Kui tüdrukud mängivad

Kati S.V. Murutar

Maria Avdjushko esikfilm „Tuliliilia“ Aet Laigu produtseerituna kujutab endast klassikalist loovat eneseteraapiat ja -tõestust. Daamid on oma suurte tüdrukute mängule taustajõududeks saanud arvukalt välispartnereid, mitusada teostajat ja rohkesti sponsoreid Audi esindusest Nopri talumeiereini.

Nagu väikese vaesepoolse Eesti filmimaastikul ikka, on toetajad oma kraamiga kaunisti kaadris esindatud. Audi A6 nii jõuliselt, et uue auto lõhna on kinosaaliski tunda. Samalaadne varjamatu tooteesitlus rokib ka meelelahutus-produktides „Pilvede all“ ja „Klassikokkutulek“ – mille järgmine osa tuleb publiku nõudmisel Kris Taska tootmisel välja juba uue aasta alguses!

„Tuliliilia“ meelt ei lahuta. Tahab olla kõrge kunst. Kohati on ka. Küll aga erutab – suisa ärritab – see sünkjas-müstiline lugu meeli taluvuse piirini. Hingetõmbed-neelatused ja muud inimhääled on nii ülevõimendatud, et tekitavad koos ülisuurte plaanidega tunde, nagu oleksid silmini-kõrvuni võõra inimese vastu tõmmatud ja oled sunnitud tema maagilisi orgasme ja pragunenud huulte kitsikust kaasa kogema.

Ülisuures plaanis õhuke hall nahk, tukslevad sooned, valulik kuivetumus ja sellest eenduv veenev nina lähevad puhanguliselt üle intiimsuse hapra piiri õõvastavaks. Küll aga on Avdjushko tahte tehnilised täitjad tabanud suurepärase inimsilma – mis on kenas kooskõlas moodi tulnud iridoloogia levimisega eestlaste seas. Silma iirist süvauurides saadakse täispilt inimese ihu ja hinge seisundist.

Vaimuvärki veeretav psühholoogia-psühhiaatria on parim-enne-möödas – ehkki liilia-filmis on ta siiski fossiilse igandina veel olemas. Ja annab muu hulgas teada, kui sügava rahvuskehandi ühisteadvuse raputuse Mangi-pange juhtum meile tekitas. Raivo Trassi stseenid panevad – õnneks asjatult! – hinge pidama: millal üle-piiri-tervendamiseks läheb?

Sedapuhku ega sedapidi siiski maaslamajat ei lööda.

Nõid, kes pühast vaimust tuleva lapse ja ema spiritiri-tasandil kokku viib, on naine. Kusjuures Elina Reinold on nii välimuselt kui käitumismustrilt oma rollis pimeda nägijatari Jaanika Grossi täpne koopia. Mis pole ka ime, sest tervendaja Jaanika on peaosalise Ingrid Isotamme terapeudist õe Mirjami südamesõbratar. Ja kuna Ingridi mees Dvinjaninov omakorda on Rain Simmuli eluaegne kamraad, on loomulik, et pastorit mängib Simmul – seda enam, et näitleja on ka eraelus olnud kiriku vöörmünder ja üldse sügavalt religioosne mees.

See seltskonnakrooniline sigrimigri on tähtis. Eestlased vaatavad üksteise loomingut paratamatult ka sellest aspektist. Kuitahes tubli töö tütarlaps režissöörina teeb – ikka näeme, et ta karistab ositi sellega Taskat, keda mängib filmis Kristjan Sarv. Kuitahes tore sooritus ongi Epp Eespäeva halastamatu ema-kuju – me ju teame, et mask tõmmatakse eest Liina Orloval. Jah, muidugi – kõigil teistel emalaadsetel pahalastel ikka ka…

Me saame teada, et petetud-jätetud naine võib saada iga mehe, keda tahab – tõsi, need saavad üha äikilisemalt peale lendava püha vaimu käes ükshaaval otsa. Saame taaskord teada, et never-say-never – Maria on saanud ka Hollywoodi seriaalitähe Johann Urbi, kes üsna hiljuti teatas, et Eestis ei käi ega huvitu ja üldse. Ja need Maria tahtmise-saamised tekitavad küsimuse: mis saaks sellest loost Cannaes’i? Seal ju ei teata, kes meil siin risti-rästi üksteist saavad või ei saa. Asjas sees olles ei kujuta täpselt ette, mismoodi töötab lugu Neitsi Maarjast, kellega püha vaim armatseb ja viljastab – kui see nüüd just ingellikult petlik saatana sigidik ei ole…

Suur tüdruk, kes mängib väga kallite nukkudega hinnalises nukutoas jätab publikule mõistatuse, mis see kõik nüüd siis oli. Kättemaks ja enesetervendus. Aga metafoorses mõttes ilmselt püha loovuse sünd, puhas valge leht ja uus algus? Vist.

Publik tuleb kinno õnnelike lõppude järele. Tema, lihtsakene, eelistaks, et hurmav Urb käis öösiti salaja märtritarile titte tegemas. Nii, nagu teine enesetõestaja Kadri Kõusaar üllatas meid oma „Ema“ puändiga – ta ise oligi salakoletis. Või nii, nagu „Stiilipidu“ näitas samuti suurte tüdrukute nukutoana, kuidas kannatab sigamehe naine, mida tunneb ahistatud kaunitar ja kuidas kollase meedia ohvrist piiga põeb ja paraneb. Selget ja häpit endi tahame!

Nüüd, kus enesetervendus – nagu sedalaadi filmide ja tekstide loomine eelkõige on – sooritatud ja saatusekaaslasi aidatud, pahalasi karistatud, võib küsida: noh, ja edasi? Edasi võib Avdjushkolt lausa Filme tulla! Eeldusi ja annet, finantsi ja tahet on – tuld!

Läbi vaikuse iseenda ja annete kasutamise poole

Lastekaitsepäeval on paslik mõelda eeldustele, mis teevad meie lastest edukad inimesed.

Anded-küllus-loovus on siinsamas, mitte kusagil kaugel-kõrgel. Oma parimate omaduste enda seest üles leidmisel, rakendamisel ning töökalt õnnelik olemisel on lihtsad alused: loov elamisjulgus, raamidest välja mõtlemine ja tegutsemine ning toetav paariline, kellega koos samas suunas vaadata.

Kullassepp Artur Rusin kehastab elurõõmsat ja erilist Lugu. Haridusentusiast Nelli Jung juhib algatust Vaikuseminutid, mis on üha mastaapsem laste ning samas ka nende vanemate ja õpetajate iseendani juhataja.

Artur – fenomen Laulasmaa ja Viru vahel

Kullassepp härra Rusin on tõestus tõsiasjale, et kõik suur ja eriline pole alati kusagil kaugel, vaid meie geeniused mõtlevad siinsamas välja uskumatuid asju, on leiduritena ja meistritena jumalikult osavad ning rajavad oma elu ja edu jõulise igapäevase tööga ega keskendu uhkele rikastumisele.

Kui olnud aegadel suhtuti kutsekooli minekusse sedapidi, et sinna pudenevad akadeemiliselt suutmatud, siis tänapäeval on ametikooli eelistamine igati mõistlik ja tulevikuline. Selles mõttes on sisetunde ja kohati üsna kosmilise inspiratsiooni järgi elav ja töötav Artur olnud ajast ees – tema õppis aegsasti lukksepaks.

Kestvalt õnnelik on elav legend sellepärast, et kõrval on väekas-armastav kaasa, kellega aastakümnetepikkuse kooselu järel teineteist armunud-imetleval pilgul tunnustatakse. Arturil on kaasa Kaiaga kodu nii Tallinnas kui Laulasmaal, 25aastased kaksikud pojad ja lisaks päevatööle Viru keskuse Goldtime’i nurgaletis pikk ja kaunis nimekiri leiutisi ja erilisi meistritöid.

„Maarjamaiste eelarvamuste tõttu pole väga tark tegu oma isapoolsetest kaukaasia juurtest jutustada. Olen näinud, et kullasseppade kliendid ei söanda oma kullagrammikest võõrast verd meistrite hoolde usaldada. Seega olen ema geene ja Eesti-eelistusi pidi eestlane, kes õppis siin autoremondi lukksepaks – ja teadis üsna varakult, et temast saab kullassepp,“ meenutab Artur. „Teekond plekksepast kullassepaks oli üsna pikk – aga tehasesse Juveel Heino Prangli õpilaseks pääsemine oli tõeline õnn. Näitlejatest vendade isa pidas minust nii palju, et kinkis mulle oma talismani – võimsa juveliiritöö Silma.“

Selle Silma andis Artur pärast õpetaja lahkumist tema pojale Margus Prangelile ning neist said perekonnasõbrad. Nagu paljudest Eesti tuntud nimedest – veerand sajandit Juveelis lasi Arturi oskuslike sõrmede vahelt läbi tuhandeid ehteid, iga kivi filigraanselt paigas. Suur osa neist meistritöödest on olnud Arturi enese kujundatud ning igal tema teosel on Lugu.

Legendaarse Meistri loodud ehete abil on rajatagused tegijad oma karjääri alustanud ja miljonärideks saanud. Rusin nimesid ei nimeta ega kadesta – tal on nii palju tööd ning oma tööga loodud piisavalt külluslik maailm, et ta jagab rõõmuga teadmisi ja kogemusi. Jagab ka õnne, mida tunnevad inimesed sellest, kui meister suudab nende unikaalse perekonnareliikvia, mälestusjuveeli parandada ning annab korrastatud-taaselustatud ehtele garantii 100 aastat.

„Sellest saadik, kui Viru keskusesse erapraksise tegin – ikka kutsumise peale! – ma tegelikult enam ehteid otseselt ei valmista. Parandamist ja korrastamist on nii tohutult palju – ja see pole sugugi väiksem looming kui valmistamine,“ kinnitab mees, kelle jaoks pole kulunud ehtesse kulda ega kive kunagi liiga vähe alles jäänud – alati saab imesid teha. „Oluline on eksimatu silm ja täpne käsi – mis tähendab koos oskuste ja annetega ka üsna ühest karskluse rakendamist. Kuna minu käsi ei tohi murdmillimeetritki vääratada, võin kinnitada, et riikliku alkopoliitika edukaim alus oleks see, kui võimalikult paljud inimesed oleksid endale loodud tööl. Mitte ei haletseks ennast raisatud elu pärast.“

Üks suurimaid imesid Arturi karjääris on Coppelia kleit – õieti kaks, nii pikk kui lühike – Estonia balleti tarvis. Versace materjalist tuli luua baleriini keha kuju laitmatult järgiv liibuv rüü. Kangas koosnes tibatillukestest püramiididest, mis olid omavahel nurkadest haagikestega ühendatud.

Kõigepealt mõtles Artur välja tehnika, kuidas need nurgad lahti võtta ja võimalikult kiiresti ja kindlalt lõike järgi omavahel uuesti kinnitada. Seejärel töötas ta välja astmelise kaarte ja kurvide moodustamise tehnika. Ning sai teada tehnika, kuidas üsna karmil moel inimeste eludes kannapöördeid korraldatakse.

„Kaie Kõrbile võeti dublant – kellele määrati esietendus – mispeale meie primadonna loobus üldse ja mina pidin kleidi ümber tegema. Samas pani Kaie edasine edenemine mõistma, et esmapilgul halvana näiv sündmus on tegelikult tõukejõud,“ arutleb Artur, kellel on nähtamatust väljast inspiratsiooni ja tähelepanekute ammutamise peale jumalik anne. „Meie ümber on nii palju illusoorset.“

Illusoorne on ka äärmuseni turvalisena tunduv idüll Laulasmaa metsa peidetud asumis – see on kunagine „isakeste“ suvilakooperatiiv, kuhu pääseb läbi aedade ja valve – nii nagu parteigenossede käbinite-ristlaante endigi ajal. Ometi viidi Rusinite kodust aasta alguses läbi köögiakna televiisorid minema…

„Me teame, kes. Ja ei tee sellistest asjadest pikalt probleemi. Kõik on korvatav,“ teab Kaia, kes töötab Telia e-poes ning kelle juured on Eesti ühes vanimas, Raplamaa Kumma külas „Ja inimene õpib tõesti kogu elu. Kui siia kolisime, oli meie praeguse kõrvalhoone kohal telgikujuline daatša, saunakene sees. Puukütte, rabedaks kõrbenud kivide ja roostes kerisega, nagu nad ikka olnud on. Iga kord, kui saunas käisime, olid hommikul silmad rähmased ja bronhid sogased. Miks see nii oli, sain alles siis teada, kui Artur läks meie kodus üle elektrikerisele ja leiutas leilivihmuti.“

Elektrikerisega on asi lihtne – sinna ei kogune kiviprügi ega rooste, kõik voolab kivide vahelt läbi. Või aurustub jäägitult, kui kasutatakse leidur Rusina tehnikat. Leili Vihmuti võiks küll olla naisterahva nimi, aga on tegelikult patenteeritud pikavarreline kulp, mida on tänaseks müüdud enam kui 1500 eksemplari.

„Harjumuspärasest palju pikem vars ja sõelaga kulbiosa tagavad selle, et kogu leilivesi pihustub kividele ja samas ei pahvata leiliviskajale näkku – ning õiged materjalid ja sõela augukeste nurgad omakorda ei lase veejugadel kokku koonusesse joosta ja seetõttu kivide vahelt põrandale pladiseda,“ kirjeldab Artur, kes on on leiutanud ka vedruga haaratsisüsteemi ja kilekotiga koerakakakorjaga.

Ning kes leiutab ja märkab üldse kõike, mida vähegi vaja. Tema poolt kosmosesse saadetud küsimustele saabuvad vastused minutitega. Kes aga leiutaks ja vastaks, mis on see pisike MISKI, mis teeks meist vääriliselt tunnustatud jõukurid?

Nelli – vaikus on kasulik tööriist

Minu lapsepõlve taak oli püüd teistele meeldida ja muljet avaldada”, sõnab Vaikuseminutite algataja Nelli Jung. “Olin kõigi ootuste ja võimaluste keskel ennast ära kaotanud. Edumaania koos infotulva, nuti-reaalia ja lakkamatu müraga ajab noorima-hapraima põlvkonna segadusse. Sellest tõdemusest vaikuseminutite vajaduse tajumine ja algatus Vaikuseminutid sündiski.

Kõik algas 10 aastat tagasi koos minu esimese lapse sünniga. Seni olin püüdnud igati teiste ootustele vastata ja end tõestada, kuid esimese lapse tulekuga oli kogu mu senine tublidus pea peal. Mis saab koolist, millised on edasised suhted kõige ja kõigiga, kui mu senised suhtumised enam ei kehti – millised on siis kehtivad suhtumised?“ meenutab Nelli. „Vastab tõele, et laps on ema suurim õpetaja. Peagi on sündimas mu neljas laps ja ootan põnevusega, millise pöörde tema mu ellu toob.“

Nelli nendib, et tema enese lapsepõlvest algas mitte kuhugi kuulumine. Vanemad otsustasid kolida Tallinnast Saaremaale ja asuda rahulikumat elu elama, ent tema ei osanud „pärismaalastega“ üht keelt leida ja tundsis end võõrkehana.

„Ülikoolis otsustasin õppida filosoofiat, sest see tundus väärikas, uhke ja põnev – aga see polnud veel piisavalt vinge, enda tõestamiseks õppisin kõrvale ka matemaatikat ja sidusin need magistritöös kokku,“ naerab Nelli, kes sattus üsna varakult eetikakeskuse professor Margit Sutropi tiiva alla. „Tänu Margitile sain osaleda vägevas hariduspöördes: aitasin liikuda aegunud tuupimiskoolilt selle poole, et laste areng oleks toetatud mitmekülgselt.

Näiteks lõin kaasa riikliku haridusstrateegia sõnastamises. Selle järgi on õpetaja peamine roll mitte enam faktiteadmiste edastamine vaid hoopis ennastjuhtiva õppija kujundamine. Ja ma nägin kohe praktilise toe vajadust – mida enesejuhtimine täpselt tähendab ja milliseid vahendeid õpetaja siin kasutada saab? Kui laps ei suuda keskenduda või oma emotsioonide ja stressiga toime tulla, siis mida õpetaja saab enesejuhtimise heaks teha?

Õpetades Vaikuseminutite harjutusi nii koolide kui lasteaedade õpetajatele on selge, et nad pole selle jaoks õpetajaks saanud, et olla vangivalvurid. Nad tahavad anda parima – ja kasutavad meie koolitusi, nõuandeid ja harjutusi väga avatud hingega. Vaikuseminutite rahvani viimine on tähendanud kolme aastat jõulist tööd – tänu sellele leitakse meid nüüd juba ise ja saame toetada ka lapsevanemaid.

Suur algustõuge oli konkursi Laste Rõõm võitmine. Mis seal salata, võitle-või-põgene valikute puhul on mulle ahvatlev pigem põgenemine – eriti kui veel täpselt ei tea, mida teen – aga meie varajane, siis veel üsna väike tiim ei andnud põgenemiseks võimalust.

Järgnes viis kuud intensiivkoolitust – psühholoogid-pedagoogid-ühiskonnateadlased olid teejuhtideks – ja tänaseks on meie MTÜ-s juba 16 koolitajat.“

Vaikuseminutite olemus on tähelepanu ja meelerahu harjutamine. Kursused ja käsiraamat pakuvad tuge nii laste kui ka õpetajate eneste kohalolu ja meelerahu kasvatamiseks – erinevad tähelepanu- ja meelerahutehnikad aitavad väljuda oravarattast ning suunavad keskenduma. Need mõneminutilised harjutused sobivad nii 4aastastele, teismelistele kui täiskasvanutele, et tulla välja hajevil mõtetest, segavatest emotsioonidest või pinges olekust.

Areneb oskus paremini keskenduda ja ennast juhtida. Koolituse on läbinud varsti 2000 õpetajat. Selle töö taga seisab mitmekesine meeskond ehk grupp õpetajaid, lapsevanemaid ja erineva taustaga eksperte, kes tajuvad Eesti laste teravat vajadust keskendumise ja enesejuhtimise oskuste järele.

Nelli abikaasa Kristjan töötab organisatsioonis, mis tegeleb looduslike protsesside taastamisega piirkondades, kus need kadunud on. Nelli teab tänu mehe ametile kinnitada, et võrreldes paljude teiste maadega on Eesti pärislooduse säilimise mõttes lausa muinasjutuline – veel. Mitmel pool mujal on aga vaja looduslik mitmekesisus taasluua.

„Meil endal on loomisel kodu. Nüüd ongi aeg panustada rohkem perele ja kodule,“ naeratab naine, kellega kohtume pärast tihedat pühapäevast tööpäeva. “Käisin õppimas, kuidas inimestele rohkem väärtust pakkuda ja seda lugude rääkimise kaudu toestada

Lugusid vajavad nii väikelapsed kui koolinoored, nii filmivaatajad kui netis surfajad. Miks me näiteks lapsi neelanud nutimaailma vastu ei saa võidelda? Ka seal jutustatakse tohutus koguses lugusid – kiirete vaheldumistega, otsekohe lülitumise võimalustega… Jah, nutimaailma illusoorsesse mulli sulgumine jätab lapsed tegelikus elus abituks – aga samas saame meie oma asja ajades seda kanalit ka ära kasutada – täiesti olemas on Vaikuseminutite äpp nutiseadmetele. See on avatud ja tasuta kõigile, kes tahavad endale lühikese audioharjutusega kiiret kosutust pakkuda (http://vaikuseminutid.ee/nutiapp/)

Laste elu on varasemaga võrreldes aina kiirem ja võimalusterohkem, ühtlasi on see pingelisem ja koormavam. Oskus märgata enda tundeid, mõtteid ja enesetunnet aitab sellega paremini toime tulla, mõista nii ennast kui teisi. Nii on palju lihtsam olla hooliv iseenda ja teiste suhtes.

Inforohkus ja paljud laste igapäevased harjumused – kasvõi teleri ja nutiseadme vahel plõksimine – soodustavad tähelepanu automaatset hüplemist – sageli on lastel raskusi ka lühikest aega ühe tegevuse juures püsimisega. Vajalikke oskusi on võimalik arendada harjutustega, mis õpetavad tähelepanu sihipäraselt suunama ja elus ette tulevate pingetega paremini toime tulema. Seda nii täna – käesolevas hetkes – kui ka tulevases elus.

Ülioluline on vanemate eeskuju. Mis ütlejad me oleme, et laps peab telefonist välja tulema, kui meist endast paistavad enamasti heal juhul ainult aegajalt vilksuvad silmad arvuti tagant ja teleri eest…

Mina olen oma lastelt õppinud eeskuju väge. Kui ma õhtuti oma isiklikke vaikuseminuteid veedan – pärast lastega lugude vestmist – teevad nemad sama. Nad teavad juba, et oma tähelepanu tahtlikult suunates avaneb palju kasulikke võimalusi. Näiteks ärevusest või rahutusest vabanemine ning kergemini uinumine. Sestap paluvad nemadki vaikuseminuteid.

Teisteski kodudes – ning lasteaedades ja koolides – on õigupoolest lihtne leida need ühised vaikides veedetud minutid, et koondada hajevil tähelepanu ning leida rahu ja kosutust…“

Käisin eile töövestlusel. Päriselt ka. Mina, aastakümneid iseendale tööd andnud filosoofiamagister, kultuurikeskuse rajaja-juhtija ja kirjanik istusin Tallinna vanalinnas usutlejate ees, kes on minust vähemalt poole nooremad – kusjuures juhtisid vestlust väga professionaalselt ja veenvalt. Ja neil polnud igas lauses kaht ingliskeelset toorlaenu, nagu projektikoolituse ametnikel, keda järgmised kolm tundi oma elust kuulasin.

Töövestlusele sattusin sellepärast, et sotsiaalmeedia kihas reaktsioonidest töökuulutusele, mis otsis puurikanade heaolukampaania projektijuhti.

https://www.cv.ee/toopakkumine/mtu-nahtamatud-loomad/puurikanade-heaolukampaania-projektijuht-f3548922.html?full=1

Tööpakkumisele reageeriti sellepärast ülituliselt, et aegadel, mil nii paljud inimesed tunnevad end pidetu ja ebavajaliku, ammendunu ja kriisiseisulisena, pakutakse toredat palka professionaalsele kanade eest võitlejale. Inimeste rabedat olukorda võrreldi samas kanade omadega ka sedapidi, et kanad ei saa enda heaks midagi ette võtta – ainult mune seal võre taga – inimesed saavad.

Elukaare uperpallid

Jah, 50aastane on uus 30. Samas eelmise riigikorra garanteeritud elukaart pole enam olemas. Oli nii: lasteaed, kool, kõrgkool, eluaegne töökoht kord õpitud ametis, kindel pension. Nüüd on nii, et lasteaiad ja koolid väiksemates kohtades sulguvad, keskealise inimese pärisosa on projektide kirjutamine ning uut põlvkonda, kes pensioneid maksab, ei ole ja vist ei tule.

Oleme siin ajakirjas arutanud kolme töökohta pidava lauljatar-bibliograaf Heli Vahinguga, et meie teeneid ei vajata enam. Inimestel pole aega ega raha raamatuid osta ega lugeda. Seega on kirjanikuna oma mõtete avaldamiseks põhiline võimalus etendusi ja filme luues või internetti kolides. Teenelise telemehe Toomas Lepaga lisasime vestluseele nukra mõõtme, et kultuuritöötajaid kiputakse karmidel aegadel enne füüsilist surma välja suretama, kui nad endale ise töökohti ei loo ja 7 inimese eest ei rüga. Ning laevameister Tiit Sepp rühmab ülisuure koormusega erinevatel välismaadel raha teenida, et endale aegsasti vanaduspõlveks väike kodu ehitada.

On ajad, mil me küpses eas kobame enda ümber ringi: kelleks tahan saada. Seadsin uue portaali Hingekompass.ee mitmekordse veenmise peale sinna oma profiili üles – Mina olen Peegel. Kõhklesin selle sooritusega ebaendalikult kaua, kuna nõiapraksis ei sobi kokku projektikirjutamisega. Ilma projektideta ei saa kultuurikeskust majandada. Naabrid pelgavad mu kodus olevat Päikeseväravat ja püstkodagi – ametlikult Sigatüüka perenaisena poleks mu püüdlused abikõlbulikud. Liiatigi kurnavad individuaalvastuvõtud samavõrd kui ühised tseremooniad laevad. Kes end arutult laiali pudistab, kirjanikuna töötada ei jaksa. Tegelikult lülitab ka projektide kirjutamine aju mitmeteks päevadeks nii teisele lainele, et sellest pole suurt lugu, et raamatuid ei osteta – ega ei kirjuta ju ka!

„Ukuaru“ filmis ütles ema Minnale: kui elada ei jaksa, sure ära! Teine väljend on: võitle või põgene! Mis seal salata, mõnel õhtul ulmetame mehega teemal „Mis oleks, kui koliksime ära Aafrikasse?“ Kodutalu ja kultuurikeskus renti või müüki ja ise… 70dollarilise kuupalgaga kooliõpetajaks. Meie taustalt mindaks uut algust tegema, mitte eluga välja teenitud seikluspensionile. Pensionieaks peame ilmselt kultuurikeskuse vanadekoduks ümber profileerima, et teised vanurid ka meie pampersite eest maksaksid. Ent praegu oleks põgenemine nii oma 10 lihase kui enam kui 30 noortestuudio lapse reetmine. Oli tore kultuurikeskuses tantsida-maalida-näidelda? Ah, aga mina ei viitsi enam, vot!

Salajased kandideerimised

Ma ei räägi kellelegi, kui endalegi üllatuseks mõnele töökohale kandideerin. Selleks, et turvatunnet suurendada ja koormust vähendada. Usutavasti kandideerivad ka teised küpses eas emandad-isandad aegajalt mõnele töökohale. Muidu ei avastataks ju selliseid kurioosumeid, nagu MTÜ Nähtamatud loomad pakutud puurikanade heaolu eest seisva liikumise juhi amet.

Minu esimene eksperiment oli noorsootöötajate portaali toimetaja kohale kandideerimine. Vastuseks tuli, et eelistati kandidaati, kelle tööpõhimõtted ja oskused on internetikesksemad. Selge, olen siil. Fossiil…

Kolhoosikanadega puutun alati kokku, kui oma tallu suurest kanalast uusi kanu toomas käin. Linnugripi tõttu peab ka talukanu pidama võrguga kaetud aedikus. Kui nad aegajalt siiski vabalt uitavad, viivad neid minema nii rebased kui kullid – neilgi on ju lapsed toita. Kõigel on hind.

Mitmetuhande kanaga suurfarmis ei ole just väga tore jah. Ent neisse lindlatesse utoopiliste tingimuste nõudmise eest tuleks samuti oma hind maksta – Kana-Kati hüüdnimi tuleks kiiresti ja kindlalt külge.

Patrullpolitseinikuks?

Kui olin juba furoori tekitanud lingi kaudu Cv.ee keskkonda sattunud, kammisin läbi 45 tööpakkumist. Küsisin sotsiaalhoolekande osakonnajuhataja kohta. Vastati, et magistrikraad tuleb kasuks ja soovitati kandideerida. Intrigeerivaim oli politseinikuks saamise võimalus Raplas. Ma olen naine. 51aastane. Mis siis, et füüsiliselt üliheas vormis – ikkagi.

Selle ameti juures lubati aastapikkust koolitust töö kõrvalt. Päris kena palka. Tõsi küll, öövahetused hakkavad närvikava peale… Ent ma pöördusin siiski. Ja sain teada, et kriminaalkorras karistatud sellesse teenistusse ei sobi. See ei tähenda, et mu tutvuskonnas on hämmastavalt paljud kenad inimesed erinevatel asjaoludel kriminaalid. Võib ju öelda, et tegijal juhtub, ent tegelikult pole eksimused õigustatavad.

Seega ei jõudnudki mu seesinane eksperiment kõhklustest kaugemale. Kõhklused olid sel teemal, et struktuurid peavad mu tungimist vaenlase tagalasse äkki õrritamiseks. No on nii, et maksumaksja raha eest palgatud mundrikandjad pigem hirmutavad kui tekitavad turvatunnet. Põhjused suures plaanis kinolinal Leelo Tungla-Moonika Siimetsa tõsielulises filmis „Seltsimees laps“, kus näidatakse lihtsalt ja ehedalt, mil moel meie rahvuskehandi rakumällu hirmud juuriti – nõnda et praegugi on meid ülilihtne kollitada nii maksuameti kui revidentidega.

Ja veel üks kõhklus oli selle politsei-mõttega mängimisega seoses. On üks hea ingliskeelne väljend „Your vibe is calling Your tribe“ – sinu vibratsioon tõmbab omasid ligi. Kes minu sõpruskond politseinikuna olema oleks hakanud?

Ei, pigem vabatahtlikuna ookeani kaldalt kilpkonnamune koguma ja hauduma. Või pandabeebisid emmema.

Valik on sinu?

Samal ajal, kui tööpakkumisi sirvisin, kutsus globaalse rännaku-meetodi ema Brandon Baysi meeskond mind oma gruppi. Mis tähendas võimalust Skandinaavia-Baltimaade piirkonnas endale ses tiimis funktsiooni küsida.

Cv.ee-s skrollisid jadamisi ette iti-inimeste ja netimarketingi, metsaveo autojuhtide ja kinnisvara arendajate kohad. Kuna küpsiste süsteem annab portaalidele ülevaate, kus asud ja millest huvitud, sain üsna kiiresti jälitamismaania laadse sööstu – sest arvuti teadis, kus ma olen!

Mulle pakuti tööd Rapla Selverisse ja päästeameti strateegilise kommunikatsiooni nõunikuks, sotsiaalkindlustuse juhtumikonsultandiks ja lastekaitsjaks, taimeväetiste eksperdiks ja Coca-Cola müügitalendiks… mis on välistatud, sest meie peres torupuhastajaga sarnaste omadustega vedelikku ei jooda.

Ehitusmaterjalide firmasse ja ohvriabi osakonna juhatajaks, Kehtna vallasekretäriks ja lasteaia juhatajaks, keskkonnaameti projektijuhiks ja panga finantsanalüütikuks, keevitajaks ja õpilasmaleva rühmajuhiks kutsuti. Lisaks kümneid ja kümneid kodus töötava tõlgi-toimetaja töö pakkumisi.

Mis saab pärast töövestlust, kus eile käisin? Esiteks öeldi mulle seal Tallinna vanalinnas, et väga palju kandideerijaid on kohe ülikooli lõpetamas. Seega olen siiski vana. Teiseks viiks see amet mu suvel kolmeks nädalaks teise Eestimaa otsa, ilma võimaluseta vahepeal koju tulla…

Niisiis jätkan kooselu oma nähtamatute loomadega – hirmudega – kirjutades näidendeid ja projekte. Ja teades, et ka teil on teie nähtamatud loomad, sest me kõik oleme ühenduses ja sarnased.

Vaimne teejuht Alexis Varnum planetaarse vibratsioonimuutuse hetkeseisust:

Peale muudatuste perioodi, mis on olnud inimeste elus kaks eelmist aastat, praegu paljud meist võivad tunda „sisemist vaikust“, mis võib tunduda kui imelik seisund, vahest ebameeldiv, pole harjumuslik, mitte mõistetav ega kirjeldatav. Tekib küsimus: „Mida teha edasi?“

See küsimus võib tekkida inimestel, kes varem on tegelenud endaga ja võidelnud oma sisemiste deemonitega, kaevanud arengu huvides enda minevikku. Selle tulemuseks on tekkinud uus seisund, mida pole võimalik kirjeldada sõnadega.
Me oleme palju endaga tegelenud, lõpetanud ja muutnud ja äkki on tekkinud vaikus – ja see on uus seisund. Puudub sisemine pinge, et päeva jooksul peab millegi eest võitlema, seisma ja ületama. On kadunud soov kiirelt kõike muuta, saavutada ja võidelda pingega. Universum on inimkonna saatnud läbi transformatsiooni ja puhastuse protsessi. Lõppevas perioodis paljud meist on teinud tööd ise endaga, käinud kursustel ja seminaridel, loengutel, erinevatel vaimsetel üritustel, teostanud oma elus globaalseid muudatusi. Käes on tulemused, me oleme arenenud ja kasvanud.

Tänu eelmistele aastatele me oleme rohkem ennast avanud, saanud uued teadmised, leidnud oma teed ja alustanud enda tegevust, muutnud ennast, palju mõistnud ja teadvustanud.
Meid kõiki ühendas toimuvate muutuste protsess, kuid nüüd me peame liikuma iseseisvalt ja tuleb õppida olema ise enda elu looja, tuleb mõista, et teisiti ei saa. Meie elu on pidevad protsessid – miski algab, kestab ja lõpeb. Kevadise pööripäevaga me alustasime uut tsüklit, mis vajab meilt harmooniat, tasakaalu, piirangutest vabanemist ja pingete langust. Praegu on hea aeg analüüsida eelmise aasta tulemusi ja näha nendes arengu perspektiivi. On hea aeg arutada endaga tulevikuplaane, kuidas saavutada uued sihid ja saavutused, kuidas elada seda elu, millest unistad. Kuid samas me hakkame otsima võimalusi ületada takistused ja piirangud ja see võib tuua ka pinget.

Võib tekkida tunne, et sa näed avatud ust, kuid ei tea, kuidas sellesse astuda, ehk kuidas teha samm selle ukse poole. Tuleb endas leida võimalus realiseerida unistused ja mõista, kuidas kasutada oma potentsiaali ja ressursse ning mõista, mida sa selleks vajad.
Veel on võitlust ja vastupanu, kuid oska rohkem asjadesse süveneda, proovida ja katsetada, tuleb laiendada oma maailmavaatlusi.

Tõusevad ambitsioonid ja sihikindlus. See aasta on hea igale tegutsemise valdkonnale – töö, tegevus, äri, hobid, õppimine. Me oleme rohkem suunatud tulemuste saavutamisele. Samas on võimalik agressioon, mida on raske kontrollida, inimeste pingelisus võib olla hävitav, viha nagu voolab välja. Universum jätkuvalt ootab meilt muutusi mitte ainult isiklikus elus, vaid ka ühiskonnas, on vaja uusi väärtusi.

Praegu me nagu lõpetame oma elu etappe ja vanu mustreid. Rohkem oleme pöördunud tuleviku poole ja loome enda uut reaalsust, ehk koome uued mustrid. Samaaegselt me kogume informatsiooni ja ressursse. Meil tekib võimalus saada innustust oma unistuste realiseerimiseks ja me saame selleks rohkem jõudu.
On võimalik ärritus – siis, kui miski venib, sa võid märgata, et oled kaldunud kõrvale ja unustanud enda tähtsad asjad, on võimalikud vead, tehnilised rikked, ebameeldivused ja muud pisemad probleemid. Õpi olema kannatlik, lõpeta kiirustamine. Kui miski ei tule välja, peatu ja lihtsalt oota. Sinu aju lülitub ümber. Ole ettevaatlik dokumentidega, failidega, kontrolli oma kirjad ja sõnumid.

Rakvere teatri näitleja ja Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud Tiina Mälberg tuleb Pärnu teatrisse näitama kaht lavastust – „See kõik on tema“ Eksperiment teismelisega. Lavastaja Helen Rekkor (Teatriühendus Misanzen), kunstnik Maarja Pabunen, videokunstnik Alyona Movko, tõlkija Tiit Alte, osades Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu. Ning „Lahus“ – lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Marion Undusk, valguskujundaja Märt Sell, osades Grete Jürgenson, Tiina Mälberg, Toomas Suuman, Imre Õunapuu.

Kui tänapäeva Toronto loos jäävad ajakirjanik ja poliitik arhiivi kinni tahtmatult, siis Tiina Mälberg veedab Rakvere teatri ja Viljandi suurkooli vahelisi nappe vabu tunde raamatukogus täiesti tahtlikult ja teadlikult.

Tiina: „Üllar Saaremäele tuli idee teha Rakveres selle aasta augustis taasiseseisvumispäeva paiku üldluulepidu. Istume nüüd raamatukogudes ja valime neid kõige-kõigemaid luuletusi, mis sel peol ettekandmisele tulevad. Luuletused kui väga intensiivsed lühivormid on nagu mantrad, palved – neid ei saaks doseerida Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul 100 autorilt 100 luuletust.

Sõeluda tuleb sõnamaagiat Kristjan Jaak Petersonist tänapäevani. Minu periood, mida läbi kammin, on taasiseseisvumise aeg. 1991. aastast siiapoole jäävad teatavasti Lehte Hainsalu, Doris Kareva, Viivi Luik, Kristiina Ehin, Kauksi Ülle, Aapo Ilves, Lauri Sommer…

Üsna kindlasti tuleb luuletuste ümber efektne lavastus – aga siiski selline, et asi ei lähe päris laulupeoks, vaid on ikka luulepidu. Mis on olemuselt Rakveres sündinud punklaulupidude edasiarendus. Ühiskonnas toimuva mõtestamine, erinevate ajastute ühiskonnakriitika, väikekodanlusele ja laiskusele osutamine. 1990ndate lõpus oligi muide väga punk ja alternatiiv luuletuste lugemine – selleks ei pidanud neete täis laotuna mööda linna ringi lärmama ja rämedalt õlut jooma, et olla punk.“

Mälberg arutleb, et Rakvere ongi vaba-julge-lennukas-aus linn, kus Saaremäel ja teistel loovisiksustel saavad tulla sedavõrd oodatud ja ootamatud ideed, nagu punklaulupidu ja luulepidu. Tiina ise elab selles linnas hetkel renoveeritavas majas. Lääne-Virumaa pealinnas on juba kümmekond aastat nõukogudeaegseid kortermaju vuntsitud ja päästetud, tänapäevaselt säästlikuks ja kauniks ümber ehitatud. Elanikele tähendab see tolmust virrvarriaega ja segadust, mis on näitlejanna-õpetajanna sõnul samas leevendatavad ja lahendatavad meeldivate raamatukogutöötajate seltskonnas suvisteks suursündmusteks ja lavastusteks valmistudes.

„Viljandis õpetamas käimiseks soetasin auto, et sinna mitte 4-5 tundi sõita. Olen leidnud turvalised ja kaunid kõrvalteed, kus pole nii hirmutav ja ohtlik sõita kui magistraalidel. Lisaks õpilastele on Viljandis ka minu mõlemad lapsed,“ põhjendab Tiina sagedast roolisolekut ja elu kiireks-elamist kahe linna vahel.

Tiina poega Karl Robert Saaremäed teame juba teleseriaalide maastikult, kaubamärgiks külluslik habe ja vuntsid. Tütar Marii Ingriin Saaremäe õpib Viljandis kultuurikorraldust. Mis on ema sõnul ülimalt oluline eriala. Kultuuri ja publiku vahendamine peab pakutava viima nendeni, kelleni see mõeldud – ja ühtlasi kultuurirahva lauakese õiglaselt katma.

„Mina õpetan etenduskunstide erialal lavakõnet. Tähtedetagune Kalju Komissarov rääkis minuga korduvalt, et tuleksin õpetajaks, aga mina võtsin muudkui mõtlemisaega. Kuni aeg sai otsa. Ma ei andnud Komale küll otsest lubadust, aga õhku see jäi – ja nüüd ma seal olen. Ja on uus hingamine. Tantsu, teatrit ja visuaaltehnoloogiaid õpetaval erialal on uus hingamine ja uued inimesed – Taavet Jansen, Katariina Unt,“ loetleb Tiina, kes lisaks lavakõnele õpetab isikliku eeskujuga peegliks olemise kaunist ja karmi kunsti.

Tiina kehastatud peaosaline filmis „Ema“ näitas, kui kibestunud ja hirmus võib ilus inimene olla. Nii ehe ja tegelik, et inimesed ei söandanud seda tõepära nii massiliselt kinno vaatama minna kui „Klassikokkutulekut“ või „Seltsimees last“.

„Seda usun ma küll, et Endla teatrisse tullakse vaatama nii „See kõik on tema“ kui „Lahus“ pakutavat mõtlemisainet. Teismelise ja ema suhtelugu räägib sellest, mis juhtub siis, kui usaldus kaob. See on hoiatus, millisteks koletisteks inimesed üksteise jaoks moonduvad, kui silmast silma vestlemast loobutakse,“ kirjeldab Tiina. „Nutimaailm, mille kaudu päris-suhestumisele üle on mindud, pole ju loodud meie kahjuks, vaid kasuks. Vahendatud suhestumine on mõeldud meid teenima, meie ei pea seda teenima – seega on tegeliku eluga ühenduse säilitamine ääretult oluline. Minagi jalutan enne õhtust etendust üsna pikalt pargis, et enda jaoks reaalset maailma alles hoida.

Me kõik peame teadma, mis on emotsioonid. Ja me peame uude maailma kohanema.“

Tiina arutleb, et praegu on maailmas käimas otsekui uutmoodi looduslik valik. Kes kõrvaklappide ja ekraanide vahel elab, ei kuule uue ajastu sahinal liikuvaid ronge, elektriautosid ammugi mitte – ja saab otsa. Ülimalt teretulnud on, et just noored seda etendust vaatama jõuavad. Soovitavalt koos emadega…

„Toronto-lugu „Lahus“ räägib meil samuti sellest, kui uskumatult üksteisest lahus on võimalik elada ka siis, kui olemuslikult ühenduses oleme. Eestlased on nii uskumatu segu ja sulam erinevatest ainetest. Need, kes surmahirmu pärast nõukogude okupatsiooni alates siit lahkusid, sest ei tahtnud saada seina äärde pandud, on ka seal võõrsil eestlased. Meie oleme geneetiliselt nendega samasugused – ehkki meie vahepealne ajalugu on kujunenud nii erinevaks.

Olen väga tänulik, et Eesti riigi 100. sünnipäevaks selline lugu sündis. Tänu fantaasiale kolledži arhiivi kinni jäänud kodu- ja ulgueestlase kohtumisest on nii tegijatel kui nägijatel võimalus mõelda ja tunnetada juurte ja eestluse, rahvuslikkuse ja globaalsuse teemat geneetilise koodi võtmes,“ soovitab Tiina. „Mina olen täiesti kindel, et meie rahvakild kestab, kuni on ühendus maaga. Me peame harjuma sellega, et eestlastel hakkab olema erinevaid nahavärve. Kes tuleb meie maale looma ja töötama, peaks olema teretulnud. Kliima meile siia logelejaid nagunii ei kutsu – järelikult tulevad need, kes suudavad. Olgu nad siis armastuse viljad, armastusele järgnejad või armastuse kutse kuuljad.

Mina tajun väga teravalt ja olemuslikult oma missiooni ja vastutust nende noorte ees, keda õpetan, publiku ees, kes meid vaatama tulevad. Oma lapsed on suureks kasvatatud, aeg täita nii antud kui andmata lubadusi üha järgmiste suurte laste ees.“

Uganda taluviljade poe lugusid

Koostööpartner FreshGo jaoks

Kui Robert Borodin ja Kati S.V. Murutar kolmekuningapäeval 2017 koosteed alustasid, oli 10 aastat Ugandas töötanud Robertil Telliskivi loomelinnaku tühjas ruumis paar euroalust, puuviljakastid peal – ei mingit erilist turundust, sest poissmees ei vajanud kuigi palju.

Ka talle kuuluvas Kuusiku Altveskis oli elatavaks ehitatud vaid paar ruumi, ülejäänud 1000 ruutmeetrit olid sisustatud ja kaetud ligi kolme sajandi risu ja sogaga.

Ja siis läks kõik ühe korraga käima.

Naise Facebooki profiili külge loodi uus lehekülg koos vastsündinud kaubamärgiga Tervist, Aafrika! See mitmekordistas kõigepealt Kalamaja, läbi lisandunud e-poe www.tervistaafrika.ee kogu Eesti klientuuri ja tekitas korrapärase Uganda taludest kogutud puuviljade voo Maarjamaa perede toidulauale.

Tervikpildil on märgiline, et samal ajal toimusid sõpruskonna paarikümne inimese abiga järjestikused puhastustalgud vesiveskis rööbiti kauplusearendusega. Selleks, et Kuusiku Altveskile loodud kultuurikeskuses esimene suvelavastus välja tuua, oli vaja näitlejad ja etenduses osalevad lapsed prooviperioodiks majutada. Mis tähendas Soone talu, kus perekond elab, teisele korrusele ruumide rajamist koos katusevahetusega.

Suveks 2017 oli Uganda taluviljade kauplus esialgsel kujul rajatud ja esimesi kontserte-maalipäevi-koolitusi pakkuv kultuurikeskus Altveskil käivitatud.

Seejärel õppetunnid alles algasid. Ehkki Robert oli 10 Uganda-aastaga õppinud sealseid mahedaid-lahedaid vilju sööma ja armastama, tähendas tõsiseltvõetav maaletoomine ja klientuuri loomine vägagi keskendunud süvenemistööd.

Algas iga puuvilja omaduste ja hoiutingimuste, kasutamisvõimaluste ja turu uurimine. Nii netiavaruste allikate kui katse-eksituse meetodil. Eksitused on aga väike-ettevõtjast entusiastide jaoks paratamatult üsna kõrge hinnaga. Kliimavahetus tingis esimestel kuudel vigu ja kadusid ja nendest omakorda olid tingitud laenud. Eks pettumused ka – teate küll, kuidas need algusaega pingutused käivad ja välja näevad.

Lohutuseks olidki esimesed kontserdid ja maalilaagrid, suvelavastused ja koolitused Altveskil, millest kasvas välja tänane noortestuudio MINA OLEN.

Suvelavastuseks kogunenud noored keeldusid laiali minemast ja õpivad nüüd Altveski stuudios tantsimist-maalimist-esinemist – ja tuuritavad mööda Eestit stuudio nimilavastusega.

Samal ajal on meie kodutalus käinud kaupluse arenduseks tootmisnõupidamised, kus joonistame tapeedirullile skeeme ja arengukavasid ning palvetame Soone Päikeseväraval ja Altveski Südamesalus.

Nii mõnedki toonased kaasamõtlejad müüvad täna mitmetel laatadel-üritustel Tervist, Aafrika!vilju.

Kuna ekvatoriaal-Aafrika paradiislikus kliimas koduaedades kasvanud viljadest on kujunenud kindel ja armastatud kaubamärk – siis Uganda tippametnike hiljutisel Eesti visiidil kiitsid nii paljud inimesed, Evelin Ilves kaasa arvatud, Uganda ajakirjanikele meie kauplust, et nood mahutasid oma ülitihedas päevakavas meid parlamendi ja ministrite vahele ja räägivad nüüd Kampalas, kui tõsise suhtumise ja pühendumisega perefirma meil on.

Perefirma telg on ülimalt keskenduv-kaalutlev-analüüsiv-loogiline Robert oma tabelitega – ta on üksiti ka piksevarras, kes maandab oma Murumuna, kellel alati on vaja… et juba eile oleks olnud.

Tegelikult on kogu tervikpildi arendamine toimunud ju vaid pisut üle aasta.

Ülesehitatud koduse ja stiilse poe seintele tulnud maalid Altveski kultuurikeskuse maestralt Marje Berlokkolt.

Samuti on meie noor müüjapoiss Virgo Juurik sädenooruk meie noortestuudiost MINA OLEN.

Kõik on kõige ja kõigiga seotud.

Elu meie väikesel kaunil koduplaneedil ongi ilusate kohtumiste ja suhtumiste jada ja ristpiste.

Kui jõuluaegu Ugandas käisime, kohtusime rahvuspargis elevandibeebiga, keda tema vanemad pidasid vajalikuks meile esitleda ning silmside uhke elevandimammaga kinnitas: maailm toimub.

Silmside teeäärsete mangomüüjate letialuste vabade-südamlike lastega õpetas tõelist heatahtlikkust.

Igal inimesel ja puuviljal on nimi ja pilk – kohtleme oma-toodavaid puuvilju isiksustena ja jälgime iga päev kasthaaval, kuidas keegi bataatidest-jamssidest-ananassidest ennast täna tunneb.

Uganda õpetab eestlastele perekonna olemust sügavamalt – õlg õla kõrval päevast päeva – ühiselt tehtav lõputu käsitsi töö – rõõmuga ja abivalmilt.

Ja meie kodus aina katsetatakse ja guugeldatakse.

Oleme välja uurinud ja klientidele õpetanud, kuidas teha papaya salatit, mismoodi käib järelvalmiva avokaado hooldamine.

Matooke – keedubanaani – valmistamist õppides saime hakkama naljaka fopaaga: proovisime teda ilma koort avamata praeahju panna ja ühel hetkel käis kume plöts! Laiali lendas 🙂

Samas tuleb Robertil erinevatest pipardest ködi paremini välja kui kellelgi teisel.

Kakaoubade röstimise kunsti õppides saime teada, et kõige õigem on neid 80 kraadi juures 15 minutit praeahjus hoida.

Järelvalmivate õunbanaanide kastmine pritsiga tagab, et koor ei jää kuivalt nende külge kinni.

Ja kui papa Robert tõi koju kolm sutsukene ülevalminud ananassi, tegime noortestuudio lastega nendest maisimannanassivahtu: mikserdatud ananassid lisasime mõõdukalt keedetud maisimannakördile, maitsestasime suhkruroosuhkruga – ja see oli meie noorkaardiväe seni parim õhtusöömaaeg.

Jah, tööd on meie tervikpildil ohtrasti. Aga mõttestatult pühendudes on iga päev püha päev.

Seltsimees laps – tagamaad meie kõigi DNAs

Kati S.V. Murutar

Kui sõna on teele saadetud, püüavad inimesed selle kinni ka enne filmini jõudmist ja teavad nii massiivselt kinodesse tungida, et Leelo Tungla lapsepõlve-teemaliste raamatute ainel valminud filmi „Seltsimees laps“ vaatas juba esimesel nädalavahetusel 17 tuhat inimest. Esilinastusel polnud kinosaalis teismelistest tüdrukutest eakate härrasmeesteni ainsatki vaatajat, kes poleks nutnud. Järelikult on tagakiusamise ja hirmutamise, jälitamise ja ohustatuse valu läbi meie jõudnud DNA ja rakumälu kaudu ka noorima põlvkonna eestlastesse. Nad pole Stalini aega ega okupatsioonide pitsitusi kogenud, aga teavad ja tajuvad südameüdini, millest kõnelevad väikest Leelot mängiva Hanna silmad suures plaanis.

Me pole juurelnud selle üle, miks Leelo – pea poolte tänaste lastelaulude sõnade autor – pani endaloodud ja veetud lasteajakirja nimeks „Hea laps“. Hea laps pälvib turvalise lapsepõlve, tema ema ei viida läbi Patarei vangla Siberisse. Hea lapse vanemad tänapäevase kaootiliste suhete ja garanteeritud ebastabiilsuse mõttes sellepärast ei lahuta ja erinevatesse ilmaotstesse laiali ei laperda, nagu halva lapse ema ja isa.

21.sajandi Maarjamaal õpitakse kõikvõimalikel koolitustel ja tekstide vahendusel, kuidas mitte sildistada. Hea-paha, õige-vale – nüüdseks on need sildid muutunud suhteliseks ja soovimatuks. On, nagu on. Stalini ajal oli enesestmõistetav norm, et tohib klišeerida.

Ja Leelo koolijuhist ema vangisattumine oli Eesti esipoetessi – näoga üleni laste poole – teadvusesse nii ränk jälg, et tema jaoks on olnud püha ja ainuõige elada just Ruilas, kus see kõik juhtus. See hirmude-valude kaskaad jõuab meieni vaatamata sellele – või tänu sellele – et väike Hanna, kes Leelot kehastab, mängib leebelt ja rahulikult, vaatlevalt ja leplikult, vara-vanalt ja kõikenägevalt. See just publiku nutma ajabki.

Ja nii me teada saamegi, miks on Suure Tungla lasteluule ja -laulud meile nii omad, et need on otsekui rahvaluule. Meie pulsis ja hingamises. See on olemuslik osa rahvuskehandi ühismälust. Ning hämmastaval kombel on sellised mäluvood mõistetavad ka noorimatele, kes siin maal elavad ja hingavad.

Meie teame faktiliselt, tänased lapsed tunnetuslikult, millised karistused järgnesid riigilipu kodushoidmise ja koolilastele hümni õpetamise eest. Ehkki isa spordisaavutuste eest saadud medalid lendasid jõkke, sai ema ikkagi 25+5.

Leelo ütleb, et teda häiris ja pelutas, et Juhan Ulfsak kutsuti mängima pahatahtlikku ja halastamatut kurjamit. Hästi mängib. Ja jätab õhku paradoksi, vastuseta küsimuse: miks Eva Kolditsi kehastatud emasse lootusetult armunud pahalane ei koristanud jalust ära Tambet Tuisu taasloodud isa. Saatnuks karm karistaja Siberisse isa, jäänuks ema ju talle pihku. Järelikult püüdis punapätt karistada naist, kes ta ära põlgas. Paraku jättis Stalini surm karistuse kasinamaks kui saatuse sõrmena rammiv tegelinski lootnuks.

Nõukogude okupatsioon koristas mõistagi juba iseenesest Seltsimees lapse isa pjedestaalidelt, kuhu ta kergejõustiklasena kuulunuks. Käed-jalad-käima-nõnda-peab-jooksma mees pääsenuks olümpiale, kui oleks nii paha poiss poleks. Tohtis vaid juuksekarva otsas hapral piiril kehalise kasvatuse õpetaja olla – ja määramata aja oma naist Siberist koju oodata. Lapse eest varjates, kui kaugele ema tegelikult saadeti.

Laps läks ilma õpetajannast emata kooli kodust ja külatänavalt, mille lõhnad ja kulumisjäljed on enamusele meist rakuteadvuslikult tuttavad. Tunneme kinosaalis lõhnu ja teame, mis tunne on karta, et Must Mees tuleb.

Oleme unustanud, miks meid on nii lihtne hirmutada. Kardame maksuametit ja politseid, euroametnikke ja revidente. Kes kõik on iseseisvas riigis justkui meie teenistuses, aga ikka kardame, sest rakumälu soovitab nii.

Režissöör Moonika Siimets ja produtsent Riina Sildos on koosloonud sügavalt raputava teose, mis tekitab küsimuse, kas kunsti eesmärk on saalitäite kaupa publikut nutma panna. Kas see film on üldse kunst, kui ta on samas nii väga elu ise? Samas on linalugu tõestus tõsiasjale, et just elu kajastamine ongi eriti kunst.

Meil pole enam aega raamatuid lugema – teenime raha, mitte raha ei teeni meid, kirjutame projekte ja kahtleme, kas meid on üldse vaja. Nõnda me häbi tundmata kinos nutamegi. Mehed ka. Nemad eriti – sest nad on läbi Eesti ajaloo olnud abitud, kui naistele ja lastele liiga tehakse. Ja seda ajalugu ümber teha ei saa. Jääb tänulik olla, kui üks ajalookild nii põrutavalt peeglina meie ette seatakse.

Lendav hollandlane – püha piimaga laulatatud ja juustuga abielus

Sarnane tõmbab sarnast – töömesilane lendab mesipuu poole ja hollandi juustumeister Pascal Smits loob koos Nopri talumeierei tegudeinimestega maailma parimaid juustusid. Piim kui elusolend on tema pedantsetes kätes täiuslikemal moel koheldud. Juustule kui kunstiteosele lisatud bakterid teevad, mida meister soovib – ja annavad pühale elusainele maitsed karulaugust metsaseenteni. Pideva protsessina erinevas valmimisjärgus juustud on Niilode juustukoja nii sisuliselt kui vormiliselt mitmekordistanud. Mis omakorda on tähendanud Kärinä töömesilaste töö ja lüpsilehmade arvu kolmekordistumist. Tänu sellele on eestlaste laual meie endi töödiku-loomusega sobiv elus Juust. Sarnane tõmbab sarnast!

Tõsi, juustuvannide-riiulite vahel lendav hollandlane Pascal Smits (52) ise eestlastest üldisemalt ega süvamalt väga ei tea – sest tema jaoks on oluline juust. Seda, et hämmastava kokkusattumusena elab Misso taga Kärinä külas teinegi, temaga samast kesk-Hollandi väikelinnast pärit hollandlane, ta mõistagi teab – kolmas samalinnamees elab Alatskivi kandis hobusekasvatajast eestlannaga. Ent üldjoontes äärmuslikult keskendunud perfektsionistist Pascal sellest väga välja ei tee, et teenib oma jumalat kusagil päravõrumaal. Kus sobiv suhtumine ja tema soovidega arvestamine olemas – seal teenibki, nagu Juust juhatab.

Justnimelt juustu tiivul mees Võrumaa kuppelmaastikule jõudiski ning elab keset maalilist ürgloodust, millelaadset tema isamaal ammu enam pole, ühes maale-elama-missiooni rajatud majadest. Niilod on Kärinä-Tsiistre ümber kodudeks elustanud mitu maja, kus elavad nende enese dünastia lapsed ja lapselapsed, töötajad ning üha täienev noor kogukond. Smits omakorda täiendab-laiendab meiereirahva aastaid elatud unistust: kuna piim on püha, juust jumalik ja meistriklass perfektsionistlik, siis peab kogu meierei olema kõige-kõigem.

Tal enesel Hollandis oli. Kuni…

Self-made-man

Nopri tänane juustukuningas sündis 27.ja 28.mai vahel südaööl kell 00.00. Ema valis tema sünnikuupäevaks 28. Kaksiku tähtkuju esindajana on mehel aga 52 aastat olnud võimalik valida, kumb tema oma loomust parasjagu näitab. Üks Pascal, kellega kaasteelistel sagedamini suhelda tuleb, on terava ütlemisega introvertne pedant. Teine – see, kes kõneleb piimaproteiinidest ja nendega koostööd tegevatest bakteritest – on päikeselise naeratuse ja säravatega silmadega helgus ise.

Juustuni jõudis hollandlane pärast erinevate toiduainete tehnoloogia õppimist ja nendega praktiseerimist. Hollandi suurimas bekereis ja Heinekenis õige palju aastaid. Toiduainete tehnoloogia kasuks taipas ta õpinguteed valides otsustada juba teismelisena.

„Minu lapsepõlvekodu oli kõike muud kui rahulik ja harmooniline. 15aastasena oli mul pidevatest tülidest, kokku-lahku ühendamistest ja pehmelt öeldes mitte idüllilisest kasvukeskkonnast nii sügavalt ja lõplikult küllalt, et pakkisin asjad ja… Pole pärast seda ei ema-isa ega venda enam kunagi näinud,“ mühatab Pascal, ise küünarnukkideni kitsejuustuvannis – kitsekat on tulemas mõnevõrra väiksem kogus kui tema rahuloluks vajalik – aga ta polegi ei enda ega teiste saavutustega kunagi päriselt rahul. „Koolitasin ennast ise, kui Lõuna-Hollandist ülespoole kolisin. Esimesel poolaastal aitas mind väga toetav ja hooliv koolidirektor. Edasi töötasin ja õppisin ühtaegu. Majapidamist ja enese eest hoolitsemist õpetas elu ise.

Asi, mis jääb perekonnatul noorel inimesel paraku omandamata, on armastuse jagamine.

Mul on pärast orvu-lähedast lapsepõlve tänini raskusi kallistamisega ja südame avamisega…

Aga see-eest on iga toiduainetööstuse haru, kus ma praktikal olen olnud ja tööl käinud, on mind päriseks jääma kutsunud. Nii et ma olen saanud põhjalikult ja teadlikult kõiki võimalusi kogeda ja otsustada, et minu päris-ala on Juust.“

Sa oled mul teine

Kui Pascal kohtus oma tulevase kaasaga, kellega nad jõudsid hõbepulmadeni, oli ta oma erialal juba tehtud mees – ja südame jäägitult juustule andnud. Ent ta oli mõrsjaga jäägitult aus, kui too teda kosis.

„Kosis jah tema mind – ehkki peaks vist tõesti vastupidi olema,“ naerab Pascal heldinult. „Mina ütlesin talle, et armastan teda küll jah – ja naiseks tahan kah – aga ta peab arvestama faktiga, et juust on ikkagi kõige tähtsam. Tema on ja jääb teiseks. Sest juust kui elusolend on oma lõppematus protsessis, erinevad sordid läbivad oma tsüklit erinevates faasides. Keda tuleb pöörata, kelle laagerdamist jälgida – pidev meierei vahet jooksmine ning juustuga suhtlemine ja tema kohtlemine oli meie abiellu algusest saadik sisse kirjutatud.

Õnneks olid naisel tema hobused – nii et ta teadis, mida tähenab jäägitu pühendumine.“

Kaasad ühendasid oma kiindumused farmiks. Rantšo-tüüpi farmi rajati meierei. Sündisid tütred, kellest üks on täna 25-, teine 21aastane. Meierei juurde loodi restoran. Ja Pascal asus koolitama juustumeistreid igalt kontinendilt.

„Eestisse sattusin esmakordselt siinse juustukuningate suurürituse žüriisse. Küll mina üllatusin, misasju siin kõik juustuks nimetati! Tahe oli suur, oskused olematud… Ent siinse rahva töökus ja tahe tekitasid ka minus hasardi teada saada, mida annab mitte-millestki arendada,“ meenutab Pascal. „Kõigepealt tegutsesin Rakvere lähedal Arkna mõisas. Möödunud aasta jõuluajast alates Nopris – nii et ka Nopri, nagu abikaasagi – on mul teine.

Eestisse-kolimiseks oli ajastus õige. Kahjuks ja õnneks. Jäin leseks.

Ja sellest alates ongi minu ajaarvamine jagunenud ajaks enne ja ajaks pärast naise surma.“

Töödikute-küla töödik

Pascal meenutab nüüd juba rahulikult ja leppinult, kuidas sügavalt armastatud kaasa vähk põhjustas tütardes kroonilise ahastuse, mis tõi kaasa probleemide jada, loobumiste ja poolelijätmiste kose. Isa seadis tookord tütred esikohale, oli nendega kodus ning kolmekesi üksteist toetades jõuti tagasi järjele.

Ainult et oma väikest meiereid nüüd enam pole.

Isal pole ka illusiooni, et lapsed peaksid vanemate jälgedes käima ja samu unistusi teostama. Üks tema tütar on ülimalt andekas ja tunnustatud valgusrežissöör! Isa püüab tütarde juures Hollandis käia ja neid Kärinä-Tsiistre meridiaanile meelitada nii sageli kui võimalik. Tegelikult on Pascalil raskusi iseenda linnagi sundimisega.

„Korra kuus otsin ikka põhjuse Tallinnasse sõita, et inimestest päriselt ei võõrduks. Aga 350 kilomeetrit sinna ja tagasi – ja minu juustud samal ajal ilma minuta Nopris… Nii ei saa ju!“ ütleb mees, kes elab pärast lesestumist ainult tööle. „Juustumeister peab olema truu ja ööpäevaringselt pühendunud – või ta ei ole Meister.

Olen kõige ehtsam töödik (workaholic) – seega on mul Niilode kui samasuguste ööpäevaringsete rügajatega väga hea klapp ja vastastikune mõistmine. Nad kuulavad minu nõuandeid kenasti. Selge, et ma tahaksin kõiki arenguhüppeid… eile. Nii hügieeni asjus kui ruumide laiendamise ja ümberkorraldamise mõttes. Pole ju kallis… Aga noh, eks ma näen ju ka, et nad teevad kõike nii hästi ja kiiresti kui vähegi võimalik.“

Pascal peseb end kolm korda päevas. Ja tema kätega on Juust kui jõuline substants korraldanud sellise sürrealistliku tõsiasja, et tal pole enam sõrmejälgi. Kohe üldse mitte! Ja et mitte veel rohkem end pesta ja riideid vahetada, loobub mees mõnel päeval laudas lehmadega suhtlemisestki – ehkki talle meeldib see väga. Kõigel on hind.

„Tulen varavalges meiereisse, pööran juustusid, vaatan üle, kuidas neil läheb. Lõunalauas räägin pika laua ümber sööma kogunevatele inimestele mõningatest põhitõdedest. Pärast lõunat, kui juustud jälle pööratud, kõnnin koju duši alla, joon klaasikese head veini ja teen lõunauinaku. Õhtul olen tagasi meiereis – ja minu jaoks juse see ongi õige elurütm ja võimalikult õnnelik olemine.

Elusolendiga töötamine nõuab perfektsust. Perfektsionism aga tingib paratamatu rahulolematuse…“

Püha piim

Nii piim kui temast saadud tooted on elusolendid. Tulgu temast juust või jogurt, kohupiim või keefir – ikka toimivad seal mitmete liikide olendid, kelle jaoks loodava keskkonna Pascal pH-perfektseks tuunib – ning kes seejärel inimeste soolestikku toidavad ja hooldavad.

Mõistagi on Pascal kuulnud veganite väljendit: piim on beebidele, täiskasvanu joogu mahla! Ent kui kaltsiumi ja teiste vaid piimas sisalduvate kasvuhormoonide-antikehade puudus on põhjustanud luuhõrenemise ja hammaste lagunemise, satuvad loosungid pisut realistlikumasse valgusesse.

„Mina ei usu, et üldse mingit piimaallergiat olla saab. Allergia on inimese kõrvade vahel asuv haigus. Kui ma restorani pidasin ja kõiki kliente enne teenindamist nende haiguste asjus küsitlema pidin, sain teada seaduspära – kõige haigemad ja kogu valiku allergiate küüsis olid reeglina veganid,“ on Pascal resoluutne. „Ja kui siin meiereis keegi järsku toorpiimaga sama õhkugi hingata ei suuda, siis on ta lihtsalt väsinud. Tuleb puhkusele saata – pärast suudab jälle Elule silma vaadata.“

Ärganud ja avanenud inimeste kommuunid ja kogukonnad, mis vabatahtlikest ja alalistest asukatest kõikjal üle Maa üha arvukamalt moodustuvad, on eriti tulevikuliste inimeste pärusmaa – just ühest sellisest šoti kommuunist naases Nopri noorem juustumeister Hannes Rohtsaar väljaõppega, millest vanemmeister Smits on väga heal arvamisel.

Elusa aine ümber kogunenud inimeste keskmisest kõrgemast religioossusest omakorda annab märki tõsiasi, et usklik on nii Hannes kui Pascali eesti keele õpetaja ühest Võru kogudusest.

„Erinevalt sellest, kui kergesti jääb piimale külge iga õhus hõljuv aroom ja maitse, ei jää minule eesti keel sugugi külge – mul pole iseseisvaks õppimiseks väga aega ning siin Nopris räägitakse minuga ikka inglise keelt,“ kirjeldab Pascal kurgukumeda hollandi aktsendiga – ja mitte väga suure murega – Juust on olulisem kui keeletunnid.

Pascali ärisaladus on meierei külmutuskapis – seal on bakteripakid, millega ümber käia oskab vaid tema ise. Meistri nõuandeid vaguralt kuulav Niilode patriarh Tiit hakkab tasapisi taipama, mil moel Smitsi käsuvormilisi soove niimoodi täita, et ta päriselt Kärinässe jääks. Ilmselt tuleb lambad võtta. Piimalambad – sest piim on püha, vill ja liha lihtsalt pealekauba.

„Magus lambapiim on nii kõrge rasvaprotsendiga, et temast saab ökonoomselt kordades suuremas koguses juustu kui teiste loomade piimast,“ teab mees, kelle meistritöö esimesed tulemused on nüüd päravõrumaal valmis – juust laagerdab 2-4 kuud ja kauemgi. „Tahaksin turule tuua lambajuustu – ja olen seal, kus ma seda teha saan!

Minu meelest tuleb Eestist maailmaturule saata kindlalt juustu ja teisi elusaid piimaprodukte – mitte piimapulbrit. Pealegi on kohalik turg praeguste oskuste ja koguste jaoks täiesti piisav. Pole vaja tungida sinna, kuhu võimed ja mahud ei küüni.

Õpitagu – siis võib maailma vallutada. Seda ütlen alati ka siis, kui mulle järjekordsete telekaameratega külla tullakse. Ja ütlen ka seda, et hästi tehtud töö ei vaja reklaami – ta promob ennast ise.“

SIDEBAR

Mõista-mõista, kes see on?!

Ta on elus.

Temas elavad nii piimavalgud kui seened.

Kui teda õigesti kohelda, on tema pH-tase ideaalne.

Tänu sellele korrastab ta ka inimese seedetrakti pH – meie mikrofloora elu- ja töökeskkonna.

Tal on 1001 traditsioonilist ja moekat maitset metsaseentest karulauguni.

Tema loomiseks tarvilikku piima võib saada nii lehmalt, kitselt kui lambalt – kaugemad rahvad kasutavad ka pühvli, hobuse ja kaameli piima.

Tema kui kunstiteos vormitakse harmoonilisteks keradeks ja ratasteks, vahatatakse kaupluses kestma – ning meistri pitser pannakse pidulikult peale.

Õigus, see on Tema Ise – õilis ja alati erakordne Juust!

Rene Vilbre režiiga „Klassikokkutulek 2“ Martin Alguse dialoogidega euroformaadi järgi on Taska filmi seni mahlakaim produkt. Meie-tundest kantud linateos on hoogne jada siseringi- ja laiemalt toimivaid nalju ja killurebimisi, mis kõõlub osavalt hea maitse ja usutavuse piiril. On mõistetav nii 25- kui 85aastastele. Ning märgiliselt inimliku võttena on mitmes kohas teadlikult sisse jäetud teksti-komistused, mis näitavad ja toetavad fakti, et me kõik oleme täiuslikult ebatäiuslikud inimesed.

Esilinastusel nimetasid suhtekorraldajad pulmade-matuste üht peategelast Ago Andersoni Pärnu populaarseimaks meheks. Mis võib hetkel vabalt nii ollagi – kõrvuti nukulik-pildiajakirjalikus „Pilvede all“ kinoversioonis neljandat õde kehastava Karin Tammaru üliveenva rollitöö tulemusena ilmselt keskealistele temakestele väga omaks muutumisega.

Ago väidab, et kaubanduskeskustes tulevad tõesti ostukärudega emandad tema kui filmitegelasega klassikokkutuleku teemat tõukama – mis on rahvuskehandi psühholoogia võtmes põhjendatav sellega, et nad on tänulikud selle eest, et neid endid leidub Martin Alguse laiajooneliselt soojas ja alastirebimiseni mõistvas stsenaariumis lohutavalt ohtrasti.

Maarja Jakobsoni kehastatav koduperenaine pettis armastatud meest sellepärast, et aastakümnete-pikkuse õnneliku abielu sekka sattus kiusatuseks näiline värskendus kellegagi, kes oli nii teistmoodi. Ja ei tähendanud midagi. Üksnes seda, et patu palk on kalmistu – ja kõigeväelise Looja otsusena kasti too sõpruse ja abielu rüvetaja läkski.

Harriet Toompere mängib temakest, kes oma naiivses headuses justkui näeb kõike – ent ei mõista muhvigi – nutab ja hoolib siiralt, ent ei sure sellesse. Sest sadasorti süda-peopesal-naised Jäävad. Kõrvuti Külliki Tooli ja Anne Paluveri harpüiadega, kes teavad ja teevad kõike nii, nagu peab – ja näitavad värvikalt, kui hirmus on pidamist-pidi raamides kroolida ning kõike võõrastades ja kartes sappi pritsida.

Filmisangarite sõnul on enne klassikokkutuleku vol. 2 linaletulekut baarides-pubides omakorda reeglina jutuks võetud Malmsteni munad – kuidas neidpidi ikka saunalava vahele jääda sai. Uues osas on publiku rõõmuks pedaal veel päramas põhjas – seal tema hunnitu kaunitariga viagra ja vaginismi kaheraudse koosmõjuna kinni jäi. Mistõttu rämekoomiline teos on alla 14 aasta keelatud. Ehkki kui seda lugu meie noortestuudio MINA OLEN noortega ühiskülastasime, kehitasid nood suguühtes kinnijäämise stseeni peale õlgu: häh, koertel on ju samamoodi!

Ja päris elus on samamoodi, et külasuu sildistab ühtviisi lobedalt litsideks nii süütuid koolitüdrukuid kui oma tööd tegevaid daame, kes on vihastavalt dekoratiivse-apetiitse välimusega – ent on profid siiski ülevaltpooltvööd piirkondadega – südame ja kõrvadevahega. Seksoloog Imre Rammul teab pikalt kõnelda, mil moel vastumeelsus sugusoorituse suhtes õrnema soo delikaatseimad lihasgrupid krampi käratab – tegelikud nümfomaanid vaginismiga publikut ei lõbusta. Kas külalõugu sulged sa… Ei.

Populaarsuse-teema – mis filmis on hingel kustuval rockstaaril Genka kehastuses – puudutab osatäitjaid sedavõrd, et mullusuvisel võtteperioodil kujunesid nende suurimateks fännideks oma lapsed: issi, millal sa koju tuled!? Ja see trend saab lisa. Režissöör Rene ütleb, et lõputu klassikokkutuleku teist osa filmides meeskond veel ei teadnud, et tuleb ka kolmas osa – ent täna seda juba kirjutatakse. Seega saab sedasi, et esimene osa oli Malmsteni martüürium, teine tuli Genka kõrbemine ja kolmandast saab Ago Andersoni saaga.

Ehkki tiim ise seda ei teadvustanud, viskasid nad sellesisulise tellimuse õhku koos abielusõrmusega, mille lendamise ajal karjatab Ago täpselt nii, nagu lõputu Jääaja-filmide seeria oravalaadne-tahtmatult-pahaloomake, kelle kukutatud pähkel alati apokalüpsise vallandab: eeeiiiiiii! Nunnul pahalasel on kriiskeks oma põhjus – aga tervikpildil toimib see ikkagi saatusliku sünkrooni sõrmena.

Esimesest osast õhku jäänud küsimusele, milline oli Genka spermaanalüüsi vastus, ei saa me vastust arstitõendina, vaid faktina, et sedapuhku lendab ta helikopteriga naisemeheks. Päästvat kopterit juhib stsenarist Algus, kellel on Hitchcookiga analoogne tava nii endale kui Vilbrele maitsekas pisiroll tekitada ja seega tegijad tootesse jäädvustada. Seekord siis kustuva tulukese ja Kukerpillide ainsa fännina.

Jäädvustatud on ka episoodiliste vilks-staaride nägudekalerii – Stig, Merca ja Müürisepp saavad ühe-repliigi-rollid, esitades neid ka püksid-rebadel-tasandil ülima väärikusega. Anu Välbat aga näeme kriips-suises karm-värvingus, millelaadset ta iginaeratava teletädina pole näidanud. Ning Indrek Ojari vändagängsta topeltmäng saab ette kantud ülikõva rollitöö suurte plaanidena – respekt!

Meie-maitseline linalugu astub üle ja välja tavapärasest reeglipärast suhtuda nii 10 kui 30 aastat pärast kooli lõpetamist üksteisesse ikka samade mustrite järgi, nagu need toona olid. Lõputu klassikokkutuleku kuldne trio võtab üksteist siin-ja-praegu tegelike ja tänastena. Mistõttu see kultusfilm – liialdamata öeldes! – on üksiti ülemlaul tingimusteta armastusele. Plakatlikuks sümbolstseeniks aegluubis kaamerasse astumine, kõige suurema sõbra kostüümis Genka keskel. Massikultuuri-teadlikuma publiku jaoks tähendab see üksiti dünastia ja järjepidevuse põlistamist – kunagi oli selles kostüümis Harry, nüüd Henry Kõrvits… Liigutav.

Liigutav on ka saatuslikus lapsesuu rollis Ago parandamatu pläralõua missioon – igal võimalusel kõige valemaid ja valusamaid lauseid lennutades teeb ta tahtmatult sõprade eludes oma aususega suurpuhastuse ning hoiab teadmatult iseennast Preili Õige jaoks. Tegelaskuju kui ebadelikaatsuse ekvivalent – kõik teised võrduvad null koma null tema ühikut – lohutab iga kinokülastajat meeldetuletusega, et me tohimegi olla ebatäiuslikud ning et just seepärast leidub igaühe jaoks kuskil keegi. Kasvõi sulnis saaremaa-ö-ga hauakaevaja-piiga Kristel Aaslaiu mahedaimas olekus.

Ilmselgelt saab eestimaise filmiklassika pärliks haua põhjas looteasendis lapselikku nuttu tihkuv Ago-jumbu – ning kriisi põhjas ära käimise teemaga lõpuni läinud ja kirstu alla näoli jäänud Genka, kellest just seal maa all koorub küllalt Mees, et vot just ollagi pehmo. Liigutavaim ses MEIE-loos – mida pärast esilinastust Genkale ütlesin ka – oli tema kohmetusest välja paisunud-koorunud “Nii vaikseks kõik on jäänud” – see tõusis tõeliseks hümniks täiuslikule ebatäiuslikkusele 🙂

Ehkki juba võtete ajal olid nii pastoriemandat kehastav Britta kui veetlev vambitar Tanja edasisi sündmusi ja sündimisi rehkendades õnnistatud olekus, pole nad paljuks põlanud ühtki röökivnaljakat õhulendu ega nasaalninalist prillhematoomi ega sebrakostüümi all pikantse paarisrakendi moodustamist.

Tanja Mihhailova kaunis ja kreisi, nüansirikas ja lõpmata vaimukas, müüte ja eelarvamusi täiel rinnapartiil naerev roll on lõputu klassikokkutuleku teise taise kirss tordil. Ootame juba ette tänades ja naeratades kolmandat. Oma labidaleedi ülesleidmiseks soovitame Agol lahkesti filmi tagasi kerida ja pisaratesse ujutatud Miša – pardon, Kristeli – telefoninumber üles otsida. Meie tahame ja täname!

Suurtest ettevõtetest, kärast ja tähelepanust küllastunud inimesed hoiduvad taastumiseks loomade ligi. Mõnikord juhtub selle Ühenduse käigus kannapööre ning loomad-tervendajad inspireerivad inimesi uuele rajale asuma. Ettevõtjatest-ajakirjanikest saavad omakorda loomade tervendajad – kelle korrastatud-abistatud loomad omakorda saavad oma pererahva tervendajateks.

Ajakirjanikuhariduse ja -kogemusega Rein Kikerpill alustas Tallinna äärelinnas Viljandi maantee ääres asuvas loomade varjupaigas esmalt vabatahtlikuna koeri jalutamas käies. Kui üks koertest, nüüd juba üsna eakas, aga suurepärases vormis Bingo ta endale isandaks valis, sai neist üha uute hädaorust varjupaika sattunud koerte hingeseisundi ja käitumise korraldajate tandem. Kutsumusest sai elukutse.

Niitväljal loob ja lehvib Piret Iter oma kodus nahatöötlemise masinate ja nahahooldusvahendeid keetva pliidi vahet ja nimetab kõiki oma tööriistugi nimepidi. Varem üsna suurt nahatööstust juhtinud naine valmistab nüüd kodus nahast koerarihmu-vahendeid ja tembib nii elusa kui elutu naha määrdeid. Alustas oma õrnade penide pärast – ja sai teada, et need määrded teevad imet ka tema ja kalli kaasa „käpakestega“.

Rein ja Bingo

…on tandem, kes leidis teineteist totaalse muutumise käigus ning töötab nüüd arglike asotsiaalidest koertega, et need uute kodude küpseks harjutada.

Rein oli eelmisel eluperioodil ajakirjanik, Bingo bomžide (bez ofitsialnovo mesta žitelstva – kodutu) peni. Võibolla 8aastane, aga ehk ka oluliselt vanem – keegi ei tea pilpakülast päästetud koera sünnipäeva.

„Isegi natuke kahju on, et see krantside maailm – Eesti uskumatu geto – , kus koerad saavad kasvada koertena, on kadumas. Pilpaküla koerad – umbusklikud, aga absoluutselt agressioonivabad, sotsiaalsed teiste loomadega, pelglikud inimestega, on kaduv liik. Bingot, kellega koos on teiste koerte julgustamine ja sotsialiseerimine imelihtne, asendada ei oleks mõeldav,“ kirjeldab Rein arukaid-tundlikke koeri, kes looduslikus valikus 21.sajandi Eesti kohta hämmastavas keskkonnas JÄÄVAD. „Mina ise aga õppisin 1997.aastani ajakirjandust – suhteliselt hilja läksin õppima ja lõpetasin – pidamata vajalikuks 2 viimast diplomini viivat eksamit teha – just ajal, mil seni 5aastane õpe läks üle 3+2 süsteemile. Sain praktikuks teadmisega, et minu haridus on magistrikraadi vääriline, aga kannaks hellitusnime bakalaureus, kui motivatsioon poleks kadunud.“

Soe ja tasakaalukas mees meenutab, et juba ajakirjanikuna töötades koges ta šaakalmentaliteedi pealetungi – kõik müügiks-söögiks. Nüüd näeb ta koerte keskelt inimliigi uperpalle uudistades kunagise Akadeemia Peegeliana eetikale vastupidist kiskjalikku para-meediat saaklooma poolelt. Tal on avalikkusest siiber – harvadel juhtudel vastab ta õige asja ajamiseks žurnade küsimustele ise kirjalikult, et mõnd järjekordset kallutatud-hinnangulist või lausa valede faktidega jura ei juhtuks.

„Tulin koerte varjupaika taastuma ja tervenema – ja sain vabatahtliku peni-patseerimise käigus teada, et olen tõesti sündinud koerainimene. Mida juba lapsena oletasin,“ on mees tänulik endale määratud Teele jõudmise eest.

Vanaisa kinkis 6aastasele Reinule kaukaasia lambakoera kutsika, kellest keerukamat tõugu on teatavasti raske kujutleda. Kui poisike iseloomuka hiiglasega jalutama läks ja vanaisa keelas rihmast lahti lasta, kelgutas kohusetundlik laps volaskil kasvõi kõhuli järel – ja piltlikult öeldes on üsna samamoodi tänagi.

„Meil – inimestel ja koertel – on silmad pea fassaadil, mitte külgedel. Seega on meil ladusam üksteist mõista – samas oleme rohusööjate kui saakloomade jaoks alateadlikul tasandil ohtlikud. Ent ka hirmunud hulkurkoerale tuleb nädalaid läheneda külg ja selg ees, et ta paanikasse ei satuks ja püksi ei laseks,“ arutleb koeralausuja. „Varjupaika sattunud koerte hulgas on loomult koerte koeri ja inimeste koeri. Tänu sellele, et teiste koerte sotsialiseerijaks sündinud Bingo valis minu päriseks endale, saame hakkama mõlematega.

Alatoidetud ja pekstud või lihtsalt suhtlemata koerad on väärikuseta ja elamise julguseta. Töö nendega on pikk ja peenetundeline.

Alguses vaimustas mind mõistagi suurte agressiivsete elukate taltsutamine – aga üsna ruttu selgus, et see on kiire ja lihtne sooritus. Koer on lihtne loom. Kes on ülimalt variatsioonirohke liigina mulle tänaseks üksiti õpetanud ka austust ja imetlust väikeste koerte suhtes. Pole nad kompleksides rakatsid ühtigi!“

Rein teab, et liigiti on loomrahvaste kehakeel üksteisele universaalselt mõistetav. Kuna Bingo ütleb räuskavale-pabistavale liigikaaslasele kehakeelitsi RAHUNE MAHA – JA KUI SUUDAD, ÄRA SOLVA MIND! – siis nii ka saab.

Ning varjupaiga kasside tuppa oskab üksnes Bingo siseneda kehakeelse lipuga MA TULEN RAHUGA! Endal on küll pisut hirmus, aga kassikari teda ei puutu – iga teise koerlase teeksid kambaka käigus pastlapaelteks.

Kassidel endil seal soojas-turvalises-päikeselises kasside toas muide hirmus pole. Sinna on kujunenud rahulik ja harmooniline braid. Selge, et eakad suhtlemisaltid kassid pigistavad loomasõbra südant. Ja kaunis konditsioonis tõukassid pigistavad südant ka seetõttu, et nad on otsekui Eesti riigi suurendusklaas: loobunud ja Maarjamaalt lahkunud perekonnad toovad oma veetlevad kiisud varjupaika lootuses, et äkki neil läheb paremini kui pererahval…

Varjupaiga enesega on üsna samalaadsed lood, nagu kõigis meie eluvaldkondades: aegajalt tekib mõni konkureeriv varjupaik, kes tahab mittetulundusühingu rahad ümber jagada. Ent Jumal näeb ja teab. Ja PETS jätkab ikka oma 16-18 töötajaga ustavat rühkimist.

„Loomaarmastajad kujutavad oma naiivsuses ja isekuses ette, et 12 kõutsi korterisse kogumine ongi varjupaik – ja kui neile selleks raha ei annetata, et nad loomi saaksid armastada, lähevad tigedaks. Iga pühendumine eeldab suurt pilti. See pole tegevuskava – ammugi mitte äriplaan, kui sotsiaalmeediasse paisatakse mõne haige looma pilt ja abipalve ning annetuste eest toidetakse ka ülejäänud loomi,“ kinnitab Rein. „Loomainimesed kipuvad takerduma kollektsioneerimise kire lõksu ning oma lillelapselikust ilmavaatest tingitud pettumuste tõttu muutuma inimvihkajateks. Mis seal salata, minagi eelistan sageli inimeste seas siblimisele koerte seltskonda.

Jälgin, kuidas Bingo mõnd järjekordset heidikut redust väljuma ja mängima kutsub. Imetlen ja õpin.

Ja rõõmustan mõistagi selle üle, et igal nädalal läheb siit kümmekond „korda tehtud“ koera uude koju. Sageli üldse oma esimesse koju.“

Koera-Kikerpill on ühtlasi ka see, kes telefonikõnede peale kohale sõidab ja hulguse kinni püüab. Koerapüüdmisel kehtib sama, mis sotsialiseerimisel – agressiivsega on lihtsam kui pelglikuga. Kusjuures püüdmisvahend – silmusega kepp – meenutab kolkisaanud koertele mõistagi kõike muud kui pääsemist. Kaigas on kaigas…

„Pilpakülana tuntud Soodevahe külla olen varasematel aastatel viinud soomlasi ekskursile – ehkki paljud eestlasedki ei tea, milline uskumatu imedemaa 2 kilomeetri kaugusel Tallinnast õilmitseb. Punkrid ja peenrad, bomžid ja penid läbisegi,“ kirjeldab Rein. „Soomlased tavatsevad sellepärast Eesti varjupaikadest koeri valida, et neil seal segaverelisi koeri enam ei leidu. Tõukutsikad kasvatatakse kennelites üles ja müüakse steriliseerituna. Isetekkelised krantsid on eksootiline haruldus, mida eurodirektiivide maailm ei võimalda.“

Samas töötab just nende direktiivide tõttu ka nii mõnigi endine loomaaiatöötaja täna varjupaigas ja enam mitte zoopargis. Kui näiteks talitaja oli harjunud hoolealuste hiidloomadega kallistama ja ratsutama – õhtuti käisid talitajad näiteks elevantidega ratsa kõndimas. Siis tulid kallistuste ja läheduse asemele eeskirjad, mis ei luba talitajal olla samal pool võrku.

Kui seni polnud tõsiasi, et looma koht ei ole loomaaias, nii valusalt ilmne, siis nüüd on. Ja see on järgmise ajakirjaloo teema, milles me ei räägi eluvõõra-naiivse-ülipüüdliku loomakaitsja kombel. „Tean, et kõik on energia. Bingo ja minu sünergia on energia, mis muudab abistatavate koerte vibratsiooni. Taimede energia ütleb loomadele, millist taime võib süüa, millisest hoiduda. Sellest on nii palju õppida… kui võre õpetajaid ja õpilasi ei lahutaks.

Mina võin kindlalt öelda, et minu suurim õpetaja on selles elus olnud mitte ülikool, vaid Bingo.“

Võib ju küsida, miks hädas koertesse nii palju panustatakse, kui inimesedki on hingeliselt hädas ja materiaalselt mädas. Aga sellepärast, et tervendatud koerast saab inimesele ustavaim sõber, kes omakorda oma uut peremeest tervendab nii, et tolle korrastuv hing võimaldab uuele eduteele asuda.

Piret – suurest väikeseks

Noorusvaimustunud Piretil oli koos kaasa Kaidoga Keilas üsna suur nahavabrik, kodus Niitvälja taga metsas arvukas lambakari, suured koerad – kuni tuli taltumine. Küpse eaga kaasnevad tervise trikid tingisid selle. Väike ja kodune on suure ja massilisega võrreldes umbes nagu poni võrreldes raskeveohobusega, otsustasid Iterid – ja tõmbusid teadlikult väikeseks-käepäraseks.

„Iga on selline, et meie mõlema tervis eeldab läbimõeldud kabariite. Meil mõlemal on tänini meeles kõigi meie suure-karja-aegadel olnud kihnu maalammaste nimed ja põlvnemised – vahel on nendeta väga tühi ja kurb. Aga kuna mul on üks seljadisk nihkunud, pean väga hoolega tunnetama ja arvestama, mida kere lubab, mida mitte,“ nendib Piret, kelle kodutalu on end nii suurte kui pisikeste ehituste ja detailideni ise loonud ja kujundanud. „Meie kaks poni täidavad tühja koha – ja lisaks neile hingeloomadele on meil ka kääbus-bullterjerid Aadu ja Pipi. Maailma südamlikemad-tundlikemad sülekoerad vastupidiselt eelarvamustele selle tõu asjus.

Kogu meie kodu on elusolendeid täis – üks mu nahamasinatest siinses kodutöökojas on Triinu, sest ta on mul lepatriinuks värvitud. Elektriauto, mida ma veidi võõrastan, sest ta on ajast ees ja eblakas, on Röster.

Kuningboa, kes meil elutoas terraariumis resideerib, pole mitte ainult eriline müstiline lemmik, vaid ka tooraine allikas. Rotsi kestavahetuse ajal saame mitu meetrit jumalikku ussikesta, millest lisaks tavalisematele koerarihmadele-vöökottidele-ehetele ussinahkseid väevärke meisterdan. Ja avastan üha, kui asjata ja naljakalt inimesed mao kestast ehteid-talismane kardavad.

Tänane eestlane ostab pigem topšopi-netipoodide naftanahkadest ebatervislikke rihmu-kotte kui et adub käsitöise-kodumaise eheda eseme väge. See on tagasipööramatu protsess – ja mul jääb tänulik olla, et naturaalse ürgmaailma rütmidele on siiski oma tarbijaskond.“

Seda ürgset valvab Pireti-Kaido viikingihõnguga kodus Memm. Istub püstkoja tagumises seinas altaril ja hoiab ümber koja asjataval ponipaaril Ruudil-Daalial silma peal. Väestab neid sadu kive, mille Piret on kõigilt Eestit-pidi sõitudelt auto pakiruumis koju tarinud ja aedadeks-kujunduseks ladunud.

„See kivimajandus mu selja ära sigrimigriski. Samas on hädadel kena omadus midagi uut luua. Varem segasin ainult parknaha hooldamiseks salve kokku – kuna avastasin, et suurtootjad libistavad tasapisi oma määrete retseptidest kõik vähegi väärtusliku välja. Kui nahavõidest kadus mesilasvaha ja asemele sokutati parafiin, hakkasin ka inimestele ja koertele-hobustele sobivat kreemi ise tegema,“ soovitab Piret lugeda, mis purkide peale kirjutatud on. „Kui mu bull-piiga Pipi käpad hakkasid allergiast kirvendama, mõtlesin – õieti tunnetasin – lisaks parknahale sobivale määrdele purki ka elusa naha hooldamise möksi.

Mitte ainult Pipi varbad – ka minu käed, mis nahatööga-koduhooldamisega pidevalt topelt-vatti saavad, on korras – ja mehe kannad samuti!“

Seest pehmendatud – vastupidiselt tava-koolkonna seest kidalistele-allutavatele! – kaelarihmu, efektseid aksessuaare ja muid nahk-olendeid müüb Piret erinevates gildides, internetis ja kodus. Nii viikingi-kantsilikust pesast kui püstkojast on turistimentaliteediga juhukülalised kenasti eemale palutud, et Pireti loomingul oleks võimalikult täieline vägi sees. Orgaaniliselt on tema käpakeste-võide sees aga mesilasevaha, taruvaik, glütseriin, kookos, astelpaju – ja sisetunde järgi teisedki hoiutavad väetaimed.

Eelkõige vajab vägiste tuge ta ise – aastad ja tõved on tahtnud nii, et üsna kogu majapidamine ja ettevõtlus on ainuisikuliselt selle nääpsukese naise peal. See tõsiasi tingib valikutes mõõdu ja määra ning õpetab tingimusteta armastust, mis eluhellikutel enamasti ära õppimata jääbki.

Lõputu klassikokkutulek – jääajal omadega

Rene Vilbre režiiga „Klassikokkutulek 2“ Martin Alguse dialoogidega euroformaadi järgi on Taska filmi seni mahlakaim produkt. Meie-tundest kantud linateos on hoogne jada siseringi- ja laiemalt toimivaid nalju ja killurebimisi, mis kõõlub osavalt hea maitse ja usutavuse piiril. On mõistetav nii 25- kui 85aastastele. Ning märgiliselt inimliku võttena on mitmes kohas teadlikult sisse jäetud teksti-komistused, mis näitavad ja toetavad fakti, et me kõik oleme täiuslikult ebatäiuslikud inimesed.

Esilinastusel nimetasid suhtekorraldajad pulmade-matuste üht peategelast Ago Andersoni Pärnu populaarseimaks meheks. Mis võib hetkel vabalt nii ollagi – kõrvuti nukulik-pildiajakirjalikus „Pilvede all“ kinoversioonis neljandat õde kehastava Karin Tammaru üliveenva rollitöö tulemusena ilmselt keskealistele temakestele väga omaks muutumisega.

Ago väidab, et kaubanduskeskustes tulevad tõesti ostukärudega emandad tema kui filmitegelasega klassikokkutuleku teemat tõukama – mis on rahvuskehandi psühholoogia võtmes põhjendatav sellega, et nad on tänulikud selle eest, et neid endid leidub Martin Alguse laiajooneliselt soojas ja alastirebimiseni mõistvas stsenaariumis lohutavalt ohtrasti.

Maarja Jakobsoni kehastatav koduperenaine pettis armastatud meest sellepärast, et aastakümnete-pikkuse õnneliku abielu sekka sattus kiusatuseks näiline värskendus kellegagi, kes oli nii teistmoodi. Ja ei tähendanud midagi. Üksnes seda, et patu palk on kalmistu – ja kõigeväelise Looja otsusena kasti too sõpruse ja abielu rüvetaja läkski.

Harriet Toompere mängib temakest, kes oma naiivses headuses justkui näeb kõike – ent ei mõista muhvigi – nutab ja hoolib siiralt, ent ei sure sellesse. Sest sadasorti süda-peopesal-naised Jäävad. Kõrvuti Külliki Tooli ja Anne Paluveri harpüiadega, kes teavad ja teevad kõike nii, nagu peab – ja näitavad värvikalt, kui hirmus on pidamist-pidi raamides kroolida ning kõike võõrastades ja kartes sappi pritsida.

Filmisangarite sõnul on enne klassikokkutuleku vol. 2 linaletulekut baarides-pubides omakorda reeglina jutuks võetud Malmsteni munad – kuidas neidpidi ikka saunalava vahele jääda sai. Uues osas on publiku rõõmuks pedaal veel päramas põhjas – seal tema hunnitu kaunitariga viagra ja vaginismi kaheraudse koosmõjuna kinni jäi. Mistõttu rämekoomiline teos on alla 14 aasta keelatud. Ehkki kui seda lugu meie noortestuudio MINA OLEN noortega ühiskülastasime, kehitasid nood suguühtes kinnijäämise stseeni peale õlgu: häh, koertel on ju samamoodi!

Ja päris elus on samamoodi, et külasuu sildistab ühtviisi lobedalt litsideks nii süütuid koolitüdrukuid kui oma tööd tegevaid daame, kes on vihastavalt dekoratiivse-apetiitse välimusega – ent on profid siiski ülevaltpooltvööd piirkondadega – südame ja kõrvadevahega. Seksoloog Imre Rammul teab pikalt kõnelda, mil moel vastumeelsus sugusoorituse suhtes õrnema soo delikaatseimad lihasgrupid krampi käratab – tegelikud nümfomaanid vaginismiga publikut ei lõbusta. Kas külalõugu sulged sa… Ei.

Populaarsuse-teema – mis filmis on hingel kustuval rockstaaril Genka kehastuses – puudutab osatäitjaid sedavõrd, et mullusuvisel võtteperioodil kujunesid nende suurimateks fännideks oma lapsed: issi, millal sa koju tuled!? Ja see trend saab lisa. Režissöör Rene ütleb, et lõputu klassikokkutuleku teist osa filmides meeskond veel ei teadnud, et tuleb ka kolmas osa – ent täna seda juba kirjutatakse. Seega saab sedasi, et esimene osa oli Malmsteni martüürium, teine tuli Genka kõrbemine ja kolmandast saab Ago Andersoni saaga.

Ehkki tiim ise seda ei teadvustanud, viskasid nad sellesisulise tellimuse õhku koos abielusõrmusega, mille lendamise ajal karjatab Ago täpselt nii, nagu lõputu Jääaja-filmide seeria oravalaadne-tahtmatult-pahaloomake, kelle kukutatud pähkel alati apokalüpsise vallandab: eeeiiiiiii! Nunnul pahalasel on kriiskeks oma põhjus – aga tervikpildil toimib see ikkagi saatusliku sünkrooni sõrmena.

Esimesest osast õhku jäänud küsimusele, milline oli Genka spermaanalüüsi vastus, ei saa me vastust arstitõendina, vaid faktina, et sedapuhku lendab ta helikopteriga naisemeheks. Päästvat kopterit juhib stsenarist Algus, kellel on Hitchcookiga analoogne tava nii endale kui Vilbrele maitsekas pisiroll tekitada ja seega tegijad tootesse jäädvustada. Seekord siis kustuva tulukese ja Kukerpillide ainsa fännina.

Jäädvustatud on ka episoodiliste vilks-staaride nägudekalerii – Stig, Merca ja Müürisepp saavad ühe-repliigi-rollid, esitades neid ka püksid-rebadel-tasandil ülima väärikusega. Anu Välbat aga näeme kriips-suises karm-värvingus, millelaadset ta iginaeratava teletädina pole näidanud. Ning Indrek Ojari vändagängsta topeltmäng saab ette kantud ülikõva rollitöö suurte plaanidena – respekt!

Meie-maitseline linalugu astub üle ja välja tavapärasest reeglipärast suhtuda nii 10 kui 30 aastat pärast kooli lõpetamist üksteisesse ikka samade mustrite järgi, nagu need toona olid. Lõputu klassikokkutuleku kuldne trio võtab üksteist siin-ja-praegu tegelike ja tänastena. Mistõttu see kultusfilm – liialdamata öeldes! – on üksiti ülemlaul tingimusteta armastusele. Plakatlikuks sümbolstseeniks aegluubis kaamerasse astumine, kõige suurema sõbra kostüümis Genka keskel. Massikultuuri-teadlikuma publiku jaoks tähendab see üksiti dünastia ja järjepidevuse põlistamist – kunagi oli selles kostüümis Harry, nüüd Henry Kõrvits… Liigutav.

Liigutav on ka saatuslikus lapsesuu rollis Ago parandamatu pläralõua missioon – igal võimalusel kõige valemaid ja valusamaid lauseid lennutades teeb ta tahtmatult sõprade eludes oma aususega suurpuhastuse ning hoiab teadmatult iseennast Preili Õige jaoks. Tegelaskuju kui ebadelikaatsuse ekvivalent – kõik teised võrduvad null koma null tema ühikut – lohutab iga kinokülastajat meeldetuletusega, et me tohimegi olla ebatäiuslikud ning et just seepärast leidub igaühe jaoks kuskil keegi. Kasvõi sulnis saaremaa-ö-ga hauakaevaja-piiga Kristel Aaslaiu mahedaimas olekus.

Ilmselgelt saab eestimaise filmiklassika pärliks haua põhjas looteasendis lapselikku nuttu tihkuv Ago-jumbu – ning kriisi põhjas ära käimise teemaga lõpuni läinud ja kirstu alla näoli jäänud Genka, kellest just seal maa all koorub küllalt Mees, et vot just ollagi pehmo. Liigutavaim ses MEIE-loos – mida pärast esilinastust Genkale ütlesin ka – oli tema kohmetusest välja paisunud-koorunud “Nii vaikseks kõik on jäänud” – see tõusis tõeliseks hümniks täiuslikule ebatäiuslikkusele 🙂

Ehkki juba võtete ajal olid nii pastoriemandat kehastav Britta kui veetlev vambitar Tanja edasisi sündmusi ja sündimisi rehkendades õnnistatud olekus, pole nad paljuks põlanud ühtki röökivnaljakat õhulendu ega nasaalninalist prillhematoomi ega sebrakostüümi all pikantse paarisrakendi moodustamist.

Tanja Mihhailova kaunis ja kreisi, nüansirikas ja lõpmata vaimukas, müüte ja eelarvamusi täiel rinnapartiil naerev roll on lõputu klassikokkutuleku teise taise kirss tordil. Ootame juba ette tänades ja naeratades kolmandat. Oma labidaleedi ülesleidmiseks soovitame Agol lahkesti filmi tagasi kerida ja pisaratesse ujutatud Miša – pardon, Kristeli – telefoninumber üles otsida. Meie tahame ja täname!

Mummi Saara on Lamba aasta Jäär, kes saab 21.märtsil 51aastaseks. Mitmed Teadjad nimetavad teda küll Hobuse aasta Kalaks – sest arvutavad Asju aegade jooksul pöördunud planeedi järgi. Lammas või Hobune – igal juhul alfaemane karjajuht, kes kohtleb nii oma lihaseid kui enda juhitava noortestuudio MINA OLEN lapsi ning nii oma talus peetavaid hobuseid-lambaid-koeri-kasse-kanu – aga ka metsas ja võõrsil elavaid nähtavaid ja nähtamatuid rahvaid võrdsetena.

Ta on kõiki oma 5 last ja tänaseks 5 lapselast alati tervitanud kingituse, saatuse saadetud teekaaslase – mitte omandina. Ta on oma lastega täpselt samamoodi, nagu oma hingelise-vaimse-spirituaalse-intellektuaalse Perekonnaga lävides nii lapselikult aus ja avameelne, et satub otsekui muinasjututegelane pidevalt tähelepanu keskpunkti.

Lapselapsed – ja nüüd juba mitukümmend noortestuudio last – kutsuvad teda Mummiks.

Järglased ja järgijad avastavad üha, et Mummi elu on nagu ameerika mägedena kihutav film. Kord raju komöödia, siis katastroofipõnevik – aga enamasti ikkagi õnneliku lõpuga muinasjutt.

Saara jagab nii tütarde kui poegadega – nüüd ka nende tütarde ja poegadega – kõiki elu jooksul saadud kogemusi-oskusi-teadmisi ka sõnadega, mitte ainult sõnadega. Mitte kunagi ei ole nii, et käige mu sõnade, mitte tegude järgi.

Lastega õlg õla kõrval rühkides on ta üles ehitanud laste isa elamise Võrtsjärve ääres, siis majapidamise Pärnus Raekülas, seejärel talu Liu majaka all ning nüüd Raplamaal Soone talu. Ema kannul niites-saagides, müüri ladudes ja sõnnikut kühveldades on tema lapse ära õppinud nii naiste kui meeste tööd, sest Mummi on otsustanud: tema kari jääb ellu. Kusjuures tema kari on temaga alati kaasas. Nii lapsed kui lapselapsed on kallis kingitus, millele ei otsita hoidjaid ega ärapanemise kohti. Elamist õpetab elu.

See on üsna paratamatu, et väike, aga väga väekas Mummi meenutab üha suureneva lasteparvega koos liikvele minnes nii kaubanduskeskuses kui lennujaamas alati midagi tabor-uhodit-v-nebo laadset. Kuna ta on oma lapsi enesestmõistetavalt siis ja seal imetanud, kus titt tahab, võis see vabalt juhtuda nii kinosaalis kui loengut pidades – noorim, täna 11aastane tütar sai rinda 3 aastat.

Alates vanimast, 28aastasest täna 2 lapse isast, on Saara võsud igal tööl ja üritusel emaga kaasas olnud. Mistõttu Mummil on tänini väga valus meenutada, kuidas poissi 14aastasena ema saatjana Püssirohu keldrisse vastuvõtule ei lubatud. Ja et tal polnud enamuse lastega oma 40.sünnipäeevaks Itaaliasse lennates piisavalt raha, et vanimat kaasa võtta…

Et raha jätkuks, pole Mummi ei enda ega teekaaslaste mäletamist mööda mitte kunagi puhanud. Koos 4kuise esiklapsega Tartust Pärnusse sanatooriumi sanitariks, Hiireuru nõudepesijaks ja Pärnu Postimehe ajakirjanikuks manööverdas Mummi end liinibussiga… millest jäädi maha. Laste isa kihutas oma ema punase sapakaga bussile järele, peatas Ikaruse – ning Mummi lennutas pardale 7 kotti, Zekiwa titevankri ja lõpeks iseenda koos titega.

Kui vanim tütar, nüüd 26aastane 2 lapse ema oli pooleaastane ning vaja oli kahe mudilasega Tartust Võrtsjärve äärde jõuda, läks ta – üks põnn käe kõrval, teine kaenlas, jalgsi maanteele ning neid peale võtnud villis viis nad mõistagi sihtpunkti kohale – ehkki endal päris sinna asja polnud.

Praegu armastab megaema vanu, isikupära ja elulooga stiilseid autopanne – kui juba, siis täiega. Ning neil on nimed – Dolly Parton, Voldemar Kuslap, Twiggy-Piggy-Hipster…

Kui kellelgi lastest vaja, annab Mummi talle auto või püksid jalast ära. Päriselt ka – nii on juhtunud! – ja üllatub hetk hiljem, et käib ise jala ja püksata.

Võimalik, et see heldekäelisus on natukene armastuse ostmine ka. Sest aegajalt ei kõlba sedasorti täiel rinnal Elav Mummi mõnele oma lastest. Kellegi lapseks sündimine näib teatavasti vahel karmi karmana. Saara on südameüdini veendunud, et keegi pole kellegi omand. Ta on tähtede taha ja tagasi õnnelik selle üle, et Kuusiku Altveskil tema armastatu Roberti algatusel loodud kultuurikeskusesse tekkis noorte endi soovil stuudio MINA OLEN, kuhu tuleb üha enam 5-75aastaseid Lapsi. Mispeale naasevad ema juurde ka pausil olnud ihuviljad – uudishimu ja rakumälu toob neid pärast jonnimisi uurima, mis asja kõik need soojad ja tingimusteta armastavad hinged selles sõgedas leiavad.

Sealt leitakse piiritut pühendumist ja ainult iidsetele hingedele omast lapsemeelset Teadvelolekut. Kui tema papa Harri Vasaraga samal päeval sündinud pojatütre nabanöör oli just läbi lõigatud, helistas ta ja küsis: noh, kumb – tüdruk?

Kui keegi lastest mingi küsimusega helistab, kuuleb ta kõigepealt mitu minutit sõnavalangut hetkeolukorrast Soonel-Altveskil – ja seejärel sõnastab ema ise küsimuse, sest ta Teab. Alati.

Mida enam varjatakse, sed selgemalt teab. Kuuleb kõneldes ja näeb pimedas.

Lapselapsed – iseäranis vanim tütretütar – jäävad sageli mitmteks minutiteks Mummile sirgelt silma vaatama, sest sealt silmade tagant leiab Lugusid. Kõigilt mandritelt ja rahvastelt – ja Taevariigi seaduste järgi elamisest.

Aga ka lugu sellest, kuidas Mummi käis kord Liust keset paksu lume ja pakasega talve Kroonika peol. Koos 2- ja 6aastase lapsega, kes olid just tuulerõugetest paranenud, aga veel üle näo tihedalt briljantrohelise täpilised. Furoori põhjustasid nad niikuinii. Tegelik Lugu on aga selline, et nad jäid südaööl koduteel mõnesaja meetri kaugusel oma talust tuisuvaaludesse kinni.

Murutar, kes pole vaatamata oma isa eestindamiseelset nime Vatmann kandmisele sellest kaubamärgiks töötatud nimest vabanenud – ega tahagi! – jättis põngerjad sooja surisevasse autosse magama, kääris maani musta kitsa kleidi üles ning kahlas siidisukkade välkudes läbi hangede lähima taluni. Peremees ärkas, põrnitses lävel seisvat ilmutust, lubas end appi sättida – ent juba oli härmas tulnukas ukse kõrvalt lumelabida haaranud ja tuisuöhe kadunud.

Kaevas õhtukleidi raginal auto hangest välja, jättis labida omaniku väravasse kenasti püsti – ja viis oma lapsed koju. Kumbki rohelisetäpiline kullake autost süles voodisse, kallimusipai – ja näh, miskit erilist ju ei juhtunud. Aastaid hiljem arutati juba täiskasvanud seikluskaaslastega,et selline see Elu ongi.

Paaritatakse koos lambaid, nähakse kutsikate sündi, võetakse varssasid vastu, lutitatakse ka kõige igerikumad talled elule – ning kui Mummi ilmub vastu hommikut sõnnikust-looteveest-ternespiimast tilkudes õnnelikuna koju, polegi ju mõtet küsida, mida värki öösiti mürame. Selge, et kellelgi sõpradest oli mullikal ränk esmapoegimine. Ning kindel, et kui Soone Saara kutsuti appi – ja ta tõi koos vissiga mitu tundi pöörates-pingutades-pressides vasika ilmale – siis juhul, kui sündisid kaksikud, pani pererahvas neile nimeks Kati ja Saara.

Ühel õhtul, kui Mummi oli kõige ja kõigi kuhjumisest üle kriitilise piiri väsinud ja puhkes arvuti taha talle sülle roninud vanimale tütretütrele kuklasse nutma, sosistas too väikevennale: ära praegu autoga mängi – Mummi on kurb, arvab, et me sõidame ära – ja siis on Mummi veel kurvem.

Misjärel ütleb nõrkusehetke eest andeks palunud ja sõpruse eest tänanud Mummile: pole hullu, kõik läheb hästi, võta heaks palun jah.

Kutse EW 100 sünnipäevapeole või rahvusriigi matustele?

Sotsiaalmeedia netiavarustes ühinemist ootav aktsioon „Kutse Eesti Vabariik 100 sünnipäevapeole“ on meie üldiste mentaliteetide ja meeleoludega võrreldes hämmastavalt isetu ja äritu kodanikualgatus. Suhtekorraldusfirma Alfa-Omega Communications ei saa mingit kadestamisväärset kasu eestimaalaste fotode lükkimisest muusika taustale, juures päritolu-maakonnad ja sisuks muu maailma kutsumine meie rahvusriigi suurpäevale.

Nädala alguses oli Viive Aasma ja Mart Valneri algatatud ettevõtmisega ühinenud 2000 inimest, kolme tunni jagu voogavat näopildirida. Leidlikud loovurid tunnistasid, et eeldasid vähemalt 100 tuhande inimese ühinemist selle aatelise-emotsionaalse nägude loendusega, mis jääb pärast pidustusi netti ja saab kingituseks Eesti Rahva Muuseumile. Meil on aega veel – pühapäevani saab oma pildi sesse virtuaalsesse Balti keti erimisse lükkida.

Samal hetkel, kui mina seda kutsungit nägin, otsustasin ja liitusin. Stoilist tõugu kaasa nentis: „Oled nii eestlane, et sa ise ka ei saa aru, kui suur patrioot sa oled – kõiges osaled, kõigega kursis, tead kõiki, näitad ennast. Mis kahtlemata ongi kodanike ühiskonna funkamise eeldus…“

Viive ja Mart on algatuse avalioleku nädalalil teada saanud, et inimestele on suurim üllatus ja pidur id-kaardi või mobiiliga identimise kohustus. Sest me oleme kafkalikuks muutunud ilusal isamaal hirmunud ja umbusklikud. Jälgimiskartus on aatelise akti puhul tegelikult naljakas – meid jälgitakse teatavasti kõikjal ja kõiges. Telefone ja e-posti kuulatakse-puistatakse – teatakse meist igaühe suhtlusringkonda ja temaatikat – isegi FB testidel-robotmängudel läheb ju meie andmete analüüsiga mõnikümmend sekundit. Ja kui gmail-kirjakastist kirja saates kirjutame, et manuses on või manustasin, nõuab google-tark-mees-taskus: lubasid, aga ei pannud manust – pane, või ma ei saada su kirja ära!

Alfa-omegad selgitavad rahva rahustuseks, et pidukutse pilte sisestades identimata ei saaks olla kindel, et ennast lisanud isik on ikka tema. Nad ise võinuksid sel juhul õhtuti näputööd teha ja kõigi Facebookis leiduvate eestimaalaste profiilipilte ritta nügida. Mis ei tähenda, et need profid poleks reaalset tööd ja suhestumist sooritanud. FB profiilipiltide teemal isiklikult tutvusimegi – Viive juhtis mu saadetud pildi asjus tähelepanu, et resolutsioon on hõre, valis mu piltidest mõned sobivad ning me ühiselt otsustasime selle kasuks, mis sünnipäevakutses nüüd üleval on. Peipsi rääbise kui kuldkalakesega aegade lõpuni.

Kafkalik-kartlikud meeleolud, mis igasugust identimist-jälgimist pelgavad, on aga tingitud kuldkalakese jahist tänase valitsuse moodi. Laamendamine maksuraha juurde otsimise rindel toob igal õhtul meie kodudesse per-teler aukus silmadega või suisa plaasterdatud ninadega ministreid, kes nendivad, et alkoaktsiisiga pandi puusse – sest, ülla-ülla!, Läti on endiselt nii lähedal ja sealt on lihtne nii kraami kui kaasasid tuua. Ning autode maksustamisega sattuti kuu peale, sest need kanditi massiliselt firmadelt eraisikutele ära. Nurimõte restoarved sirgelt maksuametisse servida toovad vanad head kassaaparaadid tagasi moodi. Et meie juubilar-riigi kafkalikkust veidigi õgvendada.

Nüüd pelgab rahvasuu kliendikaarte pidi puistamiste lainet. Umbes nii, et kui pole palka, kuis siis ehitusmaterjale-raamatuid-pesu ostad, nagu kliendikaartide luuramine tuvastab? Pessimistid prognoosivad tagantjärel maksude ja viivistega lajatamist, kodude arestimist ja üha uute ahistatute välismaale plagamist. Optimistid muhelevad: mida prst, mul on juba ammu kogutud rutsid kilumannergus – püüdke tuult väljal!

Üks neist optimistidest, Harry Raudvere sõna otseses mõttes tuult väljal püüabki. Samal ajal monopolistide lõa otsas vingerdava riigiga sõdides püstitab tuulegenekaid Ida-Virusse ja Saarde. Ning veendus äsja Raikküla kui kärajate pealinna kogunemist jälgides, et tegelikult toimivat riiki meil poe. Anarhistid-autsaiderid räägivad end kusagil mõisavaremetes tühjaks, ilma et lahendust, toimivat juriidilist keha ja tulemust oleks või tuleks.

Tegelikult toimiva riigi, kuhu ka muul ajal kui pidustuste puhul oleks väärikas maailm imet kaema kutsuda, tekitaks üksnes puhas leht. Vanad-haiged endised ning laenude-liisingute lõksus noorpoliitikud ei sobi rahvajuhtideks. Tõelised juhid saavad olla vaid need, kes on ise suutnud. Ega ahnitese. Ega siple armetute hirmude koorma all. Nii Soomes kui Aafrikas toimivad edukate-usaldusväärsete klannide juhitud ühiskonnad. Kui kõik võimalik on saavutatud, pole vaja ahnitseda. Kui valitsev klann on auväärselt suuremeelne, ringleb raha nii õiglaselt, et kõigil 43 miljonil inimesel on päeva lõpuks toit ühes ja vaba šillling teises käes.

Puhas leht peaks ka meil looma riigi, kus vähemalt 1000 eurot kätte saavad eestlased maksaksid makse au ja rõõmuga ning väiketootjad oleksid au sees. Vastupidiselt praegusele hirmunud õhumüüjate kogumile, mis koosneb vahendajatest-tervendajatest-tarnijatest, mitte tootjatest. Ühtviisi paanikas kõik nad. Mis väljendub kasvõi hüperkadeduse sündroomis, kus uuema trendina mehed naisi kadestavad. Näiteks pooletoobised saatejuhid formaadist naabrist parem nimetavad tõeliselt võimsaid ja andekaid daame kriiskajateks. Sest mehikesed kardavad allajäämist suurilmalikul tasemel sopranitele nii väga, et hammustavad neid… kannast. Kadedusekrampides külarahva ette on nii Eurovisionil kui muudel konkurssidel riskantne astuda, kui massi hulka ei kuulu – välja kipub kukkuma mitte kuldkalakese püüdmine, vaid pärlid sigade ees.

Viive ja Mart oma peokutse avantüüriga kuldkala ei püüdnud. Alfa-Omega on sedavõrd teenekas ja tugev, kindla välispartnerite võrgustikuga agentuur, et kunstnikuharidusega saarlanna ja ajakirjanikudiplomiga noor pereisa Järvakandi-Kassisaba paralleelidelt ei pelga üleliigseks osutumist. Mis meie kitsukesel turul igas eluvaldkonnas väga hõlpsasti juhtub.

Kassisaba all hirmunult kössitama ja kannatama me teatavasti harjunud olemegi. Mida tuletab meelde Mart „multi“ Sanderi kirjutatud-lavastatud-helindatud teleseriaal „Litsid“ oma stiilipuhta-igihalja voogamisega. Analoogselt „Kabaree“-filmiga teevad katastroofipiirilised ühiskondlikud olud enne revolutsiooni või okupatsiooni meist kõigist litsid. Tsiteerides Stalinit. Meie juubeliks-valmistumist palistavad paatose asemel repliigid „emme, litsid algavad – issi, kas sina ka litse vaatad“… Kõlab küll õõvastav-naljakalt, ent annab samas kvaliteetaja kaasa tunnetada, kuis meist kõigist needsamusedki saanud on. Paaniliselt endale sobimatu või suisa vihatud töökoha küljes. Ennast ja oma perekondi lõhkudes.

Õilis enesemüümise kunst tähendab ju tegelikult kõigest oma oskuste-eelduste-hariduse rakendamist ning sellest tulenevat loomulik-loogilist-loovat raharinglust. Millele kontrastiks võime vaadata kuuuuriija-tüüpi räigete šaakalite galeriid – või vaatamata jätta. Et mitte sellest soovimatust hävinguenergiast määrduda ja sisemist harmooniat ega hingerahu kaotada.

Alfa-Omega muide – olgu teiste rahakottides tuhnijate rahustuseks öeldud – ei saanud ei kulkalt ega EV100 toimkonnalt oma algatuseks sentigi. EASi Turismiagentuurilt saadi projektile osaline rahastus, mis võimaldas kaasata Tartu entusiastlikud loovagentuurid gotoAndPlay ning Nope. Seega on missioon käinud suures osas vabatahtliku kodanikualgatuse korras. Tasuks panoraamne pilt meie sees ja meie suunas toimivatest hirmudest ja eelarvamustest.

Eelarvamusi pole kõigutanud ka briti poissmeeste populaarsed lõbureisid Tallinna. Kui Viive-Mart tegid Guinnessi rekordite rahvale ettepaneku ka meie tundidepikkune nägudejada rekordiks arvata, oletati, et id-kaardiga identimine tähendab seda, et eestlane seisab, id-kaart näpus, teeb endast sellise pildi, laeb üles – ja ongi idenditud…

Teeks õige nii, et me ei pea päris-Eestit tutvustades tunnistama, et tühjenev riigikassa viib läbi õpetajate-arstide palgarahade lõppemise pankrotini, et maksuameti ja riigikaitse mainimine paneb meid erinevatel asjaoludel, aga kindlalt võpatama. Teeks õige riigi. Kus peokutse pole kurblik liigsete-list. Alustuseks meenutagem, mis töid tegelikult teha tahame ja oskame, kui tõeliselt toimiv riik selleks ometi kord võimaluse annab. Kelleks tahad saada, Kersti? Mida oskad, Jüri? Aga sina?

Halloo, kosmos! Tervist, Aafrika!

Kati S.V. Murutar

Oma riigi sünnipäeva on teadlikult hea tähistada, kui käia vahel teda väga kaugelt vaatamas. Aafrikas üle ekvaatori laotuv Uganda sobib suurepäraselt meie ja meie kodu peegliks: sama palju nähtusi kui on ootuspäraselt erinevad, on üllatavalt rohkesti sarnasusi. Mis peamine – me naerame sealsete kaunite ja arukate inimestega samu nalju.

Kizito Cosmos

Kampalast pärit, täna koos rwandalannast kaasaga Ntungamos kirikut ja kogudust juhtiv 32aastane preester on praegu Ida-Aafrika Ülikooli kompuutertehnoloogia üliõpilane. Neil on Monique’iga 4aastane tütar, kes käib eelkoolis 3aastane poeg valmistub algkooli juurde kuuluvas lasteaias samuti haridusteele asuma. Kogu Uganda on kaetud ülitiheda koolide võrgustikuga, et 42 miljonist elanikust võimalikult paljudele edutee ette anda.

„Minu elu on üks õnnelike juhuste rida,“ on geoloogide asjaajajana karjääri alustanud Cosmos tänulik. „Sündisin Kampalas. Mu isal oli kaks naist, kellega ta sai kokku 13 last. Ehkki paljud lapsed sünnivad siinmail kodus, sündisin mina siiski sünnitusmajas. Esimene vedamine. Järgmiseks sain päris korraliku hariduse, millest piisas selleks, et Eesti geoloogid võtsid mu tööle.

Kuna mäed, kus töötasime, asusid Ntungamo lähistel, kohtasin võluvat rwandalannat – ja meie vahel puhkes armastus. Maksin naise isale oma auga teenitud palga eest 4 lehma – see pole mitte naise ostmine, vaid tõestus, et mees suudab naist üleval pidada.“

Kizito ja Monique rajasid Ntungamosse kiriku, kus õpetavad kohalikele nii pühakirja kui ellujäämist ning kui töö- ja eravestlustes on mees vaikse ja tagasihoidliku häälega, siis kogudusega kõneldes on ta häälekas-sisendav, nagu Aafrika preestritele omane.

Ülikooli jaoks on Cosmos saanud mõned stipendiumid. Summad, millega ekvaatoril toime tullakse, on müstilised. Õpetaja palk on näiteks 70 eurot kuus. Parimad palgad on advokaatidel – mitte niivõrd ametitöö tõttu kui info juures olemise ja loendamatute osaluste abil.

Ugandalased tahavadki oma paradiisist mujale – või vähemalt oma lapsi ära saata – töökohtade ja palkade pärast. 42 miljonit on pehmelt öeldes tihe asustus. Lisaks ei saa rahvas oma maa rikkustest osa: vaatamata ameeriklaste meetmetele enamus maavarast ikka smuugeldatakse võõrsile ning tulud voolavad maalt välja.

Samas ei kujuta Uganda inimesed ette, millised tingimused Põhjalas on – neile adumatud aastaajad, suvine talvevarude kogumine üha halvenevas kliimas, ellujäämise heitlus talviti – ligimese suhtes tõre hajaasustus. Pluss aeglaselt tervenev orjasajandite valumälu, üksteise ees suurustamine ja üksteise pelgamine.

Õnneks ei saa enamus inimesi, kes naiivselt usuvad, et kõikjal mujal on parem ki kodus, seda summat ilmselt iial kokku, mille eest Tallinnasse lennata. Meie pagulashirm aga on Cosmosele tuttav. Radikaalse diktaator Idi Amini ajal tehti ka Ugandas jõulist võõraste tõrjet – autoritaarne despoot saatis brittidega koos maale saabunud hindud välja… ja nüüd on väljasaadetud hindud ettevõtjate-ärirahvana topelt tagasi, lisandunud on massiliselt maid kokku ostvad hiinlased.

Hindude ja kristlaste, moslemite ja põlistavandi religioonid on samas sõbralikult kõrvuti. Ja nimi Cosmos on religioosne ja äärmiselt levinud nii ees- kui perenimena.

Mitte ainult religiooni, ka maitseharjumuste tõttu ei tarbi suurem osa Ugandast ei alkoholi, kohvi, teed ega tubakat – seda villitakse ja kasvatatakse ekspordiks. Cosmos teab oma lähikonnast vaid üht suitsetajat – see on üks ta kuuest vennast.

„Miks ma kannan pidevalt märkmikku kaasas? Ma kirjutan üles vestlustes kuuldud fakte, neist tekkivaid ideid – sest ma tahan raamatut kirjutada,“ selgitab ärgas ja intelligentne mees, kes on ka Kampalas ülikooli eksamitel olles pidevas ühenduses naisega – loomulikult nutitelefoni teel. „Olen realist ega looda kunagi Euroopasse jõuda – küll aga olen õnnelik, kui kiidetakse Uganda arengut ning öeldakse, et me oleme kaunid, andekad ja hea huumorimeelega. Tänan. Jumal õnnistagu teid.“

Cosmos oletab, et ugandalaste ülimalt suur kihistumine jääb veel kauaks püsima. Äärmine rikkus üleval linna igas-mõttes-tippudes ning ülim tagasihoidlikkus – ent tänu loodusele mitte nälg! – all-linnas. Väheseid õnnelikke viib väga suur töö ja tahtmine edukamasse kihti, ent kusagil rassib ikka arvutu rahvamass, keda sünnib igal aastal miljoneid juurde, käsitsi põldu pidada, käsitöö ja kutseoskuste abil tibatillukest elatist teenida – ja muide pidevalt koristada-koristada-koristada, sest mägise maa punane savitolm ei halasta. Uganda on lakkamatult pesu pesevate ja luudadega askeldavate pereemade maa. Nad tulevad kopikatega toime – ei virise ega konkureeri omavahel.

Aga samas ei saa nad ka aru, kui suur õnn on puu otsast aasta ringi vilju korjata ja isegi kodutuna ellu jääda, sest ekvaatoril on aastaringne suvi. Mõnenädalased vihmaperioodid paar-kolm korda aastas ei pane rahvast looduse vastu töötama. Siis lihtsalt istutakse ja oodatakse rahulikult, millal punane savimuda taandub ning saab kas jalgratta või Lexusega – kuidas kellelgi õnne olnud – oma 1001 väikese asjaajamise juurde põriseda.

Aega ja asju lastakse planeerida Jumalal – meie plaanide üle on too küllalt naerda saanud.

ESIMENE SIDEBAR – Uganda kaart koos autori läbitud trajektooriga

Endebbe

Kampala

Niiluse lätted

Jinja

Vihmamets

Ntungamo

Queen Elizabeth’s national park

Päris mäed Rubareres

Kampale

Ekvaator

Kampala

Endebbe

TEINE SIDEBAR – erinevad Uganda mehed

Ediriza

Kõrgharidusega moslemist geoloog, kes ei saa 28aastasena ei eraelu ega ammugi mitte naisevõtu peale mõelda, sest ta on pärit nii suurest perest, et talle ei jätku maad ega lastele vajalikke eeldusi.

„Olenemata usust võib Ugandas võtta nii palju naisi, kui mees suudab maju ehitada. Igale naisele ja tema lastele oma. Mitte ühtki naist ei saa võtta, kui maid ja vastutuse kandmise võimalust pole,“ selgitab Ediriza, väärikas ja tark tööinimene.

George

Tudengist 20aastane külapoiss kaevanduste ja karjakasvatuse piirkonnast – õpihimuline, kaunis, liigutavalt taktitundeline ja täpne.

Tema isakodus – meie mõistes talus – elab koos palju vendi ja nende lapsi. Kui ta eestlastelt kingituseks tahvelarvuti sai, hakkas nutma.

Samas ei pane teda nutma tõsiasi, et perekonna Vanaema on lahkumas ning istub eriliselt ilusa ja hoolitsetuna oma puhtas-õdusas savionnis papüürusmattidel. Ta on astmasse hääbumas ning ootab keset loodetavalt ravivaid või vähemalt leevendavaid piimakannusid leebelt ja leplikult lahendust.

George, Bituda ja teiste järglaste esiema on oma eluõhtuses vaevas alistunud ja loobunud – ta ei vaja abi ega ravi, vaid leevendavat hellust ja sõnatut inimlikku puudutust.

Nikolai

Erusõdur, kes on läbinud narkolaadungeid hävitades tuhandeid kilomeetreid džunglit ning kogenud uskumatuid hingelisi ja ihulisi katsumusi. Mis näib väheldase muhedalt mööda Kampala tänavaid kulgeva taadi puhul juba uskumatu.

Vaatamata teenetele on vanamees Uganda keldrikorterisse hindude ja kristlaste hostelite vahele sõna otseses mõttes unustatud – ja nii ta juba 25 aastat restoranilobides ja kohvikutes istub ja ON. Ainsaks päiksekiireks ja elumõtteks poeg Ivan, keda ta koos ugandalannaga kasvatab.

10aastane Ivan on imeilus 5.klassi mulatipoiss, tubli õpilane ja osav jalgpallur. Ta on piiritult armas ja abivalmis – ning megaõnnelik, kui saab külaliste heaks lipata muffinite ja telefoni kõneaja järele.

Papa Koljalt võib Uganda-huviline rändur saada nõu, kuidas rahvusparkides-vihmametsades liikuda ja mida jälgida – ise enam teenäitaja olla ei suuda, aga teab kõike: „Valged saavad ainult varahommikul liikuda – kuumenedes midagi ei näegi, sest loomad on päikese eest redus – aga pimedaks läheb siin pool seitse õhtul järsult ja jäägitult. Kuumal ajal tuleb magada – äärmisel juhul mõnes veekogus istuda. Eeldusel, et seal juua ja jahutust otsivad metsloomad juba ees ei istu.“

Steven

30aastane puuviljakaupmees, kes peab Kampala lennujaamapoolses äärelinnas Uganda taluviljade-koduaiasaaduste kokkuostu. Puhas ja korrektne büroo ja ladu, kaalumise ja pakkimise ruumid on sisustatud briti retrostiilis.

Nutiseadmed, millega Steven kogu maailmaga ühendust peab, ei ole tegelikult ümbritseva slummiga kontrastis – ka ümbritseva lihtrahva käes on jahmatavalt palju väga korralikke telefone. Ainus, mida inimesel keset heldet loodust vaja, on telefoni kõneaeg.

„Olen põhimõtteliselt aus ja usaldav ärimees. Saadan ju ka Tallinnasse puuvilju pimesi. Aga kui ise oled täpne ja usaldav, vastatakse samaga. Oluline on koostööpartneritega võimalikult sageli ja inimlikult suhelda – siis saab kõik asjad selgeks rääkida ja – mis peamine, naerda.“

KOLMAS SIDEBAR

Hinnanguline eelarvamus – kõik mustad on…

Aga ei ole. Must muusika ja teeäärsed slummid on üks variant – tegelikes Aafrika põlismetsades-mägedes-järvedel üsna teine elulaad. Tegus ja elurõõmus, teadlik ja tihedasti koos elades õlg õla kõrval päevast päeva oma selget eluteed ja lihtsa-ehtsa ühiskonna tööjaotust rühkiv.

Linnades kasvab rahvakihtide heaolu ja jõukus mööda mäekülgi laotuvas linnas ülesmäge. Kampala mäestik jagunebki põhimõtteliselt, nagu Mustamäe-Lasnamäe-Õismäe – ning tippudes on kujuteldamatut küllust ja väärikust, edu ja haritust. Maanteede ääres mägede all kuhjuvad turud-hurtsikud-tited-kitsed-lehmad-marabuud on küll üks osa ja võimalus, aga kaugeltki mitte kõik.

Korterites-villades-büroodes-stuudiotes elavad ju samuti ugandalased – haritud-tegusad-jõukad, väga hinnaliste rõivaste ja autodega ning aukartust äratava karjääriga.

Eesti külas elav kinnises-käsitöises tootmisringis tiksuv talumees pole ju samuti Tallinna klaaspaleedes surfaja ning agulielanik pole uuselamu korteriomanik.

Õppimisväärne soe sallivus

Tihedalt kõrvuti elades on üksteise tingimusteta talumine ja inimlik poolehoid ainuvõimalik.

Araabia mõju aegadest tulenevalt on väga paljud ugandalased moslemid, kelle kõrval elavad miljonid Euroopalt omandatud, ent musta rassi olemuse ja loomusega kohandatud kristlased, vaba hingamine on India budismil – ja nüüd aina jõulisemalt peale voolaval Hiina tavandil.

Jumala teemadel ei räägita, usulistel teemadel ei vaielda – ja ongi lihtne kõrvuti kulgeda, kõik külad-linnad pühakodasid täis ning ühissõidukitel matatudel-veokitel kõrvuti kiirteedel ja ummikutes kirjad Allah akbar ja God loves You.

Jõukad kirikuõpetajad sõidavad oma hummeritega ning šamaanidest kurjade vaimude välja ajajad mersudega sõbralikult kõrvuti, nende vahel loendamatud boda-boda-võrridega inimeste ja kauba vedajad, jalgrattad ja iga hinnaklassi autod – mis kõik kokku moodustab palju tunde kestvaid ummikuid pehmelt öeldes soojas sudus.

Varsti 43 miljonit – ja kõik mahuvad. Ilmselt tänu kiirele ja täpsele demokraatiale ja õigusemõistmisele. Ehkki ühiskonnas toimib 21.sajandi kohtusüsteem ja seadusandlus, loobitakse vanade lollikindlate reeglite järgi ikkagi vargad kividega surnuks ja truudusetud naised saadetakse kaugele saarele ära.

Maa tuleb täita lastega?

Samal ajal, kui Eestis püütakse iivet kõrgemaks laulda, on Ugandas kõikjal plakatid soovitusega meestel vasektoomiale mõelda, kui pole piisavalt maad, et veel üht last kasvatada-koolitada.

Igas külas on korralik arstipunkt – ja hämmastavalt tihedalt koole-ülikoole. Samas kehtivad inimestest kubiseval maal traditsioonid, mis loovad-säilitavad inimeste vajalikkuse. Mitte sellepärast, et haljamale oksale jõudnu ise ei saaks muru niidetud või nõusid pestud – lihtsamate tööde delegeerimine on suisa reegel, et ühiskonnas raha kasvõi šilling-haaval jagada.

Teine ülerahvastuse piirile jõudnud maa nipp on igal elualal käsitsitöö alal hoidmine – põlluharimine, kivikamakatest killustiku lõhkumine, mööbli meisterdamine, papüüruse punumine, keraamika, trummide tegemine, puuviljade korjamine – kõik käsitsi ja ainult käsitsi.

Mõeldamatu, et saak jääks Eesti moel ilmade tõttu põllule – rahvas kokku ja tegudele!

Globaliseerumise kirev naftanägu

Nii külade kui linnade naistel-lastel on reeglina värvilised Hiinas valmistatud sünteetilised rõivad – need ei määrdu, sulevad higi kile alla ning rikuvad kontrollimatult ugandalaste tervist, nagu ka mujal keelatud materjalidest mänguasjad.

Mannekeenid-rõivamudelid on teisel pool maakera loodud vastavalt ugandalannade pepukale figuurile. Geneetiliselt jõulised pepud aga tagavad mehelesaamise ka 21.sajandil. Kirikuõpetaja tütar võrdub 50 lehmaga, lihtsam piiga 5 lehma – mis kinnitab, et mees suudab naist ülal pidada.

Mõne lehma armastatu eest suudab hiina matšeetega tööd rügav tubli, hurmava naeratusega noormees ehk isegi välja töötada. Kui on armastus, siis üha pesevad-koristavad neiud ootavad.

Abi kolonistide või Ameerika moodi? Tänan, ei!

Haritud ugandalased imestavad – nende rahvastel on meeles belglaste-hollandlaste kunagine julmus koloniseeritud aafriklaste kallal – ja eestlased täidavad paaniliselt samade rahvaste koordineeritud direktiive, kuuluvad vabatahtlikult keskvõimu alla…

Ugandalased on tõeliselt ja sügavalt tänulikud brittidele – koloniseerimise asemel oli seal protektoraat. Brittide rajatud mõisad-pargid on tänased koolid-tervisekeskused-adminhooned-muuseumid. Ehkki ka eestlastel on teatavasti saksa mõisad-kirikud, ei mäletatagi sageli, kuskohast see ilus vana hoone on pärit – lihtsalt noobel on omada.

Ameerikalik vägisi abistamine näib tõelist Aafrikat seestpoolt vaadates kui 21.sajandi vägivald. Jah, lapsi on kujuteldamatult palju, nad on oma emade selga seotud, pidevalt emadega koos põllul ja poekeses, kuni on aeg kooli minna. Aga need lapsed pole hädas – nad ei nuta, nende jaoks on tänu beebieale keset tegutsemist ja tööjaotust töötamine veetassimmisest puuviljakorjamiseni loomulik.Nad karjatavad loomi – kuni harivad end linnadesse – kui neid sealt loomulikult teelt kõrvale ei abistata. Pädematu abi on nagu kala päästmine uppumissurmast.

Fakt – inimene on tarbiv viirus või vähkkasvaja

Ehkki inimene eitab seda, on tema, nagu iga teisegi looma põhiline tegevus õgimine-sigimine ja selle nimel sagimine. Tallinna ja Kampala liiklusummikutes naftat põletades tekib igal hetkel sama küsimus – kuhu me kõik vahetpidamata sõidame ja lendame?

Nafta põleb paakides ja lõõskab plastikriietena meil seljas. Kaupu tassitakse mööda maailma, ees totaalne kõige ületootmine ja taga räpauputus. Ja lennukid üha lendavad hotelle täita – ka Kampalas kogunetakse konverentsidele teemal, kuidas peatada planeedi hävitamise kurssi. Tagasi džunglisse?

Sovitus maailma tundmaõppimiseks

Ehkki supelrannaturism on odavaim, piirdub maailma tundmaõppimine sel moel hotellirahva ja beach-boydega – ning võibki jääda väga pinnapealne oletus, et kõik mustad on sebod ja njabud – nagu öeldakse uganda keeles poiste ja tüdrukute kohta.

Et maid ja rahvaid päriselt tunnetada, leidke seal tõeline tegevus ja kohalik teejuht, tehke võõrsil tööd – sellega sulandute ja teenite samas raha rämnata järgmisi maid tegelikult avastama.

Toit pole lemmikloom

Kui olete harjunud Põhjala kombel loomadelt hingesoojust leidma, arvestage – Aafrikas on see haruldane vedamine, kui loom sinuga suhtleb. Loomadega ei nunnutata. Koerad-lehmad on võrdselt suhtlemata-kohtlemata – väiksematest elukatest rääkimata.

Minul oli kahe nädala jooksul loomadest-lindudest kubiseval maal vaid kolm tõelist kontakti: siga, kes tundis huvi, aga kartis valget nägu. Ameeriklannast väiketöösturi koer – kes tundis vahelduseks endast läbi ja mööda vaatavatele mustadele lõputut rõõmu kallistamisest ja mängust mu tütrega.

Venelaste-külastatava kohaliku toidukoha nooruke keldrikass, kellelt sinnaunustatud venelased ja nende mulattidest lapsed hingesoojust leiavad.

See on Hemingway raamatu pealkiri.

Igal meist on siin maisel matkal kirjutada oma Raamat.

Kuitahes kõrgemaks inimene end muudest eluvormidest ja loomariikidest ka peab – oma kõrgis ja piiritus tarbimises on ta ikkagi emakese Maa pinnal, nagu kiiresti leviv viirushaigus või vähkkasvaja. Õgime-sigime-sagime – ega tunnista, et oleme planeedile kohutavat kahju tekitavad loomad. Kahjustame oma kodu ning püüame samas teisi maid ja rahvaid muuta ja allutada. Kui see ei õnnestu, halvustame – ja abistame vägisi.

Aafriklane on paigas ja soe, helge ja leebe inimene. Vähenõudlik ja päikeseline – mis paistab kasvõi sellest välja, et Aafrika lapsed ei nuta peaaegu üldse. Ja samas hõlpsasti suurte massidena sõgedal kombel kuhu-iganes-suunas liikvele aetav.

Mis aga jääb veel aegadeks muutumatuks, on nii Uganda kui teiste riikide jagunemine erinevate tegevusalade piirkondadeks – kusjuures ülisuurt osa tööst tehakse käsitsi. Killustiku raiumisest mööbli meisterdamiseni. Et inimesed ei osutuks üha paljunedes katastroofiliselt tegevusetuteks-mõttetuteks. Siis lähevad nemad massiliselt sõgedaks.

Kui üks küla meisterdab taburette, teine teeb kõrvitsatest matšalkasid ja kolmas trumme, siis üks on üldine – kõikjal on onnide ees teeääri puhtaks närimas ja igal haljal aasal sebradega kõrvuti lehmad-kitsed. Ka linnas on lehmad ja kitsed olulised niitjad – kõrvuti poistega, kelle käes välguvad trimmerite asemel Hiinas toodetud matšeeted.

Sigu on näha ülivähe – kuna paljud aafriklased on moslemid, pole siga toit. Aga inimene peab enda kõrval sealkandis vaid neid loomi-taimi, kes on söödavad. Kusjuures nii koerad kui lehmad, kitsed kui harvad põssad on hämmastavalt asotsiaalsed. Mustad oma toiduga ei kudruta.

Ja selle va toiduaspektiga on karjakasvatuse seisukohast hämmastavad lood. Aafrika haljad aasad, nagu Hemingway neid nimetas, tunduvad ju lõputult lopsakad ja külluslikud – aga lehmad annavad samas piima vaid 5 liitrit päevas. Kõik lokkab, tohutud puuviljade ja papüüruse salud pakatavad elust – ent kuna see kõik kasvab ülikiiresti, on ta toitainetevaene.

Taimedesse ei kogune eestilikul kombel toitaineid – veised on kenas konditsioonis, aga piima annavad jahmatavalt vähe.

Tänavareklaamid kiidavad hullult töödeldud poepiima, mis ei rikne – kõige-pakkumise spaleeris teede ääres ei leia aga mitte kusagilt mitte mingil kujul piima. Üksnes harvades-haruldastes mobiilsetes putkades. Liha on lademetes – piima ei mingit.

Juustu ammugi mitte. Võiks oletada, et sel juhul on paljumiljoniline Uganda ju ometi suurejooneline turg – nagu ka naaberriigid Rwanda, Kongo ja Tansaania. Ugandas on täna 36, järgmisel aastal 37 miljonit inimest – ja kui mehed kõikjal laiutavaid steriliseerimise reklaame tõsiselt ei võta, on igal uuel aastal veel miljon juures.

Ent kõigile nendele massidele on võimatu võõrast toodet peale suruda. Nagu ka võõrast elulaadi, mida tublid jänkid jõuga teha püüavad – ent liigne agarus on teatavasti ogarus. Nagu ka viimse piirini arenenud globaliseerumine, mis meist veel eriti vihase viirusena toimija-tarbija teeb.

Tööriistad-rõivad lendavad hiinadest Aafrikasse. Puuviljad-lilled omakorda lendavad läbi Hollandi meiegi rimidesse.

Meie ettevõte www.tervistaafrika.ee toob igal nädalal nüüd juba kaks korda puuviljad Telliskivi loomelinnakus asuvasse kauplusse otse Aafrikast – aga Nopri juustudega ilmselt nende viljade eest maksma me kunagi ei saa.

Aafrikas võivad küll taevalikus harmoonias kõrvuti tiksuda kristlased-moslemid-budistid – ja nüüd juba ka hiinlased – aga keegi neist ei tea juustust absoluutselt mitte midagi. Hakkame selle tõsiasja vastu ülemaailmset kihutustööd ja revolutsiooni tegema?

Ilmselt siiski arvestame pigem sellega, et asjad on nii, nagu nad just täpselt on.

Matriarh Mari I siseringi kultusseebikast

Kati S.V. Murutar

Juba esimestel ekraaniloleku päevadel kultuslikke rahvahorde kinodesse toonud film „Pilvede all. 4.õde“ on siseringi ajahüpe. Linatoode viib tegevustiku võrreldes viimasel hooajal teleris servi seisma jäänud seisudega mõne aasta edasi – ja annab seega uuele hooajale ilmse lendstardi. Sisering – need, kes seebikat jälginud – saab selle toote näol neli osa korraga. Kes pole jälginud, ei saa pooltest asjadest aru – õhk on tiine nimedest, keda ei näidata ja kes millegagi ei seostu – ent nii need salapärased tegelasnimed kui uued avatud tegevusliinid lubavad telenovelale pikka iga.

Neli järjestikust seriaaliosa, mis see film sisuliselt on, säästavad publikut justkui reklaamipausidest – ent tegelikult on pakitud lakkamatute halvastivarjatud reklaamide pidevalt rulluvasse tapeeti.

Nissan-almapiim-framare-kuursaal-catering ja Suklese klann on kõige avalikumal ja lapsikumal moel üha suures plaanis – ja mis siis, kuidas teisiti massikultuuri toota ja rahvale ette sööta!? Avalik varjatud reklaam on oluliselt maitsekam kui asjasse mitte puutuvate vanade tsirkusemärade püünisena pruukimine. Meie, ullikesed, vaatame reklaam-treilerit ja oletame, et kroonilised eputrillad teevad ka filmis miskit sisulist. Tühjagi, ainult müüvad – oma klantspildimaailma, aegumakippuvat ennast ja sedasinast filmi. Ehteestilik monkey-business on samas koduselt nunnu.

Film aga pingpongitab vaimolendeid, keda kodutööd tegemata – teleka ees kaasa elamata – inimnäoliseks kujustada ei oska. Mis ja miks surnud Gunnar? Kes Riina? Ahsoo, tal oli ka musterpapa Indrekuga afäär – aga telekas põtkis Murakas ju tolle tulise tüki lähenemiskatsete vastu nii edukalt? Näh, kui publik kinno tuli, oli kõik ilusvalusinetu juba kusagil mujal ära olnud!

Ajahüpe on Mammu teismeliseks nähvitsaks kasvatanud, Mummu vanadekodusse pistnud. Peale selle, et Erik on telešaakal ja temaga taas abiellunud Kertu tõusev psühhotäht, me ametitest ega taustadest filmi lahke abiga, õieti abita, midagi teada ei saa. Sellest ka mitte, kuidas Andres ja Liina, senised kaasad – laevakapten ja ment – selles sõgedas sõrgkärghärg-peres taas ühinenud on.

4 seebitükki-seriaaliosa ühes on alguses veniv ja tolmune, nagu Voltsi foto – mis iseenesest jätab Voltsi tegelaskuju sama hämaraks kui teised vaid nimepidi hetkeks taaselustatud. Aga ootamine ongi ju alati tüütu ja vastik.

Meie saalis ootame koos õdedega neljandat, õieti küll esimest õde. Sirje ootab ja pühitseb surma. Erik Eriline ootab veel suuremat menu, Indrek Marit tõeliselt koju – ja Mari ootab kihistama-panevaid kirju kelleltki tundmatult.

Õnneks on meiega tuttavad kodukäijad-novelanäod ning lugu ise läheb teises pooles tempokamaks ja emotsionaalselt erutavamaks. Ülihead näitlejatööd – Indrek Sammul, Rita Rätsepp ja Karin Tammaru – hüüavad globaalset parnassi, aga… Me siin olgem tänulikud selle eest, mis on. Endla teatri näitlejanna on Kirsi-kuningriigis võimsa soorituse teinud. Ja lihtrahvas on viimase hetkeni salatsemise abiga – nooh, Palmiste või Lensin, kumb parim-enne viimse müügikuupäevani vastu peab? – täiendava naudingu osalemis-illusioonist kätte saanud. Telesarju mitte-tarbiv Karin, proua Taalma aga eristub ülejäänud klants-vunts-nukumaailmast lopsakalt mahejõulisel moel.

Pärnulanna rollilahendust tahaks tungivalt edasi vaadata. Kas Iiris tuleb tagasi? Ehk astub ka Ilona teleuksest meie kodudesse sisse? Et kes need on või? Ei pruugi soovitadagi – minge kinno ja saage teada – nagunii minnakse, sest me kõik oleme nii teadvuse kui alateadvuse sadu sabasid pidi juba ette sellesse lõksu püütud. Tahame tükati rohkemgi kui oma enese hõimlaste kohta teada saada, mis Gunnariga juhtus, kuhu Riina kadus – ja mis Urmase kirjanikutalendist sai või kuhu Kertu kirjutajasoodumus jäi…

Oma suguvõsa sünnipäevi me pahatihti ei mäleta – küll aga oskame geniaalse Kirsi ja Eleonora Bergi osava manipulatsiooni tulemusel küsida: kas Eerik on lisaks Kertu ja Liisa seaduslikele lastele ka Andrese poja isa, kuivõrd Andres ju lapsi ei saanud – ja mis sellest kompotist välja käärib? Mäletame ka seda, et naistearst Piret oli seriaali stardiribal surrogaatema, kelle laps on kusagil Madalmaadel – ja võib vabalt edasistele sündmus-sigrimigridele rohkem värvi anda kui leedi Lunge punaseks värvitud juuksed.

Elisabet Reinsalu ja Liis Haab on tänu filmile juba jõulisi värvinguid ja aspekte juurde saanud. Olenemata sellest, kas Sirje tegelaskuju kirjutatakse seebist välja või juhtub imeline tervenemine – filmi lõpukaadrites on Marist juba saanud kogu sugupusa võimukas matriarh. Väärib imetlust.