On meie senise elu otsustavaimad ajad.
We have a lot going on astrologically over these next two months leading up to the “Great Conjunction” on the 21st December 2020
So I felt drawn to share a few key cosmic dates with you
We are in a deep portal of transformation as we birth from one reality to another
The key is to keep shifting your frequency as quickly as possible so as not to sink in the quick sand of negativity whether that be your own clearing process or the global clearing!
You may feel drawn to create a small ceremony/ritual or to meditate during these peak energy times. Energy work facilitated over these cosmic portals is very powerful as it amplifies and augments your frequency and intent.
Key Dates
November 14th/15th – Super New Moon in Scorpio – the last of 3 super moons. New moons are times to re set, re align and start a new
November 21st – Pleiades reaches highest point – work with with the energy from Pleiades for DNA shifts, heart mastery & a deeper connection to Mother Gaia for rejuvenation & universal connection
November 30th – Lunar Eclipse in Gemini – break up patterning that has kept you stuck in old ways of being
December 14th – Total Solar Eclipse in Sagittarius – perfect for setting your intentions, dreams and wishes for 2021 and beyond
December 21st – Great Conjunction – birthing portal for the new earth template
Saage rüütlimõisa Altweskil on kell 19 Denis Vinogradovi ja Lilian Märtmaa pööri-rännaku heliruum Valguse Tempel.
*
VÄES SAAVAD ELADA NEED, KES ELAVAD ARMASTUSES
Inimesed, kes ei armasta ennast ja elavad pooltõdedes, on sageli hädas, sest nad tunnevad ennast nõrga, väeti ja saamatuna. Armastus on kõige tugevam jõud. Energiavoog, mis pole armastusest kantud, on hirm. Meie valik inimestena on – kas elame armastuse voogudes ja kantuses või laseme hirmul end toita ja täita. Terviklikkuses elav inimene arvestab kõikide osapoolte parima saatuse võimalusega. Hirmus elav inimene ei vaata seda, mis kõigile parim on, vaid enamast katsub vaid iseennast kaitsta. Hirm väsitab, armastus annab jõudu.
Väsimus, kurnatus, ohvritunne, ärevus ja pinge on tegelikult aga mitte kellegi isiklik teema, vaid meie kollektiivne epideemia vastuseks loodusrütmidest väljas elamisele. Selline sunduslik eluviis, kus inimesed on end sundinud tegema asju, mida tegelikult teha ei taha, algab ju sageli lapsepõlvest peale. Introvertide jaoks on lasteaed kui piinakamber, samamoodi kohustuslik koolipingis tukkumine ja koolikiusamiste üleelamine. Lisaks kui on pereseisene vägivald ja “irooniline naljatamine”, mis võib kesta mõnede laste jaoks terve igaviku ehk siis kuni täisealiseks saamiseni, ongi toimunud juba varakult noorte inimeste emotsionaalne invaliidistamine.
*
Tegin pausil-olevates suhetes meediaga Naistelehele erandi. Sisetunne ütles, et kauane kaasteeline ja kolleeg Helina Piip tuleb Saage rüütlimõisa Altweskile päris sõnumi ja Loo järele. Nii oligi. Päev päikeseline – sünergia suurepärane – ja Robin Roots püüdis fotodele meie pere nähtamatud liikmed ka.
Kallim küsis: miks? Aga sellepärast, et praegustel aegadel on vaja kõnelda päris-asjadest mitte ainult maskita – katmata südamega. Musungu on afro-keeli nahata inimene. Valge. Ja see sai Helinal kirja, Robinil pildile ning toimetaja tundlikult käelt kena vormingu. Tänan ja naeratan!
Asjad pole sageli nii, nagu esmapilgul tunduvad.
Näe, ämbriga emand joodab noorukest percheroni-tõugu säluplikat.
Süvenemine näitab püüdlikult sihitud veeniresid, mis hobuselt taskusse voolavad – Diana de Beauvais joodab hoopis oma väikest mummit.
Ja nii ongi.
*
Madre Kati Saara uued sagedused
Tekst Helina Piip Fotod Robin Roots

Kati Saara Murutar on kindel, et miski ta elus pole olnud juhuslik ega ekslik. Eriti mitte kohtumine oma elu teise poole armastusega. Kati vaibumatu tegutsemine, mistõttu teised valgustöölised nimetavad teda tuumajaamaks, on toonud Saage rüütlimõisa Altweski maadele uue hingamise.

Paisjärvest alla tuiskava Vigala jõe müha kostab iidsele kiviplatsile ära. Kati (53) seisab 400aastase vesiveski, oma kodumaja uksel ja tervitab saabujaid sama soojalt nagu tervitab peagi koske saabuvaid rippturbiine.
Miski pole juhuslik, kinnitab ta sel päeval korduvalt. Ega seegi õhtu olnud, mil ta esimest korda Altveski peremehe Robert Borodiniga (50) kohtus. „Tütred tassisid mu vastu minu tahtmist Nõmme kõrtsi ja sinnasamasse olid naabrimehed vedanud Roberti – samuti vastu tema tahtmist,“ meenutab Kati. 2017. aasta 7. jaanuari peavadki Kati ja Robert oma loo alguseks. Numbrimaagiat kannab ka nende värske abielutunnistus: ametlikult paari mindi tänavu suvel – 7.7.2020 kell 11.11.

Kati raamatuveski
Hommikud siin on Kati päralt, sest 14aastane tütar Indira on koolis ja abikaasa tööl naaberkülas asuvas Norra mööblivabrikus Violante „brigadirina“. Märtsis Amsterdami viimase lennuga Ugandast koju pääsenud Robert lendaski varem Aafrika vahet. „Ta vallutas seal 15 aastat koos mäegeoloogidega mägesid ning paar aastat lendasid ekvaatori puuviljad sealt siia, kuni… Aga nüüd, mil maailm pole enam endine, on ju suurepärane, et töökoht on nii kodu lähedal,“ on Kati mehe otsusega rahul.
Naise enda päev algab nii: „Kõigepealt panen käsitsi kirja ööga tekkinud mõtted. Siis talitan hobused ära ja lasen nad õue.“ Hobused saabusid Altweskile koos Katiga senisest kodust Soone talust läbi metsade jalgsi, kuna Brigita trakeen Taya oli viimase vindi peal tiine – ja neid on kuus. Peagi saabub Papli talust koju ka Madre sülle sündinud mullikas Matilda.
Seejärel istub naine arvuti taha ning pühendub pikemalt kirjatööle. 70 raamatu ja 21 näidendi autoril on kogu aeg järg ees, seinale on kinnitatud märkmepaberid töösuunistega. Just on üks raamat lõpuspurdil (veterinaar Piia Vilu elust Gambias), teine trükki minemas (leiutaja Hando Kruuvist), kolmas ja neljas alustamisel (Padari inglite lugu ning Eesti purilennunduse lugu), viies tõlkimisel (Püha Graal), Altweski album ja jutukogu, surmaga sõbrustamise Contra Mortem ning algaja loomakasvataja käsiraamat, filmistsenaarium „Hipiratoorium“ ootejärjekorras ja veel ja veel.
Kati tunnistab, et kukkus „kroon-viirusega totaalsesse auku nagu kogu maailm. Kui sul on kogu distsipliini ja kontsentratsiooni juures korraga kõigel jalad püsti, sul pole sissetulekut, sa ei tea, kas keegi enam vajab raamatuid… Olin mõeldud, et selle raamatu honorariga korrastame selle katuse ja tollega tolle katuse… Kultuurikeskus oli karantiinis ja noortestuudio, mida vedasin, ei tohtinud ju siia tulla. Kuigi leidsin nad koju tulles ikkagi tihti siit. Maalisid-pildistasid-kirjutasid-filosofeerisid – nii palju siis hukas noortest…“

Kohavaimu teenistuses
Kati teeb meile fotograafiga tuuri sajandeid näinud majas. Alustame avarast magamistoast, mille aknast avaneb vaade Altweski puudele ja taevale. Kõrvaltoas ootab õmblusmasin tööd ning varasematel aegadel maakerale tiiru peale õmmelnud-kudunud Kati sõnul õmbleb sellega Robert. „Näiteks nahast susse. Praegu aga oleks vaja õhtul voodile uus aluslina vändata.“
Möödaminnes riputab Kati kuivama hommikul pestud pesu ja räägib, et Altweskil „ei dikteeri mitte mina, vaid kohavaim. Teenin seda majapidamist üksi, olen virtin, kokk, ema, abikaasa, tallimees, hobuste õpetaja, külaliste vastuvõtja.“ Kati sõnul on tütredki ta kõrval omandanud esmalt oskuse käsitseda akudrelli, trimmerit ja mootorsaagi ning alles siis võibolla ka õmblusmasinat ja sukavardaid.
Kuna vana veskihoone puhul on tegemist muinsuskaitse objektiga, siis on maja korrastamisel omad ranged piirangud. Samas tähendab see nii kohustust keskaegset tondilossi püsti hoida kui ka õigust saada muinsuskaitse toetust. Töid, mis raha neelavad, on meeletult, kliimamuutuse tõttu pudeneb ja vajub senisest äkilisemalt, neli tulekahjut – viimne tänavu veebruaris olematute elektrijuhtmete tõttu – on jätnud oma jäljed. Jõgi, mis kunagi saeveskit ja viljaveskit käigus hoidis, suunati juba nõukaajal kõrvale, ent saali all kanalis laoti sel aastal paeseinad tagasi üles, nii et põrand pole enam õhus. Lisaks rippturbiinidele on kavas päikesepaneelid tulevase uue hobusetalli katusel ning tuulikud.
Koos mullikaga saabuvad piimajõed – lambaid-kanu-sigu, keda mitmendat põlve linnainimene eelmises talus pidama õppis, ta Altweskile siiski ei too. Need on sõpradel.

Pööripäeva sõnumid
Vahel mõtleb Kati Eesti kliimast ja poliitikast tüdinult, et „kui Altweski kohavaim ei oleks mind tõstnud Robertiga vastakuti ja öelnud, et just siin on su elu teise poole armastus, siis pakiksime ilmselt oma loomad konteinerisse ja lendaksime Aafrikasse ekvaatorile. Aga see oleks kergema vastupanu teed minek – ilus ilm, piiramatult süüa, hobuste heinte pärast ei muretse, ahjusid ei küta…“
Ent just praegu ei saa Kati sõnul valida kergemat teed, „sest 21. detsembril jõuab Päike oma galaktilisse koju ja läbib portaali tohutute plahvatustega. Sel ajal vajab Päike igaühe suurimat panust. Et planeeti päästa, meie sagedust tõstetakse. Seetõttu võibki tunda lähinädalatel valusööste, süda käib rütmist väljas, kuumad-külmad hood, palavikud, minestamised – kõik see tähendab transformatsiooni,“ edastab varajase indigolapsena sündinud Kati.
„Ka oma vihasööstudega tuleb tegeleda. Ma aegajalt lausa ehmatan, millised vahkvihapursked on nii minul kui teistel valgustöölistel. Enda arvates elad kooskõlas loodusega, armastatud mehega, jumalikus kohas ja siis mingi pisiasi teeb nii tigedaks, et vaatad ennast imestunult: valgus vä? Kui me neil nädalatel ei küpseta noid purskeid lõpuni, siis küpsetavad need meid.“
21. detsembril tõstab Kati koos oma haldjarügemendiga, kes ka siin fotodel kenitlevad, Altweski valguse templiks – Denis Vinogradovi ja Lilia Märtmaa loodavas heliruumis rännatakse 1000ruutmeetrilises hoones kõikjal kontaktivabalt lebades.

Kosmiline vägi
Hobuste jootmise järel suundume Südamesallu – see on kuusering, kus puud on kasvanud südamekujuliseks katedraaliks. Edasi viib ta meid väepaika, mis on naise sõnul „Siiriuse ja Plejaadide ankur. Mul polnud sellest enne aimu, kui hobused puhastasid platsi välja ja siis hakkas toimuma. Liu ja Soone taludes juhtus sama. Hobuste järgi näen, kui ankrupaigas miskit teoksil – loomad jälgivad huviga, kuidas keegi läheb siit koju, keegi toodi asemele – toimus vahtkonna vahetus. Mina sellest midagi rohkem ei tea kui pean – selleks, et kohta hoida ja teenida.“
Kujutlen, et meid ootab ees riituseplats, ent on lapike maad, mis üsna sarnane ümbritsevaga. Kati: „Ma ei ole enam nii titt, et vajaksin kostüümidraamat ja uugapuugat. See on wannabe’de faas, kui on vaja ülemäära tilinaid. On ju tore, kui sul need on, aga olen oma trummid oma õpilastele kinkinud. Minu palvehelmed on… hobused ja tervik.“

Vaba vaim
Kati väidab, et maagiaga ta ei tegele. „Olen esteet ja müstik. Indigona tulin suhteliselt varajase ešeloniga ja pioneeri roll on olnud päris ränk. Oled kogu aeg justkui teistsugune, ise teades, et inimene peabki selline olema – vabalt loov ja armastav valgus. Meil kõigil on eelmistest eludest karmalist jura, mida tuleb lammutada. Aga teisalt õpid jamadest läbi tulles teisi juhendama. Ükski asi ei ole siin maisel matkal viga, ent see selgub pärast.“
Näiteks eelmisel aastal Rapla kalmistul töötamine – üldkasulik töö, mis määrati Katile sõidu eest, mida ta ei mäleta, viis naise ajalooliste suguvõsade hauaplatse hooldama ning see inspireeris ta raamatut „Contra Mortem“. „Ning tõi tänu muinsuskaitsjatega kalmistu kabelis kohtumisele Altweskile muinsuskaitse avariitööde toetuse, uue hingamise ja elujärgu. Absoluutselt kõik on üleval seatud nii, et kuitahes suurde ämbrisse astudes võid avastada, et ses ämbris on kõik see, millest ehitad üles uue enda.“

Suur-suur pere
Miks kannab Kati Saara viimasel ajal tiitlit Madre? „Sest mu poeg Richard on Püha Graali ordurüütel ja tema emana olen automaatselt madre da familia. Kuna see on püha teema, siis selle vastu ei põtkita,“ vastab suure pere ema, keda lapselapsed siiski mummiks kutsuvad. „Mõni mu teismeline ütleb ka emps, aga tasapisi lähevad kõik madre peale.“
Kati lastest elab temaga koos pesamuna Indira. Poeg Richardil (32) on koos oma isa Aloga ronirobotite firma Robots for Humanity, mis katab ka väljaspool Eestit seinu kunstiga. Vanimal tütrel Margaretal (28) on oma puhastusfirma; Brigita (23) läks tagasi ülikooli muusikat ja kultuurikorraldust õppima; poeg Aleksander (18) on koos oma mõrsja Sofiaga sotsiaalmeedia influenserid. Vanaema rollis on Kati tänu Richardile ja Margaretale, kel kummalgi kaks last, ning Brigitale, kel tütar. Kati kaasal Robertil on 20aastased kaksikud.

Sõnum Universumile
Selleks, et kanda abikaasaga sama vana slaavi nime, tuli tegeleda ka bürokraatiaga, sest keeleseaduse järgi peaks Katigi uus nimi olema Borodin. Naissoo lõpuga Borodina jaoks tuli ministeeriumist luba küsida. „Mis siis ikka, küsisime,“ meenutab Kati ja lisab, et kooselu vormistati ametlikuks seepärast, et „nii väärikas koht nagu Altweski vajab väärikat lähenemist igas aspektis. Abielu on ju julguse ja otsustamise küsimus – vot ei istu pidevalt kohvri otsas mentaliteediga – kui enam ei viitsi, siis laseme lesta. Ja kuidas teisiti anda kogukonnale ja Universumile teada, et meie kavatsus on kestev?“
Siiski nendib naine, et „Robertile oli minu otsa komistamine sügav šokkide jada. Mu väekas sõpruskond vallutas võsastunud varemed talgutega. Tsentrifuugisime artistide ja õpetajatega teda meie jaoks tavalisel etenduste-kontsertide-karussellil, mis oli talle täiesti tundmatu teema – ja ta astus keskealise printsina lavale! Nüüd jälgib isaliku stoilisusega, kuidas oma ravimtaimede ja loomrahvastega askeldan ja ühes isikus Lumivalgekese ja 7 pöialpoisina maja ja 14 hektarit kõrgeimas võimalikus sageduses hoian. Kõva mees, pole midagi öelda!“

SIDEBAR
Kati tarkuseteri
Mida vajad ja väärtustad, tulebki. Oma tähelepanu keskendamisega ning iga hingetõmbega palvetades lood uue vaibi ja mustri, annad kosmilisele kataloogile tellimuse, mis täidetakse rõõmuga.
Asju tuleb teha seni, kuni naudid. Kui teed sundusest ja orjamentaliteediga, nii et see pole enam mäng, siis rikud põhireeglit, miks me siia planeedile tuleme. Meie ülesanne on õppida naerma ja olla õnnelikud.
Kui oled üles ehitanud 3 100aastast talu, saad ülesandeks 400aastase palee elluäratamise katarsise – õnneks oos heatahtlike Abilistega, kes on Kuldajastul meile üha nähtavamad ja tajutavamad.
Piire nähtamatu ja nähtamatu ilma vahel enam ei ole – seega pole ka surma ega hirmu selle ees, mida pole. Palju õnne meile – tänan ja õnnistan!

Isata kasvanud tüdrukul kulus 50 aastat, et õppida tasakaaluka ja sooja Meistri armastuse paistel olema Naine.

Kohe kirjutab Kati 10 sõrme pimemeetodil, pilk õues, käsikirja viimased read ja saadab järjekordse raamatu toimetajale.

Köök on mõistagi kodu süda – toitu valmistab siin reeglina Peremees. Pliidi ees koos Altweski tugitoolis sündinud Lilliga.

Kui Kati tahaks, oleks hobustel automaatjootur – praegu on allikast neile vee valamine meditatiivne rituaal, hingamine ja sirutamine tubaste loovustundide vahel.

Kati kinkis end 30aastasena vähist väljudes hobustele. Nad, maismaa delfiinid, on ühtaegu nii maandajad kui kuundajad ning tema iga mõte-sõna-tegu sünnib koos nendega.

Kui Tayal sündis poeg VAU!, hüüdis vana must Marusja akna taga perenaise appi ning poni-Mann juhatas ta kõrge heina vahel just sündinud varssa ülimal hetkel lootekotist välja aitama – nüüd hoolitseb kari pimekurdi vana musta eest nii, et kõigil on hea.

Percheroni-tõugu raskeveohobune Diana de Beauvais saabus Altweskile Ridalepa kasvandusest pooleaastase varsana ning kohtleb perenaist nagu väikest emmet ja jumalannat – lõpmatult heatahtliku ja aruka koostöövalmidusega.

KULDNE NOVEMBER: Varem elutsesid Vigala jõekäärus ainult pokud, ohakad ja nõgesed. Kati ja hobuste saabudes kinkis kohavaim tänutäheks pühendumise eest jumaliku angervaksa-välja põdrakanepi ja saialille, kummeli ja raudrohu, palderjani ja kuldvitsa, pune ja marana pärjas. Võtke heaks!

Minu Asser
Kati Saara Murutar
20 aastat ametlikult, kirjanikuna tänagi Murutar

Asser Murutar palvetas igal hommikul kõigi oma pereliikmete ja kallide eest. Eranditult igal hommikul – ühiskonnakorrast ja ilmast olenemata. Paar viimast aastat on ta Algallikale omakorda meie palveid vahendanud ning laulab ilmselt tänagi Seal „Tuhanded külad, tuhanded talud…“ ja seto hümni sõnu „küll on rassõ koto tettä kate ilma veere pääl“ ning kannab aegade lõpmatusse „Uma kiile, valge’ rõiva’ – vana hüa süäme…“

„Kõik on loodud meie enese peas,“ mõtles ja ütles suurvaim Asser Murutar. „Me ise oleme oma enese looming, kõik, mida näeme ja kogeme on meie enese kordumatu kaemus. Pole ühtki samasugust nägemust-kogemust, ei enese ega ümbritseva reaalsuse tajumist täpselt samasugusel moel.“
Ametlik versioon oli neil aegadel mäletatavasti, et on üks valmis tõde, mis tuleb inimestele pähe taguda ning kõik muud võimalikud variandid tükkis loovuse ja inimese enesega välistada.
Omade seas Asserus Murutaruseks aunimetatu oli Uue Hea Ilma mees. Nii, nagu tema kommunistiks-peetud vanemad Linda ja Aleksis, oma ajast ees. Nad uskusid, lootsid ja armastasid nii, nagu visioneerib ja manifesteerib tänane ärganud maailm.
Talupoeglikul härrasmehel oli kombeks lampi süüdates või kardinaid eest tõmmates saja-tähenduslikult lausuda: „Valgust varjukülgedele!“
Minu Asser ilmus mu ellu Tartu Tihase tänava maja välisuksel. Läksin tema nooremat poega Alot võrgutama, aga põrkasin kokku tema Härra Isa sügav-kirju-rohelise pilguga. Täpselt sellised kolla-rohe-sini-šamantilised silmad on kahel mu viiest lapsest.
Toona, 33 aastat tagasi, oli lävel mind tõredalt blokkinud pilk nii vägine, et vaistu väel tema pojale järele vudides lendasin taandudes uulitsale istuli, kõik ülikooli-konspektid tänavakruusa-pidi laiali. Sisetunne viis mu ikkagi Ignasele, kus Murutari-poisid ülikooli kõrvalt eramuid ehitamas käisid – ja veel samal aastal Alole mehele.
Kui Asser meie pulmaplaanist kuulis, põlvitas ta Vehendis hernepeenras mu ees. Vaimuhiiust särisev Skorpion sedasi nüüd äkki… oh… – see oli mu elu üks tähthetki, aga neid asju mõistetakse teatavasti alles hiljem. Universumi korraldatud suure pildi protsessid on inimeste jaoks teatavasti hõlmamatult pikad.
Vehendis, kus suur osa Murutari-võsusid täna alaliselt elab, oli akadeemiliste korüfeede alustav asum. Õppejõududele oli kätte antud lodumets – tehke oma suvilad ja potipõllud, palun väga! Sedalaadi soviet-reaaliat iseloomustab Asseri armastatuim mõistulugu: kõndis Diogenes mööda ilma ning kui temalt küsiti, mida otsib – otsin tõde! – jõudis Diogenes nõukogude liitu ning kui temalt küsiti, mida otsib – mul oli lamp…
Minu Murutariks-saamise ajaks oli metsa langetamise, maa kuivendamise ja kultiveerimise järel jõutud üles ehitada majakarp. Elasime komkas, veoauto kuudis ja pidasime mehiselt põldu. Olid ajad, mil kõik tuli ise kasvatada ja hoidistada, mäletate ju küll. Kartul ja oad, suhkrupeet, kabatšokid ja marjapõõsad, seenemets ja vaarikaväljad… Nii ämm Ingal kui minul olid kladed, kuhu kirjutasime, kui mitu liitrit seda ja toda sisse sai tehtud.
Asser aga loovutas juurde sündivatele lastele tuba-haaval oma ruumid visalt valmivas majas. Töökoda ja isiklik ruum – laps-haaval jagas ta kõik heldelt meile. Lasi meil elutoa tagaseina projektijärgsest poole kaugemale tõsta, teise korruse ehitada… Ja neelas rohesilmade pööreldes alla šoki minu esimesest raamatust „Naisena sündinud“. Nüüd on selliseid avalalt tegelikke teoseid kõik raamatupoed ja netiavarus pungil – toona olin pretsedent. Murutaridel ongi kena komme olla ajast ees, jäljendamatud originaalid.
Raamatuga „OtsaPotsa lugu – mina ise ju!“ sündis meie kirjastus Elmatar. Ning Asser jälgis kannatlikult, kuidas minukesest viiendat põlve linna-esteedist, kes heljus maastikul teatrisaalis-kunstikoolis, arenes Inimene. Oskaja. Igas mõttes.
Tema ise oskas Vehendis nautida Essensonide ja Reppodega bridži ja segu seitset – legendaarsete ülikoolimeeste spets-napsi – ning teadis Rem Blumi ja Hando Kruuvi fenomene imetledes ja sõbralikult tögades, et siin ja praegu tehakse ajalugu. Vedas mõõduka grentsmanni – piiritusenaps, noh – tuules Muhu väina regati ja Võrtsjärve purjenädala traditsiooni saama ja jääma. Meie, ullikesed, võtame nii suuri fenomene aga teatavasti enesestmõistetavatena…
Kuna minul olid esimese abielu ajal lõputud ümbermaailmareisid, mu ellu tulid hobused, teatri-, tsõga- ja sõgeprojektid, kohtusime Asseriga põhiliselt… kirikus.
Pühapäeviti Rõngu kirikus Valdo Lusti teenistustele sõites, seal mõtiskledes ja tundidepikkuseks venival tagasiteel lõpmatuseni ja lõpmatusest vesteldes võrdlesime ja peegeldasime, tagasisidusime ja võimendasime seda, kuidas kumbki elusolendite aurasid näeb, kanaldab, manifesteerib ja Algallikaga suhestub.
Nojaa, tollal selliseid sõnu ei kasutatud. Asser ütles lihtsalt: „Mul on üks lisa-silm, mis näeb teistmoodi kui tavalised kaks.“ Mis tal ju samas samuti tavalised polnud.
Tänu kolmandale silmale järgis dotsent Murutar põlluülikoolis ka õppekava teistmoodi. Diamatt tähendas tegelikult eetikat, antroposoofiat, inimsuse Lugu.
Tema kolmapäevaõhtused koos-loomised oma jüngritega Riia mäel olid kui Meka-rännakud. Neist kasvas välja Maarjamaa mahlakaim mõtlusmeistrite koolkond. Mis on samaväärne sellise imeteoga nagu ilmvõimatutel aegadel sotsioloogialabori loomine koos Ülo Vooglaiuga.
Asser ja Ülo on nagu tsunami – nad on Eesti tõusulainena katnud inimestega, kes on uhked selle üle, et on nende Meistrite õpipoisid. Selliks söandavad vähesed end nendega võrreldes ülendada.
Meister ise oli uhke oma setu-meelsuse-keelsuse üle. Minu jaoks olid koos temaga ta vanematekodus Meremäel Uusvadas Miitra Miko päristalus ja Seto Kuningriigi päevadel käimised pühamad kui mõni kena keskmine moodne Santiago de Compostela külastamine. Kasutan tänini südameüdisse juurdunud asserisme „tuu ka määne asi“, „tühä mõtsa pääle“ ning poetan oma lavastustesse haanijamihi-maailma veerekese pääle ning pill oll’ helle ürg-joige.
Sõir, hansa, leelod ja hümn toovad nüüdki alati Asseri tuntavalt mu selja taha ning Äratundmise ingli puudutuse nahale – ta on mind külastamas ja meenutamas: „Sõss tulli illos setopoiss, kelle kaalan hõpõkell…“
Tõsi küll, juurte poolest oli Asser tegelikult mulk ja pärnakas ning Miitra Miko ema oli umbkeelne pärslanna. Kuna Asseri eluaegne kaasa Inga Ahven pärines saksa- ja põliseesti-mikstuursest Antsla aristokraatiast, on tegemist tõsiselt segavereliselt jõuliste EESTLASTEGA.
Eest vedav, ette näitav hõim oli just jõudnud laulva revolutsiooni, fosforiidisõja ja balti ketini, kui minu ema abiellus end Ameerikasse. Tänu Asseri väele ning armastusele tema poja vastu ei läinud ma kaasa. Mina jäin, et sügavas teadlikus soovis ja veendumuses sellele maale viis last ja tänaseks viis lapselast kinkida.
Hetkil, mil noor pereisa kahtles, kas on ikka mõistlik nii palju lapsi saada, kinnitas tema isa: „Kui elu tahab elada, siis tema peab sündima.“
Me kasvatasime lapsi ülimas ühenduses Inga ja Asseriga – mis oli vanaisa poolt tavatu pühendumine ja enese annetamine oma karjääri ja edutsemise asemel kõnepultides-parnassidel. Ent Asser oli südameüdini Kinkija.
Nooruses oli tema kirjaniku-pseudonüüm Alo Alas. Kuna ta kinkis Alo-nime oma pojale, kirjutamegi tema enese poolt kirjutamata raamatu temast nüüd meie.
Richard, vanaisalt Lõvisüdame väenimesse ristitud esimene poeg peab teda oma elu suurimaks sõbraks ja õpetajaks. Õnneks pole me teda kaotanud – iga mesilane meenutab teda kui andunud mesinikku – ja toob ta seega kohale.
Margareta, vanima tütrega kõneleb vanaisa seto mesimakusate ubinate keeles. Kusjuures Margareta on mitme põlvkonna järel pärast Asseri õde Vestat esimene tüdruk-Murutar!
Brigita ja Indira pärisid esivanematelt kordumatu multitalent-valgussõdalase väe.
Meie neljas, poeg Aleksander aga pikendas vanaisa elu – tulema asunud lapselapse äranägemise nimel nõustus Asser südameoperatsiooniga. Täna nii tavaline pärgarteri laiendamine ja kuld-stenti paigaldamine oli 18 aastat tagasi ohtlikult uudne.
Olin koos südame all võrsuva Aleksander Suurega – ikka vanaisa pandud väemärk – selle operatsiooni juures, hoidsin vanaisal käest ja sosistasin talle: „Mullu mina muidu karjas käisin…“
Iga tindik – Asseri absoluutne lemmik-seen – mille korjan ja õlis praen, toob ta tänagi siia, hoian tindikuid korjates vanaisal käest ja laulan Lugu jälgivatele hobustele Asseri sõpruskonna ansambli Los Sotsiologicos laule. Päris valjusti kohe, sest juures olev vanaisa tahab nii: „Hei tule-tule-tule-tule läki-läki, läki laia ilma rändama!“
Tal on õigus saada, mida soovib – sest ta teab, mida on vaja ja mis on päriselt hea.
Ta oli mu laste juures, kui mina mööda mandreid töölennates ennast ehitasin. Kogu galaktika parima Õpetajana turvas ja õpetas, armastas ja Hoidis neid.
Sellest, kui väga vanaema Inga kõige SELLEGA kaasas oli, saan alles praegu aru. Tööstusjuhina kudus ja aiandas, hoidistas ja toitis. Ta on piiritult arukas, delikaatne, tolerantne ja läbinägelik ema-vanaema-sõber. Loomulikult temakene torises, kui loengust tulnud abikaasa oma parima ülikonnaga sirgelt lampkasti tühjendama ronis. Nevski hüüdnime pälvinud emalaev leppis toasuurusest ürg-raalist tulnud paberilaamadega, mis ladustati Tihase kantsis garaaži peale. Tegi näo, et ei tea, et vanamees tervise pärast keelatud sigarette salaja kimus, nagu poisike… Ning nüüd tippis Inga nädalate ja kuude kaupa arvutisse oma erakordsest paarilisest jäänud kaustu ja pabereid.
Minu ja Alo 10 järglast ja nende kaasad – ning Vahuri sülem – kogunevad sageli vanaema juures. Austust ja armastust taibatakse Uues Heas Ilmas, mille eelvägilane Asser oli, õigel ajal – siin ja praegu avaldada. Õnnelik ollakse õnnelik olles, mitte pärast taibates, et oldi ära. Ja Tema Ise on neil kogunemistel alati kohal.
Eelmisel jõuluõhtul laulsime vanaisa portree all – autor Enn Tegova – üht tema kaasmeelelist, imelist laant, mille vennad Urbid aasaks on teisendanud – ja nii jäänud. Prohvetlikult – laaned ongi ju tänaseks läinud ja aasad jäänud…
„Vii Meister Jaan Kross teistesse keeltesse!“ palus Asser selle laulu ajal.
Poegadega Tartust läbi Elva Altweskile koju sõites saadeti mulle taevasest kanalist nii inglise kui venekeelsed sõnad, mida vennad Urbid nüüd ka ise laulavad!

Sellest, Richardi seatud, Brigita, Lõvisüdame ja minu lauldud ballaadist sündis Omade Bänd. Asseri tahtel viin poja loodud laule veel ja veel inglise ja vene keelde. Poeg ise aga tundis ühe loo sõnada… pärsia keeles.
„Need geenid, need kohhhhhhutavad geenid!“ ütleb vanaisa ise selle peale.
Brigita laulis vanaisa teelesaatmise talitusel lahkunu enese palvel Olav Ehala vana mehe laulu – sina jõuad kaugemale… Teate küll, lavakooli hümn. Ja lauldes oli Brigita südame all täna 3aastane Sireli Loore Murutar.
Saage rüütlimõisa Altweski esimene lavastus „Südamesalu salavägi“ oli pühendatud Asserile, minu papa Harri Vasarale ja maestro Edgar Valterile. Üks selle kõrghetki oli „Hõissa, roose tulipunaseid!“ Brigita ja minu laulduna ning meil Regina Evert-Tammistuga tantsituna.

Nii see tšaardaš kui teised üdini asserjad väepalad kanduvad peolt peole, lavastusest lavastusse – maailm vajab neid väga. Eriti praegustel, vanadest mustritest väljutava Kroon-viiruse aegadel.
Asseri poolt igal hetkel tuntavalt toetatud lavastus- ja koos-loome-haaval oleme 400aastase vesiveski katarsisesse väestanud. Ta ise ütleb iga vikerkaarega: „Tüdruk, see on alles algus!“
Meie ajastul on õigus ja võimalus ühes kehastuses mitu elu elada. Elutee pole enam kitsas rada: sünnitusmaja-lasteaed-kool-töökoht-korter-pension. Elutee on valik-haaval hargnev viiedimensiooniline – vähemalt! – kunstiteos. Asser on neljandat aastat muheda muigega jälginud minu kaksikleegitsevat kooskasvu Altweski isanda Robert Borodiniga ning leidnud, et see on hea ja õige, avanev ja tõusev sünergia – tema-sõnutsi „uhke värk“. Omaks hinnatud mees käib tööl veepudeliga, mille Indira sai Võrtsjärve regatil võidetud sõidu auhinnaks, sest vanaisa arvas, et haldjapiigal on aeg Sõnumi ja Märgiga jagamisi ja kinkimisi alustada.
Kuna sealpoolsel vanaisal on Ülemistega alg-allikaline otseühendus, on inglid-haldjad-härjapõlvlased-jumalad-stiihiad teinud nii, et Rappeli rabaudude vahele on tekkinud väga vanade laevade uuestisünni pealinn.
Asseri teispoolne tahe on toonud meie uus-kuldsesse maailma veel ja veel vanu ja väga vanu laevu. Tema soovil, havi käsul renoveerivad meie mehed siin iidset puitjahti „Topu“ ja stalinistlikku järvekaatrit „Saage Saaga“. Innukateks laevaehitajateks muide mehed, kes varem laevadest mitte midagi ei teadnud. Vägede valitsejaks Richard Lõvisüda, kelle titeuned said magatud vanaisa trimaraani pontooni sees.
Asseri vennaskond tõi paljukümne aasta eest Volga pealt M-klassi kolme-mehe-svertpurjekad, sest sala-šamantiline Murutar võttis egotrippijatele meeskonnatööd õpetada. Ses mõttes sala, et varjutatud aegadel ei saanud nõukogude seltsimees ju ometi vaimolend ega valgus olla. Oma alusele ehitas seltsimees sala-tuuslar külgedele pontoonid, nii et sellest sai turvaline peresõitude parv.
Tänu ülimale hoolele endiselt sõiduvees trimaraani tänavu taas põhjalikult vuntsides kirjutasid noor-Murutarid tema ahtripeeglile Asseri tunnuslause: „Ei, hästi on!“
Vanaisa ütles sedasi puhkudel, mil tegelikult… kuidas nüüd öeldagi… ei, hästi on.
Margareta lisas H – Hei, hästi on!
See on otsekui alaline meeldetuletus üha meiega ühenduses püsivalt vääris-vaarilt: „Lõpuks on kõik hästi – ja kui hästi ei ole, siis pole lõpp kah veel.“
*
Minu Asseri Loo vestsin igal hingetõmbel tema enesega koos, olles tema väljendamise kohaselt LOVEs – puhtas, puhastavas, terviklikus ja tervendavas Armastuses. Tänan ja õnnistan.Murutaride klanni Madre

Alo Asseri poeg Murutar

Asser ja Inga Murutari noorem poeg Alo on alates sellest, kui ta 1965. aastal sündis ja mäletab, seostanud oma isa tegevuse ja seiklustega. Samal ajal, kui suurem osa lapsevanemaid kasutab oma võsukeste väänamisel „ära“- meetodit, on Alo isa ise harrastanud ja ka oma lastele õpetanud lastega koos kasvamise meetodit. Järglastele võiks pakkuda tegevust, koos-loomist, ehitamist ja tuksi minemist. Siis pole nad rusuva massiga koos ebameeldivalt kaldu ehk röötsakil. Nagu Asser ise, nii keeravad paljud üht elu elades samal ajal veel ühe vindi peale.

Esimene teadlik pilt isast on mul harkisjalu seisvana väga kõikuvas mootorpaadis ning tangib seda käigu pealt nii, et ühtki kütusepiiska kuhugi ei pudenenud, mootor välja ei surnud ja meie ööseks kuhugi hulpima ei jäänud. Minule usaldati ikka rooli kah. Olin 8-9aastane. Eht-isalik nüanss oli siin pisiasi, et Emajõe ülemjooksu rappa marjule minna soovinud naistel piisanuks tegelikult 20 meetrit üle Pedja jõe minekust.
Isa võttis naiste soovi täitmise nimel ette tõsise soorituse, minu silmis kangelasteo – sõitsime Oiult Tartu kaudu Emajõe alamjooksule – liiter kütust kilomeetri kohta. Sest see oli vägev. Sest sellest ma räägin ikka kui mootorpaatidest juttu tuleb.
Ema hooleks oli tagala ja suuremad planeeritud ettevõtmised, isa kujundas kõik mitte-rutiinse. Ta hoidis sellega 2×2 meetrit tüüpe – minu ja Vahuri – pidevas tegevuses. Ülejäänud keskkoolinoored ja tudengid jõid kusagil erakaid-ühikaid-pidi. No eks meiegi veidi, aga muuhulgas treisin isa Leningradist ostetud multi-instrumendiga „umelõje ruki“ kõikidele viilidele varred. Ja ehitasime, laevu ja maju. Ja veel laevu. Renoveerisime vana mäda sõidukõlblikeks alusteks. Vahepeal muidugi käisin „Olavi juures õppimas“ (Vahur vist külastas samal ajal „patsidega Madist“)
Tihase tänava maja ehiti meie esivanemate poolt vanaisa Aleksise juhatusel. Mäletan seal sotsioloogide kirglikke õhtuid ja päevi, alumiiniumpotis Leningradist toodud rohelise tee briketist ülikanget rohelist teed vaaritades. Mingil talvel tuli majas sooja sees hoida ning Vahur käis igal päeval kütmas – kõva poiss… Mina liitusin alates põranda lakkimisest mingi rämeda termojadjernõi lakiga, mille kõrval nitro ja pentaftaal on poisikesed. Järgmiseks oli meie missioon kinnitada põrandaliistud – need eelnevalt tüübeldades ja siis kruvides. Tüütu – aga õpetlik. Ja siis kolisime sisse, Pälsoni tänava lutikate eest põgenedes.
Pärast, võrreldes laevaehitusega, siiski üsna kirvetöise majaehitusega möllamist oli tagasi laevade juurde pääsemine tõeline magustoit. Majadel on laiad seinad ja sirged katused – laevadel on erivajadused.
M-klassi 3-mehe svert-paatidel Meigas, Kiur, Kaur on olnud igaühel erinev hing ja selle kohtlemise võtted.
Isa büdžeti sellest osast, mida naine ei teadnud, neelasid lõviosa laevad. Ema kudus massiliselt salle, mille eest teenitud lisaga ta reisis. Kõigepealt sõbrannadega, siis ka isaga. Raha oli emal nii palga kui lisa teenimise mõttes alati rohkem, sest selles riigis siis hinnati ameteid ja tasusid niipidi.
Vaesed me mitte iial ei olnud – toit ja katus oli täiega olemas – aga vaba raha mitte kunagi.
Küllalt olen lapsena peete-või-mida-iganes kõblanud ja kaste kokku tagunud. Kui midagi eba-eluliselt-olulist oli vaja osta, tuli ise raha teenida.
Selleks, et osta elu esimene duubel-kassettmakk kõigi fänside lisadega, tegime Vahuriga Bruno Sauli suvilas Pühajärve ääres paar kuud tööd. Põhjus oli see, et isake olla eelmisel talvel oma toas istunud, mütsitutt tuuletõmbes lehvimas. Iga sent sellest tasust läks maki alla – aga näe, milline Lugu!
Nende Lugude sündimise ajal me veel suurt pilti ei näe ja päriselt ei adu, mis teoksil.

Minu sõbraks osutus mu vanemate laiast ringkonnast kõige sobivama teejuhina mu oma isa kõrval ja kannul Jaak Tamm. Psühholoogi haridusega Jaak oli algusest lõpuni sotsioloogialaboris – ja juhtus minu ja Vahuri kitarriõpetajaks. Tema oli sunnitud ära kuulama Vahuri „bändi“ musikaalsed katsetused teemal „Väike tüüüüdruk, väike tüüüüdruk, liialt noor veel oled sa…“ ja minu personaalsed undamised ligilähedasel viisil „Kaks laulejat, üks noor ja teine vana..“ Ta oli Mainori võtmeisiku ja ENSV esimese eraettevõtte „Kodamu“, direktorina mu ülikooliaegsete praktikate ja diplomitöö juhendaja. Tühja ma nii noorena Tartu Ülikoolis majandust õppides teadsin, kelleks saada tahan. Isa ja Jaak seadsid mulle leebe stardiraja – nuusutasin EPA Teaduse Rakendus Keskuses isand Ivaski juhtimisel tuuli, kuni saabus kutse Kadastikult „Edasist“ „Postimeheks“ – Eesti esimese era-ajalehe ülesehitamiseks. Sealt edasi rajasime oma kirjastuse Elmatar ning järgmise sammuna tänase Robots Muralisti.
Nii on.
Kasvõi see, kuidas ema meid enne Laulva Revoltusiooniga lõppenud IME-aega ja kunstlikult tekitatud defitsiiti poodi saatis: poes on kahte sorti suitsuvorsti, ärge seda odavat tooge! 5 aastat hiljem polnud peale „koera rõõmu“ üldse mingit vorsti – tulid talongid, fosforiidisõda ja… Eesti Vabariik. Raha teenisime Raul Mäesalu mustas malevas maju ehitades ja Katrin Kaasiku mahitusel konservikombinaadis hapukapsaid hõõrudes. Mõnikord vedas ja isa kutsus mind järjekordsel sotsioloogilisel küsitlusel intervjueerijaks.
Minule sündis koos Laulva Revolutsiooniga esimene poeg Richard ning augustiputši ajal oodatud esimene tütar Margareta tuli ilmale juba iseseisvas Eesti riigis.
Mäletan – nagu õpetas isa – ja imestan, kui püüdlikult paljud inimesed püüavad unustada.
Meie ehitasime ja korilesime, hoidistasime ja õmblesime poole oma ärkvel-ajast. Tänased maale ehk siis tegelikku ellu kolijad peavad end ainukordseteks kangelasteks, sest valikulist vaegmälu ei korrastata vana kooli meeste tarkusega.
Pean tunnistama, et olen koos vanematega ehitatud ja haritud Vehendi kodu põldu püüdnud pärast isa pidada üksnes austusest nende vastu. No ei ole mina mingi mullainimene! Olen teoreetiliselt küll jah seda meelt, et kui on rasked ajad, pea pigem kolme lammast kui kahte koera – aga praktiliselt niitsin meie tublide naabrite Essensonide-Reppode-Palgete hämminguks kogu tänavuse saagi maha… muruniidukiga. Ja need 12 kartulit said hakklihavormiks.
Varesed sõid herned, mügrid juurikad – pojad püüdsid kaastundlikult pöidlaotsa-suuruseid kartuleid noppida… Aga samas ei olnud ka isa mingi sündinud põldur.
Meie viimasel ühisel peenarde-tegemisel ütles ta mulle: kui sita seemne maha paned, ära head saaki taha. Igal aastal meenutas ta krahv von Bergi kuldseid sõnu: paneb see sitt ja küll tema kasvab – tahab see Jumal, või ei taha tema mette.
Et kartul omast käest võtta oleks, siis selle kasvatamine Viljandi maantee ringtee saviplingises pinnases nägi meil vanematega välja selline, et 100 kilo kartulit läks 6-de vakku, käis kange kollektiivne muldamine-haldamine ja… 10 kilo võtsime üles.
Nagu isa õde Vesta, nii ka mu isa olid oma vanemate jälgedes väga pühendunud mesinikud. Kui ameerika haudemädanik meie mesipered hävitas, oli see väga-väga suur tragöödia. Nüüd tapavad inimesed mürkidega ise mesilased maha – ning rohkem mina endale võõraste ja valusate aladega tegemist teha ei taha, kui et koduteel silo- ja sõnnikulõhna tundes järeldada, „seni me küla veel elab, elan mina kaaa“!
Pigem purjetan.
Kui isa märkas Võrtsjärvel ja pisut ka Saadjärvel, et poiss tahab roolimees olla, viis ta mu Säre juurde trenni. Praktika oli Ropka järvel. Päriselt ka! Olete te proovinud 100×100 meetril purjekaga taktikat ja strateegiat arendada?
„Vanad paksud“ ise askeldasid Volga pealt ära toodud M-klassi alustega.
Minule korjas isa Pirital prahi alt välja 420. Kõik, mis võimalik, oli ära varastatud, kuni selleni, et sverdikaev oli pooleks saetud ja pool tuuri pandud.
Tuunisime selle jäänuse kahekesi nii üles, et olin mitu aastat konkurentsitult parim – arvates, et mina ise olen. Paat oli.
Isa kasutas tema ehitamisel „Katera i Jahtõ“-s avaldatud väljaspioneeritud NASA valemit aero- ja hüdrodünaamika parima võimaliku profiili loomiseks. Nii täpne tilgakujulised rool ja svert said selle valemi järgi tehtud lekaalidega, et võisin sõita kasvõi ahter ees – ikka esimene. 5-8 kraadi sain teistest tihedamalt vastutuult sõita, ja kiiremini, sellepärast. Sest nad olid loodud minu isa meetodil: leiame lahenduse probleemile, mille kohta teised ei osanud veel küsimustki esitada.
Ainus abivahend oli eriti primitiivne eel-taskuarvuti, mille ema Soomest tõi.
Minu kui purjetaja 0-taseme reaalsus jõudis kohale, kui hakkasin suurte meestega meeskonnas sõitma – Jaak Tamm, isa, Hillar Valner, Uno Veismann… Uno pani mu rooli, ise oli soodis – ütlesin ju, et meeskond kasvatas! – uskumatu elamus.
Võrtsjärve haritlas-purjetajate telgikujuliste suvilate rivi, mille ühine harrastus Tamme poldri juurde ehitas, on tänini alles. Õim, Avaste, Kööbas, Eelsalu, Kübbar, Truus, Kukk. Pooled müüdud – pooled ikka purjetamise usku.
Võrtsjärve regati korraldamine kukkus isa hellal juhtimisel mulle sülle. Ta ongi igal elualal lisaks eeskujule õpetanud, kuidas õigel ajal loobuda ja teatepulk edasi anda.
Koorisime teises suvilas koos kartuleid, keetsime neid ühe auguga pliidil… Kaks aastat oli igal meeskonnal ja perel oma pajuk. Sealt edasi – tänini – on meil kokatädi ja organisatsioon.
Ja nüüd läks korraldamine sooja käega üle järgmistele. Tänu sellele on Võrtsu regatt nüüdseks kasvanud Murutaride suvemängudest kahe jahtklubi esindusürituseks. Pannkoogi- ja lõkkeõhtud olid algusest saadik – nüüd on lisandunud filmi- ja lauluõhtud, mille tulemusena oskavad ka meie lapselapsed – Loore-Lars-Lumi ja teised ka – Tamme Jaagu, Tõnis Tulbi, Jüri Karja, Asseri, Ülo ja teiste korüfeede repertuaari. Teises rütmis, aga ikkagi. Johan (John) Rannast pani Võrtsu Põhja-kaldale püsti sõprade abiga Meltemi Jahtklubi. Võrtsjärve äärde on koos noortega tulnud väga palju uusi ilusaid hingi ja 3 uut jahiklassi. Tsiteerides Leo Luksi – Asseri kuld-õpilast: see kukkus nüüd küll hästi välja, pühkida polnud vajagi.

Ülo Vooglaiu algatatud Muhu Väina Regatile läksin esmakordselt aastal 1999. Aastal 2000 tulime oma väikese „Krissuga“ Eesti meistriks! Minu eas… Nüüdseks on 20 korda oma laevadega Väinal käidud.
Teise viisaastaku sõitsime Uku Randmaalt ostetud jahtlaevaga „Temper“ , täna sõidab ja võidab temaga Pärnu purjetamisveteran ja laevaehitaja Harri Murd. Meie meeskond tõi Šotimaalt „Adventure“, et ei peaks valima, kes võib kaalu poolest pardal olla. Me valisime laeva, et ei peaks gabariitide järgi sõpru valima. Iga on juba selline.
Raamatute kirjutamine isal ei kukkunud hästi välja. Jutuks oli maasotsioloogia aabits ja Pühade Kolmapäevade kogumik… Selleks, et isa oma dissertatsiooni ära kirjutaks, panid tema sõbrad ta omal ajal luku taha ja andsid süüa iga 5 lehekülje tagant.
Asser Murutar polnud nii lõplik ja igav suurus, et ainsa ja viimse tõe raamatuga piirduda. Miski pole ei igavene ega lõplik. Õpilased kannavad kvaliteetset osa sellest vaimsusest edasi oma teostes.
Arvan, et isa nägi praeguse ajastu pööriseid ja pauke ette aga ta ei olnud see mees, kes oleks asjade kulgu ette teades lippudega mägedele tormanud. Tänases valguses on mitmed tema jutud arusaadavaks koorunud – mitmed veel arusaamatumad. Ma ikka imestan, et miks tema ja Ülo rääkisid auditooriumile tavaliselt viisil, et sellest oli keeruline aru saada. Protsesside võlu ongi selles, et tegelikkus koorub kui sibul kiht-kihilt. Ajab nutma, naerma ja kui ajusid on, siis arusaama.
Asser- Inga-Ülo-Jaak andsid ajast ees olles mulle isiklikult kätte nii isaks kui vanaisaks olemise õpiku. Selles seisab kirjas, et täiesti lubatud on liigutuspisarad, väikestele tüdrukutele patside punumine ja pannkookide küpsetamine – see on eriti kõvade meeste õigus. Ja keset kohalikku kauplust, telefon kõrva küljes, tütre kirjelduse järgi, on mul õigus valjuhäälselt õigeid hügieenisidemeid valida.
Hea, et isa sai Võrtsu regatil kõiki lapsi kukil kanda ja lohutada, et täna on järvel kuri ilm ja lapsed ootavad vanemaid tagasi.
Meie põlvkond elab ühes elus mitu Elu – nõukogude okupatsioon, oma riik, euroliit, post-corona ajastu. Aga sõjaveteranidena meid ei kohelda – maksame poekassas leiva eest kõigiga võrdväärset hinda. Me ise ka ei taha ega tohi endale allahindlusi teha – ei ole nii, nagu klassikokkutulekutel, kuhu jääd igavesti istuma.

Järva-Jaani imedemaal olete käinud?
Kati S.B. Murutar

Orina mõisa maadel Järva-Jaani muuseumide suurtsuguses sülemis käimata te meie rahva tegelikust elujõust, talletamise ja loomise talendist ega ühtehoidmise homsesse viivast väest pooli asjugi ei tea.
Kultuurikeskusega külgnev kobarmuuseum õitseb tänu tõeliselt toimivale kogukonnale, olnud ja olevaste põlvkondade ühtehoidmisele ning jumalike annete kasutamisele.
Tunnid kino-koduloo-vanavara-masinate-tuletõrje-muuseumis on otsekui Tuve ja Silva Kärneri, Ülle Vaasi ja Vello Kolnese kannul rändamise teater. Selles etenduses on kõik kõigiga seotud ja ühenduses ning selle õnnelik lõpp on kusagil kaugel tulevikus uute põlvkondade kirjutada-esitada.

Talumüügi võimalikkus Terje ja Diana moodi

Maaleht, kes külastas Järva-Jaani kinomuuseumi aastal 2011, jutustas äsja, kui võimatu on maale Kodu ostmiseks pankadelt laenu saada. Seilasime, teame!
Müües 2 aastat oma erakordset elulaaditalu, kogesin kui valjusti räägivad maale-elama-loosungile vastu nii lagunev-kahanev infrastruktuur ja töökohtade pakkumine kui pangad. 7 erineva panga tagurpidine teemaarendus tõusis lakke, kui ostja oli juba kindel – Eesti riigi poolt minu talu uuele peremehele kui palgasõdurile-misjonärile seatud soodustused läksid lõpeks korda vaid COOP-pangale. Ülejäänud ei pidanud Eesti riigi korraldust ohvitseride puhul Kredexi ja alam-intressidega arvestada mitte millekski, soovitasid korteri osta…
Kodu saab see, kes peab. Ostjad olid 5 aastat koos minuga seda talu arendanud ja ehitanud, nii et teadsid täpselt, kuhu ja miks asuvad. Ilma maakler Diana Allikuta poleks me teineteise otsimistest vastastiku teada saanud.
Maestra Terje „Vallatud kurvid“ Luik otsustas Mahtras oma legendaarse imedeaiaga talu müüa mitmeaastase kõhklemise järel. Dianal läks ostja leidmiseks… 2 päeva. Otse loomulikult peitus ostja Terje enese õpilaste hulgas – ent maakleritööta poleks too peidust väljuda osanud.
Kodu tuleb sinna, kuhu peab. Igas elujärgus sobiv. Lootsime oma teenelisele Emmele korteri leida Rapla-lähistele – tema valis Diana leitud mõisasüdame-vaatega vastremonditud pesa Roosna-Allikul.
Minul oli sealkandis vähemasti tuttav perekond Algpeusi lambakari, Tammsaare ning Pärnu jõe lähtekoht. Terjel ei kedagi. Üksnes ta ise. Ja Järva-Jaani juurde juhtiv vaist.

Teate, kuhu ma sattusin!

Täna oskab maestra väita, et intuitsioon viis ta eestimaailma õigeimasse paika. Ta ei armasta nähtamatust maailmast ega jumalatest rääkida – on skeptiline ja realistlik daam. Iseasi, mida ta aastaid oma imedeaeda luues, maa ja taevaga vähemalt 8 tundi päevas ühenduses olles meelisklenud on.
„Järva-Jaanis on kõige võimsam kinomuuseum, mida ma elus näinud olen!“ kinnitas sealset ülivägevat ekspositsiooni vaatama kutsutud naine, kes pärast vallatult kurvilist noorust valis režissööri-hariduse ja ligi paarkümmend aastat Moskvas kesktelevisiooni kultuurisaadete pearežissöörina. „Soolaleivapidu ilma kinomuuseumi külastamiseta ei tule kõne allagi!“
On ammuste kaasteeliste uuel tasandil kokku kuulumise ajad.
Mullu sai teenekale Pöögelmanni-meistrile Jaak Volgale sünnipäevaks kingitud veksel – sõidame Hiiumaale. Kroon-viirus muudkui segas ja sogas, nii et reisisime hoopis Terje juurde ja sattusime liialdamata öeldes imedemaale.
Maestra on selle keskel oma kunagised maalid kapist välja toonud ja uuesti maalima asunud. Külaliste kostitamiseks valisid nad koos Järva-Jaani sädeinimestega… šoki.

Fosforiidisõja järelvapustus

Aastast 1960 kinomehhaanikuna töötanud Vello Kolnese tütar Ülle Vaas, Järva-Jaani kultuurimaja tänane direktriss pakkus koos eelmise direktori Tuve Kärneriga meile maestra Terje Luige valikul Kinomuuseumis vaatamiseks ENSV ringvaate aastast 1987. Mäletate küll, need käisid seanssidel pärisfilmi ette.
Sadade kõnetavate afiššide vahel erinevate ajastute toolidel istudes nägime… iseenese Lugu. See algas Georg Otsa esitatud „Taigaga“ ning rullis lahti Fosforiidisõja alguse. Toolse ja Endel Lippmaa, Kabala ja Marju Lauristin, Ei-ole-üksi-ükski-maa-laul ja Hans Trass, hobuse pea lumes ning memmekesed mures…
Peeter Tooming äratas sealt-poolt mäluvood: tudengite retked Ida-Virumaale, esimeste trikolooride õmblemine Singeri masinaga minu Pirogovi-tänava erakas – esialgu söandasime need tänavale tuua ühe-kaupa-värvidena, aga siiski kõrvuti… Sealt edasi Laulev Revolutsioon ja beebibuum.
Nagu maestra Luige pojad, nii ka minu ema elavad samast ajast alates Floridas.
Meie jäime Eestisse.
Teenelise kinomehhaaniku elutöö – enam kui 1000 päästetud filmi – rullide keskel rullus mälus lahti Sofi Oksaneni „Puhastus“. Seoseid veel nii palju, et „Kodutunde“ raamatus, mille sealpoolse Signe Lahteinaga koostasime, on Lugu sellest, kuidas Pille Kolnes pärast abistavat telesaadet just raamatu loomise ajal mehele läks. Ta on Ülle onutütar ning tema abielu on õnnelik tänini.

Nööp pintsaku küljes

Kas me peame 13. aprillil 2021 Terje Luige 80. juubeli Kinomuuseumis või muuseumide-mõisa super-sülemi mõnes teises osas, otsustab maestra. Projektorid ja teenekad kinoautod, tõstukid ja Artur Talviku loodud võttepaikade kaart muuseum-mõisahoone otsaseinal, montaaži-lauad ja pulgaks-kivistunud nitrofilmid…
Kuna isa ja tütar Vello ja Ülle ning Tuve koos naise ja poistega on endast sellele muinasmaale andnud kõik – vaikselt ja pidevalt, artistlikult ja ööpäevaringselt, kirglikult ja samas tagasihoidlikult – tunnevad inimesed siia tuua, anda ja panustada.
Kinomuuseum teeb koostööd Ellingu-muuseumiga Maarjamäel – jagatakse ja vahetatakse, täiendatakse ja toetatakse.
Tulemuseks on võrgustik ja tervikpilt – niisuguse fluidumiga kino teist ei ole. Ja kuivõrd temaga samas pesas on vanasõidukite muuseum, otsustas ka poetess Kristiina Ehin Järva-Jaani kasuks. Jäi oma kuldse autoga maanteele, tegi Facebookis postituse – võtke endale! Ja otsustas 400 huvilise seast Järva-Jaanile annetada, nii et Kuldsest sai muuseumi 540. masin. Seal hakkavad iga masina puhul tervet Lugu kui väikest etendust andva Tuve sõnul olema raamatud ning lähenejaid hakkab tervitama ansambli Naised Köögis muusika.
Ekstreemi armastavaid memmesid lõbustatakse töökorras tankiga lõbusõidutades – päriselt ka! Samal ajal on Baltoscandalilt pärit grill-mänguväljak isade ja mudila ühiseks ärapanemise kohaks – automaatjooturiga ja puha. Saunad on muide tuletõrjeautodes. Vähemalt kolm praegu – ja tuleb juurde.
Siit on ilmselgelt ainest saanud Kiviräha Leiutajate küla ning toimib külgetõmbeseadus: kus on, sinna tuleb juurde.

Raudse loovuse memoriaal

Vanade masinate muuseum eeldab ülevaate saamiseks drooni-vaadet ja Tuve loeng-etteastet pikkusega kaks ja pool päeva. Ülle-eelne kultuurimaja direktor on multitalendikas näitleja, analoogselt Muumi-papa Tove Jansseniga Lugude looja-vestja ning kogukonna ühendaja.
Kui kusagil sedavõrd ühtselt samas suunas vaadatakse ja tegutsetakse, moodustub päriselt, mitte projektimaastikul kokku joonistatud kogukond. Brüsseli-raha on õnneks näpuotsaga kah saadud – et oleks koht, kuhu üha juurde tuua ja luua.
Traktorid ja kombainid, autod ja bussid, rollerid ja tsiklid. Lennukeid veel ei ole… Küll aga on lisaks Tuve päästeameti bossist pojale unikaalsel rauaplatsil ametis ka pojapoeg.
Kummaliste kulgurite ja meisterdamiste kogunemised-sündmused aitavad ideid genereerida ja talgute korras suuremaid töid teha. Selle varamu tugevaim külg on uue elu andmine mahakantud monstrumitele.
Sõna otseses mõttes jupiti majja hiilivad päästemasinad on saamas baariks nimega Appi-Appi-Appi! Tuletõrjeauto kabiinis on kamin, kiirabi ja miilitsa autodes baarikapid täis nalja ja mälestusi.

Kummalised kulgurid ja Muuseumimamsel

Praegu on stiilsete ja maitsekate klientide teenistuses majas sees olev staloovaja sardellivanni ja mahlakokteili masinaga – „solj paltsami i jaitsami nje drogatj“ – soola näppude ja munadega mitte näppida, mäletate küll.
Ühtlasi selgitab Muuseumimamsel Silva Kärneri poolt pedantse armastusega koostatud ja esitletud ekspositsioon mitmetes tubades, mil moel isiksustest moodustuv perekond väestab kogukonna ja tema Loo.
Korgid-lülitid ning lambid-lauanõud on meie enesega-kohtumise pilgu ette laotatud esteetiliselt, ent ehmatavalt. Me ei mäleta, et me mäletame. Näe, mu lapspõlve laualamp, naabrinaise kuppel ja pinginaabri samovar…
Tsiviilkaitse-keldris tuleb meelde, kui valus oli gaasimaski pähe tõmmata ning mis tunne oli, kui sõrm kalašnikovi pära-kapslisse kinni jäi. Autentset varjendi-ventilaatorit tuleb vändata mitme mehega ning nomenklatuuri tittedele mõeldud radiatsioonikindlat turvahälli näeme meie kõik esmakordselt, set me ei ole nomenklatuur.
Oleme orjameelest vabaks kasvav rahvas, kellel on ses tõmbsoones 1001 mõtet selgeks mõelda.

Orja-olnust kuldsesse tulevikku… bizzblaanita

Kapitalismi-järgsetes mustrites on kaks võimalust. See vanaraua-memoriaal hakkab maksma kas miljoneid – või mitte midagi. Kuhu-suunda inimkonna väärtused ja hinnangud just keeravad.
Silmitsedes olnud aegade ringvaadet nii kino-koduloo kui vanade masinate varamus on jällegi kaks võimalust. Võib eestlasi haletseda, et nõuka-soome tehnika ja tootmise tulemuste – või tagajärgede – kõrval meiemaist omatoodangut ei ole.
Meie tänane oma – skype ees, kõik muu järel – müüakse kohe, kui ta end tõestanud on, Ameerikasse makse maksma. Meie tunane oma oli pigem passiivselt tusane. Parunid rajasid mõisad ja kirikud, koolid ja kultuurikeskused – paha!
Nõuka okupatsioon jättis lisaks koll-arhitektuurile siia oma umb-uskumatu riistapargi maha – ikka paha!
Las me siis oleme see pisike pahur puhverriik, kes iga ilmakaare suunas uriseb.
Pessimist ütleb pärast Järva-Jaani imedemaa kogemust: meid ei olegi olemas.
Realist lohutab – vähemalt geenid on meil selles uskumatus seisus pommi- ja kiirgusekindlaks miksitud.
Optimist hõiskab: oi, kuidas siit edasi annab luua ning rahvusriik uude kvaliteeti tuua!
Kinomuuseum meenutab, et oleme ainulaadsed ja täna juba sisuliselt sõltumatud.
Tuve-Silva-Vello-Ülle näide veenab, et suudame olla koosmeelsed.
Ja kuivõrd meie tagalas on sedavõrd fenomenaalne konserv, on meil unistustest suurem tulevik. Kindlasti.

Veiko Õunpuu ja Pääru Oja tähelennu ristumiskoht „Viimased“ on filmi formaadis Lugu ajatu-kohatu ringi sulgumisest läbi tundra tagasi Aadamaks-Eevaks. Esimestest on saanud viimased – ja nii jäänudki.
See lõplik tühermaa võib sama hästi kui Lapis olla ka Alaskal või põualiivapööristesse ja metsatulekahjudesse mähkunud Doni kasakate maa – vahet pole, kus peale viimaste rohkem kedagi ei ole. Ega tule.
Veiko Õunpuu apokalüpsik-vesterni Eeva põlgab, mitte ei austa ega ihalda Pääru Oja kehastatavat Aadamat. Esimene Eeva ei pruukinud samas ju viimasest rohkem seda ainsat võimalikku Aadamat tahta – me ei tea (veel), mis tunne on, kui valikut üldse pole.
Võim ja loovus on seksikad – isegi autosuvila haagiste ja romulate linnaku kongis ja kasutamata kujul. Ent illusioonidel on üldine omadus hajuda. Tommi Korpela kehastatud kaevanduse juhi õpetus pealiku pojale: petersell ja külm dušš tõstab testosterooni taset – on igasuguse väljundita soovitus. Keda kepime – peale iseenese ja kitsukese lähiringi ajude? Tundra spliinis pole mune vaja ühelgi mehel.
Kui lõksus ja maa all hormoonid möllavad, tuleb neid igal õhtul alko ja teiste ainetega tasa lülitada, loomulikke heebleid maha tõmmata ning kirja- ja sõnaoskamatuteks töllideks manduda.
Ainus mentaalsete munadega mees on pealik – vaikib ja Teab. Ei anna järele meeleheitlikus kullapalavikus nõmedalt eluga riskivatele puuri-hiirtele, kes vingerdavad reptiloidide katseloomakestena pidevate paukude ja pahede käes, mis tõukavad hiinlastele sülle.
Uue Hea Ilma ootuse variant Õunpuu moodi – see on imeilu ja romulate piiril TÜHJUS. Mida muud tegema kui jooma, spiidima ja üksteist lõhkuma nad seal oma konservikarpides elades õhtuti peaksidki. Loomingu asemel karaoke. Igas mõttes. Iseenda eest peitu ja mällarisse. Igal õhtul. Kui üldse on õnne ahnusest ohtlikuks läinud kaevanduses õhtuni elada. Igaüks neist olemuselt ilus ja kena inimene – aga enda ja üksteise hakkimised sellises apokalüptilises ei-kusagil-ei-millekski-maal lihtsalt juhtuvad.
2 tundi 20minutilise rännaku asemel, mis võiks olla „Viimaste“ säästuvariant, mille pealiskaudsem publik ehk alla neelaks ja välja kannataks – on sisekosmose kaeblik kaemus – ei ole võimalik, kuis see kõik on… vägagi võimalik, mina siin ju ka…
Unistused versus enese kasutamata jätmine on kõigil ajastutel kaasa toonud meistrid mudas püherdamas. Egod sandistavad üksteist – kinnijooksnud IQ hävitab emotsionaalse intelligentsuse ning järele kõnevõimetu vitutamine – versus elegantne sõnade tulv mingigi sädemega partneri puhul. Viimastel aegadel seegi illusioon.
Edulugude lootus on jõuetum kui madala sageduse kustutuskumm, valitaksegi meelemürgid tulest-veest-vasktorudest läbi tulemise asemel.
Tean oma nabale väga lähedalt, kui lihtne on tegeliku elu asemel kujuteldavatele kaevandus-miljonitele keskenduda. Tundra võib olla ka näiliselt paradiislik Uganda… Aga seal kurvastavate mäemeeste naised-lapsed elavad ja hingavad ju samal ajal sünnimaal. Püsi kodus! Maali-vooli-musitseeri… Kasvõi püüa kala ja korile. Ela!
Püsi-kodus tulem on samas ka Kroon-viiruse kartuses tühi kinosaal. Mistõttu kinolinal näitab end selles resonantsis ka post-coronoidne globaalia. Kõik. Läinud. Viimased.
Näe, viimane laplane, indiaanipealiku patsiga tipi ees, joiu asemel rootsi-usa-musa ning rahupiibu asemel dünamiidi-salami – paki selliseid olid lahkuvad tiblad ka Altweskile peitnud, leidsima ta varemetest loovuskeskuse rajamise alguses – kutsusime päästekeskuse demineerijad ja puha.
Jaapanikeelne Sayonara! – pealiku viimane sõna – jäigi mulle seda Lugu tähistama. Sound-track ka – arvutimuusika Sven Grünbergi poolt muu müraga kokku punutuna, ortodoksi koraalid ja kosmika on võimas helipildiline panoraam.
Tõestus, et pidev helitaust võib olla orgaaniline ja ülikõva – vastupidiselt ulmeliselt kõleda teleseriaali „Reetur“ painavale psühhedeeliale, mille õnneks puldiga kinni saab. Et ei peaks nägema, kuidas mullina üles kiidetud seriaal, kuhu on kutsutud ja seatud megategijad nii produktsiooni kui näitlejate poolelt – on hirmutavamaski vaakumis kui tundra, sest et nööri ei ole ja süüde on vale.
Ja nüüd küsigem: mis siis, kui ses ajatus-kohatus tundrus käib viimne pauk, elektrit ega mobiililevi ei ole, paadiga spiidi keegi tooma ei tule – ainult 5000 hääbuvat verbaalset väeta vittu kaigub kokkuvarisenud tsivilisatsiooni rusude all?
Nagu „Tenetis“, nii ka siin on Juhan Ulfsak ja Taavi Eelmaa saanud sõnatud rollid – tänu sellele alalis-ropendamiseta, aga see-eest riistaga. Lihunikunuga ja isiklik fallistiline rakett. Kuna Eelmaa näitas seda üle-eelmises omamaises filmis eriti suures plaanis, siis tema vaktsineeris publiku juba ülisuures plaanis m…i peale ehmumise vastu ära.
Paari suve eest tehtud helge ja kirgas koostöö Tommi Korpelaga Taska-Mattila-Annila „Igitee“ loomisel neutraliseerib „Viimaste“ linaloo puhul seinasuurusena esitletava kobeda maskuliin-komplekti, millega eelviimased läbi tõmmati.
Viimased inimesed kõnnivad minema 2×2 – teineteisele lähemale ei tule, sest ei taha.
Sayonara, inimkond! Enam teid palju ei saa – seega jumalaga…

Üha kindlamalt helistab õigel hetkel inimene, kes peegeldab sulle asju, mida on vaja KOHE lahendada, millele tuleb tähelepanu pöörata – sest uus energia ankurdub silmnähtavalt-kõrvkuuldavalt.
Aitäh kauasele Sõbrale just täna helistamast ning seoses kannapöördega Rajalt Lindile minu hirmudele valgust heitmast. Kõnelesime huntidest ja šaakalitest, kannapööretest ja lahtilaskmistest. Nägin tänu talle oma 3 baas-hirmu. Teemant mitte ei hirmutanud mind, vaid oma peegli ja luubi, lambi ja soojusega näitas valgust luupainajatele, kes ootavad lahustamist, lahti laskmist ja lahendamist.
Me kardame hunte ning taimede-loomade võõrliike – iseasi, kas konnatatar, kuldvits ja tiibeti lemm-malts ennast juba ammu enam siin võõrliikideks peavad. Samasugused nomaadid, nagu meie ise. Nad ei karda nimetusi. Neid ei saa välja juurida ega minema ajada. Nad on kaunid ja eljuõulised. Looduslik valik ruulib.
Untsus euro-eestlane, kes on enda ümbert kogu metsa maha võtnud ega oska ärasöödud metskitsedeta nälga jäävate huntide arvukust piirata, kardab üha enam – nüüd siis lisaks kõigele muule koju murdma saabuvaid metsakutsasid ka.
Mina ka. Lisaks susi-soe-sutele on mul veel kaks fundamentaal-hirmu, millega ei saa midagi peale hakata, kuni kardan. Hirmu kartmisest saab üle üksnes valguse ja armastusega. Ainult! Mitte kuidagi teisiti.
Vaatan siin siis pidurdamatutele võõrliikidele otsa, maandan-kuundan ja lahustan – täna näiteks ho’o’pono’pono väes…
Ja siis tuli Tiiu. Mul ongi viimasel ajal Tiiude ja Piiadega kangesti hästi 😀
Tiiu Soomer on senise kõrgelt-hinnatud sünkroontõlgi ameti asemel brüsselites alaliselt Eestis. Püsib kodus ja maandab-teostab end andeka käsitöömeistrina, õppis ära mitmed ilulised inimkeha kohtlemised – neist olulisim näo massaaž.
Me kõik oleme ristteel, kannapöörete epitsentris, õhku astunud ja pesast kukkunud linnupojad. Kuu pealt pudenenud tulnukad, kelleks me ise transformeerume, et elu Maal edasi viia, saavad teha vaid seda, mis on õige ja hea. Endistviisi, vanades mustrites, vastu tõusvat voolu ujuda lihtsalt ei saa.
See ehmatab ja stressab, kuigi on suures pildis seniolematult hea.
Meil kõigil on üks ja ainus kõige kallim Mina, keda mõnel kaose ja kimbatuse hetkel ei lohuta, et teised ka ei tea, kuidas edasi, mis pühendumine, kes maksab memme vaeva ja üldse.
Abi otsitakse erinevatest vaimsuse suundadest.
Tiiu õppis ära Garcia meetodil näo masseerimise tehnika, mida võib nimetada inimese enese tõlkimiseks ja keskmesse tagasi toomiseks läbi oskusliku puudutuse ja tunnetuse. Sünkroontõlge ulatub suunurgast ja ninaotsast varvasteni – meistritar teab, kuidas näopunktide kaudu meridiaanid tööle panna. Näonaha ja -lihaste toonuse tõus tuleb lisaboonusena.
Paarkümmend aastat tagasi, kui üks mu lähedane hobuemand oli täiesti koonuses – kes meist aeg-ajalt ei oleks, ei midagi uut siin päikese all – läks tema näomassaaži. Kinnitas, et see elustab kogu keha, puudutus-haaval aina üllatud – ja rändad alati erinevatel moodustel – aga kindlalt ja kõrgelt, kergelt ja helgelt.
Tiiul on kaasteelisega kahesse Tallinnas kabinet – ent tegelikult eelistab ta inimese kodus turvalise ruumi luua, sumeda muusika ja oma käte abil inimese ettearvamatutesse reaalsustesse tuua ning leida senitundmatutest olemuse kihtidest esmalt küsimused, seejärel neile vastused.
„Inimene ei saa arengus pahatihti sammugi edasi, sest ta on nagu kana takus – ta ei tea, et tal on küsimusi. Kui ei tea, pole võimalik vastata. Teada ei saa, kui ei näe, et jalad on kammitsetud. Vaatamiseks peab alanduma ja nägema – kuidas sa tunnistad, et kummardad… Ometi peaks õnnelik olema, et sa kõigi blokeeringute kiuste üldse kummardada saad. Karupoeg Puhh mäletatavasti ei suuda: trallallallaa – oi, appi! – laa – varbad on nii kaugel, neid kätte ei saa!
Ja kui tõlkes kaduma lähed – magama jääd – pole ka hullu. Kõik toimib igal juhul.
Mehed muide enamasti jäävadki, eduühiskonnas on 8 tundi und teatavasti nõrkadele. Olgu siis see kolmveerand tundi jäägitult ja sügavalt täiuslik – kellel katarsises, kellel unes,“ kirjeldab meistritar Tiiu Soomer, miks ta läks isikliku kogemuse pealt seda tehnikat õppima. „Sain aru, kui väga mulle meeldib silitamisi inimese tema enese sisse viimine. See rahustab mind ennast ka – ma tunnen end vajalikuna, vahendajana, et keegi saaks olla sügavalt rahul ja õnnelik.
Kosmeetiline pool muidugi ka – parem verevarustus ja õhetavad palged.
Igaüks saab sellest kogemusest oma.
Minul on VAJA inimesi aidata, siis olen oma elemendis ja elan.“
Ta kinnitab, et mingil juhul ei võta abivajajalt energiat, vaid annab endast ära nii, et mõnikord magab pärast seanssi pikalt ja sügavalt, et Isa juures taastuda.
Meil tekkis seesugune energiaring, et seansi järel müttasime veel kolm tundi Südamesalus ja sushikausis.
Ja taas – sama fenomen, mis klaveri häälestamisega – emanda tervendamine tervendas ka keskkonda ning tõi Madre ühenduse kohavaimuga uuele tasandile.
Enesega ühenduses perenaine funkab sedasi, et kui ta leiab kodu teenides vanad sepishinged, tuuakse hiljemalt homme nende külge ka uks.
Koos kõrgema sagedusega saabuv saaliuks juhib omakorda tähelepanu arhitekt Liia Orlova kingitud jõusaali-värkidele, mille olemasoluga liigagi harjunud oleme, ning teatas: aeg uue talli ehitamist alustada!
Millise rahaga? Hakka ehitama – siis saad teada  Karoliine Hõbelõnga filmis on printsessi ketrama veenmiseks üks ütlemata sugestiivne laul: hakka aga pihta, hakka pihta! Vot selline mantra. Ja nii ongi.

Esimese näosilitusega saabus mu sisesilma ette mu oma armas Mees. Sügavas silmsidemes. Vastates küsimustele, mida ma polnud esitadagi teadnud. Seni on ta öelnud, et mu hobused teevad mulle palju tööd – pärast MINU katarsist ütles TEMA: hobused teevad mulle nii palju tööd, et teevad lausa mu enda. Bingo!
Kaela äratamisega saabus mu siseilma meie kaunis märaproua Taya – alalises meditatsioonis meelisklev daam, kes läheb abivajajaid rännutades mõnikord nii kaugele teetasse, et kukub külili – kari teab ja jälgib ning hoiab püsti. Ning kael kõneles usaldusest – toetu, tütarlaps!
Kui Tiiu libistas peopesad turja alla, võttis trapetslihas ühenduse poni-Manniga, kes karjast pisut eemal valvel olles alati kõiki ja kõike näeb – nagu väike väsimatu panoraam-teleskoop – keegi ju peab ka teiste varssasid hoidma, päikeseloojangul kogu karja talli tooma… Ei tea küll, miks minu turi karjajuht-ponitari usaldamise asemel sageli valutab, eks ole..
Mu õlgade ja käevartega tegeles Tiiu pea poole ajast – ning ütles, et enamasti ta seda ei tee – seekord käskis vaist kätele keskenduda. Seal näitas end meie mullikas Matilda – vaimukas ja terane alfaemane, kes teatas juba sündides, et saab suurepäraselt hobusekarjas hakkama.
Kogu näo – eriti kurrupõhjade – nakitsemine küüntega on hämmastavalt meeldiv elamus. Sealt tuli ühendus 30aastase pimekurdi musta Marusjaga, kes sai võimaluse selgitada, miks ja kuidas ta õnnelik on – ja jäägugi nii.
Laubakurdude juurde saabus noor ponitar Shiva, kes armastab teisi hellitada ega vaja vastu-sügamist – ka Tiiu täheldas, et hoolitsuse vastuvõtmist annab mõnel meist veel üksjagu õppida.
Nina ja huulte puudutamine meenutas sälu VAU! mullust sündi – rebinud tema tihke lootekesta hammastega lahti tõmbasin tema nina suuga tühjaks – nüüdki topib ta heitunud või segaduses olles mulle nina suhu – mummiii-appiiiiii!
Lõpetuseks, juuste silitamise ajal ilmutas end kroon – minu hingeõekene, indigosinine suur sälg Diana de Beauvais. Temaga ühes hingates sain teada, et Uues Heas Ilmas on paradoksaalsel kombel olulisem maja keskmise osa kahe laeta toa – nimeks Tuvikesed – akende ette maikuus Terje Luigelt saadud khaki-karva sametkardinad panna ja seal film „Hipiratoorium“ filmida – see ehitab ise nii laed kui kogu Saage rüütlimõisa Altweski katuse – ei mingeid toetuste kerjamisi enam.
Kuni Lady Soomer mu südamepiirkonda koos palveks kokku seatud sõrmedega kõnetas, punuti kukla taga 5 viimase aasta Lood patsiks ning stsenaarium oli sisuliselt valmis. Pärastises sushilauas ütles Tiiu, et selles hipiratiivses corona-koloonias peaks olema lisaks algselt kavandatud kahele naisele kolmas veel. Jah, mina ise.
Mina ise olen suunurkadest väikese varbani iseendaga ühenduses.
Mina ise sain teada, et pead maksimaalselt küljele keerates tõmbab selgroog vaagna paika – sealt need peapöörded (argentina) tangosse tulnud ongi!
Mina ise olen ihu-hinge-vaimu ühtsuses täiuslik – ning kui mulle tundub, et isa suguvõsalt päritud vuntsikesi pole vaja, siis Tiiu praktiseerib muide ka depilaatorina. Olevat pikk, pisut valus ja hoopis teistlaadi protsess kui näo massaaž. Loogiline ka.
„See oli nii tore, kuidas sa ärkasid ja… siis äkki tuli kui kosest: ma tean nüüd seda ja seda ja seda ka!“ oli Tiiu meie koostöö üle mu magamistoa vaibal põrandal rõõmus. „Teise rõõmu nii lähedalt nägemine on lahe.
Kui miski valutama hakkab, sai järelikult midagi liikuma ja on ümber-häälestumine.“
Hakkas. Turi. Järgmiseks päevaks. Mehiselt. Ja andis järele, kui panin selga eriti naiseliku seeliku ja läksin hoogsalt liikvele.
Palun veel!

Our Generation BlackHills- He Sapa Wicouncage Okolakiciye
t1Spgsmta3c.ofmao oStenspttember akouehSuholorel 18h:cS5sd7
LAKOTA CODE OF ETHICS
1. Rise with the sun to pray. Pray alone. Pray often. The Great Spirit will listen, if you only speak.
2. Be tolerant of those who are lost on their path. Ignorance, conceit, anger, jealousy – and greed stem from a lost soul. Pray that they will find guidance.
3. Search for yourself, by yourself. Do not allow others to make your path for you. It is your road, and yours alone. Others may walk it with you, but no one can walk it for you.
4. Treat the guests in your home with much consideration. Serve them the best food, give them the best bed and treat them with respect and honor.
5. Do not take what is not yours whether from a person, a community, the wilderness or from a culture. It was not earned nor given. It is not yours.
6. Respect all things that are placed upon this earth – whether it be people or plant.
7. Honor other people’s thoughts, wishes and words. Never interrupt another or mock or rudely mimic them. Allow each person the right to personal expression.
8. Never speak of others in a bad way. The negative energy that you put out into the universe will multiply when it returns to you.
9. All persons make mistakes. And all mistakes can be forgiven.
10. Bad thoughts cause illness of the mind, body and spirit. Practice optimism.
11. Nature is not FOR us, it is a PART of us. They are part of your worldly family.
12. Children are the seeds of our future. Plant love in their hearts and water them with wisdom and life’s lessons. When they are grown, give them space to grow.
13. Avoid hurting the hearts of others. The poison of your pain will return to you.
14. Be truthful at all times. Honesty is the test of ones will within this universe.
15. Keep yourself balanced. Your Mental self, Spiritual self, Emotional self, and Physical self – all need to be strong, pure and healthy. Work out the body to strengthen the mind. Grow rich in spirit to cure emotional ails.
16. Make conscious decisions as to who you will be and how you will react. Be responsible for your own actions.
17. Respect the privacy and personal space of others. Do not touch the personal property of others – especially sacred and religious objects. This is forbidden.
18. Be true to yourself first. You cannot nurture and help others if you cannot nurture and help yourself first.
19. Respect others religious beliefs. Do not force your belief on others.
20. Share your good fortune with others.

Millal teie ennast häälestada lasite?
Mina sain mihklipäeval teada, et tundlik ja tunnetuslik klaverihäälestaja Tiiu Kiik häälestab koos pianinoga ka ruumid, pererahva, koduloomad ja isegi majapidamise lähiümbruse. Ise nii tilluke-tasane – ja nõnda võimas Meistritar!
Samal ajal, kui pisike Paide haldjas meie kirju ja teadmata Looga pianinot hooldas ja haldas, liikusin lummatuna mööda kodu ja häälestasin ta Pühakojaks sedamööda, kuidas Tiiu klahv-haamrike-haaval helid paika pingutas.
Kogu maailma kõik usundid ning meelte ja ruumi tuunimise ja triitimise tavad ühinesid Altweski noorte toas kirjaga LOODUS KUTSUB. Minu papa Harri Vasar ning väikevend Lauri Vasar, kes saab 17. oktoobril 50aastaseks olid fotodena – ent päriselt ka Kohal. See oli tõeline rituaal. Rännak. Luualend.
Helikosmos kutsus mind ruume-pidi ringi heljudes ühendama feng shui ja inglaste my-home-is-my-castle. Kuulasin vana-eesti käsku: kui astud, siis anna, kui kõnnid, siis kanna – ning tulemuseks oli 3 tundi mandala loomist, mille käigus sai meie 400aastasest väga erilisest elamisest altarite ja natüürmortide kogum.
Sattusin Tiiu „klaverhäälde“ Helikosmose energiasse õigupoolest juba enne tema saabumist, nagu tagantjärele aru sain. Olen toda Estonia pianinot 4 aastat põrnitsenud, nagu kriimustatud mööblikolakat, mille pealt tuleb tolmu pühkida ning mida mu lapsed ja lapselapsed mängivad. Õieti plõnnivad, sest häälest ära pill taandab iga loodetud meloodia sepapoisid-sepapoisid-laadseks tooteks.
Mõisahärra Isotam oleks teise äärepealt ära ostnud – aga ei viitsinud – neid hoolt ja häälestust eeldavaid instrumente antakse praegu tasuta ära. Elektroonilised klaverid ja süntesaatorid ei vaja midagi peale voolu, olles kaasas kantavad, kuhu iganes. Iseasi, kuhu iganes me Kroon-viiruse rõõmuks ikka kandume…
Rännakem nii, et keha püsib siin, vaim ja hing las lennata!
Minu FB-kutsungile vastas Tiiu – esimese ja ainsana! Ning oli teisehomme tulemas.
Mis puutub kandmisse ja andmisse, siis meenutas Tiiuga koos lähenev korrastamise ja puhastamise tõusulaine paari aasta tagust sünkrooni ja Nähtamatutega koos loomist, mida kogesin eelmisest talust Altweskile kolides.
See on ehe ühenduses olemise kogemus, kus oledki päriselt tegemas õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega õigeid asju kõigi osapoolte hüvanguks.
Ei ühtki tühikäiku – mõlemas käes midagi, jalad maast lahti, pilk selge, mõtlemine karge, väga eriline keskendumine. Kindlasti proovige kodus järele!
Jõudsin kõigi tubade puhastusega täpselt Tiiu saabudes pianino juurde ning asetasin tolmuimeja otsekui juhuslikult mängeldes klaveri kõrvale. Tehtud.
Et tegelik tegemine saaks õieti alata.
Lõunale saabunud kaasa küsis minult tasa, kui palju selline teenus maksab – habras naisenääps tõstis samal ajal pianino nagu nukumaja siuhviuh laiali – vastasin kuklataguse hääle sosistatud 70 – ja hiljem täpselt selle summaga diilisimegi.
See oli esimene nägemine. Helikosmose haldjat oleksin otsekui tuhandeid aastaid tundnud. Pianino sisemust nägin elus esimest korda. Kehitas end valjude valede nootide pärast häbelikult – kohe saab kõik korda.
Kõik sai kõrgeks.
Loomrahvad mõnnatasid häälestamise läheduses. Mina libisesin meditatiivsesse loitsu seisundisse. Kükitasin maikuu-laadsete kummeli-kortslehe-üheksavägiste-ristiku-beebide vahel ning üle taeva lendas lõunasse esimene häälekas haneparv.
Mida iganes pilgu või peopesaga puudutasin – kõigest said ikebanad-natüürmordid-draperiid. Kolmetunnise katarsise tulemuseks altarite kogum, pühakodajas mandala-majapidamine, igast anumast Püha Graal.
Ammu tuttavad esemed ühildusid üha tõusvas sageduses uuteks kompositsioonideks – samal ajal kostus Loodus-kutsub-toast piu-piu-piu-plõnn! Kujunes kooskõla, et iga mu uue altari valmimisel kõrvaltoas võttis Tiiu järgmiste ja järgmiste klahvide hääles-olekut kontrolliva akordi. Tadtadadaa!
Aina äratundmise tibutagi üll – igal Jääral oma mihklipäev.
Aiman, et osav pöialliisi ise ei teagi, mida ta tegelikult valdab.
Tiiu isa, papa Kiik on organist, kes teostab end samuti pillide häälestajana. Kui meistritar oli Otsa-kooli lõpetamas, soovitas isa proovida – äkki hakkab meeldima. Misssasssja – nii tuim ja igav töö ja… hasart tekkis. Kas nüüd – või nüüd saab mikromillimeetrilise nõksakuga häälde… Saab.
„Igal pillil on oma hing ja Lugu,“ kinnitab muinasjututegelast meenutav piiga.
Tema Lugu on Paides – lapsed, lisaks pillide häälestamisele muusikaõpetajaks õppimine ning ilutoodete müügitöö. Kinnitab, et pekki pole kordagi saadetud, kui helistab ja pakub – kui mõnel päeval tunneb, et ei taha, ei helista. Kui ei taha, siis ei tohi – järgmisel päeval teeb ja müüb topelt.
Kui meie paralleelne töö lõppes, istusin ammuli-silmi trepil ja podisesin juhmilt, nagu meie Südamesalu kõrval Vigala jõe ürgorus elav pikaldane ema-mäger: järgmise korrani… Seda niikuinii – elus pille soovitataksegi häälestada 2 korda aastas – ülestõusmispühad tõstku üles ka klaverite kaaned. Aga mul oli talle pakkumiseks keedetud punane rooibos-tee, mõtlesin paisult koske ja siinset tõotatud maad ja mida kõike näidata ja… Oeh.
Coopi kaupluse juures küsisid mõni tund hiljem kohatud teekaaslannad Marje ja Merike hämmeldunult: Mis sinuga juhtus?
Mind häälestati.
Sest lihtsalt klaverist sai Pianino. The Pianino.
Hakka või õppima – peatelg-pühendumisena on Lady Kiik ju klaveriõpetaja…

Makita klippide lingid

Salahirmud

Niidan ja naeratan

Sae sosinal

Mehed kapis

Beebi puusal

Fossiilskeptikud

Akupangaga võsas

Kerged käigud

Kaitse on peal

Kilpkonnkettad

Salakaval siristaja

21. sajandi Tom Sawyerid Maša Makitaga

Elu esimene trimmerdus

Makita meets Robots for Humanity

Maša annab aru

Maša suunab saatusi

Maša ja karu Luigel külas

Vallatud kurvid Mašaga

Brigita jt. Murutaridega Maša tiktoki filmimise filmimine

Tiktoki harjutamine

Maša ja Sireli Loore Murutar

Maša ja Altweski mansa Rapla kirikus Lepnurme pinki teenimas – täisring!

Jaaniriitus

21. sajandi vikatimees Valerik Ahnefer Mašaga Rapla kalmistul

Su hooleks end annan ja truuks sulle jään

Maalipäeva spirituaal Mašaga 4 keeles

7. ring täis – uueks eluks valmis

Kuusiku Altweski loovuskose etendused ja laulud

Südamesalu salavägi – Kati S.V., Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi

Mina olen – Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017

Merehädalised – Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018

Tervist, Aafrika! Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu, Kristiina Liukanen ja Meeli Lass 2018

Sammalsalatarid – Kati S.V. Murutar, Heli Vahing, Meeli Lass, Regina Evert-Tammistu jt 2019

*

Kuusiku Altweski Loovuskosk
https://www.facebook.com/AltweskiLoovuskosk/?ref=profile_intro_card
 

 
Stuudio MINA OLEN
https://www.facebook.com/profile.php?id=118923722147683&ref=br_rs
 
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus “Südamesalu salavägi”
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi
 
Stuudio MINA OLEN etendus “Mina olen!”

 
Stuudio MINA OLEN etendus “Merehädalised”

 
Stuudio MINA OLEN etendus “Tervist, Aafrika!”
https://www.youtube.com/playlist?list=PLj1Mo8KU6VfcDJgrmaARLpWryADZ3dqXY&fbclid=IwAR0ZBLBonIKvJdd9H9vbE_eM5Nk6sbvr4G-8-tbJy8F7kOpHxIspVERjNF8&disable_polymer=true
 
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus “Sammalsalatarid”

 

 

 
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Vihmaussi laul“ – Kati S.V. Murutar ja We Dance stuudio 2019

 
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Põdrapulli lugu“ – Kati S.V. Murutar, Jaana Raja, Marje Berlokko, Kadi Saarso jt. 2019

*

*
Who’s dat band 1

Who’s dat band 1

Omajämm

Robinsoni rahu

Robinsoni rahu 2020

Reekviem rästikule – Ussikuningriik

Ükssarvikust fööniksiks suubumine

Kui tahan, siis loon

Mina-X

Härrastega töönõupidamine

Hea ja kurja tundmise puu vilja lõpuni seedimise kingitus maikuistel ristipäevadel

Omade Eva polka

Vajatakse rahvajuhte!

Valged välja!

Koit ja Hämarik

Lauri Vasar Pajusis
https://www.youtube.com/watch?v=h8fPa02re-E

https://www.youtube.com/watch?v=AdfQ9F4zjek

Tiktok-dialoog – me läheme moest

Uue elu lubadus Maša Makitaga

Vaesusehirm külluseks
https://www.media.productions/saara-kanaldused?fbclid=IwAR2VTIrEScqBnnpYT3oBD5JkmjsLuSkkGRnhLdoIME02N3yom6Vgg9avkNw

Põgenemine võitlemiseks

Nõiaringist väljumise saunameditatsioon küüslauguga

Viirusega kohtumise rännak Maidla järve ääres

Lõhna taltsutamine rooibosega

Sõnakuulikindlalt aastasse 2020

Kramplik-vedelast enesehaletsejast tugevalt leebeks eneseteostajaks

Uude Heasse Ilma sündimiseks häälestumine

Uude Heasse Ilma sündmatu Sinise kannatuse vabastamine

Uude Heasse Ilma sündmatu Kollase eraldatuse vabastamine

Uude Heasse Ilma sündmatu Musta kõrkuse vabastamine

Uude Heasse Ilma sündmatu Punase hirmu vabastamine

Uude heasse ilma sündmatu Valge manipuleerimise vabastamine

Hea ja kurja tundmise puu vilja lõpuni seedimise kingitus maikuistel ristipäevadel

Kaduka-loits maaema sünnipäeval taevaminemispühal Vormsi Ennuga

Kella 5 klubi metsa istutamas

You The Tree

Jaaniriitus

Algas planetaarne uus ajastu Lõvi portaalis, kus meie pärisosa on
1) sõna – kirjutamine, toimetamine ja tõlkimine
2) loomrahvaste tõlkimine ja peegeldamine
3) loovus looduses – muusika ja maalimine
4) meelerännakud
5) tervenev tervendus
6) näidendid nii meie kui teie Lugudest
7) interdistsiplinaarne story-telling – ansambel Omad ja stuudio MINA OLEN.
*
Kati S. Murutar: MINA OLEN peegel

Võtan loomrahvaste abiga ühendust oma kõrgema Minaga ning juhendan ka Sinu teekonda Sinuni 😉

Jumal lõi inimese enda näo järgi. Inimene ei mäleta seda. Enamasti. Sõlmib oma hingeparve kaasteelistega üleval lepingud – kes millist rolli seekord mängib ja millise õppetunni seeläbi õdedele-vendadele annab – ning sündides unustab need lepingud.
Kui mäletaks, ei saaks õppida ega terveneda.
Mina olen oma päris Minaga ühenduses kirjutades ja loomrahvastega suheldes. Õpetan seda Sullegi.
Meie Loovuskosel tegutsev stuudio MINA OLEN mängib ja tantsib ühisloominguna loodud Lugusid, mis peegeldavad-puhastavad-tervendavad.

Olen olnud sünnist saadik teadlik. Mu enese arvates. Olen alati Selline olnud.
Lapsepõlvest alates tean, et Jumala näo järgi loodud inimene peaks elama taevariigi seaduste järgi. Kui ta seda ei tee – sest ei mäleta – tuleb ta üha uuesti ja uuesti ja õpib.
Tüdrukueas kogesin tihti stseene multifilmist „Helesinine kutsikas“: sinine-sinine, sinuga ei mängi me. Nüüd tean – nii aurafotode kui sama-vibratsioonilise energeetilise Perekonna abiga – et olen indigo.
Kuna mind saadeti eelväena, teerajaja ja järgnejate juhina, on mu selle kehastuse Tee olnud katse-eksituse jada ning KÕIGEST hoolimata avanemise, teadasaamise ja hämmastava vibratsiooni tõusu rada.
Sisetunne näitas mulle neiueas oma Kooli – spontaanset-voolavat, vabade-loovate-ühtehoidvate ja Ärkvel noorte kooslust. Teekond stuudioni MINA OLEN käis läbi Pärnu balletistuudio-kunstikooli-muusikaklassi-Tuglase olümpiaadi-televõistluste nii sõnas kui pildis, nii tantsides kui lauldes Sõnumit edastades. Kuna ma kartsin – minestamiseni! – esinemist ja kaameraid, seadis Kõiksus nii, et üha avalikkuse ees elasingi. Coronani. Nüüd on eneses ja Abielus olemise vaiksed ajad.
Olen Tartu Ülikooli magistrikraadiga ajakirjanik filosoofia teaduskonnast – seega saanud avalikkusega toime tulekut pehmelt öeldes piisavalt harjutada. Indigo eelsalklasena olen saanud eksimuste eest ülikarmilt karistada – oma Teel püsimise eest aga nüüd, 53.eluaastaks Elu Armastuse ning koos oma Mehega täidame ülesannet Saage rüütlimõisa Altweskil spirituaalse Perekonnaga õppides ja täienedes.

Minu Mees on ülestõusnud Meister. Ma poleks sellest aru saanud ega teda ära tundnud ja pälvinud, kui poleks 49.eluaastani tema eel-energiaid õppinud, pusletükke kogunud ning ennast läbi viiekordse emaduse ja kõikjal Maal rändamise TEMAGA kohtumiseks valmistanud.
Hakkasin oma teist poolt nägema unepiirilises seisundi 4 aastat enne meie kohtumist. Veetsin need aastad range režiimiga nunnakloostri laadses töökarastuses. Ehitasin väga vähese rahaga üles Soone väetalu, kus meil sai loodud šamaan Evald Piirisilla rajatud Päikesevärav, Koda ja Telk.
Vaatamata meesteõgija kuulsusele elasin tsölibaadis alates hetkest, mil mu Mees – keda ma siis ei tundnud, ehkki ta oli vaid mõne kilomeetri kaugusel… ostis Altweski, et mayade kuulutatud maailmalõpu käigus Jääda. Uude Heasse Ilma saabudes kohtusimegi Ristteel.
Mina – 21.märtsi Kala-Jäär Lammas-Hobune – ja tema – 21.detsembri Ambur-Kaljukits Kukk, rajasime end üleloomuliku jõuga varemetest välja murdes Kuke-aastal iidsesse vesiveskisse Loovuskose, kuhu kogunes stuudio.
Enne seda olid noored peatumatu kaardiväena 4 aastat Soone tallu isetekkelisi laagreid moodustanud ja ma ise koos Perekonna mänguliste hingedega näitemängudega Täisring ja Mustrimuutjad tuuritanud. Teadsin, et koos väerahvaga – aga seda just hobused-kassid-koerad-lambad-kodulinnud on – kirjutatu on tervendav kanaldus. Ent puhastava-peegeldava-tervendava teksti-tantsu-teadvustamise tasemele tõusid mu sõnumitoomised koos Mehe ning meie koosluse ümber üha juurde kogunevate Omadega. Neist jõulisimad Õpetajad on mu 5 lapselast.

Mu peenrahaks vahetatud võimised võiksid kergema vastupanu teed minnes olla kaardimoori-oraakli seansid – aga on leebes-alistunud avanemises tõusnud oluliselt teise dimensiooni. Pihtimus-puhastus-peegel klaarib iga vaatajat – nii, nagu nende Lugude loomine on totaalse muutuseni juhtinud iga osalenu. Noored tulid sosinal, peljates oma häält-käsi-pilku – ning hõiskavad-tantsivad-lausuvad nüüd nii, nagu Jumala kehastustele kohane.
Kutsuge mind enda ligi – ning pärast ühist puudutust pole ühelgi vaatajal-kogejalgi miski enam endine. Parimas mõttes.
Ma ise tulen nii üksikisikule, perekonnale kui sõpruskonnale vahendajaks – nii, nagu loomrahvad ja Perekond, rännakute juhendajad ja õpetajad on mulle teed näidanud.
Me ei mäleta. Oma Lugusid kanaldades saame teada. Ja terveneme nii oma kõrgema Mina teadmisi kõneldes ja kirjutades kui mängides. Õpetan teie endi kirjutatud tekste mängima – ka ristpistes: ema mängib poega, naine kehastub oma meheks, vanaisa lapselapseks… Ja kirjutan vajadusel teie kanaldused-peegeldused nii monoloogideks kui dialoogideks. Nende mängimine kasvõi tühjale ruumile on puhastav. Nende esitamine koos asjaosalistega on tervendav. Nende peegeldamine publiku peal on südameüdini puudutav lahtihüpe.
Kanaldades ja pihtides saate kogemuse, et kõik on võimalik ja imed juhtuvad, kuniks elu.
Suhted nii iseenda kui eks-kaasa, nii Jumala kui teda kõverpeegeldavate hirmudega on siin ja praegu ümbertehtavad.
Mida õppinud olen, seda jagan.
Lapsed ja loomad teavad seda – sellepärast nad just minu ning Altweski ja Südamesalu oma mängukaaslasteks valinud ongi. Ilmselt ka mu ka-tha-ra-vibratsioonis hääle tõttu, mis sobib hästi nii igas eas inim-tervenejatele kui loomrahvastele.
Jutustamiseks ja mäletamiseks, kirjutamiseks ja ümber häälestatud tuleviku loomiseks sobib eriti harmooniliselt Altweski paisukosk, Südamesalu ja Robinsoni saar.
Mängimiseks-tantsimiseks-maalimiseks sobib meie salong.
Või teie enda kodu-klubi-saal. Vaigistame peas perutava pärdiku.
Pulseerime koos planeediga.
Ja KÕIK tuleb meelde – mis sel hetkel just meenuma peab, et ilma kahetsuse ja kartuseta, kõrgemas vibratsioonis edasi minna.

Kus me tegutseme? Hea küsimus, palun järgmine!
Selge, et planeedil Maa. Kus iganes riigis hetkel olen, seal ka tegutsen.
Ka Aafrikas. Seal eriti. Minu Mees elas 10 aastat minuni Ugandas. Ta rajas ekvaatoril asuva riigi koduaedadest puuvilju Eestisse toova kaupluse Tervist, Aafrika! – ja pöördus minu väes taas mäegeoloogia rajale, kus ta on ääretult pädev, põhjalik ja õnnelik. Koos Entebbes-Ntungamos-Niiluse lätetel ja Victoria järve ümber seiklemise järel oleme valmis ka teile sellise mitte-turisti-rännaku korraldama. Tunneme end koduselt vihmametsas ja mägedes, Niiluse voogudel ja savannis, silmsidemes gorillade-elevantide ja… iseendaga.
Jah, ma näen aurasid – nii kivide kui põtrade omasid.
Jah, näen minevikku ja tulevikku. Ent ma ei tee kellegi teise eest tema isiklikku meeldetuletamise püha ja peent tööd ära. Olen teejuht. Muinasjututegelane, kes ei kasuta trendikaid termineid ega kuulu koolkondadesse. Olen jäljendamatu originaal – nagu Sinagi.
Unenägudes ja paralleelmaailmades näen PÄRIS asju, mida ei mina ega Sina ilmsi ei mäleta.
Mis läbitud ja omandatud, saadame tänuga ära – me keegi pole prügikastid. Valu- ja hirmhaaval meenutame, õpime ära – ning lahkume kollidest tänades ja naeratades.
Kui kõike mäletaksime, poleks me oma Ülemist lepingut täitma just siia sündinud.
Saame hingetõmme-haaval teadlikumaks – koos Sinuga.
Kirjutame ja tantsime, mängime ja maalime – rändame iseendasse – ja Ugandasse.
Vaikime koos hobustega, palvetame Südamesalus ja Päikeseväraval.
Meie sõnad ja tunded on lihtsad ja ehtsad – kes Näeb, ei kiitle – kes mäletab, et võistle.
MINA OLEN!

https://www.robotmuralist.com/blog/robotsforhumanity-amp-albert-amp-leonardo-amp-richard-murutar?fbclid=IwAR3Aa18dNS5o8dJVC5fhw_pBsnqad9Rhq0sZ0gLvrkNlpgNuhasswQ339CI
RobotsForHumanity & Albert & Leonardo & Richard Murutar
Written By Richart Lõvisüda
#SHITHAPPENSMISSIONGOESON

Light Universe Magic Illumination (LUMI)

Leonardo Albert Robots Sprayprinter (LARS)

Homeless Off Layed-on-heart Dark-stONe ( H O L D ON )

hand2_3-2.jpg
Leonardo for every co-creative hand and home!

Robots for Humanity and Robot Muralist are ready to deliver 1000 brand-new Leonardos to their 21. century customers’ hands and homes to cover the World with public art. Leonardos are small climbing printers, printing onto the walls or canvas exactly The Thing, customer has imagined, painted, photo-shot and -shopped – or found from the catalogue Robots for Humanity, supported by special app.

700 clients have subscribed their Leonardos already – 300 are available. 500 customers have experienced the 1st generation Sprayprinter’s benefits – full service! Company helps to choise and realise the masterpiece for your wall or canvas. Also the fresh owner of muralist-printer is helped to start earning money, being active creative member of worldwife network. Ethical, estethical, economical shift is quaranteed.

Leonardos of the new generation are technologically and ergonomically almost perfect. All the parts of them are exchangeable and quality of pixels and accuracy nearly ideal.

The little climber prooved itself last year in Croatia in collaboration with Mindvalley and Vishen Lakhiani – the Godfather of Robots for Humanity.

Before that the Team leaded by Richard Murutar won competitions Tech-chill, Build-it chill ang got the contract with Jason Calaganis to become his company’s student and protegee.

hand2_3-2.jpg
On the large picture Leonardo is ready to fly behind up to the stars together with the big brother, climber Albert after the Corona-time. The big muralist Albert is already covering the walls, pipes and other large spaces with art all around the World – according to the former patterns „decorated“ with advertisings as icons of over-consuming and therefore dying World.

The day before winning the Globe as a whole in USA… there was an accident. Fire in firm’s manufacturing plant. Out of 4 burned-down-Alberts 1 was built up – ugly, but still working! The Poenix was born to fly… and then there came the Corona-time.

The winner of Estonian incubative startups’ competition Ajujaht (Brainstorm) – Sprayprinter – was followed by Robots for Humanity and Robot Muralist. They’re founders of global public art-gallery and magically eager and able to pitch and fight themselves on international events’ stages and screens.

They’re kind of lord Müncchausens – celebrating his 300th birthday this year – who pulled himself out of the swamp by his hair. If it didn’t work, they pulled themselves out by their legs. Too heavy? Lets’s try to carry a friend on your shoulders – and pull yourself – is is easier then!

Leonardos and Albert creating the tradition of public art in 52 countries are handmade masterpieces – made in small factory at Tartu Spark-centre.

To make themselves mentioned and accepted, they’ve spraied portraits of chief organizers, lawyers-investors, Discovery Channel’s editors and Vishen Lakhiani at the main doors of the international incubatorial-unicorn-events. It has worked! The team has broken himself always through.

hand2_3-2.jpg
„When having experience of fire – 4 Alberts burned down – in 2018 – and isolation and lonelyness at Silicon Valley before that – I went through the lessons whitch Humanity as a whole is having now, during the Corona-time. This is collaps of personal and business plans and patterns,“ explains Richard Murutar. „Its followed by meditative heeling, shift to the new quality through taff catharsis. Composing my music, photo- and video-art, I’m aware – one has to feel lonely far away, stone on his hart, then THE THING happens. Rising like Phoenix from ashes, we’re in new condition – ready to create from top down. In co-creatin with the source the solutions for since unknown problems are brought. If Henry Ford wasn’t manifesting top down but ground up – the quicker horses, not the cars were founded. Just like the government of New York discussed in 1920, what will be the most complicated problem in 2020: the horses’ manure in such large amount for what there is no place – such an active traffic!

IN THE MIDST OF A TRUE FOUNDER STORY

21 SEPT 2015

4 FOUNDERS OF SPRAYPRINTER ENTERED BUILDIT AND CO-FOUNDED THE COMPANY THAT CREATES ART-DELIVERY ROBOTS.

NOW WE KNOW THIS VENTURE AS ROBOT MURALIST#ROBOTSFORHUMANITY.

IT HAS BECOME A MOVEMENT OF THE GLOBAL ART.

ROBOT MURALIST TECHNOLOGY HAS BEEN KNOWINGLY USED TO DELIVER ART IN APROX. 50 COUNTRIES FOR DIFFERENT REASONS – BRINGING TOGETHER ARTISTS, COMMUNITIES, FELLOW-CITIZENS, FRIENDS, GOVERNMENTS, CITY-COUNCILS, BILLIONAIRES AND PEOPLE WHO DON’T HAVE MONEY FOR FOOD.

TO CELEBRATE ART AND CULTURE, CREATING SMILES AND CONCERSATIONS ALBERT-ROBOT-MURALIST HAS PARTNERED WITH HUMANITY AND GLOBAL COMPANIES: MINDVALLEY, BOSCH, PAYPAL, NISSAN – AND CO-CREATED BIG PUBLIC ART WITH LONGLASTING POSITIVE IPACT FOR THE ARTIST, AUDIENCE AND THE GUYS, WHO… PAY THE BILL.

TOGETHER WE HAVE PULLED OFF EVENTS WITH THOUSANDS PARTICIPANS IN SAN-FRANCISCO, TALLINN AND PULA.

WE HAVE RUN OUTDOOR MEDIA CAMPAIGNS AND GROWN TO UNPRECEDENTED REACH, ENGAGEMENT AND IMPACT BY MAKING OUR WORKS SPOKEN OF THROUGH ALL KNOWN MEDIA IN LOS ANGELES, NARVA AND KUALA LUMPUR.

WE HAVE HELPED LOCAL ARTISTS TO EXECUTE MASSIVE CITY-BEAUTIFICATION INITIATIVES IN AUBURN, NEW JERSEY, TARTU AND KAUNAS.

ALL ARTWORKS BY ROBOT MURALIST HAVE BEEN CREATED TOGETHER WITH LOCAL ARTISTS, COMMUNITIES AND GLOBAL ARTCALLS.

SO WE ALWAYS MAKE SURE THAT WE BRING VALUE WITH ALL WE DO.

LEONARDO ROBOT MURALIST IS A HANDHELD APPLICATION OF THE SAME SPRAYPRINTING TECHNOLOGY.

IT COMES WITH CAMERA-MODULE FOR TRACKING AND IT WORKS WITH YOUR SMARTPHONE.

LEONARDO HAS TENS OF INTERACTIONS AND 2 GLOBAL GROUNDFUNDING CAMPAIGNS AT INDIGOGO AND KICKSTARTER.

FOR INDIGOGO WE HANDMADE AND SHIPPED TO 46 COUNTRIES 500 UNITS OF LEONARDO.

MIKIMINI – NAMED AFTER MIHKEL, THE INVENTOR-COFOUNDER.

BASED ON THIS EXPERIENCE WE HAVE REDESIGNED AND ENGINEERED THE WHOLE USER’S INTERFACE.

WE HAVE SHIPPED OUT TENS OF ITERATIONS TO OUR KICKSTARTER-BACKERS AND PARTNERS AROUND THE WORLD.

AFTER YEARS OF HARD WORK WE’RE FINALLY APROACHING THE MOMENT OF ASSEMBLYING 1000 UNITS OF LEONARDO ROBOT MURALIST WITH CLEAR FUN AND PROFESSIONAL FACEING, MODULAR HARDWARE WITH REPLACEMENTS AND UPGRADES, ADJUSTABLE PANEL-SHAPE AND SIZE, DYNAMIC PRINT SPEED.

FROM THESE 1000 UNITS WE HAVE BOOKED 700 LEONARDOS FOR SUBSCRIBERS FROM KICKSTARTER.

OUR AIM IS TO PUT NOW 300 LEONARDOS INTO HANDS OF ARTISTS-ENTHUSIASTS-BROS, WHO WANT TO BECOME LEONARDO-ART-DELIVERY-PROMOTERS AND TO EARN MONEY.

IN THAT WAY WE MAKE SURE ROBOT MURALIST CREATES NEW ECONOMIC OPORTUNITIES FOR PEOPLE AROUND THE WORLD.

70% OF OUR SUBSCRIBERS HAVE SAID THEY WOULD LOVE TO LEARN TO BECOME PROFESSIONAL NINJAS.

WE HAVE SUBSCRIBERS FROM 52 COUNTRIES – AND SO NINJA-HOOD IS GETTING VIRAL.

OUR MISSION IS TO PROVIDE MAXIMUM SUPPORT FOR THE BEST LEONARDO-EXPERIENCE, SUPPORTIV COMMUNITY, ART-MURAL TECHNOLOGY AND SOLUTIONS.

WE ARE IN THE PROCESS OF COMPLETING THE LAST STEPS IN DEVELOPMENT AND PREPARATION FOR PROMOTION.

SOMETHING HAPPENED TO ROBOT MURALIST IN 2018.

WE WERE KNOWN AS SPRAYPRINTER THEN.

EARLY AUGUST. A YEAR AFTER KICKSTARTER-CAMPAIGN.

THE FIRST MILLION INVESTORS – ESTONIA, GERMANY AND SILICON VALLEY…

THE TEAM – 28 PEOPLE.

OPERATING IN USA AND ESTONIA.

RISING PRODUCTION AND DEVELOPMENT.

4 ALBERTS READY TO TAKE TO USA.

AFTER 3 YEARS OF VISIONING, PRESENTING, PLANNING, PREPARATIONS OUR SALES TEAM HAD SIGNED 20+ ALBERT MURAL PRINTING PROJECTS FOR 300K DOLLARS…

WE WERE READY TO SERVE CUSTOMERS AND UNIVERSE AND…

ON THE 8TH OF AUGUST 2018 OUR LAB, ALL THE ROBOTS, TOOLS AND DEVELOPMETS BURNED DOWN.

ASHES TO ASHES.

DUST TO DUST.

WE LOST MORE THAN ROBOTS IN THE FIRE.

INCOMING REVENUE WAS CRUCIAL.

CUSTOMERS GONE, THE TEAM HALF-DEAD, NO US SALES-TEAM ANY MORE…

THE RISE AND FALL AT THE SAME TIME.

WE MANAGED TO ASSEMBLE 1 SEMI-OPERATIONAL ALBERT AND PRINTED THE BEE IN TARTU FOR TEST-RUN.

IN SEPTEMBER WE COULD SEND THE TEAM TO COMPLETE REMAINING CUSTOMERS IN AUBURN LA AND ACROSS NEY JERSEY AREA.

OUT OF MORE THAN 800K DOLLARS WE MANAGED TO COMPLETE FOR 70K – WITH 2 MONTH DELAY.

AND WE HAD NO MAN-POWER TO KEEP UP THE SALES. FROM THE INERTIA WE MANAGED TO SECURE A COUPLE OF NEW CUSTOMERS – AND WE SERVED THEM WITH OUR SEMI-ROBOT, SAVED FROM THE FIRE.

IN NOVEMBER OF 2018 WE RAN OUTDOOR MEDIA CAMPAIGN FOR NISSAN IN LA, COMPLETED PROJECTS IN CROATIA TOGETHER WITH MINDVALLEY AND SOUTH-EAST ASIA WITH THE BOSCH.

ALL OF THEM WITH THE FIRE-ALBERT.

IN JANUARY 2019 I RESIGNED TO BE THE CEO.

I WAS BURNED OUT.

NO I WAS A GUY WITH NO TITLE.

COFOUNDER HENRY TOOK THE ROLE OF CEO.

IN DESEMBER 2019 I RETURNED.

SO DID KRISTINA – THE HEAD OF SALES OPERATIONS.

OUR KEY TASK AT HAND WAS TO BRNG THE COMPANY OUT OF LIMBO, RE-ACTIVATE THE SALES AND DELIVER ALL OUR PROMISES.

IN MARCH 2020 WE HAD SIGNED SEVERAL PROMISING PARTNERSHIPS IN THE USA, GERMANY AND ESTONIA. WE HAD LINED UP PROJECTS WORTH OF 500K DOLLARS AND ESTABLISHED DAUGHTER-UNIT IN SWEDEN AND…

CORONA.

SHOCK. DISASTER.

AND NEW BEGINNING.

WE HAVE MUCH EXPERIENCE.

WE SET UP LAB IN TARTU SCIENCE PARK.

ALBERT AND LEONARDO BOTH WILL SURVIVE.

ALL IMPORTANT PARTENRS ARE STILL WITH US.

SALES TEAM IS EXPANDING.

WE CONTINUE IN USA, SWEDEN, GERMANY, MALTA, SPAIN, RUSSIA ETC

WE ARE ROWDY AND READY TO TAKE THE MARKET WITH THE STORM 😉

*

2 years ago in Silicon Valley

hand2_3-2.jpg
„I like the holy trinity defined by my mentor Jason Calacanis as the key of breakthrough: focus, passion, resilience. They rule today’s reality instead of former 3K-s – kinder-kirche-küche.

When our little brave team reached Silicon Valley 2 years ago, I had been fucked up once, we 2 together also once – and now we three were ready to hear the investors-supporters NO again… Exactlier – we were NOT ready to listen to the word used too often. And we didn’t!

We broke ourselves through to the Californian greatest event in quite desperate way – it was kind of magic, even miracle. And there we climbed on the wall at the main entrance, printing the portrait of CO – that kind of trick has become our style,“ Richard smiles.

So the team has risen to the stage where they were not welcome – three times already – by printing the face of the VIP in the right time at the right place.

I guy with mobile-phone glanced their big painting-job.

The guy happened to be Gregory Miller from lawyers’-bureau WSGR – keeping 80% VC-s and more than 3000 startups. Miller took these hot Estonian men under his wings and… anything was postponed. Again postponed. One more time posponed.

Richard was ready to spend the rest of his life under the bridge in sleeping bag toghether with similar insane knights… But then his daughter Lumi (the Snow) came and brought her Light Universe Magic Illumination (LUMI) to her father and lifted him up the new frequency.

It takes at least 5000 dollars to survive over there – you’ll have all the needed money, if you’re able to switch on the magic by rising your vibe.

„We got invesors’ promised 1,2 million dollars already – just some steps to go and…“

The Fire-Albert Super-Star

bee_3-2.jpg

And then the fire took place.

„We had the Alberts, ready-to-release Leonardos – the small murals.

We were ready to fly to USA from our factory, situated near Raadi cemetery. 4 Alberts, 300 more subscribers needed for 1000 first Leonardos… Everything burned down.

So we are ready to fullfill our dreams and promises… NOW.

2 years ago we almost burned down emotionally-morally ourselves. Still we managed to construct one Albert out of remainings of 4. This Fire-Albert was black and ugly – but he was Super-Star – we completed 40 subscriptions with him! He works and rocks today as well.

The Fire-Albert took us to the billionaire’s gallery, Nissan campaigne in Hollywood and the printings by him sold out performance „Nightingales of The Cremlin“ in one day.

Moreover – he lifted us on the next level.

Our team had big pic and internet-envir Media Art now. Different fields and media were gathered into Mixed Media. We had subscribers for a half of million dollars and full solution.

The global consumer – hundreds-thousands of beautiful people – could buy the small robot with complete help and knowhow, art-catalogues and possibility to start money-earning as muralist-ninja with his own Leonardo and…

Corona came.

Lock-out. Hibernation. Stand-by without any income. Subscription somewhere in the air…

Our team is already used to such kind of disasters – we have worked a year without money 24/7, 16 hours a day.“

The Jockers’ narrative

The jockers are the cleaverest persons of the courts. They are allowed to act like intuition demands and tell the truth.

„We won this adventure in USA in Riga – and almost killed ourselves for it,“ Richard remembers. „The victory came together and dispite the nuclear hangover. I had tickets for performance „Lotte“ in Estonia – and Riga’s Tech-Chill at the same time. We went to the theatry with my daughter – and then I drove to Latvia. Well-well, what a hell do we have? Prototype of Leonardo – but zero-concept.

While Henry was pitching us to the final, I walked from box to box and drank anything they offered. So there happened to be kind of panicland in the next morning. I had to go on the stage, but was still hugging the toilet bowl… As I told – the holy trinity is focus-passion-resilience…

We were on the stage – thank God, the right portrait on the right wall helped us – where 10 teams were welcome – and we, the 11th team, won!

The main award was flight to USA and 2 weeks in the Hacker-House. There we are – in San Francisco! And we printed again. This time we printed on the IBM Top 10 Challenge the portrait of our guru to be, Jason Calacanis, on the facade – thats the Jockers’ style!

The brand of Calacanis is named Launch. We were in its’ 6th group. In the 1st there was Uber of Travis, supported by Jason and Cyan Bannister.

6 of supported by Jason hard-ware startups have become Unicorns.

And that was the beginning of the legend of Leonardo – our double-Phoenix, who is flying out of the ashes after corona-pause to 52 states, to bring to it’s new customers new lifestyle.

Heavenly and terrestrial Cumulus

Cumulus is the cloud of good weather.

Richard Lionheart got his nickname from his grandfather – the great philosopher Asser Murutar.

Ricku’s childhood was spent in the pontone of the trimarane. The M-boats – yahts for 3-men teams – were brought from the Volga river, repaired and renovated. Professor Murutar loved the team-work on those yaht – versus selfish egotrip – and took his doddler-grandson with him as junga.

Grandfather invented and built the floating platforms, to sail safely with kids. It was comfortable to close the little boy in the side-bridge and let him sleep and rise in there.

When the boy started building the folkboats himself, those boats were named Cumulus. It is real folk-boat.

„The 1st Cumulus was hand-made in an hangar out of a barrel of EPO-resin. In 4 years we had our factory, subscriptions, experience, reputation. We were almost THERE, but the power leaked out. No more. There is the rule: if You don’t want – You must not. So we organised 5 years ago on the Tondisaar – the Ghoast Island in the middle of Võrtsjärv great last party for our Boatart company,“ story-tells Richard, who is used to survive. „At that party there was 7 Cumulus-boats and other yahts. There was engineer-inventor Kalev Essenson, my partner-today Mihkel – and as we discovered later – Sprayprinter was founded then.

To start with this brand, I had to found myself at first.

Mother of my kids Kaisa Kopliste helped me to find myself again – and start the Sprayprinter.

It took a year to gather myself. This year made of me champion of MMA in Estonia, master of Brazilian jujidzu and judo, international licence of big yahts…

Now I was ready… or not. I didn’t know all the trials I’ve to stand, before-hands – thank God.

Buildit and Ahhaa

It was a nice day – the 21th of September 2015 – and kind of ubnormal brotherhood came together – to spray the pictures by the robots on the walls and to create the new lives of their own.

Richard came from total athletics-year, meant to rehab the burned-out condition.

Father Alo Murutar came from bancrupt of his publishing house.

One co-founder came from Australia, the other from carrieer with chapters named Magister, important figure at Siemens…

„Good team to fail better together with them than alone – thank God, it doesn’t happen. Almost desperately we fight for the chance to have working-place at Tartu Centre for Sience, to get startup-money 25K and creazy amount of mentors – 60 of them during 3 months. We „just“ had to find additional 25K euros.

All the supporters had said NO in the last minute – but still we had 73K-s in December.

I had negotiations with the key-figure of Buildit, Aleksander Tõnisson.

Mihkel succeeded with the leader of the Centre, Toomas Noorem.

And we won. Won. Won again!

We were taken to the Buildit, Design Boom and Discovery Channel. We took the awards from Prototron, Brainstorm and Tech Chil.

We got the new mentor Jason Calaganis from the Launch. Our victorys’ names were Mikimini, Einstein print scaleing Leonardo, prototype of Albert, confirming our concept – and Chimny print, our cick-start.

Our full concept was born, when Sirla joined us. We reached Discovery Channel. On the Design Boom we demonstrated our mural printing the portraits of two TV-presenters on the wall. This happening followed actually to 13 hours of shooting in the basement of Ahhaa-centre. We made up the illusion, showed something that didn’t exist jet. And it was born – behave, as if…“

What You sow You reap it

In 2017 the week that lead him from March to April, was canonade of transitions.

His best friend, grandfather and The Teacher Asser Murutar passed away behind the heavenly Cumulus. The day after his buryal deaply mourning Richard left to USA.

„I’m absolutely sure that grandpa is with me – especially now: after burnigs-corona-etc its reaping time,“ believes founder Richard. „After so many shithappens-rounds the holy shit has became the fertilizer for today’s blossoms as told our President Lennart Meri.

We are ready to convert the traffic of followers now into reality – lets make mural ninjas out of those hundreds thousands, lets give them product, full solution, concept and business.

Our Albert’s main ninja is Mikk Mait Kivi, Leonardo’s Uku Pira, we have profile Ninja Muralist – so all the Leonardo-consumers can be ninjas.

Those 300 handmade Leonardos ready for delivery will be 300 new Stories. Each user will be suporter of global art movement.

We have shown the new global after-pandemic moral mural ethics-estethics in Manila, Kuala Lumpur, USA, Kaunas, Croatia and even Estonia – both Albert and Leonardo connect creativity and nature.

I’m proud and happy with our The Bee, The Owl and The Garbage Whale. Especially the last one – jumping out of the trash and becoming The Whale again… Me myself I have picked the trash out of the ocean in Malta – both alone and with brothers-Cathars. Yeas I’m the creasy knight.“

The Magic Wand

Its so easy to chose, if there is no choice.

Humanity will finish insane consuming, burning oil and oxygen, destroying the forests, pollution – or humanity will be finished.

Did You mention, how quickly Mother Nature recovered from our ecological footprint during quaranteen…

„Our magic wand in this process of rehabilitation is bringing the art to public space instead of advertisings – and also to give the background for really deep conversations so badly needed in society.

The mural climbs and prints. The crowd stops and admires. The picture is apearing. Conversation makes connection. And then The Thing was born,“ RichArt believes. There is no time to be vasted on empty smalltalk. No time nor energy neighter.

The process of working-climbing-printing is art itself. The content of the pictures multiplies the message all over the Earth. The network creates and keeps high vibration and helps pass the great transition. Little Leonardo suports big Albert – who has seen Albert on the street desires Leonardo.

During lockout the art was printed on canvas – the traditional solution. Canvas, frame and screw – and You have traditional masterpiece in Your room.

The older murals demanded the artist himself to be present – now the master may stay in Brazils or Alaska and follow the game online.

Me too!

If You want to begin big, You have to coordinate Your dream with the owner of the house, local government and experts.

Its easier to buy Leonardo first and print Your favourite pic on the canvas or wall at Your home.

To have the best possible catalogue the art-calls are going on permanently and world-wide fresh art is in our portfolio. The biggest event took place in Croatia together with Mindvalley and the community – the muralists printed 4 masterpieces on the walls then.

People decided, which-ones.

In Pula town there are one Piccasso, one local artist’s painting and 2 new designes created specially.

Collaboration of experts, community and leaders avoids the small tricks on very big formate. No way to make electional campaigne or burger-advert as nature mort.

Art is art and it is recognised in a second.

If You’ll buy Leonardo and become the ninja of the global mission, Your creature will be in our portfolio also – some nice person from Island or Japan may absolutely print it as his favourite on the wall of his home or office.

And so anything and anybody is connected to everybody and everything.

Vishen, Jason and The Holy Grail

Richard isn’t kind of man, stepping on one place waiting his Teacher reaching him. When he realised that the creator of Mindvalley, mentor Vishen Lakhiani is his Master, he followed him to 6 states before getting his partner, friend and co-creator.

„Vishen is my investor and advisor, customer – his office in Tallinn is designed buy us – and the man who knows that there exists The Thing besides material world we see and touch. He has obviously the very best relations with our Lord – and he has been burned down several times – just like me myself,“ explains Richard. „In Croatia where I want – kids and Leonardos with me – I printed Vishen on canvas and got really enthusiastic reseption.

In the same way our friendship and collaboration with Jason Calacanis started.

We printed him on the wall also. His personal rise began during the era of Dot Com on the Silicon Alley in New York. Then he ran publishing house Weblogs Inc and entered technological startups, connecting his psychological education with knowledge of reporter. Today he is angel-investor, mega-businessman, blogger nad podcaster.

He provides permanent news-flow of the startups and is with Mark Cuban and Elon Musk angel-investor on the level of Uber, Superhuman and Trello – totally against Mark Zuckerberg bytheway.

When getting united with the brotherhood of The Holy Grail I went to the Cathar Castles, read the most important books of John Bogomil and try to hold this powerful universal heavenly cultural message on in every single area of my life.“

The Unicorn… to be continued

„Yes, I’m one of the prototypes for Rain Rannu’s movie „The Unicorn“. Not as much as person – the stories. I’ve studied from Alan Watts, how to flow along with universal vibrations in harmony – instead of getting hurt in struggle-tremble rythm, in arythmia with new frequences and channels.

Its smart to enjoy the rain – otherwise You’re just wet. I experienced during my Palo Alto time the same as whole humanity now during corona-lockout. Away, alone, out of money, with no family…

But – as the main award – I was in the RV house, when the events took place in front of it.

I learned to believe that its not hard to grow 13 and 30 million dollars out of 3. It didn’t matter that my passport with visas was stolen – it was The Sign.

The most important content of Jason Calacanis and Rannu theories is: think from top down – then You’ll find the solutions to the problems not known today. And do it using as few words as possible. From down to top solutions come from definitely different channel – 180 degrees -, not from The Source.

I composed the Songs when being away and heart was in pain…“

Undiluted ocean

Richard’s songs are written mostly to his children – inspired by them as his Teatchers. He sings them with his sisters and other Ours.

Mr. Murutar told entering fatherhood, that he’ll never be very many time together with his kids – but he promised that every single moment and adventure together will be valuable and genuinly bright present.

When mother-father are at home all the time, not mixed-media-climbing on the walls and robot-muraling the global art network, the time spent together happens to be diluted. There seems to be unlimited ocean. Taking a glass out of it we often even doen’t mention it- there is more of it!

„As a result of today’s transformations the quality instead of quantity matters in every field. Corona-time has shown to us, that its not wise to base Your plans on the others – You can trust only yourself. We must make choises – only the things we manage to do ourselves survive.

We have to choose again – then re-choose, over-choose. The most important thing to remember is breathing: I AM. Only this way Your children can be sure: what ever their father does – its made badass well. Father is always online-there. And father is studying from his kids so many things – for example being here and now.

You had some mess? Okay, it was. We had lesson – we let the mess go – here and now everything is new and nice. This way we don’t sink The Thing in rubbish.“

The Thing

„The Thing“ is the name of the song composed to his sister’s daughter Loore.

„Our flight has to be light. Its criterion. If You have to force something or somebody, You never catch The Thing.

When my son Lars was born, I dedicated to him the song „I want and create“.

Before the crashes our team was grown till 28 people – 2 teams in Estonia, one in USA. Those people lived a year without any money – I don’t know, how we all managed to survide…

Today we have the same team and the circle of Ours. Nobady has constant contract – we are scalated lights.

I’m sure for several thousand per cents, that everybody will get his salary and awards one day. Very soon. Time to be happy. Everything we manifest, realises in 7 seconds, not 7 weeks-months-years. If it takes a little bit more, soon we’ll see, why this delay was good, better, the best. Always.

I’ve been tha warrier and fighter.

Its time to sing and dance. On the walls with Ours.“

Next
Launching a war on boring walls!

Koit ja Hämarik

Kati S.B. Murutar ja stuudio MINA OLEN
jaanilaupäeval 2020
Saage rüütlimõisa Altweskil

Pühendame praegusel jutuvestjate ajastul, rahvajuttude aastal, Koidu ja Hämariku kohtumise ööpäeval selle loo kõigi ajastute Romeotele ja Juliatele, Barbara von Tiesenhusenitele, Libahunt-Tiinadele ning Maarja Magdaleenale ja Jeesusele.
Olgu mäletatud ja ülendatud kõigi varjutatud ajastute armastajad, kes ära keelati ja ohverdati, tapeti ja pagendati. Osa neist said reptiilide, alumiste, pimedusejõudude märtriteks, osa elasid samades ohvri-mustrites – sinu kõrvaltänavas, naaberkülas – neid ei tea ega mäleta võibolla enam keegi.
Klassi- ja rassivahe, mille-iganes-ebategeliku pärast risti löömise, rasedana järvejää alla uputamise ning usulaadse ajupesu taktis massiteadvuse loputamise ajad on möödas.
Me kõik oleme koos Maimuga Karksi lossi müürist valla pääsenud, Jeesusega ühes üles tõusnud, Romeo-Julia-Barbara kombel armastuse eest surmaga tasunud ning teada saanud: me ei sure.

Valu! Kannatus! Ootus! Valmistumine! Valu! Pettumine! Kannatus! Haigused! Vananemine! Valu, valu, valu…
Varjutatud aegadel õpetati – murti ja dresseeriti – meid piinarikkasse mustrisse.
Piin vastandub tegelikule rikkusele – nõnda et see väljend ise on ka varjutus.
Jumal lõi inimese oma näo järgi. Jumal on hea ja benevolent – headust voolav. Jumal on õnnelik ja rõõmus – ta naeratab, laulab ja tantsib.
Tema näo järgi loodud inimene valutab, kannatab, ootab, pettub, vananeb…
Sest me ei mäletanud. Meie jumalik rõõmus meel oli ahelates ja pitseeritud.
Kuni tänaseni. Täna on Merkuur retrograadis ning Ashtar-rahvas, Jeesuse klann, saadab täna hallid Maa pealt minema.
Kõik. Tehtud. Möödas. Päriselt ka.
Me arvasime, et seks ja sigimine on patune, sündimine valus, elukaar trööstitu – vastamata armastust, tõbesid ja viletsust, keeldusid ja piiranguid täis.
Ei ole! Tänasest oleme vabad armastama!
Täname ja õnnistame olnud aegade story-tellereid. Lugude vestjaid, kes andsid muinasjutte kirjutades ja jäädvustades meie tegelikule olemusele võimaluse läbi varjutatud reptiloid-tahtele allutatud aegade meil tegelike endina tänasesse kesta.
Tuletame meelde Põhjala kõige lühema öö muinasjutu.
Mis – nagu õnnelikud Lood ikka – tegelikult ka juhtus. Ja tänagi juhtub.
Koit ja Hämarik

Autor: 
Faehlmann, Friedrich Robert
Esimene lause: 
Lühike rõõmuaeg, laulu- ja lillerikas lühimate ööde aeg korvab meie põhjamaa elanikele karmi talve pikad kannatused.
Sisukokkuvõte: 
See on põhjamaa Koidu ja Hämariku armastuslugu, Kus Vanaisa usaldas Hämarikule loojuva päikese kustutamise ja Koidule valguseandja päikese süütamine. Ainult ühel ööl saavad Hämarik ja Koit kokku – ülatades valguseandja käest kätte.
Märksõnad: 
Hämarik
Koit
päike
öö
Vanataat (Vanaisa,Vanajumal)
muistendid

Folklore.ee – Eesti muistsed jumalad ja vägimehed:
Koit ja Hämarik.
Kas tunned valgustajat Vanataadi eeskojas? Praegu on ta looja läinud ja seal, kus ta looja läinud, läigivad jooned taevas, ja juba tungib valgusekuma idasse, kus ta sedamaid täie iluga tervet loodust peab teretama. Kas tunned kätt, mis päikese vasta võtab ja puhkama saadab, kui päikene teekäigu lõpetanud? Kas tunned kätt, mis kustunud päikese jälle põlema süütab ja teda uut teed taevatelgil paneb käima?
Vanataadil oli kaks ustavat orja sest soost, kellele igavene noorus kingitud. Kui valgustaja esimesel õhtul oma teekäigu oli lõpetanud, ütles Vanataat Hämarikule: “Sinu hooleks, tütreke, annan looja läinud päikese. Kustuta ta ära ja hoia hoolega, et ta kahju ei teeks.”
Kui teisel hommikul päike jälle uut teekäiku pidi algama, ütles Vanataat Koidule: “Sinu amet, pojuke, olgu valgustajat põlema süüdata ja uue teekäigu vasta valmistada.”
Ustavalt täitsid mõlemad oma kohust. Ühelgi päeval ei puudunud valgustaja taeva võlvil. Kui ta talvel taeva serval käib, kustub ta õhtul varem ja algab hommikul hiljem oma teekäiku. Kui ta kevadel lille ja laulu äratab ja suvel vilja oma palavate kiirtega valmistab, on talle üksnes lühikene rahuaeg antud. Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes teda sedamaid jälle uuele elule süütab.
Ilus aeg oli kätte jõudnud, kus lilled õitsevad ja lehkavad. Linnud ja inimesed täitsid välja Ilmarise telgi all lauludega. Mõlemad Vanataadi orjad vaatasid teineteisele liig sügavasse sõstrakarva silmadesse. Kui kustuv päike Hämariku käest Koidu kätte läks, pigistati ka vastastikku kätt, ja mõlemate huuled puutusid kokku.
Aga üks silm, mis iialgi ei uinu, oli tähele pannud, mis vaiksel südaöö ajal salaja sündis. Teisel päeval kutsus Vanaisa mõlemad enese ette ja ütles: “Mina olen teie töötegemisega rahul ja soovin, et te täiesti õnnelikuks saaksite. Võtke siis teineteist ja pidage ametit edespidi mehena ja naisena!”
Mõlemad vastasid ühest suust: “Vanataat, ära riku meie rõõmu. Lase meid igavesti peiuks ja mõrsjaks jääda, sest peiu ja mõrsja põlves oleme õnne leidnud, kus armastus ikka noor ja uus on.”
Vanataat täitis nende palvet ja õnnistas nende ettevõtmist. Üksnes korra aastas neli nädalat saavad mõlemad südaöö ajal kokku. Kui Hämarik kustuva päikese armukese kätte paneb, pigistavad mõlemad selle peale kätt ja annavad suud, Hämariku paled punetavad ja kujutavad roosipunasilt taevast vasta, kuni Koit valgustaja jälle põlema süütab ja kollane paiste taeva serval uuesti tõusvat päikest kuulutab. Vanataat ehib veel ikka kokkutuleku piduks väljad kõige kaunimate lilledega ja ööpikud hüüavad Koidu rinnal liig kaua viibivale Hämarikule naljatades: “Laisk tüdruk! Laisk tüdruk! Öö pikk!”

Mathias Johann Eisen:
Isikustud päikese, kuu ja tähtede kõrval esinevad niisama isikutena Eesti uuemas mütoloogias Koit ja Hämarik, esimene nägusana noorena mehena, teine kaunina neitsina. Esimene süütab päikese hommiku põlema, teine kustutab õhtul ära. Kui teine ka teist armastab, tahavad mõlemad jäädavalt peiuks ja mõrsjaks jääda. Jaanipäeva ümber annavad mõlemad kuu aega teineteisele kätt, suudlevad teineteist ja lahkuvad siis jälle ühest.
Koidu ja Hämariku lugu langeb Eesti rahvaluule helmete hulka. Iseküsimus ometi, missugusel mõõdul lugu Eesti rahvaluulet esitab. Vanemad rahvaluule üleskirjutajad Koidu-Hämariku lugu ei tunne. Selle kirjutas Dr. Fählmann üles ja avaldas 1840 Õpetud Eesti Seltsi toimetustes. Kauni sisu pärast sai lugu pea ligidal ja kaugel tuttavaks, ilmus mitmeskümnes võõrakeelseski väljaandes. Kuid algusest peale on lugu kahtlust äratanud. Ju selleaegne tähtsam rahvaluule tundja M. Castrén kirjutas loo kohta: „Ehk küll kuju ja sisu poolest ütlemata ilus, kannab lugu praeguses kujus ometi uue kultuuri jälgi.“ Ägedalt astus loo vasta keeleuurija E. Ahrens välja, seletades, lugu olla kena, aga mitte Eesti oma, palju enam õigele eestlasele läila.
Ülepea tunnistati ju varsti peale ilmumist õpetlaste poolt Koit ja Hämarik kõigeks muuks kui mitte Eesti omaks. Fählmanni vabandajaks astus Kreutzwald üles, ühtlasi loole omalt poolt tõendusi tuua püüdes.
Kuna aastasaja keskel kahtlus Koidu ja Hämariku loo kohta valitses, kippus ärkamiseajal ta Eesti algupära jah ja aameniks saama. M. Veske, Kõrv, H. Jannsen, K. A. Hermann ja isegi V. Reiman esitasid kõik seda suunda. Aga mis teistest kõnelda. Isegi püüdsin nooruses tõendada, et Koit ja Hämarik tõesti ilus Eesti luulelugu on. Ärkamiseajal tõrjus vaimustus kõige põhjalikuma uurimise ja arvustuse enese eest. Eesti asjus ei tohtinud kahtlust olla. Arvustuse ees sellevasta kestis kahtlus edasi.
Prof. J. Krohn leidis loo Leedu vana jutuga sugulase olevat. Leedus peseb ehatäht — Vakarine — loojaminevat päikest ja teeb talle voodi, aga koidutäht — Auskrine — virgutab ta tõusul uuesti särama. Teisendi järele peseb Perkuna ema õhtul meres pikast teekonnast väsinud tolmust päikest, nii et see hommikul heledal säral võib uuele teekonnale minna. Vakarine ja Auskrine tegevus tuletab tõesti Koidu ja Hämariku tegevust meelde, aga muidu leidub Eesti ja Leedu valguse-esitajate vahel ometi vähe ühist. J. Krohni väide ei ole hiljemini enam poolehoidjaid leidnud. Sellevasta asuvad prof. K. Krohn ja uuemad rahvaluule uurijad sellel seisukohal, et Koidu ja Hämariku lugu võltsimata rahvaluulet ei esita. Sellega ei ole öeldud, nagu oleks lugu täiesti Fählmanni sepitsetud. Ei, Koidu ja Hämariku motiivisid on rahvasuust leida. Fählmann võttis nii-ütelda embryo ja lõi sellest toreda toote, teda oma luuleehetega üle kuhjates. Rahvasuus lühedalt väljaöeldud motiiv venis Fählmanni sule all kauniks Eesti muinasloo helmeks.
Teisendina Koidu ja Hämariku loost tuntakse Videviku ja Kuu lugu. Videvik-neiu ajab härgi õhtul jõkke jooma, puutub seal Kuuga kokku, kes oma ameti unustades enese jõkke heidab ja seal Videvikuga suu suud vasta kokku puutub. Susi tuleb, murrab härjad. Ööpik tuletab küll Videvikule kohuseid meelde, hüüdes: „Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk. Vaole! Vaole! Kiriküüt! Too piits! Tsäh, tsäh, tsäh!“ aga asjata kõik: Videvik ei kuule midagi.
Nagu Koidu ja Hämariku lugu, on ka Videviku ja Kuu lugu tublisti moderniseeritud. Videvik ja Hämarik sulavad muidugi üheks olevuseks kokku, kuna Koidu asemele Kuu on astunud. Kuu kokkupuutumist Videvikuga jõepeeglis on uuem luule armastuse episoodiks kujutanud. Härgade murdmine ja ööpiku hüüdmine sellevasta seisab kindlal rahvaluule alusel. Laialt teab rahvas jutustada, hunt murdnud härjad vankri ees aiste vahel. Vanataadi määruse järele ei tohtinud metsloom aiste vahel olevat töölooma murda. Selle süüteo eest pannud Vanataat hundi ühes vankriga tähtedeks taevasse. Võrumaal lastakse sinna ka härgade omanik Peedu saada. Härgade murdmine ja taevasse asetamine siis tõsine mütoloogiline moment, Kuu ja Videviku lugu tükk uueaegset mütoloogiat üleskirjutaja, maamõõtja Laaguse sulest, kes selle loo kodukohaks Tarvastu nimetab, muidugi mõista nii kaugelt, kui lool rahvasuus alus leidub. Kõigiti on Koidu ja Hämariku kui Videviku ja Kuu lugu uueaegses Ilmarise ääsitules käinud.

1981.aastal lavastas Mait Agu Viru varietees Loo Koit ja Hämarik – nimiosatari tantsis Ülle Toming.

1992.aastal luges Ülle Kaljuste müütilise muistendi meie rahvusringhäälingu arhiivi.

Mayade ennustatud ja õnneks mõneti nihu tõlgendatud maailmalõpu-aastal 2012 tegid koolinoored abiks neile, kes lugeda ei viitsi, leidlike laste abivahendite sahtlisse sellised sisukokkuvõtted:

Loomine :
Loomine räägib sellest, kuidas Vanaisa ning tema abilised Vanemuine, Ilmarine, Lämmeküne ja Vibulane lõid maailma. Nad lõid taevavõlvi, maastiku ning kõik selle, mis meil siiani teadaolevalt on.

Emajõe sünd :
Emajõe sünd räägib sellest, kuidas Vanaisa käsikis kaevata kuningale jõe, kus ta saab elada ja valitseda. Plajud loomad said oma töökuse eest kauni kuue, kuid vähk ja harakas said karistada oma ebaviisaka käitumise eest.

Vanemuise laul :
Toomemäega seotud muistendist, Vanemuise laulust said kõik loomad endale mingi laulu, heli, mis on neile siiani omane. Isegi jõed ja tuuled said omale omase heli, mida nad ikka ja jälle meelde tuletavad. Ainult inimene mõistis laulu täielikult, seetõttu tungib tema laul südame sügavustesse ja üles jumalate eluasemeni.

Vanemuise kosjaskäik :
Habemik Vanemuine läheb kolmele ilusale neiule kosja. Kõik neiud ütlesid talle ei, sest ta oelvat liiga vana, hall ja hebames. Endassetõmbunult põgenes ta metsapadrikusse. Paar päeva hiljem leidis ta lapsukese, kelle lõpuks Vanaisa talle kinkis.

Koit ja Hämarik :
See muistend räägib Vanaisa kahest ustavast teenrist, kellele oli antud igavene noorus. Koit ja Hämarik said kokku igakord, kui öö ja päev vaheldusid. Päike läks Hämariku käest Koidu kätte, suruti vatastikku kätt ja ka mõlemate huuled puutusid kokku.

Endla tärv ja Juta :
Juta on Vanemuise tütar , tema armasam, oli surnud ning ta valas tema pärast kibedaid pisaraid. Ilmarine andis talle aga liniku, millega ta saab elada oma õnnelikku minevikku ikka uuesti ja uuesti.

Vanemusie lahkumine :
Lugu räägib ühest suurest rahvapeost Tartus, kuhu saabub võistlejaid üle kogu maa, isegi Kalevipoeg ise pidi peol kohal olema. Peol esines Akineitsi kes oma kehva välimuse ja lauluhääle tõttu sai teiste naerualuseks. Sellest pidevast naermisest ärritus auvärne piduvanem, ning käristas oma kandlekeeled sõrmedega katki ja kadus. Selgus et see oli Vanemuine, ning keegi pole teda enam peale seda näinud.

2017. aasta suvel toimunud XII noorte tantsupeol aitasid tuhandete tantsijate kõrval jutustada Koidu ja Hämariku lugu kolm laulvat peategelast – Koit, Hämarik ning Vanaisa.
Rolle täitsid üleriigilise konkursi käigus välja valitud neli noort osatäitjat: Jaagup Tuisk, Hardo Adamson, Jennifer Marisse Cohen ning Merit Männiste, kes kõik said laval üles astuda kahes tantsupeo etenduses. Vanaisa rollis astus lavale Ivo Linna.
Tantsupeo pealavastaja Margus Toomla sõnul ei ole tantsupeole peategelasi sedalaadi konkursiga kunagi varem valitud. “Eriliseks tegi konkursi ka asjaolu, et kuigi tegemist on tantsupeo peategelastega, siis tantsuoskus ei omanud suurt tähtsust – esimesel kohal olid hea lauluhääl ning näitlejameisterlikkus,” selgitas Toomla.
Tantsupeo lugu, mida noored tantsijad 2017. aastal Kalevi staadionil jutustasid, on inspiratsiooni saanud Friedrich Robert Faehlmanni muistendist “Koit ja Hämarik”, mis räägib päikeseaasta igavesest kordumisest.
Aasta 2015 Vaba Eesti Sõna jutustas:
Kindlasti on paljud Väikese Eesti Sõna lugejad kuulnud ja isegi laulnud laulu “Saaremaa valss”.
 Selle viimane salm algab lausega: “Just sellisel heinamaal peamegi pidu, kus Hämarik Koidule ulatab käe.”
 Aga mis või kes on Koit ja Hämarik? Miks me nendest laulame? Miks nad Eesti suvega seotud on? Kas need on need samad, keda nimetatakse gaidi hümnis? On küll!
Aastal 1840 ilmus esimest korda trükis lugu Koidust ja Hämarikust, mille kirjutas Friedrich Robert Faehlmann. Faehlmann on tuntud oma eeltöö poolest, mille baasil kirjutas Friedrich Reinhold Kreutzwald edaspidi hästi tuntud “Kalevipoja”.
Hämarik vastutas loojuva päikese eest ning Koit tõusva hommikupäikese eest.
Nad armusid teineteisesse ja Vanaisa lubas neil kokku saada kord aastas – juunikuu öödel, mil Hämarik südaöö paiku paneb kustuva õhtupäikese Koidu kätte ja nad suudlevad.
Eestis on suvel just juunikuus tõesti lühikesed ööd, kuna meie väike isamaa asub nii kaugel põhja pool. Suve esimesel päeval, mis on aasta kõige pikem päev, tõuseb päike Tallinnas kell 4.02 hommikul ja loojub alles kell 10.43 õhtul – kuid isegi siis ei lähe taevas kunagi täitsa pimedaks, kui põhja poole vaadata.
Kui sa liiga kaua ärkvel oled, läheb õues uuesti valgeks ja hakkavad linnud uuesti laulma enne, kui lähed magama! Pärast pikka ja pimedat talve naudivad kõik eestlased suve soojemaid ilmasid ja pikki, valgeid päevi ja õhtuid.
Eesti kalendris ongi üks kõige populaarsematest pühadest just sellel perioodil jaaniõhtu, mida tähistatakse suurte jaanituledega.
Öeldakse, et just jaaniööl saavad Koit ja Hämarik uuesti kokku, ning kui metsas leiad sõnajalaõie, võib see sullegi õnne tuua!

KOIT JA HÄMARIK
Fr. R. Faehlmann

Lühike rõõmuaeg, laulu- ja lillerikas lühimate ööde aeg teeb heaks meie põhjamaa elanike karmi talve pikad kannatused. Sellel põhjamaa looduse piduajal, kus koit ja hämarik teineteisele kätt ulatavad, jutustas üks rauk enda ümber kogunenud lastelastele Koidu ja Hämariku armuloo, – ja mina jutustan siin edasi, mis ma kuulsin.
Kas sa tunned valguseandjat Vanaisa kojas?
Praegu just on ta puhkama läinud ja seal, kus ta kustub, hiilgab veel ta kuma taeval, ja juba nihkub valguseriba edasi idasse, kus ta kohe jälle täies säras kogu loodust peab tervitama. Kas sa tunned kätt, kes kustunu jälle põlema süütab ja ta uut käiku taeval alustama paneb? Vanaisal oli kaks ustavat teenrit sellest soost, kellele igavene noorus oli antud, ja kui valguseandja oli esimesel õhtul oma käigu lõpetanud, ütles ta Hämarikule: “Sinu hooleks, tütreke, usaldan ma loojuva päikese. Kustuta tema ja peida tuli ära, et kahju ei sünniks.” Ja kui teisel hommikul päike jälle pidi oma uut käiku alustama, ütles ta Koidule: “Sinu ametiks, pojuke, olgu valguseandja süüdata ja uue käigu vastu valmistada.”
Ustavalt täitsid mõlemad oma kohuseid ja ühelgi päeval ei puudunud valguseandja taevavõlvil, ja kui ta talvel taevaserval liigub, kustub ta õhtul varemini ja alustab hommikul hiljemini oma käiku; ja kui ta kevadel lilled ja laulu äratab ning suvel viljad oma palavate kiirtega valmima paneb, siis on talle ainult lühike puhkeaeg antud ja Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes ta sedamaid uuele elule süütab.

Meenutagem viimast korda, kuidas oli enne tänast.

Valu… Kannatus… Ootus… Valmistumine… Pettumine… Valu, valu, valu…
Alates tänasest, mil Hallid reaalselt planeedilt Maa lahkuvad, on nii, nagu Jumal on loonud.
Elu eostatakse armastuse ja rõõmuga.
Sünd on loomulik ja õnnelik püha sündmus.
Elukaare iga osa on kerge-helge-selge.
Surma ei ole.
Maailmalõppu ei tule.
Sünni ilu toob uue hea ilma tänaste sündijate loovasse lapsepõlve ja viib armastavasse töösse, tervenemine kirgastab sujuvad üleminekud ja teadlikud taastulekud.
Kõik on kõige ja kõigiga ühenduses – inimlapsed, loomrahvad, haldjad ja inglid.
Nii, nagu taevas, nõnda ka maa peal.
Nad kõik on siin meiega – asthar, avatar, akasha, plejaadid, peainglid – nad on raamatutes ja muusikas, maalides ja Mälestustes alati olnud – nüüd on nad tõeliselt siin.
Meil on õnn ja au kogeda pühade osadust.
See vabanemine ja avanemine, meistrite ülestõusmine ja ärkamine on seda võimsam, et me teame, kuidas oli siis, kui oli teisiti…
Kullakallis vapper ja vastupidav Emake Maa, aitäh, et vastu pidasid.
Oleme oma galaktilises perekonnas tagasi.

Valged välja!

Kati S.B. Murutar&stuudio MINA OLEN

Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja…

Kes teaks paremini kui eestlane, mis tunne on olla ori.
Kuidas tundub mõisa tallis rahvuskaaslasest kupja käest piitsa saanud turi.
Või rahvuskaaslase koppkoppkoputuse peale Siberisse viidud orjapõli…
Mina ei tea, sest olen mööda planeeti lennutatud nomaadide ristand.
Minu esivanemad on norra ja rootsi viikingid, poola ja laiuse juudid – mu laste esivanemad on lisaks vene, saksa ja pärsia verd. Mu venna õe poja isa on nigeerlane, nii et meie perepilt on poliitiliselt korrektne.
Mis on globaalse kaksikmoraali juures natuke naljakas ka. Hispaaniakeelset värvus-sõna negro-negra – mitmuses negri – enam kasutada ei tohi.

Kusagil teisel poolkeral tapeti must.
Hall jäi järele. 50 halli varjundit.
Sedasi lõppes siis mitu sajandit hõõgumist. Aafrikast Ameerikasse veetud orjade Lugu ei lahvatanud Fööniksina tuleõide, vaid värvis kogu inimkonna tahmaseks. Scarlett O’Hara tuulest-viidu-aegade kodusõjast alates. George’i juhtumiga lõpetades. Ja ma ei räägi George Washingtonist ega Bushist, Abahost – kes on üks mu kallimaid Sõpru Ugandas – ega Otsast, Georg Otsast.
Hiilime võltsvagaduse jabural jääl, nagu mustavalgekirjud lehmad.
Ma ei saa ju ka seda öelda, et lehm on mu lemmikloom – nii daamilik, leebe ja vaimukas maismaa delfiin. Lehm on lüpsmiseks ja tema koht on laudas.
Kui teda õpetada ja temaga suhelda ning teda inimliigile vahendada, on ta ju Lehm.

Sama on iga liigiga. Haridus annab võimaluse ning avab ukse tippude tekkimiseks.
Igal liigil oma alad. Intelligentselt leidlikku ja lahedat lammast ei õpetata ujujaks, kassi võrgukudujaks ega ämblikku ooperilauljaks. Lasteraamatuski koob sea elu päästmiseks võrku ikkagi ämblik.
Liigid saavad suurepäraselt sünkiva karja moodustada, kui neil on juhiks vana tark hunt Akela nagu vana koolkonna Mowgli loos või nüüdisaja Jääaegade saagas.
Mida me oleme õppinud selest taagast?

Indiaanlane: „See on minu kodu – mitte mingi usa!“
Ahhaa.
Jaajaa!
„Kus sinu kodu on, tsezhin?“ küsib näiteks navajo-indi omakeeli.
„Tsezhin? Ahjaa, nyeusi – in swahili, kõigi afrorahvaste ühiskeeli…“
Liberia, Nigeria, Namibia, Senegal, Gambia, Kongo

Alžeeria
2 381 740 km²
32 531 853 (2005)
Alžiir
5. juuli 1962
Angola
1 246 700 km²
10 978 552 (2004)
Luanda
11. november 1975
Benin
112 620 km²
7 513 946 (2006)
Porto-Novo, Cotonou(1)
1. august 1960
Botswana
600 370 km²
1 573 267 (2003)
Gaborone
30. september 1966
Burkina Faso
274 200 km²
13 228 460 (2003)
Ouagadougou
5. august 1960
Burundi
27 830 km km²
6 054 714 (2003)
Bujumbura
1. juuli 1962
Djibouti
23 000 km²
460 700 (2000)
Djibouti
27. juuni 1977
Egiptus
1 001 450 km²
74 718 797 (2003)
Kairo
28. veebruar 1922
Ekvatoriaal-Guinea
28 051 km²
523 051 (2004)
Malabo
12. oktoober 1968
Elevandiluurannik
322 460 km²
17 298 040 (2005)
Yamoussoukro(2), Abidjan(3)
7. august 1960
Eritrea
121 320 km²
4 298 269 (2002)
Asmara
24. mai 1993(4)
Etioopia
1 127 127 km²
104 957 438 (2017)
Addis Ababa
vanimaid riike Aafrikas
Gabon
267 667 km²
1 355 246 (2004)
Libreville
17. august 1960
Gambia
10 380 km²
1 367 124 (2000)
Banjul
18. veebruar 1965
Ghana
239 460 km²
20 467 747 (2003)
Accra
6. märts 1957
Guinea
245 857 km²
9 467 866 (2005)
Conakry
2. oktoober 1958
Guinea-Bissau
36 120 km²
1 345 479 (2002)
Bissau
24. september 1973
Kamerun
475 440 km²
15 746 179 (2003)
Yaoundé
1. jaanuar 1960
Keenia
582 650 km²
31 639 091 (2003)
Nairobi
12. detsember 1963
Kesk-Aafrika Vabariik
622 984 km²
3 683 538 (2003)
Bangui
13. august 1960
Komoorid
2 170 km²
596 202 (2002)
Moroni
6. juuli 1975
Kongo Vabariik
342 000 km²
2 954 258 (2003)
Brazzaville
15. august 1960
Kongo Demokraatlik Vabariik
2 345 410 km²
58 317 930 (2004)
Kinshasa
30. juuni 1960
Lesotho
30 355 km²
1 861 959 (2003)
Maseru
4. oktoober 1966
Libeeria
96 320 km²
3 482 211 (2005)
Monrovia
26. juuli 1847
Liibüa
1 759 540 km²
5 499 074 (2004)
Tripoli
24. detsember 1951
Lõuna-Aafrika Vabariik
1 219 912 km²
42 768 678 (2003)
Pretoria
31. mai 1910
Lõuna-Sudaan
619 745 km²
8 260 490 (vaidlustatud)
Juba
9. juuli 2011
Madagaskar
587 040 km²
17 501 871 (2004)
Antananarivo
26. juuni 1960
Malawi
118 480 km²
10 385 849 (2000)
Lilongwe
6. juuli 1964
Mali
1 240 000 km²
11 340 480 (2002)
Bamako
22. september 1960
Maroko
446 550 km²
31 689 267 (2003)
Rabat
2. märts 1956
Mauritaania
1 030 700 km²
3 086 859 (2005)
Nouakchott
28. november 1960
Mauritius
1 860 km²
1 189825 (2002)
Port Louis
12. märts 1968
Mosambiik
801 590 km²
19 104 696 (2000)
Maputo
25. juuni 1975
Namiibia
825 418 km²
1 820 916 (2002)
Windhoek
21. märts 1990
Niger
1 267 000 km²
11 665 937 (2005)
Niamey
3. august 1960
Nigeeria
923 768 km²
133 881 703 (2003)
Abuja
1. oktoober 1960
Roheneemesaared
4 033 km²
401 343 (2001)
Praia
5. juuli 1975
Rwanda
26 338 km²
7 954 013 (2004)
Kigali
1. juuli 1962
Sambia
752 614 km²
10 462 436 (2004)
Lusaka
24. oktoober 1964
São Tomé ja Príncipe
1001 km²
175 883 (2003)
São Tomé
12. juuli 1975
Senegal
196 190 km²
10 284 929 (2002)
Dakar
20. august 1960
Seišellid
455 km²
81 188 (2005)
Victoria
29. juuni 1976
Sierra Leone
71 740 km²
5 426 618 (2000)
Freetown
27. aprill 1961
Somaalia
637 657 km²
8 591 629 (2005)
Muqdisho
1. juuli 1960
Sudaan
1 886 068 km²
30 894 000 (vaidlustatud)
Hartum
1. jaanuar 1956
Svaasimaa
17 363 km²
1 173 900 (2001)
Mbabane(5), Lobamba(6)
6. september 1968
Zimbabwe
390 580²
12 576 742 (2003)
Harare
18. aprill 1980(7)
Tansaania
945 090 km²
36 588,225
Dodoma
9. detsember 1961(8]
Togo
56 785 km²
5 556 812 (2002)
Lomé
27. aprill 1960
Tšaad
1 284 000 km²
9 253 493 (2003)
N’Djamena
11. august 1960
Tuneesia
163 610 km²
10 074 951 (2005)
Tunis
20. märts 1956
Uganda
236 040 km²
25 632 794 (2003)
Kampala
9. oktoober 1962

„Kus sinu hobune on?“ küsib kunagine aafriklane tänaselt indiaanlaselt.
„Aga sinu oma?“
„Sama jabur kui indiaanlane hobuseta, on neeger hobusega – või suuskadega.“
Ei tea paljud 21.sajandi valged, kus nad elavad – et Minnessotta, Missouri, Indiana ammugi – on indiaanikeelsed kohanimed.

 Alabama
AL
Montgomery
Birmingham
Dec 14, 1819
4,903,185
52,420
135,767
50,645
131,171
1,775
4,597
7
 Alaska
AK
Juneau
Anchorage
Jan 3, 1959
731,545
665,384
1,723,337
570,641
1,477,953
94,743
245,384
1
 Arizona
AZ
Phoenix
Feb 14, 1912
7,278,717
113,990
295,234
113,594
294,207
396
1,026
9
 Arkansas
AR
Little Rock
Jun 15, 1836
3,017,804
53,179
137,732
52,035
134,771
1,143
2,961
4
 California
CA
Sacramento
Los Angeles
Sep 9, 1850
39,512,223
163,695
423,967
155,779
403,466
7,916
20,501
53
 Colorado
CO
Denver
Aug 1, 1876
5,758,736
104,094
269,601
103,642
268,431
452
1,170
7
 Connecticut
CT
Hartford
Bridgeport
Jan 9, 1788
3,565,278
5,543
14,357
4,842
12,542
701
1,816
5
 Delaware
DE
Dover
Wilmington
Dec 7, 1787
973,764
2,489
6,446
1,949
5,047
540
1,399
1
 Florida
FL
Tallahassee
Jacksonville
Mar 3, 1845
21,477,737
65,758
170,312
53,625
138,887
12,133
31,424
27
 Georgia
GA
Atlanta
Jan 2, 1788
10,617,423
59,425
153,910
57,513
148,959
1,912
4,951
14
 Hawaii
HI
Honolulu
Aug 21, 1959
1,415,872
10,932
28,313
6,423
16,635
4,509
11,678
2
 Idaho
ID
Boise
Jul 3, 1890
1,787,065
83,569
216,443
82,643
214,045
926
2,398
2
 Illinois
IL
Springfield
Chicago
Dec 3, 1818
12,671,821
57,914
149,995
55,519
143,793
2,395
6,202
18
 Indiana
IN
Indianapolis
Dec 11, 1816
6,732,219
36,420
94,326
35,826
92,789
593
1,537
9
 Iowa
IA
Des Moines
Dec 28, 1846
3,155,070
56,273
145,746
55,857
144,669
416
1,077
4
 Kansas
KS
Topeka
Wichita
Jan 29, 1861
2,913,314
82,278
213,100
81,759
211,754
520
1,346
4
 Kentucky[E]
KY
Frankfort
Louisville
Jun 1, 1792
4,467,673
40,408
104,656
39,486
102,269
921
2,387
6
 Louisiana
LA
Baton Rouge
New Orleans
Apr 30, 1812
4,648,794
52,378
135,659
43,204
111,898
9,174
23,761
6
 Maine
ME
Augusta
Portland
Mar 15, 1820
1,344,212
35,380
91,633
30,843
79,883
4,537
11,750
2
 Maryland
MD
Annapolis
Baltimore
Apr 28, 1788
6,045,680
12,406
32,131
9,707
25,142
2,699
6,990
8
 Massachusetts[E]
MA
Boston
Feb 6, 1788
6,892,503
10,554
27,336
7,800
20,202
2,754
7,134
9
 Michigan
MI
Lansing
Detroit
Jan 26, 1837
9,986,857
96,714
250,487
56,539
146,435
40,175
104,052
14
 Minnesota
MN
St. Paul
Minneapolis
May 11, 1858
5,639,632
86,936
225,163
79,627
206,232
7,309
18,930
8
 Mississippi
MS
Jackson
Dec 10, 1817
2,976,149
48,432
125,438
46,923
121,531
1,508
3,907
4
 Missouri
MO
Jefferson City
Kansas City
Aug 10, 1821
6,137,428
69,707
180,540
68,742
178,040
965
2,501
8
 Montana
MT
Helena
Billings
Nov 8, 1889
1,068,778
147,040
380,831
145,546
376,962
1,494
3,869
1
 Nebraska
NE
Lincoln
Omaha
Mar 1, 1867
1,934,408
77,348
200,330
76,824
198,974
524
1,356
3
 Nevada
NV
Carson City
Las Vegas
Oct 31, 1864
3,080,156
110,572
286,380
109,781
284,332
791
2,048
4
 New Hampshire
NH
Concord
Manchester
Jun 21, 1788
1,359,711
9,349
24,214
8,953
23,187
397
1,027
2
 New Jersey
NJ
Trenton
Newark
Dec 18, 1787
8,882,190
8,723
22,591
7,354
19,047
1,368
3,544
12
 New Mexico
NM
Santa Fe
Albuquerque
Jan 6, 1912
2,096,829
121,590
314,917
121,298
314,161
292
757
3
 New York
NY
Albany
New York
Jul 26, 1788
19,453,561
54,555
141,297
47,126
122,057
7,429
19,240
27
 North Carolina
NC
Raleigh
Charlotte
Nov 21, 1789
10,488,084
53,819
139,391
48,618
125,920
5,201
13,471
13
 North Dakota
ND
Bismarck
Fargo
Nov 2, 1889
762,062
70,698
183,108
69,001
178,711
1,698
4,397
1
 Ohio
OH
Columbus
Mar 1, 1803
11,689,100
44,826
116,098
40,861
105,829
3,965
10,269
16
 Oklahoma
OK
Oklahoma City
Nov 16, 1907
3,956,971
69,899
181,037
68,595
177,660
1,304
3,377
5
 Oregon
OR
Salem
Portland
Feb 14, 1859
4,217,737
98,379
254,799
95,988
248,608
2,391
6,191
5
 Pennsylvania[E]
PA
Harrisburg
Philadelphia
Dec 12, 1787
12,801,989
46,054
119,280
44,743
115,883
1,312
3,397
18
 Rhode Island[F]
RI
Providence
May 29, 1790
1,059,361
1,545
4,001
1,034
2,678
511
1,324
2
 South Carolina
SC
Columbia
Charleston
May 23, 1788
5,148,714
32,020
82,933
30,061
77,857
1,960
5,076
7
 South Dakota
SD
Pierre
Sioux Falls
Nov 2, 1889
884,659
77,116
199,729
75,811
196,350
1,305
3,379
1
 Tennessee
TN
Nashville
Jun 1, 1796
6,829,174
42,144
109,153
41,235
106,798
909
2,355
9
 Texas
TX
Austin
Houston
Dec 29, 1845
28,995,881
268,596
695,662
261,232
676,587
7,365
19,075
36
 Utah
UT
Salt Lake City
Jan 4, 1896
3,205,958
84,897
219,882
82,170
212,818
2,727
7,064
4
 Vermont
VT
Montpelier
Burlington
Mar 4, 1791
623,989
9,616
24,906
9,217
23,871
400
1,035
1
 Virginia[E]
VA
Richmond
Virginia Beach
Jun 25, 1788
8,535,519
42,775
110,787
39,490
102,279
3,285
8,508
11
 Washington
WA
Olympia
Seattle
Nov 11, 1889
7,614,893
71,298
184,661
66,456
172,119
4,842
12,542
10
 West Virginia
WV
Charleston
Jun 20, 1863
1,792,147
24,230
62,756
24,038
62,259
192
497
3
 Wisconsin
WI
Madison
Milwaukee
May 29, 1848
5,822,434
65,496
169,635
54,158
140,268
11,339
29,367
8
 Wyoming
WY
Cheyenne
Jul 10, 1890
578,759
97,813
253,335
97,093
251,470
720
1,864

Näe, seal see valge – alba, gringo, gadjo, musungu – nüüd oma puldi-telo-kõrvaklappidega peremehitseb ja valitseb…
Kas ta mäletab, kustkohast tema esivanemad tulid? Teab ta, kuskohas asub Iirimaa – miks tuldi, mis ajaloo ja perekonna Looga juhtus?
Ei.
Kuidas ta tänasesse moodustisse United Kingdom suhtub? Ee… nojaa…
On ta sellele mõelnud, et nii nagu Eesti sakslastele, oli Ameerika ja koloniaalmaad pahade poiste pansionaadid – kolooniad.
No mitte just tihti. Kui üldse. Need koloniaal-mõtted…
Eurooplased tulid – ja toodi, ega valged sunnitöölised ka ei tahtnud tulla – ja tapsid.
10 taala skalbi eest – miljonid inimesed pealkirjaga „native americans“ – teibasse, reservaatidesse. Kuna neil rahvail puudub etanooli lõhustamiseks ensüüm, on edasine olnud alkoholi ning igas mõttes ja tasandil vägistamise vormistada.

Mina olin lapsena Häädemeeste-kandi metsades indiaanlane Wanda.
Kajakasuled peas ja rannakarjamaade lehmad piisoniteks.
Tunne oli selline. Seda enam, et rahvusooperis lavastunud „Rose-Mary’s“, kus aimdunud indi-romantika läks mulle rohkem rakumäluni kui Cooperi hirvekütid ja Winnetoud, mängis minu papa oma viimase Estonia-rolli – Metsik Hermann.
Hipikuningas Fantuzzi on kontserdi andnud nii Soone talus kui Saage rüütlimõisa Altweskil.
Hopi prophecy – mis mängib meil siin sageli – has been fullfilled. Nagu ka Kryoni, peainglite, prohveteerijate ja kanaldajate edastatu. Lubatud ajad on nüüd – kõik on teostunud.

Me pole seda planeeti oma vanematelt pärinud – me laename Maad oma lastelt.
Igal meie rahva segaverelisel lapsel on erinev identiteet – need halli 50 varjundit…
Lapsepõlve reisid, varasemad elud ja tänased rollimängud on meie minapildi loonud.
Elujõuetuks kängunud anastajad, okupandid, ülbed röövrahvad on kunagise indiaanlaste Ameerika aafriklasi täis toonud – getostanud ja hariduseta jätnud, nagu lüpsilehmade miljardipäise karja.
Sierra-Leone rahvas on nurkasurutuna tigedaks treenitud oma okupeeritud kodus – ja krimmi kängitsetud võõrsil slummides-favelades-agulites.
Millise iganes rahva – elevandi või šaakali – tema kodust vägisi ära võtad ja hätta jätad – koletise saad.
Nüüd mängime nii, et iga roju oma koju – nagu ütles meie üle-jõe-hõimlane coronoid-ajastu alates: näe, kui kena – ongi rahvad oma maadele sorteeritud.
Korterites 2 kuud 2×2 kügeledes said inimesed aru pidada, kas nad ikka on omal maal, kodus, rajal.
Tõsi, hirmuäratavalt paljud pole harituse ja hariduse olematuse tõttu miski aru keskid pidajad. Pult on, ekraan on, külmkapp on – mis krdi aru, kus pidu, onja…

Olid vist jah mingid albano-alutaguse juured – ei tea ega taha kolonistid-koonduslaagerdajad teada.
Halloo, kus mu sugulased oooo?
Ei taha nood juurtejuursed enam kuuldagi „ameeriklastest“, kes ei ole miljonärid.
Kuhu tagasi? Milleks? Mida tegema?
Enam ei mahu!
Ei riiki ega tuppa.
Kas kõik maailma juudid peaksid praegu veel Jeruusalemma mahtuma?
Viimne kui oma rahva esindaja oma maale?
Mingi alleaa-we?

Valged on lootnud sellele, et indiaanlased ja afrod ei saa ka omavahel läbi.
Nüüd, kui nad seljad kokku panevad ja valged tagasi päritolumaadele saadavad, on ehk lõppenud ka see pisi-tõsiasi, et mitte keegi rahvastest ei tahtnud seda, mis välja tuli.
Kui koos Ameerikast välja saadetud valgetega tulevad ka kõik eestijuursed koju, mis siis?
Kuis lauldigi – maa tuleb täita lastega, maa oma enda lastega…
21.sajandi pindpinev haridus on jätnud ameeriklased juur-rahvusest olenemata rahvuseta. Kui nad nüüd tulevad, siis… kas maa oleks täidetud oma enda lastega?

Valged on kaduv rass. Pole ju mingi üllatus, et nii eostamine kui sünnitus nõuab aina enam meditsiinilist sekkumist katseklaasist skalpellini. Valged lapsed kasvavad alates lasteaeda minekust vanematest lahus. Oleme põlvkondade kaupa loodusest väljas. Sellepärast tuligi ju coronts-maiäss – vaadake, mida te endaga ja planeediga teinud olete!
„Kuhu me siis läheme, kui keegi päritolumaadele ei taha ja enam ei mahu – pudenemegi Maa pealt maha?“
„Kolige Aafrikasse,“ soovitavad sealt pärinejad, kes on otsustanud Ameerikas koos sealsete rahvastega oma asja edasi ajada. „Aafrikas on hea kliima, lahke rahvas, inimeseks õpetav loodus.
Siin olete tegelikult abituna kuhjuv pidetu liha – corona ja teised tõved niidavad neid, kes on sisevägise koduta, loomad-linnudki on hakkama saavamad kui igasuguste oskusteta äpud 37.korruselt või 516ndast risti-rästi-tänavast.
„Õigus!“ on põlis-ameeriklased nõus. „Valged punti ja heldesse loodusse tagasi!“

Valik on sinu, inimene.
Looduslik valik.
Proovi nüüd, kuidas see omal nahal on, sina – looduse kroon…
Loodus on vali.
Vali loodus – oled loodu!
Mitte miskit, mida ikka veel eitad ei saa enam peita.
A’how!
Namaste!
Mungu akubariki – God bless You – in swahili 😉

Minu Makita
Kati S.V. Murutar

Mul on olnud üks salajane hirm.
Kardan mürisevaid, haisvaid, käes vibreerivaid ja arutult raskeid tööriistu. Ma pole kunagi valinud, milliseid töid teha tahan või ei taha. Ent karjakopli karjuselintide aluseid, kust hobused heina kätte ei saa ning traatidesse kasvavad kõrred maandavad elektri – teede ääri ja põõsaaluseid hooldades olen pidevalt selle haisva-lõugava hirmuga silmitsi seisnud. Ja valinud vikati.
Poolteist kilomeetrit jalutuskäiku vikati ja luisuga on tore. Sportlik ja romantiline. Kui aga tegemist on mättalise pokumaaga, peab osa matka hekikääridega tegema.
Paar aastat olen igatsevalt akutrimmereid pilguga silitanud. Kuna telesari Kodutunne teeb koostööd Makitaga, tutvusime sarja raamatut kirjutades Imre Rammuliga. Ei ole ju tavaline nimi – aga neid on tõesti kaks! Makita-Imre saatis meie kui teadlikult töötavate ja suurt pilti aduvate maasoolaste juurde demo-fakiir Christopher Semjonovi. Makita ja Saage rüütlimõisa Altweski ühendasid corona-eriolukorra ajal väed. Et hirmuküllases elus oleks üks hirm vähem, käin mina nüüd akutrimmeriga.
Jagan läbi suve sündmusi ja seiklusi, et k a teisi nafta põletamisest väsinuid inspireerida ja parimas mõttes 21. sajandisse kutsuda.
Let’s rock’n’trim!

Poetasin majaseinte ja puude ümber oma salajasi pisi-peenraid.
Till tärkab ja hernes tahab keppi seal, kus keegi teine ei tea. Mina vaid. Koerad oleksid istutatu-külvatu üles kaevanud, kassid peale pissinud ju. Nüüd on nii, et seinaääri saan trimmerdada üksnes mina. Mees ega lapsed ei tea, kes-kes sinn-seal müüri ääres ja jõe veeres elab 😀
Jalutan vaikselt suriseva akutrimmeriga kikivarvul – ja kus ma luusin, mitte keegi ei tea 😉
Tuju nii hea – linnud laulavad häirimatult, mõtted voolavad segamatult…
Don’t rush in, where the angels do toed – ära mürgelda seal, kus inglidki kikivarvutavad 🙂

Et tare-tareke kaela ei kukuks, sae sosinal!
300aastase majaga juhtub. Kliima ja pinnas muutuvad – Emake Maa kerkib ja vajub. Muinasmajad koos temaga. Saage rüütlimõisa Altweski peamaja põranda all kanalis avariitöid tehes õmbleme betoonvöödega ühtlasi seinad üksteise külge tagasi… Iidne külalistall pole muinsuskaitse all – üksnes miljööväärtus. Seega on meie endi asi, kuidas 20 tonni kivikatust äravajunud vundamendi peal püsib. Ei mingit lärmi, põrutusi, vibratsiooni! Oma pere autodega hiilime sosinal maja tagant, lapsi sellesse hoonesse ei luba. Võõraid autosid mööduma ammugi mitte. Kuidas siis seal ees niita ja sees saagida? Akutrimmeri ja -saega loomulikult. Ühe ja sama akuga – neid käib panka 4 – töötab 300 erinevat tööriista. Kui niidetud, muudkui pista – ja sae või kruvi. Tööta, inimene, leebelt ja puhta rõõmuga!

Mehed kapist – Makita-riistakapist välja enam ei tule!
Raha teenimiseks nii, et tegelikult teenib raha parimal moel sind, peab olema motiiv. Kodurahu ja töörõõmu eeldus on korras-puhas-tasane tööriistapark. Ei pea olema nõnda, nagu olnud aegade mustrites: kõigepealt otsin vanarauahunnikust riista, putitan-õlitan, tiba töötan, vannun ja parandan, sutsuke tööd – ja sõit alevisse juppide järele… No ei pea niimoodi olema!
Makita akutööriistu on 300+ – kõik käivad sama akuga. 2Kohalist laadijat täiendab 4kohaline akupank. Iga riist kaalub vähem kui ämber – tühi ämber! – toetub mugavalt puusale ja pihku, mitte kannatustes karastunud närvikavale – ja kui üks selline asi juba on, tahad veel ja veel. Neid kõiki. Kõigest 😀

Maša Makita tuligi koju.
Olin teda, nagu kadunud või sündimata last mitu aastat oodanud ja tema arenemist eemalt jälginud. Igasugused bensiiniga räusk-riistad tükkis Emakese Maa põuest musta auku põletatava naftaga jälgid ju.
Seni lasin haldamist vajava halja džungliks – palkasin viimaks töömehe või painasin oma lapsi ja meest. Aga eemaltki oli piretõre vaadata, kuidas pereliikmed haisupilves piinlesid. Ja lindudelt mitu tundi jutti mitte üks piiks.
Ja tuligi Mašake koju!
Koorus karbi seest, laadijad-akud-kettad-katted-rihmad kaasavaraks. Ja sai hetkega pereliikmeks.
Meil on kõigil autodel ja kodumasinatel nimed. Mašakene astus Juula, Teodori, Twiggy-Piggy-Hipsteri, Kärna Ärni ja Klaara kõrvale.
Tere, kullake!

Jagasin juba Christopher Semjonovi muheda demopäeva järel vaimustust heast masinast kallite kaasteelistega. Nii olemus kui amet mul sellised.
Vaikse, kerge, mugavalt beebina puusal istuva kauakestvate akudega Maša Makita ma oma tööd tehes endale ju teenisingi.
Skeptikud jaurama: aku-krt kestab veerand tundi-rsk, laeb tunni – istud temaga karjakopli tagumises otsas – särtsu pole, putkede ega võsaga toime ei tule, trmaivõi!
Mehed! Mašal on nii metallist ketas kui lend-teradega imevigur, 2 akut korraga tagapalgeteks – akud laevad tunni, töötavad oluliselt üle tunni – ja pangas on teine vahetus kaasas.
Jätaksin pigem meenutamata hetked bensukanistri ja võpsikusse lennanud poldiga pärakarjamaal – pane ennast põlema! – või katkise vikativarre ja kadunud luisuga võsas sääskede käes. Aitäh!!!
Kuna üks tubli perenaine veedab tunde trimmeri, tolmuimeja ja teiste majasõpradega, on rivaliteedi kiivaste emotsioonide ennetuseks mõistlik uusi vaimustajaid aegsasti armsamale tutvustada 😉

Iga mees teab: naist ja riista ei laenata!
Mina, naine, tean ka. Kogesin juba esimestel päevadel Maša Makitaga, et ei taha teda kellegi teise kätte anda – kdunt ära lubamisest rääkimata. Pereliige. Kehaosa. Tahte pikendus. Visiooni teostaja.
Mitte ühegi kõrvalise kätepaariga oma partnerit ei reostata.
Omadega jagatakse kahtlemata – ilusad tütred nõtke Mašaga on minu enese 20, 30 ja 40 aastat nooremad variandid – päriselt ka!
Ning kogukas karvane kallim moodustab kelmika koduabilisega tandemi MAŠA & KARU.

Nime väesse pühitsemine – oh sina püha ristivägi! – tõi väe kohale ja saatis sõna laiali.
Rääkisin Makita õukonnale, et lähen uut pereliiget Terje „Vallatud kurvid“ Luigele Mahtrasse tema imede aeda tutvustama – ja maestra oli esimene, kes sotsiaalmeedias tema peale ohhootas. Kuna näen Emil Rutikut oma tulevase filmi „Hipiratoorium – teekond tviidülikonnani“ meespeaosas, kujutlesin end talle käsikirja tutvustamise ja võtete alustamise kõrval siin Saage rüütlimõisa Altweskil Maša Makitat tutvustamas… ja juba ta küsis: said ka soodsalt?
Soodne ja moodne muidugi! Me veel loome ja laulame, võrgutusvõimlemiseks rock’n’trim.
Saagu-saagu-saagu see film siin Mašaga silitatud muinasmaal!
Koos trimmeriga tulevad majja väärika pika seeliku ajad. Kuidas sa ka ei püüa – paraku ikka kivikesi ja tigusid, rebaseäkat ja konnafileed mõnevõrra lendab. No ei ole seksikas miniseelikus kenitledes koivad sellise seguga katta. Põll ette, prouad!
Püksid? Need olgu majas mehe jalas!

Samavõrd, kui hobud-lehmad-lambad on koos metsalindudega rahul, et õue-olmlemine aku-trimmeriga on vaikne nagu mesilaste tolmlemine, tuleb koertele-kassidele-kanadele selgeks teha: ta niidab, rahvas!
Siingi kehtib püha kaksainsuse reegel 2×2 – 2 meetrit ja 2 tegijat – emand ja Maša Makita!
Lapsemeel, eluteel püsi veel – laulis mu papa Harry Vasar ning ma ise ka laulan igal võimalusel sama laulukest. On mõjunud.
Papa on Sealpool, ma siin nii lapsemeelik kui üldse võimalik. Usume imedesse ja võluväesse. Võlume kevadet ja sooja.
Näe, Päike – meil on õuemööbel lehtlas ja metsmaasikmaatrium, pesud ja jalgrattad õus – paista! Kallis soojus, palun aita lehed-pungad avali – praegu on lokkamisväge vaid nõgesel ja naadil, võilillel ja konnatatral.
Las tulla parmud ja sääsed – palume sooja hapnikku. Las vohab ka seal, kus ei pea – meil on tutikas trimmer Makita hea 😉
Sooja-sooja-sooja palume, hea Looja!

Kui mina olin 14, nagu mu noorim tütar täna, töötasin Pärnu sanatooriumis Estonia sanitarina.
Hiljem igal suvel lisaks palatite kasimisele aednikuna ka. See oli norm. Kui nüüd maaelu minister täiesti arukalt ütles, et koolilapsed peaksid coronts-maivõi järel põllumeestele appi minema, hoopis hüüti appi. 21. sajandi lapsed nõuavad äppi ja pappi, mitte päris tööd. Ometi olid meie kooli- ja tudengiaegsed kolhoosi- ja malevaajad parimad.
Kuni tänase 14aastasega jutuks lapp ja mopp, pole ma oma indigote seas majapidamise tööjaotuse jutuga olnud just ülearu popp. Võin rääkida, et füüsiline töö nii tallis kui kuuris on meditatsioon – teismeliste meelest ikka ropp.
Ja siis tuli Maša Makita. Displeiga, mitte luisuga, nagu mõni vikat. Vana hea Mark Twaini Tom Sawyeri nipp töötab siiski! Perepea õpetas ühele tüdrukule töö selgeks – ja teised tahtsid ka. Nagu Tom peibutas muiste kogu tänava kutid planku värvima 😀
54. aastat käiv laps – ma – jäänud mööda maastikku eemalduvatele plikadele järele vaatama…
Mis siis ikka – puhata ja mängida!!!

Mesilane vaatas, kuidas tüdrukud elus esimest korda trimmerdavad.
Niidavad – ning tasast surinal sujuvat, kerget ja haisuta masinat kiidavad. Ning avastavad: justkui polegi töö.
Mesilane küsib hääletult: mida mina nüüd söön?
Kui hoogu lähete, kõik kiilaks kütate…
Pidage piiri väheke!
Just!
Me trimmime nii, et oleks ilus ja loomulik. Et rästikud näeksid meid – ja meie neid. Möödukalt kaldaid, pervi ja teid – metsikuks kippuvaid naate ja nõgeseid…
Aga kuivalt kollaseks kõrbeks või pori-kiilakaks – mida just taevas annab – oma kodu meie ei tee.
Maarjamaale ja planeedile piisab lageraietest.
Mõistlikult ja tundega. Loovalt ja südametunnistusega.
Mätaste-pokude-kivide rütme jälgiv maastiku soeng las võimalikult ehe ja loomulik saab!
Ja Maša Makita naeratab 😉 😀 🙂

Kas teie perepoeg või -isa oskab kerge käepärase akutrimmeriga ninja kombel vägesid valitseda?
On aeg õppida. Uue Hea Ilma – UHI-tööd ja riistad on ainult puhtad, keskkonda ning inimeste ja teiste loomade meeli säästvad, taastuval energial põhinevad ja positiivset vaibi loovad.
Et nendega hullamine ei olekski nagu töö.
Richard Murutar võib teile õpetada, kuidas elust tõeliselt sportlikku ja turvalist rõõmu tunda. Ta on judo ja vabavõitluse MMA, Brasilija jujidzu ja purjetamise alal sama Tegija kui Ajujahi võitjana Sprayprinterite ja ronirobotite kultuuri kogu maailma viija.
Robots for Humanity ristiisa on Mindvalley võtmeisik Vishen Lakhiani. Suured muralid – Albertid – ja väikesed Leonardod kannavad professionaalide loodud, ekspertide heaks kiidetud ning Richard Lõvisüdame juhitud ettevõtte pakutava terviklahenduse kataloogist leitavad. Aga ka teie enda poolt sinna lisatavad, kui te ise olete end ülemaailmsesse avaliku ruumi kunstilise kujundamise võrgustikku lisanud.
Kunst kuulub rahvale nii suurtel kui mõõdukatel pindadel. Nii vabrikukorstendel kui kodusel lõuendil. Nii büroohoonetel kui korterelamutel. Tarbima-raiskama ahvatlevate reklaamide asemel kannavad roni-robotid ehk muralid avalikku ruumi Tartus ja Malaisias, Horvaatias ja San-Franciscos, Miamis ja Pärnus kunsti, mille valik on äpi abil avanevas kataloogis.
Kes väikese Leonardo soetab – neid on hetkel Tartu Ülikooli Teaduskeskuses valmimas 300 – see saab ninjaks. Kunstipiserdaja valdaja õpetatakse välja ning ta saab ise hakata muralistina teenima ja Teenima.
Kui teie 0-tarbimisega majapidamine toimib tuule-hüdro-päikeseenergial, ei kuluta te akutööriistadega tegutsedes samuti sentigi oma raha ega Emakese Maa ressurssi. Soetamine on ainus kulu – edasi tuleb ainult tulu. Kunst ja esteetika, olmekultuur ja eetika sinu ümber puhub, voolab ja paistab. Tuul-vesi-päike ju! Toidavad nii tööriistu kui autosid, soojust kui valgust.
Sina saad mõtestatud, tarku lihaseid treeniva liigutamise ja rütmilise hingamisega treeningu.
Sedasi ju lausa peab õnnelik olema – isegi kui sa eestlase kombel nii Makitasid kui Leonardosid muretsed, mitte ei rõõmusta 😉

Ja siit meie lugu jätkub – täna-homme lähen esimesele 2kilomeetrilisele koplilintide aluse niiduringile – misjärel läheme Maša Makitaga külla Terje „Vallatud kurvid“ Luige imedeaeda – ja siis tuleb Brigita Murutar Mašaga duetti laulma, kuni liitub Emil Rutiku…

Salahirmud

Niidan ja naeratan

Sae sosinal

Mehed kapis

Beebi puusal

Fossiilskeptikud

Akupangaga võsas

Kerged käigud

Kaitse on peal

Kilpkonnkettad

Salakaval siristaja

21. sajandi Tom Sawyerid Maša Makitaga

Elu esimene trimmerdus

Makita meets Robots for Humanity