Robots for Humanity&Richard Murutar #SHITHAPPENSMISSIONGOESON
Lootus Usk Missioon Ideed (LUMI)
Leonardo Albert Robots Sprayprinter (LARS)
Kodust Ära Südamel Kivi (KÄSK)
Richard „Lõvisüda“ Murutar – Rix, Ricku, RichArt – on suure osa oma 31 eluaastast pühendanud igasse loovasse kätte ja kodusse muralist-spreiprinterite lähetamisele.
Robots for Humanity&Robot Muralist saadavad loova 21. sajandi kliendi teenistusse 1000 uhiuut Leonardot. Need on väikesed roni-printerid, mis trükivad seinale või lõuendile täpselt selle, mille klient on maalinud, pildistanud või ettevõtte kataloogist vastava äpi abil valinud.
700 klienti, kes on väikese vapra juba tellinud, 300 on saadaval. Leonardo eelkäija Sprayprinteri on juba saanud 500 inimest, kes on kogenud täispaketi eeliseid. Firma aitab seinale-kantavat kunstiteost valida, töödelda, teostada – aga ka muralist-printeri omanikku ülemaailmse võrgustiku liikmena selle aparaadiga teenima hakata. Nii eetilise ja esteetilise missiooni kui sissetuleku mõttes.
Uue põlvkonna Leonardo on tehnoloogiliselt ja kasutajamugavuse poolest kvanthüppe sooritanud – kõik detailid on väljavahetatavad, täpsus ja pikslikvaliteet juba üsna ideaalilähedased.
Tõsisemad tuleristsed sai väike ronija mullu horvaatias koostöös Mindvalley ja Vishen Lakhianiga, kes on ühtlasi Robots for Humanity ristiisa. Enne seda võitis Richard Murutari juhitud meeskond Tech-chilli ja Build-it chilli, sai Silicon Valleys Launch Incubatoril investoriks-mentoriks Jason Calaganise ning Leonardo on tervikpildil corona-järgset tähelendu sooritamas suure ronija Albertiga.
Suur muralist Albert katab kõikjal maailmas kunstiga suurmajade seinu, vabrikukorstnaid ja muid mastaapseid seinu, kus vanade mustrite aegu laiutasid reklaamid kui arutult tarbiva maailma hääbuvad ikoonid.
Päev enne maailmavallutust USAs oli ettevõtte töökojas tulekahju. 4 põlenud robotist ehitati kokku üks ning tõusti Fööniksina sõna otseses mõttes tuhast.
Ajujahi-konkursi võitnud Sprayprinteri meeskonnast välja kasvanud globaalse seinakunsti-galerii loojad on rõõmsalt jõulised enese lavale ja turule surujad, kes otsekui tänavu 300aastaseks saavad parun Münchhausenid end juukseidpidi soost välja tõstavad. Kui juustest ei õnnestu, tõstavad kannast – ja kui ennast üksi ei jaksa, võtavad kellegi kukile, siis jaksavad…
52 riigis globaalset avaliku ruumi kunsti tava loovad Leonardod ja Albertid on Tartu Spark-keskuses käsitsi valmistatud unikaalsed meistriteosed, millega enese ülemaailmseks tutvustamiseks on suurürituste ajal peauste juurde spreitud peakorraldajate, investorite, advokaatide, Discovery Channeli saatejuhtide ja mentorite portreed. See on töötanud ning meeskonna alati napilt üle noatera viimsena inkubatsiooni-idu-lendstardi kõlbulikuks ja sadade miljonite jälgijate ette surunud.
„2018.aasta tulekahju ja sellele eelnenud kaheaastase Silicon Valleys elamise ajal kogesin sama, mida kogu inimkond täna corona-ajal. Isolatsioon, äri- ja eluplaanide järsk kokkukukkumine – ning sellele järgnev meditatiivne tervenemine, uude kvaliteeti tõusmine läbi karmi katarsise,“ kirjeldab ettevõtete juht Richard Murutar. „Laule kirjutades ning foto- ja videokunstiga tegeldes sain teada, et inimene vajab mõnikord selleks Kodust Ära ja Südamel Kivi – KÄSK-seisundit, et õppida aru saama, mis on tähtis. Tuhast tõustes oleme alati täiesti uues seisundis, kus ollakse valmis looma ülevalt alla põhimõttel: algallikaga ühendusest tuuakse lahendused probleemidele, mille olemasolugi täna veel ei teata. Kui Henry Ford oleks loonud alt üles printsiibil, aretanuks ta autode leiutamise asemel üha kiiremaid hobuseid – nii, nagu New Yorgi linnavalitsus nägi 20.sajandi alguse koosolekul suurima probleemina saja aasta pärast – täna! – linnatänavail kuhjuvat hobusesõnnikut, mida pole enam kuhugi panna, sest liiklejaid on nii palju…“
*
Tunamullu Silicon Valleys
„Mulle meeldib minu mentori Jason Calacanise sõnastatud püha kolmainsus, mis on uue hea ilma läbilöögi võti: focus, passion, resilience – keskendumine, kirg, kestmine,“ loetleb Richard tänases reaalsuse vastupidamise võlusõnu kunagise 3K – kinder-kirche-küche asemel. „Selleks ajaks, kui oma väikese vahva meeskonnaga 1,5 aastat tagasi Silicon Valleysse jõudsime, olin ma üksi korra, kahekesi korra juba põske saanud ning me olime järjekordselt ka kolmekesi valmis kuulma investorite-uskujate-toetajate sage-sõna EI.
Või siis – ei olnud enam valmis sama ei-ga leppima. Murdsime end üsna meeleheitlikul moel Californiasse suurüritusele – liigitub ime-laadseks tooteks – ning ronisime oma muralistiga eesukse kõrvale seinale peakorraldaja portreed printima.
Hiljem on tähtsate tegelaste portreede tulistamine õigel ajal õigesse kohta meid veel kolmel korral toonud püünele, kuhu meid tegelikult ei oodatud…“
Suurt maalritööd vaatas vilksamisi pealt telefoniga mees.
See oli mõjuka advokaadibüroo üks tegijatest Gregory Miller, kelle büroo WSGR käes on 80% VC-dest (VC – venture capital – riskikapital) ning enam kui 3000 valituks-osutunud suur-startuppi. Advokaat võttis tulised eesti mehed oma tiiva alla ja…
Kõik kippus venima. Venima. Ja siis veel pisut venima.
Richard oli juba leppinud, et jääbki tõotatud maal magamiskotiga silla all ööbima – temasuguseid meeletuid rüütleid oli seal teisigi – ent tütar Lumi tuli. Tõi isale oma Lootuse, Unistused, Missiooni ja Ideed ning täiesti teise sageduse.
„Sealmail kulub elementaarseks äraelamiseks 5000 dollarit nädalas. Pruukis mul tütre nimel taset tõsta, kui tõusis ka vaib ning maagia pääses tegutsema. Me saime muinasjutulise hooga 1,2 miljoni eest investeeringuid, kohe-kohe olime Omadega tõotatud maal…“
Kõrbenud Albert Superstaar
…ja siis tuli tulekahju.
„Meil olid Albertid ja lansseerimiseks valmis Leonardod, väike-muralistid.
Võidu tehase ruumides Raadi kalmistu kõrval asunud vabrikust pidime järgmisel päeval 4 Albertiga USAsse lendama.
1000 toota kavatsetust oli tellitud 700 Leonardot, 300 veel tellijate ootel…
Kõik põles ära.
Nende tellimuste vastuvõtmiseni ja seniste tellimuste täitmiseni jõuame PRAEGU.
Tookord puudus vähe, et me ise oleksime emotsionaalselt-moraalselt maha põlenud.
Üsna paanilisel kombel ehitasime 4 põlenud Alberti jäänustest kokku ühe. Ta oli kõrbenud ja kole – aga lõppkokkuvõttes tõeline superstaar – me täitsime sellega 40 tellimust. Vägev vanamees on meil praegugi töös ja hoos.
Põlenud Albertiga jõudsime Ameerikas miljardäri galeriisse, Hollywoodi Nissani kampaaniale ning meie seinaldatud kunsttükid müüsid etenduse „Kremli ööbikud“ ühe ööpäevaga läbi,“ meenutab noor ettevõtja mitte just kõige meelerahulikumas hingamisrütmis. „Albert Superstaar viis meid järgmisele tasemele. Meie täienenud meeskond moodustas tervikpildi ja netikeskkonna Media Art – erinevate kunstialade ja väljundite ühitamine. Meil oli poole miljoni eest tellimusi koos tervikpaketiga.
Globaalne tarbija sai sadade ja sadade tuhandete ilusate inimeste kaupa teada, et väikese robotiga koos ostab te meie täieliku abi selle kasutamisel, saab enda kasutusse meie kunstikataloog ning saab ka oma tööd sinna lisada, võib meie esmase juhendamise järel ka ise hakata Leonardoga raha teenima, temastki saab muralisti ninja…
…ja siis tuli corona.
Sulgumine. Servi seisma jäämine. Sissetulekuta seisak. Tellimused on kusagil maa ja taeva vahel… Millega meie meeskond on paraku harjunud – järjestikuste fööniksi-fopaade aegadel oleme ka aasta palgata töötanud – aga see-eest 16 tundi päevas…
Narride narratiiv
Narrid on õukonna arukaimad inimesed, kellel on ainsana lubatud käituda nii, nagu süda kutsub, mõelda ja öelda sisetunde järgi – ning selle eest kas kulla või mulla pärida.
„Me võitsime Riias seikluse USAs üsna elu hinnaga – tulime võitjaks tuumapohmakaga,“ naerab Richard. „Mul olid piletid endale ja tütar Lumile „Lotte“ etendusele. Ja siis saime kutse Riiga Tech-Chillile…
Käisin tütrega teatris ära ja sõitsin sirgelt Lätti.
Nonii-nonii – mis meil siis välismaale imet vaatama minnes olemas oli? Leonardo prototüüp oli käes – kontseptsioon null.
Meid pitšis Henry finaali. Seni käisin mina boksist boksi, letist letti – mida pakuti, selle lipsu taha valasin. Järgmiseks hommikuks saavutasin paanikaosakonna: aeg lavale minna lähenes, mina kallistasin kempsupotti – sai ju öeldud, et püha kolmainsus on fookus-kirg-vastupidavus…
Tänu seinamaalingule saavutasime tähelepanu, uudishimu – ja 11ndana kümnest koha laval pärast seda, kui EI oli sisuliselt juba käes.
Ja me võitsime! Peaauhinnaks olid lennupiletid ussa ning kaks nädalat majutust Hacker-House’is. Pääsesime San Franciscosse! Meeskond printis IBM Top 10 Challenge’il meie tulevase guru Jason Calacanise portreed fassaadile – meie, narride, stiil ju selline! Calacanise kaubamärk on Launch, mille Incubatori VI rügementi me pääsesime. Esimeses ešelonis oli Travis oma Uberiga, millesse Jason ja Cyan Bannister investeerisid.
Calacanise investeeritud 6 hard-ware startupist on saanud Unicornid.
Sealt rullus legend Leonardost – meie topelt-Fööniksist, kes sooritab nüüd corona-pausi järel taaskordse tuhast-tõusu-lennu 52 riiki, et viia käsitöise toote terviklahenduse väes oma tulevastele omanikele uus elulaad.
Taevane ja maine Cumulus
Cumulus – see on hea ilma pilv.
Richard Lõvisüda sai hüüdnime oma legendaarselt vanaisa Asser Murutarilt. Tema väikemehe-iga möödus trimaraani pontooni sees. M-klassi kolmemehe purjekad toodi möödunud sajandi keskel Volga pealt. Tehti korda ning muist neist on korras tänini.
Filosoof ja eetik Asser armastas nende aluste puhul just meeskonnatööd versus isekus. Võttis vaevu käima õppinud pojapoja jungaks. Et kogu üha kasvavat peret turvaliselt sõidutada leiutas ja ehitas M-laevale külgpontoonid ning pontooni luugist oligi lihtne ja ilus oma lapselaps õiglast jungaund magama korkida.
Kui noormees hakkas ise rahvapaate tootma, pani hõimlane Lauri Saatpalu neile nime, mille vanaisa sõber, kolleeg ja Richardi üks mentoreist Ülo Vooglaid heaks kiitis. Cumulus. Kui folkboat on traditsioonilise rahvapaadi klass, siis Cumulus on rahvapaat.
„Esimese Cumuluse ehitasime mõnevõrra angaari meenutavas moodustises üsna põlve otsas vanaisalt saadud tünnitäiest EPO-vaigust. Nelja aastaga oli meil olemas töökoda, tellimused, praktika, maine. Olime juba kasumisse jõudmas, kui sai ilmseks, et vägi on välja lekkinud. Enam ei jaksanud. Kui ei taha, ei tohi. Korraldasime 5 aastat tagasi Tondisaarel firma Boat-art vägeva lõpupeo,“ on Richard toonasest valust üle saanud – seda enam, et edasi aina valusamaks läks… „Lõpupeol oli 7 Cumulust ja teised alused. Kalev Essenson – ja mu tänane paarimees Mihkel oma lapsega. Sel lõpupeol sai sisuliselt loodud Sprayprinter.
Enne tegudeni sünkimist oli minul vaja ennast üles otsida.
Tänu sellele, et sündis tütar Lumi, oli mu laste emal Kaisa Koplistel väärikas emapalk. Sellega sai alus pandud nii Sprayprinterile kui uuele minule.
Vajasin tungivalt aastat enese kogumist. Selle aastaga sai minust vabavõitluse MMA Eesti meister, saavutasin nii Brasiilia jujidzus kui lasteaiast saadik harrastatud judos nii palju kui üldse võimalik, kvalifitseerusin rahvusvaheliste vete jahtkapteniks…
Ja olin valmis katsumusteks, millelaadseid ma ettegi ei osanud kujutada. Õnneks.
Johni pulmast Buildit – Ahhaa!!!
Oli üks kena 21. september – aastal 2015 – kui kogunes üpris uskumatu seltskond seinupidi turnivatest robotitest värvi pritsides oma elu uueks looma.
Richard tuli läbipõlemise rehabilitatsioonist ehk siis totaalsest spordiaastast.
Tema isa tuli oma veerand sajandit väärikalt peetud kirjastuse pankrotist.
Üks kompanjon tuli Austraaliast. Teine uhkest karjäärist vasakule ära. Magister, Siemensi tootejuht…
„Hea seltskond selleks, et saada kõigepealt üksi, siis kahekesi, viimaks juba kolmekesi põske… Peaaegu. Õnneks läks teisiti. Meeleheitliku-lähedase jõuga surusime end võimaluseni pidada TÜ Teaduskeskuses töökohta, saime 25K „taskuraha“ ning selleks kolmeks kuuks ühtlasi pöörase jada mentoreid. Üle 60. Meie ülesanne oli lähte 25 tuhandele teine samapalju juurde leida.
Viimase sekundini olid kõik loodetud investorid järjest ära öelnud – ja ometi saime septembris alanud maailmaloomisele detsembriks 73K kokku.
Mina lendasin peale Builditi võtmefiguur Aleksander Tõnissonile.
Mihkel lendas peale teaduspargi juht Toomas Nooremale.
Ja me võitsime. Võitsime. Võitsime veel!
Meid võeti Builditile, Design Boomi ja Discovery Channelisse. Meie võtsime võidud Prototronil, Ajujahil ja Tech Chillil.
Saime Launchil mentoriks Jason Calaganise.
Teivasjaamade nimetused olid prototüüp Mikimini, Leonardot skaleeriv Einstein print, kontseptsiooni kinnitava Alberti prototüüp ja Chimney print, mis osutus lendstardiks…
Kui meiega ühines Sirla, sündis ka kontseptsioon ning me pääsesime suurima disaini buumi kiiluvees Discovery Channelisse. Design Boomil näitasime sadadele miljonitele vaatajatele, kuidas mural sooritab kahe saatejuhi portreed seinale.
Selle efektse ja elegantse soorituse taga oli tegelikult ka 13 tundi võtteid Ahhaa keskuse keldris. Õmblesime illusiooni kokku. Näitasime seda, mida veel ei olnud. Ja saigi olema. Behave, as if…“
Mida külvad, seda lõikad
Aastal 2017 oli Richardi elus selline ülemineku nädal märtsist aprilli, et… aina üleminekud olidki.
Vanaisa, parim sõber ja Õpetaja Asser, kes oli veel ja veel lapselaste sünde näha tahtnud, enam ei jaksanud. Vähk viis ta kiiresti ja sujuvalt taevaste Cumuluste taha.
Päeval pärast matuseid lendas sügavas leinas Lõvisüda USAsse.
„Nüüd, mil toona külvatu hakkab pärast põlemisi-coronatooriume vilja kandma, olen aina veendunum, et teispoolne vanaisa on minuga ja juhendab nähtamatute kaitsjate-teejuhtide vägesid,“ usub founder – maakeeli leidja/leiutaja Richard. „Pärast mitut shithappens-raundi on holy shit tõepoolest Lennart Meri kalambuuri kohaseks väetiseks muutunud. Krahhide-eelne vaatajate-kaasamõtlejate-ühinejate träfik meie internetikeskkonnas ja eventidel, telesaadete ja Youtube’i auditooriumina tuleb post-corona-ajas koos reaalselt olemas oleva toote, terviklahenduse, kontseptsiooni ja ninjaks saamise võimaldamisega nüüd tegelikkuseks konverteerida. Alberti ninja on Mikk Mait Kivi, Leonardo oma on Uku Pira – meil on profiil Ninja Muralist – kõigist tuhandetest tulevastest Leonardo kasutajatest võivad saada ninjad.
Need 300 Leonardot, mida Tartu Ülikooli Teaduskeskuses käsitsi kokku nikerdatakse, on ühtlasi 300 uut Lugu. Kes selle murali soetab, see oma Lugu pilt-jutustades globaalset kunstiliikumist toetab.
Suure Albertiga oleme Manilas, Kuala Lumpuris, USAs, Kaunases, Horvaatia linnades ja natukene Eesti Annelinnades ka näidanud oma suurtöödega juba enne pandeemiat uut, pandeemia-järgset eetikat, esteetikat ja loodusega ühenduvat loovust.
Noormees on õigustatult õnnelik Mesilase, Öökulli ja Prügivaala üle. Eriti viimase – ookeanist välja hüppava vaala veealune pool koosneb plastikust ja muust saastast, ent transformeerub siiski tagasi Vaalaks…
Selle nimel on Lõvisüda ise ka nädalaid Maltal nii Vendadega koos kui üksi käsitsi plastikut rannikuvetest välja korjanud. Parimas mõttes narr rüütel!
Võluvits ja kaheraudne
Edasine valik on lihtne. Selles mõttes, et valikut ei ole.
Kas lõpeb arutu tarbimine, nafta ja hapniku põletamine, metsade hävitamine ja saastamine – või lõpeb inimkond. Paar kuud karantiini – ja inimese ökoloogilisest jalajäljest pääsenud Emake Loodus taastus ulmelise kiiruga.
„Meie võluvits selles rehabilitatsiooni protsessis on oluliselt mitmekihilisem sageduse tõstmine kui tarbima-ahvatlevate reklaamide asemel kunsti toomine avalikku ruumi. Me loome tausta vestlusteks, mida ühiskond kõige enam vajab.
Ronirobot töötab. Rahvas peatub. Naeratab. Pilt sünnib. Vestlus viib ühendusse. Ja siis on teemaks juba See Miski – The Thing,“ usub RichArt, et lisaks muule raiskamisele on lõppemas ka aja ja energia raiskamine tühja jutu peale.
Nii Alberti kui Leonardo tööprotsess on ka ise kunst.
Piltidel nähtav paljundab sõnumit üle Maa.
Moodustuv võrgustik loob ja hoiab kõrget sagedust ja leevendab suurt Shifti, üleminekut.
Teineteist toetav ja täiendav on kaheraudne lähenemine – väike Leonardo sekundeerib suurele Albertile, samas paneb tänavapildis toimetav Albert inimesi toda väikest venda ka endale tahtma.
Ei veedetud ka kena kevadet letargias – pilte trükiti lõuendile. Mis on traditsiooniline lahendus neile, kel pole hoonetes sees ega väljas sõna otseses mõttes ruumiliseks kunstiloomeks pinda. Lõuend, raam ja kruvi nagu muiste – ja soovitud taies on toas.
Vanemate muralite puhul pidi kunstnik kohal olema, kui mural töötas. Nüüd on analoogselt kodukontorite lahenduste aina võimalikumaks muutumisele ka kunstnikul, kelle tööd seinale kantakse, täielik õigus ja võimalus mängu ilu oma kodust – Brasiiliast või Alaskalt – jälgida.
Ka meie ise oleme tagasi juurte juures – käsitöiste muralite ehitus toimub Teaduskeskuses, sisuline töö Võrtsjärve ääres Heliaidas.“
Mina ka!
„Oletame, et Sina tahad ka.
Heas, mitte moodsas mõttes „me too“.
Kui tahad kohe suurelt ette võtta, pead unistuse kooskõlastama majaomaniku, kohaliku omavalitsuse ja kunstiekspertidega.
Lihtsaim on osta Leonardo ning soovitud pilt lõuendile või koduseinale kanda.
Et meie kataloogis parim võimalik valik üha täieneks, korraldame pidevaid art-calle – hüüame kunsti üle maailma oma portfooliosse kokku,“ kirjeldab ka ise lastekunstikoolis käinud ning aeg-ajalt joonistav mixed-media-artist. „Võimsaim elamus oli poolteist kuud kunsti-eventi Horvaatias, kus koos Mindvalley ja kogukonnaga neli taiest seintele robot-ronisime.
Rahvas valis, meie tegime.
Jäi nii, et Pula linnas on nüüd üks Piccasso, üks kohaliku kunstniku maal ning kaks uut, spetsiaalselt loodud disaini.“
Ekspertide, kogukonna ja rahvajuhtide koostöö tagab pisikeste pettuste vältimise ülisuures formaadis. Ei lähe läbi oma valimiskampaania või burgeri maalimine paraadportree ja natüürmordina – et siis nüüd on kunst ja ronitagu seinale.
Kunst on kunst ning ta tuntakse hetkega ära.
Sinu, kes saad koos Leonardoga globaalset missiooni täitvaks muralistiks, looming läheb samuti kataloogi ning keegi hea inimene Islandilt või Jaapanist võib täiesti reaalselt selle valida oma kodumaja või kontori seinale.
Nii ongi kõik kõigi ja kõigega ühenduses.

Vishen, Jason ja Püha Graal
Richard pole see mees, kes stoiliselt paigal marssides ootaks, millal Õpetaja temani jõuab. Kui ta tundis ära, et Mindvalley rajaja, mentor Vishen Lakhiani sobib tema Meistriks, järgnes ta tollele 6 riiki, enne kui pääses jutule ning sai sõbraks ja kolleegiks.
„Vishen on minu investor ja advisor, klient – tema Tallinna kontor on meie kujundatud – ning mees, kes teab iga hingetõmbega, et Miski peale silmnähtava-käegakatsutava on veel – ta on ilmselgelt üliheades suhetes Loojaga ning on analoogselt minuga korduvalt maha põlenud.“
Horvaatias, kuhu Richard läks, kaasas kotitäis Leonardosid ja lapsed, kandis ta totaalse melu ja menu keskel Visheni portree lõuendile.
Samal moel algas ja süvenes sõprus ja koostöö Jason Calacanisega.
Seinale robot-portreteeritud ingel-investor, mega-ettevõtja, blogija, podcaster alustas tõusu Punkt Com ajastul New Yorgi Silicon Allee kommuuniga. Seejärel sisenes kirjastusest Weblogs Inc.tehno startappidesse ning ühitas psühholoogi kõrghariduse tehnoloogia reporteri praksisega. Mees tagab pideva startappide infovoo, olle koos Mark Cubani ja Elon Muskiga ingel-investor Uberi, Superhumani ja Trello klassi ettevõtetes. Eetilistel põhjustel tuline Mark Zuckerbergi vastane.
Püha Graali vennaskonnaga ühinedes käis Richard cathari kloostrites, töötas läbi John Bogomili raamatute paremiku ning kannab seda võimsat universaalset, taevalikku ja kultuurilist sõnumit oma teistesse tegevusvaldkondadesse.
Ükssarvik… jätkub
„Jah, mina olen üks Rain Rannu filmi „Ükssarvik“ prototüüpidest. Mitte isikuna, vaid pigem sündmustena. Mina olen õppinud Alan Wattsi teooriast universumi vibratsiooniga harmoonilist kaasa voolamist, selle asemel, et üha uuenevates sagedustes ja kanalites struggle/tremble – jama/häda taktis pauk-haaval laperdada. Mina toimin tarkuse järgi „naudi vihma, muidu oled lihtsalt märg“,“ loetleb Richard. „Sain oma Palo Alto aegadel kätte sama, millega tutvus inimkond nüüd corona karantiinis. Kodust ära, üksi, üsna rahata, kallid kaugel.
Aga see-eest olin mina sel ajal RV majas sees, kui evendid toimusid majas sees. Mina õppisin seal uskuma, et 3 miljonist 13 ja 30 miljoni kasvatamine pole keeruline. Seda, et mu pass koos viisadega seal ära varastati, tõlgendasin märgina.
Ning olulisim, mida eestlastele – ja üldse inimkonnale – Jason Calacanise – aga ka Rannu – teooriatest edastada tahan: mõtle ülevalt alla – siis leiad lahendused probleemidele, mida täna veel ei teata. Ja teed seda müstiliselt väheste sõnadega. Alt üles lahendite leidmine on 180 kraadi erinevast kanalist, mitte Algallikast.
Minule kujunes sellest õppetunnist Kodust Ära Südamel Kivi – KÄSK – luua laule.“
Lahjendamta ookean
Laule loob mees sageli oma lastele, neist kui õpetajatest inspireerituna – ning õdede ja laiemagi Omade Bändiga interpreteerides.
Richard ütles isaks saades kohe, et teda ei saa iialgi olema lastega palju aega koos – ent ta garanteerib, et iga lastega veedetud hetk ja sooritatud seiklus on eriti hinnaline ja ehedalt ere kingitus.
Kui ema-isa on kogu aeg kodus, mitte loendamatutes riikides mixed-media tiivul ülemaailmset kunstivõrgustikku robot-ronimas, kipub ühine aeg lahjenema. Meil on ees ja käes terve ookean – aega küll. Võtame klaasitäie ookeanivett… ah, lükkame selle nautimise ja täiusliku tajumise kuhugi teisehommesse edasi, sest terve ookeanitäis on veel!
„Praeguste transformatsioonide tulemusel on õigupoolest igas eluvaldkonnas oluline kvaliteet, mitte kvantiteet. Paljud meist olid enne karantiini ning kõigi ja kõige servi seisma jäämist oma plaanid ja projektid rajanud hulgale teistele inimestele.
Selgus, et päriselt arvestada saab iseendaga.
Järelikult tuleb valik teha, mida ise tahad – seda ka suudad.
Seda valikut tuleb üha teha ja teha, igal hetkel ja igal sammul – mis on päriselt tähtis.
Mina Olen – see on peamine,“ arutleb isa Richard. „Samas on oluline, et lapsed teaksid: mida isa teeb, seda teeb ta badass-hästi. Isa on alati online-olemas. Ning isa õpib igal hetkel lastelt midagi tähtsat – kasvõi hetkes püsimis.
Oli jama? Okei, oli ära. Õppetunni omandasime – jamal lasime minna – siin ja praegu on kõik uus ja ilus. Sel juhul ei summuta me pahna-müraga Seda Miskit.“
See Miski
The Thing – on ka Lõvisüdame kirjutatud laulu pealkiri. Pühendatud õe Brigita tütrele Loorele.
„Meie lend peab olema kerge. See on kriteerium. Kui punnitamiseks läheb, siis pole Selle Miski osadust,“ teab multifunk leidustemees, kes kirjutas poja sünni puhul laulu „Ma tahan, Loon“. Tema ise jõudis enne kataklüsmide sarja 28-inimeselise meeskonnani, kellest kaks tiimi töötasid Eestis, üks USAs – ning jäid vaatamata mehisele andmisele aasta ja kauemgi töötasuta.
„Meil on seesama tiim ja Omade ring alles – palgal mitte üht hingelist – kõik me oleme skaleeritavad tükitöölised – nagu Valgetele kohane,“ on väärikas, väekas ja oma nooruse kohta vägagi teenekas juht mitutuhat protsenti kindel, et kõik saavad pälvitu kuhjaga kätte. Väga varsti. On aeg. Samavõrd, kui mõnel juhul jahmume, et manifesteeritu teostub 7 sekundiga, näib 7 nädalat või kuud ootamist talumatult pikk… Ent pärast selgub, miks oli just nii kaua küpsemine õige ja hea. Alati.
Olen piisavalt palju olnud sõdalane ja võitleja, et nüüd vabalt laulda ja tantsida. Koos roni-robotite ja Omadega.“

Emakese Maa peal pulseerib kella 5 klubi. Me tõuseme sellepärast Päikese ja Kuu kohtumise ajal, et see on hetk, mil kurjus magab. Keegi ei helista ega messi ka – absoluutselt! 😉 Kes alustab värsket vastsündinud päeva mõtluse, kes võimluse, kes loomrahvaste tervitamisega. Lindude koori saatel lahvatab kristallkarge loovus. Helged ja selged meeled avastavad, et planetaarses eriolukorras on isegi lennuk lind. Inglid kõnnivad kikivarvul ja hommikust meelerännakut kassisteerijad annavad veel viivu asuaega hiirtele-rottidelegi. Linnuristi täiskuu kinnitab: iga päev on PÜHA PÄEV.
Mul on olnud üks salajane hirm. Kardan mürisevaid, haisvaid, käes vibreerivaid ja arutult raskeid tööriistu. Ma pole kunagi valinud, milliseid töid teha tahan või ei taha. Ent karjakopli karjuselintide aluseid, kust hobused heina kätte ei saa ning traatidesse kasvavad kõrred maandavad elektri – teede ääri ja põõsaaluseid hooldades olen pidevalt selle haisva-lõugava hirmuga silmitsi seisnud. Ja valinud vikati.
Poolteist kilomeetrit jalutuskäiku vikati ja luisuga on tore. Sportlik ja romantiline. Kui aga tegemist on mättalise pokumaaga, peab osa matka hekikääridega tegema.
Paar aastat olen igatsevalt akutrimmereid pilguga silitanud. Kuna telesari Kodutunne teeb koostööd Makitaga, tutvusime sarja raamatut kirjutades Imre Rammuliga. Ei ole ju tavaline nimi – aga neid on tõesti kaks! Makita-Imre saatis meie kui teadlikult töötavate ja suurt pilti aduvate maasoolaste juurde demo-fakiir Christopher Semjonovi. Makita ja Saage rüütlimõisa Altweski ühendasid corona-eriolukorra ajal väed. Et hirmuküllases elus oleks üks hirm vähem, käin mina nüüd akutrimmeriga.
Jagan läbi suve sündmusi ja seiklusi, et k a teisi nafta põletamisest väsinuid inspireerida ja parimas mõttes 21. sajandisse kutsuda.
Let’s rock’n’trim!
Poetasin majaseinte ja puude ümber oma salajasi pisi-peenraid. Till tärkab ja hernes tahab keppi seal, kus keegi teine ei tea. Mina vaid. Koerad oleksid istutatu-külvatu üles kaevanud, kassid peale pissinud ju. Nüüd on nii, et seinaääri saan trimmerdada üksnes mina. Mees ega lapsed ei tea, kes-kes sinn-seal müüri ääres ja jõe veeres elab 😀
Jalutan vaikselt suriseva akutrimmeriga kikivarvul – ja kus ma luusin, mitte keegi ei tea 😉
Tuju nii hea – linnud laulavad häirimatult, mõtted voolavad segamatult…
Don’t rush in, where the angels do toed – ära mürgelda seal, kus inglidki kikivarvutavad 🙂
Et tare-tareke kaela ei kukuks, sae sosinal! 300Aastase majaga juhtub. Kliima ja pinnas muutuvad – Emake Maa kerkib ja vajub. Muinasmajad koos temaga. Saage rüütlimõisa Altweski peamaja põranda all kanalis avariitöid tehes õmbleme betoonvöödega ühtlasi seinad üksteise külge tagasi… Iidne külalistall pole muinsuskaitse all – üksnes miljööväärtus. Seega on meie endi asi, kuidas 20 tonni kivikatust äravajunud vundamendi peal püsib. Ei mingit lärmi, põrutusi, vibratsiooni! Oma pere autodega hiilime sosinal maja tagant, lapsi sellesse hoonesse ei luba. Võõraid autosid mööduma ammugi mitte. Kuidas siis seal ees niita ja sees saagida? Akutrimmeri ja -saega loomulikult. Ühe ja sama akuga – neid käib panka 4 – töötab 300 erinevat tööriista. Kui niidetud, muudkui pista – ja sae või kruvi. Tööta, inimene, leebelt ja puhta rõõmuga!
Mehed kapist – Makita-riistakapist välja enam ei tule! Raha teenimiseks nii, et tegelikult teenib raha parimal moel sind, peab olema motiiv. Kodurahu ja töörõõmu eeldus on korras-puhas-tasane tööriistapark. Ei pea olema nõnda, nagu olnud aegade mustrites: kõigepealt otsin vanarauahunnikust riista, putitan-õlitan, tiba töötan, vannun ja parandan, sutsuke tööd – ja sõit alevisse juppide järele… No ei pea niimoodi olema!
Makita akutööriistu on 300+ – kõik käivad sama akuga. 2kohalist laadijat täiendab 4kohaline akupank. Iga riist kaalub vähem kui ämber – tühi ämber! – toetub mugavalt puusale ja pihku, mitte kannatustes karastunud närvikavale – ja kui üks selline asi juba on, tahad veel ja veel. Neid kõiki. Kõigest 😀
Praegu ongi ainus probleem, et tahaks korraga kõike puhastada-uuendada-värskendada – alustan iga hommikut maandava pöördumisega püha sünkrooni poole – see aitab toimetamised vabasse sabasse sättuda – ise ei tohi sekkuda – ainult tänada ja õnnistada
Taevalik poni Silbersee’s Madonna on meist kõigist kõige enam oodanud karantiini lõppemist – tema 11. sünnipäeval 17. mail saabki päriselt nii! Mummi lapselaste jaoks on ponikool juba avatud. Indi ja Manni 10 aasta eest alustatud ühine nikerdamine ja nokitsemine leiab taas rakendust – ning lapsi teenima sündinud Mann on südameüdini õnnelik. Tema tütar Shiva pakub end percheroni-varsa Dianaga võidu valjaste vahele ja sadula alla. Ja Mummi süda lihtsalt… laulab. Tänantänantänan – oh kui nii väga tänan ja õnnistan!
Omade bändi Eva polka sündis Murutaride pusakonnal tänu sellele, et pojalapsed pääsesid Saarelt maha.

Vestlesin äsja 2,5 tundi per telefon vanima poja enesega. Talle paaris keeles paari teksti loomiseks.
Tööjutt hulga eksistentsiaalsete, eluliste, energeetiliste ja eetiliste haakidega.
Kogu tegelikult-töise vestluse ajal toimus samas see, mis ENNE oli rännak. Pildirida. Lõhnad. Otsekui kõrgemate Minade videokõne – mida Richard Lõvisüda rääkis, Madre Murutar kohe nägi, haistis, tundis ja koges. Ja nii ongi…
Praegustel aegadel muutuvad seni hallid-pruunid toonid hämmastavalt värviliseks, kui vaatad kõiki ja kõike armastuse energias. Kuna Südamesalu salavägi on armastus, siis enam ei imesta, et naine maalib toas treppi ja peekrit täpselt samas koloriidis, nagu mees õues suitsuahju loob. Ja kuna Jumal teadis meie sälgude VAU! ja Diana loomisel, et nad tulevad Südamesalu teenima, on poisil süda otsaees, piigal – nagu talvise titekarva maha koorudes selgus – mõlema kanni peal 😀 Kõik on täpselt nii, nagu peab! Diku koorub aeglaselt – iga villatuusti lahkudes selgub, et ka teised täpid kehal-kaelal-jalgadel on südamekujulised!
Maailma pusle kukkus kevadpuhastuse käigus algosadeks. Eesti ja Euroopa pusled kukkusid samuti maha, aga jäid kokku – maailmakaardist jäi terveks ainult Austraalia ja Uus-Meremaa nurk. Järgmisel hetkel leidsin õunapuu alt ime-viledaks ajahambunud VÕTME. Siin ma nüüd siis äsjasaadud Sõnumit tõlgendan…
Mispeale nägin kogemata ERR-is “president” kekat. Kuna olen viimastel kuudel üsna palju maalinud, nägin teda läbi kuldlõike ja proportsioonide prisma – kuulata sealt nagunii midagi ei ole ega tule – kus laup on? Inimese näokolju jagavad silmad pooleks – otsmik ja nägu on üsna ühekõrgused. Tal on laup veerand ja ülejäänud nägu kolmveerand. Isiklikuks minemata – selline neandertaallase kolju on siinkandis ja siin-rassis tõeline haruldus. Palju õnne meile, et sel usinalt sportlikul tütarlapsel pole juuksurit, kes selle unikaalse konstruktsiooni osava soenguga ära maskeeriks… Testisin, kuidas seda tähelepanekut tõlgendatakse. Mina juhtisin tähelepanu, et toidame oma maksurahaga reptiilenergia teenistuses fossiil-mittemiskit. Vastu võeti nii see hoiatus – kui poliitiline tasand: õnnetu sõdur ei saanud käsust keelduda – kui madalsageduslik „aga naise välimust ja riietust ei kritiseerita“. Millise naise? Nii institutsioon kui persoon töötab kogu raha eest meie rahva vastu. Aga sellega on jah nii, et kes peab, see teab – kes ei saa sõnumit kätte, keerab mulle endale pange pähe – mis sa, Saara, sajatad 😀
Me kõik oleme üksteisele sõnumitoojad. Teadmata, millise sõnumi tegelikult ligimesele talle koju kätte toome. Kalastussportlane Tarmo käib aegajalt meil Altweskil särgede peal oma prof-oskusi lihvimas. Saabus taas, kevadekuulutajana – nagu ikka, terve linnakene kaasas. Istus ja treenis 😉 Peilis siis õnge otsa kinnitatud kajaloodi abiga läbi mobla-äpi välja, kus kalaparv asub – keset järve.
Ei võtnud paati ega sõitnud sinna, kus kalad on. Mitte sellepärast, et ühes pisikeses vanas paadis on meil ürdipeenar, kass’n’koer kärneriks – paate on veel. Aga sportlane nii ei tee. Tema istub seal, kus on tema etteantud positsioon – ja meelitab teadlaste-tembitud söödaga kalu sealt, kuhu loodus kalad kutsus, sinna, kuhu tema kutsub…
Nagu idamaine mõistujutt, maivõi 😀
Viimastel andmetel 4 särge päevatööna sai – meist ta oma linnakesega sinna jäi 😀 😀 😀
Alexis kirjeldab maske kui suukorve, sõnavabaduse ja isikupära surma. Just! Sellepärast ma kodust väljas ei käigi. Mitte ainult corona-time – kogu mu isikliku elu time-line tahab olla avali, siiras ja vaba. Valesti-kantud valest materjalist valesid varjav maskiball pole kohe üldse mitte mulle – mask, millega armsam võõrsilt viimse lennuga koju pääses, on seni ainus kogetu – lendas tulle – ja me püsime kodus. Ka praeguse ja järgmise pandeemia vahel, kui korterites kobardujad vasikatena valla trallavad – meie oleme ikka kodus – ilma maskita.
Ja rändame hea ja kurja tundmise puu Pühaks ilmapuuks ilma duaalsusesta.
Loobudes loomade ja putukate, lindude ja ilmastikuolude sildistamiseks heaks ja halvaks saame tohutult uusi sõpru. Nagu laulab Brigita Richardi kirjutatud loomise-laulus: naudi vihma, muidu oled lihtsalt märg 😉

Hea ja kurja tundmise puu viljad on söödud ja seeditud:

Oleme oma kõrkuses nii harjunud vastavalt hea ja kurja tundmise puu varjutusele jagama loodu halvaks ja heaks – peet on hea, aga naat on paha, kiisu on nunnu, aga hunt on hirmus, rott võeh ja madu uih… Selle kevade eraldumine loodusest õpetas õhku-vett-maad igatsema – vaja veel ületada musta-valge/hea-halva lõhe ja lõks. Rännakult naased nõnda, et KÕIK siin maa peal ja vee all on Sinu päralt, üks ja ühenduses. Palju õnne – Sulle kingiti just kogu maa ja ilm!!!
Edita Pjecha – Velikanõ i gnomõ

Iga kirja, sõnumi ja kõne vastuvõtmine on esimesel hetkel “kõhedusttekitav”. Sedasi nimetab TV3 ka Lõuna-Eesti metsa tekkinud pedantset heksagrammi.
Avades saab hea.
Tõnu Aru selgitab, et Mer Ka Ba heksagrammi nimetatakse kosmiliseks õhusõidukiks, mille näitamine Maarjamaal kui planeedi käbinäärme paigas on täiesti teretulnud ja loogiline 🙂
Laskis Jumal oma poja juudi kuningaks sündida ja pärast mõrvamist Üles tõusta – on loogiline, et maikuistel ristipäevadel enne suvistepüha sealt ülevalt ka kiri tuleb. Shalom!

Fööniksi suubumine ükssarvikusse

Kati S.V. Murutar

Vikerkaarevärvid

Mul on 5000 euro eest maksmata arveid ja 300aastasesse vesiveskisse loodud stuudiol pole põrandat – aga see-eest on paar katust iga hetk minema sõitmas.
Meil on olnud väga kaunid mustrid, mis tänases ei kehti. Need tuleb uueks luua, igas hetkes valides.
Vaadakem ülemisi ja vaadakem alumisi. Mis on mille peale loodud.
Mul nagu ka sul, oli kõik paigas, õigesti planeeritud – ja siis juhtuski see, et kui palju mina ka ei teeks, sisse ei tule midagi peale koostööpartnerite meeldetuletuskirjade – võlgnete meile nii ja naa palju…
Mina kirjutasin ka. Meeldetuletuskirja.
*
Austatud omavalitsus, töötukassa, kultuurkapital ja ettevõtluse arendamise keskus!
Pöördun teie kõigi poole mõnevõrra erijuhtumina. Britid alustasid eilsest self-employerite toetamist – mina kuulun kultuuri-noorsoo-hobuteenindajana sellesse gildi või kilda… Raplas.
Võiksin otse töötukassas end töötuna arvele võtta – ent reaalselt töötan Kuusiku Altveskil mitme inimese eest.
Meil on küll kultuurikeskus-noortestuudio-ponikool töö peatanud – aga ma teen iga päev pehmelt öeldes mitmeid tunde tööd, et loovuskosk ja looduskeskus läbi kriisi viia.
Hobused kui teraapia-rekreatsiooni kaaslased, ponid kui laste rõõm vajavad iga päev hoolt ja koolitust ka siis, kui kõik on suletud – siis eriti.
Käsil on saali põranda taastamise avariitööd, mida jõuliselt assisteerin.
Teoksil on helgesse sügisesse suubumise nimel puudetegu, maastikuhooldus, võsavõtt, tormimurru klaarimine. Õnneks on elukaaslane praegu erialatöölt selle koorma vedamisel võõrsilt kodus – mõistagi palgata „puhkusel“…
Ja ka lugude loomine – mitu raamatut on töölaual – nende kirjutamiseks majapidamise ja läbi kriisi vedamise tegelikult aega ega motivatsiooni pole. Seniseid rahastajaid-koostööpartnereid samuti mitte. Eks nemadki on töölaual – ja nõuavad praegu ise riigilt abi.
Seega ei saaks ma töötukassa etteantud töökohti vastu võtta – mul on neid siin Altveskil nagunii 7. Peete kõplama ja maasikaid rohima kindlasti läheksin.
Eelmise vallavalitsusega oli juttu, et mulle kui kogukonda teeniva muistis-muinasmaa emandale tuleb töökoht moodustada – ent selle idee autor Piret Minn suri ja tema mees-naiskond saadeti laiali – seega kordan jutuks-olnut. Toona oli teemaks mu tasustamine noorte teenijana – nüüd selle üldolulise paiga vedajana aega, mil taas teenida saab.
Peatasin eluasemelaenu-arenduskrediidi tagasimaksed – tänan krediidiasutusi vastutuleku eest – et elekter-telefonid-nett-toit-kütus kriisi lõpuni olemas oleks, palun miinimumpalga ulatuses riigi ja kohaliku omavalitsuse abi.
Püsin kodus jaa – ent töötan selle nimel oma väga erilises „kodukontoris“ 24/7, et hobu-loodus-loovus-noortekeskkond saaks PÄRAST täies väes rahvast teenida – pärast karantiini-kriisi on meie pakutav tervendus-tuulutus-loovus eriti vajatud.
Olen harjunud olema erijuhtum. Loodan ametnikelt loovust.
Pärast karantiini õpetan ja tuulutan 🙂
Kati
Millele lootsin, kui oma muinasmaale arved kogusin? Iseendale.
Olen nii kaua, kui mäletan – ja tähti tunnen – kirjutanud sellist raamatut:

Loomad-lausujad

Sinuga juhtub nüüd sama, mis minuga juba aastate eest.
Asud maale Elama ning hakkad linnainimesena katse-eksituse meetodil erinevat liiki loomi pidama.
See on loomulik ja loogiline, õige ja… naljakas.
Luban Sul minu vigu naerda ja ämbreid vältida.
Tänaseks minuks saamisel on mu kaaslasteks olnud koerad ja kassid, hobused-ponid-eeslid, lehmad-lambad-kitsed, viirpapagoid-kanad-pardid-haned – rebased-rotid-kullid-karud-ilvesed-põdrad serviti-ääritiveeriti ikka ka.
Aukartus elu ees ja vastutus selle eest, kelle oled taltsutanud hõlmab kogu kodulooma elukaart paaritusest sünni, kasvamisest kastrulini. Nii on.
Maarahva jaoks on loomandamine enesestmõistetav. Uustulnukas nagu Sina näeb Asju.
Jagan 5.põlve linnainimesena omandatud kogemusi loomrahvaste olemusest ja vajadustest, sõnumist ja tervikpildist, mis kujuneb, kui kodus on lastetoaga kõrvuti laut, kabinetiga võrdväärne kanala, elutoaga sama tähtis hobusetall ja köögiga rööbiti toimivad karjakoplid. Koerad hoovis ja Sinu voodis, kassid pööningul ja põues niikuinii.
Uus Hea Ilm vajab varasemast ajast enamgi nii rohusööjate kui kiskjate sööta ja varustust, kuute ja tarastust, veterinaarteenust ja koolitust.
Nende lobedaks leidmiseks on selles raamatus kena käepärane kataloog.
Tere tulemast ühiste kaante vahele, sööda ja varustuse tootjad ja maaletoojad, koerte- ja ratsakoolid, kuutide-aedikute pakkujad – koos saab hea!

Tundus väga hea ja toimiv plaan – niimoodi ma elanud olengi. Loomaaia direktorina, kes oma idealismis toimis nagu mama-traktor ja oli lastele isa, mitte ema.
Pool tööpäevast kirjutamise, pool loomade teenindamise päralt.
Aga… Kas ja mida keegi üldse enam vajab?
Loomade pidamine eeldab finantsi ja entusiasmi, et mitte öelda fanatismi. Minu sissetulekutest väga suure osa on endale saanud nii kiskjad kui rohusööjad mu braidis. Nüüd…
Raamatud olid need, mida luues ja müües seni loomadele vajaliku soetasin. Kas ja kes ja miks tulevikus veel raamatuid loob ja loeb?
Koos kevadega tuli minu juurde kauane teekaaslane, loomaarst ja ettevõtjatar Piia Vilu. Oleme hingesugulased, sarnaste muinasjuttude tegelased, üsna ühesuguse unistuse elajad, seega sai tema raamatu sissejuhatus ja jutujada väga sujuvalt ritta.

Viljandi Piia Gambia raamat algab niimoodi:

„Pruukis mul Aafrikas Banjuli piirkonna valgete elanike lemmikloomi nõustades mõtiskleda: mis oleks, kui teeksingi oma Gambia kodumaja ühte tiiba oma kliiniku… Ja samal päeval sain teada, et lähikonnas on ühel arstil kodukliinikus värviline kompuutertomograaf ka! Märgid ja tellimus on ilmselgelt õhus,“ arutleb kolm aastat kahe kodu vahel lennanud loomaarst-hobusekasvataja Piia Vilu.
Esmakordselt Aafrika läänerannikule lennates küsis ta väljakutse esitanud sõbranna: misssasja, Kambjasse me puhkama läheme… oeh… Oli kliima ja eluliste rusutiste kogupaugu tõttu end läbi põletanud ja tühjaks köhinud. Ei suutnud esmalt loomaomanikele, siis juba ka loomadele endile naeratada. Ja see oli päris tõsine ohumärk, sest habras haldja tüüpi Piia on südameüdini loomainimene. Kuitahes piredad penid tervitavad teda kui Oma.
Et rõõm oma kliinikust ja patsientidest, Nuiamäe ratsakeskusest ja hobustest, kallitest ja üldse kõigest lakkas olemast, läks naine pimesi sõbranna kannul ei-tea-kuhu – ja on nüüd viimastel aastatel elanud rütmis kaks kuud seal, üks siin.
Niimoodi saavad teda lapsed, sõbrad ja loomad siin – reisihuvilised seal – ja tal endal on rütmiliselt uus ja huvitav.
Piia on juba kolm aastat olnud rõõmsalt üllatunud olekus, kuidas ikka asjad siinilmas sättuvad. Universum korraldab su valikukohad ja pöörangud ülileidlikult, et taipaksid öelda JAA väljakutsetele, mille olemasolust sul taevaste sekkumiseta aimugi poleks.
Piia ei usu enam ammu ühtegi legendi metsikust afrorahvast. Ta on kogenud ainult ülimat sõbralikkust ja hoolimist. Alguses tekitas igaõhtune hi-ring temas segadust. Paar kuni mitu kohalikku saadavad messengeri või mobiili lihtsalt HI! Või how-are-You – see on 21.sajandi tamtam – tagamõtteta kontrolliring, kas kõik on korras.
„Malaaria tablettidega ennast alaliselt mitte mürgitada olen kindlalt otsustanud. Tuleb sääsk ja nakkus – siis tuleb ka õiges koguses löökdoos ravimit. Või brittide kasutatud džinn toonikuga – selles sisalduv hiniin teatavasti malaaria tõhusaim tõrjuja ongi,“ manitseb tohter mitte paanitsema. „Korona põhiline oht levib meedias. Olen aru saanud, et ta on gripiga võrdväärne haigus, mis sobiva sümptomaatilise ravi ja antibiootikumide abiga võetakse üsna kenasti kontrolli alla.
Aafriklane loodab võrdselt nii arstidele kui nõidadele.
Mis puutub mustadesse nõidadesse, siis ma olen reaalselt kogenud, et nad loevad mõtteid ja mõjutavad oma väljaga tervendatavate väljasid. Samas – inimesed ongi uues heas ilmas telepaatilises ühenduses omavahel ja loomadega – nii et minu meelest oleme kõik maagid ja müstikud.
Olen teada saanud, et tõepoolest – usaldus ja intuitsioon loob õnneliku voolamise ja sünkrooni ning see, mis minuga viimasel 3 aastal juhus- ja kokkusattumus-haaval taeva tahtel on sündinud, ongi see harmooniline avanemine, millest kõik räägivad – aga mina lihtsalt kogen.“

Ja nüüd on Piia Eestis lõksus – loodetud arendused Gambias karantiini taga.
Nagu on ka meie pere arendused ekvaatoril servi seismas. Me teame, kuidas ja mida seal teha. Lisaks senistele veel kümneid ja sadu töökohti luua – pehmed ja jõulised ettevõtmised kõrvuti…
Loomulikult on see tõlgendamise küsimus – kas oleme lõksus või kodus.
Raha saab ühtviisi otsa nii lõksus kui kodus, kui mitte ainsatki su oskust osta ei suudeta – ehkki vajatakse rohkem kui kunagi varem.
Materialistliku ajastu lõpp – ütlevad valgustöölised üksmeelses kooris. Ka mina ütlen, kui kanaldan. Kanalist väljudes üllatun ka ise, kui palju teada sain. Sama kehtib järgmise töölaual oleva raamatu kohta.

Contra Mortem corona müsteeriumi õnneliku lõpu tähistamiseks ja surma pühitsuseks
Pea ees kalmistule
Kati S.V. Murutar

Inimene on iseenda kõige kallim kingitus.
Kui ennast mõõdutundetult põletame, saame karistada – kuitahes õilsal eesmärgil end ka piitsutame – kes liialdab, jääb haigeks või lahkub oma seekordsest maisest kehast.
Surm on ainus elukaare osa, mis jääb teadusest-tehnikast torkimata –
sigitamine võib üleni katseklaasi kolida, ka eutanaasia tulemusel saabuv surm jääb ikka temaks endaks. Ja väsinud keha tuleb ka sajandite-millenniumide möödudes matta või tuhastada.
Matusetalitused ja hauakivid jäävad igavesti olema ja tulema. See raamat pühitseb surma, julgustab ning teadvustab ja teavitab, mis ja kus ja miks.
Mina piitsutasin ja põletasin ennast kalmistule… tööle.
Vedasin ja pidasin paar aastat rööbiti 100aastast elulaaditalu ja 300aastast vesiveskit. Ühes hobud-lambad-kanad – teises kultuurikeskus-noortestuudio.
Palju sai.
Kodu ja hobuste Altweskile kolimisega justkui tiba hiljaks jäin – või ei jäänud.
Kui poleks nii läinud, poleks kõike uskumatult head ja helget olnud ega seda raamatut tulnud.
Ei tule pikka pihtimust, kuidas ja miks loovisiksus tühjaks saades end täis joob ja kriminaaliks saab – seda enam, et ma ei mäleta sellest sõidust mitte midagi…
Sain aastajao ühiskondliku töö tunde – ning 420 tundi EELK Rapla Maarja-Magdaleena koguduse veetud kalmistul-kabelis-kiriklas oli mu senise elu üks õnnelikumaid aegu.
Kuidagi teisiti ei saanud kõigeväeline Looja mind ühendusse iseenda ja olnute-olevate-tulevatega tõsta, et saaksin Uude Heasse Ilma kesta.
Varasematel aegadel aina mööda linnu ja riike ringi lennanud, rüganud ja planeerinud – nagu mees muiste, olin nüüd kohal. Nagu naine.
Pastorid ja parunid, admiralid ja poeedid, ammed ja kupjad, vanad mehed, noored naised ja lapsed võtsid mu kalmistul Omade ringi palju laiemalt kui Raplamaa – Maa.
Laulsin koos Tiesenhausenitega, mediteerisin Malmi ja Masinguga, tõin tänastele tegijatele nende esivanematelt sõnumeid – need on nüüd siin raamatuski.
Linnuke siristas ja hiireke sosistas.
Aastaring algas saabunud lindudega, kulges nende pesitsemisega kirikutornis-kabeliseinas-põlispuudes – sujus läbi talvevaikuse uude ärkamisse-tärkamisse-märkamisse ning sõlmis südamesõpruse hauakaevajaga.
Igal sambla eemaldamise, aedade hooldamise, hauasammaste puhastamise ja uute platside ettevalmistamise päeval tänasin rõõmsa üllatusega oma oskusi. Kogume end üld- ja huviharidusega – tantsides ja lauldes, maalides ja voolides – tänaseks endaks, kes suhestub iidsete kalmudega nii teadmisi tuulutades kui lihaseid kasutades.
Kalmistul veeresid oodatult ootamatud vestlused Päris asjadest tuntud inimestega, kes käisid seal Lugusid loomas, olnud omaste haudadel mõtisklemas, kedagi uut Eestimaa mulda toomas – või kehatuna mind külastades ja kõneldes, mis värk oli, et rongi ette sõideti…
Olin emand, kes trööstis üksildasi tädisid, kuulas kurbi poegi, pidas erinevas eas lastega kalmistul-kabelis-kiriklas piknikke. Puhastasin ja pühitsesin, tänasin ja õnnistasin. Kohtusin vaiksete olnute ning iseenese sadade kehastustega, kelles peitusid vastused tänaseks.
Keset matusetalitusi ja muusikat vaikselt rohides-harjates oli helge ja hea. Hingede-hoiu ja tervendamise töö neelas mu nõnda, et tahtsingi kalmistule jääda ja alaliseks teenijaks saada. Korraldasin kabelis Contra Mortem sarja kontserte ning tahtsin veel ja veel ja… Tulid uued ajad nii kalmistuhalduses, Eesti valduses kui kogu Maal.
Mind, Saage rüütlimõisa Altweski madret on nüüd vaja kodustes saalides ja koplites oma peret ja muid loomi teenima ning tervenemisel-tõusul abi vajajaid toetama.
Seda ülesannet täidavad corona mysteri aegadel ka siinsed jutud ja kataloog.
Lahustame surmahirmu, kinnitame usku-lootust-armastust ning usaldame end igaveses elus Looja hoolde.
Ühtlasi teame, kustkohast leiame oma kallitele kirstu ja haua, risti ja pärja, hauakivi ja matusetalituse – see on siin raamatus lahkesti kirjas.
Süda saab selle raamatu abiga kerge ja rahulik.

Juutidel on õigus – surisärgil pole taskuid – seda olen nüüdseks juba 7 teoses korranud. Ja see tõdemus aitab uskuda, et ükski projekt ega arvemaksmine pole tegelikult servi seisma jäänud.

Valge lina

Olen uskunud. Tean südameüdini, Kuu peale ja tagasi, et Jumal on üks. Igasse oma Loosse olen kirjutanud tekste nii endale, lastele kui lugejatele lausumiseks sel teemal, et juutide, moslemite, hindude ja siitkandirahvaste Looja on sama. Ta saadab inglid, haldjad, päkapikud, et endast märku anda.
Ma arvan, et üks lähedasimaid seisundeid minu hingele ja ihule kannab võõrsõna Zen budism – on tõesti lähedasim, aga meie kliimasse sobimatu.
Meie kliimasse sobib Põhja-Ameerika rahvaste usaldav ja töötav, tegus ja väekas kulgemine.
Püha Graali legend tuli minu ellu seoses mu vanima pojaga. Ma tean, et see kõik, mis on kirjas John Bogomili suurteoses Püha Graal, kehtib. Olen ülikoolis ju neid legende õppinud, pähegi mõned neist jäänud.
See legend on ka meie ajas järgijatele teostatav – meist paljud on seda teinud. Õppides ja tajudes. Ka meie oleme püha Graali ideaale teostanud, ise seda vaevalt aimates. Mul ei olnud varem seda suurteost kodus – ja ma ei teadnud enne tema tõlkimist, kui palju kattuvat on neis lugudes ja meie praeguses legendis.
Palju ohverdusi ja eneseületust.
Kõige enam on pidanud ohverdama Jeesus.
Temast on olnud kõige rohkem varjutatud legende.
Minule on antud teada nii.
Mooses sõlmis ülemistega lepingu. Ta tegi oma parima võimaliku, et seda lepingut täita. Tema rahvas täitis Vana Testamendi sõdadega. Ja temast jäid meie teadvusesse sarved ja habe, mida me ühest loost teise lohistame. Nukitsamehed, vanapaganad…
Mooses ei olnud süüdi, et ta rohkem ei suutnud.
Ashtari rahvas nägi, et inimesed on kõrbes hädas. Kaua sa ikka läbi mere kõndida jõuad ja taevamannat ootad. Jeesus oli kuningas. Tal oli kõik inimlikuks õnneks vajalik olemas.
Legendid jutustavad Jeesusest kui kehvikust. Kes ta ei olnud.
Et ema Maria ta sõime asetas, oli teadlik valik, mitte häda ega õnnetus.
Tema jüngrid ei saanud päriselt aru, mida troonilt laskunud kuningas inimkonnale öelda tahtis. Iga jünger tajus mingit osa Sõnumist. Ja Pontius Pilatus tajus konkurenti.
Muudab vee veiniks ja kõnnib vee peal? Ta on ohtlik.
Ta on täpselt sama ohtlik kui sina ja mina – Jumala näo järgi loodud.
Ta ei saanud hingeski ette kujutada, kui ränk on kõrbes rändamine – veel enam – täiesti üksi jäämine pärast näilist tunnustust ja tundunud toetust. Tema, ashtari rahva poeg oli Maale kuningaks tulnult lootnud, et…
Nagu me kõik.
Kas kujutate ette, kui valus oli sel hingel nii ihuliselt kui vaimselt?
Kas sina oled ristil rippunud???
Kas sinu jalgu on armastav kaasa oma pisaratega pesnud???????
Piisab väikesest pettumusest, plaanide mitte-täitumisest ja edasilükkumisest – juba kirud ja süüdistad.
Tema palus Loojal inimestele andeks anda.
Tema andis kustudes oma hinge tagasi sinna, kust ta tuli.
Ja nüüd on ta üles tõusnud – on tõesti üles tõusnud.
Nii lihtne ongi.
Meie naabrimees ülejõelt arutles, kui küsisin, kas see on tõesti võimalik, et Jeesus vettpidi kõndis: see kõik, mis oleks minu majapidamises võinud sündida eile, võttis aega 20 aastat – ja minagi oma hingerahus olen lõpuks õnnistegija.
Teine mees siitpoolt jõekallast arutles: olid Atlantis ja Lemuuria – kui vanad tsivilisatsioonid olid Jeesuse imetegemiste taga – küll ta siis mööda vett käis, substantse muutis ja inimestele lootust jagas.
Jeesus täitis Moosese lepingu. Ta ei teadnud, et kõigist taevalikest hüvedest loobumine tähendab kõrbe ja jüngreid, kes ei uskunud ühtki teadmist, vaid isikut – kes kandis nii neid kui risti kolgata mäele.
Nii palju siis vabadusest, võrdsusest ja vendlusest.
Me keegi ei tea tegelikult ette, kui valus on nõmedalt hukkuda.
Tema ei kogenud samas vähki, südamehaigust, igapäevast ränka õhtussekandumise koormat – ta oli kõigest 33aastane.
See oli nii lühike aeg tema paljudest eludest.
Ometi sai temast tänini kummardatav, kardetav ja mõistatatav Kangelane Buddha, Mohammedi, Krishna ja kõigi teiste kehastunud Jumala-poegade seas.
Temas oli midagi üle aegade kestvat.
Kristus on üles tõusnud – ta on tõesti üles tõusnud.

Must lina

Kui ma sain aru, et ei suuda tõesti maksta arveid, mis olid varem jõukohased, saatsin kirjad võimalikele loodetavatele toetajatele – 7…
Nad vastasid vaiksel nohinal, et nende taskutes meedia poolt sobratud sendid võrduvad tegelikult nende võlgadega. Kuni seisavad ärikeskused, hotellid, siis kui senine maailm ei seisa, neil… ei seisa.
Mitte miski.
Kes praegu meile telekas õnnelikke molle virtuaalserveerivad? Ametnikud.
Nad ei oska nüüd ei enda, ega ennast toitnud kätega midagi peale hakata.
Kas ametnik teab, miks on sel talveta aastal kevadeta kevad, mil me ikka veel rohelist libletki loomadele anda ei saa. Samas on ametnik ainus maktsud ja kammitud olend – ja meil on neid 200 tuhat…
Lükkan kell 4 luugid lahti, avan arvuti – ja keegi räägib mulle minu raha eest, mida ma tegema pean. Niigi tean. Sang-kang-pang-hang… Tänan ja õnnistan.

Valge kasukas

Tegin vanima poja soovitusel mullu siin natukene pansionaaditööd. Airbnb tuules käisid puhkamas mitmed loovisiksused erinevatest maadest. Nad kõik ütlesid üpris ühesuguses sõnastuses, et Altweski on suurepärane võttepaik filmide loomiseks.
Rain Rannule näitasin ette kaks lugu, mis omavahel põimuvad.
Hipiratoorium ja teekond tviidülikonnani sündisid üsna ühel ajal ning Ükssarviku-mees Rain Rannu ütles lühidalt: kirjutab stsenaarium – vaatab, teeb, siis rahvas vaatab.

Hipiratoorium

Muusikaline lavalugu naistest, keda võib nimetada hipideks.

Osades soovituslikult Heli Vahing, Meeli Lass ja Brigita Murutar
Väike tantsijatar

Esimene vaatus

Väike tantsijatar ühtaegu nii tantsib kui maalib – andeka ja tubli lapse kehastus.
Kollased juuksed, rohekas kleidike – Entel-tentel-trikatrei…
Kogeb ootamatut koolivägivalda ja põlgust selle eest, et on teistest erinev – teda tõugatakse, tema loomingut lõhutakse ja ta aetakse kenade keskmiste hulgast minema.

Sellest maailm ehk paremaks saab…
Üksindus ja nutt.

Tansania ballaad Malaika – laul kaitseinglist.
Väike tantsijatar asendub Brüneti naisega, kes kohtub Blondi naisega. Äratundmine – nad saavad teineteisele toeks olla. Neil on kalgist koolisüsteemist ja lastemassi julmusest sarnased kahjustused.
Meenutavad puudumisi – sest ei suutnud kooli minna – isolatsiooni ja üksilduse valusid.

Seisan ja ootan viimases jaamas
Teemaks kutsevalik, kohustuslik karjääritegemine ja rahateenimine – abiellumine, sest nii on kombeks – ja lahutamine koos ühiskondliku hukkamõistuga – Aga see pole see, pole see…

Brünett pöördub hingepideme leidmiseks spirituaalsusse, Blond kristlusse.
Tuline vaidlus, kumb Tee on õigem. Konflikti lahenemisel jõuavad arusaamisele, et Jumal on üks ja nad ajavad hinges tegelikult sama asja.
Fantuzzi Keep on keeping on.

Blond otsustab keset ei-kuskit asuvat esivanemate talu taastama hakata. Brünett läheb appi.
Tühi Eesti küla, kaks sõgedaks-peetud naist tulises tööhoos teineteist julgustamas.
Istse aga maailma veerekese pääle – ja mullu mina muidu karjas käisin.

Võtavad Blondi talus pärast ränka päevatööd napsi.
Väike tantsijatar ilmutab end tantsides-maalides.
Enesehaletsus ja nostalgia.
Mülleri Sassi Kohtumised iseendaga.

Brünett kogub hommikuvalguses kuraasi täielikuks kannapöördeks ja elumuutuseks.
Konventsionaalses ühiskonnas pole õnn lubatud. Ta otsustab õhku astuda, palgatööst loobuda, oma tegeliku Mina inimkonna teenistusse anda.
Gary Moore Over the hills.

Blond katab sulni söömaaja. Arutlevad, mille eest neid aastate jooksul on materdatud, kui palju neid on sisetunde järgi elamise eest risti löödud.
Meenutavad, mida kõike nad on õppinud – ja see kõik on abielus ja palgatöös triivitud aastate jooksul varjusurmas olnud ja laagerdanud.
On aeg tegeliku iseendana ennast kasutusse võtta.
Orbison Everything You want

Teine vaatus

Naised uurivad vaimustunult tööturgu – nii palju vakantse, nii huvitavaid tööpakkumisi – postikana, bensukajuhataja, restorani direktriss, loodusmuuseumi direktor, rahvaloendaja.
Saadavad ühe CV teise järel. Kuna nad on senistest ametitest ära tulnud, tühjenevad kontod kiiresti.
Ja äraütlemised hakkavad sama kiiresti saabuma – neid ei vajata mitte kuhugi.
Cash – The ring of fire.

Keskeakriisi teadvustamine. Armukadedus noorte naiste vastu. Ahastus tühjaks jääva Eestimaa ja üleliigsete inimeste paradoksi pärast. Kõik koonduvad linnadesse, kuhu nemad ei kuulu.
Ära siit! Otsustavad võõrsile plagada. India ašramisse näiteks – või Ugandasse ennast avastama 😉
On the road again – ja Young at heart

Veel ja veel äraütlemisi töökohtadele kandideerimisele – õpetajaks ei sobi, turvameheks ei taheta…
Sügav vaikus.
Blond palvetab, Brünett võtab napsi.
Loevad oma viimase raha kokku – sellest ei piisa ei Balile ega puu taha sõiduks. Täitsa pekkis.
Belafonte An island in the sun.

Pärast laulu, mis jutustab isa loodud muinasmaast, saabub Tütar laulmast naiste juurde.
Brünetile – nüüd tuleb kaineks saada ja siinsamas Eestimaal oma hipiratoorium ehitada, mitte ašramitesse kibeleda. On fondid ja võimalused nii ehituseks kui sisuliseks tööks raha saada.
Blond protesteerib võõrsõnade ja brüsselivärgi vastu – meie esivanemad, meie põhimõtted, meie…
Tütar tuletab meelde, et täna on uued põhimõtted ja võimalused – ilma nendeta Blondi esivanemate talu uueks ehitada ei saa – ja Brünett eneseteostust ja teenistust uues heas ilmas ei leiaks.
Naistel võtab selle faktiga kohanemine aega – mõlemad on löödud.
Simon ja Garfunkel Sild üle vaevavete

Rajavad esivanemate tallu hipiratooriumi (kogukonna, nagu neid Eestis üha juurde tekib)
Ehitavad, kaevavad, veavad kärusid.
Sing my sister, sing!
Olen taevane vägi…

Pingutused kannavad vilja, hipiratooriumisse üha tullakse – tervenema, alaliselt elama.
Tütar annab teada, et nende kogukonna esimene beebi on sündimas. Ah? Palju õnne, vanaemad! 😀
Marlene Dietrich The World of our’s

Kati S.V. Murutari viimaste aastate tööd koostöös Brigita Murutari, Heli Vahingu ja Meeli Lassiga:
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus “Südamesalu salavägi”
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi

Noortestuudio MINA OLEN etendus “Mina olen!”

Noortestuudio MINA OLEN etendus “Merehädalised”

Noortestuudio MINA OLEN etendus “Tervist, Aafrika!”
https://www.youtube.com/playlist?list=PLj1Mo8KU6VfcDJgrmaARLpWryADZ3dqXY&fbclid=IwAR0ZBLBonIKvJdd9H9vbE_eM5Nk6sbvr4G-8-tbJy8F7kOpHxIspVERjNF8&disable_polymer=true

Teekond tviidülikonnani on lugu, mis on sündimas Altweski tänase peremehe elutee muinasjutuna – tal on unistus olla elutöö tulemusel kord nii jõukas, et jalutab hommikul terrassile, tviidülikond seljas, viskiklaas käes ning annab sebodele-njäbudele töökäsud kätte – misjärel mõtiskleb ja naudiskleb ja… mida iganes.
Seda tegelast kehastamas näen Emil Rutikut, kes oli meil Südamesalu loos Hunt.
Saage rüütlimõisa Altweski külge ketti pandud senine vaba ja loomulik loom.

Teekond tviidülikonnani

1
Mees keset ahervaret – kuhu edasi – enda ja lagunenud mõisa elulugu

2
Lapsepõlv – trepi all ja puu küljes

3
Nii nagu peab – kõrgkool ja äri

4
Maailm toimub läbi tehnika – motikad ja autod

5
Ööklubist nopitud doonor

6
Kiskjamentaliteediga küllus ja kismad

7
Üksikisa ja kuulid villa seinas

8
Korduvad väikesed putkamised ja lõplik põgenemine

9
Vastutus ja vaesus Aafrika auhinnaks

10
Palee kui lohutusauhind

11
Väike poiss suures lossis

12
Üksinda ristteel

13
Hajasuhte lõpetamine

14
Kohtumine

15
Tõrksa taltsutamine

16
Iseenesega kohtumine

17
Vastuhakk ja ameerika mäed

18
Armastusse sujumine

19
Elu multifilmitegelase ja tööhobusega

20
Vastutuse võtmine

21
Tviidülikond

Ükssarvik

Ma tahan väga seda teha – nii, nagu olen kogu südamest tahtnud teha senist.
7 üles ehitatud majapidamist, milles igaüks pärast selle üleandmist on õnnelik.
5 last, kellele olen olnud isa – minu esiemad pidasid vajalikuks õpetada, kuidas hoitakse käes vardaid. Mina olen oma tütardele õpetanud kivide tassimist, laudade värvimist – ja nende soetamist.
Akudrell ja sitahark on olnud minu tütarde pärisosa. Aina üks soetamine ja toetamine…
Nende lapsed, kellele olen Mummi, ei saa õnneks karantiini aegadel, mil meile on pealestatud 2X2, teada, et mul on endiselt sang-pang-hang, mitte vardad ega õmblusmasin, vaid õng.
On senised 70 – ja kipitavad 7 uut raamatut.
27 näidendit on mul ette näidata rahvale, kes… neid vist enam ei vaja.
Vajatud on mitukümmend kutsikat ja sadakond lambatalle, tosin kitsetalle, mõned vasikad ja kümmekond varssa. Kavatsesin kaks poni paaritusse viia, aga kuidas sa seda teed, kui kaks meetrit peab vahet olema…

Suubumine

See on lepitus ja leppimine.
Anna meile andeks meie võlad nii, nagu meie anname andeks oma võlglastele.
Mu töölaual on samasugune maksmata arvete nimekiri, nagu ilmselt täna paljudel ja homme veel rohkematel.
Puidufirma ja metsamees. Autoteenindus ja raamatupidaja. Tööriistarent ja kindlustus, mobiilsideteenus ja seadmete järelmaks, elekter ja prügi.
Kuna meid, sissetulekuta jäänuid on iga päevaga aina rohkem, võib loota, et päris kohe meil kõigil elektrit-telefone-netti välja ei lülitata.
Kui tuleb leppimine, siis kaob ka paanika – küll kuidagi ikka saab. Alati tuleb lahendus – on ju aina tulnud, küll tuleb nüüd seekord ka…

Fööniks
Tuhast tõusev tulilind on see müstiline ja mütoloogiline olend, kellest praegu iga päev räägitakse.
Planeet tervikuna tõuseb fööniksina uuele elule, sest inimreostus on karantiinis.
Ümber sinu, tuhas ootvel rümba on teised samasugused. Katkutud suled, servi seisma jäänud jäänud unistused, tõdemus, et ükski senine skeem ja süsteem nüüd enam ei kehti.
Järelikult tulevad uued süsteemid ja skeemid.
Tuleb uus tuhast tõusmine. Võimsam kui kunagi varem.
Tõuse ja sära!

Vaesusehirm külluseks
https://www.media.productions/saara-kanaldused?fbclid=IwAR2VTIrEScqBnnpYT3oBD5JkmjsLuSkkGRnhLdoIME02N3yom6Vgg9avkNw

Põgenemine võitlemiseks

Nõiaringist väljumise saunameditatsioon küüslauguga

Viirusega kohtumise rännak Maidla järve ääres

Lõhna taltsutamine rooibosega

Sõnakuulikindlalt aastasse 2020

Kramplik-vedelast enesehaletsejast tugevalt leebeks eneseteostajaks

Uude Heasse Ilma sündimiseks häälestumine

Uude Heasse Ilma sündmatu Sinise kannatuse vabastamine

Uude Heasse Ilma sündmatu Kollase eraldatuse vabastamine

Uude Heasse Ilma sündmatu Musta kõrkuse vabastamine

Kuusiku Altweski loovuskose etendused ja laulud

Südamesalu salavägi – Kati S.V., Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi

Mina olen – Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017

Merehädalised – Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018

Tervist, Aafrika! Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu, Kristiina Liukanen ja Meeli Lass 2018

Sammalsalatarid – Kati S.V. Murutar, Heli Vahing, Meeli Lass, Regina Evert-Tammistu jt 2019

*

Kuusiku Altweski Loovuskosk
https://www.facebook.com/AltweskiLoovuskosk/?ref=profile_intro_card
 

 
Stuudio MINA OLEN
https://www.facebook.com/profile.php?id=118923722147683&ref=br_rs
 
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus “Südamesalu salavägi”
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi
 
Stuudio MINA OLEN etendus “Mina olen!”

 
Stuudio MINA OLEN etendus “Merehädalised”

 
Stuudio MINA OLEN etendus “Tervist, Aafrika!”
https://www.youtube.com/playlist?list=PLj1Mo8KU6VfcDJgrmaARLpWryADZ3dqXY&fbclid=IwAR0ZBLBonIKvJdd9H9vbE_eM5Nk6sbvr4G-8-tbJy8F7kOpHxIspVERjNF8&disable_polymer=true
 
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus “Sammalsalatarid”

 

 

 
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Vihmaussi laul“ – Kati S.V. Murutar ja We Dance stuudio 2019

 
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Põdrapulli lugu“ – Kati S.V. Murutar, Jaana Raja, Marje Berlokko, Kadi Saarso jt. 2019

*
Who’s dat band 1

Who’s dat band 1

Omajämm

Robinsoni rahu

Robinsoni rahu 2020

Hästi sihitud lahtiste juustega veebruar muutis hoiuruumis meie kenad kuivad küttepuud lumiseks liumäeks. Mida võis võtta hea naljana – luud ja lahendus ja ei hullu kedagist. Ent kuidagi tänu sellele tõlkisin väljas-on-veebruar-laulu inglise ja vene keelde. Aitäh lubamast, Alender ja Randpere 😉
Eestikeelne versioon on mäletatavasti selline:
Väljas on veebruar täna
ja orgudes ruskavad pajud.
Ennast su südames näen:
nõnda rahu mu meeltesse vajub.

Mõtlen: kui üksik ja valge
jäi lapsepõlv maamajja maha.
Surnute korjatud köömneid
ja tumedat meekärjevaha

otsekui hõnguks sealt nüüdki
ja otsekui oleks mu pihud
mustlepa verega võitud
ja vislapuuvaiguga ihu.

Niikaua taevasse vaata,
kui lumed on sadanud alla.
Lumed on vaiksed ja kerged
ja lumede juuksed jäid valla

paljaste võrade kohal,
kus õõtsuvad hõõguvad tähed.
Niikaua lumesse vaata,
kui aupaiste vajub su pähe.

Hirme on maailma kohal
ja kesköiti avardub tuba.
Mis keeles ma paluma pean,
sest surm on meid silmanud juba?

Niikaua lehitse aastaid,
kui haljus on sadanud alla.
Väljas on veebruar täna
ja lumede juuksed jäid valla.

Kuhugi minna ei ole,
sest aja sõnad on valjud
otsekui iilingud lauskmaal
ning nende eest pagevad paljud.

Kannatus tuleb ja läheb
näoga, mis võõras ja tuttav.
Kannatust suudlen su otsaees.
Ma ei häbene nutta.

Minu ingliskeelne loovtõlge sai mõnuga mängeldes selline:

Winter is kissing the Planet
and valleys are purple with willows.
My minds are calmed by snowflakes –
Your heart is my favourite mirror.

Remember, how lonely and snow-white
is lost in the memories childhood.
Boiled in the herbs of ancients
with the honey from darkest wild-woods.

Catching their scents I am right now
feeling, my palms are still purple,
coloured with desperate willows,
powdered by blossoms of linden.

Look up to heavenly skies till
the snow is falling on your face.
The lightest and quietest snow will
open its comforting calm hair.

Dancing around and up-on trees
the stars waiting for your crown
to fall fron the clouds on your forhead,
to become holy part of your own.

Fears fly around our spirits,
they wrap our souls after midnight.
Now pray in every language
to escape from terrifing insights.

Counting your lifetime and praying
until you’ll be able to see, that
winter is kissing the planet
and opens it’s comforting calm hair.

Nowhere to run, little angel.
The times are hard, but you keep on
standing cruel storms over valley –
You’ll be not one of the dead-ones.

Faces of pain are so different.
Strange, dark and still familiar.
Let me kiss each your pain away
and bless with my tears every fear.

Winter is kissing the Planet
and valleys are purple with willows.
My minds are calmed by snowflakes –
Your heart is my favourite mirror.

Näitasin seda õhtuse päevasündmuste jagamise käigus oma kalmistu-kolleeg Valerikule.
Tema laskis google-translate’il selle loovtulemuse kõigepealt tagasi eesti keelde tõlkida.
Robot tegi nii:

Talv suudleb Planeeti orud on pajuga lillad. Lumehelbed rahustavad mu meelt – Teie süda on minu lemmikpeegel. Pidage meeles, kui üksildane ja lumivalge on lapsepõlves mälestustest kadunud. Keedetud iidsete ürtides kõige tumedamate metsade meega. Nende lõhnade püüdmine on mul praegu käes tunne, mu peopesad on endiselt lillad, värvitud meeleheitel pajudega, pulbrina pärnaõied. Vaadake kuni taevasteni lumi langeb su näole. Kõige kergem ja vaikseim lumi saab avage oma lohutavad rahulikud juuksed. Tantsitakse puude ümber ja üles tähed, kes ootavad su krooni langeda pilve ette, saada enda pühaks osaks. Hirmud lendavad meie meeleolu ümber, nad mässivad meie hinge pärast südaööd. Nüüd palvetage igas keeles põgeneda kohutavate arusaamade eest. Arvestades oma elu ja palvetades kuni näete, seda talv suudleb planeeti ja avab oma lohutavad rahulikud juuksed. Kusagil joosta, väike ingel. Ajad on rasked, kuid hoiate edasi seisab julm torm oru kohal – Sa ei kuulu surnute hulka. Valu näod on nii erinevad. Kummaline, tume ja ikkagi tuttav. Las ma suudan iga su valu ära ja õnnista oma pisaratega iga hirmu. Talv suudleb Planeeti orud on pajuga lillad. Lumehelbed rahustavad mu meelt – Teie süda on minu lemmikpeegel.

Ja sealt nügis sõber Ahnefer teksti omakorda otse vene keelde – abiks ikka 😀

Зима целует планету и долины пурпурные с ивами. Мой разум успокаивается снежинками – Твое сердце – мое любимое зеркало. Вспомни, как одиноко и белоснежно теряется в воспоминаниях детства. Отваренный в травах древних с мёдом из самых темных диких лесов. Ловя их ароматы я щас чувствуя, что мои ладони все еще фиолетовые, окрашенный отчаянными ивами, напудренный цветами липы. Смотреть на небесное небо до снег падает на твоё лицо. Самый легкий и тихий снег открой успокаивающие спокойные волосы. Танцы вокруг и на деревьях звезды ждут твоей короны упасть с облаков на лоб, стать святой частью своего. Страхи летят вокруг нашего духа, они окутывают наши души после полуночи. Теперь молись на каждом языке убежать от ужасающей идеи. Считая свою жизнь и молясь пока вы не сможете увидеть, что зима целует планету и открывает успокаивающие спокойные волосы. Некуда бежать, маленький ангел. Время трудное, но вы продолжаете Жестокие штормы над долиной Ты не будешь одним из мертвецов. Лица боли такие разные. Странно, темно и все еще знакомо. Позволь мне поцеловать каждую твою боль прочь и благослови моими слезами каждый страх. Зима целует планету и долины пурпурные с ивами. Мой разум успокаивается снежинками – Твое сердце – мое любимое зеркало.

Mina hakkasin neist tulemustest lõbustatuna mängu ilu nautima ja küsisin google.translate’ilt, kuidas tema eestikeelsetest päris-sõnadest ingliskeelse laulu loob. Lõi ikka, miks ei lõi:

It’s February today and willows in the valleys. I see in your heart: so peace shall sink in my mind. I mean: how lonely and white childhood was left behind in a country house. Cumin from the dead and dark honeycomb as if from now on and as if my hands were anthrax blood and a body with a honeysuckle resin. As long as heaven look, when the snow has fallen down. The snow is quiet and light and the hair of the snow fell loose over bare canes, where swirling glowing stars. As long as you see the snow, as the dawn sinks into your head. Fears are over the world and at midnight the room expands. What language do I have to ask, because death has struck us already? As long as you browse for years, when the rain has fallen down. It’s February today and the hair of the snow fell loose. There is nowhere to go, for the words of the time are loud like sprigs on a flat ground and many will flee for them. Suffering comes and goes with a face that is unfamiliar and familiar. I kiss your forehead with patience. I’m not ashamed to cry.

Oi… Aga kuidas masin eestikeelsed sõnad vene keelde viiks?

Сегодня февраль
и ивы в долинах.
Я вижу в вашем сердце:
так что мир погрузится в мой разум.

Я имею в виду: как одинокий и белый
детство осталось в загородном доме.
Тмин из мертвых
и темные соты

как будто с этого момента
и как будто мои руки были
кровь сибирской язвы
и тело со смолой жимолости.

Пока небеса смотрят,
когда выпал снег.
Снег тихий и легкий
и волосы снега выпали

за голые трости,
где кружатся светящиеся звезды.
Пока ты видишь снег,
как рассвет погружается в твою голову.

Страхи над миром
и в полночь комната расширяется.
На каком языке я должен спросить,
потому что смерть уже поразила нас?

Пока вы просматриваете в течение многих лет,
когда пошел дождь
Сегодня февраль
и волосы снега выпали.

Некуда идти,
слова того времени громки
как веточки на ровной поверхности
и многие побегут за ними.

Страдание приходит и уходит
с лицом, которое незнакомо и знакомо.
Я целую тебя в лоб с терпением.
Мне не стыдно плакать.

Aitäh – piiksviiks, jummala eest 😀 – isegi lugeda aitab transkribeerides:

Segodnya fevral’
i ivy v dolinakh.
YA vizhu v vashem serdtse:
tak chto mir pogruzitsya v moy razum.

YA imeyu v vidu: kak odinokiy i belyy
detstvo ostalos’ v zagorodnom dome.
Tmin iz mertvykh
i temnyye soty

kak budto s etogo momenta
i kak budto moi ruki byli
krov’ sibirskoy yazvy
i telo so smoloy zhimolosti.

Poka nebesa smotryat,
kogda vypal sneg.
Sneg tikhiy i legkiy
i volosy snega vypali

za golyye trosti,
gde kruzhatsya svetyashchiyesya zvezdy.
Poka ty vidish’ sneg,
kak rassvet pogruzhayetsya v tvoyu golovu.

Strakhi nad mirom
i v polnoch’ komnata rasshiryayetsya.
Na kakom yazyke ya dolzhen sprosit’,
potomu chto smert’ uzhe porazila nas?

Poka vy prosmatrivayete v techeniye mnogikh let,
kogda poshel dozhd’
Segodnya fevral’
i volosy snega vypali.

Nekuda idti,
slova togo vremeni gromki
kak vetochki na rovnoy poverkhnosti
i mnogiye pobegut za nimi.

Stradaniye prikhodit i ukhodit
s litsom, kotoroye neznakomo i znakomo.
YA tseluyu tebya v lob s terpeniyem.
Mne ne stydno plakat’.

Toda et… Aitäh abi ja lõuatäie naeru eest. Venekeelse Laulu loon ikkagi ise 😀 😀 😀

Intuitiivne olmlemine

Kati S.V. Murutar

„Vaata, oksad on maas!“ sosistas õunapuu. „Jajah, ma teen enne toad korda, siis tulen korjan ära,“ vastas emand. „Kaks oksa on maas!“ kordas uibu visalt ka siis, kui perenaine aknast õue vaatas ja adus, et miski välgatas. Igas mõttes.

Emand läks õunapuu juurde – mõlema mahalangenud oksa all oli tallaohtlik orapesa. Ühe oksa all teravikega taevapoole klaasikillud, teise all turris metallkollid – aegapidi pinnasest välja tõusnud, nagu neid kogu Eestimaa kõigi majapidamiste ümber erinevate olmekultuuridega ajastutel maetuina aina tuleb ja tuleb ja jääbki tulema.

Perenaise kõige kallimad jooksid ja mängisid pidevalt seal õunapuude all – ning ta tänas ja õnnistas, et kellegi päkad polnud haiget saanud, tänas ja õnnistas nähtamatuid, kes teda kutsusid, tänas ja õnnistas ka iseenese märkamist-ärkamist kutsele kuuletuda.

*

Inimesed tahavad, et asju nimetataks. Mis see on, kui sinu keskendunud, usaldavas voolamises tegevusi saadab kellegi tasane või hääletu kõne? Kuidas toimuvad olmelised imed – nagu näiteks paari liigutusega kodu loomine kasvõi hotellitoas, millest jutustab Tom Valsberg oma raamatus „Kuidas rännata ilma hirmuta“?

Intuitiivne olmlemine on meie sõprus- ja perekonnas käibiv nimetamine. Kvant-sõna tekkis minugi varasse kümmekond aastat tagasi tänu Saale Karedaga vestlusele Viinis. Tänu Saalele sain teada sellest 21. sajandi teadusharust, mis tegeleb ülipeente aineosakestega, kvantmehaanika ja väljateooriaga.

Ülitajur Lille Lindmäe kõneleb oma töödes kvanthüppest igas eluvaldkonnas – kvant looming-ettevõtlus: „Kvantfüüsikutele on tänaseks selge, et kõige aluseks ei ole mitte mateeria, vaid kõike hõlmav teadvus. Kvantfüüsika, käsitledes vaimsust ja teadust tasakaalus,näitab võimalusi kvanthüpeteks uutesse energiatesse. See pakub uutlaadi võimalusi kõigile ja kõiges. Oluline on tasakaalustada vaimsed ja füüsilised tegevused.“

Minu isiklikud kogemused kinnitavad: usaldavas voolamises tehakse imesid ja luuakse uusi maailmu – mis laienevad Väljas sama vibratsiooniga inimestele ja loovad omakorda uusi maailmu – mis… Ja nii lõpmatuseni.

Aimelises – mitte ulmelises! – uurimuses https://www.telegram.ee/vaimsus/teadusuuringud-toestavad-inimteadvuse-voimet-muuta-fuusilist-mateeriat seisab: „Mõtetel, soovidel, palvetel ja teistel teadvuse tahteavaldustel on otsene mõju meie füüsilisele materiaalsele maailmale ja inimteadvusel on väga suur roll kogu planeedil toimuva osas ja seda on võimalik ka teaduslikult tõestada.

Armastavad mõtted, head soovid, palve ja tervenduse saatmine saavad tugevalt mõjutada objekti, millele need mõtted on suunatud. Eriti võimas mõju on suure hulga inimeste samasisulisel ja samaaegsel positiivsel  mõttel. Kui inimkond liituks teadvuse tasandil ühtseks ja üksmeelseks, oleks ta suuteline kiirelt muutma kogu maailma.“

*

Igaüks meist saab nii kodu luues kui puhastades, nii kokates kui pesu pestes muuta oma maailma. Praktika on endiselt tõe kriteerium, nagu väitis juba Karl Marx. Kui lõppenud-aegse reptiil-energia varjutatud mõju all kaasteelised väitsid, et talu kolimine mehekoju 300astasesse vahemerises meelsuses loodud vesiveskisse võtab mitmeid kuid, siis tegelikkuses sündis kvanthüpe.

3 päeva pakkisin talu.

7 tundi kolisime väga väikese seltskonnaga.

2 nädalat asetasin-sisustasin-kaunistasin.

Alles seejärel avasin arvuti ja nägin, et iga päev õpetab mõnid Alkeemia, Telegram või muu portaal olmlema nii, et ka energeetiliselt puhas saaks ning feng-shui poleks tüng-hui.

Mu helge luualennu lõppedes tööreisilt naases armas mees, kes tajus, mida naine teeb – ja lisas oma panuse. Nüüd veskikivi-lävepakk on ukse ees, uus köögikraan sai korda veed – ja imeliselt tulnud kolde sees on tuli hubane.

Lisaks sellele, et väga suur – 1000 ruutu ja 12 hektarit – kodu oli viimse vidinani paigas-puhas-kaunis, oli temast väge saades sündinud hulk muud ja määd hääd. Mu vanim tütar, kes kolimis-koduloomis-luudamist-nõidamist väga lähedalt südameüdini süvenedes jälgis ja panustas, sai kvant-kingituseks uue elu. Lõpetas töö päevakeskuses ja kaugüliõpingud ning koos sellega ka antidepressantide krõbistamise. Rajas oma ettevõtte Nainenaguorkester ning kvant-olmleb nüüd niites ja kopleid luues, koristades ja triikides, puid ladudes ja tegusalt mediteerides.

Vanim poeg mediteeris kvant-koduloome aegu siin, tulemuseks kunstirahva üleilmaline keskkond www.media.productions

Kütkestavalt kirgliku ja kiire valgustööKoja sünni kulminatsiooniks oli meie koera kutsikate sünd – ja kõigile viiele kodude tekkimine ilma, et neid üldse otsida oleks vaja olnud. Veel enam – kui soolaleiva-pikniku korraldasime, silmitses naine, kes meie täpilist ponipoissi sünnist saadik oli näinud, täiesti transformeerunud pilguga ja avastas, et see on ju tema väikese tütre hobuke.

Ponipoisi oma koju viinud pikniku eel küsisid sõbrad, mis on esimene mõte – mida kodu vajab.

Kamin isanda kabinetti. Ja see tuli – ääretult soodsalt, kaunim kui unistus, lisakütteks sõprade kvanditud korjandus.

Kuidas ma, lilleke, siia sain? On nüüd aeg meenutada. Luban järgijail lahkesti spikerdada.

*

Ringringring

Ma näen intuitiivse olmlemise võtit ringidena. Igaühel on loomisel oma meetod. Mina alustan energeetilise ringiga – kõnnin ja küsin hooldatavalt keskkonnalt, mida ta soovib ja millise vibratsiooni materialiseerimist me koos looma asume.

Enamasti ülehindan seda esimest ringi, arvan, et juba funkab ja sünkabki. Taipamine sünkrooni paluda tuleb reeglina siis, kui on tehtud 2 totakat tühikäiku – mine sinna, ei tea kuhu, too seda, ei tea, mida. Universaalset koosloomet tänades ja õnnistades tasub kõiki nähtamatuid abilisi meeltes pidada.

Inglid toetavad sinu päris-mina. Haldjad väestavad kohta. Esivanemad nii mina-juuri kui selles kohas enne elanuid. Tänajale ja õnnistajale tuleb universum appi. Ja siis õnnestub Koda-pidi kvandeldes järgida vaaremade soovitust: kui astud, siis anna, kui kõnnid, siis kanna!

Taotluse järel kõiksusele kuuletumine ja teadlik kohalolek viib võrratusse alalis-meditatsiooni, mis toob kaasa imelised lahendused – olgu töös ja hoos Hipiehitus OÜ või Haldjaolmlemine MTÜ 😀 Kordan ja rõhutan – ei mingit arvuti-nuhvli-näppimist ega ammugi mitte teleka-raadio-käppimist. Mõnele ilmselt sobib õiges vibe’is muusika – minu Kojahaldjad ega Inglid ei soovi seda ka.

1.Esemeline ring – nii kolides kui koristades viime asjad esmalt õigetesse ruumidesse, et nad saaksid seal harjuda – täiesti kindlalt on nii asjadel kui esemetel hing, mis peab ruumiga kohanema.

2.Mööbel järele – nii tube ümber tõstes kui kogu kodu ühest kohast teise kolides – läheb teise ringiga, vaibad-tekid-kardinad lähevad seni päikese ja tuule kätte laadima.

3.Tolmuimeja tuleb kolmanda ringi alustajana – seejärel rokib mopp ja laulab tolmulapp.

4.Asjade paika kvantimise juures on nähtamatu ilm kõige tuntavamalt abiline – usalda ja tee, nagu soovitatakse – selliste leidude ja lahendite peale ei tuleks sina ise.

5.Sool-viiruk-küünal on iga intuitiivse olmleja enesestmõistetavad kaaslased. Sool kogub negatiivse endasse – ja samas puhastab õhu kopsude ja naha rõõmuks. Viiruk ühtaegu nii lõhnastab kui väestab. Ja puhas elav tuli tulemuse vormistab.

6.Vaibad-tekid tulevad minu enamasti tuppa enne, kui soola kokku tõmban – tunne on selline.

7.Maalid-peeglid-talismanid asetuvad mul pea iga ruumide puhastuse ajal ümber – sest nii on õige ja hea kasvõi sellepärast, et sala-tolm ja seiskunud värgid-võrgud lähevad liikvele ning kogu õhustik saab värske ja uus.

Uue energia tänamine ja õnnistamine kaasneb eranditult iga ringringringiga – ta ise tuleb!

*

Maailmade loomine

Nii kolimine kui koristamine õpetab ideaali ja reaali teineteisele võimalikult lähedale loksutama. Kolimisel on kõigi feng–suutra-rahvatarkade maksimumprogramm kogu vana kraami maha jätmine, et kõik oleks faktiliselt ja füüsiliselt uus. Mis on samas harjutus algajatele – täpsemalt: kui kõik-kõik on uus, polegi õieti midagi praktiseerida. Paki lahti, paiguta, täna ja õnnista.

Realistlikum variant, et asine maailm tuleb kodust kodusse kaasa, annab seda tõsisema ülesande, mida mastaapsem on kolimine. Siis juhtub inimese kõigi 5 kehaga üks ja sama – mida võtta, mida jätta. Õhku keerutatud tolm trallab esmalt seal, kus kokku – seejärel seal, kus lahti pakid, tassid ja rassid.

Mina muide selle sooritusega põrusin. Esmalt sain kapitaalse köha – väljaütlemata asjad paukusid ööde kaupa ning päeval haukusin penidega võidu kummargil asendis, et taak välja läkastada. Kui juba laabus, siis Sahaara liivatolm tiheda kollase uduna meie kodusid kaunistama saabus…

Tulemus – suuresti tänu õpetlikule piiratud-vabaduse-viha-köhale – sai ikkagi kõik uus – nii 300aastane maja, maha jäänud 100aastane maja kui esemed-mustrid said tolmuataki abiga teadlikult süvapuhastatud.

Koristamisel on ideaal aine tiheduse kaupa kogu elamise ringringringitamine. Reaalne sooritus käib enamasti tubahaaval – nad ju ei lähe kõik viimseni kodust ära!

Samas ei taheta puhastades, et keegi segab. Lausa kurjaks läheme, kui keegi meie 5 keha klaarimisi pihustab ja tasalülitab.

Luudamine on nõidamine on kvantlooming.

Mummi kvant-luudamist vaadates lõpetas tütar teistele meeldise ei-kellegi-teostuse, unistustest üha kaugemal loksuva farsi – ja on õnnelik.

Poja globaal-meedia saamine – erinevate alade oskused contra reptiloid-orjastav projektimaastik, mis on eestlaste kogu ajaloo rängim alandamise-hirmutamise moodus – tasakaalustas 5 keha energiad. Lisaks ka nais- ja meesenergia.

Raha ja ratsmed, mis kuuluvad matcho-maailma, vajasid harmoniseerimiseks vaba tõusu versus teistele meeldimine. Senine võidukas Ajujaht, Sprayprinter, judo, vabavõitlus, purjekad, voltisage – akrobaatika hobuse seljas – said teiseks pooluseks Visheni Mindvalley, Püha Graali ordurüütlite valgustöö ja puhta armastuse.

*

Puhast armastust hobukoplisse jagama minnes ärge siiski leiba kaasa võtke – rüselus toidu pärast tuletab siis tükati liigagi teravalt meelde, kui oluline on kehakeel ja selgelt tajumine suurte sõdivate toitumisahelike vahel.

Kaasas olgu MINA OLEN – sellele oskavad hobud-kanaldajad müstiliselt vastata. Laup vastu hiid-hingelooma tugevat kaela koged, et iga hingetõmme on tõesti palve ja iga päev on püha päev.

Enesestmõistetav? Aga aegajalt vaja üha ja veel sõnastada – asjad on õhus ning kvanthüppest nii valgustatud äri ja teaduse kui pühaks palveks kujunenud intuitiivse olmlemise valdkonnas kõnelevad peaingel Michael ja Stella Shakti, Kryon ja Alexis Varnum, Mai-Agate ja püha Franciscus, Vishen Lakhiani ja Ingvar Villido…

Mina ka! Nii armas on jagad, kuidas olnud aegade tüütust kohustusest on saanud kestvalt õnnestav spirituaalne kogemine ja pidu sinus eneses.

Kirbuotsijate listeriik ehk s..t jõuluvana kingikotis

Kati S.V. Murutar

Meie „riik“ on nagu peremeheta ketikoer. Kui peni tea, mida teha, istub ta maha ja hakkab olematut kirpu otsima. Reformib apteeke ja kehtestab automakse. Teadmatus ja oskamatus – ta ei oska mitte midagi, milleks koera tegelikult toidul peetakse! – tekitab kutsul kui hundikarja kammertooniga olendil siis, kui peremeest pole. Või too on loll, ebaeetiline ja-või haige. Meie rahvas on nii haige, et ei teagi, et ta on parlamendi ja valitsuse ja seeläbi kogu ametnikerduse peremees.

Jäljeajamise-valvamise-teenistumise asemel olematut kirpu otsiv koer võib otssa saada – nälja, stressi ja targema pealikuga huntide-rebaste-šaakalite läbi.

Aga keegi oli veel, kes pani kaks vaest peni ühe keti otsa.

Ja nad jäävad sinna seni, kuni üks saab otsa. Selline laul.

Võimalik, et selles perversses potis hulbivad tõelised rahvajuhid. Kuna supipaja ühes nurgas praadi vaaritada ei saa – nurkagi pole! – on katlas kroolijad ära raisatud. Krõlovi valmi luige-haugi-vähi LHV ainus sikutamise siht on praegu suure pildi loomise, terviku tagamise ja rahvuskehandi ühendamise-väestamise asemel oma pee päästmine.

Abinõust on saanud eesmärk, valitsus ja parlament 24/7 põhikohaga ametis võimu säilitamise ja toolil püsimisega. Kirbuotsimine – see on venekeeli IBD, imitatsija burnoi dejateljnosti – töö käib, töö käib…

Läheb vend Vitjuk-Veterok mõne Helmega vestlema – ja üldsus-ullike saab ebaeetiliselt harimatult meedialt paljudeks päevadeks kondi hambu. Mida järame – keegi ei tea. Näritud kont!? Närimata kont!? Stressis-kadedad-hirmunud hingeksed mõtlevad: Sõnajalad on kindlasti krdi rikkad, maksavad Helmetele, rsk, ma-vaene jään veel vaesemaks…

Tegelikult on tuuleenergiasse panustanud uskumatult isetud Don Quijoted. Cervantese oma võitles tuuleveskitega – tänased võitlevad tuulikute eest. Investeerivad ja leiutavad, ehitavad ja püstitavad, riskivad ja ronivad. Igas mõttes.

Kirpu otsival kehandil on kena kadestada. Mida või keda? Arendamise asemel aastaid anaali.

Finantsiliselt ja faktiliselt, eneseteostuslikult ja energeetiliselt. Peata pööblile jääb sellest pime kahjurõõm. Sõna otseses mõttes pime.

Piisab ülejõe-naabril meie peale tõsiselt pahaseks saada, rubilnikut raksata – ja ja täieline eesti on täieliselt kotis.

Ohtlikult ammu pole kuulnud suure pildi sõnu – energeetiline julgeolek ja iseseisvus.

Millal ometi hakatakse hülgemölast üle möirgama: jutuks on meie energeetiline julgeolek ja iseseisvus!?!?!? Privet, gorod Narva – eta žizn, eta karma… Koolinooredki tuleks kohustuslikus korras vaatama viia, kuis suure naabri paha tuju puhul piisab ühest rubilniku liigutusest ja määgiv listeriik on pime. Infomüras kümblev mass on unustanud, milleks on taastuv energia, milles seisneb tegeliku oma riigi juhtimine. Koolikiusamise laadne meedia ei märka sedagi, et ta ise ka töötab… elektriga… Siin aitab ainult puhta lehe poliitika. Aga seda kardetakse. Sest kostümeeritud pintsak-broilerid ei oska mitte midagi. Null ja mull.

Eestile kuluks suure pildi ja tähtsusjärjekordade taastamiseks ära, et Narva jõe taga rubilnik maha tõmmataks. Vaikuses-pimeduses on hea järele mõelda, misse-kesse-kusse. Ämber, labidas, tikud… Praegu on siinne „riigijuhtimine“ nagu reklaamipauside jada ilma filmi eneseta. Fragmentaarne kirbuotsimine, aga tegelikku riiki, mis vastutustundeliselt tervikpilti hõlmaks, pole olemas – režissöör läks vaesuse ümber jagamise rallil kaduma.

Tuli-vesi-õhk-maa ehk päikese, hüdro ja tuuleenergia otsustavad meie tuleviku, kui fossiilne maavara otsa saab ning töötud kaevurid maa alt välja ronivad. Kuhu? Nad peaksid koos koletisliku ametnike-limamassi ümber õppima näiteks päikesepaneele, hüdroturbiine ja tuulikuid tootvate omamaiste tehaste töölisteks.

Tööstuse asemel laseb kirbuotsijate listeriik õhku igasuguseid ettevõtluse ilmingud. Kellelegi kusagil on kasulik, et katk võttis seakasvatuse ja bakteri-farss isamaise perefirma kalatööstuse. Tööta jääb rohkem peretoitjaid kui läheks uue, elusa ja tegusa riigikogu ja valitsuse moodustamiseks.

Taskupiljardisse eksinud listeriik ei häiru pisiasjast, et ka haritud ja teadlikud kodanikud ei jõua järge hoida, kesse-misse minister. Õhukeses riigis pole sel tähtsust. Igaüks nohiseb ümber oma naba – ent seda on tasapisi biorelvaks muundunud toit taband. Ei pruugi kõigi pakendite peale kirjutatud tähenumbri-krüptikat lugeda, et kogeda – oma särk on kõige ligedam. Nisu ja piimaga, rafineeritud suhkru, libašokolaadi ja keemiaga glasuuritud puuviljadega mürgitatud. Mõne aastaga on toiduga juhtunud salajane, aga see-eest kiire katastroof – üks suur pannkook – ja puhitunud sooled on kolm päeva sõlmes nagu kohe plahvatav keemiavabrik.

Ka see, kes seni kõike sõi ja seedis, saab nüüd ühe saiakesega spasmid, makaronidest maokatarri ja mumifitseerunud piimast psühhoosi. Päriselt ka. Rahvas rasvub, ajud on välja lülitatud – tegeliku rahvusriigi tegelike teemade asemel valatakse säilitusainetega peitsitud-untsitud ajukäärude vahele veel ja veel massimeediat.

Kui riik ei toimi ja inimeste peades kesks kirbuotsimise infomüra enam miskit ei toimu, tarbime seriaale.

Kniks ja kraaps Kassikulla Algusele-Ergole – #Pind oli 1001kihiline pärl. Miski polnud nii, nagu tundus – poliit-äritõbraste õnnetud võsud, elujõuetu-abitu põlvkon, nutisõltuvus ja influentserluse influentsa – tore, seilasime-teame! Ent finaalis selgus, et midagi ei olnud. Poiiss, kelle ema oli tõsielukatelt pöördumatult haiget saanud, tegi produtsentidele nende enda relvadega ära. Onu mõisas olematu raha ja ratsmetega kogu sellele pseudo-para-psühhoterrorile vesi peale. Kusjuures tõsielukad neelavad ka päriselt enda tegijad alla. Neil tekib sültuvus, vaimuhäired ja päriseluvõimetus.

Kui üks telepereema oma rabedahingelist kaasat järjekordses riigis asendus-elus ei tuulita, siis perepea taas ja taas depreka ja arbosööstud saab. Saatanlik sõltuvus, mis pole enam mäng.

Mäng iseenesest on ju ilus. Nii poliitikas ja riigijuhtimises kui ettevõtluses ja loovuses peab olema mängulisust ja kirglikku õhinat. Elus asi on kõige parem asi. Kehtib kooselu ja perevõlu kohta ka. Õlg õla kõrval teleka ees krõpsude näkku ja makku lükkamine pole abiELU, vaid ABIelu.

Mida ürtsitatakse pseudoprobleemide, sihitu viha ja libarõõmudega õnne asemel.

Nagu riigil, nii ka perel ja inimesel peab olema suur pilt, unistused ja elujõuline arengutarve. Loodus tühja kohta ei talu – reptiilne-must ajupesu tuleb asemele. Sageduse tõus lootusetut vegeteerimist ei aktstepteeri – biomass koristatakse ära.

Mida teha? Mängida! Mängigem siin listeriigis võimalikult tihti seda mängu, et võtame luubi alla iseenda: kes olen, kuhu kulgen? – oma pere – kas kõigi anded-eeldused on edenemises? – ja oma koha suurel pildil.

Püsigem sadulas, kuni sünnib ime või revolutsioon ning rahvuskehandi väljenduseks saab kutsutud-seatud ja töökorras eluloom.

Meie listeriik hakkab lähiajal kinni maksma rahvusriigi huvides enamvähem elu hinnaga tegutsenud ettevõtjatele tekitatud kahjusid, feil baltiku ehitamata jäämist, pereettevõtete sihilikku pankrotti ajamist – optimist ütleb: seejuures enam 200 tuhandet sitta raiuvat ametnikku me palgal pidada ei saa – ups ja sorry. Pessimist ütleb – nad ei oska mitte midagi peale direktiividega onamise, kohvimasina nupu ja kiirtoidu pakendi haldamise – “tööta” jäädes on riigimajas ohtlikupoolne paanikajaanika. Realist ütleb – tööle tuleb saata raisad. Kalatööstusse ja kaevandusse, plastiku granuleerijateks ja kanakitkujateks. Äkki tänu lähenevale kriisi põhjale toob uus aasta tegeliku riigi? Ehk et – eesti on surnud, elagu Eesti!

Me ei mõtle kuigi sageli eriti keskendunult rahateemale. See on nii tavaline ja maine ju. Ah, mis ta on – nagu teen, nõnda teenin. Oh, nagunii olen alamakstud, äh – elu ongi ebaõiglane.

Austus ja kohusetunne suunasid hiljuti raha kui elusolendiga tõtt vaatama.

Valtu mõisa salongi rahvas palus motivatsiooniõhtul temast kõnelda ning koos valgustrubaduuri John Elliottiga rändasime ka selle energiaga päriselt kohtuma.

Kuusiku Altweskil on kultuurikeskuse loovrahva koosloomes sündimas järgmine ühisväljaline Lugu – „Robinsoni rahu“. Lugu, mida praegu 3- ja 93aastaste lastega Saage Saarariigis ilmale tuuakse, vaatleb kõrvuti sööma-jooma-suhtesõltumistega ka rah kui näilise omandi rolli meie eludes.

Minu isiklik pusle on palju-, õieti vähelubav. Arstist ema oli 120rublase põhipalga, öövalvete ja laupäevakutega kindlates kitsastes raharaamides sanatooriumis Estonia, isa tegi, mida armastas ja oskas rahvusooperis Estonia. Marionetiteater Kommunaari saapavabriku juures lisas 50 rubla – minu alimendid.

Kuna rahaasjad on meisse üdini juuritud ja geenidesse, rahvuskehandisse, ühisvälja – igale poole! – puuritud, on rahateema ka kalleim konstellatsioon. Grupis tehtava tervenduse ajal täidab iga osaline peegeldatava elus kellegi rolli. Vanemate-laste ning paarisuhete konstellatsioon ei pruugi olla nõnda kivistunud pinnal kui teadmine – ma ei saagi oma armastatud erialaga rohkem teenida.

Mille panustad, selle saad – kõikjal Maal rahamaagiaga tegelejad üha maksavad nõiaturul trügijatele – mida suurem puudus ja ahastus, seda enam nõiad ja advokaadid teenivad.

Mõnevõrra mustlaslik tehnika see ju on – anna mulle 10, toon sulle taevast 100, annad 1000, saad…

Kusjuures nõnda need asjad ju päriselt käivad ka. Kosmos ütleb sulle 7 sõna iga sõna vastu.

Lapsepõlv nõuka ajal tekitas meis ühtaegu nii turvalise kui pidurdava illusiooni, et kõik on paigas. Kivisse raiutud mustrid ja numbrid palgalehel ja elulugudes. Lasteaed-kool-töö-pension – korter ja autoostuluba ametiühingult. Nii sirge-selge-nunnu. Samas hoidis selline kehanditeadvus rahvust hirmudeta. Midagi tõeliselt hullu ei saanud juhtuda. Arengu- ja kasvuvalud kaasa arvatud.

Kivisse raiutud kurjuse ajalugu – varjutatud Piibel – on olnud teine massipidurdusrelv.

Moonutatud, kustutatud, lisatuud tapamaraton on moondanud 2/3 inimsuse loost. Kaasa arvatud Jeesuse tegelik kuninglik-külluslik päritolu ning armastus Maarja Magdaleena vastu, kes talle tütre sünnitas enne, kui…

Eelmised elud – minul näiteks rasvasse uppumise kogemus – on üks hea aeg-ruum, kuhu rännates teada saada oma hirmude ja progressi pidurite päritolu. Raku- ja rahvusmälu kannab aastatuhandete vanust kogemuste jada. Küllust ja-või vaesust ümber jagades oleme tuleriidal põlenud, kuuli saanud, vangis ja eksiilis laagerdunud.

Kui oled kuhugi sündinud, on sul lepingud – nii pere, kodu kui sõpruskonnaga. Sa ise oled oma vanemad ja teekaaslased selles kehastuses paika seadnud. Sina pood, tema petab… Sa ei mäleta neid lepinguid. Kui mäletaksid, ei õpiks ega areneks.

Suurte nukutubade täispakett, mille oled selles elus valinud, seab suutma. Kellel kööktuba, kellel meierei – mängud sel maastikul käivad kaasteelistega koos. Sa ei saa lossi kuningata ega opisaali kirurgita.

Põgenemise kiusatus tekib aeg-ajalt ikka. Kes ei jaksa jota-kaasat kantseldada, kes väsib peldikut paleeks visualiseerimast… Teadmine, et palee pälvib see, kes pelta selleks ja vraki kuningaks armastab, väestab. Emakese Maaga ausad diilid toovad vahendid ja võimalused. Näita Loojale pilti, mitte numbreid – ja ta loob koos sinuga Aafrika mägede küllusest Maarjamaale muinasmaa.

Üksinda maatriksist väljumine tundub vägev – voh, töötame tasuta, pankasid ja projektimaastikku ei orja… Ent kes siis riiklikud teenused tasub – õpetajad, arstid… Üksinda väljumine käib ikka kellegi arvelt – kusagil peab olema pott, padi ja peavari.

Kommuunid on idee poolest samuti vägev värk – kellelt ürdid ja porgandid, kellelt tordid ja kartulid… Ent senised suletud miniühiskonnad lähevad reeglina hapuks. Asutajad lasevad intriigide, polügaamia ja vaesuse eest esimesena jalga.

Sama kindel kui peatne üldine üleminek virtuaalrahale on ka Marxi-Lenini utoopia igaühelt-vastavalt-võimetele-igaühele-vastavalt-vajadustele, teostumine. Kes on suutlik pidama-vedama mõisa või meiereid, on väärt vastavat küllust. Kui seda vaesusehirmu ees ei oleks…

Mina su sünnitasin, mina su ka…

Vabastan.

Olen kogenud, kuidas vaesusehirm piirab, blokib ja ühtaegu nii ahistab kui ahastab.

Vaesusehirm on sajandeid kosunud oodanud, millal ometi töö tehtud saab.

Ta on hinge osa – paneb peitusemänguks ennast ja raha teenima. Sama, nagu laste, vanemate või abikaasa eelistamine endale. Kui teisi orjan, siis oma vaesuse, ebatäiuslikkuse ja kohatuse hirmu varjan.

Hapnikumask lennuõnnetusel pannakse teatavasti esmalt endale – muidu pole meist kellegi päästjaid.

Nii, nagu naeratus on lihtsaim joogaharjutus, on sisse- ja väljahingates mõtlemine-ütlemine MINA OLEN lollikindlaim moodus meenutada, kes on sinu maailma naba.

Võrdlemine ja võistlemine 8 miljardi naba kõrvutamisel tõstab tervikliku sinu mõned osad eraldi luubi alla. Igavesti ebapiisav – see on silt, mille sel moel kindlalt külge saad. Vaesusehirmu kurvastuseks. Ta on ju sinu sõber.

Ja õpetaja ning ootab sajandeid, millal armastuse ostmine ja ärateenimine kõige erinevamatel meetoditel ometi lõpeb.

Aina nutikamalt ennast pettes aina jätkame kaerajaani reha ees.

Ei noh, mul ju ometi on autot ja rõivaid vaja, eks ole…

Mehelik pikendamine – hinnalised reisid, millest midagi tõelist ei mäleta, sest tegelikku ennast pole kaasas, poob ja kohutab. Kratt tahab tööd!

Mustlaste ja setude kuld ja hõbe naiste küljes näitab, kui kõva mees selle eide isand on. Aga isand kardab kohe kaela rulluvat jõulujõledat – osta-osta-osta… armastust.

Meeste mitmekordselt ränk olukord – naised võistlevad nendega, pikendavad ennast ise – kastreerib nad haigeks.

Alko-narko ja podagra, rasvumine ja untsus ihujupid… Igaüks neist, nagu meile maiseks matkaks kingitud ajalik-tark keha hüüab – pea hoogu, langed loogu… Aga mehed ei oska isegi hoogu pidada. Kadrisandid ja managerid on uuemal ajal reeglina ainult tüdrukud – poisid ei söanda mängelda ega edukaks saamise habrast aega kulutada. Poevad peitu.

Karjaõnne ja kolde hoidjal on püha ülesanne ja võime meest väestada ja unversumiga ühendada. Kui temake orjab vaesusehirmu ja teenib raha, keerab ta mehe väe kraanid kinni. Ei täida oma ülesannet. Ja pidetu mees poeb pudelisse peitu.

Ainult heaga ja armastusega saab tervendada suhet enda, kõiksuse, külluse ja kallimaga.

Vinguviiul mängib õnnelikult koos areneva armastuse leinalaulukest. Iga tunne on meist eralduv iseseisev energia – hirm kidutab, arm toetab-väestab nii mina-iset, kallimat-lapsi kui iga tööd ja pühendumist.

Midagi ei saa juhtuda, kui armastad.

Tulles olid sul kaasas vaid sina ise – nii on minnes ka.

Oled kaitstud mistahes kaotuste eest, sest kõik siin planeedil on meile laenuks niikuinii.

Pole tähtis, mis külarahvas arvab. Reaalselt ei oma me keegi midagi – ammugi mitte kedagi.

Universumil on sinuga master plaan. Su kaitseinglitega koostöös võib ta sul lasta näljas-paljas-olemist kogeda – sest sa ise tahtsid selle tunde ära õppida.

Sina pead oma plaane selgelt ja pidevalt tutvustama, et külgetõmbeseadus kosmilisest kataloogist tellimuse täita saaks. Looja ei tunnista kupüürinumbreid, vaid visiooni, kujustatud küllust.

Peldiku paleeks loomine algab olemasoleva sara armastamisest-puhastamisest-õnnistamisest. Lood oma putkasse energeetilise palee – tuleb päris palee energia ligi. Sarnane tõmbab sarnast.

Ja siis tulevad tahetud tööd, kui teedki asju, mida soovid. Näita Jumalale, millest unistad – teisiti ta sinu tahetut jagada ei saa.

Mida ei taha, seda ei tohi – vastumeelsus näitab, et oled omalt Teelt eksinud. Ennast vägistades jääd haigeks. Lama ja mõtle, miks vaesusehirm kosub ja sina tema peremees-isendina hääbud.

Kontole tarretada oma raha ei tohi – ta sureb ära, läheb hapuks. Raha on mõeldud väärtuste soetamiseks. Teda kasutades kutsud teda kui väärtuste ekvivalenti juurde.

Ma pole kindlasti ainus, kes just siis, kui kontod pole isegi mitte nullis, vaid ripuvad nahkhiirtena tagurpidi, ehitama ja planeerima asub.

Näita, mida soovid – ja see antakse. Sendi pealt. Teame ju küll kõigi rahvaste mõistujutte kuldkalakesele lollisti soovide servimisest. Mõistujutu ja nalja toonis kõige tõsisematest asjadest üldse räägitaksegi. Erinevalt manipuleerivast projektimaastikust see ei orjasta, kui enda jaoks pilte ja skeeme joonistad ja need kasvõi oma töölaua juurde seinale naelutad. See on argimaagia – saagu-saagu-saagu…

Külluse jaoks vabanemise esimene samm peavoolu meediast vabanemine on meie sõpruskonda valdavalt tähendanud nii ajalehe-kirja-portaalide kui telesaadetest loobumist. Teiseks projektidest eemaldumine vabastab su aju ja aja tegelikuks loovaks Teenimiseks. Kolmandaks – vastutahtmist töödest vabanemine laeb su kõrgema sageduse jaatusse.

Your vibe is calling Your tribe – ja kõrgema sageduse sõbrad asetuvad sujuvalt senise seltskonna asemele. Jäädes kinni rahateenimise vastutahtmist surumisse saab sinust lambakarja oinas. Andku armas lambarahvas see munadeta oina ja määgia karja võrdlus andeks.

Sa ei saa tegelikult aidata kedagi peale enese – ole sa loomapidaja, perepea või rahvajuht. Oma enese kaotsis hingeosad lase vabaks või kutsu koju kõigepealt.

Tervik loob uusi tervikuid.

Tervikute vahel sünnib sõprus ja armastus.

Tervikute loodud muinasmaad rokivad sajaga.

Alustame vaesusehirmu vabastamist, et Kadri kestva ja kasvava karjaõnne tuua saaks 🙂

Unicornid ja unicorpsid

Stuudio Tallifornia vaatemäng „Ükssarvik“ on täiuslik õpik, kuidas teha tõeliselt head filmi, kes on startupi-põlvkond ja mis oled sa ise. Kristjan Rannu meeskond teeb üliõigesti, et viib selle tempoka-dünaamilise-maitsekalt kujundliku täpsete näitlejatöödega teose koolidesse õppevahendiks. Seejuures on tal tuline kiire, sest iga sekundiga kasvab järgmine põlvkond peale. Generatsioonid vahetuvad üha lühemate perioodide tagant – kusjuures paradoksaalsel kombel toimub moraalne vananemine seda kiiremini, mida pikemaks venib eluiga. Mängulised nullide lennutajad samastuvad sedavõrd oma mänguga, et avastavad vanuses 30+: ise läbi põlenud, pere lagunenud või loomata, mis nüüd saab?

Startuppijad tõstavad Doom-mänguliselt ka üksteist üle parda – ses virtuaal-itipluti-maailmas pole probleem, et sa ise olid firma faunder ja tseeoo. Kui su kõrvadevahe ei jaksa rongiga võidu joosta, tõstavad koofaunderid su tänavale seinamaalingute vahele arenema. Kuni oma 15. või 55. startupiga pitšima tuled – olge lahked, siin on teile 21. sajandi lemmikloom, wifi saba küljes ja 3D-printer tagumikus. Tsiteerides nostalgiliselt Lindgreni-Karlssoni selle-koha-laulukest, kus väikevend sünnipäevaks mängukoera sai: ei ta haugu ega karga, ei tee vaiba peale märga…

Oma enese loodud maailmast maha jäävad Tõnud ei kurvasta, kui Õied – globaalselt hääldades Oijeed – üha kõrgemaid lennukaari võtavad. Esiteks on nad spirituaalsed ja valgustatud – kes siis Burning Mani ei tea! Teiseks on nad ka siis lennus, kui kuulid on koos – kes siis kanepi võluvõimust kuulnud ei oleks. Kolmandaks on neil nii Silicon Valleys kui Tallinnas mainekad-menukad pool-andegraund-klubid a la HALL, kus samas gruuvis tegijatega nädalavahetused koos pilvitades uuteks päikeselisteks nädalateks kõrgendada.

40+ tädid-onud on paanikas. Kuulavad 30aastaseid nagu pooljumalaid – olgu müügis Mindvalley spirituaaltooted, esoteerilised ehted või täiesti mulli nullid – ka täiesti sõgedate ideede esitlemise kõrgem pilotaaž üha võimendab küsimust: mis meist saab?

Vanade mustritega jurist ega artist ei taha ega jaksa olla – üha uued inimesed sünnivad ja kasvavad peale, isiklik väiketööstus ja ülemaailmne Edutehas peavad sellest trügimisest välja aitama!

Aina järgmised 50+ kenad inimesed, eelmise ajastu tipptegijad, sooritavad kannapöördeid ja lähevad uuesti ülikooli. Et oma kardetavalt pika eluea õhtupoolikul ikkagi siia planeedile ära mahtuda.

60 ja 70+ inimene võib ju teoreetiliselt samuti miski nullideküllase ogaruse välja mõelda ning mõnda aega Californias keelekümmelda ja startappijate slängi omandada. Mis seal siis keerulist – kõik terminid ja pooled tegusõnad on ingliskeelsed ja selleks, et mitte feilida, tuleb ülehelikiirusel lisanduvate tehnoloogiliste tiivalöökidega kaasa lennata. Teoreetiliselt.

Faktiliselt jääb endisaegsetele kõik praktiline ja käsitöine. Juristidest seebimeistrid, majandusteadlastest jäätisetöösturid, inseneridest kosmeetikavabrikandid, arstidest õllepruulijad – kõik loodavad võlusõnale „käsitöö“. On omavahel ring-teeninduses ja lohutavad üksteist lootusetult, sest tegelikult ka see võlusõna enam ei tööta.

Mis siis ikka, otsustavad nooruslikud-vitaalsed mitte üleliigsed olla. Teeme oma häärberitesse koolituskeskused. Kellele? Üksteisele, kes me osutume varavanadeks „tarkadeks“, kelle teadmisi praeguses aina-uue-info tulvas enam keegi ei vaja.

Püüame elada naturaalsetel muinasmaadel, õppides ja õpetades traditsioonilisi oskusi. Ent iga hobunegi teab, et vikatiga niidetud heina kuhjasid enam keegi ei mäleta. Ka rullide pidulikust koormakaupa kojuveost jääb peagi romantiline mälestus. Juba töötatakse selle kallal, et kombain sõidab põllule juhita, puldiga – ja iga töö jaoks on masin, mis inimesed sadade ja tuhandete kaupa mõttetuteks muudab. Iga lehm teab, mis on lüpsirobot…

Kontserdid ja etendused kolivad internetti. Rajame siis kultuurikeskuste asemel rekreatsiooni ja rehabilitatsiooni pansionaadid. Läbipõlenud startappijtel on piiritult pappi ja… Aga mis siis, kui nad ei taha? Avici suri lihtsalt enne 30aastaseks saamist ära. Amy Winehouse laulis „rehab“-asutusse mineku asemel enne ärasuremist no-no-no!

Loodame ehk oma 20+ lastele, kes piiramatus nullimaailmas surfates võimaldavad meil-kohatutel puhata ja mängida – ratsutame-seilame-mediteerime… See õnnestub, kui noored eksikombel mõnda Eesti kõrgkooli ei kobata. Ikka Ameerika! Kus keset Sprayprinteri-tüüpi teholoogiaga kirjatud seinu istub inimtühjal tänaval vana aafriklane üle-eelmise ajastu värvipurgiga ja küsib, kuhu sa oma naeratuse pillasid. Aga tema poeg juhib Telliskivi loomelinnakus järgmist ja järgmist startuppi.

Et Taavi Rõivasel oleks millegagi lapsi toita ja härra InBankil põhjust kellelegi laenu anda. Suurepärased filmistseenid muide – bravissimi!

Liisa Pulk ja Henri Kalmet, Johann Urb ja kogu mängu ilu täiega nautiv ilus ja hea rahvas näitab, et tööga samastuv rahvas ei paaritu ega paljune. Seega tuleb igiliikuritest fossiilidel ikkagi ära õppida sekunditega uuenev salakeel ja õielt õiele lendlemine – igaühele meist ei pruugi tütar veerandmillist tšekki nii muuseas ümbrikku libistada.

„Ükssarvik“ on mu vanima poja ja tema sõpruskonna tõlgendamise manuaal. Robots for humanity kirjab tänagi rööbiti Sprayprinteritega seinu, temale pakutakse üle päeva või iga päev mõnd järgmist startappi upitada. Filmi lõputiitrites on tema sõbrad, kelle ta juba piiramatute nullide galaktikasse on appinud.

Valgusrüütliga koos filosofeerides – mis on tõeliselt toniseeriv-motiveeriv-inspireeriv-transformeeriv kvaliteetaeg! – tiksub mu kõrvade vahel end üha appdeitiv digi-sõnaraamat. Juba saan kõigist terminitest ja nende kantavast vibratsioonist aru… Ent paari nädala pärast, kui ta jälle Madre kodusooja restarti tegema tuleb, habe rinnuni ja sokid erinevast paarist, on taas kõik uus – nii sõnavara kui selle tiivul lendav uus ja uus startup.

Tänan võimaluse eest õppida, noortele üldinimlikku „platvormi“ tagada, erinevate muinasjuttude „paradigmad“ ühendada ja koos nendega „shiftida“, loomrahvad turvaliselt lõhnavateks-hingavateks-tajuvateks kaaslasteks.

Vaadake Unicorni – see on kindel pärl sarjast „must see“ – ehk aitab unicorpsina teki alla peitu pugemist edasi lükata… On ju erutav teada saada, mis edasi juhtub, kui miski pole enam endine.

Mina ei ole seepi keetnud ega küünlaid valanud. Mitmed minu kallid kaasteelised on. Mõni on koos oma magistrikraadiga saanudki õnnelikult pühendunud Meistriks sel alal. Teised vahevariante otsinud kingivad eluloolise teivasjaama toodangut tänagi sõpradele. Ka ise üllatudes: kas see, kes pärast kõrgkooli-õpitud erialatööd uskumatutesse kohtadesse cv-sid saatis, olin samuti mina?

Õnneks ei uskunud ka universum neid postiljoni-naftamüüja-muuseumidire töökohtadele taotlemisi. Mängi-mängi, muigas kõigevägevam. Iga kord, kui eelmine eluetapp ammendus, sai mõnikümmend cv-d väga veidrate variantide nuusutamiseks teele saadetud. Enamasti variandid vastu ei nuusutanud. Kas ei vastatud üldse – või harvadel puhkudel vastati täname-ja-naeratame-ja-jätkame-matka. Muidugi jätkame – ja need mõne aasta tagant korduvad mängud on nunnud. Kes mängib dragonit, kes rollimänge, kes viikingite või keskaega. Kes mängib end mõneks minutiks ministeeriumitöötajaks. Ja pärast tänab taevast, et too meie tegelikke vajadusi teab ja totraid tahtmisi ei kuula.

Mina olen selles kehastuses olnud teismelisena sanitar ja aednik, ajalehetoimetuste töötajatele suve- või lapsepuhkuse pakkuja, mitmekümnesaateliste projektidena tele- ja raadiosaadete tegija nii saatejuhi kui toimetajana.

Olid ajad, mil ma-ei-mäleta-mitmendaks võimuks nimetatava ajakirjandusega oli võimalik teenida nii palju, et ehitasin oma palgaga üles kõigepealt mõned Tartu majapidamised, siis Raeküla nõiamaja, seejärel Jausa talu Liu majaka all ja Soone talu koos päikeseväravaga. Nimekaks tõusnud tegija oli iseäranis kenasti makstud kodulehekülgi luues-täites-toimetades. Ühtlasi töötasid hästi nähtused, mida nimetasin sabažurnaalideks.

Aegadel, mil raamat oli veel austatud-loetud nähtus, sai sabažurnaaliks punutud edurahva sõnumit kandvate tekstide eest kirjastada nii teose kui järgmise teoseni arved tasuda. Tühja sest logorahest, mis ilukirjanduse tagakaanetas. Toredad firmad, vajalik sõnum – kõik rahul.

Saage rüütlimõisa Altweskisse kultuurikeskust looma asudes olid prügimäe ja varemete taltsutamisel kõigepealt abiks need samad inimesed, kelle sõnum on mu raamatute sabadesse raiutud. Sõbrad.

Seejärel tuli projektimaastik. Mis on tegelikult miiniväli.

Õppisin kop-küsk-kulka-leader-archimedes-projekte küll niimoodi kirjutama, et saimegi kultuurikeskusele kliimaseadme ja sõudepaadid, õpetajate palgad ja tegelusvahendid. Ent kindlamat vaimset-vibratsioonilist sandistajat, loovuse kohitsejat ja igakülgset alandajat kui projektide muljumine pole olemas. Täpsemalt – projektid muljuvad kirjutajat.

Oma romaanide ja näidendite asemel kirjutad kantseliitlikku kaali, eluvõõra madalvibralise büroorahva meeleheaks ajad bürokraatlikku brüsseli kapsast. Annad oma kultuurikeskust kohtvaatlevatele ametnikele objekti olulisust tõestavaid etendusi – ja reptiilenergia plaksutab rõõmsalt lülisid. Mille vahel pihustud.

Vihised paremusjärjestuste karussellil, võrdlemise missivõistlustel, kus võrdlejad on võrreldavatest palju korruseid madalamal. Sa ei saagi neile meeldida. Ei pea ega tohigi. Ja lõpeks raha ka ei saa. Õnneks. Sest kui saad, pead manipuleerivate illuminaatide meeleheaks veel aastaid end sandistama – muidu küsitakse juba makstud toetused tagasi. Neid tagasi maksta sa ei saa, sest senised mustrid ei tööta, olnud skeemide orjamiseks kõlblikku sind ennast ka enam ei ole.

Kui olin loonud teistele töökohti – ja teada saanud, et kindel palk noori beebihingi tegelikult ei motiveeri, näkku panevad – ja ise üha peale maksnud, tabelites ja abikõlbulikus värdkeeles kroolinud – kuulutasin välja isikliku brexiti.

Mitte ühtki projekti enam.

Ja kui seda lubadust murdsin ja ikka veel inertssest tähtaegade-ikkest kaasa lohistatuna ühe pidemetäie kulka-taotlusi tulistasin, sain kriminaaliks. Uues heas ilmas käivad asjad kohe ja üheselt. Nagu lubasid – nii tee. Kui tahad orjastavatest matrixitest Kuldajastusse jõuda, ära kiru ega kirjuta veel ja veel orja-ahelaid.

Mismoodi ma pärast viimse, lubadust murdvalt lubamatu taotluste seeria ärasaatmise järel end kriminaaliks sõitsin ja puhusin, ei tea ega mäleta. Tore. Nüüd olen kohal.

Et 1000ruutmeetrine 300aastane vesiveski, mille ühes tiivas hetkel ka ise elan ja mille juures oleval tosinal hektaril oma hobuseid pean, end ka ise pisutki majandaks, ühinesime airbnb.com-iga. Ancient-natural-spiritual happy-nest oleme seal 🙂

Teiste seas saabus oma tuttavaid majutama Edu Tehase ja Blessix-ilutööstuse juht Sigrid Keskküla.

Selge, et juba esimesel kohtumisel rääkisime uue ajastu krüptomajandamisest ja kiirelt kogunevate nullidega uue ajastu finantsvärgist. Mul oli Sigridi enese vussis valleti loole lisada ühe oma kosilase juhtum. Sell oli pärast edukat iti-tööd juba päris õnnelikul bitcoini kasvu teel – soetas 13 protsessorit, kaevandas ja hõiskas ja… kaotas kõik. Oli see kuulus ülelaskmise juhtum, mis paljud meist asjatult krüpto-skeptikuteks koinis.

Krüptokaevur-kosilane tahtis mu tallu paar protsessorit tuua – maja kütteks – sest ta enese maja uksed-aknad olid keset talve ööd-päevad pärani. Et mitte urisevas häärberis higistada, uisutas ja tantsis rahvatantsu. Päriselt ka.

Tänu sellele koom-keissile oli mul huvitav Sigridi selgitusi kuulata ja üles kirjutada. Teen seda ka edaspidi. Endal huvitav. Teil ka.

Meie perekonna vesiveski saab kujuneda rahvusvaheliseks loovpansionaadiks. Majutuse ja muu ja määga. Seda siis, kui endal on pisut eemal hobukarjamaa veerel privaatne majakene ning koerte ja põtrade asjus turvaline tara kogu Kodu ümber.

Et arendusteks raha teenida, võttis peremees kümnendi jooksul katse-eksituse meetodil omandatud geoloogiaoskused Aafrika mägedes uuesti üles. Ent ka arenduse teenindamise arendus eeldab aega ja raha.

Minu kirjutatud tekstid maksavad tänased arved. Aga päikese- ja hüdro-elektrijaam? Ning turvatunne ja kodurahu, kus enam tõestamatut ei tõestata, tehakse, milleks sünniti – mida kõrgem mina ei taha, seda ei tohi. Lammutab.

Et kõik minu arendused poleks toetatud kulutamise ja ei-tea-mille-ootuse-lootuse peale, ühinesin Edu Tehasega. Mitte minu OÜ ega MTÜ – mina ise.

Nojaa, mitte päris.

Tegime seda Sigridiga koos. Kasutades www.successfactory.com kampaaniat.

Kuna praegune ülijõuliste puhangutena toimuv transformatsioon – vibratsiooni tõus – mõjub nii intellektile kui füüsisele, nii (inim)loomadele kui elektroonikale, oli see liitumine tõeline kobistamine jah.

Unustasin oma e-posti parooli, et mitte-oma-arvutis kinnitus-link vastu võtta – mispeale Sigrid unustas ka enda oma ega pääsenud iseenese postkasti tagasi kah 😀 Kodus jooksis läpakas kokku. Paari päeva pärast kohtusime – päikeseplahvaatuste-kuuvarjutuse-mega-transformatsiooni uus energia oli kinnistunud ja me saime täitsa hakkama – kinnituskoodide-sünnikuupäevade-postiindeksitega ja puha 😀

Liitusin Keskkülade meeskonnaga. Läbipaistvad-teada-isikute-juhitud dagcoinid kogunevad kontol ka siis, kui ma midagi ei tee. Et ei plahvataks 😀 Harjun ja kohanen. Ja üsna tõenäoliselt hakkan pärast kohanemise aega ka ise rahvast juurde kutsuma. Mida rohkem dage, seda enam coine – loog!

See pole keeruline – minu jaoks on raha alati olnud virtuaalne. Ja kunagi pole tal olnud nii palju tarvilisi nulle kui krüpto-tulevikulisel pildil.

See on keeruline – iga päev tund või paar tutvuskonnas edutehnilist juttu tuututada… Pigem toetan Sikit oma oskustega. Kirjutan.

Minu tulevane krüpto-loominguline pansionaat, kus loodav on nähtav-müüdav keskkondades www.digitally.com ja www.media.productions ei ole Kirby tolmuimeja ega Zinzino kohvimasin. Ma ei pea inimestele selleks mingit kodutehnikat ega amway-olmekraami pähe tõmbama, et ise külluses kümmelda. Tõsi, mitmed mu kauased kaasteelised on selles hämmastavalt edukad.

Meenutan: mida ei taha, seda ei tohi!

Mina tahan koos oma hobustega Altweski taga Saage Saaratooriumis turvalise tara embuses luua ja harmoonias pulseerida.

Mina tahan koos meeskonnaga käitada rahvusvahelist loovpansionaati – produkt internetis, päikese- ja hüdroenergia katusel ja põranda all.

Mina tahan mõelda ja tunda külluses – mida ma selles kehastuses veel ei ole kogenud. On aeg!

Meeste tegelikud tahtmised olgu naistele seaduseks!

Kati S.V. Murutar

See ei ole teater. See on Elu. Etendus, mis on kokku punutud päris lugudest ja meenutab neid näitemänge, mida mängime ka ilmsi ja silmsi üksteisega oma juhtumisi jagades. Merle Karusoo sotsioloogilist teatrit meenutab ka. „Olen 13aastane“ punutisest sündis Pirgu koolkond – Jesper Parve „Mees“-raamatutest sünnib üha veel ja uuesti ja taas täiustuv Lugu, mida mängitakse kõikjal Eestis. Võõrsil ka – mehed on teatavasti asustanud kogu Maa.

Etenduses improviseeritakse lisaks valmistekstidele ka värskeimate teemadega – Eero Spriidi sõnul on umbes veerand alati uus. Ja publikule teadmata jääb samas tunnijagu materjali teiseks korraks – mehed valivad episoode vastavalt rahvale, kes saalis kaasa kõlab.

Valik ja tervik sünnib tänu super-sünergiale – jääb mulje, justkui kõik juhtukski siin ja praegu. Teatris see tegelikult ju nii ongi – nii et sellevõrra on meeste-tahtmiste-saaga siiski teater ka.

Meile esitletakse kolme erinevast tüpaažist hurmurit: sportlane, trubaduur ja näitleja. Samas on nad ka toitlustusketi omanik, pühendunud isa ja raamatute autor. Kultuurisündmuste korraldaja ja südamete vallutaja, et mitte öelda murdja – mida leebe Margus Vaher kindlasti olla ei tahaks. Ning 70aastane igas mõttes vaba mees, kes peagi ERRist lahkudes oma projektide juhiks, ettevõtjaks ja igihalja „Õnne 13“ Margnaks jääb ikka.

Kõigil neil on emotsioonid ja ambitsioonid – mehed! – eeldusel, et naine innustab. Naine peab lihtsalt OLEMA, mitte tugevama poolega võidu mammutit küttima. Temake peab armastama ja tunnustama – ka siis, kui mehel on mast maas. Siis eriti. Muidu ei tõusegi.

Mida targem-tugevam-tegijam naine, seda keerulisem. Mehed ju tajuvad, kui armastus-austus-imetlus pole päris – nad, primitiivseteks peetud, pole ju tegelikult primaadid. Pigem suured lapsed, kellele ei tohi oma manitsustega ema meenutada. Ainult Oidipusele ja Nerole kippus see sobima…

Kuitahes tark-tugev-tegija on mees – mälu on tal naistest ikkagi erinev. Mida ei taha, ei mäleta. Mida ei mäleta, pole olnud. Kusjuures päriselt ka ei mäleta!

Naised veavad järel pikki-raskeid mälusleppe. Iga situatsioon kaevab üles kunagised analoogid. Ja nii me, sabaga tähed, üha oma klaarimiste saagi meestele mõistetamatul moel käima tõmbamegi. Ilma et kallim kaasa saeks – no mida sa enam ümber 7 tundi-päeva-nädalat-aastat tagasi toimunu ketrad.

Sellepärast on ka suurem osa spirituaalsest tööst naiste õlul – lisaks raku- ja eludemälule on neil otseühendus kosmosega. Mida jõulisema nais-algega mees, seda spirituaalsem ning seda julgem oma üles-tulevatele tunnetele otsa vaatama, puhastama ja vabastama. Üha uuesti.

Naiste kohta kehtib eriti see reegel, et nunnana erakluses tiksudes settib kõik hingeilu süvavoogudesse ja ilmaelu kätte sattudes lendaks kõik see s… ühe korraga ventilaatorisse, oi valu.

Millegipärast on vaimsusega nii – nagu näiteks ratsaspordiski – kogu maailmas on harrastajad tüdrukud ja naised – tipud aga mehed. Kustkohast nemad tulevad, ei tea.

Igatahes mitte materdav-võimukate emade rusika alt, mis alfa-isased beetadeks tümitab – valesti-valesti-valesti…

Pekstud päikesepoissi jäädki tagasi alfa-kuningaks armastama ja tunnustama. Lõhutud poisslapsed on nagu Augeiase tallid, mis lõpmatuseni sama äkaga täituvad. Et aga meil on oma kaasteelistega hingedevahelised lepingud, siis muudkui teenigem.

Peaasi, et isasele alpinsti instinktile jääks tema mängumaa – seda Dr. Noormanni, Tõnu Otsa õpetust kirjutas kogu nõukogude Eesti nais-seltsimeeskond hardalt tema loengutes kaustikutesse. Peaasi, et mehike saaks ikka kangelaseks tõstetud ka siis, kui teed ise talvepuud, ehitad-finantseerid – ning jälgi, et ranne oleks nõtke, puus painduv ja kutsuv nõks ei kaoks torso taljejoonest.

Samal ajal, kui naised positsioneerivad, on mehed oma õlleringides jutukamad ja detailsemad – on selles etenduses muide ka. Ise vajavad seejuures tundeid ja silmsidet – siis nemad kanaldavad ja nutavad nagu noored või vanad jumalad. Paluvad soovide otse ütlemist ning ausalt ja keerutamata rääkimist, sest oletada nemad kohe tõesti ei oska.

Tahame, et oleks 10 ühes – sõdur, kuningas, trubaduur, armastaja, poisike, pätt, ehitaja, juht, leiutaja, pihiisa – ent vastu pakume ju samuti 10 ühes. Mängeldes. Ja solvume, kui mees meie multifunk-supernaisust ei näe, sest see on norm. Nii peabki.

Peabki olema ka nii, et näen mina – ja näeb iga vaatajanna – etenduse igas episoodis oma enese meest. Oh kullake, ma ei teadnud, anna andeks, nüüd tean. Ja otse loomulikult on iga laval lahatav naine mõneti mina – aitäh peegli ja õpetuse eest!

Tulevastele osasaajatele teadmiseks – mikrofon ringleb pidevalt ka publiku seas, et saaksite tantra ja häälitsemiste, tööjaotuse ja õige armastusekeele valimise asjus kaasa kõnelda. Misjärel Eero tantsiskleb teile head seksi versus seksuaalne andetus, Margus hoiatab eluliste näidetega apsude eest – seejuures hämmastavalt ladusalt enda üle naerdes.

Olulisim uniseks iva tuli minu jaoks Jesperilt: tänitades ja arvustades ankurdame selle, mida ei soovi – nii, nagu muretsedes palvetame selle eest, et juhtuks see, mida me ei taha.

Laulgem pigem Havaii-tarkade laulukest Ho’o’ponopono: ma armastan sind, anna mulle andeks, tänan sind. See on suurepärane vahend nii siganaabri pehmitamiseks kui jonnaka lapse rahustamiseks. Ka siis, kui see laps on su oma mees. Siis eriti.

Pärast seda vaba vormi hõngulist õhtut saad teada: nii palju on veel õppida – üha uueneva enda kohta ka – kõik on alles ees – kuniks elu(sid).

Anubise nõiakatel keeb Tallinnas Pärnu maanteel Tondi ärikeskuse kõrval… Tallinna vangla ja kriminaalhoolduse majas. Kõik on kõige ja kõigiga seotud – Eesti legendaarsemaid šamaane Anu Pahka ning temaga samas Anude nõiakatlas taipajatele tervenemist tempiv Anu Altmets on mõlemad endised militaaritarid.

Naisohvitser Pahka kõrval üha kindlama ja mitmekesisema assistendina tiibu tõstev endine kaitsejõudude haldusjuht Altmets kuulutas oma panustamise avatuks 8.8.2018 ning eriti töö- ja ilmastikukindla tandemina toimivate naiste puhul pole vahet, kumb räägib – nad mõtlevad-ütlevad-teevad väga sarnaselt. Ja erinevalt. Anu I tõmbab tervenejaid ligi, Anu II mõõdab ja soojendab, Anu I vabastab blokeeringud, Anu II mõõdab ja analüüsib uuesti.

Näiliselt Nähtamatu

Kui vanglamaja kolmanda korruse ühes Anubise nõiakatla pooles, Pahka energeetilises ruumis on nii altar kui kogu ruumikujundus külluslik ja lopsakalt värviline, siis Altmetsa mõõtmise ja soojendamise pool üle koridori on lakooniline ja täpne – kohviveski-kesksest altarist alates ja tema poja maalidega ehitud seintega lõpetades. Sama kehtib väljasõidu-vastuvõttude puhul.

Ülimalt konkreetne, mõõdetud ja täpne on ka Väikese Anu töö. Ta kasutab inimese seisundi ja tüübi üksipulgi-mõõdistamiseks tehnoloogiat, mis arvutab kompuutrisse tiksutatud pulsi järgi kõigi organite ja elundkondade seisundi – misjärel inimest turgutatakse nano-tasandini peenikese kristallipuruga vooderdatud voodis – ja mõõdetakse uuesti. Ei mingit müstikat – kõik on silmaga nähtav ja käega katsutav. Ka Pahka-poolel – tema teeb pärast kristallvoodit ja enne teist mõõtmist tegeliku blokeeringute vabastamise ja tervenemisele avamise töö.

Küll aga ei olnud algsetel demilitariseerumise aegadel nähtav Altmets ise. Tema avanemise perioodi indiaaninimi võinuks olla Näiliselt Nähtamatu. Väheldane naisetükk oli esialgu Anu I kõrval tasase heleda assistendina üsna märkamatu Anu II. Nii rännakutel kui tseremooniatel oli Anu I tänu telesaate „Selgeltnägijate tuleproov“ võidule kõigi spirituaaliahuviliste ja uudishimulike tähelepanu keskpunktis, Anu II teenis ja õppis, avanes ja täiustus.

Eraeluliste küsimuste kohta vastavad temakesed, et on paaris oma missiooni ja teineteisega. Põlisrahvastel on olnud võimete ilmnemise ja teadjanaiseks saamise eeldus, et kliimaks on möödas ja „karjäär“ naisena lõpetatud. Naised, kes on emana ülesande täitnud, võivad tubakat suitsetama ja nõidama hakata. See on eriline bingovõit, kui inimene leiab täiendaja, kellega koos kujuneb harmoonia-sünergia a la Castaneda raamatutes kätkev.

Hele laks

Ei või olla! Selline ohhetus tuli, kui üks südameüdini lähedalseisev neiu sai Suure Anu blokeeringute-vabastuse seansile viidud. Tervendusruumist kostusid heledad laksud ja ohvitseri-emanda jõulised käsud. Ai! Tütarlapse Anubise käest tagasi õhetava ja õnnelikuna sain… palja jalu lumehangest, karm kamm pihku pigistatud.

„Mida hangunumad energiate blokeeringud nii sellest kui eelmistest eludest, seda äkilisemalt kõiki inimest moodustavaid kehasid raputada ja vapustada tuleb,“ selgitas Anu, kui ma ise „proovi mõttes“ – tegelikult tungivast vajadusest – tema matil kõhutasin. „Me ei pääse raku ja aatomi tasandini ega valguskeha tumestavate sajanditevanuste plekkideni teisiti kui tervenejat täiega kohale kutsudes.“

Sissejuhatuseks sain veenva piitsaga üle turja minagi.

Arvukate ühiste riituste ajal nii leebe ja emalik, toetav ja südamesüles tassiv Õde põrutas inglitiibade vahele kogutud koorma laiali ning võttis seejärel osava ragistamise saatel ette pideva andmise ja kogu maailma kukil tassimise vastu protestivad liigesed ning mulle mitte mõeldud teekonna-haakidest pärinevate seedimiste pärast tõrkuva sisikonna.

Tehniliselt on legendaarne Pahka õppinud Alar Krautmanni massaažikoolis, peale selle Näeb naine, kas terveneja töötab kaasa. Kui teisiti ei mõika, siis ei kehti reegel, et maaslamajat ei lööda – ning järgneb hele laks.

Nagu Anude tseremooniatel, järgneb ka hääle vabastamine. Nuta! Oiga! Naera! Hinga! Kui inimesel puudub enese armastus-usaldus-austus-teostus, on tal raskusi ka hääle tegemisega. Hambad ristis – kuni tervendaja ei lase rohkem vaikida.

„Meie keha on meie parim sõber, tõlk ja tööriist,“ kinnitab naine, kes kõnetab jõuliselt nii musta kui valget hunti, kes meis mõlemas elavad – õilmitseb see, kumba toidame. „Tervenduse ajal ei saada ma inimesi meelerännakule, vaid toon nad meel- ja organhaaval siin-ja-praegu kohale.“

Libahundid nukutoas

Meelerännakuid – olenevalt tseremooniatele kogunenute valmisolekust 3-5 ühe riituse jooksul – saab kogeda Anubise teenitud ja Väikese Anu assisteeritud nõidamiste ajal, mis näevad välja nagu suurte tüdrukute mängud. Mängukaaslasteks tassid-küünlad-lõngad-joonistusvahendid-munad-leivad – ja tema enese rikkalik altar.

Valud silitatakse munasse ja heidetakse… kes osaleb, see saab teada, kuhu.

Taotluste paberile kirjutamine ja loitsude etteütlused aitavad keskenduda, et seejärel kõigile elementidele-ilmakaartele-vägistele kingitusi tehes ühisvälja väes uskuda-loota-armastada. Osaduses olijad avastavad ennast teises, kaotavad jagamises valehäbi ning jõuavad turvalise tänutundeni. Enesestmõistetava soolisuseni samuti. Ihu-hing-vaim, mis paljudel 21.sajandi müramaadlejatel on üksteist kaotanud, kohtuvad ja ühinevad taas – ja edasi ei saa miski valesti minna.

„Ürgnaine oskab jälgi ajada, nelja joosta, ennast kokku võtta ja vaenlast tagasi tõrjuda. Ta oskab aistida, maskeeruda ja sügavalt armastada. Ta on vaistlik, oma tüüpi esindav ja normaliseeriv. Ta on naiste vaimu- ja hingetervise hoidjana olemuslikult vajalik,“ tsiteerib Anu Clarissa Pinkola Estése raamatut „Naised, kes jooksevad huntidega“. „Nisterahvaste raugevat elujõudu saab uuesti üles õhutada vaid naiseliku alateadvuse varemetes laiaulatuslikke hingearheoloogilisi väljakaevamisi tehes. Ainult sel viisil oleme võimelised taas loomulikku ja vaistlikku hingeelu ilmutama. Ja kui me isiksustame seda läbi Ürgnaise arhetüübi, oleme võimelised tajuma naisterahva sisima loomuse suundumusi ja eluvõitluse vahendeid.

Elutervetel huntidel ja elutervetel naisterahvastel langevad teatavad hingejõujooned kokku: mõlematel on terav haistmismeel, mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumisvõime. Hundid ja naisterahvad on sugulased oma uudishimuliku loomuse poolest, oma suure hingejõu ja kannatlikkuse poolest.“

Raamidest Rusumata

„Me oleme töötud. Enamus meiesugustest on erinevatel põhjustel ka kriminaalid. Ja kodutud,“ naeravad Anud. „Mitte üksnes meie, Anud – enamus neist, kes loobuvad turvaliselt, aga see-eest rusuvalt raamistatud töökohtadest ja loovad endale ise teenistuse, on sisuliselt töötud. Raamistatud maailmas on teatavasti teenuste-asjade-hüvede vahetamine rahaliigutamise asemel taunitud. Raamistatud maailm kardab taimi, mida iidsed on aastatuhandeid tervendamiseks kasutanud.

Lisaks eeldab raamistatud maailm, et inimene tahab omada. Korterit ja autot ja teist inimest läbi selle, et omab asju ja on atraktiivne.

Kui inimene peab enda arvates omama – ja selle arvamuse on talle mõistagi massimeelsus ja pimestav pahalaste tahe pähe ajupesnud – võtab ta laene-liisinguid ja kirjutab taotlusi. Miskaudu ta satub üha rusuvamate raamidega vangi. Hirm asjade kaotamise tõttu inimestest ja armastusest ilma jääda paneb töökoha külge klammerduma. Hirmunud töötaja teeb lollusi – kui mitte lausa kurja – ning jääb tasapisi või pauguga haigeks.

Alati on lahendus. Kui tegemist pole jäigaraamilise asutusega. Vabalt loov loomade vahendaja võib ennast lahkesti hobulausujaks nimetada – ja nii ongi. Erinevaid tervendamise mooduseid õppivad ja rakendavad inimesed saavad päeva lõpuks õnneks litsentsid, mida naelutada oma nõiaköökide seintele raamide eest kaitseks – ehkki näiliselt raamidele alludes.

Kuni me alles õpime, laulame oma mittetulundusühingu abi pakkudes kuulekalt laulukest: ma olen alles teel, minu klient võtab ise vastutuse selle ja tolle eest ja on teadlik, et ma olen alles õpilane… Justkui keegi meist kunagi valmis saaks…“ naeravad Anud.

Et end sel paradoksaalsel moel EU-normatiividele ja nõiaturu tarbijakaitsele allutades mitte raamistuda, käivad vabad Anud nii palju, kui töö ja tunne lubab ja käsib, võimalikult palju mööda Vene-Leedu-Inglise-Iiri- ja muid maid väepaiku pidi rändamas.

„Meil hakkas riigiametis selle mugavuse tõttu igav – ja meile ei sobi sugugi elu keset 9-17 tiksuva tööpäeva eeskirju. Mille tõlgendamiseks töötatakse targu välja üha uusi eeskirju. Ja eeskirjade tõlgendamise tõlgendamise eeskirju,“ selgitavad Anud, miks nad ei ole ühed neist, kes alustavad ja lõpetavad päeva mõne linna liiklusummikutes. „Nendes ummikutes kuhjumine on nagu sümbol. Seal ummikutes võimendatakse hirme, põletatakse koos kütusega elurõõmu ja -jõudu. Pigem lendame RändAnudena veel ja veel Venemaale – kust tõime ka energiakapsli kasutamise väljaõppe, vahendid ja tehnoloogia. Ja õpime näiteks Alar Krautmanni massaažikoolis paremaks ja paremaks.“

Tilisev Tuul

Tehnoloogilisest küljest on Väikese Anu töövahendiks, millega ta Suurt Anu assisteerib, 3 arvutiprogrammi, mida ta klientide süvauuringuteks kasutatakse. Eestis on kasutusel mitmeid tarku inimesi-skänneerivaid programme – Rakvere Biores ja teistegi tegijate käes bioresonants-aparatuur, Madis Altroffil Time Waver süsteem. Muide, perekonnanimi Altmets oli enne eestindamist samuti Altroff – sugulased nad pole, aga midagi juhuslikku siin ilmas samuti pole!

Kui mõnede meetodite puhul asetatakse inimese – või muu looma! – arvutisse skännimiseks tema käsi või käpp andurplaadile, siis Anude aparatuuril on randmetele kinnitatavad klamberandurid. Pulss loetakse kvantfüüsikaga sarnanevasse töötlusse ja ülitäppis-arvutustesse.

Sisseseade mõttes on raviruumis nanoosakeste tasandil toimivate peenkristallidega – Emakese Maa iidsete osakestega – täidetud magamiskott ja padi. Sellesse pakitavale inimesele pannakse pähe ka raviliivaga täidetud müts ja prillid.

Maskeraadi prillide laadne kate ette – ja maskiball võib alata. Saateks vibratsiooniliselt sobiv ja vastav muusika, viiruki- ja õliaroomid, teelesaatja tasaselt vestev hääl – ja tilisev tuul. Sõna otseses mõttes. Tervendatava näo kohal heljub mahe tuuleke – millega kaasneb haldjalik tilin. Mis ja kuidas seda lummust loob, Anud ei räägi. Las jääb – peaasi, et hea saab.

„Meie tandem toimib paarisrakendina. Kui olen teinud esimese mõõtmise ja magamiskoti-seansi, läheb tervendatav Anubise tuuningule – ning seejärel tuleb uus mõõtmine ja tšakrate mõjuväljade kaupa organsüsteemide mõõtmine alt üles,“ kirjeldab Väike Anu, kes mõõtmise ajal inimesega ei räägi. Anubis ja arvutiprogrammi hoolde loetud andmed räägivad ise.

Mina lasen Anudel end kompuutrisse lugeda pärast 6 nädalat lakkamatuid lastelaagreid Kuusiku Altweski loovuskosel. Meie stuudio MINA OLEN! on saanud suvega mu sedavõrd endale, et mina enam ei ole. Kõik elundkonnad on keskmiselt 60%-lises töökorras. Üksnes biorütmid teevad edevat rõõmu – need on 32aastasele omased.

Nanokristallide vahele magamiskotti pakituna kogen täpselt seda, mida Anu leebed laused maskitagusest maailmast loitsuvad – sipelgad ja pakitsused, kuum ja külm vaheldumisi. Sääretorud hakkavad valutama, nagu viimati lapseeas marulise kasvamise ajal – ja tuikavad muide pärast nädal aega jutti. Magusalt.

Ovulatsiooniaegseid spasme meenutavad munasarjad jutustavad nii vaagnapiirkonnale kui tervik-minule, et naine on naine ka siis, kui ta enam munarakke ei eralda ja lapsi ei sünnita. Kokkutõmbunud ja hirmukrambis süda laieneb, ehkki mõistus väidab, et kõik lapsed sinna mahtuda ei saa. Saavad küll. Sest mõistus vaikib, kui külalised tulevad.

Kõigepealt saabub mu vägalähedusse magamiskoti embusse minu mees – üsna kohe, kui pärdik peas on peatunud. Ta jääbki minuga – ja mul on ütlemata turvaline ja teadev kohtuda kõigi oma hobuste, koerte ja lammastega, kes minuga kõnelemas käivad. Kassid ja kanad miskipärast ei tule.

Kui loomrahvad on mulle oma sõnumid toonud – nii mulle teada kui täiesti uued teated – asume mind uuesti arvutisse laadides analüüsima. Näen ka ise arvuti monitorilt, kui jäägitult rahunenud ja roheline olen olnud kristallkookonis. Andurid randmetel, võtan läbi kõik oma lapsed ja loomad, taluelu ja kultuurikeskuse olu ning unistuse Aafrika haljastest aasadest.

Anud näitavad monitoril, mil moel süda ja aju, saba ja seedimine ühele või teisele vestlusteemale reageerib. Me oleme sündinud selleks, et oma Teel toimida nii, nagu hing ihaldab. Infomüra ja hirmud ei lase pahatihti tunda ega teada, milliseid valikuid hing tegelikult toetab. Tema tukseid ja tõmblusi niimoodi monitoril nähes on võimalus iseendaga tagasi-edasi ühendusse saada.

Tehnika ja meetod, mis on toeks avanemas hingedele, oleks minu jaoks umbes samasugune kiusatus nagu taro- või inglikaartide kodus pidamine. Aina küsiks ja skänniks, selle asemel, et iseendaga intuitiivset sõprust pidada.

„Sellepärast ongi sedalaadi aparatuur ja moodus väljaõppinud terapeutide kätte usaldatud, et seda ei saaks ummispäi kodus järele teha,“ muhelevad Anud, kelle seanssidele tuleb üsna pikalt ette mõelda ja möllida, kuna RändAnud on keskmisest sagedamini rännakutel.

Kusagil peale Facebooki eks-militaarlannad ennast ei reklaami, sest ausaim on suust suhu liikuv kuuldus kui soovitus. Skeptikutele lohutuseks – kuiva veeteraapia, kompuuter-skänningu ja massaaži ühend-metoodikas pole midagi müstilist, käegakatsutav-mõõdetav kõik puha. Spirituaalidele julgustuseks – miljardite aastate vanusesse nanoliiva ei jää päris kindlasti eelneva pikutaja valud ega võlud – kahe laagerduja vahelisel ajal puhastatakse magamiskott ülipõhjalikult.

Mis puutub endale koha broneerimisse, siis vabad Anud tulevad sagedastelt sõitudelt alati koju tagasi. Sest siia on nemad sündinud ja siin neid vajatakse.

Kati S.V. Murutar

MINA OLEN peegel:

Võtan laste ja loomade abiga ühendust oma kõrgema Minaga ning juhendan ka Sinu teekonda Sinuni 😉

Millega tegelen?

Jumal lõi inimese enda näo järgi. Inimene ei mäleta seda. Enamasti. Sõlmib oma hingeparve kaasteelistega üleval lepingud – kes millist rolli seekord mängib ja millise õppetunni seeläbi õdedele-vendadele annab – ning sündides unustab need lepingud.

Kui mäletaks, ei saaks õppida ega terveneda.

Mina olen oma päris Minaga ühenduses kirjutades ja loomrahvastega suheldes. Õpetan seda Sullegi.

Meie Loovuskosel Kuusiku Altveskis tegutsev noortestuudio MINA OLEN mängib ja tantsib ühisloominguna loodud Lugusid, mis peegeldavad-puhastavad-tervendavad.

Minu teekond…

on olnud sünnist saadik teadlik. Olen alati Selline olnud.

Lapsepõlvest alates tean, et Jumala näo järgi loodud inimene peaks elama taevariigi seaduste järgi. Kui ta seda ei tee – sest ei mäleta – tuleb ta üha uuesti ja uuesti ja õpib.

Tüdrukueas kogesin tihti stseene multifilmist „Helesinine kutsikas“: sinine-sinine, sinuga ei mängi me. Nüüd tean – nii aurafotode kui sama-vibratsioonilise energeetilise Perekonna abiga – et olen indigo.

Kuna mind saadeti eelväena, teerajaja ja järgnejate juhina, on mu selle kehastuse Tee olnud katse-eksituse jada ning KÕIGEST hoolimata avanemise, teadasaamise ja hämmastava vibratsiooni tõusu rada.

Sisetunne näitas mulle neiueas oma Kooli – spontaanset-voolavat, vabade-loovate-ühtehoidvate ja Ärkvel noorte kooslust. Teekond tänase noortestuudioni MINA OLEN käis läbi Pärnu balletistuudio-kunstikooli-muusikaklassi-Tuglase olümpiaadi-televõistluste nii sõnas kui pildis, nii tantsides kui lauldes Sõnumit edastades. Kuna ma kartsin – minestamiseni! – esinemist ja kaameraid, seadis Kõiksus nii, et üha avalikkuse ees elangi.

Olen Tartu Ülikooli magistrikraadiga ajakirjanik filosoofia teaduskonnast – seega saanud avalikkusega toime tulekut pehmelt öeldes piisavalt harjutada. Indigo eelsalklasena olen saanud eksimuste eest ülikarmilt karistada – oma Teel püsimise eest aga nüüd, 51.eluaastaks Elu Armastuse ning koos oma Mehega täidame ülesannet Kuusikul koos MINA OLEN spirituaalse Perekonnaga õppides ja täienedes.

Mida olen õppinud ja omandanud?

Minu Mees on ülestõusnud Meister. Ma poleks sellest aru saanud ega teda ära tundnud ja pälvinud, kui poleks 49.eluaastani tema eel-energiaid õppinud, pusletükke kogunud ning ennast läbi viiekordse emaduse, 3 abielu ja kõikjal Maal rändamise TEMAGA kohtumiseks valmistanud.

Hakkasin oma teist poolt nägema unepiirilises seisundi 4 aastat enne meie kohtumist. Veetsin need aastad range režiimiga nunnakloostri laadses töökarastuses. Ehitasin väga vähese rahaga üles Soone väetalu, kus meil sai loodud šamaan Evald Piirisilla rajatud Päikesevärav, Koda ja Telk.

Vaatamata meesteõgija kuulsusele elasin tsölibaadis alates hetkest, mil mu Mees – keda ma siis ei tundnud, ehkki ta oli vaid mõne kilomeetri kaugusel… ostis Kuusiku Altveski, et mayade kuulutatud maailmalõpu käigus Jääda. Uude Heasse Ilma saabudes kohtusimegi Ristteel.

Mina – 21.märtsi Kala-Jäär Lammas-Hobune – ja tema – 21.detsembri Ambur Kukk, rajasime end üleloomuliku jõuga varemetest välja murdes Kuke-aastal iidsesse vesiveskisse Loovuskose, kuhu kogunes noortestuudio.

Enne seda olid noored peatumatu kaardiväena 4 aastat Soone tallu isetekkelisi laagreid moodustanud ja ma ise koos Perekonna mänguliste hingedega näitemängudega tuuritanud. Teadsin, et koos väerahvaga – aga seda just hobused-kassid-koerad-lambad-kodulinnud on – kirjutatu on tervendav kanaldus. Ent puhastava-peegeldava-tervendava teksti-tantsu-teadvustamise tasemele tõusid mu sõnumitoomised koos Mehe ning meie koosluse ümber üha juurde kogunevate lastega. Neist jõulisimad Õpetajad on mu 5 lapselast.

Minu poolt pakutavad teenused

võiksid kergema vastupanu teed minnes olla kaardimoori-oraakli seansid – aga on leebes-alistunud avanemises tõusnud oluliselt teise dimensiooni. Noortestuudio pihtimus-puhastus-peegel klaarib iga vaatajat – nii, nagu nende Lugude loomine on totaalse muutuseni juhtinud iga stuudiolapse. Nad tulid sosinal, peljates oma häält-käsi-pilku – ning hõiskavad-tantsivad-lausuvad nüüd nii, nagu Jumala kehastustele kohane.

Kutsuge mind enda ligi – ning pärast ühist puudutust pole ühelgi vaatajal-kogejalgi miski enam endine. Parimas mõttes.

Ma ise tulen nii üksikisikule, perekonnale kui sõpruskonnale vahendajaks – nii, nagu loomrahvad ja Perekond, rännakute juhendajad ja õpetajad on mulle teed näidanud.

Me ei mäleta. Oma Lugusid kanaldades saame teada. Ja terveneme nii oma kõrgema Mina teadmisi kõneldes ja kirjutades kui mängides. Õpetan teie endi kirjutatud tekste mängima – ka ristpistes: ema mängib poega, naine kehastub oma meheks, vanaisa lapselapseks… Ja kirjutan vajadusel teie kanaldused-peegeldused nii monoloogideks kui dialoogideks. Nende mängimine tühjale ruumile on puhastav. Nende esitamine koos asjaosalistega on tervendav. Nende peegeldamine publiku peal on südameüdini puudutav lahtihüpe.

Kanaldades ja pihtides saate kogemuse, et kõik on võimalik ja imed juhtuvad, kuniks elu.

Suhted nii iseenda kui eks-kaasa, nii Jumala kui teda kõverpeegeldavate hirmudega on siin ja praegu ümbertehtavad.

Mida 52 aastaga õppinud olen, seda jagan.

Lapsed teavad seda – sellepärast nad just minu ning Altveski ja Südamesalu oma mängukaaslasteks valinud ongi. Ilmselt ka mu ka-tha-ra-vibratsioonis hääle tõttu, mis sobib hästi nii igas eas inim-tervenejatele kui loomrahvastele.

Jutustamiseks ja mäletamiseks, kirjutamiseks ja ümber häälestatud tuleviku loomiseks sobib eriti harmooniliselt Altveski paisukosk, Südamesalu ja Robinsoni saar.

Mängimiseks-tantsimiseks-maalimiseks sobib Altveski salong.

Või teie enda kodu-klubi-saal. Vaigistame peas perutava pärdiku.

Pulseerime koos planeediga.

Ja KÕIK tuleb meelde – mis sel hetkel just meenuma peab, et ilma kahetsuse ja kartuseta, kõrgemas vibratsioonis edasi minna.

Kus ma tegutsen?

Hea küsimus, palun järgmine!

Selge, et planeedil Maa. Kus iganes riigis hetkel olen, seal ka tegutsen.

Ka Aafrikas. Seal eriti. Minu Mees elas 10 aastat minuni Ugandas. Ta rajas ekvaatoril asuva riigi koduaedadest puuvilju Eestisse toova kaupluse Tervist, Aafrika! – ja pöördus minu väes taas mäegeoloogia rajale, kus ta on ääretult pädev, põhjalik ja õnnelik. Koos Entebbes-Ntungamos-Niiluse lätetel ja Victoria järve ümber seiklemise järel oleme valmis ka teile sellise mitte-turisti-rännaku korraldama. Tunneme end koduselt vihmametsas ja mägedes, Niiluse voogudel ja savannis, silmsidemes gorillade-elevantide ja… iseendaga.

Jah, ma näen aurasid – nii kivide kui põtrade omasid.

Jah, näen minevikku ja tulevikku. Ent ma ei tee kellegi teise eest tema isiklikku meeldetuletamise püha ja peent tööd ära. Olen teejuht. Muinasjututegelane, kes ei kasuta trendikaid termineid ega kuulu koolkondadesse. Olen jäljendamatu originaal – nagu Sinagi.

Unenägudes ja paralleelmaailmades näen PÄRIS asju, mida ei mina ega Sina ilmsi ei mäleta.

Mis läbitud ja omandatud, saadame tänuga ära – me keegi pole prügikastid. Valu- ja hirmhaaval meenutame, õpime ära – ning lahkume kollidest tänades ja naeratades.

Kui kõike mäletaksime, poleks me oma Ülemist lepingut täitma just siia sündinud.

Saame hingetõmme-haaval teadlikumaks – koos Sinuga.

Kirjutame ja tantsime, mängime ja maalime – rändame iseendasse – ja Ugandasse.

Vaikime koos hobustega, palvetame Südamesalus ja Päikeseväraval.

Meie sõnad ja tunded on lihtsad ja ehtsad – kes Näeb, ei kiitle – kes mäletab, et võistle.

MINA OLEN!

*

Mummi

Mummi või Madre Murutar on alfaemane karjajuht, kes kohtleb nii oma lihaseid kui enda juhitava noortestuudio MINA OLEN lapsi ning nii oma talus peetavaid hobuseid-lambaid-koeri-kasse-kanu – aga ka metsas ja võõrsil elavaid nähtavaid ja nähtamatuid rahvaid võrdsetena.

Ta on kõiki oma 5 last ja tänaseks 5 lapselast alati tervitanud kingituse, saatuse saadetud teekaaslase – mitte omandina. Ta on oma lastega täpselt samamoodi, nagu oma hingelise-vaimse-spirituaalse-intellektuaalse Perekonnaga lävides nii lapselikult aus ja avameelne, et satub otsekui muinasjututegelane pidevalt tähelepanu keskpunkti.

Lapselapsed – ja nüüd juba mitukümmend noortestuudio last – kutsuvad teda Mummiks.

Järglased ja järgijad avastavad üha, et Mummi elu on nagu ameerika mägedena kihutav film. Kord raju komöödia, siis katastroofipõnevik – aga enamasti ikkagi õnneliku lõpuga muinasjutt.

Saara jagab nii tütarde kui poegadega – nüüd ka nende tütarde ja poegadega – kõiki elu jooksul saadud kogemusi-oskusi-teadmisi ka sõnadega, mitte ainult sõnadega. Mitte kunagi ei ole nii, et käige mu sõnade, mitte tegude järgi.

Lastega õlg õla kõrval rühkides on ta üles ehitanud laste isa elamise Võrtsjärve ääres, siis majapidamise Pärnus Raekülas, seejärel talu Liu majaka all ning nüüd Raplamaal Soone talu. Ema kannul niites-saagides, müüri ladudes ja sõnnikut kühveldades on tema lapse ära õppinud nii naiste kui meeste tööd, sest Mummi on otsustanud: tema kari jääb ellu. Kusjuures tema kari on temaga alati kaasas. Nii lapsed kui lapselapsed on kallis kingitus, millele ei otsita hoidjaid ega ärapanemise kohti. Elamist õpetab elu.

See on üsna paratamatu, et väike, aga väga väekas Mummi meenutab üha suureneva lasteparvega koos liikvele minnes nii kaubanduskeskuses kui lennujaamas alati midagi tabor-uhodit-v-nebo laadset. Kuna ta on oma lapsi enesestmõistetavalt siis ja seal imetanud, kus titt tahab, võis see vabalt juhtuda nii kinosaalis kui loengut pidades – noorim, täna 11aastane tütar sai rinda 3 aastat.

Alates vanimast, 28aastasest täna 2 lapse isast, on Saara võsud igal tööl ja üritusel emaga kaasas olnud. Mistõttu Mummil on tänini väga valus meenutada, kuidas poissi 14aastasena ema saatjana Püssirohu keldrisse vastuvõtule ei lubatud. Ja et tal polnud enamuse lastega oma 40.sünnipäeevaks Itaaliasse lennates piisavalt raha, et vanimat kaasa võtta…

Et raha jätkuks, pole Mummi ei enda ega teekaaslaste mäletamist mööda mitte kunagi puhanud. Koos 4kuise esiklapsega Tartust Pärnusse sanatooriumi sanitariks, Hiireuru nõudepesijaks ja Pärnu Postimehe ajakirjanikuks manööverdas Mummi end liinibussiga… millest jäädi maha. Laste isa kihutas oma ema punase sapakaga bussile järele, peatas Ikaruse – ning Mummi lennutas pardale 7 kotti, Zekiwa titevankri ja lõpeks iseenda koos titega.

Kui vanim tütar, nüüd 26aastane 2 lapse ema oli pooleaastane ning vaja oli kahe mudilasega Tartust Võrtsjärve äärde jõuda, läks ta – üks põnn käe kõrval, teine kaenlas, jalgsi maanteele ning neid peale võtnud villis viis nad mõistagi sihtpunkti kohale – ehkki endal päris sinna asja polnud.

Praegu armastab megaema vanu, isikupära ja elulooga stiilseid autopanne – kui juba, siis täiega. Ning neil on nimed – Dolly Parton, Voldemar Kuslap, Twiggy-Piggy-Hipster…

Kui kellelgi lastest vaja, annab Mummi talle auto või püksid jalast ära. Päriselt ka – nii on juhtunud! – ja üllatub hetk hiljem, et käib ise jala ja püksata.

Võimalik, et see heldekäelisus on natukene armastuse ostmine ka. Sest aegajalt ei kõlba sedasorti täiel rinnal Elav Mummi mõnele oma lastest. Kellegi lapseks sündimine näib teatavasti vahel karmi karmana. Saara on südameüdini veendunud, et keegi pole kellegi omand. Ta on tähtede taha ja tagasi õnnelik selle üle, et Kuusiku Altveskil tema armastatu Roberti algatusel loodud kultuurikeskusesse tekkis noorte endi soovil stuudio MINA OLEN, kuhu tuleb üha enam 5-75aastaseid Lapsi. Mispeale naasevad ema juurde ka pausil olnud ihuviljad – uudishimu ja rakumälu toob neid pärast jonnimisi uurima, mis asja kõik need soojad ja tingimusteta armastavad hinged selles sõgedas leiavad.

Sealt leitakse piiritut pühendumist ja ainult iidsetele hingedele omast lapsemeelset Teadvelolekut. Kui tema papa Harri Vasaraga samal päeval sündinud pojatütre nabanöör oli just läbi lõigatud, helistas ta ja küsis: noh, kumb – tüdruk?

Kui keegi lastest mingi küsimusega helistab, kuuleb ta kõigepealt mitu minutit sõnavalangut hetkeolukorrast Altveskil – ja seejärel sõnastab ema ise küsimuse, sest ta Teab. Alati.

Mida enam varjatakse, sed selgemalt teab. Kuuleb kõneldes ja näeb pimedas.

Lapselapsed – iseäranis vanim tütretütar – jäävad sageli mitmteks minutiteks Mummile sirgelt silma vaatama, sest sealt silmade tagant leiab Lugusid. Kõigilt mandritelt ja rahvastelt – ja Taevariigi seaduste järgi elamisest.

Aga ka lugu sellest, kuidas Mummi käis kord Liust keset paksu lume ja pakasega talve Kroonika peol. Koos 2- ja 6aastase lapsega, kes olid just tuulerõugetest paranenud, aga veel üle näo tihedalt briljantrohelise täpilised. Furoori põhjustasid nad niikuinii. Tegelik Lugu on aga selline, et nad jäid südaööl koduteel mõnesaja meetri kaugusel oma talust tuisuvaaludesse kinni.

Murutar, kes pole vaatamata oma isa eestindamiseelset nime Vatmann kandmisele sellest kaubamärgiks töötatud nimest vabanenud – ega tahagi! – jättis põngerjad sooja surisevasse autosse magama, kääris maani musta kitsa kleidi üles ning kahlas siidisukkade välkudes läbi hangede lähima taluni. Peremees ärkas, põrnitses lävel seisvat ilmutust, lubas end appi sättida – ent juba oli härmas tulnukas ukse kõrvalt lumelabida haaranud ja tuisuöhe kadunud.

Kaevas õhtukleidi raginal auto hangest välja, jättis labida omaniku väravasse kenasti püsti – ja viis oma lapsed koju. Kumbki rohelisetäpiline kullake autost süles voodisse, kallimusipai – ja näh, miskit erilist ju ei juhtunud. Aastaid hiljem arutati juba täiskasvanud seikluskaaslastega,et selline see Elu ongi.

Paaritatakse koos lambaid, nähakse kutsikate sündi, võetakse varssasid vastu, lutitatakse ka kõige igerikumad talled elule – ning kui Mummi ilmub vastu hommikut sõnnikust-looteveest-ternespiimast tilkudes õnnelikuna koju, polegi ju mõtet küsida, mida värki öösiti mürame. Selge, et kellelgi sõpradest oli mullikal ränk esmapoegimine. Ning kindel, et kui Soone Saara kutsuti appi – ja ta tõi koos vissiga mitu tundi pöörates-pingutades-pressides vasika ilmale – siis juhul, kui sündisid kaksikud, pani pererahvas neile nimeks Kati ja Saara.

Ühel õhtul, kui Mummi oli kõige ja kõigi kuhjumisest üle kriitilise piiri väsinud ja puhkes arvuti taha talle sülle roninud vanimale tütretütrele kuklasse nutma, sosistas too väikevennale: ära praegu autoga mängi – Mummi on kurb, arvab, et me sõidame ära – ja siis on Mummi veel kurvem.

Misjärel ütleb nõrkusehetke eest andeks palunud ja sõpruse eest tänanud Mummile: pole hullu, kõik läheb hästi, võta heaks palun jah.

*

Altveski-Aafrika vikerkaaresild

Minu isand, Kuusiku Altveski peremees Robert töötas 10 aastat ekvatoriaal-geoloogidega ja kogus teadmisi-oskusi-kogemusi, mida oleks nüüd patt kasutamata jätta – 2aastase ülilähestikku koos iidse vesiveski elluäratamise järel juhin mina kultuuri- ja väekeskust ning noortestuudiot ja minu kaasa liigutab taas Uganda mägesid.

Tema kõrval kasvanud Ediriza, Kizito ja George on täna võtmefiguurid-sädehinged, kes juhendavad meie mõistes talurahva-võrgustikku, kes meiega samas rütmis hingavad. Perekond!

Kizito sattus koos geoloogidega mõne aasta eest Kampalast Ntungamosse, kohtus oma tulevase naisega, teenis tema kosimiseks 5 lehma raha – mis tõestas rwandalanna papale, et mees on suuteline peret toitma – ja täna on neil kaks last ja kirik. Kodus. Päriselt ka. Nagu meilgi.

Erinevalt moslem Edirizast, kellel on nii suur pere, et järg selleni, et tema saaks naise võtta, ei saabu nii pea. George Rubarest on alles oma Tee alguses – 23aastasena ta ühtaegu nii õpib kui saadab külarahvast neid vilju korjama, mis tänagi Telliskivi loomelinnakus Tervist, Aafrika! kaupluse kastides nurruvad. Püüame George’ile saada EU Intra Africa stipendiumi, et tema intellektuaalne tagala kindlustada.

Haridus, muide, on Ugandas ülimalt soovitud-püritud – ekvaatoril on ülitihe koolide võrgustik. Erinevalt eestlaste abstraktsest eelarvamusest on nad seal väga arukas, heatahtlik ja taevaliku huumorimeelega rahvas. Protektoraat, mitte koloonia – sellest ka austus valgete vastu. Mida turistid pole suutnud pekki prassida – seda piirkonda pole veel turismipiirkonnana avastatud – ilmselt Jumal kaitseb maapealset paradiisi.

Jah, rahvast on üha rohkem – praegu 43 miljonit – mis tähendab alalist küünarnukitunnet ja silmsidet. Aga ka seda, et sul pole seal võimalik päris hätta jääda. Kliimagi poolest – sulnis temperatuur, üha harvenevad vihmaperioodid – mis on ilmselt tükkis täiega Eestisse saadetud 😀

Ja käsitöine loov kultuur. Mis tähistab ellujäämist. Ja tähendab kõiki eeldusi Altveski-Uganda tervikpanoraami loomiseks.

Ja ka see globaalne vikerkaaresild on meil perekondlikus vaimsuses.

Meie spirituaalne Perekond rajas iidsesse Kuusiku Altveskisse väepaiga ja kultuurikeskuse, kuhu kogunes noortestuudio MINA OLEN – mõlemad omakorda on vikerkaaresilla kaudu ühenduses Uganda sõprade ja noorte, talurahva ja väeinimestega. Lihtne ja loogiline 🙂

Eriti meeldib mulle sellesse lihtsasse loogikasse kätketud reisimisvõimalus – kõrge lennukaar on parim motivatsioon nii eesti kui uganda noortele. Ja ka reisivad puuviljad on üsna samamoodi isiksused nagu inimlapsed.

Meie lapsed tulevad stuudiosse kinniste kohkunud pungadena, kes võõrastavad oma enese häält ja ihuliikmeid – ja puhkevad, nagu õied.

Meie panoraami laienemine ja arenemine eeldab samas üha sagenevat Ugandas käimist. Õnneks on Kati ja Robi veel küllalt noored, et jaksata ja jõuda. Tänane 50 on teatavasti uus 30 – ent ühel päeval on ka see eluperiood möödas. Ühel päeval peavad on valmis ehitatud Altveski heades jätkusuutlikes, meie oma stuudiost välja kasvanud kätes.

Sinna on veel mitu aastat raju tööd, ent koos peame vastu – sest oleme Perekond.

Perekond, see on

• üksteise täiendamine erinevustes ja erinevuste tingimusteta aktsepteerimine
• vastastikune parima väljatoomine
• vastavalt vajadusele vahelduv toetamine mõtte-sõna-teoga
• üksteiselt õppimine, kuivõrd oleme vastavalt Ülemisele lepingule tulnud üksteise õpetajateks ja õpilasteks – need ajad, mil õppimine eeldas valu, on õnneks möödas
• Your vibe is calling Your tribe – meie klann pulseerib helgelt ootusärevas Teadmises – edasi läheb meie ühis-avanemine auga teenitult külluses, hirmudeta koosloomes, harmoonilises jagamises taevariigi seaduste järgi.

*

Meie aja tõde ja õigus

Meie rahvuskehandi igihaljas visiitkaart ja selle energias loodud uusim film „Tõde ja õigus“ on hämmastavalt noore režissöör Tanel Toomi uskumatult kaasaegne šedöövr, mis teeb ühtlasi kummarduse Anton Hansen Tammsaare igihaljusele kui klassika tunnusele.

Tänased Krõõdad ja Indrekud on juba esimeste episoodidega peos ja fluidumisse mässitud. Andrese visuaalne visiitkaart on lehma rabast väljatõmbamine ja Krõõda kohta ütleb põrsastega askeldamine kõik. Pearule piisas Krõõdasse kiindumiseks samuti ühest kohtumisest. Mis ei takistanud tal kõike endast olenevat tegemast, et Andres saaks ja jääkski sealt soost oma igapäevast lehma välja sikutama ja suurt osa elust kohtu vahet käimisele kulutama. Alfa- ja beetaisase võimuvõitlus. Mille käigus positiivne alfa kibestub üha kurjemaks ja kitsarinnalisemaks – paheline beeta helgeneb ja selgineb seevastu moel, mida raamatust ei mäleta. Aga veenab. Avanemise ajad…

Tänaste avanejate ökokogukonnad ja spirituaalsed kommuunid tulevad meelde neis rõõmsates ja lootusrikastes koostöistes-edasipüüdlikes kaadrites, kus teineteist tasaselt armastavad Andres ja Krõõt, värvikalt armunud Mari ja Juss ning elutargalt kokkukasvanud Madis oma eidega tööjaotuses ja oskuste edasi andmises ühte jalga astuvad. Ilus. Ja valus, kuis ületöötamine ja ütlemata sõnad elurõõmu ja suure pildi lämmatavad ja hajutavad. Sõnatult hoiatav traagika nüüdisaja töödikutele.

Seepärast on edumaniakaalsele 21.sajandi ribadeks rabanud kinokülastajale suurim kingitus Andrese lõpu-arutelu: kui siht kaob silme eest, mine tagasi algusse – leiad rõõmutus orjamises kaduma läinud mõtted ja unistused ehk uuesti üles.

Tööst roiutatud rahvas muide kolme tunni jooksul, mil meile olemuslikult üdini omane Lugu rullub, magama ei jää – linateos tõmbab nii jäägitult endasse, et aja kulgu ei märkagi.

Küll aga on põhjust tänulik olla aja kulgemise käigus leiutatud masinate eest. Meil on kopp ja mootorsaag, akudrell ja tõstuk. Mis ei tähenda, et meie kasutame rajust füüsilisest tööst vabaks jäävat aega õnnelik olemiseks. Samas on arukamad pered oma lastele praegugi selgeks õpetanud algusesse viivad ja tulevikuski kasu toovad oskused kirve käes hoidmisest hobuse rakendamiseni. Lapsi on nendeks õppetundideks mõistagi tüsilik nutiseadmetest välja raputada – aga see elumäng väärib küünlaid. Kui ühel hetkel pole elektrit ega kütust, jäävad oskajad ja ürgosavad.

Täna on Pearude ja Krõõtade aeg.

Pearud delegeerivad tüütu töö teistele. Füüsiline vorm on neil, nagu ta just on. Nad kuritarvitavad massiivselt mitmesuguseid aineid. Nende kabinettide ustel on sildid „minister“, „direktor“, „juhataja“.

Andresed on meil järjestikustes sõdades otsa saanud. Pearud ruulivad – ja vassimine-susserdamine on sedavõrd sujuvalt elunormiks saanud, et seda enam õieti ei märkagi.

Ka peenekondilised haldjalikud Krõõdad rokivad emb-kumb kas büroodes-võimukorides šikkides kostüümides – või heljuvad pärlitilinal-viirukihõngus üha arvukamates spirituaalsetes ringkondades. 19.sajandil maarahva seas tavatu haprus ja graatsilisus on nüüd saanud iluideaaliks, tõhusa tuhara ja atsaka astumisega Marid pole enam moes. Ent kui jamaks läheb ja ellujäämisheitlus algab, tuleb ikka ja jälle Maridele loota. Ja lootkem ka sellele, et Pearude kehtestatud valede-võidu ajad lõpevad – edasi saab minna ainult paremaks. Näis uskuvat ka Tammsaare, kes oli mäletatavasti see Indrek, kes arvukatest lastest ainsana Vargamäele tagasi läks.

Kogenud režissöör Terje „Vallatud kurvid“ Luik tunnistab, et läks „Tõde ja õigust“ vaatama hirmuga, et tegemist on eestifilmiliku veniv-kunstliku traageldatud kaadrite jadaga – ent mitte ükski hirm tegelikult ei kehtinud: „Nägin väga elusat filmi – rahulikult ja tõeliselt voolavad kaadrid, suurepärane kaameratöö, usutav ja kaunis valgus, väga professionaalne montaaž.

Näitlejatöödest saab siin rääkida ainult ülivõrdes. Viimseni. Tõeline õnnestumiste bukett.

Mõnevõrra vaidleksin mehise Andrese liialt julmaks võimendamise üle. Märkasin, et koolijuht, endine maavanem Tõnis Blank kattis vaistlikult silmad-kõrvad, kui Andres Marit peksis ja Pearu koera keetis. Raamatust ei meenu mulle ka, et mees oleks Krõõta tööle sundinud – Krõõda armastus oma mehe vastu sundis teda tõestama, et ta saab hakkama, vaatamata oma haprusele. Ka võttis minul isiklikult harjumist Pearu kasvav inimlikkus. Tema armastus Krõõda vastu on imeline. Aga muud inimlikud tunded… Nende võrra oli noor režissöör välja jätnud pujääni suhtumise oma enda Lambasihvrisse. Ainult üks lühike episood kõigi vägivallapeatükkide asemel, mis on raamatus – kulminatsiooniks kaevu s…umise juhtum.

Mõtlemapanev on see, et nagu Romeo ja Julia ning Hamleti ajal, olid vaenavate perede vahele lepitust tuua püüdvad noored ka meil – ja on nüüdki. Toona oli majanduslikult ja elukorralduslikult üsna paratamatu leida paariline naabermajast. Milline õnn, kui sellise väikese valikuvõimaluse juures tõeline armastus puhkes. Ja milline õnnetus, et tänagi veel vanemad oma laste valikuid takistavad ja rikuvad.

Ka täna jääb õigel hetkel kallistamata…“

Terje arutleb, et suurteos kõnetab üsna kindlasti ka muud maailma. Mitte üksnes ajaloofilmina, vaid psühholoogilise üldmõistetava samastumisvõimalusi pakkuva Loona.

Seda enam, et amishid Ameerikas ja viktoriaanid Inglismaal elavad tänagi sellisel naturaalmajanduslikul ja käsitöisel moel. Ning meie siin Eestis oleme edasi-tagasi teel tõelise Elamise poole.

*

Kuidas vabaneda Draakonist?

Lohetaltsutamise filmid peaksid olema kõigile-kõigile-kõigile kohustuslik vaatamine.

Ent meil kõigil on oma isiklikud Lohed, kes on meid meie enda valikul alla neelanud.

Mina olen 2,5 aastat õppinud projekte kirjutama. Selle töö sain selgeks ajaks, mil meetmete-tagused fondid on hiiliva, aga pöördumatu majanduskollapsi tulemusel tühjad. Varem ja äkilisemalt kui arvasime.

Olen kulutanud nädalaid ja kuid projektide kirjutamisele – ajud krussis, hing kännis ja mu tegelikud Tööd ootelehel pakitsemas.

Olen istunud sajandeid koolitustel, kus projektijuhid tunnistavad, et piinlik on vaadata saalitäisi lootusrikkaid inimesi, kes ajavad õigeid ja ilusaid asju – aga fondid üha kahanevad ning koolitajad teavad, et tegelikult suurt midagi jagada ei ole.

Olen Altweskil kõnnitanud kümneid ja kümneid ametnikke ja otsustajaid, alati uskudes-lootes-armastades – lidunud sadu kilomeetreid mööda asutuste koridore, kõneldes lühendite pria-leader-kop-kulka-kysk keeles. Selle asemel, et maalida ja voolida, kirjutada ja laulda, tervendades tervendada. Mida minult tegelikult oodatakse.

Eile saatis üks väemees mulle pilte mu enese graafilistest töödest. Mulle meenus…

Üleeile küsis korraga 3 naist, kus on mu uued raamatud. Tänan küsimast, töölaual. 7. Palun-tänan jah.

Mama Altweski küsib iga päev, millal ma teda maalin. Ükspäev teisehomme.

Siis, kui olen võitnud… iseenda. Olen ennast sellesse sulguvasse projektidraakonisse sisse uputanud nagu narkar, kes tähtaegu passides uut doosi ootab – teades, et üsna kindlasti ei saa, aga ikka on vaja. See on manipuleeritud maailma maatriksi agoonia. Reptiloidide viimne äge vastuhakk enne valguse võitu. Ja see on eksam.

Kas sinu unistus kehtib ja kestab? Mis on sinu tegelik pühendumine ja Tee, midapidi unistuste teostamiseni jõuda? Milliseid tegusid tehes oled õnnelik ja tasakaalus? Keda ja kuidas, mismoodi ja millega teenida tahad?

Me ei ole tulnud teenima raha, vaid lapsi ja armsamat, loomrahvaid ja taimeriiki, nähtavat ja nähtamatut Elu.

21.märtsil kirjutasin näidendi “Sammalsalatarid”, mida Pirjo Levandiga idandasime, L. Meta Kuuskmaniga ja Evald Piirisillaga kasvatasime.

23.märtsil puhkes see Lugu õide Altweski Kuldajastu alguse tähisena.

Heli Vahing räägib ses loos, et maatriks on ta välja sülitanud – toetused kinni keeratud, projektide kirjutamise aeg läbi – õnneks enne seda, kui ta päris robotiks muutus. Mu enese tegelaskuju pihib, et teenis pere ja unistuste asemel raha, kinnisvara, liisinguid ja laste harrastusi, mida need võibolla üldse ei tahtnud.

25.märts on sinine esmaspäev. Indigosinine. Ma olen just Sammalsalataride sõnumi kanaldanud – olge lahked – Youtube’is vaadeldav ja puha. Meil on äsja oma Loovuskose Perekonnaga olnud sünergia ja imede tulevärk – karvad püsti ja vesi silmis. Ja mina vahin projektiparkuuri. 1.aprilliks 3 leaderit ja 2 kopi, 2.maiks leader…

Sügelen nagu süstlasõltlane. Ja võitlen selle Draakoniga, kellele ma ise ennast sisse söötsin.

Ei! Välja maatriksist. Vabaks manipulatsioonidest. Lõpp eneseraiskamisele ja alandusele.

Noh, aga äkki see oleks viimane kord, niiöelda luigelaul… Mida?!?!? Ma ju tean, kui tühjad need taskud on, mille ümber lootusrikka lootusetusega sumisetakse.

Draakoni peibutusele järele andes sulgen kanalid. Loovus ja küllus, valgus ja harmoonia on piiritud. Ent kui nende kosmiliste seaduste vastu eksid ja reptiloide toidad, pead uued eksamid sooritama. Uuesti ja uuesti.

Ahhaa, kirjutad Ingli puudutuse raamatu asemel surnultsündinud projekte? Palun, siin on sulle tühjad kontod ja unetud ööd. Ikka ei saanud aru? Ole lahke, su autod ja telefonid, arvutid ja kodumasinad ütlevad kõik ühe korraga üles.

Ma tean seda. Kas ma tõesti tantsin uue aasta esimesel nädalal taas reha ees Kaerajaani?

Ei! Tuhat korda ei!

Tänan õppetunni eest.

Tänan teadmise eest, kui õiged ja kaunid on minu unistused ning minu, mu laste ja kallima, stuudiolaste ja nende perede ühised unistused.

Tänan veendumuse eest, et kõik hea ja ilus on võimalik ja siinsamas käeulatuses.

Jumalaga, projektiparkuur – eksam on sooritatud.

Valged võitsid.

Oma isikliku brexiti päeval sain otsekui autasuks projektipõhisest p…st väljumise eest Sõnumi oma emalt:
Most days go by with little notice, but not today – it is a good time to look around Your world and enjoy, what You bring to it.

Namaste! Aloha! Shalom!

*

Kuidas taltsutada Lohet?

Ma armastan muinasjutte.

Kuldajastusse jõudnud osa inimkonnast kõnelebki üksteisega Lugude keeles. Olgu teemaks ego ja emotsioonid, majandus ja poliitika või universum ja inimkond – on Lugude aeg.

Viimses agoonias visklevad mustad-alumised reptiloidid ei saa nendest Lugudest aru. Omad püüavad 1001kihilise Sõnumi kinni.

Hollywoodi valgustööliste täispikad animatsioonid on üleloomulikult vägised ühendajad. Nad toovad vanemad ja lapsed ühisesse aegruumi ning ühendavad jagatud kogemusega.

Nad ühendavad inimkonna ja meist igaühe isikliku elude loo.

Minu noorim tütar Indira ütleb noortestuudio MINA OLEN nimiloos: „Ma olen siin planeedil juba kõigil aegadel kõik olnud – iga taim, iga loom, iga rahvas, iga amet.“

Aegadel, mil mu vanim poeg Richard valis emast eemal oleku, kõnetasin teda just nende Lohe-lugude kaudu. 2. osas Lohesid taltsutav üksildane ema olin mina.

3.osa toob Hollywoodi meistrite väel Avatari-väärse sõnumite kaskaadi, kus on võimalik korraga ja kordamööda samastuda eranditult iga tegelasega. Me tunneme ennast ära. Olenemata sellest, kas kellelgi meist on käsil 7. või 907. elu – äratundmise inglipuudutuse tekitatud kananahka ja Ahhaad kogevad kõik.

Me teame, et meie kõrval on paralleelmaailmad – head ja halvad, Atlantis ja Lemuuria, UFOd ja Lohed, inglid ja haldjad, jumalused – ja kõigeülene Algallikas.

Teadmise sõnastamiseks peab olema ajend. Koos oma lastega, käsikäes oma sisemise lapsega on nii hea ja oluline arutleda: Lohe-loos pahalaste teenistuses olnud draakonid polnud olemuselt halvemad kui harmoonilise loheriigi suured sisalikud – meist igaühes on must ja valge hunt, kasvab ja võidab see, keda toidetakse.

USAst lähtuv sõnum viikingitest – !!! – meenutab, miks mitmed tänased Eesti vägevad tajuvad ka ennast viikingitena. See on lihtne ja ehtne, karvane ja raudne, looduslik ja loomulik ning ühtlasi ainuvõimalik ellujääjate elulaad.

Tänastel aegadel, mil meid läbi massimeedia ja -kultuuri, moonutatud-varjutatud Pühakirja ja annaalide üha hirmutatakse ja manipuleeritakse, on hea mäletada: viikingite veri ei värise. Seda enam, et Ikaros oma lendamis-unistusega on täna meile lähedasem kui kunagi varem.

Ajastud ja olendid põimuvad. Draakonites on ühtaegu nii dinosaurused ja linnud kui hobused ja kassid, sead kui hundid oma käitumismustritega. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses ja üks.

Meistrid lubavad neis ülemeelelistes Lugudes kõigil olla. Nii, nagu Jääaja, Kruudide ja Lumekuninganna legendides, tohib olla ühtaegu nii kangelane kui hüperaktiivnee laps, nii võitmatu tüdruk-tegija kui kõike suutva-muutva Armastusega haldjas, nii ärkav kui hääbuv biomass.

Legendide ja tasandite ilutulestik puhastab pärimused varjutuste-moonutuste uduloorist.

Toimub nii teadlik kui iseeneslik Rännak. Me tunneme ära nii ürg- kui impeeriumide ajad iseenese elude teena.

Mida enam kogeja on osa saanud juhendatud meditatsioonidest, seda ladusamalt ta Lohe-lugudes kümmeldes teab, miks ta Teab.

Kui olin 12. sajandi Venemaal kitsekasvatajast vanatüdruk, olin südameüdini ja elu lõpuni punapõsisesse elumehesse, kellele jäi see lugu järgmistesse eludesse meelde. Minu isa, kuldne tenor ja nukumeiser Harri Vasar – Eesti Disney – voolis üha toda õõvastavate näojoontega Laanemoori vaheldumisi Lumivalgekese kui lunastusega. Me mõlemad mäletasime ja püüdsime Lepingut täita.

Kui 14. sajandi Türgi apla maksukogujana end rasva õgisin ja endale hiiglaslikku kullaste kella lüües oma rasvasse lämbusin, lömastasin toonase elu ainsa sõbra – helesinise mao – kes on täna üks minu tütardest.

15.sajandi Hispaanias lasi kuningas – mu praegune lasteisa – minu, oma sohipoja-õuenarri tornist alla visata tolle hinge tahtel, kes on täna meil siin Eestis üks tunnustatud tervendaja.

17.sajandi Veneetsias olin kergemeelne ja kaunis proua, kes armastas igapäevaseid karnevale ning tõi siia ellu kaasa armastuse teatri ja Lugude, endale järgnevate laste ja paatide vastu kanalitel.

Need lood puhastavad ja tõstavad. Piiritult.

18.sajandi Sherwoodi metsas elades oli üks mu tänastest tütardest minu jumalannalik ema ning üks poegadest jõugukaaslane, kellega sõlmitud teispoolne kõrgemate minade vaheline leping mulle tema seekordsel sünnihetkel nii teravalt meenus, et pidin hinge heitma.

19.sajandi upsaka Prantsuse arhitekti oskustele lisaks tõin sealt siia-praegusse kaasa teadmise püha perekonna olemusest ja ääretust väest.

Saksa ohvitserina lasin vene tankil nöbininalisest polgu pojast eksikombeel üle sõita. Vene tankist mu tänane hingeõde Anu Pahka – halastas mu peale ning lasi mu minu enese palvel maha. Leping selline!

Ja toonane nöbinina on nüüd minu abikaasa, südamesõber, õpetaja ja armastaja – Altweski peremees Robert.

Oma enese vanaisa Aleksander Vatmannina elatud elust tõin kaasa tööriistade ja -võtete tänuväärse paketi ja jõulise tööinimese väe – mis pole just väga juudilik. Aga abiks ikka.

Nii, nagu on abiks ka 1917.aasta halli ja lolli revolutsionäärina kogetu. Tean, kes on need isetud-ilmetud isendid, kes järgnevad kuitahes kohutavatele juhtidele. Seilasime, teame!

Loheloo süngur – pahalaste leeri ainus mõtlev kuri geenius – meenutab oma noobli räuskamisega paratamatult helmelisi ekremente. Ühelgi tema jüngril pole nägu ega tegu.

Mis neist pärast hurmavalt hirmsat juhti tabanud karmalaksu sai? Ilmselt osa ärkas ja segunes õilsate viikingite leeriga ning muist koristati biomassina kääriva energeetilise komposti hunnikuna ära, nagu see tänagi toimub: mine hingekoju, puhka jalga ja tule uuesti. Alati on uus võimalus.

Hollywoodi šedöövrid tuletavad seda meelde. Lasevad puhkeda pisar-puhastusel, kohtuda paralleelmaailmadega ja oma enese kõike teadva kõrgema minaga.

On võimalus ka samas elus korduvalt ümber sündida ja sama hingeparve kaaslastega uuel tasandil taas-ühineda.

Mu kadunud poeg, tänane valgustööline ja Meeleoru ordurüütel, visionäär ja evangelist on tagasi.

Samas elus korduvalt uuesti sündinute, tõusnute ja tundmatuseni teisenenutena oleme taas koos. Väga koos ja töös ja loovas ühenduses.

Kiidetud olgu Püha Graal!

Namaste! Aloha! Shalom!