Muinasjutt põdrakarva stringidest

Põder vaatas ja imestas.

Ehkki ta oli elanud terve elu inimestega kõrvuti, polnud ta neid kunagi varem nii lähedalt ja päriselt näinud. Ta oli jälginud, kuidas maainimesed niidavad trimmerite ja murutraktoritega heinamaid – selle asemel, et seal kedagi või midagi kasvatada. Ta oli maantee ääres ükskord peaaegu auto ette jäänud, kui silmitses üha linnadesse-linnadesse-linnadesse ja võimalusel võõrsile kihutavaid sõidu- ja veoautosid. Mitmed põdra liigikaaslased olid maanteele eksides otsa saanud.

Põder näsis maantee ääres puulehti ja juurdles, miks inimesed ometi vahetpidamata kuhugi kihutavad ja mööda maailma asju tassivad – oletades, et nii ja ainult nii saab. Märkamata, et oma õgimise-sigimise-sagimise juures on nad täpselt samasugused loomad, nagu teised. Ainult et peavad end kõrgemateks ja paremateks ning võtavad õiguse oma masinate ja mehkeldamisega planeet naftast ja puhtast õhust, veest ja maavaradest tühjaks kurnata.

Põder vaatas ja imestas. Ja nüüd, kus tal enam keha ei olnud, üllatus ta üha sügavamalt, kuidas inimesed püüavad lisaks loodusele ka üksteist muuta. Teistele liikidele omase leebe leppimise asemel kahtlustasid nad kõike endast erinevat. Mida kahtlustasid, seda kartsid. Ja kui kartsid, pidasid võõrastatavat-mõistetamatut mustaks maagiaks, satanistlikuks müstikaks – ja püüdsid endast erinevat veel 21.sajandilgi tuleriidale tassida. Kui see ei õnnestunud, helistasid politseisse ja ametkondadesse, ajakirjanikele ja üldse kuhu vaja. Keelake ära! Karistage! Peletage minema!

Põder vaatas ja imestas.

Kui ta sündis, pidi tema lihtsalt ennast karjas tõestama. Võitles endale noore isasena koha, leidis kaaslanna, sigitas mitmel aastal vasikad ja jälgis, et põdralehm nood võimalikult turvaliselt üles saaks kasvatada. Mõnikord see õnnestus – kui lehmal õnnestus ennast ja vasikaid inimestest eemale hoida. Ent paratamatult sattusid just noored isendid sagedamini jahimeeste püsside ette.

Igal loomaliigil on oma ettekujutus hästi korraldatud maailma ja elu korraldusest. Inimloomad pidasid vajalikuks põtrade-kitsede-metssigade arvukust piirata. Kuni jahimehed tõid neile talvel metsa toitu ja pidasid jahti õiglaste-väärikate reeglite järgi, nagu muiste, olid asjad õigesti. Metsloomad ei klammerdunud ei elu – ega õigupoolest ju üldse millegi kohta.

Põder vaatas ja imestas.

Inimesed, kelle paljakstrimmerdatud heinamaade taga metsas oja ääres ta joomas käis, klammerdusid nii üksteise kui maa, nii kinnisvara kui laste ja koduloomade külge. Millised just kellegi tähtsuse järjekorrad olema juhtuvad.

Inimesed kartsid kõike. Metsa ja pimedust. Üksteist ja surma. Metsloomi ja pankrotti. Nad olid nii põhjalikult ja olemuslikult oma hirmude vangid, et ei teadnudki ise enam, et on orjad. Nad ei tunnetanud iseennast toitumisahela osana ega emakese Maa lastena. Rabelesid paanikalõksus märkamata, et nende ülitähtsate kakluste ja pingutuste sügavam ning samas lihtsam siht on ikka ja ainult sigimine-õgimine ja selle nimel sagimine.

Põder vaatas ja imestas.

Erinevaid ameteid pidavad mehed kogunesid nädalavahetuseti jahimeestena salkadesse ja mürrasid end metsas hirmudest vabaks. Jahipidamise eesmärk oli nii toidu küttimine kui hasardi abiga orjameelest hetkekski vabanemine. Ja ulukite arvukuse piiramine. Et nad liiga massiliselt maanteele eksides inimeste arvukust ei piiraks. Eestimaal oli nii vähe inimesi, et igaüks neist oli hindamatu väärtus – samal ajal, kui aafrikates-aasiates nähti kurja vaeva inimliigi arvukuse piiramisega, lauldi Eestimaal: maa tuleb täita lastega.

Teistel kontinentidel tegid inimesed kestvalt käsitööd – olgu killustiku tagumine või mööbli meisterdamine, naftast rõivaste õmblemine või pottide voolimine ja põllu hooldamine – käsitsi-käsitsi-käsitsi, et mitte olla üleliigsed.

Kuna Eestimaal tunti end vaatamata postmodernistlikult priiskavale elulaadile pahatihti salakesi liigsetena, leidis üha arvukamalt neid, kes ärksamalt-märksamalt mõtlesid ja tajusid, tagasitee loodusesse. Kolisid linnakarpidest maakodudesse. Pühitsesid metsadesse pühakojad. Teenisid ülestõusnud meistrite juhtimisel valgust ja armastust, ühtsust universumiga ja planeeti kui tervikut.

Avanenud inimesed rajasid metsadesse higitelke ja püstkodasid, kus palvetada ja puhastuda. Ehitasid mayade ja altai, keldi ja muinas-skandinaavia rahvaste jälgedes päikeseväravaid, mille abil saada ühendus nii iseenda kui kõiksusega. Raputasid neil helgeil hetkil end tapvast tsivilisatsioonist lahti ja olid nemad ise.

Põder vaatas ja imestas.

Neil puhkudel, kui haritlased ja raharahvas trummipõrina saatel metsa kogunesid ja tseremooniaid pidasid, olid metsloomad sealsamas lähedal ja osalesid. Ning nägid, kui erinevalt inimesed oma higi ja vaevaga teenitud raha kasutasid. Kes reisimisele, kes omamisele, kes teenimisele. Neid, kes pidasid vajalikuks enda kõrval elavaid suuri koduloomi teenida, kadestati. Nii hobune kui lehm näisid kadestajatele jõukuse ja uhke omamise sümbolina.

Mida nad tegelikult polnud. Hobused ja lehmad olid valgustööliste jaoks mitte tööloomad ega toit, vaid peegeldajad ja võimendajad. Ühendustes suurte koduloomadega saadi kontakti kõiksuse ja iseendaga, loodi ja lauldi, palvetati ja tantsiti ja pikendati inimkonna kui jõhkralt tarbiva viiruse eluiga planeedil Maa.

Avanemata, hirmude vangis inimesed ei julgenud üksteise eludesse minna. Eriti seal, kus põhjala oli hõredalt asustatud ja pimedad ööd hirmud veel jaburamalt suuremaks paisutasid. Kui valgustöölised ka kutsusid hirmudesse hangunuid oma lauludest ja palvetest osa saama, ei söandanud paanikalõksus siplejad minna. Viha tundus energeetiliselt toitvam kui austus ja armastus. Märterlus pakkus naudingut. Tõeline tutvumine valgustööliste tegemistega oleks seganud ohvrirollis püherdamist.

Põder vaatas ja imestas.

Ja rõõmustas idee üle, mille mitukümmend aastat Siberis ja mägedes vägede valitsejate juures õppinud šamaan koos püstkoja rajamisega Eestimaa metsa tõi. Väemees ja paljude avanevate hingede teejuht otsustas oma püstkoja põdranahkadega katta. Selge, et selleks, et inimestele vihma ja lund kaela ei tilguks, kui nad kojas mediteerivad ja maailma asju arutavad. Aga selleks ka, et puid säästa – mõte põdranahkadest kattest säästis mitukümmend puutüve. Ja andis jahimeeste poolt maha lastud põtrade lahkumisele pühitsuse.

Inimesed ei teinud tapetud metsloomade nahkadega midagi – parkimine oli kallis ning nahkadega kodude kujundamine polnud noobel. Nahad jäeti metsa.

Šamaan vajas oma ilusa idee teostamiseks 21 põdranahka – ja nende nahkade kandjad vaatasid teispoolsusest selle püstkoja kui kunstiteose valmimist tänuliku rõõmuga. Nad polnud oma elu külge klammerdunud. Nad teadsid, et metsloomadel oli üha vähem kohti, kus elada – metsad tarbiti maha, heinamaad künti mürgiste rapsipõldude alla… Põder oli sellele jahimehele, kes tema seekordse maise matka püssilasuga lõpetas, isegi tänulik. Aitas küll.

Põder vaatas ja imestas.

Hirmupimedatele ei aidanud oma paanikas pladistamisest veel niipeagi. Nad kahtlustasid metsas palvetavaid ärimehi ja kunstiinimesi mustas maagias ja satanismis. Mida suurem valgus, seda pimedam pimedus seal kõrval. Koos Armastuse kartmise ja helgete hingeda kahtlustamisega kõigis seitsmes surmapatus. Inimesed mässisid universumis piiramatult jagatava külluse ja õnne võimalused kurja kadedusse.

Pime viha pulseeris puhangutena. Kui mõni valgustööline televiisorisse sattus või mõne autasu pälvis, lapse sai või midagi uut ehitas, leidsid vaenajad järjekordsed tondid, mida ettekäändeks krabades rünnata.

Kehata jäänud põder uitas ümber väetalu õue, kus püstkojaks mõeldud põdranahad hoovile laotatuina kanade ja koerte abiga nende külge jäänud liharibadest puhastati. Ta nägi, kuidas koerad ja rebased, šaakalid ja suured linnud sikutasid põdranahkade küljest ribasid ja tassisid neid ka naabrite aedadesse – loomad ju piire ega kupitsaid ei tunne.

Naharibasid rappides ja rapsides puistasid penid-rebašaakalid nende küljest karvu laiali. Lihtne ja loogiline loomade lustimine. Mille peale loodusest ja teiste loomaliikide käitumisest võõrdunud inimesed ei tulnud. Nemad otsisid hirme, mida nautida. Mõtlesid välja, et valguse teenijad on mustad maagid, kes käivad öösiti nende õuedesse ohtlikke mustreid maalimas.

Põder vaatas ja imestas.

Kui laialilennutatud karvade pärast politseisse ja ajakirjanikele helistati, siis ajakirjanikud võtsidki toru. Kollased ju. Väerahva enda käest ei küsinud midagi. Kirjutasid õõvastava loo sellest, kuidas ontliku külarahva õuele ilmusid põdrakarvast ringid. Itikoll poolitas, liitis ja lahutas sõnu nii, nagu ise tahtis – ja tulemuseks oligi avalik sõna PÕDRAKARVA STRINGID.

Põder naeris. Maise matka ajal ta stringe ei kandnud. Nüüd oli temast maa peale jäänud uus hämmastav peenpesu.

Järjekordsest nõiajahist toibunud väepaiga teenijanna naeris ka. Enne toibumist oli ründest šokis – ehkki reptiloidjad sabaastla torked käisid pulseerivate lainetena, polnud ta nendega ikka veel kohanenud. Vapustatuna nuttis teenijanna oma laste juuksed märjaks. Teda armastav mees küsis: kas loobume ja kolime mujale? Mees oli seda juba seitse korda küsinud. Seekordne EI oli kindlaim kui kõik senised kokku.

Kui Ülemised olid teenijanna kuhugi väepaika hooldama määranud, siis seal oli tema koht. Mida rohkem teda vaenati ja varitseti, seda selgem, et ta tegi oma tööd hästi ja õigesti. Mida valusam, seda karastavam. Tänu oma lastele ja mehele, šamaanidele-vendadele ja läheduses toetavatele kehaga ja kehata mets- ja koduloomadele sai ta aina tugevamaks. Ilma igasuguse müstikata. Tööga.

Põder vaatas ja naeratas.

Tuhala karstivaramu kohal ja Lahemaa laantes elavad haritud ja tulevikulised ettevõtjad, kelle teadlikkus ja terviku nägemise võime tõmbavad puhtasse uude heasse ilma kaasa ka külgnejaid-järgnejaid. Nii ettevõtluse kui vaimsuse mõttes.

Jaanus Saadve on oma lastetoa ja kogemused fokuseerinud ühtseks mahepõllunduse suureks pildiks.

Vihmaussiveski

Jaanus Saadve – Bio OÜ juht – elab-loob-lehvib oma esivanemate maadel Tuhala ja Pirita jõe vahel. Murastes kasvanud poiss on tagasi juurte juures igas mõttes. Nii põlvnemise kui tagasi tulevikku kulgemise tasandil. Maakera pöördub mahedaks – või jätkab pöörlemist eluta planeedina. Kuivõrd maavarad on Emakese põuest üsna välja õngitsetud ja põllupinnad tagumise piirini kemiseeritud, saab edasi minna vaid looduslikult-loomulikult.

„Üha enam teadlasi-mõtlejaid-tegutsejaid on seda meelt, et vihmaussid päästavad maailma. Meie – ja riburada teisedki teadlikud – töötleme veisesõnniku vihmaussidele sobivaks ja ohutuks, laseme kümnetel tuhandetel vihmaussidel selle ära seedida ning vormistame-pakime seesuguse topelt-pepu-produkti taimerammuks ja üksiti ka taimekaitsevahendiks. Selle komposti peal kasvatatud kurgid-tomatid-marjad on üli-tuntavalt teist mekki.

Mahekasvandused siin Tuhalas võiksid teoreetiliselt toimida Pirita jõe hüdroenergia baasil, ent praktiliselt oleme rajanud päikesepaneelide põllu, mis varustab nii vihmausse kui kasvuhooneid elektriga. Sellepärast, et minu eellastele kuulunud vesiveski oli nõukogude ajal kenade kultuursete inimeste käes, kes lasid ta ära laguneda,“ jutustab ehitusinseneri haridusega mees, kelle eelmise eluperioodi teod ja teadmised tulid ohtlike jäätmete töötleja kogemustest. „Tagasi juurte juurde on ringi täitumine mind toonud ka teist, pehmelt öeldes teisenenud liini pidi. Mu isa oli Kirovi kolhoosis ehitusel tööl. Kunagises Kirovi majas Pärnu maantee alguses on täna salsaklubi. Mina tantsin selles klubis salsat – ja olen muuseas algajate tantsupartner. Mis on mulle endale tohutult arendav.

Sellega on umbes nagu autosõiduga – automaatkastiga tutikaga oskab igaüks sõita – erinevate kapriiside ja eripäradega mudelite juhtimine õpetab tõeliselt.

Mis puutub autojuhtimisse, siis just arvutasin kokku – olen oma elust üle 7 aasta roolis veetnud.

Vihmaussi asjandust olen õppinud 9 ja praktiseerinud 3 aastat. Ja see on käinud kõrvuti Otiveski kogukonna rajamisega.

Meie külas elab 70 inimest – 22 majas üsna mu sise- ja lähiringi rahvas – kümmekond maja olen siia ise ehitanud. Meie küla keskel on sõna otseses mõttes taevast sadanud – ilmselt meteoriidi-lähteline – veesilm, selle kaldal laste mänguväljak…“

Ja ka vihmaussindus on muide sisuliselt laste mänguväljak.

1860ndastest säilinud Tuhala mõisalaudas on soe-hämar-mahe kasvandus, mida teenindavast tehnikast on suur osa meisterdatud-leiutatud-kohandatud. Talve hakul askeldas hoolikalt töödeldud sõnniku vaaludes poolteist tuhat vihmaussi, kes paljunevad kevadeks paljukümne tuhandeni – ja läbitöötatud taimerammu vaalud ise kerkivad talvega meetrikõrguseks.

Vihmausside töö on seedimine. Inimeste ülesanne on hinnalise pepuprodukti toore ette valmistada. Lehmasõnnik laagerdab vaaludes umbes neli kuud – teda pööritatakse ja tuulutatakse eritehnikaga, heinavõrgud-silokiled korjatakse välja, samuti luhvtitatakse komposteerimise käigus sealt välja ka ussidele ohtlikud bakterid.

„Inimene kipub teiste liikide suhtes üleolev olema – seepärast tasub teada, et vihmaussidel on eraldi elu- ja lastetuba ja kemps. Lisaks tavatsetakse kasvandustes, kus on tagasi tulevikku jõudmisega kaugemale edenetud, vihmaussidele klassikalist muusikat lasta,“ kirjeldab Jaanus – kes teab, kuis mõjub heliline vibratsioon isegi veeekristallile, keerulisematest eluvormidest rääkimata – ning kelle enese telefonihelin on Tšaikovski „Lillede valss“.

Vihmausse koheldakse-suheldakse kühvlitega üliõrnalt, et neid ja nende mudilat mitte vigastada. Loomulikult on Jaanus kuulnud rahvajutte poolekslõigatud vihmaussi võimest kahe poolena edasi elada – ent olulisem on siiski Exupery „Väikeses Printsis“ sõnastatud tõdemus: sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud.

„Vihmaussid on kahesoolised olendid. Kahe vihmaussi kohtumisel otsustatakse, kumb on poiss ja kumb tüdruk – ja asutakse elu edasi viimise nimel tegutsema,“ selgitab mees, kes elab praegu kuldse retriiveri Emersoniga kahekesi.

„Telerita ja mürata majas, kus endamisi loen-meelisklen-mõtisklen, peame koeraga tasapisi aru, kuhu päris oma kodu ehitada. Praegune on üks müügiks mõeldud majadest. Kõigist teistest erinev, nagu kõik majad siin meie loodud külas.

Meile just see meeldibki, et iga maja on Oruveskil isemoodi. Kes soovis, ehitas väikese traditsioonilise maja nagu maja, kellele sobis, rajas modernse villa. Erinevus teatavasti rikastab – ja kodudega on sama lugu nagu tehnikaga – kes eelistab kõike-ühes nutiseadet, kellel on telefon-fotokas-arvuti eraldi, et pidev tilksumine elamist-keskendumist ei hakiks,“ arutleb mees, kes on otsustamas, kas järgmine eriline ehitada Pirita jõe kaldale või saarele. „Kodust ära roolis-aastaid veedan ma sellepärast, et meie põhiline kasvandus asub Lätis-Venemaal ja arvukaim-teadlikem klientuur Soomes-Rootsis. Siia Tuhalasse on päikeseenergia ja vihmaussi-taimerammu peal toimivad kasvuhooned alles ehitamisel.“

GreenTOPi pepu-produkti-proletaarlased on muide kullakaevajad. Tõug on Staratelj – Venemaalt toodud, tõlkes kullakaevaja. Tavapilgule üsna samasugused, nagu meie aedades nihveldavad loomakesed. Kui nad aeda lahti lasta, hakkavad nad sama elu elama ja sukelduvad talveks sügavamatesse mullakihtidesse anabioosi, kuni kevad nad taas tegudele meelitab. Kanadele ja kalameestele meeldiksid nad samadel põhjustel, nagu tavaussikesed. Kuna nad meeldivad täpse temperatuuri ja toimega kasvanduses ka hiirtele, nagu söödav kraam muiste, kaalub Jaanus farmi kasside võtmist. Kuitahes teaduslikult koos Helsinki Ülikooli teadlastega tootmist ka tõugatakse – loodus on ikkagi loodus.

Ja tervik on tervik. Pakkimistsehhis seisavad taimerammu kottide-pakkide-pudelite kõrval ka raamatupakid. Meeskond on tõlkinud-trükkinud Anatoli Mihhailovitš Igonini „Vihmaussiraamatu“ – aga ilmavaatelise tervikpildi osana ka David Icke „Meelepetted“ ja „Näiline mina“. Kolmeköitelise kilepakendilise kinke-tellisena.

„Teadlike inimeste ridiküli ja portfelli sobivad nii meie kirjastatud spirituaalse suunaga raamatud kui puhas taimeramm. Mille puhul on teaduslikult tõestatud, milliste orgaanilise keemia valemite kaudu ta tomatid ja põõsamarjad eriliselt magusaks ja klaariks reageerib,“ kinnitab Jaanus, kellel on Helsinki teadlastega tervikpildiliselt edukad suhted.

Suuresti tänu neile on karstialadel – maa-alute jõgede kohal, rohunepi levilas täna kaevanduste asemel kolm kaitseala. Eestlaste avalikus teadvuses tähendab Tuhala Nõiakaevu ning algselt sealt üle ja läbi kavandatud Rail Balticut.

„Olen küll jah üks Avalikult RB-st liikumise asutajaid – aga ma olen aru saanud, et see, mille vastu võitled, saab sinult väge. Samamoodi, nagu muretsemine on palvetamine selle eest, et juhtuks see, mida sa ei soovi. Tean faktiliselt, et RB õõvastava idee taga on ränk raha – maavarade tassimine läbi Euroopa ja üle meie. Aga praeguseks eelistan võitlemise ja seeläbi sellele koletule nähtusele jõu andmise asemel öelda: jääb ära.“

Tulnud on hoopis Õpetajad ja sütelkõnd, teadmine iseendast kui kõigi seniste elude summast ning õpilased. Olgu tegemist demokraatia või spirituaalia, ettevõtluse või äritervikuga – üks on Jaanuse sõnul ühine: kedagi ei saa vägisi õpetada. Vaimne, kohalolev tegutsemine on samas tõelisem arengu ja avanemise tee kui kloostrimunkade paratamatu probleemi suretamine, mitte lahendamine. Teadliku ja vaba erakluse eelis on võrreldes suletud eremiitlusega päriselt Elamine.

„Nii, nagu loodame kevadeks oma kasvanduses tervitada 50 tuhat talvega kosunud vihmaussi, on 50 tuhat ka demokraatia lagi – suuremas inimkogumis tõelist demokraatiat olla ei saa. Nii, nagu energia peab looduses ja inimeses teiste eluvormide hulgas ringlema, peavad kodanikud kordamööda juhirolli roteeruma. Kuni seda ei toimu, on meie lootus sarnaste hingede ühinemine, kommuunide moodustumine – ja vihmaussid. Päriselt ka – vihmaussid päästavad maailma!“

Keegi teab retsepte

Kati S.V. Murutar

Talveõhtutel on Eestimaa hoitud metsade vahel ja ka linnades omasoodu podisevate pliitide võrgustiku poolt. Seebi-salvi-juustukatelde ümber tantsisklevad ülimalt naiselikud retsepti-teadjad, kes on taibanud kokku keeta koostisosad, mis meie-teiste köögiriiulites heal juhul eraldi osistena seisavad – samal ajal kui ummispäi poest looduslike segude asemel naftatooteid või lauskeemiat ostame ega teadvusta, et teeme endale kui taevalikule tööriistale sellega hea asemel halba.

Silva Jõulu ja Laivi Roosipuu alustasid „möginate“ kokkumiksimist iseenda, kallite ja kaasteeliste tõbede tõttu ning on nüüd kumbki oma nõiaköögis terve teadliku ja Teeniva maailma loonud.

Vändra metsas Pärnumaal jagab kõrgeltharitud humanitaarlanna Silva end kitsepiima võluväe ja käsitöö vahel. Saugas palvetab pisike Laivi oma maagiliste pesu- ja ravivahendite keskel ebareaalses kloostris unistuste elu poole rühkida, öeldes igale salvile ja tiibeti teeseenele TEMA, mitte see.

Silva – rändajast paikseks

Põndaku talu perenaise Silva Jõulu sees on lõunamaiselt tõmmud-temperamentsed geenid, mida ta on läbi elu kanaliseerinud multitalendikalt humanitaarsetel radadel. Nii, nagu omaaegsest Roosna-Alliku kooli direktorist isa Kaleph Jõulu, on karismaatiline kaunitar ka oma andeid kasutanud iluvõimlemisest ja rahvateatris näitlemisest õpetaja- ja ajakirjanikuameti järel tõlkebüroo loomiseni, matemaatikaõpetajast ema on teda liigsest boheemitsemisest hoidnud.

Suuri numbreid, mis raharikkust tähistavad, võõrastab Silva tänini. Tema Kolumbias-hukkunud maailmarändurist vend oli rahakas, aga… Jõukate naabrite kulgemisest huvitab naist Eesti suurim angerjakasvatus ja kaasaegseim viljakuivati kui edukad nähtused – mitte arvude kogumik.

„Minus on Järvakandi mõisniku ja mongoli-tatari verd ning ühtlasi Paul Ariste ja Riho Sibulaga samu sugupuid pidi põlvnemist. Oleme lastega polüglotid – lugeda, tõsi küll, saan viimasel ajal vaid talvel, kui kitsed ei lüpsa, vaid ootavad tallekesi.

Lapsepõlve veetsin Raplamaal – Purkus on mul korter praegugi alles. Õppisin klaverit ja akordioni, mandoliini – ja hiljem ka kannelt. Sest juhatasin Valtus folktantsurühma ja praegu siin Suurejõe rahvamajas eakate ansamblit ja kapelli. Teen ise nendesoovitud lauludele 3häälsed seaded ja kirjutan laulusõnad, endal kõrvaklapid peas, et mees talle vajalikud tunnid magada saaks.

Siia Kurgja-lähistele Põndakule aga sõna otseses mõttes hääletasin end autostopiga 7 aastat tagasi,“ naerab Silva, kes toona Pärnu turiismiinfos töötas ja Sindi teeristist Purku poole pürgides oma tänase abikaasa Ennu autosse sattus. „Meil tekkis tol esimesel sõidul nii sujuv kontakt, et Enn sõidutas mu koju, läksime kuuvalgel ujuma – ja edasi kulgesime juba tema põliskoju, mis on nüüd juba mitmeid aastaid ka minu kodu, kus rügame õlg õla kõrval mõtestatud tööd teha.

Enn on iga asise ala meister puidust metallini – ehkki ta on Jannsenide järglane ja välimuselt Koidula papa koopia, jäi ta enese haridus talutööde ja eluolude survel kasinaks. Uues heas ilmas pole sellest hämmastaval kombel midagi – minu hea ja hell mees oskab ja teab KÕIKE.“

Põndaku-aastad on hoopis ülilaia töödeprofiiliga emandaks kohanenud Silvat sundinud üha juurde õppima, ennast tõestama ja 24/7 kujuteldamatult palju tööd tegema. Lisaks oma talu saadustele, mida paar kasvatab, kokku miksib ning Vändra ja Sindi turgudel müüb, on naine uuemal ajal värskeid ideid toonud Türgist. Tema tõlkebüroos töötav tütar abiellus türgi haritlasega ning Silva väitel türklaste kui meie sugulasrahva juures külas käies tõi leidlik nõiaköögi kuninganna rabarberi-suvikõrvitsa-marjapõõsaste-viljapuude saaduste kõrvale roosiõite ja kikerherneste lummuse.

„Isalt on mul päritud ka tikkimise vaimustus,“ tunnistab Silva, kelle kodu igas toas on mõni ta enese tikitud erinevates tehnikates meistriteos. „Papa koostas hiigelsuure raamatu „Maailma 33333 rahvatarkust“, mille loomise kõrval ta tikkis metseenile aasta aega meistriteost ning raamat sai veidi enne tema lahkumist õnnelikult välja antud. „Esiemadelt olen saanud ka tervendaja-nõiamoori ande, aga Veeliksi kingitud pendel seisab mul siin jõude. Avanemise suvelaagris küll mõnikord käin – aga tegelikult õnnestab mind enam, kui Metsaema näitab mulle kahe tallega hirveema…

Tunnetan vaistlikult, mida meie jogurtitesse-juustusse ja kehakreemidesse segada – ja neil nõidade kokkutulekutel, kuhu olen sattunud, olen ladusalt kõik ülesanded täitnud ilma otseselt teadjanaisena praktiseerimata. Igapäevane talukarussell on üleni üks pidev maagia ja müsteerium.“

Enn toimetab suure peni Rexi saatel igiliikurina õues ja karjaköögis, Silva jagab pisikese Tipsu-koera ja 16aastase kõutsi Robi saatel end köögi-kompuutri ja kohustava aardekirstu vahel. Ta tõi Pärnumaale kaasa hinnalist-haruldast käsitööd, millest osa on Kurgjal püsiekspositsioonis, osa aga meenutab naisele, et ta tahab-oskab-armastab käsitööd teha. Näitusi on ta muuseas Raplas-Järvakandis-Vändras korraldanud mitukümmend.

„Mu tegevuste panoraam võib küll arutult hõlmamatu tunduda, aga ma olen lapsest saadik harjunud end intensiivselt jagama. Sain tudengina Viljandi noortekoloonias praktikal olles tuttavaks oma laste isaga – tütar ja poeg sündisid väga väikese vahega ja olid mul ülikooliga rööbiti mõlemad tissi otsas. Ehtminuliku absurdihuumori võtmes juhtus, et kui tited koju jätsin, Tartusse eksamitele sõitsin ja ülikooli vetsus piimapaisu välja lüpsin, jõi üks kaastudeng eksikombel klaasitäie minu piima ja kiitis seda taevani. Kui tõe teada sai, õnneks ka ei minestanud.“

Küll aga andis Silva teine romantiline suhe Lelle rahvateatri aegadest viinale alla ning naisest ei saanud joodikmuusikust mehe nimesse proua Kuuske ega Jõulu-Kuuske. Hoopis Ennuga pulmad said peetud jõulude ajal – ka selleks, et nõukogudeaegne keelatud-ahistatud jõulumeeleolu topelt puhtaks ja väekaks luua.

„Mis puutub meie kitsedesse, siis oleme oma 40+-pealise lontkõrvulise karja valinud lisaks külluslikkusele ka selle järgi, et neiukestel tissid mööda maad ei lohiseks ega määrduks ja mikrohaavu ei saaks. Tänu sellele on meie piim haruldaselt puhas. Litsentsid erinevatele toodetele võtame pärast testimist, mida rahvas eriti ihaldab. Kreeka jogurt on praegu kuumim sõna.

Meie sokumaitseta piima ja võid saab erinevalt lehmapiimast sügavkülmutada. Nii jogurt-kohupiim-jäätis kui mozarella ja gouda juustud, mida oleme tegema õppinud, on üsna võrdväärselt ternese ja vadaku tuntud raviomadustega osutunud imeliste tervenemiste käivitajaks,“ kinnitab Silva, kes loomade tõttu üsna lühikese keti otsas talus pulseerides saab end turul müües nii tühjaks suhelda kui tagasisidet koguda. „Ma ise sain üsna varsti pärast siiakolimist puuborrelioosi – paari aasta pärast teist korda ka – ning raviva piima pärast saidki esimesed kitsed toodud, ehkki Enn oli tõotanud veisepidamist lõpetades mitte-kunagi-enam. Tänu jumalikule kitsepiimale jäi mulle vaid kõvaketta puhastus ettepoole – usun mälestusi, mida ema nüüd meenutab – ja kerge liigeste vibra tahapoole -, mis ei takista lakkamatus liikumises püsimast ega öösiti 4-5-tunnise unega piirdumast, et jõuaks kõik vajaliku ära teha. Mõnikümmend kana ja küülikut, kes meil siin lisaks kitsedele toitjatena töötavad, õnneks pigem annavad kui võtavad jõudu.

Kitsepiim ja või on mind aidanud välja luuhõrenemisest, mille tõttu kaks korda jutti pindluu murdsin. Tean öelda: roosiõitest tooted on nahale, kitsejogurt liigestele, keefir seedimisele, üks klaasitäis piima annab päevase vitamiinilaksu, piimasse minev vereurmarohi, mida kitsed söövad, tõrjub sooleparasiite – ja jogurtisse-kohupiimasse-tembitud moosid panevad i-le punkti. Minu leidustest minevaim on Kollane Kirjumirju – kõrvits-alõdža-tikker. Enn armastab ploomimoosi üle kõige.

Minu kundede hulgas on nii vähist kui reumast, unetusest kui seedehädadest paranenuid.

Et talgute ja pidustuste puhul oleks toidulaud täiuslik ja tervislik, suitsutame kitseliha, Enn püüab siitsamast mööduvast Pärnu jõest kala, küpsetame torte ja teeme koduveine. Nende sildid on joonistanud võrratu memmeke Malle, kelle elu ja saatus on juba ammustest aegadest füüsiliselt ninali vastu maad surunud – ja see kaunis elujaatus on siltidetagusesse märjukesse salvestunud.

Oma ämmaga, kes mind-erilist väga ei pooldanud, sõlmisin pärast seda, kui ta Lahkumise järelgi mind üha jälgis, töödesse-jagamistesse sekkus ja öösiti külas käis, rahu läbi tammepuude. Kui olin talle metsast kolm puukest toonud ja nendest kolmnurga sisse talle rahuruumi loonud, saabus tänulik vaikus – ja mina leidsin nii peenarde vahelt kui majast üles hulga endale kalleid asju.“

Lenda, Laivi!

Uuseesti inglislemb-keeles tavatsetakse öelda: lenda laivi! Kui pisike helge Laivi Roosipuu lendab laivi samas vibratsioonis teekaaslaste riitustele, on tal kaasas suur korv seepide-kreemide-huulepulkadega, mille hulgast iga õde-vend endale sobivaima võib valida. Raskustega – sest need on lisaks täiuslikule looduslikkusele ka ohhetama-panevalt kaunid kunstiteosed. Lisaks ehedale pesupulbrile, mille seebist-pihustamine on tükk meditatiivset tööd rööbiti füüsilisega, üllatab ta nohuköhalist teekaaslast eukalüptitrühvlitega, mida jalavanni pannes tuleb tekk üle pea tõmmata, et triitment oleks ka hingamisteid-pidine. Ja kui keegi juhtub kurtma, et ei talu keemilisi deodorante… võtab Laivi kotist nii muuseas omavalmistatud naturaalse purgikese. Maitsekas etikett peal, paelakesed-pitsikesed ümber, nagu tema kõigil meistriteostel.

„Tõi teine end mulle kingituseks külla – ise sügeles üleni,“ meenutab praegu mõnd aega Laiviga Uus-Sauga korterit jagav Hellika Spectra lõbustatult enda ja sõbratari ühise tee algust. „Kratsimise põhjustasid sünteetilised pesupulbrid-dušigeelid – koos mõtlesime välja, et see tähendab väljakutset hakata pesuvahendeid ise tegema. Nafta ja raju keemiaga flirtimata. Internett on olnud meile 3 aastat põhjatu teabe allikas. Et end hetkel väikese rohenäpu köögis mitte sissetunginud puugina tunda, usun, et olen impulss. Ütlen: hakkame tegema! Ja tema suubub transsi, ümbritseb end energiapalliga ja loob uut kreemi või seepi. Mina koon ja kuulan. Nii tore on.“

Hellika Spectra on Laivi edulugu. Ta töötab täna erivajadustega laste tugiisikuna – kui ta veel Pärnu haigla intensiivraviosakonna õe abi oli, avastati tal väga varajases staadiumis multiskleroos. See ägeneb lainetena, paneb noore naise üleni valutama ja aheldab voodisse… Ja siis tuleb Laivi magneesiumisalviga, määrib-tervendab-innustab liikuma. Mispeale Lääne meedikutest arstid nendivad: mida iganes te teete – tehke seda edasi!

Sama efektselt toimivad ka tema vesiheina kreem ning liigeste ja nohu kohtlemise võided.

„Lühidalt öeldes käib puhastus- ja kosmeetilistesse vahendisse üsna seesama, mida me sööme. Mis pähe tuleb, see seebi või kreemi sisse läheb,“ heidab Laivi kergelt – kusjuures päevatöö-harrastuste-riituste ja seebikokanduse vahel end jagades magab Silva-Piretiga analoogselt 4 tundi öö kohta. „Pesupulbris on seebihelbed ja kahte sorti sooda, sidrunhape ja aroom vastavalt maitsele. Seebis on seebikivi kõrval mu lemmik – kookosõli ning oliivi-, palmi-, shea-, kakao-, tudra-, jojoba-, nisuidu-, kibuvitsa-, viinamarjaseemne-, aprikoosituuma- ja kastoorõli. Kuidas üheski seebis – etikettidele panen korralikult kõik kirja,“ loetleb lapsena Vatlast Pärnusse kolinud ja Ülejõe gümnaasiumis bioloogia ja muusika keskel kasvanud naine, kes tegi sõbrataridega keskkooli ajal bändi ning praegu laulab oikumeenilise koguduse kooris – kus nad eduloolise haldjanaise Hellika Spectraga sõbrunesidki. „Veel leidub mu köögis lavendlit, kõikvõimalikke mahlasid, kaera ja kliisid ja nende õlisid, pruuni suhkrut ja mett, mesilasevaha, nõgeseid, kaselehti…

Miks ma kõrgkooli ei läinud? Sest kõik tundus noorena nii kohutavalt kaugel olevat. Nüüd teeb mu tütar, kes bakalaureuseks sai Inglismaal, Koreas magistrit ja veab seepe-salve siina. Muffinikujulised mustikaseebid on eriti aplalt oodatud. Ma ise aga tunnen, et mind ootab kunagi – loodetavasti võimalikult lähi- – tulevikus Hiiumaa.“

Nii Laivi kui tema kaksikleek Hellika Spectra on millegi suure ja hea ühis-õhinalises ootuses. Üks silm Hiiumaal, teine Albioni saarel ja kolmas silm Pärnu peal, kuhu nad tahaksid luua Tallinna Taevas&Maa keskusega analoogse väemaja, mis koondab kõik kuurorti-pidi laiali stuudiod.

Naistel, kes võimalikult sageli end kontsertidel ja Kirna mõisas laadimas käivad, on käsil maailma loomine – millest kui missioonist jutustavad ka Laivi käejooned. Jumala antud anne on ülesanne. Seega on Laivi üsna rõõmus, kui temaga suheldes oletatakse, et tal on tervendajana oma praksis. Nõiaköögi-võrra ju ongi – faktiliselt aga on ta praegu veel toruäri FEB müüjatar, kes paneb igasse müüdavasse vidinasse ja kliendisse tahes-tahtmata oma helge energia. Hommikuti viiest tõustes veab ta firma posti – ja õhtuti laulab. Nädalavahetuseti ja-või öösiti seebikokkab. Ning jaksab sedasi tiksuda nii oma unistuse kui kolme täiskasvanud lapse nimel, kellest abiturient-poeg veel emaga elab.

„Panustan nii palju kui suudan, et pälvida praegusel elujärgul parim võimalik. Meie staliniaegne korterelamu fassaadikirjaga 1952 on oma kodust alates tänava ja katuseni välja puhastatud ja väestatud – mis peegeldub kõigi naabrite silmis. Ja vaikivas telekas – ta on olemas, aga tungi teda mängima panna ei tunne meist keegi. Ehkki kella-seitsmeni-graafik torupoes on kontsertide-teatri-riituste külastamise mõttes ahistav, tuleb teenida, et oma unistuse jaoks papitali koguda,“ kirjeldab Laivi, kelle jõulisim laadija on laul ja Elu Teenimine. „Usun kindlalt, et teenin välja nii Pärnu tervenduskeskuse kui metsaonni Hiiumaal. Usku-lootust-armastust toetavad mu väikesed – kasside kohta siiski üsnagi kopsakad – tiigrid Sipsik, Tibu ja Jäpe.“

Nii Silva-Ennu kui Laivi-Hellika nõiaköökide külastamine on ääretult inspireeriv – tahan ka kodupidi laiali olevad komponendid, millest nemad võluvõideid-raviroogasid valmistavad, sama arukalt kokku segada! Siiski on mõistlik püsida tööjaotuse kursil – igaüks teeb, milleks sündis. Ühisväljast tasub endale jõulurahu kinnistamiseks noppida teadmine: me suudame – ja kui suutmine eeldab ülisuurt koormust, tuleb ennast hoida ja hoiutada, hooldada ja toita parimaga, mida emakesel Maal oskajate vahendusel pakkuda. Aitäh!

Veedatar teejuhiks

Aastaajaliselt hämaratel ning hingeliselt ja vaimselt ülikiirete muutustega hirmutavatel aegadel kostab pea kõigil meil 21.sajandi tavamürast üle soov teada oma Teed, tunda iseennast ja kohtuda oma teejuhtide-juhendajatega nii nähtavast kui nähtamatust ilmast.

Elame vastavalt sellele, kui pikk teekond on läbitud, erinevatel vibatsioonilistel korrustel ning igal tasemel on arvukalt juhendajaid-hoidjaid-tõlgendajaid. Sel malelaual on nii valged kui mustad nupud. Osa teeb oma igapäevast erialatööd mõnes asutuses, mida kuidagi spirituaaliaga ei seostata. Osa – enamasti küpsemas eas – on täielikult kaasteeliste abistamisele pühendunud.

Teadjatarid kinnitavad üksmeelselt: iga arenguhuviline leiab päris kindlasti oma rajanäitaja. Iga avaneja peab ise järjekindlalt ja teadlikult endaga tööd tegema. Selleks on ülioluline võimalikult sageli teleri ja nuhvliekraanide asemel tähistaevast silmitseda, infomüra ja peasisene vadin peatada ning oma tegeliku minaga teadlikult ühendusse jõuda.

„Juba aastate eest tuli teadmine, et mõistan üht võõrast keelt – oskan selles kirjutada, aga tõlkida mitte. Minu õpetajad on tänaseks kinnitanud, et see on valguse keel,“ kinnitab Alexis Varnum (51), kes teab, et on Maale kehastunud teisi inimesi aitama. „Olen palju õppinud, et maailma asjade käiku ja inimesi mõista, ennast täiendanud loengutel, ayurveedaga-alternatiivpsühholoogiaga tegelnud, haiguste mentaalseid põhjusi õppinud. Nüüdseks pean loenguid, palju inimesi käib mu vastuvõttudel – kanaldan informatsiooni, mis jõuab minuni piltide ja teadmistena. Kõik hea, mis mu elus teistega jagamiseks on, see on saavutatud suure töö ja enesedistsipliiniga.“

Igahommikune Alexis

Mereväelase tütar Alexis Varnum postitab igal hommikul isalt päritud kohusetundega selle päeva sõnumeid – mille olulisimaks osaks peab afirmatsioone, sõnastatud tellimusi kosmilisest kataloogist.

„Ma tean juba aastaid oma kogemustest, et need kinnitused toimivad. Olen terve ja edukas, mul on piisavalt kõike ning minu küllus teenib juurde uut küllust. Pluss iga konkreetse päeva täpsem positiivne loits. See töötab!“ kinnitab hele kaunitar, kelle kanalduste helgeim osa on venekeelne eesti keel.

Haldjaliku tervendaja-teejuhi ema on eestlanna, isa oli ukrainlane – paar õppis ühiseks keeleks vene keele. Kuna eesti ja vene keel on täpselt vastupidise lauseehituse ja tunnetusega, võtab kanalduste kirjutamine naiselt topelt aja – rikkas ja kaunis slaavi keeles mõeldes kirjutab ta sõnumi üles eesti keeles ning seejärel tõstab sõnu ümber, et rahvas tõredaks ei muutuks.

„Oleksin tahtnud tüdrukuna eesti kooli minna, aga isa militaarse ameti tõttu rändasime mööda Venemaad, et sain siiski ema-isa-ühiskeelse hariduse. Samas ei lõhutud tänu nõukogude ajale minu sünniomaseid spirituaalseid võimeid ära. Tänases interneti-nutiseadmete globaliseerumises ja kombinaatkoolides tasalülitatakse noored ühisväljas palju hullemini ära kui „meie ajal“ – võisime oma teistmoodi-tajudest vaikida ja salamisi iseendaks jääda.

Minu nooruses olenud sõbrad hoiatasid, et kui oma suhtlemisest nähtamatu maailmaga räägin, tuleb must auto. Hiljem on mu ema olnud mures, kuidas ma teejuhina teenides tulevikus pensioni saama hakkan. Ehkki mul pole ametliku töökohta, käin siiski ema talus puhkamas ja laadimas. Ja kui mul on puhkus – või nädalavahetus koos mehe ja meie kahe koeraga – siis ma puhkan, nagu kõik inimesed: ei kanalda ega kirjuta, ei tervenda ega nõusta, ainult siis, kui keegi saab tulla üksnes nädalavahetusel või on hädaolukord.

Minu eraklik lapsepõlv tõi nii ammu kui üldse ennast mäletan, mu kõrvale vaimolendi Aleksi. Tal oli mu unenäos ruuduline särk, naljakad vuntsid – minu Karlsson! – ning ta on mind ustavalt saatnud lapsepõlve. Temast tulenevalt mu veedatari-nimi Alexis.

Pärast mu sündi elasime Meriväljal, kui olin 7aastane, kolisime Piritale – seal suhtlesin pikalt loodusega ja taimedega, käisin väikeses-turvalises-rahulikus Pirita koolis. Kuna ema ja isa töötasid palju, olin sageli omaette ja mängisin isemeisterdatud nukkudega.

Pärast seda, kui vanematega isa militaar-ameti tõttu Põhjas elasime, olin ülirõõmus Tallinnasse, oma sünnikohta tagasi pääsedes. Siin armastatud maal mõistsin juba lapsepõlves, et maailm pole üksnes selline, nagu näeme – ta on laiem, täis saladusi ja imesid. Muinasjutte armastasin siis – ja armastan tänagi. Lugesin palju kosmosest – kummalisi asju, mida nägin, ei osanud ma siis veel seletada.

Võimed avanesid minus täielikult 14aastasena, kui joonistasin esimesed hingepildid. Kui teine tütar oli sündinud, hakkasin lisaks kanaldama – ja joonistasin oma esimesed kanaldamise kaardid. Hariliku pliiatsiga joonistatud komplekt kadus kolimiste käigus ära – ja ilmus 6 aastat tagasi ootamatult uuesti välja. See oli mark selleks, et luua uued kaardid, mille nimetus on kallatid, ehk info lugemise maatriksid. Tuli ka ootamatu teadmine, et ma pean lugema raamatut „Valguse rüütel ehk kvantsõdalane“. See sünkroonsus oli Võti.

Töötasin esimesi kaarte joonistades sekretärina – ja endale seda päriselt teadvustamata tervendasin kõiki, kes mind ümbritsesid – seejärel aastaid töötasin sotsiaaltöötajana erinevates projektides. Mul on pisipeda kesk-eriharidus. Töötamise jätkamiseks nõudis ministeerium uute seaduste järgi kõrgharidust.Tänu oma võimetele jõudsin otsusele, et tagasi ülikooli mineku asemel asun oma Teele, kuna ka tähtajaline leping hakkas lõpule jõudma. Töö sotsiaaltöötajana oli raske, kliendid olid narkosõltlased. Mõistan – joomine ja muud sõltuvused tulenevad muutuste kartusest, oma missiooni, elurõõmu ja õnne kaotamisest.

Abivahendiks on mul praegu uued kaardid, mille endale joonistasin ja mis põrkasid alguses vastu mu Ego. Enesedistsipliin, iga päeva tegutsemine, suhtlemine inimestega, kirjutamine, mantrate kuulamine, enesetäiendamine ja arendamine vaigistasid Ego. Minu ja kaartide vahel tekkis usaldus ja koostöö, ning äsja tekkis senisele 54 kaardile lisaks veel üks.

Olen täheldanud, et perioodide ja lainete kaupa tõmbavad kõik eravastuvõtudele tulijad ühe ja sama kaardi. Asjad on õhus – kiirelt muutuvad puhastuse protsessid, globaalsed muudatused – ja see transformatsioon veel kestab. Ja mõnel juhul lendavad kaardid käest – kui keegi on nähtamatutele toetajatele väga vastukarva või kaardid ei soovi inimesega töötada, kuna informatsioon on talle suletud.

Võtan neid tõrkeid sama tõsiselt kui mõne päeva sisetunnet täna-ei-kanalda-ei-kirjuta-ei-tervenda-ei-vasta. Samas ka Kuu kuu sees on olemas päevad, millal ei tohi kaartidega töötada.

Küllus tuleb siis, kui inimene usaldab ennast ja tunneb , et on oma kohal ja teeb õiget asja, on endas kindel. Siis puuduvad takistused, kõik toimub kiirelt ja õigel ajal, kõik nagu tuleb iseenesest ja kõik teed ja võimalused on avatud. Võtta ja tee ja tegevust jätkub. Tuleb osata hoida tasakaalus vaimset ja materiaalset, vahest kiirelt reageerida, pidevalt ennast täiendada, osata analüüsida tehtud tööd ja tulemusi, suhelda inimestega, vastata abipalvetele ja kirjadele.

Muutumise imed

Alexis kinnitab, et inimesega, kes kaks kuud kolm korda päevas endaga töötada suudab ja kindlasti usub ka seda, et see teda muudab, hakkavad muutused sündima kolmandal kuul. „Valmis“ ei saa keegi meist kunagi. Küll aga naudib naine ise lapseliku rõõmuga seda, kuidas õigel hetkel õige tramm ta vajalikku peatusse kannab – või kuidas iga päev juhtuvad väikesed imed ja tuleb kindel arusaam, et elu on kerge, kui sa oskad ennast ja oma elu usaldada.

Kui teejuhi senine raviuumi pakkuja teistesse ruumidesse kolis, leidis ta müstilise sujususega kiirelt päris oma kabineti. Ning kui ta kohtub mõne kaasteelisega ühe asja pärast, on täiesti kindel, et ühest asjast kasvab välja kolm või kolm tuhat.

„Mugavusstsoon ei arenda – inimene vajab impulssi. Teised inimesed, reisid, sündmused, energia muutmine tõukavad meid muutumisse ja tõstavad. Mustrimuutmine võib toimuda ka läbi sotsiaalmeedia – kui esitan headele inimestele näiteks küsimuse nende kogemuste kohta astraalmaailma, unenägude või teiste tsivilisatsioonide vaimolenditega, vallandub võimas vastustesadu. Energia läheb liikuma. Inimesed soovivad oma kogemusi jagada. Ja mina ise saan sellest ühtlasi kinnitust, et on aeg 15 aastat kirjutatud seikluslugu paralleelsetest maailmatest – mida teisiti kui tegevuses oleks keeruline kirjeldada – eesti keelde tõlkida ja välja anda,“ teab Alexis. „Samas lõpetan suhtlemist õhtul pärast kella 6 FB-s, olen väsinud peale päevaseid viisite, õhtul inimesed on rohkem väsinud-vintis-tühjad – ja on negatiivsetes mõtetes. Vene keelest eesti keelde tulnud tarkus HOMMIK ON ÕHTUST TARGEM on siin abiks – enamasti on õhtused ahastajad hommikuks iseenda seest lahenduse leidnud. Kuid kui asi on tõsine, kedagi hätta ei jätta. Üritan vastata kõikidele kirjadele.

Ma ise ka langetan otsuseid hommikuvärskena. Nii siis, kui keegi mulle oma portaali juures koostööd pakub kui siis, kui kellegagi ühisväljas toimima otsustan hakata. Ja veel eriti ei loe ma õhtuti lammutavaid-kriitilisi kommentaare, mille pealetulek on sama paratamatu kui malelaual leiduvate mustade-valgete malendite tasakaal.

Kriitikute olulisuse kirjeldamiseks meeldib mulle üks Idamaa lugu Õpetajast, kes mööda ilma rännates ja õpetades talus enda kannul liikuvat kaaslast, kes teda pidevalt maha tegi ja halvustas. Kui kaaslane suri, nuttis Õpetaja meeleheitlikult. Hämmeldunud mõistmatutele – kuidas saab selle pärast nutta, kes läbi aegade nii palju paha ütles!? – selgitas Õpetaja: ta hoidis minu Ego ohjes…

Mina suudan – nüüd juba – oma Ego ise taltsutada. Kui ta ikkagi käest ära tahab minna, on abiks mu täiskasvanud lapsed ja eriti mu mees.

Oleme 25 aastat koos olnud – ja mu Mees on mulle õpetanud, et mehed saavad naise kaudu kosmilist energiat ja arenevad seetõttu naistest aeglasemalt – kui mees ei taha areneda, pole siiski mõtet tema järelvedamisega ennast pidurdada. Sa saad ulatada oma käe, kuid sa ei saa tema eest tööd ära teha. Tuleb olla paindlik, mõistlik ja kannatlik, meil kõigil on erinevad teadvuse tasemed.

Mehed – erinevalt naistest, kes elu teises poolel sagedamini spirituaalse kutsumuse leiavad – ei tea sageli lõpuni, et on tegelikult ülestõusnud meistrid. Nad teevad seda tööd mingis täiesti maises ametis – näevad ümbritsejaid läbi, tervendavad ligiolekuga, peatavad ligimeste rapsimise, rändavad-kanaldavad – see on nende loomulik olek. Kuulake, kuidas mõni lihtne mees ütleb „kõik läheb mööda“ või „miski pole nii, nagu pealtpoolt esmapilgul paistab“ – on ta ikka lihtne?“

Alexis arutleb, kui palju lihtsam on teadjaid-teejuhte vene keeles liigitada – „kalduunja“, „vedjma“, “vorožeja” ja „veduunja“. Esimene ja teine nõiub, kolmas elab sünkroonis võimeid kasutades, neljas on vanade veedade valguses haritud teeejuht. Leiame „veduunjale“ kohe ka maakeelse vaste: veedatar. Ja veedatar Varnum võtab asja kokku nii: „Kui inimene tegeleb vaimse arenguga ja enesemõistmiseni jõudmisega – on seejuures sihikindel ja teeb tööd, mis talle tõesti meeldib – siis võib saavutada palju rohkemgi kui unistada oskame.“

SIDEBAR 1

Valgeklaari veedatar sõnastab:

• Austagem Suuri – ja nähkem nende õõnestajaid läbi! Elizabeth on planetaarne kuninganna. Nii on – ja nii jääb ka siis, kui ta kord lahkub.

  Keda häirib sinna kõrvale haibitav märter-Diana ikoon, saab alati on-off-nuppu kasutada.

• On-off-nupp on olemas igas eluvaldkonnas – nii tele-raadiomüra tarbimisel, arvuti haldamisel kui suhtlemispartnerite ja reisisihtide valikul.
• Tele-raadio-sõnumite püüdmisel olgem tähelepanelik – mitte ükski reklaam ega muusikafraas ei jõua meie kõrvu juhuslikult.
• Internetist ja massimeediast meie koju voolanu teadmiseks-võtmise järel on vaja ruum ja oma Mina puhastada, et oma aju tema kasutamise asemel mitte kurnata.
• Sama hoolikalt tuleb valida, keda oma koju laseme – ja parimaidki teekaaslasi isiklikesse ruumidesse ei lasta – isiklik on… isiklik.
• Kes meie juurde jõudma peab, see jõuab. Olgu ühe või 11 kaupa – Rahvas leiab oma.
• Nõiatarid on teejuhid, kellest igaühe õla taga on tema Hoidjad.
• Teadjanaised-veedatarid pole inimesi korda remontivad mehhaanikud – kes tahab terveneda, peab tööd tegema, mitte laiseldes end mööda mürisevaid viikende pudistama.
• Kui peatame lärmi ja loba oma kõrvade vahel (nn. Monkey mind – ahvimeel) tajume sisetunde järgi, kuidas end laadida, millistele maadele, milliste tsivilisatsioonihällide ligi hoida ja kellega lävida.
• Suhtes nähtamatu maailmaga on igaüks – meie ümber samas väljas on teised tsivilisatsioonid, vaimolendid ja energiad – vaja vaid vahet teha, millisest maailmast meie kaaskond pärineb, kellega suhestuda, kelle eest end kaitsta.
• Igal sõnal – ka mõttes lausutul – on vägi. Sõnatud sarvik avab ukse alumistele. Väerahvas puhastab pidevalt välja neist mõradest ja teadmatusest kokku raiutud ustest, mida vandujad-ropendajad tekitavad.
• Kõik me oleme tulnud arenema – osa kehastunuid ei tea seda, osa kardab muutustega kaasnevat uut ja joob-nargib vibatsioonitaset üha alla tagasi, et oleks nii, nagu on kogu aeg olnud. Kui hirm uue ees ei lase seda tunnistada ja loobuda, siis… seekord jääb nii.
• Pahatihti ei märgata, kuidas end programmeeritakse ja voolamises olemise asemel stereotüüpide raamidesse vangi jäädakse – areng eeldab raamidest välja elamist-hingamist.
• Ümberhäälestumine ei käi läbi loba, vaid mõteteta, siin-ja-praegu kõrgema Mina arukusega.
• Kuna tegelik Mina vaatab jäikadest mallidest välja, näeb ta ka seda, et illusoorselt ülistatud perering võib olla vägagi vägivaldne kooslus. Omamise-survestamise vahenditeks nii julmad sõnad, telekapult kui püüe muuta teist – ikka mõistagi tema heaks ja suunamiseks…– selle asemel, et ise muutuda.
• Ideaalne pere- ja ühiskond kujutab endast vabade inimeste kõrvuti kulgemist, Omade ühinemist.
• Erinevate parvede linnud on koostöös. Eestimaal on erinevate hingepilvede nõidade kogunemised-õppimised-laadimised, mille järel lennatakse tagasi oma raviruumidesse rahva teenistusse.

Võib juhtuda nii. Valgeklaar tajub vestluspartneri haralist-programmeeritud mõttemüra ja hirmude-suletud kanaleid, mis blokeerivad ka elundite tegevuse ja… lajatab ette hoiatamata käeservaga teekaaslasele abaluude vahele. Kumisev tou jääb kogu kehas mitmeteks päevadeks kumama – tiibade vahel aga on pikalt püsiv pipraplaastri tunne. Aitäh.

SIDEBAR 2

Alexis Varnum: „Praegu me elame nagu kahe reaalsuse, kahe maailma kokkupuute punktis ja see teeb meie elu veelgi huvitavamaks. See protsess on juba huvitav sellega, et uus maailm ja reaalsus voolab vana maailma sisse. Praegu reaalsuses eksisteerib mitmekihilisus, mis on praegu fikseeritud meie maailmas ja toimub inimeste jagamine nende kihtide vahel.

Me kõik elame aastas 2017, kuid juba erinevates reaalsuse kihtides ja seda paljud meist juba teadvustavad, tunnetavad ja näevad. Praegu meil kõigil tekib võimalus kasutada võimaluste akent, ehk saab liikuda ühest reaalsuse kihist teisse. Mida see tähendab?
Sa saad valida endale kõige optimaalsema reaalsuse kihi. Kõik on lihtne. Praegu peale kõikide varjutuste on nagu tekkinud koridor ehk unikaalne ruum ja sa saad muuta enda reaalsust. Sa saad valida endale ideaalse maailma, milles sa tahaksid elada ja alusta oma võluliikumist, praegu seda on kergem teha.

Sul on vaja vaid kindlaks määrata, millises maailmas sa tahaksid elada ja eksisteerida. Ja selleks imeliseks liikumiseks sa vaid pead teadvustama, mis sind aitab sellel teel. See on nagu asjade pakkimine enne reisi. Näiteks sa tahad või sinu plaanides on õppida mängima klaverit või sa tahad õppida uut eriala või sa tahad olla mõnes asjas suur meister. Kujuta endale ette suurt reisikotti ja pane sinna kõik, mida sa tahad näha oma uues elus.

Sa saad panna sinna klaveri, meisterlikkust, uue eriala, raha, uued suhted, õnneliku elu – kõike, mida sa vajad. Sellised võlu reisikotid võivad endasse mahutada terved maailmad. See tehnika aitab sind liikuda Uue Elu suunas. Lisaks sa vaid vajad enesekindlust, julgust, harmooniat – ja vali endale paremat elu.

Kooskõlas enda Kõrgema MINAGA sa leiad kõige paremat arengu ja edasiliikumise võimaluse – ja sul vaid jääb jälgida ja tunda rõõmu selle üle, mis tuleb sinu ellu. Avanevad uued ja imelised võimalused , mida tasub kasutada! Ma soovin sulle kergelt liikuda oma uude reaalsusesse, milles kõik on vaid sinu hüvanguks, külluseks ja arenguks, milles sa saad kasvada kui mitmemõõteline Valguse olend.

*

Energiad võivad olla lainelised: vahest neid võib tunda kui jahedaid laineid, kuid samas võid soovida rahu ja vaikust. Me läbime taas kohanemist tulevate energiatega, kuid võib olla me ei tunne seda oma kehaga nii aktiivselt kui varem. Praegu integreerime energiat. Kõik saadud kogemused on meile jumalik õnnistus.

Sinu tarkus juhib sind. Samas on võimalikud kerged peavalud ja võibolla soov rohkem vett juua. Võibolla kasvab ka söögiisu, sa võid tunda pidevat janu, väsimust, unetust, probleeme kaelaga ja peaga, heli kõrvades. Sa nagu midagi sees pidevalt tunned, kuid ei saa seda seisundit kirjeldada: nagu raskus ja tühjus – kuid samas sa tead, et algamas on midagi uut.

Vanad mustrid tahavad sind tagasi, kuid sina neid rohkem ei taha. See möödub. Hellita ennast, kuna energeetiline mõju on tõesti väga võimas.

Võimalik, et ümbritsevad inimesed võivad tunda ennast ebamugavalt ja käituda ka vastavalt. Võivad olla tülid ja konfliktid – sa võid rohkem tunda vastupanu ja võitlust. Kõikidel võib olla ebamugav, seega ole targem ja kannatlikum. Kui maailma ebamugavus sind rohkem ei puuduta, ole tänulik sellele seisundile, see on sinu saavutus.

Paljud inimesed võivad praegu nagu jääda lõpetamata lugude vahele ja oleks kergem, kui need lood oleksid lõpetatud. Luba energiate integreerimise protsessil rahulikult liikuda. Küll aeg paneb kõik oma kohtadele. Ära kiirusta selguse saamisega.

Sinu teejuhid ja kaitseinglid on sinu kõrval ja armastavad sind nagu varem: Maal ja inimeste eludes toimuvates suurtes muudatustes osaleme kõik me, nii nähtavad kui nähtamatud.

Soovin kõigile imelist armastuse ja liikumise aega.

Lõhnab ümmarguse maailma järele

Kati S.V. Murutar

„Minu näoga onu“ on Andres ja Katrin Maimiku tõsielujuurne pereprodukt, milles on kõik Eesti filmi osised ja omadused – ent ta pole veniv-halav tats-tats „eesti film“, vaid malbelt võimas EESTI FILM.

Stiilselt valuliku pildipillerpalli iga episood paiskab ruumi tuttavaid lõhnu. Kopitus ja kärakameri. Adru okastraadis ja piimakohv tolmunud lapsepõlvekodu vammi-hõnguga. Kalmukuused ja sinised kilesussid. Sellest ruumist elamusega – ja senisest elusamana – väljunute ühine hinnang on: VÄGEV!

Gurmaanide rõõmuks on onu-saagas õrnalt äratuntavaid valguse ja kaamera mängu tsitaate Tarkovskilt ja Bergmanilt. See teeb teose globaalseks – ja maailma ümmarguseks. Niisiis pole oluline, et Maimik räägib abikaasa abiga oma papa tõsielulise loo ning teeb seega talle mõistva-andestava ja andestust paluva kummarduse. Tuttav teema. Kõigile.

Meil kõigil on õigus oma sitale elule – tsiteerides klassikuid. Kelleks Maimikud ja Rain Tolk päris ilmselt kujunemas ongi.

Roman Baskini kehastatav papa – prototüübiks muusik Jüri Maimik – jutustab grüünes rühmateraapiasse kogunenud, tühja tooli kõnetavatele ravitavatele kunagisest Rõbinski veehoidla tragöödiast. Mitte et keegi teda väga kuulaks – igaüks on oma noku näppimise ja naba tuunimisega selleks liiga ametis.

Ent tegelikult oligi nii, et 5 veemotosportlast ja 5 muusikut said paadid ja missiooni sõita sügaval nõukaajal kahe nädalaga läbi hulga jõgede-järvede-merede äärde jäävaid kangelaslinnu ning igas neist kontsert anda. Pidev paatide lagunemine ja tuhat draamat venitasid selle aja mitmele kuule. Külade peale lastud Rõbinski veehoidla, millest turritavad ilmselt tänini välja kirikutornid, võttis seiklejad vastu tormiga kottpimedas. Sinna jäi neli meest.

Sellest hullust loost jutustava raamatu „Kümme neegrit Katjuušaga“ pealkiri osutus 2004.aastal põrgulikult prohvetlikuks – teose valmimise ajal ja järel lahkusid ridamisi raamatukirjutamise algataja Jaak Vaha, tema noorem vend Madis ning nende ema Lia Laats. Etsetera.

Aga miskit katastroofikoomiliselt naljakat on samuti käibele jäänud. Soviet-žurnalistide väänatud nimed Latsk ja Maišits (Lauk ja Maimik) on siseringis kasutusel tänini. Järjepidevuse kauni kingitusena kroolib ka see onu-lugu just tšetšeeni ja jobu (nende endi väljendid!) ehk Šeripovi ja Maimiku võsude tragikoomilise kummardusena isadele Eesti kultuurilukku. Auga.

Medekandi filmidele kohustuslik ajalootruudus on seega olemas – ent ilma halli itku ja soigtatsumiseta. Ka nali on olemas – aga arenemiste-edenemiste abiga mitte Saani-Tolgi telekahjurite-perioodi võtmes, vaid peen ja maitsekas. Vinjetiküllases-kenitlevas eesti keeles.

Vanade fagottide hauaääre-bisnis, enesehaletsus-üleliigsus ja kaeblikult nunnu armastusepalumine ON naljakas. See võib juhtida meie kõigiga.

Seepärast oskame juba ette mõistmise eest tänades ja suuremeelselt naeratades tunnustada ka „diiva“ Eve Kivi paatosliku pupe roli. Per voodi ad kinolina kulgeva sekretutka rolli tegemine pälvib sügavat respekti. Kui daam ikka aru sai, mida tegelikult teeb ja ütleb. Kui ka ei saanud – ikka on suurepärane töö.

Veel eriti jõuline saavutus on Roman Baskini suurte plaanide kaudu tema vanemate Ita Everi ja Eino Baskini näojoonte ja miimika, kõnnaku ja groteski taaselustamine ja jäädvustamine. Koos nukra küsimusega: sic transit, gloria Mundi?

Sick ehk siis haige on teistest tegelaskujudest tõsisemalt Rain Tolgi filigraanselt kehastatud kompleksikott, kelle pidetusega hakkamasaamine tõestab fakti: VALGED VÕIDAVAD.

Maarja Miti mängitud tõmmu temake taandub vanasse Euroopasse uut elu otsima – blond psühhoterapeut tuleb portselanmehikese haldamisega toime.

Mõlemad anorektilised energiadoonorid, kes geniaalselt ebatäiusliku mehe toitmise-laadimise käigus on iseennast talle taltsalt sisse söötnud, näitavad publiku rõõmuks nii tssi kui tussi – ent esteetide meeleheaks täiesti ebaerootiliselt. Ilusad-valusad kaadrid on. Anduva valge naise keel luubi all pole porno, vaid teadlik vampiiritoitmine, ses ta tahab ja oskab Armastada.

Kuidas ümmarguse maailma filmiüldsus selle uhke värgi vastu võtab, on ettearvamatu. Meie tunneme lõbustatult ära Chalice-Nestori-Kahu-jt, kes mängivad iseennast – ehk siis ei mängi, vaid ON. Hollywoodi-Cannes’i rahvas võib sellesse suursooritusse paraku suhtuda, nagu projektipõhise Eesti tüüpiliselt võhiklik projektilugeja: kena-kena, aga mis lugu ja miks ja kellele, aru ei saa – ei osutu kõlbulikuks. Vist.

Meie saame aru. Ja teame vastust filmi viimsele lausele: EGA ISA EI OLE VAJA? Vormunud on isatute eestlaste ühisvälja tervendav ülemlaul millisele-iganes isadusele – ja tingimusteta armastusele. Aitäh.

Esimene Eesti OTTide ülestõus Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tõi metsade tagant põldude ja karjamaade vahelt pealinna need oma niši leidnud talupidajad, kes on otsustanud oma puhast ja ehedat toodangut müüa turul, talupoodides ka käest kätte kaubana, mitte suurtes poekettides. Otse Tootjalt Tarbijale on Kuusalust Sirkka Pintmanni Nõia-talust lahvatanud vahendajat välistav ühinemine, mis jätab väärt kraami hinna mõistlikuks ning on samas Eestimaa terve OTTide võrgustikuga katnud.

Hea on teada, et see elujõuliste, tulevikku vaatavate perede üha kasvav kärg elab ja hingab, sest üldine legend räägib teatavasti külade-talude tühjenemisest ja eestlaste lahkumisest heal juhul Tallinna, eelistatavalt aga üldse võõrsile.

Kevadpühade-aegse ülestõusu, enam kui 100 OTT-talu linnatuleku päeval pakuti müügiks enim leiba ja juustu, liha ja vihmausse, kohvi ja glögi – aga ka raamatuid ja muusikat kui loovustalude toodangut.

Inara Luigas ja Martin Repinski

Riigikogulane Inara Luigas, Mikitamäe kogukonna köögi rajaja, ei teinud ülestõusule kogunenud rahvale pannkooke küpsetades muud kui sedasama, mida tuleviku-Setumaa kogukonna köögis tegema hakkab. Inara käib igal nädalavahetusel Toompealt koju, kus Luigased elavad mehe vanemate majas ning on helged plaanid üles ehitanud eelkõige naisväele.

„Kirjutasime just Piiriveere LEADERile projekti Mikitamäe rahvamajast kogukonna köögi loomiseks,“ kinnitab Inara, et nädalavahetuseti kodus käies elab ja hingab ta tõeliselt. „Selge, et setu sümbol on sõir – aga tegelikult on meie rahval külluslik toiduvalmistamise-hoidistamise kultuur. Hapendamine ja soolamine, vinnutamine ja kuivatamine. Kõik see tuleb käigus ja kasutusel hoida, talletada ja tulevastele põlvedele edasi anda.

Mis peamine – me peame head ja ausat toidukaupa ostma üksteise käest. Et raha ringleks kogukonnas, ilma et isamaine toit suurtes kettides uskumatute juurdehindluste tõttu järsku eksklusiivseks gurmeeks muutuks.

Me ise õpime naistega, kes kogukonna köögi ümber on koondunud, aina juurde – tänavu on Peipsiääre maitsete aasta ning meiegi käime üha õppimas.“

Martin ja Siret Repinski Konju kitsetalust on aga viimastel aegadel õppinud seda, kui palju hingelist tuge ja kõigi sõrgadega maanduses püsimist kingivad nende farmi kitsed lisaks piimale-juustule siis, kui inimesed teevad üksteisele poliitmängude ja inetute intriigide käigus tahtlikult haiget.

„Olen viimasel ajal õppinud rohkem kui kogu senise elu jooksul kokku,“ oskab Martin – kes OTTide ülestõusul oli oma kitsepiima-toodetega üks menukamaid müüjaid – katsumuste eest tänulik olla. „Kitsed – mitte tootjatena, vaid elus hingedena, on olnud minu kaitse ja tagala. Võin kinnitada, et just tänu kitsedele tulin õelatest atakkidest suhteliselt tervena välja. Seda, et nende piima hollandi kolleegide omaks peeti, mu kitsed õnneks ei tea.

Loomad – see on soe suhtlemine, tegelik elu, maandus – ning aukartus ja vastutus Elu ees. Inimesed võiksid eeskuju võtta: kõik teised loomaliigid hoiavad omasugustega kokku, kaitsevad üksteist… Aga inimesed kadestavad-võõrastavad-ründavad tegusamaid liigikaaslasi.

Loodame võimalikult varsti, kui kitsefarmi investeeritud, kitsede vahetusse lähedusse ka oma kodumaja ehitada. Praegu elame praktilistel ja ökonoomsetel kaalutlustel Sillamäel korteris – nii vanemad kui me ise tahame kogu hingest ka ise päriselt Konjusse. Ent see unelmate elu tuleb tõsise tööga välja teenida.“

Kanguste pagaritalu idüll

Sisetunnet järgides on Külli Pajuste just nimelt unelmate ellu jõudnudki. Pagaritalu asub tema mehe vanaema majapidamisega kõrvuti Vihula-Palmse kandi Võhma külas Eru ja Võsu randade läheduses. Tallinnas sündinud Külli õppis kaubandust, töötas pisut aega klienditeenindajana ning asus siis isa ette näidatud teele.

„Mu pealinlasest isa rajas Türile pensionile jäädes pagariäri. Küpsetas saiakesi ja kringleid, mida inimesed olid harjunud ilusal endisaegsel kombel kodusest bekereist tooma. Küpsetaja geen tõmbas mind pigem leiva poole. Väga paljud eestlased küpsetavad täna ka oma kodus leiba, ent see ilus hobi nõuab üksjagu planeerimist ja korraldamist. Tainas tahab juuretisega 1-3 päea käärida, siis soojas kerkida – ja kogu tsükkel otsast peale. Hobiküpsetajad tunduvadki pigem talviti leiba tegevat – kergitamine ühitatakse sauna kütmisega. Kodune harrastus-leivategu siiski leivaküpsetajate turgu ära ei võta,“ usub Külli, kelle kaubamärgi vapileib on kanepiseemne leib. „Minu põhiline müügikoht Taluturg on mulle õpetanud, kui ilus ja õige nähtus on ühiskondlik tööjaotus. Enamus naisi oskab nii moosi keeta kui kududa – aga õigem on teha nii, et mina küpsetan, naabrinaine keedab, üleaedne koob – ja siis tegeleb igaüks sellega, milleks tulnud on.

Palmses mehhaanikuna töötav mees on mulle eraldi kõrvalhoones sisse seadnud kõik vajalikud ahjud-kerkekapid. Elan nii keskendunult naiselikku elu kui üldse kujutleda saab. Hommikuti küpsetan – siis sõidan soojade leibadega Taluturule, kus suur osa kaupa on ette tellitud. Päeval on mul piisavalt aega lapsele, kelle kooli lõpuni 4-5 aastat veel Kuusalus elame. Edasi kolime alaliselt Kangustesse.

Kuusalus elavad nii Eesti OTTide asutaja Sirkka Pintmann kui sädemees Emil Rutiku, nii et praegu nende läheduses elada on sama õige ja õpetlik kui edaspidi alaliselt pagaritallu asuda. Sisetunne ütleb mulle, et suurtesse poodidesse pole mõistlik end pakkuda. Karmid kogused, hullud hinnad – ja liiga suur kogus kaupa pärast kätte tagasi. Tunnustuse dokumendid teen ära küll – aga ikkagi vean kolmapäeviti pigem rõõmuga inimestele leiba koju kätte kui vahendajatele loodan.

Mida väiksem ja lihtsam – seda ilusam ja kindlam.“

Maheveski mahlakas Aare

Põlvamaa-Orava-Hanikase Peedo talus ninapidi Vene piiri ääres Mahlaveskit pidav perekond Järvepera on juba mitmendat põlve oma talus. See on kindlaim moodus juurte juurde jääda – ehkki ka neist, kes ostavad talu esmalt suvekoduks ja siis leiavad oma tootmisniši, tuleb OTTidele üha lisaväge.

„Kõigepealt pidasin lihaveiseid – vend mässab mul siinsamas nendega tänini. Siis läksin taimse kauba peale üle, sest kogu paberimajandus on mahlade-moosidega möllajatel võrreldamatult lihtsam. Tõsi, ka jäätisesse tuleb ikkagi jogurtit või kondentspiima panna, nii et loomsete toodete dokumentatsioonist me päriselt ei pääse,“ kirjeldab Aare, kes lisaks oma pidevale turu- ja müügitööle käib visalt vet- ja toiduametiga ümarlauas istumas, et parem saaks. „Mahlaveski kaugus on see üks asi, mida muuta ei saa. Järelikult tuleb ääremaine asukoht teistmoodi tasa lülitada. Kahekordse väärindamisega näiteks. Topelt-töötlemisega on meil nii hästi läinud, et meie kaup on müügil nii Peipsiveerel kui Pühajärve ääres, nii Tallinna keskaegses Olde Hansas kui Piusa koobaste juures.

Avame Faehlmanni 3 uut talupoodi ka. Et miks mitte Võrru või Põlvasse? Lubage tuua paralleel mehega, kes ümber laternaposti tiirleb. Mida otsid? Võtmeid. Kus nad sul ära kadusid? Ei mäleta – aga siit on kõige valgem otsida.

Kaugus ja transport teevad meie elulaadi nii kulukaks, et eksida ei saa. Mis puutub Venemaa – turiste käib meil suveti mõistagi arvukalt – või Lääne turu vallutamisse, siis piltlikult öeldes õunakrõpsude kuivatuskapist sel juhul ei piisaks.

Tootmist ja seadmeid uuendame ja täiendame praegugi – ja 5-10% meie glögist läheb tänagi välisturule.“

Aare ülesanne on müüa, Tiina teeb ja loob. Ja laste peale loodavad nad tulevikku seirates üsna kindlalt. Noorim kolmest käib veel lasteaias, aga vanim, Peeter on juba kutset valimas. Järveperad arutlevad, et tegelikult muidugi Issanda teid ja töid ette kavandada ei saa. Nende oma lastega liitus väiksena külapidi luusinud poiss, kelle nad üles kasvatasid. Kasupojast on tänaseks saanud tubli ja Soomes kanda kinnitanud Kalevipoeg…

Nele Tamm – ilukirjandus Koongast

Sepa talu piimatoodete kuninganna Nele Pikavere külast on oma tuleviku kindlustanud sellega, et sõira-juustu-kohupiima tootev talu juba kuulubki kahest pojast vanemale. 11 lüpsilehma ja tiinet mullikat pidav emand jutustas varasematel aastatel oma talu arendamisest ausas ja õpetlikus blogis, ent kui ametkonnad hakkasid teda blogis kirjeldatu pärast piirama, nimetas ta kõik kirjas oleva ilukirjanduseks ega jaksa enam eriti kirjutada ka.

„Maainimestel on kõigil üks lauluke – tööd palju, raha vähe. Mina kavatsen oma loomade ja toodangu hulga optimaalseks ajada nii, et loomi saab olema 30. Abiks on mul lisaks poegadele üks palgaline lüpsja, üks ajutine abiline – ja romantiline idealism. Viimane mees põgenes siit töö eest minema, kui mõistis, et jääbki nii. Iga päev. Samas näen, et piima töötlejaid tuleb taludesse ja turule üha juurde,“ teab Nele, kes toob Sloveeniast maale piima töötlemise seadmeid. „Samal ajal, kui piimamüüjad lõpetavad ja loobuvad, tekib väärindajaid üha juurde. See protsess on just praegu tõelise paisu tagant pääsenud.

Eks need, kes lisanduvad, alustavad samuti turgudelt laatadelt, nagu mina – siis ühinevad OTT-liikumisega. Vähesed pürgivad suurtesse poekettidesse. Mina mitte.“

Nele teekond algas sellest, et tema ema pärandas talle kaks lehma ning naine usub, et ema on tänase temaga rahul. Samas teab ta, et Koongat kui nähtust ei-miski-keset-eikuskit ta ei päästa. Lisaks talle on Soontaga linnuse ja Mihkli laada järgi teatud piirkonnas Pikavere külas veel üks tööandja. Piima müüv farmer, kes trummi ei löö ja end ei afišeeri. Seega on Nele üllatunud, kui keegi üldse seda kanti teab. Ja jälgib rahuliku huviga, kes ja kus on tänapäeva Trallad a la Gailiti „Nipernaadi“ lehmameelikust piiga, kes tema poegadele Koongasse kaasadeks tulevad.

Multifunktsionaalsed Luiged 30 aastat abielus

Pärnumaal Võistes Luige puhketalu pidavad Riina ja Taivo Luik on oma pärlpulmaealise abielu viljana lisaks kahele täiskasvanud lapsele ja peagi kolmele lapselapsele loonud terviklikult sünergilise maailma.

Puhketalu – mille ülilai tegevus-skaala pakub paarile enesele kõike muud kui puhkust – on rajatud Riina lapsepõlvekoju.

„Taimekasvatus-hoidistamine-kokkamine on minusse tulnud emapiimaga. Aianduse ja maastikukujunduse diplomi õppisin endale Räpinas. Taivo aga kuulas vaatamata artisti-meelelahutaja-geenidele isa sõna ja õppis metsandust. Mis tulema peab, see tuleb – nüüd on mu mees pulmaisa-peokorraldaja-peielugeja ikkagi,“ loetleb Riina, kelle meelest on täiesti loomulik, et kõnelejageeniga mees jutlustab hommikul matustel, peseb siis käed liivast puhtaks, võtab pruudi jaoks lille kaasa ja läheb pulmapidu ohjama. „Elukaar ongi selline. Ja mõnikord natuke naljakas ka – kuna me laulatasime oma abielu 25.pulma-aastapäeval, oli meie laulatus poja omast nädal aega hiljem.

Minu päevakavas on istikud ja taimed, aiad ja maastikukujudus – ning toitlustamine ja majutamine. Meil saab ööbida 25 inimest.

Käsitööna valmivate maitsete loomisel on mul abiks kaks memmekest – võtavad näiteks kirsikive välja – aga pidude toidulaua katan siiski täiesti ise, sest mina ju vastutan.“

Riina keedab ja toodab ning Taivo ülesanne on see kõik maha müüa ning vahepeal Häädemeeste rahvateatriga konkurssidel käies need pika puuga ära võita.

„Õnn on, et mind on veri vedanud taimede ja nendest toodetava poole. Teen suvel hoidised purki ja võin sügisel-talvel kuitahes pikaks ajaks ära sõita. Loomakasvatajad on teatavasti lühikese keti otsas. Lisaks on loomsete toodete tunnustamiseks vajalikud paberid kordades keerukamad-kulukamad.

See, mida ma turul oma loomingut müües kuulen, on mõtlemapanev. Mõni naine põrnitseb minu purke ja õiendab, et kui ta oma kodus keldris olevad moosid maha müüks, saaks samuti püsti rikkaks, nagu mina. Aga palun – tee endale ka need paberid ja müü! Mõni mees põrnitseb mu kõrval kaubitseva talumehe sinki ja vorsti ja undab, et kallis on. Ole lahke, kasvata ka mõni loom üles, tee lihaks, vormi vorstiks – tule istu siin turul, kuula kriitikat – ja siis arutame edasi.

Tegelikult on kallis see, millel saab kahe käega ümber kinni võtta ja vastu südant hoida.“

Pärnaõie Tellissaared

Vello ja Annika Tellissaar tõusid oma Tõravere taluga Eesti kontserdikorralduse tähistaevasse. Kontserdi- ja teatritalusid on meil üha enam – nagu ka otse tootjalt tarbijale kirjandust, tseremooniaid ja tervendust ning koolitusi pakkuvaid talusid. Tellissaarte Tartu Kontsertkorraldus on aga laienenud koduõuelt üle-eestilisi tuure korraldavaks tervikpildiks, mida aktsepteerivad kõik teised meelelahutuskorüfeed.

Vello töötas enne ETV Tartu stuudios ja musitseeris ansamblis MTJ. Annika astus praeguseks 10 aastat tallatud rajale Postimehe toimetusest. Kui paar ostis Tõravere trahteri ja nende senise üürikorteri omanik nende vammi täis trööstitus seisus õnne vaatama tuli, ei uskunud ta, mida ehitusvõhikutest keskealised inimesed poole aastaga teha suudavad.

„Meie trahter on sisuliselt VIA Baltica – see vesiveski ja trahteri vaheline külatanum oli Liivimaa kubermangu aegadel Tallinna maantee. Esimene kontsert saabus meie õuele isetekkeliselt. Lindpriid lõpetasid siin tuuri – ja publikut kogunes kohe poolsada inimest,“ meenutavad Tellissaared aega, mil algas dekaad jõulist ja süsteemset tööd kodukontoris ja kõikjal Eestis. „Tänane Eesti meenutab valmis ehitatud lõbustusparki, mis ootab külastajaid, aga…. inimesi pole. Kui olime C-Jami keelpillikvartetiga Kuressaares, küsisime teineteiselt, mis on pildil valesti. Inimtühjad tänavad nii Kuressaares kui kõikjal teistes paikades. Õnneks on see inimtühjus enne hülgamist vähemalt eurorahadega ilusaks ehitatud…

Oleme pihta saanud, kuidas ühes või teises piirkonnas publikut kohale saada. Sisetunne aitab artiste valida ning ühe hooaja superstaaridel ja tegelikel arenemisvõimelistel talentidel vahet teha. Ettearvamatute ilmade ja turismituru uperpallide eest pole mõistagi kaitstud me keegi.“

OTT-meetodil koduõues kontserte korraldades on Tellissaared mõnevõrra isegi ebaeestilikul moel saanud naabritega kui alalise publikuga eriti soojadesse suhetesse. Vapramäe forellitalu peremees, kes kontsertide alates Pärnaõie talu külastades ohhetas „misssasssja-töökoht-oma-enese-kodus“ aga kolis ka ise mõnda aega pärast ohhetamist oma forellitiikide lähedusse elama.

Tellissaartel on kaks täiskasvanud tütart ja peagi kaks lapselast, kaks väikest peni ja kaks kindlat veendumust: ei kiusatusele sõprade kannul Tenerifele taanduda – ning ei ahvatlusele projektirahadega flirtida ja avalikuks külaplatsiks kvalifitseeruda.

Kui esimese OTTide ülestõusu kultuuriprogrammi „tootis“ Telliskivi loomelinnakus Soone loovus- ja loodustalu, siis 23. septembril teisel OTTide ülestõusul on Tellissaarte kord rokkida. Mis tulema peab, see tuleb – iga pähkli jaoks on kuskil tangid.

Uue hea ilma inimesed, kes on tänaseks 20-30aastased, tunnetavad senistest põlvkondadest selgemalt, milline on nende kutsumus ja mis stiihia nende teed juhib.

Katriin Raudvere teeb tuulegeneraatoreid püstitavas firmas Adepte seinast-seina-tööd, et Eestimaa tuulikutega katta ning tema stiihia on maailma meri – sukeldumine.

Kaider Zopp teenindab Tallinna lennuväljal lennukeid ja tema kutsumus on lendamine purilennukitega.

Agni Raitar töötab Londoni finantsettevõtte Tickmill Tallinna marketingijuhina, on rännanud emaga kõrvuti mööda Maa pühapaiku ja käivitanud kirjastuse Legend – teades, et iseenda muutmisest algab maailma muutmine.

Nähes tervikpilti

„Ma tean, miks minu isa Harry vaatab jahmunud ärritusega telesaateid, kus õpetatakse „kuidas olla alfaisane“. Sellepärast, et tema ongi üdini olemuslik karjajuht. Ta on osanud läbi elu oma kaheksa last ja nende emad kellavärgina toimima panna, nii et keegi ei tunne meie kärgperes tungi jonnida, ennast kõrvale jäetuna tunda või laisaks muutuda,“ kirjeldab Katriin Raudvere oma kasvukeskkonda.

„Meie isa on meid kõiki õpetanud ellujääjateks ja hakkamasaajateks – parimas mõttes vaba kasvatuse meetodil. Meie vabadus on meid õpetanud vastutust võtma – mis ei tähenda, et oleksime kasvatamatud. Sisetunne on mulle alati õige suuna kätte näidanud, aga seda hämmeldust mäletan küll, kui meilt 9. klassis lõplikku vastust nõuti: kelleks tahad saada? Aga me ei teadnud siis veel ju, millised elukutsed ja ametid maailmas üldse olemaski on!“

Juhtides isa parema käena – vend Gregor on samal ajal vasak käsi – Eesti viimist taastuva energia kasutamise rajale, kinnitab mõne aasta pärast 30aastaseks saav Katriin, et on tegelikult tänagi veel täiesti laps. Bakalaureus põneva karjäärikäiguga olemas – aga ei kuuletu õlale-koputajatele: bioloogiline kell tiksub, kus mees, kus lapsed?

„Mul on teised prioriteedid. Teen Windrose-tööd sõna otseses mõttes seinast seina: paberid-kirjad-dokumendid-taustauuringud. See on vägagi süvitsi ja loominguliselt võetav pühendumine. Ka siis, kui fossiilsetest kütustest lõputult rikastuda lootvad kildkonnad väga näotult vastu töötavad,“ kirjeldab kaunitar.

„Kui isa näeb, et mulle tuleb kõigi nende paragrahvide ja väänamiste käes maailmalõpp kallale, ütleb ta: teeme ära! Ja me teeme järjekordse sõidu mõnda seni avastamata või lemmikusse sukeldumispaika.

Minu lemmikpaik on Galapagos – Darwinit tema teooria loomisel enim inspireerinud atoll Ecuadoris. Kodust äraminek laseb kaugelt paremini näha niikuinii. Vee all peatuvad tavalised mõtted aga sootuks. Saad maailmamerega üheks. Liiati ei tea kunagi, mida-keda kohtad.

Mind lummavad hämmastavad mikroorganismid isegi rohkem kui suured kalad. Kalaparvedega kohtudes aga on huvitav kõrvalt jälgida, kuidas unustan – mitte küll ohtlikult –, et minul on kaasas kõigest 40 minuti õhuvaru.

Tõsiasi, mida igal sukeldumisretkel näen ja mis kinnitab, kui õigel teel rohelise energia eest võitlemisel ja töötamisel oleme, on kohtumine plastikumasside-haikonksude ja muu inimtekkelise saasta ja risuga.

Me ei saa teistele kultuuridele õpetada, kuidas nemad elama peavad.

Nad sünnivad-saastavad-sigivad-surevad seal. Aru saamata, kui massiivne see turismipiirkondadest ookeani ja kõrbesse voolav pahnamass tegelikult ikkagi on.

Totaalselt korraldamata-korrastamata jäätmemajanduse keskelt Põhjalasse kibeledes loodavad sealsed rahvad, et siin on sama paradiislik, paik, ainult et hüvederikkam pealekauba. Kohale jõudes avastatakse, et meie kliimas ellu jäämiseks peab tööd tegema, meie kultuuris kehtib kord ja puhtus. Ja siis hakkavad nad jonnima – miks teie juures meie reeglid ei kehti? Iga kord, kui jälle kusagil Euroopas mõni terroriakt korraldatakse, meenuvad mulle pidurdamatult kasvavad saastasaared maailmameres.“

Katriinile tundub, et maailmas on täna rohkem julmust kui varem. Näiteks kasvõi sedavõrd karistamatut koolivägivalda kui praegu, pole seni esinenud. Ja ta ootab tänuliku huviga, millal tema isa sel teemal oma laste näitel raamatu kirjutab.

„Pidevalt Ida-Viru vahet sõites on mu isal mahaistutud tagumiktundidest kahju, aga minu jaoks on need Aidu-vahet sõitmised üsnagi sukeldumisega võrreldatavad. Mõtlemise aeg. Või pikad süvavestlused isaga. Sukeldumine seegi,“ on Katriin tänulik selle eest mida, enamus kiruks. „Nii pikad sõidud kui ookeaniga ühildumised hoiavad muuseas ära selle, et ma heast peast emakodust Nõmmelt kuhugi kibeleksin. Meil on omavahel ülimalt kokku hoidvad koer ja kass, kes justkui meenutavad: mõelge, kuhu ja milleks oma ilusast stabiilsest keskkonnast kolida? Sama on võõraste linnade koduakende toime – vaatan ringi ja mõtlen: mida mina siin teeksin?“

Katriin loodab, et tema ja nooremate põlvkondade inimesed ei mineta lõplikult elulisi maiseid oskusi ujumisest kirve käes hoidmiseni. Et selleks ei oleks vaja mõnd katastroofi, mis virtuaaliast tagasi maa peale tooks.

„Suure pildi nägemine aitab armastada väikseid asju. Sukeldu või lenda – ja pilk oma kohale sel tervikpildil on klaar. Ükskord võidame niikuinii kohe päris kindlasti, sest põlevkivi saab otsa ja Eestimaa kattub tuuleenergiat kasutavate tuulikutega igal juhul,“ teab Katriin.

Pildi all:

Katriinile tundub, et maailmas on täna rohkem julmust kui kunagi varem.

Tõeliselt juhtides

Eesti purilendurite sõnul purilennunduse raudvaraks nimetatud Kaider Zopp on Orava-kandi noormees Hänikase külast, kus tema hõim tänini elab ja traditsiooniliste aladega tegeleb.

„Ka mina olen teinud kõiki mõeldavaid talutöid laudast põllu ja töökojast veskini. Mäletan, kuidas poisikesena heinaajal töö pooleli jätsin ja taevasse vahtisin, kui Ridali-Parksepa kohalt lennukid üle meie lendasid. Eks teised heinalised vaatasid ka – selle erinevusega, et mina läksingi lendamise teed. Kõigepealt sealsamas kodukandis. Siis käisin läbi Tartu Lennukolledži – ja täna töötan Tallinna lennuväljal lennukite hooldusmehhaanikuna,“ kirjeldab noormees. „Kuna asjad lähevad alati nii, nagu peavad, jõudsin mõne aasta eest Kuusiku lennuväljale. Nüüd on meil Tallinna Aeroklubiga siin üsna sõbraliku summa eest Inglismaalt soetatud purilennuk ja veel ühtteist. Putitame ja lendame ning sõidutame huvilisi igal võimalikul hetkel.

Nende hetkede näpistamine teeb nad veelgi hinnalisemaks sellepärast, et taeva tahtel sattus mulle juba õige mitme aasta eest naine, kes ei tõsta vabatahtlikult Tallinna linna piirist jalga üle. Kuivõrd meie tütreke on neljane, on mul seda töövihikuharjutust veel üksjagu aastaid lahendada.“

Kaideri lähemaid teekaaslasi lennukolledži kursusevendade ja aeroklubi kamraadide kõrval on 67aastane purilennunduse korüfee Urmas Uska, Tartu Ülikooli haridusega füüsik, kes on huvikeskuses Kullo aastaid ringe juhendanud ja teab – kes lennata igatseb, see ka lendab. Mehed võrdlevad purilennukit purjeka või hobusega – tuleb tõeliselt juhtida, tunnetada, kõigi loodusjõududega suhelda, mõelda ja tajuda ühtaegu.

„Tegelikult ongi purilennukid ainus lennukiliik, mis ka tulevikus inimese tahte ja teadmiste järgi lendab. Reisilennukid ja teised mootoriga masinad on juba praegu suurel määral automaatikale üle läinud. Tulevikulennukites saab olema üks piloot… koeraga. Koer on selleks, et valvata pilooti – et too kokpitis jumala pärast mitte midagi ei puutu,“ naeravad mehed, kes meie vestluse päeval angaaris oma inglase tiibade ja saba küljes olevaid mehhanisme õlitavad. „Lendamise suurim risk ongi inimlik viga. Meil siin Eestis on muidugi veel kaks häirijat: ametnikud, kes lendamisele vastu töötavad. Ja kliima. Kus iganes mujal on aastaaegade ja-või õhuvoolude mõttes asjad oluliselt helgemad.

Samas käsib lendurikutsumus ja õhustiihiale pühendumine ennast hoida – keha ei tohi eluviisidega rikkuda. Ja kuna meie missioon on võimalikult paljud lapsed lendama tuua, peame igas mõttes eeskujuks olema. Lastele peaks see ala ka rahvusvahlise haarde poolest peibutav olema – lätlastel-soomlastel-rootslastel on väga palju väikelennukeid, mida saaksime nii Kuusiku lennuväljale kutsuda kui ise siit nende juurde külla lennata. Mis muidugi tähendab, et kõik lennundusega kaasnev on kulukas. Aga hingematvalt ülendav.“

Kaider ütleb, et Lõuna-Eesti kaart on tal pisiasjadeni peas – Raplamaa kohal lennates ta alles õpib ja salvestab all nähtavat, et ekskursantidele täpselt öelda, mis see või teine objekt seal all rabade ja väljade vahel on.

Helge lennukaar on oma stiihiale pühendumise boonus, mille pälvib vaid see, kes valmis eriti massiivselt tööd tegema. On vaja teadmisi ja oskusi, mille jaoks veel ühtki nuti-äppi pole – ikka inimene ise.

„Kui oled kutsumuse ära tundnud, oled suuteline igasugused takistused ületama. Pühendumise eeldus on lõputu loobumiste ja kompromisside jada. Ja kui õpid kibestumist lahustama, jääd truuks nii keerulistele inimkooslustele kui Eestimaale,“ teab Kaider.

Pildiallk:

Kaider: „Putitame ja lendame ning sõidutame huvilisi igal võimalikul hetkel.“

Ootamatuga toime tulles

(Aja)kirjanik-kirjastaja-koolitaja-imagomeistri Inga Raitari tütar Agni Raitar nimetab end veerand-võrokeseks igas mõttes. Tallinnas sündinud-toimiv sihvakas piiga on see identiteediveerandik nii päritolult kui lapsepõlvesuvede veetmise mõttes vanaema juures Väimelas.

„Mul on selle üle hea meel, et mul pole kunagi olnud Tallinna kesklinna-laste tühje suvesid hallidel tänavatel ja kaubanduskeskustes. Usun, et olen siiski maalaps,“ on Agni tänulik. „Ka ema elab tööelu Tallinnas, aga samavõrd on tema Kodu Võrumaal. Sinna igatseme nii vanaema kui mõne aja eest ostetud suvekodu pärast.“

Ema Inga, kes teinud alati valikud sõltumata sellest, mida maailm sellest või temast arvab, on tütrele õpetanud, et ei tohi karta väljakutseid ega muutusi. „Kui ta pidas näiteks vajalikuks lahkuda hästitöötava imago-nõustamise ettevõtte omaniku staatusest, et asuda käivitama ajakirja Naised, siis see polnud ju kõige mugavam valik. Samas tean, et need valikud on alati olnud loovad – ka ajakirjast lahkudes asutas ta ju oma kirjastuse Legend. Ei läinud tagasi sissesõidetud radadele ega võtnud ühtki mugavustöökohta – see on väga meie moodi. Me oleme loovad ja liikumises ega aja taga positsiooni-kuulsust-stabiilsust. Ühendame loovuse ja ettevõtluse. Ja oleme meie ise.

Ema ja vanaema on mulle õpetanud teiste arvamusest sõltumatut iseolemist – vastutan kõigi valikute eest ning tänu sellele olen lapsest saadik teadlik ja kaalutlev. Ühtki kooli ega tööd pole ma valinud selleks, et emale meeldida. Kui teen oma asja, siis see just emale meeldibki. Vanaemal on moto: elule ei tohi alla anda. Meie dünastia naised pole kuitahes väljapääsmatut nägu olukordades alla andnud. See kohati näiliselt põhjendamatu julgus on ainulaadne ning ma olen selle eest eelkäijatele tänulik.“

Agni CV on tänaseks kolm lehekülge pikk ning reiside arv mööda Maad läheneb 40le. Ta alustas kaheaastasena emaga koos mööda püha- ja väepaiku rändamist. Kuivõrd Maa märgilised kohad pole kaugeltki kõik turistiradadel, on need seiklused õpetanud toime tulema ootamatute olukordadega, lahendusi leidma ja takerdumata probleemidest väljuma.

„Maa jõujoonte külastamine on õpetanud kartmatust võõraste inimeste ja uute olude suhtes. Maailmapilt on avardunud – ja ma ise avatud. Mulle meeldib tänini olla ema reisikaaslane, kui ta käib iidsete kultuuride avastusretkedel – jagame samu huvisid ja hobisid,“ kirjeldab Agni oma stiihiat.

Tal on olnud õnne proovida mitmeid huvitavaid töid, tänu millele ta on jõudnud endale sobivaima erialani. Uued kogemused ja katsetamine on ainus võimalus teada saada, kuhu kulgeda. „Tüütuid ja rutiinseid töid, mille ainus eesmärk on rahateenimine, pole pidanud tegema. Olen olnud Olde Hansa majaesindaja ja suhelnud vabalt välismaalastega tänaval, juhtinud kahe suvefestivali ommunikatsiooni, käivitanud neli start-up-projekti – seeläbi kiiret sihipärast tiimitööd õppides,“ loetleb tavamõistes edukaks, ent enda meelest pigem loovaks liikujaks liigituv neiu.

„Infoteadusi läksin Tallinna Ülikooli õppima sellepärast, et tekkinud on uued meediakanalid. Olin esimeses lennus, kes õppis ühendama info-, kommunikatsiooni ja digitaalmaailma. Täna töötan rahvusvahelise ettevõtte digiturundusspetsialistina. Minu otsene ülemus töötab Küprosel ja meie suhtlus Tallinn-Küpros toimub inglise keeles.“

Mis puutub rändamisse kui stiihiasse, siis Agni jaoks meeldejäävaim reis oli vabatahtlikuna Tais töötamine. Viiekesi töötati Birma piiri äärses Tai džunglis. Kohalikele lastele õpetati inglise keelt ja suhtlemist välismaailmaga. Andekatel lastel puudus nende vabatahtliketa võimalus elus edasi jõuda, kuigi nad tahtsid seda Agni sõnul väga.

„Olen õnnelik, et kuulun selle 5% hulka Maa elanikest, kes võivad omaks tunnistada maalapikest puhta veega kaevu, õunapuude ja privaatsusega. On võrratu teada, et sul pole naabreid kahe kilomeetri raadiuses – oled täiesti looduse rüpes. Ainuüksi selle luksuse teadvustamine ja teadmine, et mind ootab me Lõuna-Eesti Kodu, on toeks sõltumata sellest, kus parajasti elan või töötan,“ teab neiu, kui olulised on juured ja tagala neile, kes on sihiga sündinud.

Me oleme loovad ja liikumises ega aja taga positsiooni-kuulsust-stabiilsust,“ kinnitab Agni enda ja oma ema kohta.

¤ ¤ ¤

Paaril eelmisel aastakümnel saabunud indigod ongi sellised teadlikud inimesed. Praegu aga tulevad peale uued põlvkonnad kristall- ja vikerkaarelapsi – ootame huviga, KES nemad on.

“Südamesalu salavägi” on kogupere muusikaline muinasjutt, milles lapsed näitavad lastele 16 tantsu ja laulu ja lustakat näitemängu – täiskasvanud aga jutustavad täiskasvanutele, kuidas keskeakriisis Punamütsike kurja Hundi koerana ketti pani – ja mis juhtus siis, kui kokku tulid küpses eas Tuhkatriinu-Lumivalgeke-Fiona-Pinocchio ning Rapunzel ja Vaprake, Ronaldost ja Pöialliisist, Saabastega Kassist ja Baleriinist rääkimata. Brigita ja Paul musitseerivad, Evald lööb trummi. Heli Vahing, Emil Rutiku, Kati S.V. Murutar, Marge Järvi ja Tenno Alamaa näitlevad. Regina Evert-Tammistu pani kõiki meid tantsima – ja mängib ise Väikest Merimeitsit.

Näha saab veel 11. augustil – mil filmime etenduse ka igavesest ajast igavesti üles – ja 18. augustil, mil etenduse järel on Altveski salongis meie lavastaja ja Haldjate kuninganna Heli Vahingu kontsert nii publiku kui trupi heaks tujuks ja tantseldes sügisesse kulgemiseks – ilma keskeakriisita 🙂

Üllar Kruustik ja Andro Roos kujundavad tõeliselt toimivat Eesti riiki

Maarjamaal toimib üha jõulisemalt tõelise omariikluse meeles ja vaimus tegutsev paralleelne kooskond, mille vaimsed juhid on Üllar Kruustik, Andro Roos, Harry Raudvere, Emil Rutiku, Margus Lepa ja mitmed teised haritud-teenekad-kogenud isiksused. Neil pole karjääri ega rikastumise ambitsioone, mis ruulivad rööp-riiki – üksnes aade ja missioon. Nende sõnumit kuulutab Nõmme Raadio, Tallinna Televisioon, sotsiaalmeedia ja mõnel määral ka vaba ajakirjanduse tribüün www.objektiiv.ee

Ollakse nii jõulise programmiga vaimne ja aateline ühistu, et peavoolu meedia ei julge neid avaldada. Ühtlasi ei söanda vabades kanalites kõnelda need, kes tahavad end ka peavoolu meedias avaldada. Samas tahetakse oma ideid levitades ja visalt selgitustööd tehes jõuda selleni, et kui peavool nendelt küsib, milline on nende programm, võib vastata: „Meid on selleks juba liiga palju…“

Ühistu-meelse jõulise MEIE moodustavad haritud, aatelised, üldistusvõimelised isiksused, kes näevad asjadevahelisi seoseid ning teevad oma erialase pühendumise ja ettevõtluse kõrvalt kannatlikult, põhjalikult ja pidevalt valgustustööd. Ehkki nende – nagu meie kõigi – loovust ja ettevõtlust pärsib monopoolne jõupoliitika ühelt ja keskpärased korruptandid teiselt poolt, on need suurmehed kannatlikud, nagu vana kuradi vanaisad.

Neil on lihtsad nuppudega telefonid ja mõistlikud rahvaautod.

„Kallid vidinad on petlikud ja hinnalised hobid ohtlikud,“ naerab Andro Roos. „Näiteks võib mõni minister olla ju muidu vägagi mõistlik ja asjalik mees, aga tal võib olla kirg kallite autode vastu. Kulukad huvid seavad inimesele üles rahalõksu. Rahalõksus aga peitub NENDE hulka sattumise oht.

Kes on need nemad?

Koolis masinlikult mõtlema dresseeritud karjääriinimesed. Eluliste oskuste ja võimeteta keskpärane koridorirahvas, keda motiveerib hirm, mitte loovus ega ideed. Kui nad peaksid kaotama oma ametnikukoha soojas kabinetis, on nad omadega läbi. Neil on jadamisi akadeemilisi haridusi ja vuhvel-koolitusi – aga pole õrna aimugi, kelleks nad saada tahavad ega sellest, kuidas töötab tervik ja milline on nende koht seal mutripildis.“

Omariikluse ühistumeelsete suurmeeste hall kardinal Üllar Kruustik selgitab: „Keskpäraste funktsionääride ruulimine tingib paanilise püüdlikkuse ja rapsimise. See summutab meie mail lausa hävingulisel moel ettevõtlike inimeste loovust. Meid manipuleeritakse, karistatakse ja surutakse maha täpselt nii kaua, kui keskpärane kantseliidikeelne rahvakiht ruulib.

Madala lennukaarega keskpära kardab ja niidab tippe. Tipud aga on uskumatult kannatlikud ja vastupidavad – idee ja unistused hoiavad neid elus.“

Tippmõtleja ja Õpetaja Üllar Kruustik

Omariikluse vaba visiiriga vaimuväelased on tulnud ja tulevad veelgi läbi karmide katsumuste.

Tuuleparkide ühe arendaja Harry Raudvere habe on otsekui protesti sümbol, mida suurmees on lubanud kasvatada seni, kuni ühistu võidab protsessi.

Vendade Sõnajalgade kannatlikkus on neist kõigist vast kõige hämmastavam – teoreetiliselt kaotavad nad iga päev raha, närve, võimalusi ja peaksid nagu kaotama ka usku ja elurõõmu, aga… Panevad edasi. Leiutavad ja ehitavad, otsivad võimalusi ja patenteerivad. Tõeliselt geniaalsed fenomenid, kellesuguseid normaalne ÜHISkond peaks kätel kandma, mitte maha suruma.

Üllar Kruustiku eluaegne katsumus on olnud tema silmad, mis sõna otseses mõttes avanesid alles mõne aasta eest. Siiami kassi pilguga IT-guru teeb faktiliselt edukatele-teadlikele firmadele programme, õpetab Valga Gümnaasiumis noortele IT-asja ja kuulub samas vaimueliiti, kes püüab korruptsiooni ja omariigituse kiuste elujõulist rahvusriiki üles ehitada.

Reaalselt kuulub ta Eesti Klubi ja ühispanganduse ümber koondunud ajutrusti, mis ühendab majandusinimesi, teadlasi, tuuleenergeetikuid, filosoofe – kellest paljud peegeldavad oma ideid just tema peal. Kruustikult tulevad põhjalikud-humoorikad-kujundlikud kirjad Valgast – või Saaremaalt, kus ta sõprade juures end laadida ja tegelikkust peegeldada tavatseb – ning need essee-väärtuses kirjad ütlevad, kas kamraadide ideedel on jumet ja põhja.

Praktiliselt muudavad tema külaskäigud aga mustreid.

Üllar tõukab tasaselt, aga kindlalt argumenteerides täiskasvanud inimesed värsketele mõtetele ja neist tulenevatele tegudele. Lastele toob ta 21. sajandi parimaid teaduse ja tehnika saavutusi – näiteks nutitelefoni mikroskoobiks ja teleskoobiks muutvad läätsed koos õpetuse ja eeskujuga. Isegi koduloomad suhtuvad temasse usaldava vaimustusega, pelglikemadki introverdid astuvad ligi, võtavad ühendust ja tahavad seda kirgast hinge kogeda.

Siiami kassi pilk on tol täppis-mehel sõna otseses mõttes. Kassiliku silmateraga terases pilgus on terve elulugu. Miinus 12 nägemine jättis ta nooruses sõjaväe asemel reservi. Elukaaslasele võimaldas pühendunud suurmees kolm haridust ning andis ta siis isalikult vabaks: olematu silmanägemine ei kuulu temakeste instinktiivse elujõu-hindamise seisukohast just meeste tugevate külgede hulka…

„Kõrgkoolist läksin poole pealt ära, sest õppisin seal õpitava ära, rohkem diamatte-teadkomme-polökke ei soovinud – tegelik töö õpetas juba rohkem ja tõelisemalt. Walkos töötades tutvusin Harry Raudverega, kes õmblusvabriku turvasüsteeme ehitades õpetas mulle suurelt mõtlemist ja kõrget lennukaart,“ on Üllar tänulik. „Silmad aga otsustasid minu eest ühel hetkel ise, et aeg on terveks saada. Mul tekkis kolmekordne nägemine, mis pärast kõiki silmade menetlemisi muutis autojuhtimise võimatuks. Järgnes läätsede operatsioon – ja olengi küpses eas prillideta! Usun, et kujundlikus mõttes sünnib sama ka Eesti riigiga.“

Üllar üldistab, et nii ajurünnakud sõpradega Saaremaal kui senised kogemused kinnitavad: kõik on võimalik. Klassi oivik on istunud reaalselt vangis, see, kellele oli karu kõrva peale astunud, õppis sõjaväes trompetimängu – ja ta ise, kes ta seda eales arvanud poleks, on Õpetaja.

Praegusel ajal on õnneks sedasi, et õpetab see, kes teab – mitte see, kes muuks ei kõlba, nagu varasematel aegadel normiks oli. Õpetab see, kes on elus suitsetanud napilt kaks sigaretti ja mitte kunagi purjus olnud. Õpetab see, kes juba lapsena erinevalt teistest lastest mänguautos rooliga ei rapsinud – sõita tuleb otse. Ja teismelisena argumenteeris ta vanematelt oma soovid kätte – ei ühtki alandavat jonni ega laamendamist.

„Püüan õpilaste sõbrana tasandada üldiselt noorsugu abituks-ühetasaseks õpetava koolisüsteemi kahjustusi. Annan neile edasi oma enese teadmise sellest, et mitte ükski asi pole iseenesest hea ega halb – kõik oleneb sellest, mismoodi seda kasutada.

Ka kiirraudtee iseenesest pole ju kindlasti halb – Rail Baltic tuleks minu meelest kindlalt rajada vanasse raudteetrassi. See hoiaks kulutusi kordades kokku, püsiks seal, kus loodus-inimesed-infra on juba raudteega harjunud ja külgnevad asumid olemas,“ toob Üllar näiteks Eestile ohtlikema tuli-valupunkti. „Sama on ametite ja ametnikega. Kui meile jääb alles üks kolmandik tänastest ametnikest – ja nii see minema peab, teisiti pole mõeldav – tuleb vabaks jäävale kodanikemassile selgitada, et ükski amet pole vääritu. Nii 21. sajandi tasemel koristaja kui korstnapühkija on ausad elukutsed, mille omandamise peale ametnikutooli hangunud lihtsalt tulnud pole. Me teeme ju kodus ka kõiki lihtsaid töid – rõõmuga! – ja päris riik ongi meie kodu.

Riigis kui kodus peab iga amet olema mõtestatud ja tervikpilti seotud, mitte paaniline-rumal-kitsas võitlus leivakannika eest. Võitluse käigus tehakse palju paha. Vastutust delegeerides seejuures. Minu meelest peab iga ametnik sibist ministrini võtma vastutuse. Kutsutu ja seatu vastutagu, mitte ärgu põrgatagu otsuseid ja järelmeid nõunikult nõunikule. Ammugi on aeg lõpetada peitusemäng üha muutuvate ministrite ja ministeeriumide nimede muutmisega.

Ametnikearmeest tuleks otsekohe kaks kolmandikku või kolm neljandikku lahti lasta – nad kurnavad maksukassa tühjaks selleks, et meie oma raha eest meid manipuleeerida-hirmutada-kastreerida. Tahaks loota, et rahvuskehandi loovust ja ettevõtlikkust kohitseva ametnikemassi vallandamine äratab võimalikult paljudes neist endistki loovuse.

Tegevuseta jäänud – ja samas oskusteta-kogemusteta – kontorirahva peab suunama reaalsele tööle põllule ja metsa. Meil on küllalt lammutamist ootavaid varemeid, hooldamata võsa, tehnikaga ligipääsmatuid maastikke, mis ootavad labidaga kraavitamist.

Tegeliku töö käigus õpivad inimesed iseennast selgeks ja saavad üksiti labidaga kahekesi aru pidada, kas ikka on vaja läbi Eestimaa rabade kui meie magevee reservuaaride väikese kildkonna rikkurite hüvanguks ja riigi militaarse haavatavuse tekitamiseks Rail Balticut rammida.

Ehk õpitakse füüsilist tööd tehes mõtlema selles suunas, et RB on Euroopa püüd Venemaad koloniseerida ning poolekslõigatud Eestimaa saab seejuures olema vaid doonor ja vahend.

Oma kätega end läbi rabade ja selle täitmiseks tarvilike karjääride kaevates hakkavad seni manipuleeritud mõtlemise tõttu ka ülejäänud rahvast manipuleerinud mutrikesed päris kindlasti suurt pilti ja tegelikke seoseid nägema ega jaura enam kaupade ja reisijate voogudest, mis päevast päeva seda rahvuslikku ja ökokatastroofi põhjustavat koletist õigustavad.

Infomüra korrapärastamine ja klaarimine aga algab tõelise haridusega. Päris haridus annab inimestele loova ja vaba valiku võimaluse. Ja sellesse valikusse peaks päris kindlasti kuuluma ka aeg-ajalt ette võetav vaikuse kuulamine.

Vaikuses kohtutakse iseendaga. Vaikus ütleb kasvõi seda, et ei noorus ega ilm ole hukas. Kõik kordub. Kasvõi hektilise ilmastikuga suved-talved korduvad tsükliliselt taas ja taas.

Usun, et kordumas on ka kuningriigi ajad Eestimaal. Mulle tundub, et eestlastele sobib kõige paremini monarhia. Meenutagem nelja kuningat – lisaks saarlaste Leigerit. Kuningriiklased püüdsid Torgu kuningriiki mõne aasta eest luua – aga leidsid kohtlemist narridena. Mis pole samuti iseenesest ei hea ega halb. Suured mõtlejad, loodusseaduste ja suure pildi seaduspärade järgi elajad tunduvadki pahatihti klounidena. Suurvaim ei karda piiratuks ahistatud masside silmis imelik olla. Narr on alati olnud õukonna targim isiksus.

Ärgem väsigem unistamast ja oma ideid paljundamast. Et idee värske püsiks, tuleb teda uuendada ja täiendada. Selles aga aitab meie võrgustik üha liikumises ja loomises püsida.“

Üllaril on kena komme võrgustiku liikmetele nii ühekaupa kui kõigile koos öelda, mis valesti on. Tema eriliselt tugev külg on aga see, et ta teab ka, kuidas vigu parandada ja edaspidi arukamalt tegutseda.

Eesti Klubi president Andro Roos

„Miks lagunevad pered? Miks kaotavad inimesed kodu? Miks sünnib Eestis vähe lapsi? Miks võetakse võlgu ja elatakse piinavas hirmus võlatähtaegade ja kohtutäituri ees? Millest algas viga ehk allakäik?“ küsib ühistupanga liider Andro. „Eks selliseid küsimusi ole teisigi, aga vastus on üks: eluga ei saada tänastes tingimustes hakkama. Ja jälle – miks? Olevat ju meil loodud „kõik tingimused selleks, et…“ Kas need tingimused on siis teises dimensioonis ehk arvutis või kahemõõtmeliselt paberil, et tavaelus on neid raske tabada?

Paberi peal või digitaalsetes aruannetes märkusega „ametkonnasiseseks kasutamiseks“ on elu imeline! Miks ta siis meie kolmemõõtmelises ruumis päris paljude jaoks nii kängu jääb, et statistiliselt tuleb aasta iga päeva peale ka üks enesetapp?“

Oma Elva kodus kaht väikest last kasvatav ning koos kaasaga rahvapanga loomist vedav Andro näeb ühe võimaliku vastusena, et me ei oska enam üht ja sama eesti keelt mõistmaks, mida üks rahvakiht teisele öelda tahab. Eestlased vajavad amet- ja ilmavaade-haaval tõlki! Samas kahtleme, kas ütlejagi mõistab enda versiooni emakeelest nii hästi, et teaks, mida ta täpselt ütleb. Kui keegi ütleb, et „… peame astuma otsustavaid samme panustamaks jätkusuutliku tuleviku laiapõhjalisse edendamisse…“ – mida ta siis tegelikult mõtleb?

Andro ei näe seetõttu põhjust imestada, et meie lapsed eelistavad juba suhelda inglise keeles, õigemini ingliskeelsete sõnadega, sest võõrkeeltes on nii nimi- kui tegusõnadel palju selgem tähendus kui meie oma „panustamise diskursuse mõõtme viimises paradigmaatilisse dimensiooni“. Kas keegi sai aru?

„Me teenime ebajumalat, kes on meie elu pea peale pööranud. Selleks ebajumalaks on raha, mida meie vaenlane kasutab meie alistamiseks. Et mõista raha kui nii sise- kui välisvaenlaste poolt meie vastu kasutatava relva olemust ja pöörata see relv kasutaja enda vastu, tuleb teada lihtsaid põhitõdesid,“ manitseb uue põlvkonna majandusteadlane. „Esiteks: rahas ei saa mõõta rikkust ning rahas ei saa salvestada pensionisammast, sest raha on üksnes vahend ja märkmepaber hetketehinguteks.

Teiseks on ühenduses jõud – raha tuleb omasugustega kokku panna, et soetada ühised põhivahendid, mida saame läbi tulemusliku töö panna tootma endale ja mõttekaaslastele tänaseks ja pensionipõlveks vajalikke tooteid ISE, ilma võõraste vahelülideta, vahendajateta ja nende kasumita.“

Lisaks on vaja Eesti asustada, mitte RB-ga pooleks lõigata. On vaja nullist, õieti miinusest luua ühistuline külaelu, mis kataks riigi koolide-kultuurikeskuste-tootmisüksuste ja taastuva energia sõlmedega, kasvataks loova hariduse baasil leidurite-innovaatorite põlvkonna ning hoiaks alal ja looks laule-tantse. Ja omausku.

Meie kogudus Tarbatu Hiis on alustanud hiite elluäratamist – põlisusk oma maaläheduse ja loodusliku loogikaga on sama loov nagu universum ise. Tänase pihustatud enesemääramise ja -väärikuse foonil on meie meelest välistatud edasine flirt dogmaatilise riigikirikuga. Jeesus, Buddha ja teised lõunamaised pühakud pälvivad vaidlematult austust, aga pole Põhjala karmi-karge loodusega ühes hingava tunnetusega kooskõlas.

Skandinaavia pangad on samamoodi respektaablid – omadel maadel. Eestlastele on vaja oma rahvapanka. Ühistupangas ringleb meie oma raha meie oma riigi arengu hüvanguks. Ühistupank maandab riskid, hoiab inimesed kaasa mõtlemises. Meie hoiulaenuühistute võrgustik peaks kujunema rahvapangaks hiljemalt aasta jooksul. Eesti veksel käibib Tartus juba praegu – aastaga on ka pangakaartide-netipanga süsteem loodud.“

Andro kirjutab praegu doktoritööd ühistupangandusest ning märgilisel moel saab see valmis koos Eesti rahvapanga enesega. Mees ise soovitab samas noorsoole pigem rakenduslikku haridust – akadeemiline haridus tekitab illusioonid ning ükshaaval erinevaid akadeemilisi haridusi üksteise otsa lükkiv inimene muutub tegelikult abituks ja kitsapinnaliseks. Isegi ohtlikumal moel kui harimatus, mis jätab manipuleerimata inimesele praktilise meele ja elulised oskused siiski alles.

„Oleme rahva mõtlema õhutamiseks teadlikult jõulise stiiliga – kuidas muidu ikka infomürast läbi murda. Samas peame arukalt piiri tajuma, et mitte anarhistidena tunduda,“ muigab Andro. „Samas on päris kindlasti iga eestlane ja Eesti-meelne ilmselt meiega ühel nõul: meie omandis peavad olema maad, metsad, viljakandvad põllud, rasketööstus, kergetööstus, energeetika, kaubandus, eksport, import, valuuta, kuld.

Ainult siis on meie oma ka riik, mida on võimalik austada ning mis oleks pandiks meie praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.

Uskuge, kui ühendatud jõududel põhinev riik omab ja juhib kõike oma maal asuvat elutähtsat-strateegilist-tulevikulist – siis ei lagune pered, siis ei kaotata kodusid, siis sünnivad lapsed ja meie naised löövad särama, nagu ei kunagi varem!“

Regina Evert-Tammistu – sündinud treener-tantsija ja peojuht-pulmaema Liigutab Inimesi

Regina on sünniomaselt tegutseja. Tütarlapselik Kaksik – ilmselt sünnitähtkuju tõttu jõuabki ta palju ja hästi. Näiteks on ta tänaseks juhtinud üle 60 pulma ja enam kui 1500 muud pidustust. Ta on Monica Tuvi tantsustuudio Tantsugeen treener, kes õpetab siinmail ainsana erilisel toonusel põhinevat piloxing barreéd, lisaks ka piloxingut ja zumbat. Ta on juhtinud juuksurisalongi, töötanud sekretäri ja huvijuhina, olnud müügipiiga ning ehitanud üles raamatukogu. Neiuna on ta teinud sporti maakonna meistri tasemel. Ta on teist korda abielus – mehega, kellega teineteise leidmine kuulub absoluutsesse müstika valdkonda. Tal on kaks täiskasvanud tütart, mõlemad kahe jalaga maas oma Teel. Võrdlemisi palju ühe tütarlapse kohta, kelle tegelik vanus selgubki vaid täiskasvanud tütardest rääkides. Või ei selgugi!

„Lisaks on minu portfoolios ka kolm aastat naistevanglat ja teist sama palju meestevanglat,“ naerab Regina. „Kõlab hullusti? Tööl olin ma seal, mitte kinni,“ lisab ta oma üllatavalt madala häälega.

Indiaaninimi Vägev Hääl

Poleks ta töötamise asjaolu rõhutanud, võiks arvata, et just hääle tõttu ta ka meestevanglasse sattus.

„Vangi mu hääl mind ei ole viinud, aga pean tunnistama, et hääl on mulle probleeme tekitanud juba lapsepõlvest peale. Seda on peetud kas vihaseks, agressiivseks või vaenulikuks. Treeneritöö on seda veelgi parkinud ja nii võib juhtuda, et esimest korda minuga kokku puutuv inimene sootuks ära ehmatab,“ on naine kogenud. „ Igatahes on ta vähemasti kuuldav ja veenev – kui mikrit pole või elekter läheb ära, ei jää mina hätta. Üks noobel veemüügifirma, kus ma ka tööl olen olnud, tegi mulle, tõsi küll, kirjaliku noomituse ebakliendisõbraliku hääle eest!“

Treenerina järgib Regina oma kutsumust. Aga selle tööga tegelemine ei ole olnud alati nii lihtne. Hiljuti viibis ta oma lähetuses abikaasa saatjana pikalt Hollandis. Välismaalasena põrkus ta seal endale treenerina tegevust otsides mitmekihilisele vastuseisule. Hollandis viibimine kujunes tema jaoks raskeks mitmes mõttes. Lisaks sellele, et see oli kõige esimene eemalolek tütardest, tuli tal ise leida viis igapäevase suhtluse tagamiseks. Võõrkeelses keskkonnas ei olnud oma rolli mõtestamine just kerge, seda hakkas aegamisi võimaldama alles teiste – kohalike ja kohalikku keelt kõnelevate – treenerite vabatahtlik asendamine. Väikese, aga topelt-vaprana tuli ta sellest ikkagi auga ja oma rohke fännkonnaga välja. Selle tõestuseks on fakt, et vahetult pärast Hollandist naasmist avaldas seitse andunud fänni soovi Reginat Eestis külastada.

„Veetsime terve pika nädalavahetuse nendega Eestis koos, mul oli võimalus neile kolme päeva jooksul Eesti kultuuri tutvustada. Tegin seda hea meelega, sest üks asi, mida ma kolme ja poole aastase hingeliselt raske eemalolemise jooksul enda kohta õppisin, oli see, et ma olen totaalne patrioot,“ kinnitab Regina.

„Hollandis kogesin, kui raske on tegevuseta olla – viibisin oma mehe saatjana võõral maal ning see lihtsalt ei käi nii, et lähed teise riiki ja kohalikud võtavad su avasüli vastu, pakuvad tööd ja suurt palka.

Esimestel aegadel istusin kodus sellises letargias, et ei muutnud asenditki. Teistel aegadel jäin hommikul ühte diivaninurka, õhtuks olin teises nurgas – ja murelik mees küsis nukralt naljatades, kas ma istun diivanit ühtlaseks.

Kolmandatel aegadel asusin tegutsema. Hea õnn ja tahe ka hobikorras oma lemmiktegevusega tegeleda viis mu ühte spordistuudiosse titepuhkusel treeneri asendajaks – naiste vanus oli ses rühmas 40+ – kambas ka 92aastane daam, kel oli võhma ja liikuvust mis hirmus.

Esialgu põrkasin vastu protesti – miks nii palju nõutakse! Tase liiga kõrge! Miks ma kohalikus keeles ei räägi! Eks see protest tuli sellest, et ma lõhkusin nende harjumuspärase rutiini. Tegin temakestele selgeks, et lobisemiskogunemised pole tegelikult spordistuudio eesmärk. Esialgse kerge protesti järel tuli rühm minu nõudmistele järele – mind hakati pooldama ja mugavustreeneritele eelistama. Nipp oli lihtne – veensin nii ennast kui treenitavaid: ma ei pea midagi, kui ei taha, treeninguid viin läbi vabatahtlikuna ning siia, Hollandisse, ma ei jää – ja järgneski suhtumise totaalne muutumine.

Jäin fännidega ka siis, kui sünnitanud kolleeg tööle tagasi tuli. Lisaks käisin Eesti Koolis Hollandis iga kuu esimesel pühapäeval liikumisõpetajaks ja pea aasta ABC rahvusvahelises koolis, kus oli 21 rahvust. Õpetasin liikumist nii lastele kui täiskasvanutele.“

Hollandist naastes leidis Regina rakenduse Tallinnas Monica Tuvi juures Tantsugeenis. Abikaasa aga läks Tartusse õppejõuks. Teatud mõttes on Reginal selle üle isegi hea meel. Mitte eemaloleku üle – rutiinivaba omas rütmis tiksumise tõttu. Treeneritöö on tavalise kontoritööga võrreldes sootuks erinevas päevakavalises mustris. Sel ajal, kui kontori-inimene tööle läheb, treener alles puhkab, kui kontori-inimene töölt naaseb, on treener tööle läinud, et kontori-inimene saaks pärast tööd trenni.

Eemalolek ei lase vastupidisel päevakaval pereelusse segadust tekitada ning nädalalõpud on vaid kaasade päralt. Keskendunult, mitte hajameelselt.

„Loomulikult on mees, kes töötab Tartus õppejõuna, mind korduvalt enda juurde kutsunud. Tartusse? Ei, praegu on minu aeg! Olen selle välja teenimiseks parajalt näguripäevi näinud. Hollandist käisin korduvalt Eestis oma raha eest töövestlustel.

Kirjade saatmine spordiklubidesse ei viinud kuhugi – tuli täpselt üks vastus. Isiklikke sidemeid ja silmavaatamisi on vaja. Need õnnestusid alles siis, kui mullu Eestis zumba-laagris käisin. Sain kõigepealt Tantsugeenis asendustrennid. Aga nüüd on juba oma piloxing-barreè rühmad, kuivõrd olen barreé stiili ainus pakkuja Eestis,“ on Regina asjade  müstiliselt sujuva kulgemise üle tänulik. „Stuudios on üliväga omad inimesed – saalid on mul rõõmustavalt täis pelgalt kuulduse peale – suust-suhu reklaam toimib paremini kui mistahes kampaania. Mulle meeldib, et inimesed tahavad trennis teada, mis on milleks – kuidas füsioloogiliselt käte-jalgade asetus ja toonus torsot mõjutab ja vastupidi. Samas eeldan, et inimesed ütleksid mulle, kui neil mõni liiges või lihas haige on – ehkki ma Näen palju, päris selgeltnägija ma siiski pole. Kui räägitakse, oskan harjutused vastavalt võimetele ja võimalustele ümber häälestada.“

Peotantsust läbi ladinarütmide balletini

„Naastes Hollandist Eestisse leidsin ma niši tantsuliste ja fitnessi liikumiste stiilides, mida teised siinmail veel ei õpeta. Piloxing – ehk poks, pilates ja tants – oli Eestis vähesel määral ka varem tuntud. Selle treeningstiili lõi Rootsi päritolu treener Viveca Jensen, kes ühendas oma lemmikspordialad üheks tõhusaks treeninguks. Nii tõhusaks, et see sobis ka mulle ideaalselt,“ on Regina tänulik. „Piloxing barreé, milles ma olen Eestis ainuke treener, on piloxingu lisaharu. See kasutab balleti koordinatsiooni ja tasakaalu – ning sobib suurepäraselt ka meestele, keda võiks üha arvukamalt tantsukooli trennisaali muusika saatel ennast liigutama tulla.“

Nii ongi naine jõudnud ka balletini. Alustanud on ta aga peotantsust.

„Pingutasin noorukesena spordiga üle. Tegin võrk- ja korvpalli ja tõkkejooksu Viljandi meistri tasemel.12aastana oli mul seoses ülekoormusega seljaradikuliit käes. Võistlustants mõjus mulle hästi – aga seljahädast tõi mind parimal võimalikul moel välja zumba. Zumba on ladina-ameerika tantsudel põhinev fitnesstreening. Eestis on see juba aastaid tagasi kanda kinnitanud, kuid laialdase tuntuse asemel on leidnud tunnustust pigem piiratud spordiringkondades. Olen seda mitmel pool tutvustamas käinud ning minu arvates on see väga lõbus viis enda vormi ajamiseks ja vormis hoidmiseks. Olen õnnelik, et ma oma tantsimistahtega just zumba juurde jõudsin. Selles on minule sobilik energia, liikumine ja rütm,” teatab Regina rahuloleva naeratusega.

“Hiljuti, kui lasin enda peal ühe elektrilise masinaga stimuleeritud treeningul loomkatseid teha, siis sain selle tagajärjel valud südamesse. Sellest sain küll valusa aga väärtusliku õppetunni: tuleb olla truu. Antud juhul siis Tantsugeenile, kus nii Monica Tuvi kui Regina Teino kohtlevad mind oodatu ja hinnatuna, ning mis on tuhat protsenti oma ja kodune. Olen nüüd õnneks Tantsugeenis tunde andes näinud, kuidas minu viljeldav stiil aitab ka näiliselt eesmärgita inimestel kaalu kaotada. Kaalukaotus aga ei ole kõigi eesmärk. Minu jaoks näiteks muudab tantsuline liikumine elu linnas võimalikuks ja nauditavaks.“

Regina trennides on üsna rohkesti välismaalasi. Seetõttu on tema treeningud suures osas ingliskeelsed. Kui Hollandis pandi võõrkeelset treeningut pahaks, siis eestlased ei tee sellest numbrit ning peavad rahvusvaheliseks muutumist täiesti loomulikuks maailma kuulumise tunnuseks.

Juuksurisalongist jumalannaks

„Enne uut algust oli mul Tallinnas, Pärnu maanteel juuksurisalong, mille mehele Hollandisse järgnedes ära müüsin,“ meenutab Regina mõtlikult. Uue alguse all peab ta silmas seda, et läks tütarde suureks kasvades teisele ringile – ehk abiellus teist korda – lähtudes lihtsast veendumusest: ma võin! Lihtsalt anna endale võimalus!

„Mõlemad, nii endine, kui praegune abikaasa on sündinud 24. detsembril. Esimene oli vabamaadlustreener, teine on… klassivend! Elupõlistel teekaaslastel oli vaja teineteiseni kasvada.

Kolm ja pool aastat Hollandis võimaldasid vajalikku kooskulgemist, mis õpetas täna teineteisele vaba hingamise ruumi lubama. Alguses oli mu kaasa peojuht-pulmaema ameti suhtes kahtlustav – vintis inimesed, atraktiivne mina… Lahendus oli lihtne: ta käis autojuhina minuga mõnda aega kaasas, nägi kuivõrd teises elemendis ja oma mullis peojuhina olen. Ühel õhtul teatas ta – kõik, nüüd sõidad ise ja käid üksi. Miks? Sest mees usaldab.

Hariduselt olen huvijuht-noorempedagoog. Harku vanglasse läksin huvijuhiks, aga tööle asusin sekretärina. Sest mul on ka sekretär-raamatupidaja haridus. Tallinna vanglas ehitasin üles raamatukogu. Ei teadnud sellest eelnevalt väga midagi – loova loogikaga mõtlesin ise välja.

Olen töötanud firmades, mis on üht- või teistviisi tegelenud masinatega, näiteks Mazdade, korvtõstukite ja kraanadega. Kui mind ühest ametist kord koondati, sukeldusin kodus lisaks remondi tegemisele ka enese uurimisse ja inventuuri ning sain aru, mida olen 18.-43. eluaastani kõige põhjalikumalt õppinud. Inimeste vajadustest arusaamist ja nende suunamist vastavalt vajadustele.

Märkan pisiasju – näen, kui kellelgi on saapapael lahti ja teda ähvardab kukkumine, tajun, milline on ligimese hingamine, millistest emotsioonidest kõneleb küür ning mida sellega teha, loen kehakeelt – aiman kehahoiaku järgi, kuidas teisele inimesele end selgeks teha … See avastus sobitus kenasti senise treeneritööga, tahtmisega jagada ja juhtida.

Sellest ajendatuna sündis minu oma firma „Reina Meelelahutus“. Nimi „Reina“ on pärit hispaania keelest – see tähendab jumalannat, puhast, siirast. Leidsin selle nime kui saatusliku sõna aastaid tagasi, siis, kui ühe Kilingi-Nõmme grupiga kultuurireisil Hispaanias käisime. Seal, ühel seinal oli see sõna justkui Märk märkamiseks. Selle kõla ja tähenduse lähedus mu enda nimega paelus ja jäi hinge helisema.”

Peojuht ja pulmaEMA

Tänseks on Reginal peojuhina kogunenud aukartustäratav kogemus – üle 60 pulma ja enam kui 1500 muud pidustust. Aastatepikkune otsesuhtlus kõigi ühiskonnakihtidega on andnud väärtuslikke õppetunde. Ja teadmise, et ka vähese rahaga inimene tahab ja – mis kõige tähtsam – väärib Pidu!

„Peokorraldajana ei ole naisõhtujuht just väga levinud nähtus. Paar üksikut klienti on nais-peovanemast kuuldes ehmunult tagasi tõmbunud. Suurem enamus klientidest on õnneks paindliku suhtumisega, mõni on meeldivalt üllatunud ja mõni isegi spetsiaalselt naisõhtujuhti otsides minu poole pöördunud.

Meeskolleegide rohkearvulisus teeb samas oma töö. Ja see ei tulene mitte sellest, et meeskolleegid oleks oma naiskolleegide suhtes kuidagi pahatahtlikud. See on pigem juurdunud eelarvamuste küsimus. Mitte keegi ei kergita kulmu, kui öelda pulmaisa. See on normaalne. Küll aga tehakse suured silmad kui kuuldakse “pulmaema”. Mis ema?

Sama asi on tegelikult ju sootu mõistega “jõuluvana”. Igaüks teab 100% kindlusega, et selle mõiste taga peitub kergelt tüsedusele kalduv mees-habemik – nii umbes vanajumala sarnane. Ning keegi pole kuulnud isikust, keda kutsutakse jõuludaamiks. Need näited on otseseks põhjuseks, miks naisõhtujuhtide suhtes võib mõningal määral tajuda eelarvamusi. Mina ise aga olen veendumusel, et naiskolleegidel on sellele valdkonnale samuti oma osa anda. Kasvõi läbi naiseliku empaatiavõime.“

Regina loetleb õrnema soo eeliseid peokorraldajana: naine märkab, kuidas laud on kaetud, kuhu pannakse lilled, kes tegeleb lastega, kuidas käivitub tantsimine – naisel on alati kodused ülesanded täidetud pisiasjadeni välja.

„Küll aga paneb selline olukord rohkem pingutama, eriti, kui vead üksi oma firmat ja püüad ausalt makse maksta. Ausus on minu jaoks sama oluline kui need hetked, mil armastatud mehe kõrval autos sõites kahe ja poole tunniga kolm zumba-kava välja mõtlen ning rütmiõpetuse tunni jaoks tangosid ja teisi soolotantsusid loon. See on maagia, mis korvab kõik muu,“ voogab Reginast loomerõõmu.

Naispeojuhi ja pulmaemana või ka jõuludaamina tegutsemine ning soov luua ka vähem jõukatele eestimaalastele meeliülendavaid hetki nõuab pingutust.

„Tuleb kombineerida ja – iseennast tanki panna. Kui mitme partneri kaasamiseks ei ole kliendil vahendeid, tantsin ja esinen ise. Mu lemmikroll on seni olnud jõuludaam – oma mehe kirjutatud luuletustega,“ kirjeldab Regina. „Üks jõuludaami luuletustest on tegelikult väga täpne eelkirjeldatud olukorra kajastus – väikses talus metsa sees oodatakse jõulumeest – ning samas tutvustab see tabavalt moodsaid aegu, kui ukse taha võib oodatust erinevalt ka jõuludaam ilmuda.”

Isetegemine on Tammistute pereveres. Äsja tegi pulmaema 50aastasele pruutpaarile nende isikliku valsi ja tšatša. Mis puutub abikaasa luuletustesse, siis seegi pole veel kõik – kaasa joonistab ka koomikseid ja kirjutab lastele muinasjutte. Regina enese loomingulised palangud tulevad peale nii massiivselt, et vahel loob ta kuni 5 tantsu korraga. Abikaasa jälgib hämmeldunult, kuidas on võimalik, et naisel on 56 erinevat omaloodud koreograafiat ühes nädalas korraga peas – teiste omad lisaks.

Regina teab: „Oma andeid hakatakse täiuslikult kasutama, kui ollakse olnud sundseisus ja-või surmaga silmitsi seistud. Siis on vabadusel ja elurõõmul tõeline väärtus ja hind. Elu hind.

Varsti viis aastat tagasi käisin seoses ränga haigusega ära. Olen teiste surmapiiril käinute kogemusi kuulnud – kes sai nägijaks, kes tegijaks. Kuivõrd mullegi anti uus võimalus, on mul järelikult ülesanne. Milline? Aiman, et see ongi tundlik inimeste liigutamine.

Muudan arvatavasti tänu oma teisele indiaaninimele – Liigutab Inimesi – nii trennis käivate naiste kui nendega kaasas olevate väikeste laste saatusi. Pisike jaapani tüdruk, kes koos lähetuses oleva emaga mu trennis istub ja mängib, pakib alateadvusse teadmise Eestist kui õnnelikust lapsepõlvemaast. Kui pisike jaapanlanna suureks kasvab ja ameti õpib, tuleb ta väga tõenäoliselt oma oskusi eestlastega jagama, sest praegused hommikud Tantsugeenis minu käreda lärmamise saatel sisendavad teadmist, et meil siin on väärt paik.“

Ma ei pea – ma võin!

Oma mitmekesise elu jooksul on Regina olnud nii sundseisus kui ka seisnud surmaga silmitsi. Ta ei kahetse olnut ega siple mineviku mälestuste silmustes. Kui Reginal on hingeliselt või ihuliselt raske, tuletab ta endale meelde: ma ei pea mitte midagi – ma võin ja tahan! See on olnud seniste raskuste õppetund.

Praegu elab Regina Tallinnas Mustamäel tehnikaülikooli kõrval männimetsa veeres kõrghoones ja on avastanud, et see on tema jaoks hetkel parim võimalik kodu ja elulaad. Esiteks on tornelamu vaatega loodusele – teiseks armastab treener-rahvasütitaja trolliga sõita ja inimesi vaadelda. Inspiratsiooniks. Kuivõrd põhiline töökoht on Rottermanni kvartalis, oleks autoga rändamine parkimise mõttes hullupoolne. Troll on tore.

Pärit aga on särts sädepiiga Mustlast Õnne tänavast. Õppis väikestes koolides Mustlas, Mõisakülas, ning Helme Sanatoorses Internaatkoolis. Sinna läks ta õega, kellel oli astma ja südamehaigus – tollel ajal sai “haigustega kooli minna.” Näiteks selgus selles koolis, et tal on raamatukogu- ja toatolmu allergia – mis “tervenes” paradoksaalsel kombel hiljem raamatukogus töötades. Edasi viisid liikumised Suure-Jaani ja Tihemetsa. Õest aga on tänaseks saanud erivajadustega laste juhendaja.

Reginal on 23- ja 22aastased tütred, esimene neist Kalev Cramo cheeride treener Jüris. Teine õpib Sisekaitseakadeemias. Kogu elu tütardega pead-jalad koos elanuna oli kolm ja pool aastat tütardest eemalviibimist tema jaoks esialgu ehmatav, aga õpetlik. Näiteks oskab tilluke tütarlapselik ja tragi emme nüüd nautida ka mõnevõrra endisaegset põlvkondade lähestikku-olu ja ühtehoidmist.

Täna liiguvad kõik asjad vaid ülesmäge ja ta teab suurepäraselt: unistused annavad tiivad. Eriti, kui sa midagi ei pea – võid ja tahad!

Loovuse ruumis luuakse ennast oma sisemise lapse hoidjaks

Normalsed inimesed tegid varasematel ajastutel enne kuhugi minekut selgeks, mis koht on ja kes ootab. Uues heas ilmas ollakse usaldavas voolamises. Kui teekaaslased soovitavad, minnakse. Teades vaid, et Elena Koit on mitmekihiliselt haritud ja hinnatud rännakujuht, kes ennast tervendab ja tuunib nii käsitöiseid kristallidest ehteid luues kui Maire Taska legendaarsetes konstellatsioonides käies. Naiste-juttude tasandil on teada, et ta on Tapalt pärit, geenides rumeenia mustlasverd. Ning kolm tundi Elena Loovuse Ruumis kummutavad senise eelarvamuse, et suurlinna büroohooned on oma kalgis jaheduses… bürood.

Kadaka tee ärimaja kolmanda korruse Loovuse Ruum – sündinud Elena sõnul suurest armastusest ja huvist loomise, loovuse, kristallide, enesearengu ja isetegemise vastu, on kristalle-käsitööd-väepilte ja soojust tulvil tegudevalmis tuba. Neile, kes tunnevad tõmmet kristallide, väekate ehete, eneseavastamise ja uute praktiliste oskuste õppimise poole.

Minu käest küsib tõmmu eriliselt kaunis tüdrukulik daam pikema pühitsemiseta: „Kuhu su vägi jäi, naine?“

Laseb mul enda ees vabas asendis seista ja nendib asjatundliku pilguheidu peale asjalikult nagu hobusehindaja: „Selge, parem õlg on tunduvalt allpool – koorem veab maadligi. Istu! No nii… ette kookus ja küünarnukid põlvedel – nagu vana mees!“

Õigus. Ja selle õiguse taustu uurime kolm järgnevat tundi.

Olen nii Mai-Agate Väljataga kui Kalev Veskimäe, Kreet Rosina kui Bruno Brauni juhendatud meditatsioone kogenud ja Brandon Baysi rännakul käinud – Elena sooritus on kõige pikem, sekkuvam-suunavam ja kõige erinevamate alade oskusi ühendavam. Ta ei vii nii sügavale alfa, ammugi mitte teeta-tasandile – jätab osavalt erinevate teadvuse-lainete piirile. Ühest küljest allud-järgned ja töötad kaasa – teisalt jälgid, mis toimub – ilma selle jälgimisega koosloomelise mängu võlu rikkumata.

Elena, Loovuse Ruumi asutaja ja perenaine selgitab: „Loovus ja loomine on mind saatnud kogu mu teadliku elu. Paljud mu varaseimad mälestused on seotud justnimelt looduse ja millegi oma kätega loomisega.
Minu elutee on olnud kurviline ning paralleelselt loomingulise tegevusega on mind alati saatnud ka midagi ratsionaalset. Olen õppinud psühholoogiat ja täiendanud ennast mitmete erinevate alternatiivravi meetodite vallas, töötanud pikalt kinnisvara valdkonnas ning tänaseks juba üle kümne aasta valmistanud oma kätega ehteid – selleni viis muide küünetehnikuks õppimine.

Olen naine, ema ja tütar.
Lisaks sellele olen ma juba mõnda aega Loovuse Ruumi perenaine, suur-suur kristallisõber, blogija, koolitaja, nõustaja ja ehtekunstnik. Peab tunnistama, et ühtegi nendest arvukatest ettevõtmistest ei pea ma tänaseni oma tööks või kohustuseks. Nad oleksid justkui ise minu leidnud ning märkamatult on ühest välja kasvanud teine.“

Elenast hargnevad märksõnad kõlavad nagu laul: Kristallimaailm ja Miori ehted, Tikobella ja tšakrateadus, Verendum ja Libret. Ehk siis eneseteadvuse keskus ja koduhoidjate nikerdamise teadus.
„Minu lugu algab juba enne minu sündi ja on palju vanem, kui mina ise. Olen kasvanud Lääne-Virumaa väikelinnas oma vanavanematega. Minu lapsepõlv oli kõike muud kui tavaline ning juhtunu on minust vorminud selle inimese, kelleks ma täna saanud olen. Olen mõistnud, et me valime ise oma vanemad, peresüsteemi, oma õppetunnid ja õpetajad. Kõik meie kogemused toetavad meie eluteed ja eesmärki. Keegi meist ei ole siin niisama.
Meiega juhtuvad asjad ning olukorrad ei ole head ega halvad – sageli on need vaid kellukesed, mida helistatakse, kui me oma teelt kõrvale eksime.
Minu tee tõi pärast keskkooli lõpetamist Tallinnasse, rakenduspsühholoogiat õppima. Kooli kõrvalt asusin tööle kinnisvara valdkonnas, kus ma vahelduva eduga, vajadusest olla “normaalne ühiskonna liige” ka järgmised 8 aastat töötasin.
Seitse aastast on mu elu lahutamatuks osaks olnud ehete valmistamine, just tänu ehetele sai must 2010. aastal ettevõtja,“ meenutab Elena. „Hetkedel, mil olen kinnisvarast kõrvale põiganud, olen pidanud väikest stuudiopoodi Tikobella, kleidilaenutust ja tegelenud käsitöötarvete müügiga. Kinnisvaraturult põgenesin hingehaavade ja mitmekordse läbipõlemisega.

Lisaks sisemisele ängistusele, ärevusele ja apaatiale kimbutasid mind aastate vältel ka mitmed tõsisemad tervisehädad. Olin eksinud, kaotanud ühenduse isseendaga ning püüdsin oma valikutega valmistada headmeelt kõigile peale minu enda.
Üks asi viis teiseni ning märkamatult jõudsin ringiga tagasi psühholoogia, alternatiivmeditsiini ning kõikvõimalike põnevate iidsete teadmiste ja tehnikate juurde.
2015. aasta oli minu elus pöördeline. Lisaks sellele, et aasta möödus valdavalt õppimise ja enesetäiendamise kammertooni all, viis see kõik mu ülipõnevale taipamiste ja eneseteadlikkuse teekonnale. Sisemise paranemise ja iseendale lähemale jõudmisega kaasnesid ka uued algused, väljakutsed ja võimalused.“

Mind viib Elena esmalt varateismelisena Häädemeeste randa lehmadega indiaaniplikana südamesõprust sõlmima ja pikki juukseid soovima. Sealt rändame mu teise eluaastasse ja lastesõimes hammustada saamisega kaasnevasse isa-igatsusse. Edasi üheksandasse eluaastasse, mil lasin end ema tahte vastaselt tavaklassist muusikaklassi üle viia. Kõigi nende sündmuste taaskogemise teivasjaamadena köhin, nagu äraaetud hobune.

Hariduspakett, mille pealt Elena töötab: Rakenduspsühholoogia spetsialiseerumisega teenindusjuhtimisele, Mainori Erakõrgkool (2006-2009).
* Arvukalt erinevaid klienditeeniduse, ettevõtluse ja müügiga seotud praktilisi koolitusi (2006-2009)
* Stilistika kursused Mainori Erakõrgkoolis (2012-2013)
* Aksessuaaride disaini ja stilistika kursus Amrita Stuudios Vassilissa Danaviri juures (aprill-september 2015)
* Access Consciousness Barsi koolitus (juuni 2015)
* Kristalliteraapia I, II ja III astme koolitused Sisemise Tarkuse Koolis Universus (2015)
* Usui Reiki I astme koolitus (2015)
* Kogemusnõustajate väljaõpe Arengukeskuses Avitus (mai-november 2015)
* Süsteemse pereteraapia baaskoolituse Eesti Pereteraapia Ühingus (august-detsember 2015)
* Rahvusvaheline naerujooga juhendajate väljaõpe (2015)
* Kristalli-Reiki I astme koolitus Sisemise Tarkuse Koolis Universus (2015)
* EFT (emotsionaalse vabaduse tehnika) I ja II astme väljaõpe (2015)
* Teeta-tervendamise baas- ja edasijõudnute kursused (olen Theta Healing Advanced Practitioner) (2015)
* Taro kaartide tõlgendamise kursus (september – november 2015)
* Human Design (2015)
* Druiidide ruunimaagia (2015)
* Frantsila õieteraapia algkursus (2015)
* IIKA Keskuse alg-,põhi- ja süvakursus (2015-2016)
* AOEC Coaching Skills Sertificate programm EBS-s (märts 2016)
* Chakra Balancing and Healing Course, Natura Training Centre (2016)
Praegu õpib Elena
* Holistiline treening Holistika Instituudis (alates novembrist 2015)
* NLP Practitioner väljaõpe, Meta-Profit OÜ (alates jaanuarist 2016).

„Pean siiski tunnistama, et paljud väärtuslikud (kui mitte isegi kõige väärtuslikumad) teadmised ja taipamised on tulnud läbi minu enda isikliku kogemuse ning seetõttu pean täna teatud valdkondades kogemustarkust märksa hinnalisemaks, kui mistahes seinal rippuvat diplomit. Leian, et just ainulaadne ja täiesti kordumatu kogemus on see, mis teeb meid kõiki eriliseks ning mis tegelikult pajatab nii mõndagi meie annete ja eluliste eesmärkide kohta,“ möönab Elena.

Ta laseb mul lisaks lapsepõlveaegsetele ka 16- ja 24aastasena kõhtu kogutud külma valu känkra kõhust välja võtta. Panen selle kodumurule. Kui ümber pööran, on kängar kadunud – üks meie higitelgi-tseremooniate vend on selle koos telgikütmise kividega kärusse pannud ja veeretab läbi hobusekopli metsa poole. Noored hobused kõnnivad kannul ja kontrollivad.

Vend veeretab kivi allikasse, mis selle kohe neelab.

„Kus pussnuga on? Selle koht on puu küljes nööri vahel!“ pahvatan Vennale tänu asemel ning tajun õhus Elena arukalt lõbustatud muiet.

Samal hetkel helistab mulle Loovuse Ruumi nagis rippuva kasuka taskusse… seesama Vend.

„Nagu minu hariduslikust taustastki selgelt välja joonistub, käivad minu jaoks ratsionaalne ja teaduslikult tõestatu käsikäes holistilise, loomingulise, loova ning kohati isegi esoteerilisema poolega. Olen täiesti veendunud, et ehkki kõik materiaalne on lahutamatu osa meie maailmas, on meie sees ja meie ümber peidus nii palju enamat!“ teab Elena. „Olen veendunud, et meil kõigil on olemas võime ennast tervendada ning iga inimese isiklik areng on teekond, mida ei saa keegi teine tema eest läbida. Võimalik, et just seetõttu palubki mind eestkätt mitte inimeste tervendamine, vaid hoopiski erinevate enesearengut toetavate tehnikate, teadmiste ja oskuste kombineerimine ning edasi andmine.
Minu taust on väga kirju ning selle all ei pea ma sugugi silmas oma töökogemust.
Ma olin teistsugune laps, kellel oli väikesena väga raske sobituda ümbritseva keskkonnaga ning keda kunagi omal ajal koolis hästi omaks ei võetud – loe: kiusati. Allasurutud lapsest sai põhikooli lõpus aga mässumeelne vabadust ja kuuluvust ihkav pubekas. Keskkooli lõpus tekkis mul tugev vajadus mõista ennast ja inimesi mu ümber, leida vastuseid. Tõenäoliselt sellepärast viiski tee mind tollal Mainorisse rakenduspsühholoogiat õppima – suurt rolli mängis ka praktiline asjaolu – nimelt oli see ainus võimalus töö kõrvalt õhtuti mind huvitanud eriala õppida.
Suhted päritoluperega on minevikus olnud väga keerulised ning koha leidmine oma peresüsteemis osutunud suureks – ja täna pean tunnistama, et ülimalt põnevaks väljakutseks. Sama võin öelda ka korduvate mustrite kohta enda isiklikes suhetes ja elus üldiselt!
Ma olen olnud väga ebakindel, pole enamuse oma elust tajunud end kuigi väärtuslikuna, olen olnud väga pikaajaliselt rahulolematu oma välimusega – tegelikult lausa 15 aastat sõdinud oma kehakaaluga, olen seadnud lati ületamatutesse kõrgustesse, pole lubanud endal eksida ning turvatunde tagamiseks olen püüdnud kontrollida kõike ja kõiki minu ümber. Mingiks hetkeks olin ma kogenud nii palju valu ja pettumust, et ma ei suutnud enam usalda ennast, kedagi teist ega ka Univerumist või suuremat plaani. Ma olen olnud edukas, suutmata tunda sellest rõõmu ning ma olen kukkunud musta auku end seejuures piitsutades ja hukka mõistes. Ma pole julgenud rääkida oma tõde, veelgi vähem selle järgi elada. Aga kõik see on mind viinud ühele ülimalt põnevale ja imelisele rajale ning toonud mind tänasesse hetke. Ja kes teab, kuhu see praegunegi rada veel ühel päeval välja viib…“

Elena laseb mul enesel erinevates vanustes minuna oma kujunemisraja valukohtadele vaadata.

Avastan, et olen 14aastasena perekonna peaks nügituna tavatsenud kõiki lapsendada, kõigi eest hoolitseda – peale iseenda.

Teejuht laseb mul tänase endana kaheaastase enda sülle võtta ja lõua all hoida.

Väikese lukkuläinud enda, kes üha kõiki teisi emmeb ja lapsendab, tunnet on tarvis üha meelde tuletada. Et osata ennast turvatundes ja küllusevoos hoiutada.

Ma püüan…
„Minust enesest on praeguseks saanud inimene, kes jumaldab vaikust ja üksiolemist, pikki autosõite, head muusikat, uimaseid hommikuid, pimedaid öid ja kauneid hetki perekeskis,“ on Elena pisut ees – ja väga tänulik. „Mulle meeldib kastemärg muru, tormine meri, täiskuu ja hingematvalt värvilised päikeseloojangud.
Mind paeluvad erinevad inimesed ja maagiline maailm meie ümber. Mulle meeldib näha, kuulata, märgata ja mõista. Ma õpin aega maha võtma ja elama hetkes.“

Pärast meie ühist rännakut olen mina lihtsalt vatises heljumises – Elena judiseb pingelangusest, sest ta on endast kõik andnud.

Mina sõidan koju loomadele õhtumusi andma ja oskan nüüd erinevas eas laps-mina peale vaadata erinevas eas teist-minade pilguga – Elena läheb koeraga jooksma ja mõtleb seejuures tõenäoliselt paralleelilmaliselt nii kutselise psühholoogi, alternatiivi valdaja kui lihtsalt Valguse keeles.

Me kohtume veel. Märtsis saab mul täis 7×7 eluaastat – algab uus tsükkel. Ning juunis täitub ka 7 aastat Soonel. Et 21. märtsil 50aastasena parimal võimalikul moel uude tsüklisse suubuda, tahan veel Elena leebelt nõudlikku, osavalt professionaalset ja sensitiivset teejuhi-tehnikat kogeda. Aitäh.

Gravitatsioon näitab meteoriidina Eesti raugastumisseaduse lähiperspektiivi

Rakvere teater on Eesti üks tahedama-vahedama sotsiaalse närviga loovkooslusi. Tema uuema ajastu repertuaar pole küll lausa nii sotsioloogiline, nagu omaaegne legendaarne Pirgu-kooskonna ühiskonna puurimine. Ent kunstilisemad vahendid-lahendid mõjuvadki sügavamalt. Viivad teemasse südameüdini sisse ja muudavad saatusi. Selles mõttes, et reaalselt tegutsema panevad.

„Sinatraga kuu peale“ portreteerib Lichtfeldti-Mälbergi kehastuses patronaažiõdesid, kes potitavad-lutitavad vanahärrat, kelle üksildase elu viimne sündmus oli möödunud sajandil Sinatraga kohtumine. Mõlemad naised on meile nii kurjamoodi tuttavlikult armetu taustaga. Ühel mees töötu ja lapsel sellest hoolimata vajadused. Teise mees tropp, närvid läbi ja unistused tegelikult nii väikesed. Summad, mille ümber nutmaajavalt naljakas tants ja tagaajamine käib, naeruväärsed. Vahet pole, kas mahlakate rollivõttude viimane vaksal on kiriku pihitool või kohtupink – tee on temakeste ees püsti igal juhul.

Sama risti ja püsti on suusad läinud kogu Rakvere uuslavastuse „Gravitatsioon“ vanurite-gängil. Donald Tomberg on Riina Vanhaneni ülimalt leidliku kujunduse vahele komplekteerinud portreed lõppevatest elunatukestest, kellest mõnel pole üldse omakseid. Mõne lapsed või armastatud vajavad neid alles pärast meediakünnise ületamist – nagu rosetiga sülekoeri.

Käsikiri on fenomenaalne – just tänu vindiga lausetele, mille esimese poole järel on kolm punkti ning järgnev teine lausepool keerab mõtte pöördesse-väändesse. Leebe ja leidlik lavastaja Raivo Trass võinuks ka neile kolmele tegelasele, kelle taustast me midagi teada ei saa, autorilt Elu tellida. Viimne kui hing ses lavaruumis moodustab hämmastavalt kiiresti Perekonna – nii omavahel kui publikuga. Ent ongi ju hingeliste perede moodustumise aeg. See, et oled kellegi sigitatud või kellegi üles kasvatanud, pole enam nii kohutavalt kohustav kui muiste – ühtekuulumise alusel moodustunud sõrg-kärg-härg-pärgpered rokivad ja ruulivad tõelisemalt kui kunagi varem.

Mu kümnene tütar ütles keset „Gravitatsiooni“ etendust – umbes hetkel, mil „Naabriplika“ seriaali mendina tuttav Tarmo Tagamets sai kõne, mis teda jõuluks pere juurde ei tahtnud: „Mitte iial!“

Mitte iial ei taha tänane laps oma ema ja talu hüljata – tulgu või pampersid ja altzheimer-light.

Mitte iial ei taha ema olla oma talus lapse tulevast peret ahistav painaja… Mis meist saab?

Kui sõitsime hiljuti koos maestro Ülo Vooglaiuga filosoof Asser Murutari matma – nii Ülo, Asser kui medeküla akadeemik meenutavad muide väga gravitatsiooni-fanaatikust füüsikut Arvi Mägi kehastuses – arutlesime kolm tundi just samadel teemadel, mis kahevaatuselises kodulootuses õhus.

Esiteks oleme läbi aastakümnete meediat toitnud ja katnud, selle sooritamist õppinud ja õpetanud – ja nüüd on ta kontrollimatu, peatu ja peatamatu loomana meie kõigi vastu pööranud. Eranditult kõik me oleme ohvrid selle peatumatu ebaeetilise monstrumi käes. Nagu oleme kaitsetud ka praeguse hääbuva tsivilisatsiooni raugastumise ees.

Teiseks ongi Vooglaiu väitel käsil vanadekodude kriis. Nimetagem neid üleliigsete inimeste ära panemise kohti hooldekodudeks või pansionaatideks – juba täna on Eestis neid oluliselt vähem kui vaja oleks. Seda on märgatud. Nii mõnigi pere kaalub oma suurde majja erivajadustega laste või hoolivate omasteta vanurite kodu loomist. Mistõttu on insipireeriv ja intrigeeriv teatrilava kaudu mõnda neist avasilmi sisse vaadata.

Lavaloos panevad tudid küll ükshaaval vanadekodust erinevatel asjaoludel minema – aga enne seda on nad tõeline jagelev-hooliv Perekond. Koos minuga etendust vaadanud jaapani laevameister märkas sama: jah, mul on üks poeg Inglismaal ja teine Bahamal, olen kuuskümmend kopikatega… ja edasi? Meie kõigi lapsed on ilmariike ja elulaade pidi laiali, igal oma unistus ja karjäärimuster. Seega peame olema elu lõpuni sadulas – või õhtuks pehme maandumise juba täna ette valmistama.

Täna arendan siin Raplamaal iidsesse Kuusiku Altveskisse teatrit-koolituskeskust. Esimeses suvelavastuses kõlab teiste hulgas paar Maian Kärmase kirjutatud laulu millenniumivahetusel kirjutatud suveloost, kus Liisa Aibel mängis orvust tüdrukut. Täna on tüdruk ennaktempos vanadekodusse jõudnud. Nagu ka Lichtfeldtiga loodud monotüki lavastaja Toomas Suumann.

Sellest tulenevalt peame kõigepealt kirjutama lavalood järmiste elufaaside teemadel ning seejärel astuma järgmised sammud kooskõlas skeemiga, mille eest hoiatab „Gravitatsiooni“-nimeliste tiktak-tablettide karbikese infolehe võimalike kõrvaltoimete punkt: kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Muide – bravo, Rakvere teatri kavamaterjalide kujundajad – nii Sinatra-farsi kummikinnas kui Gravitatsiooni-kataklüsmi tiktakid on tujutõstev täistabamus. Eksta-meteoriit lisaks sellele, mis sisuldasa vanadekodusse kukub.

Edasine kõrvaltoime on kultuurikeskuse horisondi tõstmine päeva lõppu – temast saab eakate loovisiksuste pansionaat seenioride teatri-klubi-tegeluskeskuse ja missivõistlustega. Päriselt ka. Loojangu poole loogelnud intellektuaalide eakohased etendused ja harrastused pole üldse nali.

Komöödiad gravitatsioonist ja Sinatraga kuu peale sõitmisest õigupoolest samuti mitte. Samas oleks tõsisemas võtmes talumatu tõtt vaadata eksistentsiaalsete küsimustega sarjast „Mis minust saab.“

Kas minu lapsed armastavad mind tingimusteta? Kas mu bioloogiline perekond on tegelik? Kuivõrd mind turvavad täna kogutavad illusoorsed pensioni-sambad-rumbad? Mismoodi tegelikult õnnestub elu kestmine surmani – nagu julgustab elukunstnik Aune Past oma bestselleris. Keda mina ise viimases vaatuses armastan – kadunud meremeest, hiirt, meteoriiti, muinasjutte või kedagi, kelle eest hoiatab gravitatsiooni kasutusjuhend: on oht nakatuda reisipisikusse, värvida juuksed roosaks ning uute tuttavate külge klammerduda.

Kas Eestimaailma on veel võimalik päästa?

Eesti hüdrogeoloogia Ema Erna Sepp-Tšeban (90) on kogu oma elu nii otseselt kui kaudselt pühendanud planeedi Maa ning eriti mõistagi Eesti päästmisele oma eriala vahendite ja võimalustega – ning ta on tänaseks jõudnud arvamisele, et Eestimaailma võib päästa vaid ime.

12 aastat Estiko Plastari nimelist kiletehast juhtinud Triin Anette Kaasik väidab Tartu kiletööstuse tehnilist ja eetilist taset kirjeldades, et meil tehakse nafta lõpuni kasutamisel palju enam ja tulemuslikumalt planeedi tervise heaks kui arvata tavatsetakse – ent samas uputavad araablased-tailased oma kõrbed-mered-koduaiad kile-pleki-segamägedesse ning kolmanda maailma supertootjad Hiinast Brasiiliani paiskavad süüdimatult atmosfääri, mida iganes. Seega pole oma atmosfääris pöörleval planeedil ainuski paik „öko“ ega „zen“ ning arenenud riigid peavad järgnejatele jõuga selgeks tegema, kuidas koduplaneet ellu jäetakse. Ürgnaiseliku jõuga!

Eesti hüdrogeoloogia Ema

Auväärses eas Erna Seppa hindavad tänased ühiskonnategelased-mõtlejad endiselt imetlusväärses „töökorras“ professionaaliks, kes mõtleb päevast päeva aktiivselt kaasa nii Eesti kui Maa võimalustega järgmistesse ajastutesse elada ja hingata – optimismi jaoks on tal liiga palju teadmisi.

27.veebruaril 90aastaseks saanud maavee uurija Erna Sepp kavatses seda suurpäeva oma Türgi kodus tähistada, ent läks nii, et tema unikaalsete teadmistega puurimis-insenerist kaasa Konstantin viibib sel ajal Türgis, Erna Tallinnas Sõle tänava korteris. Ja hästi, et niigi läks – novembris passivahetust toimetama saabunud vanadaam sai viiruse ning oli ülihullus seisus pikka aega haiglas. Mis andis samas talle põhjuse ja võimaluse oma elutees inventuuri teha – meile aga tänulik olla, et ta on meiega ja jagab oma ainukordseid teadmisi.

„Olles juba pensionil tekkis Türgi kodu vahetusena Rannamõisa-kandi suvila vastu. Mu lapsed-lapselapsed, kes mitmete erialade võimekate professionaalidena mööda maailma laiali, ei ole Türgi apartementidest eriti huvitunud ega ka ametilt mu tee jätkajad – igal oma pühendumine.

Sooviksin professionaalset pühendumist ka neile ametnikele, keda praegu lähetatakse maale ja Maa püsimise seisukohast ülioluliste valdkondade nõustajateks ja kontrollijateks.

Meie ülikoolides professionaalide puudumine on meid ühes või teises majandusharus viinud hukule või selle lähedale. Eeskätt need asumid, kus peamiseks joogiveeallikaks on lahtiste veekogude vesi ehk pinnavasi – Tallinn, Narva ja rida teisi väiksemaid. Tegemist on joogivee vahetu reostusega õhu ja ümbritseva keskkonna kaudu.Elanikkonnale joogiveevarustuse tagamine välisreostusohtude eest on valitsuse otsene kohustus ja seda eriti mõne eriolukorra tingimustes. Paraku sellest on Keskkonnaministeerium hiilinud mööda. Mismoodi? Välistades oma uuringutes loodusressurssina põhjavee. Tallinna joogivee katastroofiline seisund on mind ahastama pannud juba aastaid.

Nüüd on meie maa ja rahva pea kohale lisandunud Rail Balticuga kaasnev tragöödia, mis sunnib mind üha arvuti taga kirju ja arvamusi tippima. Ehkki peaksin tegelikult lisaks oma senistele raamatutele viimase 25 aasta teed ja tööd talletama,“ tunnistab hüdrogeoloogia Grand Old Lady. „Venekeelsed ajalehed kirjutavad ausalt, et RB programmis tegelikult ei olegi kavandatud mingit ühendust Hiinas toodavate kaubavedudega, – need lähevad meist lõuna ja idapoolt mööda.

Ülihästi makstud kildkonnad panevad kaalule meie põhjavee, hõredalt asustatud Lääne-Eesti sohu rajatava hulluse varustamiseks on Maarjamaa juba niigi-rikaste vahel kaevandusteks ära jagatud – Eesti lehed aga sellest koletust ohust ei kirjuta.

Minul aga ei lasknud hästitasustatud konkureerivad kolleegid ei nõukogude ajal ega oma riigi alguses ei mõtte, sõna ega teoga kõige olulisemaid tegusid teadvustata, veel enam elluviimisel kaasa aidata..Vähemasti reisijuhina olen saanud nii Eestis kui kümnetel välismaadel giiditööd tehes inimestele valgustustööd teha. Need teed ja maad on mul mappide ja kaustadena siin Sõle tänava modernse kiriku taga – aga ma loodan südamest, et Eesti Rahva Muuseum, Rahvusraamatukogu või Teaduste Akadeemia raamatukogu korjavad need kaustad ja ka mu väitekirja oma hoidlatesse.“

Erna vanaisa oli tunnustatud mulgi rätsepameister, kes ostis Venemaale ühe maalahmaka metsaga ja rajas sinna eduka talupidamise. Venemaal sündinud ja kooliealisena isamaale saabunud Erna kaalus esmalt arstiks õppimist, ent ema kaotanult ta stipita endale seda lubada ei saanud. Niisiis astus ta Moskva Geoloogiliste Uuringute Instituuti, mille direktor oli kindraliauastmes. Ka tudengid kandsid mundreid – nii riiklikult oluline kool oli – ja stipendium kõrgendatud. Kui olles saanud Moskvas õppimisest ülevaate, proovis ta oma rakendus geoloogia-õpinguid Tartus jätkata, aga vana koolkonna professor Orviku veenis teda Moskvasse tagasi minna, sest Eestis nii olulise ala spetse ette ei valmistatud.

„Kui olin esimese lapse ootel EPA juhtkond otsustas hakata õpetama maaparandusinsenere. Mul tuli tuli rännata mööda Venemaad komplekteerimaks õppematerjale 3-4 distsipliini õpetamise tarvis.

Paar aastat hiljem hakkas Eesti valitsus looma oma riigis uut struktuuri – Maapõuevarade uurimise ja kaitse valitsust, – ülemaks kutsuti Kohtla-Järvelt kaevanduse markšeiderina töötav Aleksander Pilmani.

Kohustusliku viieaastase tööstaaži täitudes olin vaba. Geoloogiavalitsuse juhtkond pakkus Tallinnas Eesti Hüdrrogeoloogia Jaama ülema ametikohta ja korterit. Hiljem hakkasin aga tegelema temaatiliste töödega – kaardid, aruanded, monograafia.

1971. aastal suundusin koos puurimisinsenerist abikaasa Konstantiniga Sambiasse.

Tütred jäid problemaatilise hipide-aja keerises mu õetütre kasvatada. Ja kui lapsi i oleks meil olnud, oleksime ehk siiani koos abikasaga uidanud mööda Lõuna-Aafrika kõrbeid ja savanne.

Nüüd aastate möödumisel nukrutsen ikka selle üle, et taasiseseisvunud Eestile ei olnud mu teadmised eriti vajalikud. Kahetsen, et jäi tegemata arhitekti algatusel kavandatud Naissaare võimaluste elluäratamine. Jalutades koeraga rannas ja kirjeldades astang-paljandeid, hakkasin unistama Tabasalu mereteatrist või laevasadama rajamisest – mille rahainimesed on nüüd muidugi ära teinud.

Taasiseseisvunud Eestis olen 25 mitteametlikku tegevusaastat olnud pidevas võitluses põhjavee allikate puhtuse tagamise eest tallinlaste parema kvaliteediga joogivee nimel. Puurkaevude rajamisel kvaliteetse joogivee saamiseks on omad nõuded ja vajalikud oskused. Aga kui Eesti maapind on läbi torgitud tuhandete puuraukudega, millidest igaüks võib osutuda reostusemärke andvaks alumistele põhjaveekihtidele, siis see töölõik on põhjveekaitse seisukohast üks vastutusrikkamaid. Ja samas ei ole spetsialiste, teadmisi ega järelvalvet.“

Korüfee muretseb enim selle pärast, et Tallinnas – aga ka ülejäänud Eestis – on pinnase ja maapõue kohtlemine alates puurkaevude ehitamisest kuni süvapuurimiseni ja pumpamiseni kujunenud totaalseks isetegevuseks. See võib tähendada globaalset põhjavee kvaliteedi langust, solgitud pealinna peamist veeallikat – Ülemiste järvevee reostust kriitilise piirin. Puhastusseadmete ebaefektiivse töö korral see tähendab keskkonna kaudu kõikõimalike keemiliste ühendite sattumist puurkaevudesse, moodustades tervistkahjustava “kokteili”. Sinnavõivad sattuda ka mitmesugused medikamendid ja inimeste kehadest eritatavatest E-dest koosnevad uskumatud “kokteilid”.

Teadlasena, isegi pigem inimesena on vist parem mitte laskuda Tallinna kraanivee sisu ”saladustesse”.

Mul endal on kodus kraaniveefilter , korallide-kristallide-šungiidiga joogiveekann ning teises kannus joogivee töötlemiseks struktureerimisseade, mis muudab ta geeljaks massiks – vastavalt ravitava elundi vibratsioonile,“ soovitab Erna samal ajal joogivee-pakkumist kõigile, ka külarahvale – põhjavesi on juba enne Rail Balticu rabadesse rammimist hukas. „Meie inimesed on vaatamata infomürale tegelikult teavitamata. Kuulake, palun, Nõmme Raadiot – Andro Roos ja Harry Raudvere kõnelevad seal Margus Lepaga Ühispanga loomisest, tuuleenergeetikast kui energeetilise iseseisvuse tagatisest. Eriti nauditav on Andro selge ja veenev sõnum. Ja see kõlab mingigi lootustandva kiirena ajal, mil riik on kõik sigadused andeks andbud ja nüüd palkab ökokatastroofi ennetamise asemel Savisaart ajaloonõunikuks ning omakorda nõunikke. Milline andeksandmatu raha raiskamine rahva üldise vaesuse, roostetanud-lekkivate veetorude ajastul, mil rahvas maksab vaikides kõik lekked kinni. Aga mida kujutab endast Tallinna-Maardu reovete paiskamine Paljassaare taha? Keemiapommi, kust hoovused uhuvad. kogu selle keemiarünnaku tagasi kaunitele biitšidele.

Kuna minu isal oli tsaariajal ostetud Venemaal üks lahmakas maad kirjutasingi Putinile: vahetame – teie saate palju hektareid maad, mina aga tahan vastu Eesti piiri viimise Peipsi taha. Siis on meil vähemasti üks tagala-veekogu.

1960ndatel käisime teadlastega maapõue uuringutel-kaitsel viimse kui talukaevugi läbi – nüüd tullakse vassitud eesmärkidel Rail Balticuga. Kui me Peipsit endale ei saa, päästab meid hüdrogeoloogilisest katastroofist vaid ime – kui seegi.“

Tosin aastat teadvustamist

Triin Anette Kaasik, keda vanaia hellitavalt Trinetteks kutsus, on 12 aastat juhtinud Estiko kontserni kilepakenditehast, millesuguse kõrgtehnoloogiline keskkonnasäästlik aparatuur ja tehnoloogia on Euroopa tipptasemel. Keskkonnasäästlik rahvusvahelisele turule töötav kõrgtehnoloogiline tootmine sobib Eestile. Oleme oma tootmiskultuuriga ja toorme mitmeringilise lõpunikasutamisega Euroopa tipptasemel. Täna enam ei pea lapsevanemad võsukesi sellega hirmutama, et see kes ei õpi, läheb vabrikusse tööle. Plastari masinatega, mille vahel graanulitest kileks kulgev nafta liigub igal etapil nähtavalt, nagu Pompidou katedraalis, töötab tänaseks mitmeid Põhjala professionaale ning tsehhid on puhtad-helged-soojad – ei jälgegi nõuka aja reaaliast.

Tehast madalseisust välja juhtima palkas kontserni boss Neinar Seli proua Kaasiku Sangarist, kus ta varem oma majandusalast kõrgharidust rakendas. Kolme lapse ema, kes tööstusest puhta ja tubase töökoha on loonud, tegi algusaastatel öiseid üllatusvisiite – et ööpäevaringselt töötavate masinate teenindajatest välja juurida ettekujutus, et öösiti võib napsitada. Nüüd ei tule keegi enam selle pealegi – mustrid on muudetud.

Kileliinide kuninganna, kes algusaastatel kontrollis töötajaid ka üllatus-ööbikuna, käib tsehhides nüüd vaid päeval, kõnetab töötajaid epitsentris – mitte ei kutsu neid kabinetti vaibale – ning suur osa töökeelest on inglise, sest nii mitmedki töötajad ja tellimused on rahvusvahelised.

„Kenasid pildilisi toiduainepakendeid Eesti ja naaberriikide klientidele teeme virgin-graanulitest – nafta kräkkimise esimese ringi kõrvalproduktist. Nii tootmisjäägid kui taaskasutuskile läheb meil regranulaatorisse ja sealt puhutakse masinate abiga välja ehituskiled ja prügikotid. Mitmekordse taaskasutuse lõpplahendus peaks olema kiletoodete põletamine kombi-jaamades energia saamiseks, mitte vaba loodusesse laskmine,“ arutleb Triin Anette. „Biolagunev kile, mida mõned pealiskaudse mõtlemisega rohemeelikud ka praegu parimaks peavad, tekitas ka minus alguses vaimustust. Ent tootmise sees olles tean, et asi ei ole nii kaunis kui tundub. Esiteks tekitab biolaguneva kile tootmine kaks korda suurema ökoloogilise jalajälje – tema saamiseks sõidetakse traktoritega toormepõldudel rohkem naftat maha kui tavakile jaoks tarvis. Põldusid vajatakse rahvastiku arvu kasvades üha juurde – ja toidutootmine kipub õlitööstusega põldudel konkureerima. Kolmandaks laseb turundusrahvas selle biolaguneva kile peale ikkagi tarbijale hinge pugevad, aga paraku keemilised värvipildid trükkida. Kile ise võib looduses laguneda, aga värvimass imbub ju huumusesse ja läbi pinnase põhjavette, kus ta võib suures koguses ohtlik olla. Üksiku pakendi lagunemisel ei juhtu ilmselt midagi, suuremad kogused ühes ja samas kohas aga on reaalselt ohtlikud. Kujuteldamatud ühendid ettearvamatute reaktsioonidega, mis panevad inimese ja teiste loomade-taimede toimetuleku loodusliku valikuga tõsiselt proovile.

Olen seda meelt, et see, mis on loodusest võetud ja inimtarbeks loodud, tuleb lõpuni tarbida, mitte pseudo-ökol kombel loodusesse tagasi saata. Ka teadlik maailm on seda meelt – prügi ja jäätmed on saamas järjest suuremaks äriks, mis pakub aina arvukamale osale inimkonnast tänuväärselt massilist käsitööd. Kui praegu kipuvad nii araabia kui aasia maade inimesed ennast – vabandage väljendust – sitasse uputama, siis ühel hetkel peavad ju nemadki mõistma, et vanad mustrid, kus ukse taha heidetu kõdunes, enam ei toimi. See jääb – kuni kokku korjatakse ja ümber töötatakse. Edumeelsed riigid on kliimalepetega võrdväärselt panustamas kolmanda maailma harjumuste muutmiseks – kasvõi jõuga. Meil pole aega uusi mudeleid aegamööda harjutada – tuleb olla efekttiivne, aeg kipub lõppema – jõuliselt saab rutem ja planeet jääb ehk alles.“

Ka loomaemad õpetavad oma järglastele ellujäämiseks vajalikke oskusi üpris jõuliselt. Seega – kui Hiina ei lõpeta kujuteldamatut saastamist, teadlik maailm seal toodetut ei osta – ning see peaks mõjuma nagu hundiema turjaraputus kutsikale.

„Me ei saa loota ka sellele, et nafta lõpeb – leitakse aina uusi maardlaid. Nad on küll varasematest raskemini ligipääsetavad, aga külluslikud – nii et šeikide mäng jätkub. Seega tuleb üha juurde tekkiv plastik ja plekk planeedilt kokku korjata ja liigiti ümber töötada. Meie Plastaris põletame ka tootmisgaasid järelpõletis. Teistmoodi suhtumistega hüpertootjate, kasvõi Sao Paulo mürgipilvedest, mis atmosfääri kaudu meile jõuavad ja vihmaga alla sajavad, me aga globaalse vetota ei pääse,“ võrdleb Triin Anette jutte mahepõllundusest mürgivihma käes ühes supipoti nurgas pudru keetmisega. „Sama olulised kui CO2-kvoodid, peavad olema ka keskkonna risustamise kvoodid.

Pean tunnistama, et mina mõtlen globaalsetele valudele ja tervenemisvõimalustele ilmselt keskmisest inimesest sagedamini. Ka siis, kui järjekordne pseudoteadlik klient tahab biolagunevat pakendit ja me selgitame aina, et seni on uurimata, järelikult teadmata, mida sinna peale trükitud värvid pinnases tegema hakkavad. Tootjal ei peaks justkui vahet olema, mida kliendile tekitada – aga minul kui inimesel ja emal on.

Eesti vajab avalikkust, kus teadlased saavad praeguste isehakanud targutajate asemel sõna. Ning mõningane jõupoliitika, mis globaalsed saastajad veto alla paneb, on tarvilik. Paljud on kogenud, et kui me „Teeme ära“ talgute ajal – meie näiteks Ihastes oma koduümbruse ära koristame – toovad arenematud oma datšadest uue rämpsu samasse kohta. Ära koristatakse ju. Ühest küljest – hea, et toovad – vähemalt ei vea metsa alla. Teisalt – aeg on efektiivselt jõudu rakendada ja erinevad maailmad ühitada. Teadlikkuse suunal.“

Segaverelised sädeinimesed muudavad Eestimaa mustreid

Eestlased lähevad Eestist ära. Siinseid talusid, külakogukondi ning töökohti loovaid maiseid ettevõtteid käivitavad aga inimesed, kelle esivanemte üks pool on siia võõrsilt saabunud – ja kes on oma ideed-anded-oskused jõuliselt Maarjamaale kinkinud.
Emil Rutiku – muusiku ja showmehena tuntud setusaksapoolatürgi ristand – peab talu Uuri külas. On innukas Eesti Klubi liige, Rail Balticu ning teiste Eestit nõrgestavate poliit-militaar-majanduslike nähtustes kõhkleja, mõistlikute lahenduste pooldaja selle nimel, et neist tehtused ehk leedukas Vladas Radvilavitcuse sõnaleid „laristu“ ei saaks. Rutikust on kujunenud vapi-OTT – Otse Tootjalt Tarbijale värvikamaid võtmeisikuid, kes moodustab ingerlanna Sirkka Pintmani kõrval seni hajusalt asjatanud kohalike OTTide katusorganisatsiooni ning viib seda kaubamärki jõuliselt Eesti ja maailma kaubanduskaardile.
Robert Borodin on Uue Hea Ilma algusest 2012. aastal Kuusiku Altveski peremees. Tema emapoolsed esivanemad pärinevad Vigala-kandist ning hõimlased elavad pärast küüditamist Kuusikul – meremehest isa aga on Valgevene kreeklane. Tallinnas kasvanud ja haritud mees kulges läbi kinnisvaraäri Aafrikasse. Veetis 10 aastat enam Ugandas kui Eestis ning otsustas enda kui sünniaasta poolest Kuke aasta alguses ristteel seistes isamaa kasuks.
Seni on ta Altveskil välja ehitanud ühtaegu nii tarviliku kui müstilise jõetammi Vigala voogude kohale, kauni muistise võsast välja puhastanud ning endale eluruumid rajanud. Nüüd rajatakse Altveskile teater, kontsertsaal, koolituskeskus ja külalistemaja. Esimesed suvelavastused laste, proffide, hobuste ja kohalike meeste rallirekkadega toimuvad juba sel suvel.
Tuues Uganda talurahvalt siiamaile värskeid biopuhtaid puuvilju ja mahlu, seadis Borodin Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus sisse esmalt oma lao – seejärel aga kutsus ka Rutiku-Pintmani ning viiking Paavo Ränga loodava OTTide kaupluslao endale kompanjoniks. Eesti omamaise toodangu rahvani toomise ja külade elus hoidmise teemadel genereerivad nad nüüd Talukultuurikeskuse ideid õlg õla kõrval.

Uuri Emil
Omatoidu-maakodu peremees ja armastatud showmees Emil Rutiku nimetab puhtama ja ilusa Eesti eest seismist au küsimuseks neile, keda ei ehmata tõsiasi, et “illukad” ja tasku-rockefellerid on nii toidupliitika, mürkide kui Rail Balticu asjus kõik hüved üle rahva peade ära jaganud ja kasvõi elu hinnaga asjad enda kasuks otsustanud.
Setusaksapoolatürgi verd Rutiku vanaisa oli peaprokurör, setu vanaema valdas viit võõrkeelt, ratsutas, tantsis, – ning õmbles-kudus kogu perekonna rõivile. Emilil koos perega on Uuri külas ürditalu, lisaks vutid köögis ja kanad õues.
„Minu armastus on mis iganes taim – näiteks maarjaohakas mu taimepargist on parim sõprade-boheemide maksade taastaja – ning eriline kirg on seened. Otse Tootjalt Tarbijale liikumisest tuld võtma innustas otsene turuvajadus. Kui püüdsin küüslauku normaalse kilohinnaga supermarketitesse müüa, lisandus enam kui pool hinda ning lihtsast-ehtsast talutootest sai eksklusiiv-gurmee hinnaklassiga imevigur,“ muigab Emil, kes hoiab kätt Eesti elu pulsil igas üldrahvalikult olulises epitsentris. „Meie kandis on momendil kümmekond OTTi – igal pakkuda oma juurikad-värgid – mõned maale saabunud noored pered küsivad: mida vaja oleks – me kasvatame ja teeme.“
Tänu OTTide „ema“ Sirkka Pintmanni ning Naabri-liikumise liidri Paavo Ränki tööle on olemas OTT-võrgustiku kaart ja excel – kes kus mida toodab – ning see peaks maandama senise  hirmutamise-suretamise õhkkonna, kus väiketalunikud jaekettidesse ei pääse, otse-turule tulla ei söanda ning tarbija ei saa talutoitu kätte või ei usalda ega saa järjepidevusele loota. Nüüd saab. Valik on lihtne kas anda see raha ära poola või mõista oma maa ja inimeste arengu ja stabiilsuse olulisust. Ehitada või lõhkuda enada ümber.
Prantsusmaa ja teiste arenud-kogenud otse-turunduse kogemus on Emilile-Paavole-Sirkkale eeskujuks andnud panoraamsed terviklahendused – inseneridest mesinike ja pensionär-sõjaväelasest saiaküpsetajat õnnelikuks tegev ehe toode iga päev kindlalt olemas. Arenenud sõsarriikide kogemus põhineb väärtusel, et toit tuleb taludest sirgelt linlase lauale, sageli on meetodiks lihtne kastivahetus: täis kast tühja vastu – ja tuleval nädalal kohtume taas!
„Loodan väga, et aastal 2017 jõustub täiesti uus tase ja skeem – alustame selle kinnistamisega 15. aprillil Telliskivi loomelinnakus toimuva OTTide Ülestõusuga. Suur mess-mäss ja melu peaks viima selleni, et OTTide kauplusladu jääbki alaliselt Kalamaja veerde pealinlasi varustama. Esimesele Ülestõusule järgnevad läbisuvised nädalavahtuseti peetavad teema-pere-laadapäevad, mis julgustavad lisaks alalise turu kujundamisele noori peresid reaalselt maale kolima,“ usub sädemees Rutiku. „Lastega maale kolimise ees on seni seisnud küsimus: aga mida ma seal teen – kellele oma oskusi ja pühendumist müün? OTTide aktiveerumine peaks sellele küsimusele julgustava vastuse andma. Meil Eestis on nii nõukogude okupatsioonist kui uue omariikluse hookuspookustest kahjustatud põlvkonnad – kogukonna koostöö pole viimastel aastatel olnud mitte null, vaid miinustes. See aasta peaks jõudsalt tervendama neid kahtlustusi-kartusi kurbade kogemuste geeni pealt. OTT on kahepoolne tagatis ning kindel katus bürokraatia vastu, logistika lihtsustamiseks, järjepidevuse tagamiseks, eheduse garantiiks. 21. sajandi talurahvale paneb ta lisaks tagatisele samas vastutuse: panus peab meiega ühinedes olema kindel, koht tööjaotuses tagatud – kui sind pole siin, siis sind pole olemas!“
Rutiku enese jaoks ühendab OTTimine tema kui showmehe ja talumehe poolused. Telliskivi loomelinnakus sündiv kauplusladu ja nädalavahtuseti lahvatavad laadad moodustavad kokku päevajuht-moderaator Emili isikliku paketi ning kujunemas on unikaalne turismiatraktsioon.
Sel suvel kui korjeajal mängib Emil ka Kuusiku Altveskis avatud Loovuskosel etenduses „Südamesalu salavägi“ ketikoeraks aheldatud kurja hunti ja tema armastuslugu keskeakriisis Punamütsikesega. Heli Vahingu lavastatud muusikaline uus-muinasjutt võibaldab Rutikul nii showmehena kui filosoofina-ühiskonnategelasena etendustele spontaanseid päevakajalisi repliike lisades sõnumit võimendada.
„Ma tean lausa orgaaniliselt, kui oluline on sõnumi võimendamine. Näen kasvõi Rail Balticu teemaliste miitingute-üleskutsete sumbumise näitel, kui eluohtlik on meile mürauputus. Infotulv ei lase asjade olemuseni jõuda – tekkiv lootusetuse tunne kapseldab inimesed pealiskaudsuse mulli,“ mõtiskleb Emil. „Meie koolisüsteem kasvatab peale põlvkondi, kes ei oska üldistada, pähe õpitud fakte tegelikkuses rakendada ega seostada ning osutuvad tõelises elus pehmelt öeldes saamatuks. Illukas-manipulaatoritel on sellise taipamatuks õpetatud massiga lihtne mängida. Marionett-rahvas piirdub pealkirjade lugemisega ja on mugandunud padjaklubi tasandi seosteta abitusse. Sandistatud mõtlemis- ja tunnetusvõimega inimesed ei suuda vaikust kuulata ega tuleviku loomises osaleda. Kool toodab sellist rahvast juurde kahjuks – aga ainult meie ise ühiselt saame seda suunata arukama, terviklikuma ja kestlikuma poole. Ja sel toimetamisel on tänavune aasta murranguline.“
Kuusiku Altveskis partner Robert Borodini valdustes ringi vaadates oli Rutiku esimene küsimus: „Vigala jõe voogudest ise ikka elektrit teed? Kui ei, hakka kohe pihta! Tegeliku iseseisvuse ja omariikluse tekitamisega venitada enam ei saa – kuivõrd meiesugused värvilised toimivad intensiivsemalt, on toimimine ja vajadusel ka lärmamine meie ülesanne.“

Altveski Robi
Valgevene kreeka verd Robert Borodin mäletab end alates viiendast eluaastast koos emapoolse suguvõsa teiste väikeste poistega Kuusikul jooksmas. Emapoolne hõim jõudis sinna Vigalast läbi… Siberi, kuhu nad tubliduse eest küüditati.
„Tänased eidekesed mäletavad ka mind poisikesena – kui kogukonna asju arutama koguneme, siis kallistavad külakoosolekutel nagu oma last,“ on Robert tänulik, et teda kui kadunud poega tagasi tulnuna nii soojalt tervitatakse. „Täna mängin Vigala jõe kallastel Altveskit arendades üsna samamoodi – kõik tuleb ringiga tagasi. Õnneks on viimastel aegadel – pärast seda, kui 2012. aastal Altveski ostsin ja aru pidasin – vastavalt unistustele ja tellimusele moodustunud meeskond nii Loovuskose kultuurikeskuse rajamiseks kui selle seostamiseks Telliskivi loomelinnaku talukultuurikeskusega.“
Veskihärra Borodin sündis Tallinnas ja kasvas Mustamäe korteri poisina. Tema isa – valgevene kreeklane – tuli siia merekooli ja võttis naise. Robert õppis TPIs rakendusliku kõrgharidusena tööstuse automatiseerimist. Ja tänab õnne, et nõukogude lapsepõlv on meile kätte õpetanud tööriistad ja -oskused, millega igas olukorras ellu jääda ja hakkama saada.
„Mu esimese nooruse ajal tundus ärimaailm ehk liigagi põnev – kinnisvaraäri viis mu üsna Luige-lennu kõrgustesse ning mulle 30aastasena sündinud kaksikud sõtsid beebidena jeebi tagaistmel, kui kinnnituid müümas käisin,“ naerab Borodin, kelle 18aastased poeg ja tütar saavad tänavu suvel tegusat koosloomet isaga Altveski laste- ja loovuslaagrite, etenduste ja kontsertide juures. „Etenduse „Südamesalu salavägi“ sünni juures olen olnud selle esimestest hetkedest. Mina märkasin mõistagi juba vesiveskit ostes, et heinamaa keskel olev isetekkeline kuusering aseteseb südamekujuliselt. Šamaan Evald Piirisild pühitses selle verevalamiseta-vägivallata maalapiks siin paljukannatanud Eestimaal. Kirjanik ja teatrirahvas laadis uue aja muinasjutu mu silma all otse taevast alla – põrand pabereid täis, sündmused ja laulud robinal sinna jäädvustumas… Salaväeloos ei saa muinasjututegelased vabalt oma muinasjutulist unistust elada, sest keskeakriisis Punamütsike ei lase.
Küll aga on see ülijõuliselt käivitunud suvelavastus lasknud mu ümber tekkida imetlusväärsetel uutel sõpradel. Heli Vahing lavastab, Paul Neitsov teeb muusikalise kujunduse, Brigita Muruta laulab, mitukümmend last mängivad kõrvuti Emil Rutiku ja teiste täiskasvanutega – mina siis ehitan-haljastan. Nii sünnibki kogukonna teenistuses Loovuskosk.“
Elu lavastas eelmisel perioodil Roberti enese läbi masu Ugandasse. Kinnisvaramulli lõhkemine paiskas kahemeetrise mehe Aafrikasse kaevandustega tegelema. Tema sõnul oli 10 aastat koloniseerimata riigis, kus valgeid armastatakse, üsna harmooniline ja õpetlik aeg.
„Suure valge massana õppisin heaperemehelikkust ja sellega arvestamist, et alluvatele saab ette anda ühe mõtte korraga. Seda tänulikum oskan olla, et eestimaises kogukonnas võib rööbiti mitut mõtet, tervikpilti ja suurt plaani teekaaslastega jagada.
Olin Ugandas üsna tihedalt nii kohaliku kogukonna kui kogudusega seotud – ehkki pakuti, ma ei võtnud siiski vastu lehma-ekvivalendiga naisi, keda mul võiks sealsete seaduste järgi üsna mitu olla,“ naerab tänane veskimees. „Võtsin vastu koostöö, mis kannab nüüdseks OTTide liikumisega külgnevat nime „Tervist, Aafrika!“ Toon Uganda taludest värskeid puuvilju, mis jõuavad ideaalis ööpäevaga Eestisse. Lisaks naturaalmahlad ja kuivatatud puuviljad. Loome Eesti ja Aafrika talurahva puhtale toodangule õiglast ja loogilist turgu Telliskivi loomelinnakus.“
Altveski Loovuskosele saab Borodin teatri-kontserdisaali-koolituskeskuse luua tänu sellele, et enne selle endaleostmist jõudsid eelmiste ajastute mentaliteedid iidse vesiveski mitut ringi tühjendada. Pole halba heata – kui senist sisseseadet poleks laiali tassitud, lubanuks muinsuskaitse sinna vaid muuseumi rajada.
„Hiidhoone ühes tiivas on mu oma kodu – pelgupaik ja keskendumiskoht. Kohe, kui siia tulin, armusin sellesse vanadaamisse – nii ma Altveski hinge tajun – ja jäin. Lõplik otsus nüüd ja kohe ehitama ja etendusi-laagreid korraldama hakata lahvatas Kuke-aasta saabudes,“ on imposantne kreekajuurne küla-arendaja ka ise mõnevõrra üllatunud. „Hämmastaval kombel mängin suvelavastuses kõrvuti Rutikuga ka ise – täiesti uus kogemus – aga mis siis ikka, olen ammutanud elu lavastamises Emililt ideid ja kirge. Mul on meie meeskonnale pakkuda numbrid ja argumendid. Olen veendunud, et Südamesalu salavägi on armastus – Eestimaa vastu. Armastus aga on TEGU.“

Sirkka Pintmann
Poolenisti ingerlanna, Vaga talu perenaine, ühenduste Ehtne Talutoit ja OTT käivitaja, oma jahvatatud söödipõllu-toidulisandiga 2017 aasta Ajujahil 30 parima seas:

„Tulin aastal 2008 oma vanaema koju  Kahala järve ääres, neljas vänts kaenlas.  Viies titt tuli 2012, kui põrandad olid vanale majale alla saanud aga katusega asjad veel venisid.

Vanaema talust ongi meie olulisim toode nõgesejahu – söödimaa umbrohu pulber – ja ka ravimtaimed, mida kõrvuti nõgesemeega turundame. Nõgest hangime talunikelt üle Eesti. Ajujahil jõudsime 30 parima sekka,  seal on  meie kooskond just selle jahvatatud toidulisandiga, mis on sisuliselt Eesti oma spirulina. Muhu pagarid küpsetavad Telliskivi loomelinnaku juures asuvas pagariäris seda leivasse ja inimeste teadlikkus kasvab.

2009. aastal sai üsna isetekkeliselt loodud OTT – Otse Tootjalt Tarbijale. See ehtsa talutoidu inimesteni toomise idee sündis kodanikualgatusena, riigi toetuseta –  oleme riigi poolt kohanud haigutavaid daame-ametnikke, kes ütlevad igati lihtsa ja loogilise, liiatigi mujal maailmas läbiproovitud idee peale: pole sobivat meedet.

Toona,  seitsekond aastat tagasi käisime sõbrannaga Prantsusmaal tutvumas AMAP-maailmaga – see on neil 20 aastat vanem, meie OTTi analoog, väga jõuliselt-töökindlalt sisse töötatud ja ainumõeldavaks kujunenud kogukonna varustamise mudel mahetoiduga. OTT-nimi tuli meil pähe lennukis, tagasiteel. Edasistel aastatel loodud 15 kohalikust OTTist hargnev arvukas võrgustik on ellu kutsutud algatajate oma vahendite ja ajaga, mitte europappi pööritades ega konverentsiturismi harrastades.

Vaikuse katkestamine matustel on kõige täpsem kujund, mis mulle meie kodanikualgatust kirjeldades heiastub. Kõik on alati teadnud, et läbi jaekettide müübimine on talurahvale keeruline, et mitte öelda võimatu – meie siis otsustasime matusemeeleolud ja vaikuse katkestada ja olukorra ära pulmadeks pöörata.

Meie enese ettevõtmisega läheb tänavu nüüd siis tõsiseks tootmiseks. Nõgese kõrval saavad väärtuslikuks tooraineks  teisedki umbrohud- naat ja malts. Ma ise olen meie 3 osanikuga ettevõttes Vaga Aed loovkoosolekute pealik ja tootearendaja. Vaga talu kaubamärk on Nõid – üks meie armastatud tooteid on näiteks külmkuivatatud elus juuretisebakter.

Mul endal on ettevõtlusele baasiks Usuteaduste Instituudi ja Estonian Business Schooli haridus ning kõrval mees, kelle kvaliteet-kiirtoidukett avas just Tallinnas Suur-Karjas uue koha.“

Püramiidide küla Margus Aru „Nora“ Täheväravast

Püramiidide küla rajanud ja seal kesk teiste dimensioonide ja tsivilisatsioonide energiat ning kujutisi elav kunstnik Margus Aru on kirjutanud raamatu meist.

„Nora“ on Lugu igas eas lastele. Nii 9- kui 90aastastele. Eriti neile, kelles nende sisemine laps veel veidigi hingitseb. Oleme harjunud tsiteerima ja aduma Exupery „Väikese Printsi“ müstikat – Nora-lugu on sama hingelindude parve kuldmuna.

See on peegel meie endi ees – kuidas me oma vanemate vastu põrgates lukku läksime, mil moel seetõttu ei ennast ega oma lapsi tõeliselt ei taju ning kuidas meie lapsed saabuvad meid õpetama. Kui lukustumise juhtum on eriti sügav, tulevad lastele teiste dimensioonide-tsivilisatsioonide sõbrad appi.

See on lisaks väga haaravale lugemisvarale ka lootustandev filmistsenaarium – Tähevärava Aru ongi filmilooja samuti – ning selles Loos leiduvad laulusõnad, millele komponeeritud meloodia on ühtaegu teel nii raadiojaamadesse kui filmi tunnusmeloodiaks. Stsenaarium ongi valmis ja linale laotumise rahastus-tootmisjärgus.

Kirjatöö haaravus mõjus mulle-humanitaarlasele kahtpidi trööstivalt. Ühest küljest ei suuda ma juba mõnda aega lugeda ühtki muud teksti kui neid, mida peab. Teisalt ei saanud mu 10aastast tütart Indirat selle teksti seest enam kätte, ehkki kohustusliku kirjandusega on asjad… kohustuslikud – seda Lugu neelas tüdruk nagu vett või õhku. Ning lõppu jõudes hõiskas: „See tulnukaspoiss oli ju täpselt selline, nagu meie kodus nii sageli liiguvad – pikk-peenike-suurepealine. Ma olen täpselt selliseid nii sageli joonistanud ju!“

On.

Meie varasemate põlvede kirjanikud-kunstnikud on samuti püüdnud mängida mõttega, et Keegi on läheduses. Kui on mõte, siis järelikult ongi. Mõttesse ei tule midagi-kedagi, keda pole. Ka kujutlus ja unistus on tegelikkus. Ning see tegelikkuseks unistatud tasand on Margusel arendatud lõpuni ja veel kaugemalegi.

Eno Raud ja Edgar Valter jäid oma suurte-laste-müsteeriumiga „Lugu lendavate taldrikutega“ poolele teele ning pöördusid siis kohmetult tagasi – ah, nali-nali… Sest ajad olid üle-eelmised. Meistrite tandem teadis, mida öelda tahab – ent ei saanud. Margus saab.

Ta jutustab just sellisest kenade keskklassi kodanlaste perest, kelle peal väidetakse seisvat riiklikku jätkusuutlikkust, keda kadestatakse, kellesugustega on kaetud ka teiste nn arenenud riikide eeslinnad ja eramurajoonid ning linlikku elulaadi harrastavad küladki.

Edukas isa nutab ja töötab, et kahelapselist peret üleval pidada. Õieti ei nuta ka – ta ise läks nii õrnas eas lukku oma isa käes, kes läks lukku oma isa käes, kes läks lukku oma… ja nii edasi. Õieti tagasi. Isa ei mäleta. Mida ei mäleta, seda ei luba. Keelud ja kalkus lukustavad veel enam, kuni…

Kristlikult religioosne ema on vargsi oma esimesse armastusse kinni jäänud. Lisaks õilmitseb teoses Tammsaare „Tõest ja õigusest“ pärit Andrese-Krõõda-Pearu igihalja armastusekolmnurga taimekene. Naabrimees-lihtsake põhjustab katastroof-haaval teadmatult-tahtmatult ühe koorumise ja avanemise teise järel. Andku taevas, et liiga paljud pered ei peaks Algallikaga ühenduse taastumiseks nii koletuid tragöödiaid läbi elama.

Margus on oma kirjasõnaga teinud tänuväärse töö teiste dimensioonide-tsivilisatsioonide olemuse määratlemisel. Tulnukaspoiss kehastub Maale tänu Nora tungivale kutsele. Ta õpetab sügavas leinas avatud ja tundliku tüdruku telepaatiliselt tajuma-suhtlema. Annab tema emale ja isale võimaluse end lahti ja välja elada – sest tulnukaspoisil on võime võtta just selle isiku kuju, kellele inimesel on hetkel kõige olulisemad sõnumid välja sosistada või karjuda.

Tulnukaspoiss õpetab 12aastast piigat tundeid läbima, keskenduma ja oma valguskeha juhtima. Viimasel-hetkel-põletav-põneval piiril. Tõeline sõber näitab vääritimõistmiste ja asjade selgesse harmooniasse arenemise võimalusi. Ning eriti kauni kingitusena tutvustab ta enne Koju lahkumist Norale paralleelmaailmu – siinsamas meie kolmedimensioonilisega ülestikku-rööbiti pulseerivaid kauneid reaalsusi.

Püramiidide külast voogab seega meie lugemislauale paljukihiline tegelikkuste süsteem. On see kalk ja formaalne, mida katkised inimesed kuulekalt harrastavad, seejuures ennast ja lapsi veel rohkem lõhkudes. On unistavas teadvuses loodav. On peen paljudimensiooniline paralleelmaailm. Ja nii Linnuteel kui kaugemal Universumis pulseerivad ilmad ja olevused loendamatutel planeetidel.

Nukker on, kui justkui-haritud teekaaslased lukustunuina itsitavad „tulnukajuttude“ peale, mis tegelikult pole tulnukajutud. Margus Aru püramiidide küla on peetud pelgaks äriplaaniks. Saara Soone talu üheshingamist Siriuse ja Tagapäikesemaa tsivilisatsioonidega käiakse siin tseremooniatel kogemas – aga eemalt ikkagi itsitatakse. Mida ei tunta, kardetakse.

Marguse justkui-laste-raamat on ses mõttes hindamatu teene meile kõigile, kes me Teiste ligiolekut tajume ja vahendame. Teene on ta ka ses mõttes, et tuletab meelde, kui oluline on kalgi-formaalse pealispinna alla pugeda, et uuesti ennast, oma sisemist last ning kõiki ja kõike Armastama terveneda. See raamat loob ühendust. Nii inimeste omavahelise eraldatuse kui universumist äralõigatuse leevendamise palsamina mõjub see seikluslugu.

Olen veendunud, et ainuüksi „Nora“ kaasakogemine hoiab nii mõnegi õnnetuse ära – avatud südamega lugemine aitab avarduda ilma haiguste ja kaotusteta. Toimib nagu sõbralik äratus.

A’How! Namaste! Shalom! Päikest…