See on lugu sellest, kuidas taevas ja maa üksteisele ennast sellisel moel näitavad, nagu orientaal-legendis, kus 7 pimedat kirjeldavad elevanti, keda nad igaüks erinevast piirkonnast puudutavad – kellel saba, kellel lont – kõigil on kirjeldades õigus, sest tunnetamisel on ikka seesama elevant…

Sammalsalatar – see tähendab sammaldunud eelarvamuste ja klišeedega suhtumisi, mis ei märka, et inimesed arenevad ja teisenevad – see tähendab salajasi komplekse ja suhteid.

 

Tegelased:

Šamaan, Tüdruk, Seaduslik naine, Väenaine, Armuke, Tööandja, Poeg, Pinocchio ja Fiona.

Tegevus toimub Kuusiku Altweskil kevadise pööripäeva tähistamiseks 23.03.19. Nad kõik on kohal Šamaani pärast.

 

*

 

Tööandja Heli lendab närviliselt kohale.

 

Heli: Kus võti on?

Ma küsin, kus on võti?

Ma nõuan…

Mis koht see selline üldse on?

Mingi tondiloss. Hipiratoorium.

Minu alluv peab siin mingeid spiritiri sabateid.

Mina maksan talle palka.

Ma eeldan, et ta teeb selle eest lepingulist tööd, millega ta toob minu firmale sisse raha…

mille eest ma talle palka maksan.

Ma nõuan – kus on võti?

Ma ei pääse kontorisse sisse. Vähe sellest, et ta ei tee ise oma ametlikku tööd –

ta ei lase mul ka tööd teha.

Ma… mina…. mulle…

 

Fiona vaigistab tööandjatari tasaselt.

 

Heli: Mis pssst! Ma teile kõigile pssst!

Mina lähen nüüd ja kutsun lukksepa, kes murrab kontori ukse lahti.

Ja oma alluval murran mina lihtsalt kondid.

 

Tööandjatar Heli lehvib minema, Fiona lehvitab talle naeratades järele.

 

 

*

 

Tüdruk saabub nutitelefoniga lobisedes.

 

Tüdruk: Jou, kuulete või? Ma olen selles majas, kus šamaanil algab mingi värk.

Tulge ka! Päriselt – tulge Altweskile.

See on 300aastane vesiveski. Täiega šeff koht on.

Ei ole kaugel, jõe ääres on.

Ja see šamaan tuleb siia oma värki tegema, kes selgeltnägijate tuleproovi võitis.

Selle võistluse jah, mis televiisoris oli.

Mis siis, et te saate seda telekast järelvaadata. Siin on kuidagi nii… päris.

Tulge kodudest ometi välja… Ahjaa, tee olete ju kodudes ka ainult telefonides…

Ärme lähme täna kaubanduskeskustesse hängima.

Ausalt, teiega ei juhtu siin mitte midagi halba… pigem head

Nojah, telefonid tuleb siin tõesti välja lülitada, aga siis te pääsete ju tegelikust üksindusest

välja. Mina olen siin – ja näen, et meiega ei juhtu midagi hullu.

Siin vanas majas saab olla korraks täitsa päris ise.

Siin saab kohtuda iseendaga…

Tulge ikka! Mis siis, et telefonid tuleb siin vesiveskis välja lülitada…

Kas tõesti mitte keegi ei tule?

 

*

 

Pinocchio on tüdruku telefonikonverentsi jälginud, tuleb ja võtab sõnatult tüdrukult telefoni ära.

Tüdruk kõnnib mööda saali ja vaatleb maalinguid.

 

*

 

Armuke saabub lootusrikkalt – sätib end, kenitleb, flirdib endamisi, harjutab…

 

Regina: Issake-issake-issake…

Ma olen nii närvis.

Kas näo peal ikka korras on kõik värvid…

 

Pinocchio mõõdab teda üllatunult.

Armuke Regina teda ei märka.

 

Regina: Ma olen ilus.

Nooruslik. Täiuslik. Parim

Ma olen ilus!!!

 

Pinocchio kummardab galantselt ja suudleb Regina kätt.

 

Regina: Mis asi sina oled?

Puupea, ega ma sinu pärast siia ei tulnud.

Minu tänasest õnnestumisest oleneb kõik. Kõik!

 

Pinocchio lööb kannad abivalmilt kokku.

 

Sina sellesse õnnestumisse küll ei puutu.

Täna peab olema minu võidupäev.

Täna peab…

 

*

 

Tööandjatar Heli marsib taas kohale.

 

Heli: Kus ta on?

 

Regina: Kes?

 

Heli: Kus minu alluv on?

 

Regina – osutab Pinocchiole: See siin, ma arvan.

 

Heli: Sellest siin ei tea ma midagi.

Kus on minu palgaline tööjõud, kes peab mulle raha teenima.

Ta on koos kontorivõtmega kadunud.

Ukse lasin lahti murda, aga nüüd ei pääse ma arvutitesse sisse.

Mis toimub?

 

Regina: Mina tulin tseremooniale.

 

Heli: Kes teie olete?

 

Tüdruk: Kes te ise olete?

 

Heli: Mina olen ülemus. Tööandja. Otsustaja.

 

Tüdruk: Siin teie küll midagi ei otsusta.

Siin kuulate hoopis teie, mis vanal veskil öelda on.

 

Heli: Mis veski, mis tseremoonia, ma teile…

 

Fiona astub tüdruku ja armukese ning vihase tööandjatari vahele.

Tööandjatar õiendab peaaegu taltunult.

 

Heli: Ma pean oma arvutitesse sisse pääsema.

Muidu on lõpp. Maailma lõpp.

Mis tseremooniatest me siin räägime.

Ma käin igal pühapäeval kirikus, et minu firmal hästi läheks –

ma kirjutan igal nädalal projekte –

ja nüüd pole võtit, arvutid on kinni kiilunud.

Maailma lõpp!

 

Tüdruk: Aga siin on maailm ju täitsa olemas.

Kui mujal on maailma lõpp, võib ju siin olla.

 

Regina: Ja palun ärge segage mind keskendumast.

Minu tänasest õnnestumisest oleneb kõik. Kõik!!!

 

 

*

 

Poeg tungib mürgeldades lävele.

 

Virgo: Paps!

Mul on papp otsas.

Arvuti on pekis.

Telefon paneb pange.

Paps!

Kuradi vanamees, kus sa ennast peidad – pappi on vaja!

 

Pinocchio kõnnitab poja sõbralikult uksest tagasi välja.

 

Tüdruk – küsib Fionalt: Kas see oli šamaani poeg või?

Mis ta ülbitseb, kas ta siis ei tea, et isa võitis selgeltnägijate tuleproovi?

Ja kui see võitmine tähendas rahaümbrikku, miks siis tema pojal midagi ei ole?

Või ta saigi selle võidu eest ainult klaaskäe?

 

Fiona kallistab Tüdrukut.

 

Tüdruk: Kui šamaan on võitja, siis pole tal mingit sellist ülemust nagu SEE ju üldse vaja.

Tal on siis ju kõik olemas.

 

Regina: Mina olen tal puudu.

Tal on vaja sellist unelmate naist, nagu mina.

Siis on meil kõik olemas. Klaaskäsi ja puha.

 

Heli: Kuulge, ma olen teid kusagil näinud.

 

Regina: Loomulikult.

Ma olen avaliku elu tegelane.

Minu pildid on igas ajakirjas.

Kui me šamaaniga abiellume, saab meist Eesti esipaar.

Väekas mees. Kaunis naine.

Täiuslik, täiuslik, täiuslik!

 

Tüdruk: Kas šamaan ise arvab ka nii?

Kas ta tahab koos sinuga sinna ajakirjadesse.

Äkki talle meeldib hoopis siin veskis.

Ja miks te üldse abielluma peaksite?

 

Heli: Kristliku abielu poolt olen mina igati.

Eduka ettevõtluse alus on vagadus.

Kirikus tuleb käia, maksu tuleb maksta.

 

Tüdruk: Kui sa igal pühapäeval kirikus käid ja maksu maksad, miks sa siis nüüd oma arvutitessegi

sisse ei pääse?

Liiga vähe maksid või?

 

Heli tahab häält tõsta, Fiona vaigistab.

 

Regina: Mis kristlikust abielust me šamaani puhul räägime?

Sellest tuleb kõigi aegade vägevaim riitus.

Kõik tuuslarid ja hiislarid koos. Trummid ja tulevärk.

Kaamerad ja fotograafid…

 

Tüdruk: Aga armastus?

 

Regina: Jajah, see kah.

Aga kõige olulisem on, et seaduslik abielu annab kindlustunde.

Ma ei pea siis pabistama, et keegi mu kuulsa mehe üle lööb.

 

Heli: Mulle on kollasest meediast silma jäänud, et te olete päris palju kordi abiellunud.

 

Regina: Need abielud on minu projektid!

 

Heli: Ja mina ei pääse oma projektidele ligi, sest mu alluv on kadunud ja arvutid lukus!

 

 

*

 

Väenaine kiirustab koos trummi ja korviga kohale.

 

Meeli: A’how! Namaste! Shalom!

Kus sa oled, sõber?

 

Heli: Kui te peate sõbra all silmas minu alluvat, siis mul on täpselt sama küsimus.

 

Meeli: Päikest teile, ilus inimene!

Ma tõin meie šamaanile tema trummi ära.

Ta kaotab alailma oma kõige olulisemad asjad ära.

See on nagu universumi meeldetuletus talle, mis on oluline.

 

Tüdruk: Minu meelest tuletati šamaanile praegu seda ka meelde, KES on oluline –

sina ju tõid talle tema trummi ära.

 

Fiona kallistab tüdrukut.

 

Tüdruk: Mis sul seal korvis on?

 

Heli: Kui teil on seal minu büroo võtmed, siis neid pole enam vaja.

Vahetasin luku ära ja mul on uus võti.

 

Meeli: Oo, ja mida see võti avab?

 

Heli: Ukse.

Aga arvutit mitte.

Ma ei pääse enam oma dokumentidele ligi.

Kirjutasime just Brüsseli meetmete jaoks uued projektid.

Kuna vaesed riigid söövad Euroopa Liidu ühiskassa järjest tühjemaks,

jäävad ka fondid järjest väiksemaks.

Sellepärast on vaja kiirustada.

 

Tüdruk: Kuhu?

 

Heli: Raha on vaja ühiskassast kätte saada, enne kui kassa tühjaks saab.

Minu alluv oli veel üsna hiljuti suurepärane projektide kirjutaja –

kõik, mida tema kirjutatud taotlustega küsisime, saime.

Nüüd ei saa enam isegi arvutisse.

 

Meeli: See tähendab, et uuemal ajal tehakse taotlused uuel tasandil.

Me küsime kõike otse Loojalt – ja mida vajame, selle saamegi.

Mida ei vaja, ei saa.

 

Tüdruk: Mis sul seal korvis on?

 

Meeli: Sõbrad.

See on Eestimaa põllukivi.

See on tükike Brasiilia mäge.

Tema on kristalli-killuke emakesest Aafrikast.

Ja tema on…

 

Fiona korjab kive pihkudesse, imetleb ja kõnetab neid.

 

Heli: Ja tema on vastutustundetu mölakas.

Mul oli oma alluvaga leping.

Ta ei pea ega tea enam üldse, mis tema kohustused on.

 

Meeli: Kas sina tead, kes tema on?

 

Heli: Suuremat kasvu haritud mees.

Hästi kvalifitseeritud. Eduks arvestatavate eeldustega.

 

Meeli: Mis värvi silmad tal on?

 

Heli: …ee… nojaa… tal kindlasti ON silmad.

 

Meeli: Milline peaks üks mees olema, et sa teda märkaksid?

 

Heli: Kohusetundlik, vastutustundlik ja…

 

Meeli: … ja igaks juhuks mitte tundlik selle sõna otseses mõttes.

 

*

 

Armuke Regina tantsib, et šamaani-ootuse ähmist üle saada.

 

Heli – tantsu märkamata: Kuulge, teil on ju siin tondilossis ka arvuti.

Ma tahan seda kasutada.

 

Pinocchio ulatab talle arvuti.

 

Heli: Parool!

 

Tüdruk: Altveski777.

 

Heli sukeldub õhinal arvutisse.

 

Regina: Mina muuseas tean, mis värvi šamaani silmad on.

Rohekas-sinised.

Ja ma tean seda ka, kus ja millised sünnimärgid tal on.

 

Meeli: Kuidas ta lõhnab?

 

Regina: Kui temast sai minu armuke, oli ta väga hästi lõhnastatud ja hoolitsetud.

Aga viimasel ajal lõhnab ta nagu… nagu…

 

Meeli: Loodus.

 

Regina: Just. Ja loodus enamasti haiseb.

 

Meeli: Loodus haiseb siis, kui sa teda ei armasta.

Temast sai sinu armuke – sinust tema armuke mitte.

Regina: Mina tahan temaga abielluda!

 

Meeli: Sest sina oled sari-abielluja, kes pole armastust kogenud.

 

Regina: Tuleb abielu, tuleb ka armastus.

 

Meeli: Või siis peatub teie mõlema areng, sest armastust ei ole.

 

Heli siblib samal ajal arvutis.

On üha enam šokeeritud ja endast ära.

Nii ehmunud, et isegi ei lärmitse ega skandaalitse enam.

 

Meeli: Šamaan on ääretult kaunis mees.

Tema silmades on terve kosmos.

Iga tema liigutus on nagu puuokste ja pilvede tants.

Ta näeb ja kuuleb kõike, aga ei ütle ühtki liigset sõna.

Ta on välja astunud ja eemaldunud kõigest mis või kes teda lõhub.

Ta on inimeste ja kõiksuse teenistuses – ustav ja arukas, paigas ja tasakaalukas.

 

Regina: Mida?

Kas sina oled ka tema armuke?

 

Meeli: Mina armastan teda.

Olen tema õde, südametunnistus ja peegel.

Minul ei ole vaja südamesõpra omada ega ketti panna – vastupidi.

Uues heas ilmas peab igaühel meist olema oma vabadus, isesus ja Tee.

 

 

*

 

Saabub Šamaan, kelle tulekut märkavad Meeli, Tüdruk ja Fiona – Regina mitte.

Šamaan pakib rahulikult oma asju lahti, et tseremooniaks valmistuda.

Šamaan jälgib ja ei jälgi ka, kuidas Väenaine Armukest rahustab, tööandja üha löödumalt arvutis oma asju ajab.

 

Regina – afektis: Te kõik olete minust üle.

Te kõik tahate minu šamaani endale, sest ta võitis klaaskäe.

Te kõik naerate mu üle.

Aga minul on nii väga vaja…

 

Tuppa tunginud Poeg sekkub.

 

Virgo: Sinul on vaja minu vanamehe raha.

Need pildid, mis on juba ilmunud, sina minu isa kaelas rippumas, on nagunii meie pere

margi maani teinud.

Mida sinu arvates mu papsi lapsed tunnevad, kui sina igal esikaanel meie isa külge kleepud?

 

Regina: Lapsed?

Ma ei teadnud, et minu kangelasel lapsed on.

 

Tüdruk uurib šamaani väeesemeid.

 

Tüdruk: Mina ei teadnud, et mehed nõiuvad.

Ma arvasin, et vanad naised on nõiamoorid.

 

Meeli: Kui arukad mehed rändavad ja õpivad, saavad neist need,kelleks nad on tegelikult sündinud.

Neist saavad teejuhid ja tervendajad, õpetajad ja abilised neile, kes alles teed alustavad.

 

Poeg ründab armukest.

 

Virgo: Tead, tädi, sa saad praegu minu käest mu õdede ja vendade nimel molli.

 

Regina: Mille eest!?

 

Virgo: Sa ajad küüned taha sellele, mis kuulub meile.

 

Regina: Ma helistan politseisse… ei, Kroonikasse!

Appi-appi-appi!

 

Meeli: Tulen-tulen sulle appi-appi-appi.

 

Väenaine paneb armukese istuma ja masseerib tema õlgu.

Armuke taltub.

 

*

 

Poeg lendab nüüd tööandjatarile peale.

 

Virgo: Nüüd on nii.

 

Heli: Nüüd on pekis.

 

Virgo: Seda minagi.

Sinuga on nüüd kõik.

Sa hakkad mu vanamehe palka otse minu kontole kandma.

Mul on vaja uut arvutit, telefoni, korralikke riideid…

 

Heli: Mingit palka ei ole enam.

 

Virgo: Ätt sai kinga või?

 

Heli: Kogu meie firma käib nüüdsest paljajalu.

Meid sülitati välja.

Me ei saa enam raha ei riigiasutustelt, toetusfondidest ega Brüsseli programmidest.

 

Tüdruk: No näed, sul ei olnudki seda vana võtit vaja.

Ja arvutisse pääseda ka ei olnud vaja.

 

Heli: Mitte ükski senine skeem ega projekt ei toimi enam…

 

Meeli: On maatriksist väljumise aeg.

Kui meie pürgimused ja unistused on õiged ja head, toetatakse neid universumist

igal võimalikul moel.

Möödas on ajad, mil me lootsime pimesi ametnikele ja võimukoridoridele.

On uute, tõeliste seaduste kehtimise ajad.

Pole vaja ametnikele ega võimukandjatele pugeda.

Ei ole tarvis mööda ministeeriume roomata.

Projektide kirjutamisel pole enam mõtet – kassad on tühjad ja üha kahanevad summad jagatakse ainult kitsas omade ringis.

Meil on hoopis teise tasandi omade ring.

Valgustöölised – inimesed, kes teavad, et mõte on tegu ja me kõik oleme armastus,

ühinevad – ja nende ümber kogunevad inimesed, kes…

 

*

 

Seaduslik naine kihutab kohale ja katkestab väenaise selgituse.

 

Kati: Minu mehe ümber kogunevad inimesed, kes moodustavad haaremi!

Seda ma arvasin!

Olen juba mitmeid kuid mõelnud: miks minu seaduslik mees minuga ei räägi.

Tema vaikib. Tema on nii vaimne nii vaimne.

 

Tüdruk: Äkki tal pole sinuga millestki rääkida?

 

Kati: Mida sina, plikanatt, täiskasvanud inimeste asjadest tead?

Ta on enda ümber kogunud selle ja selle ja selle.

Need uugapuuga-ullikesed usuvad, et ta on jumala maapealne asemik.

 

Heli: Oh oleksid mul teie mured, prouakene…

 

Kati: Ahhaaa! Siis teiega ta vestlebki, jah?

 

Meeli: Ta vestleb minuga.

 

Kati: Aga miks ta minuga juba pikki kuid ja sajandeid ühes voodis pole maganud?

 

Regina: Sellepärast, et ta magab minuga ühes voodis.

 

Kati tahab Reginale kallale tungida.

Fiona astub vahele.

 

Meeli: Millal sina, seaduslik proua, viimati endalt küsisid, kes on Naine?

Mis on Naise tõeline ülesanne?

Mida Jumal mõtles, kui lõi inimese meheks ja naiseks.

Energia ja armastuse jagamiseks!

 

Kati: Kas see luhva teab midagi armastusest?

 

Meeli: Ta teab midagi energia jagamisest.

See miski ongi põhjus, mis tõmbab šamaani tema poole, ehkki nad pole paar.

 

Regina: Oleme küll!

Kui see tulehark teelt kaob, saab meist väga kuulus ja edukas paar!

 

Kati: Mina ei kao kuhugi!

Olen sellele segasele toatäie lapsi sünnitanud.

Me oleme koos temaga maja ehitanud ja autosid liisinud ja…

*

 

Poeg rüseleb Pinocchioga trügides taas saali.

 

Virgo: Me otsustasime nüüd õdede ja vendadega koos, et…

 

Märkab ema ja poeb Pinocchio selja taha.

 

Pinocchio: Mida teie siis otsustasite kah?

Midagi materiaalselt teil küll isalt krattida pole.

Ja tema vaimsust te ju vastu ei võta.

 

Virgo: Kuss!

Peida mind ära!

Mu mamps ei tohi näha, et ma siin olen.

 

Pinocchio: Kuidas need suusad teil siis nüüd nii risti on?

 

Virgo: Kui ta näeb, et ma mingis 300aastases hipiratooriumis olen, keerab tema ka kraanid kinni.

Ema nõuab, et me teeksime karjääri, oleksime edukad ja rikkad – ta ei tohi mind siin näha!

 

Pinocchio pistab poja Fiona selja taha.

 

Pinocchio: Rahune maha, edumees!

 

Kati – märkab alles nüüd šamaani: Milleks selline üldse kõlbab?

Ta ei teeni enam raha.

Teda ei huvita poliitika ega majandus.

Nagu kuu pealt kukkunud.

Kusjuures minu voodist mööda ka veel kukkunud.

 

Tüdruk: Ja milleks sina ise kõlbad?

 

Meeli: Sa näed nii iseennast kui oma seaduslikku meest sellistena, nagu te olite 10 aastat tagasi.

Sammaldunud ettekujutus.

Hangunud rollid ja mustrid.

 

Kati: Arved ja liisingud on vaja maksta.

Lapsed on vaja koolitada.

Neil kõigil on väga kulukad harrastused.

Nad….

 

Meeli: Muudkui nad ja nad ja nad.

Aga sina ise?

Kui Naine Meest ei austa, ei saa mees elu edasi viia.

Naine ei austa meest, kui ta ei armasta iseennast.

Ta ei armasta iseennast, kui ta pole endaga ühenduses.

Ta on roll. Mask. Poos.

Ja nõuab ka mehelt, et see kannaks maski ja täidaks rolli.

Hinga, Naine!

Saa endaga tuttavaks – äkki sa polegi lootusetu sammalsalatar.

(Helile) Ja sina hinga veel eriti – kuna sa oled süsteemidest välja visatud,

et sa areneksid, siis sul pole enam mingit võimalustki vana maatriksi sammalsalatar olla.

 

Šamaan alustab trummimist.

 

Meeli – igale naisele eraldi: Hinga! Hinga! Hinga!

 

Väenaine viib kõik naised ükshaaval Rännakule.

Šamaan trummib.

Fiona ja Pinocchio seavad padjad ümber tema.

 

Meeli: Tulge, võtke istet, kaunitarid!

 

Kati: Mina nende kõrvale ei istu!

 

Tüdruk: Eks sa seisa siis!

 

Heli: Mida äriringkonnad arvavad, kui ma siin hipiratooriumis padja peal istun…

 

Pinocchio: Tuletan meelde – sa ei kuulu enam äriringkondadesse.

Seniseid äriringkondi lihtsalt pole enam olemas!

 

Heli istub.

 

Regina: Aga mis siis, kui pildistatakse ja saadakse teada, et ma olen senise glämmi asemel

mingi kõõmane njuu-eidš-tädi…

 

Tüdruk: Ei pildista sind siin keegi.

See on turvaline ja armas koht.

 

Regina istub.

 

Meeli: Hinga! Hinga! Hinga!

 

Kati istub seljaga teiste poole.

 

Kati: See mees on luuser, kes on mu elu ära rikkunud.

Ja üldse peaksin ma praegu olema tähtsal koosolekul.

Keegi peab ju…

 

Kuuletub tahtmatult – ja hakkab hingama.

 

Meeli: Me rändame kohtumisele temaga.

 

Kati: Ta on mind alt vedanud ja üksi jätnud.

 

Meeli: Me vaatame talle otsa.

 

Heli: Ta pole mulle mitte kunagi otsa vaadanud.

 

Meeli: Me puudutame teda õrnalt ja tundlikult.

 

Regina: Ta on mind ära kasutanud!

 

*

 

Fiona silitab naiste õlgu ja juukseid.

Pinoccio pühib nende pisaraid.

 

Poeg istub šamaani ühele, Tüdruk teisele käele.

 

Meeli: Hinga! Hinga! Hinga!

Me kõik räägime ühest ja samast mehest.

Ta on valgustatud ja isetu.

Ta on vaba ja väärikas.

Ta on teejuht ja õpetaja.

Hinga! Hinga! Hinga!

 

Heli: Hoopis mina pole talle otsa vaadanud.

Olen teda kohelnud, nagu kontorimööblit.

Sellele pidigi lõpp tulema.

Mind oligi sellest masinlikust maailmast välja vaja sülitada.

Ma juba olingi programmeeritud projektirobotiks muutunud.

 

Regina: Tegelikult olen mina teda ära kasutanud.

Ta hingas mind kui naist – aga minu jaoks oli ta kleidikaunistus punastel vaipadel.

 

Meeli: Hinga! Hinga! Hinga!

 

Kati: Mina jätsin teda üksi.

Teenisin raha, mitte perekonda.

Mina vedasin alt.

Ma polnud enam naine ega ema.

 

Meeli: Hinga! Hinga! Hinga!

 

Heli avab silmad ja pöördub šamaani poole: Anna mulle andeks.

 

Regina avab silmad: Ma armastan sind – aga mul pole olnud aega seda märgata.

 

Kati avab silmad ja märkab poega: Mida sina siin teed?

 

Virgo: Ma tahan oma isaga sõbraks saada.

 

Tüdruk: Aga uus telefon ja arvuti?

 

Virgo: Siin saan ma isaga täiesti ilma telefonita rääkida.

Ja arvutist tuleb aina halbu uudiseid.

 

Meeli: Arengus pole midagi halba.

Keegi ei tahtnud ju igavesti punaste vaipade pupeks jääda.

Mitte keegi pole sündinud projekte kirjutama ja tegelikku ennast tallama.

Milleks orjata suuri villasid, kui lapsed on suureks kasvanud ja sealt laia ilma läinud?

 

Kati: Kuhugi sa ei lähe!

 

Virgo: Ma olen juba läinud.

Ma olen suureks saanud.

Või vähemasti… saamas.

 

Meeli: Mis puutub ära kasutamisse, siis mina olen šamaani südamesõbrana oma energiaga

toitnud nii seaduslikku naist, armukest, tööandjat kui teismelisi lapsi.

 

Tüdruk: Vaeseke…

 

Meeli: Üldsegi mitte – kosmoses on energiat piiramatult.

Jagan neile, kes vajavad – ja ise saan universumist uue puhta energia asemele.

 

*

 

Heli läheb ja vaatab šamaanile pikalt otsa.

 

Heli: Mis meist nüüd saab?

 

Tüdruk: Mida sa peale projektide kirjutamise oskad?

 

Heli: Ma… laulan mõnevõrra…

 

Tüdruk: Hakka siis ometi meile laulutunde andma!

 

Regina: Enne punaseid vaipu ja kaameraid meeldis mulle tegelikult tantsida…

 

Virgo: Mina tahan tantsimist õppida!

 

Kati: Kui ma polnud veel raha teenimise masin ja kinnisvara ori, meeldis mulle süüa teha.

 

Pinocchio: Fiona on kõige rohelisemate näppudega hing, keda ma tean –

temast saab suurepärane aednik.

 

Tüdruk: Kui kõik on omavahel õppinud hästi läbi saama, siis pole siin enam turvameest vaja.

Mis sinust saab, Pinocchio?

 

Pinocchio: Ma oskan kõike.

 

Virgo: Altweskil ongi pidevalt haldusmeistrit vaja.

Küttepuud, niitmine, nipet-näpet – kujutad ette küll.

 

Pinocchio: Muidugi kujutan.

Ja kujutlus teatavasti ongi juba tegu.

 

*

 

Seaduslik naine tõuseb ja läheneb armukesele.

See hüppab püsti ja taganeb.

Kati püüab Regina kinni ja kallistab teda.

 

Kati: Aitäh sulle!

 

Regina: Tõsiselt mõtled või?

 

Kati: Minu mees poleks ilma sinuta mingit tuleproovi võitnud ega klaaskätt koju toonud.

 

Tööandja kallistab väenaist.

 

Heli: Hinga! Hinga! Hinga!

 

Meeli: Nii? Midagi jäi külge või?

 

Heli: Ma tahaksin midagi sinuga koos teha.

 

Meeli: Me oleme alates tänasest õed.

On lugusid, millest koos läbi tulemine teeb õdedeks. Igaveseks.

 

Heli ulatab Fionale arvuti.

 

Fiona: Mis ma sellega teen?

Kõike, mida vaja, tean niigi.

 

Fiona ulatab arvuti Reginale, Regina Katile, Kati Virgole.

 

Virgo: Ma pole kindel, et mul oma isa sõbra ja õpilasena seda üldse vaja on.

 

Pinocchio annab Tüdrukule telefoni tagasi.

Tüdruk keerutab seda käes.

 

Tüdruk: Mis ma sellega teen?

 

Pinocchio: Helista sõbrannadele või midagi…

 

Tüdruk: Milleks?

Mina jään siia.

Mul on kõik eluks ja õnneks vajalik siin. (südames)

 

 

 

 

 

 

Tõde ja õigus Pearude ja Krõõtade ajastu valguses

Kati S.V. Murutar

Pärnu Postimehele

Meie uusim „Tõde ja õigus“ on hämmastavalt noore režissöör Tanel Toomi uskumatult kaasaegne šedöövr, mis teeb ühtlasi kummarduse Anton Hansen Tammsaare igihaljusele kui klassika tunnusele.

Tänased Krõõdad ja Indrekud on juba esimeste episoodidega peos ja fluidumisse mässitud. Andrese visuaalne visiitkaart on lehma rabast väljatõmbamine ja Krõõda kohta ütleb põrsastega askeldamine kõik. Pearule piisas Krõõdasse kiindumiseks samuti ühest kohtumisest. Mis ei takistanud tal kõike endast olenevat tegemast, et Andres saaks ja jääkski sealt soost oma igapäevast lehma välja sikutama ja suurt osa elust kohtu vahet käimisele kulutama. Alfa- ja beetaisase võimuvõitlus. Mille käigus positiivne alfa kibestub üha kurjemaks ja kitsarinnalisemaks – paheline beeta helgeneb ja selgineb seevastu moel, mida raamatust ei mäleta. Aga veenab. Avanemise ajad…

Tänaste avanejate ökokogukonnad ja spirituaalsed kommuunid tulevad meelde neis rõõmsates ja lootusrikastes koostöistes-edasipüüdlikes kaadrites, kus teineteist tasaselt armastavad Andres ja Krõõt, värvikalt armunud Mari ja Juss ning elutargalt kokkukasvanud Madis oma eidega tööjaotuses ja oskuste edasi andmises ühte jalga astuvad. Ilus. Ja valus, kuis ületöötamine ja ütlemata sõnad elurõõmu ja suure pildi lämmatavad ja hajutavad. Sõnatult hoiatav traagika nüüdisaja töödikutele.

Seepärast on edumaniakaalsele 21.sajandi ribadeks rabanud kinokülastajale suurim kingitus Andrese lõpu-arutelu: kui siht kaob silme eest, mine tagasi algusse – leiad rõõmutus orjamises kaduma läinud mõtted ja unistused ehk uuesti üles.

Tööst roiutatud rahvas muide kolme tunni jooksul, mil meile olemuslikult üdini omane Lugu rullub, magama ei jää – linateos tõmbab nii jäägitult endasse, et aja kulgu ei märkagi.

Küll aga on põhjust tänulik olla aja kulgemise käigus leiutatud masinate eest. Meil on kopp ja mootorsaag, akudrell ja tõstuk. Mis ei tähenda, et meie kasutame rajust füüsilisest tööst vabaks jäävat aega õnnelik olemiseks. Samas on arukamad pered oma lastele praegugi selgeks õpetanud algusesse viivad ja tulevikuski kasu toovad oskused kirve käes hoidmisest hobuse rakendamiseni. Lapsi on nendeks õppetundideks mõistagi tüsilik nutiseadmetest välja raputada – aga see elumäng väärib küünlaid. Kui ühel hetkel pole elektrit ega kütust, jäävad oskajad ja ürgosavad.

Algusesse minna on põhjust ka Priit Loogi näitlejaks-vilumise teekonnale tagasi vaatamise mõttes.

Jaan Rekkor on oma kogemuse põhjal pihtinud, kui igav ja üheülbaline on nooruses aina kaunismehi ja esimesi armastajaid mängida. Aastatega kogutud kortsud ja kere toovad palju põnevamaid töid. Sama on Priiduga. Mõlema Priiduga. Aastad on nii Loogile kui Võigemastile kinkinud varjundid ja enesevaldamise, koorinud lahti tuuma, mida seekordse suurteose puhul rõhutab grimmeerijate suurepärane töö. Ekstra kiitus Pearu puseriti kiskja-kikudele – oo halbade hammastega eestlaste susisevat groteski!

Ja oo paradoksi, mille paljastab seesinane klassika-tõlgendus. On Pearude ja Krõõtade aeg.

Pearud delegeerivad tüütu töö teistele. Füüsiline vorm on neil, nagu ta just on. Nad kuritarvitavad massiivselt mitmesuguseid aineid. Nende kabinettide ustel on sildid „minister“, „direktor“, „juhataja“.

Andresed on meil järjestikustes sõdades otsa saanud. Pearud ruulivad – ja vassimine-susserdamine on sedavõrd sujuvalt elunormiks saanud, et seda enam õieti ei märkagi.

Ka peenekondilised haldjalikud Krõõdad rokivad emb-kumb kas büroodes-võimukorides šikkides kostüümides – või heljuvad pärlitilinal-viirukihõngus üha arvukamates spirituaalsetes ringkondades. 19.sajandil maarahva seas tavatu haprus ja graatsilisus on nüüd saanud iluideaaliks, tõhusa tuhara ja atsaka astumisega Marid pole enam moes. Ent kui jamaks läheb ja ellujäämisheitlus algab, tuleb ikka ja jälle Maridele loota. Ja lootkem ka sellele, et Pearude kehtestatud valede-võidu ajad lõpevad – edasi saab minna ainult paremaks. Näis uskuvat ka Tammsaare, kes oli mäletatavasti see Indrek, kes arvukatest lastest ainsana Vargamäele tagasi läks.

Kogenud režissöör Terje „Vallatud kurvid“ Luik tunnistab, et läks „Tõde ja õigust“ vaatama hirmuga, et tegemist on eestifilmiliku veniv-kunstliku traageldatud kaadrite jadaga – ent mitte ükski hirm tegelikult ei kehtinud: „Nägin väga elusat filmi – rahulikult ja tõeliselt voolavad kaadrid, suurepärane kaameratöö, usutav ja kaunis valgus, väga professionaalne montaaž.

Näitlejatöödest saab siin rääkida ainult ülivõrdes. Viimseni. Tõeline õnnestumiste bukett.

Mõnevõrra vaidleksin mehise Andrese liialt julmaks võimendamise üle. Märkasin, et koolijuht, endine maavanem Tõnis Blank kattis vaistlikult silmad-kõrvad, kui Andres Marit peksis ja Pearu koera keetis. Raamatust ei meenu mulle ka, et mees oleks Krõõta tööle sundinud – Krõõda armastus oma mehe vastu sundis teda tõestama, et ta saab hakkama, vaatamata oma haprusele. Ka võttis minul isiklikult harjumist Pearu kasvav inimlikkus. Tema armastus Krõõda vastu on imeline. Aga muud inimlikud tunded… Nende võrra oli noor režissöör välja jätnud pujääni suhtumise oma enda Lambasihvrisse. Ainult üks lühike episood kõigi vägivallapeatükkide asemel, mis on raamatus – kulminatsiooniks kaevu s…umise juhtum.

Mõtlemapanev on see, et nagu Romeo ja Julia ning Hamleti ajal, olid vaenavate perede vahele lepitust tuua püüdvad noored ka meil – ja on nüüdki. Toona oli majanduslikult ja elukorralduslikult üsna paratamatu leida paariline naabermajast. Milline õnn, kui sellise väikese valikuvõimaluse juures tõeline armastus puhkes. Ja milline õnnetus, et tänagi veel vanemad oma laste valikuid takistavad ja rikuvad.

Ka täna jääb õigel hetkel kallistamata…“

Terje arutleb, et suurteos kõnetab üsna kindlasti ka muud maailma. Mitte üksnes ajaloofilmina, vaid psühholoogilise üldmõistetava samastumisvõimalusi pakkuva Loona.

Seda enam, et amishid Ameerikas ja viktoriaanid Inglismaal elavad tänagi sellisel naturaalmajanduslikul ja käsitöisel moel.

Välisturu jaoks peaks filmile võibolla veidi vunki juurde keerama… aga kuidas sa elus asja enam ümber vungid. Võtke või jätke!

Aga tupeseen?

Kati S.V. Murutar

 

„Klassikokkutulek 3“ konkureerib iseendaga. Kuivõrd Rene Vilbre loodud, Martin Alguse kirjutatud ja Kristian Taska produtseeritud triloogial pole Eesti naljafilmide turul rivaali – seega on ta võitja niikuinii. Seejuures resoneerib 3. toote väljatulek praeguse valimiskampaaniaga.

Samal ajal, kui vali-mind-mehed lubavad kõigi hellade teemade ja nähtuste eest seista, lubab kinorahvas endale kõigi nende samade valdkondade otsatut-ääretut läbi-lõõpimist.

Raugad ja hooldekodud, pereväärtused ja imikud, religioon ja spirituaalia tantristmist budismi ja kristluseni. Prostitutsioon, homoseksualism ja rassism. Ja läbiva liinina meeste tervis viljatusest eesnäärme suurenemiseni.

Mait Malmstenil on asi jälle kinni – kui esimeses osas jäi kellapark saunalava vahele ja teises ta ise viagra-tiivul leedi Mihhailovaga tahtmatult ühte, siis seekord sirtsutab ta läbi kogu loo tüütuseni pissi pingutada, kuni satub uuringutele – kus sond jääb peenisesse kinni. Hihii. Naljade tase ongi selline.

Igasuguste eeskirjade vastaselt tehakse tuksis tillile jooksu pealt protseduur ja ta saab õhtuks koju – ehk siis sõbra ristilapse ristsetele.

Parim-enne-inimesed õhtuks hooldekoju Eesti riigis kuigi hõlpsasti ei saa. Tasulistesse küll – kes maksta ei jaksa või sellepärast ei taha, et isa oli paha, vahetavad ise pamperseid. Kuigi viimase kokkutuleku keskne tegelane Ago Andersoni kehastuses püüab insuldi saanud issit siia-sinna maha raputada, ei lasta ratastoolis juurvilja kuhugi „unustada“. Ja see on tegelikult painavalt õudne.

Abitut taati kärutavad tüübid laamendavad hooldekodus nii, et pusled ja rulaatorid lendavad vasakule-paremale – julmalt valus on vaadata, mitte naljakas.

Pärakärus värviseks lödistatud invataat kui „moodne kunst“, üleliigse inimjäänuse all põlev ratastool… Jõhker. Usutavasti on selline juurvili-papa pea kõigile 40-50aastastele tundlik teema – seilasime, teame. Ja ses mõttes on filmi häpi end küsitav – selgub, et ta näeb-kuuleb, saab kõnevõime tagasi ja sildistab 3 tonti õigustatult sitapeadeks – isa on tagasi! Seega kõik läheb edasi – kuni elu, saab tehtud vigu parandada.

Parandamatu on suhtumine beebidesse kui nukkudesse. Kuitahes hoolsatel lapsevanematel on karme kogemusi, mis kõik tittedega juhtuda võib – iga minu laps on vähemalt korra napilt pääsenud. Kusjuures pooleaastase Brigitaga Ilmar Raagi filmis „Tappev Tartu“ osaledes tegin samuti lapsevankritrikke – ja põen seda tänini. Nii ei tehta.

Muudetamatu on ka tõsiasi, et ristitud saab õige plika asemel budistibeebi. Kuivõrd härrased on otsustanud kõik eluvaldkonnad läbi ilkuda, pole sellest suurt midagi. Küll mööda ristimisvaagnat, ristiema Karmel Killandit ja preestritar Britta Vahurit rändavad beebilokid kasvavad tagasi. Ja üldse – kes käskis mama-budistil kirikus niheledes kogu aeg telefonis olla?

Prostituudil ei lubata telefonis siblida, ehkki see oleks tema loomulik käitumine – tema peab aitama Andersoni tegelaskujul Kadri Rämmeldi kehastatavale naisele tõestada tõestamatut. Brigitte-Susanne Hunt on teleintervjuudes tunnistanud, et ei teadnud enne filmi valmimist ei tervikpilti ega rollijoonist. Britta ja Kadri ka ei teadnud – mistõttu soovitaks edaspidi osaleda filmides, mille sisu ja sõnum on kõigi osapoolte hüvanguks kõigile teada ja tahetud. Jah, ka Nõgisto baleriinist tütar Roosi ei teadnud, kui suur roll tal filmis „Ärkamine“ tantsujumalannana on – ja sai väga hästi.

Nüüd sai teistpidi – asjaosalistele esitleti siuhviuh kokkuliimitud visandit, mis on valminud nagu juuste kleepimine pva-liimiga tite pähe tagasi. Tehtud.

Ja mitut puhku on tunne, et nii heauskne tantra-rahvas kui endast parima andnud näitlejad on kuritarvitatud. Vahvad rollid – Piret Krumm, Jan Uuspõld, Anna Jankelevitš – blinn! – on üldises fragmentaarses ärategemises üsnagi raisatud.

Mosaiigikillud Andersonist sõrm tagurpidi, ratastool ees, titevanker taga panevad õlgu kehitama – karma is a bitch – ega tekita empaatiat. Genka oma lapsesilmadega muide tekitab. Aga Ago triloogia kõrgpunkt oli ära 2.osas hauas – maa all nuttu tihkuv luusermõmmi oli südameüdini liigutav. Kristel Aaslaiu telefoninumbri nuttis ta eelmises osas märjaks – ent kalmistu kontori kaudu leiaks ta ju ometi labidaga tüdruku uuesti üles ja jõuaks päris eluni.

Päris elu on teatavasti naljakas, imeline ja lõputult arenev – ei kohusta endaseatud lati alt läbi jooksma ega miskit kokku norssima, sest raha anti. Filmi esitluse-eelne vestlus-temaatika andis juba ohumärgi – nahkpüksid, kõhud, surnud sõbra siseasjades sorimine – mitte sisu ja sõnum.

Meeste tervis eesotsas eesnäärme jamaga pole nali – meie sõbrad-sugulased on sellega läinud. Afroeestlannale kaela kusemine ei ole naljakas. Abielurikkumised ja viljatus pole kohe üldse naljakas.

Valimisteaegsete platvormide lubadustepaketi kõverpeegel-läbilõige on küll jah täiega olemas – miskit õrna ja tundlikku vist läbi ilkumata ei jäänudki. Aga per teler iga 10 minuti järel tuppa tungiv tupeseen?

(Filmi)naised võiksid marssimise asemel vastata oma filmiga – millel pole vulgaar-taanilikku etteantud formaati ega kohustust see krdi kolmas osa iga hinna eest ära teha. Kui girl-power võtab sisetunde ja tahtmise ajel eneseiroonilist ja maitsekat filmi teha, olen käsi. Pidamise pärast sooritatud linalugu on nagu kohustuslik kirjandus – ja rahvas tunneb sellised pooles vinnas värgid ära kasvõi sedapidi määratledes, mis asi EI ole maitsekas.

Meeli muusika ja mandalad

Kati S.V. Murutar

5 tütre ema Meeli Lass on naine nagu maailm – ooperilaulja, hääleseadja, häälejooga ja teadliku hingamise õpetaja ning keha tuunija 12 erineva massaažiliigiga. Alalisteks saatjateks paar šamaanitrummi ja kotike pisipärlitega, millest ta vabadel hetkedel mandalaid helmitseb – iga hingetõmme palve.

Mahlakalt hurmava naisega, kes käib sihikindlalt end koolitustel ja teemapäevadel täiendamas, kohtusime esmakordselt niimoodi, et ta tõi omavalmistatud trumminuia, kuna märkas sotsiaalmeedias, et senine oli niruke.

Misjärel sai teadvel ja avali maist matka jätkavast häälehaldjast Kuusiku Altweski kultuurikeskuse õpetaja. Tema töötubades kõneldakse, mis ja miks on inimese HÄÄL. Saame teada, mis toimub inimese kehas, kui ta erinevaid vokaale ja häälitsusi kuuldavale toob – kuidas vastastikku toimivad kehatöö ja vibratsioonid.
Leiame kinnituse tõsiasjale, et meie enese hääl on tervendavaim heli – mistõttu häälejooga ja -seade on tihedasti põiminud kõik meie energiakeskusi mõjutavad kunstid. Teeme harjutusi selleks, et kostaksime kuulajatele? kaunisti – ja et meie öeldust ühtlasi ka aru saadaks. Esmase hääle äratamise tundides pole laulmisoskus ega viisipidamine oluline. Küll aga avab Meeli meie ees nii mõnegi ukse, millest sisenemise järel oleme kuuldud ja kuulatud.

Võimendaja
Meeli on lõpetanud Georg Otsa nimelise muusikakooli laulu ja koorijuhtimise erialal ning Muusikaakadeemia lauljana. Lisaks Estonia ooperikoori ja -solisti karjäärile on ta õppinud Stockholmi ooperi ja draama kõrgkoolis ning on tundnud võrdväärset rõõmu nii Mimi kui Notsu rollidest.
Lauljatar Meeli Lass on lõpetanud oma teise pühendumise, massaažikunsti omandamiseks idamaade loodusteraapia erialal Krautmanni massaaži- ja terviseakadeemia ning klassikalise massaaži koolituse Martin Ilvese massaažikoolis. Valdab klassikalist ja aroomi- või šokolaadi, kõhu-jalgade-käte ja India peamassaaži – kokku tosin liiki.
Ta toimetab Maavägiste kojas ning liikide paljususe kohta ütleb väike vapper naine: „Teadlik klient oskab küsida. Teadlikuks õpitakse. Nii mõtte kui sõnaga – ikka ja jälle on vaja kõnelda ihuliste ja hingeliste vibratsioonide omavahelistest seostest. Olen õnnelik, kui saan olla oma massaažilaual lebajale lisaks tervendamisele ka teejuht – tuunitav viib koju kaasa erinevad oskused, millega oma lähedastele head teha ja leevendust tuua.“

Meeli ongi võimendaja. Igas mõttes.

„Saan aru, et minu planeerimata, ent õnnelikul kombel juhtunud ja nüüd juba teadlik lasterikkus võimendab ka tütarde emadusevalmidust. Tütar Gertrud on teinud mu juba ka kahekordseks vanaemaks. Tema isa Andrus Kallastu on ülipühendunud loojana valinud sügavaimaks pühendumiseks Muusika. Tänane mina suudaks õnnelikult esimese kaasaga abielada – aga hea looja teab, mis ajas-kohas kellegagi kohtume…

Mina valisin seepeale noorema noorena kui praegu olen, teiseks kaasaks turvalise rootslase Magnuse, Johanna isa. Nii tasase ja tubli, et  ma ise polnud valmis olema nii tasane ja stabiilne veel. Tasakaalustamise asemel, mida see suhe oleks pidanud või võinud teha, see hoopis liig-taltsutas mind. Kui temaga said kõik jutud räägitud, olin valmis kohtama oma elu armastust, millest on sündinud 3 tütart – Victoria, Lucia ja Cara. Noorim läks sel sügisel kooli.

Ka mina käin kestvalt koolis. Mitte ainult selles mõttes, et õpin Teadliku loomise ja hingamise akadeemias hingamisterapeudiks. Elu ise on üks suur ja pidev kool, õppimine ja arenemine. Õpid, teed vigu, õpid, kukud, tõused taas, õpid…Vahel on õppetunnid väga rasked ja valusad. Siis lohutan ennast sellega, et kui kõik oleks kogu aeg lill, ei toimuks ka arengut. Püüan leida igas asjas iva, mida pidin antud olukorrast või asjadest-inimestelt õppima. Ja näha asju positiivse poole pealt. Kohati on see tohutult raske ja – nagu ikka, on tagasilangusi, aga see kõik on suure protsessi täiesti loomulik osa. Eksimine on inimlik ja meil peab olema lubatud vigu teha, sest vastasel korral, kartes kogu aeg eksida, elame oma elu ainult läbi hirmu. Tasakaaluks sellele õpin ka andestamist ja tänulikkust ning tingimusteta armastama oma kallist kaasat – lapsi oskame tingimusteta armastada iseenesest. Õpin üha üllatudes ka seda, kuidas toimib mehelik alge naises ja naiselik alge mehes.

Vanarahvas ütleb, et naine on kael, kes keerab pead – ehk et mehised teod on naise võimendatud. Kogesin seda eriti koos kaasaga Hiiumaal turismitalu pidades. Kõike oli nii palju. Töid ja enesejagamist, unistusi ja pingutamist ja… samas raha, seda ilmastki alalisemat kõneainet, alati vähem kui unistusi. Sissetuleku üle oleks patt olnud kurta, aga unistused ja nelja lapse vajadused olid suuremad ning pigem pidev raha teema omavahelises suhtlemises võimendas kõike seda, mida me ei soovinud. Tühi toob tüli majja toob tühja majja toob… Soovimatu lammutas sünergia – ja nõnda me nüüd Tallinna võimenduste vallas elame ja olemegi. Läheb käest harmoonia, hakkab naine meheks, mees kidub ja ongi… nagu on. See on olnud mu elu kõige raske ja karmim õppetund, millest olen väljumas küpsema naisena ja kindlasti ka parema abikaasana kui iial varem.“

Meeli tütred harrastavad uisutamist, ratsutamist, tantsimist – mõistagi muusikat – ja võimendavad seega oma eeldusi ja andeid oskusteks ja teadmisteks, millega tulevikus soovitud vägesid valitseda. Meeli ise aga analüüsib rahulikult ja läbitult ka inimese maist keha, kus energia- või füüsikaseaduste järgi häält ja teisi elusolemise ilminguid võimendatakse.

Keha keel ja mänguasjad

Kehast kõnelemine pole väga tavapärane ega talutud siin meie kultuuriruumis. Ehkki tänavune suvi võttis meid suisa neljaks kuuks rõivituks, oleme enamuse aastast siiski kaetud. Seega on meie kehateadlikkus igal tasandil maetud.

„Me ei näe ei enda ega teiste inimeste maist keha – seega ei märka figuuris ja rühis kajastuvaid energia blokeeringuid ega lähenevaid või vargsi juba kohal olevaid haigestumisi. Samuti õpitakse maast madalast ennast häbenema, mitte kaardistama ja sõbrana pruukima. Mis muu kui meie enese maine keha saaks olla lähim ja parim spikker,“ arutleb Meeli, kes on aastatega rahu sõlminud ning põhjused ja mõtted leidnud oma enese hüpernaiselikule figuurile. „Jäin pärast kaht viimast sünnitust mis kujunesid erinevatel põhjustel keisrilõigeteks, eriti ümmarguseks. Lopsakus pole teatavasti moes. Ja seetõttu ollakse valmis sissetõmbamatu punu kõrvaldamise eest ilukirurgidele umbes 3000 eurot maksma.

Victoria on ääretult andekas ja tulemuslik noor iluuisutaja. Teatavasti on see kahjuks harrastamiseks üks kallimaid spordialasid. Seega mina panustan pigem sellesse ja teiste tütarde huvitegevustesse nii palju kui jõud üle käib. Põhiline koormus selles osas on loomulikult meie superissi õlul.

Soovitan ka teistel trulladel – enamasti oleme seda geneetiliselt ja jäikadele 21.sajandi iluideaalidele allutamatult – järele mõelda, mida meie polster meile kõneleb ja milleks ta hea on. Koguma ajendavad hirmud – oleme kehasse talletanud erinevaid emotsioone ja need hästi ära pakkinud. Minusse on tulnud teadmine, et kui ükskord jõuan nende tunnete ja mõteteni, mis mu kehakaalu kinni hoiavad – ja need endast vabastan, läheb ka kaal alla. Selliseks vanade traumade ja mõtete vabastamiseks on vabastav hingamine suurepärane praktika.

Mind aitas see tagasi lavale ja olen selle tulemuslikkusest jätkuvas vaimustuses. Seni aga armastan ennast sellisena nagu olen.

Massöörina on mu enese keha mulle töös toeks. Nii füüsiliselt kui energeetiliselt. Olen võõraste valude ja vaevade vastu endale kaitse peale pannud ja õppinud olema energia vahendaja, mitte oma energiat ära jagama. Mu enese keha aitab mind.

Samamoodi on iga inimese oma hääl tema kõige vägisem tervendaja. Enam kui mistahes kõrgelt hinnatud häälemaagide loitsud, rahustab ja korrastab meid meie enda hääl. Me ise saame kõige sujuvamalt oma vibratsiooni tõsta, energiapöörised ehk tšakrad harmooniasse häälitseda ja seejuures teadlikult selle eest hoolitseda, et kogu keha kõigi elundkondade koed oleksid tänu õigele hingamisele hapnikuga varustatud.“

Meeli kõnetab massaažilaual lebajaid hämmastavalt jõulises keeles. Tema väikesed näiliselt pehmed käed teevad õppinud täpsuse tõttu taotluslikult ja tulemuslikult päris märkimisväärselt valu. Õieti märkamisväärselt. Keha meridiaanidel asuvad valupunktid on tegelikult tõeline sõnaraamat kehas kajastuvate hinge ja vaimu valevõngete tõlkimiseks.

Et võlu jääks valule peale, kasutab Meele hellitavaid õlisid – eriti kookose ja viinamarja õli – ja taimepallikesi, mis soojaks aurutatuna üle aidatava keha rulluvad. Lisaks armastab ta massaažinuia, millega saab ka oma õlgu-turja-jäsemeid voolida – ning kuppe.

„Mulle mõjub ainuüksi nende esemete vaataminegi tervendavalt.

Rootsist õppimast tulin 1998.a tagasi Eestisse kokkuleppe ja teadmisega, et alustan siin taas tööd ooperisolistina. Elul olid aga mulle üha uued katsumused varuks valitud…. Universum arvas vist teisiti…  Korraks  kukkus kokku kogu mu maailm.. Aga nagu öeldakse, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Elu tahtis elamist. Ja kõigele vaatamata usun ja usaldan ma endiselt inimesi.  Sel hetkel tahtsin väga minna mõnda esoteerikapoodi müüjaks.

Saadaval aga oli lasteaia muusikalise kasvataja koht. Töötades seal  kaks kuud, õnnestus mul saada häälepaeltele sõlmed. Käisin opil ja arst soovitas: kui tahan veel laulmisega tegeleda, siis selle tööga peaksin küll lõpu tegema. Seega otsisin tööd. Ja vajati inimest, kes valdab arvutit ja rootsi keelt. Kuna Rootsis olin läbinud arvutikursused ja keele omandanud, kandideerisin. Selgus et otsiti ettevõtte juhti! Mina kahtlesin – nemad ütlesid, et isiksus on määrav ja see neile sobis. Üleäänut saab õppida, väitsid nad.

Nii oligi. Windh AB tegeleb pilditöötlusea, mis tollal oli veel meil lapsekingades. Seega sain kõigepealt väljaõppe pilditöötlusprogrammides. Siis kuulutasin välja konkursi, tegin tööintervjuud ja moodustasin meie väikese, aga ülilaheda töökollektiivi. Tegutsesime 5 aastat, aastani 2002, mil pilditöötlust sai juba iga inimene oma koduarvutis teha ja see teenus muutus ebavajalikuks.

See oli ainuke aeg mu elus, kus võisin minna poodi süüa ostma, ilma et pidevalt arvutaksin, kui palju miski maksab. See oli ülimõnus ja vabastav – palun veel!

Läksin tagasi Estoniasse – sel korral siis koori. Sealt käisin vahelduva eduga 10 aasta sees lapsepuhkustel. Aastal 2013 oli mul nö psüühiline kollaps ja sealt väljudes läksin aastaks Universuse kooli. Siis oli selline tunne, et liiga palju on mu elus käega mittekatsutavat ja oleks vaja midagi, mis seda minu jaoks tasakaalutaks. Sealt tuli loogilise jätkuna massaaž. Aga mitte igasugune, vaid just idamaade-energeetiine.

Minu jaoks tekkis tervik käegakatsutavast ja nähtamatust maailmast. Ja tervik inimesest. Mind paelub holistiline inimese käsitlus. Inimese keha, meel, hing ja vaim on kõik omavahel seotud. Kui kuskil tekib tõrge, on häiritud kogu süsteem ning ei ole võimalik ravida üht, ilma et teised mõjutatud saaksid. Minu jaoks on tähtis, et maine ja taevalik oleksid tasakaalus. Emotsionaalne side on sama oluline ja määrav mõiste, nagu igasugune ravim või isegi kirurgiline sekkumine organismi. Selle sideme puudumisel teise inimesega keeldub iga rakk meie organismis arenemisest. Väikese lapse füsioloogia areneb tasakaalus ja täiskasvanu inimese füsioloogia töötab normaalselt, kui ta saab küllaldaselt ning regulaarselt emotsionaalseid füüsilisi puudutusi.
Puudutused kujutavad endast iidse ravimise võtteid ja võivad teha imesid. Puudutus stimuleerib automaatselt immuunsüsteemi tööd ning annab inimesele elujõudu.
Seetõttu tunnengi suurt tõmmet idamaade massaažiliikide poole, mis on pehmed, energeetilised, aga samas väga efektiivsed, mõjutades inimese energiakanaleid ja -keskusi ning soodustades inimese organismi isetervenemise võimet. Meie keha on ülimalt tark, kui me vaid teda kuulame, usaldame, austame ja armastame.

Mullu aga tekkis mul äkiline eluline vajadus ruttu tööd leida. Ja seigeldes paaris erinevas kohas, leidsin lõpuks ERSO tööpakkumise ja haarasin sellest hoobilt. Olen tagasi armastatud majas ja muusika keskel. Klassikaline muusika on üks imeline ravim. Nüüd, kui olen tervendamist ja kõike seda õppinud, mida olen, tõden, et sümfooniakontsert polegi midagi muud kui üks suur helitervenduse seanss, kus erinevate helikõrguste vibratsioonid mõjutavad inimese psüühikat ja keha.

Vahel mõtlen, et ehk tänu laulmisele olengi kõigist oma eluraskustest tervena väljunud. Laulmine on nii tihedalt seoses psüühikaga, et see on isegi hirmutav. Väikseimgi psüühika kõikumine, emotsioon või mõte kajastub meie hääles ja mõjutab selle tekitamist koheselt.

Aga tänane töö annab piisavalt suhtlemist ja piisavalt tööd omaette. Lisaks on ta ka sportlik – kuna mu töökoht asub Eesti kontserdi hoone 4.korrusel, tähendab iga unustamine täiendavat üles-alla jooksmist,“ on Meeli põhimõtteline optimist. Viimase võimaluseni.

Ja et iga võimalus viimaseni ära kasutada, on tema väikese roosa auto pakiruum ütlemata kõnekalt sisustatud: massaažilaud ja mänguasjadega sarnaselt muhedasse kohvrisse pakitud varustus, mandalapärlid ja uisud, ratsasaapad ja trenniriided.

Ta treenib nii enda kui tütarde nii ihu kui hinge vastupidamiseks.

Hingake!

On üks lühinali arstist, kes annab patsiendile käsu: „Hingake! Ärge hingake“ Ning mõne aja pärast taipab alles õe märkuse peale, et patsient on väga sinine, lisada: „Hingake!“

Meeli väitel elab suur osa meist selles ärge-hingake seisundis ning hingitseb üksnes pindmiselt oma kopse ja diafragmat kasutada.

„Eestlastel on hämmastav tagurpidi hingamise üldrahvalik tava,“ teab Meeli. „Ka oma üha juurde tulevate lauluõpilaste puhul näen, kui väga ei osata hingata. Hirmununa või ehmudes tõmmatakse hing kinni ja õlad üles niikuinii. Aga ka käsu peale sisse hingates tõmmatakse kõht sisse, diafragma üles ja kopsud kokku. Ometi ütleb elementaarne loogika, et kopse täitev õhk vajab ruumi – seega peaks sisse hingates kõht välja, ja välja hingates sisse liikuma.

Õiget pidi liikuv kõht masseerib siseelundeid. Õigesti endasse mahutatavat õhku saab oskuslikult nii jaokaupa välja lasta, et lauldes või lihtsalt kõneldeski jätkub üht sõõmu mitmeteks fraasideks.

Rütmis sisse-välja-välja-sisse-sisse-välja pikki ja lühikesi paaris-hingetõmbeid vaheldades rahuneme, saame teadlikku hingamist rakendada nii autoroolis kui koosolekul. Ventileerime seejuures kõiki kudesid ja ärkame üleni ellu.

See hõlmab nii seksuaalsust kui spirituaalsust. Mu enese ärkamine ja arusaamine, et on miskit veel, tuli minul kollapsiga 2013. aastal, kui arstid mu terveks kuulutasid, aga ma ometi kuu aega kodus voodis nagu elav laip olin oma tohutute peavaludega ja suutmatusega üldse häält teha. Otsustasin, et teen ainult asju, mis mulle meeldivad ja enam läbi hirmu ei ela.

Tean, et just see, mida sa ei taha – või arvad, et kunagi ei tee – tuleb läbi teha. Kasvõi nüüdne töö teismelistega, mis on mulle alati kohutav ja hirmutav tundunud. Aga ka sellesse on võimalik sujuvalt maanduda ja koos noortegängiga hängida nii, et kõigil on hea.“. Suheldes nendega südamest südamesse ja mis peaasi, hinnanguid andmata, avanevad ka kõige teismelisemad teismelised.

Uuema aja selginemised on toonud oskuse oodata ja oskuse inimesi mitte enda küljes kinni hoida, neid samal ajal ometi kogu südamest armastades. Olgu see siis tütarde võimendumine läbi koolide ja harrastuste iseseisvasse ikka. Või oma enese uute naise-elu etappide ootamine.

Mind teevad kannatlikult uudishimulikuks eesseisvad vana targa naise ajad oma enese väikeses metsaonnis…“

Meeli on hurmavalt eatu. Ühtaegu nii tüdruk kui igivana mandalamoor. Tema laual lebades – ja õigesti hingates! – võib näiteks Tai aroomimassaaži tegevat teda vargsi piiludes näha imeilusat iidset piigat, kes on teist teenides ise täiesti Ära.

„Nii selline äraolemine – eriti massaaži lõpuks patsiendile ja endale trummides! – kui Eesti kontserdi maja noodikogus tegusalt mediteerimine on mulle eluliselt vajalik. Vajan palju omaette ja enda sees olemise aega,“ tunnistab Meeli, kes oma tütarde jõuguga korterit jagades väidab end olevat kärarikkalt kannatliku. „Oleme üsna lärmakas naiskond – aga seda kontrollitult ja armastavalt. Tean, et kõik kuhjumised ja lahknemised on vaid üks etapp elust. Samas on mul võimendamist ja vägede valitsemist õppides tekkinud arukus mitte midagi planeerida. Siis ei ole pettumusi ega taevaga tingimisi.“

Noor kinomees Kaur Kokk jutustab müstilise ajaloofilmiga „Põrgu Jaan“ loo sellest, milline nägi Eesti välja pärast Põhjasõda – või ka mõnd teist järjekordset sõda. Pärisorjade ja moonakate hütte nimetatakse ilmselt just seetõttu taludeks, et anda sõnumile üle aja ja ruumi ulatuv mõõde.

Sõdade-katkude järel on alati inimesed kadunud, viimsed allesjäänud rusutud, mõisad-hurtsikud võrdselt rusustunud. Apaatselt ringi kohmerdavate inimjäänuste räpaste räbalate tunne tuleb ekraanilt saali. Napilt aimuvad kuninglik-siniste varjundite vilksatamine rõhutab üldist must-valge-halli pilti. Moodustub kaeblik EW 100 trikoloor paganlike tulede raamis.

Sellel pildil on taevalike silmadega, ülimalt kõnekate ja kujundina toimivate habemetega meeste galerii. See, kas hõbehabe on elegantselt hooldatud või punane tuust suhu kasvanud, näitab seisuste vahet. Nagu ka hobune.

Nii härral (Andres Lepik) kui müstilistel mustadel mõrtsukatel on mustad friisi tõugu hobused. Seda müsteeriumi jälgides tekivad igal vaatajal omad küsimused. Kustkohast need Eestis üsna tavatut tõugu mustad ratsud filmi toodi? Kus küll sellised kaeblikud maastikud asuvad? Kuidas need museoloogilised tuust-hooned tekitati? Mismoodi see tont-rahvas lõhnab – et mitte öelda lehkab? Kas jõuline tunnusmeloodia on liivi keeles? Mitu kuud veel filmideks saab?

Selles mõttes, et teos sarnaneb „Rehepapi“-ainelise „Novembriga“ – mida Tristan Priimägi nimetab gootilikuks filmikeeleks. Ja tõdeb põhjendatult, et kui filmis pole mitte kellegi vahel mitte mingisugust armastust, on ka vaatajal keeruline midagi tunda. „Põrgu Jaan“ on arvatavasti aprill. Sellepärast, et pärast seda, kui oletatav tohter tuvastab aborigeenide toidus tungaltera, külvatakse ja kastetakse meeleheitlikult kevadpõuda trotsides uut toitu.

Etnilistele esoteerikutele ja selgeltnägijate tuleproovide sõpradest spirituaalidele tehakse ses mõttes aprillinali, et nägemused-prohveteeringud ongi tingitud tungalterast. Tartu Lasteteatri ja Jaan Toominga aegadest oma jõulise erilisusega tuntud Anne Türnpu saab budamunk-naisena pedaali nüüd pärapõhja vajutada.

Paganlike tuleriituste rüpes sünnib kaks surnuist üles tõusmist. Teenijatüdruk ärkab prohvetiks, keda pimesi uskudes triivib poisike pilbasparvega merele. Viies ratsanik (Meelis Rämmeld) tuleb põrgust läbi mälu kaotanuna, olles pärast kõike halba arst ja õnnistegija.

Šokijärgselt vaikiv laps ei reeda ei teda ega kedagi teist. Lapsed usuvad ühes kehastuses mitme elu võimalikkusse ja lunastusse. Ja valgustatud vanemad usuvad lapsi. Öeldes stoiliselt, ent veendunult: „Ole, kes sa oled. Saa, kelleks tahad – ela, nagu oskad!“

Härrandlikkuse tunnus on halastus. Tema ei tõmba kurjami kõri läbi, nagu pööbel kupjal (Egon Nuter). Isegi Emake Maa halastab ümberpööranule ega neela teda päriselt. Hauda kukkumise episood – nagu kõik stseenid Peeter Volkonskiga – on karmilt naljakas. Jäädki sinna või? Fatalistlik mõisavalitseja lohutab kohmakalt – vast poiss tuleb ikka ulgumerelt tagasi – ning on stiilselt ja soojalt koomiline. Igihaljas – nagu ka Villu Kangur popside kidura pealikuna.

Näosaate grimmidega võrdväärne transformeerimine – mädapaised, lõike- ja nuudihaavad-armid on võikalt valgustatud 1001 halli varjundi üle võidutsevate paganlike põlengute uhke valgustööga. Põhielemendid on muda-vesi-kopitus – Lennart Meri lubatud verd-higi-pisaraid õige pisinatukene.

Kuni järgmisi kalendrikuid filmideks tungalteritatakse, võime aeglaselt ja tundetult – ekraanil aeglaselt ja tundetult tuia-taia-kossa-nössa rulluv on nakkav! – arutleda ja paralleele tõmmata.

Näe, narkotalud tuunivad pahaaimamatuid inimesi tänagi… Huvitav, kui palju selline mäng – tegijatele kindlasti võimsa sünergiaga väljasõit – maksab… Mida selline novembri-laadne aprill-stiilipidu oma hingeldava rabaralliga võõrvaatajale ütleb?

See, et välisturul midagi öelda kavatsetakse, on selge – ingliskeelsed subtiitrid juba eos olemas. Küll aga pole selge, kes lõpeks on need 4+1 musta kõrberahvastele omaste näokatetega ratsanikku. Kuivõrd lugu on ajast-ruumist osavalt lahti ühendatud, jääb vastuseta ka küsimus, kas ja millal need ratsanikud jälle tulevad. Hirmus on. Igas mõttes.

Kui aastad andekat noort režissööri veidi küpsetavad, võib aimata maarjamaise Tarkovski tulekut. Tema sooritusel on Tarkovski Farö-saare patukahetsuste-ohverdustega sarnane vaib. Seda teatakse ja usaldatakse – kuis muidu seesugune võimas näitlejate vägi ühendus ja pühendus.

Ain Lee: anna talle nimi – ja ta on sinu oma!

Kati S.V. Murutar

Kooli ajal oli reklaami- ja actionmees Ain Lee (50) vaimukas sädehing ja pai paharet, kelle kujundlik mõtlemine ja väljendumine muutis nõukogudeaegse piiratuse pehmelt öeldes õhuliseks. Täna veedab endiselt särava mõistusega mees enamuse päevadest Pärnu lähedal Paikusel – suure osa ajast voodis. Tema elukaaslaseks on 7 aastat olnud sclerosis multiplex. Aga tema ise ei ole multiskleroos, vaid Ain, kes kinnitab: „Anna nähtusele või loomale nimi – ja ta on sinu oma!“

 

Vaikelu Bruno ja nastikuga

Aastaid reklaami alal töötanud mees elab Pärnu eeslinnas „linnuriigis“ väikeses pool-valmis majas – pessimist ütleks mõistagi, et maja on pooleli. Ta ehitas oma kodu ise, kuni…

„See, et ma elan siin võimalikult käe-jalapäraseks seatud majapidamises kassiga kahekesi, on ülimalt tüüpiline keskealise mees-multisklerootiku elu. Mu täiskasvanud pojad ega nende ema ei pea tõepoolest mu kohmerdamisele kaasa elama. Igapäevast potitamist ma ei vaja. Haigusega kaasneb hulk tüütuid füsioloogilisi jamasid, mis on ainult mu enese asi. Ja ülearu üksi ma siin ka ju pole. Mul on telekas. On tahvelarvuti, mille klassikaaslased mulle 50. sünnipäevaks kinkisid – ja on kass Bruno.

Nastik on ka. Koera pole – ehkki olen pigem koera- kui kassiinimene. Multipulti ei lase mul koera pidada. Mitte et ma üldse õue ei saaks. Saan ikka – ruleerin. Selleks, et rulaatoriga liigelda, kogusin pool aastat raha ja lasin garaažile põranda valada. Mitte et ma garaažis autot hoiaksin – autoga mul enam asja pole,“ kirjeldab Ain asjaliku lõbususega. „Mul on peas 14 ja kaelas kaks haiguskollet. Need pea omad on minu meelest mu kõrvadevahe seni üsna korda jätnud – tundub mulle endale. Aga kaelakolded toimivad nagu purjus jaamakorraldaja. Tahan liigutada paremat kätt – aga liigub vasak käsi – või jalg.

Ma ei kurda. Kui iga mõne aja tagant Tallinnasse haiglasse tilkuma sõidan – leidlikult, sõprade abiga – ma pigem lõbustan kui painan arste. Neil on seal niigi küllalt neid patsiente, kes halavad, kustkohast neil kõik uuemal ajal valutab. Selge, et valutab ja tõmbleb – haigus on selline. Aga mina ise ei ole ju ei valu ega haigus.

Olen kogenud, et enda ja tõve üle naljatamine on parim lahendus. Sõitsime meie haiglas Roald Johansoniga, kes seal just meieteemalist saadet filmis, liftiga. Ütlesin talle naiivset nägu tehes, et olen teda justkui kusagil näinud. Tema-mees jäi mulle kaastundlikult järele vaatama…

Ei ole siin kaasa tunda midagi – ma ei oskakski tänases maailmas reklaame häälestada. Olen jäänud kuhugi Dr. Albani ajastusse. Ilmselt ei oskaks ma ka haiguseta seda va tupeseene ja tampaxi-värki reklaamideks vormida.

Tegin omal ajal 3 numbrit uut Pikrit – vana hea satiiriajakirja jälgedes. Rahvale ei läinud peale. Püüan siin telekat vaadates aimata ja ära arvata, mis siis rahvale tänases ajas õigupoolest toimib ja meeldib. Ei oska arvata. Ma justkui pole rahvas. Aga see pole multipulti tõttu.“

 

Ealised iseärasused?

Aastal 2003 pakkus Ain rahvale raamatu „Ilus Babyss“ – erootilise teose, mille kirjastas Kentaur ja kirjutas justkui keegi Keith Aimre. See keegi oli herr Lee koos kadunud Raivo Raavega. Nüüd juba võib rääkida, et mahlaka kirjatöö taga oli pastor.

„Toona oleks kogudus ja usujuhtkond ta paariselundeid pidi risti löönud,“ naerab Ain. „Mis sellesse allpoolvööd-valdkonda puutub, siis ka sellega on seoses multipultiga tibakene nalja saanud.

Haiglas küsis üks just diagnoosi saanud noorepoolne mees minult kui nn vanemalt-kogenenumalt kolleegilt, kas selle haiguse juures ka midagi meeldivat on. Vastasin siis lahkesti, et kui pihku paned, on tunne, nagu seda teeks keegi teine, sest oma kätt sa ju ei tunne.

Paraku on jah nii, et meie-mesti-meeste suguelu kukub koos diagnoosiga kuhugi 3 miinuse kanti. Me pole ülearu seksikad – ennast on vaja kateeterdada, et põiest jääk-uriin väljutada. Kuivõrd lihased teevad, mis ise tahavad – või ei tee üldse midagi – tundub tükati, et s…t väljub kerest risti. Ja ega tõmblused-koordinatsioonihäired kah multipultisid just kõige atraktiivsemateks tee…“

Aini kooselu multiskleroosiga – mille kirjeldused tema mahlakas kõnepruugis on ilmselgelt lõbusamad kui olukord ise – algas 7 aastat tagasi.

Ta juhtis oma reklaamibürood, ehitas Paikusele oma maja – ja märkas hämmeldusega, et jalad kipuvad alt kaduma.

„Ehitasime koos poegadega.

Jälgisin huvi ja hämmeldusega, milline on uuema põlvkonna töökultuur ja suhtumised. Tänan-palun igal sammul – pool aega kaob tööriista palumisele ja selle ulatamise eest tänamisele. Oskavad tööd teha küll, aga pakivad tegeliku elu miskisse nüüdisaegsesse galantsusse. Mõistsin ehitades, et uus aeg on saabunud. Mitte just päris minu…

Kui oma jalgade-kadumise teemaga Pärnu arstide poole pöördusin, oli ka sealt esmane diagnoos… ealised iseärasused!

Mida värki! Ma olin siis 43aastane…

Tallinnast sain tänase diagnoosi. Koos lisadega. Tegemist on karmilt progresseeruva, ilma remissioonideta vormiga. Mulle anti 15 aastat. Seoses ravimitega täiskarskena. Aga lubatud suitsetamisega, sest sellest tekkiv dopamiin mõjub ajutegevusele hästi. Soovitatud veganlusega sain hakkama pool aastat. Pean tunnistama, et nii kohutavalt kui siis, pole ma ennast eluilmaski tundnud. Nii füüsiliselt kui vaimselt – lõpuks tundus juba muru niiteski, et tagumik närib ka muru…

Ravimid, mida tarvitan, on platsenta-põhised – ehk siis eel-tüvirakk-ravimid. Võimalik, et tulevikus hakkavad nood ravitükid-tüvirakud tõepoolest närvirakke tagasi ehitama – praegu nad ilmselt põhiliselt pikendavad eluiga. Ma oletan. Pole ju võrdlusvõimalust, kuidas siis oleks, kui ma seda platsentat ei sööks.

Pole ka teada, millest multipulti tekib.

Spirituaalid väidavad, et multiskleroosiga karistatakse pattude eest. Iseäranis teiste elusolendite vastu tehtud pahategude eest. Umbes nii, et oled kunagi jalaga koera löönud – ja siis see juhtub. Aga ma olen läbi elu olnud pigem see, kes on oma vanemad meeleheitele ajanud sellega, et tassib iga natukese aja tagant järgmise kolmejalgse kassi koju.

Kärbselindid panen praegu samuti vabandades üles. Neid on mul suvel kaks. Aknapoolne on äriklass. Nurgapoolne on odavreis. Päriselt ka – juhtub kuidagi nii, et rammusamad kleebivad end sinna äriklassi külge ja kiduramad kuhjuvad tšarterile…“

 

Mis on elu mõte?

Mis puutub multiskleroosi puhul inimesega juhtuvasse, siis tegemist on autoimmuunsuse häirega. Nagu ka parkinsoni ja alzheimeri puhul, hakkab närvisüsteem teatavatel – õieti küll teadmata – põhjustel iseennast hävitama.

Ain arutleb lootusetu optimistina, et nii karm see organismi enesesöömine siiski pole, nagu ALSi puhul, mis viis tähtede taha Stephen Hawkingi ja Uku Kuudi. Samuti on mõistus erinevalt teistest kesknärvisüsteemi lammutavatest tõbedest korras.

„See tähendaab, et jätkad elu mõtte otsimist ja oma koha õigustamist siin päikese all ka siis, kui jalake ei kanna. Elu mõte teatavasti on õgimine-sigimine ja selle ümber sagimine. Kuna minul on see ring mõnevõrra ahtamaks tõmbunud, peaksin ehk teistele multipultidele ja nende peredele toeks ja nõuks raamatu kirjutama. Õieti küll diktofoni lugema. Raamatukirjutamise kogemus on mul ju olemas. Ja asjadest nii, nagu nad on, rääkimise oskust sain harjutada neil haiglaaegadel, kui seal kadunud Peeter Tulvistega kokku sattusime ja läbi ööde lugusid ja anekdoote rääkisime.

Näe, on jah nii, et üks mu klassivend on lahkunud, üks invaliidsusel, ühel südamestimulaator. Mis siis teha – elada haletsuse ja ahastuse lainel ja nimel või? Tänan, ei!

Selleks, et naabrid mind ülearu abistama ja haletsema ei kipuks, olen muide öelnud, et olen vabakäiguvang – tapmise eest ja puha.

Ka multipultiga abielus olles on täiesti võimalik säilitada elurõõm ja eneseteostus. Ka minul on aastaajad. Ja elukaarel liuglemine käibki igaühel meist erineva tempo ja stiiliga. Mina näiteks tean paremini kui teised, kui oluline on voodis tekid ja padjad enda ümber ja jäsemete vahele niimoodi sättida ja toppida, et ma pärast lamamist ladusalt üles saan – ilma et ennast kaks tundi püsti peaksin kangutama, sest jäsemed surid enne mind ära.

Olen tähele pannud, et ka mälulüngad, mis mul aegajalt trehvavad, on tegelikult kõigil inimestel. Minule ei tulnud ükspäev Heino Mandri nimi meelde – teine koolivend ei suutnud kaks päeva jutti Kevin Costneri nime meenutada – ja üks klassiõde piinles tund aega, enne kui meie kunagise komsomolikomitee aktivisti-ilueedi nimi meenus.

Meil kõigil peavad asjadevaheliste seoste tekkimiseks ja säilimiseks olema sündmused ja assotsiatsioonid, süsteem ja rütm. Seesama, mis toimub meie kõigiga, toimub minuga võimendatult. Ju ma siis olen teekaaslastele õpetuseks – kuni omal jalal kõnnite ja autot juhite, oma käsi kontrollite ja tööle-poodi-külla minna saate, ärge hädaldage! Mina ei saa – aga ei hädalda ka. Kategooriliselt. Ma elan!“

 

 

Haiguse sümptomite ja diagnoosimise, ravi ja elulaadi kohandamise kohta loe siit:

Eesti Sclerosis Multiplexi Ühingute Liidu kodulehekülg www.smk.ee

Matia Kalliangas – häälehaldjas 5. tšakra muinasmaalt

 

Brooklynis sündinud kreeklanna Matia (30), kes tervendab inimesi häälega, vibreerib tõeliselt siin ja praegu – kui ta kedagi armastab, ei kaeva ta tema minevikus. Teadasaamisi kogeb mitte enesestmõistetavalt, vaid bonusena. Ning teda ennast 21.sajandi nutiolemuslikust seisukohast olemas ei ole – Dr. Google teab muusika-maagitarist vaid väelaulude linke. Mis on hämmastavalt õnnestunud ja õige enese säästmise moodus – kes on massimeedias kättesaadav, on teatavasti haavatav. Kuna Matia on olnud üsna haavatud, siis ta mõistab – see on muide tema eestikeelne lemmiksõna! – läbi hääle teisi tervendada. Õigupoolest on tervendav ka tema süvasoe suur pilk, sest ta on tähtetagune Kingitus.

 

Bagua puudutus

Kui Urmas Sõõrumaa lasi mitmetel vägistel oma esivanematekoju Adilasse ehitatud pühakoja ehk Bagua sisse õnnistada, tõi väelaulik Tom Valsberg spirituaalsele Perekonnale kingituseks kakaotseremoonia koos tervendavate lauludega – ja Matia, kelle Teejuht on mees olnud peaaegu aasta.

Lauljatar ilmus eestlaste ette, nagu ilmutus – habras ja võimas ühtaegu. Esitas mitmed laulud eesti keeles ning pani inimesed sõna otseses ja igas mõttes pöörama.

Kõigepealt puudutas see õhuline häälehaldjas Tomi ennast ning kujunes poolteise aasta eest tema inspireerijaks ja järgnejaks – me kõik oleme üksteisele ühtaegu nii õpetajad kui õpilased. Tänu õpihimulisele haldjale on mees lõpetamas korraga kahe raamatu kirjutamist: „“Inspiratsiooni alkeemia“ on täiesti kreisi teos, kus on sees ohtrasti pilte – seda võib igatpidi käes hoida ja suvalisest kohast avada.

Mulle tuli inspiratsioon selleks raamatuks ühel arusaamatult paha tuju hommikul. Olin Guatemalas – mis on tõeline maapealne paradiis – kõik oli korras… ja minul halb olla. Debiilik või? Kuna ma olen seda raamatut luues ise tervenenud, on ta tervendav ja inspireeriv ka lugejale.“

Teine Guatemalas sündinud raamat on „Heli alkeemia“ ning on otseselt ajendatud ja laetud Matia häälest ning fenomenist, kuidas piiga oma hääle abil – ja teisi laulma innustades – inimesi tervendab. Olles ise sügavalt veendunud, et eranditult iga inimene on tervendaja – nendele, kellega kõiksus peab vajalikuks teda kokku juhatada.

„Ka meie õpetja ja õpilase Lugu sündis Guatemalas,“ naeratab Matia nii silmade kui südamega. „Ühel laulude õhtul, nagu neid meie rahva seas sageli peetakse, murdis Tom impulsiivselt kitarri kaela. Mu pilk neeldus temasse – ja ma teadsin, see mees õpetab mulle paljut.

Tema avastas minu võimetes midagi sellist, et ta kutsus mind välja – sõudis paadiga mulle järele, nagu tulnukas. Saad uued õppetunnid oma ellu, kui oled eelmised kooliteed lõpetanud. Kui otsad olid teadlikult sõlmitud, lasin tal end tema kooli Taisse lennutada ja meie sünergia teljeks on muusika ja väelaulud – selliseid, nagu Tom esitab, ma enne kuulnud ei olnud. Eriti lummab mind tema sanskritikeelne repertuaar. Eestikeelne ka.“

 

Taeva kingitus

Matia on esimest põlve ameeriklanna. Tema isa lahkus Kreekast, mida Euroopa Liit on pidanud 30 aasta jooksul kolm korda pankrotist päästma, New Yorki. Matiale meenutab tänane Eesti mitmeti majanduskriisile lähenenud Kreekat, kuhu neiu suvisest Eestist külla lendas – ja tagasi tulles värske pilguga imestas, kui kiire ja rahutu linn on Tallinn.

„Siin on nii hinnalised autod, hästi riides inimesed ja kallid söögikohad, et sagivast pealispinnast jääb mulje, et tegemist on tõelise heaolu ühiskonnaga. Aga see on ilmselt fassaad – nii paljud vaimsedki inimesed räägivad rahast ja lähenevast majanduskrahhist. Kui ühiskond on jõudnud eetilise kriisi põhja, ei saagi järgneda midagi muud kui kollaps – et sündida saaks uus riik taevariigi seaduste järgi,“ arutleb naine, kes on lõpetanud CUNY John Jay ülikooli kriminaalõiguse ja ennetuspsühholoogia alal. „See on imeline – imeline!!! – kuidas universum toob meid õigele teele. Kui inimene ei ela oma unistust ja on valedes suhetes, annab tema keha väga selgelt märku, mis valesti on. Ühiskonna kui inimeste kooslusega on täpselt sama – haigus koguneb, viib inimkoosluse läbi kriisi – ja algab tervenemine.

Imetlen väga oma ema kui Naist ja Ema. Tema järgnes südamehäält kuulates armastuse kutsele, läks mu isale Ameerika Ühendriikidesse mehele – ja loobus selle nimel kõigest. Peale kreekluse.

Minu vanemad on sügavalt konservatiivsed kreeka ortodoksi inimesed ja kuuluvad Brooklyni kreeklaste kogukonda. Meie linnaosa rahvuslikus koolis käies ei osanud minagi õieti inglise keeltki – vaja polnud. Alles keskkooli minnes sain teada, kui avar on maailm – kui erinevad on rahvad.“

Kooli ajal laulis ja musitseeris Matia – ta mängib ka kitarri ja trumme – oma ujedust trotsides erinevates žanrides, oli suhtes andeka kitarristiga ja… kukkus lukku. Taeva kingitus – hääl ja anne – ei andnud enam end kätte, ehkki seni oli naine sobitunud nii popp-, rock, drum’n’bass kui mis-iganes muusikasse.

Taeva kingitus on muide ka tüdruk ise. Kui lasterikas ema järjekordselt last ootas, ei osanud keegi kaksikuid ennustada. Tüdrukute südamed tuksusid täpselt ühes rütmis ning Matia peitis enda ka ultrahelis nii osavalt õe taha, et tema sünd oli nii vanematele kui arstidele täielik üllatus.

„Olen alati teadnud, kes ma olen ja kui palju mul inimestele anda on. Aga sobimatus suhtes olles ei tunnistanud ma endale, et lugu ei kõla – keha pidi appi tulema. Kõri sulgus – ma ei saanud ei kõnelda ega hingata, laulmisest rääkimata.

Arstid uurisid mind nii larüngoskoobi kui teiste kaasaja meditsiiniliste tehnikatega – terve! Ei mingeid hingamisteede anomaaliaid ega häälepaelte paksendeid – lihtsalt vait. Neiu sattus tervendaja juurde, kes oskas talle sujuvalt ja tuleviku-tulemuslikult ihu-hinge-vaimu suhted selgeks teha.

„Kuidas teisiti kui läbi meie ustava sõbra – keha – meid korrale kutsuda!?“ küsib Matia, kes tervenemise-avanemise teele asunult lendas Guatemalasse, õppima Las Piramides Meditation Centerisse. „Oma kogemuse tõttu valdan ja tajun eriti selgelt sõnumeid, mida on meile edastada 5.tšakra keskmel, kõril. Tänapäeval on paljude inimeste kõriprobleemid faktiliselt tingitud refluksist – ülihappelise maosisu öisest tagasipaiskumisest – mis söövitab nii kõri kui hambaid.

Happeliseks muutuvad inimesed valesti süües-juues – aga seda teevad nad seetõttu, et ei tunne ega kuule ennast, alluvad massimõjudele ja kaubanduskettide-kiirtoidumaailma survele. Refluks omakorda näitab, et keha ei talu enam seda olukorda – püüab haput saasta endast kasvõi une ajal välja lennutada, kui inimene surub päeval kõik intuitiivse ja tõelise maha.

Ega sellest midagi hullemat juhtu, kui inimene terveneda ei taha – Emake Maa saadab ta ära – ja ootab puhanuna-arukamana uues kehas tagasi. Kes aga terveneda soovib, saab abi ja tuge muusikast – õigesti valitud helid teevad meid avardades ja vibratsiooni tõstes uskumatuid imesid.

Terve ja arenev inimene tunneb sobiva muusika ära sama eksimatult nagu teda toetava toidu.“

Matia lisab, et naine ei saa haigestumata-sulgumata kaua ka ülemäärases mehelikus energias elada. Ta võtab vestluspartneri käest oma habraste sõrmedega kinni ja küsib, kuidas selle asjaga nüüd ikka lood olnud on, kirgaste silmade pilk kuulatava hingesse kinnitunud.

On nõnda, et algselt aval ja ehe naiselikkus sai nii palju haiget, et 30aastasena põetud vähk käskis väga teadlikult valida. Kooselu hobustega aitas uuele elule, tuues samas nii palju tööd, et see viis jõuliselt meesenergiasse – ja üksiti nunnaellu. Millest välja puhkemine oli otsekui uus süütuse kaotus. Nii hingeline kui kehaline.

„Imeilus! Jumalik!“ vaimustub Matia nii, et silmad helgivad õrn-violetsetes sädemetes. „Minul on oma 30ndatele eluaastate suhtes väga suured ootused. Universumil on nii mulle kui kogu maailmale erakordselt suured kingitused valmis pandud. Ootan nende lahtipakkimist, nagu laps.“

 

Muinasjututegelastel pole minevikku

Matial on müstiline oskus olla siin-ja-praegu hetkes teadev ja ärkvel. Samal ajal, kui ta on lahkesti valmis oma minevikust kõnelema kõike, mida küsida taibatakse – ei küsi ta ka kõige lähedasemalt, mida too tegi 2 või 5 aastat tagasi. Kui juhus teateid toob, on tänulik. Võtab iga uue fakti vastu kogu keha kõigi rakkudega ning kordab: „Hämmastavalt imeline, kui hästi kõik on korraldatud!“

Ehkki Tallinnas olles elab Matia Pärnu maantee alguses Estonia teatri vastas Namaste elustiili poe peal spirituaalses perekonnas, on kogu kaupluse ja tema peal asuvate korterite ja saali Lugu talle uus. Varem pole vaja teada olnud. Nii laseb naine endast leebe tänuga läbi ka värsked teadmised armastatu seniste raamatute ja bändide, muinasjutuvestjatest ja šokolaadimeistritest sõprade kohta.

Tema jaoks on oluline, et šokolaad – ehtne ja puhas maagiline loodustoode – on tõeline südamerohi, laiendab nii veresooni kui teadvust, teda on hea juua koos spirituaalse Perekonnaga sanskriti- ja eestikeelseid laule lauldes ning pärast seda ekstaatiliselt tantsida.

„Minevikus kaevamine aheldab meid energeetiliselt selle külge. Oleme pigem tänulikud selle eest, et olnu on vorminud kallima selliseks, nagu ta on. Ja ärgem muretsegem tuleviku pärast. Kuna teadjad on täiesti kindlad, et paari aasta pärast toimub Euroopas majanduslik kollaps ja sellele järgnev eksistentsiaalne-spirituaalne tõus, olen tänulik, et maailmas on nii palju võimalusi,“ naeratab parimas mõttes alistunud ja tänulik haldjapiiga. „Oktoobris, kui Eestis jaheneb, lendame taas Tai-Bali-India vibratsiooni ennast täiendama ja teostama. Niimoodi saame olla järgnejatele toeks ja aidata neid, kelle vibe’i hirmud alla lasevad.“

Oleme kõik tervendajad. Meie seas on samas eriti väekad inimesed, kes on otsekui tähtedetagused tulnukad oma inglipilgu ja liblikatiiva-puudutusega. Ehkki trügimine Eesti nõiaturul on tihe – kes jääb erialatööta, haarab trummi ja-või massaažiõli ning astub muudkui laeva – ei summuta see kostümeeritud tingeltangel tõelisi helisid.

Südamega kuulajad tunnevad ära need, kes Teenivad kogu olemusega ega posi ümber leivakannika.

„Igaühe jaoks on siin planeedil nii õpilane kui õpetaja. Need võivad erinevatel eluperioodidel vahetuda – ja inimestevahelised seosed, õigel ajal ja õiges kohas kohtumised on tõeliselt imelised.

Kahe eluperioodi vahelises vaakumis võib meil kõigil esineda tagasilangusi või -lööke – nagu minul häälega juhtus – ent uuele tasemele tõustes läheb sealt edasi kõik paremaks kui kunagi varem,“ teab Matia, kes toidulauda istudes tänab nii Loojat toidu eest kui toitu kõige hea eest, mida see temasse toob.

See on oluline. Nagu kõik väikesed ja suured, ilusad ja head sõnad ja meloodiad, mida meile antud hääl vormib. Matia vaatab kõigi inimeste silmadesse piiritu usaldusega, et öelda Sulle kogu südamest: ma armastan Sind. Uskuge teda – ja ennast, kes te vaatate üksteise silmadesse.

 

https://www.google.com/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=6&cad=rja&uact=8&ved=0ahUKEwiqh9HgiNrbAhVSb1AKHXkBBFkQFgg-MAU&url=https%3A%2F%2Fsoundcloud.com%2Fhanumanproject%2Fsemillia-pura-medicine-song-feat-thomas-love-power-tammie&usg=AOvVaw0-Fd-h-QVTTvDUQWwaajc2

 

https://www.google.com/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=11&cad=rja&uact=8&ved=0ahUKEwiqh9HgiNrbAhVSb1AKHXkBBFkQFghaMAo&url=http%3A%2F%2Fstore.blackswansounds.com%2Falbum%2Fpachamama&usg=AOvVaw3SDlGX4mVwSnvCtHUfCRB6

 

https://www.google.com/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=11&cad=rja&uact=8&ved=0ahUKEwjkh5DBkNrbAhUKZVAKHWvFBEw4ChC3AggnMAA&url=https%3A%2F%2Fwww.youtube.com%2Fwatch%3Fv%3D7XB0r51b7oc&usg=AOvVaw0MKEMRpP56ui1Ifl4G30Kt

 

https://www.google.com/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=12&cad=rja&uact=8&ved=0ahUKEwjkh5DBkNrbAhUKZVAKHWvFBEw4ChC3AggtMAE&url=https%3A%2F%2Fwww.youtube.com%2Fwatch%3Fv%3DOxW5LLKwVak&usg=AOvVaw2N-wUUCKTs9av92_k5BJjw

 

https://www.google.com/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=2&cad=rja&uact=8&ved=0ahUKEwiMksmTkdrbAhWLLFAKHekfBUsQFgguMAE&url=https%3A%2F%2Fsoundcloud.com%2Fhanumanproject&usg=AOvVaw3caXi0QSAekgS9AMrrKYGq

 

 

Joel Ostrat – Eesti oma Jamie Oliver

Kati S.V. Murutar

Köögikunstnik ja pereisa Joel (35) on hinge ja ihu seoseid aduv ja teeniv valgustatud ettevõtja. Ta on oma loovate tegudega nii oma 13 toidukoha köögis kui arendustes ja tenniseväljakul ladus ja kirgas stereotüüpide muutja. Sale ja sportlik välkepilduva pilguga Ostrat kinnitab oma loova kokkamise ja teadliku isadusega: uues heas ilmas on kinder-küche-kirche eriti mehiste ja ärganud-märganud meeste pärusmaa.

Koer ja Poeg

Vana-aastapäeva Kaljukitsel Joelil kui oriendi-järgi Koeral on hetkel käsil tema oma aasta. Ehkki Eesti oma Jamie Oliveril on käsil rida arendusi, nagu lapsepõlvest alates ikka, on tema elu tähtsaim nähtus-tehtus tänavu talvel sündinud Poeg.

Kihlatu Therese, kellega Joel kohtus oma Meat Marketis, on nüüdseks taas Pallase nime kandva Tartu Kõrgema Kunstikooli lõpetanud metsloomanahkadega töötamise erialal, mida ta väikese poja kõrvalt taas nokitsema hakkab – septembrist juba proua Ostratina.

„Poja ilmaletulek kestis palju tunde – mis oli minu jaoks tuhande mõtte ja tunde läbitöötamise süva-aeg. Nabanöör? Jah, mina lõikasin läbi – aga sel ajal toimus mu peas ja ruumis nii palju erakordset, et see lõige oli võrreldes tõsiasjaga, et Ema ei võtnud vastu ühtki pakutud valuvaigistit ega elamuse tuimestit, üsna väike asi…“ on Joel veel pool aastat pärast suurpäeva vapustatud ja vaimustatud. „Oleme perega võimalikult palju oma Tartu-kodus, mitte Tallinnas – kus meie head sõbrad meile küll peavarju pakuvad, aga Tallinn on… Tallinn.”

Uude ajastusse vana hea nimega on Joel üle toonud Werneri kohviku. Seda käima tõmmates oli ta ise veel oluliselt alustajam kui praegu oma 13 toidukohaga ning austus ajaloo suhtes oli tohutu. Seda õnnelikum on mees motoga „Küpseta. Naudi. Ela.“ selle üle, et just Wernerist said alguse kõikjale üle Eesti levinud jumalikud koogid.

Koos kolme partneriga peetakse tervet Gustavi-kohvikute ketti ning teised kohad on Väike Kuuba, Umb Roht, Truffe, CookBook – koos tema cateringiga Maitseelamused. Tartu aparaaditehase õuel on Ostratil kõrvuti teiste edumeelsete tondilosside teisendajatega „Kolm tilli“ – kus toimiv Itaalia puuküttega saviahi pitsade valmistamiseks on Eestis harva esinev kvaliteetpitsade sünnikoda.

Nii, nagu on ainulaadne ka sarmika noorhärra oskus vedada-pidada märkimisväärset toidukohtade ketti, valmistoitude sarja ja cateringi ilma suurema meediakära või upakile-ajava uhkuseta. Ta on oma ketis kokk, mitte superstaar – ning seda tänu õnnele sisetunde järgi õigele alale sattuda ja samm-haaval õigeid õpetajaid kohata.

Õpetajate magnet

Ehkki Joel on teadnud 12.eluaastast alates, et temast saab Kokk, oskab üldsus tänini üllatuda, et meil on oma üliandekas ja edukas JO. Toidublogijad-gurmee-meedia teab ja austab teda küll juba mitmeid aastaid. Ning kui Viru keskuse Gustavis Rahva Raamatu juures esitleti tema ja Nopri talumeierei talumaitsete sarja, oli kohvik tulvil noori kauneid trenditeadlikke daame.

Nõudlikele suhkru-lisandite-jne-küsimustele vastas 21aastase välimusega põllega härra, et lisas Niilode piimatoodetele lihtsaid ja loogilisi asju – moos, küüslauk – vastavalt sellele, mis talle enesele maitseb ning tootesarja tõugates on nad nüüd talupoeg Tiiduga suurepäraselt toimivas sünergias.

„Tavatsen öelda, et läksin sellepärast kokakooli, et mul olid gümnaasiumi jaoks liiga nirud hinded – aga tegelikult on uuemal ajal ametikoolid need, kuhu lähevad noored, kes juba teavad, kelleks tahavad saada – ei ole äraolemise kohad neile, kes mujale ei kõlba.

Mina asusin juba kooli kõrvalt tööle – nõudepesija ja hakkijana. Tänu sellele tean nüüd kokana, mida ja kuidas oma abilistelt eeldada,“ kirjeldab mees, kes loeb üheks olulisemaks õpetajaks oma õemeest, kes teda ettevõtlusele innustas.

Teise õpetajana nimetab laiahaardeline ja kõrge lennukaarega köögikuningas oma esimese elukaaslase suurettevõtjast härra isa – sealt tuli eluline ärikool. Ent päris elukool tuli tänasest noorema noorena sarvi  maha joostes. Siis töötas Ostrat Püssirohukeldris ja Wildes ning Atlantises… diskorina!

Kolmas, olulisim ja sügavaim õpetaja on isale aga poeg Johan. Kaunis kaasa Therese nendib, et just lapsevanemana on nad mehega mõlemad teada saanud, kui oluline on kogenud teadjate õpetuse järgimine ja nõu kuulamine. Ükski Dr. Google ega Youtube ei asenda inimeselt inimesele edasi antavat imetamise ega üldse ühegi iidse oskuse õpetust.

Kehakunstnik

Joel valmistab nii toitu kui kohtleb oma enese maist keha samuti iidsete tarkuste eeskujul. Ta teeb selliseid – ja ainult selliseid – toite, mis meeldivad talle enesele. Ning muskulatuuri – millega kõik meie meeled on otseses ühenduses – hoiab samuti vormis just nende aladega, mis on päriselt talle meele, mitte moe järgi.

„Enesega kontaktis olev inimene tunnetab nii seda, mida ta süüa-juua tahab või ei taha – ja millised kehakultuuri alad talle sobivad. Praegusel virtuaalrahval pole oma kehaga alati just kõige tegelikumad suhted, sellepärast on trendi-inimesi lihtne moodi-pidi kõnnitada,“ teab Joel, et oma maitset ja eelistusi pole mõistlik ega mõttekas peale suruda kellelegi teisele, kel on tema enese elulaad ja vajadused. „Veganlus ja toortoitumine on kahtlemata kasulikud siis, kui soojas-paikses rütmis tiksuv keha ei vaja eriti proteiine ega kaloreid – tegus põhjamaa füüsis kipub siiski nõudlikum olema.

Spordialadest on mulle varajasest noorusest saadik olnud omaseim tennis. See on keha kultuur sõna otseses mõttes – eeldab kiiret mõtlemist, keskendumist ja täpsust, vastase liikumise etteaimamist – ning tõmbab tavaliselt killustunud ja hajutatud tähelepanuga 21.sajandi inimese kenasti siin-ja-praegu keskmesse.

Sestap ma selle klassikaliselt elegantse ala heategevuslikke turniire korraldangi.

Jalgrattasõit – mu teine lemmik – võimaldab seevastu aktiivset meditatsiooni. Telefon jääb koju, ees on tee-tee-tee ning monotoonne liikumine peatab rabelevad mõtted ja loob kõrvade vahele korra.

Talviti olen üsna usinasti jõusaalis käinud – mitte musklit kasvatamas, vaid mõttestatult oma füüsisega suhestumas. Kõrvuti kiropraktika, massaaži ja vabastava hingamisega.

Praegune meelis-võimlemine käib mul pojaga – ta on maailma parim ja inspireerivaim hantel, soovitan kõigil isadel sedalaadi lapsega-lähedust nautida.“

End oma maise kestaga ühendusse hingav ja liikuv Joel on ka köögikunstnikuna kõikide meelte kaudu toiduainete kui elusolenditega kontaktis. Seepärast läheb talle vägagi korda Emakese Maa jagatava külluse arutu raiskamine, selle kilesse pakkimine ja mööda ilma naftat-põletades ringi lennutamine. Ostrat on veendunud, et toit peab kasvama sööjaga võimalikult lähestikku – Eestimaa põldudel-karjamaadel – ning tema koht on kenas käsitöises korvis, mitte killerkotis.

Avanemine

„Jälgin huviga, kuidas mu enese maitse ja eelistused ajas teisenevad ning mil moel uued retseptid end otsekui ise loovad,“ arutleb ka oma mõttemaailma avanemist ja avardumist üha uutel tasanditel tajuv mees.

Nii restoranide kui kodude köökides – nagu ka ettevõtluses! – on valgustatud tegijate uue laine aeg. Vastandina kolisevate köögikaalude ja plekiliste põlledega korpulentsetele kokatädidele. Ja tegelikult ka teleseriaali „Köök“ vintis Viktorile. Köögis tehtav peen loometöö eeldab karsket vaikust reegli järgi „ära täistalla seal, kus inglidki käivad kikivarvul“.

Ehkki oma ala meistrina ringleb Ostrat meie VIP- ja popp-ringkondades, on tema enesemääratlus ikkagi Kokk.

Kuigi väga hea asi on vallutanud nii Maarjamaa kui järkjärgult ka välisturu, huvitub Joel ise ikkagi eelkõige asjade-inimeste-nähtuste olemusest, mitte rikkusest või kuulsusest. Millest mõistagi päriselt ei pääse.

Siiski mitte pelgalt pliidi ääres müdistades, vaid aktiivselt ilma ja inimestega suhestudes: „Suusatamist kui ala pole ma enese jaoks küll päriselt avastanud, aga küladesse ja taludesse koos pererahvaga kokkama sõidan mina vastavalt aastaajale kindlasti jalgratta või suuskadega. Kui oled tuntud, oled kohustatud olema eeskujulik sõna parimas mõttes.“

Tänavuse aasta eraeluline paaristõuge – poja sünd ja abiellumine – kinnitab väidet, et 12aastaste tsüklitena valitsevad idamaised loomaastad on selle aasta inimeste elus murrangulised ning võtavad kokku vahepealse tosina aasta sooritused.

Joeli 13 asutuseline ettevõtete maastik avanes 12 aastat tagasi.

Seekordse Koera-aasta on köögikunsti kuningas raamistanud eraeluliste tähetundidega.

Rahvatarkus väidab, et abiellumiseks ei tohi pruut ise oma kleiti õmmelda. Üsna ilmselt ei kata septembrikuiste pulmade ajal oma peolauda ise ka Joel Ostrat.

“Pulmalaua katavad tegelikult täitsa võõrad, nüüdseks küll tuttavad – väga head eesti kokad. Menüü on läbi ja lõhki Itaalia. Mereandi, liha, vinnutatud vorsti kui ka juustu, ei puudu ka ravioolid ja Tiramisu,” loetleb itaaliameelikust peatne naisemees.

Eesti Naise lugejatele pakume lõunamenüü – supp-praad-magustoit – mis on TÄPSELT JO oma maitse:

Suvine ja tegelt terveks aastaks sobib:

Ürdirikas tomatisupp parmesaniga

Värsked Eesti tomatid, basiilik, salvei, küüslauk, paprika, sibul ja tšilli (doseeri maitse järgi, 50% võiks olla mahust tomat).

Kõik asjad va. värsked ürdid korraga ahjuplaadile ja 150C 45min ahju. Siis potti kus kuumutad korralikult ja lisad vett ning puljongi.

Püreestad, maitsestad soola ja pipraga, Serveerides riivi peale head 24 kuud vana parmesani.

Umbes nii:

1kg tomat

sibul 100g

paprika 100g

küülauk 10g

tšilli 10g

1L puljongit

20g basiilikut

5g salveid

Parmesani ca 10-15g per portsionile.

Pikalt küpsetatud pardikoivad

1 pakk võid

4 pardikoiba ca 800g-1kg

sibul 100g

Tüümian värske 1/4-dik pott ca 20g

loorber 5 lehte

punane vein 300ml

puljong 300ml

roheline pipar (purustatud) ca 10g

sool (mere) ca 12g

vett et kataks potis kõik kenasti.

määri maitseainega (sool, pipar) koivad kokku ja pane potti sega kõigest muus kokku üks mässerdis (selline ollus kus kõik muu koos, tükeldus väike).

Pane ahjupotti ja tee järgmist:

Küpseta 150C juures ca 1,5h siis lase temperatuur ca 120C juurde ja küpseta veel ca 3,5h.

Sobib ka nii; Ennem magamaminekut pane ahi 120C juure ja lase küpseda 6h, peale seda võiks ahi end välja lülitada ja siis sa saad valmis koivad hommikul kätte !

Juurde ahjujuurikad või siis lihtsalt tomat ja rukula.

Imeline roog 😉

Maasikasupp jäätise või vahukoorega:

Värsked maasikad 1kg

Vett ca 500ml

vanilje  (umami vedel madakaskari vanilje) 0,5g

Kookossuhkur 30g

peoga basiilikut või värsket münti (kumba eelistad) ca 10g

Jääd 5-7 kuubikut

Blenderda kõik omavahel ja saad imelise külma suvise magusasupi. Serveeri vanilje jäätise või vahukoorega !!!

Kolm küsimust

Kati S.V. Murutar

Tuhanded külad, tuhanded talud on Eestimaal laiali nii, et enamus neist ei jõua telerisse ning keegi ei küsi endisaegsel moel võimalikult kõike kasvatavalt talurahvalt, kas ja mis muretab. Tallinna-välisest Eestist jõuavad telerisse idüllilised nišileidurid. Linlikule eluviisile üle läinud, maad maha müünud või rentinud maakodudest pole midagi näidata ega rääkida. Tervikliku väiketootmisüksuse alalhoidmine on üsnagi kangelaslik missioon. Vastuvoolu-ujujate probleemid on sarnased. Neist rääkimine oma nime all aga toob üsna kindlasti ebameeldivusi. Kuna nii meesteta pilt, lünklik tootmistervik kui sõltuvus virtuaalmaailmast on üldine ja ühine, las nimed jäävad – pigem vasta sinagi neile kolmele küsimusele: kuhu küll kõik mehed jäid, mis teil viga on ning kus su keha on?

 

Kuhu küll kõik mehed jäid?

„Endisaegne või?“ imestab 54aastane talutütar Eestimaa südamest lõputute rabade vahelt. „Ma pole selle peale mõelnud. Olen alati niimoodi elanud. Nii on õige ja ainuvõimalik. Mina olen aegajalt siit talust ikka palgatööl ka käinud – kui mõne kilomeetri kaugusele reilbaltik rappa lõigatakse, võin kasvõi Berliini raha teenima sõita, eks? Ema pole mitte kunagi tööl käinud, ehkki tal on zootehniline keskeriharidus täitsa olemas. Kasutab seda talus.

Kui mina liiga palju oma ja talu tulevikule mõtlema hakkaksin, läheksin hulluks. Talitamisest ja põllust vabadel hetkedel teen käsitööd ja vaatan telekat. Põhiliselt seriaale – need tõmbavad mõtted kõige kindlamalt kaasa. Nojah, põgenen oma mõtete eest jah!“

Sellises eas naist tuleb kestvalt tütreks nimetada sel lihtsal põhjusel, et ta on vanapiiga. Sellepärast kuulub tema kodutalu pigem nende jäänukite – või just tulevikuliste ellujäämise oaaside! – hulka, mida täna (veel?) naeruvääristatakse. Neid, kel lapsed-jätkusuutlik elujõud-nišš, idealiseeritakse. Ent visasid talusid, kes metsde vahel oma viimaseid aegu tiksuvad, on rohkem, kui teede peale paistvaid maalilisi.

Naeruvääristatakse suletud tootmisringi pärast: hihii, nad peavad lehma selleks, et toita siga, et siga ära süüa, et jaksata lehma pidada! Ring on üsna kinni tõesti, kui talu millelegi ei spetsialiseeru ja midagi-kedagi väravast välja ei müü. Vilja kasvatatakse ja heina tehakse loomadele. Vähesel määral vilja koduleivaks mõistagi ka. Veistelt saadav piim läheb sigadele-kanadele. Munade ja liha saamiseks, teadagi. Sead koos peetide ja muude kodupõllujuurikatega lähevad potti. Lammastelt saadav vill kedratakse lõngaks – seda siiski enamasti villaveskites, mitte vokiga. Lõng kootakse telekat vaadates kampsuniteks-sokkideks. Need pannakse selga-jalga, et oleks kabedam lauta minna. Laudast ja põllult kobitakse esiisade-moodi sauna – ja sealt teise-ringi-riietesse, mida ääremaadel tohutute kottide ja tonnidena liikvel on. Secondhänd selga – ja laadale. Mis on kinniringirahva üks põhilisi kodust väljas käimise kohti. Teatrisse-kontserdile väga ei pääse, sest just sel ajal on õhtuse lüpsi ja talituse aeg. Laadalt toodud pott läheb üha nõudlikumalt parandamist vajavale pliidile. Siga potti… Ongi ring kinni. Või lõks.

Tagastatud, oma kätega taastatud talu söögilauas istub vaid kolmeliikmeline pere. Igaks õhtuks läbi nagu läti latt, sest nii kelder kui küün, laut kui töökoda tahaks parandamist-uuendamist. Väsinud on nii voodrilauad kui lüpsimasin, nii sigade aedik kui köögikraan – ent kogu aeg ja jõud kulub talitamise ja koriluse nõiaringile, mida sa siin parandad või uuendad.

„Mul on kaks õde ja kaks venda. Kaks on linnas, üks Floridas ja üks Austrias,“ loetleb küpses eas piiga. „Floridat tean seriaalidest, Austria vaatamiseks klõpsin aegajalt filmiriiulilt „Heliseva muusika“. Kuidas ma ilmsi seal käia oleksin saanud – loomad ju! Ma arvan, et ära käies poleks pärast enam võimalik mõtlemata olla ka,“ tunnistab naine, et ei suuda kujutleda oma kodu muutumist üheks mahajäetud-väljasurnud onniks, millelaadseid ümberkaudsed hääbunud külad on täis. „Vanemad on juba eakad. Tervised mõlemal praegu õnneks raudsed. Õed-vennad ei kavatse keegi siia pommiauku tagasi tulla. Mina ei ole mehele läinud sellepärast, et ümberringi on ainsad veel elus mehed kas joodikud või veidrikud. Võimalik, et oleksin aegsasti abielludes neist kellegi õigele teele kamandanud. Aga mul polnud õigel ajal õiget aega – õed-vennad läksid kodust ära, mina asusin isa kõrval traktorirooli ja nagu… ununesin koos emaga teleka ette käsitööd tegema.

Siia tullakse ainult asja pärast – isa töökotta või midagi. See midagi on peaparandus. Meie ei joo, aga kärakas on kodus ikka. Sellepärast ongi, et me ei joo seda nahka. Pood on ligi 10 kilomeetri kaugusel – me siis oleme viimastele ellujäänutele nagu apteek. Selliste kundede peale talu edasi pidamisel loota või? Võeh!

Kes upub kraavi, kes külmub koduteed otsides… Tühjaks jäävad põlistalud saavad heal juhul kellegi suvilateks. Oleme vanematega siin arutanud, et teeks talust õige pagulaste varjupaiga… Aga tühjus-igavus-pimedus neid ju ei tõmba. Meie moodi pommiauk sobiks näiteks võõrutuseks… Ei taha linnast jotasid ega narkareid siia juurde tassida. Lastekodu pidamise jaoks pole meil piisavalt eurotingimusi – ja nett jupsib ka. Vanadekodu oleks vist ainus lahendus. Ükspäev teisehomme. Oeh, ma ju ütlesin, et ei taha mõelda! Kus telekapult on? Isa, ma tahan, et pult on minu käes! Ema, sa istud puldi peal!!!“

 

Eestlased, mis teil viga on?

„Meie talu kohta olen ümberkaudsete villade snoobide suust kuulnud, et see olevat keset eliit-eeslinna, nagu m… keset nägu,“ muigab kahe kõrghariduse ja soliidse enne-talupidamist-karjääriga 30aastane peremees, samal ajal kui temast mõni aasta vanem, samuti kõrgharitud perenaine hooldab koeri ja puhastab nende aedikuid. „Jah, me asume linnast 10 kilomeetri kaugusel. Jah, meie kümmekond hektarit on peagi elamumaana ülihinnas. Jah, meie peame siin lambaid, aretame koeri ja kujutame ette, et see elulaaditalu on ümberkaudsete eduinimeste lastele eeskuju, õpetus, lapsepõlve mängumaa. Lisaks on esiisade talu pidamine taluna justkui missioon ka. Samal ajal, kui linnast oluliselt kaugemalgi asuvad tuhanded-külad-tuhanded-talud on suures osas tootmise lõpetanud ja maad välja rentinud või maha müünud.

Kui pealevajuv linn juba väidab, et selles paigas ammu enne neid olnud talu oma tavapärase olme ja endisaegse välimusega on see va emm, siis oleme täiega. Võtsime endale sadakond lammast ka. Kusjuures mitte trotsist ega kiusust – voh, määgime teie häärberite akende all! – vaid asjalikel kaalutlustel.“

Noorpaar istus saunas. Naine arutles, et nende väga suurt tõugu koerte söötmine oleks oluliselt soodsam, kui liha oleks omast käest. Kuivõrd nüüdsel ajal täidetakse kosmoses meie soovid juba mõtetenagi hetkega, pakuti neile järgmisel päeval tervet karja. Täpselt sobilikku nii oma penide kui linnarestoranide varustamiseks. Lihtsa loogika alusel – jäärad ja vanemad uted lihaks, iga järgmise aasta noortelt uttedelt talled, siis valik – jäärad ja vanemad lihaks… Ja nii edasi. Peenem liha restorani ja poodi, ülejäänu koertele.

„Meil tekkis juba seal saunalaval küsimus, kuidas on võimalik, et nii rohkete linnastumata maadega, nagu Eesti, on lambaliha defitsiit. Lammast on ju ometi ülilihtne pidada – kõik puisniidud ja söötis maad saaks neid täis „külvata“. Kui teiste talumeestega asja arutasime, sain teada, miks defka on: seda veetakse rongitäite kaupa Euroopa moslemitele – nad ei tohi ju muud liha süüa, ainult määd,“ muigab mees. „Ja allergikuid tekib muudkui juurde. Samuti lambaliha-dieedil – nagu südame- ja veresoontehaigedki.

Lisaks on teised riigid nii linnastunud, et toitu pole kusagil kasvatada. Sisse veetakse nii liha kui vili. Aga ka hein ja silo neisse riikidesse, kus rahval on mõistust loomi kasvatada, aga sööda jaoks maid ei piisa, sest kari on peal – Poola näiteks.“

Koerte juurest saabuv perenaine jätkab teemat: „Talude juurest välja renditud või maha müüdud maa on siin Eestis puha rapsi all. Kuus korda suve jooksul mürgitatakse, neoonkollane ja haisev õlitaim, teate küll. Mesilased tapab päris ära, inimesed saavad lihtsalt kopsuvähid-astmad…

Ongi siis nii, et hein veetakse välja, lambad veetakse välja – kedagi-midagi ei jää, sest ka inimesed rändavad teatavasti järjest välja. Tõsi, ma pole päris sobiv iriseja – ka minu kasvatatud koerakutsikatest kaks kolmandikku ostetakse võõrsile.“

Trotslikult tegus noorpaar seal uusrajooni keskel oma lammaste ja koertega võttis selle karja üle skandinaavlaselt, kellel sai küllalt. Pidas päris palju aastaid koos naise ja tütrega Läänemaal mitutsadat lammast, kanu ja hobuseid ja… väsis ära. Skandinaavias tegelikult väsis enne – sellepärast Eestisse asuski.

Nüüd siitmailt lahkuv viiking on farmeri poeg, kellele isa kinkis kümmekond lammast, kui ta oli 10aastane – ning kes tuli koos naise ja noorima lapsega Eestisse siinsete soodsate maastiku- ja põllumajanduspoliitiliste tingimuste tõttu. Mis ajab enamuse eestlasi mõistagi muigama, sest me oleme harjunud nii mulla kui ministri üle virisema. Eestit kiitev viiking ise aga enam ei muiga. Naine läks ära. Linna – et korteriaknast merd ja silmapiiri näha.

Skandinaavlane ise on tänaseks kimbatuses – ühest aknast vaade maanteele, teisest lambakoplisse ei inspireerinud juba mõnda aega tedagi, seda enam, et sulaseta elu ei lasknud ka reisima – ent teismeline tütar on nii talusse kui elulaadisse kiindunud ja keeldub lahkumast ja hobustest loobumast. Isa aga tahab Kreekasse või Rumeeniasse – mägesid-vaadet-soojust! Nagu ta lambakarja üle võtnud noorpaarile sõnastas: rusuv kliima ja pikk pimedus võttis hinge välja.

„Võta või väsinud farmeri Pipi-moodi tütar kah koos lammastega endale,“ naeravad elulaadi-oaasi pidajad nukralt. „Suur osa eliit-eeslinna lapsi loomade läheduse tõttu nagunii juba meil pooleldi elabki. Aga miks nende vanemad ei ela nii, nagu lapsed tahaksid ja meil kõigil geenides olev talupojaloogika käsib? Eestlased, mis teil viga on?

Meil on siin Põhjala inimtühjas väikeriigis olemas kõik eeldused loovalt ja loogiliselt toimivaks eeskujuks arenemiseks. Kujutlege: rannakarjamaad ja niidud on kõik veiste ja lammaste hooldatud, põllud annavad kõik inimeste ja loomade toiduks ja söödaks vajaliku, tuul-vesi-päike toodavad elektri – üleliigselt ei lennutata ei toitu ega inimesi. Kui liha ja juurikad kasvatatakse siin, ei pea ka inimesed võõrsil selleks raha teenima, et importfrukte kinni maksta… Nii ilus või? Ja nii saavutatav, kui rahvas ometi nõnda lihtsalt mutant-mustritesse ei eksiks.

Talumaadele häärberite ja rapsi külvamise asemel on ülim – et mitte öelda viimane – aeg Maarjamaa taas-asustada ja loogilise ringlusena toimima edendada-taastada. Telesaated näitavad niši- ja elulaaditalusid nagu imeasju, justkui viimseid mohikaanlasi. Arukalt ja kliimale kohaselt funkav talu kui üldtuntud mudel peaks olema reegel, mitte erand!

Igatahes meie oma oaasis paneme edasi.“

 

Kus sinu keha on?

„Minu teismeline laps on teoreetiliselt talulaps,“ jutustab 43aastane kitsekasvatustalu perenaine oma 14aastasest tütrest. „Teoreetiliselt tähendab seda, et me elame 70 kilomeetri kaugusel linnast. Sisuliselt metsas. Meil on mitukümmend kitse, paar hobust, kanad-pardid-haned… Mul. Mitte meil. Selles mõttes mu preili teoreetiliselt talulaps ongi. Ta on füüsiliselt justkui siin talus – aga tegelikult mitte.“

Hullupööra töökas emand, kes jagab end õpetajatöö ja kitselüpsi, mesinduse ja rahvatantsu vahel, kirjeldab, kuidas tema teismeline sirutab hommikul ärgates veel enne silmade avamist käe ja haarab padja kõrvalt telefoni, sest ainult nuti-ekraan on neiu arvates vaatamisväärne ja ärkama innustav objekt.

„Olen mitu korda küsinud, kas talutütrekene ei kaaluks varianti enne käe sirutamist telefoni järele, silmad avada. Siis näeks ta enda kohal lage, mille minu esivanemad ehitasid 100 aastat tagasi. Eesti riigi sünni järel kohe järgmisel aastal. Selle lae peale olid meie kodumaja järjestikused uued omanikud ladunud kõigi ajastute materjale. Päris Siberisse meid ei küüditatud, aga ümber asustati küll. Agulikorterisse.

Kodu lagi ja seinad kaeti okupantide stiilis vineeriga. Pärast Stalinit kinnitasid järjekordsed asukad, kolhoosi töölised, uued katted – Hruštšovi stiilis lipid, reikad. Ja nende peal Brežnevi-aegsed saepuruplaadid.

Kui isade tare tagasi saime ja selle lipp-lipi-peal ajaloo kajastuse laiali harutasime, võtsime üles ka mullale rajatud põranda lauad, nende peale kõmmutatud püssi plaadi, mis oli mäletatavasti tänase laminaadi eelkäija – ainult et mürgine. Otsustasime esialgse talu olemuse ja hingamise taastada, mitte euroremondi teed minna. Ehkki meie külas on umbes pooled kodud just seda küproki-ajastu teed läinud.

Lihtne hooldada. Ja seda, kui väga need eurostiilsed võtted talumaja hingusega ei sobi, need küproki-inimesed ei tunneta. Tunnetamiseks pole aega ega põhjust, nad on linnas tööl või suisa võõrsil. Oma korteri-elulaadiga tarre sattudes panevad puldist teleka – ja kliimaseadmele kraade juurde – ega kohtu koduhaldjaga,“ kirjeldab õpetajanna. „Suvel kappavad murutraktorite seljas hektarite kaupa viljakaid maid golfiväljakuteks – selle asemel, et seal peal söödavaid loomi pidada või naabrite loomadele heina teha. Nii palju siis isade maa kodutalude ajaloolisest mälust ja tajust…

Minu printsess aga ei ela meie algupäraseks taastatud talus isegi mitte korteri elu. Ta ei ela üldse siin-, vaid sealpool ekraani.

Mis mesitarud ja lindudele hommikujahu ja vee tassimine!? Instagramm! Snäpptšätt! Feissar!

Ausalt, ma pole mingi dinosaurus, kes vingub progressi pärast. Mul on ka Facebookis profiil. Isegi kaks. Talu oma ka – selle kaudu müün kitsepiima ja pardimune ja mett. Et oma tütre soove täita. Aina suuremate summade eest.

Ah, kellele ma räägin – kõik lapsevanemad teavad, mis maksavad need telefonid ja arvutid, moekad riided samuti – ma ju tean õpetajana, et „õigete“ riieteta ei tule kodust välja ei koolilapsed ega noorima põlvkonna õpetajad. Aga õiged riided, soengud, käitumised määrab omakorda kogu see maastik, millel nutifoni uppunud põlvkond uitab.“

Ema tunnistab, et oli veendunud: kui ta loob lapsele muinasmaa, suudab ta teda virtuaal-abitusest, ekraanide-sõltuvusest ja pealiskaudsest trende pidi plõksimisest säästa. Tegelikult sellest maapealsest paradiisist ja eluküllusest vastuvoolu ujumiseks piisanud ei ole. Tüdruk ei näe tema valikul võetud koera – mõnel hommikul patsutab, enamasti astub kuutõbisena temast üle, silmad-meeled puutetundlikule peotäiele kleepunud. Kassid ei püüa temaga juba ammu ühendust võtta – null-reaktsioon ju.

„Kui veel mõne aasta eest oli laps väga palju meie kahe hobuse juures, siis nüüd külastab ta neid vaid selleks, et instasse-snäppi ennast koos nendega pildistada. Kooliteel autos on nutipluti meie vahel, nagu müür – juba kuid, lausa sajandeid, olen tütrelt ühesilbilisi vastuseid saanud, mis iganes teemat üles tirida püüan. Kui teda trenni viin – sama. Kusjuures alad, mida mu maast-lahti-laps harrastab, vahelduvad üha kiiremini. Klikk-klikk-klikk! Laulult kergejõustikku, tantsust ratsutamisse, pillimängu asemel ujuma. Klikk!

Esmalt tekib hasart, nagu instagrammi postitus oleks rekord-laigid saanud. Ja loidumine järgneb aina rutem. Ilus ja andekas – aga justkui liigagi andekas igal alal, nii et mitte miski ei paelu pikalt. Seda enam, et iga trenn hoiab ju telost liiga kaua eemal,“ tõdeb pedagoog, et oma enese last ta järjekindlale keskendumisele ja pühendumisele suunata ei suuda. „Kui mulle on tundunud, et taluelu läheb noorele daamile rutiinseks, viin ta tuulduma. Tema keha õieti tuulutan. Nii läbi Eestimaa sõites kui välisreisidel on ta nutineeduses. Kui mõnes kohas pole levi, on ta väljakannatamatult tige, tujutu, ärev – tõelised ärajäämanähud.

Vanasti ei saanud lapsi õuest tuppa. Mäletate, meid ei saanud ka raamatutest välja… Ja nüüd siis selline üleüldine sõltuvus, mistõttu taludel pole pärijaid…

Ma tean, et see on kõigil ja kõikjal nii. Sõbrad tulevad külla – ja kõik on koos telefonis. Kellegagi messatakse rohkem ja vallatumalt kui teistega – ja kohe ollakse „suhtes“. Kusjuures subjektiga silmast silma kohtudes ei osata vesteldagi. Pettumuse peale valitakse järgmine virtuaalpartner.

Järgmine telefon ka. Need purunevad füüsiliselt ja vananevad sisuliselt. Mitu telefoni aastas. Ma ei hakka ütlemagi, et minu vanamoodne telefon, mis on mõeldud helistamiseks, mitte elamise aseaineks, on mind juba neli aastat teeninud.

Talulapsele, kes elab kosmoses, mitte kodus, olen püüdnud jutustada, et üsna hiljuti saadi kodudesse lauatelefonid pika järjekorra alusel. Olid kaugekõnede keskjaamad ja taksofonid. Mobiiltelefonid olid esmalt kohvri, siis telliskivi suurused. Eksklusiivne klapikas läks üle puutetundlikuks ja… ongi katastroof. Aga ma ei saa ei seda ega midagi muud rääkida – tilks! ütleb tema nuti – ja ta ei kuula enam. Õhtuti päevast kokkuvõtet tehes õngitsen vägisi tema pilku – gling! – ja ma näen kalapilku, mis näitab, et ta tahab dresseeritud loomakesena otsekohe näha, kes messas või laikis.“

Naine teab, et üleaedsel poisil on juba nii tõsised unehäired, et temaga on korduvalt psühhiaatri juures käidud, kuna ta ei suuda õhtuti eba-maailmast väljuda. Magamatusest tulenevad õpiraskused ja sealt edasi hariduse ja ameti puudumine.

„See on nii linnades kui külades samamoodi – uue põlvkonna peale on lasunud saatan. Pole mõtet küsidagi, kes keda teenib – itimaailm noort või noor netikuradit. Inimene jääb teatavasti tehnoloogia üle peremeheks, kui on iseenese peremees. Ise – see on ihu-hing-vaim ühendus. Vaim saab vaevatud, kui tal pole ühendust kehaga. Keha kogetakse siin ja praegu,“ arutleb ema, kes ise tavatseb kitsesid lüpstes ja mesilasi hooldades mediteerida. „Kallis laps, kus sinu keha on? Tahaksin temalt küsida, kui ta nagu transis teel tualetti ära eksib, sest kaela kõveraks keerav pihupõrguline eksitab. Keha on kodutalus. Keset loomi, kellega puudub silmside…

Pane silmad kinni, see olen mina – sinu emme. Tee suu lahti… Ampsti! Pannkook meega ja kohupiimakreemiga jah. Lapsepõlve maitse. Kui meeldivalt üllatunult silmad avad, oled hetkeks SIIN. Oo, hetk, sa viibi…

Tänu sellele hetkele, mil lapse pilk oli siinsamas, kus kehagi, tõotasin: ma pean vastu – tõukan meie talu seni, kuni tütar käib koolid läbi, näeb maailma ja mõistab, kui erilist ja imelist elulaadi lapsepõlvekodu talle pakkus. Palvetan, et ta tuleks pärast kosmoselendusid ja koole tagasi koju. Päriselt ja päriseks.“

Kui tüdrukud mängivad

Kati S.V. Murutar

Maria Avdjushko esikfilm „Tuliliilia“ Aet Laigu produtseerituna kujutab endast klassikalist loovat eneseteraapiat ja -tõestust. Daamid on oma suurte tüdrukute mängule taustajõududeks saanud arvukalt välispartnereid, mitusada teostajat ja rohkesti sponsoreid Audi esindusest Nopri talumeiereini.

Nagu väikese vaesepoolse Eesti filmimaastikul ikka, on toetajad oma kraamiga kaunisti kaadris esindatud. Audi A6 nii jõuliselt, et uue auto lõhna on kinosaaliski tunda. Samalaadne varjamatu tooteesitlus rokib ka meelelahutus-produktides „Pilvede all“ ja „Klassikokkutulek“ – mille järgmine osa tuleb publiku nõudmisel Kris Taska tootmisel välja juba uue aasta alguses!

„Tuliliilia“ meelt ei lahuta. Tahab olla kõrge kunst. Kohati on ka. Küll aga erutab – suisa ärritab – see sünkjas-müstiline lugu meeli taluvuse piirini. Hingetõmbed-neelatused ja muud inimhääled on nii ülevõimendatud, et tekitavad koos ülisuurte plaanidega tunde, nagu oleksid silmini-kõrvuni võõra inimese vastu tõmmatud ja oled sunnitud tema maagilisi orgasme ja pragunenud huulte kitsikust kaasa kogema.

Ülisuures plaanis õhuke hall nahk, tukslevad sooned, valulik kuivetumus ja sellest eenduv veenev nina lähevad puhanguliselt üle intiimsuse hapra piiri õõvastavaks. Küll aga on Avdjushko tahte tehnilised täitjad tabanud suurepärase inimsilma – mis on kenas kooskõlas moodi tulnud iridoloogia levimisega eestlaste seas. Silma iirist süvauurides saadakse täispilt inimese ihu ja hinge seisundist.

Vaimuvärki veeretav psühholoogia-psühhiaatria on parim-enne-möödas – ehkki liilia-filmis on ta siiski fossiilse igandina veel olemas. Ja annab muu hulgas teada, kui sügava rahvuskehandi ühisteadvuse raputuse Mangi-pange juhtum meile tekitas. Raivo Trassi stseenid panevad – õnneks asjatult! – hinge pidama: millal üle-piiri-tervendamiseks läheb?

Sedapuhku ega sedapidi siiski maaslamajat ei lööda.

Nõid, kes pühast vaimust tuleva lapse ja ema spiritiri-tasandil kokku viib, on naine. Kusjuures Elina Reinold on nii välimuselt kui käitumismustrilt oma rollis pimeda nägijatari Jaanika Grossi täpne koopia. Mis pole ka ime, sest tervendaja Jaanika on peaosalise Ingrid Isotamme terapeudist õe Mirjami südamesõbratar. Ja kuna Ingridi mees Dvinjaninov omakorda on Rain Simmuli eluaegne kamraad, on loomulik, et pastorit mängib Simmul – seda enam, et näitleja on ka eraelus olnud kiriku vöörmünder ja üldse sügavalt religioosne mees.

See seltskonnakrooniline sigrimigri on tähtis. Eestlased vaatavad üksteise loomingut paratamatult ka sellest aspektist. Kuitahes tubli töö tütarlaps režissöörina teeb – ikka näeme, et ta karistab ositi sellega Taskat, keda mängib filmis Kristjan Sarv. Kuitahes tore sooritus ongi Epp Eespäeva halastamatu ema-kuju – me ju teame, et mask tõmmatakse eest Liina Orloval. Jah, muidugi – kõigil teistel emalaadsetel pahalastel ikka ka…

Me saame teada, et petetud-jätetud naine võib saada iga mehe, keda tahab – tõsi, need saavad üha äikilisemalt peale lendava püha vaimu käes ükshaaval otsa. Saame taaskord teada, et never-say-never – Maria on saanud ka Hollywoodi seriaalitähe Johann Urbi, kes üsna hiljuti teatas, et Eestis ei käi ega huvitu ja üldse. Ja need Maria tahtmise-saamised tekitavad küsimuse: mis saaks sellest loost Cannaes’i? Seal ju ei teata, kes meil siin risti-rästi üksteist saavad või ei saa. Asjas sees olles ei kujuta täpselt ette, mismoodi töötab lugu Neitsi Maarjast, kellega püha vaim armatseb ja viljastab – kui see nüüd just ingellikult petlik saatana sigidik ei ole…

Suur tüdruk, kes mängib väga kallite nukkudega hinnalises nukutoas jätab publikule mõistatuse, mis see kõik nüüd siis oli. Kättemaks ja enesetervendus. Aga metafoorses mõttes ilmselt püha loovuse sünd, puhas valge leht ja uus algus? Vist.

Publik tuleb kinno õnnelike lõppude järele. Tema, lihtsakene, eelistaks, et hurmav Urb käis öösiti salaja märtritarile titte tegemas. Nii, nagu teine enesetõestaja Kadri Kõusaar üllatas meid oma „Ema“ puändiga – ta ise oligi salakoletis. Või nii, nagu „Stiilipidu“ näitas samuti suurte tüdrukute nukutoana, kuidas kannatab sigamehe naine, mida tunneb ahistatud kaunitar ja kuidas kollase meedia ohvrist piiga põeb ja paraneb. Selget ja häpit endi tahame!

Nüüd, kus enesetervendus – nagu sedalaadi filmide ja tekstide loomine eelkõige on – sooritatud ja saatusekaaslasi aidatud, pahalasi karistatud, võib küsida: noh, ja edasi? Edasi võib Avdjushkolt lausa Filme tulla! Eeldusi ja annet, finantsi ja tahet on – tuld!

Läbi vaikuse iseenda ja annete kasutamise poole

Lastekaitsepäeval on paslik mõelda eeldustele, mis teevad meie lastest edukad inimesed.

Anded-küllus-loovus on siinsamas, mitte kusagil kaugel-kõrgel. Oma parimate omaduste enda seest üles leidmisel, rakendamisel ning töökalt õnnelik olemisel on lihtsad alused: loov elamisjulgus, raamidest välja mõtlemine ja tegutsemine ning toetav paariline, kellega koos samas suunas vaadata.

Kullassepp Artur Rusin kehastab elurõõmsat ja erilist Lugu. Haridusentusiast Nelli Jung juhib algatust Vaikuseminutid, mis on üha mastaapsem laste ning samas ka nende vanemate ja õpetajate iseendani juhataja.

Artur – fenomen Laulasmaa ja Viru vahel

Kullassepp härra Rusin on tõestus tõsiasjale, et kõik suur ja eriline pole alati kusagil kaugel, vaid meie geeniused mõtlevad siinsamas välja uskumatuid asju, on leiduritena ja meistritena jumalikult osavad ning rajavad oma elu ja edu jõulise igapäevase tööga ega keskendu uhkele rikastumisele.

Kui olnud aegadel suhtuti kutsekooli minekusse sedapidi, et sinna pudenevad akadeemiliselt suutmatud, siis tänapäeval on ametikooli eelistamine igati mõistlik ja tulevikuline. Selles mõttes on sisetunde ja kohati üsna kosmilise inspiratsiooni järgi elav ja töötav Artur olnud ajast ees – tema õppis aegsasti lukksepaks.

Kestvalt õnnelik on elav legend sellepärast, et kõrval on väekas-armastav kaasa, kellega aastakümnetepikkuse kooselu järel teineteist armunud-imetleval pilgul tunnustatakse. Arturil on kaasa Kaiaga kodu nii Tallinnas kui Laulasmaal, 25aastased kaksikud pojad ja lisaks päevatööle Viru keskuse Goldtime’i nurgaletis pikk ja kaunis nimekiri leiutisi ja erilisi meistritöid.

„Maarjamaiste eelarvamuste tõttu pole väga tark tegu oma isapoolsetest kaukaasia juurtest jutustada. Olen näinud, et kullasseppade kliendid ei söanda oma kullagrammikest võõrast verd meistrite hoolde usaldada. Seega olen ema geene ja Eesti-eelistusi pidi eestlane, kes õppis siin autoremondi lukksepaks – ja teadis üsna varakult, et temast saab kullassepp,“ meenutab Artur. „Teekond plekksepast kullassepaks oli üsna pikk – aga tehasesse Juveel Heino Prangli õpilaseks pääsemine oli tõeline õnn. Näitlejatest vendade isa pidas minust nii palju, et kinkis mulle oma talismani – võimsa juveliiritöö Silma.“

Selle Silma andis Artur pärast õpetaja lahkumist tema pojale Margus Prangelile ning neist said perekonnasõbrad. Nagu paljudest Eesti tuntud nimedest – veerand sajandit Juveelis lasi Arturi oskuslike sõrmede vahelt läbi tuhandeid ehteid, iga kivi filigraanselt paigas. Suur osa neist meistritöödest on olnud Arturi enese kujundatud ning igal tema teosel on Lugu.

Legendaarse Meistri loodud ehete abil on rajatagused tegijad oma karjääri alustanud ja miljonärideks saanud. Rusin nimesid ei nimeta ega kadesta – tal on nii palju tööd ning oma tööga loodud piisavalt külluslik maailm, et ta jagab rõõmuga teadmisi ja kogemusi. Jagab ka õnne, mida tunnevad inimesed sellest, kui meister suudab nende unikaalse perekonnareliikvia, mälestusjuveeli parandada ning annab korrastatud-taaselustatud ehtele garantii 100 aastat.

„Sellest saadik, kui Viru keskusesse erapraksise tegin – ikka kutsumise peale! – ma tegelikult enam ehteid otseselt ei valmista. Parandamist ja korrastamist on nii tohutult palju – ja see pole sugugi väiksem looming kui valmistamine,“ kinnitab mees, kelle jaoks pole kulunud ehtesse kulda ega kive kunagi liiga vähe alles jäänud – alati saab imesid teha. „Oluline on eksimatu silm ja täpne käsi – mis tähendab koos oskuste ja annetega ka üsna ühest karskluse rakendamist. Kuna minu käsi ei tohi murdmillimeetritki vääratada, võin kinnitada, et riikliku alkopoliitika edukaim alus oleks see, kui võimalikult paljud inimesed oleksid endale loodud tööl. Mitte ei haletseks ennast raisatud elu pärast.“

Üks suurimaid imesid Arturi karjääris on Coppelia kleit – õieti kaks, nii pikk kui lühike – Estonia balleti tarvis. Versace materjalist tuli luua baleriini keha kuju laitmatult järgiv liibuv rüü. Kangas koosnes tibatillukestest püramiididest, mis olid omavahel nurkadest haagikestega ühendatud.

Kõigepealt mõtles Artur välja tehnika, kuidas need nurgad lahti võtta ja võimalikult kiiresti ja kindlalt lõike järgi omavahel uuesti kinnitada. Seejärel töötas ta välja astmelise kaarte ja kurvide moodustamise tehnika. Ning sai teada tehnika, kuidas üsna karmil moel inimeste eludes kannapöördeid korraldatakse.

„Kaie Kõrbile võeti dublant – kellele määrati esietendus – mispeale meie primadonna loobus üldse ja mina pidin kleidi ümber tegema. Samas pani Kaie edasine edenemine mõistma, et esmapilgul halvana näiv sündmus on tegelikult tõukejõud,“ arutleb Artur, kellel on nähtamatust väljast inspiratsiooni ja tähelepanekute ammutamise peale jumalik anne. „Meie ümber on nii palju illusoorset.“

Illusoorne on ka äärmuseni turvalisena tunduv idüll Laulasmaa metsa peidetud asumis – see on kunagine „isakeste“ suvilakooperatiiv, kuhu pääseb läbi aedade ja valve – nii nagu parteigenossede käbinite-ristlaante endigi ajal. Ometi viidi Rusinite kodust aasta alguses läbi köögiakna televiisorid minema…

„Me teame, kes. Ja ei tee sellistest asjadest pikalt probleemi. Kõik on korvatav,“ teab Kaia, kes töötab Telia e-poes ning kelle juured on Eesti ühes vanimas, Raplamaa Kumma külas „Ja inimene õpib tõesti kogu elu. Kui siia kolisime, oli meie praeguse kõrvalhoone kohal telgikujuline daatša, saunakene sees. Puukütte, rabedaks kõrbenud kivide ja roostes kerisega, nagu nad ikka olnud on. Iga kord, kui saunas käisime, olid hommikul silmad rähmased ja bronhid sogased. Miks see nii oli, sain alles siis teada, kui Artur läks meie kodus üle elektrikerisele ja leiutas leilivihmuti.“

Elektrikerisega on asi lihtne – sinna ei kogune kiviprügi ega rooste, kõik voolab kivide vahelt läbi. Või aurustub jäägitult, kui kasutatakse leidur Rusina tehnikat. Leili Vihmuti võiks küll olla naisterahva nimi, aga on tegelikult patenteeritud pikavarreline kulp, mida on tänaseks müüdud enam kui 1500 eksemplari.

„Harjumuspärasest palju pikem vars ja sõelaga kulbiosa tagavad selle, et kogu leilivesi pihustub kividele ja samas ei pahvata leiliviskajale näkku – ning õiged materjalid ja sõela augukeste nurgad omakorda ei lase veejugadel kokku koonusesse joosta ja seetõttu kivide vahelt põrandale pladiseda,“ kirjeldab Artur, kes on on leiutanud ka vedruga haaratsisüsteemi ja kilekotiga koerakakakorjaga.

Ning kes leiutab ja märkab üldse kõike, mida vähegi vaja. Tema poolt kosmosesse saadetud küsimustele saabuvad vastused minutitega. Kes aga leiutaks ja vastaks, mis on see pisike MISKI, mis teeks meist vääriliselt tunnustatud jõukurid?

Nelli – vaikus on kasulik tööriist

Minu lapsepõlve taak oli püüd teistele meeldida ja muljet avaldada”, sõnab Vaikuseminutite algataja Nelli Jung. “Olin kõigi ootuste ja võimaluste keskel ennast ära kaotanud. Edumaania koos infotulva, nuti-reaalia ja lakkamatu müraga ajab noorima-hapraima põlvkonna segadusse. Sellest tõdemusest vaikuseminutite vajaduse tajumine ja algatus Vaikuseminutid sündiski.

Kõik algas 10 aastat tagasi koos minu esimese lapse sünniga. Seni olin püüdnud igati teiste ootustele vastata ja end tõestada, kuid esimese lapse tulekuga oli kogu mu senine tublidus pea peal. Mis saab koolist, millised on edasised suhted kõige ja kõigiga, kui mu senised suhtumised enam ei kehti – millised on siis kehtivad suhtumised?“ meenutab Nelli. „Vastab tõele, et laps on ema suurim õpetaja. Peagi on sündimas mu neljas laps ja ootan põnevusega, millise pöörde tema mu ellu toob.“

Nelli nendib, et tema enese lapsepõlvest algas mitte kuhugi kuulumine. Vanemad otsustasid kolida Tallinnast Saaremaale ja asuda rahulikumat elu elama, ent tema ei osanud „pärismaalastega“ üht keelt leida ja tundsis end võõrkehana.

„Ülikoolis otsustasin õppida filosoofiat, sest see tundus väärikas, uhke ja põnev – aga see polnud veel piisavalt vinge, enda tõestamiseks õppisin kõrvale ka matemaatikat ja sidusin need magistritöös kokku,“ naerab Nelli, kes sattus üsna varakult eetikakeskuse professor Margit Sutropi tiiva alla. „Tänu Margitile sain osaleda vägevas hariduspöördes: aitasin liikuda aegunud tuupimiskoolilt selle poole, et laste areng oleks toetatud mitmekülgselt.

Näiteks lõin kaasa riikliku haridusstrateegia sõnastamises. Selle järgi on õpetaja peamine roll mitte enam faktiteadmiste edastamine vaid hoopis ennastjuhtiva õppija kujundamine. Ja ma nägin kohe praktilise toe vajadust – mida enesejuhtimine täpselt tähendab ja milliseid vahendeid õpetaja siin kasutada saab? Kui laps ei suuda keskenduda või oma emotsioonide ja stressiga toime tulla, siis mida õpetaja saab enesejuhtimise heaks teha?

Õpetades Vaikuseminutite harjutusi nii koolide kui lasteaedade õpetajatele on selge, et nad pole selle jaoks õpetajaks saanud, et olla vangivalvurid. Nad tahavad anda parima – ja kasutavad meie koolitusi, nõuandeid ja harjutusi väga avatud hingega. Vaikuseminutite rahvani viimine on tähendanud kolme aastat jõulist tööd – tänu sellele leitakse meid nüüd juba ise ja saame toetada ka lapsevanemaid.

Suur algustõuge oli konkursi Laste Rõõm võitmine. Mis seal salata, võitle-või-põgene valikute puhul on mulle ahvatlev pigem põgenemine – eriti kui veel täpselt ei tea, mida teen – aga meie varajane, siis veel üsna väike tiim ei andnud põgenemiseks võimalust.

Järgnes viis kuud intensiivkoolitust – psühholoogid-pedagoogid-ühiskonnateadlased olid teejuhtideks – ja tänaseks on meie MTÜ-s juba 16 koolitajat.“

Vaikuseminutite olemus on tähelepanu ja meelerahu harjutamine. Kursused ja käsiraamat pakuvad tuge nii laste kui ka õpetajate eneste kohalolu ja meelerahu kasvatamiseks – erinevad tähelepanu- ja meelerahutehnikad aitavad väljuda oravarattast ning suunavad keskenduma. Need mõneminutilised harjutused sobivad nii 4aastastele, teismelistele kui täiskasvanutele, et tulla välja hajevil mõtetest, segavatest emotsioonidest või pinges olekust.

Areneb oskus paremini keskenduda ja ennast juhtida. Koolituse on läbinud varsti 2000 õpetajat. Selle töö taga seisab mitmekesine meeskond ehk grupp õpetajaid, lapsevanemaid ja erineva taustaga eksperte, kes tajuvad Eesti laste teravat vajadust keskendumise ja enesejuhtimise oskuste järele.

Nelli abikaasa Kristjan töötab organisatsioonis, mis tegeleb looduslike protsesside taastamisega piirkondades, kus need kadunud on. Nelli teab tänu mehe ametile kinnitada, et võrreldes paljude teiste maadega on Eesti pärislooduse säilimise mõttes lausa muinasjutuline – veel. Mitmel pool mujal on aga vaja looduslik mitmekesisus taasluua.

„Meil endal on loomisel kodu. Nüüd ongi aeg panustada rohkem perele ja kodule,“ naeratab naine, kellega kohtume pärast tihedat pühapäevast tööpäeva. “Käisin õppimas, kuidas inimestele rohkem väärtust pakkuda ja seda lugude rääkimise kaudu toestada

Lugusid vajavad nii väikelapsed kui koolinoored, nii filmivaatajad kui netis surfajad. Miks me näiteks lapsi neelanud nutimaailma vastu ei saa võidelda? Ka seal jutustatakse tohutus koguses lugusid – kiirete vaheldumistega, otsekohe lülitumise võimalustega… Jah, nutimaailma illusoorsesse mulli sulgumine jätab lapsed tegelikus elus abituks – aga samas saame meie oma asja ajades seda kanalit ka ära kasutada – täiesti olemas on Vaikuseminutite äpp nutiseadmetele. See on avatud ja tasuta kõigile, kes tahavad endale lühikese audioharjutusega kiiret kosutust pakkuda (http://vaikuseminutid.ee/nutiapp/)

Laste elu on varasemaga võrreldes aina kiirem ja võimalusterohkem, ühtlasi on see pingelisem ja koormavam. Oskus märgata enda tundeid, mõtteid ja enesetunnet aitab sellega paremini toime tulla, mõista nii ennast kui teisi. Nii on palju lihtsam olla hooliv iseenda ja teiste suhtes.

Inforohkus ja paljud laste igapäevased harjumused – kasvõi teleri ja nutiseadme vahel plõksimine – soodustavad tähelepanu automaatset hüplemist – sageli on lastel raskusi ka lühikest aega ühe tegevuse juures püsimisega. Vajalikke oskusi on võimalik arendada harjutustega, mis õpetavad tähelepanu sihipäraselt suunama ja elus ette tulevate pingetega paremini toime tulema. Seda nii täna – käesolevas hetkes – kui ka tulevases elus.

Ülioluline on vanemate eeskuju. Mis ütlejad me oleme, et laps peab telefonist välja tulema, kui meist endast paistavad enamasti heal juhul ainult aegajalt vilksuvad silmad arvuti tagant ja teleri eest…

Mina olen oma lastelt õppinud eeskuju väge. Kui ma õhtuti oma isiklikke vaikuseminuteid veedan – pärast lastega lugude vestmist – teevad nemad sama. Nad teavad juba, et oma tähelepanu tahtlikult suunates avaneb palju kasulikke võimalusi. Näiteks ärevusest või rahutusest vabanemine ning kergemini uinumine. Sestap paluvad nemadki vaikuseminuteid.

Teisteski kodudes – ning lasteaedades ja koolides – on õigupoolest lihtne leida need ühised vaikides veedetud minutid, et koondada hajevil tähelepanu ning leida rahu ja kosutust…“

Käisin eile töövestlusel. Päriselt ka. Mina, aastakümneid iseendale tööd andnud filosoofiamagister, kultuurikeskuse rajaja-juhtija ja kirjanik istusin Tallinna vanalinnas usutlejate ees, kes on minust vähemalt poole nooremad – kusjuures juhtisid vestlust väga professionaalselt ja veenvalt. Ja neil polnud igas lauses kaht ingliskeelset toorlaenu, nagu projektikoolituse ametnikel, keda järgmised kolm tundi oma elust kuulasin.

Töövestlusele sattusin sellepärast, et sotsiaalmeedia kihas reaktsioonidest töökuulutusele, mis otsis puurikanade heaolukampaania projektijuhti.

https://www.cv.ee/toopakkumine/mtu-nahtamatud-loomad/puurikanade-heaolukampaania-projektijuht-f3548922.html?full=1

Tööpakkumisele reageeriti sellepärast ülituliselt, et aegadel, mil nii paljud inimesed tunnevad end pidetu ja ebavajaliku, ammendunu ja kriisiseisulisena, pakutakse toredat palka professionaalsele kanade eest võitlejale. Inimeste rabedat olukorda võrreldi samas kanade omadega ka sedapidi, et kanad ei saa enda heaks midagi ette võtta – ainult mune seal võre taga – inimesed saavad.

 

Elukaare uperpallid

Jah, 50aastane on uus 30. Samas eelmise riigikorra garanteeritud elukaart pole enam olemas. Oli nii: lasteaed, kool, kõrgkool, eluaegne töökoht kord õpitud ametis, kindel pension. Nüüd on nii, et lasteaiad ja koolid väiksemates kohtades sulguvad, keskealise inimese pärisosa on projektide kirjutamine ning uut põlvkonda, kes pensioneid maksab, ei ole ja vist ei tule.

Oleme siin ajakirjas arutanud kolme töökohta pidava lauljatar-bibliograaf Heli Vahinguga, et meie teeneid ei vajata enam. Inimestel pole aega ega raha raamatuid osta ega lugeda. Seega on kirjanikuna oma mõtete avaldamiseks põhiline võimalus etendusi ja filme luues või internetti kolides. Teenelise telemehe Toomas Lepaga lisasime vestluseele nukra mõõtme, et kultuuritöötajaid kiputakse karmidel aegadel enne füüsilist surma välja suretama, kui nad endale ise töökohti ei loo ja 7 inimese eest ei rüga. Ning laevameister Tiit Sepp rühmab ülisuure koormusega erinevatel välismaadel raha teenida, et endale aegsasti vanaduspõlveks väike kodu ehitada.

On ajad, mil me küpses eas kobame enda ümber ringi: kelleks tahan saada. Seadsin uue portaali Hingekompass.ee mitmekordse veenmise peale sinna oma profiili üles – Mina olen Peegel. Kõhklesin selle sooritusega ebaendalikult kaua, kuna nõiapraksis ei sobi kokku projektikirjutamisega. Ilma projektideta ei saa kultuurikeskust majandada. Naabrid pelgavad mu kodus olevat Päikeseväravat ja püstkodagi – ametlikult Sigatüüka perenaisena poleks mu püüdlused abikõlbulikud. Liiatigi kurnavad individuaalvastuvõtud samavõrd kui ühised tseremooniad laevad. Kes end arutult laiali pudistab, kirjanikuna töötada ei jaksa. Tegelikult lülitab ka projektide kirjutamine aju mitmeteks päevadeks nii teisele lainele, et sellest pole suurt lugu, et raamatuid ei osteta – ega ei kirjuta ju ka!

„Ukuaru“ filmis ütles ema Minnale: kui elada ei jaksa, sure ära! Teine väljend on: võitle või põgene! Mis seal salata, mõnel õhtul ulmetame mehega teemal „Mis oleks, kui koliksime ära Aafrikasse?“ Kodutalu ja kultuurikeskus renti või müüki ja ise… 70dollarilise kuupalgaga kooliõpetajaks. Meie taustalt mindaks uut algust tegema, mitte eluga välja teenitud seikluspensionile. Pensionieaks peame ilmselt kultuurikeskuse vanadekoduks ümber profileerima, et teised vanurid ka meie pampersite eest maksaksid. Ent praegu oleks põgenemine nii oma 10 lihase kui enam kui 30 noortestuudio lapse reetmine. Oli tore kultuurikeskuses tantsida-maalida-näidelda? Ah, aga mina ei viitsi enam, vot!

 

Salajased kandideerimised

Ma ei räägi kellelegi, kui endalegi üllatuseks mõnele töökohale kandideerin. Selleks, et turvatunnet suurendada ja koormust vähendada. Usutavasti kandideerivad ka teised küpses eas emandad-isandad aegajalt mõnele töökohale. Muidu ei avastataks ju selliseid kurioosumeid, nagu MTÜ Nähtamatud loomad pakutud puurikanade heaolu eest seisva liikumise juhi amet.

Minu esimene eksperiment oli noorsootöötajate portaali toimetaja kohale kandideerimine. Vastuseks tuli, et eelistati kandidaati, kelle tööpõhimõtted ja oskused on internetikesksemad. Selge, olen siil. Fossiil…

Kolhoosikanadega puutun alati kokku, kui oma tallu suurest kanalast uusi kanu toomas käin. Linnugripi tõttu peab ka talukanu pidama võrguga kaetud aedikus. Kui nad aegajalt siiski vabalt uitavad, viivad neid minema nii rebased kui kullid – neilgi on ju lapsed toita. Kõigel on hind.

Mitmetuhande kanaga suurfarmis ei ole just väga tore jah. Ent neisse lindlatesse utoopiliste tingimuste nõudmise eest tuleks samuti oma hind maksta – Kana-Kati hüüdnimi tuleks kiiresti ja kindlalt külge.

 

Patrullpolitseinikuks?

Kui olin juba furoori tekitanud lingi kaudu Cv.ee keskkonda sattunud, kammisin läbi 45 tööpakkumist. Küsisin sotsiaalhoolekande osakonnajuhataja kohta. Vastati, et magistrikraad tuleb kasuks ja soovitati kandideerida. Intrigeerivaim oli politseinikuks saamise võimalus Raplas. Ma olen naine. 51aastane. Mis siis, et füüsiliselt üliheas vormis – ikkagi.

Selle ameti juures lubati aastapikkust koolitust töö kõrvalt. Päris kena palka. Tõsi küll, öövahetused hakkavad närvikava peale… Ent ma pöördusin siiski. Ja sain teada, et kriminaalkorras karistatud sellesse teenistusse ei sobi. See ei tähenda, et mu tutvuskonnas on hämmastavalt paljud kenad inimesed erinevatel asjaoludel kriminaalid. Võib ju öelda, et tegijal juhtub, ent tegelikult pole eksimused õigustatavad.

Seega ei jõudnudki mu seesinane eksperiment kõhklustest kaugemale. Kõhklused olid sel teemal, et struktuurid peavad mu tungimist vaenlase tagalasse äkki õrritamiseks. No on nii, et maksumaksja raha eest palgatud mundrikandjad pigem hirmutavad kui tekitavad turvatunnet. Põhjused suures plaanis kinolinal Leelo Tungla-Moonika Siimetsa tõsielulises filmis „Seltsimees laps“, kus näidatakse lihtsalt ja ehedalt, mil moel meie rahvuskehandi rakumällu hirmud juuriti – nõnda et praegugi on meid ülilihtne kollitada nii maksuameti kui revidentidega.

Ja veel üks kõhklus oli selle politsei-mõttega mängimisega seoses. On üks hea ingliskeelne väljend „Your vibe is calling Your tribe“ – sinu vibratsioon tõmbab omasid ligi. Kes minu sõpruskond politseinikuna olema oleks hakanud?

Ei, pigem vabatahtlikuna ookeani kaldalt kilpkonnamune koguma ja hauduma. Või pandabeebisid emmema.

 

Valik on sinu?

Samal ajal, kui tööpakkumisi sirvisin, kutsus globaalse rännaku-meetodi ema Brandon Baysi meeskond mind oma gruppi. Mis tähendas võimalust Skandinaavia-Baltimaade piirkonnas endale ses tiimis funktsiooni küsida.

Cv.ee-s skrollisid jadamisi ette iti-inimeste ja netimarketingi, metsaveo autojuhtide ja kinnisvara arendajate kohad. Kuna küpsiste süsteem annab portaalidele ülevaate, kus asud ja millest huvitud, sain üsna kiiresti jälitamismaania laadse sööstu – sest arvuti teadis, kus ma olen!

Mulle pakuti tööd Rapla Selverisse ja päästeameti strateegilise kommunikatsiooni nõunikuks, sotsiaalkindlustuse juhtumikonsultandiks ja lastekaitsjaks, taimeväetiste eksperdiks ja Coca-Cola müügitalendiks… mis on välistatud, sest meie peres torupuhastajaga sarnaste omadustega vedelikku ei jooda.

Ehitusmaterjalide firmasse ja ohvriabi osakonna juhatajaks, Kehtna vallasekretäriks ja lasteaia juhatajaks, keskkonnaameti projektijuhiks ja panga finantsanalüütikuks, keevitajaks ja õpilasmaleva rühmajuhiks kutsuti. Lisaks kümneid ja kümneid kodus töötava tõlgi-toimetaja töö pakkumisi.

Mis saab pärast töövestlust, kus eile käisin? Esiteks öeldi mulle seal Tallinna vanalinnas, et väga palju kandideerijaid on kohe ülikooli lõpetamas. Seega olen siiski vana. Teiseks viiks see amet mu suvel kolmeks nädalaks teise Eestimaa otsa, ilma võimaluseta vahepeal koju tulla…

Niisiis jätkan kooselu oma nähtamatute loomadega – hirmudega – kirjutades näidendeid ja projekte. Ja teades, et ka teil on teie nähtamatud loomad, sest me kõik oleme ühenduses ja sarnased.

 

Vaimne teejuht Alexis Varnum planetaarse vibratsioonimuutuse hetkeseisust:

 

Peale muudatuste perioodi, mis on olnud inimeste elus kaks eelmist aastat, praegu paljud meist võivad tunda „sisemist vaikust“, mis võib tunduda kui imelik seisund, vahest ebameeldiv, pole harjumuslik, mitte mõistetav ega kirjeldatav. Tekib küsimus: „Mida teha edasi?“

See küsimus võib tekkida inimestel, kes varem on tegelenud endaga ja võidelnud oma sisemiste deemonitega, kaevanud arengu huvides enda minevikku. Selle tulemuseks on tekkinud uus seisund, mida pole võimalik kirjeldada sõnadega.
Me oleme palju endaga tegelenud, lõpetanud ja muutnud ja äkki on tekkinud vaikus – ja see on uus seisund. Puudub sisemine pinge, et päeva jooksul peab millegi eest võitlema, seisma ja ületama. On kadunud soov kiirelt kõike muuta, saavutada ja võidelda pingega. Universum on inimkonna saatnud läbi transformatsiooni ja puhastuse protsessi. Lõppevas perioodis paljud meist on teinud tööd ise endaga, käinud kursustel ja seminaridel, loengutel, erinevatel vaimsetel üritustel, teostanud oma elus globaalseid muudatusi. Käes on tulemused, me oleme arenenud ja kasvanud.

Tänu eelmistele aastatele me oleme rohkem ennast avanud, saanud uued teadmised, leidnud oma teed ja alustanud enda tegevust, muutnud ennast, palju mõistnud ja teadvustanud.
Meid kõiki ühendas toimuvate muutuste protsess, kuid nüüd me peame liikuma iseseisvalt ja tuleb õppida olema ise enda elu looja, tuleb mõista, et teisiti ei saa. Meie elu on pidevad protsessid – miski algab, kestab ja lõpeb. Kevadise pööripäevaga me alustasime uut tsüklit, mis vajab meilt harmooniat, tasakaalu, piirangutest vabanemist ja pingete langust. Praegu on hea aeg analüüsida eelmise aasta tulemusi ja näha nendes arengu perspektiivi. On hea aeg arutada endaga tulevikuplaane, kuidas saavutada uued sihid ja saavutused, kuidas elada seda elu, millest unistad. Kuid samas me hakkame otsima võimalusi ületada takistused ja piirangud ja see võib tuua ka pinget.

Võib tekkida tunne, et sa näed avatud ust, kuid ei tea, kuidas sellesse astuda, ehk kuidas teha samm selle ukse poole. Tuleb endas leida võimalus realiseerida unistused ja mõista, kuidas kasutada oma potentsiaali ja ressursse ning mõista, mida sa selleks vajad.
Veel on võitlust ja vastupanu, kuid oska rohkem asjadesse süveneda, proovida ja katsetada, tuleb laiendada oma maailmavaatlusi.

Tõusevad ambitsioonid ja sihikindlus. See aasta on hea igale tegutsemise valdkonnale – töö, tegevus, äri, hobid, õppimine. Me oleme rohkem suunatud tulemuste saavutamisele. Samas on võimalik agressioon, mida on raske kontrollida, inimeste pingelisus võib olla hävitav, viha nagu voolab välja. Universum jätkuvalt ootab meilt muutusi mitte ainult isiklikus elus, vaid ka ühiskonnas, on vaja uusi väärtusi.

Praegu me nagu lõpetame oma elu etappe ja vanu mustreid. Rohkem oleme pöördunud tuleviku poole ja loome enda uut reaalsust, ehk koome uued mustrid. Samaaegselt me kogume informatsiooni ja ressursse. Meil tekib võimalus saada innustust oma unistuste realiseerimiseks ja me saame selleks rohkem jõudu.
On võimalik ärritus – siis, kui miski venib, sa võid märgata, et oled kaldunud kõrvale ja unustanud enda tähtsad asjad, on võimalikud vead, tehnilised rikked, ebameeldivused ja muud pisemad probleemid. Õpi olema kannatlik, lõpeta kiirustamine. Kui miski ei tule välja, peatu ja lihtsalt oota. Sinu aju lülitub ümber. Ole ettevaatlik dokumentidega, failidega, kontrolli oma kirjad ja sõnumid.

Rakvere teatri näitleja ja Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud Tiina Mälberg tuleb Pärnu teatrisse näitama kaht lavastust – „See kõik on tema“ Eksperiment teismelisega. Lavastaja Helen Rekkor (Teatriühendus Misanzen), kunstnik Maarja Pabunen, videokunstnik Alyona Movko, tõlkija Tiit Alte, osades Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu. Ning „Lahus“ – lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Marion Undusk, valguskujundaja Märt Sell, osades Grete Jürgenson, Tiina Mälberg, Toomas Suuman, Imre Õunapuu.

Kui tänapäeva Toronto loos jäävad ajakirjanik ja poliitik arhiivi kinni tahtmatult, siis Tiina Mälberg veedab Rakvere teatri ja Viljandi suurkooli vahelisi nappe vabu tunde raamatukogus täiesti tahtlikult ja teadlikult.

Tiina: „Üllar Saaremäele tuli idee teha Rakveres selle aasta augustis taasiseseisvumispäeva paiku üldluulepidu. Istume nüüd raamatukogudes ja valime neid kõige-kõigemaid luuletusi, mis sel peol ettekandmisele tulevad. Luuletused kui väga intensiivsed lühivormid on nagu mantrad, palved – neid ei saaks doseerida Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul 100 autorilt 100 luuletust.

Sõeluda tuleb sõnamaagiat Kristjan Jaak Petersonist tänapäevani. Minu periood, mida läbi kammin, on taasiseseisvumise aeg. 1991. aastast siiapoole jäävad teatavasti Lehte Hainsalu, Doris Kareva, Viivi Luik, Kristiina Ehin, Kauksi Ülle, Aapo Ilves, Lauri Sommer…

Üsna kindlasti tuleb luuletuste ümber efektne lavastus – aga siiski selline, et asi ei lähe päris laulupeoks, vaid on ikka luulepidu. Mis on olemuselt Rakveres sündinud punklaulupidude edasiarendus. Ühiskonnas toimuva mõtestamine, erinevate ajastute ühiskonnakriitika, väikekodanlusele ja laiskusele osutamine. 1990ndate lõpus oligi muide väga punk ja alternatiiv luuletuste lugemine – selleks ei pidanud neete täis laotuna mööda linna ringi lärmama ja rämedalt õlut jooma, et olla punk.“

Mälberg arutleb, et Rakvere ongi vaba-julge-lennukas-aus linn, kus Saaremäel ja teistel loovisiksustel saavad tulla sedavõrd oodatud ja ootamatud ideed, nagu punklaulupidu ja luulepidu. Tiina ise elab selles linnas hetkel renoveeritavas majas. Lääne-Virumaa pealinnas on juba kümmekond aastat nõukogudeaegseid kortermaju vuntsitud ja päästetud, tänapäevaselt säästlikuks ja kauniks ümber ehitatud. Elanikele tähendab see tolmust virrvarriaega ja segadust, mis on näitlejanna-õpetajanna sõnul samas leevendatavad ja lahendatavad meeldivate raamatukogutöötajate seltskonnas suvisteks suursündmusteks ja lavastusteks valmistudes.

„Viljandis õpetamas käimiseks soetasin auto, et sinna mitte 4-5 tundi sõita. Olen leidnud turvalised ja kaunid kõrvalteed, kus pole nii hirmutav ja ohtlik sõita kui magistraalidel. Lisaks õpilastele on Viljandis ka minu mõlemad lapsed,“ põhjendab Tiina sagedast roolisolekut ja elu kiireks-elamist kahe linna vahel.

Tiina poega Karl Robert Saaremäed teame juba teleseriaalide maastikult, kaubamärgiks külluslik habe ja vuntsid. Tütar Marii Ingriin Saaremäe õpib Viljandis kultuurikorraldust. Mis on ema sõnul ülimalt oluline eriala. Kultuuri ja publiku vahendamine peab pakutava viima nendeni, kelleni see mõeldud – ja ühtlasi kultuurirahva lauakese õiglaselt katma.

„Mina õpetan etenduskunstide erialal lavakõnet. Tähtedetagune Kalju Komissarov rääkis minuga korduvalt, et tuleksin õpetajaks, aga mina võtsin muudkui mõtlemisaega. Kuni aeg sai otsa. Ma ei andnud Komale küll otsest lubadust, aga õhku see jäi – ja nüüd ma seal olen. Ja on uus hingamine. Tantsu, teatrit ja visuaaltehnoloogiaid õpetaval erialal on uus hingamine ja uued inimesed – Taavet Jansen, Katariina Unt,“ loetleb Tiina, kes lisaks lavakõnele õpetab isikliku eeskujuga peegliks olemise kaunist ja karmi kunsti.

Tiina kehastatud peaosaline filmis „Ema“ näitas, kui kibestunud ja hirmus võib ilus inimene olla. Nii ehe ja tegelik, et inimesed ei söandanud seda tõepära nii massiliselt kinno vaatama minna kui „Klassikokkutulekut“ või „Seltsimees last“.

„Seda usun ma küll, et Endla teatrisse tullakse vaatama nii „See kõik on tema“ kui „Lahus“ pakutavat mõtlemisainet. Teismelise ja ema suhtelugu räägib sellest, mis juhtub siis, kui usaldus kaob. See on hoiatus, millisteks koletisteks inimesed üksteise jaoks moonduvad, kui silmast silma vestlemast loobutakse,“ kirjeldab Tiina. „Nutimaailm, mille kaudu päris-suhestumisele üle on mindud, pole ju loodud meie kahjuks, vaid kasuks. Vahendatud suhestumine on mõeldud meid teenima, meie ei pea seda teenima – seega on tegeliku eluga ühenduse säilitamine ääretult oluline. Minagi jalutan enne õhtust etendust üsna pikalt pargis, et enda jaoks reaalset maailma alles hoida.

Me kõik peame teadma, mis on emotsioonid. Ja me peame uude maailma kohanema.“

Tiina arutleb, et praegu on maailmas käimas otsekui uutmoodi looduslik valik. Kes kõrvaklappide ja ekraanide vahel elab, ei kuule uue ajastu sahinal liikuvaid ronge, elektriautosid ammugi mitte – ja saab otsa. Ülimalt teretulnud on, et just noored seda etendust vaatama jõuavad. Soovitavalt koos emadega…

„Toronto-lugu „Lahus“ räägib meil samuti sellest, kui uskumatult üksteisest lahus on võimalik elada ka siis, kui olemuslikult ühenduses oleme. Eestlased on nii uskumatu segu ja sulam erinevatest ainetest. Need, kes surmahirmu pärast nõukogude okupatsiooni alates siit lahkusid, sest ei tahtnud saada seina äärde pandud, on ka seal võõrsil eestlased. Meie oleme geneetiliselt nendega samasugused – ehkki meie vahepealne ajalugu on kujunenud nii erinevaks.

Olen väga tänulik, et Eesti riigi 100. sünnipäevaks selline lugu sündis. Tänu fantaasiale kolledži arhiivi kinni jäänud kodu- ja ulgueestlase kohtumisest on nii tegijatel kui nägijatel võimalus mõelda ja tunnetada juurte ja eestluse, rahvuslikkuse ja globaalsuse teemat geneetilise koodi võtmes,“ soovitab Tiina. „Mina olen täiesti kindel, et meie rahvakild kestab, kuni on ühendus maaga. Me peame harjuma sellega, et eestlastel hakkab olema erinevaid nahavärve. Kes tuleb meie maale looma ja töötama, peaks olema teretulnud. Kliima meile siia logelejaid nagunii ei kutsu – järelikult tulevad need, kes suudavad. Olgu nad siis armastuse viljad, armastusele järgnejad või armastuse kutse kuuljad.

Mina tajun väga teravalt ja olemuslikult oma missiooni ja vastutust nende noorte ees, keda õpetan, publiku ees, kes meid vaatama tulevad. Oma lapsed on suureks kasvatatud, aeg täita nii antud kui andmata lubadusi üha järgmiste suurte laste ees.“

Uganda taluviljade poe lugusid

Koostööpartner FreshGo jaoks

Kui Robert Borodin ja Kati S.V. Murutar kolmekuningapäeval 2017 koosteed alustasid, oli 10 aastat Ugandas töötanud Robertil Telliskivi loomelinnaku tühjas ruumis paar euroalust, puuviljakastid peal – ei mingit erilist turundust, sest poissmees ei vajanud kuigi palju.

Ka talle kuuluvas Kuusiku Altveskis oli elatavaks ehitatud vaid paar ruumi, ülejäänud 1000 ruutmeetrit olid sisustatud ja kaetud ligi kolme sajandi risu ja sogaga.

Ja siis läks kõik ühe korraga käima.

Naise Facebooki profiili külge loodi uus lehekülg koos vastsündinud kaubamärgiga Tervist, Aafrika! See mitmekordistas kõigepealt Kalamaja, läbi lisandunud e-poe www.tervistaafrika.ee kogu Eesti klientuuri ja tekitas korrapärase Uganda taludest kogutud puuviljade voo Maarjamaa perede toidulauale.

Tervikpildil on märgiline, et samal ajal toimusid sõpruskonna paarikümne inimese abiga järjestikused puhastustalgud vesiveskis rööbiti kauplusearendusega. Selleks, et Kuusiku Altveskile loodud kultuurikeskuses esimene suvelavastus välja tuua, oli vaja näitlejad ja etenduses osalevad lapsed prooviperioodiks majutada. Mis tähendas Soone talu, kus perekond elab, teisele korrusele ruumide rajamist koos katusevahetusega.

Suveks 2017 oli Uganda taluviljade kauplus esialgsel kujul rajatud ja esimesi kontserte-maalipäevi-koolitusi pakkuv kultuurikeskus Altveskil käivitatud.

 

Seejärel õppetunnid alles algasid. Ehkki Robert oli 10 Uganda-aastaga õppinud sealseid mahedaid-lahedaid vilju sööma ja armastama, tähendas tõsiseltvõetav maaletoomine ja klientuuri loomine vägagi keskendunud süvenemistööd.

Algas iga puuvilja omaduste ja hoiutingimuste, kasutamisvõimaluste ja turu uurimine. Nii netiavaruste allikate kui katse-eksituse meetodil. Eksitused on aga väike-ettevõtjast entusiastide jaoks paratamatult üsna kõrge hinnaga. Kliimavahetus tingis esimestel kuudel vigu ja kadusid ja nendest omakorda olid tingitud laenud. Eks pettumused ka – teate küll, kuidas need algusaega pingutused käivad ja välja näevad.

Lohutuseks olidki esimesed kontserdid ja maalilaagrid, suvelavastused ja koolitused Altveskil, millest kasvas välja tänane noortestuudio MINA OLEN.

 

Suvelavastuseks kogunenud noored keeldusid laiali minemast ja õpivad nüüd Altveski stuudios tantsimist-maalimist-esinemist – ja tuuritavad mööda Eestit stuudio nimilavastusega.

Samal ajal on meie kodutalus käinud kaupluse arenduseks tootmisnõupidamised, kus joonistame tapeedirullile skeeme ja arengukavasid ning palvetame Soone Päikeseväraval ja Altveski Südamesalus.

Nii mõnedki toonased kaasamõtlejad müüvad täna mitmetel laatadel-üritustel Tervist, Aafrika!vilju.

 

Kuna ekvatoriaal-Aafrika paradiislikus kliimas koduaedades kasvanud viljadest on kujunenud kindel ja armastatud kaubamärk – siis Uganda tippametnike hiljutisel Eesti visiidil kiitsid nii paljud inimesed, Evelin Ilves kaasa arvatud, Uganda ajakirjanikele meie kauplust, et nood mahutasid oma ülitihedas päevakavas meid parlamendi ja ministrite vahele ja räägivad nüüd Kampalas, kui tõsise suhtumise ja pühendumisega perefirma meil on.

 

Perefirma telg on ülimalt keskenduv-kaalutlev-analüüsiv-loogiline Robert oma tabelitega – ta on üksiti ka piksevarras, kes maandab oma Murumuna, kellel alati on vaja… et juba eile oleks olnud.

Tegelikult on kogu tervikpildi arendamine toimunud ju vaid pisut üle aasta.

Ülesehitatud koduse ja stiilse poe seintele tulnud maalid Altveski kultuurikeskuse maestralt Marje Berlokkolt.

Samuti on meie noor müüjapoiss Virgo Juurik sädenooruk meie noortestuudiost MINA OLEN.

Kõik on kõige ja kõigiga seotud.

Elu meie väikesel kaunil koduplaneedil ongi ilusate kohtumiste ja suhtumiste jada ja ristpiste.

Kui jõuluaegu Ugandas käisime, kohtusime rahvuspargis elevandibeebiga, keda tema vanemad pidasid vajalikuks meile esitleda ning silmside uhke elevandimammaga kinnitas: maailm toimub.

Silmside teeäärsete mangomüüjate letialuste vabade-südamlike lastega õpetas tõelist heatahtlikkust.

Igal inimesel ja puuviljal on nimi ja pilk – kohtleme oma-toodavaid puuvilju isiksustena ja jälgime iga päev kasthaaval, kuidas keegi bataatidest-jamssidest-ananassidest ennast täna tunneb.

Uganda õpetab eestlastele perekonna olemust sügavamalt – õlg õla kõrval päevast päeva – ühiselt tehtav lõputu käsitsi töö – rõõmuga ja abivalmilt.

 

Ja meie kodus aina katsetatakse ja guugeldatakse.

Oleme välja uurinud ja klientidele õpetanud, kuidas teha papaya salatit, mismoodi käib järelvalmiva avokaado hooldamine.

Matooke – keedubanaani – valmistamist õppides saime hakkama naljaka fopaaga: proovisime teda ilma koort avamata praeahju panna ja ühel hetkel käis kume plöts! Laiali lendas 🙂

Samas tuleb Robertil erinevatest pipardest ködi paremini välja kui kellelgi teisel.

Kakaoubade röstimise kunsti õppides saime teada, et kõige õigem on neid 80 kraadi juures 15 minutit praeahjus hoida.

Järelvalmivate õunbanaanide kastmine pritsiga tagab, et koor ei jää kuivalt nende külge kinni.

Ja kui papa Robert tõi koju kolm sutsukene ülevalminud ananassi, tegime noortestuudio lastega nendest maisimannanassivahtu: mikserdatud ananassid lisasime mõõdukalt keedetud maisimannakördile, maitsestasime suhkruroosuhkruga – ja see oli meie noorkaardiväe seni parim õhtusöömaaeg.

Jah, tööd on meie tervikpildil ohtrasti. Aga mõttestatult pühendudes on iga päev püha päev.

Seltsimees laps – tagamaad meie kõigi DNAs

Kati S.V. Murutar

Kui sõna on teele saadetud, püüavad inimesed selle kinni ka enne filmini jõudmist ja teavad nii massiivselt kinodesse tungida, et Leelo Tungla lapsepõlve-teemaliste raamatute ainel valminud filmi „Seltsimees laps“ vaatas juba esimesel nädalavahetusel 17 tuhat inimest. Esilinastusel polnud kinosaalis teismelistest tüdrukutest eakate härrasmeesteni ainsatki vaatajat, kes poleks nutnud. Järelikult on tagakiusamise ja hirmutamise, jälitamise ja ohustatuse valu läbi meie jõudnud DNA ja rakumälu kaudu ka noorima põlvkonna eestlastesse. Nad pole Stalini aega ega okupatsioonide pitsitusi kogenud, aga teavad ja tajuvad südameüdini, millest kõnelevad väikest Leelot mängiva Hanna silmad suures plaanis.

Me pole juurelnud selle üle, miks Leelo – pea poolte tänaste lastelaulude sõnade autor – pani endaloodud ja veetud lasteajakirja nimeks „Hea laps“. Hea laps pälvib turvalise lapsepõlve, tema ema ei viida läbi Patarei vangla Siberisse. Hea lapse vanemad tänapäevase kaootiliste suhete ja garanteeritud ebastabiilsuse mõttes sellepärast ei lahuta ja erinevatesse ilmaotstesse laiali ei laperda, nagu halva lapse ema ja isa.

21.sajandi Maarjamaal õpitakse kõikvõimalikel koolitustel ja tekstide vahendusel, kuidas mitte sildistada. Hea-paha, õige-vale – nüüdseks on need sildid muutunud suhteliseks ja soovimatuks. On, nagu on. Stalini ajal oli enesestmõistetav norm, et tohib klišeerida.

Ja Leelo koolijuhist ema vangisattumine oli Eesti esipoetessi – näoga üleni laste poole – teadvusesse nii ränk jälg, et tema jaoks on olnud püha ja ainuõige elada just Ruilas, kus see kõik juhtus. See hirmude-valude kaskaad jõuab meieni vaatamata sellele – või tänu sellele – et väike Hanna, kes Leelot kehastab, mängib leebelt ja rahulikult, vaatlevalt ja leplikult, vara-vanalt ja kõikenägevalt. See just publiku nutma ajabki.

Ja nii me teada saamegi, miks on Suure Tungla lasteluule ja -laulud meile nii omad, et need on otsekui rahvaluule. Meie pulsis ja hingamises. See on olemuslik osa rahvuskehandi ühismälust. Ning hämmastaval kombel on sellised mäluvood mõistetavad ka noorimatele, kes siin maal elavad ja hingavad.

Meie teame faktiliselt, tänased lapsed tunnetuslikult, millised karistused järgnesid riigilipu kodushoidmise ja koolilastele hümni õpetamise eest. Ehkki isa spordisaavutuste eest saadud medalid lendasid jõkke, sai ema ikkagi 25+5.

Leelo ütleb, et teda häiris ja pelutas, et Juhan Ulfsak kutsuti mängima pahatahtlikku ja halastamatut kurjamit. Hästi mängib. Ja jätab õhku paradoksi, vastuseta küsimuse: miks Eva Kolditsi kehastatud emasse lootusetult armunud pahalane ei koristanud jalust ära Tambet Tuisu taasloodud isa. Saatnuks karm karistaja Siberisse isa, jäänuks ema ju talle pihku. Järelikult püüdis punapätt karistada naist, kes ta ära põlgas. Paraku jättis Stalini surm karistuse kasinamaks kui saatuse sõrmena rammiv tegelinski lootnuks.

Nõukogude okupatsioon koristas mõistagi juba iseenesest Seltsimees lapse isa pjedestaalidelt, kuhu ta kergejõustiklasena kuulunuks. Käed-jalad-käima-nõnda-peab-jooksma mees pääsenuks olümpiale, kui oleks nii paha poiss poleks. Tohtis vaid juuksekarva otsas hapral piiril kehalise kasvatuse õpetaja olla – ja määramata aja oma naist Siberist koju oodata. Lapse eest varjates, kui kaugele ema tegelikult saadeti.

Laps läks ilma õpetajannast emata kooli kodust ja külatänavalt, mille lõhnad ja kulumisjäljed on enamusele meist rakuteadvuslikult tuttavad. Tunneme kinosaalis lõhnu ja teame, mis tunne on karta, et Must Mees tuleb.

Oleme unustanud, miks meid on nii lihtne hirmutada. Kardame maksuametit ja politseid, euroametnikke ja revidente. Kes kõik on iseseisvas riigis justkui meie teenistuses, aga ikka kardame, sest rakumälu soovitab nii.

Režissöör Moonika Siimets ja produtsent Riina Sildos on koosloonud sügavalt raputava teose, mis tekitab küsimuse, kas kunsti eesmärk on saalitäite kaupa publikut nutma panna. Kas see film on üldse kunst, kui ta on samas nii väga elu ise? Samas on linalugu tõestus tõsiasjale, et just elu kajastamine ongi eriti kunst.

Meil pole enam aega raamatuid lugema – teenime raha, mitte raha ei teeni meid, kirjutame projekte ja kahtleme, kas meid on üldse vaja. Nõnda me häbi tundmata kinos nutamegi. Mehed ka. Nemad eriti – sest nad on läbi Eesti ajaloo olnud abitud, kui naistele ja lastele liiga tehakse. Ja seda ajalugu ümber teha ei saa. Jääb tänulik olla, kui üks ajalookild nii põrutavalt peeglina meie ette seatakse.