Läheneva kevadkünni eel on kohane ja kujundlik jutustada inimestest, kes on kogu teadliku elu vastutuult kündnud ning terved maailmad loonud vaatamata ministrite vahetumistele, büroode ja ametnike korraldatud kaosele ja näilisele võimatusele. Kaspar Järvala on viinud Eesti künnikultuuri maailma tippu. Merike Ivask on erivajadusega lapse kõrval loonud võimsa ilumaailma. Harry Raudvere seisab Eesti energeetilise, logistilise ja tõeliselt omariikliku iseseisvuse eest kõigil alustasanditel ning ei aja habet maha enne, kui tegelik Riik koos õigluse ja arengueeldustega loodud.

Kaspar Järvala kiirustab aeglaselt ja künnab end killustamata

Kui Eesti künnivõistlustele rahvusvahelisi kohtunikke ei tule, siis Kaspar Järvala omanimelise künniklubiga neil enam ei osale – selline jõuline mustrimuutja on ta, kui õiglus jutuks.

Kui talle öelda, et oleme temaga samadel künnivõistlustel osalenud, nendib ta pisut irooniliselt, aga see-eest kujundlikult, et kündsime erinevates põllu otstes – üks professionaali, õieti lausa fanaatikuna, teine tuntud inimesena, kes künnipäevadele kuulsust pidi tooma. Nüüdseks on künnivõistlused juba nii harjumuspärane nähtus, nagu mõni loodusjõud.

„See ei tohi harjumuseks kujuneda, et kohtunikud on vaid kohalikud mehed, kes mõõdavad võistlusvagusid selle järgi, kes on sõbram Nendel meestel ei ole maailma meistrivõistlustel saadud kohtunike kogemusi. Traktori najal kõikuv hindaja jätab mu rahumeeli oma subjektiivse soosiku järel teiseks – ja mul jääb alusetult MM-ile minemata,“ kirjeldab Kaspar, millised mustrid peavad muutuma. „Minu jaoks on künnivõistlused ja põllumasinad olemise telg, nii et ma ei saa sellist asja kergelt võtta.

On olnud eluperioode, mil olen end mitmete harrastuste ja pühendumiste vahel killustanud – tänaseks on iga selline, et tuleb keskenduda, tulemused saavad siis paremad.“

Kaspar võitis omal algatusel Šotimaale võistlema minnes Euroopa meistrivõistlustel külalisklassi – edukas on olnud ka Venemaal ja üldse kõikjal, kuhu on oma unikaalse traktoriga koos rännanud. Tänu sellele, et mees läks aastate eest Šotimaale, tutvus ta Niel M. Godsmaniga, kes on tema sõnul Eesti künni- ja üldse põllumajanduskultuuri heaks uskumatult palju teinud. Sinnamaale välja, et on investeerinud Koeru lüpsifarmi, kus varem hobustega sõnnikut välja veeti, 9 miljonit. Ta on viinud arvukalt noori Eesti mehi Šotimaale põllumajandamise kultuuri õppima. Üle 80aastase eluterve vanahärra Eesti-armastust on mõistagi süvendanud see, et mitmed eestlased on talle lähedaseks saanud.

Ning Kaspar sai temalt vana muheda traktori. Selle on Järvala oma kätega stiilselt korda kõbinud – viimse pisiasjani. Ja abistajate nimedega katnud, nagu tedremuna. Abilisi oli vaja siis, kui künnimeistrite MM toimus Uus-Meremaal.

„Minu unistus oli just Uus-Meremaale minna. Aga see oli mõistagi kohutavalt kulukas. Mina läksin lennukiga, traktor laevaga – ja tuli nii kaua, et ma ei jõudnud kohapeal enne maailmavõistlusi harjutadagi,“ meenutab mees, kelle kõik välisreisid on olnud nii uskumatute viperuste ja seiklustega, et eluaegne sõber Heino Laiapea kavatseb neist raamatu kirjutada. „Järgmine MM on Senegalis… Eestlaste sinnapääsemine ei olene mitte ainult sellest, kas ja kui edukalt kohalikel võistlustel osalen, vaid ka sellest, kes ja millise suhtumisega on minister.“

Niel M. Godsman on Šotimaal sellise suhtumisega, et tuleb aprillis taas Eestisse – vaatama, kuidas läheb tema farmil, Eesti kündjatel ning eriti Kasparil. Väärikas šotlane on veendunud, et kui üldse keegi, siis just Kaspar suudab konteineriga enda ja kompanjon Priid traktorid Aafrikasse viia ja maailma parimal tasemel künda. Ühtlasi on vanahärra just tänu Kasparile valmis ka järgmisi Eesti poisse oma kodumaal koolitama ja võõrustama.

Sünnikülas Sooalustel elava Kaspari trotslik edasipüüdlikkus on ta enda sõnul tingitud kunagisest järjepidevast koolikiusamisest. Oli õpetajaid, kes talle päevast päeva kinnitasid, et ta pole keegi ega jõua kuhugi. Hurjutatud Kaspar aga otsustas isa kõrval lapsest saadik õpitud oskusi rakendada just kodukandis, mitte kusagil mujal.

Seepärast on Järvala põllumajandusmasinaid müüv ja teenindav firma Rodnas just Kehtnas. Mis on teatavasti väikese Eesti pisikese linnakese Rapla taga üsna keset ei-kuskit.

„Mina elasin oma hingevalu välja tulemusi saavutades – ratsasport, ralli… Ja nüüd on meil siin Kehtnas väga suurte põllumasinate firma,“ on Kaspar rahul, et keeras hingevalu kibestumise asemel sõna otseses mõttes suurteks saavutusteks. Rodnas OÜ on 202. aasta mu isaga koos loodud ettevõte, mis on järjest laienenud. Alustasime kahekesi, nüüd on meid 14. Ostsime 1990ndate lõpus tühjaks jäänud tootmishoone, mis oli ikka kohe erakordselt räämas. Täna on töökoja juures kontor, mis on minu põhiline kodu.“

Kaspari kaasa Maret Salumäe on mehe kõrval olnud Kehtna MTK-s õppimisest saadik ning töötab Rodnases raamatupidajana. Ta tunnistab, et varasematel eluperioodidel oli tõelisest alfaisasest mees tõepoolest igal pool mujal rohkem kui kodus. Päeval tööl, õhtul-öösel garaažis – ja nädalavahetuseti rallil. Naine harjus ise kõigega hakkama saama ja nüüd, mil mees on otsustavalt rohkem kodus, on probleem sama, mis Soomes töötavatel meestel – kodus tuleb ennast üha uuesti kehtestada.

„Kaspar on väga tugev. Tema mehisuse tunnus on, et ta julgeb nõu küsida, oskab tööjaotust korraldada ja täiesti utoopiliste ideedega meile kontorisse tulles saavutab selle, et kõik õnnestubki. Enamus Kaspari hulle ideid toimivad!“ teab Maret kõige lähemalt, kui haavatav võib olla riskijulge, kaugeltki mitte kerge iseloomuga jõuline ürgmees. „Isiklikus plaanis pole me täna enam kaugeltki need, kes ligi 20 aasta eest kohtudes. Oleme kokkupõrgete hinnaga, tõusude-mõõnade sinusoidi pidi arenenud täiesti teisteks inimesteks.

Olime väga lähedased Kaspari mõne aja eest lahkunud emaga – alati, kui ühest eluperioodist teise arenedes raske aeg on, meenutan teda. Ja tean, et nii erakordse mehe kõrval elamine ei saagi lihtne olla. Kõigel on hind.“

Kontori all, kus Maret ja Kaspar töötavad, on ulmelisi imesid tegeva meeskonna jaoks saun, kus 13 töötajat lisaks pesemisele ka maailma parandavad.

„Juhtub, et mõni mees tahab minust veel kiiremini kiirustada. Olen jõudnud kogeda, et sihile jõudmiseks tuleb ikka tõesti ja alati mitmeid ja mitmeid aastaid ränka tööd teha.

Töömees võib oma palganumbrist arvata, mida iganes – tõus tuleb ikka aegamööda.

Suurelt mõeldes ei tohi reaalsustaju kaotada,“ manitseb Järvala nii ennast kui meeskonda, kes kõik tema sõgedaimadki ideed tasa ja targu ellu viivad.

Suur on Rodnase töökojas ja õuel sõna otseses mõttes kõik. Kanadast toodud eeder on lahmakas nagu ufo – ülimalt paljut peent tehnikat täis. Selle ilmaime maaletoomise stardiriba oli kümme aastat pikk. See-eest tellivad neid super-eedreid nüüd Rodnaselt ka konkurendid.

„Talvel hooldame-parandame – ja püüame toime tulla tõsiasjaga, et kui kirjutame arveid välja 60 tuhande eest, siis laekumisi tuleb kõigepealt 500 euro eest… Eesti põllumajandus! Palgamaksja asi see pole, et põllumajanduses on kõik pikaldane ja ettearvamatu. Oleneme toetustest. Piimahind on teatavasti alla omahinna – absurd! Viljakasvatajaid omakorda kiusavad väga vihmased ja jahedad suved, mille puhul pole saagikusest suurt midagi rääkida.

Aga tasapisi tulevad laekumised ja kõik loksub paika,“ kirjeldab Kaspar, kes on ka ise paika loksunud. „Et ennast tõeliselt teostada ja tõestada, tuleb valida üks kindel vagu, millele keskenduda ja mille ajamises oled siis tõesti parim.“

Merike Ivask leiab üha uued nišid

Rakvere tüdruk Merike on nüüd juba 30 aastat kodulinnast ära olnud – tema kannapöörded, mustrimuutmised ja üha uute niššide leidmised on aga tema kolmest lapsest nii otseselt kui kaudselt inspireeritud.

„Kui su 17aastane tütar kasutab laialt ja volilt su ülihinnalist kosmeetikat, mis on mõeldud küpses eas nahale, ei hakka sa pikalt õiendama-seletama, vaid asud ka soodsamat noortesarja maale tooma,“ naerab naiselikult jõuline ja karastunult eluterve kosmetoloog.

Eesti Esimese Erakosmeetikakooli – CIDESCO kooli asutaja ja omanik tahtis juba päris noorukesena kosmeetikuks saada. Toona oli see väga keeruline – nappidele kohtadele olid pikad järjekorrad, õppimine kestis mitu aastat ja materjale, mille järgi omal käel õppida, polnud.

Meditsiinikooli astudes sai alles mõne aja pärast kosmetoloogiale spetsialiseeruda – aga siis saadi endale mentoriteks ka sellised elavad legendid, nagu Junori esiemad. Auväärt Inna Tarmak käib praegugi mõnikord Merikese kooli-stuudiot-salongi oma visiitidega austamas.

„Pärast kooli lõpetamist asutasin kodulinna Rakverre kabineti – ühte keldrisse, nagu tookord mäletatavasti kõik head ja edulised asjad põrandaall olid. Harjutasin seal usinasti käelist tegevust ja nokkisin ninasid – kui avastasin ühe Soome erakooli kuulutuse. Sellele järgnemine oli ulme, aga ometi pääsesin ma hulljulgelt ja uskumatul kombel põmm-põmm-tehnikas Soome,“ meenutab Merike oma söakust 1989. aastal, laulva revolutsiooni aegu. „See oli erakool. See maksis palju – laenasin – ja teenisin oma kabinetis praktiseerides tagasi. Lisaks oli tollal vaja pikka viisat. Passi liikumine Soome politseis oli aeglane ja närvesööv – kui selle kord sealt välja võtsid, et koju sõita, sattusid taas järjekorra lõppu. Ja üsna rassistlike suhtumiste ohvriks – mis sa seal Viros nii tihti käid, otsusta ära, kas jääd või lähed.

Kooli astudes pidin psühholoogiga vaatamata olematule keeleoskusele ladusat ja veenvat vestlust arendama – aasta möödudes ei saanud kliendid enam arugi, et ma soomlane pole. Põhjus, miks mind nii ulmelisel moel kooli vastu võeti, oli kooli ambitsioonikus – ehkki eestlane, olin siiski välismaalane ning erakoolil oli vaja rahvusvahelist tasapinda.“

Merikesel oli kooli kõrval Eestis pillimehest mees, kellega suhe sai Soome ja Rakvere kabineti vahel jagatud naiselt kaheaastase katseaja. Ta ise elas väikeses üürikorteris, koges toona veel eestlaste kohalolekuga harjumata soomlaste üsna jõulist tõredust. Kui talle tehti ettepanek tööle jääda, valis tema pulmad mehega. Toonane pillimees, kes on veerand sajandit väeka naise kiiluvees brändide maaletoojana sõudnud, loovutas mustreid muutva Merikese Pärnu maantee kooli-stuudio endakäes olnud ruumi uuteks väljakutseteks. Uude aastasse astus vapper naine grimmi-kehamaalingute suuna väljaarendamise tuules ning ehitas välja presentatsioonide-demonstratsioonide saali.

„Alati just pärast seda, kui olen ennast üle koormates olnud läbipõlemisele lähedal, olen midagi uut ja tulevikulist loonud. Soomes kooli lõpetades olin nii läbi põlenud, et ei läinud lõpupeolegi – kohe, kui diplom käes, lennutasin konteineri asjadega laevale ja tulin sõna otseses mõttes jooksuga koju,“ meenutab naine, kellel on hiljem nii erialastel kui meditsiinilistel asjaoludel olnud ohtrasti põhjust mööda erinevaid riike rännata – ja mitte kuhugi alaliselt jääda tahta.

Üks valusalt oluline reisimise põhjus on see, et Merikese kolmest lapsest noorim, 12aastane poeg on sügava liikumispuudega. Asjatundjad Brasiilia sensitiividest kogu maailma teadlasteni on tänaseks kindlaks teinud, et poisil on ainulaadne geeniviga. See – maailmas väga haruldane – rike tekib, kui mõlemal vanemal on soodumus. Kaks last sündisid tervena, kolmas valis rikke.

„Olen oma poega jälgides imetlenud, kui erakordne empaatia, rahu ja armastus temas kätkeb. Ta rahustab ja maandab mind iga elujuhtumi puhul maailma kõigist inimestest kõige tundlikumalt. Ja ta on otsustanud kokaks saada. Veel enam, tulevane kokk Marko unistab oma restoranist. Ja selle loodetav käivitamine toob ilmselgelt kannapöörde ja mustimuutuse ka minu ellu,“ teab naine, kelle hallata on praegu – 800 ruutmeetrit oma kuningriiki, maaletoodavad tooted, õpilased, kindel klientuur – kellest mõnede stammkundede hooldamisel hoiab ka Merike ise käed töös ja harjumuses.

„Selja taga on mul elu rängimad ajad – kahe aastaga suri neli minu lähedasimat meest – kõik Kaalude tähtkujust. Neljade matuste vahel oli kolm mastaapset üritust – paljulapseliste pidu, mu enese juubel, organisatsioonide koolitus. Otse loomulikult juhtus nii, et pojale tehtud seljaajuvedeliku uuringu järgne haav hakkas lekkima. Kui poeg oli elule võidetud, võtsin pärast 22 aastat mitmekihilist hoo ja hoobi vaheta rassimist puhkuse.

Siia kooli jäi tegutsema 14 isetoimivat naist, mina püüdsin oma nina siia üldse mitte pista – siis on teada, et sukeldud töösse.“

Tänaseks pole Merikese kool enam õppekeskne – brändide maaletoomine ja grimmi-kehamaalingute suuna juurutamine täiendab senist koolitus- ja praktikakeskuse staatust, kuivõrd sellega on vahepealsetel hämmastavatel ministriaegadel juhtunud pehmelt öeldes kollaps.

„Need koolitusturu kataklüsmid juhtusid tänu uuele seadusele, mis kutsus turgu solkima lühiajalised koolitused kohapeal, suvalised tunnistused ja kontrollimatu taseme. Seda arutut liberaliseerimist põhjendati toona sedasi, et küll turg paneb kõik ametid paika. Nõnda siis enam polegi ei praktikakeskust ega õpetajaid ,“ on Merike oma elutöö seisundist tänasel „turul“ nördinud. „Olen veendunud, et kosmetoloogi hariduspagasis peab olema rakenduslik baas, poolteist aastat käelist tegevust, eksamid.

Nüüd ehk muutub olukord, kus seaduse muutmise seaduse muutmise seadust muudetakse aastaid ning seni võhiklikud ametnikud kontrollivad ei-tea-keda-ei-tea-kuidas-ja-miks. Mul on sellepärast suured lootused, et pärast 9 aastat on jälle Mailis Reps tagasi meie minister. Eelmisel ministriks oleku ajal pani tema meid tundma tõelise koolina.

Vaevalt ta kuuenda tita sündides lapsepuhkusele jääb. Seni pole ju kunagi jäänud.“

Merike pole ka kunagi mitte ainult lapse-, ka mitte sünnituspuhkusel olnud. Esimese lapsega kohanes emastaatusega kolm nädalat. Teisega ei ühtki päeva – kusjuures teekaaslased ei teadnudki, et kaunis naine taas lapse saab. Kolmanda lapsega lubas ta endale neli vaba päeva. Ka keisrilõiked pole teda rivist välja löönud – sama päeva õhtul jalul, järgmisel päeval palub koju.

Merike usaldab loodust. Ja usub endasse. Tema arstikstahtmine, mis tal meditsiinikooli astudes mõnda aega oli, lõppes praktikaga tuberkuloosikliinikus. Noor meditsiiniõpilanna nägi pealt kopsu operatsiooni – ise tahtis näha, aga sellega ei arvestanud, et vähist näritud kops nii äkki ja karmilt rinnakorvist kandikule lärtsatab. Opereeritud üsna noorel mehel vallandus operatsiooni järel verejooks ning kui õmblus pärast ekslikke elustamisvõtteid uuesti lahti tõmmati, oli kogu palat ja ümbritsejad üleni verd täis. Vähihaige oli tahtnud jõuluks koju – ja saigi… Merikest hämmastas arstide ükskõiksus. Just selle surivoodi juures otsustas neiu, et tema mistahes juhtumitel ennast kalestada ei lase.

„Sellest ongi tingitud ka praegune uus täiendav suund jumestuse-grimmi-kehamaalingute loomisele Kryolani grimmibrändi baasilt koos teatrite-telekanalite-kinostuudiote rahvaga. Mis puutub Maria Gallandi brändi maaletoomisse, siis siin on pisut tegemist ka nimemaagiaga – minu tütregi nimi on Callase järgi Maria ning esimene poeg sai Mario Lanza järgi nime,“ arutleb naine, kes tõi oma kooli-stuudio uude aastasse ümberehitatu-värskendatu-täiendatuna. „Minu päevakava ja elukorralduse määrab suuresti Marko. Ta käib tavakoolis – kus temasse suhtutakse väga toetavalt ja soojalt. Ent kuna me elame mere ääres metsas, tuleb teda koolist koju sõidutada. Olen seadnud nii, et Pärnu maanteel kohapeal olen hommikupoolikuti – pärast lõunat, kui tulevane restoraniomanik koju sõidutatud, teen arvutitööd. Olen valmis elu ja laste esitatud väljakutseteks – ja tänulik neile kõige eest. Meeskonna ees olen täpselt samavõrd tänulik. Tänulikkuse pealt on kaunis oma elu üles ehitada.“

Harry Raudverele seostub tänase omariiklusega kujund „Sada ja (hallitus)seened“

Tuuleparkide ja sadama arendajat ning mitmete jõuliselt vastutuult kündvate firmade juht nendib: „Meie riigi juubeli valguses hakkas kummitama Marqueze pealkiri „Sada aastat üksildust“, nõiduslik lugu ühe väikelinna tekkest ja hääbumisest ning hulk arusaadavaid ja arusaamatuid seoseid selles meisterlikus pusles.

Kui riigid, kellele me hardunult alt üles vaatame, soovides paaniliselt olla nende moodi, said eelmise sajandi teise poole veeta arenedes ja oma ettevõtlustele tugevat alust rajadades, siis meie tõime sellest ajast kaasa ainult isikliku alaväärsuse ja mahavaikitud süütunde mõisa köie lohistamisest.“

Harry nendib, et ajal, mil sada aastat on täis saamas, on meie sigivuslik iive pea kolmkümmend aastat olnud languses. Meedia kondised sõrmed näitavad tema sõnul sel puhul naiste peale, aga keegi ei kärata: „Kuradi mehed, miks te olete loonud vabas ja sõltumatus riigis tingimused, kus naised peavad kaheksa tundi päevas tsirkuse kupli all lõdvalt rippuval köiel oma numbreid tegema? Seal ei olda ju rase ega sünnitata!“ Ja eesti naine ei ole rumal ega sünnita siia riiki „pangalaenu teenindajaid, kaske, kaske…“

Sama lugu on erinevates riikides surfanud tegudemehe sõnul ka demokraatiaga, millest väidetavalt meie riik tiine peaks olema. Demokraatia õgib end tasahilju sabast, muutudes väheste valitute, keda on riigi jaoks liigagi palju, samanimeliseks türanniaks. Seega pole ka mingit võimalust kaasarääkimiseks ega demokraatiaks, mille olemasolu meedia meid siiski uskuma sunnib.

„Kui meil oleks diktatuur, siis annaks valitud diktaator riigile kindla suuna ja eesmärgi, sest see on diktaatori kohustus oma rahva ees. Kui meil oleks Riigihoidja, hoiaks ta meie riiki ja ettevõtlust, sest muidu oleks tal naaberriikide ees häbi,“ arutleb iga päev kõigil võimalikel rinnetel isamaa eest jõuliselt võitlev mees. „Kuulates äsja USA presidendiks vannutatud Trumpi ametisseastumiskõnet, tekkis ootamatu äratundmine, et kui sama juttu räägiks meie peaminister, saaks elu meil siin Maarjamaal ainult paremaks minna. Kui Eesti Energia hoolitseks, et eelkõige oleks energia omadel, kui kaitseministeerium tegeleks võõrvägede võõrustamise asemel oma poiste arendamisega, kui haridusministeerium tagaks meie noortele tegeliku eluga seotud hariduse, et emade nõudel erakoole ei peaks rajama, kui kultuuriministeerium tagaks meile eestlasliku väärikuse… siis oleks täiesti alleaa, alleaa – mitte praegune kaeblik kaske-kaske.“

Praegu oleme vastupidiselt unistustele ajas, kus ettevõtlus on tehtud võimalikult raskeks meie kalli raha eest ülal peetud otsustajate ja ühise raha jagajate poolt, kes ise pole meie riigieelarvelisse ühiskassasse sentigi tootnud ja kellel pole õiget ettekujutustki sellest, kuidas see raha sinna saab. „Ah et eelarve puudujääk? Tühiasi! Tõstame aktsiise, vääname trahve ja mõtleme uusi makse välja.“ Nad ei suuda isegi niipalju ette näha oma „rahateenindamise eufoorias“, kuidas näiteks need maksutõusud ja uued maksud mõjutavad käibemaksu laekumist, on Harry märganud.

„Kahjuks on aeg jõudnud nii kaugele, et ainult väljavalitutel on meie riigis võimalused. Ülejäänutel on kohustused ja keelud. Samas oleme oma valitutes ise lasknud tekkida tunde, et vabadus on tunnetatud karistamatus.

Need inimesed, kes suudavad loogiliselt mõelda, oma ninast kaugemale näha ja isegi hoomata mingite tegude kaugemaid tagajärgi, saavad oma eluga kenasti hakkama. Neid ei huvita võim ega teiste juhtimine oma tahte järgi. Võimu soovivad ainult enesekesksed piiratud maailmavaate- ning teadmistega maniakid, kes omaenese heaolu nimel on valmis isegi ämma tanki panema,“ pahandab sõnakas tuuleenergeetika juhtfiguur. „Naised on elu loojad, toojad ja alalhoidjad. Ja naised peavad olema julmad, et nende poegadest saaksid tõelised mehed, mitte ärahellitatud „tilliga tüdrukud“. Ja just naised peavad oma julmuses kasvatama oma tütardest ranged emad oma eesti soost lastele.

Alles siis, kui meid ei käivita ega juhi enam inimeste isiklik alaväärsustunne, millest reetmiseni on vaid üks samm, saavutab meie ühiskond vaimse ja kehalise jõu, et jõuliselt välja juurida kogu umbrohi meie ühiselt haritavast aiast. Julgegem mõelda, unistada ja teoks teha!“

November ja Niinemets

Rainer Sarneti „November“ Andrus Kivirähu „Rehepapi“ ainetel on kahtlemata Kunst. Nii kauneid ja kohutavaid kaadreid nii taluvusepiiril kontsentratsioonis pole Eesti filmimaastik seni reastanud. Sarnet on kultusraamatust valinud kõige õõvastavama liini ning ehitanud selle ümber totaalselt põhja vajutatud rahvusliku inetuse tulevärgi. Õieti küll ligase-nätske-armetu kloaagi.

Soovitan seda filmi vaadates tagala turvata – pärast räiget orgaanika pealevoolu suures plaanis küsib hing midagi rõõmsat ja ilusat peale. Näiteks Tõnis Niinemetsa monoetendus „Homme on täna“ sobib leevendavaks järelhaagiseks. Taastab usu elu võimalikkusse Eestimaal.

Oleme paratamatult kogenud ilusa isamaa klimaatilisi-sesoonseid-rahvuslikke eripärasid kõrvuni mudas – nende ülisuurde plaani tõmbamine on kohati lausa liiga Kunst. Maestro Jaan Tooming pole end ammu ekraanil ega laval ilmutanud – novembrivõtmes lõustade tegemine, ainelistest ollustest tilkumine ja mörisemine on…. tase. Nagu ka Pirgu sepa, Sepa Tommi ülisuurde plaani laotamine kogu tema römisevas muheduses.

Aine ringkäik looduses ei unune seda filmi vaadates hetkekski. Iga hetkega tülkamalt tekitab Sarnet progressiooni seebi söömisest sita-gurmeeni. Kogu seina täitev, publikule kaela valguv ligane inetus pälvib austuse selle pärast, et hullemaks enam minna ei saa.

Arvo Kukumägi võbisev nägu koos vaevalise diktsiooniga on lausa nakkav. Loomad elutoas on selle ülemlaulu kõrval elusast peast kärbuvale legendile tühitähi. Lendav vasikas ja kuutõbine kaunitar koos ihukarvade ja sünnimärkidega moodustavad ühendkoori uppuva külatüdruku viimse hõljumisega vetevallas… kust ta uuesti välja tõstetatakse ning veel ja veel solgutatakse.

Katariina Lauk naudib viimase vindini inetu olemise võimalust – talle on tekitatud hammastik, mis on külarahvale omane, aga ilusa inimese õrnas suus igal hetkel võigas. „Su nägu kõlab tuttavalt“ saate grimmikunstnikud on meid harjutanud piiramatute võimalustega inimese kui materjali ilustamise ja inetamisega. Katariinaga tehtu on kõrgem pilotaaž – ilus hing peab ise olema valmis selleks, et näidata, kui inetu võib ilus olla.

Vana paruni portselanjas väljalülitatus, leplikkus, kõige nägemine – ent mitte välja tegemine – on resonantsis talunoorte Lindgreni-lapseliku nunnususega. Hajameelsed ja pidetud mõlemad – nii hõrk esteetika kui kohatu armsus. Otsekui Ilon Wiglandi joonistatud talunoored ei sobi limasse ja räppa – ja ära nad kutsutaksegi.

Mudas ja mannetuses paneeritud inimeste kontrastiks on erakordselt oskuslikult koheldud hunt, kellega filmitud kaadrid on ka esteetiliselt hingematvalt imelised.

Võimalik, et loomakaitsjad ründavad filmitegijaid lendavate lehmade ja ahistatud huntide eest. Aga sel juhu on Sarnetil võimalik öelda: „Lazlo tegi!“ Alati on käepärast keegi fenomenaalne loomalausuja, kelle kaela kogu süü ajada. Nii, nagu Andrus Kivirähk tegi kooli ajal oma värvipliiatsitele karated – ja kui ema pahandas, miks pliiatsid katki on, sai süü pinginaabrile veeretatud. Pinginaabril on see siiani meeles – ja andestatud.

Nii ilusate huntide kui inetute inimeste kaadrid on nii jõuliselt erilised, et iga natukese aja tagant sosistad seda vaatemängu ahmides – ja samas tõrjudes – „See ei ole võimalik…“

Filmirahvas on linale kutsunud ja seadnud inimesed rahva hulgast – kogu kortsuderäga, karvastiku ja hammastikuga, mis kuulub samuti rubriiki „See ei ole võimalik.“. Tulemus on nii sisu kui visuaali poolest depressiivsem ja lapiti lajatavam kui Lars von Trier.

Ja selle painava laksu pärast, mille „November“ garanteerib, ongi mõistlik peale haugata midagi nii õhuliselt elegantset nagu Tõnis Niinemetsa püstitõusu kahetunnine maitseka naeru kogupauk. Tõnis on ise kümned inimesed rahva seast. Hüperaktiivne, nagu „Suure komöödiaõhtu“ kõurik – ja blingbling, nagu Suzi Vesik. Ta laotab leevenduseks rehepapi-maailma limase apluse peale argireaalia autodest parteideni, eneseabist lapstööjõu orjastamiseni. Seda fenomenaalset sketšide jada nautides ei tundu nii lootusetult koletu, et „Novembri“ hinged tulevad hauatagusest maailmast ikka veel õgima ja ahnitsema. Iseenese naeruks pööramine paroodiate jadana kätkeb null kurjust ja on raamistatud lillelapseliku geniaalsusega. Tõnis on reastanud, peab meeles ja esitab kaks tundi teksti, mille puhul pinge ei lange hetkekski.

Ometi kirjeldavad mõlemad N-id – November ja Niinemets – nõiaringi. November põlistab lootusetu traagika – Niinemets puhub peale. Meil on ehk siiski lootust, kuni endas ka ilu ja helgust näeme.

Liisu Krass tuleb kodulinna Sõnumit tooma

Kati S.V. Murutar

Pärnu tüdruk Liisu Krass (28) mängib oma kursuse diplomilavastust „Thil Ulenspiegel“ koos Viljandi Kultuuriakadeemia teekaaslastega ilmselt viimast korda. Kuna kevadel pudenevad uhiuued näitlejad Eestimaad pidi laiali, pole pärast Endlas etenduvat neid tõenäolist iial enam võimalik kogu komplektina rohkem kui kolm tundi laval laulmas-tantsimas ja sõnumit toomas näha.

„Meie lõpetav lend on akadeemia 11nes. See on 2013. aastal alustanud segakursus – esimene teadaolev – mille käivitas professor Komissarovi soovil rektor Anzori Barkalaja oma viimase kauni kingituse ja eeskujuna. Professor Komissarov on pikalt ajanud seda rida, et mõnedki muukeelsed noored saaksid läbi teatri-integratsiooni kultuuripilti tugevdama, aga varemalt on olnud mõnedel kursustel üksikud näitlejad. Sellisel kujul on koosloome esmakordne. Kuna Vene teatril oli noori näitlejaid vaja ja meie kool on ka varem otsest koostööd teatritega teinud – 8. lend Von Krahliga – siis sobis see mõlemale poolele igati.

Eesti-vene segakursus on toiminud tõelise integratsiooni-imena ning seda peaks kõigi koolide kõigi erialade juures reaalse lõimimise moodusena kasutama,“ kirjeldab Liisu mitmekordselt rikastavat õppetööd. „Vastu võeti 9 vene rahvusest näitekunstiõpilast, 9 eesti näitlejat ja 3 lavastajat. Venekeelsed noored tulid väga erinevate keeletasemetega – kes valdas vabalt ka eesti keelt, kes pea üldse mitte. Kuna õpe toimus eesti keeles ning meil tekkis läbi armastuse Teatri vastu soe sõprus ja ühtekuuluvus, on tänaseks kõigil sulandunutel kena eesti keel. Erialaeksameid tegid vene teekaaslased ka vene keeles. Mulle oli eriti nauditav Tšehhovi „Kajaka“ stseeni mängimine kahes keeles. Ning lõpptulemusena kinkis just ühine pind – armastus lavakunsti vastu – meile eriti küllusliku hariduse. Ei mingit rahvus- ega kultuurilist või ammugi mitte poliitilist konflikti.“

Liisu Krass lõpetas 2007. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi. Uus- ja Vana-Sauga tänavate vahelt pärinev neiu on põline pärnakas, kes ei näe põhjust meie kooli põhikooliks taandamist taga nutta – tulevikku tuleb vaadata.

„Alates neljandast klassist käisin Rein Laose näiteringis – kunstide maja juures tegutseb teatavasti legendaarne Saabastega-kassi-teatriks hellitusnimetatud väike teater, mis on midagi palju enamat kui näitering. Laos on oma õpilastele võrratu asepapa, kelle abiga minnakse läbi puberteediea kriisidest, pereprobleemidest ja identiteedi kobamistest. See pole teadlik näitlejadrill, fookus on omavahelistel suhetel ning sealt tekivad lähimad sõbrad ja sügav kokkukuuluvus,“ on Liisu tänulik. „Käisin tänu sellele rööbiti ka Enn Keerdi Endla-stuudios, et tema korraldatud näidendivõistlusele kirjutatud töö võitis ja sai seal lavastatud.“

Pärast Pärnu-lapsepõlve astus Liisu mõned korrad Tallinna lavakast… mööda. Asus õppima Tartu Ülikooli maalikunsti ning Viljandisse jõudis alles 25aastasena. Tartu-perioodil mängis neiu Kalev Kudu juhitavas Üliõpilasteatris. Viljandi kasuks aga valis ta ühest küljest „ealiste iseärasuste“ tõttu – teisalt sellepärast, et Viljandis pakutav lisaboonus kakskeelsuse kõrval oli ka koostöö nukuteatriga.

„Nukutöö eeldab spetsiifilisi oskusi – mängu nii „nähtamatuna“ kui koos nukuga laval – ning me saime kooli ajal osaleda nii Nukuteatri kui ka Ugala ja Rakvere lavastustes. Mis on ainumõeldav – kui oled midagi õppima tulnud, siis teedki seda algusest peale.

Nüüd viimast korda Pärnusse toodavas „Thil Ulenspiegelis“ saab 19 inimest ennast läbimõeldud karakteritega rollides avada ning ühtlasi taustarolle teha. Kindrali naise Anna rolli kõrvalt olen minagi külarahvas, vaim, lõbus naine – laulu ja tantsu kui palju!

Anna on õnnetu saatusega naine, flaamlanna, kes on sõjasaagina hispaanlaste juurde sattunud ning vastu tahtmist kindrali naiseks aheldatud. Kui ta armub flaamlaste poolelt saabunud Ulenspiegelisse – nagu kõik naised – aitab ta vaenlase tagalast arukalt ja osavalt neid võita.

Ta ise aga saab sellest armumisest tõuke vangistusest vabaneda.

„Kangelastegu on abielu luitunud vanamehega!“ ütleb mu kangelanna.

Ja näitab, kuidas siiras armastus päästab maailma. See Sõnum on ilmselt abiks paljudele publikus kaasa mõtlevatele ja tundvatele inimestele, kes veavad laenude-liisingute-kinnisvara ja külarahva arvamuse pärast ammu ammendunud abielusid ahelatena järel…

Mina ise olen abielus teatriga,“ naerab Liisu. „Kolisin just Kalamajja, sest otsustasin pärast koolilõppu Tallinna jääda. Kalamaja oma vaimsusega on imeline piirkond üleni kunstile elamiseks. Hetketi mõtlen küll oma vanuse peale – ent siis näen rõõmuga, et kõik loovad ja unistavad inimesed ümberringi üha noorenevad. Nii et 28aastase lapsena võin veel rõõmuga kehastada erinevaid Sõnumiga kangelannasid, kes aitavad vaatajatel ka oma asjades selgusele jõuda.“

Olete ehk märganud, et suur osa tänases Eestis ilma tegevaid ettevõtteid on 25aastased, nagu meie riigi taassündinud ajajärk ise ka. Need ettevõtted – kaasa arvatud Anne Ermi Jazzkaar, Tiina Loki PÖFF ja kasvõi Kehtna Kunstide Kool alustasid veerand sajandit tagasi tühjalt kohalt. Vastuvoolu ujudes, mängureeglite puudumise kiuste või abiga tehti võimatut. Nii piimatootjad kui moosikeetjad katsetasid siit ja sealt, tulid esialgse killustumise ja õige suuna leidmisega võidukalt toime, ületasid kriise ja raskusi – ja on tänaseks oma maailmad loonud. Kodutunde raamatut koostades avastasin, et Eestimaa seisab truude ja visade, kohkumatute ja väsimatute inimeste loodud ettevõtete, nende pakutud töökohtade ja neist elatuvate kodude peal. Endistesse pullilautadesse, töökodadesse ja kekkide-mekkide hoonetesse rajatud omamaise ettevõtluse võrgustik väärindab toorainet, toetab kultuuri ja sporti ning kannab ustavuse väge.

Linnades oli ka meie riigi tassünni aegne trügimine nende vanade hoonete ümber karmim – Hans Mooni mööblitööstus, mis Tallinnas Kadaka teel võrratut vanamuljelist mööblit tootis, väsitas end naabritega pinnasõda pidades – ent kultuurilooliselt oluline on, et just härra Mooni pealt sai kirjutatud „Õnne 13“ mööblitööstur Laur Põder.

Nopri kuningriik

Ehkki omamaise vanima – samuti veerandsajandise teleseriaali „Õnne 13“ meierei-peret filmitakse Esko talus, on talupaar Richard ja Anne-Mai tegelikult Misso-taguse Nopri talumeierei sünniga õlg õla kõrval loodud ning sealne pere jälgib algusest saadik seda süžeeliini äratundliku sisehuviga, ehkki sai alles sel aastal teada, et nemad need inspireerijad olidko.

Nopri on õigupoolest otsekui hea unenägu. Kolmandat sajandit Niilosid teeniv talu on terviklik elusa Eesti oaas, mudel või näidis. Aegadel, mil kõneldakse elu võimatusest Tallinnastki väljas – ääremaadest rääkimata – õitseb seal Impeerium-ei-kuskil. Üle Lõuna-Eesti kuplite lehvimas rõõmus lipp: Talust otse sinule!

Visaduse sümbol on see ühe-talu-keskne väike riik riigis samuti. Tegevuse eesmärgiks on oma lehmade piima väärindamine – teate küll seda Ivari Padari lemmiksõna! Kui kokkuostjatele müüa ei tasu, tehakse oma küla vahel kohupiimaks, jogurtiks, sõiraks ning siis müügile! Ning tegijatest võiks moodustuda loogiline kogukond, kes asustab ümberkaudsed tühjalt seisvad talud.

Tiidust sai juba Vastseliina Keskkooli 10. klassi õpilasena perekonnapea isa varajase surma järel.
Sovhoositöö kõrvalt peeti mesilasi, hooldati suurt marja- ja viljapuuaeda. Lisaks peeti veel kaht lehma ja mitut pesakonda seapõrsaid ja kanu.

Vanaisa Voldemar Niilo andis Eesti taasiseseisvumisel 1991.aastal varade tagastamise komisjonile sisse nõutavad paberid Nopri talu tagasisaamiseks. Ta loobus tagastamisel eelisõigusest pojapoeg Tiidu kasuks. Talu uut aega alustati nelja lehma ja kuue seaga. Kui paari aasta pärast hävis tuleõnnetuses vana Nopri loomalaut, taastati vana hoone ja ehitati juurde suurem, 19 lehmakohaga uus laut. 1996. aastal laieneti – Tiit ostis ära OÜ Kärinä pankrotivara hulka kuuluva viilhalli, vana lauda. Samuti õnnestus osta ait-kuivati ja mõned põllutöömasinad. Hilisematel aastatel osteti mitmeid kinnistuid, aga ka Tsiistre vana piimameierei ja sidejaoskond.

„Haritavat maad on 540 ha, teravilja kasvatame 200 ha ja rohumaad 340 hektaril. Veiseid on 430, nendest lüpsilehmi 190 ja noorloomi 240. Töölisi on nii talus kui meiereis 11. Turustame vähemalt 30 erinevat piimatoodet toorpiimast juustuni. Edasimüüvaid poode on vähemalt 300. Turunduseesmärgiks on teavitada tarbijaid, et meilt tuleb ehe Eesti maatoit – puhas, traditsiooniline, vähetöödeldud ja usaldusväärne,“ kirjeldavad Niilod.

Nopris keerleb inimeste ja loomade ümber kogu tsükkel – hein ja silo, vili ja piimatöötlus, maaelu näitamine serviti samuti. Köök ja kauplus lisavad veelgi töökohti – kusjuures igal inimesel on ses panoraamis raamatut-väärt lugu ja kuldaväärt elukogemus. Nagu meil kõigil.

Meierei memmede ja masinate vahel puudutab sügavalt tõsiasi, et suur osa sealsest kohupiima ja rosinate, jogurti ja marjade kohtumisest toimub käsitööna. Seega on need puhtad tooted lisaks ka veel sõna otseses mõttes memme musiga.

Otse loomulikult on Niilode endi kõik viis last pere-ettevõtluses kaasatud – Karlist Lisetteni ühise asja eest – ka need, kes esindavad peret linnas.

Gerli on õppinud Tallinna Polütehnikumis, fotograaf, elab Viimsis ja Kärinäl. Gerli poeg Aston (2013) on Niilode 8. põlvkonna esindaja. Tulevikus tahab Gerli maale elama jäädagi. Peamiseks tegevuseks näeb tulevikus loodusandide töötlemist ja väärindamist.

Gerda on õppinud Eesti Maaülikoolis, piimatehnoloog, kes elab Väike-Nopri talus Kärinäl. Töötab meiereis. Gerda elukaaslane Ivar on otsustanud luua ettevõtte – osutab digiteenuseid, sealhulgas Noprile. Kui keegi on huvitatud kaasaegse elektrisüsteemi või automaatika ehitusest, siis Ivar on selle peale meister.

Karl on õppinud Eesti Maaülikoolis ettevõtlust ja ökonoomikat. Nopri talu järgmine peremees. Hetkel pühendanud oma aja talumeierei tegemistele. Tootearendaja, turundaja, juustumeister. Karl lubab, et muudab Nopri talutoidu veel maitsvamaks. Aga ehitanud ka juba oma ettevõtte, Nopri Mahlad OÜ.

Lisette õpib Eesti Maaülikoolis põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist. Eks Nopri põllumaad vajavad samuti õigeid agrotehnilisi võtteid.

Joonas õpib Eesti Maaülikoolis maaehitust. Nädalavahetustel on alati maal abis ning Nopri sõir valmib just Joonase meisterliku käe all. Märgiline on, et ei Nopri-noored ega Jõgevamaa järjepidevad perekonna-kesksed ettevõtjad ei tunne end sellest aatelisest seosest ahistatuna.

Jõgeva-perede Valmeco

Jõgevamaa suurima tööandja, puitmaju ehitava Valmeco üks osanikke ja juhte Raul Taul meenutab, et 25 aastat tagasi oli üks õnnis hipilik periood, mil lippadi-lappadi-lilleline üleminek kommunismi ehitamiselt kapitalismile muutis kõik lubatuks ja võimalikuks.

„Paar aastat varem oleksime sellise leidliku tühikute kasutamise ja niššide leidmise eest, mida äiapapa Rein Mõtsaga ja teiste osanike-kompanjonidega harrastasime, kindla peale kinni läinud. Nüüd ammugi. Toona oli igasugune äri hea ja lubatud,“ arutleb Virumaa-juurtega mees, kelle isa oli loomaarst, esimene töökoht Tallinna raekoja riietehoidja ning stardipakk Jõgevamaale sattumise eel Rakvere teatri tehnikamehe positsioon. „Jõgevamaale naisele tulles sattusin KEKi valutsehhi meistriks. Kui Eesti riik taastati, olid mehed olemas, Tartu lennuväljalt lahkusid okupatsiooniväed – sealt sai volilt nii petrolit kui ümbervalamiseks sobivaid lennukikeresid.“

Täna nii Eesti kui mitmele välisturule puitmaju – enamasti eriprojektiliste tellimustöödena – tootev Valmeco alustas suurjuht Rein Mõtsa mälestustes oma katse-eksituse meetodil matka Olümpia hotelli ühest toast, kus alatihti välispartneritega kohtuti, et kunagise KEKi-MEKi pealt ettevõtlus püsti panna. Jõgeva esimeses korterkontoris polnud isegi telefoni ning ainus, kes loodavasse ärisse uskus ja laenu andis, oli Hoiupanga boss Olari Taal. Täiendavaks stardikapitaliks osteti hulljulgelt kaupa, mida ladustati eramute aedadesse – muud maad polnud. Okupantide lennukite ümbervalamine, metsa ülestöötamine, saekaater, õlleaed… Ning lõpeks tänased prussmajad, mida valmistatakse nn „rätsepatööna“ – Gröönimaale vanglahooned, sakslastele puhkemajad – kuidas saksad soovivad.

„Võimalik, et see on tingitud east, et toonased sündmused tundusid nii lihtsad ja ilusad. Inimesed olid helgemad, ärihipide kõik-lubatud-aeg kirgas… Aga no tõepoolest, selliseid probleeme nagu praegu – tööjõudu pole, palgajamad, müügi ja reklaami jõulisus – toona polnud. Eks oma närvikava ole aegadega tiba ära krussitatud ka – tänu jalgratta- ja suusaspordile olen seni suutnud siiski juhtmed lahti harutada, kui pere-ettevõtlusest tulenev Itaalia perekonnalik ühise pudrupoti poeesia siibrisse ajab. Päris siiber ei saa nii suure seotuse ja vastutuse tõttu samas kunagi saada.

Mõne aja eest avastasin klassikokkutulekul, et 90 protsenti on teisel või mitmendal ringil. Mina ei saa keskeakriisist ega tujudest lähtudes rabistada – maffia ei luba,“ naerab Raul, kes on tegelikult tänu truudusele ja ustavusele pigem turvahällis kui vangis. „Seda näen küll, et inimesed on ilmselt pöördumatult muutunud. Masinlikumaks. Kasvõi sellepärast, et arvuti ja nutiseadmetega asjaajamine eraldab meid üksteisest ja jätab jälje. Mingeid improvisatsioone ei saa olla – ja inimlikke kohtumisi on ka üha vähem.

Selles mõttes on armas jälgida, kuidas meie osaniku Hans Johannese pärijannast tütar Maris – ise teatavasti kultuuriinimene ju – ameteid põimib ja inimlikke sidemeid alal hoiab. Sõidab selleks siia, et rõõmsat juttu rääkida ja jälgida, et kõigil inimestel oleks hea. See pole lausa sotsiaaltöö – lihtsalt ilus on vaadata, kuidas inimene ühest küljest jälgib asjalikult tootmise ja rahavoogude liikumist, teisalt pole inimlikkust kaotanud.

Oma lapsi me pole perekondliku ettevõtluse vakku just vägisi surunud – äi juhib äri, ämm peab raamatut, mina näitan oma isiku pealt neljale pojale, kuidas selles äris tegelikult asjad on. Ja vanim poeg on täie teadlikkusega ikkagi meil siin Valmecos müügitöö ja joonestamise peal. Teine õpib ülikoolis arstiks ja kaks poissi on alles keskkoolis.“

Raul kinnitab, et seltsielu „toksimine“ värskendab ja toniseerib – sel talvel korraldas ta üheksandat korda Jõgeva kui rekordilise külmalinna jääpurikate valamise-sulatamise võistlust koos kultuurikavaga. Hipimeelelisematel üleminekuaegadel pidas Taul koos kompanjonidega õlleaeda, kuhu villise pärakärus Tartu õlletehasest vaatidena kesvamärjukest veeti – meeskoorid-puhkpilliorkestrid lisasid oktoberfestilikku õhkkonda. Ainult et ettevõtlus ei lubanud piisavalt panustada, et õhkkond kultuurilisest läburatooriumiks ei pööraks.

Praegu jälgitakse oma töötajate meeleseisundeid. Nõukogude ajast on õpitud kui oluline on asutuse pidude korraldamine ja ühised väljasõidud. Suhtumist näitab oma söökla – ning kui akadeemik Ülo Vooglaid käis Jõgeva ettevõtjatele juhtimisloengut pidamas, tunnustas ka maestro firmajuhtide kena kommet kõigile tere öelda. Kasvõi mitu korda päevas. Siis ei lähe töö ja rutiini käes suusad risti.

Makita algas valuutapoest

Tänassilma tehnokülast juhitakse kogu Baltikumi makita-tööriistade logistikat. Mees, kes mitukümmend aastat tööriistaturul on surfanud, on… Imre Rammul. Loomulikult tekitab see seksuoloogist tohtrihärraga seonduv nimi nalja ja segadust ning Makita-Imre peab enamvähem iga päev selgitama, et tema pole See Rammul.

„Rammulite suguvõsasid on kaks – Tartu ja Peipsiääre omad. Kaugemad juured on meil oletatavasti ühised. Minu isa töötas ühisfirmas – oli valuutapood, Hermani kauplus, kus Tallmac tegeles ka tööriistade müümisega,“ meenutab Imre Rammul II – või I – kuidaspidi just vaadata. „Mina läksin kooliraha teenimiseks isa juhitavasse kauplusse 1992. aasta rahareformi ajal tööle ja sedasi käisid mu käest läbi esimesed Makitad.

Hariduselt olen kokk-tantsuõpetaja. Olen selle põlvkonna esindaja, kellel ongi mitmeid haridusi ja tervikpildiline ellujäämisvõime. Tänu panoraamsele nägemisele ilmselt kutsutigi mind aegadel, mil toimus Baltikumi tööriistaturu jagamine erinevate diilerite vahel, Makita Soome esindusest Baltikumi juhtima.

Tänaseks on meie korporatsioonil üle 100 müügiesinduse, 39 tütarettevõtet ning pärast Baltikumi ja Skandinaavia ühise esinduse vedamist Soomes on meil nüüd oma staap Eestis, Rootsis, Norras – Taanis oli juba 25 aastat tagasi.“

Imre lisab, et Tänassilma tehnokülast pakutakse logistilist teenust kõigile korporatsiooni liikmetele, kes toimivad Balti-Skandinaavia sünergias. Kuni osad eestlased tahavad olla baltlased, teised põhjala pojad, ühendab Rammuli-juhitud peakorter need mõlemad. Logistika toimub põhiliselt laevade ja autodega. Kui muiste öeldi, et palju veetakse hobusega, siis tänapäeval on tõeliselt palju vedamiseks meretransport. Tehased asuvad tänaseks Jaapanis, Hiinas, Rumeenias, Saksamaal, Inglismaal, Brasiilias, Kanadas ja Tais – see teeb logistika lihtsamaks.“

Reeda kardinad viivad vanaemaga kohtuma

Luise tänava koduses-õdusas, stiilselt elegantses, erilisel moel külluslikus salongis Reet Reinoki toimetamist jälgides kohtusin hingelis-nostalgilisel tasandil… oma vanaemaga, kes oli pärast tütarlaste kooli, Inglismaal guvernandina töötamist samuti aastaid õmblejanna ja rõivaste konstruktor. Nii tema, mu ema kui mina oleme õmmelnud-kudunud-heegeldanud sadu kilomeetreid rõivaid-voodilinu-kardinaid – ja nüüd on see kõik kuhugi kadunud. Mööda saanud. Ja kusagile – kasvõi Reeda salongi – siiski alles jäänud.

Sarmika, ülihea rühiga endisaegse daami Reeda abikaasa Riho Põldma teeb samal ajal teise korruse ateljees kellegi tellitud kardinatesse öösi-auke. 25 aastat peetud firma nii disainib, valmistab, paigaldab kui hooldab kogu võimalikku kardinamaailma panoraami.

Professionaaliks sai nelja tütre ema, ka ise neljatütrelisest perest pärit Reet möödunud sajandil – läks rõivaste konstruktorina tööle Soome kardinafirmasse – arendas sellest koos sisekujundajast tütre Kristeliga oma salongi. Ning on nüüd loonud Luise tänavasse tõeliselt hubase, isegi teraapilise kohvi- ja kringlilõhnaga oaasi.

Ebareaalselt kaunis ja kodune, parimas mõttes endisaegne ruum on häälestatud-meelestatud õmblusmasinate ja tuttide-pärlite-paeltega. Erineva hinnaga kangad, padjad, kujukesed on terve professionaalse valdkonna pillerkaar ning samas otsekui Kodu kontsentraat.

Vastukaaluks nii paljude naiste nostalgiale – kunagi sai ju nii palju õmmeldud-kootud-heegeldatud

kuhu need ajad küll kadusid? Siin on need ajad alles.

Ja hõlmavad ka mulgijuurse Reeda tütreid – nad tegelevad nii konstrueerimise, sisearhitektuuri kui finantsiga, nad on töötanud merel või siirdunud külgnevatele aladele – näiteks veterinaariasse, ent nii Kirsti, Kristel, Karin kui Tiina ikkagi ema ligi.

„Ma ise põlvnen samuti nelja õe hulgast. Minu ema – Viljandi tütarlaste kooli kasvandik, andis mulle endakootud kardinatega inspiratsiooni eneseteostuseks ja kutsevalikuks,“ on Reet tänulik. „Ilmselt on kodusest kasvatusest pärit vastutus kõigi nende kodude eest, mida-keda veerand sajandit kujundanud olen – aga ka austus igasuguse mateeria vastu sel tasandil, et eranditult

kõik kasutatakse viimseni ära – kangatükid saavad vaipadeks-nukuriieteks kasvõi SOS lastekülas.

Salongi ülemisel korrusel töötajaid on buumi ajal olnud 24, praegu piisab 13st – järgmise buumini.

Mu oma kodus on Rooma voldikkardinaks seatud heegeldatud pits. Enamasti üleval, mitte akna ees, sest ma armastan valgust ja mu kodu on Viliveres, kus keegi väga aknast sisse ei piilu.“

Claire on ilus tüdruku nimi

Koos Eesti riigi taassünniga Paljassaare sadamas ettevõtlust alustanud Margit Veber ei vaja õigupoolest samuti aknakatteid – tema kodu Tagadis on keset noort metsa, kuhu ta perelogistika tõttu küll Lasnamäe büroohoonest enamasti oluliselt hiljem jõuab kui tahaks.

Margit nendib, et kui töö juures on õnnestunud stabiilselt ja konservatiivselt kulgeda, siis kodus on pehmelt öeldes ühtteist toimunud. Ta on Tagadi metsatukas elades metsniku tütrena teadnud, et väärtuslikku palgipuud sedasorti maastikelt ei saa – kuuse päss näsib puudel südamikud pruuniks, ainult kütteks kõlbavad. Ikkagi tehti lageraie. Toimunust ehmunud Margit ootas keset lagendikku, millal noorendikku istutama tullakse – tankistid müüsid raiesmikku hoopis käest kätte. Ent mõne aastaga on ka niisama kena lehtpuunoorendik kasvanud. Polnudki vaja enneaegu halliks minna. Selle eest on kaitsnud romantilises liinis ka sõjaväelasest sõbraga Muuga majapidamise hooldamine. Ja noorendiku pealekasvamise äraootamise õppetund on jällegi sümbol ja Võti.

Margit jõudis tänase positsioonini, alustades kodupaigas Tõdva poes, seejärel müüs teehöövleid, siis aiamööblit – ning Claire-Foodsi Eesti peakorterit on ta juhtinud selle esimesest päevast peale. Naine, kes on 18aastased kaksikud üksinda üles kasvatanud, jõuab ühtaegu nii jaekaubanduse džungliseadustega heidelda kui Kodutunde-sarja maheõli turundades heategevusse panustada.

„Oleme toidukaupade hulgimüügi ettevõte ja esindame Eestis üle 20 rahvusvahelise toiduainete tootja. Margit meenutab Claire-Foodsi algust, mil Paljassaare terminalis alustati koostööd – Belgia Oilio tehastega. Omanikuga otsustati Pariisis, et sündiva firma nimeks saab bossi tütre Claire järgi ristitud Claire-Foods. Peagi tõi kuller Lasnamäe õdusa kontori seinale Belgiast ka Claire pildi.

„Kodutunde tootesarja õliks valisime Oru tehase ökorapsi ja lina – rafineerimata külmpress –Paljassaares villime pudelisse. See on garanteeritud, et ta on täiesti puhas – öko-bio-toodetel on sõna otseses mõttes lauskontroll,“ kinnitab Margit, et kontroll on karmim kui operatsioon „kõik puhuvad“.

Sangaste töökojast uude ajastusse

Pea veerand sajandit on ka Sangaste kunagises töökojahoones peetud Heleni helbeid tootvat Sangaste linnast, kus kuus inimest katavad tänu üha uuendatavale tehnoloogiale kogu meiemaise ja ka naabrite pudruturu.

Luunja Grüne Fee ja Sangaste vahet sõitev Pille Pokk kui Keenis uute seadmete paigaldamist jälgiv Viive Puudist on juhtinud-hooldanud-hallanud varsti veerand sajandit Heleni helveste tootmist. Viive on pärit siitsamast Sangastest. Kui keegi tahab näha tõelist ääremaad, mingu nukrale ekskursile näiteks Mõnistesse, kus asub Viive-hooldatav ämmakodu. Vaikus.

Kus on Pille, seal kohe kindlasti vaikust ei esine. Loov liikumine.

„Aastal 1991 läksin vahetusüliõpilasena Soome. Koos riigikorra vahetusega sai minust ekspordijuht. Sangaste ettevõtmise algatas 1994.aastal Tapani Koski – täna on see tubli mees muide 82aastane. Ta sattus Eestisse valdade sõpruse liinis. Tänu sellele, et Tapaniga tutvusime, mina üldse Eestisse tehast rajama ja koju tagasi tulingi! Viljaveski rajasime vanasse töökotta. Meie Viivega panustasime oma parima,“ on Pille rõõmus. „1995.aastal olime just meie need pioneerid, kes tõid rahva sekka täna nii levinud poes degusteerimise idee. Ma ei tea, kui palju tonne on Viive käest vilja läbi käinud, kui ta oma kodus seda toidukraami on valmis küpsetanud, mida kaupluses on maitsmiseks pakutud – näitleja Veikko Täär maskotiks ja puha.“

Pille enese kodu asub Külitses. See on olnud tema projekt Maale Elama! – jättes pojaga kahekesi elava naise kena järve ääres looduses elades samas piisavasse Tartu lähedusse, et kõik toimiks. Oma juhtimiskoolitusfirma Serton Consulting töödega Tallinna vahet voorides veetis Pille pika perioodi, mil kell 4 hommikul oli äratus, pikad Tallinna-päevad vaheldusid Sangaste-sõitudega… Ja ühel hetkel aitas küll.

„Täna olen rahul ja paigas siin, kuhu voolab kokku Tartu-Rõngu-Valmiera tooraine ning sünnib kogu Eestit ja naabreid laadiv tervislik toit. Võimalikult täiuslik toitumine on minu väikeses peres pidevalt päevakorras sellepärast, et teismeline poeg tegeleb spordiga ning oleme professor Mihkel Zilmeriga põhjalikult vestelnud, mis on tegelikult meie koostöös välja töötatud funktsionaalsed pudrud.

Tänu neile teadmistele olen osanud toetada ka investeeringuid segamismasinatesse ja teistesse seadmetesse, mis jätavad toorainesse alles parima ning annavad talle koduse pudrukeetja jaoks parima valmisoleku,“ kõneleb tehasejuht õhinal. „Inimesed usuvad seemnesse. Tahavad teda nii leiva kui pudru sisse. Teadmata, et erinevalt rohusööjate seedimisest laseb meie sisikond jahvatamata seemne sirgelt ja segamatult läbi.

Seeme tuleb jahvatada, et me ta omastaksime. Ent mõned seemned tuleb silmarõõmuks jätta, kui inimene usub seemnesse.“

Aakre marjakene

„Bakula“ tähendab marjakest ning sama kaua kui on olnud Eesti uut riiki, on kunagises pullilaudas marjakesi esmalt vaati, nüüd ka jaemüügipurkidesse keedetud. Purki läks laulva revolutsiooni ajast saati oma rida ajanud Bacula tänu sellele, et mooside ja putrude turundamine ja heategevuse vaole suunamine oli hõlbus, tootjad omavahel ammused sõbrad ja teekaaslased ning Vahur Vuks piisavalt ladus ümberrivistuja olnud kõigil ajastutel.

Eesti suurim moositootja õppis esmalt “karukoolis“ laevaremondi lukksepaks ning pärast mereväes teenimist loobus Venemaale edasist meremehekarjääri edendama minekust. Temast sai pärast TPI lõpetamist diplomeeritud mehhaanik. Esmalt suunati noor insener Kilingi-Nõmme leivatööstusesse. Siis kutsuti kodukanti Rõngu Aiandusseadmete Katsetehasesse mahlatsehhi juhatajaks, kus oli Eesti esimene kontsentreeritud mahlade tootmise liin. Laulva revolutsiooni ajal aastal 1989 oli Vuks mahlatsehhi juhataja ning kui asutuste juurde lubati kooperatiive moodustada, sündiski Bacula. Ladinakeeli „marjake“ töötles mahlatootmisjäägid looduslikeks toiduvärvideks.

Koos Eesti Vabariigi taassünniga hakkas Vahur Rõngu kõverale kõrtsile, kui kõige lähemale kondiitrile, moose timmima – katse-eksituse meetodil. Sealt suubuski ta oma toodanguga hulgiturule. Võlusõnaks oli Kuno Plaan – kui üks esikondiitreid oli Bacula toodangu heaks kiitnud, kiitsid kõik. Ja kiidavad tänini.

Soome-Rootsi-Saksa kolleegidelt õppimine ja koos tootearendaja Ana Vingiga üha uute nippide ja nimetuste väljatöötamine ongi teinud Baculast Eesti suurima moositootja. 104 nimetust, 24 inimest,

4-6 keetu päevas.

„Külla minnes ei pea kaasa võtma kommikarpi. Soovitame võtta moosipurgi. Nimetame neid kinkepurkideks, mis on klaasist kaanega, kummist tihendiga ja traadist sulguriga. Just nagu vanaema moosipurk. Kaane kleepsu võib ise endale kujundada, kui on soovi,“ rõõmustab Vahur.

Funktsionaalne moos töötati välja koos Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskusega ning seni põhiliselt hulgitootja piima- ja pagaritööstusele peab eriti oluliseks, et haiglad-koolid-lasteaiad saaksid parima kraami.

Kõigi 25+ aastat vanade firmade juhid on koos peredega üsna kindlasti kordi ja kordi läbinud sinusoidi põhja, mil tekib kiusatus loobuda. Loobuda ei saa, kui süda on ustav ja pürgimused püsivad truudusel.

Suhtumine naise ja mehe vanusevahesse on aegadega teisenenud, kuna… naised on noorenenud.

Muiste oli naise „säilivusaja“ määraja tema fertiilsus – kui enam lapsi ilmale tuua ega üles kasvatada ei jaksanud, oli parim enne möödas. Kultuurides, kus rahvamassi juurde tootmine ja võimekate meeste geenide edasi kandmine nõudis mitmete naiste rööbiti sigimist, seati teatavasti sisse haaremi süsteem. Kes keda tegelikult armastas, pole mitmenaisepidamise puhul arvatagi oluline ning seda karmi korda tavatsevad eestlased seriaal-haaval teleris näidatavate Türgi saagade kaudu kaasa kogeda. Ning tänada ja naeratada, et meil nii ei ole.

Meil on nii, et paariline valitakse meeldimise ja armastuse järgi. Lastesaamine enam – paraku! – väga oluline ei ole. Mitmeid kümnendeid on mehed sellepärast keskeas kippunud seniseid kaasasid noorema keremudeli vastu vahetama, et endale keskeakriisi leevenduseks tõestada – nemad on noored, näete ju naisukese-noorukese järgi isegi. Ent see klišee on ammu ammendunud ja peab veel hapral moel inertsist vastu.

Tegelikult ei pea tänasel naiste noorenemise aegadel mehed ka eakaaslaste kõrval vastu ega sammu. Klassikokkutulekuil on pilt üsna üldiselt ühesugune – ajas muutumata, õieti isegi noorenenud-salenenud tütarlapselikud naised kohtuvad tüsenenud-kiilanenud vanahärradega, kellel kõigil on teemaks liigesed-südamed-eesnäärmed… Söakamad ja jõulisemad daamid on juba aastaid väitnud: üle neljakümnene mees ei sobi enam eluvõitluseks ega tööks, ei voodisse ega tantsupõrandale ei maal ega linnas. Karm?

Tegelikult ei saa me mõnd kaunist paari kõrvalt silmitsedes sageli arugi, et mees on oluliselt noorem. Peale on tulnud noorte vanameeste rinne parimas mõttes. Need on küpsed, tasakaalukad kompleksitud mehepojad, kes suudavad juba paarikümneaastasena olla perekonnapead, mõttekaaslased ning ka kasuisad südamedaamil juba olemas olevatele lastele. Need arukad ja harmoonilised elu peremehed – väärikalt ja õnnelikult endast kümme-kakskümmend aastat varem sündinud temakese kõrval tõestavad, et uued ja ilmselt head ajad on saabunud.

Mäletan neiueas kogetud vapustust teatrietendusest „Harold ja Maud“, kus Velda Otsus ja Ago Sal-Saller mängisid 50aastase vanusevahega armastajapaari. Üliheas vormis ja kaunis naine lahkus ühel hetkel selleks, et noormees vabaks anda ja lasta tal ühiskondlikult vastuvõetavamal moel õnnelikuks saada.

Tänased 75-80aastased daamid kinnitavad, et on endiselt naised – nii paruness Haldi, õpetajanna Terje kui tervendaja Mai-Agate ütlevad, et vajaksid hellust ja armastust, ent lähisuhteks sobiliku isanda leidmiseks on latt liiga kõrge, eakaaslased otsas, järelikult…

Järelikult tuleb tänada neid vapraid naisi, kes juba mõnekümne aasta eest, kui noorte vanameestega abiellumine veel ühiskonnas tavaks polnud harjutatud, tugevate ja hingelt küpsete paarilistega abiellusid ja ühiselt terved muinasmaad rajasid.

Arvatagi tuli näiteks hobusekasvataja Helil nii külarahva kui sõpruskonna ohhetamisega toime tulla, kui ta alustas Võrtsjärve ääres väikeses väsinud onnis kooselu endast 21 aastat noorema Veikoga. Täna on Varikutel kena kodu ja tall nii Rannakülas kui Rõngu-lähisel. Neil on kaks poega, suurepärased sporthobused. Ning Heli hobuseid ratsastav Katriin Sild tuli eelmisel aastal just selle paari loodu ja oma ema väe pealt juunioride meistriks.

Vanem mees poleks nii visa ja valulikku maailmaloomist vastu pidanud. Ja noorem naine poleks mehe kasvuraskusi ja tagasilööke välja kannatanud. Oluline on, et kooselus oleks piisava sagedusega rõõmu ja pidu – kasvõi pulmad sobivad ühtaegu nii suhte kinnistamiseks kui värskendamiseks.

Mu enese abielu endast 8 aastat noorema filmimees Peteriga ainult pulmadeks küll jäigi. Erakordselt sarmikas ja intelligentne, edev ja elegantne noorhärra avastas pärast suvelavastuseks kujuennud pulmi, et sügisel tuleb talus… sügis. Kolis talutööde ja kirjatööde pideva ja vääramatu vaheldumise eest iga ilmaga tagasi ema juurde oma maailma. Hiljuti, kui Tallinnast oma koolituste-etenduste-riituste jaoks hobubussiga toole vedasin, astus kinomees mulle hajameelselt auto ette, vaatas väsinud pilgul mulle otsa… ega tundnud ära. Sest mina olen noor.

Heli Künnapas – kõik või mitte midagi

Mullu ülijõuliselt edukaks kirjastajaks tõusnud kirjanik-poliitik Heli Künnapas kasvatas enne juulikuiseid pulmi endast 8 aastat noorema Herlendi targu suureks, enne kui oma nelja lapse isaga laulatusele läks.

Päris palju aastaid viljakat kooselu viisid taluperenaise, kelle talu Pärnu- ja Raplamaa piiril püüdis kasvatada küll küülikuid, küll lambaid-hobuseid – enne kui hakkas kasvatama raamatuid – sinusoidina läbi mitmete loobumispuhangute. Varem edukatel kontorikohtadel ja kontskingadel elanud Heli kolmanda lapse Maria ootamise ajal hoiatasid hõimlased Helit: „Jälle rase? Oo ei, sa satud sedasi ju Kodutundesse oma asjadega – ja abieluski te pole!“

Heli ja Herlend ostsid kooselu esimestel aastatel, kui esimesed pojad olid sündinud, korterist Koju pääsemiseks talu. Osutus põrsaks kotis – vastupidiselt kirjeldusele ja lubatule polnud Kuuse talus ei ahi, kaev ega soojustus pehmelt öeldes töökorras. Teadagi on ümberehitamisest soodsam ja lihtsam nullist ehitada, ent kui sa oled juba seal, siis seal sa juba oled. Ja ehitad.

Ja spikerdad eelkäijatelt-teekaaslastelt.

Heli põhiline suund oli küülikute kasvatamine. Lambad-hobused võttis alustav kirjanik ja loovustalu rajaja – mis seal salata – siinkõneleva taluperenaisest kirjaniku eeskujul. Kirjeldasin küll oma Eedeni aia raamatutes ausalt ja otse, kui palju tööd, millised riskid ja tagasilöögid – ikka võttis ka suured loomad. Ei sobinud. Samas on väikesed ja töömahukad loomad – küülikud, aga ka tšintšiljad – oma nõudlikkuse-õrnuse-haavatavusega omakorda raskesti hallatav seltskond. Eks Herlendile-Helile olid ka – tohutu aeg ja energia hooldusele, tõved ja kassid kallal – palju kära, vähe villa – painav tapmiskohustus, näituseidpidi sõitmine ja öised müttamised, et kogu maailmaloomine ööpäevasse ära mahuks.

Magamata ööd ja ehitus, laste viirused ja logistika, elukorralduse muudatused ja arendus, pettumused ja uued kaalutlused on kõik kirjas Heli menuraamatus „Minu ilus elu maal“. Nii tema, mina kui tsirkusekunstnik Kaja Kann on oma taluraamatute loomisel avastanud – ainult ausal kirjeldamisel on mõte – sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Kui keegi kolib sinust innustust ja julgustust saades maale ja järgib teistmoodi-talu-pidamise unistust, on aus talle aegsasti ette teada anda, mis ees ootab.

Kõigi oodatud ja ootamatute pöörete kaaslaseks – kaasa arvatud varasemate penide kena komme lambaid küttida… – on Helil endast noorem mees. Herlendi stiihia on raskerokk ja autod, mistõttu ta oma suurte poiste mänge mängides oli alguses küpsele-sihiteadlikule naisele otsekui lisalaps – see läks üle, kui mees läks Soome suurted masinate hooldajana taluehituse-perevedamise raha teenima. Kuivõrd mehe eelistus on hard-rock, naise oma kristlik kasvatus sedavõrd süvenenud tasemel, et ta korraldab igal suvel kristlikke lastelaagreid, on nad kokku mikstuur hard-rock-halleluuja.

Selleks ajaks juba nelja lapsega üksikema Heli elu niiväga halleluuja polnudki – mitut liiki loomad, pimedus ja libedus, kliima ja pidetuse tõttu lapsed aina haiged… Paar ohtlikku talutöist kukkumist ja esimeste raamatute menu viis paari otsusele – mees peab tulema koju keskkütet paigaldama ja tubasid välja ehitama. Poistele isa tegemine oli samuti aktuaalne. Täna on pere päriselt ja alaliselt koju jõudnud.

Sama tähistas ka 2016. aasta suvel toimunud laulatus – sellele eelnes Heli ülimenukas blogis pisiasjadeni kajastatud kaalulangetus ja äärmine pühendumine. Pulmad pidid saama nii täiuslikud, et rohkem poleks vaja korrata ega kogeda. Pereks kasvamine aga aina kestab – kodust on edusamm- ja vooderhaaval paigas ja korras kodu saamas – nüüd on tunnetuslike tuunimiste aeg.

Käsil on mustrimuutmine, mis säästaks lapsi samade mudelite rehasid pidi tallamast.

„Näen nii oma suguvõsas kui sõpruskonnas aina korduvaid mustreid – inimesed on end puntrasse elanud samu mustreid korrates. Teavad, mis toimub – ja ikka kordavad samu snitte,“ arutleb Heli. „Neid korduvaid rappaviivaid mustreid jälgides näen ka uskumatult terava luubi all iseennast teistes inimestes. Õpitud abitus ja enesehaletsus, teiste süüdistamine ja enese killustamine – nii tuttav!

Pea kõik inimesed kordavad oma perekonna mustreid.Teadvustavad ja teavad, et need vaikimise ja lammutamise mudelid ei vii kuhugi. Põlgavad ennast ja vihkavad neid mustreid – ning muudkui kordavad neid, otsekui hüpnoosis.

Olulisim, mida olen uuemal ajal teada saanud: me abiellume mitte üksnes armastatu, vaid kogu tema klanniga. Nii, nagu minu mees sai koos minuga mu vanemate paketi – külgnevad õed koos nende mustrikordustega ka veel – sain mina tema koos tema klanni sajandite slepiga.

Ei midagi erilisemat kui teistel eestlastel – kõigest põlvkondade kaupa mahavaikitud kannatusi, süütunnet, süüdistamist ja sellesse takerdumist arenemise ja avardumise asemel.

Mida kroonilisem on vaikimine-salgamine – seda jõulisemad on perioodilised plahvatused. Nii vaikimise kui plahvatamise teretulematu omadus on mõistagi nende edasi kandumine lastele.

Üks teretulnud asjaolu on ka. Meil on võimalus oma laste saatust muuta. Kui meie muudame mustrid, on lastel hoopis teine minek. Meie läbime harjumatu ja valusa aususe kadalipu.

See on karm töö. Seda ei saa üksi teha. Paaris, pere- ja sõpruskonniti läheb ladusamalt.

Kui just pole nii, nagu enamasti ongi – osa meeskonnast eelistab vanaviisi jätkata, sest sedasi on mugavam. Võimalik, et vanamoodi vao kündjate kaasa tõmbamine mustrimuutmisse on nende vägistamine. Siiski tundub mulle, et Libatses autosid, mitte Soomes hiidmasinaid remontiv Herlend on õnnelik kodus, mitte võõrsil. Kodu kasvatab.

Koos kasvamine viib endaga ühendusse. Ja abikaasaga samuti – mis on selles mõttes ülimalt oluline, et kõigis su lastes on pool temast. Saad tuttavaks oma kaasa tõelise olemusega, tunned põhjalikumalt ka oma lapsi.“

Riina ja Rimmo

Selle kauni ja sportliku paari 11aastase vanusevahe peale õigupoolest ei tuleks, kui Riina neljast lapsest vanim poleks juba üsnaväga teismeline. 25aastane perepea Rimmo Raudsepp viis oma pesakonna Kanaaridele, kuna seal on nii töö, teenistus kui kliima neile kõigile sobivam.

„Riinat nägin esmakordselt, kui olin pärast trennipäeva veekeskuses, kus mu sõber oli vetelpäästja. Juba siis tundsin selle naise erakordset energiat, aga hoidsin distantsi. Teist korda kohtusime spordiklubis MyFitness, kus tema oli treener ja mina käisin jõusaalis,“ meenutab Rimmo.

Riina jätkab: „Alguses oli see lihtsalt sõprus, sest mõlemal olid senised suhted lõpetamisel.

Sõprusest arenes midagi täiesti uskumatut. Nautisime teineteise seltskonda, meie kallistused on alati olnud nii erilised, et südamed lendavad… Oma südame olin pärast viimast valusat suhet otsustanud lukku keerata, ent mu sõbrad ütlesid mulle meie kohtumiste sädemetelennu peale, et olen ilmselt sellesse poisisse armunud.“

Atleetliku sõdalase olekuga Rimmo kirjeldab, et tema sõber käis selles baaris, kus Riina töötas, teenindus- ja müügitööd parendamas ning tollal mitmes kohas turvamehena töötanud mees harjus kiiresti ja põhjalikult selles baaris lõunal käima, sest… Pikkade usalduslike vestluste järel tavatseti teineteist kallistada, et õnnelikku päeva soovida.

„Mis mind Riina poole tõmbas? Juba poole nooremana kui täna otsisin oma Mina ning mind on tõmmanud inimeste poole, kes mõtlevad kastist välja ega lase teiste arvamusel oma tegemisi pooleli jätta. Aeg midagi teoks teha pole tegelikult kunagi õige – aeg tuleb õigeks teha! See eeldab avatud meeli ja piirideta mõtlemist,“ teab sportlik väemees, kes töötab täna Kanaaridel sukeldumise ja jalgrattamatkade instruktorina. „Kuna ma olen oma väikest õde ja vendi kasvatanud, teadsin üsna täpselt ette, mis mind nelja lapsega ühinedes ees ootab.“

Seda ühinemist lükkas tänane unelmate paar mitmeid nädalaid edasi, kuni Rimmo ütles otse, et tahab seda naist, langetas kõik müürid – ning Riina tõdeb, et see armastus, kirg ja lähedus muutis ta tütarlapseks. Tüdruk on oma noore Kuningaga nüüd kolmas aasta koos ning selle aja jooksul pool korda tülitsenud.

„Me pole pidanud millestki loobuma. Oleme sarnased, meil on ühised hobid ja eelistused – ja ka meie mõlema perekonnad suhtuvad meie Loosse hästi. Nähakse ju, et koos saame kõigega hakkama, sest oleme tervik – me mõlemad töötame, teeme kodutöid – nii tööjaotuses kui rahakoti haldamises on kõik ühine,“ on Riina õnnelik. „Rimmo on mu elu armastus.“

Elu armastus ise väidab, et Riina polnud enne nende kohtumist oma enese sisemusega tuttavgi. Koos mehega on üha noorenev naine avastanud, mis leidub tema südames ja kõrvade vahel. Koos sai paar teada, mis on tõelised kallistused – need ei küsi vett ega raha, ent on ülioluline osa nende päevadest.

„Suuri laevu saadavad alati kajakad,“ teavad Riina ja Rimmo, kelle Kanaaide-kodu on praegu alaliselt täidetud spirituaalse muusika ja viirukiga, sest Riina õpib reikit. „Oleme teineteise jaoks loodud, täiendame teist kasvõi selles, et ühel on lühem närv, teisel rahulikkust üleliiagi… Arvake ära, kummal!“

Elena turvaline kallim

Selgeltnägijate tuleproovi üks favoriite Elena Kanda on tantsijatar, kelle mees Dimitri on temast 19 aastat noorem. Massaaži ja numeroloogiat, reikit ja ayurveedat õppinud ja praktiseeriv Elena elab koos kallimaga Lasnamäe korteris, mille just mees on hoidisepurke täis loonud. Mahlad ja purgisupid, kurgid-kõrvitsad-moosid-kompotid – nii palju liitreid mehe valmistatud talvevarusid, et see süvendab paari igatsust oma majakese järele. Mõlemad on pärit maalt. Elena mõtleb oma armastuse-energiat pulseerivatel vastuvõttudel Dima peale ning väljasõitudel, mil emand nõustab ja tervendab kümmet inimest päevas, on mees oma naise lähedal. Keedab teed ja toidab ning laeb kallimat meheliku energiaga.

„Traditsioonilisest konservatiivsest perest pärit Dimitri on mu tütre Viktoria eakaaslane. Minu poole tõmbus mees sellepärast, et tema senises elukogemuses puudus Armastus. Tajudes ja vajades suurimat kosmilist tunnet pole vanus ega miski muu oluline. Küllap teate,“ naeratab Elena tütarlapselikult. „Minu esimene abielu Vikulja isaga lõppes rahulikult, ühise otsusena. Meie erineva pööretekiiruse ja mehe paigalmarsi tõttu. Ma ei tahtnud enam neli aastat ühe vannitoa remonti oodata, mehe kõrval seda ise teha – ega ühinenud kogu maailma katvate lõppenud abielude plejaadiga. Teate ju neid arvukaid kooselusid kinnisvara ja laste nimel – armastust pole enam ammu, hea veel, kui selle lõksusattunud olukorra tõttu üksteist ei vihata – mõlemad armastuseta kiduvad kaasad jäävad haigeks. Südamed ja potents, suguorganid ja ainevahetus – kõik kannatab, kui armastust ei ole.“

Ehkki see on loomulik, et noort asjalikku ja hämmastavalt elutarka Dimat tõmbas Armastuse poole, meenutab tantsijanna, kui ehmunud oli noormehe pere, kui nad üsna pika vimmapidamise järel otsustavalt kahekesi perekondlikule sündmusele marssisid. Nüüd on nad neli aastat koos olnud. Elena teab, mida teeb – ja teab, mida edasi tegema peab. Õnnestumiste eeldus on tema sõnul õiglane jagamine – nii raha, oskusi, energiat kui kõiki muid väärtusi tuleb asjaosalistega õiglaselt jagada. Teiseks on edu eeldus pakutu vastuvõtmine – olgu see telesaates osalemine või honorar – kui pakutakse, tänage ja võtke vastu, sest universum tahab nii.

Mehhaanik-insener Dima on pärit Pihkva ja Lõuna-Venemaa tegusate-töökate venelaste ühendatud hõimudest. Esiisadest 5 vennalt on kõik, mis nad üles harisid, ehitasid ja saavutasid, ära võetud. Erinevalt ülejäänud vene rahvast, kes kannatas Stalini massimõrva käes enam kui kõik teised rahvad kokku, jäid nemad vähemalt ellu.

Leena, kes nii nostalgilistel kui tulevikulistel kaalutlustel tahab praeguse korteri asemel võimalikult varsti maakodu – ja muigab, et ees ootavale töökoormale näkku vaatav 20 aastat noorem mees jaurab selle ülesande peale, nagu oleks tegelikult temast 20 aastat vanem, on ise aga kaheksa venna seas ainus tütar. Tema ema ilmale toodud lastest kuus on lahkunud – õieti vaiksena tulnud. Kaks venda ja Elena jäid.

„Minu tilluke tragi ema tahtis üle kõige saada mind, tüdrukut. Ta oli veel lühemgi kui mina – tohutu rinnapartiiga ja vastupandamatult elurõõmus. Lootuses järgmiseks elus laps sünnitada, vahetas ta teadlikult isasid – kasvõi keelatud suhetest, sisetunde järgi, häid tavasid trotsides valis ja sünnitas. Rändas taeva tahtel mööda Kasahstani ja Gruusiat, minu õnneks tuli oma viljakalt ja dramaatiliselt ümbermaailmareisilt siiski tagasi Tallinna – minul on siin olnud oma ühiskond,“ on Leena tänulik.

„Küll aga on mu ühel kahest elavast vennast vastupandamatu mustlastetõmme – kahe erineva mustlannaga on end sidunud… Mu tütar Vikulja on kaunis ja andekas. Olin jahmunud, kui ta kokaks õppis – siis sain aru, et see on õige otsus, iga oskus kulub ära. Töötanud on ta mitmetel rasketel ja kaunitel, tasuvatel ja armetutel aladel – kõik need proovimised on olnud nii Viktoriale kui mulle tänuväärne elukool. Tänu armastuse-energiale sai tütar kauaigatsetud ülikooli.

Kõik mustrid on ümberringi muutumises. Mida karmimatest protsessidest inimesed läbi tulevad, seda kiiremini mustrid muutuvad. Kohati on tunne, otsekui põrgu oleks lahti – maskid langevad, kenad inimesed käituvad koletistena – tohutu lammutamine ja kaos. Ärkajatel ja meistriks tõusjatel sisetunne rokib sajaga, avanemine on ülikiire. Seetõttu tekivad tohutud käärid – mustad ja valged, sikud ja lambad, terad ja sõklad ei leia enam üldse ühist keelt. Neist aegadest läbi tulemine on põnev ja karm. Meiesuguste õnneks leitakse üksteist üles, koos peame neil murrangulistel aegadel vastu.

Kui teil on väga raske, leidke keegi – laps või kallim, loom või taim – ja öelge otsekohe, kogu südamest: Ma armastan sind! Ja ime sünnib – hetkega hakkab kergem.“

Asjad on õhus

Mu iidne sõbratar, maausuline taluperenaine kõhkles just äsja mitu kuud, enne kui lubas endast 16 aastat nooremal Vanal Mehel, tõsisel töömehel ja mõtlejal endale öelda: ma armastan sind.

Minul enesel aga on universumilt tellitud 34aastane Vana Mees, kes kestaks. Aitäh.

Kes ei taha lennata…

…mingu teatrisse või kontserdile. Nii Henrik Normanni uskumatud seiklused New-Yorgis kui Paul Neitsovi kummardus legendidele on sõna parimas mõttes rännak. Henriku reisilugu jätab tunde, justkui oleksid sõbral külas ja ta jutustab sulle, mis juhtus. Mõlemal pikal-sihvakal heledal-helgel mehel on ülisuured ja selged sinised silmad ja nad teevad meiega üldjoontes sama. Viivad kumbki oma vahenditega reisile, laevad sel retkel meid hea energiaga ning hoolitsevad selle eest, et meil läheks paremini. Kui me pärast Pauli kitarri paistel ümbermaailmareisi või Henriku nukralt naljakate jahmerdamiste kaasa elamist üldse tahame kuhugi minna. Rännakuks ei pea tingimata oma maist kere kuhugi tassima. Suur hulk raha jääb alles ja mõned valud kogemata.

Norman toob oma elegantselt ja maitsekalt naljaka, ausa ja Tuttava tugitooliteatri Pärnusse 11.detsembril ning ka Neitsov jätkab publiku tungival nõudmisel tuuri. Õnneks.

Eks me teadsime ju enne ka. Et võlurpoiss Paul on üks eestimaailma parimaid kitarriste. Aga see, KES see noor Maag tegelikult on… Võtab hinge kinni. Suured sinised silmad, sihvakad väga erilised jalad – see on muide oluline osis, päriselt ka! – ja südame kohal kitarr, millega sünnivad tõelised imed. Isegi kui ta selgitab, mida ja kuidas teeb… see pole võimalik.
Imede ja ajaloo sünni juures on alati olla nii… imelik ja ajalik Nad Henrikuga mõlemad on Maale justkui juhukombel ära eksinud haldjarahvas. Nad ei pane pahaks, et neile tehakse pidevalt haiget. Nad jutustavad ja loovad selle ümber. Ja näitavad avalalt ette, kuidas teevad – Paul jagab lahkesti nippe, kuidas üksinda kitarril terve bändina kõlada – Henrik esitab paroodiate paroodiaid. Näitab, kuidas ta seda teeb – ja kui nukralt näiline see kõik tegelikult on. Kes ostab Hawaiilt viis kuldketti päevas, kes esitab Bronxi mendis sketše. Kes kutsub Jacksoni ja Coheni vaimu kohale, nii et õhk helendab. Misjärel mõlemad hiilivad ujedalt naeratades koju hakklihakastet sööma. Kurgiga.

Nende meeste iga keharakk on fenomenaalne instrument, millega sõnumit edastada. Sõnumi rahvani toomine on nende jumalik kutsumus ja nad valdavad nii ennast kui teemat, huumorit ja pause, tehnikat ja pisiasju lihtsalt geniaalselt.

Me kõik tahame aegajalt Ära.

Lihtsaim variant on telekasse sukeldumine, õhtunaps näpus. Või teler napsita. Või naps telekata. Teatrisse ja kontserdile minek nõuab pisut enam panustamist, ent on ühtlasi ka tegelikum. Me näeme ja kuuleme seal iseennast. Uutes sätungites ja kõverpeeglis, mille peale ise ja üksi ei tuleks. Mustreid muudetakse koos – ühendväljas lähevad asjad liikvele. Nende heledate müstikute puhul läheb liikvele viljakas, veidi valulik optimism ja usk õnne võimalikkusse. Tükkis valmisolekuga haiget saada.

Maestro Ülo Vooglaid, kellel on valmimas inimeseks – sh eestlaseks! – olemise õpik, näeb tänase maailma üldisima haigetsaamise põhjusena kognitiivset dissonantsi ehk nihkes tunnetust: „Teleri ja interneti abil luuakse inimestele – eriti hapra haridusega, elukogemuseta noortele – illusioon, et neid oodatakse igal pool. Sinna igale poole kohale jõudes avastatakse, et nii mujal kui ka siinsamas vajalik olemise eelduseks olevad tegelikud oskused ja teadmised puuduvad. Koju tagasi hiilides toodavad murtud inimesed üha suuremat ekspluateerimist – mida rohkem töötavad, seda vaesemaks jäävad. See on võõrandunud inimeste absurdne sundseis.“

Neil, kes on omal alal väga andekad, on võimalus see võõrandumine vähemasti naljaks või Muusikaks pöörata. Henrik ütleb: „Tõeline nali pole naljaka asja üle irvitamine, vaid nukra nähtuse juures koomilise aspekti avastamine – ja eksistentsiaalse üksilduse peale sel moel pisara poetamine, et naljakas hakkab.“

Pärast Pauli ja Henriku puhastavate rännakute kaasa tegemist ei taha enam mõnda aega vassida ega laperdada. Jumal tänatud, et keegi need asjad ära sõnastas ja Armastavas tehnikas kingakarbi või kitarri kõlakasti peal kosmiliselt kõnetavat rütmi trummeldas, nii et süda resoneerib. Ja Maagide fenomenaalseid leidusid, maitsekat naeru ja sätungeid naudeldes tuleb mõte. Ülima enesevaldamiseni jõudmiseks on mõistlik kodus püsida, õppida midagi väga hästi tegema – ning süüa emavalmistatud hakklihakastet ja kurki.

14.detsembril on 90. sünniaastapäev Harri Vasaral – Eesti kõigi aegade kauneima tämbriga tenoril, nukumeistril ning mahedal müstikul, kes oma maist matka lastekodust alustades võlus end printsist aegapidi Papa Carloks. Mina, üks armastatud laulja-artisti-nukukunstniku lastest, olen osa tema loomingust. Ema poolt väga ja isa poolt mitte nii kangesti tahetud – ent me kõik pidasime lubadusi, mis said kunagi üksteisele antud. Nii siin- kui sealpoolseid lubadusi oleme pidanud.

„Mis minu tütrest küll saab?“

Hea kolleeg Marvi Taggo, kes hõlmab Harri Vasara (sündinud Vatmann) oma raamatusse, meenutas ühest vestlusest minu isaga seda lauset. Oma suurte nukrate maagi-silmadega kuulajale otsa vaadates küsis mees, kellega mina olen alles pärast tema lahkumist üha tuttavamaks ja lähedasemaks saanud, mis küll saab tema ainsast tütrest, kellega ta miskit peale ei oska hakata. Papa – ega mu vanem kunstnikust-muusikust vend Aarne – ei armastanud väga õppida. Noorem vend Lauri baritonina, mina kirjutajainimesena õppisime. Vend Austrias, mina Tartus ja kõigil kontinentidel tegusalt juurde ja peale.

Ülikoolist kogutud oskused rakendasin isa teenistusse pärast tema loobumist ja lahkumist. Kui esiklaps Aarne, keda papa Harri oma nukutädide abiga kasvatas, suri, hääbus ka meie isa. Tähistan juba kolmandat ümmargust papa-päeva nii, et ta on nähtamatu toena märkide saatjaks kõrval. Tegin 10 aastat tagasi Estonia teatris galaõhtu „Harri Vasar on täna kodus“. ERR arhiivis kenasti hoiul.

Eesti raadio fonoteegi põlengu järel alles jäänud kasinad salvestused restaureerisid Heino Pedusaar ja Annely Ennet. 80. sünniaastapäeva puhul andsin välja duubelplaadi, mis hõlmas ka RAMi päris esimese kvarteti palad. 10 aastat varem loodud CD nimi on „Muinasjutt printsist ja papa Carlost“.

Seda esitlesime Estonia Talveaias, tita-Brigita mu kõhus ja tädipoeg Lauri Saatpalu toeks ja geenide esindajaks mu kõrval. Saatpalu ema ja minu isa olid õde ja vend. Isa isa liini pidi. Nii, nagu on sama astme sugulane Aivar Mäe isa ema Mäe Alma liini pidi. Aleksander Vatmannil ja Mäe Almal oli mõlemal palju lapsi, neil omakorda palju lapsi – põldurid ja filosoofid, kirstumeistrid ja… Ühesõnaga värviline värk!

Lühike vastus küsimusele, mis papa ainsamast tütrest sai: isa unistuste täitja ja teostaja.

Aarne lesk Mall tavatseb öelda, et isa oleks elanud just täpselt nii, nagu meil Soone talus elatakse. Eesti ajalugu ja isiklik karma seadsid asjad väga teistmoodi kui metsameelne, üksindust vajav ja iseolemist igatsev mees oma ellu soovinuks. Teismeliste värviliste vanemate liiga varajase pojana sattus ta lastekodusse, kust vanaema Anna poisi alles 3aastasena ühetoalisse koju korjas. Sealsest kitsikusest läks poiss 14aastasena polgupojana sõtta, kus ta hobusemehena moona vedades pakastes ja huntide hulgas tänu hobustele ellu jäi.

Inimestelt sai lapseohtu sõdalane kuuli kopsu ning laatsaretis soovitasid arukad arstid läbilastud kopsu laulmisega luhvtitada. Kuuldi. Tagasi Eestis sai Laulu leidnud noormehest Gustav Ernesaksa tahtel RAMi laulja ja südameidpuudutav solist, sealt edasi Estonia operetitäht ning esiklaps Aarne üksikisa. Juba printsina peitus temas papa Carlo – ta rajas Kommunaari saapavabriku juurde nukuteatri Marionett. Ise meisterdas-õmbles-kujundas-lavastas – ning mängis koos ustavate nukutädidega, kes peavad Marionetti Salme kultuurikeskuses tänagi.

Ilu ja ande, olude ja surumise sunnil lavadel kenitlev isa elas hinges oma muinasmaal, tulvil hobusteigatsust ja melanhooliat, oli populaarse ja ihaldatuna sisimas üksildane ning kui teda elu õhtul püüdsimegi oma peresse kutsuda, valis ta ikka erakluse.

Kui pärast Pärnu kunstikooli esimese lennu lõpetamist ERKI ettevalmistuses käisin, et skulptoriks saada, külastasin kolm korda nädalas papat tema ateljees. Neid kaht aastat sümboliseerivad väljaveninud põlvedega dressipüksid, mis mind Uues tänavas tõredalt vastu võtsid ja tasapisi leebusid. Skulptoriks ma toona ei saanud – isaga sõbraks küll. Sellesse majja tuli Eesti taassündides Leedu suursaatkond, papa nukuköök jäi taeva alla ja Aarne lahkumine aordi rebenemise tõttu oli viimane piisk karikas.

Isa tõrksus ja kurvameelsus on muide võti minu meestega-suhete vastutust-võtvate mustrite mõistmiseks ja muutmiseks. Isata kasvanuna, teda kuulamas ja toetamas käies toitsin oma oletust, et mul ongi kohustus mehi lohutada ja püsti pidada. Mehed on õrnad, ei tule oma komplekside, lapsepõlve taaga ega elatud elude karmakoorma klaarimisega ilma naiseta toime. Eks ta ongi nii. Ja teistmoodi. 50 aastat õpitud, jätkame matka…

Kõigi rahvaste ema rollist läbi oma enese sisemise lapse tervendamise õnnelikuks naiseks kasvamisega läheb veel aega. Seni on üsna edukalt õnnestunud läbi töötada ja välja kasvada ema-vanaema püüe isasse-suhtumist kujundada – isa oli kauge, aga ikkagi kallis, nüüd kehatuna on ta lähedane ja veelgi kallim.

Olen raamatus „Projektilaps Pärnust“ kirjeldanud meie kohtumisi restoranis, muulil, kingitusi täis taritud kahetoalise korteri elutoas, kus ma ise parema puudusel oma hapra ja ülinaiseliku ema kõrval perekonnapeaks kasvasin.

Isaga-päevil olid mu pärisosaks Estonia teatri trepid, papa baldahhiinvoodiga ühetoaline korter Väike-Ameerika tänavas. Ja tema tõdemus, et oma volgad-kooperatiivkorterid või isegi eramud jõi ta etenduste järel koju minna tahtmata lihtviisiliselt maha. Paar ujedat korda napsitasime meiegi isaga koos – ent see ei sobinud mulle. Enamasti tinistas papa meie vestluste kõrvale omaette, ümberringi marionetilavastuste käsikirjad-nukuvormid-kunstiraamatud. Ühel pihtimusõhtul tõotasin talle: minu viis last saavad olema kõik ühe isaga, et ristpistete sigrimigri ära korrastada.

Saidki. Kusjuures nende viie lapse isa meeldis mu isale – tõsi küll, väike vintske juudivanamees jõi noore mehekolaka korduvalt laua alla. Ta ise talus alkoholi hästi – kroonilist kurbust üldse mitte. Kurbus kidutas. Mistõttu sain ohtrasti sõita Tallinna Magdaleena haigla vahet – kaks infarkti ja vähk, millele jaole saime kõikjale levinud, hämmastaval kombel täiesti valutute metastaaside järgi.

Kurvameelne ja eraklik isa oli nagu õpik – töövihik Luule Viilma õpetuse juurde, mida valusad tunded inimese kehaga teevad. Lapsepõlveta, olude sunnil kuulus ja ihaldatud – oled kaunis ja ürgandekas – seega kobi lavale ja tee lapsi kasvõi osale neist armunud naistest, kes seda nõuavad!

Eluõhtul varjus ta ühe korraga mängiva raadio ja teleka vahele, hiljukesi nõristatavaks leevendajaks pudel viina. Mitte kunagi päris purjune. Mitte kunagi nõus ühegi uuenduse ega lahendusega – papa ei lasknud kellelgi end aidata. Ei minul, nukutädidel ega austajannadel.

Aiman, kui stressav võis olla tõsiasi, et nii mu tulevane ema kui teised armunutarid ootasid teda „West Side story“ ja „Minu veetleva leedi“ etenduste järel Estonia taga. Noor arst ja tema nutikas viikingist ema töötasid välja keerulise kombinatsiooni minu meisterdamiseks – olen teadlikult organiseeritud jaaniöö vili ja sõnajalaõis. Tõsi, teispoolne sõber Aleksander Suuman värssis sedapidi: Kati Murutar on Harri Vasara noodistamata laul – kaigub vabalt ringi.

Papa 90. sünniaastapäeva eel meenutas Marvi Taggo isa sõnu: „Mu lapsed on nii ilusad ja andekad – peaksid nad õppida tahtma…“

Isakene, miks sa meile ei öelnud, et me sinu meelest ilusad ja andekad oleme? Hulk tõestamist ja armastuse ärateenimist jäänuks olemata, kui sa meid tunnustanud oleksid.

Aarnet armastas papa nii, et leinas end surnuks. Maailma ooperilavade tunnustatumaid baritone Lauri igatses isa armastust nii, et… Las jääb. Mina kasvasin meesteta naiseks, kelle hinges vastutustundeline hobulausujast perekonnapea klobib Naist niipea, kui too pead üritab tõsta. Ja sedasi pool sajandit jutti. Tänan oma tütreid, kes mu eneseanalüüsid, tunnete tuvastamised ja nende ümbertegemise püüded välja on kannatanud – usinad monoloogid Brigitale ja Indirale peaksid loodetavasti nende kui Naiste raja sillutama. Ma väga loodan.

Nüüd, mil papa kehatuna kõikjale pääseb, teab ta, et ustav tütar õppis palju – skulptuuri ja kirjasõna, balletti ja filosoofiat, veterinaariat ja spirituaaliat. Ka isa ise oli Maag. Ainult et tollal polnud kombeks sellest rääkida. Vaikivate müstikute ajastud käisid võluritest ridamisi üle.

Regressiooniks nimetatud hingerännakud oma olnud eludesse viisid mu juba Luule Viilma juhatusel isaga kohtuma. Ka Mai-Agate Väljataga ja Kreet Rosina juhendatud meelerännakutel on isa olnud paljudesse kehastustesse külla minekul enim kohatud sama pilve hing. Kõik meie kehastumised on salvestatud rakumälusse ja hinge kõvakettale. Hetkel valutavaimale küsimusele vastust otsima rännates suubume alfa-, vahel ka teeta-lainepikkuse meditatsioonis just sinna ellu, kus on vastus.

Enamvähem alati kohtun neis olnud kehastustes isaga.

1917. aasta Peterburi eeslinnas olin ilmetu oma-ema-kapi-tagune arveametnik ja fanaatiline puna-lendlehtede levitaja. Aristokraadist isa lasi mu kui punapäti tänaval maha – toonasest tabamusest laiali lennanud kõri salvestus tänasessegi kehastusse kõriprobleemidena – sealt on kaasas geneetiline paanikahäire, mis on osadele lastelegi edasi pärandunud.

12. sajandi Venemaal oli isa minu kui üliinetu tüdruku võrgutatud ja seejärel läbi pika elu tagakiusatud rõõsapõsine noormees. Kerjasin uste taga almust, ainsaks kaaslaseks hall kits. Muldvana mina nägin välja täpselt selline, nagu isa marionetilavastuste nõiad-dekoratsioonid – pika nina ja lõua, punnkõhu ja kurva kurjusega. Isa-voolitud tallitont aga on täpselt samasugune sell, nagu need üheksa härjapõlvlast, kelle ta mulle mu koju ja teekondadele kaitseks kaasa jättis. Nägijad näevad – meie tütardega põhiliselt kuuleme neid härjapõlvikuid. Aitäh, isa!

Kus meie tammik on? Seda küsisin hüljatud kõrgraba-külas Kuresel esimest korda jalga maha pannes. Aegadel, mil maailm seisab koos põlisameeriklastega tapva naftajuhtme vastu, palusin teadlikult oma isa sellele palverännakule kaasa. Minnes noore kuu loomise päeval koos dakota siuudega palvetamiseks hiide keset eikuskit, pahvatasin esimese lausena seal kõrgrabamaadel selle küsimuse. Ja kohe teadsin vastust ka. Ma ise olin selle tammiku istutanud – koos papa Harri, Indira, Brigita ja mu vanema poja Richardiga. Tookord olime Taani viikingid – enamus meist naised.

Tänu isale kohtusin lõpuks ometi ka oma viiest vanimaga. Kellel on tänini tugev viikingi identiteet. Brigitat Mäletan aegadest, mil olime Tiibeti mungapoisid, seejärel hukkusime koos Zachintose maavärinas. Indi kõrval olen tulnud läbi põlis-Inglismaa pöögimetsade. Aleksandriga juhtus meil asju Andaluusias, Margaretaga Türgis ning mu emaga Veneetsias.

Erakordseim allikas, mida iial näinud olen, jutustas, kus oli tookord meie kõigi kodu – kuhu istutasime pärnapuu. Paarikümne meetri kaugusel olev urikivi võttis minuga leebelt, Indiga jõuliselt kontakti – teda tutistati, mind juhatati. Linnusesse, kus mu tallad läksid hetkega tuliseks – ja Indi vihaseks. Tulised tallad tõid viikingite kantsi teises servas kergenduse, minusse kerkisid tundmatud-tuntud meloodiad – ja tammikust läbi minnes teadsin juba meid kõiki. See oli suures osas naiste kants. Ja sedasorti Rännakutest saaks terve atlase kirjutada. Või riiulitäie seiklusraamatuid.

Tean, kus isa täna on. Aastane poisijuss väga õiges ajas ja ruumis. Tegin tema seekordse sünni heaks palju – ja nüüd ei torgi. Ma ise olen iseenese vanaisa – oma kodus Soone talus asuvas higitelgis juhtusin Evald Kotkasule juhitud tseremoonial kõrvuti naisega, kes oli kord mu vanaema Alma. Tema puudutus tuletas kõik meelde. Vanaisa Aleksander oli vintske mees, kes töötas, kirves kummaski käes – sealt minugi rakumäluline oskus mistahes riistadega töötada. Meil on anded ja oskused – ja suured tööinimese käed. Meil on osavad-sitked kehad ning haruldane taastumisvõime, mida võimendab otseühendus hingekodu Siriusega.

Kolleeg Marvi Taggo jagas jahmatust, milline papa – avalikkuses alati noobel ja härrandlik – oma ateljees voolides oli. Jah, me olemegi kohanejad – selle võime omandamiseks oleme teinud karmi tööd. Saepurusass&sitaaadu saab tänu sajandite kogemusele veerand tunniga lille ja eliidi sekka.

Meid, Vasara-vanamehe järglasi, seovad meie kõrgemate minade kokkulepped, mida me ei mäleta. Kui mäletaks, ei õpiks. Oleme kamp sisemisi lapsi – nii isa-ema kui mina ja vennad ja nende emad-õed ja mu mehed ka.

Meil, Mäe Alma ja Vatmann-Vasarate järglastel-Murutaridel on müstilised suured silmad – haldjarahva värk! – ja need lapselikud silmad on inglikeppijate kiuste usku-lootust-armastust täis. Mis ka ei juhtuks – meie elame taevariigi seaduste järgi. Taevased reeglid ruulivad siin talus kõrguva Päikesevärava ja loomade, loomingu ja tseremooniate üle.

Maale saabunud kuldenergia lülitab meie sõpruskonna elulaadist üha üldisemalt alkoholi välja – isagi elu olnuks selleta valutum-kõrgelennulisem, sest alko viib energia maha ja surub orjamentaliteeti-märterlusse. Õnneks pole miski lõppenud – mu isa uus kehastus sai 2. detsembril üheaastaseks ning seekord läheb kõik teistmoodi. Mina siin läbin oma enese õnnelikku lapsepõlve ka isa eest. Olles ühtaegu nii tema tütar, isa kui lapselaps. Kõik on üks.

Niisugust Harri Vasarat, nagu tean mina, ei tea keegi teine. Kohmakalt intelligentne. Ujedalt elegantne. Melanhoolselt soe. Kõrvaliste ootuste vang, kellega igal kohtumisel tunne, et midagi jäi rääkimata. Jõuame – kui papa tänane kehastus rääkijaks kasvab – või mõnes järgmises elus. Ta elagu! Ja tuhat kord’ ta elagu!

Inglise lambakoer Izibizi tuli Prantsusmaalt Tartumaale Susapusale kaissu

Maalikunstnik Tiiu Kreim on nagu väike laps – muidu ei saaks kunstnik ollagi ju.

Et elurõõmu ja tulevikulisust säilitada, peab tal nii kõrval kui horisondil olema midagi-kedagi laadivat ja lootustandvat.

Suvel 2016 andis endisele miilitsa uurijale särtsu mängimine foorumteatri formaadis etenduses „Mustrimuutjad – viimne eestlane“. Metsavaht oli. Väga mahedalt ja lahedalt mängis. Ja enne viimast etendust sõitis Prantsusmaale – et oleks keegi eriti soe-suur-karvane, kellelt läbi sügise hingepidet ja vajalikkusetunnet kallistada.

Vana inglise lambakoera (OES) kutsikas tuli ka sellepärast Ülenurmele, et natukese aja eest läks õnnetusjuhtumi tõttu kunstnikuemanda silma all tema buldogikutsikas tähtede taha. Poeg Karl soovitas ema tundes kohe uus kutsikas soetada. Nii palju ta emmet siiski ei tundnud, et aimata, mis nüüd saama hakkab.

Hiidkoera beebi toomine Euroopa teisest otsast oli Tiiu senise elukäiguga ülimas sünkroonis – stiilis mis-siis-ikka.

„Esimene tõsisem mis-siis-ikka oli mu eluloos siis, kui ma ei saanud kunstiinstituuti sisse ning sõbratar kutsus menti. Esimese asjana nägin jubedat arestikambrit, trelle… Ja mõtlesin: mis siis ikka. Teine mis-siis-ikka tuli, kui Jõgeval uurijaks paluti. Läksin. Mis muidugi tähendas, et pidin oma kaksikuid kasvatama 24/7 valves ja valvel olles – olin liiklusjuhtumite uurija,“ loetleb Tiiu. „Kaksikud aga sündisid samuti mis-siis-ikka meetodil. Ülemise korruse laamendav jota oli pidevalt purjus olles juba kolmandat korda rase ja sõimas mind ahtraks lehmaks. Me siis tegime tema vaigistamiseks kohe kaks titte korraga.

Sama mis-siis-ikka on kehtinud Aapo Puki juurde portreekunsti õppima minnes, oma ateljeed avades ja isiknäitusi korraldades. Mis tulema peab, see tuleb.“

Tiiu tänane mees Lennart tuli tema ellu kalalõhna peale. Päriselt ka. Mundrikandjast naisel oli selleks ajaks juba üksinda kaksikuid kasvatades nii kehv rahaline seis, et kala polnud ei munas ega jahus keerata – samas majas korterit üüriv rootslane tuli ukse taha ja… palus samuti kala. Järgmisel korral tuli juba kollaste rooside kimbuga. Nüüd on mees pidanud 20 aastat oma hapra hingega jõulise naise loomaarmastust välja kannatama – temake elab koerte-kasside-hobustega täpselt samavõrd kui mehega. Üks koertest on pussitatud varjupaigakoer, teine teismeline vanake – ja nüüd siis Suzy, OES passinimega Izibizi. Laulu järgi jah.

„Vana inglise lambakoer sai valitud saatusesõrme abiga. Tänapäeval on ju Facebook tõeline saatusesõrm – mida just oma uudistevoos nägema juhtud. Mina juhtusin pidevalt rulluvast tapeedist välja noppima ülemaailmse OESide grupi. Kui ennast sinna pakkusin, küsis selle moderaator Tanya Kreimenthal – miks? Ütlesin, et esiteks on meil sarnased nimed. Teiseks hakkab mul kohe ka seda tõugu koer olema. Seda öeldes sain ühtlasi ka ise teada, et hakkab. Ja hakkaski!

Kui Prantsumaal Matine Lamartini juures pesakond sündis, lubas too, et saadab kutsika lennukulleriga Eestisse. Kujutasin ette, mida loomalaps seal lennuksi üle peab elama – ja otsustasin talle ise järele minna.

Võtsin 6- ja 12aastased lapselapsed kaasa ja asusin teele.

Martinele tehtud maali võtsin kah kaasa.“

Pariisis ööbis Tiiu väikeste tüdrukutega koos getos. Tema kunagine kallim, leegionär Viktor elab üdini mustade linnaosas. Sõdalane Viktor töötab täna turvamehena, mitmekorruselise korteri keldris on leegionäri-aja muuseum ning kunsntikuproua lapselapsed küsisid tema poole kulgedes, kas ka tema on nii must kui ülejäänud geto…

„Meil oli Mustrimuutjate etenduses selline situatsioon, et kogu Eesti on pärast põgenike sissetungi getostunud ja värvilisi täis – viimsed eestlased elavad viimses metsatükis. Seda valvanud metsavahti ma kehastasingi. Etendusse sattusin mis-siis-ikka-moel tänu lillevõlurist sõbrale Alari Suurmetsale ja eluaegsele teekaaslasele Riina Joostile – seal mängisid ka päris-näitlejatar Heli Vahing, šamaan Evald Piirisild ja nõiatar Liina Meta Kuuskman,“ meenutab naine õnnelikul õhinal. „Viimasel etendusel Raikkülas olin juba koos kutsikaga. Tänu pikale reisile oli auto saanud koera teiseks koduks. Tema ülim lapsesõbralikkus on üha süvenenud. Kassidele kipub ta mõnikord veel ütlema – ent allub kenasti. Sest see on kõige intelligentsem, õpivõimelisem ja koostöövalmim koer, keda ma iial olen näinud. Kaaluiive on tal… mnjaa. Aastasena jääb vast pidama.

Ainus nukker tõsiasi selle tõu juures on lühike eluiga – 6-8 aastat. Samas teadmine, et koos olemine pole lõputu, õpetab iga hetke nautima.

Siiski tõin ta endale pensionisambaks. Kutsikad ja müük ja… Nii ma vähemalt meestele ütlesin. Poolteist tuhat osturaha ei olnud ju kõik. Eht-minulikul moel läks meil tagasiteel auto Poznanis tuksi. Kuni parandusraha ülekannet üle nädalavahetuse ootasime, tuli külalistemajas elada, süüa – siis üle kantud poolteist tonni poolakatele maksta… Nad ei usaldanud ega lasknud meid koos arvega tulema.“

Lennart ja poeg investeerisid.

Edasi tuleb sellesse massiivsesse, eriti mahedasse ja leebesse olendisse investeerida kõrgeima kvaliteediga hiidkutsikate toitu purina märgi alt. Kui valesti sööb, on kõht kohe lahti ja jama majas. Juuksuris tuleb käia. Ja igasuguste prügihunnikute-kassikausside eest hoida. Küll aga võib kindel olla, et see koer on igas seltskonnas lemmik. Ta on nagu kehastunud unistus koerast.

Ja kohustus, kes ei lase pingelangusel ega loobumisel tulla.

Liia Leeri koertekooli mindi.

Ja edasi?

Tiiule meenub, et nad pole Lennartiga abielus. Lumivalge imeline koerahiid pruutneitsiks – poleks vist pahad pulmad, mis? Kibe-kibe, Tiiu ja Lennart!

Maavalla Koja vardja Liina Meta Kuuskman kolis möödunud aastal pärast 20 aastat elu Soome ühiskonnas sügavalt sees tagasi isamaale. Kutsus nii esivanemate talu Sämi-Tagakülas kui Eestimaa hiied ja ilmad, mis üha kaitset ja eestseismist vajavad.

Soome läks Liina Meta 17aastasena lapsehoidjaks – õde oli ülemeremaal juba ees – ning temast sai seal kenasti koolitatud õpetaja, teatritegija ja tipp-grimmeerija. Selline, kes võitis igal nädalal mõne konkursi, pidas oma erakooli ja viis ridamisi ka õpilased võidule.

„Elasin lavadel, glamuuris ja üsna kenas sissetulekus, mille juures polnud probleem nädalavahetusel kuhugi lõunale lennata,“ naerab täna vööni musti patse ja pussnuga kandev Naine, kes on Soome lavadel mänginud nii glamuuritare kui üksinda metsas sünnitanud ja lapse hukanud dramaatilisi-elulisi temakesi. „Olulisim kaasavara Soome-aastatest on mu kolm last.

Aleksander müüb elektrit, töötas end poole aastaga kolme parima tegija hulka sel alal ning kuulub oma tütarlapse võrratusse perre. Joosep musitseerib-spordib-edeneb oma isaga kõrvuti. Taiga Susi Ilumeel peab koos minu ja mu emaga nüüd meie põlist rehetalu ja saab 1. detsembril 3aastaseks.

Minu tunded ja elamused Soomes erinesid ilmselt üsna olulisel määral nende eestlaste tajumistest, kes seal lihtsalt tööl käivad. Ma elasin seal. Ja kuulusin ka seal maausuliste hulka. Tänagi on mu parimad sõbrad Soome keskajameelikud, kes valdavad Ellujääjate eluviisi ning teevad põlist käsitööd. Nad hakkavad meie talus õpetamas käima.

Selles haritud inimeste oskuste ja kogemuste pagasis on just see, mida ka eestlased vajavad tagasi vaadates edasi kestmiseks. Iga oskus rikastab, kuitahes raske mõtestatud-tulemuslik füüsiline ja käsitöine sooritus õilistab.

Tundub, et minu Soome-aegade olulisemaid tulemusi on tänane võimalus sealsed tuuslarid siia kutsuda ja ellujääjate võrgustik Põhjalast tegusalt meieni punuda. Oma ihuliikmeid ja südant, mõistust ja taju appi kutsudes teen seda iga päev.“

Liina Meta – see teine on tema vanaema nimi, mille ta enesele sisetunde järgi kaitseks kaasa võttis – õpib Pirgu sepa juures ja Vigala ametikoolis sepaks.

Joonas Kiri ei anna õpilasele hõlpu, Pirgu Sepa Tommil on vardjatar kaheksas naissepp õpetada ning Sõmeru taga Kruusiaugul on sepikoda ehitamisel. Sealt tulevad nii ehedad uksehinged ja tarberiistad kui ehted. Seal hakkavad jõuliselt elurõõmsa emanda tulevikuvisioonis tööle ka teised sepad, et tuli ääsi all pidevalt hõõguks ja maailm toimuks.

Kuigi Liina Meta on õpetajana, grimmikunstnikuna ja teatritegijana pehmelt öeldes tubli olnud, ei tunne ta selles probleemi, et need alad on ära olnud. Teatrit tegi naine selle suve projektis „Mustrimuutjad – viimne eestlane“ Nõiatari mängides ning saab veel ja veel tegema, sest tema jaoks kirjutatakse „Sammalsalatarid“ ja teised lavalood.

Tuleval aastal läheb ta lisaks sepakutsele ka Olustverre kitsekasvatust õppima, sest teenekas talu täitus taassündides üsna iseeneslikul moel kitsedega. Sepaks õppimise ja kitsekarjuse elu vahel pole end keeruline jagada seetõttu, et koju jõudnud kitsed ja kanad andsid ka Liina Meta tillukesele lasterikkale emale Elbele uue hingamise.

„Minu emakene on lisaks oma 21 järglasele kasuema eest kõigile mu sõpradele. Ta ütleb inimestele reeglina väga õigeid asju. Vaikselt, enamasti küsimuse vormis. Viimastel aastatel oli ta põhiliselt laste hoidja – kui koju tagasi tulin, asus ta kindla tagalana minu õppimisi ja ehitamisi toetama – ja siis see algas.

Kõigepealt tuli Pöialliisi kui seemnekene. Halli väga intelligentse ja suhtleva kitsekese järel saabusid riburada järgmised daamid – täna on neid üheksa, aga mõnikümmend tuleb veel. Ema toetusel ja tulihingelisel osalusel. Loomad-linnud annavad talle, kes ta mulluse ränga põdemise ajal üsna otsas oli, täiesti müstilisel kombel uue väe ja hingamise,“ on Liina Meta mitmekordselt õnnelik. „Kogemusi on emal ka üksjagu. Ta oli napilt üle kümnene, kui lüpsis päevast päeva mituteist kolhoosi lehma ning rakendas seejärel hobuse ette ja läks temaga põllule lutsernit korjama.

Tänu ema teadmistele ja oskustele pole mul ka hirmu, et suur tükk ajab suu lõhki. Lähiajal saabub meie tallu paar hobust, kellega just tänu mu tillukese tragi ema oskustele hakkame tegelikke talutöid tegema. Väärikas hobumees Evald Piirmaa tuleb juba ette vaimustunult meid õpetama. Ühes vanas kõrvalhoones sepikoda, laut kitserahvast täis – ja paar tegijat hobust rehe all – mis sa hing veel igatsed!“

Liina Meta on just oma uude isamaisesse ellu täie teadlikkuse ja veendumusega sukeldudes kogenud, kuidas universum meie soovid täidab, kui endas kindlad ja tellimustes täpsed oleme. Tal on veel aastakene aega pretendeerida noortaluniku toetusele – väiketaluniku toetuse rakursist abikõlbulikuks areneb ta paari aastaga – aga kitselüpsimasinat on vaja kohe. Daamid hakkavad detsembris riburada tallekesi tooma, infrapunalamp ja igaks-juhuks-lutipudelid on juba varutud ja laudalagi soojustatud.

„Olen küll siin viimase aastaga õppinud senise glämmi järel kenasti sente lugema ja kasinat majandamist isegi nautima, kuivõrd see on ajutine – aga lüpsimasina soetamine tundus mulle siiski ristsõnamõistatusena. Igaks juhuks helistasime metsataat Jaak Volgale, kellest Vigala kooli sepikotta keskenduma-arenema-meelisklema sõites ikka möödun – ja küsisime, ega ta tea kedagi, kes on lehmapeo lõpetanud ja… Loomulikult teadis. Üks tema enese kokku ehitatud lüpsimasin jäi vabaks, on hetkel just korrastamisel ja tuleb umbes homme koju!

Imed kinnitavad, et oleme õigel teel.“

Liina Meta kinnitab, et pole ei ohtu ega kiusatust end killustada – ehkki kutsutud on, ei lähe ta enam ei grimeerijaks ega õpetajaks, et talu arendamise raha teenida – sedasi ei teenita õieti kedagi ega midagi, ära-olnud-ametitesse tagasipöördumise tulemuseks oleks tagajärg ehk siis enese ribastamine ja rebestamine.

„Uhtna kooli läheb mõne aasta pärast hoopis mu tütreke Susi. Ta on mul teadlikult ise ja endale kutsutud tütar, ülimalt arukas ja eriline piiga, kes ütleb sarnaselt mu emale väga täpselt pilti klaariks löövaid elude-tarkasid lauseid: kui vanaema jääb vanemaks ja väiksemaks, olen mina suurem ja lüpsan ise kitsesid – vanaema saab siis mängida ja kommi süüa.

Niipea, kui kipun mõnd rabedat otsust tegema, annab tütretiba tervis märku – nii ei tehta! – mis on muide ka Taiga Susi sagedasti öeldud lause mulle,“ trillerdab Liina Meta mitmekihiliselt-tooniliselt naerda. „Ülimalt oluline on iga otsust tehes nii oma laste kui Eestimaa ja planeedi tervise jälgimine.

Sellepärast kipun üsna eranditult enamasti ikka naiste peale lootma.

Minu emakene on läbi aegade rääkinud, et enesele lootmine on kindlaim moodus omal Teel püsida – mehed hajutavad-pudistavad nii meid, ressursse kui sihte. Meie talu peab ja veab kolm põlvkonda naisi. Minu kasutütar Kim Karell – kaunis ja eriline nagu printsess – on Eesti tegijaim… rekkanaine.

Maavalla Kojas on minu põhiline usk ja lootus naiste peal – kelle selja taga on vanad targad mehed. Nii hiisi kaitstes kui ürgturgu või muid kogunemisi korraldades näen suures pildis nii seda, et naised peavad täies veendumuses talusid kui pürgivad poliitikasse sõna otseses mõttes selleks, et maailm päästa.

Minu õel Elenil on siinsamas metsatuka taga mahemunade talu – naisvägisel pulsil toimib seegi. Nii tema kui meie emaga majandame sel põhimõttel, et absoluutselt kõik kasutatakse ära. Kitsede puhul piim ja lihad-nahad, luud ja isegi sisikonnad – kanadele! Kole küll, aga sündide ja toitja-rollide elukaarega kaasneb paratamatult see teine pool.

Lähiajal teen endale ka jahinaise paberid. Mitte tapakire legaliseerimiseks – selleks, et aukartus elu ees veel jõulisemalt ka küttide sekka viia.“

Mis puutub Kruusiaugu kitsede piima turustamisse, siis selleks on Liina Meta, Elbe ja Taiga Susi välja mõelnud lihtsa ja leidliku toote, mille abil ravimi väärtuses kitsepiima sujuvalt lastele manustada.

Nii kitsede kui hobuste, kanade kui laste lähi- ja kaugtuleviku peale mõeldes laseb Elbe-emakene Sämi-Tagaküla ahjutaguses sängis silmadel ka öösel elujanus särada ja helistab kell kolm tütre voodisse: „Ma vaatasin eile, et meil Eha-kitsekene indleb, peab ikka Hiiumaalt soku ära tooma…“

Igaüks meist küsib aegajalt – näiteks iga päev – milline on mu elu 5 või 50 aasta pärast.

Inimeste eluiga pikeneb. Õppimine ja kannapöörded on loomulik nähtus igas eas. Kui sepikoda ja piimaköök, töötavate hobuste majandamine ja Soome sõpradest õpetajate ning töökäte palkamise mõõt ja määr püsti ja paigas, tulevad Kruusiaugu naiste eludes päris kindlasti uued ja uued õppimised ja õpetamised – saagu-saagu…

Kati S.V. Murutar

Ülemaailmne Crystal Ra Laksmi… riidekapis

Crystal on õpetaja ja tervendaja, kes rändab antropoloogi kutsumuse tiivul mööda Maad ning on inimeste avamiseks ja abistamiseks leiutanud endale ainuomase wantra – water + tantra – metoodika. Meie kohtusime tema initsiatiivil. Suve Eestis veetes võttis veetlev misjonär ühendust teatega, et oleme sama lainepikkuse ja tasandi tüdrukud. Oleme küll. Ja teineteist leidsime sellepärast, et väga sügavalt kinnistunud mustreid, mis takistavad arengut, saab avastada ja muuta ühiselt. Üksi ja ise oleme endas ja oma tardunud slepis liiga sees.

Kutsusin õekese koos endaga oma riidekappi.

Pool minu magamistoast on garderoobikapp – puhas ja korras mõistagi! – kuhu sai looga ja lauluga rõivad laotud pea kaks aastat tagasi. Neid on lisandunud, nad on lugu-loo-haaval üksteise kõrvale ja peale ladestunud – muist kappipanekust saadik puutumata, osasse salvestunud mälestused, mida oma magamistuppa tegelikult ei tahaks… Ja ma otsustasin spontaanselt, et lennutan Selle Kõik laiali ja väestan ümber just koos Crystaliga.

Veetsime neli tundi, mil tema istus koos mu kolme kassiga voodil.

Mina tõstsin kappidest viimse kui eseme välja.

Minu tervendus-koolitusruumiks ehituse ootel Aabrami koja – lihtsalt öeldes pööningu – uks oli lahti, et õhk ja energia liikuma pääseks. Seega osalesid ka Soone talu nähtamatud meie isemoodi rännakul.

Esmakordselt tuli Crystal Soonele Arne Lauri disko ajal – rahvast oli rohkesti, diskole eelnes meelerännak-tseremoonia Päikesevärava juures. See on Mayade tava järgi siinses metsas asuvale Tagapäikesemaa platsile püstitatud suur puidust rosett, millest keskpäeviti päike läbi paistab ning mis viib reisile nii erinevatesse meie planeedi paikadesse kui teistesse galaktikatesse. Tookord me õieti vestelda ei jõudnud. Nagu see ikka juhtub.

Teine kohtumine oli Raikküla mõisas, kus toimunud Mustrimuutjate etendusele Crystal sellepärast pisut hilines, et eksis ära. Ta ongi avastanud, et auto on 21. sajandi rändaja-terveneja üks ilmekamaid sõnumitoojaid. Tänu eksimisele pääseme ilmselt õnnetusest. Auto lagunedes saame vastavalt sellele, mis lagunes, mõtlemisaega.

„Kui parem esirehv puruneb, on selge, et meessooga seotud tormamine tuleb peatada. Kui vasakpoolne pidur kiilub kinni, annab see teada, et meie naiselikkus on blokeerunud,“ tõlgib Crystal.

Talle ja mulle on hetkel oluline läbi mõelda, mis teeb kirjanikust rahvakunstniku, kelle sõnum jõuab võimalikult paljudeni. Coelho ja Tolle valdavad seda hõrku kunsti – kõrges vibratsioonis kulgedes on võimalik lihtsalt ja üldseeditavalt kirjutada. Crystal seisab hetkel probleemi ees, et tema tekstid lendavad kõrgelt üle nende peade, kes neid eriti vajaksid.

Vastus on ühe mehe poolt mulle saadetud kirjas – kõlab kenasti ka õekese kohta: „Naine vajab endast targemat meest. Kui naine on arukam kui mees, ongi ta selle mehe jaoks müstiline, kuigi müstilist pole maailmas olemaski – kõik on reaalne, ainult iniemse aju ei suuda reaalsust tavaliselt tabada. Kogu Eesti elab “müstilises” illusioonis, et oleme vabad, tegelikult me pole. Kogu Eesti valib presidenti, kelle seas on suurvaras, miljonite hukule kaasa aitaja tänu oma valedele. Omasugune leiab omasuguse ja kui Teile ei leidu väärikat meest, siis olete lihtsalt üks neist, keda maailmas alati napib – arukas ehk tõeliselt tark. Selline on geeniuste saatus, olla pioneerid. Olen lugenud Teie raamatuid, need on tulevikuraamatud. Ma ei teagi ühtegi meest Eestis, kes Teile sobiks partneriks vaimses plaanis. Naine aga vajab just vaimses mõttes endast targemat, et areneda ja olla tugi mehele, kes olgu kui arukas tahes, vajab oma teist poolt.“

Me Crystali ja kirjastaja-kirjanik Heli Künnapasega oleme omakorda arutlenud, et Eesti vajab uut meediat. Klants-bling-blingist erinevat kuukirja, raamatuid ja CD-plaate sisseloetud meelerännakutega, mis oleksid küll meie sagedusel, ent võimalikult paljudele adutavad.

„Olen kogenud, et igaüks meist toimib oma kindlas õiges keskkonnas. Minu wantra ei sobi suurde spaasse massienergiasse, vaid salongilikku väikebasseini. Sinu toimekeskkond on Soone väetalu oma Tagapäikesemaa ja Siriuse platside ja Aabrami kojaga – näe, kui palju nähtamatuid olendeid siin sulle abiks ja toeks sagib! Oma tekstid loome oma stiihiate ja elementide abil, aga jõudma peavad need võimalikult paljudeni – kõrgilt põranda all või pilve peal olemisest pole abi,“ arutleb naine, kes saabub enamasti koos suure tuulega. Päriselt ka.

Minu „selgeltnägijate tuleproov“ käis sedasi, et tahtsin Crystalile omavalmistatud kristallkee kinkida. Et tal oleks see Hawaiil kaasas. Olin enda arvates ta Päikeseväravale laadima jätnud – ent tegelikult seda meie talus oleva Mayade Päikesevärava küljes enam polnud.

Järgnes tavapärane sündmuste tagasikerimine – nii, käisin riituseplatsi puhastamas, mõtisklesin – ja kuulsin naabrite allumatut-ohjeldamatut koerarakatsit järjekordselt liiga lähedal kilamas… Tütar ratsutas ponikoplis, poni lõi oma varsa kaitseks tagant üles – tütar ei kukkunud, mina ärritusin nii, et siin-ja-praegu seisund kadus… Kus oli sel ajal kristallidest kee?

Rakumälu kõnnitas mu tuppa, kee oli akna kõrval elutoaseinal. Crystal tunnustas tagasinägemise sooritust. Jäi veel ümbertegemine – lahustasin tolle viha ja ärrituse, mille tõttu katkes mu ühendus iseendaga – intuitiivne kee ülesleidmine meenutas, kui osavalt igal sammul vampiirid ründavad.

Naaber ei salli sind su erilisuse pärast. Tema lapsed harrastavad seetõttu sinu lapse kallal koolikiusamist ja terrorit – ja sina toidad ärritudes neid oma energiaga, nii et su lambad ja kassid näevad ja pelgavad su viha. Energialeke on kirjeldamatu. Et sisserünnet täiustada, võtab naaber koera, keda ta kinni ei pea ega valda-halda – ja laseb sellel sinu tiineid lambaid ja varssasid taga ajada. Sest tema oli siin külas enne, sisserännanuid võib retsida, eriti kui need on… teistsugused.

Jajah, saadame armastust ja andestame muidugi – aga kehtestame ennast ka.

„Kuna meid on kokku juhatatud sellepärast, et meie mustrid on sarnased, tajun, et meie mõlema praegune olulisim ülesanne on enesekehtestamine,“ analüüsis Crystal asja.

Meie vestluse ajal muutus mu telefon rahutuks.

Kusjuures iga sms ja telefonikõne oli kinnitus, et õekesel on õigus – iga pöördumine tutvustas, kuidas vampiirid töötavad. Anna raha. Tee ja tervenda, aita ja ennusta. Tuleb tunnistada, et tänu Crystali juuresolekule nägin paremini nende puukimiste taha ning enesekehtestamine ja ei-ütlemine tuli ladusamalt välja.

Mu riidekapis istudes, rõivaste väljaladumist, sorteerimist ja värskendamise järel tagasi kappi ladumist jälgides tõdes sõbratar: „Märkad sa ise ka – naiselikud volangid-pitsid on aastate jooksul muude rõivaste alla jäänud. Kundalini energia on koos neid esitlevate rõivastega lukus ja maetud.

Teine ühine omadus, mis meid sinuga ühendab, on õnne keelamine ja-või varjamine endale.

Kui õnn tahakski õuele piiluda, saab see toimetatud sala-sala-pitseri all. Usu, me oleme liiga head, et salaja naised olla.“

Crystalil on olnud kaks salaabielu.

Praegusele kihlatule härra Dittonile, kellega naine nüüd ümbermaailmareisil on, seadis ta seepärast ühise teekonna alustammisel tingimuse – lõpetad vana suhte, näitad mulle selle kohta paberit – siis saan sulle kuuluda ning sinu kõrval väärikalt ja avalikult õnnelik olla. See tingimus sai täidetud, nagu näha juuresolevalt pildilt.

„Mistahes eluhetkel meiega silmitsi sattuvas igas teekaaslases peegeldub mõni meie aspekt, mida me tõenäoliselt ise ei tea või tunnistada ei tah,“ arutles Crystal mu unustuses kontskingi-peokleite silmitsedes. „Nii on ka iga meie juurde saabuv mees ettevalmistus Kuninga tulekuks. Pakkugu ta seksi või arvetemaksmist, töörügamist või meie tarbimist – igal juhul näitab tema tulek, et meie tellimus kosmosesse vajab täiendamist.

Õnneks on lepingu uuendamine igal hetkel võimalik – täiustagem ja täiendagem seda kasvõi üle päeva ning katsetagem, kes nüüd, uuenenud tingimustel, meile saadetakse – olles seejuures ise mõnel juhul kasvõi natukene bitch.

Meie arenguga kaasnebki täiustamise dünaamika. Kui me ise selle peale ei tule, siis ruumi täitvad – sinugi vanas talumajas on liikvel väga erinevad olendid – nähtamatud annavad märku, kui energiad on seisma jäänud.

Elus vahelduvad etapid üksteise järel. Nii kappe korrastades kui aknaid pestes ulatatakse meie kätte üha uued märgilised võtmed, mille abil järgmised ja järgmised valikud teha. Oleme liiga head, et piirduda poolikute lahendustega. Poolik alandab. Täiuslik ülendab.

Liiga kiire areng on enamasti šokk – mulle isiklikult meeldib katastroofi-laadsetest vapustustest enam sammhaaval sujumine.“

Silmitsedes mu ammukandmata ehteid, hoiatas Crystal, et salakavalaim siseussitaja on meie enese eest varjatud märterlus, eneseohverduses ja -haletsuses seiskumine, omandisse klammerdumine – minu-minu-minu riided-jalanõud-raamatud-lapsed-mehed…

„Minul oli sel suvel üürikorter Kadriorus – enne kahe kohvriga California, Hawaii, Mehhiko tuurile suundumist tuli mul taaskasutusse ja annetuskeskustesse viia hulk riideid-jalanõusid – tänane küpsusaste lubab müüki panna ka raamatud, mille külge olin klammerdunud, ehkki polnud ammu nende kastegi lahti teinud.

„Sinu pideva kohaloleku ja alalise analüüsi positiivne tagasiside on su loomade ebaliigipärased käitumised,“ märkas Crystal. „Su kassid-hobud käituvad hoopis teiste liikide mustrites. Põnev! Järelikult saame ka meie rännata millisesse iganes uude mustrisse.

Eestis naisi tervendades on minu põhiteema tapvate suhete lahtiharutamine. Mu wantra-rühmadesse ja vastuvõttudele tulevad naised, kes on aimu saanud, et käsil on tapvad abielud. Kui armastus on otsas ja jagamise energiaring katkenud, jäävad naistel haigeks naiselikud organid – mehed saavad insuldi-infarkti ja rasvuvad enne, kui kõrge vererõhk nad kustutab.

Hangunud suhetest vabanemise metoodika on lihtne – ja viib enamasti nende hääbunud abielude rahuliku lõpetamiseni. Vees mediteerides ja harjutusi tehes avastatakse, kui lihtne on eneseväärtustamine nii vanemate, kaasade, laste kui sõpradega suhestudes. Vette pugenud komplekside ja probleemide puntrad väljuvad basseinist ennast palju teadlikumalt armastades. Järgneb uue taseme õigete teekaaslaste kohtamine õigel hetkel.

Oluline on müra vältimine – sellest oleneb energialekete äratundmine.“

Aitäh, Crystal – kes sa oled praegu koos härra Dittoni ja kahe kohvriga oma ümbermaailmareisil.

Mina avastasin sinuga koos oma riidekapis rännates, et tegelikult pole rändamiseks tarvis oma maist keha kuhugi tassida.

Www.crystalralaksmi.com :

Crystal on pärit keskklassi perekonnast väikesest Särevere külast Eestis ja tema seiklused maailmas on temast vaikselt teinud maailmakodaniku. Praeguseks on ta elanud kolmel erineval kontinendil – õppinud, töötanud, seigelnud ja sisse töötanud erinevaid tervendus-meetodeid alates Taanist kuni Hawaiini välja.

Seiklused ümber maailma on kestnud 16 aastat ja on mõjutanud kui mitte alati kogukondi, siis vähemalt indiviide, kes ehitavad uut tulevikku oma kodumaadel. Seiklusrohke uudishimu ja avastajahing, mille ta on pärinud oma purjetajast isalt juhtis ta antropoloogia õpinguteni Oslos, Tromsös ja Kaplinnas, mille tulemusteks oli kaks dokumentaalfilmi. Seiklused viisid teda Austraaliasse (Sydney, Ayers Rock, Uluru), Uus-Meremaale, Namiibiasse, Lesothosse, Egiptusesse, Portugali, Tenerifele, Norra, USAsse (Hawaii, Kauai, Maui, NYC, Chicago), Costa Ricasse, Mehhikosse (Cancun, Puerto Vallarta, La Cruz, Sayulita), Soome, Austriasse, Saksamaale jne.

Crystal on kõige efektiivsem kui mitu palli on korraga õhus – olles siis kas vabatahtlik kohalikus kogukonnas või uute äriettevõtmiste alustamise või siis uute tervendustehnikate juuruta-misega – see kõik põimub kokku globaalseks mõjuks, et inspireerida inimesi looma oma unistuste elu kui nende sünniõigust.

Teekond selle hetkeni on olnud kirju alates sekretäritööst kuni vaba-kutselise kirjaniku- ja jutusaate juhi-, juustuleti töötaja ja viie aastase koristajatööni Oslos, mis aitas õpinguid finantseerida ning nüüdseks siis oma äri Oü New Flow omanikuni viimased 9 aastat (neist viimased 5 aastat asukohavabana).

Crystal Ra alustas iseenda arenguteed noorte grupiteraapias ‘Noored Noortele’ Tallinnas  aastal 1994. Alates 2000. aastast juhtis Crystal Ra vabatahtlikult vaimseid gruppe Oslos ja seda koguni norra keeles. Peale mitu aastat kogemuste kogumist, hakkas ta vaikselt korraldama väikseid koolitusi nii nagu ka eraseansse andma. Kõik sai alguse inglitest ning ingliteraapiast Lõuna – Aafrikas, kus Crystal Ra elas kokku pea aasta. Ingliteraapiat harrastas Crystal Ra mitu aastat kuni hakkas tegelema Auratransformatsiooniga. Esimesed avalikud sündmused nii Lõuna-Aafrikas, Norras kui ka Eestis olid inglite teemal ja see oli ka teema, mis tõi Crystal Ra suuremalt avaliku meedia ette Eestis aastatel 2005 – 2007.

Crystal Ra tõi Eestisse Auratransformatsiooni aastal 2007, aitas seda juurutada ja ka välja õpetada koostöös Berit Reaveriga esimesed Auratransformaatorid Eestis aastatel 2008 kuni 2009. Esimesed aastad möödusid täielikult Auratransformatsiooni promomise tähe all. Crystal Ra transformeeris sadu inimesi selle ajal jooksul. See andis väga suure kogemustepagasi inimestega energeetiliselt tegeledes ja seda ka rahvusvaheliselt.

Crystal mõistis, et inimesi tõeliselt aidata, ei saa seda teha ainult energeetiliselt, tuleb lisada ka kehaga tegelemine ning ka meele puhastamine ette võtta. Seejärel viiski teekond Hawaiile, kus algasid veeteraapia seiklused ning seikluskoolituste tegemine aastast 2009 – 2012. Nüüd on Hawaii seikluskoolitustel taas kord hoog sees ja sügisel 2016 tuleb uus seikluskoolitus. Loe selle kohta lisa siit:

2009. aastal alustas Crystal Ra ka maailmatasemel tantraõpetajate maale-toomist nagu Lokiano (Saksamaa), Niten (Prantsusmaa) ja Santoshi (Hispaania), kelledega sai koostööd tehtud kokku 2,5 aastat nii gruppe organiseerides, assisteerides kui ka kokku pannes ja eeltööd ning järeltööd tehes. Lisaks paljud erinevad kursused nagu vabastav hingamine maa peal ja vees, Organic Stretching, Body Dearmouring, Gaia Education modules, EFT jpt. Mõne aja pärast jõudis Crystal Ra Access Consciousnessi tehnikateni, mis andis palju avastamisrõõmu meele koodide lahustamisel. Aja möödudes selgus aga, et see tehnika ei toeta ja ei sobi talle, ning seejärel ta lahkus antud süsteemist täielikult.

Aastatel 2009 – kuni praeguseni on Crystal Ra kogu oma energia pannud Wantra veeteraapia arendamisele ja väljatöötamisele ning seda rahvusvaheliselt. Alates 2017 aasta jaanuarist saab Wantra olema pakkumisel ka Four Seasonsi hotellis Mehhikos. See paneb alustala globaalsele Wantra arengule.

Aastal 2013 sündis esimene 6-kuuline online kursus ‘Ettevõtlusjooga’ koos koostööpartneriga. Mõne aja pärast muutis Crystal selle 12 – kuuliseks online koolituseks nimega ‘Kiirtee Iseendasse’, mille on praegruseks läbinud juba üle 50 inimese, kellede kõikide elud on väga kõvasti muutunud, kui nad on kõik tööriistad täielikult praktikasse pannud. See on väga hea sügavam moodus Crystal Raga ka kaudselt koostööd teha, isegi kui ta pole füüsiliselt Eestis kohal.

Kõik kokku on ehitanud vundamenti uuele äriprojektile ja paari uue kodulehe lanseerimisele, äridele ja offline ning online projektidele ja samuti tema praeguseks paljudele e-raamatutele ning uuele isiklikule tervendusmeetodile vees nimega Wantra.

Praegu jätkab Crystal Ra iseendaga tööd läbi Alanoni metoodikate ja tehnikate.

Crystal on seilanud ja surfanud maailma erinevatel meredel, roninud seiklusgrupi juhina julgete inimestega mägede tippudesse Norras ja seigelnud Hawaiil, et näha voolavat laavat ja vihmametsasid. Ta on sügavsukeldunud ookeani koos delfiinidega.

Seikluste voolus oleks tal nagu maagiline võlukepp, mis panustab inimeste enseavardamisse, olgu siis tegu ujumaõppimisega, et saada lahti veehirmust, saada parem töö või parem keha-meel-vaim, rohkem raha, või unistuste partner või saada tööriistu, millega luua oma harmooniline ja külluslik jätkusuutlik tulevik iseendale. Ütle talle, et see pole võimalik, ja ta näitab sulle kuidas on.

Crystali kliendid iseloomustavad teda kui rõõmsat, hoogsat ja inspireerivat teejuhti, kel on alati väga innovatiivne lähenemine ja kes pigem küsib küsimusi ja suunab kui annab sulle oma menüü kas ja mida sa peaksid tegema. Sel juhul jääb igale kliendile oma vägi ja võim, millega edasi toimetada ning iga klient peab ka võtma vastutuse oma valikute eest täielikult iseenda peale. Klientide edulugudest võiks kirjutada raamatu, aga sagedasemad on – enda armastamise aktiveerimine, uue unistuste partneri leidmine, kaalu langetamine, parem tervis, vanast partnerist lahutamine, uue töö saamine, uue unistuse täitumine, unistuste reisi vahendite leidmine, oma eluülesande aktiveerimine, rohkema külluse vastuvõtmine, oma blokkidest ja hirmudest läbi käimise jne, jne.

Praegu elab Crystal Ra enamus aja välismaal ja käib Eestis väga harva, aga hoiab inimesi oma tegevustega kursis läbi oma FB lehe või siis regulaarsete blogipostituste. Kõige parema ülevaate tema tegemistest saab tema kalendrist kodulehel, mida jooksvalt täiendatakse. Praegu on peamisteks baasideks lääne Mehhiko ja USA läänerannik ning kulgemine käib vaimu taktis.

Ja pea meeles: Seiklusrohkes ja põnevas on rohkem turvalisust, sest liikumises on elu ja muutustes on vägi !(Alan Cohen).

Juhul kui see, mida lugesid tekitas sinus huvi ja sooviksid Crystaliga isiklikult ühendust võtta, siis tee seda siit:

Mukri rabarahvas

Suletud-põimunud suhtemustritega ühiskonda tavatsetakse nimetada Kihnu saareks, ent rabades ja nende ümber sooaurudesse mähkunud asulates on eluolu kihnum kui Kihnu. Kui Mukri raba viimne elanik Sulev Kidra 17 aastat tagasi sohu kolis, oli seal veel 24 suitsu. Selle aasta alguses oli Mukri külas kaks elanikku. Nüüd ainult tema. Eidapere-Lokuta-Võidula-Vändra vahel laiuva raba serval on küll talud ja korterelamud, kus kuhjuvad need, kes ei taha ega suuda rabasaartel kodusid pidada ega linnadesse või välismaale ära minna. Ent sealgi valitseb kontsentreeritult ülimalt aeglase rütmiga sookoll, kes ajab pidetud-perspektiivitud mehed jooma ja naisi vahetama, naised jäävad liigvara mehele kobatades hariduse ja ametita ning ühest mehest jäetuna on nende põhiline lootus leida uus mees – vastasel juhul on nende kaasavaraks üks kahvel, laps ja koerakutsikas ning appi tuleb Kodutunne. Seda põhiliselt naiste solidaarsusest ja lastele parema stardiasendi loomise püüdest ajendatuna.

Viimne mukrilane Sulev Kidra (63) arutleb: „Ega hariduseta rahvakihil tulevikku ole. Kuni siinses külas oli veel elu, käisid lapsed Võidula koolis. Mina elasin 12 aastat elektrita – nüüd on viis aastat elekter olnud. Ehkki ma olen siin külas viimne, peetakse sooserva-asulas Eidaperes mind ikka sisserändajaks.“

Rabarahvast ennast enam ei ole.

Nagu teisteski paljude kilomeetritena rulluvates Siberi-laadsetes rabades.

Mukri raba ise on kenasti hooldatud – seal on kolmekilomeetriline laudtee matkarajaks, paar piknikupaviljoni korraliku teetammi veeres. Mobiililevi mõistagi puudub. Ka suvel on laukaveed teetammi peal. Talvel aga on tee lahti hoitud, sest esiteks on viimsed talud ja-või varemed metsafirmade kätte ostetud, teiseks läbib raba Lätist läbi Viiratsi Mukrisse saabuv ja edasi laotuv gaasitrass. Vene gaas muudab selle raba strateegiliseks objektiks. Rahvastikustrateegiaga aga on ses siberis midagi üliväga valesti.

Kui õhtupimedas-udusumuses rabas koos Sulevi ja tema lehmadega ringi kobame, tühje talusid ja varemeid vaatleme, naerab ta kurvalt: „Kes siia enam neist varemetest talusid ehitama tuleb? Pagulased või? Rõskes rabas võsa raadav ja palke majaks seadev must hõim – oleks see vast nali!

Mina lõpetan paari aasta pärast.

Euronõuded käsivad kaetud sõnnikuhoidlad ja mis kõik ehitada, kodulindude eest hulle makse maksta ja mis kõik. Eks ma mõtlen umbes 66aastasena siis endale uue elu välja. Lehmi maha müüa, ära kinkida või tapamajja saata on küll kurb – nad on minu perekond.“

Mukri muinasjutt

Elasid kord Sigrid ja Adeele.

Globaalselt kujutavad sood-rabad endast magevee reservuaare, mida kõrberahvas ettegi ei kujuta. Vene gaasitrass läbib seda hindamatut käsna. Kui sealt ka railbaltiku tamm läbi ja sisse surutakse, ei kujuta me ette, mida see veevaramuga teeb.

Inimeste muinasmaana tähendab selle raba servas asuva Eidapere Vändra-poolses päras koertekodu pidav Sigrid Kärner meie talule otsest alalisühendust sealtkandiga. Tõime oma kollase koera-Bella tema juurest seitsme tüdrukkutsikaga pesakonnast.

Psühhiaatriharidusega Adeele – arstina oli tal õigupoolest teine nimi… – tegi avanemis-vaimustuse tiivul liiga jõulise kvanthüppe, käis Rootsis nii tõhusalt kolmandat silma avamas, et jalad ei puudutanudki enam maad. Prohveteerimise-palvetamise-oraakeldamise kosmoselennu viimase peatusena siinilmas läks vaevalt keskealine Adeele Mukri külla sulasetüdrukuks – lüpsis lehmi, pidas maja, oli õnnelik, kutsus külla ja… On nüüd paar aastat tähtede taga, kuhu ta niiväga igatses.

Eranditult igal möödasõidul on Mukri teeviit seda ülevoolavalt õnnelikku ja erilist oraaklit meelde tuletanud: „Püsige sulnid!“

Edasi on juhtunud sedasi, et Eidaperes rabaveeres resideerivad nii paar korda kuus abiks käiv töömees kui Pärnus ilustuudiot pidav kosmeetik-grimeerija Reelika Bernhardt, kellega olemegi sookollide aeglustunud rütme, hariduspeetust, alkoholismi, rasvumist ja lõputut naistevahetust analüüsinud.

Kui Kodutunne läks Maarise korterikarpi koduks tundma, järgnesin meeskonnale Kodutunde raamatu peatükki looma. Meeskond ehitas, jututas ja nututas – mina sõitsin esimesel rabaretkel esmalt pärapõhjani rabasüdamesse. Hiljuti elas seal Vaike, nüüd on see metsafirma juhi üks residentse. Vigursaetud puitskulptuuri, traktor T-40 ja vett täis paadiga.

Pildistasin paati kui sümbolit, tegin ümber maailmalõpuvaikse rabarüpe tiiru ja naastes leidsin just-pildistatud ankru juurest suured värsked jäljed. Põder. Vaikus. Oli teine mind eemalt jälginud, minu jälgi nuusutanud ja haihtunud.

Pisteliselt siia-sinna sisse keerates leidsin mahajäetud auto-lammari – hiljem kuulsin, et seda pidas noorhärra Lind, kes kolis sinna koos 13aastase tüdrukuga, kes on nüüd laeva peal – selle kohta heljub udus õieti kolm erinevat versiooni muinasjutte – ja Lind ise linnas.

Oli üks matkaraja otsa jäetud jalgratas – seenekorilase oma ilmselt – kusagil kaikusid pardi- ja-või seaküttide püssipaugud. Ainus tookordne vastutulev auto sisaldas metsamehi, kes läksid noorendikku hooldama ja püüdsid ehkupeale oletada, kus elab viimne mohikaanlane Kidra.

Kuna Sulev peab veiseid, oli kohalikul vetarstil tema telefoninumber. Mille leviauk mõttetuks muutis. Kui rabaveeres üleval seisev on tegelikult varemete ja mahajäetud talude kaart, siis PRIAst saadud mõtteliste ja tegelike talude kaart näitas kätte Sulevi Nõmme talu.

Sõitsime sinna väikese tütrega huupi, oletades, et viimsete veisekasvatajate ajaarvamises võiks umbes sel ajal olla õhtune lüps. Oligi.

Mukri mudel

… ja mullikad. Nii ongi. Viimse mohikaanlase Kidra – perenimi tuleneb saksa nimest, mitte muusikariistast, mida Sulev ise üldse ei mängi – kodakonna moodustavad kaks mullikat, kolm lehma ja pull Tõnn. Südamlikud, ebatavaliselt lühikeste jalgadega ja tillukeste udaratega. Rabaveised on leskmehe pere.

Kõigepealt tulevad meile vastu kalkunid. Ai. Taandume ja läheneme võsastunud talule teisest küljest. Seal valvavad haned. Aiai. Suurtest valvel lindudest ümber piiratud, lipsame elumaja-laadsesse hoonesse, mille ukse kohal on tohutu ja väga aktiivne vaablasepesa. Aiaiai.

Pliidi all on tuli, ühes totsikuid-nötsakuid tulvil toas mängib raadio, teises, kus on veel rohkem totsikuid, telekas ning iseäranis rikkalikke nötsiku-süsteeme täis ruumist viib uks lauta, kus üürgava lüpsimasina järgi leiame peremehe. Masin üürgab, sest on omavalmistatud.

Lüpstava lehma nimi on Maasik – ehkki ta on kirju, mitte punane. Temast vasakul on värvusele kohase nimega Kirjak, paremal Mirjam ning teise seina ääres mullikad Lillu ja Lonni. Lillu oli sündides nii tilluke, et mahtus seaaedikusse – sigu ju katku pärast nagunii pidada ei saa. Lonni armub hetkega mu 10aastasesse tütresse ning järgnevad kaks tundi rabamatka kõnnivad tüdrukud sõna otseses mõttes kaelakuti.

Meist marsivad haned-kalkunid-kanad sõna otseses mõttes üle – pole ei kurjad ega ka kartlikud – tulevad õhtule, igaühel oma koht. Ning ehkki õues on kõik puud kanu täis, teab Sulev täpselt, et neid on 48. Kalkuneid võinuks rohkem olla, kui tuhkur va tõhk poleks hulka tibusid maha murdnud.

Laika-koer Esta ei saanud vahele astuda sellepärast, et on ketis – aga ketis on hulkumiskombe pärast. Jahikoer ju. Mis muud tõugu jahimees, nagu Kidra on, ikka pidada saaks.

Ta lausa kilkab inimeste nägemise rõõmust, naerab ja lobiseb ja ei leia selles midagi erilist, et kolme veise piim läheb kõik siinsamas tarvitusse – lindudele-kassidele – kuhu sa teda ikka viid. Suletud ring.

Inimestest õhinas Sulev istub aga ühe lehma alt teise alla ja jutustab: „Mina olen Teenuselt. Nooruses töötasin Tallinnas Kosmose-kinos mehhaanikuna. Pärast sõjaväge tulin siiakanti Lenini-nimelisse majandisse. Oleksin ma sinna jäänud ja autojuhi-ehitaja tööd edasi teinud, oleksin praegu rikas mees. Lüpsja võtsin naiseks – ta on nüüd paraku Rapla kalmistul – poeg õppis keevitajaks.

Ema tahtis tagasi Teenusele mu õe lastele hoidjaks minna – läksin temaga ühes. Ja siin olen olnud 17 aastat.“

Lisaks eelloetletud loomrahvastele elab küla viimses talus kaks kassi ka. Ühe võttis Sulev ise – teine tuli metsast. Julgeb juba inimese nähes süüa. Mustad mõlemad.

Peremees saadab veised pärast õhtust lüpsi erinevate autorontide vahelt – ürgne Žiguli eriti noobel, kusjuures kui sealt totsikud-nötsikud välja võtta, sõidab! – tagasi rabakarjamaale. Kusagil on seal keskmine kari lambaid ka. See, et nad end mõnda aega näidanud pole, meest väga ei mureta – küll nad välja ilmuvad. Tõsi küll, möödunud suvel korjas ta jupimat aega vaarikaid, enne kui märkas, et põõsastiku teises servas sööb veel keegi vaarikaid. Karu.

„Pikka piitsa!“ hüüab isand lehmadele, kui need edasi ei taha minna – nad on viimase võimaluseni väljas, et puhtad püsiksid ja tervis korras oleks, sest laudas on… See, mis on laudas. „Mul oli siin enne kadunud Adeelet veel üks abiline. Ütles see vahva naine, et on lüpsja. Tegelikult oli tal kolme erineva mehega viis last, muist tõi kaasa ja ühe jättiski, kui jalga laskis. Jalga laskis, sest sitahaisu ei kannatanud. Esmalt jäi hommikune lüps mulle – tema magas, mina lüpsin, keetsin tema lastele pudru… Ühe lapse unustas minnes mitmeks kuuks siia.“

Sulev ei saa päriselt aru, miks inimesed eelistavad korterites kuhjuda, kui nii see kui teised ilusa isamaa rabad on täiesti inimtühjad. Varemete vahel jalutades nimetab mees, milline oli naabritalu kelder, milline ait – kaaneta kaev peegeldab kurba kuud ning kusagil teises ilmas valitakse presidenti… kellelegi.

„On jah see meie niinimetatud küla kaart üks varemete kaart. Ma ise käin vähemalt kolme päeva tagant Eidaperes – postiljon üheainsama inimese pärast enam siia ei tule ju. Ja eks inimesel on ikka inimest vaja ka,“ kuulab peremees, kuidas pulli-Tõnn keerab end pimeduses kerra ja hakkab suure musta varjuna mõnuga norskama. „Aga päris elu ja loodust näe inimesel enam vaja pole. Kui nad mul oma euronormidega elu hukka ajavad, siis pean ka mina endale uue elu välja mõtlema. Korteris ja telekaga – seebikatesse on ju nii lihtne peitu pugeda, kui ise elada ei oska või ei julge.“

Mukri muster

Just. Näiteks Eidapere esimeses korterelamus, üsna kohe vasakulepöörava Mukri rabasse viiva tee alguses, koges Maaris Ilves septembris 2016, kuidas Kodutunne – maailmaloojate mitmekihiline meeskond – rabaududesse mähkunuid tegelikult laukast välja aitab.

Rabaaurude põhiline koostis on korduvad mustrid, mida kogenud naised põlvest põlve neid otsekui hüpnoosis-narkoosis üha kordavad – teades, et mustreid muutmata mässitakse end ja oma lapsi üha sügavamale põhjendamatu alistumise sookailu-mürgisse. Kõik tuleb ja tuleb ringiga aina tagasi ja tagasi, kuni järsku muudatust ei tehta. Kodutunde ehitajad ja pihiemad püüdsid vähemalt rabaasula Eidapere servas kooliaastat alustanud Annabelile tiba teisema stardiasendi kinkida. Ema oli nutmise ja kõigi võimalike nurimustrite kopeerimisega liiga ametis, et ise sellega hakkama saada.

Esiteks emaliini pidi Võrumaalt sohu kandunud meestevalikuga hävimise muster.

Teiseks üldine võõrsil raharallil rähklemise muster, mis on Soomest teise Eesti teinud.

Kolmandaks rabaserva asulasse tekkinud kommuuni sisemustrid.

Neljandaks sealtkandi meeste hämmastav latiino-süžeede elamise muster, mille käigus üha uued ja uued naised kolivad nendega kokku, saavad mõned lapsed, lendavad hariduse ja ametita lageda taeva alla, satuvad kommuuni või Kodutunde hoole alla – mees teeb mõneks aastaks järgmise temakese õnnelikuks, siis järgmise… Neid mehi on mitmeid. Nad on hämmastavalt mittemingisugused. Rabagaaside narkoos ilmselt mõjub naiste peale.

„Minu ema valis täpselt samasugused mehed, nagu minu kaks kaasat – ta küll ei lõpetanud vallavaesena, vaid töötab Soomes pommitehases. Minu kaasavaraks enda ülesehitatud talust välja lennates – Lokuta asub raba teises servas – oli üks kahvel ja tütar esimesest kooselust. Poja jättis järgmise naise võtnud isa endale,“ tihub Maaris. „Annabeli isa oli joodik. Viie aasta eest, kui meie tütar sai kuueseks, hakkas ta äkitselt kaineks – ja nüüd elab koos palju vanema naisega Soomes. Kohtume temaga kord aastas ja tema makstavad alimendid on täna meie ainus raha.

Selle kahetoalise korteri ostis minu ema. Pommivabriku raha eest korter pommiauku. Kujund lausa.

Tema Võru-korterit remondib praegu mu õde – loomulikult samades mustrites nagu ema ja mina…

Vähemasti ei pea Annabel pärast meie kuuse alla lendamist kooli vahetama ja saab jätkata oma spordiga, ei satu tänavale.

Viieseks saava poja Raiani isaga tutvusime Norras. Töötasin siis hotellis, olin väga hästi makstud, õhtuti tegin ka kodukoristusi. Ja ma-lollike lõikasin oma küüned maha ja viskasin kontsad jalast – läksin mehe kannul lauta tööle. Kõik tema asjad maksin, korraldasin… Tegelikult ma ei saa ise ka aru, kuhu mu elujõud ja kuraas kadus. See mees on vist vampiir. Tühjaks imes ja ära viskas.

Jõulude ajal palus Norras põlvili mu kätt – ütles, et kui see on mu südamesoov, on nõus tagasi koju tulema. Tampisin enam kui 10 tuhat tema talu mullivannidesse-plaatidesse, et lastel oleks hea. Norrast toodud köögimööblit ja köögilauda näitab nüüd Raini uus paariline sotsiaalmeedias tükkis minu väikese pojaga enda omade pähe…

Minu kalleim inimene ja tugi oli mu vanaisa – Järvakandis mu kadunud vanaisa korteris elab nüüd Raini ema…“

Maaris möönab, et on karmaseaduste järgi ise endale oma hämmastava olukorra põhjustanud – omal ajal võttis ta ise üsna agressiivselt mehe eelmiselt naiselt Karinalt Raini ja kaks last, kelle nad Norrasse viisid. Karinale anti nüüd lapsed tagasi – Maarise väike poeg aga on uue naise käes.

„Karina on väike, tume ja ümmargune. Mina olen pikk ja ümmargune. Uus, Lisete on blond ja nii paks, nagu meie Karinaga kokku,“ ei mõista naine, mida 20aastases naises leiti. Eelmised naised nimetavad uut tatikaks ning kui Kodutunne Annabeli tuleviku nimel korterisse tema toa, vetsu ja vannitoa tekitas, elas Maaris Karina juures. „Tänu taevale, et nüüd on pesemisvõimalused ja lastetuba olemas – pikast kütmata seismisest on kips kõik betooni küljest lahti löönud. Minu tuba ja köök alles narmendavad…

Kui pojakese korra nende käest kätte sain, soojendasin veel veekeetjaga vett ja pesin ta puhtaks – nagu metslane oli oma lõikamata küünte ja juustega, haises. Lisete võtab varjupaigast murdjakoeri minu kodu olnud talusse, need murravad lapse nähes kasse ja kannu. Mina ei julge nende koerte pärast oma asjade järele ega last vaatama minna. Politseid kardan ka – kui Rainile korra kõrvakiilu andsin, helistas kohe politseisse.“

Ilmselt on hirm tillukese verevaese mehikese ees tingitud sellest, et šokk on kinnistanud õpitud abituse ja enesehaletsuse. Hetkel on totaalselt pidetu temakese põhiline lohutaja tilluke pagulane. Norrast salkesi kaasa toodud jorki-terjeri kutsikas Molly, kelle Annabel omateenitud raha eest ostis.

Maja ees kogunev, torti ja uudiseid, muresid ja rõõme jagav kommuun tervitab Mollyt nagu imelooma. Seal on palju lapsi ja lapseootel naisi, vanatädisid ja hetkeks Soomest kodus mehi. Lasteparves rabarahva ilmaelu arutavad naised naeravad: tööd siinkandis ju pole, mis meil muud teha kui lapsi.

Kommuuni algrakuke Maaris ja Karina varustavad ühiselt oma lapsi ning mustrimuutmist kardavad sellepärast, et siis kaob miniatuurne issi äkki koos Raianiga üldse Norrasse… Kui mees järgmise leiab, ühineb praegune Lisete arvatavasti varasemate naistega ja ringmäng käib edasi.

Igas rabaserva elamu püstakus ja ridakaboksis käib seejuures analoogne seebiooper.

Selle asemel, et amet õppida ja maailm vallutada, rullivad rabakuluaarid kuulujutte ning aina samasugused uduornamendid üha täienevad.

Maaris vaatab narmendava kipsseinaga toas emalt saadud telekast seebikaid ja ootab.

Kas ja kes korterit edasi remondib.

Kas ja kes Kodutunde-vahetatud elektrisüsteemide võrguga liitumise maksab.

Millal ta tohib raba teise serva oma asjade järele minna. Valla sotsiaaltöötaja ütles, et mees pidi teada andma, millal naine tohib mööblitükkkide ja riiete järele minna – kõrvaliste tunnistajateta. Seni kannab Maarise riideid uus naine.

Kui vapustatud, krooniliselt pisarais naise tähelepanu sellele juhtida, et valla toodud konteinerisse saaks ka hallitanud kipsi visata, nõnda et niiskusekahjustustega seinad võiks kohe puhtaks tõmmata, silmitseb ta mõningase murega taas kasvanud küüsi, küsib, ehk oleks mõistlik mahatiritu mustadesse kottidesse pakkida, et laiali ei lendaks ja hakkab pihta. Vist. Loodetavasti. Tubli!

*

Selliseid asulaid ja kortereid, kommuune ja lugusid on terve Eestimaa täis. Ka inimtühje külasid ja rabadevahesid on mitmeid. Oletatavasti suhtutakse Toompeal neisse kui ressursisse. Mõistagi mitte pagulasmasside majutamiseks – eestlastel endil on koht, kuhu taganeda ja varjuda, kui…

Võimalik, et lähen kunagi veel tollesse aeglasse-raskemeelsesse Mukrisse, et aidata Kidra lehmadele uued kodud leida, kui… Nii malbeid mullikaid nagu Lonni oleks ju patt lihaks lasta. Mõnele perele suisa teraapiavissi teine. Kuni Eesti riik kestab, võtkem neid mustreid ja mudeleid kui võimalust, mitte lõpu algust.

KÜLJERIBA

Mukri raba

Eidapere lähedal asuv Mukri raba on tekkinud järve soostumisel umbes 10 000 – 9000 aastat tagasi ja teda peetakse Eesti üheks vanemaks sooks.

Huvitav teada:
Mukri rabas asub 14 m kõrgune vaatetorn.
Rabasse viib laudtee.
Rabas asuv Mukri järv on saarekeste ja vesiroosidega 2, 2 hektari suurune veesilm. Kes tumedat vett ei pelga, see saab siin ujuda.
Rabamätastelt saab marju korjata.
Mukri raba on üks väheseid märgalasid, mida saab läbida kuiva jalaga.

Kui laudtee liiga mugav tundub, saad soovi korral ka räätsamatkale minna.

Allikas:

https://www.puhkaeestis.ee/et/rmk-mukri-raba-loodusrada

https://et.wikipedia.org/wiki/Mukri

https://kehtna.kovtp.ee/documents/380625/663064/GRAAFIK+Valla+alevike+ja+k%C3%BClade+elanike+arv+seisuga+01.01.2016.pdf/0603ccc2-69e7-4643-a8b8-86af844a4aaf

Luuraja ja luuletaja – tšto za huinjaa?

Pardon. See on Toomas Hussari filmi lõpulause. Selle esitab enne filmi valmimist lahkunud näitleja Oleg Rogatšov vene luure ohvitserina, kui talle Eesti luurajate salafailidega mälupulga asemel hipikommuunis homset ootava poeedi usb tuuakse. Tõesti – tšto za huinjaa…

Sama küsimus on „Luuraja ja luuletaja“ absurdse popi ja huhuu askeldamise pooletunnise vaatamise järel. Ei askelda ka. Loivavad nohinal. Heitlevad kiusatustega ja elavad võibolla ehk homme. Ja see kõik venib-venib-venib… Rasvased juuksed ja silmaalused pelmeenid suures plaanis. Heakene küll – Jan Uuspõllu luurajal on askeetlik üürikas, ta on endine palgsõdur, närvid läbi, kõiki asju üks, Kuperjanov on püha ja alkohol on mürk. See on viie minutiga selge. Edasi? Pool tundi jutti ei midagi.

Poeet – Rain Tolk – elab kommuunis, kus iga päev on homme ja raamaturiiulite vahel haisemine on sisukam kui salaluure-sellide autos-kössitamine, korraga ja vaheldumisi tsüklisse sattumine ei lase kunagi kirjastajani jõuda – mine või tööle – aga need hipid-boheemid armastavad üksteist. Selge.

Veetlev mustlanna kolib salaluure töökäsuna sisse – ei taha, aga kolib – ja nii vene kui eesti luure passib kumbki oma tehniliste vahenditega, kas saab või ei saa – et siis… mida?

Mida hekkifakki mustlanna õieti luurajalt venelastele ära peab tooma? Luuraja armastuse pälvib küll. Nii et nais-kapo-blondiin, keda luuraja olevat ahistanud, on nüüd tegelikult armukade –

ja autos kössitavad luurajad on omakorda armukadedad, et naisohvitser on armukade…

Oo hõrku pilkude ja vuntside mängu – mis viib lõpeks reetmiskahtlusega luuraja kasti. Et siis miks ta ikkagi need failid virutas ja mille nimel ja… oeh, tõesti kuul pähe.

Võimalik, et mul on selle filmi iroonilise-salatoonilise absurdi adumisel tõesti pikad juhtmed – aga ülejäänud publik ei naera üldse. Minul siiski äkki hakkab naljakas – nagu oleks kanepiküpsist söönud. See juhtub siis, kui publikust tehakse osa farsist. Mitmeid minuteid rullub kinosaalis viiekordse kaamera kaudu ladinaseebi vaatamine. Publik vaatab, kuidas Eesti luure vaatab, kuidas Vene luure vaatab, sest mingi ladinariigi Antonio tellib! – kuidas paarike mustlanna-luuraja taboriks-muudetud korteri diivanil ladina seepi vaatab.

Siinkohal vallandub minus homeeriline naer. Selle absurdivõtme võinuks muidugi juba Tambet Tuisu pähe õmmeldud põlvini rastapatse nähes ära tabada. Paksud värvid, plakatlikud kujundid – nali-nali-nali, noh! Absurd, saate aru – näiliselt juhuslikud kohvikus vilkuvad pilgud kaitsevad riiklikku julgeolekut. Bond ja Zagreb – alkoholism ja alkovaba õlu, mida leseks jäänud mustlanna rasedana uhke sümboolsusega joob – veel sündimata lapse isa mälestuseks…

Kui import-rassist baaridaam küsib, kumb sünnib, vastab rase luuraja – eestlane.

Kusjuures stseen tekitab küsimuse, kuidas seda stseeni kirjeldades poliitkorrektselt väljenduda – vist nii, et üks temake on roma ja teine afroeestlane. Tubli töö jällegi, Sandra Ashilevi!

Ent mina jäängi ainsaks, kes naerab. Aina rohkem ja üha vastupandamatumalt. Saal vaikib.

„Vallatute kurvide“ Terje on vihane: Kus on stsenaarium? Kes seda režissööri õpetas? Kas ausalt ei saa öelda, et see on kohutav?

Ei saa. Lolliks peetakse – absurdi ei taju või mis. Jan Uuspõld leiab liiatigi, et see on tema seni parim roll. See on meie, maavanaemade probleem, et siseringi absurdinali ei jõua meile lihtsalt kohale. Kõik annavad parima, aga välja tuleb… Mitte lihtsalt nagu alati, vaid välja tuleb nii, et õigesti teevad need kultuurisõbrad, kes välja ei tule ja telekaesistes tugitoolides püsivad.

Eesti omavahelised seosed ka segavad kuulutamast, et kuningas on alasti. Rahastava EFSA, filmi sihtasutuse bossitar Pireti õe tütar Türilt on ratsatreener, kes… Saate ise aru, me oleme siin konnatiigis kõik ristirästi omad ja seega seotud.

Filme tuleb riburobinal – kui küsida, miks sihuke asi pappi sai, arvatakse, et kadedus või teine klann või… selline küsimus seaks kindlasti alliansi ohtu. Ühesõnaga – kuul pähe. Igas mõttes. Sihuke asi siis tehti valmis… aga… mihuke asi õigupoolest – kimbatust ja ebamäärasust kogu raha eest – tõepoolest, tšto za huinjaa!?

Rehepapi tall viib Juuru hobused maailma ajalukku

Vello Tamm osales äsja Mattila-Röhr Productionsi ja Taska Filmi koostöös valmiva ajaloolise filmi „Igitee“ võtetel. Režissöör AJ Annila angažeeris Juuru hobumehe osalema 1930ndate aastate Karjala okupeerimisest kõnelevas filmis. Tamme sooritada oli autentne viljalõikus, ent ühtlasi oli ta ka hall kardinal teiste hobuinimeste kaasamisel-juhendamisel.

Eesti üldsusele on hobustega ja hobustele elav mees tuntud seetõttu, et tema hobused töötavad erinevate linnade tänavapildis hooldusteenistuses, teevad ilma metsatöödel, võidavad künnivõistlusi ning kuldne mära Hämarik veab laulupidudel üldjuhte.

Mees on hobustega koos üles kasvanud, pärast väga pikka pausi nende juurde naastes läinud teadlikult just töötavate ja teenistuvate hobuste õpetamise ja kasutamise teed. Kui 21. sajandil kipub hobune olema sportlane, lemmik või teraapialoom, siis isand Tamm on pühendunud nende tegelikus töös rakendamisele ning järgijate innustamisele ja järje peale aitamisele.

„Nii laulupeol, tänavapildis kui metsatöödel on hobusega koos toimides olulisim tema mürakartmatus – mille tagab suure looma täielik usaldus peremehe suhtes,“ selgitab Tamm. „Asusin oma hobuseid õpetama lähtudes teadmistest ja oskustest, mis mul pärinesid 20aastasest teenistuskoerte treeneri tööst. Kadunud Ülo Kiiver juhtis minu tegutsemist jälgides mu tähelepanu sellele, et õpetan raskeveohobuseid samamoodi nagu teenistuskoeri. Ent selgus, et kiskjad ja rohusööjad polegi nii erinevad – kui nad sind austavad ja usaldavad, lähevad sinuga koos läbi tule, vee ja vasktorude. Sõna otseses mõttes.“

Varangul töötasid ema ja poeg Hämarik ja Vürst Lurich – ise alles kahe ja poole aastane! – tingimustes, kus mürisesid rehepeksumasin ja veoautod, filmitehnika ja assisteerivad kärarikkad masinad. Lisaks oli paarisrakendil taga juba iseenesest muljetavaldavalt jõurav arhailine viljalõikusmasin.

Kokku oli autentsete viljakoristusriistade ees kolm paari tööhobuseid – teised kaks paari tulid Laane tallidest Jaanus Kallaste meeskonnalt. Museoloogilised tööriistad tõi Rehepapi talli peremees Vello Kallandilt, seadis need korda ja õpetas paarisrakendi ette.

Tööriistade restaureerimine, leiutamine ja ehitamine hobuste taga tegelike tööde tegemiseks ongi Tamme kutsumus – erilist huvi pälvivad laias ilmas tema loodud masinad, millele on lisaks ees käivatele hobustele ka mootorseadmed juurde kombineeritud.

„Muuseumi-riistad on õrnad – vili oli toores ja niiske ning 9tunnilise võttepäeva lõpuks jäi tööle vaid minu masin. Teised kaks imiteerisid lõikust, nii et sadakond vabatahtlikku, kes filmis viljavihke seovad ja muid traditsioonilisi töid teevad, palusid meil kambapeale midagi lõigata ka, et filmis tõepärane mulje jääks. Me Hämariku ja Lurichiga siis udjasime kolme rakendi eest,“ naerab Tamm. „Meestele on omane võistlusmomendi nautimine. Oluline ongi mängu- ja silmailu, mis pärast tulevastele põlvedele filmis talletatakse.“

Mänguilu naudib Juuru mees künnivõistlusi võites. Septembris Soome võistlema minnes ütleb ta: ma ei lähe osa võtma, võitma lähen! Ning et sedasorti silmailu Maarjamaa pealt ei kaoks, koolitab hobumees järgijaid-teekaaslasi kõikjal Eestis Nelijärvest Ridalepani.

Rahvusvahelisel puisniitude hooldamise koolituspäeval Nedremal mitmekeelsele entusiastide seltskonnale hobutöid õpetades ja näidates nentis Tamm: „Tagasi hobujõul töötamisele ei lähe inimkond kunagi – inimesi ja vajadusi on liiga palju. Minusugused jäävad missioonitundega harulduseks. Kui head asja on vähe, peab see aga olema eriti hästi õpetatud, töökorras ja täiuslik.“

„Igitee“-film valmib lõplikult aasta pärast ning seda prognoositakse juba praegu võõrkeelse filmi Oscari nominendiks. Küllap Tamm siis Mattila-Annila hobustega punasele vaibale viib.

10. septembril võitis Vello Tamm Eurajoel Soome meistrivõistlused hobukünnis. Tavaliselt üsna edev mees ei kuuluta enda ja Hämariku suurvõitu kuigi laialt, et mitte ära hirmutada konkurente 1. oktoobril peetava Kehtna künnipäeva hobukünnivõistluselt – kui rivaalid jäävad hirmuga tulemata, pole ju kedagi võita 😀

Ülle Lichtfeldt vajab oma publiku ette astumiseks veerand tundi

Ülle Lichtfeldt mängib kõigis lavastustes ja teleseriaalides naisi, kelle üldnimetaja on „valulik armastuse-igatsus“. Teatrisõpradele koju kätte toodavate etenduste naised on Ülle sõnul ka siis, kui otsingud ja püüdlused võtavad väga dramaatilise pöörde, ikkagi naljakad ja tuttavlikud. Kui nad ka ära juhtuvad surema, ei ela Ülle seda väga isiklikult üle – homme on jälle päev ja pärast elu tuleb taas elu. Näitlejanna sõnul on neil Rakvere teatriga üks ühine omadus – professionaalselt keskendunud sissemineku võime. Teatrile piisab tunnist, et lava külalisetenduste paikades üles panna. Ülle saab grimmi ja meigiga veerand tunniga hakkama ega vaja mitut loori all omas mullis mõmisemise tundi, et endast parim välja panna.

„Minu kui näitleja – aga ka naise – tõeline küpsetaja, avaja ja proovilepanija oli Toomas Suumani lavastatud „Mina, Naine!“ Mängisin seda etendust 150 korda. Kolm kuni viis korda nädalas olin nii alasti kui veel olla saab. Monoetenduses pole viiendat seina – oled ihuliselt-hingeliselt inimestele viimse piirini ligi. See oli vaimselt ja füüsiliselt nii tõsine koormus ja katsumus, et nüüd ei pelga ma enam ühtki rolli. Tunnen ennast.

Meie etendusele olid ootejärjekorrad vaatamata sellele, et algselt väikeses majas mängitud tükk koliti kiiresti suurde. Viimati olid Rakveres ootejärjekorrad Trassi neljakümnele küünlale – praegu on Roosamamma alati välja müüdud.

Jutuks on olnud selle keskeakriisist püstipäi väljuva naise loo taastamine – pigem ootaksin järgmist või järge. Küll aga taastame just praegu Marlene Dietrichi kahestumise lugu „Kuhu küll kõik lilled jäid“.

Humoorikalt traagilise naiseloo üks edu võtmeid oli mõistagi ka see, et ta tuli enne praegust ständapp-soolode lainet. Mina pole neid üksiksooritusi üldse näinud. Mul on hommikuti teatris proovid, õhtuti etendused – ja vabadel õhtutel olen ma kus-iganes, ainult mitte teatris,“ tunnistab Ülle.

Natukene äraspidi-prohvetlik see Ülle-mängitud eel-ständapp oli – kui seal sai temast proua parlamentäär, siis tegelikult on ta ju eduka mehe proua. Meie etenduselt marssis mõni oma naise kõrval figureeriv ülikond solvunult minema. Ülle pole enda sõnul Indrek Saare kõrval kuigi sageli saanud kleit ollagi. Kui koos välja minnakse, võetakse seda kahekesi koos olemise ajana – ametlikule ajale järgneb ju pidu. Nende aeg. Neid võimalusi pole palju.

Indrek Saare elus on praegu pika poliitikuna Strassbourgi vahet sõitmise asemel kultuuriministri periood. Tänase kultuuriministri proua eluks on Lichtfeldt koolituse saanud pikkade aastate jooksul harjutamisega – Indrek on olnud 10 aastat Rakvere teatri direktor, kaks aastat No-teatri tegevjuht, 8 aastat Sotsiaaldemokraatide peasekretär ja nüüd kultuuriminister.

„Mul ei õnnestu vist kedagi veenda, et mina pole kael, kes pead keerab – kordan siiski: ei, ma ei ole Eesti kultuuripoliitika niiditõmbaja! – ent seda kujutab igaüks ette, et meil on kaugelt liiga harva kokku satuudes kõigest muust kõnelda kui tööst. Indrek on kogu nädala Tallinnas, mina enamasti Rakveres. Tallinnas käin põhiliselt teleseriaalide võtetel,“ kinnitab „Viimases võmmis“ ja „Siberi võmmis“ Tanjat ning „Õnne 13“ Aret kehastav näitlejanna. „Võmmil ja Õnnel on erinevad auditooriumid, enamasti ei aja inimesed neid kaht tegelaskuju segamini. Teisedki näitlejad mängivad mitmes seriaalis paralleelselt – meil on nii väike ühiskond, et pea kõik lavajõud vilksatavad ühes või teises teleteoses ekraanilt läbi.

Küll aga teeb mulle nalja, kui teatrisse tulnud inimesed, kes kasutavad väiksemates maakohtades meiega sama tualetti, ütlevad vetsus: „Ahoi, Tanja! Küll sa oled siin kaheksas armastavas naises koledaks tehtud – aga sa mängid ikka väga hästi.

Ma nii tahaksin rääkida, mis võmmi-saaga Tanjaga edasi saab – ta kannab ju Miku last – aga ma ei saa mõistagi lobiseda. Tuleb väga-väga huvitav hooaeg. Ja päris lahe oleks, kui stsenaristid kirjutaksid mõnda osasse kahe seriaali minu-tegelase kohtumise. Näiteks võiks Are Tanja juurde teraapiasse tulla. Põnev! Produktsioonifirma on ju sama. Käis Köögi Taalma-Kokk Naabriplika loos külas – võiksin ka mina iseennast külastada.“

Eestimaad – lähiajal Pärnut eriti tihti – külastav Ülle näitab meile „Maalermeistri“ lavastuses armukest pidava naise farsiks pööranud elu, kus oma enese valede lõksus siplemine muutub lausa röökivalt naljakaks.

Lavastaja Gerda Kordemetsal kaua südames kantud „Must prints“ Hannes Kaljujärvega peaosas pakub Lichtfeldtile mängida vana kirjaniku õe. Keskealise naise mees on leidnud noorema temakese – ja kogu see tuttavlik-eluline valu on näitlejanna sõnul hämmastavalt koomiline, ehkki lõpeb tema tegelaskuju surmaga.

„Ma ei jää põdema, kui laval suren – Vassa Železnova kraabib küll tänini hinges, mitte ainult surma pärast – kui kõike teatris toimuvat liiga sügavalt läbi elaks, põleks ju kiiresti läbi. Küll aga naudin võimalust uuematele põlvkondadele olnud aegade tegelasi ja taustu kehastada ja avada.

„Ausammas“ on venelaste lugu teleskoobileiutajast, kellele ootamatult linnaväljakule monument püstitatakse. Mina olen napsilembese pisigeeniuse naine, kes mängib pähelöönud võimule tausta. Ja samas tuletab nii endale kui kõigile teistele meelde, et igaüks meist vajab pai. Mina ka. Tehke mulle pai – ja mina jaksan!“

Ülle jaksab olla oma tütardele võimalikult suurepärane ema tänu sellele, et tema ja Indreku Viitna-metsa-kodus elab ka tema isa. Kui meie viimase intervjuu põhiteema oli, et Lichtfeldt elab kuuse all – ehitus-suvel elaski! – siis tänaseks on ses metsatares juba kaheksa jõulukuuske olnud ning koolibussid ja perekondlik logistika teeb Ülle tütarde elu ladusaks.

„Varem sõidutas vanem tütar Barbara nooremat, nüüd käib ta ülikoolis – ja õpetab mind distantseeruma. Väiksed lapsed, väiksed mured – suured lapsed, suured… õppetunnid. Me ei saa sekkuda, kasvatamised on kasvatatud. On kannatliku leppimise ajad.

Noorem tütar Aleksandra käib Kadrinas koolis, tänu huvialaringidele on tal üsna pikad-tegusad päevad, nii et üksiolemist pole.

Kui meil on puhkus – ikka juhtub! – sõidame kõik koos ära.

Kodus ei saa end kunagi sedasi välja lülitada, et oleks tõeline puhkus ja ühisolemine. Sellepärast sõidame suusamägedele ja seiklusjõgedele.“

Suved on Ülle lemmikajad aga mitte puhkamise, vaid mõtestatud töö pärast. Urmas Lennuki „Kui seda metsa ees ei oleks“, mida ta koos Eduard Salmistuga mängib, on seni olnud üksnes Kukruse polaarmõisas. Uuel suvel tullakse kaugest Ida-Virust kõikjale Eestisse mõisaid-pidi tuuritama. See eelteadmine teeb üks-päev-korraga kulgeva naise meele rõõmsaks.

On ajad, mil pikki plaane pole mõtet teha – kõik parimad pakkumised, kohtumised ja ühislooming õigete teekaaslastega tuleb lausa vääramatu jõuna õigel ajal meie juurde.

*

Ülle töötab Rakvere Teatris 1990. aastast.

Haridus:
Rakvere III Keskkool (praegune Rakvere Reaalgümnaasium) 1988

Tunnustus:
Rakvere Teatri kolleegipreemia 2002, 2007
Rakvere Teatri publikupreemia 2005, 2011, 2012, 2013, 2014
Rakvere linna Aasta Tegija 2007
Eesti Teatriliidu aastaauhindade naispeaosa nominent 2008
Eesti Teatriliidu aastaauhindade naispeaosa laureaat 2010

Rollid teistes teatrites, teatriprojektides ja muusikalides:
Fräulein Kost muusikal “Cabaret” J. Masteroff/J. Kander/F. Ebb / lavastaja G. Malvius 2003
Asta ja Kilpkonn muusikal “Georg” U. Vadi / lavastja A. Vaarik / 2005
Hester Swane “Kassirabal” M. Carr / lavastaja A. Saviauk / Kassinurmes 2006 ja 2007
Õpetaja “Fame” D. de Silva/J. Fernandez/S. Margoshes / lavastaja J. Nael 2006
Jumalaema “Rasputin” A. Saviauk / lavastaja A. Saviauk / Pilistveres 2008
osaleja muusikalis “Nii on meil moes” C. Porter / lavastaja A. Vaarik / 2008
Leedi Macbeth “Mtsenski maakonna leedi Macbeth” N. Leskov/U. Lennuk /
lavastaja E. Neuhaus / Ontikal 2009
Naine “Tuul las tulla” A. Nekrassov/E. Neuhaus / lavastaja E. Neuhaus / Jõhvis 2010
Mari “Vargamäe varjus” U. Lennuk / lavastaja U. Lennuk / Vargamäel 2010, 2011 ja 2012
Eurydike “Antigone” Sophokles/Ghanizadeh / lavastaja H. Ghanizadeh / MTÜ R.A.A.A.M
2010
Vera “Vabrikutüdrukud” F. McGuinness / lavastaja E. Neuhaus / Kukrusel 2011 ja 2012
Vassa Železnova “Vassa Železnova” M. Gorki / lavastaja E. Neuhaus / Kukrusel 2013 ja 2014
Paruness Von Meck “Kui seda metsa ees ei oleks” J. Nagibin/H. Troyat/U. Lennuk/
E. Neuhaus / Kukrusel 2015

Rollid mängufilmides:
“Minu Leninid” režissöör H. Volmer / 1997
“Kuldrannake” režissöör J. Sillart / 2006
“Elavad pildid” režissöör H. Volmer / 2013
“Klassikokkutulek” režissöör R. Vilbre / 2015
tudengifilmides:
“Tavalised inimesed”, “Magada tahaks”, “Üksikjuhtum”, “The Pizza”, “Suurim austaja”, “Rahel”.

Rollid teleseriaalides:
“Armastuse kahur” (1998)
Are Prillop “Õnne 13” (1993) seriaalis alates 1999. aastast
“Saladused” (2008)
Maria Kallaste draamasarjas “Tuulepealne maa” (2008)
Tanja Murrik “Viimane võmm” (2014)

TV3 meelelahutussaate “Randevuu” (2012) saatejuht

Meeli Lepson: lennuk või hipiseelik

Meeli (41) on hipiseeliku-sarnaselt kireva eluloo ja rikkaliku iseendaks õppimise kogemusega Tallinna Väekeskuse emand. Ta on majandusmagistrina, tehnikaülikooli hüperaktivistina, otsija ja emana avastanud: „Oma asja saab ajada ainult ise. Võid küll püüda oma ideid ja unistusi kellelegi teisele sokutada – lõputult peitust mängida ei saa. Soovitad küll mõnel hingesugulasest teekaaslasel näiteks laste õpetamisele ja tasakaalustamisele pühenduda – aga tegelikult on see su enese kutsumus. Püüad vastutuse ja ülesannete jagamiseks mõne endasarnasega partnerlusse ühineda – ent tõeliselt toimivad partnerlussuhted toimivad siis, kui igaühel on oma rida, mida ajades partneritega põimutakse kaksik-kolmik-mitmik-heeliksina. Kunstlik üksus ei vii kuhugi. Oma on oma – ja seda tehakse ISE. Olgu jutuks lastesaamine või maise missiooni teenimine. Ise.“

Meelitsetud meelistused

Oma enese kogemustes ja eluloos küpsenud Meeli jagab aasta eest oma loodud Väekeskuse koolitustel ja töötubades, seanssidel ja tseremooniatel oma ideid, mida ta nimetab „meelitsemiseks“ ning „meelistatud“ sõnumeid: „Universumi silmis pole vahet, kas tellid miljon eurot või tikutopsi – kui oled endas kindel, siis ta selle sulle kingib. Tellides ole realistlik ja teadlikult iseenese keskne – neile, kes heietavad poole miljoni annetamisest heategevuseks, ütleb Universum: kui heategevus seda finantsi vajab, saab selle tema – mitte sina! Ja kõige selle juures pead sa ise uskuma, et sa ka väärid seda, mida tellid.

Kõiksuse palge ees pole vahet, kas elu on pikk üks päev, aasta või sajand – elu on elu. Kogenumad rändajad teavad, et surma pole olemas – on üks elu, siis on Värav – tuleb teine elu – sajas, tuhandes…kuni kõik õppetükid on õpitud ja saame tagasi oma hinge koju minna.

Sel kevadel sai Meeli loodud Väekeskus Tallinnas Pae tänava hruštšovka kõrgete lagede all aastaseks nii, et koostöö Rapla Angala väekoja, Liis Ugandi Kristallitoa ning Tulika tänava Kristallitempliga toimib kõigile osapooltele parimal moel.

Sisetunde ajel rajatud 21.sajandi asutus pakub emandale unistuste töökoha ning teeb sagedasi väljasõidu-koolitusi-riitusi ka teistes Eesti linnades. Väekeskuse haldja üritustel toimub reeglina aina üks ja sama lugu: koosloomele saabuvad tühjad-kahvatud-pidetud inimesed – näiteks katkine kunstnik, õnnetu meedik, ummikus mänguasjameister ja puntras raamatupidaja – jagamise ja peegeldamise, pihtimise ja laadimise järel väljuvad ruumist laetud, õnnelikud, hoogsad isiksused, kes on üksteist kohates lisaks hingelisele dopingule ka uute koostööpartneritega kohtunud.

Meeli kutsung

Leedi Lepson on majandusteaduse magister ning enne tänase endani jõudmist teinud kobeda karjääri koos laenude-liisingutega ja sissetulekute kokkukuivamisega, mis kulmineerus restorani pankrotti minemisega ja oma maja müümisega laenude katteks. Ka on olnud ajad, mida ta õieti ei mäleta, sest ei osanud teadlikult kohal olla ja tegi lihtsalt seda, mis teised ees tegid – ning nii mõnigi mees võib teda üllatada uudisega, et nad on kunagi eelmises elujärgus kaks nädalat koos elanud…

„On üks huvitav koolikokkutuleku fenomen – inimesed eelmistest elujärkudest kõnetavad sind aastategaguse sinuna, sest nad ise pole kvanthüppeni jõudnud. Kui selline viienda bee tasandi kohtlemine sind ärritab, on sul midagi toonasest sõlmest lahti harutamata – aina täna ja naerata,“ soovitab Meeli, kelle meistriklassi suubumine sai suurema hoo sisse… BMWga. „Mina sain lõplikult aru, kui laitmatult külgetõmbeseadus ja kosmilisest kataloogist tellimine toimib, tänu autole. Vaatasin üht auto kuulutust ja ütlesin sõbrataridele – tahan sellist. Paari päeva pärast pakkus üks sõber Belgiast sama marki, aga veel paremat jõudeseisvat autot koos sellele järele sõitmise ja kojujõudmise kulude katmisega. Nuputasin ka kuu aega, et kas nii üldse sobib. Vaesusteadvus istus ikka sügavalt sees. Täna tean – kui pakutakse, siis ütle aitäh ja võta vastu.

Inimesed ei tea seda, aga tihti meie soovid ei täitu ka sellepärast, et universumil on meie jaoks plaanis midagi veel paremat. Täpselt nii minu auto loos juhtuski.

Üks viimase aja ilus kogemus on seotud mul sageli seljas oleva seelikuga. Vahet pole, kas tellid universumilt lennuki või hipiseeliku – sa saad selle! Nägin netis 15meetrilise alaservaga lapitehnikas ja pitsiga imelist seelikut, milles kujutlesin end rohelisel aasal istumas, seelik laiali laotunud… Autor võttis minuga ühendust ja pakkus seda konkreetset imeilu minule. Ja kohe kohe jõuavad need seelikud hulgi Väekeskuse väepoodi müüki. Jumalanna, kes neid õmbleb, kaotas ka hiljuti töö ja nüüd ta saab võimaluse teha hoopis seda, mida ta üle kõige armastab. Kõik võidavad – ongi uue ajastu äride kese.“

Isetehtud lapsed

Meeli on oma olnud-aegadele tagasi vaadates tänulik, kui kannatlikud ja suuremeelsed on meie lapsed ning kui puhas on nende armastus. Lapsed ootavad ära, millal ja millega lõpeb ema hämmastav suhe või eluperiood.

„Minu emal on kolm väga erinevat tütart – tänu sellele teadsin juba lapsena, et last kui niisugust pole olemas, on unikaalsed kingitused ja külalised meie elus. Olin näinud mudelit, millesse kuulusid isalikud lapsepeksupäevad ja ema enesestmõistetav mehepelgus ja sosinal elamine ka siis, kui ta teleka ees elavat meest üleval peab. Settimine käis ülikooliaegse metsiku nooruse kastmes. Kuna tehnikaülikooli tudengipäevad, siis magistrantide ühendused ja muu ülkooliga kaasnev hüperaktiivsus haaras mu jäägitult, pikendasin seda aega… piisavalt,“ meenutab hele kaunitar. „Kui juba Hansapangas töötasin, oli meil südamesõbratarist kolleegiga üks tõsine pidu – ööklubis algas, Pärnus jätkus ja minu Mähe majas lõppes. Ärkasin üksinduses-vaikuses selle peale, et toas kostus tasane sasahh-sasahh-sasahh-sasahh… Poiss ja tüdruk tantsisid mu voodi ümber teineteisest hoides valssi. Mu tulevased lapsed! Ma ei ehmatanud mitte ainult kaineks, vaid uude ellu.“

Poja, kes täna kooli kõrval Estonia ooperikooris nii hästi laulab ja nii tulemuslik õppur on, et üha Türgi-Kanada liinil rändab, kutsus ema tulema oma ülikoolikaaslasega, kellest ta hetkekski elukaaslast ega isa ei arvanud. Tütre isa sai lapse olemasolust teada, kui piiga oli 7aastane. Äärmiselt iseseisev ja -teadev neiu sündis… laevas. Ühelt juhtivalt-korraldavalt tööpostilt teisele seilav Meeli oli seoses ametikohustustega teel Peterburist Helsinkisse ning palvetas sünnitegevuse alates vaid, et vene vetest jõutaks nii kaugele, et laev tagasi ei pööraks. Soome meedikutel jäi vastsündinu üle vaadata ja emale õnne soovida.

Ka lastega seoses toimib täna naise maise matka ilmekaim kosmiline sünkroonsus: ühe mehega läks Meeli esimese kohtingu käigus ooperisse selleks, et… leida lapsele lauluõpetaja. Lapsed on tulnud meile tingimusteta armastust õpetama.

Pankrot kui ragulka

„Ma ei usalda ühtki verisulis ärimeest, kes pole pankrotist läbi tulnud. Noorena ei saa kõike teada – ülikoolile peab lisanduma elukool, mille osa on pankrot. See on nagu ragulka – mida põhjalikumalt ta meid põhja ja pingule tõmbab, seda jõulisem tuleb järgnev lahtihüpe.

Minu kena pankrot tuli Radissoni hotelli kõrval peetud restoraniga, kus tänase enese poolt vaadates täiesti süüdimatult hakklihakastet pakkusin – mind uputasid rendihinnad-palgad-kaupade hinnatõus süveneva masu taustal. Ja ma olen selle eest tänulik, sest järgnenud kolmeaastase augu ajal sain olla hea ja keskendunud ema. Olin oma laste päralt, ostsin-müüsin-vahetasin. Ja nägin kõrvalt, kuidas mu esimene armastus, kellega tookord koos elasin, seda augupinget välja ei kannatanud. Sellepärast, et see oli minu isiklik auk!“ naerab Meeli, kes läks pärast uut lahtihüpet õppima Stella Shakti ja teiste meistrite juurde, puhkes Jumalannaks ning on nüüd pädev oma teadmisi-kogemusi teistega jagama.

„Peale mitut head aastat otsustasin eelmise aasta lõpul, et nüüd on ka minu täiuslik mees minu ellu oodatud. Selle aja, mil ma ennast uuesti otsisin ja leidsin ja üles ehitasin, hoidsin meestest teadlikult eemale. Täna on mul tutvumisportaalis konto ning ma olen täiesti avalikult ja teadlikult kosmosele kutsungi välja hüüdnud – mees on mu ellu teretulnud!

On aeg täiuslikuks tasakaaluks. Ka mehekutsungi toimimise pealt on hea õppida, kuidas tegelikult oma ellu kogemusi tellitakse. Iga natukese aja tagant serveerib kõiksus mulle mõne perfektse kandidaadi, kellel on mõni ülioluline aspekt puudu – sest mina ju ei tellinud! Muudkui täiendan tellimislehte. Lisaks muule olen teada saanud, et väga raske on armastada inimest, kes ise ennast ei armasta – need inimesed kipuvad armastust armukadeduse ja kontrollimise vajadusega segamini ajama. Jube tüütu. Aga läbi enda muudetav.

Olen Maagilise Reiki meister, kelleks õppides mu enese maagiline elu hoo sisse sai. Olen õppinud juurde ka palju muid arendavaid-abistavaid tehnikaid, mis maandavad-laevad-tasakaalustavad ja veenavad: midagi tõeliselt halba ei saa juhtuda. Me ei ole kunagi üksi. Oleme kõik hoitud ja kaitstud ja armastatud.“

Küllusteadvuse kinnistamine

Eneseabi käsiraamatute paljususest on naine praeguses hetkes valinud toekaimaks lugemisvaraks Colin B. Sisso „Sinu õigus rikkusele“, mis analoogselt meie Kreet Rosina teostega aitab piirangute blokeeringud ära tunda ja mustreid muuta.

Pessimistliku meelelaadi optimistlikuks pööramisel on Meeli tõestanud, et naeratus käivitab tõepoolest peaajus rakke noorendavad mehhanismid, nagu kvantfüüsikud on avastanud. Teiste süüdistamise, kaotuse ootamise ja teiste arvelt võitmise asemel, kus ainult tulemustele keskendudes kiputakse teisi kritiseerima, on väenaistel parem plaan.

„Iga natukese aja tagant on mul võimalus mõnd kroonilist kirujat tuunida. Võidule orienteeritus, kus võidavad kõik osapooled, kõik naudivad protsessi ning teekaaslasi austatatakse, välistab ikka veel nii levinud vampiirisuhted. Minu Väekeskuse üritustel kuulavad inimesed teiste pihtimusi eneseraiskamisest, enese ära unustamisest ja ärakasutada laskmisest – ja avastavad väga sageli, et jutt käib ka neist. Vampiirisuhete lõpetamine on juba ise väärt kodust välja tulemist,“ naerab daam. „Hirmutundmise asemel lootusrikas tuleviku planeerimine lõpetab ära klassikokkutuleku fenomeni, kus sa lased end mineviku-sinuna kohelda. Ärganud hinged ei lõpeta, kui raskeks läheb – uued algused annavad kuraasi püsivuseks, vastandites kätkev võimalus sisendab muretut külluse teadvust. Usaldades ja voolamises püsides on kergem teha õigeid otsuseid, tegutseda, rahu säilitada ja usaldusväärne olla: vaesusteadvus on asendunud küllusteadvusega, teistele meeldida püüdmine enda armastamisega ja universumi usaldamisega. Ma ise olen selle tee läbi käinud.“

Läbi isiklike taipamiste on Meeli läbinud protsessi, kus sümptomite ravimisest saab põhjuste kõrvaldamine, positiivsed reaktsioonid muudavad tähelepanu-otsimise austuse pälvimiseks ning konkurentsist saab koostöö.

„Iga oma tunnet jälgides olen lõpetanud enese – ja seejärel teiste halvustamise ja süüdistamise ning sündinud on puhas ja püsiv rõõm,“ julgustab meistritar järgnema. „Eriti sooviksin minuga ühte hingamisse saabunuis äratada rõõmu elu kui võimaluse üle. Olgu vahendiks massaaž, mantalad, malad või väekaardid – õnnistatud olgu variantide paljusus! Selleks et olla oma elu looja – tuleb ohvri rollist lahti lasta. See on üks meile lapsepõlvest saadik kallis „mäng“, mille mängimine meid täna enam edasi ei vii. Tegelik mängimise aeg ja koht on minu lastekursustel ja suvel ridamisi tulevates laagrites. Kui inimesed teaksid, kui suur nende vägi tegelikult on, siis nad ei oleks iseenda ja maailmaga nii kurjad ja kannatamatud. Selle väe näitamiseks tunnen tõmmet osalusteatri ja videolahenduste suunas. Kui õpime ennast uuesti armastama ja usaldama, siis alles hakkavad imed juhtuma. Aegruum serveerib inspiratsiooni – ära tuleb asjad teha ISE!“