Rändrahvad Tšingis-khaani poegadest Marbella viikingiteni

21. sajandi slaavlaste sõja alates ning põgenikevoo vallandudes kartsid ja kurtsid eestlased, et nüüd teevad miljonid Maarjamaale saabujad siia ukrainlaste koloonia – justkui ükski rahvas oleks alati olnud praeguses asupaigas. USA ballistilised raketid Pärsia pihta teisendasid tegelikkuse. Ühest küljest on võimalik, et WWIII ongi alanud – nagu väidab politoloog Toomas Alatalu – teisalt ei süüdista 3000+ Dubaist tagasi pagenut ilmselt enam teiste rahvaste varjuotsijaid kõigis seitsmes surmapatus. Meie piilume toimuvat nagu õnneks kauget ulmefilmi.
„Kuhu sinu ülejäänud sõrmed osutavad, kui kellelegi näpuga näitad?“ küsis väike Mari keskeakriisis Punamütsikeselt õunaaiaetenduses „Südamesalu salavägi“ (Murutar 2017).
Seoses burgerkingi märatsemisega seni nii segamatult ja igavesti jõuka ja turvalisena tundunud šeikidemaal tuli rahvastele meelde, et need on iidsed Pärsia ja Bütsants. Lihtsurelikud, kes olid seni nende peale kadedad, kes endale külluslikke talvepuhkusi said lubada, jälgisid edukate tagasirännet Läänemere äärde nagu arvutimängu ning ilkusid mannetute ministrite kallal.
Seni on maade avastamine à la Krusenstern ja Barclay de Tolly ning uute alade vallutamine tundunud romantiline ja dramaatiline – vastsete põllu- ja karjamaade hõlvamine on näinud põnev ja pidev. Seitsmesajaaastase orjaaja itku ja enesehaletsusega vaheldumisi on kiideldud, kuidas ikka meie viikingid Sigtuna all Rootsi kunnile peksa andsid.
Eestlased saabusid mäletatavasti ennemuiste üle Uraali siia Peipsi veerde ning on erinevatel aegadel nii Krimmi, Siberisse, Rootsi, USAsse, Austraaliasse kui ka Hispaaniasse rännanud, kui enam Eduard Vilde raamatutes kirjeldatud kombel valget laeva oodata ei ole jaksanud.
Ajalooürikud on üksmeelel, et Saksamaalt Eestisse ja Euroopast Põhja-Ameerikasse asustati nn pahad poisid, kellega kodumaal hakkama ei saadud. Baltisakslasteks said sageli just sõnakuulmatud sindrinahad, kes samas osutusid geniaalseteks kirikute ja mõisate rajajateks ning viljasortide ja hobusetõugude aretajateks.
Põlisameeriklased omakorda said tunda euroopa kurikaelte käekirja: indiaanirahvaste kodu koloniseerima laevatati pätid, keda oli lihtsam pidada teisel pool maakera kui vangitornides. Innuitid saavad 2026. aastal tunda, mida tähendab pisiasi, et kunagi Ameerikasse deporteeritud iiri sulide lapsuke „unustab“ Gröönimaa aardeid ihaledes fakti, et see suurematsorti saar on olnud kas iseseisev või Taani kuningriigi alluvuses ning MacDonaldsit seal jumalate abiga olnud pole.
Sõjapõgenike uusim rahvasterände laine on ellujäämise nimel joostes ja lennates asendanud põlglikult kirjeldatud lodevus-mugavuspaguluse – ehkki need kümned tuhanded eestlased, kes oma hariduse isamaalt võõrsile viinud, on põgenenud hüper-elektrihindadest tingitud eluohtliku hinnatõusu eest. Mis siis, et viin on siin nüüdis-orjade meelte segamiseks odavam kui vesi.
Maksujõulistele Uus-Meremaa, tšõusenvannidele beebipraadi serveeriv Epsteini saar, kenadele kodanlastele Bali ja Aafrika.
Muusik-kirjanik Tom „Kuidas rännata ilma hirmuta“ Valsberg ja Stella Shakti talvituvad Guatemalas ja Sri-Lankal selleks, et õrnade olenditena mitte ainult ellu, vaid ka töökorda jääda. Õigupoolest on ka tööränne ja koolidesse minek püüdlus tõusta üle survival mode’i – meil ei ole kõiki alasid. Ja kes meist ei unistaks pensionipõlvest palmi all – dementsest Donaldist võimalikult eemal, nii geograafilise turvalisuse kui uudiste toksilisest väljast väljas…
Ühtlasi on mitmed elualad olemuselt ülemaailmsed: teismelistena tähelennu teinud Vanilla Ninja naised lähevad Viini Eurovisionile Lenna ja Pireti kui supertublide pereemade-taluperenaiste igapäevatöö kõrvalhüppele. Igihaljaste lasterikaste multitalendikate veteranide elutöö preemiareis Ilmaveerelt Doonau äärde ja tagasi.
Erinevalt planeeti korduvalt tabanud asteroidide jt katastroofide järel paratamatult järgnenud lõplikust rändest. Ka praegu tiirleme ja pöörleme justkui komeetide lennukoridori kiiruskaamera ning ohkame iga natukese aja tagant: „Huuuh, mööda läks!“
Neitsisaarte pedofiilialt ja kannibalismilt tähelepanu eemale juhtiv rahutuvi lend, pomm nokas, on illusoorselt tühiseks muutnud nii kremli massimõrvarid kui ka siberialuse pommi. Kuriilide-kandis on õhkulendamiseks rõhku kogumas laavalaam nind ärgastumas on ka Islandi, Alaska ja Kanaaride alused vulkaanid. Tahate ikka Pompej-tüüpi ekstreempuhkust või kodus õnnelik olla?
Äsja publiku ette rullunud meisterlik film „Meie Erika“ Salumäe loost tuletas meelde – nagu varasem „Vehkleja“ ja „Kalev“ – et sport on väike sõda, millega kaasneb pidev ränne. Mõistagi on sinimustvalge lipu keeles vaikse vastuhaku juttu kõnelevad kiivrid paremad kui… need teised.
Raudse eesriide tagant ära hüpanud muusikud ja teadlased on võinud kirjeldada, mis tunne on enam mitte koju pääseda samal ajal, kui rändlinnud parvlevad hõisates Põhjala poole…
Kirjanduses on rändajad nii põgenikud ja seiklejad kui ka boheemlased ja mässajad. Või siis rändrottide tüüpi rass, kellel on kodu seal, kus kotid maas. Tavatseme nende esitegijana kujutleda ja kujustada Tšingis-khaani (Genghis Khan) juhitud mongoleid ja tatarlasi.
Taltsad kodused isiksused pelgavad hulguseid ja hulkureid (Six Greatest Thrillers – www.crimereads.com) ning loevad George Orwelli ja Henry Miller teostest sümbolistlikus, metafoorses, allegoorilises ja ka faktilises võtmes hoiatusi, mida mongolitatari alfaisased oma ülemaailmsete impeeriumidega teha võivad… Teevadki. Seni, kuni vagad valged tegelevad juutide vihkamise ja afrode kartmisega.
Caroline Humphery ja David Sneath väidavad ühises traktaadis: nomaadlus ei ole enam ammu kangelaslik ega romantiline. (www.bibliovault.org) Los Angeles Review of Books kinnitab samuti, et 21. sajandi nomaadlus on tragöödia, millel pole Marbella ja Beverly Hillsi rikkurite omatahtsi tulen-aga-jälle-lähen-aga-jälle globaalse elulaadiga mingit pistmist. Küüditamise ja paadipaguluse taustaga eestlased võivad viimastele sama kaua noist rändevormidest jutustada kui juudarahvas holokaustist. Seni kadestatud Dubaist evakueerujate üle ilkumise ja kadeda põlguse varjus mõtiskleme isamaalisi laule lauldes, kuhu rännata, kui refpropa kohaselt „valmis saanud“ Eestile „unistataksegi“ rinne-sõjatanner reaalselt kaela.

2) korrasta robottõlge
„Kirjanduse rändtegelased kehastavad vabaduse, mässu, ellujäämise ja vaimse otsimise teemasid, toimides sageli muutuste katalüsaatoritena või väljakujunenud ühiskondades autsaideritena. Alates iidsetest kujudest nagu sküüdid kuni tänapäevaste „maanteereisi“ narratiivideni (nt Jack Kerouaci „Teel“) kujutatakse neid kas romantiliste, sõltumatute kujudena või vastupidi, hävitavate, marginaliseeritud või ja eesmärgitute ränduritena.
Peamised arhetüübid ja teemad
Otsija/rändaja: tegelased, kes otsivad tõde või valgustust, lükates sageli tagasi tavapärased ühiskondlikud struktuurid.
Pagulus/mässaja: isikud, kes on sunnitud rändavasse ellu asjaolude, saatuse või ühiskondliku moraali tagasilükkamise tõttu.
Ellujääja: tegelased, kes navigeerivad karmides keskkondades või kaasaegsetes ebakindlates majandusolukordades, näiteks Jessica Bruderi * Nomadlandis*.
Katalüsaator: nomaadid, keda ajalooliselt kujutavad asustatud linnaühiskonnad, kes on sageli muutuste või häirete tõukejõud.
Levinud näited kirjanduses: ülemlaul vabale liikumisele, deterritorialiseerimisele ja vastupidavusele jäikadele struktuuridele mõtlemiseks.“
Google AI
Täiendav vaatamine: https://www.youtube.com/watch?v=zXHOEWYxcfc
Nomads: The Wanderers Who Shaped Our World/Anthon Sattin in conversation with Barnaby Rogers

3) kirjuta oma (perekonna) kogemustest erinevate rändeliikidega ja valmisolekust Eestist lahkuda

Tänu Heikile, Marjele, Tõnnile… helista KOHE!
Kati Murutar, tänulik teatepulga hoidja
Kellele kohe praegu helistaksid või ilma ja olusid trotsides külla sõidaksid, kui teaksid, kes on järgmine ega arvaks – meil on aega veel – kui teame, siis seda millegi arvelt laename. Mitte et me igapäevaste lahkumisteadete suhtes päris immuunseks oleksime muutunud, ent nonstop-nekroloogide ajal avastame: nimeka sõbra surmast saame teada meediast ning tundmatumale soovime teadmatult veel aasta hiljem fb-õnne sünnipäevaks, sest ei tea, et…
Peame päriselt ka sõpradeks isiksusi, kelle viimaste – või viimsete – aastate pühendumistest midagi ei tea. Oleme nii (sots)meedia kui ligimeste peale solvunud, kui meie kohta jagatakse laimu ja lausvalet ilma, et meid üldse tuntakski. Inimestega ilmsi-silmsi kohtumise kohad – tsiteerides „Havanagila“ kaverit „pulmad ja matused“ – jäävad samuti pahatihti käimata, sest matuseid on nii sageli, et seda abonementi kasutades jääks oma elu elamata.
Leiname omaette omas mullis laulusõnade kui meie aja parima poeesia sõnadega à la Nublu: „Kes üldse on Heiki, et tuleb vehkima? Kes ütles, et üksi ma tantsida ei saa?“
Üksinda oma järjekordset surma-šokki ja kurbust läbi südame lastes kumiseb kuklataguse kammertoonina vana Kopvillemi „Klunker“: „…ja ennast tema tegudega osavasti ühendas.“
Mägi Kurel külas
Tegus unistaja, oma kätega mehise tööga isamaale armastuse avaldaja Heiki koos kauni kaasa Kristeliga õpetas oma vesiveskis, mis kuulus Sangaste lossi juurde, kuidas korraldada talguid. Missid Kristel Meier ja Mari Loorens on muide lisaks ilulintidele üles ehitanud majapidamisi Põhja-Tallinnast Setomaani. Kranichid tõid meid inimenehaaval kokku – eriline tänu südamesõbra Kersti Loorensi ja vägeva Ivari Padari eest!
Menetlesime refi esipaari vesiveski juures pinnast ja kruusa, tüvesid ja kive, seinu ja aknaid nii, et Rapla lähistele enne pandeemiat noortestuudiot ja kultuurikeskust talgutekaupa luues ning oma Südamekooliga edasi minnes juba oskan.
Toona ma veel ei teadnud geni-maiheritidž-abiga, et meist mõlemast saavad Õpetajad ning et minukese isaema Mäe Alma põlvneb krahv von Bergist. Rukkikrahvi-tori hobuse aretaja järglasena ei oleks õpetajapreili ka seda teades põrganud: „Mis sina, veskimees kamandad – mina olen lossihärra lapselapselapselaps!“
Meie segavereliste härrasmeeste eriline aadellikkus ja elegantne elujõud on meie kaubamärk, mida meenutas lugu „Mägi Kure juures talgutel“. Kranich – suur, pika noka ja kaela ning kõrgete jalgadega lind, rahvalikult toonekure kohta. de. Kranich. 1 meessugu. EKI ühendsõnastik 2025.
Tartu Rahust sündinud oma riik natsionaliseeris baltisakslaste maad, mistõttu enamus neist läks siit minema ning karma tõi peagi selle eest nõukogude okupatsiooni. Sitked ja sohilapsed on jäänud isamaale iga ilmaga. Jah, enamusel arukatel on mõtte, sõna või teoga valmis pandud pelgupaik võõrsil, kuhu oma kallid viia, kui…

Tundmatud sõbrad
Palun ei… Oleme siin omavahel DNA ja lugudega põimunud. Haapsalust oli pärit nii Kranich kui minu emapoolsed Tohvelmannid. Ja vanema venna Aarne Vasara ema oli Viivika, kelle õde Juta oli Hindreku naine, kelle vend oli Lennart Meri. Ja see ongi Eesti! Meie Eesti.
Vägevatest hõimlastest jahvatades meenutagem, et ettepoole sugupuud enam juurde ei tule – teadkem ja austagem olnut, ent tsiteerigem vikerkaaretagust Madis Millingut: „Oleme nagu sõjaveteranid, kes aina jahuvad, kuidas sai tehtud ja oldud – see kõik on ammu sada korda ära räägitud. Uusi tegusid!“
Ei ole sellest tolku, kui itkeme tänaste parteide pärapees reitingute pärast. Jajah, Kranich, taasiseseisvunud Eesti keskkonnaminister, on olnud tegeliku Reformierakonna looja koos Ansipi, Kallase ja Seliga – kes praegustest reffimistest midagi kuulda ei taha. Ka Heiki lahkus paar aastat tagasi uppuvalt laevalt.
Legendid jäävad ja elu läheb alati edasi – nukra austusega naeratades meenutab Alo Murutar: „On tõsiasi, et Kranich läheb Riigikogu ajalukku ministrina, kes on andnud rahvasaadiku küsimusele kõige lühema vastuse. Nimelt esitas Riigikogu liige ministrile küsimuse ning kasutas ära kogu küsimuse esitamiseks lubatud aja. Ei peatunud isegi siis, kui juhataja talle kaks korda märkuse oli teinud. Rahvasaadiku möödalaskmine oli selles, et ta alustas küsimust sõnadega „kas te arvate et…“
Minister Kranichi vastus täispikkuses oli: „Ei.“
Sõbrad, palun loogem legende juurde – koos, nii et ühiste tegude kaudu üksteist tõeliselt tunneksime. Ja tegemist meil ju ometi praegusel maailma ümber korraldamise ajal on – valede väljatulemine, parteide ja seniste riikide lõpp paneb igaühele meist isikliku vastutuse.
Oled sina, jah, sina uue ajastu rahvajuht või rahva juurde kasvataja? Ühte minu ülesehitatud tallu Liu rannas jäid Kranichite kingitud aknad – nende taga kosub ja kasvab inglise hurtade kennel, mitte maa oma enda lastega täitjad. Märgiline ja tüüpiline asjade seis siinmail.

Keda leiname?
Vana tõde on see, et matustel leiname iseennast, kes heast inimesest ilma jäi. Heiki ning enne ja pärast teda iga päev minejate lahkumine tuletas meelde: MA TAHAN ELADA JA EHITADA, LUUA JA ÕPETADA, TÕUSTA JA SÄRADA. Kas me tema kopsu tulnud kurjast õppisime? Nojaa… Ent mitte sellest. Me veel rajame ja kajame tähtedeni, kulla kirgas Kurg!
Leinakem taipamatust jätta õigel ajal spikerdamata eesti keele õpetajalt vene lastele – lahku kirjutatud! Mis meetod see oli, millest räägib Jürgen Ligi: „Isikupärase sisu, selge mõtlemise ja ütlemise, hea huumorimeelega. Igaühel poliitikas on mõjutajaid, kuid Heiki oli esimene, kes meenub kui õpetaja. Ta alustas alustajatega tunnustamisest asjades, mida too ise ei teaks märgatagi, mis on sarnane nende õpetajatega koolis, kes sedapidi panevad õpilasele peale kohustuse mitte kehvem olla.“
Karjamaa põhikool hüüab järele, et Heiki andis eesti keele tunde, kasutades uudseid õpetamismeetodeid ja leides igale lapsele individuaalse lähenemise. Ta oskas oma õpilasi innustada, toetada ja neisse enesekindlust sisendada.
See on sõbrakäe sirutus, mitte eestlaslik vindumine, rusikas taskus. Kingitus õpilastele kui tulevastele rahvajuhtidele.

Meil on aega veel…
Kursusevend Tiit „Lennuk“ Pruulit jäi painama luulelemb-sõbra viimne küsimus – kes kirjutas: „Hea sõna võidab võõra väe…”
Hea olemise luksust saab endale lubada tugev. Elujõuline on kohanemisvõimeline rahvas, kes võtab teadmiseks: parteid on surnud, elagu uue ajastu rahvajuhid! Varasem generatsioon on põlanud uusi rahvajuhte roppsuuröökuriteks ning esmane vastasseis on loomulik.
Ühes telefonivestluses arutles intelligentne kaitseväelane Kris Kärner, kes on ilmselgelt teel parlamenti, et Maarjamaa kõige karmim teema on noorte lahkumine – hirmuäratavalt suur osa koolinoori tatsab kuulekalt selle nimel siinsed (maksumaksja raha eest peetud ja seadusega nõutud) koolid lõpuni, et esimesel võimalusel võõrsile kaduda. Juhul, kui need noored üldse sündinudki on..
Noored sünnivad ja jäävad kogu riiki täitma siis, kui me ei paku neile lageraiest ja röövmajandamisest järele jäänud tööstusparki. No ei peibuta. Meil peaks olema riik nagu rahvuspark, mida elustab ja asustab offgrid-ökokülade võrgustik.
Energeetiliselt iseseisev, üleni rahvastatuna turvaline on nagu siil – ja mitte fossiil. Üle piiri eksinud vaenaja ei peaks hämmeldunult ringi vahtima – kus inimesed on? Ta peab teadma, et ehkki „haja“, ei ole meie inimesed hajameelsed, vaid üleriigiliseks kaitseks relvastatud. Tänu sellele võidab ka hea sõna võõra väe.
Ridamisi lahkunud ulatavad meile teatepulga – kas me jaksame seda kanda?
Kellele kohe praegu helistaksid, kui teaksid, et… Oh, järsu ütlemisega kunstnik Ervin, keda olen alati sõbraks pidanud ning kes on mind oma teoses nunnana kujutlenud, saatis just praegu sõnumi: „Tead ka, et me ei ole kümme aastat kohtunud? Vaata seda materjali surmalähedastest kogemustest – helistame hiljem…“ Palun mängime nii, et jõuame, eks!?!

Eesti Laul 2026
Eestlased ei ole kunagi rahul sellega, kes valituks osutub: meie tahtsime teisiti, kindlasti on tegemist kokkumänguga. Olgu jutuks parlamendi või eurolaulu valimine – igal juhul oleme umbusklikud, sest elu on meid selliseks õpetanud.
Tänavuse Eesti Laulu puhul on märgiline, et võistlusel osalenud laule kaasa ei laulda. Kontserdil kohapeal elati kirglikult kaasa Getter Jaanile, kes püsis rahva seas suhtlemas kogu pausi ajal. Rahvusvaheline žürii eelistas mitmesuguseid meie mehi ning kui viimaks selgusid telefonihääletuse tulemused, lahkus ehmatavalt suur osa publikust vaiksel nohinal. Rõõmu asemel kõneldi veel päevi ja nädalaid ebaausast kokkumängust, mille tõttu on saanud haiget ninjad ja nende lähedased.
Unibet arenal olid härrad abikaasad vapralt oma kaunitaride selja taga, eks Viini karussellini tuleb seda veel ja veel olla ning õigupoolest on hea meelgi, et Getter ja tema jumalikud tüdrukud ei sattunud sõimu ja mõnituste ohvriks nagu kõik millegi saavutajad Eestis.
Konnatiigi avalikkus leebus mõnevõrra, kui vanillade kammbäkile lisandus puuduv pool – Lauri, Egerti ja Taukari Chocolade Samurai. Samuti on olnud liigutav rahva tegeliku lemmiku Getter Jaani suhtumine. Ta on sooja poolehoiuga laulnud fraasi „Too epic to be true“ samal ajal, kui rahulolematud on urisenud: „Tuuepikk tubituu“.
Maestro Sven Lõhmus võitis igal juhul ning jääb loota, et mõni tänavune konkursilaul saab ka rahvale armastatuks. Eetris ja eliiti tantsitamas on endiselt „Espresso macchiato“ ning Presidendi vastuvõtul olid mõlemad.
Rahvas laulab peast kaasa nn nublukaid ning tekibki küsimus, miks ei esitanud kontestile oma laule Nublu, säm, Lemsalu ja Saatpalu? Eks selleks, et mitte koolikiusu mentaliteediga rahvuskaaslastelt igal juhul kambakat saada ning mitte Viini-trianglile sattuda.
Võimalik, et Strauss keerleb reaalselt hauas ringi, kui Eurovisioni võidabki Soome Linda ja Pete https://www.youtube.com/watch?v=9bfwNIYb96Q&list=RD9bfwNIYb96Q&start_radio=1 „Liekinheitin“ , nagu praegu prognoositakse.
Meie võitja on igihaljas Anne Veski – kõik ülejäänu on ajutine mäng.

Sven Lõhmus
The Game
Who says love’s supposed to be like a masquerade?
What a reckless way to live
But you know how I am
When the world starts to look like a gambling game
When the universe rolls the dice
Well, I just can’t help myself
You’re on the right side
Of my bad side
Let’s see if we survive
We play the game like bandits
Living like some love drunk fanatics
I don’t know how it happened
But I think I like it
And I think you like it
We play the game like bandits
Living like some love drunk fanatics
I don’t know how it happened
But I think I like it
And I think you like it too
You know we are like smoke and fire
In rebel love, it’s one and the same
And when the time is right
Well, come on let’s play the game
You’re on the right side
Of my bad side
Let’s see if we survive
We play the game like bandits
Living like some love drunk fanatics
I don’t know how it happened
But I think I like it
And I think you like it
You are the passwords of my future
I am the key to your past
And it feels like it’s an intruder
But I love the love that we have
But I love the love that we have
We play the game like bandits
Living like some love drunk fanatics
But I love the love that we have
We play the game like bandits
Living like some love drunk fanatics
But I love the love that we have
Source: LyricFind
Songwriters: Sven Lõhmus
The Game lyrics © EaÜ

Kes ütleb, et armastus peaks olema nagu maskeraad?
Milline hoolimatu viis elada
Aga sa tead, kuidas ma olen
Kui maailm hakkab hasartmänguna välja nägema
Kui universum täringuid veeretab
No ma lihtsalt ei saa ennast aidata
Sa oled paremal pool
Minu halvast küljest
Vaatame, kas jääme ellu
Mängime mängu nagu bandiidid
Elades nagu mõned armastavad purjus fanaatikud
Ma ei tea, kuidas see juhtus
Aga ma arvan, et see meeldib mulle
Ja ma arvan, et see meeldib sulle
Mängime mängu nagu bandiidid
Elades nagu mõned armastavad purjus fanaatikud
Ma ei tea, kuidas see juhtus
Aga ma arvan, et see meeldib mulle
Ja ma arvan, et see meeldib sulle ka
Sa tead, et me oleme nagu suits ja tuli
Mässuliste armastuses on see üks ja seesama
Ja kui on õige aeg
Noh, tule mängime mängu
Sa oled paremal pool
Minu halvast küljest
Vaatame, kas jääme ellu
Mängime mängu nagu bandiidid
Elades nagu mõned armastavad purjus fanaatikud
Ma ei tea, kuidas see juhtus
Aga ma arvan, et see meeldib mulle
Ja ma arvan, et see meeldib sulle
Sa oled mu tuleviku paroolid
Mina olen sinu mineviku võti
Ja on tunne, et see on sissetungija
Aga ma armastan armastust, mis meil on
Aga ma armastan armastust, mis meil on
Mängime mängu nagu bandiidid
Elades nagu mõned armastavad purjus fanaatikud
Aga ma armastan armastust, mis meil on
Mängime mängu nagu bandiidid
Elades nagu mõned armastavad purjus fanaatikud
Aga ma armastan armastust, mis meil on
Allikas: LyricFind
Laulukirjutajad: Sven Lõhmus
Mängu sõnad © EaÜ

Pealkirjad on tähenduslik nomen-est-omen loits ja mantra nagu ka sõnade sõnum.
Minu isiklik pingerida selles ülimalt tugevas ja võrdväärses valimikus:
Getter Jaani – absoluutne rahva lemmik kuni Nubluni.
Marta Pikani „Kell kuus“ – säravalt värske uustulnuk.

Laura Prits „Warrior“ – vankumatu igiliikur ja kõigi kolleegide fännaja, jummala eest 😀

Stockholm Cowboys „Last man standing“ – efektne teos on Youtube’is leitav ka keldi, itaalia, hispaania ja prantsuse versioonis.

Uljana „Rhythm of Nature“ – puudutav suhtumine ja suhestumine ning lummav kleit.

Noep „Days like this“ – žürii favoriit.

Clicherik ja Max „Jolly Roger” – noorte lemmik.

Ant ja Minimal Winds „Wounds“ (Don’t wanna fail) – Antile omaselt teraval distantsil.

Robert Linna „Metsik roos“ – armsalt oma ja tiba igav.

Vanilla Ninja – vaprad pereemad!
Grete Paia „Taevas jäi üles“ https://www.youtube.com/watch?v=RWrgIitrE8I&list=RDRWrgIitrE8I&start_radio=1&pp=ygUcZ3JldGUgcGFpYSB0YWV2YXMgasOkaSDDvGxlc6AHAQ%3D%3D kõrge noot ja käsitöine suurtöö olid võimsad, aga…

Nublu esitles Eesti Laulu otseülekandes oma „Kesselaidu“, mis on tegelik täielik favoriit.

“kesselaid”
(feat. TIEF CITY 44)

Alustasin Tallinnast
Sõitsin läbi Nõmme
Siis Haruteel sai tangitud
Ja Turbas tundsin tõmmet
Ristilt ostsin söögipoolist
Lihulas tegin toobi
Ja kui jõudsin Virtsus kassasse
Mu reisiplaan sai hoobi

Pool praamipiletit
Terveks polnud raha
Saarde ma ei saandki
Tulin Kesselaiul maha
Pool praamipiletit
Ma rohkemat ei taha
Saarde ma ei tulegi
Lähen Kesselaiul maha

Juustest võtsin adrupuntrad
Kuivatasin püksid
Ei märgand ühtki hingelist
Kui ma ei olnud üksi
Ei nüüd mured torgi mind
Teen rannaniidul tuld
Ja kui tarvis tulehakatust
Siis taskus selleks mul

Pool praamipiletit
Terveks polnud raha
Saarde ma ei saandki
Tulin Kesselaiul maha
Pool praamipiletit
Ma rohkemat ei taha
Saarde ma ei tulegi
Lähen Kesselaiul maha

Pool praamipiletit
Terveks polnud raha
Saarde ma ei saandki
Tulin Kesselaiul maha
Pool praamipiletit
Ma rohkemat ei taha
Saarde ma ei tulegi
Lähen Kesselaiul maha

Kui kellelgi see lugu veel meeles ei olnud, siis nüüd ikka on.

https://www.azlyrics.com/lyrics/nublu/kesselaid.html

Sven Lõhmus
Too epic to be true
Too epic to be true
But here I am with you
The spark between us
Wrote the plot for us
Too epic to be true
Maybe this could be heaven
Maybe I’m just a fool
Maybe were closer than we think
And I’ve got a clear view
When I said I loved you
I meant it
It is not so hard to believe it
Too epic to be true
But here I am with you
The spark between us
Wrote the plot for us
Too epic to be true
Maybe I am so reckless
I don’t play by the rules
Maybe we’re closer than we think
And we’ve got a clear view
When I said I loved you
I meant it
It is not so hard to believe it
Too epic to be true
But here I am with you
The spark between us
Wrote the plot for us
Too epic to be true
My life was uncontrolled
Pure rebel rock ‘n’ roll
Before you came to me, like that
Too epic to be true (too epic to be true)
But here I am with you
The spark between us
Wrote the plot for us
Too epic to be true
Too epic, too epic, too epic, epic to be true (and here I am with you)
Too epic, too epic, too epic, epic to be true
The spark between us, wrote the plot for us
Too epic to be true
Source: LyricFind
Songwriters: Sven Lõhmus
Too Epic To Be True lyrics © EaÜ

Liiga eepiline, et tõsi olla
Liiga eepiline, et tõsi olla
Aga siin ma olen sinuga
Säde meie vahel
Kirjutas meile süžee
Liiga eepiline, et tõsi olla
Võib-olla võib see olla taevas
Võib-olla olen ma lihtsalt loll
Võib-olla oli lähemal, kui arvame
Ja mul on selge vaade
Kui ma ütlesin, et armastan sind
Ma mõtlesin seda tõsiselt
Seda ei ole nii raske uskuda
Liiga eepiline, et tõsi olla
Aga siin ma olen sinuga
Säde meie vahel
Kirjutas meile süžee
Liiga eepiline, et tõsi olla
Võib-olla olen ma nii hoolimatu
Ma ei mängi reeglite järgi
Võib-olla oleme lähemal, kui arvame
Ja meil on selge vaade
Kui ma ütlesin, et armastan sind
Ma mõtlesin seda tõsiselt
Seda ei ole nii raske uskuda
Liiga eepiline, et tõsi olla
Aga siin ma olen sinuga
Säde meie vahel
Kirjutas meile süžee
Liiga eepiline, et tõsi olla
Mu elu oli kontrollimatu
Puhas mässuliste rock ‘n’ roll
Enne kui sa minu juurde tulid, niimoodi
Liiga eepiline, et olla tõsi (liiga eepiline, et olla tõsi)
Aga siin ma olen sinuga
Säde meie vahel
Kirjutas meile süžee
Liiga eepiline, et tõsi olla
Liiga eepiline, liiga eepiline, liiga eepiline, eepiline, et olla tõsi (ja siin ma olen teiega)
Liiga eepiline, liiga eepiline, liiga eepiline, eepiline, et olla tõsi
Säde meie vahel, kirjutas meile süžee
Liiga eepiline, et tõsi olla
Allikas: LyricFind
Laulukirjutajad: Sven Lõhmus
Too Epic To Be True laulusõnad © EaÜ

Meie ninjad on kaunid kangelannad, kes ehitavad üles talusid, sünnitavad arvukalt lapsi, kasvatavad neid eluterves keskkonnas keset loodust ning teevad nii emade kui loojatena 24/7 üleinimlikult palju tööd. Ilmaveere värk, seilasime, teame…

Eesti Laul ja Eurovision on meelelahutus jaksumaksja raha eest. Pangem pereemadele mehed kaasa, hoidkem kokku ja toetagem üksteist, et ei juhtuks pidev kindel hääletu hääbumine (Alar Karise väljend) kui praeguste eestlaste kaubamärk.

Hakkame sättima!
Nõuanded eesti keele riigieksami tegemiseks – päris mitu 😊

*

*

*

*

Keeled ja geelid
Iga eesti keele õppija missioon on meie suure väikese keele alalhoidmine. Olenemata sellest, mis alal tegutseme, on meie ülesandel ühine joon: hoida alal keerulise keele rikkus. Kuivõrd nii vene, saksa kui inglise keel rikkus seda algupära, siis tuleb meile kõigile pikka iga soovida, et soovimatu revolutsiooni tagajärjed ei jätaks tulemusi soovida. Hirmus on elada hirmus ning tunda end otsekui puudega.
Emakeel annab tiivad diivadele, väestab nii selle, kes jõusaalis poksib kui tolle, kes puhastab hobuste boksid. Ükskõik, kas troonid bossi positsioonil või lennutad geoloogia või fotograafia asjus drooni – ikkagi püsib eesti keel troonil. Eestlane mõtleb emakeeles ning tekki peale tõmmates teab, et ka unenäod mitte milleski muus kui eesti keel ei teki. See ehe on ehe.
Iga ioon meie küünte geelis räägib selles keeles. Pisimgi joon sinu näos on modelleeritud maakeelt kõnelema. Selles ajalikus elus saab selgeks nii keele kui geeli ajalikkus ja vajalikkus ning sulle vajaliku sõnavara omandamiseks pole kunagi vara ega hilja. Tajume, miks ja kuidas algallikas ei ole halg hallikas.
Olgu sinu lemmikuks kaslane või puudel, kaheteistkümnel kevadel jõuavad lehed tärgata puudel enne, kui su haridus justkui valmis saab. Harituse täienemine kestab terve elu. Ole sa terve või tõbine, kel huvi on targaks saada, õpib iga kell. Isegi täi sind rünnata ei täi, kui oled täiuslikult tarkust täis. Kevadine tall võib tallis küsida: „Millal inimlapse õpe lõpeb? Kas jõuluks diplom käes on tal?“
Niimitu korda kui katus lumega kattus. Kel aru, saab aru: me õpime iga kell, kuni peetakse matus ning kirst mulla alla mattus.
Kui pudel pole su elumudel, aina tõused, sest iga periood on taas renessanss. Loius loomas peitus enamat kui lojus – temagi mängib peitust, olles õnne loomas. Isegi varss teab, et meil kõigil on eluvaim sees, kui iga soon ja vars pakatab kevadisest mahlast.
„Sull-sull, hing sees sul!“ rõõmustab tulvavee mull.
Mul on eriti sel kevadel teadlik ja teadvustatud rõõm olla eestikeelne sell. Tol ajal, kui maailm sõdib, pole enesestmõistetav mitte miski mitte üks toll.
On nii häid kui paremaid lõppe, millega inimsuse kriis lõpeb.
Peamine on ennast mitte odavalt müüa. Sa pole sašlõkimüüja ega võõramaa jalakäija, vaid see, kel on läbida tõuse ja mõõnu. Vaid siinne eluolu pakkus rõõmu igas pakus ja pakis.
Olgu lõppenud ajad, mil maa oli söötis ja leinas ema söötis last teise eestlasega ning leinas katkus ja sõdades kaotatud omakseid. Juukseid katkus, ent ellu jäi, hoides end.
Vaatavad tänagi saed, kuidas enda alt nürilt oksa saed.
Saadan tulle need ajad mil saatan kahjurõõmsalt nägi, kuis langes me sõjavägi ja otsa sai vägi. Tulle need ajad, mil vesi kandis verd rohkem kui iseend! Nopime välja ühisest väljast endale parima, liigse viskame välja. Hoolega valime liitusid, millega endised generatsioonid liitusid. Küllalt voolanud veriseid vesi, aitab küll!
Meri on meeles, Rüütlit austame, Ilvest teame. Karis on seni saanud mööda igast karist. Pätsi peatus hiljuti peatus seal, kus on rahvusooperi Estonia tagune trammipeatus.
Kes on aus, püsib igaveses aus. Jää alatiseks ei jää. Edasi läheb kindlalt ja kindlasti paremaks. Oota ära. Ära mine ära!

Fantastika

Pole oluline, kas fantastika on kujutlus või kirjeldus – vajame kõrgendust ja kergendust, mille kohta käivad eestikeelsed sõnad „ulme“ ja „ruja“. „Fantastikat“ pruugime sageli tähenduses „fantastiline“. Seegi on märgiline.
Ilmselt on kõik ulmeline päriselt olemas. Mitte üksnes kirjaniku ja režissööri peas, vaid kosmoses, mikromaailmas ja loomrahvaste seas tegelikult ka.
Looja loodu erinevate vormide ja sageduste teemal tekstide ja filmide loomiseks on suutelised valgustöölised. Ülestõusnud meistrite kujutatut ja kujustatut vajame selleks, et tõusta elektrihindadest kõrgemale ning saada leevendust sõjast, millest suuremaid ja julmemaidki on alati olnud.
Inimesteks kehastunute Maa on Galaktilise Föderatsiooni teadete kohaselt viimane planeet, kus meie galaktikas veel kurjus võidutseb. Iseasi, kas head ja halba on enam üldse mõistlik lahutada ja vastandada. Üks on teises, nagu yin on yangis ning mustas on valge ja vastupidi. Kõik spektri värvused moodustavad kokku musta niikuinii.
Uuema aja fantastika näitab ja tõestab, et pahana tundunu oli vastupidiselt klišeelikult paile blondile salaja hea. Kes siis mitmeosalist „Pahatari“-sarja ei teaks – Angelina Jolie ja Michelle Pfeifferiga peaosades ja puha.
Kinos kogetud animeeritud ulmet on 21. sajandi lastele võimalik koguni raamatutena ette sööta, et paberist kodukujunduseseme lõhn ja käeshoidmise tunne ei ununeks. Kasvõi museoloogilise antiikse oskusena, nagu peatselt ka eesti keel ise suveniirina olema jääb – kui sedagi.
Hiljutiste epohhide ulmevajaduse rahuldasid vennad Strugatskid, „Star-Treck“ ja „Tähesõjad“. Teleseebi tasandil kriminullid ja märulid, peenemale maitsele „Matrix“. Prohvetlike apokalüpsise kirjelduste seeria „Armageddon“, „Iseseisvuspäev“ ja „Ära vaata üles!“ saab aina lisa.
Meie superkangelaste tarvet teenindas Terminaator, kuni robotit arenesid reaalias nii täiuslikeks, et oleme hakatud AI-heeroseid pigem kartma kui imetlema.
Eelistame turvalisemaid tegelasi, kelle lugude dünaamika on Hollywoodi töökindlate skeemidega paigas ning õnnelikud lõpud programmeeritud skriptide loogika ja publiku ootuse järgi tuunitud.
Õnnestunud konstruktsioonide tunnus on lõputiitrite järel näidatav epiloog, mis sunnib ühtaegu nii lõputiitritega oma pilku taltsalt kaasa skrollima kui annab teada, et 2023. aastal on järge oodata.
Ühtlasi on maatriksist välja rulluvad tegelased ise üksteise järeltulijad ja mantlipärijad. Ämblikmees ja Kassnaine ees – Batman ja Black Adam järel, Avatari ülifilm eesliinil, vaprakesed ja Riod sabas –
„Wakanda forever“ krooniks.
Nii „Jääaja“ sarja kui „Avatari“ saagat kaasa kogedes tunneme ära midagi hingerahule üliolulist: me oleme seal olnud ning kui kõik lõppes tookord hästi, läheb ka seekord parimal võimalikul moel.
Ükskõik, kas olime jääajal targad mammutid või madalalaubalised homo habilised e neandertaallased. Oih, uues heas ilmas pole enam moes kaheksjagavaid silte panna ega hinnanguid anda!
Meie kukla taga kõike teadev „keegi“ – kõrgem Mina – mäletab ja usaldab. Need utoopilised riigid õhueesriide taga, paralleelmaailmade vihmametsades, ookeani põhjas ja Maa sees on olnud ning on praegugi.
Alateadlikult või teadvel tunnistavad ka lihtsakesed telereporterid tantsude tähistaevas satelliitidena sähmides, et tundsid Avatari tantsuga kaasa minnes samu äratundmisjudinaid nagu koos „Titanicuga“ uppudes: nii on olnud, see on Tõde.
Oled muinasjututegelane.
Nii tundub sulle endale või ütlevad teised nii – enamasti sinu naerulist mänglemist võõrastades.
Take it easy, Pöial-Liisi! Maisest muremerede vahelisest hädaorust erinevalt sa justnimelt muinasjututegelane oledki.
Sul võivad olla iidsetest muinaseludest jutustavad kikkkõrvad – või näed ja tunned unepiiril rännates oma suletutiga saba. Oled olnud Avatar, kellega sarnanevad ka härjapõlvlased – kõigi rahvaste raamatutes ühtmoodi joonistatud – ning kelle kauge sugulane on Wakanda naaberriigi nii-ja-naa pürgimustega kõrvik. Peaaegu sama sarmikas kui „Luciferi“ Morningstar.
Telos ja teised impeeriumid on kurja kurbuse käes kokku kukkunud, kuna kõigi olendite õigus ja kohustus on olla õiglane ning õigustatult õnnelik. Agartha maaalused on pädevad võrdväärselt ülemistega ka maapealsetele põhjuse-tagajärje seoseid õpetama.
Nii Arktika kui Antarktika sulavate pooluste alt ilmuvad Atlantise väravad. Islandi kohal kohtuvate maakoorekilpide liikumine, maapõuest paiskuv laava ja kuum veeaur väidavad: „Totu kuul“ peategelane oli cool. Ega tola loll ega Totu otu ole. Neznaika oli vene intelligentide stiilis õuenarr, kes jutustas Ma sees olevast teisest päikesest ning selle ümber omal sagedusel füüsikaseadustest mööda õitsvast elust. Diktatuuri lammutav allegooria oli seesugune fantastika ühtlasi ka.
Viplala tinistamine – mitte varastamise ega pilliplõnnimise, vaid võlukunsti tähenduses – on kõige tavalisem manifesteerimine. Kogu hingest taotledes saad täpselt küsitu, ole ettevaatlik!
Pan Kleks oma akadeemiaga on sama reaalne kui Eno Raua elustatud Naksitrallid. Mitte „kuidas“, vaid „miks“ on oluline võti ka Edgar Valteri pokude ja pintselsabade loomise ja tõlgendamise loos.
Maestro Ets oli Pöörismäel draakoneid ning nõiaplikasid kujustades südameüdini heatahtlik. Krõlli-mamma Ellen Niidu, Lehte Hainsalu ja Aino Perviku kunksmoorid võimendasid puhast headust.
Papa Valter maalis kodus põlvili molberti ees oma muinasjutulisi akvarelle ja õlimaale, ent illustreeris samal ajal pea kõik nõukogude okupatsiooni mürgituse vastase ravimina toiminud nublud ja sipsikud.
Tänane tegija Indrek Hargla on taeva abiga oma varasema õõvastava ulme hirmutavalt tasandilt apteeker Melchiori väes tõustes ja tervenedes ka rahvast tervendama asunud. Kollitab, aga ei halva ega peluta oma peletistega.
Igas eas laste raamat „Saaresinine“ annab indigosinise elueliksiiriga Tini emale Szabo sõnaväestatuna elu ja jõu tagasi. Druoni „Tistou, roheliste sõrmedega poiss“ äratab ellu kõik, mida puudutab. Burnetti „Salaaed“ ja krahv Maeterlincki „Sinilind“ annavad hinge kõigile elementidele ja stiihiatele, metallidele ja kristallidele. Ämblikud, termiidid ja mesilased on sama teadvel olendid kui kehastumiseks võimalust ootavad lapsed. Saame kinnituse, et tulime siia planeedile vastavalt eludevahelisele elude vahelisele hingelepingule.
Galaktiline Föderatsioon annab praegu üha teada, et hingelepingud, mis on täidetud või osapooli enam ei teeni, on lõpetatud. Samuti põleb karma siin ja praegu lõpuni.
Plejaadid, Arcturus, Vega, Sirus – neid on kaks, nagu ka Maal on kaksikplaneet Nibiru – Lüüra, Orion jpt julgustavad meid, Linnutee Keskpäikese mõju alla tagasi jõudjaid. Oleme otsekui paradiisist välja heidetud ning vastutame ise iga oma mõtte, sõna ja teo eest. Ei saa preestrite ega gurude selja taha varjuda, aga seeeest oleme ise täheseemnetena oma tegelikkuse vormijad.
Andromeda kui suurema naabergalaktika külgetõmme on samas meile, Linnutee tsivilisatsioonidele nii atraktiivne, et põnevaks läheb ka tulevikus. Seni võtkem distsiplineeritud valgustöölisena vastutus kõrgeimas võimalikus vibratsioonis põsimise eest.
Õhukaitse madalasse hirmu, viha, kadeduse jne eksimise eest jõuab sinuni, kui selleks valmis oled.
Sõnumid tuleva õudusuudiste ja madalsagedusliku meelelahutuse asemele nii Youtube’i, Instagrami kui Facebooki vahendusel. 9D med-bed-field on viimase kahe aastaga ümber Maa laotatud. Kes ellu jäi ja tõusu valib, võib soovi korral elada samas kehas igavesti.
5D tekitab muuseas alasti kuninga legendi värsked naljad inimkonna uuel tasandil. Mitte keegi ei söanda tunnistada, et pole viienda dimensiooni ajaliinile tõusnud või ei adu seda: äkki sõbrad kõik on ning hülgavad mahajääja…
Puhta valguse tunnus on, et seda ei saa hüljata.
Kõrge vaib ei ole kunagi üksinda. Nii Wakanda mustanahalised kiilakad kaunitarid oma üliarenenud tsivilisatsioonis kui Musta Aadama new-age James Bond tõestavad: Must Panter elab igavesti. Rassi, soo ja seksuaalsuse comme-il-faut’ volüüminupp on küll lesbilise prints(ess)-superkangelase õukonnas põhja keeratud, aga hingel polegi rassi ega sugu.
Oluline, et lugeja-vaataja tõuseb sellest elamusest ja teadmisest: nii ongi, viru veri ei värise!
Vibronium või fosforiit, nafta või kuld on Gaia kingitus, mitte ühegi globaalse rehepapi omand, mille kratid talle arvutute elude hinnaga kätte peavad tassima. Ühisvälja Must Panter vabastab Ukraina ning hoiab korruptiiv-hinnamullide lõhkedes ka Eesti alles – Taara, avita! Shabbat shalom!
Kuldajastu seadus: kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini.

Ah, ema, mul kingi hobu!

Samal ajal, kui avamaailm kõneleb hobuse väest ja vabameelsusest, meenutab eestlase sisekosmos hobuse kannatust ja kannatlikkust. Meie keel väljendab võrdlevaid suhtumisi nii: „Köhib nagu hobune. Mees perutab, naine lööb üle aisa ja last tuleb ohjes hoida.“
Urbaniseerumine ei sega linlikuski miljöös üksteist loomadega võrlemast: rebane, koer, lehm, siga, jänes, orav, ninasarvik, rott on kestev Krõlovi-pärane ümberütlev valmilik valimik.
Hobulausujatesse kui šamaanidesse suhtuvad hipoinimesed nii ja naa – mujal tunnustav, meil muigav tiitel on pealkirjana Nicholas Evansi raamatu ja selle filmi nimi, millega Scarlett Johanson oma tähelendu alustas. Pilgrim on palverändur nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Jean M. Auel kirjutas samaväärse ja sama paksu teose „Hobuste org“ koopakaru hõimust ning „Telder mustang“ on üks Ernest Seton-Thompson lugu loomadest.
Tehisaru võtab pegasuste, ükssarvikute ja kentauride liiginimetuse kokku: „Hobused on kirjanduses sageli ustavuse, jõu ja vabaduse sümbolid, esinedes nii lastekirjanduses kui ka ajaloolistes romaanides. Nad sümboliseerivad ränduri kaaslast, rasket tööd ja emotsionaalset sidet inimesega. Tuntud teosed käsitlevad hobuste elu, taltsutamist ning nendevahelisi suhteid, pakkudes sügavaid pilguheite hobumaailma.“ – Google.com AI
Nii kirjanduses kui hobuinimeste reaalias on hobuslaste nimed juba iseenesest kunstiteosed. „Must iludus“ – Anna Sewall – Ginger ja Merrylegs, Terry Pratchet „Discworld novels“ – Surma ratsu Binky, Orwelli „Loomade farmi“ Boxer, Mollie ja Clover, Stephen Kingi „Dark tower“ – Glue Boy…
Kui Anna Karenina oleks rohkem tegelnud oma Fru-Fruga, mitte keelatud armastusega, poleks Tolstoil olnud põhjust teda rongi alla kirjutada… Kui Don Quijotte ei oleks Rocinante seljast tuuleveskeid rünnanud, teener ja eesel kannul, poleks Miguel de Cervantes klassik.
Tolkien ristis oma kirjutatud hobused nii: „The Silmarillon“ – Windfola ja Fingolfini hobu Rochallor, „Sõrmuste isand“ – Aragorni ratsu Roheryn.
Artur Conan Doyle ei jäädvustanud vaid Baskerville’ide koera, vaid ka ratsu Silver Blaze. Marguerite Henry teoses „Stormy, Misty’s foal“ on lisaks ka nimi Wings.
Meie valimikus on: Aimee Beekman „Kurb hobune“, Mait Raun „Hobused“, Ene Sepp „Sügis, hobused ja vabadus“ ning Kadri Kõusaar „Vaba tõus“ sümbolistliku täkuga.
Kirjastuse Koolibri välja antud teatmikud hobustest ja nende tõugudest on täna 7-eurosed. Raigo Kollom on kirjutanud ilukirjanduse piirimail balansseerivad „Hobused, keda mäletan“ ning EHKÜ poolt üllitatud „Eesti hobune“.
Kustkohast pärineb pealkirja fraas, pärite? Itaalia kurbade laulukeste pärandist, mis on meie mitmete generatsioonide pärimusmälus Heli Läätse häälega. Püsime veel sadulas, härrased!

AH, EMA, KINGI MUL HOBU
Mamatschi
(Oskar Schima – Franz Xaver Kappus)
Heldur Karmo 1974

Kord elas armas väike poisu
ja päevast päeva mangus ta:
„Ah, ema, kingi mulle hobu,
nii rõõmu suurt mul teeksid sa!”
Sai vankri kingiks väikemees,
kaks kimlit martsipanist ees…
Poiss vaatas neid, siis nuuksus ta:
„Selliseid ei tahtnud ma!”

REFR.: Ah, ema, kingi mul hobu,
nii rõõmu suurt mul teeksid sa.
Ah, ema, selliseid ei tahtnud ma!

Läks aeg ja nääri eel ta ihkas,
et seisaks hobu kuuse all.
Ja nääritaat, nii kuidas oskas,
ka selle soovi täitis tal.
Sai neli raudjat pruunist puust,
kel lakk ja kabjad valgest luust…
Poiss vaatas neid, siis nuuksus ta:
„Selliseid ei tahtnud ma!”

Nii läksid päevad, kuud ja aastad
ning poisist kasvas lõpuks mees.
Kord vanker must ja neli hobust
seal seisma jäid ta maja ees.
Ja pisarsilmi paljapäi
mees kalli kirstu kõrval käis
ning lapsepõlve soovid kõik
nüüd see talle meelde tõi.

Esitaja: Heintje, Leila Negra, Vera Lynn, Margot Eskens, Heli Lääts, Voldemar Kuslap

Valentini võti

Valentinipäeval poodides prassides ärgem unustagem, et kaubakurat kaaperdas tegelikult iidsed tavad. Meile sisendatakse: „Ostke armastust!“ Kui kallimat pole, ostke vähemasti sõprustki!“
Maksame andamit illuminaatide matrixile, mis tallab St Valentini tegelikul sõnumil.
Vana-Rooma Lupercalia festival oli pühendatud jumalus Faunuse viljakusmaagiale.
Püha Valentin oli karja ja põldude kaitsepühak. Tema, Rooma-Terni piiskopi nimes riitused algasid 350. aastal pärast seda, kui ta suri märtrisurma.
Keiser Claudius karistas St Valentini surmanuhtlusega selle eest, et ta laulatas sõdureid nende armastatutega. Vangivalvuri tütresse armunud piiskop saatis enne hukkamist armastatule kirjakese: „Sinu Valentinilt.“
Paavst Gelasius I keelas 494. aastal need rituaalid ning Valentinipäeva tähistamine, mis ühendas seni kahe kultuuri traditsioonid, kolis 15. veebruarilt 14ndale – ja nii jäänudki.
Koguteos „British Library“ nimetab esimeseks Valentinipäeva põlistajaks Chauceri poeemi kuningas Richard II auks 14. sajandil.
Shakespeare on Valentinipäevast kõnelnud nii komöödiates kui tragöödias. Esimest puhku lavaloos „Kaks härrasmeest Veronast“, seejärel „Suveöö unenäos“ ning valusaimalt – seega meeldejäävaimalt – „Hamletis“.
Ophelia ja Hamleti armastuslugu lõppes jões – armsamale süütuse kaotanud neiu põrkus vastu vaenutsevate perekondade EI-needust, hullus ja uputas end.
Jane Austeni „Emma“ ja Elizabeth Gaskelli „Mary Barton“ on pisut romantilisemad ning Edgar Allan Poe „Üks Valentine“ talle omases närvikõdivõtmes.
USA ja Uus-Euroopa on laiendanud selle tähendusliku nimepäeva üldise armastusavalduse, kihlumise ja pulmade päevaks. See troika omakorda on rakendatud kommertsvankri ette. Poed ja internet tõmbavad talvetülpimuses inimestele pähe roosapunavalge uimamütsi „Osta!“
Eestisse jõudis valentinipäevitamine 1980ndate aastate lõpul Soomest.
Säästvaim ja tulevikulisim kõigist variantidest on kirjas Thomas Hardy teoses „Kaugel hullunud hulkadest“. Ka tegelikus elus rohepöörde sooritanud ja kommuuni asutanud kirjaniku tekst on käsiraamat tänastele ökokogukondadele. See manifest on ühtlasi nii antiikmaagia ja -mütoloogia vaimus kui toob meid välja tsivilisatsioonitüdimusest, millega oleme planeedi enamvähem ära tapnud.
Kas kakerdad täna ostuhullusest pimestatud lambukesena endale valentiniarmastust nagu katteta indulgentsi lunastama või astud esimesed sammud maale kolimisel ja päriselt elama asumisel – valik on sinu. Karjaõnne ja põldude kaitset sulle igal juhul!

Sõprade laul
Jaan Tätte
Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet’ minu saabumise sadam.

Refr. :,: Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb. :,:

Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel,
aga mäletate, kuidas jõime viina.
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel
võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.
Ja mu õnn võiks olla suur …

Kui arvad, et oled maailma ainus inimene, kellel on mõni vaimne või füüsiline diagnoos, arva uuesti!
Oletad, et haiguseks nimetatud eripära annab põhjuse mitte päriselt elada? Sina ju pole ei võõrapärane tõvesõna ega selle vastu aitav tablett. Kuna erinevaid korratusi, häireid ja eripärasid kannavad nimekad kirjanikud, suurärimehed ja teised geeniused, on ilmne: osa inimkonnast on alati olnud eriline.
Mida suurem on nn autistide ja aspergerite protsent rahvastikust, seda kahtlasem, kas need sõnad üldse haigust tähendavadki. Uue ajastu inimene ongi selline – otsige ohvri etendamiseks või elamisest vabastuseks mõni teine põhjus.
Alexander Milne „Karupoeg Puhh“ jutustab Christopher Robini mänguasjade kaudu kõigist võimalikest lapse käitumismustri äärmustest erinevate kaisuloomade vahel ära jaotatuna. Kuna Puhh on flegmaatiline ülesööja, siis näitab ta oma muheda isikuga, et sellise matsaka mõnulejana on täiesti võimalik üleni õnnelik olla. Omal paanilisel moel on õnnelik ka ärevushäireid kehastav koleeriline Notsu. Ta ju armastab ähmisolemist. Kirjandusteadlased omakorda armastavad melanhoolset Iiahit, kelle psühhiaatrid sildistavad maniakaaldepressiivseks. Ema Kängul on oma hüperaktiivse Ruu suhtes obsessioon – ülemäärase hoolitsemise sundmõte.
Sangviiniline superkontrollija Jänese nii tüüpiliseks ahastuseks on Tiiger toredasti kliiniline Attention Deficit Hyperactivity Disorder. Maakeeli aktiivsuse ja tähelepanu häire (ATH). Aitäh jah. Düsgraafikust Ökul neid sõnu kirjutada nagunii ei saa. Ja mis siis, düsleksik on ju Rootsi kuningas ka.
Kui vähemalt poole planeedi omanik Elon Musk Twitteri ostis ning portaali senisest juhtkonnast keegi tähtis tegelane teda aspergeri sündroomiga hirmuvalitsejaks nimetas, siis Musk esmalt solvus ja vallandas lapsesuu, kes avalikustas, et kuningas on alasti. Seejärel mõtles spektri eripära eriti eriline esindaja järele ning nentis: „Olen jaa. Kas sina ei olegi?“
Igas pere-, mees- ja sõpruskonnas on andekaid oma ala fenomene, üles-alla tujusid ja seletamatuid käitumismustreid. Nende puhul selgub peagi, et introvertne endassetõmbumine ja ülim keskendumine viib fenomenaalsete avastusteni. Teekond loovuse ja leiutisteni on sillutatud „imelik“ olemisega. Lisame oma üksikule ja üldisele anamneesile – „haigusloole“ – rahvusliku eripära – ja ongi koos klimaatilise sinusoidiga täispakett.
Oleme harjunud oma 700-aastase orjaajaga põhjendama nii hirmunud ettevõtmatust, sotsiaalset saamatust, maatriksis molutamist, kadedusepõhist enesehaletsust kui lihtsalt sitta iseloomu. Juudarahval on holocaust, aafriklastel jänkide jõhkrus, meil olgu kauamängiv orjaöö. Mis kinni ei jää, saab kinni löödud. Rahvuskehandi rakutasandisse rammitud märterlus on lisaks kena pakkida Oskar Looritsa suurteoses „Eestluse elujõud“ kirjeldatud aastaajalisse depressivsusse ja enesetapuvalmidusse.
Pangem ometi lambid põlema – saagu valgus! Elektrihindade, sõdade ja viiruste kiuste elame siiski 21. sajandis ega ole koha- või olude sunnismaised vangid.
Lock-downide jada õpetas meid aduma, mis tegelikult juhtus Juhan Liivi jt eelmiste sajandite õrnade hingedega. Must lagi on meie toal ja meie ajal ka siis, kui suletusest kunagi kuhugi ei saa. Tulin linnast, lumesadu, tööd ei leidnud kusagilt – lumesadu, jalad väsind, läbi-läbi näljane… Eks näljane ka õiguse järele olla luuletaja, nüüdismõistes arvamusliider ja hetke jäädvustaja kopiraiter.
Kodukülla kuhtunud loovisiksused ja kitsikusse kängitsetud geeniused leidsid ühe või mitu nimetust valikust „depressioon“, „suitsidaalsus“, „maaniad“, „paanikahäire“, „foobiad“, „alkoholism“ ja moodsamat sorti erim „narkomaania“, „psühhoosid“, „toitumishäired“ ja „skisofreenia“ või „bipolaarsus“. Tänu sekka sattunud sõdadele oli kitsikuses kiduvatele loovuritele kasvõi sel moel kodust välja pääsemine suisa vaheldus.
Raimond Valgre ja Ernest Hemingway läksid II maailmasõjas nii heas kui halvas ereda leegiga põlema. Valgrel oli oma muusikat komponeerides ja esitades viina rohkem ja päikest vähem, seepärast halastas keha temale ilma lõpliku lasuta Key Westis. Blues on siis, kui heal inimesel on halb – kui haige on hing, siis on swing.
Praegused psühhiaatrid muutuvad murelikuks, kui mõni stammkunde – kirjanik, muusik, näitleja, maalikunstnik – pole ammu pelgu-pansionaati külastanud.
„Mõtlesime juba, et teiega on midagi juhtunud,“ rõõmustavad tohtrid taaskohtumise üle loov-patsiendiga. Seda enam, et tegemist on arstide endi hingesugulastega.
Hulluarst-kirjanik Vaino Vahing sõnastas avameelselt arstide sarnanemise oma klientidega. Sõpruskond Vahing-Tooming-Hermaküla koolitas oma hapral räsitud moel rööbiti Pedajase-Tepandiga terve plejaadi uusi näitlejaid. Vanemuise teatri draamastuudio lõpetasid kärakas, köis ja diagnoosid kui põhjus ja tagajärg.
Mina, Murutar olen käinud kõigis Eesti psühhoneuroloogia haiglates ajakirjadele lugusid ning tele- ja raadiosaateid salvestamas. Dr Imre Rammul kui sõber ja teekaaslane pakkus mulle Paldiski maantee pansionaadi vabakäigu osas ka sõna otseses mõttes tormivarju. Kui 2005. aasta jaanuariorkaan mu rannamaja uputas, sain hullaris päästetöödest välja magada ning tutvuda mitmete imeliste inimestega, kes tavatsevadki aegajalt seesuguseid restarte teha.
Keset kunstnikke puhates ja mängides, patseerides ja mediteerides sain dr Vassiljevilt teada sama, mida dr Soomere oma populaarteaduslikes raamatutes kinnitab. Loovisiksused peavadki olema skisoidse arhetüübiga, ilma selleta luua ei saa. Primadonna peabki valutama.
Maalides ja musitseerides minnakse seisundisse, kus teadvus toimib ühtaegu mitmel tasandil ja ajaliinil. Sünnivad uued inimesed ja olendid, kes hakkavad neis kanaleis iseseisvat elu elama. Transist väljudes on ka autoril kui meediumil – vahendajal – huvitav lugeda, milliseid sõnumeid ja kujundeid ei-tea-kustkohast saadeti.
Need on taevalikud elamused ka Friedebert Tuglase novelle „Taevased ratsanikud“ või „Androgüüni päev“ kaasa kogedes. Millised värvid ja kujundid, leiud ja luulud!
Interdistsiplinaarsed teadlased dr Ludwig, dr Andreasen ja dr Kaufman avaldasid hiljuti diagnoosidega kirjanike teemalise traktaadi. Lev Tolstoi visioonide kliiniliseks loetud maastik sarnaneb Igor Mangi omaga. Nemad prohveteerivad.
Tuglase hingesugulane Edgar Alan Poe on võrreldes meie impressionistiga oluliselt süngem. Hirmuäratavad on ka Fjodor Dostojevski nägemused ja nende jagamised. Kes siis „Idiooti“ ning „Kuritööd ja karistust“ ei teaks. Iseennast karistab painava süütundega Anton Tšehhovi kirjeldatud mehike jutustuses „Ametniku surm“.
„Andestage, et piserdasin!“ vigiseb sundmõtte käes kääriv armetuke, kuni end oma obsessiooniga surnuks piinab.
Üleni oma stiihiale pühendunud suurvaimud kipuvad olema ohtlikud. Filmis „Piinatud geenius“ tutvustab Russel Grow´autisti-skisofreeniku fenomeni. Teadlasena taevalik, inimese-mehe-isana ohtlik.
Ohtlikud on ka naised, kes loevad. Vabamõtlevate temakeste emalaev Virginia Woolf on oma tegude ja teostega feminismi pioneer. Teda kehastades teiseneb Nicole Kidman tundmatuseni võrreldes „Silmad pärani kinni“ narko- ja seksisõltuvuse musternäidisega. Sundmõtete ja nägemuste lakkamatu voog laseb selle tegelaskuju temakeste kogu võõrsõnaliste diagnooside paletil leiduvaga lausa jõulupuuna täis riputada.
Maarahva soost literaat Sofi Oksanenil on vastu pakkuda vaid mõned foobiad. Paljudele tuttavatest ärevushäiretest avalikult kõneldes ja neid trotsides on ta iseenesest kujundanud kauni kunstiteose. Afropatsid ja gooti stiil tõestavad, et sisemine ja välimine ilu käivad käsikäes. Nagu ka vaimne ja füüsiline enese kasutamine ja hooldamine. Terves kehas terve vaim.
Maailma edukaim autist – kirjanik J.K. Rowling paneb oma Harry Potteri sarjaga küsima: kes ütles, milline nägemine on normaalne ja kumb reaalsus on tegelik?
Haldjaid ja härjapõlvlasi, olendeid ja seletamatuid nähtusi on kirjeldanud nii Kääbiku ristiisa Tolkien kui H.C. Andersen, vennad Grimmid ja meie oma maestro Edgar Valter.
Kuivõrd erinevate maade ja rahvaste autorid „Avatari“ loojatest Disney-stuudio veetleva vennaskonnani kirjeldavad ühesuguseid kõrvu, sabasid, tiibu ja silmi võib pigem oletada, et need paralleelmaailmad Muumitrolli ja Naksitrallidega on olemas.
Seega ei tähenda diagnoos haigust ning inimene pole diagnoos.
Sinagi ei ole ju parandatud pea, lapitud luu ega siit-sealt nõelutud nahk. Füüsilised traumad näitavad kaheldava väärtusega valikuid. Ka viirused panevad meid pikali, andes aega järele mõelda, mis oli, mis on, mis tuleb ja mis jääb. Mustlased ennustavad sedasi, kui oma läbinägelike psühholoogide andele vastavalt sinu kätt vaatavad.
Mis käesse puutub, siis kirjaniku haiguseks nimetatakse käe krampi. Järelemõtlemise, puhkuse ja lõõgastumise järel annab järele. Kui mitte enne, siis sel ajal ikka, kui lõpeb sinu eksistents maatriksis – massiline epideemia nimega Inimelu Maal.

13
Oleme kujunenud ebausklikkuse tšempionideks, sest oleme ühendanud maausu, varjutatud pühakirja, hirmureligiooni, teadmatuse usundi ning infomüras moonutatud vanarahvatarkuse. Me kardame 13. kuupäevale sattuvat reedet, väldime hotellide 13. korrust ja sülitame üle vasaku õla kaitseinglile näkku.
Eriti kohutav on üle tee jalutav must kass, kellesugused Mihhail Bulgakovi raamatu „Meister ja Margarita“ eeskujul on sageli ristitud Peemotiks – seoses kroonilise lugematusega teadmata, et Pontius Pilatus laskis kõik peemotid kinni püüda ja hukata.
Ainus riik, kus elatakse tõese, tõepärase ja tõenäolise 13-kuulise kalendri järgi, on Etioopia.
Ülejäänud maailm tiksub 7. sajandit 12 kuuks pusserdatud kalendrit seirates erinevaid päevade arve ja liikuvaid pühasid rehkendada.
Avesta, kõigi usundite esiema kalendris on mälestus 13. kuust kevadise pööripäeva eelne leinanädal, mil mälestatakse planeedil Maa tegeliku nimega Gaia elanud algseid rasse.
Ühtlasi on meil põhjust mälestada 13 ühepikkuseks paigas kuuks jaotunud kalendraiga koos tühistatud ürgnaiselikkuse iidset väge. Inimküsimuse peale, mida tähendab kuraditosinaks tituleeritud arv, otsib tehisaru sekunditega vastuse: „ 13 tähendab võimsat transformatsiooni, vanade tsüklite lõppu ja uue evolutsioonilise rännaku algust. Ta tähistab distsipliini ja töö abil takistuste ületamist ja uuestisündi. See number tähtsustab karmalises koolis jumalikku naisenergiat ja valgustatust.“
Meenutagem, et aastatuhandete jooksul on nihkunud planeedi telg ning sellega koos kogu meie tähistaeva asetus, mille järgi on Sodiaagi tähtkujude kaupa reastatud tähtkujud ja nende mõju alla sündimine. Seega kutsub ka akadeemik Einasto koos oma koolkonnaga silmas pidama tõsiasja, et tähtkujud on tulnud 2 nädala võrra ettepoole. Kui sa kuidagi ilma horoskoopide ja päevaprognoosideta elada ei saa, arvesta palun vähemasti sellega.
*
Iidne tarkus ja unustatud rituaalid
Ammustel aegadel, kui inimesed elasid rohkem kooskõlas looduse rütmidega, oli reede 13. hoopis püha päev. See polnud mitte lihtsalt tavaline kuupäev kalendris, vaid jumalanna päev – aeg, mil pidustati elu ennast kõigis selle vormides.
Meie esivanemad uskusid, et just sel päeval on naiselik energia oma tipul. See oli aeg, mil pühitseti elu igavest ringkäiku – sündi, kasvamist ja surma.
Manifesteerimise maagiline hetk
Tänapäeval räägime palju manifesteerimisest, aga kas teadsid, et reede 13. peeti just selleks ideaalseks? Usuti, et sel päeval on eriti soodne:
• Kutsuda oma ellu tarkust ja teadmisi
• Suurendada oma viljakust (olgu see siis füüsiline või vaimne)
• Tugevdada oma naiselikku olemust
• Avada oma loomingulist potentsiaali
• Tuua oma ellu ilu, selle igas vormis
Loomingulisuse lätted
Reede energia iseenesest on juba loominguline ja inspireeriv. See on nagu värske tuuleõhk, mis puhub läbi su ideede ja projektide. Kui sa tunned, et oled loomingulises ummikus, siis just reede 13. võib olla see päev, mis avab su sisemised blokid.
Samal ajal on see ka suurepärane hetk, et:
• Tõmmata kokku lahtised otsad
• Panna kõrvale ideed, mis vajavad veel küpsemist
• Lubada endale midagi head
• Uuendada oma ilurutiine ja hoolitseda enda eest
Kuu ja naise müstiline side
Kas oled kunagi mõelnud, miks just number 13 on nii eriline? See pole juhus. Aastas on 13 kuutsüklit ja naise keha järgib seda sama rütmi. Pole ime, et paljudes kultuurides on number 13 seotud just naiseliku energia ja viljakusega.
Tõe varjamine ja nõiajaht
Aga kuidas siis juhtus, et see võimas ja püha päev muutus kardetud ebaõnnepäevaks? Vastus peitub ajaloos ja võimu kuritarvitamises.
1487. aastal algas tume ajajärk, kui Heinrich Kramer hakkas taga kiusama vabu mõtlejaid ja jumaliku naiseliku energia kandjaid. Paljud ravitsejad ja targad naised hukati nõidadena. See polnud mitte ainult füüsiline genotsiid, vaid ka vaimne – püüd kustutada iidset tarkust ja naiselikku väge.
Taasavastamise aeg
Aga teadmine ei kao kunagi täielikult. Täna, sajandeid hiljem, on meil võimalus taasavastada reede 13. tõeline olemus. See pole mitte õnnetuse päev, vaid hoopis:
• Vaimse valgustatuse hetk
• Jumaliku naiseliku energia kõrgpunkt
• Tervendamise ja tasakaalu leidmise aeg
kui kalendris läheneb reede 13., ära lase end hirmutada vanadest eelarvamustest. Selle asemel mõtle, kuidas sa saaksid seda päeva kasutada enda ja maailma tervendamiseks. Ehk on just see päev, mil sa avastad endas seni varjatud ande või leiad julguse astuda esimene samm oma unistuste poole?
Reede 13. pole mitte õnnetus, vaid kingitus. Kasuta seda targalt ja lase sel päeval oma elu valgustada!
https://maagiapood.ee/blogi/reede-13-saladused-ja-varjatud-vagi

*
Reede 13 (ka 13 ja reede, 13. kuupäev ja reede) tähistab lääneliku ebausu kohaselt ebaõnne päeva.[1][2][3][4] 13. kuupäev langeb vähemalt korra aastas reedele, aga seda võib juhtuda aastas ka kolm korda.[5] Selle päeva ebaõnnega seostamise algne põhjus pole selge, kuid pakutud on mitmeid versioone.
Ajalugu
Number 13
Selle numbri seos ebaõnnega ilmneb mitmes kultuuris ja religioonis, üks neist on näiteks põhjamaade usund, kus numbri halb maine tuleneb müüdist, mille kohaselt 12 jumalust pidasid õhtusöömaaega ja kutsumata külaline, 13. jumalus Loki õhutas edukalt üht jumalust teist tapma.[6]
Kristlus
Kristlikes maades on 13. kuupäeva reede halva maine üheks põhjuseks on Jeesuse ristilöömine reedel, sest Vana-Roomas hukati kurjategijaid sel päeval ning Kristuse hukkamisele eelnenud pühal õhtusöömaajal osales 13 inimest.[5]
Euroopa
Reede ja 13. kuupäeva halvaendeline seos hakkas Euroopas levima 19. sajandil seoses sellega, et nii Euroopas kui Ameerikas oli tavaks hukkamisi läbi viia reedeti ning kui see sattus samale ajale õnnetuks peetava numbriga, peeti seda eriti halvaks õnneks.[5][6]
Ameerika kirjanik Katherine Kurtz on nimetanud reede ja kolmeteistkümnenda kui õnnetu päeva fenomeni alguseks reedet, 13. oktoobrit 1307, mil Prantsusmaal arreteeriti Prantsusmaa kuninga Philippe Ilusa korraldusel kõik templirüütlid.
Eesti
Eestis hakati reede 13 seostama ebaõnnega 19. sajandi keskpaigas siin maarahva seas levinud nn. taevakirjadega. 1840. aastal sakslaste kaudu Baltimaadesse jõudnud käsikirjalist üllitist anti käest kätte, selle sisu kirjutati ümber ja hoiti alles, et kaitsta kodu õnnetuste ees. Samas kirjas olid loetletud aasta õnnetuimad päevad, muuhulgas ka reede ja kolmteist.[5]
Reede 13 kultuuris
1907. aastal ilmus kirjanik Thomas W. Lawsoni teos “Reede 13”, kus börsimaakler kasutab selle päevaga seotud ebausku ära, et tekitada Wall Streetil talle tulus paanika.[7][8]
1980. aastal linastus menukaks kujunenud õudusfilm “Reede 13” (“Friday the 13th”)[9], millele on järgnenud tosin järge ja uusversiooni.
„Kalendriaastal on 13 kuud, igaüks 28 päeva, mis on jagatud täpselt 4 nädalaks (13 × 28 = 364). Aasta lõpus pühana lisanduv lisapäev (pärast 28. detsembrit ehk võrdne 31. detsembri gregooriusega), mida mõnikord nimetatakse „Aastapäevaks“, ei kuulu ühegi nädala alla ja toob kokku 365 päeva. Iga aasta langeb kokku vastava Gregoriuse aastaga, seega langeb 1. jaanuar Cotsworthi kalendris alati Gregoriuse 1. jaanuarile.[a] Kaksteist kuud nimetatakse ja järjestatakse samamoodi nagu Gregoriuse kalendris, välja arvatud see, et lisakuu lisatakse juuni ja juuli vahele, ja nimetatakse Soliks. Suve keskel (selle põhjapoolkera autorite seisukohalt) ja aasta keskpaiga pööripäeva kaasa arvatud asuv uue kuu nimi valiti austusavaldusena päikesele.[4]
Rahvusvahelise püsikalendri liigaastad sisaldavad 366 päeva ja selle esinemine järgib Gregoriuse reeglit. Igal aastal on liigaasta, mille arv jagub 4-ga, kuid mitte siis, kui aastaarv jagub 100-ga, välja arvatud juhul, kui see jagub ka 400-ga. Ehkki 2000. aasta oli liigaasta, olid aastad 1700, 1800 ja 1900 tavalised aastad. Rahvusvaheline püsikalender lisab liigaastate lisapäevaks 29. juuni – laupäeva, 28. juuni ja pühapäeva vahel Sol 1. Iga kuu algab pühapäeval ja lõpeb laupäeval; järelikult algab iga aasta pühapäeval. Aastapäeva ega hüppepäeva ei peeta ühegi nädala osaks; neile eelneb laupäev ja järgneb pühapäev, mis teeb pika nädalavahetuse.
Selle tulemusena on konkreetsel päeval IFC-s tavaliselt erinev nädalapäev kui kõigis traditsioonilistes kalendrites, mis sisaldavad seitsmepäevast nädalat. IFC on aga selles osas peaaegu ühilduv maailmakalendriga, sest see algab ka pühapäeval ja aasta lõpus on lisapäev ja keskel hüppepäev, välja arvatud IFC hüpped Gregoriuse 17. juunil ja TWC hüpped kaks nädalat hiljem, 1. juulil. Kuna see iidse nädalatsükli vaheaeg on olnud selle vastuvõtmise vastu tõstatatud suur murekoht, on lahenduseks pakutud erinevaid liiganädala kalendreid.“
Wikipedia.org
*
Lemmikud Eesti ebausud?
Tervist, my Estonian friends and partner all seem to follow some amusing superstitions. They know the superstitions are nonsense yet still will not break the rules.
My favourite ones are:
1. If you put your bag on the ground money will fall out.
2. If you whistle indoors or in sauna it could burn down.
3. If you take off your shoes and put them pointing towards the door someone will get sick (or something like that).
What are some other Estonian superstitions?
46·91
________________________________________
EloquentPickle•Promoted

https://www.folklore.ee/pubte/forselius/est_index.html
http://seiklusjutud.blogspot.com/2024/11/eestlased-on-ebausklikud.html
https://loodusveeb.ee/et/themes/kultuuriparand/eesti-muinas-ja-rahvausund-ning-loodus

Kui sind ei ole siin, siis pole sind olemaski – õukonna lavalt internetti

Kuidas iganes rassiderikas inimsugu planeedile Maa saabus, tal on olnud aegade algusest tänasesse toodud – loodetavasti ka homsesse viidav – vajadus tegelikkust kirjeldada, jäädvustada ja tõlgendada. Koopajoonistest on teisenenud Facebook, Twitter, Instagram, aga asja olemus on sama: mina olin siin, sigisin-sagisin-õgisin ja s…usin!
Vanarahva väljend „suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi“ tegelikult lavale ning kinolinale jõudva reaalsuse vahendamise kohta ei kehti. Antiikajal ehitati teatritele superrajatised ´a la Colosseum. Järgnevail ajastuil olid etendused kättesaadavad kuningate õukondadele, misjärel vaatemängudele kaasa elamise võimalus saabus rahvakihthaaval kõrgklassist kesk- ja lõpeks ka alamklassile. Emotsioonide äratamise, äratundmisrõõmu säratamise ja pahede paljastamise lavalt käratamise tasand on ehitanud globaalse teatrite võrgustiku.
Täna on meil 21. sajandi kultuurikeskused ja filmitööstus, mis konkureerib sõjatööstusega, mis omakorda teatreid purustades annab põhjuse terroristide raha eest uued paremad ehitada ning vastsetel lavadel roimarite paljastamise lugusid etendada.
Antiigist Kuldajastuni pole niisiis muutunud mitte midagi. Vanakreeka-rooma tsivilisatsioonist oleme saanud nimed ja nimetused „tragöödia“, „komöödia“, „hümn“ ja „dialoog“.
Vast ei pea end põrmugi häbenema, kui ei tea täpselt, mida kirjutasid Solon, Sappho, Homeros, Aishylos, Euripides ja Sophokles. Viimase nimi anti Tartu Ülikooli kohvikule – seda teada oli küll elementaarne… Antiikkirjanike teened on süvamälus meieni tuulest toodud niisamuti nagu monumentaal „Tuulest viidud“ nii raamatu kui 3tunnilise filmina.
Tänu Margaret Mitchelli stooritellingu kogemusele ei ehmatanud meid Tammsaare „Tõe ja õiguse“ uusima linastuse samapikkus ega „Avatari“ kauamängivad veevärgid ja tuletrallid. Tammsaare ja Sofi Oksaneni ajalooliste panoraamide šanss ajas kesta on 21. sajandil filmiks ning sealt edasi igavestele netiväljadele pääsemine.
Ühtlasi on ajalooliste õuduste taaselustamine fondide ja sihtkapitalide rahastuse saamisel kindlapeale minek.
Grupp andekaid artiste ja autoreid kirjutas ja lavastas Shakespeare’i ajal rahvale hoiatuseks ladviku pahede paljastused. Nii traagilised kui koomilised. Läbi väga hõredate lillede. Sama tegi mõni sajand hiljem iirlane Bryan Friel: inglased asusid Iirimaa vallutamise järel lisaks muule vägivallale kohanimesid vägistama. Inglise sõdurit kehastanud Jaan Rekkor armus seejuures iirlannat näidelnud Laine Mägisse – või siis armusid tegelased, kuidas võtta… – ning toonasel publikul on selle Romeo ja Julia versiooni eredad episoodid aegade lõpuni meeltes.
Me, kombekohaselt kultuuris kümmelnud vanamoodsad, koosneme Samuel Beckettist ja Jevgeni Švartsist, olles kaasa kogenud nende Godeau’-ootamise ja „Draakoni“ kui diktatuuri põrgulikult koomilise portree. Dante „Põrgu“ on pärastise purgatooriumi kõrval poisike.
Kollektiivse karmapõletuse tuleriida uuel tasemel süütajad on olnud Andrew Lloyd Webber ja Tim Rice oma tandemi taiestega. Rock-ooper „Jesus Christ superstar“ jõudis hipide teatrist, mille lavastus on Youtube’is ning kõigile kontinentidele ja keeltesse. Oslos Norra Rahvusooperis kehastas Jeesust sarmikas jalgpallur, kelle ülesandeks oli mahutada norrakeelsed pikad sõnad meloodia fraasidesse ning see oli kangelaslikult armas ja täitmatuna naljakas.
Sama paarisrakendi „Ooperifantoom“ on Eestis kehastatud Koit Toome ja Kalle Sepa poolt.
Maskis mehe motiiv aga on nõukogude eesti kasvandikele tuttav Georg Otsa elustatud Mister X-ina. Mel Gibson samas on oma filmiloomingus tahtnud isiklikul nahal tunda, mida elas või ei elanud üle ristil rippuv ja rattale tõmmatud märter. „Braveheart“ ja „Surmarelv“ nakatasid sadu verise hakkimise filme eesotsas Bruce Willise visa hingega inimkatsete karistamatuse illusiooniga. Sealt algas inimelu teekond arvutimängu staatusse.
Sama visa on surema langenud naiste temaatika. Jeesuse armastatu, apostlite apostel Maarja Magdaleena on Alexandre Dumas’ „La Traviata“ eelkäija. Selle romaani põhjal kirjutatud libreto järgi Giuseppe Verdi poolt loodud ooperit vaatab VIP-loožis järgmise generatsiooni kurtisaan. Julia Robertsi pisarad Richard Gere’i kõrval on ümbersünni sümbol. Veel järgmise põlvkonna üliinimlikuks maailmapäästjaks ülendatud endine prostituut 2022. aasta filmis „Missioon Fortuuna“ vaatab omakorda, kuidas „Pretty woman“ vaatab „La Traviatat“…
Hugh Grant on – kõrvuti Sandra Bullocki, Uma Thurmani, Michael Douglase, John Travolta, Dustin Hoffmanni ja Meg Ryaniga – meie perekond. Tulnud kümnendhaaval „Neli pulma ja üks matus“ noorukist tänasesse, tunneme Grantiga kokkukuulumist. Küpsesime koos ning rõõmustame ühiselt, et Oscar Wilde’i geikuningas Dorian Gray ei peaks 2023. aastal enam vananemise pärast põdema ega seda häbi maalisse peitma.
Granti viimased rollid tõestavad, et vananemine on kaunis, elegantne ja enese üle targalt naeratav või lausa rõkkav.
„Pulp fictioni“ Uma Thurman ja John Travolta, „Dirty dancingu“ Patric Swayze ja Richard Gere´i „Shall we dance“ koos Jennifer Lopeziga kinnitavad, et osa meist jääb alatiseks Batmani-Catwomani ajastusse hullama. Olnud aegade legendid taaselustuvad nii vanu filme restaureerides kui samateemalisi uusi luues. Tuhandete „West Side Story“ järgmiste versioonide järel ja kõrval tuli Antonio Banderase „Zorro“ ja „Desperado“ ning Melanie Griffithsi ja Cheri ilulõikused…
„The Star is born“ sütitas Lady Gaga ja Bradly Cooperi tähed Julie Andrewsi Mary Poppinsi ja heliseva muusika ning Brian Adamsi ja Kevin Costneri tähed süttisid nende järel. Ajastute paralleelmaailmad jätavad korraga ja kordamööda publikut rõõmustama Pierce Brosnani Bondi, James Bondi ja „Mamma Mia!“ hurmurite triost võidukaima. Maestrol on viimaste aastate toodetes vana targa mehe rollid. „Musta Aadama“ vanahärraga üsna sarnast erimit mäletame pandeemia ajal Eurovisionit asendanud Netflixi-juhtumis „The story of fire-saga“. Kauamängiv kaunismees tegi stiilselt kaasa Will Farelli doubletrouble’i Islandi seiklustes – jaja-dingdong! Andke meile laule ja tantse!!!
„Emmanuelle´i“ staar Sylvia Kristel ei pidanud erinevalt Tom Hanksist ja Cruisist, Nicole Kidmanist või Colin Firthist lahendama 21. sajandi olla-või-mitte-olla dilemmat. Lahkus aegsasti taevastele ekraanidele ega pea valmis olema olukorraks, kus inimesed teatrisse ei tule ja kinno ei saa ning tuleb interneti piiritusse kolida.
Televisioon ja striimid on teinud David Suchet’st ja Rowan Atkinsonist Hercule Poirot’ ja Mister Beani rollide vangid – nagu ka Aare Laanemetsast igavese Tootsi.
Uba on selles, et mõlemad mehed on vana hea Euroopa metropolide lavadel igas mõttes tõsised näitlejad. Tagasiulatuvalt pole vaja oleks-poleks spekuleerida, kas ja kui palju me ka Bernard Shaw’ „Pygmalionist“ või Shakespeare’i „Tõrksa taltsutusest“ teaks ja peaks, kui neid poleks põlistatud „My Fair Lady“ – Audrey Hepburn Julie Andrewsi häälega – ja Adriano Celentano meistriteost paaris eestlanna Ornella Muttiga.
Eesti versioon „Minu veetlev leedi“ rahvusooperis Estonia oli Helgi Sallo ja Harri Vasara vähe salvestatud, aga hästi mäletatud duett. Tenor ja esimene armastaja elas pigem oma marionettidele ning oli ise marionett oma sõbra Sulev Nõmmiku filmides „Mehed ei nuta“ ja „Noor pensionär“. Tema poeg, maailma lavade esibariton Lauri Vasar ajab filmis „Siin me oleme“ igavesti väikese poisina mullikakarja ning laulab ka Lauri Nebeliga duetti kui-on-meri-hülgehall.
Sulev Nõmmik oli ENSV olulisim hälli-standup-artist: Kärna Ärni alustas „Reklaamiklubis“ kõrvuti Ines Aru Eliisabet Jõhviga ning jäi igaveseks rahvuslikku meelelahutusmällu. Nagu ka Eino Baskini veetud „Meelejahutaja“ kui tema komöödiateatri eelkäija.
Nende traditsioonide vundamendile on järgijatel olnud lihtsam oma pilvelõhkujad püstitada. Jan Uuspõld, Märt Avandi ja Ott Sepp, Sepo Seeman ja Peeter Oja ega Tõnis Niinemets ei pidanud ühemehe naljateatrit tehes jalgratast leiutama.
Ühtlasi tuleb nali eesti artistidel sügavamalt välja – nõukogude tsensuuri dressuuri vilumus. Hendrik Normani ja varalahkunud Madis Millingu vanad ja kobedad on võrreldamatult kobedamad kui Normani diletantlik telenovela „Armastus“. Olgu tema enese „Edekabel“ talle enesele armuline!
Kuna seda kassid ostavad, näeme ka Marko Matveret piinlikus rahamasinas, selle asemel, et nt Jaan Tättega maitsekaid lavastusi luua. Tätte on parimas mõttes meie Ibsen – nii, nagu Andrus Kivirähk on võrreldav Moliere’iga. Tragikomöödia isad mõlemad. Prantsuse salongikomöödiad ja farsid, daamide, härrade-prouade abikaasade koolid on ilmselgelt inspireerinud ka Eero Spriidi, Jesper Parve ja Margus Vaheri kuldsest kuldsemat triot: mida mehed tegelikult tahavad ja mida nad ei räägi…
Spriit ja Sallo saabuvad kaubamärgina meie tuppa 30+ aastases telesarjas „Õnne 13“, mille aastavahetuse osas ka President osales. Ka Mihkel Ulmani rahvuslik seep „Kättemaksukontor“ on üle elanud pandeemiad ja produtsendid, sõja ja stsenaristid, kriisid ja näitlejad. Mida iganes „Vaprate ja ilusate“ või „Dallase“ publik vaatab – eestlane näeb Õnnes ja Kätekas ennast ning olnud ja läinud korüfeesid – rahu neile!
Meile loob uskumatult produktiivne ja kõrge lennukaarega Martin Algus üha uusi naabriplikasid, padjaklubisid, keskearõõme, jahihooaegu ja klassikokkutulekuid. Erinevalt suurriikide politseiakadeemiatest jt ammu tühjaks kaabitud rahapadadest oskavad meie mehed taset hoida, õigel ajal pidama saada ja-või laiali minna ning uued tooted uute kooslustena turule tuua. Suuga teeb suure linna – sai ju öeldud!
Märkasid sa intelligentne haritlane kui paljude uue aja kultuuri tarbe toodete peal kirjas on tants? Me suudamegi reeglina ühe ekraani täie meele lahutuse väljas püsida. Me tantsime oma Lalalandis huntidega ära ja skrollime-svaibime end sealt välja järgmisse kiiresse emotsioonide kogumisse. Raamatute kogumisse soojustus ja kodu kujundus vahenditena me enam ei panusta. Olgu nii.

Ökokogukonnad ellujääjatele ja ELU edasiviijatele
1)Samal ajal, kui koolide sulgemine ja töökohtade kadumine külades sunnib inimesed linna abituteks, peaksime ÜLEEILE tulema maale, kus elektri ning kõige sellega kaasnevata jäädes toime tulla. 2) Visioneeri oma ökoküla – off-grid kogukond koos selle tööjaotuse ja loova looduslikkusega. Vaata Youtube’i näiteid märksõna alt off-grid ja eco-communities – meenuta, kuidas olid üles ehitatud mõisad ja talud kui terviklikud tootmisüksused. 3) – kelle maale küla rajad – kuidas ja kellest moodustub kogukond – milline on tööjaotus – kes oled sina suurel pildil, mida oskad-teed-õpid või õpetad 4) Ära unusta oma külast kirjutades ja joonistades, et muusika, tants, maalimine ja voolimine pole sugugi „pehmed“ tegevused – see on õnnelik-olemise elus hingus. Lahedat loomist!
Oled sa mõelnud, kuidas ellu jääd, kui elekter kaob: vesi ja küte, internet ja nutipluti – kõik vait. Kui õues on miinus miljon ja kaupluseuksed kinni, kustkohast sinu pere siis süüa ja kütust saab?
Kus sina oled päevil, mil Eestis nagu Kiievi vürstiriigis on 1 kraad korterelamu toas ning Kanada -50 kraadi ja USA lumetormid näitavad, kuidas on, kui kodukülast kuhgi ei pääse. Tuleb meelde, miks õieti kogukondadena külades elati.
Elati ju ennegi – kirjeldab talupojamõistlikku elutarkust meiemaine rahvalooming. 20-meetrilised Atlandi lained Euroopa läänerannikul tuletavad omakorda meelde, miks kõikjal linnused kui isetoimivad terviklahendused mäe otsa rajati – mitte vaid vaenlase tõrjeks, vaid ka omade kaitsmiseks loodusjõudude eest.
Maarjamaa talud ja mõisad olid põhimõtteliselt omaaegsed ökokogukonnad, kus ümber kooli-kiriku-kõrtsi tehti liialdamata öeldes kõik sealsamas omade ringi tööjaotuses: vili leivaks ja viinaks, vill ja lina rõivasteks, savi ja raud nõudeks ja riistadeks.
Nii, nagu minevikust olevikku, läheb Eesti praegusest aegruumist tulevikku kas permakultuursete off-grid ökokogukondade võrgustikuna või üldse mitte. Jah, teekond toitvate-katvate-kandvate juurteni käib sajajalgselt longates.
Eesti permakulturistid Väikese jalajälje asumist Sänna kultuurimõisani on kogenud fifty-sixty probleeme rohkem kui lahendusi ning ökomökode üritustel osalemine on kinnitanud väidet: kui vorsti tahad süüa, siis ei ole hea teada, mis seal sees on.
Nii, nagu eestlased Kaukaasiasse ja Siberissegi, on karjalased rännanud Uut Head Ilma looma Ameerikasse ning tagasi tulles sattunud lõksu, millest räägib Eestis filmitud Röhr-Mattila-Annila panoraamne heldelt pärjatud film „Igitee“.
Tänapäeval seevastu tõstavad Ameerikas ja Austraalias tiivad põlisrahvaste postkolonialistlikud anti-contra-versus reservaadid: „Põlisameeriklaste ökokülad ja põlisrahvaste juhitud jätkusuutlikud projektid keskenduvad traditsiooniliste ökoloogiliste teadmiste kombineerimisele kaasaegse jätkusuutlikkusega, et edendada toidusuveräänsust, kultuuri säilitamist ja keskkonna taastamist. Peamised näited hõlmavad traditsiooniliste oskuste väljaõppega RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (OR) ja päikeseenergia mikrovõrke kasutavat Sacred Stone Village (ND). Need kogukonnad rõhutavad sageli kogukondlikku elu, permakultuuri ja taasühendamist maismaa esivanemate tarkusega.
RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (Oregon): pakub kaasahaaravaid kogemusi, mis keskenduvad traditsioonilistele küttide-korilaste tehnikatele, lõhepüügile ja ravimtaimede alasteleteadmistele, mida juhivad põlisrahvaste vanemad kultuuripärandi säilitamiseks, austamiseks ja edasiandmiseks.
Sacred Stone Village (Standing Rock): Laagrist välja töötatud projekt keskendub suure tihedusega ja odavatele elamutele, taastuvenergiale (päikesehaagised) ning kogukonna juhitud keele- ja pärimusealasele haridusele.
Jätkusuutlikkuse algatuste dekoloniseerimine: sellised projektid nagu OUR. Kuigi Kanada ökoküla ei ole ainult kohalik, keskendub see säästva arengu „dekoloniseerimisele“, kaasates põlisrahvaste maahoolduspõhimõtted kaasaegsesse seaduslikku permakultuuri.
Põlisrahvaste toidusuveräänsus: paljud jõupingutused keskenduvad traditsiooniliste toidusüsteemide taastamisele jahipidamise, kalapüügi, koriluse ja aianduse kaudu, et asendada poest ostetud töödeldud toidud kohalikest allikatest pärit tervislike alternatiividega, nagu on näha erinevatest põlisrahvaste juhitud algatustest.
Nende projektide eesmärk on tegeleda nii majandusliku ebakindluse kaotamise kui ka kultuuriteadmiste jagamisega, edendades kogukonna vastupanuvõimet.“ www.ourecovillage.org
Ameerika amishid – vägevate habemete ja hobuvankritega paljulapselised tsivilisatsioonist taandujad on algselt olnud religioonipõhised lihtsad-ehtsad taaskasutuse maailmameistrid, kes eelistavad hobust, mitte autot ning telepaatiat, mitte telefoni ega televiisorit. Nende ökomajapidamise kese on THE BARN, mis ehitatakse mitmesajakesi ning mille sees ja ümber kogu usk, lootus ja armastus pulseeribki.
Ajalehes Eesti Kirik jutustasid Krasnojarskis vissarionlaste juures külas käinud eestlased: „1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.“
Mayade prohveteeritud maailmalõpu ajal 2012. aastal rändasid Vissarioni alias Krasnojarski Jeesuse juurde Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Paar pluss režissöör Jaak Kilmi salvestasid telesaatesarja „Meie aasta Siberis“ ning dokumentaalfilmi „Kristus elab Siberis“. Ehkki Tuuli oli hädas lüpsi-põllupidamise-käsitööga, tahtis ta pidevalt kontrollitud-arestitud (ilmselt maavarade tõttu) külla nii väga tagasi, et telepaar läks edasi Indoneesia, India jne ökokommuunidesse oma poegi inimesteks kasvatama.
Loodus-loovus-loogiline loomulikkus on ühendanud kogukonnad kõigil kontinentidel võrgustikuks, mis jagab õppevideoid, raamatuid ja koolitusi, kuidas erineva suurusega asumid luua ja käivitada. Me siin oleme kujunemas lageraiutud tööstuspargiks ning räägime üha harvem Eesti Nokiast. Kas me oma hirmunud väsimuses üldse otsime seda veel?
Oled sa mõelnud, et me võiksime olla mudel, eeskuju, tõestus elu võimalikkusest Maal? Ökokülade võrgustik teeks meie isamaast üleriigilise emakeelse rahvuspargi, mis toodab ja kasvatab eluks tarvilise ise, on energeetiliselt sõltumatu ning seega mitmekihiliselt kaitstud.

Intentional Community Bookstore

https://www.igi-global.com/dictionary/off-grid-network/75432

1st Indigenous Ecovillage

https://meshcore.co.uk/
https://natural-resources.canada.ca/funding-partnerships/smart-grid-deployment-grid-networks

Põlvkondade hingehaavad marmortahvlil
Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena ja inspiratsioonina kirjandiks.
Meid on ülilihtne endast välja ehmatada vaid üheainsa õõvastava kaadriga sadistliku veremaa järjekordsetest tapatöödest. Mitte sellepärast, et meil oleks kogemus, vaid seetõttu, et meisse on massimõrvahirm sisse kasvatatud.
Aastatuhandeid on Neitsi Maarja ja Maarja Magdaleena nimesse pühitsetud väepaik, meie kodu, näinud edasi-tagasi trampivaid sakslasi, venelasi, rootslasi, venelasi, taanlasi, venelasi. Tapetud meeste asemel on naised elu igas mõttes edasi viinud.
80aastased mäletavad okupatsiooni ja genotsiidi, mis rikkus nende lapsepõlve. 60nesed on dresseeritud tsiviilkaitse, pideva tuumasõjaootuse vaimus. 1990ndate rahvas kibeles vanavanemate heietusi kuulamast rahutult patsipaela või põlvpükste trakse näppides minema, aga jutud küüditamisest, kodude hävitamisest ning võõrsile pagenud omastest jäid meelde ikka. Seda paremini, et need söödeti tänastele emadele-isadele sisse koos paljunäinud memme pannkookidega.
Kasvasime Astrid Lindgreni raamatute näiliselt süütul ideaalmaastikul. Rasmused võitsid alati kurjad onud nutikalt ära. Väikevend sai lõpuks ikkagi koera ja Karlsson oli oma isekuses siiski nunnu. Bullerby lapsed elasid turvalises talus ning Ilon Wiklandi joonistuste paistel kujunenud unistused ühendati meie vanemate igatsusega oma kodu järele. Ei vennad Lõvisüdamed ega Aino Perviku Arabella kujutanud ettegi, et NATO võib ükspäev teisehomme kusagil Eesti ürglooduses toimivatest taludest 12 ha sõjatandrit teha.
Ilon oli sellepärast rootsi kunstnik, et tema pere jõudis enne küüditamisi Haapsalust üle mere. Tänased Tjorvenid ja Ronjad said sündida tänu sellele, et nende esivanemad pääsesid või naasesid. Represseeritud said punapättide röövitud talu tagasi või teise asemele. Ülejäänud kasvatasid kurke ja kartuleid, et kivihaaval kõhu kõrvalt oma maja rajada.
Lapsena teadsin, et lähen maale elama, mul saab olema 5 last ja palju loomi. Hoolimata sellest, kuimitu tsiviilkaitse tundi nädalas meid koolialustes varjendites külma sõja ajal tuumasõjaks drilliti. Ilmselt seetõttu, et meie põlvkond ehitas ära, ei soovi enamus meie järglasi ei maale elama, laste- ega loomakarja, vaid maailma näha ja elu nautida.
Elunautijad ei kujutaks pandeemiaaegse koduarestita ette nl-perioodi elu raudse eesriide taga. Päriselt ei mõista omariiklikud lapsed iial, miks meid, sõjahirmus dresseerituid on nii hõlbus trigerdada.
„Päh! Igav!“ ütlevad nemad.
Oleme Leelo Tungla ristitud seltsimees lapsed, kelle vanemad käisid KGBs aru andmas ning kursusekaaslased jäid vöötrajal järjestikku kolme musta auto alla, kui keeldusid koostööst „organitega“. Kaalume salamisi, mis hetkel on aeg koos lastega isamaalt pageda. Enne esimest raketti või pärast esimesi hukkunuid?
Väliseestlase Arvo Pärdi „Ukuaru valssi“ kuulates jooksevad meil silme ees filmikaadrid ning kõrvus meie enese perekondade Siberi- ja sõjalood.
„Tuulepealne maa“ (Mihkel Ulman, Lauri Vahtre), „Tuulte pesa“ (Olav Neuland, Arvo Iho „Tuulte pöörises“ (August Kitzberg) ja Elmo Nüganeni „1944“ jutustavad nendest, kes Maarjamaalt ei lahkunud, vaid lootsid. Varangul ja Sillamäel filmitud „Igitee“ (Mattila-Annila-Taska) jutustab karjala-ingeri rahva kauni Karjala muutumisest veresaunaks ning saamisest terroristliku impeeriumi osaks analoogselt Petseri, Kuriilide, Köningsbergi ning hiljem ka Krimmiga.
Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ jutustab sinust ja minust. Ka nemad seal hauakivi all uskusid, et sadisti ramm raugeb kohe-kohe. Ometi selgub, et rändrottide rüüsteretk võib kesta aastakümneid. Sarnaselt 21. sajandi noortega ei aimanud Jaan Krossi „Wikmani poisid“, et otse koolipingist minnakse rindele ning pooled jäävadki igavesti 18aastasteks.
Eerik N. Kross on diplomaat-idealist, analüütik-utopist ja võitlev ekspert. Krossi-poeg otsekui sangar seiklusfilmist ega ole kasutanud võimalust USAsse jääda. Samas on Eestist edasi-tagasi üle rullunud okupatsioonidest ülemaailmsel jutustamisel just parem, et eestlanna Sofi Oksanen on oma esivanemate puhastusest ning Stalini lehmadest kirjutanud Soomes.
Viimasel aastal on selgunud, et globaalne õiglus on võimetu kollektiivset putinit taltsutama. Veel enam, esikilleri kadudes ilmneb kibe tõde: 20 aastaga on kremloidid üles kasvatanud paar-kolm põlvkonda ajupestud verelasi. Me ei saa Peipsi-taguse põrgulise tõttu kunagi kindlad olla, et jälle ei alga pikk tee düünides.
Neid ukrainlasi, keda praegu küüditatakse, ei lohuta aastate eest mustvalges teleris näidatud läti seriaal „Pikk tee düünides“. Sajad tuhanded kadunud lapsed, kellest kasvatatakse ilmselt uusi verelasi, ei arva midagi Raimonds Paulsi liigutavast hällilaulust, mis on olnud eestikeelsena ka meie laulupeo kavas.
Hingehaava sügavus oleneb esiemade sisendusest. Verelasteks röövitud ukraina orvud on kujuteldamatu sügavusega haavadega. Nii piiritut traumat võib nüüd täis toppida, traageldada ja lahastada millega iganes. Nendele loodetavatele uus-orkidele on tulevikus lihtne suund kätte näidata: Nursipalu polügoon on seal, blinn, minge tehke sinna veremaa baas tänutäheks kõige eest, mida baatjadele võlgnete!
Olles üles ehitanud 3 100aastast talu ning need järgmistele peeredele edasi andnud seisan omaehitatud kodu õuel ning mõtlen 700 kodule, mis jäävad kardetavasti RB-le ette ning 21 talule, mis mattuvad ilmselt militaarpolügooni alla.
Kui me laseme Nursipalu 21 talu hävitada, et polügoon rajada, on atškoo-nahhui – see on otsene teade nii Jumalale kui veremaale: „kuratõ“, „tšuhnaad“ ei taha oma maad, tehke kodudeta militaar-tühermaale lahkesti oma baasid, nagu 1939. aastal.
Soola või fosforiiti meie kadunud generatsioonide hingehaavadele?
Rail Baltic hävitab teisest otsast 700 kodu ja rammib rabade ürgsesse rahusse Eestimaad poolitava giljotiini – näe, kui äge sedapidi kremloide siia sõidutada ja meid endid Petšora taha küüditada. Ei mäleta või?
2014. aastast saadik sõjas olnud Ukraina abistamisel on eestlased sestap nii helded, et meie geneetiline mälu ärkab ning ühtaegu märkab: Kiievi vürstiriigi vägevad on meie turvakilp ja kuulivest – velled võitlevad ja surevad otseselt meie eest. Supermarketites hinnatõusuga võidu sürrealistlikult alaline laamendamine teatrisse või kirikusse mineku asemel näitab, kui põhjalikku puhastust meie hingehaavad vajavad. Enne sõda ja jätkuvat hinnatõusu ette elada ega maailma koju kokku osta ei saa. Valu välja puhastada ning meelelaadi ja elukorraldust muuta saab ja peab.
Jah, painav ning muudkui vanasse monstermälusse tagasi kutsuv on okupatsioonide, genotsiidi ja deporteerimiste ikka ja jälle meelde tuletamine. Üha riputame igal kenal kevadel Jeesuse uuesti ristile ning igas märtsikuus kutsume pommid ja küüdirongid vaimusilmas tagasi – näe, tulevadki, uhhuu!
Kui ei mäleta, mälestame iseennast. Aamen.

Kingitus kõige nõrgemale

1. Kati Murutari tekst sobib etteütluseks.
2. Väitle teemal, kas raamatud ja ilukirjanduse kui sõnumitooja lugemine jääb või kaob – asendub digiversioonide ja filmide-animatega.

Soovides uuele põlvkonnale parimat ei saa me ikkagi aega peatada ega noori ülemöödunud sajandisse sundida. Vanaisad meenutavad nostalgiliselt, kuidas raamatuid keelust hoolimata öösiti endasse ahmiti. Küünlaga teki all või seni, kuni hinnalist taskulambi patareid jätkus. Tänased lapsed saavad oma elamused nutitelefonist, mis ka ööläbi laadijas vilkudes ei pane vähemasti maja põlema. Ajud küll. Kõike on nii palju, see ohtrus on süstematiseerimata – ent sõnum on sama, mis sajandeid ennegi.
„Kingitus kõige nõrgemale“ oli kunagine multifilm jänesest, kellele kingiti lõvi. Nii Hugo tegelased Pariisi kirikutes kui Dickensi raamatute rahvas Londoni sildade all on kaitseta. Mida õrnemad rahvakihid, seda enam nad igal moel ja tasandil kannatavad.
Kauni Esmeralda ainus kaitsja oli Jumalaema kiriku kellamees Quasimodo – kole kui tuumatalv, armastatuga koos surmas, mitte elus. „Hüljatute“ tegelased lastest kuningakojani müüsid kõik seda, mida just parasjagu turustada oli. Oskused, keha, omad ja võõrad asjad ning au. Nagu meie „Viimse reliikvia“ seltskondki.
Toona tapetud, vägistatud, põletatud ja haigustesse suretatud miljonid inimesed koguti raamatutesse. Raamatud olid selle aja filmid, järgmise aja teleseriaalid ning tänapäeva interneti kõik kanalid kokku.
Lapsed, kes lugesid sadade köidete kaupa meeli lahutavaid ja mõtteid äratavaid teoseid, on samastunud Hugo Gavroche’i ning „Pal tänava poiste“ Nemececkiga. See poiss külmetas end punti kuulumise nimel poistekampade vahelise võitluse käigus basseinis kükitades surnuks, sest oli kõige väiksem ja nõrgem.
Siis, kui lõvid võitlevad, on nad üksteise maha murdmisega nii hõivatud, et kõige nõrgemaid ei kaitse sel ajal keegi. Nii Dumas’ musketärid ku Monte-Christod kirjeldavad sama seaduspära, mis toimib praeguses slaavlaste sõjas ja kehtib loomakarjade heitlustes. Elu on sigimine, õgimine ja selle ümber sagimine. Loomariigis süüakse pärast isaste isendite mahamurdmist nende kutsikad ära ning emastega eostavad võidukad isased juba oma kutsikad.
Seljaaju käsib ka 21. sajandil oma sugu jätkata ning kui ei jaksa võõra hõimu kõiki lapsi ära süüa, siis demoraliseerimiseks ja elujõu väljaimemiseks ära tappa võib ikka. Nutame ja toidame hirmunud viha oma näiliselt turvalistes kodudes, kui neid uudiseid näeme ja endasse kujustame. Lapsed teatrirusude all, haavatud rasedad varjendis – see ei ole võimalik! Samuti ei ole võimalik praegust inimest sundida oma kaasaelamise pisaraid ekraanidele lisaks ka vanade raamatute lehtede vahele tilgutama.
Oliver Twisti kaitstes hukkuv päti mõrsja, „Hüljatutes“ tütre tuleviku nimel end ohverdav ja hääbuv lõbunaine, Hamleti pärast hulluv ja uppuv Ofelia… Nii liigutav.
Aga uue aja tragöödiad rulluvad üha peale ja üle. Unustades ennast Jane Eyre’i melodraamasse võid jääda ilma millestki just praegu loodavast ja kõneainelisest.
Praegu püsivad rahva ees sõnumitoojatena need kirjanikud, kes sõnastavad uusima sõnumi ning laotavad selle kohe portaalidesse ja sotsiaalmeediasse. Kas ja millised teosed asetatakse toakujunduseks raamaturiiulisse Tolstoi ja Hesse köidete kõrvaleoleneb nende aegadeülesest kehtimisest.
Me ei kujutanud 10 või 50 aasta eest ette, et 2022. aastal ei tea noored, kes on Astrid Lindgren. Lapsed näevad endiselt välja, nagu oleks eestlanna Ilon Vigland nende järgi Pipi, Rasmused ja Bullerby lapsed joonistanud. Kui Karlssonit TikTokis ei ole, siis tal siin ja praegu enam sõnaõigust pole.
Karlsson, parajalt paks mees parimais aastais kui kingitus kõige nõrgemale – üksildasele väikevennale – jääb ellu, kui saabub internetti. Sel eelajaloolisel droonil võiks olla tulevikku, kui keegi uusi tema ja väikevenna lugusid luua tahaks ja tohiks.
Loomine ongi võti. Vanemate generatsioonide õpetajatel on ülesanne koos õpilastega areneda, mitte iganenud mustrite järgi uutele inimestele tolmunud köidetega vastu pead lüüa.
Ei lapsevanemad ega õpetajad saa oma teadmisi või kogemusi tervikpakettidena lastesse installeerida. Nii õpetajad kui õpilased peavad aktsepteerima tõde: lapsed on meie suurimad õpetajad ning kool parim õppimise koht… õpetajatele.
Oluline on üha arenev sõnum ja mõtlemisvõime, teadmised ja üldistav tervikpildi nägemise võime, mida sõnameistrid loovad, käivitavad ja pidevalt uuendavad.

Ökokogukonnad ellujääjatele ja ELU edasiviijatele
1)Samal ajal, kui koolide sulgemine ja töökohtade kadumine külades sunnib inimesed linna abituteks, peaksime ÜLEEILE tulema maale, kus elektri ning kõige sellega kaasnevata jäädes toime tulla. 2) Visioneeri oma ökoküla – off-grid kogukond koos selle tööjaotuse ja loova looduslikkusega. Vaata Youtube’i näiteid märksõna alt off-grid ja eco-communities – meenuta, kuidas olid üles ehitatud mõisad ja talud kui terviklikud tootmisüksused. 3) – kelle maale küla rajad – kuidas ja kellest moodustub kogukond – milline on tööjaotus – kes oled sina suurel pildil, mida oskad-teed-õpid või õpetad 4) Ära unusta oma külast kirjutades ja joonistades, et muusika, tants, maalimine ja voolimine pole sugugi „pehmed“ tegevused – see on õnnelik-olemise elus hingus. Lahedat loomist!
Oled sa mõelnud, kuidas ellu jääd, kui elekter kaob: vesi ja küte, internet ja nutipluti – kõik vait. Kui õues on miinus miljon ja kaupluseuksed kinni, kustkohast sinu pere siis süüa ja kütust saab?
Kus sina oled päevil, mil Eestis nagu Kiievi vürstiriigis on 1 kraad korterelamu toas ning Kanada -50 kraadi ja USA lumetormid näitavad, kuidas on, kui kodukülast kuhgi ei pääse. Tuleb meelde, miks õieti kogukondadena külades elati.
Elati ju ennegi – kirjeldab talupojamõistlikku elutarkust meiemaine rahvalooming. 20-meetrilised Atlandi lained Euroopa läänerannikul tuletavad omakorda meelde, miks kõikjal linnused kui isetoimivad terviklahendused mäe otsa rajati – mitte vaid vaenlase tõrjeks, vaid ka omade kaitsmiseks loodusjõudude eest.
Maarjamaa talud ja mõisad olid põhimõtteliselt omaaegsed ökokogukonnad, kus ümber kooli-kiriku-kõrtsi tehti liialdamata öeldes kõik sealsamas omade ringi tööjaotuses: vili leivaks ja viinaks, vill ja lina rõivasteks, savi ja raud nõudeks ja riistadeks.
Nii, nagu minevikust olevikku, läheb Eesti praegusest aegruumist tulevikku kas permakultuursete off-grid ökokogukondade võrgustikuna või üldse mitte. Jah, teekond toitvate-katvate-kandvate juurteni käib sajajalgselt longates.
Eesti permakulturistid Väikese jalajälje asumist Sänna kultuurimõisani on kogenud fifty-sixty probleeme rohkem kui lahendusi ning ökomökode üritustel osalemine on kinnitanud väidet: kui vorsti tahad süüa, siis ei ole hea teada, mis seal sees on.
Nii, nagu eestlased Kaukaasiasse ja Siberissegi, on karjalased rännanud Uut Head Ilma looma Ameerikasse ning tagasi tulles sattunud lõksu, millest räägib Eestis filmitud Röhr-Mattila-Annila panoraamne heldelt pärjatud film „Igitee“.
Tänapäeval seevastu tõstavad Ameerikas ja Austraalias tiivad põlisrahvaste postkolonialistlikud anti-contra-versus reservaadid: „Põlisameeriklaste ökokülad ja põlisrahvaste juhitud jätkusuutlikud projektid keskenduvad traditsiooniliste ökoloogiliste teadmiste kombineerimisele kaasaegse jätkusuutlikkusega, et edendada toidusuveräänsust, kultuuri säilitamist ja keskkonna taastamist. Peamised näited hõlmavad traditsiooniliste oskuste väljaõppega RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (OR) ja päikeseenergia mikrovõrke kasutavat Sacred Stone Village (ND). Need kogukonnad rõhutavad sageli kogukondlikku elu, permakultuuri ja taasühendamist maismaa esivanemate tarkusega.
RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (Oregon): pakub kaasahaaravaid kogemusi, mis keskenduvad traditsioonilistele küttide-korilaste tehnikatele, lõhepüügile ja ravimtaimede alasteleteadmistele, mida juhivad põlisrahvaste vanemad kultuuripärandi säilitamiseks, austamiseks ja edasiandmiseks.
Sacred Stone Village (Standing Rock): Laagrist välja töötatud projekt keskendub suure tihedusega ja odavatele elamutele, taastuvenergiale (päikesehaagised) ning kogukonna juhitud keele- ja pärimusealasele haridusele.
Jätkusuutlikkuse algatuste dekoloniseerimine: sellised projektid nagu OUR. Kuigi Kanada ökoküla ei ole ainult kohalik, keskendub see säästva arengu „dekoloniseerimisele“, kaasates põlisrahvaste maahoolduspõhimõtted kaasaegsesse seaduslikku permakultuuri.
Põlisrahvaste toidusuveräänsus: paljud jõupingutused keskenduvad traditsiooniliste toidusüsteemide taastamisele jahipidamise, kalapüügi, koriluse ja aianduse kaudu, et asendada poest ostetud töödeldud toidud kohalikest allikatest pärit tervislike alternatiividega, nagu on näha erinevatest põlisrahvaste juhitud algatustest.
Nende projektide eesmärk on tegeleda nii majandusliku ebakindluse kaotamise kui ka kultuuriteadmiste jagamisega, edendades kogukonna vastupanuvõimet.“ www.ourecovillage.org
Ameerika amishid – vägevate habemete ja hobuvankritega paljulapselised tsivilisatsioonist taandujad on algselt olnud religioonipõhised lihtsad-ehtsad taaskasutuse maailmameistrid, kes eelistavad hobust, mitte autot ning telepaatiat, mitte telefoni ega televiisorit. Nende ökomajapidamise kese on THE BARN, mis ehitatakse mitmesajakesi ning mille sees ja ümber kogu usk, lootus ja armastus pulseeribki.
Ajalehes Eesti Kirik jutustasid Krasnojarskis vissarionlaste juures külas käinud eestlased: „1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.“
Mayade prohveteeritud maailmalõpu ajal 2012. aastal rändasid Vissarioni alias Krasnojarski Jeesuse juurde Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Paar pluss režissöör Jaak Kilmi salvestasid telesaatesarja „Meie aasta Siberis“ ning dokumentaalfilmi „Kristus elab Siberis“. Ehkki Tuuli oli hädas lüpsi-põllupidamise-käsitööga, tahtis ta pidevalt kontrollitud-arestitud (ilmselt maavarade tõttu) külla nii väga tagasi, et telepaar läks edasi Indoneesia, India jne ökokommuunidesse oma poegi inimesteks kasvatama.
Loodus-loovus-loogiline loomulikkus on ühendanud kogukonnad kõigil kontinentidel võrgustikuks, mis jagab õppevideoid, raamatuid ja koolitusi, kuidas erineva suurusega asumid luua ja käivitada. Me siin oleme kujunemas lageraiutud tööstuspargiks ning räägime üha harvem Eesti Nokiast. Kas me oma hirmunud väsimuses üldse otsime seda veel?
Oled sa mõelnud, et me võiksime olla mudel, eeskuju, tõestus elu võimalikkusest Maal? Ökokülade võrgustik teeks meie isamaast üleriigilise emakeelse rahvuspargi, mis toodab ja kasvatab eluks tarvilise ise, on energeetiliselt sõltumatu ning seega mitmekihiliselt kaitstud.

Intentional Community Bookstore

https://www.igi-global.com/dictionary/off-grid-network/75432

1st Indigenous Ecovillage

https://meshcore.co.uk/
https://natural-resources.canada.ca/funding-partnerships/smart-grid-deployment-grid-networks