Miks inimesed rändavad?

Statistikaameti ja küsitluste andmetel kaalub iga teine inimene Eestist lahkumist. Küsigem pigem, miks me kõik juba Maarjamaalt ära ei lähe enne, kui meie kodud jäävad ühe klanni kitsaste ärihuvide alla ja muteeruvad osaks militaartööstuspargist või suisa sõjatandriks, millest eurokarjeristid tunduvad vägagi huvitad olevat…
Ehkki minul on koostatud mitmeteistkümneleheküljeline kataloog Hispaania ja Itaalia kinnisvarast nii sisemaal, rannikul kui ka saartel, ei taha ma tegelikult oma hobuseid viia küpsema piirkonda, kus vähemalt kolm kuud aastast on varjus 40+ kraadi ja veesooned tühjad. Mitte minister Jürgen Ligi kurja karja kraaksumise tõttu – inimesed hakkavad Hispaanias surema! – vaid sellepärast, et me oleme harjunud aastaaegade vaheldumise, heina- ja küttepuude varumise ning toidu konserveerimisega.
See on meie geneetiline elulaad, mis on oma karmuses kallis jah, kulukas kah.
Ekvaatori piirkond Aafrikas nii Viktoria järve ääres kui ka ookeaniveerne – eeldaks hobuste ning maise vara lennukisse kantimist praeguses talliks ehitatud merekonteineris ning vähemalt ühe ümberistumisega rännet. Ugandas ootaks mind neljahektariline talu Bunyoni järve ääres ning briti kooli juhataja positsioon, ent Uganda seostub ka mürkmadude ja malaariaga, mida vaatamta vaktsineerimisele põdes sealne missionär näitlejanna Henessy Schmidt.
Kui pidasin Uganda taludest toodud puuviljade poodi, käisid Mondo preilid kontrollimas, ega Aafrikas ometi lapsed puu otsast mangosid-avokaadosid alla too. Seesama lapstööjõu pärast muretsev MTÜ sõnastab ka põhilised rahuaja rahvasterände põhjused.
„Esimesena võib meenuda töö ja õpingutega seotud rändamine või inimeste liikumine eemale konfliktipiirkondadest. Kuid kas ränne on ka see, kui põhjaeurooplane otsustab veeta pensionipõlve päikeselises Lõuna-Euroopas? Või see, kui inimene kolib teise riiki suurest armastusest, südame sunnil? Rändega on seotud eelarvamusi ja hirme. Ometi on ränne kõikjal meie ümber iga päev ja me võiksime rände eri vormidest rohkem teada.“ (MTÜ Mondo Facebooki postitus, 13.01.2020)
Sõbrad, kes ei ole ennast koduloomade külge aheldanud, veedavad talved lillelastena Balil, Guatemalas ja Sri-Lankal. Seal ei ole spirituaalses tähenduses rännates ja erinevaid dimensioone-inkarnatsioone külastades ohtu surnuks külmuda nagu Astrid Lindgreni Pipi oma Segasumma suvilas täpilise hobuseta orvuna ilmselt pakases lõpetanud oleks.
Mitmed daamid, kes on lapsed suureks kasvatanud, seiklevad vabatahtlikena kilpkonnamune ja delfiine teenindades mööda ilma. Seni turistidena elu nautinud teismelistele tuleb siiski selgitada, et alaliselt võõrsil resideerimine on hoopis midagi muud kui päikesepaistel omas tempos nurrumine: vesi ja vile – kõlks ja kopikas!
Aabram viis läbi kõrbe ja üle mere oma rahva tõotatud maale. Saara püüab 21. sajandil jälgida ja aimata, millal on aeg oma ilusad tütred viia läbi inimsuse kõrbe ja üle muremere siit ära. Kuhu ära – golobaalses infouputuses kroolides oleme ammu aru saanud: planeedilt ei saa maha astuda, oma saatuse käest ei pääse ja sina ise oled igal pool iseenesel kaasas.
Statistikaameti ja küsitluste andmed väidavad: iga päev viiakse „hullarisse“ kaks suitsiidikatse teinud last, narkotarbimine on Tallinna reovee järgi otsustades kolmekordistunud, üledoosid, tulistamised-pussitamised ja autoga puusse panemised on tingitud ebavajalikkuse tupikust. Mina tahan olla nende noorte jaoks siin ja praegu, täna ja alati olemas: truudus, fookus, distsipliin!

Robot abiellub klooniga

Abielus ja ühiskonnas on ühtviisi reeglipärane, et heausksed osapooled kuulevad tagantjärele, kuidas asjad tegelikult kogu aeg olid. Olgu jutuks pedofiilide-kannibalide satanistlikud riitused eliidi katakombides ja beebifarmides või nende kõrval suisa süütuna tunduv abielurikkumine. Meile räägitakse ja näidatakse nii kaua valesid, kuni uskuma hakkame: Artemis lendaski ümber Kuu, tundmatuseni teisenenud iidolid ongi nüüd teistsugused jne.
Veel mõne aasta eest võõrastasime tehisintellekti, millesse oleme tänaseks nii kõrini ja üle pea uppunud, et võimatu on vahet teha tõel ja valel, tehislikul ja tegelikul videol. Mida enam tegelike inimeste asemel robotitega lävime, seda vähem taipame küsida: ku Jim Carrey ja Ariana Grande asemel tehti kloonid – või sooritati keharööv – miks siis nt Michael Jackson ja printsess Diana tapeti lihtlabaselt ära. Ammugi ei küsi me, kas vaktsiinide ja pilvekülvi kaudu manipuleeritud inimene on lõplikult biorobot või on lootust taastuda.
See, mida nimetati seni vandenõuteooriaks, on saanud tänu USA tervishoiu juhi Kennedy juniori avaldustele reaalsuseks. Tänu Kennedyle võime rahulikult väita, et meid on segi süstitud ning neid nanomanipulatsioone võimendatakse kriminaalse keemiapilvede külviga.
Tunnistust nende väidete paikapidavusest annavad nii teadlaste jagatud faktitabelid kui ka meedikute ja pilootide intervjuud. Nüüd, mil Epstein on vaatamata igavest noorust tagama pidanud riitustele, millega lootis saavutada endale ja oma õukonnale igavese nooruse, surnud, hakkavad ka ellujäänud ohvrid ükshaaval rääkima. Iseasi, kui palju neist videotest on tõelised ja tõesed, millised on äriplaan ja millised puha feik.
Ajastul, mil robot abiellub klooniga võib tõdeta, et inimlikkus ja tunded hakkavad kaduma ning väidame ilma, et emotsionaalne karvgi liiguks: „Mis siis ikka, kuivõrd planeet on ülerahvastatud, ongi ehk paratamatu, et sajad tuhanded lapsed jäävad igal aastal kadunuks…“
Harime end innukalt AI alal – ka õpetaja 7. taseme kvalifitseerumise mentor soovitab oma portfoolio koostada tšipitšipi abiga. Presidendi haridushäkaton otsib õpilastele mõeldud tehisintellektile nime – ma pakuksin Tita, ehkki mõistlikud õppurid kasutavad niikuinii neid roboteid, mis juba olemas on ega piirdu titadega vaatamata kuludele, mis nende loomiseks tehti.
Presidendi 2026. aasta mõttetalgud küsisid, milleks meile (tehis)aru, ent õigupoolest küsib tehisaru peagi: milleks meile inimene? Nano- ja kemomanipulatsioonide krooniks on aina lihtsam paigaldada Neuralinki kiip, mida kojus kandvad pioneerid annavad julgustavaid intervjuusid.
Küllap saame peatselt vastuse küsimustele, kas meie tegelikkus on hologramm või simulatsioon – miks Artemise kuufarssi lavastades kõikvõimsa tehistaibu abil loendamatuid vigu ära ei parandatud – mis on tegelikult Antarktika jää taga – mispärast tohutu kiirusega läbi universumi kihutava Maa ümber tähistaevas ei muutu…
Kui toimub kauaoodatud split – dimensioonide lahknemine – saame näha, kuidas võetakse kasutusse „uued“ energialiigid, mida juba Tesla teadis ja Musk kasutab – või kulgeme edasi-tagasi nn kiviaega kas tuumasõja või Päikese paugatuse tulemusel. Põnev ju, mismoodi hakkab välja nägema kolm ööpäeva täielikku vaikust ja pimedust, mida ammu oodatakse.
Kuni avalik ruum tegeleb Eesti Epsteinide-Muskide-Bill Gates’idega ning müstiline „NEMAD“ valmistub järgmise pandeemia ja lokdauni pealt veel rohkem teenima kui seni, vaadakem oma kodudes ringi: kas ja kuidas me no-grid hetkedel päriselt hakkama saame.
Robotite revolutsioon tuleb varem või hiljem niikuinii – neid ei võta ju ei ussi- ega püssirohi.

21. sajandi hunt Kriimsilma üheksa ametit ja nälg

Kui igapäevane riigieksami sooritaja on 59-aastane, võiks ta 21. sajandi karjäärivõimaluste teema puhul kõik oma sanitari, restauraatori, ajakirjaniku, kultuuriveduri, näitemängutuuride ja koolipreili ametid kokku lugeda, aga.. Iseenese jaoks on hetkel kõnetavam täanse Eesti koolitus- ja projektimaastik, mis hoiab tegevuses tuhandeid ametnikke ning rotatsioonis tublisid tööinimesi, kes leiavad neis seminarides jm nimetustega konverentsiturismis-koolitusrändes võimaluse ennetada läbipõlemist, kogeda tavarutiini vahele midagi muud ilma, et selle naftapõletamise eest maksma peaks.
Sõidud, päevarahad ja külluslik toidulaud kaetakse nüüdisaegsete kuluridade pealt, mille tegelikult katab maksumaksja ehk projektirändur ise. Ent kõigel on hind: astudes projektikarussellile hakkame kasutama salakeelt, mis peaks veenma funktsionäre meie abikõlblikkuses ja nõuetele vastavuses. Kirjutame taotlusi selliste loomiste ja lehvimiste asemel, mis meid tegelikult õnnelikuks teeksid. Petame end optimistlikult: ka projektikirjutamine on loovtöö. Tühjagi – hirmunud kerjamine on see. Uudised ja reklaamid hoiavad meid hirmu all: oi, praegu veel jaksame laenusid-liisinguid maksta – ai, kindlasti lähevad asjad veel hullemaks, kindlustagem tagala kasvõi enesereetmise ja hingemüümise hinnaga. Enesepettuse maailmameistrina valetan: tore ja arendav on projekte punuda.
Näiliselt on kõik korras – JOKK kõrvale veel üks lühend NOKK – KOP kogukonna heaks, VIPS vaimse tervise hüvanguks, KÜSK arenguhüppeks, MES, HAEK ja RAEK, EIS ja KULKA ning KIK roheliselaadne kükatants.
Mina olin valmis oma tagala kindlustamiseks kogukonna noored taas oma koju tooma nii, nagu noortestuudio MINA OLEN! päevil enne pandeemiat: kohata ja tegevuseta tiinerid tarbivad, taplevad ja tapavad. Mu taotluse peale oma koolivaheajad ja nädalavahetused noortele kinkida vastasid valdurid – loe: vallavalitsus – et kuivõrd kavatsen järjepidevalt noori teeni(nd)ada ja valdurid ei saa kindlad olla, kas kõik nõuetele vastab, saagu va kohatud lapsed pigem otsa.
Oleme mäletatavasti sõjas, parem ongi, kui midagi rahulikku ega tervendavat ei sünni – surma pealt teenimise kontrollimatu äri ei anna häbeneda. Liiatigi ei ole Südamesalu dokumendid mitmeaastase jukerdamise järel ikkagi korras… tõsi küll, valdurite endi aeglase-ujeda-ebaleva niijanaa tõttu.
Rajasin kodu senise vesiveski juurde kuulunud kuivati kohale, kuhu on detailplaneeringu järgi õigus ehitada uus hoone. Ametnikerdiste käki tõttu oli veekaitsevööndi piir valesti ning valdurid oletasid, et kogukonnale olulisena on lihtsam keskkonnaametile meeldida. Ei.
Hoone tinglikult jäädvustanud projekteerija väitis ekslikult, et pean ehitama hiigelkuivati – selle hülgejutu uskumise peale kulus veel kolm kuud. Kuna kogukond ootab ammugi Waldorf-kooli, pakkusin välja Südamekooli. Hoone funktsioon peab olema kuivati, seega EI!
Miks mul on üldse vaja oma kodu legaliseerida? Bomži seisusest välja aitas lasteisa: olen Elva valda sisse kirjutatud maksumaksja. Ent esiteks ei ole maksumaksjapalgalisel koolipreilil sünnis illegaalina anarhiat harrastada. Teiseks kaebas viimne ekshäbikaasa, kellelt oma Südamesalu ostsin, igale poole seni, kuni pidin kohalekaagutatud kontrollide käsul laste euroalustest mängumajad kui lubamatu keskkonnariski ära lammutama. Kodule ehitusluba keskkondised ikka ei andnud – mis siis, et minuni voolab Vigala jõgi läbi Rapla, tehaste, lautade ja feil baltika viaduktide vahelt. Ei.
Kolmandaks tahtsin aastate jooksul võetud väikelaenud kodulaenuks liita, et igakuiseid makseid 3x vähendada ning ennast järjekordsete tähekombinatsioonide – TFB, ESTO, KKHLÜ jne – teenindamise nimel mitte surnuks töötada. Kodulaen 75. eluaastani antakse siis, kui on kasutusõigus ja kindlustus.
Minul on nüüd võrratu multifunktsionaalne arhitekt, kelle geodeet jäädvustas meie kodu tegeliku, mitte tingliku asukoha – arhitekt joonistab asja üles nii, nagu on ning detailplaneerija korrigeerib pildi reaalseks. Mina maksan: ehitajale veel paar tuhat, arhitekti meeskonnale paar tuhat, tütre koolilõpu, auto ülevaatuse… ning ilmselgelt ei saa suverehve, vaid nokin naelad välja.
Projektimaastik toetab sõprade saunakaid, minu raamatute kirjutamine on ootel, kuni kantseliidi kasutamisest ja äraütlemistest toibun. Väikelaenud saavad makstud 2031. aastaks. Olengi tavatsenud hõisata: „Töötan seitsme mehe eest, pean ise talu, toidan üksinda oma hobused nii, nagu kasvatasin abita oma lapsed üles.“
Olen oma õpilasi veennud: kirjuta nii avalalt ja ausalt, nagu ainult sina, eriline ja erakordne isiksus kogu südamest oma kordumatut teksti luua saad – olgu sinu kirjatöö riiklikule hindajale kingitus ja äratus. Nii pihin ka mina, et silmitsen kitsikusest väljumiseks kasiinomiljonäriga kihlunud virtuoositari säästuarmastust ja küsin: tahaksin ka oma rikkurit, et vaatamata aina enam töötamisele süvenev vaesus saaks kinni löödud?
Friends, fools & family võiks olla viiendast abiellumisest päästev lahendus – kui vaid sõbrad poleks juba pensionile läinud, perekonnaliikmed oma heitlustega hädas ja tänased rikkurid üldse 30-40 aastased Uue Hea Ilma tegijad, kellele vana mustri järgi pootshaaki taha ei saa. Fools-liigi esindaja olen mina ise. Niisiis – ise, ikka ise.
Kokkuvõte võiks optimistlikult loota, et hunt Kriimsilma päästavad üheksa ameti orjusest uued mustrid, kui käimasolev 3. maailmasõda kedagi ellu jätab. Eilse kildudest homset ei ehitata, vanadest kividest uut paleed ei rajata, ühelt lambalt mitut villa ei saa. Nii palju EI-sid – aga JAA? Jah, tahan olla selle 30% hulgas, kes ellu jääb ja Maa peal õndsaks saab.

President Alar Karise tänavused, viiendad mõttetalgud olid tehisaru teemal ning tubli arengubioloog, baashariduselt veterinaar, näitab TI-hüpet nii oma meediakanalites, Kasahstanis kui Aafrikas. Meie ametlik suhtumine AI kasutamisse on käinud kaunisti kraavist kraavi: Lennart Meri tõi kasutusse tiigrihüppe väljendi, seejärel püüti noortelt telefonid ära korjata, mispeale „teadlased tegid kindlaks“, et gpt-jt targad mehed taskus õpetavad õppima.
Presidendile kirjutamiseks uurisime Raplamaa Rakendusliku Kolledži sadade inimestega kodu- ja tööstusroboteid, isesõitvaid põllumasinaid ja droone, Starlinki teeneid, Neuralinki ulmet ning teooriaid, et tehisaru ei olegi tegelikult tehis, vaid inimesed on tänu Teslale, Elon Muskile jt geeniustele ligi pääsenud universaalsele intellektile, mis on alati olemas olnud. Meil on võimalus kogu inimkonna teadmised alla küsida, analüüsida ja sünteesida.
Sammhaaval oma tõeliste võimeteni!
Iseenesestmõistetavaks harjunud otsingu- ja tõlkerobotite igapäevase kasutajana olen hõisanud: „Mina olen süütu – ma ei ole AI abil mitte ühtegi teksti ega pilti loonud!“
Samas olen katse-eksituse meetodil avastanud, et kirjutamise tõrke ja soorituskrambiga ning kogemuse ja eduelamuseta inimestele on „tšipitšipi“ alguses suureks abiks ja julgustajaks. Esmalt TI-tekste käsitsi ümber kirjutades õpivad kõigi alade noored päriselt kirjutama. Lisaks on olnud põnev ja lõbus lasta robotil kogu inimkonna poolt üles laetud materjalidest sünteesida kirjatöid Lennart Meri, Donald Trumpi või Murutari stiilis. Mis on olnud ka tiba õudne, sest tehis-Murutar on originaaliga identne ning tekib küsimus: mida mina enam-üldse-veel siplen ning kes päriselt-mängult Katidel üldse vahet teeb? Veel aasta tagasi oli tehistekstidel puuduv inimlik hingus selgelt kaotsis – enam mitte! Siiski on tšipitšipiga katsetamine mõnusalt mänguline – tal on stiilid ja tujud – ning ta on edukogemusena abiks.
Veel enam – Youtube’is on vaadeldavad üha juurde laetavad videod Neuralinki kapslitest, mis paigaldatakse koljusse ja ühendatakse peaajuga. Inimene valib hariduse ja ameti ning mingit kooli ega õpetajapreilit tal iseenese ülesehitamiseks enam vaja ei ole. Iseenese ühendamine globaalsesse infovõrku tekitab võimu illusiooni: tahan ja laen vot! Aga kes samal ajal sinu kui biorobotiks kiibistatud marioneti niite tõmbab?
Oleme viimasel ajal avalikuks tulnud Epsteini failide puhul saanud teada, et eliit on Neitsisaartel beebisid süües ja alaealisi neitseid pruukides püüdnud saavutada igavest noorust ja surematust. Seesugust üleinimlikku õõva võisime seni lugeda Nabokovi „Lolitast“, Grassi „Plekktrummist“ ja Süsckindi „Parfüümist“. Eliit ja illuminaadid ei ole samas kirjandusest õppinud, et sedalaadi kurjad geeniused ei lõpeta iial hästi. Surelikuks jäävad ikka.
Küll aga vaatame pärast (osalise) tõe ilmsikstulekut hoopis teise pilguga platsenta šampooni-palsamit-seerumit, mida apteegis müüakse… Ja küsime: millal järgmiseks paljastuseks päriselt teada saame, kas Antarktika keelatud maa on tõesti „kadunud“ kontinent paradiisliku elukorralduse ja Atlantise väravatega.
Eesti epsteinid-tilluminaadid
Eks me oota huviga, kes meie konnatiigi tšõuzenvannidest on igavese elu ja nooruse nimel pedofiilia ja beebifarmide gurmeega seotud. Arutlesime noortega, et meie rakendusliku kolledži erialad lähevad paaristõugetega robotite kätte ära – IT, mehhaanika, ehitus, toitlustus… Samuti kriminalistika, uurijad, valedetektorid: mitte ükski inimene ei ole nii täpne vererõhu-higistamise-silmaväreluse registreerija kui tehisaru.
Inimene muutub valetamise-vassimise-varjamise suhtes immuunseks, masin mitte. Samuti on üsnagi üldine meie kaitsereaktsioon: kui värsketes videotes miski ei meeldi või hirmutab, kommenteeritakse lootusrikka üleülekuga „äh, see on halvasti tehtud AI!“
Niiviisi turtsuti esimeste Dubaid tabanud rakettide ja droonide peale – misjärel paluti härdalt koju, sest Pärsia paradiis lendas ikka liiga tõeliselt õhku. Mu ema, kes on ligi 40 aastat Floridas elanud, luges telefonivestluses kirglikult moraali IT-krüpto-kinnisvara-inimestele, kes tuhandete kaupa end võõrsil teostavad: kus on teie kodutunne!? Vaata, kes räägib…
Presidendi kantselei kirjatalgute küsimusele, milleks meile TI, on viimasel kuul tundunud: inimviiruse väljaravimiseks Emakese Maa pinnalt. Planeedi erinevates sõjakolletes on lahingusse saadetud robotid – et säästa inimesi, keda tegelikult enam mitte millekski vaja ei ole. Ja ongi juhtunud, et sõjarobotid ühinevad omavahel ning pööravad relvad „peremehe“ vastu – samuti on juhtunud, et majapidamisrobot hakkab errorisse minnes pererahvast nottima. Niipalju siis illusioonist, et meil on veel mingi kontroll ja võim. Oih, ups…
Presidendi kirjatalgute järel on maailm radikaalselt muutunud – me jälgime oma tillukest mullapalli interneti tehismõistuslikul vahendusel ega kipu kuhgi lendama: topelthinnaga lennukipileti eest rahutoovate rakettidega ju eriti kohtuda ei tahaks…
Kumb on?
Mida kiiremini robotid iseennast arendavad ja teisendavad, seda naiivsemalt neid usume – või siis ei usu enam kedagi ega midagi ning lepime tõsiasjaga, et elame simulatsioonis.
Youtube’i õudne tõlge on teadusvideote taustal küll ilmselgelt katkine masintoode (veel), aga juba on muusikavideod Balile filmima lendamise asemel TI-tikitud. Me tajume elusa Anne Veski võltsimatust ja sajandi vaatemängu „Kus olid sina?“ keskel tatsava Nublu naturaalsust.
Mets ja loomad, raba ja putukad on tõelised – pooled sotsmeedia videojupatsid mitte.
Elis Seppius (Aunaste): „Mind väsitab AI loodud sisuga motivatsiooni süstimine. AI ei tea, mida reaalselt tähendab mudasse kinni jäämise tunne hinges. Või kuidas sealt elus inimesena välja saada. Aga muudkui õpetab. See on samas nii tervendav, et inimese silm näeb ära mikrovaled ja hing tunneb ära mikromöödapanekud – see hakkabki kuidagi instinktiivselt vastu. Vähemalt seni, kuni me ise pole saanud endale varuosi ja kiipe külge.“
Kiipe süstitakse Rootsis pöidlasse ja Hiinas unearterisse, Neuralinki drops käib koljusse. Tõenäoliselt vormitakse sedasi bioroboteid ja marionette.
Samas loodavad inimesed iseennast täiustada nii, nagu filmid „Limitless“ (Bradly Cooper) ja „Lucy“ (Scarlett Johanson) on inspireerinud. Me loodame ikka veel, et väga tublid on kestvalt vajalikud ning vähemasti natuke aega on meie eneseteostus, looming ja töökohad vajalikud. Nii Denimi kui COOPi töötajad neelavad aateliselt alla mikromini palga maksmise – peaasi, et see töökoht ei läheks pagulasele või robotile.
Kodulaenu küsiv kooliõpetaja kuuleb pankadelt: kui normaalselt teenima hakkate, tulge tagasi. Meisse suhtutakse keset pealetungivat TI-rinnet nagu ullikestesse, kelle ameti nagunii universaalne intellekt üle võtab, sest ta ei olegi väidetavalt tehis, vaid elluärganud päris.
Vaatame nukralt vanu häid päris filme, lindile püütud, käsitsi monteeritud, kaskadööride ja kaaderhaaval käsitsi joonistatud multifilmi pildiridadega. Teeme maikuus taas Teeme-ära-talgud ning palvetame, et ühiselt puhastatud Maarjamaa jääks ellu ja terveks. Unistame nagu Mindvalley juht Vishen Lakhiani ülemaailmsest riigipiirideta rahuriigist ja kuldajastust.
Iga järgmise šoki järel küsime, kas nüüd on saabumine läbi kriisi põhja või maailmalõpp ning arutleme, kuimitu teisikut on Putinil ning kes tegi kloonid, keda avalikkusele Jim Carrey asemel näidatakse. Ja juba tuli ära ka uudis, et TI teeb posthuumselt Val Killerile filmirolli.
Samal ajal, kui TI võtab miljardite inimeste töökohad endale, tehakse täiuslikke tittesid geenimanipulatsioonide abil katseklaasis – mis on jõukohane robotitele – ega vaevuta tõenäoliselt üsna varsti ei rase olema ega sünnitama: tehtagu mulle perfekte pärija!
Neitsist sündinud lapsukesed saavad umbes ülehomme tavalisteks 21. sajandi Jeshuateks. Olgu siis nii – peaasi, et neid ära ei sööda ja näokreemiks ei tehta. Olgu TI-jumal armuline!

Ohverdus
1) Loe tekst läbi ja vasta täislausetega teksti lõpus olevatele küsimustele!
2) Korrasta tsiteeritava Rea Rausi tekst!
3) Kirjuta oma arvamusest ning kogemustest enese ja teiste ohverdamisega.
Nii mina kui ka sina – me ohverdame ennast iga päev. Meie igapäevased valikud ohverdavad reeglina meie elukvaliteedi ja hingerahu: me valime kohustused selle asemel, mida teha sooviksime, parema palgaga töökoha linnas oma muinasmaa rajamist trotsides. Kaalume refräänina Eestimaalt lahkumist, kuna meie nullreitinguga valitsus irvitab rahva ning rahvaalgatuste üle ja ohverdab meid iga päev, kuni külgetõmbeseadus ütleb: „Droon püksi!“
Rahvatarkus ütleb: „Kiida lolli, loll rügab surnuks!“
Piisab ühest tunnustusest ja me oleme valmis 14-tunnilisi tööpäevi tehes ennast veel ja veel ohverdama, sest teatavasti „aga ükskord algab aega“, „ja kui nad surnud ei ole“, jne, vmt. Inimene, keda pidevalt hirmutatakse, ähvardatakse, pisendatakse ja tühistatakse, on pisimagi kiituse peale nii rõõmsalt üllatunud, et jätkab õhinapõhist rööprähklemist. Sõjamängudest toituv eliit on samas valmis meid kõiki ohverdama – sai ju öeldud, droon püksi.
Rea Raus: „Tänane Impulss – sõja ajal Kaitsevägi tsiviilelanikkonda, naisi ja lapsi ei kaitsegi. Nii korduvalt välja öeldi. Kaitseväe ülesanne olevat riigikaitse. Aga mitte inimeste kaitse. Et mis see riik täpsemalt on, või kus ta asub? Saatejuht küsis korduvalt otse- aga kes siis naisi ja lapsi kaitseb. Vastust ei tulnudki, selle asemel viidi jutt mujale, droonid- ja droonid ja ikka droonid ja muidugi droonid. Aga miks neid ringilendavaid droone alla ei lasta- küsib saatejuht. vastus: aga need ei kujuta endast ohtu. Miks siis poolele Eestile saadeti varjumiskäsk, kui ohtu pole?
Kokkuvõttes- täiesti segane pilt avaneb sellest miljarditööstusest, ehk siis kuhu me maksudena viimasel ajal miljardeid maksame- ja nüüd saame teada, et reaalselt meid ei kaitstagi? Kuna saates korduvalt seda küsimust küsiti, siis ma ei saanud ilmselt ka valesti aru. Muudele küsimustele tulid ka vastused- et kunagi tuleb ja siis püüame ja vaatame mis saab, ja valmistame ette ja planeerima, ja võiks ja me nüüd hakkame vaatama kuidas. Ei olnud tõsiste meeste jutt. Tõsiselt murelikuks teeb.“ (Metameedia) – kirjaviis muutmata.
Seda, et emad ennast laste nimel ohverdavad, peetakse kõigi rahvaste – k.a loomrahvad – puhul normiks. Teisiti ju kari ellu ei jääkski. Meeste eneseohverdus isamaa nimel on justkui enesestmõistetav – isegi siis, kui sõda peetakse teiste meeste maal… – seni, kui asi saab reaalsuseks. Siis käivitub instinktiivne põgene-võitle-kalkulatsioon.
Mehed väidavad, et saadavad naised-lapsed turvalisse kohta ning ise jäävad võitlema. Kus on turvaline piirkond, inimesed? Naised on Dubai-sündmuste, vahemereliste kliimamuutuste ja WWIII rullumise ajal üha veendunumad: Maarjamaal on kõige kodusem nii elada kui surra.
Ei ole midagi uut siin päikese all. Kui küsime Google’i otsingurobotilt, mida tema teab ohverduste ja ohverdamiste kohta kirjanduses, tuleb vastus: „Ohverdamine kirjanduses on võimas temaatiline element, kus tegelased loobuvad millestki väärtuslikust — mugavustsoon, soov või elu ise — kõrgema eesmärgi, armastuse või suurema hüve nimel. See toimib sageli kangelasliku, moraalse või emotsionaalse kasvu määrava hetkena, edendades altruismi ja lunastuse teemasid.
Kirjanduses ohverdamise põhiaspektid on järgmised:
Eneseohverdus: sellised tegelased nagu Antigone, Robert Jordan Hemingway teoses „Kellele lüüakse hingekella“ ja Sydney Box narratiivis „Kahe linna lugu“ ohverdavad oma elu põhimõtete või teiste nimel.
Kangelaslik/altruistlik ohver: levinud eepilises või fantastika valdkonnas, näiteks Gandalf sarjas „Sõrmuste isand“, kus tegelane sureb või kannatab, et tagada teiste ellujäämine.
Sümboolne ohver: sageli kasutatakse seda tegu sügava armastuse tähistamiseks või tegelase arengu demonstreerimiseks isekast isetuks, nagu ämblik Charlotte, kes sea päästmiseks võrku koob, kuni end surnuks kurnab. (Eesti kirjanduses Kitzbergi „Kauka jumal“ Mogri Märt – K.M.)
Rituaalne/temaatiline ohver: esindab sageli religioosset või ühiskondlikku pakkumist kõrgemale võimule või, nagu on arutatud ajakirjas Strange Horizon, kujutada ühiskonda tumeda ning arhailisena.
Näiteid leidub žanrite lõikes, alates klassikalisest mütoloogiast kuni kaasaegse fantaasiani, rõhutades moraalset kaalu, mis seisneb kõigest loobumises ülla eesmärgi nimel.“
Andrei Tarkovski viimne film Farö saarelt on „Ohverdus“ ning ennäe, saartega ongi mingi teema: Neitsisaartest üks, Epsteini saar on läinud ajalukku laste ja neitsite ohverdamisega kannibalismist pedofiiliani, mille tegelikud tagamaad alles selguvad… võibolla.
Küsigem eneselt: kas ja mille nimel ma oma elu ohverdaksin? Vastus on lihtne: täpselt sellesama, mille nimel elan ning praegugi päevast päeva rassin ja tassin ega passi.
1. Milline on autori suhtumine meeste ja naiste, eliidi ja lihtrahva valmidusse ohverdada?
2. Refereeri tsiteeritud Rea Rausi teksti.
3. Loetle, millistest ohverdusest jutustavatest teostest kõneleb Google-AI.

Vaesuse doominokivid
Kui kaunilt kaua laotud doominokivid klõbinal mandalateks laotuvad, vaatleme seda imelist ehtsat, mitte AI-vaatemängu nagu väikest ohutut imet. Sotsiaalpoliitiline kurbmäng – samuti ehtne paraku – vallandab valest valemate valede valesti ja valelikult kuhjumisena.
Tühjade kontode ahelreaktsioon väänab kõik pseudoks: ebakaasa paariliseks, sest üksinda ei suuda elektriarvet maksta, äba töökoht, äpu kodu emme kapi taga või kivilinna betoonkarbis, libateenused lisaraha teenimiseks oma hingerahu ja energeetilise keskme kaotamise hinnaga.
Näiteks sõidad jotataksot oma olemisest viinapoodi, et saada tasuks tangitud – su eneseväärikus, aeg ja ramm raugeb mühinal – reptiilid, kes hoiavad meid vaesuse abil vampiiride iminappade otsas, naeravad laginal-lahinal. Mida valgem valgus, seda pimedam pimedus – nagu infiltreerunud killerid meie väikelinnades, on ka nartsissistlikud psühhopaadid ja deemonlikult toksilised egotistid meie hulgas valgust kustutamas.
Saatana sigidikud on sageli alko-narko-orjad ning nende pilguta silmad, telefonikõned ja -sõnumid ajavad iiveldama. Meie vaesust ära kasutades leiavad monster-puugid mooduseid meiega kontakti saada, tühjaks imeda ning iga selline tondi teenimine on enesereetmine.
Naistel on otseühendus Algallikaga, tänu millele emad ja naabrinaised taastuvad. Vaesuses hapnevad mehed paraku lagunevad, kui naised neid püsti ei hoia. Varakad vennad ostavad ilusa imetaja, olles sageli kasulaste kõrval nagu armetud klounid, rahatud surevad välja.
Hirm sünnitab viha, millest vallanduvad rünnakud. Tugevatesse sihilike aukude löömine mõnitamise ja tühistamise tehnikas on agressiivseim moodus neid tühjendada ning seeläbi oma saatanliku peremehe põrgulikke käske täita.
Mustamäe romantik Mati Unt ristis ühe oma romaani „Öös on müttajaid“. 2026. aastal on neid laias laastus kolme tõugu. Esiteks haritlased, kes teenivad pärast tööd koristajate ja lüpsjatena lisa. Teiseks kadedad küüntenärijad, kes sõimavad tugevaid naisi. Kolmandaks vampiirid, kelle rokkimist jälgides ütleb intuitsioon: ei meestele, eriti niijanaa miljonäridele!
Vaesus jätab lapsed vanemliku soojuseta – nood on aina tööl ning juhtuvad tragöödiad nagu äsjane Valga teismeliste roim, mille erinevust arvutimängust nad ilmselt arugi ei saa. Küsigem: keda parema meelega kinnimajas üleval peame, kas võõrvange või oma õnnetuid hüljatuid?
IT-guru Üllar Kruustik: „Eks meie Valga ole ka nüüd kaardile saanud. Ja hakkab kujunema vaikselt muster, kus järjest suuremate kogumite vabakasvatuse noored teevad „mehetegusid”. Miks nad seda teevad? Eks ikka sellepärast, et on nagu ühiskonnast (mida meil ju teadupärast eriti enam selle sõna kõige paremas tähenduses pole) väljaheidetud lindpriid, kellel on oma seadused ning arusaamad ümbritsevast elust.
Pluss elu telefonis, pluss narko, pluss… Nojah – see ongi nende lindpriide igapäevaelu, mis on sihilikult tekitatud.“
Orjastamise anatoomia on primitiivne: valitsevate kihtide põhjustatud vaesus ja hirm, sõjamängud ja hirm, sihilikult tähelepanu tegelikkuselt kõrvale juhtiv infouputus ja hirm.
Jadamisi langevate doominokivide tirinal tulevad teadvust muutvad ained ülejõukäivalt kalli meelelahutuse asemel. Igapäevased enesetapud reiside asemel, hullar hobide asemel… Nii pahvatavadki arukad helged isiksused, et tulgu see sõda või muus tehnikas maailmalõpp ometi ära. Kes ellu jääb, see saab puhtalt lehelt alustada ja uued inimesed sünnitada.
Kogu planeedi varadest 90% on 1% käes ning kuitahes oimetuks orjad kurnatakse, vastuhakk tuleb niikuinii. Anarhiast revolutsioonideni on üks samm, mis paraku suunavad enamasti sihikud nuripidi.
Tsaaripere ja intelligentide mõrvamine rikkus sajanditeks rahva suhted kommunismi ja sotsialismiga, mis kujutavad-kujustavad-kujutlevad elu Eedeni aiana, mis ta ju algselt olema pidigi. Veripunaseks vassitud mõte rüvetas andekad kirjanikud – meie Pöögelmann ja Lauristin, naabrite Gorki – sildistati sotsialistlikuks realismiks vastavalt marksistlikule kirjandusteadusele.
https://et.wikipedia.org/wiki/Proletaarne_kirjandus
Nii Linda Murutar kui ka Edgar Spriit olid tõelised, mitte verised kommunistid, kes uskusid päriselt, et elu Maal on võimalik korraldada „nii nagu taevas, nõnda ka maa peal“ ning nende (lapse)lapsed jäävad aegade lõpuni sildistajatele ja tühistajatele selgitama, mis-kus-kes.
https://www.etag.ee/wp-content/uploads/2016/06/ESPAK-M%C3%9C%C3%9CT-JA-KIRJANDUS-tr%C3%BCkieelne.pdf (Loone Ots ja Peeter Espak „Vaesus kirjanduses”)
Soovitan sirvida ka kaheksat kirjandit gümnasistidelt, filosoofia ja sotsioloogia tudengitelt:
https://annaabi.ee/rikkus-ja-vaesus-m52883.html
Vaesuse kukutaks võimult riigipiirideta elukorraldus, kuivõrd praegu on KÕIK nafta jt maavarade pärast peetavad sõjad kohutava naftapõletamise hinnaga kellegi teise kodus.
Moskva märatseb Donbassis, iirijuurne USA Donni Lähis-Idas – aga ka Venezuela-Kuuba-Gröönimaa isutab. Lahendus? Iga roju oma koju! Küllap Päike lööb jalaga vastu maad. Seni… Rahu. Truudus. Rahu. Fookus. Rahu. Distsipliin. Rahu.

Avalik kiri kutsututele ja seatutele
Austatud President Alar Karis, rahvasaadikud Brüsselis Marina Kaljurand ja Riho Terras, EU kõrge ametnik Kaja Kallas ning ministrid Kristen Michal, Hanno Pevkur ja Margus Tsahkna ning kaitsevägede ülemjuhataja Andrus Merilo!
Head rahvajuhid,
palume tungivalt sulgeda Eesti Vabariigi õhuruum igasugusteks sõjalisteks manöövriteks.
Nõuame, et lõpetataks idanaabri pidev õrritamine nii mõtlematute väljaütlemiste, väikeriigile üle jõu sõdades-osalemiste kui teise riigi droonide pideva „eksimisega“ meie kodude, koolide ja kirikute vahele.
Ukraina ei vaevu meie õhuruumis droone lennutades isegi vabandama – erinevalt Soome intsidentidest – küll aga tõmbab seesugune „transiit“ reaalselt tule meie riigi ja rahva peale.
Oleme geopoliitilise asendi tõttu nagunii ohustatud ning ohu- ja mõõdutundetu sõjamängude mängimine teatud seltskonna era- ja ärihuvides ületab taluvuse piiri.
Nii paljud eestlased on lisaks neile kümnetele tuhandetele, kes on juba võõrsile tagala või alalise kodu soetanud, kaalumas Maarjamaalt lahkumist. Meie, viimsed eestlased, teeme tööd.
Neelame alla maksutõusud ja vaesumise, töötame üle inimvõimete ja paneme tervise mängu. Tööd teeme. Vaikime, kui metsad langevad ja rabad rüvetatakse, talume geoinseneeringu ja kliimamanipulatsiooniga kaasnevaid happevihmasid ning matame sõpru-kaasteelisi.
Ja me teeme tööd. Me ei tule tänavale ega Toompeale, sest me oleme kogu aeg tööl. Ikka veel usume, et ükskord algab aega, mil… Seni teeme tööd.
Poliitikud ja pangad suhtuvad maasoolasse, koolmeistritesse ja kultuuriinimestesse nagu ullikestesse, kes elavad missiooni nimel õhust ja armastusest. Nemad töötavad.
Hoidke siis vähemalt meie õhk teiste riikide sõdadest puhtana.
Laske isamaad teenida ja armastada ilma igal hetkel oma kodu ja maa, laste ja looduse pärast kartmata.
Meie kui maksumaksjad ei ole valinud sõda oma koju, kooli ega kirikusse. Teeme tööd – Sinu ülalpidamiseks, kutsutu ja seatu…
https://rahvaalgatus.ee/initiatives/1783-n%C3%B5uame-eesti-%C3%B5huruumi-sulgemist-s%C3%B5jalistele-man%C3%B6%C3%B6vritele?fbclid=IwY2xjawQ4sfZleHRuA2FlbQIxMABicmlkETFLTVdQd1AydVFnN0RHRWFsc3J0YwZhcHBfaWQQMjIyMDM5MTc4ODIwMDg5MgABHh8B6pY7htftNbQ0g276qJQK622TkAVVuL2QDbgaNfyINsjZvSQ4-uTaP8aD_aem_aaAQmUaNV0UhbTyCcNPCTQ

Looja on Jumal ja see kehtib ka seaduste loomise kohta – kes on kutsutud ja seatud rahva koosmeelt korraldama, ei ole üksnes valitud esindaja, vaid ideaalis ka Jumala asemik Maarjamaal. Tõeline rahvajuht on see, kes teab ja järgib taevariigi seadusi.
8 miljardist inimesest tibatilluke poolteist miljonit elab asustamata, linnriigistatud Eestis, kus peaks geopoliitilisest paratamatusest – põhjala kliima ja idanaaber – olema eriti tõhus tööjaotus versus mitmekülgselt andetu poliititsemine. Kauase loomuvastase seadusloome tagajärg on rahvuskehandi vaistlik tahtmatus endavastasele seadustikule alluda ning vaesust tuleb ümber jagada kafkalikule kontrollimisele, karistamisele, sanktsioonidele.
Täiturite ja inkasso, trahvivate ametnike kui oma olemasolu õigustajate võimu haripunkt või pärapõhi on loodetavasti käes ning seadusteloojad seisavad ükspäev teisehomme silmitsi-rinnutsi-käsitsi-jalgsi paratamatusega puhtalt lehelt alustada. Väikeriik kui käepärane minimudel on tänuväärselt hallatav ning mikromaastikul toimuv vallatav. Kõik näevad, mida põldude, metsade, energeetikaga teeme. Kes me?
Küps silmaring aitab ebainimliku jälgisegava ja vettsogava teabetulva kiuste suurt pilti hõlmata – meil kõigil on oma valdkonnad tervikus, kus kõik on kõigi ja kõigega seotud. Siinkirjutaja fookuses on haridus, kultuur, lapsed jt õrnad, ent pehmete väärtuste hoidmise või hävitamise jälgimise kaudu on ikkagi minu suur nina igas valdkonnas – nutivabadus, automaks, sõda Peipsi taga ja külateedel. Kasvõi seeläbi, et tööstus ja ehitus, taristu-laristu-karistu ning sise- ja väliskaitse, rahandusminister vaheldumisi haridusministressiga on iga päev televahendatuna meil toas.
Tegelik kontroll valija ning maksumaksja vere, higi, pisarate kanaliseerimise asjus on kadunud – endiselt rokib sajandi pettuse feil baltika viaduktide kui koletislike kaarkasvajate ehitus keset põldusid, kuhugi on kadunud riigimonopoli hüperinvesteeringud ning kümned tuhanded ametnikud-täiturid-sanktsioneerijad kägistavad ja vägistavad heauskseid kodanikke nii, et isake Orwell minestaks, kui meie päevil elaks.
Kartmata olla ebapopulaarne ja mitte meeldida kinnitan mitmeid aastaid keeltekoolis ja eraõpilastele kõiki õppeaineid tõlkides veendumust, et keeleseaduse täitmisvõimatus alles rullub ja eskaleerub. Oleme teel puhtas riigikeeles… kodusõtta. Idaviru umbkeelsed pedagoogid võeti tagasi ametisse, sest keeleoskajaid polnud sinna venelähedaste fosforiidimaardlate harjale võtta. Mina ju ka ei lähe, ehkki palk on kolmekordne nagu kohvihind maailmaturul.
Keeltekooli ja eraõpilastega olen kogenud: ka motiveeritud ja püüdlikud, nt reaalainetes ülinutikad igas eas mõlemast soost ilusad inimesed ei saa üleni venekeelses ümbruses eestikeelsesse hingamisse. Kogu tänulikkuse ja armastuse juures on siiasaabujail paratamatult erinev keeletalent ning see pole nende peksmise koht – kodudest minema pommitatutena on nad katki ja kartlikud nii ehk naa.
Metameedias sai megapalju laike oma postitusega Igor Gräzin: „Minu emakeel on vene keel, aga minu puhtalt venelasest isa nõudis, et minu eesti keel oleks korrektne. Ta ütles: „Kui eestlased eesti keelt ei oska, siis on see nende mure. Aga kui sina eksid – kas häälduses, komades või ühildumises ning rindlausetes, siis oled sa alati tibla. See on nende keel, aga meie asi on osata seda rääkida.“
Nii jäigi. Tulemus: minu eesti keel on ka täna laitmatu ja ühegi minu semu oma ei ole. Venelasena ei saa ma endale lubada sihukest eesti keelt, mida eestlased räägivad, veel hullem – kirjutavad. Pazooor!“
Eestlaste jaoks on sündmuste tõttu idarinnetel võrratust vene klassikast saanud mitte elementaarse hariduse osa, vaid kohu(s)tav kirjandus. Ainus lahenduselaadne toode on lepitust inimenehaaval õpilastele ette sööta: olge lahked, Lev Tolstoi on meie oma vürst Volkonski vaarhõimlane talupojahame ja adraga, hobusest rääkimata. Nii Ott Lepland kui Majakovski hüüavad ühtmoodi: „Kuula!“
Ärakuulamise palve kostab Rosta akendest sama selgelt kui legend Puškini ja Koidula sugulusest – väidetavalt on mõlemad Peeter Suure moorlase lapselapsed. Mis on vägagi muljetavaldav muinasjutt, sest Myheritage.com leidis minu laste DNA-st isaliinipidi innuiti geenid – 2% indiaanlast peab ju ühes õiges eestlases olema…
„Naada, Fedja, naada!“ peab õpetaja lugemisele lennutama kasvõi tõsiasjaga, et Fjodor Dostojevski kõigis teostes kirjeldatud vaimuhaigustega toimetulekut on Youtube täis: ärevus, bipolaarsus, depressioon, psühhopaatia, autism ja nartsissism on praegusel katkisuse kaskaadi põhjustaval planeedil epideemilised.
Prohvetlik Bulgakov oma „Meistri ja Margarita“ ning „Koera südamega“, eepiline Baturin oma „Karu südamega“ – Tšehhov ja Tšaikovski pidevalt maarjamaistel lavadel – ja Gogol on ju vabšjee ukrainlane!
Tegelikkust, et tänane venehirmus eestlane ka sealpoolset kultuuri alla ei neela ja ära ei seedi, sümboliseerib senise vene gümnaasiumi nimeks saanud Tähesadu. Keeletundlikule sõnatajujale sümboliseerib see kadu.
Kadu kogeme siis, kui käivitub katastroofistsenaarium ja kollektiivne Putin tuleb diskrimineeritud vellekesi päästma ning hariduse juurde edasitagasi aitama – selleks on targu siia ostetud „ukrainlasi“ infiltreeritud ning ikka veel on teiste riikide kodanikel valimisõigus – mis on väga palju pazoorsem kui täidetamatu keeleseadus.
Positiivne programm seevastu võiks välja näha nii, et inimlikkus ruulib, valged võidavad, nuripalu jt lageraie lahinguväljad kasvavad uuteks metsadeks, looduslik valik koristab teedelt ja taredest alaliskännis vägivaldurid, geoinseneeringute ja kliimamanipulatsioonide ohvriteks saavad eelkõige nende autorid – oo, magus fraas „teadlased on kindlaks teinud“, et meie planeedi turvalisim piirkond saab lähitulevikus olema baltoskandinaavia ja ekvatoriaalafro paradiis.
Ahjaa, mina kui seadustelooja… Olengi. Enese sees, oma kodus ja klassiruumis. Kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini – inimenehaaval, rahvakaupa – olgugi, et nii 1960ndate hipstereid kui tänaseid 144K valgustöölisi pisendatakse „anarhiaks“.

Gameboy Tetris: „No eta žizn, eta karma…“

Juudid ütlevad: „Surisärgil ei ole taskuid.“
Eestlased tõdevad: „Oma särk on ihule kõige lähemal.“
Seega jäi igaühele meist Gameboy Tetrisest oma isiklik mälestus, mis on kindlasti seotud mõne sinu, minu, tema väga privaatse juhtumiga. Murutari 21-st tatoost esimene sündis koos Paveliga. Pärnus oli igasuvine Beach Grind ning kuna minu tütred ei olnud veel 18-aastased, läksin neile täiskasvanud saatjaks. Tõsi küll, päris täiskasvanuna ma Ammende villa kõrval ei käitunud: seal oli nii pärnakate, Ane kui teiste tatoo-meistrite salongide ala. Valisin endale turja peale tätoveerimiseks öö-päev-must-valge vaagimise kaalud. Kui töö oli hoos, pistis lavalt maha tulnud Pavel nina salongi, kiitis heaks… ja see oligi meie viimne kohtumine. Samal ööl suri arestikambris arstiabita üledoosi Grindi noor külaline, tubli ja tark poiss Juurust. Sellised mälestused siis.
Esimese muusikapalana meenub enamusele meist „Für Oksana“. Seitsmeaastane reggae-ballaad jutustab koostöös Nubluga armastusloo, mille sõnad räägivad kolmes kohalikus keeles, kui keeruline on kahe linna ja kultuuri vahel suhet arendada – seda enam, et tüdruk on georgi-lindi-meelne ning viimasel ajal ei ole üldse kindel, et rongid sõidavad. Ühel issanda hommikul jäi seoses häkkerite rünnakuga väljumata 40+ rongi – mis oli tore sissejuhatus Auvere elektrijaama korstna kui sümboolse peenise mahatulistamisele vene drooniga.
Kõigi rahvaste pühakiri – meil Piibel, juutidel Toora, moslemitel Koraan – kõneleb üht ja sedasama: saabuvad ajad, mil elavad kadestavad surnuid. Härra Botšarov laulis meie maa kõigile rahvastele koos Glitcheriku ja Mäxiga laulus „Maakas“, et mullaste küünealustega tegudeinimesed on küll naljakad ja vanamoodsad, aga tegelikult jäävad just meiesugused ellu.
Ida-Virumaal filmitud videos vaatab tõhus raskeveohobune meile julgustavalt otsa: noh, kas sina oskad mulle atra taha rakendada ja koos minuga vagu künda? Samas küsime koos pilvepealse muusikuga aina valjuhäälsemalt: kuhu kadus Sten, kadus Glen, kadus Natali?
Mälupilt esimesest suurest kontserdist 5 miinust ja Puuluup ühendvägedega Alexela kontserdimajas jääb taevasesse fonoteeki igaveseks ning taevaga oleks-poleks tingida ei saa – kes läinud, selle mälestuse auks elame, loome ja lehvime meie edasi.
Kallis Paša, aitäh, et kinkisid lisaks muusikale meie rahvale kolm andekat last. Kui kõik lähevad ära ja uusi lapsi ei sünni – kes siis sinust jäänud muusika saatel tantsib ja remixe teeb, kes räägib saatusekaaslastele nii ausalt kui sina alko-narko-psüühikaprobleemidest, kes rajab maale ellujäämise oaasid, uued Lootuse külad ja muudab Maarjamaa rahvuspargiks?
Ekke, Jörgen, Pavel – ehkki teie loobusite, on meie rahvas osutunud igasuguse loodusliku valiku ja sõdade puhul ellujääjaks ning iga ehmatava lahkumise puhul on sobiv hetk tõotada: MEIE JÄÄME, TRUUDUS-FOOKUS-DISTSIPLIIN – KAS KÕIK SAID ARU, RAISK?
Nublu – für oksana
Feat: gameboy tetris

а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва
я лечу к тебе kolm tundi veel
Ja seal oleme vaid ainult me koos
а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва

ja mu väike venelanna, tead ma satun siia harva
siis kui Balti jaamast välja läheb rong

südalinnas, Agulis, mul tunded kinni vagunis
ma esmapilgul nägin ainult
seda sinu tagumist
sa särad nagu paabulind ja ründad nagu kotkas

aga südamete sõjas sain ma õla peale pagunid
давайте выпьем виски
по говорим по-английски
эй, слышь! (they’re not gonna get us, they’re not gonna get us)
нас не догонят

sind valvata võin öösiti – ночной дозор
me suhtluses on seisak nagu rikkis valgusfoor
essa kord läks aia taha, pohhui, proovim veel kord
saame kokku seal kus Kreenholm

ma tean see Georgi lint su juuste sisse
jäädavalt on põimunud
kui murumängud toimunud
ja sina, mina lõimunud

vaibad sinu seinal, Gin ja roosat värvi Schweppes
ma nägin seda ette nagu Aleksandr Šeps
võtke välja amatöörid

а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва
я лечу к тебе kolm tundi veel
Ja seal oleme vaid ainult me koos
а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва

ja mu väike venelanna, tead ma satun siia harva
siis kui Balti jaamast välja läheb rong

praktiliselt nagu maletaja Paul Keres
kuigi ise pole pärit siit, võitleja olla geenides
ka minu kodus, nagu siin, räägiti samas keeles
ja need lärmakad joogised tüdrukud meeldivad meeletult

твой папа любит деньги деньги деньги
я тоже, заправляюсь в Ивангороде – там дешевле Лукойл
вместе любит деньги деньги деньги
и все же за мой счет всему Ro Ro, всему Модерну
(домой)

пора домой! Коктейль и Сектор Газа
sind vaatan, kui kassahitti Coca-Cola Plazas
ma tean, et selles filmis ise lüüa kaasa
tahan uskuda, et selle filmi lõpp on õnnelik
ja rahvas ütleb

а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва
я лечу к тебе kolm tundi veel
Ja seal oleme vaid ainult me koos
а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва

ja mu väike venelanna, tead ma satun siia harva
siis kui Balti jaamast välja läheb rong

Kas vana arm ka roostetab…

…ei ta roosteta – tema parkub, tal tekivad ealised iseärasused ja erivajadused ning ta kasvab perenaisega kokku nagu kehaosa.
Seitse aastat tagasi tõi Makita Christopher proovida suurema ja väiksema kaheakulise trimmeri – valisin väiksema, ent pikavarrelise, et koplilintide all pokude vahel võimalikult ulatuslikult slaalomit harrastada.
Mašal oli – on praegugi – kaasas lisaks tamiili pooliga otsikule „kilpkonn“, lõikenugade lahendus ning võsalõikaja. Kilpkonn on putkede ohjeldamisel küll tugev ja tubli, ent paratamatult ikkagi kopliposte kohates puruneb kergesti. Võsaketta vajadust pole, kui oled järjepidev – esimesel varasuvel lõikasin lepa-haava-noorendiku sobivaks ning kui suve jooksul 5-7 korda loodusega läbirääkimisi pidada, tuleb tamiiliga toime.
Maša küsib suhteliselt peenikest, ent teravate servadega tamiili – liiga ümmargune-libe variant läheb putkede-pokude-postide ümber menetledes kiiresti otsast karvaseks ja tõmbab hoo maha. Mis hoo valimisse puutub, siis põhimõtteliselt on mu kaheakulisel kehaosal automaatne käiguvahetus ka, ent see sööb kiiresti akud tühjaks. Sõidan teise käiguga. Teatud kleepjas-takerduvate taimede või niitjate põuakõrte ümber kaela takerdudes saab ühe sõrmeliigutusega tagasikäigu anda ja pusa võssa lennutada.
Esimesel aastal lendas mõnel korral võssa ka pool ja kapsel – algaja asi. Algaja sai teada ka elektrilise koduabilise ja ilmastikuolude-stiihiate vahekorrad. Bensiinitrimmeriga naaber võib küll koidu ajal oma rada trallata, aga elekter niiskust ei taha – aurav trimmer ei ole tore. Leitsaku puhul säästab masin arulagedat inimest, kes ennast ilmselt kuumusele ja parmudele ohverdaks – ülekuumenemise eel lülitub tark aparaat lihtsalt välja.
Teisel aastal ma enam mõlema akupaarita kopli kaugeimasse otsa ei tatsanud, et sealt siis teise paari järele tulla. Üks paar akusid kestab tund aega – kaks „varretäit“ ehk kaks tundi ongi täpselt paras füüsiline uhamine kirjatöö ja kontoriminutitega vaheldumisi.
Kuna Südamesalu maadel külvavad üheksavägised end, kuhu ise valivad, omandasin nende vahel laveerimise virtuoossuse, hobusekopli elektrilindi alustele pokudele soengu tegemise mõne sekundiga ning konnadega koostöö oskuse. Kui liigud järjepidevas rütmis, oskavad igat liiki konnad jalga lasta. Rohukonnade liikumist taimede vahel on kõige kaugemale näha ja nad on eest ära minekul kõige asjalikum liik. Kärnkonnad püüavad esmalt lehtede alla lömitada – kui põrr tuleb ikkagi peale, loivavad minema. Libe punakas konnaliik on kõige suitsidaalsem – volksab ootamatult otse lõikuri eest õhku – ent varvast visates on kõige kõrgemate hüpetega ja väledam.
Seitsmendaks suveks olen omandanud just konnakõrguse niidukõrguse – see säästab sisalikke ja ühtlustab visuaalselt maastiku konarused. Lisaks on kenas kooskõlas Sadhguru vaimsuses liikumisega Save The Soil. Iga aastaga levib mõistlik säästlik niitmine ning taimerahva mullani maha küpsetamine stiilis „Kadugu elurikkus!“ ega päikeses pruunistuv millimeetriline grill-grass pole enam moes.
Trimmerdamine on minu, kobedas vormis koolipreili absoluutne lemmiktöö.
See hoiab vaimselt keskmes – pilved-vihmad vaatad enne üle ega volksuta vaadet siia-sinna, et mitte mõnd üheksavägist või orhideed maha lõigata. Postide ümber ja mätaste vahel viiveldes oled muide kenasti välja lülitunud. Pärdik peas peatub – oled siin ja praegu.
Saades mõnusa jõusaali seansi, kus töötavad kõik lihasgrupid ning su pilatesel on ka maastikuhoolduslik tulemus, oled liikuvas meditatsioonis. Ühenduses loodusega ammugi: jätad magusaid-värvilisi klumpe-saarekesi mesilastele, angervaks-põdrakanep-pune jääb siin-seal rästikutele varjumiseks – kus nad mujal kui looduses olema peaksid?
Kus on konn, seal on rästik – ja kurg, kes lakkab kiiresti su trimmerit kartmast ning kõnnib konni ja rästikuid – ! – noppides toimekalt niitja kannul. Ma pole konn-valutab-ja-porgand-protesteerib tüüpi tädi, ent kui kurg või kass täpse kuklanaksuga rästiku räsib, olen kurb – nad on siinsed asukad. Nagu ka kolmikutega metskitseema, kes Südamesalus hobuste ligi end jahimeeste ja rekkade eest peidab.
Niitja ei leota ega riivi suve lõpuni peopesadesse tekkivat tõhusat elevandinahka maha – töötekkeline polster asendab kindaid ning maniküüri saab intelligendiks tagasi kätte ära minnes üsna sujuvalt korda. Seilasime, teame!
Korda ei saa – ilma teeninduse abita, mida ma Maša puhul kordagi kasutanud pole – loogiliselt kuluvaid vidinaid.
Esimesena andis saba tamiili pealeandmise mehhanism – ammu juba avan kapsli ja annan sõrmitsi peale. Kui varre ja käepidemete vaheline ühendus lõnkuma hakkab, keeran tunde järgi vinklisse ja saan meistrita paika.
Teisena hakkas loksuma kattekübara sees olev tamiililõiketera – mul on käärid ning katte õnaruste puhastamiseks kinnas alati taskus. Kokkuharjumise tõttu jäävad silma ja tunde järgi enamasti õige pikkusega vuntsid, nii et lõigata pole vajagi.
Kolmandaks vajab teenekas trimmer rohkem puhastamist, kuna nii metallvars kui plastiksüsteemid on parkunud. Lohakus pole elatanud teekaaslase puhul võimalik – õnarustest välja puhastamata taimepudi ei lase topsikut päriselt sulgeda, minema lendab.
Akud on muide seitsme koosteeaasta järel täiesti endised – ikka tund töökorda ühel paaril. Nipp selles, et alati tuleb lõpuni laadida ning kui tühjaks – siis lõpuni tühjaks töötada. Kui trimmerist jääb tsimarukene üle, sobib sama aku trelli, varstolmuimeja ning väikese sae taha – ring majas, õunaaias ja autos – ja laadimiseks küpse ta ongi.
Telefoni laadimisega on ju sama – poole pealt pole vaja.
Inimene iseennast lõpuni känni trööbeldama ei pea: kui arvuti taga või roolis, koosolekutel või raamatutes jooksevad kuulid kokku – siuhviuh õue midagi üldfüüsilist tegema!
Läbi hingamisteede ja naha saad lisaks orasheina-ristiku-teelehe-kummeli-selleri-angervaksa-põdrakanepi-tarna-vesiheina-madara-pune-marana-ohaka-takja-metsrõika-nõgese-naadi-maltsa-vabarna-humala-kassitapu-lepavõrse spaa. Terviseks!
Ja veel üks ealine või uusajastuline iseärasus. Nii autodel kui kodumasinatel, tööriistadel kui kärudel on üha tuntavamalt ja ilmsemalt hing. Hingedevaheline ühendus tingib truuduse. Tunnen end kõlvatuna isegi teiste brändide reklaame nähes – mis lidlrioobi – minul on Maša Makita ju!?!
Armas Maša, iga vidina ja vajadusega nii viimseni oma – palun kesta veel kaua!!!

Seni, kuni Eestis olid laiaulatuslikud metsad, välgutasid metskitsed oma valgeid sabapeegleid laantes, nüüd ilmutavad nii põdrad kui ka ilvesed ennast linlaste õunaaias – kusagil peab ju elama.
2026. aastal jälgib inimkond õudusega, mis on juhtunud Jim Carreyga: ilmselgelt näidatakse avalikkusele klooni, teisikut, koopiat nagu ka Putin tavatseb enda asemel 5-7 koopiat rahva ette saata. 30 aastat tagasi klooniti esimene loom, lammas Dolly, kelle 6-aastaseks jäänud elu tulemus on kuus talle ja topis muuseumis – nii mõnigi sooviks tema kõrval ka diktaatori topist näha.
„Julge hundi rind on rasvane,“ väidab rahvatarkus. „Kes ei riski, see šampanjat ei joo.“
Igaüks meist kujutleb ennast omaette olles süsimustaks kaslaseks e pantriks, aga reaalia näitab paratamatult teistsugust tegelikkust: kohkunud kiisud ja prügikastikassid oleme.
Lohutagu meid siis fakt, et Indias on kassil õndsust sümboliseeriv vaimne dimensioon, Egiptuses on kõuts püha loom ning nende olenditega seostatakse maagiat ja nõidu.
Samamoodi on meie mütoloogia, kultuurilugu ja kirjandusmaastik tulvil hobusekujulisi olevusi: kentaurid, pegasused ja ükssarvikud. Ühtlasi peitub meie kultuuriruumis tuntud nimede taga salapäraseid loomi, kellel on iidseid nimetusi, mis on ununenud: „pürg“ tähendab maakeeli muuseas piisonit!
Armastame laulu „Kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur hall“ ilma, et mõtleksime seda lauldes faktile, et halljüljes on Läänemere suurim imetaja. Samamoodi nõksutame tantsuloo „Pärlipüüdja“ saatel puusa, kontrollimata fakti, et Eesti vetes elab looduskaitsealune ebapärlikarp, keda on püütud pärlite leidmiseks.
Friedebert Tuglase novellis „Androgüüni päev“ ärkab hommikul ilus noor tütarlaps, kes saab lõuna ajaks küpseks daamiks ja moondub õhtupoolikul vanaks koledaks kiimaliseks meheks, aga vihmaussid on läbi kogu elu mõlemasoolised ning kui keegi lõikab vihmaussi juppideks, elab iga osa häirimatult edasi.
Kui inimene sünnitab kolme-neljakilose beebi, tavatseb ta pärast aastaid kirjeldada, kuimitu tundi ta valudes piinles, millised õmblused tema sai ning loodab, et lapsukesest kasvab nende üleelamiste järel vähemasti tänulik pensionisammas. Karuema seevastu poetab talveunes olles poolekilosed mõmmikud, kes enamasti kaksikutena kasvavad järgmise põlvkonna tegijateks, kes iseseisvudes unustavad oma ema ning isa ei ole nad kunagi teadnud.
Märtsikuu on astroloogiliselt Jäära võimuletuleku ja kevadise pööripäeva aeg, mil on põhjust meelde tuletada, et oinas on kastreeritud jäär, kellel on mihklipäev sügisese pööripäeva paiku.
Tegelaskuju, kes oli iga ameti peale mihkel, oli ETV lastesaates „Hunt Kriimsilma üheksa ametit“ esinenud susi, keda kehastas Hendrik Toompere – muu hulgas legendaarne kuduja.
Analoogselt metskitsede valgete taguotstega ilmutavad ka ilvesed ennast üha sagedamini õunapuu otsas, sest seniseid kodumetsi enam ei ole – jääb loota, et härra ilves pigem armub linlaste kiisudesse kui et suhtub neisse kulinaarse huviga. Kena kevadet!

Rändrahvad Tšingis-khaani poegadest Marbella viikingiteni

21. sajandi slaavlaste sõja alates ning põgenikevoo vallandudes kartsid ja kurtsid eestlased, et nüüd teevad miljonid Maarjamaale saabujad siia ukrainlaste koloonia – justkui ükski rahvas oleks alati olnud praeguses asupaigas. USA ballistilised raketid Pärsia pihta teisendasid tegelikkuse. Ühest küljest on võimalik, et WWIII ongi alanud – nagu väidab politoloog Toomas Alatalu – teisalt ei süüdista 3000+ Dubaist tagasi pagenut ilmselt enam teiste rahvaste varjuotsijaid kõigis seitsmes surmapatus. Meie piilume toimuvat nagu õnneks kauget ulmefilmi.
„Kuhu sinu ülejäänud sõrmed osutavad, kui kellelegi näpuga näitad?“ küsis väike Mari keskeakriisis Punamütsikeselt õunaaiaetenduses „Südamesalu salavägi“ (Murutar 2017).
Seoses burgerkingi märatsemisega seni nii segamatult ja igavesti jõuka ja turvalisena tundunud šeikidemaal tuli rahvastele meelde, et need on iidsed Pärsia ja Bütsants. Lihtsurelikud, kes olid seni nende peale kadedad, kes endale külluslikke talvepuhkusi said lubada, jälgisid edukate tagasirännet Läänemere äärde nagu arvutimängu ning ilkusid mannetute ministrite kallal.
Seni on maade avastamine à la Krusenstern ja Barclay de Tolly ning uute alade vallutamine tundunud romantiline ja dramaatiline – vastsete põllu- ja karjamaade hõlvamine on näinud põnev ja pidev. Seitsmesajaaastase orjaaja itku ja enesehaletsusega vaheldumisi on kiideldud, kuidas ikka meie viikingid Sigtuna all Rootsi kunnile peksa andsid.
Eestlased saabusid mäletatavasti ennemuiste üle Uraali siia Peipsi veerde ning on erinevatel aegadel nii Krimmi, Siberisse, Rootsi, USAsse, Austraaliasse kui ka Hispaaniasse rännanud, kui enam Eduard Vilde raamatutes kirjeldatud kombel valget laeva oodata ei ole jaksanud.
Ajalooürikud on üksmeelel, et Saksamaalt Eestisse ja Euroopast Põhja-Ameerikasse asustati nn pahad poisid, kellega kodumaal hakkama ei saadud. Baltisakslasteks said sageli just sõnakuulmatud sindrinahad, kes samas osutusid geniaalseteks kirikute ja mõisate rajajateks ning viljasortide ja hobusetõugude aretajateks.
Põlisameeriklased omakorda said tunda euroopa kurikaelte käekirja: indiaanirahvaste kodu koloniseerima laevatati pätid, keda oli lihtsam pidada teisel pool maakera kui vangitornides. Innuitid saavad 2026. aastal tunda, mida tähendab pisiasi, et kunagi Ameerikasse deporteeritud iiri sulide lapsuke „unustab“ Gröönimaa aardeid ihaledes fakti, et see suurematsorti saar on olnud kas iseseisev või Taani kuningriigi alluvuses ning MacDonaldsit seal jumalate abiga olnud pole.
Sõjapõgenike uusim rahvasterände laine on ellujäämise nimel joostes ja lennates asendanud põlglikult kirjeldatud lodevus-mugavuspaguluse – ehkki need kümned tuhanded eestlased, kes oma hariduse isamaalt võõrsile viinud, on põgenenud hüper-elektrihindadest tingitud eluohtliku hinnatõusu eest. Mis siis, et viin on siin nüüdis-orjade meelte segamiseks odavam kui vesi.
Maksujõulistele Uus-Meremaa, tšõusenvannidele beebipraadi serveeriv Epsteini saar, kenadele kodanlastele Bali ja Aafrika.
Muusik-kirjanik Tom „Kuidas rännata ilma hirmuta“ Valsberg ja Stella Shakti talvituvad Guatemalas ja Sri-Lankal selleks, et õrnade olenditena mitte ainult ellu, vaid ka töökorda jääda. Õigupoolest on ka tööränne ja koolidesse minek püüdlus tõusta üle survival mode’i – meil ei ole kõiki alasid. Ja kes meist ei unistaks pensionipõlvest palmi all – dementsest Donaldist võimalikult eemal, nii geograafilise turvalisuse kui uudiste toksilisest väljast väljas…
Ühtlasi on mitmed elualad olemuselt ülemaailmsed: teismelistena tähelennu teinud Vanilla Ninja naised lähevad Viini Eurovisionile Lenna ja Pireti kui supertublide pereemade-taluperenaiste igapäevatöö kõrvalhüppele. Igihaljaste lasterikaste multitalendikate veteranide elutöö preemiareis Ilmaveerelt Doonau äärde ja tagasi.
Erinevalt planeeti korduvalt tabanud asteroidide jt katastroofide järel paratamatult järgnenud lõplikust rändest. Ka praegu tiirleme ja pöörleme justkui komeetide lennukoridori kiiruskaamera ning ohkame iga natukese aja tagant: „Huuuh, mööda läks!“
Neitsisaarte pedofiilialt ja kannibalismilt tähelepanu eemale juhtiv rahutuvi lend, pomm nokas, on illusoorselt tühiseks muutnud nii kremli massimõrvarid kui ka siberialuse pommi. Kuriilide-kandis on õhkulendamiseks rõhku kogumas laavalaam nind ärgastumas on ka Islandi, Alaska ja Kanaaride alused vulkaanid. Tahate ikka Pompej-tüüpi ekstreempuhkust või kodus õnnelik olla?
Äsja publiku ette rullunud meisterlik film „Meie Erika“ Salumäe loost tuletas meelde – nagu varasem „Vehkleja“ ja „Kalev“ – et sport on väike sõda, millega kaasneb pidev ränne. Mõistagi on sinimustvalge lipu keeles vaikse vastuhaku juttu kõnelevad kiivrid paremad kui… need teised.
Raudse eesriide tagant ära hüpanud muusikud ja teadlased on võinud kirjeldada, mis tunne on enam mitte koju pääseda samal ajal, kui rändlinnud parvlevad hõisates Põhjala poole…
Kirjanduses on rändajad nii põgenikud ja seiklejad kui ka boheemlased ja mässajad. Või siis rändrottide tüüpi rass, kellel on kodu seal, kus kotid maas. Tavatseme nende esitegijana kujutleda ja kujustada Tšingis-khaani (Genghis Khan) juhitud mongoleid ja tatarlasi.
Taltsad kodused isiksused pelgavad hulguseid ja hulkureid (Six Greatest Thrillers – www.crimereads.com) ning loevad George Orwelli ja Henry Miller teostest sümbolistlikus, metafoorses, allegoorilises ja ka faktilises võtmes hoiatusi, mida mongolitatari alfaisased oma ülemaailmsete impeeriumidega teha võivad… Teevadki. Seni, kuni vagad valged tegelevad juutide vihkamise ja afrode kartmisega.
Caroline Humphery ja David Sneath väidavad ühises traktaadis: nomaadlus ei ole enam ammu kangelaslik ega romantiline. (www.bibliovault.org) Los Angeles Review of Books kinnitab samuti, et 21. sajandi nomaadlus on tragöödia, millel pole Marbella ja Beverly Hillsi rikkurite omatahtsi tulen-aga-jälle-lähen-aga-jälle globaalse elulaadiga mingit pistmist. Küüditamise ja paadipaguluse taustaga eestlased võivad viimastele sama kaua noist rändevormidest jutustada kui juudarahvas holokaustist. Seni kadestatud Dubaist evakueerujate üle ilkumise ja kadeda põlguse varjus mõtiskleme isamaalisi laule lauldes, kuhu rännata, kui refpropa kohaselt „valmis saanud“ Eestile „unistataksegi“ rinne-sõjatanner reaalselt kaela.

2) korrasta robottõlge
„Kirjanduse rändtegelased kehastavad vabaduse, mässu, ellujäämise ja vaimse otsimise teemasid, toimides sageli muutuste katalüsaatoritena või väljakujunenud ühiskondades autsaideritena. Alates iidsetest kujudest nagu sküüdid kuni tänapäevaste „maanteereisi“ narratiivideni (nt Jack Kerouaci „Teel“) kujutatakse neid kas romantiliste, sõltumatute kujudena või vastupidi, hävitavate, marginaliseeritud või ja eesmärgitute ränduritena.
Peamised arhetüübid ja teemad
Otsija/rändaja: tegelased, kes otsivad tõde või valgustust, lükates sageli tagasi tavapärased ühiskondlikud struktuurid.
Pagulus/mässaja: isikud, kes on sunnitud rändavasse ellu asjaolude, saatuse või ühiskondliku moraali tagasilükkamise tõttu.
Ellujääja: tegelased, kes navigeerivad karmides keskkondades või kaasaegsetes ebakindlates majandusolukordades, näiteks Jessica Bruderi * Nomadlandis*.
Katalüsaator: nomaadid, keda ajalooliselt kujutavad asustatud linnaühiskonnad, kes on sageli muutuste või häirete tõukejõud.
Levinud näited kirjanduses: ülemlaul vabale liikumisele, deterritorialiseerimisele ja vastupidavusele jäikadele struktuuridele mõtlemiseks.“
Google AI
Täiendav vaatamine: https://www.youtube.com/watch?v=zXHOEWYxcfc
Nomads: The Wanderers Who Shaped Our World/Anthon Sattin in conversation with Barnaby Rogers

3) kirjuta oma (perekonna) kogemustest erinevate rändeliikidega ja valmisolekust Eestist lahkuda

Tänu Heikile, Marjele, Tõnnile… helista KOHE!
Kati Murutar, tänulik teatepulga hoidja
Kellele kohe praegu helistaksid või ilma ja olusid trotsides külla sõidaksid, kui teaksid, kes on järgmine ega arvaks – meil on aega veel – kui teame, siis seda millegi arvelt laename. Mitte et me igapäevaste lahkumisteadete suhtes päris immuunseks oleksime muutunud, ent nonstop-nekroloogide ajal avastame: nimeka sõbra surmast saame teada meediast ning tundmatumale soovime teadmatult veel aasta hiljem fb-õnne sünnipäevaks, sest ei tea, et…
Peame päriselt ka sõpradeks isiksusi, kelle viimaste – või viimsete – aastate pühendumistest midagi ei tea. Oleme nii (sots)meedia kui ligimeste peale solvunud, kui meie kohta jagatakse laimu ja lausvalet ilma, et meid üldse tuntakski. Inimestega ilmsi-silmsi kohtumise kohad – tsiteerides „Havanagila“ kaverit „pulmad ja matused“ – jäävad samuti pahatihti käimata, sest matuseid on nii sageli, et seda abonementi kasutades jääks oma elu elamata.
Leiname omaette omas mullis laulusõnade kui meie aja parima poeesia sõnadega à la Nublu: „Kes üldse on Heiki, et tuleb vehkima? Kes ütles, et üksi ma tantsida ei saa?“
Üksinda oma järjekordset surma-šokki ja kurbust läbi südame lastes kumiseb kuklataguse kammertoonina vana Kopvillemi „Klunker“: „…ja ennast tema tegudega osavasti ühendas.“
Mägi Kurel külas
Tegus unistaja, oma kätega mehise tööga isamaale armastuse avaldaja Heiki koos kauni kaasa Kristeliga õpetas oma vesiveskis, mis kuulus Sangaste lossi juurde, kuidas korraldada talguid. Missid Kristel Meier ja Mari Loorens on muide lisaks ilulintidele üles ehitanud majapidamisi Põhja-Tallinnast Setomaani. Kranichid tõid meid inimenehaaval kokku – eriline tänu südamesõbra Kersti Loorensi ja vägeva Ivari Padari eest!
Menetlesime refi esipaari vesiveski juures pinnast ja kruusa, tüvesid ja kive, seinu ja aknaid nii, et Rapla lähistele enne pandeemiat noortestuudiot ja kultuurikeskust talgutekaupa luues ning oma Südamekooliga edasi minnes juba oskan.
Toona ma veel ei teadnud geni-maiheritidž-abiga, et meist mõlemast saavad Õpetajad ning et minukese isaema Mäe Alma põlvneb krahv von Bergist. Rukkikrahvi-tori hobuse aretaja järglasena ei oleks õpetajapreili ka seda teades põrganud: „Mis sina, veskimees kamandad – mina olen lossihärra lapselapselapselaps!“
Meie segavereliste härrasmeeste eriline aadellikkus ja elegantne elujõud on meie kaubamärk, mida meenutas lugu „Mägi Kure juures talgutel“. Kranich – suur, pika noka ja kaela ning kõrgete jalgadega lind, rahvalikult toonekure kohta. de. Kranich. 1 meessugu. EKI ühendsõnastik 2025.
Tartu Rahust sündinud oma riik natsionaliseeris baltisakslaste maad, mistõttu enamus neist läks siit minema ning karma tõi peagi selle eest nõukogude okupatsiooni. Sitked ja sohilapsed on jäänud isamaale iga ilmaga. Jah, enamusel arukatel on mõtte, sõna või teoga valmis pandud pelgupaik võõrsil, kuhu oma kallid viia, kui…

Tundmatud sõbrad
Palun ei… Oleme siin omavahel DNA ja lugudega põimunud. Haapsalust oli pärit nii Kranich kui minu emapoolsed Tohvelmannid. Ja vanema venna Aarne Vasara ema oli Viivika, kelle õde Juta oli Hindreku naine, kelle vend oli Lennart Meri. Ja see ongi Eesti! Meie Eesti.
Vägevatest hõimlastest jahvatades meenutagem, et ettepoole sugupuud enam juurde ei tule – teadkem ja austagem olnut, ent tsiteerigem vikerkaaretagust Madis Millingut: „Oleme nagu sõjaveteranid, kes aina jahuvad, kuidas sai tehtud ja oldud – see kõik on ammu sada korda ära räägitud. Uusi tegusid!“
Ei ole sellest tolku, kui itkeme tänaste parteide pärapees reitingute pärast. Jajah, Kranich, taasiseseisvunud Eesti keskkonnaminister, on olnud tegeliku Reformierakonna looja koos Ansipi, Kallase ja Seliga – kes praegustest reffimistest midagi kuulda ei taha. Ka Heiki lahkus paar aastat tagasi uppuvalt laevalt.
Legendid jäävad ja elu läheb alati edasi – nukra austusega naeratades meenutab Alo Murutar: „On tõsiasi, et Kranich läheb Riigikogu ajalukku ministrina, kes on andnud rahvasaadiku küsimusele kõige lühema vastuse. Nimelt esitas Riigikogu liige ministrile küsimuse ning kasutas ära kogu küsimuse esitamiseks lubatud aja. Ei peatunud isegi siis, kui juhataja talle kaks korda märkuse oli teinud. Rahvasaadiku möödalaskmine oli selles, et ta alustas küsimust sõnadega „kas te arvate et…“
Minister Kranichi vastus täispikkuses oli: „Ei.“
Sõbrad, palun loogem legende juurde – koos, nii et ühiste tegude kaudu üksteist tõeliselt tunneksime. Ja tegemist meil ju ometi praegusel maailma ümber korraldamise ajal on – valede väljatulemine, parteide ja seniste riikide lõpp paneb igaühele meist isikliku vastutuse.
Oled sina, jah, sina uue ajastu rahvajuht või rahva juurde kasvataja? Ühte minu ülesehitatud tallu Liu rannas jäid Kranichite kingitud aknad – nende taga kosub ja kasvab inglise hurtade kennel, mitte maa oma enda lastega täitjad. Märgiline ja tüüpiline asjade seis siinmail.

Keda leiname?
Vana tõde on see, et matustel leiname iseennast, kes heast inimesest ilma jäi. Heiki ning enne ja pärast teda iga päev minejate lahkumine tuletas meelde: MA TAHAN ELADA JA EHITADA, LUUA JA ÕPETADA, TÕUSTA JA SÄRADA. Kas me tema kopsu tulnud kurjast õppisime? Nojaa… Ent mitte sellest. Me veel rajame ja kajame tähtedeni, kulla kirgas Kurg!
Leinakem taipamatust jätta õigel ajal spikerdamata eesti keele õpetajalt vene lastele – lahku kirjutatud! Mis meetod see oli, millest räägib Jürgen Ligi: „Isikupärase sisu, selge mõtlemise ja ütlemise, hea huumorimeelega. Igaühel poliitikas on mõjutajaid, kuid Heiki oli esimene, kes meenub kui õpetaja. Ta alustas alustajatega tunnustamisest asjades, mida too ise ei teaks märgatagi, mis on sarnane nende õpetajatega koolis, kes sedapidi panevad õpilasele peale kohustuse mitte kehvem olla.“
Karjamaa põhikool hüüab järele, et Heiki andis eesti keele tunde, kasutades uudseid õpetamismeetodeid ja leides igale lapsele individuaalse lähenemise. Ta oskas oma õpilasi innustada, toetada ja neisse enesekindlust sisendada.
See on sõbrakäe sirutus, mitte eestlaslik vindumine, rusikas taskus. Kingitus õpilastele kui tulevastele rahvajuhtidele.

Meil on aega veel…
Kursusevend Tiit „Lennuk“ Pruulit jäi painama luulelemb-sõbra viimne küsimus – kes kirjutas: „Hea sõna võidab võõra väe…”
Hea olemise luksust saab endale lubada tugev. Elujõuline on kohanemisvõimeline rahvas, kes võtab teadmiseks: parteid on surnud, elagu uue ajastu rahvajuhid! Varasem generatsioon on põlanud uusi rahvajuhte roppsuuröökuriteks ning esmane vastasseis on loomulik.
Ühes telefonivestluses arutles intelligentne kaitseväelane Kris Kärner, kes on ilmselgelt teel parlamenti, et Maarjamaa kõige karmim teema on noorte lahkumine – hirmuäratavalt suur osa koolinoori tatsab kuulekalt selle nimel siinsed (maksumaksja raha eest peetud ja seadusega nõutud) koolid lõpuni, et esimesel võimalusel võõrsile kaduda. Juhul, kui need noored üldse sündinudki on..
Noored sünnivad ja jäävad kogu riiki täitma siis, kui me ei paku neile lageraiest ja röövmajandamisest järele jäänud tööstusparki. No ei peibuta. Meil peaks olema riik nagu rahvuspark, mida elustab ja asustab offgrid-ökokülade võrgustik.
Energeetiliselt iseseisev, üleni rahvastatuna turvaline on nagu siil – ja mitte fossiil. Üle piiri eksinud vaenaja ei peaks hämmeldunult ringi vahtima – kus inimesed on? Ta peab teadma, et ehkki „haja“, ei ole meie inimesed hajameelsed, vaid üleriigiliseks kaitseks relvastatud. Tänu sellele võidab ka hea sõna võõra väe.
Ridamisi lahkunud ulatavad meile teatepulga – kas me jaksame seda kanda?
Kellele kohe praegu helistaksid, kui teaksid, et… Oh, järsu ütlemisega kunstnik Ervin, keda olen alati sõbraks pidanud ning kes on mind oma teoses nunnana kujutlenud, saatis just praegu sõnumi: „Tead ka, et me ei ole kümme aastat kohtunud? Vaata seda materjali surmalähedastest kogemustest – helistame hiljem…“ Palun mängime nii, et jõuame, eks!?!

Eesti Laul 2026
Eestlased ei ole kunagi rahul sellega, kes valituks osutub: meie tahtsime teisiti, kindlasti on tegemist kokkumänguga. Olgu jutuks parlamendi või eurolaulu valimine – igal juhul oleme umbusklikud, sest elu on meid selliseks õpetanud.
Tänavuse Eesti Laulu puhul on märgiline, et võistlusel osalenud laule kaasa ei laulda. Kontserdil kohapeal elati kirglikult kaasa Getter Jaanile, kes püsis rahva seas suhtlemas kogu pausi ajal. Rahvusvaheline žürii eelistas mitmesuguseid meie mehi ning kui viimaks selgusid telefonihääletuse tulemused, lahkus ehmatavalt suur osa publikust vaiksel nohinal. Rõõmu asemel kõneldi veel päevi ja nädalaid ebaausast kokkumängust, mille tõttu on saanud haiget ninjad ja nende lähedased.
Unibet arenal olid härrad abikaasad vapralt oma kaunitaride selja taga, eks Viini karussellini tuleb seda veel ja veel olla ning õigupoolest on hea meelgi, et Getter ja tema jumalikud tüdrukud ei sattunud sõimu ja mõnituste ohvriks nagu kõik millegi saavutajad Eestis.
Konnatiigi avalikkus leebus mõnevõrra, kui vanillade kammbäkile lisandus puuduv pool – Lauri, Egerti ja Taukari Chocolade Samurai. Samuti on olnud liigutav rahva tegeliku lemmiku Getter Jaani suhtumine. Ta on sooja poolehoiuga laulnud fraasi „Too epic to be true“ samal ajal, kui rahulolematud on urisenud: „Tuuepikk tubituu“.
Maestro Sven Lõhmus võitis igal juhul ning jääb loota, et mõni tänavune konkursilaul saab ka rahvale armastatuks. Eetris ja eliiti tantsitamas on endiselt „Espresso macchiato“ ning Presidendi vastuvõtul olid mõlemad.
Rahvas laulab peast kaasa nn nublukaid ning tekibki küsimus, miks ei esitanud kontestile oma laule Nublu, säm, Lemsalu ja Saatpalu? Eks selleks, et mitte koolikiusu mentaliteediga rahvuskaaslastelt igal juhul kambakat saada ning mitte Viini-trianglile sattuda.
Võimalik, et Strauss keerleb reaalselt hauas ringi, kui Eurovisioni võidabki Soome Linda ja Pete https://www.youtube.com/watch?v=9bfwNIYb96Q&list=RD9bfwNIYb96Q&start_radio=1 „Liekinheitin“ , nagu praegu prognoositakse.
Meie võitja on igihaljas Anne Veski – kõik ülejäänu on ajutine mäng.

Sven Lõhmus
The Game
Who says love’s supposed to be like a masquerade?
What a reckless way to live
But you know how I am
When the world starts to look like a gambling game
When the universe rolls the dice
Well, I just can’t help myself
You’re on the right side
Of my bad side
Let’s see if we survive
We play the game like bandits
Living like some love drunk fanatics
I don’t know how it happened
But I think I like it
And I think you like it
We play the game like bandits
Living like some love drunk fanatics
I don’t know how it happened
But I think I like it
And I think you like it too
You know we are like smoke and fire
In rebel love, it’s one and the same
And when the time is right
Well, come on let’s play the game
You’re on the right side
Of my bad side
Let’s see if we survive
We play the game like bandits
Living like some love drunk fanatics
I don’t know how it happened
But I think I like it
And I think you like it
You are the passwords of my future
I am the key to your past
And it feels like it’s an intruder
But I love the love that we have
But I love the love that we have
We play the game like bandits
Living like some love drunk fanatics
But I love the love that we have
We play the game like bandits
Living like some love drunk fanatics
But I love the love that we have
Source: LyricFind
Songwriters: Sven Lõhmus
The Game lyrics © EaÜ

Kes ütleb, et armastus peaks olema nagu maskeraad?
Milline hoolimatu viis elada
Aga sa tead, kuidas ma olen
Kui maailm hakkab hasartmänguna välja nägema
Kui universum täringuid veeretab
No ma lihtsalt ei saa ennast aidata
Sa oled paremal pool
Minu halvast küljest
Vaatame, kas jääme ellu
Mängime mängu nagu bandiidid
Elades nagu mõned armastavad purjus fanaatikud
Ma ei tea, kuidas see juhtus
Aga ma arvan, et see meeldib mulle
Ja ma arvan, et see meeldib sulle
Mängime mängu nagu bandiidid
Elades nagu mõned armastavad purjus fanaatikud
Ma ei tea, kuidas see juhtus
Aga ma arvan, et see meeldib mulle
Ja ma arvan, et see meeldib sulle ka
Sa tead, et me oleme nagu suits ja tuli
Mässuliste armastuses on see üks ja seesama
Ja kui on õige aeg
Noh, tule mängime mängu
Sa oled paremal pool
Minu halvast küljest
Vaatame, kas jääme ellu
Mängime mängu nagu bandiidid
Elades nagu mõned armastavad purjus fanaatikud
Ma ei tea, kuidas see juhtus
Aga ma arvan, et see meeldib mulle
Ja ma arvan, et see meeldib sulle
Sa oled mu tuleviku paroolid
Mina olen sinu mineviku võti
Ja on tunne, et see on sissetungija
Aga ma armastan armastust, mis meil on
Aga ma armastan armastust, mis meil on
Mängime mängu nagu bandiidid
Elades nagu mõned armastavad purjus fanaatikud
Aga ma armastan armastust, mis meil on
Mängime mängu nagu bandiidid
Elades nagu mõned armastavad purjus fanaatikud
Aga ma armastan armastust, mis meil on
Allikas: LyricFind
Laulukirjutajad: Sven Lõhmus
Mängu sõnad © EaÜ

Pealkirjad on tähenduslik nomen-est-omen loits ja mantra nagu ka sõnade sõnum.
Minu isiklik pingerida selles ülimalt tugevas ja võrdväärses valimikus:
Getter Jaani – absoluutne rahva lemmik kuni Nubluni.
Marta Pikani „Kell kuus“ – säravalt värske uustulnuk.

Laura Prits „Warrior“ – vankumatu igiliikur ja kõigi kolleegide fännaja, jummala eest 😀

Stockholm Cowboys „Last man standing“ – efektne teos on Youtube’is leitav ka keldi, itaalia, hispaania ja prantsuse versioonis.

Uljana „Rhythm of Nature“ – puudutav suhtumine ja suhestumine ning lummav kleit.

Noep „Days like this“ – žürii favoriit.

Clicherik ja Max „Jolly Roger” – noorte lemmik.

Ant ja Minimal Winds „Wounds“ (Don’t wanna fail) – Antile omaselt teraval distantsil.

Robert Linna „Metsik roos“ – armsalt oma ja tiba igav.

Vanilla Ninja – vaprad pereemad!
Grete Paia „Taevas jäi üles“ https://www.youtube.com/watch?v=RWrgIitrE8I&list=RDRWrgIitrE8I&start_radio=1&pp=ygUcZ3JldGUgcGFpYSB0YWV2YXMgasOkaSDDvGxlc6AHAQ%3D%3D kõrge noot ja käsitöine suurtöö olid võimsad, aga…

Nublu esitles Eesti Laulu otseülekandes oma „Kesselaidu“, mis on tegelik täielik favoriit.

“kesselaid”
(feat. TIEF CITY 44)

Alustasin Tallinnast
Sõitsin läbi Nõmme
Siis Haruteel sai tangitud
Ja Turbas tundsin tõmmet
Ristilt ostsin söögipoolist
Lihulas tegin toobi
Ja kui jõudsin Virtsus kassasse
Mu reisiplaan sai hoobi

Pool praamipiletit
Terveks polnud raha
Saarde ma ei saandki
Tulin Kesselaiul maha
Pool praamipiletit
Ma rohkemat ei taha
Saarde ma ei tulegi
Lähen Kesselaiul maha

Juustest võtsin adrupuntrad
Kuivatasin püksid
Ei märgand ühtki hingelist
Kui ma ei olnud üksi
Ei nüüd mured torgi mind
Teen rannaniidul tuld
Ja kui tarvis tulehakatust
Siis taskus selleks mul

Pool praamipiletit
Terveks polnud raha
Saarde ma ei saandki
Tulin Kesselaiul maha
Pool praamipiletit
Ma rohkemat ei taha
Saarde ma ei tulegi
Lähen Kesselaiul maha

Pool praamipiletit
Terveks polnud raha
Saarde ma ei saandki
Tulin Kesselaiul maha
Pool praamipiletit
Ma rohkemat ei taha
Saarde ma ei tulegi
Lähen Kesselaiul maha

Kui kellelgi see lugu veel meeles ei olnud, siis nüüd ikka on.

https://www.azlyrics.com/lyrics/nublu/kesselaid.html

Sven Lõhmus
Too epic to be true
Too epic to be true
But here I am with you
The spark between us
Wrote the plot for us
Too epic to be true
Maybe this could be heaven
Maybe I’m just a fool
Maybe were closer than we think
And I’ve got a clear view
When I said I loved you
I meant it
It is not so hard to believe it
Too epic to be true
But here I am with you
The spark between us
Wrote the plot for us
Too epic to be true
Maybe I am so reckless
I don’t play by the rules
Maybe we’re closer than we think
And we’ve got a clear view
When I said I loved you
I meant it
It is not so hard to believe it
Too epic to be true
But here I am with you
The spark between us
Wrote the plot for us
Too epic to be true
My life was uncontrolled
Pure rebel rock ‘n’ roll
Before you came to me, like that
Too epic to be true (too epic to be true)
But here I am with you
The spark between us
Wrote the plot for us
Too epic to be true
Too epic, too epic, too epic, epic to be true (and here I am with you)
Too epic, too epic, too epic, epic to be true
The spark between us, wrote the plot for us
Too epic to be true
Source: LyricFind
Songwriters: Sven Lõhmus
Too Epic To Be True lyrics © EaÜ

Liiga eepiline, et tõsi olla
Liiga eepiline, et tõsi olla
Aga siin ma olen sinuga
Säde meie vahel
Kirjutas meile süžee
Liiga eepiline, et tõsi olla
Võib-olla võib see olla taevas
Võib-olla olen ma lihtsalt loll
Võib-olla oli lähemal, kui arvame
Ja mul on selge vaade
Kui ma ütlesin, et armastan sind
Ma mõtlesin seda tõsiselt
Seda ei ole nii raske uskuda
Liiga eepiline, et tõsi olla
Aga siin ma olen sinuga
Säde meie vahel
Kirjutas meile süžee
Liiga eepiline, et tõsi olla
Võib-olla olen ma nii hoolimatu
Ma ei mängi reeglite järgi
Võib-olla oleme lähemal, kui arvame
Ja meil on selge vaade
Kui ma ütlesin, et armastan sind
Ma mõtlesin seda tõsiselt
Seda ei ole nii raske uskuda
Liiga eepiline, et tõsi olla
Aga siin ma olen sinuga
Säde meie vahel
Kirjutas meile süžee
Liiga eepiline, et tõsi olla
Mu elu oli kontrollimatu
Puhas mässuliste rock ‘n’ roll
Enne kui sa minu juurde tulid, niimoodi
Liiga eepiline, et olla tõsi (liiga eepiline, et olla tõsi)
Aga siin ma olen sinuga
Säde meie vahel
Kirjutas meile süžee
Liiga eepiline, et tõsi olla
Liiga eepiline, liiga eepiline, liiga eepiline, eepiline, et olla tõsi (ja siin ma olen teiega)
Liiga eepiline, liiga eepiline, liiga eepiline, eepiline, et olla tõsi
Säde meie vahel, kirjutas meile süžee
Liiga eepiline, et tõsi olla
Allikas: LyricFind
Laulukirjutajad: Sven Lõhmus
Too Epic To Be True laulusõnad © EaÜ

Meie ninjad on kaunid kangelannad, kes ehitavad üles talusid, sünnitavad arvukalt lapsi, kasvatavad neid eluterves keskkonnas keset loodust ning teevad nii emade kui loojatena 24/7 üleinimlikult palju tööd. Ilmaveere värk, seilasime, teame…

Eesti Laul ja Eurovision on meelelahutus jaksumaksja raha eest. Pangem pereemadele mehed kaasa, hoidkem kokku ja toetagem üksteist, et ei juhtuks pidev kindel hääletu hääbumine (Alar Karise väljend) kui praeguste eestlaste kaubamärk.

Hakkame sättima!
Nõuanded eesti keele riigieksami tegemiseks – päris mitu 😊

*

*

*

*