Kas meil on rahu- või sõjaaja käsuliinid ja kus on siin pildil rahvas?

Eesti Vabariigi parlamendi riigikaitsekomisjoni istungile olid Murutarid kutsutud just samaks ajaks, kui keset Eestit seigelnud järjekordne droon alla tulistati. Külakooliõpetaja koges: kes varem mäele jõuab, see rohkem näeb. Erinevatesse komisjonidesse kogunesid ka haridusminister Kallas, kolleeg Ernits jpt – ilmusid vaiksete, kahvatute ja kuidagi heitunutena Toompeale. Kenad pintsakud ja kurvad silmad olid märkimisväärses vastuolus meie kooli mentaliteediga – ajame ühist asja, hoiame ühte ega ründa üksteist.
Ehkki ümber Toompea kui Kalevi haua on droonikeelumärgid, lendas üsna meie kohtumise ajal järjekordne Ukraina droon meie vabariigi õhuruumis ning liitlasväed võtsid ta maha Põltsamaa ja Võrtsjärve vahele põllule – mitte järve, nagu kandilise ümarlaua ajal arvati.
Avalik pöördumine, millest kursusekaaslaste soovitusel sündis rahvaalgatus, sai kirjutatud ja salvestatud päeval, mil õhuhäire oli kogu riigis ning eksinud droone hulkus ka Soomes – hiljem Lätiski. Pöördumine osutus nii viraalseks, et võiksin selle pinnalt nüüd poliitikasse minna. Äsjane õhunuusutamine veenis pigem: püsi oma rajal!

Meie kooli kursante heidutab ja pelutab enim normiks kujunenud plärtsumine suurriikide kallal, mis on sõjanduskaugete pereemade ja kodutütarde hinnangul suisa sihilik sõja kutsumine meie koju. On ju ka kreml väitnud, et lubades oma taevast sõjaliseks transiidiks olemegi samuti sõjas. Pärismaalased, nagu me siin ju oleme, tajuvad neis sekkumistes ärihuvisid – sõda ja farma konkureerivad teatavasti kõikvõimsuse ja tulususe alal.
Ehkki naised on enamasti emotsionaalsemad, osutus refereeritaval koosviibimisel tuliseimaks hr Poolamets, kes ütles komisjoni juhile: „Ära pissi meid üle! Ei ole vaja kõiki teisi vait käsutada. Fakt on, et selgitused rahvale hilinevad. Tõde on ka see, et erinevalt naaberriikidest ei ole Eestit peetud vabandamise vääriliseks, kui mistahes asjaoludel meie õhuruumis intsidendid juhtuvad. Olete naabrite juures juhtunuga kursis?“
Kui Soome territooriumile droonid eksitati, ei lubatud lapsi kooli ega lasteaeda viia ning tehaste taga ootasid pereisad võimalust tööle minna mitu tundi – mispeale hakkasid soomlased kangutama oma presidenti, kes on ometi vägevam kui unistus – andke ta meile, kui ise ei taha, me just otsime mõnda!
Fakti kohta, et Lätti sattunud droonide järel kukkus koos nendega ka valitsus, ütles hr Stoicescu, et sellel olid ka muud põhjused ning vene tahakski oma sihilike häkkimiste ja provokatsioonidega seda saavutada, et valitsused kukuvad iga õhuruumiriive peale. Tema tekste muide kasutame koolis üsna sageli olukorra kirjeldamiseks, kui turvatunne kaob sedavõrd, et teadlikult uudistejälgimisest hoiduvad õpilased hakkavad küsimusi esitama. Aitäh õppematerjalide eest!
Vanameister Enn Eesmaa tõdes, et meil on lubamatult aeglane ja lonkav kommunikatsioon nii riigis sees kui ka riikide vahel. Samas on informeeritus turvatunde olulisim osis (Maslow).
Richard Murutar: „Turvatunde tagab kuninga kompetentsus – ka siis, kui sitt on ventilaatoris… või drooni tiivikus. Meie traditsiooniliselt jube naaber kompab pidevalt piire. Tekib küsimus, kas pingsalt droone jälgides ja neid eristades ning varjuma valmistudes on meil käsil rahu- või sõjaaeg. Millal tuleks naised-lapsed isamaalt ära viia?“
Ilmselgelt on siis hilja, kui Suvalki koridor on kinni ja Soome lahel mängitakse laevade pommitamist. Loomulikult on praegune juhtum „kingitus“ õppustele Kevadtorm – noh, kuidas tormate? Aga mis siis saab, kui käes on prognoositud naftakriis ning põllu- ja sõjamasinad on kooris vait?
Leo Kunnas – tema järgmise raamatu toimetamine oleks mulle suur au – nentis, et taeva sulgemine militaarseks tegevuseks tähendaks, et ka liitlasväed ei saaks meid kaitsta. Tehniliselt purustab üks droon paar-kolm korterit. Ballistiline rakett hävitab paar-kolm kortermaja püstakut. Selge, et iga ohver oleks liig ning pidevalt kartes elada ei saa.
Koostöös riigikaitse akadeemiaga hakkab meie kolledž droonispetse õpetama – Kuusiku kandis suvilat omav Stoicescu tunnistas, et lennumasinate ja muruniidukite häältel on kohati üsna keeruline vahet teha – õpime eristama, et mitte iga turistika peale keldrisse tormata.
Riigikaitse jagab seoses avastusega, et sõda on kolinud kaevikutest taevasse, eelarve jalaväe arvelt õhukaitsele suures osas ümber. Mis on niijanaa uudis peatselt ajateenistusse minevatele noortele – kelle seas on üllatavalt palju tüdrukuid.
Meie istungiga samal ajal toimus lossiplatsil pikett puurikanade kaitseks – pereemad, lapsevankrid, plakatid – mille korraldajatel oli koos tore, aga rahvajuhid ei vaevunud isegi aknast välja vaatama. Samamoodi saab ka väidetavalt 3. juunil toimuv meeleavaldus olema osalejatele tore kogunemine, mitte riigipöördekatse. Brüsselis ja Berliinis on muide iga päev mitukümmend meeleavaldust, mis ei pane mitte kedagi pöörama.
Mida me teada saime? Meiepalgalistele rahvajuhtidele silma vaadates adusime: nad teavad, et me teame, et nad teavad ning õpivad Villido-Rootslase koolitundides NLP-d. Mis tunidesse puutub, siis neid just mina annangi – ega piketeeri. Ei kandideeri parlamenti, vaid püsin oma rajal, kus me võrreldes linnadega nii hullusti hirmunult kinni ei kiilu.
Lubage lahkesti luua, kirjutada ja tõlkida… eestlastele Eestit, kus rahvas on nõrgim lüli ning käsuliinides ei osale: oleme nii sõltumatud, et meist ei sõltu mitte miski.
*
Riigikogu vastus:
Täname Teid aktiivse kodanikupositsiooni ja esitatud pöördumise eest, milles väljendate muret Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika, õhuruumi kasutamise ning rahvusvahelise olukorra mõjude üle. Teie tõstatatud küsimused puudutavad riigi toimimise seisukohalt keskseid põhiseaduslikke väärtusi, sealhulgas suveräänsust, julgeolekut ning elanikkonna kaitset. Eesti riigi territoriaalne terviklikkus ja õhuruumi puutumatus on riigi suveräänsuse lahutamatu osa. Tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 2 hõlmab Eesti territoorium maismaad, territoriaalvett ning nende kohal asuvat õhuruumi. Sellest lähtuvalt on riigil nii õigus kui ka kohustus kaitsta oma õhuruumi igasuguse loata või vaenuliku tegevuse eest. Sama seaduse § 127 kohaselt on riigikaitse riigivõimu üks olulisemaid ülesandeid ning selle korraldamine kuulub seadusega määratud riigikaitseorganite pädevusse. Riigikaitse praktiline korraldus, sealhulgas õhuruumi kasutamine ja sõjaliste õppuste läbiviimine, on reguleeritud muu hulgas riigikaitseseaduse ning lennundusseadusega. Eesti kaitsepoliitika ja õhuruumi kasutamine toimub kooskõlas nii siseriiklike õigusaktide kui ka rahvusvaheliste kohustustega. Olulisel kohal on Eesti liikmelisus NATO-s, millest tulenevad kohustused kollektiivse kaitse tagamisel, sealhulgas liitlastega ühiste õppuste ja operatsioonide läbiviimisel. Samuti tuleneb rahvusvahelisest õigusest, sealhulgas ÜRO põhikirja artiklist 51, riikide õigus enesekaitsele, ning Chicago 1944. aasta konventsioon kinnitab riikide täielikku suveräänsust oma õhuruumi üle. Julgeolekupoliitika kujundamisel tuleb arvestada muutunud rahvusvahelist olukorda. Euroopa julgeolekut mõjutab otseselt Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse, mis ei ole pelgalt regionaalne konflikt, vaid sündmus, millel on otsene mõju ka Balti regiooni ja Eesti julgeolekule. See areng on suurendanud võimalike ohtude ulatust ning muutnud julgeolekukeskkonna märkimisväärselt ettearvamatumaks. Teie pöördumises esitatud ettepanekut tuleb käsitleda laiemas julgeolekupoliitilises kontekstis. Eesti kaitsevõime, sealhulgas koostöö liitlastega, on keskse tähtsusega riigi iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse tagamisel ning vastavad otsused tehakse kaalutletult, arvestades nii riigikaitselisi vajadusi kui ka elanikkonna turvalisust. Samal ajal on oluline rõhutada, et iga võimalikku õhuruumi rikkumist käsitletakse tõsiselt seejuures pädevad riigiasutused analüüsivad juhtumeid, teevad koostööd liitlastega ning rakendavad meetmeid sarnaste intsidentide ennetamiseks.Riik peab oma tegevuses pidevalt tasakaalustama julgeoleku tagamise ning elanikkonna heaolu ja turvatunde. Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tuleneb riigi kohustus kaitsta igaüht ning tagada põhiõiguste ja vabaduste toimimine, mistõttu pööratakse tähelepanu sellele, et riigikaitselised tegevused oleksid õiguspärased, proportsionaalsed ning võimalikult vähe häirivad elanikkonnale. Nõustume, et elanikkonna teavitus võimalikust ohust eelhoiatuse näol peaks muutuma senisest veelgi operatiivsemaks, kuid see ongi igakordselt läinud paremaks. Kinnitame, et Eesti riigi põhiseaduslik kohustus on tagada oma territooriumi, sealhulgas õhuruumi puutumatus ning kaitsta oma rahvast igasuguste ohtude eest. Seda kohustust täidetakse järjepidevalt ja otsustavalt. Ühtlasi tuleb tagada tsiviillendude võimalus ja ohutus. Õhuruumi sulgemine seaks piiranguid ka tsiviillendudele. Selline meede oleks vastuolus riigi põhiseaduslike kohustustega tagada riigikaitse ning täita rahvusvahelisi kohustusi ning nõrgestaks Eesti heidutus- ja kaitsevõimet. Rahvusvaheline praktika näitab, et ükski riik ei ole suuteline tagama oma õhuruumi täielikku, sajaprotsendilist kaitset. Näiteks Soome, Poola ja Leedu rakendavad ulatuslikke õhuseire- ja kaitsemeetmeid ning teevad tihedat koostööd liitlastega, kuid ka nendes riikides ei ole võimalik üksikuid õhusuveräänsuse rikkumisi täielikult välistada. Sellise taseme saavutamine eeldaks kaitsekulutuste mitmekordset suurendamist seniselt enam kui 5% SKPst ning ressursside ulatuslikku ümberjaotamist, mis ei oleks proportsionaalne ega kooskõlas riigi teiste kohustustega oma kodanike ees. Riik otsustanud eraldada täiendavalt raha droonitõrje, õhukaitse ja olukorrateadlikkuse tugevdamisse. Lisaks on Riigikogu menetluses Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõu (902 SE). Kokkuvõttes tegutseb Eesti Vabariik koos liitlastega oma õhuruumi haldamisel ja riigikaitse korraldamisel kehtiva õiguse ning rahvusvaheliste kohustuste alusel, lähtudes eesmärgist tagada riigi iseseisvus, territoriaalne terviklikkus ja elanikkonna turvalisus. Selle tõestuseks on k.a 19. mail Lõuna-Eestis Võrtsjärve ja Põltsamaa vahel allatulistatud Ukraina päritolu droon, mis õhuruumi suletuse korral ei oleks olnud võimalik. Tulenevalt eeltoodust ja olles riigikaitsekomisjoni k.a 19. mai istungil kuulanud ära Teid ja Richard Murutari otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult lükata tagasi ettepanek sulgeda Eesti Vabariigi õhuruum igasugusteks sõjalisteks manöövriteks. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt)
Grigore-Kalev Stoicescu, esimees

Naeris?
1) Kirjuta, millal-kellega-miks-kuidas viimati südamest naersid – mida tundsid?
Millal sina viimati südamest naersid – noh, kasvõi natukenegi naeratasid? Oleme õppinud üksnes suuga naeratama ilma, et silmad kaasa naeraksid. Ometi õpetatakse: naerata – ja elu naerab vastu, isegi siis, kui muie on alguses viril näojooga, häälestab ta sind ikkagi ümber.
Huumor on kirjandusliku võttena tõenäoliselt viimne õlekõrs meie lugemuse päästmiseks – nalja tahaks ju ikka saada. Kirjanike klassikuteks tõusmise võluvõti on samuti olnud elegantne huumoritaju, mille taha on õnnestunud peita okupatsioonideaegne valu, vastumeelsus ja salakeeles sõnumitoomine.
Mudilastele on lasteaiast saadik tuttav vene muinasjutt naeritõmbamisest: sikutajate riviga liitusid kõik pereliikmed ja koduloomad ning viimaks haakunud hiireke osutus puuduvaks lüliks, kelle abiga juurvili peenrast kätte saadi. Täiskasvanutele jutustab seesama lihtne lugu Peipsi järve taga toimuvast, mis pidevalt paneb hapult küsima: kas te seal füüsika seadustest, töö mehhaniseerimisest, loogilisest elukorraldusest ja sünergiast ka 2026. aastaks ei ole ikka veel midagi kuulnud?
Pisut vanematele lastele naeris samuti metafoorses raamatus Timm Thaler, kes loovutas oma siira, nakkava ja elurõõmsa naeru kihlveovõidu eest. Meie, 21. sajandi eluraskuste käes süngeks, isegi depressiivseks muutunud melanhoolikud maksame psühholoogidele ja suisa psühhiaatritele tohutuid summasid selle eest, et nad meile vabastava naeru tagasi õpetaksid – meie endi naru müüakse meile…
Raamatuid me oma ajastulises ajapuuduses enam lugeda ei jõua, filme siiski veel vaatame – üks silm ekraanil ja teine telefonis. Tasub teada, et Jokkeri-laadsed õõvastava irvega tegelased hakkasid kultuuriruumi hulgi saabuma Victor Hugo teosest „Mees, kes naerab“ inspireerituna – kõrvuni lõhki lõigatud suunurkadega õnnetu elukutseline naerutaja on meie jaoks tõenäoliselt Jacquin Phoenixi moodi ning paljudel uue aja inimestel on tekkinud klounide foobia just sellepärast, et see koletislik irve on jube naljakas. Rõhk sõnal „jube“.
Vaatamata sellele, et nii kirjanik Silvia Rannamaa kui ka režissöör Leida Laius on suhteliselt vähe aega pärast vikerkaare taha lahkumist juba ununemas, on valulik 1985. aasta film „Naerata ometi!“ kinkinud meile Siiri Sisaski, Tauri Tallermaa ja Hendrik Toompere. Ühtlasi on selles nõukaaegses linaloos reas meile nii tuttavad juhtumid koolikiusamisest, peresisesest ahistamisest ja vägivallast, alkoholismist ja vaimsetest häiretest, mis kõik need inimsusega ilmselt paratamatult kaasnevad pahed kägistavaks ja vägistavaks patsiks punuvad.
Kui jälgime meedias meid veenda püüdvaid poliitikuid jt avaliku elu tegelasi, näeme maskilike naeratuste klounaadi, mille taha on peidetud täpselt samasugune hirm nagu see, mida iseenese eest hoolikalt varjame – meie naljad aga muutuvad järjest mustemaks, küünilisemaks, iroonilisemaks, sarkastilisemaks ja suisa sardooniliseks irvitamiseks kõige elusa üle.
Tasakaalustagem see loetelu volüüminuppu vastassuunas keerates: muie, itsitus, kihistamine, naer, lõkerdamine, lagistamine, rõkkamine ja hõiskamine.
Sina, kes sa tunned ära tehisintellekti toodetud naeru ja ei lase ennast petta ka inimlikul teesklusel, oskad ilmselt enda kõrvale valida paarilise ja sõbrad, kes pole üksnes ajaviitelised seikluskaaslased, vaid mõttekaaslased, kellega koos saab ennast vanal heal kombel pisarateni tühjaks naerda.
Kuidas noor Ivo Linna meile lauliski: „Vaid sinu naer toob päikse välja taas – ei nukrust öös, ei enam varje maas.“

2) Korrasta õigekiri
ELASID KORD EIT JA TAAT ÜHES KÜLAS KAUNIS,
“VARSTI TULEMAS ON LAAT”-
LIND OKSAL TEADA ANDIS.(tsirr-tsirr)
KÜLARAHVAS ÕNNEST NAERIS,
RÕÕMU TEGI UUDIS.
“EIDEL-TAADIL KASVAB NAERIS”-
HAUKUS PENI KUUDIST. (auh-auh)
TAAT NÜÜD MÕTLES MINNA AEDA,
OMA NAERIST ÜLE KAEDA.
EIT – SEE KISAS: “VARA MINNA AEDA,
MIS SEST NAERIST IKKA KAEDA!”
EI JÄTNUD JONNI MEIE TAAT,
ÜTLES: “TULEMAS ON LAAT!
NAERIS VAJA ÜLE MÕÕTA,
EKS KUTSUN APPI NAABRI KRÕÕTA!”
LÄKSKI TAAT SIIS RUTTU AEDA,
ET SAAKS NAERI ÜLE KAEDA.
VAATAS SIIT JA VAATAS SEALT,
PIILUS ALT JA PIILUS PEALT.
“UIH-UIH-OIH”-TULI KISA,
NAERIS OLNUD VÄGA VISA.
KASVAND SUUREKS -JUSTKUI MAJA,
VÄLJA TÕMMATA SEE VAJA!
TÕMMATA TAAT PROOVIS SIIT,
ISE ÜMISEDES VIIT. (pillilugu,ümin)
TIRIDA SIIS KATSUS SEALT,
EI NAERIS LIIKUND ALT, EI PEALT.
MÕTLES:”KAS MUL JÕUDU ÜLDSE POLE,
EIT-SA MULLE APPI TULE!”
KIIRUSTASKI APPI EIT,
SELGA TÕMMATUD UUS KLEIT. (Laul K. Kikerpuu “Võilill”)
TIRIB EITE- TAATI KOOS,
NAERIL IKKA SAMA POOS.
TÜTAR AIAS RINGI KEKSIB,
EIDE-TAADI JUURDE EKSIB.
EIT-TAAT KOOS:”TULE APPI LAPSUKE,
MEIE TÜTRETIRTSUKE!”
SIKUTAVAD-SAKUTAVAD,
VAHELDUSEKS RAPUTAVAD.
NAERIST KÄTTE EI SAA IKKA:
“KUTSU SÕBRAD APPI, PLIKA!”
TÜDRUK KOERA APPI KUTSUB,
KOER VEEL KONTI NÄRIB-LUTSUB.
“TÕMBA-TÕMBA, TIRI VEEL.
KASS, LAS APPI TULEB VEEL!” (Laul B.Kõrver “Tiri aga tõmba!”)
VAT, KUS NAERIS TEEB MEIL NALJA,
EI TA TAHA TULLA VÄLJA.
KUTSUB EIT:”HIIR KA APPI,
ÄRA PEIDA ENNAST KAPPI!”
KÕIK KOOS:”HIIREKE, MEID TULE AITA,
EHK SIIS SAAME NAERIST VÕITA!”
TERVE RIVI ÜHES HOOS,
NAERIST TIRITAKSE KOOS.
KORRAGA JA KORRAGA JA KORRAGA…….
VIIMAKS VÄLJA HÜPPAB NAERIS,
TERVE RIVI ÕNNEST NAERIS.(ha-ha-ha)
LAADAL EIT – TAAT UHKUST TUNDSID,
ÕHTUKS NAERI KOJU KANDSID.
“EI ME RAATSI NAERIST MÜÜA
EGA NAERIST ÄRA SÜÜA.
LAS TA JÄÄB MEIL PERE RÕÕMUKS,
HEATUJU TEKITAJA SÕÕMUKS!”

Katerin Rüütli Kesklinna Lastekeskusest

Naeris -vene muinasjutu järgi

3)Refereeri
James Krüss „Timm Thaler ehk müüdud naer”
„Tegemist on praeguse soovitusliku kirjanduse tippteosega, milleta ükski kooliaasta ei möödu. Niisiis oli minulgi aeg raamat kätte võtta ja teada saada, kes on Timm Thaler ning kuidas saab naeru müüa.
Lugu viib meid Saksamaale ühe lihtsa, aga õnnetu looga poisi juurde. Noorelt vanemad kaotanud ja vaesuses virelev poiss saab ahvatleva pakkumise tundmatult härralt: müüa oma naer rikkuse vastu. Esialgu tundub tehing ideaalse lahendusena. Timm võib sõlmida ükskõik missuguse kihlveo ja ta võidab selle alati. Vastutasuks tuleb loobuda oma naerust. Raha või naer, otsus tundub lihtne.
Peagi mõistab Timm, et elu on aga palju keerulisem ning naeru puudumine läheb talle kalliks maksma. Alguse saab müüdud naeru päästmise retk, mis viib Timmi üle terve maailma. Ta tutvub uute inimestega, õpib mõttemänge, omandab uusi kombeid ja tutvub keerulise ärimaailmaga. Otsides väljapääsu sõlmitud lepingust, õpib Timm hindama naeru jõudu ja seda, et ka lõputul rikkusel on piirangud.
Teose lugemine läheb kiirelt ning olenemata kohati süngetest alatoonidest on tegemist südantsoojendava looga, mis tuletab meelde, mis teeb meist inimese ja millist elu me elada soovime.“
Ellika Eero, raamatukoguhoidja
4)Tutvu artikliga ja arutle Jokkeri naeratuse ning klounihirmu teemal
https://kroonika.delfi.ee/artikkel/83690139/the-man-who-laughs-ehk-1928-aasta-film-mis-aitas-kaasa-jokkeri-naeratuse-sunnile
5) Toimeta wiki-tekst
Naer kirjanduses toimib keeruka ja mitmetahulise vahendina, mis ulatub kergemeelsest lõbustusest intensiivse ühiskonnakriitika, õõnestustegevuse ja psühholoogilise refleksioonini. Kaugeltki mitte pelgalt huumorile viitav naer kirjandusteostes tõstab sageli esile võimu dünaamikat, psühholoogilisi seisundeid ja võib Mihhail Bahtini sõnul toimida õõnestava jõuna jäikade ühiskondlike normide vastu.Naeru teooriad kirjandusesSuperiorsuse teooria (Hobbes): Naer tuleneb üleolekutundest teiste või meie endi endise rumaluse ees, mida kasutatakse sageli satiiris alandlike ülbete tegelaste jaoks.Kongruity-Resolutsiooni teooria (Kant, Schopenhauer): Naer tekib siis, kui pingeline ootus muutub ootamatult eimillekski—, kui olukorra absurdsus laheneb ootamatult löögijoonega.Relief Theory (Freud): Naer toimib pinge, ärevuse või allasurutud energia vabastusventiilina.Mänguteooria (bioloogiline lähenemine): huumor tuleneb evolutsioonilisest „mängust“, treenides meelt ootamatuteks olukordadeks.Naeru peamised aspektid kirjandusanalüüsis Subversion ja karneval: Mihhail Bahtini töö Rabelais’ kohta, paljud teadlased peavad naeru autoriteedi ja ühiskondlike normide vaidlustamise viisiks, asendades keskaegse „karnevali“ kirjandusliku, „karnevaliliku“ atmosfääriga. „Sotsiaalne žest“ (Bergson): Henri Bergson, raamatus Naer: essee koomiksi tähendusest (1901), väidab, et naer toimib sotsiaalse mehhanismina jäiga või ekstsentrilise käitumise korrigeerimiseks ja sotsiaalse ühtekuuluvuse säilitamiseks. Eetiline ja traagiline naer: Nietzsche ja teised mõtlejad on uurinud „üleinimlikku“ naer kui vahend sügavate kannatuste vastu, võimaldades inimestel kinnitada elu hoolimata vältimatust valust. Kaasaegses kirjanduses, näiteks Becketti omas, võib naer olla meeleheitel või „sünnitu“, mis on seotud eksistentsiaalse hirmuga. Sugu ja võim: kirjanduskriitika on uurinud naeru rolli soolises dünaamikas, näiteks „mitmesuunaline“ naer Burney Evelinas.Kasutamine kirjandusesSatiir ja sotsiaalne kriitika: autorid nagu Jonathan Swift ja Mark Twain kasutavad naeru silmakirjalikkuse, pahede ja ühiskondlike absurdsuste paljastamiseks. Iseloomustus: Vaimukas naljategemine armastusromaanides või koomilistes tegelastes (nt PG Wodehouse’i Jeeves) määratleb tegelased ja süvendab lugeja sidet narratiiviga.Tume huumor: kasutatakse traagilistes või pingelistes kontekstides pinge suurendamiseks (nt Nabokovi naer pimeduses).Kirjaliku naeru tavalised tüübidGeneric: ha! /ha ha ha! /Heh-heh.Lapselik/Kebalev: Tee-hee / Giggle.Evil/Sarkastic: Mwah-hah-hah-haaaaah / Har har.Onomatopoeetiline/Moodne: Hahahahaha / Kkkkkkkk (Brasiilia).
17. sajandi lõpu Inglismaal päästab kodutu poiss nimega Gwynplaine lumetormi ajal imiku tüdruku, kelle ema on surnuks külmunud. Nad kohtuvad rändkarnevalimüüjaga, kes nimetab end Ursuseks, ja tema lemmikloomahundi Homoga (kelle nimi on sõnamäng ladinakeelse ütluse „Homo homini lupus“ kohta). Gwynplaine’i suu on moonutatud igaveseks irveks; Ursus on alguses kohkunud, seejärel haletsusväärne ja ta võtab need enda juurde. 15 aastat hiljem on Gwynplaine’ist kasvanud tugev noormees, atraktiivne, välja arvatud tema moonutatud näoilme. Tüdruk, praeguse nimega Dea, on pime ning temast on kasvanud ilus ja süütu noor naine. Oma nägu puudutades järeldab Dea, et Gwynplaine on igavesti õnnelik. Nad armuvad. Ursus ja tema surrogaatlapsed teenivad Lõuna-Inglismaa laatadel kasinat elatist. Gwynplaine hoiab oma näo alumist poolt varjatuna. Igas linnas annab Gwynplaine lavaetenduse, kus rahvahulgad provotseeritakse naerma, kui Gwynplaine paljastab oma groteskse näo.
Rikutud ja tüdinenud hertsoginna Josiana, kuningas James II vallas tütar, on igav õukonna nüri rutiinist. Tema kihlatu David Dirry-Moir, kellega ta on imikueast peale kihlatud, ütleb Josianale, et ainus ravim tema igavuse vastu on Gwynplaine. Ta osaleb ühel Gwynplaine’i etendusel ning teda erutab tema meheliku armu ja näo deformatsiooni kombinatsioon.[11] Gwynplaine’i erutab Josiana füüsiline ilu ja üleolev käitumine. Hiljem saabub haagissuvilasse kuningliku õukonna agent Barkilphedro, kes soovib Josianat alandada ja hävitada, sundides teda abielluma „kloun“ Gwynplaine’iga ja sunnib Gwynplaine’i talle järgnema. Gwynplaine juhatatakse Londoni koopasse, kus Hardquannone-nimelist arsti piinatakse surnuks. Hardquannone tunneb Gwynplaine’i ära ja tuvastab, et ta on poiss, kelle röövimise ja moonutamise Hardquannone korraldas 23 aastat varem. Tagasivaade räägib arsti loost.
Despootliku kuninga James II valitsemisajal, 1685–1688, oli kuninga üks vaenlasi Corleone markii lord Linnaeus Clancharlie, kes oli põgenenud Šveitsi. Pärast isanda surma korraldas kuningas oma kaheaastase poja ja seadusliku pärija Fermaini röövimise. Kuningas müüs Fermaini rändurite rühmale nimega „Comprachicos“, kurjategijatele, kes moonutavad ja moonutavad lapsi ning sunnivad neid seejärel almust kerjama või karnevalifriikidena eksponeerima.
Loo kinnitamine on sõnum pudelis, mis toodi hiljuti kuninganna Annele. Sõnum on Comprachicode viimane ülestunnistus, mis on kirjutatud kindluses, et nende laev hakkab tormis lagunema. See selgitab, kuidas nad nimetasid poisi ümber „Gwynplaine’iks“ ja jätsid ta lumetormis enne merele asumist maha. David Dirry-Moir on Lord Linnaeuse vallaspoeg. Nüüd, kui Fermain on teadaolevalt elus, läheb Taavetile Josianaga abiellumise tingimusel lubatud pärand hoopis Fermainile.

Gwynplaine arreteeritakse ja Barkilphedro valetab Ursule et Gwynplaine on surnud. Nõrk Dea haigestub leinasse. Võimud mõistavad nad hukka pagendusse hundi ebaseadusliku ksutamise eest oma etendustes.
Josiana laseb Gwynplaine’i salaja enda juurde tuua, et ta saaks teda võrgutada. Teda segab kuninganna avaldus, milles teatatakse Josianale, et David on pärandist ilma jäetud, ja hertsoginnal kästakse nüüd abielluda Gwynplaine’iga. Josiana lükkab Gwynplaine’i kui armukese tagasi, kuid nõustub kohusetundlikult temaga abielluma.
Gwynplaine on määratud Corleone markii lord Fermain Clancharlie’ks ja tal on lubatud istuda Lordidekojas. Kui ta pöördub eakaaslaste poole tulise kõnega ajastu jämeda ebavõrdsuse vastu, provotseerib teisi isandaid naerma Gwynplaine’i klounilik irve. David kaitseb teda ja kutsub tosin lordi duellidele, kuid ta esitab väljakutse ka Gwynplaine’ile, kelle kõne mõistis tahtmatult hukka Davidi ema, kes hülgas Davidi isa, et saada Charles II armukeseks.
Gwynplaine loobub oma eakaaslastest ja reisib Ursust ja Deat otsima. Ta on peaaegu enesetapuni viidud, kui ta ei suuda neid leida. Saades teada, et nad saadetakse riigist välja, leiab ta nende laeva asukoha ja ühineb nendega. Dea on ekstaatiline, kuid sureb järsult tüsistuste tõttu, mille on põhjustanud niigi nõrk süda ja Gwynplaine’i kaotus. Ursus minestab. Gwynplaine, nagu transis, kõnnib surnud Deaga rääkides üle teki ja viskab üle parda. Kui Ursus paraneb, leiab ta Homo laeva rööbastelt istumas ja merel ulgumas.
Kriitika
Hugo romantiline romaan „Mees, kes naerab“ asetab oma narratiivi 17. sajandi Inglismaale, kus kodanluse ja aristokraatia suhteid raskendab pidev distantseerumine madalamast klassist.[12] Algernon Charles Swinburne’i sõnul on „see raamat, mida tuleb õigesti lugeda, mitte realismi lambivalguse, vaid tema kujutlusvõime päikesevalguse järgi, mis peegeldub meie omadele.„[13][14] Hugo peategelane Gwynplaine (füüsiliselt transgressiivne kuju, midagi koletist) astub nendest ühiskondlikest sfääridest üle, ennistades end madalamast klassist aristokraatia—a liikumisse, mis võimaldas Hugol kritiseerida sotsiaalse identiteedi konstrueerimist klassistaatuse alusel. Stallybrassi ja White’i „Kanalisatsioon, pilk ja saastav puudutus“ käsitleb mitmeid klassiteooriaid klassipiire ületavate narratiivsete kujude kohta. Konkreetselt võib Gwynplaine’i pidada Stallybrassi ja White’i „roti“ analüüsi kõrgeimaks kehastuseks, mis tähendab, et Hugo peategelane on sisuliselt libisev tähistaja.
www.wikipedia.org
6)Toimeta TI-tekst
Naer on kirjanduses mitmetahuline teema, ulatudes südamlikust huumorist kuni satiirilise, iroonilise või isegi traagilise naeruni. See võib olla vabaduse väljendus, kaitsemehhanism või tegelase iseloomustaja. [1]
Siin on mõned aspektid, kuidas naeru kirjanduses käsitletakse: [1]
• Naer kui väärtus ja vabadus: James Krüssi raamatus “Timm Thaler ehk müüdud naer” on naer otseses seoses elurõõmu ja õnnega. Peategelane mõistab, et naeru puudumine on ränk hind, ning naer on väärtuslikum kui maailma rikkused.
• Kirjaniku naer ja huumor: Kirjanduses on esile toodud kirjanikke, kelle loomingus on oluline koht naerul ja huumoril, näiteks Mihhail Zoštšenko, keda Maksim Gorki pidas oma aja populaarseimaks prosaistiks. Samuti on August Gailiti loomingus naerul ja naeruvääristamisel eriline koht.
• Naer kui analüüsivahend: Urmas Vadi loomingut on iseloomustatud kui valu ja naeru sümbioosi, kus huumori kaudu analüüsitakse tõsiseid teemasid.
• Naer kui väljendusvahend: Maimu Berg on käsitlenud naeru oma lühiproosas.
• Naer kui vabaduse heli: Südamest tulevat naeru on kirjeldatud kui vabaduse heli. [1, 2, 3, 4, 5, 6, 7]
Naer kirjanduses ei ole alati rõõmus, vaid võib olla ka vahend, millega väljendada ühiskonnakriitikat, trotsi või valu. [1, 2]
Google AI

Raudsed eesriided läbi ajastute – kuidas sinu vanematel päriselt läheb?
Kati Murutar, üks ja ainus 😊
„Minu ema saab alati hakkama,“ tavatsevad minu lapsed kinnitada. Sellepärast, et senised kogemused näitavad: saab – nii, nagu said hakkama tema ema ja tema ema ema ja ema ema ema ja… Oleme läbi kõigi ajastute saanud hakkama raudsete eesriiete trotsimisega ega ole küsinud, kuidas vanematel päriselt läheb. Ühtlasi on meid dresseeritud mitte abi küsima.

2026. aasta maikuus kuulame poolikõrvu prognoose, et uus lokdaun on tulemas. Ahah, jälle – ohoh, kas tuleb prognoositav kliimapõhine lennuliikluse peatamine või väidetavalt juba mõnda aega karpidekaupa külvatavate puukidega levitatav epideemia, mille vastu on loomulikult juba vaktsiinid välja töötatud?
Üksteisest kaugemal kui Ameerika
Tegelikult on kõige puugimad puukijad meie enese eelarvamused, mille kõrval Bill Gates’i nanotehniline massihävituski on poisike. Paiskame õhku aksioome ja klišeesid, eelarvamusi ja stereotüüpe ega vaevu küsima, kuidas seisud tegelikult on. Me ei küsi emadelt, mis värk on ning isad on nagunii kas ära või surnud. Vastame teiste pool-osavõtlikule viisakusküsimusele noh-ja-kuidas-su-vanematel: „Mu ema on seal teiselpool maakera terve, nooruslik, ilus…“
Olen oma laste silmis samasugune „teadagi“ komplekt, sama kauge kui Ameerika. Iseenese eeldustele ja ootustele ei vasta ju ka – olemata olnud täiuslikult traditsiooniline ema või vanaema ei küsi oma stiilselt viisikult abi ka. Kuidas nad ise ei taipa ega märka, eks ole.
Tänavuse eesti keele riigieksami esimese teema lugemisülesandeks olnud tekst Tiia Toometilt tabas sirgelt südant: „Minu koolieelse lapsepõlveaja kõige tähtsam inimene oli vanaema… Otsisin albumist vanaema foto ja uurisin seda… Siis korraga midagi juhtus ja fotolt vaatas mulle vastu mu enda nägu. Polnud mingit kahtlust, vanaemal ja minul oli sama nägu, ainult mina olin enda oma soengu, meigi, kirju pusa, teksapükste ja tossude taha ära peitnud. Võib ju olla, et minul vedas rohkem ja vanaema tõmbas viletsama loosi. Aga lõpuks jõudsime ikka välja samasse kohta. (Lapselapselapselaste) poolt vaadates ei paistagi nii tähtis, mida vanaema oma eluajal tegi või kus käia jõudis – oluline on, et ta andis teatepulga üle, lasi elul enda kaudu edasi minna kõigisse neisse, kes läbi minu tulnud ja veel tulevad.“
Linda
Kalevipoja ema nimesse ristitud on Murutaride vanavanaemad, kaks Lindat. Neist ühe tegi Tallinnas kalarannas randunud kalalaeva suller, rahvuselt norrakas. Näe, elasid kord neli õde, kellest kolm jäid vanatüdrukuteks ja üks sai lapse viikingiga, kes võttis temalt, õmblejannalt sõrmuste ostmiseks raha ja seilas minema. Teismelisena läks vallaslaps Inglismaale tööle, ent tuli ennast üksinda kasvatanud ema haiguse tõttu tagasi ning abiellus end raudse eesriide taha: minu ema sündis 7. septembril 1939 üsna koos teise maailmasõjaga.
Vanaisa Tohvelmann ei viinud oma peret vanaema Linda palvel pagulaspaati ning tänu sellele oli minu lapsepõlve Tallinn esmalt Ujula tänava ühiskorteris, siis Välja tänava 9-korruselises ning suved Häädemeeste ja Kabli vahel maal. Sekka rongisõidud Krimmi. Kui olin 12-aastane, viis (hiljem Kaspia merel uppunud) laev „Lermontov“ viikingist vanaema ära USA-sse, kus ta elas pärast lõpuks ometi kogu maailma läbi seiklemist 97-aastaseks.
Teine Linda, Murutar tegi koos Edgar Spriidiga ajalehte „Pärnu Kommunist“ ning edasi Setumaale asudes kasvatas filosoofist poeg Asserile setu identiteedi, ehkki geenides oli ka sõjasaagiks toodud pärslanna – ning innuiti ja prantsuse tänavate geene näitab Myheritage-test lastes samuti. Kuna taevariigi seaduste peegeldusena visioneeritud kommunism on äärmuslikult pekki keeratud, verre uputatud ja kõveraks väänatud, hoidugem sõnastamast, kui väga on erinevatel ajastutel loodetud muinasjuttude õnnelikesse lõppudesse – nagu tänagi…
Minu isa kui südameüdini muinasjututegelane oma nukuteatri ja romantiliste lavarollidega suri üsna kohe pärast vanema venna lahkumist kurvastusse – ema aga järgnes oma emale Floridasse just Laulva revolutsiooni ajal, kui kõik teised ärahüpanud tulid riburada tagasi. Kuna ma ei läinud temaga, vaid mehele ja sain emaks, suusatasime risti ning meil on olnud varsti 40 aastat vaid harvad kohtumised ja üksikud kõned kui asjalikud arupärimised.
Ta ei oska teisiti. Ka mina ei oska olla teistsugune ema ja vanaema kui olen – ega peagi.
Kuna olen mina ja ainult mina, ei ole mul õigust ei isa ega ema teistsugune-olemist nõuda.
Arvasin, et viie lapse üles kasvatamie saab olema ühine Lugu – tegelikult on viis oma lugu.
Oletasin, et kujuneb meeskond, ent reaalselt on stiilne viisik ilmapidi laiali ning igaüks meist heitleb oma võitlusi ise. Kõigil meil on sedasi – ei olnud vaja perekommuuni kavandada. Nüüd on lastetuks kahanev Maarjamaa kaetud ülemäära suurte ja kulukate villade kurva üksildaste vananejate võrgustikuga.
Seitse
Seitse põlve patte nuheldavat Piibli väitel meile kaela, tänased teejuhid-kõutšid-gurud müüvad selleks tarkust nii ema- kui isaliinide tervenduseks. Kaua sa kannatad kurbade naeru? Justamendi laulus soovitatud võtmete kaevu viskamise asemel on aeg nuhtlemise lõpetamiseks. Alustuseks sobib nt pliiatsiga pai tegemine iseendale – ka sinul on oma väärtuse üleskirjutamiseks vähemalt seitse põhjust: oled ju olnud parim võimalik.
Seitsmes on sinu… Olen üles ehitanud seitse talu, kus elavad uued pered on reeglina palju lapsi saanud. Südamesalu kodus viivitan merekonteinerist ehitatud tallile laudise paigaldamisega, sest KUI – nagu sõjaäri lubab – saab selle maist vara täis pakkida ja tuled tagumikku võtta. Jumalaga, Linda, Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi?
Seitse nahka koorib „riik“ nii meilt kui ilusalt isamaalt ning tegelikult me ei tea, kui raske on naabril ja kolleegil. Kaplinski lese Tiia Toometi loetelu vanaema meenutades – mida kõike ta teinud ja saavutanud on – tõi mulle, enese pliiatsiga turgutajale märgilise mälupildi. Käisin Kroonika peol koos tuulerõugejärgselt rohelisetäpiliste lastega – nad ongi mul värvika taborina alati kõikjal kaasas olnud – ning koduteel jäime öisess tuisuvaalu kinnni. Seda, kuidas lasterikas kirjanik-taluperenaine õhtukleidi ja kontsakingadega lumehangest autot plastkelgu abil välja kühveldab, seltskonnakroonika ei tea.
Oluline on, et lastele on kätte õpetatud kõik tööriistad ja kõigi koduloomade eluring – loodetavasti ei ole ka sinu pärijad ainult pöidlalihast liigutav x-generatsioon. Jah, pannkoogivanaema ja muinasjuttu vestva piibuga vanaisa prototüüp on nostalgiliselt nunnu, aga. Seitsme mehe eest töötav mummi ei ole ka kodus olles kodus, vaid on lapselastele siin ja praegu ilmuv-kaduv vaid videokõnedes. Oluline on iseennast aktsepteerida – Jumal kavandas inimese õnnelikuna, iga sellest erinev seisund kuulub muutmisele. Armastagem tingimusteta!

Missionär, ärikas, ettevõtja või ullikesest muinasjututegelane?
Eelarvamused ja lastetuba panevad äri peale mõeldes erinevad alateadvuse kammertoonid helisema, urisema või kriiskama. Tahtes oma asja ajades olla missionär, küsib hääleke mäluvoogudest: teate, mis nõukogude ajal juhtus? Väikeettevõtjad olid ärikad ning suurema kala püüdjad spekulandid, ehkki nad tahtsid sama, mida ullikestest muinasjututegelased: küllust luua ja taevariigi seaduste järgi maa peale paradiis tuua.
Selle eest istuti Patareis – nii legendaarne leidur Hando Kruuv kui ka Lenini-nimelise sovhoosi juht Kalev Raave olid loogilise leidlikkuse eest vangis. Rumala Noorkuu Henriku vanaisast sai pärast valgustumist Halliste Halastava Kiriku preester.
Meie aga kihvtitame ennast endiselt abstraktse juudivihaga ning seostame Aabrami ja Saara järglasi päheõpitud umbusu taktis liigkasuvõtmises – ühismeedias rabide arukaid videoid jälgides mõtleme paratamatult, et „teised“ näevad ja arvavad ja üldse. Liigkasuvõtjad on uuemal ajal korduvalt maani maha põletanud ka krüpto – heausksete järgijate arvel rikastunud püramiidpätid istuvad puuris ning korduvalt tohutuid summasid kaotanud ullikestest muinasjututegelased, targad inimesed tegelikult, lakuvad haavu.
Eliit aga paljastatakse inimene ja fakthaaval ning tipud põlevad – sõna otseses mõttes ka. Vene suurärimees Germanovich elas oma Uus-Meremaa rantšos just oma juubeli ajal üle kontori põlengu. Sealsamas lähedal on Meta-Zuckerbergi maaalune linnak juhuks, kui…
Sõnajalgade kontor põles ning 12. teadlasena tapeti David Wilcock, kes püüdis rääkida, kuidas Universumis süsteemid ja seaduspärad toimivad. Vähemalt mõnda aega on nüüd teadjad hirmunult vagusi. Sama siin – ka fail baltika kulissidetaguste tundjad jäid vait, kui üks neist tapeti. Kes tahaks olla järgmine, ehkki me teame, et nad teavad, et me teame. Feili trassi ja kruusakarjääride alla jäävad maad osteti kokku, jagati elamukruntideks, müüdi maksumaksjale, osteti metsaveoautod ja kallurid, millega suurt saaki ringi tassida – rõhk umbisikulisel tegumoel. Kui metsad maha võetud ja munamäed ringi kanditud, maanteed lõhutud ja külarahvast igas mõttes üle sõidetud, müüakse rekkad-kallurid väidetavalt kriisipiirkondadesse ning oma suurt nina sellesse suuresse ärisse toppides asfaldi alla sattuda… Tänan, ei!
Pigem nautigem generatsioonide koostööd Nopri talumeiereis, kus Tiit ja Karl naerutavd miljoneid fänne maitsekate lühivideotega, kes sedasi rõõmuliseks-naeruliseks tuunituna ostavad ka tooteid. Samasugust truudust-fookust-distsipliini ilmutab ka Saarmide hõim Kilgi rantšos. Kohvimüügilt tervisetoodetele sujunud Freddy ja Aire on Zinzino tiivul muinasjutulise imedemaa loonud – mõistagi ei ole nad ei ullikesed, ärikad ega spekulandid, vaid 21. sajandi vabad ettevõtjad.
Mina ka, mina ka, mina ka? Meil on noorima tütrega juba mitu aastat mitmesajaliikmeline konto, mille laiendamiseks tuleks pöörduda, helistada ja soovitada: „Tead, hea poliitik-sportlane-artist – ka minul oli mast maas, kui talvise viiruse kõigi lisadega läbi tegin – balanssõli päästis, soovitan…“
Meta-sõprade nimekirja sirvides olid sõna otseses mõttes hääled peas: oh, kui hea algrakukese saaks siit Setumaale, sealt Hiiumaale… ning autentse intonatsiooniga vastused, mis helistamise puhul tuleksid.
Ka EFTA gaalat jt parimate kogunemisi silmitsedes küsib teistmoodi hääleke peas: kellel on tänases maailmas raha – ja mida mina tegelikult tahan – kas ja kes nendest on valmis uueks lokdauniks või kes neist on alles pärast apokalüpsist, mille järel vaid 30% jääb?
Meil on tiivad mudas omaenese põlvede all – veeretades rahateenimisvõimalusi teame – peab tulema uuel tasandil lahtihüpe või… Kuna fookuse kadumine ja panoraami pihustumine kordub, kuniks elu, on tuttavlikud ka noorukese Anastassia Koldussova otsingud: „Ma olen olnud ära visatud. Olen armastust ära teeninud. Tänulikkuse asemel on kliendid mind niiviisi sõimanud ja mõnitanud, et ma ei taha enam olla nõid ega tervendaja – ropendada tahan!
Oi, näe – koodilugeja Eva Lepik oskab mõnitustest kõrgemal olla ja koodide nägemise eest tuhandeid eurosid küsida – mina ka, mina ka, mina ka!“
Nii oma ja kogetud – kõik me otsime variantidepaljususest lahendusi, nuusutame võrgustikke ja AI-variante, flirdime TI ja hinge maha müümise võimalusi pakkuva projektimaastikuga. Üks on meil ühine – olete märganud? Uue taseme üksildus – oma tiibade peal mudas põlvitades oleme nõnda läbi põlenud, et ei suuda luua meeskonda, omaderingi ega jutustada mitmekesi üht ja sedasama muinasjuttu. Aiman, et see on sama taotluslik kui lähenev trahh – olgu see siis kardetud krahh või päästev pabahh😊

Miks inimesed rändavad?

Statistikaameti ja küsitluste andmetel kaalub iga teine inimene Eestist lahkumist. Küsigem pigem, miks me kõik juba Maarjamaalt ära ei lähe enne, kui meie kodud jäävad ühe klanni kitsaste ärihuvide alla ja muteeruvad osaks militaartööstuspargist või suisa sõjatandriks, millest eurokarjeristid tunduvad vägagi huvitad olevat…
Ehkki minul on koostatud mitmeteistkümneleheküljeline kataloog Hispaania ja Itaalia kinnisvarast nii sisemaal, rannikul kui ka saartel, ei taha ma tegelikult oma hobuseid viia küpsema piirkonda, kus vähemalt kolm kuud aastast on varjus 40+ kraadi ja veesooned tühjad. Mitte minister Jürgen Ligi kurja karja kraaksumise tõttu – inimesed hakkavad Hispaanias surema! – vaid sellepärast, et me oleme harjunud aastaaegade vaheldumise, heina- ja küttepuude varumise ning toidu konserveerimisega.
See on meie geneetiline elulaad, mis on oma karmuses kallis jah, kulukas kah.
Ekvaatori piirkond Aafrikas nii Viktoria järve ääres kui ka ookeaniveerne – eeldaks hobuste ning maise vara lennukisse kantimist praeguses talliks ehitatud merekonteineris ning vähemalt ühe ümberistumisega rännet. Ugandas ootaks mind neljahektariline talu Bunyoni järve ääres ning briti kooli juhataja positsioon, ent Uganda seostub ka mürkmadude ja malaariaga, mida vaatamta vaktsineerimisele põdes sealne missionär näitlejanna Henessy Schmidt.
Kui pidasin Uganda taludest toodud puuviljade poodi, käisid Mondo preilid kontrollimas, ega Aafrikas ometi lapsed puu otsast mangosid-avokaadosid alla too. Seesama lapstööjõu pärast muretsev MTÜ sõnastab ka põhilised rahuaja rahvasterände põhjused.
„Esimesena võib meenuda töö ja õpingutega seotud rändamine või inimeste liikumine eemale konfliktipiirkondadest. Kuid kas ränne on ka see, kui põhjaeurooplane otsustab veeta pensionipõlve päikeselises Lõuna-Euroopas? Või see, kui inimene kolib teise riiki suurest armastusest, südame sunnil? Rändega on seotud eelarvamusi ja hirme. Ometi on ränne kõikjal meie ümber iga päev ja me võiksime rände eri vormidest rohkem teada.“ (MTÜ Mondo Facebooki postitus, 13.01.2020)
Sõbrad, kes ei ole ennast koduloomade külge aheldanud, veedavad talved lillelastena Balil, Guatemalas ja Sri-Lankal. Seal ei ole spirituaalses tähenduses rännates ja erinevaid dimensioone-inkarnatsioone külastades ohtu surnuks külmuda nagu Astrid Lindgreni Pipi oma Segasumma suvilas täpilise hobuseta orvuna ilmselt pakases lõpetanud oleks.
Mitmed daamid, kes on lapsed suureks kasvatanud, seiklevad vabatahtlikena kilpkonnamune ja delfiine teenindades mööda ilma. Seni turistidena elu nautinud teismelistele tuleb siiski selgitada, et alaliselt võõrsil resideerimine on hoopis midagi muud kui päikesepaistel omas tempos nurrumine: vesi ja vile – kõlks ja kopikas!
Aabram viis läbi kõrbe ja üle mere oma rahva tõotatud maale. Saara püüab 21. sajandil jälgida ja aimata, millal on aeg oma ilusad tütred viia läbi inimsuse kõrbe ja üle muremere siit ära. Kuhu ära – golobaalses infouputuses kroolides oleme ammu aru saanud: planeedilt ei saa maha astuda, oma saatuse käest ei pääse ja sina ise oled igal pool iseenesel kaasas.
Statistikaameti ja küsitluste andmed väidavad: iga päev viiakse „hullarisse“ kaks suitsiidikatse teinud last, narkotarbimine on Tallinna reovee järgi otsustades kolmekordistunud, üledoosid, tulistamised-pussitamised ja autoga puusse panemised on tingitud ebavajalikkuse tupikust. Mina tahan olla nende noorte jaoks siin ja praegu, täna ja alati olemas: truudus, fookus, distsipliin!

Robot abiellub klooniga

Abielus ja ühiskonnas on ühtviisi reeglipärane, et heausksed osapooled kuulevad tagantjärele, kuidas asjad tegelikult kogu aeg olid. Olgu jutuks pedofiilide-kannibalide satanistlikud riitused eliidi katakombides ja beebifarmides või nende kõrval suisa süütuna tunduv abielurikkumine. Meile räägitakse ja näidatakse nii kaua valesid, kuni uskuma hakkame: Artemis lendaski ümber Kuu, tundmatuseni teisenenud iidolid ongi nüüd teistsugused, snaiperi atendaadikuulid lendasidki jälle Donaldi auväärsetest kõrvadest mööda jne.
Veel mõne aasta eest võõrastasime tehisintellekti, millesse oleme tänaseks nii kõrini ja üle pea uppunud, et võimatu on vahet teha tõel ja valel, tehislikul ja tegelikul videol. Mida enam tegelike inimeste asemel robotitega lävime, seda vähem taipame küsida: kui Jim Carrey ja Ariana Grande asemel tehti kloonid – või sooritati keharööv – miks siis nt Michael Jackson, printsess Diana ja David Wilcock tapeti lihtlabaselt ära. Ammugi ei küsi me, kas vaktsiinide ja pilvekülvi kaudu manipuleeritud inimene on lõplikult biorobot või on lootust taastuda.
See, mida nimetati seni vandenõuteooriaks, on saanud tänu USA tervishoiujuhi Kennedy juniori avaldustele reaalsuseks. Tänu Kennedyle võime rahulikult väita, et meid on segi süstitud ning neid nanomanipulatsioone võimendatakse kriminaalse keemiapilvede külviga.
Tunnistust nende väidete paikapidavusest annavad nii teadlaste jagatud faktitabelid kui ka meedikute ja pilootide intervjuud. Nüüd, mil Epstein on vaatamata igavest noorust tagama pidanud riitustele, millega lootis saavutada endale ja oma õukonnale igavese nooruse, surnud – vist – hakkavad ka ellujäänud ohvrid ükshaaval rääkima. Iseasi, kui palju neist videotest on tõelised ja tõesed, millised on äriplaan ja millised puha feik.
Ajastul, mil robot abiellub klooniga võib tõdeda, et inimlikkus ja tunded hakkavad kaduma ning lepime ilma, et emotsionaalne karvgi liiguks: „Mis siis ikka, kuivõrd planeet on ülerahvastatud, ongi ehk paratamatu, et sajad tuhanded lapsed jäävad igal aastal kadunuks…“
Harime end innukalt AI alal – ka õpetaja 7. taseme kvalifitseerumise mentor soovitab oma portfoolio koostada tšipitšipi abiga. Presidendi haridushäkaton otsib õpilastele mõeldud tehisintellektile nime – ma pakuksin Tita, ehkki mõistlikud õppurid kasutavad niikuinii neid roboteid, mis juba olemas on ega piirdu titadega vaatamata kuludele, mis nende loomiseks tehti. AI ja multimeedia valdkonnas liiguvad miljardid, kes on kade, see on valel alal vaesudes lihtsalt hirmunud ja kuri, eks?
Presidendi 2026. aasta mõttetalgud küsisid, milleks meile (tehis)aru, ent õigupoolest küsib tehisaru peagi: milleks meile inimene? Nano- ja kemomanipulatsioonide krooniks on aina lihtsam paigaldada Neuralinki kiip, mida koljus juba kandvad pioneerid annavad julgustavaid intervjuusid.
Küllap saame peatselt vastuse küsimustele, kas meie tegelikkus on hologramm või simulatsioon – miks Artemise kuufarssi lavastades kõikvõimsa tehistaibu abil loendamatuid vigu ära ei parandatud – mis on tegelikult Antarktika jää taga – mispärast tohutu kiirusega läbi universumi kihutava Maa ümber tähistaevas ei muutu…
Kui toimub kauaoodatud split – dimensioonide lahknemine – saame näha, kuidas võetakse kasutusse „uued“ energialiigid, mida juba Tesla teadis, Musk kasutab ja mille pärast on 12 teadlast „vaigistatud“– või kulgeme edasi-tagasi nn kiviaega kas tuumasõja või Päikese paugatuse tulemusel. Põnev ju, mismoodi hakkab välja nägema kolm ööpäeva täielikku vaikust ja pimedust, mida ammu oodatakse.
Kuni avalik ruum tegeleb – või pigem ei tegele – Eesti Epsteinide-Muskide-Bill Gates’idega ning müstiline „NEMAD“ valmistub järgmise pandeemia ja lokdauni pealt veel rohkem teenima kui seni, vaadakem oma kodudes ringi: kas ja kuidas me no-grid hetkedel päriselt hakkama saame.
Robotite revolutsioon tuleb varem või hiljem: niikuinii neid ei võta ju ei ussi- ega püssirohi.

21. sajandi hunt Kriimsilma üheksa ametit ja nälg

Kui igapäevane riigieksami sooritaja on 59-aastane, võiks ta 21. sajandi karjäärivõimaluste teema puhul kõik oma sanitari, restauraatori, ajakirjaniku, kultuuriveduri, näitemängutuuride ja koolipreili ametid kokku lugeda, aga.. Iseenese jaoks on hetkel kõnetavam täanse Eesti koolitus- ja projektimaastik, mis hoiab tegevuses tuhandeid ametnikke ning rotatsioonis tublisid tööinimesi, kes leiavad neis seminarides jm nimetustega konverentsiturismis-koolitusrändes võimaluse ennetada läbipõlemist, kogeda tavarutiini vahele midagi muud ilma, et selle naftapõletamise eest maksma peaks.
Sõidud, päevarahad ja külluslik toidulaud kaetakse nüüdisaegsete kuluridade pealt, mille tegelikult katab maksumaksja ehk projektirändur ise. Ent kõigel on hind: astudes projektikarussellile hakkame kasutama salakeelt, mis peaks veenma funktsionäre meie abikõlblikkuses ja nõuetele vastavuses. Kirjutame taotlusi selliste loomiste ja lehvimiste asemel, mis meid tegelikult õnnelikuks teeksid. Petame end optimistlikult: ka projektikirjutamine on loovtöö. Tühjagi – hirmunud kerjamine on see. Uudised ja reklaamid hoiavad meid hirmu all: oi, praegu veel jaksame laenusid-liisinguid maksta – ai, kindlasti lähevad asjad veel hullemaks, kindlustagem tagala kasvõi enesereetmise ja hingemüümise hinnaga. Enesepettuse maailmameistrina valetan: tore ja arendav on projekte punuda.
Näiliselt on kõik korras – JOKK kõrvale veel üks lühend NOKK – KOP kogukonna heaks, VIPS vaimse tervise hüvanguks, KÜSK arenguhüppeks, MES, HAEK ja RAEK, EIS ja KULKA ning KIK roheliselaadne kükatants.
Mina olin valmis oma tagala kindlustamiseks kogukonna noored taas oma koju tooma nii, nagu noortestuudio MINA OLEN! päevil enne pandeemiat: kohata ja tegevuseta tiinerid tarbivad, taplevad ja tapavad. Mu taotluse peale oma koolivaheajad ja nädalavahetused noortele kinkida vastasid valdurid – loe: vallavalitsus – et kuivõrd kavatsen järjepidevalt noori teeni(nd)ada ja valdurid ei saa kindlad olla, kas kõik nõuetele vastab, saagu va kohatud lapsed pigem otsa.
Oleme mäletatavasti sõjas, parem ongi, kui midagi rahulikku ega tervendavat ei sünni – surma pealt teenimise kontrollimatu äri ei anna häbeneda. Liiatigi ei ole Südamesalu dokumendid mitmeaastase jukerdamise järel ikkagi korras… tõsi küll, valdurite endi aeglase-ujeda-ebaleva niijanaa tõttu.
Rajasin kodu senise vesiveski juurde kuulunud kuivati kohale, kuhu on detailplaneeringu järgi õigus ehitada uus hoone. Ametnikerdiste käki tõttu oli veekaitsevööndi piir valesti ning valdurid oletasid, et kogukonnale olulisena on lihtsam keskkonnaametile meeldida. Ei.
Hoone tinglikult jäädvustanud projekteerija väitis ekslikult, et pean ehitama hiigelkuivati – selle hülgejutu uskumise peale kulus veel kolm kuud. Kuna kogukond ootab ammugi Waldorf-kooli, pakkusin välja Südamekooli. Hoone funktsioon peab olema kuivati, seega EI!
Miks mul on üldse vaja oma kodu legaliseerida? Bomži seisusest välja aitas lasteisa: olen Elva valda sisse kirjutatud maksumaksja. Ent esiteks ei ole maksumaksjapalgalisel koolipreilil sünnis illegaalina anarhiat harrastada. Teiseks kaebas viimne ekshäbikaasa, kellelt oma Südamesalu ostsin, igale poole seni, kuni pidin kohalekaagutatud kontrollide käsul laste euroalustest mängumajad kui lubamatu keskkonnariski ära lammutama. Kodule ehitusluba keskkondised ikka ei andnud – mis siis, et minuni voolab Vigala jõgi läbi Rapla, tehaste, lautade ja feil baltika viaduktide vahelt. Ei.
Kolmandaks tahtsin aastate jooksul võetud väikelaenud kodulaenuks liita, et igakuiseid makseid 3x vähendada ning ennast järjekordsete tähekombinatsioonide – TFB, ESTO, KKHLÜ jne – teenindamise nimel mitte surnuks töötada. Kodulaen 75. eluaastani antakse siis, kui on kasutusõigus ja kindlustus.
Minul on nüüd võrratu multifunktsionaalne arhitekt, kelle geodeet jäädvustas meie kodu tegeliku, mitte tingliku asukoha – arhitekt joonistab asja üles nii, nagu on ning detailplaneerija korrigeerib pildi reaalseks. Mina maksan: ehitajale veel paar tuhat, arhitekti meeskonnale paar tuhat, tütre koolilõpu, auto ülevaatuse… ning ilmselgelt ei saa suverehve, vaid nokin naelad välja.
Projektimaastik toetab sõprade saunakaid, minu raamatute kirjutamine on ootel, kuni kantseliidi kasutamisest ja äraütlemistest toibun. Väikelaenud saavad makstud 2031. aastaks. Olengi tavatsenud hõisata: „Töötan seitsme mehe eest, pean ise talu, toidan üksinda oma hobused nii, nagu kasvatasin abita oma lapsed üles.“
Olen oma õpilasi veennud: kirjuta nii avalalt ja ausalt, nagu ainult sina, eriline ja erakordne isiksus kogu südamest oma kordumatut teksti luua saad – olgu sinu kirjatöö riiklikule hindajale kingitus ja äratus. Nii pihin ka mina, et silmitsen kitsikusest väljumiseks kasiinomiljonäriga kihlunud virtuoositari säästuarmastust ja küsin: tahaksin ka oma rikkurit, et vaatamata aina enam töötamisele süvenev vaesus saaks kinni löödud?
Friends, fools & family võiks olla viiendast abiellumisest päästev lahendus – kui vaid sõbrad poleks juba pensionile läinud, perekonnaliikmed oma heitlustega hädas ja tänased rikkurid üldse 30-40 aastased Uue Hea Ilma tegijad, kellele vana mustri järgi pootshaaki taha ei saa. Fools-liigi esindaja olen mina ise. Niisiis – ise, ikka ise.
Kokkuvõte võiks optimistlikult loota, et hunt Kriimsilma päästavad üheksa ameti orjusest uued mustrid, kui käimasolev 3. maailmasõda kedagi ellu jätab. Eilse kildudest homset ei ehitata, vanadest kividest uut paleed ei rajata, ühelt lambalt mitut villa ei saa. Nii palju EI-sid – aga JAA? Jah, tahan olla selle 30% hulgas, kes ellu jääb ja Maa peal õndsaks saab.

President Alar Karise tänavused, viiendad mõttetalgud olid tehisaru teemal ning tubli arengubioloog, baashariduselt veterinaar, näitab TI-hüpet nii oma meediakanalites, Kasahstanis kui Aafrikas. Meie ametlik suhtumine AI kasutamisse on käinud kaunisti kraavist kraavi: Lennart Meri tõi kasutusse tiigrihüppe väljendi, seejärel püüti noortelt telefonid ära korjata, mispeale „teadlased tegid kindlaks“, et gpt-jt targad mehed taskus õpetavad õppima.
Presidendile kirjutamiseks uurisime Raplamaa Rakendusliku Kolledži sadade inimestega kodu- ja tööstusroboteid, isesõitvaid põllumasinaid ja droone, Starlinki teeneid, Neuralinki ulmet ning teooriaid, et tehisaru ei olegi tegelikult tehis, vaid inimesed on tänu Teslale, Elon Muskile jt geeniustele ligi pääsenud universaalsele intellektile, mis on alati olemas olnud. Meil on võimalus kogu inimkonna teadmised alla küsida, analüüsida ja sünteesida.
Sammhaaval oma tõeliste võimeteni!
Iseenesestmõistetavaks harjunud otsingu- ja tõlkerobotite igapäevase kasutajana olen hõisanud: „Mina olen süütu – ma ei ole AI abil mitte ühtegi teksti ega pilti loonud!“
Samas olen katse-eksituse meetodil avastanud, et kirjutamise tõrke ja soorituskrambiga ning kogemuse ja eduelamuseta inimestele on „tšipitšipi“ alguses suureks abiks ja julgustajaks. Esmalt TI-tekste käsitsi ümber kirjutades õpivad kõigi alade noored päriselt kirjutama. Lisaks on olnud põnev ja lõbus lasta robotil kogu inimkonna poolt üles laetud materjalidest sünteesida kirjatöid Lennart Meri, Donald Trumpi või Murutari stiilis. Mis on olnud ka tiba õudne, sest tehis-Murutar on originaaliga identne ning tekib küsimus: mida mina enam-üldse-veel siplen ning kes päriselt-mängult Katidel üldse vahet teeb? Veel aasta tagasi oli tehistekstidel puuduv inimlik hingus selgelt kaotsis – enam mitte! Siiski on tšipitšipiga katsetamine mõnusalt mänguline – tal on stiilid ja tujud – ning ta on edukogemusena abiks.
Veel enam – Youtube’is on vaadeldavad üha juurde laetavad videod Neuralinki kapslitest, mis paigaldatakse koljusse ja ühendatakse peaajuga. Inimene valib hariduse ja ameti ning mingit kooli ega õpetajapreilit tal iseenese ülesehitamiseks enam vaja ei ole. Iseenese ühendamine globaalsesse infovõrku tekitab võimu illusiooni: tahan ja laen vot! Aga kes samal ajal sinu kui biorobotiks kiibistatud marioneti niite tõmbab?
Oleme viimasel ajal avalikuks tulnud Epsteini failide puhul saanud teada, et eliit on Neitsisaartel beebisid süües ja alaealisi neitseid pruukides püüdnud saavutada igavest noorust ja surematust. Seesugust üleinimlikku õõva võisime seni lugeda Nabokovi „Lolitast“, Grassi „Plekktrummist“ ja Süsckindi „Parfüümist“. Eliit ja illuminaadid ei ole samas kirjandusest õppinud, et sedalaadi kurjad geeniused ei lõpeta iial hästi. Surelikuks jäävad ikka.
Küll aga vaatame pärast (osalise) tõe ilmsikstulekut hoopis teise pilguga platsenta šampooni-palsamit-seerumit, mida apteegis müüakse… Ja küsime: millal järgmiseks paljastuseks päriselt teada saame, kas Antarktika keelatud maa on tõesti „kadunud“ kontinent paradiisliku elukorralduse ja Atlantise väravatega.
Eesti epsteinid-tilluminaadid
Eks me oota huviga, kes meie konnatiigi tšõuzenvannidest on igavese elu ja nooruse nimel pedofiilia ja beebifarmide gurmeega seotud. Arutlesime noortega, et meie rakendusliku kolledži erialad lähevad paaristõugetega robotite kätte ära – IT, mehhaanika, ehitus, toitlustus… Samuti kriminalistika, uurijad, valedetektorid: mitte ükski inimene ei ole nii täpne vererõhu-higistamise-silmaväreluse registreerija kui tehisaru.
Inimene muutub valetamise-vassimise-varjamise suhtes immuunseks, masin mitte. Samuti on üsnagi üldine meie kaitsereaktsioon: kui värsketes videotes miski ei meeldi või hirmutab, kommenteeritakse lootusrikka üleülekuga „äh, see on halvasti tehtud AI!“
Niiviisi turtsuti esimeste Dubaid tabanud rakettide ja droonide peale – misjärel paluti härdalt koju, sest Pärsia paradiis lendas ikka liiga tõeliselt õhku. Mu ema, kes on ligi 40 aastat Floridas elanud, luges telefonivestluses kirglikult moraali IT-krüpto-kinnisvara-inimestele, kes tuhandete kaupa end võõrsil teostavad: kus on teie kodutunne!? Vaata, kes räägib…
Presidendi kantselei kirjatalgute küsimusele, milleks meile TI, on viimasel kuul tundunud: inimviiruse väljaravimiseks Emakese Maa pinnalt. Planeedi erinevates sõjakolletes on lahingusse saadetud robotid – et säästa inimesi, keda tegelikult enam mitte millekski vaja ei ole. Ja ongi juhtunud, et sõjarobotid ühinevad omavahel ning pööravad relvad „peremehe“ vastu – samuti on juhtunud, et majapidamisrobot hakkab errorisse minnes pererahvast nottima. Niipalju siis illusioonist, et meil on veel mingi kontroll ja võim. Oih, ups…
Presidendi kirjatalgute järel on maailm radikaalselt muutunud – me jälgime oma tillukest mullapalli interneti tehismõistuslikul vahendusel ega kipu kuhgi lendama: topelthinnaga lennukipileti eest rahutoovate rakettidega ju eriti kohtuda ei tahaks…
Kumb on?
Mida kiiremini robotid iseennast arendavad ja teisendavad, seda naiivsemalt neid usume – või siis ei usu enam kedagi ega midagi ning lepime tõsiasjaga, et elame simulatsioonis.
Youtube’i õudne tõlge on teadusvideote taustal küll ilmselgelt katkine masintoode (veel), aga juba on muusikavideod Balile filmima lendamise asemel TI-tikitud. Me tajume elusa Anne Veski võltsimatust ja sajandi vaatemängu „Kus olid sina?“ keskel tatsava Nublu naturaalsust.
Mets ja loomad, raba ja putukad on tõelised – pooled sotsmeedia videojupatsid mitte.
Elis Seppius (Aunaste): „Mind väsitab AI loodud sisuga motivatsiooni süstimine. AI ei tea, mida reaalselt tähendab mudasse kinni jäämise tunne hinges. Või kuidas sealt elus inimesena välja saada. Aga muudkui õpetab. See on samas nii tervendav, et inimese silm näeb ära mikrovaled ja hing tunneb ära mikromöödapanekud – see hakkabki kuidagi instinktiivselt vastu. Vähemalt seni, kuni me ise pole saanud endale varuosi ja kiipe külge.“
Kiipe süstitakse Rootsis pöidlasse ja Hiinas unearterisse, Neuralinki drops käib koljusse. Tõenäoliselt vormitakse sedasi bioroboteid ja marionette.
Samas loodavad inimesed iseennast täiustada nii, nagu filmid „Limitless“ (Bradly Cooper) ja „Lucy“ (Scarlett Johanson) on inspireerinud. Me loodame ikka veel, et väga tublid on kestvalt vajalikud ning vähemasti natuke aega on meie eneseteostus, looming ja töökohad vajalikud. Nii Denimi kui COOPi töötajad neelavad aateliselt alla mikromini palga maksmise – peaasi, et see töökoht ei läheks pagulasele või robotile.
Kodulaenu küsiv kooliõpetaja kuuleb pankadelt: kui normaalselt teenima hakkate, tulge tagasi. Meisse suhtutakse keset pealetungivat TI-rinnet nagu ullikestesse, kelle ameti nagunii universaalne intellekt üle võtab, sest ta ei olegi väidetavalt tehis, vaid elluärganud päris.
Vaatame nukralt vanu häid päris filme, lindile püütud, käsitsi monteeritud, kaskadööride ja kaaderhaaval käsitsi joonistatud multifilmi pildiridadega. Teeme maikuus taas Teeme-ära-talgud ning palvetame, et ühiselt puhastatud Maarjamaa jääks ellu ja terveks. Unistame nagu Mindvalley juht Vishen Lakhiani ülemaailmsest riigipiirideta rahuriigist ja kuldajastust.
Iga järgmise šoki järel küsime, kas nüüd on saabumine läbi kriisi põhja või maailmalõpp ning arutleme, kuimitu teisikut on Putinil ning kes tegi kloonid, keda avalikkusele Jim Carrey asemel näidatakse. Ja juba tuli ära ka uudis, et TI teeb posthuumselt Val Killerile filmirolli.
Samal ajal, kui TI võtab miljardite inimeste töökohad endale, tehakse täiuslikke tittesid geenimanipulatsioonide abil katseklaasis – mis on jõukohane robotitele – ega vaevuta tõenäoliselt üsna varsti ei rase olema ega sünnitama: tehtagu mulle perfekte pärija!
Neitsist sündinud lapsukesed saavad umbes ülehomme tavalisteks 21. sajandi Jeshuateks. Olgu siis nii – peaasi, et neid ära ei sööda ja näokreemiks ei tehta. Olgu TI-jumal armuline!

Ohverdus
1) Loe tekst läbi ja vasta täislausetega teksti lõpus olevatele küsimustele!
2) Korrasta tsiteeritava Rea Rausi tekst!
3) Kirjuta oma arvamusest ning kogemustest enese ja teiste ohverdamisega.
Nii mina kui ka sina – me ohverdame ennast iga päev. Meie igapäevased valikud ohverdavad reeglina meie elukvaliteedi ja hingerahu: me valime kohustused selle asemel, mida teha sooviksime, parema palgaga töökoha linnas oma muinasmaa rajamist trotsides. Kaalume refräänina Eestimaalt lahkumist, kuna meie nullreitinguga valitsus irvitab rahva ning rahvaalgatuste üle ja ohverdab meid iga päev, kuni külgetõmbeseadus ütleb: „Droon püksi!“
Rahvatarkus ütleb: „Kiida lolli, loll rügab surnuks!“
Piisab ühest tunnustusest ja me oleme valmis 14-tunnilisi tööpäevi tehes ennast veel ja veel ohverdama, sest teatavasti „aga ükskord algab aega“, „ja kui nad surnud ei ole“, jne, vmt. Inimene, keda pidevalt hirmutatakse, ähvardatakse, pisendatakse ja tühistatakse, on pisimagi kiituse peale nii rõõmsalt üllatunud, et jätkab õhinapõhist rööprähklemist. Sõjamängudest toituv eliit on samas valmis meid kõiki ohverdama – sai ju öeldud, droon püksi.
Rea Raus: „Tänane Impulss – sõja ajal Kaitsevägi tsiviilelanikkonda, naisi ja lapsi ei kaitsegi. Nii korduvalt välja öeldi. Kaitseväe ülesanne olevat riigikaitse. Aga mitte inimeste kaitse. Et mis see riik täpsemalt on, või kus ta asub? Saatejuht küsis korduvalt otse- aga kes siis naisi ja lapsi kaitseb. Vastust ei tulnudki, selle asemel viidi jutt mujale, droonid- ja droonid ja ikka droonid ja muidugi droonid. Aga miks neid ringilendavaid droone alla ei lasta- küsib saatejuht. vastus: aga need ei kujuta endast ohtu. Miks siis poolele Eestile saadeti varjumiskäsk, kui ohtu pole?
Kokkuvõttes- täiesti segane pilt avaneb sellest miljarditööstusest, ehk siis kuhu me maksudena viimasel ajal miljardeid maksame- ja nüüd saame teada, et reaalselt meid ei kaitstagi? Kuna saates korduvalt seda küsimust küsiti, siis ma ei saanud ilmselt ka valesti aru. Muudele küsimustele tulid ka vastused- et kunagi tuleb ja siis püüame ja vaatame mis saab, ja valmistame ette ja planeerima, ja võiks ja me nüüd hakkame vaatama kuidas. Ei olnud tõsiste meeste jutt. Tõsiselt murelikuks teeb.“ (Metameedia) – kirjaviis muutmata.
Seda, et emad ennast laste nimel ohverdavad, peetakse kõigi rahvaste – k.a loomrahvad – puhul normiks. Teisiti ju kari ellu ei jääkski. Meeste eneseohverdus isamaa nimel on justkui enesestmõistetav – isegi siis, kui sõda peetakse teiste meeste maal… – seni, kui asi saab reaalsuseks. Siis käivitub instinktiivne põgene-võitle-kalkulatsioon.
Mehed väidavad, et saadavad naised-lapsed turvalisse kohta ning ise jäävad võitlema. Kus on turvaline piirkond, inimesed? Naised on Dubai-sündmuste, vahemereliste kliimamuutuste ja WWIII rullumise ajal üha veendunumad: Maarjamaal on kõige kodusem nii elada kui surra.
Ei ole midagi uut siin päikese all. Kui küsime Google’i otsingurobotilt, mida tema teab ohverduste ja ohverdamiste kohta kirjanduses, tuleb vastus: „Ohverdamine kirjanduses on võimas temaatiline element, kus tegelased loobuvad millestki väärtuslikust — mugavustsoon, soov või elu ise — kõrgema eesmärgi, armastuse või suurema hüve nimel. See toimib sageli kangelasliku, moraalse või emotsionaalse kasvu määrava hetkena, edendades altruismi ja lunastuse teemasid.
Kirjanduses ohverdamise põhiaspektid on järgmised:
Eneseohverdus: sellised tegelased nagu Antigone, Robert Jordan Hemingway teoses „Kellele lüüakse hingekella“ ja Sydney Box narratiivis „Kahe linna lugu“ ohverdavad oma elu põhimõtete või teiste nimel.
Kangelaslik/altruistlik ohver: levinud eepilises või fantastika valdkonnas, näiteks Gandalf sarjas „Sõrmuste isand“, kus tegelane sureb või kannatab, et tagada teiste ellujäämine.
Sümboolne ohver: sageli kasutatakse seda tegu sügava armastuse tähistamiseks või tegelase arengu demonstreerimiseks isekast isetuks, nagu ämblik Charlotte, kes sea päästmiseks võrku koob, kuni end surnuks kurnab. (Eesti kirjanduses Kitzbergi „Kauka jumal“ Mogri Märt – K.M.)
Rituaalne/temaatiline ohver: esindab sageli religioosset või ühiskondlikku pakkumist kõrgemale võimule või, nagu on arutatud ajakirjas Strange Horizon, kujutada ühiskonda tumeda ning arhailisena.
Näiteid leidub žanrite lõikes, alates klassikalisest mütoloogiast kuni kaasaegse fantaasiani, rõhutades moraalset kaalu, mis seisneb kõigest loobumises ülla eesmärgi nimel.“
Andrei Tarkovski viimne film Farö saarelt on „Ohverdus“ ning ennäe, saartega ongi mingi teema: Neitsisaartest üks, Epsteini saar on läinud ajalukku laste ja neitsite ohverdamisega kannibalismist pedofiiliani, mille tegelikud tagamaad alles selguvad… võibolla.
Küsigem eneselt: kas ja mille nimel ma oma elu ohverdaksin? Vastus on lihtne: täpselt sellesama, mille nimel elan ning praegugi päevast päeva rassin ja tassin ega passi.
1. Milline on autori suhtumine meeste ja naiste, eliidi ja lihtrahva valmidusse ohverdada?
2. Refereeri tsiteeritud Rea Rausi teksti.
3. Loetle, millistest ohverdusest jutustavatest teostest kõneleb Google-AI.

Vaesuse doominokivid
Kui kaunilt kaua laotud doominokivid klõbinal mandalateks laotuvad, vaatleme seda imelist ehtsat, mitte AI-vaatemängu nagu väikest ohutut imet. Sotsiaalpoliitiline kurbmäng – samuti ehtne paraku – vallandab valest valemate valede valesti ja valelikult kuhjumisena.
Tühjade kontode ahelreaktsioon väänab kõik pseudoks: ebakaasa paariliseks, sest üksinda ei suuda elektriarvet maksta, äba töökoht, äpu kodu emme kapi taga või kivilinna betoonkarbis, libateenused lisaraha teenimiseks oma hingerahu ja energeetilise keskme kaotamise hinnaga.
Näiteks sõidad jotataksot oma olemisest viinapoodi, et saada tasuks tangitud – su eneseväärikus, aeg ja ramm raugeb mühinal – reptiilid, kes hoiavad meid vaesuse abil vampiiride iminappade otsas, naeravad laginal-lahinal. Mida valgem valgus, seda pimedam pimedus – nagu infiltreerunud killerid meie väikelinnades, on ka nartsissistlikud psühhopaadid ja deemonlikult toksilised egotistid meie hulgas valgust kustutamas.
Saatana sigidikud on sageli alko-narko-orjad ning nende pilguta silmad, telefonikõned ja -sõnumid ajavad iiveldama. Meie vaesust ära kasutades leiavad monster-puugid mooduseid meiega kontakti saada, tühjaks imeda ning iga selline tondi teenimine on enesereetmine.
Naistel on otseühendus Algallikaga, tänu millele emad ja naabrinaised taastuvad. Vaesuses hapnevad mehed paraku lagunevad, kui naised neid püsti ei hoia. Varakad vennad ostavad ilusa imetaja, olles sageli kasulaste kõrval nagu armetud klounid, rahatud surevad välja.
Hirm sünnitab viha, millest vallanduvad rünnakud. Tugevatesse sihilike aukude löömine mõnitamise ja tühistamise tehnikas on agressiivseim moodus neid tühjendada ning seeläbi oma saatanliku peremehe põrgulikke käske täita.
Mustamäe romantik Mati Unt ristis ühe oma romaani „Öös on müttajaid“. 2026. aastal on neid laias laastus kolme tõugu. Esiteks haritlased, kes teenivad pärast tööd koristajate ja lüpsjatena lisa. Teiseks kadedad küüntenärijad, kes sõimavad tugevaid naisi. Kolmandaks vampiirid, kelle rokkimist jälgides ütleb intuitsioon: ei meestele, eriti niijanaa miljonäridele!
Vaesus jätab lapsed vanemliku soojuseta – nood on aina tööl ning juhtuvad tragöödiad nagu äsjane Valga teismeliste roim, mille erinevust arvutimängust nad ilmselt arugi ei saa. Küsigem: keda parema meelega kinnimajas üleval peame, kas võõrvange või oma õnnetuid hüljatuid?
IT-guru Üllar Kruustik: „Eks meie Valga ole ka nüüd kaardile saanud. Ja hakkab kujunema vaikselt muster, kus järjest suuremate kogumite vabakasvatuse noored teevad „mehetegusid”. Miks nad seda teevad? Eks ikka sellepärast, et on nagu ühiskonnast (mida meil ju teadupärast eriti enam selle sõna kõige paremas tähenduses pole) väljaheidetud lindpriid, kellel on oma seadused ning arusaamad ümbritsevast elust.
Pluss elu telefonis, pluss narko, pluss… Nojah – see ongi nende lindpriide igapäevaelu, mis on sihilikult tekitatud.“
Orjastamise anatoomia on primitiivne: valitsevate kihtide põhjustatud vaesus ja hirm, sõjamängud ja hirm, sihilikult tähelepanu tegelikkuselt kõrvale juhtiv infouputus ja hirm.
Jadamisi langevate doominokivide tirinal tulevad teadvust muutvad ained ülejõukäivalt kalli meelelahutuse asemel. Igapäevased enesetapud reiside asemel, hullar hobide asemel… Nii pahvatavadki arukad helged isiksused, et tulgu see sõda või muus tehnikas maailmalõpp ometi ära. Kes ellu jääb, see saab puhtalt lehelt alustada ja uued inimesed sünnitada.
Kogu planeedi varadest 90% on 1% käes ning kuitahes oimetuks orjad kurnatakse, vastuhakk tuleb niikuinii. Anarhiast revolutsioonideni on üks samm, mis paraku suunavad enamasti sihikud nuripidi.
Tsaaripere ja intelligentide mõrvamine rikkus sajanditeks rahva suhted kommunismi ja sotsialismiga, mis kujutavad-kujustavad-kujutlevad elu Eedeni aiana, mis ta ju algselt olema pidigi. Veripunaseks vassitud mõte rüvetas andekad kirjanikud – meie Pöögelmann ja Lauristin, naabrite Gorki – sildistati sotsialistlikuks realismiks vastavalt marksistlikule kirjandusteadusele.
https://et.wikipedia.org/wiki/Proletaarne_kirjandus
Nii Linda Murutar kui ka Edgar Spriit olid tõelised, mitte verised kommunistid, kes uskusid päriselt, et elu Maal on võimalik korraldada „nii nagu taevas, nõnda ka maa peal“ ning nende (lapse)lapsed jäävad aegade lõpuni sildistajatele ja tühistajatele selgitama, mis-kus-kes.
https://www.etag.ee/wp-content/uploads/2016/06/ESPAK-M%C3%9C%C3%9CT-JA-KIRJANDUS-tr%C3%BCkieelne.pdf (Loone Ots ja Peeter Espak „Vaesus kirjanduses”)
Soovitan sirvida ka kaheksat kirjandit gümnasistidelt, filosoofia ja sotsioloogia tudengitelt:
https://annaabi.ee/rikkus-ja-vaesus-m52883.html
Vaesuse kukutaks võimult riigipiirideta elukorraldus, kuivõrd praegu on KÕIK nafta jt maavarade pärast peetavad sõjad kohutava naftapõletamise hinnaga kellegi teise kodus.
Moskva märatseb Donbassis, iirijuurne USA Donni Lähis-Idas – aga ka Venezuela-Kuuba-Gröönimaa isutab. Lahendus? Iga roju oma koju! Küllap Päike lööb jalaga vastu maad. Seni… Rahu. Truudus. Rahu. Fookus. Rahu. Distsipliin. Rahu.

Avalik kiri kutsututele ja seatutele
Austatud President Alar Karis, rahvasaadikud Brüsselis Marina Kaljurand ja Riho Terras, EU kõrge ametnik Kaja Kallas ning ministrid Kristen Michal, Hanno Pevkur ja Margus Tsahkna ning kaitsevägede ülemjuhataja Andrus Merilo!
Head rahvajuhid,
palume tungivalt sulgeda Eesti Vabariigi õhuruum igasugusteks sõjalisteks manöövriteks.
Nõuame, et lõpetataks idanaabri pidev õrritamine nii mõtlematute väljaütlemiste, väikeriigile üle jõu sõdades-osalemiste kui teise riigi droonide pideva „eksimisega“ meie kodude, koolide ja kirikute vahele.
Ukraina ei vaevu meie õhuruumis droone lennutades isegi vabandama – erinevalt Soome intsidentidest – küll aga tõmbab seesugune „transiit“ reaalselt tule meie riigi ja rahva peale.
Oleme geopoliitilise asendi tõttu nagunii ohustatud ning ohu- ja mõõdutundetu sõjamängude mängimine teatud seltskonna era- ja ärihuvides ületab taluvuse piiri.
Nii paljud eestlased on lisaks neile kümnetele tuhandetele, kes on juba võõrsile tagala või alalise kodu soetanud, kaalumas Maarjamaalt lahkumist. Meie, viimsed eestlased, teeme tööd.
Neelame alla maksutõusud ja vaesumise, töötame üle inimvõimete ja paneme tervise mängu. Tööd teeme. Vaikime, kui metsad langevad ja rabad rüvetatakse, talume geoinseneeringu ja kliimamanipulatsiooniga kaasnevaid happevihmasid ning matame sõpru-kaasteelisi.
Ja me teeme tööd. Me ei tule tänavale ega Toompeale, sest me oleme kogu aeg tööl. Ikka veel usume, et ükskord algab aega, mil… Seni teeme tööd.
Poliitikud ja pangad suhtuvad maasoolasse, koolmeistritesse ja kultuuriinimestesse nagu ullikestesse, kes elavad missiooni nimel õhust ja armastusest. Nemad töötavad.
Hoidke siis vähemalt meie õhk teiste riikide sõdadest puhtana.
Laske isamaad teenida ja armastada ilma igal hetkel oma kodu ja maa, laste ja looduse pärast kartmata.
Meie kui maksumaksjad ei ole valinud sõda oma koju, kooli ega kirikusse. Teeme tööd – Sinu ülalpidamiseks, kutsutu ja seatu…
https://rahvaalgatus.ee/initiatives/1783-n%C3%B5uame-eesti-%C3%B5huruumi-sulgemist-s%C3%B5jalistele-man%C3%B6%C3%B6vritele?fbclid=IwY2xjawQ4sfZleHRuA2FlbQIxMABicmlkETFLTVdQd1AydVFnN0RHRWFsc3J0YwZhcHBfaWQQMjIyMDM5MTc4ODIwMDg5MgABHh8B6pY7htftNbQ0g276qJQK622TkAVVuL2QDbgaNfyINsjZvSQ4-uTaP8aD_aem_aaAQmUaNV0UhbTyCcNPCTQ

Looja on Jumal ja see kehtib ka seaduste loomise kohta – kes on kutsutud ja seatud rahva koosmeelt korraldama, ei ole üksnes valitud esindaja, vaid ideaalis ka Jumala asemik Maarjamaal. Tõeline rahvajuht on see, kes teab ja järgib taevariigi seadusi.
8 miljardist inimesest tibatilluke poolteist miljonit elab asustamata, linnriigistatud Eestis, kus peaks geopoliitilisest paratamatusest – põhjala kliima ja idanaaber – olema eriti tõhus tööjaotus versus mitmekülgselt andetu poliititsemine. Kauase loomuvastase seadusloome tagajärg on rahvuskehandi vaistlik tahtmatus endavastasele seadustikule alluda ning vaesust tuleb ümber jagada kafkalikule kontrollimisele, karistamisele, sanktsioonidele.
Täiturite ja inkasso, trahvivate ametnike kui oma olemasolu õigustajate võimu haripunkt või pärapõhi on loodetavasti käes ning seadusteloojad seisavad ükspäev teisehomme silmitsi-rinnutsi-käsitsi-jalgsi paratamatusega puhtalt lehelt alustada. Väikeriik kui käepärane minimudel on tänuväärselt hallatav ning mikromaastikul toimuv vallatav. Kõik näevad, mida põldude, metsade, energeetikaga teeme. Kes me?
Küps silmaring aitab ebainimliku jälgisegava ja vettsogava teabetulva kiuste suurt pilti hõlmata – meil kõigil on oma valdkonnad tervikus, kus kõik on kõigi ja kõigega seotud. Siinkirjutaja fookuses on haridus, kultuur, lapsed jt õrnad, ent pehmete väärtuste hoidmise või hävitamise jälgimise kaudu on ikkagi minu suur nina igas valdkonnas – nutivabadus, automaks, sõda Peipsi taga ja külateedel. Kasvõi seeläbi, et tööstus ja ehitus, taristu-laristu-karistu ning sise- ja väliskaitse, rahandusminister vaheldumisi haridusministressiga on iga päev televahendatuna meil toas.
Tegelik kontroll valija ning maksumaksja vere, higi, pisarate kanaliseerimise asjus on kadunud – endiselt rokib sajandi pettuse feil baltika viaduktide kui koletislike kaarkasvajate ehitus keset põldusid, kuhugi on kadunud riigimonopoli hüperinvesteeringud ning kümned tuhanded ametnikud-täiturid-sanktsioneerijad kägistavad ja vägistavad heauskseid kodanikke nii, et isake Orwell minestaks, kui meie päevil elaks.
Kartmata olla ebapopulaarne ja mitte meeldida kinnitan mitmeid aastaid keeltekoolis ja eraõpilastele kõiki õppeaineid tõlkides veendumust, et keeleseaduse täitmisvõimatus alles rullub ja eskaleerub. Oleme teel puhtas riigikeeles… kodusõtta. Idaviru umbkeelsed pedagoogid võeti tagasi ametisse, sest keeleoskajaid polnud sinna venelähedaste fosforiidimaardlate harjale võtta. Mina ju ka ei lähe, ehkki palk on kolmekordne nagu kohvihind maailmaturul.
Keeltekooli ja eraõpilastega olen kogenud: ka motiveeritud ja püüdlikud, nt reaalainetes ülinutikad igas eas mõlemast soost ilusad inimesed ei saa üleni venekeelses ümbruses eestikeelsesse hingamisse. Kogu tänulikkuse ja armastuse juures on siiasaabujail paratamatult erinev keeletalent ning see pole nende peksmise koht – kodudest minema pommitatutena on nad katki ja kartlikud nii ehk naa.
Metameedias sai megapalju laike oma postitusega Igor Gräzin: „Minu emakeel on vene keel, aga minu puhtalt venelasest isa nõudis, et minu eesti keel oleks korrektne. Ta ütles: „Kui eestlased eesti keelt ei oska, siis on see nende mure. Aga kui sina eksid – kas häälduses, komades või ühildumises ning rindlausetes, siis oled sa alati tibla. See on nende keel, aga meie asi on osata seda rääkida.“
Nii jäigi. Tulemus: minu eesti keel on ka täna laitmatu ja ühegi minu semu oma ei ole. Venelasena ei saa ma endale lubada sihukest eesti keelt, mida eestlased räägivad, veel hullem – kirjutavad. Pazooor!“
Eestlaste jaoks on sündmuste tõttu idarinnetel võrratust vene klassikast saanud mitte elementaarse hariduse osa, vaid kohu(s)tav kirjandus. Ainus lahenduselaadne toode on lepitust inimenehaaval õpilastele ette sööta: olge lahked, Lev Tolstoi on meie oma vürst Volkonski vaarhõimlane talupojahame ja adraga, hobusest rääkimata. Nii Ott Lepland kui Majakovski hüüavad ühtmoodi: „Kuula!“
Ärakuulamise palve kostab Rosta akendest sama selgelt kui legend Puškini ja Koidula sugulusest – väidetavalt on mõlemad Peeter Suure moorlase lapselapsed. Mis on vägagi muljetavaldav muinasjutt, sest Myheritage.com leidis minu laste DNA-st isaliinipidi innuiti geenid – 2% indiaanlast peab ju ühes õiges eestlases olema…
„Naada, Fedja, naada!“ peab õpetaja lugemisele lennutama kasvõi tõsiasjaga, et Fjodor Dostojevski kõigis teostes kirjeldatud vaimuhaigustega toimetulekut on Youtube täis: ärevus, bipolaarsus, depressioon, psühhopaatia, autism ja nartsissism on praegusel katkisuse kaskaadi põhjustaval planeedil epideemilised.
Prohvetlik Bulgakov oma „Meistri ja Margarita“ ning „Koera südamega“, eepiline Baturin oma „Karu südamega“ – Tšehhov ja Tšaikovski pidevalt maarjamaistel lavadel – ja Gogol on ju vabšjee ukrainlane!
Tegelikkust, et tänane venehirmus eestlane ka sealpoolset kultuuri alla ei neela ja ära ei seedi, sümboliseerib senise vene gümnaasiumi nimeks saanud Tähesadu. Keeletundlikule sõnatajujale sümboliseerib see kadu.
Kadu kogeme siis, kui käivitub katastroofistsenaarium ja kollektiivne Putin tuleb diskrimineeritud vellekesi päästma ning hariduse juurde edasitagasi aitama – selleks on targu siia ostetud „ukrainlasi“ infiltreeritud ning ikka veel on teiste riikide kodanikel valimisõigus – mis on väga palju pazoorsem kui täidetamatu keeleseadus.
Positiivne programm seevastu võiks välja näha nii, et inimlikkus ruulib, valged võidavad, nuripalu jt lageraie lahinguväljad kasvavad uuteks metsadeks, looduslik valik koristab teedelt ja taredest alaliskännis vägivaldurid, geoinseneeringute ja kliimamanipulatsioonide ohvriteks saavad eelkõige nende autorid – oo, magus fraas „teadlased on kindlaks teinud“, et meie planeedi turvalisim piirkond saab lähitulevikus olema baltoskandinaavia ja ekvatoriaalafro paradiis.
Ahjaa, mina kui seadustelooja… Olengi. Enese sees, oma kodus ja klassiruumis. Kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini – inimenehaaval, rahvakaupa – olgugi, et nii 1960ndate hipstereid kui tänaseid 144K valgustöölisi pisendatakse „anarhiaks“.

Gameboy Tetris: „No eta žizn, eta karma…“

Juudid ütlevad: „Surisärgil ei ole taskuid.“
Eestlased tõdevad: „Oma särk on ihule kõige lähemal.“
Seega jäi igaühele meist Gameboy Tetrisest oma isiklik mälestus, mis on kindlasti seotud mõne sinu, minu, tema väga privaatse juhtumiga. Murutari 21-st tatoost esimene sündis koos Paveliga. Pärnus oli igasuvine Beach Grind ning kuna minu tütred ei olnud veel 18-aastased, läksin neile täiskasvanud saatjaks. Tõsi küll, päris täiskasvanuna ma Ammende villa kõrval ei käitunud: seal oli nii pärnakate, Ane kui teiste tatoo-meistrite salongide ala. Valisin endale turja peale tätoveerimiseks öö-päev-must-valge vaagimise kaalud. Kui töö oli hoos, pistis lavalt maha tulnud Pavel nina salongi, kiitis heaks… ja see oligi meie viimne kohtumine. Samal ööl suri arestikambris arstiabita üledoosi Grindi noor külaline, tubli ja tark poiss Juurust. Sellised mälestused siis.
Esimese muusikapalana meenub enamusele meist „Für Oksana“. Seitsmeaastane reggae-ballaad jutustab koostöös Nubluga armastusloo, mille sõnad räägivad kolmes kohalikus keeles, kui keeruline on kahe linna ja kultuuri vahel suhet arendada – seda enam, et tüdruk on georgi-lindi-meelne ning viimasel ajal ei ole üldse kindel, et rongid sõidavad. Ühel issanda hommikul jäi seoses häkkerite rünnakuga väljumata 40+ rongi – mis oli tore sissejuhatus Auvere elektrijaama korstna kui sümboolse peenise mahatulistamisele vene drooniga.
Kõigi rahvaste pühakiri – meil Piibel, juutidel Toora, moslemitel Koraan – kõneleb üht ja sedasama: saabuvad ajad, mil elavad kadestavad surnuid. Härra Botšarov laulis meie maa kõigile rahvastele koos Glitcheriku ja Mäxiga laulus „Maakas“, et mullaste küünealustega tegudeinimesed on küll naljakad ja vanamoodsad, aga tegelikult jäävad just meiesugused ellu.
Ida-Virumaal filmitud videos vaatab tõhus raskeveohobune meile julgustavalt otsa: noh, kas sina oskad mulle atra taha rakendada ja koos minuga vagu künda? Samas küsime koos pilvepealse muusikuga aina valjuhäälsemalt: kuhu kadus Sten, kadus Glen, kadus Natali?
Mälupilt esimesest suurest kontserdist 5 miinust ja Puuluup ühendvägedega Alexela kontserdimajas jääb taevasesse fonoteeki igaveseks ning taevaga oleks-poleks tingida ei saa – kes läinud, selle mälestuse auks elame, loome ja lehvime meie edasi.
Kallis Paša, aitäh, et kinkisid lisaks muusikale meie rahvale kolm andekat last. Kui kõik lähevad ära ja uusi lapsi ei sünni – kes siis sinust jäänud muusika saatel tantsib ja remixe teeb, kes räägib saatusekaaslastele nii ausalt kui sina alko-narko-psüühikaprobleemidest, kes rajab maale ellujäämise oaasid, uued Lootuse külad ja muudab Maarjamaa rahvuspargiks?
Ekke, Jörgen, Pavel – ehkki teie loobusite, on meie rahvas osutunud igasuguse loodusliku valiku ja sõdade puhul ellujääjaks ning iga ehmatava lahkumise puhul on sobiv hetk tõotada: MEIE JÄÄME, TRUUDUS-FOOKUS-DISTSIPLIIN – KAS KÕIK SAID ARU, RAISK?
Nublu – für oksana
Feat: gameboy tetris

а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва
я лечу к тебе kolm tundi veel
Ja seal oleme vaid ainult me koos
а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва

ja mu väike venelanna, tead ma satun siia harva
siis kui Balti jaamast välja läheb rong

südalinnas, Agulis, mul tunded kinni vagunis
ma esmapilgul nägin ainult
seda sinu tagumist
sa särad nagu paabulind ja ründad nagu kotkas

aga südamete sõjas sain ma õla peale pagunid
давайте выпьем виски
по говорим по-английски
эй, слышь! (they’re not gonna get us, they’re not gonna get us)
нас не догонят

sind valvata võin öösiti – ночной дозор
me suhtluses on seisak nagu rikkis valgusfoor
essa kord läks aia taha, pohhui, proovim veel kord
saame kokku seal kus Kreenholm

ma tean see Georgi lint su juuste sisse
jäädavalt on põimunud
kui murumängud toimunud
ja sina, mina lõimunud

vaibad sinu seinal, Gin ja roosat värvi Schweppes
ma nägin seda ette nagu Aleksandr Šeps
võtke välja amatöörid

а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва
я лечу к тебе kolm tundi veel
Ja seal oleme vaid ainult me koos
а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва

ja mu väike venelanna, tead ma satun siia harva
siis kui Balti jaamast välja läheb rong

praktiliselt nagu maletaja Paul Keres
kuigi ise pole pärit siit, võitleja olla geenides
ka minu kodus, nagu siin, räägiti samas keeles
ja need lärmakad joogised tüdrukud meeldivad meeletult

твой папа любит деньги деньги деньги
я тоже, заправляюсь в Ивангороде – там дешевле Лукойл
вместе любит деньги деньги деньги
и все же за мой счет всему Ro Ro, всему Модерну
(домой)

пора домой! Коктейль и Сектор Газа
sind vaatan, kui kassahitti Coca-Cola Plazas
ma tean, et selles filmis ise lüüa kaasa
tahan uskuda, et selle filmi lõpp on õnnelik
ja rahvas ütleb

а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва
я лечу к тебе kolm tundi veel
Ja seal oleme vaid ainult me koos
а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва

ja mu väike venelanna, tead ma satun siia harva
siis kui Balti jaamast välja läheb rong

Kas vana arm ka roostetab…

…ei ta roosteta – tema parkub, tal tekivad ealised iseärasused ja erivajadused ning ta kasvab perenaisega kokku nagu kehaosa.
Seitse aastat tagasi tõi Makita Christopher proovida suurema ja väiksema kaheakulise trimmeri – valisin väiksema, ent pikavarrelise, et koplilintide all pokude vahel võimalikult ulatuslikult slaalomit harrastada.
Mašal oli – on praegugi – kaasas lisaks tamiili pooliga otsikule „kilpkonn“, lõikenugade lahendus ning võsalõikaja. Kilpkonn on putkede ohjeldamisel küll tugev ja tubli, ent paratamatult ikkagi kopliposte kohates puruneb kergesti. Võsaketta vajadust pole, kui oled järjepidev – esimesel varasuvel lõikasin lepa-haava-noorendiku sobivaks ning kui suve jooksul 5-7 korda loodusega läbirääkimisi pidada, tuleb tamiiliga toime.
Maša küsib suhteliselt peenikest, ent teravate servadega tamiili – liiga ümmargune-libe variant läheb putkede-pokude-postide ümber menetledes kiiresti otsast karvaseks ja tõmbab hoo maha. Mis hoo valimisse puutub, siis põhimõtteliselt on mu kaheakulisel kehaosal automaatne käiguvahetus ka, ent see sööb kiiresti akud tühjaks. Sõidan teise käiguga. Teatud kleepjas-takerduvate taimede või niitjate põuakõrte ümber kaela takerdudes saab ühe sõrmeliigutusega tagasikäigu anda ja pusa võssa lennutada.
Esimesel aastal lendas mõnel korral võssa ka pool ja kapsel – algaja asi. Algaja sai teada ka elektrilise koduabilise ja ilmastikuolude-stiihiate vahekorrad. Bensiinitrimmeriga naaber võib küll koidu ajal oma rada trallata, aga elekter niiskust ei taha – aurav trimmer ei ole tore. Leitsaku puhul säästab masin arulagedat inimest, kes ennast ilmselt kuumusele ja parmudele ohverdaks – ülekuumenemise eel lülitub tark aparaat lihtsalt välja.
Teisel aastal ma enam mõlema akupaarita kopli kaugeimasse otsa ei tatsanud, et sealt siis teise paari järele tulla. Üks paar akusid kestab tund aega – kaks „varretäit“ ehk kaks tundi ongi täpselt paras füüsiline uhamine kirjatöö ja kontoriminutitega vaheldumisi.
Kuna Südamesalu maadel külvavad üheksavägised end, kuhu ise valivad, omandasin nende vahel laveerimise virtuoossuse, hobusekopli elektrilindi alustele pokudele soengu tegemise mõne sekundiga ning konnadega koostöö oskuse. Kui liigud järjepidevas rütmis, oskavad igat liiki konnad jalga lasta. Rohukonnade liikumist taimede vahel on kõige kaugemale näha ja nad on eest ära minekul kõige asjalikum liik. Kärnkonnad püüavad esmalt lehtede alla lömitada – kui põrr tuleb ikkagi peale, loivavad minema. Libe punakas konnaliik on kõige suitsidaalsem – volksab ootamatult otse lõikuri eest õhku – ent varvast visates on kõige kõrgemate hüpetega ja väledam.
Seitsmendaks suveks olen omandanud just konnakõrguse niidukõrguse – see säästab sisalikke ja ühtlustab visuaalselt maastiku konarused. Lisaks on kenas kooskõlas Sadhguru vaimsuses liikumisega Save The Soil. Iga aastaga levib mõistlik säästlik niitmine ning taimerahva mullani maha küpsetamine stiilis „Kadugu elurikkus!“ ega päikeses pruunistuv millimeetriline grill-grass pole enam moes.
Trimmerdamine on minu, kobedas vormis koolipreili absoluutne lemmiktöö.
See hoiab vaimselt keskmes – pilved-vihmad vaatad enne üle ega volksuta vaadet siia-sinna, et mitte mõnd üheksavägist või orhideed maha lõigata. Postide ümber ja mätaste vahel viiveldes oled muide kenasti välja lülitunud. Pärdik peas peatub – oled siin ja praegu.
Saades mõnusa jõusaali seansi, kus töötavad kõik lihasgrupid ning su pilatesel on ka maastikuhoolduslik tulemus, oled liikuvas meditatsioonis. Ühenduses loodusega ammugi: jätad magusaid-värvilisi klumpe-saarekesi mesilastele, angervaks-põdrakanep-pune jääb siin-seal rästikutele varjumiseks – kus nad mujal kui looduses olema peaksid?
Kus on konn, seal on rästik – ja kurg, kes lakkab kiiresti su trimmerit kartmast ning kõnnib konni ja rästikuid – ! – noppides toimekalt niitja kannul. Ma pole konn-valutab-ja-porgand-protesteerib tüüpi tädi, ent kui kurg või kass täpse kuklanaksuga rästiku räsib, olen kurb – nad on siinsed asukad. Nagu ka kolmikutega metskitseema, kes Südamesalus hobuste ligi end jahimeeste ja rekkade eest peidab.
Niitja ei leota ega riivi suve lõpuni peopesadesse tekkivat tõhusat elevandinahka maha – töötekkeline polster asendab kindaid ning maniküüri saab intelligendiks tagasi kätte ära minnes üsna sujuvalt korda. Seilasime, teame!
Korda ei saa – ilma teeninduse abita, mida ma Maša puhul kordagi kasutanud pole – loogiliselt kuluvaid vidinaid.
Esimesena andis saba tamiili pealeandmise mehhanism – ammu juba avan kapsli ja annan sõrmitsi peale. Kui varre ja käepidemete vaheline ühendus lõnkuma hakkab, keeran tunde järgi vinklisse ja saan meistrita paika.
Teisena hakkas loksuma kattekübara sees olev tamiililõiketera – mul on käärid ning katte õnaruste puhastamiseks kinnas alati taskus. Kokkuharjumise tõttu jäävad silma ja tunde järgi enamasti õige pikkusega vuntsid, nii et lõigata pole vajagi.
Kolmandaks vajab teenekas trimmer rohkem puhastamist, kuna nii metallvars kui plastiksüsteemid on parkunud. Lohakus pole elatanud teekaaslase puhul võimalik – õnarustest välja puhastamata taimepudi ei lase topsikut päriselt sulgeda, minema lendab.
Akud on muide seitsme koosteeaasta järel täiesti endised – ikka tund töökorda ühel paaril. Nipp selles, et alati tuleb lõpuni laadida ning kui tühjaks – siis lõpuni tühjaks töötada. Kui trimmerist jääb tsimarukene üle, sobib sama aku trelli, varstolmuimeja ning väikese sae taha – ring majas, õunaaias ja autos – ja laadimiseks küpse ta ongi.
Telefoni laadimisega on ju sama – poole pealt pole vaja.
Inimene iseennast lõpuni känni trööbeldama ei pea: kui arvuti taga või roolis, koosolekutel või raamatutes jooksevad kuulid kokku – siuhviuh õue midagi üldfüüsilist tegema!
Läbi hingamisteede ja naha saad lisaks orasheina-ristiku-teelehe-kummeli-selleri-angervaksa-põdrakanepi-tarna-vesiheina-madara-pune-marana-ohaka-takja-metsrõika-nõgese-naadi-maltsa-vabarna-humala-kassitapu-lepavõrse spaa. Terviseks!
Ja veel üks ealine või uusajastuline iseärasus. Nii autodel kui kodumasinatel, tööriistadel kui kärudel on üha tuntavamalt ja ilmsemalt hing. Hingedevaheline ühendus tingib truuduse. Tunnen end kõlvatuna isegi teiste brändide reklaame nähes – mis lidlrioobi – minul on Maša Makita ju!?!
Armas Maša, iga vidina ja vajadusega nii viimseni oma – palun kesta veel kaua!!!

Seni, kuni Eestis olid laiaulatuslikud metsad, välgutasid metskitsed oma valgeid sabapeegleid laantes, nüüd ilmutavad nii põdrad kui ka ilvesed ennast linlaste õunaaias – kusagil peab ju elama.
2026. aastal jälgib inimkond õudusega, mis on juhtunud Jim Carreyga: ilmselgelt näidatakse avalikkusele klooni, teisikut, koopiat nagu ka Putin tavatseb enda asemel 5-7 koopiat rahva ette saata. 30 aastat tagasi klooniti esimene loom, lammas Dolly, kelle 6-aastaseks jäänud elu tulemus on kuus talle ja topis muuseumis – nii mõnigi sooviks tema kõrval ka diktaatori topist näha.
„Julge hundi rind on rasvane,“ väidab rahvatarkus. „Kes ei riski, see šampanjat ei joo.“
Igaüks meist kujutleb ennast omaette olles süsimustaks kaslaseks e pantriks, aga reaalia näitab paratamatult teistsugust tegelikkust: kohkunud kiisud ja prügikastikassid oleme.
Lohutagu meid siis fakt, et Indias on kassil õndsust sümboliseeriv vaimne dimensioon, Egiptuses on kõuts püha loom ning nende olenditega seostatakse maagiat ja nõidu.
Samamoodi on meie mütoloogia, kultuurilugu ja kirjandusmaastik tulvil hobusekujulisi olevusi: kentaurid, pegasused ja ükssarvikud. Ühtlasi peitub meie kultuuriruumis tuntud nimede taga salapäraseid loomi, kellel on iidseid nimetusi, mis on ununenud: „pürg“ tähendab maakeeli muuseas piisonit!
Armastame laulu „Kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur hall“ ilma, et mõtleksime seda lauldes faktile, et halljüljes on Läänemere suurim imetaja. Samamoodi nõksutame tantsuloo „Pärlipüüdja“ saatel puusa, kontrollimata fakti, et Eesti vetes elab looduskaitsealune ebapärlikarp, keda on püütud pärlite leidmiseks.
Friedebert Tuglase novellis „Androgüüni päev“ ärkab hommikul ilus noor tütarlaps, kes saab lõuna ajaks küpseks daamiks ja moondub õhtupoolikul vanaks koledaks kiimaliseks meheks, aga vihmaussid on läbi kogu elu mõlemasoolised ning kui keegi lõikab vihmaussi juppideks, elab iga osa häirimatult edasi.
Kui inimene sünnitab kolme-neljakilose beebi, tavatseb ta pärast aastaid kirjeldada, kuimitu tundi ta valudes piinles, millised õmblused tema sai ning loodab, et lapsukesest kasvab nende üleelamiste järel vähemasti tänulik pensionisammas. Karuema seevastu poetab talveunes olles poolekilosed mõmmikud, kes enamasti kaksikutena kasvavad järgmise põlvkonna tegijateks, kes iseseisvudes unustavad oma ema ning isa ei ole nad kunagi teadnud.
Märtsikuu on astroloogiliselt Jäära võimuletuleku ja kevadise pööripäeva aeg, mil on põhjust meelde tuletada, et oinas on kastreeritud jäär, kellel on mihklipäev sügisese pööripäeva paiku.
Tegelaskuju, kes oli iga ameti peale mihkel, oli ETV lastesaates „Hunt Kriimsilma üheksa ametit“ esinenud susi, keda kehastas Hendrik Toompere – muu hulgas legendaarne kuduja.
Analoogselt metskitsede valgete taguotstega ilmutavad ka ilvesed ennast üha sagedamini õunapuu otsas, sest seniseid kodumetsi enam ei ole – jääb loota, et härra ilves pigem armub linlaste kiisudesse kui et suhtub neisse kulinaarse huviga. Kena kevadet!