NQ Seli ja Soone Saara

 

Saara armastas NQ-ks kutsutud meest.

Aastaid. Tema kaunist ja kirgast hinge armastas. Mis polnud kombeks – suurärimeestel ju pole hinge. Oli ikka küll – kirjanik Saara nägi seda juba esimesel kohtumisel. Veeel enam. Nad olid hämmastavalt sarnased – ja ka nende katsumuste-sinusoidid käisid kaunis ja kirkas sünkroonis. Seepärast tajus Saara üsna täpselt, mis NQ-ga toimus – kuigi polnud NQ-d silmast silma tema 50. sünnipäevast saadik kohanud. Kõrvuti, hämmastaval ja paradoksaalsel kombel kattuvas energias ja mustris olid nad ikkagi sünkroonis kulgenud. Ehkki ühest oli saanud senigi suurest ärimehest veel suurem ning teisest loodus-loovustalu perenaine. Kumbki oma paralleelmaailmas. Üks Floridasse, teine metsa pugedes ikka pidevalt üldsuse silma ees ja hambus. Moonutatuna, kuidas teisiti. Kõik on kõige ja kõigiga ühenduses ning Väljast leiavad üksteist üles need, kes näiliselt võimatul-uskumatul moel kokku kuuluvad.

Ei möödunud päevagi, mil Saara NQ peale ei mõelnud. Liialdamata – selles hingesugulases oli midagi-kedagi nii lähedast, et mees sõna otseses mõttes elas hobulausuja südames. Arvatavasti oli see paljude elude jooksul kogutud kokkukuulumine – naine saatis suurmehele jõudu ja valgust. Rasketel aegadel nii jõuliselt, et see kippus teda ennast tühjendama – aga ta täitus kiiresti taas.

Meedia vahendas NQ-d ja Saarat kõik need seitse füüsiliselt kohtumata aastat. Neinari ülim täpsus, analüütiline geniaalsus ja suure pildi nägemise talent meenusid väepaika tervendustalu rajanud kirjanikule alati, kui mõni esikülg, peauudis või vähemasti nupuke isand Seli järjekordselt ristile riputas. Ehkki kirjanik oli sügavale metsa pugenud, püsis ka tema endiselt orbiidis-seniidis. Kellegi täiesti teisena kui ta tegelikult on. Varjutatud aegade paratamatus. Ka neid kogu hinge põhjast loodud lauseid kui Laulu loeb ja tõlgendab keegi ja varjutatud silmaga. Mis teha.

Tegelik Saara oli tõelise NQ järele väga igatsenud. Tema kui inimese ja teekaaslase. Kes oli südamega nägija jaoks olnud 20 aastat tegelik Tartu Vaim. Jah, me pole täna need, kes olime eile.

Ammugi mitte pole me need, kelleks meedia meid hoo ja hoobi vaheta, eetika ja professionaalsuseta kollistab. Meie kõrgemad Minad, vaimolendid, kes oma valiku ja otsusena Maale õppetundide järele tulevad – umbes 1000 kehastumist jutti! – teavad ja tunnevad üksteist. Valgusolendid, kes me tegelikult oleme, on tulles omavahel lepingud sõlminud ja teavad, millist rolli keegi teise seekordses elus mängib. Tunneme ja usaldame ülemist lepingut. Seda mäletamata. Ent üksteist ära tundes.

Seepärast olid tuhandeid aastaid tuttava NQ poisikeselikult säravad silmad Saarale tähendanud igavese lapsemeele võimalikkust vaatamata lennukaare hõlmamatule kõrgusele. Neinariga vestlemine – muhe ja maitsekas släng, heatujuline kehakeel ja sillerdav silmavaade – oli paarkümmend aastat sisendanud usku, et kõik on võimalik. Lihtne ja selge ja mängulustiline.

Viimastel aastatel tundus, et kõik oli siin mustrite muutumise eelsel Eestimaal võimalik ka essumast rakursist seirates. Näidispoomised ja patuoinaste loomised olid saanud elunormiks. Avali südametundlad ütlesid kirjanikule, et keegi neist ristilöödutest polnud üdini halb ega läbinisti süüdi. Rahvast hanitati näiliste faktidega – mis on varjutatud aegade traditsiooniline võte. Mitusada aastat on ju ka Piiblit ümber kirjutatud ning haritud, suursuguse põlvnemisega teadlikust valgustöölisest Jeesusest paljasjalgne kõrbehulgus moonutatud – asi see siis pahalaste rõõmuks tänastest tegijatest koletised väänata. Et tõelised rahvajuhid aegsasti hävitada.

Infotulv, mis teenib illuminaate, keda teenivad vabamüürlaste poisteklubid, keda teenime meie, on nii ilmatu pikk, otsatu lai, kõrge ka, et me ei hõlma. Ei tea, keda teenime. Kelle kujundatud hüpnoosis mistahes jura usume. Millisest kõntsast läbi imbume. Infomüra summutab südamehääle, nii et me ei jaksa kaasa mõelda ega tunda neile kallitele teekaaslastele, kellest hetkel on saanud massimetamorfoosiline jalamatt ja poksikott – järgmisel hetkel oleme sihikul ise. Ning ohvritallede ringmängus parasjagu vardasse aetuna meenus Saarale alati, et oi, NQ pöörleb ju kõrval veel jämedamas-tulisemas vardas, kauane teekaaslane Oliver omas mahlas – ja selle praadimise foonil hakkas hale ka neist, kes justkui päris omad pole, aga fooliumis küpsetatud saavad. Igaüks neist on oma ema valu ja isa õnnega sündinud ja sündides liigutuspisarad kaasa toonud – oi, sellest poisist-tüdrukust saab rõõmu kogu rahvale… Igasugust värki saab tegelikult. Ja iga lihtrahva rumalaks rõõmuks hävitatud suurvaim oli tahtnud parimat.

Eranditult kõik loov-Saara sõbrad raharindelt olid suviseks pööripäevaks 2016 omadega seal, kuhu massid neid tirida püüdsid. Peepoolusel. Kes vaimselt, kes füüsiliselt, kes finantsiliselt – kes igati. Inimene on õrn loom. Kui füüsiline-stressiline surve teda muidu ei tapa, siis pidevad tapvad emotsioonid teevad haigeks ja hävitavad ikka.

Miks meiega sedasi tehakse? Ükskõik, kas tegu on ärimehe või sportlase, loovisiksuse või tohtriga – maatasa ja silmili taotakse nii Kiku kui Raudsik. Kasvõi igaks juhuks. Kadedusest ja hirmust. Mass kardab tippe ja erandeid. Mida kõrgemale tipud ja erandid kenast keskmisest küünivad, seda suurema ohutunde tekitavad. Valge vares. Must lammas. Kõnekäänudki vanarahval olemas ju. Nii et ei midagi uut siin päikese all.

Saara oli poole sajandi jooksul teada saanud, kes ta EI ole. Humanitaaria magistri kõrgharidus ajakirjanikuna ei kaitsnud hiljem pealevoolanud poolharitlastest ajakirjanikerdiste pideva terrori eest – nii et ajakirjanik ta polnud. Oli sõna kui stiihia valdaja – oleva vaatleja-töötleja, ent mitte ajakirjanik 21. sajandi Eesti tähenduses. Intriigide ja kaitsetuse tõttu astus liidustki välja. Kirjanike liitu küll kuulus – ent sealne vaht ja erinejate-vastane jaht, mis avaldus kultuurkapitali alalistes ei-des, ei innustanud koosolekutelegi minema. Kulka poputas kirjanikke, kes olid omavahel sarnased, jõid koos õlut ja jagasid üksteisele poolthääli – nagu eurovisioni minivariant.

Hobusekasvatajate koosolekutest hoidus Saara veel hoolsamalt – madin tõuraamatute ja kassa, alaliitude ja grupeeringute vahel oli nii karm, et ta ei avanud e-postis listi kirjugi. Lambakasvatajate hõõrumine hoidis Saara kihnu maalambad seltsielust eemal ning koerakasvatajate käärimise tõttu pidas kirjanik teadlikult krantse. Endasuguseid norra-juudi-rootsi-prantsuse-mustlaseristandeid.

Viimastel aastatel meedias mullitanud NQ-lammutamine näitas, et ka tollel polnud asu ega rahu ei suurärimehe, spordiedendaja, poliitiku ega inimesena. Neil harvadel päevadel, mil teda kõigis valdkondades materdada ei õnnestunud, paisati massimonstrumisse vähemalt mõni jublakas rubriigist „kriminaalilt ei võetudki relvaluba ära ega visatud Kaitseliidust teist välja kah“. Väga esinduslik, tõepoolest…

Sel seitsme aasta kohtumispausi järgsel 7.juunil oli Soone Saara just Mustrimuutjate raamatu käsikirja keeletoimetajale saatnud ning talu suvesündmusteks joonde arendanud – algamas olid nii Mustrimuutjate foorumteatri etendused kui kontserdid, koolitused kui laagrid – ja ennast hulljulge elamiskuraasiga usaldavas voolamises ette toredasse arvekuhilasse majandanud. Talulava ja koolitusruumid, telk ja tingimused lihtsalt pidid olemas olema – ja Saara usaldas. Vaatamata sellele, mis toimus kauaste teekaaslastega, kellega nad seni vaimu-võimu-finantsi olid ühendanud.

Sõbratar Kessu päikesekülla oli kirjanik olnud valmis keskseks tegelaseks kolima – koos hobuste-lammastega lapsi-vanureid teenindama ja muinasmaad Teenima. Päikesekülast jutustas tema raamatu „Tuusik teisele kaldale“ tagumine osa, möödas oli seitse aastat sellestki unistamisest… Ja sõbratar polnud detailplaneeringunigi jõudnud. Kohalik omavalitsus sõna otseses mõttes keppis teda kahtlustuste ja nürimeelse kanapimedusega – ahhaa, ayurveeda-põhine värk, toote siia hindu pagulased, jätate meie valla toita-katta, mida meie sellest saame, mida meile antakse… Arvatagi, mida investorid sellisest kuritahtlikust venitamisest arvasid. Kuna vapper naisetükk ei kuulanud sõprade nõuannet – müü maha, kui nad sind sinna sotsiaalkülaga ei taha – las keegi külvab neile sinna rapsi, elagu siis mürgipilves! – oli tema tervisega täpselt nii, nagu sellises olukorras olla saabki. Keha annab teatavasti häirekella ja portreteerib kõike, mis meiega valesti.

Teate ju küll, mis juhtub kroonilises stressis ja armastusepuuduses vintsklevate meestega – südamed hakkavad jupsima, vererõhk trikitama ning kui naised enam ei armasta, saavad naistehädad, mis ei lasegi meeste südameid-vererõhkusid terveks armastada. Nõiaring.

Sõber Oliverile hobumeediat tehes töötas Saara massiivselt ja väärika tasu eest ehitas oma perele kodusid-talusid. Mis nüüd Terest-värgist tehtud, pole mõtet kõneldagi. Nagu on vana tõde ka, et ühest lambast mitut villa ei saa. Kuni kuraasikad kasakad, vennad Vitjukid arendasid tuuletehnoloogiat, tegi Saara neile meediatööd ja kodulehekülge, kajastas nende fenomeni ja ideid raamatu „Anita ja UFO“ tagumises osas ning töö sai tehtud.

Loovuse ja tantsivate hobuste talu kui tervikliku muinasmaa turundamine eeldanuks manageri – eelmisel aastal „Täisringi“ näitemängutuuri ja raamaturingi aegu püüdis üks naine manageerida, tänavu teine nii Mustrimuutjaid kui Ingli Puudutust produtseerida. Selgus, et ei saa. Mis siis, et managesside kursusevennad ja töökaaslased varasematelt ametitelt olid kestvalt asises külluses – nood väikeste asjade jumalad ei tabanud imet. Raharahvas ühtaegu nii imetles kui võõrastas isemoodi kirjanikku, kes elas lillelapseliku uljusega – mille taga olid 18tunnised vaimse ja füüsilise töö päevad. Aastaid ja aastaid ainsagi puhkepäevata. Ent ennast temaga, kes meedias meesteõgijaks-elupõletajaks moondatud, siduda ei söandanud. Asja uba jäi adumata. Täpselt samal moel, nagu NQ panoraamse maailmaloomise tervikpilti tegelikult ei hoomatud.

Nemad kaks hoomasid teineteist. Südameüdini.

Võimalik, et nähtamatu energiaringlus hoidiski neid püsti, kui üldine skepsis pihustas-põrmustas. Muudate maailma paremaks ja täiuslikumaks? Üks edendab rahvuslikku sporti ja ettevõtlust, teine pulseerib koos hobustega oma väetalus luua ja lehvida? Tore – igaks juhuks vihkame teid mõlemaid maatasa, NQ ja Saara!

Nad mõlemad vajasid mitte manageri ja suhtekorraldajat, vaid tõlki. Kogu Eesti vajas ristirästi väänduvate paralleelmaailmade vahendamiseks õigupoolest tõlki. Oli julm ametnike aeg. Ebakompetentsete jupijumalate ruulimise kõrghetk. Kaost külvava ebapädevuse võidukäik pimedates koridorides.

Ebaõiglase lammutamise ja kroonilise hirmu all elamise muutis talutavaks lootus – kohekohe loksub kõik õiglaselt paika, valgus võidab ja paha saab paraja palga. Ent see kohekohe andis ennast oodata. Ning üle seitsme aasta silmast silma kohtumisele saabuvat NQ-d oodates keetis Saara sõbratari toodud varajasi kartuleid tükkis kibeda tõsiasja salakastmega, et midagi muud väga keeta polnudki. Sel hetkel. Mõne aja pärast oli mõistagi taas mõni väike honorar tilkumas, aga. Praegu olid kartulid. Tervendustalu hoov vikatiga kenasti niidetud ja suvesündmusteks püstitatud suurtelk meenutas valge purjena kõiki teisigi maksmata arveid.

Vikatiga niideti siin väepaigas teadlikult ja põhimõtteliselt, mitte häda pärast. Trimmer ja kütus olid tegelikult olemas küll. Ent vikatiga niidetu läks lammastele-hobudele ette ning kütus jäi nende masinate peale põletamata, mis üksiti nii halja kui emakese Maa pruuniks pulbriks põletasid.

Kui Saara kandideerinuks parlamenti, olnuks tema programm täiuslikult roheline Eesti – mürkideta põllumajandus, totaalne roheline tuli omamaisele toidule ning haljasmassi naftamootoritega hukkamise keeld. Saara Eestis oleks olnud kohustuslik haljasalasid vikatite ja loomadega hooldada. Paranduslikud tööd igas mõttes – logardid oleksid linnamaastikku vikatanud ning prisked pereemad ja tursked taadid oma tervised õuesid-külateede servi niites korda hinganud ja higistanud. Kuna see oli utoopia ning meedias ruulisid harimatud lõbulinnud loosungitega „mind ajab ökotamine oksälä“, siis Saara kuhugi ei kandideerinud. Hoidis oma talu kui reservaati ja täheväravat kahekesi väikese tütrega harmoonilisena ja palvetas iga hingetõmbega.

Raadio kõneles hoopis Savisaare presidendiks kandideerimisest, noorhärra Raua Riigikogust-lahkumisest ja Vabaerakonna Talviku-manöövritest, mis servapidi ka saabuvat NQ-d puututasid. Ent see kõik kõlas nagu teated Marsilt. Null ühisosa väetaluga, kuhu oli saabumas hipikuningas Fantuzzi kontserti andma, ridamisi laste ja teadjanaiste, oskajate ja oraaklite koolitusi ja laagreid. Krishnaiidid ja juudid, katoliiklased ja maausulised ühes õues koos. Selle ilusa muinasjutu krooniks igakuised põlistarkuste päevad, mis ühendasid eestlaste, siberlaste, indiaanirahvaste ja loodusjõudude parima.

Saara oli end sel suvel sisetunde järgi pühendanud Kodutunde-telesarja raamatu, Taska-filmi 1930ndate filmi hobutöö, 21. sajandi töötava hobuse raamatu, Ingli Puudutuse raamatu, Loomade-lausujate suurteose, Kvanthüppe järgse Eesti ja Sammalsalataride näidendi loomisele… Ent tema viimane poeskäik sündis tseremooniaplatsilt ära toodud plastpudelite eest. Igakuistel higitelgi tseremooniatel võeti allikavett neis pudeleis kuuma telki kaasa – nüüd viis Saara nad mornilt taaraautomaati, et printsess Indirale süüa osta. Normaalne…

Kusjuures selline sendist sendini pasjansi ladumine ja arvetevalli enda ees tõukamine oli 20 aastat vana muster. Kui suvisel pööripäeval Tartu Tamme Gümnaasiumi – ka NQ ja tema sõber Andruse kool, muide – lõpetav laulupiiga Brigita Murutar oli vastsündinud tita, kõõlus Saara päevi ja päevi telefoni otsas. Lauatelefoni keerdus juhtme küljes ketis. Titt kaenlas. Ise siis veel Kati Murutar. Murutari nime asemele võttis karismaatilise rabi toel Saaraks koorunud kirjanik vanaisa perenime Vatmann. Ka legendaarne tenor, papa Harri oli sündides Vatmann. Ent mustrid ei muutunud – Saarat kutsuti endiselt Murutariks ning nagu tookord lauatelefoniga, nii nüüd e-kirjade ja moblaga püüdis kirjanik oma unistuse elamisse finantsi hüüda. Ta teadis, et tema talu laadsete Täheväravateta ei jää planeet ellu. Ta nägi, kui hästi ja kergendatult inimesed ennast väetalus kui inimsuse reservaadis tundsid. Ent rahvas ja valitsus, raha ja vaimsus olid üksteist silmist ja südamest kaotanud.

Toona 20 aasta eest soovitas üks sportlasest kiviraidur Murutaril kellegi Neinari poole pöörduda. Olevat suure südame ja suure raha, suure pildi nägemise võime ja õiglase meelega mees. Siis veel ei pöördunud – metseenid said telefonitsi leitud. Vähi hinnaga. Vastu ükskõiksust ja pettumusi pekseldes tuli kirjanik läbi ülikehva prognoosiga vähi ning kinkis end sisetunde järgi hobustele. Rajas oma esimese muinasmaa Pärnusse Raekülla – teise Liu majaka alla Kirikunukale ning nüüd Raplamaha Soonele. Ja sünnitas pärast Brigitat veel kaks last.

Noorima, väikese meistritari Indira kodu ja muinasmaa see tervendustalu ongi. NQ külastas seda paar päeva enne Fantuzzi, legendaarse väelauliku-hipikuninga kontserti. Kuhu tulid maausulised, krishnaiidid ja ortodoksid, eelnes väetrummide riitus ja vägede ühendamine. Arvake ise, mis sellise pidustuse hind on – hipikuninga külaskäigust ei tunta külas ühist rõõmu, vaid vaenatakse ja tassitakse libahunti tuleriidale – ette kaevatakse tema peale, taha rünnatakse – mis iseenesest moodustab Armastuse Trubaduuride ja teiste valgustööliste tegevusele veenva kontrasti. Väikese meistritari kodu suunas puhutakse mürgiseid sooudusid, ehkki tarbitakse tänuta sealt kiirgavat puhast valgust. Ja valgustöölisi, kes kõiki usundeid ja inimsuse avaldumisvorme ühendavad, peetakse hirmuäratavateks sektantideks.

Mis ei tähenda, et oma unistus elamata jäetaks – taevariigi seaduste järgi pulseeriv muinasmaa on valu väärt. Ja meie Perekond on meiega – nii nähtav kui nähtamatu. Tänu taevale. Ühendus hingekoduga üha vähendas huvi ja tarvidust seltskonnaüritustele minna, et pärast auklikuks komposterituna mitmeid päevi hobuste ja metsavägede abiga haavu lakkuda. Saara tahtnuks NQ-d veenda mõned päevad siin väepaigas vaikuses hingama. Talle valgust ja väge saata oli võimalik ka Hiltonitesse-klantspresentatsioonidele – ent arukas olnuks siin paigal püsida. Rahu-rahu-rahu…

NQ ja Saara üks ühine omadus oli: pruukis kodust välja minna – ja esikaas oli kindlustatud. Sellest piisas, et üha harvem avatud telekas näitas Saarale NQ-d Hiltoni avamisel ja selle või teise komitee ees ettekannet esitamas. Ülevaade hingesugulase kulgemistest oli olemas.

 

„Kriminaal tuli!“

See oli siiski ootamatu.

Jah, Saara teadis kõike. Nii palju, kui oli vaja teada. Süüdi. Paljastatud-solgutatud, tänitatudmõnitatud. Tere tulemast klubisse, ühesõnaga! Seda ja kõike muud Soone-välises maailmas toimuvat teadis naine üldse tänu NQ-le. Tal poleks suure sõbrata üldse valguskaablitki olnud! Kui ta kuus aastat tagasi siia kolis, mindi just digivalgusvärgile üle, küla keskelt oli vaja kraav taluni kaevata. Et siiakolimise suvel olid ka pulmad filminarrist omaemapojaga, tegi Seltsimees Tasku väärika kingituse. Eurodes. Ehkki oli krooni aeg. Ja see võrdus täpselt kraavi-kopatamise summaga! Polnuks Suurt Seli, ju kuidagi see kraav ja valgus ikka saanud oleksid – aga mitte nii kaunis sünkroonis taevase ettehoolde korras.

Ent NQ saabumistervitus oli ikkkagi jahmatav. Täpselt samal moel, nagu ühe võõra naise ligiastumine kaupluses: „Tere, mina olen kriminaal!“

Mäh? Nojah, see ämmaemand, kelle juhitud kodusünnitus lõppes nii, nagu haiglates samuti aegajalt juhtub – ja kes selle loodusliku valiku eest, mille vastu enamasti midagi parata ei saa, kriminaalkurjategijaks mõisteti. Kodusünnitajatest on ka Sõnajalad oma Jordani ning Gowri-Gerli Christiani kaotanud. Suured ei protsessi ega hävita ämmaemandate elusid, vaid lepivad, alistuvad – ja lähevad väärikalt edasi. Veel suuremana.

Saara ja kriminaalist ämmakas on tänaseks sõbrad ja teekaaslased.

NQ reibas hõise aga vallandas kirjanikus tunnetetulva, mis halvas ta hetkeks arvuti taha. Selles tunnetepaletis oli kõike. Ot i doo. Oioioioo. Tulija tuttav hääl meenutas tema elurõõmsat nägu sellisena, nagu see oli 20 aasta eest. Ning korraga mõistis Saara, et uudiste solgiojad olid ka teda kahtlema pannud. Äkki tõesti. Ehk oligi suli. Ta oli seltskondades, kuhu sattumist üha teadlikumalt vältis, kuulnud kauase sõbra hakkimist ja fakkimist – vaikides juurelnud: võibolla ongi nii? Inimesed teevad ju hämmastavaid asju. Olude sunnil ja teadmatusest ja…

Häbi. See oli kõige lihtsam ja ehtsam häbi, mida Saara oma eeskojast kostvat „kriminaali“ läbi enese lastes tundis. See lennutas üles mäluvoo tundmatutest või pisut tuntud inimestest, kes suvalises kohas vabalt valitud hetkel talle enesele lajatasid: kule-ma’i-ole-su-raamatuid-lugend-nagunii-on-saast-sest-sa-oled-ju…

See viskas sekundi murdosaga üle pea kokku ahastuse – oh Kõigeväeline Looja, mida inimesed meiega ometi teevad! Kosmilise külgetõmbeseaduse järgi kohtume nendega, kellega vaja. Ühed näitavad meile kõrgemaid vibratsioone ja võimalusi tõusta-areneda-avaneda. Teised näitavad madala vibratsiooni julma jõudu, mis selgitab, millest peame välja kasvama. Kui tolerants ja immuniteet kätte arenetud, siis me enam seda musta-madalat näkku ja makku ei tõmba.

Ent miks seda inetut peab ometi siin Maa-nimelisel hingede-haigla-planeedil nii palju olema?

Mida helgemas ja puhtamas meeleolus oma kodus kulged – ehk siis, mida haavatavam ja avatum oled – seda kindlam on, et bläkud ründavad. Et hoida valgustöölist pidevas pinges, võtavad üleaedsed lapshinged näiteks peni, keda nad kahekümnekesi ka hallata ei suuda. Ega taha. See arutu jahikoerakutsikas meelitab hulkuma su enese koera. See rajakas, keda irvitamisi enesestmõistetavalt lahtiselt peetakse, käib su laudas lambaid hirmutamas, nii et vallandub üks enneaegne, kahe talle elu hinnaga poegimine. Jooksutab teise ute ja tiine poni lombakaks. Lennutab noore õrna sälu raginal üle kaela. Tungib eeskotta kaerakottide peale jalga tõstma, nii et su oma koer hüppab teda tõrjudes läbi klaaside – verd kogu maailm täis. See pidev üleolev pingepress ründab külatänavul su poega, hammustab lauljatarist sõpra ning trügib su õuele küllatulnud politseinikupiigat enamvähem autosse purema. Selle kurjami tõttu tuleb noor naabrimees su kotta su peale röökima ja rusikat rullima, sest oled lubanud tema laste kuuldes tolle ohjamatu jõllrääbise hangu otsa ajada. Tema tõttu ei lubata naabrilapsi su tütre sünnipäevale – algajad hingekesed omakorda ei luba kontserti andma tulnud hipikuninga, armastuse trubaduuri publikul oma nagunii surnuks trimmerdatud teeserva parkida – lõugavad nagu kerberiitad. Et must pingepilv pidevalt seniidis püsiks. Ülestõusnud meistrid võivad selgitada – naabrikoer otsib sinu juurest valgust ja armastust, ent kuna ta ei mahu ning lisaks kannab võõrast energiat, siis ründab, ehkki tahaks sülle ja kaitset.

Miks-miks-miks? Et peegel su ees püsiks. Ka sinul, palju ja tublisti kehastunul ja Teeninul on veel pikk tee minna. Et saaksid oma häbiga tõtt vaadata. Näed – kui lased oma vibratsiooni maha tõmmata, hakkad uskuma hülge möla, mida massimeedia su lähedase teekaaslase kohta ajab. Poliitika ja reklaam suubuvad kõik meie juurtšakrasse – kes palju füüsiliselt liigub, raputab end tööd või sporti tehes puhtaks. Kes on paigal, selle sabamised elundid jäävad haigeks. Naiste sabad valutavad ja armastuseta jäävad mehed hakkavad hoogsalt rasvuma.

Kogu see sahmakas – võrreldav suremise hetkel silme eest läbi voolava kaleidoskoobiga – portreteeris mõne sekundiga üleüldist vägivalla fooni, milles inimkond elab. Meesteõgijaks ja nõiamooriks sildistatud naine tõstis kriminaaliks lammutatud mehe poole… tiivad.

Sõna otseses mõttes. Saara tajus, kuidas süda laienes ja avanes ja tiivad sirutas. Veel enne, kui ta kalli kauaoodatud külaliseni jõudis, oli NQ sooja ja sügavasse südame sülle võetud.

„Ma armastan sind!“

Neid sõnu on nii hea öelda. Üleni hea. Aurapildistamise aparaadid – nii Time-Waver kui Auravision – näitavad, kuidas meie kui vaimolendite värvispekter seda sõnades teiseneb. Nii et teaduslikult tõestatav ja masinatega mõõdetav toime. Ent siira lausumiseni jõudmiseks võib minna aastaid kooselu loomadega – esmalt õpid neile kogu hingest sedasi ütlema. Siis suudad ka inimesi tõeliselt armastada.

Ja siis tulevad vastused.

Kui Saara väepaiga vahetus naabruses mullitava Musta üle ohkides väemees Evaldile, maavallakoja vardja Liina Metale ja krishnaiit Arne Laurile nõutult otsa vaatas, võtsid nood kosmilise postkontori asjad nii Siberi kui India, põlis-indiaanlaste kui muinaseestlaste tõekspidamiste järgi täpselt ühte moodi kokku: ära süüdista postiljoni, kui sulle saabub pakk, mille oled endale ise eelmistest eludest kokku seadnud ja tänasesse saatnud.

Edasi on juba sinu asi, mida selle pakiga peale hakkad. Võid viriseda, et sinu koer peab üleaedsete tõttu ketis olema – aga võid ka analüüsida, miks täpselt võeti saja meetri kaugusele loom, kes muudab põrguks nii sinu kui su koera ja teiste loomade elu. Sa ise kaasa arvatud. Koer on peegel. Visiitkaart. Ja lõpeks sa ise nii koera kui naabrite küljes ketis. Sa ise oled seni ketikoer, kui mõtled selgeks, millega mida põhjustasid. Selles või eelmistes kehastumistes. Ise tehtud, hästi tehtud. Ma ise ilutegija. Mida külvad, seda lõikad.

NQ polnud teadlikult ja põhimõtteliselt juba mõnda aega habet lõiganud. Alateadlik ja teadlik soov mustreid muuta. Kes kasvatab uut ennast kutsudes juukseid, kes habet. Saara lõikas segastel, hämmastavate valikute aegadel juuksed reeglina nulli. Nüüd olid need tal üle õlgade. NQ oli uue imago heaks lopsaka habeme kasvatanud. Ju mingil tasandil lootes, et teda ei tunta sellega ära. Ent nüüd oli ka uus, teisenemisel mustritega tema meediasse kinnistunud. Mustrite muutmine võttis veel aega. Kondor aimdus kusagil kauguses. Ta oli olemas, aga veel mitte siin.

„Vedruga musi saad!“ naeris NQ, kui Saara teda eeskojas-sadularuumis-viljahoidlas kõigi seitsme aasta eest kallistas.

„Sina ei ole kriminaal – ja mina ei ole roolijoodik!“ pahvatas Saara – talle oli oluline, et suur sõber seda ei arvaks – tema oli mõnel hetkel eksinud arvama, et sõber äkki tõesti… Möödas. Nii eksimised kui häbi. „Minu üle ilguti, kui ütlesin ausalt, et ma ei joonud ühtki napsimarki, minu promillide põhjustajad olid südametilgad. Populist-keemik Strandberg tuututas, et etanoolipõhised tinktuurid ei pane promille puhuma. Mida teab tema kogustest, mida eeldab hingevalu, mis ei jätaks ellu, kui poleks väga suuri suutäisi palderjani-piparmündi-tinktuuri, mis leevendavad ja ühtlustavad – muidu tapaks hingevalu, mida teatud kuhjumise ja arenematuse ajal läbi ei suuda töötada. Enne jääks süda valu pärast seisma…“

Sellised puusalt tulistamised siis…

Ehkki tegelikult polnud neil kahel üldse vaja teineteisele midagi öelda. Võinuks vabalt koos vaikida – ja kõik olnuks selge niigi. Ka siis, kui inimene pole üldsegi spirituaalne, vaid praktiline ja tegus ratsionaalne tegutseja fiktsioonmaailmas, on ta ikkagi vaimolend. Ja kõrgem mina, kes tuleb isevalitud kehas ja elus, hingede kogumis ja lepingute süsteemis oma järjekordse elu töövihikut täitma, teab ja oskab.

Samal ajal, kui nime ja isikukoodi, silmavärvi ja jalanumbriga kehastused üksteist sõnadega üle valavad, suhtlevad kõrgemad minad, vaimolendid isekeskis omasoodu. Julgustavad ja lohutavad, toetavad ja soojendavad, laevad ja väestavad – sest nad kuuluvad ühte ja nendevahelised kõrgemad kokkulepped on sellised.

 

Väike poiss ja suur auto.

Vahet pole, kas poiss on 7 või 57aastane.

Väike tüdruk ja suur koer.

Olgu daam koerakesega siis 10- või 50aastane.

Nii see Soone õuel just oligi. Hinges lapsed, näitas kumbki teisele ette, mis kummalgi on – ise seejuures enda üle muiates. Saara viis aedikust välja oma noore hiidkoerapoisi, kelle kõrval ta näis veel väiksem kui niigi oli. NQ läks külakosti järele oma auto juurde, mille kõrval ta ise muutus väikeseks poisiks. Ehkki autode puhul tavatsetakse enamasti muiata, mida kõike need pikendavad.

Paradoksaalselt naljakas oli – must misiganesklassi-mersu oli sama suur kui loodus- ja loovustalu peotelk. Peremees silmitses seda habet sügades ja itsitas: „Ma pidin selle olümpiakomitee seitsmendale presidendile Ratasele andma, aga Sõõrukal enesel on küllalt raha auto ostmiseks.“

Mees märkis mornilt muiates, et sellegi sõiduriista puhul saab ju sponsorrahade ümber jaurata ja vandenõuteooriaid koostada. Auto kui poliit-äri-spordimale sümbol – 007 EOK mersu – oli absoluutselt NQ enda ostetud. Tema küljes oli skeem ja süsteem, kuidas Ratas pidi saama presidendiks, kui ühe hääle võrra nihu poleks läinud ja mis siis kõik saanud oleks… Totalisaator selline. Tõsi, kuivõrd kogu rahvusliku turvafirmanduse sünni juures oli NQ-l Sõõruka ESS-Falck-USS-äss-mööbeldamistes poolelähedane osalus, olid kompanjonid-sõbrad-teekaaslased nemadki.

Selle erinevusega, et tantrateele asunud paljulapselisel-kärgperelisel Sõõrukal olid nüüd maakodus tantralaagrid rööbiti überrikkurite üritustega ning maa-aluses pimeduses-vaikuses mediteerimised valimiste eel ja olümpiakomitee juhtimise vahel.

Valik on meie. Igal hetkel. Kui tagajalgadest kange autojuht NQ hiidmersu roolist välja ronis ja ringutas, näitas Saara talle, kus saab ühenduse lammastega, kus hobustega – millist teed pidi metsa võib jalutada ning millisteks elamusteks tasub püramiidis valms olla. Sohver naeratas tänulikult, kohvi ei võtnud ja ennast telekate-värkidega limost väljaspool just väga koduselt ei tundnud. NQ tundis küll. Hetkega. Sügavalt. Olemuslikult.

Ja jättis märkamata külarahva pilgud, mis hüper-auto saabumist saatsid. Seegi on ju kõigest auto. Liikumisvahend nagu Saara enese stiilne Caddiby-Vuhwa. Ebapraktilisem kui Soone talu väärikas hobubuss Madam Citroen. Mida just kellelegi vaja on. Mängud sellised…

Kui Saara laste isa alustas kirjastusega ja kirjanikuna alles kolmandat raamatut üllitav tänane tuntud hipinõid ja vabarändaja läks koos temaga Hansschmidti noorukesse Ühispanka, toetas värske ja aval Ain neid rõõmuga. Kui mitu kannapööret teinud väga-rikas-Ainilt nüüd küsida, ütleb ta alati ei, teised prioriteedid, novembris juba otsustati, meie meeskond… ja kõik see lauluke. Saarale meeldis kunstnik-poliitik Signe Kivi avalik küsimus tollele mehele: „Ain, ütle ausalt – kui palju sulle ometi vaja on?“

Valikute küsimus, kui palju kellelegi vaja on. Kõiki asju – küllust ja esemeid, harrastusi ja sõidukeid, rõõme ja eneseteostust, naudinguid ja pühendumist.

Saarale ja NQ-le oli kõike head siin planeedil tarvis rohkesti. Väga erineval kombel – kui Neinaril olid füüsikahooned ja politseimaja, Tasku-Plasku-hotellid ja ESTIKO, siis Saarale piisas täpselt sellest talust siin.

Ometi olid nad täpselt ühesugused. Uskumatult sarnased.

Ning eluaegne sõber-teekaaslane polnud samas esimene ega ainus tanumal oihhi põhjustav külaline. Padar ja paruness, kasakad ja Sõnajalad olid siin korduvalt käinud. Nii et külarahva jahmunud pilgud olid juba rahulikumad – jajah, seekord ei maandunud Soonel ei Sõnajalad ega Siriuse kosmoselaeva ekipaaž – ei ufo ega helikopter, ainult auto – ja üleüldse, saage aru, need kõik – ka lennumasinad, on kõigest sõidukid!

Energia panustamine millessegi – ka külarahva arvamisse – võrdub enese kettipanekuga. Me toidame seda, kellele mõtleme. Ja mida kardame, selle juhutumise eest tahtmatult palvetame. Ses mõttes on iga muretseja-karja võrdne ketikoeraga. Ja koer oma käitumisjoonistega on pere sümbol – kõik on kõige ja kõigiga ühenduses. Ja lahendus võib olla tõlgenduses. Mida kurjem peni, seda suuremat abi tegelikult sellelt vajab, kelle peale plärtsub.

Küllap ka NQ-d purevad-järavad ajakirjanikud vajasid tegelikult abi. Sissejuhatuseks kulunuks mõnele ära vähemalt bakalaureuse kraadki – mida Saara südamesõbra veriseimal närijal näiteks polnud. Akadeemia Pegeliana ajal oli ajakirjanikel üldhumanitaarne ülilaia spektriga ajaloo-ühiskonnateaduste-filosoofia-kirjanduse-sotsioloogia magistriväärne hariduspakett, millest ajakirjandus moodustas kõva kolmandiku. Nüüd oli mõlema linna meediaharidus taandunud käsitöölise-tehnikumiteadmiste tasandile – ja sageli palgati asjaarmastajaid, kel polnud sedagi. Rahvas ahmis eetikata-hariduseta mustatöötegijate tindiennimist, mis oli tegelikult kuritegu ka professionaalsete ajakirjanike vastu. Mundriau rüvetamine analoogselt salaküttimisega.

„Mina olen ajakirjaniku-identiteedidst loobunud,“ teatas Saara uhkelt.

Ta teadis juba mõne aja eest – ta pole ajakirjanik.

Oli oleva vaatleja-töötleja-edastaja – aga jumala pärast mitte keegi neist raisakullidest. Just nüüd NQ-le neid sõnu öeldes oli asi lõplikult vormistatud ja manifesteeritud. Ainult Eesti Naine ja veel mõni meelepärane teekaaslane – aga mitte kõigi arvete maksmiseks kokku-ähmitsetav enesepudistamine tühise prahi sekka. Ei! Enam mitte. Aitäh. Oli ära. Ja loodetavasti läheb kaunist ja andekast tütrest Brigitast, kes just praegu peab kutset valima, mööda nii žurnalitsimaja kui tõpratohterdamine – jääb ilmselt füsioteraapia või psühholoogia. Lootis Saara. Sekkumata.

Tema oli lapsena loomaarstiks tahtnud – aga oma arstist ema survel Tallinna asemel Tartusse oma viie lapse järele läinud. Nii et kõik oli õigesti läinud. Ka need kummastavad taludevahelised manöövrid ja abiellumised, millest oleks NQ-le saanud täit tõde tunnistada koos viina võttes. Aga seda polnud nad kunagi teinud ega saanud ka eales enam tegema, sest Saara ei joonud. Ja kellele on vaja neid „raamatuid“, mida koostades kellegi teise kätega niigi halba veelgi juurde tehakse ja paljundatakse – nagu näiteks sattus NQ ühe žurnalitsiga viint võttes kavala Kilgi ja 12 lolli raamatusse. Sama neiu oli ka Saarat esikülgedele „aidanud“ ning maag Veet Mano diagnoosis ta vampiiriks. Kui Kilk ja Seli vaheldumis Taskuid-Plaskusid-Tigutorne-hotelle ehitasid, oli see naljakas ja sõna otseses mõttes konstruktiivne suurte poiste mäng. Kui keegi mogul oma kulidel siinsetelt suurimatelt raamatulaadsete toodete jaoks mädapaiseid lasi lahti joota, oli see jäle. Lihtsalt.

Mõnel õhtul nentis NQ Saarale lühidas kirjas kurvalt: täna jälle tundub mulle, et olen kogu elu valesti elanud. Ning mõlemad tänasid õnne, et mehel polnud Facebooki kontot, kuhu õnnetu ja õhtujoogisena postitusi teha – isand Gräzin oli oma hoiatava näitega tõestanud, et ka kahe pitsi vahel neid maha võttes jääd hiljaks – juba on portaalides.

Milliste portaalidega keegi just semmib…

Saara teadis tänu nägijatest teekaaslastele – pankurid-õpetlased nende seas, ajad sellised! – et Soone talu on Kirna mõisa ja Lilleoru väepaikadega võrdväärne Atlantise portaali osa. Talle sobis eludevahelisel rännakul Mai-Agate Väljataga ja teiste teejuhtide saatel oma enese kõvakettalt vastuseid-toovaid elusid välja noppida. Seega teadis ta, et oli olnud üks Kirna munkadest, kes saadeti Soonele talu rajama. Sajandite eest. Seepärast sai ta Mustrimuutjate raamatu kanalduse just Kirna Täheväravas iseenese paigaldatud taevavärava koopia servas istudes. Ning seetõttu oli Soonel otsekui nõidade lennukoridor. Ühed käisid kanaldamas ja Teenimas, teised töövihikuharjutusi tegemas – kolmandad, tühjapoolsed nõiaturul trügijad, Saarat ära kasutamas.

Saara kõneleski nüüd NQ-le – et too oma närvilised mõtted peataks, et tema hüplik pilk ja muremeres kobamine rahuneks – et igas eluvaldkonnas on hetkel ebakompetentsete tädide tulevärk. Natuke nooremad pädematud prouad-preilid poogivad oma pisikese põhjani-pruukiva pootshaagi tegijamatele tagumikku, kolivad oma esoteerilise ettevõtlusega nende taludesse ja kristallitubadesse – kui küündimatuks ja mitmekülgselt andetuks osutuvad, võtavad tüli üles. Paha ori! Püüavad meistreid teenijateks madaldada – märkamata, kuidas ja millisel tasandil nood tegelikult Teenivad. Millega sa ikka märkad, kui meeled sealmaal pole. Veel. Küll mõnesaja aastaga jõuavad, kui planeedile elu antud. Kui mitte siin, siis mõnes teises inimhingede haiglas. Nagu ka produktsioonide-ministeeriumide teenistuses panikeerivad tädikesed, kes oma ebakompeetentsust ja tungivat mustrimuutmise varjatud vajadust info kinnihoidmisse ja julma manipullimisse matsid. Nad olid valmis iga tegijama ohverdama, kogu oma küündimatuse eest säravamad hinged tuleriidale tassima. Seda teadis nii NQ oma kui Saara oma paralleelmaailmast. Koridorides kobavate eluvõõrikute agoonia…

Mingil neile teada oleval põhjusel olid Siriuse ja Plejaadide, Orioni ja Tagapäikesemaa hingekodude tsivilisatsioonid otsustanud, et emakest Maad on vaja. Paari viimase aastaga oli Saaral koos noorima tütrega õnnestunud oma hoolde usaldatud väepaik, portaali osa, puhastada ja luua heleõrnsinivioletselt pulseerivaks koduks kui pühakojaks.

Väepaik valib ise, kes sinna kuulub – loogilised kuulujad pudenevad ära, näiliselt sobimatud sobivad. Saara nägi kergendatult hingates ja iga natukese aja järel oma hingesugulast kallistades, et tema sobib. Kui ta vaid oma karmis ookeanis surfates piisavalt aega leiaks, et aegajalt füüsiliselt kohale tulla, lihtsalt olla…

Meil on aega veel.

 

„Heh, näedsa, mis mul kõik kodus garaažis oli!“ muheles NQ ja asis pagassist mõlemasse kätte külakosti – autojuhti appi ei tahtnud. Ise. See oli nende kahe vaheline rituaal. Suur Seli saabus inimesena. Ja igal esemel, mille ta oma ossaissand-kuijämedast sõiduvahendist välja võttis, oli Looga. Kõik ämbrid-kannud-kammid-kilekotid olid isikliku puudutusega.

Kammivabrik – Eesti omamaise tööstuse ja Tartu linna sümbol – oli NQ visiitkaardi üks väärikamaid komponente. Tal võis olla komisjonides-nõukogudes nii palju ühiskondlikke ja vabatahtlikke, sisulisi ja vormilisi ameti- ja aunimetusi, et tema positsioneerimine Eesti ühiskonnas võttis kaks A4 lehekülge – ent Kammivabrik oli midagi nii olulist, et NQ vedas ja pidas teist ka aegadel, mil too kahjumit tootis. Maailm oli plastikut täis. Odavpuhkajad maandusid hurghadadesse-sharmelitesse üle plastikuväljadeks lagastatud kõrbe. Meri loksutas ümbertöötatud naftat, mis ei idanenud ega mädanenud. Muu maailma suurettevõtjad olid hakanud plastikut taas kokku korjama ja granuleerima, et neid odava puhkuse rannikuid graanulitest juurde ehitada.

Ent Tartu kammivabrik oli midagi enamat kui tänapäevase tehnika, robotite ja oskustööliste abil asjade juurde tootmise tehas. See oli sümbol. Ja töökohad. Maarjamaal, kus ühest küljest oli nii hirmutavalt inimesi – ja kus teisalt olid kõik justkui üle. Meid kõiki oli neil päevil liiga palju. Arste ja ajakirjanikke, ettevõtjaid ja insenere, õpetajaid ja hobusekasvatajaid – ülearu. Vaja võõrsile peletada. Ja ESTIKO alleshoidmine töötas sellele genotsiidile vastupidises suunas.

Selge, et kuivõrd NQ-d peeti Reformierakonna halliks kardinaliks, süüdistati võimu ja vaimu, rahva ja riigi, inimeste ja ametnike, poliitika ja tegeliku elu võõrandumises ka teda. Teda eriti. Sest nüüdseks oli süüdistamise rada tema imposantse kuju juurde juba sisse tallatud. Keegi peab ju süüdi olema – õige jah, NQ kannatab kõik välja – ja mis ta siis on üldse nii rikas, anname peksa!

Saara oli mööda kammivabriku museoloogilisi ja toimivaid hooneid põhjalikult ringi turninud ning kõigil ajastutel toodetud plastvärki vaadelnud-tunnetanud-pildistanud, sest nad koostasid koos Peeter Paasmäega suure raamatu 90 kammi – ESTIKO aastapäevaraamatu. Selle kokku saamiseks külastas kirjanik Elvas-Peedul-Ihastes-resideerivaid elusolijaid eesotsas laulumehest Toivo Nikopensiusega. Suurt raamatut esitleti tollal vast valminud ja värskes hotellis Dorpat, kus üksiti peeti NQ juubel Andres Dvinjaninovi juhtimisel. Kellega iganes Dvin tollal abielus oli – külaliskond koosnes lagunemisest. Ajad sellised. Kes oli senisest kaasast lahus, kes lohistas ühise kinnisvara ja laste ja külarahva arvamuse pärast veel ammuaegunud abielu õhtusse. Aga armastuseta kooselu teatavasti tekitab südame ja vererõhu, naiselike organite ja eesnäärme jamasid – nii et tegeliku abieluta kõrvuti tiksumine kippus noid õhtuid liiga ruttu kätte tooma.

Saara oli lasteisast just lahutanud ja tuli pidustusele vanima pojaga, et too rahvuslikku koorekihti sulatada. Lasteisa saatjaks oli vanim tütar. Oliver oli Kessuta. Toona parkisid Jaan Toots Katiga ja veel Saaraks saamata Kati oma autod kõrvuti – Tootsid itsitasid kirjaniku autost paistva porgandi- ja koplipostikoorma ja papagoipuuri üle – nüüd olid nemadki lahus… Ja üldse osutus NQ oma reaalselt kestva abielu ja monoliitse perekonnaga imeliseks erandiks.

Ajastud vaheldusid ja etapid sulgusid. Pikalt Vanemuise tänavas, nüüd korporatsioonile tagasi antud hoones resideerinud ETV Tartu stuudio kolis esmalt ringteele, sealt edasi NQ Plaskusse. Millega kõrguselt konkureerima põrutas Kilk Tigutorni. Tore.

Tartu bussijaam Dorpati ja Plasku kõrval tekitas konflikte-intriige, mis tõenäoliselt parkisid suurettevõtja Seli naha praeguste katsumuste tarvis piisavalt paksuks. Teda kahtlustati ette ja taha, mida kõike ta transpordisõlme omanikuna tegema hakkab… Ei hakanud. Bussid sõitsid ja infra funkas. Tartu linn polnud sellepärast lukku pandud, et bussijaam suurettevõtjale kuulus.

Tasku, kaubandus- ja kultuurikeskuse, milles on korralik kino, ehitamise ajal sai NQ massiivne nahk samuti parkida – kaubamaja juba on, kõike juba on, milleks veel see? Tänaseks on Tasku-keskus nii elementaarne osa ülikoolilinnast, et keegi ei mäletagi, et teda enne polnud – ammugi ei mäletati, kuidas selle ehitamise eest ettevõtjat poogiti.

Saara mäletas, kui selgelt Tasku ehitamise aegne ekskursioon Isakesega näitas ja õpetas, kes ja miks ühiskonnas rikkad on. Ta jälgis rohkem kui Tasku sisemise ilu sündimist seda, kuidas NQ oma valmivates valdustes käitus. Sõbralik ja soe – aga distantsitundega. Rehkendav-kaalutlev – ja veel parema mäluga kui Saara, mis on juba ise näitaja. Fenomenaalne mälu, üksiku ja üldise sobitamine tervikpildiks – ja kõigi astmete alluvatel-teenistujatel ainsa pilgu ja naeratusega särgid püksi pandud.

Ehitamisega oli kiire – Tema Enese juubel oli lähenemas. NQ tervitas iga ehitajat-elektrikku-töödejuhatajat, kes sündiva hoone ribide vahel rassisid – ent hoidis osavalt distantsi. Ta valis väga täpselt, kellega koos viina võttis või kelle ainsa pilguga üles rivistas. Kelle pidustustele läks ja milliste kaamerate ette astus. Tollal oli olukord veel üdini tema kontrolli all.

Täna läks mees Saara meelest liiga paljudele vastuvõttudele ja kenitlemistele selleks, et näidata: mina olen ikka elus. Selle asemel tulnuks kirjaniku meelest sagedamini vaikuses iseendaga või mõne maheda teejuhiga end kokku koguda. Peksuperioodide aegne kaamerate ees vastu pidamine on hull eneselaotamine.

Mida NQ finantsilises mõttes kunagi teinud pole. Rikkaks saab ja jääb see, kes ei laota. Ta küll jaotab – omasugustele, hingesugulastele, sädemega sportlastele ja loovisiksustele lausa nimeliste stipendiumidena – aga mitte pudistajatele. Piltlikult öeldes – kui miljoni eestlase vahel miljon ära jagada, ei saa keegi mitte midagi. Ühest eurost ei kasvata uut miljonit mitte keegi. Haridust ja taset, emotsiooni ja katarsist samuti mitte.

Tänane Saara oli lolli helduse ning aruka investeerimise ja potentsiaaliga tegelaste toetamise vahe ka sellepärast südameüdini selgeks tunnetanud, et koostas seitsmendat hooaega rahvast rõõmustanud ja ärritanud Kodutunde teleprojekti-saatesarja raamatut. Külastas peresid, kelle kännis kodudes oli aastate jooksul uue energia ja hingamise andmiseks mõni elutähtis ruum ehitatud. Kui pekki prantsatanud pered said inimväärse veevärgi ja-või köögi, ei pidanud nad tagasi jalule tõusmiseks enam sellesse panustama. Maailmalooja Kristi Nilov oskas tuhandete pakutute seast vaistlikult nii õigesti nood hädalised välja valida, kes tõepoolest kasutasidki tegelikult ka seda võimalust ja tõusidki uuele tasemele. Ent ka nende jaluletõusnute kodudes ja hingedes ringi vaadates tajus Saara, et NQ neisse ei panustaks. Nii palju salaja jätkuvat joomist ja haiguste nautimist, äparduste ligitõmbamist, et elul oleks sisu – ja märtrirolli kinni jäämist. Mida nüüd võimendas üldrahvalik laim ja sõim – näh, said almust, tõesta nüüd, nagunii tõestatud ei saa, et sul on õigus õnnele ja koht päikese all.

Nii, nagu taevas – nõnda ka maa peal. Nii NQ kui pärapõrgu puuetega laste joodik-isade eest metsa kolinud emad – kõik nad tõestasid, et neil on õigus elada ja armastada. Ellu jäidki need, kes armastasid. Kui armastus otsa lõppes, surid ära – nagu patune pastor, kelle otsa Saara osalusvaatlust tehes pordus komistas ning kes kirjaniku teleduellile kutsus. Enne seda võttis kaitseliidu legend Suune Tihane naise kaitse alla, sest tema auto rattasse tulistati, kui ta lastega Tartu eeslinna tollasesse koju sõitis. NQ-le kuuluv Tartu politseimaja tähendas kirjanikule relvaloa pärast seal käimist ja revolvri ostmist. Tihane oli surnud. Mees, kellelt revolver sai ostatud… las olla. Igatahes pildistati Paasmäe Petsiga NQ mendimajas ka käerauad „Džungliseaduste vangide“ raamatu kaanele.

Malaisia robinsonaadil veendus Saara, et nii NQ kui ta ise elavad võrreldamatult rajumate džungliseaduste meelevallas kui mistahes teletootes provotseerida saab. Inimeste julmus ja kadedus, halastamatus ja ebaeetilisus olid päevast päeva kordades kohutavamad kui elevantide rajal ööbimine tiigrite öise koori saatel.

Õnneks oli läbi aastate perioodiliselt põhjust NQ-ga intervjuusid tehes üksiti teineteise südamesse vaadata – on sinuga endiselt kõik korras, armas teekaaslane? Need sügavad ja panoraamsed vestlused toimisid Saarale kui totaalne doping. Kõik on võimalik, kõik saab korda, maailm toimub. Tipus on küll külm ja kõle – aga elu on võimalik sealgi.

Vestlused NQ-ga näitasid ilmekalt, kes on meie rahvuslikud absoluutsed tipud, kes ses karmis kliimas ellu jäävad.

Metslased!

Neinar Seli on sookoll. Rahvuslik Shrek. Emajõe suursoo sigidik. Päriselt ka – ta on pärit elektrita talust keset eikuskit. Täpselt nagu mõni Koonga maalinna kõrvalt rabast võrsunud elektrita tegudemees-kaunishing, tänaseks ravimikontsernide kaudu siinset meediat omavad setud või Põlvamaa talupojad.

Ürgmaastikelt on pärit vitaalsus, loogika, julgus ja lennukaar. See aga säilib juhul, kui sookoll oma päritolu ei häbene. Need pankurid-töösturid, kes põliseid juuri on eitanud ja varjanud, on kadunud. Kes tunneb uhkust, suunab juurtest tuleneva elujõu üha kõrgemale ja laiemalt laotuvasse võrasse. Nii lihtne ongi.

Raskejõustiklasest NQ-d sümboliseerisid Saara jaoks Tamme staadioni suusaringid – pärast intensiivseid tööpäevi oma paljukihilise ettevõtlusmaastiku haldamisel läks ta Elva-tänava häärberist staadioni valgustatud radadele suusatama. Võimalusel koos üleaedse Ansipiga – ehkki too pidi sportima koos ihukaitsjatega. Tüütu.

Nüüd oli üleaedne Andrus enamasti ära ning pidevalt pommitatud sookollil jälle stressispinnaker. NQ meeldis Saarale tema praeguses toekuses tükkis habeme ja valusal tulel valmis küpsenud elutarkusega rohkem kui kunagi varem. Pideva stressi tõttu kogunenud kõht – ah, lugege ise Luule Viilma või Riina Raudsiku raamatuid, mida see tähendab – tegi raskejõustiklase, kes nii hoolega oma vormi hoidis, nukraks. Nii Saara kui NQ olid stressi-spinnakeri pärast mures – kumbki erineval, ent sarnasel moel.

Mis saab, kui…

Kui süda ja vererõhk üles ütlevad ja kuningas Emajõe suursoost selleks korraks asjad pakib, on kuningriigiga sellised lood, et suur osa sellest on veel sündimata. Ehkki tütrel Siljel on juulis pulmad, on noored otsustanud sel puhul… kutsika võtta.

„Sinu vanimal pojal, mu tütre klassivennal, on kuuldavasti juba kaks last,“ porises NQ.

„Kuuldavasti jah,“ mühatas Saara vastu. Tema minia, kellega nad õieti tuttavadki ei olnud – iseäranis mitte tänaste nendena – andis pojale valida, kas tema või ema. Ajujahi võitjast laevameister Richard Spreihart kuuletus. Ja kuna vanim tütar hoidis talle teada olevatel põhjustel ka oma, ema talu vahenditest ja materjalidest kasvatatud kodu emakodust lahus, kohtus reibas ja eriline vanaema ka nende kahe lapselapsega harva. Nii et vahet polnud.

„Alati, kui mul on väga rasked ajad, mõtlen sinu peale – ja hakkab kergem. Nii hingeliselt kui ses mõttes, et ma tean – sa ei lase mul ennast täiesti kanni majandada,“ tunnistas Saara.

Mis siis saab, kui – tema poolt vaadates oleks NQ murdumine jätnud ta ilma turvatundest. Järelikult tuli südamesõpra hoida. Raviskeem stressispinnakeri vastu olnuks võimalikult rohke meediavaba, mõteteta ühendusesolemise aeg, seltskonnatamise ja napsita – iseenda ja teejuhiga.

Võtab ta jee sellise aja – ja üldse, kui ei küsita, ära anna nõu. Täna õnne, et vedruga musisid jagav suurmees enda elutervelt naerab. Naer enda ja olukorra üle lubab edasi kestmist. Nii, nagu hirmust tormi ees aitab üle saada õueminek ja tormile silma vaataminee.

 

Lisaks äsjatoodetud ämbritele-kannudele-kammidele pistis NQ Saarale pihku kaks uhiuut trükist. Raamatu „Sporditähed 2015“ ning ajakirja „Liikumine ja sport“ 12. numbri. NQ välja antud puha.

„Ma võtsin siin ajakirjas oma viimaste aastate töö ja panuse kokku,“ ohkas mees. „ROKi-Patrick surus kätt, kui tunnise ettekande tegin. Ütles, et teda see Eesti tiigi krimijama ei huvita, tema jaoks olen ikka…“

Need ei olnud endise NQ silmad. Miski oli väga valusasti muutunud. Hetkeks oli ta vana ja väsinud mees. Mees, kes hammustas kibedalt: „Aasta advokaat Namm avaldas enne vabariigi aastapäeva Päevalehes arvamusloo, kuidas nüüd, kui minu näidispoomine on tehtud, peaks riigis kõik korras olema. Tore, kes on järgmine?

Mitte miski pole võrreldes nõukogude ajaga muutunud. Nomenklatuur lasi käsuliinid lendu ja funktsionäärid funktsioneerisid – tuli käsk – ja mulle tehti ära. Mis siis, et mu kontosid-dokusid-majapidamist kuni vanaisa hauakivini ja rakkudeni lahti võttes ja uurides ei leitud midagi – oli vaja, tehti ära – ja olengi kriminaal.

Mu elutöö keerati teatud nomenklatuuri-naasede rõõmuks sirgelt persse.

Mõned rõõmustavad ja naljakad hetked on olnud. Rask ütles, et temagi on enamlane – kriminaal. Liikluses sai ära. Meil on pea kõik kodanikud kriminaalid… Ja Ilves saatis sms-i – ütles, et ei võta minult autasusid ära… Savisaar helistas ka, aga temaga rääkimine on seoses sellega, et tema telefonikõnesid kuulatakse pealt, riskantne.“

Edasi tuli kalambuur, mille üle NQ ja Saara südamest naersid, aga mis trükimusta ei kannata – midagi keelevääratuste vallast. Ja edasi tuleb Euroopa kõrgem kohus. Kuna Eestis tehti brutaalne – isegi mitte elegantne – näidispoomine, otsustas mees oma elutöö eest edasi õigluse eest kohut käia.“

Saara tahtnuks teekaaslasele öelda: ära tee seda.

Ära kümble rohkem selles energias, ära paljunda pahalaste väge, mine eluga edasi, kallis!

Aga ta ei saanud seda öelda.

Ka tema ei jätnud kunagi midagi pooleli.

Kui tema elutöö suure kokkuvõtte-raamatu otsas istunud ametnik ebakompetentsuse paraadi peatükist püüdis ministeeriumile väita, et käsikiri viibib autori tõttu – mitte ta enese kolmekuulise jobutamise-sogamise-saamatuse pärast – võinuks Saara igatmoodi käituda. Ebaprofessionaalse ametniku paljastada. Raamatu ise välja anda. Või kolmandat teed minna – härraste Saveli ja Petersoniga käsikirja tuunida ja ikkagi läbi ministeeriumi asja ajada. Nii et üldjoontes sama.

„Panoraam virvendab,“ võttis kirjanik asjade seisu kokku. Ta ei koormanud sõbra niigi palavikuliselt tormlevat mõttemaastikku oma näidetega. Oligi lihtsalt sedasi, et igas eluvaldkonnas mürgeldasid ebapädevad parim-enne-möödas julkinid, kel olnuks ammu aeg taanduda, aga hirm ja oskamatus ei lasknud mustreid muuta. Nõnda siis said tegijad kriminaalideks ja ohvritalledeks.

Tänu omavahelisele kokku hoidmisele elasid edasi. Asitõend ja eksistentsiaalne visiitkaart, mis Tammelinnast Soonele oli sõitnud, iseloomustas seda ühtehoidmist ja elujõu säilitamise saladusi: ühes purgis silmud, teises isand Klaasseni püütud-suitsutatud-purki marineeritud angerjad, kolmandas konserveeritud põder ja siga – mõlemad NQ enese lastud. Lisaks Kaitseliidu suhhoi pajuk, mis ohvitseril Kevadtormi ajal üle jäi – spinnakeriga võitlemine ei lubanud päevanormi nahka panna.

Jahimehe ja kaitseliitlase elu hoidiski tegelikult sookolli elus ja oli tema eneseteadvusele ülioluline. See oli päris. See näitas, et ta saab tõelise elu ja tegevusega hakkama. Võib tagasi sohu, kust ta pärit, elama kolida – ja elab ikka.

 

Kes ei tahaks teada, kuidas veedavad koos aega skandaalne Neinar Seli ja furoorikas Kati Saara Vatmann?

Aga palun.

Tunniks tulla kavatsenud ja ligi neljaks jäänud NQ ja Soone Saara olid kõhuli köögilaual, rinnuli aknal, mille taga kikivarvutas peretütre poni oma varsaga porgandite järele. Nad hingasid ühes rütmis – habetunud mees, sooneline naine, poniemme ja täpiline varss. Hingetõmme-haaval polnud enam oluline, kas ja kuidas ülejäänud riigis panoraam virvendas.

Ülejäänud riiki polnud. Võim ja vaim, vaim ja vara, tipud ja mass, konkureerivad tipud omavahel ning arenejad ja mandujad olid üksteisest nii kaugenenud, et käärid olid viimse võimaluseni spagaadis. Kes valguse teenistuses – kasvõi ise seda teadmata ja sõnastamata – see täiega. Kes musta poole ori, see sajaga. Võõrandumise-kaugenemise põhi näis olevat käes.

Kui sõbrad arutlesid, kuidas sõpradel-sugulastel vahepealsetel aegadel on läinud, oli Saaral loetleda mitu mahlast pankrotti vägalähiringkonnast. Üks tore mees saavutas enne moraalse, siis finantsilise pankroti kohe pärast seda, kui naine tema juurest ära läks. Teine investeeris oma imelise idee teostamise käigus mõõdutundetult end lõhki. Ja Jumal lasi sel sündida. Sõpruskond ammugi.

Kanade-partide ansambli saatel küsis Saara: „Ütle, armas – mis maa see on – kui keegi pankrotti suundub, ei aita ei klubi ega sõbrad, ei partei ega vabamüürlased…“

„Aastate eest küsisid, kas ma vabamüürlane ei ole. Vot sellepärast ei olegi – endiselt. Kõrgema taseme vennad ruulivad maailma – väiksemad vennikesed mängivad lihtsalt poiste mänge ja lasevad üksteisel uppuda,“ nentis NQ.

Nende kõrgema taseme vendade pärast püüdis Saara igasugustest europrojektidest-toetustest hoiduda. Illuminaadid kui vabamüürlaste niiditõmbajad olid näiliste toetustega suurepärase lollide lõksu seadnud – illusoorsed tasuta lõunad muutsid nende õnnetuseks, kes liimile läksid, üha reegleid – nii et toetustesaajail oli võimatu eeskirju täita. Kui õnnestuski kõik need lisanduvad nõudmised – töökohad-kasumid – täita, tuli lõpeks kordades enam välja maksta ja kulutada kui see orjastav-alandav-stressav toetus väärt oli. Õnneks hoidusid ka toetused Saarast – tema kui hõlmamatu originaal lihtsalt ei kvalifitseerunud. Huh.

„Teatud eluperioodidega lihtsalt ei peagi jätkama – ühel said paadid ehitatud, teisel kirjastus peetud, kolmas peaks oma päikeseküla kolima sinna, kuhu seda oodatakse, neljas ju ometi suutis loobuda senisest peenraha-väärsest ajakirjanikukarjäärist – kui ajakirjade sulgumise-ühinemise järel turg kokku tõmbas, tulid mulle teised pakkumised ja täiesti uus tase,“ oli Saara tänulik.

Inimeste põletamise aeg viis uute lahenduste – või lahkumisteni.

Kes endiselt vastu voolu rähkles, märkamata, et KÕIK on muutunud, see tegi palju tarbetut halba ja haiget nii endale kui teistele. Kellele neid kanapimedaid ametnikke-advokaate-genossesid-naasesid vaja oli, kes istusid pidevalt pinges pekil, valmis igaühele kõrri kargama, kes ohtlikuna tundus? Eriti ohtlikena tundusid need, kellele nood julkinid tänulikud pidanuksid olema – aga paanika ei lasknud ju seda aduda.

Kuni elu, on kõik parandatav – uued unistused leitavad ja horisont taastatav. Saara hoidis südame tiibu ümber külalise. Tolle kustunud pilk hakkas tasapisi endist NQ-d meenutama ja pinge andis järele, nii et mees sirutas köögitaburetil jalad kergendatult välja – turvaline ja lihtne oli olla.

Tema kiire jutuvoolus – vaht vajas pealt minema lennutamist – kohtusid väike poiss ja vana väsinud mees. Seal voolasid summad, mille eest tehti Elroni tehingud ja vuhisesid skeemid, mis laotusid Tallinna Sadama juhtumi taga. Selles tervikpildi pusletükkide õhkulendamise tulevärgis sai numbrite-seoste slepi Estonian Air – Eesti õhus ei saanudki püsida soomlaste tippspordi toetuseks lendavad väga suured numbrid, mida naabrid pruukisid mustade sportlaste ostmiseks.

Saara kuulas rahade liikumise mustreid, jälgis NQ rahunemist-kodunemist – ja iseennast. Näe, natukene uudishimu ikka iitsatas – ja tibakene edevust: oo, mida kõike ma tean! Ning kröömikene senise ajakirjaniku hasarti – ahhaa, mida kõike nende faktide ja teadmistega teha saaks!

Mitte sittagi. Sõna otseses mõttes – isegi halba poleks nende taustade ja kulissidetaguste faktidega kellelegi juurde raiuda saanud. Seda oli juba nii palju, et juurde enam ei mahtunud. Võib ju tunduda, et NQ meenutustes Rõivasest ja Michalist tema enese valimisplakateid Tartut-pidi kleepimas – nood olid ju poisikesed – on sensatsi ja skandaali kui palju…

Ei ole.

Taavid-Edgarid on täpselt samasugused Fedjad-Karlad, nagu siin naaberkülas elavad ja oma asju ajavad, maid jagavad ja jahti peavad. Liivakastid on erinevad, reeglid ja inimolemus sama.

Nõukaaegne mentaliteet – see, mis NQ-st kunagiste organitega sarnase mehhanismiga esikriminaali ja supersuli moonutas – lokkab ka külas, kus seni vihatakse ja vassitakse, kui toonased põlvkonnad välja surevad. Äkki järgmised generatsioonid ei võta üle noid näidispoomise ja süüta-talle-ohverdamise aastatuhandetevanuseid rõlgeid võtteid, mis olid Jeesuselegi pehmelt öeldes tuttavad.

„Isa, annan oma vaimu sinu kätte – anna inimestele andeks, nad ei tea, mida nad teevad…“

Mustrid muutuvad aeglaselt.

Autod kallinevad. Vist. NQ ilmus juba novembriõhtusele Kirikunukale, kus Saara koos Brigita ja poja, bernhardiinide ja ponidega kümmekond aastat tagasi eelmist talu pidas, ju samuti musta mersuga, kuhu juht jäi samamoodi telekat vaatama. Küllap oli auto oluliselt mitte-sellem kui too, mis praegu Soone parklas lilleliseks maalitud Belka Russaga tõtt põrnitses.

Autojuhti ei pidanud NQ juba toona toreduse pärast – ta luges-magas pikkade sõitude ajal just nii, nagu teised Partsu Porgandites. Ja pidas võitlust meedialoodud koletisega, kelle nimi oli Neinar Seli, aga kes ei olnud Neinar Seli. Tuluõhinas suhtekorraldajate teenetepakkumised ütles suurettevõtja enamasti ära. Nojah, igaüks tahab elada ja teenida – aga tema eelistas oma Kolgata ise läbida. Jublakate kirjadele vastamine sealhulgas – millal tagasi astute? Kaks nädalat tagasi astusin.

Ebakompetentsuse tulevärk ei väärinud tegelikult NQ aega ega elu, närve ega fenomenaalset isiksust, ent…

Ajad sellised.

„Andrus käis äsja kodus, tegime sauna – ja ta kordas oma lemmiklauset, millest on saanud ka minu lemmiklause: ära panusta asjadesse, mida ei saa muuta,“ oli NQ tänulik. Ja meenutas leevendavaid tegusid ja nägusid – ülikoolis kaks nimelist stippi, Ilves, Patrick – kaks A4-täit vabatahtlikke-ühiskondlikke positsioone. Kui meelde tuli, kuidas elutöö sai konkurentide rõõmuks persse keeratud, tuli üleaedne Andrus õnneks õigel ajal Brüsselist kodukäijaks.

Selleks sõbrad ongi, et õigel ajal tulla.

Saara kohtus Ansipiga kõige meeldejäävamal-hingeminevamal moel Maarjamõisa haiglas, kui oldi 30ndates. Ansip oli kanderaamil, Saara ratastoolis. Naise süda tahtis Maal elamist õppides seisma jääda. Mees oli tookord pärast jalgrattasõidul üle auto rullumist-freesimist-lammutamist otsekui legomehike uuesti kokku pandud ning õlg õla kõrval röntgenisse sõites oli ta üdini uhke – suutis juba istuda. Saara tookord veel ei suutnud.

Nüüd suutis piltlikult öeldes ka vee peal käia. Noorenes ja tervenes müstilisel kombel – ei halli juust ega krigisevaid liigeseid. Analüüsis sisimas NQ peres pead tõstva allergia ja teiste täpselt selliste tervisenähtude tagamaid, nagu olema peavadki, kui… Ehkki Saara kõrval kulges arvukalt haritud ja arukaid teadjainimesi, oli tema parim õpetaja ja eeskuju 10aastane tütar Indira. Alati, kui emal tekkis mõne õnnestunud rännaku-kanalduse-rituaali järel kiusatus nõiaturule siseneda, ilmutasid end tütre kordades võimsamad võimed – kui hipikuningas Fantuzzi tüdruku sünnipäeval Soonel kontserdi andis, oli puertorico-indil parema kolmiknärvi külmetus ja sellest minestuseni piinav valu. Indigo Tom, kuninganna Cat ja Saara silmitsesid keskendunult, kuidas Indira hoidis mõnda aega kätt valutaval kohal ning hakkas seejärel valu kui musta nööri kokku lappama. Palju meetreid musta nööri. Väelauliku laup läks märjaks, tüdruku põlved nõrgaks – valuköis visati lõkkesse ning järgnev kontsert kestis üle kahe tunni. Pärast saatis laps laulja oma hobuste juurde, kes lubasid tal põske vastu neid hoides laadida. Toimis. Ka järgmise päeva kontsert Katariina kirikus sai antud.

Tütre kaliiber manitses Saarat erutust piirama ja edevust keelama ning sõnamaagia ja loomadega koos Teenimise juures püsima. Ehkki viimastel aastatel oli ta intervjuusid tehes tahtmatult vestluspartnerite kanalisse libisenud ja tagamaid uudistanud. Ja telerist poliitikute-ühiskonnategelaste sogamisi vaadates nägi ja kuulis ta midagi väga muud kui sõnad-sõnad-sõnad. Siiski oli talle määratud Teenida sõna ja hobuste, väepaiga ning puhastamise ja puhastumise tehnikas. Seda enam, et ülestõusmises ja avanemises polnud enam midagi erilist. Pigem oli sellest saanud norm.

Eesti elu muutsid õhulisemaks ja spiritirimaks erinevate elualade valgustatud monarhid – Tamjärv, Kivimägi, Linnamäe, Lõhmus, Sõõrumäe. Koolipapa ja palverändurist linnapea, mitmete dimensioonide vahet leviteeriv pankur ja tantra-Sõõrukas. Tantraguru tänapäeva taga turvafirmade ajalugu – ESS, Falck, G4S, USS – nüüd tantra ja EOK ning ettevõtlus Ukrainas ja… normaalne! Nagu seegi, et NQ-l oli olnud nende kõigiga ühine tee ja lugu. Suurte arvude seadus ja sarnane tõmbab sarnast, eks ole. Raha ja külluse kogunemise reegel – ning ei müstilist midagi.

Kahepalgelisust küll. Linnamäedega oli Saara Magnumi alguse aegadest alates arstidest sõprade kaudu tuttav ning nendega korduvalt koostöödki teinud. Mida suuremaks kasvas Gavronski vaimujõul loov ja lehviv impeerium, seda vähem isakesed maa peale laskusid. Kui Saara püüdis ühiste tuttavate kaudu vendadele oma plaane tutvustada, et investorit leida, soovitasid nood tal esmalt oma äriplaanid – mida üks portaaliteenimise ja väepaiga hoidmise missioon ühelgi juhul pole – ekstsellida ja tõestada, et… Mida iganes. Teiseks ütlesid tüübid otse, et nemad kui ravimimaffia ei kavatse investeerida oaasi, kus viibivad inimesed ei vaja tablette. Loogiline.

Samas oli Tsura talu, latifundium, riik riigis üdini ökomöko, hobused ja laastukatused, oma tiigid ja energia ja… tsensuur.

NQ arutles nüüd siin tervendava-noorendava kodu köögis, millised on olnud IRLi ja Keski meediamängud. Kes võtab olemasoleva meedia kontrolli alla, kes loob uue.

„Tänavu oleksin saanud – tookord, kui meedia oli müügis, mitte – ise ta ära osta…“ porises NQ.

Mispeale paari minuti jooksul veeresid kujutlusis Saara oleks-poleks-mängud – kui meil oleks meedia… Praegu täitsid Tankler-Samost käsku ja lõbustasid pööblit kaks-tilka-vett-lasteaiamängudega. Ostnuks NQ selle teise võimu…

Ei.

Saara poleks äratunnetatud Teelt sinna eksinud. Ammugi mitte meedia ja poliitika vahel keksinud, nagu muulitavad huulid armetul moel kõiki raudu tules hoides tavatsesid. Ei-ei-ei!

Ta oli unistanud Kuninga tulemisest.

Asise Tema saabumisest, kes jagaks Soone kui väepaiga täiuslikuks väestamise unistust. Saara oli endalt küsinud, milleks oleks ta valmis, kui tuleks Kuningas, kes investeeriks sellesse Hingekodusse ja Täheväravasse. Milleks me, naised, oma unistuse elamise nimel üldse valmis oleme?

Väga virilatel ja valusatel aegadel – näiteks kolme aasta eest, kui naise viimne kui liiges valutas, juuksed läksid halliks ja närvid üsna läbi, olnuks ta ilmselt valmis saama mõne rikkuri armukeseks, ükskõik-kelle suuvoodriks…

Jumal kaitses sellise kukkumise eest – eriti hõredail hetkedel küsis ta kasuisana hoolitsevalt metsataadilt mõnisada laenu – ja jätkas matka. Langemata.

Me kõik oleme Jumala kehastused – ka langedes. Siiski on parem ülestõusva meistrina Jumalat kehastada.

 

Saara viis NQ riituseplatsile.

See oli paar aastat tagasi koos Lauri Kare Laose, Evald Piirisilla, Eerik N-i ja teiste kirgaste hingedega rajatud. Talvisel pööripäeval oli higitelk koos Bruno Brauni ja teiste meestega poole suuremaks ehitatud – rahvast üha tuli. Nii turiste kui jääjaid. Jääjatega koos oli Saara õppinud sedasi pihtima ja palvetama, et tõeliselt puhas sai ning täiskuutseremooniate vaheajalgi oli muretsemist kui kardetu täitumise eest hoolitsemist üha vähem.

Teel ümber hobusekopli tseremooniaplatsile meenus Saarale järsku ja ootamatult vana Sarap. See sadama oma. Nad olid tuttavaks saanud, kui naine alles rajas Raekülla oma esimest segasummakat – hobused, teater ja mustlased. Isemoodi kirjanik tundus vanale merekarule nii uskumatu kompott, et ta aitas ümber ees-Pärnu muinasmaa aia ehitada – vastu tahtis ainult üht: ära Ninnasele räägi, et ma aitasin. Nüüd vist juba võis?

Alati oli olnud Suuri, kes märkasid neid erilisi, kes oma hiiglaslike unistuste, kidura kere ja olematu finantsiga maakera ringi ajasid. Tekkis energiaringlus. Ja need, kes Saara muinasjuttudesse-uskumisse panustasid, said igavese lojaalsuse tükkis piiramatu koguse professionaalse tööga. Uuemal ajal ka laadimise ja maandamise. Lihtsalt kõik, mis tal anda oli.

Näe, see trakeen on Palladiumi järeltulija – mäletad, Oliveril oli – tema tütar on tehtud araablasega, nagu ka selle musta venelase tütar. Ja kae, kui heas tujus oli hea Looja tütre ponile mitutpidi tipitäpilist varssa maalides…

NQ küsis: „Turgu ikka on su hobustel?“

Kõik kuus hobust – õieti seitse, Saara ka! – tõstsid valvsalt pea.

Palladiumi lapselapselaps Nibiru lasi alumise moka tölli ja puristas valjusti: „Lollakas! Ma pole müüdav.“

Saara sõnastas võimalikult lühidalt ja täpselt, et iga tema tekstidesse tipitud sõna on loodud koos hobustega – ka kodust ära olles oma töid sooritades hingavad hobunad tal kukla taga. Nad tütrega õpetavad nooremaid hobuseid muusika saatel tantsima ja nõnda ongi nad tantsiv hingepide virvendaval panoraamil.

Varjutatud must võrk oli esimestel siinse talu Täheväravaks loomise aastatel kõiki ja kõike järele katsunud – käivitaks varsavabriku, saaks turistidega ratsa rikkaks ja mida kõike. Koos meeste põgenemisega ülikõrge vibratsiooniga kohast tuli mooril umu koju. Ehkki ta oli kõik treeneri moodulid omandanud, polnud ta eksamitele läinud – motti polnud. Loovuse ja lastelaagrite, kirjutamise ja tantsimise, riituste ja laulmise jaoks koos hobunatega polnud treeneripabereid vaja. Ei viidud siit hopse ei võistlustele ega täku juurdegi enam. Namaste ja Nibiru tulevase emaduse heaks oli täkk lahkesti palutud.

Ei mingit kaost ega vapustusi enam.

Ainult keskmes ja harmoonias püsides sai siit hobujõul ja taevaväel kallitele armastust ja jõudu saata.

 

Higitelgi juurde jõudes vaatas NQ sinna sisse – jagas hetkega ära, mis põhimõttel see toimib – tema silmad hakkasid särama ja pilgusse tuli just see lihtne-ehtne poisikeselik õhin, mille pärast Saara teda nii väga armastada oli taibanud.

Selles pilgus oli elurõõmus ahhaa-elamus – tahan ka! Nad mõlemad teadsid, et küll tema tuleb ka. Nii, nagu ühel õigel päeval läheb ka Saara tema uhiuut spaad omal nahal katsetama.

Enne tuli NQ spontaanne pihtimus Algallikale.

Inimesed, kes teevad väikese raha eest tööd, mis neid ei õnnesta, ei kujuta ette, kuidas on siis, kui on suur raha – aga hingerahu pole. Siis on igaks õhtuks tunne, et oled valesse kohta sündinud. Valedele asjadele kogu oma elu ja hinge pühendanud. Vahe mõistus on sul aidanud oma ettevõtted nii kasumlikult käima joosta, et küllus kasvatab küllust – aga sinul pole justkui enam põhjust dividende välja võtta. Oled kuulutatud suliks ja paariaks – ja sa isegi enam ei küsi: inimesed, miks te üksteist ja mind lõhute – miks me ometi kokku ei hoia ja koos… Ah, mis koos! Illusioonid on pihustunud ja paljugi, millesse sai panustatud, põhustunud.

Mitte ühegi rahaga ei saa osta armastust – ega ka usaldust. Masside oma eriti mitte. Kui suurettevõtja jaotakski oma teenitu kõigile-kõigile-kõigile… oleks ta tõsiselt lollakas, nagu noor mitte-müügiks-hobu just äsja oletas.

Miks saadeti mustlased Indiast minema? Sellepärast, et sealsel rahvajuhil sai neist kõrini. Nad läksid „bossile“ kurtma, et kõht on tühi ja miskit pole – said viljaseemet, maatüki ja eesli ja… sõid selle kõik nahka – ikka ei ole. Saadeti tulema. Siia. Palju õnne meile. Ja nii näeks vääritutele tarbijatele jagamine ka siin ja praegu välja justkui lugu mustlastest. Nii vähe andsidki? Otsas. Veel! Rohkem ei anna? Tõbras!

„Ma armastan sind!“

Mitmes kord iganes Saara seda sel päeval hingepõhjast pahvatas – see pulseerimine oli iga lausumisega üha teadlikum ja universaalsem. Isetu päris Armastus.

„Kui sind poleks, tuleks sind välja mõelda,“ vastas NQ. „Kuidas on võimalik nii suurt majapidamist üksinda pidada – kirjutada ja arendada ka veel… ma ei saa aru. Respekt!“

Samad sõnad.

Ma armastan sind.

Üsna kindel, et Saara suutnuks mõista ja armastada ka neid, kes olid NQ mõraseks klohminud – taevariigi seaduste järgi on asjad sedapidi, et kohut mõistab Jumal, mitte inimesed kui tema kehastajad.

Taevariigi seaduste järgi elades on loomulik, et metsa rajatud pühakotta kogunevad kõigi religioonide järgi hingavad inimesed, seal pole lugu sellest, et emandal on selja taga kolm laulatust ja ristseterodu seitsmes erinevas usulahus.

Siin pole miski lahus – kõik on ühenduses – siin ei kehti kirikulõhe nimetusest skisma mugandatud kisma-sõna ning tänu sellele lapsemeel eluteel püsib veel.

NQ aina pildistas Saarat – ja mitte vastupidi! – ning enne kui naine sekkuda jõudis, oli suurärimees käpuli karjuselindi alt hobusekoplisse tulnud ja kõige särtsumale noorele sälule käed kaela pannud. Neiu Namaste lasi sel lahkesti sündida. Mees meeldis talle. Sookoll ju.

Hobuste kui antennide, tegelikkuse avajate silmis peegeldus Suur Seli väikese poisina.

Ei-kusagilt tulnud sisemise lapse tänased keldrid Tartus ja Floridas olid parimaid veine tulvil, kõik need kadestatud suurenumbrilised nimed, kelle suunas rahvuslik kehand lömitas ja lõrises, olid tema ringkond. See laps oli kasvanud suurtest suurimaks – ja selle eest tagasi sohu surutud.

Kuna ta kuulus sinna, ei õnnestunud kellelgi teda põrmustada – ning temal polnud enam vaja kellelegi midagi tõestada. Ka mitte põgeneda. Seda enam, et põgeneda ei saagi ju – me kõik oleme tilgad ookeanis, samast materjalist ja sarnased – me oleme üks.

Arvasite, et tundsite Mustrimuutjate loo alguses Seli-Ansipi ära – ent saite ninanipsu – need olid hoopis keegid teised. Täiesti teistsugused, aga absoluutselt samasugused. Sinu enese sugused, kes sa varjad kogu seda vägivalda, mida sinagi oled kogenud ja harrastanud. Salaja – aimamata, et kõigil on nii. Teadvustamata, et taevas teab.

Taevas olid sel Saara ja NQ kohtumise järgsel õhtul virmalised.

Suvisel pööripäeval lainetas laotus Soone talu kohal kihiliste rünkpilvede tsunamina.

Võidupüha puhul heiskas Tähevärav seitsmekordse vikerkaare.

Jaaniööl pildistasid naabrid Soone kohal helkivaid ööpilvi.

Ja laudast kostsid vastsündinud talletüdrukute esimesed hääled – õed Sõnajalad? Ei, ansambel Sõrajalad. Hobuste silmis peegeldumas ja püramiidi maagias võimendatud nemadki.

 

Püramiidid on jõukohased vaid tugevatele.

Püramiidid võimendavad kõike, mis on – nii head kui halba.

Soone talu püramiid võimendas NQ jaoks hiina tarkust: istu rahulikult jõe kaldal ja oota, kuni vaenlase laip sinust mööda ujub. Mees sirutas ja ringutas, naeratas ja nurrus päikese paistel ning nentis: „Küll need on olnud pikad protsessid. Kohe-avatava hotelli Lydia ehitamist alustasin 1992. aastal. Kui Dorpat on konverentsikeskne, siis südalinnas olev Lydia on tärniküllane. Iseendaga ma ei konkureeri – ega õieti kellelegi varvastele astu – mahume. Ja see, et meediasse on jõudnud vaid moonutised Pirogovi platsi õllekultuuri ümber vaidlemisest, on jällegi meediamutrite hinge peale jääv asjakene.“

Mees meenutas hiljutist kursuse kokkutulekut – nii paljud olid kohal ja elus ja õnnelikud ja…

Saara mõistis päikesele vastu sirutuvat sõpra silmitsedes, kui väga talle polnud vaja ei ajakirjandusmajade ega ministeeriumide koridore ega varsavabrikut, ei poovaid-alandavaid eurotoetusi ega muid papitale – kiusatustele-tunnetele tuleb silma vaadata ning seda on õigeim-tulemuslikem teha südamesõbra peegelduses.

Auhinnaks sõbra elluärganud pilk, rahunenud hingamine ja sünergia.

 

NQ märkas kõrbenud ringi püramiidi kõrval.

Saara polnud kavatsenud teda infolaviinisse uputada. Soone talu riituseplatsi taha lagendikule, kus ka skeptikute-ratsionaalide karvad tõusid püsti ja tallad hakkasid surisema, oli tulemas šamaani-ehitatav Päikesevärav, sest see oli Tagapäikesemaa plats. Kuidas sa hakkad lihtsalt lampi sõbrale seletama, et siin kohtuvad erinevate galaktikate tsivilisatsioonid. Siriuse platsil on alaline esindus, keda Saara teenib ning tasuks tubli teenistuse eest üha terveneb-nooreneb. Tagapäikesemaa platsile saabuvad veel palju kõrgema vibraga mansad vaid aeg-ajalt – nad ei saa Maa madalas energias kaua olla. Ning selle tsivilisatsioonide kohtumise portaali juures sel suvel Mustrimuutjaid mängitaksegi… Ei no tõesti, kuidas seda sõbrale sedasi seletada, et ta ei arvaks, et oled täiega minema sõitnud.

Sõõruka vaimsussepööramist respektis-aktseptis NQ sellepärast, et elupõline teekaaslane oli endale „need asjad“ veenvalt selgeks teinud. Mees ise tuli siin ja praegu nii sujuvalt iseendaga ühendusse, teadvele ja kohale, et Saara tahtnuks kõike kohe – nii rääkida kui arendada. Ikka liivaplatsi ja suurt telki Siriuse platile ja ikka nurkadeta, tahukalist Aabrami koda teisele korrusele – koos paratamatu katusevahetusega…

Ei tohtinud. Ei kõike korraga rääkida ega arendada.

„Kuule, sul maanduvad siin vist ufod?“ küsis või õieti konstateeris mees püramiidi kõrval ilutsevat kõrbenud ringi silmitsedes.

Jah.

Ei sõnagi rohkem. Saara nägi nüüd ka ise, et hommikune vahtkonnavahetus oli pinnast kõrvetanud. NQ ei naernud. Aga kirjanik rohkem ei rääkinud ikkagi. Ta armastas oma muinasjuttu. Ja mängu võlu.

Selge, et oli kiusatus oma muinasjutu ja missiooniga nii atraktiivne olla, et kogu arendus juhtunuks nüüd ja kohe ja nädalaga. Ent naine teadis, et see muudaks ta enese lõdvaks. Ta oli siia planeedile tulnud, et tegutseda. Tal pidi alati õitsema üks eluliselt oluline lill – orakannike. Iseenda ja sisetunde, unistustes ja muinasjutus elamise paigaldatud ora kannis.

Veetlev-veetlev, miks ei veetlev näis väljavaade umbes sajaka eest kõik valmis ehitada ja end panga käest lahti ühendada ka veel. Ja kokku lahutada – mobiliseeritud-distsiplineeritud iseendast, kellele oli ette nähtud kulgeda raamat- ja astehaaval.

Ja seegi polnud kogu mängu võlu.

Kui Mustrimuutjad inspiratsioonina Saara kukla taha saabusid, võttis ta muiates ja mängeldes Neinari ja Ansipi klišee – äratuntavad laused-motiivid ja… pööras kõik itsitades tagurpidi. Abiks totaalne kanaldus Kirna Täheväravas. Ta veetis sajandite eest iseenda rajatud mõisapargis kaks õhtut. Istus külluse põõsas, sõi maasikaid, tütar ümber tema tiirlemas – kanaldas ja kirjutas.

Mänguline vinkel näitas, et kõik jamasid korraldavad inimesed on vägivalla ohvrid – tema pööritustes sai poliitik koolikiusatu tausta ja ärimees osutus memmemunast geiks.

Olge lahked.

Igas mõttes.

NQ elluärganud pilk, rahunenud hingamine ja nende kahe vahel kujunenud sünergia viis naise pärast mehe ärasõitu – kuninganna sünnipäeva vastuvõtule suursaatkonda, kuhu mujale! – Angala väekotta Elena Kandale mahajäänud prille ära viima. Ta jõudis sinna just siis, kui algas ühismeditatsioon. Elena kõndis iga ringis osaleja juurde, vaatas talle silma – ma armastan sind.

Saara südames sündis sel päeval palve meeste eest.

Palun ära ütle enda kohta ise ei kriminaal ega seda, et oled valesti elanud.

Sa oled võimas ja väärikas – mitte keegi ei vaja tegelikult ohvreid ega märtreid. Sind eriti mitte. Sind on vaja tegudeks ja mustrite muutmiseks. Võin 1001 korda päevas öelda: ma armastan sind. Selleks, et meeste unistused kestaksid.

NQ ja teiste meeste eest, keda nürimeelselt ja süüdimatult lõhuti ja raisati, palvetades Saara nägi.

Mäed. Pikad protsessid nagu mäeahelikud – ja paljukihiline eneseteostus kui lõputu mägironimine. Iseenda otsuse ja käsuna. Mehine värk. Õhtustes laagrites loendamatute nullidega pasjanss – ja järgmisel hommikul jälle mäed. Pikad ronimised ja mäeahelikud…

Ja palvele vastati. Sealt ta tuli – esmalt kauguses aimuva paljulubava varjuna…

Kondor!

Siis oli ta kohal. Kõik asetus oma kohale ja täitus.

Kondor tõstis tiivad.

Saagu nii!

Evald Piirisild: armastuseta elu tapab mehi!

 

Kui enamus teejuhte-vaimuhiiglasi-vägedevalitsejaid kinnitab, et pole šamaanid ega gurud, siis Evald „Kotkasulg“ Piirisild nimetab end otse ja ausalt šamaaniks. Kotkasule nime sai ta Pärnumaalt indiaanilaagrist. Ja ongi Kõiksusest teabe koguja, edastaja ja hoidja. Ta on oma rännakul üksik uitaja, kes on kõigi õpetajate ja avanemiste juurde jõudnud läbi isiklike valude. Šamaaniteel varsti paarkümmend aastat olnud rändur võttis läinud suvel end seniselt mööblimeistri töölt lahti, keskendus Mustrimuutjate etendusele, isiklike mustrite muutmisele, Soone väepaika Päikesevärava ehitamisele – ning on nüüd Linnateatri hooldusmeister.

„Hooldan nii Linnateatrit kui tema vaimu – kes on üks lõpmata heatahtlik ja lustakas sell,“ on Evald oma puhta lehe üle õnnelik.

Ühtlasi täitis ta viimastel kuudel suurt ja kaunist missiooni – aitas järje peale pooliku haridusega reikirahvast. Juhtus nii, et raha eest, lühikursuste järel, surnud meistri allkirjaga litsentsi ostnud kaunishinged avastasid ükshaaval ja korraga, et tahaksid tegelikult ka oskama hakata. Evald nõustas nii ilmsi kui kirja- ja telefoniteel – ja tegi sellega ilmselt palju enamatele innimestele palju suuremat head kui ise ette kujutab.

Kotkasulg ongi sedasorti mees, et ta ei märka ega usu, kui SUUR ta on – ning jääb ka erilise-värvika välimuse juures sageli nähtamatuks – kuni on AEG. Olime temaga korduvalt riitustel koos – ta ehitas ja oli teenimises, õpetas lakooniliselt ja vaikselt – ja püsis nähtamatuna. Kuni oli valmis.

Ilmselt ootab ta praegu selle aja küpsemist, mil tuleb rajada päris oma paik. Ta teab tegelikult juba, kus see olema saab. Täna ehitab ja pühitseb ta higitelke ja püstkodasid, Päikeseväravaid ja altareid teiste kodudesse või ei-kellegi-maadele. Indiaaniliku mitte-omamise reeglit järgides. Ent väemees on ammu mõistnud – tänase endaga kooskõlas elukorralduse, elukaaslase, elumõtte ühitamise ajad on ligi. Või jäävad edasised ajad üldse olemata.

„Näen enda pealt – ja väga suurt osa ümberkaudseid mehi jälgides – et armastuseta elu sõna otseses mõttes tapab,“ arutleb suurmees, kes on Miiduranda keset kenade kodanlaste ja über-rikkurite häärbereid oma oaasi ehitanud – üsna elu hinnaga seegi. „Mina olen alati, kui tervis energeetilise kidumise või vampiiride sisserünnete peale käest ära kisub, mägimatkale, Siberi õpetajate juurde või mõne siinse teejuhi juurde läinud. Aga eks mu enesegi elu ole üks kompromiss teise otsa – ma tean, et peaksin elama metsaonnis hoopis teist elu kui praegu kuldset keskteed otsides siksakitan. Ehk varsti…“

Kui Evald midagi teada saab, tahab jagada. Kui Evald mõnel kontserdil või koosviibimisel käbi, tunnevad selgeltnägijad-spiritiri-inimesed temas kaugelt šamaani ära. Aga see pole alati sedasi olnud. Ehkki mees on juba palju aastaid vägede valitsemist ja reikit, trummitamist ja erinevate meelte ühismõjutamise kaunist kunsti õppinud, oli ta veel paari aasta eest kuidagi… läbipaistev.

Ta ilmus Soonele Lauri-Kare Laose veetavatele higitelgi tseremooniatele esimesena ja tegelike tegude tegijana – tema ehitatud on nii paar aastat tagasi esimene, väiksem telk koos Anthony Lysiciyaga kui talvisel pööripäeval püstitatud suur, koos Bruno Brauni, Aivo Rahuoja ja Tenno Alamaaga ehitatu – ent ta ise oli alguses märkamatu.

Vend Kotkasulele Teenimise ettepanekut tehes – Karekas ootas koos armastatud belglannaga beebit ega pääsenud liikuma – ei tulnud Soone väetalu õed-vennad samas selle pealegi, et üleni ja kogu olemusega väemehine šamaan… polnud seni ühtki tseremooniat teeninudki!

„Ma olen inimesi tervendanud, masseerinud ja trummitanud, reikit ja trummi-vibratsiooni ühendanud – aga riitust vedanud ei olnud jah,“ naerab Evald. „Higitelgi tseremooniate Teenimine viis mu isikliku äratundmise ja julguseni toredasti tasuvalt palgatöölt ära tulla ja mööndusteta Mina olla. Et palgata elu viletsuse energiasse ei tiriks, tulid mõned toredad tegusad pakkumised siit-sealt – väga mõnusad ehitamised – ent ma lasin vabadust ja seda asendamatut tunnet läbi enda. Et see vabadus ja tegelik enesemääramine Teel püsimisel ka teistesse eluvaldkondadesse kutsuda.“

 

Palderjanist reikini

Evald elab faktiliselt Tallinna eeslinnas. Ajalooliselt on Miiduranna 700 aastat vana kaluriküla, mis on suurte rahade rakendamise ja pesemise käigus nüüd väga teistmoodi kaunis kui toona. Tallinna kilukarbivaade teiseneb – muulid-paadisillad tekivad. Hinnalised kaatrid nende külge. Skulptuurid väravasse, põrkavad lapsed batuudidele… Ja ikkagi on Evaldi ehitatud Tormi-tee-maja erilisim.

Seal on õllekoda ja eriliste Papa veinide köök, altar ja ilmakaarte järgi seatud kivikell, toas võimas eluratas ja molbert – sest Evald on kunstnik. Maalib nagu Jumal juhatab. Sõna otseses mõttes. Tema maalidele – millega ta paari aasta eest oma juubeli puhul personaalnäitusega esines – on lisandunud kotkasulgedele väikeste, ent väga Suurte maalide loomine. Mees maalib Tallinna loomaaiast ja metsikust loodusest pärit kotkasulgedele tootemloomi ja hingepilte – nii hetkemeeleolust kui sule tellijast inspireerituid.

„Selle maja pärast siin on aastate jooksul olnud nii palju jama, et oli perioode, mil elasin – just nii nagu sinagi – validooli ja palderjanitinktuuri peal – just nagu sinagi,“ meenutab mees ujedalt – ning käitub ka täna oma majas kummastaval külalise kombel. „Läksin reikit õppima selleks, et vampiiride rünnakutega hakkama saada. Selgus, et mulle sobib. Ühtlasi sobib mulle väga põhjalik süvenemine. Ja erinevate aspektide ühendamine. Ühendan reiki massaaži ja vibratsiooniga – šamaanitrumm ja parmupill võimendavad ja koosloovad vägesid.

Ma pole kunagi ennast kusagil tervendaja ega šamaanina reklaaminud – ehkki nii pikalt ja palju ja põhjalikult õppimas käinud ja süvenenud vist kuigi paljud siinmail polegi. Kui Kaukaasia väemeeste juurde jõudsin, teadsid nad juba, et tulen. Ehkki ma ei teadnud teele asudes ka ise, et lähen. Samal nähtamatul-seletamatul moel inimesed teavad mind häda korral leida – trummitan neid siis rõõmuga. Endal ka tore.“

 

Kõnelevad mäed

Kõige enam on Evald saanud inimestele reaalset ellujätvat abi osutada mägimatkajana. Hibiinid ja Uuralid, Baierimaa ja Altai mägede printsessi külastamine… Küllalt on juhtunud, et kusagil kitsal karniisil avastab keegi, et kardab kõrgust. Mitte ühtki võdisevate säärtega panikööri pole Evald neil hüper-kriitilistel hetkedel kaotanud. Ennast ka mitte.

„Nipp on selles, et neil hetkil tuleb olla üksi – abivajajaga kahekesi – iga kolmas tekitab juba kaose, mille keskel ei saa vägesid sedasi koondada, et hättajäänu otsekui energiapadjal teisele kaldale kannad,“ meenutab mees, silm tänulikus vaimustuses säramas. „Mägedes käies olen lisaks Maa jõule ja mägede võimsusele kogenud ka seda meeliülendavat hetke, kui mäed kõnelema hakkavad.

Viisin Hibiinides erinevate mägede tippudesse kaasas olnud, pühitsetud kotkasuled.

Kui kolmele tipule oli sulg kingitud, siis See algas.

Vuuuuuuu! See on kirjeldamatu, kuidas mäetipud pööritavad-mängitavad kõnelema hakates tuulepööriseid ja mängivad nendega pingpongi…“

Oma šamaani-saua, mis töötab pendli põhimõttel ning jutustab teadjamehele „asjad kätte“, nagu ta väljendub, tõi ta sünnikohast. Nii sau kui Evald on pärit Nelijärvelt.

Kuhu ta edasi teel on, täna veel ei tea – ent taas pead tõstev stenokardia, pisted südames ja mitte väga toredasti mängiv vererõhk jutustavad, et otsustamisega väga kaua jorutada ei saa. Ühelt mägimatkalt tuli talle õpetajaks armastav teekaaslane, kes sai Evaldi abiga jagu hingamispuudulikkusest. Ning keda kõrvalt jälgides on mees õppinud kuhjumise seadust. Kui kellelgi sureb ema, võib olla kindel, et lahkub ka koer. Ning kirsina kurbusetordil tehakse tema maja tühjaks. Kõik mälestusesemed ja sõnumiga juveelid ühe korraga läinud. Puhas leht.

„Õpetlik. Olen minagi elus nii asju kui omandit kaotanud – ja tulist kahju tundnud. Enam ei tunne. Omand pole enam oluline. Loon ja ehitan väekohtadesse, millega mul mingit omandisuhet pole – ja ütlen alati jaa, kui mõni idee või pakkumine tuleb,“ arutleb mees, kellega loomad muide kõike, mida pakkuda, ülimeelsasti jagavad – kui Kotkasulg vajab tseremooniapintsli jaoks lakajõhve, tuleb Hobune tema juurde, langetab pea ja laseb rahuliku kokkuleppe korras need kitkuda. Sest sellele Hobusele meeldivad Evaldi trummi ja parmupilli helid. Diil!

 

Mustrimuutja

Tänu sauale ja trummile, altarile ja hobujõhvidele, sulgedele ja ka Papa veinide rosina-banaani-ingveri-hinguse lähedusele teab Evald alati eksimatult, kui mõnel sõbral-teekaaslasel on raske. Ning on valmis hetkega appi lendama. Kotkasulg ju.

Alati jaa tähendab seda, et ka hämmastavaimatele ettepanekutele vastab mees jaatavalt, sest muidu ei saa Looja oma plaane teostada.

Kui Evald tuli eriti tormisel täiskuul Soone väetalu Siriuse ja Tagapäikesemaa tsivilisatsioone teenivate platside vahele higitelki kütma, teatas ta, et Tagapäikesemaa lagendikule tuleb püstkoda – ja selle kõrvale Päikesevärav.

1. juulil – pärast 20. ja 21. juuli etendusi Kirna mõisa Täheväravas – mängitakse Mustrimuutjate etendust juba selle Päikesevärava kõrval. Evald ehitab – ja mängib ka etenduses šamaani. Meest, kes on läbi aegade teinud, mida naine tahab ja mida rahvas eeldab – ja muudab näitemängu käigus mustreid. Ise. Oma sisetunde järgi oma Teel.

Ajaks, mil 24. augustil Raikküla mõisas viimane Mustrimuutjate etendus antakse, on šamaan ise juba Linnateatri meister.

Kodus aga ootavad väemeest kaks merikilpkonna ja õrnake kiisu, kelle olemuses pole midagi sarnast eelkäijaga, tõelise murdjakõutsiga, kes andis peksa nii naabrikoertele, nende omanikele kui külalistele, kes temaga piisavalt aupaklikud polnud.

Aupaklikkus on just see sõna, mis kannab Evaldit nii tseremooniatel kui maalides, nii eluliste otsuste tegemisel kui mustrite muutmisel. Ta on aupaklikus kooskõlas võimalikult kõigi usundite, ilmakaarte, elementide ja stiihiatega – ei anna hinnanguid vaid palvetab iga hingetõmbega.

 

Sirje Mett – seitsme tiiva all

Sirje Mett (64) tõestab oma elukaare teise poole rõõmsalt rõngas sabaga, et parim-enne-möödas nüüdsel ajal enam inimeste kohta ei kehti. Kes Elab kogu elu, pälvib seitsmekümnendates nii uue kodu, pühendumise, armastuse kui Armastuse.

Pensioni kõndis sale ja sire daam nii-nagu-peab karjäärirada. Ta oli aastaid Järvakandi abivallavanem, keda oli põhjust projektikirjutajate kuningannaks pidada, kes elas paksus metsas rehielamus koerte ja kassidega ja… sai koos pensionileminekuga nii mitu jõulist vihjet, et alustas tõsiselt päevakorras olnud ärasuremise asemel otsustavat tähelendu. Tuhast tõusnud fööniksina – mida tähendab ka hiinakeelne Fohow. Selle tervistussarja teenistuses tegutseb igal tasandil uude ellu astunud reibas vanaema seitsmendat aastat. On sellesse ohtrasti investeerinud, veel enam õppinud – ja taimloom-hübriid strepsilsi tooteid mööda Eestimaad jagades üleni õnnelik.

Sirje sünniarv on 7. Tegusat „pensionipõlve“ veetes on ta vabanenud 2×7 kilogrammist. Tema uue, Hageris asuva kodu aadress on ristsummana 7 ning sinna jõudmine oli kosmilise sünkrooni müsteerium. Sõiduauto numbrimärk annab mõistagi ristsummaks samuti 7, kuidas teisiti!

 

Kas… või

Ajal, mil Sirje juhtis rea õnnestunud projektide kirjutaja ja vedajana klaasipealinna, totaal-remonditi sealne kultuurihall ja rida teisi sümbol-asutusi. Naine oli oma töö- ja elukoha patrioot ning ka kodumajas, metsavahigordonis paksus laanes uhke ja õnnelik.

„Iga aastaga muutus mu õnn seal metsa taga üha küsitavamaks – kuni kukkusin. Terav jäänukk läks selgroost paar sentimeetrit mööda. Mobiili polnud õues lund kühveldades kaasas, nii et kui tookord selgroo murdnuksin, sinna ma ära külmunud oleksingi. Teine hoiatusmärk tuli meningiidina. Jäin nii oimetuna voodisse, et töökaaslased tulid mind vaikiva telefoni tõttu koju otsima ja toimetasid haiglasse,“ meenutab Sirje. „Kolmandat märki ma ootama ei jäänud. Valutavad liigesed – eriti põlved – jutustasid maovaevustega kooris nagunii, et seisan ristteel. Kas – või. Mu üks poeg oma tütardega elab Tallinnas, teine poeg tütardega Hageris. Poja kodu vastas oli maja, mille peremehele ütlesin: kui oma rehielamu müüki paned, ütle mulle!“

Kivilihvijast ja klaasikunstnikust Hageri-poeg aga näitas aastatuhande vahetusel Sirjele siin- ja sealpoolsuse habrast piiri – ääretult andekas ja sügavalt kivi-usku mees oli punk-boheemlane, kes käis vintis sõbra juhitud autoga nii põhjalikult üle pea, et alustas ema ja naise abiga kõike otsast.

Noor kunstnik oli ühel jaanipeol oma tulevase kaasa tantsima kutsunud sõnadega „tule ära minu juurde“ – ning raamatukoguhoidjast temake oli neid sõnu kogu südamest oodanud, et oma senise mehe juurest ära tulla. Pärast autoõnnetust õpetas Sirje koos miniaga poja, kellele alguses üldse elulootustki ei antud, uuesti kõndima ja kõnelema ning praegu ütleb üleni kivile ja klaasile elav mees, kellel on Hageris kivilabürint ja unikaalne õueahi ning nüüd ka emakodu üle tee, et ta paneb tina. Ses mõttes, et vitraažiklaaside ümber.

„Poja juures käies aina vaatasin seda teispoolteed-rehikodu – minu! – aga lesestunud peremees pani ta mulle ütlemata ja püüdmatu hinna eest müüki. Ma panin siis oma metsakodu ka. Protsess kujunes nii mõõdukalt pikaks, et sünkroon sai sündida,“ on Sirje tänulik. „Lisaks sellele, et eelmise ja praeguse kodu hinnad kohtusid, tutvusin tänu kinnisvaramanöövritele ka sõbraga, kellest olin aastaid unistanud. Õieti kogu oma Elu Armastuse surma järgse aja.“

 

Koju!

Sirje senise kodu müük ja uue ostmine võtsid aega ligi aasta. Piisavalt pikk aeg, et senisesse koju saabuks noor tugev ja terviklik pere, kellele see tare otsekui loodud. Piisavalt pikk, et tutvuda ja sõbruneda just nende inimestega, kellega koos olemine on daami nooruslikuks, õnnelikuks, saledaks ja toonusesse teinud. Ja mitte ainult tema – eakas koer vabanes tiibetimeditsiinilise eliksiiri abil nahahädadest ning põiekividega kass sai samuti looduslikust antibiootikumist abi.

Samal ajal, kui kümneid aastaid nooremad üha loetlevad, mida ja miks kõik ei saa, ei ole ega tule, on Sirje Hageri-paradiis hubasesse korda kõbitud – puudu veel vaid sauna veevärgiga ühendav torustik. Et ennast hommikuti töökorda äratada, tavatseb Sirje oma käsi ja kehameridiaane põhjalikult läbikoputada-patsutada nii, nagu on õpetanud hiina-tiibeti õpetlaste eeskujul ka Eesti-Läti-Leedu järgijad. Sirje, kellel enesel on seitsmeaastase õppimise ja pühendumise tulemusel sertifikaat, mis lubab koostada ravikava ning usaldusväärsel tasemel nõustada, investeerib üha järgmistesse koolitustesse-konverentsidesse, kus professorid-arstid-proviisorit õpetamas käivad.

Ehkki naine on eelmisel eluperioodil kirjutanud aina selliseid projekte, mis reeglina saavad toetuse, ei taha ta nüüd enam kuulda ühestki täheühendist – ei rik ega emtak, ei pria ega kik – ta elab, loob ja lehvib. Nii kodumaja üha täiuslikumaks kui oma elu harmoonilisemaks. Kasvõi seeläbi, et ta usub kogu olemusega oma voodimadratsi ja -pesu, eliksiiride ja pärlite, plaastrite ja roosimee võluväesse.

„Mul on varasemast enam unenägusid ja häid aimdusi. Olen veetnud sõnadega kirjeldamatult õnneliku aasta unelmate mehe läheduses. Väidetavalt peab paarilisel olema 7 head omadust. Tema juures olen leidnud 12. Kui veel kaks välja mõtlen, on 2X7 ja ideaal käes,“ usub Sirje, kes käib end laadimas pojaehitatud kivilabürindis ja harmoonia loomise kogunemistel, millelaadseid Raplamaal tundub olevat tihedamalt kui kusagil mujal. Armastatu jõudis Sirje ellu elu murrangulisimatel aegadel – nii tervise kui elukorralduse, eneseteostuse kui identiteedi mõttes. Ehkki naine on tundnud loomulikku kiusatust armsama piinu ja pingutusi leevendada, on ta näinud: igaüks peab oma vaevakarika ise tühjendama.

Armastavale naisele on mehe võitluste kõrvalt jälgimine tema vaevakarikas – oma katsumused aga tuleb mehel endal kanda. Sekkuda ega kiirendada neid heitlusi ei saa. Ennast – ikka ja ainult ennast tuleb parimas võimalikus vormis hoida ja natuke naiivselgi tasandil turgutada – selle-sügise-Türgi-reisilt tõi Sirje endale näiteks sultaniidist käevõru, mille valgusele-reageeriv värvimäng teeb lihtsalt ja ehtsalt rõõmsaks, kui mõtted tahavad eksida asjadesse, mida tema muuta ei saa.

„Oma parimaks investeeringuks pean iga kulutust Fohow-firmas töötamisele ja oma turustatavate kaupade endalegi hankimisele. Sellepärast, et mul on sellesse palju puhast ja põhjendatud usku. Märksõnadeks on siidiussid, seened ja liblikad,“ kirjeldab uuestisündinud Sirje õhinal. „Olen seitsmendat aastat seltskonnas, kes toob maale Tiibeti tarkade ja looduse ühistöös saadud ihule lähimat hoolitsust. Eliksiiridest ja hügieenivahenditest voodipesu ja madratsiteni.

Mind teeb õnnelikuks osadus selle peene ja erilisega, mida Jumal on loonud ja Tiibeti targad kasutama õppinud. Ega asjata Hiina seda maad ja varasid omastanud. See on kullaauk! Mitte kusagil mujal ei kasva kõrgmägedes sellised seened, kes toituvad liblikavastsetest ning kelle nestest need Fohow eliksiirid valmistatakse – selle ime sünniks peab pinnaseks olema eriline kivim. Seen aga on looduslik antibiootikum.

Mitte ükski teine elusolend ei tooda seesugust imelist nähtust nagu siidiuss ja tema niit siin planeedil on. Mulle on suur au magada nii peene loome vahel, nagu on siidiussi siidist kootud tekk ja turmaliiniga padi ja funktsionaalne madrats, mis kõik on Tiibeti munkade aastatuhandete vanuste teadmiste ja oskuste kandumine siia minu koju. Müstika ju!“

 

Fööniks

Sirje möönab, et ta pole kuigi tavaline müügimoor – ta näeb enda kõrval osavaid jutuvestjaid, kelle eesmärk on kõigest müüa. Müügi pealt punkte teenida. Bonuse varal endale kõik need ime-sokid-pesud-hügieeni ja tervendusvahedid saada, mis paljudele Eesti elatustasemega inimestele üle ostujõu käiksid.

Tema ise armastab tõeliselt inimestele seentest, liblikatest ja siidiussidest jutustada. Nii, nagu tema kunstnikust poeg võib tunde ja sajandeid kõnelda erinevate kivimite koostisest ja olemusest ning nende toimest iidsete kivide energeetikale ning seeläbi inimesele. Nagu ema, nõnda poeg – viimse rakuni mõtestatud ja pühendunud.

„Just rakkudega need seened ja teised Tiibeti parimasse pärandisse hõlmatud hoolitsejad tegelevadki,“ kinnitab kõigi oma rakkudega valitud teele truu naine. „Seene ja liblika koostöös on saadud inimese rakuga vibratsiooniliselt sarnane rakk, mis töötab inimese kehas suurepärase sanitarina. Kui inimese mõnes elundis või süsteemis on midagi korrast ära, leiavad seene-liblika rakud valesti üles ehitatud rakud üles ja teevad korda. Sõna otseses mõttes.

Sellepärast polegi organit ega haigust, mille tuunimisega strepsils toime ei tuleks. Ma olen seda ise kogenud, sõprade-teekaaslaste-kallite peal proovinud. Ja sellesse 21.sajandisse läbi aastatuhandete tulnud tarkusse üsna palju investeerinud ka. Selleks, et ravikava koostades ja nõustades mööda Eestit sõita, olen ostnud hinnalise aparaadi, mis suurendab seesamiõli vahendusel ekraanile inimese kapillaarid. Verevool ja immuunsuskilp peenimate veresoonte tippudes ümber sõrmeküüne näitab iga elundi ja kehaosa verevarustust ja seisundit ning vastavalt sellele saab „dopingu“ määrata.“

Kõigil on parim kraam – mida iganes keegi müüb, ikka on nii dešeli kui biore ikka kõige rakuni-tungivam ja süva-tervendavam nii sees- kui välispidiselt konsumeerides. Sirje ütleb, et temal aitab inimesi ja seeni-liblikaid-siidiusse kokku viia tõsiasi, et ta on selle sarjaga seitse aastat koos elanud ning kriitilise elukogemuse ja keskmisest kõrgema tundlikkusega. Kui aastad koos liblikseenega on naise vabastanud maohädadest, liigesevaludest, liigsest kehakaalust ja absoluutselt igasugustest ravimitest, on selge, et Fööniks on vähemasti Sirjele enesele kui tuhasttõusnule parim kaaslane.

„Inimestega on üsna sama lugu – kõik on parimad. Kellelegi. Igale oma. Kusjuures inimeste puhul peab arvestama ka sellega, et aastate jooksul koguneb neile slepp. Elulugu, pettumused, valud. Kuna mina olen üks elukogenud inimestest, tean üsna palju nii inimeste, nende sobitumise kui neile abivahendite sobitamise kohta,“ kinnitab Sirje, kes igasugusest ettepanekust siiski veel ka mõni projekt kirjutada, leebelt kõrvale hiilib. Möödas. „Hiina – ehk siis tegelikult küll Tiibeti traditsiooniline meditsiin on eliksiiridesse, teedesse, pastadesse, kapslitesse, geelidesse, plaastritesse – aga ka voodi- ja ihupesusse, sokkidesse ja patjadesse vorminud taimed-seened, mille nimed on meile uued, sest nad ei kasva ega ela siin. Ja samas katavad kamba peale kogu spektri, mis inimeste eluloo-slepi amortiseeriva toime käigus käest ära võib minna.“

Korditseps ehk hiina kedristõlvik, läikvaabik, shiitake, bambus, musta mägisipelga ekstrakt, ženženn, hundihammas, konnyaku, spirulina, roosiõie ekstrakt, oligosahhariidid, hõlmikpuu, aaloe, viinamarja seemned, nattokinaas, eluväät teevad korraga ja ühekaupa kambaka kõigile võimalikele probleemidele kliimaksi vaevustest ja vähist reuma ja pohmeluseni.

Sokid-tekid-ihupesu kiirgavad infrapuna, sisaldavad siidi ja turmaliini ning nanomeeter-biovalgusmaterjali. Sirje arutleb, et üks oluline aspekt ongi nanotehnoloogia. Eestis kasvavates kukeseentes ja päevalilledes, siinses mees ja kaeras on Tiibeti omadega samaväärsed ained, mille tark ja osav inimkeha endale kasvõi söest ja savist välja nopib – ent meil pole veel toda nanot, mis taimede-seente seest toimeained kätte saaks.

„Mina investeerisin diagnostikamasina ostmisse ja sõidan sellepärast rõõmuga mööda Eestit loenguid pidada ja selgitustööd teha, et Fohow teeb aastatuhandete-vanuse nn tavameditsiiniga koostööd. Arstid väidavad, et korditsepsi imetoime tuleneb sellest, et ta on ühtaegu nii taim kui loom – ent samas võtab tervendav-noorendav-toestav mõju aega. Ühe pudeli ega kuuga imet ei sünni. Ja selge, et kallis on.

Aga mu elu on mulle ka kallis. Nüüd, kus olen pensionieas teada saanud, kui õnnelik on võimalik oma olemuses olla, eriti. Investeerin oma sertifikaatidesse-täiendustesse vinge summa küll – aga ma kasutan seda aastakümneid. Ja olen tervem kui kunagi varem.“

 

 

Valge maagiaga läbi musta kuu

 

 

Olen taevane vägi siin maises kehas, olen raudse kindluse torn.

Lasen koormal kukkuda õlgadelt maha, lasen mõistuse muredest priiks –

teenin tõde, kuhu tee ka ei viiks.

Need on Tom Valsbergi väelaulude ansambli Tane Mahuta repertuaaris oleva mantra sõnad.

 

Laulsime tütardega seda laulu ühele metsataadile tema sünnipäeval. See taat on meid, tüdruk-talunikke sõna otseses mõttes lapsendanud ja hoiab meil silma ja kätt peal. Metsataadi sünnipäevale aga saabus ka tema ristilaste pere ning oli tunnistajaks, kuidas Murutari-tütred tookord laulsid ja Kihnu ikooni kinkisid.

Ristilalaste ema on Reelika Bernhardt, kes on juba aastaid järginud Luule Viilma õpetust ning märke märgates ja kuuletudes lõpetanud väikeste laste kõrvalt Eesti esimese erakosmeetikakooli, jumestuskunsti ja grimmikooli, avanud koos abikaasaga ilusalongi Tähed ja kuu Pärnu Sillakeskuses ning käib sinna tööle Eidaperest, kus…Ühesõnaga – Eesti!

 

Reelika tegi mulle ettepaneku oma kullapulbriga rikastatud tooteseeriat omal nahal testida. Ingli puudutuse tajujate olulisim reegel on – kui ettepanek tehakse, ütle alati jaa – kuidagi teisiti ei saa Jumal sinuga plaanitavat täide viia ja kõik, ka süütu ettepanek, on Märk.

Päevil, mil kutsusin koos endaga Reelika ilusalongi kaasa Villa Medica emanda Aili Lindmäe, kuldenergias tervendaja Helve Pärna ja Tallinna väekeskuse leedi Meeli Lepsoni, sest nii tundus õige, koges Reelika-pere ka teistlaadi taevast ettehoolet.

 

Tänu sellele, et tema kaasal olid autovõtmed kadunud, hilines mees lastega mõne minuti maanteele – kus just selle mõne hetke võrra varem oli põder teele jooksnud ja eelsõitja auto hävitanud. Kadunud autovõtmed päästsid Bernhardtide pere. Mis tähendab, et nad on õigel teel.

 

Märk õigel teel kulgemisest on seegi, et nii maagilise reiki meister Helve, vabastava hingamise terapeut, sünnitervendaja-teadliku raseduse ja sünni loomise nõustaja, südametantsu looja Aili kui imeline elukunstnik Meeli said kõik sel musta kuu päeval Pärnu Sillakeskuse salongi koguneda. Must kuu – see tähendab, et on kuuloomise eelne vaakum. Raske aeg. Kvaliteetsete võiete-vahendite ja hea seltskonnaga on sellest hõlpsam läbi tulla – eriti kui suhtuda hooldusse-triitmentidesse kui valgesse maagiasse.

Meie tööjaotus kujunes selline, et Reelika teenis Ailit, Meeli Helvet ja mina jälgisin.

Meelil on lisaks reikindusele ka Lomi-lomi Nui – Hawaii shamantrasse kuuluva massaažitehnika – adjustaadid ning ta masseeris Helvet. Silitavate käte ja kullaõli koostoime tõi kaasa Helve kohtumise tema lemmikvennaga, kes hukkus Helve silme all, kui tüdruk oli varateismeline. Nüüd sai ta massaažilaual endasse ja Väljasse vaadates teada, kus toonane vend täna on – ning tegi samas ootamatu või õieti oodatud külaskäigu oma tulevasse koju.

Kullaõli puhul aga üllatas daame tõsiasi, et ehkki mõlemad olid sellega üsna külluslikult sissemääritud, oli hinnalisest pudelist üsna vähe kadunud.

 

Reelika ja Aili vestlesid seni, kuni Villa Medica emanda käed olid soojades kinnastes parafiinimähistes, loomuliku ehk nn rohelise sünnituse ja naiselikkuse teemadel. Reelika meenutas Ailile parafiinikindaid pannes, et pidi tema villasse oma salongi tegema – ent ühine teenimine lükkus sellepärast edasi, et emandat polnud kohal. Nüüd nad kohtusid ning protsessid käivitusid. Igas mõttes.

Lindmäede teine kodu asub Brasiilia mägedes. Kui arstist mees Andres tunneb end Brasiilias kodus – kuulub sinna džunglisse ja mäetipu majakesse – siis Aili on seni end seal pigem mehel külas käijana tunnetanud.

„Oletasin, et jään meie Pärnu-kodus alati ühtmoodi õnnelikuks, aga nüüd on märgid segased. Meie privaatne Eesti maja raiuti seni varju pakkunud põõsastest välja. Lisaks on haigekassa teatavasti tühi. Mis tähendab, et minu unistus Villa Medicasse loomuliku sünni keskus luua peab ootama. Minu arengut see asjaolu mõistagi ei peata. Ebaküpses meesenergias olnud eelnev ajastu on naist kõvasti räsinud. Naiselikkus on haavatud ja vajab tervendamist,“ arutleb Aili. „Naiselikkuse taasäratamise ja tervendamise loos on olulisel kohal tantsimine. Nii sündis „Südametants“, mis võimaldab naisel taasluua ühendus iseenda sügavama olemusega ja tervendada kehasse suletud ja läbi töötamata emotsioone. Me tantsime need tundes pinnale ja vabastame. Et jõuda tervikliku iseendani, st jumalanna loomiseni iseendas, on oluline, et kõik energiakeskused oleks aktiveeritud ja harmoonilises ühenduses ja koostöös. Naine on puhas armastuse kanal vaid siis kui ta ei kasuta oma südant kinnipidamiskohana ja üska prügikastina. Just üsas on kinni meie suhtumised ja uskumused iseendasse, suhetesse ja seksuaalsusesse, mida juba esiemade kaudu on kantud edasi põlvest põlve. Saame need ümber teha ja luu seeläbi taas pühakoja endas.

Ailile ei meeldi Saareste sõnaraamatusse kuuluvad p…-sõnad – küll aga jääb ta mõtlikult kuulama lingvistilist-semantilist analüüsi: kas mitte ei tule putsi-sõna saksakeelsest puhastamise-sõnast – putzen – järelikult teadsid sõna laenajad, et selles piirkonnas toimub puhastamine. Meie asi on nüüd targematena oma keha ja välja kaitsta kõige selle räige eest, mida õrnimad õnarused puhastama peavad.

Meeli täiendas: „Samuti peaksime jälgima, mida kosmosest ikka tegelikult tellime. Eestlannad on harjunud tänitama oma rahvusest meeste kallal. Mis mehed need üldse on!? Kosmos võtab seda kriitikat tellimusena. Hästi, tahate teistsuguseid – saadame. Ise tellime ja siis oleme ehmunud, kui tellimus täidetakse ning saadetakse… pagulased. Tõmmud mehed tõuparanduseks.“

Aili lisas, et meesenergias eestilikku eluvõitlust pidava naise naiselikkust saab äratada vaid väga tugevas meesenergias olev mees, aga neid on siin väheseks jäänud, sest meesenergias olev naine on väga mees juba. Nüüd siis tulevad need ürgmehed…

 

Valge maagia ühissooritusena paigaldasid Helve ja Reelika koostöös raadiosaatja mu 10aastasele tütrele Indirale. Helve kanaldas tüdruku kõrvalesta peapunktidest ühe vastuvõtjaks, teise saatjaks – võimendas seega ühendust kosmosega – ning Reelika pani kaks uut kõrvarõngast sinna, kuhu Helve märkis.

Reelika enese käele ilmus taevane märk ja juhatus kolm aastat tagasi – ühel hommikul oli käe peal ilmselge teade. Nagu hennatätoveering. Nii füüsiline teade saadeti infoväljast selleks, et oma teed otsivale kosmeetikule-jumestajale oleks kõik täiesti selge.

 

Valge maagia tõlgendusena on ilmne, et noorproua Berrnhardti käele ilmus kunagine Sumeri märk. Meeldetuletus, et tal on iluravi-alased teadmised juba sellest ajast. Kõik toona vallatu on rakumälus alles – praeguses kehastuses on kaunitaril ülesanne mitmete elude pikkust tarkust jagada.

„Naistel on alati üksteisele midagi anda jagada,“ kinnitas Aili. „Omasuguses võnkes jumalannadega kohtudes ületan ma pidevad kõhklused ja kahtlused. Asises maailmas, kus musta ja valge vahelised käärid on üha äkilisemad, tekib pidevalt küsimus: kas ma olen olemas? Miks ma asjalikest inimestest nii erinen? Ja kui ma olen olemas ja vajalik – siis mis on minu ülesanne?“

Meie kindel veendumus on, et naiseliku väe äratamine ja harmoonilise terviklikkuse taastamine iseendas – ja selle jagamine läbi oma toimingute ka teistega, on meie kõigi ülesanne.

 

Saara läks üsna otse Angala väekotta ja soetas endale ja tütrele väikesed trummid – mida mõne päeva pärast üliväga hädasti tarvis läks. Trummidega pani Angala-emand Heli kaasa raamatu. Tal on selline kena komme. Ja see oli Deep-Deaper-The Deapest ehk Deepak Chopra.

Otse loomulikult koos sõnastusega, kui oluline on oma keha kuulata ja hooldada, hellitada ja sõbrana kohelda.

Deepak Chopra tekst „Ülima õnne retsept“ loetleb seitse võtit –

1. ole teadlik oma kehast
2. leia tõeline eneseaustus
3. vabasta mürgist oma elu
4. loobu sellest, et sul on õigus
5. koondu olevikule
6. näe maailma iseendas
7. ela valgustumise nimel

Eestikeelsena Stella Noa tõlkes Olion 210

 

Manitsus oma keha mitte unustada peitub sõnades, et olles oma kehast teadlik ühendud lõpmatute võimaluste väljaga. Hing-ihu-vaim tunnevad end eraldatuna teadlikkuse puuduse tõttu – kui meeled ei koge piisavalt armastust, ei saa ka keharakud sellest läbi imbuda.

Kui pöörad teadlikult tähelepanu, mida keha räägib, kasvab teadlikkus tohutult – kui väli organiseerib pisimatki asja, organiseerib ta tervikut.

Teine kehaga seonduv teadlikkuse aspekt on loovus. Loovus kui välja omadus hoiab elu värskena ja uuena – üle inertsi ja harjumuspära. Ükski hingetõmme ega südamelöök pole seetõttu päris samasugune – miljardid rakud kohanevad sinu meeleolu ja kavatsustega. Kõige põhilisem teadlik-olemise moodus on enese maandamine oma kehasse. Iga emotsiooni puhul tuleb tajuda, mida ja kuidas keha tunneb – on see ego või päris-sinu kõne ja tundmine. Põgenemine ja eitamine ei vii kuhugi – keha kui abiline on alati meiega.

Deepak soovitab:

1. tee valikuid oma energia maksimeerimiseks oma kehas. Keha on ühendus universumi lõpmatu energiaallikaga. Kui tunned energiapuudust, tähendab – oled lõpmatu allika voolule kuidagi vastu. Küsi siis oma kehalt, mida ta vajab – ideaalne on tunda sellist kergust, et ei tunne end oma keha poolt kammitsetuna. Keha ja universum on üks.
2. Enne kui mingi emotsiooni ajel tegutsed, konsulteeri südamega. Ta on usaldusväärne juht, kes aitab kogeda empaatiat, kaastunnet ja armastust. Süda on emotsionaalse intelligentsuse koht ja laseb astuda kontakti sügavaima minaga. Toidab kõiki suhteid, meenutades, et teistes tuleb näha ennast!
3. Olemiskergus kehas on õnneindikaator. Kui tunned end kehas raske ja tuimana, pööra sellele erilist tähelepanu – need tunded on märk sellest, et kannatad inertsuse ja harjumusjõu all ega koge igas hetkes värskuse ja uue elu potentsiaali. Kehale tuleb anda seda, mida ta vajab – uni, puhkus, eluandev toit, liikumisrõõm ja suhtlemine Loodusega.

Laine Laurimäe – inglitega tantsiv motoemand

 

See on muinasjutt pea 80aastasest tantsujuhist, elupõlisest motosportlasest, sõiduõpetajast, kolme lapse, 7 lapselapse, kolme lapselapselapse esiemast. Ta on kummardust väärt nii oma mitmetahulise elutöö eest kui selle eest, millise lihtsa ja loomuliku tütarlapselikkusega Laine naerda ja nutta oskab ja söandab. Inglid ja mõne aasta eest valusalt vara lahkunud tütrepojapoeg on igal hetkel tema ligi.

 

Koduläte ja Kuukiired

Täna kaht tantsurühma juhatav sihvakas-väärikas leedi Laurimäe tantsis nooruses rahvatantsu, ent 20 aastat tagasi avastas enda jaoks seltskonnatantsu, mis hõlmab rühmiti-paaristantsuna kogu paleti kantrist rumbani, sambast valsini. 15 aastat on ta rühmi juhendanud ning nendib, et seniorrühma tantsurivis moodustuv kaks naispaari iseloomustab ehedalt küpse Eesti meesteta maailma.

„Mehi pole. Leebelt väljendudes – mehed ei tantsi, tegelevad millegi muuga. Või mitte millegagi. Karmilt öeldes on õhtusemas eas mehed surnud,“ silmitseb tantsujuht Kihnu ja suvelaatadele esinema mineku eelset proovi. Mahedalt, liigselt sekkumata. „See-eest need härrad, kes tantsivad, teevad seda tuhande tõve ja puusaoperatsioonide kiuste. See on kaunis.“

Jõulisema stiili pooldajad heidavad leebele Lainele ette, et ta on liiga malbe ja salliv ega tungi platsile vigu parandama – ootab kõige paika loksumist. Ja loksubki! Ta ise tunnistab, et oli ujedapoolne ja vaikne, pehme käega õpetaja ka autosõidu ja ralliõpetajana. Igal alal on erinevaid stiile ja lähenemisi – tema on ära näinud, et head lapsed, need kasvavad vitsata. Ja kärata. Mootorid peavad möirgama, inimene mitte.

„Mu enese elus kehtib sama reegel, mis kogu Eesti suures tervikpildis. Lapsed, tants ja masinad on jäänud – mehed läinud,“ naerab eatu kaunitar leppinult. „Mu laste isad ja elu armastus on surnud või alkoholiembuses. Nende leidmine ja neist lahkumine aga on alati kulgenud koos mottorrataste ja autode hurmava maailmaga.“

 

Koiksest sadulasse

Laine sündis Raplamaal Koikses jaamakorraldaja ja lüpsjatari tütrena. Teda võlus pisipiigast saadik naabripoiste motikas. Nii vastupandamatult võlus, et tüdruk näppas seda salaja – ning oskas tsikliga sõita ilma, et keegi oleks õpetanud.

„Kui ma olin 17, tuli poiss, kellel oli võrratu mosse ja IŽ-motikas… Aasta hiljem tuli poeg Kalle. Siis elasin juba Raplas Jõe tänava korteris, kus kõik mu lapsed ongi üles kasvanud. 60 aastat olen sellesse kodusse kõikjalt maailmast kive kogunud ja teda fotodega ehtinud. See kõikjalt maailmast on mul küll ahtapoolne. Olen elus ühe korra lennukiga lennanud. Jubeda parsaga motokrossi võistlustele Venemaale. Rohkem ei taha ka. Vaatan lennukiteveetavaid valgeid sabasid planeedi kohal ja tunnen, et need on ohtlikud. Igas mõttes.

Minu isa sai omakaitses osalemise ja kõikvõimaliku eestikülaliku kompromaadi eest 25+5 ja viidi Koiksest Siberisse. Sunnitöölt tagasi tuli ta juba Raplasse, kus minul oli pojakene – meest enam mitte.“

Pojakesest on tänaseks saanud Sadolini värvispetsialist, kes on abielus Järvakandi kultuurikeskuse juhiga. Toona sai temast põhjus, miks Laine elu armastus untsu läks. Armastatu ema ei lubanud pojal lapsega naist kosida. Emamääratud õiget abielu läks noormees sõlmima Laine voodist ja nutuga ning mitte midagi sellest abielust mõistagi ei tulnud.

Laine ellu tulnud järgmisest mehest, Laurimäest, nagu nimigi ütleb, sai tema laste Allani ja Kalli isa. Allan on põllumasinate müügimees ja Kalli õpib Kehtnas uut ametit, kuna senine töökoht suubus pankrotti. Eesti…

Nädala sees elab esiklaps, see sarmikas noorusesõgedus – kelle eostas kirg autode-motikate vastu – ema juures. Mis lisab ema kivide-fotodega täidetud koju tänuväärse annuse siinpoolset elu. Sealpoolsus oleks muidu liiga valusalt valdav.

„Siin hruštšovkas surid nii mu isa kui ema. Üksteist aastat Siberi vangilaagris veetnud isa oleks otsekui püüdnud igal tasandil kõiki võõrsilveedetuid aastaid tagasi teha. Tükati nuripidi. Emakene elas neid perutamisi nii valulikult üle, et suri sellesse. Sõna otseses mõttes. Naabrinaised kandsid hoolt ja keelt, et naine kõigest teada saaks. Mine võta kinni, kas parem on õnnis teadmatus või tappev tõde… Pärast üht sõnumitoomist nuttis ema meeletult, kuni sai insuldi ja lahkus. Neli aastat hiljem viis kõrivähk isa talle järele.

Läksin – samuti teispoolsusse lahkunud – Luule Viilma juurde nõustamisele. Ja ehmatasin end oimetuks. Luule ütles, et minul on kõrivähk. Täna tean, et tema tekitatud teadlik ehmatus puhastas haiguse varajases staadiumis minust välja – nutsin nii meeletult, et ei näinud autot juhtida. Nutsin vähirakud ja palju muud valet endast välja.

Nüüd mõistan, et Viilma luges minust nagu raamatust mu isa vähki ja ema insulti – ka minul oli mõne aja eest insult. Vähi aga nutsin minema ning kõris painab vaid pisut paigast ära kilpnääre – insult kahjustas ka häälepaelu,“ on Laine tänulik, et niigi hästi läks.

Mõnikord mängib pea kaheksakümnene naine mõttega tantsujuhtimisest loobuda. Hääl on õrnake, lärmata ega rapsida ei saa ega taha. Ent ta teab, et selles pühendumises on tema elujõud ja kestmine. Ei loobu ta ühtigi.

 

Motomemm

Naine juurdleb imetluse ja imestusega, kuidas meie keha kannab rakumälu tasandil meie vanemaid – mõtlemise ja suhtumise näol on valik meie, kas põeme samu haigusi või oleme arukamad. Me oskame töid ja võtteid, mida pole selles elus õppinud – nagu ta ise lihtsalt istus motika sadulasse ja sõitis end sirgelt Eesti meistriks ja n-liidu kuuendaks.

„Ma olen inglite usku. Jumalasse ei oska ma kuidagi suhtuda – ehk niimoodi, nagu jutustavad mõtlejad-tunnetajad: igaühes meist on osake Jumalast. Kustkohast muidu tulevad teadmised, mis justkui kusagilt tulla ei saaks,“ arutleb endast mitukümmend aastat nooremana näiv naine. „Hakkasin Pakamäele motokrossile minema. Istusin toonases töökohas autobaasis laua taga ja võtsin minekuhoogu. Järsku teadsin. Ja ütlesin meestele ka. Täna murran jala. Murdsingi,“ muigab daam seelikuserva kergitades ja paremat jalga näidates. „Liivarajasse olid rööpad sõidetud, esiratas läks jäljest välja, panin parema jala ette – prõksti! Säär jäi pisut kõveraks ja parem jalg vasakust lühemaks.

Spirituaalselt võttes on parem pool meessoo kandja – järelikult on mul kehassegi joonistatud isevärki suhted meestega, eks ole. Seda on omakorda korvanud tõsiasi, et ma ise olen läbi elu olnud meestemaailma orgaaniline osa. Ei liiklusohutuse insenerina ega autosõiduõpetajana ole ma mitte kunagi kogenud alavääristavat suhtumist. Kuitahes mehised tööd pole mind mehelikuks teinud.

Nõuka ajal polnud liikuvaid masinaid kusagilt võtta. Vähest raha trotsides soetatu tuli ümber ehitada. Ma ise treisin ja freesisin kolbe avaramaks, et ratas liiguks. Liikus küll – Eestis olin parim, liidu mastaabis olnuks ilmselt ka, kui ikka see finantsvärk risti ees poleks olnud.“

Vähese raha vigurid on Lainet lapsest saati saatnud. Kui isa oli Siberis, kasvatas karjalauda lüpsjast emakene üksinda lapsi ja saatis ka mehele laagrisse pakke. Lisaks oli Laine esimene poeg – aga ka järgmised lapsed, keda ema kasvatada aitas – emale suur lisatöö. Motosportlasest ema oli igal issanda nädalavahetusel võistlustel. Tänu emale.

„Nende võistluste nahka läks ka mu tehnikumidiplom. Rahateenimist alustasin Koiksest Raplasse kolides pagarina, siis kontoriametnikuna – ja astusin kaugõppesse. Viimane sess jäi motovõistluste tõttu tegemata. Diplomist ma aga ealeski puudust tundnud pole,“ tunnistab naine. „Olen ka autorallit sõitnud – ja võitnud. Aga raharalli on motospordi võitudega alati külgnenud. Praegu valin väga hoolega, millistele kultuuriüritustele pileti ostan. Lastel on laenud-liisingud, ümberõpe käsil. Leidliku majandamisega saan oma kultuurivajadused rahuldatud. Tänu tantsule. Varem oli ka laulmine – see lahkus koos häälega.“

Laine meenutab, et varasematel aegadel on temasse hääle pärast armutud. Ta ise aga armus üsna hiljuti. Natukene anekdootlikul, aga ütlemata kirgastaval kombel. Ilmselt teate neid sotsiaalmeedias eestlannadele lähenemiskatseid tegevaid hämaraid võõrmehi, kes mõtlevad endale legendi ja eluloo, kirjutavad armastusest kobrutavaid kirju ning jõuavad lõpeks selge ja sirge rahaküsimiseni. Pealetükkivate astroloogiakontoritega võidu – kui raha ei kanna, tähtedele voli su kasuks töötada ei anna.

Tähed tahtsid sedasi, et tütarlapselik Laine lasi end lubadustest ja kirest hõõguvatel kirjadel vaatamata nende koomilisele bing-tõlkele ära teha. Ja ta koges puhast ja ehedat rõõmu armumise tundest. Lihtsalt. Poeg sekkus delikaatselt – oot-oot… Arvuti aga ütles: stopp! Läks seniks asjalikult rivist välja, kuni emand rahulikult oma emotsioonid lõpuni seedis ning enese üle sõbralikult muiates soengut kohendas ja oma rada pidi edasi astus.

 

Inglid kaasas

Inglite lähedusse, neist kõnelevasse kirjandusse ja kõigesse vaimsesse süvenes suure suguvõsa esiema ränga kaotuse järel.

Kui ta sellest kõneleb, veerevad tema õdusas-päikeselises köögis ühtaegu nii pisarad kui potikaaned. Kapil serviti seisvad potikaaned hakkavad iseenesest, heatujuliselt tilisedes, veerema. „Me oleme siin!“ ütleb Keegi. Ja kergendavad pisarad üha voolavad.

Laine ütleb, et enim on talle tuge olnud Alu tervendajast Ivika Kokkerist, kes poja kaotas. Laine tundis seda last – poisike võttis paari minutiga tema lapselapse nohu ära, enne kui koletul kombel otsa sai. Ivika aga kinnitas Lainele veenvalt, et varalahkunud poisid on heas ja kindlas kohas. Koos.

„Inglite ligiolekust sain päriselt, südameüdini aru Kose kalmistul, kui pisikese tütrepojapoja haud oli kinni aetud ning saabus vaikuse hetk. Puu otsast tõusis korraga lendu parv delikaatselt hõiskavaid linde – „Me oleme siin!“

Tundsin selgelt, et see on inglite ja väikese poisi ühine sõnum,“ naeratab vanavanaema leppinult. Peaaegu. „Pisut üle aasta vana poisikene nuttis oma viimsel ööl, ema hoidis teda süles – kuni lapsekene ohkas sügavalt ja…

Saksamaalt tulid samad analüüside vastused, mis Eestist – infektsioon.

Me keegi pole sellest veel välja tulnud. Ema on nüüd Prantsusmaal. Mu tütrepoeg üleni muusikale pühendunud. Meeleheite pärapõhjast väljumiseks läks isa palverännakule, suunas kogu hingejõu naastes muusikasse – kuulake, millest kõneleb Mick Pedaja looming… Tal on ilus suhe ühe sügavalt religioosse Saue neiuga. Olgu neil õnne…“

Laine kõneleb teispoolse lapsukesega igal õhtul. Tajub tema ligiolekut mitte ainult titale küünalt süüdates. Pidevalt. Ning teab viimasel ajal üha kindlamalt – on aeg lahti lasta. Et hingekene saaks uuesti tulla. Kui ta uuesti tuleb, tuntakse teineteist ära.

„Inimesed juhatatakse siin maisel matkal vääramatu jõuga üksteiseni. Aina kogen – kohkun ja toibun, lepin ja talun – kui valusate vapustuste kaudu me üksteist õpetame,“ tunnistab naine. „Mida pikem elu, seda enam lahkumisi. Kui on tants ja väekad kivid mu ümber, kuni inglid ja truu Audi 80 minuga rändavad, püsin sadulas.

Enne meie vestlust arvasin muide, et loobun sügisel oma tantsurühmade juhendamisest… Enam ei arva. Endasse vaatamine meenutas, kui oluline on usk, lootus ja armastus just tegudena. Edasi!“

Rehepapp ja teised Vello Tammed

Nimi tähendab. Kunagise moenime Vello ja ning eestlaste levinuima perenime Tamm koosmõju hoiab Eestimaal tegutsemas eriti mitmekülgselt jõuliste saavutustega mehi. Raskeveohobustega laulupeotuld vedav ja lund ajav, metsa hooldav ja künnivõistlusi võitev Juuru mees Vello Tamm Rehepapi tallist on oma ilusa ja elusa missiooniga juba elavaks legendiks saanud. Lions-klubi, hotellinduse ja autoäri tipp-positsioonide järel Harjumaa Omavalitsuste Liitu juhtiv Vello pälvib oma iga ala teekaaslaste poolt ülivõrdelise respekti, mille võtab kokku raadiomees Madis Ligi: „Enamasti oletatakse, et ühelt juhtivalt kohalt teisele surfavate isikute koondnimetus on „nomenklatuur“. Minu elupõline sõber, kellega oleme jaganud kõiki aegu ja emotsioone – nii rõõmu, mille jagamine on eriti suur kunst – kui neid teisi… Tema on aegade ja olude tahtel ala ja positsiooni vahetades alati mehiselt õppinud. Niisuguse hariduse ja kogemuste paketi saab riigikordade ja voolusuundade vahetumisel kokku ehitada vaid eriti jõuline natuur. Tõeline juht.“

Lisaks täna tegutsavele viiele oli meil ka teatri- ja kujutav kunstnik Vello Tamm, keda meenutab teekaaslane, ajakirjanik Linda Järve.

 

Tulnukas elektrita maalinnast

Maalt ja hobustega Rehepapp aga pole sugugi sadulas ega adra taga sündinud. Ta on jõudnud kooseluni selle suure ja kauni ja õilsa rahvaga pärast mitmete ametite pidamist ja variantide paljususe kogemist.

„Minu kaunis kaasa Jane ja pojad lasevad sel üsna üleni hobustega ja hobustele elamisel lahkesti sündida. Jane käib meie elegantset friisi mära Marlenet välja laskmas ja naiste jutte rääkimas. Poisid küsivad minu suureks rõõmuks mõnikord täiesti omal algatusel, mida huvitavat täna talli ümber tehakse,“ hindab Vello kõrgelt seda, kui üksteisele hingamisruumi ja vabadust antakse. „Pole mingit võimalust sundida lapsi oma muinasjuttu elama – igal oma. Ammugi pole arukas hiidlooma isiklikku ruumi tungida tema olemust tundmata ja austamata. Kui on austus ja mõistmine, kujuneb kirgas koostöö, millest õnnestavamat ma oma 55aastase variantiderohke elutee peal kogenud pole.“

Vello on pärit Eestimaa sellisest müstilisest piirkonnast, millega saab võrrelda ehk Emajõe suursood. Koonga maalinna tagune talu asub paigas, kus on veel teinegi muistne kants. Mihkli laatade kui ainsa sealmail kultuurikaardile kantud sündmuste toimumiskoha teine võimas vaatamisväärsus on Mihkli kirik. Sealt edasi aga algavad Märjamaani laiuvad vaiksed-ülihõreasustatud rabamaad, mille kohta Vello väidab, et isegi Jumal ei käi seal külas.

„Olen sünnikodust pärinud aeglase ja pikaldase olemuse – elektrita maailma tunnus! Praeguses eas saan aru ka sellest, et olen sealt toonud nii sügavad juured ja identiteedi, et ehitan endale ka siia Juuru lapsepõlvemaadele omast arhitektuuri. Päris ja ainult minu enda jaoks ehitatud maja talli juures on minu pensionisammas. Selles mõttes, et ehitan endale oma kätega vanadekodu, kus lapsepõlvekodu traditsioonidega sarnanevas ühe suure toa ja ahjuga tares, mille teises tiivas on hoburiistad, vaikselt ja rahulikult koos hoburahvaga loojangu poole loogelda. Kunagi hiljem. Aega on.

Praegu olen muutunud ettevaatlikumaks-järelemõtlikumaks, enne kui suure sületäie kaenlase haaran. Kuni 50. eluaastani polnud ükski asi liiga raske. Nüüd mõõdan ja kaalun enne tegutsema asumist kauem. Ainult edevus on teises poolsajandis sama suur kui muiste,“ naerab karismaatiline, eriliselt härrasmehelik Rehepapp. „Veel möödunud aastal teatasin, rind kummis, et lähen omakasvatatud raskeveohobuse Vürst Lurichiga Prantsusmaale veohobuste maailmameistrivõistlustele. Ütlesin, et ma ei lähe sinna niisama osalema – võitma lähen. Aga täna tunnistan, et… ma ei jõua. Noormees on küll nii pehmelt ja täpselt mu oma käe järgi kasvatatud, et tema paneks globaalse mõõduvõtu kindlapeale kinni. Aga mina ei jõua. Nii lihtne ongi.“

Leebe ja täpse kasvatuse on nii Lurich kui tema väikevend Napoleon saanud koerte õpetamisega sarnaneval meetodil. Sel lihtsal põhjusel, et Vello õpetaski 20 aastat koeri. Töötas miilitsas ja õpetas teenistuskoeri vastavalt sellele, mida neilt nõukaaegsete standardite järgi eeldati.

„Praeguseid teenistuskoeri mina isiklikult küll ei kardaks. Nad on koolitatud euronormide järgi nii, et nende ülesanne on pahalase ees maha istuda ja teda pilguga seisatama veenda. No andke andeks, meie ajal oli koera ülesanne kurjategija peatada. Nad hüppasid pätile niimoodi turja, et rohkem polnud vaja. Mina tavatsesin ikka öelda, et hästi õpetatud valvekoer on vihasem vahend kui relv – too teeb ühe, peni palju auke, kuni tuleb peremehe käsk lõpetada.

Aga minu hobusekäsitlemise metoodikat taipas koeradressuuriga võrrelda hiljuti lahkunud koera- ja hobusemees Ülo Kiiver. Tal oli õigus. Kohtlen kõiki olendeid läbi kehakeele. Inimesi ka. Selge, et rohusööja tuleb kutse peale pikaldasemalt kui kiskja. Eriti, kui ta on külmavereline raskeveokas. Aga ta tuleb!“ on Vello küpses eas kogetu ja avastatu üle õnnelik. „Mul on selline põhimõte, et kahte korda pole vaja öelda. Kui hobune annab kehakeele ja hingamisega mõista, et miski asi ei sobi talle, respekteerin. Muidu peaks väga suur loom end jõulisemalt kehtestama. Pole vaja. Kui mina arvestan tema esimest sõnumit, arvestab tema minu oma ka.“

 

Taeva tahtel raplamaha

Ehkki Vello mõtleb ja rääbib Läänemaa igast tuttavast puust ja kivist rohkesti, tunneb ta nüüd juba ammu ka Raplamaa – õieti suurema osa Eesti – pisiasju. Ja teab olla tänulik juhuse eest, et miilitsaamet ta Pärnumaa rabade vahelt Raplamaa rabade väheke kuivema ja tsiviliseerituma serva peale seadsid.

„Mul oleks lapsepõlvemaal küll piiramatud võimalused hobuste kehakeelt õppida ja empaatiat harjutada, aga tegelikult tahan nendega reaalset tööd teha ja seda võimalust inimestele tutvustada. Tegudega,“ kirjeldab mees, kes oma tegude parima võimaliku taseme on saavutanud läbi julge katse-eksituse meetodi. „Mul on olnud algajatele omaselt liiga palju hobuseid, nii et kõigiga ei jõua piisavalt tegelda. On olnud sobimatuid isiksusi ja päris põmmpäid. Ühe hiiglase küljest päästis sulane mu valla, muidu oleksin vähemalt jala kui mitte elu kaotanud. Tegijal juhtub. Juhtumisest õpid.“

Mees on ära õppinud endale sobivaimad tegevused ühenduses hobustega. Ta on päevatöö poolest kõrgelt hinnatud ja „proudly“ esitletud teedeehituse ja maastikuhoolduse spetsialist. Tema firma Proudly tegeleb nõustamise-hangete-järelvalvega. Suure osa teenistusest investeerib ta hobustesse ja nende varustusse. Mida on ohtrasti. Erinevad vankrid-kalessid tuletõrjekärust sõjavankrini välja. Kõik läbi õnne leitud, korda tehtud ja hoolikalt südameligi hoitud.

Telerisse satub Rehepapp kolme erinevat suunda pidi.

Esiteks on tänavatelt hobuvahenditega lund rookiv, haljastust hooldav ja metsa vedav inimene tänaseks lummavalt unenäoline vaatepilt. Õnneks sagenev – tänu sellele, et Vellol on Rapla valla rahvaga muhedad suhted, kastab ta sel suvel lisaks senistele pidevatele sooritustele hobuvankrilt ka lilli.

Teiseks on Vello linalakk-mära Hämarik see, kes veab laulupeotuld ja peadirigente. Ta ei karda midagi ega kedagi: „Kui orkestrid-trummid väga paugutavad, vaatab vaid üle õla, ega mina karda. Mind viiks ära, kui pelgaksin – aga kui mind ka pole vaja päästa, jätkame matka!“

Hämarik on nii tüüpiline – märgisteta raudjas – raskeveohobune kui veel olla saab. Eblakama maitsega hobuinimesed põlgasid teise ilmetuks. Vello sisetunne aimas imelist teekaaslast. Selge, et nüüd, kui keegi tahab iga natukese aja tagant paugukindlat ustavat olevust osta, enam ei müü.

Ei laena ka – kui lõbusõitu tegema ja lapsi rõõmustama kutsutakse, läheb Rehepapp alati. Aga alati ise. Tema hobud on nii tundlikult välja timmitud, et laenuks ei lähe. Seda enam, et Hämarik pälvib topelt-austust oma jumaliku emadusega – õpetab varsad-sälud käituma ja puhtust pidama, inimest austama ja reegleid järgima nii, et Vellole jääb nende õpetamisel vaid vormistamise küsimus. Mõnuga.

Kolmas suund, mis Vello telepurki viib, on lärmiküllastel metsatöödel-maastikuhooldusel hobuse kaasamine. Rootsi raskeveomära Sallina ei lase end häirida ühegi haagisriista juurde kuuluvast mootrist ning on kartmatult mürina-ragina keskel rühkides tõeline fenomen. Seda enam, et tal olid varem käest kätte käimisest näritud närvid ning inimesegagi lävimine oli vastumeelt. Nüüd on jõuline Sallina – kellele Vürst Lurich omal algatusel tänavuse varsa meisterdas – üks Vello kaubamärke, kellega võideti mullu ka hobukünnivõistlus.

Ülimat vastastikust mõistmist nii friisika kui rootslase ja eestlastega süvendab täielik keskendumine ja kohalolek: „Kui ma talli tulen ja iga päev tunde hobustega olen, lükkan nutitelefoni kõik ülearused funktsioonid välja. Helistada saab, aga tühja ei tilksu. Kui toas arvutis olen, küll mina siis arvutan. Hobustega olles olen hobustega. Üleni. Ilmselt sellepärast töötab juba kaheaastane hobu mu kõrval, nagu oleks aiste vahele sündinud.“

See on valikute küsimus. Kõik on valikute küsimus. Ehkki Vello on olnud aastaid autoremonditöökoja omanik ning tunneb vanade autode ja traktorite hingeelu läbi ja läbi, ei pista ta tänaseks enam käsi kapoti allagi. Oli ära. Mitte et ta maniküüri pärast muretseks – sellega on nende majas kõik kontrolli all – kaunis kaasa Jane on iluala-spetsialist. Tõsi, naiste ilu ala.

„Poleks ma siiakanti sattunud, poleks Janet kaupluse kassast ära tundnud ja koju viinud,“ naerab Vello, kes otsustas oma naist kohates minutiga, et see on Oma. „Mul oli varem kena kogemus slaavi temperamendiga – esimene naine valis teise ja läks. Mis minul siin vaielda. Kui nii, siis nii.“

Janega jäetakse teineteisele kummagi kuningriik ja tegemised. Koos käiakse aga kohtades, kus on põnev. Märasid paaritamas ja uusi hobuseid valimas – ja mitte ostmas, sest kogemusi on juba küllalt. Aga valida ju ikka võib. Kõigi tuulutamas-käimiste pulss aga on ikkagi hobustega seotud.

„Olen kõik elu jooksul õpitu ühendanud. Meisterdan tehnikat, ehitan muruniidukeid-metsakärusid hobuste järgi ümber, tuunin arhailisi järelhaagiseid – ja unistan troikast. „Väike“ Napoleon – raskeveovarss on aastasena suurem kui mõni siresäärne sportlane – kasvab ema ja vennaga kolmeseks rakendiks. Sellist asja teistel pole.

Aga Eestis pole ju paljusid asju, mis võiksid olla. Ka hobuvarustuse nišš on täitmata. Vankreid-kaarikuid-saane tuuakse Poolast. Sadulaid-valjaid ka ei-tea-kustkohast. Terve turg on ootamas! Võimalik, et ühendan oma pensionisamba – arhailine tare ja suured hobused – sellele turule käsitöise täienduse nokitsemisega. Ei tea ju, milline ma 90aastasena olen – sel maisel matkal pole nii vana kui täna samuti enne olnud.

Seda tean, et mees peab õhtuni Mees olema. Ja naine on armastamiseks-imetlemiseks. See eeldab vabadust ja ruumi. Aga ruumi jätkub meil siin Eestis kõigile muinasjutuliselt lahedasti.“

 

Rahvajuht Vello Tamm

Tartu raadiomees Madis Ligi tunnistab, et tunneb „oma“ Vellost sageli puudust – mehed käisid nooremas nooruses Kullmanni-kooli saalis koos „palli patsutamas“ – mängisid korvpalli. Ning kuni Tamm tegutses Tartus, jagasid mehed perekonniti iganädalasi saunarõõme. Nüüd suvekodus ahju küdema pannes hämmastub Madis pisut nukralt: „Selgub, et Tallinn on Tartust palju kaugemal kui Tartu Tallinnast – Vello jõuab siia palju harvem kui oleme lootnud. Minu mälestustesse on väga sügavale jäänud see, kuidas nad näiteks muusikaõpetajast kaasaga meie peret ühel jõuluõhtul üllatasid. Tulid mõlemad muusikutena – ja kujundasid õhtu, mis väga lühidalt öeldes ei unune iial.“

Madis ja Vello asutasid koos Lions-klubi, millega on paarkümmend aastat tehtud suuri ja väga suuri tegusid. Koosteel on Madis täheldanud, et mida iganes sõber algatab ja-või juhib – tema saavutuste kammertoon on Inimhingede Insener. Ülikoolis õpitud psühholoogiamet paistab parimas mõttes kõigist tegudest läbi.

„1959. aastal, kui sündisin, oli Vello eesnimi moes. Tamm aga on üldse Eesti levinuim perenimi,“ avab Tamm oma nime. „Autojuhilubade jaoks arstitõendit saades nägin, et on viis Vello Tamme. Juuru-mehe näite põhjal võib öelda, et nomen est omen – tegijate nimi on meil. Kusjuures ma pole ainsatki teist omanimelist ihusilmaga näinud.

Tänu Eesti Naise loole tean nüüd, et laulupeol kauni ja pilkupüüdva hobuse taga istuv kutsar on nimekaim. Kindlalt lähen ja võtan nööbist kinni. Veel enam – minu meelest võiksime nimekaimude kokkutuleku teha. Tammede oma oleks küll pompöösne – meid on tuhandeid. Alustuseks piisab Vellodest.“

Harjumaa Omavalitsuste Liidu büroo juhataja, tegevdirektor Vello haldab 23 omavalitsuse koostööd. Ei ole sugugi ainult kontoris ja arvutis – inimeste sekka ja päris maailma pääseb mees täpselt nii palju kui ise valib ja otsustab. Seda enam, et tema harrastused on korvpall, võrkpall, sulgpall, jalgrattaga sõitmine, fotograafia, reisimine ja… lipsude kogumine.

„Abielus olen flöödiõpetaja Mairega, meil on tütar Marjam ja poeg Tanel. Olen lõpetanud EPA mehhaniseerimise ning seejärel Tartu Ülikooli psühholoogina. Sel alal olen igal aastal end täiendanud DISC-meetodil, Peep Vainu koolitustel korduvalt, Pärnu juhtimiskonverentsidel, Aivar Halleri ja Tiina Tšatšua seminaridel ja Lions kuberneride koolitusel Sydney’s,“ loetleb suurmees. „Sellepärast, et Lions klubide liikumine on üks mu olulisemaid pühendumisi. Liige olen 1990. aastast, pärast Tartu LC presidendi-aega olin Tallinnas LC Kristiine president, heategevusmaja toimkonna esimees. Edasi piirkonna kuberner – ja praegu olen Lions 100 juubelitoimkonna esimees. Eesti juhtide klubi asutajaliige olen ka.“

Harjumaa Omavalitsuste Liidu tegevdirektoriks sai sõna otseses mõttes rahvajuht pärast tööd SA Eesti-Hollandi Heategevusfondi Toidupanga turundusjuhina, kui ta oli olnud ka EMSL projektijuht, “Ettevõtlus ja uued töökohad“ töötoa koordinaator, VIA Estonia arendusdirektor ning enne seda City Motors AS juhatuse liige ja tegevujuht.

„Et teenistuspilt oleks mitmekülgsem, olin Renault’ teenistuse vahel turvafirma ESS Põhja regiooni müügidirektor ning Tallinna Kaubamaja Helsinki projekti juht – selleks sain kogemuse Finest Tartu hotels järjestikku mitme taseme juhina,“ loetleb tegude-Tamm rahulikult.

Tänane Taxify Estonia võtmeisik Henrik Raave on elulises ja tegusas mõttes Vello õpilane. Jälgis ja õppis City Motorsis, kuidas ollakse tõeline rahvajuht – ning oli 7 aastat tema mantlipärija.

„Vellot iseloomustab kõige ehedamalt see, kuidas ta nõukogude hariduse pealt kesise inglise keelega väärikalt ja rahulikult meie välispartneritega asju ajas, kuni töö käigus keele ära õppis. Ma tean, miks ta firmaomanikele väga meeldis – teise, viiuldajast tippjuhi pealt nägin ka mina teistsugust juhtimisstiili. Tamm on mõeldud-tehtud-mees. Ta ei joruta ega heieta – kui on vaja ja on otsustatud, teebki!“ tunnustab Henrik. „Temalt on õppida ühest ühiskonnakorrast teise sujumisest parima võtmist. Mees kogus endale loogilise hariduspaketi, millesugust on meie põlvkonnast vähestel ette näidata.“

Et jätkuvalt olemasolevast parim võimalik võtta, ootab omavalitsusliidu Vello rõõmuga nimekaim-Tammede silmastsilma kohtumist ja laulupidu, et peadirigentide kutsarist nimekaimuga kätelda.

 

 

Linda Järve kunstnik Vello Tammest:

„Vello… Vello Tamm. Mu hea sõber ja mõttekaaslane juba sellest ajast, kui ma veel Noorte Hääles töötasin ja vahel harva ajakirjale Noorus kirjutasin. Vello oli Nooruse peakunstnik.
Ei, ta ei sobiks raamatusse “Mehed mu elus”, nagu nüüd on moes kirjutada. Ta lihtsalt oli. Jalutasime linnas pikki teekondi, vaidlesime ja rääkisime paljudest asjadest. Tal oli lai huvidering merest ja mäesuusatamisest kuni kunsti- ja vaimuelu peensusteni.
Ühel Nooruse peol, kuhu ka mina nn välisautorina olin kutsutud, avastasime, et meil on ühel päeval sünnipäev, ainult et tema oli vanem.
ündinud 1. juunil 1940 Tallinnas, surnud 15. juunil 1991 pärast rasket haigust parimas loomeeas. 1967. aastal lõpetas ERKI kunstnik-graafikuna. 1971. aastal hakkas Vello tegema lavakujundusi. Varasemal perioodil oli eriti tulemusrikas tema kootöö Kaarin Raidiga: kujundused “Epp Pillarpardi Punjaba potitehasele” Pärnu teatris ja “Külalistele” TRA Draamateatris on alatiseks meie teatriajaloos.

Palju aastaid töötas Vello Nooruses. Peakunstnikuna olid tema ülesandeks lisaks ajakirja kujundamisele (koos Matti Ruljandiga) ka kontaktid noorte kunstnikega. Kui mina Noorusesse tööle läksin, oli Vello sealt juba läinud Pärnu teatri “Endla” peakunstnikuks. Ta sai oma lavakujunduste eest ETÜ aastapreemiaid ja vabariikliku teatripreemia 1988. a.
Vello tegeles kogu aeg ka vabagraafika ja maalimisega. Tema näitusi oli nii Eestis kui ka Soomes. Vello põrm puhkab Hageri kalmistu mullas.
Vello vabagraafika oli väga detailiderohke. Siinsed reprod ühe 1980. aasta näituse piltidest ei suuda seda detailirikkust kuigi täpselt edasi anda. Aga ometigi paistab neiltki tema peenetundeline ja mitmekihiline maailm.Ühel 1982. aasta oktoobripäeval aga üllatas Vello mind mulle joonistatud eksliibrisega.“

Eestimaa higitelgid on Maarjamaa Väravad ja Sillad

Higitelkide ehk indiaani saunade ehitamise ja kütmise kultuur sobib sellele rahvale, kes ei pea vajalikuks kinnisvara ega maa omamist. Kus on allikas ja tunne – sinna võib okstest suure korvi painutada, augu kuumade kivide jaoks keskele kaevata, tolle sümboolse-rituaalse emaüsa tekkidega katta – ja valmis ta ongi. Indiaanirahvad ei oma – nad laenavad ja kasutavad tänuga nii maatükikest, elusolendeid kui stiihiaid. Oleme nendega oma nomaadirahvalikus ürgloomuses sarnased.

Seepärast on Eestimaal mitmeid alalisi ja mitmeid juhutekkelisi higitelke, kuhu pugedes otsekui emaüska naastes pihtida ja palvetada, tänada ja puhastuda ning vastsündinuna väljuda. Meie talus on paari aasta jooksul kujunenud tavaks kütta telgikivid täiskuutseremooniateks, kus on vaheldumisi teeninud Evald Piirisild, Jaanika Gross ja Lauri-Kare Laos. Paaril salajasel korral Saara ise ka.

 

Igaühel oma Lugu.

Asser Murutar, Soone Saara poegade ja tütarde vanaisa, on ikka öelnud, et igaüks meist laulab siin ilmas oma laulu. Ühte. Modifitseerib ja täiendab, kordab ja arendab – olgu ta Valgre või Dietrich, laul on ikka üks. Selle elu Lugu.

Täisringi aasta algas Soone tallu higitelgi ehitamisega ning sulgus uue, suurema sweat lodge’i rajamisega. Sellepärast, et tseremooniad on siin kujunenud regulaarseks ja tahta-tundjaid on üha rohkem. Ilmselt selletõttu, et Eestimaa metsas allika ääres ühinevad kõigi maade ja rahvaste usundid ja inimlik olemus nii loomulikult ja looduslikult, et higitelki sobivad nii juudid kui setud, nii iirlased kui albaanlased, nii kristlased kui krishnaiidid. Kontrollitud. Tänuliku ühtekuuluvustundega.

See on vannete ja hirmutamiseta Teenimine, mille käigus vooder keeratakse väljapoole, lastakse läbi tule-vee-vasktorude, naerdakse-nutetakse-lauldakse ja vaikitakse ning tullakse kuumade kivide ümbert maarüpest välja uuestisündinuna. Indiaanirahvad kütavad higitelgi igal nädalal. Soonel alustasime väikese telgi riitustega pööripäeviti, ent nüüd, suure telgi saamise ajaks on tseremooniad igal täiskuul. Vähemalt.

Seni on meil Teeninud Lauri-Kare Laos – KAJAKAS – ja Evald Piirisild – KOTKASULG. Üsna kindlasti tulevad uuel täisringil teisedki Meistrid. Ning tulevad nähtamatu maailma üldtunnustatud ja kohalikud suurvaimud. Lisaks siinsele haldjale Klaudiale ja talle alluvatele härjapõlvikutele oleme kohtunud Elevandi ja Sünnivalvaja, Valge Kotka ja Pakaseeidega, Tähesaju ja Tulijaga, Emaluige ja Kadunud Pojaga, Surmaingli ja Laanemooriga. Täiesti reaalselt. Ikka nii, et targu mitu täiesti ärkvel ja normaalset inimest näevad-kuulevad-tunnevad.

Iseasi, kui normaalsed me tegelikult oleme. 21.sajandi jooksul loodetavasti lõpule jõudva valitsusajaga fiktsioonmaailmas pole normaalne, et higitelki saabub Jeesus – sest ta teab, et on oodatud ja kutsutud ning seisab koos Laanemooriga hea selle eest, et kõigil oleks parim võimalik.

 

11.11

Inimene valib kehastumiseks ühe kuupäevalise numbrikombinatsiooni, mis on tema selle elu Tee number. Kui vaimolend Toora kehastub Saaraks numbri alla 11, on tal valida – kas elada Meistrina või taanduda lihtsalt kaheks. Kui Kati Vasara nimesse sündinu läbib kõrgema mina otsustatud ja valitud uperpallid, saab omasünnitatud viie Murutari ja nende järglaste esiemaks, laseb ta sisetunde järgi tulla sellele, mis edasi tulema peab – isa antud eesnimele Kati liitub rabi Benjamini pühitsetud Saara ning papa perekonnanimest tuleb nüüd eestindamise eelne tegelik nimi Vatmann. See kõik kokku annab… 11. Ja kell 11.11 on taevas lahti. Kui sa ennast just kaks korda kaheks ei taanda 😀

Täisringi aastast väljumise Täiskuutseremoonia Soone talus sulges ringi.

Kui Evald aasta eest mu isa Harri sünniaastapäeval ja pojatütre Lumi esimesel sünnipäeval koos Kareka, Tony ja Eerik N.-ga meie esimese higitelgi ehitas, oli taevas tähesadu.

Uusaasta-riitusel tuli minu juurde tütrepoeg Karl-Jaak Babtšenko, kes sündis nüüd detsembris, nagu toona lubas. Ja tulid uued laulud tütardele, nagu palusin.

Ehitasime nüüd jõulu teisel pühal koos spirituaalse perekonnaga uue poole suurema higitelgi – ikka Evaldi juhatamisel, nagu ka esimese – ning Täisringi sulgumisel oli meid uue telgi avariitusel 21.

Karekas teenis samal ajal Belgias. Täisring!

Helistas esimesel jõulupühal, ütles, et ehitab, kogub kive ja soetas kauni kimbu valget salveid.

Rajasime vikerkaaresilla Soone ja Belgia vahele.

Väärikalt teeninud väikest telki maha võttes avastasin, kui tohutult vägine oli see aasta meie esimese tseremooniapesaga.

Mõni päev pärast kõigi nähtavate ja nähtamatute rahvaste väepesa punumist aktiveerus Soone-Kirna vaheline ley-liin, mida Teenima Tähevärava Portaalivalvur meid tütardega saatis – nüüd, aasta hiljem andis üks samal liinil Teeniv väemees teada, et Isa on meiega rahul.

Me lammutasime Soone talust liigsed kõrvalhooned, ehitasime Saarale toa ja sauna elumajja, rajasime uue talli ja metsa tseremooniaplatsile metsaonni. Sealt nüüd uue telgi sisse õnnistamise riitusel Laanemoor väljus ja üheaegselt mitut inimest seljast-õlast-kuklast puudutas, et kõik oleks selge.

Läksime Indi-kanaldatud Täisringi-looga mõisatuurile ja võtsime Kirna Täheväravas taevast vastu uue loo Mustrimuutjad. Oleme uuel ringil. Suuremal.

Külluse Soonele kutsumise mõttes tähendab see Ahvi-aastal koos Perekonnaga Suurtelgi püstitamist. Hinge tee mõttes aga tähendab see igal sammul valimist, kas olla 11 või kaks.

 

Uus pühapesa helendas üle metsa veel enne esimest tseremooniat.

Sisseõnnistamise ajal võttis Meistritar Gerli vastu Robinsoni sõnumi. Kui Indi oli kolmeaastane, saabus tollane Maarjaküla õpetaja, endine Hans H. äripartner hüüdnimega Kapsa Oll, hulga kinnisvara omanik ja tegudemees meie rannatallu Liusse. Ta oli ise siis juba otsmikuaju vähki hääbumas, ent tõi oma allaandvate käte-jalgade asemikuks ja täideviijaks vanglast Temet Pohhuimulli. Üllatuskingitusena. Misjärel ehitasime müügikorda Liu talu, siis valmistasime kolimiseks ette Soone. Kuhu Robinson ei kolinud. Põgenes. Ja hakkas hooldushaiglatest kollastele intervjuusid andma… olen ümbermaailmareisil… Robinson ei suutnud vähijooksu lõpuspurti vastu pidada ja… Tema võimalikult sujuva Filtrist läbimineku eest palvetamist alustasime koos Arne Lauriga, jätkasime higitelgis – ja Robinson tarvitas Õde oma andekspalumise edastamiseks.

Mine rahuga, sõber, kes sa niiväga püüdsid…

Kuna paari telkitulemapidanud hobuinimesega hakkas hommikust saadik juhtuma asju, mis seadsid meile kõigile elukaare õhtupoolse otsa luubi alla, oli ka kass-Puhhil aeg. Ent mina läksin päeva jooksul üha enam sõlme. Armastan kogu südamest õdesid-vendi, kes riitustel ja laadimas, koosloomel ja ühes hingamas käivad. Vana väikest sweati lammutades ja uut suurt üles ehitades oldi üheksakesi ülimas teenimises – kõik toimus sujuvalt ja üleloomulikus sünkroonis. Ent Saara läks aina enam puntrasse. Aleksander Saara-poeg pani Jordani jooksuliini taas üles pingule, kinnitas ühe tuulepoolse hobukoplilaua, ehitas koerteaediku ukse korda – Brigita juhatas vägesid ja Tartust hääletu-krõbisevana naasnud Indi oli igal pool ja mitte kuskil. Kõik oli sujuvas sünkroonis – peale Saara. Miski oli õhus. Igaüks küsis ja vajas midagi – ootamatud turistid tulid kahe autotäiega ingli puudutuse järele, loomade talitus tuli nagunii teha…

Võtsin koos paari naisega spontaanselt ja sõnatult koer-Šunka memoriaali laiali. Lihtsalt.

Kohavaim Klaudia ütles selja taga: Šunka on rahu saanud – sina tegeled nüüd oma koertega! Pea aasta pärast seda, kui Bella erilisim kutsikas, hüperintensiivne vuntside ja vana mehe näoga Koer – lakota-keeli Šunka – kodutee otsas kihutaja auto ette jooksis ja ära lendas, on ta lõpeks rahu saanud ja läks taastulekuks puhkama. Ma ei öelnud Õdedele, miks talli ja püramiidi vahelt kive kaheks loeme – mustad lõkkesse, heledad püramiidi jalamile. Toimis ka sõnatult. Aitäh, tüdrukud!

Hetkel, mil üks Õde puhastas turistide dessandi järel püramiidi ja valas saabuva pakase eel laste mängukohviku tassidest-pudelitest veed välja, hakkas teine Õde õunakorviga läbi hobusekopli riituseplatsile minema, laps näpu otsas, läksin päris pöördesse. Hobud-õunad-piiksviiks-liibalaaba… Siis veel ei teadnud ma, et see oli Värava läbimise sooritusärevus. Kusjuures Väravat läbimas olid tegelikult hoopis mõned teised. Minul oli au Teenida ja teejuht olla. Sel Täisringi täitumisel tahtis Looja, et vaataksime endast fiktsioonmaailma niverdusena eraldatud ja kollistatud Sõber Surmale südamega silma ja alistuksime tänulikult.

Nagu iga päev samal ajal, sattus Saara kella kahest neljani Vaakumisse. Mõte ei tööta, koordinatsioon on äraspidi munajas – ning sel päeval pöördus see kohmerjohmer süvasüdamest naeruks iseenda üle. Nii jäigi. Kestab.

Uut telki sisse õnnistades ja kõigi stiihiate poole pöördudes sai vend Evald Kotkasulg metsas Linnu vastama – puhastavasse Salveiloorisse mähkudes vaatas Saara puhastumisringil üle vasaku õla…

Seda jah, et seal seisis ilmutuslik uus teekaaslane, kes tõi mängulisuse sõnumi. Bruno, kes hilisemal uurimisel osutus holistilise teraapia instituudi õpetajaks, sooritas juba spontaanse saabumise mänguliselt. Lipsas habeme lehvides poolnähtamatuna mööda, nagu unenägu. Ilmutas kogu riitusepäeva end metsas – majja saabus vaid lahkumis-headaega ütlema. Riitusel oli kivide peal teenimises – pühkis iga issanda kivi kuusevihaga puhtaks, enne kui telki tõi! – ja tsere lõppedes vallandas võimsa möirge, nii et täiskuu jäi servi seisma. Saara ulgus talle spontaanselt emahundina vastu.

Oma ja Bruno õla vahelt tagasi vaadates nägin Õe toodud – ja mind nii ärritanud – õunakorvist Puhhi välja lipsamas. Viimset korda end kassina näitav Puhh vaatas Saarale otsa ja ütles, et on nüüd valmis tagasi tulema – seni läheb puhkama ning enam Soonel ei luusi. Kohtumiseni, kallis hobukass – tule siis, kui sinu nimi on River Niilus!!!

Mis telgis sünnib, see telki jääb.

Saara tänas tütrepoja tulemise ja kõigi teiste hingeliste olemise eest – ja palvetas lahkunute eest.

Õunakorv tõi elukaare sedapidi ette ja kätte, et juhtus kaks ülijõulist Värava läbimist – Kirna etenduse järgse palvuse toodud tõukega võrdsed. Juhtus üks õdede Kohtumine. Tseremooniaringis kõrvuti istuvaid naisi puudutati väljaspoolt telki üheaegselt – Laanemoor isiklikult! – ning nad said teada, et olid 12.sajandil väikesed kotiriidest hamedes õed.

Edasi keeras lugu mänguliseks-naeruliseks – mis ei tähenda, et poleks nutetud. Mängeldes nutetakse… teistmoodi. Valge Kotka tiivad üle taevalaotuse.

Personifitseeritud surmakolli kartnud väravaläbijale laulsin Tartu beebiklubis Haldjapesa tita-Indiga koos õpitud Inene capuana laulu – mida ta õhust kohe kaasa hakkas laulma. Tsiu! Kolmanda ja neljanda ringi vahel laulsime koos Brigitaga täiskuule Kuuuuate, lenno-lenno ma’ote – mina ja lapsed, me mängime koos! Misjärel lumetuisk ja süvenev pakane kattis hiilgava kuu Talvega.

Keegi tuli.

Järgnevail päevil, kui Õed-Vennad teada andsid, et neid puudutati telgis sees ja väljastpoolt füüsiliselt õlast-seljast-kaelast-kuklast, saime teada – Laanemoor ja kergejalgne-kargekäeline Allikate haldjas tulid isiklikult kohale, et Jeesus vastu võtta. Jumal on alati kodus, Jeesus tuleb, kui kutsutakse.

Tuisu all sündis kogu Perekonna kutsumine külluse loomisse. Looja tahtel leppisime Õdede-Vendadega kokku, et maailma suurima hobutepee püstitamisele koguneme ühiselt ning rajame koos laulude-tantsude-tervenduse hobukoja.

Sõnumi kinnistuseks sattusime järgmisel päeval Murutari-tütarde ja Saara-pojaga Väikese Printsi asemel hoopis Õdede sõgedate filmi vaatama. Sest oli vaja. Väga. Oli vaja naerda auklike küprokseinte üle – ja lõplikult mõista: vaid mõni protsent ehitusest on aineline, suurem osa sellest on hingeline-vaimne. Raha ei ehita Koda – kõiksus ei tunnegi raha, vaid küllust. Ja külluse loob tahe ja Armastus.

 

Vibratsiooni tõstmine prohveteeringute täitumise pälvimiseks käib Evaldil parmupilliga – ja kui Bruno võttis lõpuringis kätte kõristi… vallandus Saara eestlauldud Hava Nagila! Teretulemast meie ringi, juutide kuningas Jeesus – ja kõik Teised ka!

Evaldi pöördumine elukaare ja esivanemate, Kotka ja ilmamere, maaema ja taevaisa poole – parmupill ja… tuli ka tõlgendus sedavõrd masinlikult jorutatud väelaule nagu Ta elagu. Sündis hinge tuhandekordset taassündi ülistava-põlistava Laulu sisse minek ilma seda laulmata – ja tuhat korda elaguuuuuu! Elamegi. Kes on siin sajandat, kes üheksasaja kaheteistkümnendat korda – tuhat tuuri tasapisi tegemisel meil kõigil.

Saara sai kogemuse, kuidas olla kanal ja võimendus, maandus ja teejuht. Valus ja mänguline vastutus. See ei käi sedasi, et nüüd hakkangi suure raha eest abivajajatele üksinda telki kütma ja neid metsas vapustama – see on ühendatud vägede teema – nagu ka koos hobustega tantsimine ja haldjatega laulmine. See on sama kogemus, mille sain esmakordselt naiste varjupaiga riitusel – ühendvägi hakkab Looma. Palusin ses koosloomes, et Kõigevägevam annaks vaid need pildid, mida on vaja teistele jutustada ja edastada. Ikkagi on kuidagi… äärmuslikult jõulised. Koos saab läbi Värava. Sellepärast antakse.

Ühtsuses peitub jõud. Just koos Õdede-Vendadega tõuseme külluse energias siin Soonel, Tähevärava ley-liini väepunktis koos Perekonnaga üha uutele kõrgematele Täisringidele.

Oleme Mustrimuutjad. Seilasime, teame!

Kõikjale Maarjamaale on samalaadsed higitelgid püstitatud. Või kummuli keeratud – kuidaspidi võtta. Need moodustavad võrgustiku, mis hoiab tervikpilti, panoraami ja unistuste poole liikumise väge. Tänu tseremooniatele juhtub sedasi, et näed õigeid filme – ja niiöelda valedest filmidest-saadetest-raamatutest-muusikast õigeid sõnumeid. Märkad märke. Kõikjal ja kõiges. Iga Märk kinnitab sünkrooni. Su ees tehtud alko-lauspuhumise-kontroll vaatab su naeratavasse silmnäkku ja… lõpetab kogu reidi, helendav paraad kõnnib naeratades sinu eest ära autodesse, annab au ja maailm toimub.

Riitusel saadud vägi loksutab paika Sünkrooni, mistõttu hambaarsti juurde minnes on just sel päeval tööl dentisti assistent, kelle teine töökoht on kiirabis ning kes seetõttu võtab sujuvalt su küüne alt ära pinnu, millest hambaarstitooli heites naljatades lobised. Selles kõrgesse vibrasse tuunitud väes muutuvad rutiinsed käigud autoregistrikeskusse-panka-agrovarusse-espakki-Tammiku fotoärri hoopis millekski muuks. Kõik on heatujuliselt teistmoodi.

Nagu ka talve teise poole heinarullide kojujõudmine ja neist osa koplitesse põrgatamine lapsiku ja laheda naeru saatel, bokside tegemine tänulikult su väes ja ka-tha-ra sageduses tervendavas hääles kümblevate hobustega koos. Puud ja veed ja igapäevane elumaja-talli-lauda harmoonias hoidmine näitavad üliselgelt, millal on aeg järgmiseks tseremooniaks. Kui tekib rutiin, vastumeelsus ja orjameel loova töörõõmu asemel, on aeg kütta uus higitelk. Oleme siin, et Teenida, mitte orjata.

 

Iga telk on omamoodi. Saara esimene osadus oli Preeriakojas mõne aasta eest Jaanika Grossi korraldatud sügisese pööripäeva tseremoonial – higitelgile eelnes naiste jooga ning meeste ja teiste laste metsamatk Marko Aleksejevi mängujuhtimisel. Jaanika ise oli kõigil tseredel Sees – mehed-naised-lapsed-paarid olid neljas erinevas ringis! Ja pime nägijatar kasutas abivahendina kristalle.

2016. aasta kevadisel pööripäeval teenis Soone talus Jaanika.

Täisring! Pime nägijatar oli siia nii oodatud, et ka suurem telk tahtis lõhkeda. Mahtusime. Kuidas teisiti.

Kareka esimesel Teenimisel Preeriakojas olid Saaral kõik siin Soonel poegimas. Riitusel oli üsna ohtrasti naisi. Ja ma ehitasin nende osadusel talli kohale mitmekihilise valge loorkaitse, mis sai paari aastaga nii sodiseks nagu kärbsepaber ning mille koos ühe Kirna konstellaatide Õega hiljem alla võtsime ja lahustasime.

Ruunawere sweatis teenis Priit Kuusik ning meie Indiraga jäime tipisse teenimisse – mul oli vaja Pakaseeidega kohtuda ning õppida temalt üheaegset püstkoja ja sauna kütmist, lapse kaitsmist eriti lõõskava külma eest, et võita elumäng Põhjala eriti suures nukutoas.

Preeriakoja teisel Kareka-riitusel õppisime täpselt-teenimise-tarkust – selle järel tema auto alt ära veerenud ratta stseen on Täisringi-näidendis-raamatus. Ja muide – Soonele uut suuremat sweati rajama tulnud Evaldil oli autos… jõuluvanakostüüm. Ehkki Karekaga just enne Täisringi sündinud eksistentsiaalne farss on juba meie näidendis-raamatus kirjas, oli Kotkasulel vaja minna omal nahal proovima, mis tunne on! Aleksander Saara-poja sünnipäevariitusel Laoste Tootsi talus Audru jõe taskus süütas Meister ootamatult tordifontääni ja laulis navajo-värvinguga häpi-bööfdei-jannajooneinei-tuujuuu-jannajoo-neineijoo!

Soone talu kaks esimest riitust olid ingliskeelsed. Võõrkeelsete Õdede-Vendade tõttu. Kellest üks seejärel kodumaale tagasi pöördus, teine siit minnes Kõue mõisa ees oma auto üle nipli pööras, kolmas… Mis telgis sünnib, see telki jääb. Mis juhtub väljaspool, veetakse romulasse.

Siinselt kolmandalt tseremoonialt põgenes üks Õde juba esimesel ringil majja mu voodisse ja keeldus sealt väljumast. Täisringi managess Katrin viis ta hiljem üsna süles autosse ja sõidutas koju. Neljanda siinse riituse tegime noorima tütrega kahekesi. Sõnatult. Kolm tundi vaikuses. Vaheldumisi telgis ja silmili Allikas. Viienda Soone telgi küttis Saara Pärnu naistevarjupaigale. Kuuendal teenis Karekas telgitäit noviitse – Ele ja Kessu, Tähepoiss ja ka Brigita. Seitsmes kodune oli Kareka Täiskuu-tseremoonia Sirgi Tammiku koondatud Rappeli väerahvale… Ning oligi Täisring.

 

Setod pole võrokesed!

 

Setosid on lihtsam määratleda selle kaudu, kes nad pole, mitte kes nemad on.

Nad pole sõimusõna ega luuserkilluke, pole võrokesed ega ammugi mitte eestlased. Nende kuningriigipäevad ja rahvuslikud kultuurikeskused Obinitsas ning Eesti-Vene-Läti piiride kohtumisnurgas, usund ja üleilmne ugri-impeeriumi tuiksoone staatus kinnitavad, et sel vitaalsel ja värvikal Suurel väikerahval on õnnestunud oma identiteet läbi sajandite tuua – järelikult viiakse ka edasi!

 

Siis tulli illos setopoiss…

Timmo Margusel – just niipidi selles kuningriigis nimed reastatakse! – kulus setopoisiks tulemiseni 43 aastat. Seni juhtis mees, kellel on Hõrna Aarega vanaema-vanaisa sõsar-veli, Maaturismi ja Kagureise ning rändas mööda laia ilma. 12 aastat tagasi ühines kunagiste Timmo tallide asutaja ja Reliikvia-radade matkameister potisetude retkega, mis viis setod viie päevaga hobuvankritel Tartusse Hansa päevadele… ja juhtus midagi valgustuselaadset. Mees tõmbas kõik muud tegemised kokku ja asus www.setomaa.ee keskkonnas nähtavat kolme-riigi-kohtumisnurga asja ajama.

„Hetkel kipub grupike kohalikke omavalitsuspoliitikuid meie aastatepikkust tööd õõnestama ideega ühendada setod võrokestega – ent seesuguse valdade liitmise jõupoliitika Lõhuks Setomaa ning meie aastatepikkuse selgitustöö viljad. Jõuga ei saagi siin midagi. Praegune poliitsüsteem soosib aferistlikku sisemise ebakõla võimendamist. Peame veel ja veel ja veel enam selgitustööd tegema, et ükski osapool ei jääks rusikat taskus hoidma. Hääled on Meremäe lahkulöömisel hetkel jagunenud 6:5. Lammutusmeelseid ma 2016.aasta jaanuari alguses Obinitsas ülemaailmsel ugrilaste seminaril ei näinud. Ehkki siin oli koos 25 miljoni ugrilase esindus ning me saime oma identiteedihoiutöö eest globaalselt kiita. Ega nood vastalised ka 16.veebruaril Petseri majja jätkuseminarile tule. Seminaril on põhiteemaks majandusasjad. Iga rahvuse ja ameti esindajate hulgas kohe peab olema üks osa põhimõttelist opositsiooni,“ teab Margus. „Neljas vallas on 3500 asukat, neist umbes 2000 setot. Küll aga on paljudest sisserännanutest saanud hingelt setud. Ja meie Vastseliina-Orava-Lasva meelsuskaaslased toetavad ja innustavad. Ning sisserändajaid tuleb üha juurde.“

Timmo jutustas õigeusuliste kalendri järgi uusaastapeol, mil Meremäe rebenemine teatavaks sai, oma kõnes rahvale mõistujutu. Kuldkalake küsib kalamehelt, kes ta kinni püüdis, soovi. Ots on lähenemas, kalake suremas, aga kalurile mõtteid ei tule. Viimaks pahvatab – naabril on lehm, mul pole, ärgu olgu ka naabril lehma! Ning kuldkalake täidab viimse hingetõmbega selle toreda soovi. Eriti mastaapne mõtleja soovinuks mõistagi kalakesele igavest elu, et igaüks saaks aina häid-õigeid soove soovida. Majandusliku heanaaberliku mõtlemisega soovija palunuks igale külamehele lehma, et kambapeale vahva farm saada…

„Koos läti sõpradega pälvisime Brüsselilt 240 tuhande euro suuruse toetuse eakate tulevikukindlustuseks äärealadel. Kuna ma saan suvel 55 ja ületan ametliku eakasolemise piiri, siis arvatagi kõnetab teema mind mitmel tasandil,“ muigab Margus. „Venelaste-lätlastega oleme kümme aastat suurepärast koostööd teinud – meil on õnnestunud ühisprojektid korrektselt täita ning sõprus nii tihe ja tegelik, et see on näidanud: välispagulaste kartmise asemel tuleb sisepagulaste asjad korda kõnelda.“

Olulisemaid identiteedi alalhoidjaid on keel ja laulud, mida ses keeles leelotatakse. Timmo teeb sügava kummarduse mõne aasta eest ka sootska ametit pidanud kuningriigi sõnulisele Sarve Õiele, kes on seto keelt jäädvustanud ja tõlkinud, õigekirja kohendanud ja segunemist võro keelega piiritlenud. Üks vaidluskoht on suletud sõnalõpu kirjutamine q või ülakomaga – olõi’ keerulisemat vahet, kui et q tähistab rõhku.

Mis puutub kuningriigipäevadel valitavasse sootskasse, siis neid on 20 aasta jooksul olnud mituteist, auväärt Evar Riitsaar seejuures neli korda. Timmo meenutab Obinitsa kultuuriheerose neljandat sootskaks jäämist müstilise Peko tahte avaldusena: kandidaate oli küll mitu, ent taeva tahtel tuli valimise hetkel sääne padukas, et Evar jäi.

„Meie, setod, oleme sügavalt usklikud ning oleme ühendanud õigeusu ja maausundi. Kui õigeusulistel on 14. oktoober peaingel Miikaeli ehk setode Maa-Mihkli päev, siis setode Pekopäev on 12. oktoobril. Ehitasin Härmale tsässona – palvemaja, mis asub maausulises ohverduskohas. Meil on seal meestega täiskuurituaalid ning eestlastest-võrokestest enam peavad setod au sees esivanemaid,“ kirjeldab Timmo. „Alati, kui keerulised asjad otsustamisel, lähen surnuaiale ja – imet küll! – alati naasen sealt vaaridega kõnelemast vastusega. Ka mu lapsed on pärinud geenide kui elutee projektijuhtidega seto identiteedi. Teismeline Liise kannab väga hea meelega rahvarõivaid ja sõlge, väikesele Aleksandrile hakkab setoksolemine üha selgemalt huvi pakkuma ning vanim poeg Alfred tegi mulle hiljuti süämest rõõmu sellega, et Põlva-seto Leelo-koori laulma hakates tõusis meestega ühte ritta ja tõmmas kaasa!

Peenelt väljendudes on setunduse struktuur loodud. Ma ise olen kasunud tollest, kes koolivaheaegadel paasapühal ja surnuaiapühadel rahvusjuuri nuusutas, niiöelda elukutseliseks setoks. Nüüd tuleb enese eest kõigi nelja valla jõul arukalt seista. Ja edasi meie põlistooted ametlikult turule tuua. Nii Rein Lang kui Ivari Padar loodavad, et Eesti riik küpseb valmidusse hansa – hääldada pehmelt! – legaliseerida. Kogukond kontrollib puskariajamist nagunii rangelt – küll jälgitakse ka mahtusid ja maksudemaksmist, kui riik reaaliale järele kasvab.

Mina olen koos õepoeg Bertiliga Härma käusemustri ja vüükirä järgi oma hõimule lipu ja sümboolika kujundanud – see on šotlaste ruudumustri ja indiaanirahvaste sümboolikaga võrdväärne vägi-ornament, mis minu klanni väestab ja esitleb. Üks, mis kindel – teist korda me enam vabadust käest ei anna!“

Uma kiile, valge’ rõiva’, vana hüa süame…

Kuidas määratleda seto rahvust? Tänane sootska, Värska kultuurijuht, kolmanda latse ootel Vabarna Jane viitab giididele jagatud tarksõnale: „Setosid on eelkõige kujundanud apostellik õigeusk, kogukondlik eluviis, piiriasend ja Peipsi lähedus. Setod on elanud ja elavad nii lätlaste, venelaste kui ka eestlaste mõjuväljas ja siiski ei ole nad olnud „ei see ega too“, vaid jäänud tänase päevani iseendaks. Sajandipikkune venelastega kõrvuti elamine on kaasa toonud kultuurilisi ühisjooni, kuid setod ei ole venestunud. Eestlased kartsid, et setod venestuvad aga õigupoolest pole nad ka päris eestistunud ka. Setod on oma identiteediga rahvas. Setod elasid lahus nii venelastest kui ka eestlastest.

Setod on õigeusklik rahvas ja kirikupühadel on tänaseni väga oluline kultuuri osa. Olgugi, et Setomaal elab külades rahvast oluliselt vähe siis kirikupühadeks tullakse ikka kokku. Mõnede pühade ajal võib rahavahulka võrrelda mõne suurüritusega. Suuremad kirikupühad on Värskas jüripäev, Saatses päätnitsapäev ja Obinitsas paasapäev. Esiemade austusest kaasajalgi annavad tunnistust korras surnuaiad ja inimeste arvukus surnute mälestamispäevadel. Ühine keel ja usk on setodel oluline enesemääratluse seisukohalt.

Seto rahvalaulu on edasi antud põlvest põlve. Pillilmängu samuti. Leelosõnadega väljendati ennast. Kui sind juba laulu sisse pandi siis sealt enam välja ei pääsenud. Sõnaseadmise oskus oli väga oluline. Igas külas oli vanasti omad leelotajad, koorile kujunes ka eestütleja e lauluema. Tänapäeval on koori kõik võimelised laule eest ütlema, improviseerimise oskus on kadumas ja vähem on neid naisi kes on võimelised ise sõnu tegema.

Tänapäeval lauldakse peamiselt esiemade sõnu. Vanu viise õpitakse ka vanadelt arhiivisalvestustelt. Palju on endiselt peresid kus laulutraditsioon jätkub. Vanaemad õpetavad lapsi ja laselapsi. Mitmes leelokooris laulab mitu põlvkonda koos. Mis tähendab, et seto laulutraditsioon kestab edasi nagu vanasti.

Rahvamuusika on populaarne ja rahvapilli õppimine samuti. Setomaal saab õppida Setomaal levinud instrumente karmoškat, libliklõõtsa, kannelt, viiulit nii Värska Muusikakoolis kui Rikka Ivvani pillilaagris.“

Edasikestmise olulised võtmeisikud on Jane ja tema ema Maret, kes õpetavad nii keelt ja laulu kui käsitööd nii põnevalt ja elusalt, et nii koolilapsed kui täismehed tahavad neilt veel ja veel õppida.

 

Istse aga maailma veerekõsõ pääle…

Kirjanik-kultuuritegelane Kauksi Ülle, Riitsaare Evari kaasa kõneleb: „Setode ja võrokeste esivanemad olid ühtede geenide ja kultuuri ning keele kandjad kuni 13nda sajandini, mil läbi nende territooriumi panid Vene suurvürstid ja euroopa ristisõdijad ida ja lääne vahelise piirivööndi paika. Setodeks kujunenute esivanemad ja territoorium jäi Venemaa üheks servaks ja seal säilisid iidsed hõimuikombed ja keel ning keskaegsed rõivamoed ning leelo kuni 1920ndateni. Pärast Vabadussõda ja Eesti Vabariigi territooriumile jäämist algas eestistamine. Need võrokeste-setode ühised esivanemad, kes jäid saksa, rootsi, poola võimude alla, elasid – kuni kestis katoliiklus – ka suhteliselt oma tavade järgi. Võrokeste euroopastumisele pani aluse saksakeelse, hiljem luterliku eestikeelse hariduse andmine ja luterluse kehtestamine. Siit edasi jõudis järg vennastekoguduste kätte. Võru kultuuri on mõjutanud saksa mõisakultuur, luterlik haridus, ususektid, kuid eelmiseks eesti vabariigiks arendati välja ka oma kirjakeel ja kirjandus. Hoolimata tunduvalt suuremast sundristiusustamisest kui setode esivanematel, on ka võrokestel säilinud külasid ja suguvõsasid, mis väärtustavad omausku ja kannavad seda edasi. Kahjuks mingil määral kestab kunagine ida ja lääne ristisõda edasi, kuigi visalt on tehtud ka koostööd erinevates rahvuse ja keeleküsimuses.

Setode ja võrokeste keel on läänemeresoome keelest lahknenud väga vara, enne kui eestlaste oma. Erilised häälikud nagu sõnaalguse ts, sõnasisene dz on aafrika keeltesse ulatuvad ja larüngaalklusiil ehk sõnalõpu kakkõhelü, mida tähistatakse q või ülakomaga on soome-ugri hõimukeelte tollest kihistusest, millel oli ühisjooni neenetsite ja hantidega. Võrokesed ja setod on hulka oma iidsest päritud keelest ja kultuurist säilitanud – setodel on Peko ja võrokestel Kesväesä – aga ta on olemas.

Üks eripära lisaks eelmistele on seto keeles olev suurem hulk vene laene ja võrokestest väiksem hulk saksa laensõnu. Kuid võro keele Vastseliina osa ja seto keel on sarnasemad kui näiteks Vastseliina ja Hargla kandis kõneldav võro keel.

Mina olen oma loominguga kummardanud Lauluema Taarka ees. Darja Pisumaa (1856-1933) oli legendaarne rahvalaulik Obinitsa lähedalt Hilana külast. Tema venna tütre poeg on seto esipoeet Ilmar Vananurm. Taarka sünnitas 5 vallaslast – kirikukirjas pandi kirja – Bogdanov või Bogdanova (jumala and). Ellu jäi neist poeg Sergei – Sergo, kes 1905 aastal olevat sõitnud Venemaale ja seal abiellunud ning mingis kunagise Töörahva Elu artiklis väidetakse, et tema laste pere elas Murmanskis ja lapselapsed olid tuntud suusatajad, kuid need andmed pole kontrollitud. Tütar Tatjana oli vaimselt ebastabiilne, sünnitas surnud lapse, teda võrgutas Piusa jaamaülem. Liikus ümbruskonnas kerjates, koertekari kannul. Ta langes mitmeid kordi vägistamise ohvriks, leiti pärast sõda tema jäänused kusagilt metsast. Küllap olete seda filmist näinud.

„Taarka“ näidendi kirjutasin 2001. aastal silmas pidades Mercat peaosalisena. See avaldati raamatuna 2004. Mängiti Obinitsas Vanemuise teatriga 2005-2006 suvedel. Näidend sai hulka auhindu. 2008. aastal valmis film Taarka. Minu raamatu alusel kirjutasid stsenaariumi ka Mart Kivastik, Ain Mäeots ja Elo Selirand.“

 

Pill oll helle…

Hõrna Aare jutustab seotkeeli: „Läbi ao om tuu kuismuudu määratlõda seto rahvust olnu veidö esmuudu.
Tsaariaigu seto kõnõli kiilt mitä timä ja tõõsõ kutsi seto keelest, olli õigõusku, võtas naasest vai lääs mehele üldjuhul lutõrlast õga vindläst.
Naase kanni seto rõivit, peeti kinni ummist kumbist.Mindäs ilma suurõmba hädäldä umalt maalt minemä.
Parhilla kõnõlõsõ noorõ seto kas eesti vai vinne keeleh, mõistva laulda seto keeleh.Õgõusku oldas a veidemb-käüdäs suuril pühhil kodokandih ja kerkoh ni matsidõ pääl.Käudas Seto Kuningriigi päääl. Eletäs liinuh-Võro,Põlva,Tarto,Tallinn, Petserih,Pihkvah,Moskvah ,Peterburih,välismaal.Setomaal eläs 16 000 setost kohki 2500 .
Seto rõivit kandas rohkõmba ku vinne aigu. Mehele mindäs ja naasest võedas kaemalda kas oldas seto õigõusku.
Parhilla inämbält jaolt üldäs hinnäst setost ku määnegi vanavanõmb om olnu seto ni ineminõ es taht hinnäst setost tunsta.
Pia 100 aastakka om olnu ka setode seeh uma peritolu salgajit ni vihkajit nigu olle eestläisi seeh kadagusakslasõ ja pajuvindläse.
Tuu tege murõht ka täämbädsel pääväl.

Aoluulasõ nägevä setosid umaette hõimuna kohki 1500 aastakka.
Setod seeh om olmõha täämbädse pääväni veiö umaette jako-põhapuulnõ – Verska ja Mikitamäe, õdagupuulnõ – Obinitsa, Meremäe, Luhamma ja hummogupuulnõ ehk Petseri ja Petseri tagonõ kinkõ keeleh omma ka erinevuisi.
Arvatas õt seto naase kimmüs,uma keele ja leelo ni rõividõ ni kombidõ hoitminõ om seto hindäperrä jäämisõ alusõst.

Tallinn om andnu tiidä õt om valms andma setodõlõ uma valla ku seto es tuud tahtva.Tarvidusõl ka nii rahvaarvu ku muid tingimusi setodõga läbi arotadõh. Setomaa mõnõ volikogo ja mõnõdõ volikogodõ enamus
olõiq siiämaani tuud võimalust tahtnu kasutada .Meremäe valla 6 helülinõ enamus om tennü ettepanõku liituda kõigi Võro maakonna valduga
kõrraga.

Mõlõmba rahva hindätiidminõ erinevusõst omma väigä kõva.Kiil om hummogupoolõ võrokõisil pia tuu sama mis setodõl a kultuur om kimmähe erienv, niisamata rahvarõiva, kombõ ni usu põhi.

Viimäste rahvaloendusõ perrä pia 90 000 inemist ütli õt mõistva eesti keele erikujo võro kiilt.
12500 setot ütli õt mõistva erikujo seto kiilt.
Tuu näütäs õt hindätiidminõ mõlõmbal om kimmäs.
Samal aol om pallodõl viil nö. mitmikidentiteet-seto,pigem seto ku eestläne,ni seto ku eestläne, pigem eestläne ku seto, eestläne.

1977 aastagal alostadi Leelopäiviga. Korsi kokko seto üleilma.1994 alostadi Seto Kuningriigi päivi mis olõsi õga aastaga ni pääle III kuningriiki liigus müüdä Setomaad ringi. Leelopäiv toimus Verskah. Seto Kuningriigi päiv om kasunu kohki 1500 inemisõ päält 8000 inemisõni, Seto Kuningriigi pääväl näüdätäs ka seto hindäperrä olõmisõst pääle leelo ka pillimängu,tandsu, süüki ,juuki ,käsitüüd. Seto Kuningriigi loo põhast om Anne Vabarna eepos Peko.Eeposõ perrä seto kuningas Peko puhkas Petseri kloostri kuupah, timmä asõndas rahva puult handa saistõh valit Setomaa Ülemsootska kiä piat edesi andma kuningas Peko tahtimist ni nõvvuandmisi. Innist Setomaa Ülemsootskat kutstas sootskast.Setomaa Ülemsootska ja sootska moodustasõ Seto Kuningriigi Kroonikogo.
Kats Anne Vabarna järeltulijat om olnu Setomaa Ülemsootska – Sarvõ Õiõ ja Jane Vabarna. Jalmar Vabarna olle Setomaa Nuursootska.“

Kes siis Vabarna-poisi muusikategemisi ei teaks! Kes setode pärimuse ja tänapäeva kohta täpsemalt lugeda soovib, leiab netist Paul Hagu „Peko kolm palet“. Ja nii mõnigi leiab seto ka peeglist. Olgu ta puhastverd-seto, pankrotihaldur Arno Mägi või mõni ristand-Murutar – ehkki Asser on Pärsia-Mulgimaa tuletisena Uusvadasse juuritud, on ta südameüdini seto ning elu kui projekti juhtiva identiteedi oma lastele-lapselastele edastanud. Ema poolt klassikaline saksa-rootsi-prantsuse saavutus, näitleja Lauri-Kare Laos on isa poolt aga salaseto, juured Hilana Taarka sugupuus – mistõttu on vägagi märgiline, et õigeusukalendri-järgse Jüripäeva kirmaski lõpetab etendus „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“, mis toob Värska kultuurimajja ühe seto indiaanlasena oma rahva ette.

Meie Isa Palve tallinna ja tartu, võro ja seto ning kahes erinevas liivi keeles

Tallinna keel

Meie Isa, kes sa oled taevas,
pühitsetud saagu sinu nimi,
sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu,
kui taevas nõnda ka maa peal.
Meie igapäevane leib anna meile tänapäev,
ja anna andeks meile meie võlad,
kui ka meie andeks anname oma võlglastele.
Ja ära saada meid mitte kiusatuse sisse,
vaid päästa meid ära kurjast.
Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti.
Aamen.

Tarto kiil

Meije Issa taiwan:
pühhändetus sago sinno nimmi.
Sinno rikkus tulgo. Sinnu tahtminne sündko,
kui taiwan, nida ka ma pääl.
Meije päewalikko leiba anna meile täämbä.
Nink anna meile andis meija süda,
nida kui ka meije andisanname ommille süüdleisille.
Ning ärra saatko meid kiusatusse sisse;
enge pästa meid ärra kurjast:
Sest sinno perralt om rikkus, nink wäggi,
nink auwustus iggawetsel ajal.
Amen.

Võro kiil

Mi Esä taivan, pühendedüs saaguq sino nimi.
Sino riik tulguq, sino tahtminõ sündku
ku taivan, nii ka maa pääl.
Mi päävälikku leibä annaq meile täämbä.
Nink annaq meile andis mi süüq,
nii ku ka mi andis anna umilõ süüdläisile.
Ni saatku-i meid joht kiusatusõ sisse,
a pästäq meid ärq kur’ast,
selle et sino perält om riik
ja vägi ni avvustus igävedses aos.
Aamõn.

Seto kiil

Miiq Esä, kiä sa olõt taivah,
pühendedüs saaguq suq nimi.
Suq riik tulguq, suq tahtminõ sündüguq
kui taivah nii kah maa pääl.
Miiq egapääväst leibä annaq meile täämbätsel pääväl.
Ja annaq andis meile miiq võlaq,
niguq miikiq andis annamiq umilõ võlglaisilõ.
Ja ärq saatkuq meid kiusatustõ,
aq pästäq meid ärq kur’ast!
Sest suq perält om riik ja vägi ja au igäveste.
Aamen.

Vidumaa liivi ehk Liib kiel (eesti tähtedega)

Mäd iza touvis,
püädeds las saag sin süna,
Las tulg sin valiksumi, las saag sin taami (sin miel pärast),
Ku touvis nei ka maa pääl.
Mäd pääva leib ana maade tempi,
un jära eta mädl mäd vüülged,
nei ku mee jära etami mäd om vüülganikad.
Ala ievada meedi kaardintum, bet atpäästa meedi üülest.
Siis sinnel pietulab valiksumi, joud un guod igast igaks.

Kuramaa liivi ehk Raandakeel (eesti tähtedega)

Mäd iza, kis sa vuod touvõs, püvaaks las saag sin nim,
sin vaalikšimi las tulg meilõ (ül maad),
sin meel (miel perr) las saaguug kui touvõs nei iš ka maa pääl.
Mäd jega pävvist leibõ anda madõn ka tamp,
ja (un) jeta jetüksõks mäd vüülgad,
ku ka meig jetaam jetuuksõks ummõ vüülgalistõn.
Ja äla vii meidi kertaamiz sizõl,
aga (bet) pästa meidi amaast kureest.
Siest sin peraald um vaalikšimi, joud ja ouv igaast igaaks.

Aamen…

Liivlased on kadunud, elagu liivlased! Eestlased on…

Eestlased on!!!

Mitakuye Oyasin – me oleme üks – elagu meie, kes me Elame!

Hannes Kaljujärv loob mõistmiseks paralleelmaailma

 

9.mail Rakvere teatri lavastusega „Must prints“ Pärnusse küpses eas armunud kirjanikku kehastama saabuv näitleja Hannes Kaljujärv ütleb, et püüab iga elatud aastaga üha enam Mõista. Nii ennast kui teisi, nii oma kehastatavaid tegelasi kui inimestevahelisi seoseid, mis kipuvad sageli ära rikkuma suhted ja kulgemise, mis võiks kõrvaliste sekkumisteta olla võrratult õnnelikumad ja valutumad.

„Tegelane, kelle kirjanik sõnas loob, lavastaja lavale või ekraanile kutsub ning näitleja kehastab, jääb iseseisva olendina igaveseks alles. Juba sõna isegi on tohutu jõuga nähtus, mida ei saa tagasi võtta. Mis siis veel rääkida koosloomes ellu kutsutud olenditest,“ arutleb Kaljujärv. „Loome paralleelmaailmasid – ma ei tea täpselt, kus ja millised need on. Aga ma tean, et ei näitleja, kirjanik ega publik ei tohiks nendesse kõrval-reaalsustesse elama kolida. Siinpoolsed inimesed, kellele me kallid oleme, tunnevad sel juhul meist puudust. Armastus kohustab elama siin ja praegu – võimalikult kibestumata, mõistvalt. Ja armastust olen mina 59 aasta jooksul kogenud küll ja veel.“

 

Inimesed televiisorist

„Teater annab nii näitlejale kui vaatajale võimaluse suhteliselt turvaliselt teistes ilmades ära käia. Ilma millegagi riskimata ja suuri kulutusi tegemata saame samastuda, kaasa elada, võimalikke variante tunnistada – ja kergendusega oma ellu tagasi pöörduda. Teater on vahetum, siin ja praegu sündiv tegelikkus kui televiisoris või kinos näidatav. Teatrisseminek tuleb ekstra ette võtta, me ei käi puldiga!“ naerab Hannes teleseriaali „Õnne 13“ vaatajatele juba aastakümnetepikkuselt tuttavat naeru.

Näitleja ise nendib, et seriaali taluperemees Riksu naeru tahaks ta isiklikult rohkem näidata kui karmi põikpäisust. Ehkki mees ise telerit eriti ei vaata – ka oma töid seal mitte – soovitab ta aegajalt stsenaristidel-režissööril tümikapoolset talunikku leebemaks ja armulisemaks luua.

„Ma ise olen suutnud aastate sujudes kibestumist vältida. Arusaamine jätab pehmeks ja sallivaks. Lähisuhted hoiavad mahedana. Sõpru, tõsi küll, mul väga palju pole. Kunagised lähisõbrad on kaugenenud – väike, aga kindel tuumik on jäänud.

Kaunimate vennaskond on see tuumik – ühist elegantset ja stiilset asja ajav sõprade kogum, mitte sekt ega kultusklann. Koguneme selleks, et ühist asja teha – ja oleme rõõmsad, et hoiame juba teist sajandit kokku. Aastate jooksul on Rain Simmul, Andres Dvinjaninov ja Toomas Lunge küll minust rohkem rännanud – aga põhijõud hoiavad ikka Tartu kui tõmbsoone ümber,“ kirjeldab Hannes rõõmu šikis ülikonnas lavale astumisest midagi head ja ilusat ihaldavatest daamidest tulvil saalides. „Mu teiseks tõmbsooneks on kujunenud Rakvere teater. Sinna mind ikka kutsutakse – ja ma lähen tänuliku meelega, sest Rakvere meeldib mulle väga. „Musta printsi“ kutsus mind mängima Gerda Kordemets, kes on telerikesksele inimesele tuttav seriaali „Viimane võmm“ lavastajana. Käekiri on seega teatrissetulijale tuttav. Ja printsi-loo materjal – Iris Murdoch on selle ise nii kirjutanud kui dramatiseerinud – eluliselt puudutav.

Vana edutu kirjanik kohtub noore ja eduka kirjanikuga, et Hamletist vestelda – ning armub südamepõhjani. Nii tuttavlikult ilus ja valus.“

 

Hamlet on õhus

Kaljujärve ennast on Hamleti-teema läbi elu saatnud. Ta on mänginud seda Taani printsi, kelle elu ja õnne hävitasid suurejoonelised intriigid. Ta on mänginud lavastuses „Williamile“ näitlejat, kes mängib Hamletit kui ümbritseva pahelisuse ohvrit. Ja mängib Hamleti-fluidumis Saara Kadaku kehastatava kirjanikupreili vastu kiindumust kogevat eakaaslasest härrasmeest paralleelmaailmast.

„Mu kehastatav tegelane saaks ilmselt oma õhtuse armastusega õnnelikuks, kui kõrvalised suskijad-sekkujad seda tunnet ära ei mürgitaks. Samuti oleks teise lavastuse, Martin McDonaghi „Üks pealuu Connemaras“ minu-kehastatava leskmehe kannatustega. Tema kannatused oleksid tema isiklik probleem, mitte kõigi teiste hakitav asi, kui iga inimene tegeleks iseendaga.

Lugu on sellest, kuidas külasurnuaialt tuleb varasemad kondid selleks üles kaevata, et uusi peale matta – minu paralleelmaailma-mehe puhul aga tuleb uuesti uurimisele tema naise surm. Teda on kahtlustatud sellele surmale kaasa aitamises. Ta on selle eest kinni istunud. Ja kontide üleskaevamisega algab kõik otsast peale. Taas tuleb tal – ja mul! – tõestada, et ta pole koletis. Kusjuures ta ise ei tea ega mäleta, kas ta põhjustas oma kalli kaasa surma või mitte. Purjus oli. Ja seda sisepõlemist tuleb mul nüüd lähiajal veel kaheksa korda kaasa teha. Sügavas lootuses, et publik ei peaks mu tegelast koletiseks.

Jah, mulle on oluline, et minu tegelasi ei mõistetaks hukka. Kui me õpime teatris lavakujudega samastudes neid mõistma ja teistel inimestel olla laskma, suudame seda ehk ka tavaelus. See, kas keegi oma armastatu tappis, on tema probleem. Ja nii Connemara-materjal kui lavastus üks ütlemata vägev ja võimas värk.“

Jaanuaris 60aastaseks saav Kaljujärv ütleb, et olles elus küll ja veel armastust tema erinevates varjundites kogenud, on ta veendunud, et puhas ja värske armastus oma teisenemistes on võimalik ka 80. ja 100. sünnipäeval.

„Noorematele, kes veel ei tea, mis seal õhtu pool ees ootab, kinnitan – inimese armastusvõimet jätkub, kuni on elu. Kuna armastus üha teiseneb ja küpseb, jääb värskus. Kogenud inimeste armastus on isegi puhtam ja isetum kui noorematel – seniorid ei kasuta oma kire subjekte ära ega ammenda. See on kaunis,“ teab Hannes. „Nii printsi- kui Connemara-loo mehed, kelle paralleelmaailmast mõistes ja austades publiku ette toon, armastavad. Selle kaasakogemine väärib kodudest teatrisse tulemist. Külastades teisi elusid ja võimalusi kohtume… iseendaga.“

 

 

Maavalla koja vardja ning… sepp

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla koja vardja ehk asjaajaja, logistik Liina, on oma 39 eluaastaga, mil ta on olnud õpetaja ja lapsehoidja, tippgrimeerija ja käsitöömeister ning nüüd sepakutset omandamas, avastanud: „Mis tulema peab, saab su nagunii kätte. Järelikult tuleb asjadel lasta juhtuda. Olgu see lapse sünd, isamaale tagasi kolimine või üllatavana tunduv kutsevalikuline kannapööre – süda teab nagunii, kuidas edasi toimida. Mõni protsess on valulik siis, kui loogika ja ratsionaalse mõtlemisega vastu punnid. Lase juhtuda – läheb valutumalt!“

Pärast võõrsil-aastakümneid ümbritseb teda tuli igas mõttes. Ta käib maausuliste Emandana meelekaaslaste koosviibimistel tuld süütamas. Tema teekaaslane sepaks-õppimisel on ääsi tuli. Ta on oma eesti keelde sujuvalt ja mänguliselt liitnud soomekeelse tunnetusliku suhtumise öelda „tule“ seal, kus eestlased tavatsevad kasutada minemist. Tulen oskama.

20 aastat Soomes elades, lapsi õpetades ja südametunde järgi emaks saades harjus Meta kolm korda nädalas suuri grimeerijate ja kehamaalijate konkursse võitma. Tema mehed sellega ei harjunud. Naine kuulas Lääne-Virumaa puude kutset ning tuli tagasi 200aastasesse rehielamusse, kuhu ta nüüd koos ema ja väikese tütrega elades sepikoda rajab. Poole nädalast veedab seetõttu Pirgu sepa Taivo Kõrvemaa juures ametit õppides, Vigala koolis ennast täiendades ning suvel sukeldub etendustesse-üritustesse-kärajatesse-ürgturgudesse, kus kõiki oma andeid ja kogemusi ükshaaval ja korraga kasutada, et ilus isamaa oma andeka tütre tagasiolekust võimalikult palju võidaks.

„Sepikoja ehitamiseks on mul olemas kõik vajalik – palgid ja tahe, ettekujutus sisseseadest, tütrekene, kes kutsub ennast ise Minu Meel – ja ema, kes on arukaim ja taktitundlikem inimene, keda tean,“ on Meta tänulik. „Mu ema oskab inimestele niimoodi küsimusi esitada, et need kõlavad nagu pai – ning annab oma viimased talvesaapad ära, kui kellelgi neid vaja on. Kõnnib ise rahulikult ja õnnelikult sussidega poodi.“

 

Kihlvedude ajad

Teismeline Liina liigitus kategooriasse „raskesti kasvatatav“ – oli tavakoolist välja lennutamise ja Kaagverre saatmise noateral ning lahkus õe juurde Soome. 17aastasena oli ülejäänud Eestile üldlevinud tööriigina tuntud naabermaa tema jaoks pidude-pillerkaaride paik. Asi käis üle võli ära, kui aus ent lõbujanuline tüdruk kihlveo peale abiellus ning sattus hiljem raskustesse abielu lahutamisega, kuna… ei mäletanud seadusliku kaasa nime.

„Ma olin armas ja väike, teatud mõttes pehme ja ärakasutatav mänguasi – ja õnneks hakkasin õigel ajal endalt küsima: kes ma selles mängus ise üldse olen? Minust sai lapsehoidja. Siis tuli armastus. Ja 19aastasena sünnitasin poeg Aleksandri, kes elab praegu oma tüdrukuga – samuti 19aastasena – kenasti ja turvaliselt Soomes,“ loetleb Meta numbreid. „Ka mu 14aastane poeg Joosep elab Soomes koos isaga, kellega nemad on suurepärane kooslus, ent kellega mina ei saanud paar olla. Mees eeldas, et olen kena klassikaline kodukana, aga tol perioodil olid mul aina grimeerijate konkursid, koolilapsed ja nendega teatri tegemine. Nüüd mängivad nad pojaga kahekesi kitarri ja tennist. Minu jaoks on tohutu kergendus ja õigeim lahendus, et poiss on isa juures. Kui ta mul Sõmeru taga metsas külas käib ja mu teadlikke-õnnestavaid heitlusi jälgib, ütleb ta: ema, sa oled ülikõva mees!“

Tegelikult on Liina Meta nii südametark Naine, et lahutas tütre isast oma kolmanda seadusliku abielu siis, kui last ootas. Eelmine abielu näitas, kui vähe ja viltu töötab see lahend, et üksteisega tutvutakse ja sobitutakse juba lapse kõrval ning beebi peab kõik need lootusetud kataklüsmid kaasa tegema. Ema säästis tütart sellest.

„Lapsed sünnivad emade otsusel. Väike Susi sündis mulle. Olen rahul, et pojad sündisid rohkem isadele. Ja ma kuuletun tütrekesele. Kui 2aastane Minu Meel silmitseb mulle kui vabale ja vallalisele tüdrukule külla tulnud mehepoegi ja ütleb „nii, Liina oma puppa – ja sina lähed koju!“ – siis nii ongi.

Mu emakene, helge inimhinge etalon, on õhtuste tee-juurde-vestluste ajal sageli arutlenud, et naise areng jääb seisma, kui juhuslik või suisa vale mees on majas. Edenemise asemel tuleb ebakindlus ja hirm. Mina ei karda midagi. Olen valmis järgmiseks armastuseks, mis saabub peagi – hirmuta,“ teab Liina Meta.

 

Susi ja Suur Lind

Virumaa rabades on peatne naissepp lisaks oma Susi-nimelisele tütretibale ka neid päris-hunte kohanud. Omal algatusel ja täielisel valmisolekul. Maausulisele kohasel kombel läks naine ühel üsna hiljutisel ööl padrikusse tuld tegema, tsimarukene ürdinapsi kaasas. Veel enne tule läitmist kuulis ta üsna lähedalt huntide ulgu. Pidas aru. Otsustas mitte karta. Süütas lõkke ja meeliskles selle paistel soekarjaga kõrvuti tunde.

„Ühel üleväsinud hilisõhtul – tööd on selles elus ikka väga palju tehtud! – olin nii tühjaks töötanud, et kõik ihujupid värisesid ega lasknud magama jääda. Laotasin käed laiali ja… muutusin suureks linnuks. Mul oli tohutu tiivaulatus, olin valmis lendu tõusma, aga ehmatasin paraku tagasi endasse. Kuna käed tundusid veel mõnda aega kõikvõimsate tiibadena, tean, et minu lendutõus on ees,“ usub naine. „Pühendumus ja armastus tuleb siis, kui naine on selleks valmis.

Meiesugused naised kipuvad oma ellu kutsuma tuge vajavaid õrnakesi mehikesi. Kuningas saab tulla siis, kui need mustrid on muutunud. Eks ma Pirgu sepikojas neid mustreid muudangi. Ehkki püüan oma väga-naiselt-õelt snitti võtta, rõõmustan kujunevate vasaralihaste üle ja tean, et nii saab ja võib. Ja Maavalla kojas muudan ju samuti mustreid.

On hiite maharaiumise ajad, mil tuhanded noored hinged pole ühelegi teist liiki loomale silma vaadanud ega tea, et puu on elus ja lill hingab. Teen igal võimalikul moel kõik endast oleneva selleks, et ennast ülejäänud loodusele vastandavad inimesed saaksid aru, mida nad teevad – siis ehk tuleb ka teadmine, kes nad on. Minul on tulnud.“

 

Liigutav uudishimu

Mullu hingedeajal Aasta Hiiesõbraks valitud naine on väga rahul, kui meedias aegajalt jutustatakse, kuidas puud teda koju kutsusid. Ka mida-mida?-tasandi küsimus tõmbab üldsuse tähelepanu tõsiasjale, et puud kõnelevad ning keegi kuuleb nende kutset.

„Ma loodan väga, et iseendast ja loodusest võõrandumise kriis on põhjas ära – edasi peatub nende kohutavate põlvkondade pealekasv, kes teleri-arvuti vahel mitte iialgi ühtki elusolendit ei kohta ega hiie-sõnagi ei tea,“ usub Liina Meta, keda ennast on sünnist saadik edasi liigutanud ja südamepõhjani liigutavate avastusteni viinud lihtne ja loomulik uudishimu.

Ta on üks võtmefiguure, kes augustikuus Raikkülas peetavatel kärajatel nii Pakamäe riitusel, kolmepäevasel ürgturul kui Mustrimuutjate etendusel toimib. 800 aastat tagasi 15. augustist on Liivimaa kroonikates kirjas, et eestlaste vanemad kogunesid kärajatele asju arutama ja otsuseid tegema. Raikküla mõisapaar Ivo Lambing ja Karmel Jõesoo korraldavad seepärast üsnagi mastaapse juubelikärajate maratoni konverentsi, külapäeva, nelja teatrietenduse ja kontsertidega. Liina Meta roll selles suursündmuses on lisaks Pakamäe riitusele ka ürgturu ohjamine, Mustrimuutjate etenduses osalemine ning kõigi huvilistega olulistel teemadel vestlemine.

„Ma teen koja vardjana nii õiget asja kui veel saab – rahvavalgustusega võrdselt oluline on meeste võimumängude maandamine ja isiklik teadvustamine, et me ei vastandu kellelegi. Jeesus oli üks omadest – heast perekonnast kõrgestiharitud šamaan – järelikult ei vastandu me ka tõelistele kristlastele. Rõhk sõnal „tõelised“.

Iga tegeliselt usklik – olgu selleks sõnaks siis religioosne või spirituaalne – inimene tajub teiste dimensioonide ligiolekut. See annab jõudu. Aitab õiged võimalused ära tunda. Väljakutsed esitada – ja vastu võtta.“

Kui naine alustas tagasiteed koju, kutsuti teda Rakvere teatrisse grimmeerijaks. Tahtis – ja ei tahtnud ka. Aimas, et teatrisse on ülimalt lihtne kinni jääda – grimmituba ja traditsiooniline lava on ju tore võimalus, nagu ka mõne näitlejaga suhtesse astumine ja klassikalisse teatriellu üleni uppumine. See pole paha – aga mitte temale. Et see oht kõrvaldada, küsis ta palganumbriks Soome palga ja pääseski ahvatlusest.

„Kojutuleku hind oligi kõigist mu Soome palkadest loobumine – neid oli mitu, nad olid suured ja nad… olid ära,“ naerab Liina Meta, kelle ellu on ka Eestis ohutistemeistri-loodusmatkajuhi-ürditempija-sepana teenistus saabumas. Jõuliselt. „Tagasi siinsetesse metsadesse sõitsin mina muide jalgrattaga. Nägin unes, et sõidan mööda Soome maastikke ilma lenksuta jalgrattaga. Paralleelmaailma väemees ulatas mulle sepavasara. Keerutasin seda hetke nõutuna käes – ja kinnitasin jalgrattale lenksuks. No mida selgemat märki sina hing veel saada või küsida oskad! Nii kui Kojas sõna laiali saatsin, nii Pirgu sepp mulle kätte juhatati. Tükkis tema ropu suu ja sooja südamega.“

 

Raua needmine

See Veljo Tormise Eesti ballaadidest tuttav sõnapaar on Liina Meta ellu toonud kogemuse sellest, kui oluline on kaardipakis nii mustade kui punaste kaartide olemasolu, inimhinges valikute tegemine, kas toidetakse musta või valget hunti ning iga ala puhul nii meeste kui naiste pühendatuse võimalikkuse.

Pirgu sepp ütleb, et nii nagu mehi-naisi on fifty-fifty, on ka naiste võimalus sepaks saada fifty-fifty. Ta on vastupidiselt teistele, naistepõlguritest seppadele, välja õpetanud 11 naist, kellest 8 töötavadki sel alal: „Peamine on täie pasaga ja tuima näoga oma rada rühkida, siis ei eksi teelt.“

Meta tee viib Pirgus õpipoisiks – nojah, -tüdrukuks! – olemast Viljandisse selliks ja seejärel kodusesse rehte meistriks. Sellega külgnev tee on üsna ilmselt loitsunaiseks kujunemine – kelleks aga tõeliselt vormutakse alles pärast viljaka ea ümber saamist.

„Minu – ja mu ema – juurde tullakse juba praegu nõu küsima. Aina arvukamalt. Ja ikka samadel teemadel. Naiselikkuse probleemid on tulipunktis. Sellepärast, et meie mitmete põlvkondade naistele on tekitatud eelarvamuste taagast tingitud traumad. Kes sisehääle ja südame tarkuse ajel toimib, see on… teate isegi, kes. Igaüks tahab olla hea tüdruk ning surub oma tõelist olemust viimase võimaluseni maha. Vaikib valudest, salgab traumeerivaid sündmusi. Ja jõuabki minu juurde,“ kirjeldab Liina Meta. „Ka indiaanirahvad ning siberlased on läbi aegade teadnud, et pärast viljakat elukaare osa loitsunaisteks avanevad moorid on kordades vägisemad kui mistahes mehepojad. Eks ma sinnapoole musterhaaval muutudes teel olen. Enne tuleb kaks kaunist armastust vastu võtta ja üks mees matta. Ma tean. Ja saan hakkama.“

Liina Meta näeb ennast parimas eas Ronjana, kes ühitab raua ja teatri, käsitöö ja nõustatavad, õpib oma emalt ja tütrelt ning kannab igaks juhuks autos raudkulli sulge kaasas. Selleks, et kinkida see ühtekuulumise märgiks ja ohutiseks näiteks mõnele teekaaslasele, kelle ta ära tunneb. Kas olnud eludest või… tulevikust.

Mahetalude võrgustiku värvikaid

 

Nii maa- kui linna-ettevõtjad on veendumusel, et väike-ettevõtlusel on tänases Eesti riigis üliväikesed ellujäämise võimalused. Seda rõõmustavam on leida ja tutvustada leidlikke ja elujõulisi erandeid, kes oma nišis tiibu tõstavad. Mahetalude toimetuleku võti on perekondlik töövõtt ja hakkamasaamise saladus üleinimlik töö. See kehtib nii Tõrvaaugu kui Mahetarga pereettevõtete kohta.

Kustkohast leiavad ajakirjanikud teemasid? Toidulaualt ja maanteelt!

Olime lastega juba mõnda aega end kuusevõrsesiirupi ja astelpajumarmelaadiga laadinud ning hanerasva ja kodumaise huulekese-pulgaga poputanud, kui avastasime, et kümneid sarnase kujundusega omamaiseid toidu- ja hügieenitooteid saadab turule Tartumaal Mäksa vallas Poka-Vesiveski talus tegutsev Mahetark.

Just päevil, mil tervendaja Kreet Rosin jagas meiega oma elupõlist, üha süvenevat tatravaimustust, nägime aga maanteel enda ees sõitmas valget kaubikut, mille tagaluuk jutustas Tõrvaaugu mahetalu tatrast ja lammastest. Spontaanse telefonikõne peale oli talu noorperemees Janek Kuusik meeldivalt üllatunud – perekondlikus tööjaotuses ongi tema müügi ja promotöö peal ning kogeb päevast päeva üllatavalt ükskõikset õlakehitust, kui tervistavast tatrast, meest ja lambalihast kõneleb.

On üha tarvis jutustada meie talunike leidlikest terviklikest muinasmaadest ja tutvustada nende unikaalseid pakkumisi, mis kasvavad vaid Eestimaal. Järelikult on eestlastele oluliselt sobivamad kui mujalt planeedilt kohale lennutatud produktid. Siin-kasvatatu töötlemine ja väärindamine annab loomulikul moel tööd nii nende talupidajate oma peredele kui paljudele teekaaslastele, kellelt need tänuväärsed nišitalud toorainet ka kokku ostavad.

 

Tõrvaaugu tõhus tervik

Perekond Kuusiku rajatud panoraamsel muinasmaal said pehmet talve kasutades tööd lisaks oma suurele perele ka teised professionaalid, sest omaehitatud tatrakuivati kõrvale püstitati pria-toetuselist koorimiskoda.

„Kuivati ehitasime ise,“ silmitsevad perepojad Janek ja Janno ka ise ikka veel mõnevõrra üllatunult, kuidas Tõrvaaugu talus on kõik kujunenud – otsekui iseenesest, ainult et tohutu töö tulemusel. „Lisaks kuivatile oleme varasematel aastatel ka teisi hooneid-masinaid aina ise ehitanud. Katse-eksituse meetodil – aga töötavad! Nüüd oleme juba professionaalid – siin Eesti mõõtkavas. Ostame ka teiste tatrakasvatajate vilja kokku ja loodame, et see innustab üha uusi eestlasi seda vilja, mitte rapsi kasvatama.“

Ema Anette ja isa Jüri meenutavad, et Tõrvaaugu tänase tervikpildi loomine algas ikka kohe väga pisitasa. Alguses olid vaid Vigalast pärit Jüri mesitarud. Mesinduse vaimustuse sai mees oma päritolukohast rööbiti Vigala Sassiga ning naine sai oma põlvkonna kohta tavatu nime… Norrast.

„Minu isa oli skandinaavlane – sealt ka minu laplase näoplaan ja põhjala ellujääja-loomus. Isa tuli Eestisse loomaarstiks. Kui taasiseseisvumise ajal passe vahetasime, selgus, et poliitilistel kaalutlustel polnud mu dokumentides isa rahvust targu märgitudki,“ naerab lambakasvatajast naine, et pidi peaaegu tõutunnistuse ja korrakohaste kõrvanumbriteta jääma. „Jüri isa kinkis meile Jüriga selle talu siin. Esimese tatra külvasime mesilaste pärast – olime kuulnud, et see sobib mesilate ümbrusse kõige paremini.“

„Siis leidsid pojad, et meil on ikka arvatavasti igav – ja tõid kolm lammast. Nüüd on 130 põhikarja suffolki-tõugu lihalammast pluss talled. Jõusöödaks ongi meie lammastel tatar. Ja meie rõõmuks läheb väga suur osa noori lambaid siit elusana – uusi suffolki-karju looma,“ kirjeldab isa Jüri.

„Ühed leedukad palusid mõned nirumad uted välja valida ja sinna saata. Kui kaup kohale määgis, tuli kiri – nii head lambad olid, et läksid põhikarja vere värskenduseks – millised need tublimad tegijad teil siis veel on, kui viletsamad on nii vägevad?“ kirjeldab Janek rõõmu hästiõnnestunud töö viljadest. „Nüüd tõime Hollandist uue jäära, et head karja veel paremaks aretada. Meile meeldivad sedatõugu lammaste jõulised iseloomud ja arukus. Lambad on vastupidiselt eelarvamustele ikka ääretult nutikad olendid – nad poleks muidu ju ellugi jäänud.“

Kuusikute pere kirjeldab, et lambad teavad täpselt, kus on parim taimestik ning kui inimeste poolt määratud koppel väsib, võtavad aia massiga maha ja kolivad sinna, kus õigem. Inimpere võttis lambarahvast ohjama idaeuroopa lambakoera – kes osutus aga hoopis ideede generaatoriks. Talledega mängima kippuv Robin saab massiivsete rohusööjate käest lihtviisiliselt peksa – ent tema allergia näitas kätte veel ühe tatra tarvitamise mooduse.

„Robinil on allergia ja gluteenitalumatus,“ kirjeldab perepoeg Janno – nad on Janekiga mõlemad geodeetide-biotehnoloogide erinevate ametitega kõrgharitlased. „Koer reageeris tavapärastele koerakrõbinatele ägeda allergiaga – silmad-igemed läksid tulipunaseks, hingamistakistused ja leemendav nahk kippusid hinge välja võtma ning Sipa loomaarst Reet ütles, et meil vedas, et peni hambutuks ei jäänud. Doktor Reimann määras talle allergiliste koerte krõbinad. Vaatasime nende koostist. Võrdlesime. Tatar!“

Nüüd ongi Kuusikud alustamas koerakrõbinate pressimist, et allergilised koerad ei peaks üksnes tatraputru sööma, vaid saaksid ka endale liigiomasel moel krõbistada. Kolmas liik lammaste ja koerte kõrval, kelle kasvatajad on avastanud tatra eelised, on hobune. Hobustel aitab tatar – eelistatavalt samuti graanuliteks vormituna – ära hoida nii laminiiti kui nahaprobleeme, ei aja paksuks ning on toitaineterikkam kui mistahes teine vili.

„Olge lahked – tatratee ja Tõrvaaugu mee juurde on meil laual tatrajahu pannkoogid ja küpsised ning oma aia õuntest moos,“ serveerib Janno ujedalt muiates. „Mesitarusid peab isa tegelikult juurde võtma, sest kogu kümne taru mesi kaob klientidele rutem kui mesilased korjata jõuavad. Algsest allahektari-maast on tänaseks saanud umbes 200. Kasvatame ka Sangaste rukist – seda Eesti vanimat omamaist sorti, mille krahv von Berg aretas ja millel mullu suur juubel oli.“

Kuusikute suhtumist oma niššide loomulikku leidmisse ja lainemisse, tatra-lammaste-mesilaste sümbioosi võimaluste sujuvasse edasiarendamisse, tehnika ja töövõtete täiustammisse võibki nimetada ujedaks üllatuseks.

„Seda, et tatar on allergiavaba vili, selgitame rõõmuga üha ja üha uuesti ja uuesti – nii laatadel kui kauplusekettidele. Mitte ainult toiduna, ka patjade ja madratsite täidisena ei võta taimne voodivarustus tolmulestasid ligi ning hoiab suvel hästi jahedat, talvel sooja – ja kaitseb haudumise ja lamatiste eest nii titte kui taati,“ kiidavad Kuusikud. „Vastuseks neile, kes kurtsid tatrakestade kahisemise üle, sobib Kreet Rosina väide, et see on tervendav ja rahustav heli.

Vastus neile, kes kurdavad tatra kibeduse üle, on meietoodetud mahe suutäis ise.

Kibedaks läks nõukogude riparapa-röstitud tatar, millelt kuumusega kestad maha võeti ja mis pidi lihtsalt öeldes ärakõrvetatuna sada aastat säilima. Õigesti kuivatatud ja kooritud tatar on magus.“

Magus on ka hõimu tööjaotus, kus Anette teeb raamatupidamist ja Janeki pruudi ema valmistab professionaalse õmblejana mitmekabrilisi madratseid, mille täidis püsib kenasti paigal. Esialgu õmblesid-pakkisid ja käisid laatadel kõik Kuusikud oluliselt kaootilisema tööjaotusega. Eriti jõulude ajal olid Tõrvaaugu tatra-tuuslarid nagu kamp ülekoormatud päkapikke. Pakendasid ja vedasid – nüüd juba kahe autoga – müüsid ja selgitasid…

Õnneks on neid selles hõimus rohkesti – Janno sõbratar on Tallinnas ja Janeki naine Pärnus ning peretütar Liina teeb samuti samal ajal tööd, kui tema mees on tütrekese Liisaga lapsepuhkusel. Aina rohkem saab ka neid, kelle kasvatatud tatart kokku osta, töödelda ja turustada – praegu on neid paarkümmend.

„Viljakasvatuses ei saa teatavasti midagi kindlat prognoosida. Kui lammas kasvab kenasti iga ilmaga, siis eelmisel suvel näiteks hakkas mais maha tehtud tatar alles juulis idanema. Väga pirtsakas vili ta pole, nii et päris valesti ei saa midagi minna,“ kinnitavad Kuusikud. „Tundub, et meil on aeg välja anda Tõrvaaugu mahetalu kogemustepõhine käsiraamat. See vähendab suukulutamise vaeva üha üleseletamisel, et tatar on magus, tema kahin padjas rahustav ja toime madratsis tervendav ning et ta on allergiavaba toit igale loomaliigile, isegi inimesele.“

 

Mahetark

Tartumaal Melliste-Kaagvere kandis Poka-Mäksa tegusa tuiksoone loonud Rüütlite pere elab pereisa Mati esivanemate talus sammhaaval tiibu tõstnud jätkusuutlikku tuleviku-Eesti mudelit.

Mati Rüütel teab: „Minu vanavanaema talu – võimalik, et meie hõim elas siin ka juba kivikirveste ajal! – käis analoogselt teiste Eesti kodudega käest kätte. Nõukogude okupatsiooni tulles päästis informeeritu-poolne vihje mu esivanemad küüditamisest, aga kolhoosi äravõetud talus elasid võõrad. Meie saime oma riigi taassünnil siia uue elamu ehitada ning seadsime uue elu minema. Kuna elujõuline Eesti rahvas on kõigist uskumatult julmadest aegadest läbi tulnud, jääme ellu mistahes järgmise essu otsa sattudes.“

OÜ Mahetark on väike perefirma, kes tegeleb loodustoodete loomise ja müügiga. Ema-isa-poeg on paarikümne aastaga õppinud tundma astelpaju kui isiksust, temast toidu- ja kosmeetikatoodete loomise lõputuid võimalusi – ning lisanud astelpaju kui telg-taime kõrvale kuusevõrseid-vaarikaid-hanerasva. Kõike, mida looduslikust rahvatargast nõiaköögist leida.

„Mahetargad oleme meie – Mati ja Malle Rüütel. Mati kesk- ja Malle keskeriharidusega. Otseselt toidutootmist ei ole kumbki õppinud, aga tootmiskogemus on juba aastast 1999. Siis sai valmistatud esimesed astelpajusiirupid. Siirupile järgnes astelpajuõli ekstrakt ja siis astelpajusalv. Ideid tekkis järjest juurde ja see nõudis ka enesetäiendust raamatutest ning internetist. Käisime erinevatel koolitustel,“ teeb Mati lühikokkuvõtte haja-asustatud-haliseva külaelu ereda erandi ülesehitamisest. „Oleme teada saanud, et astelpajupõõsad on täpselt sama erinevad isiksused nagu inimesedki. Mõni käitub vaoshoitult ja piiritletult. Teine sirutub kõrgusse, kasvõi 8 meetri kõrguseks puuks. Kolmas – faktiliselt sama liiki ja sorti – ajab end hullunud umbrohuna laiali ja levib kas mügride või geenivingerpussi tõttu ohjeldamatu võsana kasvõi tuppa.“

Juba loodud toodetele said Rüütlid tagasisidet  esialgu pereliikmetelt ja tuttavatelt ning kuna see oli ülimalt positiivne, siis julgeti oma toodangut ka raha eest müüma hakata.

Astelpajuistanduse rajati 1995. aastal. Astelpajuistikud toodi Seedri talust .  Esimese saagi said oma miniriigi rajajad 1997. aastal. 1998 oli marjasaak juba märkimisväärne.

„Müüsime oma saavutust marjana – ja hea hinnaga. Aasta hiljem ei tahetud marja eest enam normaalset hinda maksta ja see sundiski mõtlema toodete valmistamise peale.

Marjakorjamine käis esimestel aastatel käsitsi. Siis oli istanduses 10 – 15 inimest abis marju korjamas. Igasuguse abi palkamisega aga teatavasti on sedasi, et aitäh on palju, raha sobib – ent arendamine ja investeerimine hoiab raha pidevalt… mujal,“ naerab Mati, kes ka selle vestluse ajal pria-dokusid kokku pakib – uut tootmishoonet on vaja! „Kuna käsitsi korjamine oli väga aeganõudev, okkaline ja ebaproduktiivne siis sai ostetud trimmeri baasil ehitatud  marjaraputaja. Selle raputi leiutas ja töötas välja legendaarne Tartu mees, geniaalne leidur Hando Kruuv ning see oli mitmeteks aastateks väga tubliks abimeheks saagi koristamisel. Istanduse kasvamisel ja vananemisel ei olnud raputajast enam abi, sest sellega ei ulatanud korjama.

Nüüd käib astelpaju korjamine okste lõikumise teel. Puu küljest lõigutakse marjadega oksad, millega piiratakse ühtlasi ka puu kasvu, eemaldatakse nõrgad ning valesti kasvavad oksad. Vähemalt 30% roheliste lehtedega oksi tuleb jätta puu külge – see tagab puu edasise kasvu.

Marjadega oksad külmutatakse sügavkülmas ja alles seejärel raputatakse marjad okste küljest lahti. Selleks on meil endal konstrueeritud vastav masin, mis seda tööd kergendab.“

Noorem perepoeg Madis õpib Olustvere maamajanduskoolis ja tahab põllumajandust üle võtta. Selleks tegi ta juba oma ettevõtte OÜ Vesiveski Talu. Peale pärija koolilõpetamist on plaan, et poeg tegeleb istanduste hooldamise ja marjade korjamisega ning Mahetark tegeleb toodete valmistamisega.

„Jälgin uudishimuliku imetlusega, kui edukalt ja julgelt Madis kui 21. sajandi inimene bürokraatiakoridorides ja ametiasutustes surfab – respekt! Ja sellest tuleneb sujuv perekondlik tööjaotus.

Tootmiseks on meil aga ostetud mahlapress, mis sobib astelpaju töötlemiseks – ja mahlapuhastusmasin. Samuti on muretsetud seemneõli press, millelaadseid Eestis on ainult mõned. Sellega pressime astelpajuseemneõli. Kuivatuskapid, astelpajuseemne eraldamise masin, marjapuhastusmasin on meie eneste konstrueeritud ja töötavad väga hästi.

Ka meie toidu- ja kosmeetikatoodete retseptid on oma väljatöötatud. Kui näeme laatadel kedagi meie juurest läinut sama toodet müümas – kaks tera suhkrut kaubal vahet – tekib küll küsimus: kas omal ideid ja autunnet üldse pole? Aga issanda õigluseveskid jahvatavad teatavasti õiglaselt ning uuemal ajal ka mitte väga aeglaselt.

Iga kasvataja aga teeb meile aina rõõmu – saame teistelt astelpajuinimestelt toorainet osta.

Enamuse toorainest kasvatame siiski ise ja varume oma talu maadelt. Meie talu juures olevate mahe-istanduste põhilises tooraines astelpajus on ühes marjas sama palju kasulikke aineid kui apelsinis. Valmistame sellest väärtuslikust loodusannist mahla, siirupit, õli ja marmelaadi. Samuti valmistame siirupeid kuusevõrsetest, mida kasulikke aineid janunevad inimesed vaistlikult ka metsas näksivad – ja võilille õitest, mis sümboliseerivad samuti kevadise vitamiinipuuduse lahendamise kiirabi.

Marjamaadelt toome oma talu mahevaarikad marmelaadis ning metsajõhvikast toodame siirupit ja marmelaadi.“

Kuus mahetarka toodet on pälvinud Tunnustatud Eesti Maitse Pääsukesemärgi: Astelpajusiirup, Astelpajumahl, Kuusevõrsesiirup taruvaiguga, Võilillesiirup ja Vaarikamarmelaad.

Tunnustatud Maitse Ristikumärki kannab Astelpajusinep. See tiitel on Mati sõnul sõna otseses mõttes maitseasi – žürii maitseb ja tunnustab. Kosmeetikatoodetega on oluliselt rohkem analüüse-antiallergilist testimist ja asjaajamist.

„Käesoleval ajal turustame oma toodangust 95 % Eestis ja 5 % ekspordime Soome Vabariiki. Ekspordi osakaal tulevikus kindlasti suureneb. Seda enam, et oleme välja töötanud ka mõned kosmeetikatooted, mis on saanud tarbijatelt rõõmustavalt positiivse hinnangu.

Huuleke on  hügieeniline huulepulk mis sisaldab muu hulgas astelpajuseemneõli. See ei tekita sõltuvust ja aitab parandada ka väikseid huulelõhesid.

Kreemike on mõeldud kasutamiseks näo ja käte kreemina, kuid seda võib kasutada üle keha. Sisaldab väga häid naturaalseid koostisosi ning ongi juba paljude tarbijate lemmik.

Loodame peagi saada riiklikult tunnustatud mahetöötlejaks. Mis tähendab tohutut pakki pabereid ja asjaajamist. Meie meelest peaks riik ise iga mahetegija ja maal tootja-looja eest seisma ning Eestil tervikuna on ülim aeg ja viimane võimalus saada üldiseks maheriigiks.“

 

*

SIDEBAR

Jaan Leetsar:

Olen siin Võrtsu ääres mõtisklenud meie riigi edasiste arengute üle ja jõudnud järeldusele, et kui me suuda käivitada üleüldist majanduslikku ühistegevust, millel oleks ka rahvusvaheline mõõde, muutuvad sisuliselt mõttetuks mistahes ponnistused luua mingit maheriiki või kasvatada rahvust kasvõi Põhiseaduse preambula vaimus.

Tundub, et siin peaks sekkuma riik – meie rahvas on vist liiga isekas, ta ei suuda vajalikul määral koopereeruda ega teha majanduslikult tulemuslikku koostööd.

Eeskujuks võiks võtta kunagised riigijuhid Jaan Tõnissoni ja Konstantin Pätsi, kes suutsid riigi initsiatiivil luua ühistegevuseks vajaliku raamistiku (Põllumajanduskoda, Ühistegevuskoda, riigi initsiatiivil loodud keskühistud jne) ning täita see eraomandusliku sisuga. Ka praegu on vaja riigilt jõulist sekkumist mitte ainult põllumajandusse vaid majandusse ja sotsiaalellu laiemalt.

Meie võiksime esiti omavahel selgeks vaielda, kas me vajame uut mõisasüsteemi või orienteerume väikeettevõtlusele ja talumajandussüsteemile (sh ühistegevus ja perekonnad)? Leian, et rahva majanduslik võimekus ise ennast aidata ei sünni üleöö. Ja kõik see peaks toimuma riigi tippjuhtide initsiatiivil ja tasemel, alates uuest presidendist, peaministrist jt riigijuhtidest, kes eestlust tahavad ja ka suudavad aidata.

“Kui õitseb põllumajandus, õitsevad koos sellega kõik teised kunstid. Kui aga jätta põllumajandus mistahes põhjusel hooletusse, lähevad koos sellega hukka ka kõik teised kunstid”, on öelnud üks vana-vana kreeklane (vist Xenophon?). Praegu oleme selgelt hukkamineku teel.

Head mõtlemist!

 

Bruno Braun: ärge muretsege – kaevake valget põllupoolt!

 

Bruno on Holistika Instituudi üks mees-teejuhtidest. Eelistabki tegelda Meeste Asjadega – nii holistilise regressiooniterapeudina kui meelerännakute teejuhina, kelle ees avati aastal 2006 uks ilma, et oleks mingit vapustust või tõbe tarvis olnud.

„Ühel hommikul ärkasin – ja kõik oli teistmoodi,“ kirjeldab Bruno, kes on habeme kasvatanud mugavusest, mitte edevusest. Ühel pikemal matkal see kasvas – ja jäi. Nüüd püüab holistiline terapeut omal nahal tunnetada, kas ka habe toimib antennina, nagu juuksed. Kas see summutab või võimendab kurgutšakrat, mille korraldada on meie suhtlemisosavus.

Kui Bruno enese üks kümne aasta tagune hommik oli teistmoodi, siis teistmoodi on võrreldes teiste teejuhtide-meelerännakute saatjatega ka tema ise. Vaikne ja salapärane. Vähesõnaline ja sirgjooneline. Ütleb rahulikult, et tšakraid ja auravärve tema ei näe – usub seda, mida nägijad väidavad – ning loeb palju. Ja tsiteerib loetut rahuliku rõõmuga. Oma raamatut ta vaatamata kaunile kulgemisele ja kenadele kogemustele kirjutada ei kavatse: „Iga inimene on unikaalne. Ja iga inimene peab endale määratud eneseteostuse ja arengu Teel püsimist ise harjutama. Võin küll oma kogemusi jagada – aga kui ma koostaksin raamatu, võib mõni oma kõrvalhaagid kogemata – ja kogemustest õppimata jätta.

Oluline on, et me ei muretseks. Ei enese ega oma kallite pärast. Iseendale tehke see teene, et asuge oma musta ja valget hunti ning musta ja valget põllupoolt uurima ja üles kaevama. Lastele ja armsamale aga võimaldage koos loodusse, rändama minek. Selle asemel, et neid muretsemisse projekteeritud stsenaariumidega õõnestada.“

 

Kus on uks?

Bruno ütleb mahedalt, et naudib väga oma erapraksist Holistika Instituudi juures. Tal on pühapäevaõhtuti meesterühmad ja üle esmaspäeva rännakud läbi tšakrate. Erakonsultatsioonides käivad kliendid teemadel nagu probleemid meeste ja naiste vahelistes suhetes, keerulised suhted vanematega, lähedastega, ühiskonnaga, elukriisid (eluetapi muutused, lähedaste kaotus jms), eksistentsiaalsed ja identiteedi teemad (Kes ma olen? Kuhu ma suundun? Milline on tõeline mees? Milline on tõeline naine?), erinevate terviseprobleemidega jne. Kõik see kuulub holistilise lähenemise kompetentsi. Tähendab ju holistika terviklikkust, inimese ihu-hinge-vaimu vahel. Regressiooni-meetod viib inimese meelerännakule tema minevikku. Nii selle elu elamustesse kui eelmiste kehastuste kogemustesse, mis on energiad blokeerinud. Bruno on üks neist terapeutidest, kes seda puhastavat ja vabastavat kulgemist juhendab.

Meditatsiooniõhtutele ei pea registreeruma, kursuste või sarjadega võib suvalisel hetkel liituda. Aastate jooksul on inimesed samadel tšakratuunimistel hakanud ka korduvalt käima. Kasvõi selleks, et ühel meditatsioonil südamekotta muna hauduma jäänud Hingelinnule järgmisel korral linnupoja-katsikule minna. Tõsi, seda saab Bruno sõnul ka ise teha: salvesta endale ise juhendatud meditatsioon, millega pärast meditatiivsele alfatasandile minekut ise ennast linnupoegadeni juhatad.

Tema juhitud meelerännakutel on mõnikord värvikad pildiread, teinekord nii sügavale sukeldumine, et midagi ei mäleta – mõnel juhul ka uinumine, mil alateadvus jääb ikkagi Braunile järgnema.

„Minu õpetaja Marina Paula Eberth oli just hakanud Eestis kursuseid tegema, kui ma teejuhti vajasin ja Holistika Instituuti tulin. Neli aastat õppisin ja katsetasin, lugesin ja proovisin,“ kirjeldab mees, kelle lemmiksiniseks on ka vaimsusse koolitatuna jäänud selge taevas ning parim roheline elab metsas. „Nüüd olen viiendat aastat üsna tihedasti hõivatud terapeut. Eks armastuse – ja lennuõnnetuse korral hapnikumaskiga – on sama, mis holistilise teekonnaga: kõigepealt ise, siis lähiring – siis juhatuse otsijad ning seeläbi kogu inimkond.“

Holistika Instituudis on loendamatute isiksuste hulgas õppinud eripedagoog Diana Tarand ja Kirna mõisaproua Tuuli Org, lauljatar-joogatreener Kadi Toom. Tema on koos proua Eberthi, teiste terapeutide ning Glen Pilvre ja Priit Pajusaarega esindatud ka Salasõna-sarja meditatsiooniplaatide autori ja esitajana.

Samas ei tea muide Pärnu mnt 139C naaberasutuste-spordiklubide-kohvikute töötjad, et sama maja kolmandal korrusel on sedavõrd armastatud ja valgust külvav instituut. Nendivad vaid, et väga palju küsitakse, kus see on…

 

Rändame?

Meditatsioonidel kasutab Bruno salveid ja teisi puhastavaid aromaatseid taimi, pimendab ruumi umbes paarikümne inimese ümber, kes tema õhtutele tulevad. Ning viib istujad-lamajad läbi südame hingatades alfatasandile – milles meditatsiooni tervendav-tasakaalustav mõte ongi. Mõtted peatuvad ning teejuht saadab kooskonna vastavalt sellele, millise tšakraga tegeldakse, kujutlusis loodusse ja oma enese südamesse, naha vahele ja mulli sisse.

„Ma ise käin neil puhkudel vaheldumisi meditatiivse ja päevateadvuse vahel. Kahe laine vahet hopsamine on paratamatu – ühest küljest olen osaduses, teisalt vastutan ja kontrollin. Ent ma armastan ikka ja jälle rõhutada, et ma pole guru ega õnnistegija – olen üks teie hulgast. Olen nii meditatsiooni kui tšakrate kohta üsna palju lugenud, proovinud ja harjutanud. Jagan seda rõõmuga,“ kirjeldab mees, kelle lemmiksõna on „jaa“. Tal on enda ümber kogunenute jaoks varuks punktiga „jaa“ kui nõustumise märk. Küsimärgiga „jaa“, kui on tunda, et arutleja-jagaja tahaks veel midagi öelda – ja seeläbi teistele peegliks olla. Hüüumärgiga „jaa“ tähistab seda, et metsmees on püüdnud midagi, mis kõlab talle enesele uudse või üllatavana.

„Üksi mediteerida ma ei karda – on küll jah küsitud, kas üksi rännates liiga kaugele ei satuta. Umbes nii, et tagasi ei oska tulla. Mõnel juhul lähen mina ja teised rändajad küll kuhugi teeta-tasandi kanti – nii et alfarännakutele omased pildiread hajuvad. Neid ei mäleta – ka juhendatud meditatsiooni saatehäält enam ei kuulda. Kõrgem mina saab omasoodu toimetada ja blokeeringuid lahti nööpida. Sinna sügavustesse-kõrgustesse-kaugustesse ei saa siiski lõplikult jääda ja end unustada. Meil on selline kaval asi nagu intellekt – see põrgatab meid teadvuse äärealadelt tagasi. Kus mu keha on? Küsib intellekt, teeb pistelise kontrolli – ja matkab edasi,“ julgustab Braun. „Jagamisring pärast tagasitulekut on üks hea asi. Info on jagamiseks – mina jagan raamatutest õpitut ja ise kogetut. Koos meelerännakul käijad kirjeldavad sageli samu asju ja nähtusi, teekondi ja kujundeid erinevatest vaatenurkadest. Tunnevad teistes ennast ära. Väljas on kõik olemas. Mina juhin mõnele väljas leiduvale tarkusele tähelepanu, sest see on mind ennast aidanud.“

Brunole imponeerib näiteks Positiivse Psühholoogia Keskuse juhtfiguuri Martin Seligmani „Eheda õnne maatriks“. Kirjeldus sellest, millised on kuus teed voorusteni, mille olemasolu puhul on inimene õnnelik.

Tarkuse ja teadmisteni viib teadmisjanu, huvi maailma vastu, õpihimu, otsustusvõime, kriitiline mõtlemine, avatus, leidlikkus, originaalsus, praktiline intelligentsus, sotsiaalne intelligentsus, isiklik ja emotsionaalne intelligentsus ning perspektiivitunne.

Vapruse kui vooruseni viib uljus, südikus, püsivus, toimekus, usinus, siirus, ehedus ja ausus.

Inimlikkuse ja armastuse tagatis on lahkus, suuremeelsus, armastus, võime armastust vastu võtta.

Õigluse tagab kodanikutunne, kohusetunne, meeskonnatöö, usaldusväärsus, õiglus ja juhivõimekus.

Mõõdukusele sillutab tee enesevalitsus, ettevaatlikkus, kaalutlevus, hoiatustega arvestamine ning alandlikkus.

Mõistuseülese vooruse tasandi pälvib ilumeel, täiuslikkuse hindamine, tänulikkus, lootusrikkus, optimism, tulevikulisus, vaimsus, eesmärgiteadvus, usk, religioossus, andestamisvõime, halastus, humoorikus, mängulust, särtsakas kirglikkus ja innukus.

„Inspireerin inimesi lugema neid autoreid, kes on mulle endale sobinud – juhatan kätte netis leiduvad testid ja materjalid. Ja võin kinnitada, et kuitahes kogenud vaimuinimese ja vilunud meelerändaja jaoks on pidev tasakaalust välja lendamine täpselt sama tuttav kogemus kui sulle või mulle,“ kinnitab Bruno, et pole kohanud inimest, kelle elueesmärk ja -mõte aegajalt keskmest välja ei eksiks. Mis iganes ärritus või muretekitaja, rünnak või isegi sihilik pahategu on teatud avanemise ja valgustumise astme juures alati ja igal juhul võetav stoilise nõustumisega. „Holistika võtab asju parimas mõttes lapsemeelselt – on nagu on. Täiesti kindlasti selgub mõne aja pärast, et nii, nagu on – see on lisaks ka parim, mis juhtuda sai. Kogu oma halbuses – mis on ju kõigest hinnang. On nagu on.

Aga kahtlemata on ka teatud seltskond virina nautijaid. Teatud inimtüüp ei tahagi ehedalt õnnelik olla ega end tervemaks-puhtamaks mediteerida. Tal on ikka süüdlasi ja väliseid olusid, mis ei lase õnnelik olla. Teda ei saa aidata, sest ta ei taha, et teda aidatakse. Pole mingeid lahendusi vaja välja pakkuda – need võivad ohustada õnnetuse nautimist. See on sõltuvus – kui üks kuulaja on tühjaks kurdetud, leiab ta järgmised ohvrid – tal on terve kollektsioon sensitiive, kes kõik tema hädadega võitlevad. Peale ta enese. Ja kahtlemata on selline sõltlane nende õnn, kes tervendajatena raha teenivad.“

 

Must ja valge põld

Bruno õpetaja, Holistika Instituudi looja proua Eberth on õpetanud ka teda, edukat ja õnnelikku, aina õnnelikum olema. Nii, nagu igaühes meist elab must ja valge hunt, on meil kõigil üles kaevata ka mustad ja valged põllud.

„Kaevasin oma selle ja eelmiste eludega kogunenud musta põllupoole läbi – nii mõnus ja tore oli. Mida veel!? Õpetaja soovitas loogiliselt – nüüd hakkad valget põllupoolt kaevama – pole just väga eestlaslik praktika, aga heaolu ja külluse suurendamine on lõputute võimalustega minemine,“ innustab Braun oma rühmadesse saabunuid, kes tõdevad üksmeelselt, et on meditatsioonist naastes üllatavalt noored, värsked ning alati oma elu parema-teadlikuma osa alguses.

„Mulle kui loodusinimesele on aastaringiga kooskõlas pulseerides olulised pööripäevased puhastavad restardid. Leian pööripäeviti enamasti mõne higitelgitseremoonia, milledelt teatavasti väljutakse vastsündinuna,“ soovitab mees ka teistel leida endale sobiv rituaal kui kingitus iseendale.

Kui Bruno metsa tuleb, siis ta… on metsas. „Ma püsin jah tseremooniaplatsil ega kuhju kuhugi vestlusringi. Need on minu enese tseremooniad. Filosofeerimise ja analüüsimise ajad on läbitud.“

Lisaks meelerännakutele rändab Braun ka füüsiliselt – kogub meie planeedi erinevaid paiku ja palgeid endasse – terveneb ja areneb mõistagi seejuures ise. See on osa tema tööst ja pühendumisest.

„Terapeut peab olema ise korras, mitte probleemide pundar. Kui ma kutsun inimesed mõne tšakra korrastamise õhtule, siis ma otse loomulikult tegelen ise enne mitu päeva selle tšakraga. Nii, nagu kasvõi higitelgi tseremooniameister on mitu päeva enne riitust juba teenimises.

Haavatud tervendaja teooriad on küll kenad, aga minu meelest on viisakas terve olla – puntrad on õppima ja abi järele tulnutel endilgi kaasas,“ arutleb mees.

 

Pühapäevaõhtud arhetüüpidega.

Oma meeste kursusel, mis pühapäevaõhtuti meeste arhetüübid armastajast ja sõjamehest kuninga ja maagini lahti harutab ja kokku paneb, on Bruno samuti üks poistest. Mitte kamba pealik, vaid üks neist, kes on olnud silmitsi-rinnutsi tõsiasjaga, et mehed ja naised on ikka tõepoolest kaks erinevat liiki.

„Arhetüüpide lahtiharutamine ja kokkupanemine on oluline selleks, et meestel tekkiks julgus. Julgus intiimselt arutleda ja jagada. Võrreldes naistega oleme selles mõttes erinevad liigid, et mees arutab asju iseenda sees ning kui selgusele jõuab, teeb. Või jätab tegemata. Naine arutleb valjusti ja väljapoole. Räägib-räägib-räägib – ja minu elus on olnud perioode, mis on olnud üks lõputu naise sõnastatud soovide täitmine. Nii lõputu, et tundub nagu ööpäevast jääks ka puudu. Kusjuures pärast on selgunud, et naise jaoks toimus kõik ära ja soovid olid täidetud juba sellega, et ta need lahti heietas,“ naerab Bruno. „Koolitusse tulevad mehed, kelle naine on arenguteel. Kui naine on asunud muutuma ja arenema, eeldavad nende vahelised suhted ka mehe liikveleminekut. Mitte nüüd päris nii üheselt, et naine saadab mehe kursustele. Kaudselt.

Mehel pole vajadust midagi lahata ega arutada. Pole ka sellist ühendust universumiga, nagu naisel. Mehe ühendus loojaga käib läbi naise – minul olulisel määral läbi looduse. Mehe tarve on eneseteostus-edu-teenimine. Head suhted on naise tarve.

Mees on rahul, kui saab rassimise rajalt korraks kõrvale – naps, kalalkäik, jaht – ka töö ja teenimine on varjupaik aina analüüsiva ja sõnastava naise ja naiste ühiskonna eest. Samas võib neid pühapäevaõhtusi meeste kursusi Holistika Instituudis võtta kui praktilist valmistumist uueks nädalaks. Esmaspäevaõhtusi meditatsioone ammugi – seal on kaks kolmandikku osalejatest naised. Kui tšakrad saavad alt üles kosmosesse välja koheldud ja käsitletud, lähen mõnele reisile ja matkale. Ja sügisel alustan koos loodusega uut ringi. Kuna ma ise olen sügiseks uus, siis on ka mul enesel huvitav, mis on vahepeal muutunud. Ei vähem ega rohkem kui kõik.“

 

Maestro Tauno Kangro suurelt unistatud Elu

 

Maikuus 50aastaseks saava imposantse skulptori ja elukunstniku poole pöördudes vormub tiitel Maestro iseenesest. See pole niivõrd hinnag Tauno Kangro loomingule kui tunnustus oskusele suurelt unistada ja seda unistust elada. Täiel rinnal. Kandes välja nii õpetaja kui vägimehe ürgjõudude elukunstiks pööramise rollid. Karvane ja loomanahkades kostüümidraama sobib andekaks ärimeheks peetud meistrile suurepäraselt – kusjuures ta on igas mõttes vaba mees ka veel!

„Juubeli puhul tuleb mul sel aastal seitse näitust,“ toimetab peremees väledalt oma Graniitvillas, mis on üldsusele tuttav telesaatest „Laula mu laulu“. Kujur keedab osavalt kohvi tohutus tallisaalis, suutes samal ajal kõnelda näitustest Saint-Tropez’s, Rahvusraamatukogus ja Tallinnas Vabaduse väljakul.

„Vabaduse väljakule panen telgi üles. Selline väike näitus…“ muheleb bassihäälne mees habemesse.

Kui enamasti on mehed monoprotsessorilised, siis suur kujur saab toidulauda kattes ühtlasi juhtnööre jagatud ka töömeestele, kes tema prantsuse-ekspositsiooni tarvis postamente meisterdavad ja koos kujude alustega sooja mere äärde ennast kaasa lubavad.

Laua aga katab karvane ja loomanahkades peremees köögist, kuhu oma ettevõtet pidav peakokk Erki Palo on eelmise õhtu asutusepeost jäänud suupisted-kreembrüleed rivistanud, et Graniitvilla tööinimesed need kuulsalt hõrgud palad lahkesti heaks võtaksid.

Niinimetatud väike saal, kus laulusaadet ongi salvestatud, on lihtsalt Tauno elutuba. Läbi kolme korruse kõrguva kamina, loendamatute kunstiteoste, elusa ja kõneka kivi-puidu-metalli-naha küllusega. Mees on ise oma Uue tänava ateljeest tulnud – jagab end linnastuudio ja tõelise koduna tajutava tall-villa vahel – äsjase aktimodelleerimise jälgi on kogu tema loodud maailm täis. Professionaalsed akrobaadid käisid poseerimas ja maestro meistrikursuse õpilased modelleerimas.

Nii üliproduktiivselt taieseid tootev kui mastaapset elulaadi vooliv kujur on Laitsesse loonud erinevaid kultuurivaldkondi ühendava tuiksoone, mida tunnustades enam ei õiendata, et ta on häbematult edukas ning seetõttu kitšimeister.

Enam ei itsitata tema unistuse üle Kalevipoja hiidkuju Tallinna lahte püstitada – hoopis kahju on, et seda seal pole. Ka ei sosistata enam, et villa läheb üleloomulikult ettevõtlikul ja edukal suurmehel käest ära. Kangro on tänulik, et Tallinna-ateljee ebakindel olukord andis põhjuse Laitse-kants soetada. Täna on ka villa finantsid – võimalik et tänu õuele loodud pühakojale! – joones. Laitses töötavad meistrid toovad kribinalkrabinal läbi kahe korruse sirutuva üheksa sviidi katuseakendelt lund alla, et hiidkodu savikrohv ja sviite täitvad kunstiteosed kannatada ei saaks. Korterimõõdus sviitides on maalid-pastellid ja kujuri väikevormid – nende seas tema suurteoste väikesed mudelid.

„Teiste kunstnike tööd on siia villasse sattunud enamasti vahetuse korras. Aga ka astroloog Igor Mang tegi vahetuse – oma portree jaoks poseeris linnaateljees Uues tänavas koos peni-Sulfaga, ent endale viis koju hoopis akti, ja tema portree on meil siin väärikal kohal,“ kirjeldab kunsti voolamist loovur, kelle käes plastiline väikevorm kujuneb paari tunniga – ent pronksivalu ja kogu protsess võtab aega paar kuud. „Õues on praegu 16 suurvormi, villas sees võtab iga kunstiteost hõlmav ekskursioon terve päeva – kui ma aga pidude-pulmade-seminaride ajal ise vaatamisväärsus olla ei taha, panen lihtsalt ukse kinni. Mul on maja ühes tiivas oma köök-ateljee ja magamiskamber, kuhu võin olenemata villa alalisest rahvarohkusest eraklusse tõmbuda. Liigagi eraklusse – akvaariumis pole praegu kalu ning kass peab põhiliselt õues jahti.

Olen juba kaks aastat poissmees olnud. Viimased lapsed, 12aastased kaksikud elavad ema juures. Ja ma olen juba üsna kaua ka karsklane olnud. Mulle meeldib kaine olla. See muudab võrratult tundlikuks ja produktiivseks. Poissmees olla…

Nojah, üks mu sõber leidis tutvumiskuulutuse põhjal Elu Armastuse ja peab koos temaga nüüd Mõisakülas juba üsna palju aastaid kohvikut, kus serveeritavatel kuuseriisikapannkookidel on armastuse maitse. Järelikult on kõik võimalik.“
Puskarimasin ja viinaköögikivid

Graniitvilla saamis-loomislugu algas nii suurtest jamadest, et maestro ei taha neid isegi meenutada. Ent väljapressimisjuhtumi eest ümber Uue tänava ateljee tuleb tegelikult tänulik olla, sest selle vapustuseta poleks Laitse kunstimeka sündinud – ja lõpeks on ka vanalinna-kants kenasti alles.

„Olin kord Laitse lossis Sulo Muldia juures võõrsil. Küsisin külalislahke lossihärra käest, ega ta tea siinkandis mõnd väikest lauta või sauna, kuhu oma kunstipesakese võiksin rajada,“ meenutab Tauno. „Sulo ütles, et üks on – aga see on väga suur, väga halvas seisundis ja liiga kallis. Umbes järgmisel päeval ostsin ta ära.“

Kangrole öeldi, et Laitse lossi hobutall kuulub näitleja Oja perele. Esimesena meenus koduotsijale Oja Pets, kelle Tauno tollane galerist Hispaania-puhkuselt tabas – ning kellele ei meenunud, et ta nii hoogsalt pummeldanud oleks, et selle käigus kingitud kinnisvara ei meenuks. Tegelikult oligi näitlejate Rein ja Tõnu Oja vanaisa Laitse erivajadustega laste kooli juhataja ning soetas mõisatalli selleks, et perele sinna kodu rajada – ent siis tuli teine ilmasõda ja okupatsioon.

„Mul on ääretult hea meel, et sain talli osta nendelt, kellele ta õigusjärgselt kuulus. Lisaks on Rein Oja siin mitu teatritükki lasknud lavastada – ja uut teatrit on nii tuppa kui õue veel ja veel tulemas,“ on kunstnik tänulik. „Kui talli endale sain, oli siin õue peal kohati viie meetri kõrgune prahihunnik. Kodutute punker oli hoone ühes otsas – kogu puit oli tallist ära köetud, kõikjal vedelesid koeralaibad ja taara. Hakkasin otsast harutama.

Nüüd olen uhke ja õnnelik.“

Kogu puit on uus. Või uuendatud taaskasutuslik. Või vanutatud uus. Prügimäelt leitud vana viinaköögi kividest ladus vägilane oma kätega kamina. Ligi 400 aasta eest käsitsi raiutud põllukivid kaaluvad nii rängalt palju, et selle töö juures pidi kujuril küll taevas ise abiks olema. Väga palju näinud ja teinud kividest hiidkamin on villa sümbol ja süda. Oma skulptuuride jaoks graniidi peab ta aga Soomest tooma, sest Eesti põllukivid võivad olla pragusid täis, nagu Eesti ajalugu isegi.

„Metallesemete – puhkpillidest pottide-pannide kollektsioonini – kuningas on puskariaparaat, mille päästsin metallikokkuostus sõna otseses mõttes presside alt ära. Viimasel hetkel. Nagu mitmed teenekad kööginõudki. Nüüd on mul meistriklassis plaanis nii täiskasvanute kui lastega algatada selline Rännak, et igaüks valib endale meelepärase anuma, mõtleb talle Loo ning sellest inspireerituna saab sinna juurde teha oma teose,“ on kunstnik lapsemeelselt õhinas. „Sisetunne toob sageli minu juurde inimesed, kes peavad end andetuteks. Ekslikult! Olgu see sõpruskonna häpening, poissmeesteõhtu, stiilne seminar või pulmapidu – intuitiivselt leitakse mänguline moodus oma käed ja närvisüsteem ühendusse viia ning tunni möödudes on eelarvamused ja barjäärid kadunud. Inimesed loovad ning leiavad endas õpetaja juhendamisel uued, õieti seni uinunud anded.“
Kuna inimesed on aina sagedamini valinud Graniitvilla pulmade pidamiseks, sai sinna ehitatud-modelleeritud pühakoda kavatsetust varem teoks. Tegin Pühakoja eelkõige enese tarbeks, kuid olen rõõmus, et saan seda jagada.

Kodu on seega ühtaegu nii kindlus kui kirik. Ilmselt oli pühakoja sünd see impulss, mis arendas juba loomisel sammasgalerii ideed edasi. Lasteiaga seljakuti koos sammasgaleriid hakkasin ehitama vabaõhuteatri jaoks. Et etendused ei oleneks Eestimaa kliimast. Mul on naabritega vedanud – lasteaed on hea üleaedne. Ka minu 6 hektarit ümbritsevad sellised isiksused, kelle meelest neil läheb hästi, kui minul läheb hästi – ja minul läheb hästi, kui naabritel läheb ladusalt.

Järgmise ehitusena ühendan siin villa ja lasteia vahel erinevaid kunstiliike – loodetavasti valmib vabaõhuteatri lava veel sel aastal. Märtsi alguses etendub meil Ivo Eensalu lavastatud ja Ivo Parbuse kirjutatud etendus „Oled see, mida sööd“ koos viiekäigulise õhtusöögiga. Märtsi viimasel päeval toovad pärnakad Laos ja Sarv koos Diana Klasiga siia indiaanlasest mõisavalitseja loo. Seejärel saabub väga nõutud Eesti Draamateatri suveetendus „Kass tulisel plekk-katusel“. Planeeritud on hulk Eesti tippmuusikute kontserte – Mihkel Mathiesen ja perekond Sarrap korraldavad neid regulaarselt juba viiendat aastat – Laitse Suvemuusika toob alati täismaja.“

 

Aina paremini!

Kangro voolis ja valas ekstra ja ainult Graniitvilla jaoks mitusada tiivulist küünlajalga. Ta soovis, et üle Graniitvilla läve astuv külaline oleks hoitud ja kaitstud. Iga külalise jaoks oli olemas kaitseingel, kes sümboliseerib kaitset ja hoolimist.

Neid hakati mängeldes Soovis müüma – ent maestro ei ajanud jälgi, kelle taskus nad sinna said. Ning nüüd on tiivulised koju püsima jäänud – mentaliteedid muutuvad.

Vanalinna Hariduskolleegiumiga koostööd tehes on Tauno näinud, et ka Niegeseni-Vooglaiu vaimsusega kool on midagi sootuks teistsugust kui nõukogude kombinaadid muiste. Mees mäletab, et omal ajal oli tavaks nurgas nukrutseja veel kambakesi üle togida, et ta kindlalt maasse saaks vajutatud. VHK suuremad poisid küsivad väiksematelt, kuidas neil läheb, kas kõik on korras – ja sedasi kasvavad uue põlvkonna inimesed.

„Aastate eest olin Setomaal sõbra Rinaldo Veeberi juures maalilaagris. Kuhu me varalahkunud skulptoriga ka vaatasime – kõikjal sebisid rebased. Uskumatult palju. Sõber ütles, et kuna nahku keegi ei taha, ei vaevu jahimehed kuuli kulutama. Nii nad paljunevad. Tegime kauba – ostsin 130 rebasenahka ja lasin ära parkida. Delikaatselt öeldes on mu maja nüüd palju suurem ning allesjäänud 21 nahale on tarvis lisa tellida,“ muheleb kunstnik. „Kui rebaste populatsiooni ei piirata, levitavad nad kärntõbe, tungivad toiduotsingul linnadesse – mis pole hea ei inimesele ega loomulikule loodusele. Inimesel on tasakaalust väljunud populatsioonide kontrolli all hoidmise kohustus. Me kõik vastutame selle eest, kelle oleme taltsutanud – ka meiega külgnevad loomad on teatud mõttes taltsutatud.“

Graniitvilla peremees on vitaalne originaal, kes unistab loomi ja muistendeid modelleerides ja joonistades sellest, et tema loodud muinasmaal elaks rohkem asukaid kui kunst ja vanavara, ainus kass ja naabri-Heigo lambad. Poole sajandi vanune mees õpetab siin issanda loomaaias suurelt unistamise ja oma unistuse elamise kõrget kunsti – näidates ühtlasi, kuidas elegantselt välja pidada ja kanda imposantsed rollid koos kaasnevate kostüümidega. Respekt!

 

Elu armastus tutvumisportaalist?

 

Mind kardetakse.

Olen tutvuskonnas juba ammu välja hõiganud, et ma ei taha üksinda elada. Tugev ja edukas, üsna kena – ehkki tiba liiga mehelik – ka. Ja juba päris palju aastaid üksi. Lapse vanus ütleb, et viis-kuus aastat täielikku tsölibaati ja nunnaelu.

Ma töötan. Pühendun elu edendamisele. Lapsele. Ja töötan.

Kui sõpruskonnas loogilise ja loomuliku pilguga otsivalt ringi vaatan… töötan ka. Kõik vestlused ja lähenemised pööravad ära koostööks või mingi ühise asja ajamiseks. Paariliseta isendid õlg õla kõrval. Sootuna. Tõmbeta. Ei seksi ega apiili.

Esoteerilised sõbratarid on mind kutsunud igasugustele reikikursustele ja tantravärkidele. Pisut olen käinud ka. Selleks, et töö nõiaringist välja pääseda. Ikka sellise pilguga ka, et ehk seal on keegi… Ei. Sõbratarid õpetasid, et kosmosele tuleb kindel signaal anda, et olen valmis. Siis saab ta mulle parima võimaliku paarilise saata.

Kõigepealt tegin endale konto portaali date24.ee – nagu sõbrataridel. Väga pikk ja aeganõudev test oli – aga autasuks hinnalise tööaja raiskamise eest oli esimene uudishimulik surfamine Meestepoes. Sajad isendid. Kenad ja õudsad. Huvitavad ja ilmetud. Tööga ja unistusteta, võõrsil ja pensionil – igasugused! Kümmekond tundusid päris huvitavad – neist kolm vastas ja kahega vestlesin pikemalt.

Üks vestluskaaslane ütles, et tal on konto ka teelejatoots.ee-s – tegin ka. See on mõõdukalt tasuline. Aeglasema ühendusega, aga pisut soliidsem. Vist. Kohtasin seal kohe paari ülikoolikaaslast ja kolleegi, lobisesime ja… Vaikus.

Kolmanda profiili tegin raadioreklaami peale – praegu tasuta, 30+, tulemuslikem… suhted24.ee on see. Ja arvan, et nüüdseks on mul üsna adekvaatne ülevaade, mis neis meestepoodides toimub.

Õieti – mis minuga toimub.

Ma ei panusta.

Mul oli nädal aega huvitav – e-post, mis on nende portaalidega ühenduses, andis pidevalt teada, millises portaalis keegi mind külastas või kirjutas. Lappasin kõigi kolme keskkonna tootekataloogid läbi. Lisasin enda kohta infot ja pilte. Ja tüdinesin ära.

Mind kõnetasid igavlevad töötud – ja sellistel töökohtadel munejad, kel seal midagi teha pole.

Minuga räägiti absoluutselt ebahuvitavatest asjadest. Selles mõttes, et niisugused jutumullid ei vii kuhugi.

Mu ellu sekkusid vastuskirjad ja kallistused, virtuaalkingitused ja külastajate tilksatused nii, et teiseks nädalaks sai hakitud argipäevast siiber – keerasin arvutil hääle maha. Mis ajas samas mu tööasjad kotti – olen harjunud pidevalt jälgima, mis toimub. Nüüd olin kotis.

Kolmandaks nädalaks saabus vaikus.

Igasse tegevusse peab panustama. Kuna mina ei panustanud – kedagi ei kõnetanud, ei müksanud, ei võtnud juttu üles – tekkis vaikus. Mitte et ma end lausa mahakantuna oleksin tundnud. Kogu mu olek ja ka kirjavastused hakkasid kõiksusse tõredust lekkima. Ei taha!

Ühe ehitusmeistriga jõudsime juurdeehituse hinnapakkumiseni. Käis, kohmerdas, justkui mõõtis midagi, rääkis oma hiiu juurtest ja viikingitest esivanematest – ega saanud midagi arvutatud. Ära kadus.

Üks tüüp kohkus, kui mu ära tundis – alluv ja kauge sugulane.

Üks kolleeg küsis, nähes mind lõunapausi ajal portaale põrnitsemas, kas ma tõesti loodan sellisest kohast päris meest leida. Aga ma olin kuulnud, et nende kuulutuste abil on inimesed päris tõesti üksteist leidnud, õnnelikuks saanud, kokku jäänud…

Sain aru, et mu nõrk koht lisaks sellele, et ma ei viitsinud pärast nädalapikkust uudishimulikku poestuhnimist panustada, oli see, et ma ei teandud, keda tahan. Osa minust kutsus noort kutti, kellega ennast värskendada. Teine osa kutsus sõpra-hingesugulast. Kolmas, kõige kutsuvam mina palus isakuju. Kedagi turvalist ja otsustavat, toetavat ja kaitsvat. Keda naine-mina tegelikult üldse ei taha.

Nii, nagu universum, tajub ka portaal kui väli ilmselt ära, et see moor seal on mingi polkovniku lesk – tahaks nagu torti või midagi soolast. Otsib samasugust töödikut nagu ta ise. Tahab teenrit ja isa ja supermodelli – aga inimest ei kutsu. Sellepärast inimesed ei tule ka.

Tulevad igavlejad ja need, kes loodavad sisse kolida, ülalpidaja leida, elu seisakust välja saada. Parasiidina. Kas mina tahan oma ellu parasiiti? Lapse kõrvale? Minu tööga teenitust elama?

Selliseid võib sealt keskkondadest sikspäkkidena välja õngitseda.

See ei vii kuhugi. See portaalindus. Kui laps paar päeva hullusti haige oli, sain aru, kui mõttetu tegevus see on ja et…

Ma ei tahagi mingit karvajalga oma elu segamini paiskama. Tegelikuks toeks ja sõbraks sealt keskkonnast ei tulda – seal otsitakse saaki, kuldkala, lõbu ja aseainet – ma pole neist ükski – ja oma koju ka neist ühtki ei soovi. Vabandan segaduse tekitamise pärast.

Kindlasti teen nii portaalide pidajatele kui siiralt lootjatele liiga.

Aga mina seal ühtki kontot ei pikenda. Oli ära. Vestlused hääbuvad tasapisi, sest need sepad – kümnete kaupa mulle ja lötapükse – ei jõua mitte ühegi teoni – külla või välja või tantsima või teatrisse – ei, möla ja enesehaletsus ainult.

Üldse ei kahtle, et ilusaid hingi, tagasihoidlikke tegudeinimesi ja tõelisi pärle võib ka püüda.

Ent see tähendaks, et ma usun asjasse. Ei usu, sest ma ei võta neid portaale päriseluna. Poosid ja maskid, asendustegevus ja teeseldud identiteet nii või teisiti.

Ja tõepoolest – miks need sajad mehed teistmoodi paarilist ei leia?

Ahjah, mina ju ka ei leia. Ei nii- ega teistmoodi. Ei seltskonnast ja virutaalkonnast.

Sest – mis see mu esimene lause siin pihtimuses oli?

Mind kardetakse.

 

 

 

 

Missioonimoorid Marge, Pille ja Sirje

 

Teiste abistamise teele asuvad inimesed, kelle enese elu on katsumus-, haigus- ja märkhaaval neid endid läbi abivajaja katkiste aegade äratundmisele toonud. Märjamaa puuetega inimeste koja juht, viie lapse ema Marge Järvi leidis oma tee läbi multiskleroosi diagnoosi ja kolme autoõnnetuse. Vändra erivajadustega inimeste vanemtegevusjuhendaja Pille Jürisaar ja hooldaja Sirje Meriluht näevad pilti terviklikult, elutervelt ja nii sügavalt, et tahaks Hiinasse pandabeebisid hooldama. Samas peab oma kodu jääma enda päralt kindluseks. Siis jaksame.

 

Märjamaa Marge

„Mul pole otsest töökohta – toimin kõikjal, kus olen,“ tõdeb puuetega inimeste kojale pühendunud multiametiline Marge, kes oma eluteed vürtsitanud multiskleroosi diagnoosi trotsides veel kaks last sünnitas ning tänaseks muide seda silti enam ei usu ega kanna. „Kes ma enne tegelikule teele asumist olingi… Kaupluse Edu juhataja. Vist. See pole enam tähtis. Seitse aastat töötasin Oriflame’i müüginaisena – direktoristaatuseni välja. Kui laval seisin, sertifikaati ja ordeneid vastu võtsin, küsisin endalt: mis toimub – millega ma ometi tegelen?

Seda küsimust esitas mulle enne lõplikku arusaamist, et olen eksiteel, kolm autoavariid.

Kolmas neist oli eriti karm – tulin sellest eluga välja tänu teadjanaisele Keava Laurale.

Üks sõber pani mulle üsna omal algatusel Laura juurde aja kinni. Olin väga võimekast kanaldajast-kaardimoorist kuulnud ning uudishimu ajaski vastuvõtule. Vestlesime tunde, ladusime erinevaid tarot’-kaarte – ja ta andis mulle kaasa ruunimärgid.

Mis puutub kaartidesse, siis viimne kui ettekuulutus oli õige – ehkki sensitiiv tõlgendas osasid endeid peegelpildis. Ruunimärgid aga joonistasin kuulekalt nii koduuksele kui autosse. Nii juhtuski, et mind päästeti kolmandal, otsustaval autoavariil vrakist välja vaid peapõrutusega – auto läks vanarauaks.

Sõitsin tol päeval postkontorisse Oriflame’i paki järele ning juurdlesin, kas võtan enne lapse lasteaiast või enne paki. Ei võtnud last. Tema turvatool oli pärast mitu tiiru üle katuse käinud autos pooleks, seda kohtagi polnud enam õieti. Ma tean, et ruunimärkideta polnuks ka mind.

Juhitavuse kaotasin sellepärast, et äkiline rahe muutis tee üleloomulikult libedaks ja nähtavuse olematuks. Pea alaspidi rippudes helistasin kõigepealt abikaasa Tennole, kellega oleme 18. eluaastast lähimad sõbrad olnud. Ta käskis mootori välja lülitada ja autost välja tulla – mida ma aga seoses plisseeritud ustega enne abi saabumist teha ei saanud.“

Marge läks ülikooli sotsiaaltööd õppima. Oriflame’i tooteid tarvitab tänini mõnu ja tänuga. Oma ala õppis endale aga sisetunde järgi. Temast sai riskiperede abistaja. Põhiline ülesanne oli õigesti elama õpetamine. Ja laste heaolu eest seismine. Mille käigus naine koges, kui suhteline on see õigesti elamise asi – ja kui delikaatne on sekkumise teema. Kui laps valib just need vanemad ja elutee – mil määral on ühelgi kõrvalisel voli vahele astuda?

„Seadsin endale kriteeriumiks – laste elu ja tervis peavad olema kaitstud. Õppetunnid selle kohta, et kui abi ei paluta, ära trügi aitama, sain mehised. Nüüd abistanud, kui küsitakse. Ja nõu ei anna üldse,“ kirjeldab Marge rahulikult. „Olen ka seda kogenud, kui suhtelised on puuded. Nii mõnigi inimene varjub puude kui vutlari, ülekere-maski taha – ta ei vajagi tegelikult tuge ega tervendust, vaid on elukutseline diagnoos. Sklerosis multiplexi diagnoosi algusaegadel läbisin minagi selle üleni-haigus-olemise staadiumi.

Proovisin teekaaslaste soovitusel Luule Viilma „Ellujäämise õpetust“ lugeda – ei õnnestunud. Pea hakkas pööraselt valutama ja uni tuli peale. Kui mul oli selline seisund, et sain raamatukapini vaid roomata, kaevasin raamatukuhjast Viilma uuesti välja. Ja siis jõudis kohale. Oi, kuidas jõudis!

Küll mina andestasin ja vabastasin, sisekaesin ja tõlgendasin – ja andestasin-andestasin-andestasin…

Ego sulatamise edusammude kinnituseks olen sünnitanud juba diagnoosi ajal veel kaks last lisaks kolmele varasemale – tänu neile olen juba ka vanaema. Neist viimane tuli otsekui pühast vaimust – me kumbki Tennoga ei mäleta, et… Tütreke tuli hinge- ja söögitoru anomaaliaga. Teda viidi valesti suubuvate hingamisteedega kohe operatsioonile ja mind jäeti teadmatusse. Natuke pärast lapse operatiivset ümberehitamist rebenes õmblus, toit sattus kopsu ja beebi sõna otseses mõttes suri mu käte vahel. Täna on ta suurepärane piiga.

Nendest aegadest sain kirgastunult ja terve mõistuse juurde jäädes läbi tulla vaid oma mehhaanikust-meistrist mehe Tennoga. Mees leidis möödunud aastal minu suureks rõõmuks ka oma tee ja stiihia. Kui mina olen juba mitmeid aastaid vaimsel teel olnud, siis Tenno läbis selle värava indiaani higitelgis. See on võimas!“

Samuti on võimas see, et 46aastane Marge on oma eluaegse armastatu kõrval nagu noor äsjaarmunud tütarlaps. Ikka läbi kriiside, kuidas teisiti!

„Kuna mina, naine, läksin avanemise teel ees ning mees ei teadnud raamatutest ega koolitustest, mida mina läbisin, esialgu midagi, tundsin ühel hetkel, et ta ei mõista mind. Kohe mitte üldse. Kirjutasin talle pika kirja oma üksildusest ja hingelisest hüljatusest – ja sõitsin Pärnusse. Natuke aega põrnitsesin oma hotellituba… ja siis kutsusin kallima kohtingule,“ naerab Marge. „Meil oli Tennoga süvasüdamlik restoranivestlus ning selle kirja ja väljasõidu järel kolis kogu abielu kõrgemale korrusele. Nüüd tean – rääkige! Mees ei tea muidu – ta isegi ei aima! – mis valesti on. Täpselt sama moodi tuleb kõiksusele selgelt sõnastada, mida soovid.

Mul enesel on olnud seis, kus mul on olemas kõik, mida üldse ihaldada võib – kodu ja lapsed, imeline mees ja suurepärane töö – ja ometi on midagi väga puudu.

See puuduolemise tunne on puuetega inimestele pühendudes taandunud.“

Marge rõhutab, et nii väljasõitudel kui esinejaid kuulates on ta üha mõistnud, kui väga oma valik on igaühe elus iga samm ja otsus. Kes valib olla terve, kes haige… Kusjuures erilist hämmastust on Marges läbi elu äratanud viinahaigete vintske tervis. Jälgides sellist elulaadi, nagu on valinud poe juures jõmisejad, võib ühest küljest imestada sedamoodi valijate tervist. Teisalt teab Marge oma lapsepõlvest, et ühe pereliikme niipidi valimine seab üsna valikuteta sundseisu tema lapsed.

„Mu ema ellu saabusid pärast isast lahkuminekut sellised kasuisad, kellest mõni näitas meile, kolmele õele, kui järjekindlalt on inimesed suutelised jooma – ja milline näeb välja deliirium. Läks üsna kaua, kuni toibusin mälestustest kuuris öösärgis peidus istutud talveöödest, mil ema ja õdedega ootasime, kuni kasuisa ajas ahjuroobiga majapidi paberist kitse ehk meie ema taga… Nüüd olen jõudnud sinnamaale, et kui lahkunud emale andestada püüan… selgub, et polegi midagi andestada – ma mõistan! Ja mälestus viimasest jahedast musist enne ema minekut on samuti ümber tehtud.

Õnneks oli kõigil neil aegadel isa olemas ja kõrval – tema kodu oli minu jaoks muinasmaa ja mudel, millisena oma kodu ja pere kujundada,“ on Marge tänulik. „Võibolla tänu sellele, et Tenno on mu parim sõber, pole mul sõbrannasid – on mõttekaaslased ja hingesugulased – kui pole sõbrannasid, siis ei lammutata ei mõtte, sõna ega teoga kõike seda head ja kaunist, mis on.

Põhiline tunne, mida kogen, on piiritu tänulikkus. Juurde otsin julgust öelda jaa kõigile väljakutsetele, mida elu esitab. Kui Looja teeb pakkumise, siis see on vastuvõtmiseks!“

 

Eluterved teenijad Sirje ja Pille

Nii Sirje Meriluht kui Pille Jürisaar on enne Vändra Tervisekeskuse hooldekoduni jõudmist olnud elupõlised loomakasvatajad. Täna on Pillet kodus laadimas ja maandamas kaks suurt peni Eufrat ja Tigris ning kolm samuti kogukat kassi. Hariduselt-teenetelt zootehnik Sirje kutsub ta vestlusringi selleks, et kõneleksime päris-asjadest. Mitte pelgalt sellest, kui humaanne on, et ühiskond hoolitseb oma hädasolijate eest ning aitab nad oskuslike ja hoolivate käte ja teadmiste toel võimalikult inimväärselt õhtusse.

Pille on pärast aastaid Eidapere kooli huvijuhi tööd ja Pärnus Kutsehariduskeskuses hooldajaks ning Tallinna Tervisearengu Instituudis tegevusjuhendajaks kõrgharimist Vändras endapeale võtnud hooldekodu bürokraatia ja erivajadustega inimeste saatja ameti nii mõtte, sõna kui teoga.

Sirje oli varem aastaid Raasikul zootehnik, kes tegi maaelu reaaliale alistudes lisaks oma tööle suurfarmis kõigi nende tööliste tööd, kes olid purjus. Kui karjak oli purjus, puhastas asemed ja karjatas. Purjus lüpsja asemel lüpsis. Hooldas nii veised-hobud kui kõik teised, kes potitamist vajasid.

„Tulin Vändrasse talu pidama ja kohe otsustavalt mitte majandisse, vaid hooldekodusse. Tegelikult on siinkandis hoopis teistsuguse mentaliteediga farmid ning pigem hooldekodus olen väga põhjalikult näinud, mida alkohol Eesti maa ja rahvaga teinud on,“ nendib Sirje, kelle töö on hoolealuste pepude puhastamine-mähkimine, tujude talumine ja turvamine. „Kuus aastat tagasi hooldajana alustades olin veel naiivselt üle pingutav moositädi. Muudkui tassisin maiustusi, kallistasin ja hellitasin – ja mõistsin tasapisi, et ennast sihikindlalt ja lõplikult hooldusasutusse joonud inimesed on kurjad, isekad, nõudlikud. Kõige muu mahajoodu hulgas on nad minetanud ka aitäh-sõna. Nende pered on neile ammu selja pööranud ja loobunud.“

Pille lisab, et peretute-lootusetute hooldatavate ümber käib alaline riiklik-bürokraatlik pingpong – väga väikese raha eest väga suured nõudmised. Mis on vaesust ümber jagavas ühiskonnas paratamatu. Näiteks on üks vanahärra seni 7000 euro eest hooldekodu kasinate palkade arvelt elanud, kuni kaks valda vägikaigast veavad, kumba kohustus ta on.

„Me ei tohiks bürokraatiast lähtuvalt tasulisi ja riiklikke hooldatavaid ühte panna – aga tegelikkuses ju mõned inimesed sobivad omavahel, mõned mitte. Kuivõrd läbipõlenud hingekesed on niigi riiakad, pole ju mõistlik sobimatuid ühte suruda sellepärast, et nende pidamisraha tuleb samast allikast,“ arutleb Pille. „Samas liiguvad meie mõtted päevast päeva ümber küsimuse, miks Jumal nii teeb ja seab. Miks on asjad nii seatud, et inimesed mädanevad igasuguse lootuseta – sageli ka mõttetööta – pikki aegu. Hing ei lähe ära, hooldajad keeravad ja mähivad. Omavalitsused maksavad. Miks mõni elu nii lõpeb?“

Sirje ja Pille tunnistavad, et seriaali „Üheotsapilet“ on neil olnud väga valus ja raske vaadata – nad töötavad keset lahkumiseootel inimesi, kellest paljud ise midagi ei oota ja milleski kaasa ei räägi. Liigutav oli vaadata, kuidas hingi ühest ilmast teise aitav Ingel suutis veenda ajusurma suubunud noort pereisa oma lootusetust kehast lahti laskmast – ta ise koos lesega vajutas aparaadid välja…

„Meie majas poleks eutanaasiast abi,“ kirjeldavad naised. „Suur osa inimesi ei mõtle-tunne ega räägi milleski kaasa. Kui mädanev keha ise ei räägi eutanaasiaotsusel kaasa – kes siis karmavõla saab? Hääbuja ilmselt oma karmat siin linade vahel juba põletab. Aga otsustaja – mis temast saaks?

Tänu oma ametile näeme tervikpilti üsna teistmoodi kui teised, niiöelda tavainimesed.

Meie arutleme eluterve huumori prisma läbi, reaalselt ja eluga väga nina pidi kokku pistetuna, kui õige on viljatuid inimesi kunstlikult paljundada. Mille nimel hoitakse elus lootusetu väärarenguga lapsi. See on ju selge, kelle arvel – meie kõigi. Nii mängufilm „Ema“ kui elu ise näitavad kujuteldamatult paljudes kodudes, kui paljud pered elavad vaikselt lootusetu hooldatava nimel. Lapsed kannatavad – hooldatav saab kogu tähelepanu. Abielud lagunevad – lootusetu rutiin võtab kogu elurõõmu ja sära. Meie, hooldekodu rahvas, oleme lahendus.“

Sirje tunnistab, et on hooldusmaailmas mõne aastaga 17 kilo juurde võtnud ja naerab nüüd ausalt ja avameelselt, et tema elu ongi kehad – oma ja teiste. Sügavalt humaanne zootehnik pihib, kui hingeraskeid hetki on öövalves kiusaka hooldatavaga sõdides – aga ratastooliga uksest välja teda ju ei otseses ega ülekantud tähenduses ei sõidutata…

Hooldatavate asendamatu kehaväline mälu ja asendusaju Pille nendib, et pidev erivajaduste tasandil lävimine mõjub ka oma intellektile – nii, nagu kõnehäiregi nakkab vestluspartnerile. Ning olulisim mõte, mida lasterikas pereema endamisi veeretab, on vaesuse ja viletsuse ühiskondliku ümberjagamise ideaalne korraldus. Eestis on… nagu on.

„Minu töö on sünnitanud minus unistuse. Ma tahan minna Hiinasse pandabeebide kasvatajaks. Päriselt ka. Kui mu kaks nooremat last on suureks kasvatatud, lähen ka. Minust saab pandakarude kasuema,“ lubab Pille täies veendumuses.

Keegi aga jääb siia. Alati. Ka siis, kui enamus ära läheb.