Pöialliisi õpilased

Vaevu viiekilosele viieaastasele Jane-Lyle ei prognoositud sündides viit päevagi elulootust – nüüd on Pöialliisi olnud mitu hinnalist aastat oma ema-isa ning õe-venna erakordne õpetaja, kelle tajude ja tujude, sõnumi ja eluülesande ära arvamine on igapäevane peen kunst.

Ema ja isa elavad liialdamata öeldes oma Pöialliisile – püüavad koos õe-vennaga ära arvata, kui palju ja mida väike tüdruk adub ja eelistab ning teevad vesipäisuse sündroomiga lapse elu endi seas nii helgeks kui vähegi võimalik. See perekond pole mõelnud elu Pöialliisi õpilastena endale karistuseks ega õnnetuseks. Nad on tänulikud iga hetke eest olukorras, kus suurem osa samalaadse kogemuseta inimestest küsib: miks te küll sellise koorma ära teenisite? kuidas nii suure ülesandega toime tulete? mismoodi te üldse elate? kelleks tahate saada?

Danela ja Jaanus pole kordagi mõelnud võimalusele Jane-Ly hooldekodusse anda. Tõenäoliselt poleks nad ka tema tulemist peatanud, kui oleksidki aegsasti teada saanud, et tulijal on hüdrotsefalia diagnoos. Ei saanud teada – ehkki tegemist oli riskirasedusega. Ka eelmine laps oli vesipea, kes saabus vaiksena. Võiks ju protsessida… Aga ei pea. Elu on selleks liiga ilus ja armas.

Miks?

Lapsed on Danela (32) jaoks kogu tema elu. Ta on ilmale toonud neli last, kellest igaühega on seotud midagi pehmelt öeldes valulikku. Sellest hoolimata on temperamentne kaunitar tütarlapselikult värske ja elutervelt humoorikas. Ta on tänulik sellegi eest, et üldse enne sünnitust avastati, kui tohutu suure peaümbermõõduga tulija on: „Loomuliku sünnituse käigus oleksin saanud väga pikad jalad. Väga. Tänu keisrilõikele on mul siiski võimalik millegi peal istuda.“

Vesipäisus on kesknärvisüsteemi arenguhäire, mille põhiliseks tekkepõhjuseks peetakse foolhappe B9 puudust raseduse ajal. Iseäranis esimestel nädalatel, mil enamasti veel rasedusest ei teatagi – ent mil moodustuvad pea- ja seljaaju. See võib olla tingitud ka nende fermentide anomaaliast, mis viivad emalt foolhapet looteni. B9 sisaldub rohelistes toiduainetes, munades-pähklites-kartulis.

Nii sünnipärase kui ka traumadest või kasvajatest tingitud vesipäisuse ainus leevendus on mehhaaniline – paigaldatakse liigset ajuvedelikku ärajuhtiv silikoonšunt, mis muudab nii paljude patsientide elukvaliteedi ideaalilähedaseks, et enam ei peetagi teatud astme vesipäisust ei puudeks ega raseduse katkestamise eelduseks.

Ehkki selle ajuvatakeste laienemise, ajuvedeliku ringluse häirete, liigtootmise ja-või imendumishäirega lapsi sünnib iga 2000 kohta üks, pole põhjused siiski täpselt teada. Ent kui arstid-teadlased hoiduvad hüpoteesidest ja hinnangute andmisest, siis selle Pöialliisi vanematel on hämmastav kogemus täiesti kõrvalisest ämmaemandast, kes nende haiguslugu tuhnides paiskas foorumitesse kindla seisukoha, et see paar ei tohiks seoses ilmse geneetilise sobimatusega rohkem lapsi saada.

„Otsustasime essu mitte torkida. Las ta olla oma südametunnistusega omaette,“ nendib isa Jaanus, kes teenib perele elatist rekkamehena ning pühendab nädalavahetuseti kodus olles oma kallitele iga hetke ja hingetõmbe.

Kuidas

Ema Danela teab: „Jane-Ly on minu – ja meie kõigi – suur šanss.

Meil on teineteisele midagi kirjeldamatult suurt anda ja õpetada.

Ma ei tea, kas olin mina mõnes eelmises elus tema hooldatav – või saan olema järgmises. Aga meie koos olemine just nii erilises olukorras on väga oluline. Sellepärast on ilma igasuguse ellujäämise prognoosita laps juba viis aastat minu kõrval olnud, tundlikkust ja kannatlikkust, elurõõmu ja -tahet ning nähtava ja nähtamatu maailma seoseid õpetanud.“

Danela nendib mõtlikult, et tal ongi õnn selles elus ilmselt väga mitmete elude karmavõlad tasuda, sest eranditult kõik tema suhted ja abielud on toonud kaasa midagi seesugust, mille puhul küsitakse nii seda, millega ta selle kõik ära teenis – kui seda, kuidas toime tuleb.

Vanim tütar sündis ideaalsest abielust unelmate mehega, kes… hukkus autoõnnetuses. Teismeline kaunitar on oma ema parim ja lähedasim sõbratar, kes pole mitte kunagi ette heitnud, et viiel viimasel aastal on kõik teised pereliikmed paratamatult olnud Pöialliisi teenindajad ja seega piiratud võimalustega – vabadus on teatavasti tunnetatud paratamatus.

Poeg sündis abielust kristlasest variseriga, kes õpetas noorele naisele, mis on koduvägivald. Poeg ei taha oma lihasest isast midagi kuulda. Ta kannab pitserit, mis veenab teda tema olemasolus vaid siis, kui ta kõneleb ja tegutseb. On kaks asja, mis veenavad poissi selles, et elu on ilus ka siis, kui ta midagi ei tee ega räägi. Esiteks raamatud – just seikluslikud dokumentaalid tõmbavad noormehe üleni endasse. Teiseks loomad – tänu sellele, et Pöialliisi viidi poniga kohtuma, sattus ka suur vend hobustega ühendusse. Jäägitult. Koos maandavate loomadega kogeb poiss tingimatut armastust ning ta lihtsalt vaatab ja vaatab ja On.

Pereisa Jaanus (32) aga võtab armastatud naise minevikusleppi stoilise rahuga. Sõdur ta ongi.

Danela liikus enne Jaanust Raplamaalt Õisu kooli, sealt Kirde-Eestisse oma kogemusi korjama. Jaanus oli Skautspataljoni sõdalane, kes käis Danelal kolm korda kosjas ning kellega koos kulgeti Pärnu-Paldiski liinil.

„Pärast erilise Pöialliisi sündi ei saanud ma enam väga väikese raha eest mööda metsi kooserdada. Läksin rekkameheks – ja olen hämmastavalt rahul. Nädalavahetuseti elan üleni oma perele. Hoolitsen pisipiiga eest, ehitan ja rajan – ja sõidutan oma kalleid kodust välja,“ kirjeldab Jaanus oma pühendumist. „Meil on ääretult kaunis Tääksi-kodu maalilisel Mulgimaa kuppelmaastikul – aga päriseks osta ei taha ma mingit kinnisvara siin kummastaval maal, kus Facebooki konto pannakse sellepärast kinni, et inimene kasutab vana soliidset eestikeelset sõna „neeger“.“

Mismoodi

Jaanus oletab, et asi võib olla selles, et ta on osade esivanemate kaudu slaavlane – aga eestlaste kramplikku seadustruudust kõrvuti äärmise allumatusega ta ei mõista. Ega ole tal ka muile eestlasile mõistetavat huumorimeelt. Ning sellest ei saa nad Danelaga kumbki aru, miks neile kauplustes-tänaval ka siis järele vaadatakse, kui neil Pöialliisit turvahälliga kaasaski pole.

Eriliselt säravad ja vitaalsed inimesed on, eks sellepärast.

Isa vestleb sundimatult mistahes sotsiaalsetel-filosoofilistel teemadel, toites sondiga tütrekest. Oma erilist pesakonda külla sõidutades vaatab mees alati ka selle pilguga ringi, mida ka oma koju ehitada – mis siis, et rendipind – et kõigil oleks võimalikult hea. Ta püüab teismeeas ja hapra olemusega poisile-tüdrukule võimalikult õiglane ja pädev kasuisa olla ning kinnitab kogu oma olekuga, et puue pole kogu laps ning puudega last hooldaval perel on ka muud kihid ja tahud. Ei märterlikku siin midagi.

„Ehkki ma olen kahe-jalaga-maas realist, usun ka mina, et Jane-Ly tuli meile kõigile midagi väga olulist õpetama. Minu olulisim ülesanne on vanemate lastega väärikas ja hea olla – kumbki on oma bioloogilise isa väga valusatel asjaoludel kaotanud, murdeiga on käes – ja keegi meist pole sündinud selleks, et olla õnnetu,“ usub Jaanus. „Pöialliisi parim kingitus vennale oli igatahes hobuste juurde sattumine. Danelal oli sisetunne, et väikesele tüdrukule võiks poniga kohtumine head teha. Tegigi. Mitte kordagi varem pole laps niimoodi lõdvestunud. Ta on meil muidu pidevalt pinges – väikese hobuse seljas lebas ta täiesti lõõgastunult. Imeline kogemus meile kõigile.

Aga see, mis toimus vennaga samal ajal, oli samasugune ime. Nii keskendunud ja rahulikku poissi meil enne peres olnud pole kui see variant, kes hobuseid silmitses ja unistas.“

Kelleks?

Jaanus ja Danela tõdevad koos lastega muusikat kuulates ja ringi sõites, et erivajadusega lapse peres on olulisim, et teistel lastel peab olema võimalus samuti oma soovide ja unistustega lasteks saada ja jääda. Niimoodi oskavad nad endale ka tulevased elukutsed valida.

„Minule on sõbrad öelnud, et võiksin oma kogemuse pealt sotsiaaltööd ja tugiisiku-teadust õppida,“ arutleb Danela. „Enne lapsi õppisin Õisus alkohoolsete jookide tehnoloogiks. Nii noore ja kogenematuna polnud mul vähimatki aimu, kelleks ma tegelikult saada tahan. Aastad Pöialliisiga on olnud küll märgilised jah. Aga tegelikult on mind viimasel ajal paelunud ja tõmmanud juura.

Mulle meeldib vaielda. Ma tahan õigluse eest seista. Ka see amet on sotsiaalsuuna ja erivajadustega rahvaga väga sujuvalt ühendatav.

Meie pere ühine missioon on aga olnud ühest küljest õppimine – kasvõi igapäevane teadasaamine, kui palju mõistab ja ütleb tegelikult lapsekene, kes näiliselt midagi ei ütle.

Teisalt eeskuju teistele – erilise lapsega ei pea koju kannatama jääma. Laps näppu ja liikvele!

Neil päevadel, kui Jaanus on kodus, saan nii palju ringi liikuda ja suhelda, et nädala sees lastega kodus olles ei tunne end sugugi üksiku ega hüljatuna. Ehkki mul on vaid paar lähedast inimest, kellega südamest südamesse vestlen. Mu enese sees on kõik olemas, mida ma õnnelik olemiseks vajan!“

Pärnu naiste varjud ja Rotary-päike Remnikul

Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud, ütleb Exupery Väike Prints. Jääd vastutama ka selle eest, kelle oled teisele kaldale aidanud, lisavad Pärnu naiste varjupaiga emandad ja Remniku vähekindlustatud laste Päikeselaagri matroonid Hansa Rotaryst.

Sotsiaaltöötajate abiga Päikeselaagrisse pääsenud 180 last said juba teist aastat ühe suvenädala jooksul ettekujutuse kodust väga erinevas maailmas leiduvatest võimalustest ja ametitest, mille poole end unistada. Naiste varjupaiga head haldjad aga ütlevad: „Varjupaik ei tohi olla koht stiilis sisse – ja välja! Naised tuleb uuele rajale, eneseteadvusele ja -teostusele aidata. See protsess võtab aastaid.“

6 aastat tagasi hingedepäeval loodud Pärnu varjupaik tähistab Kadripäeval koos kogu maailma saatuse- ja teekaaslastega ülemaailmset lähisuhte vägivalla all kannatajate päeva.

Varjud Rannapargis

Suvel korraldasid pärnulannad kunstiterapeut Victoria Scotti juhendamisel enese vabaks joonistamise-maalimise-voolimise kursuse, mille käigus loodud paberist siluetid kinnitati Rannapargi puudele ning puudevahelisele traadile riputati kaardid ärkvele-kutsuvate lausetega. Iga mööduja võis märkamatult mõne sellise kaardi kaasa napsata, et seeläbi võibolla ka ise vabanemise ja tervenemise teele asuda.

Kiri ühelt kaardilt on Anette sõnastus: „Soovisin olla kivi, et mitte midagi enam tunda. See ei võinud ju minu peres juhtuda! Hingevalu oli nii lõputu, et muutusin varjuks.“

EEA Grantsi Norra projektina korraldatud projekt jättis ühisteadvusse vägivallaohvritest naiste endi ja nende (sala)terrorit harrastavate meeste siluetid. Kaartide servadel kontakt www.naistevarjupaik.ee – mida vajab või vajaks oluliselt rohkem naisi kui aimatagi oskame.

„Pea liiva alt välja tõmbamise jälgi võib leida ka rannaliivalt,“ kinnitavad tegudenaised Margo Orupõld ja Helga Mitt. „Nii tavaline olukord – naine peesitab sõbrataridega naiste paradiisis – ja kusagil mujal, kasvõi sealsamas kõrval rannas olev mees saadab aina smse ja teeb kõnesid. Võhikud – oma olemisest pidevalt välja raputatud naine kaasa arvatud – oletavad, et mees armastab ja hoolib.

Tegelikult ahistab ju oma kontrollimise-omamise-kahtlustamisega.“

Naised teavad oma 6aastase töökogemuse põhjal, et naised häbenevad ja varjavad oma valu viimase võimaluseni – nagu mehed impotentsust. Põhjuseks süütunne – ma ise olen süüdi, vägivalla ära teeninud, häbiväärselt ebatäiuslik, ma ei väärigi armastust ega austust.

„Meie juures jalad alla saanud või saamas naistest kaks räägivad nii meedias – näiteks Kanal2 saatesari „Keda ma küll armastasin“ – kui esinemistel rahulikult ja avalikult oma üleelamistest ja neist väljumisest. Paljusid naisi on keeruline koolitustele-nõustamistele-teraapiatelegi saada,“ teavad Helga ja Margo. „Vägivallaohvritel endil on küll mõnikord ebamäärane soov suguõdesid aidata – ent selles töös pole tegelikult midagi ebamäärast. See eeldab mitmekesist haridust ja väga valusat kaevumist oma hinge sügavaimatesse salakäikudesse. Aastaid. Erinevate moodustega kirjutamisest vabastava tantsuni.

Paradoksaalsel kombel on kahekümnekesi alustanud naistest just need esimestena koolitustest pagenud, kes ise vägivalda kogenud – kui ei kannata oma valust väljumise protsessigi välja, mis siis teiste toetamisest kõnelda.“

Margo ütleb, et need koolitused on väga kallid ning tema, keda tuntakse transpordi-raamatupidamis-ettevõtjana ning kelle turvakodu-pühendumise peale üllatutakse – ärinaine ju?! – peab sellepärast väga palju tööd tegema, et ennast üha täiendada. Ärinaine meenutab boheemlaslikku eatut Gavroche’i, kes muusika- ja kunstiteraapia kõrval on osalenud oma kunstnikust tütre Flo kõige erinevamates ja erilisemates projektides, tütrepoeg Vint elurõõmuallikana üha kõrval.

Tänu sellele, et Margo kunstiteraapia kursusel Victoriaga kohtus, saab nüüd postkaardilt lugeda, mida pihtis Johanna: „Olen aastaid talunud nii vaimset kui füüsilist vägivalda. Olin allasurutud nagu ori tema meelevallas, manipulatsiooni all. Tundsin end abituna ja olin hukka mõistetud kõigi tema lähedaste poolt. Seitse aastat tagasi lõpetasin selle suhte ja olen alles nüüd endas leidnud enesekindluse, elutahte ja jõu.“

Victoria on Lõuna-Eesti juurtega Tallinna tüdruk, kes teeb USAs kunstiteraapiaalast doktoritööd ning elab itaallasest ärimehega Hispaanias. Ta on end pühendanud akadeemilisele suunale ja teadusele, et võimalikult palju järgijaid välja õpetada ja kunstiterapeutidena rahva teenistusse koolitada.

Et rõõmuga oma rühma Ronja pihtimust postkaardilt lugeda: „Vägivaldsest suhtest välja tulles õppisin ennast jälle armastama ja hindama.“

Margo ja Helga on elu edenedes ja isiksuse küpsedes jõudnud turvakodule pühendumiseni üsna sarnast teed pidi. Nad on olnud tüdinenud numbritest ja rangetest raamidest. On pürginud vabasse voolamisse ja isetusse panustamisse.

Helga kirjeldab: „Olen majandusspetsina elu aeg arvude maailma raamistikus toiminud ning numeroloogiast huvitudes olnud väga üllatunud, et minu kutsumus on hoopis heategevus. Kui tegusate naiste suurkogunemisel pealinnas meilt Margoga küsiti, miks suvepealinnas naiste varjupaika pole… tegime ära.

Seda ei saa öelda, kuhu. Ta on linnast väljas ning politsei toob kohale või annab koordinaadid.

Võimalik, et teistele panustamine on ealine iseärasus. Ent me ei näe Margo ja teiste daamidega hetkekski oma tööd ega suvist kunstiprojekt ühekordse sooritusena. Sellised ettevõtmised viivad ärkamisele. Probleemi tunnistamine koos kõigi aspektidega viib lahenduse otsimisele – ja sealt edasi uude ellu.“

Ühe tuntud edumehe krooniliselt ahistatud kaasa Anneli tunnistab: „Ma tahan seda lõpetada ja ma tegelen sellega, aga läheb aega, sest mängus on lapsed. Mida ma veel ootan? Sa ei tea minu lugu… Kui ma tänaval kõnnin, siis vaatan ja mõtlen: kas ka sina ja su lapsed kannatavad? Lõpeta sina see nii kiiresti kui saad!“

Helga on oma kirjatöödes – näiteks Sindi sõnumites – juhtinud lapsevanemate tähelepanu lastele just sellest vaatenurgast, mida on ise õppinud kunstiteraapias nägema: vaadake, millest jutustavad teie laste joonistused. Vaevuge soomedest koju käies kasvõi nende kunstilistesse eneseavaldustesse süvenema – seal võib olla totaalne appihüüd ja hingekarje – mille kanapimedad vanemad võivad uhkelt seinalegi naelutada: nii andekas laps…

Varjupaiga rahvaga näitemänge ja näitusi korraldavad ning ühise pihtimusteraamatu koostamise poole kulgevad naised kinnitavad, et peksjate-psühhoterroristide seas on šokeerivalt tuntud härrasid ning „aasta isasid“. Neist ühe muserdatud naine Merike kirjutas postkaardile: „Vägivaldses suhtes olles tundsin ennast väikesena, kasutuna, saamatuna – nagu ma poleks keegi. Mul ei tohtinud olla oma soove. Maailm tundus mustana. Sellest lahkudes tundsin ennast kui lind, kes on puurist välja pääsenud. Maailma tekkisid värvid ning võimalused teha seda, mis mulle meeldis. Kui varem sain eksimuste pärast karistada, siis nüüd on iga eksimus lihtsalt osa elust ja õppetund. Vägivald pole lahendus!“

Tuntud daamid omakorda pigem surevad kui oma olukorrast räägivad. Ilmselt vajavad nemad enim nii kunstiteraapiat kui enese vabaks ja puhtaks kirjutamist – ning keha vabastamist hirmu- ja puudutusekrambist tantsu ja kasvõi hipoteraapia abil. Vaimsest vägivallast, alandamisest ja piinamisest rääkida oleks mõeldamatu – see seaks edunaise avaliku positsiooni ohtu. Füüsilise vägaivalla avalikustamine näib veelgi võimatum – proua direktor saab kodus peksa?! Kui ei räägi ega tunnista, ei pääsegi teisiti kui surres. Mida on viimastel aastatel ridamisi juhtunudki – mõni kiire ja ränk haigus tuleb appi, et väljakannatamatu õudusunenägu lõpetada.

Eha: „See lõpeb siis, kui sa ise selle lõpetad. Nii ongi!“

Algallikal

Nii varjupaik kui väljasõidukohad on salajased. Arusaadavatel põhjustel.

Pärnu naised käivad end maha ja uuesti täis laadimas teises Eesti otsas asuvas loodustalus, mille emand on üks nende hulgast. Tagasihoidlik teadjanaine ütleb, et temagi elus oli kooselu, mis lennutas teda mööda kööginurki, kägistas ja alandas ning mille lõppemise järel naine oletas paari aasta möödudes, et töö taimedega, huviliste õpetamine ning riitused juhatuse vajajatele on ta ära puhastanud. Ent varjupaigatüdrukute kuulamine tõi kõik pinnale.

„Ma õpin koos varjupaigast saabujatega avarduma – ka mina saan nende tulles oma elamused,“ tunnistab Algallika talu perenaine. „Näen, et traumeeritud temakesed vajavad eluga edasi minekuks ja uute sihtide seadmiseks nii aktiivset tegevust kui võrdlusvõimalust, mis tekitab ideid seniste mustrite muutmiseks.

Aktiivne tegevus kirve-sae-labida ja elusa tulega laseb välja elada. Minu talus käimine näitab võimalustepaljusust ning julgustab märtrirollist väljuma. Nii lihtne on varjuda igavese ohvri positsiooni: mul ei ole midagi, ma ei ole keegi… Taimede ja Maa-Emaga suheldes satuvad naised silmitsi iseendaga. Pöörduvad oma koletiseks-muutunud meeste poole. Söandavad seista silmitsi oma siin- ja sealpoolsete lastega. Jah, kui on hullusti, siis kohe kuhjaga – mitu pekstud-mõnitatud naist on sel koletise ballil ka lapsi kaotanud. Ent looduses on lootust tantsida selle koletise balli viimne valss, end tühjaks rääkida, nutta ja naerda.“

Naised vadistavad metsas, kust senine elu neid päris kindlasti kätte ei saa, nagu väikesed tüdrukud. Nad ongi oma arenemises plika-faasis servi seisma jäänud ning lähevad fantoomilikust hangumisest aegamisi liikvele. Õpivad ühiselt unistama. Jutustavad lõkketulele metshaldjate palge ees, kuidas rajavad uue turvalise kodu ning saavad teada, kui palju neil tegelikult olemas on.

„Nii mõnigi söakam tüdruk, kes on end ka vägivallaohvritest kõnelnud telesaadetes näidanud, on hakanud samalaadse talu rajamisest ürgmetsa salarüppe,“ rõõmustavad Helga ja Margo. „Luigeparv on teele asunud. Enesehaletsemise asemel ilmutab end tänu, märterluse kohale on tekkimas ühine unistamise julgus ning Pekopäeval peetud külluse õnnistamise tseremoonia viib nüüd vastu Kadripäevale, mil võtame ühiselt oma elu veel kindlamalt ja loovamalt, mängulisemalt ja julgemalt oma enese kätte.“

Päikeselaager

Remniku Lastekaitse liidule kuuluvas õppe- ja puhkekeskuses juba teist suve kogunenud puudustkogevate laste ühisel nädalal püütakse noorte inimeste arengule lisada kodust saamata julgustust ja inspiratsiooni, mis annaks eluteele kaasa loovuse ja elujulguse.

Tallinn Hansa Rotary Klubi enam kui 30 tegudenaist on kaks aastat Peipsi ääres laste ja noortega ühinenud ning olnud Päikeselaagris ühed lastest. Sellised, kellel on mõnevõrra paremini läinud – ja kes on maailmas selleks piisavalt kaua elanud, et teada ja osata.

„Sündides pole meil kellelgi kaasas ei varandust ega vilumust. Need lapsed, kelle eeldusi ja andeid kodud ühel või teisel põhjusel edasi ei arenda – kesise majandusliku toimetuleku tõttu näiteks seda teha ei suuda – kogutakse lastekaitsetöötajate abiga suvel nende tiiva alla, kes soovivad südamest lapsi toetada. Eeskätt tiivustame noori teekaaslasi unistama,“ kirjeldab advokatuuri kantsler Kristel Voltenberrg, kes on õppinud koos õdede-rotariaanidega nautima neid päevi Lastekaitse liidu baasis, mil saab sõna otseses mõttes puhata ja mängida. „Kõik Remnikul noortega koos loomas ja lehvimas käivad naised saavad Eestimaa elu erinevaid variatsioone lähedalt kogudes võrratult palju teada ka iseenda kohta.“

Advokaadibüroo Aivar Pilv finantsjuhina ametis olev Marina Pilv on end juba teist suve Päikeselaagrile pühendades selgeks õppinud, et iseseisva ajasisustamise kogemuseta lastel peavad iga päev olema paralleelsed ja pidevad töötoad: „Sel suvel voolasime ilma vaba ajata, mis osutub enamusele nukra taustaga lastest raisatud ajaks, mil kogunetakse nõutult kampadeks ja kiputakse kasutusele võtma mustreid, millest Päikeselaager lapsi just täpselt võõrutama peab.

Nädala jooksul on meil töötubades laste ja noorte ette seatud erinevate eluvaldkondade eeskujud, kes jagavad nii oskusi ja õpetust kui tegelikult ei rohkem ega vähem kui iseennast.“

Üsna rõõmutust keskkonnast saabuvad lapsed klammerduvad ja kiinduvad kergesti.

See on õdedele-rotariaanidele päris tõsine katsumus: kuidas kehtestada piirid. Mil moel mitte liialt kiinduda ega lootusetuid lubadusi jagada.

Ka veebiajakirja Femme toimetaja Silvi Grigorjeva,kes koos arvuka fänniklubiga, kes tema kui rockisõbra ümber koguneb, õhtuti diskol käib ja ühisloome kõrval südamest südamesse pihib, on küll lubanud nii mõnegi jõulise muusikamaitsega neiuga koos rockifestivalile minna – ent oma koju ju kõiki 180 elamusejanust ja armastusealdist hingekest viia ei saa.

„Need lapsed on nagu haldjarahvas,“ vaatab koos noortega kirjuks-värvitud särgiga Silvi ringi sügavate silmadega seltskonnas, kus on erilisi mustreid ja kujusid, hirme ja tugesid, üksildust ja kogemusepuudust – ja nii palju usku, lootust ja armastust. „Nad on vastus küsimusele, miks mina Rotarysse kuulun. Jagamise pärast.

Õpime siin Remnikul tänu lastele ka oma enese hirmudega toime tulema.

Olen äärmiselt hea meelega üks õpilasteks ning näen rõõmuga meie klubi naisi koos lastega mängimas, kätekõverdusi tegemas ja südamest südamesse vestlemas.

Iseendaga ka.

Seda eelkõige.“

Moe- ja ehtekunstnik Jana Einardi sõnul oli puhas rõõm jälgida loomingulist lennukust ja siirust, millega poisid emadele ja õdedele kojuviimiseks ehteid valmistasid. Kunstnikule tänutäheks semulik käeplaks ja soe süda.

Kalakultuuri kuninganna Esta Tamm aga on kinnistunud oma kalaburgeriköögi ja kalasupipajaga juba Remniku superstaariks. Hämmastaval kombel kogunevad Esta ümber eelkõige poisid. Omavalmistatud kalaburgerid õpetavad kogemusteta lapsed kala sööma ning selgub, et kalapäev pole mitte karistus, vaid kingitus.

„Tulen jah kaks ja poolsada kilomeetrit teisest ilusa isamaa otsast siia, veedan terve päeva mitme pliidi vahel ja panustan endast kõik ja veel kuhjaga peale. Iga küsimus peab saama vastuse. Igale pilgule tuleb vastata. Õhtupoolikuks olen koos lastega kalakultuuri pühitsedes ennast nii tühjaks jaganud, et tegelikult ei jõua enam järve äärdegi,“ naerab Esta.

Naised on Päikeseaagris teada saanud, kui vähe on õnneks vaja.

Neile lastele on vaja kommi ja väikseid auhindu – ja päike tõuseb. Pole enesestmõistetav, et kodus seisab kommikauss laua peal. Samuti pole enesestmõistetav, et kodus tehakse ehteid ning selleks vajalik varustus koos loomepalanguga on käeulatuses.

Sel suvel klubiõdede eestvedamisel laagrisse loodud raamatukogu ja mängutoa edu võti peitub teadmises, et lemmikraamatuks saanud teose võib pärast koju kaasa võtta. Raamatu võis valida ka õdedele-vendadele. Mälestuseks Päikeselaagri tempel sees. Koos mälestusega, kuidas õpiti tai jid ja teisi oma kehaga suhtlemise võimalusi ning naerdi koos klounidega ja õpiti olmelisi oskusi ja…

„Me ei võta laste edasise, kahe suve vahelise käekäigu eest otseselt vastutust. Seda teevad lastekaitse ja sotsiaaltöö professionaalid. Meie vahetame laste ja noortega kontaktid. Oleme olemas. Ja teame, et vastutame,“ kinnitab Kristel.

Kooskulgemisel kaovad piirid õpilase ja õpetaja, juhendaja ja kogeja vahel. Remnikult kodusesse keskkonda minevad noored jagavad oma positiivset laengut sõprade ja peredega.

Vägivallast välja kasvanud naised aga õpivad tugiisikuteks. Sel kombel jõuab iga hing uue astme pühendumiseni – ning tahetakse veel ja veel õppida, et jagada.

Pärnu naistevarjupaiga loov-ettevõtjatest emandad Helga ja Margo ütlevad: „Oma sotsiaalset südametunnistust on kõige lihtsam rahustada raha andmisega – las rahakene sügab seal kuskil omasoodu head teha. Tegelikult tuleb hädasolijatele kinkida ennast – midagi rohkemat ega vähemat meil õrnas olukorras teekaaslastele kinkida pole.”

Mai-Agate praktilised nõuanded

Oma tegelikust east mitukümmend aastat nooremana näiv ja toimiv Mai-Agate Väljataga on mahlaka eluterve huumoriga inimestele neid endid vahendanud ja tõlkinud juba pool sajandit. Tema reibas vestlemine abivajajatega – ja seda oleme siin maises hingeravilas-lasteaias me kõik, ta ise kaasa arvatud – on sedavõrd oodatud ja kutsutud, et vabu õhtuid säde-daamil pole. Sellepärast, et tema moodus inimeste ette neid endid laotada on praktiline ja rõõmus.

Ookeanipiiskade viharavi

Mai-Agate soovitab igal hetkel – nii rõõmus kui mures, haiguses kui ärritudes – meeles pidada, et me kõik oleme piisake ookeanist. Igaüks meist on osana Jumalast see ookean – ja igaüks meist on ühisvälja kaudu ookeaniga ühenduses – ning iga teise inimesega sarnane: „Mida erinevam või hullem meile keegi tundub, seda kindlam – ikka samasugune. Seda enam, et oma sadade kehastumiste käigus oleme jõudnud läbida ja sooritada suure osa neist näotustest, mida nüüd teistele ookeanipiiskadele ette heidame. Ja ärritudes karmat korjame – mille klaarimine omakorda on meie ülesanne siin maises kehastuses.

Peame meeles pidama, et kellele iganes me hästi või halvasti mõtleme – sellele oma energia saadame ning kedagi kirudes teda tahtmatult laeme ja toidame. Ei taha ju? Ärme siis nuuma soovimatut!“ manitseb Mai-Agate. „Minul käib pidev hekikääride viharavi. Mu suvekodu naaber tuleb alati hekikääridega minu elupuu kallale, kui see mõne kasvu ja lehekese üle aia sirutab. Ja mina tänan naabrit tekitatud viha eest, sest viha aitab mu vaimse arengu järgmisele tasandile. Muidugi juhul, kui ma vastava taotluse teen: aitäh, viha, et aitad mul vaimselt kasvada!“

Tänulik on selgeltnägija ka neile vapratele ja ilusatele, kes klantsajakirjades kuulutavad, et seks on elu edasi viiv jõud – need silmapaistvad isikud näitavad teistele teadmiseks ja hoiatuseks, kuidas vaimset arengut latentses seisundis hoitakse ega areneta. Seegi pole halb, vaid õpetlik!

Teleris näeb Mai-Agate uskumatult palju punamusta auraga valetajaid. Poliitikuid, kes naeratades meie tubadesse lausvalet paiskavad. Ärritudes tänab Mai-Agate taas peegli eest: näeme kõigis ainult ja üksnes ja alati iseennast – kui miski ärritab, vajab puhastamist-vabastamist. Enne me sellest ei pääse kui koristustöö tehtud. Karmaseadus on selline. Tekkiv viha kogub karmat – vabastatud raev aga põleb parinal olematuks, nii et võime rõõmsa lapseliku imestusega küsida: kuhu ta jäi?

Kui äärmiselt heas toonuses daamil enesel on kohtumisele saabudes paistes hamstripõsk, teatab ta rahulikult, et hulk viha on veel vabastamata ja tänuga oma teed saatmata. Ühtlasi juhib teadja tähelepanu tõsiasjale, et kui mõni õigluse hammasrataste vahele jäänud poliitik satub südamega haiglasse, siis selgub – ikkagi inimene! Ja kui ta on enne jala kaotanud, siis see omakorda jutustab poliitiku ülimast vastumeelsusest keskkonna suhtes, kus ta elab.

Pahalastele pai

Mai-Agate tuletab meelde, et meie kõrval tegutsevad kolmanda ja neljanda dimensiooni vahel sebivad pahalased. Mustadele jõududele on tema kogemuse põhjal kõige talumatum, kui neid tänatakse ja öeldakse, et nad on armsad. Lisaks armastuseavaldusele õppis naine oma enese kodus mürgeldanud poltergeistile, kes perenaise seitse kassi kapi alla ajas ja lokkavaid toataimi tuuseldas, ütlema: sind oodatakse nii paljudes kohtades – ära raiska siin aega, mine sinna, kus sind kardetakse!

„Tasub teada, et telekas on Nende parim tööriist. Nii suur osa inimesi on silmi-meeli-pidi teleris, mitte iseenda ega ligimestega – ülilihtne on ärritades-hirmutades sundida meid negatiivsusele ja seega meie avanemist julmalt maha tõmmata,“ hoiatab Mai-Agate mustade jõudude eest. „Keda ärritavad tuvitädid, keda tühjalt naftat põletavad atvd – igal juhul on need ärritused meie parimad õpetajad ning nii mõnigi, keda ümberkaudsed mõista ei suuda, peavad just täpselt nii elama, nagu elavad. Eelmistest eludest kogutud töökäsk on selline. Olgu see siis kooselu purjekate, puuetega inimeste või loomadega – selles elus elab igaüks meist oma rajal sellepärast, et peab ning kuidagi teisiti ei saa.

Meil on oma hingeparve kaaslastega sealpoolsed lepingud. Kui kellegi isa joob – siis ta täidab oma teispoolset eellepingut ning annab lapsele kogemuse ilma, et kumbki mäletaks, mida kõrgemad minad kokku leppisid. Kui kellegi ema varakult sureb, annab temagi lapsele aegsasti-küpsemise kogemuse, nagu enne kehastumist kokku lepiti – järgmisel korral mängivad meie kõrgemad minad need rollid vastupidises olukorras läbi. Usaldagem!“

Rännak iseenese eludelukku

Kui Mai-Agate viib loengutele-tervendusele-tulnud nõu ja juhatuse otsijad regressiooni meetodil rändama, siis satutaksegi just sellesse eelmisse ellu, mis pani tänasesse kaasa praegusel hetkel kõige põletavama küsimuse. Regressiooni suubudes tehakse taotlus – minnakse siin ja praegu tugevaima tunde juuri otsima.

Rännakule saadab reibas naerukil emand auditooriumi leebelt ja turvatunnet sisendavalt tagurpidi tosinat loendades – ja toob publiku ajuvõnke alla 14 hertsi. Alfalained näitavad vajalikku, ilma et mõtted rändajat kuhugi egotrippidele eksitaksid. Lisaks oma toonasele teekonnale, mis tänase valupunkti meile ülesandeks õhku jättis, saab näha sealt elust tänasessegi tulnud teekaaslasi, kelle rännakul ära tunneme.

Eelmisse ellu suubudes juhib Mai-Agate rändajate tähelepanu nende rinnale – sealtkaudu tuleb teadmine, kas oldi mees või naine. Edasi uuritakse oma riietust ja välimust ning saadakse teada aastaarv, kus viibitakse – oma enese vanus ning amet ja tegevus. Inimene või loom, kes järgmiseks rändaja kõrvale saabub, annab selgelt teada, kes ta inimese praeguses elus on.

„Sageli arvavad sündmusi, arve ja teekaaslasi nägevad rändajad, et mõtlesid selle loo välja. Ei mõelnud. Nii andekad me ei ole,“ naerab Mai-Agate. „Lapsed reisivad eelmistesse eludesse oluliselt ladusamalt, sest erinevalt täiskasvanutest ei püüa nemad kramplikult midagi näha.“

Lisaks tookordsele sõlmsündmusele, mis praeguse probleemi tänaseks töövihikuülesandeks jättis, juhatatakse sügavas meditatsioonis viibijad nende toonasesse surmahetke. See selgitab sageli tänaseid hirme ja aistinguid. See võtab ära surmahirmu – reeglina vaadatakse kehast lahkudes tänuga oma kehale kui hingekodule ning tuntakse vabanemise kergendust. Ühtlasi nähakse surmahetkel juures olnud inimest, kes on üks võtmeisikuid tänases elus.

Ning kaasa tuleb kolm tugevaimat tunnet. Edu töövihiku ülesannete lahendamisel ligi tuhandes kehastumises, enne kui saabub Pühitsus!

Hirm ja võitlus

„Kolm tugevaimat emotsiooni, mis enamusel meist siin maises ravilas üha kaasavarana lahendamisel, on viha, hirm ja millegi vastu võitlemise vaim. Vaadake, kuidas te millestki unistades ja mõnd ettevõtmist kavandades toimite. Nii kui külluslikule universumile, kus on meie kõigi jaoks absoluutselt kõik olemas, oma unistusest jutustate, võtate kohe kustukummi ja nühite kõik oma kavatsused ja soovid maatasa. Aga. Mis siis saab, kui. Ei saa, ei jaksa, ei oska. Valmis! Kustutatud!Hirm kustutab – ja mure närib energiaid blokeerides ja vereringet häirides südame ka veel läbi. Ookeanis on olemas kõik-kõik-kõik, mida piisake vajab. Pruugib selgelt ja kindlalt küsida – ja ookean ise tuleb koos kõigi universumi jõududega appi seda soovi täitma. Piisab ebatäpselt kõikuda ning kahtlustustes vett sogada – ja ookean ei oska sind aidata. Mõtle välja ja ütle täpselt, mida tahad – taha seda kindlalt ning ära torpedeeri ise ennast oma kustukummide ega magnetitega!

Hirm, mure ja viha – kõvad magnetid kõik. Kes midagi vihkab – selle saab. Töövihikuharjutuseks. Ikka ja jälle. Olgu see peaparanduse järele tulnud joodik või lipitsev energiavampiir – kuni vihkame, seni saame. Hirm tõmbab ilmtingimata kardetava külge – ega siis hirmutundmine tühja lähe. Ja tõeline edenemine ei saa kunagi käia millegi vastu võitlemise tehnikas. Kes sõja vastu võitleb, see saab sõja – kes rahu armastab, pälvib rahu,“ õpetab Mai-Agate. „Mõnikord satume ka tursimireisile selleks, et oma varjatud-unustatud elud ja hirmud, vihkamised ja katkised kohad teada saada. Mõnele retkele läheme sisetunde järgi rõõmu tundma. Mõnel reisil, kus kogu ülejäänud grupp naudib ja õnnest õhkab, on meil väga hull olla. Regressiooni minnes saame teada, mis lahti.

Šveitsis end kohutavalt pahasti tundes sain näiteks teada, et olin viimati seal palverändur, kes oma kuulutuste eest pimedaks pisteti ning kui ta ikka vait ei jäänud, ka keelest ja teejuhist ilma jäi. Kuidas sa end ikka sellises kohas hästi tunned, kus eelmisel korral nii täbarasti läks…“

Mai-Agate rõhutab, et me kõik õpime ja avastame siin maisel matkal ennast. Ainult ennast. Veel ennast. Kõik, mida regressioonis kogeme ja mida praeguses kehastuses lahendame, on meie enese kõvakettal. Sellepärast tunneme ootamatult ära ka need, kellega oleme saja või seitsmesaja aasta eest koos olnud. Sellest ka deja vu elamused – mida osavamad vaimsuses kulgejad oskavad ümber väestada. Kui deja vu hetk lõppes möödunud korral kehvasti, saab seekord kõik teisiti pöörata. Sama on ka unenägudega – neidki on võimalik suunama õppida ja seeläbi oma kõvaketast puhastada.

Tuhande kehastumisega pühitsuseni

„Kõige täpsem vastus küsimusele, mida me siin Maa peal teeme, on – pürgime pühitsusele. Ent see võtab tuhatkond kehastumist aega. Kõrvakuju järgi on eemalt näha, kes on oma 600, kes 800 ringi siin ära teinud. Mida suurem ja peast eraldi asetsevam kõrvalest, seda edenenum hing,“ teab Mai-Agate. „Me pidurdame oma vaimset arengut ja määrame end veel rohkem naasma, kui võtame oma otsuste ja valikute aluseks mis-külarahvas-arvab. Vaba valik on meil endal, mitte ühiskondlikul survel!

Mina sain 41aastasena emaks mitte sellepärast, et ei pidanud enam suguharu survele vastu – mis naine sa oled, kui last pole, ei ole võimalik, et mõni naine tuleb siia midagi muud tegema. Mina sain sellepärast poja, et tema tahtis väga tulla ja mina vajasin temaga taaskohtumist.“

Mai-Agate õpetab iga füüsilise – aga ka psüühilise ja vaimse – häire puhul seda praktiliselt ja loogiliselt kasutama kui atlast. Teejuhti hirmude-viha-mure-sunduse vabastamisele.

Lihtne on võtta tablett, sellega valu vaigistada ja ennast uinutada – ent tegelikult jääb probleem lahendamata ja seda üha ligi tõmbav magnet teadjatari sõnul alles. Vastumeelsuse ja sundusega tegutsev inimene tõstab märkamatult õlad, saab ebaloomulikust asendist pea ja käte valud, liigesed haigestuvad – ning valuvaigistid kahjustavad lisaks magu, kui inimene oma vastumeelsust ja sundust ära ei seedi.

Kui ema-isa-armastuse asemel antakse 21.sajandi lapsele pihku nuhvel ja arvutimängude konsool, hakkab ta leevendust ja lähedust otsima tänavalt ning saab hingevalu ja tühjuse vaigistuseks valge pulbri. Kui inimene ennast ei armasta, tekib laktoositalumatus – piisab Armastuse äratamisest ning seeditavaks saab ka piim kui elueliksiir.

Ka apaatia kui eluisu vähesus tuleneb vastumeelsusest. Mida vähem inimene elada tahab, seda jõuetumaks ta muutub. Mida kauem jõuetuna lebab, seda enam mürke temasse koguneb. Mida saastunum ta on, seda raskem on südamel kui armastuse organil sogase jõena laisalt loksuvat verejõge edasi suruda. Tuleb liikvele minna ja süda tööle saada, leida motiveerivad hingelised – ja toetuseks foolhapet, B9 vitamiini krõbistada – elab see, kes tahab!

„Aina peale voolavad kohtumised ja äratundmised annavad eluisu, tekitavad uusi unistusi ja hoiavad värskena uudishimu. Ehkki minu iga võiks juba eeldada väsimist ja äraminekut, ei ole mul selles elus kaugeltki kõik nähtud ega tehtud. Ma tahan veel! Ka pärast praegust kehastust tahan rõõmu ja tänuga teel pühitsuse poole veel ja veel kehastuda. See on nii vahva!“ õpetab Mai-Agate ka õpilastele elutahte toitmist. Vaatamata tervendajate üha kasvavale arvukusele on selle naise loengud ja rännakud, nõustamised ja seansid nii vajatud, et tal pole aegagi maha käia ega lakata elust vaimustumast. „Enesehaletsus on kindel kurss mahakäimisele. Ei taha? Aga palun! Su rakud kuulevad seda, kukuvad pikali ja surevad maha. Teadvelolek, ühenduses olemine, siin ja praegu hetkes püsimine – see on kunst, mida üha juurde õppida. Ja kuni ennast kui ookeanipiiska arendada soovime, kestab elu – kuni elu – seni on kõik lahendatav ja parandatav. Kui ei jõua, saame kaasa ülesande järgmiseks eluks, ei hullu siiski midagi. Jätkame matka!“

Ivica Mägi: Kõik juhtub elus põhjusega!

„Kõigepealt rõõmustasin, et minu teine poeg on nii palju rahulikum ja vaiksem kui esimene. Kui ta hakkas aastaseks saama, mõistsin – midagi on liiga teisiti. Edasi tuli diagnoos ja suur kriis elus, mis tundus mõnda aega justkui lõputu must auk. Tundus nagu kogu elu varises ühe hetkega kokku,“ meenutab Põhja-Eesti Autistide tugiliidu juht Ivica Mägi.

Järgnes palju õppimist-õppimist-õppimist ja mitmeid suuri muutusi elus, millest nüüdseks on saanud hoopis sügavama mõttega elu – tööelu, missioon, abielu. Ivica koges, et kui hakkab juhtuma, siis kõik korraga – et kriis kähku läbitud saaks. Kui ta šokist toibudes õigele rajale asus, tuli aga tõepoolest kogu universum appi.

Peagi iga kolmas

„Nii, nagu iga autist või asperger on erinev, on ka igaühe isiklik sukeldumine autistide imelisse ja õpetlikku ilma isemoodi. Tean, et spektrihäirest rääkides kõneleme sadade, õieti küll tuhandete inimestega, kellel on peres eriline laps või kes on oma täisealise lapse puhul alles aimu saanud, milles on asi kõik need aastad olnud – või kes on iseenda puhul aastaid imestanud, miks ta kuidagi teistmoodi tajumistega on kui teised.

Autismispekter on väga lai ja seetõttu öeldakse, et kui panna sada autisti ühte ruumi, siis kahte samasugust ei leia. Võib olla väga raskeid, sügava vaimu-ja liitpuudega autiste ja võib olla ka spektri kergema otsa autiste, kes sageli kõrvalt vaadates tunduvad justkui natuke kummalised tavalised inimesed. Tegemist on määratlemise mõttes üsna noore häirega – 20-30 aastat tagasi Eestis sisuliselt seda ei diagnoositudki. Mis ei tähenda, et poleks olemas olnud. Kõik need inimesed on olnud aga vähemal või rohkemal määral hädas iseenda ja ümbritseva maailmaga.“

Spektrihäire tekkepõhjusi ei teata tänaseni, uuringuid on tehtud palju – selle, mille ühed kinnitavad, teised lükkavad ümber. Arvatakse, et suuremas osas pärilik see pole, ravitav ka mitte – küll aga õige suhtlemise-kohtlemise-toitumisega saab autistlikku inimest toetada paremini toime tulema oma häirega ning häirest tingitud erisustega.

Mida varem hakata toetama autistlikku last, seda kiiremini õpib ta toime tulema. Kuid kunagi pole hilja alustada ning alati on kergem oma või kalli erilisusega toime tulla, kui tead: ma pole ainus – meid on palju. Ja aina rohkem meid saab.

„Inimestel on diagnoosi-pelgus – olgu pigem hullu iseloomuga marakratt või piinatud geenius – ainult mitte autist ega asperger. Kardetakse, et diagnoos paneb nö templi otsaette igaveseks. Aga tegelikkuses jääb diagnoosita ja toetuseta autistlik inimene ilma selgusest, toetusest ja teraapiatest. Autism on niikuinii eluaegne häire,“ julgustab Ivica septsialistide ja teekaaslaste poole pöörduma.

Tegelikult sünnib autiste-apergereid aina enam. Erinevate maailma statistikate andmetel üks laps 50-70 lapse kohta – ja see on iga aastaga tõusvas joones – prognooside kohaselt tingib keskkond, tsivilisatsioon ja ilmselt ka taeva tahe selle, et peagi võib olla iga kolmas inimene autismispektriga. Ja selliseid – võimalik, et uue aja inimesi! – on alati olnud. Antiigis ja klassikalises kirjanduses on hõlpsasti võimalik neid hõrku mustreid leida – Dostojevski, Gailit…

„Et aidata oma poega, teisi autismiperesid ja iseennast, siis lisaks autismiõpingutele otsides vastust miks üldse minu perre selline laps sündis, tegelesin erinevate vaimsete praktikate ja õpingutega nt holistiline teraapia, reiki, jooga ja mitmed muud koolitused. Ühel koolitusel Mai-Agate Väljatagaga põhjalikult sel teemal vesteldes ütles tema rõõmsalt, et autism pole mingi häda ega haigus, vaid nad on lihtsalt inimesed, kes on meie ajast sada aastat ees. Nad on uue hea ilma inimtüüp, kes loobub võltsviisakusest, ei naera stampnalju, ei näe maailma stereotüüpselt – ja see inimtüüp tuleb ülijõuliselt peale. Olgem teadlikud ja valmis.“

Erilisus elunormiks

Ivica kirjeldab autistide ja aspergerite kummastavat fookust sellisena, mille poole enamus „normaalseid“ koolitustel-seanssidel pürgib: nad on siin ja praegu, nad tähtsustavad väga oma Mina. Neid kiputakse sellepärast, et nende oma olemine on nii oluline ja ainulaadne, pidama baby-soulideks – vastsündinuteks, kellele kõik eesotsas nende eneste inimeseks olemisega on nii väga ja väga uus. Või siis vanadeks ja tarkadeks hingedeks, kes täpselt teavad, mis on nendele hea ja nii nad elavadki. Kuidas keegi soovib, külarahva arvamusest hoolimata.

„Päris paljudel juhtudel võib spektrihäirega inimene käituda agressiivselt – sellisel autistil toimub pidev sõda tema enese kahe kõrva vahel. Talle tundub, et keegi ei mõista ja kõik naeravad – ja ta hakkab vihaselt vastu. Umbropsu. Tal ei pruugi olla tervikpilti – asjade vahelised loogilised seosed ei kehti. Samas vastukaaluks on ka väga rahulikke ja pigem passiivseid, omas mullis toimlevaid autiste,“ kirjeldab päikeseline naine. „Nende häirest tingitud erisuste tõttu võivad autistid ja aspergerid tunduda tänamatute ja isekatena.

Ent nad pole ometi sellepärast pahad, et nad ei näe tervikpilti ega seoseid. Üldistusvõime pole selline, nagu meil – aga pisiasjadele keskendumine seejuures lausa geniaalne. Paratamatult võivad autistil seetõttu huvid ja kutsevalik piirduda ühepäevase vaimustusega või siis väga kitsa spetsiifilise teemaga. Ala leidmise võimalusi piirab sageli kaasnev kõnehäire, düsleksia ja düsgraafia – raskendatud lugemise ja kirjutamise oskus muudab paljudel aladel eneseteostuse keeruliseks.“

Kuna autism on sotsiaalne puue, siis võib ka sotsiaalsus saada tõsiseks piiranguks lemmikvaldkonnas töötamisel. Võib ju IT-valdkond meeldida, aga kui isegi ülemusega ei saa suheldud, siis ei tule sageli töötamisest midagi välja. Selle heaks lahenduseks oleks tugiisikute abi. Juba väikestel lastelgi. Ilma intellektipuudeta autist saaks Ivica sõnul õpioskustega hakkama lasteaias või koolis, kuna puuduvad oskused suhelda ja sotsialiseeruda, on vaja abi.

„Autistlik inimene ei kipu paljusid asju nö salvestama – koos turvalise ja tuttava sõbraga on küll tore fooliumis kala küpsetada, aga homme kodus keedab ta ikka potitäie makarone. Ehkki nisu ja gluteen, piimavalk ja teised 21.sajandil ebasoovitavateks peetavad toiduained on talle paljudel juhtudel vastunäidustatud. Gluteenivaba menüü toimib kergemini, kui alustada väga väikese lapsega, et sellest saakski harjumus. Vanemana alustades võetakse raskelt uusi asju omaks ja pigem vajutakse taas oma ühte kinnistunud toiduvalmistamise mustrisse,“ loetleb Ivica. „Autistidest ja aspergeritest võivad saada väga vahvad professionaalid ja spetsialistid, lapsevanemad ja sõbrad. Siiski peab keegi tavaspektriga tugiisik jälgima, et eriline ema annaks oma lapsele midagi muud kui küpsiseid, mis talle turvalised, mugavad ja toredad tunduvad. Või et ta tööle ja tagasi saaks. Samuti oleks kasuks teraapiad ja tugigrupid.“

Sageli võib kõrvalt tunduda, et agressiivsema meelelaadiga autistidest lapsed või autistlikud lapsevanemad kipuvad pidama mingit sisemist sõda kellegi ainult neile teada oleva vaenlase-süüdlase-võlglasega. Peame arvestama, et võimendatud tundlikkus ühelt poolt ja puuduv või nihkes sotsiaalsus sh huumorimeel teiselt poolt võib aegajalt raevusööstudega tipneda.

Ivica poeg ütleb, et tal läheb vahel aju sassi. Mida paremini mõistetud ja toetatud, seda vähem ja harvemini muidugi. Ka autistide geniaalne seltskond, see spektri osa, kes on mingil kindlal alal üliandekas, hiilgab sageli taktitundetuse ja mõõdutaju puudumisega.

Ivica kirjeldab, kui hõlpsasti võib autistist professor võõras kodus laamendama asuda ja kõike ümber korraldada, sest nii on õige – ja kui tüsilik võib olla autistist teaduri jõuline antipaatiaväljendus õe või venna sõprade-kaaslaste suhtes. Kui teda pole selleks spetsiaalselt treenitud, siis ta ei pea vajalikuks olla viisakas, kui asi on jama. Ent jällegi võib trööstiks tsiteerida Mai-Agate Väljataga: „Tühi viisakus ongi kadumas. Nii, nagu on inimkonna teelt kadumas ka millegi õppimine ja tegemine vormitäiteks. Ajalugu ega geograafiat ei saagi praeguse kooli kombel eluvõõra parateadusena õpetada – ning autistid kui uue aja inimesed neid elukaugeid surimurisid ei õpi ka. Samuti on kadumas inimest lammutavad ja lämmatavad massilised kombinaatkoolid. Autistid on targemad kui meie – ei lase end killustada, ühetasaseks sundida ega lärmiga lämmatada.“

Kuivõrd peagi on iga teine laps eriline, siis on ta järelikult tavaline ning kui täna veel on autistist laps emale kuue lapse eest, siis edaspidi kohanetakse tõsiasjaga, et lapsed ongi sellised.

Keskpõrandale kokku

Ivica nendib, et lihtsate tõdede selgekstegemisel oli vaja läbi teha periood, kus tõesti kõiki eluvaldkondi puudutavad mured kuhjusid korraga keskpõrandale kokku. Et oleks selge: mustreid tuleb muuta kohe ja kardinaalselt.

„Olin oma varasemas elus töötanud mitmetes kohtades ametniku ja juhtiva kontoritöötajana. Oli justkui tore – ent avastasin sageli küsimas endalt: mida ma siis täna päriselt tegin? Milmääral maailm minu tegutsemisest paremaks sai? Tühjus. Ei teadnud ka, mida tegema peaks, et tunne oleks õige. Ka eraelus olin justkui kõike planeerinud õigesti – abiellunud, planeerinud ja oodanud lapsi, elasime ilusas kodus. Tundus nii ebareaalne ja ebaõiglane, et just minu teine ilus ja armas poeg sai spektrihäire kinnituse. Kõik justkui kukkus kokku – kogu ilus elu,“ meenutab Ivica. „Paljud sõbrad kadusid. Ka abielu kasvas läbi valu uuele tasandile. Abi otsima asudes ja uuesti ülikooli astudes – haldusjuhtimise kõrvale sotsiaaltöö – ja ka läbi õpingute võõrsile õppima ja praktikale sattudes – see oli kannapöörde algus jah – kohtusin peredega, kus olid sarnased autistlikud lapsed nagu meie poeg.

Sealt edasi tuli veel ja veel õppimist nii autismi teemadel kui vaimsetel ja üldharivatel – ja kõik loksus korraga paika.

Olen tänulik ja õnnelik, et mu pojad on just sellised, nagu nad on. Noorem, autistlik poiss – igas mõttes eriline, aga imeline truu sõber, sõnapidaja, isemoodi huumorimeelega, minu suur õpetaja. Aga südamest tänulik olen ka vanemale pojale, kes kogu selle erilisuse juures on pakkunud mulle võimalust olla tavalise terve toreda poja ema. See on tasakaaluks ülioluline. Tänu lastele olen mina täna paljuski see, kes ma olen. Õppisin autismivaldkonna spetsialistiks ning hakkasin seda praktiseerima. Asutasime koos teiste lapsevanematega Põhja-Eesti Autismi Liidu, kus tänaseks saavad abi ja tuge sajad autismipered. Meil on nõustamised, tugigrupid, koolitused, perepäevad ja nüüd uue asjana lükkame eripedagoogide-terapeutidega käima teraapiasuunda, mis on praegu paljudele kättesaamatu.“

Ühel hetkel oli ka kiusatus kolida päriseks Inglismaale või Soome, kus naine õppis – sest seal on autistide-aspergerite ja üldse kõigi erivajadustega inimeste kulgemine ühiskonna paralleelmaailmana väga sujuvalt ja turvaliselt paigas. Ent ilmselt on piisavalt palju põhjusi olnud, et jäädi. Üks jäämise stiimul on Mägide imeline maakodu, mis on nende väike paradiis. Vanema poja unistus luua sinna oma farm on muutumas väga reaalseks. Ühel õnnelikul päeval.

„See teeb mind sellepärast eriti õnnelikuks, et paratamatult on paljudes erilise lapsega peredes niinimetatud normlapsed tähelepanu mõttes vaeslapsed. Nad peavad vara suureks saama ja koormat jagama – ent nende endi unistused ja lapsepõlv ei tohi siiski olemata jääda. Nagu ka abielu!“ manitseb teadja. „Muude kriiside lahenemise ja lahendamise kõrval tekkis ka peresuhetes hoopis uus kvaliteet. Kui nii keerulise etapi oled abielus läbi elanud, siis enamasti kas minnakse lahku või luuakse hoopis sügavam ja tugevam suhe. Meil oli raske aeg, aga läks hästi. Tänu sellele, et mees on reaalne ja konkreetne, on meil peres tasakaal vaimse ja füüsilise, materiaalse ja spirituaalse vahel kenasti paigas. Ja selleni jõudes oleme jõudsasti õppinud kosmilisse kataloogi tellimuste saatmise täpsust. Kui küsid vaikset ja nutikat last, kaalu enne, kas oled valmis ka selleks, et vaikse nutikusega kaasneb autism…“

Ivica arutleb, et erilise lapse saamine ei sõltu enamasti pärilikkusest, ei olene kasvatusest ega ole ravitav – õige toitumise, nõustamise ja tugispetsialistide abiga vaid toetatav. Seega tuleb teraapia ja koos arenemise käigus selle uue ajastu iseärasusega kohaneda, õnnelik ja tänulik olla – ning lõpetada enese, abikaasa ja Jumala süüdistamine.

Süütunnetest vabaks

Ivica kirjeldab tõelist süütunnete nõiaringide süsteemi, mis maamiinide väljana varitseb pea kõiki, kes avastavad autismi oma väikese või ka juba täisealise lapse – või iseenda puhul. Nagu plahvatusohtliku materjaliga ikka, on mõistlik miiniväli kahjutuks teha – mitte peitust mängides laengute vahel hiilida lootusega, et ehk läheb mööda. Ise ei lähe.

„Süütunnet tuntakse üldiselt alguses alati – millises iganes vanuses avastatakse, et laps on eriline. Ma ju nii ootasin teda, toitusin ja käitusin – ja ikkagi. Edasi kipub reeglina saabuma süüdistamine – järelikult on viga kaasas, kodus, raviarstis. Ei ole. Keegi pole kellegi ees süüdi ega võlgu, ka mitte iseenda.

Selle tõdemuseni jõudmisel olen mina saanud just vaimsetest praktikatest nagu jooga, holistika, reiki ja rännakumeetodist palju tuge. Hea on kogeda, et kõik on juba olnud – ja tuleb ringidena taas – peegelpildis ja täienenult – kuni miin on tõeliselt kahjutuks tehtud. See on suur ja sügav töö,“ on Ivica tänulik. „Ega me ju täpselt kõiki neid asju ei tea, aga võib ehk mõelda küll nii, et karma on olemas – kes oli eelmises elus eriliste inimestega ebaõiglane ja julm, tuleb nüüd kas ise erilisena – või saab erivajadustega lapse. Vahel ma vaatan, et selleks pole isegi eelmist elu vaja, vaid kõik juhtub selles, praeguses elus. Maailm ei võlgne meile midagi – me kõik oleme siin selleks, et anda.

Ja ühel päeval avastab ka nõudlik ja agressiivne, iseenda sees sõdiv ja viha käes kannatav asperger, milline amet talle sobib. Ülikoolides õpivad erilised saatusekaaslaste õpetajateks-nõustajateks-terapeutideks – nii peabki olema! Väga enesekeskne autist, kes on õppinud armastama ja andma, ei arva enam, et kõik naeravad tema üle ja kogu maailm on tema-vastases vandenõus. Tasakaalus autist on tegelikult suur armastuse jagaja, väga hooliv ja ingellik olevus. Eks me peame neid aitama ja nemad aitavad meid uue parema maailma loomisel“

Ivica on sedalaadi õnnelikke lahendusi nüüd nii palju kõrvalt näinud, et usub igasuguste imede võimalusse. Tingimus on, et taeva tahtele vastu ei sõdi. Õigele rajale jõudmiseks tuleb vahel tõesti kukkuda ja longata ja mustas lõputus augus kükitada, aga kõik toimub ikka selle nimel, et toetada iga inimese õigele elurajale jõudmist. Ja kui oled sinna jõudnud, siis tuleb kogu universum tõepoolest appi.

Siis saab naisest, kes äsja oli omadega puntras munitsipaalametnik, eriline laps kodus ja suhted sõprade ja perega sassis, misjonär, kelle ümber koonduvad otseselt sajad, ent kaudselt tuhanded saatusekaaslased. Tema juhtimisel töötavad tugirühmad ja koolitused ning teatakse – keegi pole oma probleemidega ei üksi ega õigupoolest ka ainulaadne mitte.

„Olen näinud, et kui täiskasvanud autist mõistab, millest on tingitud tema iseäralik ilmavaade ja huumoritaju, seosed või nende puudumine ja taktitu kuningate alasti kiskumine, läheb võibolla kümme aastat, enne kui ta abini jõuab. Ent kui juba jõuab – ja kas meie hulgast või mujalt sobivad nõustajad-teraapiad leiab – kujuneb sageli ka ise tugiisikuks ja teenäitajaks,“ julgustab Ivica. „Igaühele siin ilmas on kutsumus ja elukutse, eneseteostus ja pühendumine. Ka keskealine autist avastab ühel õnnelikul hetkel, et ta pole väljanaerdud ori. Pole kunagi olnudki. Igast kramplikust ja kurjast hirmust saab välja. Koos!“

*

Kuidas autisti ära tunda?

1. Meeleelundite üli- või alatundlikkus. Näiteks meie jaoks häirimatu vaikne ühtlane taustamüra arvutist või ventilatsioonist võib autistile kõlada kui mootorsae mürin, mis paneb kõrvad füüsiliselt valu tundma ja häirib normaalset tegutsemist. Ja vastupidi – teisel peab pidev mürafoon, telekas lärmamas ja kõrvaklappide muusika põhjas olema.
2. Uute ruumide, kohtade, olukordadega on raske ja mõnel juhul ülatamatu kohaneda. Üleminek ühelt tegevuselt teisele on probleemne. Autistlik inimene vajab süsteemsust, korrapärasust ja võimalikult palju muudatusest ette teadmist.
3. Toiduvalik on autistil sageli väga piiratud, välistatud võivad olla terved toidugrupid nt puu-ja juurviljad.
4. Sotsiaalsuse mõistmine on keeruline kõige laiemas mõttes – suhtlemine teiste inimestega, oma suhete loomine ja hoidmine, olukordade ja situatsioonide mõistmine, omalaadne huumorimeel, kujutlemine ja mäng jms. Seoste loomine puudulik.
5. Kõnehäired – nii kõne mõistmisel kui ise kõnelemisel. Samuti düsleksia ja düsgraafia erineva raskusastmega ilmingud. Neile jäävad sageli mõistmatuks ülekantud tähendusega või kahemõttelised jutud, vihjed, iroonia, sarkasm. Nad ei kuule ega loe seda, mida tavainimene mõtles või ütles – ja solvuvad hingepõhjani. Väljendid – nt istu maha – tähendavadki autistile maa peale istumist. Oma kõne osas esineb autistidel kõne mahajäämust, kõne on robotlik, sõnavara piiratud.
6. Kitsad erihuvid, milles nad on väga motiveeritud ja tugevad – nt automootrid või kosmos. Nendest erihuvidest väljuvad teemad suures osas teda ei huvita, sellest ka õpiraskused.

Helgi Sussi naerupidi elukurrud

Teatrimaskil on nägu nii naeru- kui norupidi – läbi sajandite Valtu seltsimaja juhtinud Helgi Sussil (73) on õnnestunud arvukate teekaaslaste eest nutust varianti varjata. Kohalike seas Meie Helgiks tituleeritud daam tõestab oma elutööga, et maasool on… magus!

„Vabandust, minus pole vähimalgi määral põllumeest – olen ise üks ilupuu, nii et mu majaümbrus on pisut metsistunud!“ naeratab Helgi oma majakese lävel Kaerepere uue lasteaia kõrval Metsaääre tänavas. „Õnneks aitavad pojad võpsiku vaatamiskõlbulikuks niita. Panevad just soojustust – ja seinapragusid vaadates meenub mulle, kuidas selle maja ehitamise ajal mehed soojakus jõmisesid ja külanoored ehitasid… Ja sellest, et majas sees on tapeet ammu vahetamata, pole kah väga lugu – arhiiv ja teoksil tööde kalenderkavad on nagunii üha uueneva tapeedi eest.“

Saunaküla Sommer

„Minu kodumajakese ehitas kolhoos, suuremad hooned rajasid siiakanti karpaatlased. Ukrainlased tulid omal ajal väga meeleldi Eestisse ehitama. Rajasid siia Ingliste laudad, Valtu veinitööstuse hooned, aiandiehitised… Ukrainlased tegid head tööd ja tublisid lapsi ka,“ naerab Helgi, kelle enesegi poegade isa nimi oli Anatoli. Võru-juurne ääretult kaunis mees, kelle 98aastane ema elab tänini Kehra-kandis. Suurepärane pereisa ja helge inimene Tolik ise kustus Raplamaa põlise painaja, kopsutõve kätte 41aastasena. „Mina sündisin 1942.aastal Saunakülas. Minu ema lahkus siitilmast, kui olin 3aastane. Ma ei mäleta emakest, kelle viis tuberkuloos päeval pärast seda, kui suri mu vastsündinud õekene. Mind kasvatasid tädi, vanatädi, keda kutsusin Koosuks, ja onu. Isa tegeles minuga siis, kui olin juba pisut suurem.

Mulle jutustati, et mehed püüdsid sõjaaegse mobilisatsiooni kiuste enne minu sündi kodus uue ahju valmis saada, aga mina tulin oodatust natukene varem, sest ema vedrutas pärast rukkilõikust koos teiste naistega põllul uut rukist maha. Küll aga tulin just sellisesse peresse, kes mu maast madalast kultuurilätetele, mitte põllupidamise juurde suunas.

Isapoolne suguvõsa oli kaunis ja tõmmu, emapoolsed pastelsemad – vanaisa aga armastas kangesti laulda. Iseäranis pidusena kodupoole sõites hõiskas üle küla hobusele laulda: minu vana Valge viib mind ikka oma Mari juurde!

Susisilla rahvas sai saksapärasest kirjapildist Susile lisaessi. Meie seast on võrsunud Linda nahatööstur, hulk loovisiksusi – ja mõlemast sugupuust möldrid. Tädi ja onu olid Valtu seltsimaja ja raamatukogu hooldajad. Seltsimaja on muide saanud mõisa magasiaidast, mille talumehed 1923.aastal ostsid. Saunaküla näiteringis, mis oli Eneseharimise Ühingu haru, mängisid nii nemad kui kõigi teiste talude inimesed, nagu sain nüüd just külapäeval tollase teatri 95aastase elukäigu kokku võtta. Ka Valtu hariduskroonika tuli onult minu kätte. Siin ma nüüd keset kroonikat ja arhiivi elan – ega ole pärast tööaega 1967 kuni 2011 tegelikult päriselt pensionile jäänudki.“

Teatrisõbrad ja kultuurihuvilised helistavad Helgile, kes peab paralleelselt kolme lauakalendrit, et kõik sündmused ja sooritused süsteemis oleksid ja ära mahuksid, keskmiselt iga veerand tunni tagant. Mis päeval see järgmine ühiskülastus meil oligi? Kas itaallaste uulitsakontserdi ajaks korjatakse ikka asula laululava juurest noorsoo-lennutatud pudelid-potsikud-krõpsukotid kokku? Millisesse mõisasse järgmiseks ekskursioonile läheme? Millal see või teine põlisjuurtega klubi sügishooaega alustab… Telefonile vastates näitab emand Sussi ilmekalt ette, mil moel endale naerupidi elukurrud koolutatakse.

Tema ja Toliku üks poeg Kalvi peab meelelahutusteenuseid pakkuvat firmat Elamuspank. Poeg Kalev lõpetas põlluülikooli lihatehnoloogina, läks pärast tänaseks nukralt kuulsaks saanud Rey pankrotisigalas praktiseerimist Läänemaale, täiendas end – nagu ema Helgigi on üks Eesti jätkuõppivamaid-täiendharitumaid kultuuritöötajaid – ning töötab praegu Märjamaal.

Nii erinevat pidi rakendusid põlised möldrite geenid. Mida kujundas pereisa Tolik, kes oli lastega seni õhtuti pärast tööd kodus kui Helgi seltsimaja juhtis. Oli küllalt mees, et lastega kodus olemine uhkuse peale ei hakanud, tublid mehed kasvatas.

Pojad on lapsepõlvest saadik kohelnud ema, nagu auväärset Daami – neile on olnud ülimalt oluline oma emale oma oskused ja saavutused ette näidata ning nad mäletavad lapsepõlvest seda uhkustunnet, mida kogesid, kui ema esimesel juubelil pea kogu kolhoos õnnitlema tuli.

„Meie suguvõsa pidas 15.sajandil rajatud Valtu mõisa Sommer-veskit. Uhke perenimi eestindati Väljasteks. Saunakülas kees mu lapsepõlves elu igas talus – täna teatakse seda piirkonda põhiliselt Estonia puhkeala, lasketiiru ja võibolla ka norra-ameerika-juurse Tuxen-Ringjobide pere järgi. Meie seast on pärit anima-korüfeed Pikkovid, vibuspordi Kivilod – ning suursaavutus on tegelikult seegi, et ükski talu pole tühjaks jäänud…

Koolis käisin Aino Suviste direktrissiks olemise ajal. Teleprodutsent Raivo kasvas koolijuhist emaga Valtu koolimajas asunud korteris ning pojapoeg Uku käis just siin taaskord kontserti andmas. Pärast söaka-sõnaka Kalju Rahu – kes algatas kooli juurdeehituse – direktoriaega tuli meile 15 aasta eest Andres Saks, kellega minul oli seltsimaja juhtides suurepärane koostöö. Filmide näitamiseks andis Saks näiteks tehnika, filmid tõin Märjamaalt ja saal oli rahvast täis.“

Rapla keskkoolis õppis Helgi kirjandusõpetaja Karl Muru ajal, kellest sai hiljem Tartu Ülikooli legendaarne professor. Viljandi kultuurikooli juures on naine käinud uskumatult paljudel kursustel-koolitustel-õpitubades, kus ta on teada saanud, et lisaks põldurisoone puudumisele pole ta vähimalgi määral ka ärinaine mitte.

„Mulle püüti selgeks õpetada, et teatrite ühiskülastustega on võimalik ka korraldajal raha teenida, aga mina maksan senini ikka pigem peale kui et teenin,“ naerab Helgi, kelle kogu elukäik üks üldine missioon olnud ongi. „Eks tõsiasi, et mul on pedantselt peetud erinevad kalendrid ühiskülastuste-näiteringi-ürituste tarbeks, tuleneb nii Neitsi tähtkujust kui sellest, et nooruses tahtsin saada laborandiks. Teatud määral elamegi kõik siin suures maises laboris, kus igaüks oma erialal püüab korda pidada ja ennast teostada. Päris ja ainult näitlejaks pole mina kunagi saada tahtnud. Tunnetasin oma tegelikud tiivad, nende siruulatuse ja kandevõime aegsasti ära.“

Mikidest ratsavõistlusteni

Kui praegu seltsimajja mistahes hea film või esineja tuuakse, jääb publiku arvukus üsna kesiseks – kodude-korterite aknad kumavad sinises telekavalguses ja rahvas ei tule välja. Masust ja koondamistest, seakatkust ja pankrotilainest stressis inimesed eelistavad koju peituda.

Helgi majakest sisustavates žurnaalides on talletatud seltsimaja paljude kümnendite üritused hobupäevadest rahvakalendri pühadeni, kus osalejate arv oli alates sajast mitmesajani. Alati. Elati. Ilmsi, mitte teleris-arvutis, kus praeguse aja heitunud inimestele tundub illusoorselt turvalisem olevat.

„Kui meie ansambli Mikid mees Tiit Laurimaa – näitlejanna Pireti hiljutilahkunud isa – oma Ave kosis ja pulmad tavapäraselt seltsimajas peeti, oli mootorrataste paraad – pulmalipuga ja lindi sidumisega Kaerepere püha puu ümber.

Kurepuu on arvatavasti sellepärast ära kuivanud, et nii paljud sellega seotud abielud on lõppenud… Aga minu hõimlased ümberringi taludes, mille esiisad neile soetasid, kestavad õnneks edasi. Ja siit tuule tiibadesse saanud näitlejad on suurtele lavadele jõudnud.

Leino Rei vägevast Laiapeade suguvõsast oli veel hiljaaegu kodukandis õhtujuhiks – lapsed elavad tal siin. Meie suguvõsa lapsed, näe, elavad tükati lausa Austraalias ega kõnele eesti keelt… Hertu valgevenelased on assimileerunud – aga Hertu küla ise hääbunud… Ajad ja olud sellised… Tulevane näitleja Tõnno Linnas mängis meie Pöialliisi teatrietenduses mutti. Ja paralleelselt töötas hulk nii tänagi toimivaid kui publiku tungival nõudmisel lõpetanud kooslusi,“ muigab sädeinimene leebelt. „Roosimäe Miili poolt 1967.aastal algatatud pensionäride klubi tegutseb usinasti, sest Eesti küla ongi teatavasti üldine pensionäride kogukond uuemal ajal. Meil oli raamatusõprade klubi Varaku ning Valtu kolhoosi kirjandusring Oma sulega, mida pidas Viktor Reino oma kodus. Praegu peab ta lasketiiru juures jahimaja.

Tollased ajad aga viisid meie raamatuklubi tänu Luule Bortnikovale reisidele Jasnaja Poljanasse, Leningradi ja Mihhailovskojesse. Hinnalised, õieti küll hindamatud reisid olid mõeldavad tänu sellele, et kolhoosi vedasid tõelised rahvajuhid ja buss oli kolhoosi poolt. Ühisvaim pani kogu rahva lugemisteatris „Kevadet“ lugema – perede kaupa, klasside viisi, pensionäridest rääkimata.

Külateater Anderaasuke toimib tänu emale-tütrele Anne ja Koidu Archipovile tänagi täiel jõul. Proove teeme lisaks seltsimajale ka koolimajas ja veinilaos. Ning kui on olnud õnnelikud ajad, mil meie ees esinevad Kristiina Ehin ja Margus Mikomägi, küllap need naasevad ja kestavad edasi. Lootust annab riigiraadio ööülikooli salvestamine meie seltsimajas – ning tõsiasi, et valimiskampaaniate ajal peavad nii Talvik kui Randjärv vajalikuks siia sõita ja hääletajate südameid siin ujula ja aiandi vahel enda poole võita.

Paradoksaalsel kombel ei ühenda mind meie asula sümbolite – veinivabriku ega ka suurepärase modernse ujulagagi ükski aineline komponent: kuna ma pidin väikese tüdrukuna jõkke uppuma, on mul elu aeg olnud veekartus, mille tõttu hoian igasugusest veest ja ujumisest nii kaugele kui vähegi võimalik.“

Uued tuuled

Helgi tunnustab igati oma järeltulija Kait Kaevali söakust, mis põhineb tema enese huvidel ja eelistustel ning töötab kenasti. Kait väestab seltsimajas Margit Sarri juhitud kammerkoori, Kristina Ossi zumbatantsu treeninguid, noorte rahvatantsu segarühma – ja ka pensionäride Koduläte käib kenasti koos. Kehtna Seakõrva Ordu – parimas eas meeste kultuuriklubi – samuti.

„Olnud aegadel on hästi töötanud nipid, mille pealt võiksid tänasedki rahvajuhid spikerdada,“ soovitab Helgi. „Minu ajal tegi tänini Mitsukaks nimetatava õunaaia juures tegutseva puutöökoja emand Pille Laos enne kinoseansse seltsimajas lastele meisterdamise tunde. Kandlekoja Rait Pihlap tõi oma tüdrukud meile meisterdama mõnikord ka nii, et kinno ei jäädudki. Ja mina olin neil väikeste meistrite kursustel rõõmuga lapsehoidja.

Tollase kaupluse, mis asus vanas lasteaias, juhataja Linda Tunnel rääkis poeleti ääres rahva Kodukolde peoõhtutele. Ja iseäranis tasuks õppida kolhoosiesimees Tenno Teetsi rahvajuhulikku meelsust, mis pärast riigikorra vahetumist meie ühiskonnas sootuks kaduma on läinud.

Oma pere tunne. See on kõige täpsem väljend. Meie näiteringil ja segakooril, kapellil ja käsitööringidel – isegi kolhoosi ametiühingul! – oli see oma pere tunne, mida süvendasid lõikuspeod ja rahvatantsijatega Pariisi sõidud. Ka arvukad ansamblid – Mikid, Rütm, Kvadro, Brändi, Pilsner, Petja – ikka Laurimaad-Sepmanid koos – näitavad ühtekuuluvuse erinevaid viise ja värve.

Tõeline rahvajuht Teets viis rahva lisaks teatrile ka Koola poolsaarele ja kõikvõimalikesse järvistutesse. Kolhoos ostis rahvale musitseerimiseks pillid. Vastlapäev näiteks kujutas endast poolt päeva talguid ja poolt päeva spordivõistlusi, millele järgnes pidu. Ehitajad ja õpetajad, aiandirahvas ja traktoristid – kõik olid üks ühine pere. See pole nostalgia, vaid fakt!

Kolhoosiesimees isiklikult oli jõuluvana. Mina kui olude tahtel samuti pioneerijuht ja parteilane, pidin käima rajoonikomitees aru andmas ja suure südamega rahvameest kaitsmas. Selle eest paraku seda suurt südant miski ei kaitsnud, et kolhoosi vara tassiti laiali ning täna elame varemetes – ühishuvid ja ühtehoidmine on läinud korterliku elulaadi nahka ning autostumine on kollektiivsete rändamiste asemele tekitanud eraklikud egotripid…“

Helgi meenutab heldimusega 70-80ndate aastate laulupidusid, mil tänastes varemetes olid purskkaevud ja aatriumid ning koos kohalikega laulsid siin, kus täna vaid veini-viina villitakse ja siirupit-limonaadi turustatakse, ka Baltika naiskoor ning Trammi- ja trollibussipargi segakoor.

Minevikuromantiline sõna „šeflus“ tõi maale tööle ning ühiselt musitseerima ja parimas mõttes pidutsema kommivabriku Kalev puhkpilliorkestri, kapelli ja segakoori. Töökoja kontoris õpetati esperantot ja soome keelt – juhendajad toodi muide Tallinnast autoga kohale.

Mis puutub Valtu tunnus-kraamisse, veinisse – mille keskel tänagi sõbratar Annega külateatrit veetakse – siis oma kogu elu alkoholi jõi väike Helgi nelja-aastasena eksikombelise puskarikruusitäiena ära ning hiljem pole tema jaoks siin ilmas enam alkoholi olemas olnud. Küll aga on naine nukralt järele vaadanud neile kirgastele ja karismaatilistele isiksustele, kes end Raplamaa sooaurude ja napsi ühistoimes ära on kustutanud.

Täna üha telefonile vastates, rahvast omal riisikol teatrisse ja kultuurimatkadele korraldades ning sinistes tuledes kumavaid suletud korteriaknaid silmitsedes loodab Helgi Sussi südamest, et ühes hingamise ja koos edenemise kriis on põhjas ära. Et saaks jalad põhja tõugata ja toast välja helgesse tulevikku kulgeda. Enam-vähem igal paaritu arvuga aastal on proua Sussi saanud mõne tiitli ja aumärgi, eks needki hoiavad meeldival moel toonuses. Aasta Naine, Euroopa kodaniku aumärk, Kehtna valla aumärk…

„Minu poegade peres kasvab kokku seitse last, mul on viis lapselast. Vastutus nii nende kui kultuurihuviliste ea- ja teekaaslaste ees ei anna mulle vähimatki võimalust ei päriselt pensionile jääda ega pensioni ja mahakäimise vahele võrdusmärki seada,“ naerab Helgi tänulikult. „Seni, kuni teatrid pakuvad ridamisi maiuspalasid, mida oma elupõliste teekaaslastega jagada tahan, pole mul aega parim-enne-tähtaega ületada. Minu eksistentsiaalne sõiduplaan käib teatrite mängukavade järgi.“

*

Valtu kunagised koolitüdrukud Jane Sarjas ja Marit Põlma kirjutasid Helgi Sussist kui Valtu kultuurielu tõrvikukandjast õpetaja Taimi Rahu juhendamisel kodu-uurimusliku töö, mis võetakse kokku nii: „MEIE HELGI on teinud oma elutöö ühes ja samas kohas, Valtus. Liiga noorelt jäi helgi leseks. Tema tööaastate sisse jäi vabariigi ühe jõukama majandi lagunemine, ühiskonnakorra muutudes külarahva vaesumine, kultuuriks vajaliku raha puudus, noorte kuritegelikkuse kasv. Ometi on selle naise elu olnud rikas – kõrgkultuuri rahvale vahendades on ta olnud õpetaja ja näitleja, looja ja psühholoog, ema ja organisaator. Tillukese Helgi kaks suurt poega võivad uhkusega öelda, et nende ema mõtleb alati esmalt teistele. Suurim tänu talle on teatri ühiskülastuselt saabuva bussitäie väsinud silmis peegelduv lummus.“

Külli Rummel kõneleb kõiksusega 11.11

Äsja Washingtonist Shania Twaini kontserdilt saabunud fotograaf Külli Rummel on nagu pilvepiiril heljuv haldjapiiga, kelle eluunistus on just täitunud. Ta meenutab: „Mõne aasta eest tundus mulle imeliselt üllatav, et mu suurimad soovid täituvad – aga ma ei juurelnud, miks ja kuidas see sünnib.

Täna avanevad mu silmad iga päevaga üha arukamaks – aiman kosmilisest kataloogist tellimise põhilist nippi. Ma soovin korraga üht suurt asja. Ei aja häid haldjaid segadusse – seda-seda-seda. Ma olen selles soovis väga kindel – mingit tagurpidi-manifesteeringuga „nagunii ei…“ ma oma palvet maha ei kriipsuta.

Ja ma olen lapsest saadik kõiksuse poole pöördunud kell 11.11 – see on alati olnud minu lemmik-kellaaeg. Alles äsja kuulsin teadjatelt, et just siis on taevased portaalid valla ning info ja energia liigub siis maa ja taeva vahel otse ja kohe.“

Kase tänavast lavade ette

Pärnus elades unistas Külli Tallinnasse kolimisest. Ja unistas väga täpselt: tahan elada Kase tänavas!

Esimestel Tallinna-aastatel elas ta küll kesklinnas, ent kui piiga oli end sujuvalt ja loovalt üles töötanud, ostis ta korteri Piritale… Kase tänavasse!

„Shania Twain oli mulle eriliselt Oma juba siis, kui olin täiesti plikatirts – temas oli just see Miski, mille kohta Tõnis Mägi ütles laula-mu-laulu-saates Lea Dali Lioni kõnetades: sama parve lind.

Nüüd tema kontserdil otse lava ees kaks tundi ja kümme minutit universumi õnnelikem inimene olles veendusin – ongi nii. Ent Tallinnasse kolides toetusin tema muusikale väga tugevasti. On üks kahetunnine live-kontsert, mida kuulasin – selle saatel tundus, et kõik saab korda. Ja saigi!“

Sai niimoodi, et Külli fännas koos sõbratariga südamest ansamblit Blacky. Kui professionaalseks fotograafiks õppis, alustas koostööd tüdrukutega, kellele oli seni kingitusi meisterdanud ja neid eemalt imetlenud. Ning nii Lea kui tollase bändi trummihaldjaga suhtleb nüüd südamest südamesse vägagi sageli. Ikka see sama parve lindude asi.

„Vaatasin esimest superstaarisaadet – seda, kus Birgit ja Luisa ruulisid – ja mõtlesin fotograafe jälgides: oh, kuidas ma tahaksin olla selle saate fotograaf…“

Kosmiline laomees sai väga täpsest ja kindlast soovist laitmatult aru. Kolmel järgmisel aastal on saatesarja fotograaf olnud sire ja kaunis preili Rummel.

Ta on kõrgesti ja süvitsi haritud fotokunstnikuna tööl Denim Dreamis. Üksinda oma ladusat soovist soovile elu elades sai endale eelmisel talvel SriLanka reisi lubada – ja siis tuli kuulutus, et Shania Twain läheb viimasele tuurile.

„Sain sellest aegsasti teada, sest olen juba pikemat aega tema praeguste ja seniste kitarristidega Facebookis sõber. Kuna bändil ja temal on erinevad turvameeskonnad, ei saanud nüüd Washingtonis bassimees küll mind tema eneseni aidata. Aga see polnudki nii oluline – olin ka kontserdil temaga samas ruumis, energias – kõik oli õige ja hea. Bassimehe enesega lobisesime küll üsna pikalt – kauase kirjateel-suhtlemise järel lõpuks ometi. Kui lava ees olin, leidis ta mu üles ja reageeris soojalt.

Ameerikas nautisingi üle kõige neid reageerimisi, suhtumisi ja kohtlemisi. Inimesed naeratavad, vaatavad silma ja ütlevad komplimente. Ka kontserdil küsiti, kustkohast ma olen – ja teati Eestit. Selles kenasti teatud Eestis paraku sõidetakse ju ühistranspordis selliste nägudega, nagu kõik läheksid matustele, sest viimne kui loom on seakatku surnud,“ muigab Külli. „Minu Eesti aga kohtles mind nagu saatuse soosikut, et vaatamata äsjasele reisile ikka Ameerikasse saaksin.“

American Dream

Külli oli ammu taotluse teinud, et Ameerikasse pääseda. Üksi. Tingimata üksi. Ja nüüd sobitus kõik paika. Talle kui fotograafile voolas ootamatuid – õieti siis küll oodatud – tellimusi nii, et ta sai endale lubada nii unistuste reisi, vip-platsi kui asjaliku väikese rännufotoka, mille objektiiv pikalt ette ei sirutu.

„Olin neli päeva New-Yorgis. Washington meeldis mulle väga. Nii väga, et kõigevägevam pidas vajalikuks mulle Obamat ka näidata! Sõitis lihtsalt minust oma eskordiga mööda. Ühendriikide president. Et oleks ikka täielikult ja täiuslikult Ameerikas käidud.

Nüüd on minu suurim unistus täitunud.

Nii õnnepohmellis ma pole, et ei teaks, milles on oht – ilma unistusteta elada ei saa.

Toibun pisut ja pean aru, millises suunas uus taotlus teha. Et saaks üks ja täpne.

Kui kutsuksin kosmose kaudu Shania Lohusalu sadamasse kontserti andma – Bonnie Tyler käis ju – ja Smokie on Antsla laululaval – saaksin oletatavasti temaga ka silmast silma vestelda. Aga olulisem ja õigem tundub olevat hoopis Sydneysse lennata.

Austraalias on mu tuttavad muusikud.

Austraalias on… Austraalia. Küllalt kulukas unistus, et täitumiseks palju häid töid endaligi tõmmata,“ usub Külli, kelle peened näojooned, teispoolne pilk ja südameüdini heaendeline naeratus meenutab tegelaskuju, keda Kaie Mihkelson kehastas kultusfilmis „Keskearõõmud“. Külli küll ei heieta Orleansi Neitsist – ta elabki oma unistust. Läbipaistvalt soe pilk nende peal, keda ta parasjagu pildistab. Silmapaistev ja nähtamatu ühtaegu.

Vastupidiselt indiaanlaste uskumusele, et pildistamise ajal läheb pildistatava vägi pildimasina sisse ära, kinnitavad mitmed inimesed, et Külli pildistab nad tavatult õnnelikuks ja annab energiat juurde – kingib neile läbi klõpsu oma enese usu-lootuse-armastuse.

Kui hõrgult karismaatiline ja kaunis Külli unistaks, telliks ta päris kindlasti endale tõelise ja kvaliteetse printsi pärale. Ent ta pole selle peale tulnudki! Tema täituvate unistustega muinasjutus, kus imed sünnivad iseäranis kindlalt kell 11.11, on ühes eesseisvas peatükis Laps. Aga mees… Huvitav idee, naeratab Külli edasi olulise poole suundudes. Kõigepealt Austraalia!

Madis Altroff ja ajalained

Kaduvate piiride ajastusele iseloomulikult on Madis Altroff (41) täpselt samavõrd väemees kui õlimüügifirma Liqui Moly Eesti juht. Madis õpib inimesi ja muid loomi Ajalaine-nimelise masinaga kaardistades neid analüüsima, juhib uudsesse tehnoloogiasse üha sügavamalt sukeldudes teekaaslaste, huviliste ja abivajajate teekonda tasakaalu ja harmooniani. Kõik algab teadlikkusest ning Time Waver koos Madisega on selle teenistuses.

„Asise ja vaimlise elu ühitamisel on esialgu mõistlik jälgida, et killustumine ja kaos üle pea kokku ei lööks. Mina väldin erinevate tasandite vahet plõksimist sellega, et spirituaaliale keskendunud päevadel jätan äriasjad kolleegidele ning ignoorin teadlikult kõike, mis mind laiali pihustab.

Kaost on praegustel aegadel palju. Tõsi küll – teisest rakursist vaadates see kaos just kord ongi – ning kokkuleppeliselt organiseerituks peetav osutub teistpidi vaadates kaoseks. Terviku küsimus.

On jah sellised ajad, mil meie kõneldele-kirjadele ei vastata. Massiliselt. Igaühel on oma prioriteedid, meid ei pruugita otseselt vältida, vaid meist olulisem elu voolab-voolab-voolab peale. Infot on palju – ja parim kavatsus „pärast“ vastata upub jälle elu alla. Järelikult pole vaja puššida. Leidkem variantide paljususes oma tegelikud ja õiged partnerid – ning kaos korrastub, müra vaikib.

„Valgete maagide“, ehk elust teadlik olevate inimeste sünergia põhineb reeglil, et kõik me kehastume siia planeedile nii üksteise kui abistatavate, nii meistrite-juhendajate kui teiste loomaliikide peal iseennast peegeldama. Iseenese hetkeseisu selgekstegemiseks ja kuldse kesktee korrastamiseks aga on „Ajalaine“ (Timewaver) aparaat umbes sama tõhus kaaslane nagu vererõhu või -suhkru mõõtmise aparaat, mis tundusid olnud aegadel samuti müstilise ja kättesaamatu luksusena lihtsureliku käes.

„Enam pole selget vahet niiöelda nähtava ja nähtamatu vahel. Seda kinnitab ka fakt, kuidas tänapäeval meie ühiskonnas erinevate erialade inimesed on üksteist üles leidnud ning aina arvukam seltskond ettevõtjaid ja haritlasi õpib üheskoos nähtamatu maailmaga suhtlemist, et eelkõige enda elusid korrastada ja seda teistelegi õpetada ning jagada,“ kinnitab Madis. „Teresa Mängeli juhitavas noores meediumide-koolis kogunetaksegi, et praktiseerida rühmaviisilist inimeste aitamist – just nendele, kes enam ise edasi minna ei jaksa. Ruume puhastame energeetiliselt selleks, et maailm saareke-saarekese haaval tervemaks ja tasakaalukamaks saaks.

Üheskoos kogemuste omandamine on väga oluline, et saaks õpilastele võimalikult adekvaatselt ja kontrollitult neid ühiselt soetatud teadmisi edasi anda ja klientidele kiireim tervenemislahendus leida. Maailm areneb nüüd tohutul kiirusel ja et seda õpilastele jagada, peame ka ise pidevas arengus olema. Käime ennast pidevalt Eestist väljaspool edasijõudnumate nägijate-kanaldajate juures täiendamas. Ühendus „Taevas ja Maa“ (www.taevasjamaa.ee) on veel väga noor, aga tubli.“

Teadus või para?

„Minu jaoks pole Ajalaine-aparaati õppides kuigi oluline, kas teda peetakse teaduslikuks või posimasinaks. Mitme riigi teadlased ja arstid on tema välja mõelnud ja tööle pannud. Mina kasutan ja tänan. Inimesed kasutavad ja saavad abi- see on oluline“. Kinnitab Madis. „Olen keskkooli ajast saadik nähtamatu maailma olemasolu enesestmõistetavaks pidanud. Mõlemal tasandil ja poolsusel on oma kindel osa inimeste elus, nii nähtamatul kui ka nähtaval maailmal, miski pole tähtsam või tähtsusetum,“ kinnitab Madis, kes reastub samasse plejaadi, kuhu kuuluvad valgustatud linnapead, pankurid-palverändurid ja sensitiividest mõisahärrad-miljonärid ja teised teadlikud inimesed. Madis saab osaleda paljudes huvitavates paastu- ja indiaanilaagrites, käia koos külalistega treeningu ja arengu väljasõitudel Kirna mõisas ja teistes väekohtades, osaleda intuitiivsetel-maailmapeegelduslikel retkedel ja koolitustel, sest ettevõtjana on tal kujunenud kena tööjaotus, mis seda kõike võimaldab.

„Erinevalt nendest, kes püüavad kõike ise ära teha, olen mina alati olnud nii laisk, et delegeerimine on kogu aeg paremini välja tulnud kui sajal rindel rabamine. Vabas voolamises on kujunenud sedasi, et paar päeva nädalas Tulika uulitsas masina päralt olemist on mulle iseenesest kätte tulnud. Mida iganes me teeme – selle kohta võiks saada öelda „tahan“, mitte „pean“. Tahetud tegemisi ei pea läbi halli kivi suruma – see osa sooritustest, mida tegelikult vaja, sujub liigse killustumiseta. Mida pole vaja, ei õnnestu nagunii. Tööalane ümbruskond ei pruugi küll sellest vaimustuda, et me pidevalt mingite sooritustega ei tegele – ent õigete asjade voolamine sooritab kõik ise meie eest – rapsimata.

Perekonnaga on meil aga juba nii pikk teekond seljataga, et nemad on minu tegemistega harjunud,“ kinnitab väemees, kelle argiõhtused kodust ära olemised on hetkel enim seotud sülearvuti laadse tootega „Timewaver“ – ta on suure osa ajast inimeste võnkeid kaardistamas ja analüüsimas. Enamasti aga tulevad siiski inimesed juba tema juurde ja kodust ära käimisi on aina harvem.

Taevas ja Maa ühenduse juht Teresa Mängel, kes oma klientide ja õpilastega samuti masinat kasutab, tunnistab, et selle aparaadi soetamiseks – Baltimaade ainus ja Skandinaavia kaheksas – löödi hoiupõssad kambakesi katki ja osteti ära. Kuna ta on pärit Saksa-Austria keeleruumist, on suur töö selle imeriista saksa keelest inglisse meelitamisega juba tehtud – aga palju veel ka tegemisel. Sest semiootiliselt on ses lingvistilises metsas küsitav, kas õigem on mõne tšakra korratust kaardistades sõnastada tasakaalutuse põhjuseks vähene „connection“ või „unity“.

„Ajalainemasina tööpõhimõte on lihtne. Inimese foto ja andurite peale asetatava käe – aga ka näiteks juuksekarvade – järgi määrab masin tema biovoolude võnked kindlaks. Nopib selle konkreetse isendi ühisväljast endasse ja kaardistab sisuliselt kõik, mis selles olendis leida on,“ kirjeldab Madis.

Ajalaine välja-noppija töötab palju lihtsamalt kui näiteks kümmekond aastat tagasi tõelise imemasinana Moskvast Eestisse toodud bioresonants-aparaat, millega professionaalne arst Jelena Ovetškina Kristiine linnaosa salakoridorides inimesi diagnoosis ja rakutasandilt püütud informatsiooni järgi toitumis-tervendus-soovitusi jagas.

Kapist väljas

Kümme aastat tagasi tundus Venemaalt Tallinnasse toodud bioresonants-aparaat, millega oli nõukogude Moskvas tipppoliitikuid-bojaare-oligarhhe-kosmonaute testitud ja tervendatud sedavõrd äärmusliku põrandaaluse tehnika ja teenusena, et professionaalne arst, kes temaga inimesi analüüsis ja sobivad toidusedelid-lisandid reastas, kartis. Toona osalusvaatluse järel kirjutatud teksti tohter ajakirjas ennast näidata ei julgenud – aga raamatusse „Džungliseaduste vangid“ lubas.

Rakvere tervisekeskus Biore läbis aga veel mullugi tõelise litsentside-kontrollide-kodarakaigaste kadalipu, et tohtida kaani- ja kristalliteraapia ning loodus- ja tervisetoodete müügi kõrval ka bioresonantsaparaati kasutada. Valgussaare Vaike korraldas ühe sellise  algelisema aparaadi aga samal ajal kenale ringsõidule mööda ääremaid, et inimesed end uurida ja tervisedendada saaksid.

„Timewaver“ on veelgi peenmateriaalsema tasandi töövahend, millesugune võiks igal perekonnal  kasvõi koduski olla. See annab täpse energeetilise info inimese hetkeseisust, näitab pidevas  ühenduses olles inimese biovälja ja tšakratega toimuvat, mis sünnib siis, kui analüüsitav seansi käigus arvutiekraanile ilmuvaid märksõnu tõlgendab ja peegeldab. Joonise muutumine on silmnähtav ning minu meelest võiks Timewaver’i kodukasutaja versioon „Timewaver Home“ igal inimesel kodus olla – nagu vererõhu või -suhkru aparaat. Ilmselt tulevikus paljudel saabki see kodus olema,“ usub Madis. „Timewaver’i tarkvaras on inimkeha meridiaanid ja tšakrad, akupuntuuri kaart ja kogu inimkeha füüsiline ülesehitus luustikust-lihaskonnast elundite ja pisimate algosadeni. Erinevaid programme on lugematul hulgal. See tähendab, et igasse organsüsteemi saab osis-haaval sügavamalt ja sügavamalt siseneda.“

Põhjala inimese elukeskkond ja -laad tingivad reeglina kiiresti kuluva selgroo ja liigeste pained. Kui ristluud ja kael teevad enim vaeva, siis vaevusi põhjustavad muutused võivad suurimad olla hoopis rindkere piirkonnas. Randmete valu algpõhjus võib olla hoopis küünarnukkide – aga ka õlaliigeste pidevas pinges, mille tõttu on kogu käsi stressis ja kulutab liigeseid veelgi. Sama jalgadega – pahkluu ja põlve piinad algavad enamasti puusaliigestest, mis kogu jala valesse asendisse ja ületoonusse tirivad.

Mind veenis pärast käe vibratsioonivälja ja foto sisestamist ajalainemasinasse ekraanile ilmuv pilt. See oli kooskõlas oma aistingutega. Parema kehapoole ülepinge ja sellest tulenev parema õla, puusa ja põlve tuikamine paistis nii kompuutriekraanil kui oli ka kooskõlas tervendajate-massööride väitega, et sellised tagajärjed on hüpermehisel ülinõudlikkusel enda suhtes. Vapustavaim ahhaa-hetk oli ennast lainemasinas nähes silmata parema rinna ohuringi, mille on tinginud trauma. Möödunud suvel käisin selle rebendi tõttu mammograafis… Ning Madise käsutuses oleva aparaadi ekraanil oli kirjas nii rebendi põhjus, tagajärg kui tagamaad.

Kõnelevad tšakrad

„Kes on vaimse arengu teel veidigi kuhugi jõudnud, teab – kõik siin ilmas on kõige ja kõigiga seotud. Oleme ühisväljas, oleme sarnased, tunneme üksteises ära iseennast. Näiteks siis, kui olen just veendumusele jõudnud, et mina olen siltide kleepimise ja hinnangute andmise tasandist välja kasvanud, ärritab mind keegi oma sildistamise ja omadussõnadega nii, et ma pean tunnistama – see joon on minus ikka veel peidus – kui ei oleks, ma seda teises ei märkaks ja selle peale ei ärrituks.

Sel ühenduses olemise põhjusel on ka nende arvukate inimeste tšakrate pilt, mida arvutiekraanil üha ja aina näinud olen, üllatavalt sarnane. Enamusel meist on südame ja kõritšakra tasakaalust väljas. Ideaalne on 0. Sellest emmale-kummale poole kõrvalekaldumine näitab nihet tasakaalust välja. Kui programm pakub teatud lauseid, mis võivad tasakaalutust põhjendada, hakkab inimene intuitiivselt kõnelema. Iseennast peegeldama. Ja selle peegelpildi põhjal iseendale ennast tõlkides timmivad analüüsitavad ennast nagu võluväel kuldse kesktee suunale lähemale,“ on Madis rahul oma harrastusega, millest on saanud põnev 21.sajandi kutsumus.

„Üsna sarnased on ka kõnelevate tšakrate tasakaaluhäirete tõlgendused. Meie aja inimesel on ülisuur kontrolli vajadus. Ta tunneb end turvaliselt, kui saab kõike ja kõiki planeerida ja ohjes hoida. Tšakrad peavad välja kannatama ülemäärase mobiliseerimise ja enesepiitsutamise, kõige ja kõigi eest vastutamise. Selle tõttu aga ei suuda blokitud inimene ühendväljast noppida teistest inimestest kiirgavat infot. Oleme võimetud päriselt kuulama, sest meis eneses toimuv torm ja tung summutab kõik selle, mida tegelikult kuulma peaksime. Ju me seda siia planeedile õppima olemegi kehastunud.

Ma pole näinud veel ainsatki inimest selle aparaadi tõlgenduses – ja sellest vallanduvates isiklikes tõlgendustes – kes oleks jäägitult rahul suhete ja vahekordadega oma vanemate ja-või lastega. Reeglina korduvad samad sõnad: armastuse ära teenimine, tunnustuse puudus, tingimatu armastuse puudumine, oma olemasolu õigustamine, pidev enese tõestamine – et olla hea poeg-tütar või isa-ema. Et olla piisav. Aga seda pole kunagi.

Selle tõttu läheb paigast ära ka vaba voolamine. Ülemäära distsiplineeritud, aina uute tõestamiste ja fasaadis elamiste nimel mobiliseeritud inimene ei saa olla vabas voolamises ega kõiksuse pakutud võimalusi kui kingitusi vastu võtta. Mida edukam ja tublim inimene, seda tihedam päevakava ja kindlam eluplaan – ainult et Jumal teatavasti naerab, kui inimene plaane peab.

Kuni kõigevägevam naerab, seni on inimene kramplik ja kapseldunud ega suuda teiste inimestega looval ja õnnestaval moel suhestuda. Püüdlikult kontrolli saavutada või säilitada püüdev inimene tormab Sõnumitest ja imedest mööda ega saagi teada, et loojal on ületamatus ise meie käike ja valikuid suunata ja korraldada nii, et täituvad meie fantaasiatest oluliselt suuremad unistused. Kui me ei sega.

Ning vibratsioonide kaardistamine aitab loobuda algallika tahtele vahele segamast.“

Minu pere ja muud loomad

Koht, kus Madis koos Taevas ja Maa kooli asutaja Teresa Mängeliga ja paljude kaasmõtlejatega oma maailmarännakuil kõige sagedamini tseremooniatel käib, on legendaarne Kirna mõis. Võimsa väekeskuse peremees Reimo Lilienthal – seni nimekas autoärimees – käib lisaks väerahva võõrustamisele sageli ka naabruses asuva talli hobuseid tervendamas.

„Tänu sellele – ja teistele teekaaslastele, kes on loomarahvastega lähedases ühenduses – tean, et loomad kui inimliigiga võrsed rahvad väärivad pühendunud tutvumist ja austust.

Nendelt ja nende õppimine on Madisel käsil ka Time Waveris. Selleks, et mõnd looma kaardistada ja analüüsida, tuleb lisaks fotole võtta ka tema karvu – kui ta on näiteks liiga suur, et tema kapja või käppa ajalainemasina anduri peale sättida. Nii nagu inimeste osad probleemid on tingitud käesolevast ja muist möödunud eludest, on sama ka loomadega.“

Mõne vana hobuse elukäigus aga võib olla sportlasekarjäär ja-või probleemsete omanike käes virelemine, pidev omanike vahetus ja väärkohtlemine kümnel erineval moel. Kui looma veidrate käitumismustritega silmitsi seisev uus omanik tahab looma kogemusest õppida, temaga kõrvuti harmooniliselt areneda, on masinast abi. Märksõnu ei saa küll kass ega papagoi ise tõlgendada, aga „kasutamisõpetus“ inimesele on nad küll.

Iga loom jõuab teatud inimeseni kindlal põhjusel. Nii, nagu me kohtame töö- või seikluspartnereid alati teatud põhjusel – juhuseid siin pole. Samuti valib ka sündida otsustav laps ühisvälja variantidepaljususe supist endale sobivaimad vanemad.“ Mitte aga vastupidi.

Mida arvukamalt lapsi, seda põnevamad mustrid neis suurest supist tõstetud väikestes portsjonites – peredes moodustuvad. Üks laps võib oma vanematele sündida Meistriks ja õpetajaks. Teine – pahatihti üheselt probleemseks sildistatu – võib olla üldse esimest korda inimeseks kehastunu, kellele inimeseks olemise peene kunsti nullist õpetamine on ju suur au. Mida raskem töö – seda õnnestavam tulemus. Ego võib ärrituda ja hädaldada – aga kõrgem Mina on tänulik, et saab uustulnukast hingebeebile inimsuse kauneid viraaže jagada.

Armastuse kiirgamine aga on Madise sõnul samal moel kui lainepüüdjast rüperaalile tajutav ka meist kaugel olevatele inimestele. Meie kirjutatud tekstide ridade vahed ja läbilillede tasandid püütakse ühisväljast kindlasti kinni. Samal põhjusel broneeritakse mõne loomakasvataja kutsikad-talled veel enne nende sündigi – teiselt ei taheta ka tasuta. Inimesed teavad alateadlikult, millise energia loomalapsega või tema keedetud moosi ja vurritatud meega kaasa saavad.

„Me võime ju püüda sõnastada, kas meid hirmutab või lohutab see, kui sarnased me oleme, sest oleme ühisväljas. Ärritava töökaaslasega üksolemine võib tunduda samavõrd vastuvõetamatu kui armastatuga ühtesulamine. Ent see lihtsalt on nii,“ teab Madis, keda töös ajalainemasinaga huvitavad hetkel ka konstellatsioonid. „Time Waver võimaldab seda tohutut suppi, kuhu me kuulume ja millest andurid meid vibratsioonide järgi välja nopivad, uuteks mikstuurideks ja retseptideks kombineerida.

Mulle isiklikult annab konstellaatide – niinimetatud väljapuhastuslike kambakate – tegemine arvatavalt vähemalt sama palju kui sellele, kelle kodu ja peenmateriaalset isikut klaaritakse. See on midagi võrreldamatult rikastavamat kui igasugustesse indiatesse rändamine, et oma väikerahvusliku alaka käest põgeneda. Kui oleme kord juba siia maile sündinud, nautigem oma ugrimugri-mina, uurigem teda võimalikult põhjalikult – parem kui ugris mitte ühelgi mugril kusagil mujal nagunii ei ole. Minge sõpradega kalale – igas mõttes – ja püüdke kala! Igas mõttes.“

Lea Dali Lion joonistab valgusega SÜNKROONI

Kord möödunud sajandil kirjutasin novelli juudimutist, kes gaasitas end ära, kui võrratu raamat läbi sai – ei tahtnud sellest raamatust väljaspool edasi elada. Lea Dali Lioni „Joonista valgus“ (Pilgrim Books 2015) on ka selline sünkrooni neelav lugu, et pärast seda pole esiteks ühtki küsimust ja teiseks jääb tekkinud sünkroon püsima. Seda enam, et oli juba enne lugemist.

Oletatavasti oleme sama sahmakaga Maale tulnud tüdrukud – kuidas seda totaalset ristumist-analooge-äratundmist muidu seletada. Ja see pole üksnes nii, nagu samastunud lugejad üsna sageli mulle eneselegi ütlevad: oled mu raamatusse kirjutanud. See on lisaks ka nii, et me oleme Leaga elu tähthetkedel-murdepunktides kohtunud – ilma et teaks, et teisel on käsil täpselt seesama.

Mul oli enne Lionessi lugemist mitu küsimust – kas ta ei karda tagasi vähiaega minnes seda energiat uuesti ellu äratada, kas ta ei pelga nii lahtiselt letti lennates haiget saada, kas… Pärast lugemist polnud enam küsimusi – vastused ja palju enamgi olid raamatus.

Ainult et see Palju Enam võtab aega. Ma pole ühtki raamatut nii pikkamisi, mediteerides ja rännates lugenud kui Õde Lea oma. Hästi ja lihtsalt, selgelt ja sirgelt on kirjutatud. Ja viib kaasa. Fiktsioon- ja tegeliku maailma piirile, kõrgemate minade dialoogini üle egode eputlemise. Nii hea.

Ja nii ehmatav.

Näe, kirjutab Lea, et sõitis end Serengeti emalõviks kujutledes Mustamäe haigla rinnakabinetti. Pärast seda oli nii, et kui tema läks Laiale tänavale Neeme Lalli Avatud Ateljeesse… tulin ka mina koos lastega sinna otse… rinnakabinetist.

Lauljataril on õigus – ta on mujal kui laval üsna nähtamatu, lausa jahmatavalt pastelne – silmitsesin teda seal Neeme juures nii ilmse hämmastusega, et minu tütar ütles Lea tütrele otsa vaadates: meil on ühesugused emad. Ma ei teadnud siis veel, kuiväga sarnasel teel me siin planeedil oleme – Õde Lea raamatut polnud ju veel ning me polnud veel need, kes täna. Kusjuures just pärast seda, kui ühel ajal rinnakabinetis käisime – minul oli seekord kõigest ülekoormusega saadud rebendist verejooks, vähk oli 15 aastat varem – on üsna mitmed naised kirjeldanud, kui sünkroonsetes kulgemistes me nendegagi oleme olnud. Kasvõi kokkujooksnud juhtmetega kinosabas, lastekari seeliku küljes…

Selle peale, et meie ühine sõber – Mõmm Neeme – maalib tervendavaid pilte, ma ei ole tulnud.

Teda on palju. Väga palju. Väikeses koguses Mõmm on hea – inspireerib ja äratab. Suurtes kogustes räägib seina külge kinni. Ja kuna ta aina kõneleb, pole ma kunagi taibanud tema maalidesse minnagi – oma maalikogu hoian tema juures, tunnustan tema maalideks moondatud sigaretikarpe ja vinüüle – ent maalidesse polegi süvenenud. Jõuan. Aitäh suunamast.

Ja oi kui liigagi hästi tean seda riigimeditsiini masinavärki, mis Lead solgutas – seilasime, teame. Tartus on mul varasematest eluperioodidest iga ala arstide seas sõpru, see säästab. Tallinnas on uskumatult ohtrasti umbkeelseid muulas-medtöötajaid, kellele on mingi (aja)kirjaniku või muusiku tissid üsna pohh – paneme nad laulusse ja-või raamatusse – vsjoravnoo.

Nagu Lea, nii kujustasin minagi 8aastasena oma tänase elulaadi – ja sama tegi möödunud aastal ka mu täna 9aastane tütar. Mu praegune talu on täpselt selline, nagu kujutlesin – ainult talliotsa juurest maakeldrist aiavõrguga väljuv mees, keda toona nägin, on puudu. Tõlkes kaduma läinud. Mu tütar kirjeldas mulle oma tulevast hobuteatrit-tervendusriituste telki – ja ma asusin seda looma. Sest see taastas perspektiivi ja panoraami. Just samal ajal – ümber maya-tärmini 21.12.12 – lagunesin ka mina laiali, nagu Õde Lea. Rutiinne kohuse täitmine laste ja loomade ees, tükitöö, kitsas kündmine – siht silme eest läinud ja Mina Ise kaotsis. Valgusejoonistamise raamat selgitab, et sel ülemineku ajal olimegi kadunud – kahe olemise, ümbersünni vahelises vaakumis. Hea, et ellu jäime.

Kui Lea mõlemas rinnas krõmpsti teinud loomakesed andsid endast jõuliselt teada, nii et ta jõudis aegsasti kristallide ja pendli juurde, siis minu vähk sündis mu 30. eluaastal salakesi – ja saatis mu jõuliselt ja lõplikult hobuste juurde. Kinkisin end sellele jumalikule rahvale ning teen koos nendega ja tänu neile täpselt sama, mida Lea kristallide ja pendliga.

Otse loomulikult kasutan ka mina De Sheli tooteid – kui meelde tuleb – ning just päeval, mil lugesin Lea uuenenud ja tõusnud persooni come-backi tagamaid, graniitvilla salvestusi ja telemaastikke, kuulsin kõikjal pidevalt just neid lauljaid, kellega koos Õde Lea tagasi pildile tuli. Pärast raamatut kuuldakse teisiti. Usutavasti on see nii kõigiga, kes sedavõrd vägise teksti on endast läbi lasknud.

Kui Lea kirjeldas, mismoodi oma majast liigseid riideid-vidinaid kuhjadena kirbukale vedis, noogutasin samuti äratundvalt. Ma enamasti ei tassi kuhugi – teen lõkke, milles kuumutan kivid ja kütan taevasse põletatud liig-asjadega higitelgi. Aho. Ent see kitsikus, lämbumine, seiskuvate energiate ja kinnikiiluvate arengute tunne on nii tuttav, et lammutasin eelmisel talvel-kevadel oma talust liigsed hoonedki maha ning andsin tasuks uue talli ehitamise eest väimehele. Kruvideni välja.

Ja arvake, kellega põrkasin kokku, kui esmakordselt Kirna mõisa – Täheväravasse! – ringi vaatama läksin. Intuitiivteaduste kooli õpilastega, kes tulid Viljo Viljasood ja Ingvar Luhaäärt kuulama. Lea oli mõne aja eest selle kooli lõpetanud. Tema kaotas oma Meistri pendli-Veeliksi. Mina oma teejuhi Luule Viilma. Mis muud kui iseseisvalt edasi – noppides igalt arukalt teekaaslaselt midagi põnevat või tabavat.

Teiste loom-rahvaste energiasse minekut õppisin sõnastama Ralf Neemlaiu miniatuuride abil, mida ta mulle tulevaseks raamatuks valmistudes näitas. Rästiku energiasse minek näiteks – tänu millele ei tule roomajale pähegi inimest salvata. Lea kirjeldab sama – popkornisõbrast elevandi pilgust ja pärnapuuga ühtesulamisest jutustades.

Meil mõlemal on ülesanne olla lahkunute ja jääjate vahendaja.

Lea kirjeldab kohtumisi Silvi Vraidi ja Eve Viilupi just-kehatustunud hingedega. Mina kirjeldan oma kohtumisi leskedele ja leinavatele lastele, sest mind meediumina pruukivad uus-kehatud paluvad. Austav ülesanne. Ning kordub seegi, mis sundis Eve vara ja järsku lahkuma – lähenev võimalus uuesti kehastuda. Lisaks inimestele, kes näiteks oma lapse lapsena soovivad taastulla, teevad selliseid käike ka eriliiki loomrahvad. Hiljuti lahkus parimas eas triibuline kass, kes armastas ja imetles hobuseid nii, et tahtis võimalikult peagi hobusena tagasi tulla. Oli selles elus kassina küllalt linde tapnud ja sääripidi nühkinud, selle üle imestanud, kuidas hobuseid aina kiidetakse, kasside üle heal juhul üleolevalt muiatakse – ning otsustas varsana tagasi tulla. Andkem au nendele, kes nii teadvalt otsustavad. Ka Lea kirjeldab kassi, kes pärast talle suudluse kinkimist oma ülesanded selles kehas täidetuks luges ning lahkus.

Aegadel, mil elu meid läbi katsub – nagu Neeme Leale tema loomakestega seoses sõnastas – jahmatab meid kõiki seniste igavestena näinud sõbrasuhete lõppemine. Mõni sõprus hääbub vaiksel visinal – mõni suure pauguga.

Me kõik peame päevast päeva taevast tänama, et enamasti pääsevad meie lapsed eluohtlikest olukordadest tervena – just selle tänu sõnastamise ajal, vastavalt sünkrooni seaduspärale, kuulen raadiost uudist Tõrvandi koletust lastepeost, kus lapsed taevasselennanud batuudilt kehadest välja kukkusid…

Meil kõigil on keegi kuldne ja suuremeelne – nagu Lea müstiline vene rikkur, kes ravi ja reisid maksab – minu omad on mitmes isikus, aga alati olemas ja tulemas, kui mingi kamm kollitab. Täpselt nii, nagu Lea, lendan minagi – nii piltlikult kui otseses mõttes – VIP-klassis, endal kontol miinus mitu raha. Ehk siis – rikaste vaesed sõbrad jäävad ellu, sest akitse on peal.

Meie elu on aina järjekindlamalt müstiliste juhtumite jada. Õnne meelispaik on murede selja taga – sellepärast meiesugustel muredeta aega polegi. Ning meiesuguste puhul pole „loomakesed“ häbiväärne valesti elamise ega eksimuste väljendus, vaid valik. Mida ju õigupoolest kogu see „valesti“ värk ka tervikuna on. Me teame, miks teeme mõnikord näiliselt enesehävituslikke käike, enesevastaseid valikuid – sellepärast, et teisiti ei pääse praegusest endast kõrgemale.

Seda, mismoodi kasvajate ja hirmude, energeetiliste kollide ja vaenajatega läbi kristallide ja pendli suhelda, kuidas voodi ja tuba põlema panna, et kiusajatele lahkumiseks portaal luua, võib valgusejoonistamise raamatust lausa õpikuna lugeda. Minul on käsil analoogne õpetusraamat, kuidas hobuste ja lammaste, kasside ja koertega seesama puhastus-lähetustöö toimub. Kui Mustad meie tekste loevad, saavad nad siis natukenegi valgemaks? Või kasutavad ka meie siiraid ja sihilikke jagamisi meie vastu? Nad ei saa. Sest meiesugused on omavahel ühenduses ja valgus võidab. Alati.

Rännakumeetodi Ema võitis mõttejõu, kena kohtlemisega hiidsuure kasvaja. Lea taltsutas oma loomakesed. Mina ei vajanud keemiat ega kiiritust, üksnes lõikust. Ja pildijada aina voolab selle tervenemise käigus. Voolas Luule Viilma kõrval olles, voolab Lille Lindmäe käte all – ning Lea-kirjeldatavad mustrid-ornamendid ja geomeetrilised koodid meenutavad neid Meistrite-antuid, millest on inspireeritud Ulvi Michelle Saare uus raamat „Vaikuse kood“. Mille lugemise eel oma talu teedeservad-nurgatagused hoolikalt umbrohust puhtaks niitsin, sest tean, kui väga iluaednik Ulvi maltsa ja nõgestesse kasvanud perenaisi põlgab. Sünkroon…

Tänu sellele sünkroonile söandame endavalitud tõved nn. alternatiivi hoolde usaldada ja väljume tervenedes ka abielututest kooseludest, saame vastu tavameditsiini hoiatusi pärast Ime sündimist veel lapsi ning õpime iga tasandi sisseründeid ennetama ja tagasi saatma.

Otse loomulikult saatis Moskva linnašamaan Dardo Kusto just sel hetkel retsepti sisserünnete tõrjeks, kui neid siin loetlema asusin: vampiiridest heategijad-tänuvõlatekitajad, otsesed pahalased-kadestajad, vastaste loodud energeetilised olendid ja nendega kaasnev gäng…

Teekonnad on pisut erinevad selle võrra, et kui Lea läks emaduse nimel intuitiivteaduste kooli, siis minu emaduse viljad ei salli ei valget maagiat ega oma päritolu ära tundnud valgustöölisi – mis on osa praegu üldtoimivatest mustritest. Põlvkonnad vaenavad üksteist. Meesenergia naistes sõidab meestes-olevale naisenergiale sisse. Reptiloidid ruulivad – veel – aga on õnneks läbi nähtud. Nii et mustrid on muutmisel – ja seda räägib nii Lea oma raamatu neljanda keemia osas kui kõik mu spirituaalsed sõbrad, kes haigusi nüüd-juba-targemana pigem ennetaksid kui raviksid. Õnn on, et oleme üksteisel olemas ja saame kogemusi-mõtteid-kartusi jagada – ühenduses olemine lisab väge.

Ja verd, higi, pisaraid.

Just päeval, mil Lea kirjeldas pisaraid lennukipiletil Lennart Meri nime nägemisest, läks minul silm märjaks postkontoris – EW 100 puhul välja antava müntideseeria esimene – Lenart Meri pildiga ümbrises münt jõudis kohale ja liigutas miskipärast hingepõhjani. Seda niikuinii, et Lennart oli üks Omade seast. Ent münti väikesele tütrele ulatades laususin, et midagi enamat ma talle kinkida ei saaks. Kui 100aastane Eesti riik. Ja oma talu selle pinnal.

Liigsete ja eluohtlike hooneteta – talu sai energeetiliselt õigeks tuunitud paralleelselt kõigi mu enese hammaste juurte raviga. Kõik on kõigega seotud. Lea juures remonditi täpselt samal ajal vannituba, kuhu sipelgad olid dessandi korraldanud. Sipelgate-rottide dessant aga viitab perenaise energeetilisele nõrgenemisele. Uuestisündide tähistamiseks ja võimendamiseks võtame endale pärast ülestõusmist-tervenemist-puhastumist ka uue nime – mida pahalaste käsilased ussipesana sisisedes naeruvääristada püüavad. Nii, nagu eelmiste eluperioodide teekaaslasedki üritavad ikka ja jälle meid tagasi alla kiskuda ja viienda bee klassi tasandil kohelda.

Mustrid muutuvad-muutuvad-muutuvad – kollid ilmuvad ja kaovad ning tükati tundub, et langeme tagasi – ent me õpime muutuvates mustrites nii surevat lindu kui tõbras-naabrit, nii toitu kui oma teekonda sel kombel armastama ja õnnistama, et ei lange. Tagasiteed ei ole. Ja otse loomulikult lugesin Lea raamatu neid lõike just siis, kui üks kah-väe-mees vahtis mu heeringaleiba ja mögises, et mäda kala on rõve – õnnistasin heeringa tagasi heaks! – endal suu täis martsipanitorti, mille kohta ta kuulutas, et magusat ei armasta – ning kogu martsiman laksas tema niigi vedela kõhu peale lisarasvaks, et kaugele oleks näha, mis juhtub, kui ei õnnista…

Me õpime teise inimese organitega neid tervendades sedasi lävima ja kaasa valutama, et tõbe endale ei võta. Kodunt lahkudes jätame oma energeetilise teisiku kalleid hoidma. Kuuleme ja kuuletume inglite antud numbrikombinatsioonidele. Ning ükspäev-teisehomme oleme pädevad seda kõike sõnastama – nagu tõestab Lea raamat kui Pilgrim Booksi üks võimsamaid saavutusi. Tugev vastutuul aitab kõrgemale tõusta. Aho! Shalom! Namaste!

Taavet – bitcoini usku reikimees

Taavet (42) on iti-mehest biti-meheks kulgenud arvutiinimene. Ta sõidab hübriid-autoga, mis kasutab vaheldumisi nii elektrit kui bensiini. Krüpteerib oma kodus virtuaalraha ning kinnitab, et üksiti ka toasooja andvad protsessorid toovad elektrikulu kuhjaga tagasi ning teevad mehe ühel päeval loodetavasti miljonäriks. Mis iseenesest teda ei inspireeri – pigem vaimustab meest võimalus ilma teisi orjamata elada ja kaasa aidata sellele et rahavõim on pankade-oligarhhide käest libisekas ja korrumpeerunud valitsused ei saaks oma ahneid sõrmi mõttetu raiskamise varjamiseks ikka ja jälle rahva rahakotti toppida.

Kodanikunimega Loorits, meistrinimega Taavet kinnitab, et isegi kui kodused bitcoini kaevurid ta krüptomiljonäriks huugavad, jagaks ta rõõmuga oma pioneerlike püüdluste tulemusi kasvõi mõne sellise sõbraga, kellel on inimkonna teenimise täiuslikumaks muutmisest puudu näiteks tühine sada tuhat. Ma soovin, et kõiksus tooks läbi tulevikurahale pühendumise inimestele vabaduse ja külluse, et saaksin seda jagada nendega, kes kasutavad universumis leiduvat piiramatut rikkust õilsate eesmärkide teenimiseks,“ kirjeldab spirituaalne iti-biti-mees oma realiseerimist taotluse tegemisel. „Palve abil on nii ennast korrastades kui sõbra peavalu ära saates, nii tõrkuva arvutiga suheldes kui autoga pikka sõitu alustades kõige kindlam sujuda kindlal sissetallatud rajal.“

Küberpööre

Kui meile räägib virtuaalrahale üleminekust Itaalias-Šveitsis resideeriv ja järjest harvem Tallinna pilvepiiri-merevaadet seirav Rain-LHV-Lõhmus, jääb krüptorevolutsiooni jutt meile paratamatult kaugeks. Kabariidid on nii erinevad ning pankuri töötamist pankade diktatuuri vastu nii raske uskuda. Taavet veedab suure osa ajast küll virtuaalmaailmas ja veelgi suurema aja spiritualistlikke praktikaid õppides ja harrastades – ent põhiolemuselt on mööda Tallinna lahe kaldapealset rulluisutav mees siiski üks meie seast ning kui kõneleb meiega enamvähem samal korrusel elav isiksus, usume.

„Tegin märtsis kannapöörde. Töötasin internetiportaalis webmasterina ning kogesin, mida tähendab riiklikult olulise portaali haldaja elu – kui süsteemis midagi juhtus, olin just mina see, kes seda läbi öö korrastas, sest rahvale ei saa ju öelda – sorri läks katki, ajage kõiki oma asju mõni teine päev,“ naerab sihikindlalt hiinameditsiini õppiv, spirituaalset tantsu harrastav ja väelaulev vabamees kergendatult. „Admini tööst loobusin, teise suure netiettevõtte webmaster ma küll veel olen, ent tahan ahistavate-lõputute tagumiktundide asemel pigem oma projekte arendada. Seda enam, et usun – arenenumad hinged peavadki olema teenäitajad uutesse dimensioonidesse. Enese ahistamine pidurdaks nii arengu kui kvanthüppe ja ülestõusmise – seega hoiavad julged kannapöörded ära patustamise. See, kui me ei tee seda, milleks siia kehastusime ega rakenda oma võimeid täiuslikult, on ju patt. Mina küll ei taha sedasi karistada saada, et jään piltlikult öeldes klassikursust kordama.

Seda kvanthüpet ja transformatsiooni kõrgemale sagedusele tajuvad õigupoolest kõik, keda enda ümber näen. Vilunumad hinged püüavad teisi järele aidata ja samas ka võimalusel selle pealt teenida. Transformatsiooni-teenust pakuvad nii lähi- kui kaugseanssidena kõikvõimalikud meistrid nii meilt kui mujalt. Iga inimese Kõrgem Mina tunneb ära, kas ja kes võiks talle teejuhiks olla ning sellise toe ja juhatuse, energeetilise edendamise ja kõrgemale sagedusele tuunimise eest maksmine on täpselt sama okei kui iga teenuse eest tasumine.

Noortele hingedele aga kipub ajastute vaheline kaos tagurpidi mõjuma. Areng eeldab eetilisust, ausust ja avatust. Noored hinged, alles esimesi kordi inimeseks kehastunud või pisut kogenumad olijad aga arvavad dimensioonide vahelise ajajärgu ajutisust tajudes, et nüüd võib kõike. Siiski kaasneb ka „New Age“ liikumisega ohtlik illusioon, justkui määramatuses tohiks jätta igas mõttes arved maksmata ja lubadused täitmata – sest varsti kolime nagunii uude dimensiooni.

Kuulake – kõik inimesed räägivad sama – aina blokeeritud asjaajamised, ootamatud konfliktid, ebameeldivalt üllatavad intriigid, tööde eest ei maksta ja ükski lubadus ei kehti. Valitsevat lapsik lootus, et küberpöörde ja kvanthüppe järel pole praegusi kohustusi. Tegelikult korjavad petjad iseendale karmat. Usutavasti ei pääse siin ja praegu käru keerajad edasi järgmisse klassi. Lohistavad nii rasket pattude sleppi, et see ei lase üles tõusta. Jäävadki kinni.

Meistrid-sellid-õpipoisid

Taavet on kogenud, et erinevas vanuses hingede koos-eksistents ongi üks keerukamaid ülesandeid meie reaalsuses. Vanemad hinged saavad tema sõnul endale nooremad olijad õpetamiseks ja õppimiseks. Kehastujad valivad teatavasti ise, kelle hulka nad sünnivad.

Uued hinged aga saabuvad meie maailma tavaliselt grupti.

Ka valgustöölised ehk tähetolm tuleb hingepilvedena, ent jaotub seejärel laiali, et kõikjale ühtlaselt armastust ja valgust kiirata. Hingebeebid hoiavad aga alati silmnähtavalt-kõrvkuuldavalt punti: „Kes need seal piketeerivad ja nõuavad, marsilaulu saatel konveieri äärde rühivad? Lapsukesed! Mida kõvem ja verisem kisa mina!tahan!andke! – seda kindlam, et titahinged on kõblakeerutamise vahele järjekordse miitingu korraldanud. Ning igas kultuuris ja religioonis tuleb vanematel hingedel noori rahustada-õpetada-suunata.

Taavet on läbi aastatuhandete toonud kaasa kogemused ning tajub tõesena versiooni, et inimkond ise on Anunnaki-kultuuri poolt loodud orjarahvas. Maa kaksikplaneedi Nibiru elanikud on tema veendumuse kohaselt loonud inimese primaatidest DNA-manipulatsioonidena endale tööloomadeks. Selles poleks võibolla isegi midagi paha: „Kosmiliste orjadena oleme ju tegelikult aastatuhandeid õnnelikud olnud, loonud-laulnud-armastanud,“ arutleb Taavet, „kuid selle eest läheb osa meie energiast eba-jumalatele kümniseks.

Halvem uudis on see, et peale seda kui meie eba-jumalad minema peksti, võtsid kohad sisse uued tegelased ja kahjuks pole nad mitte just alati üllaste kavatsustega. Reptiloidid ja mõned Hallide tulnukate fraktsioonid oleksid huvitatud maad lihtsalt igavesti oma võimu all hoidmisest ja inimkonna üle totaalset kontrolli omamisest. Kuuldatavasti pidavat inimliha reptiloidide jaoks hinnatud delikatess olema ja inimkonna mõttetud konfliktid on kosmilises mastaabis meie seebiooperite analoog. Samas võibolla selleks me siin olemegi, et õppida selliset seisundist välja rabelema?

See rõõmusõnum tõotab inimeste orienteerumise natukenegi lihtsamaks muuta. Meil on nagunii ridamisi ja kihtimisi tarvis sotti saada, kuhu mediteerides või äratundmisvärinaid tajudes tegelikult satume. Meie kõrval elavad teistel sagedustel ja teites dimensioonides tsivilisatsioonid. Lisaks sellele, et erinevates seisundites juhtume vilksamisi neid paralleelmaailmasid külastama, seatakse meie silme ette ka halogrammide filter, segatakse meeli, et me liiga palju teada ei saaks.

Pahalaste käes on meie eksitamiseks uskumatult mitmekesine ja primitiivsenagi tunduv arsenal. Piisab hambapastas sisalduvast fluorist – ja inimestel sulgub massiliselt kolmas silm, sest fluoor pidurdab käbinäärme tegevust. Nende jaoks, kes hambapastast kõrvale hoiavad, peavad nad aga fluori otse veevärki sisestama – kaua sa ikka joomata oled? Kahte ülejäänud füüsilist silma on hoopis lihtsam eksitada, seda kasvõi suurepärase aju-pehmendaja – televisiooni abil.“

Taavet teab – aga alati veel ei tee – et looduslähedase eluviisi järgimine, moodsate kiusatuste vältimine ja taimetoit aitavad meie teadvusel tõusta kõrgemale tasemele ja nii hakkame tasapisi kõrgemaid dimensioone nägema. Lihasöömises ei ole tema arutlusis iseenesest midagi halba, kuid kahjuks tirib see kindlalt ja karmilt füüsilise maa peale tagasi! Temas isiklikult tekitab rõõmsa turvatunde, et siinsamas kõrval on härjapõlvlased ja haldjarahvas, kõrgemad tsivilisatsioonid – ning lumeinimesed ja loch nessied – täiesti reaalselt olemas, ainult pisut teises dimensioonis.

„Paljude valgustööliste Kõrgem Mina hoiab neid ühenduses Siiriusega – teame, et eelnevates kehastustes oleme sealt pärit. Kuna Siirusel elavad paljud erinevad rahvad – humanoidid, vaalad, linnud – palju orgaanilisemalt kõrvuti ja põimumises, püüavad siiriuslased ka Maa peal sedalaadi elukorralduse luua, nagu kodus. Eks taevariigi seaduste järgi elamine aitab üksiti neid seadusi ka siin planeedil kehtestada,“ loodab mees.

Messiase-ootus

Taavet arutleb, elu otsing kosmoses on selles mõttes naljakas ja lapsik, et universum kihiseb elust kõikvõimalikel tasanditel – elus on universum ise, tähed, planeedid ja isegi lihtsalt kivid. Teiste tsivilisatsioonidega kontakteerumiseks ei ole tarvis sõita isegi mitte tähtedele, „tulnukad“ on kogu aeg meie ümber olemas. Oleme nii külgnevate tsivilisatsioonide kui ka iseoma kaitseinglite poolt hoitud ja juhitud. Inimkonna käkerdamisi vaadates on selge, et müstilise kaitseta oleksime ammu iseendale otsa peale teinud.

„Meist igaühel on tõetunnetus, mis tunneb nende külgnejate lähedust, kui vaid kuulata viitsid. Ja tunneb ära, kas igal sammul tehtav valik, otsus nii mõtte, sõna kui teo tasandil on õige. Hinga vaid rahulikult sisse ja tunneta,“ soovitab Taavet võimalikult sageli ingli puudutust testida. „Mina olen enda jaoks sobiva meetodi leidnud, aga igaüks on erinev ja peab ise leidma tee oma sisemusse. Kuna minu leitud orientaalsed reiki-rajad on turvaliselt sisse tallatud, pole eksimishirmu.“

Mitmel päeval Taaveti tegutsemist näinult võin kinnitada – lootusetult hangunud arvuti käivitus reiki-lausungite saatel, surnud käe vereringe taastus ja üht inimest tabanud ebasobivaima-hetke-peavalu sai ja jäi minema seitsme minuti jooksul. Kas enne raske koorma alla laetud auto teeleasumist talle tehtud lausumine oli abiks, ei tea öelda – puhtteaduslikust seisukohast tulnuks tõestuseks võtta kõrvale teine samasugune, aga ilma silitusteta auto. Aga samas, mida muud on teadus, kui lihtsalt natuke teistsugune religioon, mis oma meetodeid ilmeksimatuks peab.

Küll aga on selge, et eestlased just kõige varmamad krüptoraha-teemaliste kõneluste kuulajad ega kaasarääkijad ei ole. Üle paari minuti ei huvita. Ja need, keda huvitab, on skeptilised: aga LHV ei pidanud bitcoini turvaliseks ja tegi oma krüptoraha – aga see on nagu püramiidi või võrkturundusega, kus mitte millestki lubatakse miljoneid võluda, aga lõpuks korjavad tipud koore ja ülejäänud võrgutatud jäävad kõigest ilma – kuidas ma neid mõõdan, kuidas kasutan, kuidas kontrollin – ah, üks paras biti koinimine on!

„See, kuidas inimesed jutu neile-mõistetavale tasandile keeravad, on mulle tuttav enda abielust,“ naerab meister Taavet, kes võib vabalt vestelda nii südamekirurgia, koerte dresseerimise kui sünnitamise teemadel, otsekui oleks professionaal – see on neti-põhise eruditsiooni võluv eripära. „Kui inimene aga on juba õppinud Märke märkama, taotlusi kõhklematult esitama ning asunud tseremooniatel ja koolitustel käimise pöördumatule teele, siis tahab ta seda ülestõusmise protsessi paratamatult ka teistega jagada. Igaühel on oma rada – ning minu oma viib hetkel läbi mitte-kõlisevate kopikate virtuaalmaailma. Ideaalis näeksin, et raha üldse ei oleks aga selleks peame natuke veel arenema.“

Ulme?

„Igaüks saab Ameerikas bitcoinide eest pitsat osta, nii et ta tuleb järjest levinumalt käibele, isegi PayPal,“ kinnitab Taavet. „Üsna lähiajal – veel enne uue ajajärgu saabumist on meie pangalaenud ja palgad käsikäes krüptorahale üle läinud. See ei tähenda, et messias meid laenudest päästaks, aga pankade diktaadi alt lahkume siiski.

Krüptoraha on vähimalgi määral tsentraliseerimata digitaalne raha. Erinevalt dollaritest või eurodest käibib ja on kasutusel digiraha täiesti valitsustest-firmadest-pankadest sõltumatult. Bitcoin on internetipõhine, ülemaailmselt levinud valuuta,“ selgitab iti-biti-mees. „Nagu sumo, nii ka see – on kuuldavasti jaapanlaste leiutis. Satoshi Nakamoto sai sellega seitse aastat tagasi hakkama. Nüüd võib iga inimene kas www.bitcoin.org või mitmetel teistel lehekülgedel sobiva info leida, kuidas selle inimeselt-inimesele süsteemiga ühineda ja uude hingamisse tõusta. Krüpto – täielikult varastamatu ja võltsimatu – valuuta maailmas on olemas oma börs ja kaevandamine – kui minu viimase perioodi investeeringud ja panustamine on läinud nii hästi, nagu olen rehkendanud, läheb hästi ka minu sõpradel.

Kaevandamisena tuntud protsess on vajalik bitcoini võrgu ülalhoimiseks ja selleks, et keegi pahalane ei saaks ülekannete logis omatahtsi muudatusi teha. Selleks, et inimestele huvi oleks selles protsessis osaleda, makstakse iga teatud reeglite järgi krüpteeritud bloki eest preemiat. Selleks, et oma preemiat – mis on enamvähem nagu loteriivõit, mitte tuhandeid aastid ootama jääda, ühinetakse suurteks kollektiivideks, mis jagavad toodetud tulu liikmete vahel.

Muidugi on võimalik seda teha ka lauaarvutis või isegi graafikakaardis nagu bitcoini algusaegadel, aga raskusastme suurenemise tõttu ei maksaks toodetav digiraha isegi mitte arvuti tööks kuluvat elekterit kinni. Hetkel on kurss selline, et üks bitcoin maksab pisut üle 200 euro aga samas on see olnud tunduvalt kõrgem ja mõnede ennustuste kohaselt ulatub bitcoini hind varsti tuhandetesse.

Digiraha saab endale soetada ka vanamoodsa pangaraha eest, aga võib ka osta või soetada umbes paarsada eurot või paar bicoini maksva kaevur-seadme, mis suudab teha tohutul hulgal AES-256 algoritmi järgi krüpteerimist. Isegi kui see vaid vaevu elektri hinna kinni maksab toodab ta ka toasooja – ja seda juba tasuta!“

Krüptorahale on Taaveti kirjelduse kohaselt üle läinud haritud nooremas keskeas inimesed, kes reeglina elavad üsna boheemlaslikus stiilis. Krüptoraha maailmas on olnud mitmeid tõsineid äpardusi – et süsteem elas selle üle, näitab selle uue vääringu elujõulisust. www.krüptoraha.ee kirjeldab, kui vähe on selleks vaja, et börsil olla ja kaevandada, krüpteerida ja meeldivat puhast jõukust ja rahulikku elu kogeda.“

Taavet on olemuselt jagajamees. Ehkki ta kasutab väga palju võõrsõnu ja ingliskeelendeid, oskab ta ennast kuulama panna. Kes ei tahaks blokeeringutest vabaneda, mustreid muuta ning anunnakide pealepandud ja pahalaste kinnistatud kodeeringuid kui segajaid maha võtta!? Kuigi ta on iti- ja raalimehena kohati eluvõõras, oskab ta spargelkapsa stoovimise netist alla guugeldada – ja niimoodi surfab mistahes lainetel veenva vilumusega.

Seega mõjub veenvalt ka Taaveta vaimustunud mänglemine krüpto-kastis – tundub põnev, liikumine on hiljuti alanud ja juba nii levinud, võibolla aitab raha virtuaalseks muutmise mäng tõepoolest inimkonna uutesse dimensioonidesse viia. Alustada on tema julgustusel lihtne – pole isegi mitte vaja investeerida protsessoritesse, vaid võib lihtsalt krüptovõimsust liisida. Või siis osta krüptoseade ning ühtlasi ka toa tasuta soojaks kütta. Tänu aja ja usu-lootuse-armastuse pühendamisele näib krüptoraha olevat turvaline ja õiglane ekvivalent, varastamatu ja puhas valuuta.

„Eks inimkond on aina messiast, maailmalõppu ja uude dimensiooni üleminekut oodanud, aga võibolla peaksime enne midagi reaalset ära tegema, mis maailma edasi viib ja näitab meie valmisolekut tuhandeaastase rahuriigi saabumiseks. Asjad ei käi päris nii lihtsalt, nagu paljud tarkpead mayade kalendri põhjal ennustasid: 21.12.12, mil kõik vahtisid pettunult ringi – „nooo ei midagi?“. Tegelikult juhtus küll midagi ja meid juba ümbritseb juba uus dimensioon, mis annab palju uusi võimalusi, sealhulgas ka lõppematu tasuta energia, millest küll hingehinnaga elektrit müüvad tegelased ja selle pealt mega-vaheltkasumit lõikav eliit ilmselt midagi kuulda ei sooviks,“ muigab Taavet uue ajastu esimese peatüki alguses.

Metsamoorid Kiira ja Anne

Kati Saara Vatmann

Eestimaa metsades loob ja lehvib kunstnike ja haritlaste peetavate talude võrgustik. Naised, kes oma talusid veavad ja peateedest kaugel nende arendamise plaane peavad, on üsna eraklikud – ega me teagi, et seal kusagil kümnete kilomeetrite sügavusel padrikus on arhitekt Kiira Soosaar ja maalikunstnik-vitraažimeister Anne Vasar. Eks paljud teisedki, kes linnakauges päris-elus usuvad-loodavad-armastavad – ning kelle ülesleidmiseks ja pildile toomiseks on vaja õnnelikku juhust ja müstilisi kokkusattumusi.

Anne omamaalitud Pildil

Kauneima kodu ja aia tiitli saamine on risttee. Edasi saab minna aina paremale: koduloomise kui lõpmatu muinasmaa rajamisega kõrgemale ja kõrgemale. Selle suvega on Annel õnnestunud ka kunstnikuna taas Pildile tulla. Just enne kauneima kodu perenaiseks pärgamist ja üldist liikveleminekut tundus, et kõik on ja jääb nii vasakule kui võimalik. Maalikunstnik ja vitraažimeister Anne Vasar (48) leiab rõõmsa üllatusega: „Kui märtsikuus leseks jäin ja nõiaringi sattusin, oletasin, et asjad on ja jäävad pekki – mu senised tellijad arvasid, et leinavat leske ei tohi tülitada. Nii mõnigi sõber keeras hämmastaval kombel selja. Ning kuigi mees oli mu kõrvalt lahkunud juba enne siit ilmast minekut, hakkas ära sõitma nii turvatunne kui masinapark – ma ei osanud ei trimmeri ega traktoriga midagi peale hakata – maksejõust rääkimata. Nii juhtub, kui alati oma varajasest surmast rääkinud mees jätab maised asjad korraldamata ning mahajäänud naine on korraga Alatskivist 14 kilomeetri kaugusel bussiliikluseta metsades pehmelt öeldes lootusetus seisus. Õieti naised. Minu 24aastasele tütrele oli Veiko parim sõber ja olulisim tugiisik. Müstilisel kombel andis legendaarse Matti Miliuse lahkumine ka mu sealpoolsele kaasale võimaluse ummikus mind ja õhkuastunud kasutütar Agnest aidata. Kui Miliuse matuste puhul feissarisse temast maalitud pildi riputasin, meenusin ammustele teekaaslastele, kes vajasid oma suvesoorituste jaoks just kunstnikutööd. Mind viidi kaasa maalima ning kui tagasi tulin, polnud enam miski endine.“

Tartu Tammelinna tüdruk Anne õppis kunstnikuks ning veetis vabad ajad Ökulaks nimetatud boheeemlaste kogunemiskohas ja Staabiks nimetatud Püssirohukeldri külgbaaris. Käis varakult ära esimeses abielus ning sai teise humanitaarlasest romantikuga tütre. Agnese (24) jaanipäevane tulemine oli ootamatult karm ja pidi mõlemale Lamba-aasta tüdrukule napilt elu maksma – ent täna on see kaunis ja õrn piiga tudengineiu.

17 aastat tagasi tuli Anne ja Agnese ellu psühhiaatrihärra. Neid lambukesi oma perekonnaks valides tuli mees eelmise pere juurest ära, nagu see ikka juhtub. Ning vastne noorproua Vasar teadis: kõik see tuleb tagasi – ise tehtud, hästi tehtud.

„Otsisime armsamaga üsna tükk aega maakodu. Sellist puhta lehe pesa, millega meid kumbagi miski ei seoks. Leidsime väga räämas olekus ja täiesti keset eikuskit asunud talu, millest ehitasime koos üles sellise Vasara talu, kus ülemisel korrusel on minu ateljee ja alumisel elamise toad.

Selles majas elas enne üksik  viinalembene mees, kes oli otsustanud oma töölkäimise linnas lõpetada ja asuda elama oma vanemate tallu. Hoolitses vanemate eest ja pidas koos nende ja tollase elukaaslasega loomi. Aegapidi kadusid vanemad kõrvalt ja ka naine leidis parema ja karskema mehe. Peremees hakkas elujärje parandamiseks metsa rahaks tegema. Uudismaa suurte vett täis kraatrite, pealekasvanud lepavõsa ja koristamata palgijuppidega on tänase päevani paras seikluspark, mille läbimiseks kulub tunde.

Lauda taga oli umbes autokoorma jagu tühje pudeleid, millest pooled olid värvilised. Siit sai alguse minu vitraazinäitus “Hommikupoole ööd”, milles kasutasin vitraažitehnikas naisaktide valmistamiseks peamiselt  pudeleid, pruugitud aknaklaasi ja hammasrattaid.Tühje pudeleid ja roostes naelu tuleb aga tänapäevani igalt poolt välja, kuhu aga labida lööd…Kui peremees hääbus, ostsime maja endale koduks – ja panime talle uue nime, Vasara.

Olime siin õnnelikud – ja tänu sellele saigi kauneim kodu. Kuna kaks viimast aastat olin siin üksi ja istutasin oma üksindusevalu püsililledesse, sai neist verelilledest kauneim aed…“ arutleb Anne, kuidas kõige ise-tehtu tagasitulemine juba enne lesestumist algas. „Mitte keegi ei kujutle, mis juhtub, kui mees lahkub. Ei mängi me mõttega, kuidas elame siis, kui kaasa teatab 15aastase harmoonilise abielu järel – ise 60aastasena – et leidis nüüd elu armastuse, senine kaasa on alates tänasest vana ja kole ja enam tema naine ei ole. Ammugi ei kujutle me, kuidas hakkab olema siis, kui mees sureb. Kõike on korraga nii palju – tube ja niitmistvajavat muru, talvepuid ja peenraid ja… tellimusi mitte. Oled silmitsi tööriistadega, mida pead kasutama õppima. Tiitlid puha käes juba, mis siin enam – ise tehtud, hästi tehtud. Vana ja kole ju ka, nagu armastatu viimastel aastatel sisendas… Naist, kelle vastu mind vahetati, olen elus vaid korra näinud. Kaks aastat oli piisav aeg õppida isegi uhke olema selle „vana ja koleda“ aunimetuse üle – kuidagi tšillim kui „bold and beautiful“. Ja õigupoolest on suurim kasuisa surma järel kannataja mu tütar, kellele Veiko oli lähedasim sõber ja tugiisik.“

Habras haldjas

Anne tudengineiust tütar õpib ülikoolis pedagoogiks. Ta kirjeldab ühikaelu: „Mu toanaaber, samuti erivajadustega inimestega töötamist õppiv asperger on nagu teleseriaalist Padjaklubi välja astunud. Sööb külmkapi tühjaks – aga paksuks, sinder, ei lähe. Pika undamise peale peseb korra enda järel vetsu puhtaks – aga enese eest hoolitsemise harjumust sellest ei kujune. Teiste eest ammugi mitte.“

Juba teismelisena oli Agnesel lustakas komme end otse ja ilustamata tutvustada: „Tere, ma olen autist – mul pole tavapärast huumorimeelt, nii et kildu rebida pole mõtet. Ühtlasi tuleb selle spektrihäire puhul arvestada sellega, et mul käivad meeled kohati segi ja ma kipun kõike pooleli jätma, tervikpildi moodustamisega on mul raskusi ning majapidamine pole mul mitte sinnapoolegi, nagu meeldiks mu esteedist emale.“

Kui Anne maalis ja pidas iluaeda Peipsi-äärsetes metsades esmalt koos kaasaga ja siis üksinda arendatud Vasara talus, siis Agnes ja Veiko elasid viimastel aastatel Tartu eeslinnas Anne korteris ning sobisid omavahel imeliselt.

„Kui ema lähenes, pistsime pesemata panni voodi alla. Mõne nädala pärast arutasime, et näe, pannil tuleb seal peidus peagi sünnipäev. Suutsime kordamööda ühel ja samal banaanikoorel libastuda – ning mitte keegi ei nõudnud meilt aru, kumb meist astus mahakukkunud vorsti sisse,“ meenutab neiu nukralt. „Ema ütleb nüüd küll, et kasuisa lubas alati vara ära surra – kopsud olid haiged ja süda rütmist väljas. Ent ikkagi oli see mulle pehmelt öeldes üllatus, kui 7.märtsi hommikul kasuisa elutoas arvuti taga istumas leidsin… Minust voolas esimese reaktsioonina välja terve jutujuga. Tulistasin seal elutoas korraga kõik välja – viimase aja sündmused ja seiklused ja tõsiasja, et koolis läheb natukene rohkem sitasti kui hea oleks. Ning lõpuks ikkagi huilgasin selle klassikalise „kuidas sa tohtisid mind üksi jätta!“ – nagu peab. Tänaseks oskan juba selle eest tänulik olla, et tegelikult ma üksi ei jäänud. Kui seni olid meil emaga suhted nii ja naa – kaks lammast aina puksisid omavahel – siis nüüd on emast saanud minu parim sõber. Lõpuks ometi.“

Pika eelmänguga leina kogenud ja sellest halvast unenäost alles nüüd tasapisi väljuv Anne nendib, et nüüd peaks keegi kena ja hooliv noormees Agnese kõrvale Veiko asemele astuma. Üksinda Agnes ei saa. Õrn ja kaunis, nagu ta on. Ning emaga kahekesi on nad otsekui kaks pesast kukkunud linnupoega.

Uuestisünnid

„Korteri, kus mu tütar ja mees kahekesi elasid, panin müüki, sest mu varasemadki mälestused sealsetest aegadest pole põlistamiseks. Üheksakümnendate lõpus lebasin seal koridoris pikali maas ja valasin endale kausist külma vett pähe. Valu oli nii kohutav, et kui keegi ukse avas ning ma vähimatki valgust või heli kogesin, pistsin kisama. Kupli tahtis lõhki lüüa – ja olekski löönud, kui mulle poleks viimaks auku pähe puuritud. Seda juba siis, kui veresoonte väärareng aju verevalanduse tingis,“ kirjeldab Anne üht oma uuestisündidest – enne seda oli eluohtlik sapipõie-atakk ja veel enne seda piiril ära käimine tütre sünni ajal. „Mul on osa peaaju veresooni anomaalsed – veenid-arterid on omavahel ühenduses, üks neist lõhkes, neli-viis aga asuvad opereerimatus piirkonnas ja on mul siin nagu viitsütikuga pommid. Mind päästab ülimadal vererõhk.

Ja tänu verevalandusele vabanesin suitsetamisest. Mitmed nädalad koomas, voolikud pealuus ja suus on selleks ju lausa suurepärane võimalus.“

Järgnes kiiritusravi Rootsis ning naasmine eriliselt kaunina, oma hapra tütrega sarnasemana kui kunagi varem.

Annel on Vasara talus üsna mahukas uute maalide kollektsioon, millest tuleb peagi näitus Tartu Ülikooli füüsikahoones ning Narva kolledžis. Eestimaa looduse vahel peituvad mõned portreed tohtrihärrast, mida naisel on praegu veel taluvusepiiril valus vaadata.

Tema igapäevasteks vestluspartneriteks on kaks siiami kõutsi – mitmeteistaastane Uudu ja paariaastane Jaan – ning nood müstilised vahendajad kahe ilma vahel on ainsad, kes erakluses elava naise oma mullist välja toovad. Anne maalimisprotsess on nagu tants. Tantsib pintslitega. On täiesti ära. Segab värve ja nohiseb, hõljub ja loob – ega näe-kuule kedagimidagi enese ümber. Selles loovas mullis on täieline rahu ja turvatunne. Mida kunstnik võimalikult harva inimeste hulka sattudes eksitamast hoidub.

„Eraklus on mu oma otsus. Ei kujuta ma ühtki meest oma kõrvale ega koju – ega ela ka erilist seltsielu. Hämmastaval kombel on mu eluaegsed sõbrad-koolikaaslased siit kõigest 7 kilomeetri kaugusel, aga miskit kommuuni moodustada ma ei tunne. Ja vahepealset Alatskivi kunstiõpetaja kohta pidada pole rentaabel – aeg ja energia läheb seda tööd tehes niimoodi käest ära, et palkagi pärast sõidukulude maharehkendamist järele ei jää.

Agnes töötab isikliku abistajana. Millest olen mina pärast leseksjäämise tellimustevaakumisse sattumist elanud… ei tea. Ma tõesti ei tea – igatahes jõudsin õnneks seni elus püsida, kuni Veiko teispoolsusest abikäe ulatas.“

Kuidas Seda tehakse

Matti Miliuse lahkumise järel riputas Anne Facebooki oma maali temast ja oma tütrest. Seda pilti märkas üks meelelahutus-ettevõtja, kes oli just teel Alatskivi mõisatalli ehitatavat teatriplatsi vaatama. Ning üht üsna ulatuslikku maalimistööd vajanud Katrin sõitis spontaanselt metsa Anne juurde. Tund aega vestelnud ja leskproua Vasara maale silmitsenud, pakkis produtsent Oja kunstnikuemanda autosse ja sõidutas uude ellu. Sellepärast, et kuulis hurmavat lumepallipõõsast imetledes kedagi sosistamas: „Võta Anne kaasa!“

Niimoodi sõitiski kunstnik Anne tagasi Pildile. Agnes jäi üksinda süva-padriku-tallu sädemeid pilduva, tantsiva ja kõneleva küünlaga lumepallipuu juurde kasuisa tänama, et too emale taas töö ja teenistuse saatis.

Ühest tellimusest hargnesid järgmised: „See teispoolsuse tõukel tulnud pööre juhtus tõepoolest hetkega. Ühel hommikul oli veel kõik kapitaalselt kannis ja lootusetu – ja õhtuks oli kõik muutunud. Absoluutselt kõik! Ma ei taju end enam olude sunnitud vangina – olen vaba metsamoor. Aga vabadus on teatavasti tunnetatud paratamatus.

Hetkel tunnetan rõõmu isegi valutavatest lihastest ja sinikatest, mis tulid traktori ja trimmeriga töötama õppimisest. Naabruskonnas elavad inimesed on mu oma hoole alla võtnud – õpetasid mehiseid tööriistu kasutama – ja sellekski oli vaja üht uuestisündi. Tuli sõita autoga metsateele jäänud metsaveotõstuki haaratsi otsa – kõhualune ikka täiesti puhtaks kohe! – pärast õhulendu ratastele jääda ning surnukskülmumise eest naabrite hoole alla kanduda. Naabrid ja sõbrad on mind õpetanud ka õigel ajal iseenese eest seisma ja kõvasti kisama, kui näiteks needsamad suured masinad teesse augud lõhuvad – kui õigel ajal kärama ei pista, neid ära ei lapita.“

Anne ilus ja õnne-ootuse-ärev tütar tuletab ka emale meelde, et temagi on Naine. Ja kui ta on siiski naine, siis äkki pole ta nii vana ja kole. Naiselik väärikus ja loov uhkus, nagu selgub, on samuti lapitav – kui enda õigel ajal tagasi jalule ajada, mitte konksu otsa lebama jääda. Uuestisündinud kaunitar jälgib tänuliku imetlusega, kuidas armastatu teispoolsusest iga vahendit ja võimalust kasutades olnut heastab. Olgu väljundiks sotsiaalmeedia, lumepallipõõsas või kõnelevad kõutsid – kui ilmsetest Märkidest mitte ehmatada, vaid lasta asjadel juhtuda, saadetakse taas tööd ja advokaat, tiitlid ja produtsent. Ning küllap saadetakse teiseks elupooleks ka Armastaja, keda vajab ju iga mistahes sünniaastaga tüdruk.

Legendide-pere metsamoor Kiira

Arhitekt Kiira Soosaar (65) unistab oma esivanematetalu kujundamisest loovisiksuste koduks. Ta võõrastab sõnu kommuun, pansionaat ja reservaat – ent just sellise oaasi, kus kunstnikud-vaikusesõbrad-loodushääle-lembid elada ja luua saavad, Kiira rajada loodab. Näib nii, et 21.sajandi tegelik eestlus varjubki ürgmaastikele.

Kiira pärineb legendide seast – tema isa ja vanaisa olid teenekad hobusekasvatajad ning vend on meie filmimees-elukunstnik Mark. Pärast ajaloorütmilisi uperpalle-uusasukaid-küüditamisi-tagastamisi elab Kiira üle Viljandi järve vaadates õhulennult kagu suunas, 6 kilomeetrit Otepää poole. Karjääri ja naabri lambakarja vahel siberlasest tegijapeni Nafta valve all, suures ja Sisendavas Laane-Suki talus. Kuni tohutust ja üliväekast põliskohast alles unistatakse pansionaati-reservaati, sümboliseerib seda kujustamist-visioneerimist keset tammesid-pärnasid-ebatsuugasid helendav üksik puri.

Meie kohtume tänu sellele, et Laane-Sukil oli omal ajal Tori hobusekasvanduse taimelava ja paralleelmaailm. Kiira vanaisa Johan Soosaar ning seejärel isa – samuti Johan – aretas seal tori tõugu hobuseid. Teenekaimaks sai mära Mimi-Lee – koos täkk Luhariga saadi sugutäkk Lembo, kes on enamuse tänaste tori tõuliinide esiisa.

„Mu perekond põgenes siit küüditamiste eest ära. Hiljem ei tohtinud isa ei Tori ega Mulgimaa ligigi tulla. Kui hobuvankril Audrusse elama veeresime, olin kaheaastane. Seal aiste vahel oli märakene Ella. Kui ma seni polnud pidanud vajalikuks sõnagi öelda – arvati juba, et mul on miskit viga -, siis nüüd hõiskasin rõõmsalt elu esimese ütlemisväärse sõna: Ella, Ella, Ella!

Selliseks omaette nokitsejaks ja mõtisklejaks ma kasvasin ja saingi. Mu kirkaimad hetked on üksinda Tilli järves ujudes ning õigeimad olemised omasoodu jalgrattaga tallates ning hernestega vesteldes, milliseid keppe nad just soovivad.

Minu geneetilise ja emotsionaalse tõmbe hobuste poole keeras ema otsustavalt kinni. Tema Austraaliasse emigreerunud sõbratar sai hobuse seljast kukkudes surma ning minule olid hobused seetõttu keelatud. Võibolla just selle seni-täitumata unistuse pärast tahaksin nüüd, et tulevase ühiskoduse loovisiksuste tulevikutalu juurde tuleksid ka mõned hobused…“ unistab Kiira. „Ja Mimi-Leele mälestusmärgi püstitamine on hobusekasvatajate seltsi võtmefiguuri Andres Kallaste ilus idee, mis ka Kiirat innustab. See oleks üksiti memoriaal ka põlistele põllumeestele.“ Samakülamees, loomaarst Hans Kavak senior, kes ligi pool sajandit oli Tori hobusekasvanduse veterinaar, on siinsamas tallis 18 täkku ruunanud ja tall… on nüüd Kiira ürdiaed. Midagi kaunimat ja sümboolsemat kui isemoodi taimla ta sellest säilinud vundamendist välja võluda ei osanud. Ja just niimoodi ongi väga hea ja ilus.

Elumajja majutas nõukogude okupatsioon kaheksa peret ühte hunnikusse. Kuna Soosaarte pere oli väga suur – kümme inimest pluss sulased-tüdrukud – ehitati iseolemise ajal nii suur elumaja, et see jagunes okupatsiooni kokkupressimise meelelaadi tõttu kaheksa kokkusurutud-taltsutatud nõukogude leibkonna vahel.

Ka tookord, lausa märgilisel kombel, oli ühiselamuks muteerunud Laane-Suki ühiselamus mitmeid loovisiksusi-muusikuid.

„Oleme poegadega – üks insener ja teine disainer – maakivist aidale uue katuse peale ehitanud. Kui katuseaknad panna ja põrand ka teha, on üks kunstiasumi suvine stuudiohoone juba olemas,“ vaatab Kiira oma muhedalt elegantse kübara serva alt lootusrikkalt üle arvuti ja hoovi oma südamesõpra ja hingesugulast – maakivi-aita.

Mis silmist…

See ikka meeles.

Naine nendib, et pojad unistavad ja planeerivad koos temaga nii siis, kui tema juures Mulgimaa serval suvitamise asemel ema käsul ja emaga kõrvuti tööd teha müttavad kui linnas. Mis siis, et seal on muu elu ja töö.

Ehkki klassikalisi töömehekäsi neil loov-meestel just väga pole, on ema poistega koos väga palju tõsist ja asist teinud. Vanem poeg Lauri on hoonetele kõik katused peale ehitanud. Aadamaga on kunstiasja ajamist vana talu moodsates rütmides arutatud ja planeeritud. Iseennast aga näeb Kiira ülemaailmse tervikpildi osana. Tema-peetav talu on üks tõelise elamise paik samas seerias sõbrataride valitud võimalustega.

„Kaks kallist teekaaslast peavad siin naabruses kunstitalu. Üks sõber ja sugulane, kelle vanemad sõja ajal põgenesid, on Ameerika läänerannikul Olümpia poolsaarel. Seal on kunagine indiaanlaste hõimkonna süda, kus taevani kõrguvad elupuud ja sisendusjõulised skulptuurid kaitsevad loodust ja inimest. Koos sõbrataridega vahetame talviti oma liigeste pärast kliimat Tenerifel,“ loetleb laanedaam, kes muigab ise küll, et ta pole üldse daam, lihtsalt Kiira. „Õnneks on mul arhitektina üsna kenasti tellimusi – ju vist seetõttu, et see töö köidab mind kestva värskusega -, praegugi on töölaual kaks projekti Viljandi vanalinna – enese eest hoolitsemiseks piisab, talu arendamiseks mitte. Ja arhitektitööd tahaksin tegelikult palju rohkem teha – aga mind ja aega ei jätku kõigeks…“

Keset Hüpassaarest toodud sookailu, jasmiinide ja pärnaõite hõngu haugub isegi siberlasest peni sümboolses-ajaloolises taktimõõdus – vend Mark tõi selle laika, nimeks Nafta, ema oma filmi-ekspeditsioonilt kaasa. Ning üle selle maagilise idülli kaigub Sven Grünbergi kosmika – iidsete hoonete seinad moodustavad vastakuti imelise kõlakoja.

„Tahaksin siin korraldada kontserte ja etendusi – mis siis, et Laane-Sukile pääseb mööda sigrimigri tanumat kopliveeri-karjääriääri pidi – kui head ja õiget asja pakutakse, jõutakse kohale ikka,“ usub Kiira. „Suure tee ääres on savikoda – see on lootusrikas eeskuju ja teekaaslane.

Ainult mõned mustrid on vaja enne oaasi loomist muuta. Eestlastel on tohutu omandikirg. Ajalooline kahjustus võibolla. Muutunud mustrid laseksid loovisiksustel siin elada ja areneda, luua ja arendada ka omamata.

Meil peres jagunes ettevõtlikkus pisut ebavõrdselt. Minu vend Mark oleks siin resideerides juba ammu nii Mimi-Lee monumendi kui loovisiksuste pansionaadi püsti pannud. Tema kui repressioonide-eelne kirglik ja elujõuline poiss aga on ennast pühendanud Uue Kunsti Muuseumile ja Manija saarele.

Mina kui küüditamisejärgne uje ja ettevaatlik isend vaatan kõrvalt, kuidas mu isale nii eluolulise püha ala, hobusekasvatuse vallas on võimu ja raha ümber kujunenud kuri võitlustanner – ning elan Mimi-Lee ja Lembo vaimuga koos otsekui teises, eraklikult turvalises dimensioonis.

Eks ma loodan lapselastele, kes on vahelduva vaimustusega Sammuli tallis ratsutamas käinud ja kelle põliskoju kutsumiseks pean kanu ja kukke – mõnede lammaste toomine on samuti plaanis. Pildil peab elu olema – tühjale pildile ei tule keegi.

Pilti täiustades tuleb elada 21.sajandis – maagilise muinastalu elustamine ei saa õnnestuda eelmiste sajandite vaimus. Nii nagu tori hobust arendatakse turu tellimuse tõttu sportlikus suunas, teiseneb ju ka talukultuur. Aretatakse ja arendatakse ikka seda, keda-mida uus hea ilm vajab.

Minu salahobi ongi siin lõputus kapitaalremondis olevas põlistalus väikeste uute majakeste visandamine – heliloojale metsatukka üks, kunstnikule mäe peale teine, kolmas laste jaoks tammikusse jämedaima puu otsa…

Sellise mõttega on ilus mängida. Tervikpilti silmas pidades ei tule üksindus kallale ega väsi aastaaegade kätte enne elukaare otsa ära.

Ja üks unistus on mul veel.

Igatsen leida kaaslase, kellega kogu elupakutavat suurt rõõmu ja väikest muret jagada. Unistuste kaaslase puhul pole tähtis ei sugu ega silmavärv – võiksime teineteisest hoolida ja teineteist mõista nii, et iga päev oleks kõrvuti kena kulgeda.

Ühel ilusal hommikul ärkasin ja… jõudsin äratundmiseni: elu mõte on Armastus.

Armastus kõige elava vastu. Tahaksin väga seda Armastust kellegagi jagada.“

Koonga Liinid

Luule Liin koos kaasa Heinoga on aastakümnete jooksul Koongas sisse seadnud autode tehnoülevaatuse, mille tõttu nii Tallinnas kui teistes linnades teatakse seda pisikest asumit just kiire-korrektse-adekvaatse ülevaatuse-pealinnana, kuhu sõidetakse igast Eestimaa otsast selleks, et asi saaks hästi aetud. Oma niši professionaalne täitmine on teinud Liinidest eeskuju ja tõestuse eneseteostuse võimalikkusest Eesti külades ka sigade-veiste-järgsetel aegadel…

Liinid on meil avaliku stamp-teadvuse jaoks Koplis. Koongas on mingi muistne maalinn – ajast, mil merepiir sealt läks – ja Mihkli laat. Tegelikult aga võib Eestimaa peateedelt kõrvale sõites täiesti uskumatuid leidusid juhtuda. Inimesed! Oma visalt aetud eneseteostuse-vaos. Sajandeid nii vähe liikunud ja vagurad, et nimetatakse sisemaa kihnlasteks. Vaatamata ülinõudlikule ja tükati rutiinsele elule, mille nad ise välja mõelnud, kätte õppinud ja käima nüginud, on nad just selles ettemääratuses ja keskmisest erilisemas suletuses ometi õnnelikud. Koonga Liinid Luule ja Heino peavad juba 20 aastat in-the-middle-of-nowhere metsade ja rabade taga sõbralikku ja armastatud autode tehnoülevaatust, mis on… porgandijuuri pidi mullas.

„Meie pere autoplatsi peremees ja pealik on mõistagi Heino. Aga ülevaatuskoja taga on minu kabinet, kus toimub tegelik vägede juhatamine. Kes arvutit ja numbreid, kirjasõna ja seadust tunneb, see kogu majapidamise pahinal endale kaela saab.

Kümnetes mappides ja arvutiprogrammides. Need määravad otse meie tehnofirma nelja inimese elu – ja kaudselt paljude külgnejate ja kundede käekäigu,“ kirjeldab kõrgharitud mehhaanik ja raamatupidaja Luule (60). „Keegi ei usuks, kui ütleksin, et olen siin keset suve pikki päevi klõbistades ja krõbistades pidevalt rõõmus. Olen ennast küll toalilledega ümbritsenud ja dokukaustade taustaks akna taga on Koonga metsad. Aga tegelikult hoiavad mind elusa ja hingelt ilusana mu kodused peenrad. Pean iga päev näpud mulda saama. Kui üks päev vahele jääb, on närv must. Juurikapeenardele mõtlemine annab siin umbses kapis jõudu. Kui minul on närvid korras ja selged, mullast saadud sihid silme ees, on rahul kõik need, kes minust olenevad. Igapäevase maaühenduseta läheksin siin oma kitsukeses nukutoas, kostüümis ja kõpskingades kurjaks: tehnika jõurab, ilm on heitgaase täis, väikeses kabinetis on tohutud, kümnete nimetuste kaupa täitmist ootavad nõuded arveametkondadest tööohutuseni – ja niimoodi 20 aastat jutti…

Tõsi küll, elu on mind võõrutanud arvamusest, et inimesest kuigi palju oleneb.

Olin Pärnu-Jaagupi tüdrukuna keskkoolis päris tubli õpilane – meie klassist läks üle poole kõrgkoolidesse. Sellest olenemata läheb nüüd meie kool põhikooliks – ja sõnakate vilistlaste hädahüüd ei aita. Ütlesin ju, et inimesest ei olene siin ilmas kuigi palju. Tehnikaülikooli mehhaanikat õppima sattusin sellepärast, et tahtsin kindlasti sisse saada – nagu ka ülejäänud 12 piigat. Voolasime sinna, kuhu kindlalt sisse sai.

Peenmehhaanikutena me ka lõpetasime – ja minu teada töötab enamus daame, kes üsna juhuslikult sellisele alale sopsasid, endiselt enamvähem erialatööl. Meid pole näha ega kuulda – oleme kusagil kabinettides-nukutubades, ninapidi arvutis, papkademüüri taga – aga meie najal seisavad loendamatud mehed ja nende teod püsti – oleme hallid kardinalid!“

Millest on tehtud…

Luule näib olevat tehtud lisaks laadivatele porgandijuurtele truudusest. Ta oli kümmekond aastat Pärnus mõõteriistade taatleja ja timmija. Ning ka Koonga tehnot on sirgeseljaline emand paarkümmend aastat vedanud. Automehe Heinoga abielus on naine aga juba nelikümmend aastat!

„Ka meheleminek käis jumalikku juga pidi, ilma et mul enesel midagi öelda oleks olnud. Meie ajal oli kombeks varakult mehele minna ja lapsed saada. Heinoga kohtusime minu sõbratari pulmas ja nüüd on meie juristist tütar meile kolm tubli lapselast kinkinud,“ on juhuse tahtel ette antud paarilisele ja teekonnale müstiliselt truu daam tänulik. Koonga suletus ja ettevaatlikkus hämmastab naist tänini – aga ta armastab oma meest ja kõike temaga kaasnevat. Elutarga arukusega.

Ta kirjeldab, et autode tehnoülevaatuse pidamine on ülimalt lihtne ja loogiline ettevõtmine – ehkki kohati lausa hõlmamatult kõige-mahukas. Peab olema suur terrritoorium, hinnalised masinad, haridus ja kogemus, mitukümmend nimetust dokumente – ja usaldusväärsed inimesed. Riiklik tellimus on sedasorti ettevõttel niikuinii. Lõputu turg ka. Tekivad küll uued ülevaatuspunktid – ent ka autosid toodetakse iga päev lakkamatu kosena aina peale.

Kui Lihulasse uus ülevaatus avati, saatsid Tallinna ülekoormatud ülevaatused Koongasse kohe uue kundevoo. Rõõmsa suhtlemise-kohtlemise ja uskumatu vastutulelikkuse rüppe – meie kohtumise päeval hoidsid Liinid töökoda üle kahe tunni üle aja lahti. Ja seda mitte sellepärast, et ajakirjanik territooriumil luusis, vaid inimlikkusest – kui on tuldud ja õigeks ajaks väravast sisse jõutud, siis ei ole inimlik kedagi ära saata. Teeme ära. Ja kohtleme ka võõraid inimesi, nagu omasid – autojuhid ütlevad omavahel üksteisele nagunii sina. Autojuhtide-jahimeeste, viimaseid on sealkandi rabamaastikul ebatavaliselt tihedasti, möirat-oirat maailma tasakaalustab roheliste näppude ja aednikuhingega Luule tasakesi tagaruumis või pisteliselt platsile patseerides – ning küsib mõnelt lasterikkalt emmelt lapsi vaigistades, mis kuus tema oma köögiviljaaeda seemne maha pani. Luule porgandid said tänavu juba veebruaris mulda, nüüd on ammu harvendatud – ja krõmpsti! Järjekorras ootajatelgi mõnus närida.

Ühe silma ja liftiga

Oma nelikümmend aastat peetud Heino tubliduse kohta ütleb Luule, et sellega on Koonga Liinidel nii ja naa. Lisaks töökusele ja mõnusale renomeele on vanamees emanda sõnul ka teistlaadi kaari võtnud – tema hõim koosneb jahimeestest -, kuni sai korraliku oblaka. Silma-hinnalise.

„Ei tea mina, mis seltskonnas ja mille eest ta selle kapitaalse tou silmaauku sai. Ega mäleta ta ise. Selles mõttes oli see üsna raisatud kogemus, et eks lööma- ja õudusfilmide vaatajad tahaksid ju ikka teada, mis tunne see on, kui juhtub kõige õõvastavam – silm jookseb välja. Aga mees ei mäleta. Ära minestas. Viidi läbi Pärnu haigla Tallinnasse. Kaks operatsiooni oli. Ei saanud sellest veretombust enam nägijat. Aga vanamees ise on vaatamata sellele, et ühe silmaga nähakse kahedimensioonilist, mitte ruumilist pilti, selle tou peale nägijamaks muutunud.

See lugu on tal väga hingel – psühhotrauma on asendamatu elundi kaotamisel vist kõigil koledam kui füüsiline. Ühest küljest ta häbeneb ja kardab, et sellest rääkimine teeb Kihnu-Koonga Liini naerualuseks. Teisalt tahab väga rääkida. Rääkides saab kergem. Ja kui üks oma õnnetusest avalimeeli kõneleb, saab kergem ka teistel. Igaühel on mõni valus trauma olnud. Mõne oma paistab rohkem välja – see peabki teistele tuge pakkuma.

Nüüd on ta selline mees, kellega saab rahulikus rütmis õhtuni koos välja tiksuda.

Õppis ja järeldas – valus laks ei läinud tühja. Tasandas ja taltsutas. Seda pole meesterahva puhul vist arukas öelda. Aga taltsa mehega, kes veel vaid sõnades ja lõõbis eluvend on, saab kirjeldamatult sujuvamalt õnnelik olla.

Meil on kena tööjaotust harrastada – kui meie enam ei jaksa siin siblida, eks siis palgatöölised panevad edasi. Nii et tütrele ja tema lastele on toimiv ettevõte pärandada,“ arutleb ema. „Tütre käekäik iseenesest on samuti näide sellest, kui vähe inimesest oleneb. Jumal juhatab. Ta oli enne oma kolme last pealinnas jurist. Kolme lapse logistika ja heaolu oli auväärt 60aastase eestitelega ühitamatu – ja kuna väimees sai Pärnusse töökoha, ongi nad nüüd mul siinsamas lähedal.

Kõik, mis ja kes on Tallinnas, on kauge. Igas mõttes. Ma tean, et võimumehi ei huvita, mida me siin maalinna laadaplatsil arvame. Kui üks superpoliitik nii haua äärele sattus, et jalg jäigi hauda, oletasin ma: Heino õppis oma silmakaotusest – õpib ninasarvik jalakaotusest ammugi. Aga ei õppinud! Tema järjestikused tervisehädad on ju suisa karjunud: aitab, loobu ja taandu, minne erru – muidu lähed mulda. Nagu porgand. Aga tema ei õpi. Rahva raha eest on nüüd vaja muinsuskaitsealusele linnavalitsuse hoonele lift välisseina pidi sõitma panna. Häbipost mu meelest: vaadake kõik, siin ronib tsaar, kes ei tea elu hinda ega kuule ka siis, kui inglid lausa karjuvad, mitte enam ei sosista. Oleks ta saatuse sõrme mõistnud, poleks vaja olnud tema kõrvale ka haiglasse panna mupot rahva raha kulutama.

Mina kui ärijuht ja raamatupidaja olen sellise pideva, üha mastaapsema raiskamise pärast… kimbatuses. Väikefirma ei kasuta rahva raha oma heaoluks. Väikefirma maksab ausalt makse, mille eest isakesed ogarusi teevad – kasvõi elu hinnaga. Pereema märkab Märke. Ja nemad seal… ei midagi! Nii suurt asja nagu külade-kaupa vaikselt oma rada astuv rahvas ka ei märka – mis siis, et me vastu tahtmist, aga kohusetundlikult neid üleval peame. Nemad seal oma sfäärides ei tule justkui selle peale, et rahva pilk on neil kogu aeg peal – mitte ainult valimiste ajal. Ka siis, kui mõnel meist on ainult üks silm. Siis võib märkav pilk ju tegelikult veel eriti terav olla.“

Ikka peateel

Kuna üllatavalt paljud tuntud tegelased on Koonga metsadest pärit ja-või on seal nende suvekodud, ringleb seal keset ei-kuskit üllatav vip-plejaad maailmameistritest meedianägudeni. Koonga Liinid tunnevad end täiesti uskumatus paigas ikkagi elu peateel asuvat.

Kuninganna Luule astub aegajalt oma potilillede ja dokumappide vahelt sirge seljaga välja. Vaatab üle kolm nohinal töötavat meest – enda oma nende esirinnas – ja hindab pilguga, kui palju läheb aega koduste peenardeni jõudmisega. Kui rotid töökoja öösel häiresse müdistavad, läheb pererahval maailma päästma lendamiseks paarkümmend minutit.

Kuninganna annab järjekorras igavlevatele lastele midagi rohelist näksida ja juua. Ning kuulab nende emad ära: enamuse mehed on Soomes, selle asemel, et endalegi siinsamas laantes nišid leida, naiste õlul on kogu kodune maailm tükkis autovarustuse tulekustutitega.

„Tead, kui auto põlema läheb, peaks sul neid viis tükki pardal olema,“ keerutab Luule käes balloone, millelaadsete seltsis kogu tema mehhaaniku-majandusjuhi elu on taeva tahtel kulgenud. „Tegelikult on sedasi, et kui midagi juhtub – hüppa kõigepealt autost välja, päästa lapsed ja dokumendid – ja alles siis näpi neid splinte-värke. Veel parem – las laps näpib – tänapäeva jõnglased on tehnikas paranormaalselt andekad ega lähe närvi, saavad meist võrreldamatult paremini hakkama. Aga üldine reegel on ikkagi selline, et kui pidevalt midagi kardaksime, jääks elamata. Head reisi meile kõigile!“

Igor Mang näeb hobujõulises talupojakultuuris kuningriigi aluseid

Selleks ei pea hobuhuviline olema, et märgata: prohvet Igor Mang on kujunenud Eestimaa kõigi võimalike hobuürituste sümboliks. Koguni Eesti omatõugu hobustega koos kulgemise sümboliks. Tema kohalolek on õnnistanud eesti tõugu hobuse päevi Kurgjal, tori hobusetõu sünnipäeva Inglistel, künnivõistlusi kõikjal üle Maarjamaa ning hobukultuuri näoga inimese poole pööramise suursündmusi Palmses ja Toris.

Kui Mang ronib koos oma lahutamatu seltsidaami, 7aasta eest Ülo Vooglaiult saadud musta koera Sulfaga vanatüübilise tori hobuse eestseisja, emand Eve Haggi taha tõlda – siis maailm toimub. Astub Peeter Nurmiku ustava Ame taha adrakurgede manu – ja saabki küntud. Lisaks põllule ka vagu Eesti rahva teadvusse: nagu muiste… Või nagu tulevikus. Nagu Mang ise väidab. Ta ütleb, et kui varasematel aastatel oli vaja poetiseerida ja energeetiliselt taas-väestada Keskaeg, siis nüüdseks oleme oma rahvuskehandi aukliku mäluga jõudnud Muinasaja reinkarnatsiooni.

Igori süda ja kodu on täidetud hobumaalide-raamatute-energiaga. Seinakalender, kuhu maestro märgib lähema aja sündmusi ja käike, on tihedalt kirju – ning iga teine väljasõit läheb kuhugi hobuste juurde. Ja see kiindumus sündis koos Igori sünniga.

„Nii, nagu hobune kuulub orgaaniliselt-geneetiliselt-energeetiliselt vaba eestlase juurde, jääb eestlane alatiseks ka paganaks. Kristliku kirikupühade kalendri sünkroon rahvakalendriga soodustab seda. Ning kristlikud preestrid ja juudid lahkesti higitelgis või hiies koos sõpradega zennimas-ommimas pole siin Eestimaal mingi ime. Meil ongi selline kõikide usundite ja rahvaste sujuva ühendamise riik,“ teab Mang. „Ka inim- ja loomarahvaste. Inimesed õpivad erinevate loomaliikide abiga Inimeseks ning on teatud eredate loomisiksuste teejuhiks, et nood saaksid järgmisse ellu inimesena kehastuda.“

Kuningliku vabaduse hingeloom

„Ma olen talupoeg.

Talupoeg on aristokraat. Põlisrahva aristokraat. See rahvakiht, kelle peal seisab riik – täpsemalt kuningriik. Ja kuningriik on ainus tõeline inimeste ühiskonna koostoime formatsioon. Nii, nagu hobukarjal on juhttäkk ja -mära, lambakarjal juht, hundikari toimib juhi kiiluvees ja kukk haldab kanakarja,“ kirjeldab prohvet Mang, kelle dekoratiivset ajatust, valju värvikust ja butafooriat koos koera alalise kaasasolekuga rahvas imetleb ja armastab.

Rahvas vajab muinasjutte.

„Inimese jaoks on Hobune vabaduse, tundlikkuse ja turvatunde sümbol. Ta on talupojakultuuri kui kuningriigi aluse lahutamatu osa. Sellepärast ongi Hobust küllusega seostatud – neid kadestatud, kellel on need kuninglikud loomad. Ja vägivaldsete režiimide ajal on vaba enesemääramisega seonduvad töö- ja hingeloomad inimestelt ära võetud,“ arutleb Mang. „Tean talupoja-kultuuri olemust geneetiliselt – põlvnen kahe rahva talupoegadest. Isaisa oli Kostroma kubermangu talupoeg. Sellepärast ma Igor olengi. Tegelikult Georg Otsa laulude pärast ka, mida ema nii mind kui õde oodates kuulas. Ja sellepärast mu loomust ka Tallinna Sakala tänava sünnitusmajas ilmale tulemine ega linnaelu muutnud ei ole ka.“

Igor ei elagi õieti linnaelu, vaid on omaloodud muinasjutu peategelane.

See muinasjutt on läbi tema elu mängelnud Mesilaste ja Hobuste vahel. Aktiivselt. Parapsühholoogia-astroloogia-usuteaduse garneeringus. Lubatuse ja keelatuse piiril nii jõuliselt, et sellest on kujunenud kultuslik peavool. Eesti täheteaduse ja prohvetluse lipulaev ja sümbol.

„Olin 5aastane, kui meie hobused viidi kolhoosilauta. Mäletan, kuidas neid suurde talli kõikjalt kokku toodi, kuidas suksud pererahvale järele hirnusid. Kohutav… Meie lumivalgel Palmal läks teistest paremini – tädimees oli seal Vigalas tallimees ja Palma pääses toreda töö peale, vedas piima meiereisse. Sain sageli vankri peale hüpata ja temaga ikkagi koos olla,“ meenutab mees, kes valis läbi terve noorusea, kas siduda saatus hobuste või mesilastega. Sidus mõlemaga. „Pakkusin end pärast Olustvere-kooli lõpetamist Tori hobusekasvatusse tallimeheks. Veetsin suve Vändra mesiniku juures – kolhooside-sovhooside ajal oli mesirahvas nagu riik riigis – ja läksin Tori kontorisse sekretäri jutule. Neptuuni märgi all sündinud näitsik oli. Jah, ma suhestusin juba siis inimestega läbi tähemärkide ja mulle on inimesed alati meelde jäänud läbi nende sünnimõjude. Tallimeest minust ei saanud – tookord jäid mesilased peale.“

Vana arm

Nüüd on keskkonna saastatus ja põldude mürgitamine, õhu ja taimestiku reostatud mesilased pea välja suretanud – ka rapsipõldude vahel hobuseid karjatavad inimesed kinnitavad, et mürgitamispäevadel tuleb loomi tallis hoida, saavad muidu ühe korraga nii kopsu- kui seedehädad ja kipuvad koos mesilastega kaduvikku kulgema.

Mang, kes läks nooruses Olustvere näidissovhoostehnikumi mesinikuks õppima, sõbrunes seal legendaarse Maie Kuke ja teiste hobupositiivsetega, õppis ratsutama ja ühines Eestimaa hobuinimestega igaveseks. Kui mees suunati Aegviidu metsamajandisse tööle, käis ta pidevalt Jäneda tehnikumi taga tallis ratsutamas.

Maie – Peeter Nurmik oma erakordse kuldse tori mära Amega – ja teised hingelooma-ala korüfeed on Mangi lähisõbrad. Hoiavad omamaiseid tõuge alal ning aretavad tänases Eestis ja maailmas sobilikke-vajalikke hobusid nii aiste vahele kui sadula alla. Näitavad, millise puhta armastuse ja elujõuga hobulähedus inimesed täidab – nii et inimene muutub saatust ja tõbesid trotsides üleinimlikult väekaks.

„Nemad hoiavad seda püha ala üle-eestilise võrgustikuna alal ka praegu, mil Tori hobusekasvanduses on järjekordsed madal-ajad, nagu neid seal perioodiliselt ikka on olnud. Võimalik, et tsaari ukaas kasvanduse asutamiseks anti välja sellise tähtede seisu mõju all. Kui täpset kuupäeva teaksin, arvutaksin välja,“ kinnitab oraakel, kellelt Eesti seakasvatajate selts möödunud aastavahetusel horoskoobi tellis. Täpselt see pidu katku ajal, mis hetkel pidamisel, seal kirjas seisiski. Kuidas sa säärast jõulupeol ette loed?

Neptuuni ja Jupiteri kaitse all

„Seakasvatajad on ettearvamatud ka veel. Sigade ühendväli teeb nad selliseks. Iga loom mõjutab nende inimeste aurat ja olemust, kes päevast päeva nende läheduses liiguvad. Veistel on väga naiselik ja väärikas aura. Hobuste tasakaalukas suuremeelsus aga tõmbab ligi just Kalasid ja Ambureid. Ehkki mina olen Kaksik, on mul piisavalt soodsad täheseisud, et hobustega ühenduses olla.

Mis puutub taevakaardi nihkumisse aastatuhandete jooksul, siis seda on arvestatud. Astronoomia ja astroloogia on alati käsikäes töötanud. Ajastaegade suurimad astroloogid on olnud ametilt astronoomid – aga nad on pidanud seda varjama. Nagu ka teoloogid pole saanud vabalt oma osadust astroloogidega tunnistada,“ muheleb Mang. „Kui ma usuteadust õppisin ja kiriku juures töötasin, siis kogesin erinevaid häälestusi. Kiivit oli konservatiivselt ja ettevaatlikult astroloogia-negatiivne. Eenok Haamer ja tema järeltulijad aga väga avara ja loova suhtumisega panoraamsed mõtlejad.

Samamoodi on ka arstid ja loodusteadlased alati vargsi alternatiivi poole piilunud. Julgemad on seda tunnistanud. Minule on hobused ja mesilased andnud jõu ka kõige hämaramatel aegadel parapsühholoogia ja esoteerika poole hoida – tänu sellele ma Küllike Schillingi omale kaasakski leidsin.“

Igor ja kunstiteadlane Küllike elavad oma 25aastast abielu Kadriorus idüllilises tänavas oma maailmas, mis püüab end mitte häirida lasta Lasnamäelt maalilisse linnaossa valguvatest narkopättidest, kes kenade kodanlaste käest käekotte rebivad.

„Seletamatagi selge, kuidas ma suhtun pagulaste massilisse maaletoomisse. Ma ju näen, mida senisedki juurdumata õnnetud ja nende järglased siin kui võõrsil korda saadavad. Kusjuures dramaatiline on tõsiasi, et nad on kõikjal võõrsil. Kodu pole kusagil. Migrandid on otsekui vägisi kargesse Põhjalasse küüditatud palmipuud,“ võrdleb Mang, keda aetakse üsna sageli segi maestro Ülo Vooglaiuga. Kes on samuti aastaid oma traditsioonilises talukuningriigis hobuseid – islandlasi! – pidanud ning võrdleb samuti pagulasi vägisi rännutatavate-lennutatavate palmipuudega. „Kastame ja väetame, loodame neilt sobimatusse kliimasse vägistatuina pähkleid ja banaane – aga kevadeks on nad välja surnud…“

Süda Varbolas

Mangi enese hing elab Varbolas. Ta on sinna renditud talus aastaid ka ihulikult elanud. Praegu toimetab maag Varbola linnuses igal pööripäeval kell pool seitse pööri-riitusi. Ja Kadriorus igal suvel tähtkujude kokkutulekuid. Ajalehekuulutuse abil. Mullu tulid vahimaja juures kokku Kaksikud – kõikjalt üle maailma. Tänavu Lõvid. Maalt ja hobusega – ehk siis autota ja mobiiltelefonita – ongi lihtsam Tallinnas resideerida.

„Mobiiltelefoni pole mul sellepärast, et see segab ja hakib mind. Pangakontot pole – mu teenistus laekub Küllikese arvele ja ta on sellega väga rahul. Arvutit ma ka ei kasuta – selles valdkonnas abistab-vahendab mind naine ja sõpruskond. Kirjutada saab mulle Maalehe toimetusse. Nii e-kujul kui paberist kirjadena. Horoskoobi tellijatele helistan tagasi. Lauatelefonilt. Ja sündmused on mul vanas heas klassikalises seinakalendris kirjas,“ kirjeldab Mang oma vanamoodsalt uueajastulist elukorraldust. „Mulle meeldib kuninglikult endisaegsel moel siin Kadriorus oma vitraažide ja Küllikese toalillede vahel pildialbumeid sirvida, mitte netis surfata. Õnnestunumad fotod trükin suurelt paberile ja saadan nad postiga neile, kellesse need puutuvad ja kellele head teevad. Koos Sulfaga käime enamasti Katharinenthali kohvikus, mille perenaisel Piretil on Ruilas neli hobust. See ütleb nii inimese kui tema peetava kohviku kohta palju.

Hobuse energia laeb ka temaga kõrvuti elava inimese aura helerohelist Armastust täis. See heleroheline soe entusiasm jätab inimese ellu nii sõdade kui sisetülide ajal – mis on paratamatud seni, kuni Kuningriik on rajatud.“

Taevakanalid – näritud kont? Närimata kont!

Pea igalt inimeselt küsitakse sageli, millisest väest ja allikast tuleb tema töö. Loovisiksuselt päritakse inspiratsiooni kohta. Samavõrd võib Eesti kohanimede sõnaväe põhjal küsida, millisest kanalist küll on inspireeritud meie kohanimeline energeetika…

Väljavalitud

Nii riigid, kui vaimuinimesed armastavad end väljavalituteks pidada – Maarjamaa on Jumalaema enese nimesse loodud, järelikult eriline, kuhu sünnivad erilised. Mistõttu nii mõnigi – võibolla koguni iga – siia sündinud spiritualist-nõustaja-korrastaja eelistab end pidada mitmekordselt kõrgeks, puhtaks, ainulaadseks… Ent võib juhtuda, et pärast mõne ainukõrge kanalduse kirjapanekut saab keegi teine – näiteks loomakasvatajast maavanaema – sõna sõnalt sama teksti.

Ta küll ei serveeri seda kõrgilt väljavalitud tiraadina, vaid vormistab kogu rahva jaoks – lausa lava peale. Ning sellise etenduse puhul on kirjaniku jaoks suurim kompliment: see justkui polegi teater, vaid Elu ise. Me ise oleme koos oma rahvusliku ja globaalse kriisiga peo peal – ja see on nii hirmus, et on kohutavalt naljakas.

Ulvi Michelle Saare uut raamatut „Vaikuse kood“ lugedes olin kah hirmus-kohutavalt-naljakalt ehmunud, kui leidsin leheküljelt 66… oma enese kirjutatud näidendi „Täisring“. Ehkki indiaanlase mõisavalitsejaks saamise lugu oli selleks ajaks juba mõisatuuril, jahmusin esiteks sellepärast, et nüüd tõmmatakse käima miskid plagiaadijutud. Igal aastal jauratakse ju ka Eesti laulu mõne pala ümber, et see on juba olnud. Deja vu. Näritud kont – närimata kont! Teiseks sellepärast, et sain teada, kustkohast pärineb minugi looming: Ulvi tekstid on dikteerinud Meistrid Robelo ja Adamis. Ju siis minu omad ka. Samad tekstid ju.

Aastal 2013 tõi kolleeg Greta Kaupmees minu juurde pimeda nägijatari Jaanika Grossi. Sõbrunesime. Koos temaga läksime Alusse Ulvi juurde. Ja ka teiste teadjate juurde, kellega Jaanika tutvuda tahtis. Ulviga omakorda läksime Mahtrasse Terje Luige juurde. Sõbrunesime. Ning külastame vastastikku ristirästi üksteist korra-paar kuus. Kui mõni hädasolija minu poole pöördub, saadan ta vastavalt abivajamise laadile kas Jaanika või Ulvi juurde.

Ise olen Ulvi Michelle ühel ühismeditatsioonil osalenud ning leidnud end oma üllatuseks täiesti tundmatust keskkonnast ja seltskonnast – Ulvi kanalist! Ja kuna emand Saare esimene raamat ilmus üsna toimetamatuna, soovitasin teise – nüüd-ilmunud kanalduste-kogumiku – keeletoimetusest läbi lasta. Ongi lastud – väga kena eestikeelne tekst seekord. Ainult et mina seda ei teinud – Alu hingenõustajat ärritas, et püüdsin tema teksti oma ajakavasse sobitada, et oma töödega talu elatada. Ütles, et see on madalal rahaenergial põhinev motiiv ja blokeerib tema püha valge valguse.

Mina kirjutasin oma UFO-raamatu ja Täisringi-näidendi, toimetasin Heli Künnapase ilusa elu raamatu, millega kallis kolleeg käivitas ühtlasi oma kirjastuse. Ja maikuus tõi Ulvi mulle oma „Vaikuse koodi“ koju, kui juba Täisringiga proove alustanult ise ära olin.

Kalli sõbra uudisteose lugemist alustasin juunis – ent takerdusin, sest solvusin. Sissejuhatuses kirjeldab ta ennast ülikõrge-puhta ja kõikidest kompleksidest väljakasvanuna – ja vastandab enese kui väljavalitu mulle-madalale. Jah, mina olengi see „keegi daam“, kellest kanaldaja kõneleb nii sissejuhatuses kui mitmete kanalduste raamiks – ehkki sai need kosmilised sõnumid paar aastat enne meie tutvumist.

Kosmiline allikas

Ehkki vastandamine-võrdlemine ärritas, surusin end mõningase õhuahmimise järel uuesti lugema. Et tõestada: olen suuremeelne, promon pahura sõbra teost positiivselt. Tõsi, on olnud üsna vaevaline lugemine. Palju selgitusteta termineid, maast-lahti-tiraade, kordusi ja enesekiitust.

Millega ka mina siin ju tegelen – sest Ulvi raamatu 66.leheküljest algas teadasaamine, et ka minu tekstid on taevast antud ja kosmilisest allikast tulnud. Olen alati öelnud, et kirjutades olen Ära.

Minu käe läbi kirjutatakse – ka endal on pärast huvitav lugeda, mida neilt ärakäimistelt kaasa toon.

Kusjuures „Täisring“ on kogu oma kosmilises päritolus lihtne lugu: põlisameeriklane tuleb juhuslikult valitud reisiga Tallinna, stopib suvasuunas end ühte riigimõisa ning kohtub baltisakslasest ajalooõpetaja-muuseumidirektoriga, kes on hääbuva põllumajanduse, laguneva kultuurimälestise, sulguvate koolide keskel paradoksaalsel kombel indiaanlase hingesugulane. Indiaanlane elab mu loos põlisloogika järgi, mõisahärra valmistub – suvel talveks, talvel projekte kirjutades suveks. Marutaudivaktsiin on rebased vohama lasknud, rapsipõldude mürgitamine mesilased hävitanud… Ja see kõik on ka Ulvi kosmikas sõna-sõnalt kirjas. Põlisloodusele selga ehitatud metropol-getod, assimileerimine, rahvaste lennutamine, juurte ehk valguse koodi kaotsiminek.

Küsime koos indiaanlase ja mõisavalitsejaga, mida uut on meil maailmale veel anda? Minul oli anda uus näidend „Mustrimuutjad“ elust Eestis mõne aasta pärast, mil linnad on tulvil värvilisi migrante, viimsed eestlased elavad viimses metsalapikese-reservaadis ning söövad pühal õhtusöömaajal ära viimse jänese. Sigu-lehmi isegi ei mäletata enam… Ja üllatus-üllatus – ka see äsjakirjutatud viimsete eestlaste tekst on… Ulvi raamatus. Ühes 2011.aasta detsembrikuu kanaldustest.

Minul on needsamad tekstid voolanud poliitiku ja ärimehe suhu, kes püüavad kiusaja küüsis metsavahi abiga viimsegi metsa maha müüa, ent jäävad reservaati hilist, ent õnnelikku lapsepõlve veetma. Loovad ja meisterdavad kõrvuti naistega, kellel on iluaed-loodusteadus, usk-lootus-armastus ka. Sama teksti leidsin Ulvi raamatust, kui mu näidend oli valmis, trupi käes, manageerimisel. Kui sellegi ümber peaks näritud kondi urin vallanduma, oleks kanaldamise asemel kanala küll…

Sõna jõud

Täisringi looga väljavalitud Maarjamaad pidi tuuritades – augusti lõpus jõuame Ammendesse – oleme trupi ja managemendiga kõik hakanud kasutama oma kosmilist päritolu loo lauseid: see ei õpi, oluline on see, mis on oluline, päikesepaneelid katustele, soojust-valgust kogu külale, plastik tuleb kõrbetest kokku korjata ja ümber sulatada, tuhanded uued töökohad tekitada, planeet vajab suurpuhastust ja ümberväestamist.

Tuuri tiivul mööda Eestit sõites oleme uue pilguga ka meie kohanimesid seiranud. Raadio annab vaheldumisi uute tuhandete sigade massimõrvamisega teateid veisekasvatajate ülestõusust – kogu olematu raha läheb sigade hävitamisele ning veised hävivad toetusteta ise.

Nende hävinguteadete taustal voolavad mööda väljavalitud-maarjamaised õõvastavad kohanimed. Ohe-, Oo- ja teised KATKUD. Pandi-, Ima-, Ada-, Jäle-, Vaimast- ja muud VERED. Nende nimedega paigus müüvad lõpetavad talumehed oma majapidamisi ja müüvad tehnikat. Lendavad minema ega tule tagasi siia katkude-verede väljavalitud maale.

Meie väikese tütrega aga elame ikka oma unistust – rajame talle hobustega koos toimivat teatrit, mille esimesed sooritused Täisring ja Mustrimuutjad selguvad olevat kosmilist päritolu. Nii nagu on taevast tulnud ka hobuteatri visioon.

Kui taevas on sedasi andnud ja soovinud, siis on järelikult võimalik nii planeet kui Eestimaa ümber väestada ja suurpuhastada. Seda kinnitavad ka Robelo-Adamise ja teiste Meistrite teated. Mis muud kui kuuletume ja Teenime!

Sherley – indiaani-Kareka aadlipreili

Mõisavalitsejaks kirjutatud indiaanlane Lauri-Kare Laose (40) kehastuses ütleb: „Sa pead oma tellimistega väga täpne olema. Looja kuuleb – ja täidabki kõik sinu soovid sõna-sõnalt. Saad kõik, mida vajad.“

Tema enesega ongi täpselt niimoodi juhtunud. Pygmalioni-muinasjutt on taaskord elustunud. Seekord Jõõpre ja Lavassaare vahel Tammesillal Tootsi talus, kus elab nüüd ka iidsest aadliperekonnast De Viviere’idest pärinev preili Sherley-Marie Martin.

Üldiselt on selline reegel: mis higitelgi tseremoonial sünnib, see telki jääb.

Kui aga mitmeid aastaid riitustel palutud ja manifesteeritud Keegi Keda Armastada tuleb, siis on see niisugune ime, millest peab jutustama. Mida enam inimesi kuuleb tõestisündinud muinaslugu Bamby saamumisest Kareka südamesse, seda enam inimesi imedesse usub. Ja siis juhtubki üha enam imesid.

Suur õnnistus

Kareka isa, näitleja-teatri Saabastega kass juht Rein Laos ütleb, et eriti suur õnnistus, mille indiaanimeelne poeg neile varsti aasta tagasi kodutallu tellis, on mõrsja ülim küpsus: „Mingist 20aastasest vanusevahest juttu ei ole. Sherley on varjatult, aga ülisügavalt küps. Ta on õigupoolest palju vanem ja arukam kui minu poeg. Parimas mõttes. Seda nii geenide kui elukäigu poolest. Teisiti poleks saanud juhtudagi, et Suur-Euroopa aadlipreili leiab oma õige ja ainsa kodu kusagil Pärnumaa rabatalus.“

Preili Martin ise nendib, et ta ei kuulunud varem õieti kuhugi. Profisportlasena kuulus küll spordile ja treeneritele – ent äärmuslikult ränk haigus lõikas selle kuulumise läbi. Oma eriskummalisest belgiaperest on ta alati mõnevõrra väljaspool olnud. Oma maast ja rahvast kummalisel kombel ka – endale teadmata oli kõigest ja kõigist distantseerunud tüdruk teel Kareka ja Eesti poole.

Loodusliku loogika järgi oma elu ja lavarolle loov Karekas on põlisrahvuslikus energias toimiv eetikakandja, kes 21.sajandil on tarbimis-eduühiskonnas justkui kohatu. Sest on tulevikuinimene. Praegu veel laiutavad metropolid preeria peal, tühi naudisklemise mentaliteet lokkab lõhekoelmute asemel. Ning selle kiuste on tõmmu ja dekoratiivne artist elanud oma lihtsas rütmis.

Ta on koos isaga pidanud lamba- ja hobusetalu, töötanud õhtujuhi ja bändimehe, publikusoojendaja ja seriaali keskse tegelasena ning teinud hingedeajast aastavahetuseni üsna samasugust jõuluvana, nagu saab näha Eestimaad pidi tuuritavas etenduses „Täisring“ – naljakas ja tubli, aga nukker ja katki. Mees, kes reaalses elus laulab nülitavatele-tükeldatavatele tarbeloomadele lastelaule ning kutsus igas palves Armastust, kadus aga möödunud aastavahetusel oma sõpruskonnast ära.

Seni tööots-haaval ühe sõbra juurest osavat-tundlikku toitu valmistamast teise juurde lapsi lõbustama ringelnud Karekas kadus järsku möödunud jõuluajal aga kummaliselt ära. Lipsas küll õhtujuhiks-publikusoojendajaks korraks kodutalust välja – aga hajus taas osavalt oma olemisse, millest ilmus aegajalt vaid ebamääraselt filosoofilisi, ürgväeliselt abstraktseid facebooki-postitusi. Nii et oletati: mees on päris šamaaniks ära tõusmas. Kuna sõpruskond oli juba leppinud tõsiasjaga, et Uude Heasse Ilma kulgetakse kärg-sõrg-härg-perena, mille moodustavad arvukad üksikhinged, keegi omavahel paari ei moodusta, ei tulnud mitte keegi sellest seni ühes hinganud kogumist selle pealegi, et Kareka kadumise taga on Naine.

Seni on naistest isand Laose ellu tulnud hulk värvikaid kogemusi. Esimesest abielust piiritult andekas tütar Laura-Retti (17). Teisest abielust totaalses põhjas ära käimise kogemus. Mees kukkus toona abielu lõppedes sedavõrd kummuli, et tema rajatud talu Matsirannas läks pangale-täituritele – ta ise kolis tükkis loomapargiga papa juurde. Ja veendus omal nahal täiega, kui tõsine asi on alkoholiallergia, mille pärast ka indiaanlased oma maad valgetele kaotasid. Sherleyni jõudis mees seega pärapõhjast läbi käinuna, hirmudest välja kasvanuna ja oma stoiliselt kulgeva tee ja identiteedi leidnuna.

Täpne tellimus

Samal ajal, kui Karekale kirjutati ühes kirjanikutalus tänavusuvist täisringi-lugu, sündis tema kodutalus tema Elu Armastuse Lugu. Justkui otse vanahärra Laose silme all – ent nii tasaselt ja varjatult, et härra Isagi ei teadnud täpselt, mis toimub.

Paariks kasvamine ja tervenemine toimus – ja edeneb üha edasi.

Pärnumaa metsadesse alatiseks tulnud habras ja kaunis belglanna Sherley-Marie Martin (21) on vana prantsuse aadlisuguvõsa järeltulija, kelle suguharusuhted iseenesest on raamatut väärt – tema varalahkunud ema kaksikõde on tema kasuema, kes elab tema kasuisaga pärast seda, kui…

Ta on 21aastane profi-judoka, kes on terve senise elu pühendanud spordile, nii et belgia ajakirjanikud kippusid teda haletsema sellepäras, et ta õrnas eas kaunitarina ainult spordisaalides elaski. Ometi sai neiu täiesti pahetu elu krooniks karmi haiguse. Tagantjärel näib, et Loojal oli plaan piiga kiiresti Eesti-küpseks praadida. Teda seitsmepenikoorma saabaste rütmis küpsetanud katsumus eeldas ülitõsist operatsiooni. Inimkehasse energeetilisel tasandil suhtujad hindavad sedalaadi vapustust äärmusliku hüppena vabaduse ja enesemääramise poole.

Pärast operatsiooni oli neiu ainus võimalus ellu jääda, täielik elumuutus. Läbi sporditüdrukute ringkonna oli hapral-kaunil aadlipreilil, kelle senine elu möödus suures osas judo-tatamil, Eestis ühiseid sõpru Karekaga. Ja ülitõsise opearotsiooni järel võtsid Karekas ja papa Laos haavatud hirvekese taastusperioodile Tammesillale Tootsi tallu – ning lamba-hobu-teatriküllasest segasummasuvilast sai Sherley… kodu. Ilmselt alatiseks.

Senise kahe abielu järel üsna süüdimatuks jäänud indiaanihipi Karekas varjas oma pisikese belglanna järsku laiaks läinud meheõlgade taha – nii et lähimadki sõbrad kuulsid eraklusse tõmbunud näitlejast vaid harvade eksistentsialistlike sõnumite kaudu.

Kogu selle aja võitles mees neiu elu eest.

Arstide siirdatu tahtis minna ja tüdruku kaasa viia. Üks atakk teise järel. Ning Karekas – ja tema isa – tõotasid mitte kellelegi sellest Pärnumaa rabametsade taga toimuvast heitlusest kõnelda.

Sherley sõitis varakevadel tagasi Belgiasse järelravile, Karekas valmistus “Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks” tuuriks – kogu hing ja olemus aga olid samal ajal aadlipiiga juures.

Kogu trupi ja tiimi jahmatuseks võttis Karekas oma kärgperes Emme hüüdnime all tuntud sõbra punase bussi ja sõitis Belgiasse. Miks, ei öelnud – kui kauaks – ka mitte. Mitmenädalase vaikuse järel andis teada, et jõuab mai keskel tagasi.

Kas koos pisikese belglannaga? Jah.

Kas Bambyst on saanud tema naine? Jah.

Tüdruk vajas nii põhjalikku tohterdust, et ta mitmetuhandekilomeetrise sõidu ja uude elulaadi sisenemise vastu peaks, et Karekas jõudis Eestisse tagasi tund aega enne endalekirjutatud näidendi esimese proovi algust. Ütles, et uus olukord ja teadmatus on ta enese peaaegu ära tapnud – aga – sõidame! Ja tunnistas, et kui piiga olukord oleks nõudnud Belgiasse-jäämist, oleks temagi jäänud.

Sest nii on vaja.

Sest Sherley on Looja kingitus, keda indiaani-Karekas on kõigil tseremooniatel endale kutsunud ja palvetanud. Naine, keda armastada, kellele pühenduda. Naine, kes tegi keskealisest poisikesest parimas eas küpse Mehe.

Tüdrukust on saanud Tootsi talu perenaine, kel on loomadega ülitihe ühendus. Papa Laos austab ja imetleb oma pisikest miniat ning Karekas pole enam isegi mitte selle enda kauge sugulane, kes ta oli enne belglannat.

Täielikust õnnest on puudu veel vaid taani dogi kutsikas, kellest habras taevakingitus on alati unistanud

Salaküps Bamby

Äsja veetis Sherley Belgia-pere paar nädalat Eestis. Kirev belgia-prantsuse tuli autoga Eestisse, et lisaks Tootsi talu üle vaatamisele näha kõike seda, mis on Sherleyd siin nii paelunud, et ta tuli siia alatiseks. Martinid leidsid, et nii näitlejate talu kui lihtne ja vähenõudlik elulaad on täiesti normaalne ja lahe keskkond, et hirvekene siia jätta.

Kuna tüdruk on kõikjal oma Karekaga kaasas, on eestlaste silm juba haprale iludusele peale jäänud. Ja kuna neiu tervis on isa ja poeg Laose suureks rõõmuks üle ootustegi hea, lubaski Looja ja haldjad-inglid heatahtlikele uudishimulikele natukene sellest muinasjutulisest, hingepõhjani liigutavast loost rääkida.

“Minu poja armastus tegi selle imelise olendi terveks!” usub papa Laos, silmad imetlusest ja tänust säramas. „Sherleys on väga palju salajast ja erakordselt küpset. Ta pole mu pojast noorem. Oluliselt vanem ja arukam hoopis. Temas on varjatud kirge ja temperamenti, jõulist sihikindlust ja värskust, mida oli siia väga vaja.“

Karekas särab praegu oma Täisringi-tuuril indiaanlasest mõisavalitsejana – kaasas terase pilguga kõikemärkav Sherleyga, keda ei tohi jumalapärast eestipäraselt Sirliks kutsuda. Õppige r-i põristama – siis ta kõneleb teiega – vaimukas ja naksakas Gavroche-haldjatar, nagu ta on.

„Minu lugu on tõestus sellele, mida olen kogu aeg teadnud – pole vaja rabistada ega planeerida. Üks päev korraga teenides ja toimides loksub kõik paika. Ilma paanika ja rabelemiseta tekivad lambaaiad ja köögipõrand, uued pakkumised ja rollid. Ilma krampliku otsimiseta leitakse. Iseäranis kehtib see armastuse ja kaasa leidmise kohta,“ teab Karekas.

„Minu Eestisse sattumine ja jäämine on nii müstiline, et tundub lausa enesestmõistetav ja ainumõeldav lugu,“ nendib Sherley. „Mul oli nii väike šanss ellu jääda, et ma oma sportlasehingega pidin seda üht ja ainsat võimalust kasutama.

Sündisin uuesti. Ja parim, keda selles uuestisünnis kohtasin, oli Lauri. Ma ei kujutanud ette, et maailmas saab nii soe ja pühenduv hing üldse olemas olla. Ja nüüd on ta minu Mees. Oma lammaste ja näiliselt kaootilise elukorraldusega – milles on tegelikult kõik nii paigas ja loomulik, et selles tema maailmas lihtsalt peab õnnelik olema.“

Taevas kokku pandud paar kinnitab, et nüüd, kus kahekesi on kõige hullemast läbi käidud – igas mõttes ja igal tasandil – saavad nad hirmude ja tingimusteta teineteisele elada. Pole planeerimisi ega kauplemisi, pole ambitsioone ega karjääriredelit. On loov töö ja edenemine kahekesi käsikäes.

Mulgimustritega õpetaja Meelis Sarv mõisahärraks

Tartu Ülikooli Pärnu kolledži õppejõud, raadiohääl ja õhtujuht, bändimees ja vabalt kutsutud näitleja Meelis Sarv näitab end sel hooajal etenduse „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ mõisahärra rollis. Tema elukäik ja -korraldus aga on otsekui õpik multitalendikast tasa ja targu kulgemisest, mis õnnelike väljakutsete jadana kingib vabaduse just neid töid vastu võtta, mis tõeliselt meeldivad – ning kõike kogetut-omandatut jagada ja edasi õpetada.

„Mind ei ole vaja taltsutada – ma olen niigi taltsas,“ tunnistab Sarv mõisahärrana. Era-Meelis on taltsas vast ses mõttes, et täidab rahulikku rada pidi ülesannet – rakendab Jumala antud annet ilma, et üleäära krabaks ja rabaks. Kui tema tegelaskuju sõnul jaguneb 21.sajandi inimkond kaheks – ühed vegeteerivad, teised rapsivad, siis Meelisest on ta enese hariduse, kogemuse ja vaistu pealt saanud õpetaja.

Augustikuus näitab Meelis Vihulas-Pokumaal-Alatskivil-Olustveres-Kõuel-Inglistes-Ammendes-Kirnas, mis juhtub säratu-käratu riigimõisa direktoriga, kui tema ellu sajab taevast elus Indiaanlane. Härra Sarv ise aga on mulgimaisest koolipõlvest alates oma ellu nii palju värve ja sära-kära lavastanud, et tema pealt saab spikerdada, kuidas näeb välja Elamise Vaimustus.

Tema pop-rock-folkansambli Pööloy Gläänz nime kuuldes küsib pea igaüks esmalt üllatunult: mis-mis-kes-kes-kus-kus… Aga punt on oma 25 tegutsemisaasta jooksul jõudnud Viljandist Pärnusse kolida ning teeb jätkuvalt, vaatamata pööramapanevale nimele, väga head eesti keelset ja meelset muusikat ning esinemiskutseid jätkub

Tasakaalus

Mõisahärra Meelise kehastuses lendab indiaani-impulsist oma ontlikust keskmest välja ning ta kulutab oma pisku eelarve boheemlikult nii ära, et elektriarve maksmiseks tuleb ette võtta äraspidi farsilikud trikidnipid.

Meelis ise pole boheemlane. Tema kui pereisa päeva- ja aastakava näeb kalendermärkmikus välja pinevamgi kui mõisahärra oma lavaloos, mis paneb indiaanlase hämmastuma: kas sina arvad, et planeerid midagi? Sarv laseb kutsumistel ja pakkumistel rahulikult voolata, valib – ja valitud töid teeb väärika-maitseka elegantsiga.

Pulmaisaks kutsutakse Meelist oluliselt rohkem kui ta vastu võtta suudab, ilma et õilis amet värskuse ja võlu minetaks. Teda kiidetakse ses tähetunni-teejuhi rollis soliidsuse, stiilitunde, kõlava hääle ja hea taju eest. Ning see, kuidas ta oma enese pulmad korraldas, iseloomustab õigupoolest kogu noorsand Sarve isikut. Ühtaegu asjalikult ja naljakalt – nagu ta just ongi.

„Ma abiellusin Ammende villas. Ja mulle maksti selle eest!“ naerab Meelis oma hurmavat põselohulist rebasenaeratust. „Minult telliti Ammendesse lavastus „Don Juani saladuste aed“ – üks mu senise teekonna esimesi nö.tõsisemaid töid. Vaatasin filmi „Don Juan Tallinnas“ kapitaalsemalt kui keegi teine – konspekteerisin ja analüüsisin ja ehitasin filmi järgi üles meie lavastuse süžee. Maestro Olav Ehala ise oli ka pundis, osalesid mitmed teada-tuntud artistid, kelest mõni nüüdseks ka suurtel maailmalavadel tegusid tegemas. Tookord, 11 aastat tagasi, kirjutasin, peale suurt kaalumist, etendusse juurde ka ühe 15minutilise stseeni, millest ma osalistele ei rääkinud. Õigel hetkel tuli lavale paaripanija – täiesti ehtne ja ametlik – ning sõlmis minu ja Cerli abielu. Andsin oma Don Juani tiitli ja rekvisiidid mänguliselt kolleegile üle – ja sõitsin koos mõrsjaga ära. Trupp mängis vapralt viimase stseeni ilma minuta lõpuni ning mõistatas koos rahvaga etenduse lõppedes, et oli see nüüd unes või ilmsi, mängult või päriselt!

Õnneks tõendab kogu seda saagat meie, tänaseks päevaks kohe-kohe 15aastane ja 2 vahva lapsega õnnistatud, kestev suhe, mis kestab tõelisel, mitte kohusetundel.“

Kui on vaja seletada…

…siis ei ole vaja seletada. Sarvel on täpne tunnetus, milline osa lavategevusest tuleb repliikidena, milline kehakeeles. Tema peen huumorimeel keerab ka traagilisemad episoodid koomilisse võtmesse – need eriti. Seda dramaturgi-annet peaks mees õigupoolest samuti õpilastele edasi andma, nii nagu edastab Pärnu kolledžis juba aastaid avaliku esinemise ja kehakeele peent kunsti paralleelselt tudengiteatri juhtimisega.

Stsenaariume hakkas Meelis juba keskkooli ajal sisetunde järgi kirjutama – ja mulgile kohaselt nendega kooliraha teenima. Edgar Alan Poe novelli põhjal loodud lühilavastust käidi isukalt vaatamas. Ning tundlik dramaturgikäsi koos lavastajaandega on mehel 20+ lavapraktiku-aastaga üha osavamaks muutunud.

Viljandi Laste- ja noorteteatris Reky kõhna Karlssonit mängides õppis Sarv sõna otseses mõttes omal nahal, kui palju oleneb sellest millestki nähtamatust, mis on eelarvamustest ja klišeedest olulisem. Et ei oleks vaja seletada. Liialt palju.

Etenduse Täisring käsikirjast lavastuse loomist alustas trupp spontaanse kooslusena, kelle ohjamisel kujunes Sarv sujuvalt ka lavastajaks, tekstitöötlejaks ja heade tavade silmaspidajaks ka siis, kui tavad olid alles sündimas. Lõppviimistluse tegi rollijoonistele vanameister Rein Laos ning nii Meelis, Lauri-Kare Laos kui Pirjo Levandi oma seitsme karakteriga pälvivad tänaseks pidevaid vaheaplause.

Nüüd on loodud ka MTÜ Ingli Puudutus, mis viib indiaaniloo sügisest teatritesse ja seltsimajadesse ning toob järgmisel suvel lavadele „Mustrimuutjad – viimne eestlane“, kus Meelisel on kehastada delikaatne roll. Lapsest saadik privilegeerituna eluvõõrikuks kasvanud poliitik, kes Brüsseli külmast kaugusest kavatseb maha müüa viimse metsatüki, milles asuvas reservaadis elavad viimsed eestlased – linnad on getostunud.

See ju ei õpi…

Meelis usub oma tegelastesse: „Ma usun, et kuigi mõisahärra Täisringis on seni astma ja radikuliidi taha pugedes elamast hoidunud, saab ta avamaailma kukkudes seal suurepäraselt hakkama. Kasvõi lambakasvatajana. Samuti usun imesse, mille võimalikkusest jutustab Mustrimuutjad – eestlaste reservaati müüma saabunud poliitik kolib ise sinna elama ja avastab, et tal on tuhat äratamist ja kasutamist väärt talenti.“

Nii kruiisilaeva õhtujuhina, Tänavateatriga võõrsil esinemas kui lihtsalt pereisana on Meelis leidnud ja selgeks tunnetanud niši, mis väikerahva alaväärsuskompleksi tõttu on tänini üsna täitmata. Baltisakslasest mõisahärra nõustub indiaanlase tähelepanekuga, et eestlane tahab mängida nii aadlikku kui indiaanlast – ainult mitte iseennast. Samuti pelgab eesti artist oma loominguga seni veel tänavale tulla.

„Seni veel kardetakse, et kui tänaval teatrit tehes müts maha panna, varastatakse see viimanegi veel ära,“ naerab Meelis. „Või siis tuleb Täisringis Pirjo kehastatava ametnikufuuria laadne karistaja täistallaga eurodirektiividest rääkima. Ning iseäranis kardetakse, et tänaval teatri tegemine pälvib kaastunde – oi, kuhu mehike langenud on… Tegelikult tuleb selle au ja oskuseni, et tohid ja suudad avalikus ruumis kaootiliselt kulgeva rahva massilist tähelepanu köita ja meeli täita, tõusta.“

Meelis on tänulik, et Pärnu linnavalitsus on Tänavateatrit mõistnud ja toetanud. Indiaaniloo mõisavalitsejana kirjeldab Meelis, et suvel valmistub kogu põhjala talveks – ja talvel kirjutab õige inimene projekte, et kvalifitseeruda. Tänu sellele, et tänava-arlekinaadid on tänaseks põhiliselt Raido Keskkülaga kahekesi tehtavasse formaati sätitud, kvalifitseerutakse kenasti.

Meelis on oma enese tõusuks alati tagala kindlustanud ja mitu rauda tules hoidnud – seda oskust tasub mulkidelt õppida. Tal polnud pärast keskkooli kahtlustki, et saab näitlejaks. Sisse astus mees aga kahte kooli korraga, igaks juhuks. Esmalt pedasse – ja siis samas tuhinas ka Viljandisse, tookordesse kolledžisse. Rudolf Allabert jäi nukralt järele vaatama, kui Meelis valis kodulinna, Andres Noormetsa kursuse ja kaaslased, kellest mitmest on kujunenud arvestatavad lava- ja loomejõud (Aarne Soro „Ugalas“ ja sellest hooajast „Endlas“ alustav Meelis Rämmeld, rääkimata lugudejutustajast Martin Algusest).

„Peale kooli alanud „Endla“ perioodi alguses osutus minu olulisimaks õpetajaks Aare Laanemets,“ meenutab Meelis aega, mil esimesed üheksa kuud teatri garderoobis elas – kõrvuti Laanemetsaga, kelle abielu oli lõppenud ning kes eelistas samutit teatris resideerida. „Mina õppisin Laanekalt seda, mida temal enesel ei õnnestunud iseendalt õppida.

Tegeliku elamise eeliseid asenduseluga võrreldes.

Laanekat ei aidanud ka sügav armumine ja kihlumine – kasiinos asenduselu elamine ning võitude puhul lennukas prassimine oli kujunenud hukatuslikult kinnistunud mustriks. Imetlesin teda – ja õppisin.“

Mida maailm üldse veel vajab?

Mida on siinilmas teha ja pakkuda, mida veel pole – nii küsivad teelahkmele sattunud indiaanlane ja mõisahärra uude elujärku ja eneseteostuse mustrisse tuhisedes.

Õpetajana on Meelis ise teada saanud, et maailm vajab inimesena toimivat Inimest.

„Olen kolledžinoortele avalikku esinemist õpetades üha sügavamalt näinud, mida teeb virtuaaliasse kolinud elu – arvuti ja teleri vahel, nutitelefon peos. Noored inimesed ei oska inimestena suhelda – nad astuvad ellu ilma oskuseta vestluspartnerile silma vaadata, oma sõnumit täislausega edastada ja oma olemust kehakeelega esitleda.

Ma ei tea mitte ühtegi eriala, kus poleks vaja inimesena oma tegemisi tutvustada ja oma mistahes-tasandi kaupa pakkuda. Ent kui ekraanide vahele hangunud inimene ei saa oma nimegi arusaadavalt välja öeldud, on avaliku esinemiseni ikka uskumatult pikk tee astuda,“ teab õpetaja Sarv. „Olen teinud ka Skype-koolitusi – ekraanid ka ei päästa virtuaalinimest inimesena esinemise karmi ülesande eest. Kes sind kuulab, kui sa kasvõi arvutikaameras partnerile otsa ei vaata? Kes sind usub, kui oma asjast kõneldes samal ajal klaviatuuri kõrval tuhande kõrvaltegevuse vahel killustunult siblid ja sogad?“

Nõnda siis alustabki härrandlikult stiilse käitumisega Meelis oma õpilastega eneseväljenduse a-st b-st ning viib nood, kelles avaldub jõulisem eneseavalduse vajadus, tudengiteatriga lavale. Mis omakorda laseb tal enesel dramaturgi-lavastaja eeldusi rakendada.

„Endla teatrist tulin ära aegadel, mil seda juhtis minust väga erineva ilmavaate ja huumorimeelega personaalia, kelle nalju ma kaasa ei naernud. Nüüd on meie kursusega oma esimese lavastuse teinud Ingomar Vihmar siin juhiks ja ma võin… vastata küsimusele, mis asjus suvepealinna riigiteatrisse turvalisele tööle tagasi läheksin,“ arutleb Meelis. „Opereti ja muusikali tegijaks läheksin.

Seda meie Pärnu-maailm vajab. Me peame arvestama, mis linnas me asume ja kes on meie võimalikuks publikuks. Tahaksin teha, aga hästi teha, kerget ja elurõõmsat klassikalist operetti, mis toob mistahes rahvusest turisti massööride käest teatrisse.

Eesti kaasaegsed heliloojad kipuvad looma raskepärast kraami, mille kohta üks inimene ütleb, et see on maailma tase, veel kaks inimest saavad aru, mis värk on, aga ülejäänud kehitavad õlgu. – Ja nii toodetakse tühja. Maailma muusikavaramus on õnneks vahvaid lugusid aga külluslikult.

Paljud meie seast lahkuvad Euroopasse ja kuhu veel. Kui leitakse oma ja omane siis palju õnne!

Mina tahan siin ja praegu naerdes, näideldes ja lauldes õnnelik olla. Luua ja õppida, anda ja õpetada! Ainult ühte asja ma ära ei õpi. Meelega. Koos mitmete teatriinimestega mõtestatud jalameeste klanni moodustades. Jah. Ma ei juhi autot. Ei kavatse ka. Hea on enne esinemist kõrvalistmel keskenduda, pärast etendust või kontserti tagaistmel magada, lugeda või kirjutada. Mulgimuster minu meeltes ei luba hinnalist elu tühjalt raisata. Tõeliselt Elades näeme, et oleme kordumatud ja erilised ning seega konkurents meid ei ohusta. Ehk nagu hõiskab Täisringi mõisahärra indiaanlase afirmatsiooni „aho“ äraspidi omandanult: „Oha!“