Kreet Rosin: kõik on kõigega ühenduses

„Tänan! Kuidas saab veel paremaks minna? Mis on veel võimalik?“ on vaimse enesearengu õpetaja Kreet Rosina tunnusväljend, mille sagedase kordamise järgi tunneb ära inimesed, kes on tema raamatuid lugenud ja koolitusi-seansse kogenud. Ja neid on palju.

Pärast ärijuhtimise-kõrgharidusega hotellitöötaja-perioodi oma tõelise kutsumuse juurde jõudnud Kreet võttis mõne aasta eest oma valgustuslikku-tervenduslikku missiooni nii tõsiselt, et pingutas inimeste avitamisega üle. Ajupiirkonna põletik tuli õpetajaks, naine sai teada oma mõõdu ja määra ning on tänaseks otsekui kehastunud kinnitus kõige võimalikkusele siin ilmas.

Ka neile, kes asunud teadveloleku ja avanemise pühitsetud teele, antakse katsumused – neile eriti. Kes on võtnud vastutuse, on üksiti otsekui alla kirjutanud lepingule Looja tahte vastu mitte eksida. Autasuks oma tegelikust east paarkümmend aastat noorem välimus ning planeerimatult, kosmilises sünkroonis voogav loovus.

„Nii hiljuti ilmunud „Piirangutest priiks“ kui teised tekstid voolavad minust täiesti iseenesest. Kas lennukis, kui olen teel oma inglannast õpetaja juurde – või öösel, nii et magan, märkmik voodi ees. Koos Mai-Agate Väljatagaga anti läbi meie vähiraamat – läksime koos alfa-tasandile, ja sealt tuli! Minul jäi tulemus vaid lindilt maha kirjutada. Uued raamatud on juba teel,“ on Kreet tänulik. „Ma ei planeeri midagi. Kõik tuleb – vastusena küsimustele, kuidas saab veel paremaks minna ja mis on veel võimalik. Planeerimise ajad said mu elus ümber siis, kui hotellinduses üha tabeleid ja aruandeid, plaane ja numbreid ritta lükkisin. Nüüd on mul midagi hoopis enamat jagada.“

Juuksed kui kujund

Kreet meenutab, kuidas ka temaga toimus see, mis on nii paljudele tuttav. Tegi iseenda arvelt nii palju tööd, et põletik pidi tuliselt appi tulema. Laagerdas seiskunud suhetes nii, et juuste kasvamine üle paari sentimeetri oli väljakannatamatu – maha!

„Kui hakkasin ennast rohkem väärtustama, korraldasin suhted ümber – siis tahtsin üle aastate tagasi tunnet, mis oli kooli ajal, vööni juustega. Ja õppisin nii palju – jälle! Kui tavaliselt kasvavad juuksed umbes sentimeeter kuus, siis teades, et nad on armastatud ja sinus on küllaldaselt elujõudu, kasvavad nad aastaga lühikesest poisipeast rohkem kui õlgadeni! Ma räägin nendega. Ja pesen ainult looduslike vahenditega, nt meeveega.“

Ühtlasi sai mitmeid aastaid Viimsis elanud Hiiumaa-päritolu piiga juured mulda Haanjamaal. Ta liigub ladusalt Tallinna ja Lõuna-Eesti vahel ning lisaks juustele on osanud kasvatada eelmisel suvel lisaks köögiviljadele ühest kotitäiest tatrast terve tonni uut ja head tatart. Kreet on seda vilja alati üle kõige armastanud, kinnitab, et tatrapadja kahinast paremat unemuusikat pole – ning see on tema igapäevase menüü telg.

„Inimese arengutee on loogiliselt ja loovalt kulgedes kena ülesmäge tõus – eeldusel, et igapäevaselt tegeletakse mingi vaimse praktikaga ning et katsumuse korral lahendatakse sisimas see probleem süvitsi. Ühesugune ülesanne antakse meile kolm korda, nagu eksam – iga kord jõulisem proovimine, kas ikka saime asjast aru,“ teab Kreet. „Teadlik eneseareng loob suuremat sisemist rahu. Kui tegutsed kooskõlas Looja tahtega, kaob võistlemis- ja saavutamisvajadus. Kulged pürgimusteta osapoolte kõrgeimaks hüvanguks samal ajal endaga tööd tehes.

Tüüpilisim erinevate eneseabimeetodite ja tervendajate vahet sebivate isikute elutee on aga hektiline siksak. Kui häda käes, minnakse järjekordse abistaja juurde, hangitakse esmaabi – toimub hoogne tõus. Ent kohe kui leevendus käes, lõpetatakse töö endaga ning langetakse tagasi. Järelikult pole valu olnud piisavalt suur, et oleks motivatsiooni teha enesega tööd järjepidevalt nii et tõus saaks jätkuda.

Minu isa on imeline näide sellest, kuidas suure kannatuse ajal tekkinud taipamine võib viimaks viia teadlikkuse kasvule ja püsivale tõusule. Isal oli selleks vaja kuut lõikust ja paarikümmet keemiaravi, et mustreid muuta ja terveneda. Nii mõnigi mu lähedastest on ummikusse jõudes, käed puusas küsinud – miks sa mulle varem seda oma reikide ja koputamiste värki pole rääkinud? Kuid ma ju ei saanud talle sellest rääkida – ta ei olnud valmis vastu võtma. Minu arusaama kohaselt ei tasu kedagi vägisi aidata ega õpetust jagada, kui ei ole palutud. “

Kreet on huviga jälginud tõelisi skeptikuid ja ratsionaliste, jäigalt teadmatuid, kes üha sõdivad, otsivad süüdlasi ja ei kavatsegi oma nabast kaugemal silmapiiri näha. Ehkki inimhinge esimesed 150 elu elatakse väidetavalt instinktide-inimesena, ei pruugi kapseldunud tegelane tegelikult noor hing olla – ka mõni vana hing valib kogemiseks ja lepingu täitmiseks teiste hingedega skeptiku-vastalise rolli. Selleks korraks.

„Sama hingepere liikmed võivad omavahel hämmastavaid rollimänge mängida ja elust elusse üksteisele vahelduvaid taustu pakkuda. Mai-Agate tundis minus meie esimesel kohtumisel liftiuksel ära oma kadunud tädi – kes oli mõni aeg peale lahkumist andnud teada, et on nüüd tagasi ja lubanud, et alustab temaga koostööd. Nii on läinudki!“ on Kreet tänulik nii ühiste loengute ja raamatu-kanaldamiste kui sõpruse eest. Sellest on paljud võitnud.

Koputuste kiirabi

Igaühe jaoks sobivad teatud vibratsiooniga raamatud, igale maitsele on kõigis Eestimaa linnades avatud sobivad väekeskused ja tervendus-stuudiod. Kellele reiki-jooga-regressioon, kellele kristallid-gongid-mantrate maalimine, kellele laul-tants ja trummid.

Avanemisse ja vaimsusse pöördunud edumees Urmas Sõõrumaa üllatas mõne aja eest üldsust, kirjeldades oma spirituaalseid praktikaid ning õpetades järgijaid hommikuti oma organeid tervitama ja ärkvele koputama. Sama soovitus tuleb ka Kreedalt – inglasest õpetaja Kevin Laye kaudu, kes on taas Eestis õpetamas 2016.a. märtsis. Sel korral õpetab ta lisaks koputustehnikale ka ärksust ehk teadvelolekut (ingl k “mindfulness”). Ärksus aitab meil tulla ja olla praeguses hetkes. Miks see kasulik on? Kuna meie vägi on käesolevas hetkes. Kui oleme oma mõtete ja tähelepanuga ekslemas kahetsusega minevikus või hirmuga tulevikus, siis ei ole meil väge tegemaks vajalikke muudatusi. Ärksameelsust uuritakse teadusmaailmas jätkuvalt ning selle efektiivsust on korduvalt tõestatud. Väidetavalt võib see aidata alandada stressi, tugevdada immuunsust, ennetada haigusi, kiirendada paranemist, parandada unekvaliteeti, kogeda senisest enam sisemist rahu jne. See on olemise kunst, kus pole vaja pidevalt võrrelda end teistega või enda vastavust kokkulepitud standardile, anda hinnanguid ja olla pidevas rahulolematuses. Ärksust praktiseerides oled üha enam tähelepanuga praeguses hetkes, su elus on vähem stressi, rohkem elurõõmu ja kirkust ning tänu sellele pääsed automaatpiloodil toimetamisest ja ennast hävitavalt elust läbi tormamisest. (Täpsemalt saab sellest lugeada www.teadlikareng.com.)

Kui inimene vajab tasakaalustamist ja ühendust tõelise endaga, pole enamasti aega kuhugi reikirühma, pilatesesse ega juhendatult mediteerima minna. Kõige lihtsam ja sõna otseses mõttes käepärasem on koputamine,“ soovitab Kreet meenutada, mida teeb heitunult ennast tõestav gorilla: kõmistab rusikatega vastu rinda – peksab hirmu minema. „Kõik on kõigega ühenduses. Kõik sind ümbritsev on mingi aspekt sinust või peegeldus sellest, millega sul on vaja eneses tegeleda. Meie sõrme bioväli sisaldab informatsiooni kogu meie kui terviku biovälja kohta. Ja meie keha meridiaanid on planeedi meridiaanide koopiad.

Rangluude alla kinnituvad neerumeridiaanid. Seal peituvad pea kõik hirmud, nii need, millest oled teadlik, kui ka need, mille olemasolust sul pole õrna aimugi. Iga häiriva tunde taga on mingi hirm – armukadedus, viha, eraldatuse- ja abitustunne – kõikide lõhkuvate tunnete all on hirm.“

Need segajad ajavad tasakaalust välja ning panevad energiad blokki. Tasakaalutu inimene nullib oma hirmudega kõik taotlused ja unistused. Kõiksus ei saa seni aidata, kui hirmud pole koputades või teiste avavate-äratavate-teadvele toovate tehnikatega ületatud. Seda õpetangi piirangutest-priiks-raamatus.“

Kreet möönab, et füüsilist tööd tegevad ja loodusega kooskõlas toimides oma keha kasutavad inimesed saavad loomulikul teel energiad liikvele. Linlik elulaad seiskab nii kasutamata kehad kui energiad. Ühtlasi kasutavad füüsiliselt aktiivsed inimesed rohkem energiat – ja vajavad seega tugevamat toitu.

„Mõne aja eest sõin veel lisaks taimetoidule kala – nüüd olen sellestki loobunud. Mulle hakkab igasugune liha vastu – lihtsalt keha ei taha. Minu keha pole kunagi ka alkoholi tahtnud – ainult Egiptuse reisil unise peaga joodud roiskunud vee peale on konjak soolestiku desinfitseerimiseks sobinud. Ent ma ei tee kellelegi etteheiteid ega ettekirjutusi. Kui osa inimesi vajab veel oma õppetundideks alkoholi energiat, on neil selleks vaba valik. Kui kellegi füüsiline intensiivsus ja elupinge eeldab liha-kala-munade-piima tarbimist, ei peaks veganid neilegi etteheiteid tegema. Ja vastupidi – ka taimetoiduliste hurjutamine-hirmutamine on kurjast.

Oluline on, et mida iganes keegi sisetunde ja vajaduse järgi sööb – tänulik tuleb olla ja toit väärib õnnistamist, siis on ta tõeline Toit,“ ei näe Kreet niiöelda madala vibratsiooniga toidu tarbimises hukkamõistuväärivat pahet ning naerab, et ka veganitele võib ju väita, et porgand piiksub hamba all ja goji-mari tahtis äkki hoopis põõsaks kasvada. Ma ei ole põhimõtteline taimetoitlane, ma vaid kuulan oma keha, mida ta käesoleval momendil vajab. Kui mu keha peaks mingil hetkel vajama nt kala, küll ma siis selle ära söön. Ka oma lapsi olen julgustanud kuulama kehatarkust ning nende menüüs on liha täiesti olemas. Noorem poeg osaleb lisaks karatele ka tennise-, jalgpalli- ning ujumistrennis – seega on füüsiline koormus ja keha vajadused minu omadest erinevad.

„Paljudele meist on saadetud piiritult arukad kosmilise südametarkusega lapsed. Mida rohkem inimesed oma väikeste Meistritega koos viibivad, seda enam õpivad ja seda mänglevamalt neile nende kõrgemale vibratsioonitasemele järgnevad.

Enamus lapsi pannakse paraku võimalikult vara lasteaeda, edasi kooli ja huvialaringide edurallile. Seega jäävad lapsevanemad neile kingitud võimalusest enamasti ilma. Minu noorem poeg käib minuga loengutel sageli kaasas. Elame temaga samas teemas ja väljas. Ja mõnikord ütleb Oskar mulle, et peaksin sellest või teisest olulisest asjast ka rääkima.“

Kreeda vanem poeg otsustas tavapärase keskhariduse asemel aegsasti ametit õppima hakata ja iseseisvuda – õpib programmeerimist, nagu emagi omal ajal. Mõlema pojaga koos kasvades on naine teada saanud, et on suur õnn, kui su lapsed on su parimad sõbrad.

„Tavatsen inimestele, kes saavad kellegi öeldust või kirjutatust haiget, öelda: ära võta midagi isiklikult – igaüks kirjeldab iseennast, igaüks näeb, tõlgendab, hurjutab vaid ennast. Meisse puutub kõik seetõttu, et kõik on välja kaudu kõigega ühenduses, kõik on mingi aspekt või peegeldus enesest.“

Mina su sünnitasin, mina su ka…

Mängufilm „Ema“ (Aet Laigu, Kadri Kõusaar) on sedavõrd tegelik, et näib oma naturaalse kaameratöö ja ilustamata nagu-päris-reaaliaga pigem dokfilmina. Kuni puändini, kus mitte miski pole olnud nii, nagu tundus. Mistõttu painavalt hall ja koll tõelisuselaadne toode on mitu korda vaatamise film. Painav ja kohutav on muide komplimendid – see ongi taotlus. Pooles vinnas poleks mõtet luubi, lausa mikroskoobi all näidata, kui inetud ja pahelised on õnnetud inimesed. Viimne kui üks. Ja seda rõhutab 1001 pisiasja ja kujundit, mida märkadki alles teisel-kolmandal vaatamisel. Siis, kui tead juba algusest, kuidas asjad tegelikult on. Seda, kuidas asjad on, ei saa me ka košmaarset elamust korrates siiski päriselt teada – näiteks kes oli koomas poisiga kodus võimlemas käinud füsioteraapia-õe auto roolis? Vaatamata sellele, et tegelased nuhivad üksteise järel, ei tea ka nemad tõde. Ei teiste ega enda kohta.

Kadri Kõusaare jõulise stsenaariumi puhul töötab sama võti, mis skandaalse „Magnuse“ juures – nii, nagu Magnuse enesetapu taga oli tema isa, kehtib ka „Ema“ juures reegel „mina su sünnitasin, mina su ka tapan“. Kumb ja kuidas, ei kuulu siinkohal paljastamisele – võtab vaatamislusti ära. Ja vaadata tasub seda masendavat teost tingimata – kinost pääsedes vallandub totaalne kergendus: küll mul on kõik hästi…

Järge tahaks sellele hallile trillerile ka – lõpukaleidoskoobi eel teeb koomas maailmarändur-kooliõpetaja käeliigutuse, mis tõotab peatset koomast väljumist. Sellest saab kujuteldamatu maapealne põrgu ja klaarimine. Veniva värvitu õõvaliniku lõpp pakub kiire selginemise – kõik on olnud kokkumäng ning selle taga omakorda kokkumäng. Kogu koletislik situatsioon on ise tehtud, hästi tehtud karmalaks.

„Naabriplika“ seriaalist tuntud hurmur Siim Maaten, kes kellegi Kusti-laadsena end ka „Padjaklubi“ kruiisiosas ilmutas, on nüüd koomas Jeesukesena Tiina Mälbergi käte vahel küljelt küljele pööritatuna üks Eesti kino ja teleseriaalide maastiku kohtumispersoone. Teine on Pehk-politseinik. Üsna samasugune, nagu „Varjudemaa“ või „Naabriplika“ äpu – kõik teised seriaalide mendid-võmmid ka – ent saab ainsa õnnelikult lõpetava tegelasena oma lahendatud mõrvaloo, palju õnne!

Ilmarändur-õpetaja saab kuuli Nipernaadi-moodi elulaadi eest, mis ei tee mitte kedagi õnnelikuks. Ühe neiuga kogub ta kodu ostmiseks raha – teine on tõenäoliselt tema pärast hullumajas ja kolmas… Ent rahakogumine käib ema arvelt. Laseb end ülal pidada nii massiivselt, et emal jääb oma elu elamata. Naine on 17aastaselt kogemata emaks saanud, depressiivse Eesti väikelinna silikaatkivist-viilkatusega tüüperamusse vangi jäänud ning kultuuritöötajana Ott Leplandi sinna ei-kuskisse korraldades läbinud karjääri tähetunni – endal salaelu ja tragöödiate sigrimigri maad jalge all põletamas.

Kõusaar üha visandab tegelastele võimalikke põgenemisteid – ja lõikab need samas läbi. Ema lootis koos koolidirektoriga põgeneda – ja too põgeneb pärast kõigitist fiaskot hoopis tema eest. Isa põgeneb jahile. Mis on mõistetav kasvõi sellepärast, et Andres Tabuni mängitud papal on metsas sedavõrd värvikas ja võrratu kamraad nagu Margus Mikomägi. Suurepärane sõber on ka Jaak Prints kinnisvara-luuserina. Oskuslikku salapära loori mähitud ebatäiuslikud karismaatilised karakterid. Kellest kõigist on koomas märter tegelikult kõige pahelisem. Selge, milliste pattude pärast ta nüüd omas mahlas ja pampersites praeb – koolitüdruku süütus ja murtud südamete seeria. Salapärased küsimused on stsenaristil-režissööril targu meelega õhku jäetudki – kuivõrd ka õnneks võetud koolitüdruku isal oli sama kaliibriga relv nagu see, millest hurmurit tulistati, siis kas see oligi joogise sõbra käest ohvri ema tahtel direktori kätte sattunud relv – ning armunud koolitüdruk järelikult siis direktori tütar või kuidas?

Ainus näitleja, kes mängib, näitleb – nii professionaalses kui rollilises mõttes – on Andres Noormets. Kõik teised on nii naturaalsed ja elulised, et sellest tuleneb ka mängufilmi dokilikkus. Eriti vähe mängib – heas mõttes! – Tiina Mälberg, kelle kehastatav ema on end ise määranud range režiimiga sunnitööle. Poja hooldamine ja koristamine, tulbisibulad ja koristamine, marjapõõsaste väetamine ja koristamine, kiire salaseks ja koristamine. Ning teretulematute, aga selle eest pidevate külastajate lakkamatu voorimine. Arst, füsioterapeut, konstaabel, poja sõber, koolilapsed, üks pruut, teine pruut… Kõigi nende lahkudes taas ja taas puhastamine. Eriti jõuline, võõrastavast vastikustundest laetud puhastamine poja isa tagant. Kusjuures kõigi võimalike moraalinormide vastu eksinud naisel pole mitte ainsatki sõpra. Selline üksikvangistus siis…

Jätkufilmis võiks niisiis järgneda kõike pealt kuulnud poja koomast väljumine. See oleks topeltelude halli vine lõplik lõpp. See võimaldaks pojal isaga sõbraks saada ning tšiilide-argentiinade asemel papaga kalale minna. Ehkki kalal olles ei saa palju kõnelda, oleks võimalik vähemasti sosistada, miks ta on olnud nii õnnetu, et on ses meeleheites nii palju halba teinud ja põhjustanud.

Herlend Kruusmann – lasterikas taluperemees rokib bemariga pulmade poole

Andeka ja produktiivse kirjaniku Heli Künnapase (33) nelja lapse isa Herlend (29) otsustas saabuval suvel tuntud poliitiku-ühiskonnategelase-kristliku lastejuhi ja nimeka literaadi-blogija oma seaduslikuks naiseks võtta. Enge-Jädivere liinil Pärnu- ja Raplamaa piiril asuva Kuuse talu sügis-kihluste puhul tekib küsimus, kumb kumma kosis, mis ühiseks nimeks saab ning mida Herlendi sõbralik hevirocki-pere sellisest rõngastamisest arvab.

„Minu meelest – rõhk sõnal mina! – on täpselt paras aeg abielluda. Meie lapsed on piisavalt suured, et asjast aru ja osa saada. Lähenevad pulmad annavad toonust ja motti läbi talve heidelda. Tulin pere koos olemise nimel Soomest töölt ära, aga poolteist kuud kodutalus panevad paratamatult ikkagi tagasi sealse palga poole vaatama. Heli võib küll öelda, et kui ma jälle Soome lähen, tuleb perelahutus, aga ma ei usu teda. Ma ei usu üldse, et praegused ajad oleksid nii võimukate naiste ruulimise all, nagu väidetakse – see on illusioon. Viimasel aastal oli jama vaid selles, et karjäär, kus ma rasketehnika mehhaanikuna karjääri tegin ja võrreldes Eestis samal alal töötamisega 4-7 kuupalka kodu ja laste arendamiseks teenisin, asub Helsinkist sadade kilomeetrite kaugusel Põhjas ning koju sai vaid seitsme nädala tagant. Kindlasti leidub sel edukal firmal peatne lõunapoolsem väljakutse – saan diivanilt üles, tagasi sajatonniliste masinate teenimisse, pere elatajaks minna,“ loodab noor pereisa, kes enda arvates on kodused paar kuud olnud traditsiooniline diivaniloom. Ent tegelikult siiski on perepea kodusolles saanud valmis katlamaja ja mitmete vana talumaja uuenenud ruumide siseviimistlused. Kodul on hoopis teine hingamine, kui mees lisab töökäed, mitte vaid soliidse Soome palga.

Väga noorena nelja lapse isaks saanud raskerokkar-motomehel pole olnud seni võimalust sõna sekka öelda, samal ajal blogib ja raiub tema võimas kirjanaine talurajamise-eneseteostuse-suunamuutuste jada järjekindlalt raamatusse – mida Herlend sellest kõigest arvab?

Randröövel servi seismas

„Heli raamatuid ma lugenud ei ole. „Minu ilus elu maal“ luges ta katkenditena ette. Soomes olles jälgisin tema blogi ja facebooki-postitusi küll hoolega. Viimati lugesin üldse raamatuid teismelisena. Bornhöhet ja muud Eesti seiklusvaramut. Edasi sai otsa aeg, mitte huvi. Kolisin vanematekodust 16aastasena üsna suure tüliga ära niimoodi, et raamat „Randröövel“ jäi pooleli. Seisabki tänini servi. Läksin Tallinnasse onu juurde töökotta tööle, keskkooli lõpetasin Pärnu-Jaagupis niimoodi, et püüdsin kodus isaga mitte rohkem tülli minna kui väga-targa-teismelise puhul paratamatu. Oleme liiga sarnased, et mahtuda. Ta on vägev mees. Mina oma vanemate silmis mõistagi üheski punktis õigesti ei ela,“ teab Herlend. „Vanemate arvates peaksin elama Libatse kandis korteris, töötama isa töökojas ja kasvatama normaalselt üht-kaht last. Noh, eks meie kooselu Heliga algaski kenasti korteris. Kuuse talu valisime koduks koos. Kuigi mu kihlatu raamatutest jääb mulje, et olen olnud suur lisalaps, kes teeb, mida naine käsib, olen tegelikult üsna isepäiselt raskestikasvatatav. Kui mina kirjutaksin oma raamatu, jääks mulje, et vaene naine elab võimuka mehe käsu all.

Tänaseks oleme seitsme aastaga, üsna korduvalt suunda ja plaane muutes, tasa teinud kõik ebameeldivad üllatused, mida talu endas peitis. Küttesüsteem ja veevärk eelkõige. Soojuspidavus ja viimistlus jätab veel soovida. Järjest teeme. Kuna aga vahepeal on ümberkaudsed maad omanikku vahetanud, naabrid vahetunud, siis loomakasvatusele enam panustada ei söanda.“

Herlend tõdeb, et tema ja paar-kolm aastat nooremate meeste vahel jookseb terve põlvkonna piir. Tema esimene laps ja taluostmine sündisid siis, kui oli majandustõus ja kasvõi näiliste kõikvõimaluste aeg. Paar aastat nooremad tulid sõjaväest otse masusse ega ole vanemate kapi tagant suures enamuses tänini välja kasvanud.

Kuuse talu alustas mitmesaja küülikuga farmina. Küülikud pärinesid Heli lapsepõlvenostalgiast, tõid tohutult tööd ja eksistentsiaalseid katsumusi tükkis oma haiguste ja elukaare paratamatute otstega. Hobused tulid ühise otsusena – ning on paratamatute elukaare vingerpusside tõttu läinud. Kassid on oma värvilise kambaga rebaseid trotsides jõudsalt paljunenud. Kümmekond lammast mahub talu enese juurde kuuluvale maatükile kenasti ära. Aga koera pole.

„Iga loomaliigi puhul on olnud igapäevane talitamine-pimedas pusimine naise rida – minule on jäänud järsemad teemad. Üks meie koer jäi oma lammaste murdmisega vahele. Saatsime ära. Teine kutsikas jooksis auto alla. Kolmandat koera polnud võimalik seoses naabrite vahetumisega pidada. Naabrite lapsed panid atv-ga üle meie kuuseistikute, saksa lambakoer sabas – ja andsid ka meie noorele kaukaaslasele palju toredaid ideid. Elab nüüd siit mõne kilomeetri kaugusel talus, kuhu ta minu ja ka Heli sagedastel äraolekutel niigi käima hakkas,“ loetleb Herlend rahulikult. „Kõige talumatumaks muutus mulle küülikute realiseerimine. Massiliselt paljunevaid lihaloomi osteti toidulauale päris hästi, aga minu jaoks tähendas see kümnete kaupa veristamisi-nülgimisi päevas. Kuidas ma ennast ka ei pesnud ja riideid ei vahetanud – mu käed ja autorool haisesid krooniliselt vere järele, nii et liikusin ringi, nagu Härra Surm. Kui ühe meie hobuse varss sündis neerukahjustusega, mille sai ilmselt rapsimürgiste põldude vahelt ning teine hobune lõppes tiirudesse, tekkis mul küsimus – on see karistus senise karma eest või uue karma kogumine? Vastuseks lõpetasime nende töömahukate väikeloomade pidamise, kes matsid Heli töökoorma alla ja seadsid mind palgata massimõrvari rolli.“

Soome – lahendus või põgenemine?

Heli Künnapas on oma üksinda-heitlustest kirjutamisest kujundanud elukutse – on armastatud tõsielukirjanik, kellel on nüüd ka oma kirjastus Heli Kirjastus. Herlendi töölepingut rasketehnika mehhaanikuna muide Soomes ära ei lõpetatud. Osav ja võimekas töömees on. Ja kuivõrd Eestis on sama töö eest palk umbes viis korda väiksem, võib arvata, et kodumaja ehituseks, riburada kooli ja trennidesse sirguvate laste varustamiseks isa sinna tagasi läheb. Eeldusel, et karjäärid nii pärapõhjas pole, et nädalavahetuseti koju ei saa.

„Mulle meeldivad nii suured masinad kui boss. Tema koos oma juurutatud suhtumisega on ikka kohe täiesti erakordne. Talle kuulub terve asula, ta on miljonär – ja ise koos meestega õlisena roomikute vahel. Sest talle meeldib. Hommikukohvi ajal kuulatakse kogu mansa ära – kas uni on hea, tööriistad sobivad – ja puhkepausid on kohustuslikud. Kui ta töönarkarina ise nädalavahetusel tööle tuleb, koputab kohvi ja võileibadega mu uksele, küsib ääriveeri, kuidas naisel-lastel kodus läheb, ega ma end siin inimasustusest poolteise kilomeetri kaugusel üksildasena tunne – ja kutsub siis mind endaga kahekesi midagi mutitama,“ nii sümpaatne ja inimlik. „Ideaalis võiks see miljokas Eestisse mõne karjääri rajada – aga maad on siin imeväikesed, asjaajamine jube aeganõudev ning kokkuvõttes tasuks vaid riigi käes oleva põlevkivi kaevandamine end ära. Rail-Balticu ehitamine tuleks kõne alla, aga on ulme-odav ja konarlik. Lõuna-Soome oleks seega reaalseim.“

Miks ei teostunud Heli vahepealne lastega-koos-Soome kolimise idee? Kuuse talu jäeti mõneks kuuks Herlendi venna hoolde ning kirjanik proovis… Ja loobus. Ei olnud sõprade ega lähedaste võrgustikku, kellega mõtteid ja laste logistikat jagada. Õues käivad lapsed Soomes vaid emaga koos, lume aegadel üldse mitte – ja Heli tahtis tükkis pesakonnaga koju tagasi. Tema poliitikasse pürgimine Vabaerakonnas pole veel lõppenud, vaid kogub kirjutamise ja kirjastamise kõrval alles hoogu. Lisaks on Heli elupanoraamil täiesti reaalne Pärnu-Jaagupi pere- ja noortekeskuse rajamise idee ning ta korraldab Uulus kristlikke lastelaagreid.

Herlend on kõige selle kõrval käsi, ent üle kõige naudib ralliautode kokkuehitamist. Hetkel panustab ta aega ja finantsi vana bemari üleslöömisse rallipilliks, millega paar korda kuus võistelda.

„Ehkki naist ärritab, et mehed võtavad garaažis autosid putitades viint ka, on meeste töökojaspidamine mu meelest kõige asjalikum ja turvalisem moodus. Kusjuures kui mul juhe kodus kokku läheb, ei tõmba ma erinevalt teistest perepeadest linna jooma, vaid võtan sikspäki, sõidan metsa, olen üksi, jõmisen endaga, magan end välja ja kobin koju,“ kirjeldab mees oma maandamisi.

„Minu Soome-perioodi ajal oli koduarendus pausinupu all, nüüd on täiskäik edasi. Oleme kahepeale ära jaganud logistika ja tööjaotuse – ja haigete lastega kodus olemist, mis minu äraolles Helile tohutu aja ja energiakulu oli, pole. Kui mõlemad vanemad on olemas, siis lapsed haigeks ei jää.“

Stresside täispakett

Lisaks suvisteks pulmadeks valmistumisele on neljalapselisel noormehel lahendada terve seeria igapäevaseid eksistentsiaalseid stressajaid. Stress number üks – rahvusvaheline olukord ja pereelu edendamine. Maailmas, kus iga päev kusagil plahvatab ja keegi lendab õhku või kukub alla, on Herlendi sõnul Eesti küla metsa sees üldse ainus mõeldav elamise koht.

Stress number kaks – pikalt ära olnud pereisa positsiooni taastamine ning kogu pere unistuste ühine loomine-teostamine. See pole Herlendile raske, sest lapsed austavad ja toetavad teda. Kui tütar sai Soomes bakterioloogilise sepsise, oli temaga haiglas isa – ema pidas poegadega kodus talu ning edukat raamatumüügi-lahingut tohutute haiglaarvete müümiseks.

Stress number kolm – teenistus-ettevõtluse ebavõrdne olukord võrreldes Soomega ei olene meist, lihtsurelikest sel määral, et end selle ümber halamisele kulutada. Vähemalt korra aastas peab rokimees pääsema hard-festivalidele. Sõber Urmas ütles talle teda esimest korda Vana-Vigala hevilaagrisse kutsudes, et see jääb igaveseks külge. Jäi küll.

„Lisaks väga heale muusikale saab selle rahva hulgas ennast niimoodi tühjaks rääkida, et sind tõepoolest kuulatakse ja sinu vastu tuntakse tegelikku huvi. Ehkki rokkarid mörisevad, et kirikud tuleb põlema panna, on nad tegelikult kõige ligimest hoidvam rahvas üldse. Me võime küll paganlikku juttu ajada, tätoveeritud ja augustatud-rõngastatud olla. Aga sellesse suhtutakse normaalse respektiga, et mõni meie seast ristib lapsi ja lausa laulatab end igavesse abiellu.

Seal väga-metal-päevadel ei võeta autovõtmeid starterist, sest ainus, mis su masinaga seal omade seas juhtub, on see, et keegi võib sinna magama keerata,“ naerab Herlend. „Kord juhtus, et läksin pealevalamisega liiale ja jäin keset teed magama. Viimane, mida mäletasin, oli pealava ees möllamine – ja edasi ärkamine telgis. Kahe võhivõõra inimese vahel. Neist üks küsis, kas mul on väga niru olemine. Oli. Ta juhatas kätte, kuskohas telgi ees külmikus on õlled-siidrid, kus kangem – ja ma lihtsalt võisin ühe elupäästva siidri võtta! Ma tahaksin tegelikult, et Heli näeks seda sooja ühtehoidmist, kuuleks neid sügavaid vestlusi ja läheks ka sellesse jõulisse muusikasse… Aga see on talle paraku liiga terav kultuurišokk. Küll lapsed õige pea tulevad minuga kaasa – aeg läheb ju nii ruttu.“

On vaid üks küsimus, millele rahulik ja asjalik pereisa ei vasta. Perekonnanime asi. Sügisesele kihlusele järgnevad pulmad uuel suvel, mil Künnapase nimi on kirjanikuna ja kirjastajana veel edulisemalt üles töötatud. Mis – õieti küll kes – nüüd siis saab – Herlend Künnapas? Kumbki ei vasta. Naeravad – ja jätkavad oma nägeluste ja võimuvõitluse, vastandlike ilmade kõrvutisobitamise ja samas suunas vaatamise valgel kulgevat talveteed.

Keava Laura – rahvalaulik…meestele!

Armastatud ja hinnatud kaardimoor Laura (70) on vahendaja. Erinevat liiki kaartide abil vahendab inimestele neid endid. Ülestõusnud meister Lille Lindmäele vahendab vaimolend Jakatzi. Nooremale põlvele vahendab olnud aegade kultuuri, sest haridus ja elukogemus on täna Keavas ratastoolis toimetaval soojal ja inimlikul emandal põhjatu. Temaga kolmeks tunniks vestlema minnes jäädakse seitsmeks – ning lahkudes ollakse positiivselt programmeeritud ja kindlad, et edasi läheb kõik aina paremaks. Eks siis lähebki!

Andke jalgratas isale!

Laura juures Raplamaa rabade vahel käib iga päev iga inimest nõu küsimas ning mitukümmend inimest palub temalt telefonitsi vahendust-lahendust. Ta on harjunud inimeste nutte-naerusid ära kuulama ning kolme erinevat liiki kaartidega neile pilti ette laotama. Tänulikud inimesed on tema muheda hruštšovka-pesa ikoone ja talismane, kristalle ja küünlaid täis kandnud. Jeesuse ja Klimti maalid vaatavad külalise peale – ja Laura enese silm on olnud koerte, dogide ja pekingi paleekoer Ni-Hau fotode ning Aafrikast toodud gigantteo Hermani peal. Tema sõnul ei tohiks loomi – ka mitte inimloomi – nende kodukohast minema tassida ning tegelikult on kaardimoor oma ainsa elukaaslase pärast mures – karbi sees on mõra ning kui sell liiga kauaks mulla sisse varjub, mõtleb naine, et…

Tema lemmikväljendid, mida ta umbes kord veerand tunni tagant meelde tuletab, on samas: „Kahtlemine on kiire ja kindel enesetapp. Kui hirm ligi hiilib, ütle: mind pole kodus, head aega!“

Padjad-konnad-sõrmused on ümber Laura loonud turvalise kaitse, mille keskelt ta meenutab olnudaegade südamesõpru ja nende koeri, keda mäletab viimset kui ühte nime- ja pisiasjupidi.

Mitte ühegi sensitiivi-tervendajaga Laura ei suhtle ning väljas ei käi – tema värske õhk on rõdul. Elu jooksul on kujuteldamatult palju reisitud ning viimane käik mingi šamaani riitusele oli nii veider – Laura sõnul oli elamustootja kõike muud kui tõeline šamaan – et rohkem ei lähe. Ja igasugune inimeste sekka väljumine võtab koledasti energiat. Oma kodus inimeste võõrustamine pigem laeb ja rõõmustab. Välja tahaks Laura vaid sellepärast minna, et mõne loomaga silmast südamesse suhelda. Reieluukaelte murd on ta koju käskinud. Seal aga keeldub vanadaam õpitult abituks muutumast – ahjusiibri-köögiga askeldab ikkagi ise, ehkki tal on kena abiline ka.

Paljulapseliste perede pealinnas Keavas on Laura täpselt õiges kohas ning kui ta harvadel puhkudel külastab õde, kes on Ohtu mõisa vanaproua, lävib naine viikingi-kantsilikus mõisas põhiliselt sealsete koertega.

„Mina reisin nüüdseks teleka ja külaliste arvutite kaudu!“ kinnitab naine. „Lähen nii kaasa toodud talismanide kui arvutis näidatavate piltide sisse ja olengi ära käinud. Oma enese arvutit pole ma tarviliseks pidanud käimagi panna. Ja televiisoris näen kõike, mida vaja.

Vaid korra on mul siin rabaudude vahel üks sissetungija olnud – väga vindine neidis, kes pakkus end hooldajaks, pani korteri dokumendid pihta ja jõi nahka hinnalise Napoleoni-konjaki, mida härrasmehed joovad ühel põlvel. Nii räpane kogemus oli, et üks pühamees pidas vajalikuks astraalis mind lohutama tulla. Olin südamest tänulik ja sain sellest elamusest kinnituse: pühakutel on minevik.

Usu ja usalduse sümboli andis mulle kaasa klaasivabriku direktorist isa. Sain väikese tüdrukuna Kopli poolsaarel kasvades teada, et isa – Mees! – on selline olend, kelle kätte võib katki läinud jalgratta alati usaldada. Tavatsengi naistele piltlikult soovitada: anna jalgratas isa kätte!“

Kukest Skorpion

Kuke-aastal sündinuna Laura valet ei salli ning Skorpionina lolle ei hellita. Ta ütleb, et kui naine veel võib ullikene olla, siis meeste suhtes on ta nõudlik ega luba neil ei teleris ega oma toas mingit moekat seksika-jama ajada. Autod ja karjäär – kõik on tänases kõnepruugis seksikas.

„Selle väljendiga näitavad mehed ise seda teadmata oma surmahirmu,“ teab kaardimoor, kes on õigupoolest mitmekülgse, üha täieneva haridusega filosoof. „Alates 24.eluaastast muutub mehi käivitavaks jõuks hääbumishirm. Seda korvatakse alateadliku enesetõestuse ja -paljundamisega üha nooremate naiste vahendusel. Väga noored neiud aga, kes juba varateismelistena voodielu alustavad, õpivad teiste kehaosade – näiteks aju ja süda – kasutamise asemel üha sedasorti sponsoritele lootma. Aastates härrad käivad minult siin nõu küsimas – kas neiukenooruke ikka armastab teda. No kustkohast tütarlaps seda teadma või oskama peaks, kui tema töö on olla seksikas. Kõige hoiatavam näide on ajudeta saagimi fenomen – ehitame end hirmu peletamiseks kosmeetika ja uute tisside abil kokku ja kuna ajusid ega haridust pole, mõnitame meedias noored konkurendid surnuks.

Ega kehaline töö ja prostitutsioon iseenesest ju ainult patt ega pahe ole. Eestlannadest lõbunaised olid omal ajal Peterburis ülikõrges hinnas – puhtad-kaunid-terved – ning teenisid seal suure osa rahast, millega Eesti üles ehitati. Ja siis tulid hurdakutsikad mingist ärkamisajast rääkima. Meie naised on kõigist sõdadest ja katkudest rahvuse tänu sellele välja toonud, et jätkavad targalt sugu. Aga oma riiki pole meil kunagi olnud. Pole õiget lippu – no millal on taevas selline satanistlik tumesinine ja miks on neitsilik valge mulla all? – ega hümni ega ühtki muud oma riigi tunnust.

Naised jäävad. Ammuloodud naisteklubi, mille algatajad olid Thatcher ja Indira Gandhi, on aastaid kuulutanud ühejalgsele y-kromosoomile väljasuremist. Ka siis, kui illuminaadid – maailma valitsev Rockefellerite-Morganite käputäis – aastasadu on tarku ja loitsunaisi tapnud, ujume meie, eided, ikka välja. Naise tegelik elu algab pärast 50.eluaastat koos menopausiga – vaba energia sublimeerub siis vaimsusse. Ning teadjanaised hakkavad peki ja munade eest – loitsijad ju põldu pidada ega karja kasvatada ei jõua – rahvast juhatama.

Rahvas-lollike aga üritab oma võsukesi illuminaatide ülikoolidesse Yale’i ja Harvardisse osta – justkui saaksime siis ka maailmavalitsejateks. Lootusetu. Nii, nagu on ka meie vabamüürlased lihtsalt süütult mängivad klubipoisid.“

Laura on end oma troonil raamatutega nii, et mistahes teema puhul on õige raamat käeulatuses. Ta on kõigist tähtteostest enda jaoks kontsentraadi lahti mõtestanud ning annab nõuküsijatele kaasa nii arutelu Hitleri osavast ruunimärkide kasutamisest topelt-päikesemärk SS-i kui tagurpidi pöörlema pandud svastika-haakristi teemadel – kui lollikindlalt toimivate ruunide spikri.

Varjutatud ajad

„Mulle teeb väga rõõmu, et peaaegu kõik ennustuse küsijad – enamus mehed! – jõuavad minu juurde oma elu murrangulisel hetkel. Sisetunne toob nad minu kui rahvalauliku juurde. Oleme kõik koos ootefaasis – pärast sajandeid varjutatud aegu, mil maailmavalitsejad on inimkonda orjastanud nii Piiblit kui ajalugu massiivselt ümber kirjutades.

Nüüd juba teatakse ja kõneldakse, et esimene inimene oli Lilith, Aadam oli mitmete katsete-eksituste järel anunnaki kultuuri poolt kokku ehitatud ja Eevana kloonitud tööloom, kes läks kosmilistel tippteadlastel tibakene käest ära.

Orjameelseks varjutatud inimeste jaoks aga on sügavalt tähenduslik ja salateaduslik Piibel 400 aasta jooksul tükkis ajalooga ümber kirjutatud jaburalt infantiilseks muinasjutuks. Täis lausvalesid muu hulgas ka. No mida puuseppa sai Joosep kõrbes, kus puid ei kasva, olla? Loomulikult ei räägita sellest, et väga hea põlvnemisega Maarja rasestus dimensioonidevahelise viljastumise teel. Ega seda, et Jeesus oli ülihea hariduse ja elujärjega pühak, kes teadis nii täpselt, mida teeb, et Juudas poos end üles pettumuse, mitte reeturlikkuse tõttu.

Eriline muinasjura on Moosese varjutamine juhusliku õnne kombel kõrbes kobavaks kerjuste juhiks – tema käsulauad on kosmilist päritolu, mängus on termotuuma- ja kvantfüüsika ning nii taevamanna kui püha Elmo tuled on kõik tänase teaduse abil seletatavad. Tõsi küll, meie tsivilisatsioon on võrreldes kunagistega ikka väga mannetuke – ja jätkusuutmatu ka.

Minu lemmikmehed ajaloost on kuningas Saalomon – milline leidlik ja galantne armastaja! – ja Napoleon – ka minu enese isa oli selline väheldane tragi tegudemees,“ naeratab Laura harva ent hurmavalt. „Olen piirtult õnnelik, et läksin tema eeskujul Gorki-nimelisse instituuti õppima, leidsin tänu sellele oma Õpetajad Vassili ja Džuna ning sain venelaste jumaliku rahva ja keelega tuttavaks.

Vene osadus koosloomes on olnud mõõtmatu – ja loomulikult varjutatud. Miks on Berliini sümboliks… vene karu? Kelle huvides oli aristokraatliku slaavi rassi maatasa jootmine – kuni alamate naabrite salakavala viinarelva hävitustööni oli etruskide järglaste kangeim naps kolmeprotsendiline mõdu! Mulle teeb nalja see, et Kadrioruloss, kus kikimikid praegu oma mitmekihilist varjuelu elavad, on omal ajal eestlannast prostituudile ehitatud – ning head meelt teeb, et pärast praeguse tsivilisatsiooni väga peatset lõppu tõuseb Atlantis taas ausse. Iga järgmine tsivilisatsioon on olnud paraku eelmistest üha äpum.

Elujõulisimateks on osutunud juudid ja mustlased, kelle esindajaid on igas eluvaldkonnas – ka mõned viikingid – ning me saame peagi näha, et puhtast veest saab hinnalisem äriartikkel. Seda ma härrastele, kes siin oma kinnisvara- ja tehnikaäri asjus nõu käivad saamas, täiesti ausalt ja avalikult soovitan ja kõnelen ka. Salajane uraanikaevandamine Kirde-Eestis pole õnneks veel kogu meie põhjavett peesse keeranud. Veel on aega…“

Kultuurislepi sees soojas

Laura on sügavalt tänulik lapsepõlvele Kopli poolsaarel, kus olnud erakordset kalmistut ta mäletab – carrara marmor lasti õhku, suuremad tükid punuti staliniteks-leniniteks, aga mälestus jäi. Ehkki ema ei lasknud tal andeka balletitantsijana Venemaale selle karjääri radadele minna, sattus ta müstilise-maagilise keele ja kultuuriga maale suurkooli ja tuhandet ametit pidama siiski.

„Ma ei imesta, et minu liikumislimiit sai enne 70.juubelit – mida ma suurt ei pidanud, peiede peaproov, no andke andeks! – läbi. Olen sportvõimlemises mitmed meistrijärgud täitnud ja mitme elu eest kokku rännanud. Mulle piisab täna, et Ema Xenia saatis mulle Madonna Moskovskaja ikooni ning et võin kaartide vahendusel „zamuž“ – mehe taha! – pääsemise väljavaadete otsijatele maagilise vene keele semantikat tutvustada.

Kui mul poleks kogemusi, ei oskaks ma ka nõustada,“ on Laura tänulik. „Ka Kuku-klubi ja Pegasuse hiilgeaegadel kohvikuelu olen ära elanud.“

Ning temast voolab ligi seitsme tunni jooksul naljakaid ja lugupidavaid, süvitsi analüüsivaid ja armastavaid lugusid kogu meie riigita rahva kultuuriešeloni plejaadidest – Hindid ja Murdmaad, Rannapid ja Vasarad, Hiibus ja Alavainu. See on nagu tants vulkaanitippudel – aimuvad kuumad sügavused ja vallapääsemist ootav laava, mida Laura erinevalt eluaegsest karismaatilisest seikluskaaslasest Avest raamatutesse ei vormi. Tema on rahvalaulik. Ja ometi jagavad need kaks värvikat ja vägist naist enneaegu lepingu üles öelnud jalgade tõttu tubast saatust. Üks Hiiumaal, teine Keavas.

Laura ikoonide ja kristallide vahel kõneldu jääb sinna. Ka pühakute elulood. Need eriti.

Kui ta näitlikult kolme erinevat liiki kaartidega tulevikku vahendab, oleks ka võhikule näha, et nii täiuslikult jumalikke kaarte, nagu meil juhtub, võiks endale igaüks tellida.

„See pole üldse keeruline. Kirjutage oma südamesoov paberile. Lugege valjusti ette – see aitab keskenduda. Pange veeklaas – soovitavalt endale sobivate kristallidega koos – selle paberi peale laadima. Vee mälust olete kindlasti kuulnud. Voh – veesse laetud palvega vesi joogegi nüüd ära – palvetades, kui oskate. Ja tellimusleht põletage ära,“ õpetab Laura. „Tuletan veel kord meelde – kahtlemine on enesetapp ning hirmule tuleb julgelt öelda: mind pole kodus.“

Laura ise on vägagi kodus – pärast seda, kui tal on kulunud pakk sigarette ja kuhi šokolaadikomme, asub ta rõõmsalt puitbrikettidega ahju kütma – tuba peab olema soe, kui ta läbi öö raamatuid loeb ja vulkaanidel valssi tantsib.

Arno-nimeliste romantiliste tegudemeeste heinamaa ja päikesepaiste

Arno on Eesti kirjandusklassika helgeim ja samas kindlameelseim poisslaps. Selle nime mõju all oma teed ja tööd seadnud Arnodest legendaarne pankrotihaldur Mägi kinnitab, et Oskar Lutsu tegelaskujuga sarnaselt on nii tema kui teised Arnod igatsejad-unistajad-pürgijad. Koolijuht Kaseniit meenutab, et leebe Kevade-poiss oli tegelikult parajalt põikpäine – ta ei allunud Teelele, ei lasknud Tiugul Imeliku eest koolitöid ära teha ning sekkus mehiselt, kui Tõnissoni süda vaevas saksapoiste parve uputamise pärast. Oli teine nii ugrihele ühiskondlik südametunnistus, et kellelegi teisele õpetaja Laur viiulit kinkida ei saanudki.

Arno Mägi – setu meremees

15 aastat tööd Eesti ühe mainekama pankrotihaldurina on teinud Arno Mägist (63) elava legendi. Ta väljus pankrotihaldurite kojast kaks aastat tagasi rahulolevate ja tänulike tunnetega – ehkki kohati seaduslikkuse piiril laveerides, õnnestus nii mõnedki külad ja talud, inimesed ja loomad ellu jätta.

„Ka elu ja edenemist tervikpildina vaatlevad võlausaldajad mõistsid, et tehase või tõukarja tööle ja ellu jätmine loob edasist lisaväärtust. Kuigi müük ja tapamajja viimine tooks kohese raha, on kasu sellest, kui töökohad ja elud säilivad, kordades suurem ja tulevikulisem. Olen uhke ja õnnelik, et nii mõnigi infrastruktuur ja paljude olevuste saatus õnnestus päästa,“ on Arno oma senise elukäigu eest tänulik.

Härra Mägi on elanud õigupoolest mitu elu ühes. Nooruses oli ta 15 aastat meremees! Seejärel küpses eas ülikooli juurat õppima asudes töötas samal ajal rektoraadi juures majandusalal tippjuhina, kelle saavutus on Tartu Ülikooli tudengiküla rajamine. Ning majandussuunalisest juurast innustudes võttiski elult vastu väljakutse asuda seni üsna tundmatule ja reegliteta pankrotihalduri tööle.

„Tudengiküla rajamisel võtsin eeskuju soomlastelt – ja loodu toimib tänini. Senise kohtutäiturite maastiku kõrvale pankrotihalduri töö häid tavasid üles ehitades noppisin ideid Rootsist – õnnestus nii, et mu amet ei olnud vihkamise ega hirmu sünonüüm,“ usub nelja lapse isa, kelle kõrval on neil värvikatel aastatel kõndinud erinevaid kauneid daame. Seni, kuni on samas suunas vaadatud. Edasi on asjad kulgenud sedasi, nagu mehe lemmik-spordialas tennises – oluline on kiire palli liikumisi ette näha ja õnnestumistest rõõmu tunda.

Sõpradena laiali

Nii era- kui ärielus on mehel õnnestunud teekaaslastest siis, kui tee ühisosa läbitud, sõpradena lahkuda. Selle manöövri võti seisneb tema sõnul kõigi osapoolte huvidega arvestamises. Alati. Kõik tahavad ju parimat – nii abielu kui äri alustades kui ka lahutades või äri lõpetades – ikkagi antakse endast parim.

„Olen pika elu jooksul aru saanud, et õnne ja edu valem seisneb vastutuse võtmises. Inimene teeb ise valikud. Kedagi ei saa ei tanki panna ega patuoinaks teha, kui ta ise sellist teed pole valinud,“ manitseb kogenud klaarija. „Kõige erinevamad pankrotijuhtumid, mida olen näinud, on kinnitanud üht ja sama – uppuja päästmine on uppuja enese asi.

Mina kuulun Šoti sõprade ja tennise klubisse – ei ole ühinenud ei lõvide ega rotariaanidega, vabamüürlastest rääkimata. Tegelik elu näitab, et need edukate meeste mängud on sageli ikka väga eluvõõrad poistekampade ühised meele lahutamised. Heategevus on kaunis ja üllas. Kui aga kellelgi nende seast halvasti läheb, tuleb tal ikka iseenda, pankrotihalduri ja issanda abiga oma valesid valikuid korvata. Haruharva aitavad klubipoisid kedagi tema äride soovimatust lõpust üle,“ teab Arno. „Samuti ei arva ma elu ja inimesi näinuna – ja väga süvitsi, sest hädas isiksus on nagu lahtine raamat – et kedagi niiväga tanki pannakse või ohverdatakse. See võib pisikrimi-tasemel nii olla – suurettevõtete puhul jäävad inimesed oma valikute ning valearvestuste ja juhuse vingerpussi tõttu hammasrataste vahele.“

Eraelulistes ja romantilistes suhetes on mees kogenud, et altari ees ja armununa üksteisele otsa vaadates aegade lõpuni antud tõotused on ebareaalsed. Või siis – rehkendades, et ajad muutuvad ja eluperioodid vahetuvad, samas ka reaalsed. Ühe aja lõpuni. Kuni samas suunas vaadatakse. Kui aga pilgud väga kääri jooksevad, tuleb teineteisele anda vabadus tema teel ise ja omaette edasi minna, ilma et ammendunud sidemed kääre vägisi koos hoiaksid.

„Kogemus kasvatab inimese läbinägelikuks. Selleks ei pea kõiki võimalikke variante läbi proovima, et aimata, kes ta selline on. Sedamoodi võib proovima ja pimeduses kobama jäädagi,“ kutsub kasinusele mees, kes käib praegu Meriväljale üht krunti vaatamas, et sinna järgmine maja ehitada.

Oletuse peale, et ehitamisel on muusaks keegi kaunis temake, vaikib ja muheleb Arno pikalt, väljendub kujundlikult, et „selles mõttes pole veel sõlme sisse seotud“ – ning teatab siis kaalutletult, et tegelikult on inspiratsiooniks ikkagi tema ise. Ta ise vajab väljakutseid ning ehitamine näitab, et elu läheb edasi ja ta pole matka lõpetav pensionär. Mida ta oma noorusliku välimusega kohe kindlasti pole.

„Mul on tänu senistele ametitele palju sõpru. Nende seas vähemalt viis on kohe päris Sõbrad. Kui peaks olema tarvis südant puistata, siis nendega saab. Ehkki väga nagu põhjust polegi. Räägime poliitikast ja naistest, ühiskonna protsessidest ja naistest, tehnilistest leiutistest ja naistest, sensatsioonilistest sündmustest – ja naistest,“ naerab mees.

Ihaldusväärne?

Arno kummutab rahulikult ja kindlalt üldrahvaliku arvamuse, et pankrotihaldurite vara tekib pankrotivarade osaval ümberjagamisel. Ta kinnitab, et kohtuotsus määrab, kui palju haldur oma töö eest saab.

„Mina olen oma varad saanud mõistusega ja õigete valikutega. Poole aasta eest ostsin näiteks BNSi, millest on tänaseks saanud LNS. Risk muidugi – aga usaldusväärsed tegijad hoolitsevad minu investeeringu eest. Imestan nende – justkui arukate ja küpsete teekaaslaste üle, kes annavad oma raha lapsmaakleritele mängida. Pole imestada, et idabloki maadesse ja endistesse liiduvabariikidesse investeeritu kipub untsu minema,“ hoiatab mees. „Mis puutub äpardunud pankurite vahepealsesse kinniminekute lainekesse, siis ka see on olnud üsna seaduspärane. Ei, nad pole oma valede valikutega olnud kurjategijad. Need, kes näidispoomise korras rahva soovile vastu tulles kinni pandi, juhtusid olema niiöelda äärmised, servapealsed, kes jäid pihku. Mõnel juhul olid nad ka nõrgima lüli rollis.

Seda ma küll ei usu, et vangisistumine mõnd daami või härrat kuidagi ümber kasvatab, aga ka sellist episoodi on võimalik parimal võimalikul moel kasutada. Me siin vabas kulgemises ei saa iial nii palju raamatuid lugeda kui tahaks ja peaks. Minu piisavad lugemisajad jäid kooli aega – lugesin külaraamatukogu sõna otseses mõttes läbi. Mis aga teatrisse puutub, siis sinna minekuga olen üsna ettevaatlik. Kui kõigi arvukate pakkumiste seast mõni nigel tükk valida, jääb kõiki meeli mõjutava kunstiliigi puhul paha maitse nii pikaks ajaks, et tükk aega ei taha enam teatrisse.“

Arno arutleb, et meil kõigil on oma rollides palju kaalukam ja sügavam missioon kui esmapilgul paistab. Näitleja ei tohi publiku õhtut ära rikkuda, sest pettujad ei pruugi kaua, kui üldse enam, teatrisse sattuda. Jurist ega kirjanik ei tohi oma ametit pidades kellelegi haiget teha ega kellegi arengut ega võimalusi kinni panna. Lähtudes printsiibist, et kellegi elu ei tohi ära rikkuda, on mees ka oma enese elu valikhaaval edukalt oma rada veeretanud.

Setu meremees

Setu rahvusest Arno, kellele vanemad panid küll tolle kirjandusklassika leebeima ja romantilisima poisslapse nime – „heinamaa ja päikesepaiste!“ – kandis Obinitsa taga külakoolis hüüdnime Toots. Nüüd, kus Setumaal veel vaid tädi Värskas elab, käbi ta seal oluliselt harvem kui tahaks. Seto Kuningriigipäeval ta muide käinud ei olegi. Veel.

„Nimele omane romantism lõi minus välja siis, kui mere kutsele kuuletusin ning keskeriharidusena meremeheks õppima läksin. Sõitsin kalalaeva pardal radistina põhiliselt Kuuba ja Aafrika-Lõuna-Ameerika vetes. Vägev aeg – hea kliima, töö konti ei rikkunud,“ naerab ta nüüd. „Juurat õppima minnes tuli mul pratamatult olla väga korralik ja tudengielu mentaliteediga võrreldes kuiv. Sellepärast, et majandusjuhina töötasin ja ühiselamuid haldasin.

Tudengielu jäi teatud mõttes kogemata jah.

Ja setude seas ülemsootskaks ei pretendeeri ma kasvõi laulu- ja tantsuoskuse puudumise tõttu. Selle vapi-positsiooni juures on need oskused olulised. Küll aga olen sellepärast uhke, et setud – erinevalt eestlastest ehk meie poolt vaadates „mõtslastest“ – pole mõisatallis vitsu saanud.

Meie rahvuslik väärikus ja uhkus jäid murdmata. Me ei pea end pidevalt tõestama ega salajasest alaväärsustundest välja upitama. Eks nõukaaegse joomakombe pärast on kõvematel setudel vaja tegudega meie rahvuslikku renomeed puhastada küll. Edukalt. Setu-Margused on oma tegudega ju tipus. Tõsi, sarnaselt suurema osaga inimkonnast pole ka minul isiklikult olnud juhust magnaadiga kokku puutuda.

Minul on õnnestunud oma elu ja töö sedasi seada, et pole põhjust avalikkust karta. Tõsi, iga pankrotiprotsessi puhul on intervjuu andmine küll mõne heleda laksu toonud. Üle elatava.“

Rantjee?

See väljend kõlab paar aastat tagasi pankrotihalduri ameti maha pannud mehe sõnul pisut ülbelt – nagu nõukogude slepiga inimesele „kulak“. Samas pole selle eluperioodi veetjad sugugi mingid lullilööjad. Kes on teeninud nii palju, et on saanud inimesed ja masinad, ideed ja ettevõtted enda asemel raha teenima panna, peab ikkagi pidevalt jälgima ja kontrollima. Tema ka.

2003.aastal Tartu Ülikooli SA juuratudengitele omanimelise stipendiumi sisse seadnud mees nõustab ka praegu juristina oma arvukat tutvuskonda. See, et temalt nõud ja haud ostetakse, on talle kompliment. Samas on tal nüüdseks võimalik sedasorti töisesse meeldivasse tunnustusse vaba loovusega suhtuda ja valida, milline juhtum paelub ja inspireerib.

Ka Meriväljale uue maja kavandamine on eelkõige loominguline väljakutse endale. Tegus nooruse pikendamine. Kui seni on meremees Arno 15 ja haldur Arno 15 aastat tippu rühkinud, siis edasi võib oletada, et tulekul on järgmine 15 või mehe kuldset vormi arvestades ka kaks perioodi. Veereva kivi peale sammal ei kasva.

Viiuliga Arnod

Vanema põlvkonna meelelahutaja-Arno on Kukk (52), kes kuulub ühe teenekama-armastatuma diskorina Eesti meelelahutajate raudvarasse, on ennast Eesti artistide andmebaasi kinnistanud ning temaga seostuvad maagilised sõnad „videodisko“, „italodisko“ ning „retrodisko“.

„Isa pani mulle sellepärast Arno-nime, et meie pere mehed on A-ga, see sõna tähendab veneaegse nimederaamatu järgi Kotkast – ja mul on väga kahju, et ma ei saa paljusid asju enam isalt küsida. Lapsena küsisin end võimalikult palju vanaema juurde Kesk-Eestisse. Sain seal nii pilvi vaadata kui kõigi maatöödega põhjalikult tuttavaks,“ on pealinnapoiss vanaemale õnneliku lapsepõlve eest tänulik. „Ehkki mind on koolist saadik meelelahutuse suunas tõmmanud, töötasin 80ndate lõpus mõnda aega looduskaitse alal – ning sealt edasi aina meelelahutajana. Teen sünnipäeva- ja asutustepidusid, rendin tehnikat ja täiustan muusikavalikut. Mu organism on sellega harjunud, et kahel ööl nädalas õieti magada ei saa. Õnneks pole mu lapsed sellepärast isata olnud – kõik kolm on samuti meelelahutusteed tulnud, üks on praegu sõjaväes. Teeme koos!“

Arno video- ja retrodiskosid armastatakse nii Pärnus kui Otepääl, tema praegune lemmikkoht on endisesse restorani Volga rajatud „Miit ja kriit“ Tartus, kuhu vana kooli tantsuõhtud tükkis videopildi ja fluidumiga eriti hästi sobivad. Mees kinnitab, et on oma põlvkonna klientuuri ja publikuga koos läbi aastakümnete tulnud ning usub, et kuna vähimatki sadulastpudenemise märki pole märgata, suudab ta teekaaslaste 90.juubelite peod ka veel ära korraldada.

Noorema põlvkonna viiuliga Arno, isand Suislep (35) ilmus publiku ette seitse aastat tagasi superstaarisaate teise hooaja superfinaalis. Ta oli Jana Kase järel toona teine – meestest siiski esimene ning härrased lubavadki daamidel ees astuda. Samal aastal loodud laulu „Tuulelohe“ sai mees nüüd publikuküpseks. Senipeetud bändide Irdhing ja Melotrap järel on tal Haapsalus nüüd kaks 2015.aastal sündinud ansamblit – Saluut Saluut ning TrubaTrumm.

Oma romantilise nime saamislugu arvab muusik ühe-tähe-mänguliseks – tema isa nimi on Arne. Ilmselt sealtkaudu ka tema nimi tuletatud sai. Aga kirjandusklassikaline slepp sellest ikka jäi: „Mulle öeldi kooliajal pidevalt, kui Arno isaga koolimajja jõudis…. ja sinna otsa leiutati kõiksugu lauselõpud juurde. Või siis kui sõjaväes olin, siis enne relva relvakapi üleandmist küsis jaoülem alati, kus Teele relv on?“
Suislep tunnistab, et on noorde keskikka suubunult oma elu peateelt siiasinna põigelnud: „Ohjaa, neid haake teen ma iga päev ja ma olen suisa meister iseenda ülekavaldamises – aga päeva lõpuks tõden taas, et oluline on siiski keskendumine ja südamega kohalolek. Valutekitav küll, kuid seegi on jumalate and.
Minu tänane tee kulgeb debüütalbumi materjali loomise lainel ansamblile Saluut Saluut. Hetkel salvestan oma laule. Praegu just salvestasin näiteks taustavokaale ja mõtlen endamisi: miks on mul vaja seda enda keedetud suppi miljon korda süüa, kui samad partiid võiks laulda juba teised oskajad lauljad. Maailm ei tiirle ainult ümber minu. Nii et mul on vaja sellest barjäärist üle astuda ja Haapsalust korraks välja tulla ja päris bändiinimestega kohtuda. Saab vähemalt korrakski inimesi katsuda.“
Läinud suve lõpus ilmus sellest supist esimene klimp avalikkuse ette – „Tuulelohe“ . Teine kollektiiv, kellega Arno lävib, on TrubaTrumm, mis keskendub käsirütmipillide saatel improvisatsioonilisele helirännakule.

„Oleme siin ja seal väikestviisi kontserte juba andnud ning alanud aastal osaleme ka Viru Folgil. Argipäevastest tegemistest veel niipalju, et teen vahest helindustöid, vean lisaks tõukekelgu matkasid talvel – ja suvel ruubamatkasid. Need on ajaloolised rannarootsi puupaadid ja näitavad end www.liigubjaloob.ee,“ loetleb mees, kelle õnne valem peitub juustutükis. „Tiduvere külas elab üks tädi Virve. Ta teeb imehead juustu ning nii harva, kui ma sinna satun, annab ta mulle seda alati kaasa. Muusikat luues mõtlen selle juustutüki peale ning kui juust valmis saab, siis küll need juba sööma tulevad, kel isukest. Muusikaga on sama. Rohkem polegi mul vaja teada.
Ja introvertse raamatu-Arno kombel oma mulli sulguda ka pole vaja. Usun, et ühiskond on alati romantilise nimekandja Arno jaoks avatud, võibolla tuleb Arnol hoopis olla avatud ühiskonna jaoks…
Minu unistuste ühiskonnas on ainult üks suur tühjus. Mingit vahepeal poes käimist seal ei eksisteeri.“

Puhta lehe Arnod

Nagu enamus internetiajastu inimesi, sooviks ilmselt ka Arnold Tokko (50) ning ammugi Arno Kaseniit (50), et tuleks see prohveteeritud päikesetuul, mis puhuks magnettormide tiivul tühjaks kõik kõvakettad ja ka ühiskondliku vahemälu. Keda iganes meist ka praegu välja ei guugeldaks – „pangauputaja farmaatsiatöösturiks“, „märatses parklas“, „doping viis haua äärele“. Isegi kui inimese järgnevad aastakümned on viinud ta oma eriala tippu ning mitmeid korruseid kõrgemale – räpakas ja räpane otsingumootor ei väsi anakronistlikku sleppi lagedale rullimast.

Tokko on tegelikult aastaid teinud kihutustööd puhta spordi nimel ja dopingu vastu. Ta on Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu president, ettevõtte Robocop juhataja, portaali Fitness.ee vastutav väljaandja ning kulturismi ja fitnessi neljanda kategooria treener, kes teeb ka rühmatreeninguid ja body-pumpi.

Palju aastaid on Arno(ldi)l koos Jüri Arraku pojaga olnud kunstigalerii Tokko&Arrak ning alanud aastaks, mil maestro saab 80aastaseks, anti välja esindusliik kalender. Nii et seda meest on nimemaagia viinud ihu ja hinge, loovuse ja äri puhta ühendamise rajale.

„Olen eakate vanemate laps – mu ingerisoomlasest emal ja Siberist tulnud isal läks pärast sõjavintsutusi oma elude kordaseadmisega nii palju aega, et tulin hilja – aga sain parima võimaliku lapsepõlve. 21. keskkoolis oli meil fuajees Oscari-kuju näol eeskuju. Sport ja suutlikkus olid au sees ning Tallinna atleetvõimlejate klubil läks tänu sellele, et Siim Kallas oskas seadusi oma rahvale kasulikult tõlgendada, ülihästi – ametiühing aitas meile eraldi rahakoti tekitada, see tegi sportimise soodsaks,“ tunnustab Tokko. „Tänapäeval tabab ettevõtjaid, kes oma töötajate sportimist tahavad soosida ja treeninguid tasuda, kanapimedate poliitikute kehtestatud erisoodustusmaks. Ometi on inimese keha ja muskulatuur sama oluline kui vaim ja hambad – hooldamata füüsis hakkab täpselt samamoodi lagunema ja hävima, nagu pesemata hammas.

Näen, kui lihasteta ja rasvunud ja hirmuäratavalt abitu on tänane inimkond – neil puudub ühendus oma kehaga, kuna nad ei oska seda kasutada, ei aimagi nad, et rasvumine ja lihasnõrkus on lausa puue. Kui noor tuleb jõusaali – ja igas asulas peaks saama igal kellaajal tasuta sportida! – peaks tal tingimata kõigepealt kuu aega treener kõrval olema, kes õpetab lihaseid kasutama ja vormima. Edasi saab ise.“

Arnold kinnitab, et iga 40+ mees peaks vähemalt korra nädalas trenni tegema. Ta ise on tänu sellele füüsiliselt kenas töökorras, et avastas pärast body-bump-treeningute lõpetamist: peeglist pole enam ennast hea vaadata ja siitsealt ilmnesid lagunemistunnused. Kuna tal on 7aastane tütar, on talle ääretult oluline aastakümneid täies jõus isa olla. Lisaks ise harrastamisele oletab mees, et kui vahva sõprade punt koguneks, alustaks taas ka rühmatreeningutega.

„Minu põhiline töö käib praegu Eesti riigi 100.sünnipäeva pühitsemise nimel – siis tuleb Eestis fitnessi MM. Meie sportlased on maailmas pjedestaalikohtadel ilma teinud – nii Hiiu kui Kihnu tüdrukud on osutunud maailma parimateks. Oleme jõuline ja andekas rahvas igal elualal – hämmastav, et oleme pälvinud nii äbariku ja võõrandunud valitsuse – iga koosseisuga üha hullem parlament, kus korruptsioonijuhtum ajab pedofiiliajama taga,“ imestab atleet. „Rahvajuhid peaksid tegelikult olema ennast oma alal üles töötanud tegudeinimesed, kes ei saa poliitikas tegutsedes palka. Elavad rantjeedena oma elutöö viljadest ja on sel juhul isetud ja ausad. Kuna me ei saa rahvajuhtidele loota, tuleb iseennast töökorras hoida. Nii vaim kui füüsis tahavad pidevat treenimist – siis me ei kaota enne surma elujõudu. Mingitele muudele pensionisammastele kui oma looming ja lapsed, siin riigis loota ei saa. Kui sul on palju lapsi, saad väärikalt vananeda – ja kui oled oma erialasse mehiselt panustanud, vananed lausa väga väärikalt – ja tervena!“

Sillamäe gümnaadiumi direktor Arno Kaseniit on pärast peateelt siiasinna põiklemist tõusnud üheks tunnustatumaks ja tulemuslikumaks koolijuhiks. Ta avastas enda Mõdriku ametikõrgkooli juhtides ning on erakordsel ja ainulaadsel Sillamäel sealset gümnaasiumi üles ehitanud.

Mees, kes on oma poja lapseeas kirjutanud lasteraamatu „Päikesekell“, on andnud Märt Treierile igaveseks ajaks ERR-arhiivi jäänud pika intervjuu. Keda kõikvõimalikud panga ja farmaatsia haagid nüüd enam – veel enne puhastavat päikesetuult – huvitavad, võib tema versiooni kuulata. Huvitavam ja tänasem on maineka koolijuhi tegemiste kajastumine www.sillamaegymn.edu.ee rubriikides. Puud tuntakse viljadest.

„Mu nime saamise lugu on ilmselt ikka mõjutatud Kevadest. Imetlen oma vanemate ettenägelikkust.

Hele pea, suhteliselt mõõdukas tagasihoidlukkus, üksi olemise oskus, pühendumisvõime, unistamine, isepäisus – need iseloomustavad nii mind kui Kevade-Arnot. Olin minagi algklassides Tootsi tüüpi poistega kimpus, oli minulgi oma Teele. Kuigi Teele asemel oli uks tore Lagle.

Päris sagedasti olen nii lapsepõlves kui hiljemgi pidanud tervitusena kuulma tsitaati „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud“ – sest hilinemine on olnud üks mu olulisemaid halbu harjumusi!

Arno peaks nimede seletuste kohaselt tähendama kotkast. Kotkas – see tähendab: kõrge lend, sihikindlus, strateegiline vaade. Ehk sellepärast ka Tartu linn otsustas linna lasteaedade infosüsteemi nimetada ARNOks.

Lõvi tähtkujust sündinuna olen sageli kuulnud, et olen ka tõupuhtalt lõvilik… peale Arnold Swarzeneggerit, tema on veel lõvilikum!“

Lõvi-Kotkas-koolijuhi tänane tee sai alguse aastal 2007, kui ta Rakveres alustas väikekooli ühendamist suure ja jätkusuutliku Rakvere Gümnaasiumiga. 2011.aastast on ta Sillamäe gümnaasiumi juht.

„Kui lugesin Hvostovi raamatut „Sillamäe Passioon“, siis mõistsin, et minu ülesanne on passioonist missioon teha. Kodu on mul Haljalas – seal maakodus elan, Sillamäel ma ööbin. Elan maal uksi, linnas kaaslasega ning Elan väga väärtuslikku elu,“ on mees tänulik. „Olen natuke vastuolulistes rollides – ühest küljest direktor – tööandja, aga teisest õpetaja. Mõlemad rollid mulle meeldivad ja sobivad.

Meil õpivad venekeelsed õpilased, nende keeles ja kultuuris Arno-nimel väga olulist tähendust pole. Küll aga ainetel, mida neile õpetan: majandus, ühiskonnaõpetus, karjääriõpetus, meedia, kõne ja väitlus.

Arvan,et lutsulike Arnode aeg on läbi – ilmselt tuleb unistaja-Arnol transformeeruda digiTegijaks-olgu siis mistahes nimega. Arnol on nüüd rohkem FB ja Twitteri-Instagrammi nägu. Ja selle asemel et paluda – kui tervet õppetükki ei jõua, õpi pool – siis tuleb sageli leppida isegi veerandiga.

Aitäh sellegi eest!

Eestile ja inimkonnale annan mina küll täie eest ja enamgi oma aega, õpetades Sillamäe noori inimmeelseiks. Ükskõik, kuhu elu või unistused meie õpilasi ka ei viiks, võiks nad eelkõige inimlikud ja haritud isiksused olla.

Minu missioon on aidata kaasa sellele, et ületaksime sujuvalt mineviku tõmbejõud. Igas mõttes.

Püüan ise liikuda ning õpetan ka oma noortele, kuidas kulgeda lootuste, unistuste ja kindlustunde suunas. Minevikuvarjud suletud linna kohal peaksid asenduma lootuskiirtega avatud inimeste südametes. Igas mõttes.“

*

Meie külas T-ristmiku põhjas elab elupõline veoautojuht Arno. Ta sarnaneb oma rahumeelse kulgemisega president Arnold Rüütliga. Pargib oma furgooni alati samas kohas, jalutab spanjeliga ja hoiab külateeservad koos emaga puhtad. Lehed-oksad põletab, tanumaveerde on riputanud sädelevad lindid, et teised autojuhid talle pimesi hoovi ei sõidaks. Ning kui ta tööl pole, käib jala. Kerge naeratus huulil ja turi eluteest pisut vimmas. Nii lihtne ongi.

Kirna mõisapiigad väestavad legendaarset Täheväravat

Kirna mõisaproua Tuuli Org ütleb, et mõis on kodu. Kodu peegeldab endasse ühendatud inimesi. Inimesed ja kodud läbivad samasugused ajaloo-sinusoidid nagu riik. Kui nad on teatud eesmärgil loodud ja okupatsioonide keerises näiliselt ka rajalt maas, toovad õiged inimesed õigel ajal need suured legendaarsed kodud taassünnile. Selle mõisa rajasid mungad sajandite eest meie mõistes uue hea ilma põhimõtete järgi – millest nõukogude aeg jättis varemed. Helle Anniko majahaldja-aastatel kujunes varemetesse pühakoda, kus on teenimas ja laadimas käinud nii Igor Mang kui Leo Tikerpuu, Ingvar Luhaäär kui Viljo Viljasoo. Oma enese läbipõlemise eest Täheväravast kaitset otsinud Henn Hunt tõi lisaks loendamatutele palveränduritele kaasa roheliste sõrmedega Angelika, kelle loodud imedeaed pakub tausta nii Teresa Mängeli kui Ivar Virkuse, Heli Salfi kui Carlos Samayu tseremooniatele. Aasta aega on Tähevärava uus ja lootusrikas omanik olnud Tuuli Org koos kaasa Reimo ja tütre Miaga. Varemetes pühakoja täieline ülesehitamine võtab aega 10 aastat – ent mõis juba hingab taas täiel rinnal koos sõprade ja külarahva, külastajate ja kursantidega.

Kui Kirna mõisa teisel korrusel anti rahvale üle aegade esimene teatrietendus, tuli mõisasse üle 300 inimese, 27 luike lendas üle renoveerimisootel häärberi ning nostalgia ja unistused ühinesid. Taassündivasse mõisa tulid inimesed, kes ses mõisahoones koolis käinud, pulmi pidanud, korterites pesitsenud ja kontorites töötanud. Pärast nähtava ja nähtamatu ilma õnnelikku ühinemist peeti tänupalvus, mille käigus otsustati, et tuleval suvel saab etenduse „Mustrimuutjad – viimne eestlane“ kodukoht olema ses erakordses Eestimaa keskpunktis. Ja viimne eestlane on… Naine.

Ka vaikivatel aegadel tervendava Täheväravana tuntud Kirna mõis uueneb naiste väel. Tuuli, Mia ja Angelika on saanud meestelt vabad käed vägesid valitseda, sest elu on mehed tules targaks karastanud. Igasuguses tules. Metsikutest meestest on saanud tervendajad-muinasjutuvestjad, kelle väge tegusad temakesed üksnes täiendavad, mitte ei pisenda.

21.sajandi mõisaproua Tuuli Org on ligi aasta vedanud maailmas tuntumatki kui Eestis tervendusmõisa uuele tasandile nii lennukalt, et nägijate teada seal sajandeid kehatuina tegutsevad pühamehed naeratavad. On neid kehatuid seal nüüd 12 või 21 – väidetavalt on nad selleks Kirnas endiselt kohal, et olla naisenergia tiivul teisenevatel aegadel uuele mõisahärrale Reimole, mõisavalitseja Henn Hundile ning kõuts Vutile toeks.

Henn oli enne

Juba enne seda, kui spirituaaliast sai peavool, käisid inimesed kõikjalt maailmast Kirna tervendavas aias, mille eest hoolitses teadjanaine Helle Anniko. Kaheksa aastat tagasi, veel teadjanaise elu ajal, tuli ja jäi siia Henn Hunt. Oma elu kui muinasjutu peategelasest sai Kirna Hunt tema lennuka elukäigu selles faasis, et valikuid eriti ei olnud. Kas – või…

Sõber Ingvar Luhaäär kirjeldab Kirna Hundi teekonda vähini sedasi, et parteitu kolhoosiesimehe poeg läks Siberisse seiklema – tegi eriskummalise karjääri bussijuhist puskariajajaks. Koges nii lapsepõlves kui Ussuurimaal elu kõrvuti nii suure rahaga, et rohkem ei taha. Nüüd huvitab Hunti pigem see, mida tunnevad Türi ja Paide vahel pulseerivasse väepaika saabuvad palverändurid, kuidas end haigeks stressanud avanejad tervendava aia abiga mõtted peatavad ja iseendaga kohtuvad, ning mismoodi sensitiivsemad isiksused tajuvad planeedi selles punktis kodulävel-olemise kergendust.

„Mind liigutas hingepõhjani üks teisest Eesti otsast pärit paar, kelle beebi sündis sügavalt enneaegsena ning kes tundis päevast päeva siin palverännakul käia – nii väga uskus – ja lapsekene kasvas tubliks inimeseks. Mulle teevad rõõmsat nalja tiibeti mungad, kes siia saabudes käpuli mööda emakest Maad käivad ja kõige vägisemaid sentimeetreid otsivad. Olen tänulik korjanduskarpi laekuva eest – Tuuli ja Reimo saabumiseni me annetustega mõisa majandasimegi. Igapäevased ekskursioonid ja loengud, Intuitiivteaduste kool ja nüüd ka teised spirituaalsed seltskonnad on toonud Kirna tänasesse, et uus mõisapaar saaks teda arendama hakata,“ on karismaatiline mees tänulik. „Mulle on südamelähedane ka see, et Tuuli ja Mia on ühenduses külavanem Liiaga mõisa näoga rahva poole pööranud. Vahepealsetel aegadel kardeti neid varemeid siin. Kui tühjaltseisva tondilossi ümber liiguvad kummitus-munkade legendid, hoiab rahvas veel enam eemale kui muidu hoiaks.

Selline paradoks ongi Maarjamaa väepaikadega, et võõrsilt tullakse palverännakule, külarahvas pelgab ja hiilib pigem Peruusse. Üksteisest välditakse teatavasti ka. Mul paluti ühele siinse ridaküla majaperemehele teatada, et tal on klassikokkutulek tulemas. Kellelt iganes küsisin – keegi ei teadnud, kus ta elab. Ei teata üldse, kes ja kus. Sest ühistegevust pole. Muiste ühendasid inimesi talgud ja suuremad põllu- või ehitustööd. Täna on linliku elujälje tulemuseks külas tagajärg – eraldatus. See teeb inimesed haavatavaks, ilma et nad ise seda teaksid.“

Hennu kõrvale tuli üks haavatud hingekene aga Elvast.

Muinasjutt üksildasest õmblejannast Angelikast algas sellest, et tasane naine põdes kõikvõimalikke allergiaid ja astmat ning sõbratarid ütlesid: Kirna on just tema jaoks. Naine hakkas üha sagemini käima taevakaardi järgi paika pandud väepinkidel istumas – iga tervendava aia pink aitab erinevat elundit erinevate probleemide puhul. Iga põimunudtüveline puu ja eriline põõsas kui isiksus toetab tervenemist ja puhastumist – kui inimene ise ei tunne ära, millise taimse ilmasamba abi paluda, siis Henn juhendab.

Nüüd hoolitseb kõigist tõbedest vabanenud tasane emand ise selle aia, mõisa, Hennu, kõuts Vuti ja ka naabri-koeravuntsi eest, kes igal võimalusel mõisa ukse taha ettevaatlikult sõbrustama lipsab. Tervendus- ja teatrimõisa vägi on nii ilmne, et pärast teatrietendusele järgnenud ühisloitsu keeldus maag Igor Mangi koer Sulfa mõisast lahkumast – oraakel kündis temaga autosse loovides neli tõredat vagu maasse.

Uued tuuled

Muinasjutt tänasest mõisaprouast ja -preilist on kõike muud kui eksklusiiv ja glamuur. See on tõeline Elu. Tohutult tööd ja tassimist, tolmu ja kombineerimist, unistamist ja manifesteerimist.

„Meie ööbime oma tulevikumaal esialgu alles magamiskottides,“ muigab aastakese Uut Kirnat rajanud Tuuli. „Selge, et kodutunne algab oma kohast. Praegu on meie koht siinkandis… Kuke Maie tallis. Teatrietenduse eel tuli äsja Eesti parimaks tõulooma kasvatajaks pärjatud Maie viie hobusega siia – neli kostümeeritud mõisapreilidega ratsa, üks kalessi ees. Oleme klassikalistes sulle-mulle šeflussuhetes – meie sõpruskonna teadjamehed käivad Maie hobuseid ravimas. Meie Miaga ratsutamas. Üks alalisi kundesid on eakas araabia täkk Nelson oma hingamisprobleemidega – ja kui mõnel varsal on seedehäda, on meie mehed tegelikult lausa imesid teinud. Ühe sellise ime nimi on must täkkvarss Hermes. Täiesti selge, et kui Mia käib siin üle maantee trennis ja minagi värskendan oma teismeliseeast pärit ratsutamiskogemust – eks siis liiguvad mõtted oma tuleviku sidumise suunas Hermese ja mõne teisegi hobusega…“

Muinasjututegelastest meeste kõrval asisemat rida ajav Tuuli on kangahaldjas. Ta toob Lõuna-Euroopa parimatest vabrikutest maale suurema osa kangaid, millesse riietub kõik see eliit, keda meie väikeses valimikus leida.

Tänase Kirna mõisapaari varasemas elus on terve jada muinasjutte, mis tunduvad pärinevat suisa teisest raamatust. Neid tegelasigi justkui pole enam. Eelmises elus oli keegi väga kõrge lennukaarega autoärimees. Ja oli kaks noort purjetajat. Ehkki noored püüdsid endale mõnelt teiselt elualalt kaaslase leida, saatuse käest siiski ei pääse. Loomulikult on nende tütar kõigist võimalikest treeningutest enim purjetamisele keskendunud. Ning Mia on juba tänase muinasjutu väga tegelik ja tõeline tegelane.

Põlevate meeste paralleelmaailmades, millest täna justkui jälgegi pole – üksnes õppetunnid mäluvoogudes – raha sõna otseses mõttes voolas. Mõnel ööl läks kuus mersut põlema. Mehed ise põletasid ennast neil tuhaks taandunud aegadel igast otsast. Selles mõttes ongi tänases Kirnas justkui enesepõletajatest meeste varjupaik. Meie taga on põlenud autode-laevade-puskari ja iseenese keha rada…

Äri lõpetamisele järgnenud seitset aastat diivanil on mõnevõrra keeruline muinasjutuks pidada, aga lugusid on teatavasti mitmesugusid. Ning mõne aasta eest Vahemerel juhtunu on omakorda jällegi tõsine muinasjutt, millest käivitus terve riiulitäis järgmisi legendiraamatuid.

Jahtlaev sai välgutabamuse. Alus läks mahakandmisele. Kõik pardalolnud jäid terveks. Ent keegi neist polnud pärast seda tabamust enam endine. Peategelane sündis totaalselt ümber. Temast sai väemees ja tervendaja.

Ka esimeselt hariduselt pedagoog Tuuli õpib täna Holistilise teraapia instituudis. Ja arutleb: „Eelmiste muinasjuttude aegadel ei saanud ma ise ka aru, miks neid põlemisi välja kannatan või mida ootan. Selgub, et ootasin Oma Meest. See koorus ja avanes mu senisest mehest!“

Meie Kirna

Tuuli on ütlemata õnnelik ja tänulik, et arvukas vägedevalitsejatest sõpruskond nimetab mõisa Meie Kirnaks. Tema pere omandusse saabus Tähevärav samasuguse välgutabamuse-laadse juhusena, nagu avanemine ja uuestisünd.

„Ühel otsustavate muutuste leheküljel vaatasin kinnisvarakuulutusi ühe kindla eesmärgiga: huvitav, ega Kirna müügis ole… Oligi!

Kuna tegemist on üsna hullus seisus ja samas nõudliku muinsusobjektiga, tulen igal nädalal korra või mitu siia – muinsuskaitse ja ehituskunsti parimate esindajatega. Minu visioonis on Kirna uueks loomine umbes kümneaastane protsess. Seni on meie projektikirjutamise püüdlustele vastatud, et tahame mõisa teenima panna. Täiesti õige – just Teenima me teda kavandame jah. Ja kui me kõik koos pühendunult manifesteerime, küllap siis universum meie taotlustele vastab ka.“

Senine Kirna mõisa lugu algas muistse maarahva hiiega. Saksa ordu ajal rajati Kirnasse munkade asundus. Askeetlikud pühamehed kasvatasid naereid ja ube, püüdsid kala ja pidasid kitsesid.

Kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis siinsed viis küla rüütelkonna pealikule Hans von Fersenile, ehitati siia kivihäärber. Pärijanna Helene Dorothea abiellus von Osten-Sackeniga. Tema teine mees, Mihhail Gortšakov jättis ta samuti leseks. Lesknaine pantis mõisa „hullule“ krahv von Manteuffelile.

19.sajandi alguses tuli Peterburist tagasi hiilgava karjääri teinud poeg Carl Magnus. Ta oli ennast tsaariperekonna poegade kasvatajana nii üles töötanud, et ehitas kodumõisa uuel tasemel üles. Sambad ja rõdud, maalikogu ja raamatukogu – ning igasugune põllumajandus ja loomad viidi paleest eemale.

Kõrgesti teeneline prokurörihärra Heino Tõnismägi, kelle vanaema vend oli mõisas hobulausuja ja kutsar, mäletab, kuidas nelja mõisa härrad pokkerit mängisid. Käru-Kolu-Kirna-Väätsa mõisnike käes käis üks kaardimängu karjamaa käest kätte – kes võitis, selle oma oli.

Heino ise kasutab oma talu praegu puhkekoduna – päevast päeva elab seal hobuemand Maie Kukk, kes peab just mõisa ja Heino kodu vahel Kirna talli. Matsirahvaga mõisinikud toona aga ei suhelnud – oma viiekäigulise õhtusöögi sõid nemad ise – ja kohalikud ajasid mujal oma asju. Paraku aeti asjad mõisas jälle panti. Kuni 1919.aasta maareformini, mida võib nimetada ka represseerimiseks, oli mõis Pilchaude käes.

Võib öelda, et mõisaehitajad õpetasid eestlastele balti keti moodustamist – paekivist häärberi ehitamiseks toodi kolme valla rahvas ritta ja kivid anti käest kätte. Mõisahärrad koolitasid välja ka eestlaste esimesed tippsportlased – selleks, et mitte postihobuste vahetamise eest maksta ja loomi mitte kurnata, kasutasid nad virgatsit, kes jooksis ühe päevaga Tallinnasse ja teise päevaga tagasi.

Rahvaloendus ütles, et siin elas 900 hinge, kes kõik said tööd ja kultuurikogemuse – ja kui baltisakslased Eestist minema peletati, mis upsakas noor-riik siis sai? Molotov-Ribbendropi pakti, palju õnne! Tulekuma oli Kirnasse näha, kui 1944.aastal Tallinn põles.

Saksa ohvitseridel oli siin koolituskeskus – nõukogude okupandid tarbisid paleed alguses kooli ja raamatukoguna, siis tehti siia kolhoosi keskus, söökla ja hulk väikseid kortereid.

Helle ja Kirna Hunt hoidsid põlist parki ja varemeid seni alal ja rahva teenistuses, kui Tuuli, Reimo ja Mia tulid seda legendaarset väekeskust uueks looma.

See mõis on Uue Hea Ilma Tähevärav.

Naiselik vägi ruulib!

Tänase Kirna-muinasjutu rahvas kirjeldab, millega paljud tundlikud hinged praegu tegelevad. Naisenergia lepitamisega. Muinasjutuvestjateks küpsenud meestes on palju enam naiselikkust kui naistes. Mööda maailma mammutit jahtiv ja ehitusmehi mööda mõisa vedav Tuuli on sitkelt jõuline ja eluliselt tragi. Ka Mia on Arabella tüüpi vintske tüdruk. Purjetab ja mängib trummi. Päriselt ka. Seega tuleb nii selle muinasjutu perel kui paljudel teistel sama huvitava olukorraga tuttavatel inimestel leppida tõsiasjaga, et girl-power ruulib ja hoiab ohje.

Karm Henn sai terveks, kui muutus pehmeks ja alandlikuks – mis ei välista karmipoolse maski kandmist. Tänane mõisahärra loobus matcho-mängimisest ja tuli endaks. Samamoodi on muinasjutuvestjaks avanenud endised mereväeohvitserid ja oligarhid. Vaimsusse puhkenud isiksused on lõpetanud girl-poweri allasurumise. Usaldus ja alandlikkus on ühed vabas voolus edasi viivad imevigurid.

„Näen meie mõisa esimesel rõdul Miat kord tema pulmade ajal rahvast tervitamas,“ manifesteerib ja visioneerib poisikeselik mõisaproua. Tagumisel balkonil tervendava aia kohal on tseremoonia. Ja selleks ajaks, tosina aasta pärast – on inimesed taas soojalt ja südamlikult ümber mõisa kogunenud.“

Mia tahab nii selleks kui üldse kogu maailma ühe korraga ära parandamiseks ja sülle võtmiseks kõike teha – nii ehitada kui purjetada, nii ratsutada kui raviaia pinke kohendada. Angelika külvab, korrastab ja koristab. Tuuli on mõisa värskeks väestamiseks sirutanud külarahvale käe ja taaselustanud ühiste jaanikute-simmanite tava.

Teatrietendustega alustamine mõisas andis tõuke teise korruse puhastamiseks ja neitsiliku porgandilooriga vooderdamiseks, külavanem Liia Raidmaa tassis sinna seltsimaja mööbli ja avas mõisasse ühe-õhtu-kohviku – ja ka tseremooniatele-tervendustele-koolitustele ootab vastne mõisarahvas senisest rohkem kohalikke helgeid hingi.

„Me oleme siin kunagi elanud pühameestelt, kes peavad vajalikuks siin püsida, nõu küsinud. Nemad on soovitanud etenduste ja kontsertide jaoks teise korruse akende ette valged kardinad riputada. Ehkki eelarvamuslik rahvasuu on vahepeal heitunud umbusku õhutanud, pole meie siinsete võlvide all mitte ühtki hirmutavat elamust kogenud. Henn on mõisa ühte tiiba sisuliselt kiriku sisse seadnud – ja kuna siin on nii paljud inimesed abi saanud, moodustab tänutunne ise juba pidevalt pulseeriva sooja laine,“ usuvad Kirna tänase muinasjutu tegelased. „Mõisa uksed on alati avatud. Olenemata sellest, kas teatatakse ette või mitte – ning kas ja kui palju korjanduskarpi poetatakse – on Henn alati vormis ja valmis. Tunnetab tulijate tegelikke vajadusi, juhib nad just õigesse kohta ja räägib täpselt õigetest asjadest. Meie õpime ja ehitame.

Oleme Meie Kirnat rajades selgusele jõudnud vajaduses, milleni meie rahvajuhtidel on veel pikk tee edeneda. Eesti tulevik oleneb erinevate rahvakihtide ühendamisest. Ajad on sellised, et üksteise võõrastamine ja üle tarade põrnitsemine ei vii kuhugi. Me peame üksteisele oma lugusid jutustama. Isegi Angelika, kes oli varem vaikne ja peituv hingekene, kõneleb aina avalamalt oma enese tervenemisest, mis tulenes Meie Kirnasse kui koju jõudmisest. Eesti nimekaimad ärimehed ei häbene nüüd laagrites-kursustel gurudena oma elupõletamise aastatest jutustada – kellel kuu pimedas koopas, kellel Välk Vahemerel on õhu klaarinud. Oleme tänulikud, et Mia jätkab meie purjetamise tava – ja ühendab samas meid hobustega. Ja investeerime tänuliku rõõmuga Meie Kirnasse täpselt nii palju kui võimalik ja vajalik. Koos- ja kaasloome muudab igavesti nooreks.“

Kui astute roosa seltsimaja juurest mööda alleed üles purskkaevu taga pärani ustega avasüli ootava Tähevärava poole, ärge imestage Ingli Puudutuse üle – kattute tervendus- ja teatrimõisale lähenedes meeldiva äratandumis-kananahaga, tekib rahulik ja puhas mõteteta seisund ning kindel teadmine, et kõik hea ja ilus on ees.

“Meie olemegi Mustrimuutjad!” on Tuuli avastanud. “Oleme hakanud sisetunde järgi kõige õigemal moel elama ja mõtlema, tervenema ja inimesi tervendama, nii et mustrite muutumine levib parimas mõttes viirusena Täheväravast üle Eesti.”

Kuningad ja kõutsid

Mis on saanud kunagistest kultuskoolitajatest ja psühholoogiapõhistest gurudest, kelle julgustavate hõisete saatel saalitäied tänulikke kliente üles-alla hüplesid ja end veensid, et saavad kõigega hakkama? Kas keegi teeb veel reaalset-inimtehnilist juhtimise ja müügi koolitust?

On olnud igasuguseid stiile ja aegu – tänase spirituaalse avanemise šamaanide-tervendajate-puhastajate-õpetajate panoraami kõrval saavad ka Peep Vain ja Aivar Haller, Tauri Tallermaa ja Karin Hango ikka endiselt kenasti hakkama. Oma professionaalses nišis – või ajutises erus! – mille kõrvale otse loomulikult uuristavad oma sahtlikesi ka selle eriala soolapuhujad. Kus tegijaid, seal ka diletante. Kelle eest on end siiski kergem kaitsta kui mustade maagide ja valeposijate üliküllusliku turu käest. Millelegi muule kui heale õnnele, targale sisetundele ja heale juhusele sellel liikideküllasel guru-maastikul orienteerudes loota pole.

Muiste käidi targa juures. Perekonna vanimad liikmed on alati olnud kodused teadjad. Seejärel ajas asja ära partei, ametiühingu ja kgb funktsionäär. Misjärel vallandus ameerikalik mood haarata psühholoogia-teenus perearsti ja juuksuri kõrvale. Teate küll: soovid sa sellest rääkida, kartulid ja apelsinid. Üha täienev valik suhtlemis-video-psühhodraama-gestalt-playback-treeninguid. Ning saalitäite kaupa eduinimeste rühmatreeninguid ekstaatilises seisundis. Kes ei mäletaks Peep-elav-legend-Vainu ümber kogunenud jüngreid või filmist „Naerata ometi“ tuttava välimiku ning showmehelike elementidega turule tulnud ja jäänud Tallermaad! Kuhugi ei ole kadunud ka Hangod ja Pakud, oma koolituskaubamärgi väärikad kandjad.

Kes muud ei oska…

Aastakümneid tegutsenud kõrgprofessionaalse koolitusfirma Self II juht Karin Hango on suurfirmade personali nõustajana märganud, et tegeliku psühholoogilise teenistuse kõrvale kippusid keskpärased isetegevuslased tekkima üsna analoogselt spirituaalidest reiki-massaaži-kristalli-pendli-rahvaga just samal ajal – masu süvalohus.

„Kes ära koondati ja õhku astus, see nõustajaks ja tervendajaks hakkas. Rõhk sõnal „hakkas“. Vana tõde ju, et kes muud ei oska, see õpetab. Seda enam, et keerulistel aegadel on hingeabi ja isiksuslikku tuge ikka vaja. Ent sedasi on ingliskeelne termin „coach“ – arengukonsultant – sujuvalt kõutsiks devalveerunud. Oma eksistentsi õigustamiseks kõutsideks hakanute seas on üsna kontrollimatut hämamist, mis parimal juhul ei kahjusta neid, kes vajaksid tegelikku arengukonsultatsiooni,“ muigab tipp-psühholoog. „Harrastuskõutsid kipuvad muutuma firmades tippjuhi asemel poksikotiks. Võtavad vastutuse ja kontrolli seal, kus ei küsita ega tohiks. Põlevad läbi, sest ei tegele enesepuhastuse-täiendusega, nagu profid perioodiliselt teevad.“

Karin arutleb, et kui muiste olid inimestele teejuhtideks targad ja maandajateks pihiemad, siis ka tänapäeval peaksid ideaalis nood arengunõustajad kollektiivi enese seest välja kasvama. Nad peavad olema kogukonna tööjaotuse loomulik osa, mitte mõni tööta jäänud ajakirjanik ega suhtekorraldaja. Firmajuhid võiksid oma enese rahva seast coachi koolitada. Mitte endale 30eurose tunnitasuga suva-kõutsi majja guugeldada.

„Eestis on kolm arvestatavat coatchide agentuuri, kus töötavad mitme kõrgharidusega profid – mitte keskeakriisi harjal lapsikult endalt küsijad „kelleks tahan saada“ – ah, saan nõustajaks,“ teab Karin, kes ise õppis „kõutsimist“ kaks aastat ja mitmes riigis, nagu sai vastava väljaõppe enam kui pooleaastase täiendusega ka kompanjon Murutar. „Meie Selfist saab lähiajal palgata kellegi muu tarifitseeritu – mind ei saa, sest minul on sabatiaasta. Poeg ja minia läksid pärast tütarde sündi nüüd mõlemad täiskohaga psühholoogitööle, mina võtsin vanaema-tööaasta, mil teine Selfi juht Vahur Murutar kannab kolm neljandikku koormust ja vastutust. Selliseid aja maha võtmise sisukaid aegu soovitan kõigile. Nagu soovitan ka palgata parimad – mitte ravida ise oma hambaid.“

Kuninga rantjee-aasta

Varasematel aastatel kõige kirglikuma ja süsteemsema müügi- ja juhikoolituse rahvusvaheliseks tipptegijaks tõusnud Peep Vainust kuuldub harvadele koolitustele pääsenutelt midagi väga teistsugust kui senised tuhandepealised kuumaksköetud saalid ja jõuline maailmavallutus. Need, kel olnud erandlikku au saada osa defitsiidiks muutunud Peebu Läänemaal asuvas koolitustalus toimuvast, kirjeldavad: seal on väga malbe ja mahe – pehmed sussid pannakse jalga ja ekstaasi ei minda…

Vain ise väidab, et tal pole praegu midagi avalikule nöörile riputada, sest suurmees on pisut üle aasta elanud muusikaõpingute ja joogaküllast rantjee-elu, milleni jõudmiseks ta kogus julgust kümme aastat. Vaatas, kuidas kolleegid eru-koolitajatena toime tulevad ja finantsilisi-eksistentsiaalseid paanikasööste ületavad. Ja rantjeeruski!

Ütled motivatsiooni ja müügi koolitus – ja mõtled Vain. Ütled Vain – ja mõtled „Mis on tähtsaim küsimus?“ Sellenimelist õnnevalemi-raamatut müüb ingliskeelsena ka Amazon. Peebu kaubamärk on hakanud aastatega ülemaailmselt oma elu elama ja teenima. Tänasesse lillelapse-elujärku jõudmist hoidis tagasi ümberringi valitsev hirm. Samad arved, teine sissetulek, üldlevinud kartus, et kui sa ei tegutse, pole sind olemaski – isegi kui see tegutsemine on ebaproduktiivne ja orjastav.

„Olen elanud 15 kuud kahekesi trompetiga. Teen praegu ühes päevas umbes kolmandiku varasemast rabistamisest ja naudin vabas lillelapselikus rütmis kulgemist,“ kirjeldab kaubamärgiliselt helepõlevate sinisilmadega mees avalalt naeratades.

Oma Läänemaal-asuvas koolitustalus teeb härra Vain jüngrite tungival nõudmisel aegajalt siiski koolitusi – millest osasaanud neid pehme-sussi-legende räägivadki. Põhiliselt jagab mees end trompeti ja teiste sõprade vahel. Võtab pillitunde, et oskusi lihvida – ja läbi nende oskuste ka hingamist korrigeerida. Hingamine on tema sõnul kõige alus – sellega saab maha võtta esinemispaanika, keskenduda – ja pasunamängu puhul jagada seda jõudu mitmeteks tundideks, mis korratu hingamise puhul veerand tunniga võhmale võtab ja huuled hukkab.

Peep külastab sõpru, vaatleb inimesi ja protsesse, sisemise vajaduse ajel reisib – ja jälgib laste täiskasvanuks saamist. Ta koges imelist puhastumist ja noorenemist Šveitsi mägipansionis – ent seda meelt pole, et rahakad eestlased peaksid kogu planeedilt kõiki praktikaid ja triitmente, toimetaimi ja eliksiire kokku ostma ja enda peal katsetama.

Sama kaheldav kui kaugete rahvaste hiilerlus ja šamantra, on isand Vainu sõnul ka võõra taimeriigi tarbimine – me ei tarni oma lehmadele siia sellepärast liaane, et džunglis on elevandid neid süües õnnelikud. Toit ja kehakosutus – aga ka vaimuvalgus ja inimese kui terviku koolitus – pärinevad ideaalis siitsamast kust me isegi.

Peep võrdleb oma realistlik-konservatiivset kulgemist autovalikuga – kindel klassikaline maastur, mitte moekaid ekstravagantsusi. Ammugi mitte kelkimist ega asja asja pärast. Asi olgu Asja teenistuses.

Spiritualistlik vaimustus, mis ajab elu mõtte ja õnne otsijad õhinas lastelaagrina igal õhtul mõnele esoteerilisele loengule ja seansile, pälvib Peebult heatahtliku muige. Ka tema käib mõnikord tunde järgi mõnel šamanistlikul kontserdil – tänab, naeratab – ja jätkab kulgemist omal rajal. Tõsi, poolteist aastat rantjee-elu on pannud mehe uute väljakutsete järele ringi vaatama. Paraku on nii, et inimene tajub oma olemasolemist ja vajalikkust tegutsedes. Ent nüüdses arengujärgus peab see väljakutse olema lõbus ja eriline – ning jätma juhtide koolituse tipule vabaduse.

„Mul on esimest korda oma tuba ja kabinet – olen vaimustunud sellest, et minu riidekapis on vaid minu riided – ja minu kabinet on tõeliselt minu päralt,“ naeratab Peep. „Pika elutöö tasuks polegi seda nii vähe. Praeguse siin ja praegu kulgemise perioodi järel tulen ilmselt taas turule lastele ja noortele suunatud koolitustega.“

Naerata ometi!

Koolituste ja isiksuse treenimistega seonduv Tauri Tallermaa nendib, et arutleb nii iseenda kui hea teekaaslase Andres Dvinjaninovi koolitusi kõrvalt jälgides, mida koolitatavad kollektiivid ja isiksused neist etendustest ikkagi tegelikult saavad.

Emotsiooni. Emotsiooni tekitab see, mis isiklikult puudutab. Ja puudutuse ulatuseks hindab Tauri umbes 10 protsenti. Iga koolitus on spektaakel, mis eeldab oma metoodika ja teadmiste edastajalt artistlikkust. Tauri kirjeldab kaasteelise Dvinjaninovi meelis-motiivi – DISC-teooriat. Sellekohaselt jagunevad inimtüübid Dominantseteks, Artistlikeks-edevateks (I), Stabiilseteks ja Konservatiivseteks (C). Tauri sõnul on tema ise ID – artistlikult dominantne – ning Dvin DI. Kombineeruda saavad vaid kettal kõrvuti seisvad sektorid, mingit ristpõimlemist olemas pole.

Küll aga saavad kenasti kombineeruda härrased koolitajad ise. Kui Tauri esines saates „Laulud tähtedega“, siis Peep Vainu teletähetund oli „Tantsud tähtedega“ – Dvinjaninovi kuvand on hübriidina „Õnne 13 Gunnar pilvede alt“. Kuivõrd inimestel on valikuline emotsionaalne mälu, assotsieerub Tauri ise Leida Laiuse filmiga „Naerata ometi!“ mille peale on ladestunud teleesinemised tunnikontrolli ja mälutreeningu saadetes.

Meestel on ka eraelulised mustrid sarnased – Vain ja Tallermaa lahutasid rööbiti ning pidasid ühiselt aru, kas ja kui palju sel teemal meediaga suhelda – Dvinjaninoviga on Tauri analoogia veel üks-ühesem. Mis on kinnitus väitele, et kõik on kõige ja kõigiga seotud ning sarnane.

„Seega püüdleb eranditult iga inimene enesetäienduse ja kõigi oma tööriistade – ihu-hing-vaim – väljakujundamise poole. Mina ise olen välja töötanud kiirlugemise ja mälutreeningu metoodika, mida õpetan koos keskendumise ja esinemisoskuse koolitusega. Kui varem lasin end müüa Urmas Kõivul ja teistel firmadel, siis viimasel ajal müün ennast ise,“ on oma nišiga rahul mees, kellel on kindlalt Eesti ühed kaunimad kristallsinised suured silmad. „Elurütm on selline, et sügis-talv-kevad on sisustatud koolitustega, suvel olen põhiliselt pulmakorraldaja ja õhtujuht.

Koolituste põhiline kriteerium – ma ise pean oma asjast sama palju lusti saama kui klient. See 10 protsenti, mis koolitatavatesse salvestub, ainult mu enese lustist tulenebki. Sama on ajakirjalugudega – ma naudin nende kirjutamist. Ajakirjadele Psühholoogia ja Naised mälust või laste eakohasest kohtlemisest kirjutades loen juurde, õpin ja arenen ja olen õnnelik. Psühholoogid võivad küll rünnata – mingi raamatupidaja-haridusega vend õpetleb siin meie põllul – aga ma ei vaja selleks tõesti litsentsi, et teada: nooruki aju otsmikusagar areneb välja 24.-28. eluaastaks – enne ei saa temalt täiskasvanulikku tervikpildi-logistika-planeerimise kõrgemat pilotaaži nõuda.“

Kui edumeelsed kollektiivid tellivad Taurilt meeskonna ja seda moodustavate isiksuste koolitusi, jälgib mees, et meeskonnad ja inimesed kinnistaksid kuuldu-kogetu kordamise ja arutelu käigus – siis saavad tööandjad oma raha eest selle erilise Millegi, mis on enam kui meeskonna väljatoomine kontorist või atraktiivse esineja toomine kontorisse. See Miski tõukab inimeste arengu liikvele. Ja seda polegi nii vähe, arvestades kui tohutu infomüra sisse me üksteist uputame. Ennast ka.

„Koolitatavad hakkavad alati äratundmisrõõmus naerma, kui panen nende ette pildi pereema monoloogist, mida kõike pereisa üksinda kodus tegema peab – seda-seda-seda… Ja lõpeks jääb papa selektiivsesse mällu pärast filtrite läbimist sõnum: ava õlu ja istu teleka ette, siis ei tee vähemasti midagi valesti,“ muigab Tauri, kes on huviga uurinud ja edastanud valikulise mälu hämmastavaid vassinguid. Tema sõnul mäletavad mõne aja eest dialoogi pidanud inimesed toonast vestlust täiesti erinevalt – kusjuures kumbki eksib, tegelikult toimus hoopis kolmandatmoodi lausetest koosnev kahekõne.

„Käärid on järjest enam harki läinud,“ tõdeb Tauri. „Kui osa inimesi muutub üha spirituaalsemaks ning kolib oma esoteerikaäärmusega täiesti oma mulli elama, siis teine osa soovib midagi tegelikku. Skeptikud-praktikud küsivad õigustatult: kui kõik on über-vaimsed tervendajad ja mediteerijad – kes siis toodab-töötab-teeb?

Kogemused on näidanud, et igaüks leiab oma sobivaima õpetaja. Tõeliselt vaimsed ja spirituaalsed tegijad ei räägi oma vaimsusest, vaid töötavad ärijuhtide ja taluperemeestena – vaimsus on nende jaoks enesestmõistetav.

Ja oma tegeliku tegemise, mulla ja tööriistade puudutamise tarbe saame meie naise ja lastega samuti kätte – meil on maakodu Rõuge kandis. Metsas, ühesõnaga.“

Tallinnast maakoju sõites veedab Tauri naisega kolm ja pool tundi kvaliteetaega – kaasad vestlevad ja mõtisklevad ja tõdevad, et iga korraga muutub kahe kodu vaheline tee üha lühemaks. Lapsed magavad ning ühised ja isiklikud elamused ja plaanid sõnastatakse teineteisele nii, et need jäävad mõlemale võimalikult sarnaselt meelde.

Talupoja tarkus

Vainu ja tema kunagise partneri Aivar Halleri koolitajateed läksid lahku kümmekond aastat tagasi. Haller, kes tegeles peaasjalikult juhtide koolitamisega, veendus, et kõverate puude sirgeks painutamine on väheviljakas tegevus. Seda enam, et reeglina juhid ei oma ühiskonnas suurte ja sisuliste muutuste elluviimiseks piisavalt tahet ega ettevalmistust – enamus maadleb oma ego ja ettevõtte majanduseesmärkide tasemel. Praktilise inimesena otsustas Haller rajada kasvulava noortele võrsetele, et nood saaksid takistamatult tugevaks ja sirgeks kasvada. Ambitsioonika pürgijana seadis kolme lapse isa miinimumeesmärgiks oma lastele sobiliku kooli rajamise. Seejuures andis ta välja julge lubaduse, et järgneva 45 aasta jooksul aitab üles ehitada koguni 10 uut kooli. Tänaseks on hakanud esimene näidis – Tallinna waldorfkool kaela kandma. Koplis Tuulemaa tänaval asuv suur koolimaja on rõõmsaid lapsi täis ja õnnelikud emad-isad on keskmisest aktiivsemalt oma laste arengukeskkonna loomisesse kaasatud.

Kakskümmend aastat andragoogika põldu harinud ja seal sees 10 aastat üldhariduse peenraid kõblanud Haller mõistis kogenud koolitajana, et haridussüsteemi kaudu ühiskonna väärtushinnangute  muutmine on väga pikaajaline protsess. Kooliga alustades uskus ta, et see võtab 12-15 aastat, täna usub 54 aastane koolitaja, et näeb sisulist muutust oma 100 juubeli paiku. Et sinnamaani ja kauemgi kenasti vastu pidada, tegeleb hea tervise juures olev koolipapa regulaarselt ehk igapäevaselt vähemalt tund aega vaimsete praktikatega.

Mentorina ettevõtlikke inimesi aitava Halleri arvates on meie ühiskond täna sügavas väärtuskriisis. Mitte majanduslikus ega poliitilises vaid just väärtuskriisis. Samas ei ole see tema meelest midagi ületamatut. Haller teeb kummarduse oma hea õpetaja Ülo Vooglaiu suunas, kellest kõnelev värske raamat „Aeg ja Vaim“ tema töölauda ehib ja ütleb, et mõistab sõbra suurt muret Eesti hariduselu seisukorra pärast. Samas ei jaga ta maestro sügavat pessimismi. Koolieluga hästi kursis olev Haller on külastanud enam kui 350 Eestimaa kooli ja teab, et meil on palju väga häid kogukonnakoole, kus keha, vaimu ja hinge harimine kenasti tasakaalus. Hoolimata süsteemi kui terviku hullusest. Sealne koolijuht ja õpetajad tunnetavad Elu rütmi ega lase ennast ametnike trummipõrinal kurdistada.

Aivar tunneb kõige rohkem muret selle pärast, et kriitilise mõtlemise asemel õpetatakse enamuses koolides ühe kindla ja eksimatu tõe õpetust, mis paraku viib suure vastandumiseni. See õpetus ei salli enda kõrval ühtki erinevust – ei teisitimõtlejaid, kaotajaid, ei homosid, pagulasi ega invaliide. Seepärast prevaleerib ka meie haridussüsteemis üks ja „ainuõige“ inimkäsitlus, mis ütleb, et inimene on Mendelejevi tabel, mis liigub tahte jõul ja Newtoni seadustest lähtuvalt. Mis selle liikumise käivitab ja võimalikuks teeb, see ei ole teada ega ka tähtis. Tähtis on, et liikumine toimuks ja seda ainuõiges suunas.

Haller ja tema mõttekaaslased otsivad abi traditsioonilisest talupoja tarkusest, mis ütleb, et ainus ja muutumatu asi on see, et kõik muutub. Haritus on tema ja kaaslaste jaoks (füüsiline, vaimne ja hingeline) seisund ehk valmisolek pideva muutusega hakkama saada. Kuidas see seisund kujuneb? Haller usub, et inimene on midagi palju enamat, kui me seni oleme arvanud. Kindlasti mitte Newtoni seaduste põhjal ringikomberdav Mendelejevi tabel. Haller oma mõttekaaslastega usub, et inimese füüsilist tervist mõjutab otseselt tema energeetiline seisund, mida Hiina meditsiin on 6000 aastat tasakaalustama õppinud ja et seda energeetikat mõjutab väga konkreetselt inimese psühhosomaatiline seisund ehk tema mõtted, tunded ja tahe.

Haller on veendunud, et valu on kiireim tee inimese arenguks. Kui (hinge või füüsiline) valu südames või kuklas toksib, siis otsib inimene võimalikult kiiret lahendust ja on valmis tegema asju, mis muidu tunduvad liiga koormavad. Suhtumise ja uskumuste muutmine on just selline väljakutse. See, mida hariduspõllul võiks poole sajandi pärast lõigata, on tervise valdkonnas valu toel korrastatav kordades kiiremini. Seepärast on Haller oma mõttekaaslastega loonud kogukonna koodnimega Lovi (Uku Masingu leid arhailisest eesti keelest, tähendab muutunud teadvuse seisundit), mis toetub talupoja tarkusele ja kaasaegsele kvantmehhaanikale, et aidata otsivad isiksusi, sealhulgas vaimse ja füüsilise tervisega hätta sattunuid inimesena kasvamise rajale tagasi. Haritus on valmisolek pidevalt muutuva Eluga toime tulla.

Küljeveerg:

Keskpärane koolitus on kuritegu

Hiljuti kuulsin taaskord küsimust, kuidas küll selgitada otsustajale, miks on mõttekas kulutada rohkem kvaliteetsemale koolitusele.

Vastus on lihtne – keskpärane koolitus on kestvalt kahjulik, selle pakkumine toetab kahvatut kopeerimist ja hävitab organisatsioonis initsiatiivi ning uudishimulikku katsetamist, nõrgendab arenguvõimelisust. Isegi teadmiste jagamine algajatele võiks ju toimuda nende vajadusi ja kogemusi arvestavalt, mõtlemist ja arutlemist soodustaval moel.

• Kui säästmistuhinas olukorda professionaalselt ei uurita, lahendatakse pealispindset või sootuks mõnd koolituse tellija või koolitaja probleemi.
• Kui koolituse eesmärgid on ebaselged või vähe omaks võetud, sõltub tulemuseni jõudmine vaid juhusest. Koolitajad saavad siis kasutada oma lemmikmeetodeid, mis ei pruugi kohased olla.
• Ebakohaselt valitud meetodid muudavad eesmärgini jõudmise ebatõenäoliseks (loengu kuulamine näiteks kedagi sõbralikumaks ega hoolivamaks ei muuda) ja võivad murelikku taustajauramist sootuks suurendada („jutt on ilus, aga meil ei saa ju teisiti“).
• Kui koolitustingimustes selgelt kokku ei lepita või lepitud piiridest kinni ei peeta, kahjustub õppijate turvatunne ja usaldus.
• Oskamatu meetodite kasutamine võib osalejaid kahjustada (näiteks harjutamise suhtes üliettevaatlikuks muuta).
• Lihtsustatud käitumisjuhiste serveerimine toodab pealiskaudsust ja vastutustundetust.
  Koolitajapoolne osalejatele meeldida püüdmine võib välistada väljakutsete võtmise, toetada osavõtmatut ja pingutusevaba pealtvaatamist („no vaatame, kuidas see koolitaja siis on ka“) ja sellega seotud ebaõiglustundeid („kui kelleltki midagi ei nõuta, pole mulgi mõtet pingutada“).
• Reflektsiooni ja analüüsi asendamine kamandamisega või vigade üle ironiseerimisega vähendab omaalgatust ja kujundab abitust või sõltuvust.
• Rakendusvõimaluste läbi töötamata jätmine viib koolituse tulemusena süvenevale süütundele („ja ikka ma veel ei delegeeri nagu koolitusel kavatsesin“).

Lohutuseks on siiski linnuke mingis lahtris ja kindlam pinnas keskpärasusele, mis tülikad talendid eemal hoiab.

Karin Hango

Koolitus- ja arendusfirma SELF II loovjuht

Hüppeks uude valmis – Emake Maa ei kesta enam

Lille Lindmäe räägib: „Meele muutmise, võnkesageduse tõstmise ja energeetilise puhastumise ning planeedi inimestepoolse korrastamise aeg hakkab ümber saama. Maa on armastava elava olendina välja kannatanud palju enamat kui oskaks kujutleda. Nafta asemel on end plastikusse tarbinud inimesed Maa soontesse lasknud ookeaniveed. Aga vee erikaal on oluliselt väiksem ning lisaks vajab pöörlev Emake määrdena ise oma õli. Ahned laastajad on isegi mürgise asbesti asemele jätnud paljude kilomeetrite pikkused ja sügavused kraatrid, et endale kasvõi mürgist maju ja ehteid saada-saada-saada. Kõik maailmamered on täis kõikvõimalikku rämpsu, vesi on saastunud jne.

Meie planeet ei kannata rohkem laastamist ja reostamist välja – ei füüsilist ega energeetilist ja lubab nüüd end hakata korrastama tule, maavärinate, vee ja tuule abil, inimestest rohkem hoolimata. Planeet on otsustanud tõusta Kuldse Aja kõrgesse võnkesagedusse. Muutuste vajalikkusest ja tulekust on inimkonnale viimaste aastakümnete jooksul kordi teatatud.

Nii on see olnud ka varematel aegadel. Godfré Ray King kirjutab oma 1934. aastal välja antud raamatus „Paljastatud Müsteeriumid“ (Unveiled Mysteries), et Suur Kosmiline Meister tuli oma Valguskehas, milles ta arenes ja säilis, viimast korda hoiatama Atlantise inimesi ähvardava suure katastroofi eest. Ta soovitas kogu hädaohus oleva Atlantise rahval lahkuda maalt ja asuda elama Ameerika mandrite lääneserva. Katastroofini oli siis jäänud viis aastat, kuid vähe oli neid, kes uskusid, kuuletusid ja lahkusid.

Pühakirjadeski on kirjeldatud eesolevaid suurte, raskete muutuste aegu, mil terad eraldatakse sõkaldest ning elavad kadestavad surnuid, see aeg on käeulatuses, täpset suurte muutuste aega ei tea keegi, kuid me kõik võiksime valmistuda. Igaühe Mina on täna tähtsaim varandus, oma energiaid ise puhastades ja tasakaalustades saaks veel nüüdki võimaluse kõrgemale tõusuks. See pole isekus, vaid ajakohane vajalik toiming.

Avatud, puhast, kirgast, kõrget energiate võnkesagedust omavad valgustöötajad suudavad abipalujatele anda vajaliku tõuke tõusurajale suundumiseks. Edasine sõltub igaühe enda ponnistustest. Kes ei soovi end muuta, see sellesse kuldsesse aega ei sobi, küll ehk mõnda kaugesse järgnevasse, hing ju on igavene. Vägisi kedagi kõrgemale tõsta pole võimalik.

Arukas pole juba oma saavutatud energiataset lasta teistel madalamale kiskuda. Energiat vähendab ka alkohol, narkootikumid, viha, hirm, ahnus, kurjus jne.

Pole hea alluda moes olevale kohustusliku kallistamise hukatuslikule energiaid ühtlustavale tegevusele! Energia hakkab voolama tugevama energiaga inimeselt nõrgemale ja kui te pole veel küllalt tugeva energiaga, siis lihtsalt lasete end vaegenergiates vaevlejatel mõttetult nõrgestada, sest teilt tõmmatakse energiat ära ja masskallistamisel seltskond muutub keskmiste energiate homogeenseks kogumiks. Energia kaotusele lisaks jagate ja saate ka võõraste mikroobid. Joogatreeningute ja väelaulude järel käib mingi massiivne kallistamise-orgia, milleks? Pärast ollakse väsinud, tühjad ja ei suudeta tegelda oma asjadega.

Kallistage tihemini oma lähedasi, mitte haigeid ja energiavaeguses vaevlevaid võõraid! Võõraid kallistage siis, kui teie oma bioväli on avatud, terve, tihe, valgusrikas ja suudab vahendada kosmose energiat, siis te olete selleks valmis!

2003. aastal ilmus Lillel Eestikeelne raamat „Iidse teadmisega õnnistatud“ ja 2006.aastal „Tähed on bioväljas ja taevas, “ mõlemad tõlgiti Soome ja Inglise keelde ning neist on ilmunud mitu trükki. Avastuslikud ja laia vastukaja on leidnud raamatutes Kirlian – meetodil Heldur Haldre ja Matti Ollila poolt tehtud sõrmede ja käe fotod. Käe ümber tuli nähtavale tähtede ja tähtkujude kaart, mis saadud teadete kohaselt näitab hinge teekonda universumis, täpsemalt saab lugeda raamatutest.

Universumi kaaslaste poolt anti „Iidse teadmisega õnnistatud“ raamatu kaudu inimkonnale teateid

veel enne (19. 02. 2003), kui Bush koos sõjarditega Iraaki hävitama tungis. Öeldi nii (lk.149, 150): „Praegust olukorda vaadeldes tundub, et sõda pole enam võimalik ära hoida. Euroopa ja Ameerika Ühendriikide rahvad peavad end teistest paremaks. Nad tahavad, et kõik maailmas toimuks nende soovi kohaselt ja ei salli, kui kõik nii ei toimu. Muslimite maailm on täiesti teistsugune. Neid on kasvatatud ja nad on oma igapäevases elus näinud seda, et muslimid on vennad, kes igas olukorras üksteist aitavad. Muslimid ise ei alusta sõda. USA ei kujuta sõda alustades ettegi, millele nad tegelikult põrkuvad. Nad võivad oma sõjatehnikaga hävitada Iraagis kogu maa tühjaks, kuid sõdurid peituvad mägedesse ja sealt on neid võimatu kätte saada. Pealegi elab kogu maailmas palju muslimeid. Oma üksikutest peidupaikadest hakkavad siis muslimid tegema väga julmi äkkrünnakuid paikadesse, kus saab kahjustada võimalikult palju inimesi korraga. Selline sõda hakkab toimuma kogu maailmas, tekitades hirmu ja paanikat. See toob kaasa ülimalt raske olukorra kõikjal. Muslimid võivad elada üksikuna võõral maal, kuid nähes hädas teist võõrast muslimit, minnakse talle kohe appi kui vennale.“

Nüüd siis, aastal 2015 ongi kõik just nii läinud nagu seda ette juba aegsasti teada anti! Arusaamatu vaid, miks Iraagis hävingu korraldanuid ja tänase suure kaose tekitanuid rahvusvaheliste õigusemõistjate poolt ikka veel vastutusele pole võetud?

Lille Lindmäe mõtted ja saavutused on tekitanud palju rahvusvahelist huvi ning loonud sideme akadeemilise arstiteaduse ja alternatiivmeditsiini vahele. Sellepärast, et ta teab: info haiguse kohta kajastub inimese bioväljas enne, kui see puhkeb füüsilises kehas. Lille näeb aura järgi ära, kas ja milline organ on haige. Ning tema biovälja ja tegevust on teaduslike aparaatide abil korduvalt pildistatud ja mõõdetud – ta sooviks, et iga tervendus-ambitsiooniga persoon suvatseks oma biovälja ja protsesse pildistada, mõõta, et näidata teistelegi.
Lille soovitab inimestel endil oma mõtteid uurida ja tunnetada iga oma mõtte mõju organismile. Ravi algab ikka patsiendi soovist, mitte ravija panusest. Lille ütleb, et talle ei meeldi kaasaja suund iga hinna eest positiivselt mõelda. Kui on tekkinud rahutust tekitav probleem, ei tohi seda kui negatiivset signaali kõrvale tõrjuda. Probleemid tuleks selgeks mõelda, et saada puhas mõte, analüüsimise teel tekib selgus ja rahu. Rahuseisund aga avab biovälja ja teeb inimese võimsamaks ka haiguste suhtes.

Kui teil on väljapääsmatult raske olukord, võiksite korraks peatuda ja meenutada oma elu kõige edukamat hetke! Meenutage oma hingeseisundit sel hetkel! Eduka hetke hingeseisundit taaselustades võib laheneda mõnigi olukord. Ärritusseisund ja stress tekitavad energiakanalite ummistuse, viivad inimese polaarsuse tasakaalust välja ja inimese bioväli sulgub ning olukord muutub veel keerulisemaks. Elundid ei saa neile vajalikku energiat ja energiadefitsiidis elundil on raske terveneda. Paranemine toimub, kui terve elundi võnkesagedusega energia hakkab liikuma.

Paraku tõttavad appi sageli just sellised nn tervendajad, kes end ise ummikusse elanud, ja tasakaalu kaotanud. Tegelikult tekitavad stressis inimesed oma tasakaalutu käitumisega stressi teisteski. Olukordi, mida ei saa muuta, võiks võtta rahulikuma meelega. Oma elu eest peame igaüks ise vastutama. Kust võtame õiguse levitada ümberringi haigusi tekitavat disharmooniat? Kõigil meil on enda sees kõnelev vaikus ehk sisehääl, inimesed peaksid seda rohkem tähele panema, mitte kaost endas ja müra levitama.

Kõrgemat mina kuulavad inimesed loobuvad reeglina eneseraiskamisest – kes jätab maha joomise, kes abikaasa, kelle arenematuse tõttu pidevalt ühtlustuvate bioväljade seaduspärana ka arengujanune kaasa peetub ja hukkub.

Heldur Haldre Kirlian-fotodelt on näha, et Lille puhul on tegemist on ülivõimsa vaimolendiga, kes võib endale lubada haigete tervendamist ilma, et tema enese väli sellest kahjustuks ja tervendatavaga sarnaselt laguneks nagu juhtub nõrga bioväljaga inimestega.

Lillet on aastate jooksul kutsutud Soome korrastama biovälju ja õpetama, esinema rahvusvahelistele konverentsidele maailmas. Suurim väljakutse oli möödunud aastal Indias Bangalore Mediteerimise Püramiidis Rahvusvahelise Teadvuse Uurimise Keskuse poolt korraldatud Vaimsete Teadlaste Kongress, kuhu kutsuti esinema vaid kaheksa inimest maailmast. Lille oligi üks kaheksast ja esinemisaega anti neli ja pool tundi. Lille sai hiljuti kutse järgmisel aastal minna õpetama Bangalore Teadvuse Uurimise Keskuse filiaalidesse, mis asuvad teistes India suurtes linnades.

Aju EEG mõõtmised näitavad, et Lillel toimivad ärkvel – päevateadvusel olles mõlemal ajupoolkeral võimsalt korraga kõik ajulained – alfa, beeta, teeta ja eriti kõrge on delta – milletõttu on tema ajulainetel võimalik vastu võtta teadvuste infot universumi tasanditelt. Delta ehk skalaarlaine hakkab tööle inimestel tavaliselt süvaunes või koomas olles. Tavatult töötavaid ajulaineid on Lillel uuritud Eestis, Soomes ja Indiaski. Eesti arsti diagnoos: aju on normaalne, terve ja hea verevarustusega. Soome ja India uurijad märkasid tavatult töötavat kõrget delta lainet.

Lillet on aastaid juhendatud Maa ley liine parandama. Ley liinid on kosmilise vaimse energia sõiduteed, mis töötades mingil viisil koos Maa magnetväljaga, toetavad kogu elu Maal.

Planeedi tervendamiseks ja ley liinide põhjatöö tegemiseks on Lillele antud seitsmest kanalist kahelt maalt korraga samu juhiseid. Laura ja Luule Eestis ja viis kanaldajat välisriigis on Lille meeskond, kes talle üheaegselt on edastanud sama sõnumeid – millal ja millises geograafilises punktis asuv ley liin tuleb parandada või uus ehitada, et planeet koos kogu muutunud eluga jaksaks ja edeneks.

„Ley liinid on nagu veresooned. Terve Maa on ümbritsetud energiajoonte võrgustikuga – suured pealiinid ning nende ristumiskohad on need, mida mina korrastamas olen käinud. Seni pidin kohal käima seal, kuhu mitme kanaldaja korraga saadud sõnum juhatas. Nüüd on võimalik tegevust kodust jätkata.“ arutleb Lille.

„Sel sügisel 20 – 26 oktoobril tuli olla Brüsselis ja Pariisis energiaid korrastamas. See oli vahetult enne õõvastavaid sündmusi. Pärast veriseid sündmusi Pariisis teatati Soome kanaldaja kaudu, et sinna jäi Lillest valgusseeme, mis hakkab kasvama, see sõit ei olnud asjatu.

Brüsseli rongijaama jõudsin õhtul kell kaheksa. Tänaval, kohvikutes ja baarides nägin vaid suurt hulka noori Araabia ja Aafrika hästi riietatud noori mehi, mitte ühtegi naist. Tahtmatult tekkis mõte, et Iraagi ja Süüria väed on kohal.

Energiatöö ei ole TEGEMINE, see on OLEMINE. Olen, kõnnin ja kiirgan ning bioväljas olev informatsioon teeb, mida vajatakse. Iga puhta ja avatud bioväljaga rahumeelne inimene teeb samuti energiatööd, ise seda teadmata. Nii võib mingis paigas püsivalt elav inimene jalgade kaudu maale kiirata ilusat valgust ja oma valgusega maast tõsta üles samasugust valgust, muutes kodupaiga eriliseks, kuhu tulijad põhjust teadmata olemist naudivad. On asju, mida silmad ei näe ja mille mõistmiseni teadus pole veel jõudnud.

Sel suvel algas uue ajastu jaoks püramiidide pikka aega lukustatuna olnud energiate avamine. Seda on võimalik teha kohale minemata. Alustada tuli maailma suurimast Hiina Valgest Püramiidist. See 300 meetri kõrgune, 500meetrise küljepikkusega tiputa püramiid on vaadeldav vaid ühest küljest, kolme külge turvavad teadmata põhjusel sõdurid. Valge Püramiid on ehitatud mullast ja mätastest ning sellele on istutatud mets. Juhenduse järgi toimides tekkis püramiidile energeetiline helendav tipuosa, mis hakkas tööle. Püramiid tõmbab nüüd Universumist energiaid, millega võimendab läheduses asuvate ley liinide energiaid. Tiputa püramiidide energiate avamine jätkub. On teatatud, et see aitab suurt hulka inimesi maakeral.

Maal kõikides riikides on palju mitmesugust valgustööd tegevaid inimesi, kõik oleme võrdselt tähtsad ja vajalikud, keegi ei ole ole teistest olulisem. Tähtsad on ka need, kes on veel teel.

Ülivõimsa biovälja ja valgustuskogemusega naine teab, et poliitikute ja saatejuhtide vehkelvad käed on nagu relvad ning ei usalda kõnelejaid, kes oma sõnumit edastades ise seda mõistmata bioenergeetilist võitluskunsti harrastavad. Kultuurinimesel räägib suu ja käed on paigal.

Lille käib oma teed, täites intensiivselt kõrgemalt saadud ülesandeid ja ta tunneb muide vaid väheseid Eestimaa kirjumirjult nõiaturult. Mai-Agate Väljataga on talle lähedane ja armas teekaaslane. Ehkki näiteks Ulvi Michelle Saar väidab oma vaikuse-koodi-raamatus, et on kõrgeima valgusega ainukordne väljavalitu, kuuleb Lille sedagi nime esmakordselt.

Bioväljas kaardistatud tähtedest kõnelevas raamatus ütleb Lille, et tema käe all tikkides ja laadides saavad paljud selgeltnägemise ja kanaldamise kogemuse. Kellel lõpeb see koos seansiga, kes jääbki Nägema ning asub ülestõusmise teele. Kes sujuvalt, kes valusate kogemuste järel hüppeliselt. Otsus JÄÄDA on meist igaühe vaba valik – kogu selle valusas ilus.

Janno Hert: alkohol on kultuurinähtus – mitte põrandaalune tapariist

„Eesti rahvas on nagu üldine trotslik jäär – ja seda looma mina tunnen,“ väidab Eesti Alkoholitootjate ja Maaletoojate Liidu liige, AS Tridens turundusdirektor Janno Hert, kes on Jäära tähtkujus sündinud ning äsja õnnelikult teise lapse isaks saanud perepea. „Kui Jäärale midagi keelata, kättesaamatuks muuta või teda ühiskondlikust kokkuleppest kõrvale tõrjuda, tekib jonn ja vastupidine tormamine. Hirmutage ja keelake Jäära – ning te saavutate traditsioonidega kooskõlaliselt haritud ja turvaliselt teadliku tarbimise asemel taas punkrimentaliteedi ja salaviina vohamise.“

Koduse ja avaliku hariduse ja koolituse asemel kipub praegu õhus olev napsu reklaami ja müügi eeskirjade muutmine tasalülitama väärika ja mõistliku valiku. Nii selles mõttes, kas osta ja tarbida või mitte – kui selles mõttes, milliseid soliidseid elukutseid valida. Keegi ei vali ju garaažijoodiku ametit – tükkis selle ohtlike liialdustega. Järjepidevuse ja suhtumise normaalse kulgemise korral osatakse elukutseks valida veinimeister ja sommeljee, maailmatasemel baarmän ja professionaalne kaupmees.

Teiste rahvaste seas on samas mitmeid selliseid geneetilisi erisusi, et need välistavad alkoholi tarbimise üldse. Legendaarseim on indiaanlaste alko-allergia – puudub ensüüm, mis seda looduslikku ühendit lagundaks ning tagajärjeks on psühhootiline „äralend“ ja koomalähedased pohmelused. See on olnud põhjus, miks kolonisaatorid põlisrahvaste käest maad endale said. Ent nüüd, kus seesugust biokeemilist fakti teatakse, osatakse ensüümita noori hoiatada. Ning seda teevad tegelikult ka mitmed jõulised religioonid eesotsas islamiusuga – kuivõrd alkohol mõjuks kõrberahvastele surmavalt, siis Allah ei luba.

„Mina olen õppinud terviseteadlikku meetodit pärast pitsi ohtrasti vett juua. Eesmärk ei ole ju mitte purjujäämine, vaid hea tuju ja meeldiv olemine – ka järgmisel päeval,“ teab Janno nii seda, et etanool vajab tõhusat rehüdreerimist – kui seda, et väärikate hingestatud alkoholimarkide ja kaubamärkide loojate seas, kes põlvest põlve ja sajandeid oma kunsti pärandavad ja lihvivad, reeglina joodikuid ei ole. On vaimustus ja sära silmis, kui uus laar väärt veini on valminud – või mõni uus nipp avastatud. „Kultuuri ajalugu on otsekui rõõmuküllane ja avastusterohke jada legendaarseid lugusid. Kuidas näiteks norrakate Akvaviti üks vägev kaubamärk saadi? Ühte tammevaati ei saanud viina päris pilgeni – osaliselt tühjas tünnis loksus märjuke mööda tammiseid tünniseinu laeva pardal, sai troopilises päikeses pargitud – ja tulemuseks haruldane kaubamärk! Samal ajal, kui Eestis muudkui karmistatakse ja hirmutatakse peaaegu kõige söödava-joodavaga, on karmid viikingid midagi nii vinget saavutanud…“

Kosmika ja biokeemia

Samal ajal, kui ridamisi – rahvale on seni arusaamatu, kelle huvides õigupoolest – karmistatakse ja keelustatakse järkjärgult igasugune taimne ja loomne toodang – töödeldud liha, maiustused… – paiskab üks äsjaavastatud asteroid perioodiliselt õhku tummiseid etanoolipilvi. Biokeemiline koostis teisel selline.

Inimese organismis aga paiskab etanool vere kiiremini liikvele, laiendab veresooni ning õige kasutamise korral desinfitseerib, katalüseerib ja oksüdeerib. Janno kirjeldab heldimusega oma 95aastaseks elanud vanaema, kes tavatses õhtuti 2 cli jägermeistrit võtta, sest tal oli iseendaga seesugne kokkulepe ja see oli tema rituaal.

„Olgu tegemist taluperenaise aetud pihlakatõmmise ja kasepungaviina – või apteegi-tinktuuridega – teisiti kui piirituse abil ravivad ained taimede seest üldse välja ei tulegi,“ meenutab Janno. „Kui mõni inimene on tervise või soodumuste tõttu karsklane – siis au talle! Ent au ka neile muinasjutulistele toosti-kunstnikele, kes näiteks Gruusias märjukest õnnistavad…“

Mis puutub vahepealsesse jäigasse karsklusse pöördumisse ning sellest meedias avameelselt kõnelemisse, siis täna on tekkinud tiba teine trend. Küpses eas isiksused on oma ihu ja hingega uue kokkuleppe sõlminud ning näiteks 15 aastat täiskarsklust pidanud teatrimees Jaan Rekkor lubab endale erilisel puhul tsimarukese viskit või midagi. Õige väestamise ja lepingute pidamise puhul lappama ei lähe – ning loeb oma maailma sumedaima tämbriga reklaame. Muu hulgas. Need aga kätkevad endas samuti esteetika-eetika-psühholoogia-spirituaalia peent kombinatsiooni.

Millenniumidevanune kultuur

Iga lapsevanem teab, mida vaatavad erinevas eas lapsed meisterlike teleklippide puhul – kuni kümnene uurib stiilseid kostüüme-soenguid-tantse – teismelisele aga on paras hetk selgitada, et siider pole limonaad ning rumm ja metaksa pole viin. Ning see ei tähenda, et lapsuke lippaks teleri eest või diivanilaualt kaasa haaratud ajakirjaga garaažis sumisevatele meestele kihutuskõnet pidama, et tegelikult tuleks juua konjakit või vahuveini.

Romantiline kaubamärk jägermeister ilmutas end paarkümmend aastat tagasi Eestis – stiilseimalt jahiratsutamistel, kus rebasesaba küttijaile seda kosutust pakuti. Toonastest ratsanikest osa tõusis hiljem maailmatasemel tippratsutajateks – muist ravimi- ja meediamagnaatideks.

„Jägermeistri – mis tõepoolest sobib Hubertusele pühendatud jahiratsutamistega olemuslikult kokku – leiutas meister Curt Mast varsti sada aastat tagasi. Tema isa tootis veiniäädikat – tema aga oli kirglik jahimees. Teda liigutas legend jahimeeste kaitsepühakust Hubertusest, kes nooruses tappis aplalt ja valimatult rohkem ulukeid kui vaja – kuni kohtas hirve, kellel oli sarvede vahel rist. Ilmutus! Pärast seda töötas Hubertus välja jahimeeste aukoodeksi ja küttimise eetika – mistõttu ristiga hirve pildiga liköör on jahiseltside tsunftinaps. Aga ka suusatajate ja lumelaudurite seltskondades on ta soojendav-laadiv pisidoping,“ loetleb Janno. „Meremehed eelistavad kuuldavasti kargemat kraami.

Selge on, et kasvatus ja kutsevalik eeldab teadmisi. Sõbrad on väitnud, et meie tootekataloog peaks arukates majapidamistes kokaraamatute kõrval seisma, et prae ja aperitiivi kokkusobitamist spikerdada. Nii kodus kui kirikus on hetki, mil ükski minister lapse viinasokke, vanaisa brändisuutäit ega armulauaviina ära keelata ei saa. Küllap oli ikka mingi jumalikult oluline põhjus, miks Jeesus muutis vee just veiniks – mitte kisselliks ega supiks.

Me ei saa küll eeldada, et kõik inimesed sõidaksid veinimõisatesse või oma silmaga uudistama, kuidas džinn pudelist välja lastakse – ent isegi selline teleseriaal nagu „Köök“ inspireerib üldistama. Kuigi peakokk Indrek Taalmaa kehastuses hoiatab liialduste eest – ja satub liigtarbimise tagajärjel haiglasse – saavad televaatajad aimu, kui ihaldusväärne ja šeff amet on meisterkoka kutse. Nagu ka baarmäni oma. Eesti kokteilisegajad on palju kordi tulnud maailmameistriteks – nagu ka kohvimeistrid ja linetantsijad suusatajate ja lauljate kõrval – uskuge mind, te saate igasuguse baarmäni silmad särama, kui palute mõnd erilist kokteili, mitte igareedest viina mahlaga või rummi koolaga.

Ja uskuge mind – see on ikka väga-väga eriline õhtusöök, kui veinimeister seisab oma kunstiteost avades pereisa ühel ja geniaalne kokk oma kulinaarset imetegu esitledes teisel käel. Kangesti kallis muidugi – aga sellised hetked annavad elule väärtuse ja loo.“

Telerilembene rahvas teab, et krimisarjades kasutavad leidlikud mõrtsukad kõige süütumaid ehituskive ja sporditarbeid, rõivatükke ja suveniire taparelvadena. Ei ole tubli kirves nurikasutuses süüdi – ega ka mitte õllepruulija selles, kui keegi end õllesse ära uputab.

Maksudekeelne tervikpilt

Kui alkoholi- ega töödeldud liha, kohvi, tee, maiustuste? – reklaame enam pole, peame oletatavasti harjuma reklaamikunsti hitte nautima ravimite promo näidetel. Ju siis õpetavad apteekrid telepublikule tabletilaulu ja meeleheitel koduperenaised teevad tampoonitantsu veel stiilsemalt kui praegu. Kordeballetiks pangad. On ju üha suurem osa meediast ravimifirmade kaugjuhtimisel – nii et biokeemia asemel hakkab ruulima keemia. Kui ka nood mogulid ise elavad tervislikus elulaadis keset metsi…

„Just jõudsime hariduslünkade täitmisega sinnamaale, et nõukogude lastetoaga inimesedki ei nimetanud iga vahuvaini enam „sampuseks“ ega brändit konjakiks – haritus saavutas selle teadmistetaseme, et Champagne ja Cognac on maakonnad, mille järgi vaid teatud mark jooki nime sai. Ja kohe tagasi seina taha ja põranda alla?“ imestab Janno pisut murelikult. „Reklaamitulu suurest osast ilma jääv meedia ei tohiks justkui väga õnnelik olla… Olles osalenud rohelise raamatu koostamisel, ei saa ma päris täpselt aru, kelle huvides on igasugused keelustamised ja maksudega mängimine. Kokkulepe oli, et aktsiisimaks, mis teatavasti täidab nn pehmetele väärtustele kuluvat ühiskassat, tõuseb aastas keskmiselt 5 % – kolme aastaga 15%. Esimese aastaga tõusis kohe 15. Oletasime, et niimoodi siis jääbki – aga 1.veebruarist tõuseb jälle 15%! Vaevalt see neid pehmeid väärtusi kuigivõrd aitab – inimesed hakkavad senisest veel enam üle piiri Läti ja Vene kraami järel käima ning salaviin ja -sigaretid on liikvel haarangutest ja karmistamistest hoolimata.

Samal ajal, kui me investeerime oma teenistust sponsorluse kaudu ühiskonda tagasi – Tridens on aastaid toetanud Emajõe suveteatrit, nüüd Karlova teatrit, PÖFFi ja Eesti muusikaauhinna jagamist – oleme selle žestiga märkimisväärse maksukoorma all. Arenenud maailma ühiskondliku leppe juures arvatakse maksudest sponsorlus maha, mitte juurde!

Meie liidu liikmed toetavad jõuliselt sporti – eriti rahvasporti – ning on tavatsenud oma töötajate terviseharrastusi finantseerida, aga see tava käib Eestis paraku erisoodustusmaksu alla. Traditsiooniliste meistrikunstide asemel kibelevad uue põlvkonna noored arvatavasti õppima nendeks statistika-ametnikeks ja tellitud uurimuste teostajateks, kes tõestavad, mida tahes – ega tea tegelikust napsiturismist ega salaviinaturust midagi.“

Praegune, riigikogu 13.koosseis saab tõepoolest oma hämmastavate eelnõude ja otsustega üldsuselt rohkem tümitada kui ükski varajasem – küllap on poole aastaga juba immuunseks muutunud. Majandusharidusega ajakirjanik ja keraamik Evelin Samuel meenutab, et pürgis IRLi programmi toetades parlamenti sellepärast, et maksureform oli neil kõige realistlikum. Erinevalt ohutult populistlikest miinimumpalga lakke lubajatest – eelarvekomisjon neid katteta utoopiaid nagunii läbi ei lasknud, nii et tervikpilt on ikka auklik. Hariduslünkade tõttu – rahvas ei näe põhjuslikke seoseid ega ühiskassa tegelikku raharinglust. Ja püsib seepärast eriliste süümepiinadeta ümbrikupalkade ja salakaubanduse lainel. Meisse mitmete põlvkondade jooksul õpetatud leidlikkus – nagu kasvõi filmis „Tulivesi“ – kipub veel tõelise kodanikuühiskonna ees võidutsema.

Isamaised mönusad öunad

Janno Hert on siiski optimistlik patrioot. Ta möönab, et praegu veel jäävad Eestis liiga paljudes aedades õunad maha mädanema, mitte ei viida kokkuostu, et neist mahla-moosi või veini-siidrit teha. Ent Artur Talviku ja Emil Rutiku hingestatud liikumine OTT – otse tootjalt tarbijale on kogu Eestit heaperemeheliku hingusega puudutanud.

Saaremaal on juba kaubamärk „Öun“ – omamaine õuna- ja rabarberilimonaad. Psühholoogiharidusega taluperenaine Maria Kaljuste on muu hulgas veiniajamise kaalutlustel tõelisi rabarberipõlde rajanud. Janno usub, et õige varsti hakkab ka Eestis olema nii, nagu Prantsusmaal – õunalaadungiga rekkad voorivad massiliselt vabrikutesse ning nende sekka saabuvad väiksemad autod, pagasiruumis eriti hõrgud õunad, millest tulevad meistrite käe all eksklusiivsemad tooted. Ja meistrite silmad säravad. Meenutagem, millise kirega kõnelevad oma loomingust ning koolitavad rahvuskaaslasi neid tarvitama kultuuri-Tiinad – Kuuler on filoloogist kasvanud siidri- ja veinikuninganna ning Tauraite pipraviinade tempija. Et nii traktoriroolist kui teatrilavalt maabudes oleks soliidne maandust manustada nii, et heeringas Veenuse õlal ei solvuks.

„Saaremaa „ölu“ on sama pika traditsiooniga kunstiteos kui sealne eriline leib, mida „mönuga vöetakse“. Liiatigi on nii isamaised õllemeistrid kui Moe viinatöösturid lahendusepakkujad viljatootjatele,“ arutleb Hert. „Praegu, mil sea- ja veisekasvatusega on läinud just nii, nagu on, võib küll üle jäävat vilja eksportida. Ent mõistlikum on teda väärindada ja kõrgekvaliteedilise märjukesena eksportida – lisaväärtus ja töökohad ju!“

Oma esivanemate ja ameti üle ütlemata uhke Janno kinnitab, et on vaatamata kummastavatele pööretele optimist – ja vägagi patrioot: „Mina jään igal juhul ja alatiseks Eestisse! Võimalik, et kui oleksin praegu 20aastane, vaataksin põhjalikumalt võõrsil ringi, kuidas muu maailm töötab. Ent mu praegused reisid kinnitavad iga kord sama: Eesti on hea riik. Küllap me jõuame ka tõelisele heaperemehelikule kokkuleppele ning täidame hariduslüngad ega takista uutel põlvkondadel adekvaatselt elukutseid ja nendeni viivaid haridusteid valimast.“

Tean üht väikest tüdrukut, kelle vanemad käisid kümme aastat tagasi kahemastilise jahtlaevaga Šotimaa taga viski-destillerites koolituskruiisil madruseks ja jungaks. Kogu maailmast oli sinna kokku seilanud sadu laevu, pardal väärikad-jõukad-edukad küpses eas inimesed, kes võisid endale sedasorti lennukaart lubada. Mitte ainsatki purjus inimest kogu paljulaevalise viski-keskse rännaku kohta. Caledonia kanalis koduteel otsustas see väike tüdruk, et tema eostamiseks on parim aeg ja koht. Ta sündis ühena veerandist lastest, kellel puudub ensüüm, mis lagundab piimasuhkrut – laktaasi. See pole laktoositalumatus – piimatooteid võib süüa, kui need on hapendatud. Keefirit ega teisi kääritatud tooteid teatavasti teisiti ei saa kui alkohol peab mängus olema. Nii, nagu osa inimesi meie planeedil ei seedi alkoholi, ei seedi teine osa alkoholi osalusel toimunud biokeemilisi protsesse läbimata piima.

Üks on ühine – üht ja sama nalja ei ole kombeks mitu korda naerda. Laulva revolutsiooni ajal võis olla naljakas, et talongide ja defitsiidi ajastu kiuste ei võinud tudengipulmas „kibe“ hüüdmata jääda – ning koos aparaaditehases töötava keemiakorüfeega ronis peigmees südaööl üle tara piirituse järele. Tudengid ja õppejõud ning teised kenad kodanlased olid kõik rõõmsad. Meie lapsed siiski võiksid oma pulmadeks tuua kasvõi tünnitäie hõrku Horvaatia mägitaimede tõmmist. Ning meie lapselapsed ei peaks seoses harimatuse ja vaikiva ajastuga arvama, et alkoholikultuur – see on tühjade kirillitsas kirjadega salaviinapudelite sillerdus külateede ääres… Küllap kõik läheb hästi – eestlased on elutervet trotsi täis jäärapäiselt rühkiv rahvas.

Evelin Samuel elab koos kolme mehe ja saviga

„Kui meid noorusaegsete annete ja harrastuste järgi mõnda kasti pannakse, siis on sellest kastist ja toonaste siltide alt välja pääsemine võimatu. Või vähemasti väga pikaldane – nagu savi olemusse pääsemine,“ võrdleb kahe kõrgharidusega majandusharitlane ja ajakirjanik, keraamik ja käsitöömeister Evelin (40) Eesti elu oma armastatuima materjali, savi mõjutamisega. „Eesti rahvas on hea ja kaunis, aga mina ei saa ega taha olla kellegi omand. Omandiga ollakse familiaarsed. Tahan olla puutumatu – ning üha sügavamalt ja vaimustunumalt keraamika lõpututesse võimalustesse süüvida. Kogu oma eneseväljendamise ja väljaelamise tarbe saangi kanaliseerida voolimisse ja erinevate saviliikide valdamisse, ühendamisse ja avastustesse.

Ma ei laula enam isegi mitte duši all!“

Samal ajal, kui kogu 21.sajandi maailm soovib kõike kohe ja kiiresti kätte saada, vaimustub keraamik Evelin just sellest aeglasest kulgemisest ja introvertsest enda ja materjaliga olemisest, mida tollesse käsitöömeisterlikku maailma kuulumine võimaldab. Tema õpetajad olid Eesti Kunstiakadeemia avatud ülikoolis meie mainekaimad keraamikud, igaühel erinev metoodika ja tehnika. Ning ka need, kes on põlvkondade kaupa saviga koos elanud ja õpikuidki kirjutanud, vastavad Evelini sõnul tema tuhandele tehnilisele küsimusele rahumeeli: seda ma veel ei tea, proovime järele!

Ja hapralt tütarlapselik naine proovibki. Kodus on tema ateljee magamistoas, nii et naine sõna otseses mõttes magab koos saviga – muist vormidel kuivamas, osa juba kunstniku enese jumega harmooniliselt kargelt ja puhtalt heledaks kuivanud. Ta segab halli põhimassi heledaid toone, imetleb iga tekkinud vööti ning katsetab oma jõulisemalt hallidele kaussidele portselaniseguga valgete servade voolimist.

Nii kõrge jalaga kui kolmejalgsete või hoopis jalgadeta koogivaagnate servas on Evelini vanaema heegeldatud pitsi jäljend. Meie ajastu ihaleb ideaali „kõik müügiks – ja kohe“ – neitsiliku kunstniku looming ostetakse samal ajal ära veel enne, kui see tema ateljeest väljudagi jõuab. Hingestatus tuntakse ära ning loojaga sama õhku hinganud autori-esemeid tahetakse oma koju.

Hiiu haldjas

Evelini ja tema kolme mehe kodu on Hiiu metsas – ülimalt vaikses ja kummastavalt romantilises-turvalises korterelamus. Pojad Oskar ja Torsten ehitavad metsa onni ja vanem poeg sõidab Gustav Adolfi Gümnaasiumisse rongiga. Millel on jabural kombel hoolduspaus just laste koolisttuleku ajal. Õnneks asub toimetus, kus ema töötab, kooli ja Balti jaama lähistel – lisaks elavad sealkandis ka vanavanemad ning poiste isa.

Kuni noorem poeg on eelkoolis ja poisid tegelevad oma harrastustega – ja ema lisaks Käsitöölehe toimetajatööle ka www.ideesahver.ee koostamisega – ootab neid Hiiul veel kolmaski mees. Kräsuskarvaline retriiver Pähkel – sügavpruun, südameüdini sõbralik – ning valvab, et emanda villitud mahlapudelite patarei ega sahvris varuks seisva saksa savi pakkidega miskit ei juhtuks.

Sõbralik oli ka maailma harmoonilisima paari laialiminek selleks, et teineteisele vaba areng kinkida. Toona olid Evelin ja „Rambu“ just maale kolimas… Ja kolisid Nõmmelt hoopis erisuundades korteritesse. Optimaalsesse edenemisse. Mille tulemusel Evelinist on saanud endast paarkümmend aastat noorem, karge ja väärikas Neiu Ise. Väga eriline ja hillitsetud Daam.

„Poegi me oma unistusi täitma ei suru – aga mõlemal on tõmme nii spordi kui muusika poole. Eeldusel, et ei survestata. Oskar käib Mart Poomi jalkakoolis ning on üleni vutivaimustuses poiss. Kui ta pidi hingehinnalises solfedžos käima, olid tal pisarad silmas – ent sõber Jorma kitarritundidest on väike mees tohutus vaimustuses,“ on ema tänulik. „Isaga nädalalõppu veetma minnes on tal kaasas kitarr, raamat ja pall. Loogiline! Torsten avastas enda jaoks idamaised võitluskunstid. Vendadel võivad olla väga erinevad eelistused ja rütmid – igale savile oma põletuskuumus!“

Igatsus ürghalli järele

Evelin arutleb, et samavõrd kui samade vanemate lastes avalduvad geenid erineval moel, peitub ka inimeses eneses ootamatuid kirgi. Ehkki neitsilikud valged anumad on Evelini olemusega sulnis kooskõlas ja neid tahetakse temalt enim, tunneb ta ise mõnikord vastupandamatut tõmmet robustselt halli ürgse ja eheda savi järele. Ürghalli kombineerimine teiste materjalidega on veetlev – ning seda saab võrrelda armastusega iiri muusika vastu.

„Olen oma armastatud ja igatsetud Iirimaale teinud kaks reisi. Esimesel korral koos Eda-Inesega – meil läks Eurovisionil ülihästi ning samas polnud ma taustalauljana nii pinges kui solist ning nägin ja tegin rohkem kui lootsin. Teisel korral rändasime sõpradega kaks nädalat mööda Iirimaad – ja nüüd tahaksin ka Šotimaale,“ unistab naine, kelle hõbedasele puhtale tämbrile sobib iiri muusika nii hästi, et mõne aja eest esines ta siiski koos Peeter Rebasega seda esitades. „Peeter on olnud mu kõige kauasem bändikaaslane, iiri muusikale ei suuda ma vastu panna. Aga mingit jätkuvärki sellest kindlasti ei tule. Ma ei hakka eales kohvikuõhtutel-presentatsioonidel rahva omandina prae taustaks laulma ega saa rahva omandiks – kuitahes armas see rahvas mulle ka on. Privaatsus on mulle olulisim. Ja oma paljuvariandilise rahvaga keraamika keeles suhestudes saan üksnes positiivset tagasisidet. See on hea. Aitäh.“

Omadega savisse sattus Evelin otse loomulikult juhuslikult. Sõbratar oli saviõhtule registreerunud, aga ei saanud minna. Evelin sai – ja jäi. Astus kunstiakadeemiasse ning on nüüdseks ülimalt intensiivse ja mitmekesise hariduse saanud.

„2005.aastal lõpetasin EBSi majandusharitlasena reklaami ja suhtekorralduse suunal. Ma tean, et olen hea kirjutaja ning viis aastat ajakirjas Tervis Pluss on olnud mu elu parimad. Tervis ja toitumine on mu prioriteedid ka veel. Nüüd toimetan Käsitöölehte ning täidan ainuisikuliselt Ideesahvrit, mida tema anonüümsuse tõttu vist minuga ei seostatagi,“ naeratab endisaegselt kombekas naine, kes armastab ka endavoolitud nimelistele tassidele kirjutada härra ja proua. „Praegu pole ajakirjanikutöö enam nii karm kui mõne aasta eest, kui kirjutasin üle viie artikli päevas. Aga kastist välja pole ma ikkagi pääsenud. Ja trotsikihvatused külastavad mind endiselt, kui mind inertsist ikka lauljaks nimetatakse.“

Torsten Toompeale!

Evelin meenutab, kuidas meedia kihises, kui ta ajakirjanikutööle asus. Ringvaade kutsus otse-eetrisse. Kollases avalikkuses lehvisid pealkirjad „Kui eurolaulja võib saada ajakirjanikuks, võib ka ajakirjanik Eurovisionile minna!?“ Muidugi võib, leiab käsitöökunstnik – aga temas ei liiguta järjekordne Eesti laulu karusselli käivitumine enam ainsatki närvi.

„Eestlased on õnnistatud teiste väga kauni tämbri ja hea väljaõppega lauljataridega – Liisi Koikson, Mari Pokinen – ei pea mina oma vaikimist miskiks raiskamiseks. Enesetõestamisest ajakirjanikuna tulin aga välja võiduga, mille tõeline olemus on samuti kaua-küpsenud-kaunikene, nagu hea keraamika – valimiste ajal hakkas mind enim toetama kolleeg, kes oli alguses kõige skeptilisem,“ laseb naine oma kirgastel sinirohelistel silmadel Hiiu metsatuka sügisvärvidel rännata. „Toimetusse tööle asudes käisin inimestega ükshaaval kohvil, et nendega silmast silma ja südamest südamesse maailma asjadest vestelda ja tegelikku ennast tutvustada.

Üks naine jäi kõige kestvamalt skeptiliseks… Kuni otsustasin parlamenti kandideerida. Siis kujunes just tema kõige asjalikumaks ja tegelikumaks abiliseks ja toetajaks. Ühinesin maksupoliitika kui ühiskondliku kokkuleppe aluse reformist lähtudes IRLiga. Minu kui majandusharitlase jaoks oli keski ja sotside miinimumpalkadega peibutamine alusetu ulme, millel ei saanud katet olla.

Nüüdseks on selgunud, et tegemist oli ohutu populismiga. Eelarvekomisjonist ei saanud seesugune utoopia läbi minna ning valimistel võidukad võivad süütult käsi laiutada.

Küll aga saavad praeguse koosseisu riigikogulased kõige halastamatumalt kõige eest peksa. Nii põhjendatult kui põhjendamatult. Ma ei usu, et see on tingitud järjenumbrist 13 – mu sünnipäevgi on 13.kuupäeval, hea päev ju! Pigem oleme igas eluvaldkonnas teel kriisi põhja.

Lahendus ei tule enne, kui endisaegsed on areenilt lahkunud. Meie laste poliitikuteks kasvamine toob uue hingamise ja eetika. Oskar ja Torsten Toompeal – ja-või nende eakaaslased – arvutavad ja mõtlevad juba väga teisiti. Sõltumatult. Ega lahmi enam seesuguste absurdsete otsustega, nagu hetkel nii hariduses, tervishoius kui reklaaminduses inimesi ehmatavad. Loodetavasti on võõrandunud poliitika lagi nüüd käes…“

Vabaduse hind

Saviga koos elav ja hingav Evelin on oma näilise hapruse juures tohutu töövõimega. Ta kinnitab, et jõud tuleneb sellest, et ta teeb seda, mida väga tahab teha. Vabalt luues ja arenedes. Vabaduse hind aga on see, et naisel pole juba päris ammu olnud ühtki vaba õhtut. Mitte ainsatki.

Ta pole mitmeid aastaid veetnud ühtegi jõude-õhtut, lihtsalt niisama olles. Kui ta ei vooli, siis teeb mahla. Kui ei kirjuta, siis otsib materjale Ideesahvri jaoks. Või koob. Käsitöölehe kaanel kannab näiteks näitlejatar Karin Rask Evelini kootud kardigani. Aegadel, mil kõigil on kiire-kiire-kiire, on tema veendunud, et inimesed pöörduvad taas käsitöö juurde. Loovuse ja oma kätega millegi tegeliku tegemise pärast.

„Praegu on selline periood, et tuleb end nii keraamiku kui ajakirjanikuna mitmekihiliselt ja erakordselt intensiivselt tõestada ja teostada,“ teab haldjaliku välimusega lainemurdja. „Kevadel tuleb juba sootuks kergem hingamine. Siis pääsen nii Eesti- kui Šotimaale reisima. On mitmeid kohti, kuhu tahaksin minna. Pärast seda, kui kõigepealt üks prii hingamise õhtu on ära olnud.

Oma poegadest loodan voolida isiksused, kes ei tee kellast kellani tuima tööd töö pärast, vaid kogevad sedasama õnne, mida mul endal on olnud võimalus tunda – elu pole elamata, kui su käed on savised, tervislik ja puhas toit laual ning unistused silmapiiril. Nojah, savi ja lõnga juurde kuuluvad tegelikult ka peni-Pähkli krussis karvad siin-seal korteris. Koerakarvad lihtsalt tubadest just kodu teevadki.“

Iha – 60aastane tuttavlik tramm

Ingomar Vihmari lavastatud „Tramm nimega Iha“ võinuks Tennessee Williamsi „A streetcar named Desire“ eestikeelseks tõlkida pigem ihaluseks-püüdluseks-unistuseks – selles pürgimuses just publik kolm märkamatut tundi koos Endlaga veedabki. Kes püüab liblikaid – kes on ise liblikas…

Inimlik on väikelinna teatrisse kaasa võtta vähemalt kolm eelarvamust: nooh – mida uus loominguline juht siis oma prouale lavasta – nüüd kus eelmine kolis oma prouaga Tartusse? Ega nad ju saa latti ületada, kui seda lugu on mänginud nii Marlon Brando kui legendaarne Koidula-nimeline? Mida saab olla 1947.aasta New-Orleansi juhtumil ühist 2015.aasta Pärnuga?

Ingomar on koos kaasa Kleer Maibaumiga – uuslavastuse Blanche – toonud Endlasse tagasi KODU tunde. Ilmselt süvendas seda sooja, ühtehoidvat ja üksteisest hoolivat tunnet ka tõsiasi, et esietendusel oli ka Koidula-nimelise pürgimus-trammi koosseis, mitmete põlvkondade lavarahvast kogu Eestist – ning eriti helgelt ja hingestatult häälestatud nn koorekiht, kes premjääride juurde ikka kuulub. Mis sellesse koorekihi-asjasse puutub, siis oleme siin Eestis omavahel nii tihedalt põimunud ühisväljas ja ühendkehandis, et me kõik oleme koorekiht – või poleks meie rahvast juba ammu enam üldse.

Nii on ka Vihmaril õnnestunud maailma musta jazzi pealinna New-Orleansi klassikalisest liblikate ja nende püüdjate loost lavastada lihtne ja lummav tervik, millesse neeldudes samastud eranditult iga tegelasega. Jah – me kõik teame, mida tunneb taevariigi seaduste järgi elav Blanche, kes sildistatakse armastuse-ihaluse eest surnuks. Jaa – iga naine ja mees! – on kogenud õnne elamisest näiliselt väljakannatamatus kommuunis, kus pesitseb Armastus. Sest Stella (Kati Ong) mitte lihtsalt elab – ta Elab. Just – ka sina oled sama julm ja salaja õrn, nagu ambaal-poolakas (Priit Loog) – toimid parimat tahtes ja sisimas valutades, nagu elevant portselanipoes. Nii mõnigi meist hoiab kogu maailma süles, nagu hipileedi teiselt korruselt (Karin Tammearu) ja keeb tükati üle ning karjub täiesti valede olendite peale, nagu õlle-pokkeri-patareidel funkav mehepäss (Ago Anderson). Ja kuidas teisiti, et me kõik vaikime ja salgame ega sekku – nagu päikeseprillide taha varjuv latiino (Ahti Puudersell). Rääkimata aristokraadipoosi tagant perioodiliselt ilmuvast mölaklusest, mida ilmutab nö positiivne kaunishing (Märt Avandi).

Seoses New-Orleansiga meenub meile, kuidas linn uppus pärast orkaani Kathrina nädalaid – kui meie linnake 2005.aasta orkaani järel lainetas, aitasime üksteist kummipaatidega teisele kaldale, ent maailma võimsaim linn lasi tuhandetel inimestel üleujutusse surra. Pärnu linnapead Romek Kosenkranius ja Toomas Kivimägi püüdsid aga publikus viibides Tennessee Williamsi loo samastumiste-panoraamist kinni veel ühe paralleeli ja temaatika, millest intelligentselt ja tundlikult kõnelda – pagulased.

Aga palun, härrased! Pagulasteema ning võimatult erinevate – ja sarnaste! – kultuuride rööprähklus tiksub ka Ingomari ja tema trupi kukla taga. Kavalehel peetakse vajalikuks selgitada, mis on maika ja kes on liblikas. Militaar-proletaar-ihuvari vastandub õhulisele-spirituaalsele-transformeeruvale liblikamaailmale – ent samas võib liblikale vabalt maika selga tõmmata ilma, et kumbki neist oleks seetõttu vähem see, mis või kes ta on.

Meile maitseb naerda koomiksi üle, kus Donald Trump teatab, et okupandid-immigrandid peavad kiiremas korras koju minema ja… indiaanipealik rõõmustab: tore, millal minema hakkate? Samas piisab vilkspilgust püüdluse-trammi reisijatele – ja aina siitnurgast ja sealtnurgast migra-ühiskonda näemegi. Õekesed DuBois’d on prantsuse hugenotid. Immigrandid. Pablo Gonzales on Columbuse hõimlastest keegi, kellesuguseid Euroopast pahategude eest kolooniaid asustama saadeti. Mis puutub Mitchelli perrekonnanimesse, siis seeesugust kannab mäletatavasti ka „Tuulest viidud“ autor Margaret – kelle vanaema oli Scarlett O’Hara prototüüp. Seega kehastab Avandi sajandite eest Iirimaalt deporteeritud vitaalse klanni järeltulijat, kelle lõuna-osariiklikust väärikusest on järele jäänud nudi emaarmastus ja uje tublidus.

Ühel päeval arutles siitkandi lihunik: kui naiivne Rõivas toob sulle siia pagulased, ei saa too vaene laps arugi, et jutt ei käi omal jõul Rootsi-USAsse emigreerunud ja end üles töötanud paadipõgenikest, vaid islami-afjooradest, kes end siia susserdavad, samal ajal, kui vägistatud naised-lapsed surevad ikkagi süüriatesse – kogenematud ja lihtsalt rumalad poliit-poisikesed ei mõista seda, mida Vooglaid ja Mang sõnastasid: me tassime palmi vägisi Põhjalasse, kastame ja väetame ja tahame parimat – ega saa aru, miks palm on kevadeks surnud, mitte männiks muutunud. Aga sina ei tea ühelgi hommikul, mitu lammast sul laudas on, kes su hobusega minema ratsutas või kas su tütrekene üldse koolist koju tuleb.

Õigus. Aga kes tavaline eestlane ise enamasti on? Nomaad, tänan küsimast. Ema poolt näiteks viikingi-rannarootsi rändristand. Isa poolt kasvõi juudi-mustlase rändrahvaste tuletis. Nagu ka seesama lihunik – üsna üksikud niiöelda põlis-eestlase tilgad vereringes – needki teatavasti üle Uuralite ja Aafrika-kandist tulnud – samal ajal, kui indiaani põlisrahvad kandusid mäletatavasti üle jää ja ookeani saamide-tšuktšide aladelt ning tegid Ameerikast oma põlisalad küll paljude aastatuhandete ja jõulise juurdumisega. Ent tegelikult on indiaanipealik täpselt samasugune nomaad nagu Donald Trump.

Oluline on, et hetkil, mil ses üldises liikumises ja kulgemises mõnikord kõik mäest alla veereb, on sul kuristikuäärel vastas sõber, mitte killer-puu või vaba langemine. Sellest räägivad näitlejatar Kati nakkavad pisarad, millega ta lõpukummardusele tuleb – lavastus lõpeb sellega, et äsja emaks saanud, oma kandilist meest üleni armastav õde hüüab meeleheitlikult õekest, kes hullarisse kuuditi.

Vereside ja geneetiline kokkukuuluvus kaaluvad üles pisiasja, et koos pärlipüüdjast sõsara pika visiidiga kadus privaatsus ja tasakaal – me kõik talume sageli talumatut, sest nii on vaja ning kõrgem mina teab ja tahab nii.

Kui vahepeal pole teisiti, puudub võrdlusvõimalus ja oskus südamest rõõmustada, et nüüd on jälle asjad õigesti. 60aastase trammiloo finaalis on teatridirektor Roland Leesment Kleeri ees põlvili. Aruka ja manipuleeriva austusega. Ja see on vägagi sümboolne: Ingomar ja Kleer on Endlasse tagasi toonud sooja ja siira loomisrõõmu ja avatuse – tulge ja tehke koos meiega! Tuleme ja teeme.

Kaido Pajumaa – yang-kandilisest mehest vabas armastuses kulgejaks

Kaido (37) on oma elukaarel läbinud arengu, mida seniste mustrite järgi ei saaks justkui päris tõupuhtaks edulooks nimetada – uue hea ilma reeglite kohaselt aga on ta just selline „juhtum“, kelle loo pealt spikerdada ning keda nii koolitama kutsuda kui tema kodulehekülgedelt www.motivaator.ee, www.vabaarmastus.ee ja www.sisekosmos.ee lugeda.

„Sisekosmose blogis ma tänaseks oma mõttepäevikut enam ei täida – see aeg oli ära. Koos selle arenguperioodiga, mil tavatsesin üldtunnustatud loogika järgi arvata ja väita, et kõik, mis meiega juhtub, on õppetund, millest tuleb järeldused teha. Ja kõik, mis meiega juhtub – see peab juhtuma, sest vaba plasmana voogav kvantväli näeb külgetõmbeseaduse järgi ette, et meil on vaja seda ja teist kogemust.

Täna ei tahaks ma end enam seostada ühegi tahu ega arenguetapiga – jah, see on olnud „minu” senine Lugu, ent tänaseks püüan kõigi nähtuste eest võimalusel ära võtta sõna „minu“. See on lihtsalt Lugu, mida olen kogemas.“ kirjeldab Kaido. „Või veelgi täpsem oleks öelda, et on sündmused, mis muutuvad kellegi „looks”, kui sinna „minu” ette panna. Enne seda on need lihtsalt sündmused. Ilma „minu-mind-minule-minult„ jne lisandita on ka asjalik Motivaator ja spirituaalne Vabaarmastus kenasti ühitatavad. Kumbki nendest pole tegelikult mina ja minu looming. Ma ei saa end kiita või laita selle eest, mida ma teha oskan ja millest inspireeritud olen. Mulle lihtsalt meeldib kirjutada ja see kukub mul hästi välja. Sama kehtib koolitamise kohta. Järelikult pean seda tegema. Pärast tekstide väljakirjutamist ja teekaaslastega jagamist, või koolituse lõppu voolan edasi ning olen ju igal hetkel uus ja järgmine mina. Või täpsem oleks öelda, et ma olen lihtsalt osake järgmisest hetkest. „Mina” lisamine ei olegi vajalik (kuigi harjumusest kipume seda alati lisama). Tegelikult on see aga ainult tõkkeks vabale kulgemisele. Julgen isegi öelda, et enamus tõkkeid ja probleeme elus ilmnevadki sellest, et asetame „mina”-mõtte kõigele ette. „Minu elu. Minu kaaslane. Minu töö. Minu riik. Minu, minu, minu ..”. Me peame neid kõike „minu”-omaks. Aga see on absurd. Ja see absurd kehtib ainult meie peas. Kui keegi julgeks kasvõi proovimise mõttes mõnikord selle imeliku „minu”-mõtte nende asjade eest ära võtta, muutuks elu hetkega palju kergemaks ja nauditavamaks.

Seepärast ei tunne end meeskonnakoolitajana ka kahjustatuna, kui näiteks spirituaalsetest blogipostitustest välja kasvanud raamatukese „Jalutuskäigud sisekosmoses” välja andsin. Vastupidi! Kui koolituste alguses keegi nende laual lebavate raamatute vastu suurt huvi üles ei näita, siis päeva lõpuks on üldjuhul mitu inimest, kes seda ka endale soovivad. Sama on teise raamatuga „Vastused sisekosmosest”, mis oli algselt tellitud kirjastuse poolt üldsegi põhimõttel „inglikaardid meestele” (täpsemalt küll inspiratsioonikaardid meestele”). Need asjad ei ole omavahel vastuolus, vaid täiendavad teineteist. Tunnen täna, et olen ühtaegu nii mitmesugune kui mitte keegi ning kui mu elu esimene pool on olnud äärmuslikult kandiline ja mehelik yang, siis tänaseks tean, kui oluline on seda kandilisust pehmema ja paindlikuma yin poolega terviklikumaks muuta.

Bemarivõtmetega bambuses

Kaido loodab, et on tänaseks välja kasvanud ka sellest Ego eputamise tasandist, mis järgnes väga-yang-mehe pöördumisele vaimsusse – ka esialgne vastsündinud vaimlemine on sageli Ego laks. Vähemalt minu jaoks oli see nii. Kui kõik algab ärkamisega vaimsusessse (sest avastame, et senine ainult-materialistik lähenemine ei teinud meid õnnelikuks), siis sageli järgneb sellele ärkamine vaimsusest (new age’ist ja esoteerikast, sest avastame, et ka sellist tüüpi äärmuslik lähenemine ei aita meid tegelikult). Ja sellele võib järgneda ärkamine oma olemusse – kogemusse, kus ei olegi enam oluline, kas pead ennast materialistiks või vaimseks, sest need mõlemad kogemused ja määratlused on vaid kogemused ja määratlused meis endis (meie peas). Edasi tuleb ärkamine teadvelolekusse ehk tegelikku kontakti Iseendaga.

„Usalda – ja kõik juhtub!“ on tänane hinnatud ja kutsutud motivaator avastanud. „Usun siiralt, et inimesi teeb õnnelikuks oma olemise ja tee leidmine. Ja just selles järjekorras see üldjuhul aset leiabki – kõigepealt mõtlemisest olemisse (südamesse) ja siis olemisest oma Tee ära tundmisse. Meie ühiskond õpetab aga vastupidist – see õpetab meid asju välja mõtlema, ära otsustama ja elu detailideni ära planeerima. See aga ei toimi, sest olemine on kõrgemal mõtlemisest. Pealegi veab mõtlemine meid pidevalt alt ja on liialt ebausaldusväärne, et sellele kogu oma elu usaldada”.

Kaido jaoks kujuneb oma olemine sageli pikkadel autosõitudel koolitama ja tagasi. „Need on tunnid, mil kuulan loenguid, tunnetan, mõtisklen ja avastan. Põhjalikumad oma olemise ajad, mil seedin-setitan ja ka professionaalses elus asju uuele tasandile viin, on igaaastased kuni paarikuised reisid Aasiasse. Sedapuhku oleme koos elukaaslasega teel Filipiinidele ja Balile.”

Kui enamasti olen oma mõtlustes üsna üksi ja ise, siis viimasel ajal olen ootamatult – õieti küll oodatult – juhtunud kokku vestluspartneritega, kes kõnelevad sama „korruse“ keelt. Sama parve lindudega koos veendun üha sõnastamise tähtsuses, kui oled inimene – see on sama oluline kui oma keha valdamine ja kasutamine. Jagamisel toimib seaduspära, et kaks pluss kaks on palju enam kui neli – keegi meist on sõnastanud ühe, mõni teise aspekti ning summa saab paljukordne.

Võtan ka väga tõsiselt ja pühendumisega tõsiasja, et suur osa minu koolitatavaid on ühiskonna võtme-grupist – näiteks õpetajad, arstid. Nad ise on kogukonna haavatavaim kiht ning nende hooles on kõige õrnem rahvas – lapsed ja haiged – ning tunnen, et nendele teistsuguste eluvaadete tutvustamine ja mõne jaoks isegi „müüride” lammutamine üsna püha missioon.

Tean hästi ka seda, mis tunne on koolitajana kõnelda nn seinataguse saaliga, kellega lihtsasti ühendust ei saa. Üldjuhul on siiski saalis mõni avalam ja võtulisem silmapaar – mõnikord aga ei sedagi. Pärast sellist koolitust on väsimus. Siiski koos teadmisega, et see raske päev oli eriti oluline.

Kapitalistlikus ilmas, nagu ta meil praegu veel on, ei pääse me veel niipea käivitavast sõnast „peab“. Nii nagu jääkaru peab jääl päevast päeva ellujäämise nimel hülgeid jahtima, ei pääse ka meie oma kohustustest – midagi peame laste kasvatamiseks ja enese elatamiseks tegema. Ühelt poolt on see väga arendav (sõltumata, kas valitud amet hetkel meile meeldib või mitte), aga teiselt poolt mõnikord ka ebamugav ja isegi ebaõiglane. Ja nii on tegelikult Elus alati – võime endast kõike lubada ja Elule end pakkuda, aga vastu võime sageli ikkagi saada seda, mida kõige vähem ootasime. Miks? Ei tea. Aga nii see on, ja kui jällegi sellest valemist „minu raske elu” „minu” ära kaotada, jääb alles vaid kulgemine ja tegutsemine vastavalt olukorrale.

15aastasena oli noorhärra Pajumaal väga täpne ettekujutus edumudelist. Ta pärineb põlvkondade kaupa poksimist harrastanud väga kandiliste meeste dünastiast ning kasvas neist kõigist veel ehk kõige kandilisemaks ja veendunumaks, et elu ainukeseks eesmärgiks on rikkaks saada. Ja selle toob meile nii yangilik lähenemine elule kui üldse olla saab. Samas kõnetas teda juba varases puberteedieas miski hääleke kukla taga – ehk võis see olla kõrgem mina – ja soovitas igaks juhuks Buddha-kujusid ja krutsifikse koguda. Tartu Ülikooli majandushariduse pealt lookles noor eduhärg Hansapangast ehitusärisse, hing aina rabedam ja tähtsusjärjekorrad sassis. Üleinivesteerimine, autode ja uhkuse peale rõhumine viisid pankrotti.

28 aastasena jõudis mees Ralfini.

Ralf Neemlaid on endine elukutseline sõdalane, kes koolitas välja tipp-poliitikute ihukaitsjaid, kuni rajas nullist võpsikusse Hagal-õpetust järgiva Pesa-talu. Koondas enda ümber jüngrid, kes ehitasid sulle-mulle reegleid järgides üles nii elumaja kui iluaia, panid mitmest Eesti paigast kokku veetud palkmajad uuesti püsti ning viib neid lisaks kodustele tervendustele legendaarsetele ERNA-retkedele – maastikumatkadele, kus inimesed kohtuvad… iseendaga.

„Ka mina olen küll ja küll matšeetega Ralfi talu taga võsa raadanud ja mitmeid teisi jõulisi töid teinud – aga kõigepealt kutsus ta mu kohvikusse, et neutraalsel pinnal teada saada, kes ma selline olen ja kas minust üldse enam asja saab,“ meenutab Kaido. „Bemarivõtmeid ümber sõrme keerutav kandiline, kelle suurim häda ei seisnenud mitte finantskrahhis, vaid iseenda väärikuse ja raja kaotuses. Hääleke sosistas võtmeid kõlistavale mulle, et Ralfil on tegelikult õigus, ehkki segaduses ja hirmunud kandiline bemarimees mögises esiti veel vastu.

Tänaseks olen kümmekond aastat vaimsel teel käinuna näinud, et kõige suuremadki kaotavad mõnikord sihi ja unistused – ja õpivad uuesti unistama. Sest jõgi aina voolab ja me oleme igal hetkel taas ja taas puhtad lehed. Selles veendusin 2 aastat tagasi Peep Vainuga kohtudes – jällegi kohvikus, nagu Ralfigagi! – trehvates. Ikka juhuslikult – aga väga siiralt ja avalalt, lihtsalt ja ehtsalt.

Kolme poja isa

Tänaseks olen armastajana mõistnud yini-yangi tasakaalu olulisust elus ja eneses ning autasuks leebeks ja intiimseks kasvamise eest pälvinud suhte Kathleeniga, kellega jätame teineteisele palju ruumi, milles kohtudes tänulikult koos areneda.

Ka laste kasvatmisel püüab Kaido kandilised ja ümaramad poolused tasakaalus hoida – vajadusel laseb ta neil rahulikult autos tühjaks kakelda ja leppimiseni nutta – need kümme aastat abielu traditsioonilise yang-patriarhina, kes masinlikku edurada rühkis, on teda teel tänasesse õpetanud väga teistsuguseks Isaks. Nagu ka Kathleeni-eelsest tulisest suhtest sündinud pojale.

„Kui pisut üle 20aastase joogaõpetaja Katleeniga kohtusime, oli ta vast-avanenule tüüpilises väga esoteerilises mullis – tänaseks aga paljudes aspektides minust küpsemgi. Meil on ideaalne kooslus.

Selle – nagu igasuguse harmoonia – eeldus on tänulik teenimine ja alandlik loobumine. Millessegi ei pea kiinduma. Klammerdumisest vabaneme koos „minu“-epiteediga.

Poeg ja kaasa, kodu ja karjäär ilma omava „minuta“ on imelised külalised ja kingitused, keda meil on au teel kohata ja teenida. Sama kehtib isegi meie endi keha kohta. See on keha. Mitte minu keha. Teeni seda väärikalt. Egole nii meeldib kõike „minu omaks” teha. See on lausa lapsik.

Olen juba mõnda aega olnud peaaegu taimetoitlane. Peaaegu, mitte päris vegan seepärast, et kui igasuguse loomse proteiini ära jätan, muutub keha näljaseks ja norib šokolaadi. Eelmisel Aasia-perioodil olin kaks nädalat täielisel taimtoidul ning kui keha näljaselt protesteerima hakkas, rõõmustasin teda krevettide ja teiste mereandidega. Kala ja muna on minu sõbrad. Selles kehastuses veel ma päris prana-toiduliseks õhust ja armastusest elajaks ilmselt ei saa,“ naerab Kaido.

Siin ja seal pool Seina

Kaido seni-ilmunud raamatutele, mille autoriks ta end tegelikult ei pea, on teatud mõttes peagi saabumas lisa, mille autoriks ta end veel kohe eriti ei pea – iidsest Hiinast pärinevast I Chingist kui eluolukordadele vastuseid ja juhatust pakkuvast süsteemist, energiamustreist ja -meridiaanidest kõneleva teose kaanele tuleb tema teise teejuhi-tervendaja Polina nimi. Polina masseerib ja kuulab ära, teab ja juhendab ning paneb vajadusel ka kaarte. Lisaks sellele, et Kaido ise käib end Polina juures regulaarselt maha ja täis laadimas, saadab ta sinna sageli ka inimesi, kes pingetele elus lahendusi ja juhatust otsivad, või lihtsalt „müüri” tagant välja pääseksid.

„On hämmastavate kääride ajad. Ühes äärmuses peavad eluvõitlust näljapiiril vaesed, kellest paljud peavad ennast nn vaimseteks (ja vähemalt väljapoole ütlevad, et nendele meeldibki niimoodi elada). Teises äärmuses prassib karistamatult edurahvas, kes spirituaalses mõttes on kaugele seina taha, lausa müüri sisse takerdunud. Seal vahel on üha täienev koolitajate ja esoteerikute turg, kes neid kääre koomale üritab tuua. Sisekosmose ajal olin isegi vist üks nendest. Ja just tõdemus iseendale, et ma ei soovi ja ei saa võtta sellist vastutust ning rolli, mind Motivaatori suunas viiski. Motivaatoris ei õpeta ma kedagi kuidagi elama ega ka rikkaks ja õnnelikuks saama. Jagan lihtsalt oma isiklikke ja tööalaseid kogemusi ning taipamisi, mida täiendan ülemaailmsete ekspertide ning teadlaste avastustega, kuidas elust ja tööst rohkem rõõmu tunda, kuidas meeskondades suhteid ja koostööd parandada ning juhtidena oma töötajatest rohkem hoolida (loe: neid motiveerida). See on väga põnev töö, sest lisan traditsioonilistele lähenemistele oma koolitustel ka uuema aja mõtteid, avastusi ja meetodeid. Lähenen oma tööle ja klientidele väga mitte-formaalselt, sest kõikide formaalsuste taga oleme lihtsalt inimesed. Ja usun, et see ongi Motivaatori eduvõti. Ma ei püüa kedagi õpetada ja korda teha – vaatame lihtsalt üheskoos, kas ja kuidas saame üksteist aidata. Seni oleme saanud ja mõlemad osapooled on rõõmsalt lahkunud.”

Kui keegi siiski minult kirja või telefoni teel otsest juhatust või õpetust palub, saadangi nad reeglina edasi – kas Ralfi, Polina või Ingvar Villido juurde Lilleorgu,“ nendib Kaido. „Nemad on õpetajad. Mina olen lihtsalt õpilane, kes jagab oma teekonda blogides ning koolitustel. Kui meestele suunatud „inglikaartide” loomine pole minu jaoks üldsegi Motivaatorile vastu töötav julgustükk, siis teise inimese õpetamiseks ja tema valikute suunamiseks ma veel valmis pole.”

Meeskondi lahti rääkides tuleb üldjuhul paar tundi neid häälestada ja siis saame alles päris asjadega edasi minna. Inimestel on lihtsalt koolitajate ja koolituste suhtes eelarvamus ja madal usaldus – tundub, et inimesed pelgavad, et keegi tuleb neid nüüd õpetama ja korda tegema. Kui nad aga paari tunni jooksul näevad, et mul pole plaanis nendega seda teha, muutub olukord mugavamaks. Õhtuti lahkume üldjuhul ikka naeratades ja teineteist tänades. Ja neil harvadel juhtudel, kui seinatagune jääb peale ja koolitatavad ei tulegi blokist lahti, möönan alistunult: seekord siis sedasi – ja saadan arve. Väärikalt. Õnneks on seda vaid mõned korrad olnud.

Siin ja praegu – olen elus ja teen seda, mida olen tulnud siia tegema.

Usun siiralt, et kõik, absoluutselt kõik, mis meiega juhtub, on karma ehk meie seniste valikute tagajärg – ise tehtud, hästi tehtud. Ja mõnikord ka mitte nii hästi.

Mõnikord on selle mõttega raske leppida, sest keegi ei soovi oma ellu valusaid ja ebamugavaid kogemusi. Siiski, mida lähemale jõuame Iseendani, seda lihtsam on näha, kuidas Ego oma ruulimisega selle lihtsa tõe kavalasti kinni katab.

Me saame haiget ja kannatame – ja areneme seeläbi Ego lahustumise suunas. Just siis, kui tundub, et kõneleb Mina ja Ego on pihustunud, tuleb keegi tänuväärne ja lammutab illusiooni. Jälle Ego laks. Tegelik „mina” on aga lammutamatu – seda „mina” mõõdab ja määratleb vaid tõsiasi, et olen elus. Kõik ülejäänud järgneb sellele. Mitte kunagi ei saa olla vastupidi. Juba see näitab, kus otsas asub tõde.“

Kaido on tänulik, et tal on võimalus olla oma poegadele tundeid tundev ja näitav isa. Et tal on kuni neli väekat koolitust nädalas. Et samal ajal, kui ta on mõnedele teenäitaja, on ka temal palju teejuhte. Ning et tema käe läbi ilmunud tekste peetakse vajalikuks edasi saata. Niimoodi lennataksegi koos sama parve lindudega tähtede poole.

Sirgi selginemised

Sirgi Tammik (40), kes avas aasta eest Raplas Esoteerika keskuse, on elanud vähemalt kolm elu ühes – ning kohalike seas vaatamata ametlikule linnastaatusele ikka aleviks nimetatavas kahe torniga kiriku asulas on kolm esoteerilise keskendumisega keskust ja koda, millele Sirgi prognoosib veel ja veel tekkivat ja kaduvat lisa. Ka enda ees näeb kaunis daam veel ja veel kvanthüppeid uutesse elamise tasanditesse näiliselt ikka sama Sirgina.

„Meil on Elujõukeskuse Piia Kõverikuga ja Angala väekoja Heli Lehtsaluga kena kokkulepe, et siia „nõiaturule“ mahume ladusalt ära, kolleegide esinejaid üle meelitada ei püüa ning kõigile jätkub,“ naeratab Sirgi, kes erinevalt Piiast ise oma keskuses ei ela. Ta on oma teismelised lapsed Mahlamäe korteris suureks kasvatanud ning oma sisetunde järgi valitud Teel kulgedes väga veendunud – ja üksi.

Rapla ongi tema sõnul hämmastav hambakliinikute ja juuksurisalongide, autoremonditöökodade ja väekeskuste tõmbesoon, kus inimesed kogevad ühtaegu nii tihedat trügimist kui olemuslikku üksildust. Õnneks leiavad sama lainepikkusega hinged üksteist üles ning asetavad ajuti oma üksildused kõrvuti.

Isa, poeg ja püha vaim

„Minu ema on kokk ning isa oli tisler, kes lahkus siit ilmast, kui olin kümneaastane. Tänaseks tean, et ta oli sellega mu elu suurimaid käivitajaid – nii, nagu paljud inimesed on käivitajad ja peeglid. Eriti kui nende panus esialgu paha tundub.

Vanem vend Taimo peab Raplas Tammiku fotoäri ja tema naisel Airel on autokool. Noorem vend Valdis on Juuru kooli majandusjuht. Isa aga käivitas mu varajase iseseisvumise,“ arutleb Sirgi. „Kui mu esimene poeg sündis, nägin lapse sündides selgelt enda ees oma isa nägu. Ning esmakordselt lapsele silma vaadates küsisin tema täpselt fokuseeritud pilgult: mida me sinuga kahekesi nüüd siis peale hakkame? Ta vastas, et tuli mulle appi – ning kõik oli selge.

Kõige tänuväärsemad abilised on sageli näiliselt kõige julmemad. Mullu jaanuaris tulin Konsumist töölt ära ning asusin Esoteerika keskust rajama. Teismeliste laste poolt vaadates nägi see välja sedasi, et ma istusin kodus, mõtisklesin – ja ei teinud näiliselt midagi. Pesakonna üksmeelne otsus oli, et ma olen lolliks läinud. Vanim küsis üpris jõhkralt, mis õigusega ma siin kükitan ja talle raha ei teeni.

Ütlesin lastele, et kuni toit on laual ja riie seljas, pole nende asi arvustada, et ema on astunud oma Teele – õigupoolest on iga inimese õigus ja kohus elada endale. Teiste eelistuste ja arvamuse järgi joondumine pole mitte kunagi mitte kellelegi mitte midagi head toonud.“

Keskust ehitama asudes oli Sirgi kõrval tookord Märjamaal elanud sõbratar, kes osutus samuti käivitajaks – kui kõik oli juba töös ja hoos ning tagasiteed enam polnud, kolis partner Tallinnasse ja Sirgi oli taas üksi ja ise. Lisaks lastele olid hämmingus ja distantseerunud ka Sirgi vennad. Ja kallim. Tema eriti.

„Mu kallim Villem, kellega aina nagistame ja laialimineku piirile satume, on ratsionaalne ärimees. Meie südamed on omavahel tihedasti põimunud – ent mõistuse tasandil käivitab ta mind tehnikas siple-siple-Sirgikene – ei takista ega toeta. Vaatleb eemalt. Just siis, kui olen talle valmis kõik-lõpp-otsas ütlema, tuleb ta aga minuga kaasa, kui näiteks Kuusiku jõe äärde maalima lähen,“ naeratab Sirgi. „Äsjane maalimispäev on üleni kujundlik. Kui mu vanim poeg sai 18aastaseks, kinkisid sõbrad talle nännikasti. Poja enesega toimus sel päeval totaalne murrang. Ta läks Tallinnasse ehitajaks ja võttis vastutuse. Nii finantsiliselt kui nooremate laste suunamise mõttes. Aitäh!

Ühel päeval andis ta mulle oma nännikastist karbi akvarelle ja ütles: on aeg – nüüd tuleb sul see ära teha. Kuna mul pole hetkel autot, olenen liikumistes juhustest. Ja juhused on teatavasti märgilised. Kallim soovis minuga päeva veeta ning viiski mu Kuusiku jõe äärde maalima, ehkki ta oli viimase hetkeni kindel, et ma teen nalja.

Kui tõepoolest maalima asusin, nõudis mees, et maaliksin talle karu. Sulatasin ja meelisklesin ja palusin lahkesti tal minu pildilt karu leida. Ja kui ei leia, siis oma karu maalida. Päev nagu sümbolite tulevärk!“

Sirgi tütar õpib Kehtna maamajanduskoolis teenindajaks ning mõistab ema kõige paremini, neil on sagedased pikad vestlused Päris teemadel. Tänu sellele, et tütar on sama lainepikkuse tüdruk, teab Sirgi, kui oluline on valida, kellega millest ja mis sõnastuses kõnelda. Tal on üha vähem põhjust ja soovi teisitimõistjatega vestlusi arendada – kui püüad võõra vibra rahvaga sama keelt kõnelda, tõmbad oma energeetilist taset paratamatult alla. Lisaks raiskab ettevaatus ja sõnade valimine aega ja energiat.

„Mõnikord, selleks, et teisi inimesi sügavalt mõista, lähen teadlikult nende energiasse. Olen Intuitiivteaduste koolis ja erinevatel teistel koolitustel – nüüd juba aasta aega oma enese keskuses – neid tehnikaid õppinud. Mulle meeldis juba Konsumi kassapreilina inimesi vaadelda ja neisse salasügavale sisse piiluda. Nüüd oskan tänu teadvelolekule turvaliselt ligimeste sisekosmosesse rännata – enamasti nende endi palvel,“ kirjeldab naine. „Maalides libisesin ka oma kallima energiasse ning nägin ääretut üksildust, elumõttetust ja ärkamatust. Praegu. Kõik on muudetav ja avatav, kui inimene ise soovib.“

Ekselid versus Elu

Rapla raudteejaama lähedale Telliskivi tänavasse vanemate majja Esoteerikakeskust ehitades koges Sirgi sama, mida oma ärimehest kallimaga suhestudes: loovus ja vaimsus on raharahva poolt palavalt armastatud exel-tabelitesse ajamatu. Raharahva loogika ütleb, et kui eksel ei näita rahategu, siis pole see ettevõtmine tulus äri, kui pole äri, siis pole see midagi väärt.

Raha tegi Sirgi seega pangalaenuga ning äri näeb välja sedasi, et kuni neli õhtut nädalas toovad loengud-koolitused tema keskuse rahvast täis – täpselt nii palju kui naine teeb, nii palju ta ka saab. Kui kumm on mõnikord tühi ja mõõt täis, kolib Sirgi mõneks päevaks oma keskusesse ka elama – kuna põrand on jahe ja ülakorrusel vaid üks protseduuridetuba, ei saaks ta sinna päriselt elama kolida, nagu Piia oma katlamajja-rajatud elujõu- ja pilatesekeskusesse, kus on üksiti tema kaasa kodumasinateremont. Sirgi võtab oma kojas vaid ajutisi iseolemise erakuaegu.

„Esimesel korral kippusin pidevalt sõpradele helistama – tule läbi, ajame juttu – ent saatuse tahtel polnud kellelgi aega. Tänu taevale – tookord avastasin oma nahalt helepruuni kiirestikasvava ja sügeleva sünnimärgi, mille mu üks olulisemaid teejuhte Mai-Agate määratles vähihirmu väljanäituseks. Tegelesin-tegelesin – sünnimärk kadus! Nii kui ennast kõrva tagant sügasin – küll ma olen ikka kõva tegija! – tuli tagasi ning hakkasin aga otsast peale,“ naerab Sirgi. „Enese peegeldamiseks ja tühjaksrääkimiseks on mul kunstnikust sõbratar Pärnus. Tänaseks on keskusesse kogunenud mitukümmend sugulashinge – enamus naised mõistagi – kellega lisaks siinsetele loengutele-kursustele väljasõitudel käime. Metsamooride ja šamaanide juurde – kuhu iganes sisetunne tõmbab.“

Hiljuti viis Sirgi autotäie temakesi Tartusse südametarkuse päevadele – kuulati mitu loengut, osaleti mitmes töötoas ja lasti esoteerilise kauba pikal müügilettide rivil meeli erutada. Sirgi vaatas lõbustatud äratundmisega, kuidas ärkamistee alguses innukalt ringi rapsivad hinged käituvad täpselt samamoodi, nagu tema oma uuestisünni esimesil aastail.

„Ka mina ahmisin kõiki loenguid ja variante, konspekteerisin ja salvestasin – et ükski silp kaduma ei läheks. Nüüd on mulle sobivad nõustajad mu enese väekojas esinejad – „nõiamessidelt“ valin uusi esinejaid – ja päris kõigil õhtutel oma kojas ma ise ka enam ei osale. Küll aga on need väljasõidud head selleks, et aegajalt endale meelde tuletada – spirituaalne tee on õige, mis toimub minuga, toimub ka teiste vaimsetega – ma pole üksinda hulluks läinud. Ja samas saan heatahtlikult muheleda kasvõi selle üle, kuidas näeb välja õlide-kellukeste-nõialuudade müüjaskond, kes kaks päeva innustunult nõuandeid jagavad, teise päeva õhtuks. Jumal tänatud, et ratsionaalid-skeptikud, kes nimetavad meid pundiks esoteerikuteks, seda ei näe, kuidas väsinud sensitiivid kaootiliseks kiskuvas vaimlas veel viimseid kliente oma boksi hüüavad ja monotoonseks roidunud voo seest jüngreid püüavad.

Ka väga vaimsed on kõigest inimesed. Ning see on armas ja naljakas.“

Salatühjade palverännak

Ajakirjad ja portaalid on tulvil küll kivide, küll käte või häälega tervendamise teele asunute lugusid, mis reeglina algavad sellest et tänane tervendaja ise oli hädas. Igaühele neist leidub oma järgijate seltskond. Ja Sirgi oli ise samuti paari aasta sügavuses mustas augus, millest väljumisele järgnenud seitse aastat ta tänaseks Sirgiks kvanthüpitanud ongi.

„Iga päev ilmub mu postkasti või telefoni mõni elumõtteta ja sihita salatühi eduinimene, kelle üha süvenevat kriisi sageli ka lähedasimad ei märka. Juba kaupluse kassas nägin, kui enesestmõistetavalt tõstavad töömehed ja taluperenaised igal õhtul õlled-longerod ostukorvi. Nägin eduinimesi peeni napse muu kraami alla peitmas – aga kurbi silmi ja silmadealuseid pelmeene ju peita ei saa… Tänaseks on neist mitmetest saanud minu nõustatavad,“ kirjeldab Sirgi. „Kes on ise põrgust läbi käinud, see tunneb saatusekaaslased hetkega ära ning õpib järk järgult neile ka nõu andma. Ma tean, mis on koduvägivald ja teadmata kadunud pereisa, mis on asenduselu ja etanooli-nimelise keemiarelva ohvriks langemine. Tean, kuidas tsüklist väljujat toetada ja uude ellu juhatada.

Kui mina olin mustas augus, polnud mul tööd ega teed, ainult probleemid. Tänu ühele sarnaste mustritega mehele, kes kõige rängematel hetkedel minu kõrval oli, ujusin välja. Ja sain autasuks kohe kõik ja veel enam. Tuli töökoht ja kool, uued sõbrad ja ideed – panoraam ja tervikpilt kujunesid nii võimsad, et mingi hinna eest ma enam alla ei anna ja taas kõike ei kaota.“

Täna tullakse Sirgi juurde selleks, et pihtida perevägivallast ja napsunaiselikust hädaorust, elumõttetusest ja märtrimustritest. Hämmastavaimal kombel on sügavaimas salaaugus need, kellel on näiliselt kõik olemas – nii raha kui ratsmed. Ja unistusi enam ei ühtki. Õõvastav – aga ületatav olukord.

„Olen väga rõõmus, kui minu poole pöörduvad eksinud hinged, kes tahavad näiteks naabrieidele sajatuse-lajatuse peale panna – suur hulk jama õnnestub ära hoida,“ on Sirgi tänulik. „Elukogemuse ja teise inimese energiasse mineku oskuse abil suudan iga päevaga aina enam ära teha. Tänaseks olen rahulikul rajal.

Küll aga on mul veel palju õppida Raplamaa inimeste teadmiste ja eelistuste alal. Kui Andrus Allikveer toob keskuse oma puhastusmeetodite ja väestamistehnikatega täis – vee ja telefoni ümberlaadimine on mõõdetav-maitstav-kogetav – sest tal on kaasas nähtavad-kuuldavad esemed ja butafooria – siis gongide-kristallkausside-labürintide suurmehe Aivar Täpsi kohta küsitakse siinkandis – kesseon?

Lille Lindmäe on maailmas oma taseme Meistrite kõrguses üks kaheteistkümnest, ent mede alevi rahvale tuleb enne lihtsalt ja ilusti selgitustööd teha, kes ta on. Heliseva Sõnumi „nõialaadal“ mõjus mulle kõige inspireerivamalt maalikunstnik ja mandalatemaalija Margus Rump. Olen oma arengus just sealmaal, et tahaksin koos temaga intuitiivjoonistamist kogeda ja meditatiivse maalimise imedemaad ka meie ringkonnale tutvustada. Aga Tartust on nii pikk tee tulla, et vaid täismaja sobib eksel-tabelisse. Ja võibolla sobib minu jaama-juures-majakese seinale hoopis haldjamaalija Helina Toateri töötuba koos pimeda nägijatari Jaanika Grossi mõtlusega.

Valikud-valikud-valikud – igal hingetõmbel!

Selge on, et tulles on meil kaasas eelmiste elude kogemus – millele hakkame tänaseid kogemusi peale pakkima. Siin olles näib meil olevat piiramatu võimalus kvanthüpeteks ja ümbersündideks. Minnes aga kinnitame oma näitega fakti, et igal pühakul on Elu Lugu.“

Leo Tikerpuu uus hea ilm

Tervendaja Leo (63) on loonud Tallinna eeslinnas uue hea ilma reeglitele vastava oaasi, kus raamatupidamine on antud kõigevägevama kätte ning iga inimene teeb seda, mida oskab ja soovib. Lõppevatel aegadel kiputi vaimset ja tegude maastikku vastandama. Ning suurem osa tegudeinimesi toimis vastu tahtmist ja ennast arutult kulutades.

Pärast põlise paadimeistri elu valis Leo endale õige niši – suureks abiks ka tõsiasi, et ettemääratud juhuse tõttu teada sai, et tema käed Näevad ja ravivad. Ta ise tervendab ja mõtiskleb. Tema rajatud paaditarvikute tehases töötavad palgalised, kodus on majapidajanna ning sisetunde ajel sooritatavateks reisideks on teekaaslased.

„Ma olen vaba ja muretu tänu sellele, et olen sisse seadnud elu taevariigi seaduste järgi,“ kirjeldab Leo. „Inimesed jõuavad minuni mustlasetelefoni meetodil ning mina räägin neile, mida neil sel hetkel just kuulda vaja. Seejärel vaatavad mu käed nende tšakrad ja kanalid üle ning aitavad.“

Saara kogemus

See oli siis nüüd täitsa esimene kord, kui Saara läks ennast tuunima. Soovitajaks loomalausuja Kerli. Põhjuseks tarvidus tagalat turvata, et teistele halba ei teeks. Ajendiks naiste tseremoonia, mille ajal tundsin tükati, et asi kasvab mul üle pea. Selle käivitajaks omakorda tõsiasi, et Täisringi-tuuri ajal pole indiaani-meelik Karekas enda juures telki teinud ega minu telkides käinud. Ise tseremooniaid tehes peab olema tasakaalumas tasakaalus kui lihtsalt „tarbijana“.

Juhtme-tänava Leo – ristinimega Lembit – telefoni andis üliheade kogemuste põhjal koeratuunija Kerli, ühendusse astusin tegelikult FB-sõnumiga – ja kohale kobisime tütar Indiga kahekesi. Kuidas teisiti.

Mu laps püüdis Leo tasase palgalise koduabilisega ühendusse astuda – kudrutas natukene tema musta kiisuga – ja uinus. Mina sain oma elu esimese täiesti teadlikult ette võetud puhastus-seansi käigus teada, et kõik kanalid on mul kollideta, tšakrad funkavad õiges suunas ja korrapäraselt – üksnes minevikuhirmude-võlgade pöörised katavad mind kui siledat kivi – see ei lase universumil täiuslikult appi tulla, sest hirmukeerised sogavad vett. Hirmud summutavad kutse.

Kurtsin, et alati kui mu suure töökoorma peale tasud saabuvad, on saabuv nuts juba ette ära kasutatud – mispeale Leo tuvastas, et olen enda arvates minevikule võlgu. Tasun nii selle kehastuse kui varasemate elude võlgu. Enda arvates. Ning raha ei tule sellepärast sentigi rohkem kui vaja, et aineline küllus – mida ma varasemate elude kogemuse põhjal lisaks pelgan ka veel – peatab liikumise.

„Kineetika seadus tingib selle, et oldaks liikumises. Küllus seiskab liikumise. Jääb vaid täpselt sõnastada ja tellida, et saadetaks turvatundeks tarvilikud reservid – ning lubada nende otsa mitte rasva minna,“ õpetas Leo.

Juhtme uulitsas

Tallinna Ülemiste-poolses eeslinnas mõnusas aias ja vanamoodsas viilkatusega majas pesitsev Leo ise on arvatavasti üsna jõukas. Ta on eluaegne purjekate-ehitaja, kes kuni oma riigi saamiseni meisterdas põhiliselt Optimisti-klassi väikealuseid.

„Kui erastamiseks ja firmade tegemiseks läks, mõtlesin välja, et purjekatele ja paatidele on vidinaid vaja – tulle-seekleid-värke – alustasin tootmist ühe soomlase tehnikaga, mille hiljem ära ostsin – nüüd teevad palgatöölised neid vidinaid ja mina tervendan,“ kirjeldab oma 63 eluaasta kohta ülimalt nooruslik mees rõõmsalt. „Ühe minu õpilasega läks üsna samamoodi. Tundis minus oma õpetaja ära – ja minu kõrval vaimsel teel kulgedes tegi oma firma, millega läks kiiresti multimiljonäriks ja elab nüüd kena rantjee-elu. Nipp on selles, et me ei tohi kineetilist liikumist oma hirmudega peatada. Hirmukeerised kivipinnal ajavad vee sogaseks.

Vaimsetest asjadest on mul teadmised olnud alati – aga varem olid nad kaootilised. Vajasin korrapärastamiseks ainult üht koolitust. Ja selle vastu püüdsin alguses traditsiooniliste võtetega protesteerida – kiire on, muu on tähtsam…

Kujunes nii, et ettekäändeks toodud paberimajandamisel sain linnavalitsusest vajaliku pitsati hetkega, teiseks abituks ettekäändeks toodud ahjusid jäi kütma naine, kes lisaks mind sinna loengusse minema innustas. Naine ise on nüüd… läinud. Aga see on teine teema.“

Oma nägevad ja tervendavad käed avastas Leo samuti juhuslikult.

Tassis koos abilisega diivanit. Abilisel nõksas selg paigast ära – Leo pani vaistlikult käed peale ja… äsja valus väänelnud hädaline küsis kuumavat selga sirgu ajades: mida sa tegid?

„Edasi läks kuuldus minu nägevatest kätest mustlasetelefonina liikvele,“ naerab Leo, kes inimese aurat, biovälja ja organeid kätega „vaadates“ nipsutab ja liigutab käsi spontaanselt nagu tantsiv Üllar Jörberg – ainult et tulemuslikult. „Olen aastate jooksul hakanud inimestele ka intuitiivseid jutlusi pidama – igaühele räägin seda, mida tema Kõrgem Mina tahab öelda, kui ego ja emotsioonid vaikima sundida. Sagedasimad teemad on tellimuste täpne vormistamine – isa järel seda koduaeda siin hooldama asudes õnnestus mul isegi sääskede kolooniaga diil teha – meil siin on nad lindude toit, mitte inimesteimejad -, kiirustamine kui kõige suurem ajaraiskaja, rapsimine kui sujuva kulgemise segaja.“

2 – paar või luik?

Leole meeldib näide õhkujoonistatud number kahega.

2 on mõne jaoks vähe, mõnele palju – mõnele halb hinne, teisele paar – ühele Madu, teisele Luik.

„Sõna on kõikvõimas. Ta tõmbab vastupandamatu magnetina just seda ligi, mille me – enamasti ju hirmunult, mitte lootusrikkalt – sõnastame. Haigus on vägev tegelane – ta sunnib ennast energia, aja ja rahaga toitma nii haiget kui abistajat. Mina küsin abivajajatelt esimese asjana: kas endaga tööd tahad teha? Kui ei taha, on tegemist kõige ehtsama vampiiriga. Vampiirid on mugavalt kannatamise energias kinni. Nad õgivad mõnuga ühe abistaja teise järel nahka – kui kõik ümbritsejad on alla kugistatud, otsivad uue koha ja abilised, keda pintslisse pista.

Vabatahtlikul andmisel ja jõuga võtmisel on ülisuur vahe. Eriti ohtlik on jõuga võtmine, millest imetaja aru ei saa.

Kõik peab liikuma – teelolijale ei anta ühtki asja ega nähtust liiaga. Lendav lind ei jõua ülearust raha ega rikkust kaasas kanda.

Kes tahaks järgmisse ellu praegu kogutu kaasa võtta – saab koos positsiooniga ka võlad.

Kui maised tööd ja oskused selgeks õpitud, on mõistlik koduabiline ja sulane palgata – me oskame palju, peaaegu kõike – aga pole vaja, palgake parimad!“ teab Leo oma kogemusest. „Mis peamine – me ise oleme enda kõige julmemad piirajad. Aina seletame, kuidas me ei saa, ei tohi, pole lubatud. Tegelikult saavad meie kodu-lapsed-loomad mõnda aega suurepäraselt meieta hakkama, kui me oma rännakule ei lähe hirmuga – mis neist saab. Äsjasele Suure Kanjoni reisile võtsin kaasa talupidajast sõbra, kes hakkas kah alguses hädaldama, et tema ei saa ja kedagi pole ja loomad ja muu ja mää. Lõuks jäi uskuma, et kuivõrd kõik on surelikud, poleks mõni ohver kuigi suur kaotus. Kuna ta lõpetas muretsemise, ei saanud tema äraolekul keegi viga. Ja see, et kojutulles on kõige ja kõigiga kõik korras, on omakorda kingitus. Nii nagu see, kui kellelegi raha laenad – õigupoolest ju kingid – ja ta sulle tagasi maksab, on kingitus.“

Lihtsalt elavad…

Leo möönab, et mõnelt inimeselt ei saa siiski tema koristamist-puhastamist-sättimist ära võtta ja palgalisele inimesele anda – mõni miljonär vajab koristamist, sest kasib sellega eelkõige iseennast.

Ühtlasi soovitab mees jälgida oma sõnu mistahes elunähtuste puhul – „ma kadestan oma naabrite õnnelikku elu sellepärast, et nad lihtsalt elavad…“ Just! Lihtsuses võti peitubki!

„Reegel on selline, et naised peavad valitsema toas ja mehed õues ning nad käivad teineteisel tänulikult külas. Piltlikult öeldes kasvatab mees õues lambaid, liha viib külakostiks kööki – ja naise asi pole, kuidas see seal õues saadakse. Mees ajab oma asja, millesse naine sekkuda ei tohi.

Nii sagedasti ehitab mees näiteks garaažis lennuki valmis ning seda välja ajama hakates selgub, et tiivad ei mahu läbi ukseava. Mees leiaks lahenduse, kui naine ei viiksuks ma-ju-ütlesin. Aga kädistab. Ja teenib lõpuks keretäie,“ arutleb Leo. „Naise kolm omadust, mis teevad mehest tema kõrval mehe, on leplikkus, puhtus ja alandlikkus.

Alandlikkust palun mitte alandusega segamini ajada.

Leplikkus tähendab kohanemist, austust ja arukust. Ning puhtuse üks kriteeriume ongi tõsiasi, et vingumine ja mehe kritiseerimine paljastavad mürgise siseilma, mida on tõsiselt kasida vaja.

Kõige parem moodus vanade konksude lahti haakimiseks ning minevikuvõlgade maksmise lõpetamiseks on kindel ja täpne sõnastamine.

Ma olen vaba. Ma olen kõige ja kõigiga õiglaselt tasa. Kui keegi arvab mu võlglaseks-süüdlaseks – vabandan-andestan – ja olen vaba ja puhas!

Selleks, et seda manifesteeringut ise uskuda, tuleb oma raamatupidamine Looja kätte anda. Teener olla on palju lihtsam kui peremehena unetult viselda…

Tõsi küll, mulle meeldib nende unetute ööde kohta üks juudi anekdoot. Saara läheb rabi juurde: Aabram ei saa sellepärast öösel magada, et ta on naabrile võlgu. Rabi annab hüva nõu. Saara läheb koju. Aabram vähkreb. Saara läheb otse öösel naabri juurde ja teatab: Aabram ei kavatsegi sulle su raha tagasi maksta. Kodus ütleb mehele, et nüüd on kõik korras. Aabram usub naist – ja uinub rahulikult. Aga nüüd vähkreb naaber…“

Leo, kellele venelannast ema pani küll nimeks Lembit, ent kes Lõvi tähtkujust tulnuna meenutab nii väga Leod, et sedasi tundlikumad sõbrad teda ka kutsuvad, tunnistab, et koos klammerdumisest vabanemisega kipuvad ka paljud nimed ja faktid ununema – kes energeetiliselt klammerdub, see hoiab teist mäletamise vangis. Kes on ise vaba ja laseb teised vabaks, ei pruugi nende nimesidki mäletada.

„Seda mäletan küll, et üsna hiljuti olin indiaanlane. Sellepärast Suurde Kanjonisse rändasingi. Tagasi tulin täpselt selleks ajaks, kui Kirna mõisas, kus olen spirituaalset tööd teinud, rääkis indiaanlane otsekui minu enese sõnadega. Tean: kui ei paluta, ära aita – kui ei küsita, ära anna nõu, kui see peatab liikumise – ära anna. Lihtne.“

Kati Dardo-järgne Kuningata-aasta

Inimestele meeldib ligimeste voodisse ja rahakotti piiluda. Tere tulemast! Soone Saara on avalik naine, ühisväljas oleme kõik ühenduses – ning saladusi mul pole. Päriselt ka! Täpselt aasta tagasi minu talu külastanud hiinaverd Moskva šamaan Dardo Kusto keelas mul kõnelda, kui pärast mitmeid üksilduse-aastaid Kuningas koju tuleb. Selgeltnägijate appitulemise saade saatis Soone tallu emandat uurima ja mööblit ringi fengšuiama guru, kes kinnitas, et Kuningas on kolmandat aastat tsölibaadis elava emanda poole teel. Kirjeldasin ajakirjas Naised kõike seda, mida Dardoga siin tegime ja mis saatesse ei mahtunud. Minu Mees aga on endiselt teel. Ju ma ikka vihjanud oleksin, kui tulnuks. Ka aasta pärast telesalvestust, mis eetris oli sel kevadel, küsitakse vähemalt kord nädalas – noooh?

Noh ikka, miks ei noh. Pärast karismaatilise väemehe siinkäiku pole enam mitte miski endine. Vägitegulist rahvast liibub meil siin tihedasti – tükati on lausa heade nõidade lennukoridor – ent hurmav Kusto andis Saarale tõepoolest värske spinni. Kui Dardoga koos tõstsime tibakene mööblit ümber, siis pärast tema lahkumist ehitasime vanima tütre ja väimehega talu nii ümber, et projekti Katus Sõidab tiivul jäi oma kohale vaid elumaja. Ma ise aga olen tänaseks kõik-ühes-orkestrim kui kunagi varem.

Peame loodus- ja loovustalu 9aastase tütrega kahekesi – aegajalt ühinevad meiega mu 13aastane poeg ja täiskasvanud lapsed – ent argipäeviti olen meie 5 hobuse, 7 kihnu maalamba, kahe koera, kolme kassi ja tosina linnu teenistuses ikka üksi. Jajah, ISE on parem sõna.

24.kuupäevade maagia

Meil kõigil käivad jõulud-jaanid 24.kuupäeval. Minul käis kirgas ja karismaatiline Dardo samuti 24. – oktoobril. Ning püüdis kõikjalt mu elamisestolemisest laste isa, ammu eraldielavat head sõpra, kes on samuti 24.kuupäeva poiss. Juulist. Šamaan soovitas lasteisa vabaks lasta, et uus ja õige tulla saaks. Vabastasime-vabastasime – ja mõlemal läheb kenasti. Üksi.

24.oktoobril pidas mu laste vanaisa Asser Murutar mullu oma 80.sünnipäeva – mille mina veetsin väemehega oma kodu värske pilguga silmitsedes. Ent kodu värskendamise joonised olid mul tegelikult juba enne – 24.septembril tehtud. Mis on samas minu ja lasteisa pulma-aastapäev.

Mullu ööl vastu seda päeva helistati metsatalust, kus elab mu sõbratar Sally – noor mustavalgekirju viss. Olin esmapoegijale lubanud, et kui ta vasikate ilmaletoomisega hätta jääb, tulen appi. Et tulijaid on kaks, saime tütre Indiga aru mõned nädalad enne suursündimist. Sally peremees teatas, et lävele saabus korraga kolm esijalga ning Soone Saara oli oma voodist ülehelikiirusel paarikümne kilomeetri kaugusel sõprade laudas. Juba teel otsustasin: kui toon tulijad elusalt ilmale, õnnestub Soone talu ümberehitus nii, et jaksan siin üksi… ise! edasi kesta.

Jälgin poolehoiu ja kaasaelamisega hea kaasteelise Kersti Männiku püüdlusi Keila jõe kallastele Kessuküla loomisel. Olen tõsiselt kaalunud koos hobude-lambudega selle kogukonna teenistusse kolimist, ent see maailma loomine võtab aega. Elu aga toimub teatavasti siin ja praegu, ning peab ka täna olema jõukohane ja õnnestav. Teine teekaaslane, kõigi kahjulike ainete vaba Orgran-toidu maaletooja Ingrid Plado toetas tema siinolles Saarat tabanud inspiratsiooni. Seesama talu tuleb sedasi ümber ehitada, et poleks kõikuvaid-orjastavaid kõrvalhooneid, vaid tall elumaja juures, laut majaga ühenduses ning hobukopli ühes nurgas leidlik-säästlik sisemaneež-heinahoidla.

Kahekesi korraga uksele tormanud vasikatest üks õnnestus tagasi lükata, teise jalad õigeks seada ning paari tunniga olid kaksikud Kati ja Saara ilmale aidatud. Nad on nüüd ühe piimafarmi noorkarjas aastased täiuslikud tibid. Suursündimiselt koju vaarudes aga joonistasin projekti Katus Sõidab koos tööde järjestusega paberile.

Kui elus esimest korda Eestisse saabunud Dardo esimese asjana siin õuel ringi vaatas, ütles ta, et väga varsti on siin kõik täiesti teistmoodi. Mispeale näitasin talle jooniseid. Just-just! Ütles ta ning soovitas tungivalt kõik dokumendid aegsasti korda ajada. Projektid-ehitusload ongi nüüd kenasti olemas. Siin sündinud noori hobuseid silmitsedes ütles külaline aga, et Namaste ja Nibiru ning keegi lisanduv Niilus – on plaanis tõesti! – on meie suurim kapital, nendega rajame maailmas ainulaadse hobuteatri. Kollast koera tervitades teatas nägija, et too saab peagi kolmanda pesakonna. Sai. Papaks njufa ning meile endale sellest pesakonnast jõuline Jordan kasvamas. Tänini ongi tema Soone Kuningas. Ainus mees majas. Mu lauljatari-raadiotüdruku Brigita lambale otsa vaadates jutustas Kusto Brigitast. Tänu tänavustele talledele ja kutsikatele on sujuvalt peetud laste sünnipäevad, makstud ühe tütre juhiloa-eksamid ja ühe poja jalgpallitrenni varustus. Lasteisa keeras 50.juubeli puhul totaalselt puhta lehe – ning mingu tal hästi nüüd ja alati. Meil siin on tulnud maksta projektid ja hindamised, krediit ja igakuised kulud. Mille moodustavad pangaleminev ja toit, elekter ja kütus, telefonid ja söödad, jäätmemajandus ja kõigi liikurite ja kinnisvara kindlustused.Oi.

Suurte arvude seadus

Ehitus – see on mitmekihiliselt nõudlik argipäev ja kavandatust karmimad kulud ka siis, kui oled keskendunud taaskasutusele. Võid kolmveerandi materjalidest küll seniste hoonete lammutusest saada, ent konstruktsiooni-kinnitus-lisavahendid tuleb ikka osta. Tänu sellele, et ehitusfirmas, kus mu kuldsete kätega väimees Mihkel Babtšenko töötab, on pikad pühad ja graafiku järgi ohtrasti vabu päevi, alustasime katuste sõidutamist jõuludega.

Kirjutasin ehituse kõrval näidendi „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ – hallates samal ajal senise tallipealse lammutust ja oma uue magamistoa ehitust. Minu elu esimene päris oma tuba. Senisesse ebaõnnestunud-suhete-magamistuppa sai saun ja pesuköök. Vana sauna-aida – mis oli kolm õpetlikku aastat ka sigala – lammutasime. Hulk üle jäänud materjali ja soojustust, ahjusid ja kive, laudist ja plokke sõitis vanima tütre tallu – ning noorte järgmine tita seadis end tulekule. Pole välistatud, et lapsuke sünnib 24.novembril.

Kuu ajaga ehitasime uue talli – misjärel lammutasime vana. Ja kogu see katuste sõidutamine võttis aega täpselt viis kuud. Sellest räägitakse nüüd siinkandis legende. Polevat võimalik. Aga oli. Ning kallis sõber Ele Kõlar tuli Saarale suurte arvude seaduse allutamisel appi. Tänu temale sai mu näidend ja prooviperiood finantseeritud ja vastsündinud trupp tuurile viidud.

Päeval, mil Mõisahärra rolli edukalt kaks näitlejat leitud ja mõisatuuri 21 etendust kalendrisse kirjutatud, saabus mõttekaaslane Katrin Oja trupijuhiks. Tema lapsed olid meil laagris olnud ning uhiuut talli-tõrvavat ja teeservi vikatavat mind silmitsedes küsis sõber, kuidas on lood Täisringi logistika-turunduse-promondusega…

Tänu temaga koos loodud ja tema hallatud MTÜle Ingli puudutus sai trupp ja tuur kuninglikult veetud-peetud. Mina kirjutasin seni järgmise suve näidendi „Mustrimuutjad – viimne eestlane“, võõrustasin turiste ja lastelaagrit, korraldasin tseremooniaid ja hoidsin seeläbi finantsiliselt oma talu nina vee peal. Näitlejad teenisid tuuriga ilma ainsagi sponsorita väärikalt. Meie, Katid, investeerisime tulevikku.

Kirnas kirjutatud mustrimuutjad seal ka lavastuvad. Kui uuel aastal suurtelgi püsti saame – ja me saame! – lavastub järgmine etendus koos hobustega juba Soonel. Usk suurte arvude seadusega toime tulemisse tõstis tiibu koos tõsiasjaga, et katustesõidutamine tõi minu täiskasvanud lapsed minu juurde tagasi. Seni kõõritasid nad eemalt mamma katse-eksituse-kobamisi – nüüd mõistavad, mis Teel ma oma hobuste-lammaste-koerte-kasside-lindudega kulgen.

Näritud ja närimata küüned

Saaral on töölaual kolm kirjutamisel-olevat raamatut ning edasises pleilistis järgmised seitse. Igakuiste kulude katmisel jäävad küüned närimata, kui ilmub üks lugu nädalaajakirjas, paar-kolm kuukirjades ja kolm-viis ajalehtedes. Ilmumispauside hetkil – vaba ettevõtja rõõmud! – tuleb üsna viimasel hetkel mõni esimene ja loeng, turistid või riitusehuvilised.

Iga raamatu honorari kättetöötamine tähendab kirjeldamatut lisapühendumist. Aasta lõpus vilguvad jõulukulud ja firmakrediidi tärmin. Jordan, Soone kuningas, tuleb kastreerida, kaubiku rehvid vahetada, talvekindel aku ja puksid ja rooliotsad… Kuna keset Täisringi tuuri väsis mu sõiduauto ära, on nüüd hoovis kaks kaubikut – igapäevane väike ja hobuveo suur – maksuameti rõõmuks N1 maksuklassi omad mõlemad.

Rööbiti mõisatuuri ja tekstiloomega kostus sel suvel Soonelt rõõmurööge – saime väiketaluniku otsetoetuse ning tänu sellele koos pärakäruga Belarussi ning hobubussi. Mis ei tähenda, et küüned närimata jäid. Kogu rasketehnika oli erinevatest ilmaotstest vaja koju transada, arvele võtta, ülevaatused läbida, kindlustused teha, traktorile uued tagarehvid ja aku ning pärakärule sõnnikumahuti soetada. Ma ei tea, kuidas see kõik võimalik on olnud. Aga on.

Kevadel tuleb üks siinsündinud märake-nooruke täku juurde sõidutada, et Niilus sündida saaks – ning talle üksiti varustus ja koolitus finantseerida. Lähiaegadel tuleb prouadele villastele uue kevade tallede tegija tuua, eelmiste tallede papa järgmisse karja viia, kolmanda lapselapse sündimise puhul üks noor jäär koos indiaanimeelikust näitleja Karekaga ära teha, et põnnil oleks vanaema kasvatatud määtsu nahk külje all ja titevarba-lihapott laual.

Sügav sügisüksildus

Umbes kord nädalas lööb Soone Saaral üksildus üle pea kokku. See juhtub siis, kui ma rütmist välja lähen. Rütm on selline, et varahommikul kirjutan, pärast hommikust loomatalitust viin tütretiba kooli ning kirjutan keskpäevani. Sealt edasi koostan ja vastan kirjad ja dokumendid, oma Sisyphose-kivi mäkkenügimised ja suhtesigrimigrid – ning pärast noorperenaise kojutoomist puhastan talli ja lauda. Mis on muide minu kvaliteetaeg. Essu kühveldades klaarin kõik sisekonarused ja tasakaalu paigast minema lehvimised. Hobudele-lambudele-kanadele puhtaid asemeid tehes punun tegelikult pesa… iseendale.

Kui minu elu Kuningas peaks mu vastuolulist, ebamäärast ja kobavat kutset kuulma, ei näe ma siiski kedagi omarajatud muinasmaale sisse kolimas. Kallis külaline oleks oodatud. 48aastane Saara on 24aastase musta vene traavlimäraga nii kujundlikus kui tegelikus mõttes perfektne paar – me pakatame teravate kogemuste slepist, me peame saama end tühjaks joosta – ise seejuures suutmata valida, kas allüüriks on traav või galopp, vaheldumisi ja läbisegi kõike korraga – ja võpatame, kui keegi meid puudutab…

Tõeliselt õnnelik olengi koos tütre ja vanemate lastega ratsutades, hobuste pärast külla tulnud peresid loodusega ja seeläbi ka Loojaga ühendades, koos nendega joonistades-lauldes-unistades. Helgeimad hetked on vallatute-kurvide-Terje imeaias noore tammepuu all – ja parunessiga Estonia ooperis – või kolleeg Heli Künnapase lambaid pügades ning poni-minivissi-papa Andrus Teemantiga tuhandetest ilmaelu asjadest vesteldes.

Rütmist välja lendan aga siis, kui lähen näiteks sõbrataridega mõnda muhedasse pubisse tantsima – ja silmitsen uusi huvitavaid isaseid isendeid. Kas keegi neist võiks olla Dardo lubatud Kuningas? Kuhu jäi ühe mu Soome-sõbratari nähtud unenäo täitumine – minu näitemängu on vaatamas sajad inimesed, tantsisklen lillelises kleidis oma näitlejate üle õnnelikuna rahvale kummardama ning esimeses reas istub Mees – nii et on täismäng… Võibolla on asi lillelises kleidis. Mida pole.

On läbinägeliku loomainimese vilunud pilk ja kõik-ühes-emanda kaalutlus. Kui keegi meile läheneb – just MEILE, sest ligi 50aastane loovustalu perenaine koos oma laste-lapselaste ning eriliigilise perega on pakett! – satub ta karmile vaekausile, kas ta suudab osaleda ning kas tema pärast oleks mõtet paigas rütmi ja harmooniat eksitada.

Ühel peoõhtul meeldis mulle elegantne ja stiilne, suhteliselt terve ja toonuses senine tegudemees. Kelle omadustest 90% olid sobivad, aga puuduv kümme tasalülitas kõik ülejäänu. Tal polnud elujulgust ega edasirühkimise indu, uudishimulikku tegutsemise ja riskimise hasarti ega õhku astumise õhinat. Väljavaade sattuda meie muinasmaale tähendanuks tööjaotusega ühinemist – ent ainuüksi sõnad „maneež“ ja „päikesepaneelid“ lõid selle ilusa eksemplari nokki.

Teisel tantsuõhtul toetasin enne oma märjakstantsitud frisuuri kojusõidutamist hetkeks põse ühe tantsupartneri jõulisele rinnale – tema sobivust ma isegi ei vaaginud, nimegi ei tea – ja üksildus vajus kohinal kaela. Maailmas on miljoneid teoreetiliselt minu, väikese ja vintske kõrvale sobijaid, aga me ei kohtu ning analoogselt oma üksildaste sõpradega olen ikka mees-naine-isa-ema-peremees-perenaine-kirjanik-loomaarst-logistik-ratsastaja-pihiema-tervendaja kõik ühes.

Rütmist välja võib lüüa mõne õnneliku paari jälgimine. Või mõnel alal ülimalt oskusliku tegijamehe imetlemine. Kes samas pole see, kes mu käevangu võtaks ja vaipadele patseerima viiks. Mõne härrasmehe intellekt ja karisma kütkestab. Teise tehnilised oskused ja osavus paeluvad. Kolmanda… Paraku on kõik need kaunid aspektid erinevate isikute küljes. Kes on hurmav hobulausuja, sel on oma tall ja kuningriik – kes valdab finantsi, see juba haldab mitmeharulist kärgperet.

Kõige reaalsem Kuningas täna üksildase orkester-Saara kõrval oleks nädalalõpu-mees, kes manageeriks-finantseeriks ning annaks võimaluse endale alt üles vaadata. Ideaalne Kuningas tuleks vaba saja tuhandega, püstitaks – kasvõi proffe palgates – maneeži ja vahetaks elumaja katuse päikesepaneelidega kaetud vastse vastu, valdaks traktorit ja elementaarseid meestetöid – või palkaks parimad – , tunneks ja tunnetaks hobuseid ja koeri. Ta oleks mees-mina – ei rohkem ega vähem.

Ja Jumal teab, et turvalise tegijamehe ilmumine võib mu loova pinge maha maandada. Mul peab iseenda ette antud parkuur ees olema, enese sätitud ora kannis helendama ning iseteenitud raha peab samm- ja aasta-haaval need unistused teoks tegema.

„Kevadel pühib Kuningas sinu lävel jalgu ning armastab su Päikesenaiseks,“ väitis Dardo – ning sõna sõnalt sama tulevikku on kirjeldanud ka valge maag Ulvi Michelle ja Inglikaitse Rita. Viimane on alati lisanud, et vaevakarikas tuleb enne lõpuni tühjendada. Keegi neist, kes tuleviku õnnemaa eest saladusesõba on kergitanud, pole aga öelnud, millisel kevadel.

Suurte arvude seaduse ja 24-maagia kohaselt võib see olla… 2024! Jajah, ma olen siis 57aastane. Ent arvestades, et viimase kolme aastaga sooritatud järjestikuste kvant- ja kvaliteethüpete järel olen üha Nooremaks ja Tugevamaks teisenenud, küllap olen siis elu parimas-värskeimas-nooruslikemas vormis – ja ongi ju kõik hästi. Aitäh.