14.detsembril on 90. sünniaastapäev Harri Vasaral – Eesti kõigi aegade kauneima tämbriga tenoril, nukumeistril ning mahedal müstikul, kes oma maist matka lastekodust alustades võlus end printsist aegapidi Papa Carloks. Mina, üks armastatud laulja-artisti-nukukunstniku lastest, olen osa tema loomingust. Ema poolt väga ja isa poolt mitte nii kangesti tahetud – ent me kõik pidasime lubadusi, mis said kunagi üksteisele antud. Nii siin- kui sealpoolseid lubadusi oleme pidanud.

„Mis minu tütrest küll saab?“

Hea kolleeg Marvi Taggo, kes hõlmab Harri Vasara (sündinud Vatmann) oma raamatusse, meenutas ühest vestlusest minu isaga seda lauset. Oma suurte nukrate maagi-silmadega kuulajale otsa vaadates küsis mees, kellega mina olen alles pärast tema lahkumist üha tuttavamaks ja lähedasemaks saanud, mis küll saab tema ainsast tütrest, kellega ta miskit peale ei oska hakata. Papa – ega mu vanem kunstnikust-muusikust vend Aarne – ei armastanud väga õppida. Noorem vend Lauri baritonina, mina kirjutajainimesena õppisime. Vend Austrias, mina Tartus ja kõigil kontinentidel tegusalt juurde ja peale.

Ülikoolist kogutud oskused rakendasin isa teenistusse pärast tema loobumist ja lahkumist. Kui esiklaps Aarne, keda papa Harri oma nukutädide abiga kasvatas, suri, hääbus ka meie isa. Tähistan juba kolmandat ümmargust papa-päeva nii, et ta on nähtamatu toena märkide saatjaks kõrval. Tegin 10 aastat tagasi Estonia teatris galaõhtu „Harri Vasar on täna kodus“. ERR arhiivis kenasti hoiul.

Eesti raadio fonoteegi põlengu järel alles jäänud kasinad salvestused restaureerisid Heino Pedusaar ja Annely Ennet. 80. sünniaastapäeva puhul andsin välja duubelplaadi, mis hõlmas ka RAMi päris esimese kvarteti palad. 10 aastat varem loodud CD nimi on „Muinasjutt printsist ja papa Carlost“.

Seda esitlesime Estonia Talveaias, tita-Brigita mu kõhus ja tädipoeg Lauri Saatpalu toeks ja geenide esindajaks mu kõrval. Saatpalu ema ja minu isa olid õde ja vend. Isa isa liini pidi. Nii, nagu on sama astme sugulane Aivar Mäe isa ema Mäe Alma liini pidi. Aleksander Vatmannil ja Mäe Almal oli mõlemal palju lapsi, neil omakorda palju lapsi – põldurid ja filosoofid, kirstumeistrid ja… Ühesõnaga värviline värk!

Lühike vastus küsimusele, mis papa ainsamast tütrest sai: isa unistuste täitja ja teostaja.

Aarne lesk Mall tavatseb öelda, et isa oleks elanud just täpselt nii, nagu meil Soone talus elatakse. Eesti ajalugu ja isiklik karma seadsid asjad väga teistmoodi kui metsameelne, üksindust vajav ja iseolemist igatsev mees oma ellu soovinuks. Teismeliste värviliste vanemate liiga varajase pojana sattus ta lastekodusse, kust vanaema Anna poisi alles 3aastasena ühetoalisse koju korjas. Sealsest kitsikusest läks poiss 14aastasena polgupojana sõtta, kus ta hobusemehena moona vedades pakastes ja huntide hulgas tänu hobustele ellu jäi.

Inimestelt sai lapseohtu sõdalane kuuli kopsu ning laatsaretis soovitasid arukad arstid läbilastud kopsu laulmisega luhvtitada. Kuuldi. Tagasi Eestis sai Laulu leidnud noormehest Gustav Ernesaksa tahtel RAMi laulja ja südameidpuudutav solist, sealt edasi Estonia operetitäht ning esiklaps Aarne üksikisa. Juba printsina peitus temas papa Carlo – ta rajas Kommunaari saapavabriku juurde nukuteatri Marionett. Ise meisterdas-õmbles-kujundas-lavastas – ning mängis koos ustavate nukutädidega, kes peavad Marionetti Salme kultuurikeskuses tänagi.

Ilu ja ande, olude ja surumise sunnil lavadel kenitlev isa elas hinges oma muinasmaal, tulvil hobusteigatsust ja melanhooliat, oli populaarse ja ihaldatuna sisimas üksildane ning kui teda elu õhtul püüdsimegi oma peresse kutsuda, valis ta ikka erakluse.

Kui pärast Pärnu kunstikooli esimese lennu lõpetamist ERKI ettevalmistuses käisin, et skulptoriks saada, külastasin kolm korda nädalas papat tema ateljees. Neid kaht aastat sümboliseerivad väljaveninud põlvedega dressipüksid, mis mind Uues tänavas tõredalt vastu võtsid ja tasapisi leebusid. Skulptoriks ma toona ei saanud – isaga sõbraks küll. Sellesse majja tuli Eesti taassündides Leedu suursaatkond, papa nukuköök jäi taeva alla ja Aarne lahkumine aordi rebenemise tõttu oli viimane piisk karikas.

Isa tõrksus ja kurvameelsus on muide võti minu meestega-suhete vastutust-võtvate mustrite mõistmiseks ja muutmiseks. Isata kasvanuna, teda kuulamas ja toetamas käies toitsin oma oletust, et mul ongi kohustus mehi lohutada ja püsti pidada. Mehed on õrnad, ei tule oma komplekside, lapsepõlve taaga ega elatud elude karmakoorma klaarimisega ilma naiseta toime. Eks ta ongi nii. Ja teistmoodi. 50 aastat õpitud, jätkame matka…

Kõigi rahvaste ema rollist läbi oma enese sisemise lapse tervendamise õnnelikuks naiseks kasvamisega läheb veel aega. Seni on üsna edukalt õnnestunud läbi töötada ja välja kasvada ema-vanaema püüe isasse-suhtumist kujundada – isa oli kauge, aga ikkagi kallis, nüüd kehatuna on ta lähedane ja veelgi kallim.

Olen raamatus „Projektilaps Pärnust“ kirjeldanud meie kohtumisi restoranis, muulil, kingitusi täis taritud kahetoalise korteri elutoas, kus ma ise parema puudusel oma hapra ja ülinaiseliku ema kõrval perekonnapeaks kasvasin.

Isaga-päevil olid mu pärisosaks Estonia teatri trepid, papa baldahhiinvoodiga ühetoaline korter Väike-Ameerika tänavas. Ja tema tõdemus, et oma volgad-kooperatiivkorterid või isegi eramud jõi ta etenduste järel koju minna tahtmata lihtviisiliselt maha. Paar ujedat korda napsitasime meiegi isaga koos – ent see ei sobinud mulle. Enamasti tinistas papa meie vestluste kõrvale omaette, ümberringi marionetilavastuste käsikirjad-nukuvormid-kunstiraamatud. Ühel pihtimusõhtul tõotasin talle: minu viis last saavad olema kõik ühe isaga, et ristpistete sigrimigri ära korrastada.

Saidki. Kusjuures nende viie lapse isa meeldis mu isale – tõsi küll, väike vintske juudivanamees jõi noore mehekolaka korduvalt laua alla. Ta ise talus alkoholi hästi – kroonilist kurbust üldse mitte. Kurbus kidutas. Mistõttu sain ohtrasti sõita Tallinna Magdaleena haigla vahet – kaks infarkti ja vähk, millele jaole saime kõikjale levinud, hämmastaval kombel täiesti valutute metastaaside järgi.

Kurvameelne ja eraklik isa oli nagu õpik – töövihik Luule Viilma õpetuse juurde, mida valusad tunded inimese kehaga teevad. Lapsepõlveta, olude sunnil kuulus ja ihaldatud – oled kaunis ja ürgandekas – seega kobi lavale ja tee lapsi kasvõi osale neist armunud naistest, kes seda nõuavad!

Eluõhtul varjus ta ühe korraga mängiva raadio ja teleka vahele, hiljukesi nõristatavaks leevendajaks pudel viina. Mitte kunagi päris purjune. Mitte kunagi nõus ühegi uuenduse ega lahendusega – papa ei lasknud kellelgi end aidata. Ei minul, nukutädidel ega austajannadel.

Aiman, kui stressav võis olla tõsiasi, et nii mu tulevane ema kui teised armunutarid ootasid teda „West Side story“ ja „Minu veetleva leedi“ etenduste järel Estonia taga. Noor arst ja tema nutikas viikingist ema töötasid välja keerulise kombinatsiooni minu meisterdamiseks – olen teadlikult organiseeritud jaaniöö vili ja sõnajalaõis. Tõsi, teispoolne sõber Aleksander Suuman värssis sedapidi: Kati Murutar on Harri Vasara noodistamata laul – kaigub vabalt ringi.

Papa 90. sünniaastapäeva eel meenutas Marvi Taggo isa sõnu: „Mu lapsed on nii ilusad ja andekad – peaksid nad õppida tahtma…“

Isakene, miks sa meile ei öelnud, et me sinu meelest ilusad ja andekad oleme? Hulk tõestamist ja armastuse ärateenimist jäänuks olemata, kui sa meid tunnustanud oleksid.

Aarnet armastas papa nii, et leinas end surnuks. Maailma ooperilavade tunnustatumaid baritone Lauri igatses isa armastust nii, et… Las jääb. Mina kasvasin meesteta naiseks, kelle hinges vastutustundeline hobulausujast perekonnapea klobib Naist niipea, kui too pead üritab tõsta. Ja sedasi pool sajandit jutti. Tänan oma tütreid, kes mu eneseanalüüsid, tunnete tuvastamised ja nende ümbertegemise püüded välja on kannatanud – usinad monoloogid Brigitale ja Indirale peaksid loodetavasti nende kui Naiste raja sillutama. Ma väga loodan.

Nüüd, mil papa kehatuna kõikjale pääseb, teab ta, et ustav tütar õppis palju – skulptuuri ja kirjasõna, balletti ja filosoofiat, veterinaariat ja spirituaaliat. Ka isa ise oli Maag. Ainult et tollal polnud kombeks sellest rääkida. Vaikivate müstikute ajastud käisid võluritest ridamisi üle.

Regressiooniks nimetatud hingerännakud oma olnud eludesse viisid mu juba Luule Viilma juhatusel isaga kohtuma. Ka Mai-Agate Väljataga ja Kreet Rosina juhendatud meelerännakutel on isa olnud paljudesse kehastustesse külla minekul enim kohatud sama pilve hing. Kõik meie kehastumised on salvestatud rakumälusse ja hinge kõvakettale. Hetkel valutavaimale küsimusele vastust otsima rännates suubume alfa-, vahel ka teeta-lainepikkuse meditatsioonis just sinna ellu, kus on vastus.

Enamvähem alati kohtun neis olnud kehastustes isaga.

1917. aasta Peterburi eeslinnas olin ilmetu oma-ema-kapi-tagune arveametnik ja fanaatiline puna-lendlehtede levitaja. Aristokraadist isa lasi mu kui punapäti tänaval maha – toonasest tabamusest laiali lennanud kõri salvestus tänasessegi kehastusse kõriprobleemidena – sealt on kaasas geneetiline paanikahäire, mis on osadele lastelegi edasi pärandunud.

12. sajandi Venemaal oli isa minu kui üliinetu tüdruku võrgutatud ja seejärel läbi pika elu tagakiusatud rõõsapõsine noormees. Kerjasin uste taga almust, ainsaks kaaslaseks hall kits. Muldvana mina nägin välja täpselt selline, nagu isa marionetilavastuste nõiad-dekoratsioonid – pika nina ja lõua, punnkõhu ja kurva kurjusega. Isa-voolitud tallitont aga on täpselt samasugune sell, nagu need üheksa härjapõlvlast, kelle ta mulle mu koju ja teekondadele kaitseks kaasa jättis. Nägijad näevad – meie tütardega põhiliselt kuuleme neid härjapõlvikuid. Aitäh, isa!

Kus meie tammik on? Seda küsisin hüljatud kõrgraba-külas Kuresel esimest korda jalga maha pannes. Aegadel, mil maailm seisab koos põlisameeriklastega tapva naftajuhtme vastu, palusin teadlikult oma isa sellele palverännakule kaasa. Minnes noore kuu loomise päeval koos dakota siuudega palvetamiseks hiide keset eikuskit, pahvatasin esimese lausena seal kõrgrabamaadel selle küsimuse. Ja kohe teadsin vastust ka. Ma ise olin selle tammiku istutanud – koos papa Harri, Indira, Brigita ja mu vanema poja Richardiga. Tookord olime Taani viikingid – enamus meist naised.

Tänu isale kohtusin lõpuks ometi ka oma viiest vanimaga. Kellel on tänini tugev viikingi identiteet. Brigitat Mäletan aegadest, mil olime Tiibeti mungapoisid, seejärel hukkusime koos Zachintose maavärinas. Indi kõrval olen tulnud läbi põlis-Inglismaa pöögimetsade. Aleksandriga juhtus meil asju Andaluusias, Margaretaga Türgis ning mu emaga Veneetsias.

Erakordseim allikas, mida iial näinud olen, jutustas, kus oli tookord meie kõigi kodu – kuhu istutasime pärnapuu. Paarikümne meetri kaugusel olev urikivi võttis minuga leebelt, Indiga jõuliselt kontakti – teda tutistati, mind juhatati. Linnusesse, kus mu tallad läksid hetkega tuliseks – ja Indi vihaseks. Tulised tallad tõid viikingite kantsi teises servas kergenduse, minusse kerkisid tundmatud-tuntud meloodiad – ja tammikust läbi minnes teadsin juba meid kõiki. See oli suures osas naiste kants. Ja sedasorti Rännakutest saaks terve atlase kirjutada. Või riiulitäie seiklusraamatuid.

Tean, kus isa täna on. Aastane poisijuss väga õiges ajas ja ruumis. Tegin tema seekordse sünni heaks palju – ja nüüd ei torgi. Ma ise olen iseenese vanaisa – oma kodus Soone talus asuvas higitelgis juhtusin Evald Kotkasule juhitud tseremoonial kõrvuti naisega, kes oli kord mu vanaema Alma. Tema puudutus tuletas kõik meelde. Vanaisa Aleksander oli vintske mees, kes töötas, kirves kummaski käes – sealt minugi rakumäluline oskus mistahes riistadega töötada. Meil on anded ja oskused – ja suured tööinimese käed. Meil on osavad-sitked kehad ning haruldane taastumisvõime, mida võimendab otseühendus hingekodu Siriusega.

Kolleeg Marvi Taggo jagas jahmatust, milline papa – avalikkuses alati noobel ja härrandlik – oma ateljees voolides oli. Jah, me olemegi kohanejad – selle võime omandamiseks oleme teinud karmi tööd. Saepurusass&sitaaadu saab tänu sajandite kogemusele veerand tunniga lille ja eliidi sekka.

Meid, Vasara-vanamehe järglasi, seovad meie kõrgemate minade kokkulepped, mida me ei mäleta. Kui mäletaks, ei õpiks. Oleme kamp sisemisi lapsi – nii isa-ema kui mina ja vennad ja nende emad-õed ja mu mehed ka.

Meil, Mäe Alma ja Vatmann-Vasarate järglastel-Murutaridel on müstilised suured silmad – haldjarahva värk! – ja need lapselikud silmad on inglikeppijate kiuste usku-lootust-armastust täis. Mis ka ei juhtuks – meie elame taevariigi seaduste järgi. Taevased reeglid ruulivad siin talus kõrguva Päikesevärava ja loomade, loomingu ja tseremooniate üle.

Maale saabunud kuldenergia lülitab meie sõpruskonna elulaadist üha üldisemalt alkoholi välja – isagi elu olnuks selleta valutum-kõrgelennulisem, sest alko viib energia maha ja surub orjamentaliteeti-märterlusse. Õnneks pole miski lõppenud – mu isa uus kehastus sai 2. detsembril üheaastaseks ning seekord läheb kõik teistmoodi. Mina siin läbin oma enese õnnelikku lapsepõlve ka isa eest. Olles ühtaegu nii tema tütar, isa kui lapselaps. Kõik on üks.

Niisugust Harri Vasarat, nagu tean mina, ei tea keegi teine. Kohmakalt intelligentne. Ujedalt elegantne. Melanhoolselt soe. Kõrvaliste ootuste vang, kellega igal kohtumisel tunne, et midagi jäi rääkimata. Jõuame – kui papa tänane kehastus rääkijaks kasvab – või mõnes järgmises elus. Ta elagu! Ja tuhat kord’ ta elagu!

Inglise lambakoer Izibizi tuli Prantsusmaalt Tartumaale Susapusale kaissu

Maalikunstnik Tiiu Kreim on nagu väike laps – muidu ei saaks kunstnik ollagi ju.

Et elurõõmu ja tulevikulisust säilitada, peab tal nii kõrval kui horisondil olema midagi-kedagi laadivat ja lootustandvat.

Suvel 2016 andis endisele miilitsa uurijale särtsu mängimine foorumteatri formaadis etenduses „Mustrimuutjad – viimne eestlane“. Metsavaht oli. Väga mahedalt ja lahedalt mängis. Ja enne viimast etendust sõitis Prantsusmaale – et oleks keegi eriti soe-suur-karvane, kellelt läbi sügise hingepidet ja vajalikkusetunnet kallistada.

Vana inglise lambakoera (OES) kutsikas tuli ka sellepärast Ülenurmele, et natukese aja eest läks õnnetusjuhtumi tõttu kunstnikuemanda silma all tema buldogikutsikas tähtede taha. Poeg Karl soovitas ema tundes kohe uus kutsikas soetada. Nii palju ta emmet siiski ei tundnud, et aimata, mis nüüd saama hakkab.

Hiidkoera beebi toomine Euroopa teisest otsast oli Tiiu senise elukäiguga ülimas sünkroonis – stiilis mis-siis-ikka.

„Esimene tõsisem mis-siis-ikka oli mu eluloos siis, kui ma ei saanud kunstiinstituuti sisse ning sõbratar kutsus menti. Esimese asjana nägin jubedat arestikambrit, trelle… Ja mõtlesin: mis siis ikka. Teine mis-siis-ikka tuli, kui Jõgeval uurijaks paluti. Läksin. Mis muidugi tähendas, et pidin oma kaksikuid kasvatama 24/7 valves ja valvel olles – olin liiklusjuhtumite uurija,“ loetleb Tiiu. „Kaksikud aga sündisid samuti mis-siis-ikka meetodil. Ülemise korruse laamendav jota oli pidevalt purjus olles juba kolmandat korda rase ja sõimas mind ahtraks lehmaks. Me siis tegime tema vaigistamiseks kohe kaks titte korraga.

Sama mis-siis-ikka on kehtinud Aapo Puki juurde portreekunsti õppima minnes, oma ateljeed avades ja isiknäitusi korraldades. Mis tulema peab, see tuleb.“

Tiiu tänane mees Lennart tuli tema ellu kalalõhna peale. Päriselt ka. Mundrikandjast naisel oli selleks ajaks juba üksinda kaksikuid kasvatades nii kehv rahaline seis, et kala polnud ei munas ega jahus keerata – samas majas korterit üüriv rootslane tuli ukse taha ja… palus samuti kala. Järgmisel korral tuli juba kollaste rooside kimbuga. Nüüd on mees pidanud 20 aastat oma hapra hingega jõulise naise loomaarmastust välja kannatama – temake elab koerte-kasside-hobustega täpselt samavõrd kui mehega. Üks koertest on pussitatud varjupaigakoer, teine teismeline vanake – ja nüüd siis Suzy, OES passinimega Izibizi. Laulu järgi jah.

„Vana inglise lambakoer sai valitud saatusesõrme abiga. Tänapäeval on ju Facebook tõeline saatusesõrm – mida just oma uudistevoos nägema juhtud. Mina juhtusin pidevalt rulluvast tapeedist välja noppima ülemaailmse OESide grupi. Kui ennast sinna pakkusin, küsis selle moderaator Tanya Kreimenthal – miks? Ütlesin, et esiteks on meil sarnased nimed. Teiseks hakkab mul kohe ka seda tõugu koer olema. Seda öeldes sain ühtlasi ka ise teada, et hakkab. Ja hakkaski!

Kui Prantsumaal Matine Lamartini juures pesakond sündis, lubas too, et saadab kutsika lennukulleriga Eestisse. Kujutasin ette, mida loomalaps seal lennuksi üle peab elama – ja otsustasin talle ise järele minna.

Võtsin 6- ja 12aastased lapselapsed kaasa ja asusin teele.

Martinele tehtud maali võtsin kah kaasa.“

Pariisis ööbis Tiiu väikeste tüdrukutega koos getos. Tema kunagine kallim, leegionär Viktor elab üdini mustade linnaosas. Sõdalane Viktor töötab täna turvamehena, mitmekorruselise korteri keldris on leegionäri-aja muuseum ning kunsntikuproua lapselapsed küsisid tema poole kulgedes, kas ka tema on nii must kui ülejäänud geto…

„Meil oli Mustrimuutjate etenduses selline situatsioon, et kogu Eesti on pärast põgenike sissetungi getostunud ja värvilisi täis – viimsed eestlased elavad viimses metsatükis. Seda valvanud metsavahti ma kehastasingi. Etendusse sattusin mis-siis-ikka-moel tänu lillevõlurist sõbrale Alari Suurmetsale ja eluaegsele teekaaslasele Riina Joostile – seal mängisid ka päris-näitlejatar Heli Vahing, šamaan Evald Piirisild ja nõiatar Liina Meta Kuuskman,“ meenutab naine õnnelikul õhinal. „Viimasel etendusel Raikkülas olin juba koos kutsikaga. Tänu pikale reisile oli auto saanud koera teiseks koduks. Tema ülim lapsesõbralikkus on üha süvenenud. Kassidele kipub ta mõnikord veel ütlema – ent allub kenasti. Sest see on kõige intelligentsem, õpivõimelisem ja koostöövalmim koer, keda ma iial olen näinud. Kaaluiive on tal… mnjaa. Aastasena jääb vast pidama.

Ainus nukker tõsiasi selle tõu juures on lühike eluiga – 6-8 aastat. Samas teadmine, et koos olemine pole lõputu, õpetab iga hetke nautima.

Siiski tõin ta endale pensionisambaks. Kutsikad ja müük ja… Nii ma vähemalt meestele ütlesin. Poolteist tuhat osturaha ei olnud ju kõik. Eht-minulikul moel läks meil tagasiteel auto Poznanis tuksi. Kuni parandusraha ülekannet üle nädalavahetuse ootasime, tuli külalistemajas elada, süüa – siis üle kantud poolteist tonni poolakatele maksta… Nad ei usaldanud ega lasknud meid koos arvega tulema.“

Lennart ja poeg investeerisid.

Edasi tuleb sellesse massiivsesse, eriti mahedasse ja leebesse olendisse investeerida kõrgeima kvaliteediga hiidkutsikate toitu purina märgi alt. Kui valesti sööb, on kõht kohe lahti ja jama majas. Juuksuris tuleb käia. Ja igasuguste prügihunnikute-kassikausside eest hoida. Küll aga võib kindel olla, et see koer on igas seltskonnas lemmik. Ta on nagu kehastunud unistus koerast.

Ja kohustus, kes ei lase pingelangusel ega loobumisel tulla.

Liia Leeri koertekooli mindi.

Ja edasi?

Tiiule meenub, et nad pole Lennartiga abielus. Lumivalge imeline koerahiid pruutneitsiks – poleks vist pahad pulmad, mis? Kibe-kibe, Tiiu ja Lennart!

Maavalla Koja vardja Liina Meta Kuuskman kolis möödunud aastal pärast 20 aastat elu Soome ühiskonnas sügavalt sees tagasi isamaale. Kutsus nii esivanemate talu Sämi-Tagakülas kui Eestimaa hiied ja ilmad, mis üha kaitset ja eestseismist vajavad.

Soome läks Liina Meta 17aastasena lapsehoidjaks – õde oli ülemeremaal juba ees – ning temast sai seal kenasti koolitatud õpetaja, teatritegija ja tipp-grimmeerija. Selline, kes võitis igal nädalal mõne konkursi, pidas oma erakooli ja viis ridamisi ka õpilased võidule.

„Elasin lavadel, glamuuris ja üsna kenas sissetulekus, mille juures polnud probleem nädalavahetusel kuhugi lõunale lennata,“ naerab täna vööni musti patse ja pussnuga kandev Naine, kes on Soome lavadel mänginud nii glamuuritare kui üksinda metsas sünnitanud ja lapse hukanud dramaatilisi-elulisi temakesi. „Olulisim kaasavara Soome-aastatest on mu kolm last.

Aleksander müüb elektrit, töötas end poole aastaga kolme parima tegija hulka sel alal ning kuulub oma tütarlapse võrratusse perre. Joosep musitseerib-spordib-edeneb oma isaga kõrvuti. Taiga Susi Ilumeel peab koos minu ja mu emaga nüüd meie põlist rehetalu ja saab 1. detsembril 3aastaseks.

Minu tunded ja elamused Soomes erinesid ilmselt üsna olulisel määral nende eestlaste tajumistest, kes seal lihtsalt tööl käivad. Ma elasin seal. Ja kuulusin ka seal maausuliste hulka. Tänagi on mu parimad sõbrad Soome keskajameelikud, kes valdavad Ellujääjate eluviisi ning teevad põlist käsitööd. Nad hakkavad meie talus õpetamas käima.

Selles haritud inimeste oskuste ja kogemuste pagasis on just see, mida ka eestlased vajavad tagasi vaadates edasi kestmiseks. Iga oskus rikastab, kuitahes raske mõtestatud-tulemuslik füüsiline ja käsitöine sooritus õilistab.

Tundub, et minu Soome-aegade olulisemaid tulemusi on tänane võimalus sealsed tuuslarid siia kutsuda ja ellujääjate võrgustik Põhjalast tegusalt meieni punuda. Oma ihuliikmeid ja südant, mõistust ja taju appi kutsudes teen seda iga päev.“

Liina Meta – see teine on tema vanaema nimi, mille ta enesele sisetunde järgi kaitseks kaasa võttis – õpib Pirgu sepa juures ja Vigala ametikoolis sepaks.

Joonas Kiri ei anna õpilasele hõlpu, Pirgu Sepa Tommil on vardjatar kaheksas naissepp õpetada ning Sõmeru taga Kruusiaugul on sepikoda ehitamisel. Sealt tulevad nii ehedad uksehinged ja tarberiistad kui ehted. Seal hakkavad jõuliselt elurõõmsa emanda tulevikuvisioonis tööle ka teised sepad, et tuli ääsi all pidevalt hõõguks ja maailm toimuks.

Kuigi Liina Meta on õpetajana, grimmikunstnikuna ja teatritegijana pehmelt öeldes tubli olnud, ei tunne ta selles probleemi, et need alad on ära olnud. Teatrit tegi naine selle suve projektis „Mustrimuutjad – viimne eestlane“ Nõiatari mängides ning saab veel ja veel tegema, sest tema jaoks kirjutatakse „Sammalsalatarid“ ja teised lavalood.

Tuleval aastal läheb ta lisaks sepakutsele ka Olustverre kitsekasvatust õppima, sest teenekas talu täitus taassündides üsna iseeneslikul moel kitsedega. Sepaks õppimise ja kitsekarjuse elu vahel pole end keeruline jagada seetõttu, et koju jõudnud kitsed ja kanad andsid ka Liina Meta tillukesele lasterikkale emale Elbele uue hingamise.

„Minu emakene on lisaks oma 21 järglasele kasuema eest kõigile mu sõpradele. Ta ütleb inimestele reeglina väga õigeid asju. Vaikselt, enamasti küsimuse vormis. Viimastel aastatel oli ta põhiliselt laste hoidja – kui koju tagasi tulin, asus ta kindla tagalana minu õppimisi ja ehitamisi toetama – ja siis see algas.

Kõigepealt tuli Pöialliisi kui seemnekene. Halli väga intelligentse ja suhtleva kitsekese järel saabusid riburada järgmised daamid – täna on neid üheksa, aga mõnikümmend tuleb veel. Ema toetusel ja tulihingelisel osalusel. Loomad-linnud annavad talle, kes ta mulluse ränga põdemise ajal üsna otsas oli, täiesti müstilisel kombel uue väe ja hingamise,“ on Liina Meta mitmekordselt õnnelik. „Kogemusi on emal ka üksjagu. Ta oli napilt üle kümnene, kui lüpsis päevast päeva mituteist kolhoosi lehma ning rakendas seejärel hobuse ette ja läks temaga põllule lutsernit korjama.

Tänu ema teadmistele ja oskustele pole mul ka hirmu, et suur tükk ajab suu lõhki. Lähiajal saabub meie tallu paar hobust, kellega just tänu mu tillukese tragi ema oskustele hakkame tegelikke talutöid tegema. Väärikas hobumees Evald Piirmaa tuleb juba ette vaimustunult meid õpetama. Ühes vanas kõrvalhoones sepikoda, laut kitserahvast täis – ja paar tegijat hobust rehe all – mis sa hing veel igatsed!“

Liina Meta on just oma uude isamaisesse ellu täie teadlikkuse ja veendumusega sukeldudes kogenud, kuidas universum meie soovid täidab, kui endas kindlad ja tellimustes täpsed oleme. Tal on veel aastakene aega pretendeerida noortaluniku toetusele – väiketaluniku toetuse rakursist abikõlbulikuks areneb ta paari aastaga – aga kitselüpsimasinat on vaja kohe. Daamid hakkavad detsembris riburada tallekesi tooma, infrapunalamp ja igaks-juhuks-lutipudelid on juba varutud ja laudalagi soojustatud.

„Olen küll siin viimase aastaga õppinud senise glämmi järel kenasti sente lugema ja kasinat majandamist isegi nautima, kuivõrd see on ajutine – aga lüpsimasina soetamine tundus mulle siiski ristsõnamõistatusena. Igaks juhuks helistasime metsataat Jaak Volgale, kellest Vigala kooli sepikotta keskenduma-arenema-meelisklema sõites ikka möödun – ja küsisime, ega ta tea kedagi, kes on lehmapeo lõpetanud ja… Loomulikult teadis. Üks tema enese kokku ehitatud lüpsimasin jäi vabaks, on hetkel just korrastamisel ja tuleb umbes homme koju!

Imed kinnitavad, et oleme õigel teel.“

Liina Meta kinnitab, et pole ei ohtu ega kiusatust end killustada – ehkki kutsutud on, ei lähe ta enam ei grimeerijaks ega õpetajaks, et talu arendamise raha teenida – sedasi ei teenita õieti kedagi ega midagi, ära-olnud-ametitesse tagasipöördumise tulemuseks oleks tagajärg ehk siis enese ribastamine ja rebestamine.

„Uhtna kooli läheb mõne aasta pärast hoopis mu tütreke Susi. Ta on mul teadlikult ise ja endale kutsutud tütar, ülimalt arukas ja eriline piiga, kes ütleb sarnaselt mu emale väga täpselt pilti klaariks löövaid elude-tarkasid lauseid: kui vanaema jääb vanemaks ja väiksemaks, olen mina suurem ja lüpsan ise kitsesid – vanaema saab siis mängida ja kommi süüa.

Niipea, kui kipun mõnd rabedat otsust tegema, annab tütretiba tervis märku – nii ei tehta! – mis on muide ka Taiga Susi sagedasti öeldud lause mulle,“ trillerdab Liina Meta mitmekihiliselt-tooniliselt naerda. „Ülimalt oluline on iga otsust tehes nii oma laste kui Eestimaa ja planeedi tervise jälgimine.

Sellepärast kipun üsna eranditult enamasti ikka naiste peale lootma.

Minu emakene on läbi aegade rääkinud, et enesele lootmine on kindlaim moodus omal Teel püsida – mehed hajutavad-pudistavad nii meid, ressursse kui sihte. Meie talu peab ja veab kolm põlvkonda naisi. Minu kasutütar Kim Karell – kaunis ja eriline nagu printsess – on Eesti tegijaim… rekkanaine.

Maavalla Kojas on minu põhiline usk ja lootus naiste peal – kelle selja taga on vanad targad mehed. Nii hiisi kaitstes kui ürgturgu või muid kogunemisi korraldades näen suures pildis nii seda, et naised peavad täies veendumuses talusid kui pürgivad poliitikasse sõna otseses mõttes selleks, et maailm päästa.

Minu õel Elenil on siinsamas metsatuka taga mahemunade talu – naisvägisel pulsil toimib seegi. Nii tema kui meie emaga majandame sel põhimõttel, et absoluutselt kõik kasutatakse ära. Kitsede puhul piim ja lihad-nahad, luud ja isegi sisikonnad – kanadele! Kole küll, aga sündide ja toitja-rollide elukaarega kaasneb paratamatult see teine pool.

Lähiajal teen endale ka jahinaise paberid. Mitte tapakire legaliseerimiseks – selleks, et aukartus elu ees veel jõulisemalt ka küttide sekka viia.“

Mis puutub Kruusiaugu kitsede piima turustamisse, siis selleks on Liina Meta, Elbe ja Taiga Susi välja mõelnud lihtsa ja leidliku toote, mille abil ravimi väärtuses kitsepiima sujuvalt lastele manustada.

Nii kitsede kui hobuste, kanade kui laste lähi- ja kaugtuleviku peale mõeldes laseb Elbe-emakene Sämi-Tagaküla ahjutaguses sängis silmadel ka öösel elujanus särada ja helistab kell kolm tütre voodisse: „Ma vaatasin eile, et meil Eha-kitsekene indleb, peab ikka Hiiumaalt soku ära tooma…“

Igaüks meist küsib aegajalt – näiteks iga päev – milline on mu elu 5 või 50 aasta pärast.

Inimeste eluiga pikeneb. Õppimine ja kannapöörded on loomulik nähtus igas eas. Kui sepikoda ja piimaköök, töötavate hobuste majandamine ja Soome sõpradest õpetajate ning töökäte palkamise mõõt ja määr püsti ja paigas, tulevad Kruusiaugu naiste eludes päris kindlasti uued ja uued õppimised ja õpetamised – saagu-saagu…

Kati S.V. Murutar

Ülemaailmne Crystal Ra Laksmi… riidekapis

Crystal on õpetaja ja tervendaja, kes rändab antropoloogi kutsumuse tiivul mööda Maad ning on inimeste avamiseks ja abistamiseks leiutanud endale ainuomase wantra – water + tantra – metoodika. Meie kohtusime tema initsiatiivil. Suve Eestis veetes võttis veetlev misjonär ühendust teatega, et oleme sama lainepikkuse ja tasandi tüdrukud. Oleme küll. Ja teineteist leidsime sellepärast, et väga sügavalt kinnistunud mustreid, mis takistavad arengut, saab avastada ja muuta ühiselt. Üksi ja ise oleme endas ja oma tardunud slepis liiga sees.

Kutsusin õekese koos endaga oma riidekappi.

Pool minu magamistoast on garderoobikapp – puhas ja korras mõistagi! – kuhu sai looga ja lauluga rõivad laotud pea kaks aastat tagasi. Neid on lisandunud, nad on lugu-loo-haaval üksteise kõrvale ja peale ladestunud – muist kappipanekust saadik puutumata, osasse salvestunud mälestused, mida oma magamistuppa tegelikult ei tahaks… Ja ma otsustasin spontaanselt, et lennutan Selle Kõik laiali ja väestan ümber just koos Crystaliga.

Veetsime neli tundi, mil tema istus koos mu kolme kassiga voodil.

Mina tõstsin kappidest viimse kui eseme välja.

Minu tervendus-koolitusruumiks ehituse ootel Aabrami koja – lihtsalt öeldes pööningu – uks oli lahti, et õhk ja energia liikuma pääseks. Seega osalesid ka Soone talu nähtamatud meie isemoodi rännakul.

Esmakordselt tuli Crystal Soonele Arne Lauri disko ajal – rahvast oli rohkesti, diskole eelnes meelerännak-tseremoonia Päikesevärava juures. See on Mayade tava järgi siinses metsas asuvale Tagapäikesemaa platsile püstitatud suur puidust rosett, millest keskpäeviti päike läbi paistab ning mis viib reisile nii erinevatesse meie planeedi paikadesse kui teistesse galaktikatesse. Tookord me õieti vestelda ei jõudnud. Nagu see ikka juhtub.

Teine kohtumine oli Raikküla mõisas, kus toimunud Mustrimuutjate etendusele Crystal sellepärast pisut hilines, et eksis ära. Ta ongi avastanud, et auto on 21. sajandi rändaja-terveneja üks ilmekamaid sõnumitoojaid. Tänu eksimisele pääseme ilmselt õnnetusest. Auto lagunedes saame vastavalt sellele, mis lagunes, mõtlemisaega.

„Kui parem esirehv puruneb, on selge, et meessooga seotud tormamine tuleb peatada. Kui vasakpoolne pidur kiilub kinni, annab see teada, et meie naiselikkus on blokeerunud,“ tõlgib Crystal.

Talle ja mulle on hetkel oluline läbi mõelda, mis teeb kirjanikust rahvakunstniku, kelle sõnum jõuab võimalikult paljudeni. Coelho ja Tolle valdavad seda hõrku kunsti – kõrges vibratsioonis kulgedes on võimalik lihtsalt ja üldseeditavalt kirjutada. Crystal seisab hetkel probleemi ees, et tema tekstid lendavad kõrgelt üle nende peade, kes neid eriti vajaksid.

Vastus on ühe mehe poolt mulle saadetud kirjas – kõlab kenasti ka õekese kohta: „Naine vajab endast targemat meest. Kui naine on arukam kui mees, ongi ta selle mehe jaoks müstiline, kuigi müstilist pole maailmas olemaski – kõik on reaalne, ainult iniemse aju ei suuda reaalsust tavaliselt tabada. Kogu Eesti elab “müstilises” illusioonis, et oleme vabad, tegelikult me pole. Kogu Eesti valib presidenti, kelle seas on suurvaras, miljonite hukule kaasa aitaja tänu oma valedele. Omasugune leiab omasuguse ja kui Teile ei leidu väärikat meest, siis olete lihtsalt üks neist, keda maailmas alati napib – arukas ehk tõeliselt tark. Selline on geeniuste saatus, olla pioneerid. Olen lugenud Teie raamatuid, need on tulevikuraamatud. Ma ei teagi ühtegi meest Eestis, kes Teile sobiks partneriks vaimses plaanis. Naine aga vajab just vaimses mõttes endast targemat, et areneda ja olla tugi mehele, kes olgu kui arukas tahes, vajab oma teist poolt.“

Me Crystali ja kirjastaja-kirjanik Heli Künnapasega oleme omakorda arutlenud, et Eesti vajab uut meediat. Klants-bling-blingist erinevat kuukirja, raamatuid ja CD-plaate sisseloetud meelerännakutega, mis oleksid küll meie sagedusel, ent võimalikult paljudele adutavad.

„Olen kogenud, et igaüks meist toimib oma kindlas õiges keskkonnas. Minu wantra ei sobi suurde spaasse massienergiasse, vaid salongilikku väikebasseini. Sinu toimekeskkond on Soone väetalu oma Tagapäikesemaa ja Siriuse platside ja Aabrami kojaga – näe, kui palju nähtamatuid olendeid siin sulle abiks ja toeks sagib! Oma tekstid loome oma stiihiate ja elementide abil, aga jõudma peavad need võimalikult paljudeni – kõrgilt põranda all või pilve peal olemisest pole abi,“ arutleb naine, kes saabub enamasti koos suure tuulega. Päriselt ka.

Minu „selgeltnägijate tuleproov“ käis sedasi, et tahtsin Crystalile omavalmistatud kristallkee kinkida. Et tal oleks see Hawaiil kaasas. Olin enda arvates ta Päikeseväravale laadima jätnud – ent tegelikult seda meie talus oleva Mayade Päikesevärava küljes enam polnud.

Järgnes tavapärane sündmuste tagasikerimine – nii, käisin riituseplatsi puhastamas, mõtisklesin – ja kuulsin naabrite allumatut-ohjeldamatut koerarakatsit järjekordselt liiga lähedal kilamas… Tütar ratsutas ponikoplis, poni lõi oma varsa kaitseks tagant üles – tütar ei kukkunud, mina ärritusin nii, et siin-ja-praegu seisund kadus… Kus oli sel ajal kristallidest kee?

Rakumälu kõnnitas mu tuppa, kee oli akna kõrval elutoaseinal. Crystal tunnustas tagasinägemise sooritust. Jäi veel ümbertegemine – lahustasin tolle viha ja ärrituse, mille tõttu katkes mu ühendus iseendaga – intuitiivne kee ülesleidmine meenutas, kui osavalt igal sammul vampiirid ründavad.

Naaber ei salli sind su erilisuse pärast. Tema lapsed harrastavad seetõttu sinu lapse kallal koolikiusamist ja terrorit – ja sina toidad ärritudes neid oma energiaga, nii et su lambad ja kassid näevad ja pelgavad su viha. Energialeke on kirjeldamatu. Et sisserünnet täiustada, võtab naaber koera, keda ta kinni ei pea ega valda-halda – ja laseb sellel sinu tiineid lambaid ja varssasid taga ajada. Sest tema oli siin külas enne, sisserännanuid võib retsida, eriti kui need on… teistsugused.

Jajah, saadame armastust ja andestame muidugi – aga kehtestame ennast ka.

„Kuna meid on kokku juhatatud sellepärast, et meie mustrid on sarnased, tajun, et meie mõlema praegune olulisim ülesanne on enesekehtestamine,“ analüüsis Crystal asja.

Meie vestluse ajal muutus mu telefon rahutuks.

Kusjuures iga sms ja telefonikõne oli kinnitus, et õekesel on õigus – iga pöördumine tutvustas, kuidas vampiirid töötavad. Anna raha. Tee ja tervenda, aita ja ennusta. Tuleb tunnistada, et tänu Crystali juuresolekule nägin paremini nende puukimiste taha ning enesekehtestamine ja ei-ütlemine tuli ladusamalt välja.

Mu riidekapis istudes, rõivaste väljaladumist, sorteerimist ja värskendamise järel tagasi kappi ladumist jälgides tõdes sõbratar: „Märkad sa ise ka – naiselikud volangid-pitsid on aastate jooksul muude rõivaste alla jäänud. Kundalini energia on koos neid esitlevate rõivastega lukus ja maetud.

Teine ühine omadus, mis meid sinuga ühendab, on õnne keelamine ja-või varjamine endale.

Kui õnn tahakski õuele piiluda, saab see toimetatud sala-sala-pitseri all. Usu, me oleme liiga head, et salaja naised olla.“

Crystalil on olnud kaks salaabielu.

Praegusele kihlatule härra Dittonile, kellega naine nüüd ümbermaailmareisil on, seadis ta seepärast ühise teekonna alustammisel tingimuse – lõpetad vana suhte, näitad mulle selle kohta paberit – siis saan sulle kuuluda ning sinu kõrval väärikalt ja avalikult õnnelik olla. See tingimus sai täidetud, nagu näha juuresolevalt pildilt.

„Mistahes eluhetkel meiega silmitsi sattuvas igas teekaaslases peegeldub mõni meie aspekt, mida me tõenäoliselt ise ei tea või tunnistada ei tah,“ arutles Crystal mu unustuses kontskingi-peokleite silmitsedes. „Nii on ka iga meie juurde saabuv mees ettevalmistus Kuninga tulekuks. Pakkugu ta seksi või arvetemaksmist, töörügamist või meie tarbimist – igal juhul näitab tema tulek, et meie tellimus kosmosesse vajab täiendamist.

Õnneks on lepingu uuendamine igal hetkel võimalik – täiustagem ja täiendagem seda kasvõi üle päeva ning katsetagem, kes nüüd, uuenenud tingimustel, meile saadetakse – olles seejuures ise mõnel juhul kasvõi natukene bitch.

Meie arenguga kaasnebki täiustamise dünaamika. Kui me ise selle peale ei tule, siis ruumi täitvad – sinugi vanas talumajas on liikvel väga erinevad olendid – nähtamatud annavad märku, kui energiad on seisma jäänud.

Elus vahelduvad etapid üksteise järel. Nii kappe korrastades kui aknaid pestes ulatatakse meie kätte üha uued märgilised võtmed, mille abil järgmised ja järgmised valikud teha. Oleme liiga head, et piirduda poolikute lahendustega. Poolik alandab. Täiuslik ülendab.

Liiga kiire areng on enamasti šokk – mulle isiklikult meeldib katastroofi-laadsetest vapustustest enam sammhaaval sujumine.“

Silmitsedes mu ammukandmata ehteid, hoiatas Crystal, et salakavalaim siseussitaja on meie enese eest varjatud märterlus, eneseohverduses ja -haletsuses seiskumine, omandisse klammerdumine – minu-minu-minu riided-jalanõud-raamatud-lapsed-mehed…

„Minul oli sel suvel üürikorter Kadriorus – enne kahe kohvriga California, Hawaii, Mehhiko tuurile suundumist tuli mul taaskasutusse ja annetuskeskustesse viia hulk riideid-jalanõusid – tänane küpsusaste lubab müüki panna ka raamatud, mille külge olin klammerdunud, ehkki polnud ammu nende kastegi lahti teinud.

„Sinu pideva kohaloleku ja alalise analüüsi positiivne tagasiside on su loomade ebaliigipärased käitumised,“ märkas Crystal. „Su kassid-hobud käituvad hoopis teiste liikide mustrites. Põnev! Järelikult saame ka meie rännata millisesse iganes uude mustrisse.

Eestis naisi tervendades on minu põhiteema tapvate suhete lahtiharutamine. Mu wantra-rühmadesse ja vastuvõttudele tulevad naised, kes on aimu saanud, et käsil on tapvad abielud. Kui armastus on otsas ja jagamise energiaring katkenud, jäävad naistel haigeks naiselikud organid – mehed saavad insuldi-infarkti ja rasvuvad enne, kui kõrge vererõhk nad kustutab.

Hangunud suhetest vabanemise metoodika on lihtne – ja viib enamasti nende hääbunud abielude rahuliku lõpetamiseni. Vees mediteerides ja harjutusi tehes avastatakse, kui lihtne on eneseväärtustamine nii vanemate, kaasade, laste kui sõpradega suhestudes. Vette pugenud komplekside ja probleemide puntrad väljuvad basseinist ennast palju teadlikumalt armastades. Järgneb uue taseme õigete teekaaslaste kohtamine õigel hetkel.

Oluline on müra vältimine – sellest oleneb energialekete äratundmine.“

Aitäh, Crystal – kes sa oled praegu koos härra Dittoni ja kahe kohvriga oma ümbermaailmareisil.

Mina avastasin sinuga koos oma riidekapis rännates, et tegelikult pole rändamiseks tarvis oma maist keha kuhugi tassida.

Www.crystalralaksmi.com :

Crystal on pärit keskklassi perekonnast väikesest Särevere külast Eestis ja tema seiklused maailmas on temast vaikselt teinud maailmakodaniku. Praeguseks on ta elanud kolmel erineval kontinendil – õppinud, töötanud, seigelnud ja sisse töötanud erinevaid tervendus-meetodeid alates Taanist kuni Hawaiini välja.

Seiklused ümber maailma on kestnud 16 aastat ja on mõjutanud kui mitte alati kogukondi, siis vähemalt indiviide, kes ehitavad uut tulevikku oma kodumaadel. Seiklusrohke uudishimu ja avastajahing, mille ta on pärinud oma purjetajast isalt juhtis ta antropoloogia õpinguteni Oslos, Tromsös ja Kaplinnas, mille tulemusteks oli kaks dokumentaalfilmi. Seiklused viisid teda Austraaliasse (Sydney, Ayers Rock, Uluru), Uus-Meremaale, Namiibiasse, Lesothosse, Egiptusesse, Portugali, Tenerifele, Norra, USAsse (Hawaii, Kauai, Maui, NYC, Chicago), Costa Ricasse, Mehhikosse (Cancun, Puerto Vallarta, La Cruz, Sayulita), Soome, Austriasse, Saksamaale jne.

Crystal on kõige efektiivsem kui mitu palli on korraga õhus – olles siis kas vabatahtlik kohalikus kogukonnas või uute äriettevõtmiste alustamise või siis uute tervendustehnikate juuruta-misega – see kõik põimub kokku globaalseks mõjuks, et inspireerida inimesi looma oma unistuste elu kui nende sünniõigust.

Teekond selle hetkeni on olnud kirju alates sekretäritööst kuni vaba-kutselise kirjaniku- ja jutusaate juhi-, juustuleti töötaja ja viie aastase koristajatööni Oslos, mis aitas õpinguid finantseerida ning nüüdseks siis oma äri Oü New Flow omanikuni viimased 9 aastat (neist viimased 5 aastat asukohavabana).

Crystal Ra alustas iseenda arenguteed noorte grupiteraapias ‘Noored Noortele’ Tallinnas  aastal 1994. Alates 2000. aastast juhtis Crystal Ra vabatahtlikult vaimseid gruppe Oslos ja seda koguni norra keeles. Peale mitu aastat kogemuste kogumist, hakkas ta vaikselt korraldama väikseid koolitusi nii nagu ka eraseansse andma. Kõik sai alguse inglitest ning ingliteraapiast Lõuna – Aafrikas, kus Crystal Ra elas kokku pea aasta. Ingliteraapiat harrastas Crystal Ra mitu aastat kuni hakkas tegelema Auratransformatsiooniga. Esimesed avalikud sündmused nii Lõuna-Aafrikas, Norras kui ka Eestis olid inglite teemal ja see oli ka teema, mis tõi Crystal Ra suuremalt avaliku meedia ette Eestis aastatel 2005 – 2007.

Crystal Ra tõi Eestisse Auratransformatsiooni aastal 2007, aitas seda juurutada ja ka välja õpetada koostöös Berit Reaveriga esimesed Auratransformaatorid Eestis aastatel 2008 kuni 2009. Esimesed aastad möödusid täielikult Auratransformatsiooni promomise tähe all. Crystal Ra transformeeris sadu inimesi selle ajal jooksul. See andis väga suure kogemustepagasi inimestega energeetiliselt tegeledes ja seda ka rahvusvaheliselt.

Crystal mõistis, et inimesi tõeliselt aidata, ei saa seda teha ainult energeetiliselt, tuleb lisada ka kehaga tegelemine ning ka meele puhastamine ette võtta. Seejärel viiski teekond Hawaiile, kus algasid veeteraapia seiklused ning seikluskoolituste tegemine aastast 2009 – 2012. Nüüd on Hawaii seikluskoolitustel taas kord hoog sees ja sügisel 2016 tuleb uus seikluskoolitus. Loe selle kohta lisa siit:

2009. aastal alustas Crystal Ra ka maailmatasemel tantraõpetajate maale-toomist nagu Lokiano (Saksamaa), Niten (Prantsusmaa) ja Santoshi (Hispaania), kelledega sai koostööd tehtud kokku 2,5 aastat nii gruppe organiseerides, assisteerides kui ka kokku pannes ja eeltööd ning järeltööd tehes. Lisaks paljud erinevad kursused nagu vabastav hingamine maa peal ja vees, Organic Stretching, Body Dearmouring, Gaia Education modules, EFT jpt. Mõne aja pärast jõudis Crystal Ra Access Consciousnessi tehnikateni, mis andis palju avastamisrõõmu meele koodide lahustamisel. Aja möödudes selgus aga, et see tehnika ei toeta ja ei sobi talle, ning seejärel ta lahkus antud süsteemist täielikult.

Aastatel 2009 – kuni praeguseni on Crystal Ra kogu oma energia pannud Wantra veeteraapia arendamisele ja väljatöötamisele ning seda rahvusvaheliselt. Alates 2017 aasta jaanuarist saab Wantra olema pakkumisel ka Four Seasonsi hotellis Mehhikos. See paneb alustala globaalsele Wantra arengule.

Aastal 2013 sündis esimene 6-kuuline online kursus ‘Ettevõtlusjooga’ koos koostööpartneriga. Mõne aja pärast muutis Crystal selle 12 – kuuliseks online koolituseks nimega ‘Kiirtee Iseendasse’, mille on praegruseks läbinud juba üle 50 inimese, kellede kõikide elud on väga kõvasti muutunud, kui nad on kõik tööriistad täielikult praktikasse pannud. See on väga hea sügavam moodus Crystal Raga ka kaudselt koostööd teha, isegi kui ta pole füüsiliselt Eestis kohal.

Kõik kokku on ehitanud vundamenti uuele äriprojektile ja paari uue kodulehe lanseerimisele, äridele ja offline ning online projektidele ja samuti tema praeguseks paljudele e-raamatutele ning uuele isiklikule tervendusmeetodile vees nimega Wantra.

Praegu jätkab Crystal Ra iseendaga tööd läbi Alanoni metoodikate ja tehnikate.

Crystal on seilanud ja surfanud maailma erinevatel meredel, roninud seiklusgrupi juhina julgete inimestega mägede tippudesse Norras ja seigelnud Hawaiil, et näha voolavat laavat ja vihmametsasid. Ta on sügavsukeldunud ookeani koos delfiinidega.

Seikluste voolus oleks tal nagu maagiline võlukepp, mis panustab inimeste enseavardamisse, olgu siis tegu ujumaõppimisega, et saada lahti veehirmust, saada parem töö või parem keha-meel-vaim, rohkem raha, või unistuste partner või saada tööriistu, millega luua oma harmooniline ja külluslik jätkusuutlik tulevik iseendale. Ütle talle, et see pole võimalik, ja ta näitab sulle kuidas on.

Crystali kliendid iseloomustavad teda kui rõõmsat, hoogsat ja inspireerivat teejuhti, kel on alati väga innovatiivne lähenemine ja kes pigem küsib küsimusi ja suunab kui annab sulle oma menüü kas ja mida sa peaksid tegema. Sel juhul jääb igale kliendile oma vägi ja võim, millega edasi toimetada ning iga klient peab ka võtma vastutuse oma valikute eest täielikult iseenda peale. Klientide edulugudest võiks kirjutada raamatu, aga sagedasemad on – enda armastamise aktiveerimine, uue unistuste partneri leidmine, kaalu langetamine, parem tervis, vanast partnerist lahutamine, uue töö saamine, uue unistuse täitumine, unistuste reisi vahendite leidmine, oma eluülesande aktiveerimine, rohkema külluse vastuvõtmine, oma blokkidest ja hirmudest läbi käimise jne, jne.

Praegu elab Crystal Ra enamus aja välismaal ja käib Eestis väga harva, aga hoiab inimesi oma tegevustega kursis läbi oma FB lehe või siis regulaarsete blogipostituste. Kõige parema ülevaate tema tegemistest saab tema kalendrist kodulehel, mida jooksvalt täiendatakse. Praegu on peamisteks baasideks lääne Mehhiko ja USA läänerannik ning kulgemine käib vaimu taktis.

Ja pea meeles: Seiklusrohkes ja põnevas on rohkem turvalisust, sest liikumises on elu ja muutustes on vägi !(Alan Cohen).

Juhul kui see, mida lugesid tekitas sinus huvi ja sooviksid Crystaliga isiklikult ühendust võtta, siis tee seda siit:

Mukri rabarahvas

Suletud-põimunud suhtemustritega ühiskonda tavatsetakse nimetada Kihnu saareks, ent rabades ja nende ümber sooaurudesse mähkunud asulates on eluolu kihnum kui Kihnu. Kui Mukri raba viimne elanik Sulev Kidra 17 aastat tagasi sohu kolis, oli seal veel 24 suitsu. Selle aasta alguses oli Mukri külas kaks elanikku. Nüüd ainult tema. Eidapere-Lokuta-Võidula-Vändra vahel laiuva raba serval on küll talud ja korterelamud, kus kuhjuvad need, kes ei taha ega suuda rabasaartel kodusid pidada ega linnadesse või välismaale ära minna. Ent sealgi valitseb kontsentreeritult ülimalt aeglase rütmiga sookoll, kes ajab pidetud-perspektiivitud mehed jooma ja naisi vahetama, naised jäävad liigvara mehele kobatades hariduse ja ametita ning ühest mehest jäetuna on nende põhiline lootus leida uus mees – vastasel juhul on nende kaasavaraks üks kahvel, laps ja koerakutsikas ning appi tuleb Kodutunne. Seda põhiliselt naiste solidaarsusest ja lastele parema stardiasendi loomise püüdest ajendatuna.

Viimne mukrilane Sulev Kidra (63) arutleb: „Ega hariduseta rahvakihil tulevikku ole. Kuni siinses külas oli veel elu, käisid lapsed Võidula koolis. Mina elasin 12 aastat elektrita – nüüd on viis aastat elekter olnud. Ehkki ma olen siin külas viimne, peetakse sooserva-asulas Eidaperes mind ikka sisserändajaks.“

Rabarahvast ennast enam ei ole.

Nagu teisteski paljude kilomeetritena rulluvates Siberi-laadsetes rabades.

Mukri raba ise on kenasti hooldatud – seal on kolmekilomeetriline laudtee matkarajaks, paar piknikupaviljoni korraliku teetammi veeres. Mobiililevi mõistagi puudub. Ka suvel on laukaveed teetammi peal. Talvel aga on tee lahti hoitud, sest esiteks on viimsed talud ja-või varemed metsafirmade kätte ostetud, teiseks läbib raba Lätist läbi Viiratsi Mukrisse saabuv ja edasi laotuv gaasitrass. Vene gaas muudab selle raba strateegiliseks objektiks. Rahvastikustrateegiaga aga on ses siberis midagi üliväga valesti.

Kui õhtupimedas-udusumuses rabas koos Sulevi ja tema lehmadega ringi kobame, tühje talusid ja varemeid vaatleme, naerab ta kurvalt: „Kes siia enam neist varemetest talusid ehitama tuleb? Pagulased või? Rõskes rabas võsa raadav ja palke majaks seadev must hõim – oleks see vast nali!

Mina lõpetan paari aasta pärast.

Euronõuded käsivad kaetud sõnnikuhoidlad ja mis kõik ehitada, kodulindude eest hulle makse maksta ja mis kõik. Eks ma mõtlen umbes 66aastasena siis endale uue elu välja. Lehmi maha müüa, ära kinkida või tapamajja saata on küll kurb – nad on minu perekond.“

Mukri muinasjutt

Elasid kord Sigrid ja Adeele.

Globaalselt kujutavad sood-rabad endast magevee reservuaare, mida kõrberahvas ettegi ei kujuta. Vene gaasitrass läbib seda hindamatut käsna. Kui sealt ka railbaltiku tamm läbi ja sisse surutakse, ei kujuta me ette, mida see veevaramuga teeb.

Inimeste muinasmaana tähendab selle raba servas asuva Eidapere Vändra-poolses päras koertekodu pidav Sigrid Kärner meie talule otsest alalisühendust sealtkandiga. Tõime oma kollase koera-Bella tema juurest seitsme tüdrukkutsikaga pesakonnast.

Psühhiaatriharidusega Adeele – arstina oli tal õigupoolest teine nimi… – tegi avanemis-vaimustuse tiivul liiga jõulise kvanthüppe, käis Rootsis nii tõhusalt kolmandat silma avamas, et jalad ei puudutanudki enam maad. Prohveteerimise-palvetamise-oraakeldamise kosmoselennu viimase peatusena siinilmas läks vaevalt keskealine Adeele Mukri külla sulasetüdrukuks – lüpsis lehmi, pidas maja, oli õnnelik, kutsus külla ja… On nüüd paar aastat tähtede taga, kuhu ta niiväga igatses.

Eranditult igal möödasõidul on Mukri teeviit seda ülevoolavalt õnnelikku ja erilist oraaklit meelde tuletanud: „Püsige sulnid!“

Edasi on juhtunud sedasi, et Eidaperes rabaveeres resideerivad nii paar korda kuus abiks käiv töömees kui Pärnus ilustuudiot pidav kosmeetik-grimeerija Reelika Bernhardt, kellega olemegi sookollide aeglustunud rütme, hariduspeetust, alkoholismi, rasvumist ja lõputut naistevahetust analüüsinud.

Kui Kodutunne läks Maarise korterikarpi koduks tundma, järgnesin meeskonnale Kodutunde raamatu peatükki looma. Meeskond ehitas, jututas ja nututas – mina sõitsin esimesel rabaretkel esmalt pärapõhjani rabasüdamesse. Hiljuti elas seal Vaike, nüüd on see metsafirma juhi üks residentse. Vigursaetud puitskulptuuri, traktor T-40 ja vett täis paadiga.

Pildistasin paati kui sümbolit, tegin ümber maailmalõpuvaikse rabarüpe tiiru ja naastes leidsin just-pildistatud ankru juurest suured värsked jäljed. Põder. Vaikus. Oli teine mind eemalt jälginud, minu jälgi nuusutanud ja haihtunud.

Pisteliselt siia-sinna sisse keerates leidsin mahajäetud auto-lammari – hiljem kuulsin, et seda pidas noorhärra Lind, kes kolis sinna koos 13aastase tüdrukuga, kes on nüüd laeva peal – selle kohta heljub udus õieti kolm erinevat versiooni muinasjutte – ja Lind ise linnas.

Oli üks matkaraja otsa jäetud jalgratas – seenekorilase oma ilmselt – kusagil kaikusid pardi- ja-või seaküttide püssipaugud. Ainus tookordne vastutulev auto sisaldas metsamehi, kes läksid noorendikku hooldama ja püüdsid ehkupeale oletada, kus elab viimne mohikaanlane Kidra.

Kuna Sulev peab veiseid, oli kohalikul vetarstil tema telefoninumber. Mille leviauk mõttetuks muutis. Kui rabaveeres üleval seisev on tegelikult varemete ja mahajäetud talude kaart, siis PRIAst saadud mõtteliste ja tegelike talude kaart näitas kätte Sulevi Nõmme talu.

Sõitsime sinna väikese tütrega huupi, oletades, et viimsete veisekasvatajate ajaarvamises võiks umbes sel ajal olla õhtune lüps. Oligi.

Mukri mudel

… ja mullikad. Nii ongi. Viimse mohikaanlase Kidra – perenimi tuleneb saksa nimest, mitte muusikariistast, mida Sulev ise üldse ei mängi – kodakonna moodustavad kaks mullikat, kolm lehma ja pull Tõnn. Südamlikud, ebatavaliselt lühikeste jalgadega ja tillukeste udaratega. Rabaveised on leskmehe pere.

Kõigepealt tulevad meile vastu kalkunid. Ai. Taandume ja läheneme võsastunud talule teisest küljest. Seal valvavad haned. Aiai. Suurtest valvel lindudest ümber piiratud, lipsame elumaja-laadsesse hoonesse, mille ukse kohal on tohutu ja väga aktiivne vaablasepesa. Aiaiai.

Pliidi all on tuli, ühes totsikuid-nötsakuid tulvil toas mängib raadio, teises, kus on veel rohkem totsikuid, telekas ning iseäranis rikkalikke nötsiku-süsteeme täis ruumist viib uks lauta, kus üürgava lüpsimasina järgi leiame peremehe. Masin üürgab, sest on omavalmistatud.

Lüpstava lehma nimi on Maasik – ehkki ta on kirju, mitte punane. Temast vasakul on värvusele kohase nimega Kirjak, paremal Mirjam ning teise seina ääres mullikad Lillu ja Lonni. Lillu oli sündides nii tilluke, et mahtus seaaedikusse – sigu ju katku pärast nagunii pidada ei saa. Lonni armub hetkega mu 10aastasesse tütresse ning järgnevad kaks tundi rabamatka kõnnivad tüdrukud sõna otseses mõttes kaelakuti.

Meist marsivad haned-kalkunid-kanad sõna otseses mõttes üle – pole ei kurjad ega ka kartlikud – tulevad õhtule, igaühel oma koht. Ning ehkki õues on kõik puud kanu täis, teab Sulev täpselt, et neid on 48. Kalkuneid võinuks rohkem olla, kui tuhkur va tõhk poleks hulka tibusid maha murdnud.

Laika-koer Esta ei saanud vahele astuda sellepärast, et on ketis – aga ketis on hulkumiskombe pärast. Jahikoer ju. Mis muud tõugu jahimees, nagu Kidra on, ikka pidada saaks.

Ta lausa kilkab inimeste nägemise rõõmust, naerab ja lobiseb ja ei leia selles midagi erilist, et kolme veise piim läheb kõik siinsamas tarvitusse – lindudele-kassidele – kuhu sa teda ikka viid. Suletud ring.

Inimestest õhinas Sulev istub aga ühe lehma alt teise alla ja jutustab: „Mina olen Teenuselt. Nooruses töötasin Tallinnas Kosmose-kinos mehhaanikuna. Pärast sõjaväge tulin siiakanti Lenini-nimelisse majandisse. Oleksin ma sinna jäänud ja autojuhi-ehitaja tööd edasi teinud, oleksin praegu rikas mees. Lüpsja võtsin naiseks – ta on nüüd paraku Rapla kalmistul – poeg õppis keevitajaks.

Ema tahtis tagasi Teenusele mu õe lastele hoidjaks minna – läksin temaga ühes. Ja siin olen olnud 17 aastat.“

Lisaks eelloetletud loomrahvastele elab küla viimses talus kaks kassi ka. Ühe võttis Sulev ise – teine tuli metsast. Julgeb juba inimese nähes süüa. Mustad mõlemad.

Peremees saadab veised pärast õhtust lüpsi erinevate autorontide vahelt – ürgne Žiguli eriti noobel, kusjuures kui sealt totsikud-nötsikud välja võtta, sõidab! – tagasi rabakarjamaale. Kusagil on seal keskmine kari lambaid ka. See, et nad end mõnda aega näidanud pole, meest väga ei mureta – küll nad välja ilmuvad. Tõsi küll, möödunud suvel korjas ta jupimat aega vaarikaid, enne kui märkas, et põõsastiku teises servas sööb veel keegi vaarikaid. Karu.

„Pikka piitsa!“ hüüab isand lehmadele, kui need edasi ei taha minna – nad on viimase võimaluseni väljas, et puhtad püsiksid ja tervis korras oleks, sest laudas on… See, mis on laudas. „Mul oli siin enne kadunud Adeelet veel üks abiline. Ütles see vahva naine, et on lüpsja. Tegelikult oli tal kolme erineva mehega viis last, muist tõi kaasa ja ühe jättiski, kui jalga laskis. Jalga laskis, sest sitahaisu ei kannatanud. Esmalt jäi hommikune lüps mulle – tema magas, mina lüpsin, keetsin tema lastele pudru… Ühe lapse unustas minnes mitmeks kuuks siia.“

Sulev ei saa päriselt aru, miks inimesed eelistavad korterites kuhjuda, kui nii see kui teised ilusa isamaa rabad on täiesti inimtühjad. Varemete vahel jalutades nimetab mees, milline oli naabritalu kelder, milline ait – kaaneta kaev peegeldab kurba kuud ning kusagil teises ilmas valitakse presidenti… kellelegi.

„On jah see meie niinimetatud küla kaart üks varemete kaart. Ma ise käin vähemalt kolme päeva tagant Eidaperes – postiljon üheainsama inimese pärast enam siia ei tule ju. Ja eks inimesel on ikka inimest vaja ka,“ kuulab peremees, kuidas pulli-Tõnn keerab end pimeduses kerra ja hakkab suure musta varjuna mõnuga norskama. „Aga päris elu ja loodust näe inimesel enam vaja pole. Kui nad mul oma euronormidega elu hukka ajavad, siis pean ka mina endale uue elu välja mõtlema. Korteris ja telekaga – seebikatesse on ju nii lihtne peitu pugeda, kui ise elada ei oska või ei julge.“

Mukri muster

Just. Näiteks Eidapere esimeses korterelamus, üsna kohe vasakulepöörava Mukri rabasse viiva tee alguses, koges Maaris Ilves septembris 2016, kuidas Kodutunne – maailmaloojate mitmekihiline meeskond – rabaududesse mähkunuid tegelikult laukast välja aitab.

Rabaaurude põhiline koostis on korduvad mustrid, mida kogenud naised põlvest põlve neid otsekui hüpnoosis-narkoosis üha kordavad – teades, et mustreid muutmata mässitakse end ja oma lapsi üha sügavamale põhjendamatu alistumise sookailu-mürgisse. Kõik tuleb ja tuleb ringiga aina tagasi ja tagasi, kuni järsku muudatust ei tehta. Kodutunde ehitajad ja pihiemad püüdsid vähemalt rabaasula Eidapere servas kooliaastat alustanud Annabelile tiba teisema stardiasendi kinkida. Ema oli nutmise ja kõigi võimalike nurimustrite kopeerimisega liiga ametis, et ise sellega hakkama saada.

Esiteks emaliini pidi Võrumaalt sohu kandunud meestevalikuga hävimise muster.

Teiseks üldine võõrsil raharallil rähklemise muster, mis on Soomest teise Eesti teinud.

Kolmandaks rabaserva asulasse tekkinud kommuuni sisemustrid.

Neljandaks sealtkandi meeste hämmastav latiino-süžeede elamise muster, mille käigus üha uued ja uued naised kolivad nendega kokku, saavad mõned lapsed, lendavad hariduse ja ametita lageda taeva alla, satuvad kommuuni või Kodutunde hoole alla – mees teeb mõneks aastaks järgmise temakese õnnelikuks, siis järgmise… Neid mehi on mitmeid. Nad on hämmastavalt mittemingisugused. Rabagaaside narkoos ilmselt mõjub naiste peale.

„Minu ema valis täpselt samasugused mehed, nagu minu kaks kaasat – ta küll ei lõpetanud vallavaesena, vaid töötab Soomes pommitehases. Minu kaasavaraks enda ülesehitatud talust välja lennates – Lokuta asub raba teises servas – oli üks kahvel ja tütar esimesest kooselust. Poja jättis järgmise naise võtnud isa endale,“ tihub Maaris. „Annabeli isa oli joodik. Viie aasta eest, kui meie tütar sai kuueseks, hakkas ta äkitselt kaineks – ja nüüd elab koos palju vanema naisega Soomes. Kohtume temaga kord aastas ja tema makstavad alimendid on täna meie ainus raha.

Selle kahetoalise korteri ostis minu ema. Pommivabriku raha eest korter pommiauku. Kujund lausa.

Tema Võru-korterit remondib praegu mu õde – loomulikult samades mustrites nagu ema ja mina…

Vähemasti ei pea Annabel pärast meie kuuse alla lendamist kooli vahetama ja saab jätkata oma spordiga, ei satu tänavale.

Viieseks saava poja Raiani isaga tutvusime Norras. Töötasin siis hotellis, olin väga hästi makstud, õhtuti tegin ka kodukoristusi. Ja ma-lollike lõikasin oma küüned maha ja viskasin kontsad jalast – läksin mehe kannul lauta tööle. Kõik tema asjad maksin, korraldasin… Tegelikult ma ei saa ise ka aru, kuhu mu elujõud ja kuraas kadus. See mees on vist vampiir. Tühjaks imes ja ära viskas.

Jõulude ajal palus Norras põlvili mu kätt – ütles, et kui see on mu südamesoov, on nõus tagasi koju tulema. Tampisin enam kui 10 tuhat tema talu mullivannidesse-plaatidesse, et lastel oleks hea. Norrast toodud köögimööblit ja köögilauda näitab nüüd Raini uus paariline sotsiaalmeedias tükkis minu väikese pojaga enda omade pähe…

Minu kalleim inimene ja tugi oli mu vanaisa – Järvakandis mu kadunud vanaisa korteris elab nüüd Raini ema…“

Maaris möönab, et on karmaseaduste järgi ise endale oma hämmastava olukorra põhjustanud – omal ajal võttis ta ise üsna agressiivselt mehe eelmiselt naiselt Karinalt Raini ja kaks last, kelle nad Norrasse viisid. Karinale anti nüüd lapsed tagasi – Maarise väike poeg aga on uue naise käes.

„Karina on väike, tume ja ümmargune. Mina olen pikk ja ümmargune. Uus, Lisete on blond ja nii paks, nagu meie Karinaga kokku,“ ei mõista naine, mida 20aastases naises leiti. Eelmised naised nimetavad uut tatikaks ning kui Kodutunne Annabeli tuleviku nimel korterisse tema toa, vetsu ja vannitoa tekitas, elas Maaris Karina juures. „Tänu taevale, et nüüd on pesemisvõimalused ja lastetuba olemas – pikast kütmata seismisest on kips kõik betooni küljest lahti löönud. Minu tuba ja köök alles narmendavad…

Kui pojakese korra nende käest kätte sain, soojendasin veel veekeetjaga vett ja pesin ta puhtaks – nagu metslane oli oma lõikamata küünte ja juustega, haises. Lisete võtab varjupaigast murdjakoeri minu kodu olnud talusse, need murravad lapse nähes kasse ja kannu. Mina ei julge nende koerte pärast oma asjade järele ega last vaatama minna. Politseid kardan ka – kui Rainile korra kõrvakiilu andsin, helistas kohe politseisse.“

Ilmselt on hirm tillukese verevaese mehikese ees tingitud sellest, et šokk on kinnistanud õpitud abituse ja enesehaletsuse. Hetkel on totaalselt pidetu temakese põhiline lohutaja tilluke pagulane. Norrast salkesi kaasa toodud jorki-terjeri kutsikas Molly, kelle Annabel omateenitud raha eest ostis.

Maja ees kogunev, torti ja uudiseid, muresid ja rõõme jagav kommuun tervitab Mollyt nagu imelooma. Seal on palju lapsi ja lapseootel naisi, vanatädisid ja hetkeks Soomest kodus mehi. Lasteparves rabarahva ilmaelu arutavad naised naeravad: tööd siinkandis ju pole, mis meil muud teha kui lapsi.

Kommuuni algrakuke Maaris ja Karina varustavad ühiselt oma lapsi ning mustrimuutmist kardavad sellepärast, et siis kaob miniatuurne issi äkki koos Raianiga üldse Norrasse… Kui mees järgmise leiab, ühineb praegune Lisete arvatavasti varasemate naistega ja ringmäng käib edasi.

Igas rabaserva elamu püstakus ja ridakaboksis käib seejuures analoogne seebiooper.

Selle asemel, et amet õppida ja maailm vallutada, rullivad rabakuluaarid kuulujutte ning aina samasugused uduornamendid üha täienevad.

Maaris vaatab narmendava kipsseinaga toas emalt saadud telekast seebikaid ja ootab.

Kas ja kes korterit edasi remondib.

Kas ja kes Kodutunde-vahetatud elektrisüsteemide võrguga liitumise maksab.

Millal ta tohib raba teise serva oma asjade järele minna. Valla sotsiaaltöötaja ütles, et mees pidi teada andma, millal naine tohib mööblitükkkide ja riiete järele minna – kõrvaliste tunnistajateta. Seni kannab Maarise riideid uus naine.

Kui vapustatud, krooniliselt pisarais naise tähelepanu sellele juhtida, et valla toodud konteinerisse saaks ka hallitanud kipsi visata, nõnda et niiskusekahjustustega seinad võiks kohe puhtaks tõmmata, silmitseb ta mõningase murega taas kasvanud küüsi, küsib, ehk oleks mõistlik mahatiritu mustadesse kottidesse pakkida, et laiali ei lendaks ja hakkab pihta. Vist. Loodetavasti. Tubli!

*

Selliseid asulaid ja kortereid, kommuune ja lugusid on terve Eestimaa täis. Ka inimtühje külasid ja rabadevahesid on mitmeid. Oletatavasti suhtutakse Toompeal neisse kui ressursisse. Mõistagi mitte pagulasmasside majutamiseks – eestlastel endil on koht, kuhu taganeda ja varjuda, kui…

Võimalik, et lähen kunagi veel tollesse aeglasse-raskemeelsesse Mukrisse, et aidata Kidra lehmadele uued kodud leida, kui… Nii malbeid mullikaid nagu Lonni oleks ju patt lihaks lasta. Mõnele perele suisa teraapiavissi teine. Kuni Eesti riik kestab, võtkem neid mustreid ja mudeleid kui võimalust, mitte lõpu algust.

KÜLJERIBA

Mukri raba

Eidapere lähedal asuv Mukri raba on tekkinud järve soostumisel umbes 10 000 – 9000 aastat tagasi ja teda peetakse Eesti üheks vanemaks sooks.

Huvitav teada:
Mukri rabas asub 14 m kõrgune vaatetorn.
Rabasse viib laudtee.
Rabas asuv Mukri järv on saarekeste ja vesiroosidega 2, 2 hektari suurune veesilm. Kes tumedat vett ei pelga, see saab siin ujuda.
Rabamätastelt saab marju korjata.
Mukri raba on üks väheseid märgalasid, mida saab läbida kuiva jalaga.

Kui laudtee liiga mugav tundub, saad soovi korral ka räätsamatkale minna.

Allikas:

https://www.puhkaeestis.ee/et/rmk-mukri-raba-loodusrada

https://et.wikipedia.org/wiki/Mukri

https://kehtna.kovtp.ee/documents/380625/663064/GRAAFIK+Valla+alevike+ja+k%C3%BClade+elanike+arv+seisuga+01.01.2016.pdf/0603ccc2-69e7-4643-a8b8-86af844a4aaf

Luuraja ja luuletaja – tšto za huinjaa?

Pardon. See on Toomas Hussari filmi lõpulause. Selle esitab enne filmi valmimist lahkunud näitleja Oleg Rogatšov vene luure ohvitserina, kui talle Eesti luurajate salafailidega mälupulga asemel hipikommuunis homset ootava poeedi usb tuuakse. Tõesti – tšto za huinjaa…

Sama küsimus on „Luuraja ja luuletaja“ absurdse popi ja huhuu askeldamise pooletunnise vaatamise järel. Ei askelda ka. Loivavad nohinal. Heitlevad kiusatustega ja elavad võibolla ehk homme. Ja see kõik venib-venib-venib… Rasvased juuksed ja silmaalused pelmeenid suures plaanis. Heakene küll – Jan Uuspõllu luurajal on askeetlik üürikas, ta on endine palgsõdur, närvid läbi, kõiki asju üks, Kuperjanov on püha ja alkohol on mürk. See on viie minutiga selge. Edasi? Pool tundi jutti ei midagi.

Poeet – Rain Tolk – elab kommuunis, kus iga päev on homme ja raamaturiiulite vahel haisemine on sisukam kui salaluure-sellide autos-kössitamine, korraga ja vaheldumisi tsüklisse sattumine ei lase kunagi kirjastajani jõuda – mine või tööle – aga need hipid-boheemid armastavad üksteist. Selge.

Veetlev mustlanna kolib salaluure töökäsuna sisse – ei taha, aga kolib – ja nii vene kui eesti luure passib kumbki oma tehniliste vahenditega, kas saab või ei saa – et siis… mida?

Mida hekkifakki mustlanna õieti luurajalt venelastele ära peab tooma? Luuraja armastuse pälvib küll. Nii et nais-kapo-blondiin, keda luuraja olevat ahistanud, on nüüd tegelikult armukade –

ja autos kössitavad luurajad on omakorda armukadedad, et naisohvitser on armukade…

Oo hõrku pilkude ja vuntside mängu – mis viib lõpeks reetmiskahtlusega luuraja kasti. Et siis miks ta ikkagi need failid virutas ja mille nimel ja… oeh, tõesti kuul pähe.

Võimalik, et mul on selle filmi iroonilise-salatoonilise absurdi adumisel tõesti pikad juhtmed – aga ülejäänud publik ei naera üldse. Minul siiski äkki hakkab naljakas – nagu oleks kanepiküpsist söönud. See juhtub siis, kui publikust tehakse osa farsist. Mitmeid minuteid rullub kinosaalis viiekordse kaamera kaudu ladinaseebi vaatamine. Publik vaatab, kuidas Eesti luure vaatab, kuidas Vene luure vaatab, sest mingi ladinariigi Antonio tellib! – kuidas paarike mustlanna-luuraja taboriks-muudetud korteri diivanil ladina seepi vaatab.

Siinkohal vallandub minus homeeriline naer. Selle absurdivõtme võinuks muidugi juba Tambet Tuisu pähe õmmeldud põlvini rastapatse nähes ära tabada. Paksud värvid, plakatlikud kujundid – nali-nali-nali, noh! Absurd, saate aru – näiliselt juhuslikud kohvikus vilkuvad pilgud kaitsevad riiklikku julgeolekut. Bond ja Zagreb – alkoholism ja alkovaba õlu, mida leseks jäänud mustlanna rasedana uhke sümboolsusega joob – veel sündimata lapse isa mälestuseks…

Kui import-rassist baaridaam küsib, kumb sünnib, vastab rase luuraja – eestlane.

Kusjuures stseen tekitab küsimuse, kuidas seda stseeni kirjeldades poliitkorrektselt väljenduda – vist nii, et üks temake on roma ja teine afroeestlane. Tubli töö jällegi, Sandra Ashilevi!

Ent mina jäängi ainsaks, kes naerab. Aina rohkem ja üha vastupandamatumalt. Saal vaikib.

„Vallatute kurvide“ Terje on vihane: Kus on stsenaarium? Kes seda režissööri õpetas? Kas ausalt ei saa öelda, et see on kohutav?

Ei saa. Lolliks peetakse – absurdi ei taju või mis. Jan Uuspõld leiab liiatigi, et see on tema seni parim roll. See on meie, maavanaemade probleem, et siseringi absurdinali ei jõua meile lihtsalt kohale. Kõik annavad parima, aga välja tuleb… Mitte lihtsalt nagu alati, vaid välja tuleb nii, et õigesti teevad need kultuurisõbrad, kes välja ei tule ja telekaesistes tugitoolides püsivad.

Eesti omavahelised seosed ka segavad kuulutamast, et kuningas on alasti. Rahastava EFSA, filmi sihtasutuse bossitar Pireti õe tütar Türilt on ratsatreener, kes… Saate ise aru, me oleme siin konnatiigis kõik ristirästi omad ja seega seotud.

Filme tuleb riburobinal – kui küsida, miks sihuke asi pappi sai, arvatakse, et kadedus või teine klann või… selline küsimus seaks kindlasti alliansi ohtu. Ühesõnaga – kuul pähe. Igas mõttes. Sihuke asi siis tehti valmis… aga… mihuke asi õigupoolest – kimbatust ja ebamäärasust kogu raha eest – tõepoolest, tšto za huinjaa!?

Rehepapi tall viib Juuru hobused maailma ajalukku

Vello Tamm osales äsja Mattila-Röhr Productionsi ja Taska Filmi koostöös valmiva ajaloolise filmi „Igitee“ võtetel. Režissöör AJ Annila angažeeris Juuru hobumehe osalema 1930ndate aastate Karjala okupeerimisest kõnelevas filmis. Tamme sooritada oli autentne viljalõikus, ent ühtlasi oli ta ka hall kardinal teiste hobuinimeste kaasamisel-juhendamisel.

Eesti üldsusele on hobustega ja hobustele elav mees tuntud seetõttu, et tema hobused töötavad erinevate linnade tänavapildis hooldusteenistuses, teevad ilma metsatöödel, võidavad künnivõistlusi ning kuldne mära Hämarik veab laulupidudel üldjuhte.

Mees on hobustega koos üles kasvanud, pärast väga pikka pausi nende juurde naastes läinud teadlikult just töötavate ja teenistuvate hobuste õpetamise ja kasutamise teed. Kui 21. sajandil kipub hobune olema sportlane, lemmik või teraapialoom, siis isand Tamm on pühendunud nende tegelikus töös rakendamisele ning järgijate innustamisele ja järje peale aitamisele.

„Nii laulupeol, tänavapildis kui metsatöödel on hobusega koos toimides olulisim tema mürakartmatus – mille tagab suure looma täielik usaldus peremehe suhtes,“ selgitab Tamm. „Asusin oma hobuseid õpetama lähtudes teadmistest ja oskustest, mis mul pärinesid 20aastasest teenistuskoerte treeneri tööst. Kadunud Ülo Kiiver juhtis minu tegutsemist jälgides mu tähelepanu sellele, et õpetan raskeveohobuseid samamoodi nagu teenistuskoeri. Ent selgus, et kiskjad ja rohusööjad polegi nii erinevad – kui nad sind austavad ja usaldavad, lähevad sinuga koos läbi tule, vee ja vasktorude. Sõna otseses mõttes.“

Varangul töötasid ema ja poeg Hämarik ja Vürst Lurich – ise alles kahe ja poole aastane! – tingimustes, kus mürisesid rehepeksumasin ja veoautod, filmitehnika ja assisteerivad kärarikkad masinad. Lisaks oli paarisrakendil taga juba iseenesest muljetavaldavalt jõurav arhailine viljalõikusmasin.

Kokku oli autentsete viljakoristusriistade ees kolm paari tööhobuseid – teised kaks paari tulid Laane tallidest Jaanus Kallaste meeskonnalt. Museoloogilised tööriistad tõi Rehepapi talli peremees Vello Kallandilt, seadis need korda ja õpetas paarisrakendi ette.

Tööriistade restaureerimine, leiutamine ja ehitamine hobuste taga tegelike tööde tegemiseks ongi Tamme kutsumus – erilist huvi pälvivad laias ilmas tema loodud masinad, millele on lisaks ees käivatele hobustele ka mootorseadmed juurde kombineeritud.

„Muuseumi-riistad on õrnad – vili oli toores ja niiske ning 9tunnilise võttepäeva lõpuks jäi tööle vaid minu masin. Teised kaks imiteerisid lõikust, nii et sadakond vabatahtlikku, kes filmis viljavihke seovad ja muid traditsioonilisi töid teevad, palusid meil kambapeale midagi lõigata ka, et filmis tõepärane mulje jääks. Me Hämariku ja Lurichiga siis udjasime kolme rakendi eest,“ naerab Tamm. „Meestele on omane võistlusmomendi nautimine. Oluline ongi mängu- ja silmailu, mis pärast tulevastele põlvedele filmis talletatakse.“

Mänguilu naudib Juuru mees künnivõistlusi võites. Septembris Soome võistlema minnes ütleb ta: ma ei lähe osa võtma, võitma lähen! Ning et sedasorti silmailu Maarjamaa pealt ei kaoks, koolitab hobumees järgijaid-teekaaslasi kõikjal Eestis Nelijärvest Ridalepani.

Rahvusvahelisel puisniitude hooldamise koolituspäeval Nedremal mitmekeelsele entusiastide seltskonnale hobutöid õpetades ja näidates nentis Tamm: „Tagasi hobujõul töötamisele ei lähe inimkond kunagi – inimesi ja vajadusi on liiga palju. Minusugused jäävad missioonitundega harulduseks. Kui head asja on vähe, peab see aga olema eriti hästi õpetatud, töökorras ja täiuslik.“

„Igitee“-film valmib lõplikult aasta pärast ning seda prognoositakse juba praegu võõrkeelse filmi Oscari nominendiks. Küllap Tamm siis Mattila-Annila hobustega punasele vaibale viib.

10. septembril võitis Vello Tamm Eurajoel Soome meistrivõistlused hobukünnis. Tavaliselt üsna edev mees ei kuuluta enda ja Hämariku suurvõitu kuigi laialt, et mitte ära hirmutada konkurente 1. oktoobril peetava Kehtna künnipäeva hobukünnivõistluselt – kui rivaalid jäävad hirmuga tulemata, pole ju kedagi võita 😀

Ülle Lichtfeldt vajab oma publiku ette astumiseks veerand tundi

Ülle Lichtfeldt mängib kõigis lavastustes ja teleseriaalides naisi, kelle üldnimetaja on „valulik armastuse-igatsus“. Teatrisõpradele koju kätte toodavate etenduste naised on Ülle sõnul ka siis, kui otsingud ja püüdlused võtavad väga dramaatilise pöörde, ikkagi naljakad ja tuttavlikud. Kui nad ka ära juhtuvad surema, ei ela Ülle seda väga isiklikult üle – homme on jälle päev ja pärast elu tuleb taas elu. Näitlejanna sõnul on neil Rakvere teatriga üks ühine omadus – professionaalselt keskendunud sissemineku võime. Teatrile piisab tunnist, et lava külalisetenduste paikades üles panna. Ülle saab grimmi ja meigiga veerand tunniga hakkama ega vaja mitut loori all omas mullis mõmisemise tundi, et endast parim välja panna.

„Minu kui näitleja – aga ka naise – tõeline küpsetaja, avaja ja proovilepanija oli Toomas Suumani lavastatud „Mina, Naine!“ Mängisin seda etendust 150 korda. Kolm kuni viis korda nädalas olin nii alasti kui veel olla saab. Monoetenduses pole viiendat seina – oled ihuliselt-hingeliselt inimestele viimse piirini ligi. See oli vaimselt ja füüsiliselt nii tõsine koormus ja katsumus, et nüüd ei pelga ma enam ühtki rolli. Tunnen ennast.

Meie etendusele olid ootejärjekorrad vaatamata sellele, et algselt väikeses majas mängitud tükk koliti kiiresti suurde. Viimati olid Rakveres ootejärjekorrad Trassi neljakümnele küünlale – praegu on Roosamamma alati välja müüdud.

Jutuks on olnud selle keskeakriisist püstipäi väljuva naise loo taastamine – pigem ootaksin järgmist või järge. Küll aga taastame just praegu Marlene Dietrichi kahestumise lugu „Kuhu küll kõik lilled jäid“.

Humoorikalt traagilise naiseloo üks edu võtmeid oli mõistagi ka see, et ta tuli enne praegust ständapp-soolode lainet. Mina pole neid üksiksooritusi üldse näinud. Mul on hommikuti teatris proovid, õhtuti etendused – ja vabadel õhtutel olen ma kus-iganes, ainult mitte teatris,“ tunnistab Ülle.

Natukene äraspidi-prohvetlik see Ülle-mängitud eel-ständapp oli – kui seal sai temast proua parlamentäär, siis tegelikult on ta ju eduka mehe proua. Meie etenduselt marssis mõni oma naise kõrval figureeriv ülikond solvunult minema. Ülle pole enda sõnul Indrek Saare kõrval kuigi sageli saanud kleit ollagi. Kui koos välja minnakse, võetakse seda kahekesi koos olemise ajana – ametlikule ajale järgneb ju pidu. Nende aeg. Neid võimalusi pole palju.

Indrek Saare elus on praegu pika poliitikuna Strassbourgi vahet sõitmise asemel kultuuriministri periood. Tänase kultuuriministri proua eluks on Lichtfeldt koolituse saanud pikkade aastate jooksul harjutamisega – Indrek on olnud 10 aastat Rakvere teatri direktor, kaks aastat No-teatri tegevjuht, 8 aastat Sotsiaaldemokraatide peasekretär ja nüüd kultuuriminister.

„Mul ei õnnestu vist kedagi veenda, et mina pole kael, kes pead keerab – kordan siiski: ei, ma ei ole Eesti kultuuripoliitika niiditõmbaja! – ent seda kujutab igaüks ette, et meil on kaugelt liiga harva kokku satuudes kõigest muust kõnelda kui tööst. Indrek on kogu nädala Tallinnas, mina enamasti Rakveres. Tallinnas käin põhiliselt teleseriaalide võtetel,“ kinnitab „Viimases võmmis“ ja „Siberi võmmis“ Tanjat ning „Õnne 13“ Aret kehastav näitlejanna. „Võmmil ja Õnnel on erinevad auditooriumid, enamasti ei aja inimesed neid kaht tegelaskuju segamini. Teisedki näitlejad mängivad mitmes seriaalis paralleelselt – meil on nii väike ühiskond, et pea kõik lavajõud vilksatavad ühes või teises teleteoses ekraanilt läbi.

Küll aga teeb mulle nalja, kui teatrisse tulnud inimesed, kes kasutavad väiksemates maakohtades meiega sama tualetti, ütlevad vetsus: „Ahoi, Tanja! Küll sa oled siin kaheksas armastavas naises koledaks tehtud – aga sa mängid ikka väga hästi.

Ma nii tahaksin rääkida, mis võmmi-saaga Tanjaga edasi saab – ta kannab ju Miku last – aga ma ei saa mõistagi lobiseda. Tuleb väga-väga huvitav hooaeg. Ja päris lahe oleks, kui stsenaristid kirjutaksid mõnda osasse kahe seriaali minu-tegelase kohtumise. Näiteks võiks Are Tanja juurde teraapiasse tulla. Põnev! Produktsioonifirma on ju sama. Käis Köögi Taalma-Kokk Naabriplika loos külas – võiksin ka mina iseennast külastada.“

Eestimaad – lähiajal Pärnut eriti tihti – külastav Ülle näitab meile „Maalermeistri“ lavastuses armukest pidava naise farsiks pööranud elu, kus oma enese valede lõksus siplemine muutub lausa röökivalt naljakaks.

Lavastaja Gerda Kordemetsal kaua südames kantud „Must prints“ Hannes Kaljujärvega peaosas pakub Lichtfeldtile mängida vana kirjaniku õe. Keskealise naise mees on leidnud noorema temakese – ja kogu see tuttavlik-eluline valu on näitlejanna sõnul hämmastavalt koomiline, ehkki lõpeb tema tegelaskuju surmaga.

„Ma ei jää põdema, kui laval suren – Vassa Železnova kraabib küll tänini hinges, mitte ainult surma pärast – kui kõike teatris toimuvat liiga sügavalt läbi elaks, põleks ju kiiresti läbi. Küll aga naudin võimalust uuematele põlvkondadele olnud aegade tegelasi ja taustu kehastada ja avada.

„Ausammas“ on venelaste lugu teleskoobileiutajast, kellele ootamatult linnaväljakule monument püstitatakse. Mina olen napsilembese pisigeeniuse naine, kes mängib pähelöönud võimule tausta. Ja samas tuletab nii endale kui kõigile teistele meelde, et igaüks meist vajab pai. Mina ka. Tehke mulle pai – ja mina jaksan!“

Ülle jaksab olla oma tütardele võimalikult suurepärane ema tänu sellele, et tema ja Indreku Viitna-metsa-kodus elab ka tema isa. Kui meie viimase intervjuu põhiteema oli, et Lichtfeldt elab kuuse all – ehitus-suvel elaski! – siis tänaseks on ses metsatares juba kaheksa jõulukuuske olnud ning koolibussid ja perekondlik logistika teeb Ülle tütarde elu ladusaks.

„Varem sõidutas vanem tütar Barbara nooremat, nüüd käib ta ülikoolis – ja õpetab mind distantseeruma. Väiksed lapsed, väiksed mured – suured lapsed, suured… õppetunnid. Me ei saa sekkuda, kasvatamised on kasvatatud. On kannatliku leppimise ajad.

Noorem tütar Aleksandra käib Kadrinas koolis, tänu huvialaringidele on tal üsna pikad-tegusad päevad, nii et üksiolemist pole.

Kui meil on puhkus – ikka juhtub! – sõidame kõik koos ära.

Kodus ei saa end kunagi sedasi välja lülitada, et oleks tõeline puhkus ja ühisolemine. Sellepärast sõidame suusamägedele ja seiklusjõgedele.“

Suved on Ülle lemmikajad aga mitte puhkamise, vaid mõtestatud töö pärast. Urmas Lennuki „Kui seda metsa ees ei oleks“, mida ta koos Eduard Salmistuga mängib, on seni olnud üksnes Kukruse polaarmõisas. Uuel suvel tullakse kaugest Ida-Virust kõikjale Eestisse mõisaid-pidi tuuritama. See eelteadmine teeb üks-päev-korraga kulgeva naise meele rõõmsaks.

On ajad, mil pikki plaane pole mõtet teha – kõik parimad pakkumised, kohtumised ja ühislooming õigete teekaaslastega tuleb lausa vääramatu jõuna õigel ajal meie juurde.

*

Ülle töötab Rakvere Teatris 1990. aastast.

Haridus:
Rakvere III Keskkool (praegune Rakvere Reaalgümnaasium) 1988

Tunnustus:
Rakvere Teatri kolleegipreemia 2002, 2007
Rakvere Teatri publikupreemia 2005, 2011, 2012, 2013, 2014
Rakvere linna Aasta Tegija 2007
Eesti Teatriliidu aastaauhindade naispeaosa nominent 2008
Eesti Teatriliidu aastaauhindade naispeaosa laureaat 2010

Rollid teistes teatrites, teatriprojektides ja muusikalides:
Fräulein Kost muusikal “Cabaret” J. Masteroff/J. Kander/F. Ebb / lavastaja G. Malvius 2003
Asta ja Kilpkonn muusikal “Georg” U. Vadi / lavastja A. Vaarik / 2005
Hester Swane “Kassirabal” M. Carr / lavastaja A. Saviauk / Kassinurmes 2006 ja 2007
Õpetaja “Fame” D. de Silva/J. Fernandez/S. Margoshes / lavastaja J. Nael 2006
Jumalaema “Rasputin” A. Saviauk / lavastaja A. Saviauk / Pilistveres 2008
osaleja muusikalis “Nii on meil moes” C. Porter / lavastaja A. Vaarik / 2008
Leedi Macbeth “Mtsenski maakonna leedi Macbeth” N. Leskov/U. Lennuk /
lavastaja E. Neuhaus / Ontikal 2009
Naine “Tuul las tulla” A. Nekrassov/E. Neuhaus / lavastaja E. Neuhaus / Jõhvis 2010
Mari “Vargamäe varjus” U. Lennuk / lavastaja U. Lennuk / Vargamäel 2010, 2011 ja 2012
Eurydike “Antigone” Sophokles/Ghanizadeh / lavastaja H. Ghanizadeh / MTÜ R.A.A.A.M
2010
Vera “Vabrikutüdrukud” F. McGuinness / lavastaja E. Neuhaus / Kukrusel 2011 ja 2012
Vassa Železnova “Vassa Železnova” M. Gorki / lavastaja E. Neuhaus / Kukrusel 2013 ja 2014
Paruness Von Meck “Kui seda metsa ees ei oleks” J. Nagibin/H. Troyat/U. Lennuk/
E. Neuhaus / Kukrusel 2015

Rollid mängufilmides:
“Minu Leninid” režissöör H. Volmer / 1997
“Kuldrannake” režissöör J. Sillart / 2006
“Elavad pildid” režissöör H. Volmer / 2013
“Klassikokkutulek” režissöör R. Vilbre / 2015
tudengifilmides:
“Tavalised inimesed”, “Magada tahaks”, “Üksikjuhtum”, “The Pizza”, “Suurim austaja”, “Rahel”.

Rollid teleseriaalides:
“Armastuse kahur” (1998)
Are Prillop “Õnne 13” (1993) seriaalis alates 1999. aastast
“Saladused” (2008)
Maria Kallaste draamasarjas “Tuulepealne maa” (2008)
Tanja Murrik “Viimane võmm” (2014)

TV3 meelelahutussaate “Randevuu” (2012) saatejuht

Meeli Lepson: lennuk või hipiseelik

Meeli (41) on hipiseeliku-sarnaselt kireva eluloo ja rikkaliku iseendaks õppimise kogemusega Tallinna Väekeskuse emand. Ta on majandusmagistrina, tehnikaülikooli hüperaktivistina, otsija ja emana avastanud: „Oma asja saab ajada ainult ise. Võid küll püüda oma ideid ja unistusi kellelegi teisele sokutada – lõputult peitust mängida ei saa. Soovitad küll mõnel hingesugulasest teekaaslasel näiteks laste õpetamisele ja tasakaalustamisele pühenduda – aga tegelikult on see su enese kutsumus. Püüad vastutuse ja ülesannete jagamiseks mõne endasarnasega partnerlusse ühineda – ent tõeliselt toimivad partnerlussuhted toimivad siis, kui igaühel on oma rida, mida ajades partneritega põimutakse kaksik-kolmik-mitmik-heeliksina. Kunstlik üksus ei vii kuhugi. Oma on oma – ja seda tehakse ISE. Olgu jutuks lastesaamine või maise missiooni teenimine. Ise.“

Meelitsetud meelistused

Oma enese kogemustes ja eluloos küpsenud Meeli jagab aasta eest oma loodud Väekeskuse koolitustel ja töötubades, seanssidel ja tseremooniatel oma ideid, mida ta nimetab „meelitsemiseks“ ning „meelistatud“ sõnumeid: „Universumi silmis pole vahet, kas tellid miljon eurot või tikutopsi – kui oled endas kindel, siis ta selle sulle kingib. Tellides ole realistlik ja teadlikult iseenese keskne – neile, kes heietavad poole miljoni annetamisest heategevuseks, ütleb Universum: kui heategevus seda finantsi vajab, saab selle tema – mitte sina! Ja kõige selle juures pead sa ise uskuma, et sa ka väärid seda, mida tellid.

Kõiksuse palge ees pole vahet, kas elu on pikk üks päev, aasta või sajand – elu on elu. Kogenumad rändajad teavad, et surma pole olemas – on üks elu, siis on Värav – tuleb teine elu – sajas, tuhandes…kuni kõik õppetükid on õpitud ja saame tagasi oma hinge koju minna.

Sel kevadel sai Meeli loodud Väekeskus Tallinnas Pae tänava hruštšovka kõrgete lagede all aastaseks nii, et koostöö Rapla Angala väekoja, Liis Ugandi Kristallitoa ning Tulika tänava Kristallitempliga toimib kõigile osapooltele parimal moel.

Sisetunde ajel rajatud 21.sajandi asutus pakub emandale unistuste töökoha ning teeb sagedasi väljasõidu-koolitusi-riitusi ka teistes Eesti linnades. Väekeskuse haldja üritustel toimub reeglina aina üks ja sama lugu: koosloomele saabuvad tühjad-kahvatud-pidetud inimesed – näiteks katkine kunstnik, õnnetu meedik, ummikus mänguasjameister ja puntras raamatupidaja – jagamise ja peegeldamise, pihtimise ja laadimise järel väljuvad ruumist laetud, õnnelikud, hoogsad isiksused, kes on üksteist kohates lisaks hingelisele dopingule ka uute koostööpartneritega kohtunud.

Meeli kutsung

Leedi Lepson on majandusteaduse magister ning enne tänase endani jõudmist teinud kobeda karjääri koos laenude-liisingutega ja sissetulekute kokkukuivamisega, mis kulmineerus restorani pankrotti minemisega ja oma maja müümisega laenude katteks. Ka on olnud ajad, mida ta õieti ei mäleta, sest ei osanud teadlikult kohal olla ja tegi lihtsalt seda, mis teised ees tegid – ning nii mõnigi mees võib teda üllatada uudisega, et nad on kunagi eelmises elujärgus kaks nädalat koos elanud…

„On üks huvitav koolikokkutuleku fenomen – inimesed eelmistest elujärkudest kõnetavad sind aastategaguse sinuna, sest nad ise pole kvanthüppeni jõudnud. Kui selline viienda bee tasandi kohtlemine sind ärritab, on sul midagi toonasest sõlmest lahti harutamata – aina täna ja naerata,“ soovitab Meeli, kelle meistriklassi suubumine sai suurema hoo sisse… BMWga. „Mina sain lõplikult aru, kui laitmatult külgetõmbeseadus ja kosmilisest kataloogist tellimine toimib, tänu autole. Vaatasin üht auto kuulutust ja ütlesin sõbrataridele – tahan sellist. Paari päeva pärast pakkus üks sõber Belgiast sama marki, aga veel paremat jõudeseisvat autot koos sellele järele sõitmise ja kojujõudmise kulude katmisega. Nuputasin ka kuu aega, et kas nii üldse sobib. Vaesusteadvus istus ikka sügavalt sees. Täna tean – kui pakutakse, siis ütle aitäh ja võta vastu.

Inimesed ei tea seda, aga tihti meie soovid ei täitu ka sellepärast, et universumil on meie jaoks plaanis midagi veel paremat. Täpselt nii minu auto loos juhtuski.

Üks viimase aja ilus kogemus on seotud mul sageli seljas oleva seelikuga. Vahet pole, kas tellid universumilt lennuki või hipiseeliku – sa saad selle! Nägin netis 15meetrilise alaservaga lapitehnikas ja pitsiga imelist seelikut, milles kujutlesin end rohelisel aasal istumas, seelik laiali laotunud… Autor võttis minuga ühendust ja pakkus seda konkreetset imeilu minule. Ja kohe kohe jõuavad need seelikud hulgi Väekeskuse väepoodi müüki. Jumalanna, kes neid õmbleb, kaotas ka hiljuti töö ja nüüd ta saab võimaluse teha hoopis seda, mida ta üle kõige armastab. Kõik võidavad – ongi uue ajastu äride kese.“

Isetehtud lapsed

Meeli on oma olnud-aegadele tagasi vaadates tänulik, kui kannatlikud ja suuremeelsed on meie lapsed ning kui puhas on nende armastus. Lapsed ootavad ära, millal ja millega lõpeb ema hämmastav suhe või eluperiood.

„Minu emal on kolm väga erinevat tütart – tänu sellele teadsin juba lapsena, et last kui niisugust pole olemas, on unikaalsed kingitused ja külalised meie elus. Olin näinud mudelit, millesse kuulusid isalikud lapsepeksupäevad ja ema enesestmõistetav mehepelgus ja sosinal elamine ka siis, kui ta teleka ees elavat meest üleval peab. Settimine käis ülikooliaegse metsiku nooruse kastmes. Kuna tehnikaülikooli tudengipäevad, siis magistrantide ühendused ja muu ülkooliga kaasnev hüperaktiivsus haaras mu jäägitult, pikendasin seda aega… piisavalt,“ meenutab hele kaunitar. „Kui juba Hansapangas töötasin, oli meil südamesõbratarist kolleegiga üks tõsine pidu – ööklubis algas, Pärnus jätkus ja minu Mähe majas lõppes. Ärkasin üksinduses-vaikuses selle peale, et toas kostus tasane sasahh-sasahh-sasahh-sasahh… Poiss ja tüdruk tantsisid mu voodi ümber teineteisest hoides valssi. Mu tulevased lapsed! Ma ei ehmatanud mitte ainult kaineks, vaid uude ellu.“

Poja, kes täna kooli kõrval Estonia ooperikooris nii hästi laulab ja nii tulemuslik õppur on, et üha Türgi-Kanada liinil rändab, kutsus ema tulema oma ülikoolikaaslasega, kellest ta hetkekski elukaaslast ega isa ei arvanud. Tütre isa sai lapse olemasolust teada, kui piiga oli 7aastane. Äärmiselt iseseisev ja -teadev neiu sündis… laevas. Ühelt juhtivalt-korraldavalt tööpostilt teisele seilav Meeli oli seoses ametikohustustega teel Peterburist Helsinkisse ning palvetas sünnitegevuse alates vaid, et vene vetest jõutaks nii kaugele, et laev tagasi ei pööraks. Soome meedikutel jäi vastsündinu üle vaadata ja emale õnne soovida.

Ka lastega seoses toimib täna naise maise matka ilmekaim kosmiline sünkroonsus: ühe mehega läks Meeli esimese kohtingu käigus ooperisse selleks, et… leida lapsele lauluõpetaja. Lapsed on tulnud meile tingimusteta armastust õpetama.

Pankrot kui ragulka

„Ma ei usalda ühtki verisulis ärimeest, kes pole pankrotist läbi tulnud. Noorena ei saa kõike teada – ülikoolile peab lisanduma elukool, mille osa on pankrot. See on nagu ragulka – mida põhjalikumalt ta meid põhja ja pingule tõmbab, seda jõulisem tuleb järgnev lahtihüpe.

Minu kena pankrot tuli Radissoni hotelli kõrval peetud restoraniga, kus tänase enese poolt vaadates täiesti süüdimatult hakklihakastet pakkusin – mind uputasid rendihinnad-palgad-kaupade hinnatõus süveneva masu taustal. Ja ma olen selle eest tänulik, sest järgnenud kolmeaastase augu ajal sain olla hea ja keskendunud ema. Olin oma laste päralt, ostsin-müüsin-vahetasin. Ja nägin kõrvalt, kuidas mu esimene armastus, kellega tookord koos elasin, seda augupinget välja ei kannatanud. Sellepärast, et see oli minu isiklik auk!“ naerab Meeli, kes läks pärast uut lahtihüpet õppima Stella Shakti ja teiste meistrite juurde, puhkes Jumalannaks ning on nüüd pädev oma teadmisi-kogemusi teistega jagama.

„Peale mitut head aastat otsustasin eelmise aasta lõpul, et nüüd on ka minu täiuslik mees minu ellu oodatud. Selle aja, mil ma ennast uuesti otsisin ja leidsin ja üles ehitasin, hoidsin meestest teadlikult eemale. Täna on mul tutvumisportaalis konto ning ma olen täiesti avalikult ja teadlikult kosmosele kutsungi välja hüüdnud – mees on mu ellu teretulnud!

On aeg täiuslikuks tasakaaluks. Ka mehekutsungi toimimise pealt on hea õppida, kuidas tegelikult oma ellu kogemusi tellitakse. Iga natukese aja tagant serveerib kõiksus mulle mõne perfektse kandidaadi, kellel on mõni ülioluline aspekt puudu – sest mina ju ei tellinud! Muudkui täiendan tellimislehte. Lisaks muule olen teada saanud, et väga raske on armastada inimest, kes ise ennast ei armasta – need inimesed kipuvad armastust armukadeduse ja kontrollimise vajadusega segamini ajama. Jube tüütu. Aga läbi enda muudetav.

Olen Maagilise Reiki meister, kelleks õppides mu enese maagiline elu hoo sisse sai. Olen õppinud juurde ka palju muid arendavaid-abistavaid tehnikaid, mis maandavad-laevad-tasakaalustavad ja veenavad: midagi tõeliselt halba ei saa juhtuda. Me ei ole kunagi üksi. Oleme kõik hoitud ja kaitstud ja armastatud.“

Küllusteadvuse kinnistamine

Eneseabi käsiraamatute paljususest on naine praeguses hetkes valinud toekaimaks lugemisvaraks Colin B. Sisso „Sinu õigus rikkusele“, mis analoogselt meie Kreet Rosina teostega aitab piirangute blokeeringud ära tunda ja mustreid muuta.

Pessimistliku meelelaadi optimistlikuks pööramisel on Meeli tõestanud, et naeratus käivitab tõepoolest peaajus rakke noorendavad mehhanismid, nagu kvantfüüsikud on avastanud. Teiste süüdistamise, kaotuse ootamise ja teiste arvelt võitmise asemel, kus ainult tulemustele keskendudes kiputakse teisi kritiseerima, on väenaistel parem plaan.

„Iga natukese aja tagant on mul võimalus mõnd kroonilist kirujat tuunida. Võidule orienteeritus, kus võidavad kõik osapooled, kõik naudivad protsessi ning teekaaslasi austatatakse, välistab ikka veel nii levinud vampiirisuhted. Minu Väekeskuse üritustel kuulavad inimesed teiste pihtimusi eneseraiskamisest, enese ära unustamisest ja ärakasutada laskmisest – ja avastavad väga sageli, et jutt käib ka neist. Vampiirisuhete lõpetamine on juba ise väärt kodust välja tulemist,“ naerab daam. „Hirmutundmise asemel lootusrikas tuleviku planeerimine lõpetab ära klassikokkutuleku fenomeni, kus sa lased end mineviku-sinuna kohelda. Ärganud hinged ei lõpeta, kui raskeks läheb – uued algused annavad kuraasi püsivuseks, vastandites kätkev võimalus sisendab muretut külluse teadvust. Usaldades ja voolamises püsides on kergem teha õigeid otsuseid, tegutseda, rahu säilitada ja usaldusväärne olla: vaesusteadvus on asendunud küllusteadvusega, teistele meeldida püüdmine enda armastamisega ja universumi usaldamisega. Ma ise olen selle tee läbi käinud.“

Läbi isiklike taipamiste on Meeli läbinud protsessi, kus sümptomite ravimisest saab põhjuste kõrvaldamine, positiivsed reaktsioonid muudavad tähelepanu-otsimise austuse pälvimiseks ning konkurentsist saab koostöö.

„Iga oma tunnet jälgides olen lõpetanud enese – ja seejärel teiste halvustamise ja süüdistamise ning sündinud on puhas ja püsiv rõõm,“ julgustab meistritar järgnema. „Eriti sooviksin minuga ühte hingamisse saabunuis äratada rõõmu elu kui võimaluse üle. Olgu vahendiks massaaž, mantalad, malad või väekaardid – õnnistatud olgu variantide paljusus! Selleks et olla oma elu looja – tuleb ohvri rollist lahti lasta. See on üks meile lapsepõlvest saadik kallis „mäng“, mille mängimine meid täna enam edasi ei vii. Tegelik mängimise aeg ja koht on minu lastekursustel ja suvel ridamisi tulevates laagrites. Kui inimesed teaksid, kui suur nende vägi tegelikult on, siis nad ei oleks iseenda ja maailmaga nii kurjad ja kannatamatud. Selle väe näitamiseks tunnen tõmmet osalusteatri ja videolahenduste suunas. Kui õpime ennast uuesti armastama ja usaldama, siis alles hakkavad imed juhtuma. Aegruum serveerib inspiratsiooni – ära tuleb asjad teha ISE!“

Mida me oleme teinud… Parima võimaliku.

Kui laps saab täisealiseks, vaatame üle, kuidas õnnestus. See niinimetatud kasvatamine – ja koos kasvamine. Brigita Murutari (19) gümnaasiumilõpetamine seadis rõhu sõnale „täisealine“ – täiskasvanuks ei saa paljud meist-lapsevanemaist ka ise mitte kunagi.

Kati (49) ja Alo (51) elupidi laotunud viie lapse faktilise pesastlennu puhul käib külas korduv põhjus revisjoniks. Just iseäranis Brigita – meie keskmise ja keskse – juhtum on tõestus tõisasjadele, et:

1. Me ei saa laste valikutesse sekkuda. Sotsiaalmeedias pälvis Brigita lõpuaktuse aegu täiesti võõra mehe pildistatud ema-tütre pilt, mida oma Facebooki konto profiilipildina kasutan, rekordilise meeldimistehulga. Tuhatkonna laigiga hittfoto allkirjas tõotan: „Kallis tütar, kui mul pole alati õnnestunud Sind aidata, siis vähemasti mitte segada olen alati püüdnud. Ka praegu, mil viie võimaliku eriala vahel valides ülikoolidega pasjanssi mängid. Olen olemas. Ema.“

Saame anda paketi. Lisame geneetilistele eeldustele lapse andeid arendavad koolid – esmalt enese eelistuste, siis juba laste otsuste järgi.

2. Meie valikud puudutavad igas eas lapsi – nad valivad enne sündi teispoolseid lepinguid järgides meid ise oma vanemateks – aga tulles just meid valides ei tea ju, mida meie edasi teeme. Meil on oma karjäär ja kolimised, liitmised ja lahutamised…

3. Me ei saa mitte midagi planeerida – ei iseeneste ega ammugi mitte laste elus – Jumal teatavasti naerab, kui inimene plaane peab – ja seab asjad parimal võimalikul moel, kui me teda ei sega.

Õigus ja võimalus

Laulja ja saatejuht Brigita on sünnist saadik harjunud avalikkuse ees elama. Ta oli ajakirja Favoriit kaanel mu ümaras kõhus – temast on loodud mu Eedeni-aia-raamatud. Meid on üritustel ja soorituste puhul pidevalt jäädvustatud-edastatud. Seda ka, et üldises infoväljas on nagunii kõik ühendatud – meil tütrega mõlemal eeldab ka amet orbiidil püsimist. Küllap ta kõrgharidustee selle-talve-rajast olenemata sügisel Elmaris jätkab.

Brigita teab, mis tuntuse ja erilisusega kaasneb. Ema võis olla kõhuli meie toonase Liu-kodu rannavees, kui mõnest väljaandest helistati, küsiti süütu kommentaar – ja olimegi homse lehe esikaanel. Pruukis kodust välja minna – ja ikka kaaned-eetrid. Välja minemine Brigita lapsepõlvemaalt Liu rannas, kus koos tema, väikese õe ning suurte koerte ja hobustega pärast abielulahutust elasime, oli valus. Ärakolimine tema muinasmaalt oli samas õige – täna on meie toonase merevaate asemel külmhoone, naabrite kinnisvaraarendus on hobukoplite asemel, meie mõlema, Pärnu Ülejõe gümnaasiumi keskkooli sulgumine peale kauba.

Koomiliste kasuisade lühietteasted meie praeguses, Soone talus on fantaasiavariatsioonidena kirjas minu raamatus „Tuusik teisele kaldale“. Oma otsusel ja kiirel, ettehoiatamata meetodil Brigita lahkumine seisab kogu selle ilus ja valus raamatus „Anita ja UFO“. Mina jäin tänu puhtakskirjutamisele kui enesetervendusele ellu – Brigita ellu aga tuli Ursel Oja, Eesti Laul, produtsent Rainer Michelson, Elmari-raadio ja tänane ansambel Caramel. Ja kolm aastat omal nahal kogetud avalikkust, millest mina distantseerusin oma isa Harri nime Vasar eestindamise-eelse kuju tagasivõtmisega.

Viis aastat – Brigita isakoju-kolimisest Eesti Lauluni – nägin teda harva ja riivamisi, kolme kuulsuseaasta rosin mu jaoks oli võimalus tema edenemisest vähemasti intervjuudest lugeda ja ridadevahesid tunnetada. Päriselt tagasi tuli tüdruk mullu novembris – kaasas pikad jutuööd, meie ühine kulgemine Mai-Agate rännakutelt Indigo Tomi kontsertidele, Kreeda loengutelt tseremooniatele, köögipõrandal selitamise õhtud meditatsiooniplaatide saatel, ühised tantsupeod ja plaanid.

Minuga kõigist viiest sarnaseim sädetüdruk oletas talvel, et astub mõnda Tallinna kõrgkooli ja hakkab sinna käima ematalust. Seetõttu ehitasime tulevasele tudengile noorema õe Indiraga ning väerahvast sõprade abiga ülemisele korrusele toa ja terrassi. Panoraamse vaatega Tallinnale – kus terendas Lembit Petersoni juhtimise rüppe jõudnud lavakas, tervishoiu kõrgkool, holistika instituut…

Täna ei kujutaks me Pipi-ealise Soone Indiraga oma talu koolitusi-laagreid-etendusi-kontserte ilma talvel-ehitatud Uue Hea Ilma toa ja terrassita ette. Aitäh inspiratsiooni eest, Brigita! Tütar ise lõimus tagasi turvalisse tublisse Tartu perre, kus nad klassivennast poissõbraga kõrvuti gümnaasiumist välja võrsusid – teekaaslasteks jalgpall ja triatlon, purjetamine ja muusika. Kaunis. Aitäh kenadele inimestele!

Lõpueksamite eel tegi Brigita ettepaneku – kirjutame selle loo siin. Niimoodi, et tema ja ema vastavad samadele küsimustele ja… Suvi viis neiu pärast eksamimaratoni Võrtsjärve regatile, sealt Muhu väina regatile. Meie viimane silmastsilma-nägemine oli gümnaasiumi lõpulõunalauas vanade Murutaride juures. Siis mängis kaunitar veel pasjanssi kõrgharidusvariantidega veterinaaria-ajakirjandus-füsioteraapia-farmaatsia. Püüdsin teda regattide vahel ja ajal püüda, ent tütre väljakutse tuli lõpeks üksinda vastu võtta ja lubadus täita. Nii on. Alati.

Hõbenuga

Youtube’is on kuulatav üks Brigita-esitatud Albioni saarte ballaad Owega Elmari aegadest – selles laulus kaitseb ema oma last pahade poiste eest. Tänases maailmas pole tegelikult põlvkondadel vahet – tütar on emale sageli ema ja ema tütrele järgneja. Kui Brigita ja Saara võtsid sügavuti ette kutsevaliku ja selle pideva teisenemise elu jooksul, ilmnes, et 50aastane küsib 20aastasest isegi nõudlikumalt endalt igal hommikul: kelleks tahan saada?

Kuivõrd lapsed näevad kõrvalt vanemate eluetappide vaheldumist, teavad nad tänases kulgemises, et ükski otsus pole lõplik. Mõnel perioodil seilab laps isa kannul, tahtmata milleski iial ema moodi olla – teisel elujärgul kappab ta purjetamisest tüdinenuna ema kõrval, nähes ema-tütre sügavat ja paratamatut sarnasust. Ja siis kogu see igavese õppimise, eneseteostuse, kannapöörete fenomen jälle otsast peale. Suudame oma lapsi üllatada-ärritada-inspireerida tänu tõsiasjale, et keegi meist ei saa kunagi valmis. Kui võsuke maandub uuel ringil isa maailmast ema muinasmaale – ja vastupidi – on kõik uus. Nii inimesed kui külgnejad. Ühte jõkke ei saa kaks korda astuda.

Võimalik, et kaunist ja tuntud tüdrukut tuleks kaitsta mitte poiste, vaid massikultuuri ärakasutamise ja tühjakstõmbamise ohu eest. Just kutsevaliku päevadel on olnud kuulsuse ja sisulise pühendumise vahekorrad seniidis – mida ootab üldsus, mida soovid ise. Tuntus kinnistab meedia-meie kuvandi, nendega stampidega koos ja neist üle elamise võimalused vahivad meile iga päev näkku.

Nii, nagu kindlatesse mallidesse hangunud liiga-täiskasvanud näitavad lastele ette ka kõverpeegli enese eitamise, allasurumise, vasturääkimise variantidest – õnneks ka taas vabaks lendamise sinusoidi. Armastus ja igavene noorus sõltub eneseteostusest ja igapäevastest valikutest – ja vastupidi.

Seda kavatsesime Brigitaga arutleda – kui oleksime ajas ja ruumis kohtunud. Ent meie sinusoidid siuglevad kaksikheeliksina omasoodu, nõnda et ma ei tea, kelleks mu tütar õppima läheb. Mis polegi oluline – peaasi, et õpib.

Teistmoodi hea

Iga variant, mida emad-isad järglastele tutvustavad, on hea. Erinevad pöörete kiirused, suurelt ja väikselt mõtlemised, hulljulgus ja ettevaatlikkus, alalhoidlikkus ja edasipüüdlikkus – kõik variandid on teistmoodi head.

Emakodus on kõik Murutarivõsud kogenud maailmaloomise imet – iga viie aasta tagant sündivad lapsed, nüüd juba lapselapsed – igal kevadel saabuvad loomalapsed vaheldumisi raamatute ja näitemängudega.

Mama Saara tänavusuvised Mustrimuutjad ja etendustega rööbiti veetavad lastelaagrid kogu vastutusega teiste perede kalleima vara, järglaste eest näitasid viimase võimaluseni variante vaagivale Brigitale taaskordse veenvusega, kui lühike kett on omarajatud muinasmaa emandal. Lutitalle ja laagrilaste söögiajad, vajadused ja ootused ei lase tormata sinna… kuhu polegi vaja tormata.

Brigita valikud tulevad nii minule kui lasteisa Alole alati kätte pärast. Stoiline isa lihtsalt jälgib ja kulgeb, kiirete pööretega ema trotsib võimetust midagi-kedagi suunata. 19aastase lapse otsuste eemalt aktsepteerimine on üsna samasugune nagu tema lennud 7- või 14aastasena. Tuttav tunne – mille abitu tundmine on mind enim nututanud. Nii siis, kui see Mini-Mina läks kooli, Soonelt ära, jälle ära, veel kord ära…

Mustrimuutjate etenduse esimese proovi hommikul saime 10aastase Indiga kirjastajalt trükikuumad raamatud ja läksime Piritale Muhu väina etapifinišile kohtuma… lasteisaga. Vanema venna Richardi alusel Topu seilav lauljatar saabus – selge, et endast olenemata – mitmeid tunde hiljem. Teda oodates kujunes meil papa Aloga teistmoodi hea koosviibimine.

Tegime jahtlaeva Adventure pardal inventuuri, mida me teinud oleme. Kelleks on tänaseks keegi meie järglastest saanud. Richard (27) on kahe lapse isa, ehitanud laevu ja võitnud endajuhitava Sprayprindiga Ajujahi – kus töötab ka isa Alo – tema kaasal Kaisal on jäätisevabrik Fresko ning jõuline saarlastest tagala.

Vanim tütar Margareta (24) ja tema mees Mihkel on mõlemad tegusad, mitte akadeemilised inimesed, kes edendavad oma kahele lapsele kodu Rapla-lähistel Väljatagusel.

Brigita, muusik-raadiohääl-telenägu-sporditegu, on meile suurim mõistatus – ka isa ei tea, mida ta teeb, ka siis, kui on oma otsustega tegelikult vahetult ligi. Nii poistega suhteid arendades, peresõbratarist naistearsti abiga nabarõngast paigaldades kui turjale hiiglaslikku, õnnest imekaunist tätoveeringut luues on tüdrukul õnnestunud neid sooritusi isa eest mitmeid kuid varjata, sest isale on lihtsam mitteteada. Vabastav teadmatus…

Aleksander (14) on keeldunud isa kombel purjetamast ja vanema venna jälgedes võitluskunste harrastamast – tema maailma telg on jalka. Tänu ülimale ettevaatlikkusele on ta papa parim sõber, koduhoidja, lojaalne teener – kes isale toeks toimides ise toetub oma noorimale õele Indile. See on üks traagiline aspekt. Kui suures pildis oleme tänu ammutoimunud abielulahutusele võitnud soojad suhted – pole ootusi, pole ka pettumusi! – siis vend vajaks oma nooremat õde iga päev. Mea culpa…

Indira elus ematalus on aga iga päev hobused, ujumine, iluvõimlemine, klaver-kitarr ja laulmine – alati ja ainult tema oma otsusena. Ükski laps ei pea meie unistust elama.

Kui vaid oskad kuulata

Kõik justkui hästi. Otsustasime lasteisaga teineteist silmitsedes. Aga papa on hall ja mamma arengupeetusega. Keeldub täiskasvanuks saamast. Kas me oleme pere? Kes on pere? Uut elukaaslast pole kummalgi – mõlemal reaalselt üks laps. Teised on pesast lennanud ning meie kummagi pere on tegelikult hingetee järgi moodustunud tee- ja töökaaslaste sülem.

Sõbrad pole meie puhul kunagi pidanud valima, kumbaga kärgperetsevad – aga meie lapsed valivad ikka pooli. Nagu paljude mudelikaaslaste puhul, on ema tarbimiseks ja kohustuste täitjaks, isa – armastamiseks ja õiguste kasutajaks.

Selle mudeli vastu põtkides on mul õnnestunud vaid tõsiste tervisehäiretega õnnestunud huvi ja ilmajäämistunnet äratada. Mõne aasta eest oli õhus mu 30aastasena põetud vähi naasmise kahtlus, paari aasta eest hirmutav rinnaveritsus – põhjuseks füüsiline rebestus -, hiljuti sapikivide väljumine. Kõik need alarmid kokku on olnud armastuse nõudmine… iseendalt. Lõhki pingutatud pihik tuletab meelde, et mina ise on ainus tegelikult olemas olev nähtus, kellest lähtuvalt luua ja lehvida. Mida armastad, see õnnestub ja õnnestab ega rebesta-verista.

Isal Sprayprint-meeskoor-purjetamine-veepääste-kaitseliit. Emal näitemängud-raamatud-hobundamine-tantsutunnid – millele koos noorima lapsega pühendudes on ka tema ise noor-terve-külluses.

Ent Brigita väldib meid mõlemat. Osavalt. Ja see võimendab mulle teleseriaali „Pilvede all“ kevadhooaja viimset stseeni lausa painavalt valusasti. Ideaalse pereisa uus sõbratar annab teda vaenavale tüdrukukesele Mammule kõrvakiilu, mispeale oma käkerdamistega pere sellisesse õõva sodinud Mari Murakas küsib mehelt: „Mida me teinud oleme…“

Kõik meie lapsed on saanud kõik võimaliku parima. Minu mehelaadsete toodetega, kellega olen edutult püüdnud koos muinasmaad rajada – ent lõpeks ikka pesamunaga kahekesi rühkimise rõõmu pälvinud – on lapsed kenasti sõbrad olnud. Ka kurja võõrasema isa pool pole – kahjuks ka head mitte. Kõigi meie laste varasemad väljavalitud on eranditult kõik minu sõpradeks jäänud… Ja ometi oleme viimased, kes Brigita valikutest kuulevad ning meie noorim tütar ja poeg peavad eraldi kasvama.

Kergemad mõtted peal

Selle pihtimuse vahepealkirjad on Brigita laulude sõnad jah. Selles reas on üldsuse teadvusse, võimalik et suisa rahvuskehandi ühismällu kinnistunud repliigid „laule täis taevakaar“, „alguses roosad prillid ees“, „kui kõnnid meie tänaval“. Laste filosoofist vanaisa Asser ütleb, et kogu inimese elu on üks terviklik laul. Variatsioonidega. Ent ikka üks ja sama laul.

Millised meie ise 19aastastena oma laulu lauldes olime? Alo oli sõjaväes, töötas suviti mustas malevas ehitajana, läks keskkoolist keemia teaduskonda ja kroonust naastes majandusse. Juhtis pärast lõpetamist EPA teadusrakenduskeskust, sai ajalehe Postimees ärijuhiks, rajas 20 aastat toiminud kirjastuse Elmatar nind tõukab nüüd vanima poja kiiluvees Sprayprinti.

Katil oli just Brigita-vanusena – meie ajal kestis keskkool mäletatavasti 11 aastat – ülikoolis ajakirjandust õppides esimene sess, arstist emal samal ajal Pärnus kahepoolne kopsupõletik, millega ta keeldus haiglasse minemast ning koeral tagakeha halvatus. Mõlemat oli vaja mitu korda päevas süstida, mõlemad tõusid jalule… ja lahkusid. Kuna Kati kohtas veel enne 20aastaseks saamist Alot, otsustas esimese pilguga, et temast saab ühise viie lapse isa, loobus laulva revolutsiooni aegse ülikooli tudeng emaga Ameerikasse kadumast. Koer lahkus kuu, ja ema nädal enne Richardi sündi – üks tähtede taha, teine Floridasse.

Sündinud on neli minu, üks ühise otsusega kutsutud last – täiuslikud ja erakordsed hinged nad kõik. Ma ei teeks mitte midagi teisiti – iga valik ja valus kogemus on minu! Ka suveetendusted sarjaks kujunenud kaks koomilist abielu. Me ei saa midagi-kedagi muuta. Igast hämmastavast seisust tuleb võtta parim. Ka sellest, et Brigita sõbratari emale Piretile koos tänuga Tartus ema asendamise eest saadetud raamatupakk on pea aasta Brigita käes. Piret-kuldne ütleb seepeale: „Küll ma oma raamatud kätte saan – sina hinda seni tema parimaid omadusi.“

Üleandmata-lõpetamata-parandamata-vormistamata tegusid ja lubadusi on terve karavan – mind vaevavad, tütart mitte. Ka see sõnamaaling siin ei sündinud ema-tütre dialoogina – püüa tuult väljal! – ja tuul teab, et ma vean välja.

Nii teleseriaalid – ikka on hingel see „Pilvede all“ küsimus-karje – kui mu enese kirjutatud-lavastatud „Mustrimuutjad“ näitavad, et siin planeedil kõiki jalgu lonkavas hingede haiglas oleme kõik vägivaldsed ja vägivalla ohvrid – olme nii lööjad kui löödud. Üheaegselt ja kordamööda. Pisut vägivaldne on ka igapäevane küsimus kelleks-tahad-saada. Lubage OLLA.

Teed hargnevad. Hargnevad veel ja veel. Arutles meie talus igal täiskuul toimuval higitelgi tseremoonial üks teine viie lapse ema. Tänu tema pidevate dilemmade lahkamisele tegin seal Maa-Ema rüpes Taeva-Isa palge ees rõõmsa avastuse – kuna maailm on ümmargune, viivad kõik teed lõpuks igal juhul sihile – mitte miski ei saa valesti minna. Olenemata sellest, kui kauaks ja kaugele meie lapsed meie eest jooksevad – ühendväljas on kõik seotud ja üks, võrdne ning ajast-ruumist sõltumatu. Palvetagem siin ja praegu kallite eest Avatari sõnadega: ma näen sind.

Mida külvad…

Võib juhtuda, et laste tahtel kinnominek lennutab näiteks lihtsa, ent ülivõimsa Tarzani-filmi taktis mitmete eluvaldkondade pusletükid su teadvuses ühekorraga ja tänuväärselt oma kohtadele. Nii globaalsed kui pärnumaised kataklüsmid lendavad liaanitiivul tervikpildis oma kohtadele. Juhuseid pole.

Ühise kinotuhina ajel valitud legendaarse Tarzani-loo järg liigutas 14aastast poega eriti stseenidega, kus aafriklane ja Tarzan lepivad kunagise vastastikuse roima asjus ära ning ühendavad väed Kongo päästmiseks Belgia kiskjakolonistide käest.

10aastast tütart liigutasid ja lõbustasid aafriklannade pepuliputused Jane’i tite sündimise rõõmus. 50aastane mama Saara nägi korraga senisest veel panoraamsemalt, kuidas kõik tuleb tagasi. Mida teeme – selle saame. Ja ajaloolised sündmused aina korduvad – igal spiraalsel ringil aina kraad kangemana.

Briti büroodes ja Kongo džunglis rullub iseenesest lihtsakoeline lugu. Pankrotis Belgiale on hädasti vaja aafriklaste teemante, et palgasõjaväele palka maksta ning 20 tuhat kutselist tapjat Aafrikasse saata. Pärlid sigade ette ja kätte. Ahvide-kasvatatud lord Clayton ja aafriklaste-kasvatatud leedi Jane peibutatakse inglise kolonistide ehitatud koole-haiglaid-sildu-värke vaatama. Neid me ei näe. Kättemaksujanulise suguharupealiku meeleheaks lõksu meelitatud Tarzan ei näe neid koole-haiglaid samuti – kas ja kes teretulematu kultuuri ja tsivilisatsiooni Aafrikasse juuris, pole oluline. Oluline on võitlus ellujäämise ja vaba Kongo eest. Aus mees ühendab džungli väed ja õigus võidab. Aga.

Lordi laps kasvas ju sellepärast gorillade Tarzaniks, et tema vanemad olid kolonistid. Teadlased-kultuuriviijad küll – aga ikkagi võõral maal, kus valitsevad loodusseadused nad neelasid. Põlisrahvad pole maadevastajaid-teadlasi-õpetajaid oma aladele kroolima ega ruulima.

Tulemuseks on alati tagajärg – dr. George Washington Williams tunnistab kurbade mustade silmade vee kastmes, et Aafrikast Ameerikasse orjaks viidud mehena õppis ta palgasõduriks ja tappis… indiaanlasi. Hilisemad afro-orjad saadeti Vietnami põlisrahvaid killima.

Hipikuningast väemuusik Fantuzzi arutles oma hiljutiste Eesti-kontsertide ajal, kui jõuliselt Aafrika on üle kogu planeedi levinud. Tema on sellest parima noppinud – mängib musta muusika vägisemaid palasid nii, et saalitäitel põhjala inimestel on karvad seljas ingli puudutusest püsti. Ent tegelikult on üle planeedi levinud värviline massikultuur(itus), mis tõstab karvad püsti vastupidistel põhjustel.

Terroriaktid Belgias ja Prantsusmaal ei tulnud tühjalt kohalt. Enne läksid Tarzani vanemad ja monarhide õukonnas askeldavad aferistid mustade maid tühjendama ja rahvaid tapma. Siis olid Vietnami ja Iraagi sõjad. Misjärel õhtune Brüssel ja Pariis oli juba mõnda aega valgetest tühi. Mitu aastat tagasi hoiatasid nägelikud, et 21. sajandi Euroopa pealinnade õhtune tänavapilt koosneb hinnaliselt riietatud, hästi itiseadmetega varustatud mustadest noortest ülbetest meestest.

Eesti pole küll otseselt kõrberiike nafta pärast okupeerinud, üksnes EU ja NATO liikmena sinna kaasa jooksnud, nagu väikevend-ullike. Ent Pärnu Villa Medica emand Aili Lindmäe näeb asja kosmilisemast küljest: „Läbi aastate on eestlannad oma mehi kirunud – tõelisi mehi tahtnud – ja sealt nad nüüd meile siis värviliste hordidena vastavalt tellimusele saabuvadki…“

Sinna, kuhu olnuks tegijaid ja tarku vaja, me neid ei tellinud.

Tori hobusekasvandus peaks tänavu 160. sünnipäeva, kui tellinuksime.

Eelmise aasta lõpuks koostasid Marti Hääl ja Kalmer Visnapuu, kellel on kummalgi oma tall, lihaveise ja-või energeetikaäri, isiklike ambitsioonideta, neutraalse ja tulevikulise Tori hobumajanduskeskuse arengukava. Ent selle elluviijat maaeluministeeriumi eraldatud 3 miljoni eest ei tekkinud. EHS on jõuetuks jäänud, hobuinimesed oma intriigide ja vastandumistega halvaks naljanumbriks muteerunud – igale oma tõuraamat ja selts. Seega viidi augustiputšilike mustritega osa hobuseid, vankrid-reed-sadulad-jootjad lõpu algusena Ülenurme ja Kurgjale. Kuivõrd varjupaigaks mandunud kasvandus on Imre Samsilt tagasi riigistamisel, on juriidiliselt kena kõik – riik tõstab oma vara ühest taskust teise.

Ent Torist järgnes Ülenurme hobuste tulevasi pidamistingimusi kontrollima Jaanus Kallaste. Ta ise sai pärast kogu hinge andmist kasvandusele koos vend Andrusega seitse aastat tagasi kinga ning rajas oma Laane tallid. Seepärast ei võtnud vennad Kallastedki enam Tori-unistust uueks luua.

Kõik kordub ja tuleb tagasi. 1856.aastal rajasid baltisakslased Tori kasvanduse. Misjärel krahv von Bergi algatusel aretati tori tõug – ja rida teisi eestimaiseid vilja-taime-loomanimetusi. 1919.aasta reformi järel, mil baltisakslased valdustest ilma omariigistati, lahkusid nad solvunult – ning hiljem sai Eesti selle eest Molotov-Ribbentropi pakti.

Nõukogude okupatsiooni ajal tehti auväärt Mihkel Ilmjärvele julmalt ära nii, nagu lugeda Egon Ranneti tellimusteose „Seltsimehed Torist“ ridade vahelt. Hiljem lendasid madalal maa kohal Kavakud ja Kallasted ja teised tublid mehed, kes olid kasvandusele kinkinud ei rohkem ega vähem kui kogu oma elu ja armastuse.

Eesti Vabariigi taassünni ajal oli Heldur Petersonil oma ettevõtlusest 230 tuhat toonast raha välja võetud ja deposiiti pandud, et kasvandus erastada. Ent see läks traavli- ja totalisaatorimeelsetele Merko- ja Toyotameestele. Ärimees Samsist arenes aastate jooksul tubli hobusemees – võttis varssasid vastu, andis tallimeestele vabu päevi ning õppis Hobust kui isiksust ja imelist olendit austama. Küll aga juhtus midagi metsaga – juhtumata jäi maade-ringradade hooldamisega – ning ministeerium keeldus nende juhtumiste taustal oma iga-aastast investeeringut panustamast. Mispeale Sams panustas mitmeid aastaid riigiga kohtu käimisele. Ja ehkki nüüdne tagasiriigistamise summa on soliidne, jääb spirituaalsele teele suundunud So Hamile pärast advokaat Pilve tasude lunastamist tema sõnul võileivaraha.

Nende jamade ajal on märad paaritamata, hobuseid on õpetanud-liigutanud ning lastele ja harrastajatele trenne teinud entusiastid Maila ja Maie Kukk ning Kati Raidma. Praeguste hobuste ja varustuse tassimise ajal kirjeldab Maie just laste ehmatust ja kimbatust: mis meie trennidest saab? Ja meenutab, et ka Särevere kooli reformimise ajal, mil inimesed-hobused-varustus madalal maa kohal lendasid, kannatasid enim lapsed ja noored.

Hobuinimeste saamatuse tõttu kaduvikku voolav 160 aastat ajalugu, legende, sümbolit ja unistusi saab kardetavasti otsa. Lapsed ja noored võivad ajalugu, tervikpilti, seoseid ja seaduspärasusi vaadata kinos. Hea, kui vanemad lastega kaasa arutlevad, mis on kolonialism – ning analüüsivad Tarzani tugevaid külgi: sügavate juurtega legend, haridus ja oskused, eetika ja tegutsemisvalmidus.

Et meie meeste seast Tori hobusekasvanduse uueks loomisel sellist ahvidekasvatatud lordi ette ei astunud, siis lähevad universumi seaduste järgi käiku teised stsenaariumid. Näiteks rajatakse kasvandusehoonetesse pagulaste keskus ning rekultiveerimata koplite-heinamaade ja ringraja asemele tuleb maisiistandus. Mida külvad, seda… nutad ja lõikad.

Minni Mangman ühendab pühendumised

Hobupiigast tudengineiu Minni Mangman (20) on klassikaliselt, ent eriliselt kaunis piiga, kes võiks oma hapralt haldjaliku välimusega minna nii missi kui miljonärimõrsja teed ja lihtsalt ilus olla. Ent ta on pühendumisi ühendades otsustanud olla Ilus, mitte lihtsalt ilus.

Paide neiu on hämmastaval kombel oma otsuste ja olekuga isegi mõnevõrra mehine – vähese jutuga, piiritult kohusetundlik ja sihiteadlik. Ja seoses hobustega koos elamise ja kasvamisega ka kogu elukaare nägemisest-kogemisest sügavalt karastunud.

Geneetiliselt on Minni Eesti filmimaastiku suurkuju Piret Tibbo-Hudginsi õetütar. Tema lastetuba aga asub Kirna mõisa kõrval Poaka külas, kus peab pärast Säreverest äratulekut oma talli legendaarne Maie Kukk.

Just helehäälse-suuremeelse üdini pühendunud Maie käe all on Minni lootusetult kondiüdisse saanud kogu hobustega koos elamisega kaasneva ilu ja valu. Selle elukaarja spektri ühes otsas on kaunid kostüümid, mille õmbleb Sirje Õnnis. Kostümeeritud etteastetega võrdväärselt elegantsed on preili Mangmani sõidud nii hüppe- kui dressaažisuunalise ratsasportlasena. Teda teatakse andeka hobuste esitlejana. Mille taga on aga spektri ulatuslikem, keskne osa – trennid ja ratsastamine, hobuste aiste vahele õpetamine ja rakendamine.

Ent sügavalt omane ja põhjani tuttav on näiliselt õrnale tüdrukule ka spektri sünkjam paratamatuse pool. Kui on palju sünde, on paratamatult ka lahkumisi. Kui on õnnelike lõppudega poegimisabi ja valvamisöid, siis tuleb leppida ka kaotustega. Kui on hoogsat elegantsi ja vabadust sümboliseerivat imeilu – on taustal ohtrasti verd, higi, pisaraid.

Hobuste omaniku ja talli emanda Maie poolt vaadates on a-st o-ni vastutus loogiline. Minni aga on temaga õlg õla kõrval kasvades kogu koolitüdruku ea veetnud magamata ööde, vastutuse ja kohustuste taktis.

Ta on alati olemas. Vähe sellest – distsiplineerib ka eakaaslasi ja nooremaid hobutüdrukuid. Minni jaoks on Kuke-Maie kõrval kasvades olnud enesestmõistetav, et enne sadulasse tõusmise imeilu tuleb boksid puhastada ja vigasaanud hobuseid ravida, varsad ilmale aidata ja välja õpetada, kabjad värkida ja varustus hooldada-parandada. Uuemad tulijad kipuvad ka tallis olles itiplutides nuhveldama ning kui võistlustel-ülevaatustel-koolitustel kurseerival Maiel on tallis abi vaja, peab Minni neid üles ja kohale ajama ja korrale kutsuma.

Kuna ta on aastaid otsekui kehaosa ja loodusnähtus emand Kuke kõrval kulgenud, on ta pidanud paratamatult pidanud ka piksevarda ja ventiili rollis olema. Kui tegemist on suurte loomadega, on kõike palju – emotsioone ja vastutust, tunnetependli amplituudi ahastusest eufooriani. Ja veel kord lõputult vastutust. Paljude elude eest. Nii hobuste kui inimeste – tallis hobuste läheduses üles kasvavate inimeste eest vastutamine on õilis.

Viimased aastad on olnud pöördelised ning seetõttu rasked nii Minnile kui Maiele.

Poolteist aastat tagasi lõpetas preili Mangman Järvamaal gümnaasiumi rööbiti noorte hobuste õpetamise, võistlemise ja esitlemise ja tuliterava seljavaluga. Ja astus maaülikooli majandust õppima.

Aasta ilma Minnita näitas Maiele, kui asendamatu ja oluline see haldjapiiga tema elus tegelikult on olnud. Minnile enesele aga näitas see aasta, kui oluline on elus see, mis… on oluline. Hobustega tegeles tüdruk ka sellel Tartu-aastal – sõitis Heli Variku noori sporthobuseid välja. Ja oli nädalavahetuseti Mama Maie juures, kus mujal. Aga.

See on minevik.

Mitte et Tartul endal Minni sõnul midagi viga oleks. Polnud See. Ja polnud teda.

Armastus otsustab kõik ja sõlmib ammu õhus särisenud otsad.

Minni armastatu on sõjaväelane ja teenib Tallinna lähistel.

Sel suvel käis Minni Paide-Kirna-Tallinna vahet ringeldes Raplamaal paaris tallis noori hobuseid ratsastamas ja ratsanikke treenimas. Ühe varahommikuse trenni järel sõitis napisõnaline-sirgjooneline, erilisel moel keskendunud ja kasin tüdruk Tallinnasse… sisseastumiskatsetele.

Sisekaitseakadeemiasse!

Päris nii karmid need asjad nüüd pole, et uus amatsoon on peale kasvamas. Ta ei pürginud neid katseid suurepäraselt sooritades mitte kuhugi püssi alla ega piirivalvesse, vaid maksu-tolli-suunale. Ent emotsionaalselt ja eksistentsiaalselt on tema unistused ulatuslikumad.

Mitmed aatelised mehed on aastaid rääkinud Eesti omaaegse ratsarügemendi taastamisest ja ratsapolitsei loomisest.

Minni asus otsast seda ilusat muinasjuttu elama ja unistust teostama.

Pole mitte ühtki põhjust, miks just see kaunis, aga sisemiselt jõuline tüdruk ei peaks tulevikus olema meie ratsaväe ja -politsei taastajate seas võtmefiguur. Militaariat-majandust ja hobundust ühendades on ta just praegu täpselt selleks sobivat hariduslikku paketti koostamas.

Lisaks on üsna märgilisel moel Kirna-Poaka hobuste lastesõimes paaril viimasel aastal aina täkupoisid sündinud. Maailma praktika näitab kastreeritud hobupoisse just nendena, kellele toetub nii ratsavägi kui -politsei.

Rootsis on Stockholmi südalinnas Östermalmil sajanditevanused kuninglikud tallid, kus resideerivad tänavatel patrullivad ruunad. Märad-varsad-täkud elavad linnast väljas karjamaadel. Kas mitte selleks, et olla Eesti riigi teenistusse astuvate hobuste taimelavaks, pole Minni vaimse ema Maie tallis aina poisid sündinud?

Kui see pole Märk – mis see siis on?

Loomulikult võib meie kasinate võimalustega riigis ja igast küljest rebenevas-ragisevas euroliidus nimetada unistust ratsarügemendist ja -politseist ilusaks ja romantiliseks muinasjutuks. Utoopiaks. Ent siin planeedil ongi ju praegu ilusate ja tugevate mustrimuutjatest naiste aeg.

Veel pole hilja luua Eesti rohelise majandamise ja mõtlemise oaasiks. Nii elektrienergia tootmine kui maastikuhooldus, nii riigikaitse kui põllumajandus saavad just Eesti-suguses ohtra ürgloodusega väikeriigis olla eeskujuliku mudelina läbinisti rohelistel alustel.

Mitte naftapõletamine, vaid veised-lambad maastikku hooldamas.

Mitte mürgid, vaid puhas põllumajandus.

Mitte karmid masinad, vaid elusad-ilusad riigikaitsjad.

Nii energeetika ja hobumajanduse ja põllunduse eestkõnelejad Marti Hääl kui Ivari Padar kõnelevad metsa ja looduslike maade hooldamisest-haldamisest loomadega – kelle tõusev arvukus lõpetaks ära ka toidu lennutamise Eestisse – jällegi naftat põletades.

Samal ajal astub meie hobutüdrukute seast üks kaunimaid-erilisemaid sisekaitse akadeemiasse ja valmistub riigi teenistusse astuma, et meeste jutud ilusa muinasjutu kombel teoks teha. Keegi ju peab.

Kui mitte Eesti – milline maailma riik veel saaks areneda puhta ja rohelise majandamise eeskujuks. Ikka meie.

Kui mitte Minni – kes teine veel võiks hobused riigi julgeoleku ja korravalve teenistusse tuua? Ikka tema.

Ja sealt ta tuleb – täpselt kella pealt, oma hoolde võetud hobuseid ja lapsi õpetama. Kaasas see taeva poolt antud Miski, mis mõjub hobustele rahustavalt, järgijatele innustavalt ning loob maailma paremaks ilma, et Minni ise mingeid suuri sõnu teeks.

See tüdruk peaaegu ei räägigi – hobustega kõneldakse südame keeles.

Elena Kanda võluvad infonoppimised Väljast

Elena (47) on brünetina sündinud daam, kes seoses tantsija-ametiga on viimased seitse aastat blondina veetnud. Kuna sügisel hakkab selgeltnägija TV3 saatesarjas regulaarselt televaatajate meeli erutama, kujuneb blondist imagost ilmselt tema kaubamärk ka järgmiseks seitsmeks aastaks.

Nii, nagu naine teadis juba saatesarja sisenedes, mis sellest välja tuleb ning suviste salvestuste juunikuises järgus oli selge, et ta teadis õigesti – nii teab ta ka, et sügisel lõpetab ta arvetemaksmiseks tarviliku tantsijatari-töö ning praeguse külalisesineja rolli asemel alustab stabiilse praksisega. Loogiline.

Pisut vähem loogiline on tillukese naise oskus Väljast noppida fakte ja seoseid, mida ta mitte kuidagi teada ei saaks. Ehkki Eestis sündinud, ei oska ta venekeelsesse ühiskonda kuulununa eesti keelt ega tunne raamatute tasandil siinset kultuuri. Kui ta näiteks kanaldamise käigus mõnes mõisas kedagi noort, keelatud suhtest rasedat naist kohtab, uurib ta pärast kodus wikipediast järele, kellega tal au oli – ning tehnikamehest elukaaslase Dimitriga peab naine teispoolsusest saadud sõnumeid lahti mõtestades ka nõu, kas oleks võimalik siit või sealt seina seest või põranda alt peidetud varandus välja lammutada.

Üha sagedasemad esinemised nii kaamerate kui publiku ees on kaunitarile, kes on pärit erakordsest perekonnast ja elab erakordset elu, lisanud kõva annuse artistlikkust. Ent ta ei lasku silmade pööritamise ega kätega vehklemise teatraalitsemisse – võimendab oma loomulikku olekut – ja laseb ka rollis olles aimata, et on olemuselt lihtne maatüdruk.

Leena on alati selline olnud. Nii selgeltnägija kui lihtne maatüdruk.

„Kui inimene ütleb sõna „Armastus“, hakkab tema bioväli teisenema – seda on võimalik hõlpsasti tehtava aurapildiga online tuvastada. Ka minu kosmilise energia piltide joonistamine ja nende mõõtmine tõestab varem mõõdetamatut – armastuse energia muudab hetkega biovälja ja üldse lühidalt öeldes kõike. Sellepärast õpetan ma ka teisi inimesi teadlikult tervendavalt joonistama. Mandalates on piiritu sõnum ja ääretud tervendusvõimalused,“ teab selgeltnägija. „Olen selgeltnägija, meedium, müstik, esoteerik ja metafüüsik.
Olen õppinud transpersonaalset psühholoogiat ja numeroloogiat. Püha geomeetriat õppisin Moskvas Elulille koolis aastatel 2004 – 2009. Lähtuvalt õpitust olen tegev kunstiterapeudina. Rakendan ja õpetan värvide lingvistikat ja mandalate joonistamist. Saan ja oskan soovi korral joonistada inimesele personaalse mandala, milles kajastub ka sünnikuupäev. Lisaks joonistan mandalaid, milles on konkreetse sõna energia.
Kaardid ikka ka, kuidas teisiti! Kasutan oma töös erinevaid kaarte juba palju aastaid. Lisaks olen õppinud reikit, ajurveedat, hiina meditsiini, feng shuid, astroloogiat, filosoofiat ja paljut muud, mida eraseanssidel avatud südame ja armastusega jagada – leiame koos vastused kõikidele küsimustele, mis abi järele tulnuid hetkel vaevavad.“
*

Siinkirjutaja on Elenaga kohtunud kümmekond korda… iseenda kodus. Nõiaturu ärinaine, kes end reklaamides Leena sõbrannaks nimetab, tõi ekstrasensi Soonele fotoseansile, et saadud piltide abil teadjatari müüa ja temateenitud vilju süüa. Soone Saarat kirjeldas tubli äridaam veidravõitu loomaemmena, kes… Las jääb. Kuivõrd proua Kanda ei ole Eesti kultuuriruumis surfanud, läbis ta minu jaoks selgeltnägijate tuleproovi esimese vooru sellega, et metsas nelja silma alla jäädes pahvatas ta: „Õde, ma armastan sind!

Loodus ja hobused ütlevad mulle, et oled eestlaste seas tuntud kirjanik – sind kas armastatakse või vihatakse, ükskõikseks ei jää keegi. Oled linnas kuulsuse nautimise asemel tulnud siia väga väekasse tallu Teenima. Teed seda koos oma loomadega – puhastad planeeti, tervendad sõna ja häälega, panustad elu kestmisse Maal iga hingetõmbega.

Me pidime sinuga kohtuma, sest oleme ühest hingeparvest. Meie vahva ärinaine kasutab kurjasti ära nii sind kui mind – aga see on ajutine. Täname, naeratame – ja armastame.“

Armastades ja Teades, mida teeb, on Elena kogu meie sõpruse jooksul poole oma sissetulekust mingil talle teadaoleval põhjusel nõiaärinaisele loovutanud. Meie kokku kuulumine aga näitas ennast mulle tema iseloomulikes sünnimärkides. Ma teadsin, et tean neid. Kohe esimesel pilgul tundsin Elena ära – läks tund aega, kuni meie kõrgemad minad tuletasid koos meelde, et kohtusime viimati Šotimaal, kus ta suri rõugetesse. Oli tervendaja, kes viimaks ka ise haigestus ja rõugearmilisena lahkus. Tänased sünnimärgid asetsevad samadel kohtadel – mina kui tema toonane abiline, kes kalli õpetaja ja teejuhi tookord ka mattis, tundsin ta nende järgi ära.

Ta oskab armastust avaldada nii ponile kui taimele nii, et too lööb eriliselt helendama. Ta mõistab sõnatut suhtlust nii, et võib mõne 10aastase lapsega mitu tundi elavalt ja kirglikult vestelda, pärga punuda ja Allikaga suhelda – ilma et nad kumbki teineteise emakeelt mõistaksid.

Kõnelevad armastuse keeles – ning sünnipäevakingiks jutustab Leena sellele tüdrukule ette tema tulevase eduloo koos riskantsete kurvide ja õnnelike pööretega. Aitäh.

Armastuse jõud Leena isiklikus elus on toonud tema kõrvale 19 aastat noorema mehe. Taevase heakskiidu märgina sai noormees just päeval, mil pidi oma töökohtade asjus otsuse tegema, suurepärase oskustöölise-mehhaaniku töökoha päris kodu kõrval. Küllap mees siis, kui ülikooli insenerina lõpetab, järgmise imelise pakkumise pälvib.

„Traditsioonilisest konservatiivsest perest pärit Dimitri on mu tütre Viktoria eakaaslane. Minu poole tõmbus mees sellepärast, et tema senises elukogemuses puudus Armastus. Tajudes ja vajades suurimat kosmilist tunnet pole vanus ega miski muu oluline. Küllap teate,“ naeratab Elena tütarlapselikult. „Minu esimene abielu Vikulja isaga lõppes rahulikult, ühise otsusena. Meie erineva pööretekiiruse ja mehe paigalmarsi tõttu. Ma ei tahtnud enam neli aastat ühe vannitoa remonti oodata, mehe kõrval seda ise teha – ega ühinenud kogu maailma katvate lõppenud abielude plejaadiga. Teate ju neid arvukaid kooselusid kinnisvara ja laste nimel – armastust pole enam ammu, hea veel, kui selle lõksusattunud olukorra tõttu üksteist ei vihata – mõlemad armastuseta kiduvad kaasad jäävad haigeks. Südamed ja potents, suguorganid ja ainevahetus – kõik kannatab, kui armastust ei ole.“

Ehkki see on loomulik, et noort asjalikku ja hämmastavalt elutarka Dimat tõmbas Armastuse poole, meenutab tantsijanna, kui ehmunud oli noormehe pere, kui nad üsna pika vimmapidamise järel otsustavalt kahekesi perekondlikule sündmusele marssisid. Nüüd on nad neli aastat koos olnud. Elena teab, mida teeb – ja teab, mida edasi tegema peab. Õnnestumiste eeldus on tema sõnul õiglane jagamine – nii raha, oskusi, energiat kui kõiki muid väärtusi tuleb asjaosalistega õiglaselt jagada. Teiseks on edu eeldus pakutu vastuvõtmine – olgu see telesaates osalemine või honorar – kui pakutakse, tänage ja võtke vastu, sest universum tahab nii.

*

Universum tahab ka, et inimesed üksteist üles leiaksid ja omadega võrgustiku moodustaksid. See aitab mustadele, valgustöölisi ära kasutavatele jõududele ühiselt vastu seista. Nii polnud Elena just väga üllatunud, kui tundis Tallinnas Tuva šamaanide kontserdil Evald „Kotkasulg“ Piirisillas ära Oma. Veel enam, astudes hipikuningast väelaulik Fantuzzi kontserdi eel autost välja… polnud Elena põrmugi üllatunud, kui kohtas Evaldit tseremooniameistrina taas. Siin. Ning see kohtumine kinnistas Leena Soonele – kus Vend Evald juba paar aastat on Teeninud.

Leena ja Evaldi koostöö seisneb selles, et väepaigas pulseeriv talu on paljudele sensitiivide koolkondadele otsekui töövihik – ka Kirna konstellaatidele, kelle jaoks on Kirna mõisaga sama portaali teeniva väepaiga puhastamine, avamine ja aktiveerimine olnud põnev väljakutse.

Elena soovis Soone talus minna elumaja teisele korrusele, mida nimetame vaistlikult Aabrami kojaks – seal on keset maja kahe väljaehitatud otsatoa vahel üks väljaehitamata avar ruum, kus on tundunud olevat Võti. Leena leidis selle. Tema juurde tuli koduvaim, kes teatas, et see on tema kodu ja kuivõrd talle meeldib ja sobib Aabrami nimi, siis võib teda lahkesti Aabramiks kutsuda.

Kanaldused Aabrami kojas jutustasid leedi Kandale kolmest ringist, mis Võtme moodustavad. Ta ei teadnud midagi ei kavatsustest ega teiste valgustööliste teadetest erinevate tsivilisatsioonide kohalolu ja kohtumispaiga kohta. Tema lihtsalt nägi, et hobusekopli külapoolsesse nurka peab saama ringikujuline liivaplats, metsalagendikule kärjekujuline Tagapäikesemaa plats ning Aabrami koda tuleb välja ehitada võimalikult ringikujulisena.

Leena sõnastas Aabrami edastatud laused – nende kolme ringi eesmärk on koos hobustega, suures osas teatri keeles, riituste vahendusel teiste tsivilisatsioonidega koostööd teha. Kõrgemate tsivilisatsioonide soovil peab metsaplats, kuhu Päikesevärav ja püstkoda ehitatakse, olema just nimelt kärg. Sedasama kärjejuttu muide rääkis Pärnu nägijatar Helve Pärna – temaga kõnelevad teised tsivilisatsioonid vanema tütre kaudu.

Elena võtab kõrgemate tsivilisatsioonide kohalolekut täieliku rahuga, sest ta on enda sõnul ise ju Eestis nagu tulnukas. Tõsi, eestlased kohtlevad ka oma rahvuskaaslasi, kes vähegi hallist massist erinevad, nagu tulnukaid.

„Mis selle poisi kopsudega oli, kes selles voodis oli?“ küsis Leena Aabrami kojas asuvale titevoodile osutades. See voodi sai ostetud mu enese lastele – ent tegelikult olid seal kolm ellujäänud bernhardiinikutsikat, kui nad õue päikese kätte said viidud. Pesakond sündis üsasisese infektsiooni tõttu sügavalt enneaegsena – 11 kutsikast 6 saabus elusana, neist kolm lahkus kopsupõletiku tõttu, ema kaotas emaka ning kolmest tõepoolest karmilt kopsuhaigest poisist kasvasid tänu visale ja usku-lootust-armastust tulvil võitlusele sajakilosed mürakad. Paljude väikeste bernhardiinide isad pealekauba.

Lisaks ringidele ja kutsikate loole nägi Elena selsamal õhtul peetavat lastelaagri trummiringi ette – näitas, kus lapsed ringis saavad istuma – ning laagri kasvatajanna, kes sellest ettenägemisest vähimatki ei teadnud, just seesuguse lastesõõri moodustaski. Taeva tahtel oli see ette õhku joonistatud, Leena nägi – ja teised, temast täiesti autonoomselt tegutsevad hinged, tegid.

Samal kombel on selgeltnägija rahvamassist tunde järgi üles leidnud ühe naise lahutatud abikaasa – jäise hinguse järgi – teisele naisele kirjeldanud, mida toob kaasa suhe tema poole pürgiva mehega – kolmandat naist hoiatanud teda ära kasutava mehe eest. Kes samal hetkel muide majja astus.

*

Oletasin, et Elena Kanda seitsmes külaskäik Soonele – ühine jaanitule tegemine siinsel riituseplatsil – saab olema müstiline ja nõiduserohke, nagu aasta maagilisimale ööle kohane. Ent tegelikult kujunes hoopis maiselt mahe ja muhe õhtu – ohtra lõkketoidu ja südamest südamesse vestlustega. Täiesti maalähedastel teemadel.

„Iga kummeli ja teelehe, vesiheina ja nõgesetaim meenutab mulle mu enese lapsepõlve maal. Armastan tänini talveks ravimtaimi korjata, vikatiga niita ja loomadega suhelda,“ jutustas naine, kellega veedetud jaaniööl polnud justkui ei mingit ekstra maagiat. „Elav tuli on juba ise ülimalt väekas tegelane. Ja elu ise on piisavalt müstiline.“

Hommikul selgus, et naabrid olid meie vestluse ajal pildistanud meie kohal helkivaid ööpilvi – ja Elu enese müsteeriumi krooniks sündisid Leena-Dima voodi all laudas varahommikul kaksikud tüdruktalled kolme pääsupoegi tulvil pesa alla.

Mehhaanik-insener Dima kirjeldas Leena-maitsestatud sašlõkki ja kanaliha küpsetades, et on pärit Pihkva ja Lõuna-Venemaa tegusate-töökate venelaste ühendatud hõimudest. Esiisadest 5 vennalt on kõik, mis nad üles harisid, ehitasid ja saavutasid, ära võetud. Erinevalt ülejäänud vene rahvast, kes kannatas Stalini massimõrva käes enam kui kõik teised rahvad kokku, jäid nemad vähemalt ellu.

Leena, kes nii nostalgilistel kui tulevikulistel kaalutlustel tahab praeguse korteri asemel võimalikult varsti maakodu – ja muigab, et ees ootavale töökoormale näkku vaatav 20 aastat noorem mees jaurab selle ülesande peale, nagu oleks tegelikult temast 20 aastat vanem, on ise aga kaheksa venna seas ainus tütar. Tema ema ilmale toodud lastest kuus on lahkunud – õieti vaiksena tulnud. Kaks venda ja Elena jäid.

„Minu tilluke tragi ema tahtis üle kõige saada mind, tüdrukut. Ta oli veel lühemgi kui mina – tohutu rinnapartiiga ja vastupandamatult elurõõmus. Lootuses järgmiseks elus laps sünnitada, vahetas ta teadlikult isasid – kasvõi keelatud suhetest, sisetunde järgi, häid tavasid trotsides valis ja sünnitas. Rändas taeva tahtel mööda Kasahstani ja Gruusiat, minu õnneks tuli oma viljakalt ja dramaatiliselt ümbermaailmareisilt siiski tagasi Tallinna – minul on siin olnud oma ühiskond,“ on Leena tänulik. „Küll aga on mu ühel kahest elavast vennast vastupandamatu mustlastetõmme – kahe erineva mustlannaga on end sidunud… Mu tütar Vikulja on kaunis ja andekas. Olin jahmunud, kui ta kokaks õppis – siis sain aru, et see on õige otsus, iga oskus kulub ära. Töötanud on ta mitmetel rasketel ja kaunitel, tasuvatel ja armetutel aladel – kõik need proovimised on olnud nii Viktoriale kui mulle tänuväärne elukool.

Kõik mustrid on ümberringi muutumises. Mida karmimatest protsessidest inimesed läbi tulevad, seda kiiremini mustrid muutuvad. Kohati on tunne, otsekui põrgu oleks lahti – maskid langevad, kenad inimesed käituvad koletistena – tohutu lammutamine ja kaos. Ärkajatel ja meistriks tõusjatel sisetunne rokib sajaga, avanemine on ülikiire. Seetõttu tekivad tohutud käärid – mustad ja valged, sikud ja lambad, terad ja sõklad ei leia enam üldse ühist keelt. Neist aegadest läbi tulemine on põnev ja karm. Meiesuguste õnneks leitakse üksteist üles, koos peame neil murrangulistel aegadel vastu.

Kui teil on väga raske, leidke keegi – laps või kallim, loom või taim – ja öelge otsekohe, kogu südamest: Ma armastan sind! Ja ime sünnib – hetkega hakkab kergem.“

Aitäh, Elena, et ma Su leidsin – et me sajandeid teineteise kõrval oleme rännanud – loodan salamisi, et sügisel vallanduv buum ja populaarsus Sind minust liiga kaugeks ülearu kaugele ei vii.

Kalevipoeg – Kreutzwaldi kui selgeltnägija suurkanaldus

Kati Saara Vatmann

Meie rahvuseepos – nagu ka Soomlaste Kalevala – on kanaldus inimhinge tekkest ja kujunemisest, valusast arengust ja teekonnast tagasi Algallikale, ühendatuse ja Mina juurde. Kõlab üllatavalt? Loomulikult, sest meile on rahvuseepost kui kohustuslikku kirjandust üle silmade-kõrvade pähe tõmmates selgitatud, et see on kangelassaaga, muinasjuttude jada – ning selleks tuleb pool sajandit eestlasena Maarjamaad ja maailma tunnetada, et pihku satuks Sirje Purga Kalevipoja-tõlgendus Rudolf Steineri vaimus. Võimas!

Nii rahvuseepose tegelik taust ja päritolu kui tõlgendus on võimas. Igale oma tasand, peaasi, et loetakse! Mõnd teost erinevates elukaare faasides. Korduvalt üllatudes. Tänuga.

Kui Eesti riigi sünnipäevale pühendatud medalikogu „Eesti tee vabadusele“ viies ja viimane, Kalevipoja oma kodudesse saadeti, jutustas kaaskiri seda kena koolilapse tasandi tõde, mida igaüks meist une pealt teada võiks. Sel tasandil on eepos Eesti rahva sõnalise pärimuse kokkuvõte, mis innustas eestlasi rahvuslikule ärkamisele.

Hiiglasest rammumehe legendid jäädvustas esmalt Faehlmann, seejärel Kreutzwald. Esimene rahvajuttude kogumise tasemel, mis kirjeldas loomisloona Eesti maastiku vormumist, linnade teket – kogutud rahvaluule pidi esmalt proosateoseks saama, ent suri enne töö lõpetamist. Kreutzwald kogus selle versiooni kohaselt laule ja muistendeid juurde, täiendas neid uute süžeeliinide ja tegelastega… Kena kõik, ainult et kustkohast ta kogus? Kelle näpunäidete järgi täiendas?

Sama laine ja taseme suurvaim Rudolf Steiner kirjeldas ja õpetas, kustkohast ja kuidas tema oma teadmisi kanaldas – ning jäi seepeale kõigist oma tiitlitest ja positsioonist ilma. Tema õpetuse järgi loodud Waldorf-koole aga kiusatakse täna teatavasti taga… Kreutzwald ei kõnelnud, kes temaga kõneles. Ikkagi ei lasknud tsensuur ja Õpetatud Eesti Seltsi argus esmalt eepost avaldada. Anti välja teadusliku tööna koos saksakeelse tõlkega. Rahvaväljaanne trükiti Soomes…

Eesti kultuuri lahutamatu osa on Kalevipoeg nii sellepärast, et seal on rahvusliku kujunemise lugu – kui eriti sellepärast, et seal on inimese loomise ja saamise, küpsemise ja eksimise, vigade parandamise ja karma klaarimise lugu. Rahvuslik eneseteadvus seisab selle talletuse peal pigem seetõttu, et see on kosmilist päritolu, mitte niivõrd kangelassaaga karmide trallamiste tõttu. Mütoloogilised tegelased on pigem sümbol-figuurid kui varajase kirjandusloome karakter-eeskujud.

Tänaseks on suurkanaldus tõlgitud tosinasse keelde ning 1857.aastal valminud hiigeltööga kõrvuti eestlust sümboliseeriv suitsupääsuke ning linnud üldse on Sirje Purga retseptsioonis käsitletud hingelindude ja väeolenditena.

Nii, nagu muinasjutuvestja Erki Kaikkonen armastab kuulata ja edasi jutustada laste tõlgendust loomisloost ning inimeseks olemise kunstist siin planeedil, analüüsib Sirje Purga sõnas ning kunstnik Archibald Bajorat pildis inimese kui valgusolendi kasvamist Kreutzwaldi kanaldustes.

Purga raamatute lugemine suunab eepost uuesti lugema – nii, nagu Piibel ja Tammsaare, Durrelli „Minu pere ja muud loomad“ või kasvõi Mitchelli „Tuulest viidud“ jääb aina ja aina pihku ning näitab end üha uue ja aina kõrgema tekstina.

Pildikeelt paarkümmend aastat analüüsinud Sirje sündis 1937.aastal Võrus samas haiglas, kus Kreutzwald 44 aastat arstina töötas. Sirje nime pani ämmaemand otse eeposest. Ta on kõrgharitud koorijuht ja pianist, kes töötas aastaid klaveriõpetajana, kasvatas üles viis last, mituteist nende last ning kohal on juba ka järgmine põlvkond. 50Aastaselt pensionile jäänud naine pühendus antroposoofiale, eurütmiale ja Kalevipoja retseptsioonile oluliselt varem, kui esoteerikalaine küpses eas inimesed massiliselt oma turjale võttis. Sirje esimene loeng sai peetud 1994.aastal Antroposoofilise Seltsi talveseminaril – edasi esines paljudes Saksa ja Soome linnades ning sellesse aastatuhandesse astus proua Purga juba ka Kalevala pildikeele uurijana. Bajorat aga on leedu-saksa kunstnik, kelle koostöö Purgaga on selge õnn. Nagu taevase sünkrooni tahtel sündivad niiöelda kokkusattumised ikka.

Kalevipoeg kui Mina võrdkuju, inimese sisemine tuum, on surematu ning selle mõistmiseni jõudis laulik oma pühitsuse teel. Seda – võimalikult kogu inimkonnale kuulutamist väärt – püha annet iseloomustab Steiner nii: „Rahvuseeposte kaudu jõuame inimhingede ja püüete mõistmisel sügavamale kui mingi ajaloolise uurimuse kaudu. Rahvuseeposi tuleb nende üksikasjades võtta üsna täpselt. See oli vaimse maailma tegelikkus, tema ilmutus piltides, mis oli müütide, muinasjuttude, legendide ja eeposte sisuks.“

Nende piltide mõistmiseks olid Kreutzwaldil võimed, teadmised ja pühitsustee. Laulik kui ennemuistses tähenduses Tark jaotab inimhinge kolmeks, ürgpildil inimhinge loomisprotsessis on Alevipoeg tunne, Olevipoeg mõte ja Sulevipoeg tahe. Kalevipoeg kui hinge keskpunkt, on Mina – mistõttu juhtub kõik see, mis juhtub Kalevipojaga – ka meiega. Ja areng on valus. Esimeses osas annavad Kalevi ja Linda lood pildi Mina arengu ettevalmistusest, eneseteadvus ärkab Kalevipoja sünni- ja kasvamispiltides, Saarepiigaga kohtumine võrdub oma hingega kohtumist, südametunnistuse ärkamist. Mõõgalugu kätkeb mõtlemisvõime arengut ja saatuse sündi.

Teine seitsmelaululine pildirida algab kuningaks saamisega – Mina-küpsus toob kaasa vastavad teod ning tunnetus jõuab hingeellu, alateadvusse ja… põrgusse. Täieliku enesetunnetuse pealt astub pildirida kolmandasse, tunnetustee ossa, kus toimub pidev kurjatõrje ja vastasjõudude võitmine. Vaim ja mateeria ühinevad koostunnetuseks. Inimkonna areng ses Titaanina sündinud inimese ja Jumala lapse loos on kulgenud Egiptuse tundehingelt Kreeka-Ladina mõistusehingeni ja teadvushinge Mina-teadliku tunnetuse aega. Mis kestab veel poolteist tuhat aastat.

Kui Kalev on Titaan, siis Linda on Isise ja Sofia vaste. Rahvavaimu – Mina – sünni juures valvab kõikvõimas Uku. Ning Linda kosilasetõrje teises elupooles, lesena, on õpetuseks kõigile – vaimsuse ja küpsuse ajal sublimeeritakse energia millekski väga peenmateriaalsemaks kui noorusaegne ihuvili – ning meheliku küpsuse tunnusena on alkoholi aeg möödas. Mina areng on valus võitlus vastasjõududega, toeks ja võimenduseks hingestatud mets, taimed, loomad – ning Tuuslari kosjad kui vaimsuse pööramine materiaalsusse luhtuvad seepärast ilma, et Lindat rüvetataks. Tänu sellele saab ta pärast surma teispoolsusest pojale appi tulla…

Kuivõrd pildilisest nägemisest ilma jäänud Mina on tagasiteel selle juurde, mis oli muinasrahvastele loomulik, oleme koduteel. Ning sellega on sedavõrd kiire, et „tänasida toimetusi ära viska homse varna… Tahad tunnist tulu saada, õnnekesta õngitseda, ära võta aega viita, kauemini veel kõhelda.“

Kalevala ja Kalevipoja eeposed näitavad, et meie ja soomlased oleme vana teadvuse viimsed mohikaanlased. Ka siis, kui loodus läheb inimese ees lukku, seostub hobune meile alateadlikult ikka tarkuse ja emotsionaalse intelligentsiga seotud ning linnud seostuvad hinge ja hingelisusega.

Oleme oma mõistuseajastu tõlgendustega harjunud Saarepiiga stseenis lugema oma rahvuskangelasest välja vägistaja ja matšo – Purga ja Bajorat märkavad pigem Kalevipoja enese ehmatust ja meeleheitlikku püüet merre aetud piigat päästa, sest ta oli teadvele tulnud. Samamoodi võib analüüsida Linda-hukutajast Tuuslari tapmist: viha äratab inimhinge, ent viha tuleb võita, mitte sellel end juhtida lasta – Kalevipoeg mõistis, et vihaga tehtud kangelastegudel pole tulemust, vaid tagajärjed ning vihaga ema, tarkust ja tõde, ei leia.

Mõõk – mõtlemise ja sõna vägi – maksab kallist hinda. Seitse aastat meisterdatud mõõga eest tuli anda hobuseid-lehmi-härgi-vilja-raha-ehteid-kolmandik kuningriigist, viie neitsi kaasavara – kogu senise arengu viljad! Paraku läks loosi ka looduse elav pildiline mõistmine ning tark intuitsioon – ning kui purjus vägilane tappis sepa poja, kosmiliste tarkuste valdaja, määras ta alkoholiuimas sooritatud mõrvaga oma saatuse.

Senine eeterkehalik selgeltnägemise võime teisenes mõtlemisvõimeks. Mis meid teatavasti kuigi õnnelikuks pole teinud – õpime tagasi, kuni mõtlemine ühendab meid taas kosmiliste jõududega. Väidetavalt hakkas uus selgeltnägemine umbes 1900.aastal – pärast 5000 aastat pimedat kahevahelist kobamist – küll kujunema, kuid seni on vaimne maailm enamusele siiski tajumatu. Avanemine toimub vaid pühendatud ja pühitsetud mõtteharjutuste tulemusel. Mida täna teatavasti sadades esoteerikastuudiotes-vaimsuskeskustes treeningutel-seanssidel-koolitustel õpetatakse. Või väidetakse õpetatavat. Nõudlus on suur, sest inimestel on surmahirm.Nii eksistentsiaalne kui nüüdispoliitilistest kataklüsmidest ja looduskatastroofidest tingitu.

Aastatuhandeid Kalevipoja sünni ja kasvu, mehistumise ja tegudeks valmistumise aega on nagu lapsepõlv, milles kordub inimteadvuse arengu lugu. Määritud ja rüvetatud ühendust Algallikaga püütakse taastada küll viiruki ja kellukeste, küll loitsu ja ohverdamisega. Iga päev, igas maailmajaos. Meeleheitlikult ja naiivselt.

Mida ei saa öelda Kalevipoja kohta – kui temast saab liisuviskamisega kuningas, võtab ta endale vastutuse ja kohustuse olla ärkvel. Ammu enne Aarma-Viilma-ajajärku teadis Kalevipoeg – ja tema kanaldaja Kreutzwald, ametilt arst – sisemise nõrkuse tunnus on haigus, nälg ja viletsus. Mina-jõud peab sajandist sajandisse loendamatute taaskehastumiste abil inimhinge seesmuses uue tasakaalu looma. Seeläbi tugevneb ka rahvas.

Kuiväga lõpeks ka ei tahaks taeva poole hüüda – kõgeimat jumalat Taarat tohib aastas vaid kolm korda kummardada. Linnud, kes peavad ühendust taeva ja maa vahel, näevad kõrgelt vaadates sügavamat olemust ning annavad nõu, kustkohast leida tõelist Hobust – uut mõtlemist, mis on Mina praeguse aja tõeline ja ainus abiline.

Kreutzwaldilt pärineb teadmine, et inimese elu jaguneb seitsmeaastasteks perioodidest – 21aastaselt saadakse Mina-teadvaks, järgmise 7 aastaga kujuneb tundehing ja tunnete valitsemine ning sealt edasi 7 aastat mõistushinge arengut. Selle protsessi kõrval liituvad Kalevipojaga kannupoisid-väikemehed, pimeduses kobavad mini-Minad, kes sõltuvad ja lahustuvad ning saavad tõeliste vastasjõududega peetavas lahingus lihtviisiliselt surma, sest on leivakotis süüdimatult magama jäänud.

Rängima pahalasega – Soolasortsiga – vastakuti sattudes ei tohi ükski Mina uinuda – must maagia on sedavõrd ohtlik vastane, et sellest välja aitamiseks riskib isegi karvutu siil oma eluga – „serviti, serviti, Kalevipoeg!“ ning pälvib autasuks okaskasuka. Kõigi pildilise nägemisajastu lugude üks sagedasi peategelasi on kanaldustes vaeslaps – jumalatest maha jäetud inim-Mina, kes peab teenima materiaalset maailma kui kurja peremeest, kes ei anna ei vaimutoitu ega kaitse eluraskuste eest. Loojal hakkab inimesest kahju ning ta keelab vaeslast lüüa.

Jumal on alati kodus.

Ning tema eest on ohverdatud lammas – Jumala tall. Inimese Mina mõistab seda ohvrit ning Jumal annab igale inimesele hoolimata kõigest – absoluutselt kõigest – ülespoole areneda. Lambalugu ja religioossed assotsiatsioonid olid tsensuuri ja pime-argade kriitikute suurimad etteheidete ja hukkamõistu episoodid suurkanaldusele. Kanaldajale oli tunnetus ja mõistmine kriitikast mõistagi olulisem.

„Sulane sina – ma isanda!“ on ussisõnad, mida teadis Kalevipoeg ja mõistagi ka Kreutzwald vastasjõudude tagasipõrgatamiseks ja väest illma jätmiseks: uss on hingevaenlane, kes võib hinge nii salvata kui mürgitada, teda saab salatarga tunnetusjõuga valitseda. Samavõrd on vaja hingetarkuse ärkvelolles tondikokkade variantide paljususes orienteerudes end kaitsta nende vaimsete voolude eest, mis ei vii puhta, armastusenergial põhineva vaimse tunnetuse suunas. Kurjus toitub inimese madalamast loomusest. Salakunstidega tervendajad nõrgendavad Mina näilise heaga – teevad tema eest ära töö, mida inimene peaks ise tegema. Selline niiöelda teenus jätab inimese ilma tõelisest viha-kadeduse-võitmisest ja Armastuse teenimisest.

Tekstisse ülisügavalt süüvinud ning ka ise ilmselgelt nägijatar Sirje kirjeldab, kuidas teekonnal hinge seesmusse, mis nõuab tohutut julgust, tulevad kiusatused: uue teadvusega kaasneb ahvatlus saada pingutuseta uusi võimeid, mis täidavad soovid, rahuldavad kired – see aga pole Mina eesmärk, vaid nõrkus. Materialismi orjamine paneb nii mõnegi suurvaimu teatud eluperioodidel Sarvikut teenima, mis on sama ohtlik kui mürkide pruukimine. Paraku on see Taara tahtmine, et Vana Tühi, Sarvik kui Ahrimani võrdkuju, peab saama oma osa – Kristusel on õnneks voli muist inimkonda päästa ning surmajärgse vigade käes praadimise järel saab vigu tegelikult parandada alles uues kehastuses, pärast järelemõtlemist teispoolsuses, kehatuna.

Teadlik mõtte-tunde-tahte areng ning selle protsessi sõnastamine ja jäädvustamine on nii igaühele meist kui iseäranis eepose kirja pannud Kreutzwaldile nii tohutu töö, et on parem, kui me sellest ette ei tea – kui teaks, ei söandaks alustadagi… Ent senise arengu tulemusel on Kalevipoeg lõpeks rahades-kullas-hõbedas – tema ehitud hobune on imeline pilt mõtlemisest, mida ehib kõrge tarkus. Kuninga tunnused on mõõk, kannused, kuldkilp ning Kalevipoeg koos hobusega on tervik, tema küpsus võimaldab iseseisvalt looma hakata.

Soome sild on vaimne ühendustee vana tarkusega – kivinenud arusaamad kõiguvad ja rapuvad, kui Kalevipoeg oma võimsal ehitud hobusel sealt üle sõidab. Ning alljärgnevate värsside põhjal on eesti keel muu hulgas valitud maailma kauneimaks – ja see meenub mulle isiklikult iga päev – nagu seegi, et Kalevipojal on ka nimi – Sohni:

Sõida tasa üle silla,

tasaselt läbi tänava,

käi sa tasa külast läbi,

peidul talu peredesta,

veere sala üle vainu, varjul läbi vaarikusta,

salamahti läbi soode,

peidul läbi põõsastiku

vanema õue värava!

…

Ära hoia sõja ette,

sõja ette, sõja taha,

hoia ei sõja serva peale!

Esimesed heidetakse,

tagumised tapetakse,

servapealsed surmatakse,

keskmised koju tulevad!

Tänase labürinditalu, Tuletee ja kristallkausside-gongide kuninga Aivar Täpsi kirjastatud Kalevipoja pildikeele raamat on omakorda tõeline sild ja luup, silmadeavaja ja ärkvele ärataja. Pani uuesti rahvuseepost lugema – nii hea Raamat! – aitäh! Igale oma tasand, peaasi, et loetakse!

Kodutunne ja Raikküla kärajamõisnikud – Maailmaloojad

Loodus tühja kohta ei salli – ühiskond ka mitte. Kui 25aastane riik pole saanud kogukonda tegelikult ja turvaliselt, loovalt ja koosmeelselt toimima, teevad seda inimesed ise. Erineval moel ja iselaadsetest vaatenurkadest. Raikküla mõisapaari ja Kodutunde meeskondade aastatepikkustel pürgimustel on üks ühine omadus. Nii Ivo Lambing ja Karmel Jõesoo kui Kristi Nilov on oma missioonis ülimalt veendunud. Tänu sellele sügavale usule kartmatud, ehkki juba loodud ja veel loomisel paralleelmaailm on aukartustäratav. Nad ei lase end kõrvalistest kommentaaridest ega kiusust ülearu kõigutada. Kes teeb väga suurt tööd, on kenale keskmisele mõistetamatu. Keda ei mõisteta, seda kardetakse. Igaks juhuks.

„Minu jaoks on olulisim, et mu koostööpartnerid usuvad ja usaldavad meie ühist asja. Internetti ei saa ära kustutada – lugema seal loksuvat õnneks ei pea. Mu lakkamatu maailmaloomine ei jäta selleks aegagi – just aeg on väga suurte soorituste puhul kõige kallim vara,“ teab seitsmendat aastat Kodutunde-maailma vedav Kristi Nilov.

„Kümne aastaga on Raikküla mõisast saanud Eesti esinduslikumaid mõisakunsti konverentside ja kärajate sündmuspaiku. Tänavu augustis on siin kärajate 800. juubeli konverents, etendused, ürgturg, kontserdid ja pidu. Meid külastab aasta-aastalt järjest rohkem inimesi, sest mõis on Raikküla vallas kõige suurejoonilisem atraktsioon – aga kultuurikaardile pole meid seni kantud ning kümnel korral järjest pole meile Leader-meetmetest sentigi eraldatud,“ nendivad Ivo ja Karmel elutargalt.

„Kuivõrd mõisahärra on kasvatusteadlane, võime Eesti ühiskonna juures tervikuna tuvastada autistlikke jooni. See pole puue, vaid spektri eripära, mis vajab arukat kohtlemist. Sel juhul võib nii mõnestki autistist – eriti aspergeri mustriga isiksusest – tulla maailma tipp ja globaalselt geniaalne suurus.“

Kogu tõde mõisarahvast

Karmel Jõesoo ja Ivo Lambing, kelle kooskulgemine on pühendatud Raikküla mõisa ülesehitamisele Keyserlingide vaimus, on ühendanud oma hariduse ja unistused väikese riigi loomiseks Rapla lähistel. Karmel juhatab mitut firmat ja mittetulundusühingut ning oli enne akadeemikust Saka mõisahärrat Tõnis Kaasikut Eesti Mõisate Ühenduse juht. Ivo on olnud õpetaja-kasvataja Maarja külas ja autismi ning probleemse käitumise koolitaja. Eluaegse eriala meenutus on Raikküla erivajadustega laste kool mõisa vahetus naabruses, selle kooli kunagine õpetaja Ly Mikheim on saanud hakkama tõelise vägitükiga ja üles ehitanud Põlvamaal puuetega noortele kodu, kuhu ta kunagi ka Ivo autistidega töötama kutsus. Eesti…

Ka muiste oli tegemist väga haritud ja valgustatud härrasrahvaga, parun harrastas joogat – mida külarahvas imetlemas käis – ning kogukond imetles ka mõisarahvast ennast: mõisate põletamise aegadel astusid hoitud ja õpetatud talupojad vahele ega lasknud armastatud aadlike rajatud kultuurikantsi hävitada. Ajalooteadlane Heiki Pärdi on seda erandlikku juhtumit, kus talurahvas ei lasknud mõisa põletada, huviga esile tõstnud.

„Kogu tänavuse aasta oleme töötanud Raikküla kärajad 800 suurkogunemise ettevalmistusel. Meie küla poiss Jüri Pootsmann tutvustabki oma päritolupaika juba nende kärajate kui kaubamärgi kaudu! Mõisakunsti päevadele enam kõik soovijad ei mahu, seekord oskame arvestada, et igas mõttes suurde mõisa tullakse mitmesajakesi,“ kinnitab mõisapaar. Kui mõisa karjakastelli paremas tiivas elavatele haritlastele etteteatamata külla saabutakse, küsitakse reeglina kahelt tunkedes askeldajalt, kes kivide ja okste, korrastuse ja ehitusega maadlevad, kus härra ja proua on. Meie.

See töökäte-meie on ehitanud Eesti ühe võimsaima kiviaia ning teab, et igal kivil on kolm toetuspunkti. Siis peab. Ilmavaateline Meie aga tähendab, et 24.augustil kõnelevad akadeemik Ülo Vooglaid, Tiit Hennoste, Jüri Adams ja teised 800. kärajate väärikad lektorid kogukonna juhtimise traditsioonidest, demokraatia võimalikkusest ja tulevikust.

Concordia ingliskeelse kõrghariduse, kahe kutseharidusega Karmel Jõesoo on Phare-Sapardi-aegadest alates professionaalsemaid projektikirjutajaid, Brüsselis töötamise kogemusega maailmakodanik. Karmel arutleb, et nii nagu igal püsti ja kinni püsival nähtusel, on ka Eesti edenemist takistaval külaelu-kitsikusel kolm toetuspunkti. Geneetiline mälu, eriaegade sisserändajate vastandumine ning projektimaastiku paradoksid. Kõik on ületatavad.

„Kabinettides nihkesse läinud inimestele oleks väga tervendav selline tegeliku töö teraapia, nagu
kogeme meie mõisas,“ soovitab Ivo. „Maarja külas töötades sain mina aastatepikkuse koolituse elu nägemises etappidena. Praegu on mul puit- ja kivihoonete restaureerimise õppimise etapp ning kõigi võimalike vahendite ja lahenditena mõisa elustamine tegelikult toimiva terviku, tööandja ja kultuurikeskusena.“

Karmel lisab: „Oleme nii vähe spirituaalsed-esoteerilised inimesed kui veel olla saab. Aga Keyserlingi vaim on ütlemata heatujulise ja toetavana ennast meile siin ilmutanud. Ja mitte ainult. Olime kuulnud muistsel Paka mäel kostuvatest trummihelidest. Viisime kord külalised ühel sulnil suveõhtul Paka mäele, et näidata, kus muinaseestlased kärajaid pidasid ning kust käis merepiir… Ja kuulsime! Me kõik kuulsime trummihääli ja kõnekõminat!

Kroonikate ühe lause järgi – „Õndsa Neitsi taevamineku päeval jõudis Mõisavendade ordu Raigele platsitandumile…“ – on välja töötatud hüpotees, et platsitandum ehk kärajad oli parlamendi-laadne iga-aastane koosolek. Muinas-Eesti hõimupealikest enestest aga kujunesid rahvusliku kõrgaadli perekonnad – nagu näiteks Maydellid.

Seega on meie ülesanne siinses iidses mereäärses kantsis kultuuriloolaste-arheoloogide abiga luua ja loota, turiste teenida ning ühiskonna- ja haridusteadlastega koostöös korrastada legendid ja nende kestmine tänapäevas, 21. sajandi reeglite järgi toimiv tervik. Inspireeriv on seejuures veel üks müstiline nähtus Kayserlingide kuningriigis – see on kärg. Kõiki teid ja tube, tahke ja aspekte on kuus. Niisiis olemegi teel kärg-Eesti poole, sest ka riigi perioodid muutuvad koos mustritega.“

Elu karjakastellis

Tuntud mõisa-uurija Juhan Maiste sõnul on Raikküla mõisa suurus midagi sellist, mis väljub tavamõtlemise piiridest. Raikküla mõisas on kõik tõesti väga suur – hooneid 15, neist mitmed 60 meetrit pikad ning peahoone fookusega taevasse. Täna on selles erakordses hoones veel põhiasukad tuvid, ent arenduskavad on muinsus- ja keskkonna-ametkondadega koostöös olemas nii pargile kui kõigile hoonetele.

Paar ise elab hetkel karjakastelli tallis, mille teises otsas on unikaalsete toolidega seminarisaal – külastajatele on avatud ka ait-viljakuivati. Märgiline on tõsiasi, et põlises mõisas oli kõik seatud seisuse järgi – ratsa- ja tööhobused eraldi tallides, eraldi uksed ja kambrid erinevatele seisustele nii härrastemajas kui kõrtsis. Tänases päevas on olulisem kui geneetiline mälestus mõisatallis vitsa saamisest pigem edasiviiv mõisaihalus.

„Talupojad püüdsid oma kodusid ehitada, kujundada ja sisustada nii, nagu mõisakultuur ette näitas – tõsi, ka mõisnikud laenasid omakorda talupoegadelt parimaid leide – ning selle mõisa-unistuse-elamise parim näide on Carl Robert Jakobsoni Kurgja,“ arutleb Ivo.

Karmel aga on mõisaihaluse keskel kasvanud: „Tänu minu ajaloolasest ja bibliofiilist isale on meil olemas Eesti esinduslikum mõisaraamatukogu – paarikümnetuhande ühiku suurune kogu, millest paljud köiteid sisaldavad templit-allkirja-ekslibrist, asuvad hetkel Haapsalus, ent tuleb võimalikult varsti Koju. Ma ise aga käisin lasteaias Olustvere lossis. Seepärast tean, millist kõrguse, stiili ja haarde igatsust kasvatavad ka tänased mõisakoolid. Nii neid toetada kui uues põlvkonnas kultuurikihtides orienteerumist õpetada tuleks meil vähemalt sama jõuliselt kui teistes Euroopa riikides tavaks.“

Tegusatest multiharitlastest paar arutleb, et tänu riiklikule väärtustamisele on Poolas üle poole mõisainterjööridest tervena läbi sõdade toodud. Eesti mõisad aga läbivad tänapäevase taastamislaine käigus sama, mis sündis ka sajandite eest. Iga mõis on omaniku nägu, peegeldab tema leidlikkust ja maitset, rahakust ja haridust ning on ühtaegu nii kodu kui eklektiline või korrapärastatud muuseum. Selle kogumi praktilise rakendamise parim näide on Mõisate Ühenduse esimese suurtunnustuse pälvinud Padise mõis kui von Rammide põlvkondadepikkuse töö kiitus just seetõttu, et mõis on külastajatele avatud osa baltisakslaste võrgustiku parimatest pakkumistest. Atla keraamikutest mõisapere aga sai näiteks tunnustuse toimiva-teeniva mõisa kui majandusüksuse eest.

„Meie oleme teel avalikkusele avatud mõisa ülesehitamisele. Kui mõis võõrustab aastas 100 tuhat külastajat, loome järelikult 15 alalist pluss hulga hooajalisi töökohti. Eesti pikimasse valitsejamajja tuleb originaalmööbliga külalistemaja – üks näide sellisest lahendusest on Ammende villa. Aita-kuivatisse loome trahteri, kus pakutakse just Eesti oma kööki ja toitu ning sammhaaval kolivad mõisakultuuri konverentsid, kontserdid ja etendused taastatavasse peahoonesse,“ loetleb Ivo.

Karmel kinnitab, et rahastuspoliitika kui tema professionaalne mängumaa on selle karjakastellist häärberisse kolimise kõrval samuti põnevas uuenemises: Euroopa Liit määrab Eesti prioriteedid, mis on Leader-meetmetele seaduseks, KIK ja PRIA viivad Euroopa tahte rohujuure tasandile, mõisasõbralikud on ka niinimetatud Norra rahad, investeeringud kalapüügiõiguse tasakaalustuseks – ning Raikküla mõisast võib lisaks suurusele kujuneda ka kodanikuühiskonna ärkamise pioneer.

Kärajad kui kaubamärk

Ivo ja Karmel on veendunud, et töökohti loova, kultuuri tuiksoont moodustava vaatamisväärsuse trump on järjepidevate kärajate abil maailmakaardil olemine. Juba esimese Eesti Vabariigi ajal poetiseeriti muinasdemokraatiat. Kärajatest kui nähtusest on vaimustunud nii president kui Artur Talvik – kui Raikküla uue maailma loojad kutsusid vabariigi valitsuse enda juurde väljasõiduistungile, andis sügisese tulekulubaduse esialgu riigikogu kultuurikomisjon. Mõisapaar tahaks pealinnaga rööbiti loovas ja lehvivas paralleelmaailmas näha ka maavanemate kärajaid ja presidendikandidaatide debatti.

„Aprillis keskendasime mõisapere kärajad teede ja liikluse korraldamisele Raikkülas – Muinsuskaitseamet algatas diskussiooni raskeveokite uue tee välja ja mööda suunamiseks mõisa südamest ning nii külalistemaja, trahter kui kultuurikeskuseks kasvav peahoone eeldavad teid ja parklaid, valgustust ja parimat võimalikku elukorraldust,“ kirjeldavad mõisaentusiastid maailmaloomist. „Augustiks on meil tänu entusiastlikule maavalitsusele ja erinevate alade tee- ja mõttekaaslastele juba koos terve võrgustik ja meeskond. Väga märgiline näide – kohtasime pargis jalutavat Kristina Aret, kes lisas Raikküla ülivärvikasse legendide ja ajaloofaktide registrisse veel ühe. Keyserlingi vanavanaisa Herman oli Bachi metseen ja toetaja, kes mõistis ja rahastas oma ajast ees, seega vastuvoolu kulgenud geeniust. Seega on meie mõis Eestis kõige õigem koht Bachi mängimiseks!“

Maavalla Koda korraldab nii 15. kui 18. augustil pühitsused Paka mäel – vanade nimede nimetamise ja regilauludega. Sel 20.-21. augustil peetakse Raikkülas ürgturgu – omamaiste loomade ja kaupade, Raikküla talli kui endise rahvamaja osavõtu ja kultuurikeskuse panusega. Ene Kangur kultuurikeskusest korraldab lisaks kontsertidele-etteastetele kohvikutepäeva erinevates kodudes – ning selleks ajaks valmib mõisapaaril ka väärikas trükis. Nii et tänu kärajatele saab noorhärra Pootsmann edaspidi juba kodukoha kaubamärgi sümboolikat tutvustada.

24. augusti konverentsil on üks suund keel-pärimus-ajalugu – teine suund demokraatia-riiklus-õiglus. Neljast teatrietendusest üks lõpetab konverentsi ning mustritemuutmise õhtu suubub simmaniks. Nii lihtne see maailmaloomine ongi!

Kristi kogukond kuue aastaga

Tõeliseks fenomeniks kujunenud „Kodutunne“ pole mitte pelk telesari, vaid eestimoodi kogukond, mis asendab seda päästerõngast-kontrollivõrgustikku, mis tervema hingeeluga ühiskondades iseeneslikult toimib. Kristi Nilov on saatesarjaga külgnevalt üles ehitanud tõelise maailma. Selle harvade peatumiste puhul tahab naine olla oma Jüri-kodus üksi, kaaslasteks vaid kaks koera – lapsed Hiiumaale-Inglismaale laiali saadetud.

„Sõitsime eilsel Kodutunde-kõlbulike perede valimise päeval pool Lõuna-Eestit läbi ja jõudsime kell kolm koju. Nagu ikka,“ ütleb Kristi oma köögis Kodutunde-sarja kohupiimakooki lõigates. „Mul on aastatega kujunenud vaist, mis tunneb need õiged ja sobivad pered-kodud esimese kümne sekundiga ära. Kõrvalised kommentaatorid mõistagi teavad alati paremini ja me oleme tuhandete seast sajad abistatavad sõelale jätnud alati valesti. Ent tegelikult on kujunenud jätkusuutlike uue alguse valmite inimeste ära tundmise meel. Kui näen pimeduses meile lehvitavat Sangaste vanamemme, kel tuleb üksinda lapselaps üles kasvatada, tean: tema. Ent kuigi mul on Võrumaa viielapselisest perest sellepärast kahju, et isa saab vaid 300 eurot palka, tekib mul küsimus: miks kõik need inimesed, kes praegu 300 euro eest tööl käivad, ühtse rindena üles ei tõuse ja sellise raha eest rügamast ei keeldu? See pole Kodutunde loodud paralleel-kogukonna, vaid päris, ühiskondliku kogukonna teema.“

Ülipingelise töö tasakaalustuseks veedetavas vaikelus berni-peni Amadeuse ja pekinesi-kutsika Angeliga vaatab Kristi mõtlikult oma õdusas ridakaboksis, mida ta nelja pojaga jagab, ringi: „Mul võiks muidugi olla häärber kahe hektari maaga… Aga mida ma sellega teeksin? Olen nüüd üheksa aastat siin Jüril elanud ning ridakavariant on valitud just turvatunde pärast. Kodu pole üksi, kui ma üha ringi sõidan.

Samas on iga eestlase õelaim ja seega õpetlikem peegel just naaber. Naaber jälgib. Naaber salvestab. Naaber teab, kuidas sa tegelikult elama peab. Ja teab sinu kohta ka neid asju, mida sina ise ei tea.“

Kristi meenutab leplikult – isegi tänulikult – perioodi, mil ta liiga-teistsugusena oli naabruskonna poksikott. Kui „Meeleheitel koduperenaiste“ Visteria Line moodustab lisaks intriigidele üksteisele tagala ja turvapuhvri, mis ei lase kellelgi hukkuda ega surnuna märkamatult oma majas lebada, siis eestilik kogukond funkab vaid ühte pidi. Jälgitakse, halvustatakse ja ollakse kahjurõõmsad – teistest erinevamat-ettevõtlikumat isegi ei püüta mõista ega seedida.

„Ühel päeval aga jahvatavad issanda veskid – esipoksijast, kes sind kuugeldades sulle paksu naha kasvatas, jääb järele tühi kokaiinikotike ja ta kaob tasakesi kuhugi üürikorterisse. Järele jäävad need, kellega ühes hingad,“ on Kristi kogenud. „Minu ridakaboksi seinatagune naabrinaine on mu parim teekaaslane. Koos tema, laste ja koertega veedame hinnalisimat kvaliteetaega. Täna on aeg teatavasti iga inimese suurim vara ja väärtus. Lisaks mu neljale pojale on kaks inimest, kellele alati oma aega pühendan – mu ema ja hingesugulasest naabrinaine. Koos temaga hingame siin hoovis õust uusi ideid, naerame nõrkemiseni – ja siis on mul lihtsam mahutada aasta 52 nädalasse umbes 80 nädala tööd. Abisobilike perede valimise retked venivad meil varavalgest järgmise päeva sügavasse öhe, võttepäevadel hingab härra aeg nii ehitamisel kui salvestamisel üha kuklasse, montaažid on pinevad – ja taas kogu tsükkel otsast peale. Ilma võrratu naabrinaiseta ja temaga koos naermiseta ma ilmselt ei jaksakski.“

Nii nagu kodu tunne on üks kõhuhääle ja intuitsiooni asi, peab sisetunne ka kõigi tuhandete abivajajate hulgast mõne hetkega ära tundma, kes on suuteline „Kodutunde“ pakutud õnge kasutades uueks alguseks. Mõte on teatavasti selles, et kui ummikus pere ei pea armetus olmes siplema, on ta valmis väärika puhta energiaga kodust uusi starte ette võtma.

„Sügisel algab mul enesel uus elujärk. Olen olnud 17 aastat lasteaias. Nüüd läheb noorim poeg kooli ja mina kasvan ka suureks. Ja vabaks.

Kusjuures sõbrad-tuttavad peavad vajalikuks perioodiliselt küsida: nooh, millal siis tütrekese sünnitad? Misssasssja!? Mis vahet on lapse sool – olen ilmale toonud ja otsast juba ka üles kasvatanud neli tervet, tubli, selge silmavaatega, mõtlevat-loovat-unistavat Inimest! Meie ühiskonnas ongi reeglina valmis paketid, kuidas keegi teine elama peab. Samas on mul kõikjal Eesti piirkondades ringi vaadates alati sama küsimus: kui kõik teavad nii täpselt, kuidas peab – miks siis üksteist toetav ja elu hammasrataste vahele jäänuid järjele aitav kogukond ei toimi?“

Paralleelmaailm

Emand Nilovi kutsutud ja seatud tiim teeb seda, mida ühiskond ei tee. Ehitajatest-varustajatest-kujundajatest-sisustajatest-toiduainetootjatest moodustunud terviksüsteem ei lase uppuda. Annab õnge. Koos näidiskalaga. Hädas kodude paari kulukama-keerukama-eluolulisema ruumi remontimine-sisustamine on justkui näidis, kuidas peab. 90% ja isegi enam produktsioonifirma Õuetuba valimikust kasutab näidiskala uueks alguseks.

„Minule tuli Kodutunde tänane paralleelmaailm taeva kingitusena seitse aastat tagasi Lasnamäe pankrannikul. Vaatasin merele, mõtisklesin ja… teadsin!“ on Nilov tänulik. „Teadsin juba seda formaati kosmosest alla laadides, et teda on keeruline müüa. Ja nii oli ka – telekanalite juhtkonnad kehitasid õlgu ja kulme. Mis ühe ruumi korrastamine, selliseid odavalt-kiirelt tuunimise saateid on küllalt olnud… Aga mina ei mõtle kunagi odavalt, vaid terviklikult.

Tänaseks on selge, et see töötab! Ühe eluolulise ruumi – enamasti köök, vannituba koos kõigi torustike-kanalkade-tehnikaga – välja ehitamisele kaamerate ees eelneb mehine eeltöö. Järelmina aga saabki see rahvas tõeliselt toimiva uue hingamise. Selle uue hingamise puhtaks jäämise eeldus on põhimõte: kui tekivad vastuolud ja konfliktid, lahendatakse need samal platsil, mitte kollases ega sotsiaalmeedias. Asjad räägitakse lühidalt ja soliidselt kaamera ees selgeks.“

Kristi veendumus asja õigsuses ja jumekuses oli sedavõrd kindel, et esimesed kaks saadet tegi ta omal riisikol. Kuivõrd toodet ju veel polnud, võib ette kujutada, kui keeruline oli esimesi toetajaid ja ehitajaid leida. Esimesed eetrid pakuti Kanal 2 külgnevasse jaama Kanal 11. Teist saadet monteeriti ööl vastu 31. detsembrit ümber, sest salvestatud emotsiooni esimene monteeritud versioon edasi ei andnud. Teine, mis eetrisse läks, andis. Ja andis nii jõuliselt, et Olle Mirme teatas selle „õuna“ pealt: me tahame seda sarja!

Tänaseks on alaliselt toimiv ja kokku harjunud võttegrupp ja ehitusmeeskond, laitmatu sünergia ja tunnetus. Ning Kristi on veendunud, et ainuüksi Kodutunde meeskonna kohalkäimisest ja kaasamõtlemisest on tõuke uueks alguseks saanud ka need pered, kes valituks pole osutunud.

„Ülimalt tänulik olen ka kõigile kolmele saatejuhile. Nii Kirsti Timmer, Anneli Järvet kui Signe Lahtein on mind piiritult õpetanud. Erinevad natuurid. Erinev koolitus. Signe pealt õpin praegu näiteks, milline on tegelik olemuslik sotsiaaltöötaja – ta on erakordselt andekas nii saatejuhi kui sotsiaaltöötajana! Iga saatejuhivahetus on lisanud õhku astumise julgust. Kui ühine tee on lõppenud, olen kippunud seda eluperioodi kunstlikult pikendama, et mugavustsoonist väljumise maandumisrada pikendada,“ naerab Kristi. „Tegelikult aga on iga päev üks julget õhkuastumist eeldav uuestisünd. Iga päev teeme uued valikud, võtame vastu värsked väljakutsed. Kusjuures tõeliselt toimiv kogukond eeldaks ka kollektiivse õhkuastumise julgust, mis erinevalt naaberriikide oma-õiguse-teadlikest ja ühtehoidlikest kodanikest praegu alles kujuneb.“

Eesti panoraam

Lõuna-Eesti 300euroste kuupalkadega paljulapseliste perede seast Kodutunde-abistatavaid valimas käies küsib Õuetoa perenaine üha sagemini ja nõudlikumalt: „Miks te streiki ei tee? Kui kõik Võrumaa pereisad keelduksid ühe korraga selle mõnesajase palga eest tööle minemast, oleksid sindrima kapitalistid ju nurka surutud. Ei nad saaks nii ruttu ühtigi võõrtööjõudu toodud – kasumit hakkaksid rahvaga jagama.“

Samuti on naisel sageli põhjust küsida, miks naabrid vahele ei astu, kui nad teavad – ja isegi näevad – et seina taga peksab pereisa nõrgemaid. Mitte ainult et ei julgeta – ei taheta. Sest lastehaigustes siputav rahvuskehandi juurde kuulub nõrgema uputamise mentaliteet.

„See mõistujutt mäkke ronivatest konnadest, kellest tippu jõudis vaid kurt konn, kes ülejäänud koori ei-saa-pole-võimalik-kukud-alla-krooksumist ei kuulnud, käib meie rahva kohta,“ mõtiskleb Kristi. „Samuti olen Kodutunde teekaaslaste eluliste näidete üle juureldes sageli meenutanud lugu Ferrari-mehest, kes igatsevalt helikopterit vahib: oleks mul see… Fordi-mees kadestab Ferrarit. Jalgratta-mees Fordi. Aga ratastoolis istuv mees ohkab: oleks jaladki…“

Eesti tervikpildis on naise sõnul nii lasterikkus kui niitvad haigused sellepärast saatuslikud, et küla ei tule appi. Kõige hirmutavam on inimestele reeglina tuli – spirituaalsel tasandil on ta puhastav kingitus ja õpetus. Fakt on aga, et paljakspõlenud ja tõvestniidetud lähiümbrusest enamasti tuge ei leia. Rahvuskehandi kogukonna-vägi pole veel tööle lülitunud.

„On üks jumalik paik – Hiiumaa – kuhu meil pole asja olnud. Üks pere pakuti välja. Enne, kui neid vaatama jõudsime, oli kogukond hädasolijad oma rüppe haaranud ja olukorra lahendanud,“ tunnustab Nilov. „Ma ise tajun oma missiooni üliteravalt ja pidevalt. Sõidan logode-kirjadega autoga. Oleme alalise meedia tähelepanu all igal tasandil. Meid hoitakse lakkamatu korrespondentsi ja kommentaaride tulva all.

Kristi teab, et tema rajatud paralleelmaailm ei luba tal ennast ribadeks tirida. Tal on kohustus ennast kaunilt kaua töövormis hoida. Eetris-olevad saated on vaid Kodutunde kuningriigi jäämäe veepealne tipp. Managess on oma ettevõtmise tagala kaitsnud 25nimetuselise tootesarjaga. Sai-kook-moosid-majoneesid tagavad jätkusuutlikkuse ka juhul, kui mõni naelatarnija taandub. Tervikpilt ei jää siis ikkagi naelteta, vaid ostab need moosiraha eest. Nilovi harmoonilisim koostööpartner on Niilode Nopri toiduainete tööstus.

Kodus töötada eelistavale Kristile tähendab tootesari aga tohutut lisatööd – kujundus ja pakendid, kauplusekettidesse pääsemine ja nimistu laiendamine, testimine ja turundamine. Seda rööbiti võttegrupi-ehitajate-perede võrgustiku haldamisega. Niisugust mosaiiki ongi tema jaoks ainumõeldav hallata kodus koos koerte, seina taga toimiva hea naabri ja köögilaual sumiseva arvutiga.

„Minu kõige parem sõber on vaikus. Ma ei jää ilma piisava vaikusekoguseta ellu,“ tunnistab tegudenaine. „Vaikus on mulle sosistanud, et valusaim punkt on inimeseks olemise uue taseme saavutamisel vägivald. Tajun, et vägivallast vabanemine on kogu planeedil, Eesti maailmas eriti teravalt, üks üleüldisemalt õhus olevaid teemasid. Kui see teema luubi alla võtta, on esimene samm sellest väljakasvamise ja tervenemise poole astutud. On imeline iseenda ja kallite, ühiskonna ja kogu planeedi vastase vägivalla lõppemise ajastu. Sellest osa saamine ja kaasa töötamine on minu meelest ülimalt suur au.“