Perekonnavalede klassikokkutulek

„Klassikokkutuleku“ ja „Perekonnavalede“ – värskete Eesti filmide – toime publikule on teineteisele vastupidine, ent paradoksaalne mõlemal juhul. Ehkki perevalede mustrite muutumatu voolusäng on rafineeritult õõvastav, laulab Margarita Voitese Hääl – filmi peategelane! – meeled helgeks, ja tühja neist inim-inetustest. Klassikokkutuleku tegelik peategelane okse ja hemorroidide vahel on Hääbumine – ja seda vaadates õnnestub end nukraks naerda. Kuidas need mehed ometi…

Mõlema vastse linaloo kandev jõud on meie-tunne. Selle loob televisiooni ja seal alalisplinkivate seriaalide krooniline kohalolek. „Klassikokkutuleku“ kujundlik, vaimukas, paljusõnaliselt metafoorne keel kõneleb paari esimese lausega Martin Algusest kui stsenaristist, kes on padjaklubi-köögi-naabriplika-keskearõõmude-varjudemaa tekstifenomenina meie keeleteadvusse kinnistunud.

Nii, nagu Kõusaare „Ema“, näitavad ka „Perekonnavaled“ ja „Klassikokkutulek“ varielude väljaoksendamist, pampersi vahetamist ja inetut seksi suures plaanis. Mis on põhjus, miks Eesti kandvad lavajõud – just nende kataloog ju iga jõuline omamaine film on – eelistavad linastuda, mitte lavastuda. Kuidas sa teatrilaval ikka…

Kui kinodes teeb täistallaga-kokkutulek kassarekordeid, siis analoogselt Ema-draamaga hõrk perevalestik arvatavalt masse ei mässi. Nii kino- kui teatrisaali aga tuleb telemaastikke imetlemast aegajalt minna täpselt samal põhjusel, nagu oma e-kirjade-sotsiaalmeedia partneritega perioodiliselt silmast-silma kohtuda – veendumaks-värskendamaks nende isiksuste tegelikku olemasolu. See tarviline tõsiasi sai kinnitust, vaadates Ingomar Vihmari ja Kleer Maibaumi viimast Endla-eelset eestidraamasooritust „Kuldne Lurich“ – Sukk-Lill-Oja-Luik-Murel-Annus pälvisid ühiskülastuste bussitäitena saali toodud koolilaste sosinad – näe, kälimehed-viimane võmm-jne – ning õpetajad-lapsevanemad heldisid vana kaardiväe äratundmises. Pajusoo-Veinmann…

Just selle vana kaardiväe pära(ku)saladused „Klassikokkutulekul“ nii laia lõuaga naeru kui hillitsetud itsituste võtmes keskearõõmsatele peegliks linastatigi. Kui liiga rämedalt naerda römiseda, põrkab peenem mööda, aga naerda meie rahvas täna tahab. Mida näitab ka laadivahetus võrreldes Taska-filmi samuti klassikokkutuleku-teemalise „Kuldrannakesega“. Korolev-Malmsten-Lichtfeldt on sujuvalt ühelt kokkutulekult teisele jõudnud ning lugu rahvusvahelise tootena ära proovitult lihtne ja lollikindel. Keskeakriisi kobardunud mehed, kes on end töösse-sõltuvustesse-salgamisse uputanud, lähevad enne klassikokkutulekut kujuteldavaid kuritegusid sooritama ning oksendavad end pigistavasse hello-kitty-toppi kängitsetuna otse laval korralikult tühjaks. Naljakas. Ja tegelik – kriisi põhja läbimata lahendust ei tule. Kuivõrd inimeseks-olemine tervikuna tükib olema diagnoos, siis tervenemise ainumõeldav tee on ausus. Nii kunstis kui tavaelus. Aus isend siin inimhingede ravilas ei pea meeles pidama, kellele mida valetas ning on ennast torpedeerivatest valedest loobudes läbipaistev. Seega haavamatu.

Haavatavate sarivaletajate sümfooniat näitab „Perekonnavalede“ lugu neljast ühesugusest naisest Verdi-Mozarti-Straussi kastmes. Ülle Kaljuste, Eva Koldits, Laine Mägi ja Scarlett Johansson… tähendab, Jaanika Arum – on Kuigi-Vainokivi poolt Pärnu kontserdimajas ja haiglas, kaunites interjöörides ja pärnakale tuttavatel tänavatel Margarita Voitese Hääle saatel filmitud puntraks, kus kõik on nii sarnased, et ei mahu – ja mustrid ei muutu.

Intriigid ja topeltelud kanduvad põlvest põlve, valede laviin koguneb iga generatsiooniga üha suuremaks. Vana päss saab insuldi, noor jäär dirigeerib end samu kanaarilinde toitma. Esimese tütar, teise naine on kogu pusle räsituim tegelane: kõikvõimas isa invaliidistub – ja tema kontod tühjenevad varielu katteks; endisest primadonnast ema on salajoodik – ja tema hiilgeaegade Voitese-hääl salajoomise alaliseks taustaks ajab tütre hulluks; mees leiab äia jälgedes armukese ning paneb oma kaks naist sünkroonse kaheraudsena paksuks. Nõnda et flööt ei maitse enam Kolditsa-kehastatavale kangelannale. Küll aga maitseb õpetajaamet. See on pääsemine, vabanemine ja uus elu. Mis üksiti puhastab näitlejanna seriaaliga „Varjudemaa“ sarnaneva virila neurootiku kuvandist – emadus ja vabanemine on sedavõrd täiuslikud, et järgnev pole oluline.

Pärast Voitese koloratuuri vaibumist kinosaalis tegelikult ju seal meta-Pärnus nüüd alles asjaks läheb – topeltnaisi-lapsi seal suvepealinnas üha sigineb ja kanaarilinnud ootavad toitmist. Ent oluline on muusika, vabadus ja veel kord muusika. Endlasse on tulemas keskeakriisis meeste lavastus, enda üle naermine on ammendamatu nišš. Kõlama aga jääb… muusika!

Aleksan Aleksanyan Aparanist

Aleksan Aleksanyan (46) on koos oma punapäise armeenia-vene perekonnaga näide ehitavatest ja lisaväärtust loovatest mitme põlvkonna sisserändajatest, nende järglastest ja ristanditest. Viieteistkümne Eestis-elatud aastaga on pere ehitanud Ülemiste järve kaldale omale kodu, rajanud rahvusrestorani, osaleb koduigatsuse leevenduseks armeenia siinse kogukonna pidudel ja jumalateenistustel Swiss-hotelli lähiste kirikus – ning on siin kaks last täisealiseks kasvatanud ja seisab kolmandat, autismi-spektriga poega jälgides silmitsi tõsiasjaga, et erilise lapse ühiskonda integreerimine on õigupoolest ainus põhjus eesti keelt õppida.

„Eestlased kardavad pagulasi. Tumedad inimesed tekitavad juba välimusega hirmu. Otsekui selleks, et meie 15 aastat Eestis elanud peret ei kardetaks, on mu venelannast abikaasa Natalya punapea osutunud nii dominantseks, et lisaks lastele on ka lapselapsed punapead!“ naerab Aleksan, omadele Alik. „Minu kaunis kaasa eelistab oma nime sedasi igrekiga kirjutada, et peletada ka venelaste-võõrastust. Oma elu Eestimaal mäletan algusest saadik ühe lõputu ehitamise ja lastekasvatamise jadana. Sama, mis teil endil – ja kõigil siin elavatel rahvastel ühisnimetusega eestimaalased. Ei ole meid siin kunagi keegi kiusanud – pigem tuleb pidevalt vastata küsimusele, kas meil, lõunamaalastel, siin külm ei ole. Ei ole – inimene kohaneb kõigega, kui tahab. Ja tahab siis, kui armastab. Mina armastan oma naist – kuna tema tahtis küllusliku Saksamaa asemel Eestis elada, kohanesin. Ja nüüd armastan ka Eestimaad.“

Mägede pojad

Alik juhib tähelepanu sellele, et eestlased võiksid ebamäärase pagulashirmu asemel märgata, kui pidurdamatult ja ohtlikult nad ise välja rändavad. Karta tuleb väljarännet – see teeb ka sisserände ees abituks, sest Jumal teatavasti tühja kohta ei salli.

„Armastus otsustab kõik,“ teab Aparani linnakesest pärinev Aleksan. „Mu Tallinnas-sündinud naine pole eesti keelt mõistmise tasandist põhjalikumalt ära õppinud sellepärast, et tal ei ole seda vaja olnud. Ja tunnet pole olnud. Aga armeenia keele õppis austusest minu ja armastusest oma armeenlastest hõimu vastu kiiresti ära! Saksa keele õppisime aastaid Saksamaal elades samuti mõlemad ära.“

Aparan asub Aragatsotni piirkonnas mägedes, on muistne arhailise kultuuriga linnake, mille üks sümboleid on vanimaid ristiusu-kirikuid – ja Alik elab sügava kroonilise koduigatsuse varju al. Mees tahaks kodukandis sagedamini kui kord aastas käia, ent pereisa ja ettevõtjana on ta nüüd juba pöördumatult Eestis juurdunud ja kinni mis kinni.

„Meie traditsiooniline armeenia pere on alati põllumajandusest elanud. Õe ja venna pered, kes praegu vanematetalu peavad, on tänini karjakasvatajad. Lambad-põllud – ja erakordselt harali rahalised käärid. Armeenias on väga suur aineline klassivahe. Kes on rikas, on väga rikas. Kes vaene – see ei leia sellest viletsusest väljapääsu. Kogu aatelisuse juures pole pärast Karabahhi-sõda aseritega, mis meie isamaa majanduslikult laastas, lihtne – et mitte öelda võimalik – sellist ettevõtlust ja teenimisallikat leida, et neid toimetuleku-kääre ületada,“ on Aleksan siiski rõõmus, et Karabah vähemasti Armeeniale jäi. „Mina lahkusin kodust sõja ajal 1988.aastal, kui teil siin oli laulev revolutsioon, fosforiidisõda, öölaulupeod. Mu perekond elab täna meie mägilinnakeses täpselt samamoodi, nagu toona. Eestis asereid kohates ma mingit vaenu ei tunne – siin oleme juba eestimaalased, eurooplased. Mis seal oli, see oli ära.“

Aleksan rändas perekonna heakskiidul – et keegi ellu jääks ja Aleksanjanide verd edasi kannaks – sõja eest esmalt Saksamaale autoärisse. Ka mereväelase tütar Natalya oli Saksamaal tööl. Ning naise koduigatsus tõi loodud perekonna Eestisse. Ehkki armeenlastel on väga patriarhaalne kogukokond, on naine ikkagi see kael, kes pead keerab.

Natalya

Ehkki eestlased transkribeerivad seda slaavi nime Natalja ning Alik kirjutab Natalia, armastab suure pere emand ise rahvusvaheliselt kaitsvat kirjapilti. Tema isa tuli Venemaalt merekooli. Kohtas varem siia juurdunud ema. Ja Natalya sündis tallinlannana.

„Olen lasteaiast-koolist saadik elanud vene kogukonnas – eesti keelt pole vaja olnud. Nii on see väga paljude meie põlvkonna siinsündinutega. Noored õpivad ära kõigepealt inglise ja saksa keele – siis alles eesti. Aga uuemad siiatulnute järglased oskavad tegelikult väga hästi eesti keelt – eks Tanja Mihhailova ja Artjom Zavitski on neile ka eeskujuks olnud,“ arutleb pere-ettevõtte, rahvusrestorani Aparan emand. „Meil on kaks täiskasvanud, igasuguseid keeli valdavat last. Kui perega Armeenias käisime, armus tütar armeenlasesse ning me importisime väimeheks veel ühe puhastverd armeenlase. Sarkiz Gasparyan on meil peakokk, kelle hõrgud ja õhulised road on meie restorani rõõmustavalt mainekaks ja menukaks teinud.“

Äial ja väimehel on lisaks rahvusele veel üks ühine omadus. Mehed põgenevad koduigatsuse ja kevadtalvise kliima eest ekraanide taha. Kumbki vastavalt oma põlvkonnale. Sarko elab igal köögist vabal hetkel nutimaailmas. Kõhnake-kahvatu-tubli – ja peidus. Patroon Alik eelistab Eurospordi kanalit suures teleris – niipea kui teemad on valusad ja vastus küsimusele paneb liiga teravalt süvenema, poeb näiteks laskesuusatamise paralleelmaailma varjule.

Aleksanyanide noorim poeg – ikka punapea! – on põhjus, miks perel oleks vaja eesti keele oskust.

Autismi spektrihäirega laps käib venekeelses erikoolis. Hipoteraapia ja teised tugirühmad aga on üksnes eestikeelsed… Asjalik ja rahumeelne Aram ise väldib üldse üheski keeles kõnelemist, temaga aga peaksid kõnelema venekeelsed professionaalid. Samuti tunneb ema puudust venekeelsetest spirituaalsetest kursustest-koolitustest-tseremooniatest. Selleks, et oma tegudega eeskuju näidata ja saatusekaaslaste ellu värve luua, toovad Aparani-pojad Haapsalu erivajadustega laste kooli lapsi näiteks batuudikeskusse, mis asub nende restoraniga samas majas.

Tänu sellele, et armeenia-vene hõim hoiab ühte ja jagab tõeliselt nii rõõme kui muresid – moel, millest oleks eestlastel mõndagi õppida – saab ema täiel jõul Aparani-restoranis tööl käia ja kogu hõimule väärikas Ema olla. Aleksanyanid arutlevad, et integratsioonijuttude asemel võiksid siinsed spetsialistid-professionaalid pöörata näoga venekeelse turu ja niššide poole.

Aparan Amazonia all

Aliku igatsetud kodulinnakese järgi nimetatud rahvusrestorani klientidest on hämmastaval kombel 90% eestlased. Koht asub pära-Lasnamäe industriaallinnakus – samas majas, kus oomipood ja teisel korrusel looduskauplus Amazonia. Üsna kõnekas pakkumiste ja maailmakaardi paabel – mille on üles leidnud nii lõunalkäijad kui pere ja asutusepidude pidajad.

Sarkiz valmistab üksnes armeenia köögile omaste mahedalt jõuliste vürtsidega sašlõkke nii lambast, seast, kanast, kalkunist ja põldvutist kui forellist. Hõrgutiste jadas on ljulja kebabi kõrval ka rahvusomased dolmad, basturmad ja montid – mägilaste lihataskud ohtra rohelisega, et Lasnamäe reaalias kevadeni kesta.

Alik ja Sarko hindavad nii armeenia köögi kui rahvuse erinevuse grusiinidest mõnevõrra häraandlikumaks, leebemaks ja diplomaatilisemalt plastilisemaks. Mehed ütlevad, et see erinevus annab tunda nii muusikas-keeles kui mentaliteedis-anekdootides ja mahedamas-õhulisemas toitude maitses.

„Kuulume aktiivselt siinsesse armeenia kogukonda – meid on 1500. Armeenlasi on 9 miljonit – vaid 3 miljonit elab täna isamaal. Ülejäänud on maailmapidi laiali – aga tugeva identiteediga, mis hoiab igas riigis alal meie keele ja meele,“ kinnitab Alik. „Kui me pakume siin õhtujuhiga banketti ja pidustusi, soovitame ka eestlastele eelkõige armeenia stiili ja tegijaid. Saagem üksteise parimate pakkumistega tuttavaks, siis on lihtsam sõbrad olla. Seda enam, et armeenlased pakuvad siin Eestis ka sušit ja logistikateenust, käsitöömeistrite ja kultuuritegelaste oskusi.“

Ülemiste ääres

Aleksanyanid elavad oma kätega ehitatud kodus. Esmalt asuti Saksamaalt Eestisse kolides Natalya vanematekoju. Nüüd on rajatud Ülemiste-äärsesse Assaku-Järveküla asumisse oma maja, kuhu kogu mitmegeneratsiooniline punapeade hõim lahedasti põimuma mahub.

„Mina ei sekku meeste äridesse,“ kinnitab emand, kes on geneetiliselt dominantne punapea. „Olen olnud… päris kaunis. Ja meie hõimus on soorollid paigs. Naised on Naised. Kui soorollid on loomulikud, on ka lapsed rahulikud ja kaitstud isegi siis, kui mõni neist on autist.“

Seda rahu ja väärikust on ka armeenlaste pereettevõttes. Rahu ja rahvaste sõprus – sõna otseses mõttes! – on igas pisiasjas ja pilgus. Õhus on ülevat mägede hõngu ühenduses ühtehoidva hõimu harmooniaga.

„Eestlased on tuhandete võimaluste seast meie restorani üles leidnud – loodame, et leitakse ka meid kui erivajadustega laste vanemaid,“ paluvad ema ja isa õieti ju nii vähe. „Kui Eesti juba on kord selline segavereline rändrahvaste paabel, nagu ta ajalooliselt ja geograafiliselt kujunenud on – hoidkem siis omavahel ühte. Armeenlased ja eestlased kui visad ja vitaalsed väikerahvad mõistavad teineteist. Kui oleme üksteisel tegude ja teenustega olemas, siis ei raiska me ka aega ja energiat sellele, et kardame pagulasi. Meil on ühine ülesanne pigem selle eest seista, et Eestis kohanenud siin juurduksid ning et eestlased ise oma maalt ei põgeneks. Kes teab selle missiooni olulisust paremini kui need, kes on ise kodumägedest kaugel Lasnamäel…“

Meie Isa Palve armeenia keeles:

Minu Õpetaja – Soone Indira

Õpetajatelehele
Idamaine tarkus ütleb: poeg on oma isa isa. Meheks teeb. Põhjamaine elukaare teenimine täiendab seda põlistõde tõsiasjaga, et koos oma lastega õpime Inimeseks. Elukaare teenimine aga tähendab erinevate loomrahvastega kõrvuti kulgedes tajuma sündi ja seedima surma, ühitama leplikuks ja alandlikuks tasakaaluks eufooria ja leina. Mida inimesed otseselt ära suremata, eksistentsiaalseid maksahaake ja kabelimatse jagades kõigist loomadest halastamatuimalt jagavad.

Oma vanemate lastega koos piirdusin elukaare teenimisega koerte tasandil. Küpses eas sain viiendat põlve linnainimesena hakkama Eedeni aia loomisega ning noorimal võsul on seega olnud massiivseim võimalus õpetada. Lihtsalt olles. Kui mu noorim tütar Indira oli väike, varjasin tema eest oma masendust paratamatuse pärast – kus on sünd, seal on ka teine pool. Ja kui mõnel aastal on õnne pääseda surma setitamiseta, siis teisel aastal ikka tuleb vaikselt või hääbujaid ning mõni lootusetu loomalaps annab nädalapikkuse või isegi kolmekuise õppetunni paratamatusega leppimiseks, enne kui lahkub, et uuesti tulla. Nüüd, kus Soone loovus- ja loomatalu noorperenaine Indi on kümneaastaseks saamas, analüüsime kogu toimuvat koos.

Indiisu on meisterlik leinaläbija. Vallandab ühe vabastava pisara. Ohkab. Lehvitab. Lepib. Ja naeratab. Ega unusta. Alistub ja jätkab matka.

Oma viiest lapsest noorimaga olen kõige jagamiseks julgustust saanud ühistest meelerännakutest. Mai-Agate Väljataga, Kreet Rosin, Holistika instituudi Salasõna-tüdrukud, Bruno Braun ning higitelgitseremooniate meistrid Lauri-Kare Laos ja Evald Piirisild on meid nii kodusel riituseplatsil kui väekeskustes kõnnitanud läbi elude kõneka maastiku ja sisekosmose. Indi on võrratu meelerändur – tõsi, kuivõrd igalt külaskäigult mõnda eelmisse ellu naastakse toonasest kehast vabanemise hetkel, kaasas klaarimist ootav tunne, saabub ta oma tänasesse olemisse sageli vesise ja süüdlaslikuna. Keegi jäi maha. Ent ta tunneb teejuhi abiga toona mahajäänu ära ning Teab, kes on kes. Teab, millised lepingud hingede pasjansis tähtede taga on sõlmitud ning kes tänases pusles millist ülesannet täidab. Olgu ta poni või lammas, õde või ema sõbratar – kõigil suhetel on nähtamatu pool. Ning lihtsus-loogika, millega Indira oma rännukogemusi sõnastab, on inspireerinud mitmeid minu kirjatöid. Näidendi „Täisring“ ainetel kirjutatud kolmeosalises raamatus on sellest üsna põhjalikult ja üldhuvitavalt juttu.

Sel kevadel mööda Eestimaad tuuritav väeetendus „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ on ise samuti Indira kanalduse järgi kirjutatud ning „Mustrimuutjad“, millega suvel väeteatraalselt rahva ette tuleme, on loomuliku jätkuna mu noorima tütre poolt Kirna Tähevärava põõsast toodud.

Mamma Mai-Agate itsitab – loomulik, et ema laenab tütre kanaldusi – väike tütar on ju temast paarsanda ringi ees! Selles mõttes, et kui ema on siin 600+ korda, siis tütreke-targake kõnnib 800+ tiiru. Ning Pärnu nägijatar Helve Pärna on korduvalt õnnitlenud, et Saaral on õnnestunud 40. eluaastal ilmale tuua arstide keelu vastaselt saabunud Meistritar. Nimi ees, tüdruk järel – ja emal nii palju õppida. Aitäh.

Indiisu aitab emal mõista oma vanemaid poegi-tütreid. Neljakordne tädi, kelle vanema õe ja venna lapsed on tema eakaaslased, võiks kanda indiaaninime Ootab Rahulikult. Ta võtab stoilise leppimisega inimsuhete sinusoidi – lähenemised-ühinemised-tüdimised-kaugenemised. Loovutab lähenemiste ajal suuremeelselt hüvesid – tunded-aeg-finants – täiskasvanud õdedele-vendadele. Väike tädi teab, et täiskasvanud õed-vennad taanduvad nende ühinemiste järel, kui on võetud, mis seekord võtta andis, oma maailmadesse tagasi. Teab ega protesteeri. Seilasime, teame – nii on enne olnud ning saab olema veel ja veel.

Erinevalt nurimõttes täiskasvanuist tema, kes ta ootab, jagab ja alistub, ei parasta – ma ju ütlesin. Ta sõnastab: „Näe, kui vahvad rollimängud sinust siin jälle üle rullusid. Mängiti näitemängu „hea laps“ – õigused võeti, kohustusi mitte. Sina muudkui töötad – hea laps hakkab tasapisi nohude ja teiste kohustuste taha varjuma. Nähtud küll neid eluteatri etendusi nimega „leidlik asendusvarjuja“. Sa tead ju küll, et kui sa enam ei lutita-potita, tuleb selleks korraks viimane vaatus – paha oled – ja tadaa!

No nii, mida me siis seekord TEEME?“

Väike Meistritar teab, et rollimängude lõpetuseks me reeglina Ehitame midagi. Uue kopli või poniboksi, toa või terrassi. Elu läheb edasi. Ühe etapi lõpetatuks-kuulutamiseks uuemal ajal noorukese teadjatari sõnastused: „Kui rollimängud kolivad lavalt ellu, võivad näiliselt julmad ja alatud manipulatsioonid sind ju näiteks… meessooga lepitada.“

Jutt jumala õige: mitte ainult majapidamisse sulaseks või koduväiks imbuvad mehed ei tiksu rütmis 2-1-1 – kaks kuud kaasa-tegutsemist-unistamist, üks kuu asendustegevust-varjumist ja üks kuu kaugenemist-põgenemist. Minu mustris kehtivad ka sõprade-lastega needsamad rütmid – ja vajavad õiglase ühenduse saavutamiseks muutmist. Tänu tütretibale tean: muutus õiglase energiaringluse suunas eeldab nõiaringist välja astumist. Läbitud-õpitud-aitäh!

Nõiaringil on veel üks aspekt – pidevalt, aga selle eest palju tööd tegeval naisel on vintsked musklid. Kui unistuse elamine ja helge tuleviku poole rühkimine on naisest teinud mama Tarzani – milline kuningas siis teda küll kätel kandma ja naiseks armastama võiks küündida?

Appi tuleb… mitte sensitiiv ega stiilne viisik, vaid tütar Indi kui eeskuju.

Tüdruk ringleb enda-otsustatud-valitud karussellil – ratsutamine-iluvõimlemine-ujumine-talutööd. On tänu sellele jahmatavalt tugev nagu Pipi ning haldab-valdab nii oma väikest sitket keha kui tööriistu. Ent ta oskab ühitada.

Küünelakk, ehted, soengud on väikese Meistritari enesestmõistetav ja loomulik stiihia, millega ta absoluutselt iga päev end autasustab ja õnnistab. Kõigi tööde ja riistade valdamine ei välista tõsiasja, et ta on Naine. Hoolitsetud ja ehitud.

10aastase noorukese emanda kõrval kujuneb emal praktiliselt ja rakenduslikult välja ka selline õnnestav kunst nagu loov loogika – koos selgituste ja analüüsi, sõnastamise ja ettenäitamisega muutub intellektuaalseks ja spirituaalseks, loovaks ja sünkroonseks soorituseks nii koristamine, ehitamine kui elementaarse päevakava paikavoolutamine.

Üsna kindlasti on meil väepiiga puberteedi saabudes teised meeleolud ning kuivõrd karakter on kange, saan ilmselt uut ja vana näha. Ent vana on ennegi nähtud ja ära õpitud. Uueks, mis tema täiskasvanuks saamisega kaasneb, valmistab ta ise mind aegsasti ette. Selle eeldus, et meile kingituseks saadetud väikesed õpetajad saaksid oma parima anda, peab nende koos olema ja kogema, tegutsema ja looma.

Tütrega jagades-sõnastades saad ka ise need kogemused-oskused-omandatu selgeks, mille nimel kõik see 49 aastat emakest Maad on mõõdetud. Lapsesuuga koos kinno minnes pead olema valmis vastama küsimustele, mille peale ise oma tasandi filmineelamisel ei tulekski: „Kustkohast „Mees, kes jäi ellu“ indiaanlaste ja trapperite hobused keset Põhja-Ameerika talve süüa said? Filmis on neil seal paksus lumes heinad ees muidugi, aga kustkohast pidevalt rändavate ja kaklevate inimeste loomade heinad reaalselt tulid – mitte filmis, TEGELIKULT?“

Chihuahua Sõprade Liit teeb iga triki ja haugatusega selgitustööd, et tibatilluke koer on suure hingega, nutikas ja teenistuv Koer.

Ettevõtlik daam Krista Laanet töötab selle nimel, et sülekoeri kuuletuma ja avalikus ruumis käituma koolitada ja muudab oma treeninguga inimese ja mikroskoopilise looma kooselu täiuslikuks. Tema koeratunnid toovad koos kodudest välja emad ja pojad, abikaasad ja muidu seriaalilummuses heljuvad vanaprouad.

Ent kaunis naine teeb ka pidevat tegusat selgitustööd, et minikoera elu on peremehega kaasas käies võrreldamatult huvitavam ja tõelisem kui üha kodus ootavate koerte saatus. Lisaks ühendab minide kool koerad ja peremehed nii, et teismelised poisid ja turjakad pereisad tunnevad oma koolibrite üle õigustatud uhkust.

„Arvamus on selline, et chihuahuad on tibikoerad, eks ei oska muud kui kotis istuda ja beibede kostüümide aksessuaariks olla,“ teab Krista, kes oma mitmete ametite, töökohtade ja koerakoolituse rühmade vahet kurseerides on ise samuti stiilselt sätitud ja väljapeetud. Nagu tema chihuahuad, kellele muide lihtsaid ja ilmetuid riideid ei müüdagi. Rõivaid tuleb koeratõugude maastikul koolibriga võrdväärsel nääpsul aga meie kliimas suurel osal aastast kanda täpselt samal põhjusel, miks inimesed riides käivad. Külm on! Poolteist kuni kolm kilo kaaluv habras tõug on aretatud Mehhikos. „Chihuahua oskus kotis istuda, kohvikus käituda ja seltskonnas stoilisena püsida on suure kasvatus- ja õpetustöö vili. Ehkki tilluke, on ta olemuselt energiline ja tema arukas tegutsemisjanu vajab väljundit. Ta on teenistuskoer, mitte padjaloom!

Mina alustasin chihude õpetamist seitse aastat tagasi praktilisest vajadusest lähtudes.

Minu vanema koera Mathilda-Rosalie poeg Augusto on keerulise iseloomuga ja ma otsisin võimalusi tema taltsamaks muutmiseks. Läksin temaga Koeraspordiklubi Koerus kutsikakooli. Kutsikakoolis selgus, et Augusto on kiire õpivõimega ja ühine juhendatud tegevus aitas mul teda mõista ning suunata. Asusin talle kodus juba enda välja mõeldud trikke õpetama.

Mõistsin, et olen sattunud tervesse uude mikrokosmosesse. Treenisin oma mõlemat koera ja arenesin koos nendega. Ühel hetkel oli aeg sealmaal, et ilmus ka teisi koeraomanikke, kes soovisid minu väljatöötatud trikke oma koertele õpetada. Täna õpib ja treenib Chihuahuade trikikoolis kolmkümmend sülekoera, kellest enamus on chihuahuad. Kuna mul on välja töötatud ja suures osas oma kätega valmistatud või valmistada lastud väga eriline ja ainulaadne trikirada pisikestele koertele mõeldud takistustest, soovis ka Koeraspordiklubi Koerus minult väikestele ja keskmist kasvu koertele samalaadset trenni. Täna õpib kokku minu juhendamise järgi pea kuuskümmend koera.“

Korraldatakse nii sülekoerte mängutunde, koerte kohvikukoolitusi kui ka sülekoerte kotispüsimise koolitusi. Kõik ikka selleks, et neid väikesi päkapikukasvu tegelasi sotsialiseerida ja kasvatada, kuna nad on sageli ja mõned neist ka terveid päevi omanikuga kaasas.

Krista on neli aastat juhtinud koos Maris Rumbergi ja Gerli Asmeriga Chihuahua Sõprade Liitu, mitut trikikoolituse rühma, on ametilt terviseõpetaja ja massaažispetsialist, turundab üleriideid ja jalanõusid – ning minikoerte mängupükse ehk „pamperseid“, mille ta ise välja töötas. Aastaid Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni juhatusse kuulunud kaunitar nendib, et tema pärisosa on olnud mittetulundusmaastik, näiteks liikumispuudega lastele pühendumine – ta oli aastaid Liikumispuudega Laste Tugiühenduse juhatuses.

Ta on olnud aastaid BPW Tallinna klubi juhatuse liige, korraldanud klubi heategevusprojekte ning pannud aluse legendaarsele EENA heategevuslikule kübarapeole. Ühiskondlik töö on Krista jaoks elukvaliteeti tõstev looming!

Elu koertega

Kui Krista kogub Laki tänavas spordiklubi Koerus treeningsaalis teisipäeviti ja pühapäeviti enda ümber nii kümned chihud kui mitmete teiste tõugude vaprad ja ilusad, ühitab ta ühtaegu nii koera ja peremeest kui koeri ja peremehi-naisi omavahel. Ta on leebe ja läbinägelik, tark ja tundlik – nii et käsklustele kuuletuvad nii koerad kui naised-mehed-lapsed, kelle teekaaslasteks nad kutsutud on.

Krista väljatöötatud ja nüüd edukalt toodetavad mängupüksid, mis sobitavad väikekoerad pahanduste ja loikudeta avalikku ruumi, ei summuta olulisimaid teateid koerte postkontoris. Mõne emaskoera innaaeg tekitab lisaülesande nii tema enese treeningrühma kui jätab tugevasti loodusliku jälje ka järgmiste gruppide isaspenide postkontorisse. Kristal on pidevalt käepärast puhastav-neutraliseeriv sprei, millega pisipenide postkontorit korrastada, ent ka väga väike koer on ikkagi tilluke hundi perekonna isend, kes tahab teateid jätta, vastu võtta – ja neile kohaselt reageerida. Loe: sugu jätkata.

„Mind peab kümnetele inimestele ja koertele ühtaegu jätkuma. Igaühel on oma karakter ja käitumine. Üldisest mürafoonist peavad välja kooruma täpsed hääl-žest-kehakeel-käsklused. Chihud on reeglina algusest saadik meie juures alustanud ja edenenud. Koeruse buldogid-spanjelid-jorkid on mõnikord teistes agility-rühmades saanud baasi, mis vajab tasandamist. Võtan asja rahulikult, ei suru kedagi – ning kõik loksub leebelt paika,“ kirjeldab Krista oma linnalooduslikku pühendumist. „Tuletan muudkui meelde, et koerale tuleb sõnu öelda ja neid kehakeelega dubleerida – A, tunnel, üle, alt, läbi, peale, kardin, lükka, käpaga. Loomake püüab käsklusi küll õhust ja loeb peremehe soove silmist, ent koerad tunnevad ja mõistavad väga paljusid sõnu. Need – nagu ka loendatavad numbrid – tuleb sõpradele lihtsalt kordamise teel selgeks õpetada.

Koer näitab inimesele kõige ilmekamalt, milleks on meie kõrval elavad loomaliigid suutelised, kui nendega suhelda ja koos tegutseda. Ketikoer ja kodus igavlev peni on otsekui ooterežiimile pandud. Nii, nagu karjas elav hobune või lehm ei saa inimesele oma arukust ja andekust näidata, sest seda ei tooda välja ega küsita, jääb ka ülisuure osa koerte talent avastamata ja rakendamata. Tõsi, see on ka inimeste endiga ju sageli nii.“

Krista tunnistab, et suhtlemine ja uudishimu, mida üks või teine loomaliik suudab, on tema kõrval eranditult iga olendi trikitama pannud. Tema loomad on alati tsirkuseväärseid trikke teinud, kõik papagoid rääkima õppinud, küülik palju trikke osanud ja tööl kaasas käinud ning akvaariumika Renars Kaupers koos temaga tantsinud. Krista muusika järgi akvaariumi juures ees – kala tema liikumismustreid matkides järel.

Praegu on tal ema ja poeg chihud, kes käivad temaga kõikjal kaasas. Terve oma lapsepõlve vedas väike Krista oma ema suureks meelehärmiks aga tänavalt leitud kasse koju ja unistas oma koerast. Kuna vanemad koera mitte mingil juhul ei soostunud ostma, korraldas Krista kolmandas klassis koera endale ise. Nimelt lasi ta endale klassikaaslastel omaenese kogutud raha eest „sünnipäevakingiks“ turuväravast segaverelise kutsika kinkida! Koolivaheajad veetis ta oma tädi ja onu loomalaudas, et seal lehma kammida, põrsast paitada ja küülikuid sööta. Loomad on ikka ja alati Krista õnnelikuks teinud – ja tema neid.

„Kuna mind pole mitte kunagi kodus, siis teisi teekaaslasi pidada ei saa,“ tunnistab naine, kelle kaks koolibri-koera vupsavad trenni lõppedes oma kotti ja asuvad seda delikaatselt ent veenvalt valvama. Koerad ju. „Mul on mitu ametit ja ettevõtet, mitu koeragruppi ning sõidud koertenäitustele, sülekoerte moedemonstratsioonidele-karnevalidele, showdele, moeetendustele, fotosessioonidele, telereklaamidess ja rahvusvahelistele võistlustele. Tallinnast väljas asuvasse koju jõuan koos chihudega reeglina pärast kümmet õhtul ning kütan siis koos miniatuurse meeskonnaga pliiti ja mõtlen maailma asjade ja oma missiooni üle järele.“

Koera elu

Niinimetatud tavaline koer veedab enamuse ööpäevast peremeest koju oodates. Ta toimib valvesüsteemina, kes pererahva saabudes otsekui varjusurmast ärkab ja riiulist välja võetakse. Linnaloomana viib inimese välja jalutama – ja asub tagasi ootele. Koolibri-koer, tragi tilluke teekaaslane on kotis oma karjajuhiga kaasa kandudes üks õnnelikumaid koerlasi, mitte aksessuaar.

„Oleme oma chihu-sõprade liiduga selle kostüümidraama külje lõbusa äärmuseni välja arendanud. Koer – nagu iga loomaliik õigupoolest – õpetab inimese inimeseks. Aga ta paneb ka fantaasia tööle ja pakub helget meelelahutust. Tillukeses kärus teist chihut lükkav või rulaga sõitev koolibri-koer on naljakas ja nakkavalt elurõõmus teenistuja. Ent kui me kutsume koerakasvatajad karnevalile ja moedemonstratsioonile, tõstame ju nende loovuse veel kõrgemale tasandile. Inimesed ja koerad kostümeeruvad, võtavad riietusele vastava rolli ning saavad seltsielulise lisadopingu, mida nad oma sõpruskonnas ja töö juures levitavad. Ilma et kõrvalseisjad teaksid, miks mõni inimene nii rõõmus ja elus on. Sellepärast, et ta käis eile näiteks Cruellaks-riietununa koos chihudega Elu-nimelist mängu mängimas!“ kirjeldab Krista täiuseni timmitud koeraelu, mis muudab inimese elu koos koertega Eluks.

Ettevõtliku koertehaldja abikaasa Urmas on avastanud naise harrastuse juures ekstrabonuse. Suuri autosid ja koeri peetakse alaväärsustunnet korvavate inimisendite „riistapikendusteks“. Tillukesed koerad aga ei muuda nendega jalutavaid mehi, keda on klubis õige mitu, sugugi naeruväärseks.

„Kui ma käin meie koertega jalutamas, kogun kõik elavad ja hingavad naised-neiud nagu võluväel enda ümber – värviliste vestidega koerakesed toimivad absoluutselt garanteeritud magnetina,“ naerab kogukas Urmas.

Stiilipidude puhul küpsetavad-kaunistavad chihu-sõbrad koeratorte, mille täidiseks on kanasüdamed ja linnuliha, vutimunad ja puu-juurviljad. Koosviibimiste ajal kihab põrand kääbuskoerlaste seltsielust, jagelused lahendatakse sujuvalt ning teistest tõugudest enam ilmutavad koolibrid arukat sallivust ja kohanemist.

„Mulle meeldib jälgida, kuidas nii chihu-koolis kui Koeruse rühmades käivad koos kodust väljas emad ja pojad, abikaasad ja mõnikord terved perekonnad. Aegadel, mil pered kohtuvad omavahel vaid teleri ees diivanil, nutiseade ühes ja pult teises käes, on see erakordselt suur asi. Väike koer pakub inimesele ühenduse tõelise elu ja teiste inimestega!“ on Krista õnnelik. „Seda tuleb aga küll koerast unistajale hoiatuseks öelda, et kui ta on otsustanud sülekoera kasuks, siis südamesüles seda olendit pidevalt kanda tulebki. Mehhiko miniatuurid eeldavad 95% ööpäevast inimese lähedust.

Kes arvab, et väike koer ei tee üksijäetuna pahandust, eksib väga. Õpetamata ja üksildane päkapikk suudab suisa üleloomulikult kogu majapidamise ribadeks närida ja ära märgistada. Kuna ta on energiline teenistuskoer, otsib ta ilma seltsilise ja teejuhita ise tegevust, mille tulemus on tagajärg.

Pöialpoiss-koerad on suurte ja tähtsate inimeste ees otsekui peegel. Nad meenutavad meile igal hetkel Exupery tõdemust „Väikesest printsist“: sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Aga nad kinnitavad meile igal hetkel ka, et anded on arendamiseks, oskused kasutamiseks ja elu elamiseks. Me keegi pole sündinud selleks, et ooterežiimil mingit kitsast rida ajades rahateenimise funktsiooni täita ja piltlikult öeldes ketikoertena õnnelikumaid aegu oodata. Pangem end leidlikult riidesse ja tundkem rõõmu üksteisest ja endast.

Krista ütleb sageli trikishowde lõpus pealtvaatajatele, trikikoer on tark, nutikas ja õnnelik. Armasta ja austa oma koera, anna talle võimalus näidata, kui tark ja tubli ta on, nii veedate koos üksteist tundma õppides suurepäraselt aega ning õpite teineteist usaldama, austama ja armastama.

Koolibri-koerad õpetavad, kuidas õnnelikolemine käib!“

Kreeda raamatute ja väekaartide leebe lummus

„Minu jaoks on iga aeg hea ja õige. Ma ei pea plaane – õigel ajal antakse raamatud nii nende kirjutajale kui lugejatele,“ teab Kreet Rosin. „Minu raamatud on immutatud sellest energiast, millega nad tulid – seega tervendavad ka lugedes, kui harjutusi kohe kaasa ei teegi. Küllap jõutakse ka harjutusteni – iga aeg on hea ja õige.“

Tervendaja ja teejuht Kreet võttis „Piirangutest priiks“ tekstid vastu paadisillal vete peal istudes ning pakkus neid enne trükki saatmist lugeda mitmetele inimestele, kelle tõlgendus ja tutvustussõnad on nüüd sirerohelisse teosesse hõlmatud. Saatesõnajate sõnum on lühikokkuvõttes lihtne: see on õpik.

Tõestuseks kosmilise sünkrooni igikehtivast kõikvõimsusest juhtus sedasi, et kui sisenesin piirangutest vabastava tööraamatu sellesse eksemplari, mille Kreet oli kinkinud mu keskmisele tütrele, lugedes pühendust noorima tütre silmist – julge kasutada oma Väge! – langes mu pilk koduseintel olevatele loodusfotodele. Nende autor on taimetark ja õietilgameistritar Mall Värva ning nad on minuga talust talusse kaasas käinud. Ning miski ei juhtu, vaid on meie abiliste ja juhatajate poolt kenasti ette ja kätte juhatatud ja paika loksutatud. Hingeaabitsa kandvaim saatesõna pärinebki Mall Värvalt ning hetkel, mil selle avastasin – teine silm tema väefotodel – helistas ta meile! Mitme aasta järel. Sest tunne oli selline. Nii need asjad siin võrratus ühisväljas käivadki.

Lisaks piiramatule ajale on Kreet oma raamatu loomiseks võtnud ka lahedasti ruumi. Ta selgitab põhjalikult, mis tekst see on. Kordab. Ja selgitab ka teist ringi. Et samas energias kambakesi rabas olevad inimesed saaksid kindlalt aru: see mahukas töövihik aitab märterlusest välja, vabastab vibra-ahelaist, millega kambakesi rabas rapsijad üksteist kinni hoiavad ning üksteist süüdistavad, et edasi ohvrirollis käärida.

Hea Rosin selgitab, et piirangud koosnevad meie enda kokkukorjatud karmast, vanemate kompleksidest, geneetilisest kandamist ja uskumustest. Oluline osa blokeeringute tühistamises on vaesusevandest lahti ütlemine.

Piirangutest vabanemise raamat on õigupoolest ka õpiku kirjutamise õpik. Samal ajal, kui paarikümneaastased hingekesed paiskavad turule endameelest epohhiloovaid autobiograafiaid, näitab Kreet, kui oluline on, et enne teistele tegelikult tarviliste tekstide loomist peavad olema kogemused. Peavad olema tegemised ja teened, mis on loonud usaldusefooni. Ja teretulnud on ka näited elust enesest – mis nii Kreeda kui tema patsientide pika teekonna jäädvustusena on samuti võtnud aastaid. Aega on alati – ja iga aeg on hea!

Kuivõrd tegemist on muu hulgas õpikukirjutamise õpikuga, näitab Kreet, kuidas käib lugeja kaasashoidmine – teksti sees on testid ja ankeedid, harjutused ja näited, mis hoiavad ärkvel.

Selles teoses pühendab autor kõigist tšakratest enim tähelepanu kesksele, kolmandale päikesepõimiku-tšakrale. Kirjeldab, miks meie pusserdamised keskset patareid tühjendavad, kuidas ainuüksi kehaasendiga ennast ümber laadida, et kõhutunne saaks sõna otseses ja ülekantud tähenduses kõnelema hakata. Kreet pakub meile visualiseerimise ja kujuteldava skaala kasutamise mängulisi, ent samas tõelisi trikke.

Ta kirjeldab, kuidas sümptomitest järelduse tegemine ja vibratsiooni tõstmine toob nii kiired ja tegelikud muutused, et ka meie kooskond hakkab hoogsalt teisenema. Jonnakas vana vibratsioon püüab koos oma mõtetepaketiga üha naasta – nii visalt naasvate raba-asukate majja-kippumisega kui kasvõi sel moel, et meile pakutakse poolikuid lahendusi kui proovikive. Oleme eelmises energias mõnd töökohta soovinud – nüüd seda meile pakutakse – ja meie asi on kõhutunde abil ära tunda, et tegemist on proovikiviga. Neid eksameid on Kreeda sõnul reeglina kolm, iga järgmine eelmisest jõulisem.

Oma edenemise jälgimiseks ja jäädvustamiseks soovitab Kreet isiklike kogemuste põhjal pidada logiraamatut. See aitab märgata, et mugavusstsoon on viletsustsoon. Ning meie kehast paremat märguandjat-reageerijat meile maisele matkale kaasa antud pole. Vastavalt kinesioloogia seaduspäradele on meil kehas igale mõttele-tundele hetkega vastused-suhtumised olemas.

Et aktiveeruda, soovitab neiu Rosin igal elujuhtumil klaasikese sooja vett juua – enne väekaartidega suhestumist, enne paberilehtedele seisma asutamist oma tegelike soovide-suhtumiste tuvastamiseks, enne TFT-d – mis on Kreeda lemmik. Mõttevälja tervendus koputamisega aitab piirangud tuvastada, kordusi armastav autor juhendab oma tekstis korduvalt ja põhjalikult, kuidas koputada – ning tema õpetaja tuleb muide märtsikuus Eestisse ka.

Oma julgete väidete pärliks soovitab teejuht mitte üle mõelda, vaid kõhutunnet uskuda, end ahistavad piirangud iseenda ristküsitlemisega sisse piirata ja paljastada ning avaldada teadlikkust Deepak Chopra vaimus. Chopra on õpetanud, et reptiiliaju tirib meid üha tagasi orjameelsesse klammerdumisse, mürgitab meid vastumeelsusega, eksitab hetkest uitama – kipume taas ja taas mõnd oma hingeosa kaotama, oma väge ära andma, Ühendust mitte tajuma ning teadmatusse uppuma ning seetõttu end laiali puistama.

Ka näiliselt meist-olenematus olukorras saame Gunnar Aarma õpetusest lähtudes endaga töötades halva tähtedeseisu mõju alt vabaneda, ohvrirolli asemel vastutuse võtta ning ikka ja jälle küsida, millise teadmatusega ma selle või teise olukorra põhjustasin. Andestamine võtab blokeeringu maha, vibratsioon tõuseb ning siis saame juba täies veendumuses väita, et ebaõnnestumine on edasilükkunud õnnestumine.

Kui vabastame hirmud, lahustub viha ja paranevad haavad. Pole oluline, kas nimetame tööd endaga reikiks või shindoks – mida paljud meist instinktiivselt teevad, teadmata, et teevad – oluline on, et julged-teadlikud naised nagu Kadri Allikmäe, Inara Luigas ja Merle Peipsi jagavad oma õnnelikke kogemusi. Kõik me oleme suutelised mediteerima ja visualiseerima, vaatenurka ja hingamismustrit muutma. Sõna väestab mõtte, mõte loob tunde, tunne tõstab vibratsiooni.

Teejuht pakub teadlikke Loojaga üks olemise harjutusi – teadlikkus viib otsustuseni, vastutuse võtmiseni ning loomuliku kulgemiseni. Kramplik ootus on mürk, mille vastu aitavad mängulised testid, mis ei lase end petta ning aitavad eluetapp-haaval vibratsiooniliselt tõusta. Abiline seejuures on ka nii see kui teised Kreeda ja Mai-Agate raamatud – nad on kõrgest tervendavast vibratsioonist immutatud ning tuunivad ka siis, kui esimesel nuusutamisringil teste ja harjutusi kaasa ei tee.

Üksiti panevad nad tänulikult sünkrooni märkama – nii, nagu Kreeda raamatusse pugedes sain kõne Mall Värvalt, sattusime lastega täiesti planeerimatult raamatupoodi ning soetasime sisetunde järgi piirangute-priistamise raamatu juurde kuuluvad väekaardid just siis, kui jõudsime raamatus kohani, kus neid kaarte reaalselt tarvis tuli.

Kreet Rosina ja Mai-Agate Väljataga raamatud-loengud-plaadid on meie kätte voogamisega juba ise tõestanud, kui paigas ja sünkroonis on universumis kõik – usalda, püsi voolamises – ja kõik tuleb õigel ajal ja õiges kohas. Kreet kinkis Brigitale oma piirangutest-priiks-raamatu – mõni päev enne seda, kui Saara seda lugedes väekaartide kasutamise ja tõlgendamise peatükkideni jõudis, sündis imeline sünkroon. Läksime lastega Tallinnasse justkui väikese printsi filmi vaatama – ent sattusime hoopis sõgedate õdede filmile, mis oli sel hetkel informatiivseim ja laadivam võimalus. Lisaks jäi meile enne võimalus noppida harmooniliste energiasidemete tuules raamatupoest Kreeda väekaardid ning tema ja emme-Agate ühise delfiinidega meditatsioonide cd. Juhendatud meditatsioonide plaate on kolm – ja neid saab kuulata ka www.teadlikareng.ee koduleheküljelt.

Õhtul vaigistasime koerad ja meeled ning panime rännakuteplaadi otsekui juhuslikult kingituseks saadud plaadimängijasse…

Me kõik – Brigita, Indi ja Saara – saime taas kord teada, miks me kõik siia kogunenud oleme.

Toppamise meditatsiooniga libises Indira hiljutisse Lätti, kus nad olid Brigitaga joodik-abikaasad – ainus mure nende vedelas elus oli joogi lõppemine. Indi oli paks kole mehelooskam ja Brigita tema kärts jotamoor – viskas jõmm-Indi välja, tänu millele mehemürram elas kenasti Indiks sündimiseni. Tädi lõppes varem, et Brigitaks tulla. Mis on nende kõrgemate minade hämmastav valik pärast meie ühist Tiibeti-mungapoisteks olemise kogemust, mida jagasime ka Kareka Sherley ja väikese suvelaagrisse saabunud Karoliinaga.

Meie jõulu teise püha Täiskuu tseremoonial Evald Piirisilla meisterdatud higitelgis nägi reikimeistritar Gerli Reiljan, et nad olid Brigitaga kunagi õed – lihtsates hamedes väikesed tüdrukud, üks 3- ja teine 5aastane. Nüüd läks Brigita sellesse ellu – Lõuna-Prantsusmaa plataanide-puuvillaistanduste vahele. Kahest blondist kaunist tüdrukust vanem, Gerli varastati kardinalilossi, kus tema pesuköögi-elu tähetunnid olid siis, kui ehale saabus perepoeg – kelle jaoks ta varastatigi. Papa, kes pojale kauni kaisuneiu näppas, on mu laste tänane isa – kes muu hulgas osalt kardinalilossis koos musketäridega ju elabki.

Brigita töö Lõuna-Prantsusmaal oli põldude valvamine ja põlengute ennetamine – kaunis ja hele piiga oli tohutult õnnetu nii sellepärast, et õde rööviti kui sellepärast, et teda ära põlati – ent oli üldiselt õnnelik ja kirgas – kuni lahkus tööõnnetuse tõttu puu otsas. Tänane Brigita sai talle vastu minna ja jutustada, mis hingerännakust edasi saab.

Minul vajusid jalad köögipõrandal sirgu, et kõht sülle ära mahuks – noor peni-Jordan ilmus jahtunult mu punu uurima – võeh, kui kole! Kole jah. Olin 13.sajandi Venemaa pikaninaline külatüdruk, kellel õnnestus punapõsine noormees korraks voodisse vedada – ja kes sattus seejärel obsessiooni küüsi. Kujutlesin 67.eluaastani, et olen kaunist noorukist rase, kõndisin majast majja, kerjasin ja kurtsin ja halasin, et poiss jättis mu rasedana maha. Selle kerjamise ja kaeblemise käigus muutusin kortsuliseks-soolatüükaliseks nõiamooriks, hiiglaslik vats ees ja tume ürp seljas. Selle ürbi hõlmade alla peitsin andameid, mida jagasin koledas putkas, kus kogu elu konutasin, oma ainsa elukaaslase ja armastatu – halli kitsega.

Mai-Agate juhatas plaadi-meditatsiooniga tänase minu selle õõvastava punnkõhulise hiidnina ja kortsuvolangidega olendi juurde. Eit ei ehmatanud. Ta oli suremas, püüdis nüri noaga oma kallist kitse ära lõpetada, aga ei jaksanud. Silitasin tema nägu – ta hakkas oma helehallide vesiste silmadega nutma – sellest saadik, kui ta toreda poisiga magas, polnud mitte keegi kunagi teda puudutanud. Teda puudutades sain teada, et poisu, kes läbi elu kerjavat vanamoori külatänavas taluma pidi, oli mu tänase kehastuse isa. Pärast seda paralleelselt kehastumist oli ta Veneetsias mu petetud gondoljeero, vene aristokraat, nüüd tütrepoeg.

Minu maag, müstik, võlur papa tõi sealsest siberivene elust kaasa mälestuse toonase minu kortsumustrilisest mollist ning voolis seda korduvalt oma nukunäidetitesse – nii nõia- kui laanemoorideks, nukkudeks kui dekoratsioonideks. Isa Teadis!

Ja ta vormis selle mälestuse tasakaalustamiseks printsesse ja haldjaid, kellest üheks sündisin mina. Ning ta vormis selle elu isana mulle eluteele saatjateks-abilisteks härjapõlvikud. Päkapikurahva tükkis tallitontide ja muinasjutulise loomrahvaga lumivalgekese ümber – midagi paremat tal tütrele anda polnud. Ning ma võtsin tema mustri ja soovi, kingituse ja palve üleni vastu. Aitäh, isa!

Saime ülesande viia tänase endana toonasele lahkujale tröösti. Mina viisin sureva õõvabaaba ette meie juures hobutervenduses käivad kristall-kaksikud – ja lubasin tema kitse eest hoolt kanda. Kitse hing võttis minuga seepeale ühendust, andis teada, et sünnib nüüd dextervissi Maasi Murutari vasikana ning saab koos kaksikutega ainulaadse poni-veise-peni-lasteetenduse peategelaseks.

Kuna plaadimängija nupud olid üleval köögiriiulil, tüdrukud leso peal ja mina pliidi ees põrandal, polnud kedagi, kes meditatsioonide vahel knopkat painaks – sedasi läbisime neli rännakut jutti.

Rekalibreerimise meditatsioonis viis emme Agate meid vee alla rakutasandil vibratsiooni üles laadima. Mina muutusin vees jõehobuks. Kui minu juurde delfiinid saadeti, sulasin tagumise delfiiniga üheks – mis sündis muide ka Arne Lauri meditatsiooni ajal – seejärel avasin tohutud heledad hiilgavasulised tiivad. Kui delfiinidele oli tarvis tänuks lill viia, ilmusin ilmamere sügavusest olendina, keda oli peetud koletiseks – tumedast varjust puhkesin kosmiliste pulseerivate mustritega meremaoks, tõusin veepinnale, rullusin kaksikheeliksiks ning minust kasvas välja kiirgav-pulseeriv õrnroosa õis, mis pihustuslahustus delfiinidesse.

Kuna üks rännak voolas teiseks, võtsin piduliku vastuvõtu meditatsiooni kaasa papa kaasavoolitud härjapõlvikud. Võtsime koos põlvikutega istet tohutu kännu ääres, kuhu emahirv serveeris hirvepiima-koorevahu metsmesilaste mee ja õietolmunestega. Toostiks palusin härjapõlvikutel koos kohahaldjas Klaudiaga meie kaheaastane Nibiru-sälukene oma hooleks võtta – maandada ja kuundada, et tema nooreks märaks koorumine oleks sujuv ja turvaline. Aitäh!

Koos minu, mu üheksa kikk-kõrvalise haldjapoisi ja jänksidega tulid vahukoort nautima kolibrid. Iga sõrme külge istus üks väike tänulik nokklinnuke. Mu juustes olid putukad ja liblikad, jalad sisalike ja pisikeste loomadega ümbritsetud…

Ühenduses iseenda viienda tiheduse aspektiga kohtusin lavendel-pärlmutter kuldhelesinise kiirgava heleheleda naisega, kelle juuksed pulseerisid tähtedeni. Olin selle hiilgava vaimolendiga ühenduses ka meie esimesel kohtumisel Lille Lindmäega tema kodus – ning vaimolendi kristalltuba külastasin Ulvi Michelle südamemeditatsioonil. Tere taas! Viienda dimensiooni mina viis mu tagasi ühte päevasesse hetke – kui hobuste lakkasid kohendasin, selgadelt kätega tolmu maha hõõrusin, jalgu üle vaatasin ja silmi silitasin, olin seesama Mina. Helendavsoe vaimolend viis mu päeval juba olnud ühisvälja hobustega ja kinnistas selle koosloome. Ühenduses hobustega olen tõeline Mina.

Viienda kõrguse mina ise viis mu paistes esijalaga poni-Manni kõrvale põlvili. Sain sujuvalt, üleni armastuses helendades tegelikuks iseendaks. Mann tõstis paistes papu mulle sülle ja lõõgastus täiuslikult. Toetas koonu vastu maad ja puusa vastu mu õlga. Hoidsin väänatud rannet pihkude vahel ja… lihtsalt Armastasin.

Ära arvasite. Õhtuks alanes paistetus ja täna ta enam ei lonka!

Autasuks hobustega koos tegeliku enesega ühenduses olemise eest kinnitas kuuvanune tütrepoeg pilgu mu laubale – mitte silmadesse – mõtiskles, vormis suud ja sõnumit – ja naeratas laialt. Tere… Neelasin esmalt ise tütrepoja naeratust – selles oli kirjas, et kõik on õige, kõik ongi nii – me olemegi sellepärast taas koos, et… Ja siis viisin poisipunksi koos laia rõõmsa titenaeratusega tema tädide ette. Nüüd naeratasime koos – mu tütardele vaatab väike Jaak silma – mulle kuhugi kroontšakrasse – ja rõõmustab.

Jäänud oli Leping Maaemaga – juhendatud meditatsioon plaadilt. Koerad teadsid juba eelmisest õhtust, mis toimub. Bella ronis diivanile ja Jordan heitis tütarde ette lesovalvesse – heitis pilgu mu kõhule – ega ma jälle mingit koletut vatsa ja nõna ei kasvata – ja läks koos meiega lendama.

Meil Brigitaga mõlemal oli Maaema kehastus… pirakas emakaru. Halli lopsaka kraega ja sügavsinise pilguga. Pärast lepingu allkirjastamist – olen alati õigel ajal õiges kohas tegemas õigeid asju kõigi osapoolte hüvanguks – tulin mina oma rännakul läbi hobusekopli, kaksikute papa Martin ees, meie kolmeaastase hobu-Namastega tema kannul ning lisaks oma kinnastele ladusin ka Martini ja Eda, kaksikute ja oma tütarde kindad Namaste laudjale ritta. Ent enne seda, Maaema palge ette minnes võtsin käe otsa oma ema!

Olen neil rännakuil oodanud ja palunud kohtumist oma tänase emaga. Nüüd oli ta mul umbes viieaastase pliktirtsuna näpu otsas, kui me lepingut allkirjastama läksime. Tüdrukul olid peenikesed suurte põlvedega koivad ja suur pea – nagu mu vanimal pojal väiksena! – kaleheledad kohkunud-etteheitvad silmad ning ka õlad-käed nagu mu vanimal tütrel – ninajoon-naeratus-miimika ja liikumine nagu mu nooremal pojal ning ta köhis kohutavalt.

Maaema ees tahtsin viienda sageduse endana oma ema südame sülle võtta – ent Maaema ei lubanud: laps ei ole oma emale ema! Ta võttis mu ema oma rüppe. Lepingu sõlmimise järel järgnesin Namastega kaksikute isale – lovest väljudes ütlesin aga valjusti: krdikrt, ma jätsin ju oma ema karu kätte! Mispeale Brigita ütles, et temal oli samuti Maaema karuks kehastunud – ja ma mõistsin kergendusega, et jätsin ema Maaema hoolde – ja siis oli juba kergendav naerda: Maša ja Karu!

Kreeda tekstid panevad tahtmatultki sõna maagia üle mõtlema. Ta juhib tähelepanu „ükskõik“-tähendusele – Väljas on kõik üks. Meile tütardega aga sai „meelelahutus“ meditatsiooni järel südamest naerdes teise tähenduse. Kui enamasti käsitletakse seda sõna lõbustuse ja pinnapealse lusti tähenduses, siis sõlme läinud ja kokku jooksnud meelte lahutamise tähenduses on Kreeda pakett – raamatud-kaardid-plaadid kõige hõrgum ja toimivam meelelahutus, mida endale ja kallitele soovida.

Marti Hääle mahe missioon

Marti (43) võiks oma advokaadikarjääri ja õliäri pinnal rahumeeli õhtusse tiksuda, peites mure Eestimaa pärast jahimehe harrastust nautides metsa ja lihaveisekasvatuse isiklikele maastikele. Ent energeetiku ja loomakasvatajana praktiseerides teab mees, kui hapras olukorras on Eestimaa. Kuidagi teisiti kui teda hobuste-veiste-lammaste mahedas koostöös hooldada ja harida ei tohiks. Taastuvad ja fossiilsed kütuseliigid tuleb siinmail sel moel ühitada, et tuhanded tööta jäävad virumaalased ei lahkuks Eestimaalt kui uppuvalt laevalt. Ta ise räägib oluliselt vähem kui teeb.

Mitmekülgne isiksus on panoraamne tervikpilt, nagu läbilõige ühiskonna paljudest võimalustest. Hääl on olnud kõrgelt hinnatud vandeadvokaat ja Eesti ühe juhtiva advokaadibüroo asutaja ja juht, ta on Alexela grupi võtmeisik, Kiviõli Keemiatööstuse liidreid, LNG turu käivitaja, – aga ka Eesti Ratsaspordi Liidu juhatuses, Eesti Hobumajanduse Liidu eestvedaja, Ruila talli omanik, rahvusvahelise kategooria ratsakohtunik, ning Gustav Adolfi Gümnaasiumi SA nõukogu esimees, Juminda Poolsaare Seltsi aktivist ja Lahemaa asjade ajaja, vabatahtlik merepäästja ja Tammistu külaseltsi sädemees. Seega on Hääl astunud nii iseenda ja oma pere kui Eestimaa ja planeedi ellujäämise ja õnneliku edendamise teed, mis ühendab maheteadlikul ja missioonitundlikul moel erinevad eluvaldkonnad.

„Internetti ei saa ära kustutada, seega võib mind, energeetika ja hobumajanduse vahel jagunenut endiselt advokaadi ja advokatuuri aseesimehena välja guugeldada – ent ma ei praktiseeri enam sel alal. Tundsin ühel hetkel, et see mis mul oli advokaadina anda, oli ära jaganud ning tiksuja tüüp ma pole – ehkki võinuksin sel alal sujuvalt pensionini heljuda. Eluperioodid peavad vahelduma, et silm saaks särada,“ teab Marti, miks mugavusstsoonist väljutakse. „Minus tekitab vaimustust Eestimaa hooldamine ja korrastamine hobuste ja veiste, mitte masinate abiga – see on inimkonna õnneliku osa tulevik! Mind paelub ka lisaväärtuse ja töökohtade loomine tulevikus nt maapõuevarade väärindamisega või puhta ja tasakaalustatud energiatootmise läbi nii, et see keskkonda asjatult ei kahjustaks. Kujutan ette, kuidas peaks välja nägema Eesti, kuhu inimesed jäävad ja kus mõtestatult töötades õnnelikud ollakse – ning tegutsen selles suunas.“

Hobumajanduse juht

Marti hingelähedasim teema on Eesti hobumajanduse paika loksutamine. Emotsionaalselt ärgastub iga inimene, kes näeb haljaid aasasid või rannaniite puhtaks söövaid hobuseid. Faktiliselt tuleks neid hobumees Hääle sõnul paralleelselt erinevate loomadega karjatada, sest iga liik eelistab erinevaid taimi – angervaks näiteks on hobusele maiuspala, veisele kõlbmatu. Samas tähendab mõistlik ja heaperemehelik hobumajandus üha suuremat hulka töökohti linnast maal – kaalutletult aretatud hobuseid on vaja õpetada ja rakendada, kasutada ja turustada. Mis tähendab tervet pikka nimistut ameteid.

„Tori hobusekasvanduse 160. aastapäeva lävel võtsime Kalmer Visnapuu ja teiste ärksate mõtlejatega ette legendaarse ja ainulaadse hobusekasvanduse äriplaani ja arengukava üles ehitamise, et unikaalne kultuuripärand vastu taevast ei lendaks. Meie eelis selle pääste- ja arendusmissiooni juures on tõsiasi, et kellelgi meist pole eri- ega ärihuvisid seal. Meie ainus ambitsioon on alal hoida ja helgesse tulevikku aidata Euroopa üks unikaalsemaid kasvandusi. Õnneks on meile toeks maaeluminister Urmas Kruuse, kes on teemale puhtalt lehelt lähenedes üks hobupositiivsemaid ametnikke, keda meil õnne koostööpartneriks on olnud.“

Marti arutleb, et igal ministril on vaja ka väikeseid, aga väga tõelisi ja tegelikke võite. Juubeliaastasse astub hobusekasvandus lagunenud varjupaiga seisundis, kiled akende ees ja varsad viis aastat sündimata. Et seakatk, piimahinnad ja aeglane Hiina turule minemine ei too rahvale maaelust just häid sõnumeid, siis mõni põhimõtteline otsus ja tulevikuline allkiri Tori hobumajanduskeskuse loomiseks, legendaarse kasvanduse varade riigistamiseks ning pääste- ja ehitustööde alustamiseks – ja ongi võit.

„Paar-kolm aastat raju ehitamist tuleb Toris. Küllap selleks perioodiks jaotatakse hobused meie teenekate tori ja eesti tõugu hobuste kasvatajate kätte laiali – genofond ja tõulavad on turvalise võrgustikuna mööda Eestit laotunud nagunii. Ja küllap tuleb ka Toril – nagu on läbitud näiteks meil Ruila mõisapargis – mõningast trügimist muinsuskaitsega. Meil õnnestus mõistlikul ja loogilisel moel tallide taha sobiva välimusega maneež ikkagi ehitada.

Maneeži on Toris lisaks katustele-veevärgile sealse kuue talli juurde vaja selleks, et argipäeviti hobuseid õpetada-arendada, pidupäevadel rahvusvahelisi oksjoneid, võistlusi, koolitusi ja näitusi-ülevaatusi korraldada. Koos pullidega näiteks. Oleks tehnika ja elukorralduse seisukohast loogiline,“ unistab Marti suurelt. „Torisse peab kujunema garanteeritud kvaliteediga hobuste –rahvusvaheliselt tuntud kauplemiskoht. Sinna viiakse kontrollitud ja ette valmistatud loomad, keda professionaalid seal õpetavad-täiendavad ja huvilistele esitlevad ning nii oma kui maailmaturule müüvad.“

Marti enese võistluseas hobused on praegu Hollandis talvitumas ja treenimas. Selleks, et nad läbi igasuguse ilmastiku vormis püsiksid ja kevadisel võistlushooajal parimat taset näitaksid. Mees on piisavalt näinud, kuidas meie hobuseid Lääne-Euroopas müüakse – nõrga esitluse ja esitamisega, üha omanikult raha juurde küsides. Selles näeb Hääl meie ratsastajate otsatut tööturgu. Kui praegu on Särevere hobumajandajate kool üsna hobusekasvataja ja –hooldaja keskne, siis tegelikult on tegemist üliolulise ameti õpetamisega: „Treeneritest-ratsastajatest oleneb kõik. Lihtsalt. Nii see, kuidas hobune tööle hakkab kui see, kas ja mis tasemel algaja-ratsanik sellesse sporti jääb. Kui täna on see professioon üsna juhuslikult kaetud – ratsaliit on vabatahtlikkuse alusel kontrollinud ja atesteerinud, ent tegelikult on olukord kaootiline ja häid sõitjaid-õpetajaid pole õieti võtta – siis edaspidi peaks turvalise ja tasemel ratsakunsti valdajaid ja edasiandjaid üha juurde koolitama.“

Marti loodab, et Urmas Raagi ratsakool Luunjas ja Rein Pilli kliinikud Ruilas üha jätkuvad ja koguvad tuntust. Meie teiste tippsõitjate omad mõistagi ka. Ning et pärast tagasiriigistamist-ülesehitamist kujuneb Torisse tasemel ratsakool – mida Maila ja Maie Kukk ning Kati Raidma on praegu entusiasmist ja austusest hobuste vastu kangelaslikult, võimatutes oludes üleval hoidnud.

Tõlla ees meil tormab…

„Lisaks võiks „nelja täku talli“ tuua tagasi Eesti kullafondi – garanteeritud tasemega tõutäkud nii tori, eesti, eesti raskeveo kui miks mitte ka trakeenide-araablaste aretuseks,“ kirjeldab mees helget tulevikku. „Nende täkkude puhul peaks olema vaidlemata selge ja kindel, et nad on parimad. Ja minule isiklikult meeldib väga idee ka raskeveokate-rakendihobuste Torisse toomisest. Sellepärast, et ma olen enda jaoks rakendikultuuri avastanud – nii aiste vahel töötavate kui võistlevate hobuste suunal. Iga selline – pilt muutub küpsedes terviklikumaks ning silm tahab näha alusmetsa säästvaid metsaveohobuseid ja keerulisi rabamaastikke hooldavaid õrnu töövõtteid hobuste abiga.“

Marti on üks neist, kes koos Ivari Padari ja Ennu Tšernjavski, Peeter Nurmiku ja Urmas Saksaga propageerib ja tegudega näitab rakendikultuuri nii Palmses kui Virumaa metsades. Tema jaoks on märgilisim, kui publiku seas mõni pereisa ütleb: „Poisid, müüme ATV maha ja ostame hobuse koos riistadega, see on midagi tõelist!“

Paraku ei oskaks Hääl praegu vastsündinud huvilistele täna öelda, kustkohast osta etteõpetatud hobune, keda ka harrastusratsutamiseks tarvitada – ning kus Eestis müüakse korralikku rakendivarustust. See näitab optimistile jällegi tuleviku elukutseid – ette õpetajatest varustuse ja riistade meistriteni.

„Eesti maastiku hooldamine käib ideaalis erinevate loomaliikide koostöös – seda söövad heakorda vaheldumisi hobused-veised-lambad, vähemalt kaitsealade metsa, niitude ja teeservade hoolduseks on hobused võrreldamatult keskkonnasäästlikumad kui traktorid. Reaalne töö väärindab ja mõtestab hobused. Õpetamata-kasutamata hobune on – antagu mulle, realistile andeks! – liha. Igasugune anonüümne kariloom on inimese kui temasse panustaja poolt vaadates toit, mitte koostööpartner,“ manitseb Marti. „Kui meil paljundatakse ohustatud tõugu hobuseid ainult peade arvu pärast, siis toetuse nimel sigivad poolmetsikud isendid jäävad väärindamata. Kui tallides tekitatakse juhuslikke, läbi mõtlemata eesmärgil aretatud varssasid, pole pärast mõtet kurta, et hobuseid saab palju, turgu pole ja teha nendega midagi ei oska – kallis pidada ja raske orjata.

Igal hingel peab olema eesmärk, mitte üksnes arv ega number. Meil on käes kogemus, kuidas saartel kontrollimatult sigivad ja sagivad hobused kopleid lõhkudes teisi karju terroriseerivad. Ja Ida-Viru raskeveo-mustangite püüdmine-taltsutamine, et neid üleküpsenud eas väärindada ja müüa, on ühekordse aktsioonina põnev ja naljakas, aga mitte elunorm.

Hästi korrastatud kooskonnas peab olema kõigi isiksuste ja isendite vahel diil. See kehtib ju ka puhtalt toiduks kasvatatavate põllumajandusloomade kohta – siga ja lammas on toit, kes kena kohtlemise korral teab seda ja on sellega suuremeelselt nõus.“

Jahimees

Marti on Juminda poolsaarel oma külas ainus, aga see-eest reaalselt igal nädalal toimiv ja tegutsev jahimees. Üliheas füüsilises vormis ja elutervelt särava pilguga. Lisaks ulukite küttimisele ja nende arvukuse reguleerimisele tähendab kütikultuur ka põllumajandusloomade hädatappu, kui vaja. Mees kirjeldab metslooma küttimist ausa ja võrdse üks-ühele võitlusena, kus jahimees võib vabalt teiseks jääda. Kodulooma lõpetamine on ühene. Valikut pole kummalgi – ei loomal ega tema toiduks-kasvatajal. Ega ka lihunikul. Järelikult tuleb suhtumised paika seada, et hing haiget ei saaks.

„Maastiku ja tegevusvaldkondade poolest mahuks Eestimaale tänase 12 tuhande asemel 20 tuhat hobust. Ent tingimata õpetatud ja tegutsevat hobust. Ja kui keegi lähebki hobuseliha kasvatamise ja töötlemise teed, on seegi täiesti okei – ainult et suhtumised ja suhted peavad eetiliselt ja ühiskondlikult korras olema,“ teab ta. „See on just seesama panustamise ja arenemise küsimus, millele vastates ma advokaadina praktiseerimise lõpetasin ning tagasi vend Heiti kõrvale Alexela igapäevategemistesse tagasi tulin. Et vorst oleks perel leiva peal. Energeetika teemasid edendades näen samasugust eelarvamuste ja kinnisideede panoraami nagu hobustesse suhtumises. Võrreldakse võrreldamatut ning torpedeeritakse ennast ja arengut hangunud klišeedega.“

Hääl nendib, et eelarvamus ongi eestlase sünonüüm.

Kuna nõukaaegse majandamise tõttu kujunes Ida-Virumaast karm tööstusmaastik, siis järelikult on põlevkivi paha. Tegelikult ju pole – põlevkiviõli on mehe selgituse kohaselt sama, mis nafta, ainult valmib kontrollitud keskkonnas maapinnal. Seega saab teda kätte ilma, et emakest Maad varjatult haavaks – ning tema töötlemine annab täna Eestis kümnetele tuhandetele inimestele tööd ja teenistust, riigile ligi 300 miljonit tulu aastas.

Nõukogude okupatsiooni lõpuaastate kavatsus fosforiiti kaevandada ja selle alt veelgi väärtuslikumat vara kätte saada vallandas laulva revolutsiooni ning viis meie iseseisvuse taastamisele. Üksiti aga jättis ka eelarvamuse, et fosforiit on paha.

„Nõukogude ajal oleks olnud sedapidi, et looduselt matti võttes tekitatakse siin kahju, kasu tassitakse mujale,“ usub Hääl. „Nüüd saame Eestisse jätta tulud ja arengu, mitte pelgalt kulud ja kahju.

Roheline Eesti mudel

Marti on mõistagi nõus vendade Sõnajalgade väitega, et tuul on üks puhtam-piiramatum energiaallikas, teda saab ja peab koos päikeseenergiaga kasutama ja akumuleerima. Ning tuulegeneraatorite ja päikesepaneelide tööstusega Eesti tööjõuturgu rikastama. Aga. Esiteks eeldab nii tuulikute kui paneelide tootmine ikkagi maapõuest mati võtmist. Mongoolias on maad ja jõed päikesepaneelide tootmise tarvis tarnitud komponentide räpaka kaevandamise tõttu rikutud. Teiseks eeldab tuulistel-päikeselistel perioodidel energia salvestamine ja edasi transportimine alles leiutamist – kui leidurid oma töö ära teevad, saab kasvõi kogu Sahaara päikesepatareidega katta ja sealt igasuguste ilmadega elektrienergiat kuhu vaja saata.

„Põlevkivi on meie energiajulgeoleku kontekstis täna kullast kallim. Tänagem õnne, et okupandid põlevkivi hävitades selle alla ei trüginud. Olgem heaperemehelikud tolle nafta sugulase väärindamisel kõrvuti muude maavarade uurimisega. Ehkki ka mujal Eestis leidub erinevaid maavarasid, on keemiatööstuse tulevik seotud Ida-Virumaaga, kuna regioon on piltlikult öeldes oma haavadega juba harjunud. Samuti tuleks avalikult ja läbipaistvalt kaalutleda, miks on vaja Rail Balticut kuhugi Eestimaa rabadesse rammida,“ hoiatab tervikpilti nägev mõtleja. „Miks ei kavandata RB-d juba algselt samasse trassi, kus on raudtee alati olnud. Nii loodus, loomade kui inimeste infra on olemasoleva trassiga harjunud. Praegusel ajal ei tohiks enam selliseid arendusi joonlaua abil kabinetivaikuses ellu viia.

Selge, et Eestist võiks kunagi fosforväetisi – rõhutan, Eestis lõpuni väärindatud fosforiiti! – Euroopasse vedada, et sealsed tühjaks kurnatud maad suudaksid järjest rohkem inimesi toita. Siia nood peljatud pagulased ei tule. Siit minnakse ära. Lõunamaa inimesed on võrreldavad araabia hobustega – kui nood on siin sündinud-kasvanud, kohastuvad meie põhjala kliimaga – sissetoodud araablased on abitud ja hädas.

Island tuli rängast majanduskriisist välja võitjana – ehitas üles uue, just väikeses, igakülgselt meres elavas riigis toimiva mudeli. Vastupidiselt Kreekale, kes ei kavatsegi kuhugi väljuda ega midagi lahendada. Eestil on tänu suurepärasele geograafilisele asendile üks lahendus – vaadata pikalt ette. Aga selleks on praegu meil riigijuhtimises puudu visionääridest ja liiga palju on seal administraatoreid, kes oskavad hästi teiste loodud lisaväärtust ümber jagada.“

Peep Puis – kaerajaani kaubamärgiga

Peep Puis (53) on Võnnu kultuurimaja direktori ja koorijuhina, Ülenurme staažikaima vallavoliniku ja riikliku pulmaisana inimvõimed nii täpselt kuldsele keskteele mahutanud, et tema kui sädeinimese õnnestunud kulgemist kinnitab Vanemuise ooperilauljannast-lauluõpetajast Karmeni üha kaunimaks ja säravamaks muutumine. Eks tegelikult on Karmen 22 aastat Peepu väestanud – otsige naist!

Elukaaslaste talitaja

„Noorpaaride ametliku ühtekõneleja riiklik nimetus on perekonnaseisu toimingute talitaja.

Ametinimetus on perekonnaseisuametnik, aga töökoht TMV kantselei rahvastiku toimingute talitus, sealt see talitaja. Väga laudalõhnaline sooritus-nimetus – siiski mitte nii naturalistlik kui paaritaja. Kuna kooselu saab nüüd registreerida ka notaris ning tehingupartneri uus nimetus on varsti elukaaslane, mitte mees ega naine – abikaasa, siis on selles lepingus muiste kätkenud pühalikkus ja püsivus paraku kaduma läinud,“ arutleb läbi aastate malevahai ja raadiomehe, Vanemuise laulja ja ühe esimese isapuhkusel viibinud mehe tiitleid kandnud värvikas tegudeinimene. „Olen päris palju aastaid see „talitaja“ olnud, aegajalt täiendustel ja atesteerimisel käinud – ja lõppenud aastal tuli ära ka see katse, mille suunas tants ümber kooseluseaduse meid paratamatult on nüginud.

Olin Tallinna legendaarses õnnepalees koolitusel, mille viimane päevakorrapunkt oli eksam – seda, et minul oligi eksam, sain teada siis, kui mind ette hõigati. Selle üllatus-atesteerimise käigus aga sain lustida nii mina, teised ametnikud kui kaks noorpaari, kes mulle ülesandeks esitati, sest… mõlemad paarid olid samasoolised. Armunud mehed ja armastavad naised.

Mul kui elupõlisel meelelahutus- ja teatrimehel on palju geidest tuttavaid ja suisa sõpru – keegi neist ei vaja mingit kooseluseadust ning neile see vastandamine ja afišeerimine just kõige enam liiga ja tüli teebki.“

Peep nendib, et paradoksaalsel kombel teeb artistidele ja lavaloovuritele liiga ka teater. Kavalehtedele kirjutatakse inimese asemel näiteks häälerühm ning krooniline omadest mittehoolimine tekitab lavailu taha palju kulissidetagust valu. Mis on ka põhjus, miks tema juba ammu enam ooperikooris ega üldse mitte teatris pole.

Selleks, et Karmeniga kohtuda, polnud tegelikult vaja teatrikoridorides tsentrifuugida – malevahai lapsepõlv pikenes mehel elumerelainetele, mille harjal ta mitmeid aegu teiste toredate kohtade seas Püssirohu keldri ja Elleri-kooli vahelises keldribaaris jõmises. Ühel päeval tuli sinna nurgalauda kohvile-pirukale kena lauljatar, keda nähes Peep kuulutas: temast saab minu naine! Sai küll.

Ja pärast seda õnnelikku kohtumist Peep ise enam endale liiga ei tee.

Elutöö tasuks pälvis ta endale siiski südame rütmihäired, mille tõttu ta on korduvalt erakorralise meditsiini, südameuuringute ja ravi osakondi väisanud. Elektrišoki ja moodsaimate elektroodiliste südame rütmi ajamise meetoditeni välja. Ka üks sünnipäev on tulnud PERHI kardioloogia osakonna intsensiivpalatis torude ja tilgutite all tähistada – kunagised malevakaaslased voodi ees laulmas…

Sädemees

Peep nõustub linnalegendidega, et ta on üsna hull kuju – ning lisab juurde, et erakordselt järjekindel seejuures ka veel. Kõige õnnelikum on ta omaloodud laulukooride üle: Vanemuise kammerkoor, madrigalikoor koos sõber Guido Kenneriga nagu ka meesansambel VIIES RATAS, Vanemuise laulupeokoor kaadritagustest inimestest, Tartu Tamme Gümnaasiumi vilistlaskoor MEIE, Võnnu kihelkonnakoor. Viimase puhul on Puis imetlenud sõna jõudu. Harrastuslauljatele on ääretult oluline ja emotsionaalselt laadiv kanda kihelkonna nimetust.

„Laulsime end laulupidudele – mitu koori mitmele laulupeole korraga. Kusjuures siin Võnnus tulid koori mitmed, kes absoluutselt nooti ei tundnud. Laulsin neile partiisid linti. Laulsime autos koos. Nii sai märkamatult koos meloodiaga ka nooditundmine meestele nii kätte õpetatud, et laulupeole pääsemise katsetel astusime uhkelt ette – meie õppisime ära neljahälse seade! – ning mehed keerasid nüüd juba minu ees oskuslikult partituurilehti!“ rõõmustab Peep, kellel on Jäärana omadus rahvajuht ja masside ühendaja olla. „Kui poolteist aastat tagasi Võnnu kultuurimaja direktoriks sobisin, korraldasin ühe esimese suursündmusena lasteaia isadepäeva kontserdi. Seni oli siin vallamajaga samas hoones asuva kultuurimaja kõrval lasteaias igal rühmal enamasti oma pisipidu olnud – nüüd tõime ühendatud peoga kokku 10 protsenti valla elanikest!“

Asutuses, mis põhiliselt suurest saalist ja mõnest kõrvalruumist koosnebki, toimub pea igal õhtul midagi – kultuuriklubi ja rahvateater, tantsuringid ja naisteklubi, titemängud ja veel mitmed inimesi kodust välja toovad ettevõtmised. Kui mõni ring soikub, tulevad uued ka asemele. Eriti teeb head meelt hästi käima läinud sariüritused “Kohtume külalisega kell kuus” ja “Reinu rännuretked”. Maailmarändur Rein Lepik annab kuulajaile võimaluse nii pildis kui reisikirjeldustes osa saada kaugetest paikadest, kuhu muidu naljalt ei satu.

Kihelkonnakoor sai 31.oktoobril juba aastaseks, aukülaliseks oli Hugo Hiibus ja koorilauljad said temalt šaržid. Uusim kollektiiv on kultuurimajas mitmed esimesed ülesastumised teinud Võnnu Trio – laulvad, pilli sõrmitsevad vallajuht, koolijuht, kultuurijuht.

Näiteks Kaera-Jaani laulu ja tantsu ümber koondunud Meie-vaimuline ühinemine. Peep on kaubamärgina aus ja hoos hoidnud Võnnu valla kaubamärki, sealsündinud lorilugu, millest Wikipedia kõneleb: Friedebert Tuglas on kirjutanud, et “Kaera-Jaanile” nime andnud mees oli Lääniste küla sepp Jaan Matson (1858–1921), hüüdnimega Kaera-Jaan. 1889. aastal juhtus temaga Ahja mõisas tüdrukuid passides mingi koomiline vahejuhtum, millest sepitseti pilkelaul algusridadega “Ai Kaara-Jaan, Kaara-Jaan, ai karga välla kaema”. Algselt pikast ja ilmselt obstsöönse sisuga laulust jäi laiemalt levides alles vaid paar salmi.

„Selleks on vaja ülijõulist emotsionaalset tõuget, et inimesed kodust välja tuua. Sport tuleb lastele ja noortele koju kätte tuua, et nad selleni jõuaksid ja tühjadel tanumatel ei kambataks. Küpsema publiku kättesaamine helesiniste ekraanide eest on aga tõeline kunst. Mida iganes rahvale ka tuuakse – nad on valdavalt linnast töölt tulnud, kodused toimetused ja lastega kohtumine käsil – enam välja naljalt ei tule, kui asi ennast väga isiklikult ei kõneta,“ teab Peep. „See on sedasi kõikjal Eestis, mitte ainult Võnnus – mida paluks mitte segi ajada mitme teise Võnnuga – eriti mitte Läti-lähedasega, kus sellenimeline lahing toimus. Meil toimuvad lahingud olemasolemise nimel.“

Tõepoolest – mida me teame Luunja ja Räpina vahele jäävast alast? Mäksa moludeks nimetatakse sealseid inimesi, seal on Emajõe Suursoo, tükk tühja maad, üks tubli puidutööstus. Ja Kaera-Jaan koos kihelkonnakooriga.

Ülenurme ülesehitaja

Peep käib Luunja-tagusele tundmatule maale tööle Ülenurmest. Sinna ostsid nad Karmeniga aastate eest kõigepealt korteri, millest Eesti esimene avalikult ja uhkelt isapuhkusele jäänud mees kõneles rõõmu ja rahuloluga, kuni…

„Trepikojarõõmudest ma ei räägigi – kui koos on erinevaid elulaade ja rahvusi, taustu ja püüdlusi või püüdlematusi, pole väga suurt kujutlusvõimet vaja, et sellest värvi-heli-lõhnakirevast segasummast aimu saada. Karmenil sai kortermaja romantikast siis küllalt, kui naabrilapsed tema istutatud lilli tallasid ja kitkusid. Võtsime endale pensionini laenu ja rajasime päris oma kodu Ülenurme keskuse ja lennundusmuuseumi vahele,“ kirjeldab pereisa, kes on vallavolinikest kõige kauem järjest rahvast esindanud mitte sellepärast, et midagi saada, vaid selleks, et asjad oleksid korras. „Tartust Võru poole välja on viimastel aastatel ehitatud keeruline sõlmeline mitmetasandiline võrgustik, midapidi end peaga linnast välja heegeldada. Algselt ei pidanud Ülenurme ja Tõrvandi vahele üldse magistraali ülekäiku tulema. Siis pakuti jalgteed. Siis ühesuunalist sõidusilda. Nüüd võitlesime ikkagi korraliku kahesuunalise ühenduse välja. Ja hiljuti taastasime oma vabatahtliku päästeameti, mille kõrgemad asjamehed sulgesid.

Veider muidugi, mille pärast peab võitlema ja millele aega kulutama – ega kõigile ametikohtadele kandideerimiseks vajalikud koolitused-atesteerimised-adjustaadid ju ka kõige mõistuspärasemad ole. Aga mina olen vajalikud paberid kätte õppinud, ennast ära tõestanud – kuna süda käib ka kolm pluss rütmis, oleks patt viriseda.

Rahuloluks võib piisata ka peldikust.

Uuendasin esimese asjana siia Võnnu tööle tulles ära kultuurimaja vetsud – leidlikult, partertehingute taktis – ja nii hea meel on. Sama hea meel kui Võnnu rahvariidemustriga klubiseinu imetleda või lava seinavaibale tikitud Gustav Suitsu nime lugeda. Ja eelkõige inimeste üle. Kirik on muide Võnnus ka erakordne, teeneline ja kuidagi… tõeline. Kerkokell kestab… Kihelkonnakoori on omaks võtnud ka kirikuõpetaja, kes samas ka vallavolikogu esimees. Teeme meelsasti koostööd.

Projekte ma kirjutada ei oska – selles mõttes on Luunja rahvamaja juhtiv Toomas F. Aru tõeline fenomen. Kadestan, heas mõttes muidugi. Seepärast on ka vaevaline mu uuenduste järjepidev jätkamine kultuurimaja heli- ja valgustustehnika osas – töö jätkub ning tehtud on juba palju. Olen ütlemata tänulik vallavalitsusele ja vallavolikogule toetava suhtumise eest, et nad mõistavad – see, mida teeme, on meie inimestele ja meie lastele.

Mina oskan aga laule kirjutada ja laulda, koore moodustada, rahvast ühendada, uusi asju algatada – olin üks Raadio Elmar alustaja-saatejuhtidest – reklaame lugeda, mis on tänu kõlavale r-ile minu maitsev leivanumber, Puisi-agentuuri alt õhtuid juhtida, vaimustust tekitada – ja ise vaimustunud olla.“

Hullu, aga see-eest järjepideva isa poeg Oskar on kolmeteistkümneaastasena enda jaoks avastanud nii teatri ja muusika kui spordi ning on mõlema vanema üle uhke. Puisi nimest on üles töötatud kaubamärk, mida väärikalt kanda.

„Mulle on sageli öeldud, et näen praegu välja noorem ja kenam kui kunagi varem ning inimesed küsivad sageli vandeseltslaslikult, kas olen kellessegi armunud – umbes et teine noorus või nii,“ naerab lauljatar Karmen, kelle puhul kehtib väljend nomen est omen – nimemaagilisel kombel on ta tõesti täieline Karmen. Selline, nagu Bizet ooperist teame. Aga ka selline, nagu tema sõna „carmen“ mõnes keeles määrab – laul.„Olen armunud jah – elusse. Ja armastan oma meest – ilma lillede ja liblikateta.

Mind on aastad selle järjekindlalt ja mõistliku visadusega rühkiva mehe arengut jälgides õpetanud teda üha sügavamalt ja teadlikumalt austama ja armastama. Olen tänulik selle eest, mis on. Aga meie peres kuulub poeetiline ja romantiline eneseväljendus absoluutselt Peebu pärusmaale. Mina olen kainelt ja ratsionaalselt mõtlev kahe jalaga maa peal olev tegutseja naine, kes paneb kodus mööblit kokku ja töötab aias ja värvib maja, ja parandab asju. Peep meil luuletab ja räägib kaunilt. Samas on ta nagu mustlase püss, kust iial ei tea milline pauk võib tulla – ja taaskord olen mina see pidurdav element pigem, et tiiger-jäära kõrgelennulisi ideid maisemaks ja rahulikumaks kujundada. Ning järske väljaütlemisi leevendada ja kodusemas plaanis suhtekorraldaja olla. Aastad tema kõrval on mulle õpetanud tasakaalukust, kannatlikkust, tarkust-oskust olla kõrval ja olemas siis, kui seda on vaja ning samas eest ära, kui seda pole vaja. Ja tingimusteta armastamist. Teades, et ka tema on meie jaoks alati olemas ja valmis kõigeks!“

Helve Pärna Papli paradiisist

Helve Pärna sündis nähtamatut maailma nägeva tüdrukuna – lapsepõlves saadud piksetabamus süvendas indiaaniplikana üksinda metsades seigelnud tüdruku salajast erilisust ning tänaseks on terve ja harmooniline, nooruslik ja kaunis tervendaja hinnatud teejuht nii Pärnus, Palm Beachil kui Marbellas.

Teejuht kui tootenäidis

Pärnus Tervise paradiisi juurest algavas Papli tänavas on kolme miniatuurse naise – Helve (43), Mirelle (10) ja Merilee (8) kodu. Seal kodus on samas ka nägijatar Helve Pärna stuudio, kus teistmoodi-tüdrukuna sündinud Helve võtab oma kristallide ja altari, elava tule ja jumalike lõhnade vahel vastu ka abivajajaid ning tee- ja mõttekaaslasi. Liiatigi elavad Papli tänavas ka tema sõbratarid-kolleegid Eve ja Herdis. Kreet Rosina noorema õe Herdis Elmendiga koos teeb Helve rühmameditatsioone ja ühisrännakuid ka südalinnas Mahediku keskuses. Naise pühendumise meetodid ongi meditatsioon ja rännak, maagiline reiki, aroomi- ja kristalliteraapia, jooga ning energiapiltide loomine.

„Mind huvitab viimasel ajal üha enam just rühmameditatsioonide ajal tekkiv ühisenergia. Selle kaudu toon oma Kanalisse minnes just sellele grupile ühisväljast sõnumi. Viin kooskõlas võnkuva rühma rännakule, mille järel küsitakse: mis sa nüüd tegid,“ kirjeldab Helve oma kulgemisi, mille juures tema tütred on alati kaasas – olgu emal reikiretk Tartus või Costa del Solis, laste koht on ema kõrval. Selleks nad siia ilma tulidki. „Oleme esimesed ühismeditatsioonid ka linti võtnud, laen mõne neist Youtube’i ja testin tagasiside järgi, ehk on juhendatud meditatsioonide jagamine üks väljund, mida siin ja praegu minult oodatakse ja vajatakse.

Ma tean, et hetkel oleneb just naiste ärkamisest ja tagasi enda juurde jõudmisest, kas meie planeet üldse kestma jääb. Naised väestavad oma mehi ja kasvatavad lapsi. Ent täna on lapsed antud lasteaia ja kooli kasvatada ning mehed üldse hooleta. Kui temakesed laotavad ja puistavad end laiali töö ja karjääri, raha ja edu vahel, jäävad mehed naistelt saadava taevase väeta. Vastastikku laadiva paarisuhte asemel kujuneb konkurents, kus mõlemad kütivad mammutit… Ja mees hakkab reeglina nagunii vägevama naisega konkureerimise asemel teisi naisi küttima. Selliseid, kes energeetiliselt ei kastreeri.

Paraku eksivad ka väga väekate naiste mehed end hüljatute ja alamatena tundes jahile isegi siis, kui naine teab, mis toimub ja valesti on. Minu kogemus ütleb, et teatud sündmusi ei saa ära hoida, sest meie hinged on Sealpool sedasi kokku leppinud – ning mõni suhe tulebki meie ellu selleks, et lõpetada eelmine, ammendunu. Olgem nende käivitavate inimeste ja suhete eest tänulikud ning jätkakem matka!“

Helve pole nägijatariks-tervendajaks saanud ühegi ränga tõve ega trauma tõttu. Ta on olnud sellel teel ja teenimises sünnist saadik – teadlikult pea paarkümmend aastat. Ta jälgib huviga tunglemist tänasel nõiaturul, kuhu üha lisandub neid, kes oma erialal läbi põlenud, haigeks jäänud, mõne sensitiivi juures paar korda tuunimisel käinud – ja „hakkavad“ ka ravitsema.

„Neid kahe seansi järel tervendajateks põrganuid tekib kindlasti veel ja veel – ju see on meie keerdus aegade ja inimeste üks peegeldus. Mõistan täiesti nende skepsist, kes arutlevad: alles ta oli üleni haige, käis nõia juures – ja nüüd on ise nädalaga nõid valmis. Minu meelest peaks tervendaja ise terve olema. Jah, on haavatud tervendajaid ülistavaid teooriaid – ent ideaalis võiks teejuht ja abistaja olla ise oma „tootenäidis“.

Mõistan ka nende vastsündinud meistrihakatiste rõõmu, kellele palju helistatakse ja nõu küsitakse. See on õppimise faas. Tegeliku Meistri tunnus on, eet teeotsale aidatud abivajaja ei klammerdu ega helista lakkamatult. Mina tunnen üsna kohe ära, kas minu poole pöördub energiapilti tellima, maagilise reiki või meditatiivse rännaku seanssi saama – nii Papli tänavas, skype kui telepaatia teel – arenemiseks avatu või klammerduja. Olen nende päralt, kes töötavad kaasa. Ja tüssata meiesuguseid tüdrukuid ei saa, sest me oleme… teistmoodi.“

Välgust tabatud metsapiiga

Helvel oli väikese tüdrukuna oma emaga kokkulepe, et ta ei räägi, mida Näeb. Pärnumaa männikutes ja rabades eelistatavalt ise ja omaette uidanud tüdruk nägi juba pisikesena inimesi ja loomi, taimi ja kivimeid värvilistena. Kui mängukaaslastele neid värve kirjeldas, koges suhtumist jube-pull-kuidas-sa-seda-teed-igaks juhuks-kardame-sind… Ja ema soovitas Nähtavast üksnes kodus, mitte võõrastele jutustada.

„Minu Koht on Häädemeeste rannametsades. Seal on mul alati olnud ühendus esivanematega, keda ma füüsiliselt kohanud pole. Nii nagu lapsepõlves, sõidan ka praegu mõnikord Liivi lahe äärsetele luidetele, uitan ja Olen. Kui oled kusagil 7aastasena välgutabamuse saanud, jääb see sinu Kohaks, sest seal oled sa valgustunud,“ teab Helve. „Tulin läbimärjana ujumast ja vadistasin vanaisale, mida nägin – ning ühel hetkel sööstis vanamoodsasse musta voolumõõtjasse löönud välk sealt sirgelt minusse. Mäletan teravat valu liigestes – ja järgmine hetk oli paar tundi hiljem vanaisa süles ärgates. See oli juhtunud.

Lisaks värvidele jõudsid nähtamatu maailma ligiolekust kõnelevad aroomid minuni 25aastasena, kui lahkus mu ema. Ta oli selleks ajaks kõik siin ilmas ära teinud, sai insuldi ja lahkus jalapealt. Oli nii üleloomulikult ja ebamaiselt kaunis seal lamades – ja ümber tema oli hüatsindilõhn. Tugev ja trööstiv. Inglid olid temaga!

Ehkki ema on ammu taas tulnud, on tema üks sagedus jäänud paralleelmaailmas minu teejuhiks ja hingesõbraks. Meil on pikad jutud – kõrvuti vestlustega Mai-Agate Väljatagaga. Need naised on mulle leebelt, aga kindlalt selgeks teinud, et oma Teelt me keegi kõrvale kalduda ei saa.

Olles juba oma tervendavatest võimetest teadlik, püüdsin siiski tavalise inimese kombel ameti õppida, tööle minna ja niiöelda turvaliselt ja normaalselt elada. Töötasin Pärnu Kommertspanga Häädemeeste kontoris, suhtlesin sealkandis vaid paari inimesega ja varjusin igal võimalusel Loodusse kui oma tõotatud maale… Ning tegin hotelli Pärnu oma aroomiteraapia kabineti.“

Kuuldused tillukese temperamentse terapeudi erilistest võimetest levisid aastatuhande vahetusel hotellist kõigile kontinentidele ning ta mõistis – kinnituseks Mai-Agate naeruturtsatus „ära loodagi, ei lähe läbi!“ – oma andeid ja missiooni riiulisse panna ei saa.

„Kui mu tütred olid tillukesed ja Mai-Agate tuli meile külla ning jälgis minu ja tütarde isa kooslust, muigas ta rõõmsalt: jajaa, sulle on seda kogemust väga vaja… Ning pärast kümmet aastat kooselu läks tütarde isa jahile. Ta sõitis mu ellu nagu kiirrong, kui olin oma täiskasvanud poja isaga 17 aastat koos olnud. Raputas mu sellest kooslusest välja. Ja tuhiseb nüüd järgmiste jaamade poole. Aitäh talle. Nii kogemuse kui tütarde eest, kes on minuga kõikjal kaasas, mitte riigi kasvatada.

Kogemusteta ei oleks ma nii teadlik teejuht ja tervendaja kui praegu. Inimesed on nii paaniliselt keerdus ja kinni, et kohati tundub uskumatu, et Looja on sellist kaost ja kapseldumist, pimedust ja kurjust tahtnud. Ma käin poes, pilk maas, et endale nendest reptiloidjatest keerdudest mitte auke sisse saada. Mu tütred on korduvalt nõudnud koduõppele jäämist – ehkki Pärnu Vabakool Noorteväljaku taga on võrratu väike haridusasutus. Lapsed peavad mõõdukalt sotsialiseeruma, et paratamatud kontaktid reptiloidide agooniliste sabalöökide käes väänlevate inimestega liiga valusad ja vilutamatud ei saaks.

Õnneks on neid hetki, mis taastavad usu, et maailma ja inimkonda on veel võimalik päästa, piisavalt palju, et ma suudan ja tahan veel ja veel inimesi vastu võtta ja juhatada, abistada ja nende kanali ja oma kanali koosloomes edasi aidata.“

Kolm last kolme tunniga

Helve kõik kolm last on Nägijad.

Neist keegi pole traditsioonilises mõttes planeeritud – igaüks neist on kingitus. 17aastasena saadud poeg Roland on 26aastane autoärimees, kes on vaatamata asisele ametile spirituaalne noorhärra, kes saab aegajalt emalt kui parimalt sõbralt ja seikluskaaslaselt energiapilte ja soovitud seansse. Automaailmas ringleb muide mitmeid vaimseid isiksusi ja tervendajaid – Altroff, Lilienthal…

„Nii poega kui tütreid sünnitades kogesin, kuidas peavad lapsi ilmale tuues olema paigas suhted oma vanemate, sündiva lapse ja eelkõige iseenda naiselikkusega. Mul on õnnestunud sündijatega sõlmida sellised kokkulepped, et lapsed on kolme peale kokku alla kolme tunni sündinud. Mul on alati ligi olnud suur hele Kristuse energias vaimolend – mu enese kõrgem mina.

10aastase tütre nimi pidi alguses oleme Mirelle-Merilee – ent kui ta saabus, teadsin kohe, et tema on Mirelle – Merilee keegi teine. Ning kahe aasta pärast tuligi esimesest nii erinev kui veel võimalik noorem tütrekene. Tütred on minuga juba ammu kaasas. Sajandeid.

Me olime nende isaga palju aastaid tagasi indiaanlastena koos. Kahest erinevast hõimust. Pealikud ei lubanud meil abielluda – aga meie vandusime teineteisele siiski kaljutipul truudust. Mu armastatu lasti tookord noolega surnuks ja loodetud lapsed jäid ootele. Kui tütarde isa mu ellu tuhises, saime toonase kokkuleppe täita ja siin mu lapsed nüüd on! On jah hämmastav, et me oleme vanema tütrega mõlemad indiaanlaste moodi. Väga ühest puust – ja mitte siinsest keskkonnast pärit.

Ent olulisemgi on minu jaoks, et tervendaja oleks ise terve ning teisi naisi aitav naine oleks ise oma naiselikkuse ja emalikkusega kontaktis nii, et tema eluloo õnnelikud-kerged-helged sünnitused tasakaalustaksid infovälja ummistavaid ööpäevapikkuste-õmblusküllaste koll-sünnituste kangelassaagasid.“

Papli paradiis

Helve naiselikkuse-emalikkuse-uue hea ilma inimlikkuse kool ja kliinik on tema Papli tänava ridaelamus keset elavat tuld, kristalle, taimi ja loomi. Ta proovis küll rendipindadel praktiseerida, ent aeroobikasaalide energia ja tümps polnud taustaks päris see.

Helve 14aastane kiisu näeb emanda loodud energiapiltides midagi, mis kassi keskendunult pikkadeks minutiteks neisse piltidesse ja kaasnevatesse värssidesse sukelduma saab. Ning samas tänavas pulseerivad sõbratarid-kaasteelised Eve ja Herdis.

„Olen Usui õpetusest inspireeritud maagilise reiki praktiseerija – ent õigupoolest pole oluline, kuidas seda energiatööd nimetada,“ on Helve täiesti päri sellega, kui Hagal-Pesa meister Ralf nimetab universumi väge harmoonia energiaks, ent mõni valgustunud loomakasvataja tajub reiki kui sõna mõju ja väge nii tundlikult, et kasutab seda sõna ja praktikat ka otseselt õppimata, sest süda on tark. „Kui keegi võtab minuga ühendust, siis on see abipalve ning ta on andnud mulle loa minna tema kanalisse. Ajal ja ruumil pole mingit tähtsust. Väljas on kõik üks ja ühenduses. Saan läbi kanali inimese iga kehaosaga kontakti – nii, nagu meie keha reageerib infole kananahaga, kõneleb iga meie organ blokeeringutest ja valudest. Nii silmast silma kui kaugseanssidel on kanalis võimalik blokeeringud lahustada. Seansi lõppedes väljun kanalist ega jää teise inimese tagatuppa kooserdama. Olen hea nõid. See sõna, tõsi küll, on devalveerunud. Nõidadest on saanud artistid selgeltnägijate tuleproovides, kes harrastavad oma hirmuäratavate kostüümidraamadega musta maagiat ning toidavad keerdus televaatajate paradoksaalset õõvajanu. Ajutine arengufaas!“

Paralleelmaailmad

Helve, kes kohtub ema ja esivanematega teistes sagedustes ja maailmades, rändab teejuhtidega teistel planeetidel ning pulseerib Kristuse energias. Tema ümber on väenaiste kogukond, kelle seas mõni on roheliste sõrmedega taimetark, mõni tervendava häälega kehakunstnik, mõni lootosena avatud südamega loomalausuja.

Naine möönab, et samas sageduses võnkujatega lävides võib tekkida illusioon, et inimkond ongi selline – ning seetõttu tulevad teistlaadi vibratsiooniga massidega kokkupuuted karmide üllatustena. Ent just omasugustega kokkuhoidmine Muhu saarest Marbellani – ka hoitud ja kindlustatud naised on muide praegustel ülikiirete muutuste pulbitsevatel aegadel sageli end kaotanud! – aitab läbi talve kevadesse kesta.

„Tundke ära endale sobiv teejuht. Tunnetage, kus on teile sobiv energeetiline oaas, kus turvaliselt ja usaldavalt koos hingesugulastega mediteerida ja rännata. Sealt naastes on ihu paranenud – hingest rääkimata. Koos saame retk-haaval mänguliselt ja õnnestavalt teada, millised lepingud meil siia ilma tulnuna seekord täita on,“ julgustab Helve.

Ruum tema ümber on tulvil jasmiinitee ja viiruki, Angel-parfüümi ja vaikelu täiendavate küülikute õrna elusat aroomi. Mirelle koob vaikides Papli paradiisi toataimede vahel ning Merilee võtab kamina ees enesestmõistetavalt meditatsiooniasendi ja ütleb tasakesi: OM. Mitte keegi meist pole mitte kunagi üksi – seda on lumehangedes pakasevõitlust pidades hea teada.

Imre Odraks – talent tuli koju

Ilusate kodude looja Imre Odraks (47) pidas endaga möödunud aastal lõpliku lahingu – koju-mittekoju… – kuni kokkusattumused ja kohalejõudmised andsid oma jõulise tõuke ning andekas-mainekas linnaruumi ja 21.sajandi külade nägude kujundaja tuli koju.

Arhitekt-maastikukujundaja ostis Levandite-dünastia põliskodu Otepääle, asus koos väikese pojaga seda koduks looma – käies Skandinaavias töös olnud kommuune lõpuni ehitamas. Ning unistas siinsamas kodu ümbruses kujundamisest-ehitamisest, et enam mitte võõrsivahet voorida. Nähes mõnesaja meetri kaugusel lahvatavaid hotell Bernhardi põlenguleeke kohkus mees: armas taevas, kodu lähedale tööd paludes SEDA ma küll ei mõelnud…

„Veensin ennast päris kaua ja edukalt, et mu viimase 15 aasta elukorraldus oli õige. Tallinnas kõrghoone viimasel korrusel korter vaatega merele ning samas Rootsis ridamisi kodude ja kontorite kujundamisi ning tohutul hulgal muid kunstipäraseid töid. Nii kenasti makstud, et Eesti nimekatele, aga siinse kultuuriruumi kombel alatasutud isiksustele sain kodusid sümboolse summa eest ehitada. Ent tegelikult ei tahtnud ma enam välismaa ja korteri vahel kusagil õhus elada. Eriti väikese poja sünd veenis: on aeg juurduda,“ kirjeldab mees enda kui talendi kojutulekut. „Nagu tellitud, jäid mu väga suured projektid ootele. Mul oli mõtlemisaeg, kas nende tööde alates hakkan enam voorima. Pigem tahtsin Eestisse kodusid kujundada-ehitada.

Mõtlemisaega võimaldas see, et kui Tallinna ajutise pesa müügi eest sain endale osta päris Kodu Otepääle, siis vaatamata boheemlaseloomusele käskis sisetunne mul mõne aja eest puhversumma enda ja kiusatuste vahele jätta. Ühe suure honorari jätsin tallele ning olen hoolitsenud selle eest, et see vabaduse fond kaitseks mind huupi ja hädaga valimiste eest…“

Nüüd on vabahärra Odraks end juurinud talvepealinna põlistallu, millest on kujunenud osa Otepää aedlinnast, kus koos taluga istutatud hiiglaslik hõbekuusk on akna taga ning 1001 konna aedlinna parimas iidses kaevus talvitamas.

Erakordne eluase

Kui juba kannapööre teha, siis õnneliku juhuse ja valjuhäälse sisetunde ajel eriti erakordsesse majapidamisse! Imre koduks sai Levandite dünastia sünnikodu. Allari vanematekodu, kust suusalegend käis toomas oma olümpiamedalit. Nüüdsest Odraksile kuuluv maja kükitab leidlikult mäenõlvasse juuritud kantsina keset maalilist kodudesülemit.

„Garaaži ehitan jõusaali, spordivaim ei kao siit seinte vahelt küll kuhugi,“ unistab tegusalt mees, kes tahab leida igale ruumile ning nurgakesele majas vajaliku funktsiooni. Iga ruutmeeter siin majas leiab oma koha. Nagu ruumilahenduse puhul ikka, esmalt muudatuste skeem koos põhjaliku analüüsiga ning siis ka kontseptsiooni elluviimine.

Praegu elab mees küll vaid alumisel korrusel, ent juba praeguseks on seal sisse seatud ateljee-kabinet ning selle peal magamistuba rõduvaatega hotellile Kuldne Kroon – ja ilmselt Imre enese käte- ja vaimutöö toel taassündivale Bernhardile.

Pühjärve randa on siit paarsada meetrit ning kuldsete kätega mees rõõmustab võimaluse üle juba majas sees elades oma esimest tegelikku Kodu ruumhaaval enda jaoks tuunida. Allari isa Anti poolt vana krusa piduritrumlitest kujundatud saunakerisest saab tema käes unikaalne grill, 70ndatest pärit peenekoivaline kirjutuslaud saab uues kuues väikesele pojale Arturile koolilauaks. Allari puust püssiga mängib ja naljatab papa Imre ise – seda lapse kätte ei anna. Ajad Euroopas on niigi teadagi-millised. Allari ema Agnes aga kujundab uue peremehe aegu sellega helgeks, et helistab sageli ja kinnitab, kui õnnelik on nende klann selle üle, et just heade kätega kunstnik nende Kodu kodustas.

„Mulle meeldib, et Anna Levandi soovil ehitatud tantsuplatsiga külgnev maja kasvab mäe seest, nagu Hispaanias – eest esinduslikult kahekorruseline, tagantpoolt tagasihoidlik kodukene. Minu isapoolsed vaarid olid kaldaleuhutud meremehed Hispaania või Portugali laevalt, vähemalt peale laevaõnnetust keset merd hulpivalt lauatükilt leitud tume kräsupeaga poisike oli rääkinud just seda keelt. Ja need Hiiumaa tõmmud kräsupead said tuletisena toredast kohalikust sõnast „odratolgus“ perenimeks Odraks,“ muheleb Imre ka iseenese import-hõngulisse habemesse.

Kirju hõim

Ühtaegu nii suurte kui väikeste poiste kauneid ja karme mänge mängides ennast Otepääle juuriv kunstnik nendib, et tahaks nii Odraksite kui esiema Anna Vasara, kes on ka tenor Harri esiema, järglaste sugupuud kokku joonistada ning suguvõsa kokkutuleku korraldada. Keegi teine vist nii söakas poleks, et rahvarohkuse poolest beatch-party-väärilise mäsu korraldaks. Kuna sugupusa kõigil harudel on olnud mitmete paarilistega palju lapsi, tuleks kokku tuhat värvilist elukäiku.

Selle suursündmuse unistab disainer-maag ühitada Bernhardi taasavamisega. Seegi taassündiv hotell on ju pehmelt öeldes erilise saatusega.

„Muist saatusi on lausa liiga värvilised. Nüüd on mul siin ühes vanas puhvetkapis hunnik sorteeritud fotosid, aga austuse ja ahastuse segu, mida ajalukku ja genealoogiasse kaevumine põhjustab, annab veel sorteerida,“ nendib Imre. „Täismehena olen saanud teada, miks mulle ei räägitud mu esiisade kohta kogu tõde. Kes sattus sõjakeerises ühele, kes teisele poole. Kes küttis metsavendi, kes punaseid. Kõik tahtsid parimat – keegi ei tahtnud ei tappa ega surra…

Siiski usun, et meie esivanemad on põletanud oma karmavõla ise nii maha, et uues elus ei tule enam liiga palju haiget saada. Ja loodan, et seitse põlve pattude nuhtlemist ei tähenda siiski, et neid eksimusi laste kaela nuheldakse. Pigem ehk on sedasi ikkagi, et seitse iseenese uut kehastumist saavad seda suppi helpida – lastel on oma supid, eks?!“

Hiline valmija

Imre enese saatus on olla oma supi valmis keetmisel hilise haudumise ja vindumisega. Ja õigete kaaslastega. Tallinna Miilitsapataljonist, kus ta Vene kroonut teenis, tuli ta ellu sellise naise kõrvale, kes on tema südamesõbraks jäänud tänini. Asjaolud seadsid nii, et tulevikuplaane ei saanud teha, seega oldi õnnelikud olevikus ning õpiti siin ja praegu Elama.

„Püüdsin omandada oma sisemise tasakaalu ja rahu valdamist. See on aidanud aegadel, mil ülim stabiilsus on ainus mõeldav taktika. Kui ma oleksin sõdinud ja rabistanud, oleksin pälvinud ka nüüd ligi 50aastasena isaks saades oma lapse asemel südamevalu. Näiteks. Ehkki ka rabistatud on elus palju. Ja tehtud väga palju valesid otsuseid. Paraku – või õnneks. Ka haiget ona sageli kellelegi tehtud. Iseendale kohe kindlasti.

Aga head teekaaslased on ehitanud minu kui hilise küpseja tugevatele alustele, minu poeg on täna päris palju minuga – ja me kõik oleme rahul,“ on isa tänulik. „Levitan siin Kodus nüüd igasse ruumi peremehekätt. Saatuse tahtel laienes see professionaalne puudutus nüüd ka naabritele. Nii oma kui naabrite majas töötan sedamoodi, et ei kahjusta Levandite aastakümnete jooksul loodut, tellijate ootusi ega loodust. Aga samas sedasi, et see mind ennast ei raamista ega pidurda.

Mõõdupuuna, kuidas minu vaba loovuse ja mõtlemisega lood on, toimivad vestlused Raivo Kiisleriga, kes siin üsna üleaedsena resideerib ning kellega vastastikku on kena teineteist testida ja toetada. Ega me kumbki vist päriselt aru ei saa, millega teine tegeleb. Ja see polegi oluline – siin ja praegu.“

Kunstnik Odraksi tegelemised on tegelikult väga lihtsad ja loogilised. Tema kauane disainifirma O-Disain näeb ta enese sõnul puude taga metsa: „Parim inimlik oskus on luua midagi – eriti täiesti erinevat olemasolevatest arusaamadest ja kehtivatest reeglitest. Julged ja värvikad ideed on minuga alati kaasas käinud. Haaran teemasid lennult ning suudan üllatada tulemusega kõiki, kaasarvatud ka iseennast. Juba lapsena meeldis mulle väga joonistada. Aja möödudes kasvas see meeldimine üheks eneseväljenduse tahuks. Nii olengi läbi aastate tegelenud sise- ja väliskujundusega, õppinud valguskujundust ning maastikuarhitektuuri. Loomingulise karastuse olen kogunud teatri- ja filmidekoratsioonide alal. Eestis sai viimati kaasa löödud muusikalile „Shrek“ dekoratsioonide valmistamisel. Tegelikult just erinevate, ka absoluutselt äärmusest äärmusesse valguvate tööde ning nendega kaasnevate eripärade kooslus on mind köitnud oma tegemiste juures. Ja kindlasti ka ülihuvitavad inimesed erinevatelt elualadelt, kellelt igaühelt on mul olnud midagi õppida ning endaga eluteele kaasa võtta.“

Imre kirjeldab voolamises olekut niimoodi, et ta leiab lihtsalt erilised küljed tulevases elamises ning neid rõhutades ning kokku punudes on tulemuseks ainulaadne lahendus. Olgu tegemist eramaja või autosalongiga, lasteaia või mõisaga. Kõiki neid on ta oma pika küpsemise teel loonud. Igal tasandil – mees on lisaks konsultatsioonile ja projekteerimisele ning sise- ja väliskujundusele teinud valguskujundust ja maastikukujundust, kavandanud haljastust ning ehitanud oma jõuliselt elegantsete kätega käsitööpalkmaju, saunasid ja grillikodasid. Kusjuures ta ei istu päevad läbi arvuti taga, vaid kõik projekteeritu ja kujundatu ehitab ta alati oma kätega ka valmis. Tema kuuekeelne kodulehekülg näitab ette ainult väikese osa seniloodud terrassidest, talveaedadest ning kujundus-dekoratiivelementidest aedadesse ja parkidesse tekitatud tuuleveskitest, pinkidest, väravatest, kiikedest ja sildadest.

„Üsna ilmselt sattusin siia Levandite päriskoju põhjusega. Oma kodu sisse seades ja arhiive korrastades taastan ühenduse oma juurte ja identiteediga ning kasvatan poja õnneliku tuleviku ja identiteedi nimel tugeva Elu Puu. Aastaid ringilehvimist pole vaatamata heale teenistusele ja eneseteostusele mingi nali – ligi 50aastasena küsimusele kes-ma-olen vastamine ja karm töö. Paljut on vaja endale ja esivanematele andeks anda. Ja Koju jõudnud inimesel omakorda on puhtalt lehelt ja värske hooga nii palju pakkuda Eestimaale, kes ehitab ja ennast avastab. Otepää-sündmused on sellest liigagi ere tunnismärk. Olen ehitava Eesti ja kirju põlvnemisega eestlastega kenas sünkroonis,“ teab Imre, kelle luulekogu „Veel enne vaikust“ motoluuletus on tema poeetiline visiitkaart:

kadaka alla

on maetud mu ootus

unine äratus

tusk ja lootus

naudingud

viha

usud ja sademed

terve mu algus

lähe

ning mademed

tasased andmised

ärksad võtted

ununud kelmused

kiired mõtted

uksed mis kinni

aknad mis valla

kõik nad on peidetud

kadaka alla

*

Meie Isa Palve hispaania keeles

Kreet Rosin: kõik on kõigega ühenduses

„Tänan! Kuidas saab veel paremaks minna? Mis on veel võimalik?“ on vaimse enesearengu õpetaja Kreet Rosina tunnusväljend, mille sagedase kordamise järgi tunneb ära inimesed, kes on tema raamatuid lugenud ja koolitusi-seansse kogenud. Ja neid on palju.

Pärast ärijuhtimise-kõrgharidusega hotellitöötaja-perioodi oma tõelise kutsumuse juurde jõudnud Kreet võttis mõne aasta eest oma valgustuslikku-tervenduslikku missiooni nii tõsiselt, et pingutas inimeste avitamisega üle. Ajupiirkonna põletik tuli õpetajaks, naine sai teada oma mõõdu ja määra ning on tänaseks otsekui kehastunud kinnitus kõige võimalikkusele siin ilmas.

Ka neile, kes asunud teadveloleku ja avanemise pühitsetud teele, antakse katsumused – neile eriti. Kes on võtnud vastutuse, on üksiti otsekui alla kirjutanud lepingule Looja tahte vastu mitte eksida. Autasuks oma tegelikust east paarkümmend aastat noorem välimus ning planeerimatult, kosmilises sünkroonis voogav loovus.

„Nii hiljuti ilmunud „Piirangutest priiks“ kui teised tekstid voolavad minust täiesti iseenesest. Kas lennukis, kui olen teel oma inglannast õpetaja juurde – või öösel, nii et magan, märkmik voodi ees. Koos Mai-Agate Väljatagaga anti läbi meie vähiraamat – läksime koos alfa-tasandile, ja sealt tuli! Minul jäi tulemus vaid lindilt maha kirjutada. Uued raamatud on juba teel,“ on Kreet tänulik. „Ma ei planeeri midagi. Kõik tuleb – vastusena küsimustele, kuidas saab veel paremaks minna ja mis on veel võimalik. Planeerimise ajad said mu elus ümber siis, kui hotellinduses üha tabeleid ja aruandeid, plaane ja numbreid ritta lükkisin. Nüüd on mul midagi hoopis enamat jagada.“

Juuksed kui kujund

Kreet meenutab, kuidas ka temaga toimus see, mis on nii paljudele tuttav. Tegi iseenda arvelt nii palju tööd, et põletik pidi tuliselt appi tulema. Laagerdas seiskunud suhetes nii, et juuste kasvamine üle paari sentimeetri oli väljakannatamatu – maha!

„Kui hakkasin ennast rohkem väärtustama, korraldasin suhted ümber – siis tahtsin üle aastate tagasi tunnet, mis oli kooli ajal, vööni juustega. Ja õppisin nii palju – jälle! Kui tavaliselt kasvavad juuksed umbes sentimeeter kuus, siis teades, et nad on armastatud ja sinus on küllaldaselt elujõudu, kasvavad nad aastaga lühikesest poisipeast rohkem kui õlgadeni! Ma räägin nendega. Ja pesen ainult looduslike vahenditega, nt meeveega.“

Ühtlasi sai mitmeid aastaid Viimsis elanud Hiiumaa-päritolu piiga juured mulda Haanjamaal. Ta liigub ladusalt Tallinna ja Lõuna-Eesti vahel ning lisaks juustele on osanud kasvatada eelmisel suvel lisaks köögiviljadele ühest kotitäiest tatrast terve tonni uut ja head tatart. Kreet on seda vilja alati üle kõige armastanud, kinnitab, et tatrapadja kahinast paremat unemuusikat pole – ning see on tema igapäevase menüü telg.

„Inimese arengutee on loogiliselt ja loovalt kulgedes kena ülesmäge tõus – eeldusel, et igapäevaselt tegeletakse mingi vaimse praktikaga ning et katsumuse korral lahendatakse sisimas see probleem süvitsi. Ühesugune ülesanne antakse meile kolm korda, nagu eksam – iga kord jõulisem proovimine, kas ikka saime asjast aru,“ teab Kreet. „Teadlik eneseareng loob suuremat sisemist rahu. Kui tegutsed kooskõlas Looja tahtega, kaob võistlemis- ja saavutamisvajadus. Kulged pürgimusteta osapoolte kõrgeimaks hüvanguks samal ajal endaga tööd tehes.

Tüüpilisim erinevate eneseabimeetodite ja tervendajate vahet sebivate isikute elutee on aga hektiline siksak. Kui häda käes, minnakse järjekordse abistaja juurde, hangitakse esmaabi – toimub hoogne tõus. Ent kohe kui leevendus käes, lõpetatakse töö endaga ning langetakse tagasi. Järelikult pole valu olnud piisavalt suur, et oleks motivatsiooni teha enesega tööd järjepidevalt nii et tõus saaks jätkuda.

Minu isa on imeline näide sellest, kuidas suure kannatuse ajal tekkinud taipamine võib viimaks viia teadlikkuse kasvule ja püsivale tõusule. Isal oli selleks vaja kuut lõikust ja paarikümmet keemiaravi, et mustreid muuta ja terveneda. Nii mõnigi mu lähedastest on ummikusse jõudes, käed puusas küsinud – miks sa mulle varem seda oma reikide ja koputamiste värki pole rääkinud? Kuid ma ju ei saanud talle sellest rääkida – ta ei olnud valmis vastu võtma. Minu arusaama kohaselt ei tasu kedagi vägisi aidata ega õpetust jagada, kui ei ole palutud. “

Kreet on huviga jälginud tõelisi skeptikuid ja ratsionaliste, jäigalt teadmatuid, kes üha sõdivad, otsivad süüdlasi ja ei kavatsegi oma nabast kaugemal silmapiiri näha. Ehkki inimhinge esimesed 150 elu elatakse väidetavalt instinktide-inimesena, ei pruugi kapseldunud tegelane tegelikult noor hing olla – ka mõni vana hing valib kogemiseks ja lepingu täitmiseks teiste hingedega skeptiku-vastalise rolli. Selleks korraks.

„Sama hingepere liikmed võivad omavahel hämmastavaid rollimänge mängida ja elust elusse üksteisele vahelduvaid taustu pakkuda. Mai-Agate tundis minus meie esimesel kohtumisel liftiuksel ära oma kadunud tädi – kes oli mõni aeg peale lahkumist andnud teada, et on nüüd tagasi ja lubanud, et alustab temaga koostööd. Nii on läinudki!“ on Kreet tänulik nii ühiste loengute ja raamatu-kanaldamiste kui sõpruse eest. Sellest on paljud võitnud.

Koputuste kiirabi

Igaühe jaoks sobivad teatud vibratsiooniga raamatud, igale maitsele on kõigis Eestimaa linnades avatud sobivad väekeskused ja tervendus-stuudiod. Kellele reiki-jooga-regressioon, kellele kristallid-gongid-mantrate maalimine, kellele laul-tants ja trummid.

Avanemisse ja vaimsusse pöördunud edumees Urmas Sõõrumaa üllatas mõne aja eest üldsust, kirjeldades oma spirituaalseid praktikaid ning õpetades järgijaid hommikuti oma organeid tervitama ja ärkvele koputama. Sama soovitus tuleb ka Kreedalt – inglasest õpetaja Kevin Laye kaudu, kes on taas Eestis õpetamas 2016.a. märtsis. Sel korral õpetab ta lisaks koputustehnikale ka ärksust ehk teadvelolekut (ingl k “mindfulness”). Ärksus aitab meil tulla ja olla praeguses hetkes. Miks see kasulik on? Kuna meie vägi on käesolevas hetkes. Kui oleme oma mõtete ja tähelepanuga ekslemas kahetsusega minevikus või hirmuga tulevikus, siis ei ole meil väge tegemaks vajalikke muudatusi. Ärksameelsust uuritakse teadusmaailmas jätkuvalt ning selle efektiivsust on korduvalt tõestatud. Väidetavalt võib see aidata alandada stressi, tugevdada immuunsust, ennetada haigusi, kiirendada paranemist, parandada unekvaliteeti, kogeda senisest enam sisemist rahu jne. See on olemise kunst, kus pole vaja pidevalt võrrelda end teistega või enda vastavust kokkulepitud standardile, anda hinnanguid ja olla pidevas rahulolematuses. Ärksust praktiseerides oled üha enam tähelepanuga praeguses hetkes, su elus on vähem stressi, rohkem elurõõmu ja kirkust ning tänu sellele pääsed automaatpiloodil toimetamisest ja ennast hävitavalt elust läbi tormamisest. (Täpsemalt saab sellest lugeada www.teadlikareng.com.)

Kui inimene vajab tasakaalustamist ja ühendust tõelise endaga, pole enamasti aega kuhugi reikirühma, pilatesesse ega juhendatult mediteerima minna. Kõige lihtsam ja sõna otseses mõttes käepärasem on koputamine,“ soovitab Kreet meenutada, mida teeb heitunult ennast tõestav gorilla: kõmistab rusikatega vastu rinda – peksab hirmu minema. „Kõik on kõigega ühenduses. Kõik sind ümbritsev on mingi aspekt sinust või peegeldus sellest, millega sul on vaja eneses tegeleda. Meie sõrme bioväli sisaldab informatsiooni kogu meie kui terviku biovälja kohta. Ja meie keha meridiaanid on planeedi meridiaanide koopiad.

Rangluude alla kinnituvad neerumeridiaanid. Seal peituvad pea kõik hirmud, nii need, millest oled teadlik, kui ka need, mille olemasolust sul pole õrna aimugi. Iga häiriva tunde taga on mingi hirm – armukadedus, viha, eraldatuse- ja abitustunne – kõikide lõhkuvate tunnete all on hirm.“

Need segajad ajavad tasakaalust välja ning panevad energiad blokki. Tasakaalutu inimene nullib oma hirmudega kõik taotlused ja unistused. Kõiksus ei saa seni aidata, kui hirmud pole koputades või teiste avavate-äratavate-teadvele toovate tehnikatega ületatud. Seda õpetangi piirangutest-priiks-raamatus.“

Kreet möönab, et füüsilist tööd tegevad ja loodusega kooskõlas toimides oma keha kasutavad inimesed saavad loomulikul teel energiad liikvele. Linlik elulaad seiskab nii kasutamata kehad kui energiad. Ühtlasi kasutavad füüsiliselt aktiivsed inimesed rohkem energiat – ja vajavad seega tugevamat toitu.

„Mõne aja eest sõin veel lisaks taimetoidule kala – nüüd olen sellestki loobunud. Mulle hakkab igasugune liha vastu – lihtsalt keha ei taha. Minu keha pole kunagi ka alkoholi tahtnud – ainult Egiptuse reisil unise peaga joodud roiskunud vee peale on konjak soolestiku desinfitseerimiseks sobinud. Ent ma ei tee kellelegi etteheiteid ega ettekirjutusi. Kui osa inimesi vajab veel oma õppetundideks alkoholi energiat, on neil selleks vaba valik. Kui kellegi füüsiline intensiivsus ja elupinge eeldab liha-kala-munade-piima tarbimist, ei peaks veganid neilegi etteheiteid tegema. Ja vastupidi – ka taimetoiduliste hurjutamine-hirmutamine on kurjast.

Oluline on, et mida iganes keegi sisetunde ja vajaduse järgi sööb – tänulik tuleb olla ja toit väärib õnnistamist, siis on ta tõeline Toit,“ ei näe Kreet niiöelda madala vibratsiooniga toidu tarbimises hukkamõistuväärivat pahet ning naerab, et ka veganitele võib ju väita, et porgand piiksub hamba all ja goji-mari tahtis äkki hoopis põõsaks kasvada. Ma ei ole põhimõtteline taimetoitlane, ma vaid kuulan oma keha, mida ta käesoleval momendil vajab. Kui mu keha peaks mingil hetkel vajama nt kala, küll ma siis selle ära söön. Ka oma lapsi olen julgustanud kuulama kehatarkust ning nende menüüs on liha täiesti olemas. Noorem poeg osaleb lisaks karatele ka tennise-, jalgpalli- ning ujumistrennis – seega on füüsiline koormus ja keha vajadused minu omadest erinevad.

„Paljudele meist on saadetud piiritult arukad kosmilise südametarkusega lapsed. Mida rohkem inimesed oma väikeste Meistritega koos viibivad, seda enam õpivad ja seda mänglevamalt neile nende kõrgemale vibratsioonitasemele järgnevad.

Enamus lapsi pannakse paraku võimalikult vara lasteaeda, edasi kooli ja huvialaringide edurallile. Seega jäävad lapsevanemad neile kingitud võimalusest enamasti ilma. Minu noorem poeg käib minuga loengutel sageli kaasas. Elame temaga samas teemas ja väljas. Ja mõnikord ütleb Oskar mulle, et peaksin sellest või teisest olulisest asjast ka rääkima.“

Kreeda vanem poeg otsustas tavapärase keskhariduse asemel aegsasti ametit õppima hakata ja iseseisvuda – õpib programmeerimist, nagu emagi omal ajal. Mõlema pojaga koos kasvades on naine teada saanud, et on suur õnn, kui su lapsed on su parimad sõbrad.

„Tavatsen inimestele, kes saavad kellegi öeldust või kirjutatust haiget, öelda: ära võta midagi isiklikult – igaüks kirjeldab iseennast, igaüks näeb, tõlgendab, hurjutab vaid ennast. Meisse puutub kõik seetõttu, et kõik on välja kaudu kõigega ühenduses, kõik on mingi aspekt või peegeldus enesest.“

Mina su sünnitasin, mina su ka…

Mängufilm „Ema“ (Aet Laigu, Kadri Kõusaar) on sedavõrd tegelik, et näib oma naturaalse kaameratöö ja ilustamata nagu-päris-reaaliaga pigem dokfilmina. Kuni puändini, kus mitte miski pole olnud nii, nagu tundus. Mistõttu painavalt hall ja koll tõelisuselaadne toode on mitu korda vaatamise film. Painav ja kohutav on muide komplimendid – see ongi taotlus. Pooles vinnas poleks mõtet luubi, lausa mikroskoobi all näidata, kui inetud ja pahelised on õnnetud inimesed. Viimne kui üks. Ja seda rõhutab 1001 pisiasja ja kujundit, mida märkadki alles teisel-kolmandal vaatamisel. Siis, kui tead juba algusest, kuidas asjad tegelikult on. Seda, kuidas asjad on, ei saa me ka košmaarset elamust korrates siiski päriselt teada – näiteks kes oli koomas poisiga kodus võimlemas käinud füsioteraapia-õe auto roolis? Vaatamata sellele, et tegelased nuhivad üksteise järel, ei tea ka nemad tõde. Ei teiste ega enda kohta.

Kadri Kõusaare jõulise stsenaariumi puhul töötab sama võti, mis skandaalse „Magnuse“ juures – nii, nagu Magnuse enesetapu taga oli tema isa, kehtib ka „Ema“ juures reegel „mina su sünnitasin, mina su ka tapan“. Kumb ja kuidas, ei kuulu siinkohal paljastamisele – võtab vaatamislusti ära. Ja vaadata tasub seda masendavat teost tingimata – kinost pääsedes vallandub totaalne kergendus: küll mul on kõik hästi…

Järge tahaks sellele hallile trillerile ka – lõpukaleidoskoobi eel teeb koomas maailmarändur-kooliõpetaja käeliigutuse, mis tõotab peatset koomast väljumist. Sellest saab kujuteldamatu maapealne põrgu ja klaarimine. Veniva värvitu õõvaliniku lõpp pakub kiire selginemise – kõik on olnud kokkumäng ning selle taga omakorda kokkumäng. Kogu koletislik situatsioon on ise tehtud, hästi tehtud karmalaks.

„Naabriplika“ seriaalist tuntud hurmur Siim Maaten, kes kellegi Kusti-laadsena end ka „Padjaklubi“ kruiisiosas ilmutas, on nüüd koomas Jeesukesena Tiina Mälbergi käte vahel küljelt küljele pööritatuna üks Eesti kino ja teleseriaalide maastiku kohtumispersoone. Teine on Pehk-politseinik. Üsna samasugune, nagu „Varjudemaa“ või „Naabriplika“ äpu – kõik teised seriaalide mendid-võmmid ka – ent saab ainsa õnnelikult lõpetava tegelasena oma lahendatud mõrvaloo, palju õnne!

Ilmarändur-õpetaja saab kuuli Nipernaadi-moodi elulaadi eest, mis ei tee mitte kedagi õnnelikuks. Ühe neiuga kogub ta kodu ostmiseks raha – teine on tõenäoliselt tema pärast hullumajas ja kolmas… Ent rahakogumine käib ema arvelt. Laseb end ülal pidada nii massiivselt, et emal jääb oma elu elamata. Naine on 17aastaselt kogemata emaks saanud, depressiivse Eesti väikelinna silikaatkivist-viilkatusega tüüperamusse vangi jäänud ning kultuuritöötajana Ott Leplandi sinna ei-kuskisse korraldades läbinud karjääri tähetunni – endal salaelu ja tragöödiate sigrimigri maad jalge all põletamas.

Kõusaar üha visandab tegelastele võimalikke põgenemisteid – ja lõikab need samas läbi. Ema lootis koos koolidirektoriga põgeneda – ja too põgeneb pärast kõigitist fiaskot hoopis tema eest. Isa põgeneb jahile. Mis on mõistetav kasvõi sellepärast, et Andres Tabuni mängitud papal on metsas sedavõrd värvikas ja võrratu kamraad nagu Margus Mikomägi. Suurepärane sõber on ka Jaak Prints kinnisvara-luuserina. Oskuslikku salapära loori mähitud ebatäiuslikud karismaatilised karakterid. Kellest kõigist on koomas märter tegelikult kõige pahelisem. Selge, milliste pattude pärast ta nüüd omas mahlas ja pampersites praeb – koolitüdruku süütus ja murtud südamete seeria. Salapärased küsimused on stsenaristil-režissööril targu meelega õhku jäetudki – kuivõrd ka õnneks võetud koolitüdruku isal oli sama kaliibriga relv nagu see, millest hurmurit tulistati, siis kas see oligi joogise sõbra käest ohvri ema tahtel direktori kätte sattunud relv – ning armunud koolitüdruk järelikult siis direktori tütar või kuidas?

Ainus näitleja, kes mängib, näitleb – nii professionaalses kui rollilises mõttes – on Andres Noormets. Kõik teised on nii naturaalsed ja elulised, et sellest tuleneb ka mängufilmi dokilikkus. Eriti vähe mängib – heas mõttes! – Tiina Mälberg, kelle kehastatav ema on end ise määranud range režiimiga sunnitööle. Poja hooldamine ja koristamine, tulbisibulad ja koristamine, marjapõõsaste väetamine ja koristamine, kiire salaseks ja koristamine. Ning teretulematute, aga selle eest pidevate külastajate lakkamatu voorimine. Arst, füsioterapeut, konstaabel, poja sõber, koolilapsed, üks pruut, teine pruut… Kõigi nende lahkudes taas ja taas puhastamine. Eriti jõuline, võõrastavast vastikustundest laetud puhastamine poja isa tagant. Kusjuures kõigi võimalike moraalinormide vastu eksinud naisel pole mitte ainsatki sõpra. Selline üksikvangistus siis…

Jätkufilmis võiks niisiis järgneda kõike pealt kuulnud poja koomast väljumine. See oleks topeltelude halli vine lõplik lõpp. See võimaldaks pojal isaga sõbraks saada ning tšiilide-argentiinade asemel papaga kalale minna. Ehkki kalal olles ei saa palju kõnelda, oleks võimalik vähemasti sosistada, miks ta on olnud nii õnnetu, et on ses meeleheites nii palju halba teinud ja põhjustanud.

Herlend Kruusmann – lasterikas taluperemees rokib bemariga pulmade poole

Andeka ja produktiivse kirjaniku Heli Künnapase (33) nelja lapse isa Herlend (29) otsustas saabuval suvel tuntud poliitiku-ühiskonnategelase-kristliku lastejuhi ja nimeka literaadi-blogija oma seaduslikuks naiseks võtta. Enge-Jädivere liinil Pärnu- ja Raplamaa piiril asuva Kuuse talu sügis-kihluste puhul tekib küsimus, kumb kumma kosis, mis ühiseks nimeks saab ning mida Herlendi sõbralik hevirocki-pere sellisest rõngastamisest arvab.

„Minu meelest – rõhk sõnal mina! – on täpselt paras aeg abielluda. Meie lapsed on piisavalt suured, et asjast aru ja osa saada. Lähenevad pulmad annavad toonust ja motti läbi talve heidelda. Tulin pere koos olemise nimel Soomest töölt ära, aga poolteist kuud kodutalus panevad paratamatult ikkagi tagasi sealse palga poole vaatama. Heli võib küll öelda, et kui ma jälle Soome lähen, tuleb perelahutus, aga ma ei usu teda. Ma ei usu üldse, et praegused ajad oleksid nii võimukate naiste ruulimise all, nagu väidetakse – see on illusioon. Viimasel aastal oli jama vaid selles, et karjäär, kus ma rasketehnika mehhaanikuna karjääri tegin ja võrreldes Eestis samal alal töötamisega 4-7 kuupalka kodu ja laste arendamiseks teenisin, asub Helsinkist sadade kilomeetrite kaugusel Põhjas ning koju sai vaid seitsme nädala tagant. Kindlasti leidub sel edukal firmal peatne lõunapoolsem väljakutse – saan diivanilt üles, tagasi sajatonniliste masinate teenimisse, pere elatajaks minna,“ loodab noor pereisa, kes enda arvates on kodused paar kuud olnud traditsiooniline diivaniloom. Ent tegelikult siiski on perepea kodusolles saanud valmis katlamaja ja mitmete vana talumaja uuenenud ruumide siseviimistlused. Kodul on hoopis teine hingamine, kui mees lisab töökäed, mitte vaid soliidse Soome palga.

Väga noorena nelja lapse isaks saanud raskerokkar-motomehel pole olnud seni võimalust sõna sekka öelda, samal ajal blogib ja raiub tema võimas kirjanaine talurajamise-eneseteostuse-suunamuutuste jada järjekindlalt raamatusse – mida Herlend sellest kõigest arvab?

Randröövel servi seismas

„Heli raamatuid ma lugenud ei ole. „Minu ilus elu maal“ luges ta katkenditena ette. Soomes olles jälgisin tema blogi ja facebooki-postitusi küll hoolega. Viimati lugesin üldse raamatuid teismelisena. Bornhöhet ja muud Eesti seiklusvaramut. Edasi sai otsa aeg, mitte huvi. Kolisin vanematekodust 16aastasena üsna suure tüliga ära niimoodi, et raamat „Randröövel“ jäi pooleli. Seisabki tänini servi. Läksin Tallinnasse onu juurde töökotta tööle, keskkooli lõpetasin Pärnu-Jaagupis niimoodi, et püüdsin kodus isaga mitte rohkem tülli minna kui väga-targa-teismelise puhul paratamatu. Oleme liiga sarnased, et mahtuda. Ta on vägev mees. Mina oma vanemate silmis mõistagi üheski punktis õigesti ei ela,“ teab Herlend. „Vanemate arvates peaksin elama Libatse kandis korteris, töötama isa töökojas ja kasvatama normaalselt üht-kaht last. Noh, eks meie kooselu Heliga algaski kenasti korteris. Kuuse talu valisime koduks koos. Kuigi mu kihlatu raamatutest jääb mulje, et olen olnud suur lisalaps, kes teeb, mida naine käsib, olen tegelikult üsna isepäiselt raskestikasvatatav. Kui mina kirjutaksin oma raamatu, jääks mulje, et vaene naine elab võimuka mehe käsu all.

Tänaseks oleme seitsme aastaga, üsna korduvalt suunda ja plaane muutes, tasa teinud kõik ebameeldivad üllatused, mida talu endas peitis. Küttesüsteem ja veevärk eelkõige. Soojuspidavus ja viimistlus jätab veel soovida. Järjest teeme. Kuna aga vahepeal on ümberkaudsed maad omanikku vahetanud, naabrid vahetunud, siis loomakasvatusele enam panustada ei söanda.“

Herlend tõdeb, et tema ja paar-kolm aastat nooremate meeste vahel jookseb terve põlvkonna piir. Tema esimene laps ja taluostmine sündisid siis, kui oli majandustõus ja kasvõi näiliste kõikvõimaluste aeg. Paar aastat nooremad tulid sõjaväest otse masusse ega ole vanemate kapi tagant suures enamuses tänini välja kasvanud.

Kuuse talu alustas mitmesaja küülikuga farmina. Küülikud pärinesid Heli lapsepõlvenostalgiast, tõid tohutult tööd ja eksistentsiaalseid katsumusi tükkis oma haiguste ja elukaare paratamatute otstega. Hobused tulid ühise otsusena – ning on paratamatute elukaare vingerpusside tõttu läinud. Kassid on oma värvilise kambaga rebaseid trotsides jõudsalt paljunenud. Kümmekond lammast mahub talu enese juurde kuuluvale maatükile kenasti ära. Aga koera pole.

„Iga loomaliigi puhul on olnud igapäevane talitamine-pimedas pusimine naise rida – minule on jäänud järsemad teemad. Üks meie koer jäi oma lammaste murdmisega vahele. Saatsime ära. Teine kutsikas jooksis auto alla. Kolmandat koera polnud võimalik seoses naabrite vahetumisega pidada. Naabrite lapsed panid atv-ga üle meie kuuseistikute, saksa lambakoer sabas – ja andsid ka meie noorele kaukaaslasele palju toredaid ideid. Elab nüüd siit mõne kilomeetri kaugusel talus, kuhu ta minu ja ka Heli sagedastel äraolekutel niigi käima hakkas,“ loetleb Herlend rahulikult. „Kõige talumatumaks muutus mulle küülikute realiseerimine. Massiliselt paljunevaid lihaloomi osteti toidulauale päris hästi, aga minu jaoks tähendas see kümnete kaupa veristamisi-nülgimisi päevas. Kuidas ma ennast ka ei pesnud ja riideid ei vahetanud – mu käed ja autorool haisesid krooniliselt vere järele, nii et liikusin ringi, nagu Härra Surm. Kui ühe meie hobuse varss sündis neerukahjustusega, mille sai ilmselt rapsimürgiste põldude vahelt ning teine hobune lõppes tiirudesse, tekkis mul küsimus – on see karistus senise karma eest või uue karma kogumine? Vastuseks lõpetasime nende töömahukate väikeloomade pidamise, kes matsid Heli töökoorma alla ja seadsid mind palgata massimõrvari rolli.“

Soome – lahendus või põgenemine?

Heli Künnapas on oma üksinda-heitlustest kirjutamisest kujundanud elukutse – on armastatud tõsielukirjanik, kellel on nüüd ka oma kirjastus Heli Kirjastus. Herlendi töölepingut rasketehnika mehhaanikuna muide Soomes ära ei lõpetatud. Osav ja võimekas töömees on. Ja kuivõrd Eestis on sama töö eest palk umbes viis korda väiksem, võib arvata, et kodumaja ehituseks, riburada kooli ja trennidesse sirguvate laste varustamiseks isa sinna tagasi läheb. Eeldusel, et karjäärid nii pärapõhjas pole, et nädalavahetuseti koju ei saa.

„Mulle meeldivad nii suured masinad kui boss. Tema koos oma juurutatud suhtumisega on ikka kohe täiesti erakordne. Talle kuulub terve asula, ta on miljonär – ja ise koos meestega õlisena roomikute vahel. Sest talle meeldib. Hommikukohvi ajal kuulatakse kogu mansa ära – kas uni on hea, tööriistad sobivad – ja puhkepausid on kohustuslikud. Kui ta töönarkarina ise nädalavahetusel tööle tuleb, koputab kohvi ja võileibadega mu uksele, küsib ääriveeri, kuidas naisel-lastel kodus läheb, ega ma end siin inimasustusest poolteise kilomeetri kaugusel üksildasena tunne – ja kutsub siis mind endaga kahekesi midagi mutitama,“ nii sümpaatne ja inimlik. „Ideaalis võiks see miljokas Eestisse mõne karjääri rajada – aga maad on siin imeväikesed, asjaajamine jube aeganõudev ning kokkuvõttes tasuks vaid riigi käes oleva põlevkivi kaevandamine end ära. Rail-Balticu ehitamine tuleks kõne alla, aga on ulme-odav ja konarlik. Lõuna-Soome oleks seega reaalseim.“

Miks ei teostunud Heli vahepealne lastega-koos-Soome kolimise idee? Kuuse talu jäeti mõneks kuuks Herlendi venna hoolde ning kirjanik proovis… Ja loobus. Ei olnud sõprade ega lähedaste võrgustikku, kellega mõtteid ja laste logistikat jagada. Õues käivad lapsed Soomes vaid emaga koos, lume aegadel üldse mitte – ja Heli tahtis tükkis pesakonnaga koju tagasi. Tema poliitikasse pürgimine Vabaerakonnas pole veel lõppenud, vaid kogub kirjutamise ja kirjastamise kõrval alles hoogu. Lisaks on Heli elupanoraamil täiesti reaalne Pärnu-Jaagupi pere- ja noortekeskuse rajamise idee ning ta korraldab Uulus kristlikke lastelaagreid.

Herlend on kõige selle kõrval käsi, ent üle kõige naudib ralliautode kokkuehitamist. Hetkel panustab ta aega ja finantsi vana bemari üleslöömisse rallipilliks, millega paar korda kuus võistelda.

„Ehkki naist ärritab, et mehed võtavad garaažis autosid putitades viint ka, on meeste töökojaspidamine mu meelest kõige asjalikum ja turvalisem moodus. Kusjuures kui mul juhe kodus kokku läheb, ei tõmba ma erinevalt teistest perepeadest linna jooma, vaid võtan sikspäki, sõidan metsa, olen üksi, jõmisen endaga, magan end välja ja kobin koju,“ kirjeldab mees oma maandamisi.

„Minu Soome-perioodi ajal oli koduarendus pausinupu all, nüüd on täiskäik edasi. Oleme kahepeale ära jaganud logistika ja tööjaotuse – ja haigete lastega kodus olemist, mis minu äraolles Helile tohutu aja ja energiakulu oli, pole. Kui mõlemad vanemad on olemas, siis lapsed haigeks ei jää.“

Stresside täispakett

Lisaks suvisteks pulmadeks valmistumisele on neljalapselisel noormehel lahendada terve seeria igapäevaseid eksistentsiaalseid stressajaid. Stress number üks – rahvusvaheline olukord ja pereelu edendamine. Maailmas, kus iga päev kusagil plahvatab ja keegi lendab õhku või kukub alla, on Herlendi sõnul Eesti küla metsa sees üldse ainus mõeldav elamise koht.

Stress number kaks – pikalt ära olnud pereisa positsiooni taastamine ning kogu pere unistuste ühine loomine-teostamine. See pole Herlendile raske, sest lapsed austavad ja toetavad teda. Kui tütar sai Soomes bakterioloogilise sepsise, oli temaga haiglas isa – ema pidas poegadega kodus talu ning edukat raamatumüügi-lahingut tohutute haiglaarvete müümiseks.

Stress number kolm – teenistus-ettevõtluse ebavõrdne olukord võrreldes Soomega ei olene meist, lihtsurelikest sel määral, et end selle ümber halamisele kulutada. Vähemalt korra aastas peab rokimees pääsema hard-festivalidele. Sõber Urmas ütles talle teda esimest korda Vana-Vigala hevilaagrisse kutsudes, et see jääb igaveseks külge. Jäi küll.

„Lisaks väga heale muusikale saab selle rahva hulgas ennast niimoodi tühjaks rääkida, et sind tõepoolest kuulatakse ja sinu vastu tuntakse tegelikku huvi. Ehkki rokkarid mörisevad, et kirikud tuleb põlema panna, on nad tegelikult kõige ligimest hoidvam rahvas üldse. Me võime küll paganlikku juttu ajada, tätoveeritud ja augustatud-rõngastatud olla. Aga sellesse suhtutakse normaalse respektiga, et mõni meie seast ristib lapsi ja lausa laulatab end igavesse abiellu.

Seal väga-metal-päevadel ei võeta autovõtmeid starterist, sest ainus, mis su masinaga seal omade seas juhtub, on see, et keegi võib sinna magama keerata,“ naerab Herlend. „Kord juhtus, et läksin pealevalamisega liiale ja jäin keset teed magama. Viimane, mida mäletasin, oli pealava ees möllamine – ja edasi ärkamine telgis. Kahe võhivõõra inimese vahel. Neist üks küsis, kas mul on väga niru olemine. Oli. Ta juhatas kätte, kuskohas telgi ees külmikus on õlled-siidrid, kus kangem – ja ma lihtsalt võisin ühe elupäästva siidri võtta! Ma tahaksin tegelikult, et Heli näeks seda sooja ühtehoidmist, kuuleks neid sügavaid vestlusi ja läheks ka sellesse jõulisse muusikasse… Aga see on talle paraku liiga terav kultuurišokk. Küll lapsed õige pea tulevad minuga kaasa – aeg läheb ju nii ruttu.“

On vaid üks küsimus, millele rahulik ja asjalik pereisa ei vasta. Perekonnanime asi. Sügisesele kihlusele järgnevad pulmad uuel suvel, mil Künnapase nimi on kirjanikuna ja kirjastajana veel edulisemalt üles töötatud. Mis – õieti küll kes – nüüd siis saab – Herlend Künnapas? Kumbki ei vasta. Naeravad – ja jätkavad oma nägeluste ja võimuvõitluse, vastandlike ilmade kõrvutisobitamise ja samas suunas vaatamise valgel kulgevat talveteed.

Keava Laura – rahvalaulik…meestele!

Armastatud ja hinnatud kaardimoor Laura (70) on vahendaja. Erinevat liiki kaartide abil vahendab inimestele neid endid. Ülestõusnud meister Lille Lindmäele vahendab vaimolend Jakatzi. Nooremale põlvele vahendab olnud aegade kultuuri, sest haridus ja elukogemus on täna Keavas ratastoolis toimetaval soojal ja inimlikul emandal põhjatu. Temaga kolmeks tunniks vestlema minnes jäädakse seitsmeks – ning lahkudes ollakse positiivselt programmeeritud ja kindlad, et edasi läheb kõik aina paremaks. Eks siis lähebki!

Andke jalgratas isale!

Laura juures Raplamaa rabade vahel käib iga päev iga inimest nõu küsimas ning mitukümmend inimest palub temalt telefonitsi vahendust-lahendust. Ta on harjunud inimeste nutte-naerusid ära kuulama ning kolme erinevat liiki kaartidega neile pilti ette laotama. Tänulikud inimesed on tema muheda hruštšovka-pesa ikoone ja talismane, kristalle ja küünlaid täis kandnud. Jeesuse ja Klimti maalid vaatavad külalise peale – ja Laura enese silm on olnud koerte, dogide ja pekingi paleekoer Ni-Hau fotode ning Aafrikast toodud gigantteo Hermani peal. Tema sõnul ei tohiks loomi – ka mitte inimloomi – nende kodukohast minema tassida ning tegelikult on kaardimoor oma ainsa elukaaslase pärast mures – karbi sees on mõra ning kui sell liiga kauaks mulla sisse varjub, mõtleb naine, et…

Tema lemmikväljendid, mida ta umbes kord veerand tunni tagant meelde tuletab, on samas: „Kahtlemine on kiire ja kindel enesetapp. Kui hirm ligi hiilib, ütle: mind pole kodus, head aega!“

Padjad-konnad-sõrmused on ümber Laura loonud turvalise kaitse, mille keskelt ta meenutab olnudaegade südamesõpru ja nende koeri, keda mäletab viimset kui ühte nime- ja pisiasjupidi.

Mitte ühegi sensitiivi-tervendajaga Laura ei suhtle ning väljas ei käi – tema värske õhk on rõdul. Elu jooksul on kujuteldamatult palju reisitud ning viimane käik mingi šamaani riitusele oli nii veider – Laura sõnul oli elamustootja kõike muud kui tõeline šamaan – et rohkem ei lähe. Ja igasugune inimeste sekka väljumine võtab koledasti energiat. Oma kodus inimeste võõrustamine pigem laeb ja rõõmustab. Välja tahaks Laura vaid sellepärast minna, et mõne loomaga silmast südamesse suhelda. Reieluukaelte murd on ta koju käskinud. Seal aga keeldub vanadaam õpitult abituks muutumast – ahjusiibri-köögiga askeldab ikkagi ise, ehkki tal on kena abiline ka.

Paljulapseliste perede pealinnas Keavas on Laura täpselt õiges kohas ning kui ta harvadel puhkudel külastab õde, kes on Ohtu mõisa vanaproua, lävib naine viikingi-kantsilikus mõisas põhiliselt sealsete koertega.

„Mina reisin nüüdseks teleka ja külaliste arvutite kaudu!“ kinnitab naine. „Lähen nii kaasa toodud talismanide kui arvutis näidatavate piltide sisse ja olengi ära käinud. Oma enese arvutit pole ma tarviliseks pidanud käimagi panna. Ja televiisoris näen kõike, mida vaja.

Vaid korra on mul siin rabaudude vahel üks sissetungija olnud – väga vindine neidis, kes pakkus end hooldajaks, pani korteri dokumendid pihta ja jõi nahka hinnalise Napoleoni-konjaki, mida härrasmehed joovad ühel põlvel. Nii räpane kogemus oli, et üks pühamees pidas vajalikuks astraalis mind lohutama tulla. Olin südamest tänulik ja sain sellest elamusest kinnituse: pühakutel on minevik.

Usu ja usalduse sümboli andis mulle kaasa klaasivabriku direktorist isa. Sain väikese tüdrukuna Kopli poolsaarel kasvades teada, et isa – Mees! – on selline olend, kelle kätte võib katki läinud jalgratta alati usaldada. Tavatsengi naistele piltlikult soovitada: anna jalgratas isa kätte!“

Kukest Skorpion

Kuke-aastal sündinuna Laura valet ei salli ning Skorpionina lolle ei hellita. Ta ütleb, et kui naine veel võib ullikene olla, siis meeste suhtes on ta nõudlik ega luba neil ei teleris ega oma toas mingit moekat seksika-jama ajada. Autod ja karjäär – kõik on tänases kõnepruugis seksikas.

„Selle väljendiga näitavad mehed ise seda teadmata oma surmahirmu,“ teab kaardimoor, kes on õigupoolest mitmekülgse, üha täieneva haridusega filosoof. „Alates 24.eluaastast muutub mehi käivitavaks jõuks hääbumishirm. Seda korvatakse alateadliku enesetõestuse ja -paljundamisega üha nooremate naiste vahendusel. Väga noored neiud aga, kes juba varateismelistena voodielu alustavad, õpivad teiste kehaosade – näiteks aju ja süda – kasutamise asemel üha sedasorti sponsoritele lootma. Aastates härrad käivad minult siin nõu küsimas – kas neiukenooruke ikka armastab teda. No kustkohast tütarlaps seda teadma või oskama peaks, kui tema töö on olla seksikas. Kõige hoiatavam näide on ajudeta saagimi fenomen – ehitame end hirmu peletamiseks kosmeetika ja uute tisside abil kokku ja kuna ajusid ega haridust pole, mõnitame meedias noored konkurendid surnuks.

Ega kehaline töö ja prostitutsioon iseenesest ju ainult patt ega pahe ole. Eestlannadest lõbunaised olid omal ajal Peterburis ülikõrges hinnas – puhtad-kaunid-terved – ning teenisid seal suure osa rahast, millega Eesti üles ehitati. Ja siis tulid hurdakutsikad mingist ärkamisajast rääkima. Meie naised on kõigist sõdadest ja katkudest rahvuse tänu sellele välja toonud, et jätkavad targalt sugu. Aga oma riiki pole meil kunagi olnud. Pole õiget lippu – no millal on taevas selline satanistlik tumesinine ja miks on neitsilik valge mulla all? – ega hümni ega ühtki muud oma riigi tunnust.

Naised jäävad. Ammuloodud naisteklubi, mille algatajad olid Thatcher ja Indira Gandhi, on aastaid kuulutanud ühejalgsele y-kromosoomile väljasuremist. Ka siis, kui illuminaadid – maailma valitsev Rockefellerite-Morganite käputäis – aastasadu on tarku ja loitsunaisi tapnud, ujume meie, eided, ikka välja. Naise tegelik elu algab pärast 50.eluaastat koos menopausiga – vaba energia sublimeerub siis vaimsusse. Ning teadjanaised hakkavad peki ja munade eest – loitsijad ju põldu pidada ega karja kasvatada ei jõua – rahvast juhatama.

Rahvas-lollike aga üritab oma võsukesi illuminaatide ülikoolidesse Yale’i ja Harvardisse osta – justkui saaksime siis ka maailmavalitsejateks. Lootusetu. Nii, nagu on ka meie vabamüürlased lihtsalt süütult mängivad klubipoisid.“

Laura on end oma troonil raamatutega nii, et mistahes teema puhul on õige raamat käeulatuses. Ta on kõigist tähtteostest enda jaoks kontsentraadi lahti mõtestanud ning annab nõuküsijatele kaasa nii arutelu Hitleri osavast ruunimärkide kasutamisest topelt-päikesemärk SS-i kui tagurpidi pöörlema pandud svastika-haakristi teemadel – kui lollikindlalt toimivate ruunide spikri.

Varjutatud ajad

„Mulle teeb väga rõõmu, et peaaegu kõik ennustuse küsijad – enamus mehed! – jõuavad minu juurde oma elu murrangulisel hetkel. Sisetunne toob nad minu kui rahvalauliku juurde. Oleme kõik koos ootefaasis – pärast sajandeid varjutatud aegu, mil maailmavalitsejad on inimkonda orjastanud nii Piiblit kui ajalugu massiivselt ümber kirjutades.

Nüüd juba teatakse ja kõneldakse, et esimene inimene oli Lilith, Aadam oli mitmete katsete-eksituste järel anunnaki kultuuri poolt kokku ehitatud ja Eevana kloonitud tööloom, kes läks kosmilistel tippteadlastel tibakene käest ära.

Orjameelseks varjutatud inimeste jaoks aga on sügavalt tähenduslik ja salateaduslik Piibel 400 aasta jooksul tükkis ajalooga ümber kirjutatud jaburalt infantiilseks muinasjutuks. Täis lausvalesid muu hulgas ka. No mida puuseppa sai Joosep kõrbes, kus puid ei kasva, olla? Loomulikult ei räägita sellest, et väga hea põlvnemisega Maarja rasestus dimensioonidevahelise viljastumise teel. Ega seda, et Jeesus oli ülihea hariduse ja elujärjega pühak, kes teadis nii täpselt, mida teeb, et Juudas poos end üles pettumuse, mitte reeturlikkuse tõttu.

Eriline muinasjura on Moosese varjutamine juhusliku õnne kombel kõrbes kobavaks kerjuste juhiks – tema käsulauad on kosmilist päritolu, mängus on termotuuma- ja kvantfüüsika ning nii taevamanna kui püha Elmo tuled on kõik tänase teaduse abil seletatavad. Tõsi küll, meie tsivilisatsioon on võrreldes kunagistega ikka väga mannetuke – ja jätkusuutmatu ka.

Minu lemmikmehed ajaloost on kuningas Saalomon – milline leidlik ja galantne armastaja! – ja Napoleon – ka minu enese isa oli selline väheldane tragi tegudemees,“ naeratab Laura harva ent hurmavalt. „Olen piirtult õnnelik, et läksin tema eeskujul Gorki-nimelisse instituuti õppima, leidsin tänu sellele oma Õpetajad Vassili ja Džuna ning sain venelaste jumaliku rahva ja keelega tuttavaks.

Vene osadus koosloomes on olnud mõõtmatu – ja loomulikult varjutatud. Miks on Berliini sümboliks… vene karu? Kelle huvides oli aristokraatliku slaavi rassi maatasa jootmine – kuni alamate naabrite salakavala viinarelva hävitustööni oli etruskide järglaste kangeim naps kolmeprotsendiline mõdu! Mulle teeb nalja see, et Kadrioruloss, kus kikimikid praegu oma mitmekihilist varjuelu elavad, on omal ajal eestlannast prostituudile ehitatud – ning head meelt teeb, et pärast praeguse tsivilisatsiooni väga peatset lõppu tõuseb Atlantis taas ausse. Iga järgmine tsivilisatsioon on olnud paraku eelmistest üha äpum.

Elujõulisimateks on osutunud juudid ja mustlased, kelle esindajaid on igas eluvaldkonnas – ka mõned viikingid – ning me saame peagi näha, et puhtast veest saab hinnalisem äriartikkel. Seda ma härrastele, kes siin oma kinnisvara- ja tehnikaäri asjus nõu käivad saamas, täiesti ausalt ja avalikult soovitan ja kõnelen ka. Salajane uraanikaevandamine Kirde-Eestis pole õnneks veel kogu meie põhjavett peesse keeranud. Veel on aega…“

Kultuurislepi sees soojas

Laura on sügavalt tänulik lapsepõlvele Kopli poolsaarel, kus olnud erakordset kalmistut ta mäletab – carrara marmor lasti õhku, suuremad tükid punuti staliniteks-leniniteks, aga mälestus jäi. Ehkki ema ei lasknud tal andeka balletitantsijana Venemaale selle karjääri radadele minna, sattus ta müstilise-maagilise keele ja kultuuriga maale suurkooli ja tuhandet ametit pidama siiski.

„Ma ei imesta, et minu liikumislimiit sai enne 70.juubelit – mida ma suurt ei pidanud, peiede peaproov, no andke andeks! – läbi. Olen sportvõimlemises mitmed meistrijärgud täitnud ja mitme elu eest kokku rännanud. Mulle piisab täna, et Ema Xenia saatis mulle Madonna Moskovskaja ikooni ning et võin kaartide vahendusel „zamuž“ – mehe taha! – pääsemise väljavaadete otsijatele maagilise vene keele semantikat tutvustada.

Kui mul poleks kogemusi, ei oskaks ma ka nõustada,“ on Laura tänulik. „Ka Kuku-klubi ja Pegasuse hiilgeaegadel kohvikuelu olen ära elanud.“

Ning temast voolab ligi seitsme tunni jooksul naljakaid ja lugupidavaid, süvitsi analüüsivaid ja armastavaid lugusid kogu meie riigita rahva kultuuriešeloni plejaadidest – Hindid ja Murdmaad, Rannapid ja Vasarad, Hiibus ja Alavainu. See on nagu tants vulkaanitippudel – aimuvad kuumad sügavused ja vallapääsemist ootav laava, mida Laura erinevalt eluaegsest karismaatilisest seikluskaaslasest Avest raamatutesse ei vormi. Tema on rahvalaulik. Ja ometi jagavad need kaks värvikat ja vägist naist enneaegu lepingu üles öelnud jalgade tõttu tubast saatust. Üks Hiiumaal, teine Keavas.

Laura ikoonide ja kristallide vahel kõneldu jääb sinna. Ka pühakute elulood. Need eriti.

Kui ta näitlikult kolme erinevat liiki kaartidega tulevikku vahendab, oleks ka võhikule näha, et nii täiuslikult jumalikke kaarte, nagu meil juhtub, võiks endale igaüks tellida.

„See pole üldse keeruline. Kirjutage oma südamesoov paberile. Lugege valjusti ette – see aitab keskenduda. Pange veeklaas – soovitavalt endale sobivate kristallidega koos – selle paberi peale laadima. Vee mälust olete kindlasti kuulnud. Voh – veesse laetud palvega vesi joogegi nüüd ära – palvetades, kui oskate. Ja tellimusleht põletage ära,“ õpetab Laura. „Tuletan veel kord meelde – kahtlemine on enesetapp ning hirmule tuleb julgelt öelda: mind pole kodus.“

Laura ise on vägagi kodus – pärast seda, kui tal on kulunud pakk sigarette ja kuhi šokolaadikomme, asub ta rõõmsalt puitbrikettidega ahju kütma – tuba peab olema soe, kui ta läbi öö raamatuid loeb ja vulkaanidel valssi tantsib.

Arno-nimeliste romantiliste tegudemeeste heinamaa ja päikesepaiste

Arno on Eesti kirjandusklassika helgeim ja samas kindlameelseim poisslaps. Selle nime mõju all oma teed ja tööd seadnud Arnodest legendaarne pankrotihaldur Mägi kinnitab, et Oskar Lutsu tegelaskujuga sarnaselt on nii tema kui teised Arnod igatsejad-unistajad-pürgijad. Koolijuht Kaseniit meenutab, et leebe Kevade-poiss oli tegelikult parajalt põikpäine – ta ei allunud Teelele, ei lasknud Tiugul Imeliku eest koolitöid ära teha ning sekkus mehiselt, kui Tõnissoni süda vaevas saksapoiste parve uputamise pärast. Oli teine nii ugrihele ühiskondlik südametunnistus, et kellelegi teisele õpetaja Laur viiulit kinkida ei saanudki.

Arno Mägi – setu meremees

15 aastat tööd Eesti ühe mainekama pankrotihaldurina on teinud Arno Mägist (63) elava legendi. Ta väljus pankrotihaldurite kojast kaks aastat tagasi rahulolevate ja tänulike tunnetega – ehkki kohati seaduslikkuse piiril laveerides, õnnestus nii mõnedki külad ja talud, inimesed ja loomad ellu jätta.

„Ka elu ja edenemist tervikpildina vaatlevad võlausaldajad mõistsid, et tehase või tõukarja tööle ja ellu jätmine loob edasist lisaväärtust. Kuigi müük ja tapamajja viimine tooks kohese raha, on kasu sellest, kui töökohad ja elud säilivad, kordades suurem ja tulevikulisem. Olen uhke ja õnnelik, et nii mõnigi infrastruktuur ja paljude olevuste saatus õnnestus päästa,“ on Arno oma senise elukäigu eest tänulik.

Härra Mägi on elanud õigupoolest mitu elu ühes. Nooruses oli ta 15 aastat meremees! Seejärel küpses eas ülikooli juurat õppima asudes töötas samal ajal rektoraadi juures majandusalal tippjuhina, kelle saavutus on Tartu Ülikooli tudengiküla rajamine. Ning majandussuunalisest juurast innustudes võttiski elult vastu väljakutse asuda seni üsna tundmatule ja reegliteta pankrotihalduri tööle.

„Tudengiküla rajamisel võtsin eeskuju soomlastelt – ja loodu toimib tänini. Senise kohtutäiturite maastiku kõrvale pankrotihalduri töö häid tavasid üles ehitades noppisin ideid Rootsist – õnnestus nii, et mu amet ei olnud vihkamise ega hirmu sünonüüm,“ usub nelja lapse isa, kelle kõrval on neil värvikatel aastatel kõndinud erinevaid kauneid daame. Seni, kuni on samas suunas vaadatud. Edasi on asjad kulgenud sedasi, nagu mehe lemmik-spordialas tennises – oluline on kiire palli liikumisi ette näha ja õnnestumistest rõõmu tunda.

Sõpradena laiali

Nii era- kui ärielus on mehel õnnestunud teekaaslastest siis, kui tee ühisosa läbitud, sõpradena lahkuda. Selle manöövri võti seisneb tema sõnul kõigi osapoolte huvidega arvestamises. Alati. Kõik tahavad ju parimat – nii abielu kui äri alustades kui ka lahutades või äri lõpetades – ikkagi antakse endast parim.

„Olen pika elu jooksul aru saanud, et õnne ja edu valem seisneb vastutuse võtmises. Inimene teeb ise valikud. Kedagi ei saa ei tanki panna ega patuoinaks teha, kui ta ise sellist teed pole valinud,“ manitseb kogenud klaarija. „Kõige erinevamad pankrotijuhtumid, mida olen näinud, on kinnitanud üht ja sama – uppuja päästmine on uppuja enese asi.

Mina kuulun Šoti sõprade ja tennise klubisse – ei ole ühinenud ei lõvide ega rotariaanidega, vabamüürlastest rääkimata. Tegelik elu näitab, et need edukate meeste mängud on sageli ikka väga eluvõõrad poistekampade ühised meele lahutamised. Heategevus on kaunis ja üllas. Kui aga kellelgi nende seast halvasti läheb, tuleb tal ikka iseenda, pankrotihalduri ja issanda abiga oma valesid valikuid korvata. Haruharva aitavad klubipoisid kedagi tema äride soovimatust lõpust üle,“ teab Arno. „Samuti ei arva ma elu ja inimesi näinuna – ja väga süvitsi, sest hädas isiksus on nagu lahtine raamat – et kedagi niiväga tanki pannakse või ohverdatakse. See võib pisikrimi-tasemel nii olla – suurettevõtete puhul jäävad inimesed oma valikute ning valearvestuste ja juhuse vingerpussi tõttu hammasrataste vahele.“

Eraelulistes ja romantilistes suhetes on mees kogenud, et altari ees ja armununa üksteisele otsa vaadates aegade lõpuni antud tõotused on ebareaalsed. Või siis – rehkendades, et ajad muutuvad ja eluperioodid vahetuvad, samas ka reaalsed. Ühe aja lõpuni. Kuni samas suunas vaadatakse. Kui aga pilgud väga kääri jooksevad, tuleb teineteisele anda vabadus tema teel ise ja omaette edasi minna, ilma et ammendunud sidemed kääre vägisi koos hoiaksid.

„Kogemus kasvatab inimese läbinägelikuks. Selleks ei pea kõiki võimalikke variante läbi proovima, et aimata, kes ta selline on. Sedamoodi võib proovima ja pimeduses kobama jäädagi,“ kutsub kasinusele mees, kes käib praegu Meriväljale üht krunti vaatamas, et sinna järgmine maja ehitada.

Oletuse peale, et ehitamisel on muusaks keegi kaunis temake, vaikib ja muheleb Arno pikalt, väljendub kujundlikult, et „selles mõttes pole veel sõlme sisse seotud“ – ning teatab siis kaalutletult, et tegelikult on inspiratsiooniks ikkagi tema ise. Ta ise vajab väljakutseid ning ehitamine näitab, et elu läheb edasi ja ta pole matka lõpetav pensionär. Mida ta oma noorusliku välimusega kohe kindlasti pole.

„Mul on tänu senistele ametitele palju sõpru. Nende seas vähemalt viis on kohe päris Sõbrad. Kui peaks olema tarvis südant puistata, siis nendega saab. Ehkki väga nagu põhjust polegi. Räägime poliitikast ja naistest, ühiskonna protsessidest ja naistest, tehnilistest leiutistest ja naistest, sensatsioonilistest sündmustest – ja naistest,“ naerab mees.

Ihaldusväärne?

Arno kummutab rahulikult ja kindlalt üldrahvaliku arvamuse, et pankrotihaldurite vara tekib pankrotivarade osaval ümberjagamisel. Ta kinnitab, et kohtuotsus määrab, kui palju haldur oma töö eest saab.

„Mina olen oma varad saanud mõistusega ja õigete valikutega. Poole aasta eest ostsin näiteks BNSi, millest on tänaseks saanud LNS. Risk muidugi – aga usaldusväärsed tegijad hoolitsevad minu investeeringu eest. Imestan nende – justkui arukate ja küpsete teekaaslaste üle, kes annavad oma raha lapsmaakleritele mängida. Pole imestada, et idabloki maadesse ja endistesse liiduvabariikidesse investeeritu kipub untsu minema,“ hoiatab mees. „Mis puutub äpardunud pankurite vahepealsesse kinniminekute lainekesse, siis ka see on olnud üsna seaduspärane. Ei, nad pole oma valede valikutega olnud kurjategijad. Need, kes näidispoomise korras rahva soovile vastu tulles kinni pandi, juhtusid olema niiöelda äärmised, servapealsed, kes jäid pihku. Mõnel juhul olid nad ka nõrgima lüli rollis.

Seda ma küll ei usu, et vangisistumine mõnd daami või härrat kuidagi ümber kasvatab, aga ka sellist episoodi on võimalik parimal võimalikul moel kasutada. Me siin vabas kulgemises ei saa iial nii palju raamatuid lugeda kui tahaks ja peaks. Minu piisavad lugemisajad jäid kooli aega – lugesin külaraamatukogu sõna otseses mõttes läbi. Mis aga teatrisse puutub, siis sinna minekuga olen üsna ettevaatlik. Kui kõigi arvukate pakkumiste seast mõni nigel tükk valida, jääb kõiki meeli mõjutava kunstiliigi puhul paha maitse nii pikaks ajaks, et tükk aega ei taha enam teatrisse.“

Arno arutleb, et meil kõigil on oma rollides palju kaalukam ja sügavam missioon kui esmapilgul paistab. Näitleja ei tohi publiku õhtut ära rikkuda, sest pettujad ei pruugi kaua, kui üldse enam, teatrisse sattuda. Jurist ega kirjanik ei tohi oma ametit pidades kellelegi haiget teha ega kellegi arengut ega võimalusi kinni panna. Lähtudes printsiibist, et kellegi elu ei tohi ära rikkuda, on mees ka oma enese elu valikhaaval edukalt oma rada veeretanud.

Setu meremees

Setu rahvusest Arno, kellele vanemad panid küll tolle kirjandusklassika leebeima ja romantilisima poisslapse nime – „heinamaa ja päikesepaiste!“ – kandis Obinitsa taga külakoolis hüüdnime Toots. Nüüd, kus Setumaal veel vaid tädi Värskas elab, käbi ta seal oluliselt harvem kui tahaks. Seto Kuningriigipäeval ta muide käinud ei olegi. Veel.

„Nimele omane romantism lõi minus välja siis, kui mere kutsele kuuletusin ning keskeriharidusena meremeheks õppima läksin. Sõitsin kalalaeva pardal radistina põhiliselt Kuuba ja Aafrika-Lõuna-Ameerika vetes. Vägev aeg – hea kliima, töö konti ei rikkunud,“ naerab ta nüüd. „Juurat õppima minnes tuli mul pratamatult olla väga korralik ja tudengielu mentaliteediga võrreldes kuiv. Sellepärast, et majandusjuhina töötasin ja ühiselamuid haldasin.

Tudengielu jäi teatud mõttes kogemata jah.

Ja setude seas ülemsootskaks ei pretendeeri ma kasvõi laulu- ja tantsuoskuse puudumise tõttu. Selle vapi-positsiooni juures on need oskused olulised. Küll aga olen sellepärast uhke, et setud – erinevalt eestlastest ehk meie poolt vaadates „mõtslastest“ – pole mõisatallis vitsu saanud.

Meie rahvuslik väärikus ja uhkus jäid murdmata. Me ei pea end pidevalt tõestama ega salajasest alaväärsustundest välja upitama. Eks nõukaaegse joomakombe pärast on kõvematel setudel vaja tegudega meie rahvuslikku renomeed puhastada küll. Edukalt. Setu-Margused on oma tegudega ju tipus. Tõsi, sarnaselt suurema osaga inimkonnast pole ka minul isiklikult olnud juhust magnaadiga kokku puutuda.

Minul on õnnestunud oma elu ja töö sedasi seada, et pole põhjust avalikkust karta. Tõsi, iga pankrotiprotsessi puhul on intervjuu andmine küll mõne heleda laksu toonud. Üle elatava.“

Rantjee?

See väljend kõlab paar aastat tagasi pankrotihalduri ameti maha pannud mehe sõnul pisut ülbelt – nagu nõukogude slepiga inimesele „kulak“. Samas pole selle eluperioodi veetjad sugugi mingid lullilööjad. Kes on teeninud nii palju, et on saanud inimesed ja masinad, ideed ja ettevõtted enda asemel raha teenima panna, peab ikkagi pidevalt jälgima ja kontrollima. Tema ka.

2003.aastal Tartu Ülikooli SA juuratudengitele omanimelise stipendiumi sisse seadnud mees nõustab ka praegu juristina oma arvukat tutvuskonda. See, et temalt nõud ja haud ostetakse, on talle kompliment. Samas on tal nüüdseks võimalik sedasorti töisesse meeldivasse tunnustusse vaba loovusega suhtuda ja valida, milline juhtum paelub ja inspireerib.

Ka Meriväljale uue maja kavandamine on eelkõige loominguline väljakutse endale. Tegus nooruse pikendamine. Kui seni on meremees Arno 15 ja haldur Arno 15 aastat tippu rühkinud, siis edasi võib oletada, et tulekul on järgmine 15 või mehe kuldset vormi arvestades ka kaks perioodi. Veereva kivi peale sammal ei kasva.

Viiuliga Arnod

Vanema põlvkonna meelelahutaja-Arno on Kukk (52), kes kuulub ühe teenekama-armastatuma diskorina Eesti meelelahutajate raudvarasse, on ennast Eesti artistide andmebaasi kinnistanud ning temaga seostuvad maagilised sõnad „videodisko“, „italodisko“ ning „retrodisko“.

„Isa pani mulle sellepärast Arno-nime, et meie pere mehed on A-ga, see sõna tähendab veneaegse nimederaamatu järgi Kotkast – ja mul on väga kahju, et ma ei saa paljusid asju enam isalt küsida. Lapsena küsisin end võimalikult palju vanaema juurde Kesk-Eestisse. Sain seal nii pilvi vaadata kui kõigi maatöödega põhjalikult tuttavaks,“ on pealinnapoiss vanaemale õnneliku lapsepõlve eest tänulik. „Ehkki mind on koolist saadik meelelahutuse suunas tõmmanud, töötasin 80ndate lõpus mõnda aega looduskaitse alal – ning sealt edasi aina meelelahutajana. Teen sünnipäeva- ja asutustepidusid, rendin tehnikat ja täiustan muusikavalikut. Mu organism on sellega harjunud, et kahel ööl nädalas õieti magada ei saa. Õnneks pole mu lapsed sellepärast isata olnud – kõik kolm on samuti meelelahutusteed tulnud, üks on praegu sõjaväes. Teeme koos!“

Arno video- ja retrodiskosid armastatakse nii Pärnus kui Otepääl, tema praegune lemmikkoht on endisesse restorani Volga rajatud „Miit ja kriit“ Tartus, kuhu vana kooli tantsuõhtud tükkis videopildi ja fluidumiga eriti hästi sobivad. Mees kinnitab, et on oma põlvkonna klientuuri ja publikuga koos läbi aastakümnete tulnud ning usub, et kuna vähimatki sadulastpudenemise märki pole märgata, suudab ta teekaaslaste 90.juubelite peod ka veel ära korraldada.

Noorema põlvkonna viiuliga Arno, isand Suislep (35) ilmus publiku ette seitse aastat tagasi superstaarisaate teise hooaja superfinaalis. Ta oli Jana Kase järel toona teine – meestest siiski esimene ning härrased lubavadki daamidel ees astuda. Samal aastal loodud laulu „Tuulelohe“ sai mees nüüd publikuküpseks. Senipeetud bändide Irdhing ja Melotrap järel on tal Haapsalus nüüd kaks 2015.aastal sündinud ansamblit – Saluut Saluut ning TrubaTrumm.

Oma romantilise nime saamislugu arvab muusik ühe-tähe-mänguliseks – tema isa nimi on Arne. Ilmselt sealtkaudu ka tema nimi tuletatud sai. Aga kirjandusklassikaline slepp sellest ikka jäi: „Mulle öeldi kooliajal pidevalt, kui Arno isaga koolimajja jõudis…. ja sinna otsa leiutati kõiksugu lauselõpud juurde. Või siis kui sõjaväes olin, siis enne relva relvakapi üleandmist küsis jaoülem alati, kus Teele relv on?“
Suislep tunnistab, et on noorde keskikka suubunult oma elu peateelt siiasinna põigelnud: „Ohjaa, neid haake teen ma iga päev ja ma olen suisa meister iseenda ülekavaldamises – aga päeva lõpuks tõden taas, et oluline on siiski keskendumine ja südamega kohalolek. Valutekitav küll, kuid seegi on jumalate and.
Minu tänane tee kulgeb debüütalbumi materjali loomise lainel ansamblile Saluut Saluut. Hetkel salvestan oma laule. Praegu just salvestasin näiteks taustavokaale ja mõtlen endamisi: miks on mul vaja seda enda keedetud suppi miljon korda süüa, kui samad partiid võiks laulda juba teised oskajad lauljad. Maailm ei tiirle ainult ümber minu. Nii et mul on vaja sellest barjäärist üle astuda ja Haapsalust korraks välja tulla ja päris bändiinimestega kohtuda. Saab vähemalt korrakski inimesi katsuda.“
Läinud suve lõpus ilmus sellest supist esimene klimp avalikkuse ette – „Tuulelohe“ . Teine kollektiiv, kellega Arno lävib, on TrubaTrumm, mis keskendub käsirütmipillide saatel improvisatsioonilisele helirännakule.

„Oleme siin ja seal väikestviisi kontserte juba andnud ning alanud aastal osaleme ka Viru Folgil. Argipäevastest tegemistest veel niipalju, et teen vahest helindustöid, vean lisaks tõukekelgu matkasid talvel – ja suvel ruubamatkasid. Need on ajaloolised rannarootsi puupaadid ja näitavad end www.liigubjaloob.ee,“ loetleb mees, kelle õnne valem peitub juustutükis. „Tiduvere külas elab üks tädi Virve. Ta teeb imehead juustu ning nii harva, kui ma sinna satun, annab ta mulle seda alati kaasa. Muusikat luues mõtlen selle juustutüki peale ning kui juust valmis saab, siis küll need juba sööma tulevad, kel isukest. Muusikaga on sama. Rohkem polegi mul vaja teada.
Ja introvertse raamatu-Arno kombel oma mulli sulguda ka pole vaja. Usun, et ühiskond on alati romantilise nimekandja Arno jaoks avatud, võibolla tuleb Arnol hoopis olla avatud ühiskonna jaoks…
Minu unistuste ühiskonnas on ainult üks suur tühjus. Mingit vahepeal poes käimist seal ei eksisteeri.“

Puhta lehe Arnod

Nagu enamus internetiajastu inimesi, sooviks ilmselt ka Arnold Tokko (50) ning ammugi Arno Kaseniit (50), et tuleks see prohveteeritud päikesetuul, mis puhuks magnettormide tiivul tühjaks kõik kõvakettad ja ka ühiskondliku vahemälu. Keda iganes meist ka praegu välja ei guugeldaks – „pangauputaja farmaatsiatöösturiks“, „märatses parklas“, „doping viis haua äärele“. Isegi kui inimese järgnevad aastakümned on viinud ta oma eriala tippu ning mitmeid korruseid kõrgemale – räpakas ja räpane otsingumootor ei väsi anakronistlikku sleppi lagedale rullimast.

Tokko on tegelikult aastaid teinud kihutustööd puhta spordi nimel ja dopingu vastu. Ta on Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu president, ettevõtte Robocop juhataja, portaali Fitness.ee vastutav väljaandja ning kulturismi ja fitnessi neljanda kategooria treener, kes teeb ka rühmatreeninguid ja body-pumpi.

Palju aastaid on Arno(ldi)l koos Jüri Arraku pojaga olnud kunstigalerii Tokko&Arrak ning alanud aastaks, mil maestro saab 80aastaseks, anti välja esindusliik kalender. Nii et seda meest on nimemaagia viinud ihu ja hinge, loovuse ja äri puhta ühendamise rajale.

„Olen eakate vanemate laps – mu ingerisoomlasest emal ja Siberist tulnud isal läks pärast sõjavintsutusi oma elude kordaseadmisega nii palju aega, et tulin hilja – aga sain parima võimaliku lapsepõlve. 21. keskkoolis oli meil fuajees Oscari-kuju näol eeskuju. Sport ja suutlikkus olid au sees ning Tallinna atleetvõimlejate klubil läks tänu sellele, et Siim Kallas oskas seadusi oma rahvale kasulikult tõlgendada, ülihästi – ametiühing aitas meile eraldi rahakoti tekitada, see tegi sportimise soodsaks,“ tunnustab Tokko. „Tänapäeval tabab ettevõtjaid, kes oma töötajate sportimist tahavad soosida ja treeninguid tasuda, kanapimedate poliitikute kehtestatud erisoodustusmaks. Ometi on inimese keha ja muskulatuur sama oluline kui vaim ja hambad – hooldamata füüsis hakkab täpselt samamoodi lagunema ja hävima, nagu pesemata hammas.

Näen, kui lihasteta ja rasvunud ja hirmuäratavalt abitu on tänane inimkond – neil puudub ühendus oma kehaga, kuna nad ei oska seda kasutada, ei aimagi nad, et rasvumine ja lihasnõrkus on lausa puue. Kui noor tuleb jõusaali – ja igas asulas peaks saama igal kellaajal tasuta sportida! – peaks tal tingimata kõigepealt kuu aega treener kõrval olema, kes õpetab lihaseid kasutama ja vormima. Edasi saab ise.“

Arnold kinnitab, et iga 40+ mees peaks vähemalt korra nädalas trenni tegema. Ta ise on tänu sellele füüsiliselt kenas töökorras, et avastas pärast body-bump-treeningute lõpetamist: peeglist pole enam ennast hea vaadata ja siitsealt ilmnesid lagunemistunnused. Kuna tal on 7aastane tütar, on talle ääretult oluline aastakümneid täies jõus isa olla. Lisaks ise harrastamisele oletab mees, et kui vahva sõprade punt koguneks, alustaks taas ka rühmatreeningutega.

„Minu põhiline töö käib praegu Eesti riigi 100.sünnipäeva pühitsemise nimel – siis tuleb Eestis fitnessi MM. Meie sportlased on maailmas pjedestaalikohtadel ilma teinud – nii Hiiu kui Kihnu tüdrukud on osutunud maailma parimateks. Oleme jõuline ja andekas rahvas igal elualal – hämmastav, et oleme pälvinud nii äbariku ja võõrandunud valitsuse – iga koosseisuga üha hullem parlament, kus korruptsioonijuhtum ajab pedofiiliajama taga,“ imestab atleet. „Rahvajuhid peaksid tegelikult olema ennast oma alal üles töötanud tegudeinimesed, kes ei saa poliitikas tegutsedes palka. Elavad rantjeedena oma elutöö viljadest ja on sel juhul isetud ja ausad. Kuna me ei saa rahvajuhtidele loota, tuleb iseennast töökorras hoida. Nii vaim kui füüsis tahavad pidevat treenimist – siis me ei kaota enne surma elujõudu. Mingitele muudele pensionisammastele kui oma looming ja lapsed, siin riigis loota ei saa. Kui sul on palju lapsi, saad väärikalt vananeda – ja kui oled oma erialasse mehiselt panustanud, vananed lausa väga väärikalt – ja tervena!“

Sillamäe gümnaadiumi direktor Arno Kaseniit on pärast peateelt siiasinna põiklemist tõusnud üheks tunnustatumaks ja tulemuslikumaks koolijuhiks. Ta avastas enda Mõdriku ametikõrgkooli juhtides ning on erakordsel ja ainulaadsel Sillamäel sealset gümnaasiumi üles ehitanud.

Mees, kes on oma poja lapseeas kirjutanud lasteraamatu „Päikesekell“, on andnud Märt Treierile igaveseks ajaks ERR-arhiivi jäänud pika intervjuu. Keda kõikvõimalikud panga ja farmaatsia haagid nüüd enam – veel enne puhastavat päikesetuult – huvitavad, võib tema versiooni kuulata. Huvitavam ja tänasem on maineka koolijuhi tegemiste kajastumine www.sillamaegymn.edu.ee rubriikides. Puud tuntakse viljadest.

„Mu nime saamise lugu on ilmselt ikka mõjutatud Kevadest. Imetlen oma vanemate ettenägelikkust.

Hele pea, suhteliselt mõõdukas tagasihoidlukkus, üksi olemise oskus, pühendumisvõime, unistamine, isepäisus – need iseloomustavad nii mind kui Kevade-Arnot. Olin minagi algklassides Tootsi tüüpi poistega kimpus, oli minulgi oma Teele. Kuigi Teele asemel oli uks tore Lagle.

Päris sagedasti olen nii lapsepõlves kui hiljemgi pidanud tervitusena kuulma tsitaati „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud“ – sest hilinemine on olnud üks mu olulisemaid halbu harjumusi!

Arno peaks nimede seletuste kohaselt tähendama kotkast. Kotkas – see tähendab: kõrge lend, sihikindlus, strateegiline vaade. Ehk sellepärast ka Tartu linn otsustas linna lasteaedade infosüsteemi nimetada ARNOks.

Lõvi tähtkujust sündinuna olen sageli kuulnud, et olen ka tõupuhtalt lõvilik… peale Arnold Swarzeneggerit, tema on veel lõvilikum!“

Lõvi-Kotkas-koolijuhi tänane tee sai alguse aastal 2007, kui ta Rakveres alustas väikekooli ühendamist suure ja jätkusuutliku Rakvere Gümnaasiumiga. 2011.aastast on ta Sillamäe gümnaasiumi juht.

„Kui lugesin Hvostovi raamatut „Sillamäe Passioon“, siis mõistsin, et minu ülesanne on passioonist missioon teha. Kodu on mul Haljalas – seal maakodus elan, Sillamäel ma ööbin. Elan maal uksi, linnas kaaslasega ning Elan väga väärtuslikku elu,“ on mees tänulik. „Olen natuke vastuolulistes rollides – ühest küljest direktor – tööandja, aga teisest õpetaja. Mõlemad rollid mulle meeldivad ja sobivad.

Meil õpivad venekeelsed õpilased, nende keeles ja kultuuris Arno-nimel väga olulist tähendust pole. Küll aga ainetel, mida neile õpetan: majandus, ühiskonnaõpetus, karjääriõpetus, meedia, kõne ja väitlus.

Arvan,et lutsulike Arnode aeg on läbi – ilmselt tuleb unistaja-Arnol transformeeruda digiTegijaks-olgu siis mistahes nimega. Arnol on nüüd rohkem FB ja Twitteri-Instagrammi nägu. Ja selle asemel et paluda – kui tervet õppetükki ei jõua, õpi pool – siis tuleb sageli leppida isegi veerandiga.

Aitäh sellegi eest!

Eestile ja inimkonnale annan mina küll täie eest ja enamgi oma aega, õpetades Sillamäe noori inimmeelseiks. Ükskõik, kuhu elu või unistused meie õpilasi ka ei viiks, võiks nad eelkõige inimlikud ja haritud isiksused olla.

Minu missioon on aidata kaasa sellele, et ületaksime sujuvalt mineviku tõmbejõud. Igas mõttes.

Püüan ise liikuda ning õpetan ka oma noortele, kuidas kulgeda lootuste, unistuste ja kindlustunde suunas. Minevikuvarjud suletud linna kohal peaksid asenduma lootuskiirtega avatud inimeste südametes. Igas mõttes.“

*

Meie külas T-ristmiku põhjas elab elupõline veoautojuht Arno. Ta sarnaneb oma rahumeelse kulgemisega president Arnold Rüütliga. Pargib oma furgooni alati samas kohas, jalutab spanjeliga ja hoiab külateeservad koos emaga puhtad. Lehed-oksad põletab, tanumaveerde on riputanud sädelevad lindid, et teised autojuhid talle pimesi hoovi ei sõidaks. Ning kui ta tööl pole, käib jala. Kerge naeratus huulil ja turi eluteest pisut vimmas. Nii lihtne ongi.

Kirna mõisapiigad väestavad legendaarset Täheväravat

Kirna mõisaproua Tuuli Org ütleb, et mõis on kodu. Kodu peegeldab endasse ühendatud inimesi. Inimesed ja kodud läbivad samasugused ajaloo-sinusoidid nagu riik. Kui nad on teatud eesmärgil loodud ja okupatsioonide keerises näiliselt ka rajalt maas, toovad õiged inimesed õigel ajal need suured legendaarsed kodud taassünnile. Selle mõisa rajasid mungad sajandite eest meie mõistes uue hea ilma põhimõtete järgi – millest nõukogude aeg jättis varemed. Helle Anniko majahaldja-aastatel kujunes varemetesse pühakoda, kus on teenimas ja laadimas käinud nii Igor Mang kui Leo Tikerpuu, Ingvar Luhaäär kui Viljo Viljasoo. Oma enese läbipõlemise eest Täheväravast kaitset otsinud Henn Hunt tõi lisaks loendamatutele palveränduritele kaasa roheliste sõrmedega Angelika, kelle loodud imedeaed pakub tausta nii Teresa Mängeli kui Ivar Virkuse, Heli Salfi kui Carlos Samayu tseremooniatele. Aasta aega on Tähevärava uus ja lootusrikas omanik olnud Tuuli Org koos kaasa Reimo ja tütre Miaga. Varemetes pühakoja täieline ülesehitamine võtab aega 10 aastat – ent mõis juba hingab taas täiel rinnal koos sõprade ja külarahva, külastajate ja kursantidega.

Kui Kirna mõisa teisel korrusel anti rahvale üle aegade esimene teatrietendus, tuli mõisasse üle 300 inimese, 27 luike lendas üle renoveerimisootel häärberi ning nostalgia ja unistused ühinesid. Taassündivasse mõisa tulid inimesed, kes ses mõisahoones koolis käinud, pulmi pidanud, korterites pesitsenud ja kontorites töötanud. Pärast nähtava ja nähtamatu ilma õnnelikku ühinemist peeti tänupalvus, mille käigus otsustati, et tuleval suvel saab etenduse „Mustrimuutjad – viimne eestlane“ kodukoht olema ses erakordses Eestimaa keskpunktis. Ja viimne eestlane on… Naine.

Ka vaikivatel aegadel tervendava Täheväravana tuntud Kirna mõis uueneb naiste väel. Tuuli, Mia ja Angelika on saanud meestelt vabad käed vägesid valitseda, sest elu on mehed tules targaks karastanud. Igasuguses tules. Metsikutest meestest on saanud tervendajad-muinasjutuvestjad, kelle väge tegusad temakesed üksnes täiendavad, mitte ei pisenda.

21.sajandi mõisaproua Tuuli Org on ligi aasta vedanud maailmas tuntumatki kui Eestis tervendusmõisa uuele tasandile nii lennukalt, et nägijate teada seal sajandeid kehatuina tegutsevad pühamehed naeratavad. On neid kehatuid seal nüüd 12 või 21 – väidetavalt on nad selleks Kirnas endiselt kohal, et olla naisenergia tiivul teisenevatel aegadel uuele mõisahärrale Reimole, mõisavalitseja Henn Hundile ning kõuts Vutile toeks.

Henn oli enne

Juba enne seda, kui spirituaaliast sai peavool, käisid inimesed kõikjalt maailmast Kirna tervendavas aias, mille eest hoolitses teadjanaine Helle Anniko. Kaheksa aastat tagasi, veel teadjanaise elu ajal, tuli ja jäi siia Henn Hunt. Oma elu kui muinasjutu peategelasest sai Kirna Hunt tema lennuka elukäigu selles faasis, et valikuid eriti ei olnud. Kas – või…

Sõber Ingvar Luhaäär kirjeldab Kirna Hundi teekonda vähini sedasi, et parteitu kolhoosiesimehe poeg läks Siberisse seiklema – tegi eriskummalise karjääri bussijuhist puskariajajaks. Koges nii lapsepõlves kui Ussuurimaal elu kõrvuti nii suure rahaga, et rohkem ei taha. Nüüd huvitab Hunti pigem see, mida tunnevad Türi ja Paide vahel pulseerivasse väepaika saabuvad palverändurid, kuidas end haigeks stressanud avanejad tervendava aia abiga mõtted peatavad ja iseendaga kohtuvad, ning mismoodi sensitiivsemad isiksused tajuvad planeedi selles punktis kodulävel-olemise kergendust.

„Mind liigutas hingepõhjani üks teisest Eesti otsast pärit paar, kelle beebi sündis sügavalt enneaegsena ning kes tundis päevast päeva siin palverännakul käia – nii väga uskus – ja lapsekene kasvas tubliks inimeseks. Mulle teevad rõõmsat nalja tiibeti mungad, kes siia saabudes käpuli mööda emakest Maad käivad ja kõige vägisemaid sentimeetreid otsivad. Olen tänulik korjanduskarpi laekuva eest – Tuuli ja Reimo saabumiseni me annetustega mõisa majandasimegi. Igapäevased ekskursioonid ja loengud, Intuitiivteaduste kool ja nüüd ka teised spirituaalsed seltskonnad on toonud Kirna tänasesse, et uus mõisapaar saaks teda arendama hakata,“ on karismaatiline mees tänulik. „Mulle on südamelähedane ka see, et Tuuli ja Mia on ühenduses külavanem Liiaga mõisa näoga rahva poole pööranud. Vahepealsetel aegadel kardeti neid varemeid siin. Kui tühjaltseisva tondilossi ümber liiguvad kummitus-munkade legendid, hoiab rahvas veel enam eemale kui muidu hoiaks.

Selline paradoks ongi Maarjamaa väepaikadega, et võõrsilt tullakse palverännakule, külarahvas pelgab ja hiilib pigem Peruusse. Üksteisest välditakse teatavasti ka. Mul paluti ühele siinse ridaküla majaperemehele teatada, et tal on klassikokkutulek tulemas. Kellelt iganes küsisin – keegi ei teadnud, kus ta elab. Ei teata üldse, kes ja kus. Sest ühistegevust pole. Muiste ühendasid inimesi talgud ja suuremad põllu- või ehitustööd. Täna on linliku elujälje tulemuseks külas tagajärg – eraldatus. See teeb inimesed haavatavaks, ilma et nad ise seda teaksid.“

Hennu kõrvale tuli üks haavatud hingekene aga Elvast.

Muinasjutt üksildasest õmblejannast Angelikast algas sellest, et tasane naine põdes kõikvõimalikke allergiaid ja astmat ning sõbratarid ütlesid: Kirna on just tema jaoks. Naine hakkas üha sagemini käima taevakaardi järgi paika pandud väepinkidel istumas – iga tervendava aia pink aitab erinevat elundit erinevate probleemide puhul. Iga põimunudtüveline puu ja eriline põõsas kui isiksus toetab tervenemist ja puhastumist – kui inimene ise ei tunne ära, millise taimse ilmasamba abi paluda, siis Henn juhendab.

Nüüd hoolitseb kõigist tõbedest vabanenud tasane emand ise selle aia, mõisa, Hennu, kõuts Vuti ja ka naabri-koeravuntsi eest, kes igal võimalusel mõisa ukse taha ettevaatlikult sõbrustama lipsab. Tervendus- ja teatrimõisa vägi on nii ilmne, et pärast teatrietendusele järgnenud ühisloitsu keeldus maag Igor Mangi koer Sulfa mõisast lahkumast – oraakel kündis temaga autosse loovides neli tõredat vagu maasse.

Uued tuuled

Muinasjutt tänasest mõisaprouast ja -preilist on kõike muud kui eksklusiiv ja glamuur. See on tõeline Elu. Tohutult tööd ja tassimist, tolmu ja kombineerimist, unistamist ja manifesteerimist.

„Meie ööbime oma tulevikumaal esialgu alles magamiskottides,“ muigab aastakese Uut Kirnat rajanud Tuuli. „Selge, et kodutunne algab oma kohast. Praegu on meie koht siinkandis… Kuke Maie tallis. Teatrietenduse eel tuli äsja Eesti parimaks tõulooma kasvatajaks pärjatud Maie viie hobusega siia – neli kostümeeritud mõisapreilidega ratsa, üks kalessi ees. Oleme klassikalistes sulle-mulle šeflussuhetes – meie sõpruskonna teadjamehed käivad Maie hobuseid ravimas. Meie Miaga ratsutamas. Üks alalisi kundesid on eakas araabia täkk Nelson oma hingamisprobleemidega – ja kui mõnel varsal on seedehäda, on meie mehed tegelikult lausa imesid teinud. Ühe sellise ime nimi on must täkkvarss Hermes. Täiesti selge, et kui Mia käib siin üle maantee trennis ja minagi värskendan oma teismeliseeast pärit ratsutamiskogemust – eks siis liiguvad mõtted oma tuleviku sidumise suunas Hermese ja mõne teisegi hobusega…“

Muinasjututegelastest meeste kõrval asisemat rida ajav Tuuli on kangahaldjas. Ta toob Lõuna-Euroopa parimatest vabrikutest maale suurema osa kangaid, millesse riietub kõik see eliit, keda meie väikeses valimikus leida.

Tänase Kirna mõisapaari varasemas elus on terve jada muinasjutte, mis tunduvad pärinevat suisa teisest raamatust. Neid tegelasigi justkui pole enam. Eelmises elus oli keegi väga kõrge lennukaarega autoärimees. Ja oli kaks noort purjetajat. Ehkki noored püüdsid endale mõnelt teiselt elualalt kaaslase leida, saatuse käest siiski ei pääse. Loomulikult on nende tütar kõigist võimalikest treeningutest enim purjetamisele keskendunud. Ning Mia on juba tänase muinasjutu väga tegelik ja tõeline tegelane.

Põlevate meeste paralleelmaailmades, millest täna justkui jälgegi pole – üksnes õppetunnid mäluvoogudes – raha sõna otseses mõttes voolas. Mõnel ööl läks kuus mersut põlema. Mehed ise põletasid ennast neil tuhaks taandunud aegadel igast otsast. Selles mõttes ongi tänases Kirnas justkui enesepõletajatest meeste varjupaik. Meie taga on põlenud autode-laevade-puskari ja iseenese keha rada…

Äri lõpetamisele järgnenud seitset aastat diivanil on mõnevõrra keeruline muinasjutuks pidada, aga lugusid on teatavasti mitmesugusid. Ning mõne aasta eest Vahemerel juhtunu on omakorda jällegi tõsine muinasjutt, millest käivitus terve riiulitäis järgmisi legendiraamatuid.

Jahtlaev sai välgutabamuse. Alus läks mahakandmisele. Kõik pardalolnud jäid terveks. Ent keegi neist polnud pärast seda tabamust enam endine. Peategelane sündis totaalselt ümber. Temast sai väemees ja tervendaja.

Ka esimeselt hariduselt pedagoog Tuuli õpib täna Holistilise teraapia instituudis. Ja arutleb: „Eelmiste muinasjuttude aegadel ei saanud ma ise ka aru, miks neid põlemisi välja kannatan või mida ootan. Selgub, et ootasin Oma Meest. See koorus ja avanes mu senisest mehest!“

Meie Kirna

Tuuli on ütlemata õnnelik ja tänulik, et arvukas vägedevalitsejatest sõpruskond nimetab mõisa Meie Kirnaks. Tema pere omandusse saabus Tähevärav samasuguse välgutabamuse-laadse juhusena, nagu avanemine ja uuestisünd.

„Ühel otsustavate muutuste leheküljel vaatasin kinnisvarakuulutusi ühe kindla eesmärgiga: huvitav, ega Kirna müügis ole… Oligi!

Kuna tegemist on üsna hullus seisus ja samas nõudliku muinsusobjektiga, tulen igal nädalal korra või mitu siia – muinsuskaitse ja ehituskunsti parimate esindajatega. Minu visioonis on Kirna uueks loomine umbes kümneaastane protsess. Seni on meie projektikirjutamise püüdlustele vastatud, et tahame mõisa teenima panna. Täiesti õige – just Teenima me teda kavandame jah. Ja kui me kõik koos pühendunult manifesteerime, küllap siis universum meie taotlustele vastab ka.“

Senine Kirna mõisa lugu algas muistse maarahva hiiega. Saksa ordu ajal rajati Kirnasse munkade asundus. Askeetlikud pühamehed kasvatasid naereid ja ube, püüdsid kala ja pidasid kitsesid.

Kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis siinsed viis küla rüütelkonna pealikule Hans von Fersenile, ehitati siia kivihäärber. Pärijanna Helene Dorothea abiellus von Osten-Sackeniga. Tema teine mees, Mihhail Gortšakov jättis ta samuti leseks. Lesknaine pantis mõisa „hullule“ krahv von Manteuffelile.

19.sajandi alguses tuli Peterburist tagasi hiilgava karjääri teinud poeg Carl Magnus. Ta oli ennast tsaariperekonna poegade kasvatajana nii üles töötanud, et ehitas kodumõisa uuel tasemel üles. Sambad ja rõdud, maalikogu ja raamatukogu – ning igasugune põllumajandus ja loomad viidi paleest eemale.

Kõrgesti teeneline prokurörihärra Heino Tõnismägi, kelle vanaema vend oli mõisas hobulausuja ja kutsar, mäletab, kuidas nelja mõisa härrad pokkerit mängisid. Käru-Kolu-Kirna-Väätsa mõisnike käes käis üks kaardimängu karjamaa käest kätte – kes võitis, selle oma oli.

Heino ise kasutab oma talu praegu puhkekoduna – päevast päeva elab seal hobuemand Maie Kukk, kes peab just mõisa ja Heino kodu vahel Kirna talli. Matsirahvaga mõisinikud toona aga ei suhelnud – oma viiekäigulise õhtusöögi sõid nemad ise – ja kohalikud ajasid mujal oma asju. Paraku aeti asjad mõisas jälle panti. Kuni 1919.aasta maareformini, mida võib nimetada ka represseerimiseks, oli mõis Pilchaude käes.

Võib öelda, et mõisaehitajad õpetasid eestlastele balti keti moodustamist – paekivist häärberi ehitamiseks toodi kolme valla rahvas ritta ja kivid anti käest kätte. Mõisahärrad koolitasid välja ka eestlaste esimesed tippsportlased – selleks, et mitte postihobuste vahetamise eest maksta ja loomi mitte kurnata, kasutasid nad virgatsit, kes jooksis ühe päevaga Tallinnasse ja teise päevaga tagasi.

Rahvaloendus ütles, et siin elas 900 hinge, kes kõik said tööd ja kultuurikogemuse – ja kui baltisakslased Eestist minema peletati, mis upsakas noor-riik siis sai? Molotov-Ribbendropi pakti, palju õnne! Tulekuma oli Kirnasse näha, kui 1944.aastal Tallinn põles.

Saksa ohvitseridel oli siin koolituskeskus – nõukogude okupandid tarbisid paleed alguses kooli ja raamatukoguna, siis tehti siia kolhoosi keskus, söökla ja hulk väikseid kortereid.

Helle ja Kirna Hunt hoidsid põlist parki ja varemeid seni alal ja rahva teenistuses, kui Tuuli, Reimo ja Mia tulid seda legendaarset väekeskust uueks looma.

See mõis on Uue Hea Ilma Tähevärav.

Naiselik vägi ruulib!

Tänase Kirna-muinasjutu rahvas kirjeldab, millega paljud tundlikud hinged praegu tegelevad. Naisenergia lepitamisega. Muinasjutuvestjateks küpsenud meestes on palju enam naiselikkust kui naistes. Mööda maailma mammutit jahtiv ja ehitusmehi mööda mõisa vedav Tuuli on sitkelt jõuline ja eluliselt tragi. Ka Mia on Arabella tüüpi vintske tüdruk. Purjetab ja mängib trummi. Päriselt ka. Seega tuleb nii selle muinasjutu perel kui paljudel teistel sama huvitava olukorraga tuttavatel inimestel leppida tõsiasjaga, et girl-power ruulib ja hoiab ohje.

Karm Henn sai terveks, kui muutus pehmeks ja alandlikuks – mis ei välista karmipoolse maski kandmist. Tänane mõisahärra loobus matcho-mängimisest ja tuli endaks. Samamoodi on muinasjutuvestjaks avanenud endised mereväeohvitserid ja oligarhid. Vaimsusse puhkenud isiksused on lõpetanud girl-poweri allasurumise. Usaldus ja alandlikkus on ühed vabas voolus edasi viivad imevigurid.

„Näen meie mõisa esimesel rõdul Miat kord tema pulmade ajal rahvast tervitamas,“ manifesteerib ja visioneerib poisikeselik mõisaproua. Tagumisel balkonil tervendava aia kohal on tseremoonia. Ja selleks ajaks, tosina aasta pärast – on inimesed taas soojalt ja südamlikult ümber mõisa kogunenud.“

Mia tahab nii selleks kui üldse kogu maailma ühe korraga ära parandamiseks ja sülle võtmiseks kõike teha – nii ehitada kui purjetada, nii ratsutada kui raviaia pinke kohendada. Angelika külvab, korrastab ja koristab. Tuuli on mõisa värskeks väestamiseks sirutanud külarahvale käe ja taaselustanud ühiste jaanikute-simmanite tava.

Teatrietendustega alustamine mõisas andis tõuke teise korruse puhastamiseks ja neitsiliku porgandilooriga vooderdamiseks, külavanem Liia Raidmaa tassis sinna seltsimaja mööbli ja avas mõisasse ühe-õhtu-kohviku – ja ka tseremooniatele-tervendustele-koolitustele ootab vastne mõisarahvas senisest rohkem kohalikke helgeid hingi.

„Me oleme siin kunagi elanud pühameestelt, kes peavad vajalikuks siin püsida, nõu küsinud. Nemad on soovitanud etenduste ja kontsertide jaoks teise korruse akende ette valged kardinad riputada. Ehkki eelarvamuslik rahvasuu on vahepeal heitunud umbusku õhutanud, pole meie siinsete võlvide all mitte ühtki hirmutavat elamust kogenud. Henn on mõisa ühte tiiba sisuliselt kiriku sisse seadnud – ja kuna siin on nii paljud inimesed abi saanud, moodustab tänutunne ise juba pidevalt pulseeriva sooja laine,“ usuvad Kirna tänase muinasjutu tegelased. „Mõisa uksed on alati avatud. Olenemata sellest, kas teatatakse ette või mitte – ning kas ja kui palju korjanduskarpi poetatakse – on Henn alati vormis ja valmis. Tunnetab tulijate tegelikke vajadusi, juhib nad just õigesse kohta ja räägib täpselt õigetest asjadest. Meie õpime ja ehitame.

Oleme Meie Kirnat rajades selgusele jõudnud vajaduses, milleni meie rahvajuhtidel on veel pikk tee edeneda. Eesti tulevik oleneb erinevate rahvakihtide ühendamisest. Ajad on sellised, et üksteise võõrastamine ja üle tarade põrnitsemine ei vii kuhugi. Me peame üksteisele oma lugusid jutustama. Isegi Angelika, kes oli varem vaikne ja peituv hingekene, kõneleb aina avalamalt oma enese tervenemisest, mis tulenes Meie Kirnasse kui koju jõudmisest. Eesti nimekaimad ärimehed ei häbene nüüd laagrites-kursustel gurudena oma elupõletamise aastatest jutustada – kellel kuu pimedas koopas, kellel Välk Vahemerel on õhu klaarinud. Oleme tänulikud, et Mia jätkab meie purjetamise tava – ja ühendab samas meid hobustega. Ja investeerime tänuliku rõõmuga Meie Kirnasse täpselt nii palju kui võimalik ja vajalik. Koos- ja kaasloome muudab igavesti nooreks.“

Kui astute roosa seltsimaja juurest mööda alleed üles purskkaevu taga pärani ustega avasüli ootava Tähevärava poole, ärge imestage Ingli Puudutuse üle – kattute tervendus- ja teatrimõisale lähenedes meeldiva äratandumis-kananahaga, tekib rahulik ja puhas mõteteta seisund ning kindel teadmine, et kõik hea ja ilus on ees.

“Meie olemegi Mustrimuutjad!” on Tuuli avastanud. “Oleme hakanud sisetunde järgi kõige õigemal moel elama ja mõtlema, tervenema ja inimesi tervendama, nii et mustrite muutumine levib parimas mõttes viirusena Täheväravast üle Eesti.”