Indiaanlane mõisavalitsejaks – Karekas tõpratohtriks

Näitleja on üldrahvalik omand. Kui vaatame Lauri-Kare Laost teleris keskearõõmsalt abielukriisi ületamas, usume: ka meil õnnestub. Naudime tema seriaalirolle pahalastena ning laseme temal kui etenduse „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ võtmefiguuril end ära veenda. Õnneks mitte petta, sest mööda mõisaid tuuritav lavalugu ongi Kareka enese pealt kirjutatud. Ta ongi selline indiaanimeelik loodusfilosoof – lisaks soe isa, armastav mees, pühendunud poeg ja elust enesest õppinud talupidaja. See tähendab – zootehnik-ämmaemand-lambapügaja-hobutervendaja-lihunik ja kõik teised ametid, mida elu ühelt loomatalu peremehelt vähegi eeldab.

Näitleja on inimene

Mõne aasta eest pidas Karekas lambatalu Matsirannas ning see polnud pehmelt öeldes sedasi mõeldud, et ta maandus paarikümnepealise villastekarjaga oma samuti näitlejast isa Rein Laose väiksesse Jõõpre ja Lavassaare vahel asuvasse Tootsi tallu. Kuivõrd palju lendava-rändava poja lambad ja hobused, kanad ja kassid annavad tööd ja pühendumist ka isale, on papa Laos nüüd selle saatusliku sissemarsi eest lausa tänulik.

„Ma liigun iga ilmaga värskes õhus, naudin loomade teenindamist ja eriti ühendust hobustega. Ehkki massiivsemad lamburid peavad tallede lutitamist rumaluseks, naudin neid õrnu aegu, mil mõnd lambalast on vaja lutipudeliga järele aidata,“ on Rein tänulik. „Lauril – ma olen vist ainus, kes seda indiaanimeelikut Karekat sedasi kutsub – on suured ja tugevad töömehe käed. Mina pean oma saabastega kassi käpakestega toime tulema – aga tulen ka. Sellepärast, et mulle täiesti ootamatu elulaadi koju kätte toonud poeg on õpetanud mind seda elu ja loomi armastama.“

Hilana Taarka veri ei värise.

Karekas ja tema üliandekas tütar Laura Retti põlvnevad geneetiliselt setu lauluema liinist, kes omakorda kandis ennast mustlastalendilisi juuri. Artistlikkus on ses geno-mikstuuris Kareka puhul juba lapsest saadik olnud indiaanimeelne. Ta on lisaks igapäevasele põlisrahvalikule elulaadile ka pühitsetud tseremooniameister ning tema juhitud higitelgi tseremooniad on ühed inimlikumalt-emotsionaalsemad, mida Eestimaa indiaanlased teavad. Ja tunnustavad. Neil riitustel vallanduvad absoluutselt uskumatud ja ootamatud laulud, naerdakse ja nutetakse ning vägi käib kuu peale ja tagasi.

Äärmise rahu ja vaba voolamisega ajab mees tükati nii isa kui sõbrad pöördesse – lambakoplite ehitus venib, sest enne on vaja tepee ehitada – hobuste olme seisab servi, sest higitelk nõuab oma. Ent kõik toimub ja saab saama. Nagu kinnitavad nii Karekas kui tema kehastatav indiaanlane-mõisavalitseja Täisringis: „Kõik tuleb kõige õigemal ajal, just nii nagu on – nii on õige – ning oluline on see, mis on oluline.“

Elust enesest

Kirjanik noppiski mõisaidpidi tuuritava loo Kareka enese suust ja südamest.

Hetkel üliintensiivse mängugraafikuga mõisaidpidi möllav ning sügisest teatritesse-rahvamajadesse suubuv Täisring käivitus ühest episoodist noorsand Laose enese elus. Ta on jõulude ajal oma talu ja kallite elatamiseks iga päev vähemalt korra kuni mitu jõuluvana. See on tore ja vajalik. Ent talle, kes ta ennast indiaanimeelse vabamehena sugugi sundida ei taha ega suuda, ülimalt ränk väljakutse.

Vastusena küsimusele, kuidas küll indiaanlasest jõuluvana sai, sündiski stseen, kus Ameerikast Eestisse sattunud navajo käib mõisa elektriarve maksmiseks ja katuse lappimiseks koolepidi jõuluvanaks. Avastseenis, kus native american tuhiseb lamba veristamise järel tükkis noaga lavale, on Kareka käes aga tema isiklik väits, millega ta just seda tööd teebki.

„Selge, et esimene kord oli raske ja õudne. Nüüd on rahu ja lepitus,“ kirjeldab näitlejahärra lihunikuks kujunemist. „Lammas on loom oma alguse ja otsa, eesmärgi ja abinõuga. Temalt tuleb ilusti küsida, palve lugeda – ning lahkumine ongi rahulik ja leebe. Ta annab end meeleldi isandale.“

Lisaks sellele, et Laos on äärmiselt vaikne ja väärikas, sujuv ja delikaatne lihunik, on ta ka äärmiselt osav nülgija. Kusjuures ta laulab nii nülgides kui tükeldades, nii liha pakkides kui maksa ja südant praadides. Ilusti laulab. Ilusamini kui sõber Valvoga peetavas süldibändis. Mistõttu jääb soovida, et muusikalilavastajad kuuleksid tema salasoovi ning kutsuksid ta mõnda muusikalavastusse.

Täna on Laostel kolm kanakest. Enne seda, kui marutaudivaktsiini lauskülvamine rebaste arvukuse lakke lennutas, oli hulgim – eesotsas kukk Sidoroviga. Rahu tema põrmule rebaseurus. Ka mõisatuuritava indiaaniloo teine vaatus algab vaikellu lõikuva Pirjo Levandi huilgega virtina rollis: rebane viis parima muneja kana ära – kas mõisas on mõni mees, kes kanavarga maha lööks?

Multifunktsionaalselt tegusast Karekast võiks ilmselt ülima vajaduse korral rebasekütt saada küll – ainult et ta ei tunneta seni seda ülimat vajadust. Kui tema elu, kus iga hingetõmme on palve, oma filosoofilisel tõusuteel selle äratundmiseni tõuseb – küllap siis saab ja teeb.

Belgiasumma mesisuvila

Hea ja hell isa ja poeg, palvetas Karekas mitmeid aastaid iga hingetõmbega, et tema ellu tuleks Naine Keda Armastada. Just sel ajal, kui näitleja julgustas kirjanikku ilma igasuguse tagatise ja perspektiivita Täisringi-lugu looma, saabus Kareka ellu Sherley.

Sel ajal, kui käivitus idee tükiga mõisatuurile minna, õppis Karekas vargsi, ka lähedasimate sõprade eest varjatult ja endamisi armastavaks meheks. Veidi enne proovide algust sõitis indiaanlane oma hirmsapoolse punase kraislerikolliga Belgiasse ning tõi hirvekese koju ära.

„Nii, nagu elu on õpetanud lambaid pügama ja nahku parkima, on elu õpetanud vajadusel ka sellest loobuma, mis tundub mulle kõigekõige tähtsam,“ arutleb Karekas. „Olin Belgias selleks valmis, et kui nii peaks olema vaja, jään sinna ja loobun navajo-rollist – mis ometi oli varem mu elu suurim unistus…“

Mees jõudis koju pool päeva enne proovide algust.

Esietendusel esitles mees mõrsjat trupile ja paarile lähimale sõbrale.

Sherley perekond saabus Belgiast erilise väimehe etteastet vaatama ühele Ohtu-mõisa etendustest.

Ja tegelikult Martinite perekond Karekat üldse nii ülemõistuse-eriliseks ei peagi, kui oletada võiks.

Neid rabas Andrus Teemanti poni-dexteri-farmist Lodja-Paikuse metsateed pidi sõites umbes 30 kilomeetrit metsa-metsa-metsa ühegi teeäärse taluta – sest mujal Euroopas ei ole ei maid ega metsi.

Ja Sherley perekond soovib eestlastele õnne selle puhul, kui jõukad ja vabas enesemääramises, kui loovad ja leidlikud, rikkumata ja loomulikud me siin võrreldes ülejäänud Euroopaga oleme.

Ainult prantsuse keelt kõnelevad Martinid selgitavad läbi Sherley-inglistõlke: „Tootsi talu on meie jaoks väga kodune ja loomulik elukeskkond. Ainult et Belgias sellises elada ei saaks. Kuna elektrikilbil pole kaant ja köögis on muldpõrand, viiks päästjad härrad näitlejad siit sotsiaalpinnale ja plommiksid uksed-aknad kinni.

Eestlased pahandavad praegu küll selle üle, et riik püüab metsaseente-marjade müüjatelt mingil moel tulumaksu kätte saada – ent tänage õnne, et teil pole nagu meil. Meie peame kalale-seenele-minekuks alati ja igal juhul pileti ostma.

Võib küll tunduda, et meie palkadel on üks null rohkem – ent riik on erakordselt leidlik vähemalt kahte kolmandikku meie sissetulekutest tagasi ja endale saama. Sõbrad-eestlased, te olete palju jõukamad ja õnnelikumad, loovamad ja leidlikumad kui enamus maailmast – olgu teil õnne sellest ka ise aru saada!“

Puud tuntakse viljadest

Kareka-sugune armunud lillelaps, karismaatiline ja orgaaniline artist elab oma unistust.

Kogu tema elukorraldus ja sinusoidjas saatus on otsekui kehastunud lapsepõlveunistus, õnne võimalikkuse tõestus.

Eluõpetatud zootehnik-vet-ämmaemand Karekas kirjeldab: „Mitte et meie kõigi elu peaks olema millegi tõestamine ja tunnustuse pälvimine – ent kuna Eesti on nii uskumatult väike, oleme partamatult üksteise silme ees ja avalikku ametit pidades ka eeskujuks. Seega tuleb nii oma unistust elades kui lavarollide kaudu sõnumit edastades pidada silmas, et meid peetakse silmas.

Mustrimuutjate loos, mis on meie trupile juba kirjutatud ja töös, hakkan kehastama Eestimaa viimses metsas šamaanina töötavat meest, kes käib naise nõudmisel ja turu tahtel getostunud linnades tervendaja ametis – ehkki tahab teha midagi tõelist. Mustrid muutuvad – hakkabki tegema. Eks ma loodan, et uues heas ilmas ongi käsil embrüonaalne – kõigi seniste stereotüüpide kukutumise aeg. Püüan nii mõtte, sõna kui teoga mõtestada hipilaadsete lillelaste võimsat missiooni seisvate vete liikuma-loomisel. Ja kes teaks paremini kui mina: palveid kuuldakse – alati! – ning kaitse on peal. Aho!“

Kihnu Saarelt Maa teenistusse

Kihnust pärit Annely (42) kannab muude ametinimetuste seas kelmikat tiitlit REEDER ning meenutab sellega Kihnu-teemalist kirjandusklassikat – kes siis Toora Jookust ei tea! Ent tema on klassikaliselt kaunil ja kaalutletud kombel sõitnud õigete valikute kiiluvees või siis üha uusi laineid murdes Pärnu kommertspangast Kihnu veeteedele, Avatud Kihnu fondist ja kultuurifondist Pärnu turismifondi, Liivi lahe kalanduskogust nii Kihnu ja Pärnu liidriks, eelmises kosseisus Riigikokku ning IRL naistiiba juhib ka täna, mil tema kulgemine näiteks keskkonnaministriks on õigete aegade ootel. Kuigi ka praegune keskkonnaminister Marko Pomerants on inimene õigel kohal, asjatundlik ja äraütlemata kena inimene. See soe ja särts daam on hetkel „kõigest“ Pärnu kohalik omavalitseja ning juhib ja hingestab kümneid tulevikulisi projekte.

„Kõige südamelähedasem on mulle Kihnu keskkonna ja kogukonna eest hoolitsemine – ning äsja jõudsin järeldusele, miks keskkonna teema inimestele ikka veel midagi ütlema ei kipu, ehkki sellest oleneb meie heaolu ja edasikestmine. Asi on sõnavaras! Meil pole sellist sõnavara, mis läbi infomüra inimest kõnetaks ja teadvusse jõuaks – ikka veel seostub keskkond kurjade inspektorite ja prügikastide tühjendamise firmaga, mitte meie planeedi elusolendite ühise kodu heaoluga, looduse osana elamisega. Teine põnev teema on raha, et kuidas need maailmamajanduse verelibled inimesi ja kogukondi paremini teeniksid. Raha on vahend inimese teenistuses. Mulle meeldib arvudes mõelda. Arvud on tihti ausamad kui sõnad. Kolmas oluline teema on naiste koht – ja võimalused selle parandamiseks,“ loetleb naine oma 25 aastat koos oldud kaasale Viljo Vettikule kuuluva Port Arturi kohvikus Portaal. Võimalik, et kui oleksime Eesti Naise jaoks sealsamas vestelnud möödunud talvel, pääsenuks Annely uuesti Riigikokku.

Täna ma arvan, et ma pigem ei kandideeri enam, aga võib-olla tekib uus lust. Täna ma tunnen, et ma pigem aitan teisi poliitikuid, kes mulle meeldivad ja tunnevad tahet poliitikuna töötada, eelkõige naisi, sest naiste osakaal on Eesti poliitikas endiselt liiga madal.

Naised peavad palju rohkem meeskondlikust arendama, kokku saama ja ühiselt asju ette võtma, teisiti meeskonnavaim ei teki. Erakondades on oma naisteorganisatsioonid, mille üle mõnikord ironiseeritkse, et millal padjaklubi kokku saab või millal juba luuakse meesteorganisatsioon. Ajalooliselt on ju enamus erakondi meesteorganisatsioonid, naised said isegi valimisõiguse alles 100 aastat tagasi, ja sellest ka mehised kombed parteides. Teisalt harrastavad mehed palju seltskondlikke tegevusi, olgu siis korvpallitrennis või kalal käies või mööda Eestimaa lugematuid rattarallisid ning jooksumaratone kruisides. Peale trenni arutatakse saunas ja õllepudeli taga päevateemasid. Vanasõna seitsme puuda soola koos ärasöömisest on täna sama aktuaalne, võib-olla võiks rääkida seitsme kasti õlle või seitsme ämbri ärajoomisest. Nii sünnib meeskonnavaim, sünnivad ühised arusaamad ja poliitilised kokkulepped. Kus on sellel ajal naised – aias, köögis, poes – omaette nokitsemas. Mulle endale meeldib ka tohutult omaette nokitseda. Ükskõik milliselt koosolekult kiirustavad naised ruttu koju – laste juurde. Olen püüdnud IRL Naiskogu IREN juhina korraldada 24 tunniseid sündmusi, ühest lõunast teise lõunani, et jääks õhtune ühine teejoomine. Tavaliselt korraldame sellistel õhtutel elava raamatukogu, mis tähendab, et inimene räägib 10 minutit oma elupõhimõtetest ja –pöördepunktidest, teised küsivad 10 minutit lisaks. Kui ollakse niimoodi tuttavaks saadud, siis on ikka hoopis teine tunne telefon kätte võtta ja koostööplaane arutada.

„Jah, mul jäi palju asju pooleli. Üldse ei salga, et olin pettunud – nii palju plaane oli, oleksin tahtnud tegeleda edasi taastuvenergia ja looduskaitse küsimustega. Samuti rahandusega, eriti maksundusega, meie lihtne ja ühetaoline maksusüsteem sööb juba ammu inimeste elujärge ja ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet. Näiteks õmblejate ja meremeeste ühetaoline maksustamine on sisuliselt likvideerinud rahvusliku kaubalaevastiku. Tegelikult tuleks Eesti meremehi maksustada ühetaoliselt rahvusvaheliste konkurentidega, näiteks Taaniga. Sama põhimõttega läheb vastuollu majutusasutuste käibemaksu tõstmine. Hõreasustusega riikides ei hakka kunagi olema tiheda sõiduplaaniga ühistransporti, seega peame arvestama, et kulud autodele ja kütusele on suured ja riik ei tohiks maksustada inimeste ja ettevõtete möödapääsmatuid kulusid võimalikult kõrge aktsiisimaksuga. Lisaks arvan, et maksukoormus tuleb liigutada inimestelt masinatele. Inimesel peab olema mõnus elada palgast, nii, et ta ei vajaks sotsiaalabi. Ja nii Kihnu, Pärnu kui ka Eesti keskkonna heaks töötades alustan edasi liikumist semiootilise rohujuure tasandilt.

Poliitik moosiriiulis

Ajal, mil Annely kodusaare rahvas ilmus kakuamide pardal körtide-lammaste-kihnukeele virrvarriga Pärnu kesklinnakaile silla veeres, kohtusime temaga lennukis AN-2, mida nimetati ja nimetatakse tänini moosiriiuliks. Ta vestles Mark Soosaarega 20 minutit ilma hinge tõmbamata poliitikast ning jäi oma jõulise veendumusega kõneldava õigsuses vägagi kõrva ja meelde.

„Veerand tundi on poliitikast rääkimiseks ülilühike aeg,“ naerab ta täna, mituteist aastat hiljem, mil Kihnu vahet sõidavad ammu tema enese käimapandud-hallatud praamid. Neid käitava reederfirma on ta küll ära müünud, ent nii nagu praamid muutsid kihnlaste ja teiste väikesaarlaste elu ja hingamist, on Soosaar olnud tema enese saatust pöörav värvikas faktor. „Mark soovitaski mul Kihnust maisemaale Pärnusse keskkooli tulla, mitte Väimelasse veterinaariat õppima minna – ütles, et korraliku haridusbaasi peale saab mistahes ameti õppida. Ja tal oli õigus – majanduse ja poliitika õppisin Ühisgümnaasiumi ehk toonase 1.keskkooli ülimalt tõelise ja süvenenud õpetuse peale. Ja loomadesse olen tänini kiindunud.

Mis poliitvaidlustele kuluvasse ajasse puutub, siis täna just oli Pärnu linnavolikogu koalitsiooninõukogus jälle poolteist tundi koalitsioonileppe arutelu – loe: raha jagamist ja tähtsusjärjekordade ritta seadmist. Aeg kulub, jagatud ei saa, raha on ju kogu aeg puudu. Ja inimeste klammerdumine toolide-rahakottide külge on ka põhjus, miks meie ühiskonnas midagi tegelikku muudetud ei saa.

Päriselt inimeste poliitika kujunemiseks peaks olema piisav hulk väga julgeid ja jõulisi isiksusi, kes ei klammerdu paaniliselt oma tooli ja rahatasku külge. Klammerdumise põhjus on lihtinimlik – igal pumba juures olijal on laenud-liisingud ja laste koolitasud, elustandard ja hobid, mis ei luba palgalatil langeda lasta. Et mitte tooli ja tulu kaotada, on kõige kindlam mitte midagi teha – ja niimoodi see inimkauge robot-poliitika laviin kumuleerubki. Kenad inimesed ju kõik need, kes targu mitte midagi – eriti mitte midagi radikaalset – ei tee, et mitte oma kolmest-neljast tuhandest kuus ilma jääda. Neil on seda vaja. Ja nii mõnigi ei saa ega oskagi pärast pikka poliitikaperioodi enam teisiti teenida. Minul pole enam ammu illusiooni, et üksi vastutuult hüüdes ja ujudes rahvast niimoodi teenida õnnestub, nagu tahan – aga mõttekaaslaste ja IRL naispoliitikutega ühte hoides äkki pole meie mugavustsooni eksitamine tühi kisa.“

Annely leiab, et aktsiisimaksu tõusu pikk ja painav tants on ääremaade ja lihtsalt tavainimeste suhtes olnud ääretult solvav ja alandav. Hinnatõusulainest vaikselt mööda hiilivad linnaülikud ei kujuta tema sõnul ette, mida tegelikult tähendab metsade taga bussiliikluseta külas elamine, oma ettevõtte pidamine padrikus, oma erialatöö tegemine „kauges külas vanaema juures“ – kus ühistransporti polegi. Nii ääremaadel mõnd ettevõtlusnišši täitvad entusiastid kui küladesse kolinud intellektuaalid moodustavad küll virtuaalse võrgustiku, ent argielus on sellised viimased Eestisse jäänud aate- ja ideaaliinimesed Annely sõnul vägagi haavatavad ja kaitsetud. Ning peavad vastu tänu sellele, et on ladviku standarditega võrreldes kirjeldamatult vähenõudlikud.

„Poliitika on rahvast kaugele jäänud. Inimesed on lootust kaotamas ja veendununa, et neid nagunii ei kuulata, kas loobumas, Eestist lahkumas või viimse jõuga oma laste tuleviku eest üksi rügamas ja võitlemas. Ega inimestele ei meeldi, et erakond otsustab, kes saab kompensatsioonimandaadid. Tihti on need väga väikese häältearvuga poliitikud. Lihtsaima muudatuse suuremaks inimeste soovidega arvestamiseks pakkus välja Andres Herkel ja selle mõte on, et kompensatsioonimandaadi saab see, kes kogus valimistel oma ringkkonnas suurema protsendi häältest. IRLi selle aasta märtsikuiste valimiste kontektstis tähendab see, et Maire Aunaste asemel olnuks Riigikogus Kaia Iva. Ka minu enda toetus protsendina Pärnumaal hääletanutest oli igati korralik, erakonnas 11ndal kohal ja võimaldanuks sellisel juhul tööd jätkata. Samas pakkus erakond mulle välja ka asetuse esikümnes, aga ma ise valisin esinumbrina kandideerimise,“kirjeldab Annely ka endaga juhtunut.

Poliitikas peaks olema rohkem julgeid ja vabu mõtlejaid ja tegijaid. Selliseid, kes on teinud korraliku karjääri omal erialal nagu Helmen Kütt, kes tundis sotsiaalvaldkonda ikka nagu oma viit sõrme. Ma olen veendunud, et iga inimene peaks enne poliitiku palgalehele siirdumist töötama vähemalt seitse aastat oma erialal olgu arsti, õpetaja, kaluri või raamatupidajana. Samuti pean väga oluliseks, et ministriks saavad vastavas valdkonnas töötanud inimesed. Kogemuse ja tunnetuse saab üksnes elatud elust. Noor inimene võib olla väga halastamatu. Kogenud inimesed on ka eestikeelsed, kelle jutust on võimalik aru saada – kes ei varja end arusaamatu kantseliidivahu taha.“

Kuidas elad, Kihnu?

Täna pühendub Annely Pärnu ja Kihnu asja ajamisele. Tõestus sellele, et tema eneseteostuse majandus-poliit-pakett on ta oma peres noortele muljet avaldanud, on fakt, et üks tütardest õpib Euroopas endalegi just sellist ema-jälgedes-hariduskogumit ning teinegi täiskasvanud laps valmistub end koolitama parimal tasemel, on parajasti ülikoolikatsetel Hollandis! Poeg Edward läheb suvel 6 nädalaks Saksamaale keelt õppima. Ma olen oma lastele öelnud, et neil peab olema rahvusvaheline haridus, sest Eesti elu on senise maailmakorra jätkumisel järjest rahvusvahelisem. Nii nagu mina läksin mentaalses mõttes Kihnust välja, peavad nemad minema Eestist välja. Vanem tütar igatseb praegu küll Eestisse tagasi, on parasjagu kandideerimas Praxisesse suvisele tööotsale. Väikeses toredas külas on tore elada siis, kui Sa oled seal soovi mitte sunni pärast.

„Kui tead, kelleks tahad saada, on praegu võimalik väga kiiresti ja lihtsalt nii netis kui kõrgkoolide kataloogide põhjal endale mistahes maailma ülikool valida. Sissepääsu eeldus on, et inglise keele oskus on ikka tõeline ja tegelik, mitte käibefraaside ja risukeele tasandiline. Teatavasti on paljude noorte keeleoskus ju illusioon, mitte päris asi. Kiidetud olgu Vanalinna Hariduskolleegium, kus mu noorem tütar praegu viimast klassi lõpetab – ja koolijuht Kersti Niegesen, kelle kirjad lapsevanematele juba ise on nauditav ja kirgas lugemiselamus. Mis on seda imetlemisväärsem, et ta juhib ja kirjutab ju teatavasti akadeemik Ülo Vooglaiu kaasana, samal ajal ka suurt talu ja hobuseid pidades…“

Ka Annely on mitmeid aastaid eesti tõugu hobust pidanud – vedanud teda treileriga oma Kihnu koju ja linna renditalli nii enese kui noorema tütre pärast. Aborigeense hobusega kodusaare rannajoonel galopeerides on naine tänu temale ühtlasi eestlase olemusele lähemale jõudnud – istub teine ühel hetkel lihtsalt maha või heidab koos ratsanikuga külili, sest tuli-näe selline mõte.

Tänast Kihnut kirjeldades loetleb naine kõigepealt sealseid 160 veist – ja seejärel rõõmustab, et külgkorviga mootorrattad kui kodusaare kaubamärk on siiski alles. Miks neid juurde ei toodeta, on pisut arusaamatu – oleks tänuväärne nišš, millele on ju koos Piirissaare karakatitsate ja hõljukitega teatavasti ka seaduslik roheline tee antud.

Kitsamas plaanis ütleb kihnlanna, et oskab ja naudib kudumist ka praegustel kiirete-kõrgete pööretega aegadel. Võtab hoogu pojale troi kudumiseks. Laiemat pilti silmas pidades on praamiliikluse käima pannud daam nüüd keskendunud saarekese keskkonna korraldamisele ning imetleb kõigi hooajalise teenistusega saarte ja ääremaade inimeste oskuse üle sesoonsusega toime tulla: „Veebruaris, kui eelmisel suvel kogutud raha on otsas, on väga selgelt tunda, mida viimaste veeringute veeretamine inimeste psüühikaga teeb. Pime ja külm, tuul ja isolatsioon veel sinna juurde – ja ongi valmis eriti vissis ja tülitsev meeleseisund just vabariigi aastapäevaks. Pärast läheb valgemaks ja helgemaks, kala hakkab liikuma ja turistid toovad uue raha ja hingamise.“

Kliima kui riigikaitse

Meile „Karge mere“ ja „Kihnu Jõnni“ kangelassaagade kaudu tuttav saar on elamiseks jõukohane üksnes siinsündinutele. Kliima kaitseb Annely sõnul nii Kihnut kui Eestit tervikuna migrantide eest. Meil pole õpitud abituseks kohane abirahade-keskne maa. Kui maksusüsteem on selline, et hea elu tuleb kõvast tööst, mitte paksust sotsiaalhoolekandest, siis puugid siia ei tule, aga kes tööle tahab tulla, see võib ju tulla. Võib küll karta, et põgeniketulva puhul hakkab Euroopa Liit Eestisse suunama pigem immigrantide toetusi kui põllumajanduse ellujäämiseks hädatarvilisi toetusi, ent tegelikult ei usu eluterve ja -kogenud naine, et sisserändajate voog kuigi massiline ja pidev kujuneb. Külm ja karm on.

„Meil on Kihnus küll oma väike imearmas arab täiesti olemas – aga tema ema on nüüd juba Kihnu mehega abielus,“ naerab naine.

Seda ma ei usu, et teised traditsioonid, toetustele lootmine ja tööoskuste puudumine hakkaks Eestile massilist ohtu kujutama. Natukene nõuavad – ja veenduvad siis omal nahal, et siin on ikka tõesti igal talvel iga päev külm ja karm ning tööd tegemata ellu ei jää.

On õnn, et eestlaste endi seas on unistuste, teo- ja töövõimeta inimesi ikka väga väike rahvakiht. Kui suur osa maailma rahvastest on rahul sellega, mis neil on – toetused ja mugav loksumine – siis meie rahval on rõõmustavalt tugev tegutsemise ja arenemise tung. Ning neid, kes on kusagil võõrsil ikka tõepoolest sõja jalgu jäänud, tuleb tingimata aidata – sõda on karm tegelikkus.

Teise maailmasõja ajal kolis väga suur osa minu suguvõsast Kanadasse just samasuguste põgenikena. Käisin kevadel neil just külas – ja märkasin seal teravamalt kui varasematel retkedel rasside segunemise hämmastavat fenomeni. Ilmselt oli tähelepanu just siinse immigrandi-teema tõttu teravam. Aga Kanada tänavapildis pole enam selgelt eristatavaid musti-kollaseid-punaseid. Pilt on värviline. Ent värviline sel moel, et ühes ja samas kenas näos on kollase rassi silmad, indiaanlase nina ja aafriklase suu. Päris põnev, milliseid plaane kõigevägevam rahvaid ja rasse sel piiramatul moel segades tegelikult peab.

Igatahes afro-indi-mongoliidsete kihnlaste pealekasvu mina küll ei näe, kuni kliima pole kardinaalselt soojenenud ja siinkandis troopiliseks teisenenud. Nii, nagu parim riigikaitse on riigi asustatus kaugeimate külade ja taludeni – ja mitte viimsete entusiastide väljasuretamine aktsiisigiljotiiniga! – nii on meie kindlaim sisserändajate piiraja selline tore tsükliline vigur nagu aastaaegade vaheldumine.

Kleit vennatütrele

Meie vestluse ajal Port Arturi kohvikus Portaal juhib Annely telefonitsi vennatütre kleidiotsinguid mööda kaubanduskeskust. 15aastane vennatütar on orb ning Annely on olnud tüdrukule sellest saadik kui too 4aastasena autoõnnetuses isa kaotas, isa asendaja. Ta ütleb, et rängas avariis lahkunud isa neiu küll ei mäleta – küll aga ei tähenda liiklusuudised sellest ajast saadik Annelyle enam kuiva statistikat, vaid kellegi elus toimunud tragöödiat, millesuguseid juhtub üha juurde. Ning neist kuuldes tardub naise süda alati. Eriti valusa raputuse saab naine, kes tunnetab kõigega osadust, lastega juhtunud õnnetustest kuuldes. Ent tema ühtekuulumist kõige ja kõigiga rõhutab ja süvendab kasvõi kodu asukoht.

Annely ja Viljo elavad Munamäe ja Pärnu maavalitsuse maja vahel funkstiilis villas ning ühist teed on paar juba veerand sajandit kõndinud. Nende pojale on selle poole aasta jooksul, mil ema enam Toompeal ei tööta, sobinud ka üksinda Tallinnas elamine ning tema viimasele gümnaasiumiaastale vaatab ema vastu üsna rahuliku südamega.

„Oma tulevikku näen keskkonnakaitses ja rahanduses, kusjuures nendel valdkondadel on ka põnev ühisosa. Olen kindel, et visa ja veendunud selgitustööd tehes ei seosta rahvas keskkonna-sõna enam prügiveoteenusega ega väiklaste-julmade ametnikega, kes nagu trahvimise-hirmutamise eest palka saavad. Liigirikkaid niite hooldavad ju tegelikult need, keda praegu võõrastatakse ja ähvardatakse – inimesed, kes karjatavad maastikul lambaid-veiseid-hobuseid. Ühest küljest peab inimene astuma mitu sammu loodusele lähemale, teisest küljest peab keskkonnakaitsja, väljaõpetatud bürokraat, astuma vastu maainimesele nagu abiline, et lambapidajatest pere dokumendid oleksid korras ja võiks ehitada niiduserva pojale maja või hoone turismist lisatulu saamiseks. Rohkem mõistmist. Jõud ja järjekindlus, julgus ja tervikpildi nägemine viib loodetavasti ka selleni, et asjadevaheliste seoste nägemine õpetab Maasse kui kodusse suhtuma.“

Annely arutleb, et reilbaltik on Eestile tervikuna küll arengu ja teenimise võimalus, ent kahtlemata saab see osa taludest ja küladest, soodest ja rabadest, kust trass läbi kulgeb, ka valusalt haiget. „Kui Põhjala maardlatest metalle ja metsa mööda reilbaltikut Eestisse tuuakse, võib loota, et siin antakse toormele lisaväärtus ning tekib uusi töökohti. Kindlasti on reilbaltik keskkonnale kahjulik, aga raudteetranspordi ökoloogiline jalajälg on siiski palju väiksem kui lennutranspordil või maanteetranspordil. Pikas perspektiivis võime olla kindlad, et nende kaupade ja inimeste jaoks, mis liiguvad raudteel, ei ole vaja ehitada maanteid. Teisest küljest, selle maa võrra, mis hektel kavandatakse reilbaltiku alla, läheb kusagil mujal vähem maad maanteelaienduste alla. Ka maanteed võtavad enda alla väga suuri maa-alasid. Inimestel on kahtlus, et äkki selleks, et seda ränka rada pidi Eesti fosforiiti Euroopa kurnatud põldudele väetiseks viia?

Mulle teeb suurt muret, et mitte öelda on pisut hirmuäratav, meie planeedi ja ka Eesti maapõue kiire tühjendamine taastumatutest maavaradest. Põlevkivi kaevandamisel on ju tohutud keskkonnamõjud. Üldiselt ei teata, et kahetoalise korteri põlevkivist saadud elektri tootmiseks kulub 30 – 40 kuupmeetrit vett aastas. Nii, et kes tahab Eestis vett kokku hoida, kustutagu lahkudes toast tuled ja ärgu lasku telekaid, raadioid arvuteid niisama unnata. Minu meelest on taastuvate energiate kasutamine – päike-tuul-vesi-biomass – ainuõige tulevikutee, sest tänapäeva rohkearvuline ja tehniliselt hästivarustatud inimkond suudab planeedi taastumatud varud lõpuni ärakasutada üsna kiirest. Kuhu edasi, inimene?

Ohutunnet peaksid tekitama kõik elava vastu suunatud keemilised ained, herbitsiidid ja pestisiidid. Õigupoolest on uuritud väga väikese osa keemiliste ainete mõju inimesele.“

Annely peab oma ülesandeks infomüra vaigistamist ja teabetulvas korra loomist. Kuni pole tõelist teadlikkust, pole miski justkui eestlase asi – ei rapsipõldude mürgid, bürokraatia ega immigratsioon: „Eesti peaks oma väiksuses olema eeskujulik ja käepärane mudel – riik, mis kaitseb rahvast saaste ja kapitali võimu eest ning näitama maailmale eeskuju, mil moel inimesi ja muud loodust hoides niimoodi majandada, et siin elavad need, kes siia sündisid – ega page võõrsile. Alustame Kihnust – ja loome oaas-haaval sellised mõistlikult tarbivad ja puhtalt tootvad inimväärse elulaadi saarekesed – äkki õnnestub Toompeani jõuda!“

Gert ja Silja Gewas kolmekesi paaris

Pärnu on otsekui väike gloobus, kus kõik ettevõtlikud püüavad Itaalia ja Jaapani, Hispaania ja Gruusia restoranidega suvepubliku endale saada. Massaažisalonge on üleüldise spaana toimivas suvepealinnas sadu – ning nende hulgas Tiibeti-stiilseidki mitu, kenasti Hiina omadega kõrvuti.

www.tiibetiravi.ee asub Ringi tänavas kohviku Matadoor peal pisikeses puitmajas vaatega Koidula pargile.

„Võimas, et Pärnu spaa on nii ülemaailmne – kõik on üks ja kõigega ühenduses, las meie linnake sümboliseerida seda harmooniat. Iga inimese keha tunnetab keset seda pakkumisteküllust, mida ta just sel hetkel vajab,“ usub Eesti ainus Tiibeti astroloog, kunye-terapeut Silja Palm (Koera aasta). Lapsepõlvest saadik Tiibeti poole teel olnud neiu läks Moskvasse 50 huvilise seas seda keerulisimat astroloogiaharu õppima – kaks lõpetas ning tema jäi.

Gert Silkin (Tiigri aasta), kelle välimus meenutab pigem spordipoisist tegudemeest kui tervendajat, teab: „Riigikordadest ja usulahkudest väljaspool, kõrgemal olemise võti on lihtsus. Lihtsusega aga kaasneb järjepidevus – ja praktika. Meie Siljaga ja Tiibetiravikeskuse kolmanda osaniku, Andres Adamsoniga oleme pühendunud põhiliselt eestlastele, kelle edenemist aastaringi jälgida. Tore, et suvele orienteeritud kolleegidel õnnestub sesoonselt ressurssi koguda, aga meile Siljaga sobib protsessi jälgimine ja pidevas õpetades õppimise voolus olemine.“

Gert ja Silja on näo ja südamega eestlaste poole ning tajuvad oma klientide edenemist ka siis, kui killustunud-kiirustav-kapseldunud inimene näiliselt noorte meistrite õpetusi üldse ei kuulagi – ega tee nii, nagu soovitatud. Ikkagi tulevad hoovimajakese teisele korrusele tagasi – ja tervenevad.

„Me ei võta reeglina üle 3-4 inimese päevas vastu. Raha pärast on ka väga zenidel budistidel otse loomulikult kohatisi kiusatusi – aga elu on näidanud, et ahnitsemine tasub end kaua ja karmilt kätte. Mitte kohe. Järgmine päev pärast liigtöötamist on enamasti veel täitsa tore – aga ülejärgmised päevad kulgevad nullis,“ teavad tervendajad. „Meil on oma rituaalid, millega ennast iga kliendiga tegelemise järel puhastame ja laeme, et järgmisele mitte eelmise energiaid üle kanda. Juhendatavaid ja masseeritavaid nõustades õpime ka ise. Mis peamine – meie paljude aastate jooksul kogutud teadmised ja kogemused on läbinisti praktilised. Nii jooga kui astroloogia, massaaž kui toitumisnõustamine on praktiliseks kasutamiseks, mitte eksklusiivne suveniir Pärnu-spaast!“

Ise kõigepealt!

Nii Silja ja Gert kui Andres on omaenese elukäiguga teostanud ja tõestanud tõsiasja, et ihu-hing-vaim on ühtsed ning hingeilu eeldab ka oma maise keha arukat kasutamist – muidu poleks me ju inimeseks kehastunud.

Andres on hariduselt kunstnik, kelle teekonnal Tiibetiravikeskusse on kunagine breaktants, abielu balletiõpetaja Kerstiga ning üha täienev jooga ja kehatuunimise teadlikkus. Gert ja Silja jagavad jooga ja meditatsiooni, toitumise ja massaaži, astroloogia ning ihu-hinge-vaimu pidevas liikumises hoidmise kunsti. Tänu tööjaotusele on kõigile midagi – Gert on soetanud istuvas asendis masseerimise laua, mille toel rasedaid või erivajadustega inimesi masseerida, samale lainele osatakse minna enamvähem igasugust elulaadi harrastavate patsientidega.

„Kui naine saadab minu juurde jormi mehe, keda on vaja abielu hüvanguks pisut peenekoelisemaks tuunida, tõusen vastumeelselt põrnitseva selliga samasse energiasse – ahhaa, sulle meeldivad tsiklid? Mulle ka. Juba tunneb tema end mugavalt – ja mina ka. Sealt hakkame asja arendama – ja areneb küll – mina ka!“ naerab Gert.

„Oleme õppinud puudutama ja liigutama võõrandunud, piltlikult öeldes kasutamata kehasid, kes elavad kontori-staatikas, autoroolis ja üksilduses. Selge, et tegevuses ja tegevuseta kehal on nii toitumise kui jooga ja massaaži puhul erinevad vajadused,“ kirjeldab Silja. „Jõude-tiksuv keha vajab kordades vähem ja kergemat toitu kui tegutsev. Ja tühjaks töötanud, ülekoormatud inimene ei vaja mitte kohvi, jälle kohvi ja veel kohvi, vaid meditatsioonis rahunemist – ja und. Harilikku kosutavat und!“

Selleks, et iseennast mõõdukas liikumises hoida, mängivad Gert ja Silja tennist. Gert alustas – Silja nakatus – ning ühtlasi annab see üldfüüsiline elegantne harrastus noorpaarile ühisosa. Ainult oma reketit Gert Siljale ei anna – kõik muu on antud.

Gert nimetab oma vaimset teekonda üsna tavapäraseks ja ettemääratuks. Erinevad praktikad, Castaneda, šamanism – ja lõpuks, õieti alguseks – Tiibeti traditsioonid. Silja jõudis oma spirituaalsel matkal Pärnusse esiteks sellepärast, et kodukohas Jõgeval polnud taustsüsteemi – ent ema mõjul mäletab neiu end juba väikese tüdrukuna vaimsete huvide tiivul liikununa – ning liiatigi tõi romantiline lugu ta linna, kus oli elanud Gunnar Aarma.

„Mu ema on spirituaalsete huvidega psühholoog, kes kinkis mulle 7.sünnipäevaks muutuvate loomadega pildiviguri, mis tõmbas mu üleni endasse. Sisse olin juhatatud – aga taustarahvast Jõgeval polnud. Lugesin Aarmat – just see! – ning jõudsin noorusea suhte kannul Pärnu kolledžisse. Minu Tiibeti astroloogia igavene kolledž aga aina kestab – see on tänu sellele, et lisaks loomaastatele arvutatakse ka mevasid ja teisi peensusteni kerkivaid pisiasu, erakordselt täpne täheteadus. Minu sünnikaart ütleb, et saabusin tuharseisus – Gerdi oma, et sündis väga ladusalt – ja et mu isa on põllumees. Ongi. Ja ma ise armastan ka maatöid, mille rütmis üles olen kasvanud. Tugevad tööd annavad erilise tasandi eneseteostuse ning mulle isiklikult ka teadmise, et jõulise töö ajajärgul tuleb tugevamalt toituda – inimesele, kes teeb kümme tundi päevas füüsilist, pole väga mõistlik taimetoidu ülevast hõrkusest kõnelda, ta vajab tükikest liha.

Vaimne ema ja põldurist isa tekitasid mulle aegsasti tervikpildi – ja tänu sellele, et isa ostis laps-minule hobuse, sain ettekujutuse teistest loomrahvastest ja ka inimesest kui kariloomast hobuse pilgu läbi. Me vajame ühendust – üksi on raske toimida ja edeneda. Koostöö ja sünergia – mida tavatsetakse täna nimetada konstellatsiooniks – kingib eriti õnnestavaid kogemusi.

Minus elab unistus oma tulevasest maakodust ja taimeaiast, millega teineteist vastastikku toidame – ka Gert toetab seda unistust. Kuni üha oriendi vahet lendame, õpime ja aina uut ainest idamaadest kaasa toome, ei saa veel juuri alla ajada. Õpin siin Eestis ka – medõeks.“

Ma pidin siia tulema!

Kui Eestisse oli saabumas Gerdi ja Silja ning Andrese ühine õpetaja Khenchen Gyaltsen ja noorhärra Silkin jagas mööda Pärnut plakateid, sai Silja saatuse tahtel ühest posterist kinni, ohhetas ja hõiskas – ja jõudis esimesele koolitusele nii vara, et selle korraldaja Gert oli ainus, kes juba kohal.

„Ma pidin siia tulema!“ õhkas Silja – ja täpselt nii oligi. Pooletunnise silmast silma ja südamest südamesse vestluse järel sai temast sammhaaval Gerdiga paar. Nad olid ühiste huvide tõttu varem üsna samas aegruumis liikunud, ent veel mitte kohtunud. „Olin eelmise suhte purunedes üsna tükkideks, enese kokkukorjamiseks läks enam kui aasta. Oli õnn, et ma varem Gerdile iseenda asemel oma tükikesi ei esitlenud.“

Tiibetiravikeskus on tegutsenud kaheksa aastat – sama kaua on Gert ja Silja olnud paar. Nad näevad oma 30+ vanusest vähemalt kümme aastat nooremad välja ning meenutavad siredalt sportliku olekuga heas mõttes Barbit ja Keni, mitte dekoreeritud müstikuid.

„Me ei uputa oma tervendatavaid ei kostüümidraama ega liigse teabega. Inimese tervise määravad toit, eluviis, kliima ja energeetilised olendid, kes inimese ümber ja sees elutsevad. Aga paljudele patsientidele ei ole mõistlik seda „kollide“ juttu rääkima. Energeetiliste „külaliste“ ees tekkiv ebamäärane hirm teeks veel haigemaks ja nõrgemaks kui nood energiakogumid ise. Enne peab ta üksjagu kogema ja lugema, et oma energeetiliste ussikestega silmitsi astuda – seni oleme abiks meie,“ selgitab paar. „Viime inimese ühendusse tema kehaga – ja julgustame hommikukohvi asemel või järel pigem chaid jooma, mitte igal kohtumisel automaatselt kohvitassi vastu võtma. Kohv on tore – aga kurnab maksa ja sapipõit ning viib organismist mineraalid välja. Neid aga on vaja südame tööks – ja lihaskonna harmooniliseks toimimiseks.

Meie klimaatilist karmust leevendab tõsiasi, et talvest kevadeni saabub Maale mitu vahetust uusi energiaid. Nii astronoomilisest kui erinevatest astroloogilistest süsteemidest johtuvaid. Ole aina avali ja püüa kinni! Mida teadlikum oled, seda võtulisem.

Tiibeti astroloogia järgi koostatud sünnikaardi tutvustamisest kujuneb enamasti paari kuni viietunniline riitus, mille käigus inimene hakkab ka ise ennast tõlgendama ja avanema. See sünnib ka massaaži ja jooga ajal. Horoskoopi lahti jutustada pole ei telefonitsi-kirjateel ega ka skaibis päriselt võimalik – hea on kirjeldatavaga samas ruumis, silmsidemes toimida.

Ehkki naljatame, et sellist Tiibeti looma, nagu Veevalaja pole olemas, aktsepteerime-respekteerime kõiki külgnevaid tähetõlgenduste süsteeme ja religioone, sest kõik on Üks.“

Vastutus

Gert ja Silja nendivad, et tervendatavaga samasse energiasse minek ja tema juhtimine on ülimalt suur vastutus – nagu ka vastutuse andmine tervendatava enese kätte, tema klammerdumise vältimine.

„Õpetaja ei pea olema pühak,“ arutleb Gert. „Õpetaja tohib olla ebatäiuslik ja isegi nõrk. Õpilane kummardab meistri teatud omaduste ees.“

„Meil on vastutus kogu koolkonna ees,“ teab Silja. „Kui meil mõni seanss ebaõnnestuks, heidaks see varju kogu koolkonnale. Et olla võimalikult head ja aina paremad, lendamegi üha oriendi vahet ja toome kaasa täiustatud tehnikaid, toitu ja vahendeid. Selle käigus täiustume nii ise, paarina – kui rikastame oma kolmainsust siin keskuses, aga ka Pärnu budistlikku kogukonda ning seeläbi kogu Pärnu-spaad.“

Selline täiustumine on seda olulisem, et ajaloos planeeti üha raputanud paikaloksumise raginad ei vaibu, vaid üha valjenevad. Paar arutleb, et igasugune harmoonia on sageli illusiooniks osutunud. Šamanistliku loodususundi targad on olnud ajastutel tuleriidale tassitud, mistõttu eestlaste endi taime- ja tuunimistarkus, mis on olnud Tiibeti või indiaanirahvaste omaga võrdväärne, on kaduma läinud. 21.sajandi Eestis kujunes just selline rahu ja rahvaste sõprus, kus sügavad haavad rahvuskehandi tervikpildis on olnud justkui lapitud – energeetiliste praktikate „plaastrite“ toel.

On üsna loomulik, et tänasel Maarjamaal lähevad kristlikud kirikuõpetajad koos budistidega indiaani higitelki ning juudi rabi on üksiti õigeusu preester – Jumal on üks!

„Jumalal on meiega üha uued plaanid. Vaikelu liikvele loksutamiseks tuuakse tervikpildi täiustamiseks moslemid platsi. Rahval on praegu põhjust rääkida anekdoote Vao külas päevade sisustamiseks riigi raha eest ostetud papudes jalkat taguvatest täismeestest kui karta kõikvõimalikke vandenõuteooriaid terroristide-vägistajate-rüüstajate maaleimbumisest,“ mõtiskleb paar. „Meie ei ole varasemas elus ühtki moslemit kohanud ega islami-inimesi tundma õppinud. Kartmise ja tõrjumise asemel võtame põgenike saabumist pigem õppimisvõimalusena. On võimalus tundma õppida. Me ei usu ühestki inimesest jäägitult ja lõplikult halba – oleme siin planeedil üksteise vennad ja õed. Ükskõik kui erinevad – ikkagi sarnased.

Tiibeti pühapildi nimetus on Tanka – indiaani Suur Vaim on teatavasti Wakan Tanka. Tanka on pühapilt, mis kujutab valgustunud jumalust, laamat või mõnd muud Kaitsjat ning on abiks meditatiivsel kujustamisel. Rituaalse annetusobjektina on ta võrreldav vene õigeusu ikooniga.

Tiibeti Tara on valgustumise naiselik olemus, virgunud jumalanna, kes avaldub erivormides, et aidata ja juhtida. Tema vormile mediteeritakse ja lausutakse tema mantrat. Tiibeti arstid toetuvad enamasti sinist värvi ravibudale – medicine Buddha, mille kaudu Tarat appi kutsuda. Muinaseestlane aga palus: Taara, avita! Ning Tiibeti ja eesti vanasõnadki on identsed – kust tuul, sealt meel… Meie tuul ja meel on sedapidi, et inimesed kehastuvad siia selleks, et iseennast läbi teekaaslaste õppida ja täiustada, üksteist toetada ja aidata – mitte keegi ei tule kurja tegema. Ka siis, kui tundub, et mõni on üdini pahalaste teenistuses ja kurjast vaimust kantud, on kusagil ikka valguskiir ja arenemise-tervenemise lootus. Oleme head.“

*

Tiibeti teraapiad

Ku Nye – massaaž

Do Nye – massaaž kivide ja karpidega

Me Tsa – kuumutusteraapia moxa ja teiste vahenditega

Juk Tšö – ravimine rotangkeppidega

Horme (mongoolia moxa) – kuumutamine õliga

Me Bum – kuputeraapia

Mantraravi – ravimantratega haiguste, organite ning kehafunktsioonide mõjutamine

La (tib. bLa) massaaž – energeetiline massaaž

Patsient kirjeldab oma vaevusi või haigust ja terapeut valib sobiva teraapia. Soovi korral võib teha ka üldiselt lõõgastavat kunye’d või siis ka 2 tunnise pika terviktsükli kus töödeldakse kogu keha. Viimane on eriti hea kui on tugev või pikemaajaline tasakaalutus.
Enamiku lihasprobleemide, liigeste või mõne organi tasakaalutuse korral on mõistlik keskenduda vastava probleemi lahendamisele.

Kunye – on tiibeti massaaž mis koosneb erinevatest osadest. See on väga tõhus kui üks kehaenergiatest (Lung, Tripa, Badkan) domineerib ja sellest tulenevalt on tekkinud kehas tasakaalutus või haigus. Erinevuseks teiste massaažidega on individuaalne lähenemine igale patsiendile vastavalt tema keha- ja meeletüübile. Vastavalt sellele valitakse õli, (neid on erineva toimega) samuti massaaži tegemise kiirus, temperatuur jne…

Tervikuna koosneb Kunye massaaž viiest osast: õli panek, liigeste töötlus, kuumutamine/jahutamine (vastavalt probleemile), lihastöötlus ning töö punktidega. Kõigile neile toimingutele kokku kulub aega u 2-2,5 tundi. See on väga hea ka profülaktikaks haiguste ennetamisel.

Do Nye – massaaž kivide, hinnaliste kivide ja karpidega. Kasutatakse looduslikest veekogudest korjatud kive, vääriskive, teokarpe. Kive soojendatakse või jahutatakse vastavalt probleemile.  Kivimassaažil on kehas sügavaleulatuv mõju. Selle massaažiteraapia alla kuuluvad näiteks eriline maksa massaaž, näomassaaž pärlmutterkarbiga millel usutakse olevat tervendav mõju närvidele ja meeleorganitele.

Me Tsa – kuumutusteraapia moxa ja teiste vahenditega. Moxa on üks iidsemaid teraapiaid üldse. Moxa kasutab kuumuse raviomadusi, millega kuumutatakse punkte või probleemset piirkonda. Tule energia parandab vere ja energia (Lung) ringlemist, kõrvaldab energeetilisi blokke ja parandab üldist keha energiataset. Seda kasutatakse valu (valu on alati põhjustatud takistatud energiatest) ja patoloogiate puhul, mis on mõjutanud siseorganeid.

Juk Tšö – ravimine keppidega – iidne ravitehnika mida on läbi aja kasutanud tiibeti joogid ja šamaanid. See on väga tõhus teraapia blokeerunud energia liikuma panemiseks. Väga tõhus lihaste ja liigesesidemete jäikuse korral. Hea kanalite avamiseks.

Horme (mongoolia moxa) – kuumutamine õliga. See teraapia on põhiliselt Lung energiast tulenevate hädade vastu. Eriti tõhus on vaimsete tasakaalutuste nagu ärevus, depressioon, liigsed mõtted, unetus, liigne aktiivsus ja muu sarnase korral. Siin teraapias kuumutatakse vajalikke kehapunkte/piirkondi õliga.

Me Bum – kuputeraapia. Kasutatakse erinevast materjalist kuppe; klaas, savi, bambus, kivi. Kõige levinum on vasest kupp. Seda teraapiat kasutatakse lihasvalude ja pingete korral, mis on tavaliselt põhjustatud Lung, Tripa või ka vere probleemidest. Samuti on see tõhus siseorganite blokeerinud või liigse energia korral. Häid tulemusi on saavutatud ka ülemiste hingamisteede haiguste korral.  Kupu mõju on sügavam tavalisest massaažist.

Tel Me – samuti kuumutamisteraapia aga vahendiks on metall. Näidustus on tugevad külma probleemid (Badkan). Väga tõhus liigesevalude, ishiase, n.ö. kasvavate kontidega ja mitmete muude hädade korral.

Mantraravi – ravimantratega haiguste, organite ning kehafunktsioonide mõjutamine. Kasutatakse vahendina vett, õli, soola ja muid aineid. Massaaži tulijail on hea alati veepudel kaasa võtta, kuna vastavale probleemile saab pea alati teha kaasa ka ravivee, õli või soola.

La (tib. bLa) massaaž – on energeetiline massaaž. bLa energia on kehas asuv kaitsev ja eluhoidev energia, mis lakkamatult meie kehas päevast päeva voolab ning on seotud meie teadvusega. Füüsilised ja vaimsed traumad ning üleelamised võivad põhjustada inimese bLa energia kaotust. Samuti võime me seda kaotada teatud tüüpi olendeile. Tulemuseks on see, et inimene kaotab oma „sära“, muutub apaatseks, tal pole energiat või on tihti depressioonis.

Gert Silkin:

Minu tegevus terapeudina baseerub Tiibeti meditsiinil. Põhiline millega tegelen on Ku Nye massaaž, mis kuulub Tiibeti meditsiinis väliste teraapiate alla. Ku Nye aitab taastada keha loomulikku tasakaalu, mille tulemusena paljud vaevused ja haigused leevenevad ning kaovad.

Tavaliselt üritan leida probleemi ning sellega siis tegeleda. Seega ei ole ühegi inimese puhul täpselt sama lähenemine mis teisega. Väga oluline Ku Nye erinevus teiste massaaži- ja ravitraditsioonidega on selles, et igale inimesele tuleb läheneda vastavalt tema keha- ja meeletüübile. Arvestada tuleb eluviisi, vanust, aastaaega ja muid tegureid. Teraapiates kasutatakse vastavalt tüübile ja probleemile sobivaid õlisid. Lisaks kasutan Do-njed (kivimassaaž), Juk-Tšöd (teraapia keppidega), La massaaži (energeetiline massaaž), Horme’d ja Moxa teraapiaid (punktide kuumutamised) ning kuppude panemist ja muud.

Enamikul juhtudel kasutan ka mantraravi, mida inimene saab koju kaasa ravimiks. Seda saab teha veele mida inimene kodus joob, õlile, soolale ja muudele ainetele.

Minu õpetajaks on Itaalias elav Tiibeti arst Dr. Nida Chenagtsang, kelle käe all jätkan õpinguid tiibeti meditsiini erinevates valdkondades.

Silja Palm:

Tiibeti astroloogilise süsteemi kujunemine sai alguse juba enne 2.saj. e.m.a, siis kui budism polnud Tiibetisse veel jõudnudki. Sel ajal arenes seal shamanistlik Bön`i  usund ning elementide astroloogia juured pärinevadki just nimelt Bön`ist. Hiljem lisandusid mõjutused Hiina ja India astroloogilistest süsteemidest. Vaatamata sarnasustele Hiina ja India süsteemidega, on tiibeti astroloogia täiesti omanäoline ja terviklik olles tugevalt seotud oma maa ja rahva kultuuri ja traditsioonidega.

Tiibetis kutsutakse astroloogiat ka tsi rik ehk „arvutamise teaduseks“. See ei ole nende jaoks ainult ennustamiskunst, vaid seda kasutatakse ka aja rütmide ja tsüklite teadasaamiseks ja tundmaõppimiseks. Nende teadmiste abil on võimalik vähendada või vältida kannatusi ja ebasoodsaid olukordi.

Tiibeti astroloogia ja meditsiin on omavahel tugevalt seotud, sest astroloogiliste arvutustega saab kinnitada haiguse õiget diagnoosi või aidata kaasa selle kiiremale leidmisele. Samuti saab arvutustega leida kõige paremaid päevi ravimite valmistamiseks ja nende andmiseks patsiendile. Ka paljude budistlike rituaalide tegemiseks on vaja konsulteerida astroloogiga, kes arvutab nende sooritamiseks kõige sobivamad päevad ja ajad.

Olen ise õppinud elementide astroloogiat ehk Byung –Tzi`d, mida tuntakse ka Nag Tzi nime all. Elementide astroloogia kujunemises on olnud oma osa küll Hiina astroloogial, kuid algsed arvutused ja meetodid kujunesid siiski välja Tiibetis juba böni ajastul.
Elementide astroloogia tegeleb peamiselt viie elemendiga – Puu, Tuli, Maa, Metall ja Vesi. Viit elementi kombineeritakse omakorda 12 loomamärgiga, 8 trigrammiga (parkhaga) ja 9 maagilise numbriga ehk sMewaga. Arvutuste abil on võimalik koostada erinevaid astroloogilisi kaarte, peamiselt analüüsitakse põhjalikumalt inimese nelja eluvaldkonda: 1)elujõud (eluenergia), 2) tervislik seisund, 3) majanduslik olukord ja inimese mõjuvõim, 4) üldine õnn oma tegevusvaldkonnas, õpingutes, toetajate, sõprade jms suhtes.

Andres Adamson:

Tiibeti Meditsiini ühe osa, massaazi ja väliste teraapiatega – tegelen aastast 2007. Õpingud algasid Eesti Ngak Mang Instituudis Anu Rootaluga ja jätkuvad dr. Nida Chenagtsangi käe all. Dr. Nida juures olen õppinud ka mantrateraapiat.
Massaaz, kliendi seisukohalt passiivse teraapiana on tihti hea algus tervenemiseks ja ka ennetava vahendina.

Aastast 2001 toimetan joogaõpetajana. Olen läbinud Tallinna Joogaühingu 2 aastased kursused ja Krishnamacharya traditsiooni 4 aastase õpetajakoolituse kus õpetasid Hanna Staaff and Karina Freij. Lisaks veel mitmeid õppeseminare mis pole konkreetse programmi osad. Aastast 2011 õpin joogateraapiat 4 aastase õppekava järgi.

Joogateraapia eeldab inimeselt aktiivset soovi endaga tegeleda ja pakub väga individuaalset praktikat mille põhiline eesmärk on enese loomuliku jõu leidmine, ja selle abil tervenemine.

Kuigi joogateraapia ei suuda pakkuda ülikiireid tulemusi on kõik siiski suhteline ja sõltub probleemist, inimesest ja muudest teguritest. Samas olen kogenud jooga vahel lausa muinasjutuliselt kiiret ja tõhusat mõju tervisehäirete kõrvaldamisel.
Suhtlen eesti, inglise, soome või vene keeles.
vt ka joogakool.ee

Jaak Tammearu – truu ja telepositiivse veregrupiga

Nii Eesti Televisioon kui Jaak Tammearu saavad sel aastal 60aastaseks. Mööda telemaja labürinte kõndides pole 1971.aastast sellele uskumatule paabelile pühendunud mees mitte NAGU kodus, vaid kodus ta seal ongi. Tänab õnne, et tema vendadel-õdedel on arvukalt lapsi, kellele hea ja soe onu olla – ta enese lapsed on loendamatud telesaated. Iga eestlastele tuttav sarjanimetus tähendab talle kui legendaarsele tegevprodutsendile-režissööri assistendile peatükki elust. Igale eestlasele on Jaak tuttav aga seepärastki, et ehkki uuemal ajal on publikuga saadetele palgatud publikusoojendajad, on härra Tammearu rõõmsameelne tujuäratus aastakümneid olnud tegelik soojendaja ning tema kaadritagune naer on salvestunud telearhiivi aegade lõpuni.

„Täna olen Pealtnägijas ja Anu hommikus. Mõlemad meeskonnad teevad mind õnnelikuks – armastan ja imetlen neid inimesi!“ kinnitab vaatamata teda pikalt räsinud kahepoolsele kopsupõletikule ikkagi telemajja vestlusele saabuv suur mees vargsi laubalt vaevahigi pühkides. 35 aastat temaga kõrvuti rühkinud kõigi-rahvaste-ema Maire Radsin ja teised kolleegid kamandavad Jaagu koju voodisse. Püsti püsida on raske, aga telemajata ei püsiks üldse. Seda tingib parandamatult telepositiivne veregrupp. „Anu on kõige heasüdamlikum ja helgem inimene, keda üldse tean. Ta hiilgab ja kiirgab. Ja kui tal on paha tuju, palub ta vaikselt: räägime poole tunni pärast, kullake – et mitte kellelegi haiget teha. Vot selline tüdruk!

Pealtnägija meeskond toimib siin majas nagu terve riik – töö käib 24/7, kuna teemad on teravad, on piisavalt ruumi ja aega kõigi asjaosaliste ära ja üle kuulamiseks. Olen lasknud end sellesse ühiskonda puhastavasse suurprojekti igal tasandil sisse mässida – kui vaja, siis ka pahategijaid paljastava lõks-tegelasena, ehkki see on pehmelt öeldes ohtlik. Kui ülejäänud meeskond ei pelga, ei karda mina ka.“

Mulgi kaunitari järeltulija

Karksi-Nuia ja Lilli liinilt juurnev Jaak pärineb Mulgimaa kauneima daami järglaste seast. Tänu sellele, et poiss läks pealinna 21.keskkoolis õpetatud erialana helitehnikuks õppima, sattus ta praktikale ja tööle teleülekandejaama ning Valdo Pandi ja Mati Talviku suguste korüfeedega ühes hingamine jättiski ta eluks ajaks sellesse maailma. Ülekandejaama bossi Jüri Pääro kohta, kes kõik 60 aastat Eesti Televisiooniga õlg õla kõrval elanud, ütleb Jaak, et just sel moel nagu tema, inimeste saatusi muudetaksegi: „See mees pani eos õigused-kohustused-vastutuse paika – kohtles ka uustulnukaid võrdsete tegijatena, ei küsinud, kes mida oskab või ei oska – tuli teha! – monitorides ja kaamera ees Anne Velli, Jaak Joala ja kogu Eesti kultuuri- ja ajalugu…

Konkurss tuli pärast praktikat Tõnis Kase, Juhan Saare ja Ants Kiviräha ees läbida kolme kuu jooksul – meil polnud tänavalt tuppa kõndinud fellinide aeg. Tegime etüüde, tähelepanu-eksameid, puldieksameid – ja sedasi praagiti 100st noorest geeniusest kuus välja. Tänaseks olen jäänud ainult mina – kolleeg Mare loobus ühel hetkel, sest televisioon – see on elu – ja perekonnaga ühitada on tõeliselt truul pühendujal seda peaaegu võimatu.“

Kunsti- ja kirjandussaadete toimetuses oli Jaak esimese värvilise lastelavastuse tegemise juures, „Vanaema tugitoolis“ mängis Katariina Välbe ja Helmut Vaagi kõrval väike Hendrik Toompere junior, kes nüüd on sujuvalt senioriks kasvanud. Professionaalid tulid telesse legendaarseks saanud Bornhöhe-lugusid tegema Noorsooteatrist ja saksa teatrist ning iga isiksus kinnistus oma olemuse ja veidrustega sügavalt Jaagu olemusse ja elulukku.

„Mäletan Reet Linnat, kellega täna siin kabinetti jagame, suurte prillidega assistendina meelelahutussaadetes Heidy Tammet eetrisse juhatamas. Mäletan Kalmer Tennossaart kontserdistuudiote toimetajana mulle kuulutamas: me ei tee siin mingit tilulilu! Klassikakauge ja võõrastava noormehena pöördusin klassikausku tänu sellele, et nägin režissöör Eino Tandre kõrval neid otse-eetreid tehes lähedalt, kuidas vennad Reimannid – üks neist tänane professor Mati – mängeldes ja kommenteerides, vaimustuse ja süttimisega pool tundi eetriaega sisustasid. Tänu nende kommentaaridele sai ja jäi minussegi süvamuusika huvi igaveseks istutatud.

Balletti pole ma nautima õppinud. Võibolla sellepärast, et sattusin liiga sageli seda niisugusest kohast vaatama, kus dirigendi hingeldamine ja varvaskingade klapp-klapp-klapp liiga ligi olid. Ent Age Oksa ja Toomas Eduri teeneid balleti toomisel rahva ligi imetlen küll siiralt ja südamest.

Kuna toona oli otse-eetrit rohkem kui salvestusi – lai lint oli defitsiit ning kulus ära parteipleenumite-kongresside salvestamisele… – täitus elulugu ka selliste farssidega, millelaadseid täna telekalade huumoriminutites näidatakse, aga mida koos väärispaladega paraku alles pole, salvestamata jäid ju… Näiteks keerasin kord Ljudmilla Tombrovskajat saatvale Tarzina Alangole partituurilehti – ja noodiraamat lendas klaveri alla. Ronisin järele. Avasin uuesti valest kohast. Tarzina improviseeris seni, primadonna ootas, suu ammuli – ja teatas, et sellisesse saatesse tema rohkem ei tule. Ikka tuli. Kõik tulid. Keegi polnud nii superstaar kui tänased verisulised koolilapsed.

Tegime näiteks koos Vaike Nõmmbergiga mäletatavasti sellist vägevat sarja nagu „Heli jälg“ – teljeks rokiklassika. Sellest on pärit Karuks-istus-vangitornis-laul. Selle jaoks jäljendasime muuseas Alice Cooperi stiilis kukeveristamist – ehkki kukk jäi ellu, sulepadja ohverdasime. Ning seal harjusin ka Vaike käratustega „suu kinni, kui minuga räägid!““

Jaak kinnitab, et ehkki ta on korduvalt ka režissööripuldis töötanud, armastab ta siiski toimetada-sehkendada ning oma rajalt jälgida, kuidas töötavad Artur Rinne või Georg Jegorovi sugused suurused. Kuivõrd tänasegi toanaabri Reet Linnaga tehti sarja „Muinaslood muusikas“, on läbi kahe sajandi kõrvuti püsinud tandemisse kuuluval Jaagul hõlbus Reeta näiteks siis julgustada-lohutada, kui elupõline tee- ja töökaaslane muusikali Billy Elliot vanaema rolliks valmistub… Ja patsutada, kui kallis sõber koos teiste töötegijatega tasust ilma jääb.

Saurused ja Muuga

„Olen nagu elav entsüklopeedia ja telesuuruste kataloog nii siit- kui sealtpoolt ekraani ja kaamerat. Kui Tõnis Kase juhitud telemaja oli range distsipliini ja kontrolliga jäik asutus – pikka iga täna väga kõrges eas Tõnisele! – siis käisime Heinmaa ja Uusma juhitud Tartu stuudios nagu lahedalt koduses pansionaadis hinge tõmbamas. Kui täna Balti meediakolledžis noori teele koolitav Hagi Šein oli intelligentse ja elegantse juhi võrdkuju, siis hispaania stiilis Toomas Lepp läks ajalugu temperamentsete röögetega täidetud koridoridega. Aga ta palus pärast maharahunemist alati kenasti ja rõõmsalt ja siiralt vabandust,“ naerab Jaak, kelle jaoks on mõningane müsteerium, kuhu jäävad kõik need kümned ja sajad noored tegijad, keda kahes ja tänaseks enamaski kõrgkoolis muudkui diplomeeritakse, kes tulevad telemajja maailma targimatena ja… kaovad. Alatiseks. „Võimalik, et välismaale. Mina pole muide kuus aastat Soomeski käinud. Kurseerisin Iltatähti ja Kesäillan valssi tehes oma Soome-normi ära. Praegu elab üks mu ristipoegadest Kuopios – on seal proviisor. Nõuab aegajalt, et külla sõidaksin. Aga see tähendab tunde ja päevi sõitmist ning ma ootan nii teda kui teisi võõrsil-elavaid eestlasi pigem Eestisse. Kasvõi külla… On ikka ajad!

Need ajad teevad haigeks.

Kuna veretõbi on siit majast järjest viinud Oti ja Uba ning Kersna võitleb kangelaslikult, pean minagi oma ränga kopsupõletikuga juba teist kuud sõdides paratamatult küsima: on see stress või kiirgus, magnetväli või veel miski muu, mis inimesed siin majas – aga tegelikult ju kogu meie väikeses riigis! – nii haigeks teeb.“

Jaak on ellu ja inimeseks jäänud tänu sellele, et tema perekond on Muugale suvila ehitanud. Paarkümmend aastat Jaagu kõrval püsinud sõbratar lipsab igal võimalusel sinna peenraid tegema ja majakest sättima. Aastad ja füüsikaseadused on majakese põrandast jagu saanud ning telemees on otsustanud, et kui juba põrandavahetuseks läheb, teeb ta üksiti oma pelgupaigale juurde kena ruumika köögi vaatega tumelillale sirelile.

„Telepalgast ei jõua ühel aastal rohkem investeerida kui ühe suvemaja põranda. Meie palgad on sellised, et ülimalt vajalik Puutepunktki lõpetatakse ära. Seda, kui oluline see puuetega inimesi ühiskonnaga siduv sari on olnud, tean kasvõi sellepärast, et ka minu vend on aastaid oma insuldijärgset kaasat hooldanud, nii et on ise haigeks jäänud. Mind hämmastab, kuidas maailmas leiduvad ülisuured rikkused ja rahad nii ebaõiglaselt jaotuvad… Inimeste trikivalmidus mind vist enam millegagi üllatada ei saa. Hiljuti lõpetasin 40tuhandelise pangalaenu maksmise noorhärra eest, kes mind käendajaks palus ja igaveseks kadus,“ poriseb Jaak, ilma et selliste elukooli vitste pärast eluohtlikult kuri oleks. Ajad on sellised. „Sõidan reipalt mituteist aastat vana Nissaniga ja olen ikka rõõmus. Ja tuulutavat-maandavat füüsilist tööd oskan mina teha küll – olen eakate teledaamide keldrites usinasti briketti ladunud ja aknaid pesnud. Küll ma ka oma suvekodu põranda vahetan ja köögi ehitan. Kogu mu tõbine kere hüüab värske õhu ja liikumise järele.“

Õhuklaarijate assistent

Lisaks telemajja suletusele on Jaak kaks sajandit läbi enese lasknud kogu seda murede ja probleemide ristlõiget, mis pideva kosena telemajast läbi voolab. Telejaamade parimateks töödeks peabki ta ühiskonda puhastavaid sarju.

„Carmen Pritson oma C-Komandoga on minus siirast imetlust äratanud. Nii peabki! Kuidas just ta nendes valurägastikes risteldes ellu ja terveks jääb, on minu meelest kunst, mida see võimas daam võiks teistelegi õpetada,“ tunnustab Jaak samavõrd ka „Kodutunde“ missiooni – kuni riik rähkleb üha valimispalavikus ja seejärel loksub lõputus koalitsioonileppe kadalipus, peab ju keegi ka nõrgimate lülide poole näoga olema. See, et mitte kunagi polda sellega rahul, kes just toetatavateks-abistatavateks valitakse, on iseasi. „Töö Anu ja Rasmuse, Mihkli ja Pireti kõrval on sulaselge kingitus. Ja Anna on meil üks erakordne tüdruk – papa Gavronski positsiooni ja edukuse juures võiks see särav pärl olla kõigest oma isa tütar. Aga kuidas see kaunitar töötab – mitmel rindel ja täie põlemisega!

Koos nende isiksustega olen ka mina võtnud riske, mida vapratest teekaaslastest nakatamata ilmaski ei teeks. Ja tänu sellele, et mu tee- ja töökaaslased – kasvõi Maire Aunaste „Reisile sinuga“ ühise tegemise aegadest – on nüüd poliitikas, jälgin ka seda maastikku hoopis teise pilguga. Ma pole just päris kindel, et poliitika on Maire õigeim koht – ta võiks oma ülimalt vaheda ja laheda sulega pigem raamatuid ja kolumne kirjutada! – aga kui ta juba seal on, siis sobiks see täht pigem sotsiaalkomisjoni kui põhiseadust looma.

Mina ise olen teel 300eurose pensioni poole. Ja seda väljavaadet ei võta ma hetkegi päris tõsiselt. Kavatsen tänu Muuga-kodule ja võrratutelt kolleegidelt saadavale energialaengule lõpusirgeni sadulas püsida. Minu lugupidamine Eino Tandre suhtes, kes täna valvelauas telemajal silma peal hoiab. Ma ise hoian tulevikulist silma peal pigem telemuuseumil. Olen üle 80aastase Mai Mikiveri kõrval ja asendajana juba teinud lastele ekskursioone. See on meeldinud nii mulle kui ekskursantidele.

Truudus pole mul lubanud suurema raha nimel teiste kanalite projektides osaleda. Mitte eksklusiivleping, vaid südametunnistus on kutsunud truudusele. Truudusest algab stabiilsus. Ja minusugune Lõvi-Lammas vajab tasakaalu ja turvatunnet üle kõige siin elus.“

Jaak ise on sõna otseses mõttes Eesti Televisiooni ajalugu. Muuseumisse kogutud dokumendid ja salvestused on tema elulugu. Ja ta tahab seda veel pikalt jätkata. Igal võimalusel jalgsi käies ja end teel telemajast koju jalutuskäiguga luhvtitades veenab mees praegu oma kopse ja nendega kaasnevaid elundeid: peame vastu! Kuivõrd arstid ei ole pikkade uuringute-ravikatsetuste tulemusel päriselt aru saanud, miks Jaagu kopsud ei parane, vaid vaevused süvenevad, püüab ta oma maise kesta streikimise tagamaades ise sotti saada. Mees on viimastel kuudel õppinud kõigile teekaaslastele head-aega asemel tugevat tervist soovima. Ning eriti otsustavaid eksistentsiaalseid sisekaemusi kogeb mees Pärnamäel, kus oma soovil ja otsusel kogu suguvõsa hauaplatsi käib hooldamas. Niidab ja mõtiskleb, istutab-rohib ja mediteerib. Kuni männiõhk ja elurõõm kehale taas jalad alla teevad. Tervenemise motiiv on vägev: augustikuiseks juubeliks peab suvekodul uus põrand all olema – et suurmeest veel oma 30 aastat teenida.

Punt esoteerikuid

Sütelkõnnist ja väelauludest igapäevase enese ja kodu koristamiseni – igaühele oma

Kati Saara Vatmann

Planeet Maa on otsekui üleüldine hingede ravila, kuhu kõik me saabume tervenema ja täienema. Kes oma järjekordses kehastuses kaugemale areneb ja avaneb, asub teekaaslasi järele aitama. Kes on alles tee alguses, varjab haigusi või keskendub mammonale, otsib ja leiab, klammerdub ja vabaneb.

Vastavalt meie arenemise ja avanemise edenemisele tõmbame endale ligi ka üha uue ja uue sõpruskonna ja teekaaslaste võrgustiku. Ülimalt jõulistes ja kiiretes muutustes ajad näivad ühest küljest olevat taevase kaardipaki segi paisanud – inimesed ei leia justkui oma paarilist üles. Mõnel üksikul paaril on õnne ühiselt oma maist missiooni täita. Paljud elavad oma unistust ja rajavad oma muinasmaad kas üksinda paaris või täiesti üksi – ent siis ka pärast katseid-eksimisi-õppimisi väga teadlikult ja õnnelikult üksi.

Valdade liitu juhtiv Setomaa üks liidreid, talumees ja 21.sajandi oaaside-integratsioonisõlmede rajaja Margus Timmo arutleb: „Oma neljanda abieluga õppisin rohkem kui kolme esimesega kokku ning nüüd olen üksi – ise! – õnnelikum kui kunagi varem. Olen katse-eksituse-meetodil teada saanud, et minu ülesanne on inimeste eeldusi leida, need kanaliseerida, inimesed omavahel kokku viia ja sünergia tekitada. Ilmselt on praegu sellepärast nii palju faktiliselt üksikuid, aga tegelikult terviklikke isiksusi, et kõigil meil on ülesanne rajada oma talu, inimväärse elu oaas, tervenduskeskus, uue hea ilma kool või mõni muu talle ainuomane tuiksoon, milledest kokku moodustub võrgustik. Kes tuikab Pärnu taga, kes Raplamaa rabades, kes Eesti-Vene-Läti kohtumiskolmnurgas nagu mina – me ei kibele enam paarisuhte poole, vaid tunneme tee- ja meelekaaslastes ära Vennad ja Õed.“

Pole ime, et isand Timmo tuli just Holger Oidjärve paastu ja rohetoitumise laagrist, luges äsja sama raamatut, mida tervendaja Margus Press ning käib korrapäraselt tervenemas-korrastumas šamaanitar Heli Salfi juures, kes korraldas Teresa Mängeli selgeltnägijate koolile just sütelkõnni legendaarses Kirna mõisas ning kes oli täiesti juhuslikult aastate eest minu raamatupidaja – kuni kumbki meist täpselt samal ajal oma koju püramiidi ehitas… Holger Oidjärv aga puhastas aastate eest tasa ja sõnatult mu Raeküla majakese energiad nii, et rändrotid, keda ei politsei ega täiturid kuude kaupa liikvele ei hirmutanud, lasid sealt vabatahtlikult jalga. Juhuseid pole olemas.

Senised sõbrad kaugenevad, moodustuvad uued valgustööliste võrgustikud, kus üksteist leidvad sama-lainepikkuse-isiksused tekitavad sünergia ja võimendavad vägesid. Paljud avanejad üksteiseleidjad asuvad oma ameti ja erialatöö kõrvalt teisi järele aitama – ning enese-juurde-aitajaid ei näi sugugi ülearu olevat, sest igaühele sobib oma.

Kohaloleku teejuht ja harmooniaõpetaja Kalev Veskimäe selgitab: „Väga kiirete muutuste ajal inimesed üha kooruvad – sünnivad samas kehastuses kordi ja kordi ümber ja kõrgemale vibratsioonitasemele. Me hoiame ühte nende teekaaslastega, kes näevad meie uuenevat värviderikast ja erenevat helendust – mitte petsidega, kelle jaoks oleme ikka katsid 5B-st. Nende jaoks, kes on blokeerunud ja kahlavad kas minevikus või on peadpidi pidevalt tulevikus, ilma et siin-ja-praegu kohalolekut olemaski oleks, on mitmekesistuv värvide ja nüansside pillerkaar hirmutav. Kuni nad ei arene endale sobiva teejuhini, püsivadki blokeeringute raudrüüs kui elevandid portselanipoes.“

Ehmatavad eemaldumised

Elasid kord noored haritlased. Arstid ja õpetajad, näitlejad ja kirjanikud olid oma esimestes abieludes moodustanud kommuuni, mis kogunes igal nädalavahetusel neist mõne paari koju grillima ja vestlema, laulma ja töid tegema ja ühisväljas lapsi kasvatama. Need lapsed on nüüd täiskasvanud, haritlased teist kuni neljandat ringi abielus ning suur osa kommuunist valgusaastate taha kaugenenud – kohtuda on vahva, ent ühised teemad kasinad.

Üks teadlane ja kirjanik olid kumbki oma esimest abielu ses kommuunis elades eriti haakuvad seikluskaaslased, kriisiaegadel toetajad ja teineteise edenemistele kaasa tiksujad. Kirjanik suubus valgustöö astehaaval avanevale teele – teadlane kujunes aga üliedukaks rahainimeseks. Leidis aina uued raharalli nišid, ostis kokku kinnisvara kõikjalt meie planeedilt, sõlmis partnerlussuhted üha suuremate rahanullide hulgaga ringkondadega. Ent erinevalt Kenderi-Lõhmuse tandemist see kunagine teadlane nüüd multimiljonärina oma muinasjutuvestjast sõbraga sünergiasse ei asunud.

Tal oli iga lisanduva miljoni puhul aina vähem turvatunnet, aina vähem jagamisjulgust ja ikka veel mõni projekt ja perspektiiv puudu, mis miljärdäri staatusse viiks. Kirjanikul külas käies tellis Mogriks muteerunud teadlane tema tagasihoidliku õhtusöömaaja lauas telefonitsi seitsme tuhande eest uusi ülikondi moepealinnadest samal ajal, kui loov-sõber püüdis seitsme euroga sõprusele väärilise laua katta…

Mogri lubas pärast järgmist tehingut ja hüperprojekti käivitamist vaimseid raamatuid lugema hakata, puhata ja mängida ja arenemise teele asuda. Ent kui kirjanikul olid külas maalikunstnik ja ümbermaailmarändur, kellega jagati kogemusi higitelgi ja rännaku, šamanistliku tseremoonia ja väelaulu tervendavate kontsertide elamustest, mühatas Mogri: „Äh, need on kõik üks haletsusväärne punt esoteerikuid. Räpased hipid ja aborigeenid. Mind ootab ühes kodus noor naine ja soe õhtusöök, teistes kodudes – pst!-hihihii!“

Punt esoteerikuid jäi vilava pilguga, hingeldavale-higistavale miljardimehele hämmeldunult järele vaatama ning kandis rõõmuga hipi-aborigeenide tiitlit. Ühel neist oli just isiknäitus avanemas, teine valmistus järgmiseks Maa kallistamiseks purjelaeva pardal – ja nad teadsid, et Mogri käib alateadlikult end nende väljas laadimas. Kuni oma täielise empaatiapuuduse ning null-kohaloleku ja jagamisvõime või osaduses-ühenduses olemise juures avastab, et vajab abi ja teejuhti iseendani. Või läheb lõhki ja läheb puhkama.

Teekond iseendani

Seesugusele kroonilisele võitlejale ja tulevikus rahmeldajale võiks alustuseks sobida Pesa talu rajanud Hagali-õpetuse tegevus-tervendaja Ralf Neemlaid, kes võitluskunstide õpetajana on koolitanud peaministri ja presidendi ihukaitsjaid, enne kui hakkas viima inimesi läbi vaikusematkade iseendani. Ralf korraldab tööteraapilisi harmooniapäevakuid nii oma talus kui ERNA-retkes nimetatud matkadel, nii Piusa koobastes kui Nepalis-Tiibetis- Peruus. Väga blokeerunud ja kinnijooksnud hingel olekski vaja koos teejuhiga maa alla, metsa või mägedesse sulguda, et vaikuses iseendaga kohtuda. Kui ta selleks valmis saab.

Ulvi Michelle Saare juurest ühismeditatsioonilt tema imeaiast Alu asulas oleks pidetul-püsimatul patsiendil liiga lihtne jalga lasta. Ka vilunud erinevate praktikate katsetajal võib olla esimesel korral mõnevõrra ootamatu oma südame sisemusse sattuda ja seal elava hingelinnuga kohtuda. Samas saab asisemat asja kaasa ihaldaja Ulvi raviruumist tema uue raamatu „Valguse kood“ osta ning isegi sirvimisega piirdudes aimu saada, kuidas universum meiega läbi meistrite ja vahendajate kõneleb.

Ühtlasi peaks kapseldunud komplekside vang harjuma sellega, et keegi oskuslik ja abivalmis tema keha puudutab. Massöörid Aimur Saar, Tarvo Alp ja Margus Press ehk Moxa Vürst,kõik erinevate kõrgharitud ametite mehed, kes on tervendaja teele suundunud, kõnelevad üht ja sama – tänane inimene läheb enamasti endast välja, kui keegi teda puudutab. Ja seejärel läheb muidugi endasse sisse ka – lõpuks ometi tõeliselt endasse.

Endasse saabumise kogemusele võiks lisada mediteerimise. Transtsendentaalse meditatsiooni isa Jaan Suurkase eestimaine asemik Valve Värk võiks olla teejuhiks. Või siis sõjaväelasest-müürsepast-sotsioloogist muinasjutuvestja Erki Kaikkonen, kelle ühismeditatsioonid toimuvad Tallinnas Müürivahe tänavas Inglisaalis ja Oaasis. Mu enese kogemusist ehedaim on olnud Rapla Elujõu Keskuses kohaloleku-praktikal – esimesel Rännaku kogemisel Brandon Baysi juhendamisel jäin enda arvates lihtviisiliselt magama, ent oraakel Pargiwaht Viimatimineja, kelle pühapäevakoolid ja tervendusloengud toimuvad Rahvusraamatukogus ja väekümbluse kaugseansid Wäeaknas iga kaduneljapäeva eel, kinnitab, et uneilmas juhtub sageli rohkemgi kui muudes ilmades.

Rännak või väelaulud?

Sama absurdne kui vaidlused Jumala nime ja usulahkude paremusjärjestuse üle on väita, et rännakumeetod ja regressiooniteraapia on etemad kui väelaulud või higitelgitseremooniad – ja vastupidi. Kõik eneses käimised, inimeseks olemise pühitsemised ja spiritualistlikud arenemise-avanemise moodused on pühakodades käimised ning seesama ärkamine ja südame laienemine võib ühtviisi õnnestuda nii kristlikus kirikus kui püha tubaka tseremoonial. Algallikale jõuda võib ühtviisi nii koduses hobutallis kui iidses mägitemplis. Dokumentaalsaates „Kelmid ja pühakud“ püüdis Olaf Suuder küll välimäärajat kaardistada, kes võib hingeabi anda ja spirituaalne teejuht olla – ent tegelikult on ka šarlatanidel oma koht ja funktsioon, ka kristlike vaimulike seas on palju uue aja valgustöölisi ning inimesed tunnevad üsna selgelt ära, millist juhatust vajavad. Igaühele oma.

Sulgunu – aga seda me ju kõik siia planeedile kui hingeravilasse saabunud moel või teisel oleme – vajab sissejuhatuseks sageli võimendatud tõuget. Minu kaanekergitajaks, kelle abi järel mõistsin ise sisusööjaks kasvada, osutus kallis kadunud Luule Viilma. Läksin 30aastasena vähilõikuselt üsna otse tema juurde Haapsallu ning pärast pikki enesega kohtumise tunde ei vajanud ei keemia- ega kiiritusravi, vaid kinkisin end hobustele ning sain hingeloomade abiga lisaks inspiratsioonile paljudeks raamatuteks veel kaks – arstide poolt keelatud – last.

Luule kasutas minu kõrgema minaga kõnelemiseks kivide vahendust ning kõneles oma kanalduse lindile. Ta viis mu meie ühise meedia- ja raamatutöö juures kokku Sirje Gabrieliga – keda enam pole – nagu mitmeid esimese laine teejuhte, kes oleksid otsekui uute tervendajate buumile teed andnud. Tänu sellele, et Luule juures kohatud Mai-Agathe Väljataga kinnitas meie tutvumisel, et on kunagises elus mu isa olnud, tajun tema partnerit Kreet Rosinat oma Õena. Hea on.

Ehkki võib tekkida küsimus, kes teeb ära kogu lihtsa-tavalise-maise ametitöö, kui kõik on aina massöörid-taimetargad-kanaldajad – ja kes kõplab aiamaa ja ehitab kuuri, kui pereemad-isad puhkuse indiaani-šamaani-paastulaagrites veedavad, näib vabastava hingamise õpetajatel Armastuse maaletoojate rühmitusest olevat õigus: kõik on alati kõige paremal moel sellele hetkele sobivas korras ning kosmos kingib inimesele külluslikult seda, mida ta vajab – mitte seda, mida tahab ja kerjab.

Kõik on alati kõige paremini ja igal juhul õigesti ka Tom Valsbergi ja Kadi Kruusi ning nende sõprade muusikute-vägedevalitsejate iganädalastel lauluõhtutel Inglisaalis, Hopneris, Katariina kirikus või Tartu-Pärn analoogsetes kodades. Väelaule Indiast ja mujalt tähendatud maadelt Eestimaa õhtutesse laulma ja tervendavalt ühismediteerima asudes kinnitavad Tom ja Jane alati, et mitte miski ei saa valesti minna, kui silmad sulgeda, siis ei näe sind keegi – ja sina ei saa väelaulu sisse minemise asemel võrdlema-arvustama-kadestama-imetlema eksida.

Sulgunud Mogridele võiks aga soovitada Brandon Baysi Rännakuid, mida Skandinaavias koordineerib Joonas Saks. Rännak on juhendatud kulgemine oma lapsepõlve ja eelmistesse eludesse, oma esivanemate teekonnasse ja inimkonna valupunktide peegeldumisse oma enese blokkides ja kompleksides. Rännakul sõidutatakse inimesi nii oskuslikult tema erinevate hinge- ja isiksusekihtide vahel, et soliidsed eduinimesedki avanevad, nutavad-naeravad-pihivad. Oma enese ränga haiguse leevenduseks rännakuteele asunud Brandon sõidutab kõigi maade inimesi mitmepäevastel hinnalistel – väga hinnalistel! – hingeriigimatkadel läbi erinevate isiksusekihtide. Kuna meetod ja meistritar on populaarne-professionaalne-prestiižne, peaks see „kaup“ ka skeptilistele algajatele sobima.

Verd, higi, pisaraid…

Päris kindlasti oli president Lennart Meri, kellele need tähendamissõnad kuulusid, suur maag ja müstik. Higi ja pisaraid võimaldab endast voolama lasta indiaani higitelk, millelaadseid on aastate jooksul, mil vennad Urbid on harjutanud hopi-indiaanlased siin laagreid pidamas käima, ehitatud üha arvukamalt. Higitelk on madal korvikujuline kuppel, sõrestikku katab present või tekid-nahad, keskele on kaevatud auk, kui lõkkel mitme tunni vältel kestva riituse käigus kuumaks köetud kivid tõstetakse. Ümber kivide istuvad inimesed läbivad telgis neli ringi – taotlus, pihtimine, palve ja õnnistamine, pöörduvad kõigi elementide, ilmakaarte ja Maal elavate rahvaste poole ning avavad emaüsa-laadses pimedas-soojas keskkonnas oma südame, et uuestisündinu ja puhtana väljuda.

Pole vaja karta, et sweat lodge on liiga kuum – nina saab serva alt välja pista, korduvalt kontrollitud! Aga ei saa ka üheselt selgitada ega ennustada, milline just selle õhtu telk olema saab – õigupoolest pole neis kogemusis mitte midagi sarnast. Esimesel higitseremoonial, mida pime nägijatar Jaanika Gross Varbola taga Preeriakojas läbi viis, jõudsid minu jaoks pärale Lille Lindmäe kunagise seansi ajal nähtud-kohatud pildid. Kui Lille – ise muide samal ajal telefoniga asju ajades! – mul toona kätt peal hoidis, kohtasin oma sapipõies lilleaias keksivaid jäneseid ja päikesepõimikus vana kilpkonna ja nõnda igas organis elutsevaid hingeolendeid. Jaanika juhitud riitusel selgines nende olendite tööjaotus ning noor isaelevant astus alalise kaitsjana mu selja taha. Aitäh.

Marko Aleksejevi enese tseremoonial saime kogu paarikümnese vennas-õeskonnaga selgeks kosmosest tellimise täpsuse ja taotluste korrektsuse. Lauri-Kare Laosega olen tema kodus Tammesillal Audru jõe käärus igas telgis erinevaid tarkusi õppinud – palvete läbi kaugetele kallitele väe südamesse laulmist, tõelist õnnistamist ja endale oluliste isiksuste südame sülle võtmist.

Kui Evald Piirisild ja Anthony Lysycia mullu jõulude eel meile Soone tallu higitelgi ehitasid ja esimese tseremoonia eel metsa kohal tähesadu algas… ei tahtnud ma telki minna. Istusingi väljas ja ei mõelnud kolme tunni jooksul mitte ainsatki mõtet. Uusaasta-tseremoonial samas telgis kohtusin kõigiga, kes sel aastal sündinud ja sündimas. Järgmine, kevadise pööripäeva tseremoonia aga oli jahmatav katkestuste, telgist põgenemiste ja atakkide jada, mis jättis sweati otsekui servi seisma ja nõudis järgmist. Aga indiaanimammad teevadki oma hõimule igal laupäeval higitelgi!

Neisse telkidesse tuleb alati see, kes peab. Nagu meie eluski sünnib see, mis peab. Ruunaweres Priit Kuusiku veetud tseremoonia ajal oli õues miinus paarkümmend – koos jõulise tuulekülmaga miinus kolmkümmend kuus. Jäin koos väikese tütrega teenimisse – kütsin telgis pihtijatele-palvetajatele püstkojas lõket, et nende riided oleksid väljudes kuivad ja soojad – ning sauna kütsin, et riituselised päriselt puhtaks saaksid. Tütar uinus kümne teki sees lõkke ääres hetkega. Mina aga sain teenimises olles teada, miks naudin külma ja lumega võitlemist kohati lausa lapsikul moel: olen esmakordselt Põhjalasse kehastunud. Ning minu laste seas üks laps on üldse esimest korda inimeseks kehastunud – üks viiest aga on kaheteistkümnenda energiatasandi hing – mis on üheksanda „korruse“ minule tõeline kingitus: mu tütar on minu meistritar. Igaühele tuleb see, kes peab.

Külalisesinejad

Eesti oraaklid-harmooniameistrid-hingenõustajad – ei kelmid ega pühakud, vaid Inimesed! – küsivad kimbatunult, miks meile uuemal ajal nii palju võõraid väemehi-naisi tuleb. Mano Lilleoru Ingvari kõrvale, Deva Premal ja Peruqois meie lauljataridele lisaks. Eks selleks, et igaüks leiaks oma.

Arutam Ruymani tseremooniat külastasin Tuulemaal sellepärast, et Eve ja Raigo Kaljuse vaimustus äratas huvi. Ruyman on sarmikas, häälitseb nagu troopiline vihmamets ning on enda ümber riitustele ja laagritesse koondanud vägagi vip-näod Eesti kultuurimaastikult.

Mitmetest mu sõpradest on kujunenud Carlos Samayu jüngrid ning Jaak Tomsoni lilletalu šamantralaagris mõistsin miks, ehkki tookord oli teejuht ise haige ning enamuses võõrastest inimestest koosnenud ring tekitas pigem uudishimu ja valvsust kui ühisvälja voolamist. Ehkki päriselt sisse minna justkui ei õnnestunud, olid Carlose tseremoonial pehmelt öeldes kaugele ulatuvad mõjud. Kestavad – ja jäävadki kestma, nagu jõe voolamine.

Paar päeva enne Jaaguranda sõitmist sai mu paarituses olnud vana mära teise hobudaami käest tagakabjaraudadega põhjaliku keretäie, nii et koosnes üleni haavadest-verevalumitest ja kustunud pilgust. Väga õnnetuna läbi ilusa isamaa tseremooniale sõites nägin kotkast, kes lendas maanteel mitmeid kilomeetreid mu auto ees ja kohal. Selge, et sõnumitooja. Heatahtlikult naeratavale Carlosele tunnistasin, et ei saanud aru, millest kotkas rääkima tuli. Šamaan sai. Tema säravasse pilgusse kätketud mõistmine on selgeks saanud nüüd, kus läbi tolle püha tseremooniaöö musta mära silitasin, kuni ta valgeks sai. Eakas hobune tervenes imeliselt ja vastupidiselt arvamistele hakkas paisuma! Varss sünnib umbes koos selle ajakirjanumbriga.

Viimati oli Carlose šamaanilaager legendaarses Kirna mõisas. Ajal, mil meie talus sündisid talled ja kutsikad ning emand ei pääsenud kodunt. Ka Heli Salfi sütelkõnnilaager peeti Kirnas – samaaegselt Ruymani riitusega Tulika tänavas. Kogu aeg Teenib kusagil keegi – ning meie asi on valida. Kirnas kogunevad selgeltnägijate kooli daamid ja härrad on valinud korduvalt minu talust läbi astuda ja meid tänuväärse õppevahendina tarvitada. Rõõm ja tänu on vastastikune.

Taevas ja Maa

Kui ettevõtja Teresa Mängel Soome tööle läks, sai ta sealt parima võimaliku – kohtus eestiverd puusepa Ülar Lindepuuga, kel oli selleks ajaks Moskvast toodud doktorikraadi pealt oma selgeltnägijate kool, kus ta asjaliku mehena oma õpilastele esmaseid-teiseseid töövõtteid kätte jagas. Nagu puusepp muiste. Teresast sai assistent-järgija mehele, kes õpetab Soome mitmetes tervenduskeskustes mustrite muutmist, mineviku ümbertegemise kaunist kunsti ja tuleviku tuunimise tarkust.

„Tänaseks olen ise läbinud kümneid koole erinevates riikides, rännanud vihmametsade pühades linnades, ashramites ja templites ning rajamas koos kümnete tee- ja mõttekaaslastega www.taevasjamaa.ee kirjeldatud kooli, kus õpetame erinevale tasemele jõudnud enese ja ilma avastajaid. Olen lõpetanud Moskva rahvusvahelise selgeltnägemise ja energiateraapia akadeemia doktorina, õpetuse ja pühitsused olen saanud ka spiritismi magistrina ning rajamegi Eestisse selle kooli filiaali koos kõigi õiguste ja kohustustega. Meie võrgustikul toimuvad õigupoolest pidevad üle-eestilised šamaanilaagrid. Naudin eriti seda, kui sõidame mõnd inimest ja tema kodu kohapeale puhastama-tõlgendama-väestama-kaitse alla panema,“ kirjeldab Teresa. „Olen huviga jälginud, kuidas mõne kodu härjapõlvlased ja pirud püüavad väerahvast – meie seas on ärijuhte ja raamatupidajaid, kunstnikke ja õpetajaid – uksest välja suruda. See on igapäevane ime, mismoodi meie rühma sünergias avastatakse kamba peale nii määrdunud kaitsed kui salamisi mädanevad hambajuured, puhastatakse nii kodu kui peremehe kanalid, tekitatakse „kambaka“ korras põhjalikud ja pidavad kaitsed ning tervendatakse kõiki pereliikmeid vanaemast hiirteni.

Meil on täiesti praktiline, erineva eriala haritlastest koosnev õpetajate ja ühtlasi õpilaste ühisväeline kool, kus aidatakse inimestel üle saada oma haiguste varjamisest-salgamisest – või nendele elamisest. Õpetame inimesi end kaitsma kõikvõimalike vägivaldsete kolmanda-silma-avajate-kanaldamisõpetajate eest, kes ise õieti iidseid kunste tundmata väga palju kurja suudavad teha.

Mõnel juhul muidugi ongi tervenemise teele asunule vusser-guru kui viimast laksu vaja, et kriis põhjani läbida. Igasugused Mogrid-eduinimesed-vägatähtsad peavadki enamasti oma katkisuse nii lakke kruvima, et jõuavad õige teejuhini.

Meie, valged maagid, näeme seda, kui üldine on tahtmatu vampiirluse tendent – arenguteel puntrasse jooksnud klammerduvad pisut edenenumate külge – ning kuritarvitatavad vajavad õpetust, kuidas tänamatust imetaja rollist hoiduda. Me kõik oleme inimeseks kehastunud taevased-maised olendid, kes on teel iseenda juurde. Kõigi jaoks on oma teejuht.“

Ja igaühe jaoks on oma enese unikaalne igapäevane palvetamise moodus – kes mediteerib jõusaalis, kes rohides, kelle meetod on mägimatkamine, kelle stiihia on mere kui peegli ette astumine. Kõik on ühenduses, iga tee Jumala poole on õige ning kunagi pole hilja. Kuni elame, on tervendatavad nii meie luud-kondid kui vaim ja hing. Ning Eestimaa suvi on tulvil heas mõttes Laste laagreid taimetarkadest loomalausujateni, savimajaehitajatest enese vabaks tantsijateni. Elagu valikuvabadus!

Margus Timmo – seto Lõvi

Kati Saara Vatmann

Timmo tallid Põlvamaal olid legendaarsed teerajajad samalaadsete hobukeskuste seas ning seisavad uute ideede ootel mõistagi püsti ikka. Ainult et Margus Timmo (53) ise seisab juba pikemat aega Kagu-Eesti valdade liidu ning Eesti-Vene-Läti ühisnurgas loova ja lehviva www.setomaa.ee taga. Hobused pole tema elust küll kuhugi kadunud – see on ravimatu haigus – ent neil on nüüd töine-tulevikuline koht ning mehest enesest kujunenud läbi valude vaimsele teele asunud visionäär ning tegelik uue hea ilma looja.

Olid ajad

Lõvi märgi all sündinud Margus on põhjalik ja ambitsioonikas. Tänu sellele olid tema Põlvamaa tallid suurimad omaaegsed, korraldasid esimestena nii inglisestiilis jahiratsutamisi kui lastelaagreid ning avasid Põlvas ratsutamise klassi. Kuna päikeseline mees oli enda jaoks midagi head ja võimsat avastanud, tahtis ta seda võimalikult kõigiga jagada ning lapsed tänavalt talli tuua. Täna on selleks jagamise ja suunamise märksõnaks käsipall, kuna Timmo 15aastane poeg Alfred elab üleni käsipallile.

“Põlvasse loodud käsipalliklass on mu kunagiste ratsutamisklasside järeltulija, oma pojale aga olen öelnud: leia ka teisi alasid, ära lao kõiki mune ühte korvi. Poja soov olümpiavõitjaks saada on vägagi tervitatav, aga kui paljud tippsportlased pärast 40. eluaastat ikka veel mm-e võidavad? Mõni aasta noorem tütar Liise panustab targu paljudele aladele – nagu ka mu vanimad lapsed – 35 ja 26 aastat vanad täisinimesed juba. Noorim, pojakene Aleksander sõidab praegu veel minu kukil ratsa, et kaugemale näha ja variantidepaljususe hulgast oma valikud teha.

Nagu ma isegi – ikka ja jälle valin eluetappide lõppedes ristmikul, kuhu edasi. Nii Põlva kui Ihaste talli ja mõned teisedki läbiloetud muinasjutud müüsin uutele omanikele. Minul on hetkel oma kodumaja Põlva lähedal, jupikene Ahja jõe kallast, hotell Pesa ning töö valdade liidus ja Setomaa missioonil,” loetleb hõbedastel juustel omasoodu kasvada lubav Margus. “Lähen igasse ettevõtmisse ülipõhjalikult sisse. Ratsarantšo rajamise eel seiklesin ja õppisin üsna põhjalikult Ameerikas, kus ka minu kaksikõdedest üks, juuksur-meistritar, tollal elas. Teine kaksik on Võru vägevamaid prillimeistreid. Florida-õde on oma tütre tahtel täna Londonisse kolinud – tema tütar ei tahtnud lõputult autoga sõita, nagu dikteerib loojangu poole looklev usa-kultuur ning inglise stiil sobib igas mõttes paremini. Mina kogesin ja õppisin Ameerika rantšodes pakutavat – ja tegin Eestisse ka. Kui kõik suunad lastelaagritest jahiratsutamiseni olid välja arendatud ning ma ise huntmasterina mitmekümne inimese ees kappasin, oli See Tunne ära kogetud. Sain selle maailma reeglid selgeks. Tõsiasi, et kohalik infra-arendus lõikas läbi meie kaubamärgi – matkad viimse reliikvia radadel, oli sümboolne. Paradoksaalsel kombel müüsin just siis, kui endale kodumaja tallide kõrvale ehitasin, kogu kompleksi teisele Margusele – Linnamäele.”

Muinasmaade loojad

Teine Margus õppis esimeselt tallipidamise kõrget kunsti ja hobustega ühenduses elamise kõrget kultuuri. Rajas Nuustakule oma riigi riigis – alguses väikese, hobutüdrukuks Mari-Leen Tikk – tänaseks laastukatustega lossi-tallid-maneeži. Ning Timmo imetleb nimekaimu oskust valikuid teha, õigel ajal lõpetada ja oma unistust täiel rinnal elda.

“Me eeldame, et kui inimene on saanud unelmate töö, panustab ta sellesse kakssada protsenti – nagu meie ise. Ainult et kui too teenistuja suudaks sedasi panustada, oleks ta iseenese tööandja – ja palkaks teisi unelmate töökohale. Kuna tal pole meiega võrreldavat motivatsiooni ega mobilisatsiooni, pole ta ka unistuste ametiga rahul, kui peremees iga päev kõrva tagant ei süga. Mina olin uutele väljakutsetele vastamas, teine Margus ammugi – ja Põlva tallides algasid arenduse asemel intriigid ja jura. Esimesel korral kuulas mu arukas nimekaim neiukesed ära. Teisel korral ulatas neile kõigile koondamisteated. Praegu on tal palgal üks tallimees, kes toidab kuut kassi. Kõik,” kirjeldab Timmo rahulikus veendumuses, et iga lõpp on uue algus. “Teisel Margusel on Ameerikast toodud hobused, kellega ta iga päev vestern-stiilis oma valdusi käib üle vaatamas – ratsa ja rõõmuga. Täpselt niimoodi peabki elama! Mastaabid ja suunad võivad mitmesugused olla, aga mänguline ja julge töö- ja hoovõtt peab olema.

Minu viimane hobune pärast teenekate ratsude laialimüümist elab ja töötab Setumaal Hõrna Aare juures. Ja minu enese ülesanne praeguses elujärgus on inimeste ja nende võimete kokku viimine ja ühendamine. Aimasin seda juba siis, kui minukorraldatud jahiratsutamistel ja pidustustel Eesti eredamad isiksused omavahel tutvusid ja koostöösse sukeldusid. Tekkisid tänini tegusad ja loovad sõpruskonnad. Ja praegu avastan veel vilunumalt ja õnnelikumalt inimeste eeldusi, püüan need avada ja kanaliseerida ning inimesed omavahel kokku viia, et kaks pluss kaks oleks vähemalt seitse. Ise olen sel teel jõudnud oma, nulltarbimisega oaasi loomiseni. Loodan eeskujuga nakatada ja veel oma eluajal kõigi Eesti kodude-asutuste katustel päikesepaneelid ja mägede otsas tuulegeneraatorid ära näha.”

Läbi abielude Mina Iseks

Ehkki Lõvid ei tiku lüüasaamisi tunnistama, nendib ühtaegu nii poisikeselik kui vana tarka meest endas ühendav Margus asjalikult, et õppis neljanda abieluga rohkem kui varasema kolme ja senise eluga kokku ning sai oma lugu-haaval uute panoraamide poole edenemise teel ühe korraga tagasi kõik halva ja haigettegeva, mida tahtmatult oma varasematele armastatutele ja laste emadele tegi.

“Mu viimane abielu oli lugu täis hämmastavaid pöördeid. Kirglik armastus sundis mu oma kolme lapse ema hülgama. Mispeale seisin silmitsi uue armastatu nõudmistenõudmistenõudmistega. Kui need vaibusid ja tasakaal näis olevat saavutatud, abiellusime. Pärast seda kohtasin kaasat kaheksa korda – neist mitte kordagi öösel – ning kahe kuu möödudes tuli e-kiri, et ta soovib lahutust. Kuna me käisime veel paar olles Veriora šamaani Heli Salfi juures suhteid seadmas, sain üsna selgelt aru, mida paigast-ära ema ja tütre suhted olid mu kaasaga teinud. Aidata ei saanud. Ainult ennast saab aidata ja arendada. Olen viimastel aegadel tohutult lugenud – üks õige raamat teise järel satub pihku. Heli juures puhastusel-laadimisel käin tema püramiidis ikka. Ning naudin üha uuenevat sõpruskonda tema sünergias,” kinnitab Margus. “Olen tänapäevase üksikluse ja üksilduse üle üsna palju juurelda saanud. Nii paljud vägevad inimesed on üksikud. Aga paare ei moodustu. Sellepärast, et igaüks neist on määratud Eestimaa erinevais paigus üsna ühesugust asja ajama. Selliste misjonääridest sõdalaste kõrval saab olla vaid see, kes ajab jäägitult sama asja. Ei mingit poolikut ega ammugi mitte vastutöötavat varianti. Aga Jumal on pidanud vajalikuks meiesuguseid paariliseta pidada – ju oleme siis tõhusamad tööriistad tema tahte elluviimisel.”

Paast ja Petseri

Kõigisse oma eluperioodidesse kirglikult täiega sukelduv ja panustav Margus kirjeldab, et teda hämmastab ja võlub see, kuidas oma energia sellesse sisestame, millega tegeleme või lävime: “Olgu see ettevõtmine, asi või loom – me võtame ta oma energiasse. Loomade puhul on see väljade ühendamine eriti ilmne ja imetlusväärne. Juba silmi avav koerakutsikaski teab, kelle oma ta on, kui tulevane peremees ta oma energiasse võtab. Sama on asjadega. Heas mõttes minu.”

Halvas mõttes minu-maaniat pole isand Timmol selles elus kogeda tulnud. Looduslähedane loovus on ka ärivaimustuse aegadel aidanud vältida Mogri-Märdiks muutumise ning ussikeste imetlemiseks pole vaja olnud nii äkilisi litakaid kui Kitzbergi kaukajumala teenrist kangelasel.

Äsja tuli Margus Holger Oidjärve korraldatud paastu ja taimetarkuse laagrist ning nii enese kui teiste lastega looduses uidates õpetab mees neid nurmenuku lehtede ja õite maitse erinevusi tajuma, naadi ja kuusevõrsete omadusi suus tunnetama. Liha sööb mees tunde järgi harvade isupuhangute ajel, kuivõrd Põhjala kliima eeldab aegajalt siiski süsivesikute ja proteiinide tugevamat dopingut.

“Holgeri laagris imetlesin kogu südames Otepää teadjanaist Kulla Võrnot, kes 74aastasena näeb välja kõige enam 60 ning nooruses lastehalvatust põdedes koges unistuste väge. Õppis voodisseaheldatuna, silme ees ülikooli lõpukleit – ja tõusis jalule! Eakana luuhõrenemisega hätta jäädes õppis taimedelt abi küsima ja tervenes. Kuna kõik kogemused on nii jõuliselt läbi tema enese erilise isiku lastud, oskab ta neid ka edasi anda nii, et tunnedki kogu olemusega, kuidas on õige ja hea,” on Margus tänulik. “Nii, nagu meie keha on suuteline praanast orgaanilist ainet sünteesima, sünteesin ma ise praegu Petserimaal setu ettevõtluskeskuses tegelikku rahu ja rahvaste sõprust. Meil on Hõrna Aare ja Tulluse Kajaga ideede genereerijate ja teokstegijate mansa, mis suudab Eesti-Vene-Läti riikide kohtumise nurgas minu meelest imesid teha.

Setomaa keskuses arendame kokakunsti ja käsitöö, rahvakultuuri ja pärimuse ning sellele piirkonnale ainuomase ettevõtluse jätkumist. Kui Petseri omadega suurel Venemaal – näiteks Piiteris oleme käinud, olen uskumatult palju näinud ja tajunud. Näen vaesemate venelaste alaväärsustunnet jõukate suhtes. Sest metropolide rikas venelane on ikka kirjeldamatult rikas – ja temast mõne meetri kaugusel algav osmikute-kitsede-viinaninade Venemaa on endiselt uskumatult vaene. Kogen Venemaa-vahet käies lõputuid kontrolle ja kahtlustamist, küsitlemisi ja sondeerimisi. Kardetakse Putinit – ning kõike ja kõiki. Ajalugu on kartuse geenidesse istutanud. Seda tasub teada, kui arenemisjanuliste venelastega ühiselt asju ajada. Nad on diktaatorite käes sama hullusti kannatanud kui meie – ja kannatavad ka praegu. Nad paluvad meist palju tõelisemalt vabadust ja õnne. Nendega on väga soe ja hea sõber olla.”

Seto Lõvi

Ka Marguse enesega on väga inspireeriv ja äratav sõber olla. Ta on jõudnud null-tarbimise ja aruka majandamisega sinnamaale, et miski ega keski ei saa teda ohustada ega orjastada. Koos musta ja valge koeraga peab mees väikest lambakarja, mis saab endaga ise hakkama ning kellelt peremees saab õige hulga tallesid-liha-villa-nahku.

Ta püsib võimalikult palju Setomaa keskuse ja oma karhopersse-snitiga katusega – nagu setud väljenduvad – kodumaja lähiraadiuses ning kui üldse Tallinnasse on sunnitud sõitma, siis eelistatavalt mitte autoga. Küttepuud tulevad oma metsast, elekter päikeselt ning läbi vastavatud keskuse loodab hoogne Lõvi seda ellujäämise ja hakkamasaamise mudelit võimalikult laiade leviringidega nii Eestisse, Venemaale kui Lätti nakatada.

“Olen oma südame mustsõstrale andnud. Sõbrad on saanud astelpajuga asjatades nii ja naa kogemusi. Mustsõstar on siitmaade taim ja vähemasti üheksavägine sõber. Mul on praegu viis-kuus hektarit põõsaid – mis teatavasti üliladusalt istikuid annavad ja jõuliselt edasi lähevad – aga tehnika ja turu mõttes oleks optimaalne 30 hektarit mustsõstrametsa maha saada,” teab Margus, kes ootab praegu koos paljude teiste meie põllumajanduslike väiketootjate trotslikult entusiastliku ja soomekolimatu käputäiega PRIA otsust, kas saab või ei saa taotletud otsetoetust. See on Timmol mõeldud mustsõstarde haldamise väikese traktori ja lisade ning istikute soetamiseks. Hoiame pöialt.

“Kui minult küsitakse, miks ma nii vahva vennana pea aasta taas vaba ja naiseta olen, vastan: just-just – mina olengi Vaba! Mul on käsil elu kõige teadlikum ja tasakaalukam, rahulolevam ja turvatundelisem ajajärk. Ja järgmine tuleb veelgi parem,” usub Margus. “Kui lapsed mu silmis kevadiselt ringipiiluvat pilku märkavad, kutsuvad nad mind korrale, oma enese keskme juurde tagasi: isa, sul on juba küllalt lapsi!”

Enese sõnul on mehel just paras hulk järglasi, et nende valikute ja õpingute puhul jälgida oma geenide toimimist erinevatel elualadel, valikute tegemist ja motivatsioni, vaimustust ja teadmist, et kõik parim on alles ees: iga lapsega koos saame taas lapsepõlve läbida ja inimeseksolemise värskeid võimalusi kogeda.

Sibelle Lee – tervendav Teenija

Kati Saara Vatmann

1.aprillil sündinud (mets)loomade kaitseingli Sibelle (51) viimases aastas on olnud elutervet ja elustavat nalja ja naeru üksnes tänu mehele-lastele-sõpradele, kes on aidanud hättasattunud ja vigasaanud loomade-lindude päästjal otsusele jõuda, et ta jätkab oma võimatu missiooniga. Hätta sattunud on olnud nii loomad kui Sibelle ise. Paradoksaalsel korral on ellujäämist ja tervenemist õpetanud sellele erilisele-imelisele emandale just vigastatud loomad. Sellepärast, et ta on selleks ainukordseks halastustööks loodud ning linnamugavuste käes oleks ta omaenese arvukate diagnoosidega üsna kindlasti välja surnud. Haigused on tulnud ülesandena, mida saab lahendada üksnes koos õpetajateks-eeskujudeks saabuvate loomadega.

Neli aastat tagasi jutustasime Sibellest kui Imeloomade taluloomaaia perenaisest, kes võttis vastu külalisi, tutvustas arvukatele lastele erinevaid loomaliike metskitsedest hiidsisalikeni ning õppis katse-eksituse meetodil Ohekatku endises koolimajas kõige võimatumate loomaliikide beebide lutitamist ja uskumatuimate linnuliikide lahastamist-lappimist.

Klõps

Aasta eest jooksis töökoormat ja unevõlga oma mitmete raskete tõbedega ühitava Sibelle juhe korralikult kokku. Ehkki naine ei reklaami oma loomahalduri tööd kusagil ühelgi moel, oli ühel hetkel lutitada 35 oravapoega, poputada toatäis inimeste süül rikki läinud siile, lisaks kümned teised liigid – igal oma iseloom ja vajadused – ning ta ei jaksanud enam. Pages keset elu ja enese korraldatud hullumaja tipphooaega Soome oma kalli kaasa juurde, kes seal emanda missiooni tarvis raha teenib. Ning koges, kui toredad ja tublid lapsed tal on. Nood võtsid teatepulga üle, lasid emal end tagasi ree peale koguda.

Ent päriselt selleks endaks, kes ta oli, Sibelle pärast mullust klõpsu ära käimist ei saanudki.

„See klõps kestab tegelikult tänini,“ tunnistab Sibelle. „Läbipõlemist soodustas unevõlg – toatäite lutititade-lapitavate kõrgajal saan kuude kaupa vaid tunni kaupa tukkuda, siis algab ring otsast peale. Kui Janno Soomest raha teenimast kodus käib ja me koos lõpuks kuhugi sõidame, uinun juba auto käivitamise hetkel. Selline abielu… Loobusime juba mõne aja eest mistahes priadesse-kikkidesse toetustaotluste kirjutamisest, ehkki oleks vaja kasvõi abitööjõudu palgata, kes mul igas ööpäevas ühe sügava une laseks magada. Sellepärast ei toetata, et me ei kvalifitseeru kuhugi. Turism või põllumajandus me siin pole. Samas teist meiesugust ulukite varjupaika Eestis ka ei ole.

See on surmavalt rusuv, kuidas meie ametnikud brüsselitele pugedes ja oma olemasolu õigustades otsivad viimse kui koma ja sendi üles, et mitte toetusi maksta. Samas on nad ju ometi kutsutud ja seatud selleks, et aidata ja nõustada, kuidas võimalikult paljud eestlased kestmiseks ja arenemiseks tarvilikke toetusi saaksid. Mitte ilma jääksid. Miljonite eurode kaupa saadetakse võimalikke pääsesummasid tagasi – oleme nii tublid! Ja ametnike väiklus-halastamatus on muutnud inimesed veel orjameelsemaks-hirmunumaks kui enne oldi – keegi ei tee häält ei brüsselite ega maksuameti julmuse vastu – äkki tullakse häälitsejat ka kontrollima…

Lootusetust süvendas see, et meil on juba mitu aastat nii õues kui toas permanente remont ja ehitus – ehkki Janno tõuseb kodus olles koos kukega ja uinub pärast öökulli, on minusuguse pedandi ja harmoonia-armastaja jaoks talumatul kombel igal pool korraga remont. Mida tuleb otsast juba värskendama hakata.

Laialilagunemist tõukas – ja tõukab praegu veelgi julmemalt takka see, et riik ning valitud-kutsutud-seatud ei võta oma hoolealuste eest vähimatki vastutust. Praegu, mil vähegi endast hoolivad inimesed on Eestist lahkunud, kavatsetakse siiatoodavale võõrtööjõule kodusid ja toetusi jagama hakata. Aga oma rahvas? Ammugi ei võta pumba juures olijad vastutust meiega samal maal elavate loomade-lindude eest. Kui koduloomadegi puhul ei osata 10 tuhande pankrotis seavabriku seaga midagi peale hakata, siis ammugi ei jõua kurdi ja pimeda linnaladviku sulgunud südameteni ühisvälja olemus. Me moodustame ühise terviku ka oma maal elavate metsa ja mere asukatega ning

vastutame ka nende eest. Kuna riik ei adu, et seadusega neile kuuluvad metsaasukad eeldavad lisaks omamisele ka vastutust, olemegi koos pealinnast Võrumaale kolinud Kadri Võreliga ennastunustavalt seda tühikut täitnud – tema on 24/7 nõustajana telefonitsi saadaval.“

Leppimine

Kõigi poolt, kel vähegi silmi ja südant, armastatud ja imetletud Ema Sipsik tõdeb, et pole kopa ette kolisemise aasta jooksul olukorrale miskit imelist lahenemist leidnud – ta on suhtumised ja suunad, tähtsusjärjekorrad ja tegevused koos oma kestmajäänud klõpsuga paika loksutanud.

„Senine avatud turism ega mingi põllumajanduslik loomade juurdetootmine ei sobi selle Teega, milleks olen siia ilma kutsutud ja seatud,“ teab imeloomade kuninganna tänaseks. „Katkised metsloomad-linnud pole kindlasti mitte turistidele näitamiseks. Neid teenindab-tohterdab vaid üks inimene – et neid mitte hirmutada ning et neid mitte inimestega harjutada, sest sel juhul saadaksime ravitud ja rajale aidatud loomanoorukid mitte tagasi loodusesse, vaid selgesse surma. Ma ise ei nunnuta metsaasukaid ka sellepärast, et see on kurnav. Nii hirmuga võitlevale metslasele kui mulle. Mina jälgin ja õpin – lemmikuks-nunnutamine on mõttetu enese raiskamine.

Suurim kingitus mu ellu saadetud erinevatelt rahvastelt – need ju kõik siin toibuvad toonekured ja siilid on – on nende keele ja olemuse, taju ja väljendumiste õpetus. Lukus ja pimedad-kurdid inimesed alahindavad ja põlastavad kõike, mida ei mõista. Tundmatute alavääristamise kõrval peab olema keegi minusugune, kes kuuleb ja näeb ning toimib tõlgina.

Lahenduseta elukorraldusega leppisin sellepärast, et mõistsin – teist minusugust ei ole. Kui mina, ainus oma niši originaal, loobun mõnd minu juurde toodud hingekest aitamast, jään selle reetmise pärast nii kannatama, et haigestun. Ka mulle pakutavale elukale silma vaatamata astun temaga tema õnnetuse tõttu juba ühisvälja ning loobumine kui patt pälvib karmi karistuse. Jumala antud anne on ülesanne.“

Sibelle tunnistab, et kiindumast hoidumise ja lemmikute tekkimise vältimise reegli vastu kipub ta ikkagi eksima. Ravis mullu noore kure terveks. Kurg võttis naise – ja püüdis otse sinasamasse hoovi kohale posti otsa pesa punuda. Hoovis koerutseb aga viis erinevat peni – eriliste ja karmide elude taagaga Ema Sipsiku põlletaskusse saabunud needki. Kurenaise nõudmisel ehitati pesa siiski paarikümne meetri kaugusele. Aga nii õnnetusse tuulekoridori, et Ohekatku teeristis viis tuul autode ette nii tervendatud papa kui kolmest pojast kaks. Sibelle nuttis koos emakurega. Nutab praegugi, kui meenutab – ent rõõmustab selle üle, et nüüd on leskproual uus kaasa, kellega kirglikult peret planeeritakse.

„Kure lein oli mulle väga tõsine ja eriline õppetund.

Kurg on minu jaoks püha – Eestile ainuomase hiid-lendsisalikuna juura ajastust on ta meie kestmise sümbol. Me peaksime isamaa-armastust, tagasitulemist ja harmoonia loomist just kurgedelt kui jumalikelt teekaaslastelt õppima. Koos kureemaga nuttes sain teada, kui erinevad ja samasugused tunded meie rahvastel on. Peamine on inimlikke oleks-poleks-emotsioone mitte loomadele ekstrapoleerida. Kui vares jääb õnnetuse tõttu lennuvõimetuks, on ta rahul ja tänulik selle eest, mis tal on – ja et teda teenindatakse. Ta ei mõtle inimese kombel, et küll mina lendaksin ja lehviksin. On nagu on,“ teab Sibelle. „Ka minu juurde karjast väljaviskamise ja peksasaamise tõttu maandunud parlarakas – haraka ja hallvarese ristand „muul“ – ei tea, et ta on äpardus. Ta on. Siin ja praegu teda enam harakaparv vaeseomaks ei kolgi. Ja kõik on hästi. Väga õpetlik!“

Perekond

Sibelle on südameüdini tänulik, et tema parim sõbratar Marika Saarva tuleb Soomest Eestisse põigates sadamast üsna sirgelt imeloomaaeda ning orjastub vabatahtlikult. Koos lahastatakse põllul traati takerdunult peaaegu jala kaotanud hiidsuurt kurge ning naerdakse tema vägeva noka eest pagedes end oimetuks. Marika, kes kummardab nii misjonär Sibelle kui teda sügavalt armastava Janno töökuse ja vapruse ees maani, on rahul ja rõõmus, et Leede lastest Oliver on umbes homme tagasi vanematekoju kolimas.

Peatselt oma vanemaid kokku neljanda lapselapsega rõõmustavad noored ehitavad elukorda jõudeseisva osa vanast koolimajast, Sibellele tekib alalisi inimliigist täiskasvanud kaaslasi ning turvatunne. Inkubaatori-munad ja puurihiired – ravitavate lindude toit, mis seal salata… – on küll kena ja ümmargune seltskond, ent ribadeks rüganud naine vajab kestmiseks kasvõi teoreetilist võimalust paariks tunniks juhe seinast välja tõmmata ja mõne erandliku tunni mitte lutitada-siduda-lahastada-süstida.

„Loomi ravides ja hooldades õpin nii neid kui iseennast. Keda muud. Pole ühtki õpikut, kuidas ja kui palju nahatuks freesitud siili seljale rohtu panna või kui palju ja mida rähnipoeg sööb või milline on rebasekutsika söödaratsioon. Sisetunde järgi saan teada. Ja õpin sel kombel avanedes ja tunnetades ka iseennast tundma. Linnas oleksin lihtsalt invaliid. Või surnud,“ on Sibelle realist. „Mul on juba aastaid astma. Ja uhke allergia, mistõttu mul on ravumid pidevalt taskus. Mesilasi, keda peljata, tõsi küll, tänu rapsimürgitajatele-gemokurjategijatele enam pole. Järelikult pole varsti enam ka inimkonda. Sel juhul võin õnne tänada, et mul pole lisaks muule tõbede mängukavale ka kilpnääret ning hormoonasendusravi hoiab mind tiksumas. Oma haigusteta oleksin koos ülejäänud inimkonnaga välja surres ju täitsa korras tööriistana absoluutselt raisatud asi.

Silmad on mul õnneks untsus ja häälepaelad olematud. Võimalik, et häälepaelte kaotus koos kilpnäärmega oligi päriselt ka, mitte ainult musta huumorina muiates, minu õnn. Ma ei saanud enam töötada muusikaõpetajana, kelleks olin õppinud – ja lasksin südamehäälel end tegeliku eluülesandeni juhtida. Kiirusega neli kilo nädalas. Nii ma pärast operatsiooni kosusin. Ja õppisin ka kehakaalu mõttes kohanema ja kuulama, mida keha mulle öelda tahab. Mees õnneks tahab mulle endiselt öelda, et olen talle armas just sellisena, nagu olen.

Koos mehe ja lastega oleme tänu loomade-lindude sattumisele meie koju eriti otseselt ja õpetlikult sünni ja surma, lahkumise ja jäämise hapra piiriga kokku puutunud, nii et surma me ei karda – ehkki inimkond tervikuna võiks ju ikkagi kestma jääda…“

Isa juurde

Sibelle on jälginud Isa juurde minemisi nii selles mõttes, mida teeb unevõlg inimese närvikavaga, kui ta piisavalt une ajal Isa juurde laadima ei pääse – kui selles mõttes, kuidas erinevad liigid päriseks Isa juurde lähevad: „Olgu see su vanaema või enneaegne kitsetall – Väraval seismine on hämmastavalt sarnane. Sageli libiseb piiril laveerija mõneks päevaks – või kuuks – koomasse. Korraga tuleb ta koomast välja. Vestleb ja sööb, väidab end ülihästi tundvat – loomarahvad teevad seda mõistagi omas keeles. Ning siis manitseme Janno ja Oliveriga üksteist äraootavale, mitte rõõmust rõkkavale seisukohale asuma,“ on loendamatute piirilolijate käppi-tiibu-hoidnud Sibelle kogenud. „Sageli lahkub hingeke pärast seda reibast ja rahulolevat siiapoole-tulekut – järelikult tuleb Isa juurde minna klaari ja teadlikuna. Nagu kõikjale. Teadlik minek on midagi hoopis muud kui juhuslik ja kobamisi.“

Sibelle sõbratar Marika tahtis naiste sõnul lapsest saadik Soome – ta tundis seda paika Koduna, oli Eestis depressiivne ja katki ning ei lahkunud sugugi ühena neist, kellel materiaalselt-eksistentsiaalselt muud üle ei jäänud. Sõbratarid arutlevad, et nüüd on Eestisse jäänud kas sellised luuserid, kes laevapiletit osta ei suuda – või Sibelle-sugused idealistid-entusiastid, kes on oma muinasmaa küljes lühikese keti otsas.

„Meiesugused on ise ja teadlikult oma elu nii pingeliseks elanud, et me ei märkagi, kui valitsus veel ja veel kraane kinni keerab – meiesuguste arvel just kogu selle aktsiisitõusust tuleneva järjekordse hinnatõusu lainega valimislubadusi täidetaksegi. Lapime tühikuid – ilma et oleks aega ja jõudu seda märgatagi – ja sureme sadulas, sest me ei pääse,“ naeratab Ema Sipsik rahulikult. „Omavahel kohtudes võime küll oiata – miks valitsus ei toeta võõrtööliste sissetoomise luulu asemel oma rahvast, kuidas on võimalik, et äsja ametissepääsnud ministrilaadsed tooted ei jaga oma ülipalkasid eelarvetühikute lappimiseks, vaid kägistavad eestlased lõplikult surnuks. Veel enne mesilasi.

Ent tegelikult elame koos oma peredega, mitte ebaeetilise ladvikuga, kes vastutusevõtmisest ja Teenimisest midagi ei tea. Me hoiame oma pere ja muude loomadega – sõprade ja kallitega ühte, võimendame sarnast vibratsiooni, mis aitab veelgi selgemalt südamehäält kuulata ning tingimusteta armastuse tegelikku olemust nautida. Kui teile tundub, et teil on teie korteris raske, kujutlege end ühte vanasse koolimajja minu rolli – või muutke oma elus midagi – enne kui haigused tulevad ja muudavad. Kevadeid on mitmesuguseid – korteriinimeste ahvimõnu pole paha – aga meie mõnu on

teistsugune. Kuna mul on klõps juba ära käinud, tooge aga julgesti kraavistleitud kitsetalled, traatijäänud kured ja kulus põlenud siilid siia – tegelikult saame hakkama. Alati.“

Ooperilaulja teekonna eriti kiires tempos läbinud Pirjo (47) on elanud 14 aastat otsekui ootelehel. „Laulan bossanovasid-latino-meelolumuusikat, ehitan rannamajakest Koduks – ja viimastel nädalatel olen rõõmsa üllatusega justkui kõrvalt silmitsenud, kuidas kõik soovid hakkavad täituma ning ühe õnnestumise järel tuleb neid kosena. Taipa vaid märgata ja tänada – head asjad tunduvad ju pahatihti enesestmõistetavad,“ arutleb lauljatar. „Mul on olnud stand-by aastatel tunne, et olen nähtamatu – ja et Jumal teeb mingit eriti hämmastavale huumorimeelele mõistetavat nalja, kui inimsaatuste kaardipaki paarilised niimoodi mööda ilma laiali paiskab, et need üksteist üles ei leia. Kuna viimasel kuul on kõik muutunud, julgen loendamatutele saatusekaaslastele kinnitada – rahulikku ja usaldavat meelt meile kõigile, ühel päeval muutub kõik. Küünitad justkui ettevaatlikult lukuaugust mõnd maailma piiluma – ja see uks lendab pärani lahti. Tere tulemast uute teede ja tööde, kaaslaste ja väljakutsete ilma!“

Pringi paruness

Elegantne ja eriliselt kaunis daam on kõigil neil aastail, kui on saanud kaugelt vähem tööd kui suudaks ja tahaks teha, küsinud: kas minu nähtamatuse aeg kestab seitse aastat? Või on nüüd kahe seitsmeaastase tsükli täitumisega kõik? Kaksteist võimalikku tsükliaastat, näe, on ammu läbi… Ta tunnistab, et neil aegadel on olnud justkui tobe ka üles-alla hüpata ja küsida, „miks mind pole märgatud ja lava peale torgatud“. Lisaks kasvatab naine ka 8aastast poega Mihklit nende Pringi külas asuvas majakeses üksi.

Kuna naine teab, et uskumatult paljud inimesed on tänases maailmas üksinda – nii naised kui mehed, nii vallalised kui paarisuhtes veel üksildasemad kui mõni ametlikult üksik – ei häbene ta öelda: „Ma olen oma armastuseta kuluvate päevade ja aastate pärast mõnikord nii sügavas meeleheites, et pole isegi mitte puntras – mina ise olengi pundar. Loomulikult olen ammu kuulnud, kuidas taevasest kataloogist tellida – tean teoreetiliselt, mismoodi paarilist ja tööpakkumisi ligi tõmmata… Ja aastaid vaikus. Piisab ühest näiliselt juhuslikust õnnestumisest – ja neid hakkab tulema jadamisi. Üks tööpakkumine toob ligi järgmise ja järgmise – ongi tõesti nii, et kus on, sinna tuleb. Esimene õnnestumine laeb ilmselt meid positiivseks – sinna positivismusse on järgmistel rõõmusõnumitel juba mõnus tulla.“

Mõne nädala eest oleks Pirjo tiitli peale Pringi paruness ujedalt vaidlema hakanud – mis nüüd mina, saunik olen! Täna mõistab ta juba, et sind koheldakse nii, nagu end ise kohtled – kui end vaeseks saunikuks häälestad, siis sellise suhtlemise-kohtlemise ka saad. Niisiis – paruness!

„Ostsin natukese aja eest majakese, mille lähedale senine pererahvas ehitas suurema maja.

Otsisin oma majakest ikka päris kaua – 10 kuud. Jalutasin pojaga Mähel ja Viimsis ringi ja unistasin. Millegipärast oli mul kindel tahtmine mere äärde. Lisaks sellele, et Mihkel käis Viimsi koolis ja Muugalt oli sinna väga ebamugav sōita, elas Viimsis ka minu kaks parimat sōbranjet. Niisiis peaaegu aasta aega viisin ma muudkui Mihkli hommikul kooli ja ise tulin mere äärde jalutama – Viimsi keskusest Püünsi poole – lastes merekohinal ja tuulevihinal mōtteid puhastada ja unistasin oma uuest kodust. Ja tegelikult pöörasin ma alati 100 meetrit enne oma uut kodu otsa ümber, et tagasi jalutada – kõlab nagu kujund – nii on paljude asjadega. Nad on meie juures, vahetus läheduses, aga me lihtsalt ei märka neid.

Muugal elades tundsin, et mu elu seisab, mind hakkkas ahistama nii vangla kui naftaterminali lähedus ja see, et koju sõites möödusin surnuaedadest ja krematooriumist. Pealegi olime ju selle maja ehitanud koos Jüriga… Võtsingi vastu otsuse, et tahan ära. Tahan uut vöimalust, uut algust. Muidugi kartsin – müüa maja teadmata, kuhu edasi minna… Lisaks pidin võitlema teistegi kahtluste ja kõhklustega. Pole kerge üksinda kolida. Vahepeatusena näiteks terve maja  kahetoalisse üürikorterisse. Aga ma usaldasin elu ja minu usaldus kandis vilja.

Muidugi kestis see kaua ja lōpuks hakkas mindki kahtluseuss närima. Nüüd olen väga rahul, Mihklile väga meeldib – ta on muutunud väga iseseisvaks ja palju rahulikumaks . Muugal ta ei julgenud sekunditki üksi olla, lisaks kõigele muule, mida ta oma elu alguse juures pidi läbi elama, käisid meil öösel vargad ja talle jäi sellest suur trauma.
Mere ääres on tuulisem – aga las tuule-ema möllab ja puhub kõik vana seismajäänud energia minema, puhub mõtted klaariks ja uued võimalused kohale.
Ja siin ma oma aiakeses müttangi. Siiamaani punases suusakombekas, labidas ühes ja reha teises käes, nägu kriim – ja naabrid, kes mööda sõidavad, naeratavad – või lausa naeravad – ja lehvitavad. Vot sulle Pringi paruness Pirjot. PP ehk piano pianissimo – vaikselt sōuad, kaugele jōuad vōi . Näed aiatööl kohe tulemust ja keha on nii mõnusalt rammestunud ja voodisse pugedes saab ennast kiita: küll ma olin ikka täna tubli.
Jah, üks eluperiood on läbi saanud – aitäh talle. Selline seismise-ootamise-okasroosikese aeg, mil salamisi lootsin,et keegi mind päästaks – kes ja kelle käest??!! Ise! Hiphiphurraa! Nüüd tegutsema – appike kui pönev!
Minu uus töökoht on Pille Lille muusikute fond, kus ma olen kontsertide produtsent ning mind tahetakse saata arvutikoolitusele. Jälle on üks salasoov täitunud – et keegi ometi õpetaks, kuidas see asi käib.

Nüüd koos Mihkliga kodu kõbides mõistan – ja olengi uus-randlane! Alles täna taipan tänada – niiväga olen tahtnud mere ääres elada ja elangi, aitäh! Elektrisüsteemi ja veevärgi paigaldamise kraavi kaevamisega jäime küll hätta – kaks meetrit kaevasime ja enam ei jaksanud. Kuna palgata pole teatavasti meie küladest kedagi, tellisin lõpuks ikkagi kopa. Ai, millised arved…“ naerab aristokraatlikult sire ning eriliselt sarmika kiiksuga kaunis naine nukralt. „Olen põline linlane ning korterhaaval Lillekülast oma kodu poole kolinult igasuguste maatööde asjus täielik vastsündinu. Abikaasa Jüriga soetatud kodus ma mõistetavalt enam olla ei tahtnud – temal on nüüd uus naine ja väike tütar, minul meie Mihkel ja rannamajakene.

See annab mulle olmelise võimaluse igapäevasteks kangelastegudeks ning pojal on Pringilt lihtsam bussiga Viimsisse kooli käia. Poiss on mul tõeline pealik ja vägede valitseja. Ainus, aga see-eest tõeline Mees minu elus. Ja just tema juhendamise ja suunamise pärast oleks nii väga täiskasvanud ja tegelikku peremeest majja vaja…

Poeg läheks igal võimalusel sõprade juurde seltsielu elama ja tuleks koju, kui ahi köetud ja toit laual – tõeline ataman. See, kelle tööle-kamandav-argumenteeriv kraaksumine meie kodukesest kostab, olen mina jah – ma ei jõua üksinda kõike ja pistan undama, nagu hädas inimene ikka.“

Mustrite muutjad

Pirjo ja Mihkel on kaks armastuse otsijat ja seniste mustrite muutjat. Teadjad on naisele öelnud, et lauljatar on eelmisest elust praegusse tulnud armastusevõlga lunastama. Poeg sai selles kehastuses aga teise võimaluse – ta sündis Pirjole ühe aasta ja kahe kuu vanusena. Teist korda sündinud tõmmul lapsel on tulised mandelsilmad ning nägijad kinnitavad, et ataman oli see väike mees nii eelmises elus kui on ka nüüd.

„Tema nimel tahangi õppida ja üha uutele tasanditele tõusta – kui endal ka kõik teed risti ja püsti ees on. Annan endaks kõik, et unelmais nähtud tudengimüts mu pojale ka ilmsi pähe jõuaks. Ta ise õpetab mulle kannatlikkust ja läbirääkimiskunsti – seda last ei kamandata, tema sõprus ja austus tuleb võita, siis on ta piiritult ja vapralt koostööaldis,“ teab ema. „Tema alateadvuses ja kujutlusis on palju võitlusi, selle väikese inimese jõuline bioväli täidab oma mustritemuutmise püüdlusega kogu Pringi rannajoone – minul on selle korrastamise-puhastamise ülesande kaudu nii palju õppida. Seni pole mul õpetaja ega juhendaja ametiks annet olnud. Nüüd peab olema. Olen praegu, mil mul enesel enam ooperilaulja häält pole, veendunud ka selles, et ilma häälepaelteta ei saa õpetada. On selliseid imetlusväärseid talente, kes oskavad retsiteerides ja hingejõuga oma õpilastega imesid teha. Aga reeglina kasvatavad hääleta jäänud või maha käinud lauljad plejaadidena hääleinvaliide ja mina sellist sigadust teha ei taha.

Minu eneseteostusliku mustri muutmise muudab keerukamaks tõsiasi, et ma pole end kunagi kellegi teisena kui lauljana ette kujutanud ega kusagil mujal kui laval olla tahtnud. Keskkooli lõpus mõtlesin küll majandust õppima minna – aga ma olin ju selle generatsiooni tüdruk, kel veel õppimiseks motivatsiooni polnud. Kolmed olid sees – poppi tegin ka. Ei, mitte pahanduse tegemiseks – kooserdasime sõbrantsidega mööda kaubamaja – kus polnud mitte midagi saada ning seetõttu ka mitte teha ega tahta. Konservatooriumisse sattusin juhuslikult – nagu need asjad ikka käivad – ja nüüd olen just selline meeldiva eine taustaks meeleoluks laulja nagu nood, keda kuulsin ülikooli ajal kohvikus Moskva musitseerimas. Armas. Aga seda on kaugelt liiga vähe.

Minu klassikaline hääl sai otsa. Igal asjal siin ilmas näib olevat limiit. Kuna mind kasutati ooperites väga palju ning selle ülekoormuse varjutas pidev kriitika, rahulolematus ja kurjus nende poolt, kes pidanuksid mind kiitma ja kallistama, väsisin koos häälega nii kohutavalt ära, et ei suutnud piuksugi teha. Ooperihäält ei teegi ma tänini, sest trauma oli tohutu.

Ma ei taha sellest rääkida – ei sõpradele ega ajakirjandusele. Sellepärast, et see on ära olnud. Valusate asjade ülerääkimine taaselustab need. Nekrassov on öelnud, et hea minevik on unustatud minevik. Fakt on, et mu häälepaelad on füsioloogiliselt täiesti korras. Fakt on ka, et olen oma noodid-värgid korduvalt igaveseks minema visanud – ent kellegi teisena kui laval ma end siiski ette ei kujuta. Järelikult pean mustreid muutma nii, et tõmbaksin ligi teistlaadi lavatöid, mis ei eelda otsasaanud ja äraolnud asju.“

Palume lavale!

Väikeses Eestis on nii häälepaeltest kui üksildusest rääkimine paras riskibisnis – kõik teavad kõiki. Ent tänu sellele teatakse ka, et kõigil on sarnaseid valusid ja kõhklusi – ning see teadmine muudab iga isikliku kannatuse talutavamaks. Kuna kõik me oleme ühisväljas sarnased, läheb kõigil paremaks kui üks on avameelne ning sel ühel läheb paremini ja paremini. Pirjo sai oma meediaehmatuse kätte, kui telesaates Õhtusöök viiele rääkis, et on üksi – ning sattus selle repliigiga kollastele esikaantele. Nüüd ei karda ta enam midagi – ausalt läbipaistvat puhast hinge on võimatu haavata ja määrida.

„Ju sellel on mingi põhjus ja mõte, miks Looja on paarilised tänapäeval nii segi lennutanud, et inimkond näibki koosnevat üksiklastest või ebaõnnestunud suhtes kannatavatest õnnetutest. Ilmselt on paljude inimeste teine pool mõnel teisel kontinendil,“ arutleb Pirjo. „Ja eks erialaste mustrite muutmise mõttes on minu tulevik draamalaval. Olen Vana Baskini teatris ja teistes truppides teinud kümmekond draamarolli. Kuni ma veel positsiivse ja edulise häälestuse tähtsusest päriselt aru ei saanud, lasin endale ka ses valdkonnas sisendada, et olen saunik, kes ei kutsu publikut saali,“ tunnistab Pirjo. „Aga vot kutsun ikka küll! Igaühe jaoks meist on oma rollid ja väljakutsed – ja rahvas rõõmustab. Mida rohkem rahvas rõõmustab, seda kindlamalt on möödas need hämmastavad ajad, mil minusugune pikk inimene nähtamatuks muutus. Olen esimese-miljoni-etendusega saanud ülikõva draamanäitleja kooli. Ma tean, kuidas tekst lihastesse kinnistub, mismoodi sõnalavastustes järje peal pidamisse turvavöö kinnitatakse – ja kuidas publikule endast niimoodi kõik antakse, et ise ka ellu jääd. Kontserte andes olen endast mõnikord, kui on väga õrn ja ebastabiilne publik, enamgi kui kõik andnud – korjan iga kuulaja silmapaar-haaval oma tiiva alla nagu kanaema. Pärast on kõik õnnelikud ja tänulikud – aga mina ei mäleta, kuidas koju sõitsin. Enese mõõdutundeline jagamine on peen kunst.“

Pirjo jutustab, kuidas käis Endla teatri kolme naise etendust, kus iga näitlejanna teeb viis rolli, koos teiste aktrissidest sõbrataridega Märjamaal vaatamas ja südamesõbranna Carmen Mikiverile kaasa elamas. Kogu südamest armastatud teekaaslase üle rõõmustades küsis siis veel nähtamatu puntras-Pirjo kosmosest: mina tahan ka!!!

Inglid kuulsid seda küsimust ja ütlesid taevaisale edasi. Pirjo nägi televiisorist üht põgusalt tuttavat, ent olemuslikult temaga väga sarnast hingesugulast siiralt ja avameelselt oma hämaratest elusõlmedest kõnelemas. Lauljatar, kes reeglina spontaanseid käesirutusi ei harrasta, kirjutas avameelsele suguõele. Kellel oli just valminud näidend, milles nais-osatäitjal on seitse rolli. Üksilduse ja armastusepuuduse teema oli hetkega ununenud ja Pirjo sai selle seitsme naise rolli endale. Veel enam – see oli otsekui talle kirjutatud! Asjad on õhus.

Ning Pirjo hakkab etenduses „Täisring“ kehastama umbvenelasest koristajatädi, juuditarist ekstsentrikku, baltisaksa kõrgitari, biskviidihiirest ametnikku, hurmavat politseinikku kui ka surnud mõisaproua vaimu, kes koduhäärberist juba mitmendat sajandit lahkuda ei taha.

Värviline multimoor

„Täisringi näidend on kirjutatud Esna-kandi – mida tuntakse põhiliselt teleseriaali Naabriplika sündmuskohana – Sargvere mõisa 250.juubelist inspireerituna ning esietendus on meil 20.juunil nende juubelipidustuste ajal. Edasi läheme mõisatuurile ning sügisest vallutame seltsimajade ja küllap ka teatrite lavad,“ usub Pirjo. „Liitusin meeskonnaga just sel hetkel, kui alanud olid läbirääkimised kõigi võimalike Eesti mõisatega – mängugraafiku paikaajamisest kujuneski Täisringi-managemendis minu ülesanne. Nende läbirääkimiste käigus olen lävinud ütlemata meeldivate ja koostöövalmite tänaste mõisainimestega.

Meie mõisaloos mängime koos noorukese Laura-Retti Laosega värvilist tausta 21.sajandi mõisahärrale ja indiaanlasele. Kaks koonusessejooksnud üksildast meest on kumbki oma nõiaringis, ühel on karikas täitunud, teisel täitumas.

Indiaanlane – Lauri-Kare Laos – tuleb Ameerikas metropoli alla ehitatud isamaalt pilvelõhkujast ära. Tema lapsed on assimileerunud, hõim lagunenud ja juhustejada toob ta Eestisse mõisavalitsejaks. Rahvusest on jäänud pelk elukutse, mille ta siinmail röökivalt naljakal ja dramaatilisel kombel jõuluvanatööga ühitab. Selleks, et ring täis saaks ja asjad paranema võiksid asjata, peab kriis laes ära käima. Ja käib ka – sajaga, paljude autentsete indiaanirahvaste laulude saatel.

Mõisahärra, keda vaheldumisi kehastavad Indrek Taalmaa ja Margus Prangel, ei tea, et ta on baltisaksa võsukesena kiratsevas mõisas direktorina samasuguse täisringi ahistuses. Ta ei tule teiste võimalike variantide pealegi. Ammugi ei märka too kaame kuivik, et tema kõrval on kogu aeg olnud Naine.“

Pirjo kirjeldab vaimustunult, et mõisatuurile mineva etenduse peategelane on müstiline Õigel-Ajal-Õiges-Kohas – nii lavaloos kui tegelikus elus on uuele tasandile tõusmise ja nõiaringist väljumise võti just nende Omadega kohtumine. Tekib ühendatud jõud, mis mitmekordistab igasugused korrutustabelid ning eksinud hinged ja kadunud pojad-tütred leiavad taas iseenda ja oma Tee.

„Oleme Marguse ja Indrekuga arutanud, et selline loomulik ja orgaaniline, improviss-vormiline lavastus annab võimaluse mitu aastat teksti täiendada ja hetkesündmusi peegeldada nii, et endal ei lähe monotoonseks. Iga õhtu ja koht, publik ja taust loob erilise ja erineva etenduse nagunii. Peaasi, et keegi meist ei kurdaks – mina ei meeldi, mina ei saa. Saan ja meeldin! Ja küsin endalt iga päev: kelleks tahan saada?“ julgustab Pirjo. „Täna pole ma ehk veel keegi – aga ma olen päris kindlasti see, kellest saab palju rohkem kui ma ise unistadagi oskan.“

Supiköögi Raissa võitleb elu eest

Me pidime Raissa Juhans-Murumetsaga (74) neil päevil Peterburgi sõitma. Tiit Pruuli oli austusest Euroopa kodaniku, aadelliku ja ülimalt väärika daami vastu meile Go Traveli piletidki leiutanud. Ent selle asemel heitleb vanadaam meeleheitega, mida linnavõimud üha uute lainetena tema Ärkamise-nimelise 24aastase elulooga supiköögile kaela saadata. Valimised on möödas, nüüd nöögime nõrgimaid ja kui nad alla ei anna, müüme teeneka ja erilise maja lihtsalt ära.

„Enne valimisi tõid Sven Mikser, Indrek Saar ja Ivari Padar mulle siia tänukirja ja lilled. Valimiste ajal saatis päästeamet ettekirjutused, mille täitmisele – korstnapitside ehitus, ahjude korrastamine – kulus ligi neli tuhat eurot. Aga uued ettekirjutused nõuavad, et ostaksime trepipüstakusse küproki ja rauduksed. Pärast valimisi läks linna kinnisvaraameti juhataja puhkusele, saates enne mulle kirja, et ta paneb puhkuselt tulles uue hooga meie maja müüki. See kiri tappis mind ära. Depressiooniga olen kõigi nende võitlusaastate jooksul harjunud toime tulema. Minu lapsed ja vanurid, minu haprad hinged – nende nimel pean vastu. Ühe võimuka naise kiretu teade, et Pärnule piisab sellest supiköögi-värgist ja maja müüakse ära, tappis mu ära,“ tunnistab Raissa, selg ikka sirge ja laitmatu soeng katastroofiteateid trotsimas. „Meie Skandinaavia-metseenid saavad üsna tõenäoliselt selle 76 tuhat või mis see linnavalitus tahtiski, kokku. Palusin, et mulle antaks kaks aastat – ja ma tagan selle maja säilimise pärast minu lahkumist ikkagi vaestele-vanuritele-lastele. Või lastagu viisakalt mul vähemalt enne maha surra, kui mu elutöö hävitatakse.“

Veerand sajandit pühendumist

Peterburi poole vaatas Raissa enne katastroofitsunaami peale voogamist kolmel põhjusel. Esiteks on ta seal sündinud. Teiseks vajaks ta igapäevasest rutiinist ja muredest vaheldust, et mitte manduda. Kolmandaks on ta emale lubanud, et läheb neurokirurg Kirill Batmajevi hauale tema ema ja teiste tänulike patsientide nimel austust avaldama.

„Tahaksin Neeva-linna jõuda enne sügisvihmasid, hiljemalt augustis. See võiks juhtuda ka enne, kui Pärnu koertevarjupaiga hea haldjas Birjo Piiroja mulle helistab ja ütleb, et saabunud on mulle sobiv kutsikas. Minu vana ustav tänavatüdruk Plõksik lahkus hiljuti siit ilmast – tuli hulgusena ja läks kopsuvähi tõttu. Jõuan loodetavasti veel ühe koera ära pidada, kui iseendaga kenasti ümber käin. Kena ümberkäimise hulka kuulub lubaduste täitmine ja reisimine. Mida harvem, seda hinnalisem,“ arutleb Raissa.

Supiköögi tsarinnana tuntud daam on pidanud Pärnus 24 aastat MTÜ Ärkamine supikööki. Söömas käivad kodutud, vanurid, hättasattunud. „Raja juures“ asub Academia Non Grataga samas majas Karja ja Suur-Sepa tänaval, kus on pakutud tänavalastele varjupaika, peetud laste loovusringi ja muulasperede laste lõimumise keskust, jagatakse sümboolse hinnaga rõivaid-jalanõusid-kööginõusid. Brüssel ja vanajumal ise on seni seda karismaatilist missionääri rohkem toetanud kui kodulinn.

Proua Juhans-Murumets sündis Leningradis ning kolis beebina oma sõjaväelasest isaga koos Haapsallu. Kuna ta haigestus siin tuberkuloosi, saatsid vanemad ta Ukraina kliimasse vanaema-vanaema juurde kasvama. Mis oli üks olulisi eeldusi daamiks kasvamisel – eeskuju ja tohutu lugemus kasvatasid temasse kõrge lennukaarega kultuuritundlikkuse.

Daamiks kasvamine

Pärast meditsiinitehnikumi lõpetamist ja laborisse tööle asumist asus naine armastusest endast 35 aastat vanema kirurgi Arnold Juhansi vastu Eestisse elama. Armastus mehe vastu viis armastuseni Eesti kirikute ja ajaloo vastu – mõisate imetlemine viis ühendusse siinse loodusega. Nii kirkuid kui mõisaid, loodust kui ajalugu on naine oma „Ärkamise“ juurde kogunenud lastele nii pühendunult tutvustanud, et see on ilmselt muu hulgas põhjus, miks talle omistati Euroopa Kodaniku aunimetus.

Tänu kauasele sõbratarile Marianne Mikkole muidugi. Tema esitas, Euroopa märkas – ja tunnustas naist, kes kõneleb suures osas tsitaatides.

Erakordne lugemus liidus suurepärase mäluga võimaldab tal illustreerida oma enese äratundmist, et aeg on Jumal Josif Brodski luuleridadega. Ning analüüsida armastuse olemust Guy de Maupassanti sõnadega kaunistatult.

„Marianne Mikko on mind kirjeldamatult palju aidanud – eks ta selleks mind Euroopa pealinnaski on esitlenud, et Eesti mind märkaks ja toetaks. Tänu sellele, et ta on nii kuldne hing, on ta ise viimaks ometi isikliku õnneni jõudnud – abikaasa on ja koerakene on. Nii palju armastust…“ rõõmustab Raja oma heategija üle. „Inimesed on armastuse mõiste ära labastanud ja kulutanud. Ükskõik, mis keeles ma seda ütlen – ikka jääb väheks. Mitte see ei pisenda armastust, et temast tehakse seksi sünonüüm. Seks on püha ja jumalik. Seks on kahe inimese vahel vallanduv sümfoonia. Ent armastuse sõna on lihtsalt ära raisatud.

Nii, nagu inimesed raiskavad ka üksteise aega. Mul on üks lemmikpoeem sellest, kuidas Peterburi intellektuaali päev laiali pudistatakse. Igaüks, kellel pole midagi teha, tuleb seda tegema tema koju. Kui ta põgeneb kohvikusse, püütakse ta ka sealt klatšiva-vinguva-kiitleva maitsetu möla võrku – nõnda et ta on õhtuks surmani väsinud mittemillestki ning iseennast kaotamas. Tänu taevale, et sel teemal on poeem loodud – olen osanud ise säärasest tühisest nahkapistmisest hoiduda.“

Mõistatuslik

Raja juures on kogu aeg rahvast. Mõlemal pool. Õigemini igal pool.

Köögis töötav endine sanatoorium Estonia peakokk ja laomees kõnetavad tsarinnat ees- ja isanime pidi ning teietavad. Söögitoas jutustavad endised müüjannad ja klubitöötajad, kuidas haigused on muutnud nad võimetuks endale ise süüa keetma ning ühtlasi aitab Raja juures käimine üksilduse vastu. Jalga puhkab endine nõukogude liidu kirjanike liidu esimees. Kusagil askeldab aednik maasikaid vihma käest päästa. Fassaadipoolses majaosas avaneb tänavale humanitaarabi kauplus, kus leidub kõike. Ning kui Marianne Mikko poleks üsna viimasel hetkel sekkunud, oleks kogu selle väikese maailma rendileping detsembrikuus lõppenud.

„Mina isiklikult poleks kodutuks jäänud – mis te nüüd!“ naeratab aristokraatlik emand, kelle vanas stiilis külalistetoas on samuti alati külalisi nii Eestist kui Venemaalt. Kusagil maja sügavustes on ka magamistuba, kuhu on enamasti peitunud vanahärra Murumets. „Ma tahaksin selle maja aluse maa ära osta. Siis jääks pärast mind minust sõltujatele midagi tõelist. Maja ise – ehkki ta on meie unikaalne multifunktsionaalne pesa – pole enam tühjagi väärt. Miks ma ise oma elutöö tulemusel seda maad osta ja tuleviku supiköögile pärandada ei saa?

Sellepärast, et ma investeerisin oma säästud väga rumalasti. Mitmed soliidsed pärnakad paigutasid õhinal oma raha ühte Ameerika investeerimispanka, mis koliti mõne aja pärast Küprosele ja sealt edasi… olematusse. Ükski e-aadress ega telefon ei vasta ja mitte keegi ei vastuta. Tüüpiline petuskeem. Mis pole muidugi kuigi lohutav, kui tegemist on minu konkreetse rahaga, mida lootsin maaostuks kasvatada…“

Lubadus

Neurokirurg Kirill Petrovitš Batmajevi hauaga – kelle mälestust on Raissa emale lubanud austama sõita – on samuti mõistatuslikud lood. Pärijate kinnisvaralahingu tõttu on see teadmata. Batmajevil enesel lapsi polnud – „plemjannikud“ tirisid tema pärandi niimoodi ribadeks, et ta ise läks lahingus kaduma…

Ometi on tegemist Tšingis Khaani otseste järeltulijatega – Rajal on selle kohta rida raamatuid, kuidas teisiti. Osa neist järglastest on pannud aluse Venemaa Tiibeti meditsiini keskusele, kus on ravitud Gorkit ja Molotovi ja loendamatuid teisi võrdsetest võrdsemaid – Raissal on vastavad raamatud. Ning sellest hoolimata tuleb tõotust pidaval tütrel kallis kalm kas ise leida – või mõnd teist samaväärset paika ema poolt viidud lillebuketiga austada.

„Elu on mind õpetanud uskuma müstilistesse kokkusattumustesse ning õigel ajal ja õiges kohas läbi õigete inimestega kohtumise sihile jõudmisse,“ kinnitab Raja. „Kord otsisin Peterburis bukinistide müügikohta, kus leti all müüdi ka keelatud kirjandust – Ahmatovat, Jesseninit… Mu emal oli muide Jessenin madratsi alla peidetud, kui see koos kümnete parimate autoritega keelatud kirjanduse hulka arvati. Koputasin enda ees kõndinud tundmatule õlale, et küsida, kus on bukinistide… Oi! See oli Robert Roždestvenski, kellega mul oli au sel viisil tutvuda ja otsitud uulitsani jõuda.

Kui ma nüüd sünnilinna pääsen, siis tahan mõnda katedraali küll minna – Ermitaaž aga enam väga ei tõmba. Pähe on kulunud. Kuigi ennast ja mälu värskendada on väga vaja – rutiini suletud ring muudab primitiivseks.“

Õnneks toob suvine Pärnu uut hingamist – tõsi küll, olnud aegade vene ja juudi suvitajaid enam siinsetel soomekeelsetel tänavatel suurt ei kohta. Nad on lahkunud. Iisraeli ja tähtede taha.

Väikeste asjade jumal

„Inimkonna terviklikkuse äratundmiseks pead olema piisavalt küps ja kogenud. Ometi tirivad inimesed Jumalat oma armetus omandikires, võitlusjanus ja teistest-parem-olla-tahtmises igaüks enda poole. Kõigevägevam on taevas otsekui risti löödud – igaüks tahab teda omada.

Ent selle tõsiasja pärast ei pea tingimata õnnetu olema. Jälgid, mõistad – ja hoiad kokku niisuguste isiksuste ja vaimsete jõududega, kes teevad sind ennastki tugevaks. Siis jagatakse sulle nii väge kui raha, et iga päev enam kui sajale inimesele suppi keeta ja pannkooke küpsetada,“ usub Raja. „Mind muudavad mõtlikuks toidutonnid, mis iga päev supermarketites pahaks lähevad. Kusagil on küll toidupank, aga igapäevane raiskamise voog on koletu. Kellele toodi eksootilistedt maadest haiuime, kellele papaiasid ja muid võõraid hõrgutisi, mida prügikastirahvas suurpoodide konteineritest korjab ja mullegi siin müüa püüab?“

Siunamise asemel tahab Raissa uskuda, et selline energiat raiskav ja rumal toidu lennutamine ümber Maa on lõppemas. Inimesed hakkavad paratamatult sööma oma maal kasvanut ning oskavad seda jagada ja valitseda.

Teel hulgilattu igapäevase toidukoorma järele – see ongi muide Raja põhiline põhjus oma erilisest kodust väljas käia… – on naine õnnelik Pärnut kaunistavate imeliste majade üle. Suurepärased fassaadid ja ka interjöörid on läbi nõukogude tölbi mentaliteedi meieni säilinud. Tuleb tänada neid inimesi, kes need hooned kui isiksused korda on teinud.

„Nojah, vaatamata kaunile linnaruumile ja sellesse investeerijatele on küpsenud ikkagi terve põlvkond infantiilseid uusrikkaid. Ebaküps rahajõmm ei näe, et ligimesel tema kõrval lasevad kalossid vett läbi. Ullike ei mõista, et inimkond on tervik. Mina loodan siiski, et peagi on ärkamata lapsemeelsed rikkurid välja kasvanud kompleksidest, mis sunnivad endale veel teist ja kolmandat mõisa ostma – sõbral ju on – või investeerima lennukisse, kiirkaatrisse, limusiini, mida tegelikult üldse vaja pole,“ loodab Raja. „Vaadates minu juures söövate, puhkavate ja hingesooja saavate inimeste silmadesse armastan inimkonda. Üks osa sellest inimkonnast toob endale Veneetsiast kuldniitidega kokku õmmeldud kleidi. Teine osa pole selle peale kade, vaid kaastundlik. Ja lootusrikas. Küll sinagi kasvad, kullast traagelniitidega tütrekene…

Oleme oma õnnes ja viletsuses õed ja vennad. Meie juurde kuuluvad väiksemad õed-vennad, kes meiega nii rikkust kui vaesust jagades meie hinge soojendavad. Suurte mõtlejate ja usujuhtide õukonda on alati kuulunud kanad ja lambad, mesilased ja koerad. Nemad tajuvad universumi lihtsaid seadusi, kõige soetust kõigega – ja hoiavad oma ürgtarga lähedusega ka inimest õigel teel.

Väikeste asjade jumal teeb suuri asju. Kuni meid näilise ja ajutise kasu pärast ära ei tapeta.“

Margoti ja Raivo kitselüpsi elukool

Margot Torn on Ohekatku külas Kuusemäe talus katse-eksituse meetodil õigeid nišše ja ellujäämismooduseid õppinud mituteist ning Raivo Rähni tema kõrval pea neli aastat. Mõlemad on kuuekümne ringis, lasterikkad ja mitme haridusega ning nende jaoks algas liikumine Maale Elama ammu enne riiklikult välja kuulutatud buumi.

Täna on paar jäänud kitsede-notsude, ponide-penide, lindude-jäneste pidamise juurde. Mesilased ka. Kuna brüsselitoetustele Kuusemäe omad reeglina ei kvalifitseeru, katab Margot talu eelarve lüngad raamatupidajana. Tal on ka majandus-, teoloogi ja psühholoogi haridus ning karm elukool õlg-õla kõrval tehnik-ehitaja-autojuht-kitsetalitaja-poniteenindaja Raivoga üha kestab.

Kui maaelu ministeerium äsja nende kitsefarmi külastas ja kõigile pere eluliselt olulistele küsimustele vastata lubas, olid Margotil ja Raivol valmis küsimused:

• millal kuulutatakse Eestimaa mhedaks riigiks, nii et kulukaid dokumente-litsentse peavad taotlema pestitsiidide-herbitsiidide kasutajad, mitte niigi mahedalt elavad ja tootvad kitse-poni-lamba-hobuinimesed
• millal asub riik väikeettevõtjate ja talude laenutaotluste taha kaitseks pankade eest, nii et kodutalusid ja küla-ettevõtlust saab reaalselt arendama hakata
• millal lõpeb viimaste Eestisse-jäänud perede survestamine maksude-santsioonide-kontrollide-ähvarduste-äraütlemistega
• millal asuvad inimesi nõustama ja abistama palgatud ametnikud tegelikult oma rahva poolele ega tööta ülipüüdlikult meie inimeste vastu – et nood ellujäämiseks hädatarvilikke toetusi-laenusid mingil juhul ei saaks
• millal hakkab riik toetama väikeettevõtlust kui maal elu jätkumise ainust tagatist – ning annab rohelise tee talu-firmadele ja koduste niššide täitjatele, mitte aina bürooidudele, korterkolossidele, logistikapeletistele 100 töökoha ja 3000euroste palkadega
• millal lõpeb inimeste piinamine ja painamine rail balticu alla jäämise õudusega – uusemäe talust peaks üks katastroofistsenaarium sel moel üle sõitma, et raudtee tuleb üle elumaja ja praegu ehitatava hobusetalli ning talust jääb järele vaid kitselaut ja piimaköök.

Kuivõrd maaeluministeeriumi rahvas käitus kitsefarmis autodest välja pudenedes nagu film siin-me-oleme-vol-2 – uikuinunnud-iiiiisssake-ega-nad-ei-hammusta – loobus Raivo küsimustest ning läks ehitama piimakööki, milleta piimale litsentsi ei saa, mille varustamiseks väiketaluniku otsetoetust ei antud – ning mille jaoks hädavajalik rahapisku teeniti perega äsjasel Luige laadal.

„Me oleme ka laatadel korduvalt kahjumis käinud. Seekord oli ilm meie poolt – rahvast oli palju, meie kitsed-talled-sokk, sead ning jänksid olid väga fännatud ning me käisime Margoti ja abis olnud lastega igaüks enam kui 20 kilomeetrit päevas maha, et lapsi sõidutada,“ kirjeldab Raivo. „Tänu sellele saame piimaköögi omal jõul püsti – kitsed poegivad praegu lakkamatu voona, nii et piimajõed on tarvis pudelisse püüda paari nädala pärast. Järgmiseks tuleb püstitada seebikoda – Margot õppis kitsepiimast seepi valmistama, aga toas sooritamiseks on see keemia sobimatu. Misjärel ehitan lõpuni hobutalli. On teatud loomad-pereliikmed, kelleta Margot ei saa – ta teenib hinnatud ja hõivatud raamatupidajana talule elatist, pilk hobustel. Ja eks nii ponid, kellel on praegu Raja talu täkk ehal – kui tinkerid, külmavereised kirjud hobused, kes lähevad samuti täku juurde varsarallile – sünnitavad meile ka sissetulekut. Kui vaid varssasid ilma nutmata müüma õpiks…“

Katsehaaval arukamaks

Elu võimalikkuse kool on Margotile ja Raivole õpetanud, et põhirõhk tuleb panna kahele loomaliigile. Sama on avastanud teisedki Kuusemäe perega samasse haritlas-maaettevõtjate võrgustiku pered. Andrus Teemanti kunagisest miniloomaaiast on jäänud miniponid ja miniveised. Viimased minisead saabusid koos tosina poniga Margoti-Raivo muinasmaale ning on osutunud toredateks teenistujateks. Põrsaid ostetakse sama hoogsalt kui neid juurde sünnib. Ka tänavused tüdruk-talled on kõik juba ette ära lubatud, sest suuremaks kui 40 lüpsikitse Margot oma koormust kasvatada ei taha. Poiss-produkti käitlemiseks on pere õppinud liha-naha-seebikunsti saladusi. Ja lubatuse piiril laveerimist. Enamus produkte eeldab ülikalleid litsentse ja kilomeetrilisi dokumente.

„Näen raamatupidajana erinevate erialade inimesi teenindades-nõustades, kui paranormaalselt lihtne on meie tänases riigis olla süüdi, võlgu ja hirmutatud-ohutunde alla rõhutud. Rahvas teab, milline hinnatõusu tsunami kütuse aktsiisist tõuseks – liiatigi on just meiesuguste fanaatiliste mohikaanlaste jaoks auto enesestmõistetav kehaosa – meid pole kindlasti vaja terviseklubide juurest küttida, sest meie terviseklubi on kodus,“ muigab Margot päikeseliselt, ehkki iga päev tuleb kuulata-lohutada-nõustada mõnd oma klienti, kes sai priadelt äraütlemise, kes ei saa esiisade talule pangalaenu, sest see pole kipsikülv ega kivilinna korter, logistikakeskus ega büroopeletis. “Mind hämmastab enamuse mu klientide entusiasm ja elujõud. Ka enese puhul küsin, kuidas saab olla nii, et me kõik väljastame 30-euroseid arveid aga maksame 300- ja 3000euroseid – ja saame hakkama!? Olen õppinud elama teadmisega, et ka meie projektid Raivoga ei kvalifitseeru. Sellestki paradoksist tuleb võtta parim. Sel ajal, kui projekti koostame ja loodame, teeme tõusva optimismi ja lootuse tiivul juba pooled plaanid teoks. Samal ajal kui meie tulevikku klopitakse ja veerdetatakse koridorides, mille kõrval Kafka ja Orwelli fantaasiad kahvatuvad, me ju aina rügame ja arendame.

Järjekordsete äraütlemiste, ähvardamiste ja sanktsioonide teerulli all tuleb õppida ellu jääma. Jah, aeg kulus asjatult, jah – pidev hirmunud süüdi-võlgu-foon kurnab – aga kogu see rahvavaenuliku haamri all elamine on äraõpitav. Näed, me heidame nalja, naerame end oimetuks ja areneme!“

Seep ja ajurakud

Nii Margot ja Raivo kui isand Teemant, kellelt nende ponid-notsud-jänksid tulid, on korduvalt kaalunud Eestist lahkumist. Mitte maalt ära, vaid Eestimaalt, kus tänase poliitika tagajärjel on elu võimatuse haprale piirile libisenud. Kes unistab talupidamise jätkust Austrias, kes Skandinaavias… ent järeldus on alati üks: koduigatsus tapaks seal, kuhu tegelikult ju ei oodata. Nii nagu meiegi ei oota tühjakspeletatud maad täitma võõraid sisserändajaid, aitäh…

„Olen siin Kuusemäel aina õppinud, kukkunud ja tõusnud ka naisena. Siiakolimise aegne abikaasa elab täna oma uue perega Soomes ning mina olen temast jäänud võlad ja haavad ammu lappinud. Teine katse-eksikaasa on samuti järgmisse tallu koduväiks tädirandunud ning mina sain oma taluvuse piirid teada,“ on Margot elukooli eest tänulik. „Raivoga püüdsime meie esimesel ühisel talvel siia jõulumaad rajada – ent raplamaine turismus kätkeb endas juba eos sissekodeeritud pankrotti. Siia tullakse tarbima ja kitsepiima jooma, lobisema ja tuulduma – ning hämmastutakse, miks koju kaasa küsitava kitsepiima eest maksta on vaja…

Raivol on siinmail olnud rehvipost ja toidupood – meie talule arendusraha teenimiseks on ta ühe talve Soomes ehitanud ning me kogesime, et ükski raha ei korva seda, kui 24/7 ametis peremees on ära. Täna teeb ta pankrotis seavabrikule transat, saab söödaveo eest palka lihatoodetes ning ühtlasi on kursis sündmustega pankroti- ja reilbaltiku rindel.

Ja niimoodi me õppetund-haaval seebikeetmist ja ajurakkude kasutamist harjutades endale loodetavat pensionisammast rajamegi. Rakukesed on loodetavasti tänaseks need alad välja raalinud, mis meid eluõhtuni teenivad. Eks kunagi on vast toimiv kitse-notsu-ponifarm võimalik ära müüa, kui hooldekodusse kolimiseks raha on vaja – meie lastel on igaühel oma tee ja muinasjutt ning kedagi ei saa sundida meie unistust elama.“

Läbi halli ja haigust

Margot on omal nahal kogenud, kui otseselt kõik mured ja hirmud läbi psüühika meie füüsist mõjutavad. Kui mure oma sissetulekute ees ühineb sõprade ja klientide hirmude ja probleemidega, jääb päikeseline emand otsast otsani haigeks.

„Ent seegi on uuemal ajal pigem positiivselt õpetlik kogemus. Olen kuude kaupa viiruste, seedimise ja liigestega sõdides teada saanud, et minu mees teeb ja saab kõigega hakkama ka siis, kui mina audis olen ja aastatepikkust pinget ja võlga tasa magan,“ on Margot tänulik. „Ja meie koostöine võrgustik sõpradega on lausa taeva kingitus. Teeme igapäevast koostööd ja õnnelikke tulevikuplaane meie küla lambakasvataja Imme ja Maasikmäe ratsataluga, Raikküla ratsakooli ja Ene Lauri mesindustaluga.

Lisaks seebikeetmisele ja juustumeistriks õppimisele seame Raivoga sisse ka veebikaamera, mille kaudu rahvas saab ponide elu ja kitselüpsi jälgida ning mesitarude haldamist õppida – nii nagu me isegi kõiki kunste katse-eksituse meetodil ja teiste kogemustest omandanud oleme.“

Raivo ja Margot nendivad, et nende elu on tegelik igapäevane mess Maale Elama ning järjejutt elu võimalikkusest maal ja Maal üldse. Nende sõpruskonnast mitmed on lahkunud nii maalt, Eestist kui siitilmast üldse – viimane neist rapsipõldude mürgipilvedest alanud kiireloomulise tõve tõttu. Hääbus koos mesilastega…

Paraadpilt nunnumeetriga põhjas

Soojad ja vaimukad, eluterved ja kohati isegi põhjendamatult optimistlikud Kuusemäe omad võtavad nii kooliekskursioonid, sünnipäevapeod kui ministeeriumirahva vastu ühtviisi leebelt nagu maavanaema-vanaisa muiste.

„Kuidas linnamees Urmas Kruuse maaelu müsteeriumiga kohanenud on?“ küsib Raivo.

„Me töötame sellega,“ vastab keegi ministeeriumitöötajatest pilku nuhvlist välja tõstmata. „Ma pole teda kohanud, sel päeval, kui kohtumine pidi olema, olin Brüsselis.“

„Miks ta koos teiega meile külla ei tulnud?“ imestab Margot.

„Ta ei ole meie osakonnast,“ vastab teine ametnik endast koos talledega pilti tehes.

Pildile jääb metafoorne olukord, kus seitse kitsetalle püüab emad kaotanult ja segadusse sattunult ühe heatahtliku kitsemamma tissi otsa mahtuda. Justkui maksuamet, kolme instantsi kontrollid, päästeamet ja aktsiisikollid kõik ühe korraga.

Raivo ehitab keskendunult oma piimakööki, olles ära kuulnud linnarahva siira lootuse, et ehk ehitatakse reilbaltik ikka üle kellegi teise, mitte nende koju, sest kitsetalled on ju nii nunnud ja ponid nii lahedad ja näe notsud ja jänkud ja issekenekülljah.

Margot võtab kumbagi käe otsa ühe lapselapse, et jõuda enne selle päeva raamatupidajatööd perele süüa teha ja järele mõelda, mida järjekordsed ekskursandid siis õigupoolest sellele talule andsid. Näiteks peegli. Külaliste linlikult võhikliku maaelumüstilise pilgu kaudu on meeldiv ja julgustav märgata, kui sügavate kihtideni me oma elukoolis oleme jõudnud – linnalastena alustades, loendamatute rehade ees kaerajaani tantsides – ning vaatamata riiulitäite elukooliraamatute südameüdist läbi laskmisele pole me kaotanud usku-lootust-armastust. Ega kaotagi – aukartus elu ees ei luba. Lihtne on lõpetada – aga katsu sa alustada…

Kui keegi peaks meie rängale rajale astuda soovima, on nii Margot-Raivo kui teised meie entusiastide võrgustiku talud alati valmis õpetama ja hoiatama, realistlikult julgustama ja mõttetute vigade kordamise eest kaitsma. Aitäh.

Kalev Veskimäe, kelle sõnum toe ja juhatuse otsijale keskendub ärkvel olemisele kui kohaloleku praktikale, mõjub ülimalt rahustavalt ja soojendavalt. Mis ei tähenda, et pärast temaga vestlemist ja lühida seansi läbimist väga oi-olukord ei vallanduks. Kalevi jutuvoog avab sahtelhaaval su sisemise arukuse, kõnetab sinu kõrgemat Mina nii, et see alustab tänu tekkivale ühisväljale oma enese oluliste, ent uinuvate oskuste rakendamist. Võib juhtuda, et pärast äratust oma olemise ja olemusega silmitsi jäädes satud tõelisse tsentrifuugi – kõht lahti, süda paha, kraanid ja riivid ununevad lahti, tekib kaos – millest pärast rahunemist kujuneb teadlikum korrapära. Kohtumine Kaleviga loob uue harmoonia. Mis pole mõistagi püsiv seisund, vaid üha voolav protsess – tuleb aina peale voogavaid mälukillukesi ja mõtteid tervitada ja teadvustada. See teejuht ei jäta kedagi, kes temalt tuge otsinud ripakile, võtab vastutuse – ent klammerdumisest aitab siiski kenasti lahti. Minu kiusatus kohtumise järel talle helistada, möödus sujuvalt – oli ja on meeldiv teadmine, et me jäime niigi, ka helistamata teineteist peegeldades ühendvälja. Mõnel hetkel võib ju piiluda kodulehekülge www.kohalolek.ee Sellest väljast on ilus ja valus iseseisvalt just siin ja praegu vajalik välja noppida. Pidevalt voolates.

Kalevi Koju-tulek

Kalev jutustab endast nii: „Olen sündinud ja keskkooli lõpetanud Kesk-Eestis. Diplomi järgi olen kõrgharidusega insener ja samal ajal käisin ka Tartu Juhtimise Kõrgemas Koolis. Juba insenerina  astusin Tartu Ülikooli inimhinge inseneriks, psühholoogiks õppima, aga need õpingud olen kaks korda katkestanud.
Minu arengutee märksõnad: noorusajal  mõistmine, et on olemas kaks maailma. Üks on see, mida  näeme endast väljaspool eksisteerivana. Ja teine maailm on palju sügavam, mustilisem, olemuslikum.
Mind on alati köitnud see teine pool ja otsingud seoses sellega.
Tõuke sissepoole vaatamiseks on andnud sisemine protest välise maailma surve vastu, poolteist aastat nõukogude armee koosseisus Afganistanis viibimist – ja naised minu elus.
Sügavamad  inimolemuse äratundmise kogemused algasid aastast 2005. Erinevaid omandatud tehnikaid on olnud palju ja enamus nendest osutunud olulisteks trepiastmeteks minu teekonnal Koju.“
Täna toimuvad Kalevi peetud loengud, seminarid, praktikapäevad ja individuaalsed seansid  vastavalt inimeste huvile ja vajadustele. Enamus väemehe ajast kulub individuaalsetele kohtumistele, sest inimestel  on tema sõnul väga sarnased käitumismustrid, kuid erinevad motiivid ja tagamaad. Individuaalsed vastuvõtud on Türil, Pärnus, Tartus ja Tallinnas. Regulaarsed Kundalini jooga tunnid toimuvad Türil, Paides ja Pärnus.
„Enamus niinimetatud kaasaegseid tervendajaid kasutab inimeste aitamiseks mingeid tehnikaid, mille kasutamine eeldab, et inimesega on midagi valesti ja see tuleb korda teha. Aastaid ise tehnikatega tegelenuna tean, et kõik tehnikad aitavad samal kombel, nagu ka medikamendid, aga neid kasutades on raske jõuda murede ja vaevuste põhjuseni,“ teab Kalev. „Ma ei nimeta ennast tervendajaks. Tõeline tervenemine saab toimuda inult inimeses endas, kui ta taipab asjade olemust ja oma kannatuste tegelikku põhjust. Saagem aru, et me loome ise oma probleemid.

Me kõik oleme pärit ühest Allikast. Oleme osa ühest teadvusest. Meie algolemus on täielikus harmoonias ja tasakaalus. Haigused ja kannatused on tasakaalust väljasoleku tagajärg. Mina peegeldan inimesele tagasi tema Lugu. Suunan, annan vihjeid ja vajadusel õpetan ka mõned abistavad võtted või tehnoloogia enda tasakaalustamiseks. Seepärast nimetan ka inimestega kohtumisi tasakaalu seanssideks, mille käigus annan neile võimaluse ühenduda oma tõelise olemusega ja muuta oma infovälja, energiat.“

Ego laks

„Kuivõrd igaüks loeb igast tekstist iseennast, pole pisiasjades kuigi oluline, mis lauseid me siin hetkel vormime – meie jaoks voolab jõgi edasi, lugeja ammutab siinsest oma,“ arutleb Kalev. „Erinevalt  paljudest õppetundide-valimise usku teejuhtidest ei arva mina, et me kehastudes oma õppetunnid teadlikult valime.

Sealpool, Looja või Isa või Algallika juures  käime nagunii. Kas unes, ise seda teadmata – nii, nagu me ei tea sageli ka oma öistest külaskäikudest sõprade-tuttavate juurde – või meditatsioonis ja teadlikult. Seal, kust me pärit oleme, on vaja käia – puhkame ja laeme seal – ning meie kõrgem mina hoiab tegelikult alalist ühendust nii Isa kui kaitsjate-juhendajatega, kes seal üleval meid saadavad. Kõiki meid. Erinevus on selles, kes seda teab, kes mitte. Kellel vaja, see teab.“

Kalev võtab olulistel teemadel vesteldes aegajalt sügavalt hingates ja silmi sulgedes nõuküsivalt ühendust nii oma kõrgema mina kui saatjate ja saadikutega. Ta selgitab, et seal, kuhu ta end keskendudes hingab, on Kodu. Ühenduses olemine aitab kogu isiksusel piltlikult öeldes kodus olla ja meenutada-teadvustada, kes ta selline on, kustkohast tuleb ja mispärast kehastus.

„Seal kodus pole mõtteid. Mõtted ja emotsioonid on ego laks. Kui omandame võime mõtlemata kuulata – mitte ei valmistu vestluspartnerit  kuulamata juba oma supervastuseks – siis me ei mõtle kuulamise ajal. Ja vastates ütleme seda, mida on vaja – ja meie ütlemised tulevad kõrgemalt ega ole ego etteaste,“ teab Kalev. „Me hulgume mõtetes aina minevikus – ja haletseme ennast, kirume ja kahetseme. Õnneks on iga neist mälumõtetest märk. Ärkvel olles märkame märki, teadvustame ja vabastame mõtted. Kohe puhtam ja kuivem tunne.

Ning me oleme aina teel järgmisse kohta – mitte siin just seda sooritust tegemas. Põrandat pühkides oleme mõttes juba uksest väljunud ja autoga järgmisse sihtpunktigi juba sõitnud – me ei tea sellises virvendamises, mis ilm on väljas, millise looduse keskelt läbi sõidame – ega mõista esimesel hetkel, mispärast harjavarrest pinnu saame. Pind toob meid ärkvele, nii me tasapisi endasse kohale tuleme.“

Mina ei ole mõte

Teejuht ja toetaja arutleb, et seda on küll tõestatud, et inimese ajukoor produtseerib mõtteid. Erinevad teemad ergastavad ajukoore erinevad osad: „Ent kuidas aju või südant ka ei lõigutaks-mõõdetaks – ühtegi mõtet kui asja, eset, mõõdetavat-kaalutavat toodet meie olemusest ei leita. Mina ei ole mõte. Mina olen valgusolend. Mul on maine keha, millega saan selleks eluks vajalikke tehteid teha. Mina olen see, kes tõmbab endale ühisväljast ligi teisi, sel hetkel tee- ja mõttekaaslasteks just kõige õigemaid ja vajalikumaid teisi valgusolendeid.

Pikal koolitusel Poolas juhtus minuga nii, et kui üks naine ruumi sisenes, sain puuga pähe – olin sekundi murdosaga niidetud. Mina, abielumees, sattusin ainsa silmapilguga kolm aastat kestnud suhtesse. Millest mu naine loomulikult teadis – räägime kõigest, muidu poleks ta mu naine! Ja milles ei olnud mingit seksi. See naine on tantsuõpetaja, vaba tantsu koreograaf. Tema tundis minus ära selle, kes õpetab talle tasakaalu, ärkvelolemise harmooniat. Mina püüdlesin keha vabastava ja puhastava tantsu poole!“

Kalev on tõhusa Järvamaa sepa poeg. Tänaseks teab ta, et matkimine on sedavõrd võimas jõud, et kui filmida näiteks emade-tütarde käeringide tegemist, siis iga liigese ja pisiliigutuse kõik nüansid on identsed. Paarikümne aasta eest oli ta sama turske ja jäik, liikumatu ja kohmakas nagu isa. Mitte et selles midagi halba oleks  – ent tänaseks soovitab mees tungivalt mitte lugeda neid eneseabi raamatuid, mis õpetavad imiteerimist ja oma mina kaotamist. Ühtki raamatut ei saa ega pea ära keelama, ent mina-kaotuse-käsiraamatuid lugema ei peaks.

„Minu jaoks oli isaga sarnanemises palju valu,“ tunnistab Kalev. „Mind kutsuti aastaid mu isaga sarnaneva kohmaka kõnnaku tõttu sepa pojaks ning sellest taagast vabanema hakkasin tänu poolatarile, kelle käes tantsisin endast suure loigu põrandale ja sain oma kehaga kontakti – ning tänu ühele väikesele poisile kaubanduskeskuses.

Ma ei armasta õppetunni-sõna, sest kool seostub mulle vägivalla, reglementeerimise ja ahistamisega. Nii isaga kui koolikorraga seonduv jõudis mulle kohale, kui nägin lettide vahel nutvat ja visklevat poissi. See seal maas olin… mina. Mulle jõudis kõik pärale. Tormasin kauplusest välja, nutsin ja karjusin õues ennast tühjaks. Saabus rahunemine ja leppimine. Panin isale küünla. Tänasin. Kõige eest – sõna otseses mõttes. Jumalaga, Sepp! Ja see oli lõpetatud.

Mis puutub lugemisse, siis praeguseks mina, varem üliahne ja ajamahukas lugeja, enam raamatuid kuigi pikalt ei loe. Võtan küll raamatuid sageli pihku, lasen neid siit-sealt lugedes sügavalt läbi enese ning tean mõneminutilise raamatusse-mineku järel, mida see raamat minule ütleb.“

Head teed, poeg!

Oma neljast lapsest noorima, 7aastase poja vabaks laskmist on mehel tulnud pigem emale õpetada. Poiss on otsustanud minna Indiasse kooli, sest eelmisel korral seal-käies tundis ta endale õige kooli ära. Nüüd märtsis käisid isa ja poeg uuesti seda kooli vaatamas.

„Minu poeg on juba lasteaias käimise üle ise otsustanud. Mõnel päeval teatas ta, et tahab täna näiteks pool päeva suhelda. Siis juhtus sageli, et ta tõi oma rühma meie koduvärava taha, õpetas teisi lapsi meie koeraga suhtlema – ja kasvatajad seisid kuulekalt kõrval. Nüüd arvab poiss ise, et läheb juba sügisest aastateks Indiasse kooli. Mina arvan, et ta läheb enne aastaks siinsesse Gaia kooli,“ naeratab isa. „Ema sattus ahastusse. Keeldus nii poisi otsust aktsepteerimast kui teda oma kaisust tema voodisse saatmast. Mina kolisin teise tuppa diivanile ja ütlesin, et tulen abieluvoodisse tagasi siis, kui naine on jõudnud otsusele, kellega ta abielus on.

Laps on meie elus külaline, kingitus, Meister. Oma väikese Meistri otsuseid aktseptin sellepärast, et minu meelest ei pea inimene siin planeedil selleks katki minema, et siis läbi elu terveneda. Arukamad võivad jääda terveks, et kujuneda abivajajate tervendajateks.

Kui meie poeg paariaastasena käe vastu mitmesajakraadilist klaasist kaminaust pani ja peopesa lihani villi kõrvetas, nägime koos naisega imet – vigasaanud laps vingus ja õiendas, nagu haavatud jumal, me ei sekkunud ega tupsutanud, vaid lasime väikesel inimesel ise oma võitlust pidada – ja hommikuks oli peopesa… paranenud!

Lapsed õpivadki  oma pehmete ihujuppide abil keskkonnaga toime tulema, kui nad kukuvad ja ennast ära löövad, ei hakka nad sinnamaale nutma, kui emad ei hakka ohhetama – oi-sa-said-haiget-vaesekene. Ohhetamine õpetab selgeks sõnad haigus ja valu – ning loogilised seosed, kuidas nende abil tröösti, hüvesid ja puhkust pälvida.“

Kalevi sõnul peegeldamegi üksteise peal hetkest hetke võimalusi olla terve ja areneda ilma katki ja haigeks eksimata. Pidev peegeldamine aitab ka enda kaotanud inimesed Koju. Kui on soov lahkuarenenud suhet parandada – abiks jällegi ärkvelolev, teadlik, iga märki märkav peegeldamine, samastumine ja tagasiside pakkumine. Ent samas ei pea mehe sõnul suhet tingimata parandama – eluetapid saavad läbi ning mõne etapi külge klammerdumine on enese ja arengu piiramine ega ole sugugi chill ega fun, mis on energeetiliselt inimese siinolemise olemusega kõige kooskõlalisemat sõnad.

„Me uueneme ja sünnime üha ümber. Kooli kokkutulekule minnes võid jahmuda, kui mõni Pets kohtleb sind, sadu kordi kvanthüppeid sooritanut, nagu Katsi kaheksandast beest. Tema lihtne maailm võibki seal kaheksandas klassis kinni olla ning ta ei oskagi teisiti näha. Seekord. Sinul on aga seda suurem kergendus ja tänutunne lävida nendega, kes on samas vibratsioonis ja dimensioonis ning näevad maailma värvilisena,“ rõõmustab Kalev rahulikult.

Järva teadja

Kalev Veskimäed, kes elab Türi lähistel oma põliskodus, teatakse Järvamaal hästi – ega püüta raamistada-sildistada. Tal on pea iga päev vastuvõtud ja nõustamised ning igal nädalal mitu väljasõitu kohtumistele erinevatesse Eestimaa linnadesse.

„Mõne aja eest koos teekaaslasega Tartusse sõites tajusin Türi-Viljandi teel surma lõhna. Nii selgelt ja teravalt, et me küsisime kaaslasega korduvalt teineteiselt, kas me ikka peame edasi sõitma. Mõni minut enne meie jõudmist sündmuspaika oli üks kohtunik ränga avarii teinud. Küsisin oma kõrgemalt minalt ja ülemistelt sõpradelt nõu. Tuli käsk peatuda ja autost väljuda. Vastavalt nende nõuandele tegin loitsu, mis aitas lahkujal sujuvalt ära minna,“ meenutab Kalev mahedalt. „See oligi üks periood, mil surm oli väga tihedalt ja jälitavalt õhus. Kellega iganes kohtusin – teemaks surm. Kuni üks joogaõpetaja meie omade seast lahkus. Toimus seesinane avarii. Ja oli lahendus-kergendus. Aitäh.“

Tänulikus kergenduses on hõlpsam ühisväljast endale hetkel olulisi märke noppida – kõigi meeltega. Nii pisiseikade, lõhnade, maitsete kui puudutuste keeles. Kõiges ja kõigis ennast ära tundes ja oma erinevate aspektidega kohtudes. Kalev tajub leebelt oma ühtsust pudel- ja senthaaval oma leivapalakest ja märjukest kokku noppiva prükkariga – aga ka mõne presidendi või pühakuga. Me oleme üks. Armastuses.

Silmitsedes Kalevi lokkavaid juukseid ja habet märkasin märki minagi. Eestis on tekkinud umbes ühepikkuste piiramata juuste-habemetega meeste vennaskond. Kes on alles vaimsusse ärganud, sellel on juuksed-habe nii umbes klassikalises Jeesuse pikkuses. Üks edasijõudnute vennastu aga on vabas voolamises koos oma välimikuga poole seljani ja rinnuni kasvamiseks kuluva aja vältel endaga kooskõlas olnud.

„Alustuseks soovitan lahkesti ekraanid välja lülitada. Kuni telekas ja arvuti,nuhvel ja tahvel üle meie meelte karjuvad, me koju ei tule ja endaks ei saa. Meie aju ja olemus on sedasi ehitatud, et virvendavad ekraanid panevad ka meid endid virvendama ja valesti vibrama. Kui ekraanid vaigistada, tuleme kohale meie ise – ja siis saabuvad ka uued, meie vibratsiooniga kooskõlas peegeldajad,“ naerab Kalev julgustavalt.

Kalev Veskimäe, kelle sõnum toe ja juhatuse otsijale keskendub ärkvel olemisele kui kohaloleku praktikale, mõjub ülimalt rahustavalt ja soojendavalt. Mis ei tähenda, et pärast temaga vestlemist ja lühida seansi läbimist väga oi-olukord ei vallanduks. Kalevi jutuvoog avab sahtelhaaval su sisemise arukuse, kõnetab sinu kõrgemat Mina nii, et see alustab tänu tekkivale ühisväljale oma enese oluliste, ent uinuvate oskuste rakendamist. Võib juhtuda, et pärast äratust oma olemise ja olemusega silmitsi jäädes satud tõelisse tsentrifuugi – kõht lahti, süda paha, kraanid ja riivid ununevad lahti, tekib kaos – millest pärast rahunemist kujuneb teadlikum korrapära. Kohtumine Kaleviga loob uue harmoonia. Mis pole mõistagi püsiv seisund, vaid üha voolav protsess – tuleb aina peale voogavaid mälukillukesi ja mõtteid tervitada ja teadvustada. See teejuht ei jäta kedagi, kes temalt tuge otsinud ripakile, võtab vastutuse – ent klammerdumisest aitab siiski kenasti lahti. Minu kiusatus kohtumise järel talle helistada, möödus sujuvalt – oli ja on meeldiv teadmine, et me jäime niigi, ka helistamata teineteist peegeldades ühendvälja. Mõnel hetkel võib ju piiluda kodulehekülge www.kohalolek.ee Sellest väljast on ilus ja valus iseseisvalt just siin ja praegu vajalik välja noppida. Pidevalt voolates.

Kalevi Koju-tulek

Kalev jutustab endast nii: „Olen sündinud ja keskkooli lõpetanud Kesk-Eestis. Diplomi järgi olen kõrgharidusega insener ja samal ajal käisin ka Tartu Juhtimise Kõrgemas Koolis. Juba insenerina  astusin Tartu Ülikooli inimhinge inseneriks, psühholoogiks õppima, aga need õpingud olen kaks korda katkestanud.
Minu arengutee märksõnad: noorusajal  mõistmine, et on olemas kaks maailma. Üks on see, mida  näeme endast väljaspool eksisteerivana. Ja teine maailm on palju sügavam, mustilisem, olemuslikum.
Mind on alati köitnud see teine pool ja otsingud seoses sellega.
Tõuke sissepoole vaatamiseks on andnud sisemine protest välise maailma surve vastu, poolteist aastat nõukogude armee koosseisus Afganistanis viibimist – ja naised minu elus.
Sügavamad  inimolemuse äratundmise kogemused algasid aastast 2005. Erinevaid omandatud tehnikaid on olnud palju ja enamus nendest osutunud olulisteks trepiastmeteks minu teekonnal Koju.“
Täna toimuvad Kalevi peetud loengud, seminarid, praktikapäevad ja individuaalsed seansid  vastavalt inimeste huvile ja vajadustele. Enamus väemehe ajast kulub individuaalsetele kohtumistele, sest inimestel  on tema sõnul väga sarnased käitumismustrid, kuid erinevad motiivid ja tagamaad. Individuaalsed vastuvõtud on Türil, Pärnus, Tartus ja Tallinnas. Regulaarsed Kundalini jooga tunnid toimuvad Türil, Paides ja Pärnus.
„Enamus niinimetatud kaasaegseid tervendajaid kasutab inimeste aitamiseks mingeid tehnikaid, mille kasutamine eeldab, et inimesega on midagi valesti ja see tuleb korda teha. Aastaid ise tehnikatega tegelenuna tean, et kõik tehnikad aitavad samal kombel, nagu ka medikamendid, aga neid kasutades on raske jõuda murede ja vaevuste põhjuseni,“ teab Kalev. „Ma ei nimeta ennast tervendajaks. Tõeline tervenemine saab toimuda inult inimeses endas, kui ta taipab asjade olemust ja oma kannatuste tegelikku põhjust. Saagem aru, et me loome ise oma probleemid.

Me kõik oleme pärit ühest Allikast. Oleme osa ühest teadvusest. Meie algolemus on täielikus harmoonias ja tasakaalus. Haigused ja kannatused on tasakaalust väljasoleku tagajärg. Mina peegeldan inimesele tagasi tema Lugu. Suunan, annan vihjeid ja vajadusel õpetan ka mõned abistavad võtted või tehnoloogia enda tasakaalustamiseks. Seepärast nimetan ka inimestega kohtumisi tasakaalu seanssideks, mille käigus annan neile võimaluse ühenduda oma tõelise olemusega ja muuta oma infovälja, energiat.“

Ego laks

„Kuivõrd igaüks loeb igast tekstist iseennast, pole pisiasjades kuigi oluline, mis lauseid me siin hetkel vormime – meie jaoks voolab jõgi edasi, lugeja ammutab siinsest oma,“ arutleb Kalev. „Erinevalt  paljudest õppetundide-valimise usku teejuhtidest ei arva mina, et me kehastudes oma õppetunnid teadlikult valime.

Sealpool, Looja või Isa või Algallika juures  käime nagunii. Kas unes, ise seda teadmata – nii, nagu me ei tea sageli ka oma öistest külaskäikudest sõprade-tuttavate juurde – või meditatsioonis ja teadlikult. Seal, kust me pärit oleme, on vaja käia – puhkame ja laeme seal – ning meie kõrgem mina hoiab tegelikult alalist ühendust nii Isa kui kaitsjate-juhendajatega, kes seal üleval meid saadavad. Kõiki meid. Erinevus on selles, kes seda teab, kes mitte. Kellel vaja, see teab.“

Kalev võtab olulistel teemadel vesteldes aegajalt sügavalt hingates ja silmi sulgedes nõuküsivalt ühendust nii oma kõrgema mina kui saatjate ja saadikutega. Ta selgitab, et seal, kuhu ta end keskendudes hingab, on Kodu. Ühenduses olemine aitab kogu isiksusel piltlikult öeldes kodus olla ja meenutada-teadvustada, kes ta selline on, kustkohast tuleb ja mispärast kehastus.

„Seal kodus pole mõtteid. Mõtted ja emotsioonid on ego laks. Kui omandame võime mõtlemata kuulata – mitte ei valmistu vestluspartnerit  kuulamata juba oma supervastuseks – siis me ei mõtle kuulamise ajal. Ja vastates ütleme seda, mida on vaja – ja meie ütlemised tulevad kõrgemalt ega ole ego etteaste,“ teab Kalev. „Me hulgume mõtetes aina minevikus – ja haletseme ennast, kirume ja kahetseme. Õnneks on iga neist mälumõtetest märk. Ärkvel olles märkame märki, teadvustame ja vabastame mõtted. Kohe puhtam ja kuivem tunne.

Ning me oleme aina teel järgmisse kohta – mitte siin just seda sooritust tegemas. Põrandat pühkides oleme mõttes juba uksest väljunud ja autoga järgmisse sihtpunktigi juba sõitnud – me ei tea sellises virvendamises, mis ilm on väljas, millise looduse keskelt läbi sõidame – ega mõista esimesel hetkel, mispärast harjavarrest pinnu saame. Pind toob meid ärkvele, nii me tasapisi endasse kohale tuleme.“

Mina ei ole mõte

Teejuht ja toetaja arutleb, et seda on küll tõestatud, et inimese ajukoor produtseerib mõtteid. Erinevad teemad ergastavad ajukoore erinevad osad: „Ent kuidas aju või südant ka ei lõigutaks-mõõdetaks – ühtegi mõtet kui asja, eset, mõõdetavat-kaalutavat toodet meie olemusest ei leita. Mina ei ole mõte. Mina olen valgusolend. Mul on maine keha, millega saan selleks eluks vajalikke tehteid teha. Mina olen see, kes tõmbab endale ühisväljast ligi teisi, sel hetkel tee- ja mõttekaaslasteks just kõige õigemaid ja vajalikumaid teisi valgusolendeid.

Pikal koolitusel Poolas juhtus minuga nii, et kui üks naine ruumi sisenes, sain puuga pähe – olin sekundi murdosaga niidetud. Mina, abielumees, sattusin ainsa silmapilguga kolm aastat kestnud suhtesse. Millest mu naine loomulikult teadis – räägime kõigest, muidu poleks ta mu naine! Ja milles ei olnud mingit seksi. See naine on tantsuõpetaja, vaba tantsu koreograaf. Tema tundis minus ära selle, kes õpetab talle tasakaalu, ärkvelolemise harmooniat. Mina püüdlesin keha vabastava ja puhastava tantsu poole!“

Kalev on tõhusa Järvamaa sepa poeg. Tänaseks teab ta, et matkimine on sedavõrd võimas jõud, et kui filmida näiteks emade-tütarde käeringide tegemist, siis iga liigese ja pisiliigutuse kõik nüansid on identsed. Paarikümne aasta eest oli ta sama turske ja jäik, liikumatu ja kohmakas nagu isa. Mitte et selles midagi halba oleks  – ent tänaseks soovitab mees tungivalt mitte lugeda neid eneseabi raamatuid, mis õpetavad imiteerimist ja oma mina kaotamist. Ühtki raamatut ei saa ega pea ära keelama, ent mina-kaotuse-käsiraamatuid lugema ei peaks.

„Minu jaoks oli isaga sarnanemises palju valu,“ tunnistab Kalev. „Mind kutsuti aastaid mu isaga sarnaneva kohmaka kõnnaku tõttu sepa pojaks ning sellest taagast vabanema hakkasin tänu poolatarile, kelle käes tantsisin endast suure loigu põrandale ja sain oma kehaga kontakti – ning tänu ühele väikesele poisile kaubanduskeskuses.

Ma ei armasta õppetunni-sõna, sest kool seostub mulle vägivalla, reglementeerimise ja ahistamisega. Nii isaga kui koolikorraga seonduv jõudis mulle kohale, kui nägin lettide vahel nutvat ja visklevat poissi. See seal maas olin… mina. Mulle jõudis kõik pärale. Tormasin kauplusest välja, nutsin ja karjusin õues ennast tühjaks. Saabus rahunemine ja leppimine. Panin isale küünla. Tänasin. Kõige eest – sõna otseses mõttes. Jumalaga, Sepp! Ja see oli lõpetatud.

Mis puutub lugemisse, siis praeguseks mina, varem üliahne ja ajamahukas lugeja, enam raamatuid kuigi pikalt ei loe. Võtan küll raamatuid sageli pihku, lasen neid siit-sealt lugedes sügavalt läbi enese ning tean mõneminutilise raamatusse-mineku järel, mida see raamat minule ütleb.“

Head teed, poeg!

Oma neljast lapsest noorima, 7aastase poja vabaks laskmist on mehel tulnud pigem emale õpetada. Poiss on otsustanud minna Indiasse kooli, sest eelmisel korral seal-käies tundis ta endale õige kooli ära. Nüüd märtsis käisid isa ja poeg uuesti seda kooli vaatamas.

„Minu poeg on juba lasteaias käimise üle ise otsustanud. Mõnel päeval teatas ta, et tahab täna näiteks pool päeva suhelda. Siis juhtus sageli, et ta tõi oma rühma meie koduvärava taha, õpetas teisi lapsi meie koeraga suhtlema – ja kasvatajad seisid kuulekalt kõrval. Nüüd arvab poiss ise, et läheb juba sügisest aastateks Indiasse kooli. Mina arvan, et ta läheb enne aastaks siinsesse Gaia kooli,“ naeratab isa. „Ema sattus ahastusse. Keeldus nii poisi otsust aktsepteerimast kui teda oma kaisust tema voodisse saatmast. Mina kolisin teise tuppa diivanile ja ütlesin, et tulen abieluvoodisse tagasi siis, kui naine on jõudnud otsusele, kellega ta abielus on.

Laps on meie elus külaline, kingitus, Meister. Oma väikese Meistri otsuseid aktseptin sellepärast, et minu meelest ei pea inimene siin planeedil selleks katki minema, et siis läbi elu terveneda. Arukamad võivad jääda terveks, et kujuneda abivajajate tervendajateks.

Kui meie poeg paariaastasena käe vastu mitmesajakraadilist klaasist kaminaust pani ja peopesa lihani villi kõrvetas, nägime koos naisega imet – vigasaanud laps vingus ja õiendas, nagu haavatud jumal, me ei sekkunud ega tupsutanud, vaid lasime väikesel inimesel ise oma võitlust pidada – ja hommikuks oli peopesa… paranenud!

Lapsed õpivadki  oma pehmete ihujuppide abil keskkonnaga toime tulema, kui nad kukuvad ja ennast ära löövad, ei hakka nad sinnamaale nutma, kui emad ei hakka ohhetama – oi-sa-said-haiget-vaesekene. Ohhetamine õpetab selgeks sõnad haigus ja valu – ning loogilised seosed, kuidas nende abil tröösti, hüvesid ja puhkust pälvida.“

Kalevi sõnul peegeldamegi üksteise peal hetkest hetke võimalusi olla terve ja areneda ilma katki ja haigeks eksimata. Pidev peegeldamine aitab ka enda kaotanud inimesed Koju. Kui on soov lahkuarenenud suhet parandada – abiks jällegi ärkvelolev, teadlik, iga märki märkav peegeldamine, samastumine ja tagasiside pakkumine. Ent samas ei pea mehe sõnul suhet tingimata parandama – eluetapid saavad läbi ning mõne etapi külge klammerdumine on enese ja arengu piiramine ega ole sugugi chill ega fun, mis on energeetiliselt inimese siinolemise olemusega kõige kooskõlalisemat sõnad.

„Me uueneme ja sünnime üha ümber. Kooli kokkutulekule minnes võid jahmuda, kui mõni Pets kohtleb sind, sadu kordi kvanthüppeid sooritanut, nagu Katsi kaheksandast beest. Tema lihtne maailm võibki seal kaheksandas klassis kinni olla ning ta ei oskagi teisiti näha. Seekord. Sinul on aga seda suurem kergendus ja tänutunne lävida nendega, kes on samas vibratsioonis ja dimensioonis ning näevad maailma värvilisena,“ rõõmustab Kalev rahulikult.

Järva teadja

Kalev Veskimäed, kes elab Türi lähistel oma põliskodus, teatakse Järvamaal hästi – ega püüta raamistada-sildistada. Tal on pea iga päev vastuvõtud ja nõustamised ning igal nädalal mitu väljasõitu kohtumistele erinevatesse Eestimaa linnadesse.

„Mõne aja eest koos teekaaslasega Tartusse sõites tajusin Türi-Viljandi teel surma lõhna. Nii selgelt ja teravalt, et me küsisime kaaslasega korduvalt teineteiselt, kas me ikka peame edasi sõitma. Mõni minut enne meie jõudmist sündmuspaika oli üks kohtunik ränga avarii teinud. Küsisin oma kõrgemalt minalt ja ülemistelt sõpradelt nõu. Tuli käsk peatuda ja autost väljuda. Vastavalt nende nõuandele tegin loitsu, mis aitas lahkujal sujuvalt ära minna,“ meenutab Kalev mahedalt. „See oligi üks periood, mil surm oli väga tihedalt ja jälitavalt õhus. Kellega iganes kohtusin – teemaks surm. Kuni üks joogaõpetaja meie omade seast lahkus. Toimus seesinane avarii. Ja oli lahendus-kergendus. Aitäh.“

Tänulikus kergenduses on hõlpsam ühisväljast endale hetkel olulisi märke noppida – kõigi meeltega. Nii pisiseikade, lõhnade, maitsete kui puudutuste keeles. Kõiges ja kõigis ennast ära tundes ja oma erinevate aspektidega kohtudes. Kalev tajub leebelt oma ühtsust pudel- ja senthaaval oma leivapalakest ja märjukest kokku noppiva prükkariga – aga ka mõne presidendi või pühakuga. Me oleme üks. Armastuses.

Silmitsedes Kalevi lokkavaid juukseid ja habet märkasin märki minagi. Eestis on tekkinud umbes ühepikkuste piiramata juuste-habemetega meeste vennaskond. Kes on alles vaimsusse ärganud, sellel on juuksed-habe nii umbes klassikalises Jeesuse pikkuses. Üks edasijõudnute vennastu aga on vabas voolamises koos oma välimikuga poole seljani ja rinnuni kasvamiseks kuluva aja vältel endaga kooskõlas olnud.

„Alustuseks soovitan lahkesti ekraanid välja lülitada. Kuni telekas ja arvuti,nuhvel ja tahvel üle meie meelte karjuvad, me koju ei tule ja endaks ei saa. Meie aju ja olemus on sedasi ehitatud, et virvendavad ekraanid panevad ka meid endid virvendama ja valesti vibrama. Kui ekraanid vaigistada, tuleme kohale meie ise – ja siis saabuvad ka uued, meie vibratsiooniga kooskõlas peegeldajad,“ naerab Kalev julgustavalt.

Tüdrukud kutsuvad Kuningat

Jõgi voolab. Sel ajal, kui keegi kirjeldab mingi hetke pinnavirvendust, on nii jõe pealis- kui süvakihid juba ammu edasi voolanud. Tänane mina pole ühtki raamatut kirjutanud ega kunagi abielus olnud – tänane mina on igal hetkel uus. Seda uut aduvad vaid need, kes on samal sagedusel, samas voolus ja värvigammas. Paralleelmaailmad kasutavad üha kunagisi konserve ja oletavad, et neil on midagi tänase jõega ühist. Kui selgeltnägija saatemeeskond Dardo Kusto Soone tallu tõi, salvestati tunde väärtuslikku materjali. Mis voolas televaataja poolt vaadates kaduvikku – konserviks sai kõva 5% ning sellestki pool olid vanad konservid. Iga uut meediatoodet ehitades käib kulunud kaanekangutamine. Mis ei peaks mind ennast tegelikult kuidagipidi stöörima – jõgi voolab.

Selgeltnägijate saate salvestuse eel tehtud taotlus läks suures osas ikkagi täide – väga paljud erilised ja nimekad naised kirjutasid: ka mina olen üksilduse nõiaringis, minagi pole siit planeedilt 8 miljardi seast Oma leidnud – ja suubun armastuseta eluõhtusse… Loogiline, et mõningane kosjakontor ja sulaseturg kippus samuti puhkema, kui TV3 üksildast Soone Saarat näitas. Naised tundsid minu üksilduses ära enda oma. Nii mõnigi mees küsis töö- või voodikohta. Arusaadav. Ja tänuväärne – ajakirjanikuna sattusin aktuaalsete teemade marjamaale.

Kuivõrd kollane filter sikutab kunagistest voolujärkudest üha keni kadunukesi kaldale, tulevad nad paratamatult ka endale meelde. Koos õppetundidega. Mis võiksid lõpuks ometi ka Taevaisa silmis olla ammendunud. Aeg antud…

Pärast mitmeid tunde Moskva linnašamaani, hiina-korea-juurse Dardo Kustoga söandan oma olnud voolufaasidele värske pilguga vaadata. Ilma seniste emotsioonideta. Mis on sesmõttes mõistetavad, et kui toonaste paarilistega oleks kõik kangesti õigesti ja hästi olnud, siis poleks neist lahku läinud ju. Lahutus on pidulik pitsball vaid teatrilaval. Päris-ilmas on ta üks tüsilik peatükk.

Minu esimene Mees saabus mu ellu, kui olin 12. Hämmastaval kombel on need 12aastased tsüklid paika pidanud, et ka 24- ja 36aastaselt näitas Looja mulle võimalikku Meest, kes olnuks mulle suurepärane paariline ja armastaja. Ent oma viienda lapse sain ikka sama isaga ligi 40aastasena – seega polnud võimalik taevasest kataloogist pakutud variante isegi kaaluda mitte.

Esimene armastus oli mulle saatusest määratud kaaslane, kellega kohtusime paraku liiga vara.

Laste isa tundsin sekundi murdosaga ära. Lasksin asjaoludel end saatuslikul kombel sundseisu panna nii, et sattusin talle külla. Kohtasin teda õudsesse flanellsärki ja kohutavatesse dressipüksesse kostümeerituna tema enese elutoa kõledas valguses ammukasutamata kamina ees – ja teadsin: selline siis ongi minu laste isa… Püstise nina ja sassis lakaga lõvikuningas.

Selgeltnägijasaate müsteeriumina, millest meeskond midagi ei tea, kasutati lasteisast üht üha korduvat fotot, mille peal on tema taustal teine näokontuur. See, kes mind tookord sundseisu sättis ja tänu kellele viis võrratut inimest ilmale toodud saigi. Aitäh.

Dardo Kusto armumaagia minu kodus toimis.

Saatesse jõudis lustakas trall voodi tassimisega sellisesse kohta,  et pea oleks vastu seina ning mõlemalt poolt oleks sängile juurdepääs, soovitust loobuda seinal olevatest lasteisaga piltidest võtsin nii tõsiselt, et loobusin kogu senisest toast. Senises on nüüd saun ning uues toas… pole ma kuulanud Dardo soovitust panna voodisse valged, roosad või punased kutsuvat signaali edastavad linad. Ikka on rõõmsavärvilised. Südameid-küünlaid pole ma samuti kasutusele võtnud – uus tuba on nii minu kui minu, et hetkel ei kujuta ma ettegi, et sinna mõni mees peale mu noorema poja või kõutside siseneda võiks.

Ja ehkki ma küpsetan mitu korda nädalas saiakesi, nagu Kusto kutsungiks soovitas, on need mu vanima tütre perele ja noorimale tütrele. Sel lihtsal põhjusel, et kogu ümberehituse – mida šamaan üksipulgi ette nägi! – võtsime ette koos väimehega. Kuni tütremees ehitab, hoiab mu noorem tütar vanema tütart ning pirukad on jah pidevalt ahjus.

Eks näis, mis saab, kui uus tall on ehitatud ja vana lammutatud ning väimees ehitusjärjega oma enese koju jõuab. Siis pole minu talus jõulist meheenergiat ning plats võiks justkui vaba olla. Aga. Kuidas Kuningas olemasolevale-valmisehitatud muinasmaale mahutada? Kuhu jääb tema enese kuningriik? Ja kui tal seda pole, siis mis kuningas ta selline on???

Dardo vabastas riitushaaval – nii feng shui, tulemaagia kui gongikausi abil – minu lasteisa minu küljest. Lakkasin seda meest tänu maagile energeetiliselt imetamast ning kui kena ja erilise mehe külaskäik toimus oktoobri lõpus, siis juba veebruaris oli lasteisa lõpuks ometi leidnud uue paarilise. Aitäh.

Ma olen lakanud oma sooritusi ja saavutusi luues mõtlemast, mida tema neist arvab. Tal on oma asjad arvata. Ning ka meie mõlema hõimude erinevate geenide avaldumisi vaatan täna võrreldamatult teistsuguse pilguga kui enne Dardo külaskäiku. Jõgi on jõudsalt edasi voolanud.

Jõgi on kaasa viinud ka tülgastuse kahe järgneva kah-kaasa minemavoolanud isikute vastu. Kui Alu hingenõustaja Ulvi Saar rõhutas oma raamatus ja vestlustes, et naabrid ning teised näiliselt juhuslikult meie teele sattunud on eranditult ja alati meie hingesugulased, olin üsna morn. Sellised inimesed – minu hingesugulased? No andke andeks!

Jõgi on voolanud, käest ära läinud suhted pole enam ammu vastikud. Ja tänaseks on juba täiesti aktseptaabel möönda, et mingil ajal oli teatud aspekt mu mõlemast äba-kaasast tõepoolest minu enese kriiside peegel.

Eelmises talus veetsin viis aastat tsölibaadis, lausa nunnaelu. Olin sellest külastunud ning haige ja hääbuv Robinson tõi mind sellest suletud ringist välja. Ehkki omadega lõpusirgel, lükkas see vahva mehike kõik protsessid liikvele. Ent tänasesse tallu asusin teele juba koos filmimehega.

Mitte et me mu minemavoolanud paarilisega koos midagi erilist loonud oleksime – ehkki selleks tema ema ta minu põlletaskusse saatis – aga see nukker arlekiin sobis peegliks ja katalüsaatoriks. Ühtaegu karismaatiline-elegantne-intelligentne, oli ta ka depressiivne ja eluvõõras memmekas. Tema tõttu loobusin vägagi mehisest kosilasest. Nüüd, kus jõgi on voolanud, tean – toona oleks liialt mehise mehe mõjuväljas mu enese areng seisukunud.

Sellepärast ma ilmselt polegi ligi tõmmanud külluslikke jõukureid, et mul peab olema pinge, risk ja hulljulgusele innustav positiivne stress – muidu hanguvad unistused-püüdlused-loovus. Üksinda suurt talu pidades sain samas oma võimete piirid selgeks – ning tõmbasin oma ellu järgmiseks liba-kaasaks iga-ala-lubajamehe. Lootsin temast unistuste täitmisel paarilist.

Küll kiitles ta oma koertealaste teadmistega. Küll suurustas liivimaa parima ratsutaja teenetega. Küll oli maailma parim ehitaja ja universumi direktor ka veel. Pärast seda, kui jõgi voolas ja mitmekülgselt andetu-oskamatu kaasa viis, oskan talle tänulik olla – ta kruvis mu enese kriisi lakke ning pärast seda, kui tema võõrsi-köökidesse põgenes, rühin ise. Mu unistused on kindla kuju ja õige suurusega paika loksunud ning ma olen nii nende eesmärgi, abinõu kui teostajana oma muinasmaal toimuva keskmesse seadnud iseenda.

Kui minul on hea ning rada õige, on hea ja õige lapsepõlv ka mu väikesel tütrel. Siis moodustub täiesti ootamatu, aga see-eest ilmastikukindel meeskond vanima tütre perest ja vilunud-töökatest taatidest, hingesugulastest ja teekaaslastest, kelle seas on nii mehi kui naisi ning kellega oleme moodustanud isevärki 21.sajandi perekonna, milles kollane meedia püüab aegajalt sotti saada. Ei ta saa. Jõgi voolab.

Ja kaitse on peal. See on ühe mu Venna armastatud väljend. Ning ehkki mu uks ja süda on justkui Kuningale avatud, kaitseb seesinane kaitse mind täna veel valede meeste eest. Täpsemalt – ma ise pole enam ekslik ega kobav-rabistav. Olnu pole vale. Jõgi voolab. Ja meedia kolistab konservidega.

Oma muinasmaad praegu ümber ehitades teenin eelkõige iseennast. Uus, elumajaga ühenduses hobusetall on automaatjooturiga ning vabastab mu lõputust rängast füüsilisest tööst. Tänu sellele, et taastasime kunagise elumaja ja lauda vahelise ukse, saan ka lammaste suunal oma elu korraldada nii, et pole enam pidevas hädas.

Hädas inimene tõmbab häda ligi.

Paigas naine tõmbab ligi paigas meest.

S.O.S. kutsung pole Peremehele. Isand kuulub Elu Perenaise, Emanda kõrvale.

Tuleval aastal püstitatav mõõdukas erilise kujuga kodune ratsamaneež on idee poolest justkui tütrekesele ja noortele hobustele – ent ka selle ehitise lähe olen tegelikult ikkagi Mina Ise.

Kui noorimal tütrel on parimad võimalikud tingimused, oskab ta õige ameti valida ja koos elukutse ja oskustega koolidest oma tallu naasta.

Mis peaks mu eluõhtu turvama ja õnnestama. Arvan täna.

Dardo väitis, et minu elu armastus on väga lähedal. Et ta on ustav ja armastav, jõukas ja päikeseline. Ja et ta on Eestist. Ehkki minu kõrvale võiks kujutleda Krokodill Dundee või Harrison Fordi tüüpi meest.

Pärast oktoobrikuist sabatit – töönurga, koridori ja teistegi ruumide ümber seadmine ja häälestamine koos Kustoga oli õigupoolest põnevamgi kui magamistoas möllamine – olen kohtunud erakordselt huvitavate uute teekaaslastega. Eks ma neid mõõtes ikka hetkeks küsin – äkki tema… Ei veel.

Paljud vanad sõbrad on saanud ja jäänud vabaks. Oleme nendega aastate eest uskumatuid seiklusi läbinud, teame üksteise sleppe ja taaka, oleme pealt näinud, kuidas keegi meist rikki läks ja-või korda sai. Äkki mõni neist on nüüd, kus jõgi on voolanud, ootamatul kombel See? Ei.

On tohutu uudishimu.

Mis tunne see on, kui veres pulbitseb kirg, südames on hoitus ja kaitstus ja turvatunne, hing on tulvil usaldust ja lähedust ning meeli ülendab võrdne pühendumine ühisele eesmärgile?

Teade, tüdrukud – kes te, nagu minagi, Kuningat kutsute – ma ei olegi seda kogenud.

Üht ja teist aspekti. Ent mitte kunagi mitte terviklikku ja täiuslikku Armastust.

Ma väga loodan, et Moskva meediumil oli õigus.

Kõiges muus oli. Nii minu minevikku kui tulevikku lugedes. Viimseni.

Äkki tõesti jõuab ootamatul ja üllataval moel kohale keegi, kes tuleb puhast lehte keerama. Keegi, kes seab oma kuningriigi minu muinasmaa kõrvale. Keegi, kellest kujuneb kallis külaline mu elus. Nii, nagu ka lapsed ja sõbrad on ju meie eludes eelkõige kallid külalised.

Ma loodan…

Seni püsib lastele ja lapselastele küpsetatavate saiakeste lõhn minu talus, kus ma ikka veel üksildase keskealise Pipina oma unistuste täitmise poole rühin.

Gunnar  – kuiv saarlane

Täna. 18 aastat kaine olnud keevitaja-ettevõtja-päästearmeelane Gunnar (58) manitseb, et alkoholism kui absoluutselt lõplik ja eluaegne biokeemiline-psüühiline sõltuvushaigus eeldab suhtumist täna-ma-ei-joo – ning kel on üks sõltuvus, see kaldub liialdama ka mõne või kõigi muude asjadega maiustamisest mammonakogumiseni, spordist seksi ja šokolaadini. Saaremaa mees rändab igal võimalusel haagissuvilaga mööda maailma, külastades kõikjal AA istungeid, mida kõik, kes teemaga haakuvad, vabalt külastada võivad – ilma et see millekski kohustaks. Tegusa filosoofi elukogemus ei näe ammu enam põhjust olla anonüümne alkohoolik – ta sirutab asjalikult käe kõigile, kes valmis kaineks saama ja tõelist elu alustama. Just valmidus on eeldus. Teisiti ei aita ei Päästearmee ega ampull kannikas.

„Ma olin 40aastasena end nii põhja joonud kui üldse olla sai. On väljend surm-siin-või-Siberis – mina olin sirgel teel enese surnuksjoomise suunas nii siin kui Siberis,“ nendib soe ja asjalik härrasmees, kelle rajatud korterelamut ehk mõisa, nagu nad naisega nimetavad, haldab Soomes Pori linnas seni kui mees oma karavan-autohaagisega Nipernaadina mööda ilma misjonitööd teeb, tubli naine Mare. „Siberis istusin keset kallist tööaega koos end sama põhjalikult peesse joonud ministri asetäitjaga põõsa all, panin peedikat ning kuulasin rõõmuga tema väidet, et kõik andekad inimesed hakkavad jooma.

Meil ei õnnestunud Amuuri tühjaks kaanida, aga talentide koju tulemisega olen liitunud küll. Kõigepealt tuli talent koju minus eneses – ja nüüd, kus olen kümmekond aastat Soomes ennast tõestanud ja teostanud, tulen koju Saaremaale ka selles mõttes, mida talendid-koju-liikumisega president silmas peab.“

Põhjas

Gunnar on sise-saarlane Kärlast. Ta ütleb, et on kogu kaine eluperioodi analüüsinud, miks ta pärast keskkooli keevitajast joodikuks hakkas ega kuhugi ei pürginud. Oli väikese kasvu ja ilmselt ka sisesaarluse vangis: „Sisemaalasi on meie saareriigis alati alamklassiks peetud. Rannikukalurid olid kõrgklass, mandrisaarlased aga kõigest õllepruulijad, kelle ülesanne oli kõrgklass ja üldse võimalikult kogu rahvas täis joota. Väide pärineb mu esimeselt ämmalt kes oli ehtne Sõrulane. Seal siis nimetatud maalt tulevaid hobusega õlletoojaid hallideks maameesteks. Ega neid väga ei sallitud, sest kõik küla kalurid olid siis hulk aega lakku täis.

Olin alati eraklik ja üksildane, esimene armastus oli kättesaamatu – aga pandi mu jaoks ootele! Siis, kui olin aru saanud, et inimese maises elus on kõik valikute küsimus, mitte  miski pole fataalne – valikud igal sammul ja hingetõmbel – sain ka oma Mare, kellega oleme nüüd 15 aastat õnnelikus abielus olnud.“

Keevitajana hakkas erakordselt siresiniste silmadega mees jooma sellepärast, et muidu ei võetud omaks, ei kuulunud. Ja suitsu tegi oma hirmudesse ja kompleksidesse eksinud Gunnar lõpuks kolm pakki päevas, enne kui sellest sõltuvusest aasta pärast kaineks saamist vabanes.

„Need paarkümmend aastat mu elust, mil end põhja jõin, on arengu ja isiksusliku elukaare läbimise mõttes täiesti kadunud. Vaba valiku printsiibini jõudes olin 40aastaselt seega ikka 18aastane. Olin kõigil neil aastail kõige rohkem kolm päeva kaine – siis valisin värinate ja hirmu maha võtmiseks jälle viina. Purjus oli nii lihtne ja tore olla. Paraku jäädakse purjuna ilma naisest, kodust ja tööst – ja lõpuks ei valita ärajäämanähtude leevendamiseks ka enam mitte viina, vaid odekolonn,“ muigab Gunnar. „Oma kaitseinglit mul odekolonnisse uputada ei õnnestunud – ühtlaseks joodud sõltuvusemeres oli surmahirm ja ellujäämise instinkt siiski alles. Nüüd, kus olen ligi paarkümmend aastat AAsse kuulunud, tunnen eksimatult ära nii tsüklilised kui tipsomaanid – ma ise olen seda tüüpi – nii hetkel kui alaliselt kained alkohoolikud kui veel enesepettuse lainel surfajad.“

Gunnar meenutab, et esimestel aastatel, kui ta otsustas elu kasuks, irvitasid viina valinud – mis AA, ma õpetan sind parem vähem jooma, tule, teeme ühed… Tänaseks on ta näinud nii neid, kes oma otsusel kaineks saavad ja jäävad kui neid, kes hirmunult abstinentsi käes värisedes küll püüavad – ning ennast edasi pitsikese või järgmiste Amuuri-täite alkoga petavad. Vara veel – või siis selles elus ei suudagi loobuda. Juhtub.

„Väga vähe on neid – minu jaoks tõeliselt imetlusväärselt ja haruldasi tegijaid – kes saavad ja jäävad ise kaineks. Ilmselt on neil otseühendus Algallikaga. Ja reeglina kujunevad need, kes omal nahal mürkide mõju ihule-hingele kogenud ning sellest väljunud, teiste abistajad,“ arutleb Gunnar. „Tean kõikjal maailmas kokku mõnd haruldast alkoga-sügavalt-tuttavat, kes toovad nüüd saatusekaaslasi vilunult ja oskuslikult tsüklist välja, puhastavad-tervendavad – ent saadavad siis edasi arsti juurde ja-või AA-sse.“

Valik

Gunnar lakkus valikuhetkeni jõudes Lasnamäe punkris. Üks memmeke, kes oli valinud pensionile jäädes joomise, pakkus talle peavarju. Tädike tiksus tsüklist tsüklisse, tema korteris tinutati kogu aeg – pidevas vines keevitaja aga olig viimsegi töö kaotanud. Ta ei mäleta enam, mille eest üldse napsi ja odekolonni osteti – ent ühel hetkel läks ta täiesti ise ja omal valikul Wismarisse. Haigla oli siis Endla tänaval maja 12 ja samas trepikojas oli ka AA – nii oligi valik väga selge.

„Pean oma esimesele kahele naisele kahel erineval moel tänulik olema. Nii, nagu on erinevad kõik alkohoolikud, on ise nägu ka nende abikaasade kaas-alkoholism. Minu esimene naine oli samuti jota, kelleks muide tegutsev viinanina ise ennast ei pea ja minu elukoolihariduse juures – nali! – ei saa kellelegi  näpuga näidata – meid ühendaski pudel. Ja kogu armastus. Teine naine kandis joodikutega abiellumise karmat. Tal olid ka enne mind viinavennad  – ja ta viskas mu viimaks lihtsalt välja.  Kange naine oli – ei võtnud tagasi ka siis, kui juba paar aastat kaine olin. Tema õppetund oli õpitud. Tema kiituseks võiks veel lisada, et see järsk abita jätmine just meiesugust aitabki. Ilma naljata võin öelda, et ega ma muidu ellu jäänud polekski. Seda valikut ma ise teha poleks osanud. Erinevalt minust, kes ma olen alkoholismist – ja sellega toime tulemisest – teadlikult kujundanud missiooni, isegi mingil määral elukutse,“ meenutab Gunnar. „Etanooliga kaasnev on puhas biokeemia. Organismis moodustuvad ühendid on nii jõulised, et mõjuvad nii füüsisele kui psüühikale hävinguliselt ning alkohoolikul ongi kaks valikut – surm või null. Mitte tilkagi. Mitte kunagi. Kuid elame ainult täna.

Kui ma praegu ennast pettes pitsikese Hennesseyd lubaksin, oleksin poole tunni pärast poes viina ja järel ja edasi läheks sedasi, nagu selle deemoniga alati ja kindlalt läheb. Tsükkel.

Minul jäi vaimselt elujärk 18-40 vahele ning füüsiliselt olin hauaäärel. Mul olid absoluutselt kõik elundid läbi – maks, kaksteistsõrmik, magu, süda, veresoonkond ja –rõhk. Nüüd on mul tänu oma valikule olnud õnne kogeda, kui võimsalt inimese keha Jumala tahtel taastub. Ainus eripära on hommikune ülimadal vererõhk. Jumal on kõikvõimas.“

Kui valiku teinu oli kümme päeva Wismaris puhastunud, tegi ta järgmise valiku. Astus ravilast väljudes mitte tänavale, vaid AA-sse. Tere, mina olen Gunnar ja ma olen alkohoolik. Tänu sellele astumisele oli mehel üsna kohe oma korter ja vahva keevitajaamet, mida pidades kantakse teatavasti maski. Maskiga on väga tüütu suitsetada. Kained sõltlased vaigistavad joomahimu sageli teiste sõltuvustega liialdades. Tubakas poos ja lämmatas – kolm pakki päevas ikkagi! – ning siis tuli suitsunurgas appi Sergei. Jätame homme suitsetamise maha! Gunnar jättiski. Sergei ise mitte.

1 %

„Minu sisetunne ütles, et ka teistele Eestimaad pidi massiliselt Saatana küüsis piinlejatele on vaja valikuvõimalus anda. Ühinesin Päästearmeega – see on kristlik sõjaväelisel põhimõttel toimiv organisatsioon. Leidsime kodutute varjupaigaks sobiliku Paljassaare baraki, mille korda tegime ja kuhu kogusime samasugused kodutud jotad, nagu olin ma ise olnud. Tegutsesin selle varjupaiga komandandina, lugesin vendadele hommikuti pühasõna – kuni Euroopa Liidu normatiivid ütlesid, et kümme meest ei tohi ühes toas ööbida,“ muigab Gunnar, kes nii toonase hingeabistajana, kes päeva mõteteks kasutas AA kirjandust ja segas need lühikeste kristlike lõikudega ning tänase vaba valijana on sügavalt tunnetanud, kui üks, üldine ja ühine on Jumal. „Lihtne ja karm statistika ütleb, et kõigist sadadest meestest, kes varjupaigast läbi käisid, said ja jäid kaineks üksikud. Isegi mitte sajast kaks – üks protsent!

Nüüd olen kõrvalt näinud, kuidas need, kes ikka natukene proovivad ja ravimitele loodavad, aina libastuvad ja otsast kainenemise ränka teed alustavad. Tean, millist paanikat tunneva need, kes on lasknud endale ampulli panna – nulltolerantsetele on igasugune kärakas nagunii surmav mürk, kõndides alkoholi-ainevahetust peatava preparaadiga meie poodides-seltskondades on inimene, kellelt igal sammul küsitakse, miks ta ei joo – selle asemel, et endalt küsida, miks mina joon! – täielisel miiniväljal. Surm igal sammul. Näen, kuidas ampullivennad ootavad kuiva sunduse lõppu – lähevad nahaalusepreparaadi lõpuni imendumist oodates ja kuid lugedes kurjaks ning teevad seejärel vihaselt kõik näilise naudinguta ajad tasa. Järgmise torpeedoni…

Päästearmee peab selles majas praegu supikööki, mina läksin Soome. Kõigepealt keevitajana – siis tegin oma firma. Pori linna lähedal oli ühes korterelamus, endise kaupluse hoones  üks korter valmis ehitatud, kõik muu pooleli. Üks pank andis mulle ime kombel raha ja ma sain selle hoone sedasi osta, et seal sisaldunud ühe kušeti ostmise 100 eurot mul polnud…“

Gunnar ehitas kõik korterid valmis ning üürib neid nüüd põhiliselt võõrtöölistele – poolakad, tšehhid, üksikud eestlased ja soomlased. Kallis kaasa Mare peab „mõisas“ korda, kuni paari aasta pärast pensioniikka jõuab ning naaseb siis loodetavasti koos oma talendi koju toonud mehega Saaremaale.

AA ja Maunu

Haagissuvilat nimetatakse soome kõnekeeles vaunuks. Gunnari papa saares kuuleb kehvasti ja hakkas siis tema järgi seda Maunuks kutusma. Kadunud ja naasnud poeg muigas ja kiitis nime heaks – olgu siis peale Maunu – nagunii paremat nime eesti keeles veel ei ole.

Anonüümsete Alkohoolikute ülemaailmse liikumisega teadlikult ühendusse jäänud Gunnar hoiatab, et viinaveast vabanenud peavad arvestama – neil on oht kõigist võimalikest muudest nähtustest samuti sõltuvusse sattuda ja liialdustesse eksida. Tema ise oli mõnda aega sõltuvuses… šokolaadikreemist! Liialdatakse ristsõnade lahendamise ja kollektsioneerimisega, spordi ja tööga, loomaarmastuse ja heategevusega – ning ülisageli ka omamiskirega ja selle nimel üha uljamate äriprojektidega. Teades töödikute-mogrimärtide näilise tubliduse taga peituvat haigust – ablaste ärihaide niisked käed värisevad, silmad vilavad, õhupuudus ahmib üha homset ja uusi projekte, ei mingit siin ja praegu elamist – on Gunnar alati väga valvas olnud oma peas sündivate äriplaanide suhtes.

„Kui ma pole kaks nädalat ühegi riigi AA istungitel käinud – olenevalt sellest, kus oma karavan-autohaagisega hetkel olen – tekivad ulmelised ideed. Aeg istungile minna – kusjuures neis isemoodi klubides tol päeval üles võetud teema on seni alati olnud just mulle, täpselt see sõnum, mida vajan,“ on Gunnar tänulik. „Vennaskonna istungitel on kohe aimata, kes on nädala-paar kaine olnud – nemad teavad kõike ja õpetavad kõiki. Kuna meie hulgaski on pidevaid tagasilangemisi, niinimetatud AA-viinad, püsib alaline valikuküsimus ja tähestiku alguses seismine meil kõigil kenasti meeles. Sõltuvushaigus hoiab meid tähestiku algus-A juures igavesti, sellepärast on ühine väli ja filosoofia vajalik.

Sõidan oma karavaniga Nipernaadina mööda ilma, külastan meie vennaskonna istungeid, naine juhib seni meie ettevõtet ja on rõõmus, kui jälle tema juurde jõuan.“

Gunnar pidas plaani – eks ikka siis, kui polnud ammu istungit külastanud ja maa peale tulnud! – veel laenu võtta ja teine-kolmaski üürikorterite elamu ehitada. Pank tuletas talle tabeleid ette seades meelde, et mees läheneb 60le ning tõsiasi, et ta on oma elust paarkümmend aastat vahelt välja joonud, rehkendustele ei tähenda. Härra  on tänulik ka EASi mentorile, kes tegi talle samuti selgeks, mis juhtuks, kui ta võtaks stardikapitali karavan-autode ehitamise firma jaoks. Paneks saadud raha eest angaari püsti ja… hing oleks kinni. Ei. Talle piisab tema oma karavanist ja missioonist.

„Eesti keeles pole haagissuvila kohta head sõna. Soomlased ütlevad vagun ehk „vaunu“. Mu 84aastasel isal on kõva kuulmine – ta kuulis „maunu“ ning tema jaoks mu karavan Maunuks jäigi,“ naerab Gunnar. „Mul on väga hea meel, et isa on mind nii palju aastaid kainena näinud – usaldus ja usk tekkis viie aastaga. Alles siis lubas papa mind, keda ta seni joodikukaltsuks pidas, oma auto rooli. Ka emake nägi enne lahkumist seitse aastat mu kainust ära… AA vennaskonnas ollaksegi kõige õnnetumad selle üle, kui kallid, kellele oma haigusega palju valu on põhjustatud, ei jõua terveneja uusi valikuid ära näha.

Mu isal on Kärlas kena – saarekeelne „kena“ on üks kena sõna! – viilkatusega maja, mille juures ta peab kaht traktorit. Ühega tõstab kord aastas risu minu keevitatud kopa sisse tõstab minu keevitatud kopaga risu – oleks täpsem, teisega harib kord aastas maasikapõldu ja kartulit. Kuna sain keevitajana trauma ja olen paremast silmast poolpime – jälle muidugi valikuküsimus, öelgem pigem, et näen vasaku silmaga paremini! – olen aina rohkem isakodule keskendunud. Ehitasin teda suuremaks-moekamaks ja sean meid Marega Saaremaal alalisemalt sisse. Keevitada ja tinutada ma enam ei taha – aga AA-liikumist Saaremaal, mis „köik see mees end mönuga pöhja vötab“ tahan küll toetada ja võimalikult kõigile vabalt valijatele sõbrakäe ulatada.

Oma kodukülas olles ja vaunuga mööda Eestit sõites näen sageli ka nn. patriootide valikuid. Enesepettus selline, et mina eesti patrioot, ei lähe siit mitte kuhugi … te peate mulle töö siia metsakülasse tooma ja kui ei, siis … vaba valik. Võib ka kiruda ja vanduda, pommida pensionäride käest suitsuraha, kuid – on ka teine valik: hakkan ise midagi ette võtma, elu edendama. Siin võin ka nõuga abiks olla. Olgu kasvõi sellesama algatuse kogemustest, mille Soomes algatasin. Tegus noor pere võib väikefirmast kergesti impeeriumi tekitada – VALIK ON VABA.

Saaks ühe protsendigi talente koju – ehk siis haiguse varjust oma tegeliku isiksuse juurde tuua – küll oleks kena. Esimestel kainenemise öödel pärast joomaperioodi on sedasi, et „pörsa sörad köbisevad pörandat pidi nönna et magada’p möista ja möelda’p soa,“ siis on väga tähtis, et ärajäämanähtudega võitleja poleks üksi – kellegi hooliv lähedus hoiab hinges ja jutis. Igal järgneval päeval ja aastal peab saatuse- ja haigusekaaslaste vennaskond samuti kõrval olema, sest meil kõigil on igal sammul valida vaja. Täna. Ja homme on uus täna.“

Dardo Kusto – elegantne erudiit

Kati Saara Vatmann

Iga naine võib sellisest sõbrast, nagu hiinajuurne Moskva šamaan Dardo Kusto (37) aina unistada – ohtra naisenergiaga laetud elegantne, erudeeritud, vaimukas ja pisut melanhoolne maag on võrratu nõuandja, psühholoog ja analüütik.

Minu tallu saab stiilne ja peenekoeline müstik selleks, et seitsmendat põlve ja seitsmendat elu kestev üksilduse nõiaring katkestada. Ja katkestas ka – vaid kuu aega pärast seda, kui metropoli nõid oli mu laste isa energeetiliselt minust lahti ühendanud ning mu enese uue kodu- ja enesekorraldusega kokku ühendanud, leidis uue paarilise… laste isa! Mu enese elu luges võlur enne meie kohtumist foto järgi perfektselt, hetkeseisu analüüsis professionaalselt ning lähituleviku ennustuse esitas fenomenaalselt.

Meie oma oraakel Pargiwaht viimatimineja väidab, et mineviku lugemine on üks võluva vampiirluse liike – kallistuse, käe vaatamiseks käe oma kätte võtmise või oma käe „loetava“ peale panemisega loeb sensitiiv kunde infovälja. Avab minevikuraamatu – ja tuleviku prognoosimine on Pargi sõnul juba osava psühholoogi ja loova fantaasia vili samal moel, nagu programmeerivad soovitud tulevikku head mustlased.

Ent hämmastaval kombel luges moskvitš mu fotot kohe lennukist tulles, alustas prohveteeringutega enne, kui me tuppa tulime – ning visioneeris täpselt sellise sündmustekäigu, nagu praeguseks juba toimunud on, pelgalt hobustele otsa vaadates ja lammaste-kassidega ühendusse asudes.

Uus magamistuba, vastne saun, sõbralik ja helge tall õiges kohas – rajada on veel erikujuline maneež noorhobuste õpetamiseks ja inimeste tervendamiseks, algallikaga ühendusse viimiseks. Hämmastavaim on, et projekteerija Paavo Pikandile jutustasin veel tavapärasest ristkülik-maneežist, ent teenekas konstruktor joonestas meile ringikujulise Soone Saara Tsirkuse. Ilma et teadnuks – just ümmargust telk-rajatist šamaangi siin vaimusilmas nägigi!

Vivian ja Uno

Kuivõrd mitmest ühisest tunnist ja salvestatud materjalist mahtus eetrisse kaduvväike osa, jäi üldhuvitava-kesmiselt söödava materjali põhjal mulje, et vigurdasime siin ringi, nagu kartulite-apelsinide teleseriaali Vivian ja Uno.

Tõstsime vastavalt feng shui ja armumaagia reeglitele ringi mu toonase magamistoa – seal on nüüd saun! Dardo õpetas, et põhja-lõuna-suunalises sängis peab olema pea vastu seina ning voodisse juurdepääs peab olema mõlemalt poolt: „Kui oma ellu armastust, meest kutsute, tuleb tema jaoks esmalt ruumi teha. Magamistuba olgu kujundatud küünalde ja südametega. Ühelgi fotol ei tohi olla ei endiseid ega üldse kõrvalisi mehi – kuna unes liigub info vahetult ja jõuliselt, saadavad fotod signaali, et mehe koht on hõivatud. Ühtlasi ei tohiks magamistoas peegleid olla – need toimivad energiat ja infot neelavalt, nagu vesi.“

Otsekui stiilse viisiku spetsialist, õpetas Kusto ka seda, et voodilinad peavad olema valged, roosad või punased – mitte kuitahes rõõmsalt kirjud. Piisab sellest, et elulugu on kirju – õiget paarilist kutsuvad süütult, ent kirglikult pruutis voodilinad.

Ja saiakeste lõhn. Naine, kes kutsub oma ellu Kuningat, peab köögis ja korteris pidevalt küpsetiste hõngu hoidma – see on Dardo sõnul ülimõjus maagia. Lisaks magamistoale tõstsime ümber ka mu töönurga. Kirjutuslaud põhja-lõuna meridiaanile, nägu itta ja lõunapoolse akna alla loovusele edu ja küllust kutsuv altar, mille peale mu tulevaste raamatute käsikirjad laotud. Amuletid said nii esiku kui lapsetoa aknale ning ukselävele puistasime tseremoniaalselt sisseõnnistatud suhkrut kalli kaaslase kutsumiseks.

Nii tarot’ kaartide ladumise, suhkru õnnistamise kui tulemaagilise puhastamise eel ja ajal tegi mees väga pikad ja vilunud taotlused: „Tulebki väga täpne olla. Ja uueneda. Kui teed nii, nagu alati, saadki taevaisalt selle, mida alati. Aga minu juurde nõu küsima ei tulda reeglina sügavat rahulolu kuulutama, vaid olukorda muutma. Teoreetiliselt saab inimene ka ise paberilehte vastu südant hoides taotluse teha, seejärel lehe kokku kägardada, põlema panna ja vaadata, milline kujund tuhast joonistub. Ent kui inimesed saaksid ise ja üksi hakkama, oleks ju maailm õnnelikke inimesi täis.

Näilisi äpradusi ja tinglikku õnnetust ma isiklikult alati karmaliseks karistuseks ei pea. Mõne loova isiku puhul on tegemist ka ülesandega. Näib, justkui oleks üks äpardunud suhe teise järel, üleelamised ja katsumused mingi eriti rafineeritud ja ränk karistus eelmistes eludes tehtu eest. Võib olla. Alati ei ole. Võib olla on Jumal selle kannatusterajal galopeerija hoopis oma tööriistaks valinud. Näeb ja teab, et see tugev tegelane peab vastu ja kannatab välja. Taevaisa aina tõstab katsumuste latti. Ning selle parkuuri läbijal on ülesanne oma kogemused ja katsumused kirja panna või filmiks vormida – teistele samastumiseks, õpetuseks ja hoiatuseks. Jumala antud anne on ülesanne. Mida tugevam isiksus, seda tõsisemad ülesanded ta saab.

Ja varem või hiljem tunnetavad inimesed – kui muidu mitte, siis juhi ja nõustaja abiga või eksimustes karastudes – oma tee ja koha õnneks ära. Võimalik, et just sellepärast inimesed praegu planeedil, kus on üllatavalt hämarad ajad, nii palju ringi rändavad. Võib ju arvata, et eestlased rändavad oma imeilusalt, puhtalt ja kirkalt kodumaalt võõrsile raha teenima. Venelased võiksid eestlastelt puhta harmoonia ja külluse loomist õppida, mitte lõhkuda ja hävitada…

Ent raha pole ainus põhjus. Looja on kaardid segi paisanud. Kaheksa miljardit inimhinge ei kipu kuigi hästi oma tõelist paarilist ega elu armastust üles leidma. Otsitakse ennast ja turvatunnet – seda pealiskaudselt rahaga seostades – otsitakse võimalust puhtalt lehelt alustada, sest hämarad ajad tekitavad tunde, et igasugune eelmine leht on määrdunud. Selline hämmastav ja üldine uus-nomaadlus…“

Moskvale truu

Dardo ise on veendunult ja rõõmuga Moskvale truu. Hiina-korea esivanemate järeltulija on Orenburgis üles kasvanud ning oma nõiatarist vaarema talendiga koos mitmed kõrgkoolid läbinud. Ta on juba Moskvas psühholoogiks diplomeerudes teada saanud, et inimene peab esitama ainult eetilisi tellimusi ja taotlusi ning olema täpne.

Metropolis naudib maag teletööd ja abivajajate konsulteerimist nii personaalselt kui treeninggrupiti ning on tänulik selle eest, et pidev inimestega töötamine innustab teda ennast üha rohkem ja sügavamaid raamatuid lugema.

Mees jagab igapäevaseid nõuandeid oma koduleheküljel www.dardokusto.com – selle külastajad saavad nautida ülimalt rikast ja kaunist vene keelt, mida kasutab Peterburgi harmoonia instituudi ja Inglismaa telemeisterlikkuse kooli lõpetanud müstik.

Andekas rändaja on loonud üle 30 dokumentaalfilmi – loomadest-sensitiividest, toidumaagiast, kuulujuttude fenomenist, saatusemärkidest ja nähtamatutest inimestest ning kujunenud Moskvas ühtviisi nii kuulsuste kui koduperenaiste teejuhiks. Lisaks tarot’-kaartide tõlgendamise õpetusele on täpse ja stiilse mehe kodulehel vabalt saadaval videokursus ning tema raamatu „Seitse lihtsat edu energia seadust“ saab osta 200 rubla eest pluss 260 rubla postikulud.

Šamaan postitab paar korda kuus põhjalikumaid soovitustekste maagilise rahakoti meisterdamisest ja õigest pidutsemisest, sisemise harmoonia tehnikatest ning nõukogudeaegsete kahjustuste isiklikust ja ühisest ületamisest.

„Meile – ja ka teile – taoti eluterve loovuse ja isiksusliku vabaduse asemel pähe, et raha on halb ja juht on püha, et mina ise pole keegi, kõik peavad olema ühesugused. Lisaks on enamusel meist olenemata vanemate püüdlustest ikka mingi astme lapsepõlvekahjustused – hüljatus ja alaväärsustunne, karistusehirm ja ahistatus. Sellest kõigest on guru abiga võimalik edukalt välja kasvada,“ kinnitab müstik. „Inimesele, kes tajub ebavajalikkust, vääritust, edutust, usaldamatust ja enesehaletsust, soovitan esmalt kunstiteraapiat. Oma muinasjutte endast välja maalides näeme ka ise, kuidas kujundid ja värvid üha helgemaks muutuvad. Mõnele võib pigem voolimine või kirjutamisteraapia sobida. Abiks on ka pihtimine heale sõbrale. Ja vabastav hingamine koos õigesti valitud aroomidega ruumis ja oma enese nahal.

Meile tuleb appi nii päike kui kuu. Iga kuuloomisega saame meiegi otsast alustada, noorkuu ajal olgem vee stiihias ja kahaneva kuu faasis tuule stiihia vibratsioonis, kui on kuu loomise eelne must kuu, andkem end tule stiihia hoolde ning säästkem energiat uuteks algusteks.

Kui me oleme iseendaga kontaktis, aitabad kõik meeled meid harmoonia poole – toeks männi ja ingveri, piparmündi ja apelsini lõhn. Mulle isiklikult meeldivad eriti seeder ja patšuli.“

Valmistab ette eduks

Dardo Kusto võib ise olla küll pisut raskemeelne ja rusutud, kui karmid nägemused läbi tema inimkonda hoiatavad. Ent põhjus, miks teda nii Venemaal kui nüüd ka Eestis armastatakse ja kuulatakse-vaadatakse on see, et ta otsib oma rituaalidega üles iga inimese parimad ja tugevaimad küljed.

Pärast mureliku kliendi puhastamist ja tasakaalustamist sooritab mees abivajajaga midagi positiivse programmeerimise laadset. Kirjeldab saabuvat küllust, mille kutsub kohale selleks eluks antud annete oskuslik kasutamine ja ühendamine.

Kui äsja õnnetu olnud inimesele kujustatakse kirgas tulevikupanoraam, tulvab tema peale teotahte, unistamisjulguse, elujaatuse ja õnnevalmiduse laine. Juba ainuüksi selle energiasööstu pealt on võimalik uutele ja puhastele tegudele startida ja spurtida.

„Midagi muud kui unikaalne Mina Ise ei panda sündides kaasa kellelegi meist. Unikaalsus teeb meid täiuslikuks – ja enesekindlus atraktiivseks. Meil on siin ainulaadsete isiksuste planeet – no vaata kasvõi ennast – klassnaja!“ julgustab Kusto.

Sina oleme aristokraatliku ja õhulise Dardoga teineteisele hakanud ütlema alles nüüd, mitmeid kuid pärast esmakohtumist. Üsna sageli tunnen, et tahaksin temaga silmast silma nõu pidada, mida ühe või teise pakkumisega peale hakata, kas inimene, keda täna kohtasin, on… Või kasvõi lihtsal-ehtsal naiselikul tasandil koos temaga valida, milliseid seelikuid kanda ja missuguseid ehteid-amulette eelistada – iga detail toimib nii aknalaual, köögis kui naise enese kõrvus ja kaelas palju väekamalt kui aimame.

Pärast meie kohtumist tean: uksed ja väravad tuleb ööseks lukku panna ka paksus metsas elades – see on energeetiline blokeering mustade jõudude ees, kelle eest oma kalleid ja iseennast unes rännates kaitsta ei saa. Keegi kaitseb…

Dardo teenused:

• внутрисемейные проблемы
• взаимоотношения с любимыми
• одиночество и неразделенная любовь
• стрессовые ситуации
• возрастные кризисы
• самоопределение
• проблемы на работе
• горе, потеря
• депрессия
• суицид (самоубийство)
• насилие
• внутриличностный конфликт
• экстрасенсорная помощь
• организация и проведение семинаров и тренингов ( тематика по запросу)

www.dardokusto.com

Parimad sõbrad

Kati Saara Vatmann

21.sajandiks on inimese kodustatud loomaliigid mitmekesistunud sama igasugusteks nagu inimliik ise. Koer on ühtaegu nii pärltikanditega ridiküli-chihuahua kui kolmanda maailma tänavapeni – kellest õige mitu on Laika-Belka-Strelka-jt-nimede all otse prügikasti-maailmast… kosmosesse lennanud! Koer on ühtviisi nii eluohtlikult suureks aretatud peremehe-võimendus kui kerjuse heaks koera tegev nunnumeeter.

Kõik Eestimaa – ja eks kogu maailma – koerakasvatajad-õpetajad on üksmeelel: peaasi, et penil on koht ja rakendus – see fenomenaalne meelte kooslus pole ju kodustatud selleks, et korteris või keti otsas igavledes-kurvastades oodata, millal tema teeneid ometi vajama hakatakse.

Koerad töötavad nii alaliste kui elukutseliste hingesoojendajatena – kui nad on näiteks sotsiaal- ja lugemiskoerad, kes julgustavad oma lähedusega neid, kes hoolde-lastekodus või korteris keora pidada ei saa. Ehkki penide ametitest meenuvad esmalt pääste ja valve, narko ja pimedate juhtimine, on ka lugemis-lõimumiskoerad täpselt sama auväärses ametis.

Eesti lugemiskoerte vabatahtliku liikumisega on ühinenud tänu Maarja Tali algatusele kümneid, juba sadugi koeri. Ka Valtu põhikooli tagatoas avatud noortekeskusse kõnnib igal teisel laupäeval jalgsi Raplast inglise keele õpetaja Tiina Tunnel oma noore kollipoisi Chevyga, kelle missioon on laste lugemist kuulata ja Koer olla. Uuemal ajal kuulavad leebe loomuga lugemiskoerad lisatööna ka muulaste lapsi eesti keeles lugemas. Et nood vigu ja hääldust ei häbeneks. Nende tingimusteta tunnustavate kuulajate nimetus on lõimumiskoerad.

Kelgukoerad ja kättemaksukontor

Kuna eestlaste teadvuses põimub tele-arvuti-reaalsus tegeliku Eluga, on Helle, Jaanus ja Mariin Kaljula veokoeratalus taksikoerte kuudile kirjutatud Kättemaksukontor ning kelgukoerad mõistagi tähendavad Käbikülas ikkagi 30+ töökat ja tubli peni, mitte telekrimkat. Päeval, mil omagi loomakesksetele hobu-lambatalu võsukestele Huskypargis näitamas käisin, kuidas koerad töötavad ja Teenivad, oli ekskursante-sõitjaid kokku seitsmest rahvusest. Leedukaid ei häirinud, et eesti keelest ehk päriselt aru ei saanud ning kaheksase rakendi sõidu ümber tuisuse metsatuka tegi ka lapseootel rootslanna!

Raja talu tegeleb suvel viljakasvatusega, sügisel treenitakse koerad kärude ees taas vormi ja võisteldakse klubi Baltosport vedajatena üliedukalt  vt. www.kelgukoerad.ee – talvel peetakse külastajatele avatud koeraparki, millega koerad end ise ära elatavad. Ning kevadel tullakse aina populaarsemale rakenditõugude turule uute kutsikatega. Vaatamiseks on lisaks mitut tõugu teenistuspenidele ka kolm omamaist tõugu hobust, ostmiseks ühe Rapla emand Luule kootud koeravillased kudumid ning teenusena tarvitamiseks ka peretütre fotokunst. Kuulamiseks aga pereema Helle taustaks tõeline koertekoor – viimne kui malamuut ja husky pakub: võta mind, rakenda mind, sõida minuga, pane mind Teenima!

Koertega võistlemine ja klientide teenindamine annab kõigile kolmele, emale-isale-tütrele, ühise tegevuse ja pühendumise ning inimeste poolt vaadates ongi tegus kooselu koertega nii elulaad, sport kui teenistus.

„Nii malamuudid kui huskyd on ääretult sõbralikud koeratõud. Sotsialiseerime endale  jäävad kutsikad nii, et esitleme neid külastajatele visiitkaardina. Kuigi valvuriteks kelgukoerad väga ei sobi – liiga südamlikud on – peame hoiatuseks ikkagi Jaanuse kombaini juures neid talvise kärakoorina valves,“ kirjeldab Helle. „Hobustega kõrvuti on koerad ka teistel meie võrgustikku kuuluvatel kelguinimestel. Pärnumaal kasvatavad ja rakendavad Reppod oma Mutimuute kõrvuti Kallaste-klanni ratsa- ja rakendihobustega.

Nii ulatuslik pühendumine nagu meiesugustel tähendab igapäevast seiklust ja pidevat investeerimist. Viljakasvatusega finantseerime lisaks oma pere elatamisele kõrvalt ka koerte toitu, varustust ja oma võistlusrännakuid. Koertelt tuleb vastu puhas elurõõm, tegutsemislust ning tingimusteta armastus.

Rakendis paneb koera jooksma ühest küljest karjainstinkt, hästi õpetatud juhile järgnemine – kasutame rahvusvahelises keeles käsklusi – ning veel see jumalikik Miski, mis kihutab koera silmapiiri poole lendama. Lõpmatuseni. Kui inimene on tüübilt samasugune horisondi vallutaja, kujunebki võimas sünergia ja harmoonia.“

Ning lastele kujuneb sild üle ajastute ja stiihiate – Jääaja-multadest nähtud kelgukoerad on siin ja praegu olemas ja teenimas, Jack Londoni raamatutest loetu on päriselt olemad ning lugusid loomadest kirjutatakse kelgu jalastega lumele päriselt, mitte kliki ega puldinibimesega.

Kelgud-rakmed-telgid on pärit vähesel määral Eesti, põhiliselt Skandinaavia ja Austria meistritelt. Mis tähendab, et omamaine turg kutsub. Sügiseseks taas-üles-treenimiseks pärast suvekuumuse eest jõude redutamist meisterdab Paldiskis kärusid sama mees, kes ehitab ka seljast-puusadest ära jäänud penidele abirattaid.

Jooksva koera abirattad

Kui Paldiskis stalini-aegses barakis koertele rataste kinnitamiseks mõeldud sadulaid õmblevale Aivole öelda, et näiteks tugi- ja juhtkoertele valmistab rakmeid maailmas… ÜKS inimene Ameerikas, siis ta väga ei üllatugi. Ehkki kõrvad hakkavad turu suunas liikuma. Inimeste maailmas on erinevalt koerte ja muude loomade ilmadest paljud asjad mõistetamatult paigast ära. Aivo uriseb selle peale valjusti ja õiglaselt – aga ei hammusta, vaid tegutseb.

MTÜ Jooksev Koer pealik teeb kõike.

Jooksev koer tähendab ühtaegu nii seda, et vigastatud selja-jalgadega koertele kinnitatakse abirattad ning elu läheb edasi – kui seda, et jooksev ja teenistuv koer on õige ja õnnelik sõber. Selle nimel õmbleb Aivo Paldiskis vaatega Amandus Adamsoni ateljeemuuseumile kahel õmblusmasinal penidele neid sadulaid, millega abirattad looma külge kinnitatakse. Elektrilist õmblusmasinat jagab ta elukaaslasega, kes oma kolm last ja teisedki huvilised sealsamas rõõmsas väga korrastatud kaoses rõivile õmbleb. Teine õmblusmasin on paarisajandiline Singer, millele Aivo mootori külge pani – pooli süstik andis saba, mees otsib uut, et suurepärase tööriistaga edasi töötada.

Ta on väljaõppelt torujüri, elektrik – ja kõik teised eluga külge hakanud ametid. Ning kõik rattad, mis lapsevankrite-aiakärude alt tulnud, need Aivo erinevat kasvu koertele külge paneb. Või kelgukoerte kevad-sügis treeningkärude alla. Mõnel juhul saab väike koer sellepärast suured rattad, et mees oskab olusid ja koera olemust hinnates välja mõelda, et maal pori sees liikuv väheldane mops vajab ebasümmeetriliselt suuri rattaid, et mitte mutimullahunnikutesse takerduda.

Maxima-taguses hämmastavalt soojas ja mõnusas barakis on õigupoolest kommuun – veerand majast on Aivo ja elukaaslase, kolme lapse ja nelja koera päralt. Teine veerand sisaldab kolme Aivo kasvatatud peni, kes elavad naabrite juures. Neist üks on kolmejalgne, aga abirattaid ei vaja – nii, nagu ta jäi rängas lahingus ellu, hinnaks vaid üks jalg, oskab ta kolme jalaga uskumatuid kiirusi arendada ja… pissides teist tagumist jalgagi tõsta, nii et balansseerib vaid esikäppadel!

„Meie nelja koera boss on kass – ja Vuntsile omakorda teeb deegude paar säru, kui see midagi endast arvama hakkab,“ naerab Aivo. „Olen algselt olnud jahikoerte – ja üldse teenistuskoerte õpetaja. Loobusin sellest, kuna ei tahtnud ühelgi moel tapmist toetada. Mu enese iirlased on maailma suurimat tõugu jahi- ja võitluskoerad, keda on sajandeid sõjakoerte, valvurite ja jahipidajatena peetud.  Eestis on neid 40. Ehkki nad on leebed ja hellakesed, peab sellega arvestama.

Jahikoer on mõeldud selleks, et ta saaks ise endaga hakkama – kui iirlane, laika või takski metsa üksi jääb, püüab ja sööb ta kõigepealt oma kõhu täis ja siis viib saagi isandale. Manitsen alati endale koera valijaid hoolikalt kaaluma, kui palju ja millist rakendust neil loomale on. Mammist, kes võtab endale taksi padjakoeraks, sest see tundub nii nunnu, võivad väga hõlpsasti ainult tallad päevavalgele jääda, kui jahikirest haaratud nunnu ta enda kannul rebaseurgu tirib.“

Eakas Liisu on saanud politseilt mitu ordenit teenete eest kartmatu valvekoerana. Kui härra Sihvart valvas kõigile oma ametitele lisaks selleks, et oma üht lihast ja 12 kasulast toita-katta, öösiti õliladu, pani Liisu öise kurikaela kenasti õlivaadi otsa istuma ja politsei saabumist ootama. Sassis pätt ründas politsei silme all Aivot noaga, koer tegi mõrtsuka sekundi murdosa jooksul kahjutuks ja auklikuks. Ehkki pätt kurtis, et tema vastu kasutati külmrelva (paragrahvide keeli muide koer just nimelt külmrelv ongi!), sai ta ordeni, mitte peremees karistada.

„Kuigi mind peetakse liiga pehme käega treeneriks, olen otsustanud publiku tungival nõudmisel uuesti koeri treenima hakata. Sellepärast, et õpetamata või valesti õpetatud koerad teevad saatuslikke vigu, mille eest nad tuleb magama panna. Reeglina ei pea koera, kelle jaoks hierarhia on paigas, murdma – leebe püsivus viib sihile. Olen kõigist oma koertest vaid Liisuga tema pubekaeas verise lahingu maha pidanud,“ tunnistab Aivo. „Mis koeraga korra juhtunud, see igaveseks tema teadvusse kinnistub. Minu töö tõttu oli iirlane Timmy mõnda aega hoiukodus, mida pidasid hobuinimesed. Sai seal haiget ja muutub nüüd hobuse lõhna tundes deegust väiksemaks.“

Aivo enese tööpõldu aga teeb abiratastest-sadulatest suuremaks see, et ta ehitab mõttekaaslastele ja muidu endale olulistele inimestele kassimaju ja koerakuute. Tasuta. Oma esimesele kaasale ja lapse emale ehitas Nõmmele 20 kassi ja 6 deegu maja. Eidapere koertekodule kuudid, ehkki emand Sigridi iseloom ja suuvärk on hirmsapoolsed, ajab ta väga õiget ja head asja.

Mees on sõitnud ka lemmiklooma taksot – suurte ja poriste, iseloomukate ja veriste koerte jaoks. Kuna loomakaitse leidis, et neile tuleb tasuta teenust osutada, läksid miinused Aivo muule missioonile liiga suureks ning see ülioluline teenus on Eestis praegu puudu. Nii nagu meie riigis ei rakendata Soomes end vägagi õigustanud maksuseadust. Inimeste makstavatest maksudest päris kopsakas protsent võetakse koeramajanduse korrastamiseks. Kui inimene võtab koera, kellega kooli läheb, siis maks väheneb – ja kui koer võetakse töötava penina arvele, kaob maks sootuks. Tänu sellele on koerte ja inimeste kooselu korras, Soome-täis koeri õpetatud-rakendatud ning avalikus ruumis enesestmõistetavad kakakotid kenasti puu otsas.

„Tegevuseta koeral tekib oodates-vedeledes enesel palju toredaid ideid. Olen nii valves kui jahis näinud, et koer ründab sekundi murdosa jooksul – seega peab kodustatud kiskja olema õigesti õpetatud ja paigas, et sissetungija, teine koer või ptüi-ptüi-ptüi – mõni pereliige soovimatuid reaktsioone ei kogeks,“ manitseb Aivo. „Meie kui looduse krooni – kui me seda ikka oleme… – kohustus on pöörata koerte ja teiste kodustatud loomade instinktid ja meeled enda kasuks. Kuna inimestele on antud kõnevõime, siis on meil ka kohustus avalikkust teavitada ja üksteist toetada. Ning fakt, et tugi- ja abikoerte töörakmeid seni vaid USAs toodetakse, näib mulle isiklikult vägagi inspireeriv – eks nii mõnelegi sadulsepale!“

Inimese parim sõber…

on endiselt juhus, mis  võib tunduda esimesel hetkel lausa katastroofina. 16aastane Liis Rammo oli kindlal kursil professionaalseks ratsutajaks ning arvas – teades, et ka vastsündinud varsa kabjahoop võib täismehe kolju purustada – ennast ka nii tegijaks hobulausujaks, et läheb vahekäigus mürgeldavat parimas eas täkku rahustama ja…

„Ärkasin ränga selja- ja peaaju traumaga.  Ma ei tea isegi, mis seal juhtus, ainult tulemus on tunda. Peaga käisin eiteakuhu – midagi ei mäleta mõistagi,“ meenutab Liis rahulikult. Sain ümber selgroo mitmeid plaate-polte – ja ehkki püüdsin kohe, kui vähegi käia suutsin, sadulasse tõusta ja isegi võistlesin ühe meetrise parkuuri! oli selge, et mulle on määratud teine tee.

Marika Vunder nokitses mulle sellise ratsu, kes töötab üksnes parema jala märguannete peale. Edasi nokitses saatus meid tema kui parima sõbraga ühist ratsakompleksi rajama – ja abikoerad nokitsesid ennast ise mu ellu. Üha sügavamalt ja mitmekesisemalt.“

Liis on faktiliselt Järlepa mõisnik. Tema vanemad ostsid 90ndate alguses unaruses mõisa. Isa poolt on Liis Faehlmanni järeltulija,  ema Ly oli aga põhiline taastaja nii finantseerimise kui füüsilise töö poolest. Pere taastas Krusensternide – Pirgu omaga seotud – mõisa järkjärgult, tubahaaval ja tasapisi. Ehkki saalis on seintel võrratud Krusensterni reiside maalid polnud ei tasakene taastamine ega maakütte abil pidamine sugugi nii kallid kui eelarvatakse.

Viimastel aastatel on Marika omakorda aednikumajakeses resideerides ühe Eesti parema koolisõidukeskuse üles ehitanud ning Liis aimab, et Järlepa muinasmaa võtab kursi ka polo kui Eestis täitmata hobuharrastuse niši poole.

„Headel päevadel käin kepiga – halvematel vajan tõhusamat tuge. Peatrauma tõttu on mul epilepsiahood. Ning mõlema erivajaduse jaoks ja heaks on mu kõrval koerad. Emane rotveiler on sünnipäraselt andekas epilepsiakoer. Ta tunnetab läheneva hoo, millele eelneb aura seisund, ette ära ning annab mulle märku, et oleksin valmis. Tänu saksa arstide aastasele uurimisele ja kombineerimisele on mul praegu selline ravimite kombinatsioon, mis on hood miinimumi viinud.

Isane rotveiler on füüsiliselt mulle tugi- ja majapidamiskoer, kelle turjale kinnitatud käepidemele toetun ja kes kannab-veab minu eest erinevaid asju. Ühtlasi jumaldab ta lapsi, kes teda kallistavad ning on seega andekas sotsiaalkoer,“ tunnustab Liis. „Minu koeri ja ka mind ennast õpetab fenomenaalne koerainimene Elvira Cornelsen – vt. www.hundeschule-cornelsen.de – , kes mu koerte erilisi andeid märgates ja arvestades koostas mõlemale erilised trennikavad. See naine kõneleb tõepoolest koerte keelt. Ja tunneb üsna kohe, kui kutsikal silmad avanevad, tema anded ja eeldused ära.“

Liis ise on läbi aegade huvitunud raamatute hingeelust. Ta läks Guttenbergi jälgedes Saksamaale trükiteaduse ajalugu ja olemust ning raamatu sügavamat hingeelu õppima. Praeguse haridusega sobiks ta Eestis bibliograafide-fiilide ja trükitööliste õppejõuks nende erinevates ametikoolides. Ent piirdub neti vahendusel ja pistelistel isamaal-käikudel kirjastuse Avita skaudi tööga – otsib ja valib tõlkekirjandust.

Kavatsetud kolme asemel juba viiendat aastat Saksamaal resideeriv raamatute-koerte-hobuste Liis õppis juurde Korea Hap-Ki-Do  enesekaitset, mille puhul piisab abivahenditeks jalutuskepist ja pliiatsist ning mida ta nüüd juba ise 9-16aastastele lastele õpetab.

Kuivõrd tema elukaaslane õpib parameedikuks, on neil peres kenaks kooskulgemiseks täispakett oskusi olemas. Kui Liis käib siinmail mõisa ja kirjastuse asju ajamas, ei pruugi ta koeri kaasa võtta – ehkki turvatunne ja toetumise harjumus satub koerteta mõistagi vaakumisse – kaasa on koertega.

„Koerad taluvad lennusõitu – ka salongis – halvemini kui hobused. Hobused lähevad paljukesi konteinerisse ega teagi õieti, et kuhugi lendavad – veendusin selles neid Brasiiliast Amsterdami polohobusteks lennutades. Välja arvatud erandlikud koer-kosmonaudid, pole koerad tegelikult lendamiseks sobilikud isendid,“ teab Liis. „Minu abikoerad ei peagi enam kuhugi lendama. Olen Saksamaal õnnelik ja paigas. Kuna armastatul on ühes väikeses tallis oma hobune, algavad kasvõi meie hommikudki täpselt nii, nagu üks unelmate päev välja peab nägema. Abikoer veab piimapudelid tuppa ja pesukorvid välja. Kui kõik koos talli läheme, tassib koer hobustele heinapakid ette – käsu peale täpselt õiges järjekorras õigetele hobustele. Päeval õpin ja õpetan koeri ja lapsi. Õhtul tegelen kirjastuse skautimisega. Seejuures pean jälgima, et liiga palju ei loe ja liiga vähe ei maga – ülepingutus ähvardab epilepsiahoogude sagenemisega.

Saksamaal muide pole ainult koerad pimedatele juhtideks või vanuritele seltsiks käijad ja lapsi loodusega harjutamas. Seal on ka juht-sead ja tugi-ponid töötavad loomad ning Nürnbergi Politsei kasutab narko-rotte. Need tüübid on eriti kasulikud konteinerite ja veoautode läbiotsimisel.

Kodustatud loomade ülim õnn ongi töö, teenimine ja oma müstiliste annete kasutamine. Lisaks sellele, et koerad tajunevad lähenevat langetõvehoogu või insulti – nad haistavad inimese organismis ka vohama hakanud vähirakke. Koertel on see müstiline Miski, mida inimene koera jahikaaslaseks ja valvuriks kodustades oodatagi ei osanud. Olgem selle kingituse eest tänulikud.“

Mida rohkem koeri õpetatakse ja neile vastavalt nende töö liigile varustust meisterdatakse, seda kättesaadavamaks kohenduvad ka hinnad. Praegu maksavad tugirakmed sellepärast 700 raha, et neid meisterdab vaid üks ameeriklane ning juht- ja tugikoerte õpetamine tõstab teenistuva peni hinna eksklusiivsuse tõttu 20 tuhandeni. Suur osa Eesti tugipenidest on ühinenud www.abikoerakeskus.ee – kus on nähtav variantide paljusus. Nii meistrite kui õpetajate-kasvatajate ees on avar tööpõld, mis lisaks hindade sättimisele kinnitab ka inimliigile – keegi meist pole liigne, ärgu olgu oma koha ja Tee äratundmiseks tarvis õnnetuse jõudu, piisaku leebe äratundmise väest.