Kuningad ja kõutsid

Mis on saanud kunagistest kultuskoolitajatest ja psühholoogiapõhistest gurudest, kelle julgustavate hõisete saatel saalitäied tänulikke kliente üles-alla hüplesid ja end veensid, et saavad kõigega hakkama? Kas keegi teeb veel reaalset-inimtehnilist juhtimise ja müügi koolitust?

On olnud igasuguseid stiile ja aegu – tänase spirituaalse avanemise šamaanide-tervendajate-puhastajate-õpetajate panoraami kõrval saavad ka Peep Vain ja Aivar Haller, Tauri Tallermaa ja Karin Hango ikka endiselt kenasti hakkama. Oma professionaalses nišis – või ajutises erus! – mille kõrvale otse loomulikult uuristavad oma sahtlikesi ka selle eriala soolapuhujad. Kus tegijaid, seal ka diletante. Kelle eest on end siiski kergem kaitsta kui mustade maagide ja valeposijate üliküllusliku turu käest. Millelegi muule kui heale õnnele, targale sisetundele ja heale juhusele sellel liikideküllasel guru-maastikul orienteerudes loota pole.

Muiste käidi targa juures. Perekonna vanimad liikmed on alati olnud kodused teadjad. Seejärel ajas asja ära partei, ametiühingu ja kgb funktsionäär. Misjärel vallandus ameerikalik mood haarata psühholoogia-teenus perearsti ja juuksuri kõrvale. Teate küll: soovid sa sellest rääkida, kartulid ja apelsinid. Üha täienev valik suhtlemis-video-psühhodraama-gestalt-playback-treeninguid. Ning saalitäite kaupa eduinimeste rühmatreeninguid ekstaatilises seisundis. Kes ei mäletaks Peep-elav-legend-Vainu ümber kogunenud jüngreid või filmist „Naerata ometi“ tuttava välimiku ning showmehelike elementidega turule tulnud ja jäänud Tallermaad! Kuhugi ei ole kadunud ka Hangod ja Pakud, oma koolituskaubamärgi väärikad kandjad.

Kes muud ei oska…

Aastakümneid tegutsenud kõrgprofessionaalse koolitusfirma Self II juht Karin Hango on suurfirmade personali nõustajana märganud, et tegeliku psühholoogilise teenistuse kõrvale kippusid keskpärased isetegevuslased tekkima üsna analoogselt spirituaalidest reiki-massaaži-kristalli-pendli-rahvaga just samal ajal – masu süvalohus.

„Kes ära koondati ja õhku astus, see nõustajaks ja tervendajaks hakkas. Rõhk sõnal „hakkas“. Vana tõde ju, et kes muud ei oska, see õpetab. Seda enam, et keerulistel aegadel on hingeabi ja isiksuslikku tuge ikka vaja. Ent sedasi on ingliskeelne termin „coach“ – arengukonsultant – sujuvalt kõutsiks devalveerunud. Oma eksistentsi õigustamiseks kõutsideks hakanute seas on üsna kontrollimatut hämamist, mis parimal juhul ei kahjusta neid, kes vajaksid tegelikku arengukonsultatsiooni,“ muigab tipp-psühholoog. „Harrastuskõutsid kipuvad muutuma firmades tippjuhi asemel poksikotiks. Võtavad vastutuse ja kontrolli seal, kus ei küsita ega tohiks. Põlevad läbi, sest ei tegele enesepuhastuse-täiendusega, nagu profid perioodiliselt teevad.“

Karin arutleb, et kui muiste olid inimestele teejuhtideks targad ja maandajateks pihiemad, siis ka tänapäeval peaksid ideaalis nood arengunõustajad kollektiivi enese seest välja kasvama. Nad peavad olema kogukonna tööjaotuse loomulik osa, mitte mõni tööta jäänud ajakirjanik ega suhtekorraldaja. Firmajuhid võiksid oma enese rahva seast coachi koolitada. Mitte endale 30eurose tunnitasuga suva-kõutsi majja guugeldada.

„Eestis on kolm arvestatavat coatchide agentuuri, kus töötavad mitme kõrgharidusega profid – mitte keskeakriisi harjal lapsikult endalt küsijad „kelleks tahan saada“ – ah, saan nõustajaks,“ teab Karin, kes ise õppis „kõutsimist“ kaks aastat ja mitmes riigis, nagu sai vastava väljaõppe enam kui pooleaastase täiendusega ka kompanjon Murutar. „Meie Selfist saab lähiajal palgata kellegi muu tarifitseeritu – mind ei saa, sest minul on sabatiaasta. Poeg ja minia läksid pärast tütarde sündi nüüd mõlemad täiskohaga psühholoogitööle, mina võtsin vanaema-tööaasta, mil teine Selfi juht Vahur Murutar kannab kolm neljandikku koormust ja vastutust. Selliseid aja maha võtmise sisukaid aegu soovitan kõigile. Nagu soovitan ka palgata parimad – mitte ravida ise oma hambaid.“

Kuninga rantjee-aasta

Varasematel aastatel kõige kirglikuma ja süsteemsema müügi- ja juhikoolituse rahvusvaheliseks tipptegijaks tõusnud Peep Vainust kuuldub harvadele koolitustele pääsenutelt midagi väga teistsugust kui senised tuhandepealised kuumaksköetud saalid ja jõuline maailmavallutus. Need, kel olnud erandlikku au saada osa defitsiidiks muutunud Peebu Läänemaal asuvas koolitustalus toimuvast, kirjeldavad: seal on väga malbe ja mahe – pehmed sussid pannakse jalga ja ekstaasi ei minda…

Vain ise väidab, et tal pole praegu midagi avalikule nöörile riputada, sest suurmees on pisut üle aasta elanud muusikaõpingute ja joogaküllast rantjee-elu, milleni jõudmiseks ta kogus julgust kümme aastat. Vaatas, kuidas kolleegid eru-koolitajatena toime tulevad ja finantsilisi-eksistentsiaalseid paanikasööste ületavad. Ja rantjeeruski!

Ütled motivatsiooni ja müügi koolitus – ja mõtled Vain. Ütled Vain – ja mõtled „Mis on tähtsaim küsimus?“ Sellenimelist õnnevalemi-raamatut müüb ingliskeelsena ka Amazon. Peebu kaubamärk on hakanud aastatega ülemaailmselt oma elu elama ja teenima. Tänasesse lillelapse-elujärku jõudmist hoidis tagasi ümberringi valitsev hirm. Samad arved, teine sissetulek, üldlevinud kartus, et kui sa ei tegutse, pole sind olemaski – isegi kui see tegutsemine on ebaproduktiivne ja orjastav.

„Olen elanud 15 kuud kahekesi trompetiga. Teen praegu ühes päevas umbes kolmandiku varasemast rabistamisest ja naudin vabas lillelapselikus rütmis kulgemist,“ kirjeldab kaubamärgiliselt helepõlevate sinisilmadega mees avalalt naeratades.

Oma Läänemaal-asuvas koolitustalus teeb härra Vain jüngrite tungival nõudmisel aegajalt siiski koolitusi – millest osasaanud neid pehme-sussi-legende räägivadki. Põhiliselt jagab mees end trompeti ja teiste sõprade vahel. Võtab pillitunde, et oskusi lihvida – ja läbi nende oskuste ka hingamist korrigeerida. Hingamine on tema sõnul kõige alus – sellega saab maha võtta esinemispaanika, keskenduda – ja pasunamängu puhul jagada seda jõudu mitmeteks tundideks, mis korratu hingamise puhul veerand tunniga võhmale võtab ja huuled hukkab.

Peep külastab sõpru, vaatleb inimesi ja protsesse, sisemise vajaduse ajel reisib – ja jälgib laste täiskasvanuks saamist. Ta koges imelist puhastumist ja noorenemist Šveitsi mägipansionis – ent seda meelt pole, et rahakad eestlased peaksid kogu planeedilt kõiki praktikaid ja triitmente, toimetaimi ja eliksiire kokku ostma ja enda peal katsetama.

Sama kaheldav kui kaugete rahvaste hiilerlus ja šamantra, on isand Vainu sõnul ka võõra taimeriigi tarbimine – me ei tarni oma lehmadele siia sellepärast liaane, et džunglis on elevandid neid süües õnnelikud. Toit ja kehakosutus – aga ka vaimuvalgus ja inimese kui terviku koolitus – pärinevad ideaalis siitsamast kust me isegi.

Peep võrdleb oma realistlik-konservatiivset kulgemist autovalikuga – kindel klassikaline maastur, mitte moekaid ekstravagantsusi. Ammugi mitte kelkimist ega asja asja pärast. Asi olgu Asja teenistuses.

Spiritualistlik vaimustus, mis ajab elu mõtte ja õnne otsijad õhinas lastelaagrina igal õhtul mõnele esoteerilisele loengule ja seansile, pälvib Peebult heatahtliku muige. Ka tema käib mõnikord tunde järgi mõnel šamanistlikul kontserdil – tänab, naeratab – ja jätkab kulgemist omal rajal. Tõsi, poolteist aastat rantjee-elu on pannud mehe uute väljakutsete järele ringi vaatama. Paraku on nii, et inimene tajub oma olemasolemist ja vajalikkust tegutsedes. Ent nüüdses arengujärgus peab see väljakutse olema lõbus ja eriline – ning jätma juhtide koolituse tipule vabaduse.

„Mul on esimest korda oma tuba ja kabinet – olen vaimustunud sellest, et minu riidekapis on vaid minu riided – ja minu kabinet on tõeliselt minu päralt,“ naeratab Peep. „Pika elutöö tasuks polegi seda nii vähe. Praeguse siin ja praegu kulgemise perioodi järel tulen ilmselt taas turule lastele ja noortele suunatud koolitustega.“

Naerata ometi!

Koolituste ja isiksuse treenimistega seonduv Tauri Tallermaa nendib, et arutleb nii iseenda kui hea teekaaslase Andres Dvinjaninovi koolitusi kõrvalt jälgides, mida koolitatavad kollektiivid ja isiksused neist etendustest ikkagi tegelikult saavad.

Emotsiooni. Emotsiooni tekitab see, mis isiklikult puudutab. Ja puudutuse ulatuseks hindab Tauri umbes 10 protsenti. Iga koolitus on spektaakel, mis eeldab oma metoodika ja teadmiste edastajalt artistlikkust. Tauri kirjeldab kaasteelise Dvinjaninovi meelis-motiivi – DISC-teooriat. Sellekohaselt jagunevad inimtüübid Dominantseteks, Artistlikeks-edevateks (I), Stabiilseteks ja Konservatiivseteks (C). Tauri sõnul on tema ise ID – artistlikult dominantne – ning Dvin DI. Kombineeruda saavad vaid kettal kõrvuti seisvad sektorid, mingit ristpõimlemist olemas pole.

Küll aga saavad kenasti kombineeruda härrased koolitajad ise. Kui Tauri esines saates „Laulud tähtedega“, siis Peep Vainu teletähetund oli „Tantsud tähtedega“ – Dvinjaninovi kuvand on hübriidina „Õnne 13 Gunnar pilvede alt“. Kuivõrd inimestel on valikuline emotsionaalne mälu, assotsieerub Tauri ise Leida Laiuse filmiga „Naerata ometi!“ mille peale on ladestunud teleesinemised tunnikontrolli ja mälutreeningu saadetes.

Meestel on ka eraelulised mustrid sarnased – Vain ja Tallermaa lahutasid rööbiti ning pidasid ühiselt aru, kas ja kui palju sel teemal meediaga suhelda – Dvinjaninoviga on Tauri analoogia veel üks-ühesem. Mis on kinnitus väitele, et kõik on kõige ja kõigiga seotud ning sarnane.

„Seega püüdleb eranditult iga inimene enesetäienduse ja kõigi oma tööriistade – ihu-hing-vaim – väljakujundamise poole. Mina ise olen välja töötanud kiirlugemise ja mälutreeningu metoodika, mida õpetan koos keskendumise ja esinemisoskuse koolitusega. Kui varem lasin end müüa Urmas Kõivul ja teistel firmadel, siis viimasel ajal müün ennast ise,“ on oma nišiga rahul mees, kellel on kindlalt Eesti ühed kaunimad kristallsinised suured silmad. „Elurütm on selline, et sügis-talv-kevad on sisustatud koolitustega, suvel olen põhiliselt pulmakorraldaja ja õhtujuht.

Koolituste põhiline kriteerium – ma ise pean oma asjast sama palju lusti saama kui klient. See 10 protsenti, mis koolitatavatesse salvestub, ainult mu enese lustist tulenebki. Sama on ajakirjalugudega – ma naudin nende kirjutamist. Ajakirjadele Psühholoogia ja Naised mälust või laste eakohasest kohtlemisest kirjutades loen juurde, õpin ja arenen ja olen õnnelik. Psühholoogid võivad küll rünnata – mingi raamatupidaja-haridusega vend õpetleb siin meie põllul – aga ma ei vaja selleks tõesti litsentsi, et teada: nooruki aju otsmikusagar areneb välja 24.-28. eluaastaks – enne ei saa temalt täiskasvanulikku tervikpildi-logistika-planeerimise kõrgemat pilotaaži nõuda.“

Kui edumeelsed kollektiivid tellivad Taurilt meeskonna ja seda moodustavate isiksuste koolitusi, jälgib mees, et meeskonnad ja inimesed kinnistaksid kuuldu-kogetu kordamise ja arutelu käigus – siis saavad tööandjad oma raha eest selle erilise Millegi, mis on enam kui meeskonna väljatoomine kontorist või atraktiivse esineja toomine kontorisse. See Miski tõukab inimeste arengu liikvele. Ja seda polegi nii vähe, arvestades kui tohutu infomüra sisse me üksteist uputame. Ennast ka.

„Koolitatavad hakkavad alati äratundmisrõõmus naerma, kui panen nende ette pildi pereema monoloogist, mida kõike pereisa üksinda kodus tegema peab – seda-seda-seda… Ja lõpeks jääb papa selektiivsesse mällu pärast filtrite läbimist sõnum: ava õlu ja istu teleka ette, siis ei tee vähemasti midagi valesti,“ muigab Tauri, kes on huviga uurinud ja edastanud valikulise mälu hämmastavaid vassinguid. Tema sõnul mäletavad mõne aja eest dialoogi pidanud inimesed toonast vestlust täiesti erinevalt – kusjuures kumbki eksib, tegelikult toimus hoopis kolmandatmoodi lausetest koosnev kahekõne.

„Käärid on järjest enam harki läinud,“ tõdeb Tauri. „Kui osa inimesi muutub üha spirituaalsemaks ning kolib oma esoteerikaäärmusega täiesti oma mulli elama, siis teine osa soovib midagi tegelikku. Skeptikud-praktikud küsivad õigustatult: kui kõik on über-vaimsed tervendajad ja mediteerijad – kes siis toodab-töötab-teeb?

Kogemused on näidanud, et igaüks leiab oma sobivaima õpetaja. Tõeliselt vaimsed ja spirituaalsed tegijad ei räägi oma vaimsusest, vaid töötavad ärijuhtide ja taluperemeestena – vaimsus on nende jaoks enesestmõistetav.

Ja oma tegeliku tegemise, mulla ja tööriistade puudutamise tarbe saame meie naise ja lastega samuti kätte – meil on maakodu Rõuge kandis. Metsas, ühesõnaga.“

Tallinnast maakoju sõites veedab Tauri naisega kolm ja pool tundi kvaliteetaega – kaasad vestlevad ja mõtisklevad ja tõdevad, et iga korraga muutub kahe kodu vaheline tee üha lühemaks. Lapsed magavad ning ühised ja isiklikud elamused ja plaanid sõnastatakse teineteisele nii, et need jäävad mõlemale võimalikult sarnaselt meelde.

Talupoja tarkus

Vainu ja tema kunagise partneri Aivar Halleri koolitajateed läksid lahku kümmekond aastat tagasi. Haller, kes tegeles peaasjalikult juhtide koolitamisega, veendus, et kõverate puude sirgeks painutamine on väheviljakas tegevus. Seda enam, et reeglina juhid ei oma ühiskonnas suurte ja sisuliste muutuste elluviimiseks piisavalt tahet ega ettevalmistust – enamus maadleb oma ego ja ettevõtte majanduseesmärkide tasemel. Praktilise inimesena otsustas Haller rajada kasvulava noortele võrsetele, et nood saaksid takistamatult tugevaks ja sirgeks kasvada. Ambitsioonika pürgijana seadis kolme lapse isa miinimumeesmärgiks oma lastele sobiliku kooli rajamise. Seejuures andis ta välja julge lubaduse, et järgneva 45 aasta jooksul aitab üles ehitada koguni 10 uut kooli. Tänaseks on hakanud esimene näidis – Tallinna waldorfkool kaela kandma. Koplis Tuulemaa tänaval asuv suur koolimaja on rõõmsaid lapsi täis ja õnnelikud emad-isad on keskmisest aktiivsemalt oma laste arengukeskkonna loomisesse kaasatud.

Kakskümmend aastat andragoogika põldu harinud ja seal sees 10 aastat üldhariduse peenraid kõblanud Haller mõistis kogenud koolitajana, et haridussüsteemi kaudu ühiskonna väärtushinnangute  muutmine on väga pikaajaline protsess. Kooliga alustades uskus ta, et see võtab 12-15 aastat, täna usub 54 aastane koolitaja, et näeb sisulist muutust oma 100 juubeli paiku. Et sinnamaani ja kauemgi kenasti vastu pidada, tegeleb hea tervise juures olev koolipapa regulaarselt ehk igapäevaselt vähemalt tund aega vaimsete praktikatega.

Mentorina ettevõtlikke inimesi aitava Halleri arvates on meie ühiskond täna sügavas väärtuskriisis. Mitte majanduslikus ega poliitilises vaid just väärtuskriisis. Samas ei ole see tema meelest midagi ületamatut. Haller teeb kummarduse oma hea õpetaja Ülo Vooglaiu suunas, kellest kõnelev värske raamat „Aeg ja Vaim“ tema töölauda ehib ja ütleb, et mõistab sõbra suurt muret Eesti hariduselu seisukorra pärast. Samas ei jaga ta maestro sügavat pessimismi. Koolieluga hästi kursis olev Haller on külastanud enam kui 350 Eestimaa kooli ja teab, et meil on palju väga häid kogukonnakoole, kus keha, vaimu ja hinge harimine kenasti tasakaalus. Hoolimata süsteemi kui terviku hullusest. Sealne koolijuht ja õpetajad tunnetavad Elu rütmi ega lase ennast ametnike trummipõrinal kurdistada.

Aivar tunneb kõige rohkem muret selle pärast, et kriitilise mõtlemise asemel õpetatakse enamuses koolides ühe kindla ja eksimatu tõe õpetust, mis paraku viib suure vastandumiseni. See õpetus ei salli enda kõrval ühtki erinevust – ei teisitimõtlejaid, kaotajaid, ei homosid, pagulasi ega invaliide. Seepärast prevaleerib ka meie haridussüsteemis üks ja „ainuõige“ inimkäsitlus, mis ütleb, et inimene on Mendelejevi tabel, mis liigub tahte jõul ja Newtoni seadustest lähtuvalt. Mis selle liikumise käivitab ja võimalikuks teeb, see ei ole teada ega ka tähtis. Tähtis on, et liikumine toimuks ja seda ainuõiges suunas.

Haller ja tema mõttekaaslased otsivad abi traditsioonilisest talupoja tarkusest, mis ütleb, et ainus ja muutumatu asi on see, et kõik muutub. Haritus on tema ja kaaslaste jaoks (füüsiline, vaimne ja hingeline) seisund ehk valmisolek pideva muutusega hakkama saada. Kuidas see seisund kujuneb? Haller usub, et inimene on midagi palju enamat, kui me seni oleme arvanud. Kindlasti mitte Newtoni seaduste põhjal ringikomberdav Mendelejevi tabel. Haller oma mõttekaaslastega usub, et inimese füüsilist tervist mõjutab otseselt tema energeetiline seisund, mida Hiina meditsiin on 6000 aastat tasakaalustama õppinud ja et seda energeetikat mõjutab väga konkreetselt inimese psühhosomaatiline seisund ehk tema mõtted, tunded ja tahe.

Haller on veendunud, et valu on kiireim tee inimese arenguks. Kui (hinge või füüsiline) valu südames või kuklas toksib, siis otsib inimene võimalikult kiiret lahendust ja on valmis tegema asju, mis muidu tunduvad liiga koormavad. Suhtumise ja uskumuste muutmine on just selline väljakutse. See, mida hariduspõllul võiks poole sajandi pärast lõigata, on tervise valdkonnas valu toel korrastatav kordades kiiremini. Seepärast on Haller oma mõttekaaslastega loonud kogukonna koodnimega Lovi (Uku Masingu leid arhailisest eesti keelest, tähendab muutunud teadvuse seisundit), mis toetub talupoja tarkusele ja kaasaegsele kvantmehhaanikale, et aidata otsivad isiksusi, sealhulgas vaimse ja füüsilise tervisega hätta sattunuid inimesena kasvamise rajale tagasi. Haritus on valmisolek pidevalt muutuva Eluga toime tulla.

Küljeveerg:

Keskpärane koolitus on kuritegu

Hiljuti kuulsin taaskord küsimust, kuidas küll selgitada otsustajale, miks on mõttekas kulutada rohkem kvaliteetsemale koolitusele.

Vastus on lihtne – keskpärane koolitus on kestvalt kahjulik, selle pakkumine toetab kahvatut kopeerimist ja hävitab organisatsioonis initsiatiivi ning uudishimulikku katsetamist, nõrgendab arenguvõimelisust. Isegi teadmiste jagamine algajatele võiks ju toimuda nende vajadusi ja kogemusi arvestavalt, mõtlemist ja arutlemist soodustaval moel.

• Kui säästmistuhinas olukorda professionaalselt ei uurita, lahendatakse pealispindset või sootuks mõnd koolituse tellija või koolitaja probleemi.
• Kui koolituse eesmärgid on ebaselged või vähe omaks võetud, sõltub tulemuseni jõudmine vaid juhusest. Koolitajad saavad siis kasutada oma lemmikmeetodeid, mis ei pruugi kohased olla.
• Ebakohaselt valitud meetodid muudavad eesmärgini jõudmise ebatõenäoliseks (loengu kuulamine näiteks kedagi sõbralikumaks ega hoolivamaks ei muuda) ja võivad murelikku taustajauramist sootuks suurendada („jutt on ilus, aga meil ei saa ju teisiti“).
• Kui koolitustingimustes selgelt kokku ei lepita või lepitud piiridest kinni ei peeta, kahjustub õppijate turvatunne ja usaldus.
• Oskamatu meetodite kasutamine võib osalejaid kahjustada (näiteks harjutamise suhtes üliettevaatlikuks muuta).
• Lihtsustatud käitumisjuhiste serveerimine toodab pealiskaudsust ja vastutustundetust.
  Koolitajapoolne osalejatele meeldida püüdmine võib välistada väljakutsete võtmise, toetada osavõtmatut ja pingutusevaba pealtvaatamist („no vaatame, kuidas see koolitaja siis on ka“) ja sellega seotud ebaõiglustundeid („kui kelleltki midagi ei nõuta, pole mulgi mõtet pingutada“).
• Reflektsiooni ja analüüsi asendamine kamandamisega või vigade üle ironiseerimisega vähendab omaalgatust ja kujundab abitust või sõltuvust.
• Rakendusvõimaluste läbi töötamata jätmine viib koolituse tulemusena süvenevale süütundele („ja ikka ma veel ei delegeeri nagu koolitusel kavatsesin“).

Lohutuseks on siiski linnuke mingis lahtris ja kindlam pinnas keskpärasusele, mis tülikad talendid eemal hoiab.

Karin Hango

Koolitus- ja arendusfirma SELF II loovjuht

Hüppeks uude valmis – Emake Maa ei kesta enam

Lille Lindmäe räägib: „Meele muutmise, võnkesageduse tõstmise ja energeetilise puhastumise ning planeedi inimestepoolse korrastamise aeg hakkab ümber saama. Maa on armastava elava olendina välja kannatanud palju enamat kui oskaks kujutleda. Nafta asemel on end plastikusse tarbinud inimesed Maa soontesse lasknud ookeaniveed. Aga vee erikaal on oluliselt väiksem ning lisaks vajab pöörlev Emake määrdena ise oma õli. Ahned laastajad on isegi mürgise asbesti asemele jätnud paljude kilomeetrite pikkused ja sügavused kraatrid, et endale kasvõi mürgist maju ja ehteid saada-saada-saada. Kõik maailmamered on täis kõikvõimalikku rämpsu, vesi on saastunud jne.

Meie planeet ei kannata rohkem laastamist ja reostamist välja – ei füüsilist ega energeetilist ja lubab nüüd end hakata korrastama tule, maavärinate, vee ja tuule abil, inimestest rohkem hoolimata. Planeet on otsustanud tõusta Kuldse Aja kõrgesse võnkesagedusse. Muutuste vajalikkusest ja tulekust on inimkonnale viimaste aastakümnete jooksul kordi teatatud.

Nii on see olnud ka varematel aegadel. Godfré Ray King kirjutab oma 1934. aastal välja antud raamatus „Paljastatud Müsteeriumid“ (Unveiled Mysteries), et Suur Kosmiline Meister tuli oma Valguskehas, milles ta arenes ja säilis, viimast korda hoiatama Atlantise inimesi ähvardava suure katastroofi eest. Ta soovitas kogu hädaohus oleva Atlantise rahval lahkuda maalt ja asuda elama Ameerika mandrite lääneserva. Katastroofini oli siis jäänud viis aastat, kuid vähe oli neid, kes uskusid, kuuletusid ja lahkusid.

Pühakirjadeski on kirjeldatud eesolevaid suurte, raskete muutuste aegu, mil terad eraldatakse sõkaldest ning elavad kadestavad surnuid, see aeg on käeulatuses, täpset suurte muutuste aega ei tea keegi, kuid me kõik võiksime valmistuda. Igaühe Mina on täna tähtsaim varandus, oma energiaid ise puhastades ja tasakaalustades saaks veel nüüdki võimaluse kõrgemale tõusuks. See pole isekus, vaid ajakohane vajalik toiming.

Avatud, puhast, kirgast, kõrget energiate võnkesagedust omavad valgustöötajad suudavad abipalujatele anda vajaliku tõuke tõusurajale suundumiseks. Edasine sõltub igaühe enda ponnistustest. Kes ei soovi end muuta, see sellesse kuldsesse aega ei sobi, küll ehk mõnda kaugesse järgnevasse, hing ju on igavene. Vägisi kedagi kõrgemale tõsta pole võimalik.

Arukas pole juba oma saavutatud energiataset lasta teistel madalamale kiskuda. Energiat vähendab ka alkohol, narkootikumid, viha, hirm, ahnus, kurjus jne.

Pole hea alluda moes olevale kohustusliku kallistamise hukatuslikule energiaid ühtlustavale tegevusele! Energia hakkab voolama tugevama energiaga inimeselt nõrgemale ja kui te pole veel küllalt tugeva energiaga, siis lihtsalt lasete end vaegenergiates vaevlejatel mõttetult nõrgestada, sest teilt tõmmatakse energiat ära ja masskallistamisel seltskond muutub keskmiste energiate homogeenseks kogumiks. Energia kaotusele lisaks jagate ja saate ka võõraste mikroobid. Joogatreeningute ja väelaulude järel käib mingi massiivne kallistamise-orgia, milleks? Pärast ollakse väsinud, tühjad ja ei suudeta tegelda oma asjadega.

Kallistage tihemini oma lähedasi, mitte haigeid ja energiavaeguses vaevlevaid võõraid! Võõraid kallistage siis, kui teie oma bioväli on avatud, terve, tihe, valgusrikas ja suudab vahendada kosmose energiat, siis te olete selleks valmis!

2003. aastal ilmus Lillel Eestikeelne raamat „Iidse teadmisega õnnistatud“ ja 2006.aastal „Tähed on bioväljas ja taevas, “ mõlemad tõlgiti Soome ja Inglise keelde ning neist on ilmunud mitu trükki. Avastuslikud ja laia vastukaja on leidnud raamatutes Kirlian – meetodil Heldur Haldre ja Matti Ollila poolt tehtud sõrmede ja käe fotod. Käe ümber tuli nähtavale tähtede ja tähtkujude kaart, mis saadud teadete kohaselt näitab hinge teekonda universumis, täpsemalt saab lugeda raamatutest.

Universumi kaaslaste poolt anti „Iidse teadmisega õnnistatud“ raamatu kaudu inimkonnale teateid

veel enne (19. 02. 2003), kui Bush koos sõjarditega Iraaki hävitama tungis. Öeldi nii (lk.149, 150): „Praegust olukorda vaadeldes tundub, et sõda pole enam võimalik ära hoida. Euroopa ja Ameerika Ühendriikide rahvad peavad end teistest paremaks. Nad tahavad, et kõik maailmas toimuks nende soovi kohaselt ja ei salli, kui kõik nii ei toimu. Muslimite maailm on täiesti teistsugune. Neid on kasvatatud ja nad on oma igapäevases elus näinud seda, et muslimid on vennad, kes igas olukorras üksteist aitavad. Muslimid ise ei alusta sõda. USA ei kujuta sõda alustades ettegi, millele nad tegelikult põrkuvad. Nad võivad oma sõjatehnikaga hävitada Iraagis kogu maa tühjaks, kuid sõdurid peituvad mägedesse ja sealt on neid võimatu kätte saada. Pealegi elab kogu maailmas palju muslimeid. Oma üksikutest peidupaikadest hakkavad siis muslimid tegema väga julmi äkkrünnakuid paikadesse, kus saab kahjustada võimalikult palju inimesi korraga. Selline sõda hakkab toimuma kogu maailmas, tekitades hirmu ja paanikat. See toob kaasa ülimalt raske olukorra kõikjal. Muslimid võivad elada üksikuna võõral maal, kuid nähes hädas teist võõrast muslimit, minnakse talle kohe appi kui vennale.“

Nüüd siis, aastal 2015 ongi kõik just nii läinud nagu seda ette juba aegsasti teada anti! Arusaamatu vaid, miks Iraagis hävingu korraldanuid ja tänase suure kaose tekitanuid rahvusvaheliste õigusemõistjate poolt ikka veel vastutusele pole võetud?

Lille Lindmäe mõtted ja saavutused on tekitanud palju rahvusvahelist huvi ning loonud sideme akadeemilise arstiteaduse ja alternatiivmeditsiini vahele. Sellepärast, et ta teab: info haiguse kohta kajastub inimese bioväljas enne, kui see puhkeb füüsilises kehas. Lille näeb aura järgi ära, kas ja milline organ on haige. Ning tema biovälja ja tegevust on teaduslike aparaatide abil korduvalt pildistatud ja mõõdetud – ta sooviks, et iga tervendus-ambitsiooniga persoon suvatseks oma biovälja ja protsesse pildistada, mõõta, et näidata teistelegi.
Lille soovitab inimestel endil oma mõtteid uurida ja tunnetada iga oma mõtte mõju organismile. Ravi algab ikka patsiendi soovist, mitte ravija panusest. Lille ütleb, et talle ei meeldi kaasaja suund iga hinna eest positiivselt mõelda. Kui on tekkinud rahutust tekitav probleem, ei tohi seda kui negatiivset signaali kõrvale tõrjuda. Probleemid tuleks selgeks mõelda, et saada puhas mõte, analüüsimise teel tekib selgus ja rahu. Rahuseisund aga avab biovälja ja teeb inimese võimsamaks ka haiguste suhtes.

Kui teil on väljapääsmatult raske olukord, võiksite korraks peatuda ja meenutada oma elu kõige edukamat hetke! Meenutage oma hingeseisundit sel hetkel! Eduka hetke hingeseisundit taaselustades võib laheneda mõnigi olukord. Ärritusseisund ja stress tekitavad energiakanalite ummistuse, viivad inimese polaarsuse tasakaalust välja ja inimese bioväli sulgub ning olukord muutub veel keerulisemaks. Elundid ei saa neile vajalikku energiat ja energiadefitsiidis elundil on raske terveneda. Paranemine toimub, kui terve elundi võnkesagedusega energia hakkab liikuma.

Paraku tõttavad appi sageli just sellised nn tervendajad, kes end ise ummikusse elanud, ja tasakaalu kaotanud. Tegelikult tekitavad stressis inimesed oma tasakaalutu käitumisega stressi teisteski. Olukordi, mida ei saa muuta, võiks võtta rahulikuma meelega. Oma elu eest peame igaüks ise vastutama. Kust võtame õiguse levitada ümberringi haigusi tekitavat disharmooniat? Kõigil meil on enda sees kõnelev vaikus ehk sisehääl, inimesed peaksid seda rohkem tähele panema, mitte kaost endas ja müra levitama.

Kõrgemat mina kuulavad inimesed loobuvad reeglina eneseraiskamisest – kes jätab maha joomise, kes abikaasa, kelle arenematuse tõttu pidevalt ühtlustuvate bioväljade seaduspärana ka arengujanune kaasa peetub ja hukkub.

Heldur Haldre Kirlian-fotodelt on näha, et Lille puhul on tegemist on ülivõimsa vaimolendiga, kes võib endale lubada haigete tervendamist ilma, et tema enese väli sellest kahjustuks ja tervendatavaga sarnaselt laguneks nagu juhtub nõrga bioväljaga inimestega.

Lillet on aastate jooksul kutsutud Soome korrastama biovälju ja õpetama, esinema rahvusvahelistele konverentsidele maailmas. Suurim väljakutse oli möödunud aastal Indias Bangalore Mediteerimise Püramiidis Rahvusvahelise Teadvuse Uurimise Keskuse poolt korraldatud Vaimsete Teadlaste Kongress, kuhu kutsuti esinema vaid kaheksa inimest maailmast. Lille oligi üks kaheksast ja esinemisaega anti neli ja pool tundi. Lille sai hiljuti kutse järgmisel aastal minna õpetama Bangalore Teadvuse Uurimise Keskuse filiaalidesse, mis asuvad teistes India suurtes linnades.

Aju EEG mõõtmised näitavad, et Lillel toimivad ärkvel – päevateadvusel olles mõlemal ajupoolkeral võimsalt korraga kõik ajulained – alfa, beeta, teeta ja eriti kõrge on delta – milletõttu on tema ajulainetel võimalik vastu võtta teadvuste infot universumi tasanditelt. Delta ehk skalaarlaine hakkab tööle inimestel tavaliselt süvaunes või koomas olles. Tavatult töötavaid ajulaineid on Lillel uuritud Eestis, Soomes ja Indiaski. Eesti arsti diagnoos: aju on normaalne, terve ja hea verevarustusega. Soome ja India uurijad märkasid tavatult töötavat kõrget delta lainet.

Lillet on aastaid juhendatud Maa ley liine parandama. Ley liinid on kosmilise vaimse energia sõiduteed, mis töötades mingil viisil koos Maa magnetväljaga, toetavad kogu elu Maal.

Planeedi tervendamiseks ja ley liinide põhjatöö tegemiseks on Lillele antud seitsmest kanalist kahelt maalt korraga samu juhiseid. Laura ja Luule Eestis ja viis kanaldajat välisriigis on Lille meeskond, kes talle üheaegselt on edastanud sama sõnumeid – millal ja millises geograafilises punktis asuv ley liin tuleb parandada või uus ehitada, et planeet koos kogu muutunud eluga jaksaks ja edeneks.

„Ley liinid on nagu veresooned. Terve Maa on ümbritsetud energiajoonte võrgustikuga – suured pealiinid ning nende ristumiskohad on need, mida mina korrastamas olen käinud. Seni pidin kohal käima seal, kuhu mitme kanaldaja korraga saadud sõnum juhatas. Nüüd on võimalik tegevust kodust jätkata.“ arutleb Lille.

„Sel sügisel 20 – 26 oktoobril tuli olla Brüsselis ja Pariisis energiaid korrastamas. See oli vahetult enne õõvastavaid sündmusi. Pärast veriseid sündmusi Pariisis teatati Soome kanaldaja kaudu, et sinna jäi Lillest valgusseeme, mis hakkab kasvama, see sõit ei olnud asjatu.

Brüsseli rongijaama jõudsin õhtul kell kaheksa. Tänaval, kohvikutes ja baarides nägin vaid suurt hulka noori Araabia ja Aafrika hästi riietatud noori mehi, mitte ühtegi naist. Tahtmatult tekkis mõte, et Iraagi ja Süüria väed on kohal.

Energiatöö ei ole TEGEMINE, see on OLEMINE. Olen, kõnnin ja kiirgan ning bioväljas olev informatsioon teeb, mida vajatakse. Iga puhta ja avatud bioväljaga rahumeelne inimene teeb samuti energiatööd, ise seda teadmata. Nii võib mingis paigas püsivalt elav inimene jalgade kaudu maale kiirata ilusat valgust ja oma valgusega maast tõsta üles samasugust valgust, muutes kodupaiga eriliseks, kuhu tulijad põhjust teadmata olemist naudivad. On asju, mida silmad ei näe ja mille mõistmiseni teadus pole veel jõudnud.

Sel suvel algas uue ajastu jaoks püramiidide pikka aega lukustatuna olnud energiate avamine. Seda on võimalik teha kohale minemata. Alustada tuli maailma suurimast Hiina Valgest Püramiidist. See 300 meetri kõrgune, 500meetrise küljepikkusega tiputa püramiid on vaadeldav vaid ühest küljest, kolme külge turvavad teadmata põhjusel sõdurid. Valge Püramiid on ehitatud mullast ja mätastest ning sellele on istutatud mets. Juhenduse järgi toimides tekkis püramiidile energeetiline helendav tipuosa, mis hakkas tööle. Püramiid tõmbab nüüd Universumist energiaid, millega võimendab läheduses asuvate ley liinide energiaid. Tiputa püramiidide energiate avamine jätkub. On teatatud, et see aitab suurt hulka inimesi maakeral.

Maal kõikides riikides on palju mitmesugust valgustööd tegevaid inimesi, kõik oleme võrdselt tähtsad ja vajalikud, keegi ei ole ole teistest olulisem. Tähtsad on ka need, kes on veel teel.

Ülivõimsa biovälja ja valgustuskogemusega naine teab, et poliitikute ja saatejuhtide vehkelvad käed on nagu relvad ning ei usalda kõnelejaid, kes oma sõnumit edastades ise seda mõistmata bioenergeetilist võitluskunsti harrastavad. Kultuurinimesel räägib suu ja käed on paigal.

Lille käib oma teed, täites intensiivselt kõrgemalt saadud ülesandeid ja ta tunneb muide vaid väheseid Eestimaa kirjumirjult nõiaturult. Mai-Agate Väljataga on talle lähedane ja armas teekaaslane. Ehkki näiteks Ulvi Michelle Saar väidab oma vaikuse-koodi-raamatus, et on kõrgeima valgusega ainukordne väljavalitu, kuuleb Lille sedagi nime esmakordselt.

Bioväljas kaardistatud tähtedest kõnelevas raamatus ütleb Lille, et tema käe all tikkides ja laadides saavad paljud selgeltnägemise ja kanaldamise kogemuse. Kellel lõpeb see koos seansiga, kes jääbki Nägema ning asub ülestõusmise teele. Kes sujuvalt, kes valusate kogemuste järel hüppeliselt. Otsus JÄÄDA on meist igaühe vaba valik – kogu selle valusas ilus.

Janno Hert: alkohol on kultuurinähtus – mitte põrandaalune tapariist

„Eesti rahvas on nagu üldine trotslik jäär – ja seda looma mina tunnen,“ väidab Eesti Alkoholitootjate ja Maaletoojate Liidu liige, AS Tridens turundusdirektor Janno Hert, kes on Jäära tähtkujus sündinud ning äsja õnnelikult teise lapse isaks saanud perepea. „Kui Jäärale midagi keelata, kättesaamatuks muuta või teda ühiskondlikust kokkuleppest kõrvale tõrjuda, tekib jonn ja vastupidine tormamine. Hirmutage ja keelake Jäära – ning te saavutate traditsioonidega kooskõlaliselt haritud ja turvaliselt teadliku tarbimise asemel taas punkrimentaliteedi ja salaviina vohamise.“

Koduse ja avaliku hariduse ja koolituse asemel kipub praegu õhus olev napsu reklaami ja müügi eeskirjade muutmine tasalülitama väärika ja mõistliku valiku. Nii selles mõttes, kas osta ja tarbida või mitte – kui selles mõttes, milliseid soliidseid elukutseid valida. Keegi ei vali ju garaažijoodiku ametit – tükkis selle ohtlike liialdustega. Järjepidevuse ja suhtumise normaalse kulgemise korral osatakse elukutseks valida veinimeister ja sommeljee, maailmatasemel baarmän ja professionaalne kaupmees.

Teiste rahvaste seas on samas mitmeid selliseid geneetilisi erisusi, et need välistavad alkoholi tarbimise üldse. Legendaarseim on indiaanlaste alko-allergia – puudub ensüüm, mis seda looduslikku ühendit lagundaks ning tagajärjeks on psühhootiline „äralend“ ja koomalähedased pohmelused. See on olnud põhjus, miks kolonisaatorid põlisrahvaste käest maad endale said. Ent nüüd, kus seesugust biokeemilist fakti teatakse, osatakse ensüümita noori hoiatada. Ning seda teevad tegelikult ka mitmed jõulised religioonid eesotsas islamiusuga – kuivõrd alkohol mõjuks kõrberahvastele surmavalt, siis Allah ei luba.

„Mina olen õppinud terviseteadlikku meetodit pärast pitsi ohtrasti vett juua. Eesmärk ei ole ju mitte purjujäämine, vaid hea tuju ja meeldiv olemine – ka järgmisel päeval,“ teab Janno nii seda, et etanool vajab tõhusat rehüdreerimist – kui seda, et väärikate hingestatud alkoholimarkide ja kaubamärkide loojate seas, kes põlvest põlve ja sajandeid oma kunsti pärandavad ja lihvivad, reeglina joodikuid ei ole. On vaimustus ja sära silmis, kui uus laar väärt veini on valminud – või mõni uus nipp avastatud. „Kultuuri ajalugu on otsekui rõõmuküllane ja avastusterohke jada legendaarseid lugusid. Kuidas näiteks norrakate Akvaviti üks vägev kaubamärk saadi? Ühte tammevaati ei saanud viina päris pilgeni – osaliselt tühjas tünnis loksus märjuke mööda tammiseid tünniseinu laeva pardal, sai troopilises päikeses pargitud – ja tulemuseks haruldane kaubamärk! Samal ajal, kui Eestis muudkui karmistatakse ja hirmutatakse peaaegu kõige söödava-joodavaga, on karmid viikingid midagi nii vinget saavutanud…“

Kosmika ja biokeemia

Samal ajal, kui ridamisi – rahvale on seni arusaamatu, kelle huvides õigupoolest – karmistatakse ja keelustatakse järkjärgult igasugune taimne ja loomne toodang – töödeldud liha, maiustused… – paiskab üks äsjaavastatud asteroid perioodiliselt õhku tummiseid etanoolipilvi. Biokeemiline koostis teisel selline.

Inimese organismis aga paiskab etanool vere kiiremini liikvele, laiendab veresooni ning õige kasutamise korral desinfitseerib, katalüseerib ja oksüdeerib. Janno kirjeldab heldimusega oma 95aastaseks elanud vanaema, kes tavatses õhtuti 2 cli jägermeistrit võtta, sest tal oli iseendaga seesugne kokkulepe ja see oli tema rituaal.

„Olgu tegemist taluperenaise aetud pihlakatõmmise ja kasepungaviina – või apteegi-tinktuuridega – teisiti kui piirituse abil ravivad ained taimede seest üldse välja ei tulegi,“ meenutab Janno. „Kui mõni inimene on tervise või soodumuste tõttu karsklane – siis au talle! Ent au ka neile muinasjutulistele toosti-kunstnikele, kes näiteks Gruusias märjukest õnnistavad…“

Mis puutub vahepealsesse jäigasse karsklusse pöördumisse ning sellest meedias avameelselt kõnelemisse, siis täna on tekkinud tiba teine trend. Küpses eas isiksused on oma ihu ja hingega uue kokkuleppe sõlminud ning näiteks 15 aastat täiskarsklust pidanud teatrimees Jaan Rekkor lubab endale erilisel puhul tsimarukese viskit või midagi. Õige väestamise ja lepingute pidamise puhul lappama ei lähe – ning loeb oma maailma sumedaima tämbriga reklaame. Muu hulgas. Need aga kätkevad endas samuti esteetika-eetika-psühholoogia-spirituaalia peent kombinatsiooni.

Millenniumidevanune kultuur

Iga lapsevanem teab, mida vaatavad erinevas eas lapsed meisterlike teleklippide puhul – kuni kümnene uurib stiilseid kostüüme-soenguid-tantse – teismelisele aga on paras hetk selgitada, et siider pole limonaad ning rumm ja metaksa pole viin. Ning see ei tähenda, et lapsuke lippaks teleri eest või diivanilaualt kaasa haaratud ajakirjaga garaažis sumisevatele meestele kihutuskõnet pidama, et tegelikult tuleks juua konjakit või vahuveini.

Romantiline kaubamärk jägermeister ilmutas end paarkümmend aastat tagasi Eestis – stiilseimalt jahiratsutamistel, kus rebasesaba küttijaile seda kosutust pakuti. Toonastest ratsanikest osa tõusis hiljem maailmatasemel tippratsutajateks – muist ravimi- ja meediamagnaatideks.

„Jägermeistri – mis tõepoolest sobib Hubertusele pühendatud jahiratsutamistega olemuslikult kokku – leiutas meister Curt Mast varsti sada aastat tagasi. Tema isa tootis veiniäädikat – tema aga oli kirglik jahimees. Teda liigutas legend jahimeeste kaitsepühakust Hubertusest, kes nooruses tappis aplalt ja valimatult rohkem ulukeid kui vaja – kuni kohtas hirve, kellel oli sarvede vahel rist. Ilmutus! Pärast seda töötas Hubertus välja jahimeeste aukoodeksi ja küttimise eetika – mistõttu ristiga hirve pildiga liköör on jahiseltside tsunftinaps. Aga ka suusatajate ja lumelaudurite seltskondades on ta soojendav-laadiv pisidoping,“ loetleb Janno. „Meremehed eelistavad kuuldavasti kargemat kraami.

Selge on, et kasvatus ja kutsevalik eeldab teadmisi. Sõbrad on väitnud, et meie tootekataloog peaks arukates majapidamistes kokaraamatute kõrval seisma, et prae ja aperitiivi kokkusobitamist spikerdada. Nii kodus kui kirikus on hetki, mil ükski minister lapse viinasokke, vanaisa brändisuutäit ega armulauaviina ära keelata ei saa. Küllap oli ikka mingi jumalikult oluline põhjus, miks Jeesus muutis vee just veiniks – mitte kisselliks ega supiks.

Me ei saa küll eeldada, et kõik inimesed sõidaksid veinimõisatesse või oma silmaga uudistama, kuidas džinn pudelist välja lastakse – ent isegi selline teleseriaal nagu „Köök“ inspireerib üldistama. Kuigi peakokk Indrek Taalmaa kehastuses hoiatab liialduste eest – ja satub liigtarbimise tagajärjel haiglasse – saavad televaatajad aimu, kui ihaldusväärne ja šeff amet on meisterkoka kutse. Nagu ka baarmäni oma. Eesti kokteilisegajad on palju kordi tulnud maailmameistriteks – nagu ka kohvimeistrid ja linetantsijad suusatajate ja lauljate kõrval – uskuge mind, te saate igasuguse baarmäni silmad särama, kui palute mõnd erilist kokteili, mitte igareedest viina mahlaga või rummi koolaga.

Ja uskuge mind – see on ikka väga-väga eriline õhtusöök, kui veinimeister seisab oma kunstiteost avades pereisa ühel ja geniaalne kokk oma kulinaarset imetegu esitledes teisel käel. Kangesti kallis muidugi – aga sellised hetked annavad elule väärtuse ja loo.“

Telerilembene rahvas teab, et krimisarjades kasutavad leidlikud mõrtsukad kõige süütumaid ehituskive ja sporditarbeid, rõivatükke ja suveniire taparelvadena. Ei ole tubli kirves nurikasutuses süüdi – ega ka mitte õllepruulija selles, kui keegi end õllesse ära uputab.

Maksudekeelne tervikpilt

Kui alkoholi- ega töödeldud liha, kohvi, tee, maiustuste? – reklaame enam pole, peame oletatavasti harjuma reklaamikunsti hitte nautima ravimite promo näidetel. Ju siis õpetavad apteekrid telepublikule tabletilaulu ja meeleheitel koduperenaised teevad tampoonitantsu veel stiilsemalt kui praegu. Kordeballetiks pangad. On ju üha suurem osa meediast ravimifirmade kaugjuhtimisel – nii et biokeemia asemel hakkab ruulima keemia. Kui ka nood mogulid ise elavad tervislikus elulaadis keset metsi…

„Just jõudsime hariduslünkade täitmisega sinnamaale, et nõukogude lastetoaga inimesedki ei nimetanud iga vahuvaini enam „sampuseks“ ega brändit konjakiks – haritus saavutas selle teadmistetaseme, et Champagne ja Cognac on maakonnad, mille järgi vaid teatud mark jooki nime sai. Ja kohe tagasi seina taha ja põranda alla?“ imestab Janno pisut murelikult. „Reklaamitulu suurest osast ilma jääv meedia ei tohiks justkui väga õnnelik olla… Olles osalenud rohelise raamatu koostamisel, ei saa ma päris täpselt aru, kelle huvides on igasugused keelustamised ja maksudega mängimine. Kokkulepe oli, et aktsiisimaks, mis teatavasti täidab nn pehmetele väärtustele kuluvat ühiskassat, tõuseb aastas keskmiselt 5 % – kolme aastaga 15%. Esimese aastaga tõusis kohe 15. Oletasime, et niimoodi siis jääbki – aga 1.veebruarist tõuseb jälle 15%! Vaevalt see neid pehmeid väärtusi kuigivõrd aitab – inimesed hakkavad senisest veel enam üle piiri Läti ja Vene kraami järel käima ning salaviin ja -sigaretid on liikvel haarangutest ja karmistamistest hoolimata.

Samal ajal, kui me investeerime oma teenistust sponsorluse kaudu ühiskonda tagasi – Tridens on aastaid toetanud Emajõe suveteatrit, nüüd Karlova teatrit, PÖFFi ja Eesti muusikaauhinna jagamist – oleme selle žestiga märkimisväärse maksukoorma all. Arenenud maailma ühiskondliku leppe juures arvatakse maksudest sponsorlus maha, mitte juurde!

Meie liidu liikmed toetavad jõuliselt sporti – eriti rahvasporti – ning on tavatsenud oma töötajate terviseharrastusi finantseerida, aga see tava käib Eestis paraku erisoodustusmaksu alla. Traditsiooniliste meistrikunstide asemel kibelevad uue põlvkonna noored arvatavasti õppima nendeks statistika-ametnikeks ja tellitud uurimuste teostajateks, kes tõestavad, mida tahes – ega tea tegelikust napsiturismist ega salaviinaturust midagi.“

Praegune, riigikogu 13.koosseis saab tõepoolest oma hämmastavate eelnõude ja otsustega üldsuselt rohkem tümitada kui ükski varajasem – küllap on poole aastaga juba immuunseks muutunud. Majandusharidusega ajakirjanik ja keraamik Evelin Samuel meenutab, et pürgis IRLi programmi toetades parlamenti sellepärast, et maksureform oli neil kõige realistlikum. Erinevalt ohutult populistlikest miinimumpalga lakke lubajatest – eelarvekomisjon neid katteta utoopiaid nagunii läbi ei lasknud, nii et tervikpilt on ikka auklik. Hariduslünkade tõttu – rahvas ei näe põhjuslikke seoseid ega ühiskassa tegelikku raharinglust. Ja püsib seepärast eriliste süümepiinadeta ümbrikupalkade ja salakaubanduse lainel. Meisse mitmete põlvkondade jooksul õpetatud leidlikkus – nagu kasvõi filmis „Tulivesi“ – kipub veel tõelise kodanikuühiskonna ees võidutsema.

Isamaised mönusad öunad

Janno Hert on siiski optimistlik patrioot. Ta möönab, et praegu veel jäävad Eestis liiga paljudes aedades õunad maha mädanema, mitte ei viida kokkuostu, et neist mahla-moosi või veini-siidrit teha. Ent Artur Talviku ja Emil Rutiku hingestatud liikumine OTT – otse tootjalt tarbijale on kogu Eestit heaperemeheliku hingusega puudutanud.

Saaremaal on juba kaubamärk „Öun“ – omamaine õuna- ja rabarberilimonaad. Psühholoogiharidusega taluperenaine Maria Kaljuste on muu hulgas veiniajamise kaalutlustel tõelisi rabarberipõlde rajanud. Janno usub, et õige varsti hakkab ka Eestis olema nii, nagu Prantsusmaal – õunalaadungiga rekkad voorivad massiliselt vabrikutesse ning nende sekka saabuvad väiksemad autod, pagasiruumis eriti hõrgud õunad, millest tulevad meistrite käe all eksklusiivsemad tooted. Ja meistrite silmad säravad. Meenutagem, millise kirega kõnelevad oma loomingust ning koolitavad rahvuskaaslasi neid tarvitama kultuuri-Tiinad – Kuuler on filoloogist kasvanud siidri- ja veinikuninganna ning Tauraite pipraviinade tempija. Et nii traktoriroolist kui teatrilavalt maabudes oleks soliidne maandust manustada nii, et heeringas Veenuse õlal ei solvuks.

„Saaremaa „ölu“ on sama pika traditsiooniga kunstiteos kui sealne eriline leib, mida „mönuga vöetakse“. Liiatigi on nii isamaised õllemeistrid kui Moe viinatöösturid lahendusepakkujad viljatootjatele,“ arutleb Hert. „Praegu, mil sea- ja veisekasvatusega on läinud just nii, nagu on, võib küll üle jäävat vilja eksportida. Ent mõistlikum on teda väärindada ja kõrgekvaliteedilise märjukesena eksportida – lisaväärtus ja töökohad ju!“

Oma esivanemate ja ameti üle ütlemata uhke Janno kinnitab, et on vaatamata kummastavatele pööretele optimist – ja vägagi patrioot: „Mina jään igal juhul ja alatiseks Eestisse! Võimalik, et kui oleksin praegu 20aastane, vaataksin põhjalikumalt võõrsil ringi, kuidas muu maailm töötab. Ent mu praegused reisid kinnitavad iga kord sama: Eesti on hea riik. Küllap me jõuame ka tõelisele heaperemehelikule kokkuleppele ning täidame hariduslüngad ega takista uutel põlvkondadel adekvaatselt elukutseid ja nendeni viivaid haridusteid valimast.“

Tean üht väikest tüdrukut, kelle vanemad käisid kümme aastat tagasi kahemastilise jahtlaevaga Šotimaa taga viski-destillerites koolituskruiisil madruseks ja jungaks. Kogu maailmast oli sinna kokku seilanud sadu laevu, pardal väärikad-jõukad-edukad küpses eas inimesed, kes võisid endale sedasorti lennukaart lubada. Mitte ainsatki purjus inimest kogu paljulaevalise viski-keskse rännaku kohta. Caledonia kanalis koduteel otsustas see väike tüdruk, et tema eostamiseks on parim aeg ja koht. Ta sündis ühena veerandist lastest, kellel puudub ensüüm, mis lagundab piimasuhkrut – laktaasi. See pole laktoositalumatus – piimatooteid võib süüa, kui need on hapendatud. Keefirit ega teisi kääritatud tooteid teatavasti teisiti ei saa kui alkohol peab mängus olema. Nii, nagu osa inimesi meie planeedil ei seedi alkoholi, ei seedi teine osa alkoholi osalusel toimunud biokeemilisi protsesse läbimata piima.

Üks on ühine – üht ja sama nalja ei ole kombeks mitu korda naerda. Laulva revolutsiooni ajal võis olla naljakas, et talongide ja defitsiidi ajastu kiuste ei võinud tudengipulmas „kibe“ hüüdmata jääda – ning koos aparaaditehases töötava keemiakorüfeega ronis peigmees südaööl üle tara piirituse järele. Tudengid ja õppejõud ning teised kenad kodanlased olid kõik rõõmsad. Meie lapsed siiski võiksid oma pulmadeks tuua kasvõi tünnitäie hõrku Horvaatia mägitaimede tõmmist. Ning meie lapselapsed ei peaks seoses harimatuse ja vaikiva ajastuga arvama, et alkoholikultuur – see on tühjade kirillitsas kirjadega salaviinapudelite sillerdus külateede ääres… Küllap kõik läheb hästi – eestlased on elutervet trotsi täis jäärapäiselt rühkiv rahvas.

Evelin Samuel elab koos kolme mehe ja saviga

„Kui meid noorusaegsete annete ja harrastuste järgi mõnda kasti pannakse, siis on sellest kastist ja toonaste siltide alt välja pääsemine võimatu. Või vähemasti väga pikaldane – nagu savi olemusse pääsemine,“ võrdleb kahe kõrgharidusega majandusharitlane ja ajakirjanik, keraamik ja käsitöömeister Evelin (40) Eesti elu oma armastatuima materjali, savi mõjutamisega. „Eesti rahvas on hea ja kaunis, aga mina ei saa ega taha olla kellegi omand. Omandiga ollakse familiaarsed. Tahan olla puutumatu – ning üha sügavamalt ja vaimustunumalt keraamika lõpututesse võimalustesse süüvida. Kogu oma eneseväljendamise ja väljaelamise tarbe saangi kanaliseerida voolimisse ja erinevate saviliikide valdamisse, ühendamisse ja avastustesse.

Ma ei laula enam isegi mitte duši all!“

Samal ajal, kui kogu 21.sajandi maailm soovib kõike kohe ja kiiresti kätte saada, vaimustub keraamik Evelin just sellest aeglasest kulgemisest ja introvertsest enda ja materjaliga olemisest, mida tollesse käsitöömeisterlikku maailma kuulumine võimaldab. Tema õpetajad olid Eesti Kunstiakadeemia avatud ülikoolis meie mainekaimad keraamikud, igaühel erinev metoodika ja tehnika. Ning ka need, kes on põlvkondade kaupa saviga koos elanud ja õpikuidki kirjutanud, vastavad Evelini sõnul tema tuhandele tehnilisele küsimusele rahumeeli: seda ma veel ei tea, proovime järele!

Ja hapralt tütarlapselik naine proovibki. Kodus on tema ateljee magamistoas, nii et naine sõna otseses mõttes magab koos saviga – muist vormidel kuivamas, osa juba kunstniku enese jumega harmooniliselt kargelt ja puhtalt heledaks kuivanud. Ta segab halli põhimassi heledaid toone, imetleb iga tekkinud vööti ning katsetab oma jõulisemalt hallidele kaussidele portselaniseguga valgete servade voolimist.

Nii kõrge jalaga kui kolmejalgsete või hoopis jalgadeta koogivaagnate servas on Evelini vanaema heegeldatud pitsi jäljend. Meie ajastu ihaleb ideaali „kõik müügiks – ja kohe“ – neitsiliku kunstniku looming ostetakse samal ajal ära veel enne, kui see tema ateljeest väljudagi jõuab. Hingestatus tuntakse ära ning loojaga sama õhku hinganud autori-esemeid tahetakse oma koju.

Hiiu haldjas

Evelini ja tema kolme mehe kodu on Hiiu metsas – ülimalt vaikses ja kummastavalt romantilises-turvalises korterelamus. Pojad Oskar ja Torsten ehitavad metsa onni ja vanem poeg sõidab Gustav Adolfi Gümnaasiumisse rongiga. Millel on jabural kombel hoolduspaus just laste koolisttuleku ajal. Õnneks asub toimetus, kus ema töötab, kooli ja Balti jaama lähistel – lisaks elavad sealkandis ka vanavanemad ning poiste isa.

Kuni noorem poeg on eelkoolis ja poisid tegelevad oma harrastustega – ja ema lisaks Käsitöölehe toimetajatööle ka www.ideesahver.ee koostamisega – ootab neid Hiiul veel kolmaski mees. Kräsuskarvaline retriiver Pähkel – sügavpruun, südameüdini sõbralik – ning valvab, et emanda villitud mahlapudelite patarei ega sahvris varuks seisva saksa savi pakkidega miskit ei juhtuks.

Sõbralik oli ka maailma harmoonilisima paari laialiminek selleks, et teineteisele vaba areng kinkida. Toona olid Evelin ja „Rambu“ just maale kolimas… Ja kolisid Nõmmelt hoopis erisuundades korteritesse. Optimaalsesse edenemisse. Mille tulemusel Evelinist on saanud endast paarkümmend aastat noorem, karge ja väärikas Neiu Ise. Väga eriline ja hillitsetud Daam.

„Poegi me oma unistusi täitma ei suru – aga mõlemal on tõmme nii spordi kui muusika poole. Eeldusel, et ei survestata. Oskar käib Mart Poomi jalkakoolis ning on üleni vutivaimustuses poiss. Kui ta pidi hingehinnalises solfedžos käima, olid tal pisarad silmas – ent sõber Jorma kitarritundidest on väike mees tohutus vaimustuses,“ on ema tänulik. „Isaga nädalalõppu veetma minnes on tal kaasas kitarr, raamat ja pall. Loogiline! Torsten avastas enda jaoks idamaised võitluskunstid. Vendadel võivad olla väga erinevad eelistused ja rütmid – igale savile oma põletuskuumus!“

Igatsus ürghalli järele

Evelin arutleb, et samavõrd kui samade vanemate lastes avalduvad geenid erineval moel, peitub ka inimeses eneses ootamatuid kirgi. Ehkki neitsilikud valged anumad on Evelini olemusega sulnis kooskõlas ja neid tahetakse temalt enim, tunneb ta ise mõnikord vastupandamatut tõmmet robustselt halli ürgse ja eheda savi järele. Ürghalli kombineerimine teiste materjalidega on veetlev – ning seda saab võrrelda armastusega iiri muusika vastu.

„Olen oma armastatud ja igatsetud Iirimaale teinud kaks reisi. Esimesel korral koos Eda-Inesega – meil läks Eurovisionil ülihästi ning samas polnud ma taustalauljana nii pinges kui solist ning nägin ja tegin rohkem kui lootsin. Teisel korral rändasime sõpradega kaks nädalat mööda Iirimaad – ja nüüd tahaksin ka Šotimaale,“ unistab naine, kelle hõbedasele puhtale tämbrile sobib iiri muusika nii hästi, et mõne aja eest esines ta siiski koos Peeter Rebasega seda esitades. „Peeter on olnud mu kõige kauasem bändikaaslane, iiri muusikale ei suuda ma vastu panna. Aga mingit jätkuvärki sellest kindlasti ei tule. Ma ei hakka eales kohvikuõhtutel-presentatsioonidel rahva omandina prae taustaks laulma ega saa rahva omandiks – kuitahes armas see rahvas mulle ka on. Privaatsus on mulle olulisim. Ja oma paljuvariandilise rahvaga keraamika keeles suhestudes saan üksnes positiivset tagasisidet. See on hea. Aitäh.“

Omadega savisse sattus Evelin otse loomulikult juhuslikult. Sõbratar oli saviõhtule registreerunud, aga ei saanud minna. Evelin sai – ja jäi. Astus kunstiakadeemiasse ning on nüüdseks ülimalt intensiivse ja mitmekesise hariduse saanud.

„2005.aastal lõpetasin EBSi majandusharitlasena reklaami ja suhtekorralduse suunal. Ma tean, et olen hea kirjutaja ning viis aastat ajakirjas Tervis Pluss on olnud mu elu parimad. Tervis ja toitumine on mu prioriteedid ka veel. Nüüd toimetan Käsitöölehte ning täidan ainuisikuliselt Ideesahvrit, mida tema anonüümsuse tõttu vist minuga ei seostatagi,“ naeratab endisaegselt kombekas naine, kes armastab ka endavoolitud nimelistele tassidele kirjutada härra ja proua. „Praegu pole ajakirjanikutöö enam nii karm kui mõne aasta eest, kui kirjutasin üle viie artikli päevas. Aga kastist välja pole ma ikkagi pääsenud. Ja trotsikihvatused külastavad mind endiselt, kui mind inertsist ikka lauljaks nimetatakse.“

Torsten Toompeale!

Evelin meenutab, kuidas meedia kihises, kui ta ajakirjanikutööle asus. Ringvaade kutsus otse-eetrisse. Kollases avalikkuses lehvisid pealkirjad „Kui eurolaulja võib saada ajakirjanikuks, võib ka ajakirjanik Eurovisionile minna!?“ Muidugi võib, leiab käsitöökunstnik – aga temas ei liiguta järjekordne Eesti laulu karusselli käivitumine enam ainsatki närvi.

„Eestlased on õnnistatud teiste väga kauni tämbri ja hea väljaõppega lauljataridega – Liisi Koikson, Mari Pokinen – ei pea mina oma vaikimist miskiks raiskamiseks. Enesetõestamisest ajakirjanikuna tulin aga välja võiduga, mille tõeline olemus on samuti kaua-küpsenud-kaunikene, nagu hea keraamika – valimiste ajal hakkas mind enim toetama kolleeg, kes oli alguses kõige skeptilisem,“ laseb naine oma kirgastel sinirohelistel silmadel Hiiu metsatuka sügisvärvidel rännata. „Toimetusse tööle asudes käisin inimestega ükshaaval kohvil, et nendega silmast silma ja südamest südamesse maailma asjadest vestelda ja tegelikku ennast tutvustada.

Üks naine jäi kõige kestvamalt skeptiliseks… Kuni otsustasin parlamenti kandideerida. Siis kujunes just tema kõige asjalikumaks ja tegelikumaks abiliseks ja toetajaks. Ühinesin maksupoliitika kui ühiskondliku kokkuleppe aluse reformist lähtudes IRLiga. Minu kui majandusharitlase jaoks oli keski ja sotside miinimumpalkadega peibutamine alusetu ulme, millel ei saanud katet olla.

Nüüdseks on selgunud, et tegemist oli ohutu populismiga. Eelarvekomisjonist ei saanud seesugune utoopia läbi minna ning valimistel võidukad võivad süütult käsi laiutada.

Küll aga saavad praeguse koosseisu riigikogulased kõige halastamatumalt kõige eest peksa. Nii põhjendatult kui põhjendamatult. Ma ei usu, et see on tingitud järjenumbrist 13 – mu sünnipäevgi on 13.kuupäeval, hea päev ju! Pigem oleme igas eluvaldkonnas teel kriisi põhja.

Lahendus ei tule enne, kui endisaegsed on areenilt lahkunud. Meie laste poliitikuteks kasvamine toob uue hingamise ja eetika. Oskar ja Torsten Toompeal – ja-või nende eakaaslased – arvutavad ja mõtlevad juba väga teisiti. Sõltumatult. Ega lahmi enam seesuguste absurdsete otsustega, nagu hetkel nii hariduses, tervishoius kui reklaaminduses inimesi ehmatavad. Loodetavasti on võõrandunud poliitika lagi nüüd käes…“

Vabaduse hind

Saviga koos elav ja hingav Evelin on oma näilise hapruse juures tohutu töövõimega. Ta kinnitab, et jõud tuleneb sellest, et ta teeb seda, mida väga tahab teha. Vabalt luues ja arenedes. Vabaduse hind aga on see, et naisel pole juba päris ammu olnud ühtki vaba õhtut. Mitte ainsatki.

Ta pole mitmeid aastaid veetnud ühtegi jõude-õhtut, lihtsalt niisama olles. Kui ta ei vooli, siis teeb mahla. Kui ei kirjuta, siis otsib materjale Ideesahvri jaoks. Või koob. Käsitöölehe kaanel kannab näiteks näitlejatar Karin Rask Evelini kootud kardigani. Aegadel, mil kõigil on kiire-kiire-kiire, on tema veendunud, et inimesed pöörduvad taas käsitöö juurde. Loovuse ja oma kätega millegi tegeliku tegemise pärast.

„Praegu on selline periood, et tuleb end nii keraamiku kui ajakirjanikuna mitmekihiliselt ja erakordselt intensiivselt tõestada ja teostada,“ teab haldjaliku välimusega lainemurdja. „Kevadel tuleb juba sootuks kergem hingamine. Siis pääsen nii Eesti- kui Šotimaale reisima. On mitmeid kohti, kuhu tahaksin minna. Pärast seda, kui kõigepealt üks prii hingamise õhtu on ära olnud.

Oma poegadest loodan voolida isiksused, kes ei tee kellast kellani tuima tööd töö pärast, vaid kogevad sedasama õnne, mida mul endal on olnud võimalus tunda – elu pole elamata, kui su käed on savised, tervislik ja puhas toit laual ning unistused silmapiiril. Nojah, savi ja lõnga juurde kuuluvad tegelikult ka peni-Pähkli krussis karvad siin-seal korteris. Koerakarvad lihtsalt tubadest just kodu teevadki.“

Iha – 60aastane tuttavlik tramm

Ingomar Vihmari lavastatud „Tramm nimega Iha“ võinuks Tennessee Williamsi „A streetcar named Desire“ eestikeelseks tõlkida pigem ihaluseks-püüdluseks-unistuseks – selles pürgimuses just publik kolm märkamatut tundi koos Endlaga veedabki. Kes püüab liblikaid – kes on ise liblikas…

Inimlik on väikelinna teatrisse kaasa võtta vähemalt kolm eelarvamust: nooh – mida uus loominguline juht siis oma prouale lavasta – nüüd kus eelmine kolis oma prouaga Tartusse? Ega nad ju saa latti ületada, kui seda lugu on mänginud nii Marlon Brando kui legendaarne Koidula-nimeline? Mida saab olla 1947.aasta New-Orleansi juhtumil ühist 2015.aasta Pärnuga?

Ingomar on koos kaasa Kleer Maibaumiga – uuslavastuse Blanche – toonud Endlasse tagasi KODU tunde. Ilmselt süvendas seda sooja, ühtehoidvat ja üksteisest hoolivat tunnet ka tõsiasi, et esietendusel oli ka Koidula-nimelise pürgimus-trammi koosseis, mitmete põlvkondade lavarahvast kogu Eestist – ning eriti helgelt ja hingestatult häälestatud nn koorekiht, kes premjääride juurde ikka kuulub. Mis sellesse koorekihi-asjasse puutub, siis oleme siin Eestis omavahel nii tihedalt põimunud ühisväljas ja ühendkehandis, et me kõik oleme koorekiht – või poleks meie rahvast juba ammu enam üldse.

Nii on ka Vihmaril õnnestunud maailma musta jazzi pealinna New-Orleansi klassikalisest liblikate ja nende püüdjate loost lavastada lihtne ja lummav tervik, millesse neeldudes samastud eranditult iga tegelasega. Jah – me kõik teame, mida tunneb taevariigi seaduste järgi elav Blanche, kes sildistatakse armastuse-ihaluse eest surnuks. Jaa – iga naine ja mees! – on kogenud õnne elamisest näiliselt väljakannatamatus kommuunis, kus pesitseb Armastus. Sest Stella (Kati Ong) mitte lihtsalt elab – ta Elab. Just – ka sina oled sama julm ja salaja õrn, nagu ambaal-poolakas (Priit Loog) – toimid parimat tahtes ja sisimas valutades, nagu elevant portselanipoes. Nii mõnigi meist hoiab kogu maailma süles, nagu hipileedi teiselt korruselt (Karin Tammearu) ja keeb tükati üle ning karjub täiesti valede olendite peale, nagu õlle-pokkeri-patareidel funkav mehepäss (Ago Anderson). Ja kuidas teisiti, et me kõik vaikime ja salgame ega sekku – nagu päikeseprillide taha varjuv latiino (Ahti Puudersell). Rääkimata aristokraadipoosi tagant perioodiliselt ilmuvast mölaklusest, mida ilmutab nö positiivne kaunishing (Märt Avandi).

Seoses New-Orleansiga meenub meile, kuidas linn uppus pärast orkaani Kathrina nädalaid – kui meie linnake 2005.aasta orkaani järel lainetas, aitasime üksteist kummipaatidega teisele kaldale, ent maailma võimsaim linn lasi tuhandetel inimestel üleujutusse surra. Pärnu linnapead Romek Kosenkranius ja Toomas Kivimägi püüdsid aga publikus viibides Tennessee Williamsi loo samastumiste-panoraamist kinni veel ühe paralleeli ja temaatika, millest intelligentselt ja tundlikult kõnelda – pagulased.

Aga palun, härrased! Pagulasteema ning võimatult erinevate – ja sarnaste! – kultuuride rööprähklus tiksub ka Ingomari ja tema trupi kukla taga. Kavalehel peetakse vajalikuks selgitada, mis on maika ja kes on liblikas. Militaar-proletaar-ihuvari vastandub õhulisele-spirituaalsele-transformeeruvale liblikamaailmale – ent samas võib liblikale vabalt maika selga tõmmata ilma, et kumbki neist oleks seetõttu vähem see, mis või kes ta on.

Meile maitseb naerda koomiksi üle, kus Donald Trump teatab, et okupandid-immigrandid peavad kiiremas korras koju minema ja… indiaanipealik rõõmustab: tore, millal minema hakkate? Samas piisab vilkspilgust püüdluse-trammi reisijatele – ja aina siitnurgast ja sealtnurgast migra-ühiskonda näemegi. Õekesed DuBois’d on prantsuse hugenotid. Immigrandid. Pablo Gonzales on Columbuse hõimlastest keegi, kellesuguseid Euroopast pahategude eest kolooniaid asustama saadeti. Mis puutub Mitchelli perrekonnanimesse, siis seeesugust kannab mäletatavasti ka „Tuulest viidud“ autor Margaret – kelle vanaema oli Scarlett O’Hara prototüüp. Seega kehastab Avandi sajandite eest Iirimaalt deporteeritud vitaalse klanni järeltulijat, kelle lõuna-osariiklikust väärikusest on järele jäänud nudi emaarmastus ja uje tublidus.

Ühel päeval arutles siitkandi lihunik: kui naiivne Rõivas toob sulle siia pagulased, ei saa too vaene laps arugi, et jutt ei käi omal jõul Rootsi-USAsse emigreerunud ja end üles töötanud paadipõgenikest, vaid islami-afjooradest, kes end siia susserdavad, samal ajal, kui vägistatud naised-lapsed surevad ikkagi süüriatesse – kogenematud ja lihtsalt rumalad poliit-poisikesed ei mõista seda, mida Vooglaid ja Mang sõnastasid: me tassime palmi vägisi Põhjalasse, kastame ja väetame ja tahame parimat – ega saa aru, miks palm on kevadeks surnud, mitte männiks muutunud. Aga sina ei tea ühelgi hommikul, mitu lammast sul laudas on, kes su hobusega minema ratsutas või kas su tütrekene üldse koolist koju tuleb.

Õigus. Aga kes tavaline eestlane ise enamasti on? Nomaad, tänan küsimast. Ema poolt näiteks viikingi-rannarootsi rändristand. Isa poolt kasvõi juudi-mustlase rändrahvaste tuletis. Nagu ka seesama lihunik – üsna üksikud niiöelda põlis-eestlase tilgad vereringes – needki teatavasti üle Uuralite ja Aafrika-kandist tulnud – samal ajal, kui indiaani põlisrahvad kandusid mäletatavasti üle jää ja ookeani saamide-tšuktšide aladelt ning tegid Ameerikast oma põlisalad küll paljude aastatuhandete ja jõulise juurdumisega. Ent tegelikult on indiaanipealik täpselt samasugune nomaad nagu Donald Trump.

Oluline on, et hetkil, mil ses üldises liikumises ja kulgemises mõnikord kõik mäest alla veereb, on sul kuristikuäärel vastas sõber, mitte killer-puu või vaba langemine. Sellest räägivad näitlejatar Kati nakkavad pisarad, millega ta lõpukummardusele tuleb – lavastus lõpeb sellega, et äsja emaks saanud, oma kandilist meest üleni armastav õde hüüab meeleheitlikult õekest, kes hullarisse kuuditi.

Vereside ja geneetiline kokkukuuluvus kaaluvad üles pisiasja, et koos pärlipüüdjast sõsara pika visiidiga kadus privaatsus ja tasakaal – me kõik talume sageli talumatut, sest nii on vaja ning kõrgem mina teab ja tahab nii.

Kui vahepeal pole teisiti, puudub võrdlusvõimalus ja oskus südamest rõõmustada, et nüüd on jälle asjad õigesti. 60aastase trammiloo finaalis on teatridirektor Roland Leesment Kleeri ees põlvili. Aruka ja manipuleeriva austusega. Ja see on vägagi sümboolne: Ingomar ja Kleer on Endlasse tagasi toonud sooja ja siira loomisrõõmu ja avatuse – tulge ja tehke koos meiega! Tuleme ja teeme.

Kaido Pajumaa – yang-kandilisest mehest vabas armastuses kulgejaks

Kaido (37) on oma elukaarel läbinud arengu, mida seniste mustrite järgi ei saaks justkui päris tõupuhtaks edulooks nimetada – uue hea ilma reeglite kohaselt aga on ta just selline „juhtum“, kelle loo pealt spikerdada ning keda nii koolitama kutsuda kui tema kodulehekülgedelt www.motivaator.ee, www.vabaarmastus.ee ja www.sisekosmos.ee lugeda.

„Sisekosmose blogis ma tänaseks oma mõttepäevikut enam ei täida – see aeg oli ära. Koos selle arenguperioodiga, mil tavatsesin üldtunnustatud loogika järgi arvata ja väita, et kõik, mis meiega juhtub, on õppetund, millest tuleb järeldused teha. Ja kõik, mis meiega juhtub – see peab juhtuma, sest vaba plasmana voogav kvantväli näeb külgetõmbeseaduse järgi ette, et meil on vaja seda ja teist kogemust.

Täna ei tahaks ma end enam seostada ühegi tahu ega arenguetapiga – jah, see on olnud „minu” senine Lugu, ent tänaseks püüan kõigi nähtuste eest võimalusel ära võtta sõna „minu“. See on lihtsalt Lugu, mida olen kogemas.“ kirjeldab Kaido. „Või veelgi täpsem oleks öelda, et on sündmused, mis muutuvad kellegi „looks”, kui sinna „minu” ette panna. Enne seda on need lihtsalt sündmused. Ilma „minu-mind-minule-minult„ jne lisandita on ka asjalik Motivaator ja spirituaalne Vabaarmastus kenasti ühitatavad. Kumbki nendest pole tegelikult mina ja minu looming. Ma ei saa end kiita või laita selle eest, mida ma teha oskan ja millest inspireeritud olen. Mulle lihtsalt meeldib kirjutada ja see kukub mul hästi välja. Sama kehtib koolitamise kohta. Järelikult pean seda tegema. Pärast tekstide väljakirjutamist ja teekaaslastega jagamist, või koolituse lõppu voolan edasi ning olen ju igal hetkel uus ja järgmine mina. Või täpsem oleks öelda, et ma olen lihtsalt osake järgmisest hetkest. „Mina” lisamine ei olegi vajalik (kuigi harjumusest kipume seda alati lisama). Tegelikult on see aga ainult tõkkeks vabale kulgemisele. Julgen isegi öelda, et enamus tõkkeid ja probleeme elus ilmnevadki sellest, et asetame „mina”-mõtte kõigele ette. „Minu elu. Minu kaaslane. Minu töö. Minu riik. Minu, minu, minu ..”. Me peame neid kõike „minu”-omaks. Aga see on absurd. Ja see absurd kehtib ainult meie peas. Kui keegi julgeks kasvõi proovimise mõttes mõnikord selle imeliku „minu”-mõtte nende asjade eest ära võtta, muutuks elu hetkega palju kergemaks ja nauditavamaks.

Seepärast ei tunne end meeskonnakoolitajana ka kahjustatuna, kui näiteks spirituaalsetest blogipostitustest välja kasvanud raamatukese „Jalutuskäigud sisekosmoses” välja andsin. Vastupidi! Kui koolituste alguses keegi nende laual lebavate raamatute vastu suurt huvi üles ei näita, siis päeva lõpuks on üldjuhul mitu inimest, kes seda ka endale soovivad. Sama on teise raamatuga „Vastused sisekosmosest”, mis oli algselt tellitud kirjastuse poolt üldsegi põhimõttel „inglikaardid meestele” (täpsemalt küll inspiratsioonikaardid meestele”). Need asjad ei ole omavahel vastuolus, vaid täiendavad teineteist. Tunnen täna, et olen ühtaegu nii mitmesugune kui mitte keegi ning kui mu elu esimene pool on olnud äärmuslikult kandiline ja mehelik yang, siis tänaseks tean, kui oluline on seda kandilisust pehmema ja paindlikuma yin poolega terviklikumaks muuta.

Bemarivõtmetega bambuses

Kaido loodab, et on tänaseks välja kasvanud ka sellest Ego eputamise tasandist, mis järgnes väga-yang-mehe pöördumisele vaimsusse – ka esialgne vastsündinud vaimlemine on sageli Ego laks. Vähemalt minu jaoks oli see nii. Kui kõik algab ärkamisega vaimsusessse (sest avastame, et senine ainult-materialistik lähenemine ei teinud meid õnnelikuks), siis sageli järgneb sellele ärkamine vaimsusest (new age’ist ja esoteerikast, sest avastame, et ka sellist tüüpi äärmuslik lähenemine ei aita meid tegelikult). Ja sellele võib järgneda ärkamine oma olemusse – kogemusse, kus ei olegi enam oluline, kas pead ennast materialistiks või vaimseks, sest need mõlemad kogemused ja määratlused on vaid kogemused ja määratlused meis endis (meie peas). Edasi tuleb ärkamine teadvelolekusse ehk tegelikku kontakti Iseendaga.

„Usalda – ja kõik juhtub!“ on tänane hinnatud ja kutsutud motivaator avastanud. „Usun siiralt, et inimesi teeb õnnelikuks oma olemise ja tee leidmine. Ja just selles järjekorras see üldjuhul aset leiabki – kõigepealt mõtlemisest olemisse (südamesse) ja siis olemisest oma Tee ära tundmisse. Meie ühiskond õpetab aga vastupidist – see õpetab meid asju välja mõtlema, ära otsustama ja elu detailideni ära planeerima. See aga ei toimi, sest olemine on kõrgemal mõtlemisest. Pealegi veab mõtlemine meid pidevalt alt ja on liialt ebausaldusväärne, et sellele kogu oma elu usaldada”.

Kaido jaoks kujuneb oma olemine sageli pikkadel autosõitudel koolitama ja tagasi. „Need on tunnid, mil kuulan loenguid, tunnetan, mõtisklen ja avastan. Põhjalikumad oma olemise ajad, mil seedin-setitan ja ka professionaalses elus asju uuele tasandile viin, on igaaastased kuni paarikuised reisid Aasiasse. Sedapuhku oleme koos elukaaslasega teel Filipiinidele ja Balile.”

Kui enamasti olen oma mõtlustes üsna üksi ja ise, siis viimasel ajal olen ootamatult – õieti küll oodatult – juhtunud kokku vestluspartneritega, kes kõnelevad sama „korruse“ keelt. Sama parve lindudega koos veendun üha sõnastamise tähtsuses, kui oled inimene – see on sama oluline kui oma keha valdamine ja kasutamine. Jagamisel toimib seaduspära, et kaks pluss kaks on palju enam kui neli – keegi meist on sõnastanud ühe, mõni teise aspekti ning summa saab paljukordne.

Võtan ka väga tõsiselt ja pühendumisega tõsiasja, et suur osa minu koolitatavaid on ühiskonna võtme-grupist – näiteks õpetajad, arstid. Nad ise on kogukonna haavatavaim kiht ning nende hooles on kõige õrnem rahvas – lapsed ja haiged – ning tunnen, et nendele teistsuguste eluvaadete tutvustamine ja mõne jaoks isegi „müüride” lammutamine üsna püha missioon.

Tean hästi ka seda, mis tunne on koolitajana kõnelda nn seinataguse saaliga, kellega lihtsasti ühendust ei saa. Üldjuhul on siiski saalis mõni avalam ja võtulisem silmapaar – mõnikord aga ei sedagi. Pärast sellist koolitust on väsimus. Siiski koos teadmisega, et see raske päev oli eriti oluline.

Kapitalistlikus ilmas, nagu ta meil praegu veel on, ei pääse me veel niipea käivitavast sõnast „peab“. Nii nagu jääkaru peab jääl päevast päeva ellujäämise nimel hülgeid jahtima, ei pääse ka meie oma kohustustest – midagi peame laste kasvatamiseks ja enese elatamiseks tegema. Ühelt poolt on see väga arendav (sõltumata, kas valitud amet hetkel meile meeldib või mitte), aga teiselt poolt mõnikord ka ebamugav ja isegi ebaõiglane. Ja nii on tegelikult Elus alati – võime endast kõike lubada ja Elule end pakkuda, aga vastu võime sageli ikkagi saada seda, mida kõige vähem ootasime. Miks? Ei tea. Aga nii see on, ja kui jällegi sellest valemist „minu raske elu” „minu” ära kaotada, jääb alles vaid kulgemine ja tegutsemine vastavalt olukorrale.

15aastasena oli noorhärra Pajumaal väga täpne ettekujutus edumudelist. Ta pärineb põlvkondade kaupa poksimist harrastanud väga kandiliste meeste dünastiast ning kasvas neist kõigist veel ehk kõige kandilisemaks ja veendunumaks, et elu ainukeseks eesmärgiks on rikkaks saada. Ja selle toob meile nii yangilik lähenemine elule kui üldse olla saab. Samas kõnetas teda juba varases puberteedieas miski hääleke kukla taga – ehk võis see olla kõrgem mina – ja soovitas igaks juhuks Buddha-kujusid ja krutsifikse koguda. Tartu Ülikooli majandushariduse pealt lookles noor eduhärg Hansapangast ehitusärisse, hing aina rabedam ja tähtsusjärjekorrad sassis. Üleinivesteerimine, autode ja uhkuse peale rõhumine viisid pankrotti.

28 aastasena jõudis mees Ralfini.

Ralf Neemlaid on endine elukutseline sõdalane, kes koolitas välja tipp-poliitikute ihukaitsjaid, kuni rajas nullist võpsikusse Hagal-õpetust järgiva Pesa-talu. Koondas enda ümber jüngrid, kes ehitasid sulle-mulle reegleid järgides üles nii elumaja kui iluaia, panid mitmest Eesti paigast kokku veetud palkmajad uuesti püsti ning viib neid lisaks kodustele tervendustele legendaarsetele ERNA-retkedele – maastikumatkadele, kus inimesed kohtuvad… iseendaga.

„Ka mina olen küll ja küll matšeetega Ralfi talu taga võsa raadanud ja mitmeid teisi jõulisi töid teinud – aga kõigepealt kutsus ta mu kohvikusse, et neutraalsel pinnal teada saada, kes ma selline olen ja kas minust üldse enam asja saab,“ meenutab Kaido. „Bemarivõtmeid ümber sõrme keerutav kandiline, kelle suurim häda ei seisnenud mitte finantskrahhis, vaid iseenda väärikuse ja raja kaotuses. Hääleke sosistas võtmeid kõlistavale mulle, et Ralfil on tegelikult õigus, ehkki segaduses ja hirmunud kandiline bemarimees mögises esiti veel vastu.

Tänaseks olen kümmekond aastat vaimsel teel käinuna näinud, et kõige suuremadki kaotavad mõnikord sihi ja unistused – ja õpivad uuesti unistama. Sest jõgi aina voolab ja me oleme igal hetkel taas ja taas puhtad lehed. Selles veendusin 2 aastat tagasi Peep Vainuga kohtudes – jällegi kohvikus, nagu Ralfigagi! – trehvates. Ikka juhuslikult – aga väga siiralt ja avalalt, lihtsalt ja ehtsalt.

Kolme poja isa

Tänaseks olen armastajana mõistnud yini-yangi tasakaalu olulisust elus ja eneses ning autasuks leebeks ja intiimseks kasvamise eest pälvinud suhte Kathleeniga, kellega jätame teineteisele palju ruumi, milles kohtudes tänulikult koos areneda.

Ka laste kasvatmisel püüab Kaido kandilised ja ümaramad poolused tasakaalus hoida – vajadusel laseb ta neil rahulikult autos tühjaks kakelda ja leppimiseni nutta – need kümme aastat abielu traditsioonilise yang-patriarhina, kes masinlikku edurada rühkis, on teda teel tänasesse õpetanud väga teistsuguseks Isaks. Nagu ka Kathleeni-eelsest tulisest suhtest sündinud pojale.

„Kui pisut üle 20aastase joogaõpetaja Katleeniga kohtusime, oli ta vast-avanenule tüüpilises väga esoteerilises mullis – tänaseks aga paljudes aspektides minust küpsemgi. Meil on ideaalne kooslus.

Selle – nagu igasuguse harmoonia – eeldus on tänulik teenimine ja alandlik loobumine. Millessegi ei pea kiinduma. Klammerdumisest vabaneme koos „minu“-epiteediga.

Poeg ja kaasa, kodu ja karjäär ilma omava „minuta“ on imelised külalised ja kingitused, keda meil on au teel kohata ja teenida. Sama kehtib isegi meie endi keha kohta. See on keha. Mitte minu keha. Teeni seda väärikalt. Egole nii meeldib kõike „minu omaks” teha. See on lausa lapsik.

Olen juba mõnda aega olnud peaaegu taimetoitlane. Peaaegu, mitte päris vegan seepärast, et kui igasuguse loomse proteiini ära jätan, muutub keha näljaseks ja norib šokolaadi. Eelmisel Aasia-perioodil olin kaks nädalat täielisel taimtoidul ning kui keha näljaselt protesteerima hakkas, rõõmustasin teda krevettide ja teiste mereandidega. Kala ja muna on minu sõbrad. Selles kehastuses veel ma päris prana-toiduliseks õhust ja armastusest elajaks ilmselt ei saa,“ naerab Kaido.

Siin ja seal pool Seina

Kaido seni-ilmunud raamatutele, mille autoriks ta end tegelikult ei pea, on teatud mõttes peagi saabumas lisa, mille autoriks ta end veel kohe eriti ei pea – iidsest Hiinast pärinevast I Chingist kui eluolukordadele vastuseid ja juhatust pakkuvast süsteemist, energiamustreist ja -meridiaanidest kõneleva teose kaanele tuleb tema teise teejuhi-tervendaja Polina nimi. Polina masseerib ja kuulab ära, teab ja juhendab ning paneb vajadusel ka kaarte. Lisaks sellele, et Kaido ise käib end Polina juures regulaarselt maha ja täis laadimas, saadab ta sinna sageli ka inimesi, kes pingetele elus lahendusi ja juhatust otsivad, või lihtsalt „müüri” tagant välja pääseksid.

„On hämmastavate kääride ajad. Ühes äärmuses peavad eluvõitlust näljapiiril vaesed, kellest paljud peavad ennast nn vaimseteks (ja vähemalt väljapoole ütlevad, et nendele meeldibki niimoodi elada). Teises äärmuses prassib karistamatult edurahvas, kes spirituaalses mõttes on kaugele seina taha, lausa müüri sisse takerdunud. Seal vahel on üha täienev koolitajate ja esoteerikute turg, kes neid kääre koomale üritab tuua. Sisekosmose ajal olin isegi vist üks nendest. Ja just tõdemus iseendale, et ma ei soovi ja ei saa võtta sellist vastutust ning rolli, mind Motivaatori suunas viiski. Motivaatoris ei õpeta ma kedagi kuidagi elama ega ka rikkaks ja õnnelikuks saama. Jagan lihtsalt oma isiklikke ja tööalaseid kogemusi ning taipamisi, mida täiendan ülemaailmsete ekspertide ning teadlaste avastustega, kuidas elust ja tööst rohkem rõõmu tunda, kuidas meeskondades suhteid ja koostööd parandada ning juhtidena oma töötajatest rohkem hoolida (loe: neid motiveerida). See on väga põnev töö, sest lisan traditsioonilistele lähenemistele oma koolitustel ka uuema aja mõtteid, avastusi ja meetodeid. Lähenen oma tööle ja klientidele väga mitte-formaalselt, sest kõikide formaalsuste taga oleme lihtsalt inimesed. Ja usun, et see ongi Motivaatori eduvõti. Ma ei püüa kedagi õpetada ja korda teha – vaatame lihtsalt üheskoos, kas ja kuidas saame üksteist aidata. Seni oleme saanud ja mõlemad osapooled on rõõmsalt lahkunud.”

Kui keegi siiski minult kirja või telefoni teel otsest juhatust või õpetust palub, saadangi nad reeglina edasi – kas Ralfi, Polina või Ingvar Villido juurde Lilleorgu,“ nendib Kaido. „Nemad on õpetajad. Mina olen lihtsalt õpilane, kes jagab oma teekonda blogides ning koolitustel. Kui meestele suunatud „inglikaartide” loomine pole minu jaoks üldsegi Motivaatorile vastu töötav julgustükk, siis teise inimese õpetamiseks ja tema valikute suunamiseks ma veel valmis pole.”

Meeskondi lahti rääkides tuleb üldjuhul paar tundi neid häälestada ja siis saame alles päris asjadega edasi minna. Inimestel on lihtsalt koolitajate ja koolituste suhtes eelarvamus ja madal usaldus – tundub, et inimesed pelgavad, et keegi tuleb neid nüüd õpetama ja korda tegema. Kui nad aga paari tunni jooksul näevad, et mul pole plaanis nendega seda teha, muutub olukord mugavamaks. Õhtuti lahkume üldjuhul ikka naeratades ja teineteist tänades. Ja neil harvadel juhtudel, kui seinatagune jääb peale ja koolitatavad ei tulegi blokist lahti, möönan alistunult: seekord siis sedasi – ja saadan arve. Väärikalt. Õnneks on seda vaid mõned korrad olnud.

Siin ja praegu – olen elus ja teen seda, mida olen tulnud siia tegema.

Usun siiralt, et kõik, absoluutselt kõik, mis meiega juhtub, on karma ehk meie seniste valikute tagajärg – ise tehtud, hästi tehtud. Ja mõnikord ka mitte nii hästi.

Mõnikord on selle mõttega raske leppida, sest keegi ei soovi oma ellu valusaid ja ebamugavaid kogemusi. Siiski, mida lähemale jõuame Iseendani, seda lihtsam on näha, kuidas Ego oma ruulimisega selle lihtsa tõe kavalasti kinni katab.

Me saame haiget ja kannatame – ja areneme seeläbi Ego lahustumise suunas. Just siis, kui tundub, et kõneleb Mina ja Ego on pihustunud, tuleb keegi tänuväärne ja lammutab illusiooni. Jälle Ego laks. Tegelik „mina” on aga lammutamatu – seda „mina” mõõdab ja määratleb vaid tõsiasi, et olen elus. Kõik ülejäänud järgneb sellele. Mitte kunagi ei saa olla vastupidi. Juba see näitab, kus otsas asub tõde.“

Kaido on tänulik, et tal on võimalus olla oma poegadele tundeid tundev ja näitav isa. Et tal on kuni neli väekat koolitust nädalas. Et samal ajal, kui ta on mõnedele teenäitaja, on ka temal palju teejuhte. Ning et tema käe läbi ilmunud tekste peetakse vajalikuks edasi saata. Niimoodi lennataksegi koos sama parve lindudega tähtede poole.

Sirgi selginemised

Sirgi Tammik (40), kes avas aasta eest Raplas Esoteerika keskuse, on elanud vähemalt kolm elu ühes – ning kohalike seas vaatamata ametlikule linnastaatusele ikka aleviks nimetatavas kahe torniga kiriku asulas on kolm esoteerilise keskendumisega keskust ja koda, millele Sirgi prognoosib veel ja veel tekkivat ja kaduvat lisa. Ka enda ees näeb kaunis daam veel ja veel kvanthüppeid uutesse elamise tasanditesse näiliselt ikka sama Sirgina.

„Meil on Elujõukeskuse Piia Kõverikuga ja Angala väekoja Heli Lehtsaluga kena kokkulepe, et siia „nõiaturule“ mahume ladusalt ära, kolleegide esinejaid üle meelitada ei püüa ning kõigile jätkub,“ naeratab Sirgi, kes erinevalt Piiast ise oma keskuses ei ela. Ta on oma teismelised lapsed Mahlamäe korteris suureks kasvatanud ning oma sisetunde järgi valitud Teel kulgedes väga veendunud – ja üksi.

Rapla ongi tema sõnul hämmastav hambakliinikute ja juuksurisalongide, autoremonditöökodade ja väekeskuste tõmbesoon, kus inimesed kogevad ühtaegu nii tihedat trügimist kui olemuslikku üksildust. Õnneks leiavad sama lainepikkusega hinged üksteist üles ning asetavad ajuti oma üksildused kõrvuti.

Isa, poeg ja püha vaim

„Minu ema on kokk ning isa oli tisler, kes lahkus siit ilmast, kui olin kümneaastane. Tänaseks tean, et ta oli sellega mu elu suurimaid käivitajaid – nii, nagu paljud inimesed on käivitajad ja peeglid. Eriti kui nende panus esialgu paha tundub.

Vanem vend Taimo peab Raplas Tammiku fotoäri ja tema naisel Airel on autokool. Noorem vend Valdis on Juuru kooli majandusjuht. Isa aga käivitas mu varajase iseseisvumise,“ arutleb Sirgi. „Kui mu esimene poeg sündis, nägin lapse sündides selgelt enda ees oma isa nägu. Ning esmakordselt lapsele silma vaadates küsisin tema täpselt fokuseeritud pilgult: mida me sinuga kahekesi nüüd siis peale hakkame? Ta vastas, et tuli mulle appi – ning kõik oli selge.

Kõige tänuväärsemad abilised on sageli näiliselt kõige julmemad. Mullu jaanuaris tulin Konsumist töölt ära ning asusin Esoteerika keskust rajama. Teismeliste laste poolt vaadates nägi see välja sedasi, et ma istusin kodus, mõtisklesin – ja ei teinud näiliselt midagi. Pesakonna üksmeelne otsus oli, et ma olen lolliks läinud. Vanim küsis üpris jõhkralt, mis õigusega ma siin kükitan ja talle raha ei teeni.

Ütlesin lastele, et kuni toit on laual ja riie seljas, pole nende asi arvustada, et ema on astunud oma Teele – õigupoolest on iga inimese õigus ja kohus elada endale. Teiste eelistuste ja arvamuse järgi joondumine pole mitte kunagi mitte kellelegi mitte midagi head toonud.“

Keskust ehitama asudes oli Sirgi kõrval tookord Märjamaal elanud sõbratar, kes osutus samuti käivitajaks – kui kõik oli juba töös ja hoos ning tagasiteed enam polnud, kolis partner Tallinnasse ja Sirgi oli taas üksi ja ise. Lisaks lastele olid hämmingus ja distantseerunud ka Sirgi vennad. Ja kallim. Tema eriti.

„Mu kallim Villem, kellega aina nagistame ja laialimineku piirile satume, on ratsionaalne ärimees. Meie südamed on omavahel tihedasti põimunud – ent mõistuse tasandil käivitab ta mind tehnikas siple-siple-Sirgikene – ei takista ega toeta. Vaatleb eemalt. Just siis, kui olen talle valmis kõik-lõpp-otsas ütlema, tuleb ta aga minuga kaasa, kui näiteks Kuusiku jõe äärde maalima lähen,“ naeratab Sirgi. „Äsjane maalimispäev on üleni kujundlik. Kui mu vanim poeg sai 18aastaseks, kinkisid sõbrad talle nännikasti. Poja enesega toimus sel päeval totaalne murrang. Ta läks Tallinnasse ehitajaks ja võttis vastutuse. Nii finantsiliselt kui nooremate laste suunamise mõttes. Aitäh!

Ühel päeval andis ta mulle oma nännikastist karbi akvarelle ja ütles: on aeg – nüüd tuleb sul see ära teha. Kuna mul pole hetkel autot, olenen liikumistes juhustest. Ja juhused on teatavasti märgilised. Kallim soovis minuga päeva veeta ning viiski mu Kuusiku jõe äärde maalima, ehkki ta oli viimase hetkeni kindel, et ma teen nalja.

Kui tõepoolest maalima asusin, nõudis mees, et maaliksin talle karu. Sulatasin ja meelisklesin ja palusin lahkesti tal minu pildilt karu leida. Ja kui ei leia, siis oma karu maalida. Päev nagu sümbolite tulevärk!“

Sirgi tütar õpib Kehtna maamajanduskoolis teenindajaks ning mõistab ema kõige paremini, neil on sagedased pikad vestlused Päris teemadel. Tänu sellele, et tütar on sama lainepikkuse tüdruk, teab Sirgi, kui oluline on valida, kellega millest ja mis sõnastuses kõnelda. Tal on üha vähem põhjust ja soovi teisitimõistjatega vestlusi arendada – kui püüad võõra vibra rahvaga sama keelt kõnelda, tõmbad oma energeetilist taset paratamatult alla. Lisaks raiskab ettevaatus ja sõnade valimine aega ja energiat.

„Mõnikord, selleks, et teisi inimesi sügavalt mõista, lähen teadlikult nende energiasse. Olen Intuitiivteaduste koolis ja erinevatel teistel koolitustel – nüüd juba aasta aega oma enese keskuses – neid tehnikaid õppinud. Mulle meeldis juba Konsumi kassapreilina inimesi vaadelda ja neisse salasügavale sisse piiluda. Nüüd oskan tänu teadvelolekule turvaliselt ligimeste sisekosmosesse rännata – enamasti nende endi palvel,“ kirjeldab naine. „Maalides libisesin ka oma kallima energiasse ning nägin ääretut üksildust, elumõttetust ja ärkamatust. Praegu. Kõik on muudetav ja avatav, kui inimene ise soovib.“

Ekselid versus Elu

Rapla raudteejaama lähedale Telliskivi tänavasse vanemate majja Esoteerikakeskust ehitades koges Sirgi sama, mida oma ärimehest kallimaga suhestudes: loovus ja vaimsus on raharahva poolt palavalt armastatud exel-tabelitesse ajamatu. Raharahva loogika ütleb, et kui eksel ei näita rahategu, siis pole see ettevõtmine tulus äri, kui pole äri, siis pole see midagi väärt.

Raha tegi Sirgi seega pangalaenuga ning äri näeb välja sedasi, et kuni neli õhtut nädalas toovad loengud-koolitused tema keskuse rahvast täis – täpselt nii palju kui naine teeb, nii palju ta ka saab. Kui kumm on mõnikord tühi ja mõõt täis, kolib Sirgi mõneks päevaks oma keskusesse ka elama – kuna põrand on jahe ja ülakorrusel vaid üks protseduuridetuba, ei saaks ta sinna päriselt elama kolida, nagu Piia oma katlamajja-rajatud elujõu- ja pilatesekeskusesse, kus on üksiti tema kaasa kodumasinateremont. Sirgi võtab oma kojas vaid ajutisi iseolemise erakuaegu.

„Esimesel korral kippusin pidevalt sõpradele helistama – tule läbi, ajame juttu – ent saatuse tahtel polnud kellelgi aega. Tänu taevale – tookord avastasin oma nahalt helepruuni kiirestikasvava ja sügeleva sünnimärgi, mille mu üks olulisemaid teejuhte Mai-Agate määratles vähihirmu väljanäituseks. Tegelesin-tegelesin – sünnimärk kadus! Nii kui ennast kõrva tagant sügasin – küll ma olen ikka kõva tegija! – tuli tagasi ning hakkasin aga otsast peale,“ naerab Sirgi. „Enese peegeldamiseks ja tühjaksrääkimiseks on mul kunstnikust sõbratar Pärnus. Tänaseks on keskusesse kogunenud mitukümmend sugulashinge – enamus naised mõistagi – kellega lisaks siinsetele loengutele-kursustele väljasõitudel käime. Metsamooride ja šamaanide juurde – kuhu iganes sisetunne tõmbab.“

Hiljuti viis Sirgi autotäie temakesi Tartusse südametarkuse päevadele – kuulati mitu loengut, osaleti mitmes töötoas ja lasti esoteerilise kauba pikal müügilettide rivil meeli erutada. Sirgi vaatas lõbustatud äratundmisega, kuidas ärkamistee alguses innukalt ringi rapsivad hinged käituvad täpselt samamoodi, nagu tema oma uuestisünni esimesil aastail.

„Ka mina ahmisin kõiki loenguid ja variante, konspekteerisin ja salvestasin – et ükski silp kaduma ei läheks. Nüüd on mulle sobivad nõustajad mu enese väekojas esinejad – „nõiamessidelt“ valin uusi esinejaid – ja päris kõigil õhtutel oma kojas ma ise ka enam ei osale. Küll aga on need väljasõidud head selleks, et aegajalt endale meelde tuletada – spirituaalne tee on õige, mis toimub minuga, toimub ka teiste vaimsetega – ma pole üksinda hulluks läinud. Ja samas saan heatahtlikult muheleda kasvõi selle üle, kuidas näeb välja õlide-kellukeste-nõialuudade müüjaskond, kes kaks päeva innustunult nõuandeid jagavad, teise päeva õhtuks. Jumal tänatud, et ratsionaalid-skeptikud, kes nimetavad meid pundiks esoteerikuteks, seda ei näe, kuidas väsinud sensitiivid kaootiliseks kiskuvas vaimlas veel viimseid kliente oma boksi hüüavad ja monotoonseks roidunud voo seest jüngreid püüavad.

Ka väga vaimsed on kõigest inimesed. Ning see on armas ja naljakas.“

Salatühjade palverännak

Ajakirjad ja portaalid on tulvil küll kivide, küll käte või häälega tervendamise teele asunute lugusid, mis reeglina algavad sellest et tänane tervendaja ise oli hädas. Igaühele neist leidub oma järgijate seltskond. Ja Sirgi oli ise samuti paari aasta sügavuses mustas augus, millest väljumisele järgnenud seitse aastat ta tänaseks Sirgiks kvanthüpitanud ongi.

„Iga päev ilmub mu postkasti või telefoni mõni elumõtteta ja sihita salatühi eduinimene, kelle üha süvenevat kriisi sageli ka lähedasimad ei märka. Juba kaupluse kassas nägin, kui enesestmõistetavalt tõstavad töömehed ja taluperenaised igal õhtul õlled-longerod ostukorvi. Nägin eduinimesi peeni napse muu kraami alla peitmas – aga kurbi silmi ja silmadealuseid pelmeene ju peita ei saa… Tänaseks on neist mitmetest saanud minu nõustatavad,“ kirjeldab Sirgi. „Kes on ise põrgust läbi käinud, see tunneb saatusekaaslased hetkega ära ning õpib järk järgult neile ka nõu andma. Ma tean, mis on koduvägivald ja teadmata kadunud pereisa, mis on asenduselu ja etanooli-nimelise keemiarelva ohvriks langemine. Tean, kuidas tsüklist väljujat toetada ja uude ellu juhatada.

Kui mina olin mustas augus, polnud mul tööd ega teed, ainult probleemid. Tänu ühele sarnaste mustritega mehele, kes kõige rängematel hetkedel minu kõrval oli, ujusin välja. Ja sain autasuks kohe kõik ja veel enam. Tuli töökoht ja kool, uued sõbrad ja ideed – panoraam ja tervikpilt kujunesid nii võimsad, et mingi hinna eest ma enam alla ei anna ja taas kõike ei kaota.“

Täna tullakse Sirgi juurde selleks, et pihtida perevägivallast ja napsunaiselikust hädaorust, elumõttetusest ja märtrimustritest. Hämmastavaimal kombel on sügavaimas salaaugus need, kellel on näiliselt kõik olemas – nii raha kui ratsmed. Ja unistusi enam ei ühtki. Õõvastav – aga ületatav olukord.

„Olen väga rõõmus, kui minu poole pöörduvad eksinud hinged, kes tahavad näiteks naabrieidele sajatuse-lajatuse peale panna – suur hulk jama õnnestub ära hoida,“ on Sirgi tänulik. „Elukogemuse ja teise inimese energiasse mineku oskuse abil suudan iga päevaga aina enam ära teha. Tänaseks olen rahulikul rajal.

Küll aga on mul veel palju õppida Raplamaa inimeste teadmiste ja eelistuste alal. Kui Andrus Allikveer toob keskuse oma puhastusmeetodite ja väestamistehnikatega täis – vee ja telefoni ümberlaadimine on mõõdetav-maitstav-kogetav – sest tal on kaasas nähtavad-kuuldavad esemed ja butafooria – siis gongide-kristallkausside-labürintide suurmehe Aivar Täpsi kohta küsitakse siinkandis – kesseon?

Lille Lindmäe on maailmas oma taseme Meistrite kõrguses üks kaheteistkümnest, ent mede alevi rahvale tuleb enne lihtsalt ja ilusti selgitustööd teha, kes ta on. Heliseva Sõnumi „nõialaadal“ mõjus mulle kõige inspireerivamalt maalikunstnik ja mandalatemaalija Margus Rump. Olen oma arengus just sealmaal, et tahaksin koos temaga intuitiivjoonistamist kogeda ja meditatiivse maalimise imedemaad ka meie ringkonnale tutvustada. Aga Tartust on nii pikk tee tulla, et vaid täismaja sobib eksel-tabelisse. Ja võibolla sobib minu jaama-juures-majakese seinale hoopis haldjamaalija Helina Toateri töötuba koos pimeda nägijatari Jaanika Grossi mõtlusega.

Valikud-valikud-valikud – igal hingetõmbel!

Selge on, et tulles on meil kaasas eelmiste elude kogemus – millele hakkame tänaseid kogemusi peale pakkima. Siin olles näib meil olevat piiramatu võimalus kvanthüpeteks ja ümbersündideks. Minnes aga kinnitame oma näitega fakti, et igal pühakul on Elu Lugu.“

Leo Tikerpuu uus hea ilm

Tervendaja Leo (63) on loonud Tallinna eeslinnas uue hea ilma reeglitele vastava oaasi, kus raamatupidamine on antud kõigevägevama kätte ning iga inimene teeb seda, mida oskab ja soovib. Lõppevatel aegadel kiputi vaimset ja tegude maastikku vastandama. Ning suurem osa tegudeinimesi toimis vastu tahtmist ja ennast arutult kulutades.

Pärast põlise paadimeistri elu valis Leo endale õige niši – suureks abiks ka tõsiasi, et ettemääratud juhuse tõttu teada sai, et tema käed Näevad ja ravivad. Ta ise tervendab ja mõtiskleb. Tema rajatud paaditarvikute tehases töötavad palgalised, kodus on majapidajanna ning sisetunde ajel sooritatavateks reisideks on teekaaslased.

„Ma olen vaba ja muretu tänu sellele, et olen sisse seadnud elu taevariigi seaduste järgi,“ kirjeldab Leo. „Inimesed jõuavad minuni mustlasetelefoni meetodil ning mina räägin neile, mida neil sel hetkel just kuulda vaja. Seejärel vaatavad mu käed nende tšakrad ja kanalid üle ning aitavad.“

Saara kogemus

See oli siis nüüd täitsa esimene kord, kui Saara läks ennast tuunima. Soovitajaks loomalausuja Kerli. Põhjuseks tarvidus tagalat turvata, et teistele halba ei teeks. Ajendiks naiste tseremoonia, mille ajal tundsin tükati, et asi kasvab mul üle pea. Selle käivitajaks omakorda tõsiasi, et Täisringi-tuuri ajal pole indiaani-meelik Karekas enda juures telki teinud ega minu telkides käinud. Ise tseremooniaid tehes peab olema tasakaalumas tasakaalus kui lihtsalt „tarbijana“.

Juhtme-tänava Leo – ristinimega Lembit – telefoni andis üliheade kogemuste põhjal koeratuunija Kerli, ühendusse astusin tegelikult FB-sõnumiga – ja kohale kobisime tütar Indiga kahekesi. Kuidas teisiti.

Mu laps püüdis Leo tasase palgalise koduabilisega ühendusse astuda – kudrutas natukene tema musta kiisuga – ja uinus. Mina sain oma elu esimese täiesti teadlikult ette võetud puhastus-seansi käigus teada, et kõik kanalid on mul kollideta, tšakrad funkavad õiges suunas ja korrapäraselt – üksnes minevikuhirmude-võlgade pöörised katavad mind kui siledat kivi – see ei lase universumil täiuslikult appi tulla, sest hirmukeerised sogavad vett. Hirmud summutavad kutse.

Kurtsin, et alati kui mu suure töökoorma peale tasud saabuvad, on saabuv nuts juba ette ära kasutatud – mispeale Leo tuvastas, et olen enda arvates minevikule võlgu. Tasun nii selle kehastuse kui varasemate elude võlgu. Enda arvates. Ning raha ei tule sellepärast sentigi rohkem kui vaja, et aineline küllus – mida ma varasemate elude kogemuse põhjal lisaks pelgan ka veel – peatab liikumise.

„Kineetika seadus tingib selle, et oldaks liikumises. Küllus seiskab liikumise. Jääb vaid täpselt sõnastada ja tellida, et saadetaks turvatundeks tarvilikud reservid – ning lubada nende otsa mitte rasva minna,“ õpetas Leo.

Juhtme uulitsas

Tallinna Ülemiste-poolses eeslinnas mõnusas aias ja vanamoodsas viilkatusega majas pesitsev Leo ise on arvatavasti üsna jõukas. Ta on eluaegne purjekate-ehitaja, kes kuni oma riigi saamiseni meisterdas põhiliselt Optimisti-klassi väikealuseid.

„Kui erastamiseks ja firmade tegemiseks läks, mõtlesin välja, et purjekatele ja paatidele on vidinaid vaja – tulle-seekleid-värke – alustasin tootmist ühe soomlase tehnikaga, mille hiljem ära ostsin – nüüd teevad palgatöölised neid vidinaid ja mina tervendan,“ kirjeldab oma 63 eluaasta kohta ülimalt nooruslik mees rõõmsalt. „Ühe minu õpilasega läks üsna samamoodi. Tundis minus oma õpetaja ära – ja minu kõrval vaimsel teel kulgedes tegi oma firma, millega läks kiiresti multimiljonäriks ja elab nüüd kena rantjee-elu. Nipp on selles, et me ei tohi kineetilist liikumist oma hirmudega peatada. Hirmukeerised kivipinnal ajavad vee sogaseks.

Vaimsetest asjadest on mul teadmised olnud alati – aga varem olid nad kaootilised. Vajasin korrapärastamiseks ainult üht koolitust. Ja selle vastu püüdsin alguses traditsiooniliste võtetega protesteerida – kiire on, muu on tähtsam…

Kujunes nii, et ettekäändeks toodud paberimajandamisel sain linnavalitsusest vajaliku pitsati hetkega, teiseks abituks ettekäändeks toodud ahjusid jäi kütma naine, kes lisaks mind sinna loengusse minema innustas. Naine ise on nüüd… läinud. Aga see on teine teema.“

Oma nägevad ja tervendavad käed avastas Leo samuti juhuslikult.

Tassis koos abilisega diivanit. Abilisel nõksas selg paigast ära – Leo pani vaistlikult käed peale ja… äsja valus väänelnud hädaline küsis kuumavat selga sirgu ajades: mida sa tegid?

„Edasi läks kuuldus minu nägevatest kätest mustlasetelefonina liikvele,“ naerab Leo, kes inimese aurat, biovälja ja organeid kätega „vaadates“ nipsutab ja liigutab käsi spontaanselt nagu tantsiv Üllar Jörberg – ainult et tulemuslikult. „Olen aastate jooksul hakanud inimestele ka intuitiivseid jutlusi pidama – igaühele räägin seda, mida tema Kõrgem Mina tahab öelda, kui ego ja emotsioonid vaikima sundida. Sagedasimad teemad on tellimuste täpne vormistamine – isa järel seda koduaeda siin hooldama asudes õnnestus mul isegi sääskede kolooniaga diil teha – meil siin on nad lindude toit, mitte inimesteimejad -, kiirustamine kui kõige suurem ajaraiskaja, rapsimine kui sujuva kulgemise segaja.“

2 – paar või luik?

Leole meeldib näide õhkujoonistatud number kahega.

2 on mõne jaoks vähe, mõnele palju – mõnele halb hinne, teisele paar – ühele Madu, teisele Luik.

„Sõna on kõikvõimas. Ta tõmbab vastupandamatu magnetina just seda ligi, mille me – enamasti ju hirmunult, mitte lootusrikkalt – sõnastame. Haigus on vägev tegelane – ta sunnib ennast energia, aja ja rahaga toitma nii haiget kui abistajat. Mina küsin abivajajatelt esimese asjana: kas endaga tööd tahad teha? Kui ei taha, on tegemist kõige ehtsama vampiiriga. Vampiirid on mugavalt kannatamise energias kinni. Nad õgivad mõnuga ühe abistaja teise järel nahka – kui kõik ümbritsejad on alla kugistatud, otsivad uue koha ja abilised, keda pintslisse pista.

Vabatahtlikul andmisel ja jõuga võtmisel on ülisuur vahe. Eriti ohtlik on jõuga võtmine, millest imetaja aru ei saa.

Kõik peab liikuma – teelolijale ei anta ühtki asja ega nähtust liiaga. Lendav lind ei jõua ülearust raha ega rikkust kaasas kanda.

Kes tahaks järgmisse ellu praegu kogutu kaasa võtta – saab koos positsiooniga ka võlad.

Kui maised tööd ja oskused selgeks õpitud, on mõistlik koduabiline ja sulane palgata – me oskame palju, peaaegu kõike – aga pole vaja, palgake parimad!“ teab Leo oma kogemusest. „Mis peamine – me ise oleme enda kõige julmemad piirajad. Aina seletame, kuidas me ei saa, ei tohi, pole lubatud. Tegelikult saavad meie kodu-lapsed-loomad mõnda aega suurepäraselt meieta hakkama, kui me oma rännakule ei lähe hirmuga – mis neist saab. Äsjasele Suure Kanjoni reisile võtsin kaasa talupidajast sõbra, kes hakkas kah alguses hädaldama, et tema ei saa ja kedagi pole ja loomad ja muu ja mää. Lõuks jäi uskuma, et kuivõrd kõik on surelikud, poleks mõni ohver kuigi suur kaotus. Kuna ta lõpetas muretsemise, ei saanud tema äraolekul keegi viga. Ja see, et kojutulles on kõige ja kõigiga kõik korras, on omakorda kingitus. Nii nagu see, kui kellelegi raha laenad – õigupoolest ju kingid – ja ta sulle tagasi maksab, on kingitus.“

Lihtsalt elavad…

Leo möönab, et mõnelt inimeselt ei saa siiski tema koristamist-puhastamist-sättimist ära võtta ja palgalisele inimesele anda – mõni miljonär vajab koristamist, sest kasib sellega eelkõige iseennast.

Ühtlasi soovitab mees jälgida oma sõnu mistahes elunähtuste puhul – „ma kadestan oma naabrite õnnelikku elu sellepärast, et nad lihtsalt elavad…“ Just! Lihtsuses võti peitubki!

„Reegel on selline, et naised peavad valitsema toas ja mehed õues ning nad käivad teineteisel tänulikult külas. Piltlikult öeldes kasvatab mees õues lambaid, liha viib külakostiks kööki – ja naise asi pole, kuidas see seal õues saadakse. Mees ajab oma asja, millesse naine sekkuda ei tohi.

Nii sagedasti ehitab mees näiteks garaažis lennuki valmis ning seda välja ajama hakates selgub, et tiivad ei mahu läbi ukseava. Mees leiaks lahenduse, kui naine ei viiksuks ma-ju-ütlesin. Aga kädistab. Ja teenib lõpuks keretäie,“ arutleb Leo. „Naise kolm omadust, mis teevad mehest tema kõrval mehe, on leplikkus, puhtus ja alandlikkus.

Alandlikkust palun mitte alandusega segamini ajada.

Leplikkus tähendab kohanemist, austust ja arukust. Ning puhtuse üks kriteeriume ongi tõsiasi, et vingumine ja mehe kritiseerimine paljastavad mürgise siseilma, mida on tõsiselt kasida vaja.

Kõige parem moodus vanade konksude lahti haakimiseks ning minevikuvõlgade maksmise lõpetamiseks on kindel ja täpne sõnastamine.

Ma olen vaba. Ma olen kõige ja kõigiga õiglaselt tasa. Kui keegi arvab mu võlglaseks-süüdlaseks – vabandan-andestan – ja olen vaba ja puhas!

Selleks, et seda manifesteeringut ise uskuda, tuleb oma raamatupidamine Looja kätte anda. Teener olla on palju lihtsam kui peremehena unetult viselda…

Tõsi küll, mulle meeldib nende unetute ööde kohta üks juudi anekdoot. Saara läheb rabi juurde: Aabram ei saa sellepärast öösel magada, et ta on naabrile võlgu. Rabi annab hüva nõu. Saara läheb koju. Aabram vähkreb. Saara läheb otse öösel naabri juurde ja teatab: Aabram ei kavatsegi sulle su raha tagasi maksta. Kodus ütleb mehele, et nüüd on kõik korras. Aabram usub naist – ja uinub rahulikult. Aga nüüd vähkreb naaber…“

Leo, kellele venelannast ema pani küll nimeks Lembit, ent kes Lõvi tähtkujust tulnuna meenutab nii väga Leod, et sedasi tundlikumad sõbrad teda ka kutsuvad, tunnistab, et koos klammerdumisest vabanemisega kipuvad ka paljud nimed ja faktid ununema – kes energeetiliselt klammerdub, see hoiab teist mäletamise vangis. Kes on ise vaba ja laseb teised vabaks, ei pruugi nende nimesidki mäletada.

„Seda mäletan küll, et üsna hiljuti olin indiaanlane. Sellepärast Suurde Kanjonisse rändasingi. Tagasi tulin täpselt selleks ajaks, kui Kirna mõisas, kus olen spirituaalset tööd teinud, rääkis indiaanlane otsekui minu enese sõnadega. Tean: kui ei paluta, ära aita – kui ei küsita, ära anna nõu, kui see peatab liikumise – ära anna. Lihtne.“

Kati Dardo-järgne Kuningata-aasta

Inimestele meeldib ligimeste voodisse ja rahakotti piiluda. Tere tulemast! Soone Saara on avalik naine, ühisväljas oleme kõik ühenduses – ning saladusi mul pole. Päriselt ka! Täpselt aasta tagasi minu talu külastanud hiinaverd Moskva šamaan Dardo Kusto keelas mul kõnelda, kui pärast mitmeid üksilduse-aastaid Kuningas koju tuleb. Selgeltnägijate appitulemise saade saatis Soone tallu emandat uurima ja mööblit ringi fengšuiama guru, kes kinnitas, et Kuningas on kolmandat aastat tsölibaadis elava emanda poole teel. Kirjeldasin ajakirjas Naised kõike seda, mida Dardoga siin tegime ja mis saatesse ei mahtunud. Minu Mees aga on endiselt teel. Ju ma ikka vihjanud oleksin, kui tulnuks. Ka aasta pärast telesalvestust, mis eetris oli sel kevadel, küsitakse vähemalt kord nädalas – noooh?

Noh ikka, miks ei noh. Pärast karismaatilise väemehe siinkäiku pole enam mitte miski endine. Vägitegulist rahvast liibub meil siin tihedasti – tükati on lausa heade nõidade lennukoridor – ent hurmav Kusto andis Saarale tõepoolest värske spinni. Kui Dardoga koos tõstsime tibakene mööblit ümber, siis pärast tema lahkumist ehitasime vanima tütre ja väimehega talu nii ümber, et projekti Katus Sõidab tiivul jäi oma kohale vaid elumaja. Ma ise aga olen tänaseks kõik-ühes-orkestrim kui kunagi varem.

Peame loodus- ja loovustalu 9aastase tütrega kahekesi – aegajalt ühinevad meiega mu 13aastane poeg ja täiskasvanud lapsed – ent argipäeviti olen meie 5 hobuse, 7 kihnu maalamba, kahe koera, kolme kassi ja tosina linnu teenistuses ikka üksi. Jajah, ISE on parem sõna.

24.kuupäevade maagia

Meil kõigil käivad jõulud-jaanid 24.kuupäeval. Minul käis kirgas ja karismaatiline Dardo samuti 24. – oktoobril. Ning püüdis kõikjalt mu elamisestolemisest laste isa, ammu eraldielavat head sõpra, kes on samuti 24.kuupäeva poiss. Juulist. Šamaan soovitas lasteisa vabaks lasta, et uus ja õige tulla saaks. Vabastasime-vabastasime – ja mõlemal läheb kenasti. Üksi.

24.oktoobril pidas mu laste vanaisa Asser Murutar mullu oma 80.sünnipäeva – mille mina veetsin väemehega oma kodu värske pilguga silmitsedes. Ent kodu värskendamise joonised olid mul tegelikult juba enne – 24.septembril tehtud. Mis on samas minu ja lasteisa pulma-aastapäev.

Mullu ööl vastu seda päeva helistati metsatalust, kus elab mu sõbratar Sally – noor mustavalgekirju viss. Olin esmapoegijale lubanud, et kui ta vasikate ilmaletoomisega hätta jääb, tulen appi. Et tulijaid on kaks, saime tütre Indiga aru mõned nädalad enne suursündimist. Sally peremees teatas, et lävele saabus korraga kolm esijalga ning Soone Saara oli oma voodist ülehelikiirusel paarikümne kilomeetri kaugusel sõprade laudas. Juba teel otsustasin: kui toon tulijad elusalt ilmale, õnnestub Soone talu ümberehitus nii, et jaksan siin üksi… ise! edasi kesta.

Jälgin poolehoiu ja kaasaelamisega hea kaasteelise Kersti Männiku püüdlusi Keila jõe kallastele Kessuküla loomisel. Olen tõsiselt kaalunud koos hobude-lambudega selle kogukonna teenistusse kolimist, ent see maailma loomine võtab aega. Elu aga toimub teatavasti siin ja praegu, ning peab ka täna olema jõukohane ja õnnestav. Teine teekaaslane, kõigi kahjulike ainete vaba Orgran-toidu maaletooja Ingrid Plado toetas tema siinolles Saarat tabanud inspiratsiooni. Seesama talu tuleb sedasi ümber ehitada, et poleks kõikuvaid-orjastavaid kõrvalhooneid, vaid tall elumaja juures, laut majaga ühenduses ning hobukopli ühes nurgas leidlik-säästlik sisemaneež-heinahoidla.

Kahekesi korraga uksele tormanud vasikatest üks õnnestus tagasi lükata, teise jalad õigeks seada ning paari tunniga olid kaksikud Kati ja Saara ilmale aidatud. Nad on nüüd ühe piimafarmi noorkarjas aastased täiuslikud tibid. Suursündimiselt koju vaarudes aga joonistasin projekti Katus Sõidab koos tööde järjestusega paberile.

Kui elus esimest korda Eestisse saabunud Dardo esimese asjana siin õuel ringi vaatas, ütles ta, et väga varsti on siin kõik täiesti teistmoodi. Mispeale näitasin talle jooniseid. Just-just! Ütles ta ning soovitas tungivalt kõik dokumendid aegsasti korda ajada. Projektid-ehitusload ongi nüüd kenasti olemas. Siin sündinud noori hobuseid silmitsedes ütles külaline aga, et Namaste ja Nibiru ning keegi lisanduv Niilus – on plaanis tõesti! – on meie suurim kapital, nendega rajame maailmas ainulaadse hobuteatri. Kollast koera tervitades teatas nägija, et too saab peagi kolmanda pesakonna. Sai. Papaks njufa ning meile endale sellest pesakonnast jõuline Jordan kasvamas. Tänini ongi tema Soone Kuningas. Ainus mees majas. Mu lauljatari-raadiotüdruku Brigita lambale otsa vaadates jutustas Kusto Brigitast. Tänu tänavustele talledele ja kutsikatele on sujuvalt peetud laste sünnipäevad, makstud ühe tütre juhiloa-eksamid ja ühe poja jalgpallitrenni varustus. Lasteisa keeras 50.juubeli puhul totaalselt puhta lehe – ning mingu tal hästi nüüd ja alati. Meil siin on tulnud maksta projektid ja hindamised, krediit ja igakuised kulud. Mille moodustavad pangaleminev ja toit, elekter ja kütus, telefonid ja söödad, jäätmemajandus ja kõigi liikurite ja kinnisvara kindlustused.Oi.

Suurte arvude seadus

Ehitus – see on mitmekihiliselt nõudlik argipäev ja kavandatust karmimad kulud ka siis, kui oled keskendunud taaskasutusele. Võid kolmveerandi materjalidest küll seniste hoonete lammutusest saada, ent konstruktsiooni-kinnitus-lisavahendid tuleb ikka osta. Tänu sellele, et ehitusfirmas, kus mu kuldsete kätega väimees Mihkel Babtšenko töötab, on pikad pühad ja graafiku järgi ohtrasti vabu päevi, alustasime katuste sõidutamist jõuludega.

Kirjutasin ehituse kõrval näidendi „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ – hallates samal ajal senise tallipealse lammutust ja oma uue magamistoa ehitust. Minu elu esimene päris oma tuba. Senisesse ebaõnnestunud-suhete-magamistuppa sai saun ja pesuköök. Vana sauna-aida – mis oli kolm õpetlikku aastat ka sigala – lammutasime. Hulk üle jäänud materjali ja soojustust, ahjusid ja kive, laudist ja plokke sõitis vanima tütre tallu – ning noorte järgmine tita seadis end tulekule. Pole välistatud, et lapsuke sünnib 24.novembril.

Kuu ajaga ehitasime uue talli – misjärel lammutasime vana. Ja kogu see katuste sõidutamine võttis aega täpselt viis kuud. Sellest räägitakse nüüd siinkandis legende. Polevat võimalik. Aga oli. Ning kallis sõber Ele Kõlar tuli Saarale suurte arvude seaduse allutamisel appi. Tänu temale sai mu näidend ja prooviperiood finantseeritud ja vastsündinud trupp tuurile viidud.

Päeval, mil Mõisahärra rolli edukalt kaks näitlejat leitud ja mõisatuuri 21 etendust kalendrisse kirjutatud, saabus mõttekaaslane Katrin Oja trupijuhiks. Tema lapsed olid meil laagris olnud ning uhiuut talli-tõrvavat ja teeservi vikatavat mind silmitsedes küsis sõber, kuidas on lood Täisringi logistika-turunduse-promondusega…

Tänu temaga koos loodud ja tema hallatud MTÜle Ingli puudutus sai trupp ja tuur kuninglikult veetud-peetud. Mina kirjutasin seni järgmise suve näidendi „Mustrimuutjad – viimne eestlane“, võõrustasin turiste ja lastelaagrit, korraldasin tseremooniaid ja hoidsin seeläbi finantsiliselt oma talu nina vee peal. Näitlejad teenisid tuuriga ilma ainsagi sponsorita väärikalt. Meie, Katid, investeerisime tulevikku.

Kirnas kirjutatud mustrimuutjad seal ka lavastuvad. Kui uuel aastal suurtelgi püsti saame – ja me saame! – lavastub järgmine etendus koos hobustega juba Soonel. Usk suurte arvude seadusega toime tulemisse tõstis tiibu koos tõsiasjaga, et katustesõidutamine tõi minu täiskasvanud lapsed minu juurde tagasi. Seni kõõritasid nad eemalt mamma katse-eksituse-kobamisi – nüüd mõistavad, mis Teel ma oma hobuste-lammaste-koerte-kasside-lindudega kulgen.

Näritud ja närimata küüned

Saaral on töölaual kolm kirjutamisel-olevat raamatut ning edasises pleilistis järgmised seitse. Igakuiste kulude katmisel jäävad küüned närimata, kui ilmub üks lugu nädalaajakirjas, paar-kolm kuukirjades ja kolm-viis ajalehtedes. Ilmumispauside hetkil – vaba ettevõtja rõõmud! – tuleb üsna viimasel hetkel mõni esimene ja loeng, turistid või riitusehuvilised.

Iga raamatu honorari kättetöötamine tähendab kirjeldamatut lisapühendumist. Aasta lõpus vilguvad jõulukulud ja firmakrediidi tärmin. Jordan, Soone kuningas, tuleb kastreerida, kaubiku rehvid vahetada, talvekindel aku ja puksid ja rooliotsad… Kuna keset Täisringi tuuri väsis mu sõiduauto ära, on nüüd hoovis kaks kaubikut – igapäevane väike ja hobuveo suur – maksuameti rõõmuks N1 maksuklassi omad mõlemad.

Rööbiti mõisatuuri ja tekstiloomega kostus sel suvel Soonelt rõõmurööge – saime väiketaluniku otsetoetuse ning tänu sellele koos pärakäruga Belarussi ning hobubussi. Mis ei tähenda, et küüned närimata jäid. Kogu rasketehnika oli erinevatest ilmaotstest vaja koju transada, arvele võtta, ülevaatused läbida, kindlustused teha, traktorile uued tagarehvid ja aku ning pärakärule sõnnikumahuti soetada. Ma ei tea, kuidas see kõik võimalik on olnud. Aga on.

Kevadel tuleb üks siinsündinud märake-nooruke täku juurde sõidutada, et Niilus sündida saaks – ning talle üksiti varustus ja koolitus finantseerida. Lähiaegadel tuleb prouadele villastele uue kevade tallede tegija tuua, eelmiste tallede papa järgmisse karja viia, kolmanda lapselapse sündimise puhul üks noor jäär koos indiaanimeelikust näitleja Karekaga ära teha, et põnnil oleks vanaema kasvatatud määtsu nahk külje all ja titevarba-lihapott laual.

Sügav sügisüksildus

Umbes kord nädalas lööb Soone Saaral üksildus üle pea kokku. See juhtub siis, kui ma rütmist välja lähen. Rütm on selline, et varahommikul kirjutan, pärast hommikust loomatalitust viin tütretiba kooli ning kirjutan keskpäevani. Sealt edasi koostan ja vastan kirjad ja dokumendid, oma Sisyphose-kivi mäkkenügimised ja suhtesigrimigrid – ning pärast noorperenaise kojutoomist puhastan talli ja lauda. Mis on muide minu kvaliteetaeg. Essu kühveldades klaarin kõik sisekonarused ja tasakaalu paigast minema lehvimised. Hobudele-lambudele-kanadele puhtaid asemeid tehes punun tegelikult pesa… iseendale.

Kui minu elu Kuningas peaks mu vastuolulist, ebamäärast ja kobavat kutset kuulma, ei näe ma siiski kedagi omarajatud muinasmaale sisse kolimas. Kallis külaline oleks oodatud. 48aastane Saara on 24aastase musta vene traavlimäraga nii kujundlikus kui tegelikus mõttes perfektne paar – me pakatame teravate kogemuste slepist, me peame saama end tühjaks joosta – ise seejuures suutmata valida, kas allüüriks on traav või galopp, vaheldumisi ja läbisegi kõike korraga – ja võpatame, kui keegi meid puudutab…

Tõeliselt õnnelik olengi koos tütre ja vanemate lastega ratsutades, hobuste pärast külla tulnud peresid loodusega ja seeläbi ka Loojaga ühendades, koos nendega joonistades-lauldes-unistades. Helgeimad hetked on vallatute-kurvide-Terje imeaias noore tammepuu all – ja parunessiga Estonia ooperis – või kolleeg Heli Künnapase lambaid pügades ning poni-minivissi-papa Andrus Teemantiga tuhandetest ilmaelu asjadest vesteldes.

Rütmist välja lendan aga siis, kui lähen näiteks sõbrataridega mõnda muhedasse pubisse tantsima – ja silmitsen uusi huvitavaid isaseid isendeid. Kas keegi neist võiks olla Dardo lubatud Kuningas? Kuhu jäi ühe mu Soome-sõbratari nähtud unenäo täitumine – minu näitemängu on vaatamas sajad inimesed, tantsisklen lillelises kleidis oma näitlejate üle õnnelikuna rahvale kummardama ning esimeses reas istub Mees – nii et on täismäng… Võibolla on asi lillelises kleidis. Mida pole.

On läbinägeliku loomainimese vilunud pilk ja kõik-ühes-emanda kaalutlus. Kui keegi meile läheneb – just MEILE, sest ligi 50aastane loovustalu perenaine koos oma laste-lapselaste ning eriliigilise perega on pakett! – satub ta karmile vaekausile, kas ta suudab osaleda ning kas tema pärast oleks mõtet paigas rütmi ja harmooniat eksitada.

Ühel peoõhtul meeldis mulle elegantne ja stiilne, suhteliselt terve ja toonuses senine tegudemees. Kelle omadustest 90% olid sobivad, aga puuduv kümme tasalülitas kõik ülejäänu. Tal polnud elujulgust ega edasirühkimise indu, uudishimulikku tegutsemise ja riskimise hasarti ega õhku astumise õhinat. Väljavaade sattuda meie muinasmaale tähendanuks tööjaotusega ühinemist – ent ainuüksi sõnad „maneež“ ja „päikesepaneelid“ lõid selle ilusa eksemplari nokki.

Teisel tantsuõhtul toetasin enne oma märjakstantsitud frisuuri kojusõidutamist hetkeks põse ühe tantsupartneri jõulisele rinnale – tema sobivust ma isegi ei vaaginud, nimegi ei tea – ja üksildus vajus kohinal kaela. Maailmas on miljoneid teoreetiliselt minu, väikese ja vintske kõrvale sobijaid, aga me ei kohtu ning analoogselt oma üksildaste sõpradega olen ikka mees-naine-isa-ema-peremees-perenaine-kirjanik-loomaarst-logistik-ratsastaja-pihiema-tervendaja kõik ühes.

Rütmist välja võib lüüa mõne õnneliku paari jälgimine. Või mõnel alal ülimalt oskusliku tegijamehe imetlemine. Kes samas pole see, kes mu käevangu võtaks ja vaipadele patseerima viiks. Mõne härrasmehe intellekt ja karisma kütkestab. Teise tehnilised oskused ja osavus paeluvad. Kolmanda… Paraku on kõik need kaunid aspektid erinevate isikute küljes. Kes on hurmav hobulausuja, sel on oma tall ja kuningriik – kes valdab finantsi, see juba haldab mitmeharulist kärgperet.

Kõige reaalsem Kuningas täna üksildase orkester-Saara kõrval oleks nädalalõpu-mees, kes manageeriks-finantseeriks ning annaks võimaluse endale alt üles vaadata. Ideaalne Kuningas tuleks vaba saja tuhandega, püstitaks – kasvõi proffe palgates – maneeži ja vahetaks elumaja katuse päikesepaneelidega kaetud vastse vastu, valdaks traktorit ja elementaarseid meestetöid – või palkaks parimad – , tunneks ja tunnetaks hobuseid ja koeri. Ta oleks mees-mina – ei rohkem ega vähem.

Ja Jumal teab, et turvalise tegijamehe ilmumine võib mu loova pinge maha maandada. Mul peab iseenda ette antud parkuur ees olema, enese sätitud ora kannis helendama ning iseteenitud raha peab samm- ja aasta-haaval need unistused teoks tegema.

„Kevadel pühib Kuningas sinu lävel jalgu ning armastab su Päikesenaiseks,“ väitis Dardo – ning sõna sõnalt sama tulevikku on kirjeldanud ka valge maag Ulvi Michelle ja Inglikaitse Rita. Viimane on alati lisanud, et vaevakarikas tuleb enne lõpuni tühjendada. Keegi neist, kes tuleviku õnnemaa eest saladusesõba on kergitanud, pole aga öelnud, millisel kevadel.

Suurte arvude seaduse ja 24-maagia kohaselt võib see olla… 2024! Jajah, ma olen siis 57aastane. Ent arvestades, et viimase kolme aastaga sooritatud järjestikuste kvant- ja kvaliteethüpete järel olen üha Nooremaks ja Tugevamaks teisenenud, küllap olen siis elu parimas-värskeimas-nooruslikemas vormis – ja ongi ju kõik hästi. Aitäh.

Pöialliisi õpilased

Vaevu viiekilosele viieaastasele Jane-Lyle ei prognoositud sündides viit päevagi elulootust – nüüd on Pöialliisi olnud mitu hinnalist aastat oma ema-isa ning õe-venna erakordne õpetaja, kelle tajude ja tujude, sõnumi ja eluülesande ära arvamine on igapäevane peen kunst.

Ema ja isa elavad liialdamata öeldes oma Pöialliisile – püüavad koos õe-vennaga ära arvata, kui palju ja mida väike tüdruk adub ja eelistab ning teevad vesipäisuse sündroomiga lapse elu endi seas nii helgeks kui vähegi võimalik. See perekond pole mõelnud elu Pöialliisi õpilastena endale karistuseks ega õnnetuseks. Nad on tänulikud iga hetke eest olukorras, kus suurem osa samalaadse kogemuseta inimestest küsib: miks te küll sellise koorma ära teenisite? kuidas nii suure ülesandega toime tulete? mismoodi te üldse elate? kelleks tahate saada?

Danela ja Jaanus pole kordagi mõelnud võimalusele Jane-Ly hooldekodusse anda. Tõenäoliselt poleks nad ka tema tulemist peatanud, kui oleksidki aegsasti teada saanud, et tulijal on hüdrotsefalia diagnoos. Ei saanud teada – ehkki tegemist oli riskirasedusega. Ka eelmine laps oli vesipea, kes saabus vaiksena. Võiks ju protsessida… Aga ei pea. Elu on selleks liiga ilus ja armas.

Miks?

Lapsed on Danela (32) jaoks kogu tema elu. Ta on ilmale toonud neli last, kellest igaühega on seotud midagi pehmelt öeldes valulikku. Sellest hoolimata on temperamentne kaunitar tütarlapselikult värske ja elutervelt humoorikas. Ta on tänulik sellegi eest, et üldse enne sünnitust avastati, kui tohutu suure peaümbermõõduga tulija on: „Loomuliku sünnituse käigus oleksin saanud väga pikad jalad. Väga. Tänu keisrilõikele on mul siiski võimalik millegi peal istuda.“

Vesipäisus on kesknärvisüsteemi arenguhäire, mille põhiliseks tekkepõhjuseks peetakse foolhappe B9 puudust raseduse ajal. Iseäranis esimestel nädalatel, mil enamasti veel rasedusest ei teatagi – ent mil moodustuvad pea- ja seljaaju. See võib olla tingitud ka nende fermentide anomaaliast, mis viivad emalt foolhapet looteni. B9 sisaldub rohelistes toiduainetes, munades-pähklites-kartulis.

Nii sünnipärase kui ka traumadest või kasvajatest tingitud vesipäisuse ainus leevendus on mehhaaniline – paigaldatakse liigset ajuvedelikku ärajuhtiv silikoonšunt, mis muudab nii paljude patsientide elukvaliteedi ideaalilähedaseks, et enam ei peetagi teatud astme vesipäisust ei puudeks ega raseduse katkestamise eelduseks.

Ehkki selle ajuvatakeste laienemise, ajuvedeliku ringluse häirete, liigtootmise ja-või imendumishäirega lapsi sünnib iga 2000 kohta üks, pole põhjused siiski täpselt teada. Ent kui arstid-teadlased hoiduvad hüpoteesidest ja hinnangute andmisest, siis selle Pöialliisi vanematel on hämmastav kogemus täiesti kõrvalisest ämmaemandast, kes nende haiguslugu tuhnides paiskas foorumitesse kindla seisukoha, et see paar ei tohiks seoses ilmse geneetilise sobimatusega rohkem lapsi saada.

„Otsustasime essu mitte torkida. Las ta olla oma südametunnistusega omaette,“ nendib isa Jaanus, kes teenib perele elatist rekkamehena ning pühendab nädalavahetuseti kodus olles oma kallitele iga hetke ja hingetõmbe.

Kuidas

Ema Danela teab: „Jane-Ly on minu – ja meie kõigi – suur šanss.

Meil on teineteisele midagi kirjeldamatult suurt anda ja õpetada.

Ma ei tea, kas olin mina mõnes eelmises elus tema hooldatav – või saan olema järgmises. Aga meie koos olemine just nii erilises olukorras on väga oluline. Sellepärast on ilma igasuguse ellujäämise prognoosita laps juba viis aastat minu kõrval olnud, tundlikkust ja kannatlikkust, elurõõmu ja -tahet ning nähtava ja nähtamatu maailma seoseid õpetanud.“

Danela nendib mõtlikult, et tal ongi õnn selles elus ilmselt väga mitmete elude karmavõlad tasuda, sest eranditult kõik tema suhted ja abielud on toonud kaasa midagi seesugust, mille puhul küsitakse nii seda, millega ta selle kõik ära teenis – kui seda, kuidas toime tuleb.

Vanim tütar sündis ideaalsest abielust unelmate mehega, kes… hukkus autoõnnetuses. Teismeline kaunitar on oma ema parim ja lähedasim sõbratar, kes pole mitte kunagi ette heitnud, et viiel viimasel aastal on kõik teised pereliikmed paratamatult olnud Pöialliisi teenindajad ja seega piiratud võimalustega – vabadus on teatavasti tunnetatud paratamatus.

Poeg sündis abielust kristlasest variseriga, kes õpetas noorele naisele, mis on koduvägivald. Poeg ei taha oma lihasest isast midagi kuulda. Ta kannab pitserit, mis veenab teda tema olemasolus vaid siis, kui ta kõneleb ja tegutseb. On kaks asja, mis veenavad poissi selles, et elu on ilus ka siis, kui ta midagi ei tee ega räägi. Esiteks raamatud – just seikluslikud dokumentaalid tõmbavad noormehe üleni endasse. Teiseks loomad – tänu sellele, et Pöialliisi viidi poniga kohtuma, sattus ka suur vend hobustega ühendusse. Jäägitult. Koos maandavate loomadega kogeb poiss tingimatut armastust ning ta lihtsalt vaatab ja vaatab ja On.

Pereisa Jaanus (32) aga võtab armastatud naise minevikusleppi stoilise rahuga. Sõdur ta ongi.

Danela liikus enne Jaanust Raplamaalt Õisu kooli, sealt Kirde-Eestisse oma kogemusi korjama. Jaanus oli Skautspataljoni sõdalane, kes käis Danelal kolm korda kosjas ning kellega koos kulgeti Pärnu-Paldiski liinil.

„Pärast erilise Pöialliisi sündi ei saanud ma enam väga väikese raha eest mööda metsi kooserdada. Läksin rekkameheks – ja olen hämmastavalt rahul. Nädalavahetuseti elan üleni oma perele. Hoolitsen pisipiiga eest, ehitan ja rajan – ja sõidutan oma kalleid kodust välja,“ kirjeldab Jaanus oma pühendumist. „Meil on ääretult kaunis Tääksi-kodu maalilisel Mulgimaa kuppelmaastikul – aga päriseks osta ei taha ma mingit kinnisvara siin kummastaval maal, kus Facebooki konto pannakse sellepärast kinni, et inimene kasutab vana soliidset eestikeelset sõna „neeger“.“

Mismoodi

Jaanus oletab, et asi võib olla selles, et ta on osade esivanemate kaudu slaavlane – aga eestlaste kramplikku seadustruudust kõrvuti äärmise allumatusega ta ei mõista. Ega ole tal ka muile eestlasile mõistetavat huumorimeelt. Ning sellest ei saa nad Danelaga kumbki aru, miks neile kauplustes-tänaval ka siis järele vaadatakse, kui neil Pöialliisit turvahälliga kaasaski pole.

Eriliselt säravad ja vitaalsed inimesed on, eks sellepärast.

Isa vestleb sundimatult mistahes sotsiaalsetel-filosoofilistel teemadel, toites sondiga tütrekest. Oma erilist pesakonda külla sõidutades vaatab mees alati ka selle pilguga ringi, mida ka oma koju ehitada – mis siis, et rendipind – et kõigil oleks võimalikult hea. Ta püüab teismeeas ja hapra olemusega poisile-tüdrukule võimalikult õiglane ja pädev kasuisa olla ning kinnitab kogu oma olekuga, et puue pole kogu laps ning puudega last hooldaval perel on ka muud kihid ja tahud. Ei märterlikku siin midagi.

„Ehkki ma olen kahe-jalaga-maas realist, usun ka mina, et Jane-Ly tuli meile kõigile midagi väga olulist õpetama. Minu olulisim ülesanne on vanemate lastega väärikas ja hea olla – kumbki on oma bioloogilise isa väga valusatel asjaoludel kaotanud, murdeiga on käes – ja keegi meist pole sündinud selleks, et olla õnnetu,“ usub Jaanus. „Pöialliisi parim kingitus vennale oli igatahes hobuste juurde sattumine. Danelal oli sisetunne, et väikesele tüdrukule võiks poniga kohtumine head teha. Tegigi. Mitte kordagi varem pole laps niimoodi lõdvestunud. Ta on meil muidu pidevalt pinges – väikese hobuse seljas lebas ta täiesti lõõgastunult. Imeline kogemus meile kõigile.

Aga see, mis toimus vennaga samal ajal, oli samasugune ime. Nii keskendunud ja rahulikku poissi meil enne peres olnud pole kui see variant, kes hobuseid silmitses ja unistas.“

Kelleks?

Jaanus ja Danela tõdevad koos lastega muusikat kuulates ja ringi sõites, et erivajadusega lapse peres on olulisim, et teistel lastel peab olema võimalus samuti oma soovide ja unistustega lasteks saada ja jääda. Niimoodi oskavad nad endale ka tulevased elukutsed valida.

„Minule on sõbrad öelnud, et võiksin oma kogemuse pealt sotsiaaltööd ja tugiisiku-teadust õppida,“ arutleb Danela. „Enne lapsi õppisin Õisus alkohoolsete jookide tehnoloogiks. Nii noore ja kogenematuna polnud mul vähimatki aimu, kelleks ma tegelikult saada tahan. Aastad Pöialliisiga on olnud küll märgilised jah. Aga tegelikult on mind viimasel ajal paelunud ja tõmmanud juura.

Mulle meeldib vaielda. Ma tahan õigluse eest seista. Ka see amet on sotsiaalsuuna ja erivajadustega rahvaga väga sujuvalt ühendatav.

Meie pere ühine missioon on aga olnud ühest küljest õppimine – kasvõi igapäevane teadasaamine, kui palju mõistab ja ütleb tegelikult lapsekene, kes näiliselt midagi ei ütle.

Teisalt eeskuju teistele – erilise lapsega ei pea koju kannatama jääma. Laps näppu ja liikvele!

Neil päevadel, kui Jaanus on kodus, saan nii palju ringi liikuda ja suhelda, et nädala sees lastega kodus olles ei tunne end sugugi üksiku ega hüljatuna. Ehkki mul on vaid paar lähedast inimest, kellega südamest südamesse vestlen. Mu enese sees on kõik olemas, mida ma õnnelik olemiseks vajan!“

Pärnu naiste varjud ja Rotary-päike Remnikul

Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud, ütleb Exupery Väike Prints. Jääd vastutama ka selle eest, kelle oled teisele kaldale aidanud, lisavad Pärnu naiste varjupaiga emandad ja Remniku vähekindlustatud laste Päikeselaagri matroonid Hansa Rotaryst.

Sotsiaaltöötajate abiga Päikeselaagrisse pääsenud 180 last said juba teist aastat ühe suvenädala jooksul ettekujutuse kodust väga erinevas maailmas leiduvatest võimalustest ja ametitest, mille poole end unistada. Naiste varjupaiga head haldjad aga ütlevad: „Varjupaik ei tohi olla koht stiilis sisse – ja välja! Naised tuleb uuele rajale, eneseteadvusele ja -teostusele aidata. See protsess võtab aastaid.“

6 aastat tagasi hingedepäeval loodud Pärnu varjupaik tähistab Kadripäeval koos kogu maailma saatuse- ja teekaaslastega ülemaailmset lähisuhte vägivalla all kannatajate päeva.

Varjud Rannapargis

Suvel korraldasid pärnulannad kunstiterapeut Victoria Scotti juhendamisel enese vabaks joonistamise-maalimise-voolimise kursuse, mille käigus loodud paberist siluetid kinnitati Rannapargi puudele ning puudevahelisele traadile riputati kaardid ärkvele-kutsuvate lausetega. Iga mööduja võis märkamatult mõne sellise kaardi kaasa napsata, et seeläbi võibolla ka ise vabanemise ja tervenemise teele asuda.

Kiri ühelt kaardilt on Anette sõnastus: „Soovisin olla kivi, et mitte midagi enam tunda. See ei võinud ju minu peres juhtuda! Hingevalu oli nii lõputu, et muutusin varjuks.“

EEA Grantsi Norra projektina korraldatud projekt jättis ühisteadvusse vägivallaohvritest naiste endi ja nende (sala)terrorit harrastavate meeste siluetid. Kaartide servadel kontakt www.naistevarjupaik.ee – mida vajab või vajaks oluliselt rohkem naisi kui aimatagi oskame.

„Pea liiva alt välja tõmbamise jälgi võib leida ka rannaliivalt,“ kinnitavad tegudenaised Margo Orupõld ja Helga Mitt. „Nii tavaline olukord – naine peesitab sõbrataridega naiste paradiisis – ja kusagil mujal, kasvõi sealsamas kõrval rannas olev mees saadab aina smse ja teeb kõnesid. Võhikud – oma olemisest pidevalt välja raputatud naine kaasa arvatud – oletavad, et mees armastab ja hoolib.

Tegelikult ahistab ju oma kontrollimise-omamise-kahtlustamisega.“

Naised teavad oma 6aastase töökogemuse põhjal, et naised häbenevad ja varjavad oma valu viimase võimaluseni – nagu mehed impotentsust. Põhjuseks süütunne – ma ise olen süüdi, vägivalla ära teeninud, häbiväärselt ebatäiuslik, ma ei väärigi armastust ega austust.

„Meie juures jalad alla saanud või saamas naistest kaks räägivad nii meedias – näiteks Kanal2 saatesari „Keda ma küll armastasin“ – kui esinemistel rahulikult ja avalikult oma üleelamistest ja neist väljumisest. Paljusid naisi on keeruline koolitustele-nõustamistele-teraapiatelegi saada,“ teavad Helga ja Margo. „Vägivallaohvritel endil on küll mõnikord ebamäärane soov suguõdesid aidata – ent selles töös pole tegelikult midagi ebamäärast. See eeldab mitmekesist haridust ja väga valusat kaevumist oma hinge sügavaimatesse salakäikudesse. Aastaid. Erinevate moodustega kirjutamisest vabastava tantsuni.

Paradoksaalsel kombel on kahekümnekesi alustanud naistest just need esimestena koolitustest pagenud, kes ise vägivalda kogenud – kui ei kannata oma valust väljumise protsessigi välja, mis siis teiste toetamisest kõnelda.“

Margo ütleb, et need koolitused on väga kallid ning tema, keda tuntakse transpordi-raamatupidamis-ettevõtjana ning kelle turvakodu-pühendumise peale üllatutakse – ärinaine ju?! – peab sellepärast väga palju tööd tegema, et ennast üha täiendada. Ärinaine meenutab boheemlaslikku eatut Gavroche’i, kes muusika- ja kunstiteraapia kõrval on osalenud oma kunstnikust tütre Flo kõige erinevamates ja erilisemates projektides, tütrepoeg Vint elurõõmuallikana üha kõrval.

Tänu sellele, et Margo kunstiteraapia kursusel Victoriaga kohtus, saab nüüd postkaardilt lugeda, mida pihtis Johanna: „Olen aastaid talunud nii vaimset kui füüsilist vägivalda. Olin allasurutud nagu ori tema meelevallas, manipulatsiooni all. Tundsin end abituna ja olin hukka mõistetud kõigi tema lähedaste poolt. Seitse aastat tagasi lõpetasin selle suhte ja olen alles nüüd endas leidnud enesekindluse, elutahte ja jõu.“

Victoria on Lõuna-Eesti juurtega Tallinna tüdruk, kes teeb USAs kunstiteraapiaalast doktoritööd ning elab itaallasest ärimehega Hispaanias. Ta on end pühendanud akadeemilisele suunale ja teadusele, et võimalikult palju järgijaid välja õpetada ja kunstiterapeutidena rahva teenistusse koolitada.

Et rõõmuga oma rühma Ronja pihtimust postkaardilt lugeda: „Vägivaldsest suhtest välja tulles õppisin ennast jälle armastama ja hindama.“

Margo ja Helga on elu edenedes ja isiksuse küpsedes jõudnud turvakodule pühendumiseni üsna sarnast teed pidi. Nad on olnud tüdinenud numbritest ja rangetest raamidest. On pürginud vabasse voolamisse ja isetusse panustamisse.

Helga kirjeldab: „Olen majandusspetsina elu aeg arvude maailma raamistikus toiminud ning numeroloogiast huvitudes olnud väga üllatunud, et minu kutsumus on hoopis heategevus. Kui tegusate naiste suurkogunemisel pealinnas meilt Margoga küsiti, miks suvepealinnas naiste varjupaika pole… tegime ära.

Seda ei saa öelda, kuhu. Ta on linnast väljas ning politsei toob kohale või annab koordinaadid.

Võimalik, et teistele panustamine on ealine iseärasus. Ent me ei näe Margo ja teiste daamidega hetkekski oma tööd ega suvist kunstiprojekt ühekordse sooritusena. Sellised ettevõtmised viivad ärkamisele. Probleemi tunnistamine koos kõigi aspektidega viib lahenduse otsimisele – ja sealt edasi uude ellu.“

Ühe tuntud edumehe krooniliselt ahistatud kaasa Anneli tunnistab: „Ma tahan seda lõpetada ja ma tegelen sellega, aga läheb aega, sest mängus on lapsed. Mida ma veel ootan? Sa ei tea minu lugu… Kui ma tänaval kõnnin, siis vaatan ja mõtlen: kas ka sina ja su lapsed kannatavad? Lõpeta sina see nii kiiresti kui saad!“

Helga on oma kirjatöödes – näiteks Sindi sõnumites – juhtinud lapsevanemate tähelepanu lastele just sellest vaatenurgast, mida on ise õppinud kunstiteraapias nägema: vaadake, millest jutustavad teie laste joonistused. Vaevuge soomedest koju käies kasvõi nende kunstilistesse eneseavaldustesse süvenema – seal võib olla totaalne appihüüd ja hingekarje – mille kanapimedad vanemad võivad uhkelt seinalegi naelutada: nii andekas laps…

Varjupaiga rahvaga näitemänge ja näitusi korraldavad ning ühise pihtimusteraamatu koostamise poole kulgevad naised kinnitavad, et peksjate-psühhoterroristide seas on šokeerivalt tuntud härrasid ning „aasta isasid“. Neist ühe muserdatud naine Merike kirjutas postkaardile: „Vägivaldses suhtes olles tundsin ennast väikesena, kasutuna, saamatuna – nagu ma poleks keegi. Mul ei tohtinud olla oma soove. Maailm tundus mustana. Sellest lahkudes tundsin ennast kui lind, kes on puurist välja pääsenud. Maailma tekkisid värvid ning võimalused teha seda, mis mulle meeldis. Kui varem sain eksimuste pärast karistada, siis nüüd on iga eksimus lihtsalt osa elust ja õppetund. Vägivald pole lahendus!“

Tuntud daamid omakorda pigem surevad kui oma olukorrast räägivad. Ilmselt vajavad nemad enim nii kunstiteraapiat kui enese vabaks ja puhtaks kirjutamist – ning keha vabastamist hirmu- ja puudutusekrambist tantsu ja kasvõi hipoteraapia abil. Vaimsest vägivallast, alandamisest ja piinamisest rääkida oleks mõeldamatu – see seaks edunaise avaliku positsiooni ohtu. Füüsilise vägaivalla avalikustamine näib veelgi võimatum – proua direktor saab kodus peksa?! Kui ei räägi ega tunnista, ei pääsegi teisiti kui surres. Mida on viimastel aastatel ridamisi juhtunudki – mõni kiire ja ränk haigus tuleb appi, et väljakannatamatu õudusunenägu lõpetada.

Eha: „See lõpeb siis, kui sa ise selle lõpetad. Nii ongi!“

Algallikal

Nii varjupaik kui väljasõidukohad on salajased. Arusaadavatel põhjustel.

Pärnu naised käivad end maha ja uuesti täis laadimas teises Eesti otsas asuvas loodustalus, mille emand on üks nende hulgast. Tagasihoidlik teadjanaine ütleb, et temagi elus oli kooselu, mis lennutas teda mööda kööginurki, kägistas ja alandas ning mille lõppemise järel naine oletas paari aasta möödudes, et töö taimedega, huviliste õpetamine ning riitused juhatuse vajajatele on ta ära puhastanud. Ent varjupaigatüdrukute kuulamine tõi kõik pinnale.

„Ma õpin koos varjupaigast saabujatega avarduma – ka mina saan nende tulles oma elamused,“ tunnistab Algallika talu perenaine. „Näen, et traumeeritud temakesed vajavad eluga edasi minekuks ja uute sihtide seadmiseks nii aktiivset tegevust kui võrdlusvõimalust, mis tekitab ideid seniste mustrite muutmiseks.

Aktiivne tegevus kirve-sae-labida ja elusa tulega laseb välja elada. Minu talus käimine näitab võimalustepaljusust ning julgustab märtrirollist väljuma. Nii lihtne on varjuda igavese ohvri positsiooni: mul ei ole midagi, ma ei ole keegi… Taimede ja Maa-Emaga suheldes satuvad naised silmitsi iseendaga. Pöörduvad oma koletiseks-muutunud meeste poole. Söandavad seista silmitsi oma siin- ja sealpoolsete lastega. Jah, kui on hullusti, siis kohe kuhjaga – mitu pekstud-mõnitatud naist on sel koletise ballil ka lapsi kaotanud. Ent looduses on lootust tantsida selle koletise balli viimne valss, end tühjaks rääkida, nutta ja naerda.“

Naised vadistavad metsas, kust senine elu neid päris kindlasti kätte ei saa, nagu väikesed tüdrukud. Nad ongi oma arenemises plika-faasis servi seisma jäänud ning lähevad fantoomilikust hangumisest aegamisi liikvele. Õpivad ühiselt unistama. Jutustavad lõkketulele metshaldjate palge ees, kuidas rajavad uue turvalise kodu ning saavad teada, kui palju neil tegelikult olemas on.

„Nii mõnigi söakam tüdruk, kes on end ka vägivallaohvritest kõnelnud telesaadetes näidanud, on hakanud samalaadse talu rajamisest ürgmetsa salarüppe,“ rõõmustavad Helga ja Margo. „Luigeparv on teele asunud. Enesehaletsemise asemel ilmutab end tänu, märterluse kohale on tekkimas ühine unistamise julgus ning Pekopäeval peetud külluse õnnistamise tseremoonia viib nüüd vastu Kadripäevale, mil võtame ühiselt oma elu veel kindlamalt ja loovamalt, mängulisemalt ja julgemalt oma enese kätte.“

Päikeselaager

Remniku Lastekaitse liidule kuuluvas õppe- ja puhkekeskuses juba teist suve kogunenud puudustkogevate laste ühisel nädalal püütakse noorte inimeste arengule lisada kodust saamata julgustust ja inspiratsiooni, mis annaks eluteele kaasa loovuse ja elujulguse.

Tallinn Hansa Rotary Klubi enam kui 30 tegudenaist on kaks aastat Peipsi ääres laste ja noortega ühinenud ning olnud Päikeselaagris ühed lastest. Sellised, kellel on mõnevõrra paremini läinud – ja kes on maailmas selleks piisavalt kaua elanud, et teada ja osata.

„Sündides pole meil kellelgi kaasas ei varandust ega vilumust. Need lapsed, kelle eeldusi ja andeid kodud ühel või teisel põhjusel edasi ei arenda – kesise majandusliku toimetuleku tõttu näiteks seda teha ei suuda – kogutakse lastekaitsetöötajate abiga suvel nende tiiva alla, kes soovivad südamest lapsi toetada. Eeskätt tiivustame noori teekaaslasi unistama,“ kirjeldab advokatuuri kantsler Kristel Voltenberrg, kes on õppinud koos õdede-rotariaanidega nautima neid päevi Lastekaitse liidu baasis, mil saab sõna otseses mõttes puhata ja mängida. „Kõik Remnikul noortega koos loomas ja lehvimas käivad naised saavad Eestimaa elu erinevaid variatsioone lähedalt kogudes võrratult palju teada ka iseenda kohta.“

Advokaadibüroo Aivar Pilv finantsjuhina ametis olev Marina Pilv on end juba teist suve Päikeselaagrile pühendades selgeks õppinud, et iseseisva ajasisustamise kogemuseta lastel peavad iga päev olema paralleelsed ja pidevad töötoad: „Sel suvel voolasime ilma vaba ajata, mis osutub enamusele nukra taustaga lastest raisatud ajaks, mil kogunetakse nõutult kampadeks ja kiputakse kasutusele võtma mustreid, millest Päikeselaager lapsi just täpselt võõrutama peab.

Nädala jooksul on meil töötubades laste ja noorte ette seatud erinevate eluvaldkondade eeskujud, kes jagavad nii oskusi ja õpetust kui tegelikult ei rohkem ega vähem kui iseennast.“

Üsna rõõmutust keskkonnast saabuvad lapsed klammerduvad ja kiinduvad kergesti.

See on õdedele-rotariaanidele päris tõsine katsumus: kuidas kehtestada piirid. Mil moel mitte liialt kiinduda ega lootusetuid lubadusi jagada.

Ka veebiajakirja Femme toimetaja Silvi Grigorjeva,kes koos arvuka fänniklubiga, kes tema kui rockisõbra ümber koguneb, õhtuti diskol käib ja ühisloome kõrval südamest südamesse pihib, on küll lubanud nii mõnegi jõulise muusikamaitsega neiuga koos rockifestivalile minna – ent oma koju ju kõiki 180 elamusejanust ja armastusealdist hingekest viia ei saa.

„Need lapsed on nagu haldjarahvas,“ vaatab koos noortega kirjuks-värvitud särgiga Silvi ringi sügavate silmadega seltskonnas, kus on erilisi mustreid ja kujusid, hirme ja tugesid, üksildust ja kogemusepuudust – ja nii palju usku, lootust ja armastust. „Nad on vastus küsimusele, miks mina Rotarysse kuulun. Jagamise pärast.

Õpime siin Remnikul tänu lastele ka oma enese hirmudega toime tulema.

Olen äärmiselt hea meelega üks õpilasteks ning näen rõõmuga meie klubi naisi koos lastega mängimas, kätekõverdusi tegemas ja südamest südamesse vestlemas.

Iseendaga ka.

Seda eelkõige.“

Moe- ja ehtekunstnik Jana Einardi sõnul oli puhas rõõm jälgida loomingulist lennukust ja siirust, millega poisid emadele ja õdedele kojuviimiseks ehteid valmistasid. Kunstnikule tänutäheks semulik käeplaks ja soe süda.

Kalakultuuri kuninganna Esta Tamm aga on kinnistunud oma kalaburgeriköögi ja kalasupipajaga juba Remniku superstaariks. Hämmastaval kombel kogunevad Esta ümber eelkõige poisid. Omavalmistatud kalaburgerid õpetavad kogemusteta lapsed kala sööma ning selgub, et kalapäev pole mitte karistus, vaid kingitus.

„Tulen jah kaks ja poolsada kilomeetrit teisest ilusa isamaa otsast siia, veedan terve päeva mitme pliidi vahel ja panustan endast kõik ja veel kuhjaga peale. Iga küsimus peab saama vastuse. Igale pilgule tuleb vastata. Õhtupoolikuks olen koos lastega kalakultuuri pühitsedes ennast nii tühjaks jaganud, et tegelikult ei jõua enam järve äärdegi,“ naerab Esta.

Naised on Päikeseaagris teada saanud, kui vähe on õnneks vaja.

Neile lastele on vaja kommi ja väikseid auhindu – ja päike tõuseb. Pole enesestmõistetav, et kodus seisab kommikauss laua peal. Samuti pole enesestmõistetav, et kodus tehakse ehteid ning selleks vajalik varustus koos loomepalanguga on käeulatuses.

Sel suvel klubiõdede eestvedamisel laagrisse loodud raamatukogu ja mängutoa edu võti peitub teadmises, et lemmikraamatuks saanud teose võib pärast koju kaasa võtta. Raamatu võis valida ka õdedele-vendadele. Mälestuseks Päikeselaagri tempel sees. Koos mälestusega, kuidas õpiti tai jid ja teisi oma kehaga suhtlemise võimalusi ning naerdi koos klounidega ja õpiti olmelisi oskusi ja…

„Me ei võta laste edasise, kahe suve vahelise käekäigu eest otseselt vastutust. Seda teevad lastekaitse ja sotsiaaltöö professionaalid. Meie vahetame laste ja noortega kontaktid. Oleme olemas. Ja teame, et vastutame,“ kinnitab Kristel.

Kooskulgemisel kaovad piirid õpilase ja õpetaja, juhendaja ja kogeja vahel. Remnikult kodusesse keskkonda minevad noored jagavad oma positiivset laengut sõprade ja peredega.

Vägivallast välja kasvanud naised aga õpivad tugiisikuteks. Sel kombel jõuab iga hing uue astme pühendumiseni – ning tahetakse veel ja veel õppida, et jagada.

Pärnu naistevarjupaiga loov-ettevõtjatest emandad Helga ja Margo ütlevad: „Oma sotsiaalset südametunnistust on kõige lihtsam rahustada raha andmisega – las rahakene sügab seal kuskil omasoodu head teha. Tegelikult tuleb hädasolijatele kinkida ennast – midagi rohkemat ega vähemat meil õrnas olukorras teekaaslastele kinkida pole.”

Mai-Agate praktilised nõuanded

Oma tegelikust east mitukümmend aastat nooremana näiv ja toimiv Mai-Agate Väljataga on mahlaka eluterve huumoriga inimestele neid endid vahendanud ja tõlkinud juba pool sajandit. Tema reibas vestlemine abivajajatega – ja seda oleme siin maises hingeravilas-lasteaias me kõik, ta ise kaasa arvatud – on sedavõrd oodatud ja kutsutud, et vabu õhtuid säde-daamil pole. Sellepärast, et tema moodus inimeste ette neid endid laotada on praktiline ja rõõmus.

Ookeanipiiskade viharavi

Mai-Agate soovitab igal hetkel – nii rõõmus kui mures, haiguses kui ärritudes – meeles pidada, et me kõik oleme piisake ookeanist. Igaüks meist on osana Jumalast see ookean – ja igaüks meist on ühisvälja kaudu ookeaniga ühenduses – ning iga teise inimesega sarnane: „Mida erinevam või hullem meile keegi tundub, seda kindlam – ikka samasugune. Seda enam, et oma sadade kehastumiste käigus oleme jõudnud läbida ja sooritada suure osa neist näotustest, mida nüüd teistele ookeanipiiskadele ette heidame. Ja ärritudes karmat korjame – mille klaarimine omakorda on meie ülesanne siin maises kehastuses.

Peame meeles pidama, et kellele iganes me hästi või halvasti mõtleme – sellele oma energia saadame ning kedagi kirudes teda tahtmatult laeme ja toidame. Ei taha ju? Ärme siis nuuma soovimatut!“ manitseb Mai-Agate. „Minul käib pidev hekikääride viharavi. Mu suvekodu naaber tuleb alati hekikääridega minu elupuu kallale, kui see mõne kasvu ja lehekese üle aia sirutab. Ja mina tänan naabrit tekitatud viha eest, sest viha aitab mu vaimse arengu järgmisele tasandile. Muidugi juhul, kui ma vastava taotluse teen: aitäh, viha, et aitad mul vaimselt kasvada!“

Tänulik on selgeltnägija ka neile vapratele ja ilusatele, kes klantsajakirjades kuulutavad, et seks on elu edasi viiv jõud – need silmapaistvad isikud näitavad teistele teadmiseks ja hoiatuseks, kuidas vaimset arengut latentses seisundis hoitakse ega areneta. Seegi pole halb, vaid õpetlik!

Teleris näeb Mai-Agate uskumatult palju punamusta auraga valetajaid. Poliitikuid, kes naeratades meie tubadesse lausvalet paiskavad. Ärritudes tänab Mai-Agate taas peegli eest: näeme kõigis ainult ja üksnes ja alati iseennast – kui miski ärritab, vajab puhastamist-vabastamist. Enne me sellest ei pääse kui koristustöö tehtud. Karmaseadus on selline. Tekkiv viha kogub karmat – vabastatud raev aga põleb parinal olematuks, nii et võime rõõmsa lapseliku imestusega küsida: kuhu ta jäi?

Kui äärmiselt heas toonuses daamil enesel on kohtumisele saabudes paistes hamstripõsk, teatab ta rahulikult, et hulk viha on veel vabastamata ja tänuga oma teed saatmata. Ühtlasi juhib teadja tähelepanu tõsiasjale, et kui mõni õigluse hammasrataste vahele jäänud poliitik satub südamega haiglasse, siis selgub – ikkagi inimene! Ja kui ta on enne jala kaotanud, siis see omakorda jutustab poliitiku ülimast vastumeelsusest keskkonna suhtes, kus ta elab.

Pahalastele pai

Mai-Agate tuletab meelde, et meie kõrval tegutsevad kolmanda ja neljanda dimensiooni vahel sebivad pahalased. Mustadele jõududele on tema kogemuse põhjal kõige talumatum, kui neid tänatakse ja öeldakse, et nad on armsad. Lisaks armastuseavaldusele õppis naine oma enese kodus mürgeldanud poltergeistile, kes perenaise seitse kassi kapi alla ajas ja lokkavaid toataimi tuuseldas, ütlema: sind oodatakse nii paljudes kohtades – ära raiska siin aega, mine sinna, kus sind kardetakse!

„Tasub teada, et telekas on Nende parim tööriist. Nii suur osa inimesi on silmi-meeli-pidi teleris, mitte iseenda ega ligimestega – ülilihtne on ärritades-hirmutades sundida meid negatiivsusele ja seega meie avanemist julmalt maha tõmmata,“ hoiatab Mai-Agate mustade jõudude eest. „Keda ärritavad tuvitädid, keda tühjalt naftat põletavad atvd – igal juhul on need ärritused meie parimad õpetajad ning nii mõnigi, keda ümberkaudsed mõista ei suuda, peavad just täpselt nii elama, nagu elavad. Eelmistest eludest kogutud töökäsk on selline. Olgu see siis kooselu purjekate, puuetega inimeste või loomadega – selles elus elab igaüks meist oma rajal sellepärast, et peab ning kuidagi teisiti ei saa.

Meil on oma hingeparve kaaslastega sealpoolsed lepingud. Kui kellegi isa joob – siis ta täidab oma teispoolset eellepingut ning annab lapsele kogemuse ilma, et kumbki mäletaks, mida kõrgemad minad kokku leppisid. Kui kellegi ema varakult sureb, annab temagi lapsele aegsasti-küpsemise kogemuse, nagu enne kehastumist kokku lepiti – järgmisel korral mängivad meie kõrgemad minad need rollid vastupidises olukorras läbi. Usaldagem!“

Rännak iseenese eludelukku

Kui Mai-Agate viib loengutele-tervendusele-tulnud nõu ja juhatuse otsijad regressiooni meetodil rändama, siis satutaksegi just sellesse eelmisse ellu, mis pani tänasesse kaasa praegusel hetkel kõige põletavama küsimuse. Regressiooni suubudes tehakse taotlus – minnakse siin ja praegu tugevaima tunde juuri otsima.

Rännakule saadab reibas naerukil emand auditooriumi leebelt ja turvatunnet sisendavalt tagurpidi tosinat loendades – ja toob publiku ajuvõnke alla 14 hertsi. Alfalained näitavad vajalikku, ilma et mõtted rändajat kuhugi egotrippidele eksitaksid. Lisaks oma toonasele teekonnale, mis tänase valupunkti meile ülesandeks õhku jättis, saab näha sealt elust tänasessegi tulnud teekaaslasi, kelle rännakul ära tunneme.

Eelmisse ellu suubudes juhib Mai-Agate rändajate tähelepanu nende rinnale – sealtkaudu tuleb teadmine, kas oldi mees või naine. Edasi uuritakse oma riietust ja välimust ning saadakse teada aastaarv, kus viibitakse – oma enese vanus ning amet ja tegevus. Inimene või loom, kes järgmiseks rändaja kõrvale saabub, annab selgelt teada, kes ta inimese praeguses elus on.

„Sageli arvavad sündmusi, arve ja teekaaslasi nägevad rändajad, et mõtlesid selle loo välja. Ei mõelnud. Nii andekad me ei ole,“ naerab Mai-Agate. „Lapsed reisivad eelmistesse eludesse oluliselt ladusamalt, sest erinevalt täiskasvanutest ei püüa nemad kramplikult midagi näha.“

Lisaks tookordsele sõlmsündmusele, mis praeguse probleemi tänaseks töövihikuülesandeks jättis, juhatatakse sügavas meditatsioonis viibijad nende toonasesse surmahetke. See selgitab sageli tänaseid hirme ja aistinguid. See võtab ära surmahirmu – reeglina vaadatakse kehast lahkudes tänuga oma kehale kui hingekodule ning tuntakse vabanemise kergendust. Ühtlasi nähakse surmahetkel juures olnud inimest, kes on üks võtmeisikuid tänases elus.

Ning kaasa tuleb kolm tugevaimat tunnet. Edu töövihiku ülesannete lahendamisel ligi tuhandes kehastumises, enne kui saabub Pühitsus!

Hirm ja võitlus

„Kolm tugevaimat emotsiooni, mis enamusel meist siin maises ravilas üha kaasavarana lahendamisel, on viha, hirm ja millegi vastu võitlemise vaim. Vaadake, kuidas te millestki unistades ja mõnd ettevõtmist kavandades toimite. Nii kui külluslikule universumile, kus on meie kõigi jaoks absoluutselt kõik olemas, oma unistusest jutustate, võtate kohe kustukummi ja nühite kõik oma kavatsused ja soovid maatasa. Aga. Mis siis saab, kui. Ei saa, ei jaksa, ei oska. Valmis! Kustutatud!Hirm kustutab – ja mure närib energiaid blokeerides ja vereringet häirides südame ka veel läbi. Ookeanis on olemas kõik-kõik-kõik, mida piisake vajab. Pruugib selgelt ja kindlalt küsida – ja ookean ise tuleb koos kõigi universumi jõududega appi seda soovi täitma. Piisab ebatäpselt kõikuda ning kahtlustustes vett sogada – ja ookean ei oska sind aidata. Mõtle välja ja ütle täpselt, mida tahad – taha seda kindlalt ning ära torpedeeri ise ennast oma kustukummide ega magnetitega!

Hirm, mure ja viha – kõvad magnetid kõik. Kes midagi vihkab – selle saab. Töövihikuharjutuseks. Ikka ja jälle. Olgu see peaparanduse järele tulnud joodik või lipitsev energiavampiir – kuni vihkame, seni saame. Hirm tõmbab ilmtingimata kardetava külge – ega siis hirmutundmine tühja lähe. Ja tõeline edenemine ei saa kunagi käia millegi vastu võitlemise tehnikas. Kes sõja vastu võitleb, see saab sõja – kes rahu armastab, pälvib rahu,“ õpetab Mai-Agate. „Mõnikord satume ka tursimireisile selleks, et oma varjatud-unustatud elud ja hirmud, vihkamised ja katkised kohad teada saada. Mõnele retkele läheme sisetunde järgi rõõmu tundma. Mõnel reisil, kus kogu ülejäänud grupp naudib ja õnnest õhkab, on meil väga hull olla. Regressiooni minnes saame teada, mis lahti.

Šveitsis end kohutavalt pahasti tundes sain näiteks teada, et olin viimati seal palverändur, kes oma kuulutuste eest pimedaks pisteti ning kui ta ikka vait ei jäänud, ka keelest ja teejuhist ilma jäi. Kuidas sa end ikka sellises kohas hästi tunned, kus eelmisel korral nii täbarasti läks…“

Mai-Agate rõhutab, et me kõik õpime ja avastame siin maisel matkal ennast. Ainult ennast. Veel ennast. Kõik, mida regressioonis kogeme ja mida praeguses kehastuses lahendame, on meie enese kõvakettal. Sellepärast tunneme ootamatult ära ka need, kellega oleme saja või seitsmesaja aasta eest koos olnud. Sellest ka deja vu elamused – mida osavamad vaimsuses kulgejad oskavad ümber väestada. Kui deja vu hetk lõppes möödunud korral kehvasti, saab seekord kõik teisiti pöörata. Sama on ka unenägudega – neidki on võimalik suunama õppida ja seeläbi oma kõvaketast puhastada.

Tuhande kehastumisega pühitsuseni

„Kõige täpsem vastus küsimusele, mida me siin Maa peal teeme, on – pürgime pühitsusele. Ent see võtab tuhatkond kehastumist aega. Kõrvakuju järgi on eemalt näha, kes on oma 600, kes 800 ringi siin ära teinud. Mida suurem ja peast eraldi asetsevam kõrvalest, seda edenenum hing,“ teab Mai-Agate. „Me pidurdame oma vaimset arengut ja määrame end veel rohkem naasma, kui võtame oma otsuste ja valikute aluseks mis-külarahvas-arvab. Vaba valik on meil endal, mitte ühiskondlikul survel!

Mina sain 41aastasena emaks mitte sellepärast, et ei pidanud enam suguharu survele vastu – mis naine sa oled, kui last pole, ei ole võimalik, et mõni naine tuleb siia midagi muud tegema. Mina sain sellepärast poja, et tema tahtis väga tulla ja mina vajasin temaga taaskohtumist.“

Mai-Agate õpetab iga füüsilise – aga ka psüühilise ja vaimse – häire puhul seda praktiliselt ja loogiliselt kasutama kui atlast. Teejuhti hirmude-viha-mure-sunduse vabastamisele.

Lihtne on võtta tablett, sellega valu vaigistada ja ennast uinutada – ent tegelikult jääb probleem lahendamata ja seda üha ligi tõmbav magnet teadjatari sõnul alles. Vastumeelsuse ja sundusega tegutsev inimene tõstab märkamatult õlad, saab ebaloomulikust asendist pea ja käte valud, liigesed haigestuvad – ning valuvaigistid kahjustavad lisaks magu, kui inimene oma vastumeelsust ja sundust ära ei seedi.

Kui ema-isa-armastuse asemel antakse 21.sajandi lapsele pihku nuhvel ja arvutimängude konsool, hakkab ta leevendust ja lähedust otsima tänavalt ning saab hingevalu ja tühjuse vaigistuseks valge pulbri. Kui inimene ennast ei armasta, tekib laktoositalumatus – piisab Armastuse äratamisest ning seeditavaks saab ka piim kui elueliksiir.

Ka apaatia kui eluisu vähesus tuleneb vastumeelsusest. Mida vähem inimene elada tahab, seda jõuetumaks ta muutub. Mida kauem jõuetuna lebab, seda enam mürke temasse koguneb. Mida saastunum ta on, seda raskem on südamel kui armastuse organil sogase jõena laisalt loksuvat verejõge edasi suruda. Tuleb liikvele minna ja süda tööle saada, leida motiveerivad hingelised – ja toetuseks foolhapet, B9 vitamiini krõbistada – elab see, kes tahab!

„Aina peale voolavad kohtumised ja äratundmised annavad eluisu, tekitavad uusi unistusi ja hoiavad värskena uudishimu. Ehkki minu iga võiks juba eeldada väsimist ja äraminekut, ei ole mul selles elus kaugeltki kõik nähtud ega tehtud. Ma tahan veel! Ka pärast praegust kehastust tahan rõõmu ja tänuga teel pühitsuse poole veel ja veel kehastuda. See on nii vahva!“ õpetab Mai-Agate ka õpilastele elutahte toitmist. Vaatamata tervendajate üha kasvavale arvukusele on selle naise loengud ja rännakud, nõustamised ja seansid nii vajatud, et tal pole aegagi maha käia ega lakata elust vaimustumast. „Enesehaletsus on kindel kurss mahakäimisele. Ei taha? Aga palun! Su rakud kuulevad seda, kukuvad pikali ja surevad maha. Teadvelolek, ühenduses olemine, siin ja praegu hetkes püsimine – see on kunst, mida üha juurde õppida. Ja kuni ennast kui ookeanipiiska arendada soovime, kestab elu – kuni elu – seni on kõik lahendatav ja parandatav. Kui ei jõua, saame kaasa ülesande järgmiseks eluks, ei hullu siiski midagi. Jätkame matka!“

Ivica Mägi: Kõik juhtub elus põhjusega!

„Kõigepealt rõõmustasin, et minu teine poeg on nii palju rahulikum ja vaiksem kui esimene. Kui ta hakkas aastaseks saama, mõistsin – midagi on liiga teisiti. Edasi tuli diagnoos ja suur kriis elus, mis tundus mõnda aega justkui lõputu must auk. Tundus nagu kogu elu varises ühe hetkega kokku,“ meenutab Põhja-Eesti Autistide tugiliidu juht Ivica Mägi.

Järgnes palju õppimist-õppimist-õppimist ja mitmeid suuri muutusi elus, millest nüüdseks on saanud hoopis sügavama mõttega elu – tööelu, missioon, abielu. Ivica koges, et kui hakkab juhtuma, siis kõik korraga – et kriis kähku läbitud saaks. Kui ta šokist toibudes õigele rajale asus, tuli aga tõepoolest kogu universum appi.

Peagi iga kolmas

„Nii, nagu iga autist või asperger on erinev, on ka igaühe isiklik sukeldumine autistide imelisse ja õpetlikku ilma isemoodi. Tean, et spektrihäirest rääkides kõneleme sadade, õieti küll tuhandete inimestega, kellel on peres eriline laps või kes on oma täisealise lapse puhul alles aimu saanud, milles on asi kõik need aastad olnud – või kes on iseenda puhul aastaid imestanud, miks ta kuidagi teistmoodi tajumistega on kui teised.

Autismispekter on väga lai ja seetõttu öeldakse, et kui panna sada autisti ühte ruumi, siis kahte samasugust ei leia. Võib olla väga raskeid, sügava vaimu-ja liitpuudega autiste ja võib olla ka spektri kergema otsa autiste, kes sageli kõrvalt vaadates tunduvad justkui natuke kummalised tavalised inimesed. Tegemist on määratlemise mõttes üsna noore häirega – 20-30 aastat tagasi Eestis sisuliselt seda ei diagnoositudki. Mis ei tähenda, et poleks olemas olnud. Kõik need inimesed on olnud aga vähemal või rohkemal määral hädas iseenda ja ümbritseva maailmaga.“

Spektrihäire tekkepõhjusi ei teata tänaseni, uuringuid on tehtud palju – selle, mille ühed kinnitavad, teised lükkavad ümber. Arvatakse, et suuremas osas pärilik see pole, ravitav ka mitte – küll aga õige suhtlemise-kohtlemise-toitumisega saab autistlikku inimest toetada paremini toime tulema oma häirega ning häirest tingitud erisustega.

Mida varem hakata toetama autistlikku last, seda kiiremini õpib ta toime tulema. Kuid kunagi pole hilja alustada ning alati on kergem oma või kalli erilisusega toime tulla, kui tead: ma pole ainus – meid on palju. Ja aina rohkem meid saab.

„Inimestel on diagnoosi-pelgus – olgu pigem hullu iseloomuga marakratt või piinatud geenius – ainult mitte autist ega asperger. Kardetakse, et diagnoos paneb nö templi otsaette igaveseks. Aga tegelikkuses jääb diagnoosita ja toetuseta autistlik inimene ilma selgusest, toetusest ja teraapiatest. Autism on niikuinii eluaegne häire,“ julgustab Ivica septsialistide ja teekaaslaste poole pöörduma.

Tegelikult sünnib autiste-apergereid aina enam. Erinevate maailma statistikate andmetel üks laps 50-70 lapse kohta – ja see on iga aastaga tõusvas joones – prognooside kohaselt tingib keskkond, tsivilisatsioon ja ilmselt ka taeva tahe selle, et peagi võib olla iga kolmas inimene autismispektriga. Ja selliseid – võimalik, et uue aja inimesi! – on alati olnud. Antiigis ja klassikalises kirjanduses on hõlpsasti võimalik neid hõrku mustreid leida – Dostojevski, Gailit…

„Et aidata oma poega, teisi autismiperesid ja iseennast, siis lisaks autismiõpingutele otsides vastust miks üldse minu perre selline laps sündis, tegelesin erinevate vaimsete praktikate ja õpingutega nt holistiline teraapia, reiki, jooga ja mitmed muud koolitused. Ühel koolitusel Mai-Agate Väljatagaga põhjalikult sel teemal vesteldes ütles tema rõõmsalt, et autism pole mingi häda ega haigus, vaid nad on lihtsalt inimesed, kes on meie ajast sada aastat ees. Nad on uue hea ilma inimtüüp, kes loobub võltsviisakusest, ei naera stampnalju, ei näe maailma stereotüüpselt – ja see inimtüüp tuleb ülijõuliselt peale. Olgem teadlikud ja valmis.“

Erilisus elunormiks

Ivica kirjeldab autistide ja aspergerite kummastavat fookust sellisena, mille poole enamus „normaalseid“ koolitustel-seanssidel pürgib: nad on siin ja praegu, nad tähtsustavad väga oma Mina. Neid kiputakse sellepärast, et nende oma olemine on nii oluline ja ainulaadne, pidama baby-soulideks – vastsündinuteks, kellele kõik eesotsas nende eneste inimeseks olemisega on nii väga ja väga uus. Või siis vanadeks ja tarkadeks hingedeks, kes täpselt teavad, mis on nendele hea ja nii nad elavadki. Kuidas keegi soovib, külarahva arvamusest hoolimata.

„Päris paljudel juhtudel võib spektrihäirega inimene käituda agressiivselt – sellisel autistil toimub pidev sõda tema enese kahe kõrva vahel. Talle tundub, et keegi ei mõista ja kõik naeravad – ja ta hakkab vihaselt vastu. Umbropsu. Tal ei pruugi olla tervikpilti – asjade vahelised loogilised seosed ei kehti. Samas vastukaaluks on ka väga rahulikke ja pigem passiivseid, omas mullis toimlevaid autiste,“ kirjeldab päikeseline naine. „Nende häirest tingitud erisuste tõttu võivad autistid ja aspergerid tunduda tänamatute ja isekatena.

Ent nad pole ometi sellepärast pahad, et nad ei näe tervikpilti ega seoseid. Üldistusvõime pole selline, nagu meil – aga pisiasjadele keskendumine seejuures lausa geniaalne. Paratamatult võivad autistil seetõttu huvid ja kutsevalik piirduda ühepäevase vaimustusega või siis väga kitsa spetsiifilise teemaga. Ala leidmise võimalusi piirab sageli kaasnev kõnehäire, düsleksia ja düsgraafia – raskendatud lugemise ja kirjutamise oskus muudab paljudel aladel eneseteostuse keeruliseks.“

Kuna autism on sotsiaalne puue, siis võib ka sotsiaalsus saada tõsiseks piiranguks lemmikvaldkonnas töötamisel. Võib ju IT-valdkond meeldida, aga kui isegi ülemusega ei saa suheldud, siis ei tule sageli töötamisest midagi välja. Selle heaks lahenduseks oleks tugiisikute abi. Juba väikestel lastelgi. Ilma intellektipuudeta autist saaks Ivica sõnul õpioskustega hakkama lasteaias või koolis, kuna puuduvad oskused suhelda ja sotsialiseeruda, on vaja abi.

„Autistlik inimene ei kipu paljusid asju nö salvestama – koos turvalise ja tuttava sõbraga on küll tore fooliumis kala küpsetada, aga homme kodus keedab ta ikka potitäie makarone. Ehkki nisu ja gluteen, piimavalk ja teised 21.sajandil ebasoovitavateks peetavad toiduained on talle paljudel juhtudel vastunäidustatud. Gluteenivaba menüü toimib kergemini, kui alustada väga väikese lapsega, et sellest saakski harjumus. Vanemana alustades võetakse raskelt uusi asju omaks ja pigem vajutakse taas oma ühte kinnistunud toiduvalmistamise mustrisse,“ loetleb Ivica. „Autistidest ja aspergeritest võivad saada väga vahvad professionaalid ja spetsialistid, lapsevanemad ja sõbrad. Siiski peab keegi tavaspektriga tugiisik jälgima, et eriline ema annaks oma lapsele midagi muud kui küpsiseid, mis talle turvalised, mugavad ja toredad tunduvad. Või et ta tööle ja tagasi saaks. Samuti oleks kasuks teraapiad ja tugigrupid.“

Sageli võib kõrvalt tunduda, et agressiivsema meelelaadiga autistidest lapsed või autistlikud lapsevanemad kipuvad pidama mingit sisemist sõda kellegi ainult neile teada oleva vaenlase-süüdlase-võlglasega. Peame arvestama, et võimendatud tundlikkus ühelt poolt ja puuduv või nihkes sotsiaalsus sh huumorimeel teiselt poolt võib aegajalt raevusööstudega tipneda.

Ivica poeg ütleb, et tal läheb vahel aju sassi. Mida paremini mõistetud ja toetatud, seda vähem ja harvemini muidugi. Ka autistide geniaalne seltskond, see spektri osa, kes on mingil kindlal alal üliandekas, hiilgab sageli taktitundetuse ja mõõdutaju puudumisega.

Ivica kirjeldab, kui hõlpsasti võib autistist professor võõras kodus laamendama asuda ja kõike ümber korraldada, sest nii on õige – ja kui tüsilik võib olla autistist teaduri jõuline antipaatiaväljendus õe või venna sõprade-kaaslaste suhtes. Kui teda pole selleks spetsiaalselt treenitud, siis ta ei pea vajalikuks olla viisakas, kui asi on jama. Ent jällegi võib trööstiks tsiteerida Mai-Agate Väljataga: „Tühi viisakus ongi kadumas. Nii, nagu on inimkonna teelt kadumas ka millegi õppimine ja tegemine vormitäiteks. Ajalugu ega geograafiat ei saagi praeguse kooli kombel eluvõõra parateadusena õpetada – ning autistid kui uue aja inimesed neid elukaugeid surimurisid ei õpi ka. Samuti on kadumas inimest lammutavad ja lämmatavad massilised kombinaatkoolid. Autistid on targemad kui meie – ei lase end killustada, ühetasaseks sundida ega lärmiga lämmatada.“

Kuivõrd peagi on iga teine laps eriline, siis on ta järelikult tavaline ning kui täna veel on autistist laps emale kuue lapse eest, siis edaspidi kohanetakse tõsiasjaga, et lapsed ongi sellised.

Keskpõrandale kokku

Ivica nendib, et lihtsate tõdede selgekstegemisel oli vaja läbi teha periood, kus tõesti kõiki eluvaldkondi puudutavad mured kuhjusid korraga keskpõrandale kokku. Et oleks selge: mustreid tuleb muuta kohe ja kardinaalselt.

„Olin oma varasemas elus töötanud mitmetes kohtades ametniku ja juhtiva kontoritöötajana. Oli justkui tore – ent avastasin sageli küsimas endalt: mida ma siis täna päriselt tegin? Milmääral maailm minu tegutsemisest paremaks sai? Tühjus. Ei teadnud ka, mida tegema peaks, et tunne oleks õige. Ka eraelus olin justkui kõike planeerinud õigesti – abiellunud, planeerinud ja oodanud lapsi, elasime ilusas kodus. Tundus nii ebareaalne ja ebaõiglane, et just minu teine ilus ja armas poeg sai spektrihäire kinnituse. Kõik justkui kukkus kokku – kogu ilus elu,“ meenutab Ivica. „Paljud sõbrad kadusid. Ka abielu kasvas läbi valu uuele tasandile. Abi otsima asudes ja uuesti ülikooli astudes – haldusjuhtimise kõrvale sotsiaaltöö – ja ka läbi õpingute võõrsile õppima ja praktikale sattudes – see oli kannapöörde algus jah – kohtusin peredega, kus olid sarnased autistlikud lapsed nagu meie poeg.

Sealt edasi tuli veel ja veel õppimist nii autismi teemadel kui vaimsetel ja üldharivatel – ja kõik loksus korraga paika.

Olen tänulik ja õnnelik, et mu pojad on just sellised, nagu nad on. Noorem, autistlik poiss – igas mõttes eriline, aga imeline truu sõber, sõnapidaja, isemoodi huumorimeelega, minu suur õpetaja. Aga südamest tänulik olen ka vanemale pojale, kes kogu selle erilisuse juures on pakkunud mulle võimalust olla tavalise terve toreda poja ema. See on tasakaaluks ülioluline. Tänu lastele olen mina täna paljuski see, kes ma olen. Õppisin autismivaldkonna spetsialistiks ning hakkasin seda praktiseerima. Asutasime koos teiste lapsevanematega Põhja-Eesti Autismi Liidu, kus tänaseks saavad abi ja tuge sajad autismipered. Meil on nõustamised, tugigrupid, koolitused, perepäevad ja nüüd uue asjana lükkame eripedagoogide-terapeutidega käima teraapiasuunda, mis on praegu paljudele kättesaamatu.“

Ühel hetkel oli ka kiusatus kolida päriseks Inglismaale või Soome, kus naine õppis – sest seal on autistide-aspergerite ja üldse kõigi erivajadustega inimeste kulgemine ühiskonna paralleelmaailmana väga sujuvalt ja turvaliselt paigas. Ent ilmselt on piisavalt palju põhjusi olnud, et jäädi. Üks jäämise stiimul on Mägide imeline maakodu, mis on nende väike paradiis. Vanema poja unistus luua sinna oma farm on muutumas väga reaalseks. Ühel õnnelikul päeval.

„See teeb mind sellepärast eriti õnnelikuks, et paratamatult on paljudes erilise lapsega peredes niinimetatud normlapsed tähelepanu mõttes vaeslapsed. Nad peavad vara suureks saama ja koormat jagama – ent nende endi unistused ja lapsepõlv ei tohi siiski olemata jääda. Nagu ka abielu!“ manitseb teadja. „Muude kriiside lahenemise ja lahendamise kõrval tekkis ka peresuhetes hoopis uus kvaliteet. Kui nii keerulise etapi oled abielus läbi elanud, siis enamasti kas minnakse lahku või luuakse hoopis sügavam ja tugevam suhe. Meil oli raske aeg, aga läks hästi. Tänu sellele, et mees on reaalne ja konkreetne, on meil peres tasakaal vaimse ja füüsilise, materiaalse ja spirituaalse vahel kenasti paigas. Ja selleni jõudes oleme jõudsasti õppinud kosmilisse kataloogi tellimuste saatmise täpsust. Kui küsid vaikset ja nutikat last, kaalu enne, kas oled valmis ka selleks, et vaikse nutikusega kaasneb autism…“

Ivica arutleb, et erilise lapse saamine ei sõltu enamasti pärilikkusest, ei olene kasvatusest ega ole ravitav – õige toitumise, nõustamise ja tugispetsialistide abiga vaid toetatav. Seega tuleb teraapia ja koos arenemise käigus selle uue ajastu iseärasusega kohaneda, õnnelik ja tänulik olla – ning lõpetada enese, abikaasa ja Jumala süüdistamine.

Süütunnetest vabaks

Ivica kirjeldab tõelist süütunnete nõiaringide süsteemi, mis maamiinide väljana varitseb pea kõiki, kes avastavad autismi oma väikese või ka juba täisealise lapse – või iseenda puhul. Nagu plahvatusohtliku materjaliga ikka, on mõistlik miiniväli kahjutuks teha – mitte peitust mängides laengute vahel hiilida lootusega, et ehk läheb mööda. Ise ei lähe.

„Süütunnet tuntakse üldiselt alguses alati – millises iganes vanuses avastatakse, et laps on eriline. Ma ju nii ootasin teda, toitusin ja käitusin – ja ikkagi. Edasi kipub reeglina saabuma süüdistamine – järelikult on viga kaasas, kodus, raviarstis. Ei ole. Keegi pole kellegi ees süüdi ega võlgu, ka mitte iseenda.

Selle tõdemuseni jõudmisel olen mina saanud just vaimsetest praktikatest nagu jooga, holistika, reiki ja rännakumeetodist palju tuge. Hea on kogeda, et kõik on juba olnud – ja tuleb ringidena taas – peegelpildis ja täienenult – kuni miin on tõeliselt kahjutuks tehtud. See on suur ja sügav töö,“ on Ivica tänulik. „Ega me ju täpselt kõiki neid asju ei tea, aga võib ehk mõelda küll nii, et karma on olemas – kes oli eelmises elus eriliste inimestega ebaõiglane ja julm, tuleb nüüd kas ise erilisena – või saab erivajadustega lapse. Vahel ma vaatan, et selleks pole isegi eelmist elu vaja, vaid kõik juhtub selles, praeguses elus. Maailm ei võlgne meile midagi – me kõik oleme siin selleks, et anda.

Ja ühel päeval avastab ka nõudlik ja agressiivne, iseenda sees sõdiv ja viha käes kannatav asperger, milline amet talle sobib. Ülikoolides õpivad erilised saatusekaaslaste õpetajateks-nõustajateks-terapeutideks – nii peabki olema! Väga enesekeskne autist, kes on õppinud armastama ja andma, ei arva enam, et kõik naeravad tema üle ja kogu maailm on tema-vastases vandenõus. Tasakaalus autist on tegelikult suur armastuse jagaja, väga hooliv ja ingellik olevus. Eks me peame neid aitama ja nemad aitavad meid uue parema maailma loomisel“

Ivica on sedalaadi õnnelikke lahendusi nüüd nii palju kõrvalt näinud, et usub igasuguste imede võimalusse. Tingimus on, et taeva tahtele vastu ei sõdi. Õigele rajale jõudmiseks tuleb vahel tõesti kukkuda ja longata ja mustas lõputus augus kükitada, aga kõik toimub ikka selle nimel, et toetada iga inimese õigele elurajale jõudmist. Ja kui oled sinna jõudnud, siis tuleb kogu universum tõepoolest appi.

Siis saab naisest, kes äsja oli omadega puntras munitsipaalametnik, eriline laps kodus ja suhted sõprade ja perega sassis, misjonär, kelle ümber koonduvad otseselt sajad, ent kaudselt tuhanded saatusekaaslased. Tema juhtimisel töötavad tugirühmad ja koolitused ning teatakse – keegi pole oma probleemidega ei üksi ega õigupoolest ka ainulaadne mitte.

„Olen näinud, et kui täiskasvanud autist mõistab, millest on tingitud tema iseäralik ilmavaade ja huumoritaju, seosed või nende puudumine ja taktitu kuningate alasti kiskumine, läheb võibolla kümme aastat, enne kui ta abini jõuab. Ent kui juba jõuab – ja kas meie hulgast või mujalt sobivad nõustajad-teraapiad leiab – kujuneb sageli ka ise tugiisikuks ja teenäitajaks,“ julgustab Ivica. „Igaühele siin ilmas on kutsumus ja elukutse, eneseteostus ja pühendumine. Ka keskealine autist avastab ühel õnnelikul hetkel, et ta pole väljanaerdud ori. Pole kunagi olnudki. Igast kramplikust ja kurjast hirmust saab välja. Koos!“

*

Kuidas autisti ära tunda?

1. Meeleelundite üli- või alatundlikkus. Näiteks meie jaoks häirimatu vaikne ühtlane taustamüra arvutist või ventilatsioonist võib autistile kõlada kui mootorsae mürin, mis paneb kõrvad füüsiliselt valu tundma ja häirib normaalset tegutsemist. Ja vastupidi – teisel peab pidev mürafoon, telekas lärmamas ja kõrvaklappide muusika põhjas olema.
2. Uute ruumide, kohtade, olukordadega on raske ja mõnel juhul ülatamatu kohaneda. Üleminek ühelt tegevuselt teisele on probleemne. Autistlik inimene vajab süsteemsust, korrapärasust ja võimalikult palju muudatusest ette teadmist.
3. Toiduvalik on autistil sageli väga piiratud, välistatud võivad olla terved toidugrupid nt puu-ja juurviljad.
4. Sotsiaalsuse mõistmine on keeruline kõige laiemas mõttes – suhtlemine teiste inimestega, oma suhete loomine ja hoidmine, olukordade ja situatsioonide mõistmine, omalaadne huumorimeel, kujutlemine ja mäng jms. Seoste loomine puudulik.
5. Kõnehäired – nii kõne mõistmisel kui ise kõnelemisel. Samuti düsleksia ja düsgraafia erineva raskusastmega ilmingud. Neile jäävad sageli mõistmatuks ülekantud tähendusega või kahemõttelised jutud, vihjed, iroonia, sarkasm. Nad ei kuule ega loe seda, mida tavainimene mõtles või ütles – ja solvuvad hingepõhjani. Väljendid – nt istu maha – tähendavadki autistile maa peale istumist. Oma kõne osas esineb autistidel kõne mahajäämust, kõne on robotlik, sõnavara piiratud.
6. Kitsad erihuvid, milles nad on väga motiveeritud ja tugevad – nt automootrid või kosmos. Nendest erihuvidest väljuvad teemad suures osas teda ei huvita, sellest ka õpiraskused.

Helgi Sussi naerupidi elukurrud

Teatrimaskil on nägu nii naeru- kui norupidi – läbi sajandite Valtu seltsimaja juhtinud Helgi Sussil (73) on õnnestunud arvukate teekaaslaste eest nutust varianti varjata. Kohalike seas Meie Helgiks tituleeritud daam tõestab oma elutööga, et maasool on… magus!

„Vabandust, minus pole vähimalgi määral põllumeest – olen ise üks ilupuu, nii et mu majaümbrus on pisut metsistunud!“ naeratab Helgi oma majakese lävel Kaerepere uue lasteaia kõrval Metsaääre tänavas. „Õnneks aitavad pojad võpsiku vaatamiskõlbulikuks niita. Panevad just soojustust – ja seinapragusid vaadates meenub mulle, kuidas selle maja ehitamise ajal mehed soojakus jõmisesid ja külanoored ehitasid… Ja sellest, et majas sees on tapeet ammu vahetamata, pole kah väga lugu – arhiiv ja teoksil tööde kalenderkavad on nagunii üha uueneva tapeedi eest.“

Saunaküla Sommer

„Minu kodumajakese ehitas kolhoos, suuremad hooned rajasid siiakanti karpaatlased. Ukrainlased tulid omal ajal väga meeleldi Eestisse ehitama. Rajasid siia Ingliste laudad, Valtu veinitööstuse hooned, aiandiehitised… Ukrainlased tegid head tööd ja tublisid lapsi ka,“ naerab Helgi, kelle enesegi poegade isa nimi oli Anatoli. Võru-juurne ääretult kaunis mees, kelle 98aastane ema elab tänini Kehra-kandis. Suurepärane pereisa ja helge inimene Tolik ise kustus Raplamaa põlise painaja, kopsutõve kätte 41aastasena. „Mina sündisin 1942.aastal Saunakülas. Minu ema lahkus siitilmast, kui olin 3aastane. Ma ei mäleta emakest, kelle viis tuberkuloos päeval pärast seda, kui suri mu vastsündinud õekene. Mind kasvatasid tädi, vanatädi, keda kutsusin Koosuks, ja onu. Isa tegeles minuga siis, kui olin juba pisut suurem.

Mulle jutustati, et mehed püüdsid sõjaaegse mobilisatsiooni kiuste enne minu sündi kodus uue ahju valmis saada, aga mina tulin oodatust natukene varem, sest ema vedrutas pärast rukkilõikust koos teiste naistega põllul uut rukist maha. Küll aga tulin just sellisesse peresse, kes mu maast madalast kultuurilätetele, mitte põllupidamise juurde suunas.

Isapoolne suguvõsa oli kaunis ja tõmmu, emapoolsed pastelsemad – vanaisa aga armastas kangesti laulda. Iseäranis pidusena kodupoole sõites hõiskas üle küla hobusele laulda: minu vana Valge viib mind ikka oma Mari juurde!

Susisilla rahvas sai saksapärasest kirjapildist Susile lisaessi. Meie seast on võrsunud Linda nahatööstur, hulk loovisiksusi – ja mõlemast sugupuust möldrid. Tädi ja onu olid Valtu seltsimaja ja raamatukogu hooldajad. Seltsimaja on muide saanud mõisa magasiaidast, mille talumehed 1923.aastal ostsid. Saunaküla näiteringis, mis oli Eneseharimise Ühingu haru, mängisid nii nemad kui kõigi teiste talude inimesed, nagu sain nüüd just külapäeval tollase teatri 95aastase elukäigu kokku võtta. Ka Valtu hariduskroonika tuli onult minu kätte. Siin ma nüüd keset kroonikat ja arhiivi elan – ega ole pärast tööaega 1967 kuni 2011 tegelikult päriselt pensionile jäänudki.“

Teatrisõbrad ja kultuurihuvilised helistavad Helgile, kes peab paralleelselt kolme lauakalendrit, et kõik sündmused ja sooritused süsteemis oleksid ja ära mahuksid, keskmiselt iga veerand tunni tagant. Mis päeval see järgmine ühiskülastus meil oligi? Kas itaallaste uulitsakontserdi ajaks korjatakse ikka asula laululava juurest noorsoo-lennutatud pudelid-potsikud-krõpsukotid kokku? Millisesse mõisasse järgmiseks ekskursioonile läheme? Millal see või teine põlisjuurtega klubi sügishooaega alustab… Telefonile vastates näitab emand Sussi ilmekalt ette, mil moel endale naerupidi elukurrud koolutatakse.

Tema ja Toliku üks poeg Kalvi peab meelelahutusteenuseid pakkuvat firmat Elamuspank. Poeg Kalev lõpetas põlluülikooli lihatehnoloogina, läks pärast tänaseks nukralt kuulsaks saanud Rey pankrotisigalas praktiseerimist Läänemaale, täiendas end – nagu ema Helgigi on üks Eesti jätkuõppivamaid-täiendharitumaid kultuuritöötajaid – ning töötab praegu Märjamaal.

Nii erinevat pidi rakendusid põlised möldrite geenid. Mida kujundas pereisa Tolik, kes oli lastega seni õhtuti pärast tööd kodus kui Helgi seltsimaja juhtis. Oli küllalt mees, et lastega kodus olemine uhkuse peale ei hakanud, tublid mehed kasvatas.

Pojad on lapsepõlvest saadik kohelnud ema, nagu auväärset Daami – neile on olnud ülimalt oluline oma emale oma oskused ja saavutused ette näidata ning nad mäletavad lapsepõlvest seda uhkustunnet, mida kogesid, kui ema esimesel juubelil pea kogu kolhoos õnnitlema tuli.

„Meie suguvõsa pidas 15.sajandil rajatud Valtu mõisa Sommer-veskit. Uhke perenimi eestindati Väljasteks. Saunakülas kees mu lapsepõlves elu igas talus – täna teatakse seda piirkonda põhiliselt Estonia puhkeala, lasketiiru ja võibolla ka norra-ameerika-juurse Tuxen-Ringjobide pere järgi. Meie seast on pärit anima-korüfeed Pikkovid, vibuspordi Kivilod – ning suursaavutus on tegelikult seegi, et ükski talu pole tühjaks jäänud…

Koolis käisin Aino Suviste direktrissiks olemise ajal. Teleprodutsent Raivo kasvas koolijuhist emaga Valtu koolimajas asunud korteris ning pojapoeg Uku käis just siin taaskord kontserti andmas. Pärast söaka-sõnaka Kalju Rahu – kes algatas kooli juurdeehituse – direktoriaega tuli meile 15 aasta eest Andres Saks, kellega minul oli seltsimaja juhtides suurepärane koostöö. Filmide näitamiseks andis Saks näiteks tehnika, filmid tõin Märjamaalt ja saal oli rahvast täis.“

Rapla keskkoolis õppis Helgi kirjandusõpetaja Karl Muru ajal, kellest sai hiljem Tartu Ülikooli legendaarne professor. Viljandi kultuurikooli juures on naine käinud uskumatult paljudel kursustel-koolitustel-õpitubades, kus ta on teada saanud, et lisaks põldurisoone puudumisele pole ta vähimalgi määral ka ärinaine mitte.

„Mulle püüti selgeks õpetada, et teatrite ühiskülastustega on võimalik ka korraldajal raha teenida, aga mina maksan senini ikka pigem peale kui et teenin,“ naerab Helgi, kelle kogu elukäik üks üldine missioon olnud ongi. „Eks tõsiasi, et mul on pedantselt peetud erinevad kalendrid ühiskülastuste-näiteringi-ürituste tarbeks, tuleneb nii Neitsi tähtkujust kui sellest, et nooruses tahtsin saada laborandiks. Teatud määral elamegi kõik siin suures maises laboris, kus igaüks oma erialal püüab korda pidada ja ennast teostada. Päris ja ainult näitlejaks pole mina kunagi saada tahtnud. Tunnetasin oma tegelikud tiivad, nende siruulatuse ja kandevõime aegsasti ära.“

Mikidest ratsavõistlusteni

Kui praegu seltsimajja mistahes hea film või esineja tuuakse, jääb publiku arvukus üsna kesiseks – kodude-korterite aknad kumavad sinises telekavalguses ja rahvas ei tule välja. Masust ja koondamistest, seakatkust ja pankrotilainest stressis inimesed eelistavad koju peituda.

Helgi majakest sisustavates žurnaalides on talletatud seltsimaja paljude kümnendite üritused hobupäevadest rahvakalendri pühadeni, kus osalejate arv oli alates sajast mitmesajani. Alati. Elati. Ilmsi, mitte teleris-arvutis, kus praeguse aja heitunud inimestele tundub illusoorselt turvalisem olevat.

„Kui meie ansambli Mikid mees Tiit Laurimaa – näitlejanna Pireti hiljutilahkunud isa – oma Ave kosis ja pulmad tavapäraselt seltsimajas peeti, oli mootorrataste paraad – pulmalipuga ja lindi sidumisega Kaerepere püha puu ümber.

Kurepuu on arvatavasti sellepärast ära kuivanud, et nii paljud sellega seotud abielud on lõppenud… Aga minu hõimlased ümberringi taludes, mille esiisad neile soetasid, kestavad õnneks edasi. Ja siit tuule tiibadesse saanud näitlejad on suurtele lavadele jõudnud.

Leino Rei vägevast Laiapeade suguvõsast oli veel hiljaaegu kodukandis õhtujuhiks – lapsed elavad tal siin. Meie suguvõsa lapsed, näe, elavad tükati lausa Austraalias ega kõnele eesti keelt… Hertu valgevenelased on assimileerunud – aga Hertu küla ise hääbunud… Ajad ja olud sellised… Tulevane näitleja Tõnno Linnas mängis meie Pöialliisi teatrietenduses mutti. Ja paralleelselt töötas hulk nii tänagi toimivaid kui publiku tungival nõudmisel lõpetanud kooslusi,“ muigab sädeinimene leebelt. „Roosimäe Miili poolt 1967.aastal algatatud pensionäride klubi tegutseb usinasti, sest Eesti küla ongi teatavasti üldine pensionäride kogukond uuemal ajal. Meil oli raamatusõprade klubi Varaku ning Valtu kolhoosi kirjandusring Oma sulega, mida pidas Viktor Reino oma kodus. Praegu peab ta lasketiiru juures jahimaja.

Tollased ajad aga viisid meie raamatuklubi tänu Luule Bortnikovale reisidele Jasnaja Poljanasse, Leningradi ja Mihhailovskojesse. Hinnalised, õieti küll hindamatud reisid olid mõeldavad tänu sellele, et kolhoosi vedasid tõelised rahvajuhid ja buss oli kolhoosi poolt. Ühisvaim pani kogu rahva lugemisteatris „Kevadet“ lugema – perede kaupa, klasside viisi, pensionäridest rääkimata.

Külateater Anderaasuke toimib tänu emale-tütrele Anne ja Koidu Archipovile tänagi täiel jõul. Proove teeme lisaks seltsimajale ka koolimajas ja veinilaos. Ning kui on olnud õnnelikud ajad, mil meie ees esinevad Kristiina Ehin ja Margus Mikomägi, küllap need naasevad ja kestavad edasi. Lootust annab riigiraadio ööülikooli salvestamine meie seltsimajas – ning tõsiasi, et valimiskampaaniate ajal peavad nii Talvik kui Randjärv vajalikuks siia sõita ja hääletajate südameid siin ujula ja aiandi vahel enda poole võita.

Paradoksaalsel kombel ei ühenda mind meie asula sümbolite – veinivabriku ega ka suurepärase modernse ujulagagi ükski aineline komponent: kuna ma pidin väikese tüdrukuna jõkke uppuma, on mul elu aeg olnud veekartus, mille tõttu hoian igasugusest veest ja ujumisest nii kaugele kui vähegi võimalik.“

Uued tuuled

Helgi tunnustab igati oma järeltulija Kait Kaevali söakust, mis põhineb tema enese huvidel ja eelistustel ning töötab kenasti. Kait väestab seltsimajas Margit Sarri juhitud kammerkoori, Kristina Ossi zumbatantsu treeninguid, noorte rahvatantsu segarühma – ja ka pensionäride Koduläte käib kenasti koos. Kehtna Seakõrva Ordu – parimas eas meeste kultuuriklubi – samuti.

„Olnud aegadel on hästi töötanud nipid, mille pealt võiksid tänasedki rahvajuhid spikerdada,“ soovitab Helgi. „Minu ajal tegi tänini Mitsukaks nimetatava õunaaia juures tegutseva puutöökoja emand Pille Laos enne kinoseansse seltsimajas lastele meisterdamise tunde. Kandlekoja Rait Pihlap tõi oma tüdrukud meile meisterdama mõnikord ka nii, et kinno ei jäädudki. Ja mina olin neil väikeste meistrite kursustel rõõmuga lapsehoidja.

Tollase kaupluse, mis asus vanas lasteaias, juhataja Linda Tunnel rääkis poeleti ääres rahva Kodukolde peoõhtutele. Ja iseäranis tasuks õppida kolhoosiesimees Tenno Teetsi rahvajuhulikku meelsust, mis pärast riigikorra vahetumist meie ühiskonnas sootuks kaduma on läinud.

Oma pere tunne. See on kõige täpsem väljend. Meie näiteringil ja segakooril, kapellil ja käsitööringidel – isegi kolhoosi ametiühingul! – oli see oma pere tunne, mida süvendasid lõikuspeod ja rahvatantsijatega Pariisi sõidud. Ka arvukad ansamblid – Mikid, Rütm, Kvadro, Brändi, Pilsner, Petja – ikka Laurimaad-Sepmanid koos – näitavad ühtekuuluvuse erinevaid viise ja värve.

Tõeline rahvajuht Teets viis rahva lisaks teatrile ka Koola poolsaarele ja kõikvõimalikesse järvistutesse. Kolhoos ostis rahvale musitseerimiseks pillid. Vastlapäev näiteks kujutas endast poolt päeva talguid ja poolt päeva spordivõistlusi, millele järgnes pidu. Ehitajad ja õpetajad, aiandirahvas ja traktoristid – kõik olid üks ühine pere. See pole nostalgia, vaid fakt!

Kolhoosiesimees isiklikult oli jõuluvana. Mina kui olude tahtel samuti pioneerijuht ja parteilane, pidin käima rajoonikomitees aru andmas ja suure südamega rahvameest kaitsmas. Selle eest paraku seda suurt südant miski ei kaitsnud, et kolhoosi vara tassiti laiali ning täna elame varemetes – ühishuvid ja ühtehoidmine on läinud korterliku elulaadi nahka ning autostumine on kollektiivsete rändamiste asemele tekitanud eraklikud egotripid…“

Helgi meenutab heldimusega 70-80ndate aastate laulupidusid, mil tänastes varemetes olid purskkaevud ja aatriumid ning koos kohalikega laulsid siin, kus täna vaid veini-viina villitakse ja siirupit-limonaadi turustatakse, ka Baltika naiskoor ning Trammi- ja trollibussipargi segakoor.

Minevikuromantiline sõna „šeflus“ tõi maale tööle ning ühiselt musitseerima ja parimas mõttes pidutsema kommivabriku Kalev puhkpilliorkestri, kapelli ja segakoori. Töökoja kontoris õpetati esperantot ja soome keelt – juhendajad toodi muide Tallinnast autoga kohale.

Mis puutub Valtu tunnus-kraamisse, veinisse – mille keskel tänagi sõbratar Annega külateatrit veetakse – siis oma kogu elu alkoholi jõi väike Helgi nelja-aastasena eksikombelise puskarikruusitäiena ära ning hiljem pole tema jaoks siin ilmas enam alkoholi olemas olnud. Küll aga on naine nukralt järele vaadanud neile kirgastele ja karismaatilistele isiksustele, kes end Raplamaa sooaurude ja napsi ühistoimes ära on kustutanud.

Täna üha telefonile vastates, rahvast omal riisikol teatrisse ja kultuurimatkadele korraldades ning sinistes tuledes kumavaid suletud korteriaknaid silmitsedes loodab Helgi Sussi südamest, et ühes hingamise ja koos edenemise kriis on põhjas ära. Et saaks jalad põhja tõugata ja toast välja helgesse tulevikku kulgeda. Enam-vähem igal paaritu arvuga aastal on proua Sussi saanud mõne tiitli ja aumärgi, eks needki hoiavad meeldival moel toonuses. Aasta Naine, Euroopa kodaniku aumärk, Kehtna valla aumärk…

„Minu poegade peres kasvab kokku seitse last, mul on viis lapselast. Vastutus nii nende kui kultuurihuviliste ea- ja teekaaslaste ees ei anna mulle vähimatki võimalust ei päriselt pensionile jääda ega pensioni ja mahakäimise vahele võrdusmärki seada,“ naerab Helgi tänulikult. „Seni, kuni teatrid pakuvad ridamisi maiuspalasid, mida oma elupõliste teekaaslastega jagada tahan, pole mul aega parim-enne-tähtaega ületada. Minu eksistentsiaalne sõiduplaan käib teatrite mängukavade järgi.“

*

Valtu kunagised koolitüdrukud Jane Sarjas ja Marit Põlma kirjutasid Helgi Sussist kui Valtu kultuurielu tõrvikukandjast õpetaja Taimi Rahu juhendamisel kodu-uurimusliku töö, mis võetakse kokku nii: „MEIE HELGI on teinud oma elutöö ühes ja samas kohas, Valtus. Liiga noorelt jäi helgi leseks. Tema tööaastate sisse jäi vabariigi ühe jõukama majandi lagunemine, ühiskonnakorra muutudes külarahva vaesumine, kultuuriks vajaliku raha puudus, noorte kuritegelikkuse kasv. Ometi on selle naise elu olnud rikas – kõrgkultuuri rahvale vahendades on ta olnud õpetaja ja näitleja, looja ja psühholoog, ema ja organisaator. Tillukese Helgi kaks suurt poega võivad uhkusega öelda, et nende ema mõtleb alati esmalt teistele. Suurim tänu talle on teatri ühiskülastuselt saabuva bussitäie väsinud silmis peegelduv lummus.“

Külli Rummel kõneleb kõiksusega 11.11

Äsja Washingtonist Shania Twaini kontserdilt saabunud fotograaf Külli Rummel on nagu pilvepiiril heljuv haldjapiiga, kelle eluunistus on just täitunud. Ta meenutab: „Mõne aasta eest tundus mulle imeliselt üllatav, et mu suurimad soovid täituvad – aga ma ei juurelnud, miks ja kuidas see sünnib.

Täna avanevad mu silmad iga päevaga üha arukamaks – aiman kosmilisest kataloogist tellimise põhilist nippi. Ma soovin korraga üht suurt asja. Ei aja häid haldjaid segadusse – seda-seda-seda. Ma olen selles soovis väga kindel – mingit tagurpidi-manifesteeringuga „nagunii ei…“ ma oma palvet maha ei kriipsuta.

Ja ma olen lapsest saadik kõiksuse poole pöördunud kell 11.11 – see on alati olnud minu lemmik-kellaaeg. Alles äsja kuulsin teadjatelt, et just siis on taevased portaalid valla ning info ja energia liigub siis maa ja taeva vahel otse ja kohe.“

Kase tänavast lavade ette

Pärnus elades unistas Külli Tallinnasse kolimisest. Ja unistas väga täpselt: tahan elada Kase tänavas!

Esimestel Tallinna-aastatel elas ta küll kesklinnas, ent kui piiga oli end sujuvalt ja loovalt üles töötanud, ostis ta korteri Piritale… Kase tänavasse!

„Shania Twain oli mulle eriliselt Oma juba siis, kui olin täiesti plikatirts – temas oli just see Miski, mille kohta Tõnis Mägi ütles laula-mu-laulu-saates Lea Dali Lioni kõnetades: sama parve lind.

Nüüd tema kontserdil otse lava ees kaks tundi ja kümme minutit universumi õnnelikem inimene olles veendusin – ongi nii. Ent Tallinnasse kolides toetusin tema muusikale väga tugevasti. On üks kahetunnine live-kontsert, mida kuulasin – selle saatel tundus, et kõik saab korda. Ja saigi!“

Sai niimoodi, et Külli fännas koos sõbratariga südamest ansamblit Blacky. Kui professionaalseks fotograafiks õppis, alustas koostööd tüdrukutega, kellele oli seni kingitusi meisterdanud ja neid eemalt imetlenud. Ning nii Lea kui tollase bändi trummihaldjaga suhtleb nüüd südamest südamesse vägagi sageli. Ikka see sama parve lindude asi.

„Vaatasin esimest superstaarisaadet – seda, kus Birgit ja Luisa ruulisid – ja mõtlesin fotograafe jälgides: oh, kuidas ma tahaksin olla selle saate fotograaf…“

Kosmiline laomees sai väga täpsest ja kindlast soovist laitmatult aru. Kolmel järgmisel aastal on saatesarja fotograaf olnud sire ja kaunis preili Rummel.

Ta on kõrgesti ja süvitsi haritud fotokunstnikuna tööl Denim Dreamis. Üksinda oma ladusat soovist soovile elu elades sai endale eelmisel talvel SriLanka reisi lubada – ja siis tuli kuulutus, et Shania Twain läheb viimasele tuurile.

„Sain sellest aegsasti teada, sest olen juba pikemat aega tema praeguste ja seniste kitarristidega Facebookis sõber. Kuna bändil ja temal on erinevad turvameeskonnad, ei saanud nüüd Washingtonis bassimees küll mind tema eneseni aidata. Aga see polnudki nii oluline – olin ka kontserdil temaga samas ruumis, energias – kõik oli õige ja hea. Bassimehe enesega lobisesime küll üsna pikalt – kauase kirjateel-suhtlemise järel lõpuks ometi. Kui lava ees olin, leidis ta mu üles ja reageeris soojalt.

Ameerikas nautisingi üle kõige neid reageerimisi, suhtumisi ja kohtlemisi. Inimesed naeratavad, vaatavad silma ja ütlevad komplimente. Ka kontserdil küsiti, kustkohast ma olen – ja teati Eestit. Selles kenasti teatud Eestis paraku sõidetakse ju ühistranspordis selliste nägudega, nagu kõik läheksid matustele, sest viimne kui loom on seakatku surnud,“ muigab Külli. „Minu Eesti aga kohtles mind nagu saatuse soosikut, et vaatamata äsjasele reisile ikka Ameerikasse saaksin.“

American Dream

Külli oli ammu taotluse teinud, et Ameerikasse pääseda. Üksi. Tingimata üksi. Ja nüüd sobitus kõik paika. Talle kui fotograafile voolas ootamatuid – õieti siis küll oodatud – tellimusi nii, et ta sai endale lubada nii unistuste reisi, vip-platsi kui asjaliku väikese rännufotoka, mille objektiiv pikalt ette ei sirutu.

„Olin neli päeva New-Yorgis. Washington meeldis mulle väga. Nii väga, et kõigevägevam pidas vajalikuks mulle Obamat ka näidata! Sõitis lihtsalt minust oma eskordiga mööda. Ühendriikide president. Et oleks ikka täielikult ja täiuslikult Ameerikas käidud.

Nüüd on minu suurim unistus täitunud.

Nii õnnepohmellis ma pole, et ei teaks, milles on oht – ilma unistusteta elada ei saa.

Toibun pisut ja pean aru, millises suunas uus taotlus teha. Et saaks üks ja täpne.

Kui kutsuksin kosmose kaudu Shania Lohusalu sadamasse kontserti andma – Bonnie Tyler käis ju – ja Smokie on Antsla laululaval – saaksin oletatavasti temaga ka silmast silma vestelda. Aga olulisem ja õigem tundub olevat hoopis Sydneysse lennata.

Austraalias on mu tuttavad muusikud.

Austraalias on… Austraalia. Küllalt kulukas unistus, et täitumiseks palju häid töid endaligi tõmmata,“ usub Külli, kelle peened näojooned, teispoolne pilk ja südameüdini heaendeline naeratus meenutab tegelaskuju, keda Kaie Mihkelson kehastas kultusfilmis „Keskearõõmud“. Külli küll ei heieta Orleansi Neitsist – ta elabki oma unistust. Läbipaistvalt soe pilk nende peal, keda ta parasjagu pildistab. Silmapaistev ja nähtamatu ühtaegu.

Vastupidiselt indiaanlaste uskumusele, et pildistamise ajal läheb pildistatava vägi pildimasina sisse ära, kinnitavad mitmed inimesed, et Külli pildistab nad tavatult õnnelikuks ja annab energiat juurde – kingib neile läbi klõpsu oma enese usu-lootuse-armastuse.

Kui hõrgult karismaatiline ja kaunis Külli unistaks, telliks ta päris kindlasti endale tõelise ja kvaliteetse printsi pärale. Ent ta pole selle peale tulnudki! Tema täituvate unistustega muinasjutus, kus imed sünnivad iseäranis kindlalt kell 11.11, on ühes eesseisvas peatükis Laps. Aga mees… Huvitav idee, naeratab Külli edasi olulise poole suundudes. Kõigepealt Austraalia!