Pargiwaht viimatimineja ja tema paduneljapäevad

Kati Saara Vatmann

Pargiwaht – viimatimineja (63) on numeroloog-süstemoloog-paralingvist-fukido meister ja kristlik müstik, kelle puhul on lihtsam määratleda, kes ta ei ole kui seda, kes ta on. Üldiselt soe ja südamlik, vahel ka tiba irooniline ja musta huumoriga, kuid pidevalt tegus ja pühendunud vanahärra.

Ta on olnud Eesti Muisnasteaduste seltsi asutajaliige (1988) ja esimene president, Maaema Messi algatusrühma liige ja messile nime andja ning rea uute vaimsete distsipliinide looja ning praktiseerija. Põhjapanevaim neist on üle veerand sajandi tagasi ilmutatud süstemoloogia.

Numbrimaagia ja laulusõnad

„Seda võib tinglikult nimetada ka numeroloogia keskkooliks, kuigi numeroloogia osakaal süstemoloogias ulatub paremal juhul vast 10 %-ni,“ rehkendab papa Pargi, kes on olnud ajakirja Naised horoskoopide koostaja ning Eda Pauksoni parimaid sõpru ja kolleege. Paduloomingulise isikuna ka Eesti Autorite ühingu liige aastast 1982 ning on rõõmustanud meie kõrva ja muid meeli laulusõnadega „Kantri alati jääb“, Justamendi ja Silvi Vraidi poolt salvestatud „Jaaniöö“, Maarika Uusi esitatud „No oota sa“, Andres Valkoneni muusikale – „Väikene rahvas, vaikene maa“. Eel-Pargilt sai sõnad ka Apelsini esitatud blues „Stress ja sokid“ning Fixi järelehõige Silvi Vraidile „Magus valu“…

Nii numbri- kui sõnamaagina soovitab teadjamees kõigil vähegi vaimsepoolsele teele asujatel sissejuhatuseks läbi lugeda Exupéry „Väike prints“ – ses eksistentsialismi tähtteoses sisalduvaid fraase sarjast „sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud“ saab päevast päeva tõhusalt meelde tuletada. Ka siis, kui võidule on pääsenud teadvusteaduste ajastu ning ridadevahed kõnelevad meiega enamgi kui read. Siis eriti.

Samas on Pargi tunnistatud juba üle 30 aasta tagasi arstide poolt pimedaks. Seda aga ei pruugi teadmatud arugi saada – ta tajub inimesi, kohti ja nähtusi kõigi teiste meeltega, nii et vaegnägemisest pole justkui juttugi. Nagu ta ise ütleb: „Kui inimesed kasutavad energiaid selleks, et vaadata näiteks aurat, tegeleda nn. energiatööga  – siis mina kasutan neid energiaid selleks, et näha kõigi teiste jaoks üsna tavapärast banaalset maailma. Auhind selle pingutuse eest on kõike muud kui banaalne. Tahan vastuväiteks negativistidele öelda, et me ei ela sugugi vanglaplaneedil – kaugel sellest! Me elame võrratult ilusas maailmas, kus oleme ise ennast sidunud kõikmõeldava ja orjastavaga – näeme oma maailmagi just vastavalt sellele. Paradiis ei asu taevas ega astraaltasandil, vaid ikka ja ainult meis endis – nagu põrgugi. Me kanname oma paradiisi või põrgut enestega pidevalt kaasas ja selle eest põgeneda on mõttetu. Jääb üle vaid muuta ennast, kuna ümbritsevaga me kindlasti seda teha ei suuda.“

Võiks arvata, et arvutis, millega varem suurfirmade ajutrustina töötanud edumees on juba oma paarkümmend aastat sinasõber – on srift viimase võimaluseni suureks seadistatud – tegelikult ei viita miski vaegnägemisele.  Ja ka mitte mahakäimisele. Hiljuti oli Pargi kogu südamest armunud – sai valusasti mööda hingenäppe – ent on tänulik, et veendus: armastuseaparaat toimib laitmatult.

Nõid neljandast põlvest

Kuigi mees on neljandat põlve nõid, ei ole ta guru. Ei ole jüngrite värbaja ega ammugi mitte nende energeetiline ahistaja. Pargi koondab mõttekaaslasi meelerännakutele Facebookis nimetuse all „WäeAken“, mis toimub järjepanu juba 2014. aasta algusest, osavõtjaid alati üle 100, kohati ligi paarsada ka. Igal paduneljapäeval toimub järjekordse etapi peafaas ja kaduneljapäeviti viiakse läbi järelkümblus. Siin olgu öeldud, et paduneljapäev on neljapäev,  mis eelneb täiskuule. Juhul, kui täiskuu satub neljapäevasele päevale, on paduneljapäev nädala võtta varem.

Pargiwahi arusaamadest ja maailmakaemusest saab osa Facebooki Pargiwaht Viimatimineja profiililt või googeldades end tema tasuta koduleheni.

„WäeAkna kaudu pääseb energeetilisse ühisvälja, mille jõujooned ulatuvad maailma väga erinevatese paikadesse. Meie WäeAken on avanenud – Bermuuda, Lihavõtte saare Naskca geoglüüfide, vana Pompeij, Vaticani, Ukraina, Venemaa, Leedu ning Eesti Vabariigi kohal. Rännak algab sellega, et grupi liikmed suunatakse erinevatesse eelkanaldatud püramiididesse, kus toimub 21minutiline puhastumise protseduur. Seejärel koguneb grupp juba täismahus ühtseks wäekümbluseks püramiidi – mis on minu kui grupijuhi poolt samuti eelnevalt kanaldatud,“ kirjeldab mees, kes on tänaseks kahel korral Rahvusraamatukogu konverentisaalis pidanud konverentse „WäeAken TeadvusTeaduste Ajastusse“, sest rahvas tahab lisaks netile ka ilmsi kuulata ja tunnetada, kogeda ja mõista. Need seminarid on planeeritud kolmele korrale aastas, tänavu veel üks juunis ja teine oktoobrikuus.

Vastu tulles publiku tungivale nõudmisele alustab Pargi 22. märtsist käima PÄIKESE-PÄEVA-KOOLI. Tema pühapäevakool hakkab esialgu jagama õpetust korra kuus – pühapäeviti.

„Inimesed küsivad alailma nii kanaldamise kui karma, reptiloidide kui samas kehastuses üha ümbersündimistest hakkame otsast rääkima!“ lubab mees, kelle emaema oli armastatud nõid ning kelle ema koostatud unenägude seletaja isa ahju viskas. Ehkki isal eneselgi olid malendid voodi ees, kuna unedes tulid lahendused – nii nagu Mendelejevile tema perioodilisuse tabelgi. „Mitte kosmiline vibratsioon ei tõuse, vaid inimeste endi teadvus laieneb kvanthüppeliselt. Tänaseks on juba eriti suured käärid nende lihakehade vahel, kes teismeliseeast alates ainult pensionist unistavad – ja nende vahel, kes on iga natuese aja tagant täiesti uuel tasemel.“

Kristlik müstik

Ennast kristlikuks müstikuks pidav küpses eas mõtleja-tunnetaja, aktsepteerib küll kõiki Looja tajumise ja Temaga suhtlemise mooduseid – indiaanlastest budistideni, ent ise eelistab jääda vähemalt esialgu veel kristlaseks. Seda muidugi mitte niivõrd inimeste poolt välja mõeldud religiooni, vaid usu kui sellise mõttes.

„Kristlus on mulle oma õpetustega lihtsalt arusaadavam ja lähedasem kui teised usundid. Inimolend ei peaks loobuma uskumast Loojasse. Ilma usuta või vähemalt usalduseta, on meie hinged õige pea loksumas laial ja väga libedal teel. Need, kes usuvad inglitesse ja nendega suhtlevad, peaksid uskuma ka langenud inglitesse ja mitte laskma neil meelitada end silmnähtavaisse madalsagesuslikesse püünistesse,“ manitseb oraakel, kes oskab valmistada liikuvaid, määrdumatuid, rünnakuid tagasi põrgatavaid energeetilisi kaitseid. „Ka langenud inglite äratundmiseks on käepärased meetodid, mis määratlevad, millise energiatasandi esindajatega parasjagu suheldakse. Madalsagesusest pärinevad olendid ei tutvusta endid kunagi õigete nimedega – ja seda isegi mitte küsimise peale. Pelgalt oma tunnetusest juhinduda pole kindlasti just kõige ohutum – vaatamata sellele, et meie kasutada on zen, om või halleluuja.

Kõige vähem mõistan ma meie maausulisi, kellel minu nägemist mööda on esikohal rituaalne kamarajura – trummide põristame, tule vaimu toitmine punnsuutäie viinaga ja lihtsalt möirgavate metslaste mängimine. Ega ma neidki halvusta. Küllap on siis kellelegi seda „komejanti“ ääretult vaja. Ja mis sellest, et nede maailmavaade, eetiline ja filosoofiline küündivus jätab veidi soovida – lepin selle lasteaiaga ja lepin ka võimalusega, et ma ise ei küündi kõige selleni.

Kõik teavad tänapäeval rääkida nii meie eelmistest kui järgmistest eludest, mida me olevat juba tuhandeid ja tuhandeid kordi kehastudes kogenud ning paljud veedavad aega selle temaatikaga tegeledes. Kõik näikse tõesti olevat nii selge, et vaidlustamisele ei kuulu. On vorbitud sadu ja tuhandeid sellelaadseid teoseid ja tõestusena toetutakse regressiooni meetodile. Selles viiakse inimene hüpnoosi ajal tagasi sünnieelsesse seisundisse – ja kui patsient – tegelikult katsejänes – hakkab kõnelema teistes keeltes või rääkima sündmustest, millel tema aktuaalse eluga mingit pistmist pole – ongi eelmiste elude teooria jälle kinnitust leidnud. Mina sellise poolpiduse tõestusega ei lepi. Isegi elementaarne energia jäävuse seadus üleb järgmist: energia ei kao ega hävine, vaid läheb ühest liigist üle teiseks. Kaasaegsed gurud ise nõustuvad väitega, et kõik viimseni on energia – no mida imet see info siis on, et ei allu enregia jäävuse seadusele? Iidsetest käsikirjadest saab ka lugeda Akasha kroonikast, kuhu koguneb ja pidevalt täieneb kogu universumis leiduv info…

Kas mitte meie nn. elud ei kujuta endast vaid Akasha lukuausust info piilumist? Mina igatahes ootaksin lisaks vanale regresseiooni meetodile ka juba muid täiendavaid ja tõepäraseid teadvusteaduslikke kinnitusi.“

Pargi imestab, et samas pööratakse naerualuseks väide inimese ümbersünni võimalusest ühe elu jooksul. Ta väidab, et inimolendil on peale lihakehaks, inimloomaks sündimise võimalik teha läbi veel kaks ümbesündi. Sünd inimloomast inimeseks ja inimese ümbersünd valgusolendiks. See on teadvuse muutumine inimlooma tasemelt aina kõrgema valgusolendi taseme suunas. Oleme inimloomanagi sündides valgusolendid, ent enne teatavat arengut realiseeruda sellena ei suuda.

Mis värvi on lõhn?

„Küllap just selleks mu silmanägemine ära läkski, et saaksin oma suhteliselt piiratud võimalustega maailmas üsna segamatult areneda ja teiste meelte kaudu sügavamaid õppetunde võtta. Midagi ilmutuselaadset sain teismelisen ning  47 aastat kestnud vaimse tee jooksul, ala- ja teadlikult unenägude ja nägemuste kaudu olen ohtrasti aega kulutades õppinud. Tulemused on vastavalt kulutustele tiba tõhusamad.

Tajun inimesi, kohti, nähtusi ja sündmusi ka lõhnade ning terviklike infoväljadena. Inimolendil pole sugugi vaja auravärve vahtida, et mõista, kas see või teine olukord või inimsuhe sobib ta ellu või mitte. Eks tunneb ju iga potentsiaalne ema ilmeksimatult ära oma tulevaste laste isa. Tunneb seda paremini, mida vähem parfüümi tegelikul hõngul peal on,“ õpetab mees, kes oma koera käitumist jälgides loobus viisteist aastat tagasi enda seebiga pesemisest. „Igasugune värvidega jändamine on vaid üks paljudest võimalustest, müügiartikkel, mida võib võtta ka mõnusa ajaviitena,“ muhekeb papa Pargi. „Kirjatööd, loengud ja kursused on ikkagi kõigest väravad, mille tagant algab tee. Ja seda teed ei sea meie eest keegi teine käia.

Ja nii saan ma täiesti aru inimesest, kes väidab tema lemmikloomal olevat roosa lõhn. Kui mul pole selle elukaga vähematki asja, siis ma lihtsalt aktsepteerin öeldut ja unustan – ilma, et hakkaksin polemiseerima, mida see roosa lõhn isiklikult mulle küll võiks tähendada.

Kui inimesed ennast ei kreemitaks ega parfüümitaks, saaksime palju hõlpsamini ja eksimatult üksteise olemusest aimu ning leiaksime igaks elujuhtumiks sobivaimad kaaslased. Tänapäeval näiteks armutakse pahatihti aga Hugo Bossi, ent paratamatult peseb prints end ühel päeval sellest puhtaks ja temakesel tuleb leppida – või mitte – tegeliku temaga. Kõigi nähtustega siin ilmas leppimiseks või mitte leppimiseks on meil vaba valik – iga päev on meil seitse täiesti reaalset võimalust surma saada. Kuni me ei otsusta loobuda, surma ei saa ja jätkame matka.

Sel matkal puutume kindlasti kokku meie energiaväljas parasiteerijatega – erineva kategooria selgeltnägijate ja kaardimooridega, kes loevad meie enda mälust meie minevikku ja müüvad meile selle pealt fantaasiarikast tulevikku – keegi ei keela seda toodet ostmast…“

Võrdsed – ärgakem!

Pargi selgitab, et olenemata sellest, et meis igas elab valgusolend, oleme võrdsed vaid Looja palge ees. Kehastunutena aga pole me seda teps mitte ja mõistlik oleks seda aduda. Ta ütleb, et iseenesest on see hea – kui mitte lausa geniaalne. Ainult pöörased unistajad võivad soovida, et kõik inimesed viimseni oleksid targad, ilusad, lahked ja palju mis veel – ühesõnaga võrdsed. Ometi eelistab tema ka edaspidi võtta elult eneselt workshoppe.

„Vaadake normaalset perekonda, kuhu kuuluvad lapsed, vanemad ja vanavanemad. Mitte keegi ei sunni lapsi palehigis rügama oma igapäevse leiva eest. Ja vanuridki en teenimise protsessist eemale jäetud. Kaasaegne orjanduslik kord aga teeb meid kõiki võrdseks, et rabaksime pimesi teise suvila või kolmada auto soetamiseks. Kellelegi ei heideta armu, piits aina plaksub ja mesihäälne reklaamitibi kordab käskivalt – osta-osta-osta, sa oled seda väärt. Ju me oleme praegu väärt ka täpäevase vaimuelu kolme liini. Esoteeriline punk, tantra ja kanaldamine,“ itsitab Pargiwaht mõnusalt. „Kuna iga inimese sees elab varjusurmas oleva valgusolendi kõrval ka veel hingeke – mis on tihtipeale palju noorem kui välja laseb paista, pole selles väites midagi solvavat. Ei tauni me ju lapsi, kes mänguplatsil liivakooke teevad ja neid siis sirelipõõsa lehtede eest teistele lastele müütavad. Samuti ei pane need lapsukesed omakorda mikski vanurite pidevat probleemitsemist ja ring ongi edukalt sulgunud.

Sama on ka mediteerimisega. Kuni me pole tõeliselt ärkvel, ärme parem räägi ei kanaldamisest ega ka meditatsioonist mitte. Keegi meist pole võimeline tegelikult mediteerima, kui ta on pidevalt nagu poolunes. Krishna Murtile sõnul tuleks meist enamusel õppida eelkõige kontsentreeruma ja alles peale seda, kui oleme võimelised iga oma käimasoleva päeva hetke minuti täpsusega meenutama, oleme ka valmis reaalselt mediteerima. Keskendumata inimese meditatsioon ja kanaldus on pelgalt tore – või vahel ka mitte eriti tore mäng.“

Söö ennast elusaks

Tasakaal algab Pargi kogemuste kohaselt tasakaalustatud toitumisest, mis on uue, 2017. aastal täisjõusse astuva TeadvusTeaduste Ajastu nõudega.

„Siiani sobis ideaalselt ütlemine, et mida sööd – see ka oled. Uuel ajastul hakatakse aina vähem sedasi rääkima. Isegi ökokaup osutub pahatihti reklaamitrikiks, kuna väiketootmine ja -kaubandus tulevad vaevu ots otsaga kokku ja siin ei aita ka krõbedamad hinnad. Lihtsalt elu sunnib meid vägisi heauskseid tarbijaid petma.

Meie tervis aga ei olene mitte ainult toidu kvaliteedist, vaid suhtumisest sellesse. Kaasaegsem oleks juba täna öelda – millesse usud, see ka oled. Tuleb otsast alustada. Jogid on võimelised sööma supilusikaga arseeni ja nendega ei juhtu midagi – miks siis järsku see kõik unustatakse ja maha vaikitakse?! Tasakaalustatud toitumise süsteem ei tulene moest, vaid meid lähitulevikus ootavast kunstlikult tekitatud näljahädast.

Mitte see näljahäda, mis pidevalt III maailma riike kummitab, vaid mul oli selge ja väga õõvastav nägemus, milles nähtu viitas pigem kultuurriigi või –riikide suunas. Sisetunne ütleb, et kõik see juhtub veel minu eluea jooksul. Sestap soovitan võimaluse korral hakata muutma oma suhtumist ja arusaamu tervislikust toitumisest. On tulemas ajad, millal ollakse õnnelikud,  leides üks kõik mida hamba alla pistmiseks. Nagu hügieeni, nii ka toitumist olen loomadelt õppinud. Teen kalapäevi – joon vett, nagu kala – suslikupäevi, mil tarbin kõike, mis kasvab maas ja puus – ning siis preemiaks rebasepäevi, mil lubatud on kana ja kala.

Soovitan tungivalt kõigesööjatel vähendada liha tarbimist – aga samas veganitel harjuda liha ja kala sööma. Tean, et mu tänane jutt kõlab kohtlaselt ja ärritavalt, ent ma hoiatan – pole kaugel ajad, mil oleme tänulikud iga viimse palukese eest. Ei siis pole enam mahti mängida noobleid toitumismänge ega kaloreid lugeda.

Tasakaalustatud toitumissüsteemile üleminek on ainumõledav tee. See võimaldab meil pidada iga kalendriaasta kohta üle 50 päeva täispaastu, sama palju on aastas vaid vedelikest toitumise ja juur- ning puuviljadest toitumise päevi. Ja kolmas osa – sama palju päevi kergest kalast või linnulihast toitumist. Seega oleme ligi 210 päeva aastas jahutoodete ja loomse toiduta. Mõistlik on end selleks juba täna ette valmistada. Siis ei tule peatne nälg hädana.

Pidage meeles, et õnnelik inimene on see, kes usub poolt sellest, mida kuuleb, aga briljantne on  see, kes täpselt teab kumba poolt uskuda. Inimeses elava valgusolendi ärkamise astet võib määratleda nii: kõrgemad olendid räägivad ideedest, keskpärased asjadest ja madalamad  räägivad alailma vaid teistest inimestest – enamasti halvasti. Proovige, kui mõnus on rääkida – ja tunda! – hästi ning kõige halvasti mõeldu-öeldu-tehtu eest andeks paluda. Mina palun tihti andeks – ja andestan alati.“

Heli Künnapase konserveeritud sinilinnud

Kati Saara Vatmann

Lasterikas taluperenaine, teoloogist sotsiaalpoliitik ja kirjanik Heli (33) jäädvustab oma elu ja kulgemise kulgemise etapp-haaval raamatutesse. Eriti siis, kui järgmine etapp tundub kõrvaltvaatajale eelmise eituse või isegi lammutusena, tuleb kirjutada järgmine raamat. Nii kirjeldabki Heli pärast korteriasukast büroo-keksutaja lugu uusraamatus „Minu ilus elu maal“ oma talu valimise ja rajamise saagat – sealt edasi tuleb aga seniste unistuste ümbervaatamise talletus, sest Heli on möödunud augustist tänaseni näinud pereisa Herlendit iga seitsme nädala tagant – ja voorinud ka ise mõtlikult Soome vahet. Mis oleks, kui tekitaks järgmise raamatu sellest, kuidas nad Soomes talurajamiseks raha teenisid… Ei. Tuleb hoopis eluperiood, mil naine alustab kolmandat korda, oma isiklikust kogemusest lähtudes koguduse juurde perekeskuse loomist. Vaja on selleks, et keskusesse saaks koos lastega minna ja-või lapsed veidikeseks sinna mängima jätta, kuni emad maailma ringi ajavad. Kõik on juba läbi mõeldud – Heli ju!

Eedenist korterisse ja tagasi

„Kirjutamine teeb head nii iseendale kui teistele,“ on pärast mehele Soome järgnemise kaalumist, proovimist – ja otsusekindlalt koju naasnud – Heli tänulik, et tal see anne on. „Endal aitab päevasündmuste ja tulevikuplaanide kirjapanek tervikpilti säilitada ja endale kinnitada, et iga päeva tööna on tehtud piisavas koguses õigeid asju. Teistele aga on vaja pidevalt nii ilmsi kui tekstides kirjeldada, mismoodi on võimalik kirjutamise ja muude vaevu sisse toovate aladega küülikufarmi pidada, vanast lagunenud talust 21.sajandi kodu rajada, lapsi kasvatada-arendada ning ise ka kultuurseks ja terviklikuks inimeseks jääda.

Minu ilusa maaelu raamat pidi õigupoolest olema rõõmuhõise – lisaks küülikufarmile on meil Jädivere külas ka plussi majandav lambakari, lapsi ja meest lõbustav ja naist rõõmustav hobustepaar, elumaja korda kõbitud ning loomakasvatus toob käsikäes raamatute kirjutamisega juba nii palju sisse, et pereisa ei pea palgatööl käima ega –ema kuhugi kodust välja raha teenima minemisele isegi mõtlema mitte…“

Tegelikult kirjutas Heli oma maakodu rajamise Tammsaarelikule tee-tööd-ja-näe-vaeva epopöale juba enne selle kirjastamist järelsõna, mis võttis kokku, kuidas taevane ettearvamatuste jada võttis selle noore suurelt unistava pere unistamiste ühe etapi kokku. Neljandat last ootama jäädes tehti revisjon, mis avastas ühest küljest, et vana maja tasalülitab lausa saatanlikul moel kõiki uute tubade ja fassaadi, sauna ja kabineti rajamise plaane – põliskotermann sunnib peret üha uuesti vannitoa ja köögi ehituse juurde naasma.

Teisalt kündis valus ja õpetlik Surm sündidega sama vägiselt kõiki Heli ja Herlendi loomaliike pidi. Küülikud põdesid erinevaid haigusi ja sajad väikesed roosad jänksid surid ka kümnetel muudel põhjustel – nende emade julm saamatus või kasside aplus. Mitu parimat lammast murdis nende enda leebena tundunud penivolask. Lastesõbraks-lambakarjuseks ostetud hinnaline kutsikas jooksis pere enese auto alla. Ja lõpeks lahkus kahest hobusest ühele sündinud hinnalisest paaritusest laste ratsuks kavandatud varsakene tõenäoliselt Eestimaad saastavate rapsipõldude mürgifooni tõttu kaasa sündinud neeruhäda ja maksapuudulikkuse tõttu.

Kolmandaks  seadis saatusesõrm sedasi, et Helil ei õnnestunud neljandat last oodates saada ühtki kõrgharidustele kohast töökohta, kuhu kandideeris – nii et automehhaanikust Herlend teenis ikkagi perele kogu raha. Mullusest augustist Kesk-Soomes.

„Küülikufarmi pole enam, koos raamatusse kaanetamisega lõppes see eluperiood,“ ütleb Heli nukra, ent rahuliku naeratusega. „Nende õrnade ja äärmiselt töömahukate loomakeste hulgipidamine võtab ära kogu selle aja, mil ma pigem raamatuid tahaksin kirjutada. Otsustasime, et proovime uuesti siis, kui lapsed on suuremad ning saavad ise nende puhastamise-jootmise-söötmisega hakkama. Tõsi küll – nad ei pruugi sellest huvituda ning selgelt oma Teed teadvaid indigoid teatavasti ei saa sundida võõrast muinasjuttu teenima.“

Herlend on augustikuust saadik töötanud Helsinkist 600 kilomeetrit põhjapoole, enamvähem Rovaniemi pöörijoonel ning käinud Enge-kandis kodus iga seitsme nädala tagant. Nüüd on mees otsustanud koju naasta  – saagu või sitem, pere on olulisim.

Küülikute ori või kirjanik?

„Mind veenis elu võimalikkusest intelligendina Eesti maal paljude laste ja loomadega oma Eedeni rajamisest mitu tõsieluraamatut kirjutanud suguõde – eks Lindgreni baas oli all ka – meil läheb kõik… meie moodi!“ usub Heli. „Oleme Herlendiga varem ka korteris elanud – enne esimese poja sündi kuus aastat tagasi. Töötasime samas firmas. Töölt tulles tegime uinaku. Pärast jalutasime ümber elamurajooni. Sõime õhtuks pahatihti burgeri. Ja kolisime koos laste järjestikuse sünniga majja, mis meile väga meeldis – mille puhul me ei hoolinud sellest, et ümber pole õieti midagi atraktiivset ega saanud parata midagi sellegi vastu, et vastupidiselt maakleri roosale mürale polnud majal tegelikult kaevu !, ahjusid !!! ega elektrit !!!!! Lahenduseks oli töö ja ehitamine, unistamine ja arendamine ja veel kord töö. Nüüd asun kristlikku perekeskust ehitama – jälle töö ja ehitamine, arendamine ja töö.

Kusjuures oma unistuste ja valikute nimel tehtavat tööd ei saa mitte keegi meie eest ära teha. Isegi aidata ei saa meiesuguseid töödikuid. Selles mõttes, et meil on oma laudas ja tallis, õues ja hoovis oma süsteem ja rütm ning võõra inimese juhendamine oleks vaevalisem kui tööde ise ära tegemine.“

Nii muigabki Heli elutargalt nende kaugete sõprade-sugulaste ohkimise üle, kes nüüda hädaldavad, kuidas ma sinuta hakkama saan, kui sa soomled või poliitikas oled. Nagu surija voodiveerel. Hakkama saadakse täpselt samamoodi, nagu seni – läbi feissi, skaibi ja gmaili.

Heli oli beebi ja kolme väikelapsega läbi terve sügise-talve üksi. Keset jaanuari hakkasid talupidamise ainsat rõõmu tegema ridamisi sündivad lambatalled. Valdavalt jäärad, nagu eranditult kõigis Eestimaa taludes tänavu… Ta ei rääkinud kellelegi, kuiväga ta kartis. Need kaamosehirmud ja vastutuseväsimus jäävad järgmise romaani aineseks.

„Ühel padupimedal õhtul sain aru, et niimoodi edasi ei saa – meie äärmiselt heatahtlikud ja kuulekad hobud jooksid mu millegi peale ehmatades pikali. Lennates palvetasin, et ei kukuks metallihunnikus millegi tapva otsa – ja enne püsti tõusmist sain aru, et minu surmast poleks kolm ja enam päeva keegi midagi teada saanud. Telefon oli mul taskus. Lapsed magasid hilisõhtuses toas – ja ega nad veel moblaga helistada oskagi. Ehkki olime küülikutest juba loobunud, et laste une ajal väikseid ja paraku heal juhul nulli majandavaid loomi orjama ei peaks, vaid kirjutada saaksin, sain sealt porist tõusmise ajaks aru, et nüüd on vaja taas midagi äärmuslikult muuta. Kõik. Kas lähen mina Soome või tuleb Herlend koju tagasi, palk või mitte palk,“ meenutab naine. „Jah, ma loodan, et mõne aasta pärast tunnevad lapsed küülikupidamise vastu huvi, ühinevad ja osalevad. Puurid on ju alles. Ja küülik on minu jaoks olnud tõelise talu sümbol miskipärast. Mitte lehm – küülik!

Ent tänastel lastel on teised sümbolid. Vanasti oli ainumõeldav, et lapsed hakkasid talus kohe jõukohaseid töid tegema, kui oskused ja ulatamine lubas. Täies jõus inimesed olid põllul ja laudas vanurid koos imikute-maimikutega tubastel ja õuemurutöödel. Idüll!“

Heli arutleb, et selle idülli tagas tõsiasi, et mingi nett ei toonud lastele protesti ega eeskujusid – mis valikuvõimalused? kõik elavad nii! Samal põhjusel polnud ka lahutusi – talu kui majanduslik-pedagoogilist ettevõtet ei saanud lammutada. Ja hooldekodudest-pensionidest polnud mõtet rääkida sellepärast, et vanuritel oli tööjaotuses oma koht ning kellelegi ei tulnud pähe neid üksildusse ära visata.

Katsusid neid ka või?

„Nüüdseks tean, et me teeme kõike endale. Nii loomi kui kohustusi võttes tuleb arvestada, kui palju ise jaksad. Mingi abijõuga – ega ka teiste jaoks tegemisega – rehkendada ei saa,“ on naine kindel. „Ettearvamatustega muidugi neis tehetes arvestada ei saa. Märgilised katastroofid – nagu ka laste pidevad tõbitsemised ja lasteaiatahtmatus – panevad mõistagi juurdlema. Miks astub majaehitus järjekindlalt rütmis üks samm edasi, kaks tagasi? Miks küülikud-lambad – ja ka koerad-hobud – hukkuvad? Kui nende pisikeste, aga see-eest pidevate katastroofide põhjuseni ei kaevu, jäävadki loomad end inimeste vastuvoolu pressimise eest ohverdama ja maja näkku panema.

Raamatus kirjeldan taude, aina hävivat vannitoapõrandat ja painavat lastelogistikat võimalikult kiretult jah. Mida siin ikka kireda. Kes on paarigi väikelast paralleelselt riietanud ja lasteaiast lauluringi, pühapäevakoolist sünnipäevapeole tarinud, oskab ka sõnaohtra halata ette kujutada, mida need manöövrid nelja lapse puhul tähendavad. Iga loomakasvataja kujutleb tundeid, mis valdavad lootusrikast poegimistele panustajat, kes peab üha uusi surnud vastsündinuid kokku korjama ja „utiliseerima“ – võhikud küsivad vastikusega, kas sa katsusid ka neid laipu – teadjad elavad ka liigsete sõnadeta kaasa raamatus kirjeldatud ja minu blogis jagatud puuride desinfitseerimisele, loomakeste vaktsineerimisele ja ravimisele – ja seejärel taas ja taas haigeks jäävate laste kodus kuhjumisele, mis omakorda muudab mulle orgaaniliselt vajaliku lugemise – ammugi kirjutamise! – võimatuks.“

Heli loodab, et tänu tema teostele on unistajad-järgijad ehk siiski mõne ämbri eest kaitstud, alustavad analoogset kolgatat teadlikumalt – või jätavad alustamata. Õnnelikud on need, kel vanematega lähedased suhted ja koostöö. Ning väga õnnelikud on need tegusad naised, kelle mees on vähemati kuulekas, mitte kulukas lisalaps.

„Herlend – minust üsna mitu aastat noorem mees, kellele kogu vastutus, enesejagamine ja tagasilöökide tsunami ikka väga vara kaela voolas – ma ei kirjelda oma tekstides liiga isiklikult, mida olen tundnud, kui ta end garaažides sõpradega autodega mängides maandab ja perioodiliselt jooma pöörab. Vist ämma närvide säästmiseks olen nende pihtimustega tagasihoidlik. Herlend ise mu raamatuid ei loe – ja eluterve rahumeelikuna elaks ka ülima avameelsuse üle, arvan ma,“ naerab Heli ettevaatlikult. „Minu mees oleks väga meeleldi nõus olema üldse-mitte-meeleheitel koduperemees, kui mina pääseksin kõrgepalgaliseks rahateenijaks. Koduse isana saaks ta hakkama nii majapidamise ja lastega kui ehitamisega – mis tema Soomes-teenides kas seisab või on palgatöölise kah-tasandil teha.“

Koos!

Kui peremees käib seitsmenädalase rügamise järel kodus, on perel seal omad rütmid, milles külalis-papale õieti kohta pole. Ning kui naine ootab, et harva talu külastav mees tuhiseks tulles joonelt ehitustöhe, siis tulija ise tahab lihtsalt puhata ja oma lastega olla. Heli teab siiski, et igal nädalavahetusel kodus käivate papadega peredes on tunded veelgi hektilisemad – kohtumisrõõm, maandamistele kuluv nädalavahetus ja lahkumiskurbus igal reedel ja pühapäeval. Seitsme nädala tagant üks nädal abielu pole aga see, mille kinnistamiseks nüüd koos oma nelja lapsega pulmi hakata pidama…

„Olen otsustanud meie pere koos hoida ja edasi viia!“ kuulutab kirjanikuemand. „Mu esimene ise kirjastatud raamat on oma kulud tagasi toonud ja kohe saan tulude eest ka järgmise kirjastada – oma elust Ameerikas lastehoidjana. Ehkki see valik oli õhus, ei kirjuta ma järgmiseks orjalaevarahva raamatut, vaid loo perekeskuse rajamisest. Seni on muide nii minul kui teistel loojatel just rasketel aegadel ja surve all õnnestunud võrreldamatult produktiivsem olla kui idüllis hällides.“

Heli kõneleb ja kirjutab nii eneseabi kui teiste-teavitamise missiooni pärast – ning veenab täna nii ennast kui kõrvalseisjaid, et ta pole oma unistusi reetnud. Unistused on teisenenud. Ja järgmine periood on teadmata.

„Ideaalis ehitame õlg õla kõrval sel aastal elumaja valmis…“ unistab suur tüdruk ikka edsi, ehkki masu ja äpardused, lahkumised ja lagunemised on talle üsna valusasti vastu näppe andnud. „Pärast seda, kui mõni Reporter või kolmesed on meil külas käinud, ohivad kõrvaltvaatajad üksmeelse koorina – küll teil on seal talus raske ja töömahukas elu. On jah. Oma valik. Koos kõigi lisadega. Kui ma ei teaks, et kogu see lõputu töörinne siin ees ootab, ei oleks suutnud perekonda ka üle Soome koos hoida. Eelmine sinilind on konserveeritud ja kaanetatud. Uus alles koorumise ootel haudumas…“

Eesti 1944, Ukraina 2014, ? 2044…

Elmo Nüganeni ja Leo Kunnase uus linateos on KOHUTAVALT VÕIMAS panoraam. Rõhk mõlemal sõnal. Iga kaader sellest puurib sügavale inimsuse ja eestluse rakutuumadesse ja geenide aatomitesse. Raputab nii läbi, et oled nagu eksistentsiaalsele-emotsionaalsele-eetilisele miiniväljale astunud. Võis oletada, et ajaloofilme on juba piisavalt, hakkame ennast kordama. Ent Taska-film on saavutanud midagi uskumatut. Selle Miski, mida ei saa ei hea stsenaariumi ega teeneka režissööri pealt ette loota – see kas juhtub – või juhtub nii müstilisel kombel, nagu selles kuiva aastaarvu numbrit kandvas suurteoses.

Koos väikese kooliga ühiskülastust kogedes nägin, kuidas saalist väljus hulk nutvaid täiskasvanuid, kes pugesid kõnevõimetuina autodesse või pedaalisid pisaratest pimedana kodu poole. Küsides, kuidas need kodud meil üldse olemas saavad olla. Pärast sellist ajalugu. Sajandeid. Aastatuhandeid tapmist ja hävitamist, pidurit ja vennatappu. Lõpmatuseni. Tänagi – teiste vahenditega, aga ikkagi.

Ei loodus-, füüsika- ega loodusseaduste järgi ei tohiks olemas olla ei meie kodusid, meid ega mälestustki meist – sellepärast, et keelt ja selle kantud kultuuri ei saaks justkui olemas olla. Ja ikkagi on. See ajabki kõik täiskasvanud ja Mäluga inimesed kinos nutma.

See neetud ajalugu on eranditult igast perest igal võimalikul moel üle käinud.

Ja meist eestlased teinud. Kõige paradoksaalsemal moel. Ühed mu esivanemad on teinud holocaustist elu keskpunkti, teised esivanemad elavad oma turvakodulikus Skandinaavias hangunud viikingiverd välja filmis „Kummivilin“ näidatud striitreiss-moodusel.

Igas Eesti peres on esiisad võidelnud ühel või mõlemal valel poolel. Tapetud. Küüditatud. Rootsi põgenenud. Koonduslaagrites. Tapetud. Sunnitööl. Nuhkides pööratud. Ja veel kord tapetud.

Mu tänase talu maad ja metsad on kilde täis. Naabritel majaseinad ja isegi mööbel samuti. Mu papa läks pärast lastekodus elu alustamist 14aastasena sõtta – oli hobusemehest polgupoeg, kelle arukas hobune huntide käest ja külmasurmast päästis – ju sealt ka tütre geneetiline austus-usaldus-tänu selle loomaliigi suhtes. Isa leidis pelgupaiga oma nukuteatris, tänu kopsu läbinud kuulile, millest paranemiseks kästi laatsaretis laulda, sai lauljaks. Ent seesama sõda tegi minust isatu, loomadele pühendunud Lumivalgekese. Asjadevahelised seosed tungivad kondiüdini. Just tänu sellele filmile. Mis on täis koletut, igavese jõena voolama jäänud ühisvälja.

Selles ühisväljas on valgete-punaste poolte vahele jäänud sinisilmsed poisid. Surmaeelne silmside kui teatepulk – põgenikevoori mõrvamise käigus ellu jäänud väike tüdruk selle noore daami koju kolitud lastekodus, kelle vend ja kelle armastatu ja… lõpuks tuleb tubli tibla, kes saab ta tõenäoliselt endale. Hämmastava ja kummastava auga. Koletute seosteta. Keegi ei loe enam, kui palju keegi tappis.

Filmi edenedes tuimeneb ka publik – nagu telekat vaadates. See on õõvastav harjumine inimliha hakkimisega marsruudil Sinimäed-Sõrve.

Veel kord lähen seda filmi vaatama mitte sadomaso pärast, et veel neid üdipisaraid nutta saaks, vaid nüansside nautimiseks. Linal on meie meesnäitlejate mitme generatsiooni paremik: Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla, Hendrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Priit Pius, Märt Pius, Hendrik Toompere juunior, Gert Raudsep, Mait Malmsten, Ivo Uukkivi, Rain Simmul, Peeter Tammearu, Priit Loog, Ain Mäeots – ja kaunis Maiken Schmidt. Kusjuures ka siin annab tunda meie väikerahva needus – need tegijad pole mitte ainult Eesti paremik – maailma tase ka! Aga – eesti keel, kauge temaatika… Ja nüüd paluks kõik mandariinid, oskarid ja gloobused sellele filmile.

Kes viiks selle ülisugestiivse ja üleinimlikult sügava šedöövri igasse Eestimaa vene kooli??? Võib küll öelda, et kes peab, see näeb. Aga nõnda meist vasakult paremale ja paremalt vasakule edasi-tagasi üle trampima jäädaksegi.

„Kes nendest seal sinu isa oli?“ küsis mu väike tütar, kes hoidis kogu filmi aja klassiõdedel kramplikult käest kinni. Verd, higi, pisaraid…

„Toru oled või – ma olen ju olemas – järelikult jäi minu isa sõjas ellu.“

„Aga miks sa siis sedasi nutad?“

„Sellepärast, et ma olen olemas.“

Aamen.

Suurte tüdrukute laste-poole-pööratud südamed

Kati Saara Vatmann

Naised, kes on oma eneseteostuse ja elukaarega jõudnud tippu, ühinevad klubidesse ning pööravad oma südamed ühiskonna kõige nõrgemate poole, kellest isegi valimiseelsed lubadused ei kõnele. Tallinn Hansa Rotary Klubi ühendab täna 33 daami, kes tegutsevad ega oota, millal suur poliitika noorima-hapraima põlvkonna puudustkogevate lasteni jõuab. Nemad on juba jõudnud. Üks Eesti 16 Rotary klubist korraldas Remnikul juba möödunud suvel Päikeselaagri, mis võib naiste ühistööna osutuda õhukese sotsiaalse kogemuse ja kultuuritaustaga lastele-noortele aknaks tulevikku, mida nende vanemad neile pakkuda ei saa.

Tallinn Hansa Rotary Klubi charterpresident Sirje Kallasvee, kes on ühtlasi Rotary International’ piirkonna 1420  Eesti koordinaator ja Eesti Rotary Keskuse juhataja, kirjeldab ühiskäivitavat jõudu nii: „Meie klubi, nagu kõik ca 34 000 Rotary klubi üle maailma, kohtuvad kindlatel nädalapäevadel ja kellaaegadel kokkulepitud kohas, et vahetada mõtteid ja teadmisi, tugevdada sõprust ja sotsiaalset võrgustikku ning määratleda oma võimalused ühiskonna valupunktide leevendamisel kaasa lüüa. Meil kõigil on midagi anda:  ühtedel tohutult ideid, teistel vaba aega, kolmandatel ainelisi vahendeid. Ühiste mõttetalgute tulemusena oleme oma klubis alustuseks otsustanud oma ressursid kooskõlas ülemaailmse Rotary liikumise põhimõtetega panna teenima  puudustkannatavate laste huve.“

Kristel Voltenberg – Eesti advokatuuri kantsler, pressinõukogu ja Lastekaitse Liidu vanematekogu liige, Tallinn Hansa Rotary klubi kogukonnateenistuse juht, on üks elujõust pakatav küpses eas naine, kes on kummagi tiiva alla kogunud puudustkannatavate perede lapsed, lisaks naiste kriisikodu asukad. Abikaasa pidevate töörännete ajal meisterdab Kristel koos Päikeselaagri projektijuhi ja kaasrotariaani Kadri Purje ningteiste innustunutega andunult… krepp-paberist roose, mida 8. märtsi heategevuskontserdil Remniku laagri heaks müüa.

„Inimesed leiavad üksteist õigel eluhetkel üles,“ teab Kristel. „Võime kõrvuti läbi aegade paralleelmaailmades kulgeda, ilma et kohtuksime – ja ühel päeval oleme samasse lainepikkusse küpsenud, et ühist asja ajama hakata. Nii sünnivad Päikeselaagrid, nii võtame hättasattunud oma hoole alla. Naised moodustavad parimasse ikka ja õigeimasse energiasse jõudnult kõikevõitva MEIE.“

Parimas eas Eesti piigad

Täna on Tartumaalt pärit Sirje kui Pärnust võrsunud Kristel piisavalt positsioonikad ja kindlustatud, samas nii lihtsad, inimlikud, heatujulised ja loomulikud  ning võimust ja edust rikkumata.  Nad teavad, kui oluline on lapsepõlves oma võimeid proovida ja andeid avastada. Sellepärast püüavad nad ka lastelaagri ühe nädala jooksul  lastele võimalikult palju võimalusi pakkuda – erinevad töötoad, esinemised, võistlused, toredad külalised lisaks.

Kristel ise püüdis juba lapsena võimalikult igas suunas ennast arendada ja teostada. Tema õnneks oli Pärnu 1. – tänane Ühisgümnaasium – ka neil aegadel, mil hästiõppijad pugejateks põlati, „õppimiskallakuga“ kool: „Olin trullakas ja tõhus tüdruk, hästi pikk ka veel – aga nii hullusti seda mulle ei öeldud, et seda praegu mäletaksin. Liiatigi teadsin üsna täpselt, mida kõike ühe korraga ja kordamööda teha ja kogeda tahan. Minu tee on olnud algusest saadik minu, mitte kõrvaliste arvata. Nõudsin end balletiringi – ja mind võetigi vastu! Olin nii painduv, et minu peal oli hea teistele tüdrukutele ette näidata, kuidas peab. Hiljem tuli klaver, mille ema kasinatele võimalustele vaatamata jupikaupa tasudes koju tõi. Mul oli väga hea klaveriõpetaja, aga oli ka pisaraid, kui pidin üksinda noodist ette laulma. Paari aasta eest ostsin ise enam kui 100-aastase klaveri ja tuletan tasakesi meelde, kuidas helid tekivad. Mehele veel ette mängida ei tihka.“

Naine, kes mõistab, kui paljust jäävad puudustkannatavate perede lapsed lisaks elementaarsete vajaduste katmisele ilma, oli üks nendest, kes sõudepaadiga Pärnu jõel sõudis. Ning edasi sõudis end Tammistesse välja – harrastas seal vibusporti, nagu paljudele täpse käe ja silmaga kuurortlinlastele kombeks. Hilisemas elus on Kristel ratsutanud ning uus suur armastus on purjetamine.

„Kõige tugevamalt aga mõjutas minu süvahoovusi Pärnu teatri juures tegutsenud kooliteatris osalemine. Aare Laanemetsa lavastatud „Olevused“ oli minu jaoks nii oluline mõtlemis- ja kehastamisaine, et selle osaraamatut tükkis oma püüdlike koolilapse-kommentaaridega olen kodust kodusse kaasa kandnud ning praegugi on ta mul käeulatuses magamistoa kummutis,“ tunnistab Kristel, kes tahaks, et Tallinn Hansa Rotary Klubi abiga jõuaksid võimalikult paljud noored kultuuriläteteni – selleks  tehakse koostööd ka muusikali „Billy Eliot“ lavaletoojatega.

Kes on harjunud lapsena end igas suunas rakendama ja pürgima, saab ka edasises elus ühe korraga mitmel teljel kootud. Näiteks ülikoolis lapsevankrit lükates juura cum laude lõpetatud. Kuna töö kõrvalt on Kristel veel kaks korda ülikooli magistrina lõpetanud, on ta nüüd kolmekordse magistrina tegemas  pingutusi juhtimisteaduste doktoriks saamise teel.

Ühendustes peitub jõud

Kui klubi otsustas ühendada jõud iga-aastaste Remniku lastelaagrite korraldamiseks, pakkus klubiõde portreefotograaf Kadri Purje programmile nime – Päikeselaager, mis kohe heakskiidu leidis. Kadri idee on ka omavalmistatud hiigelsuurte paberrooside meisterdamine müügiks  päikeselaagri heaks korraldatava 8. märtsi heategevuskontserdi eel. „Need kümned ja sajad lapsed, kes kasvavad puuduses, ka emotsionaalses!, vajavadki just suvel tegelikku toetust. Siis pole sooja söögiga kooli, kuhu üksilduse ja kurja ilma eest varjuda,“ põhjendavad Päikeselaagri programmi eestvõtjad. „Meie laagrites on lastel lisaks palgalistele töötajatele- kasvatajatele võimalik kohtuda arstide ja teiste erialade esindajatega, kes jagavad õhukese tausta pealt pärinevatele noortele nädala jooksul võimalikult palju erinavaid kogemusi. „Me peame puuduses elavatele lastele õpetama olmekultuuri enesehooldusest ruumikorrastuseni, perekogemust ühisest lauda istumisest noa ja kahvli hoidmiseni,  jagama kultuurikogemust,“ loetlevad naised. „Näiteks Pärnu kalakultuuri entusiast Esta Tamm  tekitas laste seas tõelist furoori lihtsate kalaburgerite valmistamise õpetajana. Lapsed, kes ei teadnud seni praetud räimest eriti midagi, võisid neid ise praadides ja saiakolmnurga vahele pistes sööma jäädagi. Kui arst õpetas noortele esmaabi võtteid, ei raatsinud nood endale näitlikult ümber mässitud sidet enam äragi võtta. Kontserdid ja etendused, kohtumised huvitavate inimestega, paljud spordialad – kõik on neile lastele tänu laagritele kättesaadav“, kirjeldab Kadri Purje (pildil keskel punases kleidis).

„Me pole kaugeltki nii naiivsed, et arvame, justkui nädal täisväärtuslikku elu ongi lahendus. See on pigem nagu akna avamine ja näitamine, millised võimalused maailmas olemas on. Lapsed kinnitavad, et lähevad Remnikult oma argipäeva täiesti uue hingamise ja värske eneseväärikusega. Nad teavad, mille poole pürgida,“  täiendab Kristel.

Laagri abil järele aitamist ja järje peal hoidmist vajavad lapsed suunavad Remnikule lastekaitse- ja sotsiaaltöötajad. Nende talvist tegutsemist klubinaised jälgida ei jõua – nii klubi kui projektid on ju vabatahtlikud omast-ajast-algatused. Sellest hoolimata kujunevad ikka projektisisesed väikeprojektid. Kristel kirjeldab: „Just sain kaks kasti raamatuid meie Päikeselaagrile. Laadisin aga oma autosse ja nädalavahetusel võtan need ka ükshaaval üles kirjutada, et ellu sikutada üks väike  projekt suure projekti sees – Päikeselaagri oma raamatukogu. Tegelikult raamatukogu ja mängutuba. Teeme selle põhimõttel, et lapsed saavad laagris lugeda – kui tundub, et ei jaksa suures kambas trallata või lihtsalt tahaks väikest vaikset momenti – ja kes ikka väga tahab lemmikraamatu kaasa saada, saab ka. Paneme Päikeselaagri pitsati – mille kujundus on meil koos laagrilipu kujundusega nüüd ka kenasti olemas – sisse ja jääb toredaks mälestuseks. Kogume kasutatud raamatuid ja ka kodudes ülejäänud korralikke lauamänge. Ladu on praegu minu kodus kabinetis, mis  ühel kenal hetkel Remnikule rändab – kõik ilusasti ülestähendatud ja tembeldatud. Ka sellel projektil saab olema oma vedur – pärnakast Raili Mengel (pildil keskel triibulises kleidis). Õige pea kuulutame Facebookis  välja ka raamatute ja mängude kogumise. Muide, rääksin ka ühe suurema raamatupoega, kas nad ei võiks annetada laste- ja noorteraamatuid, mis neil on allahinnatud ja millele nad kampaaniaid teevad. Aga vastus tuli  EI. Saan aru, aga ei saa tegelikult ka… Ilmselt teeme ühe väikese ringi peale kirjastustele, äkki nemad saavad annetada. Ega raamatuid, mis on juba ilmavalgust näinud, ole ju mõtet kusagil ladudes koitada lasta. Raamatud on LUGEMISEKS. Ja raamatul ei saa ka aku tühjaks.“

Märkamise kaunis kunst

Naised teavad ka, et ühiste jõududega tuleb pürgida võimalikult kõigi nende häda avastamise-tuvastamise poole, kes vaikides kannatavad ja kelle väsimus-valu-puudus näib enesestmõistetavana. Mida see kindlasti pole.

Kui puudustkannatavate laste õnnetust on veel tavaks märgata – 45-60 tuhat tühja kõhu ja tihti olematu kultuurikogemusega lapse olemasolust on keeruline mööda vaadata – siis tasase ja tubli teekaaslase ummikussejooksmisest on lihtsam üle joosta. „Oleme nii harjunud ja veendunud, et naised on lõpmata tugevad, et ei märka, millal üle töötanud või murest puretud kolleeg on murdumas. Tallinna naiste kriisikodus näen naisi ja emasid, kelle probleemide  lahtiharutamine on tihti väga mitmekihiline ja tõsine ülesanne. Aga kõik on tehtav. Peaasi, et need emad-naised õigel hetkel üldse turvakodusse satuksid. Et oleks kohad, kuhu minna. Sealt edasi tuleb vajalik abi. Tihti piisab toetusest ja julgustusest ning inimene ei murdu,“ teab Kristel.

Ka tavakodudes juhtub ju uskumatuid õõvalugusid. Ka kenades korterites kasvavad lapsed, kelle vanemad on üha soomedes või muidu tööl ning kes kasvavad heal juhul telekas-arvutis, halvemal juhul tänaval. „Jah, me peame ka nende lasteni jõudma. Päike paistab kõigile võrdselt – see on ka meie Päikeselaagri moto ja deviis,“ ütleb Kristel.

Sirje lisab, et maailmaparandamine saab ja võib sündida sammhaaval – oht on läbi kukkuda ja pettuda, kui proovida kõike korraga teha. Selle vältimiseks kasutatakse klubiliikmete  sünergiat – ühiselt valitakse tähtsusjärjekorrad ja tegevuste strateegia.

Naised arutlevad, et rumala uhkuse aeg on möödas. Esiteks sedapidi, et kui kellelgi on tõepoolest raske, tuleb abi paluda – kasvõi hüüda. Või näidata, kes lähikonnas vajab edasi rassimiseks pisukest inimlikku dopingut. Teiseks todapidi, et positsioonikad ja edukad inimesed ei luba endale enam upsakust ega suurustamist – tõelise suuruse tunnus on õiglane jagamine ja abivalmidus. Päriselt ka.

Üsna kindlasti algavad mõne Päikeselaagri toel elumõtte avastanud tulevase suurkuju memuaarid nii: …ja siis viidi mind tänavalt Remniku laagrisse, kus ma sain teada, milliseid elukutseid maailmas on ja kuidas nendeni jõuda…

8. märtsil  Estonia kontserdisaalis toimuva  heategevuskontserdi peaesineja on ansambel Noorkuu. Korjandus, mille kohta saab FB Päikeselaagri profiililt lugeda, kestab aastaringi. Juuli viimastel päevadel algavasse laagrisse on Rotary-daamid oma puhkusegi planeerinud. Mullu sõideti nelja autoga, tänavu on paljud naistest otsustanud mitmeid päevi Remnikul veeta. Nad kinnitavad, et ühiskondliku positsiooni ja saavutuste varjus on enamus neist sündinud… kanaema tähtkujus.

Küljeveerg 1

Rotary liikumine on 110 aastase ajalooga ühiskonna teenimisele pühendunud organisatsioon, kuhu kuulub üle 1,2 miljoni rotariaani enam kui 34 tuhandes klubis üle maailma. Rotary põhimõtetest tähtsaim on Nelja küsimuse test. Kaalu oma mõtteid, sõnu ja tegusid, küsides endalt:

1) Kas see on tõde?
2) Kas see on õiglane kõigi asjaosaliste suhtes?
3) Kas see tugevdab head tahet ja sõprust?
4) Kas see on kõigile asjaosalistele kasulik?

Rotary liikumine Eestis sai alguse 1930. aastal kui asutati esimene klubi Tallinnas. Käesoleval ajal tegutseb Eesti erinevates linnades 16 klubi enam kui pooletuhande rotariaaniga.

​Eesti Rotary klubid ​eraldi ​on meie riigi isesseisvuse taastamise järgselt panustanud paljudesse ettevõtmistesse, mis on ​seotud kultuuriväärtuste taastamisega, noorte ja haridusega, puuetega inimeste ja vanuritega, spordi- ja vaba aja rajatistega jms.​

​2015. aastal käivitub ​Eesti Rotary Keskuse eestvõttel ellu kutsutud koolijuhtide ​arenguprogramm „Toetus Eesti kooliuuendusele“  kus klubid ​esmakordselt ​üheskoos panustavad Eesti tuleviku hüvanguks.  Vajalik ​kaasaegne​  õpikäsitus ja muutused koolis on väljakutse kogu ühiskonnale​, kus  Eesti Rotary klubid soovivad kaasa rääkida koostöös  Haridus- ja teadusministeeriumi, Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja Eesti Koolijuhtide Ühendusega.  Programmi kandideerimine kuulutatakse välja käesoleva aasta kevadel  ning koolitustegevus on kavas käivitada 2015/2016 õppeaastal.

Küljeveerg 2:

Tallinn Hansa Rotary Klubi on võtnud südameasjaks pakkuda ka vähekindlustatud perede lastele võimalust kogeda elu elamusterohkes suvelaagris.
Eestis on palju peresid, kel ei ole võimalik kinkida oma lastele suvelaagri kogemust. Mitte kunagi. Ometi väärib iga laps, uudishimulik ja mänguhimuline, naksakas ja naaskel, oma lapsepõlve ägedaimat kogemust – sellist nagu meenub meile oma lapseeast.

Projekt PÄIKESELAAGER on suunatud solidaarsuse ja tolerantsuse suurendamisele ühiskonnas, pakkudes vaesuses ja sotsiaalselt haavatavate perede lastele programmi nende igakülgse arengu ning sotsialiseerumise toetamiseks suvisel koolivaheajal väljaspool linnaruumi. See on teine aasta Päikeselaagri projekti korraldada. Selle aasta laager mahutab kokku 180 last.
Ka laagri nimi – Päikeselaager – viitab laagri sisule – paistab ju päike kõikidele võrdselt.

Päikeselaagri projekti toetamiseks saad annetada Sinule sobiva summa järgmiselt:

Tallinn Hansa Rotary Klubi MTÜ arveldusarvele EE972200221059664072 märksõnaga „ Päikeselaager“/ kantud tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute nimekirja.

Helistades numbrile 9001210 annetad 5 eurot ning suurema summa annetamiseks võib helista veel mitu ja mitu korda samale numbrile.

Märka Märki

Kati Saara Vatmann

Mina ja ebausklik? No andke andeks! Olen sügavalt usklik, Algallikaga alandlikult ühenduses inimene, kes püüab võimalikult tundlikult Märke märgata. Neid Märke ja märkamisi tavatsetakse eestikeeli aga nimetada ebausuks – järelikult tähendb maarjamaine semiootika, et märgimärkaja on ebausklik jah!

Oma särk on kõige ligedam – nahk on märg ennete ja tavade järgimisest. Enne kui väidame, et pole ebausklikud – jälgigem oma päeva ja tegevust!

Minu majapidamises oli ümberehitus juba alanud, kui avastasin, miks sisetunne mul seda teha käskis. Tarberehkendus ütles, et halvastiehitatud kõrvalhooned tuleb lammutada ja nende asemele rajada varjualune, mille kolm seina on heinarullidest ja üks puuriit ning keskel hobustega aastaringselt tegelemiseks sisemaneež. Senisest saunast-aidast ning tallist sai ümberpaigutatava ehitusmaterjali kogum. Et kõrvalhooned lammutada, oli vaja esiteks mulle elumaja teisele korrusele magamistuba ehitada, siis mu senisesse magamistuppa uus saun tekitada ning seejärel esmalt praegune saun lammutada, sellest saadud materjalist uus tall elumaja juurde kaevu taha niimoodi luua, et automaatjootja saaks ühtlasi mu argielu säästvamaks muuta.

Ebausu seisukohast aga tähendas kogu mu senises magamistoas ja majapidamises kulgemine ärkamisest saadik üleüldist vasakpööret. Voodist vasaku jalaga välja, pööre vasakule, väljudes vasakule – aina vasakule! Magamistuba ees, tall järel on kõik paremale pööranud – voodist välja paremale, majas sees puha parempöörded, väljudes samuti paremale ja paremale.

Sellepärast ilmselt Härjapõlvikud mu kodus toimunud ilukirurgilisest projektist Katus sõidab nii vaimustunud olidki, et läksid õhinal kihama ja osalesid nii projekteerimisel, tööde reastamisel kui tehnilistes pisiasjades. Asi oli olemuselt kohe eos õige – õhk rõõmsast saginast tiine.

Ebausk, tõsi küll, Härjapõlvikutest kõnelda vist ei luba. Näitlejanna Silvia Laidla ütles kord, et kui väga helladest asjadest rääkida, siis päkapikud lähevad ära. Aegajalt, kui oma koduleheküljel www.aabramihobulausujad.ee Soone talu päevaraamatus plaane pean ja rõõme jagan, kahtlusi sõnastan ja ennast julgustan, küsin ka eneselt: ehk annan selle avameelsusega relva reptiloidide kätte? Ehkki mõtlen, et olen päeviku aususega teekaaslastele toeks ja järgijatele hoiatuseks, võivad mustad jõud ju iga hambusaadud sõna selle lausuja vastu pöörata. Eks ma siis veenan end – vastupidi! Anna asjale nimi – ja see juhtub!

Mu poeg Aleksander hoiatas äsja nooremat õde, kes päeva alustades jaki tagurpidi selga tõmbas: ära keera seda ümber, nüüd peadki kogu päeva pahupidi jakiga olema, muidu läheb jamaks. Ka mina ise kannan hommikul nihu selga sattunud vesti kuulekalt, taskud seespool. Ebamugav on küll – telefon on sel kombel sügaval korseti vahel – ent telefonile vastates jõuad sel moel esiteks tunnetada, kes helistab, teiseks end positiivselt häälestada, mitte õõõh!ägada, vaid helistaja suhtes hõissa-hoiaku riiete seest üles otsida. Ja see toimib.

Nagu tundub toimivat ka loendamine.

Ma loendan üsna kõike. Pesumasinasse pandavaid riideesemeid. Söödatopsikutäisi. Harja-mopi-lapitõmbeid. Labida- ja kärutäisi. Samme ja sülemeid. Ühest küljest võib seda pidada neuroosi tunnuseks. Teisalt laeb loendamine siin-ja-praegu olekusse. Mida on väga keerukas saavutada – rääkigu Eckhart Tolle, mida tahes, õpetagu oraaklid, kuidas tahes – inimene planeerib ja haletseb ennast ikka minevikus ja tulevikus. Ja hobuste bokse puhastades – tingimata tagumisest boksist esimese poole ja uksest välja suunas, nii nagu ka elumaja puhastatakse tagant ette, uksest välja – laen end just tänu loendamisele maha, pääsen meditatiivsesse seisundisse ja saan tühjaks-puhtaks – misjärel tekkinud kergendus on kena hobustega kallistades värsket väge täis pakkida.

Sünni- ja sündmuskuupäevade ristsummasid arvutan. Ning iga oma käitumist valides pean silmas, et mul on vastavalt sünninumbrile 11 käituda nii Meistrina kui taanduda ristsummas 2-ks – mis pole ka paha, aga on kergem vastupanu ja nõrgem lahendus.tugevate lahenduste heaks kasutan alateadlikult numbrimaagiat – liigutusi-samme-koormaid peab saama 7, 9, 11, 21 – mitte 6 ega 8, saatanlik ega lõpmatu arv.

Päevapidi edasi edenedes – olen õppinud nii telerist kui teatrist-kinost-kontsertidelt Märke saama.

Isik või teema, lause või assotsiatsioon kannab palju sügavamat sõnumit kui pindmine-näiline. Sama kehtib ka esimese vastutulija kohta, keda kodust väljudes näeme – olgu see külakass või akadeemik, ta kannab väge. Nii, nagu kannavad sõnumit meie kohta ja näitavad meie olemuses arendamist vajavat, muutmist eeldavat ka meie naabrid – keda me justkui valida ei saa. Aga nende sattumine meie kõrvale on Alu hingenõustaja Ulvi Saare sõnul kõnekam kui kestahes kaasteeline-hingesugulane.

„Mine sa…“ tahaksin pahatihti noorele alalismäägivale utele röögatada.

Olen käratanud ka. Ja õpetuse saanud. See utt, kes mul pidevalt kannul ja köögiakna all, mind jälgides aia taga ja kõrva ääres lõugab, sai niiskel-tuulisel talvel külma. Oli ise samal ajal esmakordselt tiine ning ühtlasi alles kasvas – ja jäi haigeks. Veetsin väga vaikse nädala seda kisakõri sooja päevalilleõli, glükoosi ja vitamiinidega poputades. Nüüd, kus ta jälle reipalt määgib ja tema kerekene kenasti kasvavast tiinusest räägib, ma enam seda mine-sa-käratust ei harrasta. Lähebki!

Samamoodi ei võta ma enam sõna musta vana mära peale, kes oma viimast tiinust kannab.

Varem tavatsesin tänu sellele, et ta on teiste hobustega õel ning samas vanusest kõva kuulmisega, end tema peale tühjaks pröögata. Ent kui ta täku juures käies vahetult enne kojutulekut teise mära tagumiste kabjaraudadega hullu kitli sai ning mu väike tütar teda jalutades-poputades ta tagasi elule ja kenasse sisukasse kosumisse tõi, lõpetasin teisi hobuseid kolkiva-terroriseeriva vanamoori sõimamise.

Pihta saab. Katki läheb.

Aga mina? Kuhu siis laadida ärritus igapäevasest jurast – lapsel on pidevalt prillid kadunud, sest ta ei taha neid kanda, ta kipub raamatulugemise asemel telekat vahtima, sest see kõnetab teda selgemalt, ta unustab hambad pesta ja püüab hommikusöögist kõrvale hiilida… Füüsiline töö – puudevedu, lumekühveldamine, heinarullide haldamine – aitab ärrituse maha laadida ilma sajatust, kasvõi kogemata needmist õhku paiskamata. Tegus väljaelamine ei lase vihal ka iseseisva vabanenud kehandina ringi luusima jääda, et siis kedagi giljotiinina või mind ennast bumerangina tabada.

Kui kaos ja hääled, pidev põhitegevuse katkestamine telefonikirjade-sõnumitega inimese halvab ning ootamatud tõrked-muudatused-kuhjumine ajab keskmest välja ja ärritab, siis tulebki olla halvatud. Nagu ütleb eestikeelne sõna.

Halvatud olemine õnnestub mõningase harjutamisega meditatsiooniks keerata.

Mediteerides saab teada, millest kaos tekib, mida pidevad häirivad hääled tegelikult ütlevad, miks põhitegevust katkestatakse. Kes ei saa aru, sellele saadetakse haigus. Liigeste valu paneb iga liigutuse üle mõtlema ja jälgima, millised sooritused ja milliste assotsiatsioonide tõttu haiget teevad. Allergia näitab immuunsuse ja vastupanuvõime kadu kaugele – et kõik näeksid. Ja allergik ise läbi tunnetaks, mida tema lööbes-kestendav-paistes nägu tema eest kogu maailmale hüüab ja näitab.

Haigus pole häbiasi. Väga isiklik asi on.

Üksteisele oma tõbedest pihtides esitame selle näiliselt süütu kõneainega tegelikult üksteisele visiitkaardi – mul on sellised ja sellised sisemised kärisemised, mis avalduvad nii- ja naasuguste haigustena.

Kas ja kes meiega säärase visiitkaardi peale koostööd tahab teha, sõltub tema enese visiitkaardist – sama värk nagu naabritega. Haigused ja naabrid näitavad meie hirme ja tegelikku kulgemist kõige võltsimatumalt.

Meie loomadega toimuv samuti. Selles jõudsin veel selgemaltki kui oma kodus toimuvat jälgides selgusele siis, kui toimetasin Heli Künnapase uut raamatut „Minu ilus elu maal.“. Ta kirjeldab seal, kuidas nii elumaja kui kõik tema peetud loomaliigid kinnitasid üks samm edasi kaks tagasi tehnikas, et miski peab olemuslikult ja põhjani muutuma. Tahtes endale ja kogu maailmale tõestada, et kirjanikul-poliitikul-sotsiaaltegusal naisel on võimalik lasterikast loomakasvatustalu pidada ja vedada põrkab naine kokku küülikute taudide ja elumajas üha peale tungivate vee- ja elektrijamade, vammi ja ahjude terroriga, oma enese koer murrab lambaid, hobuse hinnaline paaritus päädib varsa surmaga… Ja naine koos nelja väikese lapsega läheb Soomes raha teenivale mehele järele, et vähemasti pere ses vastuvoolu kroolimises koos oleks.

Hinge matab. Sõnastamine raiub teatud protsessid ja õppetunnid otsekui kivisse. Enamus meist õpib oma kogemustest ja vigadest – teiste katsumustest õppimine on õpik edasijõudnutele. Ja ebausu aspekti ses õppetunnis võiks sõnastada juutide armastatud väljendiga: ärgu käigu see teie kohta – mingu teil paremini.

Kuivõrd ma üha loendan ja tegelen lakkamatu numbrimaagiaga, vaatan oma enese igapäevast blogi pidades tiba murelikult 800.sissekande lähenemise poole. Selleks ajaks pean olema osanud praegu hirmutavalt lõpmatuna tunduva 8 õnnelikuks igavikuks kodeerida. Saabub lõpmatu õnn ja küllus.

Mida ei tohi narrida ebausule risti vastu raiudes: leiba ei tohi pilduda – ei üle aia hobusekoplisse ega ammugi mitte aknast välja – ka mitte siis, kui leib lendab lammastele. Peost tuleb anda.

Mida aga rahaga jällegi kunagi teha ei tohi. Ei anta peost pihku, vaid pannakse letile. Ent ridiküli ja selles sisalduva rahakoti põrandale panemise suhtes ollakse jällegi eriarvamustel. Kui Inglikaitse Rita Kaljus jälgib hoolega, et ükski terariist ruumis ei jääks teravikuga ühegi elusolendi poole – mitte ükski, mitte kunagi! – ning et ridiküli koos tengelpungaga põrandale ei pandaks – raha solvub! – siis mesindustalu taimetark Ene Laur väidab vastupidist: maa seest tuleb vägi – tahad vägist kotisisu, pane ka kott põrandale, et ta täis saaks tulla!

Sisetunde asi, arvan ma.

Sisetunne ütleb, et haigeks end hädavaletada ei tohi – jäädki.

Ka õilsa eesmärgi nimel ühtki energeetiliselt musta tööd oma kodus teha ei tohi – keegi kallitest võib pihta ja viga saada.

Viimaste aegade kogemused näitavad, et mida küsid, selle saad – pisihirmud täituvad hetkega, ent õnneks täituvad ka palved ja unistused täpselt ja kohe. Tuleb vaid taevasest kataloogist tellimisega väga täpne olla.

Saagu, saagu…

Tõotatud maa Mina valijatele

Kati Saara Vatmann

Ajast, mil nõukogude okupatsiooni käest abielluti õnnetult Eestimaalt minema, on jäänud eelarvamus, et välismaalasega abiellumine on ärasõidupilet valge laevaga tõotatud maale. Sellest tulenevad ka tänased kõikvõimalikud lodevuspagulase-laadsed aunimetused. Tegelikult tõmbab Eesti vastupandamatu jõuga nii teisale-abiellunud eestlannasid tagasi kui ka üsna sageli nende mehi – või täiesti vabu mehi nonde iseseisva sisetundelise otsusena! – Eestimaale elama.

Sädelev lauljatar Aile Asszonyi on ungari verd, võõrsil abielus, ent ametlikult ikkagi rahvusooper Estonia lauljatar, kes käib ilusal emamaal jõulist lavatööd tegemas väikese poja beebiea kõrvalt. Teda ankurdab Euroopasse muusika, mitte mugavus.

Klaasikunstnik Kristi Ringkjob tutvus Ameerikas reisikorraldajana töötades oma iti-gurust viikingiverd mehe Trullsiga, kelle tõi Eestisse elama – on Tallinnas ja Saunakülas resideerides ja luues kasvatanud kaks teismelist poega, saanud pesamunaks hiljuti tütrekese – ning siin kõrgkoolis õppejõuna töötav mees räägib tegelikult päris toredasti eesti keelt, ehkki kipub seda varjama.

Armastuse tiivul Eestisse imporditud hindudest saavad siinses kliimas ja džungliseadustes hakkama ja õnnelikuks umbes pooled. Erinevast rahvusest meeste olemusse sedavõrd keskendunult süüvinud, et raamatusari on sündimas, psühholoog-koolitaja Katrin Aedma püüdis hinduga abielus olles Vicky pingutusi nii jälgida kui toetada. Ent lõpeks jäi mehe katse oma kultuuri, kokakunsti ja massööriandeid Maarjamaal juurutada, põhjamaisematele meestele ikkagi alla.

Lauljatar Airi Vipulkumar Kansaril on eestlaste tõuvärskendus ja pildirikastus edukamalt läinud. Ka tema koges hindust abikaasat Eestisse kaasa tuues, et India kokandus-jooga-tervendus ei pruugi peret toita, sest pakkujaid on niigi palju. Igast rahvusest. Kõik aina masseerivad ja tervendavad. Eestlased ise ka. Seega vajas Vipul oma joogakooli rajades suure ja kauge suguvõsa toetust. Airi laulis pojakest oodates viimase vindini ning naases beebi kõrvalt esimesel võimalusel lavale. Vipul aga asus tööle suurde vabrikusse erialatööle, insenerina. Mis pole küll nii vaimne-eriline-õhuline kui elukutselise hinduna töötamine – ent ei tähenda, et võõrsilt tulnu iseenese peaks palgatöhe ära kaotama.

Kõigi nende naiste, kes on rahvaste paabelisse sukeldumise asemel Eestisse jäänud või tagasi tulnud, põhiline argument ongi: alati tuleb valida Mina – kui see Ise kaduma läheb, peab kasvõi meeleheitliku või mõistetamatuna näivaid samme astuma, et tagasi iseendani jõuda.

Pani Sobolewska

Sisekujundaja ja feng-shui konsultant Riina Eigi-Sobolewska abiellus poolakaga kaheksa aastat tagasi. Poola sobis mõnda aega tema temperamenditüübiga – mis oli enne sinna ennast leidma mineku aastaid küllaltki konfliktne. Praegu on kunstnikuemandal käsil pigem visiitabielu – põhilise osa ajast on ta taas Kadriorus ja tegevjuhib oma originaaltapeetide ja feng-shui firmat Most Interiors – ent ära olles õppis iseenese hingerahu huvides isale ja emale andestama. Tänu äraolekule sai naine teada, et seda, kes ise on hajali ja endaga tülis, ei mõista ega hinda ei vanemad ega lapsed. Iseendaga sõbrustamise ja läbi andestamisele iseeneseni jõudmise protsess on kestvalt töös ja teeb imesid. Nii, nagu Riina sõnul teeb imesid ka suhtumine oma lastesse kui kutsutud külalistesse, kellest igaüks on eriline olevus, kes räägib meile meist.

„Oma mehega, ripplagede valmistamise suurfirma hästimakstud keskastme mänedžeriga, tutvusin sisekujundajana ühel messil. Kui asutasin tema juurde Poola kolima, otsustasid mu lapsed siia jääda. Poeg astus ülikooli. Tütar valis 16aastasena iseseisvumise – vanaema ja mu samuti kunstnikust õe pere olid ju läheduses. Ent vaatamata sellele, et varajane oma elu alustamine oli neiu oma otsus, on ta senini sedavõrd etteheitev, et on lahkesti nõus mind… sõbratari ja kolleegina kohtlema. Leian paljudes raamatutes ja filmides üha hingepidet teiste emade pihtimustest, kellel samuti pole õnnestunud oma lastele meeldida,“ nendib Riina. „Pikk turnee Eesti-Poola-Eesti õpetas, et iseendale tuleb meeldida. Ainult endale! Kõige raskem vast ongi ühest küljest tunnistada oma vigu ja teisest küljest mitte laskuda enesepiitsutamisse ja süüdistamisse – mis on surnud ring ja ohvri seisukoht – vaid sellest hoolimata endale andestada ja armastada just sellisena nagu oled,“ on Riina oma rännakutest õppinud sedavõrd jõuliselt, et võib kogetut ka teistele õpetada. „Tegelikult ei vaja me kellegi teise armastust ja heakskiitu, ainult eneste. Siis lähevad kõik asjad oma kohale paika. Sinnani oleme manipuleeritavad ja teiste arvamuse lükata-tõmmata. Ma omadest kogemustest lihtsalt…

Loomulikult tuleb meeles pidada põhjuse ja tagajärje seost – mitte mingit udukarmat, vaid elementaarset – kui ma teen nii, siis sellel on sellised tagajärjed. Pidev töö, mis ei lõpe kunagi – igahommikune mantra, kui soovid. Arusaamine et maailm on täpselt selline nagu ta on. Meie võime teha selle oma suhtumistega kas meeldivaks paigaks või põrgu eeskojaks.

Maailm sellest ei muutu, meie enesetunne küll.

Asjade enese jaoks muutmist alustasin mina tõepoolest olukordade tõelise aktsepteerimisega – tead kui kergeks läks kohe! Tiina Varatalu arutlus kergendas ja sillutas mu teekonda veelgi: „Inimene peaks saama aru, et tegevus algab vaimselt tasandilt – nähtamatust ja just seal on oluline olla tähelepanelik – see on loomise kõige võimsam faas, mida keegi veel ei näe, mistõttu selles faasis ollaksegi üksi iseendaga – ollakse tõeliselt jumalikus olukorras ja valitsetakse selle üle vaimses vabaduses ja see sillutab teed nähtavale loomingule. Niipidi käivad asjad. Nii toimides ei looda takistust, ei looda vastuolu.
Kui aga inimene üritab luua nähtavas – olles ise sisimas lootusetu, allasurutud hirmu, viha ja valu täis, tundes ennast võimetuna, välise poolt rõhutuna -, siis ta loob vastuolulist olukorda. Tema sisemine kõige võimsam impulss tõmbab hävingut endale peale, aga tema väline nähtav impulss taotleb head ja armastust ja tunnustamist. Tema sees on maapealne põrgu…“

Minu Poolas-püsimisegi aastad kippusid lõpuks nii elukorralduse kui sisemise põlemise tõttu olema pigem maapealne põrgu. Kogesin kuldse puuri fenomeni, nagu mitmed teisedki loovisiksused, kes kujutlevad, et kaitstud külluses saavad aina luua ja lehvida. Ei saa. Võime olla näiliselt turvatud – muudkui söö ja loo! – aga tegelikult ei loo me heaolu-illusioonis tuhkagi.

Kui see kogemuslik episood möödas – siis loome! Minul on näiteks praegu käsil heade kolleegidega koostöös kilpkonnamustrilised väetapeedid, mis tõotavad ja peegeldavad pikaealist tasakaalukat elu ja resoneerivad hetkel paljude tellijate sisehäälega.“

Poolas on Riina abikaasa apartement Warssawi loodusreservaadi lähistel. Ülikallis – ent pidamiskulude vähendamiseks osade kaupa müüdamatu, kuna see tähendaks kaitsealadele uusi asukaid – pole lubatud, norm on täis. Kurnava kinnisvara täiesti ära müümine ja säästlikumasse elulaadi suubumine tundub aga pan abikaasale hirmutav – nagu paljud teisedki nähtused siin ilmas.

Riina on oma mehe ilmasammas ja elu keskpunkt. Ümber naise keeb seltsielu ja sündmused, kutsutakse külalisi ja käiakse väljas kultuurilätetel. Olulisem kui mehele ilmanaba moodustamine on loova daami jaoks siiski tema iseenese ja maailma keskpunktis püsimine.

„Tagasi Kadriorus, olen kohtunud tegeliku, Poolas peaaegu lõhki küpsenud iseendaga. Ma luuletan ja maalin, naudin igas valdkonnas ja kõigil tasanditel olemasolemist,“ ohkab tagasitulnu kergendusega. „Poolas käin nüüd pisteliselt abielamas. Pikki vahemaid ja väljakutseid nautimas – olen seal nii lampe kui lambanahku vahendanud – suurust ja särtsu setitamas. Ent ideedest pakatan ja loon just siin. Kuna me saatuse tahtel Claudiaga tutvusime, jõudsin just äratundmisele, et tahan tantsida. Väga!“

Lady Lenaerts

Ütled „flamenco“ – mõtled Ševtšenko! Claudia kui Eesti flamencotantsu emalaev on tagasi pildil. Kuna talle enesele tundus painava seljahäda tõttu enam kui aasta eemalolekut aktiivsest ja avalikust tantsust ülipika ajana, on daam rõõmsalt üllatunud, et teda veel mäletatakse. Tegelikult andis naine ka haiglas ja kodus raviprotseduuride vahelistel tundidel Skype’i kaudu tunde – õpilaste abiga. Kartis õhtuid, mil tuleb voodisse pikali heita – ja ometi juhendas oma rühmi 21.sajandi itivahenditega.

„Lamenenud nimmepiirkond ja paigast ära diskid jätsid mind tänuväärselt iseendaga silmitsi,“ naeratab tantsuõpetaja oma kaunist kassnaise naeratust. „Opereerida ei saanud, kukkuda ei oleks tohtinud – luumurd oleks kohe tulnud – pikk ja vaevaline töö oli. Nii ravimine kui sisemine tervenemine.

Vormist väljas ja pildilt ära olles ei tahtnud ma teatud perioodil üldse kodust välja tulla. Eriti mitte meie maakodust Enge lähistel, mis on sama mugav ja käepärane kui linnakorter, ainult et täielikus vaikuses ja omaolemises. Interneti teel ja õpilaste vahendusel trennide andmine oligi mu ainus välismaailmaga suhtlemine. Ülejäänud aja otsisin vahepealses rüsinas kaduma läinud mina-iset,“ kirjeldab Claudia. „Flamenco ongi üleni üks mina-ise-olemuse avaldamise tants. Ta on sellepärast mõnevõrra agressiivne, trotslik ja sarviline, et ta on tagakiusatud inimeste ja rahvaste tants. Üks vägev võitlus ja iseenese eest seismise avaldus. Andaluusia juurtele on mustlased, juudid ja teised rahvad oma valu ja võitlust lisanud. Eriti hästi sobib ta mosaiikse mustlaskultuuriga – nomaadid põimivad iga asukohamaa sugemeid oma eneseavaldusse ning ühtlasi jätavad oma jälgi igale maale, kus käivad.

Koos mustlasansambliga Romale rännates imetlesin selle rahva ääretult tugevat identiteeti, uhkust ja paigas hierarhiaid – minul oli väga suure erandina õigus istuda meestega samas lauas… Flamencos peituv vabadusjanu ja taeva poole pürgimine aga peaksid olema eksistentsiaalselt tuttavad ka eestlastele. Ning tänases flamencos on mõistagi ka hiphop- ja musta kultuuri sugemeid. Aktsepteerin, aga järele ei tee.“

Claudia Ševtšenko, ukraina sõjaväelase tütar, abiellus just pärast seljahaigusega kaasnenud olemuslikku raputust oma kauase elukaaslase, Belgia bassi Lenaertsiga. Nad tutvusid lauljaga „Carmeni“ etendustel kaudset koostööd tehes. Tantsijatar teabki sellest saadik: kui mõnda kohta ei taha üldse minna, on see üsna kindel märk, et seal läheb hästi. Või väga hästi.

Päeval, mil daam suples ja suvitas Ülo Vinteri ja teiste sõpradega mererannas ning tõrkus teatrisse tööle minemast, algas tema nüüdseks 18aastane abielu liinil Belgia-Eesti.

Nüüd, pärast tervenemist oligi aeg ametlikult abielluda. Kuna mees on bassilaulja, ei kujutle Claudia nende armastuse loo raamistuseks flamenco-etenduse loomist päris hästi ette – drum’n’bass ooperi ja flamenco žanrile? Küll aga võttis ta uuesti käsile endas juba aastaid küpsenud „Picasso naised“. Etenduseks on kõik olemas – muusika, dekoratsioonid, koreograafia ja kostüümikavandid.

Ka see on üliväga olemas, et Claudia tahab taas ise uuenenud tasandil tantsida.

„Eks see üks ajakava ja enesejagamisega mängimine ole – mul on seitse treeningrühma Tallinnas ja Pärnus. Tallinnas tegutseme Magdaleena haigla lähedal päris oma ruumides ja valmistume suureks märtsikuiseks Flamenco Domingoks – päris suur kunst on leida pealinnas avarat puitpõrandaga saali,“ nendib naine. „Ma ei oleks kunagi arvanud, et minust saab õpetaja – see sündis tänu Peeter Jalaka julgustusele. Ma ei lootnud enam jalule tõusta ja taas tantsima hakata – see juhtus tänu armastusele, abielule ja minu kaasa suuremeelsusele, mis lubab mul Eestis elada.

Tantsutrennis on meil tõeline rahvaste paabel – umbes viis rahvust igas rühmas. Mehi on meie hulgas kahjuks vähe – eelarvamused! – kaks ülihead tantsijat on olnud. Üks kolis metsa, teine neist läks Seto kuningaks. Päriselt ka. Nii et minu tantsukoolis on kuninga koht vaba – südames mitte.“

Milosti welcome, Tony!

Üks mees aga müüb ja rendib just Londonis oma ehitatud maju selleks kaelast ära, et alaliselt Eestimaale jääda ja siia oma stuudio-talu soetada. Paljude iseendalegi üllatuseks Eestisse sattunud ja jäänud inimeste seas tuleb Anthony Lysycia siiajõudmise tagant otsida küll naist – ent teise mehe naist! Iiri ja ukraina verd Tony oli ligi paarkümmend aastat sõbrustanud dokumentaalkunstnik Mary Jordaniga, Kõue mõisaprouaga, kes abikaasa Eerik N. Krossi lahkel loal kutsus omadega puntrasse sattunud teekaaslase piiramatuks ajaks meiemaistesse metsadesse resideerima.

Nüüd, pärast mitut kuud vanadest palkidest mööbli ja koerakuudi ehitamist, seinamaalinguid ja skulptuuride loomisi mõisa jaoks võib kunstnik rõõmsa kergendusega tõdeda, et ta suudab taas luua. Mees oli üha suhtest suhtesse seilates pärast viimase armastuse hääbumist nii katki, et tuli ja jäi Eestisse tegelikku ennast üles leidma ja üles ehitama.

Varem Roomas, Brasiilias, USAs ja Austraalias pikemalt peatunud ukraina-iiri-londonlane peab küll silmas Kõue mõisarahva plaani taastada viinaköök ja tallihoone, mis tõotab talle nii tööd kui elamispinda – ent sellise elamispinna-stuudio rajamise variandist enam paelub teda võimalus Eestisse päris oma kodu soetada. Mis on tänase uusmigratsiooni paradokside juures üsna lihtne ja soodne – pool Eestimaad on teatavasti müügis.

„Eestlased teavad Iirimaast põhiliselt Jamesoni viskit ja IRAd. Minu emapoolsed esivanemad olidki muide IRAsse kuulunud katoliiklased. Tagakiusatud perel oli lihtsam vaenlase tagalas – ja nii nad Inglismaale pagesidki. Isa omakorda poleks sõjapõgenikuna Ukrainast pagedes ilmaski uskunud, et meie isade maa on kord taasiseseisvunud – tõsi küll, siiani veel –iseseisvumas. Ta lahkus Ukrainast nii põhjalikult jumalaga jättes, et ei õpetanud oma kolmele pojale emakeeltki!“ kirjeldab Anthony. „Isa tavatses küll nädalavahetuseti Poola vanameestega publis viina võtta ning nood heietasid rinnuni habemete võdinal poola keeles oma kurbi mälestusi. Ent minu Ukraina tekkis mu teadvusse aastal 1988, kui koos isaga kolm päeva tema kunagises kodutalus veetsime. Täpselt selline, nagu arhailist talukultuuri harrastavate eestlaste talud – millesarnast endale nüüd kinnisvaraportaalidest valin.

Isa oli kaevur, töötas ülipikkade vahetustega ning janunes nii väga päikese järele, et päevitas paari tunniga müstilisel kombel kuldpruuniks, kui vähegi päevavalgust nägi. Koos kontoriametnikust emaga kasvatasid nad minu kaks venda kenadeks kodanlasteks, kellel on normaalne töökoht, ilus naine, kaks last, hinnaline maja ja kallis auto. Sedalaadi asju, nagu teen mina, ei teeks nad miljoni dollari eest ka mitte,“ naerab koos 13aastase austraalia karjakoera Millyga mööda ilma rändav kunstnik. „Olen oma koeraga olnud päevast päeva koos. Lahusolekut ei mäleta meist kumbki. Meil on oma väikesed lõbusad mängud – ta armastab pappkaste tulehakatuseks tükeldada, kujuteldava helikopteri peale haukuda ning kaubikus, kus on mul varuvoodi ja püsiekspositsioon minu maalidest, on koer hobusepäitsetest tehtud traksidega istme küljes kinni. Ilutulestike ajal sõidame Millyga ringi, et ta paanikas poleks, indiaani higitelgis on ta minuga koos – vist küll kõigi aegade esimese ja ainsa koer-riituselisena. Tänu koerale jälgin ja vaatlen ka uusi inimesi hoopis klaarima ja nägelikuma pilguga.“

Klaarimised on teinud Tonyle selgeks, et ta on kogu elu üha ühest suhtest teise sukeldudes tundnud tungivat puudust iseendast. Just siin ja praegu, tänases Eestis, loodab loovur leida kunstnikuna uue taseme, üksi – nojaa, koeraga! – armusuhteta maailma vaadelda-töödelda ning leida uue kunstilise taseme. Ja uued kliendid eestlaste seast.

„Kui kodu soetatud, vajan siinseid maalide-skulptuuride-restaureeringute tellijaid. Olen nende suhtes – ja kõigi võimalike naiste suhtes, kellega ma suhet EI alusta, aus. Mõnel eluperioodil võib ju üha rännata ja kaaslasi vahetada – ent tähele tuleb panna, et seejuures iseennast ära ei kaota. Kaob Mina, kaob ka loovus,“ hoiatab Tony. „Iseenese kaotus on kõige tõsisem eksimus Looja vastu. Seda tunnetanult elan siin ja praegu endale – ning selleks sobib kõigist nähtud-kogetud maailma maadest Eesti kõige paremini!“

Tädi Ingridi iga päev on püha päev

Kati Saara Vatmann

Ingrid Plado (42) on pühendanud kogu oma tänase elu sellise firma edendamisele, mille põhiline tööjõud ta enese kõrval on vennapoeg Vahur. Laulasmaa säde-Ingridi toob ja müüb ülitervislikku 21.sajandi toitu, mida maailmatasemel ujumismeister Vahur Ploomipuu oma Laki tänava tööpostil päevast päeva pakib ja märgistab. Ülejäänud ühiskonnale meenuvad erilised inimesed vaid pühade ajal – siis neid toetatakse-talutatakse-silitatakse, aga edasi?jaanuaris-veebruaris ja ülejäänud aastal? –  Ingridi Siwira toimibki Downi-sündroomiga Vahuri ja tema mõrsja Anu jõul. Kusjuures täiskäigul, mööndusteta. Nagu kogu Ingridi pühendumine.

„Asutasin oma ettevõtte pärast suurt,  juurteni raputavat pettumust ja reetmist. Tervisetoidu maaletoomist ja võimalikult paljude inimesteni viimist inspireeris minu enesega toimuv. Pärast suitsetamise mahajätmist võtsin 20+ kilo juurde ning mõistsin, et nüüd on aeg nii iseenesel teadlikult toituma hakata kui samale järeldusele jõudnud inimestele sama sedel koju kätte tuua. Orgrani emafirma asub Austraalias – kuni eestlased ise selle toidutööstuse niši avastavad ja täidavad, tuleb jah parimad palad krokodill Dundee maalt tuua,“ naerab hoogne Ingrid. „Minu hulgimüügifirma ainumõeldav tööjõud saab olla eriline vennapoeg. Tema jaoks see kõik ongi. Tore on kuulda, et erilised inimesed võiKSID vastavalt võimetele töötada ja teenistuda, mitte abirahadest elada. Vahva tõdeda, et töövõimeaduse kohaselt peaKSID kõik ühiskonnaliikmed end rakendama ja panustama. Aga kus need töökohad on, mis erilistele sobivad?

Vahur ja tema vanem vend Kardo – samuti eriline – on maailmatasemel ujujad. Tänu isale, kes näilisest puudusest tõelise vooruse vormis. Mina kui oma vennapoegi kogu südamest armastav tädi mõtlesin sisetunde ja elukogemuse pealt välja tegeliku töö, mida üsna tõsise sündroomi-astmega poiss saab teha. Päriselt, mitte vormi täiteks.“

Võimas võroke

Võrus sündinud Ingrid on Misso Keskkooli vilistlane. Õppis EBSis raamatupidamist eriala. Laulasmaa ühest endisest suvilast päriskodu ehitanud, sai temast otse loomulikult sealse Spordiklubi üks loojatest, Laulasmaa Külaseltsi asutajaliige ning ilmselt nii Tornimäe külaturu kui aastaringselt pühapäevitava päkapikutöö eest andis Lääne-Harju Koostöökogu sellele vägisele võrokesele Laulasmaa Sädeinimese tiitli.

„Olen võtnud seda Märgina, et mul enesel on sündinud vaatamata ülimale lastelembusele vaid poeg Siim. Kui minu olemus tõmbub ea või olemuse poolest Laste poole, järelikult on see saatusesõrm ja taevatahe. Kogukonna lapsed tajuvad seda – ja kogunevad aina mu põllepaelte külge – ma ise käin vabatahtlikuna lasteaias lastele raamatuid ette lugemas. Töötasin ka kooli järel ju mõned aastad Lasva Kolhoosis lasteaias,“ meenutab Ingrid, kes üsna linnakogemuseta kolis 1992. aastal Tallinnasse ning asus tööle Hansapanga finants- ja kindlustusnõustjana, ise alles EBSi õppima asudes.  „Täna 18aastase Siimu kõrvalt olin näiteks gruppidele ürituste korraldaja ja innustasin inimesi tutvuma Eesti vaatamisväärsustega. Samal perioodil sai alguse projekt Puhka Eestis, tegin sellega koostööd ürituste korraldamisel. Lisaks tegin koostööd Seeder Konsultatsioonidega – Seedritest enestest on nüüd teatavasti  saanud Eesti suurimad Feng Shui spetsialistid. Selle koostöö raames omandasin minagi algteadmised nii pendliga töötamisel, veesoonte mõõtmisel kui ka lihtsamad põhitõed Feng Shuist.“ Laulasmaale on Ingrid väikest leidlikku maitsekat kodu rajanud 2003. Aastast.

„Olen lasknud hiirtel ja sisetundel kenasti oma elu korraldada,“ kinnitab Ingrid. „Meie majakese seinte vahel elasid hiired, kelle ühislooming viis hiljuti voodrivahetuseni. Et värskendusel mõtet oleks, tuli hiirtehirmud majja võtta. Otsustasin rotipüüdjateks aretatud griffon-koerte kasuks. Ma pole neid küll tabanud hiiri püüdmas, aga Fiona titade kasvatamisest – kahe suure peni ustava abiga! – ja uutesse kodudesse jagamisest kujunes mullune tähtsündmus küll. Ühte ei suutnudki saata. Mou jäi koju mousi-koeraks.

Samamoodi olen südant kuulanud ka oma inimperet ohjates. Meie siiasabudes oli siin vaid pisike lasteaed-algkool – ikkagi vahetasin poja koolitee Tallinna Saksa Gümnaasiumis Lohusalu Algkooli vastu. Olen alati seda meelt olnud, et kodukanti saab paremaks muuta ka pisiasjadega – kirjuta end sisse oma KOJU, pane lapsed kohalikku kooli, osale kodupaiga aktiivsetes organisatsioonides.“

Otse loomulikult on tegus tädi Laulasmaa Külaseltsi asutajaliige ja Tornimäe klaturu hing, Tornime talgujuht, sädeinimeste töögrupis ja projektijuht, kes tegi ürituse Setode grupile, kus tutvustas viie valla tegusamaid.

Vennapoeg Vahur

Ingrid imetleb oma venda, kes pole mõlema poja erilisust võtnud karistuse, vaid võimalusena. Nii Kardo kui Vahur on maailma parimad. Kardo valiti paraolümpia-komitee poolt kuuendat korda parimaks invasportlaseks, lõppenud aastal saavutas noormees Euroopa meistrivõistlustel hõbeda. Vahur ujus end Mehhikos maailma kolmandaks, sai autasu kätte peaministrilt ning mõlemad vennad lõpetasid aasta presidendi vastuvõtul.

„Mu vend soetas sel pidulikul puhul Kardole omaette korteri ja kuulutas poja iseseisvaks – just nii peabki!“ tunnustab Ingrid, kes noorema poja jaoks firmat käitab.

Tädi Ingrid ütleb, et vend on oma mõlema pojaga õigupoolest võimatut saavutanud – teised sellise erilisuse astmega noored istuvad enamasti tegevusetult kodus, ei suhtle ega kõnele õieti. Vahuriga on alati räägitud nagu täisväärtusliku inimesega ning lisaks on teda väga palju arendanud reisimine. Nii perega kui spordi pärast. Maailma nägemine avardab erilist inimest enamgi kui tavaisiksust. Igavesed lapsed on võtulisemad-peegeldavamadki.

„Ma kihlusin Anuga,“ ütles Vahur oma Laki tänava tööpostil tuhandeid toidupakke sildistades esimese uudisena. „Kas ma sinu väikest tütart tohin kallistada? Ta meeldib mulle. Sina meeldid mulle ka. Kui sa kutsud, tulen külla. Ilma kutsumata ei ole ilus tulla… Anu on ilus, eks? Me hakkame omaette elama. Juba hakkamegi. Pulmad teeme suvel. Juulikuus.

Millal sinul pulmad tulevad? Abielus peab olema. Ja terve peab olema. Ujumine teeb tugevaks. Ma ujun iga päev. Tahan. Hea on. Aga tööd peab ka tegema. Siis on palka. Siis saab pulmi pidada. Näh, Mou, mine Ingridi juurde!“

Ingridil on griffon-Fiona ja tema tütreke Mou kõikjal kaasas. Nii tööl kui kitarritunnis. Kitarri kinkis naine õigupoolest pojale. Endal kiusatus hinges kribelemas. Kohtus Rapla kitarriõpetaja Kaupo Kadastega – ning sõidabki perioodiliselt tolle väga erilise mehe vahet, kes teenib elatist metalliplatsil – nagu Vahurgi ütles, tööd peab ka tegema, siis on palka. Tänu Ingridile teenekas kitarrist oma õpetajaoskused tolmust puhtaks kloppiski.

„Kitarrimäng annab mulle mingi erilise ülenduse – eesmärgi ja abinõu ühtaegu. Vahur aga annab mulle kindlustunde,“ tunnistab Ingrid. „Minu jaoks oli ülioluline saada leping suure kauplusteketiga – see tuli just enne jõule. Suur rõõm – ja veel suurem töö. Igasugused muud päkapikukontorid, mis jõulutunnelite ja ingliaegadega võidu oma hooajatööd tegid, kahvatasid meie ponnistuse kõrval.

Tonne väärtuslikku toidukraami pakendada ja supermarketitesse saata – uus väljakutse koos nagunii pühade ajal hoogustunud tellimustega – päris uhke. Aga me saime hakkama. Sel lihtsal põhjusel, et me oleme teineteisel olemas.

Ilma rahuliku ja keskendunud Vahurita oleksin arvatavasti pea ja jõu kaotanud – aga tema ja tema kauni Anuga, kellega ta kohtus Astangu Kutserehabiliteerimiskeskuses, saame absoluutselt kõigega hakkama. Sest meil on iga päev püha päev.“

Vabaduse sisu

Ja sealt see säde-tädi Ingrid tuleb, kaenlas kitarr ja kotike kuusevõrsesiirupi, pihustatavate maitseainete, õiemee ja astelpajusinepiga. Küpsised ja krõpsud, kuivained ja salasegud jõudsid tema hulgilattu läbi tema enese vajaduse – ta otsustas lisakilodest vabaneda ennast piinamata-piiramata.
„Inimesele peab jääma vabadus – ta mitte ei keela endale kõike, vaid pistab suhu õigeid asju. Need õiged asjad on vabad,“ õpetab omal nahal kogenu. „Gluteenivaba, nisuvaba, munavaba, laktoosivaba, pärmivaba….. ja veel mille kõige vaba. Selline loetelu tähendab, et toit on aina meie poolt ning mitte mingil moel meie keha vastu. Ent kui seda kõige-vabadust pakendilt lugeda, siis tekib küsimus: mis selles tootes siis üldse on? Kui kõik tava-tore on välja jäetud, siis see ei kõlba ju enam väga süüa ka või? Kõlbab küll!“
21.sajandi orgraanikud on suutnud oma toodetest välja jätta kõik keha-kurnavad ja allergiat põhjustavad komponendi korraga. Kogu sari ei sisalda gluteeni, nisu, piimavalku, muna, pärmi, loomseid rasvu ning ongi 100% taimetoit. Muidu kipub ikka olema nii, et kui nisu on väljas, siis on muna sees ja vastupidi.
Kogu keha hellitava toidu sari sobib kõigile, kes peavad lugu oma tervisest – ei peagi allergik olema. Nisu asemel on kasutatud maisi, riisi, tatart, hirssi, amaranti ja kinoad ning köögivilju. Ükski neist taimedest ei kurna organismi, neid on kergem seedida ja need on maitsvad.
Need maiuse-mõõtu toidukorrad sobivad hästi nii siis, kui tehakse trenni, et saleneda ja-või lihast kasvatada. Mitmeviljahommikusöök kinoaga on maitsev ja väga valgurikas ja hommikusöögihelbed on valmistatud 73% täistera krõbuskitest, lisatud kiudaineterikast psülliumi. Sobivad seega hästi rasvapõletuseks. Iga treener soovitab ju esmajärjekorras saleneja menüüst just jahutooted välja jätta. Makaronid ja saiad tuleb unustada, kuid tatraspiraalid ja mitmeviljamakaronid kinoaga on kindlasti lubatud ja soovitatavad.
Koogi- ja muffinisegudesse on võimalik soovi korral lisada ise muna, kuid Ingridi pakutav munaasendaja pakk on võrdne 60 munaga: 1 kuhjaga teelusikatäis pulbrit = 1 muna. Tõeliselt mugav – ja sama maistev kui kanamunaga: „Selline munaasendaja pakk võiks küll kasvõi igaks juhuks köögikapis olla, et pühapäevased pannkoogid tegemata ei jääks, kui ilm ei luba poodi või õrrekanad pole piisavalt õnnelikud. Leiva ja saia asemel on vahelduseks väga head näkileivad – mu enese köögis on vaieldamatud hitid tatranäkileivad ja mitmevilja näkilievad kinoaga.
Kui tahan head taimset kotletti, siis Falafeli-seguga saan ära petta isegi oma lihasõbrast abikaasa Igori.  Uskumatu küll, kuid hernejahust tehtud segu on väga sarnane tavalise lihakotletiga. Gluteenivabade jahude puhul olen avastanud, et vastupidiselt eelarvamusele on kõik jahud vägagi hästi töödeldavad. Saiajahusid saab taignana sedasi rullida, et nad ei kleepu rulli külge. Ning mitte miski tasapisi tappev ei kleepu veresoonte siseseinte külge. Kahjulikest ja keha kurnavatest toiduainetest VABA ei võrdu kindlasti terminiga MAITSETA. Vastupidi! Vabadus on Tervis, hea tuju ja tänulik keha.

Suitsetamist maha jättes kogesin, et ka selle suursaavutuse märksõna on vabadus. Kuni inimene pole selleks valmis, käib hirmus enese sundimine – igal hetkel mõtled tegusate mõtete asemel: ma ei suitseta. Ühel hetkel oled valmis. Mis ei tähenda, et paha ei oleks – mul oli ahelsuitsetamist lõpetades ikka kohe nii paha, et vajasin arstiabi. Aga see eneseületus oli end kuhjaga väärt. Igas mõttes.

Kogu senine elutee on mulle õpetanud õige hetke valmis küpsemise tähtsust. Akadeemilisest haridusest olulisem on minu teel olnud iseenese ja ühiskonna tunnetamine – niimoodi ma ju Laulasmaa külaturu, tervisliku 21.sajandi toidu ja vennapojale töökoha loomiseni jõudsingi.

Kui me ootame ära, millal asjad paika loksuvad, väldime hulga hingevalu ja musti pilvi ilusa Eestimaa kohal. Oleksin ma oma tänase hulgifirma loomise aluseks võtnud solvumise reetliku sõbratari peale, poleks mu trotsi-ettevõtlus olnud pooltki seda, mis Vahuri-keskne ning tervise ja kehakaaluga hädas saatusekaaslastele suunatud.  Ju tänu sellele õigele alusele sirutas ka sõbratar lepituskäe, mille vastu võtmine peab minus eneses jällegi küpsema.

Sama on paarisuhetega. Selge, et võõrsil ehitajana töötav armastatu tahaks koju tulla puhkama ja mängima, mitte ehitama. Jah, kodus on siit-sealt ehitus pooleli, pühade puhul lõõgastuv mees tekitab minus jamad meeleolud. Aga kui ma ei kiunu, vaid ootan ära, tuleb ta täiesti omal algatusel ühel hetkel lillede ja lauakoormaga. Kontrollitud! Kui me tunnetame tasaselt ja ootame ära, siis saab kõik tehtud ja maailm toimub.“

Pilvi Blankin Jones: edenguline vaim otsib tulevikku

Kati Saara Vatmann

Gobeläänikunstnik ja Tallinna kunstikooli vanemõpetaja Pilvi Blankin Jones (59) mõtleb globaalselt ja üliüldistavalt, ent tänu sellele, et ta pole unustanud ka tähtsaimat, kes igaühele meist sündides kaasa antakse – iseennast! – abiellus ta hiljuti ning teeb nüüd abikaasa James Jonesiga siinsamas Eestimaal koostööd. Seattle’ist pärit biotehnoloog James valmistab Pilvile ette materjale, millega naine vene noori harib ja õpetab. Integreerumiseks avali noorte grupid on ülimalt suured ning üksinda naine ei jõuaks. Nad õpetavad noori vastupidiselt riiklikule ründavale poliitikale, mis kipub venelased hirmutatud jänestena nurka suruma. Sõbralikkus ruulib. Koos kaasaga  on kunstnikuproua tõdemusele jõudnud, et mineviku külge klammerdumine ei lase tulevikul tulla. See kehtib nii inimeste kui ühiskonna kohta.

„Kuni me aina kiitleme, kuidas võitlesime ja kannatasime, lagunesime ja märterlesime – seni tellime endale tulevikuks täpselt samasuguse mudeli. Mulle meeldib sõna „edenguline“. Edengulisus eeldab praeguste ammendunud struktuuride ärasaatmist. Need on nii korrumpeerunud ja inimvaenulikud, et mõnda asutusse asu ajama minnes ei pese ma ennast enne kolm päeva – et pärast väga hoolega pesta,“ naerab Pilvi, kellel on kaks tütart.

„Tänu äsjasele dokumentide vahetamisele sain aimu, mida tähendab pankade ja bürokraatia maffia. Pangad, kes teevad avalikult kõige nõrgemate aitamise kampaaniaid, lõikavad tegelikult häbematut valelikku kasu just kõige nõrgemate pealt. Hoitakse teadlikult vananenud tarkvara, mistõttu kliendid on sunnitud hulga tehingute jaoks internetipanka või telleri teenust kasutama. Iga protseduur aina maksab, pangad saavad nahhaalselt kasumit ega investeeri tegelikult haavatavaimate valutuks teenindamiseks.

Ja Tallinn pole üldse enam Eesti pealinn. Tegelikud tulevikulised jõujooned on Pärnus. Koostades raamatut Keila-Joa multikultuursest vaimsusparadiisist „Kadunud maailm“ veendusin samuti, et kõikjal mujal on rohkem eeldusi rajada praeguse untsus Eesti Vabariigi järel Viru-Liivi Vabariigi süda. Samuti ei toimi praegused maakonnad – energeetiliselt on Eesti timmitud kihelkondi pidi.

Tallinnas on nii kitsas, et siin tunnen ma, et mitte ühelegi inimesele ega autole pole enam ruumi. Sirutun ülespoole, vahetan dimensiooni… Aga siit dualistlikust maailmast ära minna ka ei saa. Minu õpilased on siin. Enamus muide hilisteismelised vene noored, kellega meil pole vähimatki keelebarjääri. Samal ajal, kui vanema põlvkonna inimesi on püütud poliitiliselt ja populistlikult jõuga integreerida, on noored seda nagunii tegemas – jah, ka minu ja Jamesi abiga. Nende maalid siin Kevade tänava kunstikoolis on kaugelt kuninglikumad kui juhuslikud ja hooajalised rahu ja rahvaste sõpruse etendused.“

Pilvi ise on Rakvere õpetajate Blankinite tütar, kelle vanemad rajasid koos teiste õpetajatega Torma Lullikatku õpetajate asumi nimega Hariduse tänav. Ta meenutab, kuidas haritlased ehitasid oma kätega kõik – nii majad ja mööbli kui lastele mänguasjad – ning lapsed õppisid nende eeskuju järgi tõelist fantaasiarikast elu. Pilvil seisab tänastel personaalnäitustel, mida on olnud üle veerandsaja, uhkusega tänaste pannoode kõrval 14aastasena ema kõrval kootud gobelään takjanutiga, mis alustas Pilvi loomingu rahvusvahelist rännakut – tänaseks on Pilvi tööd rännanud mitmekümnel maal, lisaks Betti Alveri muuseumile, Tartu Ülikooli raamatukogule ja Justiitsministeeriumi saab neid alaliselt näha Kasahstanis, Pariisisi, Jaapanis…

Pulmareisil käis Pilvi Egiptuses – seal akusid laadides tunnetas ta taas, et kultuuri tegelik häll on seal, me oleme pärit sealt, mitte valedele püsti pandud religioonist. Indigolastele ei saa valetada – seepärast pidas kunstnik augustis ka Tormas kirgliku ettekande dualistliku religiooni lõpust.

„Iga eluline käsitöine oskus annab loomise ja elamise julgust ning aluse kõigile erialadele. Kui tänased lapsed natukenegi näeksid, kuidas nende vanemad töötavad… Aga vanemad teevad seda varjatult, ostavad end rahaga oma lastest vabaks. Mis on võib-olla isegi hea – rikutud vanemad ei saa vargsi raha orjates oma lapsi ära rikkuda,“ arutleb Pilvi.

Ta ise imetleb sügavalt oma 89aastast väga heas vormis ema ning ütleb, et tänu Meistrite kodust pärinemisele algas ta enese tõeline avanemine pärast Kunstiakadeemiat. Otseühendus Allikaga oli naisel juba lapsena. Tänu sellele ühendusele pole tal oma gobelääne luues kunagi kavandit, ülikeerukad pinnad saabuvad otse taevast – koos tehniliste nippidega, mida nende teostamiseks vaja on. „Eestist Viru-Liivi riigi loomine on see tehniline nipp, mis on antud mulle Allikast. Enamasti kanaldan luues, kui käsi, aju ja suur vaim on omavahel ühendatud. Kui sain 45, muutus otseühendus kõiksusega nii jõuliseks, et minu ateljees hakati ravil käima. Gobeläänide kudumine minu juures hakkas inimesi tervendama nii, et lisaks füüsilisele paranemisele hakkasid nad laule kirjutama ja luuletama.“

Samas suruvad ühiskondlikud struktuurud just ärganud hingi kõige jõulisemalt maha. Pilvi sõnul pole meie õnnetud poliitikud suutelised ühe lambukesegi eest hoolitsema – kui ei tule toime tõsiasjaga, et riigis heidab igal õhtul 63 tuhat last tühja kõhuga magama, pannakse teise ametisse – ikka jälle ministrina…

Kitsede sisse minemine

Pilvi ütleb, et millega iganes inimene tegeleb, ta peab kogu hingega sellesse sisse minema. Kui ta kudus kitsedega gobelääni, mis asub nüüd Pariisis, tõi tema vend talle koju kõigepealt ühe vana – ja siis veel kaks noort kitse. Kuni kunstnik oma pannood põimis, tegid kolm kitse majapidamises tuhat sigadust, et kunstnik saaks olla kitsede hingeelus sees.

„Minu huvi on ka selles mõttes mõistetav, et olen astroloogiliselt kitse ja hobuse aastate vahel sündinud. Üle kõige meeldivad mulle samas hoopis sead – võrratud loomad. Ent kõigi olendite sisse minek on selles mõttes õpetlik, et siis saame aru, mida meisse endasse surutakse, nii et me pole enam meie. Seda nii vaimses kui füüsilises mõttes,“ arutleb Pilvi, kellel on ääretult suur missioonitunne tulevikulise hariduse loomisel. „Edengulisest haridusest – haritusest – saame rääkida siis, kui õpiprotsess on ühenduses sisemise äratundmisega kõrgemast mentaalsusest ja hingestatusest. Inimese vaimu seob inimese füüsilise kehaga käbinääre. See on meeleorgan, mis on fluorisisaldusega hambapasta kasutamisest ära kuivatatud. Meeleparanduse asemel on võetud ette massiline meele hävitamine.“

Pilvi kirjeldab koolis nähtut ja kunstnikuna tunnetatut: „On kasvamas uus põlvkond noori inimesi, kelle vaimsed võimed ja loomulikud teadmised on õpetajate omast võrreldamatult kõrgemad. Nende käbinääre on seni veel kahjustamata. Kuid hammaste pesemine fluoriga, elektroonika kiirgus, tänapäevased riided, olmetehnika, kosmeetika, autod, elamud ning ümbritsev maailm on neid hävitav.

Siiski on ohtlikum hävitamine see, mida teevad madalamal tasandil õpetajad. Taovad tibu munasse tagasi. Ime tahab kooruda – ja lüüakse koorde tagasi.

Edengus olevat noort inimest püütakse panna võimu vääralt kasutades regressi relssidele. Koolidesse on näiteks korduvalt üritatud sisse seada niinimetatud usuõpetus. Paraku on minevikus religioon olnud paradoksaalselt vägivaldne ja pealiskaudne. Tulevikku sellele ehitada ei saa. Probleeme ei ole võimalik lahendada samal tasemel, mis need probleemid tekitas. Ajaloos toimunud sündmuste baasil ei ole võimalik sünteesida progressiivset tulemit! On aeg võtta uus info tulevikust.

Kui sellega saan hakkama mina ja teised Allikaga ühendujad, on see jõukohane kõigile inimestele ja ühiskonnale.

Olemasolevad võimu-vaimustruktuurid on oma rumaluse lõksus. Uus edeng asub väljapool tänast harjumuslikku maailmatunnetust. Sinna ei teata liikuda, sest peale nn. ametliku prohvetluse on kõik muud tulevikunägemused keelustatud ning agaralt peetakse jätkuvat nõiajahti teisitimõtlejate suhtes,“ teab Pilvi, kes ka ise on seda nõiajahti omal nahal kogenud ning leiab, et ei saa ometi piirduta ainult inimese suunamisele palgatööle, kus inimene vahetab orjana oma aja raha vastu.

Uue kooli poole

Pilvi meenutab, et meie kestmajäämist ei ole võimalik mõõta rahas. Tema meelest tuleb asutada kõrgema rahvusvahelise õppeasutusena Eesti Rahvuskultuuri Seminar – ja nimelt Pärnus, kus vaim ja võim on vabam kui mujal Eestis.

Õpetajate valik igasse kooli, aga eriti ülikooli peaks Pilvi meelest lähtuma isiksuse sünnipäeva päikesepäevade arvust! Kui riigi vaimsed juhid on päikesepäevade kõrgeima arvuga, siis ollakse vaimselt võimelised juhtima nii riiki kui inimesi – ilma oma isiklikku kasusaamist silmas pidamata. „Vaimne tase on inimesele antud tema sünnihetkel, mille määrab tema eelmine elu, vähemalt sama olulise tähtsusega on oma eluülesande teadasaamine.

Kui selles elus ei täideta etteantud eluülesannet, saadakse järgmiseks eluks tänastele tegudele vääriline sünniaeg,“ kirjeldab kaunis ja karismaatiline Pilvi gobelääne kududes teada saadud kosmilisi seadusi sama mängleva ja naiseliku kergusega nagu lõnga värvimise või kanga kudumise saladusi. „Lugege aarialaste iidseid saladusi,mida meie esivanemad teadsid, aga mida tänapäeval püütakse eirata. Saladused kogu universumist, tema jõududest, ehitusest, olemusest on meie sees varjatuna olemas. Nad on varjatud ja kasutamatud just sellepärast, et inimeste vaimne tase ja vibratsiooni sagedsue tase jääb madalaks, kui inimese käbinääre on kahjustatud teadliku mürgitamise tõttu. Käbinääre ühendab vasakut ja paremat ajupoolkera. Õieti peaks ühendama, kui ta oleks korras.“

Pilvi olemus püsib naerukil ka süngetest asjadest kõneldes, mis tema sõnul radikaalset sekkumist vajavad. Kunstiõpetaja ja loojana teeb ta ise seda iga päev. Et ei oleks nii, et inimene ei mõtle enam, vaid täidab etteantud korraldusi, mis ei edenda, tema eluiga on madalaks viidud kunstlikult, et inimene ise oma tegevuse tõttu ise ennast hävitab.

Mida teha?

Šveitsi näitel piisab kunstniku arvates oluliselt väiksemast parlamendist ja valitsusest kui Eesti praegune – igast kihelkonnast üks naine ja üks mees riigikogus on täiesti piisav, et iga kihelkonna vaimsus pealinna toodaks ja riiki valedest vabalt juhitaks.

Lisaks sellele, et Šveits piirdub elusate ja ilusate riigijuhtide hulgaga üks-kaks iga kantoni kohta, ei ole presidenti, see on väikesele rahvale liiga kallis – aga meile…Pilvit üllatab, et Eesti ei õpi ei Šveitsist ega Islandist, mis oleksid meile suurepärased eeskujud. Ja kinnitab, et poliitika pole ei keeruline ega maskuliinne arutlusteema – hoopis nii oluline looming on, et sellest oleneb meie kõigi hingerahu ja ikka see tema lemmiksõna, edeng.

„Edengulistes riikides kannab iga paari aasta järel vahetudes üks minister presidendi volitusi. Mitte kunagi ei ole minister kahte valitususe aega järjest positsioonil,“ kirjeldab Pilvi. „Teate, mis Islandil toimub? Seal on ametis avesta järgi kõrgeimate päikesepäeavde arvuga vaimsed juhid. Sellised vaimsed juhid on ka Eesti riigis olemas! Seega on vägagi võimalik viia meilgi muutused teisele tasandile. Armastame väita, et oleme väljavalitud maa ja rahvas – aga meie praeguses riigis ei ole oma eesti rahvuskultuurile toetuvat haridust. Ainus arvestatav kool on waldorfpedagoogikal põhinev.

See aeg on möödas, kus diplomid ja litsentsid kinnitavad pedagoogi pädevust – varem välja antud dokumendid ei näita teadmisi, nende aeg on ümber. Tänased akadeemikud on 3D tasemel – ent teatavasti on… sisalikul sama dimensioon. Madala vibratsiooniga õpetajatest ongi tingitud tänane koolivägivald – kõrgema dimensiooni õpilased ei kannata seda välja.“

Pilvi teab oma kogemustest, et kui õpilased on muutumises, siis nad on edengus. Kurjaks läheb laps, kellel on igav ja keda püütakse madala vibrastiooni sagedusega võimukalt ohjata.

Võim ja vaim

Madal vaim muutub kõrgema üle vägivaldselt võimukaks. Globaalselt. Riikides. Peredes. Kõikjal. Kui seda ei teadvustata, ollakse nagu Alice Imedemaal, kes on viimased 2013 astat loksunud suvalises suunas.

„Me oleme hajameelselt ja automaatselt valesid uskunud. Arvate, et Piiblis kirjeldatavad sündmused toimusid tõesti Iisraelis? Kosher-rahvas – ja sead külatänavatel? Ilma puiduta piirkonnas kolm karistusalust puidust riste tassimas ja nendel rippumas? Kõrbes on puit plaatinast kallim. Need sündmused toimusid Normandias!“ on kunstnik Pilvi nii faktidele, maalidele kui sisetundele toetudes veendunud. „Tegelik asukoht Prantsuse territooriumil kanditi ristikäikude  käigus osavalt Iisraeli territooriumile. Iisreali riiki polnud siis veel! Ja vaadake ometi, mis toimub Palestiinaga täna.

Eesti riigiga on samamoodi, nagu tänases Palestiinas, mida jupp jupi haaval laiali kantakse ja pärast imestatakse, kuhu ta jäi… Jordaanias muidugi on selles mõttes värvikamad ja äärmuslikumad sündmused, et nemad ei võta maailma pankadelt laenu, vaid notitakse maha. Selle eest, et nemad ei nõustu olema pankade orjuses.“

Kunstnik loetleb lootusrikkalt, millised hindamatuks muutunud väärtused on Eestis veel alles – mujal enam mitte – viljakandev maa, puhas õhk, värske vesi. Ta hoiatab, et me ei tohi lubada rumalatel juhtidel hakata nüüd fosforiiti kaevandama, seda risti läbi Eestimaa rabade raiutud raudteed pidi vedada, nii et seni puhas põhjavesi pritsib kahte lehte, saastatus paiskub pilvedeni ning mürgid lainetavad kõikjal.

„Inimene on reptiili orjuses. Inimese selgroog on tema maatriks. Kuhu on paigaldatud reptiil, sisalik, kes reageerib televiisori ja raadio võnke sagedusele. Reptiil toitub naftatoodetest valmistatud tablettidest ja vitamiinidest. Mürgitab ennast võimu sunnil vabatahtlikult, sest vaim magab. Inimene vahetab oma aja raha vastu – töötab iga päev 8 tundi, igal nädalal 40 tundi ja seega eluaea jooksul ta töötab 40 aastat – orjana, mitte loojana. Ta vahetab oma aja selleks raha vastu, et toita reptiili regulaarselt toitainetega, mida tema enese organism otseselt elutegevuseks ei vaja. Reptiil reageerib vastavalt, tahan või ei taha, eitus-jaatus. Inimene aga eitab iseendale, et ta on ürgsisalikuga samal tasemel – ainult rumalam. Tükkis oma rosinasuuruseks moodustiseks kuivanud käbinäärmega,“ kirjeldab Hariduse tänava kasvandik Pilvi üht tõetasandit, mis osadele inimestest tundub muinasjutuna, teistele on saanud ainumõeldavaks ilmanägemiseks. „Eemaldagem reptiil oma maatriksist. Inimesele on antud tema sünni hetkel temale vajaminevad teadmised. Inimene täidab eluülesandeid. Talle ei saa õpetada hirmutavaid teadmisi ega hinnata seda kas õigeks või valeks.

Kui inimene sünnib siia ilma, siis on see sündmus. Kui inimene saab teada oma eluülesande, siis on see veel suurem sündmus! Kaasaja iniemse eluülesanne on avastada oma enese võimed, neid kasutada – laskmata endale valetada. Kõik on võimalik!“

Pilvi Blankin Jones: edenguline vaim otsib tulevikku

Kati Saara Vatmann

Gobeläänikunstnik ja Tallinna kunstikooli vanemõpetaja Pilvi Blankin Jones (59) mõtleb globaalselt ja üliüldistavalt, ent tänu sellele, et ta pole unustanud ka tähtsaimat, kes igaühele meist sündides kaasa antakse – iseennast! – abiellus ta hiljuti ning teeb nüüd abikaasa James Jonesiga siinsamas Eestimaal koostööd. Seattle’ist pärit biotehnoloog James valmistab Pilvile ette materjale, millega naine vene noori harib ja õpetab. Integreerumiseks avali noorte grupid on ülimalt suured ning üksinda naine ei jõuaks. Nad õpetavad noori vastupidiselt riiklikule ründavale poliitikale, mis kipub venelased hirmutatud jänestena nurka suruma. Sõbralikkus ruulib. Koos kaasaga  on kunstnikuproua tõdemusele jõudnud, et mineviku külge klammerdumine ei lase tulevikul tulla. See kehtib nii inimeste kui ühiskonna kohta.

„Kuni me aina kiitleme, kuidas võitlesime ja kannatasime, lagunesime ja märterlesime – seni tellime endale tulevikuks täpselt samasuguse mudeli. Mulle meeldib sõna „edenguline“. Edengulisus eeldab praeguste ammendunud struktuuride ärasaatmist. Need on nii korrumpeerunud ja inimvaenulikud, et mõnda asutusse asu ajama minnes ei pese ma ennast enne kolm päeva – et pärast väga hoolega pesta,“ naerab Pilvi, kellel on kaks tütart.

„Tänu äsjasele dokumentide vahetamisele sain aimu, mida tähendab pankade ja bürokraatia maffia. Pangad, kes teevad avalikult kõige nõrgemate aitamise kampaaniaid, lõikavad tegelikult häbematut valelikku kasu just kõige nõrgemate pealt. Hoitakse teadlikult vananenud tarkvara, mistõttu kliendid on sunnitud hulga tehingute jaoks internetipanka või telleri teenust kasutama. Iga protseduur aina maksab, pangad saavad nahhaalselt kasumit ega investeeri tegelikult haavatavaimate valutuks teenindamiseks.

Ja Tallinn pole üldse enam Eesti pealinn. Tegelikud tulevikulised jõujooned on Pärnus. Koostades raamatut Keila-Joa multikultuursest vaimsusparadiisist „Kadunud maailm“ veendusin samuti, et kõikjal mujal on rohkem eeldusi rajada praeguse untsus Eesti Vabariigi järel Viru-Liivi Vabariigi süda. Samuti ei toimi praegused maakonnad – energeetiliselt on Eesti timmitud kihelkondi pidi.

Tallinnas on nii kitsas, et siin tunnen ma, et mitte ühelegi inimesele ega autole pole enam ruumi. Sirutun ülespoole, vahetan dimensiooni… Aga siit dualistlikust maailmast ära minna ka ei saa. Minu õpilased on siin. Enamus muide hilisteismelised vene noored, kellega meil pole vähimatki keelebarjääri. Samal ajal, kui vanema põlvkonna inimesi on püütud poliitiliselt ja populistlikult jõuga integreerida, on noored seda nagunii tegemas – jah, ka minu ja Jamesi abiga. Nende maalid siin Kevade tänava kunstikoolis on kaugelt kuninglikumad kui juhuslikud ja hooajalised rahu ja rahvaste sõpruse etendused.“

Pilvi ise on Rakvere õpetajate Blankinite tütar, kelle vanemad rajasid koos teiste õpetajatega Torma Lullikatku õpetajate asumi nimega Hariduse tänav. Ta meenutab, kuidas haritlased ehitasid oma kätega kõik – nii majad ja mööbli kui lastele mänguasjad – ning lapsed õppisid nende eeskuju järgi tõelist fantaasiarikast elu. Pilvil seisab tänastel personaalnäitustel, mida on olnud üle veerandsaja, uhkusega tänaste pannoode kõrval 14aastasena ema kõrval kootud gobelään takjanutiga, mis alustas Pilvi loomingu rahvusvahelist rännakut – tänaseks on Pilvi tööd rännanud mitmekümnel maal, lisaks Betti Alveri muuseumile, Tartu Ülikooli raamatukogule ja Justiitsministeeriumi saab neid alaliselt näha Kasahstanis, Pariisisi, Jaapanis…

Pulmareisil käis Pilvi Egiptuses – seal akusid laadides tunnetas ta taas, et kultuuri tegelik häll on seal, me oleme pärit sealt, mitte valedele püsti pandud religioonist. Indigolastele ei saa valetada – seepärast pidas kunstnik augustis ka Tormas kirgliku ettekande dualistliku religiooni lõpust.

„Iga eluline käsitöine oskus annab loomise ja elamise julgust ning aluse kõigile erialadele. Kui tänased lapsed natukenegi näeksid, kuidas nende vanemad töötavad… Aga vanemad teevad seda varjatult, ostavad end rahaga oma lastest vabaks. Mis on võib-olla isegi hea – rikutud vanemad ei saa vargsi raha orjates oma lapsi ära rikkuda,“ arutleb Pilvi.

Ta ise imetleb sügavalt oma 89aastast väga heas vormis ema ning ütleb, et tänu Meistrite kodust pärinemisele algas ta enese tõeline avanemine pärast Kunstiakadeemiat. Otseühendus Allikaga oli naisel juba lapsena. Tänu sellele ühendusele pole tal oma gobelääne luues kunagi kavandit, ülikeerukad pinnad saabuvad otse taevast – koos tehniliste nippidega, mida nende teostamiseks vaja on. „Eestist Viru-Liivi riigi loomine on see tehniline nipp, mis on antud mulle Allikast. Enamasti kanaldan luues, kui käsi, aju ja suur vaim on omavahel ühendatud. Kui sain 45, muutus otseühendus kõiksusega nii jõuliseks, et minu ateljees hakati ravil käima. Gobeläänide kudumine minu juures hakkas inimesi tervendama nii, et lisaks füüsilisele paranemisele hakkasid nad laule kirjutama ja luuletama.“

Samas suruvad ühiskondlikud struktuurud just ärganud hingi kõige jõulisemalt maha. Pilvi sõnul pole meie õnnetud poliitikud suutelised ühe lambukesegi eest hoolitsema – kui ei tule toime tõsiasjaga, et riigis heidab igal õhtul 63 tuhat last tühja kõhuga magama, pannakse teise ametisse – ikka jälle ministrina…

Kitsede sisse minemine

Pilvi ütleb, et millega iganes inimene tegeleb, ta peab kogu hingega sellesse sisse minema. Kui ta kudus kitsedega gobelääni, mis asub nüüd Pariisis, tõi tema vend talle koju kõigepealt ühe vana – ja siis veel kaks noort kitse. Kuni kunstnik oma pannood põimis, tegid kolm kitse majapidamises tuhat sigadust, et kunstnik saaks olla kitsede hingeelus sees.

„Minu huvi on ka selles mõttes mõistetav, et olen astroloogiliselt kitse ja hobuse aastate vahel sündinud. Üle kõige meeldivad mulle samas hoopis sead – võrratud loomad. Ent kõigi olendite sisse minek on selles mõttes õpetlik, et siis saame aru, mida meisse endasse surutakse, nii et me pole enam meie. Seda nii vaimses kui füüsilises mõttes,“ arutleb Pilvi, kellel on ääretult suur missioonitunne tulevikulise hariduse loomisel. „Edengulisest haridusest – haritusest – saame rääkida siis, kui õpiprotsess on ühenduses sisemise äratundmisega kõrgemast mentaalsusest ja hingestatusest. Inimese vaimu seob inimese füüsilise kehaga käbinääre. See on meeleorgan, mis on fluorisisaldusega hambapasta kasutamisest ära kuivatatud. Meeleparanduse asemel on võetud ette massiline meele hävitamine.“

Pilvi kirjeldab koolis nähtut ja kunstnikuna tunnetatut: „On kasvamas uus põlvkond noori inimesi, kelle vaimsed võimed ja loomulikud teadmised on õpetajate omast võrreldamatult kõrgemad. Nende käbinääre on seni veel kahjustamata. Kuid hammaste pesemine fluoriga, elektroonika kiirgus, tänapäevased riided, olmetehnika, kosmeetika, autod, elamud ning ümbritsev maailm on neid hävitav.

Siiski on ohtlikum hävitamine see, mida teevad madalamal tasandil õpetajad. Taovad tibu munasse tagasi. Ime tahab kooruda – ja lüüakse koorde tagasi.

Edengus olevat noort inimest püütakse panna võimu vääralt kasutades regressi relssidele. Koolidesse on näiteks korduvalt üritatud sisse seada niinimetatud usuõpetus. Paraku on minevikus religioon olnud paradoksaalselt vägivaldne ja pealiskaudne. Tulevikku sellele ehitada ei saa. Probleeme ei ole võimalik lahendada samal tasemel, mis need probleemid tekitas. Ajaloos toimunud sündmuste baasil ei ole võimalik sünteesida progressiivset tulemit! On aeg võtta uus info tulevikust.

Kui sellega saan hakkama mina ja teised Allikaga ühendujad, on see jõukohane kõigile inimestele ja ühiskonnale.

Olemasolevad võimu-vaimustruktuurid on oma rumaluse lõksus. Uus edeng asub väljapool tänast harjumuslikku maailmatunnetust. Sinna ei teata liikuda, sest peale nn. ametliku prohvetluse on kõik muud tulevikunägemused keelustatud ning agaralt peetakse jätkuvat nõiajahti teisitimõtlejate suhtes,“ teab Pilvi, kes ka ise on seda nõiajahti omal nahal kogenud ning leiab, et ei saa ometi piirduta ainult inimese suunamisele palgatööle, kus inimene vahetab orjana oma aja raha vastu.

Uue kooli poole

Pilvi meenutab, et meie kestmajäämist ei ole võimalik mõõta rahas. Tema meelest tuleb asutada kõrgema rahvusvahelise õppeasutusena Eesti Rahvuskultuuri Seminar – ja nimelt Pärnus, kus vaim ja võim on vabam kui mujal Eestis.

Õpetajate valik igasse kooli, aga eriti ülikooli peaks Pilvi meelest lähtuma isiksuse sünnipäeva päikesepäevade arvust! Kui riigi vaimsed juhid on päikesepäevade kõrgeima arvuga, siis ollakse vaimselt võimelised juhtima nii riiki kui inimesi – ilma oma isiklikku kasusaamist silmas pidamata. „Vaimne tase on inimesele antud tema sünnihetkel, mille määrab tema eelmine elu, vähemalt sama olulise tähtsusega on oma eluülesande teadasaamine.

Kui selles elus ei täideta etteantud eluülesannet, saadakse järgmiseks eluks tänastele tegudele vääriline sünniaeg,“ kirjeldab kaunis ja karismaatiline Pilvi gobelääne kududes teada saadud kosmilisi seadusi sama mängleva ja naiseliku kergusega nagu lõnga värvimise või kanga kudumise saladusi. „Lugege aarialaste iidseid saladusi,mida meie esivanemad teadsid, aga mida tänapäeval püütakse eirata. Saladused kogu universumist, tema jõududest, ehitusest, olemusest on meie sees varjatuna olemas. Nad on varjatud ja kasutamatud just sellepärast, et inimeste vaimne tase ja vibratsiooni sagedsue tase jääb madalaks, kui inimese käbinääre on kahjustatud teadliku mürgitamise tõttu. Käbinääre ühendab vasakut ja paremat ajupoolkera. Õieti peaks ühendama, kui ta oleks korras.“

Pilvi olemus püsib naerukil ka süngetest asjadest kõneldes, mis tema sõnul radikaalset sekkumist vajavad. Kunstiõpetaja ja loojana teeb ta ise seda iga päev. Et ei oleks nii, et inimene ei mõtle enam, vaid täidab etteantud korraldusi, mis ei edenda, tema eluiga on madalaks viidud kunstlikult, et inimene ise oma tegevuse tõttu ise ennast hävitab.

Mida teha?

Šveitsi näitel piisab kunstniku arvates oluliselt väiksemast parlamendist ja valitsusest kui Eesti praegune – igast kihelkonnast üks naine ja üks mees riigikogus on täiesti piisav, et iga kihelkonna vaimsus pealinna toodaks ja riiki valedest vabalt juhitaks.

Lisaks sellele, et Šveits piirdub elusate ja ilusate riigijuhtide hulgaga üks-kaks iga kantoni kohta, ei ole presidenti, see on väikesele rahvale liiga kallis – aga meile…Pilvit üllatab, et Eesti ei õpi ei Šveitsist ega Islandist, mis oleksid meile suurepärased eeskujud. Ja kinnitab, et poliitika pole ei keeruline ega maskuliinne arutlusteema – hoopis nii oluline looming on, et sellest oleneb meie kõigi hingerahu ja ikka see tema lemmiksõna, edeng.

„Edengulistes riikides kannab iga paari aasta järel vahetudes üks minister presidendi volitusi. Mitte kunagi ei ole minister kahte valitususe aega järjest positsioonil,“ kirjeldab Pilvi. „Teate, mis Islandil toimub? Seal on ametis avesta järgi kõrgeimate päikesepäeavde arvuga vaimsed juhid. Sellised vaimsed juhid on ka Eesti riigis olemas! Seega on vägagi võimalik viia meilgi muutused teisele tasandile. Armastame väita, et oleme väljavalitud maa ja rahvas – aga meie praeguses riigis ei ole oma eesti rahvuskultuurile toetuvat haridust. Ainus arvestatav kool on waldorfpedagoogikal põhinev.

See aeg on möödas, kus diplomid ja litsentsid kinnitavad pedagoogi pädevust – varem välja antud dokumendid ei näita teadmisi, nende aeg on ümber. Tänased akadeemikud on 3D tasemel – ent teatavasti on… sisalikul sama dimensioon. Madala vibratsiooniga õpetajatest ongi tingitud tänane koolivägivald – kõrgema dimensiooni õpilased ei kannata seda välja.“

Pilvi teab oma kogemustest, et kui õpilased on muutumises, siis nad on edengus. Kurjaks läheb laps, kellel on igav ja keda püütakse madala vibrastiooni sagedusega võimukalt ohjata.

Võim ja vaim

Madal vaim muutub kõrgema üle vägivaldselt võimukaks. Globaalselt. Riikides. Peredes. Kõikjal. Kui seda ei teadvustata, ollakse nagu Alice Imedemaal, kes on viimased 2013 astat loksunud suvalises suunas.

„Me oleme hajameelselt ja automaatselt valesid uskunud. Arvate, et Piiblis kirjeldatavad sündmused toimusid tõesti Iisraelis? Kosher-rahvas – ja sead külatänavatel? Ilma puiduta piirkonnas kolm karistusalust puidust riste tassimas ja nendel rippumas? Kõrbes on puit plaatinast kallim. Need sündmused toimusid Normandias!“ on kunstnik Pilvi nii faktidele, maalidele kui sisetundele toetudes veendunud. „Tegelik asukoht Prantsuse territooriumil kanditi ristikäikude  käigus osavalt Iisraeli territooriumile. Iisreali riiki polnud siis veel! Ja vaadake ometi, mis toimub Palestiinaga täna.

Eesti riigiga on samamoodi, nagu tänases Palestiinas, mida jupp jupi haaval laiali kantakse ja pärast imestatakse, kuhu ta jäi… Jordaanias muidugi on selles mõttes värvikamad ja äärmuslikumad sündmused, et nemad ei võta maailma pankadelt laenu, vaid notitakse maha. Selle eest, et nemad ei nõustu olema pankade orjuses.“

Kunstnik loetleb lootusrikkalt, millised hindamatuks muutunud väärtused on Eestis veel alles – mujal enam mitte – viljakandev maa, puhas õhk, värske vesi. Ta hoiatab, et me ei tohi lubada rumalatel juhtidel hakata nüüd fosforiiti kaevandama, seda risti läbi Eestimaa rabade raiutud raudteed pidi vedada, nii et seni puhas põhjavesi pritsib kahte lehte, saastatus paiskub pilvedeni ning mürgid lainetavad kõikjal.

„Inimene on reptiili orjuses. Inimese selgroog on tema maatriks. Kuhu on paigaldatud reptiil, sisalik, kes reageerib televiisori ja raadio võnke sagedusele. Reptiil toitub naftatoodetest valmistatud tablettidest ja vitamiinidest. Mürgitab ennast võimu sunnil vabatahtlikult, sest vaim magab. Inimene vahetab oma aja raha vastu – töötab iga päev 8 tundi, igal nädalal 40 tundi ja seega eluaea jooksul ta töötab 40 aastat – orjana, mitte loojana. Ta vahetab oma aja selleks raha vastu, et toita reptiili regulaarselt toitainetega, mida tema enese organism otseselt elutegevuseks ei vaja. Reptiil reageerib vastavalt, tahan või ei taha, eitus-jaatus. Inimene aga eitab iseendale, et ta on ürgsisalikuga samal tasemel – ainult rumalam. Tükkis oma rosinasuuruseks moodustiseks kuivanud käbinäärmega,“ kirjeldab Hariduse tänava kasvandik Pilvi üht tõetasandit, mis osadele inimestest tundub muinasjutuna, teistele on saanud ainumõeldavaks ilmanägemiseks. „Eemaldagem reptiil oma maatriksist. Inimesele on antud tema sünni hetkel temale vajaminevad teadmised. Inimene täidab eluülesandeid. Talle ei saa õpetada hirmutavaid teadmisi ega hinnata seda kas õigeks või valeks.

Kui inimene sünnib siia ilma, siis on see sündmus. Kui inimene saab teada oma eluülesande, siis on see veel suurem sündmus! Kaasaja iniemse eluülesanne on avastada oma enese võimed, neid kasutada – laskmata endale valetada. Kõik on võimalik!“

Jalajälg ja tiivad

Kati Saara Vatmann

Me kõik teame, et inimeste arutu tarbimise ökoloogiline jalajälg kipub meid endid välja suretama. Ikkagi läheb saastavate kütuseliikide asemel säästvatele ja taastuvatele üleminek uskumatult vaevaliselt ilmselt seni, kuni veel mingitki fossiilset maavara leidub. Põlevkivi ja nafta sünonüüm on raha ning kuni veel mõni kild ja piisk maaret Maa põuest välja on pigistada, seni kaevureid päikesevalguse kätte uue ajastu energeetikuteks ümber õppima ei aidata. Enne on vaja läbida ka biodiislile lootmise hullus – viljapõldude asemel mürgist lainetavad ja haisvad rapsipõllud on mesilased juba peaaegu hävitanud – kas tulevad meie rahvajuhid enne mõistusele või tapavad mürgipõllud meid endidki?

Me kõik teame, et uusaegse taimetoitlase jalajälg on kordades väiksem kui neil, kelle kulinaarseks rõõmuks kasvatatakse sigu-lehmi-lambaid. Ent kemikaalidest, säilitus-värvainetest ja medikamentidest juba narkoosis tiksuvaid inimesi ei saa jõuga veganiteks keelitada. Üldise ärkamiseni tuleb vähemasti loomakasvatusest parim kinni püüda – biogaas elektriks muundada. Neile, kes on juba teadlikud ega soovi oma keha keemiatööstusele ohverdada, on õnneks avatud taluturud, biomarketid ning üks erilisim ja helgeim butiik – Tallinna Vanalinna ökopood.

Talu- ja inimenehaaval minnakse saastavalt-tarbivalt tegutsemiselt üle säästvate, jalajälge korvavate äriideede rakendamisele. Kõikjal planeedil on tekkinud energiasaarekesi – Taani riik peagi tervikuna, Poola väikelinna Kisielice laadsed lootustandvad oaasid samuti – on 100% tuule-päikese-vee-energial ning Eesti on praegu veel vaid ablaste fossiilpoliitikute taga, et elujõuliseks tulevikuriigiks saada.

Legendaarse naeruga Horre

Tallinna Vanalinna ökopoe peremees Horre Saluste nimetab Maad ainsaks planeediks kosmoses, kus kasvab šokolaad. Ta peab Toom-Rüütli tänavas juba mitmendat aastat linnakommuuni, kus tundliku ja loova spirituaalse loomuga mõttekaaslased tubahaaval Toompea elamiskulusid jagavad ning vaatega kogu linnale ja merele panoraamset tiivalööki ei unusta.

Legendaarse naeruga Horre peab spontaanset lasteteatrit, mille egiidi all on laulnud Indigo Tom Valsberg ja pärimus-olemuslugusid jutustanud Erki Kaikkonen. Tema jalajälje-tuunimise firmad on Superfoods, Stay young, Eesti vesi ning Prana organics. Kuna Horre on oma ökobutiiki tassinud koduse köögiriiuli koos kõige tervisliku ja ehtsaga, millest maiussegusid segada, tooršokolaadiga mängelda ning smuutisid tempida. Väike õdus ruum keskaegses hoones on sõpru ja kliente, jalapuhkajaid ja hingetõmbajaid alati tulvil ning kujunenud on stammkunded, kelle olemust ja probleeme teades on naerumeister koostanud sellised maailma vägiseimad-hinnalisimad kokteilid nagu Immortality.

„Tooršokolaadi tooraine on mul Dominikaanist konteineriga toodud. Konteineriga on soodsam. Täiesti puhas, käsitsi kasvatatud-korjatud kraam. Võrreldes poodides rahvast peibutava ja meeli nüristava massšokolaadiga on tooršoks kuumutamata, kunstsuhkruga mürgitamata, transrasvade ja kõikvõimaliku mendelejevi tabelita,“ kirjeldab lustakate varvaspapudega peremees. „Meie kuivainete ja naturaalmahlade, maitseainete ja muu ehtsa-puhta kraami ainus keskkonda saastav osis on pakend ja transport. Sätin oma maiustuste ja toidukraami riiulid sedasi täis, et meie juures saab võimalikult kogu vegan-söögisedeli soetada. Eelarvamus, et ökomöko on kangesti kallis, ei pea tegelikult paika – vale toitumise tagajärjel menüüsse lisanduvad medikamendid ja haiglaravi on võrreldamatult kallimad.

Ideaalis peaksid puhtad toiduained muidugi olema siinsamas kasvatatud ja toodetud- ning kogu riik tänu sellele põldude-aedadega kaetud ja asustatud. Ent täieline mürgivabadus on tänasel Maal paraku illusioon – pöörlev atmosfäär toob Eesti kohale metropolide salasudu ning industriaalriikide saast sajab vihmaga ka meie pinnasesse ja põhjavette. Ja eks samamoodi on Eesti rapsimürgid otsaga ka Dominikaanis. Seni, kuni kestab monopolide terror – olgu tegemist ravimite, mürkide, maiustuste või pankadega.“

Õbluke ja heas mõttes poisikeselik Horre on oma maailma parima vegan-vikerkaare keskel kuidagi liigutavalt vaimustunud ja lootusrikas. Nii rikkad kui ilusad, kes pidevalt poekesse ilmuvad, panevad õhu ja ideed üha liikuma.

Tartu tuule-Kaido

Härra Schmidti firma Meritreid ehitab Tartumaal Roiu tankla taga nii uhiuusi tuulikuid, millele ta tehnoloogilisi uuendusi leiutab ja modelleerib – kui ka võtab Inglismaa-Saksamaa-Taani pruugitud tuulikuid maha, toob oma tehasesse, renoveerib ning paneb teisal taas üles. Kaheaastase garantiiga. Ja mitte Eestis. Suuremad turud on Inglismaa, Iirimaa, Itaalia ja Venemaa.

Kaido on Eestile ohtrasti teadlasi-ettevõtjaid-rahvajuhte koolitanud Tartu Tamme gümnaasiumi poiss, kes on lapsest saadik tõmbunud tuule poole. Alustas purjetamist Suure Säre käe all Ropka järvel, tema Tallinna Tehnikaülikooli aegse tipp-purjetamise partner Piritalt on täna Soome koondise peatreener. Härra Schmidt andis oma viimase isikliku jahi Saadjärve sportlaste kasutusse ning ise purjetas viimati 25tonnise kahemastilisega ookeanil, vaimustudes 6meetrilistest lainetest üle klisseerimisest ning taas kogedes looduse vapustavat jõudu. Mida inimkond saab oma edenemise kasuks pöörata, kui ennast enne ära ei mürgita või õhku ei lase.

Oma äri alustanud härra Schmidt astus globaalsesse tuuleenergial põhinevasse energeetikaärisse 14 aastat tagasi. Tema tehas on ümbritsetud ja sisustatud tuulegeneraatorite tiivikute-korpusejuppide-mootoritega – ja seesuguste tehaste võrgustik võiks kogu meie väikeriiki katta. Kasvõi selleks, et külades ja asulates oleks tulevikulisi töökohti ning mikrolahenduste tuulik ei maksaks enam 40 000 eurot – mis annab küll isikliku turvatunde ja sõltumatuse, ent teenib end mitu inimpõlve tagasi.

„Olen ennast globaalsel tuuuleturul nii tuttavaks töötanud, et mul võiks olla teoreetiliselt 20 sellist tehast ja mitte 8, vaid 160 töötajat. Ent see tähendaks praktiliselt, et mind ennast peaks samuti 20 olema – tehku teised mehed siiski oma tuulikute-päikesepaneelide tehased,“ rehkendab tasakaalukas mees, kes rajas Eestis esimese  tuulepargi Sõrve sääre tippu. Täna on tema toonases tuulepargis uue tuuliku vundament, jupid värvitud ja stardiasendis, et tuulikuks saada – ent paber, mis tuuliku ühendamiseks elektrivõrguga voli annab, tolmub juba aasta kontorites.

Kilplaste vabariik?

„Kuna poliitikas on väga vähe arukust ja loogikat, on läbinähtav, miks minu tuulepargi dokumente laudade paberirägastikes kinni hoitakse,“ muigab Kaido üllatavalt rahulikult. „Konkureeriv firma, tahab teatavasti oma tuulikud vette ehitada. Ehkki see on kulukas – ja ei peaks justkui torpedeerima nende ettevõtmist, kes maismaal ehitavad – soosivad pumba juures olijad neid, keda on neile teada olevatel põhjustel kasulik soosida.

Mõistlike riikide süsteem on selline, et tuulikule või tuulepargile antakse toetus 10-12 aastaks, kui see aeg täitub, võetakse senised tuulikud maha ja püstitatakse uued, mis toimivad efektiivsemalt.

Minu üks turuniššidest ongi mahavõetud tuulikute renoveerimine ja uues kohas püsti panemine. Olen ehitanud umbes 90 tuulikut – kõikjal meie planeedil – ainult ühes kohas on samasugune seis nagu Saaremaal, kus platvorm ja vundament on ootel ning minul pole teha muud kui oodata ja öelda vaikselt kuradikurat.

See teine koht on Malediividel. Kuna seal on oskamatu ja naiivne loodusrahvas, kogemusi ja motivatsiooni veel pole, on nendele nende pusserdamine ja kobistamine andestatav. Nendel soojamaasaartel ja ookeaniparadiisides, kus tuuleenergeetikat juhivad eurooplased, toimib kõik suurepäraselt. Taandarengu teel on vaid Eesti ja Venemaa.“

Kaido oli 30 aasta eest nõukogude armees ning sai kolm aastat Venemaa mentaliteetidega tutvuda. Ta kinnitab pärast seda, kui on Kuriilidel – Kunaširi ja Šikotani saartel – korduvalt tuulikuid rajamas käinud, et   elulaad ja suhtumised on 17 kilomeetri kaugusel Jaapanist 50 aastat tagasi, mitte edasi arenenud. Kuivõrd mees on tuulikutega projekte teostanud  ka Jaapanis ja Uus-Meremaal, on kontrast eriti karm. Looduskaitsealad, kus ei tohi tuuliku ümbert turbulentsi tekitavat põõsastikkugi maha võtta, on tankiroomikutest üles küntud, tankid ja muud sõjatehnika rusud kõikjale laokile jäetud. Külad saartel, kus filmiti Robinson Crusoe filmi Vene variant ning mille hotelliakendest on petlikult maalilised vaated, näevad välja kui prügimägi ning olmepraht ja katkine kodutehnika lendab kaljuservalt lihtsalt  alla ookeani. Sellest hoolimata taibatakse Venemaal näiteks mõni kalatööstus ja saare külad 5MW tuulepargiga varustada!

„Meie raputame selle taandarenenud Venemaa poole rusikat – ega märka, kui hirmuäratavas sõltuvuses me temast oleme. Meie energeetiline julgeolek on olematu. Uhkustame oma Estlinkidega – aga vene allveelaevad, mis rannikuvetesse „eksivad“, meid valvsaks ei tee!? Pruugib ühel laeval ankruga ‘kogemata’ neist linkidest läbi sõita – ja Eesti on pime. Investeerime NLGsse vapralt 25 miljonit – ent ka selle gaasitoru sõidab väike laevukene hetkega pooleks. Narva on Venemaast 10 kilomeetri kaugusel – seal on lihtne kasvõi jalaga tulles valgus kustutada, pole tarvis isegi raketti raisata… Ka tuhaväljadele püstitatud 17   tuulikut on tegelikult illusioon – pole meil Eestis spetialiste ega kontrolli selle üle, mis  toimub. Ebaprofessionaalse ja ebaeetilise suuna jätkumisel on ka Peipsi rannikuvetesse kavandatav tuulepark üks offshore utoopia. Teoreetiliselt saaksid praegu sibulakasvatusest elatujad küll uued töökohad – aga pole kuulda olnud, et keegi oleks asunud sinna spetsialiste koolitama. Ega õpeta kampaania korras piketeerivaid kaevureidki keegi saastava energialiigi lõppemise järel säästvatega töötama. Meie suurte sõnameistrite poolest võiksid kaevurid vist aegade lõpuni ka pärast toorme peatset lõppemist sinna maa alla jäädagi?

Jah, praegu on reaalsem töötada Kuriilide  ja Kariibi suunal – ning loota, et kevadisel valitsusevahetumisel hakkavad Ruhnus püsti seisvad kaks tuulikut isegi tööle. Need on juba ennast esimese aastaga tagasi teeninud. Nüüd pole neid kaks aastat hooldatud ka mitte!“

Hämmastava rahuga lisab hr. Schmidt, et tegelikult peaks Ruhnu elekter heaperemeheliku ja mõistuspärase majandamise korral tulema hoopis päikeseenergiast – pilvitu saare kohal on seda alati saada. Ka Kaidol enesel on kodulahenduseks 10 kW jagu päikesepaneele.  See-eest on tema kodus päikesepaneelidega toodetud elekter loodusele sääst, mis võrdub piltliku ekvivalendina varsti 166 puu istutamisega – ning mille arvelt on poole aastaga tekkinud säästu võrra võimalik sõita enam kui 15150 kilomeetrit autoga.

Pärast meid…

Töösturi-leiduri-purjetajana mööda planeeti üha ringi rändav mees kinnitab, et Maa ülerahvastatus ja tööpuudus on illusioon. Ta näeb nii Kuriilidel kui Malediividel juba toimimas või ootel tulevikulisi töökohti ja tegevusi ökoloogilise jalajälje heastamisel. Töökohad vedelevad sõna otseses mõttes maas.

„Kui kasvab peale venelaste põlvkond, kes ei küsi – milleks?! – korjatakse mööda maalilisi saari vedelev metall kokku ja viiakse Hiinasse-Koreasse ümbervalamisele. Nii, nagu Malediividel juba tehakse, hakkavad araablased ka Hurghada-Sharm el Sheiki ümbruses plastikut-metalli-klaasi kokku korjama ja ümber töötama. Plastik tehakse Malediividel vahvateks vedrukesteks, mis haakuvad liivaga ning tekkivast massist ehitatakse juurde rannikualasid, kuhu turistid tuua,“ usub Kaido. „Loodusrahvad ise ei tarbi küll eriti midagi – pistad käe vette ja mehekäesuurused krevetid ujuvad pihku, nii et kõva mees võib looduseandide pealt vabalt pidada kaheksat naist, kellest igaühel on kaheksa last. Ent turism tähendab valgustust, külmikuid, konditsioneere – üks väike saar laseb praegu turistide vajadusi rahuldades taevasse 10 tuhat liitrit diislit ööpäevas…

Kuni tuleb mõni ettevõtlik eurooplane – nagu Pipi papa, suure valge pealiku laadne rootslane, kes praegu Kuredu saart haldab ja valdab. Peakorter on sel rootslasel Dubais ning kõikjal, kus ta tegutseb, on kasutusel taastuv energia.

Üks uus tegevusala saab olema tõeliste rahvajuhtide pealekasv – praeguste saastavate-laastavate poliitikute asemel. Rahvajuhid loovad loodetavasti isegi Eestis sellise ühiskonna, kuhu massiliselt lahkuvad noored tagasi tulevad ja ka Ruhnust Kurrunurruvuti saare laadse inimväärse paradiisi rajavad. Kui sellised rahvajuhid pead ei tõsta, lähevad ka uued eestlased minu jälgedes ookeanisaari arendama.“

Kodus on Kaidol päikesepaneele 10 kW jagu, Meritreidi tehasesse tahab homses elav tegijamees paigaldada 100 kW. Küsis 150 amprit juurde – selle asemel, et see töö kahe päevaga ära teha, vindub protseduur aasta aega. Hanked, vaidlused… Ta teab vastust küsimusele, miks Eestis on nii madalad palgad ja niru rahvuslik koguprodukt. Ebaefektiivsuse pärast: „Saamatu ja kontrollimatu ametnikevägi jorutab ja käkerdab ära ka ettevõtjate söakuse. Kett on ikka nii tugev kui töökindel on tema nõrgim lüli,“ teab tööstur Schmidt. „Kuni siin maal on lülid puudu või logisevad, ajan mina ja teised minusugused mujal maailmas oma rida. Teeme Tuuleliiduga selgitus- ja valgustustööd. Ei ärritu ega raiska ennast. Ja meie autod sõidavad üha uute tuulikutega Itaaliasse, Iirimaale.

Homme tulevad loodetavasti võimule rahvajuhid, noored tulevad Eestisse tagasi, avavad tehased ja tekitavad töökohad. Külad ärkavad uuele elule – kohe algusest saadik taastuvatel energiatel toimivad elujõulised külad. Ilmselt on praegune mõõn ettevalmistus selleks tõusuks.“

Tõusumeelseid maa ja mere tagant

Saaremaal Kuressaare sissesõidul asuva kaubanduskeskuse teisel korrusel asuva tervisekohviku peremees Koit Kull on olnud Eesti mastaapsemaid lambakasvatajaid. Ehkki tema tuhandepäine kari on kahtlemata kõõks-puuks-tehnikas üksjagu osoonikihti augustanud, olid Kodul juba laialdase lamburina elektrikarjustel päikesepatareid.

„Nipp – mille koos karjaga töö jätkajalegi pärandasin – seisneb täielikus avalikkuses. Pane mõni hinnaline ja innovatiivne vidin võpsikusse, virutatakse ära. Säti lagedale päikest püüdma – ja mitte keegi ei taipa tuuri panna,“ naerab edumeelsetest ideedest pakatav kohvikuperemees. „Praegu on minu kohviku üks tõmbenumber puhas maitseküllane kohv ning kohapeal küpsetatud leivad-karaskid. Erinevate seemne- ja teraküpsetiste ostjad küsivad küll mõnikord pepsilt – ega seal nisu ole, kuidas on gluteeniga… Hästi on. Halvasti on minu meelest hoopis see, et ökotsejad on õpetatud pelgama seda, mida saab mõõta. Mõõdetavate kahjulike ainete vastu omakorda on väga lihtne ravimeid ja toidulisandeid kaela määrida.“

Lamburiaegadest härra Kulliga sõbrunenud mööblimeister-ajakirjanik-hobuse-lambakasvataja Aili Kirst, kes tervisliku ja tervikliku kohviku esimestest päevadest selle stammkundeks sai, arutleb: „Eestlane võiks olla samasugune, nagu eesti tõugu hobune, keda ma aastakümneid kasvatanud olen – terve, tugev, kompaktne ja kasina tarbimisega. Saaremaalt pärit klepper on aretatud nii, et ta lausa peab terve päeva tööd tegema, mitte õgides lollusi välja mõtlema. Sama eestlasega – mõtestatud tööta läheb rasva, saab põletikud ja kahjulikud harjumused ning hakkab laamendama.

Minu võte 80aastasena täies tööjõus püsimiseks on olnud pidev töö, ehitamine, loomine ja rajamine. Minu rajatud talu juures on hiis ja läbimõeldud hoonete-talituse süsteemid, mis peaksid loodetavasti mu järglased talu jätkama kutsuma. Erinevalt minust oskavad nemad ka ratsutada – mitmekümneaastase aretajastaaži juures olen sadulas istunud… mitte ühtegi korda!“

Kui saarlased jõustavad lambaaedade elektrikarjuseid päikeseenergiaga, siis Kolga lahe ääres töötab üksnes päikeseenergial terve suur puhketalu, kus filmiti teleseriaal „Kalevipojad“. Seal peavad peremehe esivanemate Vanaposti talu ka Aare ja Krista Allik. Just sellise elu- ja töökorralduse, plaanide ja üheaegsete ponnistuste julgusega võiksid Eestit asustada kõik talud.

Kaitseliitlane-naiskodukaitsja ja noorsootöötaja Krista ütleb, et naiste ja noortega töötamine pole nende organisatsioonis mitte militaarne, vaid just looduse ja olmega sõbraks ja toime saamise koolitus. Üsna vabatahtliku ja entusiastliku loomuga – palgast pole nende pühendumiste puhul eriti põhjust rääkida, küll aga väestab tööd teadmine, et sadadele inimestele õpetatakse vajalikke väärtusi ja oskusi.

„Nojah, eks mina kui mees ikka kogu peret üleval pea,“ tunnistab Aare rahulikult. „Rajasin autoremondi luksepana Mustametsa külla oma töökoja. See on arendamisel. Kodu on täiustamisel-edendamisel. Ja kihnu maalamba kui vähenõudliku-vastupidava tõukarja laiendamine samuti plaanis. Esivanemate vaimud ja tasakaalukas naine kaitsevad neuroosi eest. Püüame lammastega majandamist ise õppida ja poegadele õpetada nii, et üle jääb ainult kisa – kõik muu läheb kasutusse.

Samas vaatame nukralt, kuidas siinkandis on paljude hektarite kaupa maad kasutamata sellepärast, et suguvõsad ja pärijad ei saa jagatud – mida kasvatatakse ja arendatakse ja kes kasu saab. Selle asemel, et kõik saaksid kasu, jäetakse maad pigem sööti või üritatakse pinnast idanaabrile müüa. Päriselt ka – muld ja muda müügiks, kui hästi läheb, tuleb sealt alt fosforiit ka välja, eks ole…“

Krista ja Aare on veendunud, et saastamine ja laastamine on kriisi põhjas. Mudamüük ja edumeelsete ideede torpedeerimine peab lõppema – nii otseses kui piltlikus mõttes, igal elualal. Kuna nende läheduses loovad-lehvivad isemõtlejad Rutikud-Talvikud, korraldatakse indiaanilaagreid ning külad on loovust ja loomakasvatust tulvil, siis ei kao kindel pind jalge alt. Oaashaaval moodustub öko-jalajälje vastu tiibu sirutav võrgustik, mis annab elulootust nii Eestile kui Maale.

Max „Cyclochard“ Bodar

Kati Saara Vatmann

Maxime (32) on Lyonis sündinud-kasvanud torudisainer, kes töötas viimased kümme aastat keemiatööstuses. Säästis poissmehena oma sissetulekuid oma eraklikeks rattamatkadeks, millest mastaapseim tõi ta teel Põhja Norrast Istanbuli… Valtu-Nurme küla põllule silorullide taha telkima!

Samal ajal, kui eestlased kibelevad lõunasse ning juba soojale maale kolinud eestlased ei kaalu ühe olulise põhjusena just kliima pärast Põhjalasse tagasi tulemist, rändas Maxime juulist tänaseni justnimelt talvele vastu. Alles nüüd võttis kursi lõunasse.

UFO???

Naaberküla säde-Helen, külavanem Link, keda ajakirjas Naised tutvustanud oleme, helistas ühel õhtul teatega, et nende maja vastas asuvale põllule silorullide taha maandus ufo. Prantsuse noormees, kes alustas juuli alguses teekonda kodust koju. Selles mõttes, et Prantsusmaalt tulnuna ta varem või hiljem ju ikka Lyonis ka lõpetab. Tema  teekond Raplamaa põllule tuli läbi Madalmaade, laevaga Skandinaaviasse – ja teelõigul Nordkap-Oulu-Helsinki-Tallinn-Pärnu peatus enne kõigi teelejäävate riikide läbimist rännakul Istanbul Valtu-Nurmes.

Õhtustas Linkide juures ning päikesetõusu tervitasime Maxiga koos. Mõlemal käes käsitsikootud poolkindad. Tema omad… ta enda kootud! Müts ka. Noormees rõõmustas päikeselise miinuskahelise hommiku üle – Norras koges juba nii sügavaid hangi, et hommikul andis end telgist välja rattani kaevata.

„Telgis sees magades ei ole ilmal ju erilist vahet,“ arutles Max. „Aga kui sa ikkagi Põhja-Norras ei leia hommikul hangest oma jalgratast üles ja ka kõige laiemate võimalike kummidega enam teel ei püsi ja vaalusid ei läbi, on aeg lõuna poole tallata.“

Väikese apelsinikarva telgiga, pisikese külmakasti, gps-i ja uhutud pesuga Max on veetnud sedasi tallates ja kududes – ääretult meditatiivsed tegevused ju mõlemad! – oma elu 2.juulist alates. Omakootud mütsi ja kinnaste vahel kannab ta erakordselt sügavrohelisi silmi ja usaldavat rahumeelt.

„Ilmselt tänu sellele, et ma usaldan Teed, ei ole minuga kogu selle retke kestel ühtki äpardust juhtunud. Inimesed kutsuvad tuppa õhtusöögile, toovad oma talu mune ja vilju teele kaasa, nagu sina. Ka maarahvas oskab kenasti inglise keelt ning ma ju tean, et kui mingi tõsine jama juhtub, saan koos rattaga rongile või isegi lennukisse istuda ja koju minna,“ kirjeldas Max. „Mul on väikese õetütre pilt kaasas – see kaitseb mind. Ja eks ta ju nii ole, et mida kardad, see tuleb. Mina ei karda midagi.“

Palverändur?

Peagi 33aastaseks saav torudisainer ei kujutle oma rännakujärgset elu enam keemiatööstuses. Ta on otsustanud oma tuleviku pedaalides ja kududes uueks unistada. Selle visioneerimise juures kena ja sitke noormees erilist religioossust ei ilmuta: „Sõbrad on korduvalt öelnud – noooh, saad Jeesuse ikka, kas sa ristilöömist ei karda? Ütlesin, midagi ei karda. Üks mees oli juba nii lahke ja suri meie eest ristil. Inimkond on tervikuna lunastatud. Minul on vaja tasapisi oma isikliku lunastuse poole tallata.“

Max  on jõudnud tõdemusele, et inimene ei pea põhimõtteliselt kannatama. Kui talle enesele hakkasid Põhja-Norrast Ouluni kogetud vihmad-hämarus-udu-rõskus vastu, ronis ta koos rattaga rahumeeli pookakate kaubikusse ja sõitis Helsinkisse. Sai koos ühe Rootsi erak-ratturiga osa teekonda jagades piisavalt kaamose klimaatilisi juuri kogeda ning aitas.

„Mul on veel paar ajutist teekaaslast olnud, kellega teineteisele näilist turvatunnet ja seltsi pakkuda. Aga üldiselt olen veendunud, et ühest küljest on kõik inimesed nagunii kogu aeg üksi ja alasti. Teisalt pole me mitte kunagi üksi. Keegi on alati meiega ja meie oleme alati kõige ja kõigiga ühenduses,“ on jalgrattur selgeks tunnetanud.

Endale teadmata triigib mees planeedi Maa ley’sid pidi nii, nagu meie valgustööline Lille Lindmäe teeb seda teadlikult. Lille tajub ja puhastab, laeb ja tervendab teadlikult. Max alateadlikult – vahet pole. Rahulikult ja sihikindlalt oma üliväheseid asju pakkides arutles sarmikas rattur: „Asju ei peagi alati sõnastama. Isegi teadvustada ei ole vaja. Tegudest piisab. Õiges suunas tegutsemine näitab, et tajud ka nii, nagu kõigevägevamale meelepärane on – ja lähebki hästi.“

500 eurot kuus

Raha ei lähe sel moel elades kuigi palju. Monsieur Bodar kulutab umbes 500 eurot ühes kuus. Kõige hinnalisem oli Põhja-Norras veedetud kuu. Igas mõttes. Toit oli seal võrratu, aga kallis. Ent samas ei tahtnud prantslane sealt Nordkapist kuidagi ära tulla. Miski ülendas ja võlus teda seal polaarjoone lähedal hingepõhjani. Maastik, puhas olemise rõõm…

„Hard!“ ütles lõuna-eurooplane Põhjala kliima kohta lakoonilise imetlusega.

Oma kontaktid kirjutas ta Viking Line’i laevapiletile – 48 eurot üks reisija koos jalgrattaga – mis oli ettearvatav, mitte erakorraline kulu.

„Ma ei tea praegu, kui kauaks rattale jään – ka rahalises mõttes. Sest ma ei tea veel, kus ja kellena ma naastes tööle ja teenima hakkan. Ja sisetundest oleneb ka. Loodan Pärnust Lätti, Poolast Slovakkiasse, Ungarist-Rumeeniast Türgisse vajutades oma sisetunnetes selgusele jõuda,“ lubas Max rõõmsalt.  „Selleks, et ma saaksin olla ja süveneda sellesse olemisse, olen muuseas sisuliselt levist väljas. Mul on e-aadress ja Facebooki konto, mida umbes kord nädalas külastan. Kord nädalas helistan ka emale. Mobiili mul ei ole. Just sellepärast, et ema ei nõuaks – helista iga päev. Pole vaja. Süda võiks ju teada ja tunda, et kõik on korras.“

Maxime liigub umbes 50 kilomeetrit päevas. Viimastel päevadel on küll talv pisut kiiremini peale tulnud, ent ohtude eest ära liigub mees enda meelest ikkagi piisava kiirusega ja õiges suunas. Ta ei tahtnud ühtki kontakti, kus võiks teel Raplast Pärnusse või Pärnust Riiga vahepeal peatuda. Jumal juhatab, mis neist kontaktidest – õige ühendus tuleb niikuinii.

„Maa on lahkesti kõigile meile kasutada,“ arutles prantslane nagu indiaanlane. „Mul pole ühegi õela maaomanikuga kokkupõrkeid olnud – minu väike oranž telk pole seni kusagil kedagi häirinud. Mida vähem ma inimestest sõltun – seda parem. Kui kutsutakse, lähen muidugi õhtueinele – aga ööbin ikkagi oma telgis.“

Maakera on ümmargune

Valtu-Nurme Helen naerab, et kella viie paiku tuppa palutud ufonaudil vajusid pärast kaheksat silmad vastupandamatult kinni. Looduses koos päikesega ja vastavalt loomulikele rütmidele elades ei hoita end lambi ega televiisori valgel kunstlikult üleval – kui päike magab, siis puhkab ka inimene. Pimeda aja uni hoiab depressiooni ja stressi ära. Rügamise nimel end unevõlga jättev ja ülemäära suhtlev inimene jääbki närvidega hätta. Et selles veendumusele jõuda, Max oma juhtme Lyoni keemiatööstuse seinast välja tõmbaski.

Aga Raplamaa rabadesse – kasvõi hetkeks – neeldus ikka. Noorproua Link loetleb: „Kõik,kes Raplamaale satuvad, siia sisse imetakse. Meie küla kunstnikuemand kohtus Hiinas oma praeguse mehega ning vietnamlasest kaasa ongi nüüd kodustatud. Meil on Raplas ameeriklane, kes kõigile lehvitab – ja kurvastab, miks vastu ei lehvitata – miks tema peale kurjad ollakse.“

Ning sellesse neelavasse rabamaastikku tahavad täpselt vastupidise ilmavaate teenrid rammida raudtee – ehkki Ameerika ja Siberi põlisrahvad on samadel asjaoludel juba hävitatud. Tahame ka ära proovida, kuidas on olla hävinud. Maxime ei saa aru, kuidas nii erakordse põlisloodusega riik ja rahvas üldse sellises suunas mõeldagi saab.

„Võiksite ometi olla väike käepärane mudel, eeskujuks ja julgustuseks kogu maailmale…“ mõtiskles roheliste silmadega mees päikesetõusu imetledes. „Ei, ma ei põgene õnnetu armastuse eest, nagu paljud on arvanud. Pigem sõidan jalgrattaga armastuse poole. Kui kohtan Ennast ja õpin endaga koos õnnelik olema – siis kohtan selle reisi lõpul ka Armastust.“

Seal ta siis nüüd praegu vändates otsustab, kas ja millal pärast Türgit Prantsusmale naaseb. Meie talu kanade munad läksid külmakasti. Viking Line’i laevapiletile kirjutasin kenale noormehele Istanbulis resideeriva saarlanna Hille kontaktid – ja oi kui ilus väike ümmargune asi on emake Maa! Ole hoitud, Max – nagu me kõik, kes me oma unistust elame.

Aune Past õpetab elades õpitud heatuju-usku

Kati Saara Vatmann

Eestlased armastavad eneseabi käsiraamatuid. Meie mainekama-erilisema suhtumisõpetaja Aune Pasti „Hea tuju raamat“ (Hea lugu 2014) on midagi enamat – see on elu lõpuni elus olemise õpik. „Ärme lahku oma elust enne elu lõppu pensionile!“ soovitab hiljuti 30 kilo kaotanud ja 30 lisaaastat võitnud Aune, kes näeb läbi kogu elukaare eakohaselt tippvormis olemise võtit pidevas kohalolekus. „Ma olen seda kõike ju enne ka teadnud ja vahelduva eduga isegi teinud – ent siis ikka sama teinud, mida paljud – isevooluteed oma kohust täitnud, söönud ja suhelnud, aga mitte oma keha ja kulgemise eest täit vastutust võtnud. Erinevalt paljudest ei mühatanud ma – mis nüüd mina, see pole mulle, ma ei vääri. Aga tegelikult elasin küll nii, nagu ei pälviks parimat – unistuste poole liikumist ilma valude ja enesehaletsuseta, ennast märtriks mõtlemata ja rügamata.“

Aune muigab, et kõik ajakirjanikud on tema suurteose ilmumise puhul küsinud, kas täiuslik küpse ea veetmine pole mitte üksnes rikaste ja ilusate jaoks, teiste jaoks on vanus ju puue, mis salajane katastroof põhjustas klõpsu, kui läbi see tüseda daami tervis enne totaalset muutumist  ikkagi oli, kas mees hakkas nooremaid keremudeleid vaatama ja valima…

„Noorema keremudeli valimine tuleb kõne alla juhul, kui tegemist ongi vaid kehaga – see saab sündida juhul, kui inimesed ei suhestu isiksuste, arenevate teekaaslastena. Kui naine ongi mehe jaoks ununenud ja kaugenenud vaid väliseks. Armastus õnnistab armastajat! Tegelikult on ihu meie hinge parim sõber ja kalleim kingitus. Tänuväärne märguandja ning maiste unistuste täitja. Ilma kehata lõpeb maine matk – ja minu meelest me päris täpselt ikka ei tea, kas uuesti tuleme ja mis pärast saab,“ kutsub Aune elama siin ja praegu – parimad võimalikud 40ndad ja 70ndad – täiel rinnal elamine igas hetkes, mitte tulevikus. Kui jalad all, saan lapse – ups, bioloogiline kell… Kui pensionile lähen, hakkan – oi, elu möödus elamata…

Ajakirjaniku-suhtekorralduse õpetaja Aune raamatus on pärasttulevast siiralt ja põhjalikult juttu. Aune jagab kogemust oma eaka ema loojangu poole looklemisest – ehkki vanadus pole haigus, ei saa õhtune inimene ühel hetkel ikkagi ise hakkama, ka tema omaksed ei saa mõnikord enam vaibuja hooldamisega hakkama – ning professionaalide abi palumine pole nõrkus ega kalli äraviskamine.

„Lõpuni tegusa ja tragi ema pikkamisi teele saates mõistsin, kui oluline on oma elus kohal olemine, mitte inertne asendustegevuste ja vabanduste otsimine, mis nüüd mina,“ tunnistab naine, kelle uus raamat on tõeline aktiivsuse piibel. „Oma elu eest täieliku vastutuse võtmine ei välista teleri ees soki kudumist – ka see võib olla loov, mõtestatud ja teadlikult valitud toiming. Aga sel juhul paluks olla rõõmus sokikuduja – kui telerist vaadatav ei rikasta-kirgasta, peab kanalit vahetama. Igas mõttes.

Meie põlvkondadele – õige mitmetele reas – on omane märterlikkus, oskamatus iseennast armastada, armastuse ärateenimine. Mina ise on kõigi hoolitsetavate-varustatavate-arvestatavate nimistus alati viimane. See aspekt kõlab pea kõigis meis, paradoksaalse sünnisüü tundjates. Kuidas ma tohin endale näokreemi ja kvaliteettoitu osta, kui vetsupott on vaja välja vahetada ning lapsele seda-toda osta? Kui pole sind, pole vaja ka vetsupotti ning lapselapsed vajavad elusat banamad või mummit – kuidas kedagi just kutsutakse – mitte seda-toda.“

Nii Aune kui eranditult kõigi meie jaoks on enesest hoolimise ja tervise sümbol ravitud ja korras hambad. Nõukogudeaegse võimaluste ja suhtumise puuduse tõttu on halvad hambad ka 21.sajandi küpses eas eestlase visiitkaart. Ometi tuletab humanitaarlanna meelde, et hammastik on tervise sammastik: põletikulisi hambajuuri uhtuv veri kahjustab südant ja neerusid ning viib insuldini-infarktini ja hävitab liigesed, mälumata toit kahjustab seedimist ning valutav-kääriv inimene ei taha sportida ega suurelt unistada. Kui möödunud kümnendeil on olnud õnne olla näiteks nii hea hambaarsti patsient nagu meie Kalmer Lepik, on hõbeamalgaamplommid tänini püsinud, ent nende sulanud servade alt salakesi mutimetroo moodustunud – lausa piltlik ja sümboolne illusoorne tervis. Kes investeerib kaasaegsetesse hambaplommidesse peab arvestama juurekanalite lahtimuukimise, ravi ja uuesti täitmisega. Ent selle ülihinnalise pääsmega on lunastatud rännak helgesse tulevikku koos oma kiksidega, mitte klõpsuvate sillakeste ega veeklaasis ööbivate tonditoosideta.

„Ma ei räägi oma raamatus meelega hindadest – ei hammaste, kosmeetika ega spordisaali  omadest.  Nagunii urisetakse – mis tal viga end hellitada ja treenida – ta on ju Selle naine. Tegelikult arvestan väga, mis on hinna taga. Üks naabrinaisega tehtud täiesti tasuta kepikõnd on igati tõhusam kui tegematajäänud jõusaalitrenn.  Mina olen isemajandav ja investeerin õnneliku enese heasse tujusse, “ naeratab Aune väärikalt. „Mis puutub toidusse, siis toortatar ja gojimarjad on seoses transpordikuludega kallid jah – aga kasvatage ometi ise oma marjad-ürdid, korjake mustikad-pihlakad – ja kuivatage oma fruktid päikeses ise. Muide, Eestimaal köögiviljade-ürtide kasvatamine on ka kallis. Maakodu vahet sõitmise kulud aina kasvavad. Lahendus võiks olla suguvõsade tööjaotus. Et kogu hõim toituks kodumaiselt-tervislikult, võiksid maakad  kogu suguharule toitu kasvatada. Mis oleks ka kogukonna taastumise tagatis. Minulgi oli alguses täiega veider linnasõpradele oma kanade mune viia – kanatädi! – nüüd oleme kõik sellise hoolimise väljendusega harjunud.“

Lisaks on mõtlejanna arvates oluline ka põlvkondadevahelise tervikpildi ja koostöö rajamine uuele alusele. Kui nõuka ajal olid vanurid, erivajadustega inimesed ja lapsed avalikkuse eest hoolikalt ära peidetud, siis praegu meid skandinaavia reipad pensionärid enam ei üllata – ehkki ikka veel on Reet Linna ja Katrin Karisma sugused heleda eluleegiga põlejad erand. Eranditel on küll tore olla oma tegeliku ea kuningannad, ent ideaalis peaksidki kõik inimesed olema täiuslikud 50- ja 75aastased, mitte täiuslikult 25aastastega sarnanema, kuni jaksavad. Küpsetel on stiili ja kogemust, mis ilmutab end ka oma füüsise valdamises – osavad ja säästlikud oskame nii kepikõnnil kui mägironimisel olla. Aune armastatuimad alad on lumelaud ja tangotants, muide.

„Ma õpin omakorda 30aastastelt oskust iseennast armastada, elutervelt ja pahetult maailma nautida ning avamaailmas selliseid elukutseid pidada, mida Eestis – veel!? – pole. Nad kasvatavad võõrsil oma lastest ikkagi eestlasi, annavad põhjuse banamadel, nagu lapselapsed mind kutsuvad, lapselapsi hoidma reisida ning tulevad koos elukutsetega Eestisse tagasi. Minu tantsuõpetaja Martin Parmas omakorda läheb just Kasahstani võistlustantsukultuuri viima,“ rõõmustab Aune. „Tulevikul on pakkuda nii palju head – isamaale naasvad eestlased muuhulgas, et enne selle saabumist ei saa tõesti ära surra. Ja enne suremist ei saa pensionile minna. Selleks, et osaleda aktiivselt tulevikus, tuleb ka täna igas hetkes kohal olla.

Mis klõps mul totaalseks muutumiseks, 30 kilo kaotamiseks ja naisena elamise kultuurist raamatu kirjutamiseks ikka vaja oli – kogu elu ongi üks klõpsude jada, unistuste teisenemise ahelreaktsioon. Jah, oli üks kuldne hommik, mil silmitsesin peesitavaid kanu, mänglevat koera, õitsvat aeda – ja küsisin suurelt ja raskelt iseendalt: mis asi mina siin imelisel pildil olen – liiga suur tädi, kelle käes läheb iga telefon ja tahvelarvuti katki? Ja ma alustasin tänase enese ja heatujuraamatu poole matkamist.

Kirjutasin ausalt üles, kui palju ititehnikat olen hävitanud – ja kuidas arukamalt toimida – milliseid higihaisuta trenne valida – värskes õhus ja ise ja rõõmuga – ning kuidas seljavalud koos korsetilihaste tekkimisega kaovad. Soovin kõigile sellist elurõõmsat-motiveerivat teejuhti nagu MyFitnessi treener Inga Neissar.“

Aune julgustab – nii, nagu tema sai oma 60.sünnipäeva tangost treener Parmasega muinasjutulise video ja fotoseeria, võib keegi unistada 50seks saamise paraadportreest endakasvatatud-ratsastatud sälu seljas, keegi liikuda 70.juubeli poole mitmevõistlejana ning mõni võimelda 80.tähtpäeva tähistamise suunas oma võrratus töömahukas iluaias…

„Ma tean, et enesekordus on üks ealisi iseärasusi.  Ent mina kordan rõõmuga juba aastaid lauset, millega üks mu lapselastest kord hommikut tervitas: täna on minu elu parim päev – ja homme on minu elu järgmine ja veel parem parim päev,“ naeratab Aune. „Tahan väärika partnerina oma lapselaste arukust ja üha kõrgemat taset näha ja kaasa teha. Tahan tunda end armastatuna. Iseenese seadmiseks keskmesse, millest arendada kõik hea ja unistatu, pole vaja mingit katastroofi – uskuge mind, mu kallis mees ei öelnud mulle mitte kunagi, kui ikka tõesti suur olin, et ma olen paks. Ta nimetab mind võimsaks.“

Eestimaa Agnesed nimeväe sadulas

Kati Saara Vatmann

Eestimaal elavad ja töötavad sajad Agnesed, kes peavad erinevaid ameteid ja tegutsevad oma enese maailmade keskpunktidena. Nad kõik on saanud nime Reliikvia-filmi Agnes von Mönninghusenilt, keda kehastas Ingrida Andrina. 1960ndate keskpaiga eelsetelegi Agnestele tuli nimi Bornhöhe „Pirita kloostri viimsetest päevadest“ – tänu sellele, et nõukogude okupatsiooni ajal oli lugemine moekas pelgupaik tegelikkuse eest ning raamatud-ajakirjad maksid mäletatavasti kopikaid. Kreeka keelest tulenev nimi tähendab „puhas, pühalik, vooruslik.“

Kui filmisime Eesti Televisioonile saatesarja „Terviseks“, oli just Agnes Valgiste see söakas ja koostööaldis tüdruk, kes söandas oma esimese tütre kaamera ees ilmale tuua. Noor ema oli pärast autoõnnetust osaliste erivajadustega, tema üks kehapool tundlikkuse kaotanud ning eneseväljendus pisut aeglustunud. Emaduse ja isadusega kohanemine viis Valgisted läbi tervendava kriisi, millest koos üle kasvades on tugeval ja tegusal paaril tänaseks kolm tütart ja poeg.

„Õppisin sotsiaaltöötajaks, kuna teadsin oma kogemustest vägagi teravalt, millist abi ja tuge erilised meie ühiskonnas vajavad. Esmalt töötasin Kuusalu vallas, praegu olen Anija vallas ametis. Minu kaasa on veemajanduse konsultant ning esimene tütar on juba 17aastane,“ on naine tänulik ja õnnelik. „Me kõik õpime seda, mida meie hing selles elus kõige enam vajab – minu Tee on sotsiaaltöö – ja kauase-õnneliku-viljaka abielu õppimine 21.sajandi kataklüsmide kiuste.“

Üle kõige on maailmal vaja…

Silmapiiril terendava vabaduse poole pürgib Agnese nime väes läbilõige ja valik kõigist mõeldavatest erialadest – selle nime kandjatest võiks kokku panna väikese terviklikult toimiva linnakese. Ainuüksi ratsaspordis – nagu filmist kinnistunud kuvandile kohane! – on üle kümne Agnese. Raikkülas üles kasvanud Ruttari ratsaspordiklubi Agnes Sinikal, kelle ema ja isa on ratsatreenerid, on linnas ämmaemandana töötades kodus ootamas tallitäis hobuseid.

Vooremäel neljandat aastat talliemandana töötav Agnes osa on hariduselt ja senipeetud ametilt meedik. Tema hoole all on üle 50 hobuse ning Priit Ojamaale kuuluvas kasvanduses on ka mitukümmend lihaveist, keda oma teist last ootav arst lisaks hobustele seal Roiu taga samuti hooldab ja tervendab – päästis hiiglasliku pulli massaaži ja energiaraviga lihakombinaadist.

„Mulle pani nime vanaema, kes töötas Võrus Avangardi kino piletöörina. Ta oli salaja – nagu neil aegadel ainumõeldav – tervendaja. Päästis korduvalt mu elu, kui olin väike. Ja andis mulle teatepulga üle,“ kirjeldab hobuse-Agnes oma tulemist. „Mul on olnud lapsest saadik väga tihe ühendus loomadega. Ma pole kunagi kartnud „kurje“ koeri ega „segaseid“ hobuseid – neid mõistes olen saanud neid aidata ja inimestega koostöösse juhatada.

Mu omaksed olid kolme aasta eest, kui linnaelust ja bioanalüütiku karjäärist loobudes siia tulin, ehmunud – tapad end ära! Nüüdseks on tööjaotus paika loksunud. Niipea kui Tartumaal välja hõikasin, et omanikuhobustele on boksikohti saada, täitus tall hetkega – tänagi on kohad ette broneeritud ning meil hobuomanikega sõpruskond moodustunud. Kui on tihedamad päevad, aitavad rõõmuga bokse teha ja talli korrastada. Psühholoogiatudeng Miaga oleme tervendava oaasi moodustamisel lausa paarisrakendi moodustanud.

Erivajadusega lapsed juba kogunevad siia hobustega ühendusse – tasuta! ka minu vanaema ei võtnud tervendatavatelt raha…  Hipoteraapiaks, mis ei eelda looma seljas turnimist, on mitmed sobivad hobused. Mil on ponimõõtu leebed ja teenistusvalmis eesti tõugu hobused – ning ka nähtamatu maailm on inimeste ja loomade abistamiseks korrastatud ja puhastatud.“

Nendest maadest on edasi-tagasi üle käinud taudid ja sõjad, palju kinnijäänud hingi – lahinguis hukkunud ratsud teiste hulgas – vajasid väravast läbi aitamist ning koos ühe Võrumaa teadjataadiga Agnes selle värava ka rajas. Et nähtamatud hobused, kelle galopeerimist kõik neil Haaslava-tagustel küngastel kuulsid, Isa juurde pääseksid. Saabus vaikus ja rahu. Mida iseenese sees naine loob ja hoiab füüsilist tööd tehes, loomi hooldades ja õpetades ning jälgides, kuidas kari tema seisundeid ja kasvamisi peegeldab: „Kuigi hobused on nõus meie pinged enda peale võtma, meie valude ja hirmude kätte haigeks jääma ja äragi surema, pole meil lõpmatuseni õigust neid maandusena kasutada. Eriti kui näeme, et sõbrad-hobud eemale tõmbuvad – vaatame end kõigepealt siiski ise üle – miks ma praegu selline tige kala Nipi olen? Kui vaatan, siis juba näen – ja kui näen, siis teen ennast esmalt ise puhtaks, et õrnade suuremeelsete olenditega ühendusse astuda.

Ma pole neli aastat ennast meikinud ega kontsi kandnud, ehkki linnas olin tõeline anna-olla-mimsu. Senised kolleegid tunnustavad, et olen just tänase talliemanda-hobulausujana oma mullis,“ rõõmustab meistritar.

Leti taga

Haapsalu Selveri kalaleti taga jagab oma kunsti kalameister Agnes Alpius. 1.aprillil 1959 Tõstamaal sündinud naine sai nime raamatust ning on pärast Tallinna-elu ja leseksjäämist juba kaheksandat aastat kalameister, kelle maitsestatud lõhe ja forell on Haapsalus juba legendaarsed.

„Ma armastan seda linna. Õppisin käsitöölisena ära ka Haapsalu rätikute kudumise – ja jälgin murega, kuidas üks tehas teise järel suletakse. Siin polegi varsti midagi peale kaupluste. Puhkuse ja meelelahutuse kohad küll – aga keegi ei tooda ega tee enam midagi. Mina ei taha uskuda, et see on lõplik loobumine. Loodetavasti on käsil kriisi põhja läbimine ja inimmõistuse vastased protsessid on nüüd ära nii halvad kui olla saab. Edasi läheb aina paremaks,“ usub nooruslik leskproua. „Uue mehe otsimiseks pole ma kahe täiskasvanud lapse emana kunagi mingit põhjust leidnud. Milleks? Olen hoopis südamepõhjani rõõmus oma chichuahua kutsika üle, kelle omaksed mulle kinkisid. Ilmselt küsin ülemustelt luba pisikest tööle kaasa võtta – arvata võib, et tilluke koer lisab hingesoojendaja koefitsendiga ka kalamüügile käivet.“

Agnes Sosi saab sooja nii südamele kui sealtkaudu ka varvastele ja ninaotsale teiselt poolt letti. Ta on vilunud väiketuru pidajanna. Põhiliselt müüb maasikaid ja köögivilju, liha ja seeni Rapla Maxima ees mobiilsel turukesel. Ent Viljandist pärit tänane tallinlanna sõidab ka mööda Eestimaa laatasid tema kätte müüki kantud toidukraamiga. Aina tuuletõmbuse ja Põhjala ilmade käes.

„Ei ole mul mingit erilist tehnikat soojasaamiseks. Koha peal keksida oskab igaüks. Olen lapsest saadik läbi mitut raamatut väärt tule ja vee käinud, nii et tean, kuidas eeskodades ning teiste inimeste silmadest sooja saada. Mind laeb teadmine, et mind tuntakse ja armastatakse ning et ma panen ostjatele kaasa selle Miski, mis õiges toidus olema peab,“ kirjeldab iga ilmaga õues südamest särav ja naeratav naine.

Tulest-veest ning mitmete riikide vasktorudest on läbi käinud ka jaanuaris 2015 oma firma käivitav Agnes Nõmm. Ta sai 17aastaselt emaks ning seega on Hobuse-aasta daami pojad juba täismehed. Karjääri alustas naine ettekandjana. Praktiseeris ja õppis Londonis, Šveitsis ja mitmetes teistes riikides. Oma kirju kurseerimise järel tagasi Eestisse maandudes veetis unikaalse kogemusega vaba laps otse öeldes töötu aasta: „Olen ohjamatu ja ohjeldamatu tüdruk, nagu mulle nime inspireerinud kultusfilmi preiligi – seepärast otsustasin asutada oma teeninduskoolituse firma. Ikka veel on teenindajail nõuka mentaliteet ja hotelle-restorane, kes nüüdisaegset maailmataset valdavad ja õpetavad, uskumatult vähe. Leidsin oma turuniši ja mul on tuleviku suhtes väga helged ja õnnelikud ootused,“ kinnitab tagasitulnud tütar.

Jalgratastest ökoinspiratsioonini

Rahumäe põhikooli, Arte Gümnaasiumi ja Eesti Ameerika Ärikolledži lõpetanud Agnes Kukk on ROKi paberitega jalgrattatreener, Arcticu spinningu-treener ning koolitub ka toitumisspetsialistiks. Tal on perefirma Spordipartner Trading, millele kuuluvas Pääsküla jalgrattapoes tegeleb naine kõigega peale remondi. Müüb-ostab ja nõustab sporditoitude alal – ning kujundab isikupäraseid jalgratturi-riideid.

„Muidugi sain nime filmi järgi – vennal jäi väga napilt Gabrieliks saamata. Oma 12aastase poja Chrisi sünniga sain teada, et beebiga sünnib tõepoolest nimi ja selle vägi kaasa,“ teab jalgratta-Agnes. „Mina tahan olla loominguline, mitte raamides. Nii mässumeelne nagu legendaarne tegelanna ma pole – pigem väga kindlameelne. Ja suur suhtleja – mulle meeldib inimeste lugusid kuulata. Lapsest saadik. Kuulasin ja õppisin juba väiksena täiskasvanud inimesi. Ja tean, et üle kõige on maailmal vaja… rahu ja tasakaalu, millest tulenevalt õnnelikud inimesed moodustavad eluterve ühiskonna.“

Filmi järgi pandi isa soovil nimi ka Agnes Lainele, kes nõustab ning müüb Almer Jansu kaupluses Jansuki kristalle ja toidulisandeid, tegutseb Koralliklubis ning õpib anatoomiat, patoloogiat ja tegeleb Ingelliku Reiki, Osho tasakaalustava massaažiga – www.teraapiad.ee – ning teab: „Minu selle elu peamine eesmärk ja ülesanne on uurida, mida tähendab vabadus ning selle seotus vaimse ja füüsilise tervisega. Sain hariduse EBSis avalikku haldust õppides  – ning kasutan seda nii osaühingus Terviklik Areng kui oma FB-leheküljel Minu Vägi. Seal jagan oma uuemaid äratundmisele jõudmisi, mille saavutamiseks elu pidevaid õppetunde tekitab. Olen aastate jooksul mõtestanud oma väestumise protsessi ja proovinud västumist kaardistada. Kõigepealt ei saa me aru, et toetume teistele – teised on süüdi, sina oled õnnetu ohvri mentaliteedis ning abitu. Õnnetused ja probleemid panevad mõtlema, teadlikkus hakkab tekkima eneseabiraamatute ja enda kasvamise tulemusel. Adume, mida tähendab oma väe tunnistamine ja oma väesse astumine. Ja oskamegi  ennast jälgida, enda käitumist ja isiksusomadusi analüüsida ja lahti mõtestada, et kõik minu enda tegude ja mõtete tagajärg.

Järgneb soov abitusest välja astuda, lakkame kartmast olla mittepiisav, kaob hirm eluenergia vähesuse e. surma ees, aga ka oma suure väe ees.  Vot just esined, korraldad üritusi, lähed näitlemise kursustele, astud julgelt silmitsi oma rõhujatega, sest neid tegevusi kardad kõige enam.  Hakkad ise oma elu juhtima ja paremaks muutma. Oled oma väes. Ükskõik kui väike või suur – kasvõi hiigelsuur! – su eemärk on, sa tead, et suudad selle saavutada kas üksi või koos teistega!“

Mõtlejate klubi ja religioossed ilmutused

Ökokogukondade aktivist Agnes Liiv-Kallit omakorda peab oma kodus teisipäevaõhtuti Mõtlejate klubi ning sündis enne filmi: „Mina sain nime raamatust, mida isa oli lugenud. Hiljem ei lugenud ta üldse, ema ei lubanud, sest raamatud mõjutavad vaba mõtteilma! Mina hakkasin pärast 30.eluaastat hullunult lugema – seitse aastat ööd ja päevad. Ning nende isemoodi nunna-aastate abil sain teada, et olen loomuselt treener. Eelkõige huvitab mind, kuidas minna tagasi lapsepõlve, mil kõik kohatud püüdsid õpetada seda, mida toona mõista ei suutnud. Kõik hakkab sel rännakul järjest meelde tulema – kuupäevade ja ilmaoludeni. Nii saad lapsepõlvest sinna kinni jäänud energia tagasi, kui sul mingil hetkel vaakum tekib.

Olen aru saanud, et kõrgem mina teadis juba kooli ajal, et seal pole mõistlik käia rohkem kui hädapärast vaja – katki võib minna. Pärast raamatulugemise-eraklust ei läinud ma enam tööle, kus oma vaba mõistuse ära peab andma. Tegin hoopis tehases kümme aastat kätega tööd ning nüüd töötan kodus koos mehega inimeste tervise ja vaimu heaks – meil on 4000 treenitavat.

Kirjutan ja räägin inimesi tervendavaid lugusid, teen fotoreportaaže ning õpetan inimesi fotoseeriate vaatamise kaudu.  Elan vabalt mööda Eestimaad – igal pool mõne aasta – ega põgene siit, nii erinevate rütmide ja energiatega maalt iialgi!“

Preestritar Agnes Böning-Pulk on ristitud filmi järgi oma õe poolt ning on õnnelik, et ka ema Teresa päris nimi oli Agnes. Ka temal avaldusid vaimulikud huvid väga noorena ning õiglustunne ja julgus on ta õnneks kokku viinud ka mehega, kes julgeb teistest erineda. Pärast emapuhkust on Agnes kasupere PRIDE-programmi koolitaja, lastevastase vägivalla ennetuse CAP koolitaja ning projektijuht.

„Minu viimane ametlik töökoht oli Jaan Kolbergi dokfilmi „Kaks päeva augustis“ produtsent ning nüüd õpin ärijuhtimisele katteks teoloogiat. Järgmine haridus saab olema andragoogika, elukestev õpe. Kord, kui Pärnus tuli bussi väga purjus ja ropendav mehike, palvetasin tema eest mõttes. Ta kinnitas äkki kainenedes pilgu minule ja hüüdis: Püha Brigita on ennast minule ilmutanud! Pisut õudne – ja väga naljakas.

Immanueli Baptistikogudese pühapäevakooli sattusin muide siis, kui mu vend lõi seadust rikkudes pereelu sassi. Pärast seda olen mina teinud kõik valikud koos Jumalaga ning mind on paljust halvast hoitud. Tunnen iga päevaga sügavamalt, kui väga Jeesus mind armastab – kusjuures igaühte meist armastab Jumal unikaalselt. Ta näeb meis isiksusi, oskab meile õnnestavalt läheneda, julgustada.

Üle kõige on maailmal vaja armastust. Mitte seda devalveerunud armumist ega sugukirge. Tõeline Armastus peab olema valmis armastatu nimel kannatama, mitte ise armastuse saamise nimel teistele kannatusi põhjustama. Ja sellepärast ongi maailmal vaja kogeda Jumala armastust. Ainult Jeesus saab meid jälle üles tõsta, kui oleme murdumise lähedal… Ja naerma ajada. Kasvõi selle üle, et olin oma esimese rasedusega Võru haiglas arvel 80aastase siitilmast lahkunud naisena. Minu abikaasa vanaema oli ka Agnes – ja üks tema õde oli Astrid, nagu minulgi! Agneste erinevus selgus siis, kui protseduurideks oli vaja haigekassat, aga siit-ilmast-lahkunutel seda pole. Siin-ilmas-rändajate parim omadus aga tundub olevat vapper julgus.“

Igaüks oma raamatuid väärt

Agnes Tambet-Prii tuli ilmale varsti pärast filmi ning kehastab numeroloogia järgi tüüpilist Ühte: „Vabad valikud, otsekohesus ja sihikindlus, trots piiratuse vastu ning mässumeel despootia vastu – ja see kõik on minu elus juhindunud meie suguvõsa tugevatest esiemadest. Käisin Pärnu Ülejõe gümnaasiumi muusika eriklassis ning kasvasin pigem teatrikülastuste ja kontsertide-laulupidude kui klaveridrilli mäluvoogudes. Töötasin 13.eluaastast alates õpilasmalevas, sest mu vanemad pidasid vajalikuks, et lapsed saaksid teada, kuidas leib lauale tuleb – ausa ja raske tööga.

Et oskaksin ametit valida, kappasin uudishimulikult läbi kõigi võimalike ringide ja stuudiote – laul ja tants, keeled ja kirjandus, rahvamuusika ja idamaised võitluskunstid, orienteerumine ja korvpall, reporterite kool ja olümpiaadid. Nägin Stralendorfi sõpruskooli külastades ära Saksamaa sotsialismuse viimased korinad ning katsime 1990.aastal sõpradega kooli sööklas vabariigiaastapäeva piduliku laua õpetajate vaikival nõusolekul – aitäh neile!“

Meie kõigi eludest saaks kirjutada riiulitäie väärtkirjandust. Ja üsna kindlasti saaks tervikliku läbilõike Eestimaa elust ka teiste nimede väes kulgevatest naistest. Agnes aga meenutab nostalgiliselt, kui odavad olid nõukogude ajal raamatud ja perioodika: nende perre olid tellitud pea kõik ajalehed ja ajakirjad ning postiljon pidi kümneid väljaandeid kõigi Eesti perede postkastidesse tassima… Peenraha eest.

Kahes kõrgkoolis turismi ja ärijuhtimist õppinud Agnes on viimasel seitsmel aastal vabatahtlikuna ka mittetulundusühingut vedades kogenud rohkem kurbust ja nuttu, kaotust ja viha kui tahtnuks – ent on kindel, et just nüüd – juba jaanuaris kohe – algab tema elus uus ajajärk.

„Pärast kolme aastat Soomes haridusministeeriumi saadetud noorsootöö-õpilasena olen olnud turismitöötaja ning pärast täielikku kannapööret olen nüüd ühe kohaliku suurima tööandja müügiosakonnas – see on rahvusvaheline tootmisettevõte. Ning ma usun, et tubli töö eest pälvin peagi aja, mil pääsen seni nägemata unistustepaikadesse Himaalajast Islandini  – et neist reisidest lapselastele raamat kirjutada,“ unistab Agnes. „Üle kõige on maailmal vaja rahu ja vaikust. Igas mõttes. Kogu ustest-akendest sissepressif infomüra, linnadesse asfaldi peale tiheli-vaheli elama maandumine on põhjustanud kõikehaarava võõrandumise ja tegelikkuse tajumise nihked. Mis on päriselt oluline? Pere, tervis, puhas loodus ja tasakaal kogukonna kõigil tasanditel – ning inimeste ja teiste loomade vahel. Armastagem seda ilusat elu, mis meil on – seda on magusalt valus elada ja lasta ka teistel elada, teades – aeg antud koguda, aeg antud jagada… Edasi läheb kõik aina paremaks!“

Emamesilane lendab kodu poole

Kati Saara Vatmann

„Minusse ei usutud. Sellepärast on mulle oma unistuste poole liikumine eriti tähtis olnud. Minust kui Kaksikust pool tõestab endale, teine pool vanaemale, et see on võimalik, ma saan hakkama,“ põhjendab mesiravikeskuse perenaine Ene Laur (54). „Mu esivanemate tallu apiteraapia keskuse rajamine äratab põlise Polgu uuele elule, annab mu kaasale elustava tegevuse, rõõmustab mu ema ja tädi, lisab mu viie tütre jaoks põlispärandile lisaväärtuse – ning mis peamine, annab mulle enesele küpseks elukaare järguks just sellise eneseteostuse, nagu olen alati igatsenud. Tulevastele õpilastele ja külalistele mesilase olemust ja missiooni edastades saan ühendada oma zooinseneri ja õpetaja hariduse ja kogemuse.

Elu on õpetanud, et kõik tuleb ise teha, siis on hästi tehtud. Mu esivanemate talu põlishooned lagunesid. Selleks, et varemed lõpuni lammutada ja vundamendile uus mesiravila hoone ehitada, korraldasin Hooandja abiga hanke ja leidsin enda meelest sobilikud töömehed. Nemad kasutasid käsitsi tehtava töö kiirendamiseks kopameest. Ikka odavaimat. Võimalik, et kallim oleks parem olnud – igatahes soodne teenusepakkuja tegutses tehnikas ruttu-tehtud-rumal-töö – lennutas unikaalse kiviparketi kahte lehte, sõitis äsjaehitatud välipeldiku pikali, pani ajaloolise korstnajala niimoodi pendeldama, et see tuleb nüüd maha lammutada. Lammutamist alustasime Kunniga kahekesi, tundus, et läheb kole kaua – nüüd annab ülearu ja soovimatult ja halvasti rabistatut lappida ja taastada… Väga kujundlik, eks?“

Naiste vägi

Praegu talveunes jõudu koguva ja üha laiemalt tiibu sirutava mesiravitalu kohal on Kaksikute tähtkujust naiste väe märk. Jüri ja Kai lapsed on tütar Adeelest alates aina tütreid saanud. Adeele tütred Elvi ja Aimi käivad võimalikult sageli lapsepõlvekodus, emamesilase Ene õde Ülle on Muhu saarel Liiva kooli õpetaja. Pärast põlluülikooli, arvukaid ameteid ja koolitusi oli ka Ene Kabalas ja Raplas õpetaja. Selleks puhuks õppis magistrantuuri kõrvalt Kehtna kutsehariduskoolis infotehnoloogiatki, et oleks tänastele noortele midagi õpetada. Enel on 35 aastat peetud kaasa Kunnariga viis tütart –  viisest  lapselapsest enamus siiski poisid, ilmselt tänu sellele, et ei ela mitte Polgul, vaid Tartus, Tallinnas ja Rootsis.

„Vanaema Adeele ei uskunud mu juttu, kui lapsena lubasin, et tulen linnast siia tagasi talu pidama. Ta oli väga ehmunud, kui 14aastasena lüpsilauta karjabrigadiri asendama läksin ja öösiti  vasikaid vastu võtsin. Ta kinnitas, et maal on nii raske elada, et sellega pole võimalik hakkama saada. Need sõnad olid mul alati kõrvus, kui mul enesel siin laudas kuus lehma, hobune, sulutäis sigu ja lambad olid…“ meenutab Ene. „Umbusk tekitas minus trotsi – ja olengi õigupoolest kõigega hakkama saanud, mille ette võtan.“

Võttis  muu hulgas ette mehe tõsise kasvatamise Meheks. Et Kunnar oleks tõeline Kunn, Kuningas! Kui elektrikust perepea oma naiskonnaga kimpu jäi ja sõlme läks, kolis Ene koos tütardega minema. Kolme kuu jooksul muutusid tema sõnul Kunni ringid ümber naise üha kitsamaks, kutsus välja õhtust sööma, tõi lilli – ning kui sellest kogemusest, mida perekonna kaotus tähendab, küllalt sai, tellis auto ja viis oma naised koju tagasi.

„Varasematel aegadel oli mehel minu püüdlustest ja unistustest üsna ükskõik – kuulas ära, aga ei uskunud  – viimasel ajal korraga oleme hakanud väga ühes rütmis hingama ja sama jalga astuma – jõudsin ikka ära oodata,“ on emamesilane tänulik.

Ene ema Elvi meelest on täiuslikust elukorraldusest puudu veel vaid, et tütar saaks päriselt kodus töötada. Praegu on väga haritud tegudenaine Kehtnas asuvas ettevõttes raamatupidaja, apiterapeutikumi üles ehitamiseks tuleb raha teenida. Ent ema näeb, kui väga tütar naudib oma pudelikeste-potsikute-tooside korvist õlide-essentside-taimeleotiste valimist, mee ja rasvaga tempimist – ja üha juurde õppimist. Praegu õpib tiibade sirutaja Krautmanni erakoolis ning leiab kasvõi sellestsamast õppeasutusest aina järgmisi isuäratavaid õppimisväärsusi.

Kuivõrd mee ja rasva nötsikutes mängiv suur tüdruk on teada saanud, et tema kätel on tervendav toime, huvitavad naist üha uued massaažiliigid. Šokolaadi ja kaneeliga läbi talve keha  soojaks hõõrumine on vägev – ent saunaloitsud ja muud maagilised menetlused on vähemalt sama põnevad.

Peidus põrsaste aeg

„Näed siis, kuidas elud keeravad… Enne oli Enel laste toitmiseks kuus lehma.Laste jaoks tõi pensionilejäänud ratsahobuse, kes oli tark ja õpetatud loom – täitsa lastekasvataja kohe – sead ja puha… Nüüd ainult kass. Seegi enamasti peidus. Küll on ikka laste toitmise nimel tööd tehtud ja aegu nähtud,“ arutleb ema Elvi. „Et keegi kulak poleks, võeti hobused kolhoosi. Vajadusel veel said oma sõpra ja pereliiget laenata. Lehmadele heinte tegemiseks polnud maid ega aega. Ühe normipäeva töötasu eest sai osta ühe kanamuna – ja kogu palk anti alles järgmise aasta veebruaris kätte. Tehti ikka tõesti kõik selleks, et inimesed nälja ja vägivallaga abituks teha… Aga me õppisime kontrolle tüssama. Tohtis olla üks emis ja üks tapusiga. Meil oli kaks emist. Kui kontrollid tulid, peitsime teise emise lammaste taha ära.

10.klassi eksamiteks õppisin mina seasulus – üks emis oli igavene tümikas, aina heitis põrsastele ja mulle peale. Aga põrsaid oli vaja müüa, et poest seda vähest osta, mis seal saada oli. Päästsin põrsaid ja õppisin. Eks selline nihverdamine pöördus tükati paraku omade vastu ka – kui tahtsime õega kinno minna, lehmad karjamaalt varem koju ja lüpstud saada, tegime neile selja taga parmu pirinat – panid sabad seljas koju ja meie saime kinno…“

Lüpsist ja kiduratest maadest, laveerimisest ja nuhkimisest väsinud noored läksid loomuliult ära linna. Elvi töötas pärast ametikooli 46 aastat Kalevi kommivabrikus. Töökaaslased helistavad tänini 76aastasele magusameistrile, et tema häält kuulda. Tema küpsetatud kringlid on legendaarsed. Ning nüüd käib ta karmi elukooli andnud lapsepõlvekodus oma tütre tiivasirutust emamesilasena vaatamas.

Nii, nagu Elvil-Aimil on vanusevahet 5 aastat, on ka Ene ja tema õe vanusevahe 5 ning Ene tütarde vahedki ühest viieni. Seega on emamesilane saanud üle 20 aasta noor ema olla. Ning ilmselt tänu sellele, et Elen, Elina, Katriann, Reena ja Liisa on mööda Lauride elu ühtlase lastekihina laotunud, ongi ema oma east oluliselt noorem. Ning ühtlasi on lasterikkus õpetanud naise keskmisest kõvasti rohkem tööd tegema ning nüüd, kus lapsed suureks kasvanud, suububki vabanenud energia suurde ehitamisse ja uute tarkuste omandamisse.

Aatrium ja apiterapeutikum

Veider jah, et Eestimaa külades kerkiva kohta käivad aina võõrsõnad. Ent kirev ajalugu on need sõnad siia tekitanud või maha jätnud. Kuivõrd laut, kus olnud lehmi koos kaasneva ränga tööga Ene tänini tagasi igatseb – ent valikud tuleb teha, mida üks inimene jõuab – langes kokku, on sellest saamas stiilne aatrium. Tomatite ja humala, metsviinapuu ja teiste taimedega, kes embavad vana kriiksuga kaevu, mille Ene laskis korda teha, sest armastab seda lapsepõlvekaaslast väga.

Kunagise elumaja asemele aga tuleb ühest suurest ruumist koosnev mesiravila, mille ühee avara ruumi Ene vastavalt vajadusele lükandseintega osadeks jagab. Paekivi ja raudahjud, puit ja mesi. Nagu muiste.

„Töörinne on ikka päris hull ees jah,“ tunnistab Kunnar, kes tavatseb juhtme kortsu minemise hetkil sirgelt üle põllu naabrite juurde pühkida ja naabrimehega nõu pidada – Eestimaal on pea iga inimene ja pere ränki aegu üle elanud ning seetõttu osatakse üksteist kinnikiilumise hetkil asjalikult toetada ja nõustada. „Mul on üks põhiline abiline siin kodus – Kõta. Väike sinine Jaapani trakats – pruugitud, aga kobe. Päriselt ka – ongi külje peale ka kirjutatud selline nimi. Kõta.

Ahjah, murutraktor on ka – enam ei taha lambaid pidada, hoonetki pole nende jaoks ju. Kui naabrite lambad mõnikord siia satuvad, on nunnu küll. Aga need ajad on ära olnud. Ja kuivõrd noored on kõik linnades, pole ka väimehi appi oodata. Palgatööjõud sai ära proovitud – aitäh, enam ei soovi.“

t ooted, millega emamesilane juba praegu, eraldi hooneta turul, on erinevad massaaživõided – ise segatud otse loomulikult. Meesse segab meister taruvaiku ja suira, kärjekaanetist ja pihlakamarja, ylang-ylangi ja kookost, apelsini ja kaera, šokolaadi ja kaneeli. Kehakoorijad võiksid Ene sõnul naha peale jääda – need imenduvad jäägitult. Ja massaažiõlid on koostatud sellise rehkendusega, et kui mõni laps või loom juhtub neid sööma-jooma, ei juhtu midagi.

„Kuna talvel juhtub nahaga igasuguseid asju, koostasin saialille-mee-salvi – sea ploomirasva baasil, mida saab huultele-sõrmedele määrida,“ rõõmustab Ene. „Meeste jaoks tegin ka kehakoorija – kuuseokka-nuluõli. Kuigi meest on palju raskem masseerida – eriti minu Kunn on suur nagu mägi – on ta naisest märksa õrnem ning minu põhimõte on, et ei massaaži ega koos kulgemise käigus ei tohi valus olla.“

Elulooga tarud

Mesilased kolisid taeva tahtel ise Lauride ellu. Seitsme aasta eest tegi üks pesakond elumaja seina sisse pesa. Osteti taru, et nad sinna meelitada, ent tarru kolis teine pere – seesinane käivitav õnnesülem elab tänini seina sees! Ene ja Kunnar võtsid aga Märki tõsiselt – õppisid ja lugesid, külastasid mesinikke ja koolitusi ning nüüd juba peaagu oskavad. Või vähemasti teavad, mida veel õppida.

Igaüks, kes mõne looma- või taimeliigiga koos elab, saab üsna tihedalt ja lähedalt nende rahvastega tuttavaks. Ka Ene kinnitab, et igal emamesilasel ja tema töömesilaste perel on oma iseloom ja olemus. Kunnar ütleb, et üle kümne pere ei  jõuaks  hooldada ega eripäradega arvestada – tarusid on tegelikult rohkem, nii et kui rohkem sülemeid saabub, ei saadeta mõistagi kedagi minema.

„Emamesilane ei saa ilma töömesilasteta teatavasti hakkama – teda on vaja toita ja hellitada, kaitsta ja ümmardada. Üks emamesilane jäi pärast  pereheitmist rohkem kui  kolmeks päevaks  ilma teenriteta. Jäi imekombel ellu,  moodustasin talle teiste taru mesilastest ja haudmega kärgedest uue pere – mis oli alguses kriitiliselt nirukene, nii et tema nimeks sai Äbarik. Kes ta mõistagi nüüd juba ammu pole. Elavad siin selles tarus,“ kallistab Ene taru, mille sisemusest saab peene vooliku  kaudu unist suminat kuulata – keset sügavat talve mõjub nagu teade kosmosest…

„Teine emamesilane – see äärmise taru emand – on koos oma sõduritega nagu kamp kurjameid. Igaüks neist ründab ja kogu sülem on häälestatud vaenlase hävitamisele. Kui ma neid haldan, pean kasutama kaht suitsikut, nii et ise olen lämbumas – aga mesilaste poolt hukatud ju ka ei või saada, üsna paljudel on mind vaja… ikka neist päriselt jagu ei saa.

Midagi ei saa parata ka siis, kui pered lahkuvad. Sellistel puhkudel jääb vaid palvetada, et nad jõuaksid kuhugi, kus elu läheb edasi – minu lapsed ikkagi… Samas on mul üks imekaunis kogemus ühe sülemi saamisest. Keerasid end mütsakana ümber puu. Viisin käru puu juurde, mille peal vana taru, panin lauajupi tüvest taruni – ja nad voolasid nagu üks mees mööda lauda kenasti tarru – voh, need siin.

Kui sülem leiab koha puu oksal, on sülemi sisetemperatuur nii kõrge, et puulehed kärbuvad mesilassülemi  kallistuses lihtsalt ära. Selline müstiline liik… Rändavat sülemit pole vaja karta. Nemad ei ründa, nad ei tea, kui kaua teekond kestab – energiat ei tohi kulutada. Aga oma kodu juures käituvad teised nagu valvekoerad jah. Omadega harjunud – külalisi võivad ka sõbralike sülemite sõdurid rünnata.“

Lõpemetsa küla kui sõbralik sülem vaatab Polgu talu arendamise ja ehitamise poole heatahtliku ja osavõtliku tunnustusega. Juba praegu ollakse selle rahva üle uhked ja toetavad. Meie tunne on kärme kujunema, kui suhtumiste keskmeks mesilased. Teate küll: ta lendab mesipuu poole…

Masuurik – vägivald on õhus…

Kati Saara Vatmann

Nüüd on kõik hästi. Lõuna-Prantsusmaal koos elukaaslasega veinimõisa rentiv eestlanna Marika Juurik (53) andis kirjanikunime all Merie Landes välja oma esimese autobiograafia „Ootamatud teed“ ning praeguse armastatuga pole esimese kahe kooseluaasta lõpuks enam kõigi seniste suhete ja abielude finaaliks saabunud peksu ja painajani jõudnud. Ilmselt ei jõuagi – sõprade seas Masuuriku nime kandev Marika-Merie, kellel raamatus on tegelasnimi Miranda, kirjutas end sellest mustrist ja mudelist välja. Loodetavasti lõplikult.

Kapist välja!

„Kuni me kurdame vaid sõbrataridele, ei ole kannatused nii põhjalikult läbi töötatud, et me samade mustrite juurde tagasi ei kukuks,“ kinnitab Marika, Eesti sõbrataridele ka Konnakoivake. „Kirjutamine aitab tõeliselt selgeks tunnetada. Raamatu avaldamine omakorda teeb uuele tasandile tõusmise ka selles mõttes justkui kohustuslikuks, et väljakasvamine vanadest valudest on raamatusse raiutud. Ära olnud. Läbitud.“

Tema jaoks on avalik peksukonveierilt mahatulek selle võrra lihtsam, et ta pole nelikümmend aastat Eestis elanud ega pea väikese ühiskonna kahjurõõmu ega osatamist pelgama. Ent vägivald on meil siin õhus. Äsja tuli seltskonnategelane Triin Tulev riigitelevisiooni saates Pealtnägija avalikkuse ette pihtimusega peksasaamisest ja sündimata lapse kaotusest mehe vägivalla tõttu. Misjärel naisepeksjatest mehed omakorda esinesid pihtimusringiga, miks nad seda teevad. Ning erinevad ajalehed-raadiojaamad teevad kapist välja kukkunud luukerede teemal järelnoppimist tänini.

Nii mõndagi teema- ja-või portreelugu looma asudes kuulen kõige ootamatumatelt naistelt, et nende näiliselt laitmatu eduloo taga on aastatepikkune vägivald, püsivate vigastustega lõppenud peks ja pagemine. Millest nad siin väikeses riigis paraku kõnelda ei taha. Edunaised-ärijuhid-suurilmadaamid ei saa ometi peksa…

Vaikijad teevad endale töö-tegude-tehnikate teraapiat ja vaikivad.

Pika vaikimise fenomen on hämmastav ka Masuuriku puhul. See kestis põlvest põlve: „Ema varjas viimase võimaluseni, et saab mehe käest peksa. Kui ka mina peksa hakkasin saama, vaikisime kahekesi. Eelistasime Eestist lahkuda, sest ei lootnudki, et sõbrad või miilits meid tegelikult aidata saab – ätt jälitas meid hullunult kõikjal, kuhu kolisime.

Võõrsil polnud mul kellelegi kurta, kui prantslasest kallim koletiseks moondus. Olin mehe maailmas vangis – keeleoskamatu, ametita, töötu – ning minust sai tema kaas-haige. Väikese poja nimel käisin poodides ja aedades rõivaste ja toidu vargil. Ja vaikisin.

Ent väikese poja pärast ma vägivaldse mehe juurest ka lahkusin – kui paariaastane laps tõstab rusika, sest isa ju teeb nii ja emad ongi löömiseks, siis on midagi kohutavalt valesti. Seda mudelit ei saa muuta ja karusselli peatada ilma totaalse maha astumiseta.“

Kirjutamine kui eneseabi

Masuurik arutleb: „Vägivallast ja alandusest kirjutamine ise on ka mõistagi katsumus. Seda tehes elame ju kogu õuduse uuesti läbi. Selgeksmõtlemine ja väljaoksendamine on valus töö. Oma nõrkusest avalikult kirjutamiseks tuleb olla väga tugev. Selline paradoks.

Kui see tõeliselt õnnestub, järgneb andestamine ning eneseväärikuse ja enesearmastuse taassünd.

Minul läks aastakümneid. Kuna need katkised mustrid polnud enda jaoks selged, ronisin ikka ja jälle samasse mutta. Vihma käest räästa alla. Aina sama. Näiliselt šarmantsest armukesest koorus elukaaslasena alati koletis. Ja mina vaikisin aastaid.Üha järgmistes suhetes, mis kõik ühesuguseks moondusid.

Paistab, et mul oli ja on lõpmatu kannatusvôime. Ja oskamatus sellelt konveierilt maha tulla. Kui sinu ema peksti ja sind ennast piinati lapsest saadik, kipud arvama, et nii käibki. Et maailm ongi selline. Ja ei hakka vastu. Ning võõral maal tundmatu keele keskel justkui ei saagi. Prantsuse keelt ei olnud mul võimalik muud moodi õppida, kui kodus telekat vahtides – väljas ma ei käinud ja mehega rääkisin saksa keelt.

Puterdasin küll jah olmetasandil ja ka abi palusin – aga nagu minu raamatustki võib lugeda, keegi ei kavatsenudki aidata. Mitte milleski. Öeldi, et olgu ma õnnelik, et üldse saan Prantsusmaal olla!

Oma pärisisa kohta ei tahtnud ega julgenud ma pärast seda, kui Pärnus kuulsin, et mu bioloogiline papa elab perega seal, emalt sellepärast kaua küsida, et märkasin,  emale teeb see teema haiget. Nii haiget, et mu tegelikul isal pole minu jaoks nimegi…“

Küll aga on nimi, kellele Masuurik on kogu südamest tänulik – Helle Toomingas. Kirjanik, kellega 14.eluaastast saadik Eestist ära olnud Marika Okei-portaalis sõbrunes, ühest küljest julgustas oma uskumatut eluteed raamatuks kirjutama. Ja teisalt lahendas praegu ettevõtja ja ärinaisena tegutseva madam Juuriku elupõlise keeltepaabeli probleemi. Tõlkis eesti keele eesti keelde, nagu daamid seda koostööd sõnastavad.

Kui naisel läks Saksamaalt Prantsusmaale kolides uskumatult kaua, et prantsuse keel omandada, siis selle vaevalise protsessi käigus läks omakorda eesti keel kaduma. Netiavaruste pihitoas Masuuriku südamesõbratariks saanud Helle toimetas ja nõustas, arutles ja analüüsis.

„See pole kõik,“ naerab ennast kirjanikuks kannatanud Marika. „Kui ma oleksin oma kogu elu sõnadesse pannud, ei usutaks, et nii kohutavad lood võivad inimesega juhtuda. Usutav on vaja selleks olla, et teistel mu raamatust abi oleks. Kirjutatu peab aitama ja julgustama.“

Nii Marika teekonnal kui ootamatute teede juhtumil on ja ei ole ka õnnelik lõpp: „Mees, kellega nii tegelikult kui raamatu viimases lauses 20 aastaks kokku jäin, kadus mu elust viie aasta eest.

Ma tegelikult ei armastanud teda. Enesekaitseks läksin temaga, aga seegi oli suur valesamm, panin ennast asjatult vangi. Alles nüüd ELAN – kogu elu jooksul esimest korda!

Oma tänase kaaslasega olen teist aastat koos. Kõik on väga ok. Mis ka edasi saab – ei ma enam kannatust varu ega kannatusi vaja, kui tarvis, siis nüüd lähen kohe oma teed, õigemini lasen minna. Mina olen omas kodus ju.

Siiani jätsin lahkuminekutel alati oma kodud ja varad, et kaduda. Enam ei tee nii.“

Ootamatute teede raamatu lõpus ilmuva Jimiga on Marikal täiskasvanud tütar. Elu selle mehega muutus samuti väljakannatamatuks, kui mees märkas, et naine teda ei armasta. See ajas ta marru… Jälle!

„Tundeid ei saa sundida. Aastaid tundsin ennast tühjana ning oleksin eiteamis andnud, et lihtsalt armastada. Mis kasu on mehe rikkusest, kui ei ole tundeid… Minu elu ongi avatud raamat. Kõik see mu hullumeelne eluke pole mind murdnud – vastupidi –  naudin iga pisematki asja, mida elu pakub. Tegelikult olen õnneseen!“

Mudelimurdja

Marika kinnitab, et me kõik kipume läbi elu tegema kõik mehed, kellega end seome ühesuguseks. Kes mudeldab kõik oma armsamad munadeta pupsikuteks ja lapsendab nad, kes pälvib kuitahes kaunilt alanud armuloo finaaliks uskumatult räige vägivalla. Järjest ja järjest.

Juba Masuuriku Eestist lahkumise põhjus oli põrgulik perevägivald – sealt see murdmist vajav muster kinnistuski.

Kolmekordse M-ina – Marika-Merie-Miranda meie ette astuv Masuurik jutustab, kuidas isa kohtles sadistlikult nii teda, tema ema kui lõpeks ka venda.  Aastaid hiljem taas Saksamaalt Eestisse külla tulles sai naine teada, et räige sadist, keda nad ema ja vennaga ätiks kutsusid, polnudki tema pärisisa…

„Seda, kui kaunis on minu ema, märkasin mina muide alles Saksamaal, kui ema ujumistreenerina tööle asus ja õide puhkes,“ meenutab Marika. „Nõukogude Eestis käisin sellises lasteaias, kus ma olin enamasti ka öösiti ja koju viidi mind nädalavahetuseti – sedagi mitte alati. Alles kooli minnes tutvusin nii oma emaga, mehega, keda liigagi kaua oma isaks pidasin – ja iseendaga olen tuttavaks saanud alles nüüd, viiekümnendaetes eluaastates.“

Koolitüdrukuna sundis ätt – nagu hirmuvalitsejat nimetati – last hullumiseni õppima, ebainimlikult palju treenima ning peksis poeskäigul ärakadunud kopikate eest vaeseomaks. Öösiti ärkas tüdruk selle peale, et tema ema peksti-kägistati-piinati – haiglani. Ning haiglas ärkas poolsurnuks karistatud laps ka ise. Kui mööda Tallinnat ringi kolimine ei päästnud meelehaige mehe märatsemise käest, vaid tekitas alalise hirmufooni – ka noorem vend hakkas lisaks õe ja ema kannatuste pealtnägemisele füüsiliselt viga saama – abiellus ema Ida-Saksamaale.

„See polnud probleem, et 14aastane mina ja 8aastane vend täiesti keeleoskamatuna Saksa kooli läksime – õppisime kiiresti. Probleem oli hoopis see, et pedantne ja kullilik kasuisa muutus meie vastu samuti vägivaldseks. Surus meid kolmekesi ühte tuppa, võttis meilt kõik õigused – ning kui mina järjekordselt haiglas ärkasin, kolis ema meid oma korterisse. Seal puhkes õide nii tema – kui meie vennagagi,“ meenutab Marika. „Keskkooli väga edukalt lõpetades sain aga teada, et nõukogude kodanikuna võin õppida vaid ettekandjaks või müüjaks. Kõrgkooli ei pääsenud. Sain ettekandjaks. Ja naiseks. Kokapoiss, kellega meil armulugu tekkis, ei saanud paraku üle oma vanemate vaenulikkusest minu vastu.“

Mitme baarmäniga kurameerimise järel armus Masuurik prantsuse ehitajasse ning püüdis koos temaga esmalt illegaalselt Lääne-Saksamaale ja sealt edasi Prantsusmaale pääseda. Ent võeti piiril kinni ning pandi vangi.

„Vangisattumisest kujunes teine mudel, millesse erinevate meeste tõttu mässitud sain,“ meenutab Marika. „Piirijama lõppes ametliku lahendusega. Aga hipidena erinevates kämpingutes maksmata peatumine, poodides ja aedades lapse jaoks varastamine ning järgmise mehe kelmused ja mahhinatsioonid olid kõike muud kui romantiline Bonnie ja Clyde’i stoori. Kui ma oma varasemas elus suutsingi mingi kapitali kokku töötada, kohviku osta ja ettevõtlust alustada, siis kelmid puugid tegid elu nautides, mängurlusse sukeldudes – ja sinna juurde ikka mulle peksa andes, mu alati paljaks. Arestidest pääsedes jätsin iga kord kogu oma vara kaabakatele ja alustasin uuesti.“

Vägivalla tehnikad

Masuurik oskab nüüdseks üldistada: nii teda kui ema peksnud meeste vägivaldsuse taga on alati olnud sügav alaväärsuskompleks ja sellest tulenev haiglane armukadedus. Peksmine, jälitamine ja lõhkumine on sellest tuleneva vägivalla tehnikatest vaid üks.

„Veelgi hullem on endast sõltuvusse seadmine ja abitusse olukorda surumine,“ kinnitab Marika. „Meie eneseväärikus pihustatakse. Me ei näe enam, et oleme ilusad ja andekad – närtsime vägivalla vangistusse. Me ei taipa enam ennast päästa – keelt õppida, elukutse omandada, kodust väljuda. Oleme vääritud.“

Selline närtsitamine juhtub ka ilma peksuta – patoloogiline armukadedus, nuttev ja pead vastu maad taguv mehike, kõigi ja kõige kahtlustamine toimib sama koletislikult. Nii mõtte, sõna kui teoga lasevad tuhanded kaunid naised end maatasa teha ning lakkavad loomast ja lootmast. Marika arutleb, et draamakuiinlik vägivalla tehnika on eriti salakaval – kui ema on ametis oma draamasõltlasest mehe emmemisega, pole tal laste jaoks aega ega jõudu. Ühtlasi rakendavad naised seda tehnikat ka meeste kallal. Ja oletatavate rivaalide.

Kaunitari enese eluloos oli kogemus tööandjast prantslannast, kes uputas oma alaväärsustunde alkoholisse, oli oma noore ja ilusa teenistuja peale armukade ning terroriseeris seetõttu nii oma õnnetut meest kui Marikat, kuni too oma teed läks. Jälle.

„Naisi, kellele on lapsest saadik nende vääritust sisendatud, kes on keset peksu üles kasvanud, on erakordselt kerge oma mõju alla saada,“ teab Marika. „Kui oled mutta sõtkutud, piisab sellest, et mõni baarmän päästab su värbajate käest – ja juba armud alandlikult. Piisab sellest, et mõni prantslane pärast saksalikku armupõuda sind, noort ja kaunist ihaldab – ja kingid end jäägitult talle. Pimesi.“

Kõiges süüdi – see on üks tore tehnika, millega mannetud mehed naist nähtamatult vägivaldse keti otsas hoiavad. Marika poja isa, kellega ta Alžeerias abiellus ja ehitajate meestekommuunis elas, süüdistas naist tegevusetuses, ehkki takistas tema keele- ja ametiõpinguid ning kui naine poja pärast juba varastas, üritas kõiges-süüdi-temakest ka raha eest prostitueerima sundida.

„Kogesin, et piisab ühest jõulisest sammust – ja senised mustrid lahustuvad ning vägivalla tehnikad kaotavad jõu,“ meenutab Marika. „Läksin koos lapsega naiste varjupaika. Lisaks sellele, et panin seal seltsielu käima, leidsin töö, korteri – ning aitasin ka ema ja venna Ida-Saksamaalt enda juurde vabasse läände.

Kas ma õppisin sellest? Ei, ikka oli veel vähe! Oli tarvis salaja-kahe-naise-pidajast baarmäniga ühine kohvik osta ja kõik tema kelmid mahhinatsioonid endale ootamatu noana selga saada. Mu poeg oleks minu järjekordse muttamaandumise tõttu äärepealt lastekodusse sattunud! Ja kas ma siis õppisin? Kussa! Ka tütreisa osutus vägivaldseks puugiks.“

Tänaseks on Marika enda sõnul aru saanud, kui kardinaalselt tuleb suhtumisi muuta. Ning tema raamat kui teekond oma olemusse on nii raju, et lugejatel soovitatakse turvavöö kinnitada. Oma mudarallist ilusa ja nooruslikuna väljunud daam arutleb: „Jah, kui võimalik, olen vanu mudeleid pidi alati mutta marssinud. Võimalik, et mõni järgmine elu tuleb tänu sellele puhkuseks. Ilma peksu ja vangla, varjupaikade ja riigivaenlase seisuseta. Olen juba praegu hoopis teisel tasandil. Ilmselt ei hakka ma oma teist raamatut kirjutama taas peksu ja emotsionaalse nälja peale rajatud abielust tütre isaga.

Pigem tuleb uus raamat kõigist neist kosmilistest rikkustest, mida elu imed meile pakuvad. Vahel on tunne, et nüüd, just praegu, tahab Keegi heaks teha kogu halva, mille läbisin. See Keegi saadab positiivselt põnevaid seiklusi – imelisi ja uskumatuid! – minu side teispoolsete kaitsjatega tiheneb üha. Ja ma annan endast parima, et see oma järgmisse raamatusse vormida. Tunnen selles avardumises ülesannet.“

Eestiga on proua Juurik ühenduses sugulaste ja neti kaudu. Lobiseb eestlannadega okei-klubis siiramalt ja tegelikumalt kui silmast silma kombeks. Eriti eestlastel… Isamaale tagasi tulemast takistab teda külm kliima. Ja nüüdseks on sünnimaa Lõuna-Prantsusmaa ettevõtjanna jaoks juba ületamatult… teistsugune.

„Nagu on pihtinud ka Ene Rämmeld oma raamatutes – mitte kusagil Maa peal pole paradiis. On palju üksildust ja valu, hirmu ja pettumust. Ajutine turvatunne ja hoitud-armastatud-olek on pahatihti näiline. Olen olnud alandatud ja solvunud, kui mõni mees minult netis õelalt küsib – noh, kas prantsuse mehed kepivad paremini kui eestlased, et sa koju ära ei saa tulla…“ muigab Konnakoivake. „Ma ei tea. Ma ei ole ühegi eesti mehega maganud. Ja päris kindlasti pole see tasand, millel peatuda või kus diskuteerida. Isegi solvuda ei viitsi enam. On palju kõrgemaid ja kirkamaid tasandeid – riigist ja rahvusest olenemata. Tänan võimaluse eest läbi kontrastide ja kannatuste seda kogeda!“

Kirsitubakas ning Texase Tõde ja õigus

Kati Saara Vatmann

Rahvas vajab ekraanilugusid ja raamatuid, kus pole meelega haiget tegemisi ega pervosid. Üllatavalt arvukad saalitäied kogunevad vaatama „Poisipõlve“ ja „Kirsitubaka“ laadis lugusid inimeste kõrvutikulgemisi, kus nende üksildase tiksumise jälgimiseks on lahedasti aega võetud. Filmide sünnimaaga korrelatsioonis – suures Ameerikas kümme aastat, Eestis päevi.

Poisipõli kujutab endast oma ligi kolmetunnilise vaatlusega Texase „Tõde ja õigust“. Näitlejaid on filmitud kümme aastat – kadudeta! Või kui kadusid on, siis me ei saa neist teada – poja-tütre-ema ühise edenemise lukku on monteerunud need, kes võidukalt teisele kaldale kroolisid. Poiss ja tüdruk on hipide lapsed. Isa-hipi küpseb liiga kaua, et enne keskearõõmsat kiilanemist pereisaks kastreeruda. Munadeta koduloom saab temast alles siis, kui esimese pesakonna lapsed ülikoolis. Sinnani on ta folk-rockmuusikust alaska-isa mängulise autorondi ja muude lapsikustega. Tema on hea. Päevast päeva laste päralt rassiv ja rabelev ema on laste ees pidevalt kõiges süüdi. Nii tuttav.

Kolimised, pidev töö, äpardunud abielud professori ja militaariga – tahtes head, aga välja tuleb, nagu alati. Purjus julmus. Ja kuna ülepinges töödikust emal puudub huumorimeel, pole see vastavalt vajadusele suuremasse ja väiksemasse majja, ühest linnast teise, üha uute sõprade ja kohanemiste risttuulde, üldsegi naljakas.

Samal ajal, kui lapsed-noored samastuvad kinosaalis poisi ja piigaga, nii et ülipikka kestust ei märkagi, näevad emad üldnaiselikku hakkamasaamist ja allaneelamist. Valesti abiellunud emad saavad salaja peksa, draamakuiinidest võõrasisad joovad ja konfliktitsevad –ning tööl ja avalikkuse ees ei aima seda keegi. Nii soliidsed, karismaatilised… Vähemasti ei istu solgutatud lapsed sigameestega ühte paati, nagu see tegelikult sageli juhtub – kui  juba ema nülgimiseks läks, rebigem igaüks oma siilukene isiklikeks pasteldeks – tühjaksväänatud eidest pole ju enam miskit tahta ega võtta.

Õppejõust üksikema dramaatiline rännak oma tütrest naist ja pojast meest kasvatades on kinnitus Kaelase kooli direktriss Diana Tarandi arutelule, kuidas töödikutest emad-kompenseerijad lastele 150% heaolu kokku käristavad – laste isa ei panusta õieti midagi, kui kord aastas midagi teeb, on meeldejäävalt imeline superdädi. Ema panustab iga päev enda eest, puuduva isa eest – ja ebaõnnestunud naise-elu kompenseerimiseks igaks juhuks veel kamaluga peale. Kuni jalad kannavad ja käed annavad. Kui enam ei jaksa pole lapsed tema meeskond – sõbradki mitte – ammendunud moor visatakse lihtsalt minema.

Samast fenomenist jutustab mu uus romaan „Anita ja UFO“, mis Pärnu kirjastuses Hea Tegu täna trükikotta läks. Hipid-muinasjutumaade kuningannad loodavad emadena, et lapsed on sõbrad ja unistuse jagajad – ent reeglina osutuvad teise muinasjutu tegelasteks, kes teevad miljoneid kordi oskuslikumalt-täpsemalt-tahtlikumalt haiget kui kõik maailma mehed kokku. Ohverdasid end lastele? Paras! Püüdsid ka ise inimene, lisaks veel õnnelik olla? Tuleb kividega surnuks pilduda. Traditsioonid lausa sellised ju.

Texase „Tõe ja õiguse“ ema võtab siis, kui mõlemad lapsed on ülikooli, armastajate käte vahele kasvatatud ja Texase võimsatele maastikele lahti lastud, oma elu oma väikeses majade-järgses nunnakorteris kokku: „Lastele elamine. Mõned halvad abielud. Ja ongi kõik. Ma lootsin, et elu on midagi suuremat ja saavutuslikumat – aga järgmine saavutus on minu „fucking funeral“.“

Analoogselt Maimikute „Kirsitubakaga“ on sel pikal üdini üksildasel teel igas kaadris igaühele sügavalt tuttavad tundevarjundid – ebaõiglus ja mõistmatus, koolikiusamine ja pettumused – ent kõik on sordiini all, pastelne, ei paina. Ja sellepärast kinosaalidesse iseennast ära tundma ja üksildust leevendama kobardutaksegi.

Anne Reemani kehastatud emal on oma tütrega veelgi vähem kontakti kui ameerika-kaksikul – tema on end oma isikliku elu asemel telefoni külge imenud. Tütar salakesi ka – isa elab telefonis… Ema püüdlikkus konkureerib üksinda teismelist poissi kasvatava vanaema painajaliku liberaalsusega – neid „pole vaja karta“, aga nendega koos on võimatu olla ja olemist nautida. Mõlemas filmis on üks peategelane omamiskirg versus noore inimese loov kaunishing. Texases omatakse põhiliselt ema – kirsitubaka aroomipilves omatakse helisid-lõhnu-inimesi-mälestusi.

Ema ja sõbratar püüavad peategelaspiigat omada, unelmate mehe seaduslik kaasa omab enda ja mehe ühiseid mälestusi, kõik sekkuvad noore hinge tulevikuplaanidesse – minu-minu! Kusjuures Maimikud on üles filminud minu ja lapsepõlvesõbratar Ille kooskasvamise loo – nii, nagu mina olen Anita-raamatusse kirjutanud sõbratar Diana traagika – ilma seda ise teadmata. Minu keskmine tütar on mu lapsepõlvesõbratari koopia ja vanim poeg esimese armastuse noor kehastus – sama irr-sürr ja kauge – ja nii need asjad käivadki. Meie kõigiga.

Ja õieti ei juhtu midagi. Ei siis, kui jätame elu elamata ega siis,kui abiellume – ei siis, kui meid pekstakse ja raipekotkaste vahel ribadeks rapitakse  – ega ka siis, kui sellest raamatuid kirjutame. Mitte midagi ei juhtu. Äratundmisvõimaluse üle ollakse tänulikud, kusagil kihiseb kahjurõõm ja kusagil viha, inimsoo alaline kaaslane – ent mitte midagi ei juhtu. Sellele veendumusele jõudsin teatrimeistritar Kaja Kannu päevaraamatut „Eratee“ pikkamisi ja meditatiivselt läbi enese lastes. Füüsiline, mõtestatud rühkimine – ja ootus. Et tuleks sõbratar ja ehitaja. Kuningas ei tule nagunii. Ning koos minu uusima raamatuga trükki läinud Heli Künnapase „Minu ilus elu maal“ lisab töökultuse-üksilduse-töödiku argipäeva kõrvale Soomes töötava pereisa, kelle eest ja asemel ema panustab rohkemgi kui Diana Tarandi hoiatatud suud-lõhki-ajav 150%. Kõik kordub. Me kõik tahaksime minna ennast Ugandasse avastama – nagu kirsitubaka-tüdruku mängitud telereklaamis – Makelega – aga sellega läheb alati natukene puusse. Oleme oma tões ja õiguses ketis ning Makelet pole.