Traavli-Tiiu missioon

Tiiu Saag (52) elab hobustele. Sõna otseses mõttes. Täidab missiooni ravida ja pidada või koht leida haigetele või ära visatud hobustele ning palgatööl käibki selleks, et tervisevigadega hobuste pideva ravimise eest maksta. Ta kolis Tallinnast koos elukaaslasega selleks isatallu Raplamaale, et oma erivajadustega hoolealustel silm peal hoida ning rajada indiaaniküla, mis on kooskõlas tema kaasa Wild Texi meelelaadi ja pühendumisega. „Kui olen juhtunud unes kodu nägema, siis lapsepõlvest saadik ikka seda Truu talu, mitte Õismäe korterit,“ kinnitab Tiiu. „Mu vanaisal oli siin minu plikaeas hobune. Hästi suur ja täiuslik. See võeti suurtalli ära ning kui mu armastatud hobune hukkus, tekkis mul nii valulik tõrge hobuste nägemisegi vastu, et ma ei vaadanud filmides isegi neid kohti, kus hobuseid näidati. 40aastasena teatasin korraga oma lasteisale: ostan hobuse. Kui Hollywood – mu tänanegi lemmik, kes on Truu talu võimas vapiloom – Tallinna hipodroomile kohale toodi, küsisin esimest korda tema boksi ust avades endalt ja temalt: püha taevas, mida ma nüüd teinud olen?! Enda ja paljude hobuste saatust muutsin. Ka härra Saag sai aru, et see on pöördumatu stiihia.“

Hipoka haldjas

Tänaseks on abielu laste isaga otsa saanud. Samuti on Tex eluloost kaasa toonud kogemuste ja eksimuste taaga, mis on küpses eas teineteist leidnute puhul paratamatu – ja samas aruka ülesaamise ülesandeid püstitav lisaboonus. Tosin aastat tagasi oli aga hipodroom parim koht, kus Tiiu sai hobumaailma sukelduda. „Keset pealinna. Merimetsa ja Stroomi ranna veerel. Võrratu koht! Mina rentisin seal esmalt boksi – siis juba tervet talli – sest nagu paljud „hobutõppe“ haigestujad, läbisin perioodi, mil ostsin ja kogusin oma talli kõik hobused, kes vähegi meeldisid. Seejärel settis välja mu tegelik missioon. Hipodroomil elab ja töötab hobuliik, keda ülejäänud hobusekasvatajad Eestis ikka veel hobustena ei oska aktsepteerida. Traavlid,“ alustab Tiiu silmade särades traavlite kaitsekõnet. „Traavliteks on aretatud antiikajast saadik kõige vastupidavamad ja arukamad, usaldusväärsemad ja tublimad hobutõud. Nii kunagi sõjavankrite kui praegu võistluskärude ette sobivad tugeva närvikava ja füüsisega hobused. Neid on võimalik õpetada galopeerima ja hüppama, koolisõitu tegema ja koormat vedama. Mis on suur õnn, arvestades, et hipodroomidel praagitakse varakult hulganisti hobuseid välja. Need, kes ei sobi võiduajamistele. Need, kes jooksevad end viie-kuueaastasena tühjaks. Ent selles eas hobune tegelikult alles täiskasvanuks saab ja tõeline elu peaks olema ees. Järelikult tuleb sedamoodi üle jäävatele kõrgverelistele hobustele, keda täna veel tasuta jagatakse, leida uued kodud. Vajadusel pärast rehabilitatsiooni.“ Just selle rehabilitatsiooni pärast oli Tiiul koos hea tuttava Laraga plaanis rajada hobustekeskus, kus ühes tiivas on tervete hobuste tall, mis toob rendiraha sisse, keskel hobukliinik – basseinide-trenažööride-teraapiatega, nagu arenenud maailmas tavaks – ning teiseses tiivas uude ellu astumise eel rehabiliteeritavad hobud. Põhiliselt nii Tallinna kui Skandinaavia hipokatelt minema saadetud traavlid. Projekt oli olemas – päikesepaneelid katusel ja puha – aga siis tuli masukene. Lara peab pets.ee kodulehega külgnevat koerte varjupaika, hobukeskuse projekt ootab oma aega – ning senisel hipodroomi haldjal Tiiul on Truu talus oma aeg Texi ja indiaani-vesternkeskuse rajamisega.

Niigi küllalt?

Tiiu on mõistagi kohanud suhtumist: milleks neid õrnu, kuluka pidamisega ja keerukate ravivajadustega hiiglasi päästa – uusi hobuseid sünnib-kasvab pidevalt peale. Eks samamoodi arvatakse ju ka koerte-kasside kohta – üleliigsete loomade ravile-vaktsineerimisele-kastreerimisele-kiibistamisele kulutakse tohutult aega-energiat-raha, selle asemel et leppida paratamatusega ja tunda rõõmu nn. vajalikest loomadest. „Minu arvukad kokkupuuted traavlitega on neid hobuseid näidanud eriti ausate ja tänulike isiksustena, keda ju pered-kogukonnad saavad praegu parimas eas enda hoolde sisuliselt tasuta, kui nad hipodroomil oma kiire karjääri lõpetavad,“ tunnustab Tiiu oma kogemuste põhjal. „Traavlid, kes oskavad ju nagunii juba vankrit – järelikult ka rege vedada – on hõlpsasti ka saduldatavad. Nad sobivad perehobusteks, lastele tunde andvatesse tallidesse usaldusväärseteks trennihobusteks ning eriti tänuväärsed kohad, kuhu traavlid peaksid sobima, on uuemal ajal mitmesse Eesti paika rajatavad kommuunid. Tervikliku külakogukonna juurde kuuluvad hobused.“ Ameerikas kasutavad amišid siiani traavli tõugu hobuseid igapäeva töödel tegemistel. Üht kogukonda, kuhu koguda kohatud lapsed-pered-vanurid ning tekitada terviklik kooslus koos põllumajnduse-loomakasvatuse-tööoskuste edendamisega, rajab Kersti Männik, teist Siberist ideedest laetuna naasnud Tuuli Roosma. Just sinna sobivad suksud, kes juba oskavad hobusena töötada ning on täis traavli tragidust, nagu sõnastavad selle alamliigi olemust legendaarsed hobumehed Kalju Laiapea ja Ülo Kiiver. Sisetunde järgi soetas oma eesti-tori-põhisesse kasvandusse ratsakooli jaoks paar traavlit Maie Kukk. Juurimaa talli noorperenaine Kristiina Raudnagel tunnustab andekat rootsi traavlit, kes võidab kolmevõistlusi – parkuur-dressaaž-kross. Siinkirjutaja on sadulasse õpetanud hipodroomilt välja praagitud ameerika traavli, kes läks lasterikka pere oma hobuseks. Ning elab päevast päeva kõrvuti eaka vene traavliga, kes on vaatamata ülikirevale eluloole kõbus ja usaldav, koostööaldis ja ustav teekaaslane.

„Ühest küljest tiivustab meid aukartus elu ees. Kui see võimas ja täiuslik loom on olemas – kuidas ta siis parimas eas järsku vorstiks saata?“ protesteerib Tiiu. „Teisalt on „tavalise“ hobuse ostmine kulukas väljaminek – hobuse pidamine ja varustamine samuti – seega on hipokatelt pidevalt vabaks antavad traavlid neile peredele lahendus, kes osta ei suudaks, aga pidamisega tulevad toime. Mina võtan selle hobusordi promomist igatahes väga tõsise ülesandena, sest traavlitalle pidavad Natalja, Jelena ja teised tõsised tegijad on läbi minu uutesse kodudesse lähetanud kümneid „üleliigseid“ ning tagasiside on lihtsalt suurepärane.“

Eluülesanne

Tiiu tütar Tiina (25) on emale öelnud, et tollel pole erilist mõtet loota, et kõigevägevam talle tavalisi hobuseid saadab. See on Märk, et tema kodus on praegugi mitu erihoolt eeldavat looma – Pääsul on tõsised kopsuprobleemid, Lillul pärast kukkumist opereeritud kompjalg ja ravirauad. Saatusesõrme tahtel on sünnipäraselt nõrgad liigesed ja sidemed ka Truu talu hobutüdrukul… Kui Tiiu ja Tex olid just otsustanud Kohila tagant Viliverest traavlitallist endale viia ruun Jazzmani, tuli järgmisel hommikul raadiouudis: hobune hukkus auto all… „Küllap polnud Jazz meile määratud sellepärast, et ta oli täiesti terve. Samas näitab see tragöödia, et meie ühiskonnas on paljud asjad dramaatiliselt korraldamata. Seni arvasin, et suurim probleem on Venemaalt ja Ukrainast nende asendamatute hoburavimite kättesaamine, mida Eestis mingi ogaruse tagajärjel ei müüda. Nüüd nägime värske pilguga, kui kaitsetud on nii inimesed kui loomad Eestis vägivalla ja vale ees. Väideti, et jooksuaja tõttu arutud põdrad jooksid koplipiirded maha ja seetõttu sattus hobune pimedale maanteele. Põdrad ei jookse järjest kümmet kopliposti maha ega jäta nende peale autovärvi kriime… Mõrvarmasin sõitis hobusekoplisse! See on järjekordne märk, et laste ja loomade ohutuse huvides on valdadel vaja teeääred loomakoplite ja asulate juures korralike aedadega piirata! Selle tõsise vajaduse tõestamiseks pole ju rohkem koletuid ohvreid vaja.“

Tiiu ise käib Raplamaalt Tallinnasse tööle, kuna Raplamaal, eriti just naistele, töökohti pole – selleks, et hobuseid varustada ja talu edendada. Ravimid, heinad ja ehitamine… „ Tex on sellepärast morn, et kõike kavandatavat ei saa nii kiiresti ehitada kui tahaks. Aga teda on ju üks. Kodus töötamine on tohutu luksus. See tähendab iseendale sellise töökoha loomist, et see ennast ära tasub. Tänu sellele, et meil on väga ühtne ja edumeelne külakogukond, on meil Texiga laagri rajamisse vägagi usku – seda enam, et läheduses tegutsev Nõmme kõrts on suurepärane koostööpartner. Tex on indiaanilaagreid teinud Virtsu lähedal Ranna rantšos. Ta teab indiaanikultuurist, loitsudest ja tavadest uskumatult palju ning oskab seda edasi anda. Lisaks on meie talus lastel, kes siia aastaringsetesse laagritesse tulema hakkavad, silme ees mitte lihtsalt hobune. Ka erivajadustega hobune, kellel on viimase päevani võimalikult kvaliteetse elu õigus.“

Puud tuntakse viljadest

Nii, nagu emand Saag soovitab traavlitele suurepärasteks elu jätkamise kohtadeks külakommuune, taluperesid, laste hobutunde, on ka Tiiu ja Tex ise pööranud oma südamed ja plaanid hobuste, laste ja üksildaste vanurite ühitamise suunas. „Mu 30aastane karjäärile häälestatud poeg teab juba ammu, et mind on võimatu loomade ja heategevuse juurest kõrvale veenda. Olen pöördumatu nõid oma nõiaringis.

See on loogiline, et lapsi – eriti linna- ja veel iseäranis lastekodulapsi tuleb järjekindlalt loomade juurde tuua. Aga vanurid? Minu väga eakas isa, kellel silma peal hoidmine minu tööloleku ajal oli samuti tallitüdruku ülesanne, veetis tänu sellele õnneliku eluõhtu, et meil on kodus hobused, kellega ta sai tasakesi juttu ajada – selle asemel, et üksinda ja unustatuna kusagil toanurgas kustuda,“ ohkab jüripäeva eel isa kaotanud Tiiu. „Siitkandi hooldekodude üksildased vanurid tuleb samuti õue õhu kätte hingama tuua. Ja neilegi peab sel aastal minema jõuluvana. Nii palju suudan teenida küll, et osta lisaks hoburavimitele ja oma talu ehitamise materjalidele ka unustatud vanuritele jõulukingitus,“ naeratab Tiiu.

Insuldi järel juba mõne aja eest osaliselt teispoolsusse jäänud isa lahkus oma kodus nii leebelt kui üldse võimalik. Ütles tütrele ülestõusmispühade ajal, et aeg on minna. Ja ühel kenal teisipäeval pärast hommikust tualetti teatas, et puhkab nüüd natuke. Kümme minutit hiljem taas isa tuppa läinud tütar avastas, et vana mees läks Koju. Tasakesi. Tõsiasja, et pärast isa lahkumist on tema häält ja kõndimist ikka veel kuulda – nagu need asjad siin ilmade vahel ikka ju käivad – teevad ladusamini ülesaadavaks hobused. Tütar on tänulik, et papa jäi viimase hingetõmbeni oma koju, ehkki tegi jutuks hooldekodusse mineku.

Elu õpetab hoiduma ühekülgsete hinnangute andmisest. Tiiu ütleb, et samavõrd kui saab kirjutada liigutavaid portreesid traavlitest, kes rõõmustavad pikki aastaid perekondi ja harrastussportlasi, võiks neid ju kirjeldada ka ammendunud ja läbikukkunud võidusõidukitena. Samamoodi võib iga kireva elulooga küpset inimest kirjeldada ammendunud abikaasana – või siis hoopis parimas eas uude algusse jõudnud missionääri-visionäärina. Valik on meie – igal hetkel. „Meil on unistus vestern-indi-laagrist ja korralikult välja ehitatud isatalust taevasse saadetud. Suur Vaim näeb ja teab ja koos meiega samme seab – kuidas teisiti!“ naerab vaimustunud Tiiu. „Kui unistus on taevasse saadetud – küll tema sealt peagi alla peegeldub. Nii, nagu taevas – nõnda ka maa peal.“

Maire Aunaste mängib märtri matrooniks

Kati Saara Vatmann

Maire Aunaste monoetendus „Äraaetud…“ äratab imetlust ja vaikset, aga see-eest sügavat kurbust. Daam püüab enese üle naerdes küll meid kõiki julgustada – vananemine on üleelatav! – ent ühtlasi on see nukker naer ka enesekaitse. Ning see teebki kurvaks, et me peame 21.sajandi inimühiskonnas ennast pidevalt kaitsma selle eest, et oleme ISE ning end elatud aastate pärast süüdi, mitte väärikalt tundma. Meid raisatakse. Mida värvikam isiksus, seda halastamatum raiskamine. Ja seejuures oleme nii üksildased – ehkki sarnased. Meenutagem indiaaniema Mona Polacca väidet raamatust „Vanaemade nõuanded maailmale“ – me esindame üksteist. Ning oleme seetõttu rohkem seotud kui teletõsieluka Seotud tädid. Kuulates, kuidas Mairele Lõuna-Aafrika lennujaamas needsamad surnumere kristallid kaela määriti, mida DeSheli israeliidid siin veel kaks korda kallimalt müüvad, tekkis küsimus – miks ta varem ja valjemalt suguõdesid ei hoiatanud? Igaüks häbeneb, kui end surnumerre tõmmata laseb – vaid söakaimad saavad ausa hoiatusega teisi aidata.

Maire lavaletulek oligi söakas sooritus – teatrisaal on midagi muud kui telestuudio. Esinemispaanika eest kaitseb stuudios kaamera – oma jutu ja olemise saab adresseerida sümpaatseimale kaameramehele. Kohtumisõhtutel leidub alati mõni ärgas silmapaar, millest pidet ja tuge püüda. Teatrilaval aga mängitakse musta auku. Maire ei lasknud saalis tulesid ära kustutada. Väga hea võte! Seega olime kõik – mitte tema üksi – siin ja praegu ning mängimise asemel jäi tegelik olemine.

Juba tema lavaletulek tõi kergenduse – selles olemises oli Elleni, Oprah ja Bette Midleriga võrdväärset taset. Meie äsjases vestluses meenutas muinasjutuvestjast väemees Erki Kaikkonen küll inimsuse üht olulisemat reeglit – ära võrdle ei ennast ega teist kellegi teisega, igaüks on unikaalne. Ent maailmatippudega kõrvutades annan mõista, et Mairegi on tipp. Tipus on kõle. Ent see on üle elatav, kui suudad naljatada kõige valusamate eluhetkede üle.

Teksti jälgides selgus, et tõeliselt ära aetud on elav legend vaid korra – kunagise ETV pearežissööri Tõnis Kase vaibalt, kuhu Mati Talvik ta lükkas. Kui esmakordselt Öökullina lavale astunud pika näoga tüdruk pärast poolteist Tšeljabinski traktoritehase aastat naases, lõi ta endale ise niši ja kaubamärgi. Järelikult ei saa teda ka ära ajada. Aunastel on oma teleshowd ja raadiosaated, kus armastatud Ameerika vanamuusikat mängida, kirbuturud, kus elu jooksul kokkuostetud rõivaid-jalanõusid müüa ja teistele sama võimalus anda ning sotsiaalmeedia abiga joodud klubi, kus saab linnast linna liikudes lõpuks ometi RÄÄKIDA. Et mitte üksi olla.

Siinkohal meenutaksin Luule Viilma tänuväärset vahetegemist – kui me pole üksi, vaid ISE, siis on kõik hästi. Paraku saavad ised kuluaaride kadedatelt peksa ning kollase meedia ja kommentaariumide poksikottidena armistatud. Meist moonutatakse monstrumid, kellel pole tegelike loovate daamidega eriti midagi ühist. Erilised ised on otsekui ühiskondlik omand, kellega omanik ei käi põrmugi heaperemehelikult ümber. Ära lõhub. Kui presidendiemand Evelini on materdatud, on tekkinud paralleel argentiinlaste Evitaga. Terve ja tugevana ei kõlba. Kui katki on, siis on armsalt haavatav. Ja kui kurbusest tingitud haigusse sureb, küll on magusalt valus leinata – nii ilus ja hea oli…

Maire ostab kogu teenistuse eest iseenda väärtustamiseks ja emmemiseks riideid-kingi ning liisib emotsionaalsete otsuste ajel autosid. Mina ostan kogu teenistuse eest oma olemise ja pühendumise väärtustamiseks ja loomade emmemiseks kaeru ja heinu. Vanataat, kes mind loomasöödaga varustab, nimetab meiesuguseid naisi tabavalt. Rosinad solgipanges. Isegi mitte pärlid sigade ees…

Maire rosina dramaturgiline ülesehitus meenutab mulle samas hobumees Sven Shoisi hinnangut ühe mu enese teksti kohta: hüpleb nagu oravake ühelt oksalt teisele – kõrvaltvaatajale näib tükati kaootiline, aga sisemine rütm ja loogika viib kenasti latva välja. Inimmõte ongi hüplikus voolamises.

Aunaste lobeda ja elusa lobisemise puhul ei mõtlegi, et tekst on ette kirjutatud. Tal pole õieti ei algust ega otsa – assotsiatsioonid-meenutused-tähelepanekud põlevad heleda leegina ning ta võiks nendega mööda Eestit kurseerima jäädagi. Kusjuues pärast etendust võiks olla vestlusring visamate vaatajatega – nö teine, interaktiivne vaatus pärast pissipausi. Kestaks vähemalt südaööni.

Tänu sotsiaalmeediale teame, et Maire ei saa varajaste hommikutundideni und, kui on enda üle publiku toetusel nii südamest naernud, et nutt tuleb peale ja kunstripsmed sulavad lahti. Facebookis on teatavasti näha, mis kell daamid oma lemmikmuusikat postitavad ja teiste unetutega lobisevad…

See unetus ja kurvameelsus kinnitab: liiga halastamatult ei tohi iseenese üle ka suurimad-tugevaimad naerda. Maire on kaunis, karismaatiline, stiilne – ning samas ilgub enda üle: pikk nägu ja vana, kõike liiga palju või vähe – ja vana, karvane broiler – ja vana-vana-vana… Pigem tasuks kuulata, mida saalist öeldakse: ARMAS. Terve maailm korraga laval. Ning kuivõrd ees on veel umbes 30 aastat üksildust, oleks mõistlik iseendaga veidi leebem ja armulisem olla, austajaid uskuda ja õnne tunda.

Sille Poola – igavese pühapäeva emand

Kati Saara Vatmann

„Looja on seadnud nii, et igasse peresse puistatakse näpuotsaga tähetolmu. Väga harva juhtub, et terve hõim on samal lainepikkusel kulgev hingesugulaste kogum. Enamasti tekitab ikka üks veendunud valgustöötaja peres segadust ja vastuseisu. Otsekui selleks, et keegi liiga kiiresti ei edeneks. Ei avanenu ega inimkond tervikuna. Ja samas et ikka võimalikult igasse kogukonda oleks valgust näidatud ja ärkamist külvatud.

Valgustööline peab oma veendumust üha kinnitama ja selgitama, oma seisukohad väga selgeks tegema, et need läbi halli müüri suruda. Minul õnnestus alles viies laps kodus sünnitada, nagu õigeks pean – ja ühiskonnas on sel loomulikul toimingul endiselt kõikvõimalikud barjäärid ees. Koolis mu kolm nooremat last ei käi – selles mõttes oleme lastega ühtne meeskond, et nad pole lihtsalt nõus sellesse oma aja ära elanud asutusse minema. Ja taimetoitlased – valdavalt toortoidulised – oleme kõik juba ammu ja väga teadlikult,“ kõneleb Eesti toortoidu kuninganna Sille Poola (43), kellel tuli äsja Ajakirjade kirjastuses välja raamat „Toortoidu A ja O“.

Mis tulema peab…

Naine teeb lisaks loengutele-koolitustele igapäevast valgustustööd oma koduleheküljel www.päikesetoit.ee ning tutvustab end nii: „Mul on viis last – esimene on siin olnud juba 24 aastat ja kõige noorem 5 aastat. Üks lapselaps – seega olen vaieldamatult nooruslik vanaema. Koduõppel olen praegu ühe lapsega, vabaõppel kõigi kolmega. Lõpetanud Tartu Ülikooli ja nüüdseks 10 aastat söönud taimetoitu, 5 aastat toortoitu, aina liikunud ning vaimustunud sellest, mis on.

Olen õppinud toitumisteraapiat Eestis, saanud instruktori tunnistuse Plant Based Nutrition (taimedel põhinev toitumine) Cornelli Ülikoolis. Kuulanud prof Colin Campbelli (The China Study, The Whole), MD Esselstyn, MD McDougall, Brendan Bazier, PhD Antonia Demas, PhD Doug Lisle leonguid. Külastanud toortoidufestivale Taanis JA USAs ning osa võtnud töötubadest, seminaridest, loengutest, mida on andnud maailma tuntuimad ja parima tervisega toortoitujad: Anne Osborne, dr Douglas Graham (80/10/10 diet), prof. Rozalind Graham, Michal Arnstein (Frutiarian), Grant Campbell, dr Rick Dina, dr Robert Lockhart, Harley Johnston (Durianrider), Chris Kendall, Tord Lyseving, Dan McDonald, Don Bennett, Dr Samuel Mielcarski, Ellen Livingston, Karen Ranzi (Raising superhealthy children).“

Sille on oma eluteel teada saanud, et see, mis tulema peab, tuleb tõepoolest kindlalt kõik. Kasvõi ümber nurga ja ringiga, aga kohale jõuab igal juhul. Neiueas ülikoolis kaubatundjaks õppides koges ta, kuidas toidu teema teda vääramatu jõuga enda poole tõmbab, ent punnis vastu.

„Kõik, kes majandusteaduskonnas kaubatundmist õppisid, soovisid eranditult tööstuskaubatundjateks spetsialiseeruda. Minu kogemused toidukaubandusega olid tollal õõvastavad ka. Surnud sea rasva pakiti pärgamendi sisse. Juustu pealt võeti hallitus ära ja pandi aga jälle müüki. Kalade pealt kratsiti harjaga libe roiskumisekiht maha – ja muudkui letti. Ma ei hakka iial seda tegema! Nii ma hüüdsin. Ja siiski sai just toidust minu elu telg. Teine ilmne märk oli üks telefonikõne. Mu kursuseõde, kes oli määratud toidukaupade tundjaks, helistas minu ema mängides dekanaati ja teatas, et mina loobun tööstuskaupade tundmisest tema heaks. Mis asja!? Ma ei olnud nõus,“ naerab Sille, kes tänaseks on saanud ikkagi ääretult pühendunud ja keskendunud toiduteadlaseks ja –praktikuks.

Värvide vägi

Sille, kes peab koos lastega väikest ja väga erilist talu, nendib koduõuel tillukeste värviliste iiriste juures kükitades, et lõppenud talv oli erakordselt raske. Meile kõigile. Paradoksaalselt. Polnud kuigi külm ega hangederohke – ent oli pime ja sünge. Vaatamata sellele, et aeg üldiselt kihutab üha kiiremini – lõppev ja kaduv dimensioon ju – venis viimane talv lausa väljakannatamatult.

„Aja kihutamine ei tulene sellest, et eakamad inimesed ei tule päeva planeerimisega toime, sest jalg on töntsim ja mõte aeglasem. Kõigil kihutab aeg käest ära – eriti siis, kui killustad end valede tegevuste vahel. Tänavune pimedus ja rusuv venimine oli aga midagi seni kogematut. Võib-olla sellepärast, et eelmisel aastal loodetud äärmuslikku Värava läbimist ja Üleminekut nagu turismireisi imede maale ju ei juhtunud. Ehkki uued portaalid avanevad ja värsked energiad saabuvad Maale, vindub saastatud ja ebaõiglane, rutiinne ja rõõmutu, lohutust otsiv ja abituks urbaniseerunud, vägivaldne ja madalas-püsiv massi-elu ju ikka edasi. Mu kitsekasvatajast naabrinaine, siitkandi parim sõbratar sõnastas siiralt – „Olin nii valmis, et tulevad need lubatud kolm pimeduse null-välja-päeva, et Maale jõuavad galaktika keskpunkti läbimisel enneolematult jõulised magnettormid, mis pühivad koos  elektroonilise ja ebatõelise maailmaga puhtaks ka pankade liigkasuvõtulise tarkvara – ja mitte midagi!“

Minul enesel õnneks pangalaenu pole, mille pärast sedasorti tarkvara hävimist loota. Pärast tänasesse kodutallu kolimist müüsin ära oma Viljandi-korteri. Sellest jätkus majakatuse vahetamiseks – see on oluline – ning veevärgi majja toomiseks – see on külmunud. Lõppenud talve ainsa külmalaine viimasel päeval külmusid torud ära. Pole hullu, küll me lahti saame. Mis siis, et üksinda lastega metsas ei-tea-millest elav moor,“ naerab metshaldjalik Sille. „Pimeduse vastu leidsin lahenduse värvides. Värvisin meie köögi apelsini-oranžiks. Sõbratarid küll hoiatasid, et see tekitab söögiisu ja üldse. Las tekitab. Meil jätkub. Ja see on arusaadav, miks kaaluprobleemidega inimestel soovitatakse köögid siniseks värvida. Sinine on üldjuhul hallituse värv ning võtab isu ära. Meeleolule ja enesetundele on igatahes parem värvida köök rõõmsalt isukaks ning õigesti toituda.“

Sille köögis on kast banaanide, apelsinide ja õuntega, mida kodus õppivad ja lugevad, mängivad ja sirguvad lapsed sisetunde järgi pidevalt koorivad. Seega lõhnab heatujuliselt ja värskelt nii tsitrusköök kui hõiskavate moonidega tapetseeritud magamistuba. Sille tunnistab, et tal ongi praegu lillede ilu – eriti moonide maagia – ajajärk. Moonid aitavad siin-ja-praegu olemisse, kohaloleku seisundisse, mida pidevalt planeerival ja elu eest võitleval Põhjala inimesel on nii raske saavutada. Me valmistume läbi suve talveks – varume toitu ja kütet, ehitame ja kogume, tassime ja rassime. Kevadised lilled lihtsalt on. Ilusad. Täiuslikud. Siin ja praegu. Varasematel aastatel huvitus naine taimedest toitumise vaatenurgast – mis-mida-kuidas sisaldab ning mil moel inimene seda sööma peaks nii, et petlikke-eksitavaid saasta-neelusid ei tekiks. Nüüd on ilu aeg – Sille istutab kauneid taimi, et olla jumaliku loovusega lähestiku.

Sisetunde järgi sättuv päevarütm ning alaline lastega koos loomine ja lehvimine muudab selles kodus iga päeva pühapäevaks. Mis puutub teooriasse, et toit peab pärinema elukohaga 30 kilomeetri raadiusest, siis see on taimehaldja arvates õige küll, aga lapsi ei saa sundida vaid kuusekasvudest-naatidest toituma, kui muud ei ole. Lõunamaised fruktid on täitsa okei. Ja lastele keedab ema kord päevas sooja toitu ka – enamasti läätsesuppi või midagi samalaadset.

„Kogu maailma kõik taimed on meie teenistuses. Ja kogu loodus on laste parim õpetaja. Minu meelest on ainumõeldav konnade elu tundma õppimise moodus nendega kõrvuti elamine ja nende jälgimine.  Olen üha enam veedunud, et konnakullesest konna kujunemist ei õpita mitte klassituppa vangistatuna siis, kui õppekava selleni rühib, vaid kevadel, kui see toimub. Siin kodus tiikide ääres. Keset tegelikku elu, loodusega ühtses rütmis,“ teab Sille. „Elu on liiga lühike ja hinnaline kingitus, et seda ekslikele ja iganenud reeglitele alistudes ära raisata.“

Pikajuukselised

Õrnalt hõbedase juusteküllusega emal on ka kõik lapsed pikajuukselised. Tasakaalustuseks ja kontrastiks kivistunud eelarvamusele, et poistel peavad olema lühikesed juuksed. Juuksed kasvavad sama looduslikus ja loomulikus rütmis, nagu puu- ja juurviljad libisevad tunde ja isu järgi suhu.

„Kui lapsi kooli ei sunni, ei lähe neil meelest, milleks nad sündinud on. Kümnene Ahto on olemuselt loodusteadlane. Sigrid on väga andekas ja võtuline keelte alal. Tütar on otsustanud esialgu vähemalt kolmkümmend keelt ära õppida. Talle meeldib eriti hiina keel – ning ka mitmed teised märgid näitavad, et tõenäoliselt oli ta eelmises elus sealt pärit, nii et praeguses elus jääb eelmine emakeel ladusalt külge.

Ja nüüd ma küsin, milleks neile nende eluteed kulgemisel rohkem kui viienda klassi tasemel matemaatika? Kellel meist seda hulluseni aetud kõrgmatemaatikat vaja on? Majandusteadlasest ja toitumisteoreetikust-praktikust minul küll mitte.

Viljandist oma koju kolides tegin Karksi-Nuia koolile kohe ettepaneku, et jätan lapsed kodu- ja vabaõppele. Õppealajuhatajal oli seda lihtne lubada, sest ta läks peagi pensionile. Tema järel vastutuse võtnud ajalooõpetaja aga osutus koolis vastamas käies ääretult jäigaks. Mu poeg läks klassituppa suletuse peale kurjaks – hirm tekitab viha. Ning õpetajad turtsusid tema peale – miks töövihikut on suvalises järjekorras erinevatest kohtadest täidetud, miks tagant on rohkem tehtud, kui eest, miks… Sellepärast, et tagapool olid huvitavamad ülesanded. Punkt. Ning selle peale, et nii teda kui mind solvati ja arvustati meie endi kuuldes, keeldus poeg edaspidi kooli ka vastama minemast,“ kirjeldab Sille rahulikult. Poja otsus on olulisem kui mingi abstraktne ja absurdne koolikohustuse täitmise nõue.

Samal moel laseb Sille lastel enestel ka toidusedeli üle otsustada. Kas  taimetoit või muu ka. nii, nagu ta pole ei taime- ega toortoiduliseks ühtki last sundinud, ei keela ta neil ka proovimast, mis kemikaalid kõik värvilistesse maiustusepakkidesse on surutud ning  kuidas mõjub hamburger.

„Mu lastel on äärmiselt kiired jalad. Hiljuti käis ta oma advokaadist isaga Rootsis. Isale ei sobi ei maaelu ega toortoit – mis on absoluutselt tema õigus valida – ning sel automatkal sai poiss koos papaga nädalase hamburgeriturnee. Selge, et terved ja tugevad lapsed kannatavad nädalakese burksi välja, ent poeg ei jaksanud pärast seda saastaratsiooni nädal aega enam joosta – kõhus hakkas pistma ja õhk sai otsa. Puhastumine oli umbes sama, mis alkoholimürkide välja puhastumine – sama kaua kui läks tervise rikkumiseks, läheb ka korrastumiseks. Pluss veel üks päev. Pärast sellist kogemust pole mul vaja enam lapsele seletada, miks me toitume taimedest ning eelistame Päikese kasvatatud ja laetud toidu Eedeni-aialikku maitset kõigile petlikult naudingulistele võimalustele,“ naeratab päikesetoidu õpetlane.

Ta on tänulik tõsiasjale, et Eestis on mitmeid mõttekaaslasi ja eeskujusid, kelle blogidega tutvuda ning kellega ühist võrgustikku moodustades oma rida ajada. Näiteks Merje Luuk oma kodusünnituse poolt ja vaktsineerimise vastu selgitustööga.

„Põhimõtteliselt võiks küll jah ennast ja oma lapsi asjatute haiguste eest kaitsta, kui neid ennetada saab,“ arutleb Sille. „Aga ei saa. Haigusetekitaja kui elusolend võitleb oma koha eest Päikese all sellega, et tema tüved üha teisenevad ja lipsavad vaktsiinide eest ära. Teadlased töötavad aina uusi vaktsiine välja – viirused teevad aga osavaid jänesehaake. Positiivselt võttes saavad teadlased ja laborirahvas, ravimitootjad ja tarnijad, meedikud ja kasvõi transpordifirmad selle mõttetu ja lootusetu võidujooksu tõttu tööd. Lõputut tööd. Lapsed-naised on toidetud-kaetud. Ent kas me ikka oleme selleks sündinud, et lollist tööst elatuda ja sisimas õnnetu olla, sest mitte midagi pole kogu elu tööga saavutatud?“

Rahulikus rütmis

Sille koges ideaalse haigeolemise moodust pärast seda, kui Viljandist Õisu-lähiste päris-oma-koju kolis ning pingelanguse järel üsna pikalt ja vaevaliselt erinevatest haigustest läbi tuli. Keemiale toetumata. Oma keha usaldades. Ning avastas, et tõve tunnetamiseks ja temaga sõbrunemiseks tuleb aega võtta – siis on kogemusest kasu.

„Rahulikus rütmis oma kodus pulseerides on vaatamata aja kiirenemisele tohutult aega. Ühe päevaga jõuab nii uskumatult palju. Linnas ainult rabeled ja ootad, närvitsed ja vihastad ning oled kogu selle inimvõõra stiihia ees abitu ja võimetu,“ oskab naine võrrelda, kuna koolitused ja konsultatsioonid viivad teda pidevalt linnadesse ja ka teistesse riikidesse. „Kodus toon ühe päevaga metsast mõne vahva oksa kardinapuuks, teen lastega koolitööd, panen värvivägiseid tapeete ja kirjutan oma blogi. Linnas… Külarahvale, kes pole tänini aru saanud, millest minusugune taimetark elab, võin rahustuseks öelda, et Jumal seab alati asjad meile kõige paremal moel. Just siis, kui läheneb kimbatuse hetk, tuleb mõni kutse esinema, loengut pidama, õpetama, kirjutama – ja ongi lahendus. Alati. Aitäh,“ on naine rahulik ja tänulik. „Eks samasuguses rahulikus ja usaldavas rütmis tuleb lahendada ka meie suguvõsa naiste karmaline taak – oleme üksikemad. Minul on esimesest abielust  kaks, teisest kolm last – ja kasvatan neid üksi. Mu tütrel on pojake kahenaisepidajaga, kelle tegelikust olemusest sai tütar teada juba last oodates. Kuna poolteiseaastane põnn on ikka veel rinnalaps, käib tütar koos temaga lasteaiakasvatajaks tööl. Naistel on vastutus Elu ees. Küllap jõuab tütar nii oma andeid arendada ja ametit õppida kui kohtab oma tõelist paarilist. Mine tea, ehk minagi.

Kui minust kirjutati esimene lugu Eesti Ekspressis, olin õnnetu iroonilise pealkirja ja piltide pärast. Asjata! Tänu sellele loole leidsin mitu perekonda, kes mõtlevad ja toimivad minuga sarnaselt ning kellega oleme nüüd ühine võrgustik. Küllap jõuab minuni ka päris minu Mees.“

Kutsutud kassid

Sille on avastanud, et kõik, keda-mida vajad ja kutsud, see ühel hetkel ka pärale jõuab. Kasvõi kassid. Need elavad tema kõrval, põhiliselt õues, oma looduslikku ja loomulikku elu.

„Kui siia tallu tulime, jäi senisest peremehest maha ketikoer. Mina ei suuda koera ketis ega kedagi puuris pidada. Lasin ta lahti. Ja see ainumõeldav samm lõppes sellega, et peni jooksis auto ette. Muidugi nutsime. Šokk ja kaotusvalu ju. Ent siis arutasime lastega, mis elu oleks loomal olnud veel viis aastat ketti kammitsetuna – ning leidsime, et ootamatu lõpp vaba ja väärikana oli isegi parem,“ arutleb Sille. „Kui võtsime triibulise isakassi, mõtlesin, et nii armas oleks, kui majas oleksid ka kiisupojad. Ja mida tegi triibik? Tõi naise majja! Sai lapsed. Ja kassid ei hakanud sugugi arutult paljunema. Täiskasvanud kassid läksid oma teed. Eks paratamatult said ka rebased ja kährikud oma – aga see kiskjavärk pole sugugi nii ühene ja halastamatu kui arvatakse.

Kui üks õnnetu kährik viga sai ja siia lauavirna alla redutama ja põdema jäi, püüdis meie kasside braid talle hiiri. Lausa voodisse kätte ei viinud – murdsid maha ja jätsid haardeulatusse. Liigutav ju. Nagu ka kõrvuti elu metssigade, põtrade ja metskitsedega.

Olen mõelnud, et mu olemusega sobiksid kitsed. Ent kitsekasvatajast sõbranna on õnneks õigel ajal selgeks teinud, et tuleb valida – kitsed või taimed – mõlemat korraga ei saa.“

Süsinik-vesinik-hapnik

Küll aga saab inimene Sille sõnul rahuldatud nii magusa kui maitsenaudingu tarbe, ilma et kommi ja bille sööks. Noor porgand on magusam ja maitsvam kui mistahes värviline plastik-komm, mis ajab lapsed hüperaktiivseks ja agressiivseks.

„Me saame taimedest – ja õigesti hingatud õhusõõmust – kätte kõik komponendid, mis sisalduvad Omega-kapslis. Ent inimesed vajavad fakti, et nad on enda jaoks midagi raha eest ostetavat ja alla neelatavat teinud. Seda ei saa pahaks panna. Nagu ei saa ka tõsist füüsilist tööd tegevaid inimesi toortoituma sundida – kui nad vajavad tugevat toitu, siis nende keha küsib seda ja nii ongi.

Kindlasti ei peaks aga inimesed sööma suurtootjate toodangut. Me ju teame, millistes tingimustes peetakse farmides sigu ja kanu. Teame, et metsalind ei mune lakkamatult – aga kana peab aina munema-munema – ja on antibiotsi ja muud keemiat varvastest pealaeni täis topitud. Lehmadelt võetakse vastsündinud vasikad ära – ja õnnetud loomad aina lüpsavad-lüpsavad-lüpsavad… No ei taha iseendasse seda kurbust ja vägivalda, ebaloomulikkust ja lootusetust süüa, aitäh!“ seletab Sille. „Kui füüsilist tööd tegevad inimesed vajavad kodutalus või naabrite poolt humaansel ja loomulikul moel toodetud piima, liha ja mune, siis see on mõistetav. Kõik toiduained koosenevad samadest kemikaalidest – energia vajadus dikteerib, millisel kujul see süüakse. Ent linnainimestele peaks ausalt öeldes toortoitumine olema lausa kohustuslik. Nad ei jää ju teisiti ellu!

Füüsilise tegevuse asemel on linnainimesel pult ja autovõti, telekas ja arvuti. Ta istub liiklusummikutes ja kontoris, istub teleka ees ja diivanil – ja läheb paratamatult suureks. Ta on abitu elektrikatkestuste ees – ei saa sel juhul vett kätte ega virtsa majast väljagi, muust eluks olulisest rääkimata. Ent tegelike oskuste õppimise ja kasutamise asemel eelistab araks tehtud ja ülekaaluline inimene abitut elu jätkata. Sest ta on narkoosis. Magusa ja alkoholi, maitseelamuste ja naudingumürkide narkoosis.

Need asendus-naudingud kompenseerivad üleüldist ja massilist tegelikkust, et inimestele ei paku mitte miski naudingut. Ei töö ega suhted – lapsi nad õieti ei tunnegi, kuna need kulgevad lasteaiast kooli ja edasi laia maailma. Ja siis võetaksegi võltsnaudingud. Ja sattutakse paanikasse ainuüksi mõttest, et enam ei saagi maitsvat karbonaadi ega näiliselt leevendavat napsi.

Abitute pöidla ja puldi inimestele kontrastiks ongi meiesugused päikesetoidulised Eedeni-inimesed. Me teame, et nii valuvaigistid kui terveks saamise jõud on meis eneses. Ja teame, et meie keha saab ühe päevaga viirusest jagu, kui teda ilusti paluda. Samuti saab keha ka rämpstoiduga paremini hakkama juhul, kui me ei sisenda endale ega lastele, et see on kahjulik ja ohtlik. Sel juhul on sajatamine ise kahjulikum kui see mõttetu keemiline ollus, millega keha üllatatakse.“

Sille sõnul on tõeliselt veetlev see, kuidas noor hernes on õrnalt ja hõrgult magus ning vana hernes on küllastunud tärklise maitsega. Põnev, aga hoiatav on samas see, et keemiliselt saab vaarika maitse 39 keemilisest ühendist, millest üks, see punane värvaine, ajab lapsed peast segi…

„Eks minu jaoks on hoiatavalt kontrastne ja paradoksaalselt filosoofiline ka tõsiasi, et minu Eedeni aed on keset rapsipõlde. Ehkki põldurid püüavad pidada eeskirjadest kinni ja õrnal ajal mitte mürgitada, on meie lilleaed täis pestitsiidide kätte surnud mesilasi. See on üldteada, et kui välja surevad mesilased, siis nelja aasta pärast sureb välja ka inimliik. Mis oleks kahtlemata kogu ülejäänud loodusele tohutu kergendus ja pääsemine – inimene aga õpi ega usu. Saeb oksa, mille peal istub, lootes, et mingi ime püüab selle oksa kinni ka siis, kui juba kukume…“ muigab Sille, kelle väitel on inimkond oma eksistentsi vedru viimse võimaluseni pingule tõmmanud ning tõepoolest on vaja imet, et hukatust ära hoida. „On küsitav, kas puhastav ning terasid-sõklaid eraldav päikesetorm ja Üleminek tuleb. Kindel on, et päikesetoit ja oma lastele loodud sobivas rütmis maailm on parim.

Ja parim, mis inimesega juhtuda saab, on samas rütmis ja meelsuses hingav perekond. Vaatan imetlusega – kadestamisest hoidun! – neid abikaasasid, kes astuvad ühte jalga. Ja peresid, kus emad-lapsed-isad-vanaisad on ühes meelsuses. Kuna meie võrgustikus on neid peresid, siis järelikult on selline õnn ja ime võimalik. Minugi jaoks. Kindlasti!“

Aire ja Hanila rööprähklejad

Kati Saara Vatmann

„Kümne Tallinnas-elatud aasta jooksul hakkasin minagi arvama, et maal ei toimu suurt midagi,“ tunnistab kunstiõpetaja, harrastusnäitleja ja -lavastaja Aire Arge (36). „Siiski selgus, et elu toimub ja külad toimivad täpselt nii palju, kui ise teed. Nagu ütleb rootsi kirjanik Hasse Alfredson: „Elu on nagu kott – see jääb tühjaks ja sisutuks, kui sa seda ise millegagi ei täida.“  Selleks, et end täielikult rakendada ning ära elatada, tuleb küll vähemalt kolmes kohas viit ametit pidada. Ent kindel on üks – me ise toimume.“

Maalt ja hobusega

Aire tuuritab praegu mööda Eestimaad enda lavastatud etendusega „Kurge oodates“. Ta ise mängib Kõmsi rahvateatri KÕT! teatri lavastuses ka üht peaosa. Neurootilist ugrimugri emmet, kes varjub sünnitushirmu eest naistekliinikusse kurge ootama ning näeb seal eluterve slaavitari ja sassis tähtsusjärjekordadega karjääriemme käitumisi. Mis pole sugugi halvad – lihtsalt teistsugused. Samas on Aire kehastatava emme olukord üsna samasugune, nagu sadade eestlannade oma – mees on võõrsil tööl ja naine oma ootusärevusega üksi.

„Minu jaoks on selliste asjade läbi mängimine, mida ma otseselt läbi elanud pole, ütlemata huvitav. Põnev on proovida seda, mida veel kogenud pole,“ tunnistab Aire. „Olen pärit Hanila vallas Kõmsile üsna lähedal asuvast Kinksist. Mu ema oli seal ratsutamise treener ja hobusekasvataja, nii et kasvasin sünnist saadik enesestmõistetaval moel hobuste seljas üles. Seega sõna otseses mõttes maalt ja hobusega.

Ugrimugri emmet pidi alguses mängima teine inimene, ent muud väljakutsed tulid vahele.

Mängin siis ise – ja naudin. Eriti neid hetki, mil laval tekivad mingid pusad ja me tuleme nendest au ja lustiga välja.

Minust enesest pidi aga vastavalt kutseharidusele saama kohtusekretär-kohtutäitur. Saatuse tahtel olin õnneks seda diplomit saades 20aastane, aga kohtusekretär pidi sel ajal olema 21. Läksin kunstiõpetajaks  õppima, et mitte aastat kaotada ning võtsin lisaerialaks sõna- ja väljenduskunsti. Mis tulema peab, see tuleb! Minu õpetajateks on olnud Rudolf Allabert ja Andrus Vaarik, kes nüüd Läänemaa 7. rahvateatrite festivali eel vaatas mentorina mu lavastustöö üle ning lavastas tulemust veel mitmeplaanilisemaks kui elu ise. Tänu millele saime festivalil parima lavastuse ja publiku lemmiku preemia. Ning meie kandi rahvas koges, kui soe ja toetav inimene Andrus on.“

Aire jälgis huvi ja rõõmuga, kuidas tekst, mis nagunii harrastusnäitlejaid kenasti kõnetas ja ühendas, Vaariku toel varjundeid ja sügavust juurde sai. Tekkis karakterite dünaamika, mis ei tule tekstist ilma lavastajaoskusteta issanda armust välja.

„Andruse näpunäidetest oli mulle kui algajale lavastajale väga palju abi, samuti aitas ta kõiki näitlejaid, tutvustas mitmeid näitlemise-lavastamise põhitõdesid, mis kuluvad alati marjaks ära.

Me pidasime minu-mängitava emme neurootilisusega piiri. Temast oleks võinud patoloogilise pabistaja lavastada – aga meie näitame, kui väga vajavad inimesed turvatunnet. Eriti õrnas seisundis. Ja kui vähe seda tänases maailmas leida on. Üksildus…

Ja me ei hakanud slaavitari seest vastu voolu aktsenti välja pigistama. Piisas mõnest repliigist, et igaüks saab aru – vene uusrikka naine,“ naeratab Aire. „Karjääriemme polnud meil nii üheplaaniline, nagu võiks robot-naise programmeeritud karikatuur olla – temastki sai inimene. Üle vajutada ja naeruvääristada on lihtne. Taktitundeline ja plastiline olla on kunst.

Ning – taas kord kinnitus väitele, et mis tulema peab, see tuleb – tegelasi tuli sujuvalt juurde. Alustasime kolme naisega. Siis tuli juurde üks mees. Siis veel üks. Ja nüüd on laval kolm meest , kaks last – ja neljaski naine.“

Airele meeldib ühelt teiselt harrastusnäitlejalt kuuldud väljend isetegevuslaste kohta – õhinapõhised rööprähklejad – kes teevad töö ajal oma armastatud erialatööd ning õhtuti ja vabadel päevadel mängivad-tantsivad-laulavad kogu südamest ja tahtest. Mitte sellepärast, et palka saavad, vaid et sisetunne kutsub ja käsib.

Maa sool

Aire elab Paatsalus. Töötab Lihula Muusika- ja Kunstikoolis, Varbla koolis ning KÕT! teatris. Ta tunnistab ausalt, et ei tea, mismoodi saada inimesed helendavate korteriakende tagant rahvamajja. Mida iganes kultuurikeskustes pakutakse – paljud inimesed eelistavad ikka telekava järgi elada. Suuresti seegi kodus püsimise põhjuseks, et töönädala sees soomedes töötavad lapsevanemad on vaid puhkepäevadel kodus – ning siis nad kodus ongi.

„Midagi pole parata ka selle vastu, et praegune noorus on virtuaalsete huvidega. Pöidla ja puldi põlvkond. Oleme koolis teiste õpetajatega mõnikord lausa imestanud, kui vaikne on. Varasematel aegadel tuli jooksvaid-käravaid lapsi ohjeldada. Nüüd ollakse enamasti pöialde naginal oma telefonides nutitamas. Elu on kusagil teistes sfäärides. Tuleb lihtsalt loota ja oodata, kuni sisemine sund neid endid tegutsema paneb. Ja kui kellelgi on ikka huvi mõne ala vastu tekkinud, siis suudab ta oma nina telefonist välja ka tõsta,“ kirjeldab õpetajanna.

„KÕT! teatri prooviaegade ja etenduste graafiku ühitamine on tõeline raketiteadus, kuna kõik meie osatäitjad tegutsevad aktiivselt mitmes kohas, kes tööl, kes koolis. Seega on sellist kuupäeva, mil kõik kohal on, väga raske leida. Proove saime veel niiviisi teha, et mõni näitleja parasjagu puudus, kuid etendusi sedasi enam teha ei saa. Lilia Urb, kes rahvuselt poolenisti ukrainlannana meil slaavitari mängib, on raamatupidaja, klienditeenindaja ning Kõmsi lasteaia ettevõtmiste üks juhtfiguure, aktiivne lapsevanem. Kaire Meerits, kes täidab etenduses Targa rolli, töötab Virtsus klienditeenindajana ning samuti Haapsalus massöörina – taas mitmel rindel korraga. Tuuliki Tedre töötab äripäevadel Virtsu kooli huvijuhina ning produtsendina. Tema on „Süvahavva“, „Nurjatud tüdrukud“ ja mitmete teiste telesarjade taga ning ka Kadri Kõusaare „Kohtumõistja“ tegevprodutsent. Nüüd hakkab ta harrastusnäitlejate ajakava ühitama, et kureootamise lugu võimalikult paljudes kohtades näidata.

Sven Veek, kes sai nüüd parima noore näitleja preemia – juba teise, ka eelmisel aastal pärjati ta sama tiitliga – tahtis omal ajal näitlejaks õppima minna. Ei saanud esimesel korral Viljandisse sisse. Virtsu noormees läks päästeteenistujaks õppima. Õnneks leiab ta siiski koolis käimise kõrvalt aega ka õhinapõhiselt näidelda, tema mängitud karakter annab etendusele sügavama mõõtme. Ja taas – mis tulema peab, see tuleb – üliõnneliku rööprähklejana on laval ning loorberitega pärjatud ikkagi.

Meelis Malk, kes meil mitut rolli teeb, on diakon. Kirikuõpetaja. Ja teise ametina – ütlesin ju, et maa sool peab mitme eest väljas olema – on ta korstnapühkija. Metsatalus mõne memmekese korstent puhastades teeb üksiti hingehoiutööd.

Minu mees Magnus nimetab end naljaga pooleks kõigest lavastaja meheks, aga tegelikult on meie naabermõisas iga ala meister.“

Lapsed tulid KÕT! teatris lavale iseenesest ja loomulikult. Tuuliki poeg Ragnar proovib järjest kõiki spordi- ja huvialasid. Sihikindlalt. Kuidas muidu neis orienteeruda ja teada saada, milline on päris tema eriala. Väike vahva supermän, kes täiel rinnal kogu maailma tundma õpib ja vallutab, tuli lavale vigasena sündinud mehe ratastooli lükates – ja jäi ka ise sümbolina tervest lapsest kui suurimast õnnest kohale, puudega poisi monoloogi kuulama.

Lilia tütar Kai – muide üks neist tuhandetest, kes ei talu toiduks nimetatavat keemiat ning muutub punase ja rohelise toiduvärvi peale ohjeldamatuks – saabub lavale võluva tüdrukuna, kes kehastab kontrasti karjäärinaise avastusele, et ootab tütart, mitte edulukku planeeritud poega…

„Üks värvikamaid isiksusi on meie teatris Raul Oberschneider – ühtlasi produtsent-Tuuliki mees. Ta on pärit siit metsadest ja väljadelt, kus tema ema peab hobuseid ning tema kauboi kombel kasvanud lastel on sihid selged ja ilmapilt klaar. Nüüd on Raul Lihula Gümnaasiumis tööõpetuse õpetaja ning  tal on oma sepikoda. Sepp-näitleja, niisiis – tööõnnetuste tõttu aeg-ajalt õmmeldud – aga õnnelik.“

Trupina tegutseb Aire südameteater alles kolmandat aastat, seega ollakse algajad ja õppimis- ning arenguruumi laialt käes. Tuuliki, Raul, Magnus ja lapsed on sel aastal esimest korda laval. Eelmise aasta koosseisust on laval vaid Lilia, Meelis ja Sven, sest teised osalised on mujal hõivatud. Kes Hispaanias, kes Aafrikas, kes Tallinnas koolis. Varasematel aastatel mängisid kaasa ka Meelise kolm last, nüüd Lilia ja Tuuliki lapsed. Taas üks koht, kus lapsed saavad vanematega koos midagi teha, sest seda kvaliteetaega kipub ju kõigil väheks jääma.

„Kui trupi koosseis pidevalt muutub, on päris keeruline leida teksti, mida lavastada. Möödunud kahel aastal lavastasime Jüri Tuuliku lugusid, mis olid lõbusad ja kriminaalsed. Meelis ja Sven said esimesel aastal neid proovida.  Otsid näidendi välja, aga seda tegema hakates võib selguda, et kõiki osatäitjaid polegi. Nagu seegi kord – teadsin, et mul on kolm naist, kelle peale etendus üles ehitada, kuid üks neist ei saanud sel aastal osaleda, aga nagu eelpool öeldud – mis tulema peab, see tuleb, ja lõpuks oli osatäitjaid rohkemgi kui algul plaanitud,“ kirjeldab Aire õhinapõhise elu võlusid. „Rõõmustav on, et järgmiseks hooajaks on juba järjekord ukse taga. Kui eelmisel aastal pidime osalisi tikutulega taga otsima, siis sel aastal on osaleda soovijaid juba rohkem, loodetavasti on see ka sügisel, kui uuesti tegutsema hakkame, ikka veel nii.“

Aire ise läheb lavale, et näidata inimestele olulisi asju. Inimeseks olemise ja elu jätkumise kohta.

„Mu lavastuse näol kukkus välja loodetust midagi palju laiemat. Arstid tulevad pärast etendust tänama – nende sõnul peaks seda lavastust koolides ja noorteasutustes näitama.

Eriti liigutav oli ühe peaproovi vaadanud Prantsusmaal elava eestlanna pöördumine – seni oli ta arvanud, et teater on ainult meelelahutus – ja nüüd äkki midagi nii harivat ja puudutavat…

Vaatan hetketi seda maalt ja hobusega tüdrukut, kes ma olin, nüüd kõrvalt. Päevast päeva liinil Paatsalu-Lihula-Varbla-Kõmsi. Nüüd teel Sinti Provintsiteatrite festivalile. Sealt tänu Tuuliki müügitööle  mujale Eestisse,“ imestab Aire. „Olen väga tänulik, et meie elu maal on külluslik ja täiuslik. Rõõmus selle üle, et siin on palju tegusaid inimesi, tänu kellele kõik ikkagi toimib.“

Aita Kivi hoiab olulisi hetki

Meie väärikaimal ajakirjal Eesti Naine on 90. sünnipäev. See väljaanne on läbi ajastute sümboliseerinud eestlaste kestmist ja eesti naiste kannatlikkust, olles hulludel aegadel nagu lootuskiir pimeduses, tuli koduaknas. Ajakirja peatoimetaja, kirjanik Aita Kivi (59) avaldas hiljuti Eesti Naise raamatusarjas oma viienda romaani „Keegi teine“.

Ehitusinseneri haridusega Aita on parimas mõttes Daam, kes avastab üha, et elu parimad aastad on saabunud just praegu – järelikult on ka edaspidised aastad aina paremad.

„Elame kunstiõppejõust kaasa Mattiga Pääskülas. Lugejatega kohtumistel küsitakse sageli, kas ma ei tahaks pigem kodus kirjutada ja it-vahendite kaudu töötada. Vastan siis, et saan seda teha täpselt nii palju, kui soovin. Hommikuti ajan esimesed tööasjad korda koduarvuti tagant. Kohvijoomise ajaks võtan parasjagu ajakirjas tutvustamiseks loetava raamatu kätte, vahel sellega veerandtunniks lausa voodisse tagasi pugedes.

Aga tervet päeva elutoa diivanil, arvuti süles, ma veeta ei tahaks. Armastan seda sünergiat, mis meil on Ajakirjade Kirjastuse uues büroos Kalamajas. Võrratu vaade – ja inimestevaheline silmast silma koostöö,“ kiidab Aita õhustikku, kus ajakirjanikud-toimetajad süvenevad oma töösse nii, et saavad kolleegidega samas ruumis, mitte elektrooniliselt konsulteerida, peegeldada ja jagada.

„Kirjavahetus võtab tohutult aega. Inimestega rääkimine on palju lihtsam ja tulemuslikum. Mul täitub kirjakast iga paari tunni tagant arvutiekraani ulatuses lugemata meilidega, neile vastamine võtab taas tunni või enam. Neil päevadel, kui jään koju mõttega ajakirjale oma lugu valmis kirjutada, peaksin postkasti vaatamist vältima, et mitte loovust killustada. Kuid tegelikkuses pole mul selleks külma närvi. Nii juhtub sageli, et olen päev otsa meilitsi ja telefonitsi tulekahjusid kustutanud ja lugu kirjutama hakkan alles õhtupoolikul, lõpetades öösel. Mis teha – nõudlik ülemus ehk mina ise tahab ju hommikul minu kui ajakirjaniku eilset tööd näha…“

Ilukirjandust käib Aita endast vallandamas Kirjanike Liidu loomemajas Käsmus. Esimese romaani “Jumalakäpp” kirjutamiseks sai ta kasutada Gotlandil asuvat pansionaati. “Lähedal” sündis osaliselt Ventspilsi loomemajas ja viimast raamatut õnnestus viimistleda Mazzanos asuvas külaliskorteris. Uusim romaan on sündinud mitme aasta jooksul puhkusejuppide ajal kirjutatuna – sellest tuleneb ka raamatu kompositsioon. Aita arutleb, et kui erinevate aastate episoodid ümber tõsta, saaks tulemus kindlasti teistsugune.

„Ajakirjas töötades on kõige valutum puhata nädala kaupa – siis on iseenda puhkuse-eelne ja –järgne asendamine kergem. Ja pealegi jagub nii puhkust suvekuusse. Tuttavad vahel imestavadki, et sul ainult üks puhkus ajab teist taga… Tõsiasi on, et Eesti Naine ilmub igas kuus ning kuuajalist eemalolekut ette ei kujutaks. Ükski varasem väljaanne, mida olen toimetanud ja oma kirjatöödega täitnud, pole mind nii jäägitult haaranud kui praegune. Vastutus ja respekt on väga suur,“ tunnistab kirjanik, et nii mastaapse põhitöö kõrvalt belletristikat ei tehta.

Kuid ka vähese ajaga võib palju jõuda, kui tegeleda vaid ühe asjaga ja tingimused on suurepärased. „Mazzano külaliskorteris   – nagu ka Gotlandil – on parim osa loomekeskkonnast võrratud vaated! Ühel pool maja kitsad keskaegsed tänavad, teiselt poolt paistab kas meri nagu Gotlandil või jõeorg nagu Itaalias…

Merevaate pärast nautisin aastakümnete eest ka vana-Lasnamäel tornmajas elamist. Lahutus poja isast tõi mind sealt pilvepiirilt alla. Aga suhted kauase teekaaslasega on õnneks kenasti korras. Käime üksteisel koos uute kaasadega juba kakskümmend aastat aeg-ajalt külas.”

Aita ei muretse ka selle pärast, et ta ilmarändurist ja samuti kirjutajainimesest poeg teda vanaemaks tegema ei kipu. “Kuuelapselise pere vanimana sain lasterikka pere vajaduse ääretasa ja kümnekordse tädina ning kahekordse vanatädina tegevust jaguks! Krister mõistab õnneks, et laps ja oma geenide paljundamine pole projekt.

Erinevalt Kristerist ei arva ma, et oma raamatute ise kirjastamine oleks hea projekt. Üksik-üritaja kulutab kohutavalt aega trükikoja ja tehniliste teostajatega suhtlemisele, turundamisele ja promole. Ning suurtel kirjastustel on Apollos ja Rahva Raamatus kindlasti paremad ekspositsiooni-platsid. Kenasti toimivaid kirjastusi on palju – ka mu sõpradel Tammeritel näiteks…”  Ometi on paljud Aita endised kolleegid kirjastamistee valinud; kirjastuses töötab Eesti Naise eelmine  peatoimetaja Katrin Streimann, oma kirjastusega Legend tuli turule ajakirja Naised endine peatoimetaja Inga Raitar…

“Konkurents kasvab nii raamatute kui ajakirjade seas. Eesti Naise nišis on kõige rohkem ajakirju ja mõni tuttav ütleb, et kõigist ülevaate omaminegi käib ülejõu. Õnneks on Eesti Naine oma pika eluea ja suure ning kirju lugejaskonnaga – nii vanuse kui elukoha mõttes – ainus omanäoline. Kordumatu ja asendamatu. Olen veendunud, et paberile trükitud ajakiri ja –leht ning raamat ei kao iial. Võime vaielda netilehtede maksutamise ja digiraamatute lugerite ümber, ent inimene vajab käes hoitava trükise lõhna ja turvalisust,“ kinnitab naine, kelle suurim armastus ongi lugemine.

„Pean teadma, mida konkurendid teevad ning loen õhtuti kodus võimalikult kõik ajakirjad läbi – õnneks unustan, et ka see on tegelikult töö. Aga hea ja huvitav. Sama kehtib raamatute kohta – loen neid raamatututvustuste kirjutamiseks igas kuus neli-viis. Just äsja sain iselaadse elamuse me naisautorite ulmeraamatut ja olmepäevikut järjest lugedes. Sulamina tekkis optimismi sisendav tunne, et meie, eesti naised, saame alati hakkama. Ja kui vähe eluks tegelikult vaja on!“

Aita arutleb, et ülemäära tarbima õppisime nõukogude-aegse defitsiidi järel vallandunud omariikliku ostuvaimustuse inimlikult mõistetava äärmusena. Kõike oli kangesti vaja, eeskuju nakatas, palgadki paisusid – masu-aegne mulli lõhkemine oli loomulik tagajärg.

“Kirjeldan ka romaanis „Keegi teine“ peategelaste elu näitel kinnisvaramulli teket ja lõhkemist, pankade orjusse sattumist ja inimsuhete käärimist selles kriisis. Kuidas me kohanesime majandusega, mis kärpis sissetulekud poole väiksemaks, euro tulekuga… Kirja sai see kõik suuresti lugejate nõudmisel – aina küsiti, millal romaanile “Lähedal” järg tuleb.

Meie-ealistel on õnneks kõik olemas. Eesti rahvas on igasugustest aegadest – suuresti naiste jõul! – välja tulnud. Ja seetõttu on mul hea meel ka ajakirjaga Eesti Naine positiivset programmi jagada ja tulevikulisi inimesi vahendada. Meie toimetusele pakutakse palju kaastöid, see tekitab ütlemata meeldiva fooni.“

Aita tõdeb, et töö päevalehes meeldis talle ka. Sinna läks ta pärast töötamist insenerina ja kirjastuse Valgus toimetajana. Tarvidus kirjutada oli tohutu ning lugu päevas polnud pikapeale mingi küsimus. Aga vastutada tuli siis vaid iseenda eest…

„Mulle tundub, et 40ndad eluaastad on olnud mu senise elu õnnelikemad. Ajakirjandusse tulin 36-aastasena ja peagi algas  Mart Laari valitsuse noorusemaania aeg. Igale tööle sobisid järsku vaid alla 25 aastased noored ja vihased… Nägin, kuidas kogenud tippajakirjanikud töötuks jäid ja tundsin end üleöö kõigeks liiga vanana. Aga praegu ei tunne!“ imestab Aita.

„Elu õhtupooliku veetmiseks peab küll kava valmis olema. Selge, et mingit elamisväärset pensioni saama ei hakka – maksumaksjaid ju pole. Tuleb end kirjutamise ja loomise võimelisena säilitada. Oleme Mattiga naljatanud, et kolime ehk kunagi hoopis maamajja, mille 14 aastat tagasi Lääne-Virumaale ostsime. Toona oli seal vägagi elus asula: pood ja söökla ning hotell metsatöölistele tegutsesid. Vahepeal aga ei peatunud me jaamas isegi rong enam – ja lähim pood asub nüüd kuue kilomeetri kaugusel. Nii arsti juurde kui kõige eluks vajaliku järele tuleb sõita Rakverre…

Inimeste lahkumist ja trööstitust süvendavad kolhoosiaegsete suurfarmide varemed. Ja tühjaksjäänud paneelelamud, mille ühes otsas on näiteks vaid üks korter asustatud. Keset varemeid kardinad ja potilill aknal… Meie maamaja ümber on küll kenad naabrid, ent ikkagi pelgaksin seal üksinda olla…

Ometi pole ma nõus nendega, kes leiavad, et maale kolimise lugusid avaldatakse liiga palju. Neid on vaja ja need on huvitavad! Jah, maal elamine nõuab erakordset vaprust. Ent Misso valla näide, kus Nopri talu algatusel on kümneid peresid tühjadesse taludesse kolinud, julgustab. Ma ei taha uskuda, et Eestist on saamas välismaalaste suvilate maa, kus on võimalik ainult linnades elada. Mis siis, et kinnisvara-portaalides lokkav kodude-uputus näitab, et inimesed on lootust kaotamas ja võõrsile jäämas ning müüvad massiliselt maakodusid. Kusjuures selle massilisuse tõttu ei maksa need kodud enam suurt midagi…“

Aita mainib, et neilgi tuleks pikemalt maamajas elada soovides  sisse seada veevärk ja soojustus. Kulukas muidugi. Tasuks ehk hakata autosõidu pealt kokku hoidma – Tallinnas ju tasuta transport… Siiski sõidab naine vaid harva Pääskülast rongiga tööle. Jah, rongis on hea lugeda ja nii pääseb ummikutest. Aga peatoimetajatöö osa on ka kohtumistel ja üritustel käimine – neile ja eriti veel neilt õhtul koju jõuab autoga siiski kiiremini ja mugavamalt.

„Võimalik, et tulevikus teen endalegi Facebooki konto. Kui maal elaksin, oleks see kindlasti omal moel aken maailma. Seni eelistan silmast-silma suhteid või kaasvestleja häält telefonis. Ja ega pidev klaviatuuri peksmine kätelegi ei meeldi – kirjaliku eluviisiga tuleb piiri pidada. Paljud mu sõbrad ja kolleegid jälgivad mitmeid blogisid – mina eelistan seni raamatuid. Ajakirja suhteliselt pika ilmumistsükli tõttu on netipäevikutest püütud uudistele nagunii sajad uuemad peale tulnud, kui trükist tuleme,“ naerab Aita.

„Küll aga sisendab Eesti Naise 90aastane elulugu usku, et midagi päris halba ei saa meiega juhtuda. Isegi Stalini ajal ilmus ajakiri pikalt Eesti Naisena – kuni 1952. aastani. Ka Nõukogude Naise perioodil avaldati seal sageli rahvariiete tegemise õpetusi, palju käsitööjuhiseid, moekaid lõikeid, uudseid retsepte… Uskumatu, kuid kuuekümnendail olid mitmel korral kaanel bikiinides naised… Inimsuhteid kajastati neil aegadel sageli ilukirjanduse vormis – aga siiski.

Eesti Naise kaks korda aastas ilmunud jutulisad sõi masu ära, kuid see-eest ilmuvad nüüd kord kvartalis meie Elu Lood. Ja ajakirja juubeliks tuleb trükist me tegevtoimetaja Helina Piibu koostatud-kirjutatud 300-leheküljeline raamat “Meie Eesti Naine”. Seal on ajakirja senine lugu jäädvustatud nii pildis kui sõnas.

See on elus ajalugu. Iga päev täienev arhiiv. Iga hetk nii inimese kui suhte, nii toimetuse kui abielupaari elus on oluline. Miski ei kao jälgi jätmata. Absoluutselt iga hetk ja valik on väärtuslik.“

Juurimaanaised – maalt ja hobustega

Kati Saara Vatmann

Raudnageli-kaunitaride dünastia peab ja veab Märjamaa ja Koluvere vahel põlismetsade rüpes laiuvat Juurimaa talu. Seda üleinimlikult suutlikku naiste-dünastiat käivitab sügav ja üldine julgus, mis põhineb aukartusel elu ees. Ja ometi jättis tütarde isa vanaperenaise Maie omal ajal sellepärast maha, et too ainult tüdrukuid sünnitas…

Naiste vägi

„Olen koos oma tütardega näinud kogu Eesti ajaloo põhjustatud virrvarri, mis on tekitanud meesteta ja ka muidu ebaloomuliku ühiskonna,“ nendib vanaema Maie Lindre (72). „Ka ühe oma lastest olen kaotanud. Kui esimene tütar oli pooleaastane, jäi kartulipõllu sisse tühik.

Mu mees kontrollis alati väga tõsiselt, et kõik vaod oleksid täis. Ta oli üsna ebausklik. Tol aastal, kui see juhtus, jäi vaatamata usinale püüdlikkusele ikkagi tühi lapp põllu sisse. Ja ühel ööl viiski ränk ja kiire kopsutõbi lapse kaasa. Õhtul oli täiesti terve, hommikuks silmad aukus ja…

Seda tänulikum oskan olla oma kolme tubli täiskasvanud tütre eest. Näe, Evest sai õnneks mu enese rajatud talu pidaja ka veel – enamus inimesi kurvastab eluõhtul, et rügasin ja rajasin ja ükski lastest minu muinasmaad ei taha. Mina pole õnneks tühja rassinud – mõnikord meenutab Juurimaa edenemine head unenägu. Nii head unenägu, et lausa hirm on ärgata… Ja teised mu kaks tütart toetavad meie ettevõtmist oma erialadega. Hea naiskond.“

Maie muigab selle üle, et kaera külvanud mees rukist lootis – nagu vanarahvas lapse soo ümber jauravate meeste üle naerab – tema on kogu elu näinud, kui võimsalt naised Eestimaal elu edendavad. Jajah, isa jättis tütred maha ja sai uue noorikuga küll igatsetud poja. Ent tegelikult on nii Maie kui tema sünnitatud dünastia olnud ühe korraga paljude meeste eest väljas.

„Ma olen sõjaaegne tüdruk, üles kasvanud meesteta maal. Kui mehi pole, peavad naised kõik tööd ära tegema. Nii ma traktoristiks õppisingi. Ja aastakümneid selles ametis töötasin ka. Sellele lisaks riistakuuri meistrina ja katlakütjana ka veel. Lapsi oli vaja toita – ja kodu rajada, kui korter liiga väikseks jäi,“ meenutab kange ja kaunis naine. „Hommikul vara sõitsin esimese bussiga tööle, siis bussiga tagasi lapsi hoolitsema – siis jälle bussiga tööle. Ja viimasega tagasi. Et hommikul esimesega jälle minna… Kui Eve oli kuuene, tulime siia Juurimaale.

Sel kohal oli kummaline luigetruuduse märk peal. Eelmistest omanikest noorpaar pani äikese ajal telekaantenni üles ja sai kahekesi korraga pikselöögi.

Eve koos Andresega on selle luigetruuduse positiivseks ümber keeranud – nad on ametlikult 25, tegelikult mõne aasta rohkemgi koos olnud – ülikoolist saati – ja uskumatult palju tööd teinud. Minu lapsed ju. Meie pere meeste – nii Andrese kui noorema väimehe – stiihia on jalgpall. Ja talu arendusse on nad panustanud ehituspoole.

Aga sellest mina aru ei saa, miks tegevusalade ja projektide järgi tänapäeval talud haraliseks jagatakse. Enne oli üks. Nüüd on kolm. Või rohkem. Lihaveistel üks. Piimakarjal teine. Hobustel kolmas. Mõistusega saan sellest aru. Hingeliselt on siiski keeruline leppida, et mingid ametkonnad ja brüsselid tingivad talu tükeldamise.“

Talu kui maailm

Juurimaa talu mitmekesise paljusuutlikkuse järgi võiks oletada, et seal töötab mitukümmend inimest. Poolsada veist, teist sama palju hobuseid, lisaks sead-kitsed, ehitus-arendus – ning kogu see elus ja ilus maailm püsib tegelikult püsti Maie, tema tütardest Eve (47) ja peretütar Kristiina (24) tööl, millele sekundeerivad kaasad ja üks sulane. Uskumatu.

Viis aastat tegutsenud, kolmetärniliseks tarifitseeritud hobumaailmas katavad Eve ja Kristiina koos tublide hobutüdrukutega kõik valdkonnad, mis sel elualal olemas.  Kristiina on tipptasemel ratsasportlane, kes peab ratsakooli, õpetab nii oma kui klientide hobuseid välja ning on oma pere meestel lasknud ehitada lisaks maneežile ja väliplatsidele ka korraliku krossiraja. Ka rakendispordi jaoks – sest see on ema Eve kutsumus ja armastus.

„Ei maksa sugugi arvata, et rakendisport on lihtsam ja turvalisem kui ratsasport,“ naerab Eve. „Kui kõik läheb plaanipäraselt, saad mõistagi lõõgastunult vankril või kaarikupukis istuda, linnulaulu kuulata ja naeratada. Ent noorte hobuste  ja ootamatuste puhul on lõhkuma läinud, eest ja tagant üles raiuv hobune pehmelt öeldes probleem – eluohtlikuks muutunud vankrilt maha saamine on terve kunst. Veel suurem kunst on selle tagamine, et vankrimatkade – ja veel eriti pulmasõitude! – ajal ootamatusi ei juhtuks.“

Üks asi on võidukihutamine, mida nii ema kui tütar harrastavad. Teine aga laste ja perede, publiku ja klientide turvalisuse tagamine. Alati. Kui need kaunid naised tänavapilti ilmuvad, panevad nad inimesed päid pöörama. Legendaarselt ilusad on nad ka nii sadulas kui kutsaripukis.

Nende inimesi ja loomi teeniv missioon aga on sisult vähemalt sama kaunis kui vormilt. Nii ratsa- kui vankrimatku juhtides pakuvad naised metsas ja maastikul oma külalistele võimaluse panna mängu füüsiline ja orienteerumise osavus. Maie muigab, et tänapäeval on sellest, mis veel hiljuti oli enesestmõistetav elulaad, saanud teenus ja teenistus. Inimesed on vaja tagasi loodusse talutada ja loomadega suhtlema õpetada – kõlab nagu maailmalõpp. Või algus. Ning kui mägi on lihtsam Muhamedi juurde viia, lähevad Eve ja Kristiina hobustega ja vankritega Lasnamäele ning mõjuvad seal lapsi ja noori sõidutades, nagu eriti uskumatu ja ilus ulmefilm.

Naised arutlevad, et nende pühendumist on näiliselt üsnagi lihtne sõnastada – nad aitavad nii trenniplatsil kui metsas saavutada inimestel looduslikult lõõgastudes loomadega ühtsus ja meelte kirgastumine. Ent nende iga tegevussuuna alus on aukartus elu ees. Ning see enam nii lihtne pole.

Galopp üle väljade?

Eve ja Kristiina kogevad pidevalt sama probleemi, mida kõik loomadega seotud teenuste pakkujad. Inimestele jääb telerist ja netiavarustest mulje, et ratsutamine on midagi arvutimängu või tugitoolis filmivaatamise laadset. Nad helistavad ja teatavad, et tahavad hobusega maastikule minna ja kuuvalgel üle romantiliste väljade galopeerida. Küsimusele, kas enne juhtumisi ratsutatud ka on, tuleb enamasti vastus, et lapsepõlves sai paar korda proovitud.

„Reaalselt loomadega kohtudes õnneks selline ebaadekvaatne uljaspäisus taandub. Kui varasematel aegadel lubati igasuguses seisundis ja oskustega tegelased sadulasse, siis praegu ohjab teenuse pakkujaid lisaks isiklikule eetikale karm üle-euroopaline seadusandlus,“ on ema ja tütar Raudnagelid tänulikud. „Me vastutame kogu grupi eest. Läheme välja vaid siis, kui oleme kindlad, et kõik suudavad hobust pidada ja korrale kuuletuda. Reegel on selline, et tempo valitakse nõrgima ratsutaja järgi.

Mitte ainult linnainimesed, ka maalapsed vajavad meie tallu sattudes a-st ja b-st alustamist. Tuleb selegeks teha, et nii lehm kui hobune, kits kui koer pole jalgratas ega motikas, vaid ääretult tundlik ja koostöövalmis olend. Iga olend kõneleb oma keelt. Seda saab mõista vaid kuulates ja vaadates. Kes käratseb ja vehkleb, ei saa võrratult rikkaliku paralleelmaailmaga kunagi tuttavaks.

Kui ekskursioonid tulevad vaid korra, ei jõua ühelegi loodusest uskumatult kaugenenud inimesele paraku kuigivõrd selgeks teha, kui erakordne kingitus on teistliiki olenditega lävimine. Juhuslike ekskursioonide puhul piirdub meie suhtlemine „ära“-tasandiga. Ära lärma, ära vehkle…

Selleks, et lapsed tõeliselt järje peale aidata, oleme koostanud ja välja pakkunud programmid koolidele – õnneks on need ka ridamisi käiku läinud.

On jah rõõmustav, et treeningrühmad ja ratsalaagrid on täis. Aga maailma parandamiseks sellest ei piisa. Võimalikult paljud lapsed peavad saama hobusele ja lehmale silma vaadata, et saada ühendusse kõiksusega. Muidu lähevad asjad siin maailmas väga käest ära…“

Vanaema Maie märgib, et loomakasvatusega seotud probleemid on läbi aegade ühtaegu nii samad kui erinevad: „Kui Eve ja teised tüdrukud olid veel väikesed, naeruvääristasid ja narrisid teised asulalapsed neid sellepärast, et neil olid kodus loomad. Kolhoosi ajal ehitatud korterites ju polnud. Ja loomadest jäävad mõistagi riiete külge silo- ja sõnnikulõhn. Loomadega ühes rütmis elavate inimeste jaoks on see meeldiv elu hõng. Loodusest ja ka iseendast võõrdunud inimestele aga hais. Ja paigast ära ilmapildiga lapsed ongi loomulike vastu õelad.

Tänapäeval omakorda peetakse neid, kellel on suured loomad, rikasteks. See tekitab kadedust. Võhikud ei kujuta ette, kui tohutu koguse sööta hobused – veel enam lehmad! – ära söövad – mida maksab varustus ja hoolitsus, loomaarsti ja sepa teenus. Kõik, mida minu tüdrukud oma üleinimliku tööga teenivad, selle nemad teistpidi nii hobustesse kui lehmadesse panustavad.

Linnadaamid lähevad kevadel uusi kleite ostma – minu tüdrukud sõidavad näiteks Lätti uut lumivalget hobust tooma. Sest suvel peetakse pulmi. Ja noorpaarid tahavad Eve juhitud kalessi ette valget hobust – ehkki minu meelest on must palju vahvam.“

Maie ise pole muide ratsutanud. Ette saab hobuse vajadusel rakendatud. Ja erinevalt Evest tema oma tüdrukute pärast ei karda. Kõigevägevam kaitseb.

„Mina olen oma plika pärast niimoodi kartnud, et olen lausa hobusemajandusega pausigi pidanud. Kristiinal puudub igasugune ohutunne ja hirm absoluutselt. Kui ta väike oli, polnud võimalik ühitada hobuste pidamist, ratsastamist ja sporti ning selle lapse suureks kasvamist ilma, et ta enneaegu otsa ei saaks. Sest see laps ainult hobuste jalgade vahel elaski – mööda seina ronis neile selga. Ja kui heinarulli otsa sai, hüüdis: emme, ma lendan! Lendaski. Peaga vastu maad,“ naerab Eve ning Kristiina näitab rahulikult oma kõrget laupa, mis on pisikesi arme tihedasti täis.

Kutsumus kohustab

Kõik lapsevanemad teavad, et noored proovivad läbi kõik võimalikud hobid ja harrastused, kunstiliigid ja spordialad, et oma tõeline tee leida. Kui sadulas kasvanud Kristiina pärast keskkooli kutset valis, tegi ta paariaastase hobupausi ning õppis hoopis matkajuhiks-ekstreem-instruktoriks. Mis tasub nüüd kuhjaga ära.

Nüüd kombineerivad Raudnagelid erinevaid matku ning mehed ehitavad, mida naised käsivad. Seiklusraja ja krossiraja, puhkeruumi ja uue talli. Jah, mitte elumaja ega pererahva mugavused – mehed peavad ehitama aina loomade ja klientide jaoks. Uhiuus puhkeruum vaatega treeningplatsile ja hobukoplitele – mille hektaritest muide ei Kristiinal ega Evel ülevaadet pole – on kogu talu moekaim-mugavaim tuba.

Ning järgmiseks on jalgpallihuvilised ehitusmehed saanud ülesande ehitada uus tall – vana jääb siis veistele. Selleks, et naisi säästa. Külmadel talvedel vinnavad temakesed hobustele käsitsi vett. Soojendatud vett. Samal ajal on vaja ratsutada ja ratsastada, rakendada ja võistelda. Ja veel kord võistelda. Sest Raudnagelid on omal alal Eesti tipus.

Tänu sellele, et  Märjamaa-taguses metsas on sisemaneež, krossirajad ja korralikud platsid, tuleb dünastial korraldada ka üle-eestilisi võistlusi. See kõik on võimalik tänu sellele, et naiste sünergia mitmekordistab girl-poweri. Mis puutub sellesse üleloomulikku hobujõulisusse, siis selleski on vaja loomade jõudu otsida. Nii laadijatena kui sünnimärkidena. Nii Maie kui Kristiina on sünniaastalt Hobused – tütretütar Jäär ka veel. Ning Eve on Kitse aasta Jäär. See selgitab palju.

Ja juba ongi naistel vaja uut korralikku välikööki – platside-radade kõrvale – vanaema Maie jaoks. Ühest küljest  kinnitab vanaema, et on oma töökoorma selleks eluks ära vedanud. Teisalt teeb Maie võistluste ja ürituste, ekskursioonide ja matkade jaoks võileivad ja saiakesed, teed-kohvid ja supid.

„Vanaema ei pane vist ise tähelegi, kui palju temast abi on. Meie kodu on tänu talle puhas ja soe. Tänu sellele olen mina seni laudas üksinda ühe sulase abiga hakkama saanud – tõsi küll, nüüd on siiski vaja lüpsja palgata. Meid kutsutakse filmidesse ja suveetendustele, üritustele ja pidustustele – lihtsalt ei saa samal ajal lehmade all olla,“ tunnistab Eve. „Krissul on abiks suurepärane ratsastaja Maria ja trennitüdrukud. Ent vanaema keedetud hommikuputru ei asenda miski. Kuna mamma Maie on harjunud kogu elu viie mehe eest tööd rabama, ei märka ta ise, kui suur tema panus praegu meie talus on. See on kirjeldamatult soe ja turvaline tunne, mille tekitab köögis ootav puder ja kohv enne, kui läheme Krissuga hobuseid tallist koplitesse tassima ja lehmi lüpsma. Või mida tähendab soe ja hoolitsetud elumaja pärast seda, kui loomi jootmast, vasikaid-varssasid vastu võtmast tuleme. Meie maailm püsib rütmis ja paigas tänu vanaemale.“

Maie õpetab oma tüdrukutele, et maailm on palju lihtsam ja loomulikum koht kui inimesed oma ogaruses ette kujutavad. Nii, nagu kõige õnnelikum on vabalt ja loomulikult elav ja poegiv lehm, on ka koos loomadega ürglooduses kulgev inimene kõige tasakaalukam ja avatum.

Juurimaa ümber ja lähedal Märjamaa-taguste laante rüpes on Kasari jõgi ja Luiste järv ning Kullamaa-Marimetsa looduskaitseala. Eestlaste jaoks – õnneks! – üsna tundmatu ja tänu sellele puutumatu piirkond, mille juurde see võimas niste dünastia lahkesti juhatab.

„Mulle teeb kangesti nalja, kuidas siia laagritesse ja trenni toodavad lapsed hakkavad järkjärgult oma isasid ja vanaisaisid õpetama. Isad saabuvad ülikondade ja nooblite kingadega – ning siin loomadega kokku harjunud lapsed viivad nad vastuvaidlemist kannatamata põrsaid vaatama,“ naerab Maie. „Vanaisad seletavad siin autode kõrval tähtsalt, kuidas nad nooruses ikka hobust ette panid ja põldu kündsid – ja siis ütleme meie: näita. Nüüd võtku vanaisa lahkesti hobune, riistad, ader ja põlluserv – ja näidakugi päriselt lapselapsele ette, kuidas maailm toimib.

Ja see töötab! Nii maailm kui vanaisa. Vanaisa on pärast ise tänulik ja õnnelik – ning leiab lapselastega hoopis uuel tasandil ühenduse.

Samal põhjusel teevad meie tüdrukud nüüd ka täiskasvanute laagreid. Varem oli nii, et lapsed pisteti laagrisse ja ise mindi päevitama või spaasse. Nüüd ei saa lapsemeelne arenemise rõõm enneaegu otsa. Kõike, mida elu – tükati kohe üsna karm – on meile õpetanud, jagame nüüd teistele.“

Eve Pärnaste – vabakutsutud korrastaja

Kati Saara Vatmann

„On õnnestunud korduvalt varem maailma parandada, õnnestub ka nüüd!“ usub Eve Pärnaste (63).

Ta on psühholoogi ja sotsioloogi haridusega kunstnik, vabadusvõitleja ning mitmekordne presidendi teenetemärgi saaja, poliitik ja astroloog, esteet ja esoteerik. „Mina tunnetan oma missiooni – taastada inimeste turvatunnet läbi korrastamise ja ilu. Turvatunde tekitab faktipõhine, mitte illusoorne korrastatus. Ning kui inimene on rahulik ja tasakaalus, tõmbab ta endale rahu ja aina paremat maailma ka ligi.

Sain selle tõsiasja teada ammu enne, kui esoteerika moodi läks.“

Kas Eve ennustab näiteks praeguse valitsuse ja Krimmi-košmaari edasist käekäiku? Võiks, aga soolapuhumise ja oletuste tasandil ei taha. Astroloogiaõpingud käisid Evel täpselt samal moel, nagu näiteks kuduma õppimine: „Ma õpin kõiki asju ise. Ja selleks, et oleks huvitav, alustan kõige raskemast. Kuduma õppisin sellepärast, et ma tahtsin väga endale maani rohelist mantlit. Lasin pinginaabril endale pahempidi-silmuse ette näidata ning kui ema läks paariks päevaks kodust ära, hakkasin kuduma. Mitte salli ega pajalappi algajatele, vaid mantlit iseendale. Ööpäevad kudumist – ja kui ema koju tagasi tuli, oli mantel valmis.

Tähekaartide joonistamisega sama lugu. Mis puutub näiteks riikide käekäigu ennustamisse, siis peaks väga täpselt riigi loomishetke teadma – aga see on alati vaieldav. Nii juhtubki enamasti, et riikide saatuses olulised sündmused on küll nende taevakaardis ilmselgelt kirjas, aga ennustada suudavad neid ikkagi pigem prohvetid – astroloogid piirduvad tagantjärele tuvastamisega. Mina eelistan poliitilisi sündmusi tuvastada ja ennustada info-voo, faktide ja loogika abil.“

Tartu Ülikooli teise lennu psühholoogina lõpetanud Eve esimene töökoht oli legendaarses sotsioloogialaboris, kus Ülo Vooglaiu juhtimisel saadi paratamatult arvuliste näitajate keeles jälile ENSV tegelikkusele. Labor kui teisitimõtlejate koondumiskoht suleti pärast hoogsat tagakiusamist. Ühtaegu nii ratsionaalne kui mänguline Eve asus tööle plaanikomitee majandusuuringute instituuti ning samas trükkis kodus kirjutusmasinal ümber nii põrandaalust kirjandust – „Lisandusi uudiste ja mõtete vabale levikule Eestis“  kui esoteerikat. Et mitte vahele jääda, tassis karismaatiline kaunitar kirjutusmasinat elegantse keebi all tööle kaasa ja hoidis seal kapis – vaenlase tagalast poleks keegi sellist nõukogude režiimi õõnestaja tööriista otsida taibanud.

Praegu teeb stiilne punapea oma kodus sisuliselt sama, mida ERSP, kodanike komiteede ja Eesti Kongressi ajal. Tal on seal virtuaalne staap. Tänasest staabist voolab ööpäevaringselt läbi info, mida vilunud vabadusvõitleja süstematiseerib ning rahvale valikuliselt ja selgitustega sotsiaalmeedias kätte jagab. Erinevalt legendaarsetest Hirvepargi aegadest aegsetest-järgsetest aegadest (1987-1990), mil Eve pidas oma kodus vaimustunult vabastusliikumise peakorterit, inimesed nüüd tema isiklikust ruumist enam läbi ei voola. Küllalt sai ja IT-vahendid võimaldavad usina emaämblikuna ära teha sama, mis toona silmast-silma ja käest-kätte lävimist nõudis.

„Tahan prügiämbrit välja viia – uksekell. Jõuan ämbriga tagasi kööki – heliseb telefon. Peaks poest süüa tooma – ei saa, tuba rahvast täis, ja jälle heliseb telefon! Lõpp maalimisele. Kuidas ma ellu jäin, mina ei tea. Hiljem teise elupaika kolides uksekella peale ei reageerinud – ja nautisin  privaatsust, ja nii on see jäänudki,” räägib Pärnaste. – www.mustkass.kongress.ee

Erinevalt Lagle Parekist efektne amatsoon vangi ei läinud. Ta selgitab, et Lagle hinnangul kaht naist ei saanud korraga kinni panna. Liiatigi polnud poliitvangide naistelaagris vabu kohti ning mõni veel ohtlikum dissident oleks tulnud lahti lasta. Ent Eve oli ka selleks valmis – kuna tal peret polnud, ei olnud tal kedagi ega midagi kaotada, ainult võita.

1981. aasta märtsis sai Evel riigitööst villand ja ta lahkus plaanikomitee instituudist. Kahel viimasel tööpäeval oli ta Vologdas – vanglas sundtoitmise tagajärjel surnud dissidendi Jüri Kuke matustel. Ta vormistas end tööle kirjanik Andres Ehini erasekretäriks, tegelikult tegi aeg-ajalt Ehinile masinkirjatööd. 1987. aastal algas poliitikaperiood, selle lõppemise järel pidas Eve 1997-98 Toompeal kunstigaleriid, mis lõppes majanduslanguse ajal ja millest talle jäid kopsakad võlad ja kogemus, et sedalaadi sooritus pole tema jaoks.

Korrastaja

Tartu 5. keskkooli keemiaklassi tüdruk ja kooli komsomolisekretär (!), kelle süsteemses ja isemõtlevas peas oli muu hulgas terve Mendelejevi tabel, sorteeribki nüüd ööpäevaringselt infoagentuuride voogu. Paiskab sotsiaalmeediasse võimalikult tõest ja konstruktiivset teavet. Praegu mõistagi Ukraina kriisi teemadel.

„Mu süda ütleb, et kõik läheb hästi, sõda ei tule. See, kuidas hullunud Putka nädalaid on vägesid koondanud, näitab tema tegelikku ebakindlust. Putini tegevus annab tohutu hoobi oligarhide rahakottidele, kaua nad sellist asja ei kannata. Ning usutavasti kaotab Venemaa lõpeks Ukrainas ka praegused baasid. Röövvallutuste aeg on inimkonna ajaloos ammu läbi saanud, impeeriumi taastamise püüded viivad selleni, et Putin kaotab oma positsiooni. Nii loodab mu süda,“ arutleb Eve. „Mõistus aga hoiatab, et enne seda võib kõike juhtuda.“

Kirgliku ja pühendunud mõtlejanna-analüütiku jaoks pole 24-36 tundi arvutis töötamist kunagi midagi erilist olnud. Mööda linke ühelt saidilt teisele kulgedes naudib ta rahvast valgustades ka ise, kuidas üks samm viib teiseni.

„Mida keerukam pusle, seda põnevam ja haaravam ülesanne minule,“ selgitab Eve. „See oli paarkümmend aastat tagasi, kui üht astroloogilist probleemi lahates olin 36 tundi üleval olnud. Südaööl tuli kõrvulukustav pissihäda – mõtlesin, et kohe-kohe lähen. Aeg lendas. Ent olin nii keskendunud, et ei kuulnud puutrepi naginat ka kella 7 ajal, kui naaber tööle läks. Siis tundsin, et varahommiku kohta on veidralt lämbe. Tõusin laua tagant, et kella näha – kell oli kaks päeval. Ülejärgmisel päeval.

Siis sõitsin sõbranna juurde suvilasse, kuhu mind ammu oodati. Võtsin saapad jalast ja seisin paljajalu murul ja tundsin selgelt, kuidas maa energia minusse voolas ja kusagil sfäärides hõljumise lõpetas.“

Suhtlemisküllastus

Kaunis ja eatu naine, kes meenutab oma erilisusega isepäist Pipit, ei käi eriti kodust väljas. Pole vaja. Ei taha. Kui läheb, siis näiteks presidendi vastvõtule. Lennart Meri andis talle ka 2001. aastal Riigivapi IV klassi ordeni – müüritoksimise eest. Müüritoksijateks hakati meie iseseisvuse eest võitlejaid nimetama MRP-AEG (Molotov-Ribbendropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp) tegutsemise päevil. 2006. aastal sai ta president Arnold Rüütlilt Riigivapi III klassi ordeni – kui Eesti Vabariigi taastaja.

„Oma üheksa aastat vana tillukest klapiga telefoni pruugin nii vähe kui võimalik. Sõpradega on ammu kõik ära räägitud,“ tunnistab Eve. „Ja kultuuriküllastuse sain ka juba mõnekümne aasta eest kätte. Teatris ja kinos ma ei käi. Nähtud. Ilukirjandust ei loe juba ammu. Loetud. Liiatigi on juba 30 aastat minu pidevaks tegevuseks raamatute toimetamine, koostamine ja kujundamine. Muusika jäi minu jaoks seisma 1970ndate lõpus. Aga mis maalikunstisse puutub, siis selles suhtes muidugi ei saa pead ega juukseid anda, et senine 28 isiknäitust on lõplik suurus.“

Juuksed on Eve Pärnaste mitu korda maha ajanud. Alati on see langenud kokku õhus rippuva ärevusega. Kas järgmine kord oleks siis, kui Putin asuks Eestit „krimmima“? (on selline uudissõna nahhaalse 21. sajandi okupeerimise kohta, mille ees kogu planeet tundub justkui võimetu olevat). Oh oleks, et poleks…

„Arvutis töötamise taustaks mängivad mul vene- ja ingliskeelsed filmid. Erinevad keeled võimaldavad lasta voolata paralleelmaailmadel. Uudistekanalid – eriti CNN – kurnavad paari tunniga väga ära, sest saksa keelt õppinuna on mul raske suures annuses inglise keelt vastu võtta,“ kirjeldab Eve oma eraklikku maailma loodud voogusid. „Kurnav ja kurvastav on ka see lammutav kommentaaride voog, millega eestlased üksteist auklikuks tulistavad, aga mida ma aeg-ajalt loen, et saada ülevaadet.“

Okei, Ansip väsis ära ning Eestile kulunuks tõepoolest ära Brüsseli-kogemusega kogenud suurmees Siim Kallas – ent tema tulistati auklikuks veel enne, kui ta Brüsseli positsiooni ja kõrget palka Eesti missiooni vastu vahetada jõudis. Ansip läks ja siis tänitati – näe, argpüks, põgenes… Nõuti värsket verd. Tuli Taavi Rõivas  ja vallandus järgmise rubriigi kisa – liiga noor, mida selline poisike teab ja oskab!

Ilvesele on ammu armidest paks nahk selga tänitatud – nii et see enam ei üllata, et Eesti poliitika suurimad ja tegudevaeseimad vingujad süüdistavad teda lisaks ka vingumises. Ka proua Evelini näägutatakse, kasvõi tema iseseisva riietuse valikul!“

Naised päästavad maailma

„Minu meelest on Evelin ilus. Nii ilus kui üks naine üldse olla saab. Ja nii tubli ja töökas nagu üks naine olema peab. Valmistudes presidendiproua staatusest lahkumiseks on ta oma arstipraksise taastanud. Töötab UNESCOs – ja lisaks kokkab mis hirmus. Mitte poseerimiseks, vaid südamest. Nagu tõelisele naisele kohane,“ tunnustab Eve tuliselt. „Sama on ka vastse peaministri kauni kaasaga – teeb kokasaateid, laulab Kodutunde tunnusmeloodiat, kaitseb nõrgemaid… Nagu ka Pärnu maavanema kaasa Birjo, kes juhib loomade varjupaika!

Sellised naised on väärtus. Nad armastavad oma meest enne tolle tähelendu ja tiitleid. Nad seisavad oma meeste kõrval ja on neile toeks.“

Eve ise korraldab endale teadlikke ja põhjalikke ilukümblusi.

„Olen endale välja valinud terve kollektsiooni ilusaite. Kõrgmoodi. Tarbe-ilu. Ainult lavadele sobivat. Kõike hõrku ja ülevat. See tasakaalustab poliitikat ja tasalülitab negatiivse. Kusjuures kui aegajalt seda ilu sotsiaalmeedias jagan, on ka väärikad härrasmehed varmad seda laikima!“ naerab Eve, kes on muide Reformierakonna liige number 13 000. Meenutagem, et põlisrahvaste ennustuste kohaselt päästab maailma vägivallast, saastatusest, globaliseerumise õõvast 13 Vanaemast koosnev nõukogu… „Ma arvan, et inimesed ongi tegelikult ilmselt stabiilsemad, heatahtlikumad ja arukamad kui me kommentaariumide põhjal oletame. Terve mõistus ei räuska.“

Ühtlasi loodab Veevalajast maailmaparandaja, et inimeste ebavajalikkuse ja tühisuse paraadi aeg siseriikliku ja rahvusvahelise poliitkriisi taustal hakkab mööda saama ning noorte agressiivsete ei-keegite pealetung peatub.

„Püüan aru saada, kes on need üle tegijate ja vanade tarkade meile pähe astuvad noored mehed – aga pole vist mõtet oma niigi koormatud mõistust sellega ummistada. Nagu pole mõtet meelde jätta ka nimetute tibide horde, kes praegu seltskonnameedias paradeerivad. Mis on nende ametid, sõnum, missioon?“ küsib Eve heatahtlikult, aga üsna ükskõikselt naeratades.

„Kriis peab enne lahenemist laes ära käima,“ teab Eve. „Mõned, kes seda põletikulist protsessi välja ei kannatanud, on võõrsile lahkunud. Mina arvan, et dissidendist pensionäri ei oota võõrsil keegi, liiatigi pole mul mingit soovi lahkuda. Täidan siin vaikse erakuna oma ülesannet. Ja tunnen rõõmu kõigest kaunist ja heast. Manipuleeritavat rahvast on vaja harida, rahustada ja kaitsta. Minu koostatud ERSP-raamatu (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei) juhtmõte oli: Ellujäämise ime kohustab enamaks. Nii ongi!“

Brandon Bays – üleilmalised rännakud läbi rakumälu

„Kaheksa kuud tagasi sain ühel oma rännakul senisest veel täpsemalt teada, kui tohutu vastutus meil kõigil lasub,“  naeratab ülemaailmselt hinnatud-armastatud rännaku-meetodi Meistritar Brandon Bays (60) oma legendaarset naeratust. „Teen ise lisaks kõigile rännakutele üle kogu planeedi kord nädalas ka oma isikliku mentori saatel. Kakskümmend aastat olen rännakuid harrastanud ja juhendanud. Iga meditatsiooniseansi ajal jõuan üha järgmiste blokeeringute ja suletud kanaliteni. Varasematel aastatel avasid rännakud minus kihthaaval elusündmuste ja rakumälu kaudu tänasesse kandunud valusaid kogemusi. Nüüd aga jõudsin oma eelmiste eludeni – vapustavalt panoraamselt ja kõnekalt. Mu eriti kirkal rännakul laotus kaemusliku silma ette terve väli torusid, millesse sain pilgu heita. Igasse torusse sisenedes nägin mõnd oma eelmist elu. Tuhandete elude seas oli neid, mil olin olnud timukas ja neid, mil olin piinatav. Olen olnud nii pururikas ülik kui vaesemast vaesem väetike.

Kõik on kõigega seotud. Rännak viib meid selle seotusega taas ühendusse. Ja teades, kui õiglases tasakaalus on elust elusse kulgev patt ja lunastus ning karmapuhastus, ei saa me enam ka millelegi-kellelegi hinnanguid anda. Pole pattu, mida me teinud ei oleks. Hukkamõistu asemel mõistkem ja andestagem – ka mina olen seda kõike teinud…

Ja mitte keegi peale meie enese ei saa meid tervendada – vaja on õiget teejuhti! – see-eest tervendab iga inimese edenemine kogu maailma.“

Jalgpall kõhus

Kui Brandon, kes sai nime oma vanaemalt ega näe probleemi selles, et nimi on mõlemasooline, oli 39aastane, avastati tema kõhuõõnest jalgpallisuurune vähkkasvaja.

„Kuidas!?“ karjatas kogu tema olemus. Naine oli üleni meditsiini keskel – luges kilomeetrite kaupa raamatuid taimeravi ja toortoitumise, homöopaatia ja holistika kohta – ja nüüd korraga surmatõves!? Ta teadis, et 85% haigustest on tingitud emotsioonidest. Teaduse saavutused võimaldasid juba mõõta ja tõestada, et iga emotsioon kajastub rakkudes. Mida hullem hirm või viha, seda suurem rakukomponentide kahjustus. Rakud annavad blokeeringu-tekitatud muutuse pooldumise teel üha järgmistele rakkudele edasi ning ongi kasvaja.

„Surmahirm kui hirmude hirm lõi minu jaoks pildi klaariks. Kui mõtted-mälestused kanduvad läbi rakumälu aina edasi, on võimalik rakud järelikult ka mõttejõul puhtaks programmeerida. Heitsin kogu infomüra kõrvale, valisin rännaku meetodi – ja puhastasin-puhastasin-puhastasin,“ meenutab tänaseks professionaalseks palveränduriks kujunenud Brandon 21 aasta taguseid sündmusi. „Kergema vastupanu teed minek olnuks lasta kasvaja ära lõigata ning võib-olla isegi keemia ja kiiritusega paralleelselt mõttejõuga töötada. Ent sel juhul oleksid hirmuenergiast blokitud rakud ju ikka edasi vohanud. Pühendusin täielikult rännakule. Valesti programmeeritud rakud kadusid. Kasvaja kadus mõttejõul.

Tänu sedavõrd edukale ja äärmuslikule tervenemisele asusin rännakute õpetamise ja juhendamisega teele, mis on nüüd levinud igale kontinendile ning minu kirjutatud õpikuid kasutatakse kõrgkoolides. Eks ka tänu sellele, et müsteerium on teaduse ja tehnika saavutuste abil mõõdetav ja tõestatav.“

Brandon rõhutab: kui tegu on tehtud, peab see olema ka tõeliselt lõpetatud. Valusaimate asjade lahtimuukimine rännak-haaval on pidev töö. Sel teel läbitakse mitmed elud – tema enese vähk pärines kahe eelmise eluga kogutud karmavõlast ja blokeeringuteks – ning paljud põlvkonnad.

„Iga meie rakk mäletab mitut eelnevat põlvkonda koos nende kogemustega. Kui tüdruk sünnib, on tema munasarjades kaasas kõik tema elu jooksul valmivad munarakud. Seega on sündija sisuliselt vanaema, kes omakorda on olnud juba oma vanaema sees munarakuna valmis. Niisiis kannavad meie rakud meisse esiemade katsumused ja kannatused. Meie aga saame need moondunud mustrid ära parandada.“

Kohtumised Hitleriga

Brandon Bays meenutab hiljutist rännakut Münchenis, kus üks mees kohtus läbi oma blokeeringute ja tardumuste rännates Hitleriga. Selgus, et tema kui juudi vanaema oli olnud koonduslaagris. Selsamal rännakul oli ka mitukümmend teist juuti ning umbes samapalju sakslasi.

„Toimus midagi jumalikku,“ meenutab Brandon, silmad tänupisaraist tulvil. „See juudihärra andis Hitlerile andeks. Ta ei andestanud tema tegusid – ta andestas temale kui hingele. Ja sama tegid ka teised juudid!

Mis puutub sakslastesse, siis Hitleri kuritegude tõttu on kogu see rahvas jäise maskiga kaitstud ja varjatud. Kui sakslastele rännakut korraldada, tunnistan neile reeglina, mida tunnen – külmalaine! Nad on nii perfektsed ja tublid, vaoshoitud ja kangestunud – sest nende rakumälu ütleb, et neil kui natside järeltulijatel pole õigust Maa peal isegi mitte eksisteerida. Maskide langedes tuleb reeglina palju pisaraid ja tohutu kergendus.

Mitte keegi, kes kedagi või midagi vihkab, ei saa olla terve ega õnnelik. Meie planeedi ajalugu on olnud selline, et eranditult kõik inimesteks kehastunud vajavad ühel või teisel moel tervendamist. Lihtsaim variant on, kui väikest last hakatakse sünnist saadik keelama: sa oled juba kolmeaastane, pühi kohe oma pisarad ära, ei tohi nutta! Meid keelatakse sünnist saadik tundeid tundmast ja neid välja näitamast – iga selline keelamine ja inimlike reaktsioonide pärast häbistamine on blokk.

Suuremate hirmu ja õuduse kolletes käin oma kaaskonnaga rännakuid korraldamas. Me teeme rännakuid koloniaalmaades, kus põlisrahvaid tapeti, suruti reservaatidesse ja jäeti lastest ilma.

Kujutate ette, mida pidid tundma indiaanlased-aborigeenid ja teised, kelle kodudesse tugiti sisse, lapsed võeti ära ja tassiti orbudekodusse. Samal moel vägivallatseti omal ajal Aafrikast toodud orjadega, kes suruti getodesse ning kelle lastel on olnud kaks varianti – halb ja halvem. Nii lastekodus kui getos kasvamine on kohutav.

Aitame rännakutel puhastuda getodes ja slummides, favelades ja reservaatides elavaid või elanuid – on ju teada, kui palju vägivalda, alkoholismi ja narkomaaniat on sel kombel räsitud inimeste seas. Ülejäänud maailm kuulab nende inimeste ja nende järeltulijate genereeritud julma ja madalaid energiaid tulvil muusikat ja kurjus paljuneb seni, kuni seda lõplikult ära ei puhastata ning vihkamist armastusega ei asendata.

Kuna olen näinud seda imet nii paljude näiliselt kalestunud inimestega toimumas ning olen rännakul näinud oletatavaid vaenlasi teineteist kallistamas, tean, et see jumalik ime on võimalik kogu maailmas. Seda usku kinnitas hiljutine rabide kutsel Iisraelis tervendamine. Pole sugugi nii, et juudid on holokausti teemasse klammerdunud ja sellest lõpliku elukeskme teinud – iga inimhing vajab ja väärib halastust ja armastust.“

Ema kingitus

Paarkümmend aastat rännakutega palverännakuid on õpetanud Brandonit pidama kingituseks ka oma vägivalla ja sulgumise-seeriaga palistatud lapsepõlve. Ta tunnistab, et siiski on siiani silme ees kööginoaga ema, kes teda voodi ees surnuks pussitada ähvardab, kui ta otsekohe magama ei jää.

„Paradoksaalsel kombel oli ema minuga meeleheitlikult julm sellepärast, et kartis mind kaotada. Vähimgi allumatus ajas ta hetkega endast välja, kuna ta ei suutnud taluda mõtet, et keegi tema kõige kallimatest saab veel surma,“ arutleb haldjate kuningannat meenutav Brandon kiirgavalt naeratades. „Mu ema oli Viinist pärit austerlanna. Tema isa teenis Rumeenia aristokraatiat ning natsid lasid ta selle eest maha. Kui mu ema ootas mu vanemat venda, tulistas Luftwaffe tema ajakirjanikust isa lennukiga alla. Mu vanem õde Sylvia uppus pisut enne nelja-aastaseks saamist. Isa keeras korraks selja – ja läinud ta oligi. Sellest ka ema hüsteeriline hirm sõnakuulmatuse suhtes.

Ema kolis Ameerikasse kui turvalisse kõigi võimaluste paika. Ta keeldus mäletamast ühtki Austrias juhtunud sündmust ning unustas jõuliselt ka saksa keele. Totaalselt „stumm“. Mina pidin läbi kõigi nende valude rännates oma austria päritolu ja saksa keele taastama.

Mina olin oma õe asenduslaps. Meid sündis kaks veel ning kõiki meid painati paanilise klammerdumisega. Varjusin selle košmaari eest lugemisse ja… See tingis järgmise košmaari.“

Korraldades Tallinnas esimese, tutvustava rännaku, kirjeldas Brandon, kuidas teda saadeti kaheksa-aastasena õige hääldamise võistlusele. Staadionil oli kogu tema kool ja ümbruskonna koolid, õpetajad ja lapsevanemad. Talle, kes ta oskas hääldada kui tahes keerukaid sõnu, sattus lihtne ent tema jaoks tundmatu sõna „flea“. Ja ta veeris seda tundmatut „kirpu“ tähthaaval. Kogu staadion vakatas. Ja purskus seejärel naerma. Tüdruku südamesse aga lõikus publiku seas peast haarav ja nägu kattev ema. See staadioni-penalti on nõudnud väljapuhastumiseks mitmeid ja mitmeid rännakuid.

Relvad kaasas

„Igaühel meist on kaasas relvad, millega – kõige kallimatele kõige julmemalt – haiget teha. Sõnad. Emad-isad tulistavad oma laste südametesse üli-täpsed ja igavesed haavad – nende vastu aitab vaid rännak-tervendus. Meie lapsed tulistavad meid sõelapõhjaks. Ja me ise teeme sedasama.

Läksin ülikooli psühholoogiat ja religioonide ajalugu õppima, et aru saada, mis inimestega siin planeedil ometi toimub. Tegelik inimeste ja rahvuste, rasside ja usundite lepitamine toimub aga rännakul,“ usub Brandon. „Olen ühes meditatsioonis mentori juuresolekul kolmveerand tundi järjest sõimelnud – minust voolasid välja kõik julmused ja roppused, sõim ja solvangud, mida inimestele kaela olen valanud. Ja seejärel teine kolmveerand tundi andeks palumist.

Ma ju tean, kui lihtne on inimesele sisendada, et ta ei vääri armastust, et ta ongi meeleheitliku üksinduse ära teeninud, et mitte miski, mida ta teeb või loob, pole piisav. Nii juhtubki, et majanduskriiside ajal kogu vara kaotanud inimesed tapavad end, et mitte selle alandusega silmitsi seista – pole raha, pole isiksust. Sest ta on juba enne enesetappu surnuks solvatud.

Ja selle nimel, et võimalikult paljud inimesed neist karmakoormatest vabaneksid, rändangi mööda ilma. Äsja olin Austraalias, Eestisse jõudsin Šveitsist. Ja kui sinu soki küljest pudenes siin sviidis vaatega Pikale Hermannile odratera, tundsin teravat koduigatsust.

Abiellusin inglasega ning elan Walesis külas, kus on viiskümmend maja ja mitu tuhat lammast. Neid on kõik küngaste nõlvad täis ning seda seltskonda, kes vabalt meie maja ümber jalutab, tunnen nägu- ja nimepidi. Elu peab olema tulvil elu!“

Nii, nagu ääretult karismaatiline Brandon saavutab ajakirjanikuga südamliku kontakti läbi viljatera, sulatab ta eestlased ülevoolava, ent siira komplimendiga: „Kui meil oli hiljuti Sloveenias rännak 18 rahvusega, olid teiste seas ka eestlaselt. Haruldaselt säravad, avanenud ja kohalolevad isiksused. Eestis olles näen, et te oletegi sellised! Olete sarnaselt minu maaletooja Joonas Saksaga valgust kiirgavad inimesed, kes on oma rännakul juba väga kaugele jõudnud.“

Brandon ise on suurepärane Jumala looming, kes lepitab rassid ja religioonid ning peaks ka Krimmi-purske järel ilmselt sealseid inimesi tervendama lendama. Tal on stiilne ja elegantne kujundus, peensusteni välja töötatud käitumismaneer, töökindlad publiku avamise ja sulatamise võtted ning oma isiklikud lood ja legendid, millega tuhandeteni jõuda. Oleme kõik sarnased ja ühendatud.

„Palverännakud ise õpetavad ja tervendavad kõige ootamatumal moel. Korraldasime suurejoonelise ja hinnalise palverännaku Indiasse – põhjast lõunasse, hotellid, giidid, spetsiaalne rong. Esimesel korral toimis see ülimalt hinnaline ja erakordne palverännak vahvasti. Aga teisel korral avastasime koos vägagi suured summad maksnutega, et pole hotelle-giide-rongi – ega meest, kellele raha üle kandsime… Selleks, et ränd-rännak ikkagi toimuks, tegin oma isikliku pensionifondi tühjaks. Ja samal ajal vaatlesin ennast hoolikalt. Tänu taevale, minust ei purskunud mingeid süüdistusi, enesehaletsust ega viha. Andestasin. Ja kõik. Lõpetatud. Nüüd saadi see röövel kätte ning kui ma hagi esitaksin, satuks see varas vangi. Tema karma saaks sel juhul puhtamaks. Aga minu oma? Ei, see asi on lõpetatud. Ma olen hetkel nii kuum ja nõutud mentor, et jõuan oma pensionifondi tagasi teenida,“ sirutab Brandon oma leebed ja laulvad käed laiali, otsekui embaks kogu universumit. „Ma tean, et ilma rahata pensioniiga pole eestlastele mingi uudis – teil on nii väike rahvus ja vähe lapsi, et enamus inimesi peab arvestama miinimumiga, oma enese laste toetusega või moodustada päikeselised vanurite kommuunid.

Kogu maailm on loodetavasti võimalikult ruttu teel rahata tuleviku poole. Ja sellise elutunnetuse poole, kus üksteiselt ega eneselt ei nõuta perfektsust. Kõik on väärt armastust ja austust – kõik on üksteisega seotud ja Ärkvel.“

Selle helge tuleviku saabumise eel saavad eestlased lugeda kirjastuse Pilgrim välja antud „Rännakut“ ja teist kaht eesti keelde tõlgitud Brandoni raamatut ning kogeda koos legendaarse Meistritariga ühisrännakuid maikuus. Tema õpetuse ja meetodiga toimetavad Eestis www.rännak.ee koduleheküljel nähtavad Brandoni meiemaised teekaaslased.

Parkinsoniga käsikäes läbi eluõhtu

Meie seas elab ja tegutseb ligi 3000 Parkinsoni tõvega toime tulevat inimest. Varem vanurite tõveks peetud haigus kujuneb praegusel ajastul välja üha noorematel inimestel. Ehkki haigus on ravimatu, on ta aruka raviskeemi abil kontrolli all hoitav ja pidurdatav, nii et temaga jõuab kohaneda nii inimene ise kui tema lähedased. See on lihtsam tänu sellele, et põdejad, kel käed ja pea värisevad, samm ja koordinatsioon ebakindel, on ühinenud seltsidesse, mis omakorda kuuluvad üle-eestilisse liitu.

Multigeenius James Parkinson

Teadlane, kelle teenete järgi haigus on nime saanud, Londoni apteekri poeg James oli samuti proviisor, ent praktiseeris ka kirurgina. Mitmekülgselt andekas mees oli Prantsuse revolutsioonist innustunud poliitik, kes võitles klassivahede vastu ning seisis ühiskondliku õigluse eest.

Loova teadlasena kirjutas ta uurimused kõhukelmepõletikust ja pimesoolepõletikust ning aastal 1817 essee värisemishaigusest ning tema pioneeri-soorituse eest omistas  prantsuse neuroloog  Jean-Martin Charcot tõvele Parkinsoni nime.

Parkinsoni enese mitmekülgsus aga seisnes näiteks geoloogiahuvis. Kirgliku paleontoloogina uuris ja analüüsis ta fossiile ning oli üks Londoni geoloogide ühingu asutajaid. Tema suhtumiste ja tegutsemise põhialus oli veendumus, et loomisprotsessi igas aspektis, nii olnud, olevastel kui tulevastel aegadel on mängus Jumala käsi.

Ka Eestis on Parkinsoni-haigetele pühendunud jõulised ja teenekad isikud. Doktor Inna Rubanovitš ja medõde Mall Vasar on sõna otseses mõttes möödunud sajandist saadik olnud haigestunutele nii diagnoosijad, ravijad kui tugiisikud.

Varem Pelgulinnas, nüüd Ida-Tallinna Keskhaiglas neuroloogina töötav proua Inna on pühendanud Parkinsoni-haigetele juba aastakümneid igast nädalast ühe vastuvõtu  päeva . Kui tohter käib Parkinsoni-seltsi koosviibimistel, on ta ühtviisi aldis nii oma hoolealuste põhiprobleeme  arutama kui ühiselt analüüsima, kuidas üks või teine ravim toimib ning kui mõeldav on teda asendada näiteks mõne odavama analoogiga.

„Meie ühingu suurim teene ongi õigupoolest see, et inimesed tulevad kodust välja. Omasuguste seas ei häbeneta värinaid ega töntsi jalga – naljatatakse elutervelt nii oma olukorra kui kogu maailma üle ning elatakse nii täisväärtuslikult kui vähegi võimalik,“ tunnustab Inna.

Mall Vasar on kogu oma elu abivajajatele pühendanud. Lisaks sellele, et medõde on aastaid dr. Rubanovitši kõrval töötanud, on ta jõudnud ka Kaarli kiriku kooris laulda. Kummastki pühendumisest pole vaatamata pensioniikka jõudmisele võimalik loobuda ning Mall tunnistab, et need kaks inimesi ühendavat kutsumust – selts ja laul – hoiavad ka teda ennast vormis ja nooruslikuna.

Üksteist toetatakse ja julgustatakse lõpmata heatahtlikult. Otsitakse, leitakse ja jagatakse uusimaid teadlaste avastusi ja leiutisi tõve alal, mis seltsi ühendab.

Emalik Mall kirjeldab: „Kui keegi meie seast jäädavalt lahkub,  püüame võimalikult kaua sellest mitte rääkida, kuni selle inimese puudumisega on harjutud ja lepitud, siis ütleme. Ja väljasõitudel-laagrites-ekskursioonidel käimine pakub meile, meedikutele tegelikult ju ka vaheldust ja oskust probleemile teise pilguga vaadata – ja kuhugi kuulumise tunnet.

Koos seltsiga kaovad ka oma hädad ja tervis läheb oluliselt paremaks.“

Parkinsoni tõbi

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni järgi on Parkinsoni tõbi närvisüsteemi haiguste ekstrapüramidaal- ja liigutushäirete hulgas. See on Taru Ülikooli Kirjastuse välja antud ravijuhendi järgi kliiniline sündroom, mille peamised avaldused on hüpo- ja bradükineesia, rigiidsus, treemor ja posturaalne ebastabiilsus. Selle neurodegeneratiivse haiguse tõttu degenereeruvad rakud ja ilmuvad  nõnda nimetatud Lewy kehakesed. Neurodegeneratsiooni tulemusel tekib ajus dopamiini vaegus.  Kui 80% rakkudest on hävenenud, siis ilmnevad kliinilised nähud.

Haiguse algus on hiiliv, progresseerumine aeglane ning erinevatel patsiendidel on ta vägagi erinev. Esimesed haigusnähud võivad olla  väsimus ja kurvameelsus, keskendumisraskused, argitegevuste – kirjutamine, riietumine, söömine – keeruliseks muutumine. Motoorsed sümptomid, mille pärast inimene enamasti arsti poole pöördub ning diagnoosi ja ravini jõuab, on treemor, hüpokineesia, rigiidsus, posturaalne ebastabiilsus ehk siis jäikus, värinad, tasakaaluhäired. Neile lisanduvad hiljem psühhiaatrilised ja autonoomse närvisüsteemi häired.

Haiguse progresseerudes süveneb liikumispuue ja sellest tulenev funktsionaalne häire. Väljakujunenud haiguse korral vajab osa patsiente abivahendeid ja abistajat – põhjuseks tasakaaluhäired, liikumisvõime halvenemine  ja abitus. Adekvaatse ravi korral see haigus eluiga ei lühenda.

Küll aga mõjutab vägagi nii haige kui tema pereliikmete elukvaliteeti – häiritud on nii liikumine, olmeline toimetulek kui sotsiaalne suhtlemine. Mida kaugemale haigus areneb, seda raskem on.

Parkinsoni tõve  on  üks levinuim neurodegeneratiivne haigus, mida põevad kõik rahvad ja rassid – europiidid kõige rohkem. Selle kesk- ja vanema ea haiguse esinemissagedus tõuseb vanusega. Aastane haigestumine üle kogu maakera on 1,5 – 22 juhtu 100 tuhande elaniku kohta. Üle 60 aasta vanustest inimestest põeb seda tõbe umbes 1%, naised-mehed võrdsel hulgal. Eestis on parkinsonismi levimus 152/100 000 kohta ning aastane haigestumus 16,6/100 000 kohta (TÜK Dotsent  Pille Taba  andmetel). Niisiis ongi meil 2500 – 3000 Parkinsoni tõvega inimest. Seltside ja haiguspõhise liiduga on ühinenud üle 300.

Kuidas tõbe ära tunda?

Dr. Inna Rubanovitš ütleb, et üks esimesi Parkinsonismile viitavaid sümptomeid on lõhnameele kadumine. Ja just ühepoolne rigiidsus, lihaste kangestumine ja treemor. Lihtsalt ealised muutused mõjutavad pigem mõlemat kehapoolt üsna ühtlaselt, Parkinsoni tõvele viitab ühepoolsus. Liigeste valu ja öised jäsemete valutamised  võib olla on tingitud sellest, et närvisüsteemi hääbumine paneb osa lihasgruppe kokku tõmbuma – see tekitab liigestele-kõõlustele pideva ebaloomuliku pinge ja tagajärjeks ongi valud.

„Nii valu tõttu kui kognitiivsete häirete tõttu võivad lisanduda unehäired, mälu nõrgenemine ja üleüldine aeglustumine, kõnehäired ja paraku ka neelamishäired ja tugevnenud süljevool,“ loetleb Inna. „Aegamööda kahjustub nii nahk kui seedimine, võib  kujuneda  pidamatus.“

Ravi – õigupoolest küll haiguse kontrolli all hoidmine terve rea medikamentidega – on absoluutselt vajalik, ent paraku kõrvaltoimete tõttu mitte ohutu. Seepärast peab raviskeemi pidevalt jälgima – ning see jälgimine annab haigele ühtlasi tänuväärset tegevust.

Pikaaegse ravimise foonil võib ilmneda  nii nimetatud on-off fenomen, tardumine. Hommikuti esineb seda vähem, päeva edenes ja inimese väsides järjest enam. Lihaste koordinatsioon halveneb  sellise tasemeni, et inimene hangub.

Mall Vasar kirjeldab, kuidas trolliga sõites ühe sellise on-off-juhtumi tõttu vapustuse sai: „Üks meie omadest läks üle tee – ja jäi trolli ees seisma. Seisis. Seisis. Seisis. Tundsin ta ära, sain aru, mis juhtus – täpselt keset teed lülitus aju välja – ning läksin appi, kuidas teisiti.

Sellest aga järeldub, et Parkinsoni tõbe põdeja  peaks oskama ette näha oma raskusi.  Autojuhtimisega saavad nad mõne aja  hakkama – auto kui süsteem mobiliseerib ja kontsentreerib neid. Nagu ka näiteks trepp. Trepil ei hanguta. Ent just tasasel pinnal monotoonselt kulgedes ja ukse ees võivad nad välja lülituda. Abiks on loendamine. Sammud. Vastutulijad. Puud. Mis iganes – peaasi, et inimene ise annab ajule lisaimpulsse ja ärksana hoidvaid käsklusi.“

Dr. Rubanovitš nendib, et närvirakke hävitava kroonilise süveneva protsessi tekkepõhjused on tänini teadmata. Teada on, et parkinsonismi võivad mõjutada teatud  mürgid – pestitsiidid, lahustid, narkootikumid ja  ka peatraumad.

„Tüvirakkudega ravimine on täna ikka veel uurimisjärgus ja pole veel tavalistes raviskeemides kasutusel. Ühest küljest saaks tüvirakkudega küll kahjustunud ajupiirkonda järje peale aidata. Teisalt aga pole leitud moodust kasvama pandud tüvirakkudele teatud hetkel öelda: aitab küll, enam ei kasva,“ selgitab Inna.

„Üks kaasaegne ravivõte on  peaaju süvastimulatsioon. Mõõdetakse väga täpselt välja ajupiirkond, kuhu kinnitatakse ajuelektrood,mis ühendatakse nahaalune generaatoriga, mille antavad impulsid takistavad  tardumist ja tahtmatuid liigutusi.“

Parkinsoni tõve diagnoosi järel võib ees oodata laias laastus kolm staadiumi – esmane, mille puhul diagnoosi saav inimene on vapustatud nii uudisest kui kohanemisraskustest uue olukorraga; kogenud staadium, mille ajal seltsi kuuluv inimene saab saatusekaaslastele nõu ja tuge jagada; koduseks ja isegi voodisse sundiv kaugelearenenud staadium, mil haige vajab pidevalt abistajat ega saa oma toimingutega iseseisvalt hakkama.

„Üldiselt on nii, et kui inimene loeb või kuuleb mõne haiguse sümptomitest, tundub talle paratamatult, et tal ongi see tõbi kallal,“ räägivad Inna ja Mall. „Ehkki Parkinsoni tõbi on eakate inimeste haigus  on olemas ka  juveniilne  vorm – juba enne keskiga algav, aga õnneks üsna haruldane.

Üsna levinud on teine haigus : geneetiline, perekonniti põlvest põlve päranduv essentsiaalne treemor, mis võib küll meenutada Parkinsoni tõbe , aga tegelikult  pole seda mitte.

Värisemine tuleb lainetena just tegutsedes, seltskonnas – vastupidiselt parkinsonismile, mis kipub pigem passiivses olekus ja üksinduses väristama. Kui essentsiaalse treemori võtab väga edukalt ära väike lõõgastav naps, siis Parkinsoni-haiged muide vastupidi, ei vaimustu alkoholist-sigarettidest ega kohvist. Esiteks ei reageeri nende aju mõnuainetele tavakombel ning teiseks ei tunne nad ju lõhna.“

Kaarli lugu

Tallinna Parkinsonihaigete seltsi kuuluv Kaarel on olnud eluaegne tippjuht ja innukas spordimees. Ta jutustab saatusekaaslastele, et kümmekond aastat tagasi, kui ta pensionile jäi, sai temast tõeline polkovniku lesk. Ta pöördus ridamisi perearstile, töötervishoiu arstile, spordiarstile. Sellepärast, et lainetavad valud sääremarjades ja liigestes tungisid öösiti peale ega lasknud magada.

„Kui ma dr. Inna Rubanovitši juurde jõudsin, oli sel kaunil ja vilunud daamil juba esimese visiidiga diagnoos pandud,“ muheleb Kaarel, kellele tõde – ehkki karm – oli kergendus. Informeeritus on teatavasti turvatunde üks olulisemaid komponente. „Kompuuter-uuring kinnitas arsti arvamust, et muid  ajuhaigusi pole. Mulle määrati raviskeem, tänu millele valud kadusid üsna kiiresti. Kurioossed mäluhäired mõistagi ei kao, vaid paratamatult süvenevad. Sinnamaale, et mõnel päeval ei tule mulle isegi Parkinsoni nimi meelde. Ristsõnade lahendamine on hea treening – päevalehtede ristsõna peale kulub mul aga terve tund…

Ilmamuutustele reageerivad mu ebaühtlases pinges lihased nagu baromeeter. Ning iga päeva alustan ja lõpetan terve peotäie tablettidega.

Ega siis hädad ühekaupa tule. Ikka hulgakesi. Kuna sportimine pole mul takistanud kõva suitsumees olemast, hankisin endale elu õhtuks ka KOKi – kopsu obstruktiivse kahjustuse – ja astma. Niisiis ongi mu hommikusuutäie koostises Sinemet, Requip, Azilect, inhalaatorid, rögalahtistid…“

Ent just tänu haigusele leidis Kaarel ka armastuse ja elukaaslase. Koos seltsis kohatud kaasa Siiriga käiakse Kristiine sotsiaalmajas Argentiina tangot tantsima. Ka seltsi esimees Eero Kaalep tantsib  Karmen Ongi ning Liivi ja Arturi juhendamisel seda väga kütkestavat ning parkinsonistidele sobivat tantsu.

Lisaks on Kristiines teisipäeviti võimlemispäev – juhendajaks Inga Uustani. Proua Uustani pakub paarikümenele võimlejale korraga võimaluse kodunt välja tulla, ennast liigutada ja naerda, lobiseda – ja elus olla.

Sünnipäevalaps Tallinna parkinsonihaigete selts

Praegu juhib 20aastast Tallinna seltsi Eero Kaalep. Eelmine juht Heino Boikov osaleb seltsi koosviibimistel ja väljasõitudel tänaseks nukralt liigutavatel asjaoludel. Tema abikaasa oli üks haigetest – ning naise lahkumise järel jäi härra Boikov seltsi kogunemistel edasi käima.

Inna ja Mall tõdevad, et see ongi nii nende kui teiste seltside ühine omadus – lesestunud tugiisikud (haige inimese kaasast saab ju paratamatult tugiisik ning isiklik abistaja) jäävad sageli teekaaslaste koosviibimistel käima ning abistavad oskuslikult neid, kes üritustele ilma abistajata tulevad. Pühendumisest on saanud olemise viis ning lesega ei juhtu seda, millest hullemat meie elus õieti olla ei saagi – meid pole kellelegi vaja…

Härra Boikov on talletanud seltsi arhiivi, kus on alates 1994.aasta kevadest, mil ühinesid esimesed 18 liiget ning Mart Laar tunnistas nad oma peaministri-allkirjaga olemasolevaks, kirjas kõik sündmused. Selts ühines algusest peale Euroopa assotsiatsiooni ja Puuetega Inimeste Kojaga. 2004.aastal, kui liikmeid oli sadakond, moodustati koos Tallinna, Tartu, Rakvere, Jõhvi ja Valga seltsidega liit. Kui kodulehekülge hallatakse Tartus, siis liidu peakorter asub praegu Jõhvis.

Igal aastal peetakse Parkinsoni-konverentse Tartus – tänavu on see 27.aprillil Ahhaa-keskuses.  Hasartmängu nõukogult ja Puuetega Inimeste Kojalt saadud raha kasutatakse suvelaagrite korraldamiseks Karaskil, Narva-Jõesuus ja Võrumaal ning talvelaagriteks Viimsis, Tartumaal, Pärnumaal ja mujal. Koostööd tehakse Soome, Saksamaa , Norra teekaaslastega.

Lisaks Parkinsoni tõve ja kõrvalhaiguste teemalistele loengutele peetakse seminare hooldajatele, edastatakse info  perearste, periooditi antakse välja ajalehte „Sõbra Käsi“, levitatakse käsikirjalisi raamatutõlkeid ning pidevalt hoitakse üksteist uudistega kursis kodulehel www.parkinson.ee

Seltsi liikmete soovil on külastatud  loomaaeda, Saku õlletehast , kasiinot ja erinevaid ühiselt valitud vaatamisväärsusi. Muu ilma saatusekaaslaste eeskujul peetakse koosviibimistel pihtimus- ja jagamisringe, mängitakse mälumängu, tehakse näitemänge ning peetakse ja tsiteeritakse üksteisele päevikuid.

„Päevik distsiplineerib – muidu ehk poleks meeles ega huvitav oma raviskeemi jälgida, päevik kutsub korrale,“ selgitab Eero Kaalep. „Jagades päevikuga oma muresid ja rõõme teeme ise endale ju ühtlasi ka psühhoteraapiat. Kõige sellega, mille oma päevaraamatutesse kirjutame, tüütaksime vastasel juhul oma lähedasi, kellele meie haigus nagunii koormuse peale paneb. Nüüd jäädvustame oma loo – nii et kunagi on ehk mõeldav neist päevikutest raamatu koostamine – jäädvustades hoiame käe ja mõistuse töös. Ja oleme olulises tegevuses. Ravimiteta meiesugused ei saa. Ent meist igaühe parim arst töötab kahe kõrva vahel.“

Alo Kurvits – terve inimene

„Olen terve inimene,“ kinnitab 134 sentimeetrit pikk näitleja-laulja Alo Kurvits(33), kes rahvusooper Estonia lavastuses „Pipi Pikksukk“ teeb juba kolmandat aastat oma kolmekümnendat rolli pärdik härra Nilsonit, kes möllab ja tegutseb, sekkub ja saltotab läbi terve etenduse nii eheda ahvina, et lapsed arvavad ta päriselt olevaks. „Olen TERVE inimene selles mõttes, et pole liliputina sündimisest oma elukutset teinud. Ja olen terve INIMENE, kes pole kogu elu jooksul iial end nii liigsena tundnud kui praegu. See ei tulene kasvupuude alla kvalifitseeritavast erilisusest. Eestis on igas eas-mõõdus-ametis inimesed ülearused. Ning ehkki ma olen täies jõus ja parimas eas mees – nagu Karlsson, keda olen laval ka mänginud – kipun küsima, miks meie riigis näiteks 80protsendilise töövõimetusega inimesed ei saa tasuta bussiga sõita. Käin iga paari aasta tagant komisjonile näitamas, et ma pole vahepeal kasvanud, sest ilma pensionita ma mingil juhul omadega välja ei tuleks. Sel lihtsal põhjusel, et mul pole piisavalt tööd. Ja riigile ma seda raha ka ei jäta.“

Päikeseline Alo pole seda kibedat tegelikkust sõnastades kurb ega kuri. Ta koostab endale kontserttuuriks laulude kava. Tuletab end lavastajatele meelde. Ning hõikab sotsiaalmeedias aeg-ajalt, et teda kui Viljandi kultuuriakadeemia haridusega teatrimeest võib õhtujuhiks ja lastepidude korraldajaks kutsuda.

Narr on õukonna targim

„Olen oma emale väga – väga-väga-väga – tänulik, et ta mind ära ei andnud, kui sünnitusmajas selgus, et olen liliput. Kaheksakümnendatel kehtis ju veel nõukogude mentaliteet, et kommunismiehitajate hulgas erilisi pole, teistmoodi lapsed tuleb ära peita. Tänaseni ei teata veel päris täpselt, millest on tingitud see, et kääbusena sündinute toruluud ei kasva – pea on täiesti ja keha peaaegu tavamõõtmes. Küll aga teadis mu õpetajannast ema juba mu sündides, et liliputid on täie mõistusega ning sageli andekad inimesed,“ naeratab näitleja päikeseliselt. „Ema teadis seda, mida kõik haritud inimesed teavad – kuningate õuenarrid olid sageli just minumesti mehed. Nad võisid ja teadsid tõde öelda ning kuningale nõu anda. Olid karismaatilised ja vaimukad – ning oma teadmistepagasi pealt ei tundnud ema mingit tarvidust mind ära visata. Suhtus minusse rõõmsa lugupidamisega. Kasvatas minust härrasmehe. Ilmselt tänu sellele, et minusse sisendati sünnist saadik täisväärtuslikkust, olingi laetud sellise energiaga, et pole mitte kunagi halba suhtlemist ega kohtlemist ligi tõmmanud. Mulle pole iial halvasti öeldud. Alatskivi koolis olin tänu positiivsele laengule kambajuht ja seltskonnahing.“

Teatud mõttes on kõrgharitud näitleja ju samuti õuenarr. Teatrile sündinud artist Alo on oma eriliste mõõtmetega andnud juba ligi 30 lavastusele erilise ja õnnestunud võtme ja lisaväärtuse ning on üha enam veendunud, et tal on kaunis missioon – näidata täiskasvanutele, et kõik on võimalik ning lastele, et päkapikud on olemas ning muinasjutud on päriselt. Ja õnneliku lõpuga. Peaasi, et ise sellesse usku ei kaotaks ka siis, kui tööd kaugelt liiga vähe on…

„Mu venna neljas laps, tänaseks viieaastane tütrekene sündis samuti liliputina. Seega on sel eripäral ilmselt geneetiline eeldus. Ent minu meelest pole see õnnetus. Mu venna liliput-printsess on mulle mõistagi eriliselt armas. Tema õnneks on tänaseks mini-inimesed koos miniloomadega romantiseeritud, poetiseeritud ja tegevusse rakendatud,“ arutleb Alo. „Mujal maailmas on minumõõduliste teatrid ja tsirkused, agentuurid ja bändid. See teadmine – et minagi võin ühel hetkel Omade hulka minna, kui enam ei taha ja ei talu – annab jõudu koos kõigi teiste liigsete läbi tänase Eesti kriisi kulgeda – loodetavasti on kriisi põhi käes ja enam hullemaks asi ei lähe.“

Ots otsaga koos

Räsimata hingega, helge ja olemuselt õnnelik Alo kirjeldab, et tänavuse aasta alguse ülim keerukus on tingitud lõpututest takerdumistest.

„Näiteks üks vene mobiilifirma kutsus mind reklaami jaoks kaastingule. Filmisime ja pildistasime – ja saabus vaikus. Vene turu vallutamise asemel sain lõpuks teada, et nad valisid kellegi kohaliku. Aga mina ootasin ja lootsin,“ jutustab Alo nii paljudele tuttavast olukorrast, kus ära ei öelda, vaid marineeritakse inimesi asjatus lootuses. „Plaan oli lavastada Webberi „Kassid“. Olin juba rolligi kinnitatud. Ent siis otsustati, et kuivõrd tuleb ka „Ooperifantoom“, on liiga palju muusikale. Üllar Saaremäe, kellega Rakveres Rein Raua „Vennas“ koostööd tegime – olen seal valge ülikonnaga pankur – lubas mind Gerda Kordemetsale „Viimase võmmi“ seriaali soovitada.“

Seriaalis on Kurvits mänginud kahel varasemalgi korral – „Me saame hakkama“ ja „Kättemaksukontoris“. Tal on olnud enamuses Eesti teatrites suuri ja õnnestunud rolle – „Väikese nõia“ ülemnõid, Karlsson, kandvad rollid Jaanus Rohumaa, Kaarel Kilveti, Raivo Trassi ning Toomas Suumani lavastustes. Kirgas koostöö Hendrik Toompere juunioriga Marquezi-lavastuses „Sada aastat üksindust“. Ning lisaks Saaremäele on tema meelislavastaja ja viljakas kaasteeline olnud Andres Dvinjaninov.

Ja edasi?

„Leino Rei arutles, et võiksime nukuteatris teha Gulliveri – nii et peale minu on kõik teised tegelased nukud,“ on Alo ütlemata tänulik, et lavastajatel on ideid. Aga millest seni elada? „Mul on kena käepärane korter mulle sobivasse mugavasse formaati ehitatud. Seal Tartu-pesas ma siis endale tulevikku projekteerin,  kuni lavastajad ideid küpsetavad.“

Öine uitaja

Alo selgitab, et ta tuhnib ööde ja päevade kaupa Youtube’is kahel põhjusel. Ühest küljest aitab see mitte sellele mõelda, et õigupoolest pärast seda, kui Rakvere tükk repertuaarist kaob, ta enam otsa otsaga kokku ei too. Teisalt koostab ta endale kontsertkava.

„Ma pole päkapikk, kes end vaid jõulude ajal ilmutades ülejäänud osa aastast anabioosis või ooteasendis hõljub,“ naerab Alo. „Lihtne oleks sõita Rovaniemisse, kus on aastaringne jõulumaa ning elatudagi päkapikuna. Seni veel loodan sellele, et mind teatakse siiski ka lauljana. Olen aastaid Maarjaküla toetuseks laulnud. Olen kontsertidega ka Maarjakülas laulmas käinud.

Ent tegelikult sobib minu repertuaar nii meeleoluks kui tantsuks. Oma Viljandi-akadeemia kõrgharidusega sobin nii õhtujuhiks kui lastepidude korraldajaks, minu poolest kasvõi eriliseks pulmaisaks. Raadiosse ja telesse sobin. Ma oskan kõike. Tahan kõike teha.

Ja tõsiasi, et sotsiaalmeediasse oma hüüu püstitasin, kinnitab, et peenike on pihus jah. Minusugune üdini positiivne ja optimistlik sell ei hüüa asjata appi.“

Mees, kes sisendab teistesse usku õnne õimalikkusse ja muinasmaa tegelikkusse, teab nüüd liigagi selgelt, kuidas soovitud ja armastatud laps, haritud ja vahvat karjääri teinud inimene võib tänases Eestis ootamatult ühiskonnale  ülearuseks osutuda.

Kristuse-ealine näitleja võiks inspireerida Ervin Õunapuud ses ristilöömise asjas midagi epohhiloovat lavastama?

Kuna Kalju Komissarov on olnud Alo lemmikõpetaja, võiks tema ehk oma õpilasele praegu Pärnu Endlat juhtides rakendust leida?

Hetkel ei oota erilist – võib liialdamata öelda, et isegi imelist Alot suvel peale Saaremäe suvelavastuse ja päikese miski. Seda pole küll vähe, ent terve inimene suudaks mitmeid kordi enamat. Ja keegi meist ei taha ooterežiimil tiksudes raisatud olla. Seda enam, et rahapuudus mõjub igas mõõdus meeste – ja naiste – eneseväärikuse peale.

Kas tuled minuga?

Unistamine paneb Alo silmad särama ka pärast pingelist Pipi-etendust viimse raha eest Tartu bussi piletit ostes.

„Mul on kaks vastandlikku unistust. Kõige enam siin ilmas tahaksin ma oma väikest majakest. Kõige rohkem kolm tuba. Tilluke maalapp. Oma olemine. Varbad mulla peal. Värske õhk ja võimalus omaette, kallimaga kahekesi olla… Jumalik!“ unistab Alo. „Teine unistus – ühineda võõrsil omasuguste trupiga – on vist praegu realistlikum.

Kujutad sa ette – mingit muud ametit kui näitlemine ja laulmine ma ei oska. Ja õieti ei tahagi – ma olen teatri jaoks sündinud. Tunnen end laval kõige õnnelikumana – täpsemalt öeldes – seal ma olemas olengi. Naudin loomaaias ahvi jälgimist – et pärast oma armastava ja heatahtliku suhtumisega laste rõõmuks nagu päris olla. Ahvi parima olemuse kehastus…

Mu elu õnnelikemad hetked on need, mil pärast etendust tullakse lava taha tänama. Siis tean kindlalt, et ma pole asjata sündinud, mu elul on mõte. Päkapikud on olemas. Muinasjuttudel on õnnelikud lõpud…

Kui minu silmarõõm otsustaks Eestist lahkuda, läheksin kohe ja kõhklematult temaga kaasa.

Oletame, et leian võõrsil tööl ning ärasõidukella annan mina – kas tema tuleks minuga kaasa? Kuni ma pole selles vastuses kindel, ei mängi ma selle mõttega lõpuni.

Show must go on!“

Anzori Barkalaja – akadeemiline vägede valitseja

Eesti riigi sünnipäeva puhul pidas president THI õiglaseks anda teenetemärk Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia juhile Anzori Barkalajale (45). Siberi šamaanide juures õppinud ning samas akadeemiline teaduste doktor on oma elukaare tippu jõudmise teekonnal seisnud ristteedel, kus tehtud õiged valikud on selle auavalduse tinginud.

Värvika eluloo, jõuliste otsuste ja edenemisega mees kirjeldab oma  saamislugu ja sündimist, identiteeti ja isiklikku legendi nii:

Sündisin Tadžiki pealinnas Dušanbes. Isa oli seal sõjaväeteenistust veetmas ja ema raamatupidamiskursustel. Hiljem jäid mõlemad mõneks ajaks sinna ka elama. Eks ma siis ilmusin sinnasamasse. Mõnda aega elasin ka Usbeki pealinnas Taškendis, aga kooli tulin juba Eestisse. See oli ema otsus ja ma olen talle tänini tänulik.

Identiteedi määrab suurel määral kasvatus. Täpsemalt küll, kasvatus kujundab identiteetide „püramiidi”, milles erinevates olukordades üks või teine tasand olulisena esile tuleb. Minu rahvusidentiteet kujunes küll eestipäraseks, kuid isapoolse suguvõsa ja selle kultuuri mõju pani mind näiteks mõistma, et ühtsest rahvusidentiteedist ja –keelest saavad tõsimeeli kõneleda ainult šovinistid. Eestluse alla mahuvad ka mulgid, võrukesed, setod, peipsivenelased, rannarootslased – aga ka teised, hilisemad kultuurikogukonnad, kes siin maal juurdunud. Näiteks soome-ugri väikerahvaste või ka gruusia või ukraina päritolu grupid.

Samal ajal ei koosne identiteet ainult rahvustasandist. Tänasel päeval on tihti tähtsamad erialasel, mõne jaoks ka usulisel, erakondlikul või lausa klubilisel pinnal toimivad kihid. Erinevate identiteeditasandite hulk, tugevus ja korrastatus on igaühe enese teha ja kuulub vaimuhariduse valda.

Eks see kokku moodustab ka isikliku legendi, kuigi mina selle kujundamiseks oma aega ja energiat ei kuluta. Isiklikku legendi loovad või lasevad luua need, kellel sõltub sellest leib laual – šõubisnise staarmeelelahutajad, iga-ala-meistritest staarpoliitikud ja muu staarrahvas. Kui mõnest inimesest sünnib loomuldasa legend või müütiline tegelane, siis tuleneb see siiski tema tegude kaalukusest ja olulisusest inimeste jaoks. Aga need juhused on siiski üsna erakordsed ja harvad ning enamasti kujuneb vastav lugu ajapikku juba meie seast lahkunute ümber. Ja see tõik ütleb meile, et legendi ja hiljem müüdi loovad ikka need inimesed, kellele mingid kordaminekud korda lähevad, mitte need, kes tahaksid hirmsasti enesest legendi teha. Saagimit ja Pärti ühte patta ikka ei pane.

Kes on see hr. Barkalaja, kes presidendi tunnustuse sai – ja kes on tegelik Anzori täna) Mille eest autasustati – ja kuidas see tegelikku Sind puudutab?

Ma arvan, et tunnustuse sai hoopis Kultuuriakadeemia rahvas selle kooli ülesehitamisel meie riigi põhiseaduse preambula vaimus, mis seab eesti keele ja kultuuri säilimise, tugevnemise ning edasikandumise kõigi teiste ettevõtmiste eelduseks ja hindamisaluseks. Tunnustuse sai tõestus, et sedaviisi on võimalik tegutseda, leida leidlikke lahendusi ka piiratud rahaliste vahenditega ja saavutada ka kitsast ringist laiemale inimeste hulgale tulu toovaid tulemusi.

Seetõttu otsustas president riigimõtte kehastajana omistada selle tunnustuse näiteks mulle, mitte Jürgen Ligile.

Just nii palju mind see ka puudutab.

Kuivõrd omakultuuri tagasitoomine enesemõtestamise alusena, muusikalise emakeele käsitluse „kodustamine”, visuaalse emakeele käsitluse juurutamine ning kogukondlikkuse ja ettevõtl(ikk)use kasvatamine on viidud meie majas tegude, mitte pelgalt juttude tasemele, siis olen kindel, et tulevikus tuleb sarnaseid isikule-suunatud tunnustusi veel ja veel.

Siinkohal oled saanud ka vastuse, millele ma olen valdavalt elanud viimased kolmteist aastat ja kes ma seega ka olen.

Sinu senise elu ristteed ja valikud – judo ja filoloogia, Siberi-ränded ja akadeemiline teadustöö…

Tagantjärgi saab alati täppisteaduslikult kirjeldada otsustamiste ristteid ja suunavaliku põhjuseid. Enamasti pole aga teedevõrkugi olemas, rääkimata teeviitadest ja valgusfooridest ning pahatihti määrab sammude seadmise hoopis juhus. Eks ma katsun antud märksõnade järgi mingi kaardi maha märkida.

Esimene valikukoht oli Eestisse õppima tulek, mille määras minu ema. Teine asi oli eestlaseks saamise otsus, mille pidin ise tegema, sest muidu poleks olnud võimalik keele äraõppimine esimese veerandi jooksul, et tulla venekeelsest koolist üle eestikeelsesse. See oli tagantjärele hinnatuna vast südamevaliku küsimus. Samas tuleb loomulikult aru anda, et ilma pühendunud ja tõeliselt pädeva abita poleks see võimalik olnud. Siinkohal jään alati tänulikuks oma klassijuhatajale, õpetajaTalistele ja tol ajal juba pensionil olnud õpetaja Raignale, kes viitsisid poisiga vaeva näha.

Kas tegu on nüüd lõpuni õnnestunud eesmärgitäitmisega, pole täiesti kindel, sest eestluse sisu ise muutub kogu aeg. Samuti on arusaamu inimeseti üsna palju ning nii mõnegi moodsa või vanamoodsa (maru)rahvuslase jaoks jään alati võõra nimega imelikuks tegelaseks, kes on veidra juhuse tahtel sattunud püha rahvatantsu ja ilusa eesti keele lillepeenras sekeldama.

Teine oluline valikukoht oli omal ajal paljude spordikatsetuste hulgas judo valimine. Siin oli väga määrav algupärast lähtuv lähenemine judole, kui isiksuse arendamise süsteemile sensei Andres Lutsari poolt. Tollal ma mõistagi seda veel ei taibanud, pigem hoomasin vaistlikult, et lihtsalt sport ei taga veel isiksuse terviklikkust ning mõtlemisvõimet, budistlik praktika aitab aga tublisti kaasa, kuigi seda ei pea nimepidi nimetama. Samas, kui mõelda, milline valik harrastusi oli siis võtta nii kunstide kui spordi- ja tehnikaalade hulgast, siis just judo peale sattumine on paras, kuigi õnnelik juhus.

Kolmas suurem sõlmkoht oli kõige pealt ülikooli õppimaasumisel kaalukausi kaldumine bioloogialt füüsika kasuks, kuna tundus suurem väljakutse (geeniteadustest polnud tol ajal suuremat juttu) ning seejärel füüsikast üleminek eesti filoloogiasse pärast nõukogude kroonust tagasitulekut. Viimase puhul oli kaks suuremat põhjust – esiteks olin saanud terve rea kogemusi, mida füüsikast lähedasemalt suutnuksid seletada psühholoogia ja religiooniteadus ning teiseks pelutav asjaolu, et matemaatika läks raskeks ja lubas minna veel sedavõrd raskemaks, et ihaldatud tuuma- ja kvantfüüsika vajus juba selgelt saavutushorisondi taha.

Neljas uuele, seekord huvisuunale, põrgatav müks tuli jällegi juhuslikult – ülikooli tulid handid ja rääkisid oma kultuurist, maailmapildist ning olukorrast naftatööstuse ja sovjetliku kultuuriimperialismi surve all. Tuli minna Lääne-Siberisse, uurima nende kultuuri ja usundit ning jõudumööda kaasa aitama vastupanutegevusele. Siit tulid nii šamanismiuuringud, huvi neuropsühholoogia vastu, aga ka aktiivsem tegevus Fenno-Ugrias ning hoopiski Eesti-Saami Ühenduses. Hantidelt sain ka tõuke liikumaks taarausu tupikust maausu märksa rabasemale, metsasemale ja puisniidusemale maastikule.

Umbes 90ndate lõpuks keerdusid need erinevad tegevuskiud kokku nii üksikinimese kui kogukonna ellujäämisstrateegiate kujunemise/kujundamise alaseks mõtlemis- ja tegutsemislõngaks, millest on abi tänase päevani, sealhulgas Kultuuriakadeemias toimetamisel. Kalevi Kull on küll mulle osutanud, et ellujäämisplaanist ei piisa, peab olema elususplaan. Lihtsalt biorobot või loomastunud isend pole inimese nimetust väärt. Eks ma ole katsunud oma suhtumist jõudumööda parandada.

Mälupilt 20 aasta tagant – telesaate salvestus Obinitsas ühel esimestest Setu kuningriigi päevadest.

Peategelase Kauksi Ülle seltskond käis välja ülemaailmse ugri impeeriumi rajamise idee. Kui palju jälgid tookord sellesse tuppa kogunenuid – Indrek Raudsepp on lahkunud – Art Leete, Kadi Kuus (Kerttu Rakke), Sven Kivisildnik, Navitrolla, Ülle ja Erki…

Ega mul aimu pole, mis sellest kultuuriimpeeriumi ideest saanud on ning ma pole kindel, kui tõsimeelsel moel see mõtete muster ka kootud sai. Mis puutub unistuste teisenemisse, siis need on ju meelevallas ja unistuste teemad muutuvad sellest ka meelevaldselt. Eriti veel loova vaimu käes. See ei olegi väga traagiline, peamine on unistamisvõime alalhoidmine.

Ühtlasi värskendan veidi seda mälupilti – meie Indrekuga olime Setu kuningriigi turvamehed – ülikonnas-lipsus-päikeseprillides ja puha. Sellal, kui teised saadet tegid, olime meie valves ja näiteks asendasime kruvikeerajanõksuga voolumõõtja korgid ära, kui võttegrupi tehnika need läbi põletas.

Sõprade-semude-tuttavate võrgustikud ei kao minu meelest kunagi kuhugi. Mõned osad lihtsalt ei leia mõnel ajal aktiivset pruukimist. Elu jooksul, eriti nooremal perioodil, tekib neid pigem jõudsalt juurde. Ja neid võrgustiku liikmeid, kelle tegemised selgelt näha, silmanurgast ikka jälgid ju – uudishimu on vaimu elavdav omadus.

Selles mõttes pole ka minu tutvusringkond oluliselt teisenenud, on tulnud uusi kihte juurde – põhiväärtused, millega ennast ja teisi kaalun-mõõdan, on ikka suurelt jaolt samad, mis paarkümmend aastat tagasi. Näiteks Olav Leif, sõber ja õpetaja, kellega oleme ühenduses ka nüüd, kui ta on lõplikult maale Lõõdla järve äärde kolinud. Ja Art Leete, kes tookord samuti ju kohal oli, on nüüd etnoloogiaprofessor ning kultuuriteaduste ja kunstide instituudi juhataja Tartu Ülikoolis. Temaga kohtume üsna tihti tulevikkuvaatvalt, kui Ülikooli on tekkimas suured “superteaduskonnad”, järjest enam.

Miks ja kuidas Viljandisse läksid – mida seal andnud oled ja mida seal sulle on antud?

Viljandisse minek oli jällegi üks juhuste sürrealistlik sasipundar. Esimene kutse oli ühel öösel kell kolm Res Publica poiste poolt ning kõigepealt tuli võtta Viljandi ning edasi New York, vabandust, Toompea. Vastata tuli hommikuks. Eks ma hommikul enne küsisin oma tuttavatelt, kes tollases Viljandi Kultuurikolledžis töötasid, kuidas neile minu rektoriks kandideerimine tundub. Olin seal lugenud paar loengut, mingil ajaperioodil läbi töötanud kooli arengustsenaariume (mida tol korral kasutusele ei võetudki) ning kaasa teinud Noorte Moosekantide Seltsi asutamise, mille põhjalt Ando Kiviberg pärimusmuusika festivali ja tänase Pärimusmuusika Keskuse käima vedas. Värske jõu ja mõtte juurdetulek Eesti ainsasse kultuurikooli tundus hea mõte ja tegimegi ära.

Res Publicaga läks vähe teistmoodi. Algne ind ja usk, mis haaras sadu ärksa mõtlemisvõimega oma ala tegijaid üle Eesti, kes tahtsid siiral luua uut ja puhast poliitikat, katkes inimene inimese haaval ning tõsiasjadega kokkupõrge tabas ka mind, miska Suure Aukohtu esimehe kohalt tagasi astusin – ja kui samm juba tehtud, siis teise sammuga ka erakonnast välja. Kuna Riigikogu valimised olid ukse all ja kära tekitamine oleks väidetavalt olnud vesi Savisaare võidu veskile, siis suurema kärata. Järgnevat võib näha lähiajaloost – RP suur võit ja siis samas mastaabis langus ning nüüdseks Isamaliidu külge klammerdumine nii, et ka sealt inimesed pudenevad.

Kultuurikolledžiga läks õnneks teist moodi – alul olid väljavaated üsna kesised, aga koos oma rahvaga tõstsime kooli Kultuuriakadeemiaks ning siis oli juba tase ja vastutusvaldkond välja kujunenud selliseks, et oli igati normaalne liituda Rahvusülikooliga. Oleme suutnud isegi mõjutada positiivselt Viljandi linna – Loomiseks loodud linn tarbimisühiskonna loomisvõimetus pohmeluses, kuhu maailm on liikumas, tundub üsna hea kohana, kus “kaevandada” bitcoinist väärtuslikumat valuutat. Selle teema lõikes oleks kohe välja käia tosinkond nime, enamus muuseas naised, kes väärivad persoonilugu rohkemgi, kui mina.

Mida konkreetselt olen Viljandile ja Kultuuriakadeemiale andnud, tuleb küsida pigem neilt kohapeal, kes kõrvalt oskavad näha ja hinnata. Ise olen saanud siit palju sõpru, kaasamõtlejaid, õpetajaid nii heas kui halvas. Aga kõige rohkem vast tunnetuse, et kui keegi nüüd – mõne poliitilise või administratiivse otsuse tagajärjel – nähtust, nimega Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, sootuks maa pealt ei hävita, pole mu viisteist aastat elust asjatult elatud.

Kui sageli ja lootusrikkalt unistad ja uuteks ristteedeks valmistud – millisteks kannapööreteks valmis oled – taas Siberisse, uuesti ja-või uute gurude juurde – parlamenti, riiki juhtima, perele igas mõttes turvalist tagalat ja endale pensioni tagama?

Inimesed ikka unistavad. Mina näiteks unistan ajast, kui saaksin majanduslike muredeta päevad läbi suhelda toredate ja loovate inimestega, luua koos muusikalisi teoseid, raamatuid ja võib olla hoopis midagi põrutavalt uut, keerata kunsti kokku teaduse ja tehnoloogiaga, teha positiivsete emotsioonide ja väikeste kasutajasõbralike trikkidega inimeste halli ja pahatihti liigkiiret argipäeva vähegi inimlikumaks.

See mulle meeldiks.

Tegelikkus on selline, et soovkujtelmade asemel tuleb tegeleda ümbritseva reaalsusega. Parim, mida ma hetkel teha saan, on teha tööd, võimaldamaks seda eelkirjeldatud ilu teistele, eriti noortele. Loomulikult peavad ka nemad seejuures tegema ära need toimetused, mis kuuluvad samasse komplekti, aga sildiga „asjad, mida tuleb teha” ja „hind, mida maksta”.

Mis puutub edasisi plaane, siis maailm muutub niivõrd kiiresti ja äkiliselt, et ise ei peagi kannapöördeid tegema. Judost õppisin seda, et parim, mida teha saab, on lõdvestunud valmisolek kiireks reageerimiseks. Võib olla aitab mõni kord kaasa elul natuke sabast sikutamine. Aga plaanid… Me ju näeme, et riigieelarvetki ei osata kaugemale planeerida, kui aasta peale. Mis siin veel tavaline kodanik. Olgu, ma teen praegu headele inimestele liiga – ei osata planeerida pikemalt, kui valimistest valimistesse.

Ühes võib küll kindel olla – meie põlvkonna tavaline tööinimene sellist pensioni ei näe, mis elusolemise tagaks. Ei ühe, kahe ega kolme sambaga. Tuleb mõelda muude lahenduste peale, nagu vanal ajal (on ju pension suhteliselt uus nähtus) – pere, sõpruskond, kogukond, rahaülesed suhted ja tootmine. Ja teha midagi uut ning põhjalikku riigivalitsemise ja ühiskonnakorraga. Seda tuleb teha jälle paljukesi, targalt ja ilma mingi revolutsioonita. Muidu ei vea välja. Samas, ligi miljonilise populatsiooni puhul on selleks piisaval määral kasuahnusest puhast kooskõla leida jälle väikene ime.

Kus elad – millised kodud ja kui palju Sul elus olnud on?

Eks neid kodusid ja elupaiku on olnud aja jooksul küll. Tudengipõlves Supilinnas – alguses Lepiku, siis Herne ja seejärel Meloni uulitsas. Viljandis elasin pikka aega nõukogude sõjaväe poolt ehitatud tornmajas Paalalinnas, üheksandal korrusel. Praeguseks olen leidnud koha, mida ka tunnetan oma koduna – eestiaegne meierei Lätkalu ja Lalsi külade piiril, Kolga-Jaani vallas, sobivalt Tartu ja Viljandi vahel.

Mis puutub läbipõlemise eest kaitsesse, siis ma ei oska selles osas midagi mõistlikku ja klišeevaba öelda. Seda teemat on kõiksugu eneseabiõpikud ning ajakirjanduse „10 nippi, kuidas …” tüüpi rubriigid täis. Tuleb sisetunde järgi toimetada ning kui puhkuseks võimalust ei anta, siis haigeks jääda ning välja magada.

Sisemise muutuse eest, mida liigkiire tempo puhul ka lagunemisena võib hirmunult tõlgendada, pole keegi kaitstud ning ka sellega tuleb pigem vaistu järgi toime tulla.

Oluline on, et ei lase ennast nagu sõrmkinnast täitsa pahupidi pöörata, vaid jätad midagi varju ainult enesele või väga kitsale lähedaste ringile. Sealhulgas ka avaliku tähelepanu, avaliku meedia ning üldse igasuguse avaliku elu suhtes.

Soovitan soojalt.

Jaak Vackermann – üks miljon on puudu

Laatsi talu peremees Jaak (50) on mahepõldur, kes hoiab Maa reservi. Ta hooldab Nissi-kandis ligi 200 hektarit põllumaad, hoides seda loodusliku kesana, niites-kündes puhast biomassi tulevaseks huumuseks. Konkurente ja naabreid võib niisugune „tugitoolipõllumehe“ mõtte- ja teolaad ärritada – miks ei rüga ükskõik-mis-suunas, miks ei investeeri arutuid riske võttes, miks nii palju teatris käib ja kultuuri toetab?

„Olen sedavõrd põline mitmendat põlve põllumees, et ma ei kasuta oma talu formaalse funkamise huvides. Praegu oleks kõige rentaablim kasvatada piimaveiseid – nendesse aga tuleks tohutult investeerida. Niisugust võimalust mul pole ning selline silmale-ilus pestitsiidipõld, mis naabrite meelest oleks nii-nagu-peab ei tasu tänases Eestis nii hästi ära, et ma selle nimel oma põhimõtetega vastuollu läheksin. Minu põhimõte on elukogemuse pealt saanud selline, et kui ükski kartul ega lammas pole hetkel turul nii nõutud, et tema tootmine maa kurnamist väärib, on õigem maad reservis hoida, mitte mürgitada ja punnitada,“ arutleb mees, kelle peret elatab Brüsseli-kaudne PRIA-toetus. Tema palk on kindel, avalik ja selge – 48 tuhat aastas, kui kõik maheda ja muud tingimused saavad sada prossu täidetud, kuid see on seaduse eripärade tõttu vähe tõenäoline. Ning mitte tugitoolis, vaid traktori- ja autoroolis istumise eest. Kuna vabahärrast isemõtleja kandideeris Nissi volikokku, võtsid kadedad ja konkurendid sellise otsese toodanguta maahoolduse teema hoogsalt üles ning Jaagul on olnud põhjust selgitada, miks söötis maade heaperemehelik hooldamine on arukam kui totter ja turuta tootmine.

„Loomulikult võiksin need paarsada hektarit rendile anda või lausa maha müüa. Ilmselt voolaks Eestimaale sel juhul väliskapitali pisku – ja-või ostaksid järjekordse jupikese meie maad ära skandinaavlased. Kuulen iga päev nii tuttavatelt kui meediast, et igaühel neist on puudu üks miljon eurot. Voh kui see summa oleks, maksaks ära pangalaenud-liisingud, vuntsiks majapidamise prillikiviks ja elu oleks lill. Minu meelest on meil puudu hoopis üks miljon eestlast. Praeguse väljavoolu juures on paari põlvkonna pärast meid vaid pool miljonit – puudu on tõesti üks miljon. Aga mina usun imedesse. Siin maal peab elu ja olu niimoodi muutuma, et sünnitakse ja jäädakse, tullakse võõrsil õppinu-kogenuna tagasi ja asustatakse Eestimaa eestlastega. Selle nimel ma suhteliselt suurt maatükki tema viljakas maheduses alal hoiangi. Ja mahepõlduri tasu investeerin omakorda kultuurisse. Enam-vähem igal nädalal sõidan Riisiperest linna teatrisse. Minu kultuurikümbluse vajadus on sedavõrd suur ja ärgas, et abikaasa Mariann tuleb kaasa vaid pooltele etendustele. Teise poole ajast tegeleb ta kodus kunsti ja käsitööga. Ka naise tööhõive seisukohast ei ole me toiminud nii, nagu on kombeks ja üldiselt heaks kiidetut – ta loob ja toimetab kodus, mitte ei käi miinimumpalga eest lasteaias tööl, nagu vahepeal proovisime.  Küll aga teeb ta nüüd lasteaias kunstiringi.  Maksime tema töölkäimise eest peale.

Jälgin huvi ja poolehoiuga neid väikeste elulaaditalude pidajaid, kes investeerivad kogu muudel erialadel teenitu põllumajandusse – pedagoogidest lambakasvatajad, kirjanikest küülikufarmerid, arstidest ponipidajad… Armas ja idealistlik võrgustik siin meie maa peal, kus niisugune elulaad nõuab pöörast eneseületamist ja mitme inimese väärilist töökust. Mujal maailmas kantakse niisugusi panustajaid kätel. Meil nad valitsust ei huvita – ehkki sellistest misjonäridest olenebki tegelikult, kas puuduv miljon sünnib ja jääb siia maale või mitte.“

Kui Jaak ja Mariann on koos 200 hektari maaga teadlikult reservis, siis mõttetegevuse ja intellektuaalse aktiivsuse poolest on mees kujuteldamatult ärgas. Tema siniseksvärvitud peas hargnevad mõtted ühe korraga kümnetes üksteisega seotud ja üksteisest tulenevates-olenevates suundades. Nagu tihe ja paljuharuline kuusepuu, mis mühinal kasvades küünlaid ja käbisid kannab.

Poolsajandi krediit

Vabahärra Vackermann ütleb, et tänu teiste tööd ja teenistust revideerivatele naabritele on teda sel aastal kuus korda bürokraatia-masinavärgi kontrollid külastanud ning jääb vaid loota, et ametnikud tema põhimõtteid mõistavad ega püüa ta palka maha võtta ega tagasi küsida. Mees kinnitab, et üks kord aastas makstav töötasu – kaugeltki mitte tugitoolis istumise eest – distsiplineerib. Raha tuleb aasta peale ära jagada nii, et jätkuks toiduks ja elektriks, kütuseks ja traktoriremondiks, mida paratamatult päris palju ja karmide arvete eest ette tuleb. Ta on FIE number üks – ehk siis selle majandamisvormi tekkimisel kõige esimesena end fiestanud ettevõtja. Maksuameti koodi järgi on fiedel võimalik vaid ühel alal tegutseda – kui põllumajandus, siis nii on ja juurde saab võtta veel vaid ühe, mis on talu juures loogiliselt metsandus.  Jaak tahaks kultuurikümbluse oma tegevusaladesse lisada, et kuludesse kanda need tohutud summad, mida ta teatri-kontserdipiletitesse ning harrastusteatrite-väikekirjastajate toetamisse kanaliseerib. Siis paikneks tema tegevus ühiskondlikus tööjaotuses ka numbrilises mõttes süsteemi ja statistikasse.

„Kuna 50aastaseks saan novembris, pria-palk tuleb detsembri lõpus, pean oma juubelit pidama krediidiga, kui üldse.  Pikk ja kirju elu on õnneks tekitanud sõpru, kes peavad stiilseid kohti, nii et mina jubileeriks võlgu. Tänu ja mõnuga. Olen sügavalt veendunud, et minu rehnutt on eetilisem kui pestitsiidi-esteetilised rapsipõllud. Oma maade hooldamiseks sain muide enamvähem korraliku traktori osta metsamüügi abil. Ent ei lihaveiste hooldamise ega pangalaenuga ma end ketti panna ei taha,“ kinnitab Laatsi peremees. „Olen varasematel aastatel pidanud lambaid ja sigu. Nende tootmissuundade tõttu on minu isiklike käte peal 54 lamba ja 35 sea veri,“ tunnistab ta. „Koos isaga oli meil ka vägagi mastaapne kartulikasvatus. 4 hektariga alustasime ja 35 hektariga lõpetasime. Rekord oli 540 tonni, üle 40 päilise korraga põllul tööl, kolm traktorit majapidamises… Oma esimese trakatsi T40AMi panen kord mälestusmärgina postamendi otsa. Ausammas ustavale sõbrale.

Müüsime kartulit haiglate köökidele. Kui see turg käest libises, osutus see eluperiood igas mõttes lõppenuks.“

Kuus aastat kuival

Jaak meenutab, kui hõlpsasti annab olemusliku boheemluse ja külaelu tegelikkuse ühinemine summaks kokku käraka. Palju viina. Nii palju, et kui mees oli neli korda järjest olemise ja olematuse piiril tilgutite all ära käinud, loobus täiesti.

„Kui ehitajana töötasin ja neljal päeval nädalas erinevates harrastusringides käisin, oli ka palju ringreise ja lustakaid pummeldamisi. Ent kartul oli minu jaoks siiski kõige tervistkahjustavam. Isaga teist Tallinnasse vedades tegime koduteel ikka asuniku. Nii põllul kui hoidlates oli kärakas alaline kaaslane. Nüüd jälgin kaastundega neid, kes alkoholile alla jäänud – minu meelest satuvad inimesed praegu kergemini kui iial varem sõltuvusse ja tsüklisse. Alkohol ja inimene ei sobi enam üldse kokku – ei vaimselt, füüsiliselt ega intellektuaalselt. Ka tubakas on mu meelest inimestest taandumas – mitte keegi neist, kes teda veel orjavad, ei kavatse ju elu lõpuni seda taime orjata,“ on mees kogenud ja veendunud. „Mina ise olen hilise küpsemisega ja korduvatest vigadest taipamisega – teised võiksid ju ometi juba ära tehtud vigadest õppida.“

Hilise küpsemisega on Jaak olnud ka romantilises mõttes. Ta mäletab ennast aina õnnetult armununa. Mõnest haldjast vaimustununa – ja ikka üksi. Näiteringides, laulustuudiotes ja tantsukursustel on tema silm alati kellegi peal puhanud – ent oma elu armastuse ja päris paarilise leidis mees 31aastasena. Nad kohtusid Pärnu sisekujundaja haridusega Mariannega üheksateist aastat tagasi Kadri-simmanil ning said ühte aasta hiljem jaanipäeval ning sellega oli Jaagu voorimine Kivi-Vigala vahet lõppenud. Ta ostis Nissi kiriku taha isatalu kõrvale ka teise talu ning hoolitsebki nüüd kahe maja ja 200 hektari eest.

„Kusjuures samavõrd kui mitmeid põlvi linnainimesed tahavad järjest maale, unistan mina hoopis korterist Tallinna vanalinnas. Nii palju on füüsilist tööd tehtud, et nüüd tahaks mugavalt ja muretult keset kultuurilätteid resideerida, ilma et peaks igal õhtul kuhugi sõitma. Olen kõik maaelu aspektid läbi proovinud – lehmadele käsitsi heina teinud ja lüpsnud, lambaid niitnud ja… Aitab. Ning teisalt tahaksin lõpeks omada sellist kinnisvara, mis ka tulevikus midagi maksab,“ arutleb talumees. „Paradoks ongi see, et ka mu kaks talu kokku niisugust korterit välja ei anna, ehkki minu valduses on mahukad hoidlad ja aiand… Kodumajja panustame praegu nii palju, et oleks soe ja võimalikult kena. Tulevikulisemalt ei investeeri. See panustamine on muidugi põhiliselt Marianni rida. Mehed teatavasti on majapidamises need koduloomad, kelle järel jääb uksest arvutini sokirida. Ent mis teha, kui mu mõtted on avatud ülikooli loengutest ja teistest internetis jälgitavatest loengutest sedavõrd haaratud, et ma maist ei märka…“

1980ndatel Mündi tänava rahvaülikoolis õppinud Jaak astus ka Haapsalu kolledžisse haldust ja ärikorraldust õppima. Ent selle lõpetamise ette tuli taas asjalik kalkulatsioon. Ühest küljest oli loengute asemel vaja kraavikallastelt leppasid maha lõigata. Teisalt maksis üks õppeaasta täpselt sama palju kui silmaoperatsioon, mida mees vajas.

Füüsiline intelligentsus

Nii, nagu Jaak ei kultiveeri oma maadel midagi sellepärast, et nii oleks justkui kombeks, taotleb ja imetleb ta ka inimeses ihulist-hingelist-vaimset kooskõla ja läbitunnetatust. Tema üks suurimaid eeskujusid on arukas müürsepp, kes ladus tohutult hästi ja kiiresti seinu tänu sellele, et ei teinud ühtki liigset ega rumalat liigutust. Meister ise nimetas seda harmoonilist osavust füüsiliseks intelligentsuseks. Samamoodi peaks Jaagu arvates igaüks meist läbimõeldud-tunnetatud liigutustega saavutama igal oma elualal võimalikult uhke efektiivsuse. Trotsides tõsiasja, et väiketalupidajatesse kiputakse suhtuma kui luuseritesse või töötutesse, ehkki nad hooldavad ja korrastavad planeeti päevast päeva, mõte- ja liigutushaaval. Püüdes mitte peljata fakti, et elulaaditaludesse on pankrot meie riigis sisse projekteeritud – neid ühtaegu nii imetletakse kui põlastatakse ja võõrastatakse. Kuni nad väsivad ja lahkuvad linnadesse, et end ribadeks rügamise järel taas kokku korjata – kui ei vajata, loobutakse…

Kassi aastal sündinud Jaak on pärit Uulu-kandi saksajuursetest Vackermannidest. Nii tema ema kui isa elasid kohtudes Märjamaa kandis ning praegugi üsna suure suguvõsa poeg Jaak on teadlikku elu alustanud Varbolas, kus tema isa töötas meiereis. Sealt edasi liikus perekond papa piimatöötlemise taktis Madilasse ja Riisiperre. Jaak lõpetas Nissi kooli, kus praegu õpib ka tema varateismeline poeg Ott-Villem ning läks sealt edasi õe eeskujul Keila keskkooli.

1980ndate alguses läks noormees Harju KEKi ehitajaks – ehitas kõivõimalikku nõukogude uskumatut mentaliteeti kogedes esmalt Ants-tüüpi ja siis Toomas-tüüpi moodulmaju ning möllas neljal päeval nädalas näitemängu-laulu-tantsu seltsides. Professionaalne põllumees, kes on tänaseks ära kogenud väikeste ja keskmiste talude võimatuse ja mõttetuse, on isand Vackermann alates aastast 1997.

„Kui heasoovijad mulle kontrollid ja ametnikud kaela lasid – miks ma kuhugi lattu kahjumlikku, aga selle eest nõuetekohaselt sildistatud produkti ei tooda – tekkis mul üks kaalumistväärt äriidee küll. Ehkki telemehed filmisid koolikiusamist meenutavat kallutatud tellimustööd tehes hoopis teise mehe takjapõldu, soovitasid sõbrad, kes mind lõbusalt Takermanniks kutsuma hakkasid, märki märgata. Miks mitte tõepoolest hakata omamaisele kosmeetika- ja ravimitööstusele takjajuurt ja muud tervislikku ja ravivat maltsa kasvatama, mida tänapäeval peenelt ürtideks nimetatakse. Minu põhimõtete vastaselt mürgitama ega võltsväetama ei peaks ning tööstuses ebatarvilikud taimeosad saaksin bioväetisena maasse künda ikka. Tõepoolest!“

Just sellisel süsteemsel, ühe korraga tuhandes suunas hargnevas ja ootamatute järelduste punktis taas põimuvas mõttevoos kulgebki ääretult terava ja ärksa kultuurivajadusega mees, kellest oleks tõenäoliselt pidanud saama näitleja. Ta tunnistab, et on reservpõllumajanduse mõtestamisel kogetud meediahuvi ja avalikku kära üksjagu isegi nautinud, ehkki selline suskimine ärritab ja hirmutab mõistagi ka. Aga õpetlik on etendusteseeria elu näitelaval igal juhul.

Et iseennast kui terviklikku tööriista vormis hoida ja arendada, on see erilise sädemega mees kogu elu kultuurikümmelnud erinevates näiteringides ja rahvateatris ning tänaseks jõudnud süsteemse laadimise jadani. Kui ta hakkas käima Margus Prangeli kõrilaulu kursustel, asus ta metoodiliselt ära vaatama ka etendusi, kus näitleja mängib – ei leppinud teleseriaalide-naljasaadete tasandiga. Kui teda paelus Maret Mursa näitlemine ja ilmavaade, läks ta sujuvalt ka Aleksander-meetodi koolitusele. Avatud ülikoolist ei piisa tema teadmistejanu rahuldamiseks, vaja on suurte mõtlejatega silmast silma kohtuda ja ühises aegruumis viibida – kui Kohila Kapa stuudios või mistahes rahvamajas toimub loenguid või vestlusringe, on ta kindlapeale kohal.

Töötukassa tulemused – uued ettevõtted ja päästetud abielud!

Kati Saara Vatmann

Ega me ametnikke ja asutusi eriti ei armasta. Pigem kardame ja võõrastame ning häbeneme seda, kui oleme sunnitud viimases või eelviimases hädas siiski abi küsima ühiskondliku tööjaotuse tahtel tööle pandud ametkondadelt. Eriti siis, kui endal parasjagu tööd ei ole. Ja veel eriti juhul, kui enne tööta jäämist on oldud keskmisest tublim ja tegusam – ja nüüd äkki…

Töötukassalt abi saanud inimesed kinnitavad nüüd tagantjärel, et selle riikliku leiutise tiiva all veedetud aeg kujunes ringivaatamise, järelemõtlemise ja uue raja valimise ajaks. Kui varasemad ühiskondlikud mustrid enam ei kehti, on ju inimestelgi aeg uutesse mustritesse sukelduda – enne on šokist ja solvumisest, hirmust ja ehmatusest vaja üle saada.

Need, kes selle puhver-asutuse abiga käivitanud oma uue hea ilma ettevõtted, on tänulikud ning julgustavad ka saatusekaaslasi: pole vaja häbeneda, vaid rahulikult asutusse astuda. Töötukassa nimetus on mõnevõrra eksitav – see pole ju tegelikult auk seina sees, kuhu hättajäänud käekene sirutada, vaid järje peale aitamise kontor.

Mul enesel on töötukassaga nelja aasta tagune hea kogemus just õnge, mitte kala jagamise käitisena.

Tookord käivitati taludele euroliidu rahaga sulaste saatmise projekt. Tööta inimesed võeti taludesse tööle, nii esimese paari kuu katseaeg kui edasine aasta said Brüsseli rahaga makstud. Tööandja ülesanne oli abitööjõud välja õpetada ning anda aru nii sellest protsessist kui väljaõppinu töölerakendumisest täisväärtusliku tegijana, pidades üksikasjalikku päevikut.

Mu eelmisse tallu saabus sel kombel noormees otse kinnipidamisasutusest. Pärast Brüsseli-palgalise sulase perioodi katsetas end ehitajana ja keevitajana, lihunikuna ja veel mõnes ametis – ent pöördus maaelu juurde ikka tagasi. Õppis Eesti Taluliidu projekti raames Järvamaa kutsehariduskeskuses asendusteenistujaks ehk siis asendustalunikuks, kes annab maarahvale puhkust, pidades seni karja ja põldu, kuni pererahvas hinge tõmbab – ja kõik jäävad ellu.

Lisaks vabadele töökohtadele juhatabki töötukassa ka koolituste juurde – ja finantseerib koolitusi, mille uue elujärgu lävel seisnud inimene on ise endale leidnud. Ning pole vaja ka põdeda, et tühjendame oma teelahkmel nüüd siis sedasi täiejõulistena maksumaksjate ühisrahakotti – kes oma ettevõtte püsti paneb, siis rõõmu ja uue hooga seda ühist kukrut täitma asub.

Seda suurema rõõmuga, et järgmisse eluloo peatükki jõudmine värskendab enamasti ka abi- ja eraelu ning võimaldab uuestisünni samas kehastuses sama partneriga. Kõik eluvaldkonnad on omavahel seotud ning abikaasal on aina rõõm tutvuda uue tasandi isiksusega, keda värske ja tõelise kirega armastada.

Signe Laigu unistuste keeltekool

Kui Signe Laigu (43) pärast 15 aastat tööd inglise keele õpetajana töötuks jäi, kogus ta iseenda, oma mõtted-unistused-eeldused kokku ja rajas töötukassa tõukel keset sügavat masu Tartusse Emajõe keeltekooli. Daam, kes meenutab soojalt kiirgavat mahlakat päevalille, tõestab oma ed

“Selleks et unistused täituksid ja soovitu su ligi tõmbuks, tuleb intuitsiooni usaldada, peab julgema sisetunde järgi tegutseda ka siis, kui ise ei saa hetkel aru, mida ja miks siin ja praegu teed,” on Signele õpetanud maailmarändurist poeg Toomas, kellel on Inspiratsioon Koolitused ja taimetoidu restoran.
Signe, kirgliku elujanuga klassikaline Jäära-piiga, võttis tavakooli inglise keele õpetaja ametist lahkudes “astroloogilise imiku” optimismiga kapist kõike, mida vaist oli koguda soovitanud. Õpetamise  ja õpetajatega suhtlemise kogemus. Algklasside õpetajaks ning põhikooli inglise keele õpetaja teadmised. Eratundide andmise käigus kogunenud unistus – unistuste keeltekooli asutama hakates oli tal eraõpilasi juba üle. Signe isiklikus Koguja raamatus oli ka raamatukogu – ta oli aastate jooksul kokku ostnud tohutu hulga õpikukomplekte erinevate keelte õpetamiseks, ilma et oleks neid ostes ja aukartust äratavaid summasid investeerides teadnud, miks käsib vaist tonnidena raamatuid koguda. Nüüd naeratavad need õpikud Signe kooli sisenejale riiulitest vastu ja kehastavad akent maailma. Keeleoskajate maailma. See muljetavaldav raamatukogu on kasutamiseks nii Emajõe keeltekooli õpilastele-õpetajatele kui ka Tartu linnarahvale. Tasuta.
Töötuse perioodil tegi emand Laigu veel ühe aruka kogumisotsuse. Ta  keskendus iseendale. Järelemõtlemise, hingetõmbe ajajärgu ja iseenese kogumise tulemusel õnnestus taevasesse kataloogi õige tellimus esitada: „Akusid laadimata poleks ma praegusele töökoormusele vastu pidanud – öösel kell üks ikka veel oma 80 e-kirjale vastates mõtlen: kohe-kohe hakkan väljateenitud keskea rõõme nautima. Südames tunnen, et keeltekool on minu imearmas laps ja ma tahan kogu hingest aidata oma sünnitatul kasvada, areneda.“

Paari aastaga on Signe keeltekool laienenud Emajõe büroohotellist ja Tartu kaubahallist ka Rüütli tänavasse, Tallinnasse Tartu maantee Valgesse majja ning Pärnusse, Viljandisse, Valka ja Võrru. 3-8 inimest grupis – või individuaalõppijatena – külastab keeltekooli 140 inimest kuus.

Enamus õpetajaid on keele „native speakerid“, inglise keeles valmistatakse noori ette lõpu- ja riigieksamiteks, soome keeles jagatakse meditsiini keele oskust, eesti keelt õpetatakse keeleeksamiks – lisaks vene, saksa, hispaania, norra, rootsi, itaalia, hollandi, prantsuse, läti ja hiina keelele leitakse iga soovitud keele õpetaja. Pöördutagu vaid!

Ning osaletagu lahkesti rahvusõhtutel, õhtusöökidel Wilde kohvikus…

„Inimesed ei sünni siia ilma kannatama ega piinlema, igal eneseületusel peab olema mõte ja põhjus, siis teeb see õnnelikuks ega kurna,” teab Signe. “Igal naudingul on hind – enne reisimisi pean oma õpetajatööd ette ära tegema. Ka minestuse äärel olen endast alati parima andnud.”
Tunnid ja õpetajate-õpilaste leidmine, individuaal- ja rühmatundide sobitamine, projektide genereerimine kooli varustamiseks 21. sajandi tehnikaga, tööjaotuse sissetöötamine, õpetajate õpetamine Emajõe keeltekooli idee, olemuse ja suhtumisega kokku kõlama… See on vaid osa emanda päevatööst.

„Siia Ülikooli tänavasse Kaubahalli ruumidesse laienedes palus Tasku seltskond mul joonistada paberile unistuste keeltekool – ja täpselt niimoodi ehitatigi,” on Signe õnnelik. “Seletamatagi selge, et iga lisanduv keel laiendab inimese taju ja tunnetust, treenib ja arendab aju ning – üllatus-üllatus! – parandab ka pereelu. Pereemad – aga ka -isad –, kes veedavad mõne hommiku või õhtu keeltekooli valgetel diivanitel, tundides ja rahvusõhtutel, ennetavad või ravivad sellega oma pereelu ja keskeakriisi. Mõni õpilane ütleb, et on lausa elu mõtte ja uue seltskonna ja sõbrad meie majast leidnud.“
Signe sõbrad-tuttavad-teekaaslased kinnitavad üksmeelselt, et naisega on toimunud rabav arenguhüpe, ta pulseerib ja kiirgab omas elemendis nagu supernoova. Selles on midagi palju enamat kui keeleõpetus – on tõestus väitele, et tõeline elu algab 40aastasena!

Reet pühendub erilistest erilisematele

Reet Pillaroo-Lauri (47) abikaasa Henrik on tubli ehitusmeister. Nii tubli, et 10aastast tütart Reneliid kasvatav Reet on saanud viimastel aastatel pühenduda nende kodutalu üles ehitamisele ning oma hobukarja kogumisele ja ettevalmistamisele eesmärgiks, mis kujunes-selgines koos hobuste endiga.

Raplamaa tüdruk käis koolieas ratsutams Juurus ja Kehtnas ning kasvas hobustega sedavõrd ühte, et õppis Säreveres zootehnikuks. Nii hobustest kui ratsaspordist põrkas ta eemale sellepärast, et tema lemmikhobune, hallitähniline tori mära Olümpia sai inimeste hoolimatuse tõttu õnnetult otsa.

Reet ei vaadanud paarkümmend aastat enam hobuste poolegi. Kasvatas täismeheks esimesest abielust sündinud pojad. Töötas nii zootehnikuna kui kaupluseomanikuna Kehtnas. Valis koos tänase kaasa Henrikuga Kumma külla Eomatsi talu, mida asuti tütart kasvatades üles ehitama niimoodi, et elumaja tegi ääretult harmooniline ja õnnelik paar kauniks koduks võrdväärselt õlg-õla kõrval, ent hiljem juurde soetatud vana laudakompleksi korrastamine hobukeskuseks on olnud juba Reeda elutöö. Liialdamata öeldes.

„Külarahvas näeb muutusi järk-järgult, silm harjub – ja nad ei mäletagi enam, milline prügimägi, rigaräga ja lagunev eimiski mu hobukeskus veel üsna hiljuti oli,“ naerab igapäevaste eneseületuste ja üsna üleinimliku saavutuse üle üdini õnnelik naine. „Sõbrad, kes käivad külas pikemate pausid järel, ohhetavad – see pole võimalik! – nii lühikese ajaga! – nii suur asi! – sina üksi ja ise! – oma kätega, vaid paaril üksikul korral taktor abiks!  Nipp on selles, et olen siin leiutanud ja kombineerinud, et mitte Henrikut kurnata. Ei ajalises-tööjõulises ega rahalises mõttes.“

Juhustejada, mida nimetatakse saatuseks, kombineeris nii.

Kui tõsiasi, et Lauride kõrvaltalus elaval tohter Lillestel on hobused, näis natukene märgilisena, siis hobuinimesest kirjaniku kolimine Kumma külla oli juba saatuse sõrm. Reeda tütar Renelii hakkas uue naabrinaise juures ratsutamas käima ning mõne nädala pärast kinkis uustulnukas emale ja tütrele ühe eaka trakeeniruuna, sest perel oli ilmselge hobugeen kui ravimatu haigus. Sellest vallandus laviin. Tänaseks on Reedal kümmekond hobust – nii algajatele kui oskajatele, nii hõlpsasti käsitsetavaid kui Saaremaa väljadelt püütud mustangeid, kelle taltsutamine on õppetund ka Reedale enesele.

„Selle sain Rapla Ettevõtluse Arendamise Keskuses kohe selgeks, et Brüsseli-põhistele projektidele pole mõtet panustada – maksad projektide eest, laenad intressidega omafinantsi, korraldad töövõtja farss-konkursse… Vanast laudakompleksist ratsamaneeži ja lastelaagrite korraldamise keskuse ehitamine tuleb meil Henrikuga kahekesi oluliselt lihtsam ja soodsam,“ rehkendab Reet. „Küll aga on Töötukassa osutunud jõuliselt edasi viivaks koostööpartneriks. Olen oma kallile kaasale piiritult tänulik, et ta mulle kui – üldse mitte meeleheitel! – koduperenaisele on hobused ja talli ja kogu minu muinasmaa võimaldanud.

Ent nüüd on aeg oma täisjõuline panus anda. Alustamiseks võtsin end töötukassas arvele. Mõistagi mitte selleks, et hakata kord kuus abiraha järel kätt väristamas käima. Selleks, et läbida kõik võimalikud ja vajalikud koolitused. Äriplaani koostamine. Ratsutamistreeneri paberid – atesteerimata trenne anda ei tohi – ja hipoteraapia kursused. Nii eriliste laste kui eriliste hobuste kohtlemiseks. Senine elukaar on mulle juhatuseks saatnud väga erilised hobused ja õpetajaks erilise tütre, kellega koos teeme imesid.

Algas minu kui sünniaastalt Hobuse senise elu parim aasta!“

Skulptor Pärg ehk Mister Rait

Rait Pärg (47) usub Hobuse aastal sündinuna tänavusest aastast lahtihüpet pärast paljudele üliraskelt sõlmunud ja takerdunud Mao minemaroomamist. Pärnu peal, kus mõne päeva pärast peaks algama jääfestival, mille maskott ja lipulaev Rait on aastaid olnud, ladiseb viimset lund sulatav paduvihm – ometi on skulptor, kes eduka ja õnnelikuna Helsinki jääfestivalilt saabus, energiast ja ideedest pakatav ja mõnusas meeleolus: „Näib, et meie festival suubub sinnasamasse, kuhu Tartu maraton ja saartevahelised jääteed – ja siis tuleb kuu lõpus meie kõigi üle paukuv ja ilkuv külmalaine, eks?“

Põlvejäljed tardunud linnas

Selleks, et tuua jääfestivalile inimesi ja tuuli, mis talle olulised, tegi värvikas kujur – üks „Pärnu vaimudest“ – isiklikke põlvejälgi kuurortlinna ettevõtjate vaipadel. Põhiliselt kuulis ikka sama: meie prioriteet on noored ja sport ja meie toetusrahad aastaks ära planeeritud ja…

„Suvepealinnas peab kultuur ja elu keema aastaringselt,“ vaatab kunstnikuhärra mõtlikult ringi inimtühjas teatrikohvikus, millest avaneb vaade inimtühjale keskväljakule. „Muide, kas tead, et silla ja teatri vahele jääv plats on Vaasa väljak? Ei? Keegi ei tea. Pakkusin linnavalitsusele, et sinna võiks luua sõpruslinna auks purjedekujulise skulptuuri. Muinsuskaitse ütles ei progressile ja loovusele. Las jääda nii kuis oli… Kuna mulle tehti täna ettepanek lennata USAsse liivaskulptuuride festivalile, kipun laulurida jätkama pigem sõnadega „mina ei jää“. Kuna ma väljusin just enne ussiaasta lõppu oma elu sügavaimast eksistentsiaalsest kriisist,  tunnen, et olen valmis mõneks ajaks pikemalt Ameerikasse jääma.

Ma ei näe end 50-70-90-aastasena oma rutiinset provintsi skulptori vagu nühkimas ja käsi laiutamas – näh, oligi kogu elu… Veebruarikuise Pärnu peatänavat pidi kõndides oleks nagu ulmefilmi sattunud. Tühjad aknad – ärid on pankrotti läinud või viimasel hetkel kaubanduskeskusse kolinud. Kaubanduskeskustest on saanud uued peatänavad. Rüütli uulitsas lentsib üksildane pudeli-Vovka. Maarja Magdaleena gild on upakil-ripakil, linnavalitsus vähemalt sama tühi ja väsinud kui vabariigi oma – pole endal ideid ega sütti ka teiste omadest.“

Härra Pärg pole seda hääbumist kirjeldades dramaatiline – pigem rahulikult loobunud. Pärnu elanikkond väheneb – talendika mehe enesegi omaksed ja sõbrad on ridamisi Soome-Rootsi-Austraaliasse läinud. Tal enesel on Pärnus mõned projektid ja tellimustööd lõpetada ja… Näis-näis…

„Jääfestivalile kutsusin Inese lisaks peaesinejale Metsatöllule naiselikku tasakaalu lisama – tema kuulamise ja voolimise heaks mööda ettevõtjaid turnisingi,“ tunnistab Rait. „Ta mängib mul ateljees sageli loova töö taustaks ning tal on jää olemusega sobivalt karged näojooned. Jää tuuakse meie festivalile Riiast, nii et materjal otseselt ilmast ei olene. Ent arvestades tõsiasjaga, et skulptuur hakkab siin jõe kaldal juba tahumise ajal sulama, ei saa paraku mingile filigraanile välja minna. Tuleb käiku lasta plaan B – abstraktne vorm, millesse on juba eos sulamine programmeeritud. Kauni daami sulamine võib provintsis meid hõlpsasti naerualuseks teha. Minul pole paksu nahka ega oskust öelda, et ma ei hooli. Hoolin küll. Kõigest ja kõigist. Haiget ei taha ei saada ega teha – sellepärast ongi olemas nii plaan B kui kogu ülejäänud tähestik.“

Eksistentsiaalne ussipesa

Millest koosnes kõigitine pundar, kuhu Rait paari kuu eest sattus?

Esiteks lõppes kümme aastat kestnud romantiline suhe. Kunstnik arutleb, et maailm on täis paare, kes pole paarid. Kord kirglikult ja õnnelikult alustanud kaaslased kasvavad teineteisest iga päevaga järjest kaugemale lahku ning lõpeks hoiab koos vaid fassaad ja rutiin ja püüdlik toimimine lähtuvalt sellest, mida teised arvavad. Loovisiksused endale sellist väikekodanlikku tublidust lubada ei tohi.

Ehkki kooselu lõppes, jäi mehe ateljee ikagi Tammiste hooldekodu lähedusse naise kodu ühte hoonesse. Ning seal käib ta töötamas nüüd sel ajal, kui temake on linnas tööl. Raidi seltsiliseks on siis üks teine temake – väike karvane koerake Elviira, kes ilutseb ühe Endla-teatri etenduse plakatil Ago Andersoni süles.

Teiseks aga jooksis ka erialaelu just lõppenud Maoaastal kolinal kokku.

Väikelinna, kus nüüdsel Helsinki festivalil hüüdnime Mister Rait („right“ – ingl.k.) ehk Härra Õige pävinud mees seni monopolisti mõnu maitses, loodi nelja konkureeriva skulptori filiaal, mis kangutas leivakannika mõistagi ribadeks.

„Mitu aastat peetud õpetajaameti Pärnu kunstikoolis panin ka maha. Sellepärast, et ma olen kunstnik, mitte eripedagoog. Tunnistan – mida nooremad lapsed kooli võeti, seda vähem ma distsipliini saavutamisega hakkama sain. Vanemad toovad õhtupoolikuteks kunstikooli käitumishäiretega lapsi – ja neid on teatavasti üha enam, varsti vist rohkemgi kui normaalselt ohjatavaid – et need oleksid hoitud ja kaelast ära. Tegelikult võiks selline laps end pigem mõnd spordiala harrastades tühjaks mürgeldada,“ meenutab Rait. „Ka minu loomuses on möllamine – ent konstruktiivne. Korraldasin kunstikoolis ridamisi häppeninge, mida noored nautisid ja enesestmõistetavaks pidasid. Kui nad mõistsid, et lähengi ära ja ei kavatsegi selle tillukese palga eest olla metslooma taltsutaja, olid ehmunud ja nutused, ent siis oli juba hilja. Vähemasti tean nüüd, kuidas ja kellele oma enese skulptuurikool rajada.“

Kolmandaks kujunes maailmavalu väljaelamisest enesest augu põhi. Kusagilt mujalt kui päris põhjast polegi muidugi nii hea end tagasi pinnale tõugata… Rait polnud siis veel kaugeltki tänane „right“, vaid äärmuslik „wrong“ – rong, mis sõitis temast enesest üle.

Ta otsis hädaorule märglahendust ning katsetas maailmavalu etanoolpõletust – ning sõitis autoga hunnikusse. Palju õnne, jalad põhjas!

„Autost ja lubadest jäin küll ilma, ent tegelikult oli see ütlemata õnnelik õnnetus – ei mina ega keegi teine ei saanud viga. Sain vihjest aru,“ naeratab Rait.

Plaanid A-st O-ni

Nüüd on kunstnikuhärral kergem kõigele uuele avatud olla, sest ta on paari kuuga saanud mitmeid kilosid kergemaks ja sportlikumaks – ainuüksi jalgsi käimise tulemusel. Teiseks on ta harrastanud liikudes mõtisklemise tehnikat, mida vanas Kreekas nimetati peripateetikaks. Liikumine liigutab lisaks ihule ka vaimu ja hinge.

„Olen aru saanud, kui tähtis just see liikumine on. Iga päev. Eluga edasi. Ja sellest, kui oluline on olla oluline. Jalgsi ja liinibussidega kulgedes  kohtun iga päev oma õpilastega – mõni päev näeb ette lausa kümmekond kohtumist. Siis ma tajun, et olen midagi vajalikku teinud – ja teen tulevikus, tase kõrgemalt, veel,“ lubab tuttavate kohtamise üle varjusurmas linnas lausa lapsikult rõõmustav Rait, kes on olnud õpetaja ka Vabakoolis – kus töötab muu hulgas ka mehe enese õpetaja. „Käin kunagise Jannseni-tänava sauna taga Kauni juhitud Vabakoolis laulutundides. Ester Murro kiidab mu võimeid – ja mina usun, et see pole mitte äärmuslik keskeakriis, vaid ühe tahu arendamine, mis viib kogu isiksust uuele tasandile. Vot ei ütle, mis mul repertuaaris on. Mulle meeldivad lihtsad ja selged – isegi naiivsed – lood. Need ongi.“

Erialane ärkamine tuleb kujuri ellu koos kevadega nagunii. Aprillis on tal kunstnike majas personaalnäitus. Ja ehkki inimesed lahkuvad siit ilmast igal aastaajal, avastavad kenad kodanlased just kevadel kalmistule kõndides, et tuleks mõni hauakivi tellida, mida teised arvavad… Ja tellivadki.

„Esimese hauakivina tegin marmorist kaks palvetavat kätt – sealt see kunstiliik mu ellu tuli. Või naases.  Õppisin ju Tartu kunstikoolis pärast Pärnu kunstikooli lõpetamist just kiviraiduriks. Nooruse tänava ühiselamus, kus elasime, käis üks pidu ja pummelung päevast päeva. Mul õnnestus vaatamata varsa-arule pinnale jääda ja kool kiitusega lõpetada. Küll aga tutvustas elu ja surma habras piir end mulle väga ilmekalt – meie kolmanda korruse toa aknast lendas ikka mõni allakukkuja või –hüppaja mööda. Kui üks õnnetu armastaja end ülemiselt korruselt alla kukutas, tormas teine meile teatama, et kukutas. Ja kukutas mõne aja pärast ennast ka. Esimene õnnetu kukkus äsjakaevatud pinnasesse inimkujulise jäljendi – art is everywhere! Teine lendas läbi klaaside ja jäi samuti ellu – aga mõne aasta pärast lasti maha…

Elu on tõepoolest ennast uskumatutest aspektidest näidanud. Nõukogude armees olin Ukrainas. Pärast pooleaastast ränka utšebkat kaunis kasakate Zaporožjes väeosa kunstnik. Õppisin selgeks vene keele ja ukrainlaste loomuse, nii et nüüd uudiseid jälgides tean keskmisest paremini, mis nendega toimub…

Ja tean ka, mis mu enesega toimub. Kaksikutest Tulihobu on liiga kauaks künnihobuseks aheldatud. Jah, kuulun küll nomenklatuuri ja teenindan eliiti, aga maailm toimub kusagil väljaspool Pärnut ilma minuta. Ei lähe läbi!“

Mister Rait

Rahvusvaheliste ristivanemate kollegiaalsel tahtel Härra Õige staatusesse tõusnud  Pärg Pärnust analüüsib, mis toimub. Ränga riistakoormaga festivalidel turneerimine on elulaad. Skulptorid vinnavad jääskulpuuride – aga ka kivi, puidu… – loomise relvastust mööda planeeti selleks, et ennast näidata, üksteiselt õppida ja inspiratsiooni ammutada. See on elulaad.

„Helsinkis kohtuvad absoluutsed maailma tipud. Olen korduvalt imetlenud, kuidas töötavad tänavugi võitnud mongoolia kunstnikud – rahvuselt jaapanlased. Ning ka Pärnusse tullakse paljudelt maadelt erinevat stiili ja taset näitama. Mulle meeldib selline rännakumoodus üha enam. Korraldustoimkond maksab sõidu ja elamise. Auhinnarahad elatavad. Sõlmuvad uued suhted ja sidemed, mis avavad uued horisondid,“ rõõmustab Rait. „Mind ei seo ei Pärnu ega Eestiga õieti miski. Tütred Brita ja Laura-Stina on üle 20 aasta vanad. Üks õpib Tallinnas, teine lahkus mõne aja eest koos kunstnikust emaga Austraaliasse. See häirib mind küll, et läksime laiali mõttetu tüliga. Ja et Melbournist tulevad kirjad tagasi ning e-aadressid on muutunud. Tahan alanud aastal Tartu-sugulaste kaudu oma tütre üles otsida. Kui keegi teab – palun andke minulegi teada… Mul on tütrele nii palju rääkida…“

Kaksikute tähtkujust ehk siis kahe hobuse jõuga mehel on õnnestunud pärast eksistentsiaalset kriisi tõepoolest oma soovid kõiksusele selgelt ja veenvalt edastada. Ta kutsuti USAsse festivalile Sand in the City. Selle asemel, et püüda analoogset loovat linna liivatamist ka Pärnusse tuua, on mees otsustanud esialgu hoopis Ameerika avastada. First we’ll take Manhattan, then we’ll take… kodulinn!

Herkki Haldre  – laevaga laulatatud

Kahemastilise purjelaeva Kajsamoor kapten Herkki Haldre (49) jõudis õnnelikult tagasi ookeaniretkelt üle Vaikse ookeani, ümber kurikuulsa Kap Hoorni. Ümber Lõuna-Ameerika ohtlikema tipu seilamise tunnismärgiks pani kahemastilise kuunari Tecla kapten Jan Herkkile vasakusse kõrva rõnga. Purjenõelaga, ainsaks desinfektsioonivahendiks meresool. Särab nüüd siin Eestimaa talves – rahul elu ja Põhjala ilmadega.

„Talv on nii suurtele vanadele laevadele kui nendega laulatatud meestele võrratu aastaaeg,“ kiidab kapten Haldre oma laevakontori akna taga sillerdavat pakast. Sügise tänava kahekorruseline büroo meenutab laeva sisemust, selle sisustus koosneb kõigest laevanduslikust-merenduslikust ning keset meremaale ja –raamatuid, teenekast jullast vormitud diivanit ja viskivaadist lauda töötab neli inimest eduka suve nimel. „Kajsamoor on Lennusadamas talveunes. Jääkallistus on suurtele ja väärikatele hea. Olnud aegadel muide täideti sellised alused sõnnikuga. Üldse on mitmed vanad head meetodid paremad kui uued. Samas eelistan siiski kaasaegseid merehulguste termorõivaid arhailistele õlikummist roobadele ning ookeanil kasutame siiski kõiki kaasaegseid side- ja navigatsioonivahendeid. Meid oodatakse koju!“

Suurte arvude seadus

Kapten-reeder Haldret ootas kangelasretkelt koju tema väärikas elukaaslane Kajsamoor, kes saab tänavu 75aastaseks. Saarlaste Suur Tõll saab 100aastaseks – nagu ka hollandlaste Tecla, millega Herki maakera enda jaoks senisest veel ümmargusemaks seilas.

Eesti suurte ajalooliste laevade selts, kuhu kuulub 14 alust, tegutseb 10 aastat. Seltsis on nii autentseid laevu nagu Kajsamoor, mille Herkki õnneliku juhuse tahtel Norrast koju tõi – kui ka koopiaid. Kui vanast-väärikast on alles mõned puupulgad ja fotod, nimetatakse olemasolevate andmete järgi taastatud laevu replikateks. Üks selline on näiteks Haapsalu kaljas Hoppet, mille sünniaastaks loetakse ikkagi aastat 1926, ehkki ta on otsast otsani uuesti üles ehitatud.

„Suurte arvude seadus tähendab ka rahasummasid, mida laevad eeldavad. Nii minu esimene, Iris – kui Hiiumaa Alar aastast 1938 seisavad Emmastes raha ootel,“ nendib Herkki. „Laev – see on auk mere sees. Sinna mahub lõpmatuseni raha. Aega, energiat, armastust ja õnne kahtlemata ka – kõik mis sinna pandud, tuleb mitmekordselt tagasi.

Raha on loota vaid projektidest ja fondidest. Ehkki Eestis on ju suhteliselt palju väga rikkaid inimesi. Inimeste huvipuudus mereasjade vastu on üks nõukogude okupatsiooni päranditest. Meid, rannarahvast, kohitseti maa- ja kartulirahvaks. Sellepärast, et kui mererahvas silmapiirile vaatab, tekib tal huvi, mis on silmapiiri taga – ja ta pole enam taltsas.

„Mina loen oma missiooniks selles elus eestlaste merehuvi taastekitamist. Kui teised rannarahvad kannavad sajandite-milleeniumide vanuseid meretraditsioone – lapsed teavad, et nii on alati tehtud – siis minu ja mõttekaaslaste ülesanne on tekitada uus-vana nii-tehakse kultuur. Paradoksaalsel kombel olen selleks pädev tänu sellele, et olen pärit sisemaalt, Tartu kilu!“

Herkki vanemad olid kirglikud ja pühendunud sisemerepurjetajad M-klassi kolmemehepaatidega, mis toodi eelmise sajandi keskel Volga jõe pealt ning teenivad Võrtsjärvel-Saadjärvel tänini. Tänu sellele on Herkki end maailmamerede pikamaapurjetajaks elukoolitanud ning üks suuremaid töövõite on  see, et üks tema vaimseid-meriseid poegi  Markus, kes 10 aastat Herkki kõrval seilas, on nüüd pärast merekoole Eesti noorim suurte laevade kapten.

Milleks meile Kap Hoorn?

Mis kasu on Eesti rahval sellest, et Hollandi kahemastiline kuunar Tecla seilas ümber ohtliku maailma veerekese, mille ingliskeelne nimetus on Cape Horn ning mille ümber on kõigi eeskirjade kohaselt auringi teinud vaid 200 inimest!?

„Kuna kõik on kõige ja kõigiga seotud, tähendab see, kui mina tegin selle ära, et ka sina tegid selle ära. Samal kombel on inimesed osaduses sportlaste, näitlejate, lauljate saavutusega. Ilmselt muudavad sellised liikumised rahvuse ja inimkonna teadvuses ning võib-olla koguni planeedi energeetikas palju rohkem kui aimame,“ arutleb Herkki. „Austraaliast Euroopasse viibki kiireim tee tegelikult üle Vaikse ookeani. Selle teekonna läbis muide viimati 1949.aastal Saksa laevatehase P-tähelistest alustest üks – Pamir – Ahvenamaa kapten Erikssoni juhtimisel.

Tecla pardal oli 13 meeskonnaliiget seitsmelt maalt. Kui küsisin meie Hollandi kapten-reeder Janilt, kas ta ebausklik pole, teatas tema, et ei usu Kotermanni ega Neptunit, küll aga õnnetoovaid tätoveeringuid, millega vägiseid lepitada.

Meie kultuuris on suhtumine tätoveeringutesse teatavasti kaksipidi paigast ära. Ühest küljest assotsieeruvad vangide ja nende sümboolikaga. Teisalt on sellest saanud pesudo stiilis „roos rinnas ja kallim kannikal“. On veel mõistagi ka tattoo-kunst. Ent meremeeste tätokad on lähedases suguluses nende loodusrahvaste kehakaunistamise maagiaga, keda on laevaretkedel külastatud. Iga maa ja rahvas õpetab – ja kuidas veel!“

Herkki meeskond alustas suurännakut Uus-Meremaalt, kus põlisrahvas maoorid võiksid olla kõigile meile õpetajateks, mismoodi põlisrahvaid austada ja ka müüa. Heas mõttes. Mees nägi, kui palju õigem ja õiglasem, loovam ja tulevikulisem on põlisrahva austamine, mitte reservaatidesse surumine. Erinevalt aborigeenidest ja indiaanlastest on maoorid oma pärusmaal austatud ja rakendatud – nende kultuuri ja eksootikat müüakse a la Kihnu saar. Nagu meie kihnu kördid, nii on maooride tätoveeritud ürgkehad, laulud ja tantsud kirgas kaubamärk.

„Chathami saartest – arhipelaagist, kus päike tõuseb esimesena – ei tea eestlased õigupoolest üldse midagi. Sealsed põlisasukad olid morioorid. See oli paradiisiaia lähedane kultuur – täiesti vägivallatu. Kui hõimude vahel tekkis tüli, saatis kumbki klann oma tugevaima mehe – kakeldi esimese vereni. Mitte iialgi ei tapetud. Ja see vägivallatus sai moriooridele saatuslikuks. Kui maooride sõjalaevastik Uus-Meremaa rannikumerel ära eksis ja endale üllatuseks moriooride juurde triivis, poputasid nood ootamatud külalised üles ning külalised pistsid nad seepeale tänutäheks potti!“

Herkki kirjeldab idüllilist-dramaatilist maailma veerekest piirkonnana, kus pole mobiililevi, kust noored esimesel võimalusel Uus-Meremaale lahkuvad – ja jäävad. Tagasi tulevad pensionärid…

Aukartus Elu ees

Arhipelaagist Lõuna-Ameerikani pole ainsatki saart – 4000 miili ookeni. Veel ookeani. Ja siis veel ookeani. Neid miile läbides ei näinud Tecla meeskond mitte ainsatki teist laeva. Ka lennukid sealt üle ei lenda.

Inimtühjus. Ja teadmine, et kui midagi juhtub, jõuab lähim laev appi 2-3 nädalaga. Juba…

„Vaalad, orkad ja albatrossid olid ainsad elusolendid, keda neil vetel kohtasime. Orka on tapjavaal – sääraste kõrval on haikalad poisikesed. Nad ujusid meile nii lähedal, et võinuksime neid patsutada. Korra pidime oma suurt ja kaunist alust jõuliselt fallama, et magavale vaalale mitte otsa sõita – järgnenuks ehmunud sabalaks ning meil poleks ilmselt nii hästi läinud nagu sellel sõgedal, kes jeebi pontoonide külge kinnitas ja ookeani ületama asus,“ naerab Herkki. „Tapjavaala hambad on midagi nii kirjeldamatult koletut, et õigupoolest on tore nüüd jälle neist pisut kaugemal olla.

Albatrossid olid minu jaoks mõistatus. Tuhandete kilomeetrite kaugusel maismaast. Mida nemad seal teevad? Miks nad seal on? Haikalad kuuldavasti magavad ühe ajupoolkera kaupa – üks pool magab, teine tegutseb. Nii kaugetele vetel askeldavatel albatrossidel peab mingi sama süsteem olema – kuidas muidu nad lendavad-lendavad-lendavad…“

Nagu pisut tavalisemad eestlased neelduvad telepildisse, kui näidatakse pingviinide elu, armus ka Herkki pingviinidesse. Vahetult ja vaimustusega. Ta veetis koloonias koos 4000 pingviiniga enam kui kuus võrratut ja hüpnootilist tundi – jälgis lummatult nende müstiliste lindude ühiskonda, kes toimivad, nagu inimesed, ainult palju paremini…

Inimestelgi on siiski üks esmane mõistlik reegel – ka kõige hulljulgemas seikluses ellu jääda. Selleks on tänapäeva inimestel nutikaid elektroonilisi navigeerimise ja sidevahendeid, mis muudavad ohutumaks nende reeglite järgimise, mis on kehtestatud Kap Hoorni ümber sõitmiseks. Reegel, mida tuleb järgida, et neem loetaks auga kallistatuks – 3000 miili tuleb sõita ainult purjede jõul, peatusteta ning mõlemal pool Lõuna-Ameerika mandrit peab ületama 50. paralleeli. Tecla sõitis vaid Argentiina rannikuvetes mõnda aega mootoriga – oli tuulevaikus ning kuna saabuti Falklandilt, ei tahetud naftasõja järelkäärimisest kirbetesse vetesse liiga kauaks loksuma jääda.

„Kruiisid sõidavad samuti Lõuna-Ameerikast  Antarktikasse ümber Kap Hoorni – ent seda kenal külluslikul ja turvalisel moel. Nende väikelinna-suuruste kruiisilaevade reisijad võivad vaid teatud tasandil teatada, et on ümber selle karmi mandritipu rännanud, ent tegelikult on meremehistele kokkulepetele vastava kursiga katsumuse sooritanud vaid 200 inimest! Teised on järele andnud kiusatusele varjuda Ussuaiasse, Beagle’i kanalisse või Magalhaesi väina,“ selgitab Herkki. „Kui üks Atlandi ületamine on 2500 miili, siis Tecla tuli üle Vaikse ookeani ja ümber Hoorni neeme ligi 7000 miili. Kap Hoorni embamise ohud seisnevad selles, et seal on permanentselt tugevad tuuled, sel ajal kui meie seal trehvasime olema, puhus 35 m/s – sõitsime vaid pisima fokalapiga ja ikka kihutasime. Pidevad läänetuuled põrkavad vastu Vaikse ookeani äärseid Andide ahelikke, pöörduvad ja kohtuvad Antarktika vastutuulega. Lisaks tekitab kahe ookeani kohtumine seal vastastikused hoovused. Seega viib vähimgi halb õnn ja peretülid kotermanniga su Tšiili rannakaljudesse.“

Suure Halli kindel meeskond

Herkki muuseum-kontoris on Eesti vanim faksiimile merendusõpik, milles sisalduvad reeglid kehtivad paljuski ka täna. Näiteks see, et meeskonnaliige siseneb laeva alltuult kaptenit. Ta haiseb, sellepärast. Ning soolase higi hais on kuitahes haritud ja edukagi meremehe puhul paratamatu.

„Meil oli pardal desalinaator. Mida külmem, seda aeglasemalt see aparaat merevett soolatustab. Seepärast polnud võimalik kuigi sageli duši all käia ega pesu ja sokke vahetada. Ja kui kõik haisevad, siis see polegi probleem,“ muheleb purjenõelaga piersitud kõrvaga merehunt. „Palju olulisem on see, et kuude kaupa üksteist taluma pidavad inimesed sobiksid. Meil oli Suure Halli kindel meeskond – sisuliselt nende kolme kuu jooksul tülisid polnud. Lühemate sutsude puhul – nädal kuni paar – tuleb pahatihti ette, et ootad kallast selleks, et mõnest vingujast või lobasuust vabaneda. Nii pika sundkoosluse puhul tuleb appi uni. Ööpäevarütm on selline, et neli tundi vahti – neli und – neli vahti – neli und. Mõnevõrra suudad lugeda ja vestelda – ent reeglina magatakse säärastel retkedel vaba aeg mõistlikult maha.“

Mis puutub toiduvarudesse, siis leiba küpsetati Teclal ise ning Uus-Meremaalt kaasa võetud tomateid jätkus Falklandini. Hea õnn viis 7 rahvusest mehed kenasti alla hoovust, alla tuuli – mööda pannes olnuks esimene peatus Aafrika…

Falklandil ootas Herkkit üks tähendusrikas tõik teise järel. Esiteks on seal sadamas tontlikud 19.sajandi vrakid – rannarahva õigus on läbi ajastute olnud säärane, et mis meri toob, see leidja oma. Purukssõidetud laevad jäid sinna, meremehed lahkusid teiste laevadega. Mis vähegi kannatas, kõbiti pärast omanike lahkumist merekõlbulikuks, ülejäänud kollitavadki seal tänini.

Teiseks on seal ainus ehtne sadamakõrts, mida kapten Haldre oma arvukatel seiklustel näinud. Just selline, nagu filmides ja lauludes – meremehed, taruiraraa! Nüüd hoolitses Herkki ka selle eest, et  paika peaks Hemingway legendaarne väljend: igas sadamas leidub vähemalt üks eestlane. Herkki oli kõigi aegade esimene eestlane, kes ses sadamas leidus. Ta möönab, et mõni varasem võis olla nii vagur ja tasane, et ei teinud häält ega saanud kõrtsis peksa ning on seetõttu märkamatuks jäänud.

See esimene eestlane aga käis Falklandi kuberner Nigel Haywoodi juures õhtusöögil. Sel lihtsal põhjusel, et nad on ammused sõbrad. Kui Haywood oli Briti suursaadik Eestis, tekkis meeste vahel inimlik side, tänane kuberner on Haldre Irise peal sõitnud ning Kajsamoori muuseum-kontoris on nüüd muude trofeede seas tema kingitus.

„Falklandilt seilasime Uruguaisse – Argentiinaga peetud naftasõja järelkäärimine muutnuks sinnapõikamise arutuks,“ kirjeldab Herkki, mida ahnus kõikjal maailmas inimkonnaga teeb. „Inglismaaga on sellel kõledal-külmal-tuulisel paigal ühendus  militaarlennuki kaudu, mis käib kord kuus. Tšiilist saabub lennuk kord nädalas… Ei, sõbrad, turistina ma Falklandile ilmaski ei läheks.“

Tartu kilu

Paradoksaalsel kombel sai härra Haldrest kaugpurjetaja tänu Tartu päritolule. Võrtsjärvel purjetati läbi kogu pimeda nõukogude okupatsiooni – dünastiad Haldred, Murutarid, Vooglaiud hoidsid purjetamise traditsiooni alal aegadel, mil meri oli lubamatu nähtus. Võrtsjärv oli tollane meri. Peipsi oli lausa ookean…

„Muidugi kaalusin merekooli astumist, ent toona oli see  poolsõjaväeline ja venekeelne asutus, kus minust oleks saanud kaubalaeva kapten või kalalaeva meremees-viinanina, kellesugustest enamus on tänaseks nii maise kui merise matka lõpetanud,“ muheleb Herkki. „Pärast ajakirjanduse lõpetamist Tartu Ülikooli Akadeemia Peegelianas olin tööl Eesti Raadio noortesaadetes ning tegelikku tööd oli  1-2 päeva kuus – kogu ülejäänud aeg kulus purjetamisele. Esmakordselt jahiga merel olin kaheksakümendate alguses. Siis tulid Muhu väina sõitmised, Põhjarannikut pidi kurssimine… Raadio 2 käivitamise ja juhtimise aeg põhjustas paratamatult  augu purjetamisse – nüüd oli vaja reaalselt, mitte nõukogude noore kombel tööd teha.

Edasi läksin tööle USAsse ning tagasi Eestis tegelesin masinatööstusega. See oli periood, millest pole meenutada midag peale hea teenistuse. Nagu ütlesin, on laev üks põhjatu auk mere sees. Tänu korralikule sissetulekule saingi 2002.aastal Irise  – Eesti esimese merekõlbuliku ajaloolise aluse.“

Tänu Irisele muudeti seadusandlust, et iidsed alused legaliseerida. Herkkit ja tema naiskonda elatab Kajsamoor. Väga hästi läbi mõeldud tegevussuundadega purjelaeva tavakursid on Eesti rannikusaared, aga ka Gotland, Saksamaa, Taani, Ahvenamaa, Helsinki. Kapten ütleb laeva kui elukaaslase kohta, et see peab enda ja meeskonna ise ära toitma ehk siis: laev peab ise panni naerma panema – selle nimel käis mullu 15 000 inimest pardal.

Juhused ja teadlikkus

2012.aastal sattus kaugpurjetaja Herkki Tecla hollandlasest kapteni Janiga viskit jooma. Jutuks tuli äsjalõppenud suursõidu kavandamine ning Haldre mõistis: see on selles elus ainus säärane võimalus. Et olla valmis vastu võtma nii seda väljakutset kui kavandada teadlikult Kajsamoori missioon, oli aga vaja… hobuseid!

Abielust naistearst Kaiga kasvanud 17aastane tütar Mirjam viis isa hobuste juurde ja õpetas ratsutama. Mees avastas, et laev sarnaneb hobusega. Need mõlemad elusolendid maandavad ja laevad, õpetavad ja viivad ühendusse puhta kosmilise energia, Algallikaga. Mõlemale suurele õpetajale, nii laevale kui hobusele on omane järelhirmu fenomen – alles pärast katsumustest ja ohuolukordadest läbi tulemist jõuab kohale, mis kõik oleks võinud juhtuda.

„Kõike poole sajandi jooksul õpitut ja kogetut tahan võimalikult paljudele lastele ja noortele edasi anda. Kogemused näitavad, et püsiv tuluke tekib mu vaimsetest lastest 1:1000 kohta. Mul on loengusari ja lastelaagrid, 1.juunil ja 1.septembril on lapsed tasuta teretulnud lastekaitsepäeva ja tarkusepäeva Kajsamoori pardale veetma.

Meil on ka enesepääste kursused, mis on abiks igas eas inimestele – ning rannarahva merekultuuri tutvustamine mõtte, sõna ja teoga. Sümptomaatiline on, et neis ettevõtmistes toetavad Reval erakool ja Viking merepääste vahendid, ka Tallinna linn – aga mitte ükski riiklik instants…“

Herkki teatab rõõmsalt, et nüüd, kus Eesti mehele kriitiline 45.eluaasta juba mõne aja eest möödas ning oktoobris 50 täis, on ta omal nahal ja isikliku näitena tõestanud, mida tähendab lõputu mõtestatud liikumine värskes soolases õhus.

„Kui oled ise kogenud midagi väga head ja õiget, tahad seda ka teistele pakkuda. Kajsamoorist on kujunenud läbipõlemise ennetuse ja maheda taastusravi ujuvkeskus. Meid on leidnud erivajadustega inimesed –nii  vaimse puudega inimesed kui ratastoolirahvas vajavad värskeid emotsioone ja keskkonna vahetust,“ teab kapten. „Ning ikka ja jälle lapsed-lapsed-lapsed. Igal suvel võtame pardale jungad – juunis saabub terve kimp üle 12aastaseid poisse laevatööle, augustiks jäävad mõned ikka järele ka. Jungmannidest üks, Silver saabus noormehena pardale ja ütles, et päris meremees peab oskama ka purjede all sõita – nüüd koolitab mereakadeemia  teda ookeanilaevade peale.

Mis puutub minu isiklikku ellu, siis see ongi meri. Meri. Ja meri. Laevad on naisterahvad. Mees saab olla abielus ühe naisega. Seilasime, teame!“