Tädi Ingridi iga päev on püha päev

Kati Saara Vatmann

Ingrid Plado (42) on pühendanud kogu oma tänase elu sellise firma edendamisele, mille põhiline tööjõud ta enese kõrval on vennapoeg Vahur. Laulasmaa säde-Ingridi toob ja müüb ülitervislikku 21.sajandi toitu, mida maailmatasemel ujumismeister Vahur Ploomipuu oma Laki tänava tööpostil päevast päeva pakib ja märgistab. Ülejäänud ühiskonnale meenuvad erilised inimesed vaid pühade ajal – siis neid toetatakse-talutatakse-silitatakse, aga edasi?jaanuaris-veebruaris ja ülejäänud aastal? –  Ingridi Siwira toimibki Downi-sündroomiga Vahuri ja tema mõrsja Anu jõul. Kusjuures täiskäigul, mööndusteta. Nagu kogu Ingridi pühendumine.

„Asutasin oma ettevõtte pärast suurt,  juurteni raputavat pettumust ja reetmist. Tervisetoidu maaletoomist ja võimalikult paljude inimesteni viimist inspireeris minu enesega toimuv. Pärast suitsetamise mahajätmist võtsin 20+ kilo juurde ning mõistsin, et nüüd on aeg nii iseenesel teadlikult toituma hakata kui samale järeldusele jõudnud inimestele sama sedel koju kätte tuua. Orgrani emafirma asub Austraalias – kuni eestlased ise selle toidutööstuse niši avastavad ja täidavad, tuleb jah parimad palad krokodill Dundee maalt tuua,“ naerab hoogne Ingrid. „Minu hulgimüügifirma ainumõeldav tööjõud saab olla eriline vennapoeg. Tema jaoks see kõik ongi. Tore on kuulda, et erilised inimesed võiKSID vastavalt võimetele töötada ja teenistuda, mitte abirahadest elada. Vahva tõdeda, et töövõimeaduse kohaselt peaKSID kõik ühiskonnaliikmed end rakendama ja panustama. Aga kus need töökohad on, mis erilistele sobivad?

Vahur ja tema vanem vend Kardo – samuti eriline – on maailmatasemel ujujad. Tänu isale, kes näilisest puudusest tõelise vooruse vormis. Mina kui oma vennapoegi kogu südamest armastav tädi mõtlesin sisetunde ja elukogemuse pealt välja tegeliku töö, mida üsna tõsise sündroomi-astmega poiss saab teha. Päriselt, mitte vormi täiteks.“

Võimas võroke

Võrus sündinud Ingrid on Misso Keskkooli vilistlane. Õppis EBSis raamatupidamist eriala. Laulasmaa ühest endisest suvilast päriskodu ehitanud, sai temast otse loomulikult sealse Spordiklubi üks loojatest, Laulasmaa Külaseltsi asutajaliige ning ilmselt nii Tornimäe külaturu kui aastaringselt pühapäevitava päkapikutöö eest andis Lääne-Harju Koostöökogu sellele vägisele võrokesele Laulasmaa Sädeinimese tiitli.

„Olen võtnud seda Märgina, et mul enesel on sündinud vaatamata ülimale lastelembusele vaid poeg Siim. Kui minu olemus tõmbub ea või olemuse poolest Laste poole, järelikult on see saatusesõrm ja taevatahe. Kogukonna lapsed tajuvad seda – ja kogunevad aina mu põllepaelte külge – ma ise käin vabatahtlikuna lasteaias lastele raamatuid ette lugemas. Töötasin ka kooli järel ju mõned aastad Lasva Kolhoosis lasteaias,“ meenutab Ingrid, kes üsna linnakogemuseta kolis 1992. aastal Tallinnasse ning asus tööle Hansapanga finants- ja kindlustusnõustjana, ise alles EBSi õppima asudes.  „Täna 18aastase Siimu kõrvalt olin näiteks gruppidele ürituste korraldaja ja innustasin inimesi tutvuma Eesti vaatamisväärsustega. Samal perioodil sai alguse projekt Puhka Eestis, tegin sellega koostööd ürituste korraldamisel. Lisaks tegin koostööd Seeder Konsultatsioonidega – Seedritest enestest on nüüd teatavasti  saanud Eesti suurimad Feng Shui spetsialistid. Selle koostöö raames omandasin minagi algteadmised nii pendliga töötamisel, veesoonte mõõtmisel kui ka lihtsamad põhitõed Feng Shuist.“ Laulasmaale on Ingrid väikest leidlikku maitsekat kodu rajanud 2003. Aastast.

„Olen lasknud hiirtel ja sisetundel kenasti oma elu korraldada,“ kinnitab Ingrid. „Meie majakese seinte vahel elasid hiired, kelle ühislooming viis hiljuti voodrivahetuseni. Et värskendusel mõtet oleks, tuli hiirtehirmud majja võtta. Otsustasin rotipüüdjateks aretatud griffon-koerte kasuks. Ma pole neid küll tabanud hiiri püüdmas, aga Fiona titade kasvatamisest – kahe suure peni ustava abiga! – ja uutesse kodudesse jagamisest kujunes mullune tähtsündmus küll. Ühte ei suutnudki saata. Mou jäi koju mousi-koeraks.

Samamoodi olen südant kuulanud ka oma inimperet ohjates. Meie siiasabudes oli siin vaid pisike lasteaed-algkool – ikkagi vahetasin poja koolitee Tallinna Saksa Gümnaasiumis Lohusalu Algkooli vastu. Olen alati seda meelt olnud, et kodukanti saab paremaks muuta ka pisiasjadega – kirjuta end sisse oma KOJU, pane lapsed kohalikku kooli, osale kodupaiga aktiivsetes organisatsioonides.“

Otse loomulikult on tegus tädi Laulasmaa Külaseltsi asutajaliige ja Tornimäe klaturu hing, Tornime talgujuht, sädeinimeste töögrupis ja projektijuht, kes tegi ürituse Setode grupile, kus tutvustas viie valla tegusamaid.

Vennapoeg Vahur

Ingrid imetleb oma venda, kes pole mõlema poja erilisust võtnud karistuse, vaid võimalusena. Nii Kardo kui Vahur on maailma parimad. Kardo valiti paraolümpia-komitee poolt kuuendat korda parimaks invasportlaseks, lõppenud aastal saavutas noormees Euroopa meistrivõistlustel hõbeda. Vahur ujus end Mehhikos maailma kolmandaks, sai autasu kätte peaministrilt ning mõlemad vennad lõpetasid aasta presidendi vastuvõtul.

„Mu vend soetas sel pidulikul puhul Kardole omaette korteri ja kuulutas poja iseseisvaks – just nii peabki!“ tunnustab Ingrid, kes noorema poja jaoks firmat käitab.

Tädi Ingrid ütleb, et vend on oma mõlema pojaga õigupoolest võimatut saavutanud – teised sellise erilisuse astmega noored istuvad enamasti tegevusetult kodus, ei suhtle ega kõnele õieti. Vahuriga on alati räägitud nagu täisväärtusliku inimesega ning lisaks on teda väga palju arendanud reisimine. Nii perega kui spordi pärast. Maailma nägemine avardab erilist inimest enamgi kui tavaisiksust. Igavesed lapsed on võtulisemad-peegeldavamadki.

„Ma kihlusin Anuga,“ ütles Vahur oma Laki tänava tööpostil tuhandeid toidupakke sildistades esimese uudisena. „Kas ma sinu väikest tütart tohin kallistada? Ta meeldib mulle. Sina meeldid mulle ka. Kui sa kutsud, tulen külla. Ilma kutsumata ei ole ilus tulla… Anu on ilus, eks? Me hakkame omaette elama. Juba hakkamegi. Pulmad teeme suvel. Juulikuus.

Millal sinul pulmad tulevad? Abielus peab olema. Ja terve peab olema. Ujumine teeb tugevaks. Ma ujun iga päev. Tahan. Hea on. Aga tööd peab ka tegema. Siis on palka. Siis saab pulmi pidada. Näh, Mou, mine Ingridi juurde!“

Ingridil on griffon-Fiona ja tema tütreke Mou kõikjal kaasas. Nii tööl kui kitarritunnis. Kitarri kinkis naine õigupoolest pojale. Endal kiusatus hinges kribelemas. Kohtus Rapla kitarriõpetaja Kaupo Kadastega – ning sõidabki perioodiliselt tolle väga erilise mehe vahet, kes teenib elatist metalliplatsil – nagu Vahurgi ütles, tööd peab ka tegema, siis on palka. Tänu Ingridile teenekas kitarrist oma õpetajaoskused tolmust puhtaks kloppiski.

„Kitarrimäng annab mulle mingi erilise ülenduse – eesmärgi ja abinõu ühtaegu. Vahur aga annab mulle kindlustunde,“ tunnistab Ingrid. „Minu jaoks oli ülioluline saada leping suure kauplusteketiga – see tuli just enne jõule. Suur rõõm – ja veel suurem töö. Igasugused muud päkapikukontorid, mis jõulutunnelite ja ingliaegadega võidu oma hooajatööd tegid, kahvatasid meie ponnistuse kõrval.

Tonne väärtuslikku toidukraami pakendada ja supermarketitesse saata – uus väljakutse koos nagunii pühade ajal hoogustunud tellimustega – päris uhke. Aga me saime hakkama. Sel lihtsal põhjusel, et me oleme teineteisel olemas.

Ilma rahuliku ja keskendunud Vahurita oleksin arvatavasti pea ja jõu kaotanud – aga tema ja tema kauni Anuga, kellega ta kohtus Astangu Kutserehabiliteerimiskeskuses, saame absoluutselt kõigega hakkama. Sest meil on iga päev püha päev.“

Vabaduse sisu

Ja sealt see säde-tädi Ingrid tuleb, kaenlas kitarr ja kotike kuusevõrsesiirupi, pihustatavate maitseainete, õiemee ja astelpajusinepiga. Küpsised ja krõpsud, kuivained ja salasegud jõudsid tema hulgilattu läbi tema enese vajaduse – ta otsustas lisakilodest vabaneda ennast piinamata-piiramata.
„Inimesele peab jääma vabadus – ta mitte ei keela endale kõike, vaid pistab suhu õigeid asju. Need õiged asjad on vabad,“ õpetab omal nahal kogenu. „Gluteenivaba, nisuvaba, munavaba, laktoosivaba, pärmivaba….. ja veel mille kõige vaba. Selline loetelu tähendab, et toit on aina meie poolt ning mitte mingil moel meie keha vastu. Ent kui seda kõige-vabadust pakendilt lugeda, siis tekib küsimus: mis selles tootes siis üldse on? Kui kõik tava-tore on välja jäetud, siis see ei kõlba ju enam väga süüa ka või? Kõlbab küll!“
21.sajandi orgraanikud on suutnud oma toodetest välja jätta kõik keha-kurnavad ja allergiat põhjustavad komponendi korraga. Kogu sari ei sisalda gluteeni, nisu, piimavalku, muna, pärmi, loomseid rasvu ning ongi 100% taimetoit. Muidu kipub ikka olema nii, et kui nisu on väljas, siis on muna sees ja vastupidi.
Kogu keha hellitava toidu sari sobib kõigile, kes peavad lugu oma tervisest – ei peagi allergik olema. Nisu asemel on kasutatud maisi, riisi, tatart, hirssi, amaranti ja kinoad ning köögivilju. Ükski neist taimedest ei kurna organismi, neid on kergem seedida ja need on maitsvad.
Need maiuse-mõõtu toidukorrad sobivad hästi nii siis, kui tehakse trenni, et saleneda ja-või lihast kasvatada. Mitmeviljahommikusöök kinoaga on maitsev ja väga valgurikas ja hommikusöögihelbed on valmistatud 73% täistera krõbuskitest, lisatud kiudaineterikast psülliumi. Sobivad seega hästi rasvapõletuseks. Iga treener soovitab ju esmajärjekorras saleneja menüüst just jahutooted välja jätta. Makaronid ja saiad tuleb unustada, kuid tatraspiraalid ja mitmeviljamakaronid kinoaga on kindlasti lubatud ja soovitatavad.
Koogi- ja muffinisegudesse on võimalik soovi korral lisada ise muna, kuid Ingridi pakutav munaasendaja pakk on võrdne 60 munaga: 1 kuhjaga teelusikatäis pulbrit = 1 muna. Tõeliselt mugav – ja sama maistev kui kanamunaga: „Selline munaasendaja pakk võiks küll kasvõi igaks juhuks köögikapis olla, et pühapäevased pannkoogid tegemata ei jääks, kui ilm ei luba poodi või õrrekanad pole piisavalt õnnelikud. Leiva ja saia asemel on vahelduseks väga head näkileivad – mu enese köögis on vaieldamatud hitid tatranäkileivad ja mitmevilja näkilievad kinoaga.
Kui tahan head taimset kotletti, siis Falafeli-seguga saan ära petta isegi oma lihasõbrast abikaasa Igori.  Uskumatu küll, kuid hernejahust tehtud segu on väga sarnane tavalise lihakotletiga. Gluteenivabade jahude puhul olen avastanud, et vastupidiselt eelarvamusele on kõik jahud vägagi hästi töödeldavad. Saiajahusid saab taignana sedasi rullida, et nad ei kleepu rulli külge. Ning mitte miski tasapisi tappev ei kleepu veresoonte siseseinte külge. Kahjulikest ja keha kurnavatest toiduainetest VABA ei võrdu kindlasti terminiga MAITSETA. Vastupidi! Vabadus on Tervis, hea tuju ja tänulik keha.

Suitsetamist maha jättes kogesin, et ka selle suursaavutuse märksõna on vabadus. Kuni inimene pole selleks valmis, käib hirmus enese sundimine – igal hetkel mõtled tegusate mõtete asemel: ma ei suitseta. Ühel hetkel oled valmis. Mis ei tähenda, et paha ei oleks – mul oli ahelsuitsetamist lõpetades ikka kohe nii paha, et vajasin arstiabi. Aga see eneseületus oli end kuhjaga väärt. Igas mõttes.

Kogu senine elutee on mulle õpetanud õige hetke valmis küpsemise tähtsust. Akadeemilisest haridusest olulisem on minu teel olnud iseenese ja ühiskonna tunnetamine – niimoodi ma ju Laulasmaa külaturu, tervisliku 21.sajandi toidu ja vennapojale töökoha loomiseni jõudsingi.

Kui me ootame ära, millal asjad paika loksuvad, väldime hulga hingevalu ja musti pilvi ilusa Eestimaa kohal. Oleksin ma oma tänase hulgifirma loomise aluseks võtnud solvumise reetliku sõbratari peale, poleks mu trotsi-ettevõtlus olnud pooltki seda, mis Vahuri-keskne ning tervise ja kehakaaluga hädas saatusekaaslastele suunatud.  Ju tänu sellele õigele alusele sirutas ka sõbratar lepituskäe, mille vastu võtmine peab minus eneses jällegi küpsema.

Sama on paarisuhetega. Selge, et võõrsil ehitajana töötav armastatu tahaks koju tulla puhkama ja mängima, mitte ehitama. Jah, kodus on siit-sealt ehitus pooleli, pühade puhul lõõgastuv mees tekitab minus jamad meeleolud. Aga kui ma ei kiunu, vaid ootan ära, tuleb ta täiesti omal algatusel ühel hetkel lillede ja lauakoormaga. Kontrollitud! Kui me tunnetame tasaselt ja ootame ära, siis saab kõik tehtud ja maailm toimub.“

Pilvi Blankin Jones: edenguline vaim otsib tulevikku

Kati Saara Vatmann

Gobeläänikunstnik ja Tallinna kunstikooli vanemõpetaja Pilvi Blankin Jones (59) mõtleb globaalselt ja üliüldistavalt, ent tänu sellele, et ta pole unustanud ka tähtsaimat, kes igaühele meist sündides kaasa antakse – iseennast! – abiellus ta hiljuti ning teeb nüüd abikaasa James Jonesiga siinsamas Eestimaal koostööd. Seattle’ist pärit biotehnoloog James valmistab Pilvile ette materjale, millega naine vene noori harib ja õpetab. Integreerumiseks avali noorte grupid on ülimalt suured ning üksinda naine ei jõuaks. Nad õpetavad noori vastupidiselt riiklikule ründavale poliitikale, mis kipub venelased hirmutatud jänestena nurka suruma. Sõbralikkus ruulib. Koos kaasaga  on kunstnikuproua tõdemusele jõudnud, et mineviku külge klammerdumine ei lase tulevikul tulla. See kehtib nii inimeste kui ühiskonna kohta.

„Kuni me aina kiitleme, kuidas võitlesime ja kannatasime, lagunesime ja märterlesime – seni tellime endale tulevikuks täpselt samasuguse mudeli. Mulle meeldib sõna „edenguline“. Edengulisus eeldab praeguste ammendunud struktuuride ärasaatmist. Need on nii korrumpeerunud ja inimvaenulikud, et mõnda asutusse asu ajama minnes ei pese ma ennast enne kolm päeva – et pärast väga hoolega pesta,“ naerab Pilvi, kellel on kaks tütart.

„Tänu äsjasele dokumentide vahetamisele sain aimu, mida tähendab pankade ja bürokraatia maffia. Pangad, kes teevad avalikult kõige nõrgemate aitamise kampaaniaid, lõikavad tegelikult häbematut valelikku kasu just kõige nõrgemate pealt. Hoitakse teadlikult vananenud tarkvara, mistõttu kliendid on sunnitud hulga tehingute jaoks internetipanka või telleri teenust kasutama. Iga protseduur aina maksab, pangad saavad nahhaalselt kasumit ega investeeri tegelikult haavatavaimate valutuks teenindamiseks.

Ja Tallinn pole üldse enam Eesti pealinn. Tegelikud tulevikulised jõujooned on Pärnus. Koostades raamatut Keila-Joa multikultuursest vaimsusparadiisist „Kadunud maailm“ veendusin samuti, et kõikjal mujal on rohkem eeldusi rajada praeguse untsus Eesti Vabariigi järel Viru-Liivi Vabariigi süda. Samuti ei toimi praegused maakonnad – energeetiliselt on Eesti timmitud kihelkondi pidi.

Tallinnas on nii kitsas, et siin tunnen ma, et mitte ühelegi inimesele ega autole pole enam ruumi. Sirutun ülespoole, vahetan dimensiooni… Aga siit dualistlikust maailmast ära minna ka ei saa. Minu õpilased on siin. Enamus muide hilisteismelised vene noored, kellega meil pole vähimatki keelebarjääri. Samal ajal, kui vanema põlvkonna inimesi on püütud poliitiliselt ja populistlikult jõuga integreerida, on noored seda nagunii tegemas – jah, ka minu ja Jamesi abiga. Nende maalid siin Kevade tänava kunstikoolis on kaugelt kuninglikumad kui juhuslikud ja hooajalised rahu ja rahvaste sõpruse etendused.“

Pilvi ise on Rakvere õpetajate Blankinite tütar, kelle vanemad rajasid koos teiste õpetajatega Torma Lullikatku õpetajate asumi nimega Hariduse tänav. Ta meenutab, kuidas haritlased ehitasid oma kätega kõik – nii majad ja mööbli kui lastele mänguasjad – ning lapsed õppisid nende eeskuju järgi tõelist fantaasiarikast elu. Pilvil seisab tänastel personaalnäitustel, mida on olnud üle veerandsaja, uhkusega tänaste pannoode kõrval 14aastasena ema kõrval kootud gobelään takjanutiga, mis alustas Pilvi loomingu rahvusvahelist rännakut – tänaseks on Pilvi tööd rännanud mitmekümnel maal, lisaks Betti Alveri muuseumile, Tartu Ülikooli raamatukogule ja Justiitsministeeriumi saab neid alaliselt näha Kasahstanis, Pariisisi, Jaapanis…

Pulmareisil käis Pilvi Egiptuses – seal akusid laadides tunnetas ta taas, et kultuuri tegelik häll on seal, me oleme pärit sealt, mitte valedele püsti pandud religioonist. Indigolastele ei saa valetada – seepärast pidas kunstnik augustis ka Tormas kirgliku ettekande dualistliku religiooni lõpust.

„Iga eluline käsitöine oskus annab loomise ja elamise julgust ning aluse kõigile erialadele. Kui tänased lapsed natukenegi näeksid, kuidas nende vanemad töötavad… Aga vanemad teevad seda varjatult, ostavad end rahaga oma lastest vabaks. Mis on võib-olla isegi hea – rikutud vanemad ei saa vargsi raha orjates oma lapsi ära rikkuda,“ arutleb Pilvi.

Ta ise imetleb sügavalt oma 89aastast väga heas vormis ema ning ütleb, et tänu Meistrite kodust pärinemisele algas ta enese tõeline avanemine pärast Kunstiakadeemiat. Otseühendus Allikaga oli naisel juba lapsena. Tänu sellele ühendusele pole tal oma gobelääne luues kunagi kavandit, ülikeerukad pinnad saabuvad otse taevast – koos tehniliste nippidega, mida nende teostamiseks vaja on. „Eestist Viru-Liivi riigi loomine on see tehniline nipp, mis on antud mulle Allikast. Enamasti kanaldan luues, kui käsi, aju ja suur vaim on omavahel ühendatud. Kui sain 45, muutus otseühendus kõiksusega nii jõuliseks, et minu ateljees hakati ravil käima. Gobeläänide kudumine minu juures hakkas inimesi tervendama nii, et lisaks füüsilisele paranemisele hakkasid nad laule kirjutama ja luuletama.“

Samas suruvad ühiskondlikud struktuurud just ärganud hingi kõige jõulisemalt maha. Pilvi sõnul pole meie õnnetud poliitikud suutelised ühe lambukesegi eest hoolitsema – kui ei tule toime tõsiasjaga, et riigis heidab igal õhtul 63 tuhat last tühja kõhuga magama, pannakse teise ametisse – ikka jälle ministrina…

Kitsede sisse minemine

Pilvi ütleb, et millega iganes inimene tegeleb, ta peab kogu hingega sellesse sisse minema. Kui ta kudus kitsedega gobelääni, mis asub nüüd Pariisis, tõi tema vend talle koju kõigepealt ühe vana – ja siis veel kaks noort kitse. Kuni kunstnik oma pannood põimis, tegid kolm kitse majapidamises tuhat sigadust, et kunstnik saaks olla kitsede hingeelus sees.

„Minu huvi on ka selles mõttes mõistetav, et olen astroloogiliselt kitse ja hobuse aastate vahel sündinud. Üle kõige meeldivad mulle samas hoopis sead – võrratud loomad. Ent kõigi olendite sisse minek on selles mõttes õpetlik, et siis saame aru, mida meisse endasse surutakse, nii et me pole enam meie. Seda nii vaimses kui füüsilises mõttes,“ arutleb Pilvi, kellel on ääretult suur missioonitunne tulevikulise hariduse loomisel. „Edengulisest haridusest – haritusest – saame rääkida siis, kui õpiprotsess on ühenduses sisemise äratundmisega kõrgemast mentaalsusest ja hingestatusest. Inimese vaimu seob inimese füüsilise kehaga käbinääre. See on meeleorgan, mis on fluorisisaldusega hambapasta kasutamisest ära kuivatatud. Meeleparanduse asemel on võetud ette massiline meele hävitamine.“

Pilvi kirjeldab koolis nähtut ja kunstnikuna tunnetatut: „On kasvamas uus põlvkond noori inimesi, kelle vaimsed võimed ja loomulikud teadmised on õpetajate omast võrreldamatult kõrgemad. Nende käbinääre on seni veel kahjustamata. Kuid hammaste pesemine fluoriga, elektroonika kiirgus, tänapäevased riided, olmetehnika, kosmeetika, autod, elamud ning ümbritsev maailm on neid hävitav.

Siiski on ohtlikum hävitamine see, mida teevad madalamal tasandil õpetajad. Taovad tibu munasse tagasi. Ime tahab kooruda – ja lüüakse koorde tagasi.

Edengus olevat noort inimest püütakse panna võimu vääralt kasutades regressi relssidele. Koolidesse on näiteks korduvalt üritatud sisse seada niinimetatud usuõpetus. Paraku on minevikus religioon olnud paradoksaalselt vägivaldne ja pealiskaudne. Tulevikku sellele ehitada ei saa. Probleeme ei ole võimalik lahendada samal tasemel, mis need probleemid tekitas. Ajaloos toimunud sündmuste baasil ei ole võimalik sünteesida progressiivset tulemit! On aeg võtta uus info tulevikust.

Kui sellega saan hakkama mina ja teised Allikaga ühendujad, on see jõukohane kõigile inimestele ja ühiskonnale.

Olemasolevad võimu-vaimustruktuurid on oma rumaluse lõksus. Uus edeng asub väljapool tänast harjumuslikku maailmatunnetust. Sinna ei teata liikuda, sest peale nn. ametliku prohvetluse on kõik muud tulevikunägemused keelustatud ning agaralt peetakse jätkuvat nõiajahti teisitimõtlejate suhtes,“ teab Pilvi, kes ka ise on seda nõiajahti omal nahal kogenud ning leiab, et ei saa ometi piirduta ainult inimese suunamisele palgatööle, kus inimene vahetab orjana oma aja raha vastu.

Uue kooli poole

Pilvi meenutab, et meie kestmajäämist ei ole võimalik mõõta rahas. Tema meelest tuleb asutada kõrgema rahvusvahelise õppeasutusena Eesti Rahvuskultuuri Seminar – ja nimelt Pärnus, kus vaim ja võim on vabam kui mujal Eestis.

Õpetajate valik igasse kooli, aga eriti ülikooli peaks Pilvi meelest lähtuma isiksuse sünnipäeva päikesepäevade arvust! Kui riigi vaimsed juhid on päikesepäevade kõrgeima arvuga, siis ollakse vaimselt võimelised juhtima nii riiki kui inimesi – ilma oma isiklikku kasusaamist silmas pidamata. „Vaimne tase on inimesele antud tema sünnihetkel, mille määrab tema eelmine elu, vähemalt sama olulise tähtsusega on oma eluülesande teadasaamine.

Kui selles elus ei täideta etteantud eluülesannet, saadakse järgmiseks eluks tänastele tegudele vääriline sünniaeg,“ kirjeldab kaunis ja karismaatiline Pilvi gobelääne kududes teada saadud kosmilisi seadusi sama mängleva ja naiseliku kergusega nagu lõnga värvimise või kanga kudumise saladusi. „Lugege aarialaste iidseid saladusi,mida meie esivanemad teadsid, aga mida tänapäeval püütakse eirata. Saladused kogu universumist, tema jõududest, ehitusest, olemusest on meie sees varjatuna olemas. Nad on varjatud ja kasutamatud just sellepärast, et inimeste vaimne tase ja vibratsiooni sagedsue tase jääb madalaks, kui inimese käbinääre on kahjustatud teadliku mürgitamise tõttu. Käbinääre ühendab vasakut ja paremat ajupoolkera. Õieti peaks ühendama, kui ta oleks korras.“

Pilvi olemus püsib naerukil ka süngetest asjadest kõneldes, mis tema sõnul radikaalset sekkumist vajavad. Kunstiõpetaja ja loojana teeb ta ise seda iga päev. Et ei oleks nii, et inimene ei mõtle enam, vaid täidab etteantud korraldusi, mis ei edenda, tema eluiga on madalaks viidud kunstlikult, et inimene ise oma tegevuse tõttu ise ennast hävitab.

Mida teha?

Šveitsi näitel piisab kunstniku arvates oluliselt väiksemast parlamendist ja valitsusest kui Eesti praegune – igast kihelkonnast üks naine ja üks mees riigikogus on täiesti piisav, et iga kihelkonna vaimsus pealinna toodaks ja riiki valedest vabalt juhitaks.

Lisaks sellele, et Šveits piirdub elusate ja ilusate riigijuhtide hulgaga üks-kaks iga kantoni kohta, ei ole presidenti, see on väikesele rahvale liiga kallis – aga meile…Pilvit üllatab, et Eesti ei õpi ei Šveitsist ega Islandist, mis oleksid meile suurepärased eeskujud. Ja kinnitab, et poliitika pole ei keeruline ega maskuliinne arutlusteema – hoopis nii oluline looming on, et sellest oleneb meie kõigi hingerahu ja ikka see tema lemmiksõna, edeng.

„Edengulistes riikides kannab iga paari aasta järel vahetudes üks minister presidendi volitusi. Mitte kunagi ei ole minister kahte valitususe aega järjest positsioonil,“ kirjeldab Pilvi. „Teate, mis Islandil toimub? Seal on ametis avesta järgi kõrgeimate päikesepäeavde arvuga vaimsed juhid. Sellised vaimsed juhid on ka Eesti riigis olemas! Seega on vägagi võimalik viia meilgi muutused teisele tasandile. Armastame väita, et oleme väljavalitud maa ja rahvas – aga meie praeguses riigis ei ole oma eesti rahvuskultuurile toetuvat haridust. Ainus arvestatav kool on waldorfpedagoogikal põhinev.

See aeg on möödas, kus diplomid ja litsentsid kinnitavad pedagoogi pädevust – varem välja antud dokumendid ei näita teadmisi, nende aeg on ümber. Tänased akadeemikud on 3D tasemel – ent teatavasti on… sisalikul sama dimensioon. Madala vibratsiooniga õpetajatest ongi tingitud tänane koolivägivald – kõrgema dimensiooni õpilased ei kannata seda välja.“

Pilvi teab oma kogemustest, et kui õpilased on muutumises, siis nad on edengus. Kurjaks läheb laps, kellel on igav ja keda püütakse madala vibrastiooni sagedusega võimukalt ohjata.

Võim ja vaim

Madal vaim muutub kõrgema üle vägivaldselt võimukaks. Globaalselt. Riikides. Peredes. Kõikjal. Kui seda ei teadvustata, ollakse nagu Alice Imedemaal, kes on viimased 2013 astat loksunud suvalises suunas.

„Me oleme hajameelselt ja automaatselt valesid uskunud. Arvate, et Piiblis kirjeldatavad sündmused toimusid tõesti Iisraelis? Kosher-rahvas – ja sead külatänavatel? Ilma puiduta piirkonnas kolm karistusalust puidust riste tassimas ja nendel rippumas? Kõrbes on puit plaatinast kallim. Need sündmused toimusid Normandias!“ on kunstnik Pilvi nii faktidele, maalidele kui sisetundele toetudes veendunud. „Tegelik asukoht Prantsuse territooriumil kanditi ristikäikude  käigus osavalt Iisraeli territooriumile. Iisreali riiki polnud siis veel! Ja vaadake ometi, mis toimub Palestiinaga täna.

Eesti riigiga on samamoodi, nagu tänases Palestiinas, mida jupp jupi haaval laiali kantakse ja pärast imestatakse, kuhu ta jäi… Jordaanias muidugi on selles mõttes värvikamad ja äärmuslikumad sündmused, et nemad ei võta maailma pankadelt laenu, vaid notitakse maha. Selle eest, et nemad ei nõustu olema pankade orjuses.“

Kunstnik loetleb lootusrikkalt, millised hindamatuks muutunud väärtused on Eestis veel alles – mujal enam mitte – viljakandev maa, puhas õhk, värske vesi. Ta hoiatab, et me ei tohi lubada rumalatel juhtidel hakata nüüd fosforiiti kaevandama, seda risti läbi Eestimaa rabade raiutud raudteed pidi vedada, nii et seni puhas põhjavesi pritsib kahte lehte, saastatus paiskub pilvedeni ning mürgid lainetavad kõikjal.

„Inimene on reptiili orjuses. Inimese selgroog on tema maatriks. Kuhu on paigaldatud reptiil, sisalik, kes reageerib televiisori ja raadio võnke sagedusele. Reptiil toitub naftatoodetest valmistatud tablettidest ja vitamiinidest. Mürgitab ennast võimu sunnil vabatahtlikult, sest vaim magab. Inimene vahetab oma aja raha vastu – töötab iga päev 8 tundi, igal nädalal 40 tundi ja seega eluaea jooksul ta töötab 40 aastat – orjana, mitte loojana. Ta vahetab oma aja selleks raha vastu, et toita reptiili regulaarselt toitainetega, mida tema enese organism otseselt elutegevuseks ei vaja. Reptiil reageerib vastavalt, tahan või ei taha, eitus-jaatus. Inimene aga eitab iseendale, et ta on ürgsisalikuga samal tasemel – ainult rumalam. Tükkis oma rosinasuuruseks moodustiseks kuivanud käbinäärmega,“ kirjeldab Hariduse tänava kasvandik Pilvi üht tõetasandit, mis osadele inimestest tundub muinasjutuna, teistele on saanud ainumõeldavaks ilmanägemiseks. „Eemaldagem reptiil oma maatriksist. Inimesele on antud tema sünni hetkel temale vajaminevad teadmised. Inimene täidab eluülesandeid. Talle ei saa õpetada hirmutavaid teadmisi ega hinnata seda kas õigeks või valeks.

Kui inimene sünnib siia ilma, siis on see sündmus. Kui inimene saab teada oma eluülesande, siis on see veel suurem sündmus! Kaasaja iniemse eluülesanne on avastada oma enese võimed, neid kasutada – laskmata endale valetada. Kõik on võimalik!“

Pilvi Blankin Jones: edenguline vaim otsib tulevikku

Kati Saara Vatmann

Gobeläänikunstnik ja Tallinna kunstikooli vanemõpetaja Pilvi Blankin Jones (59) mõtleb globaalselt ja üliüldistavalt, ent tänu sellele, et ta pole unustanud ka tähtsaimat, kes igaühele meist sündides kaasa antakse – iseennast! – abiellus ta hiljuti ning teeb nüüd abikaasa James Jonesiga siinsamas Eestimaal koostööd. Seattle’ist pärit biotehnoloog James valmistab Pilvile ette materjale, millega naine vene noori harib ja õpetab. Integreerumiseks avali noorte grupid on ülimalt suured ning üksinda naine ei jõuaks. Nad õpetavad noori vastupidiselt riiklikule ründavale poliitikale, mis kipub venelased hirmutatud jänestena nurka suruma. Sõbralikkus ruulib. Koos kaasaga  on kunstnikuproua tõdemusele jõudnud, et mineviku külge klammerdumine ei lase tulevikul tulla. See kehtib nii inimeste kui ühiskonna kohta.

„Kuni me aina kiitleme, kuidas võitlesime ja kannatasime, lagunesime ja märterlesime – seni tellime endale tulevikuks täpselt samasuguse mudeli. Mulle meeldib sõna „edenguline“. Edengulisus eeldab praeguste ammendunud struktuuride ärasaatmist. Need on nii korrumpeerunud ja inimvaenulikud, et mõnda asutusse asu ajama minnes ei pese ma ennast enne kolm päeva – et pärast väga hoolega pesta,“ naerab Pilvi, kellel on kaks tütart.

„Tänu äsjasele dokumentide vahetamisele sain aimu, mida tähendab pankade ja bürokraatia maffia. Pangad, kes teevad avalikult kõige nõrgemate aitamise kampaaniaid, lõikavad tegelikult häbematut valelikku kasu just kõige nõrgemate pealt. Hoitakse teadlikult vananenud tarkvara, mistõttu kliendid on sunnitud hulga tehingute jaoks internetipanka või telleri teenust kasutama. Iga protseduur aina maksab, pangad saavad nahhaalselt kasumit ega investeeri tegelikult haavatavaimate valutuks teenindamiseks.

Ja Tallinn pole üldse enam Eesti pealinn. Tegelikud tulevikulised jõujooned on Pärnus. Koostades raamatut Keila-Joa multikultuursest vaimsusparadiisist „Kadunud maailm“ veendusin samuti, et kõikjal mujal on rohkem eeldusi rajada praeguse untsus Eesti Vabariigi järel Viru-Liivi Vabariigi süda. Samuti ei toimi praegused maakonnad – energeetiliselt on Eesti timmitud kihelkondi pidi.

Tallinnas on nii kitsas, et siin tunnen ma, et mitte ühelegi inimesele ega autole pole enam ruumi. Sirutun ülespoole, vahetan dimensiooni… Aga siit dualistlikust maailmast ära minna ka ei saa. Minu õpilased on siin. Enamus muide hilisteismelised vene noored, kellega meil pole vähimatki keelebarjääri. Samal ajal, kui vanema põlvkonna inimesi on püütud poliitiliselt ja populistlikult jõuga integreerida, on noored seda nagunii tegemas – jah, ka minu ja Jamesi abiga. Nende maalid siin Kevade tänava kunstikoolis on kaugelt kuninglikumad kui juhuslikud ja hooajalised rahu ja rahvaste sõpruse etendused.“

Pilvi ise on Rakvere õpetajate Blankinite tütar, kelle vanemad rajasid koos teiste õpetajatega Torma Lullikatku õpetajate asumi nimega Hariduse tänav. Ta meenutab, kuidas haritlased ehitasid oma kätega kõik – nii majad ja mööbli kui lastele mänguasjad – ning lapsed õppisid nende eeskuju järgi tõelist fantaasiarikast elu. Pilvil seisab tänastel personaalnäitustel, mida on olnud üle veerandsaja, uhkusega tänaste pannoode kõrval 14aastasena ema kõrval kootud gobelään takjanutiga, mis alustas Pilvi loomingu rahvusvahelist rännakut – tänaseks on Pilvi tööd rännanud mitmekümnel maal, lisaks Betti Alveri muuseumile, Tartu Ülikooli raamatukogule ja Justiitsministeeriumi saab neid alaliselt näha Kasahstanis, Pariisisi, Jaapanis…

Pulmareisil käis Pilvi Egiptuses – seal akusid laadides tunnetas ta taas, et kultuuri tegelik häll on seal, me oleme pärit sealt, mitte valedele püsti pandud religioonist. Indigolastele ei saa valetada – seepärast pidas kunstnik augustis ka Tormas kirgliku ettekande dualistliku religiooni lõpust.

„Iga eluline käsitöine oskus annab loomise ja elamise julgust ning aluse kõigile erialadele. Kui tänased lapsed natukenegi näeksid, kuidas nende vanemad töötavad… Aga vanemad teevad seda varjatult, ostavad end rahaga oma lastest vabaks. Mis on võib-olla isegi hea – rikutud vanemad ei saa vargsi raha orjates oma lapsi ära rikkuda,“ arutleb Pilvi.

Ta ise imetleb sügavalt oma 89aastast väga heas vormis ema ning ütleb, et tänu Meistrite kodust pärinemisele algas ta enese tõeline avanemine pärast Kunstiakadeemiat. Otseühendus Allikaga oli naisel juba lapsena. Tänu sellele ühendusele pole tal oma gobelääne luues kunagi kavandit, ülikeerukad pinnad saabuvad otse taevast – koos tehniliste nippidega, mida nende teostamiseks vaja on. „Eestist Viru-Liivi riigi loomine on see tehniline nipp, mis on antud mulle Allikast. Enamasti kanaldan luues, kui käsi, aju ja suur vaim on omavahel ühendatud. Kui sain 45, muutus otseühendus kõiksusega nii jõuliseks, et minu ateljees hakati ravil käima. Gobeläänide kudumine minu juures hakkas inimesi tervendama nii, et lisaks füüsilisele paranemisele hakkasid nad laule kirjutama ja luuletama.“

Samas suruvad ühiskondlikud struktuurud just ärganud hingi kõige jõulisemalt maha. Pilvi sõnul pole meie õnnetud poliitikud suutelised ühe lambukesegi eest hoolitsema – kui ei tule toime tõsiasjaga, et riigis heidab igal õhtul 63 tuhat last tühja kõhuga magama, pannakse teise ametisse – ikka jälle ministrina…

Kitsede sisse minemine

Pilvi ütleb, et millega iganes inimene tegeleb, ta peab kogu hingega sellesse sisse minema. Kui ta kudus kitsedega gobelääni, mis asub nüüd Pariisis, tõi tema vend talle koju kõigepealt ühe vana – ja siis veel kaks noort kitse. Kuni kunstnik oma pannood põimis, tegid kolm kitse majapidamises tuhat sigadust, et kunstnik saaks olla kitsede hingeelus sees.

„Minu huvi on ka selles mõttes mõistetav, et olen astroloogiliselt kitse ja hobuse aastate vahel sündinud. Üle kõige meeldivad mulle samas hoopis sead – võrratud loomad. Ent kõigi olendite sisse minek on selles mõttes õpetlik, et siis saame aru, mida meisse endasse surutakse, nii et me pole enam meie. Seda nii vaimses kui füüsilises mõttes,“ arutleb Pilvi, kellel on ääretult suur missioonitunne tulevikulise hariduse loomisel. „Edengulisest haridusest – haritusest – saame rääkida siis, kui õpiprotsess on ühenduses sisemise äratundmisega kõrgemast mentaalsusest ja hingestatusest. Inimese vaimu seob inimese füüsilise kehaga käbinääre. See on meeleorgan, mis on fluorisisaldusega hambapasta kasutamisest ära kuivatatud. Meeleparanduse asemel on võetud ette massiline meele hävitamine.“

Pilvi kirjeldab koolis nähtut ja kunstnikuna tunnetatut: „On kasvamas uus põlvkond noori inimesi, kelle vaimsed võimed ja loomulikud teadmised on õpetajate omast võrreldamatult kõrgemad. Nende käbinääre on seni veel kahjustamata. Kuid hammaste pesemine fluoriga, elektroonika kiirgus, tänapäevased riided, olmetehnika, kosmeetika, autod, elamud ning ümbritsev maailm on neid hävitav.

Siiski on ohtlikum hävitamine see, mida teevad madalamal tasandil õpetajad. Taovad tibu munasse tagasi. Ime tahab kooruda – ja lüüakse koorde tagasi.

Edengus olevat noort inimest püütakse panna võimu vääralt kasutades regressi relssidele. Koolidesse on näiteks korduvalt üritatud sisse seada niinimetatud usuõpetus. Paraku on minevikus religioon olnud paradoksaalselt vägivaldne ja pealiskaudne. Tulevikku sellele ehitada ei saa. Probleeme ei ole võimalik lahendada samal tasemel, mis need probleemid tekitas. Ajaloos toimunud sündmuste baasil ei ole võimalik sünteesida progressiivset tulemit! On aeg võtta uus info tulevikust.

Kui sellega saan hakkama mina ja teised Allikaga ühendujad, on see jõukohane kõigile inimestele ja ühiskonnale.

Olemasolevad võimu-vaimustruktuurid on oma rumaluse lõksus. Uus edeng asub väljapool tänast harjumuslikku maailmatunnetust. Sinna ei teata liikuda, sest peale nn. ametliku prohvetluse on kõik muud tulevikunägemused keelustatud ning agaralt peetakse jätkuvat nõiajahti teisitimõtlejate suhtes,“ teab Pilvi, kes ka ise on seda nõiajahti omal nahal kogenud ning leiab, et ei saa ometi piirduta ainult inimese suunamisele palgatööle, kus inimene vahetab orjana oma aja raha vastu.

Uue kooli poole

Pilvi meenutab, et meie kestmajäämist ei ole võimalik mõõta rahas. Tema meelest tuleb asutada kõrgema rahvusvahelise õppeasutusena Eesti Rahvuskultuuri Seminar – ja nimelt Pärnus, kus vaim ja võim on vabam kui mujal Eestis.

Õpetajate valik igasse kooli, aga eriti ülikooli peaks Pilvi meelest lähtuma isiksuse sünnipäeva päikesepäevade arvust! Kui riigi vaimsed juhid on päikesepäevade kõrgeima arvuga, siis ollakse vaimselt võimelised juhtima nii riiki kui inimesi – ilma oma isiklikku kasusaamist silmas pidamata. „Vaimne tase on inimesele antud tema sünnihetkel, mille määrab tema eelmine elu, vähemalt sama olulise tähtsusega on oma eluülesande teadasaamine.

Kui selles elus ei täideta etteantud eluülesannet, saadakse järgmiseks eluks tänastele tegudele vääriline sünniaeg,“ kirjeldab kaunis ja karismaatiline Pilvi gobelääne kududes teada saadud kosmilisi seadusi sama mängleva ja naiseliku kergusega nagu lõnga värvimise või kanga kudumise saladusi. „Lugege aarialaste iidseid saladusi,mida meie esivanemad teadsid, aga mida tänapäeval püütakse eirata. Saladused kogu universumist, tema jõududest, ehitusest, olemusest on meie sees varjatuna olemas. Nad on varjatud ja kasutamatud just sellepärast, et inimeste vaimne tase ja vibratsiooni sagedsue tase jääb madalaks, kui inimese käbinääre on kahjustatud teadliku mürgitamise tõttu. Käbinääre ühendab vasakut ja paremat ajupoolkera. Õieti peaks ühendama, kui ta oleks korras.“

Pilvi olemus püsib naerukil ka süngetest asjadest kõneldes, mis tema sõnul radikaalset sekkumist vajavad. Kunstiõpetaja ja loojana teeb ta ise seda iga päev. Et ei oleks nii, et inimene ei mõtle enam, vaid täidab etteantud korraldusi, mis ei edenda, tema eluiga on madalaks viidud kunstlikult, et inimene ise oma tegevuse tõttu ise ennast hävitab.

Mida teha?

Šveitsi näitel piisab kunstniku arvates oluliselt väiksemast parlamendist ja valitsusest kui Eesti praegune – igast kihelkonnast üks naine ja üks mees riigikogus on täiesti piisav, et iga kihelkonna vaimsus pealinna toodaks ja riiki valedest vabalt juhitaks.

Lisaks sellele, et Šveits piirdub elusate ja ilusate riigijuhtide hulgaga üks-kaks iga kantoni kohta, ei ole presidenti, see on väikesele rahvale liiga kallis – aga meile…Pilvit üllatab, et Eesti ei õpi ei Šveitsist ega Islandist, mis oleksid meile suurepärased eeskujud. Ja kinnitab, et poliitika pole ei keeruline ega maskuliinne arutlusteema – hoopis nii oluline looming on, et sellest oleneb meie kõigi hingerahu ja ikka see tema lemmiksõna, edeng.

„Edengulistes riikides kannab iga paari aasta järel vahetudes üks minister presidendi volitusi. Mitte kunagi ei ole minister kahte valitususe aega järjest positsioonil,“ kirjeldab Pilvi. „Teate, mis Islandil toimub? Seal on ametis avesta järgi kõrgeimate päikesepäeavde arvuga vaimsed juhid. Sellised vaimsed juhid on ka Eesti riigis olemas! Seega on vägagi võimalik viia meilgi muutused teisele tasandile. Armastame väita, et oleme väljavalitud maa ja rahvas – aga meie praeguses riigis ei ole oma eesti rahvuskultuurile toetuvat haridust. Ainus arvestatav kool on waldorfpedagoogikal põhinev.

See aeg on möödas, kus diplomid ja litsentsid kinnitavad pedagoogi pädevust – varem välja antud dokumendid ei näita teadmisi, nende aeg on ümber. Tänased akadeemikud on 3D tasemel – ent teatavasti on… sisalikul sama dimensioon. Madala vibratsiooniga õpetajatest ongi tingitud tänane koolivägivald – kõrgema dimensiooni õpilased ei kannata seda välja.“

Pilvi teab oma kogemustest, et kui õpilased on muutumises, siis nad on edengus. Kurjaks läheb laps, kellel on igav ja keda püütakse madala vibrastiooni sagedusega võimukalt ohjata.

Võim ja vaim

Madal vaim muutub kõrgema üle vägivaldselt võimukaks. Globaalselt. Riikides. Peredes. Kõikjal. Kui seda ei teadvustata, ollakse nagu Alice Imedemaal, kes on viimased 2013 astat loksunud suvalises suunas.

„Me oleme hajameelselt ja automaatselt valesid uskunud. Arvate, et Piiblis kirjeldatavad sündmused toimusid tõesti Iisraelis? Kosher-rahvas – ja sead külatänavatel? Ilma puiduta piirkonnas kolm karistusalust puidust riste tassimas ja nendel rippumas? Kõrbes on puit plaatinast kallim. Need sündmused toimusid Normandias!“ on kunstnik Pilvi nii faktidele, maalidele kui sisetundele toetudes veendunud. „Tegelik asukoht Prantsuse territooriumil kanditi ristikäikude  käigus osavalt Iisraeli territooriumile. Iisreali riiki polnud siis veel! Ja vaadake ometi, mis toimub Palestiinaga täna.

Eesti riigiga on samamoodi, nagu tänases Palestiinas, mida jupp jupi haaval laiali kantakse ja pärast imestatakse, kuhu ta jäi… Jordaanias muidugi on selles mõttes värvikamad ja äärmuslikumad sündmused, et nemad ei võta maailma pankadelt laenu, vaid notitakse maha. Selle eest, et nemad ei nõustu olema pankade orjuses.“

Kunstnik loetleb lootusrikkalt, millised hindamatuks muutunud väärtused on Eestis veel alles – mujal enam mitte – viljakandev maa, puhas õhk, värske vesi. Ta hoiatab, et me ei tohi lubada rumalatel juhtidel hakata nüüd fosforiiti kaevandama, seda risti läbi Eestimaa rabade raiutud raudteed pidi vedada, nii et seni puhas põhjavesi pritsib kahte lehte, saastatus paiskub pilvedeni ning mürgid lainetavad kõikjal.

„Inimene on reptiili orjuses. Inimese selgroog on tema maatriks. Kuhu on paigaldatud reptiil, sisalik, kes reageerib televiisori ja raadio võnke sagedusele. Reptiil toitub naftatoodetest valmistatud tablettidest ja vitamiinidest. Mürgitab ennast võimu sunnil vabatahtlikult, sest vaim magab. Inimene vahetab oma aja raha vastu – töötab iga päev 8 tundi, igal nädalal 40 tundi ja seega eluaea jooksul ta töötab 40 aastat – orjana, mitte loojana. Ta vahetab oma aja selleks raha vastu, et toita reptiili regulaarselt toitainetega, mida tema enese organism otseselt elutegevuseks ei vaja. Reptiil reageerib vastavalt, tahan või ei taha, eitus-jaatus. Inimene aga eitab iseendale, et ta on ürgsisalikuga samal tasemel – ainult rumalam. Tükkis oma rosinasuuruseks moodustiseks kuivanud käbinäärmega,“ kirjeldab Hariduse tänava kasvandik Pilvi üht tõetasandit, mis osadele inimestest tundub muinasjutuna, teistele on saanud ainumõeldavaks ilmanägemiseks. „Eemaldagem reptiil oma maatriksist. Inimesele on antud tema sünni hetkel temale vajaminevad teadmised. Inimene täidab eluülesandeid. Talle ei saa õpetada hirmutavaid teadmisi ega hinnata seda kas õigeks või valeks.

Kui inimene sünnib siia ilma, siis on see sündmus. Kui inimene saab teada oma eluülesande, siis on see veel suurem sündmus! Kaasaja iniemse eluülesanne on avastada oma enese võimed, neid kasutada – laskmata endale valetada. Kõik on võimalik!“

Jalajälg ja tiivad

Kati Saara Vatmann

Me kõik teame, et inimeste arutu tarbimise ökoloogiline jalajälg kipub meid endid välja suretama. Ikkagi läheb saastavate kütuseliikide asemel säästvatele ja taastuvatele üleminek uskumatult vaevaliselt ilmselt seni, kuni veel mingitki fossiilset maavara leidub. Põlevkivi ja nafta sünonüüm on raha ning kuni veel mõni kild ja piisk maaret Maa põuest välja on pigistada, seni kaevureid päikesevalguse kätte uue ajastu energeetikuteks ümber õppima ei aidata. Enne on vaja läbida ka biodiislile lootmise hullus – viljapõldude asemel mürgist lainetavad ja haisvad rapsipõllud on mesilased juba peaaegu hävitanud – kas tulevad meie rahvajuhid enne mõistusele või tapavad mürgipõllud meid endidki?

Me kõik teame, et uusaegse taimetoitlase jalajälg on kordades väiksem kui neil, kelle kulinaarseks rõõmuks kasvatatakse sigu-lehmi-lambaid. Ent kemikaalidest, säilitus-värvainetest ja medikamentidest juba narkoosis tiksuvaid inimesi ei saa jõuga veganiteks keelitada. Üldise ärkamiseni tuleb vähemasti loomakasvatusest parim kinni püüda – biogaas elektriks muundada. Neile, kes on juba teadlikud ega soovi oma keha keemiatööstusele ohverdada, on õnneks avatud taluturud, biomarketid ning üks erilisim ja helgeim butiik – Tallinna Vanalinna ökopood.

Talu- ja inimenehaaval minnakse saastavalt-tarbivalt tegutsemiselt üle säästvate, jalajälge korvavate äriideede rakendamisele. Kõikjal planeedil on tekkinud energiasaarekesi – Taani riik peagi tervikuna, Poola väikelinna Kisielice laadsed lootustandvad oaasid samuti – on 100% tuule-päikese-vee-energial ning Eesti on praegu veel vaid ablaste fossiilpoliitikute taga, et elujõuliseks tulevikuriigiks saada.

Legendaarse naeruga Horre

Tallinna Vanalinna ökopoe peremees Horre Saluste nimetab Maad ainsaks planeediks kosmoses, kus kasvab šokolaad. Ta peab Toom-Rüütli tänavas juba mitmendat aastat linnakommuuni, kus tundliku ja loova spirituaalse loomuga mõttekaaslased tubahaaval Toompea elamiskulusid jagavad ning vaatega kogu linnale ja merele panoraamset tiivalööki ei unusta.

Legendaarse naeruga Horre peab spontaanset lasteteatrit, mille egiidi all on laulnud Indigo Tom Valsberg ja pärimus-olemuslugusid jutustanud Erki Kaikkonen. Tema jalajälje-tuunimise firmad on Superfoods, Stay young, Eesti vesi ning Prana organics. Kuna Horre on oma ökobutiiki tassinud koduse köögiriiuli koos kõige tervisliku ja ehtsaga, millest maiussegusid segada, tooršokolaadiga mängelda ning smuutisid tempida. Väike õdus ruum keskaegses hoones on sõpru ja kliente, jalapuhkajaid ja hingetõmbajaid alati tulvil ning kujunenud on stammkunded, kelle olemust ja probleeme teades on naerumeister koostanud sellised maailma vägiseimad-hinnalisimad kokteilid nagu Immortality.

„Tooršokolaadi tooraine on mul Dominikaanist konteineriga toodud. Konteineriga on soodsam. Täiesti puhas, käsitsi kasvatatud-korjatud kraam. Võrreldes poodides rahvast peibutava ja meeli nüristava massšokolaadiga on tooršoks kuumutamata, kunstsuhkruga mürgitamata, transrasvade ja kõikvõimaliku mendelejevi tabelita,“ kirjeldab lustakate varvaspapudega peremees. „Meie kuivainete ja naturaalmahlade, maitseainete ja muu ehtsa-puhta kraami ainus keskkonda saastav osis on pakend ja transport. Sätin oma maiustuste ja toidukraami riiulid sedasi täis, et meie juures saab võimalikult kogu vegan-söögisedeli soetada. Eelarvamus, et ökomöko on kangesti kallis, ei pea tegelikult paika – vale toitumise tagajärjel menüüsse lisanduvad medikamendid ja haiglaravi on võrreldamatult kallimad.

Ideaalis peaksid puhtad toiduained muidugi olema siinsamas kasvatatud ja toodetud- ning kogu riik tänu sellele põldude-aedadega kaetud ja asustatud. Ent täieline mürgivabadus on tänasel Maal paraku illusioon – pöörlev atmosfäär toob Eesti kohale metropolide salasudu ning industriaalriikide saast sajab vihmaga ka meie pinnasesse ja põhjavette. Ja eks samamoodi on Eesti rapsimürgid otsaga ka Dominikaanis. Seni, kuni kestab monopolide terror – olgu tegemist ravimite, mürkide, maiustuste või pankadega.“

Õbluke ja heas mõttes poisikeselik Horre on oma maailma parima vegan-vikerkaare keskel kuidagi liigutavalt vaimustunud ja lootusrikas. Nii rikkad kui ilusad, kes pidevalt poekesse ilmuvad, panevad õhu ja ideed üha liikuma.

Tartu tuule-Kaido

Härra Schmidti firma Meritreid ehitab Tartumaal Roiu tankla taga nii uhiuusi tuulikuid, millele ta tehnoloogilisi uuendusi leiutab ja modelleerib – kui ka võtab Inglismaa-Saksamaa-Taani pruugitud tuulikuid maha, toob oma tehasesse, renoveerib ning paneb teisal taas üles. Kaheaastase garantiiga. Ja mitte Eestis. Suuremad turud on Inglismaa, Iirimaa, Itaalia ja Venemaa.

Kaido on Eestile ohtrasti teadlasi-ettevõtjaid-rahvajuhte koolitanud Tartu Tamme gümnaasiumi poiss, kes on lapsest saadik tõmbunud tuule poole. Alustas purjetamist Suure Säre käe all Ropka järvel, tema Tallinna Tehnikaülikooli aegse tipp-purjetamise partner Piritalt on täna Soome koondise peatreener. Härra Schmidt andis oma viimase isikliku jahi Saadjärve sportlaste kasutusse ning ise purjetas viimati 25tonnise kahemastilisega ookeanil, vaimustudes 6meetrilistest lainetest üle klisseerimisest ning taas kogedes looduse vapustavat jõudu. Mida inimkond saab oma edenemise kasuks pöörata, kui ennast enne ära ei mürgita või õhku ei lase.

Oma äri alustanud härra Schmidt astus globaalsesse tuuleenergial põhinevasse energeetikaärisse 14 aastat tagasi. Tema tehas on ümbritsetud ja sisustatud tuulegeneraatorite tiivikute-korpusejuppide-mootoritega – ja seesuguste tehaste võrgustik võiks kogu meie väikeriiki katta. Kasvõi selleks, et külades ja asulates oleks tulevikulisi töökohti ning mikrolahenduste tuulik ei maksaks enam 40 000 eurot – mis annab küll isikliku turvatunde ja sõltumatuse, ent teenib end mitu inimpõlve tagasi.

„Olen ennast globaalsel tuuuleturul nii tuttavaks töötanud, et mul võiks olla teoreetiliselt 20 sellist tehast ja mitte 8, vaid 160 töötajat. Ent see tähendaks praktiliselt, et mind ennast peaks samuti 20 olema – tehku teised mehed siiski oma tuulikute-päikesepaneelide tehased,“ rehkendab tasakaalukas mees, kes rajas Eestis esimese  tuulepargi Sõrve sääre tippu. Täna on tema toonases tuulepargis uue tuuliku vundament, jupid värvitud ja stardiasendis, et tuulikuks saada – ent paber, mis tuuliku ühendamiseks elektrivõrguga voli annab, tolmub juba aasta kontorites.

Kilplaste vabariik?

„Kuna poliitikas on väga vähe arukust ja loogikat, on läbinähtav, miks minu tuulepargi dokumente laudade paberirägastikes kinni hoitakse,“ muigab Kaido üllatavalt rahulikult. „Konkureeriv firma, tahab teatavasti oma tuulikud vette ehitada. Ehkki see on kulukas – ja ei peaks justkui torpedeerima nende ettevõtmist, kes maismaal ehitavad – soosivad pumba juures olijad neid, keda on neile teada olevatel põhjustel kasulik soosida.

Mõistlike riikide süsteem on selline, et tuulikule või tuulepargile antakse toetus 10-12 aastaks, kui see aeg täitub, võetakse senised tuulikud maha ja püstitatakse uued, mis toimivad efektiivsemalt.

Minu üks turuniššidest ongi mahavõetud tuulikute renoveerimine ja uues kohas püsti panemine. Olen ehitanud umbes 90 tuulikut – kõikjal meie planeedil – ainult ühes kohas on samasugune seis nagu Saaremaal, kus platvorm ja vundament on ootel ning minul pole teha muud kui oodata ja öelda vaikselt kuradikurat.

See teine koht on Malediividel. Kuna seal on oskamatu ja naiivne loodusrahvas, kogemusi ja motivatsiooni veel pole, on nendele nende pusserdamine ja kobistamine andestatav. Nendel soojamaasaartel ja ookeaniparadiisides, kus tuuleenergeetikat juhivad eurooplased, toimib kõik suurepäraselt. Taandarengu teel on vaid Eesti ja Venemaa.“

Kaido oli 30 aasta eest nõukogude armees ning sai kolm aastat Venemaa mentaliteetidega tutvuda. Ta kinnitab pärast seda, kui on Kuriilidel – Kunaširi ja Šikotani saartel – korduvalt tuulikuid rajamas käinud, et   elulaad ja suhtumised on 17 kilomeetri kaugusel Jaapanist 50 aastat tagasi, mitte edasi arenenud. Kuivõrd mees on tuulikutega projekte teostanud  ka Jaapanis ja Uus-Meremaal, on kontrast eriti karm. Looduskaitsealad, kus ei tohi tuuliku ümbert turbulentsi tekitavat põõsastikkugi maha võtta, on tankiroomikutest üles küntud, tankid ja muud sõjatehnika rusud kõikjale laokile jäetud. Külad saartel, kus filmiti Robinson Crusoe filmi Vene variant ning mille hotelliakendest on petlikult maalilised vaated, näevad välja kui prügimägi ning olmepraht ja katkine kodutehnika lendab kaljuservalt lihtsalt  alla ookeani. Sellest hoolimata taibatakse Venemaal näiteks mõni kalatööstus ja saare külad 5MW tuulepargiga varustada!

„Meie raputame selle taandarenenud Venemaa poole rusikat – ega märka, kui hirmuäratavas sõltuvuses me temast oleme. Meie energeetiline julgeolek on olematu. Uhkustame oma Estlinkidega – aga vene allveelaevad, mis rannikuvetesse „eksivad“, meid valvsaks ei tee!? Pruugib ühel laeval ankruga ‘kogemata’ neist linkidest läbi sõita – ja Eesti on pime. Investeerime NLGsse vapralt 25 miljonit – ent ka selle gaasitoru sõidab väike laevukene hetkega pooleks. Narva on Venemaast 10 kilomeetri kaugusel – seal on lihtne kasvõi jalaga tulles valgus kustutada, pole tarvis isegi raketti raisata… Ka tuhaväljadele püstitatud 17   tuulikut on tegelikult illusioon – pole meil Eestis spetialiste ega kontrolli selle üle, mis  toimub. Ebaprofessionaalse ja ebaeetilise suuna jätkumisel on ka Peipsi rannikuvetesse kavandatav tuulepark üks offshore utoopia. Teoreetiliselt saaksid praegu sibulakasvatusest elatujad küll uued töökohad – aga pole kuulda olnud, et keegi oleks asunud sinna spetsialiste koolitama. Ega õpeta kampaania korras piketeerivaid kaevureidki keegi saastava energialiigi lõppemise järel säästvatega töötama. Meie suurte sõnameistrite poolest võiksid kaevurid vist aegade lõpuni ka pärast toorme peatset lõppemist sinna maa alla jäädagi?

Jah, praegu on reaalsem töötada Kuriilide  ja Kariibi suunal – ning loota, et kevadisel valitsusevahetumisel hakkavad Ruhnus püsti seisvad kaks tuulikut isegi tööle. Need on juba ennast esimese aastaga tagasi teeninud. Nüüd pole neid kaks aastat hooldatud ka mitte!“

Hämmastava rahuga lisab hr. Schmidt, et tegelikult peaks Ruhnu elekter heaperemeheliku ja mõistuspärase majandamise korral tulema hoopis päikeseenergiast – pilvitu saare kohal on seda alati saada. Ka Kaidol enesel on kodulahenduseks 10 kW jagu päikesepaneele.  See-eest on tema kodus päikesepaneelidega toodetud elekter loodusele sääst, mis võrdub piltliku ekvivalendina varsti 166 puu istutamisega – ning mille arvelt on poole aastaga tekkinud säästu võrra võimalik sõita enam kui 15150 kilomeetrit autoga.

Pärast meid…

Töösturi-leiduri-purjetajana mööda planeeti üha ringi rändav mees kinnitab, et Maa ülerahvastatus ja tööpuudus on illusioon. Ta näeb nii Kuriilidel kui Malediividel juba toimimas või ootel tulevikulisi töökohti ja tegevusi ökoloogilise jalajälje heastamisel. Töökohad vedelevad sõna otseses mõttes maas.

„Kui kasvab peale venelaste põlvkond, kes ei küsi – milleks?! – korjatakse mööda maalilisi saari vedelev metall kokku ja viiakse Hiinasse-Koreasse ümbervalamisele. Nii, nagu Malediividel juba tehakse, hakkavad araablased ka Hurghada-Sharm el Sheiki ümbruses plastikut-metalli-klaasi kokku korjama ja ümber töötama. Plastik tehakse Malediividel vahvateks vedrukesteks, mis haakuvad liivaga ning tekkivast massist ehitatakse juurde rannikualasid, kuhu turistid tuua,“ usub Kaido. „Loodusrahvad ise ei tarbi küll eriti midagi – pistad käe vette ja mehekäesuurused krevetid ujuvad pihku, nii et kõva mees võib looduseandide pealt vabalt pidada kaheksat naist, kellest igaühel on kaheksa last. Ent turism tähendab valgustust, külmikuid, konditsioneere – üks väike saar laseb praegu turistide vajadusi rahuldades taevasse 10 tuhat liitrit diislit ööpäevas…

Kuni tuleb mõni ettevõtlik eurooplane – nagu Pipi papa, suure valge pealiku laadne rootslane, kes praegu Kuredu saart haldab ja valdab. Peakorter on sel rootslasel Dubais ning kõikjal, kus ta tegutseb, on kasutusel taastuv energia.

Üks uus tegevusala saab olema tõeliste rahvajuhtide pealekasv – praeguste saastavate-laastavate poliitikute asemel. Rahvajuhid loovad loodetavasti isegi Eestis sellise ühiskonna, kuhu massiliselt lahkuvad noored tagasi tulevad ja ka Ruhnust Kurrunurruvuti saare laadse inimväärse paradiisi rajavad. Kui sellised rahvajuhid pead ei tõsta, lähevad ka uued eestlased minu jälgedes ookeanisaari arendama.“

Kodus on Kaidol päikesepaneele 10 kW jagu, Meritreidi tehasesse tahab homses elav tegijamees paigaldada 100 kW. Küsis 150 amprit juurde – selle asemel, et see töö kahe päevaga ära teha, vindub protseduur aasta aega. Hanked, vaidlused… Ta teab vastust küsimusele, miks Eestis on nii madalad palgad ja niru rahvuslik koguprodukt. Ebaefektiivsuse pärast: „Saamatu ja kontrollimatu ametnikevägi jorutab ja käkerdab ära ka ettevõtjate söakuse. Kett on ikka nii tugev kui töökindel on tema nõrgim lüli,“ teab tööstur Schmidt. „Kuni siin maal on lülid puudu või logisevad, ajan mina ja teised minusugused mujal maailmas oma rida. Teeme Tuuleliiduga selgitus- ja valgustustööd. Ei ärritu ega raiska ennast. Ja meie autod sõidavad üha uute tuulikutega Itaaliasse, Iirimaale.

Homme tulevad loodetavasti võimule rahvajuhid, noored tulevad Eestisse tagasi, avavad tehased ja tekitavad töökohad. Külad ärkavad uuele elule – kohe algusest saadik taastuvatel energiatel toimivad elujõulised külad. Ilmselt on praegune mõõn ettevalmistus selleks tõusuks.“

Tõusumeelseid maa ja mere tagant

Saaremaal Kuressaare sissesõidul asuva kaubanduskeskuse teisel korrusel asuva tervisekohviku peremees Koit Kull on olnud Eesti mastaapsemaid lambakasvatajaid. Ehkki tema tuhandepäine kari on kahtlemata kõõks-puuks-tehnikas üksjagu osoonikihti augustanud, olid Kodul juba laialdase lamburina elektrikarjustel päikesepatareid.

„Nipp – mille koos karjaga töö jätkajalegi pärandasin – seisneb täielikus avalikkuses. Pane mõni hinnaline ja innovatiivne vidin võpsikusse, virutatakse ära. Säti lagedale päikest püüdma – ja mitte keegi ei taipa tuuri panna,“ naerab edumeelsetest ideedest pakatav kohvikuperemees. „Praegu on minu kohviku üks tõmbenumber puhas maitseküllane kohv ning kohapeal küpsetatud leivad-karaskid. Erinevate seemne- ja teraküpsetiste ostjad küsivad küll mõnikord pepsilt – ega seal nisu ole, kuidas on gluteeniga… Hästi on. Halvasti on minu meelest hoopis see, et ökotsejad on õpetatud pelgama seda, mida saab mõõta. Mõõdetavate kahjulike ainete vastu omakorda on väga lihtne ravimeid ja toidulisandeid kaela määrida.“

Lamburiaegadest härra Kulliga sõbrunenud mööblimeister-ajakirjanik-hobuse-lambakasvataja Aili Kirst, kes tervisliku ja tervikliku kohviku esimestest päevadest selle stammkundeks sai, arutleb: „Eestlane võiks olla samasugune, nagu eesti tõugu hobune, keda ma aastakümneid kasvatanud olen – terve, tugev, kompaktne ja kasina tarbimisega. Saaremaalt pärit klepper on aretatud nii, et ta lausa peab terve päeva tööd tegema, mitte õgides lollusi välja mõtlema. Sama eestlasega – mõtestatud tööta läheb rasva, saab põletikud ja kahjulikud harjumused ning hakkab laamendama.

Minu võte 80aastasena täies tööjõus püsimiseks on olnud pidev töö, ehitamine, loomine ja rajamine. Minu rajatud talu juures on hiis ja läbimõeldud hoonete-talituse süsteemid, mis peaksid loodetavasti mu järglased talu jätkama kutsuma. Erinevalt minust oskavad nemad ka ratsutada – mitmekümneaastase aretajastaaži juures olen sadulas istunud… mitte ühtegi korda!“

Kui saarlased jõustavad lambaaedade elektrikarjuseid päikeseenergiaga, siis Kolga lahe ääres töötab üksnes päikeseenergial terve suur puhketalu, kus filmiti teleseriaal „Kalevipojad“. Seal peavad peremehe esivanemate Vanaposti talu ka Aare ja Krista Allik. Just sellise elu- ja töökorralduse, plaanide ja üheaegsete ponnistuste julgusega võiksid Eestit asustada kõik talud.

Kaitseliitlane-naiskodukaitsja ja noorsootöötaja Krista ütleb, et naiste ja noortega töötamine pole nende organisatsioonis mitte militaarne, vaid just looduse ja olmega sõbraks ja toime saamise koolitus. Üsna vabatahtliku ja entusiastliku loomuga – palgast pole nende pühendumiste puhul eriti põhjust rääkida, küll aga väestab tööd teadmine, et sadadele inimestele õpetatakse vajalikke väärtusi ja oskusi.

„Nojah, eks mina kui mees ikka kogu peret üleval pea,“ tunnistab Aare rahulikult. „Rajasin autoremondi luksepana Mustametsa külla oma töökoja. See on arendamisel. Kodu on täiustamisel-edendamisel. Ja kihnu maalamba kui vähenõudliku-vastupidava tõukarja laiendamine samuti plaanis. Esivanemate vaimud ja tasakaalukas naine kaitsevad neuroosi eest. Püüame lammastega majandamist ise õppida ja poegadele õpetada nii, et üle jääb ainult kisa – kõik muu läheb kasutusse.

Samas vaatame nukralt, kuidas siinkandis on paljude hektarite kaupa maad kasutamata sellepärast, et suguvõsad ja pärijad ei saa jagatud – mida kasvatatakse ja arendatakse ja kes kasu saab. Selle asemel, et kõik saaksid kasu, jäetakse maad pigem sööti või üritatakse pinnast idanaabrile müüa. Päriselt ka – muld ja muda müügiks, kui hästi läheb, tuleb sealt alt fosforiit ka välja, eks ole…“

Krista ja Aare on veendunud, et saastamine ja laastamine on kriisi põhjas. Mudamüük ja edumeelsete ideede torpedeerimine peab lõppema – nii otseses kui piltlikus mõttes, igal elualal. Kuna nende läheduses loovad-lehvivad isemõtlejad Rutikud-Talvikud, korraldatakse indiaanilaagreid ning külad on loovust ja loomakasvatust tulvil, siis ei kao kindel pind jalge alt. Oaashaaval moodustub öko-jalajälje vastu tiibu sirutav võrgustik, mis annab elulootust nii Eestile kui Maale.

Max „Cyclochard“ Bodar

Kati Saara Vatmann

Maxime (32) on Lyonis sündinud-kasvanud torudisainer, kes töötas viimased kümme aastat keemiatööstuses. Säästis poissmehena oma sissetulekuid oma eraklikeks rattamatkadeks, millest mastaapseim tõi ta teel Põhja Norrast Istanbuli… Valtu-Nurme küla põllule silorullide taha telkima!

Samal ajal, kui eestlased kibelevad lõunasse ning juba soojale maale kolinud eestlased ei kaalu ühe olulise põhjusena just kliima pärast Põhjalasse tagasi tulemist, rändas Maxime juulist tänaseni justnimelt talvele vastu. Alles nüüd võttis kursi lõunasse.

UFO???

Naaberküla säde-Helen, külavanem Link, keda ajakirjas Naised tutvustanud oleme, helistas ühel õhtul teatega, et nende maja vastas asuvale põllule silorullide taha maandus ufo. Prantsuse noormees, kes alustas juuli alguses teekonda kodust koju. Selles mõttes, et Prantsusmaalt tulnuna ta varem või hiljem ju ikka Lyonis ka lõpetab. Tema  teekond Raplamaa põllule tuli läbi Madalmaade, laevaga Skandinaaviasse – ja teelõigul Nordkap-Oulu-Helsinki-Tallinn-Pärnu peatus enne kõigi teelejäävate riikide läbimist rännakul Istanbul Valtu-Nurmes.

Õhtustas Linkide juures ning päikesetõusu tervitasime Maxiga koos. Mõlemal käes käsitsikootud poolkindad. Tema omad… ta enda kootud! Müts ka. Noormees rõõmustas päikeselise miinuskahelise hommiku üle – Norras koges juba nii sügavaid hangi, et hommikul andis end telgist välja rattani kaevata.

„Telgis sees magades ei ole ilmal ju erilist vahet,“ arutles Max. „Aga kui sa ikkagi Põhja-Norras ei leia hommikul hangest oma jalgratast üles ja ka kõige laiemate võimalike kummidega enam teel ei püsi ja vaalusid ei läbi, on aeg lõuna poole tallata.“

Väikese apelsinikarva telgiga, pisikese külmakasti, gps-i ja uhutud pesuga Max on veetnud sedasi tallates ja kududes – ääretult meditatiivsed tegevused ju mõlemad! – oma elu 2.juulist alates. Omakootud mütsi ja kinnaste vahel kannab ta erakordselt sügavrohelisi silmi ja usaldavat rahumeelt.

„Ilmselt tänu sellele, et ma usaldan Teed, ei ole minuga kogu selle retke kestel ühtki äpardust juhtunud. Inimesed kutsuvad tuppa õhtusöögile, toovad oma talu mune ja vilju teele kaasa, nagu sina. Ka maarahvas oskab kenasti inglise keelt ning ma ju tean, et kui mingi tõsine jama juhtub, saan koos rattaga rongile või isegi lennukisse istuda ja koju minna,“ kirjeldas Max. „Mul on väikese õetütre pilt kaasas – see kaitseb mind. Ja eks ta ju nii ole, et mida kardad, see tuleb. Mina ei karda midagi.“

Palverändur?

Peagi 33aastaseks saav torudisainer ei kujutle oma rännakujärgset elu enam keemiatööstuses. Ta on otsustanud oma tuleviku pedaalides ja kududes uueks unistada. Selle visioneerimise juures kena ja sitke noormees erilist religioossust ei ilmuta: „Sõbrad on korduvalt öelnud – noooh, saad Jeesuse ikka, kas sa ristilöömist ei karda? Ütlesin, midagi ei karda. Üks mees oli juba nii lahke ja suri meie eest ristil. Inimkond on tervikuna lunastatud. Minul on vaja tasapisi oma isikliku lunastuse poole tallata.“

Max  on jõudnud tõdemusele, et inimene ei pea põhimõtteliselt kannatama. Kui talle enesele hakkasid Põhja-Norrast Ouluni kogetud vihmad-hämarus-udu-rõskus vastu, ronis ta koos rattaga rahumeeli pookakate kaubikusse ja sõitis Helsinkisse. Sai koos ühe Rootsi erak-ratturiga osa teekonda jagades piisavalt kaamose klimaatilisi juuri kogeda ning aitas.

„Mul on veel paar ajutist teekaaslast olnud, kellega teineteisele näilist turvatunnet ja seltsi pakkuda. Aga üldiselt olen veendunud, et ühest küljest on kõik inimesed nagunii kogu aeg üksi ja alasti. Teisalt pole me mitte kunagi üksi. Keegi on alati meiega ja meie oleme alati kõige ja kõigiga ühenduses,“ on jalgrattur selgeks tunnetanud.

Endale teadmata triigib mees planeedi Maa ley’sid pidi nii, nagu meie valgustööline Lille Lindmäe teeb seda teadlikult. Lille tajub ja puhastab, laeb ja tervendab teadlikult. Max alateadlikult – vahet pole. Rahulikult ja sihikindlalt oma üliväheseid asju pakkides arutles sarmikas rattur: „Asju ei peagi alati sõnastama. Isegi teadvustada ei ole vaja. Tegudest piisab. Õiges suunas tegutsemine näitab, et tajud ka nii, nagu kõigevägevamale meelepärane on – ja lähebki hästi.“

500 eurot kuus

Raha ei lähe sel moel elades kuigi palju. Monsieur Bodar kulutab umbes 500 eurot ühes kuus. Kõige hinnalisem oli Põhja-Norras veedetud kuu. Igas mõttes. Toit oli seal võrratu, aga kallis. Ent samas ei tahtnud prantslane sealt Nordkapist kuidagi ära tulla. Miski ülendas ja võlus teda seal polaarjoone lähedal hingepõhjani. Maastik, puhas olemise rõõm…

„Hard!“ ütles lõuna-eurooplane Põhjala kliima kohta lakoonilise imetlusega.

Oma kontaktid kirjutas ta Viking Line’i laevapiletile – 48 eurot üks reisija koos jalgrattaga – mis oli ettearvatav, mitte erakorraline kulu.

„Ma ei tea praegu, kui kauaks rattale jään – ka rahalises mõttes. Sest ma ei tea veel, kus ja kellena ma naastes tööle ja teenima hakkan. Ja sisetundest oleneb ka. Loodan Pärnust Lätti, Poolast Slovakkiasse, Ungarist-Rumeeniast Türgisse vajutades oma sisetunnetes selgusele jõuda,“ lubas Max rõõmsalt.  „Selleks, et ma saaksin olla ja süveneda sellesse olemisse, olen muuseas sisuliselt levist väljas. Mul on e-aadress ja Facebooki konto, mida umbes kord nädalas külastan. Kord nädalas helistan ka emale. Mobiili mul ei ole. Just sellepärast, et ema ei nõuaks – helista iga päev. Pole vaja. Süda võiks ju teada ja tunda, et kõik on korras.“

Maxime liigub umbes 50 kilomeetrit päevas. Viimastel päevadel on küll talv pisut kiiremini peale tulnud, ent ohtude eest ära liigub mees enda meelest ikkagi piisava kiirusega ja õiges suunas. Ta ei tahtnud ühtki kontakti, kus võiks teel Raplast Pärnusse või Pärnust Riiga vahepeal peatuda. Jumal juhatab, mis neist kontaktidest – õige ühendus tuleb niikuinii.

„Maa on lahkesti kõigile meile kasutada,“ arutles prantslane nagu indiaanlane. „Mul pole ühegi õela maaomanikuga kokkupõrkeid olnud – minu väike oranž telk pole seni kusagil kedagi häirinud. Mida vähem ma inimestest sõltun – seda parem. Kui kutsutakse, lähen muidugi õhtueinele – aga ööbin ikkagi oma telgis.“

Maakera on ümmargune

Valtu-Nurme Helen naerab, et kella viie paiku tuppa palutud ufonaudil vajusid pärast kaheksat silmad vastupandamatult kinni. Looduses koos päikesega ja vastavalt loomulikele rütmidele elades ei hoita end lambi ega televiisori valgel kunstlikult üleval – kui päike magab, siis puhkab ka inimene. Pimeda aja uni hoiab depressiooni ja stressi ära. Rügamise nimel end unevõlga jättev ja ülemäära suhtlev inimene jääbki närvidega hätta. Et selles veendumusele jõuda, Max oma juhtme Lyoni keemiatööstuse seinast välja tõmbaski.

Aga Raplamaa rabadesse – kasvõi hetkeks – neeldus ikka. Noorproua Link loetleb: „Kõik,kes Raplamaale satuvad, siia sisse imetakse. Meie küla kunstnikuemand kohtus Hiinas oma praeguse mehega ning vietnamlasest kaasa ongi nüüd kodustatud. Meil on Raplas ameeriklane, kes kõigile lehvitab – ja kurvastab, miks vastu ei lehvitata – miks tema peale kurjad ollakse.“

Ning sellesse neelavasse rabamaastikku tahavad täpselt vastupidise ilmavaate teenrid rammida raudtee – ehkki Ameerika ja Siberi põlisrahvad on samadel asjaoludel juba hävitatud. Tahame ka ära proovida, kuidas on olla hävinud. Maxime ei saa aru, kuidas nii erakordse põlisloodusega riik ja rahvas üldse sellises suunas mõeldagi saab.

„Võiksite ometi olla väike käepärane mudel, eeskujuks ja julgustuseks kogu maailmale…“ mõtiskles roheliste silmadega mees päikesetõusu imetledes. „Ei, ma ei põgene õnnetu armastuse eest, nagu paljud on arvanud. Pigem sõidan jalgrattaga armastuse poole. Kui kohtan Ennast ja õpin endaga koos õnnelik olema – siis kohtan selle reisi lõpul ka Armastust.“

Seal ta siis nüüd praegu vändates otsustab, kas ja millal pärast Türgit Prantsusmale naaseb. Meie talu kanade munad läksid külmakasti. Viking Line’i laevapiletile kirjutasin kenale noormehele Istanbulis resideeriva saarlanna Hille kontaktid – ja oi kui ilus väike ümmargune asi on emake Maa! Ole hoitud, Max – nagu me kõik, kes me oma unistust elame.

Aune Past õpetab elades õpitud heatuju-usku

Kati Saara Vatmann

Eestlased armastavad eneseabi käsiraamatuid. Meie mainekama-erilisema suhtumisõpetaja Aune Pasti „Hea tuju raamat“ (Hea lugu 2014) on midagi enamat – see on elu lõpuni elus olemise õpik. „Ärme lahku oma elust enne elu lõppu pensionile!“ soovitab hiljuti 30 kilo kaotanud ja 30 lisaaastat võitnud Aune, kes näeb läbi kogu elukaare eakohaselt tippvormis olemise võtit pidevas kohalolekus. „Ma olen seda kõike ju enne ka teadnud ja vahelduva eduga isegi teinud – ent siis ikka sama teinud, mida paljud – isevooluteed oma kohust täitnud, söönud ja suhelnud, aga mitte oma keha ja kulgemise eest täit vastutust võtnud. Erinevalt paljudest ei mühatanud ma – mis nüüd mina, see pole mulle, ma ei vääri. Aga tegelikult elasin küll nii, nagu ei pälviks parimat – unistuste poole liikumist ilma valude ja enesehaletsuseta, ennast märtriks mõtlemata ja rügamata.“

Aune muigab, et kõik ajakirjanikud on tema suurteose ilmumise puhul küsinud, kas täiuslik küpse ea veetmine pole mitte üksnes rikaste ja ilusate jaoks, teiste jaoks on vanus ju puue, mis salajane katastroof põhjustas klõpsu, kui läbi see tüseda daami tervis enne totaalset muutumist  ikkagi oli, kas mees hakkas nooremaid keremudeleid vaatama ja valima…

„Noorema keremudeli valimine tuleb kõne alla juhul, kui tegemist ongi vaid kehaga – see saab sündida juhul, kui inimesed ei suhestu isiksuste, arenevate teekaaslastena. Kui naine ongi mehe jaoks ununenud ja kaugenenud vaid väliseks. Armastus õnnistab armastajat! Tegelikult on ihu meie hinge parim sõber ja kalleim kingitus. Tänuväärne märguandja ning maiste unistuste täitja. Ilma kehata lõpeb maine matk – ja minu meelest me päris täpselt ikka ei tea, kas uuesti tuleme ja mis pärast saab,“ kutsub Aune elama siin ja praegu – parimad võimalikud 40ndad ja 70ndad – täiel rinnal elamine igas hetkes, mitte tulevikus. Kui jalad all, saan lapse – ups, bioloogiline kell… Kui pensionile lähen, hakkan – oi, elu möödus elamata…

Ajakirjaniku-suhtekorralduse õpetaja Aune raamatus on pärasttulevast siiralt ja põhjalikult juttu. Aune jagab kogemust oma eaka ema loojangu poole looklemisest – ehkki vanadus pole haigus, ei saa õhtune inimene ühel hetkel ikkagi ise hakkama, ka tema omaksed ei saa mõnikord enam vaibuja hooldamisega hakkama – ning professionaalide abi palumine pole nõrkus ega kalli äraviskamine.

„Lõpuni tegusa ja tragi ema pikkamisi teele saates mõistsin, kui oluline on oma elus kohal olemine, mitte inertne asendustegevuste ja vabanduste otsimine, mis nüüd mina,“ tunnistab naine, kelle uus raamat on tõeline aktiivsuse piibel. „Oma elu eest täieliku vastutuse võtmine ei välista teleri ees soki kudumist – ka see võib olla loov, mõtestatud ja teadlikult valitud toiming. Aga sel juhul paluks olla rõõmus sokikuduja – kui telerist vaadatav ei rikasta-kirgasta, peab kanalit vahetama. Igas mõttes.

Meie põlvkondadele – õige mitmetele reas – on omane märterlikkus, oskamatus iseennast armastada, armastuse ärateenimine. Mina ise on kõigi hoolitsetavate-varustatavate-arvestatavate nimistus alati viimane. See aspekt kõlab pea kõigis meis, paradoksaalse sünnisüü tundjates. Kuidas ma tohin endale näokreemi ja kvaliteettoitu osta, kui vetsupott on vaja välja vahetada ning lapsele seda-toda osta? Kui pole sind, pole vaja ka vetsupotti ning lapselapsed vajavad elusat banamad või mummit – kuidas kedagi just kutsutakse – mitte seda-toda.“

Nii Aune kui eranditult kõigi meie jaoks on enesest hoolimise ja tervise sümbol ravitud ja korras hambad. Nõukogudeaegse võimaluste ja suhtumise puuduse tõttu on halvad hambad ka 21.sajandi küpses eas eestlase visiitkaart. Ometi tuletab humanitaarlanna meelde, et hammastik on tervise sammastik: põletikulisi hambajuuri uhtuv veri kahjustab südant ja neerusid ning viib insuldini-infarktini ja hävitab liigesed, mälumata toit kahjustab seedimist ning valutav-kääriv inimene ei taha sportida ega suurelt unistada. Kui möödunud kümnendeil on olnud õnne olla näiteks nii hea hambaarsti patsient nagu meie Kalmer Lepik, on hõbeamalgaamplommid tänini püsinud, ent nende sulanud servade alt salakesi mutimetroo moodustunud – lausa piltlik ja sümboolne illusoorne tervis. Kes investeerib kaasaegsetesse hambaplommidesse peab arvestama juurekanalite lahtimuukimise, ravi ja uuesti täitmisega. Ent selle ülihinnalise pääsmega on lunastatud rännak helgesse tulevikku koos oma kiksidega, mitte klõpsuvate sillakeste ega veeklaasis ööbivate tonditoosideta.

„Ma ei räägi oma raamatus meelega hindadest – ei hammaste, kosmeetika ega spordisaali  omadest.  Nagunii urisetakse – mis tal viga end hellitada ja treenida – ta on ju Selle naine. Tegelikult arvestan väga, mis on hinna taga. Üks naabrinaisega tehtud täiesti tasuta kepikõnd on igati tõhusam kui tegematajäänud jõusaalitrenn.  Mina olen isemajandav ja investeerin õnneliku enese heasse tujusse, “ naeratab Aune väärikalt. „Mis puutub toidusse, siis toortatar ja gojimarjad on seoses transpordikuludega kallid jah – aga kasvatage ometi ise oma marjad-ürdid, korjake mustikad-pihlakad – ja kuivatage oma fruktid päikeses ise. Muide, Eestimaal köögiviljade-ürtide kasvatamine on ka kallis. Maakodu vahet sõitmise kulud aina kasvavad. Lahendus võiks olla suguvõsade tööjaotus. Et kogu hõim toituks kodumaiselt-tervislikult, võiksid maakad  kogu suguharule toitu kasvatada. Mis oleks ka kogukonna taastumise tagatis. Minulgi oli alguses täiega veider linnasõpradele oma kanade mune viia – kanatädi! – nüüd oleme kõik sellise hoolimise väljendusega harjunud.“

Lisaks on mõtlejanna arvates oluline ka põlvkondadevahelise tervikpildi ja koostöö rajamine uuele alusele. Kui nõuka ajal olid vanurid, erivajadustega inimesed ja lapsed avalikkuse eest hoolikalt ära peidetud, siis praegu meid skandinaavia reipad pensionärid enam ei üllata – ehkki ikka veel on Reet Linna ja Katrin Karisma sugused heleda eluleegiga põlejad erand. Eranditel on küll tore olla oma tegeliku ea kuningannad, ent ideaalis peaksidki kõik inimesed olema täiuslikud 50- ja 75aastased, mitte täiuslikult 25aastastega sarnanema, kuni jaksavad. Küpsetel on stiili ja kogemust, mis ilmutab end ka oma füüsise valdamises – osavad ja säästlikud oskame nii kepikõnnil kui mägironimisel olla. Aune armastatuimad alad on lumelaud ja tangotants, muide.

„Ma õpin omakorda 30aastastelt oskust iseennast armastada, elutervelt ja pahetult maailma nautida ning avamaailmas selliseid elukutseid pidada, mida Eestis – veel!? – pole. Nad kasvatavad võõrsil oma lastest ikkagi eestlasi, annavad põhjuse banamadel, nagu lapselapsed mind kutsuvad, lapselapsi hoidma reisida ning tulevad koos elukutsetega Eestisse tagasi. Minu tantsuõpetaja Martin Parmas omakorda läheb just Kasahstani võistlustantsukultuuri viima,“ rõõmustab Aune. „Tulevikul on pakkuda nii palju head – isamaale naasvad eestlased muuhulgas, et enne selle saabumist ei saa tõesti ära surra. Ja enne suremist ei saa pensionile minna. Selleks, et osaleda aktiivselt tulevikus, tuleb ka täna igas hetkes kohal olla.

Mis klõps mul totaalseks muutumiseks, 30 kilo kaotamiseks ja naisena elamise kultuurist raamatu kirjutamiseks ikka vaja oli – kogu elu ongi üks klõpsude jada, unistuste teisenemise ahelreaktsioon. Jah, oli üks kuldne hommik, mil silmitsesin peesitavaid kanu, mänglevat koera, õitsvat aeda – ja küsisin suurelt ja raskelt iseendalt: mis asi mina siin imelisel pildil olen – liiga suur tädi, kelle käes läheb iga telefon ja tahvelarvuti katki? Ja ma alustasin tänase enese ja heatujuraamatu poole matkamist.

Kirjutasin ausalt üles, kui palju ititehnikat olen hävitanud – ja kuidas arukamalt toimida – milliseid higihaisuta trenne valida – värskes õhus ja ise ja rõõmuga – ning kuidas seljavalud koos korsetilihaste tekkimisega kaovad. Soovin kõigile sellist elurõõmsat-motiveerivat teejuhti nagu MyFitnessi treener Inga Neissar.“

Aune julgustab – nii, nagu tema sai oma 60.sünnipäeva tangost treener Parmasega muinasjutulise video ja fotoseeria, võib keegi unistada 50seks saamise paraadportreest endakasvatatud-ratsastatud sälu seljas, keegi liikuda 70.juubeli poole mitmevõistlejana ning mõni võimelda 80.tähtpäeva tähistamise suunas oma võrratus töömahukas iluaias…

„Ma tean, et enesekordus on üks ealisi iseärasusi.  Ent mina kordan rõõmuga juba aastaid lauset, millega üks mu lapselastest kord hommikut tervitas: täna on minu elu parim päev – ja homme on minu elu järgmine ja veel parem parim päev,“ naeratab Aune. „Tahan väärika partnerina oma lapselaste arukust ja üha kõrgemat taset näha ja kaasa teha. Tahan tunda end armastatuna. Iseenese seadmiseks keskmesse, millest arendada kõik hea ja unistatu, pole vaja mingit katastroofi – uskuge mind, mu kallis mees ei öelnud mulle mitte kunagi, kui ikka tõesti suur olin, et ma olen paks. Ta nimetab mind võimsaks.“

Eestimaa Agnesed nimeväe sadulas

Kati Saara Vatmann

Eestimaal elavad ja töötavad sajad Agnesed, kes peavad erinevaid ameteid ja tegutsevad oma enese maailmade keskpunktidena. Nad kõik on saanud nime Reliikvia-filmi Agnes von Mönninghusenilt, keda kehastas Ingrida Andrina. 1960ndate keskpaiga eelsetelegi Agnestele tuli nimi Bornhöhe „Pirita kloostri viimsetest päevadest“ – tänu sellele, et nõukogude okupatsiooni ajal oli lugemine moekas pelgupaik tegelikkuse eest ning raamatud-ajakirjad maksid mäletatavasti kopikaid. Kreeka keelest tulenev nimi tähendab „puhas, pühalik, vooruslik.“

Kui filmisime Eesti Televisioonile saatesarja „Terviseks“, oli just Agnes Valgiste see söakas ja koostööaldis tüdruk, kes söandas oma esimese tütre kaamera ees ilmale tuua. Noor ema oli pärast autoõnnetust osaliste erivajadustega, tema üks kehapool tundlikkuse kaotanud ning eneseväljendus pisut aeglustunud. Emaduse ja isadusega kohanemine viis Valgisted läbi tervendava kriisi, millest koos üle kasvades on tugeval ja tegusal paaril tänaseks kolm tütart ja poeg.

„Õppisin sotsiaaltöötajaks, kuna teadsin oma kogemustest vägagi teravalt, millist abi ja tuge erilised meie ühiskonnas vajavad. Esmalt töötasin Kuusalu vallas, praegu olen Anija vallas ametis. Minu kaasa on veemajanduse konsultant ning esimene tütar on juba 17aastane,“ on naine tänulik ja õnnelik. „Me kõik õpime seda, mida meie hing selles elus kõige enam vajab – minu Tee on sotsiaaltöö – ja kauase-õnneliku-viljaka abielu õppimine 21.sajandi kataklüsmide kiuste.“

Üle kõige on maailmal vaja…

Silmapiiril terendava vabaduse poole pürgib Agnese nime väes läbilõige ja valik kõigist mõeldavatest erialadest – selle nime kandjatest võiks kokku panna väikese terviklikult toimiva linnakese. Ainuüksi ratsaspordis – nagu filmist kinnistunud kuvandile kohane! – on üle kümne Agnese. Raikkülas üles kasvanud Ruttari ratsaspordiklubi Agnes Sinikal, kelle ema ja isa on ratsatreenerid, on linnas ämmaemandana töötades kodus ootamas tallitäis hobuseid.

Vooremäel neljandat aastat talliemandana töötav Agnes osa on hariduselt ja senipeetud ametilt meedik. Tema hoole all on üle 50 hobuse ning Priit Ojamaale kuuluvas kasvanduses on ka mitukümmend lihaveist, keda oma teist last ootav arst lisaks hobustele seal Roiu taga samuti hooldab ja tervendab – päästis hiiglasliku pulli massaaži ja energiaraviga lihakombinaadist.

„Mulle pani nime vanaema, kes töötas Võrus Avangardi kino piletöörina. Ta oli salaja – nagu neil aegadel ainumõeldav – tervendaja. Päästis korduvalt mu elu, kui olin väike. Ja andis mulle teatepulga üle,“ kirjeldab hobuse-Agnes oma tulemist. „Mul on olnud lapsest saadik väga tihe ühendus loomadega. Ma pole kunagi kartnud „kurje“ koeri ega „segaseid“ hobuseid – neid mõistes olen saanud neid aidata ja inimestega koostöösse juhatada.

Mu omaksed olid kolme aasta eest, kui linnaelust ja bioanalüütiku karjäärist loobudes siia tulin, ehmunud – tapad end ära! Nüüdseks on tööjaotus paika loksunud. Niipea kui Tartumaal välja hõikasin, et omanikuhobustele on boksikohti saada, täitus tall hetkega – tänagi on kohad ette broneeritud ning meil hobuomanikega sõpruskond moodustunud. Kui on tihedamad päevad, aitavad rõõmuga bokse teha ja talli korrastada. Psühholoogiatudeng Miaga oleme tervendava oaasi moodustamisel lausa paarisrakendi moodustanud.

Erivajadusega lapsed juba kogunevad siia hobustega ühendusse – tasuta! ka minu vanaema ei võtnud tervendatavatelt raha…  Hipoteraapiaks, mis ei eelda looma seljas turnimist, on mitmed sobivad hobused. Mil on ponimõõtu leebed ja teenistusvalmis eesti tõugu hobused – ning ka nähtamatu maailm on inimeste ja loomade abistamiseks korrastatud ja puhastatud.“

Nendest maadest on edasi-tagasi üle käinud taudid ja sõjad, palju kinnijäänud hingi – lahinguis hukkunud ratsud teiste hulgas – vajasid väravast läbi aitamist ning koos ühe Võrumaa teadjataadiga Agnes selle värava ka rajas. Et nähtamatud hobused, kelle galopeerimist kõik neil Haaslava-tagustel küngastel kuulsid, Isa juurde pääseksid. Saabus vaikus ja rahu. Mida iseenese sees naine loob ja hoiab füüsilist tööd tehes, loomi hooldades ja õpetades ning jälgides, kuidas kari tema seisundeid ja kasvamisi peegeldab: „Kuigi hobused on nõus meie pinged enda peale võtma, meie valude ja hirmude kätte haigeks jääma ja äragi surema, pole meil lõpmatuseni õigust neid maandusena kasutada. Eriti kui näeme, et sõbrad-hobud eemale tõmbuvad – vaatame end kõigepealt siiski ise üle – miks ma praegu selline tige kala Nipi olen? Kui vaatan, siis juba näen – ja kui näen, siis teen ennast esmalt ise puhtaks, et õrnade suuremeelsete olenditega ühendusse astuda.

Ma pole neli aastat ennast meikinud ega kontsi kandnud, ehkki linnas olin tõeline anna-olla-mimsu. Senised kolleegid tunnustavad, et olen just tänase talliemanda-hobulausujana oma mullis,“ rõõmustab meistritar.

Leti taga

Haapsalu Selveri kalaleti taga jagab oma kunsti kalameister Agnes Alpius. 1.aprillil 1959 Tõstamaal sündinud naine sai nime raamatust ning on pärast Tallinna-elu ja leseksjäämist juba kaheksandat aastat kalameister, kelle maitsestatud lõhe ja forell on Haapsalus juba legendaarsed.

„Ma armastan seda linna. Õppisin käsitöölisena ära ka Haapsalu rätikute kudumise – ja jälgin murega, kuidas üks tehas teise järel suletakse. Siin polegi varsti midagi peale kaupluste. Puhkuse ja meelelahutuse kohad küll – aga keegi ei tooda ega tee enam midagi. Mina ei taha uskuda, et see on lõplik loobumine. Loodetavasti on käsil kriisi põhja läbimine ja inimmõistuse vastased protsessid on nüüd ära nii halvad kui olla saab. Edasi läheb aina paremaks,“ usub nooruslik leskproua. „Uue mehe otsimiseks pole ma kahe täiskasvanud lapse emana kunagi mingit põhjust leidnud. Milleks? Olen hoopis südamepõhjani rõõmus oma chichuahua kutsika üle, kelle omaksed mulle kinkisid. Ilmselt küsin ülemustelt luba pisikest tööle kaasa võtta – arvata võib, et tilluke koer lisab hingesoojendaja koefitsendiga ka kalamüügile käivet.“

Agnes Sosi saab sooja nii südamele kui sealtkaudu ka varvastele ja ninaotsale teiselt poolt letti. Ta on vilunud väiketuru pidajanna. Põhiliselt müüb maasikaid ja köögivilju, liha ja seeni Rapla Maxima ees mobiilsel turukesel. Ent Viljandist pärit tänane tallinlanna sõidab ka mööda Eestimaa laatasid tema kätte müüki kantud toidukraamiga. Aina tuuletõmbuse ja Põhjala ilmade käes.

„Ei ole mul mingit erilist tehnikat soojasaamiseks. Koha peal keksida oskab igaüks. Olen lapsest saadik läbi mitut raamatut väärt tule ja vee käinud, nii et tean, kuidas eeskodades ning teiste inimeste silmadest sooja saada. Mind laeb teadmine, et mind tuntakse ja armastatakse ning et ma panen ostjatele kaasa selle Miski, mis õiges toidus olema peab,“ kirjeldab iga ilmaga õues südamest särav ja naeratav naine.

Tulest-veest ning mitmete riikide vasktorudest on läbi käinud ka jaanuaris 2015 oma firma käivitav Agnes Nõmm. Ta sai 17aastaselt emaks ning seega on Hobuse-aasta daami pojad juba täismehed. Karjääri alustas naine ettekandjana. Praktiseeris ja õppis Londonis, Šveitsis ja mitmetes teistes riikides. Oma kirju kurseerimise järel tagasi Eestisse maandudes veetis unikaalse kogemusega vaba laps otse öeldes töötu aasta: „Olen ohjamatu ja ohjeldamatu tüdruk, nagu mulle nime inspireerinud kultusfilmi preiligi – seepärast otsustasin asutada oma teeninduskoolituse firma. Ikka veel on teenindajail nõuka mentaliteet ja hotelle-restorane, kes nüüdisaegset maailmataset valdavad ja õpetavad, uskumatult vähe. Leidsin oma turuniši ja mul on tuleviku suhtes väga helged ja õnnelikud ootused,“ kinnitab tagasitulnud tütar.

Jalgratastest ökoinspiratsioonini

Rahumäe põhikooli, Arte Gümnaasiumi ja Eesti Ameerika Ärikolledži lõpetanud Agnes Kukk on ROKi paberitega jalgrattatreener, Arcticu spinningu-treener ning koolitub ka toitumisspetsialistiks. Tal on perefirma Spordipartner Trading, millele kuuluvas Pääsküla jalgrattapoes tegeleb naine kõigega peale remondi. Müüb-ostab ja nõustab sporditoitude alal – ning kujundab isikupäraseid jalgratturi-riideid.

„Muidugi sain nime filmi järgi – vennal jäi väga napilt Gabrieliks saamata. Oma 12aastase poja Chrisi sünniga sain teada, et beebiga sünnib tõepoolest nimi ja selle vägi kaasa,“ teab jalgratta-Agnes. „Mina tahan olla loominguline, mitte raamides. Nii mässumeelne nagu legendaarne tegelanna ma pole – pigem väga kindlameelne. Ja suur suhtleja – mulle meeldib inimeste lugusid kuulata. Lapsest saadik. Kuulasin ja õppisin juba väiksena täiskasvanud inimesi. Ja tean, et üle kõige on maailmal vaja… rahu ja tasakaalu, millest tulenevalt õnnelikud inimesed moodustavad eluterve ühiskonna.“

Filmi järgi pandi isa soovil nimi ka Agnes Lainele, kes nõustab ning müüb Almer Jansu kaupluses Jansuki kristalle ja toidulisandeid, tegutseb Koralliklubis ning õpib anatoomiat, patoloogiat ja tegeleb Ingelliku Reiki, Osho tasakaalustava massaažiga – www.teraapiad.ee – ning teab: „Minu selle elu peamine eesmärk ja ülesanne on uurida, mida tähendab vabadus ning selle seotus vaimse ja füüsilise tervisega. Sain hariduse EBSis avalikku haldust õppides  – ning kasutan seda nii osaühingus Terviklik Areng kui oma FB-leheküljel Minu Vägi. Seal jagan oma uuemaid äratundmisele jõudmisi, mille saavutamiseks elu pidevaid õppetunde tekitab. Olen aastate jooksul mõtestanud oma väestumise protsessi ja proovinud västumist kaardistada. Kõigepealt ei saa me aru, et toetume teistele – teised on süüdi, sina oled õnnetu ohvri mentaliteedis ning abitu. Õnnetused ja probleemid panevad mõtlema, teadlikkus hakkab tekkima eneseabiraamatute ja enda kasvamise tulemusel. Adume, mida tähendab oma väe tunnistamine ja oma väesse astumine. Ja oskamegi  ennast jälgida, enda käitumist ja isiksusomadusi analüüsida ja lahti mõtestada, et kõik minu enda tegude ja mõtete tagajärg.

Järgneb soov abitusest välja astuda, lakkame kartmast olla mittepiisav, kaob hirm eluenergia vähesuse e. surma ees, aga ka oma suure väe ees.  Vot just esined, korraldad üritusi, lähed näitlemise kursustele, astud julgelt silmitsi oma rõhujatega, sest neid tegevusi kardad kõige enam.  Hakkad ise oma elu juhtima ja paremaks muutma. Oled oma väes. Ükskõik kui väike või suur – kasvõi hiigelsuur! – su eemärk on, sa tead, et suudad selle saavutada kas üksi või koos teistega!“

Mõtlejate klubi ja religioossed ilmutused

Ökokogukondade aktivist Agnes Liiv-Kallit omakorda peab oma kodus teisipäevaõhtuti Mõtlejate klubi ning sündis enne filmi: „Mina sain nime raamatust, mida isa oli lugenud. Hiljem ei lugenud ta üldse, ema ei lubanud, sest raamatud mõjutavad vaba mõtteilma! Mina hakkasin pärast 30.eluaastat hullunult lugema – seitse aastat ööd ja päevad. Ning nende isemoodi nunna-aastate abil sain teada, et olen loomuselt treener. Eelkõige huvitab mind, kuidas minna tagasi lapsepõlve, mil kõik kohatud püüdsid õpetada seda, mida toona mõista ei suutnud. Kõik hakkab sel rännakul järjest meelde tulema – kuupäevade ja ilmaoludeni. Nii saad lapsepõlvest sinna kinni jäänud energia tagasi, kui sul mingil hetkel vaakum tekib.

Olen aru saanud, et kõrgem mina teadis juba kooli ajal, et seal pole mõistlik käia rohkem kui hädapärast vaja – katki võib minna. Pärast raamatulugemise-eraklust ei läinud ma enam tööle, kus oma vaba mõistuse ära peab andma. Tegin hoopis tehases kümme aastat kätega tööd ning nüüd töötan kodus koos mehega inimeste tervise ja vaimu heaks – meil on 4000 treenitavat.

Kirjutan ja räägin inimesi tervendavaid lugusid, teen fotoreportaaže ning õpetan inimesi fotoseeriate vaatamise kaudu.  Elan vabalt mööda Eestimaad – igal pool mõne aasta – ega põgene siit, nii erinevate rütmide ja energiatega maalt iialgi!“

Preestritar Agnes Böning-Pulk on ristitud filmi järgi oma õe poolt ning on õnnelik, et ka ema Teresa päris nimi oli Agnes. Ka temal avaldusid vaimulikud huvid väga noorena ning õiglustunne ja julgus on ta õnneks kokku viinud ka mehega, kes julgeb teistest erineda. Pärast emapuhkust on Agnes kasupere PRIDE-programmi koolitaja, lastevastase vägivalla ennetuse CAP koolitaja ning projektijuht.

„Minu viimane ametlik töökoht oli Jaan Kolbergi dokfilmi „Kaks päeva augustis“ produtsent ning nüüd õpin ärijuhtimisele katteks teoloogiat. Järgmine haridus saab olema andragoogika, elukestev õpe. Kord, kui Pärnus tuli bussi väga purjus ja ropendav mehike, palvetasin tema eest mõttes. Ta kinnitas äkki kainenedes pilgu minule ja hüüdis: Püha Brigita on ennast minule ilmutanud! Pisut õudne – ja väga naljakas.

Immanueli Baptistikogudese pühapäevakooli sattusin muide siis, kui mu vend lõi seadust rikkudes pereelu sassi. Pärast seda olen mina teinud kõik valikud koos Jumalaga ning mind on paljust halvast hoitud. Tunnen iga päevaga sügavamalt, kui väga Jeesus mind armastab – kusjuures igaühte meist armastab Jumal unikaalselt. Ta näeb meis isiksusi, oskab meile õnnestavalt läheneda, julgustada.

Üle kõige on maailmal vaja armastust. Mitte seda devalveerunud armumist ega sugukirge. Tõeline Armastus peab olema valmis armastatu nimel kannatama, mitte ise armastuse saamise nimel teistele kannatusi põhjustama. Ja sellepärast ongi maailmal vaja kogeda Jumala armastust. Ainult Jeesus saab meid jälle üles tõsta, kui oleme murdumise lähedal… Ja naerma ajada. Kasvõi selle üle, et olin oma esimese rasedusega Võru haiglas arvel 80aastase siitilmast lahkunud naisena. Minu abikaasa vanaema oli ka Agnes – ja üks tema õde oli Astrid, nagu minulgi! Agneste erinevus selgus siis, kui protseduurideks oli vaja haigekassat, aga siit-ilmast-lahkunutel seda pole. Siin-ilmas-rändajate parim omadus aga tundub olevat vapper julgus.“

Igaüks oma raamatuid väärt

Agnes Tambet-Prii tuli ilmale varsti pärast filmi ning kehastab numeroloogia järgi tüüpilist Ühte: „Vabad valikud, otsekohesus ja sihikindlus, trots piiratuse vastu ning mässumeel despootia vastu – ja see kõik on minu elus juhindunud meie suguvõsa tugevatest esiemadest. Käisin Pärnu Ülejõe gümnaasiumi muusika eriklassis ning kasvasin pigem teatrikülastuste ja kontsertide-laulupidude kui klaveridrilli mäluvoogudes. Töötasin 13.eluaastast alates õpilasmalevas, sest mu vanemad pidasid vajalikuks, et lapsed saaksid teada, kuidas leib lauale tuleb – ausa ja raske tööga.

Et oskaksin ametit valida, kappasin uudishimulikult läbi kõigi võimalike ringide ja stuudiote – laul ja tants, keeled ja kirjandus, rahvamuusika ja idamaised võitluskunstid, orienteerumine ja korvpall, reporterite kool ja olümpiaadid. Nägin Stralendorfi sõpruskooli külastades ära Saksamaa sotsialismuse viimased korinad ning katsime 1990.aastal sõpradega kooli sööklas vabariigiaastapäeva piduliku laua õpetajate vaikival nõusolekul – aitäh neile!“

Meie kõigi eludest saaks kirjutada riiulitäie väärtkirjandust. Ja üsna kindlasti saaks tervikliku läbilõike Eestimaa elust ka teiste nimede väes kulgevatest naistest. Agnes aga meenutab nostalgiliselt, kui odavad olid nõukogude ajal raamatud ja perioodika: nende perre olid tellitud pea kõik ajalehed ja ajakirjad ning postiljon pidi kümneid väljaandeid kõigi Eesti perede postkastidesse tassima… Peenraha eest.

Kahes kõrgkoolis turismi ja ärijuhtimist õppinud Agnes on viimasel seitsmel aastal vabatahtlikuna ka mittetulundusühingut vedades kogenud rohkem kurbust ja nuttu, kaotust ja viha kui tahtnuks – ent on kindel, et just nüüd – juba jaanuaris kohe – algab tema elus uus ajajärk.

„Pärast kolme aastat Soomes haridusministeeriumi saadetud noorsootöö-õpilasena olen olnud turismitöötaja ning pärast täielikku kannapööret olen nüüd ühe kohaliku suurima tööandja müügiosakonnas – see on rahvusvaheline tootmisettevõte. Ning ma usun, et tubli töö eest pälvin peagi aja, mil pääsen seni nägemata unistustepaikadesse Himaalajast Islandini  – et neist reisidest lapselastele raamat kirjutada,“ unistab Agnes. „Üle kõige on maailmal vaja rahu ja vaikust. Igas mõttes. Kogu ustest-akendest sissepressif infomüra, linnadesse asfaldi peale tiheli-vaheli elama maandumine on põhjustanud kõikehaarava võõrandumise ja tegelikkuse tajumise nihked. Mis on päriselt oluline? Pere, tervis, puhas loodus ja tasakaal kogukonna kõigil tasanditel – ning inimeste ja teiste loomade vahel. Armastagem seda ilusat elu, mis meil on – seda on magusalt valus elada ja lasta ka teistel elada, teades – aeg antud koguda, aeg antud jagada… Edasi läheb kõik aina paremaks!“

Emamesilane lendab kodu poole

Kati Saara Vatmann

„Minusse ei usutud. Sellepärast on mulle oma unistuste poole liikumine eriti tähtis olnud. Minust kui Kaksikust pool tõestab endale, teine pool vanaemale, et see on võimalik, ma saan hakkama,“ põhjendab mesiravikeskuse perenaine Ene Laur (54). „Mu esivanemate tallu apiteraapia keskuse rajamine äratab põlise Polgu uuele elule, annab mu kaasale elustava tegevuse, rõõmustab mu ema ja tädi, lisab mu viie tütre jaoks põlispärandile lisaväärtuse – ning mis peamine, annab mulle enesele küpseks elukaare järguks just sellise eneseteostuse, nagu olen alati igatsenud. Tulevastele õpilastele ja külalistele mesilase olemust ja missiooni edastades saan ühendada oma zooinseneri ja õpetaja hariduse ja kogemuse.

Elu on õpetanud, et kõik tuleb ise teha, siis on hästi tehtud. Mu esivanemate talu põlishooned lagunesid. Selleks, et varemed lõpuni lammutada ja vundamendile uus mesiravila hoone ehitada, korraldasin Hooandja abiga hanke ja leidsin enda meelest sobilikud töömehed. Nemad kasutasid käsitsi tehtava töö kiirendamiseks kopameest. Ikka odavaimat. Võimalik, et kallim oleks parem olnud – igatahes soodne teenusepakkuja tegutses tehnikas ruttu-tehtud-rumal-töö – lennutas unikaalse kiviparketi kahte lehte, sõitis äsjaehitatud välipeldiku pikali, pani ajaloolise korstnajala niimoodi pendeldama, et see tuleb nüüd maha lammutada. Lammutamist alustasime Kunniga kahekesi, tundus, et läheb kole kaua – nüüd annab ülearu ja soovimatult ja halvasti rabistatut lappida ja taastada… Väga kujundlik, eks?“

Naiste vägi

Praegu talveunes jõudu koguva ja üha laiemalt tiibu sirutava mesiravitalu kohal on Kaksikute tähtkujust naiste väe märk. Jüri ja Kai lapsed on tütar Adeelest alates aina tütreid saanud. Adeele tütred Elvi ja Aimi käivad võimalikult sageli lapsepõlvekodus, emamesilase Ene õde Ülle on Muhu saarel Liiva kooli õpetaja. Pärast põlluülikooli, arvukaid ameteid ja koolitusi oli ka Ene Kabalas ja Raplas õpetaja. Selleks puhuks õppis magistrantuuri kõrvalt Kehtna kutsehariduskoolis infotehnoloogiatki, et oleks tänastele noortele midagi õpetada. Enel on 35 aastat peetud kaasa Kunnariga viis tütart –  viisest  lapselapsest enamus siiski poisid, ilmselt tänu sellele, et ei ela mitte Polgul, vaid Tartus, Tallinnas ja Rootsis.

„Vanaema Adeele ei uskunud mu juttu, kui lapsena lubasin, et tulen linnast siia tagasi talu pidama. Ta oli väga ehmunud, kui 14aastasena lüpsilauta karjabrigadiri asendama läksin ja öösiti  vasikaid vastu võtsin. Ta kinnitas, et maal on nii raske elada, et sellega pole võimalik hakkama saada. Need sõnad olid mul alati kõrvus, kui mul enesel siin laudas kuus lehma, hobune, sulutäis sigu ja lambad olid…“ meenutab Ene. „Umbusk tekitas minus trotsi – ja olengi õigupoolest kõigega hakkama saanud, mille ette võtan.“

Võttis  muu hulgas ette mehe tõsise kasvatamise Meheks. Et Kunnar oleks tõeline Kunn, Kuningas! Kui elektrikust perepea oma naiskonnaga kimpu jäi ja sõlme läks, kolis Ene koos tütardega minema. Kolme kuu jooksul muutusid tema sõnul Kunni ringid ümber naise üha kitsamaks, kutsus välja õhtust sööma, tõi lilli – ning kui sellest kogemusest, mida perekonna kaotus tähendab, küllalt sai, tellis auto ja viis oma naised koju tagasi.

„Varasematel aegadel oli mehel minu püüdlustest ja unistustest üsna ükskõik – kuulas ära, aga ei uskunud  – viimasel ajal korraga oleme hakanud väga ühes rütmis hingama ja sama jalga astuma – jõudsin ikka ära oodata,“ on emamesilane tänulik.

Ene ema Elvi meelest on täiuslikust elukorraldusest puudu veel vaid, et tütar saaks päriselt kodus töötada. Praegu on väga haritud tegudenaine Kehtnas asuvas ettevõttes raamatupidaja, apiterapeutikumi üles ehitamiseks tuleb raha teenida. Ent ema näeb, kui väga tütar naudib oma pudelikeste-potsikute-tooside korvist õlide-essentside-taimeleotiste valimist, mee ja rasvaga tempimist – ja üha juurde õppimist. Praegu õpib tiibade sirutaja Krautmanni erakoolis ning leiab kasvõi sellestsamast õppeasutusest aina järgmisi isuäratavaid õppimisväärsusi.

Kuivõrd mee ja rasva nötsikutes mängiv suur tüdruk on teada saanud, et tema kätel on tervendav toime, huvitavad naist üha uued massaažiliigid. Šokolaadi ja kaneeliga läbi talve keha  soojaks hõõrumine on vägev – ent saunaloitsud ja muud maagilised menetlused on vähemalt sama põnevad.

Peidus põrsaste aeg

„Näed siis, kuidas elud keeravad… Enne oli Enel laste toitmiseks kuus lehma.Laste jaoks tõi pensionilejäänud ratsahobuse, kes oli tark ja õpetatud loom – täitsa lastekasvataja kohe – sead ja puha… Nüüd ainult kass. Seegi enamasti peidus. Küll on ikka laste toitmise nimel tööd tehtud ja aegu nähtud,“ arutleb ema Elvi. „Et keegi kulak poleks, võeti hobused kolhoosi. Vajadusel veel said oma sõpra ja pereliiget laenata. Lehmadele heinte tegemiseks polnud maid ega aega. Ühe normipäeva töötasu eest sai osta ühe kanamuna – ja kogu palk anti alles järgmise aasta veebruaris kätte. Tehti ikka tõesti kõik selleks, et inimesed nälja ja vägivallaga abituks teha… Aga me õppisime kontrolle tüssama. Tohtis olla üks emis ja üks tapusiga. Meil oli kaks emist. Kui kontrollid tulid, peitsime teise emise lammaste taha ära.

10.klassi eksamiteks õppisin mina seasulus – üks emis oli igavene tümikas, aina heitis põrsastele ja mulle peale. Aga põrsaid oli vaja müüa, et poest seda vähest osta, mis seal saada oli. Päästsin põrsaid ja õppisin. Eks selline nihverdamine pöördus tükati paraku omade vastu ka – kui tahtsime õega kinno minna, lehmad karjamaalt varem koju ja lüpstud saada, tegime neile selja taga parmu pirinat – panid sabad seljas koju ja meie saime kinno…“

Lüpsist ja kiduratest maadest, laveerimisest ja nuhkimisest väsinud noored läksid loomuliult ära linna. Elvi töötas pärast ametikooli 46 aastat Kalevi kommivabrikus. Töökaaslased helistavad tänini 76aastasele magusameistrile, et tema häält kuulda. Tema küpsetatud kringlid on legendaarsed. Ning nüüd käib ta karmi elukooli andnud lapsepõlvekodus oma tütre tiivasirutust emamesilasena vaatamas.

Nii, nagu Elvil-Aimil on vanusevahet 5 aastat, on ka Ene ja tema õe vanusevahe 5 ning Ene tütarde vahedki ühest viieni. Seega on emamesilane saanud üle 20 aasta noor ema olla. Ning ilmselt tänu sellele, et Elen, Elina, Katriann, Reena ja Liisa on mööda Lauride elu ühtlase lastekihina laotunud, ongi ema oma east oluliselt noorem. Ning ühtlasi on lasterikkus õpetanud naise keskmisest kõvasti rohkem tööd tegema ning nüüd, kus lapsed suureks kasvanud, suububki vabanenud energia suurde ehitamisse ja uute tarkuste omandamisse.

Aatrium ja apiterapeutikum

Veider jah, et Eestimaa külades kerkiva kohta käivad aina võõrsõnad. Ent kirev ajalugu on need sõnad siia tekitanud või maha jätnud. Kuivõrd laut, kus olnud lehmi koos kaasneva ränga tööga Ene tänini tagasi igatseb – ent valikud tuleb teha, mida üks inimene jõuab – langes kokku, on sellest saamas stiilne aatrium. Tomatite ja humala, metsviinapuu ja teiste taimedega, kes embavad vana kriiksuga kaevu, mille Ene laskis korda teha, sest armastab seda lapsepõlvekaaslast väga.

Kunagise elumaja asemele aga tuleb ühest suurest ruumist koosnev mesiravila, mille ühee avara ruumi Ene vastavalt vajadusele lükandseintega osadeks jagab. Paekivi ja raudahjud, puit ja mesi. Nagu muiste.

„Töörinne on ikka päris hull ees jah,“ tunnistab Kunnar, kes tavatseb juhtme kortsu minemise hetkil sirgelt üle põllu naabrite juurde pühkida ja naabrimehega nõu pidada – Eestimaal on pea iga inimene ja pere ränki aegu üle elanud ning seetõttu osatakse üksteist kinnikiilumise hetkil asjalikult toetada ja nõustada. „Mul on üks põhiline abiline siin kodus – Kõta. Väike sinine Jaapani trakats – pruugitud, aga kobe. Päriselt ka – ongi külje peale ka kirjutatud selline nimi. Kõta.

Ahjah, murutraktor on ka – enam ei taha lambaid pidada, hoonetki pole nende jaoks ju. Kui naabrite lambad mõnikord siia satuvad, on nunnu küll. Aga need ajad on ära olnud. Ja kuivõrd noored on kõik linnades, pole ka väimehi appi oodata. Palgatööjõud sai ära proovitud – aitäh, enam ei soovi.“

t ooted, millega emamesilane juba praegu, eraldi hooneta turul, on erinevad massaaživõided – ise segatud otse loomulikult. Meesse segab meister taruvaiku ja suira, kärjekaanetist ja pihlakamarja, ylang-ylangi ja kookost, apelsini ja kaera, šokolaadi ja kaneeli. Kehakoorijad võiksid Ene sõnul naha peale jääda – need imenduvad jäägitult. Ja massaažiõlid on koostatud sellise rehkendusega, et kui mõni laps või loom juhtub neid sööma-jooma, ei juhtu midagi.

„Kuna talvel juhtub nahaga igasuguseid asju, koostasin saialille-mee-salvi – sea ploomirasva baasil, mida saab huultele-sõrmedele määrida,“ rõõmustab Ene. „Meeste jaoks tegin ka kehakoorija – kuuseokka-nuluõli. Kuigi meest on palju raskem masseerida – eriti minu Kunn on suur nagu mägi – on ta naisest märksa õrnem ning minu põhimõte on, et ei massaaži ega koos kulgemise käigus ei tohi valus olla.“

Elulooga tarud

Mesilased kolisid taeva tahtel ise Lauride ellu. Seitsme aasta eest tegi üks pesakond elumaja seina sisse pesa. Osteti taru, et nad sinna meelitada, ent tarru kolis teine pere – seesinane käivitav õnnesülem elab tänini seina sees! Ene ja Kunnar võtsid aga Märki tõsiselt – õppisid ja lugesid, külastasid mesinikke ja koolitusi ning nüüd juba peaagu oskavad. Või vähemasti teavad, mida veel õppida.

Igaüks, kes mõne looma- või taimeliigiga koos elab, saab üsna tihedalt ja lähedalt nende rahvastega tuttavaks. Ka Ene kinnitab, et igal emamesilasel ja tema töömesilaste perel on oma iseloom ja olemus. Kunnar ütleb, et üle kümne pere ei  jõuaks  hooldada ega eripäradega arvestada – tarusid on tegelikult rohkem, nii et kui rohkem sülemeid saabub, ei saadeta mõistagi kedagi minema.

„Emamesilane ei saa ilma töömesilasteta teatavasti hakkama – teda on vaja toita ja hellitada, kaitsta ja ümmardada. Üks emamesilane jäi pärast  pereheitmist rohkem kui  kolmeks päevaks  ilma teenriteta. Jäi imekombel ellu,  moodustasin talle teiste taru mesilastest ja haudmega kärgedest uue pere – mis oli alguses kriitiliselt nirukene, nii et tema nimeks sai Äbarik. Kes ta mõistagi nüüd juba ammu pole. Elavad siin selles tarus,“ kallistab Ene taru, mille sisemusest saab peene vooliku  kaudu unist suminat kuulata – keset sügavat talve mõjub nagu teade kosmosest…

„Teine emamesilane – see äärmise taru emand – on koos oma sõduritega nagu kamp kurjameid. Igaüks neist ründab ja kogu sülem on häälestatud vaenlase hävitamisele. Kui ma neid haldan, pean kasutama kaht suitsikut, nii et ise olen lämbumas – aga mesilaste poolt hukatud ju ka ei või saada, üsna paljudel on mind vaja… ikka neist päriselt jagu ei saa.

Midagi ei saa parata ka siis, kui pered lahkuvad. Sellistel puhkudel jääb vaid palvetada, et nad jõuaksid kuhugi, kus elu läheb edasi – minu lapsed ikkagi… Samas on mul üks imekaunis kogemus ühe sülemi saamisest. Keerasid end mütsakana ümber puu. Viisin käru puu juurde, mille peal vana taru, panin lauajupi tüvest taruni – ja nad voolasid nagu üks mees mööda lauda kenasti tarru – voh, need siin.

Kui sülem leiab koha puu oksal, on sülemi sisetemperatuur nii kõrge, et puulehed kärbuvad mesilassülemi  kallistuses lihtsalt ära. Selline müstiline liik… Rändavat sülemit pole vaja karta. Nemad ei ründa, nad ei tea, kui kaua teekond kestab – energiat ei tohi kulutada. Aga oma kodu juures käituvad teised nagu valvekoerad jah. Omadega harjunud – külalisi võivad ka sõbralike sülemite sõdurid rünnata.“

Lõpemetsa küla kui sõbralik sülem vaatab Polgu talu arendamise ja ehitamise poole heatahtliku ja osavõtliku tunnustusega. Juba praegu ollakse selle rahva üle uhked ja toetavad. Meie tunne on kärme kujunema, kui suhtumiste keskmeks mesilased. Teate küll: ta lendab mesipuu poole…

Masuurik – vägivald on õhus…

Kati Saara Vatmann

Nüüd on kõik hästi. Lõuna-Prantsusmaal koos elukaaslasega veinimõisa rentiv eestlanna Marika Juurik (53) andis kirjanikunime all Merie Landes välja oma esimese autobiograafia „Ootamatud teed“ ning praeguse armastatuga pole esimese kahe kooseluaasta lõpuks enam kõigi seniste suhete ja abielude finaaliks saabunud peksu ja painajani jõudnud. Ilmselt ei jõuagi – sõprade seas Masuuriku nime kandev Marika-Merie, kellel raamatus on tegelasnimi Miranda, kirjutas end sellest mustrist ja mudelist välja. Loodetavasti lõplikult.

Kapist välja!

„Kuni me kurdame vaid sõbrataridele, ei ole kannatused nii põhjalikult läbi töötatud, et me samade mustrite juurde tagasi ei kukuks,“ kinnitab Marika, Eesti sõbrataridele ka Konnakoivake. „Kirjutamine aitab tõeliselt selgeks tunnetada. Raamatu avaldamine omakorda teeb uuele tasandile tõusmise ka selles mõttes justkui kohustuslikuks, et väljakasvamine vanadest valudest on raamatusse raiutud. Ära olnud. Läbitud.“

Tema jaoks on avalik peksukonveierilt mahatulek selle võrra lihtsam, et ta pole nelikümmend aastat Eestis elanud ega pea väikese ühiskonna kahjurõõmu ega osatamist pelgama. Ent vägivald on meil siin õhus. Äsja tuli seltskonnategelane Triin Tulev riigitelevisiooni saates Pealtnägija avalikkuse ette pihtimusega peksasaamisest ja sündimata lapse kaotusest mehe vägivalla tõttu. Misjärel naisepeksjatest mehed omakorda esinesid pihtimusringiga, miks nad seda teevad. Ning erinevad ajalehed-raadiojaamad teevad kapist välja kukkunud luukerede teemal järelnoppimist tänini.

Nii mõndagi teema- ja-või portreelugu looma asudes kuulen kõige ootamatumatelt naistelt, et nende näiliselt laitmatu eduloo taga on aastatepikkune vägivald, püsivate vigastustega lõppenud peks ja pagemine. Millest nad siin väikeses riigis paraku kõnelda ei taha. Edunaised-ärijuhid-suurilmadaamid ei saa ometi peksa…

Vaikijad teevad endale töö-tegude-tehnikate teraapiat ja vaikivad.

Pika vaikimise fenomen on hämmastav ka Masuuriku puhul. See kestis põlvest põlve: „Ema varjas viimase võimaluseni, et saab mehe käest peksa. Kui ka mina peksa hakkasin saama, vaikisime kahekesi. Eelistasime Eestist lahkuda, sest ei lootnudki, et sõbrad või miilits meid tegelikult aidata saab – ätt jälitas meid hullunult kõikjal, kuhu kolisime.

Võõrsil polnud mul kellelegi kurta, kui prantslasest kallim koletiseks moondus. Olin mehe maailmas vangis – keeleoskamatu, ametita, töötu – ning minust sai tema kaas-haige. Väikese poja nimel käisin poodides ja aedades rõivaste ja toidu vargil. Ja vaikisin.

Ent väikese poja pärast ma vägivaldse mehe juurest ka lahkusin – kui paariaastane laps tõstab rusika, sest isa ju teeb nii ja emad ongi löömiseks, siis on midagi kohutavalt valesti. Seda mudelit ei saa muuta ja karusselli peatada ilma totaalse maha astumiseta.“

Kirjutamine kui eneseabi

Masuurik arutleb: „Vägivallast ja alandusest kirjutamine ise on ka mõistagi katsumus. Seda tehes elame ju kogu õuduse uuesti läbi. Selgeksmõtlemine ja väljaoksendamine on valus töö. Oma nõrkusest avalikult kirjutamiseks tuleb olla väga tugev. Selline paradoks.

Kui see tõeliselt õnnestub, järgneb andestamine ning eneseväärikuse ja enesearmastuse taassünd.

Minul läks aastakümneid. Kuna need katkised mustrid polnud enda jaoks selged, ronisin ikka ja jälle samasse mutta. Vihma käest räästa alla. Aina sama. Näiliselt šarmantsest armukesest koorus elukaaslasena alati koletis. Ja mina vaikisin aastaid.Üha järgmistes suhetes, mis kõik ühesuguseks moondusid.

Paistab, et mul oli ja on lõpmatu kannatusvôime. Ja oskamatus sellelt konveierilt maha tulla. Kui sinu ema peksti ja sind ennast piinati lapsest saadik, kipud arvama, et nii käibki. Et maailm ongi selline. Ja ei hakka vastu. Ning võõral maal tundmatu keele keskel justkui ei saagi. Prantsuse keelt ei olnud mul võimalik muud moodi õppida, kui kodus telekat vahtides – väljas ma ei käinud ja mehega rääkisin saksa keelt.

Puterdasin küll jah olmetasandil ja ka abi palusin – aga nagu minu raamatustki võib lugeda, keegi ei kavatsenudki aidata. Mitte milleski. Öeldi, et olgu ma õnnelik, et üldse saan Prantsusmaal olla!

Oma pärisisa kohta ei tahtnud ega julgenud ma pärast seda, kui Pärnus kuulsin, et mu bioloogiline papa elab perega seal, emalt sellepärast kaua küsida, et märkasin,  emale teeb see teema haiget. Nii haiget, et mu tegelikul isal pole minu jaoks nimegi…“

Küll aga on nimi, kellele Masuurik on kogu südamest tänulik – Helle Toomingas. Kirjanik, kellega 14.eluaastast saadik Eestist ära olnud Marika Okei-portaalis sõbrunes, ühest küljest julgustas oma uskumatut eluteed raamatuks kirjutama. Ja teisalt lahendas praegu ettevõtja ja ärinaisena tegutseva madam Juuriku elupõlise keeltepaabeli probleemi. Tõlkis eesti keele eesti keelde, nagu daamid seda koostööd sõnastavad.

Kui naisel läks Saksamaalt Prantsusmaale kolides uskumatult kaua, et prantsuse keel omandada, siis selle vaevalise protsessi käigus läks omakorda eesti keel kaduma. Netiavaruste pihitoas Masuuriku südamesõbratariks saanud Helle toimetas ja nõustas, arutles ja analüüsis.

„See pole kõik,“ naerab ennast kirjanikuks kannatanud Marika. „Kui ma oleksin oma kogu elu sõnadesse pannud, ei usutaks, et nii kohutavad lood võivad inimesega juhtuda. Usutav on vaja selleks olla, et teistel mu raamatust abi oleks. Kirjutatu peab aitama ja julgustama.“

Nii Marika teekonnal kui ootamatute teede juhtumil on ja ei ole ka õnnelik lõpp: „Mees, kellega nii tegelikult kui raamatu viimases lauses 20 aastaks kokku jäin, kadus mu elust viie aasta eest.

Ma tegelikult ei armastanud teda. Enesekaitseks läksin temaga, aga seegi oli suur valesamm, panin ennast asjatult vangi. Alles nüüd ELAN – kogu elu jooksul esimest korda!

Oma tänase kaaslasega olen teist aastat koos. Kõik on väga ok. Mis ka edasi saab – ei ma enam kannatust varu ega kannatusi vaja, kui tarvis, siis nüüd lähen kohe oma teed, õigemini lasen minna. Mina olen omas kodus ju.

Siiani jätsin lahkuminekutel alati oma kodud ja varad, et kaduda. Enam ei tee nii.“

Ootamatute teede raamatu lõpus ilmuva Jimiga on Marikal täiskasvanud tütar. Elu selle mehega muutus samuti väljakannatamatuks, kui mees märkas, et naine teda ei armasta. See ajas ta marru… Jälle!

„Tundeid ei saa sundida. Aastaid tundsin ennast tühjana ning oleksin eiteamis andnud, et lihtsalt armastada. Mis kasu on mehe rikkusest, kui ei ole tundeid… Minu elu ongi avatud raamat. Kõik see mu hullumeelne eluke pole mind murdnud – vastupidi –  naudin iga pisematki asja, mida elu pakub. Tegelikult olen õnneseen!“

Mudelimurdja

Marika kinnitab, et me kõik kipume läbi elu tegema kõik mehed, kellega end seome ühesuguseks. Kes mudeldab kõik oma armsamad munadeta pupsikuteks ja lapsendab nad, kes pälvib kuitahes kaunilt alanud armuloo finaaliks uskumatult räige vägivalla. Järjest ja järjest.

Juba Masuuriku Eestist lahkumise põhjus oli põrgulik perevägivald – sealt see murdmist vajav muster kinnistuski.

Kolmekordse M-ina – Marika-Merie-Miranda meie ette astuv Masuurik jutustab, kuidas isa kohtles sadistlikult nii teda, tema ema kui lõpeks ka venda.  Aastaid hiljem taas Saksamaalt Eestisse külla tulles sai naine teada, et räige sadist, keda nad ema ja vennaga ätiks kutsusid, polnudki tema pärisisa…

„Seda, kui kaunis on minu ema, märkasin mina muide alles Saksamaal, kui ema ujumistreenerina tööle asus ja õide puhkes,“ meenutab Marika. „Nõukogude Eestis käisin sellises lasteaias, kus ma olin enamasti ka öösiti ja koju viidi mind nädalavahetuseti – sedagi mitte alati. Alles kooli minnes tutvusin nii oma emaga, mehega, keda liigagi kaua oma isaks pidasin – ja iseendaga olen tuttavaks saanud alles nüüd, viiekümnendaetes eluaastates.“

Koolitüdrukuna sundis ätt – nagu hirmuvalitsejat nimetati – last hullumiseni õppima, ebainimlikult palju treenima ning peksis poeskäigul ärakadunud kopikate eest vaeseomaks. Öösiti ärkas tüdruk selle peale, et tema ema peksti-kägistati-piinati – haiglani. Ning haiglas ärkas poolsurnuks karistatud laps ka ise. Kui mööda Tallinnat ringi kolimine ei päästnud meelehaige mehe märatsemise käest, vaid tekitas alalise hirmufooni – ka noorem vend hakkas lisaks õe ja ema kannatuste pealtnägemisele füüsiliselt viga saama – abiellus ema Ida-Saksamaale.

„See polnud probleem, et 14aastane mina ja 8aastane vend täiesti keeleoskamatuna Saksa kooli läksime – õppisime kiiresti. Probleem oli hoopis see, et pedantne ja kullilik kasuisa muutus meie vastu samuti vägivaldseks. Surus meid kolmekesi ühte tuppa, võttis meilt kõik õigused – ning kui mina järjekordselt haiglas ärkasin, kolis ema meid oma korterisse. Seal puhkes õide nii tema – kui meie vennagagi,“ meenutab Marika. „Keskkooli väga edukalt lõpetades sain aga teada, et nõukogude kodanikuna võin õppida vaid ettekandjaks või müüjaks. Kõrgkooli ei pääsenud. Sain ettekandjaks. Ja naiseks. Kokapoiss, kellega meil armulugu tekkis, ei saanud paraku üle oma vanemate vaenulikkusest minu vastu.“

Mitme baarmäniga kurameerimise järel armus Masuurik prantsuse ehitajasse ning püüdis koos temaga esmalt illegaalselt Lääne-Saksamaale ja sealt edasi Prantsusmaale pääseda. Ent võeti piiril kinni ning pandi vangi.

„Vangisattumisest kujunes teine mudel, millesse erinevate meeste tõttu mässitud sain,“ meenutab Marika. „Piirijama lõppes ametliku lahendusega. Aga hipidena erinevates kämpingutes maksmata peatumine, poodides ja aedades lapse jaoks varastamine ning järgmise mehe kelmused ja mahhinatsioonid olid kõike muud kui romantiline Bonnie ja Clyde’i stoori. Kui ma oma varasemas elus suutsingi mingi kapitali kokku töötada, kohviku osta ja ettevõtlust alustada, siis kelmid puugid tegid elu nautides, mängurlusse sukeldudes – ja sinna juurde ikka mulle peksa andes, mu alati paljaks. Arestidest pääsedes jätsin iga kord kogu oma vara kaabakatele ja alustasin uuesti.“

Vägivalla tehnikad

Masuurik oskab nüüdseks üldistada: nii teda kui ema peksnud meeste vägivaldsuse taga on alati olnud sügav alaväärsuskompleks ja sellest tulenev haiglane armukadedus. Peksmine, jälitamine ja lõhkumine on sellest tuleneva vägivalla tehnikatest vaid üks.

„Veelgi hullem on endast sõltuvusse seadmine ja abitusse olukorda surumine,“ kinnitab Marika. „Meie eneseväärikus pihustatakse. Me ei näe enam, et oleme ilusad ja andekad – närtsime vägivalla vangistusse. Me ei taipa enam ennast päästa – keelt õppida, elukutse omandada, kodust väljuda. Oleme vääritud.“

Selline närtsitamine juhtub ka ilma peksuta – patoloogiline armukadedus, nuttev ja pead vastu maad taguv mehike, kõigi ja kõige kahtlustamine toimib sama koletislikult. Nii mõtte, sõna kui teoga lasevad tuhanded kaunid naised end maatasa teha ning lakkavad loomast ja lootmast. Marika arutleb, et draamakuiinlik vägivalla tehnika on eriti salakaval – kui ema on ametis oma draamasõltlasest mehe emmemisega, pole tal laste jaoks aega ega jõudu. Ühtlasi rakendavad naised seda tehnikat ka meeste kallal. Ja oletatavate rivaalide.

Kaunitari enese eluloos oli kogemus tööandjast prantslannast, kes uputas oma alaväärsustunde alkoholisse, oli oma noore ja ilusa teenistuja peale armukade ning terroriseeris seetõttu nii oma õnnetut meest kui Marikat, kuni too oma teed läks. Jälle.

„Naisi, kellele on lapsest saadik nende vääritust sisendatud, kes on keset peksu üles kasvanud, on erakordselt kerge oma mõju alla saada,“ teab Marika. „Kui oled mutta sõtkutud, piisab sellest, et mõni baarmän päästab su värbajate käest – ja juba armud alandlikult. Piisab sellest, et mõni prantslane pärast saksalikku armupõuda sind, noort ja kaunist ihaldab – ja kingid end jäägitult talle. Pimesi.“

Kõiges süüdi – see on üks tore tehnika, millega mannetud mehed naist nähtamatult vägivaldse keti otsas hoiavad. Marika poja isa, kellega ta Alžeerias abiellus ja ehitajate meestekommuunis elas, süüdistas naist tegevusetuses, ehkki takistas tema keele- ja ametiõpinguid ning kui naine poja pärast juba varastas, üritas kõiges-süüdi-temakest ka raha eest prostitueerima sundida.

„Kogesin, et piisab ühest jõulisest sammust – ja senised mustrid lahustuvad ning vägivalla tehnikad kaotavad jõu,“ meenutab Marika. „Läksin koos lapsega naiste varjupaika. Lisaks sellele, et panin seal seltsielu käima, leidsin töö, korteri – ning aitasin ka ema ja venna Ida-Saksamaalt enda juurde vabasse läände.

Kas ma õppisin sellest? Ei, ikka oli veel vähe! Oli tarvis salaja-kahe-naise-pidajast baarmäniga ühine kohvik osta ja kõik tema kelmid mahhinatsioonid endale ootamatu noana selga saada. Mu poeg oleks minu järjekordse muttamaandumise tõttu äärepealt lastekodusse sattunud! Ja kas ma siis õppisin? Kussa! Ka tütreisa osutus vägivaldseks puugiks.“

Tänaseks on Marika enda sõnul aru saanud, kui kardinaalselt tuleb suhtumisi muuta. Ning tema raamat kui teekond oma olemusse on nii raju, et lugejatel soovitatakse turvavöö kinnitada. Oma mudarallist ilusa ja nooruslikuna väljunud daam arutleb: „Jah, kui võimalik, olen vanu mudeleid pidi alati mutta marssinud. Võimalik, et mõni järgmine elu tuleb tänu sellele puhkuseks. Ilma peksu ja vangla, varjupaikade ja riigivaenlase seisuseta. Olen juba praegu hoopis teisel tasandil. Ilmselt ei hakka ma oma teist raamatut kirjutama taas peksu ja emotsionaalse nälja peale rajatud abielust tütre isaga.

Pigem tuleb uus raamat kõigist neist kosmilistest rikkustest, mida elu imed meile pakuvad. Vahel on tunne, et nüüd, just praegu, tahab Keegi heaks teha kogu halva, mille läbisin. See Keegi saadab positiivselt põnevaid seiklusi – imelisi ja uskumatuid! – minu side teispoolsete kaitsjatega tiheneb üha. Ja ma annan endast parima, et see oma järgmisse raamatusse vormida. Tunnen selles avardumises ülesannet.“

Eestiga on proua Juurik ühenduses sugulaste ja neti kaudu. Lobiseb eestlannadega okei-klubis siiramalt ja tegelikumalt kui silmast silma kombeks. Eriti eestlastel… Isamaale tagasi tulemast takistab teda külm kliima. Ja nüüdseks on sünnimaa Lõuna-Prantsusmaa ettevõtjanna jaoks juba ületamatult… teistsugune.

„Nagu on pihtinud ka Ene Rämmeld oma raamatutes – mitte kusagil Maa peal pole paradiis. On palju üksildust ja valu, hirmu ja pettumust. Ajutine turvatunne ja hoitud-armastatud-olek on pahatihti näiline. Olen olnud alandatud ja solvunud, kui mõni mees minult netis õelalt küsib – noh, kas prantsuse mehed kepivad paremini kui eestlased, et sa koju ära ei saa tulla…“ muigab Konnakoivake. „Ma ei tea. Ma ei ole ühegi eesti mehega maganud. Ja päris kindlasti pole see tasand, millel peatuda või kus diskuteerida. Isegi solvuda ei viitsi enam. On palju kõrgemaid ja kirkamaid tasandeid – riigist ja rahvusest olenemata. Tänan võimaluse eest läbi kontrastide ja kannatuste seda kogeda!“

Kirsitubakas ning Texase Tõde ja õigus

Kati Saara Vatmann

Rahvas vajab ekraanilugusid ja raamatuid, kus pole meelega haiget tegemisi ega pervosid. Üllatavalt arvukad saalitäied kogunevad vaatama „Poisipõlve“ ja „Kirsitubaka“ laadis lugusid inimeste kõrvutikulgemisi, kus nende üksildase tiksumise jälgimiseks on lahedasti aega võetud. Filmide sünnimaaga korrelatsioonis – suures Ameerikas kümme aastat, Eestis päevi.

Poisipõli kujutab endast oma ligi kolmetunnilise vaatlusega Texase „Tõde ja õigust“. Näitlejaid on filmitud kümme aastat – kadudeta! Või kui kadusid on, siis me ei saa neist teada – poja-tütre-ema ühise edenemise lukku on monteerunud need, kes võidukalt teisele kaldale kroolisid. Poiss ja tüdruk on hipide lapsed. Isa-hipi küpseb liiga kaua, et enne keskearõõmsat kiilanemist pereisaks kastreeruda. Munadeta koduloom saab temast alles siis, kui esimese pesakonna lapsed ülikoolis. Sinnani on ta folk-rockmuusikust alaska-isa mängulise autorondi ja muude lapsikustega. Tema on hea. Päevast päeva laste päralt rassiv ja rabelev ema on laste ees pidevalt kõiges süüdi. Nii tuttav.

Kolimised, pidev töö, äpardunud abielud professori ja militaariga – tahtes head, aga välja tuleb, nagu alati. Purjus julmus. Ja kuna ülepinges töödikust emal puudub huumorimeel, pole see vastavalt vajadusele suuremasse ja väiksemasse majja, ühest linnast teise, üha uute sõprade ja kohanemiste risttuulde, üldsegi naljakas.

Samal ajal, kui lapsed-noored samastuvad kinosaalis poisi ja piigaga, nii et ülipikka kestust ei märkagi, näevad emad üldnaiselikku hakkamasaamist ja allaneelamist. Valesti abiellunud emad saavad salaja peksa, draamakuiinidest võõrasisad joovad ja konfliktitsevad –ning tööl ja avalikkuse ees ei aima seda keegi. Nii soliidsed, karismaatilised… Vähemasti ei istu solgutatud lapsed sigameestega ühte paati, nagu see tegelikult sageli juhtub – kui  juba ema nülgimiseks läks, rebigem igaüks oma siilukene isiklikeks pasteldeks – tühjaksväänatud eidest pole ju enam miskit tahta ega võtta.

Õppejõust üksikema dramaatiline rännak oma tütrest naist ja pojast meest kasvatades on kinnitus Kaelase kooli direktriss Diana Tarandi arutelule, kuidas töödikutest emad-kompenseerijad lastele 150% heaolu kokku käristavad – laste isa ei panusta õieti midagi, kui kord aastas midagi teeb, on meeldejäävalt imeline superdädi. Ema panustab iga päev enda eest, puuduva isa eest – ja ebaõnnestunud naise-elu kompenseerimiseks igaks juhuks veel kamaluga peale. Kuni jalad kannavad ja käed annavad. Kui enam ei jaksa pole lapsed tema meeskond – sõbradki mitte – ammendunud moor visatakse lihtsalt minema.

Samast fenomenist jutustab mu uus romaan „Anita ja UFO“, mis Pärnu kirjastuses Hea Tegu täna trükikotta läks. Hipid-muinasjutumaade kuningannad loodavad emadena, et lapsed on sõbrad ja unistuse jagajad – ent reeglina osutuvad teise muinasjutu tegelasteks, kes teevad miljoneid kordi oskuslikumalt-täpsemalt-tahtlikumalt haiget kui kõik maailma mehed kokku. Ohverdasid end lastele? Paras! Püüdsid ka ise inimene, lisaks veel õnnelik olla? Tuleb kividega surnuks pilduda. Traditsioonid lausa sellised ju.

Texase „Tõe ja õiguse“ ema võtab siis, kui mõlemad lapsed on ülikooli, armastajate käte vahele kasvatatud ja Texase võimsatele maastikele lahti lastud, oma elu oma väikeses majade-järgses nunnakorteris kokku: „Lastele elamine. Mõned halvad abielud. Ja ongi kõik. Ma lootsin, et elu on midagi suuremat ja saavutuslikumat – aga järgmine saavutus on minu „fucking funeral“.“

Analoogselt Maimikute „Kirsitubakaga“ on sel pikal üdini üksildasel teel igas kaadris igaühele sügavalt tuttavad tundevarjundid – ebaõiglus ja mõistmatus, koolikiusamine ja pettumused – ent kõik on sordiini all, pastelne, ei paina. Ja sellepärast kinosaalidesse iseennast ära tundma ja üksildust leevendama kobardutaksegi.

Anne Reemani kehastatud emal on oma tütrega veelgi vähem kontakti kui ameerika-kaksikul – tema on end oma isikliku elu asemel telefoni külge imenud. Tütar salakesi ka – isa elab telefonis… Ema püüdlikkus konkureerib üksinda teismelist poissi kasvatava vanaema painajaliku liberaalsusega – neid „pole vaja karta“, aga nendega koos on võimatu olla ja olemist nautida. Mõlemas filmis on üks peategelane omamiskirg versus noore inimese loov kaunishing. Texases omatakse põhiliselt ema – kirsitubaka aroomipilves omatakse helisid-lõhnu-inimesi-mälestusi.

Ema ja sõbratar püüavad peategelaspiigat omada, unelmate mehe seaduslik kaasa omab enda ja mehe ühiseid mälestusi, kõik sekkuvad noore hinge tulevikuplaanidesse – minu-minu! Kusjuures Maimikud on üles filminud minu ja lapsepõlvesõbratar Ille kooskasvamise loo – nii, nagu mina olen Anita-raamatusse kirjutanud sõbratar Diana traagika – ilma seda ise teadmata. Minu keskmine tütar on mu lapsepõlvesõbratari koopia ja vanim poeg esimese armastuse noor kehastus – sama irr-sürr ja kauge – ja nii need asjad käivadki. Meie kõigiga.

Ja õieti ei juhtu midagi. Ei siis, kui jätame elu elamata ega siis,kui abiellume – ei siis, kui meid pekstakse ja raipekotkaste vahel ribadeks rapitakse  – ega ka siis, kui sellest raamatuid kirjutame. Mitte midagi ei juhtu. Äratundmisvõimaluse üle ollakse tänulikud, kusagil kihiseb kahjurõõm ja kusagil viha, inimsoo alaline kaaslane – ent mitte midagi ei juhtu. Sellele veendumusele jõudsin teatrimeistritar Kaja Kannu päevaraamatut „Eratee“ pikkamisi ja meditatiivselt läbi enese lastes. Füüsiline, mõtestatud rühkimine – ja ootus. Et tuleks sõbratar ja ehitaja. Kuningas ei tule nagunii. Ning koos minu uusima raamatuga trükki läinud Heli Künnapase „Minu ilus elu maal“ lisab töökultuse-üksilduse-töödiku argipäeva kõrvale Soomes töötava pereisa, kelle eest ja asemel ema panustab rohkemgi kui Diana Tarandi hoiatatud suud-lõhki-ajav 150%. Kõik kordub. Me kõik tahaksime minna ennast Ugandasse avastama – nagu kirsitubaka-tüdruku mängitud telereklaamis – Makelega – aga sellega läheb alati natukene puusse. Oleme oma tões ja õiguses ketis ning Makelet pole.

Vennad Sõnajalad püstitasid lõppeval aastal Saaremaale Sõrve poolsaarel Tehumardi kanti oma tuulepargi seitsmenda tuulegeneka. Ema Eleoni või Mamma Tuuliku nime kandev Eestimaa kõrgeim elektrilooja on selles tuulepargis seitsmes ning Andresel-Olegil seni kümnes tuulik. Oma leiutatud-patenteeritud, suures osas oma kätega püsti pandud. Ja meedia tähelepanust hoidutud. Kui oled seitse aastat tööd ja armastust millessegi panustanud, ei taha ju eelarvamuste ja süüdistuste rahe alla sattuda – ehkki täisvõimsusel 300 kilomeetrise tunnikiirusega tuulest soojust-valgust muundavat veskit kaduvate mentaliteetide viimased vingerdused ei peata.

„Kui Eestis oleks 300 tuulikut – lisaks katustel päikesepaneelid ning vee- ja biogaasi energia mõistuspäraselt kasutusele võetud, oleksime omal maal tõelised peremehed,“ kinnitavad vennad Sõnajalad. „Fossiilsetele energiatele lootmine hoiab rahvast vanas mõtteviisis, piiritagused nafta- ja gaasikraanid ei lase orjameelest välja kasvada ning tõelise iseseisvumisega tuleb ka väärikas peremehe ilma- ja silmavaade.“

Tahan lennata…

Kes teaks ja tunneks eestlaste eelarvamusi ja mustemat poolt paremini kui seitse aastat tuulegenekatele elanud vennad Vitjukid. Nad võtsid juba nooruses endale õeluse tõrjeks perenime Sõnajalg.

Oleg selgitab: „Meie ukrainlasest isa õppis Eestisse tulles keele nii selgeks, et aktsent on vaevu aimatav. Isa mõtlebja näeb und eesti keeles ning on ütlemata uhke ja õnnelik, et sai oma Põltsamaa taluga, kus isa kasvatab veiseid ja ema lilli, kauni kodu tiitli. Aga meie Andresega ei tahtnud Vitjadena koolikiusamise kadalippu läbida.“

Teiseks peetakse Sõnajalgu teadagi kadestamisväärseteks rikkuriteks. Milline tohutu töö nende ööpäevi sisustab, ette ei kujutata. Nendega tegelikult ja töiselt kokku puutunud kinnitavad lühidalt: geniaalsed kasakad on nad – tehnilise taibu, ülima elujulguse ja riskivapruse nii lennukalt ühendanud, et seda on keeruline hõlmata ja mõista.

Erinevas mõõdus tuulikute püstitamisele – kui Tehumardi seitsmikust on Ema Eleon Eesti kõrgeim, siis äsja Aburis käivitatu on tavamõõtmeis, ülesronimisel õlgadest üsna kitsas – eelnes leiutamine, patenteerimine ja puhtfüüsiline ehitamine.

Andres rehkendab, et lisaks igapäevastele paljukümnetele kirjadele ja telefonikõnedele Itaaliast-Taanist tehnika ja detailide leidmiseks on tehtud üle 120 reisi. Praegu on generaatorite töörütmi edastav juhtimiskeskus mõlema venna taskus, silm pidevalt oma elutöö tuksumisel peal ning kui Saaremaal miski jupsib, lennatakse helikopteriga kohale, et viga oma kätega ära parandada. Esialgu veel pole kedagi enda maapealseks asendajaks saata.

Kolmandaks on kaksikõed Sõnajalad jäänud verejanulise avalikkuse hambu ühtviisi halastamatult nii trillerdavahäälsete laulutüdrukutena kui eksihetkede inimlike kobatamistega. Mis on palju ja põhjendamatult klobitud haldjanaiste-lillelaste puhul mõistetav – ent õnneks mitte paratamatu.

Siiri kirjeldab: „Ehkki minu mees on 24/7 oma tuulikutega ühenduses, võtab ta aega minuga Pärdi kontserte ja tennisetreeninguid külastada, viib mind reisima ja korraldab mulle küünlavalgeõhtuid. Ta ise väidab, et on parandamatu monogaam – nagu tema vendki – ent mind üllatab ikka ja jälle, kuidas need mehed suudavad kustumatut ja värsket armastust lõkkel hoida. On jah nagu muinasjutt.“

Viivi arutleb Olegi ühtaegu nii harjunult kui tõeliselt kallistades: „Üks keerukamaid ja kaduvamaid kunste on Naiseks olemine. Oma mehe kõrval ja taustal püsimine, kui on rasked ajad ja sõbrad kaovad, kui töökoormus matab – ja samas on lapsed suureks kasvatatud ja pesa tühi. Näiliselt muidugi – ega lapsed ju kuhugi kao – ent Naisena töötamine on missioon, millest võiks ja peaks õpikuid kirjutama.“

Loova olemusega saarlannadest kaksikud on sünnitanud üheksa last. Siiri on nende kristlikule kvartetile kirjutanud loendamatud laulud, mida on arranžeerinud Oleg. Ning praegu on õdedel koostamisel Siiri kirjutatud ja Viivi illustreeritud luulekogu. Selle aga on vennad kasakad lubanud oma printsessidel aidata välja anda pärast seda, kui helikopterijuhi raadioeksam on sooritatud.

„Helikopter on kiire ja ökonoomne  liikumisvahend, mitte luksus-relv ega eputamise objekt,“ patsutab Oleg väheldast muhedat kopterit, mis kuuleka konnakullesena nende Salme-taguse suure talu aidas seisab. „Kuidagi teisiti me Tallinn-Sõrve otsa piisavalt siva ei läbiks. Ma usun, et üsna peagi lendab nii suur osa eestlastest kopterite ja droonidega[A1] , nii et ma pääseme hullude krahv Manteuffelite renomeest. Ent sellega peavad kallid järgijad arvestama, et kopterijuhtimine eeldab pöörast enesejagamist ja kontsentreerumist – pead tegema kõike seda, mida autojuht teha ei tohi. Kolmedimensiooniline liiklus, pidev raadioside lennujuhtimiskeskusega, õige sõnastus ja tegevuste järjestus – ka 500+ lennutunni järel on selg maandudes märg ja keel sõlmes.

Mõistagi on lendamise elamus seda vaeva väärt. Kui Jumal saadab inimese siia maapealsesse põrgusse, jätab ta meid lennuvõimest ilma – aga vaba hing ja vaim ihkab lennata. On hea tunne jah – ent pärast distantsi läbimist tuleb paraku tegudele maanduda, mitte pilvisse mürama ununeda.“

Sublimeerimise maailmameistrid

Samal ajal, kui rahvas põrnitseb tööd-vihistavaid vendi altkulmu, võitlevad nemad lisaks tuulegeneraatorite füüsilisele püstitamisele 21.sajandil uskumatuina näivate tuuleveskitega. Euroliidult oli võimalik saada tuuleparkide rajamiseks 150 miljonit. Umbsuklik ja kanapime ametnikearmee aga vusserdas selleks tarviliku riigimaa kasutada andmise ära.

Uskumatu töllakus, ütleb lihtne ja loogiline talupojamõistus. Siiri ja Viivi kinnitavad, et nende kaasade pealt võiks õppida sublimeerimise kõrgemat pilotaaži. Kui riiklikku julgeolekut ja iseseisvust tagavate tuuleparkide rajamine jääb bürokraatide käkerdamise taha, ei lähe vennad endast välja, vaid teisendavad need tunded tegusaks energiaks.

„See on valikute küsimus,“ väidab Oleg. „Me valime rahu ja tasakaalu. Seda enam, et seda 150 miljonit, mis saamata jäi, polnudki ju. Laskmata karu naha pärast pole mõtet endast välja minna. Küll see suur karu tuleb, kui virisemisele ei keskendu. Võiksin oma päeva põrguks sõimata ka siis, kui 40kilose tööriistakoormaga üles ronides kaks korda järjest avastan, et kõige olulisem riist jäi maha – aga elu on õpetanud tänama selle eest, et mul terved ihuliikmed ja tubli tervis, mis lubab ronida!“

Andres lisab, et kõik summad, mis nad seni on oma uue hea ilma energeetikaga teeninud, on nad sirgelt uuesti investeerinud. Selge, et perede elatamiseks ja laste koolitamiseks on kena ühtteist ka omanikutuluks võtta, ent vastupidiselt külarahva oletustele ei harrasta Sõnajalad miskit erilist luksuslikku elulaadi – väga mõistuspärane majandamine ja paigas logistika on. Muidu ei jõuaks.

„Jumal on selles mõttes meie vastu armuline olnud, et meilt pole edenemise lunaks selliseid ohvreid nõutud, nagu ajaloos ja mujal maailmas on juhtunud,“ on tuulelaste nelik tänulik. „Mujal on tuulikuid ümber ja pilbasteks lennanud, põliseid linnu ja püramiide püstitades on tuhandeid elusid ohverdatud. Tänu õigetele arvutustele on meie peale halastatud.“

Jumal, Sul ligemal…

„Meie patenteeritud tuulikute nipp on nende plastilisuses ja vabas liikumises füüsikaliste jõudude käes,” kirjeldavad matemaatika-füüsika andega ja inseneriharidusega vennad-töörabajad geniaalsetele leiduritele omasel õhinal. „Tuulegeneraatori tüvi peab mõõdukalt kõikuma. Siis ta ei murdu. See on nagu abieluski – liigne jäikus paneb perutama ning mis ei paindu, see murdub.

Meie leiutatud genekas töötab kapslis lahtiselt. See vähendab vibratsiooni ja kulumist ning on füüsikaseadustega samalaadses kooskõlas nagu Maa pöörlemine oma atmosfääri sees või liigese tööpõhimõte. Praegu mõtleme välja tuulegeneraatorite ja päikesepaneelide ühitamise süsteemi. Oletame, et päike paistab ja tuul puhub ühtaegu. Kumba energiat kumb süsteem siis eelistab, kui nad rööbiti toimivad? Ja kui on soodsad ilmad, kuidas siis võimalikult palju energiat salvestada – kividesse-kruusasse energia muundamine on teine teema, millega nii unes kui ilmsi tegeleme.

Meie väljamõeldis on ka õhufiltrite ja õlijääkide kogumise süsteem. Nagu näed, on meie tuulik seest puhas, nagu apteek õhusaaste-sool-tahm jääb filtritesse ja õlipiiskagi siin pole.“

Ülipuhas ja vaikne on Mamma Tuulik tõesti. Kogesin tema tippu tõustes ja ronides üsna müstilist elamust. Esiteks kadus ära kõrgusekartus. Teiseks oli maksimumvõimsusel töötavas tuulikus tunne nagu katedraalis. Jumalale sõna otseses mõttes lähedal. Jahutusruumi põranda alt paistis mu auto väiksemana kui väike varvas – ent tunne oli turvaline ja taevalik. See oli nagu sõit inimkonna tulevikku – kuuekümnemeetriliste propellerilabade tiivul, 300 km/h.“

Ent televiisoris teatavasti piketeerivad samal ajal kaevurid otsekui Looja enese vastu – nõuame, et fossiilsed maavarad ei lõpeks ja endise ajastu inimestel oleks võimalus end läbi planeedi kihtide kasvõi tuumani kaevata või mis? Koolipoisid ja Rooma klubi teavad ammu ja täpselt, et põlevkivi, turvas ja teised maarded on otsakorral. Jumala palge eeski meele avaldamine ei aita – meelemuutus peab hoopis need 24 tuhat kaeblikku kaevurit maa alt välja aitama.

„Lihtne arvutus näitab, et 300 erinevas mõõdus tuuliku püstitamiseks on vaja kolm miljonit pluss iks vidinat. Eestlased seletavad aina, et ei taha olla üksnes kaupmehed-transiidiettevõtjad, vaid lisaväärtuse tootjad. Me ka ei tahaks tuulikute juppe ega põhimõtteliselt imelihtsaid päikesepaneele võõrsilt sisse vedada. Ainuüksi rüsijääga võideldes Saaremaa randa tulek juba näitas, et Kõigevägevam vihjab: tootke oma asjad ometi siinsamas! Selle asemel, et koole ja tehaseid sulgeda, tuleb neid juurde avada! Uue põlvkonna energeetikud töötavad maa peal valgetes kinnastes.“

Siiri ja Viivi omakorda vaatlevad globaalseid muutusi naiselikust aspektist. Kui mehed visioneerivad taastuvate, tasuta, piiramatute energialiikide kasutuselevõttu, siis naised peavad oluliseks oma laste tervist ja heaolu.

„Me ostame oma toidu ökopoest. Et poleks mürgine, et oleks kindel. Aga miski pole kindel ja mürgivaba,“ teavad nad arukate naistena paraku. „Eestimaa rapsipõlde mürgitatakse kordi ja kordi suve jooksul. Mürgid imbuvad pinnasesse ja sealtkaudu põhjavette. Tuuled toovad suduste suurlinnade õhu Eestimaa kohale – ja saaste sajab koos vihmaga meie nii-öelda ökopõldudele.

Ju vist on toimumas looduslik valik 21.sajandi moodi. Ellu jäävad need inimesed ja loomaliigid, kes kõiki neid mürke välja kannatavad. Andres ja Oleg vastavad meie imestamisele, miks Jumal lubab inimestel planeediga niimoodi teha – ta on nagu hea isa, kes ei tapa oma lapsi selle eest ära, et nad veel nii rumalad on…

Meie üheksast lapsest üks – Jordan – sündis tõsise füüsilise arenguhäirega. Tal oli diafragmas auk ning mitmed siseorganid asetsesid valesti. Issanda tahe oli meile see valus kogemus anda – tagantjärel tuleb tunnistada, et jäime leinasse üsna kinni. Ent biokeemiliselt pidi mängus olema keskkonnasaaste.

Vaimselt ja hingeliselt kogeme praegu veel Jordanit oma kaitseinglina – kuni ta saab kauaoodatud lapselapsena tagasi tulla…“

Erinevad muinasjutud

Ellu jäävad need, kes kannatavad tänase saaste välja ning kes oskavad end kommentaatorite sõnamürgist distantseerida ja blokeerida. Sõpruskonnad teisenevad ja lähikondsed vahetuvad ses tormilises üleminekus uude heasse ilma.

„Uusi suhtumisi ja ameteid õppivad inimesed võiksid eeskujuks võtta kasvõi lehmad ja kalad,“ naeravad geniaalsed kasakad. „Merre püstitatud tuuleparkide veealused kaablid on viinud merebioloogid vahva avastuseni – mererahvale meeldib! Kaablid kattuvad vetikatega, millest toituvad kalad, kellest toituvad veelinnud. Elu kihab! Maismaal kogunevad lehmad-lambad ümber tuulikute. Ilmselt on neis tornides lisaks sellele, et need kaitsevad karja piksetabamuse eest, ka mingi mäletsejatele meeldiv vibratsioon.

Kevadeti ja sügiseti laskuvad lagled ja muud rändlinnud sadade kaupa oma jalgu puhkama just tuulikute alla, neist mitte ühegi pead pole tuulikulabad veel veriseks löönud.“

Oma lastele pole Sõnajalad siin ühiskonnas, kus üha kandvamaks muutub sõna „väärindamine“, kutsevalikut peale surunud. Igaüks sünnib siia ilma oma muinasjuttu teostama – on suur õnn, kui üksteist leidnud ja üksteisele sündinud inimesed on sama muinasjutu tegelased.

„Me ise õpime lastega võidu – lisaks helikopteri juhtimisele ja usuteadusele ka raadiotoimetaja tööd Pereraadio jaoks. Lastel – nii kodus kui võõrsil õppijail – laseme endal hakkama saada. Nad valivad ise ameti, teenivad ise õpinguteks raha – ja tulevad toime!“ rõõmustavad emad.

Isad on täheldanud, et noorte segavereliste Sõnajalgade geenide ja geniaalsuse kombineerimisel on kujunenud teatav kaasasündinud konkurentsitunne: noored ei taha vanematele alla jääda, ka energeetikat ja inseneriteadust õppides ei piirdu vaid papade saavutatu ülevõtmisega, teatepulga ülevõtja peab jõudma eelkäijatest kiiremini-kõrgemale-kaugemale.

„Samas on noortelt nii palju õppida. Tippsportlaseks tõusnud Ebbe-Liisa rahu ja kindlameelsus hobuste õpetamisel-kasutamisel-esitlemisel on meile kõigile eeskujuks. Kui ta tunneb, et jääb hetkel mõnele isepäisele ratsule alla, läheb nurga taha salaja nutma – hobused ei saa sellest kunagi teada,“ naeravad Andres ja Siiri.

Oleg ja Viivi aga arutlevad, miks küll lapselapsed end nii kaua oodata lasevad.

Ootel pesa

Asjalik ja kaunis kodu Salme taga metsas hüüab lapselaste järele. Osa juuniore on juba kolmekümne ringis. Ent kõik aina õpivad, teostavad ja leiavad end ning pikendavad lapsepõlve. Aja märk.

„Seni on meie chihuahuadel Tommyl ja Jerryl tõsine ülesanne olla kõigi sünniootel lapselaste asendaja,“ tunnistab nooruslik nelik, kelle ühine vanus on juba üsna mitu aastat üle 200.

Andres – kes muide ongi sage ja sujuv mediteerija – toetab põse vastu koerakest ja käib Ära, laadimas. Samal moel toetab mees sõnatus palves ka suminal toimetava Mamma Tuuliku seina vastu. On selline kombinatsioon ratsionaalsest paradiisilapselikkusest ja tugevast hellusest, mis lubab sümpaatset inimest kaubanduskeskuses kallistada ja talle kasvõi otse-eetris südamest hästi öelda. Vendade Sõnajalgadega me aastate eest otse-eetris just nimelt kohtusimegi – üksteisele ebaeestilikult hästi öeldes – ning õdede Sõnajalgadega kallistasime aasta eest juhuslikult trehvates kaubanduskeskuses – ning ulatasime üksteisele südame. Lihtsalt.

„Kevadel on meil valmis luulekogu – ja ilmselt come-backiks ka uued laulud, mida esitades oma tuulikuid avalikkusele esitleda,“ unistavad päikesetüdrukud. Tuulepoisid lisavad: „Mõne aasta pärast toidavad-katavad kogu Eestimaad tuulegenekad ja päikesepaneelid, biogaas ja maaküte on enesestmõistetavalt meie teenistuses. Oleme iseseisvad ja heaperemehelikud ega rammi oma rabadest-karstialadest mingit haiget Fail Baltikut läbi, et teada saada – ka Euroopa altarile veetav fosforiit ja uraan saab ammu enne otsa kui korvatud saavad tuhanded külad ja surnud talud ning pooleksraiutud Eestimaa.

Inimesed õpivad lendama. Vabaks lenneldes kaob kurjus ja kadedus. Inimestele jõuab kohale et siia planeedile alasti tulnuna pole meil ka minnes võimalust ega põhjust midagi kaasa võtta – tuleme andma, jagama, kinkima. Sest meile kingitud elu on kohustus.

Põhjala lapsed teavad, et paradiisiaias on karmid aastaajad, valud ja kaotused toovad varjud paradiisi – ent õed-vennad-lapsed aitavad enesekaotusest välja kasvada. Võimalik jah, et prohvetiteks, kes pole omal maal kuulsad, saadetakse segaverelised. Meie oleme seda rahvast Teenima saadetud – ja me täidame Isa käsku. Muu polegi oluline – kõik on kõige ja kõigiga ühenduses. Kui läheb hästi ühel – läheb kõigil.“

Minu nägijatarist pime sõbratar Jaanika Gross palus edasi anda: „Ööl ja päeval mõtisklen Eestimaal toimuva või pigem mittetoimiva üle. Kui puudub austus mehe ja naise vahel, kui puudub  austus väärikate vanade tarkade meeste ja naiste suhtes, kui  puudub   õpilaste-õpetajate vahel austus, naabrite vahel rahumeelsus ja austus – lihtviisilise headuse asemel lokkab    ebaterve konkurents, ärapanemine, vihkamine, hüsteeriline  tõmblemine – siis   läheb nii, kuis paljudes    piirkondades karuputkega, mis  vohab kui kunn, jätmata ruumi millelegi  muule või – meie ühiskonna peegel ja visiitkaart ongi praegu mürgitatud rapsipõllud, mis hävitavad mesilassülemid, tehes ruumi  kuripirisevatele  herilastele, kes heal juhul omasid ei torgi, aga kõik  ülejäänu saab rünnaku ohvriks. Halvemal juhul ei säästeta omasidki. Miks meil küll ei võiks olla nii, nagu indiaani-kultuuris: vanaemade ja  vanaisade nõukogud? Võib! Ja pärast kriisi põhja läbimist saavadki olema – jätkugu pioneeridel, tule- ja tuulekandjatel vaid jõudu – usku-lootust-armastust – seni vastu pidada, terveks ja ellu jääda.“

Iga akna taga on lugu

Kati Saara Vatmann

Linnakeses peab olema kool ja kirik, haigla ja kohvik, apteek ja autoremont, juuksur ja aednik. Ehkki Raplas on erakordselt palju autoremondi-juuksuri-puidutöökodasid, apteeke ja kohvikuid, ei pea põlisasukad teda ikkagi linnaks – ütlevad alev. Ja kinnitavad, et sooaurude keskele, kus kirikul peab targu kaks torni olema, et mõikaks, ei saagi päris linna rajada. Iga ettevõtmise ja akna taga on inimesed. Igal inimesel on lugu. Kui hakkad neis tulukestes orienteeruma, oled pärale jõudnud. Minul kulus Raplas selleks ligi viis aastat ning alljärgnevatest inimestest jutustamine on aastalõpukingitus mulle endale – avastasin endas nende inimestega kokku kuulumise tunde. Jõuluks koju!

Valgus katlamajas

Piia Kõverik avas lõppeval aastal Rapla Elujõu Keskuse. Tunnismärk sellest, et naine on õigel teel, on inimeste – loe: naiste! – massiline huvi Viljandi maanteel senises katlamajas toimuva vastu. Nii Rännaku-meetodi kui jooga, pilatese kui TRE-seanssidel on kaminasaal ja-või trennituba osalejaid viimse võimaluseni tulvil.

„Mul oli see unistus juba aastaid. Selleks, et oma vaimne ja füüsiline tervis korda saada, tegelesin pilatesega – torso süvalihaste treeninguga – nii põhjalikul tasemel, et olen nüüd ise treener. Ja Rännaku-meetodiga – mis võttis tõepoolest läbi põlvkondade ja elude ning valublokkide rännates ära nii käenärvide valu kui viha. Ja küpsesingi oma unistuse teostamiseks valmis,“ kirjeldab Piia. „Jätsin enese kordasaamise käigus kõik varasemas elus saavutatu härra Kõverikule – Märjamaa poed, autolavka – alustasin täiesti algusest ja puhtalt lehelt. Ostsin endise katlamaja. Hakkasin seda oma jõududega renoveerima ja ümber ehitama ning keskus avaneski tänavu. Kõik tänu minu töökale perele! Siia on kulunud kogu meie aeg – mõnikord toimetame veel laupäevaõhtul kell üheksa pintsilte ja pahtlilabidatega, segumasin kõrval undamas… See on suur rõõm ja nauding – nagu ka see, mida keskus inimestele pakub.

Kuivõrd uus aasta tuleb minu – Kitse ehk Lamba aasta, on igati loogiline, et saab valmis ka meie kodu siinsamas treeningsaali kõrval.

Ma püüan nii keskuse kui mehe pärast vähendada raamatupidamise töökoormust – Elujõu keskus võtaks mind igaks õhtuks endale – pean tegema väga täpseid ja teadlikke valikuid, et ma end ei killustaks-rebestaks ning et mind ka eraelule jätkuks.

Elujõu Keskuse nimi tähendab seda, et siit keskusest on võimalik tõesti endale saada elujõudu juurde. Ja seda  väga mitmetest tegevustest – õige toitumine, hea kosutav uni, mediteerimine, tantsimine, muusikakuulamine,  naermine, liikumine, jooga, pilates, mis paneb sinu energiavood liikuma – pluss kohtumine meeldivate sõpradega kaminatule paistel ja ka saunamõnude nautimine. Kõigi nende tegevustega saab inimene juurde energiat ja elujõudu, avardub, on Mina ise, harmoonias loodusega.

Mis iganes koolitus või teraapia minu keskuses toimub – igaüks neist veenab: rääkige, andestage, avanege! Mina tean, et imed on võimalikud, kuni elame – kasvame välja vägivallast ja valublokkidest, koos vigastuste taandumisega tõuseme uuele tasandile. Edukad naised ei saa ju rääkida, et nad on kodus pildituks ja kõnevõimetuks pekstud – ent Elujõu keskuses on oluline olla aus ja avali eelkõige enda ees. Nagu kõigis muudeski valusates teemades – millest siin koos ja ise vabaks kasvame.“

Piia on oma valgustatud katlamaja tutvustanud Rapla Sadolini kehakultuurikeskuse festivalidel-messidel ning Facebookis – ning elujõu-kolde loomise vajalikkusest annabki aimu tõsiasi, et ruumid on viimse kaminasaali-tooli ja võimlemismatini täis.

Nagu ka Rapla kultuurikeskuse toolid siis, kui „alevisse“ teatrit tuuakse. Kultuurikeskuse juures juba 20 aastat oma laulustuudiot pidanud Thea Paluoja rõhutab küll, et Rapla ei ole linn – ent kui tema õpilased Priit Võigemast, Vaiko Eplik või Märt Avandi ning teised teatraalid siin etendusi annavad, on saal alati pilgeni. Saalis istub teiste seas Märdi Rapla haigla arstist ema Irja – ja sedasi see väikelinn toimibki. Mitte sugugi depressiivselt.

Valikud külluses

Samal ajal, kui Rapla haigla on hooldusasutuseks muteerumas ning asjad kahe gümnaasiumi tulevikuga lahtised – nagu kogu Eesti tervishoius- ja haridussüsteemiga – tekib väikelinnade teenindajateküllust  sirvides küsimus, kuidas nad kõik küll endale kunded leiavad. Igale tarbijale oma juuksur, hambaarst, autoparandaja, apteek ja odavate rõivaste pood…

Meie juuksuri- ja hambaarsti valiku on teinud lapsed ja loomad. Oleme nii spontaanse otsusena kui leiduva vaba aja ajendil küll enamust teisigi pakkujaid külastanud – kõik teevad oma parima, kuidas teisiti! Ent hambaarstil oleme jäänud sel emotsionaalsel põhjusel käima dr. Kristiina Puksoo juures, et mu väike tütar armastas hoida põske vastu arsti kõhus olevat väikest tütart ning hambapuur ei tundunud selles ühenduses enam nii hirmus. Lisaks asub kliinik samas hoones, kus pank ja notar, maksuamet ja kindlustus, kantseleikaubad ja kodutehnika.

Konsumi peal töötav juuksur Liis Saad aga tuli meie juurde ratsutama, kui töötas Nore keskuses Handymanis müüjana. Nägime kõrvalt tema juuksuriõpinguid ning elame praegu kaasa tema grimmeerijaks-pürgimisele – ta on aastate jooksul sõbraks harjunud oma. Liiatigi tegi selle sama Florise kosmeetik mu väikesele tütrele kõrvarõngaaugud, kuuldes liigutavalt naljakat urinat: „Naised ei nuta, raisk!“ Mõistagi tuleb ette spontaanseid truudusetuse-episoode siin 21 juuksurisalongiga ahvatluste labürindis, kui väsinud juukseotsad nõuavad: kohe praegu!

Kohe praegu ongi kriteerium, mille alusel inimeste ühiselu haldavad haldjad suunasid meid Mati Pihlaku autoteeninduse hoolde. Mu eelmine auto jättis meid viimsetel ühistel sõitudel teele ning kuna Mati Tebolari-firmal on Mati oma kätega ehitatud puksiir, oli ta alati lahendusega kohal. Juhtus nii, et eelmine auto andis otsad ka päeval, mil sõitsime Tallinnasse teda järgmise vastu vahetama. Mati jättis PRIA ja Maxima lähistele töökotta oma poja ja teised poisid tööle, pistis meid puksiirikasti, viis Tallinnasse, valis meile järgmise auto hellitusnimega Punane Panda ning tegi selle ratastest elektrini korda.

„Olen elus vägagi erinevaid töid teinud ning pere elatamiseks kõiki oskusi ja kogemusi kasutanud. Mu kaasa Katrin töötab sotsiaalkindlustusametis ja on sotsiaaltöö alal magistrantuuris, poeg Taimar õpib tehnikaülikoolis ning pühendub igal võimalusel töökojale – tema õlgadel on varustamise ja arvutiga seonduv. Temata oleks paha. Aga raskeid hetki tuleb ikka ette – sel suvel läksid mõlemad mehhaaniku-kutid sõjaväkke. Oli taas kord üks õõnes hetk – ent uued sellid osutusid õnneks tegijateks,“ tunnustab Mati, kes teeb ka ise lisaks töökoja ja koduehituse juhtimisele rõõmuga käed õliseks. „Püstipüsimise lihtne valem on piisavalt sage panustamine perega koos puhkamisele. Kaugelt paistab paremini. Ja paistis õnneks eemaltki, et oleme õigel teel. Kindlad kunded, oma nišš ja vedamise värk. Nii nagu autoost, nii on ka perekonna sünergia, töömeeste leidmine ja üldse kogu elu üks suur õnne asi.“

Seesinane rahulik ja rõõmus õnne asi ongi põhjus, miks kirjanikuproua jääb autoremondi ajal enamasti oma sülearvuti seltsis Mati kabinetti kommi sööma – Pihlakute loodud ühisväljas on mõnus ja turvaline ka oma tööd teha.

Teine maja, kuhu on ütlemata mõnus minna, on Tammiku fotoäri – selle peal on teise Tammiku autokool ja üks massaažikabinet ning vastas juuksur, nagu igas teises Rapla majakeses. Tiba tagurpidi tandemis on lood sedapidi, et autokooli peab proua Aire ja fotomaailma härra Taimo.

„Mina olin fotosnik juba nõukogude ajal ning oma ettevõte on mul olnud 22 aastat. Emand õppis autokoolitajaks ümber, tegutses alguses pealinnas, aga nüüd on tal vaatamata sellele, et Raplas on mitu autokooli ja eraõpetajad, siin nii palju õpilasi, et sõidus on tema kogu aeg,“ rõõmustab Taimo, keda ei häiri põrmugi, et naisel on justkui mehisem ala. „Mehine on hoopis peenikese rahaga rehkendamise oskus mu meelest. Olen alati osanud tegelike võimaluste ja vajadustega rehkendada. Fototarvete poodi võtan müüki neid aparaate-albumeid-raame, mida rahvas tahab ning oma teenuste hindu ei aja monopoli seisundit kuritarvitades üles.

Mõnel korral on keegi teine ka ateljee avanud – ja pärast rahva esimese uudishimu raugemist on patareid tühjaks saanud. Väikelinlased on truud ja nostalgilised – kuitahes nimekaid hüpersuperkauplusi avatakse, oma vanas heas Karmanis käivad ikka.

Me ei palka liigseid töökäsi, vaid teeme ise – niimoodi sentidest eurod kokku veabki. Ilusalongid lisavad igaüks midagi erilist – kellel soolakapsel, kellel solaarium, kellel geelküüned – fotoateljee põhiline nipp on see, et kogu teenuste ot i doo on olemas ning pildid poole tunniga sõbraliku hinnaga ümbrikus. Niimoodi päevast päeva. Ja ükski päev ei sarnane teisega – tegelikult pole mu meelest ei odavate rõivaste maaletoojal, turul talukaupade müüjal ega ESPAKi kõrval kirbuka pidajal mingit rutiini – iga päev on kõik uus.“

Raplas, kus kõik on kogu aeg ühtaegu nii uus kui vana kooli kindel kvaliteet, tegutseb juba aastaid üks tõeline geenius. Välja tänavas korterisse rajatud töökojas nokitseb fakiir, kelle juurde saadab sind Tammik siis, kui liiv on fotoaparaati sattunud, sinna saadetakse sind Agrovarust enne uue riista müümist siis, kui elektrikarjus on äikest saanud ning Rappeli keskuse elektroonikamüüjad ja telefonipoodnikud soovitavad enne überkalli ametliku firmatöö ostmist ka mahakukkunud tahvelarvuti ja lolliksläinud mobiiliga Urmas Pahkla juurde minna. Teebki korda. Alati. Fenomenaalne!

Ja iga päev alustab mõni uus enese teostaja ja pere elataja. Ehkki Raplas on iga nurga taga mõni puidutöökoda, kes pakub uksi ja treppe ja mööblit, on talveõhtustes akendes uustulnukate tulukesed. Minu väimees Mihkel ehitab Hageris kilpmaju, ent õhtuti ja nädalavahetuseti meisterdab kiik- ja võrktoole, koerakuute ja suitsuahjusid, erikujulist mööblit ning remondib kortereid – et tubahaaval oma enese kodumaja ehitada. Tuli ära metallifirmast – nii, nagu tullakse ära ka kurikuulsast seakasvatusest – kus on stagnaaegne tehnika ja suhtumised, palgad ja makseviivitused. Selliste elu- ja inimlikkuse-ohtlike fossiil-firmade kestmine on töökaitse ja 21.sajandi eetika seisukohast uskumatu – ent ilmselt kestavad nad inertsist sinnamaale, kuni elavad nende kommunistidest juhid a la tele-Naabriplika vallavanem. Jõulude ajal puutuvad need 70ndate tehnika ja stiiliga firmad meisse sedavõrd, et  ajame pahaaimamatult jõulupraeks ahju ses inetus energias kasvatatud sigu. Et kõik on kõige ja kõigiga ühenduses, tuleb tegijaid tänada ja tulijaid tunnustada, kui uue hea ilma ettevõtjad koll-genossede asemele astuvad.

Puraviku-poisid

Veskisepad Lauri ja Harri on mõlemad töö käigus oma kutsumuse leidnud. Üks on õppinud elektrik, teine traktorist. Elektrik läks ühte varem alustanud sepikotta elektritööd tegema ning vaimustus selleks ajaks juba seal sepistanud traktoristi sooritustest – palus endale ka õpetada. Ise elatus sel ajal puidust mänguasjade valmistamisest – ent süda sikutas sepaks.

„Töötasin enne viis aastat siit üle tee seni toimivas sepikojas. Harri oli seal juba enne ees. Tasu ja suhtumised olid möödunudsajandised. Jõime Harriga lõunapausil kohvi ja küsisime teineteiselt, miks me oma sepikoda ei raja. Ega orja- ja nõukaaja vaimust teisiti lahti saa kui ise oma väega peale ei tule. Kuhu rajame? Sinna! Üle põllu paistis toona katuseta tuulik, mis saab 2015.aastal 200aastaseks…

Voh, sinna ehitame! Ja ehitasimegi. Muinsuskaitsega kenas kooskõlas. Tiibhoones töökoda, veskis eneses ääsiruum ja kauplus, kontor ja peosaal ning ring-rõdult vaade Valtule ja rahvasuus senini Mitšurini ehk Mitsuka õunaaedadele. Kusjuures tiivikukupli ehitasime taas üles nii, et ta on rõdult ka korralikult tuulde pööratav, nagu vaja,“ jutustab Lauri Laiapea siira vaimustusega. „Lisaks meile Harriga töötab siin kaks noort seppa. Meil on just jõukohane hulk kliente, laatasid pidi me ise ei kooserda – kõikmõeldav kraam on müügil siin ja Rapla Pentagonis – Okta keskuses Raplamaa ettevõtjate ühispoes.

Mul tekkis küll salaja hirmukene, mis meist siis saab, kui kõik sepisehuvilised on oma suured ja väikesed vidinad kätte saanud – ent siis korraldas RAEK – ettevõtluse arendamise keskus – mentorite koolituse ja ma sain kuraasi kuhjaga tagasi. Nüüd tean, et nii tulevikulise turundamise kui turvatunde võti on ühtehoidmises.“

Puraviku sepikoja poekeses müüakse lisaks oma töödele ka ehteid ja naturaalset marmelaadi, mida toodab Lauri õde. Pentagoni-nimelises keskuses asuv Raplamaa ettevõtjate ühispood pakub sepiseid ja heegelpitse, Valtu veini ja lambavillaseid käsitöid ning samasse hoonesse on koondunud spordisaal, tantsustuudio ja tänu lauljatar-taluperenaine Siiri Sisaski valgustustööle juba legendiks saanud Saagu Valgus fondi kauplus, mille filiaale on tänaseks teisteski linnakestes ja alevites.

Müüjanna Anneli nendib, et rõivaid-jalatseid-mänguasju teisele ringile saatev pood on just läbi ühtehoidmise kujunenud millekski palju enamaks kui pood: „Siin käivad väikeste lastega emmed vabatahtlikena abiks kaupa sorteerimas. Siin on Siiri sõbra Sebastiani hispaania keele kool. Ja sügisest alustas Siiri näitering. Mitte ainult neile raskustes perede lastele, kes meie fondi ümber on koondunud – kõigile lastele, kes ei taha külmade ilmade eest üksnes arvutisse ja telekasse varjuda. Kõigile!“

Puraviku-poiss Lauri tunnistab, et unistab praeguse korterielu asemel oma talust. Silmitseb veskikontori aknast Valtu mõisa veiseid ning näeb kujutlusis oma tulevast kodu – miskipärast kitsedega. Kits on kodu sümbol. Ja tema kahe väikese lapse kasvukeskkond ei peaks kindlasti enam kuigi kaua olema korter.

Ent Raplamaale talu rajades tuleb enne hoolsalt jälgida, kuhu on lõputute pingpongitamiste käigus parasjagu kukutatud Rail Balticu peatne rabamaastikku ja karstialadesse kukutatav giljotiin. Veise- ja hobusekasvatajad, iluaednikud ja skulptorid-elulaaditalunikud, kelle kodudest Fail Baltiku nime saanud hullus ähvardab üle sõita – selle asemel, et põlisesse raudteetrassi sobituda – veedavad unetuid öid oma elutöö ja tuleviku hävimise hirmus. On avalik saladus, et tuhandete Euroopasse kihutajate sõidutamisest olulisem on Eestimaa fosforiidi ja ehk ka sellega koos ladestuva uraani vedamine tühjakstarbitud Euro-lagendikele. On hirmutavalt loogiline, et see räige ralli ohustab lisaks kodudele ka põhjavett ja põlisloodust. Ning on lootus, et see sõge idee kujuneb nõnda pööraselt kalliks, et selle teostamisest loobutakse enne rahvusriiklikku pankrotti.

„Mina olen üha kindlam, et praegu tuhandete inimeste närve näriva Fail Baltiku asemel kaasajastatakse olemasolev trass, Raplamaad ei giljotineerita,“ kinnitab aiakunstnik-lilleemand Mariann Roosla. „Olen ühenduse Mahtra Aiaabi liikmena ja iseendana küll teinud häält Ahto ja Esko eest, kes aastakümnetepikkuse töö huku ootuses vaikides piinlevad. Ent mu sisetunne ütleb, et ühine vägi ja palve kannab vilja.“

Mari aed

Ühenaise-ettevõtte Mari Aed kuninganna Mariann nendib, et Hobuse aasta Jäärana lausa peab kogu jõuga neis küsimustes võitlevat sõna võtma, mis on üldrahvalikult olulised ja hukas, ent vaikides alla neelatud. Fail Balticu vastu tagajalgadele tõusmisele eelnes võitlus linnaruumi ilupuude köndistamise vastu – ja järgmine vastane, mille kauakestvalt katastroofilist tagajärge meile kõigile Mariann peale näeb vajumas, on Monsato ja umbrohutõrjemürk Roundup.

„Ma ei saa aru, kuidas ei saada aru! Ikka suuremate rapsisaakide nimel mürgitatakse põldusid umbes kuus korda. Hukkuvad mesilased. Umbrohu tõrjeks kasutatav Roundup imbub pinnasesse ja põhjavette püsides aastakümneid. Me sööme selle endile sisse. Loomade järglased sünnivad väärarengutega ja eluvõimetutena, inimesed surevad massiliselt – mitte ainult kuulsused! Ja ikka ei kõnelda, mida globaalsed mürgikontsernid meiega teevad.

Elu eest võitlemine on naiselik. Alu-Uusküla poolne Rapla-serv ongi naiseliku energiaga. Alus elab ju ka imelise aia perenaine, hingenõustaja Ulvi Saar. Samas Valtu-Kehtna külg on mehelik. Oma enese aia siia Uuskülla Kullerkupu tänavasse rajasin juba aastakümnete eest, kui ise veel Alus elasin. Et aia ja metsapargi rüppe kodu ehitada, loobusin saaremaatükikestest – me elame siin ja praegu, sõbrad.

Mu majakene pole praegugi päris valmis, aga oma feng shui järgimine, küünlad ja kaunistused loovad tervikliku energia, nii et ma ei rabista ehituse lõpuleviimisega,“ jutustab Mariann. „Oma Räpina-hariduse ja lilleseadekoolituse oskustega töötasin varem Raplas lillepoes. Teadsin kohe uksest sisenevale inimesele silma vaadates, milliseid lilli ta vajab – sina oled muide karikakra ja maarjaheina kimp – ning olin üsna rõõmsalt liigutatud, et sõbratarid pidasid mind taimetargaks nõiamooriks. Ja siis astusin õhku.

Lõpetades Luua kooli maastikukujunduse eriala, võtsin end töötuks, täiendasin end ettevõtluskoolitusel, sain äriplaanile toetust ning selle hulljulge õhkuastumise järel tegingi oma firma.  Et arved makstud saaksid aastaringselt võtsin lisaks koristajakoha Rapla raamatukokku – kõik naised on koristajad.–  Kujundan ja hooldan aedu ja haljasalasid, kaunistan kogu inimese elukaart – pulmad ja matused, ristsed ja juubelid – ning õpetan järgijaid. Palgatöölisi ei võta. Kogemused näitavad, et nende juhendamine ja kontrollimine võtab rohkem aega ja energiat kui ise tegemine. Neile makstav palk tuleb lõpeks kallim kui lisakasum. Nii et kui edu-uimas oma töörinne liiga laiaks ajada, pälvime rikkuse asemel pearingluse, häguse pilgu, haige selja ja ragisevad liigesed. Pole vaja.

Tuleb harmoonilist parajust pidada, hoolikalt oma kaasteelisi valida ning kõiges seada alati keskmesse oma kodu ja tegemise rõõm – siis on ka meie lapsed ja loomad, taimed ja mehed õnnelikud. Kübarat tuleb kanda – nii päikese pärast kui sellepärast, et oled Naine. Siis edeneb meie elu nagu iluaed ning oskame näha loomulikku ja looduslikku tervikpilti, kus valitsevad karmid seaduspärad ei säästa siin planeedil ka paksu padrikusse kolijat globaalselt Monsato monster-mürgituse eest.“

Marju maailm

Omanimelise kohviku ja Krantsi kõrtsi perenaine Marju Männimägi nimetab muide oma ettevõtmise olulisima taustafaktina seda, et ta kasvatab Tutil oma talu põldudel kõik kohviku ja kõrtsi, peolaudade ja muude tellimuste täitmiseks tarvilised juurikad ja rohelise ise. Siis on kindel.

„Ise tegemise tarkust on õpetanud kogu mu elutee. Siin rahvakooliga samas majas olen juba teist ringi – töötasin nooruses siin olnud restoranis, vahepealsed kohapidajad ei loksunud kuidagi paika. Mina olen nii teise keti – kultuurihoone galerii ja Valtu Artur – kui kõigi pitseriate-sašlõtšnajate-kohvikute-aitade maastikul kenasti oma nišis,“ usub Marju, kelle kohvikut armastatakse lihtsa ja ehtsa kodususe ja traditsioonilisuse pärast. „Töötajad õpetan välja ise – koostöös töötukassaga – ning ka perekondlikus mõttes oleme lastega kokku üks suur ise. Päästetöötaja ametit pidav poeg haldab Krantsi kõrtsi ja peab samuti talu. Mina olen oma ettevõtmistes alati selles kohas, kus on kõige tulisem. Suuremad tööd teeme talgute korras ning tulevikku vaadates teeb maastikuarhitektuuri õppiv lapselaps südame soojaks – temas tunnen järgijat.

Olen pika elu jooksul paljusid variante proovinud. Veetlev miilits, kellelt perenime sain – sinu praeguse talu eelmise omaniku vend muide! – elab kusagil saarel oma elu, mina olen ikka ise. Laste üleskasvatamise ja ettevõtmiste püstipaneku nimel olen sigu ja pulle kasvatanud ning tänu sealiha tootmisele autoostuloa saanud.

Minu kohvikusse ja kõrtsi tullakse kaugemaltki kui Raplamaa – ning kindlal ja kodusel tasemel laudu teen samuti kõikjale, kuhu palutakse. Mul pole kunagi vabu päevi olnud – kuna rühin endale sobivat rada, siis pole see tervisele hakanud. Vererõhku oskan kontrolli all hoida ning tänan õnne, et minu emalik olemus saab lapselaste eest hoolitsemisel rakendust. Ehkki seda ei tohi liiga palju teha – 21.sajandi noored kipuvad nagunii elukauged ja püsimatud olema ning virtuaalsetele imedele lootma. Ainus, kes meile sündides tegelikult kaasa on pandud, on tegelikult ikkagi ise. Mida töökam ja parema vaistuga, seda õnnelikum.“

Raplasse satutakse imeliste juhuste läbi ning siin saadakse õnnelikuks üsna pika ja vaevalise sooaurudesse harjumise ning ülesande kõrgusele kasvamise tiivul. Viljandi kultuuriharidusega setujuurne kitarriõpetaja Kaupo Kadaste võttis Tartu ülikooli klubis töötamise järel Raplamaale naise ning pärast elatise teenimist kindlustajana on nüüd juba kolm aastat olnud tubli… metallimees.

Agrovaru taga Ferali metalliplatsil kraami kaaluv ja sorteeriv kitarrikunstnik on samas ka raamatukaupmees ning üsna märgilisel moel on viimasel ajal talle taas hakanud ka kitarriõpilasi tekkima – seega oma saatuse käest ei pääse.

Me keegi ei pääse. Sügisese kartulivõtu aegu läksime siin Rapla külje all muistses Kumma külas, kus viiendat aastat loovus- ja loomatalu pean, lastega appi Toomas Rauale – ta on aatomifüüsiku haridusega elupõline ARSi kunstikombinaadi boss ning Valtu kooli kauase juhatajanna poeg. Kuulasin siia põliskülla Siberist naasnud vanadaamide meenutusi kartulivaol: minu tänase talu õuele pandud haubitsast näiteks tulistati Rapla kahetornilist kirikut. Õnneks mööda… Ent iidsed puud on täis nii laskemoona kui olnud aegade püüdlejate kinnitatud okastraati.

Ühel päeval küsis Kumma külavanema, puutöökoja peremehe Kaido vennatütar, näitlejanna Piret Laurimaa minult: „Kuidas sa küll minu lapsepõlvekülla elama sattusid? Kuidas läheb kandlekoja Raidil? Kuidas nõelraviarst Lillestel veisekasvatus edeneb? Kas seltsimaja Helgi toob sealset rahvast ikka kodust välja teatrisse?“

Hästi-hästi-hästi – nii kandlekoja, nõelravi ja veiste ühitamise kui kultuuri- ja seltsieluga. Mina ise aga sain just seda raplamaist jõulusõnumit paljude heade inimeste lugusid kuulates kokku põimides korraga aru: olen kohale jõudnud. Eestimaale – aga rabarängale Raplamaale kuidagi eriti – sündimine on tõsine ülesanne. Jõukohane vaid töökatele-tugevatele-teadlikele. Seega – Jumal usaldas. Tänan – ja püüan õlg õla kõrval Omadega seda usaldust väärida!

Imre Sams – tõeline Meeletu

Tori hobusekasvanduse tänane omanik ja tallimees, kundalini jooga õpetaja ja tervendaja Imre Sams (44) on otsekui meie aja kangelane Jaan Tätte programmilisest soovunelmast „Meeletu“. Kui kirjanduslikust rikkusest-loobujast on tehtud suurepärane lavastus ja film, siis Imre jaoks ongi tõelistele väärtustele elamine ja Algallikaga ühenduses olemine igapäevane elu.

„Ma olen varasemas elus pereisa ja ärimehena, majanduspoliitiku ja börsifakiirina ära kogenud, kuidas see kõik käib. Kuidas on elada 20.sajandi edumustris, kus tuhkatriinud saavad ei-kellestki näiliselt rikkaks ja õnnelikuks ning kui nad ära ei ole surnud… 21.sajandi avardumise lood räägivad pigem sellest, et maisest karjäärist välja kasvanud isiksused, kes on püüdnud elada nii, „nagu peab“, saavad ülestõusnud meistriteks täpselt vastupidist edurada pidi. Tippjuhid lähevad palverännakule, miljonärid loobuvad materiaalsuse orjamisest – sest nad saavad teada, kes nad tegelikult on ja milleks Maale saadeti,“ arutleb Imre. „Paratamatult toimuvad muutused kõigis eluvaldkondades enamvähem korraga. Lapsed on selleks ajaks suureks kasvanud, abielu ära olnud ning senine kodu juba kellegi teise oma.“

Põlluülikooli majandusharidusega Imre oli Merko-Skanska-tasandi ärihai, kes juhatas mõnd aega ka majandusministeeriumi väliskaubanduse osakonda. 1993.aastal sidus ta end Tallinna hipodroomi – õieti küll eelkõige traavlitega ning alates 1997.aastast on pühendunud Tori hobusekasvatusele. Ideaalis võiks Imre tegevus olla peagi 160aastaseks saava legendaarse kasvanduse edasiarendamine ja üha parendamine. Tegelikult on tema missioon seni keskendunud hoonetekompleksi ja tõukarja heaperemehelikule alalhoidmisele. Sellepärast, et ühiskondliku kokkuleppe teine pool, riik, pole oma lubadusi täitnud. Eestis ongi praegu sellised ajad, et riiklikul tasandil vassimine on hetkel elunorm. Mis on veel üks lisapõhjus, miks helgemad mõtlejad ja tajujad pööravad selja – see pole põgenemine, vaid ellu- ja eneseks jäämise ainus võimalus.

Imre jagab Eesti Hobusekasvatajate Seltsi peal asuvas korteris mõnusat poissmehepesa bengali kassi Sri Lakshmi ja musta belgia lambakoera Tondiga. Vajadusel juhib mees kindlal ja kogenud käel koosolekuid, surfab ministeeriumide koridorides ja kaevub hinnatabelitesse. Ent tegelikult tahaks ta päeva alustada meditatsiooniga – nagu on kohane igale kehastunud vaimolendile, kes on teadlik sellest, kes ta on. Tervendaja ja korrastaja.

Millise tšakraga kõneled?

„Tabelite ja bürokraatiaga tegelemise taagast tulen välja läbi füüsise. Annan tallirahvale vabu päevi – viin hobuseid koplisse, puhastan bokse ja kannan sööta ette. Tänu sellele füüsilisele tegutsemisele saab keha ka võimaluse meile nõrgad kohad ette näidata. Ega erakluses üha mediteerivad mungad saa teada, kes nad inimestena on,“ muigab Imre. „Kui tallimehe tööd teed, kohtud oma ihuliikmetega teistmoodi kui joogatreeningus. Pruugib hiiglaslikul täkul rinnaga uksele peale tulla – vabadusse! – ja saad kogu oma karjääri ja hariduse, positsiooni ja elukogemusega kõlinal piki pead nii, et on vaja õmmelda. Lisaks su tegeliku koha kättenäitamisele küsib kõiksus sinu käest sellisel puhul täku vahendusel: millise tšakraga kõneled?“

Joogameister vihjab, et mööda muhku saamine viitab ka ülemõtlemisele. Argipäev aga näitab, et kogu tänase avanemise ja ärkamise taustal on veel üllatavalt palju sabatšakratega suhtleimist. Jälgides päevast päeva iseenese ja teekaaslaste ühendust hobustega – ja seeläbi otseühendust universumiga – on Imre nii mõndagi olulist teada saanud.

Vaimsus ja hingestatus ei tähenda iseenesest veel ühendust erinevate liikide energiate vahel – ka valgustöötajad võivad endale tundmatute loomaliikidega suheldes osutuda oma spontaansuses ohtlikeks. Nii endale kui teistele. Õnnelik võimalus õppida, mis muud!

„Kui ülemised tšakrad on avatud, saame teiste olenditega suhestudes imelisi sõnumeid – mis iganes liigist need teekaaslased ka on. Suletud ülemise „valgusfooriga“ hingekesed lävivad ümbritsevaga sabatšakrate tasandil. Nemad näevad hobuses eelkõige vahendit, millele hinnaline sadul külge panna ja kallite kaubamärkidega varustusega ehitult ise sinna troonile tõusta. Väga kujundlik, eks? Sobib ka teiste eluvaldkondade kirjeldamiseks,“ naerab Imre. „Tegelikult ei saavuta need, kel süda ja silmadetagune ei tööta, ka maisema tasandi ühendust. Põrnitsevad neid riistu ja vahendeid, millega hobune vankri, ree või adra ette rakendatakse, nagu sodihunnikut. Ehkki meil siin Toris hoiul olev põlise varustuse arsenal muutub ajas aina väärtuslikumaks. Alumise korruse rahvas ei näe – ega oska südamega arvutada. Küll õpib.

Minu  koolidirektorist isal oli Harglas oma hobune, kellega ta tegi koolipõldudel lastele koolitoidu kasvatamiseks kõik tööd. Minu metsavahist onu sooritas oma hobusega metsas kõik toimingud. Ehkki praegusest põlvkonnast ei tea ka hobuinimestest paljud, mis on look-aisad-rangid-sedelgas, on õnneks teadjaid veel olemas ja tasapisi ka juurde tulemas.“

Imre manitseb: teadjate oskused tuleb talletada, nendel õppida ja kasutusele võtta enne kui hilja. Igas mõttes. Nii selles mõttes, et viimsed elavad legendid on lahkunud. Kui selles mõttes, et 20.sajandini end lõhki laristanud ja olemispiirini tarbinud inimkond on lihtsa, loomuliku ja loogilise elulaadi juurde tagasi pöördumas.

Tulevane Tori

Kuna hobusekasvanduse kõrval ootavad uuesti kasutusele võtmist pullijaama hooned ja Eesti vägevaimad veisekasvatajad on neid juba õhina ja tulevikuplaanidega kaemas käinud, on ka visionäär Samsil põhjust lennukamalt unistada.

„Kogemused on näidanud, et hobusekasvanduses on eriti oluline täkkude väärikas pidamine – maadpidi laialijagatuna satuvad nad pahatihti inetusse vangistusse, mille tagajärjed perioodiliselt avalikkuse ette jõuavad. Kasvanduses on neil kohased pidamistingimused, rakendus – nendega tehakse tegelikku tööd ja neid näidatakse võistlustel. Olemasolevat areeni ja maneeži saab samas kasutada ka pulli-oksjoniteks ja omamaiste lambatõugude väljanäituseks,“ kujustab Imre. „Märad on meil praegu vabapidamisel – mis on hobusele enesele kõige mahedamalt hobusem olemise vorm. Puudu vaid varssade kandmine ja kasvatamine. Kuni me alles kujundame Tulevast Tori, pole olnud viimasel kolmel aastal indu märasid paaritada ja varssasid juurde saada. Olen sellest hobusekasvanduse aspektist tõttöelda väga puudust tulnud. Kuna elan viimasel seitsmel aastal siinsamas, siis olen ise kevadöösiti varsavalves olnud ja ka üliraskeid poegimisi assisteerinud. Kui loomaarst saaks ülehomme tulla, siis tulebki endal siin ja praegu kohal olla. See teeb õnnelikuks. Ning selle õnne standby režiimilt käima lükkamise nimel praegu tegutsen.

Muinasjutulist mudelit on väikeses kohas hõlbus teostada – nii nagu ka kogu Eesti on piisavalt väike, et näidata maailmale ette arukal 21.sajandi kombel toimivad loogilised mustrid. Hobusekasvandus, pullijaam – aga ka omamaiste lammaste tõulava – jagavad kõrvuti tegutsedes traktoreid ja muud tehnikat. Lautade kohalt kogutakse pullipuss ja lambakõõks biogaasil põhinevasse elektrijaama. Mis sekundeerib uutel katustel olevatele päikesepaneelidele. Asula kohal on lisaks tuulegeneraator. Ning ongi kõik kodud ja asutused soojad ja valged. Keegi ei tekita ega kuula enam lühinägelikku hala, et tuulik panoraamil ei meeldi. Me läheme kas taastuva energia teed ja kasvatame kõik loomakasvatuse jäägid lõpuni – või pole meid üldse.

Muide, päikesepaneel on oluliselt lihtsam aparaat kui televiisor – selle asemel, et Eestimaa Torides neid toota ja kasutada, oleme mugandunud inertsist ikka juhetpidi fossiilmonopolide küljes ja ajusidpidi intriigides.

Mina loodan väga-lähi-tulevikus hakata jagama Eestimaa elujõuliste farmide juurde kahe-kolme-kaupa hobuseid pidamisele. Kui veisekasvatajad toovad küladesse meie kasvanduse hobused, kogunevad loomade ümber ka lapsed ja noored – ega kogune siis enam sinna, kuhu pole vaja koguneda. Pidamisele saadetud märade puhul anname ühtlasi nõu, millise täkuga neid paaritada, et saada tänasele turule sobivaid järglasi. Praegu loodavad paljud hobuinimesed, et saavad naabri-Maali toreda poisiga olümpiahobuse – aga sel juhul tuleb ikka välja nagu alati…

Ja praegu pean ma paraku oma tulevikuvisiooni teostamise asemel ka külalistele ja möödasõitjatele selgitama, miks on põlise hobusekasvanduse akende ees kiled ja katused lookas. Ei, see pole minu laiskuse ega vaesuse vili – riik kui tehingu teine osapool pole pikki aastaid sõna pidanud. Kui kasvanduse rendile võtsin ja siia soliidselt investeerisin, pidi riik omalt poolt igal aastal pool miljonit eesti krooni panustama ning minul pidi olema võimalus kasvanduse juurde kuuluvat metsa majandada. Eelmine põlluminister piirdus null krooniga ning kuna metsa me hooldusraiuda ei ole tohtinud, siis oleme kohtus, mitte helges tulevikus. Tänase ministriga, kes on ääretult mõnus ja oma koostööpartner, naeratame kohmetult ning unistame koos.

Hobukorüfee Andres Kallastega on unikaalse hobuvarustuse kollektsiooni viimne kui vidin kokku arvatud. Arvesse on võetud ka, et rakendispordi rada, treeningplatsid ja muud erilised rajatised pole hinna poolest põllumaa. Ja käsil ongi legendaarse ajaloolise koosluse tagasi riigistamine. Igas teises Euroopa Liidu riigis on riiklik hobusekasvandus.

Kui omamaiseid tõuge koondav ja arendav kasvandus kuulub riigile, saab Tori keskus 160.sünnipäeva kingituseks kindlustunde, et keegi ei hakka teda seibideks lõikuma, ei lükka hinnalisi spordirajatisi põllu alla ega lõpeta hobusepidamist. Kindlustunne annaks minule innustuse pärast kolmeaastast pausi taas nelikümmend mära ära paaritada. Mis oleks ütlemata teretulnud suursündmus – kui eesti aborigeenne hobune on paljunenud nii, et polegi enam ohustatud tõug, siis tori tõugu hobuse iive on katastroofiliselt langenud.

Vähenõudlik ja tänu Ago Ruusi fotokunstile ja valgustustööle vahvasti värvilisena tunnustatud eesti hobune on moes – tori tõu ümber kestavad vaidlused, kes on toetusalune, kes kuulub tõuraamatusse ja kes üldse on tori hobune.“

Vanatüübiline torikas on imposantne-korpulentne hiid, kes kaalub kuni 1200 kilo – tavaline suur hobune reeglina üle 800 ei kaalu. Tema hiigelkere ja massiivne pea, mida kannavad lüheldased jalad, on aretatud nõukogude imedemaa ajastutel, mil Toris söödeti hobuseid koos veistega… kartuli ja maisiga! Tänapäevane universaalne sport- ja tarbehobune põlvneb krahv von Bergi aegade esivanemaist, legendaarsest Hetmanist ning temasse on tembitud kergemaid-sportlikumaid Euroopa hobutõuge. Tänu sellele võidutsevad sport-torikad ratsa- ja rakendispordi edetabelite tipus ning meenutavad oma oskuslikult segatud mikstuuriga Saksamaa ja Skandinaavia ning teiste Baltimaade hobusekasvandustes omamaiste tõugude aretamist nii, et need vääriksid tõesti kaubamärgi aunimetust.

Vabadus…

…on teatavasti tunnetatud paratamatus. Nii, nagu hobusele esitatakse nõuded vastavalt sellele, millisteks sooritusteks teda koostööpartnerina vajatakse – ja see on tunnetatud paratamatus – on ka Imre ise läbitunnetatult vaba mees.

Ta on kasvanduses elades ja vajadusel tallimehe-zootehnikuna tegutsedes näiliselt küll oma helge tuleviku ootuses tiksuval hobumaal kinni mis kinni, ent tajub end siiski piiritult vaba hingena, kelle aadress on planeet Maa.

„Sel planeedil – ühiskorter nimega Eesti kaasa arvatud – on raha nagu ratsahobuse s… Seega pole raha, nagu olen oma eduloo käigus mitut erinevat elu ühes kehastumises kogenud, kuigi suur rikkus. Kui Tori hobusekasvatus saab tagasi riigistatud, jään siia veel just nii kauaks appi ja tegevjuhtima, kui vaja. Ent selle ameltiku ja loogilise, asjaliku ja ideaalse protsessi kiirendamiseks ma ühtki soss-soss lobitöist ega sõbramehetasandi susserdust ei soorita. See ei meeldi ega sobi mulle. Ja seejärel ma end enam ühegi kindla koha ega ülesandega ei seo. Tahan rändama minna,“ kõneleb lisaks vaimsusele ka füüsiliselt väga suutlik ja tegus mees, kes ei räägi siis, kui tal midagi öelda pole, silpigi.  „Joogaõpetaja ja tervendajana pole mul plaanis praksist avada. Need, kes peavad, leiavad mu praegugi, afišeerimata.“

Kolm lugu. Imre kohtus esmakordselt mu maalikunstnikust teekaaslasega, silmitses teda vaikselt – ning ütles, et tema vasak õlg sai aasta tagasi haiget ja see on võimalik hõlpsasti paika tervendada. Imre kuulas mu jutustust, kuidas oraakel Pargiwahiga ühismeditatsioonile kõvasti hilinesin, viimaseil minuteil pärale tormasin, ette näidatud energeetilise püramiidi poole kobasin ja… väemees Imre lõpetas leebelt mu lause: „Õpetaja oli seal püramiidis juba ees ja tervitas.“ Oli küll nii jah. Imre jälgis Tori hobusekasvanduse hobukoplis, kuidas poolesaja mära seast astus hiiglaslik kuldne mustasukaline valgenäoline Opaali-tütar minu juurde, võttis mu oma lõua alla ja tõmbas endale sooja jõuga vastu rinda – ning küsis, mida proua hobune mulle räägib. Rääkis küll. Oi, kuidas rääkis. Tänu Imrele ilmselt palju enam kui muidu teda kuulata osanuksin.

Vabadusest rääkis. Nii, nagu ka vabahärra Sams koos oma koera ja kassiga kulgevas vaikelulises kolmainsuses. Kõige väärtuslikum siin inimeste maal on hinge ja vaimu vabadus. Vaba vaimu ei ahista ei vastutus ega massiivne töö ümber 80 hobuse. Tunnetatud paratamatus pühitseb üksolemise ja ühendvälja, mida kirgastab piiritu avardumine, areng ja Armastus.

Printsess herneteral uue haridusega printside ootel

Eesti Ekspress, Teeviit

Inimkond tervikuna on nagu printsess herneteral. Armas ja andekas, kaunis ja lootusrikas – aga tükati nii tujukas, et kipub end enne uude heasse ilma jõudmist hävitama. Või loodusekuningatest poliitikutel hävitada laskma. Nagu lookeses kahest planeedist: Maa sügeleb ja valutab ja kurdab seda teisele universumis rõõmsalt ringlevale planeedile, kes lohutab – „Ah, see on kõigest viirushaigus nimega homo sapiens – mul oli ka, läks ise üle!“

See hernetera tunne tekib, kui mõelda lõpmatute galaktikate peale, millest ühes tolmuterana tiirleme. Ja see meenus ka tuuliku Eleon 3M 116 tippu ronides ja üle Saaremaa vaadates. Kusjuures imeline vaade ei tekitanud mitte vääksatust nii-ilus-vää, vaid küsimuse, miks on neid tuulegenekaid Tehumardi kandis ainult 7 ja lähikonnas 2 ning Aburis üks – kui huvilisi on 100 ja Eestis peaks selliseid tuulest soojuse-valguse-tsivilisatsiooni muundajaid olema vähemalt 300.

Kaevurid maa alt välja!

Aga sellepärast, et käitume nagu enesehävitusliku kuninga tütrest printsess, kes usub hülgejuttu ja takerdub tühisesse. Nii koolipoisid kui Rooma Klubi teavad ammu, et fossiilsed kütused on otsakorral ning inimkonna tulevik tuule-päikese-vee-biogaasi elektriks teisendamine – kuni loodetavad tulevased energialiigid avastatakse-leiutatakse. Tuulest elektri tegijad ühinesid Tuule Tehnoloogia Liiduks, et ühiselt toetada tulevikulist taastuvenergia kasutamist.

Tulevikus ei jää kindlasti 150 miljonit euroabi tuuleparkide rajamiseks sellepärast saamata, et ei suudeta maad nende tulevikuliste tuulikute alla kasutada anda. Inimestele ei räägita enam, et  tuulikud tapavad linde ja kalu, tekitavad vaakumi ja viivad Golfi hoovust kõrvale juhtides kliimamuutusteni. Merebioloogid ja ornitoloogid kinnitavad vastupidist – vetikad, kalad ja veelinnud armastavad tuulegeneraatoreid ning maismaal kogunevad veised ja lambad nende ümber ja linnuparved puhkavad nende ümbruses jalga ja tiiba. Kindlasti hakkab harjuvale silmale meeldma, kui silmapiiril või naabruses on tuulegenekas.

Andres ja Oleg Sõnajalg, kes on tänaseks püstitanud Eestisse 10 tuulikut – uusi huvilisi on 100+ – ütlevad, et nüüd oleks rahvajuhtide ülesanne kaevurid tühjaksjäävatest kaevandustest sujuvalt maa peale tuua: „Nii tuulegeneraatorite kui päikesepaneelide püstitamise ja paigaldamise üks kulukamaid aspekte on see, et kõik tarvikud-detailid-mootorid tuleb paljudest riikidest sisse vedada. Selle asemel, et tehaseid ja koole sulgeda on ülim aeg hakata taastuval energial põhinevaks võrgustikuks vajalikke vidinaid Eestis tootma. Päikesepaneel on lihtsam ja loogilisem aparaat kui televiisor – lihtsus ja loogilisus kehtib kõigi tehnikaimede kohta – järelikult tuleb neid siinsamas toota.

Iga tulevikuliselt mõtlev noor, kellel on matemaatika-füüsika-keemiasuunalist taipu, peaks haridust ja tulevikuunistusi kujundades lähtuma ülejärgmisest sammust. Järgmises ühiskondliku arengu etapis on Don Quijote võitlused tuuleveskitega lõppenud. Mis tähendab, et meil on vaja väga palju insenere ja oskustöölisi, kes vormiksid koos taastuva energia muundamise tehnikaga Eestist tulevikulise riigi.

Saja tuulegeneka ehitamiseks on vaja enam kui miljonit – 300 tarvis üle kolme miljoni toote. Oleme lootnud olla lisaväärtust tootev ja tubli väikeriik, keda teised eeskujuks võtavad. See siin on nüüd see nišš, mis kogu planeedil lõputut täitmist ootab.“

Inseneridest-ettevõtjatest vennad Sõnajalad hoiatavad:  samal ajal, kui noori peaks suunama energeetikuteks õppima, tuleb vastu seista ka plaanile, kus olemasolevad ja uued tuuleenergia projektid jääksid toetusest ilma. Tuuleliit juhib tähelepanu, et ENMAK 2030+ esialgse visandi kohaselt väheneb Eesti tuuleenergia osakaal 2030. aastaks poolele võrreldes praegusega. Imeväel hakkab pea kogu elekter uuesti tulema põlevkivi uttegaasist, millest elektritootmine tänase tehnoloogia põhjal (eriti Eesti Energia uus tehnoloogia Enefit280) käib eriti vaevaliselt. See dokument on hetkel arengufaasis ning tänu koostööle ei liiguks Eesti kindlasti vähikäigul kiviaega tagasi.

Samal ajal noorte suunamisega reaalselt kõige vajalikumaid ameteid õppima tuleb silmas pidada, et arenenud eurooplased taas-avavad ummispäi suletud koole ja tehaseid…

Tulevikumeelsete tegude-teadmiste-inimeste jõudude ühendamiseks loodi novembri alguses Tuule Tehnoloogia Liit. Õigupoolest on vaja ka rahvajuhtide ja visionääride liitu.

On tunne…

Minu kui humanitaarlasest visionääri loova loogika järgi tagab Eesti poliitilise ja majandusliku julgeoleku ja iseseisvuse tuul-päike-vesi-biogaas – mitte fossiilsed kütused ega ammugi mitte idast saabuv gaas. Samas investeeriti äsja gaasipõhisesse reservelektrijaama 135 miljonit – ent ei antud võimalust tuuleparkide rajamiseks saada 150 miljonit euroliidu toetust. Päikesepaneelide, hüdroenergeetika ja biogaaside kasutamise unustamisest rääkimata. Samas teab iga koolipoiss ja Rooma klubi ammu, et fossiilsed kütused lõpevad ning Eestimaa ja planeedi Maa tulevik on taastuvate energiate kasutuselevõtt, kuni pole avastatud ulmelisi uusi energialiike.

Minu taluperenaiselik ettemõtlemine ütleb, et kaevurid, kes meil praegu populistlikus telereklaamis Jumala poole rusikat raputavad – olgu olla veel ja veel põlevkivi ja fosforiiti, uraani ja loodetavasti ka kulda ja naftat! – tuleks kiiremas korras ümberõppele saata.

Maa alt välja toodud kaevurid peaksid täna – õieti juba eile – õppima tootma Eestile vaja mineva 300+ tuulegeneraatori miljoneid detaile, nad peaksid hakkama siin ja praegu valmistama päikesepaneele ja biogaasielektrijaamade seadmeid. Praegu tarnitakse neid Itaaliast-Hiinast-jne – ent tulevikulise lisaväärtuse tootmine tekitab tehased ja töökohad, uue põlvkonna haritlased ja riikliku kestmise.

Minul on tunne, et rahvast peab julgustama uus-energeetilisi insenerioskusi õppima asuma ja tulevikurahvaks tõusma.

Sellele retoorikale vastas Kolga lahe ääres elav kunstimees Emil Rutiku, et tunne on ammu – tegutsemine seisneb praegu põhiliselt kirjutamises-kõnelemises: „Kui visionäär Saale Kareda mõne järjekordse ülikõva teksti ehitab, peame seda paljundama – ja siinsele tekstile kaasa kiitma. Ehk uuristavad veetilgad fossiilsesse kivisse augu…“

Taastuva Energia Koja juht Rene Tammist tõdeb: „Sinu analüüs peab 100% paika. Kahjuks pole ühtegi märki, et hoolimata retoorikast meie riigijuhid hakkaksid reaalselt tegema otsuseid, mis taastuvenergia edendamisse panustaksid. Valitsuse energiamajanduse arengukava eelnõu neljateistkümne stsenaariumi hulgast valis kõige saastavama (samas põlevkivitööstusele kõige enam sobivama), kõneleb enda eest. Ainus ala, kus mingigi positiivsem programm on, on transport – seal on kava biometaani suuremamahuliselt kasutusele võtta (hetkel seegi vaid pilootprojektide tasemel).

Tegelikkus on see, et hoolimata paljuräägitud vajadusest suunata meie majandus kõrgemat lisandväärtust tootvatesse sektoritesse, töötavad ametkonnad sellele pigem vastu! Taastuvenergia Koja eestvedamisel pannakse kokku energia- ja keskkonnatehnoloogiate arenduskeskust, kus ettevõtted Eesti ülikoolidega taastuvenergia, targa võrgu, salvestuslahenduste ja elektromobiilsuse lahenduste väljatöötamise nimel koostööd teevad.

Hetkel on ligi 20 ettevõtet ning suuremad ülikoolid liitunud. Me loodame, et meil oleks võimalik riiklikust euromeetmest teiste majandussektoritega võrdsetel alustel taotleda ka riigipoolset panust teadustegevusse. Hetkel see aga võimalik ei ole. Nimelt on riigil valminud Nutika Spetsialiseerumise kava, mis taastuvenergia valdkonna riigipoolsetes teadus- ja arendustegevustes sisuliselt välistab!!! Seda hoolimata sellest, et ülikoolid, ettevõtted, ühiskondlikud organisatsioonid on teinud ettepaneku taastuvenergia NS kavasse lisada. Oleme vastavate ametkondadega kuude kaupa läbirääkimisi pidanud, tulemus on aga ümmargune null.

Nii et me võitleme edasi. Tänased kutsevalijad ei peaks praegusest halva unenäo laadsest olukorrast heituma. Unistagem suurelt! Kui kümne aasta eest naerdi taastuvenergiast kõnelejad lihtsalt välja, siis nüüd on vähemalt kuulama hakatud, mis meil öelda on. Sinu ja paljude teiste inimeste abiga saame olukorda muuta! Peame vaid rohkem selgitama, rääkima ja nõudma!“

Nelja Energia poolt vastas Tuuleenergia Assotsiatsiooni tegevjuht Tuuliki Kasonen: „Jagame seisukohta, et taastuvenergias peitub jätkusuutlik tulevik ning oleks üsna kahetsusväärne, kui Eesti energiapoliitika jääb saastamiskeskseks.

Eestis on ideaalsed tingimused toota energiat nii maismaa kui meretuuleparkides, aga ka biomassi kasutades.  Ainuüksi tuuleenergia kasutamine võimaldaks katta kogu Eesti energiavajaduse,
kuid mõistlik oleks meie energiaportfelli võimalikult mitmekesistada nii tehnoloogia kui asukoha lõikes. Nii ei sõltuks me ühestki energialiigist või konkreetsest elektrijaamast liigselt.

Üleminek taastuvenergiale peaks olema järk-järguline, kuid 2030. aastaks oleme võimelised põlevkivist elektritootmises täielikult loobuma. Mis puutub Eesti Energiasse, siis on väga tervitatav, et seda asub juhtima suure elektribörsi kogemusega inimene. Teatavasti tuleb just vabal elektriturul ilmekalt välja, kui hästi suudab taastuvenergia oma olematute või madalate muutuvkuludega konkureerida teiste energia tootmisviisidega. Eesti Energia on aga oma olemuselt samasugune energiafirma nagu teised, kes jälgivad riigi poolt etteantud energiapoliitika trajektoori. Seepärast, nagu õigesti viitate, on ülioluline, millise energiamajanduse arengukava poliitikud vastu võtavad. Hetkel on selle eelnõusse Eesti pikaajalistest elektritootmise stsenaariumidest jõudnud vaid üks stsenaarium, mis 2030 valguses ei näe üldse tuuleenergia osakaalu suurenemist!!!“

3M 116

Ajakirja Inseneeria toimetaja Marek Strandberg ütleb: „Kontsentreeritud kütus, mida nafta ja põlevkivi ju on, tähendab kontsentreeritud raha – ja see meeldib poliitloomadele.“

Kirjeldagem neile mõtlejatele, kes on tervikpildi ning tulevikuplaanide loomisel era-ärihuvidest üle ja teavad – kõigile jätkub  – mida kujutab endast uusima põlvkonna tuulegeneraator, mille on seitsme aasta jooksul välja mõelnud, patenteerinud, oma kätega üles pannud Andres ja Oleg Sõnajalg.

Kui geniaalsed leiduritest vennad püstitasid 2001.aastal veel kasutatud 500kilovatiseid tuulikuid, siis 7 viimase aastaga on nad tekitanud tuulegeneraatorite maastikul täiesti uue 3 megavatise segmendi. Kuna generaatori rootor on tuulikulabadega otseselt seotud, on tegemist käigukastita ja väga plastilise süsteemiga, rootor saab purunemata olla väga suure diameetriga – seega ka propellerilabad 60+-meetrilised. Genekas ja rootor on omavahel vaid ühest kohast, massikeskmest kinnitatud. Inverterid on oma konstrueeritud. Nii inverterid kui transistorid on kosmilise kiirguse eest kaitstud – seega ei plahvata. Soolase – ja-või saastunud – õhu puhastamiseks on omaleiutatud-ehitatud filtritesüsteem. Omaleiutatud on ka jahutus-maandussüsteem ning dubleeriva kontrolliga optiline ja tarkvaraline side ja juhtimine.

Selle Euroopa võimsaima-kõrgeima geraatori ning väiksemate mudelite vastu tunneb huvi enam kui 100 tellijat. Seni on läbi masuaegade heideldes tehtud 25 allhanget Saksamaalt, Taanist, Soomest ja Lätist, töös on olnud üle 100 inseneri, panustatud on 20 000 inimtundi, sõlmitud 300 lepingut – nüüd on aeg ise tootma hakata. Vennad Sõnajalad tegelevad hetkel lisaks uute tuulegeneraatorite püstitamisele ka nende ühitamisega päikesepaneelidega ning soodsate ilmade ajal kogutud energia akumuleerimise ja muundamise süsteemide leiutamisega.

Meenutagem, et Kolga lahe ääres Juminda poolsaarel töötab turismitalu, kus filmiti seriaal „Kalevipojad“, ka Põhjala kliimas tervenisti päikesepaneelidel!

Kriisi põhi?

Eestimaa peab harima uue põlvkonna rahvajuhte, mõtlejaid, insenere ja oskustöölisi.

Oma tekstiilitööstust juhtiv teleajakirjanik Karmel Eikner arutleb: „Unistused ja anded on ilusad – ent need tuleb sobitada tegelike turunõuetega.  Praktiline haridus tuleb tekitada vundamendiks sinna, kuhu turg kutsub. Anded määravad taseme ja suuna – kellest saab leidur ja insener, kellest meiser, kellest hea õpetaja.“

Ärikogemusega filosoof Imre Sams visioneerib julgustavalt: „Ka siis, kui tänane riik pole lubadusi pidanud , hoian silme ees tervikpilti, kus tallidest-lautadest kogutakse biogaas kohaliku elektrijaama käivitamiseks – uutel katustel on mõistagi päikesepaneelid ning kogu Tori iidse kompleksi kohal – nagu kõikjal teisteski Eesti asulates – tuulegeneraator. See kõik saab olema kas nii – või ei saa olema ei riiki ega meid ennastki.“

Vennad Sõnajalad usuvad, et 21. sajandil ei sünni progress enam selliste inimohvritega, nagu püramiidide ehitamine või Peterburi linna rajamine. Kui meie põlvkond pidi end tühjalt kohalt nullist üles töötama, siis uue põlvkonna meistritel on Isad. Akadeemik Ülo Vooglaid, kes vaatab oma kodutalust murelikult koolide ja tehaste sulgemist, osales oma poja Varro algatatud perekonna päästmise projektis ning sekkus nüüd ka piirivalve taastamisse, väidab: „Katastroof ei juhtu vanal kursil liikudes küll otsekohe – oma naha pärast lausa kartma ei pea – aga praeguse kursiga võivad end enamvähem kindlalt tunda vaid need, kel koppel lambaid täis ja maa haritud. Linnarahval puudub seni igasugune majanduspoliitiline, sotsiaalne ja energeetiline julgeolek.“

Optimist aga ütleb, et koolid ja tehased saab õnneks pärast sulgemist uuel tasandil avada, piirivalvurid, kes Soome bussijuhtideks läksid, tulevad tagasi ning võidab loov mõistus. Seni on vaja ühineda ja ühiselt pidevalt häält teha – siis oskavad vähemasti noored õiged tulevikuplaanid teha.

Kati Saara Vatmann

Kuidas hobune teenima panna

Kati Saara Vatmann

Pokumaa emandad Airi Hallik-Konnula ja Merle Tombak korraldasid Kanepi taga ürgmetsas hobutöö nädala ja selle kulmineerinud seminari üsna praktilistel kaalutlustel – Pokumaa juurde kuulub 30 hektarit metsa, mida oleks patt hooldada traktoritega müristades ja alusmetsa lammutades. Sellepärast otsustati põhjalikumalt vaadata ja kuulata, mida kujutab endast tegelik hobusega töötamine ning kui mõttekas oleks Pokumaale oma hobused-teenijad soetada.

Meil on Eestis praegu teatavasti hobuste traditsiooniline töö ja teenimine esitletud kas üksikute ilusate museoloogiliste mudelitena, nagu Kurgjal ja-või näidatud künnipäevade ja metsaveo kui näidisüritusena, mitte igapäevase tegelikkusena.

Tegelikkus on selline, et meie ilusal isamaal on üksikud osavad, kes töötavad päevast päeva hobustega. Tööriistade järel vedamise mõttes. Samas on töö ja teenimine ju ka ratsutav ja lapsi kasvatav või hipoteraapiline ja läbipõlemise ennetamise hobune ning lemmikloomana oma pererahvast laadiv-väestav või järglasi andev loom.

Seminaril teeniva hobuse fenomeni analüüsinud minister Ivari Padar, hobumatroon Maie Kukk, vetkorüfee Tiit Siiboja, hobusega töötav Kaja Väärsi ja Kaido Kama ning tegelikku hobutööd näidanud ja õpetanud Priit Kalev Parts, Vello Tamm ja Imre Õim  olid üksmeelel ideaalse eestimaise hobumaastiku väljanägemise asjus. Kuidas seda saavutada, pole paraku üheselt selge – kui oleks, siis ju oleks ka saavutatud.

Ideaal on Ivari, Maie ja Tiidu – ja eks kõigi teiste hobuinimestegi unelmais selline, et enam kui 12 tuhandele tõusnud hobuste mass Maarjamaal pole mitte toetuste saamiseks paljundatud mustangite mass, vaid tegutsevad hobused. Kui need kaunid ja arukad loomad on väärindatud, siis saab nende kui töötavate-oskavate olendite eest ka õiglast hinda küsida. Arutu mass, millega keegi midagi mõistlikku ette ei võta, ajab ka õpetatud ja tööle rakendatud isamaiste hobuste hinnad alla ning garanteeritult „töökorras“ ratsusid tuuakse pigem võõrsilt.

Järelikult tuleb toetussüsteem ümber korraldada analoogselt pindalatoetustega. Nii, nagu tulevast aastast ei toetata enam heina purustajaid, vaid neid, kes reaalse heina ja silo rullivad, ei peaks toetama ka neid, kes lasevad karjatamis- ja ohustatud tõugu loomade kasvatamise toetuse eest käsitsemata hobuste massil vohada, ent tegelikke tööloomi mistahes funktsioonis ei paku.

Tiit Siiboja sõnastas: „Toetust ei peaks maksma selle eest, et inimene vaevub hommikul voodist tõusma ja püksid jalga ajama ning teatab, et tal on nii raske. Toetamist on väärt hobuste väärindamie. Ja kui väärindamine on väärt, siis läheb taas au sisse ka Säreveres Järvamaa kutsehariduskeskuses õpetatav hobusekasvatuse eriala. Olid ajad, mil sinna oli tohutu tung. Nüüd satuvad seda ala õppima need, kes kokanduse erialale näiteks ei mahtunud. Seega ei tule sealt ka selliseid hobuharitlasi, keda tallidel-kasvandustel oleks tore praktikale võtta ja tööle palgata.“

Ivari Padar meenutas: „Ametnikud jagavad toetusi ja teevad seadusi pädevalt siis, kui nad on pädevad. Esiteks saame pädevaid ametnikke niimoodi, et Kaido Kama ning härra ja proua Konnula näiteks saadavad oma koolitatud lapsed mulle tööle, palun. Ja teiseks saavad asjalikud ametnikud teha õiglasi otsuseid juhul, kui iga ala esindajate ees seisab üks üheselt mõistetav juht, keda selle ala esindajad toetavad ning kelle sõnum on tõesti esinduslik. Praegusel hetkel puudub see juhttäkk või –mära, kes hobuinimeste hääle ministeeriumi tooks, sest hobuinimeste konfliktid ja hukatuslik võimuvõitlus seltside, alaseltside ja kontseptsioonide vahel pole kindlasti see hääl, mis õiglaste otsusteni viiks. See on väike lohutus, et samavõrdselt konfliktne ja segaseid signaale saatev on vaid seakasvatajate seltskond.“

Kellena töötab hobune

Traditsioonilistele põllu-veo-metsatöödele lisaks töötab hobune teatavasti ka sportlase, lastekasvataja – nii inimese lastest inimese vormijana kui varssade ilmaletoojana – kui pereliikmena, kes inimesi väestab ja elule sära annab. Kasvandused-ratsaspordikeskused-kodutallid on teatavasti üleüldised laste tõmbekeskused. Hobustega koos kasvavad noored omakorda oskavad valida ametiks loomaarsti ja zootehniku, sepa ja varustuse meisterdaja ameti.

Järva-Jaani lähedal väikest kodutalli pidav kirikuemand Gerly Algpeus kirjeldas, et see on nii mõnegi kohaliku lapse jaoks pahede käest tagasi võidetud päev, kui ta tuleb sadulasse, mitte kampadesse ning hoiab hobuste ligi ega virele punkrilaadses või võõrsil töötavatest vanematest tühjas kodus.

Legendaarne hobuinimeste õpetaja ja kasvataja Maie Kukk ütles, et laseb oma tallis ratsutada ja rakendisporti harrastada ka neid lapsi, kes soovivad ja tasuvad tundide eest kasvõi tööga, sest vanematel pole raha – peaasi, et nad oleksid ja õpiksid. Ning kui treenerile ei maksta, peab too omakorda näiteks veterinaarile kurbi silmi näitama – palun oota! Ning Siiboja ja teised vetid ootavad – omade ja usalduse asi ju.

Sangaste-kandi hobumees Imre Õim käib tüüpilise tänase Eesti mudeli kohaselt näiteks selleks Soomes tööl, et kaasa Anniki saaks talu hooldada ja hobuseid õpetada – ehkki taluhooldamine ja hobuste õpetamine-rakendamine vajaks Imret iga päev kodus. Ent kodus ei teeni. Kõik hobuse järele rakendamise tööriistad on mees soetanud ja valmistanud, ent ettekäiv hobune ise on veel toores.

Kogenud Kaja Väärsi juhtis tähelepanu, et sestap ongi sälgude-toorikute väärindamine ääretult oluline: „Me ei tea heinamaal ilutsevate loomade seast värvuse ja välimiku järgi hobust valides pahatihti, kas ja mis tal kõrvade vahel on. Ses mõttes on nendel õigus, kes väidavad, et Eestimaal pole adekvaatset hobuste „poodi“ – eeskäivat tööhobust talumehele ja turvalist ratsaponi lapsele võtta pole. Kuivõrd enamasti müüakse väärindamata potentsiaali, siis on ka hinnad nii hobust kui kasvatajat solvavalt madalad. Eriti nende jaoks, kes on hobuse välja õpetanud – ent eelarvamus ja mentaliteet on hetkel selline, et tõeliselt toimiva ja teeniva hobuse saab välismaalt.“

Selle paradoksaalse olukorra peaks ideaalis lahendama mõistagi haridus ja koolitus. Särevere peaks andma selliseid hobusekasvatajaid, keda juba kooli ajal saaks saata praktika korras kasvõi selliseid metsikuid karju haldama-hooldama-õpetama, nagu  praegu karjamaadel trallavad. Nii eesti kui eesti raskeveo tõugu hobuste arvuline mass on viimastel aastatel tuhandete peade võrra kasvanud, ent tegemist on mustangitega, kelle oskustest-võimetest keegi paraku kunagi teadagi ei saa.

Tiit Siiboja nentis: „Ei kogu oma elu ja hinge hobustele pühendanud hobuinimestele ega hobustesse romantiliselt-poeetiliselt suhtuvale üldsusele pole just kuigi ohutu väita, et ülearune lihamass, mida väärindamata karjad paratamatult endast kujutavad, tuleks lihakombinaati suunata. Ent tegelikult just niimoodi on. Kontrollimatute mustangite puhul pole juttu ei genofondi säilitamisest ega pahatihti ka mitte maastikuhooldusest – asju õigete nimedega nimetades on tegemist lihamassiga jah.“

Julgustavad näited

Poliitik-põldur Kaido Kama väitis, et ka väiketallides hobuseid lemmikloomadena pidavad hobuinimesed peaksid välja astuma hobust teenindava traktori nõiaringist. Praegu küsib näiteks väiketalli pidaja kas otsetoetust või investeerib oma erialatööga teenitud raha traktori ostmisse selleks, et hobustele kui lemmikloomadele heinarulle veeretada, sõnnikut vedada ja lund lükata. Ning hobused naeravad. Selle asemel, et olla mõistlikul moel ette rakendatud ja ise need tööd ära teha. Sel lihtsal põhjusel, et hobihobundaja ei oska hobust ette panna ja riistu ka pole.

Just seetõttu ongi Pokumaa hobutöönädala laadsed ettevõtmised eriti tänuväärsed, et veel on alles vana kooli inimesed, kes oskavad hobust kui töölooma kasutada. Nad teavad, kuidas tööriistu valmistada ja kasutada. Ning Viljandi kultuuriakadeemias õpetatakse teiste vanade oskuste seas ka traditsioonilist hobusega töötamise kultuuri.

Juuru hobumees Vello Tamm, kelle üks suurimaid unistusi äsja täitus – ta vedas oma raskeveohobuse Hämarikuga laulupeo dirigente – julgustas samas hobust ja mootorit leidlikult ühendama. Ta näitas seminaril videoid sellest, kuidas koos hobusega, tema seljas turnides kopliposte maasse lööb ning tööriistadest, mida Hämarik küll vapralt veab, ent millele on ka mootor lisatud. Ja leidur-töömees on lahkesti nõus näitama-õpetama, kuidas hobuse ja mootori ühendjõul lumeajamise, niitmise, sõnnikuveo ja metsateo riistu meisterdada. Tal enesel on Raplamaal maastikuhoolduse firma, mille töödest suure osa ta just nimelt hobusega teostab.

Selleks, et tööhobune aegsasti tööde ja mootoritega kaasneva lärmi ja kaosega kohaneks, käib Hämariku pooleaastane varss Vürst Lurich ema kõrval rakendis ja õpib. Nagu ka Viljandi kultuurikolledži vanade oskuste õppejõu, talumees Priit Kalev Partsu eesti kuulekaimaks hobuseks nimetatud mära kõrval õpib ametit mõnekuune varsake Aare. Ka Pokumaa hobunädalal.

Parts võttis hobuse peresse esmalt hipoteraapia pärast – tema viiest lapsest üks on erivajadustega ning sõbrad-spetsid soovitasid hobuse appi kutsuda. Andekas ja koostööaldis eesti tõugu mära kujunes ühtlasi talus suurepäraseks tööhobuseks. Pokumaa hobutöönädalal oli ta näitlik õpetaja, kuidas hobune teenima panna. Ning õigupoolest pakkus Parts oma hobuse ja lastega seminarijärgse kontserdi eel ja ajal liigutaivamaid vaatepilte. Et hobune tamburiine-kitarre ei kardaks, esitasid Anu ja Triinu Taul talle Pokukoja ees personaalseid mustlasmeloodiaid ning hobusele laulvad neiud oli üks meeliülendav ja südantliigutav hetk.

Sellised hetked sisendavad emotsionaalset usku, et ehk on meie hobusekasvatajad siiski suutelised jõudma edasi-tagasi koosmeele juurde. Koosmeel viib ministrini hobuinimeste ühtse hääle, mis aitab teha õiglasi seadusi ning jagada toetusi väärindatud hobuse, mitte lihamassi paljundamise eest.

Hobuste väärindamine tõuseb koos õiglaste hindadega taas ausse ning Särevere kasvandikud on suutelised nii mustangeid drillima kui tulevikus uusi hobuinimesi õpetama-kasvatama – ning asjalikeks ametnikeks minema.

Siis on lihtsam teha ka ühiskondlikku selgitustööd, et keskkonda ja inimkooslust teenivate hobustega tegelevad inimesed on pühendunud entusiastid, kes annavad hobustele kogu oma elu – mitte kadestamisväärsed rikkurid. Tänu hobuinimestele, kes päevast päeva iga ilmaga hobuseid teenivad, on lastel võimalik trennis käia, paljude inimeste erialatöö on hobuste kui väeloomade energiaga väestatud ning meie ilus Eestimaa üha üldisemalt selliste talude võrgustikuga kaetud, kus on elavad ja töötavad enesestmõistetava osana nii ratsa kui ees toimivad hobused.

Maal ja hobusega elavad, loovad ja töötavad tänases Eestis eriti distsiplineeritud inimesed, kes on suutelised vedama viit vankrit ühe hobuse taga. Motivatsioon ja pühendumine annab meile üleinimliku, lausa hobuse jõu.

Raivo Pent ja Mehis Tamsalu on töö käigus professionaalideks õppinud lambapügajad, kes moodustavad suurepärase tandemi, kellel on üha enam tööd ning kes võidavad nii rahvusvahelisi pügamisvõistlusi, siinsetel meistrivõistlustel vaheldumisi teineteist ning iseennast.

Ära iial ütle iial – see tõde kehtib nendegi rändrüütli elulaadi harrastavate jormide, ent sügavalt südamlike meeste kohta. Nad polnud lammast käegagi puudutanud, kui soetasid endale pügamise aparatuuri ja hakkasid töö käigus seda peent kunsti õppima, sest Eesti turul oli see nišš üsna täitmata – uusmeremaalased käisid mõned korrad aastas siin külalisesinejatena lambaid massiivselt riidest lahti võtmas, ent omamaiseid tegijaid õieti polnudki.

Raivo Pent (49) töötas varem puusepana ja ehitusmeistrina. Mehis Tamsalu (40) oli riigiametis. Kuna sõprade mõlema tee seisi ühe korraga ees püsti, võetigi kahekesi see risk, et sukelduti loomaliigi hulka, kellest mitte midagi ei teatud. Viie aasta jooksul on kooselu lammastega saanud nii paljutuhandenäoline, et oma enese pensionipõlve lamburitena kumbki mees ei näe. Seda enam, et mõlemad mehed elavad Rakvere linnas.

Raivo kasvatab kahe pesakonna peale kokku nelja ning Mehis kolme last. Rändava pereisa kõrval on naisel-lastel lihtsam linnaelulaadis perepead oodata. Ent eks need mehed ole varemgi öelnud ei iial: esimestel pügari-aastatel kinnitasid Mehis ja Raivo, et võistelda ei tohi – rabistades saab lammas haiget, ruttu tehtud rumal töö… Ent nüüd tulid nad Soome meistrikatel juba nii esimeseks kui teiseks. Rahvustelevisioon käis sellest, kuidas self-meid-mää-männid Šotimaal võistlesid, ka dokfilmi tegemas – „Minut ja lammas“.

Raivo ja Mehise tulekule eelneb Eestimaa lambakarjades tants ja tagaajamine – loomad tuleb varju alla ja ühte punti ajada ju. Ning nende lahkumisele järgneb palju kära ja vähe villa – kiilakaid emmesid ei tunne talled esialgu ära, mistõttu lollidemaal algab suur segadus.

Milleks meile mää?

Lammaste nudeerijaid on tarvis mõistagi sellepärast, et ilusale haljale Maarjamaale on uuemal ajal üha uusi lambakarju taas-tekkinud. Töö käigus profistunud Jardiinesi mehed – keda rahva seas sardiinideks kutsutakse – juhatavad nudismi radadele kümneid, isegi sadu tuhandeid lambaid.

Meenutagem, milleks meile üldse see vaieldavalt vaimurikas mää-maastik. Lammastelt saab teatavasti liha ja villa, nahka ja põllurammu. Vastupidiselt eelarvamustele pole lambalihal tegelikult kasukamaitset – vintske kasuka saame pannile, kui ostame pahaaimamatult vana sugulooma liha. Noor ja õigesti töödeldud lihaloom maitseb oivaliselt. Seda enam, kui ta saadetakse väärikalt ja oskuslikult ära, nagu seda oskavad mitmekülgsete annetega väemehed.

Lambavillast saab vastupidiselt virisemisele, et sellega pole midagi peale hakata, lõnga ja vilti, patju ja madratseid. Eestis töötavad mitmed villaveskid, on oskuslikke käsitsi ketrajaid ning lõng on suhteliselt kõrget hinda väärt. Kellel on nii higistamise kui külmetamise eest kaitsvad madratsid-padjad juba olemas, saab villakuid väga edukalt maja soojustuseks kasutada – pesemata vill ei võta ka putukaid sisse.

Lambanahka aga kiidetakse ühe parima allergia- ja reumaravimina – nii voodis, tugitoolis kui autoistmel tervendab ja soojendab sujuvalt. Siinkõnelejal on oma lammaste villakutest nii madratsid-padjad kui nahad lapselaste hällides ja autoistmetel. Meil on põhikarjas tosin kihnu maalammast, kellel sünnib igal kevadel paarkümmend talle – utekesed lähevad teistesse karjadesse, jäärad… ee… mää.

Lambakuningannast vaibakunstnik Anu Raud on muide vastuseks veterinaar- ja toiduameti küsimusele, mida lambakasvatajad „biojääkidega“ teevad,  koostanud pika nimekirja retseptidest, mida kõike lambaproduktidest gurmeerida annab. Uhkete sarvedega jäärakolbast tahtsime me siin pojaga laualambi puhastada – aga rebane viis kolba sipelgapesast tühjakssöömiselt minema.

Kogenud lambur, juubliar-näitlejatar Lii Tedre väimees Meelis Metsamärt peab 200-400pealist karja ja tsiteerib oma koostööpartneritest sõpru-šotlasi: „Teil on eeldusi saada heaks lambakasvatajaks, kui arvestate sellega, et lamba põhiline eesmärk siin elus on peremehele pahandusi ja probleeme teha – tal on tingimata vaja koplist välja murda, et ennast võsas katki teha ja huntidele sisse sööta. Ma ise olen avastanud kaks parimat lahendust lisaks tugeva koplitraadi sisse lastud elektrikarjuse voolule. Lambakarjas peab olema paar hobust – neid hundid kardavad. Ja nii sulased kui pererahvas peavad harjuma mööda kopliservi pissil käima. Inimese kusi on kõige tõhusam biorelv huntide-ilveste ja ka läbi koplipiirete traalivate põtrade vastu.“

Rännaku meetodi meistritar Brandon Bays, kelle kodu on Walesis, elab keset üsna vabalt küla vahel peetavaid lambaid, juht-uttesid-jäärasid teab nimepidi ning tunneb oma töörännete ajal lambanahka või odratera trehvates kodutunnet.

Kusjuures lambakasvatusest on Eestis kujunenud intellektuaalide-haritlaste-vaimuinimeste-avaliku elu tegelaste pühendumine. Samal ajal, kui põlismaalased on tõmbunud korterlikku elulaadi ja ratsutavad mööda linlikuks muteeritud hoove murutraktorite seljas, hooldavad maale kolinud intelligendid teadlikult ja trotslikult maastikku lammastega. Ning hobuste-veiste-kitsedega ka.

Pärismaalased ei viitsi. Nemad on pärit paljude põlvkondade spliinist, ei näe kasu ega tasu ning heitlevad lisaks alaväärsusega – tahaks elada härraste kombel. Mida enam põlvkondi haritlased on aga härraste kombel elanud, seda mehisemalt on nad valmis tööd tegema, et 21.sajandi uue hea ilma teadlikul ja avardunud kombel elada. Nii Diana Tarand, Külliki Alekand kui Heli Künnapas teavad oma mitmete kõrghariduste krooniks, kui õige on ökoloogilist jalajälge lammastega tervendada, mitte naftat põletades juurde tekitada – ning peavad planeedi säästmise ja päästmise nimel mitut töökohta.

Ivari Padar kirjeldab toimivate elulaaditaludega kaetud Eestimaa ideaali sellisena, et igas talus on üks täistöökoht – lammastega või sigade-veiste-hobudega – tegeleja. Sel juhul pole loomandamine hobi, vaid amet. Et nii saaks ja jääks, ei maksta tulevast aastast enam toetusi neile, kes heinamaid vormi täiteks maha hakivad, vaid heinatootjaile – ning toetatakse neid loomi, keda tegelikult ka väärindatakse, mitte formaalsete arvudena Brüsselile ette ei näidata.

Elavad õpikud

Raivo ja Mehis on alustavatele lambakasvatajatele oma viieaastase pügajapraksise järel nagu elus entsüklopeediad. Neil endal pole lambaid kahel põhjusel – töö käigus nende kätest läbi käivad tuhanded määd on küllaldane õnneks vajalik kogus lambaid iga päev enne uinumist lugeda – ning neid pole mitte kunagi kodus, sest nad rühivad rändüütlitena mööda talusid, kus lambaid väärindatakse.

„Kuna me rändame kõikjal Eestimaal ning ka võõrsil, kasutatakse meid vahvasti ka nõustajatena,“ muhelevad „sardiinid“. „Meie käest küsitakse sageli, kuidas teistes taludes on lammaste ohjamine korraldatud nii, et nad ei pääseks jooksu ja ei ajaks pererahva elukorraldust pidevaks lambada-tantsuks mööda naabrite põlde ja aedu.

Muidugi laulame traditsioonilist laulukest tihedast karjuselintide reast – veel parem kui võrgust, milles on tõhus vool, mida antakse lammastele pärast pügamist tõhusalt tunda – ent tegelikkus on lihtsam. Kui mõned lambad on geneetilised rändurid ja olemuslikud metslased, jäävad nad nii ise välja rüsima kui õpetavad ülejäänud karja hulkuma. Ainus tõeline abi on nuga.

Millest on omanikel reeglina sellepärast kahju, et isepäisus ja oma algatus käib kaasas keskmisest kõrgema intelligentsiga. Kui lammaste puhul sellest rääkida saab. Nutikamad on tülikamad. Nagu iga liigi seas – inimesed kaasa arvatud.“

Sama, mida hobukasvatuse korüfee  Andres Kallaste, kinnitavad ka pügaritest „sardiinid“: looduse rütmidesse ja reeglitesse ei tohi sekkuda – nii märal kui utel on looduse poolt ette nähtud kord aastas poegida. See ei ole inimese otsustada, et utt tõi näiteks kolmikud ilmale – kui jätta inimese otsusena märal mitu aastat varssumist vahele, ei pruugi ta enam üldse tiinestuda, kui utt on liiga kurnatud või räbal, siis ta lihtsalt uuesti tiineks ei jää – küll aga läheb inimese otsustatud vahet pidades rasva.

„Rohusööjad on lollikindlalt ja ülimalt elujõulistena üles ehitatud,“ kinnitavad Mehis ja Raivo. „Kui pügades tuleb sisselõige – või saavad lambad teistmoodi viga – soovitame tõrva peale panna, mõned kasvatajad kasutavad joodisalvi, mõned pulverisaatoriga haavarohtu – ent tegelikult pole midagi vaja. Rohusööjad ei jääks looduses ellu, kui väikesed haavad neile midagi teeksid.

Rusikareegel on lihtne – aitab kas viin või nuga. Mis muidugi vettidele ja ravimitöösturitele ei meeldi. Seedimise paneb korda aktiivsüsi – või nuga. Ja kui piimapuudusel või talle hülgamise tõttu on vaja tall üles lutitada, siis… ausalt öeldes ei ole vaja lutitada. Kogemused näitavad, et ellu jääb ja suguloomaks kasvab heal juhul kolmandik, kellega ränka ja mõttetut lutivaeva nähtud. Lõppeval aastal pidime talust talusse kaasa viima lohutavat teadet, et pea kõigil Eestimaa uttedel hilines tõust olenemata piima teke – talle-starteri tootjatele rõõmuks.“

Kus sünde, seal lahkumisi – loomadega koos elamine kulgebki pideva emotsionaalse fooni peal – nii rõõme kui kurvastust on korterirahva elulaadiga võrreldes kirjeldamatult enam. Tugev tunne on nii mitmiktallede õnnelik üleskasvatamine kui 15aastase vana ja iseloomuka jäärajuraka lahkumine. Ning selleks, et asjatuid lahkumisi ja rumalaid äpardusi vältida, palgake profid.

Kuidas see käib?

Eestis tegutseb lisaks Jardiinesi „sardiinidele“ ka teine tandem professionaalseid masinpügajaid – Aadu ja Peedu. Mõnes talus harrastatakse veel traditsioonilist raudadega pügamist. Või kääridega. Ent lamba jaoks on kole ja eluohtlik piin jääda oskamatu ja aeglase käsitsi-nüsija kätte. Olen näinud, mida tähendab, kui hoiad pügarite kutsumise pealt kokku, sest nudeerida on vaja vaid paar karja lisandunud karvikut. Kahe mitmeaastase villaga käsitsipügamine kujunes vana, oskused unustanud taadi käes paljutunniliseks higistamiseks, mille käigus õnnetud karvikud said loendamatuid haavu ning olid sellest valust ja vaevast nii juhmid, et ei taibanud pärast päikese käest varjugi minna – järgnes põhjalik põetamine. Pole vaja.

Vaja on oskajatele helistada – nemad sätivad karjad loogilisse logistikasse. Saabuvad Rakverest ja Tartust Raplamaale teel Elvast Saaremaale või Viljandist Harjumaale. Vihmaaegadel aetakse kari aegsasti enne Rakvere kandi meeste tulekut varjule, et vill oleks kuiv ja riistu ei rikuks. Ühtlasi võiksid talunikud ise rehkendada, et pügamine ei jääks peremehe juubeli järgsele päevale, nõnda et lambukesi kättegi ei saa…

Raivo ja Mehis saavad endale tuttavas laudas mõne hetkega oma „stuudio“ püsti – alusplaat maha, statiiv üles ja pügamismasin vooluvõrku. See on neil juba viis aastat uhkesti vastu pidanud. Enne loomade juuksurisse tassimist küsivad mehed järele, kas nood on tilpadega või ilma – osadel tõugudel on lõua all issandale teada olevatel põhjustel loodud tilbad – ning tiluga või tiluta.

Kui juuksurid käivad kaks korda aastas, on väikem kari neile juba nägupidi tuttav ning loomade seas ei tekita „sardiinide“ saabumine isegi ärevust – omad. Karjast ükshaaval välja talutatud kunded käivad pügaja jalgade vastu kannili ning sitsiv lammas kooritakse villavaiba seest ilma kiirustamise ja rabistamiseta minutiga paljaks. Kuna proua või härra mää on juba ses abitus asendis, on Raivo ja Mehis lahkesti valmis lisaks juuksuritööle ka maniküüri ja kosmeetiku ekstrateenust osutama. Lõikavad sõrgu ja panevad kõrvalapakaid.

„Lambale on vill erakordselt oluline ainevahetuslik organ – kui tall on kängus ja lammas kidur, oletavad kasvatajad ekslikult, et villa ei või maha võtta, vaesekesel hakkab külm. Vastupidi! Villa mahaajamine paneb äbarikul ainevahetuse tööle, nii et ta läheb sellise tõuke peale sageli hoopis käima!“ teavad võhikutena alustanud lambamehed nüüd juba üsna kõike.

Pärast konveieri sulgumist on varustus mõne minutiga kaubikus tagasi ning heal juhul on meestel aega koos pererahvaga kohvitades naerda suurt segadust lollidemaal – kuidas talled emasid ära ei tunne ja mingite alasti tädide eest hirmunult minema jooksevad. Kiire on neil alati, aga mõnikord jõuame kohvitada. Paaril korral on mul õnnestunud ka pärast üht tuhandepealist ja enne mitmetuhandepealist karja oma väikese ja mõnusa karja raseerimise järel sõpradele sauna pakkuda. Ent neil on jah reeglina kiirekiirekiire.

Nagu võõrsil töötjad, on Mehis ja Raivo päevade ning nädalate kaupa kodust ära. „Kuni raha koju viiakse, on naised rahul,“ naeravad rändrüütlid, kes alustades ei olnud lammast käegagi puutunud, ent nüüd on Eesti ja ka Soome meistrid. „Ehkki meile on ka Soome turg avanenud, oleme enamasti kodudest telefonikõne ja mõne tunni kaugusel. Tänu väga raskele füüsilisele tööle oleme sportlikud ja suurepärases vormis. Endale tuleb mõnikord massaaži ja naistele-lastele puhkusereis lubada, siis on kõik korras.“

Mehis tunnistab, et oma enese kukk ei tundnud ega tunnistanud teda enam, nii et lahing tuli tugevama õigusega kuke potitamise meetodil lõpetada. Raivo internetimajandust haldab tütar. Mehis lubab aga olla viimane eestlane, kellel pole ei feissbuki kontot ega e-aadressi.

Tundlikud ja distsiplineeritud, nagu õiged loomainimesed ikka, saavad mehed värskendust ja lusti välisvõistlustest. Lambakasvatajatel aga aitab ootusrõõmsalt kevadesse kesta uute tallekeste ootus koos utemammadega. Kaelase kooli direktriss, lambakasvataja Diana Tarand võrdleb kevadist poegimisaega munade koorumise, kingipakkide avamisega. Aukartus elu ja looduse ees käib uues heas ilmas vaimsuse ja professionaalsusega käsikäes.