Maie Kukk – kõigi rahvaste Ema

Maie Kukk (65) on kõige täpsemalt kirjeldatav sõnaga LOENDAMATU.

Tal, kõigi rahvaste emal, on loendamatult lapsi nii inim- kui hoburahva seas. Ta on sünnitanud-kasvatanud pühendunud ja teeneliste hobunaiste dünastia. Tal on Poaka külas Kirna tall ning tema koolkond, tänavalt ära hobuste juurde õpetatud laste ja noorte hulk küünib tuhandetesse. Ka tema lapsed Maila ja Kati on nii Eesti kui maailma mastaabis erakordsed pühendujad. Mailal on ka enesel ratsakool ja hobusekasvatus Vändra lähistel.

Lisaks on Maie vaimne ja tegus Ema tuhandetele õpilastele, nende lastele ja juba ka lapselastele. Ta on loonud ja levitanud Särevere hobuõpetaja aegadest  oma jõulist maailmavaadet, kus tähtsusjärjekorrad on paigas, kus tehakse pööraselt tööd, tullakse kõige kohutavamatest kriisidest võidukalt välja ja pärast kukkumist mitte ei tõusta lihtsalt uuesti jalule, vaid lennatakse! Hobusekasvatajana on ta, tänanegi Türi SKLi ratsutamistreener, kasvatanud-õpetanud sadu ja sadu, põhiliselt omamaist tõugu hobuseid. Nüüd, kus oma teeneline taguots enam hästi sadulasse ei sobi, on tema südameasi rakendikultuur – tegelike tööde tegemine hobuse abiga, selle kunsti ja väärtuse edasi kandmine ja õpetamine uutele põlvedele, kes kulgevad koos hobusega naftavabadesse aegadesse. Mamma Maie on ise nagu üks tugev ja kindel, töökas ja vastupidav tori mära.

Kostab ruuporita

Maiele heade sõnade ütlemine, kirjutamine – või temast kirjutamine – on riskantne. Ehkki see Jäära-moor on edev, nagu inimesele ja ka hobusele kohane, pistab ta selliste asjade peale huilgama. Ka treeningplatsi ääres see matroon tegelikult ruuporit ei vaja. Kostab küll. Pehmelt väljendudes.

Ja kogu oma pühendumise juures on ta, nagu nii paljud Eesti tugevaimad naised, unustanud oma enese kodu rajada. Praegu elab ta omaehitatud Kirna hobukeskuse taga ühe kena eru-prokuröri majas valvurina ühes neitsikambrikeses ilma veeta ja isikliku omandita. Ta saab ilma nendeta hakkama, sest tähtsad asjad peavad olema korras, siis vaatab, kas saab – või ei saa.

„Ma olen oma tüdrukute suhtes ikka jube nõudlik tegelikult,“ tunnistab mamma Maie süüdlaslikult. „Võtkem või Minni, mu kallis Mangmanni-plika, kes sisuliselt elabki tallis. Ta teeb kõike – hooldab ja sõidab, asendab mind trennide andmisel ja võtab varssasid vastu, võistleb ja õpetab – aga mina, sunnik, ikka kisan tema peale. Eks ta on mul kogu aeg käe pärast võtta. Meest pole mul ju kaheksa aastat olnud. Mitte mingisugust.

Hobuste vedamisel ja esitlemisel oleme küll Peeter Nurmikuga paarisrakend, aga vanal heal Petsil on oma naine täitsa olemas. Aga see on ikka uskumatu, kuidas ühel hobuinimesel tegelikult kogu aeg ora pees on – ülevaatused ja jõudluskatsed, võistlused ja paaritused – aina ratastel. Mõni ime siis, et üha ringi paarutades ikka juhtub ka. Hiljuti jooksis mu autole ette mets-emis kesikukarjaga. Mõne aja eest, kui käisin trauma järel pöörase jalavaluga Paides arstil, jäin valu ja vaeva pärast – küll kenasti ja kombekalt tee ääres, mitte puus ega kraavis – autos magama. Aga kuitahes väsinud ma ka olen – nii roolis kui trennis on mul üks põhimõte – mitte kellelegi mitte iialgi kurja teha. Tõsi jah, ma ise ununen liiga tihti ära…“

Teatakse, et kui vaestel külaperedel pole raha laste ratsatrennide eest maksta, lubab Maie nad ka mõõduka boksidepuhastamise eest sadulasse. Kui Maiele meeldiv inimene tahab Nelsoni, Bradfordi või Horneti juures mära paaritada, unustab kõigi rahvaste ema sageli tasu võtta, sest ta teab iseenese pidevalt peal käivate rahata-aegade näitel, kuidas hobustega ja hobustele elavatel inimestel enamasti rahaga on. Veel enam, ta valab sõbrale pärast tasuta teenust veel auto sisse bensiini ka… Ja kui kellelgi on poegimisega või varsaga jamasti, lendab Ema Maie suvalisel öötunnil kohale. Tema vali hääl annab läbi hirmu ja pimeduse teada – kõik on hästi ka siis, kui on halvasti. Ning iga tema tavapärane külaskäik tähendab, et ta õpetab oma kaasa toodud koogivirna tagant, kuidas valestiasetsevat varssa sünniteedes tagasi lükata, enne kui ta õigesti tulema aidata – ning aitab nii muu seas, enne teele asumist, pererahva hobuste kabjad ära värkida.

Kuna tema enese poeg oli oma 5,1-kilose sünnikaalu juures tuharseisus ja sai sündides mõningad erivajadused, on Maie harjunud miinimumpalgaga toime tulema. Olulised asjad saab soetatud ka nii. Inimesel on õnneks õigupoolest üsna vähe vaja. Ning paradoksaalsel kombel leiab Maie, et tal on mitmekümnepäise karja juures ikka veel vähe hobuseid.

Paljudel meist kujunevad vaimsed emad-isad huviala ja elukeskme, mitte geneetilise kuuluvuse järgi. Nii ongi Kuke-proua arvukatele mitme põlvkonna inimestele – loe: naistele – maailma kõige lähedasem ja olulisem inimene.

Muudab saatusi

Samavõrd kui hobustele ja õpilastele elavaid hobuinimesi peetakse ekslikult rikkaks, samal ajal kui neil päris oma kodugi pole, on ka teada, et hobusega kokku viimine lõpeb suurele osale muidu normaalsetest inimestest raskesse hobutõppe haigestumisega. See on ravimatu. Õnneks.

Mina kohtusin Maie Kukega esmakordselt Säreveres, kui mind kutsuti loomakasvatajatele avalikkusega suhtlemise ja enese sõnalise väljendamise teemalst loengut pidama.

Särevere tall oli siis veel vana ja lagunenud, koplid põlve otsas punutud ja plats improviseeritud. Praegune unelmate kompleks oli alles välja mõtlemisel. Ning mina siis, umbes viisteist aastat tagasi, alles hobusteni jõudnud, metsamatkaja hobuvaimustuse naiivsel tasemel. Maie ajas mu koos teiste õpilastega trenni – tegi sadulas võimlemist ja mänge ja… Siis see ära juhtuski. Sain aru, mis SEE on. Tänu Ema Maiele kinkisin end hobustele. Ühena tuhandetest tema koolkonna muudetud-saatusega jüngritest.

Maie rajas mitmekümne aasta jooksul Säreveres hobuhariduse. Käivitas tänase talli ja maneeži ehitamise. Ise elas pisikeses külmas rohelises putkas, mida hüüti õpilaste seas Kuke-kuudiks. Ning kui maailm oli loodud… saadeti minema. Uued tegijad olid valminud muinasmaaga rahul.

„Üsna samal ajal, kui eluaegne töökoht arvas mu teened tehtuks, oli mul vähk. Päris raju ja essu prognoosiga. Mul oli valida. Kas kurvastan end surnuks ja nägemist – või näitan oma laste nimel maailmale, et pensile ei lähe ma niipeagi,“ meenutab Maie, kellel on päris tõsistest asjadest rääkides eriliselt lapselik, isegi ingellik ilme ja silmavaade. „Hakkasin siin Kirnas vanasse lauta otsast oma talli ehitama. Boksid ja sadularuumid, vetsud ja söödahoidlad ja… Ime sündis. Päris kobe tall sai korda koos mu enese tervisega. Prokurörihärra säästis mind üürikorteris elamise võludest – pean siinsamas talli taga tema maja. Nojah, päris oma kodu mul jälle pole. Aga Mailal ja Katil ju on. Ja jumala eest, mulle on olulisem, et hobukoplid oleksid korras ja avarad, sööta piisavalt ja loomad terved – millestki liigsest-teisejärgulisest pole mina elu aeg puudust tundnud.“

Sest elu kõik on ajalik…

… ja lastele jääb tulevik. Naine, kes ei oska oma õpetatud-suunatud noori juba ammu kokku lugeda ega saa endakasvatatud-treenitud hobustegi asjus arvet peetud – praegu on tänavatelt ära toodud sadakond noort ja tallis poolsada hobu – ei taha NEIST asjust tegelikult rääkida.

„Kui vähki meenutada, oleks ta justkui kusagil su kõrval ikka alles. Pole vaja. Ja kui surm on väga regulaarselt su talli külastanud, mõtled ja teed kaitsetoiminguid ka rohkem omaette. Möödunud aastal – alati pärast seda kui üks „heasoovija“ oli siin käinud ja „aidanud“ – suri järjest mu kolm kõige armsamat mära. Järjest, kujutad sa ette… Vot siis pöördusin küll teadjate poole. Puhastati põhjalikult. Pandi kaitse peale. Ma ei tohi ega taha sellest rääkida. Igatahes kuri silm käib siit nüüd kaarega ringi, uriseb tükkis oma peniga eemalt, aga ligi ei tule.

Tahaksingi inimesi hoiatada. Suhtuge väga ettevaatlikult neisse, kes teie lauta või talli tulevad. Eriti kuri lugu on, kui keegi mõne su vasika või varsa kohta „ilus“ ütleb. Kindel kaetamine. Korduvalt kogetud. Kui vähegi võimalik, hoidke võõrad oma õrnade ja kallite juurest eemal.

Ma siin olen iseendaga ka tõsist tööd teinud. Hirmust üle saamiseks. Olustvere ja Särevere aegadel mulle nii meeldisid kevaded, kui märad aina poegisid – mõnel ööl kuus varssa korraga. Olin hasardis ja õnnelik. Pärast ridamisi-õnnetusi hakkasin kartma. Mis pole põrmugi hea. Pidasin oma märadele tittede tegemisega vahet – sel aastal oli ainult kaks tori varssa – tegin oma täkkudega teisi talle pidi endale sugulasi juurde. Aga nüüd olen maha rahunenud – ptüi-ptüi-ptüi – tundub, et uuemal ajal on õnnestunud õiged valikud teha. On rahu ja vaikus. Aitäh.“

Arvestades, kui kime on Kuke-moori hääl, on see vaikus kahtlemata suhteline ja valikuline. Ent sedalaadi hääli, nagu teeb tema omal ja tema tütar Maila koos tütretütre Katiga omal muinasmaal, peaks ilmas rohkem olema. Maiet muide pole õnneks ainult üks – tal on kaksikõde Kaie. Õed ja nende lapsed moodustavad tugevate ja elutervete, häälekate ja humoorikate naiste suguvõsa. Nii palju Elu!

Maie järgijad on teiste seas Ande Arula ja Viktoria Kaasik, võitluskaaslased on legendaarsed Kalju Laiapea, Andres Kallaste ja Rene Tarum. Kõik nad on isiksused, kes laulavad südames: ja peaksin sada surma ma seepärast surema…

Õnneks on Eestimaal teisigi Maie-kategooria hulle eitesid. Aegviidu lähistel Härmakosus elab koos oma hobustega tallis, mis saab jaopärast elektrit generaatorist, Elle Lassi – tema on muu hulgas lapsendanud Estoniaga põhja läinud vanemate tütre Kaisa, kelle poega Elvist ta nüüd kasvatab, kuni ema politseitööd teeb. Vastseliina taga nohistab hobustega kõrvuti Aave Kullang, Saaremaal Aili Kirst, Vinnis Reet Proover – samuti hobupositiivse veregrupiga dünastia esiema. Maie on kõigekõigem just seetõttu, et tema koolitatud on mitu põlve professionaalseid hobuinimesi, tema on tänavatelt-bussipaviljonidest talli toonud tuhandeid noori, kes muidu ilmselt pehmelt öeldes teistsugust elu elaksid, tema on tuhast tõusmise musternäidis ja ellujäämise õpetuse kehastus. Oleme pühendumise ja hobuste kaudu omavahel sugulased. Mõtleme soojalt ükteise peale iga päev. Ja kestamegi!

Helen Link – lihtsalt maailmalooja

Helen Link (39) on loomaarsti haridusega nelja lapse ema, taluperenaine, külavanem ja projektijuht, kes loob uut ja head maailma selle heaks, et tema enese lastel oleks võimalikult helge ja turvaline keskkond – mitte ainult oma talus, vaid külas, vallas, maakonnas – ja üldse kogu planeedil, nii palju kui see ühest inimesest sõltub.

„Ühest inimesest ei sõltugi väga palju. Naiselik vaist, emasüda ja kodanikutunnetus ütlevad küll, mida on vaja teha – ent tegemine õnnestub meeskonnana. Meeskond moodustub siis, kui aetakse kõigile olulist, kõigile tuttavat asja – iseäranis siin väga vanade traditsioonidega ja konservatiivsetes külades. Kui minna seda olulist ja tuttavat vallavalitsusele rääkima, tuleb iga sealne ametnik rõõmuga appi – juhatab kätte õiged meetmed ja võimalused. Ning juhus tuleb ka õiget asja ajades appi – satud kokku nende inimestega, kellega koos jõuliselt edasi minna,“ on Helen tänulik. „Minu lastega tuli koos õppima ning ujumistrenni poiss, kes oli aastaid Norras koolis ja trennis käinud. Ta tutvustas meile Norra trenni- ja premeerimissüsteemi. Meile lastega meeldis see nii, et nüüd seadsime selle süsteemi sisse ka Valtu ujulas ning tutvustame seda õppekava kogu Eestile. Norra ja meie ujumisliidu juhid tulid kokku – ja rahvusvaheline meeskond teeb jälle imet – nii, nagu ka Šveitsi fondi abil poolteist aastat tehtud lastespordi suurprojekti puhul. Kuidas teisiti lapsed teada saaksid, millised spordialad ja elukutsed on – ning kuidas paljulapselised pered muidu oma lastele treeninguid ja väljasõite saaksid lubada.“

Kahe saladusega imetegija

Kui Valtu-Nurme külaplatsile tulevad Heleni kutsel Naksitrallid, viib külavanem nukuteatri näitlejatele kodus küpsetatud leiba, kes noortest taluperenaisest ühelgi puhul küpsetab, otsustatakse ühiselt. Kui uus pesakond lapsi läheb Valtu põhikooli esimesse klassi, viib Helen neile järjekordse kuningliku projekti raames Kumma külas valminud kandled. Koolilapsi endid viib Raplamaa aasta ema, vallavolikogu säde-liige, ujumistreener ja Dimela suurloomade varustaja erinevate spordialade ja kutsevaliku võimalustega tutvuma. Ning rahvamajja toob ta koos mõttekaaslastega Külaülikooli ning ERR Ööülikooli projekti raames Eesti teenekaimad teadjad ja teadlased.

Tütarlapselik Helen tunnistab, et tal on kaks saladust, mis teda aina käivitavad, arengule ja arendamisele tõukavad. Esiteks see, et oma lastele on vaja rajada kaugelt laiem keskkond kui kõigest kodu. Lapsed peavad – eriti maakohas – tundma iga naabrit ja igale vastutulijale tere ütlema.

„Praegusel ajal, mil nii paljud inimesed käivad linnas tööl, ei suhtle paljude külade inimesed omavahel. Laste seisukohast on ääretult oluline, et inimesed tunneksid üksteist ja teeksid ühistööd. Olgu need siis külapeod või kogukonna ühishuvi eest seismine. Ei piisa mänguväljaku ehitamisest oma koduõue. Igas külas peaks olema selline külaplats nagu meil Valtu-Nurmes. Siis juhtubki see, et kui küla tulevikku ohustava Rail Balticuga kompromissi leidmiseks on vaja maavalitsusele ja raudteekavandajate büroosse võimalikult palju kirju saata, saadab ühe küla eranditult iga majapidamine oma argumentatsiooniga kirja. Meie koostasime näidise ja saatsime peredele laiali. Oma küla kogukond osutus täiuslikuks meeskonnaks,“ rõõmustab Helen. „Mina usun ARB – avalikultrailbalticust.ee – liikmena, et kiirraudtee ehitamiseks valitakse just meiesuguste kogukondade jõul kuldse keskteena kõige säästvam trass. Hetkegi ei arva ma, et meie kodude ja külade, maakonna ja riigi arengukavadel ja tulevikuplaanidel pole mõtet. Mida säravamalt tegutseme ja välja paistame, seda kindlam, et meist ei sõideta üle.“

Teine saladus on, et Helen muretseb oma enese hariduse akadeemilise poole pärast. Põhjus, miks ta toob külarahva ette pea igal nädalal mõne teadlase, keda ise innukalt kuulamas käib, on teadmine, et me kõik peame üha haritumaks saama, et tormilises maailmas orienteeruda.

„Mul oli noorena väga vähe aega lugeda,“ tunnistab naine. „Huvid ja pürgimused olid aegsasti paigas, aga raamatute lugemiseks ei jätnud see pooltki nii palju aega, kui tahtnud oleksin. Mõtlemiseks on olnud küll ohtrasti aega. Hakkasin üsna väikesena ujuma ning mu neiuiga möödus tundide kaupa basseini triikides ja pikkusi loendades. Sel ajal oli ühest küljest aega mõelda ja analüüsida. Teisalt kahetseda, et samal ajal ei saa raamatuid lugeda. Praegugi kardan, et ma ei tea akadeemlisema haridusega inimestega vestlemiseks piisavalt õigeid termineid ega tsitaate. Minu eruditsioon on eluline ja maalähedane.

Kolmandaks aga andis üksinda treenimine ja võistlemine mulle kui ujujale oskuse hinnata neid alasid, kus ruulib meeskonnatöö. Vaatasin neiuna kõrvalt pallimänge – milline võrratu võimalus koostööd teha! – ja tundsin end kogu oma tubliduse juures nii üksildase ujujana. Nüüd teen tollast üksildust tasa, kui lastele basseinis ühiseid mänge ja loovaid harjutusi välja mõtlen. Tehnika ja võistlushasart tulevad nagunii – mängulisus ja koosmeel on ka ujumisradadel mu meelest kõige tähtsam.“

Vägagi tähtis on ka see, et ujumine tõi Heleni ellu ühe tähtsaima inimese ja vaimse juhi – ujumistreener Vilma Eskola.

Lasnamäelt lehma alla ja traktorirooli

Helen on Lasnamäe tüdruk. Ta veetis kõik ujumislaagritest vabad ajad vanaema juures maatöid õppides ning läks juba mõneteistaastasena omal tahtel lehmi lüpsma ja kõige kõigemaid maatöid tegema. Sellepärast valiski ta mõne Tallinna keskkooli asemel Väimela ametikooli. Sealt edasi oli juba loogiline, et temast sai maaülikooli, toonase EPA veterinaariatudeng.

Oma agronoomist kaasa Lennoga kohtus ta juba Vigalas loomaarstina töötades: „Majandirahvas naeris – meist sai paar, nagu lõbusas laulus, veterinaar ja agronoom…“

Enne seda õppis ja töötas Helen nii pikalt Inglismaal ja Norras, et võib neid aegu lausa neis riikides elamiseks nimetada ning valdab mõlemat keelt nii palju, et teab, kui oluline on uue põlvkonna lastele keeleoskus ning kuidas seda keelekümbluse ja projektide kaudu korraldada. Põhiline aga oli võõrsil-veedetud aegadel iseenese võimete ja oskustega tuttavaks saamine.

„Läksin Inglismaale esmalt sõna otseses mõttes aknakardinaid tõmbama,“ naerab Helen. „Töötasin väga rikaste inglaste juures, kellel oli kaks või enam majapidamist. Kui nad ise olid ära, oli vaja tühjas häärberis õhtuti kardinaid ette ja hommikuti eest ära tõmmata ning koristada. Olen elanud koerakasvatajast Miss Marple’i-tüüpi daami juures, kes nautis õunaraksus käimist.

Ning töötasin kabatšokke kasvatavas aiandis. Inglased on õiges suuruses kabatšoki äralõikamise ja turule saatmisega väga pedantsed. Need, mida eestlased uhkusega näitavad ja kahe mehega kannavad, on inglaste mõistes ammu üleküpsenud praak. Selle aja jooksul, mil mina seal töötasin, mehhaniseeriti korjamine nii, et kardinatõmbajast kujunes traktorist. Sõitsin traktoriga, millel oli uhke liiniga käru taga.

Ka Norras olin traktorist – Võrumaalt sinna sattudes oli vaja absoluutselt kõiki farmitöid teha. Kui järelhaagise ära lõhkusin – mis oli minu meelest kole tragöödia – tuli see endal ära keevitada, ei midagi keerulisemat. Norra sõbrad naeravad seni mu toonase ehmatuse üle – ja tunnustavad, et keevitasingi. Tüdruk või mitte – kui vaja, siis vaja!“

Ka praegu on Helen peres see, kes põllumajandustööd nii korraldab kui teeb. Agronoomist pereisale piisab põllumajanduse juhtimisest kahes firmas. Ühtlasi saab Lenno suurfirmat juhtides ka piisavalt palju ülemus olla, et nii kodus kui küla- ja vallaelu edendamisel pigem oma naise sädelendu tunnustada ning mitte konkureerida, vaid toetada.

Paemurru Villemi tulemine

Kui noor pere Raikküla suurfarmi tööle asus, otsustati selle asula asemel soetada korter Raplasse. Kui esimesed lapsed Taavi ja Liisa olid sündinud, jäi korter kitsaks ning suurema karbikese valimise asemel otsustasid Lingid maale kolida.

„Pärast erinevate sobimatute majade vaatamist jõudsime praeguse, Paemurru taluni. Tuled põlesid pliidi all, oli hubane – ja täpselt See. Viimane perenaine enne meid oli seal vaid veidi üle poole aasta elanud, ei tahtnud suures majas üksi elada. Mulle meeldis selle koduga kaasnev legend,“ meenutab Helen. „Alguses olevat Villem ja Maali kahekesi saunas elanud. Lapsi sündis juurde ja kitsas hakkas. Mees ehitas maja.

Meil on selles talus sündinud Otto ja Villem. Kui sündis meie kolmas laps, hõiskas põlisrahvas: Paemurru Villem tuli tagasi. Nüüd nõuavad uusima põlvkonna Maalit ka. Aga sellega läheb küll mõni aeg, sest mul on praegu enese väljapoole teostamise aeg.“

Esiteks juhib Helen mitmeid projekte, mis saavad toetuse tänu sellele, et on kohalikule rahvale tuttavlikud ja omased ning otsekui võluväel tulevad siis ka erinevate maade ja fondide rahad taha. Lapsed, kes on huvihariduse ja keelekümbluse teeotsale nügitud, peavad jätkama.

Teiseks loodab naine võimalikult kõigi üleaedsete ideed ja algatused õigete ametnikeni viia ja moodustada meeskonnad, mis teeksid samalaadseid imesid, nagu ta ise. Selleks kandideeris ja otse loomulikult pääseski naine, kelle pidevad sooritused-saavutused-sähvatused on saanud juba Kehtna vallas elunormiks volikogusse.

„Lenno ütles mulle: kodust vägesid juhatades ei suuda sa nii palju teha kui koridorides liikudes, lenda, naine! Veel enam. Ka mu ülemus Dimelas – Kadri Kullman, kes on suuremeelsuse ja daamilikkuse etalon – soovitas mul teha, mida soovin. Ja suurloomade varustamisega tegelda siis, kui sellest aega ja energiat üle jääb.

Seda ma just teengi. Jälgin tänu ja imestusega, mismoodi juhused viivad õiged ideed ja inimesed kokku, kuidas fondid tekivad ja meetmed avanevad just siis, kui kogukonna algatus on küps,“ kirjeldab tütarlapselik särasilm, kes kasvatab, korjab ja valmistab muide oma pere talvehoidised vanal heal kombel ise ning teab väga häid  piparkoogiretsepte ja muid traditsioonilisi kodupoolise valmistamise nippe. „Ah, minust ei ole midagi rääkida – kogukond väärib julgustamist ja tunnustamist. Kasvõi selleks, et inimesed ei kaotaks usku ja lootust – arendaksid oma kodusid ja peresid ning tiivustaksid sellega uusi ja uusi peresid maale kolima. Küla pole ju kaootiline rida üksildasi tulukesi. See on inimeste ühtehoidmise ja koos tuleviku loomise keskkond. Mina olen kõigest sisetunde käsu täitja.“

Sina oled Ema, Helen.

Artur Talvik – pimedate õhtute misjonär

Artur Talvik (49) ei tee mitte midagi juhuslikult ega poolikult. Tänavuse sügistalve on ta veetnud koos oma filmiga „Okupeeri oma müür“ mööda Eestimaad rännates ning loendamatutes maakohtades pärast filmi vaatamist koos külarahvaga arutledes, kui toimiv ja mõeldav on kodanikuühiskond, selgade kokku panemine ja hiiglaslikele rahvusvahelistele kollidele vastu astumine. Juba tõsiasi, kui paljud inimesed tulevad kodudest välja Arturi filmi vaatama, annab lootust. Ehk suudab rahvas siiski korporatsioonide ja tarbimismaania, Maa surnuks kurnamise ja väikese Eesti väljasuretamise vastu astuda.

Ehkki kinomees kinnitab, et sai lavaka ja nukuteatri ajal piisavalt laulda ja tantsida, tekitab iga tema tegu furoori. Saatest „Laulud tähtedega“ jäi ta koos Lenna Kuurmaga ühe ehedama artistina meelde – eriti mustlaslauluga Emir Kusturica filmist „Must kass, valge kass.“ Kuigi Artur väidab, et on lihtne maamees, on ta siiski palju rändav Maa mees, kelle portreefilm Barutost mäletatavasti ära keelati.

„Kui sotsioloog Peeter Vihma selle kodanikualgatuse jutuga minu juurde tuli, ei saanud ma üldse aru, mis teema filmi jaoks see selline on. Ometi olen ju ise Juminda poolsaarel oma kodu ümbruses Tapurlas ülihästi toimiva naabrivalve ja kohaliku raadio käivitanud. Just siis, kui olin ära ütlemas, sain kirja Pühajärve kooli sulgemise vastu võitlevatelt lapsevanematelt. Jah, see on väga teema. Juba varem oli alanud ka võitlus Tuhala nõiakaevu eest. Ja ülivärvikas ACTA-vastane liikumine, fooliummütsikesed peas. Kõik need protsessid kujunesid otsekui õppematerjaliks. Ajutine näiline võit. Võitlejate suude sulgemine ordenite ja mööda koosolekuid solgutamisega. Ja samade liikumiste etteotsa poliitbroilerite istutamine,“ muigab Artur. „Elu ongi paradokside rida. Ka mu filmi üks tegelasi, eestlane Kalle Lasn, kes elab pärast Jaapanis reklaamihaina miljonäriks saamist Kanadas, on elus paradoks. Ühest küljest on ta vastuväide eelarvamusele, et eestlastest pole kodanikuühiskonna käivitajat. Teisalt töötab ta just selle nähtuse vastu, mille abil ise rikastus. Kolmandaks tegi ta minu õnneks erandi ja meie filmi jaoks ikka andis intervjuu.“

Sama huvitavad kui ühiskondlikud protsessid on Arturi jaoks inimeste psüühikaga toimuv. Tagasihoidlikust itivennast võib saada peaministri solvava seemne-söömise-sõnavõtu peale barrikaadidele ronija. Boheemlased suudavad kolmetuhandekesi väga pädeva demonstratsiooni korraldada – ent siis solgutatakse nad pahatihti surnuks. Artur näitab, kuidas oskuslikud poliitikud väsitavad mõtlevad-tundlikud isiksused oimetuks, nii et need taanduvad ning liikumiste etteotsa saab panna endale sobivad broilerid.

„Ega inimestel pole siin ilmas kuigi palju kaotada. Hingerahu ja väärikus. Tervis ja elu ka. Ja see nende õrnade inimestega juhtubki, kes avalikkust ei valda ega naudi,“ arutleb režissöör. „Globaalsete monstrumite ja poliit-maffia käes väsivad inimesed kohutavalt ära, loobuvad ja taanduvad. Ning inimõigustele astutaksegi häirimatult ja karistamatult pähe. Väga õpetlik. Korduv.

Kui ma paari aasta eest parlamenti kandideerisin, sain selle kogemuse omal nahal. Immuunsus oli lõpuks nii maas, et lõpetasin 40kraadise palavikuga teledebati otse-eetris. Pildiliselt nägin seda asja nii, poliitikasse mineja lükatakse kitsasse torusse, kus temast saab vormitu klimp. Mitmed säravad isiksused on selles torus iseenda kaotanud ja olemast lakanud või õigel ajal oma maailma tagasi tulnud ja loobunud.

Ja ometi ei ole ma ligi viiekümnesena kaotanud lootust, et seda vägivalda on võimalik murda ja sündmustele taas inimese nägu anda. Kui piisavalt jõulised ja vilunud tegelased moodustavad parteitute vennaskonna – mis vastavalt mu filmis näidatud skeemile peagi uueks parteiks ei devalveeru ja millest kohe tuimalt üle ei rullita, oleks pool võitu juba käes.“

Vilunud sütitaja

Artur peab Juminda poolsaare tipus Tapurlas talu. Oma isa Mati Talvikuga kõrvuti. Ongi suur ja soe väga sädelevate silmadega talumees rohkem kui mõni noobel kinomees – ehkki fraki kandmine pole suurmehele samuti võõras. Sõber Emil Rutikuga lähestikku resideeriv Artur korraldas indiaanilaagritega kuulsaks saanud piirkonda, kus talviti on paljud kodud tühjad, äärmiselt hästi toimiva naabrivalve ning pani tööle Juminda raadio.

„Pimedates Eestimaa õhtutes külast külla sõitmine ei too mulle midagi sisse. Tasu on suurepäraste inimestega kohtumine ja ärksate mõtete kuulmine. Maksan ise oma missioonile peale – sest veendumus on suur. Ka müüriokupeerimise filmi juhtumid pole tegelikult lahenenud. Tuhala nõiakaevu saaga saavutas küll ühe pisikese võidu, ent tegelikult saime Sõmerus kaarte vaatamas käies teada, et 95 protsenti selle ümbrusest on juba maardlateks mõõdetud. Mis tühine nõiakaev nende üüratute summade juures,“ poriseb Talvik, kes nimetab oma uusimat tööd õppefilmiks, kuidas kodanikualgatust käivitada ja lõpule viia. „Samamoodi pole summad, mida Rail Balticu arendajad peavad taludest-farmidest üle sõites maksma, nende jaoks mingid summad. Teada on, et Euroopa suurriikide pinnas on tühjaks kurnatud – isegi lambaid enam ei toida. Eesti fosforiiti on nii pakiliselt vaja, et suurriike ei huvita, millised plaanid olid Fail Balticu teele jäävate lautade ja kodude rahval või mitmendat põlve elati talus, mille kaevud nüüd lõhutud rabade veeres kuivaks jäävad ja mis jäävad ohtlike, mürarikaste ja mürgiste kiirrongide lähedusse või lausa alla.“

Olles hästi informeeritud ja haritud mees tunnistab Artur, et tallegi tundub olukord pahatihti lootusetu ja me ise pisitillukesed. Tema sõnul pole raudtee sugugi paha asi – õõvastav on see, mismoodi seda asja aetud on: kui otsus on kabinettides-koridorides tehtud, teatatakse rahvale, et nüüd on nii. Kellele ei meeldiks rongiga sõita. Kui aga pärismaalastele lajatatakse valmis otsusega, tekib paratamatult küsimus, mida inimeste selja taga veel on ära otsustatud…

Ent seistes seltsimajadesse kogunenud külarahva ees tärkab vilunud sütitaja lootus taas. Eks ta ise saab neilt väljasõitudelt ka edevusele ja esinemisvajadusele pai. Alfaisasele on sellist tähelepanu vaja. Ning ehk õnnestub Juminda kuningal tõepoolest müür okupeerida ja globaalne häving peatada.

Kahepaikne

Artur ja tema arstist kaasa Annely sõidavad üha Tallinna ja kodutalu vahet. Töö pärast mõistagi. Perearstinduse emalaevana tuntuks saanud tohter on nüüd käivitamas eraarsti praksist, sest ajad on väga muutunud.

„Meil on maakoju renditud kaheksa charolet’ lihaveist, kes oma valges suuruses maastikku hooldavad. Pole mu naine mingi peps piiga – naudib poriseid kummikuid ja lehmade lähedust vägagi. Aga paratamatult pole mõistlik iga päev Eesti hirmutavaimat, Narva maanteed triikida. Naine kolis tänavu linna juba septembris, mina novembri alguses. Praegu lihtsalt on nii. Ehkki ma olen maakodus võrreldamatult õnnelikum ja iseendab kui Tallinnas Kassisaba linnaosas.

Oleme Tapurlas lumevangis olnud. Päevi elektrita hakkama saanud. Igal võimalusel lähen koju. Praegu kompenseerib linnapõlve see, et näen uskumatult ilusat ja elusat Eestimaad oma missiooni täites.

Uued filmid on töös. Loodetavasti läheb nende rahastamisega ladusamalt kui praegusega, mis jäi just valimiseelsesse sõgedasse aega. Kuna Silver Meikar räägib mu filmis kõrvuti elutervete boheemlastega parteide rahastamise skandaalist, siis – üllatus-üllatus – kodanikuühiskonna sihtkapital mind ei toetanud. Kuna vaja oli käia planeedi teisel  poolel, polnudki nii väga lihtne.“

Arturi valikud on paigas.

Tema ei kipu poliitikasse. On roheliste ja vabade kodanike nimekirjas paari aasta eest küll oma kodanikuaktiivsust ilmutanud, ent tal on siin elus teised vahendid ja võitlused. Mees naerab, et kui nüüd näiteks talle olemuslikult sobiv parteitute vennaskond moodustataks, hakkaksid vandenõuteoreetikud poolteise aasta pärast tingimata kahtlustama, et kaval kombinaator hakkas oma misjonitööga aegsasti propagandat tegema.

Ta kinnitab, et pole sellist hinda, millega oleks saanud teda sooritama samasugust maniakaalset manöövrit nagu Kaur Kender, kes paadist paati vangerdades oma renomeest vähimatki ei hoolinud.

„Mina pole kindlasti see mees, kellele raharahva marioneti tööd pakkuda. Ei oleks ma endale ka Rein Langi portfelli tahtnud,“ kinnitab Artur, et eelistab vaatamata poliitikas orienteerumisele ja taustade teadmisele jääda rikkumata hingeks. „Ametnikuelu pole mingi idüll. Vaatasin neid hiljutistel kärajatel – tegid mulle ja naabrimeestele kalanägu, justkui ei puudutaks kriitika üldse neid. Sedasorti paksu nahka mina ei tahaks. Elus ja kirglik peab olema.“

Arturil kui olemuseldasa kuningal pole mingit lisavõimu tõesti juurde vaja. Tal on oma loodud kuningriik. Oma vaimustus. Ning temasugune särav ja jõuline isiksus teeb just rasketel ja pimedatel aegadel suure teene, et iseenese näitel käib tõestamas, et ikka veel on sädeinimesi, kes lisaks tahtmisele ka oskavad maailma paremaks muuta.

Selleks peab mehel olema geneetiline ja kogemuslik pagas. Jõuline artistlikkus pärineb mõistagi vanematelt Alice ja Mati Talvikult. Kogemusliku pagas kooskonna ja üksmeele võimalikkusest tuleneb kasvõi sellest, et Arturi täiskasvanud laste ema, lavakaaegne kursuseõde Epp Eespäev on teatrimees Roman Baskini kaasa ning Eesti väikese rahvaarvu puhul ainueriline üht jalga astumine laiendatud perekonnas on üldjoontes seesama, mis kodanikualgatus ühise eesmärgi nimel. Ikka millegi poolt, mitte vastu.

Produtsendina

• “Kõrbekuu” (1999, lühimängufilm)
• “Tulekummardajad” (2000, dokumentaalfilm)
• “Veepomm paksule kõutsile” (2004, kahasse Gatis Upmalisega, lastefilm)
• “Kinnunen” (2007, kahasse Aet Laiguga)
• “Detsembrikuumus” (2008)
• “Tondipoisid” (2009, dokumentaalfilm)

Lavastajana

• “Vene metalli ja US $ suudlus” (1993, kahasse Rein Kotoviga)
• “Ööliblika jõulud” (1994, kahasse Rein Kotoviga)
• “Vabadus või surm” (1995)
• “Baruto – tõlkes kaduma läinud” (2009, dokumentaalfilm)
• „Okupeeri mu müür“ (2012, dokumentaalfilm)

Elektriliselt iseseisvad emakarud Elle ja Kaisa

Eestimaa erinevates paikades elavad asjalikud ja tulevikulised naised, kes tulevad toime ilma traatepidi saabuva elektrita. Traatepidi saabuv elekter toob igas kuus üha suuremad arved. Traate pidi saabub abitus – enamus meist pole isegi mõelnud variandile ilma elektrita elada ning kui tulevad elektrikatkestused, oleme abitud. Maailm peatub – elektriküte ja pliidid, telekas ja internet, pumbad ja pesumasinad. Mitte midagi enam.

Taastuva energia kasutamine muutus Eestis aktuaalseks möödunud aastal koos elektrihindade benjihüppe ning võrgutasude lakkelennuga. Taastuva energia koja andmetel on tänu hiina päikesepaneelide ja tuulikute turuletulekuga seadmete hind praeguseks küll kolm korda langenud, ent „pehmed kulud“ – paigaldamise eelne analüüs, ehitusluba, paigaldamine jne ikkagi vähemalt kaks korda kallimad kui Saksamaal. Samas on eluterved inimesed juba aastaid olnud elektriliselt iseseisvad.

„Mina olen sellest saadik, kui väetisehoidlast ehitatud tallis ja kodus elan, kõik oma asjad naftajõul töötava generaatoriga tehtud saanud,“ kirjeldab hobusekasvataja Elle Lassi Härmakosu kogemuse põhjal, kuidas maailm omal jõul toimib. „Panen geneka mõneks tunniks tööle. Sellest piisab, et ära teha tolmuimeja- ja pesumasinaring, pumpadel käia lasta ning akud täis laadida. Akude pealt on võimalik mõistlikult telekat vaadata, laetud akuga arvuti ja telefon hoiavad maailmaga piisavalt ühenduses. Arvutit kasutab ainult mu mees.

Äsja vaatas üks insener meie majapidamise üle ning sel aastal hakkame ideaalis elektrit tootma kogu külale. Esiteks on talli katus 60 meetrit pikk ja tuulekoridoris nii soodsas suunas, et saame tuule püüda pikupidi katustmööda ja propellerid pikutava toru otstesse kinnitada. Teiseks on väga õige nurga all katusepinda nii palju, et kui see päikesepaneelidega katta, on vähemalt pool Härmakosu valge.“

„Meie paigaldasime oma talule päikesepatareid ja tuulegeneraatori alles sel sügisel. Enne seda tulime mitu aastat siin täiesti ilma eletrita toime,“ rõõmustab Jabara külas põhjarannikul otse mere ääres erinevaid loomi ja väikseid lapsi kasvatav Kaisa Jalakas. „Kui oleksime võimudele kuuletunud, oleks meil siin elekter koos abituks tegeva mugavdumise ja kasvavate hindadega juba olemas. Kõikvõimalikud toetused ja projektirahad oleksid meile tulnud, kui oleksime olnud nõus senisest suvilast turismitalu arendama. Siis oleksime võimudele tulu toonud, hangete kaudu neile kasumit tekitanud – aga meil poleks siis enam kodu, mille nimel siin põhjatormide käes hakkama saada.“

Emakaru Elle

Esimesel korral, kui Härmakosu metsas Elle residentsis käisin, ajas teiste vaimukate ja leidlike pisiasjade kõrval naerma tema uksel olev silt: „Karu magab 14-15“. Nii ongi – päeva pooleks magamine annab jõudu naisele, kes elab täpselt nii, nagu õigeks peab. Ta enese kodu on väetisehoidlast ehitatud hobukeskuse ühes veerandis. Mitu aastat pidas ta seda majapidamist täiesti üksi, kasutütar Kaisa käis ja käib Tallinnas politseinikuna tööl ning naisterahva käekiri näitas end kõikjal – hobusebokside sildid väikestele loomanahkadele maalitud, seintel vaibad, varustus kirstudes ja veimevakkades.

Tänaseks on abikaasa Arvo mitmekümneaastase abielu krooniks naise juurde talli kolinud. Lisandunud on mehekäsi. Perekond on hobustekodu osana välja ehitanud leidliku inimeste elamise, kus elutuba-köök on teisele korrusele avatud ning esimese korruse pliidi kütmine soojendab ka teist korrust. Päevatööna hooldab Elle oma paarikümmet hobust –tema eriline pühendumine ja uhkus on araabia tõugu hobused – ning mees müttab väljas sae ja kirve, haamri ja akudrelliga. Kui paar tegutseb koos, on majas kord. Kahekordne kord.

Meie esimesel kohtumisel kilkas Ellekas – nagu teda omade seas kutsutakse: „Minul? Internet? Iiiimeili aadress? Mis sa nalja teed! Paluks lahkesti minuga suhelda aadressil Härmakosu, Anija vald, metsa sees – Elleka oma tall. Postiljon käib iga päev. Mind ennast küll päris iga päev kohal ei ole. Hobusekasvatuse üritused viivad mind alati kodust välja. See on minu element. Mõnel päeval vean enda või teiste hobuseid siia ja sinna – meil siin Eestis ringlevad hobused tallist talli. Kõik on kõigiga tuttavad ja seotud – ja hobuste ringi tassimine, justkui kass poegi, annab minule tööd.

Mul on tall kapriisi, aastates tädi hobi korras. See on meie kodu – veidi isemoodi, aga väga õige elukorralduse ja tunnetusega suur kodu. Ma ei pea ratsakooli ega osta-müü-vaheta. Mu hobused on minu pere. Mu armaskallis kari. Ja mul on hullu moodi vedanud, et mu mees sellise kuluka ja tülika hobi kenasti välja kannatab. Ise oleksin ma ilmselt kohe alguses päriselt ja täiega siia talli kolinud. Kodurahu huvides pidin mõnesaja meetri kaugusel elumajas resideerima. Ja raskematel hetkedel võisin siin tallis üksi resideerides nii ennast kui meest lohutada – kohe, kui üle viskab, lõpetan ära. Saadan karja sinna-tänna laiali ja hakkan normaalseks. Ainult et nii mees kui ma ise teadsime, et seda ei juhtu. Mu loomulik olemise viis ja ainumõeldav päevarütm tiksubki siin koos hobustega ning mees kolis minu juurde,” kirjeldab Elle.

Ajal, mil Arvo eelistas veel tavapärasel kombel elektriga elamus elada, jagas Elle oma läbimõeldud ebamugavusi koolisõitjast politseiniku Kaisa Kajoga, kelle pojale Elvisele on emakaru olnud kuldne kasuvanaema.

“Kuni meil on tallides hobustel sööt ees – ja Eestimaa kaetud sääraste metsadega, nagu meil on, pole põhjust mingist dramaatilisest majanduslangusest unnata. Küllap küllatulija värkse pilk näeb siin meie Härmakosu metsades seda värsket ilu, mida ise näha ei taipa. Enam. Viin oma sõbrannasid ratsa tõeliselt ilusatesse kohtadesse. Kui mul käivad nädalavahetuseti sõbrannad külas, käime pikkadel retkedel. Siis teeme süüa ja lobiseme ja oleme õnnelikud. Selleks pole jumala eest mingit turismifirmat vaja, et sõbrannadega metsi-pidi koperdada ja elu teises pooles sedasi elada, nagu oled kogu aeg tahtnud – ja nagu inimene peabki elama,” õpetab Elle.

“Nojah, Kaisa auhindade valik meil siin peretoa nurgas on muidugi muljet avaldav – nagu mu araablastegi välja teenitu. Selles mõttes on olukord tiba paradoksaalne tõesti – on justkui lihtne põlve-otsa-hobi, aga tulemused on suisa profi tasemel. Aga vanasti ju ainult looduses ja igasuguseid ebamugavusi trotsides treenitigi. Mis maneež – mets on meie maneež!  Tingimused ei ratsuta. Inimene ja hobune koostöös ratsutavad!” manitseb Ellekas.

Küpse paari tänane kodu on vana väetisehoidla, millest hobukodu rajamist alustati tosina aasta eest Kaisa ja mõne teise naisega. Haamrikestega taoti seestpoolt seinte küljest väetis maha ja lasti lennata pesapunumisel, kus iga pisiasi räägib leidlikust-maitsekast-vaimukast naisekäest.

„Hästi järk-järgult tuleb teha – kui tahad kõike trahh! ja korraga! lähed ilmaasjata närvi. Tasapisi. Kõbid ja toksid, saed ja paigutad – asjad loksuvad sammhaaval ise paika, kõik sujub, kui aega ja hingamist annad. Nii asjadele kui endale,” teab Elle. „Miks leivad pannil on? Aga kuidas neid meie ilmade juures muidu ilma hallituseta hobuste jaoks kuivaks saada, ah? Vaata, mõne inimese jaoks on kujund ja sõnumitooja mulle kingitud fallosekujuline pannivars – teise jaoks jällegi fakt, et inimene kulutab oma päevi selle panniga leiba kuivaks sussitades…

Eks jah neid vankrirattaid ja kirstusid ja muud vanavara ole saanud aastate jooksul siit ümbertkaudu kokku hüütud ja korda kasitud,” nendib Emakaru Elle, pussnuga vööl, nagu ugrimugri esiemal muiste. Tema meelest peab muinasvara ja muuseumiväärtuses kraam rakendatud olema, mitte jõude fondides tukkuma. Naised panid iga hobuse isiklikud asjad kirstudesse-vakkadesse – sadulapuu, väikesed sahtlikesed ka – ning toimib suurepäraselt ja käepäraselt. Patenteeri või ära.

„Ratsakooli mina pidada ei taha,“ arutleb Elle keset oma helget-värvilist karja. „Kära ja võõrad, segadus ja vastutus. Milline risk ja oht on ratsakool ja ratsaturism – ma kukun ainuüksi mõttest, ette kujutamise peale ümber. Hoolitse ja vastuta sportlaste ja turistide ees, veena naabreid, et sa ei lähe ratsa rikkaks, närvitse ja pabista… Tänan, ei! Minul on oma rütm ja olemine, oma kindel ja maailma parim Kaisa – ei mingit oskamatusse kätte sattuvate hobude ees vabandamist.“

Kaisa pojakest peab Elle oma lapselapseks. Tal on kolm lihast last – ja Kaisa. Kellega ta on päevast päeva pead-jalad läbisegi koos elanud ja hinganud sellest päevast, kui Estonia-laev triivis silmapiiri taha teispoolsusse. Kaisa vanemad on seal kõiksuselaevas. Kaisast sai emakaru kasulaps, tema südamelaps ja elutee kõige tihedam kaaslane. Kui teised emad-vanaemad tahavad oma lastele edu ja linna, kunstlikku valgust ja arvutite päikest, siis emakarud tahavad oma pojakesele tõelist elu. Tallis kasvanud Elvisest peab saama maamees.

Sõbrad ja lapsed hoiavad Ellekat päriselt hobukeeli mõtlevaks-tundvaks muutumast. Tema lähim naabrinaine – Ave Nahkur oma naivistlike koomuskipiltidega – räägib samadest lõpmatutest kompromissidest. Ei taha ennast raisata, ülearu suhelda ega inimestega mehkeldada – aga peab. Sest muidu oma elutöö vilju näidata ei saa. Olgu need maalid või varsad.

Ülearuste kulude pärast pole vaja muretseda sellepärast, et Härmakosu hulludel eitedel on oma aetud elekter! Genekas. Urr ja mürr – ja mitte üks sõltumine venelaste gaasijuhtmest ega olukorrast Ida-Viru ettearvamatus vabariigis ega elektrituru benjihüpetest. Ei tule elektriarvet ega katkestusi – vool on siis, kui vaja. Seal metsavahel ei saa hästi propeller-genekat püstitada. Kui Ellekas nüüd koos mehega insenerimõttel veel lennata laseb, hakkab ilmselt hobuste pidev liikumine trennikoplis kah elektrit tootma. Väike klemm ja ajam ja… Ning ilmastikukindlad naised ise püsivad kaua noorte ja vintsketena. Tegemata ei  jää ilmade pärast miski.

Emakarul on mitu saladust. Avalikku. Ta maalib. Hästi maalib. Ja kõik kättesattuvad vanad rõivad koob talli ja sõpradele uksemattideks. Läikkaanelised ajakirjad lööb liistudega omavahel kokku ning kasutab seinte soojustuseks, mida ei näri ei rott ega herilane – trükivärv on mürgine! Ning suvega korjab püti- ja kotitäite kaupa ravimtaimi ka kõigi sõprade tallide jaoks hobuste hingamis- ja seedeprobleemide putitamiseks.  Paljujõudmise nipp aga on pästlõunase null-laengu perioodi nutikas mahamagamine, siis saab inimene looduselt kingituseks kaks ühes. Kaks päeva ühe asemel. Lõunajärgse siesta järel tuleb täisvõimsusega teinepäev. Neile, kes näiliselt piiramatus koguses voolava elektri jõul oma õhtuid teleka ees maha ei maolda. Tegelik elu käib jõujaama ja kordekopli, asja-kirstude ja vankrirataste, naelteta trepi ja põlislaane vahel. Ka siis, kui käsil on aasta lühimad päevad.

Jabara metslased

Kaisa ja Priidu tillukese talu katusele läinud sügisel kinnitatud päikesepaneelid ja pereisa püstitatud tuulegeneraator on sügistalvised tormid kenasti vastu pidanud. Kuna nende koduke asub põhjarannikul Purtse taga, on korraga ja vaheldumisi rakendust olnud nii päikese kui tuuleenergial töötaval elektri-loomel. Akud asuvad majakese neljast ruumist ühes – kus on ka ökokemps ja sahver. Kuni pere pole teist korrust välja ehitanud, on kaasadel ja nende väikestel lastel vaid üks tuba, kus mööbel käib leidlikult üksteise sisse ja alla. Kaheosaline köök-majapidamisruum aga oli Kaisa sõnul kevadisel tallede sündimise ajal tihedalt tallesid täis.

„Rootsi peenvillastel lammastel, keda kasvatame, on neli-viis talle. Tänu sellele saab karja hästi kiiresti nii suureks, et on mingigi lootus see tasuvaks koguda. Teist tõugu lammaste kasvatajad teavad, et ka kolmikute puhul kipub neist üks sageli inimeste hoolt vajama ja lutitallena tuppa sooja tulema. Rootsi peenvilla seltskond saadab neid lutipudelist olenevaid tittesid sulle ikka väga hulgi tuppa,“ naerab haldjalikult habras ja ühtaegu nii klassikaliselt kui eriliselt kaunis Kaisa. „Esimestel siin-elatud aastatel, kui meil polnud elektrit, oli meil see-eest tohutult erinevaid loomaliike. Praeguseks oleme loomanduse kokku tõmmanud hobustele-lammastele ning kassidele-koertele. Alguses aga oli arvukalt linde, sigu… Kogesime, mida tähendab enese killustamine. Päev otsa ainult jooksed mööda erinevate vajadustega loomi, korrastad kopleid ja varjualuseid, toidad ja varud sööta. Me tegime heina käsitsi, kuidas muidu! Samal ajal oli pojake väike, siis olin ma taas lapseootel…

Nüüd, kus majapidamises on mõistlik liikide kooslus, tundub elu nii lill, et mina jõuan koguni kahes, Priit ühes koolis ametit õppimas käia – jõuame kontsertidele ja külla koguni. See on laste sotsialiseerumiseks päris oluline, olen nüüdseks veendunud – kui laps näeb liiga harva teisi lapsi, siis ta kipub kõiki neid, kes käeulatusse juhtuvad, omastama – ning vanemate kodutööde eeskujul koplisse, aedikusse ja ohelikku suunama.“

Kaisa tõdeb, et kõigi aladega, mida nemad, keda Purtse-kandi rahvas sõbralikult metslasteks nimetab, õpivad, on sama lugu. Need muutuvad kuidagi tüsilikuks või koguni keelatuks. Mõlemad õpivad alternatiivmeditsiini. See aga on taas paaria seisundisse surutud. Noored arutlevad, et üha rikkamaks muutuvatel ja oma toodanguga samas inimesi mitte ravivatel, vaid sandistavatel ning sõltuvusse suruvatel ravimifirmadel on vaja nüüd juba kõigil elualadel monopoolne võim saavutada. Selleks, et alternatiivne meditsiin ei saaks inimesi aidata, tõeliselt tervendada ja ülikulukast ravimiorjusest vabastada, tuleb alternatiivset ahistada ametnike kaudu. Tervisetooteid litsentseeritakse ja kontrollitakse jäigalt ja rumalalt nii, et nad on enamvähem ära keelatud. Kuivõrd ravimfirmad ostavad järkjärgult ära ka meedia, on kontrolli all seegi, millest ja kuidas kirjutatakse – seega on elutervest ja loomulikust elulaadist ja tervendamisest saamas absurdsel kombel salateadus.

Kaisa ja Priit õpivad siiski ning on oma valitud tees kindlad. Nii, nagu nad tänavad õnne, et pole läinud rohkem toetuste ja projektirahade taotlemise teed kui vaid mahetoetus, millega nad paraku kõrbesid. Võtsid maad rendile ja said mahetoetuse – ent maade omanik müüs mõne aja pärast maad ära ning nüüd tuleb noorpaaril toetus tagasi maksta…

„Samal ajal näen koolis käies, mida kõike meil siin maheda pähe serveeritakse. Tuhandete kaupa hunnikusse surutud kanad, kes saavad kampade kaupa õue ja on stressist kiilakad – mahedad, palun väga?!“ on Kaisa ilusal isamaal toimuvast kinnimakstud ametnike, jõhkra raha ja korruptsiooni lokkamisest rabatud. „Nägime naabrite näitel, mida tähendab projektide kirjutamine. Selleks, et toetuskõlbulikuks osutuda, tuleb bluffida üleloomulikult vägevad majandustulemused ning kui neid tegelikult ei saavutata, tulevad karistused, trahvid, tagasiküsimised. Mu mees käibki praegu naabril selleks abiks, et nende projektirahade krahhipoole kulgemist peatada.“

Ääretult rohemeelne pere on loomakasvatajatena sündide ja surmadega nii palju kokku puutunud, et võtavad paljut linnainimestele jubedana tunduvat rahulikult. Keset hobuseid üles kasvanud Kaisa on harjunud riskima. Ka Jabarasse on tema juurde taltsutamisele antud mustangeid, kellega teised ei julge või ei viitsi tegelda – ja neist on reeglina asja saanud. Kahe lapse emana ta enam nii palju ei riski ning ratsude arvukus on piiratud selliseks, et heinategu ja hooldamine, ratsastamine ja varssade pupendus hinge välja ei võtaks.

„Oleme katse-eksituse meetodil kindlaks teinud, millised on meie endi võimed toime tulla ja hakkama saada nii, et vana maailma reeglid ja agooniline kapitalism meid haavata ei saaks. Ennast ei tohi killustada ja lõhki rabada. Toetustele ja projektidele ei või loota. Nii palju kui vähegi võimalik tuleb ise teha ja toota. Mis aga peamine – oma stepsleid ei tohi mingite eestienergiate ega nende näiliste konkurentide külge pista – kellel on oma tuli-vesi-õhk-maa, see jääb ellu,“ kinnitab paar. „Kas vald ajab meie juurde tee lahti? Ütlesime ju – ellu jääb see, kes saab ise hakkama.“

Ülo Vooglaid – mitme eluga Jutustaja

Maestro Ülo Vooglaid (78) on innukam-lennukam kui kunagi varem, kuna oskab hinnata endale antud uut võimalust – veel üht elu. Pärast karmist lõikusest toibumist peab ta loenguid Öö- ja muidu ülikoolides, esineb seminaridel-konverentsidel, käib mööda Eestit ja naaberriike külas vaimuvalgust toomas ning teab, et kui kutsutakse, siis oodatakse ning kui oodatakse, on vaja minna – nii ootaja kui saabuja rõõmuks ja arenemiseks.

Akadeemik kõneleb asjust, millest õigupoolest juba teist sajandit loenguid peab ja artikleid kirjutab, värske vaimustusega, otsekui oleks need teooriad just praegu välja mõelnud. See lapsemeelne särasilmne hasart käib kaasas tänuga, et anti ajapikendust.

Mis selgeks ei saa…

… saab selgeks põetud. Elu hind näiteks.

„Mitu aastat piinanud seljahaigus võttis eluisu ära,“ tunnistab Ülo. „Käisin enne õhinal kõikjal, kuhu kutsuti – kõverasse surunud seljahäda tõttu taandusin koduseks ja oletasin, et elutöö on tehtud. Minu Kohila-lähiste talu oli ka just selliseks ehitatud, nagu ma teda Pirgu-perioodi kulminatsiooniks soetades kujutlesin. Tegime eelmise sajandi lõpul Pirgu mõisas Merle Karusoo ja Katrin Saukase, Jaak Johansoni, Tätte ja Matverega Pirgus avangardi – nn. sotsioloogilist teatrit ja ma otsustasin endale Loonele ehitada võimalikult täiusliku talu, kus on kõik õnneks-tööks-loovuseks-mänguks vajalikud komponendid.

Samal ajal, kui Pirgus mängiti Aino Kallast – nii, et etendus tuli vahpeal katkestada, sest nii publik kui näitlejad nutsid, – rajasin mina oma hõimule talu. Tagapool elumaja ja ait. Eespool raamatukogu ja seminariruumiga külalistemaja. Kõrval sepikoda, tall ja laut. Taamal amfiteatriga tiik… Külalised ja õpilased käisid, maailm toimus. Ent siis tuli üks märk teise järel.

Esimese märgina osutusid mu lambad vaatamata jäärade vahetamisele ahtrateks. Lõpetasin lambapidamise. Teise märgina adusin, et Kerstil on väga raske päevast päeva talust Tallinnasse Vanalinna haridusseminari juhatama sõita. Kurname meie suure pere ema enneaegu ära. Kolmandaks märgiks oli mu enese ühe silma vaatevälja ahenemine – keskelt enam ei näe.“

Ehkki Kersti ja Ülo pojad kinnitavad, et suutlikumat-võimekamat inimest kui nende ema pole olemaski, oli selge, et pole õige ei ennast ega teisi raisata ning asjatult riskida. Tänu sellele, et perekond soetas endale Tallinnasse Kaupmehe tänavasse korteri, oli Ülol läinud suvel lihtsam ka arstide vahet käia ning õigel ajal tõvele jaole saada ja see piisavalt kauaks seljatada, et oma eluülesanne täita.

„Kui suvel enne maolõikust sondi neelama valmistusin, küsis arst, kui palju sellest protseduurist tean. Vastasin, et minu teada on see üsna ebameeldiv – ja samas teadsin, et tahan elada ja tegutseda – kui mulle nüüd veel üks elu antakse, kasutan seda teadlikult täiuslikult,“ meenutab Ülo, kes on suvisest vähilõikusest saadik just täpselt seda teinudki.

Samal ajal, kui suurmees sai pärast mao eemaldamist süüa vaid kahe lusikatäie kaupa, ilmusid tema mõttetöö viljad meedias ja õpilaste palvel käivitatud blogis, Ülokooli koduleheküljel ja üha sagedamini peetud loengutel.

„Kui koos maoga eemaldatud 40 lümfisõlmest mõnes siiski vähirakke leiti, mõtlesin: vähirakud ringlevad meie kehas alati – see oleneb vaimust, mida keha nendega teeb. Vaimuga on kõik korras siis, kui toimivad tunnetuse kõik tasandid – argitunnetus ja kunstiline, filososoofiline ja teaduslik, religioosne ja intuitiivne. Niipea kui mõni neist kuuest ei tööta, on kogu süsteem untsus,“ teab süsteemsuse usku maestro. Tema teooria järgi sünnitab süsteemsus tegeliku loovuse ning vabadus korra ja kord vabaduse.

Millest on tehtud…

Jutuvestja Ülo geneetika tingib selle, et ta ei konstateeri fakte, vaid kirjeldab pildikesi, endal silmad innukalt säramas. Tema ema pärineb Saaremaalt, Kuressaare servast Pihtla tee algusest talust, kus oli vanaisa sepikoda. Ilmselt seetõttu on Ülo ka oma tallu ühe esimese asjana sepikoja ehitanud ning jutuvestjana sõnastab nii: „Mihkel teeb ilusasti. Kui tema sepikojas midagi valmistab, on see kaunis ja eriline. Mina teen ka asja valmis, aga siis on see lihtsalt valmis tehtud asi. Kui inimene oskab eriliselt teha, siis see on kingitus.“

Sepast vanaisa geenid Ülos eneses on ühenduses meremehe omadega. Ta on poisikesena kukke täis Kalevi jahtklubi rinnamärgist, mis tema kuuerevääril tähistab tõika, et ta on juhatuse liige – ning tema pani 53 aastat tagasi koos sõpradega püsti ka legendaarse Muhu väina regati. Kõige suuremad ja kestvamad kangelasteod on kõige vaiksemad ja unustatumad.

„Enamus minu lapsi purjetavad. Muist on oma elutöö purjetamisele ja merele pühendanud ka. Vanim tütar Kati Hillari-naine Kukk peab seni Orjaku sadamat, mille nad väimees Hillariga koos üles ehitasid, kuni Hillar kahemastilise „Marthaga“ ümber ilma rändab või Kärdla sadamat purjekatele kohaseks ehitab. Võimas töö. Just sai valmis,“ tunnustab isa Ülo. „Ka keelteoskajast teadur Toomas on purjetaja. Ja tütar Meeli käis Hillariga koos ümberpallisõidul Aafrikast Eestini madruseks.“

Tütar Kati ja Hillar on poeg Taneli kaudu Ülole ja tema esimesele kaasale Valvele kinkinud lapselasteks kolm tütart. Toomasel ja tema kaasal Ingridil on tütred Kadi-Maria ja Teresa ning poeg Samuel. Pärnus-elav tütar Kai on kahe poja ema ja nelja lapselapse vanaema. Esimesest abielust noorimal, Meelil on poeg ja tütar.

Abielust Kerstiga sündinud Varro Vooglaid on nelja lapse isa, ilutegija Mihklil on poeg ning Karlil kaks last, kellest üks käib sageli rongiga Tallinnast Loonele islandi hobuseid kammima ja liigutama.

„Selline lugu on jah, et minu lastest mitmed sobiksid mu tallu elama, aga Tallinnast ära tulla ei saa. Vanalinna kool. Töökohad. Pühendumised. Kõigile ei sobi mitmekümne kilomeetri kaupa iga päev maanteid triikida. Kasulapsed Helen, Konrad ja Peeter on samuti teedel, mis talupidamisest lahknevad – Itaalias ülikoolis eripedagoogikat õppimas, kinoakadeemias ja kuuendas klassis.“

Ülo usub, et tema rajatud talu peavad edasi lapselapsed, näiteks kolm poissi nende seast. Ka Tammsaaret oli ju kaks – Tallinna ja Vargamäe Anton.

„Mäletan Tallinna-Tammsaarest – mu Bakhoffi-nimelise ema lähisugulasest – seda, et Koidula tänava kodus, kus on nüüd onu majamuuseum, ei tohtinud käratseda ega trampida, Anton kirjutas,“ muheleb habemesse Ülo, keda ennast pole kirjutamistel-mõtlustel häirinud ühegi lapse elamise ja olemise hääled. „Teine mälupilt on Estonia teatrist. Onu Antoni matusteks – millest mäletan palju lilli ja valgust – õmbles ema mulle uue sametist ülikonna, kui sellega Estoniasse sisenesime, tuli vastu värviämbritega meistrimees ja tõmbas mu uhiuute pükste peale värvikriipsu. Eluaegse. Elu on võimaldanud triipe ja plekke hiljemgi – kui ise nalja ei tee, võib juhtuda, et ei saagi – aga see kriips jäi eluks ajaks.“

Jäi servi seisma

Praegu majavalvuri poolt soojas ja korras peetav talu pole ainus asi, mis Ülo elutööst servi seistes ootel on. Filmivalmis servi seismas on mitukümmend tundi salvestusi ning õigupoolest on terve  kuldse jutuvestja elulugu kui katkestuste-kaotuste rida. Millest ta on alati püstipäi ja uut indu täis välja tulnud.

„Algkoolis käisin Saaremaal. Minu ema oli pärit Pihtla tee algusest talust, kus tema isal oli sepikoda. Eks vanaisa sepa-talent ole ka põhjus, miks oma tallu ühe esimese asjana sepikoja sisse seadsin. Nüüd ongi nii, et Mihkel teeb seal metallikunsti, Karli tütar sõidab igal võimalusel rongiga mu islandi hobuste juurde – aga päriselt kohale jääda keegi ei saa.

Meie tulime Saaremaalt ära, kui läksin keskkooli. 1949.aasta küüditamine viis ära kaks kolmandikku meie klassi. Sinnamaale oli rahvas ka pärast sõda lootusrikas – kui külaplatsilt simmanilt keegi puudu oli, mindi vaatama, mis temaga lahti on, loomapidamise ümber olid ikka talgud ja inimesed käisid omavahel läbi. Küüditamine oli nii hull krahh, et külaelu suri välja,“ meenutab Ülo. „Sama juhtus ka Tartu Ülikooli sotsioloogialaboriga. Sotsioloogiat hakkas psühholoog-pedagoog Vooglaid edendama elupõlise sõbra Asser Murutari õhutusel.

„Sotsioloogia polnud ka varem Eestis tundmatu – seda arendas Ilmar Tõnisson. Teate küll, mees, kelle tema naine armukadeduse hoos maha laskis,“ muheleb Ülo elutargalt. „Minule rääkis Asser, et Leningradis on selline mees nagu Jadov. Kirjutasin teadustöö „Linna ja rajooni ajalehtede sotsioloogiliste uurimuste kogemus.“ Minu doktoriväärse töö kaitsmisele kutsuti oponentideks kolm teaduste doktorit. Kui kaitsmine oli juba käimas, helistati sekretärile ja öeldi, et meie institutdil pole õigust doktorikraadi anda. Jäi aga jälle servi seisma. Sain kandidaadiks.

1990ndal Ülemnõukogus olles ja sageli Moskvat külastades nägin Lenini nimelises keskraamatukogus, et minu töö on doktoritööde näidiste seas väljas. Ma ise aga pidin uuesti kraadi kaitsma – teemaks „Eesmärgistatud protsesside üldteooria.“  See teooria räägib teekonnast kujutlusest eesmärgini. Läbi tahte ja protsesside süsteemi sihini. Minu välja töötatud maatriks hõlmab 24 korda 24 maatriksit. Kui need on täidetud, siis jõutakse pärale.

Selline teooria oleks nagu tuumapomm ahvi käes. Tänan õnne, et seda enam olemas pole.“

Kui Ülo läks kvalifikatsiooni tõstmise instituudis töötades koos Mikk Sarvega Novosibirskisse oma andragoogika-teemalist täiskasvanute õppe teemalist teadustööd kaitsma, juhtus tema elulugu saatusliku palistusena ääristanud katkestuste äärmuslikem lugu. Sarv pani Vooglaiu kodumaja lähedale nurgale maha portfelli, kus oli sees nii uurimustöö kui seda täiendavad materjalid. Juba teel olles küsis Ülo, kus portfell on… Tänavanurgal. Majapidajanna nägi seda hinnalist vara kaks korda sellest möödudes – näe, täpselt meie Ülo portfelli moodi… – ja rohkem pole rariteeti enam nähtud.

Seegi pole veel kõik. Üks akadeemik vooglaiu teadustöödest jäi Rahvarinde päevil Bastioni aia kõrvale selle maja pööningule, kus toona asus majavalitsus – nüüd on Kaminameister ja teised firmad.

„Kui keegi leiab, lugegu ja püüdku aru saada,“ itsitab akadeemik habemesse.

Naermiseks leiab mees põhjust ja võimalust isegi seoses legendaarse sotsioloogialabori tagakiusamisega, mida ta nimetab rappimiseks, mis algas 1970. ja lõppes 1975.aastal labori sulgemisega.   Toonane rektor Arnold Koop leidis Ülo vallandamiseks väga sisuka põhjenduse: vajaliku teo puudumine.

„Puudus tegu Tunne Kelami kirjasaatmisse sekkumiseks. Kelam kirjutas USA president Henry Kissingerile tõsiasjast, et n liidus on tööviljakus kolm ja pool korda väiksem kui Ameerikas. Lihtne ja loogiline oli, et sellise viljakuse – õieti selle puudumise – juures on n liit Tähesõdade programmi raames võidurelvastudes ääretult lihtne veretuks kurnata. Minu süü oli, et ma Kelami kirja ei peatanud.

Mulle endale aga meeldib tõestisündinud lugu Kissingerist, kes pani Fordi elatanud ja kuivetu tütre Siberi puuraidurile mehele. Temalt küsiti, kui palju tal selliseks uskumatuks nipiks aega läheks. Kaks tundi. Kissinger helistas Shveitsi panka ja küsis Siberi puuraidurile tööd. Mis puuraidurile – kuidas asepresidendiks – nojaa, aga ta on Henry Fordi väimees. Koht käes! Helistas Siberisse ja küsis mõnd kena-noort-tursket puuraidurit… Shveitsi panga asepresidendiks. Leitud! Ja Fordi tütre kihlamine Shveitsi panga puuraidurist asepresidendiga oli juba vormistamise küsimus,“ naerab Ülo lugu jutustades, nagu kuuleks ka ise seda legendi esmakordselt.

Mäng on väikese inimese töö

Igas eas inimene vajab Ülo sõnul austust.

Tema arvamus on väärtus, et selle arvamuse pinnalt oleks võimalik välja arendada uusi teooriaid ja väärikat loovust: „Minu lapselapsele kingiti sünnipäevaks kleit, mis talle ei meeldinud. Ta kutsus mind kleiti vaatama ja teatas – „ei sobi“. Laps kui väike inimene oli juba ette veendunud, et tema arvamust ei arvestata. Palus, et minu toetus vahendaks tema seisukohta.

Ma ei saanudki teada, kuivõrd last aktsepteeriti, mind, vanaisa küll. Kleit ei sobi. Minu jaoks on lapse sõna püha. Samamoodi on igas eas vaja ühendada õppimine, mäng ja töö. Igas töös on mängu – igas õppimises tööd ja nende kolme komponendi ühenduses vaba loovust, mis eeldab nii õpilaselt kui õpetajalt korda.“

Ülol on lemmikžest, mis on vaadeldav ka juuresoleval pildil. Kolm harali sõrme. Nende sõrmede nimed on Teadmised, Oskused ja Arusaamine. Kui need kolm haru omavahel ei kohtu, on tulemuseks kitsas eriala vangis inimene, kes teadmisi, oskusi ja arusaamist omavahel ühendada ei oska.

„Kustkohast nad tulid?“ nõuab Ülo aru. „Kehvast koolist, kus mängu, tööd ja õppimist ühendama ei õpetata. Vanemad viivad masinlikku kooli oma lapsed, kelle kohta nad küsivad, kas nende lapsed on targad.

Vaadeldakse lapsi, kes satuvad elus esimest korda trepimademele. Kes kukub pea peale ja loobub. Kes keerab pepu ette ja hakkab sedapidi alla ronima. Kes loobub. On see loobuja tark?

Mulle meeldib sellele küsimusele vastuseks jutustada katseks hiirtega.

Hiirtele õpetati puurikatsel, et puurist väljudes saab elektrilöögi. Teatud protsent hiiri väljus siiski – sai löögi, väljus, tuli puuri tagasi, sai jälle löögi. Siis võeti puurist ära kõik eluks tarvilik – toit-jook-valgus – ellu jäid need, kes suutsid vaatamata elektrilöögile ikkagi puurist väljuda.

Inimestega on samamoodi. Uuenduste, leiutiste ja avastusteni jõuavad need, kes jäävad ellu olenemata elektrilöögist. Tundub, et olen hiir, kes elektrilööki ei karda – kogetud küll juba. Ikka jään servi seisma ja lähen samast kohast põikpäiselt edasi.

Kui meile on antud võimalused, kasutagem neid. Ka siis, kui selja taga on jadamisi elektrilööke, mis oleksid iga ettevaatliku isendi servi seisma pannud.“

Moksha vürst Margus: kes on pulgad, et trummi õpetada?

Margus Press (48) on mitmekihilise pagasiga väe- ja katusemeister, kelle kohta nägijarahvas kinnitab, et ta on valgustöötajate seas Vürst, kes ise ei teagi, kui säravvalge olend ta on – kuni õiget peeglit pole. Pärnu eeslinnas Sindis koduses stuudios pigem kohusetundlikult kui uhkelt oma kulgemist kohendades võtab ta rahuliku tõsidusega fakti, et Gunnar Aarma õige pisut enne lahkumist talle teatepulga üle andis. Ülesanne kohustab aina juurde õppima ning sobivaid väe- ja teekaaslasi leidma, et võimalikult paljudele abivajajatele võimalikult adekvaatset abi anda. Nõustamist-väestamist vajab õigupoolest kogu inimkond – kahe ajastu vahelises ajas vanad mustrid enam ei toimi ning uued pole veel päral.

„Me justkui seisaksime ukse ees, mille taga ootab… Mina! Läve taha, mille olemasolu aimame, aga enamasti päris kindlasti ei tea, on kogunenud uus mina. Vanad mustrid enam ei toimi. Uued pole veel päriselt välja joonistunud. Ja paljud meist kipuvad kannatust kaotama. Panoraam on kadunud. Veel üsna hiljuti oskasime kujustada tulevikku ja unistusi ja nende poole rühkida. Praegusel hetkel on millegipärast tervikpilt puudu – on kohustused ja rutiin. Ja kui tervikpilti ei näe, tuleb kergesti väsimus, tüdimus – isegi lootusetus. Rahu, ainult rahu – uks avaneb peagi ning selle taga on uued panoraamid, mis sobivad kokku uue Mina mustritega. Tean seda sellepärast päris kindlalt, et eks minugagi ole sama – nii palju on õpitud ja kogetud, kavandatud ja unistatud – ning hetkel seisab kõik justkui servi. Midagi ei ole halvasti ka – on kummastav vaikus enne tormi. Kusjuures ise me sellest vaakumist teisele kaldale väljumist kiirendada ei saa. Küpseb teine…“ arutleb Margus, kes teab, et kõik elu jooksul omandatu on põimumas uueks tervikuks, kus iga pisiasi on uudsel moel paigas. „Oluline on selles ootuses mitte kannatust kaotada, vaid rahu ja tasakaal säilitada. Olla Mina ise , need kes seesmiselt oleme, sest nii oleme igal juhul parimad.  Ja veel eriti oluline on mitte maast lahti tõusta.   Möödunud aasta lõpus oodatud kiire vana maailma lõpp ja turismilend uue hea ilma soojamaareisile jäi ära. Järelikult tuleb meil oma keha sujuvalt uute panoraamide selgimisse kaasa viia. Kuivõrd oleme otsustanud siia Maale kehastuda, ei tohi me kaotada sidet Gaiaga, Maa-emaga – järelikult ka mitte kehaga. Meie sõpruskonna valgustöötajad kutsuvad oma patsiente ja õpilasi pidevalt maa peale tagasi. Füüsiline keha on osa meist.  Ärgem vaimelgem – olgem maised ja lihtsad, kohusetundlikud ja tasakaalukad. Siis teenib maine keha meid kenasti mistahes ajastutel. Keeruline müstitsism on ajutine pelgupaik. Tegelikult on kõik lausa lapsikult lihtne ja selge.“

Kutsika sündroom

Margus võrdleb kannatamatult auhinda ootavaid inimesi koerakutsikatega. Me aina tellime kõiksusest – ja mediteerime – ja kaupleme kõigevägevamaga – aga kaup ei tule ega tule. Sest katusemeistrist ja korstnapühkijast väemehe sõnul mängib Jumal meiega nagu kutsikatega. Laseb maiuspala järele hüpelda ja saba liputada, kuni lõpetame rapsimise. Lõdvestume, läheme usaldavalt vooluga kaasa, täidame oma igapäevast maist kohust – ja ühel ilusal ootamatul hetkel saamegi igatsetu kätte. Rahuliku tänuga.

„Krampliku püüdlemisega tõmbame nagu peeglid endale ligi täpselt vastupidist. Mida sisaldame – seda tõmbame ka endale ligi.  Minu massaaži- ja mediteerimise ruumis käib arvukalt naisi, kes otsivad kohati lausa paaniliselt armastavat, toetavat, turvalist, tugevat meest. Ja nad tõmbavadki ligi mehi, kes otsivad sama … kuid paradoksaalne on see, et kummalgi pole teineteisele jagada armastust, kui nad seda veel otsivad. Ja nende otsijate juurde tulevadki järjest mehed, kes samuti otsivad armastavat, toetavat, turvalist, tugevat naist,“ naerab Margus. „Kui kutsika kombel sitsija tõuseb ise selleks, kes kiirgab armastust ja turvalisust, tuleb tema juurde ka paariline, kes pakub sedasama. Paradoks? Nii on.

Sarnastest huvidest muidugi harmooniliseks ühiseks kulgemiseks ja arenguks ei piisa. Maale on kehastunud nii erineva lainepikkusega olendeid, et üht ja sama asja aetakse vibratsiooni mõttes täiesti erinevatel korrustel. Erinevatel korrustel siblivad paarilised jooksevad mõlemad energiast tühjaks ning nõrgem annab järele, õigemini alla – ja laseb jalga.“

Margus ütleb, et talle kui väemehele on järjest saadetud nii isiklikke kogemusi kui abivajajate näiteid, mida maakaardi ja spikrina kasutada. Ja arenemise-avanemise teel jõuavad temani – nagu pea kõigi ravijateni – ikka naised. Komplitseeritumad, vastuvõtlikumad kui mehed, seega põnevamad ja õpetlikumad ka. Isand Press: „ Olen on veendunud, et ravil ja tasakaalustamisel käinud naised aitavad edasi ka oma mehi. Kui neil need on. Maailm on tema sõnul hetkel tulvil üksiklasi. Mitte karistuseks ega igaveseks – selleks, et igaüks meist saaks tuttavaks oma tegeliku Minaga. Teisiti ei saa miljardite inimeste seast ju õiget ja tegelikku paarilist pärale kutsudagi.

„Minu enese naine peab olema vägagi arukas ja tolerantne. Tegelen tantra, moksha, marma ja veel mitme puudutustel põhineva alaga, mis eeldab ju kätega kõnelemist. Moksha ja marma on idamaade akupunktuuril ja ayurveedal põhinevad punktipuudutamised. Moksha koolkond kuumutab valupunkte eriliste küünaldega – kas pujusigariga või vaakumi abil kinnitatavate väiksemate raviküünaldega. Kui tahaks neidsamu valupunkte sõrmega lahti masseerida, saaks patsient päris palju haiget – kuumutamine aga teeb imet. Marma kunsti tohib rakendada vaid see, kes punktiteadust tõeliselt valdab ja võtab vastutuse – lümfiga ei tohi katse-eksituse meetodil mängida, see on väga tundlik ja nõudlik elueliksiir meie kehas,“ hoiatab sportlik, vilgas ja täpse liikumisega mees.

Keha kui arhiiv

Marguse nägelikud käed leiavad kehalt üles punktid, kuhu on elu jooksul salvestunud valusad kogemused, hingehaavad ja lahendamata probleemid. Kuitahes püüdlikult mõistusega mõnd haigetsaamist ka unustada püüame – keha mäletab.

Kui ravija hüüdnimega Vürst on käsikaudu oma patsiendi keha tundma õppinud ja lühida tavamassaažiga selja ning jalad-käsivarred üles soojendanud, leiab ta ülitäpselt tulivalusad kolded, mida pujusigari või vaakumküünlaga kuumutab. Paremas õlas on näiteks 21aastasena mehele minnes emalt saamata jäänud õnnistus – pole juhus, et naine aina selle õla peale kukub ja tuhandel erineval moel ikka ja jälle seda õlga vigastab. Parema poole kui andmise käega tõestab ta aastakümneid emale, et tegi õigesti. Kindlasti tegigi, aga õlg aina valutab ja saab viga. Ja saab moksha-küünalde kuumuses muide paari korraga absoluutselt imelisel kombel hoopis teiseks – kui naine selle õnnistuseta mehelemineku Marguse juhendamisel ümber teeb. Mustri muutmine käib sekunditega: tõepoolest on võimalik, kusjuures lausa lihtne minna sellesse hetke tagasi ning lasta emal seekord öelda kõike, mida tegelikult oleks toona kuulda igatsenud. Kõik muutub ja toimib ja õlg paraneb pärast paljusid aastaid painamist võluväel. Vägi on paranejas eneses – võlu aga väemehe teadmistes.

„Kui kellelgi valutavad kannakõõlused, pole vaja mind veenda, et see pole üle jõu käivast füüsilisest tööst või spordist. Ei ole muidugi. See on hoopis 12aastase kombel jalgade trampimisest: olen nii tubli ja saan kõigega hakkama ja olen oma töö ja saavutuste üle uhke ja õnnelik – aga tulge mulle ometi appi! Ma olen väike, alles kaheteistkümnene – kuidas te ometi ise ei näe, et appi võiks tulla ja suure palgi teisest otsast kinni võtta… Mis siis ikka, minu ravilaual õpime abi paluma ja kutsuma,“ kinnitab Margus. „Kõige tõsisemalt pean üsna eranditult iga patsiendi laadimiseks ja lahti mõtestamiseks soojendama ja punkte „praadima“ sabajuure punkte. Seal toimivat tšakrat tavatsetakse küll seksuaalsuse tšakraks nimetada, aga minu meelest on see  füüsilise keha elujõu allikas, elujõu staap. Saba otsas pulseeriv energiapööris on vaata et kõigil meil palju jõuetum kui olema peaks – eelarvamuste, valehäbi, komplekside ja armukadeduse pärast, mida on meis palju enam kui ettegi kujutame. Tulivalusad punktid kõnelevad ise enda eest.“

Käib katuseid mööda

Marguse praegune elukaaslane Varje peab Vürsti kõrval elades olema vägagi mõistev ja tolerantne. Näiteks võib mees vaarikakoogiga teelauas näiliselt vestlusele keskenduda ning arutleda teemal, miks tänane liikumine inimeste seas on nagu miiniväljal põiklemine – aina üks jamapomm teise järel satub ootamatult jala alla – kõik vargsiküpsenu on lahendusvalmiks saanud ja enne neid ehmatavaid kärgatusi uued uksed ei avane. Ja keset mõnd arutluslauset kargab Margus püsti, kiirustab toa teises otsas istuva naise juurde ning surub sõrmed tolle parema rinnanibu kohal olevale tulivalusale sõlmele. Mitte just päris viisakas käitumine? Naine pole tema patsient ega mitte eriti tuttavgi. Vürst ei tea, et naine on selle valuliku sõlme pärast hiljuti mammograafis ja biopsias käinud. Samal ajal kui ta ratsionaalselt ühis- ja inimkonna valukohtade paljastumise positiivsust lahkab, märkab tema ravijatasand haiget kohta. Ta tegutseb instinktiivselt, lisab „lapsed pole lõputult andvale emale tänulikud olnud, mis?“ – vabandab ja tõstab veel kooki.

Varjel, mõistval kaaslasel kes kõrval istub ja eakat spanjelit sügab, ei liigu kulmgi.

„Minu kõrval peabki väga tasakaalukas olema,“ naerab Margus. „Mu eelmised naised on mind väga tõhusalt õpetanud. Eks praegune ka. Esimene oli napsilemb – kui nüüd seltskonnas või patsientide hulgas samalaadse probleemiga naist märkan, tean, kuidas kohelda-suhelda-aidata. Teine oli materiaalse maailma tüdruk. Jälle lisakogemused kõva kool mulle.

Vaistlik tõmme ja juhused viib nii õige inimese kui kodu juurde, sest juhuseid tegelikult pole ning kõik läheb kõige õigemini juhul, kui me Jumalat juhatamast ei sega. Mind on lapsepõlvest saadik Sindi poole vedanud. Kui Lõuna-Eesti kodust Pärnusse sõitsime, kibelesin millegipärast alati Sinti. Nüüd siia kodu rajades sattusin selle maja muudele voorustele lisaks täpselt nende erialaarstide naabriks, keda mu keha vajas. Kõrvadega oli jama ja viimaste aegade sündmused tekitasid südames pitsitused. Kõrva- ja südamearst mu üleaedseteks saidki!“

Samal ajal lakkab väljas vihm ja üle peremees Pressi maja joonistub nii kirgas mitmekordne vikerkaar, et see võtab silmad valusaks…

Pärnumaale tuli lõunaeestlane esmalt Tihemetsa ametikooli. Traktoristi ja mehhaanikut temast just päris ei saanud, aga vajalikud oskused ikka. Sõjaväkke minnes koges ta kaht võimalikku äärmust. Esimene pool oli paradiis – teine pool ajateenimist okupatsioonivägedes aga nagu Gulagi arhipelaagile sattumine. Mis omakorda oli kasuks – Margus õppis kraanajuhiks ja omandas põhjalikud ehitajaoskused.

Pärast sõjaväge sai temast kaupmees – aga ka kutseline korstnapühkija. Ehitaja-varustaja oskusi ühendades sai temast ühe Pärnu linnaasutuse majandusdirektor – ent talle ei istunud masu ajal eriti lopsakalt vohama hakanud korruptsioon ja raskete aegade tekitatud väljaujumise võtted ning ta asutas oma katusefirma.

Nüüd on ta valmis ehitaja-korstnapühkija-kraanajuhi-varustaja-ärimehe kogemused ühte liitma ning rajama oma läbipõlemise ennetamise ja taastuskeskuse. Teel sinna peab ta kodust massaažistuudiot – mis on stiilide ja võtete paljususe juures õigupoolest üsna kitsas väljend.

Sina võid rahus minna

„Ma ei söandanud lapsena kellelegi öelda, et ma näen seda, mida teised ei näe. Minuga on alati ruumis olnud palju selliseid tegelasi, keda tavasilmaga ei näe. Kuni ma ei teadnud, kes Need on – paralleelmaailmade sõbrad – ja miks teised neid ei näe, ei rääkinud ma oma nähtamatust kaaskonnast kellelegi. Üksinda koju jääda ka ei julgenud,“ tunnistab mees, kes praegugi puhastab oma koduse kollide seltskonna aeg-ajalt endale sobivaks – patsiendid toovad ju tahtmatult üht-teist kaasa – ning jutustab ka kuhugi külla saabudes pererahvale, kes lisaks neile veel ses majas pesitseb. Kui kedagi on vaja ära saata – näiteks kahe maailma piirile kinnijäänud – oskab Margus aidata.

Ta on õppinud Feliksi juures , täiendanud ravitseja Ülle abil ja õppinud hiina meditsiinist  ja hiinlastelt. Ta on leidnud oma vaimse partneri Alu hingenõustaja Ulvi Saare näol – kui nad on koos, saab Moksha-Marma-Vürst teateid Ulvi kanalite kaudu. Kui ta oma kanaldusi kirjeldab ja sõnades seletab, kõlab see kohati naiivsuseni lihtsalt – sest suured asjad ongi lihtsad – ning väga veenvalt, sest Jäärad on enamasti alfaisased.

„Meie viimasel kohtumisel Gunnar Aarmaga oli vanameister väga väsinud, maisest matkast tüdinud ning ei jaksanud enam teispoolsusse läinud kaasat igatseda. Ise teadmata, kustkohast see tuleb, ütlesin talle: võid rahus minna, mina jään ja teen… Ja niimoodi ongi läinud,“ arutleb Margus. „Uued ravi ja tasakaalutamise tehnikad tulevad otsekui ise minu juurde – avan end uuele – ja ongi omandatud. Ning kohe tuleb ka täpselt selliseid patsiente, kellele need meetodid sobivad.

Lihtsad ja selged sõnad sobivad igaühele. Ka need, kes enda arvates juba kõike teavad, vajavad vahel lühidaid ja täpseid lauseid, mis nähtava ja nähtamatu, ihu ja hinge vahekorrad kokku võtavad.“

Sõbrad, õpilased ja patsiendid kinnitavad ühest suust, et Margus paneb enam-vähem kõik naised, kellega asju ajab, mõneks ajaks endasse armuma. Midagi ei toimu. Kedagi ei võrgutata. Senised paarid jäävad kokku. Ent sedalaadi energia liigub ümber selle mehe õhus pidevalt. Tema tahtest olenemata. Ta nendib rahulikult: „Kogu vaimsuse juures on vaja soolisus säilitada – või ka saavutada.  Leida endas armastuse energia , mis ongi algenergia.Siis ei ole ka nii palju üksikuid inimesi. Kuna praegu tutvuvad nii paljud meist oma tegeliku Minaga, enne kui uks avaneb ja kutsikatele maiuspala kätte antakse, pole tavatult arvukatel toredatel inimestel paarilist. Ent see on mööduv nähe. Varsti-varsti avaneb värav, mille taga ootab uus Mina koos vastse silmapiiri ja panoraami, unistuste ja armastusega.“

Margus Annuk – elutee olgu pidevalt täienev pannoo

Meditsiinidoktor ja meditsiini edendaja Margus Annuk (50) on seda meelt, et elu kui pidevalt täienev pannoo ei tohi mingil juhul saada lukku ja raami sulgunud natüürmordiks. Sellepärast ei tähistanud tänavu augustis oma juubelit nii suurejooneliselt, nagu kombeks. Ta ei elagi nii, nagu kombeks. Liigne traditsioonilisus lülitab loovuse välja – tema aga eelistab üha edasi rühkida, nagu pisut üksildane, ent ääretult hasartne vedur. Eluaegsed sõbradki ei tea täpselt, millised vagunid just talle taha on haagitud – igatahes neid on palju ning enamus neist on erakordselt edukad ja tulevikulised ravimite ja ravimetoodika teadusliku uurimise ja inimkonna teenistusse rakendamise projektid.

„Pean tunnistama, et nooruses käivitas mind sageli tõestamisvajadus. Kuna olin oma vanematele teine poeg, aga oodati tütart, näitasin nii kaht kõrgharidust omandades kui ülikooli kõrvalt Tartusse maja ehitades neile, kui tubli poiss ma olen,“ naerab Margus – enne arstiks õppimist oli ta raskejõustiklasena tõhus kehakultuurlane. „Et arstid õpivad nii kaua, polnud mul aega elamisega oodata. Sestap olen juba ammu omandanud mitme paralleelse elu elamise vilumuse. Selleks, et arstiks õppides noore abielumehena ja isana oma perele kena kodu rajada ja mitte kunagi tulevikus elama hakata, kasvatasin lilli ja kurke-tomateid, vedasin neid Venemaale turule ning sel moel ehitasin oma noorele perele maja Tartu Veeriku linnaossa. Kivihaaval ja öösiti – nii et see on võrreldav lapsetegemisega.

Majaehitamine ei määri käsi küll sel kombel nagu autorondi putitamine, ent vasaku pöidla küüne lõin ikka aegajalt tumesiniseks. Olin tolle perioodi lõpus juba arst-õppejõud ning valge kitli taustal joonistusid mu kätele jäädvustatud öised saladused eriti reljeefselt välja. Seda eluperioodi jääbki minu jaoks sümboliseerima mõtlike arstitudengite pilk mu sügavmustal pöidlal…

Kui ma olen ehk kunagi valmis ka oma talud ja maavaldused müüma, siis Lõuna tänava Kodu mitte iialgi. Ehitan teda üha paremaks ning eks ka eluperioodid seal majas on vahetunud. Mu poja emale osutus ühtaegu ehitava-töötava-õpetava arst-multifunktsionääriga kõrvuti kulgemine kurnavaks ja ta läks oma teed. Oleme mõlemad veetnud huvitavaid ja viljakaid eluperioode…“

Eht-endalikult jõulise uue lehekülje pööramiseks läks seni Tartu Ülikooli kliinikumis neeruarstina töötanud Margus Uppsala Ülikooli juurde doktoritööd tegema ja kraadi kaitsma. Mis puutub edasiminekusse, siis ega ta kavatsenudki rea- isegi mitte tipparstiks jääda. Mõnda aega on küll põnev ja pühendunud tunne mööda haiglakoridore pissipurkidega joosta, ent ühel hetkel ei tundu enam kangelaslik jaaniööl pidutsevate sõprade kõrval telefonivalves istuda ning olla valmis siirdamiseks tekkinud doonorneeru järele kihutama.

„Rootsi kuningriigis doktorit tehes kogesin üksikisa elu võlusid ja valusid – elasime Uppsalas koos Mattiasega kenas väikeses majas, mille aias käisid värviliste immigrantide lapsed õunu mugimas, nagu väikesed ilusad, aga süüdimatud vasikad. Siis otsustasin, et ei müü mulle kuuluvaid talukujulisi tükke Eestimaast välismaalastele, kes võib-olla sinna migrantide asumid rajavad. Praegune kinnisvara hind pole minu ilusat isamaad väärt. Otsustasin nii palju ja tulemuslikku tööd teha, et ei pea midagi müüma, vaid suudan üha teenida ja investeerida,“ kirjeldab Margus oma üsna marulist arenguteed. „Aastatuhande vahetuse eel lootis meie geenikuru ja hea sõber Andres Metspalu, et uude sajandisse astudes oleme geenid lahti muukinud ja kõik saladused avastanud. Tegelikult oli vastupidi. Mida enam E-Geeni tiiva all uuriti, seda selgemaks sai, kui paljut me ei tea. Me teame sadadest inimkehas toimivatest proteiinidestki vaid murdosa – aga ülejäänud matsid ju ei moluta ka niisama, kõigel on koht. Investorid polnud vaimustunud, et võimatut imet ei sündinud. Profileerisime suure ettevõtte ümber. Ning minu jaoks on iga uude hommikusse ärkamine võimalus üha uusi fakte juurde õppida ja tervikpilti täiendada.“

Margus nendib, et arengupeetus ja tervikpildi kaotamine teebki teda paljude varasemate teekaaslaste puhul murelikuks. Ta arutleb, et teatud hetkel ammenduvad vanad teemad. Oleme üksteisele ära rääkinud, kuidas ülikooli algusaastatel kolhoosis reformvoodi serval istudes belamorkat suitsetas ja õunaussi peedikat rüüpas. Ühte nalja lõpmatuseni ei naera. Oleme näinud ja teinud trikke stiilis hommikumantlis Veeriku poodi ja üle kaarsilla. Samu vigureid pole huvitav korrata. Võiks ju taas vanad sõbrad oma uuenenud sauna leilile-dringile kutsuda, aga…

„Aga olulisem on, et neile oleks ka midagi uut öelda,“ teab Margus. „Pärast päris pikka Rootsi-perioodi viis meditsiiniettevõtlus mind Ukrainasse – väga sügavale sealse riigi ja rahva rüppe. Nii sügavale, et kosisin sealt kauni kaasagi. Andekas psühhiaater – kes paraku Eestis mitte kuidagi ei kohanenud ja mina oma tulevikku jäägitult ühegi võõrriigiga samuti ei seo.

Praegugi pidevalt Ukraina vahet lennates võin öelda, et eestlased peaksid olema väga-väga tänulikud ja õnnelikud nende õppimise ja karjääritegemise võimaluste üle, mis meil on. Meil on loomulik, et iga inimene võib päritolust olenemata kõrgkooli minna, arstiks saada ning mistahes eas üha edasi õppida, teadust teha ja sisuliselt iga inimese õppimise ning edu võimalused on piiritud. Oleneme ainult iseendast.

Ukrainas peab olema positsioonikas baatjake ja-või rikas, et võsukesed kuhugi jõuaks. Lihtsalt tänavalt ei tulda ei arstiks ega artistiks. Kuivõrd meil on kõik võimalik, on minu jaoks mõistatamatu, miks kõik ei püri ja ei edene. Miks teatud eas lõpetatakse unistamine ja unistuste poole liikumise nimel tegutsemine.“

Margus on piltlikult öeldes munad mitmesse korvi jaganud. Tema erinevad projektid toimivad erinevate firmade egiidi all. Ka temaatika on seinast seina. Kui tema doktoritöö teemaks oli „Endoteeliga seotud vasodilatsioon ja oksüdatiivne stress kroonilise neerupuudulikkuse puhul“, siis praegused projektid tegelevad kodutute tervise uurimisega (koos teise Marguse – dr. Viigimaaga), esnäärmekasvajate ravivõimaluste leidmisega, varbaküüneseente ravimooduste ja kontratseptiividega.

„Minu meelest on see kõik nii tohutult põnev. Võtame või küüneseene – tal on nii rakukest kui membraan ning selleks, et teda tappa, peab läbistama mõlemad – ent pigem kipuvad saama viga inimese enda koed kui seen ning seega tekib küsimus, mis – pigem kes see seen üldse on. Samuti on mu meelest erakordselt põnev kasvõi inimese mõistuse piiritud võimalused ja võimed, valikuline mälu, teadvuse ja alateadvuse vahekorrad… Ent kui ma teaduslikel ja meditsiiniärilistel eesmärkidel oma rahvuskaaslastest kolleegidega mõnd teemat arendan, põrkan vastu huvipuudust ja seiskumist. Kõik on oma status quoga rahul. Kodu on rajatud, positsioon saavutatud. Perekond kasvõi formaalselt olemas. Lapsed suureks kasvatatud. Mis siis, et ise ei oska enam kaasa rääkida isegi oma enese doktoritöös seitse aastat tagasi kirjutatu teemal…“ on doktor kogenud. „Nii ma siis Ameerika ja Pariisi vahet lendangi – kusjuures lendamine pole tegelikult üldse loomulik inimese seisund. Viimasel ajal püüan seda vältida.

Niigi on liiga palju ebaloomulikku, millel hajameelselt, sellele mõtlemata ja süvenemata toimuda laseme. Looduses on seatud nii, et kui inimese iga jõuab üle selle piiri, kus ta pole enam fertiilne, tulevad ka haigused – südame-veresoonkonna haigused ja luude hõrnenemine, kasvajad ja psüühilised korratused. Haigused tulevad selleks, et oma funktsiooni täitnud isend ära viia. Vabandage väga, aga nii see on – ja inimesed teevad samas kõik endast oleneva, et teist samapalju elada ja maakera üle rahvastada. Eluspüsimiseks vajavad nad ravimeid ja menetlusi, mis annavad tööd minusugustele meditsiiniteaduse ja –ettevõtluse igiriikulitele, aitäh muidugi.

Pean tunnistama, et olen ise oma tööle vastandliku elu- ja meelelaadiga. Ehkki uurin ja arendan, juurutan ja edendan kõige erinevamate tõbede vastaseid ravimeid, olen seda meelt, et inimesed peaksid lugema päevi ilma ravimiteta sama uhkelt ja rahulolevalt kui päevi napsi ja suitsuta.

Ukrainas olen pehmelt öeldes mõtlikult silmitsenud nii mõndagi karmilt ülekaalulist kardioloogi, kes silmnähtava pohmakaga võideldes, koni hambus uurib instrumenti, millega ravitakse südamehaigeid, kelle haiguse põhjus on ülekaal, joomine ja suitsetamine…

Ma ise otse loomulikult ei suitseta ning ainus alkohol, mida mõnikord pruugin, on kerge valge vein. Tänu elukaaslasele Kadile, kes kasvatab ürte ja kõikvõimalikku rohelist, toitume väga tervislikult. Nii et olen viimase aastaga 16-17 kilo maha võtnud.

Nüüd, kus hakkab lõpuks ometi tekkima aega ka millelegi muule kui õppimine ja õpetamine, karjäär ja arendamine, tegelen… ikka õppimisega. Esiteks õpin ilukirjandust – mul pole kunagi olnud aega nii palju lugeda kui tahaksin, nüüd teen seda süsteemselt. Teiseks õpin seltskonnatantse – sest mulle meeldib! Kolmandaks õppisin endas uut tahku tundma – tegelen pikamaajooksuga. Armastan jooksmas käia Elva lasketiiru taga maratoniradadel – pehme pinnas, võrratu õhk ja tee ääres pole tühje pudeleid. Aeg iseendaga olla. Ja pärast jooksmist järves ujuda. Jah, praegusel aastaajal ka. Kui Viljandi ümberjärvejooksul käisime, oli kaks naljakat seika. Esiteks jõudis Kadi enne mind autoni. Teiseks küsis stardis kohatud tuttav, kas tõin poja jooksma ning pidas järgmisel hetkel mu rinnal stardinumbrit märgates päris põhjaliku mõttepausi.

Ja neljas õppimine on järjekordne keel. Mul on kombeks ära õppida selle maa keel, kus pikemalt ja tõsisemalt tegutsen. Seepärast õpin praegu itaalia keelt. Kavatsen endale Põhjala aastaaegu talutavamaks muutva Itaalia-kodu soetada. See tähenda ka uut tutvuskonda, uues kultuuris kohanemist – igas mõttes uut hingamist.“

Margus selgitab, et üha juurde ja edasi õppimine hoiab ilmapilti süsteemse ja terviklikuna ega lase tekkida eksistentsiaalsetel silmaklappidel ega tuimusel. Võimalik, et ta pole päriselt vabaks kasvanud tarvidusest tõestada – nii endale kui vanematele, armastatutele kui pojale – mis mees see klassikaline Lõvi on. Igatahes on ta meie tutvuse 25 aasta lõikes kõige rahulikum ja rõõmsam, parimas vormis ja muhedam kui kunagi varem. Hõlmamatute vagunitega vedur lubab suuremate pidustuste jaama rühkida järgmiseks augustiks – dr. Annuki loomuses ongi korraldada midagi nii avantüristlik, nagu 51. sünnipäeva tähistamine mastaapse stiilipeoga. Mina lähen – ja pean olema selleks ajaks samuti midagi uut õppinud ja saavutanud, muidu on Marguse kõrval kuidagi väga… vagunisaatja tunne.

(allikas: teadusinfo portaal)

Tibusid loetakse sügisel

Lia Hanso (62) on parimas mõttes kanaema. Soe ja hoolitsev – ent vähe lärmitsevat-muretsevat tõugu. Ülearustest asjadest tema Orissaare-Pöide-vahelises kodus probleemi ei tehta. Kõik kujuneb-sujuneb tasapisi – ja kogemused kinnitavad, et enamasti õigesti.

Lia lõpetas Tartu Ülikooli psühholoogina esimest korda 1975.aastal koolipsühholoogina. Kuna ta asus tööle erivajadustega lastega, kandus rõhk ja huvi edasi meditsiinilisele psühholoogiale. Pärast laste – need on vanuses 22-42 aastat tema eluloo peale kenasti ära jaotunud – tingitud pause avastas Lia, et tema erialal on toimunud kolm muutust. Esiteks pole psühholoogia enam hirmutav, vaid moekas sõna – teiseks ei aeta seda enam psühhiaatriaga segi – kolmandaks on ala muutunud praktilisemaks. Ning lasterikas (vana)ema, mullune Saaremaa Aasta Ema, lõpetas Tartus sama ülikooli samal alal teist korda.

Helge ja arukas emand on end lisaks lasterikkusele veelgi tõestanud. Kõigepealt kummutas ta oma ema väite ja kartuse, et lasterikkus hävitab ajurakke ning tõi tele-miljonimängust koju veerand miljonit eesti krooni. Kuni suur emme mammutit küttis, sõitis issi Andres koos poeg Heikiga tillukese mootorpaadiga Londonist Saaremaale. Sellised poisid.

Hansode suurel perel on magistraali lähedal metsas mahukas maja, mille osa tube on sel lihtsal põhjusel välja ehitamata, et Elamine on selle kirka ja kauni klanni jaoks elulisem ja elusam kui eluruumide vuntsimine. Pereisa läks enne maja lõpuni valmis ehitamist Sharmelisse – nagu ta nimetab Sharm El Sheiki, kus mitmeid aastaid reisijuhina töötas – ning elab nüüd Kõrkveres. Sedasorti keskeakriitiline pudisemine küll natukene segab – ent mitte nii palju, et liiga palju segaks õnnelik olemist.

Tagatoas toimivad kunagised lastenarid praegu pesulaona ning kõike jätkub. Et kindlasti jätkuks, käib pensionieas pereema endiselt Kuressaare haiglasse psühholoogiks. On tänu sellele näinud, kuidas majanduslangus on inimestele mõjunud – nii mõnigi on krahhi eest või järel haiglasse peitu pugenud. Ent vilunud nõustaja ei ole nende jaoks vanaema ega nõu andja – kes annab nõu, see ka vastutab. Tema jätab nii patsientidele kui pesakonnale enesele vastutuse ja lahenduste leidmise. Parimas mõttes kanaema. Ka looduses ei püüa emad järglaste eest elu ära elada.

Ja ongi seda tüüpi matroonide piirkond – sealsamas metsa taga peab samuti psühholoog Maria Kaljuste koos oma lastekarjaga kümnes suunas arenevat talu.

Oma tibude haldamisel on imetlusväärsel emal paar lihtsat nippi, mida kõik me saaksime sujuvalt järele teha.: „Kõigepealt peab sul olema neid palju. Mida rohkem, seda põnevam – ja samas valutum. Nii, nagu iga lapse kandmise, sündimise ja lapsepõlve kogemused on erinevad, on ka nende täiskasvanukssaamist ja pesast lendamist – või mitte lendamist – täpselt nii palju variante kui on lapsi. Vaid üks on ühine – vägivalda ei või rakendada. Neid, kes tahavad kaugele-kõrgele lennata või ronida, ei või tagasi hoida, ehkki hirmsasti tahaks. Need pesamunad, kes hoiavad kodu ligi, vajavad ehk rohkem küpsemise aega – ning võib-olla saavadki nendeks, kes kord majapidamise üle võtavad.

Meil pole enam õnneks need jõuga määramise ajad, mil vanim poeg päris talu ja ülejäänud pidid kas õnnestunult abielluma või maailma hariduse, enne ja külluse järele minema. Nüüdisajal on maailma ilu ja valu kõigi jaoks võrdselt avatud – iga laps saab selle osa, mis talle sobib ja saatusest määratud.

Ema ülesanne on olla paindlik ja mitte välja näidata, kui mõne tibu pärast on hirm. Ükskõik, kas see kaob liiga kaugele maailma otsa, ronib liiga kõrgele või siis vastupidi – ei taha kuhugi. Seesuguseid mitte-tahtjaid, kes põhimõtteliselt ema tiiva alt välja ei püüagi kasvada, meie peres pole. Ja kui oleks – saaksime ka sellisega hakkama. Kindlasti sundimiseta – ei pesast välja lükkamise ega liigselt riskimast tagasi hoidmise mõttes.“

Ema Hansol on lapsi nii faktiliselt kui olemuslikult kolm paari. Hille ja Hannes on maailmarändurid, kes on tänu sellele ka Eesti üldsusele tuntuimad. Heidi ja Heiki on oma kutsumuselt džigitid ja kaskadöörid. Halliki ja Hendrik on õrnema loomuga koduhoidjad – ent samas ka võimalikemad vanematekodu ülevõtjad.  Mamma jälgib rahulikult – ega kiirusta neid takka.

Kõnekad kohtumised

Oli aeg, mil Tallinna lennujaamas seisis pisike blond plakatiga plika. Plakat juhatas eestikeelsete transfeeride juurde Londonis. Inglismaale sõitjaid saatis oma venna klientideks Hille ning transfeere tegi ning rahvuskaaslasi mitte-turisti-radadele sõidutas Hannes.

Hille on  – nagu õedki – üles kasvanud suuresti Muhu saarel legendaarset ratsatalu pidava Kivisoo  Martini hobuste juures – ning pärast aastaid EMTs töötab nüüd koos armastatuga Telia-Sonera lainepikkusel Türgis. Juba üle aasta Istanbulis, õpib aktiivselt türgi keelt ning tegutseb vabakutselise ajakirjanikuna ERRile ja Eesti Päevalehele, kajastades sündmusi ja elu Türgis ja Lähis-Idas. Produtseerib ka tele- ja filmiharjumusest „Teeme ära!“ ülemaailmsele kampaaniale Eesti-Türgi koostöös reklaamklippe ja aitas Teeme ära! kampaaniat Türgis juurutada. Hille kirjutab Petronedele raamatut Minu Istanbul ja jätkuvalt tegeleb naiste õiguste edendamisega nii Eestis kui teistes riikides. Kuna Hille ei saa ilma hobuseta elada, treenib ta oma dinosaurust – Rootsi sporthobust Quinhonit, et temast saaks Allahi tahtel Türgi takistussõidu tšempion.

Hannes  oli Londonis abielus noore arsti Claudiaga, kellega kohtus oma Aasia-rännakutel. Nüüd on nende lapsed Toomas ja Saara juba üsna suureks saanud ning elu edasi läinud. Claudial noorpõlvearmastusega veel pesakond lapsi sündinud ning end Ehuhhuduuri jalgrattamatkadega üldsuse teadvusse vändanud politoloog Hannes kasvatab finantsistist kaasaga pooleaastast poega.

„Mina austan seda, kuidas noored oskasid sõpradena laiali minna, kui armastus otsa sai,“ tunnustab Lia. „Hannes on nüüd Inglismaale eestlastest koduabilisi saatnud, et lapsed isakeelt  ei unustaks ning kõik koolivaheajad veedavad lapsed siin hobuste seljas – ka nendel on sügavalt positiivne hobugeen.“

Õde Heidi ongi üsna üleni hobustele pühendunud. Lugulaulud tema pakutavatest muhedatest ratsamatkadest ringlevad linnades ka praegu, mil ta kasvatab Orissaare lähistel lisaks ponidele ja silmailusatele püssidele ehk sporthobustele ka kaht väikest last ja vutte – polegi üksnes hobutüdruk, vaid vutimuti. Multi-hoogsatele Hansodele kohaselt produtseerib ta neljandat hooaega oma „tele-titte“ Rakett 69. Tema kaasa Risto on andekas ja edukas keraamik, peaasjalikult võrratute loodusmotiividega tasside võlur. Lähitulevikus on noorpaaril plaanis külastajatele avada poni- ja savi-suhtlemise suunaline turismitalu.

„Oma pojakese sünnitas Heidi kogemata kombel ja lapse enese otsusena Saaremaal,“ naerab ema. „Oli kindlalt Tallinnas maha saada otsustanud, sõitis Saarde vaid asjade järele. Kui temaga õhtul kohtusime, kehitas ennast ja seletas, et soolikad näe mässavad – öösel aga helistas ja küsis, kuskohas Kuressaares sünnitusmaja on.

Tütrele sattus taeva tahtel vana kooli karm ämmaemand. Aga Heidi kui kange Hanso hakkas talle tublisti vastu, keeldus selili maas ülesmäge sünnitamast – ja kokkuvõttes läks kõik väga hästi, võiks öelda, et isegi eht-meielikult naljakalt.“

Halliki, üsna noorelt tütrekese emaks saanud pesamuna, kinkis oma silmaterale esimeseks sünnipäevaks samuti aastase ponipoisi, kellega koos Pöide päkapikud nüüd õnnelikult kasvavad. Neiul enesel on neli eesti hobust – neist üks ta enese käte vahele sündinud kuldne märakene Aprikoos – kes elumaja ühte tiiba ehitatud tallis resideerides dikteerivad suuresti tüdruku elukorraldust. Eks ema oma ka – ent mama Lia on rahul ja naeratab.

Arboristist vend Heiki, kellel on ohtlike puude langetamise firma ArborEst, sai tuntuks peenikeste nööride julgestusel Tallinna teletorni ronides. Ema nägi seda sooritust alles televiisorist ning teab, et poeg poleks ka emme hingerahu nimel loobunud.

„Noorim vend Hendrik, kes ehitab alumiiniumlaevu, on tasane ja leebe – tõsi, temagi tegeleb MBX trikirataste ja tiibvarjudega, aga Heiki on maailma kõige alfaisasem mees, kes kohe peab kõigesse sekkuma, igale poole ronima ja kasvõi eluga riskides korda ja õiglust kehtestama – sellest jutustab ka tõsine arm tema kaelal, mille ta sai kaklejaid lahutades… Selle meheliku dominantsuse tõttu on nad samuti alfaisasest papa Andresega samuti elupäevad risti olnud – aastatega on see duell veidi järele andnud, vahekorrad on meeste ühiste seikluste käigus paika urisetud.“

Pikad põllepaelad

„Me ei tea õnneks kõige teravamaid ja ohtlikumaid hetki, millest meie silmaterad läbi tulevad – mida suuremad nad on, seda kaugemal meist nad oma ohtlikke puid langetavad ja metsikuid hobuseid ratsastavad,“ ohkab suur ema. „Jälgime Türgi-uudiseid ja palvetame. Ega sekku. Mina luban mis tahes eas lastel vabalt katsetada ja mängida. Pesamuna Halliki on nüüd otsustanud Säreverre loomaarsti abiks õppima minna, siin saares töö leida ja tütrekese lasteaeda panna. Muidugi tahaksin sekkuda, kui näen mõnd nõiaringi – näiteks et kooli võetakse vaid töökogemusega, tööle võetakse ainult koolipaberiga – aga ma ei sekku. Oma katsumused tuleb igaühel enesel läbida. Tütreke-hellake on ise endale valinud loomade vangi saatuse – nagu kõik loomainimesed paratamatult on – nii ei saa ta ka kuigi hõlpsasti elukaaslase Kareli kannul, kes pärast tegevteenistust ja ametikooli puutöökojas töötab, kuhugi mandrile putkata. Võib-olla ongi hea – see oleks kergema vastupanu teed minek.

Seda ma ei arva, et kaasade vahetamine ja elujärkude lõppemine ning uute algamine oleks kergema vastupanu teed minek. Oluline on leppida sellega, et mulle juba omaks ja lähedaseks saanud inimene taandub – teda mitte meenutada ega uue väljavalituga võrrelda – ja elu lähebki sõna otseses mõttes edasi.“

Hansode elu edeneb tänu emalaeva tasakaalukusele ja kõigutamatule rõõmusmeelele nii jõudsalt, et jõuluõhtul, kui kõik kuus last oma kaasade ja lastega Pöidesse kogunevad, läheb sõna otseses mõttes kitsaks. See tähendab, et muist ootel tube tuleb valmis ehitada. See omakorda eeldab, et keegi noor peremees peab majapidamises ohjad enda kätte võtma. Aga ema Lia ei suru ega sunni. Jälgib stoiliselt naeratades, kas õigem peremees oleks oma noorim poeg või noorima tütre kaasa või-või-või. Kaht peremeest ei saa olla – siis ei toimu midagi – või kui, siis nõnda, nagu eestlaste nelja kuningaga. Tark ei torma.

„Ja ma kordan veel kord – hea on, kui lapsi on palju. Lisaks sellele, et meil pole sel juhul aega ega võimalust nende suureks saamist takistada – keegi neist teeb ikka teoks meie unistused, kellestki saab meie mantlipärija, keegi näitab meile maailmu, millest me ise pole unistadagi osanud. Aitäh neile selle eest!“

Maimu Berg: püsigem õhtuni peateedel, daamid!

Kirjanik ja ühiskonnategelane Maimu Berg (68) tuleb Musta  mere kruiisilt, siis  Helsingi raamatumessilt, sealt läheb Lõuna-Eestisse kirjanike raamatukogutuurile ja siis kohe Strasbourgi oma tütre viieaastaseid kaksikuid hoidma. Proua Bergi külaeluteemaline jutt on üks tosinast kirjastuse Pegasus äsjailmunud Eesti kirjanike kogumikust „Mullast oled sa võetud“ – ja sealgi on Eesti mulla kõrval tegelasteks  kõrge-kauge-kauni ihalus ja suurilmalikkus, mis on temas eneses sügavalt olemas. Tema tütar Julia Laffranque on just ajal, mil Wiiralti kohvikus vestleme, Euroopa naistekalendri nädala naine.

„Julia on Euroopa tippkohtunikuna aidanud  panna piiri kommentaariumites vohavale anonüümsele kurjale. Kui kusagil maailmas on tekkinud tava teha tublidest inimestest kommarite liivakastis monstrumid ja need surnuks solvata, on aeg tublisid inimesi kaitsta. Loodetavasti on tulevikus   lihtsam järgmisi kannatada saamisi ennetada. Tean omast käest, kui halvav võib olla hirm kommarite ees. See ei aita, et nad on anonüümsed, et neid on vaid mõnikümmend ning küllap on nad  katkised ja õnnetud olendid. Ikkagi on kommarite-kartus sundinud mind ennast mõnestki kirjutisest loobuma. Loomulikult tean, et  kommentaare ei tohiks lugeda. Aga ma ei suuda loobuda. Ei tea, mis masohhism see on, võimalik et lisaks vabatahtlikule enesepiinamisele ka lootus mõni hea sõna leida. Muidugi on need head sõnad täiesti olemas ka, aga koletut verbaalset kahju ei korva ega tasakaalusta.

Samas võib sõim kavatsetule vastupidiselt kasu ja rõõmu tuua – näiteks see, kui Rein Lang Helsingi raamatumessil huilgas: ärge kuulake Bergi, ta on sotsialist!“

Inimõigus

Peamised kommentaariumi vabaduse kaitsjad argumenteerivad end sellega, et kommentaaride piiramine on vastu inimõigustele.  Aga kas siis kurjuse poolt?  Kui head sõnumit paljundavad tekstid jäävad sellepärast kirjutamata, et kirjutajainimesed ei kannata ristilöömist välja, on pigem nende inimõigused kahjustatud ning kahjuritele tuleb suukorv pähe tõmmata.

„Inimõigus, mis on hetkel minu jaoks oluline ja pidevas tulipunktis, on õigus elada õiges rütmis, sobivas keskkonnas ja õnnelikuna – mis peamine, ka elu õhtul elada. Ja terve olla!“ kinnitab endas erilist suurilmalikku hingust kandev daam. „Asudes lennujaamast või sadamast teele mõnele oma järjekordsele reisile vaatan üha süveneva kimbatusega ringi – kus on minu kaasmaalastest  eakaaslased? Enamasti neid ei ole. Ja kui nad ära ei ole surnud, siis on nad kodudesse ära eidestunud vöi eidestatud. See on nendega juhtunud mitmelgi pöhjusel, raha puudusel, tervise pärast, aga  kurb, kui põhjus on „kõrvade vahel“ – ja nii me elu peateedel küpses eas eestlasi naljalt ei näegi.

Samas, üks löbusamaid lugusid juhtus kunagi Soome laeval, kus tundsin ära oma endise õpetaja ja astusin ligi. Härra sõitis Helsingisse bridge’i-võistlustele, mõõtis mind ülalt alla ja küsis, kas on tõesti võimalik, et tema on kunagi olnud nii vana inimese õpetaja. Ma pole ammu nii südamest naernud. Ja me tegime mõnusad dringid.

Olen püüdnud teha kõik endast oleneva, et praegune eluperiood oleks elurõõmus ja  mõnus.  Tulin ära kauaselt töölt Soome instituudist. Ei läinud pensionile, ütlesin ülemusele vastuseks palvele ära-mine-äraaa!: kas sa pole märganud, et ma ei tee viimasel ajal tööd – olen aina Strasbourgis lapselaste juures või mõnel reisil või ajan muid asju. Ülemus nentis, et on märganud küll.

Mina aga olen elu aeg märganud, et mulle ei sobi kellast kellani ja kuupäevade järgi tiksumine. Muutun pisikeseks ja närviliseks, kui mingid seierid mind kamandavad. Vajan vaba kulgemist, et olla loov ja rahulolev. Sellepärast elan ka Tallinna kesklinnas, et pääseda igale poole jalgsi pärale, kui ma enam autot ei suuda juhtida. Ma ei tahaks olla mutistuja, kes kuhugi äärelinna lõksu jääb. Püüan püsida elu peateedel, kuni  on tervist, kuni elan. Elamine tähendab mõistagi kirjutamist ja kaasarääkimist. Tahaksin lahkuda nii, nagu mu vanaema, kes 86aastasena teatas: nüüd aitab, sõbrad on kõik läinud, mina ka enam ei taha, nägemist. Ja lahkus ainsagi tõve ja diagnoosita peaaegu  jala pealt.“

Elu peateedel

Äsja käis Maimu Helsingi raamatumessil juhtimas kirjanike vestluspaneeli teemal „Kas kirjanik valetab“. Kuna vestluses osalesid Indrek „Süvahavva“ Hargla, Jan Kaus ja proua Bergi lemmikud Sofi Oksanen ja Seppo Zetterberg, oli põhirõhk ajaloolise tõe edastamisel ja moonutamisel.  „Vestlus läks nii põnevaks, et piiratud kellaaeg mõjus lausa mõrvana ja lubasime samal teemal rääkida ka järgnevatel Helsingi raamatumessidel. Tore oleks, kui ka samas seltskonnas. Ma imetlen Sofi oskust tundlikult ja osavalt eestlaste ajalugu serveerida nii, et see jõuab kõikjal maailmas kohale. Jaan Kross tegi sedasama – nõukogude okupatsiooni kasvatatud lilledest läbi. Ent Sofi on pisike habras punapea, tema gootiliku patsikrooni all on tegelikult poisikeselik, kuid väga arukas, paljulugenud ja töökas tüdruk. Ma ei tea, võibolla peab ta vajalikuks end dekoreerida mitmel pöhjusel, enda sisemuse kaitseks, ehk ka selleks, et inimesed ütleksid Kirjaniku saabudes Oh! Või et  oleks hõlpsam end ka kuuldavaks teha. Kogesin seda, Sofit kunagi Ida-Viru esinemisel saates ja tõlkides. Ka vene poisikesed ütlevad ära selle olulise ohhi ja jäävad kuulama,“ naerab Maimu. „Mul enesel on samuti Narvaga kirglikud kogemused. Enne seda, kui mul oli seal lugejatega kohtumine, lasti kohalikus raadios tõlkekatkeid mu raamatust „Ma armastasin venelast“. Kontekstist väljarebituna ridamisi just neid lõike, mida võis tõlgendada venelaste halvustamisena. Mida ma tegelikult ei tee. Austan ja armastan kõiki rahvusi – ja olen tänulik kõigile rahvastele, kes on eestlase just nii elujõuliseks ja andekaks seganud, nagu tema on.

Kui tookord esinema minnes oletasin, et saalis on kümmekond kirjandushuvilist tädikest, siis… Saal oli noori vihaseid mehi täis. Tulid mulle, oletatavale natsionalistile kambakat tegema. Küsisin kohe sissejuhatuseks, kes on raamatut lugenud. Noored vihased polnud. Hulk naisi oli. Palusin lugenutel lahkesti neile teistele selgeks teha, millest raamat tegelikult räägib. Läksin kümneks minutiks saalist välja. Kui kisa-kära-kolin-mürin vaibus, naasin – ja publiku seast lahkus vaid mõni vihane noormees. Meil oli võrratult sisukas tõeliste juttude õhtu.“

Maimu, kes palub tungivalt meeles pidada, et poliitika puudutab meid kõiki pidevalt ja otseselt – milline iganes ta parasjagu ka tundub – jälgis sellesama tõeliste-juttude-pilguga ka kohalikke valimisi. Nii päritolupaigas Saaremaal kui kodulinnas Tallinnas. Ta ütleb, et Eerik Niiles Kross tegi tõelise ime – tõstis hääbuva IRLi  tuhast.

„Rahvas vajab etendusi, miks mitte ka selliseid uljalt kauboi-huligaanseid, nagu Eeriku totaalne äratus- või ärritustöö,“ naeratab Maimu ning samal ajal defileerib Wiiralti kohviku eest ja seest läbi illustratiivne isiksustegalerii – Hugo Hiibus, Meelis Pai, Valli Lember-Bogatkina, kapten Hillar Kukk, Jaano-Martin Ots… „Noor Kross sobibki opositsiooni, võitlejaks – ta  pole mugandunud kuninga tüüp. Küllap on tema ajalootõlgendajast isa Jaan teiselpool Jõge tema üle uhke. Nii, nagu väga eriline ja võimas Hansode perekond võib olla uhke, et Pöidest kasvas läbi kogu maailma rännates kogenud kuningas Hannes meeriks Kuressaare raatusse.“

Surnud hingi pole olemas

Maimu Berg nendib silmade särades, et kuni Hiibus-Bogatkina kohvikust läbi astuvad, seni maailm toimib. Ta ise on veetnud suure osa noorusest KUKUs ja Pegasuses ning kinnitab, et nii radikaalsed noored kui ka vahvad kohvikuvanamehed ja –prouad on alati olemas olnud.

„Kohvik Tallinnas pandi vanasti kõik maailma asjad paika, jagati uudiseid ja võeti nende suhtes seisukoht. Eks kohvikutes olid ka nuhid, aga kõik teadsid neid ning suhtusid neisse umbes samamoodi,  nagu lõvikari võtab rahulikult šaakalite ligiolu. Kirjanike liidus oli sama. Kord, kui Lennart  Meri avas tööle tulles riidekapi, vaatas talle sealt vastu blond kurbade silmadega noormees, üldteada koputaja,“ meenutab Maimu muigamisi. „Kulla poiss, miks teie asutus ometi pealtkuulamise tehnikat ei osta, naeris Lennart. Poiss kurtis, et kallis on. Ja jäi kappi.  Samamoodi on kapis need eestlased, kes on enda jaoks Lasnamäe venelased välja lülitanud. Kujutati ette, et see seal on mingi kauge kahjutu oblast , aga tegelikult ju Tallinna linnaosa.

Eestlased võiksid nädalavahetusel Lasnakale jalutama minna – kui korras tänavad ja hea valgustus, vuntsitud fassaadid ja kaunis kirik! Pole olemas surnud hingi. Igal inimesel on hääl ning reaalne heaolu otsustab. Mitte õõnsad aated. See pole madal ega masendav – nii lihtsalt on.

Samuti vöiks eestlastele teha kohustuslikke ekskursioone Venemaale – ja Prantsusmaale. Venemaal näeksime suure luksuse kõrval tõelist viletsust, mis samas ei summuta usku-lootust-armastust. Ja Prantsusmaal näeme… sedasama! Sealsed lasteaiad ja koolid ei priiska jõukusega. Lasteadades magavad lapsed lõunaund põrandal,  mõnel pool tuleb lapsevanematel ise voodilinu pesta, suured kärarikkad koolid ja pikad koolipäevad on väikestele 4-5-aastastele, kellel sealmaal koolikohustus, väsitavad. Katoliku lasteaed-algkool, kus minu kaksikutest lapselapsed käivad, on ses mõttes säästvaim – ja selle baasilt saab ka lähitulevikus Eestis haridusteed jätkata. Francois Holland kavatseb haridust küll jõuliselt reformida, aga tal põleb ju maa niigi jalge all…

Maailma lõpus

Madam Berg leiab, et inimkond vajaks tõsist raputust ja mõistusele toomist, mida tõotas mullune 21.12.12 ennustus Maiade kalendri järgi. Kuivõrd seesinane maailmalõpp jäi ära, oli tal enesel võimalus sündmuste – õieti küll sündimata jäämise – epitsentris kaebuste raamatut küsida. Ta viibis sel ajal Maiade-maal ning ronis just saatuslikul 13.11 kellaajal ülikõrgete astmetega templimäge pidi üles – tillukeste maiade kannul, hing paelaga kaelas – ja kogu maailmalõpp.

Kontrastiks sellele ekstreemile sõitis ta hiljaaegu Musta mere kruiisile, mis läbis  äärmises mugavuses ja turvalisuses Bulgaaria-Türgi-Ukraina-Rumeenia – kahesest mõnusast kajutist viis lift sööma ja ekskursioonidele, kõik oli lausa kohutavalt nunnu. Saatuse tahtel oli reisilaevaks vana hea „Konstantin Simonov“, millega Maimu on Eesti  kirjanike delegatsioonis 1990.aastate alguses mööda Läänemerd sõitnud – nüüd on alus Soome lipu all noorenduskuuri läbinud ning naise nime alla ristituna ära kastreeritud…

„Meile tegi sel turva-kruiisil nalja üks soni ja ratastooliga vanahärra. Täpsemalt – soni ja ratastool olid tal päeval, kui oli vaja lasta end mööda vaatamisväärsusi kärutada. Õhtuti lõi ta end üles ning saabus tantsima ja lantima!“ kirjeldab Maimu üht võimalikku novellitegelast. „Et kes me? Mina ja mu mees on kokku meie. Minu abikaasa on Soome kirjanik. Kuidas muidu üks Eesti kultuuripensionär reisida võiks? Ta on minust pisut eakam – aga väga heas vormis. Kui koos sporti teeme, annab tal kannul püsida. Mulle pole kunagi endast nooremad mehed meeldinud.

Meest aga olen enda kõrvale alati vajanud. Tahan end tunda naisena, õnnelikuna, armastatu ja hoituna. Mulle peab ütlema, et olen ilus.“

Ta ongi. Eatult ja eriliselt majesteetlik ja õitsev. Saarejuurne daam sai emapoolseilt esivanemailt päranduseks kolm hektarit Mustjala kandi randa – maailma lõpus ju seegi.

„Olen püüdnud endale küll oma maailma luua, ent üldpilt on trööstitu. Maailmalõpu ja mineku meeleolud. Saarelt ära. Eestist ära. Iseendast ära. Käepäraseim vahend selleks viimaseks on viin. Ja niisuguse doku nagu „Jonathan Austraaliast“ – filmitud just minu kandis – saab igast Eesti külapoe ümbrusest. Kusjuures ehkki inimesed ei talu oma tegelikkust ning joovad motivatsioonituse maatasa, on neil ikka uskumatult kõva tervis,“ imestab Maimu. „Mina olen talumatutel aegadel endale omaloodud oaasidena talutava ja isegi õnnestava illusoorse ilma tekitanud. Nõukogude ajal oli minu oaas kirik – käisin igal pühapäeval kirikus – erinevates, väga suure naudingu ja sisemise rahuloluga. Mul oli   uurimustöö tarvis raamatukogu erifondi luba – ka seal rändamine, eriti 1920.-30ndate aastate keelatud maa – oli mulle suurepärane varjupaik.

Aga praegu ma mingit oaasi ega põgenemist ei taha ega vaja. Tervist, liikumist ja avatust! Tervikpilti ja hea lõunasöögi juurde klaas elusat ja elustavat veini! Olen nii seestpoolt kui kõrvalt sedavõrd kaua ja järjepidevalt Eestimaa ilu ja valu vaadelnud, et sellest on võrsunud veendunud armastus iseenda, oma päritolu ja meie kõigi tuleviku vastu. Püsigem peateedel!“

Muhu Grete otsib omakseid

Margareta Kolk (63) on terve elu Muhu saarel elanud ning on otsekui selle saare vaimu kehastus. Konservatiivne, aga teadlikult ja heatujuliselt, vastu voolu ja ootamatutes suundades arenev. Igas mõttes sügisesse suubuv Grete arendab ja liigutab end teadlikult, sest sügisel on mandumine kerge tulema.

„Olen siin saarel elanud viies erinevas kodus, aga ikka mööda Muhku rännanud. Paiksus kutsub korrale. Suhted peavad olema korras. Ühes väikeses kohas elades ei saa olla mentaliteeti, et kui oma asjad ühes külas või riigis ära vusserdad ja keeruliseks elad, paned minema ja sodid järgmises kohas edasi. Väga lähestikku tuleb hakkama saada ka nendega, kes on faktiliselt vastalised. Kui õigesti käitud, siis vaenlasi pole,“ teab Margareta – õigeusu kirik ei lubanud talle nimeks Grete panna, nagu kogu saar teda kutsub – niimoodi tal kaks nime ongi. „Sügis kipub siin saarel võimendama teadmist, et me kõik aeglustume ja tõmbume endasse. Sellepärast siblin mina soikumise vastu küll muhu murrakut ja kodulugu uurides, küll käsitööd tehes ja feissbukis suheldes. Arvuti on küll aeglane nagu talvine laevatee, aga hoiab maailmaga ühenduses ikka.

Kuni ma käsitööd teha ei mõistnud, naersid teised munukesed – mis saarlane sa sõuke üldse oled! Kui ostsin hirmkalli – ikka väga hinnalise – muhu käsitöö raamatu, pahandas mees, miks ma kulutan. Aga nüüd tikin ja koon, tikin ja koon – ja olen õnnelik.  Armastan kasutada üht siitkandi rahvatarkust, mis sobib igasse eluvaldkonda – kes kunsti teab, see kunsti peab – ülejäänud lakkugu panni! Nojah, viimane sõna on kõnepruugis küll teine, aga see ei kannata trükimusta.“

Madam kinomehhaanik

Grete õppis mandril kinomehhaanikuks ning saab selle eest, et pidas seda ametit paarkümmend aastat, head pensioni kui preemiat paiksuse eest. Viimastel aastatel on ta olnud koristaja erinevates ümberkaudsetes asutustes. Need moodustavad tema jaoks õigupoolest mitmekihilise paralleelmaailma – samades hoonetes on tema teadvuses nii need meiereid-külapoed, mis hoonetes kunagi olid kui need kauplused-kalarestoranid, millest suur osa on avatud vaid suvel ning praeguseks talveunes.

„Jalutan eriti hea meelega mööda noortekeskusest, kus elu sõna otseses mõttes keeb – teeb tuju heaks. Katariina kirikuga, mis rootsi rahadega korda tehti – muidu vist seisaks aegade lõpuni tellingutes – tunnen erilist kokkukuuluvust. Eriti on mulle südame järele tema kõrval seisev vana saar. Kui selle imelise puuga juttu ajan, vabandan ikka veel jalaka-juraka ees, mille pidime mehega oma garaaži eest maha võtma, et põhjatuuled teda elumajale peale ei kukutaks ja juured pesukööki pikali ei lükkaks – kui saagimiseks läks, jooksis puu verd… Kole asi,“ kahetseb Grete. „Aga näe, pastoraadis töötavad mu sõbrad-restauraatorid vana koolimaja taastamisel ja ennistavad hinnalisi uksi. Mina alustasin siin kooliteed ja olen nüüd abiks raha kogumisel, et maja uue hingamise saaks.

Need hooned ja nähtused, mida saab elul ja alal hoida, tuleb tulevikku viia. Osasid asju enam ei saa. Minu emal olid lehmad, koolidirektoril oli lehm – tegi praeguse spordihoone vastas käsitsi teisele heina. Nüüd Liival enam lehmi pole. Karjamaidki ju pole. Kuidas sa loomi paela otsas mööda maanteed kaugetesse koplitesse viid. Jäävad viimata ja lastel teadmata, kesse lehm on.

Spordihoone jällegi meenutab mulle suurt rahvajuhti Jüri Räime, kelle luigelauluks see jäi – avamine tehti tsipa varem, et mees ise oma loorberid ära näeks ja kätte saaks. Venelastega asja ajamine rikkus tema maksa ära, see ta viis.

Ambulatoorium jällegi on endises „kulakute“ majas – küüditati kõik Siberisse, ainult imelise maitsega martsipaniõunapuu jäi neid meenutama…“

Aastakümneid abielu ja isaotsinguid

Muhu Margareta on püüdnud kogu elu võimalikult stabiilselt ja ühiselulisi reegleid järgides elada. Nüüd võib juba rääkida, et kooliõest sõbranna hakkas nende majas liiga sageli istuma ja pereisaga üha pikemat juttu ajama. Kooliõde on tänaseks siit ilmast läinud. Lastele jäi isa alles tänu sellele, et ema neelas kõik alla – aga sealt alt tulevad elud ja lood paratamatult meelde ikka, tahavad veel setitamist.

„Mu poeg ja tütar pole ametlikku abiellu astunud. Tütar juba üle neljakümne. Poeg ehitas aastaid Soomes luksusjahte – aga nüüdse majanduslanguse aegu pole kellelegi neid luksusi ehitada, kasvatab hoopis Roosna-Allikul koos armastatuga tema lapsi. Mis siis, et ise väidab, et isaks ei sobi ja oma enesegi eluga hakkama ei saa. Ikka saab,“ rõõmustab ema. „Mina olen oma kogemustest väga tugeva veresidemete taju ja vajadusega inimene. Olen kaheteistkümnendast eluaastast saadik teadnud, et mu ema mees polnud mu pärisisa ning praegu otsin – mitte lausa meeleheitlikult, aga kogu südamest – oma isapoolseid sugulasi. Emapoolsed on kõik läinud ja mind üsna üksi jätnud.“

12aastane Grete avastas oma sünnitunnistuse, kus oli isanimeks kirjas Aleksander Villemson.

Ema keeldus rääkimast, kes see on. Tädidel-sõbrannadel oli keelatud rääkida. Niimoodi jooksis nooruke Margareta saladuse uurimisega otsekui vastu seina.

Kui ema siit ilmast lahkus – ning tädid-sõbrannad ükshaaval samuti – läks isa, õieti nüüd juba poolõdede-vendade otsimise tahe aina tugevamaks, ent sein selle lahenduse leidmise ees samuti kõrgemaks. Ei kohalikud kirikuraamatud ega perbüroo paberid räägi tema tegelikust isast silpigi.

„Siinkandis on läbi ajaloo olnud palju läbisõitjaid ja vallutajaid – kui mitte merd, siis maismaad pidi. Sellepärast on palju segaverelist rahvast ning kohalikes kirikuraamatutes on tavaline asi, et vallaslapsukesed kannavad tiitlit Juula-poeg ja Mari-tütar. Minul on see Aleksander Villemson vähemasti olemas,“ naeratab Margareta lõunamaiste joontega nägu nukralt. „Isast on teada, et ta oli Pärnust või Pärnumaalt pärit autojuht. Tal oli olnud autoavarii, mistõttu ta lonkas tugevasti. Ja kõik. Rohkem mitte midagi. Pöördusin nüüd Pärnumaa kirikuõpetaja poole, et sealsetest kirikuraamatutest oma isa leida – ja sealtkaudu ehk poolõed-vennad üles otsida.

Miski minus tõmbab aina Ukraina poole – muusika ja mustrid, toidud ja olustik. Kes teab, ehk on isa oma juuri pidi sealt pärit.

Mul oli alati hea mõelda, et kasuisa pole mu päris isa, kui ta küla peale tina panema kadus. Muidu võib ju öelda, et jõi siis jõi, aga ta jättis siis loomad liibalaaba. Emal oli kilpnääre väga haige. Käis Tartus arstide juures, pidi kohe lõikusele minema, aga ei saanud – loomad oleksid siis koju üksipäini ja hoolitsuseta jäänud. Ja surigi ära, sest mees polnud usaldusväärne. Muidugi on sellise kurja moodi kurva loo peale hea mõelda, et minu isa oli hoopis üks natukene lombakas patune sohver…“

Ootab ja ei oota

„Kui ma siin nüüd koos Muhuga sügisesse sukeldun, juurdlen aegajalt, kas tahaksin, et samasugune tamm, nagu meid Saaremaaga seob, ehitataks ka siit mandrile. Ühest küljest kaoksid siis laevaomanike jagelemised. See on hea. Ja siin Liival meie kõrval ostjat ootav nukumajake leiaks siis kindlasti ostja. See oleks ka hea. Saartel tuleks hoopis teine elu ja hingamine,“ arutleb Muhu Margareta. „Aga. Kas see teine oleks teist küljest ikka päris hea? Praegu ju just niisuguse erilise riik-riigis muinasmaana me turistide magnet olemegi. Hooajalisus ja suletus on meie endi jaoks kunst ja olemise viis – tuleb nii rahasid kui elulaadi sedasi planeerida ja seada, et ikka kevadet näeks.“

Ometi pole Grete seda tüüpi daam, kes laulaks peenikese kaebliku häälega „las jääda nii kuis oli“. Ta itsitab, et sedalaadi muusikat kuulab tema kallis mees Heino õue peal pesuköögis õunamahla ajades ja hoidiseid tehes – nende majapidamises on see mehe töö.

„Minule meeldib hoopis räpp ja rock. Ma olen Toe-tagi-meelne tüdruk. Metsatöll kõlab minuga palju kenamini kokku kui vikerviisid. Mul on arvuti ekraani taustapildikski Kaarel Kose, mitte mingi ninnunännu. Noored muusikud, olge valvsad, te ei tea kunagi, kellele tegelikult meeldite!“ hoiatab Grete silmade särades. „Küll ma tahaksin teada, millist muusikat teevad, millist käsitööd mõistavad ja millest mõtlevad minu isapoolsed sugulased, kes kindlasti kusagil olemas on. Ma leian nad!“

Millega süüakse Surnumere kristalle?

Kati Saara Vatmann

Surnumere kristalle süüakse teiste inimeste kuldmedalite kastmes, maitseaineks võõras raha. Sel lihtsal põhjusel, et praegusel ajastul on raha planeedilt Maa otsa lõppemas. Seega jaguneb ta ebalt. EBA-võrdselt, -ausalt, -õiglaselt. Kui me ei saa oma pideva ustava ränga töö eest õiglast palka, hakkamegi kurvalt ja kurjalt põrnitsema: kui palju maksab ridikül ministriproua näpus, kui suure raha eest müüdi Londoni oksjonil olümpiavõitja medalid-rattad – ja mis ta selle raha eest teeb, mis maksab kosmeetikakohver ja kuidas seda müüakse…

Eerika Salumäe olümpiakullaga on minul emotsionaalne side seetõttu, et Barcelona olümpiavõit tuli 25 aastat tagasi täpselt sel hetkel, kui laste isaga abiellusin – registreerimisele hilinenud kursusevend tõi rõõmusõnumi. Inimlik ja empaatiline side aga ütleb: inimesel on õigus oma elutöö vilju siin ja praegu nautida. Omamine on uhke küll. Ega muidu trofeesid oksjonitel müüdaks. Raharahvas tahab omada. Ent ei sportlane ega kirjanik toida ega kata oma kalleid omamise faktiga. Tahame õnnelikud olla ning soovin Eerikale õnnelikku kätt ja häid nõuandjaid raha kasutamisel-investeerimisel. Paratamatu on, et avalikel aladel eneseteostajad ületavad uudisekünnise – loovisiksuste ja sportlaste saavutused on küll nende töö ja treeningu, eneseületamise ja maailma parimaks tõusmise tulemus – samas otsekui rahvuslik omand. Ometi ei olene maailma parima staatus sellest, kuskohas medalid füüsiliselt asuvad. Alamakstud, kurnatud ja määramatuse hirmus hoitud rahvast erutavad numbrid sellepärast, et me kõik oleksime teiste Euroopa riikidega võrdseid sissetulekuid väärt ning karistuseks ilusal isamaal püsimise eest pälvime vaid murdosa teenitust. Siis hakkamegi arvutama, et ühe kuldmedali eest saaks talu osta, teise eest pangalaenu maksta, jalgratta võrra ehitaks-sisustaks-reisiks… Loodetavasti Eerika seda kõike teebki. Meie aga võime ju alati siit julmalt, ebaõiglaselt ja kaamoslikult isamaalt ära kolida. Või ei või. Kuidas just valime.

Kui valime siiajäämise, on mõistlik valida ka sallivus ja inimlikkus olematute ja ebavõrdsete rahade liikumise suhtes. Meile pakutakse iga päev mõnd kosmeetikakohvrit või kohvimasinat, tolmuimejat või vähemasti ajalehetellimust. Meie valida on, kas võtame pakkumise vastu – ja kuidas suhtume.

Minu sõbrad hobusekasvatajad, kelle kõrval olin, kui nad oma kodutallu Kilgi hobukeskuse rajasid, käivad praegu kord kvartalis pikkadel-hinnalistel puhkusereisidel. Mitte tänu sellele, et väikesest perefirmast tõusti Lõuna-Eesti kaasaegseimaks hobuhotelliks-koolitus-võistlus-staabiks. Sellepärast, et pereisa Freddy ees, -ema Aire järel, on paar viimast aastat pühendunud Zinzino kohvimasinate-kohvide-teede müügile.  See sobib neile, nad pole oma sõpruskonda kohvikatkuga laiali peletanud, teenivad hästi ja puhkavad kuninglikult. Mina ajakirjanikuna ei saaks oma intervjueeritavatele kohvimasina ega muu võrkturundatavaga kosja minna – no andke andeks! – ent rõõmustan, kui sõpradel hästi läheb.

DeSheli tasuta näohoolduse „ohvreid“ olen küll saatnud maaletoojatele, kes äsja Tallinnas WTCs – kus asub ka Zinzino kontor 😀 – uue salongi avasid. Hoiatan kõiki naisi, kelle Iisraeli-Pariisi surnumerekristallidest valmistatud, fütotoonilise-liposoomse tasuta triitmendi rüppe juhatan: võtke see tasuta näo-spaa vastu, see ei kohusta tegelikult midagi ostma. Ei pruugi tunda kohuse- ega süütunnet kosmeetikute-konsultantide ees – kui neil õnnestub mõni kohvritäis kvaliteet-kosmetsi maha müüa, siis sellel on võrreldes omahinnaga mitmekordne hind, nii et nende maailm toimub ikka.

Mulle meeldib see mersu-klassi kosmeetika väga. Ma ei osta tavaliselt üldse mingit kosmeetikat ning see vähene, mis mul on, peab olema väga hea. Kuna mulle meeldib see kosmets – ja need inimesed, kellega olen DeSheli Tartu ja Tallinna salongides kohtunud – on mul kurb telekast näha marutavat teleprodutsenti, kes neid juutide käsilasi agressiivses müügitaktikas süüdistab.

„Seda renomeed enam puhtaks ei pese,“  õiendas üks seltskonnaajakirjanik vip-avamisel, suu head-paremat ja kõrvad hurmavad muusikat täis. Meenutasin talle, et tema ju saab tänu neile tööd ja süüa. Tööd ja süüa saavad surnumerekristallide maaletoojad ja kosmeetikud, teadlased ja tootjad. Turg on täis ning tarbijate kasina kauka kallale pääsemiseks peabki vist agressiivne olema.

„Vaesus teeb kadedaks ja kurjaks,“ ütles Tallinna esinduse emand Irena. „Kes pimeda Põhjala naistest ei tahaks end rakutuumadeni turgutada – kui endale seda lubada ei saa, tuleb enesehaletsus ja viha.“

Läbi inimese on kõigesse lihtsam poolehoiu ja mõistmisega suhtuda. Kujutlege oksjonil teenitu varal oma eluga edasi minevat Eerikat – ja juba naeratate. Irena mees Ruslan on oma poisikeseliku naeru ja põriseva r-iga muhe. Tartu salongis mulle tasuta hooldust teinud – nojaa, lõksu üles seadnud J – Hanna on hariduselt defektoloog, kellega oli paljust rääkida ning ta saab lähinädalail beebi. Tema ülemus rääkis, et loobus ise kõrgtasemel kosmeetika nimel suitsetamisest. Tallinna esineduse peakosmeetik Annika Üürike kui isiksus on aga lausa pärl.

„Olen temperamentne nagu mustlasepüss sellepärast, et põlvnengi Setu mustlastest – nagu lauluema Taarka. Elasin keset üsna pikka kosmetoloogi karjääri USAs – kuni mu kihlatu suri. Tema suguvõsa võttis mu oma tiiva alla, aga oma lapse pärast tulin Eestisse tagasi. Siin elan end välja flamencot ja salsat tantsides – nooruses olingi Mait Agu rühmas profitantsija. Bailame!“ naeris Annika sütitavalt, kuni mina näonaha kompuuterdiagnostikas nägin, et ühtlase päevituse asemel on meil näonaha sees pigmendipusad ning näiliselt klaar nahk võib olla kaetud surnud rakkude kalmistuga…

Ja edasi? Olen üsna hulk aega oma mersuga õnnelik – kuna kõik need taimed ja kristallid on kontsentraadid, jätkub neid kauaks. Minust ei saa ei kohvikarussellil ega kristallidest rahapaleedes keerlejat. Tunnen end parima iseendana, kui mul on oma talus tuultes-vihmades töötades ja arvuti ees raha teenides Surnumere kristallid näos, et ma Põhjala kliimas ei närtsiks. Ent see pole elukese.

Ma tean, millega süüakse neid kristalle, kullakuma ja kauge-kadestamisväärsena tunduvat küllust. Armastusega. Mõistmisega. Teiste inimeste edu üle rõõmu tundes. Nende nähtustega osadusse sattumise eest tänulik olles. Siis teeb võõraski raha – kuitahes kauge ja hõlmamatu – meile head.

Ilmar Raag  piidleb Kertut

Kati Saara Vatmann

Ilmar Raag (45) on parimas mõttes saarlane – resideerides maailma veerel elab ta ühtaegu kogu maailmas ning näeb samas igalt poolt eemal olijana. Avamaailmast siiapoole vaadates on mõistagi nii Kuressaare kui Tallinn ühtviisi ilma(ri)veereke, ent filmimaag-Raag on õppinud just igal pool ja ei-kuskil liiga sees uskuma, et ka headus on olemas.

„Olen jõudnud oma elu ja arenguga sinnamaale, et igatsen õnnelikke lõppe. Maailmas on nii palju masenduslikke gurmee-lõppe loodud, et praegu on aeg helgeteks lahendusteks,“ leiab Ilmar. „Miks? Ma arvan, et filmid peavad püüdma ausalt rääkida probleemidest, aga lôpuks on ikka vaja anda lootust. Maailma eksistentsiaalse môttetuse tôestamine tuleb niigi uksest ja aknast, meediast ja tänavavestlustelt, aga edasi elamise môtte leidmine on tunduvalt raskem. Juba “Eestlanna Pariisis” püüdis vaadata, kuidas on võimalik muuta nii ennast kui saatust, “Kertu„ puhul olen astunud sammu kaugemale. Kätt südamele pannes ei tea filmitegijad kunagi, kas tulevane film hakkab inimestega kônelema vôi mitte. Seetôttu ma arvan, et see on rohkem ajastu ja mitte filmi môjul, et inimesed tulevad mulle spontaanselt ligi, et öelda, kui põhjalikult ullikese ja joodiku armastuse lugu neid puudutas. Olen selle eest näitlejatest-kaasamõtlejatest kujunenud teekaaslastele ja konsultantidele tänulik. Õhtuste ajurünnakute tulemusel stseene üha ümber kirjutades püüdsime ju ausalt leida oma tegelastes neid noote, millesse me ise usuksime. Ühtlasi julgustas Villu ümber meie ühistööna sündinud maastik mind ennastki. Jah, ma olen valmis olema veidi lihtsameelne idealist, kes ei häbene, et räägib täiskasvanud kaasteelistele muinasjuttu. Kuri külakogukond, verepilastus ja teise inimese omamine, alkoholism ja autism – mitte ükski haigus pole suurem kui Armastus ning tänu sellele käivitab ühel hetkel inimest siiski arm, mitte hirm.“

Kõrge hind

Ilmar nendib, et filmide loomine on vähemalt tema jaoks parim võimalus edastada positiivset programmi. Mônel pool usutakse, et on vôimalik ka oma isikliku elu avalikkuse ette toomisega, anda ühiskonnale julgusavaid näiteid. Ilmar suhtub sellesse väga ettevaatlikult: “Meedial on olemuslikuks omaduseks muuta lähedased suhted peenrahaks.” hoiatab mees, kes jätab oma naisele ja pojale võimaluse ise otsustada, kas ja kuidas nad kaanenäod olla tahavad või mitte. “Olenemata sellest, kui heade kavatsustega ajakirjanik meie koju ja ellu saabub – eestilik suur külakogukond harrastab meie kallal woodoo-nõelte torkimist ikka omasoodu. Oma isikliku – ja eriti veel kallite – naha turule toomine on headuse paljundamiseks liiga kõrge hind. Lisaks tuleb arvestada, et me kôik oleme elus teinud vigu. Ka mina ei taha iial end moraalseks eeskujuks seada, aga see ei tähenda, et ma ei otsiks lahendusi. Probleem on selles, et meedia koos kommentaatoritega suudavad kôiki konflikte ja probleeme ainult süvendada. Kas te olete iial kuulnud, et kommentaatorite abil oleks môni probleem hea enesetundega seljatatud. Parem on meediale eraelust mitte rääkida ja kôik môtted panna kunsti,” on Ilmar veendunud.

Saaremaa kui riik-riigis on Ilmarile õpetanud sesoonsust. Kuressaares sündinud-kasvanud, kuid suved Kaarma vallas ema sünnikodus veetnud mees teab muu hulgas näiteks, kuidas ühe korraga teenitud raha sedasi jaotada, et sellest ka sissetulekuta aegadel peret elatada. Saarlased teenivad suvega võimaluse olla vaikses talveunes – filmirahvas peab arvestama, et isegi kui ühe filmi honorar vôib tunduda suur, siis selle rahaga tuleb teinekord mitu aastat ära elada.

„Hooajalise elulaadiga keskkonnast pärinemine on õpetanud projektipõhist elu. Mul peab olema pangas pool aastat miinimumpalga reservi ees. Kui hakkan juba seda sööma, hakkab punane tuluke plinkima – vaja uus filmtöö vormistada vôi siis ametit vahetada,“ kirjeldab režissöör-stsenarist, kes pärast riigitele juhitööd pole kusagil palgal, ehkki konsultandi-lektorina oma eelarvelisi ohutulesid ikka ennetab.

Sõnum paralleelmaailmast

Naastes Varssavi filmifestivalilt „Kertut“ esmakordselt välispublikule tutvustamast veendus Ilmar taas, et universaalsed reeglid kehtivad. Massisaalid olid publikust pilgeni ning rahvusvaheline vaatajaskond reageeris samamoodi nagu eestlased.

„Samas filmigurmaanide jaoks on Kertu-film liiga lihtne. Nüüd ma siis tean, et tegemist ei ole filmiga, mis rahvusvahelistel festivalidel auhindu vôidab. Aga olgu peale. Mul piisab sellestki, et ka rahvusvaheliselt toimis meie kaunis eesti keel ja Mari Pokineni muusika ekstraväärtusena,“ naeratab Ilmar, kellel eelmise Pariisi-eestlanna filmiga on vastupidised kogemused – kui prantslased olid Laine Mägi viietasandilisest meistritööst vaimustuses, siis eestlased jäid üsna leigeks. „Eks see motivatsioonita külamehe lugu ole tavaline jah. Sinnamaale, kui joodik-dändil diagnoositakse kõrivähk ning koos Elu Armastusega puhkeb ka tõeline elujanu. Tahtsin ise uskuda ja vaatajat veenda, et elu on igal hetkel muudetav, otsast alustatav – isegi kui seda tõelist elu ja õnne antakse vaid aasta.

See lihtne lugu sündis Villu-kujust.

Selles karakteris tuntakse ära nii Kõrboja peremehe Katku Villut – keda Mait Malmsten on ka varem mänginud – kui Ukuaru Akslit. Erilist äratundmisrõõmu kirjeldavad vaatajad stseenis, kus Villu oma võrri kõrval joomaund magab ja Kertu armastaval pilgul teda silmitseb. Kaameral ongi voli näidata vaatajale Ursula Ratassepa imelisi tundevarjundeid tulvil pilke suures plaanis. Täiesti selge on, et ta pole autist – nagu ilmselt võiks kõlada psühhiaatriline diagnoos.

Mis temaga siis juhtunud on, et ta nii endasse on tõmbunud ja suureks ei kasva? Koos psühhiaatrite ning nii Tallinna kui Tartu naiste varjupaikade inimestega mõtlesime välja – või saime teada, kuidas nende loominguliste asjadega nüüd just on… – et ta on isapoolse verepilastuse, intsesti ohver.

Minul oli see stsenaariumis algselt otsesemaltki sees. Ühislooming viis selleni, et tõde peitub hoopis Villu pilgus – stseenis, kus Kertu annab issile tolle nõutud musi. Villu silmades on kõik selge. Mu enese jaoks aga pole tänini selge, miks lasteahistajatest meeste naised selle õuduse alla neelavad. Kertu vanemast õest, keda kehastab Piret Laurimaa, on kasvanud kaalutlev lumekuninganna. Manipuleeriv nagu tema isagi – ent kuna ta on naine, siis manipuleerib tema vähemalt elu alalhoidmise ja kaitsmise suunas. Aga ema? Miks tema ja kümned-tuhanded teised näiliselt normaalsed naised neelavad perevägivalla ja ahistamised alla?

Väidetavalt nad enamasti teavad, mis toimub, kuid nad ei teadvusta endale probleemi. Vägivallatsejad ei ole ju kogu aeg halvad. Ka neil on helluse hetki ja nii elavad naised nende ôrnade hetkede ootuses, isegi kui vahepeal on palju alandust. Samuti kardetakse mehe juurest lahkumisega kaasnevat elumuutust nii kohutavalt, et jäetakse ainumõeldav lahtihüpe sooritamata. Nii enda kui ahistatud laste õnnetuseks.

Tartu naiste turvakodu töötajad rääkisid kord ühe loo, kuidas üks naine varjus vägivalla eest päevaks-paariks nende selja taha, aga siis läks mehe juurde tagasi ja hakkas hoiduma kõigist, kes teda abistada olid püüdnud. Mitmekihiline ja tabamatu hirm…   Tallinna turvakodu kohal valitseb lisaks ka rahahirm – linnavalitsus on otsustanud sellele hädatarvilikule oaasile enam mitte raha eraldada. Nii hakkab varjupaik toimima projektipõhisena, nagu filmi- ja saarerahva sesoonne maailm…“

Hirm ja arm

Maailma kauneimate silmadega Ilmar, keda peetakse pärast Mati Unti Eesti teenekaimaks ja tulemuslikemaks naisõiguslaseks, arutleb, kui paradoksaalne on tõsiasi, et ikka veel käivitab meid enamasti hirm, mitte armastus.

„Villu-kujuga soovisin näidata, et ka näiliselt motivatsioonita-ambitsioonideta küla-elumeest kävitab armastus, mitte surmahirm ega suguiha,“ kinnitab pildimaag Raag. „Enamasti me, inimesed, paraku teistest loomadest kaugemale jõudnud pole. Nii nagu madu, käivitab ka meid hirm – nagu gasellid, põgeneme meiegi ohu eest, mitte armastuse poole. Ja loomakarjaga analoogsel kombel tõrjume endast erineva ja mõistetamatu, sest võõrastus tekitab hirmu.

Inimkarjale omane julmus on mulle nii mõistetamatu, et olen seda nii filmides „Mina olin siin“ kui „Klass“ üha ja jälle analüüsinud. Režissööri kutse-eetika ilmselt näebki ette kaasteeliste raputamist ja äratamist. Loovisiksuste mõte ja sõna on meie tegu, panus ühiskondlikku tööjaotusse, inimkoosluse tervendamisse.

Parimateks tulemusteks on vaja just sellist sünergiat, nagu kujunes Mart Maastiku talus, kus võtteperioodil elasime. Just näitlejatega kogu eksistentsiaalse spektri üle vaieldes ja arutledes jõudsimegi veendumuseni, et tunnelis paistab valgus ning kaks haiget(saanut) saavad tõepoolest koos moodustada igas mõttes viljaka terviku. Nad ongi taevas kokku pandud paar. Selles ürgnaiselikus tõmbes ja tundmuses järgneb ka Kertu Villule mitte hirmust isa ees, vaid armastusest mehe vastu.“

Tänu sellele sünergiale kingib Raagi-maagia vaatajatele ka meiemaise filmikunsti ühe kaunima seksistseeni.  Koos päikesetõusuga, kuidas teisiti. Ning koorib head ja tundlikud inimesed välja ka ametnike ja funktsionääride mundrite alt. Nii politseinikud, parameedikud kui turvatöötajad osutuvad Armastuse paistel ikkagi inimesteks.

Haprad piirid

Ilmar tunnistab, et loomeprotsessi käigus on üsna valulik stseene välja jätta – ajapiiride ja terviku huvides. Nii näiteks jäi montaažiruumi kinni episood, kus näiliselt üdini kuri ja paheline poemoor-Merzin küsib Villult, kas too on Kertule öelnud, et on ainult tema pärast valmis joomist maha jätma. Samas on need nähtamatuks jäänud episoodid nähtavate kõrval ja taga täiesti tajutavad. Kuna praegusel ajastul on piirid nähtava ja nähtamatu vahel nii haprad, on Raag nüüdseks juba täiesti veendunud, et loodu jõuab vaatajani ja samal lainel vastuvõtjani ka siis, kui pole silmaga nähtavasse tervikusse mahtunud.

„Taevases filmoteegis ja raamatukogus on kõik tallel. Ka see, millest valmis loomingus otseselt üldse juttu ei ole. See annab meie tööle hoopis uued mõõtmed,“ rõõmustab Ilmar. „Ehkki surma pole teatavasti tegelikult olemas ning  Villu-Kertu loos me otseselt ei räägi, mis saab naisest siis, kui mees siit ilmast habraste piiride taha lahkub, teavad tundlikud vaatajad seda niigi.

Eks habraste piiride fenomen ilmutab end siin Eesti kitsukesel maastikul teistelgi tasanditel.

Telerisõprade jaoks seostub Leila Säälik eelkõige seriaali „Pilvede all“ emandaga, kelle minia on Kertu – meie filmis sama. Justkui mingi karma-värk lausa. Ent kui mujal maailmas on laveerimine filmide ja seriaalide vahel näitleja jaoks üsna raske manööver, siis eestlased tunduvad olevat sellise muutumismängu suhtes immuunsed. Meil võib üks ja sama näitleja vabalt mitmes seriaalis ja teatris ja kinos vallatleda – habraste piiride tunnetus on publikul paigas ikka.

Mõistagi jääb üle habraste piiride rahvusvahelisele filmimaastikule sööstnud näitlejale enesele valikuvõimalus, mida ta selle lahtihüppega edasi teeb. Meie jaoks on näiteks Laine Mägi tema tuntud headuses Laine. Talle üles ehitatud „Eestlanna Pariisis“ vaimustas prantslasi piiritult – nemad kannaksid teda kätel, annaksid talle üha uusi rolle-rolle-rolle… Tema aga eelistab tasaselt oma väikses tuttavlikus maailmas edasi elada.

Suurim õnn või õnne eeldus siin ilmas ongi, kui inimesed üksteist leiavad.

Mees ja naine. Režissöör ja näitleja. Loovisiksus ja teema. Sel juhul tiivustab meid arm, mitte hirm. Võin sosinal kinnitada, et minu järgmine film on mind juba leidnud…“

Eesti Naisele

Ulvi Saar – supikeetja tähevalgusega maailmas

„Mis oli, mis on, mis tuleb – mis jääb. Nii saame küsida nii iseenda, kallite, abivajajate kui kogu Maailma kohta,“ teab hingenõustaja Ulvi Saar (48). „Praeguseks ei tule inimesed „nõia“ juurde enam pealiskaudsest uudishimust, vaid tõelise arenemissooviga, et vanad koodid, mis on karmi karmasse takerdunud, lahti teha ja uuel tasandil eluga edasi minna. Rahva ravijad ei tee enam suuri müstilisi sõnu, vaid on nii lihtsad ja maised kui vähegi võimalik – kui minu õpilased kipuvad liiga pilvedesse hõljuma, toon ka nemad maa peale tagasi: kuna oleme kehastunud, järelikult peavad meie juured maas olema. Seda aitab meeles pidada aednikutöö ja loomade hooldamine, koristamine ja keetmine.

Maagia pole mingi tsirkus – ja kes on musta maagiaga tegelnud, on tänaseks juba ka oma vitsad saanud. Loobunud või lahkunud. Oluline on tõeline inimeste järje peale aitamine. Aidata saab neid, kes tulevad. Tulevad aga need, kes on samal sagedusel. Sama sagedusega abivajajate puhul näen nende soovi ja vajaduse korral nende eelmisi elusid – ning seeläbi võimalusi nende tulevik ümber kodeerida. Pole sugugi nii, et muudkui kannatame ja orjame eelmiste elude taaka – kes on samal sagedusel, näeb koodi ja võtab lootusetuna näiva pitseri maha. Kui oleme abivajaja või lihtsalt teekaaslasega samal lainepikkusel, võime mõnikord poolde öösse vestelda, olen pärast ise ütlemata heas energias ja elu on tõepoolest lill.

Sinu kanal, millest tulevad su tekstidesse valgustavad ja ravivad kanaldused, on muide number 365. Ilus number, mis.  Näen sinu käes kolme võtit, millega seoses öeldakse mulle kõrgemalt poolt: oled kange naine, kuid võiksid vahel endale head lubada ja hinge kosutada, sest mida heledamalt põleb sinu sisemine valgus – suuresti tänu loomadele, nagu näen – seda enam Sa musti jõude ärritad, nad lähevad pöördesse, ründavad ja räuskavad – ära muretse, varsti pöörduvad nad üksteise vastu. Kuri närib kurjal kõri läbi. Otsivad ühisvaenlast, ajavad resonantsiga oma ühise musta laine lakke – ja korraga avastavad, et on hoopis iseendaga vastakuti. Sageduse kiire tõusu ajal elame nagu mädapaisete miiniväljal – kõik, mis on küpseks käärinud, plahvatab päevavalgele, et sellega saaks lõpuks ometi midagi ette võtta.

Ennast pean Hingenõustajaks ja eelmiste elude järelvaatajaks. Näen, mis eelmistes eludes juhtunud ja kus inimesed elanud, kes nad olnud on ja miks nüüd järsku kõik kinni on ja vahel hullult tühjus ja segamini olek tuleb. Miks on palju hirmu ja paanikat meie sees, ning kuidas edasi hingata.

Me oleme suures muutumise ja korrastamise maailmas. Meie ümber on palju uut ja huvitavat, ning oleme suurel teatrilaval, paljudel osutub roll väga huvitavaks, – samas aga väga keeruliseks. Tark oled siis, kui sul on oma tagataskust välja näidata õppetükk ja naharakust läbi uhutud katsumus. Kaika Laine ütles mulle 18 aastat tagasi, kui ta jutul käisin, et vaata laps, sul on Uss-Rist ja Karikas otsaees. Kas tead, et oled suurt tööd tulnud tegema, kuid see tee pole kerge. Jah ma tean, kuid mulle meeldib inimesi aidata ja võtta aega, et selgeks teha, miks me siin oleme ja mida ära teha, et hing seekordsel kehastumisel võimalikult rahule jääks sellest rännakust siia kaunimasse Eedeniaeda. Jah – paraku on ta natuke ära kriimustatud inimeste poolt, aga küll korda saab, – selleks me siin oleme, et uuesti luua paremat homset. Mulle annab tulevikuusku näiteks teiste omasuguste leidmine – seatakse nii, et meie, valgustöötajad leiavad üksteist, et jõud ei lõpeks. Minu ringkonnas on nii mõnigi imeline Olend, kes sarnaselt minuga iluaeda peab, põllule ja metsale pühendub või loomadega tegeleb ja toidab Emakest Maad. Meisuguste kodud ja aiad, põllud ja karjakoplid säravad puhast Valgust teistele. Kellele see määratud, on piiritult tänulikud – kes ei mõista, jäävad väga paljust ilma.

Mulle anti ülevalt info – sina näiteks oled Siriuse korraloojate Meister – see on sinu missioon Maa peal. Peaasi on piisavalt puhata ja mängida – end Isa juures laadimas käia, et reptiloidid sind tühjaks ei tõmbaks. Muide, ka siis, kui teeme meditatiivseid rännakuid – enamasti on meid siis siin minu raviruumis tosin – palume samuti pahalaste eest kaitset, kus on head ja ilusat, sinna nad oma ahned iminapad suruvad. Alati. Õnneks on kaitset lihtne teha.“

Mis oli

Mispärast nimetavad mustad maagid Ulvit põlglikult – samas hirmunult – ja võib-olla isegi aupaklikult – supikeetjaks? Sest ta ongi hariduselt kokk ning sel alal ka õnnelikult ja rahulolevalt töötanud, kuni tervis lubas. Olles varsti pea kakskümmend aastat inimesi ravinud, võtab ta Supikeetja tiitlit komplimendina.

Naine, kellel on üks Raplamaa väekamaid ja kaunimaid iluaedu, on läbi isikliku kolgata – kuidas teisiti! – avanenud kolme lapse ema. Ta on sündinud ühena kaksikõdedest ning tema laste isa jättis ta teise naise pärast väikeste lastega maha. Sügavat auku, kuhu ta mahajäetuna sattus, kirjeldab nüüdne hingenõustaja oma esimeses, mullu ilmunud raamatus „Tähevalgusega maailmas“. Paljudest asjadest, mida ta eluloo ja mõtteraamatus kirjeldas, on ta pärast raamatu ilmumist veelgi sügavamalt aru saanud – raamatud ongi tema sõnul tervendava toimega nii kirjutajale kui lugejale. Neis on palju enam kui sõnad – need on väravad tervetesse ilmadesse.

„See ei juhtunud juhuslikult ega niisama, et olin kaksikõdedest see pisem – sõna otseses mõttes alumine, kes jäi alamõõduliseks ja oli justkui ülearu. Selleks on vaja olnud minu ikka küpseda, et mõista – kui inimesel on looteeas nabanööri peal seistes kraanid kinni keeratud, on teda hilisemas elus lihtne ära kasutada ja teenijaks alandada, armastust ära teenima panna ja lüpsta – aga seda vaid sinnamaale, kui inimene ise sellest aru saab,“ muigab Ulvi. „Nii veresugulastel kui teistel ligimestel on olnud väga lihtne mind panna tegema seda, mida ei taha. Sest ma olen palju aastaid ennast väärituks pidanud. Ma nimetan tänini oma laste isa „minu mees“ – nagu paljud meist oma endisi kaasasid tituleerivad. Ka siis, kui on pärast korduvaltki abielus olnud. Kõik on „minu mehed“ – need, kellega lapsi on, need eriti. Ja ongi nii – kui lakkaksime neid mäletamast-nimetamast ühena selle elu „minu meestest“, oleks õppetund asjatu.

Pärast nii pikka ja hullu auku, nagu oli minu oma pärast seda, kui mind maha jäeti, ma tean nii mõndagi. Kõigepealt seda, et müstiline liik nimega Naine on piiritult võimekas. Kui olin koos väga väikeste lastega maha jäetud, elasin hallpruunvärvitus udus, ent ometi tegin kõike, mida lapsed vajasid. Nagu robot. Ja niimoodi naised toimivadki – ise hingelt-vaimult poolsurnud suudavad nad füüsiliselt ikkagi kohust täita.“

Samuti sai Pahkla hiidrahnude lähistelt pärit Kohila-maade naine teada, et kui kolm aastat kujustada printsi valgel hobusel – ta tulebki. Vastavalt meie ajastule oli saabunud prints küll valge autoga, ent vaba ja tubli ja valmis koos Ulviga tema lapsed üles kasvatama.

Saatusel oli varuks veel üks õpetuste pakett – kui printsiga koos kodu rajada, on mõistlik valida selline, mida on tarvis koos kõbida, valmis lahendused pole siinkohal sugugi parimad ning ehkki mees on esmalt seda meelt, et maja ümbritseb vaid muruplats, saad tasapisi, ent kindlalt kulgedes viimaks ka Eedeni aia, millest mees alguses ei unistnud.

„Ületatud tõbedega ei kiidelda,“ on elulugu Ulvile samuti õpetanud. „See pole ärplemise jaoks. Äärmisel juhul teistele eeskujuks ja julgustuseks. Ja liiatigi võidakse sind hõlpsasti ullikeseks pidada, kui keksid näiteks ajukasvaja seljatamisega. Praegu on nagunii periood, mil inimestele tuleb selgeks teha väga palju sellist, mis oli varasemas ajas justkui hullumeelne luulutamine. Nende teadmiste doseerimisega peab olema täpne ja valikuline – nagu väikeste lastegagi: vasta, kui küsitakse.“

Mis on

18 aasta jooksul on rahvas kogenud, milliseid kanaldusi on Ulvil temaga samal sagedusel olevatele inimestele jagada ning teatakse ka, millisesse raviruumi nad satuvad, kui Alu alevisse Kuuse uulitsasse tulevad. Just raviruumiks nimetab Ulvi oma imeliselt pulseerivat aeda.

„See aed on minu jaoks midagi tegelikku, käega loodavat ja silmaga nähtavat. Praegu ongi vaimsete asjadega seoses kolm üldist tendentsi – esiteks on inimesed tüdinud ja küllastunud abstraktsest müstikajutust, teiseks vajavad ka valgustöölised ise tegelikku, maist tööd ja tegevust – kellel taimed, kellel loomad – ning kolmandaks jõuavad avanejad ja nägijad üha ühtsemalt numbriteni. Igaüks omaette. Kohati ka neid saladusi jagades. Ent koodide ja maatriksite maailma jõutakse hetkel nii üksi kui üldiselt.

Kui kellegi kolmas silm avatakse vägisi – mida ei tohi teha! – hakkab ta oma ennatlikult tekkinud meeleorganiga saama kanaldusi, millega ei oska midagi peale hakata. Kroon-, lauba- ja koljupõhimiku tšakrate ühinemisel kujunev meeleelund võtab vastu infot, mida see, kes pole valmis, kipub meeleheitlikult kõigile kuulutama ning suletakse seepeale ohutusse kohta. Kes ravilasse, kes koduaresti. Ei tähenda, et hullumajas ja kodutalu eraldatuses räägivad nii mõnedki infotulva kätte sattunud inimesed väga sarnaseid asju kodeerimisest ja kurjadest olenditest, kes meid oma võimu all hoiavad, et nad otsivad puuduvaid võtmeid, et ennast dekodeerida – see on abitu ja tõepoolest hulluks ajav olukord,“ teab Ulvi. „Jah, iga mõte on kood. Mõte väljastab koodid su eluraamatusse. Kui oled valesti ja halvasti mõelnud, külvad ise selle halva järgmisse päeva ja ka oma järgmise elu karmasse. Kõik fikseeritakse ajakanga raamatusse. Kõik su mõtted-sõnad-teod pannakse numberkoodide alla ja selle koodi realiseeridki uues kehastumises.

Kuivõrd kogu meie elu – ka Maa elu – on kood, tulevad paljudele hingedele kodeeritud vanded eelmistest eludest kaasa ja halvavad siinse rikkuse ja õnne. Need koodid – näiteks eelmiste elude ususektidele-kogudustele – saab õnneks lahti ja maha võtta. Minu juurest sai just abi naine, kes kuidagi endale kaasat ei leidnud – nägime, et ta on olnud mitmes eelmises elus munk ja nunn ja nii palju tsölibaadivandeid andnud, et neid kohe päris andis lahti muukida ja maha võtta.

Igal ravitsejal või hingenõustajal on teatud inimeste rühmad, keda tema aidata saab. Ka siin on koodenergiad ja karmamärgised. Pole ainsatki inimest, kes eksiks ravitseja juurde niisama. Seega pole vaja maagidel ka üksteise peale kade olla ega mõelda, et teine, kel palju rahvast, võtab temalt kliente vähemaks. Kadedus toidab egot.“

Minulgi on Ulvi tegemistega paar tänuväärset kogemust. Esimesel korral läksin lastega tema imeaeda pärast seda, kui lapsed olid olnud mitu päeva üsna madalate energiate mõjuvallas – meie kõigi tutvuskonnas on isikuid, kelle külaskäike me vältida ei saa ning pärast kelle visiite on vaja nii ennast kui lapsi energeetiliselt kasida. Ulvi raviruumis toimus puhastumine iseeneslikult ning hingenõustajat ei üllatanud, et jõnglased hakkasid esmalt nii omavahel kui ema peale kisama, seejärel pidid asulatänavale kõndima minnes kaklusse sattuma ning järgnes rahunemine, sõbralik kiikumine – ja kodus mõnus sügav uni.

Kui pihtisin salaaednikule ühe noore mulle lähedalseisva inimese olemuslikust, sinusoidina lahvatavast vihast mu vastu, nägi hingenõustaja Kaini ja Aabeli loo analoogi – olime kolm elu tagasi selle inimesega vennad. Too hingeke arvas kogu aeg, et vend saab nii asju kui armastust rohkem kui tema ning tappis venna. Selgus, et jõuga ei saagi. Sellest hoolimata kangutab ta selleski elus, mil oleme mõlemad naised, jõuga nii asju kui armastust, jätkab noa selga löömist igal võimalikul tasandil – ja ikka ei õpi. Sel üldlevinud põhjusel, et inimkond on paraku tõepoolest liigagi pikalt olnud pahalaste marionett.

„Algselt oli inimene loodud olendina, kellel oli 12 DNA spiraali. Nende materjal pärines universumi kõigi tsivilisatsioonide esindajatelt. Paraku vallutasid Maa uued peremehed, ja nende laborites loodi uued DNA-variandid, mis koosnesid vaid kahest spiraalist,“ kirjeldab Ulvi pahalaste musta kunsti. „Inimese rakud kui peened niitjad moodustised kätkevad informatsiooni, mis on puhas valguskood. Kui need niidid ühinevad kimpudeks, toimivad nad kiudoptika põhimõttel – see ongi meie DNA maatriks. Kui reptiloidid meid ümber tegid, jätsid nad alles vaid kaksikheeliksi. Ei enamat. Nii on meid lihtne kontrolli all hoida – me ei saa tervikliku valguskoodi kaudu teavet kätte.

Maa ümber moodustati aga elektromagnetiline katteloor, mis takistab valguse sageduse jõudmist planeedile. Kui valgus leiabki võimaluse sellest läbi tungida, siis pole kedagi, kes oleks võimeline seda vastu võtma.“

Rännakukogemus Ulviga viis tosina mediteerijat nende südame sügavusse, maailma ajalukku ja tulevikku – ma isiklikult sattusin „supikeetja“ raviruumis mediteerides koos temaga Atlantisesse, kohtusin oma hingelinnuga ja seisin Jumala palge ees. Ilus ja võimas. Väga.

Mis tuleb

Ulvi on asunud koos tee- ja valgustöökaaslastega üha põhjalikumalt selgitama, kes on tähetolm ja miks valgustöölised Maa peale saadetud on. Veel mõne aasta eest tekitas selline info tõrget ja umbusku – luulud, mis muud – ning viha ja kadedust ka – näe, peab end teistest paremaks, arvab, et on tähe pealt tulnud ja kuu pealt kukkunud…

Naine nendib, et tähetolmu teekond on karm – mitte väljavalitud, vaid tohutu missiooni ja kohustustega inimesed on need ning neile on keelatud eksimised ja inimlikud nõrkused – nad saavad iga fopaa eest mitmekordselt karistada.

Liiatigi ei saa rääkida mingist kõrkusest ega kõrgemast klassist, kui enamus valgustöötajaid on sisuliselt koristajad. Nad puhastavad talu- ja sõpruskondhaaval kohti ja inimesi – Ulvi enese võimsaim koristustöö kogemus on kirjas tema raamatu Inglismaa-peatükis, teele ja vabaks tuli aidata mitmeid kümneid tuhandeid kinni jäänud ja hirmunud hingi. Ent see ei väsitanud ega tühjendanud naist sedavõrd kui igapäevane silmitsiseismine ligimestega, kes tema kui valgustöötaja igal võimalusel tühjaks tõmbavad. Nii materiaalselt kui energeetiliselt. Ulvi kinnitab, et kõigil täheseemnetel on sama jama – kuna nad on helded ja isetud, kasutatakse neid igal võimalusel ära – anna-anna-tee-too-jaga – ning Maa peal tulebki ära õppida „ei“ ütlemise ülioluline oskus.

„Suurest valguse perekonnast on praegusel ajastul paljud hinged Maale kehastunud. Meid nimetatakse täheseemneteks. Oleme kehastunud ülesandega tõsta Maa vibratsioonitaset, sagedust – meil on kaasas kosmose kõrgem valguskiirte informatsioon.

Vale-peremehed on valguseseemnete kallal tarvitanud vägivalda – reptiloididele meeldib hirm, ärevus, nälg, vägivald. Selle abil on hea kõike kontrollida. Meie aga vaatame hirmule otsa ega karda ega toida kurjust negatiivsete emotsioonidega. Hirm ja kaos on maailma kurjuse parim toit.

Meie oleme siin, et aidata kaasa Maa puhastamisele vanast energiast ja laastavatest kontrollimehhanismidest. On aeg ühineda tervikuks, mitte otsida erinevusi ega valgusest eemalduda. Kui inimese kaksikheeliks areneb taas 12realiseks DNAks, hakkab inimesel toimima 12 energiakeskust ning taastub võime võtta kosmosest vastu kogu tõde Maal toimuva kohta.

12 energiakeskust on häälestatud päikesesüsteemi 12 taevakeha pöörlemisele. Pöörised on kooskõlas meie õige DNAga. Sellest kõrgemast sagedusest saavad osa kõik, kellega kokku puutume – ja hakkavad kiirelt arenema. Ka siis, kui vastu hakkavad ja kaklevad – reptiloidid ei lase saaki nii kergesti käest…“

Ulvi – lihtne ja heatujuline, suur ja soe naine – on kogenud karmi vastuolu. Ühest küljest on inimesi vaja teavitada, õpetada ja hoiatada – ent see tingib rajud rünnakud, kadeduse ja hirmu lööklaine. Selle vastu aitabki maine töö ja tegevus – laste, loomade ja taimede kasvatamine näiteks. Korra loomine ja hoidmine on suur ja püha oskus. Nagu ka enese hoidmine ja laadimine.

„Meie kehad on praegu eriti väsinud – keha aktiveerib unes seisnud närvirakke, et uut infot juurde laadida. Me magame palju. Köhime, palavikutame aastaajast hoolimata – ja kannatame mädapaisete all. Vana energia laguneb, kui uus tuleb läbi valgusväravate Maale. Meid väsitab praegu veel, et me ei suuda olla mitmes mõõtmes korraga. Kogu pakett avatakse inimesele, kui ta on jõudnud 6.dimensiooni sagedusele.“

Mis jääb

Ulvi jutustab, et ka täheseemnete ümber on kogu inimeste taustsüsteem ühtaegu nii peegel kui kõverpeegel. Nii vanemad kui lapsed, naabrid kui kolleegid näitavad oma käitumise, vooruste kui puudustega hetkeseisu – mida on vaja arendada, mida muuta.

„Meie, ruumimeistrid, kes kanname valgust, oleme tulnud täheplaneetidelt – me pole sellised, nagu inimestele paistame – meid kutsutakse olenditeks, märkamata, et oleme kehastunud siia inimeste hulka ja moodustame Maa peal omasuguste võrgustiku.

Algselt oli meie ülesanne päästa Maa – mitte inimesed. Kuna paljud hinged on valmis kasvama valgusse, algas siiski ka inimkonna tõus. Oleme võtnud ülesandeks kogeda õppimist Maal ning viime – nii kehastumiste vaheajal kui une ajal – oma koduplaneedile teavet Maal toimuvast. Meie selja taga on tähemeeskonnad, võime igal ajal nõu küsida, kui meil on raske… Uni on püha. Meie kirjutatud tekstid mõjuvad nagu ravitee – ja panevad kõige paremal kombel magama. Une ajal laetakse ja jagatakse infot. Ning enam pole ka vist moes kiidelda, kuidas keegi end piitsutab, puhkamata ja magamata tööd rügab teha – ülekoormus pole kooskõlas enese väärtustamisega. Mina olen kohalolek – ja selleks pean olema puhanud.

Maa vajab meie toetust ja sageduse hoidmist. See on meie võrgustiku mustri põhiolemus siin planeedil. Väga paljud tähesüsteemid on tulnud appi seda universumi kavandit teostama. Täheseemneid on Plejaadidelt, Siriuselt, Arkturuselt, Alfa Kentaurilt, Orionilt, Lüüralt – uudishimulikke valgusolendeid teistest galaktikatest on siin pidevalt uudistamas, kuidas Maa siseneb uude ajastusse. Seda protsessi jälgib galaktiline juhtkond ning aja ja ruumi universumite nõukogu.“

Ulvi muigab, et universum kohtleb inimkonda kui lasteaeda. Selleks, et inimesed ei saaks omavolitseda ega pahandusi teha, sünnitakse viie kuni seitsmeinimeseliste hingekogumitena. Igaühel on üks fragment koodist – terve kood saadakse kokku üksteist leides. Sellepärast tunnemegi mõne inimesega seletamatut tõmmet – meil on temaga üks ühine asi ajada.

Alu „supikeetjal“ enesel on samuti üks asi ajada. Lisaks igal esmaspäeval ja neljapäeval juhitavatele meditatiivsetele rühmarännakutele ja igapäevastele tervendamistele kirjutab ta oma teist raamatut sellest, mis Maa peal tuleb ja jääb.

Imre Rammul – troonilt tõukamatu seksikuningas

Imre (50) on Eesti esi-seksuoloog ehk siis troonilt tõukamatu seksuoloogiakuningas. Kõik, mis seotud seksiga, peaks lugejat teatavasti erutama ning sel teemal küsivad ajakirjanikud enamasti ka kommentaare dr.Rammulilt. „ Ajakirjanikud on juba harjunud, et küllap ma ka  ilma  etteteatamiseta  kohe hääle puhtaks köhatan, prillid läikima löön ning mistahes  seksiteemal vabalt vestlen,“ naerab sõnaosav ja vaimukas tohter. „Või kes teine jätaks närveldamata ja minestamata selle peale, et pooletunnisest jutust valitakse välja viis omavahel hämaralt seostuvat lauset ja serveeritakse minu etteaste pähe. Pole häda, küll järgmisel päeval jälle mõni kommentaar küsitakse ja niimoodi see tervikpilt pikapeale siis moodustub – olenemata sellest, mis tõlkes-kärpes kaduma läinud.“

Kes? Arst!

Dr. Imre Rammul on pärast kirurgia subordinatuuri  siiski psühhiaatriks spetsialiseerunud legendaarne tohter, töötanud 25 aastat psühhiaater-seksuoloogina. On veerand sajandit pidanud loenguid mitmetes kõrgkoolides, juhatanud  Tartu psühhiaatriahaiglas narkoloogiaosakonna juhtajana, Seksuaaltervise kliinikus ning oma ema Helvi Rammuli rajatud Arstlikus perenõuandlas nii  psühhiaater-seksuoloogina kui ka osakonna- või kliinikujuhatajana. Aastatuhande alguse esimese viisaastaku oli Dr. Rammul PERHi Psühhiaatriakliiniku juhataja Seewaldis. Ta on olnud võtmeisikuks  seksuaaltervisega tegelevates ühingutes–organisatsioonides, olnud (kaas)autoriks mitmetes seksuaaltervist käsitlevates õpikutes ja raamatutes, avaldanud arvukalt oma tegevusvalkondi puudutavaid artikleid. Muuhulgas olnud kaasatud ka mitmete meditsiinialaste õigusaktide, koolide inimeseõpetuse programmi , kliinilise seksuoloogia erialastandardite ning seksuaalkurjategijate ravijuhise väljatöötamisel . Viimastel aastatel töötab Dr. Rammul taas Arstliku perenõuandla juhatajana ja samas ka psühhiaater-seksuoloogina, olles ühtlasi MTÜ Eesti Abikeskused juhatuse esimees. Ülalnimetatud MTÜ ja asutuse juhtimisel  toimib Perearsti nõuandetelefon (nr. 1220), lasteabi ja kadunud laste telefon, Kaksikdiagnoosiga patsientide päevakeskus Seewaldis (neile, kel narkosõltuvus koos vaimuhaigusega), mitmed tööhõive ja alkoholisõltuvusega seonduvad projektid. Mees on juhtinud Tallinna Linnavolikogu Sotsiaalkomisjoni, toimetab portaali Inimene.ee ning on rajamas Vormsi saarele joomahaiguse ravikeskust.

„Kusagile tuleb need rikkad ja ilusad õrna käega isoleerida, kes kipuvad muidu kaamerate ees korduvalt alkotüüpilist pundunud lõvinägu ja värinaid demonstreerima, tõestamaks kui karsked nemad on – ja seejärel nurga taga veiniks muudetud vett järjest peale jooma. Ühtki inimest ei saa aidata ka siis, kui ainsa pilguga on selge, mis toimub – küll aga saab pakkuda  tavakeskkonnast erinevat pansionaati, mis neid eelkõige iseendi käest päästaks ning puhastumiseni ahvatlustest isoleeriks,“ kirjeldab arst, mida ta vanast sõjaväeosast Vormsi saarele ehitab – kuna vaatleb paratamatult kogu ühis- ja inimkonda arsti pilguga. „Minu isiklik arvamus on, et sõltuvustesse sattunud kuulsused saaksid teistele inimestele tohutu teene teha, kui seda tunnistavad ning üldsusele seejärel näitavad, kuidas saatan neist taganeb. See oleks julgustus ja eeskuju. Mis asi on vassimine ja jauramine? Risustab rahvuskehandi ühisruumi veel enam kui valimisaegne mädapaisete jadalõhkemine juba nagunii on teinud.“

Mees, kes ise töötab nii arsti kui ettevõtjana mitme inimese eest, peab oluliseks tervikpildi säilitamist – kodaniku ja meedikuna ka. Liigne spetsialiseerumine teeb tema sõnul kanapimedaks. Teeneka narkoloogina näeb ta nii meedias kui tänavapildis inimesi, kes vajaksid abi ning ehitabki siis selleks mõeldud pansionaadi – mitte emmteüü naiste turvakodu, nagu Kättemaksukontori uues hooajas. Ehkki ka turvakodud pole maailma panoraamselt ja heaperemehlikult jälgiva ja muutva mehe jaoks võõras teema.

Universaalne, ent keskendunud

Arstide dünastiast põlvneva Imre – tema isa oli kirurg, ema seksuoloog-günekoloog – panoraamne ilmapilt ja universaalne innukus on ilmselt geneetiline. Perenõuandlas tuleb ette pisikirurgiat, tema loengud on populaarsed ja nõutud – eriti liigutav ja rõõmustav oli tema jaoks äsjane publikumenu eakate suguelu käsitleva loengu vastu – ning samas hoiab meest pinevil asjade olemus ja fassaaditagune.

„Ma ei saa ei arsti ega mõtleva inimesena rahulikuks jääda, kui minu juhitud meditsiiniasutuste medõed näiteks mu selja taga patsientidele ütlevad, et tablette pole tegelikult tervislik süüa, sunniku keemia selline. No kuulge, mis siis toimub kui meediku ülesandeks jääb lohutamine ja mõne posija või külanõia aadressi edastamine? Samuti näen paratamatult mitte kaht, vaid palju enamat hulka Eestisid. Sõbrad-tuttavad helistavad mulle, et aitaksin nad väljaspool järjekorda eriarstile. Tavainimese jaoks on järjekorrad aburdselt pikad. Ühtlasi paluvad sõbrad minult pidevalt kõikvõimalikes terviseküsimustes abi, sest ametlikult ei pääse nad enne surma või iseeneslikku paranemist löögile,“ on karismaatiline ja kirgas mees nii professionaali kui maksumaksjana hämmeldunud. „Arstide streigi ajal riskisin pälvida kolleegide seas ebapopulaarsust, kui tõstsin selle vastu veidi häält. Streikimine on üks kõige ebasolidaarsem tegevus teiste kaaskodanike suhtes ja seda eriti juhul kui on „varjatud ressursse“. Samavõrd ebaeetiline on ülikoolist saadik välismaale tööle minekuks valmistumine. Riik maksab ühe arsti koolitamiseks tohutud summad. Temal aga on juba diplomit saades Soomes plats valmis vaadatud. Läheb pigem igavese tudengi kombel lõputut ühikaelu elama kui küpseb väärikaks kodanikuks. Tore, vaba maa ja vaba valik – aga sel juhul paluks riigile lahkesti koolirahad tagasi maksta. Tegemist ei ole alustava ettevõtja toetusega.“

Kolmandaks tuleks Imre sõnul kodumaiste meedikute palgad inim- ja teeneteväärseks saada nende haigekassarahade arvelt, millega praegu totaalseid ebaperemehelikke lollusi tehakse.

„Mind kui professionaali ja peremeest ajab meditsiinitehniline võidurelvastumine pöördesse. Igasse haiglasse ostetakse ülikallis diagnostikaaparatuur ja kulutatakse nii arutult raha – meie raha ju! – ülikalliste protseduuride tegemiseks. Siis saadetakse patsient järgmise eriarsti juurde – ja teises haiglas, kus on samasugune aparatuur, tehakse hiidkallis protseduur uuesti. Mõnikord valus ja ohtlik ka veel.  Samavõrd on probleemiks see, et ka tohtrid ise teevad sageli  kas patsiendi soovil või ehk ka enda tagumiku kaitsmiseks  arutul hulgal analüüse ning seejärel läheb see kõik kordamisele järgmises raviasutuses. Olen näinud väga mitmeid patsiente, kellel on ilmselgelt psühhogeenne probleem, kuid kes vaevu jõuavad tehtud analüüsidepakki kohale vedada. Mõelda vaid, kui palju palgaraha sedasi kokku ahnitsetud tehnika ja teenuste eest lollisti pankadele, mitte palkadeks makstakse – ning ongi talumatult ja hõlmamatult mitu Eestit.“

Käivitav kodanikutunnetus

Samasugusel ärksal, ent mitte riiakal, vaid pigem humoorikalt joriseval kombel võtab Tiskres väikest käepärast maja pidav arst sõna ka selle vastu, et Kakumäe rand lihtsurelike jaoks suletakse, sest võrdsetest võrdsemad ei talu, et teised inimesed neist mööda käivad: „Kulla väljavalitud, kes ligimese lõhna ei talu, peab metsa kolima. Kui me soovime elada tsivilisatsioonis ja pruukida lähedal asuva pealinna hüvesid, peame ka teiste inimkarja liikmete läheduse välja kannatama.

Mina tahan pigem karja mõistuspärases suunas nügida. Otseselt minusse ei puutu Haabersti linnaosa selvepesulad – aga kui ma näen, et neid on vaja, häälitsen. Raeapteek kui ajalooline väärtus, mille eest olen olles volikogus seisnud, on mu perele pigem konkurent – ka mu kauane kaasa Lemme peab apteeki.“

Nõnda siis ei lubagi Imre endale mõnusalt paigas rantjee-elu, mida isetiksuv perenõuandla ju õigupoolest võimaldaks. Pidevalt on vaja käivitada või käigus hoida tervet rida projekte, mis mehele enesele otseselt mingit profiiti ei too. Õnneks on Suur-Ameerika tänavas tööl äärmiselt tegus ja asjalik meeskond.  Arstliku Perenõuandla poolt on hetkel käimas  50 + vanuses alkosõltuvuses inimeste tööle ja ühiskonda tagasi nügimise projekt, kadunud laste ja lasteabi telefon.

„Eestis juba harjumuspäraseks saanud perearstitelefon 1220 on nüüd püstipanemisel  Venemaale, Moldovasse.  Algamas samasuunaline koostöö  Norraga.

Ida-suunal on aga arstide palgad säärased, et arstiteenus käibki lisatasu eest, mida meil nimetatakse altkäemaksuks. Kui haige inimene ei saa traditsioonilise isemaksuga arsti jutule – kuidas küll kalõmmi telefoni sisse suruda, mis?

Meil endal on õnneks seadusandlus nüüd sedamoodi mõistuspäraseks kõbitud, et saame perenõuandla majas ammu tahetud projektid käivitada. Esiteks ravimikuller. Selleks, et hirmsa peavaluga inimene ei pea oma migreeni emo-sse esitlema minema, vaid saaks kodus abi. Või väikesed lapsed saaksid palavikurohtu ja köhavaigistit-ninalahtistit ilma, et neid keset ööd riidesse topitakse ja haigemajja tassitakse. Ja teiseks ööarst, kes tuleb öösel selliste valude peale puhuma, mille pärast pole mõistlik kiirabi eksitada.“

Sõnad ja teod

Imre naerab, et ettevõtmatumad kaasteelised ei pea selle pärast väga muretsema, et ta rikkaks läheb. Projekti sõna ütleb juba ise, et arstionu algatused on pigem missioonitundest kui teenimiseks tekitatud.

„Kõik, mis teeninud, olen ka tublisti investeerinud – nõuandla oli vaja eelmiselt omanikult üle osta, Vormsi sõjaväeosa samuti – kuidas sa hing sinna teisiti võõrutuse-läbipõlemisennetuse keskuse ehitad, eks ole,“ loetleb kogu oma toimekuse juures siiski teatud olulistes asjades stabiilne ja konservatiivne mees.

Elukaaslase Lemmega on ta koos elanud juba kakskümmend aastat. Kummagi täiskasvanud lapsed on nad juba mõne aja eest vanavanemateks teinud.

„Kui ma arstina ja tervisejutlustajana pean paraku oma enese kehakaalu kohta ütlema, et ausõna, mul on kodus trenažöör ja ükspäev hakkan jälle ilusaks saledaks poisiks, siis kooselu võin õnneks küll uudishimulikele kaaskodanikele eeskujuks tuua,“ muheleb mees. „Lisaks sellele, et meil on Lemmega kaunis ja kauane harmoonia, saame suurepäraselt läbi ka lasteema Pireti ja tema mehe Antiga. Meil on nii inimlikul kui ettevõtluse alal kena kärgperekond.

Sõpruskonna ülesanne on meie eas poolesajandilistel inimestel aga muuhulgas mitte enam ühiste vallatuste sooritamine, vaid üksteisele meelde tuletamine, et elu ei jääks seisma. Ma ise püüan igal aastal vähemalt paaril-kolmel erialakoolitusel käia väljaspool Eestit.

Seda, et keegi mu  troonilt tõukaks, ma pigem loodan kui kardan. See tulevane keegi peab olema ülikooli astumisest saadik orienteeritud Eestile, mitte illusoorselt magusale välisturule. Ta peab olema rahvuslikule meditsiinile ja tervihoiule pühendunud, loova ja tervikliku, loogilise ja heaperemeheliku ilmapidiga. Paigas olemine ei tähenda paigalmarssi!“

Robert Sults – rahunenult teelahkmel

„Olen patustanud – selle eest rängalt maksnud ja risti löödud – ja kogenud, et inimesed võtavad endale kohtumõistja õiguse,“ ütleb reaalainete õpetaja Robert Sults (60), kes on jõudnud elu ristteele ning peab täna koos koolilastega vastama küsimusele: kelleks tahad saada. „Stereotüüp on selline, et küpses eas naisi ei vajata. Tegelikult ei vaja Eesti ühtki oma inimest. Ka mitte küpses eas mehi – ei haritlasi ega teadlasi, lapsi ega talupidajaid – kõigil meil oleks kusagil mujal palju lihtsam. Usun siiski veel, et vabalt kulgedes, asjadel paika loksuda lastes on ka siin maal võimalik õnnelik olla. Kas enam õpetajana… Kindel on, et vähemasti elu viimaseks veerandiks tuleb teha vaid endast lähtuvad otsused.“

Õppeaasta lõpuni oli Rapla südalinnas elav keemia-füüsika-Robert Kose koolis õpetaja. See tähendas, et varahommikuti kühveldas ta end Kohtu tänavas sahalükatud vallist välja ja tuhises mööda libedaid-auklikke ilusa isamaa teid igapäevasele teele. Et siis õhtul taas oma kadunud naiselt päritud, enda jaoks kolm korda liiga suurt maja kolmesajaeurose palga eest  hooldada… Ja edasi? Nii jääbki kolmeks pensionini jäänud aastaks? Mis saab täies elujõus sportlikust-tervest-tugevast mehest kolme aasta pärast, viimased Eestisse jäänud hakkavad talle pensioni maksma, et paarkümmend aastat enneaegu erru saadetud haritlane juriidilise korrektsusega õhtusse tiksutada või?

„Üsna vähe tõenäoline, et Raplamaale veel õpetajaks või koolijuhiks lähen. See siin on pitseriga piirkond. Omal ajal saadeti Tallinnast siia asumisele – nii, nagu Euroopa pagendas oma põhjakihi Ameerikasse – ja need mentaliteedid ei kao. Teisenevad, ent kahtlustav kurjus, suletud arengutõrge jääb ikka,“ on Robert kogenud. „Kuna mul on sügisest Haapsalus töökoht – keemiaklassist on sedapuhku labor eraldi ja kõik üldse väga nii kuis peab – peaksin peagi asju pakkima ja teele asuma. Üks positiivne programm on Rapla-maja andmine laste koduhoiu teenistusse. Teine, võib-olla ehk positiivsemgi positiivne on selle vahetamine talu vastu, kus hakata käitumishäiretega ja unaruses lastele ja noortele tööteraapiat pakkuma ja täiskasvanutele läbipõlemise ennetust võimaldama. Faktiliselt oleks otsustamisega justkui kiire – aga millegipärast olen rahulikult ja usaldavalt kõik looja kätesse usaldanud. Kõik loksub paika. See tundubki olevat selle suve sentents – kõikjal kuuleb seda rahulikku ja leplikku lauset.“

Tavaline elu

Alguses oli Robert üsna tavaline mees. Ebatavaline oli ehk vaid see, et ta läks viieaastasena kooli. Ent edasi tuli sport ja muusika, nagu ühe poisi elus ikka olema peab. Isa kinkis talle 17. sünnipäevaks pianiino, mis – õieti kes – on praegu Roberti ainus elukaaslane.

„Tahtsin minna spordimeditsiini õppima, aga tervisega oli just sel hetkel ajutine jukerdus, astusin reaalainetesse ning edasi tuli traditsiooniline armumine ja abielu. Nagu tollaste mudelite ja mentaliteetide puhul tavaline, ei kaalunud ma, kas ja kui suur see armastus ikkagi on – tehti nii, nagu kombeks. Tütar, kes meil Taimiga esimesena sündis, lõpetas gümnaasiumi hõbemedaliga, omandas ärijuhi kutse Taani Kommertskoolist ja on nüüd oma kolme lapse ja õnneliku abieluga Kohilas paigas.“

Pärast tütart sündis poeg – ja kuue aasta pärast veel üks poeg, kes, pärast gümnaasiumi lõpetamist, elab hetkel täiel rinnal Tallinnas noore vaba mehe elu: käib tööl ja samaaegselt õpib kõrgkoolis materjaliteadust. Robert rajas koos Taimiga Eesti ühe esimestest era-hambaravi kabinettidest, seejärel ehitas ta neid terve võrgustiku – ning saatuse tahtel kohtus seda juhuslikult tekkinud äriideed teostades noore daamiga, kellega puhkes midagi, mida tavalise elu vagu kündnud Robert polnud varem kogenud. Kirg.

Mees tormas südamedaami kannul kodunt minema ja elas mõnda aega Pärnus, kuni tema seaduslikul naisel ja laste emal avastati rinnavähk. Seepeale läks mees tagasi pere juurde – ent oli kolkarahva hambus selleks ajaks mõistagi ristseliti-ruutpesitsi risti löödud. Seda enam, et vanem poeg oli tõsise sünnitraumaga ja seetõttu üsna ränga puudega. Naisega koos otsustati, et kodu- ja kolkarahu huvides on töökohana mõistlikum vastu võtta Kõrveküla Põhikooli direktori ametikoht Tartumaal kui Kaiu Põhikooli direktori ametikoht Raplamaal. Nii ka läks. Järgnevatel aastatel on Robert oma pattu – tunnetele järgnemist… – vägagi karmilt lunastanud, ent provints ei unusta ega halasta.

Puhastustuli

„Rinnavähi avastas Taimi ise. Tänu sellele tundus, et lõikus – tõsi, päris ulatuslik, lisaks vasakule rinnale ka kõik sama kehapoole lümfisõlmed – oli õigel ajal ja kõik õnnelikult möödas. Mõne aasta pärast aga algasid väljakannatamatud seljavalud. Selgus, et naisel olid vähisiirded selgroos. Neid kiiritades läks aga nii, et ta jäi elu viimaseks aastaks altpooltvööd halvatuks. Kes füsioloogiast midagi jagab ning kujutlusvõimet omab, kujutab ette, mis sellega kaasnes. Voodihaige koos kõigi lisadega. Valud ja seederaskused – pehmelt väljendudes,“ loetleb Robert vaikselt. „Selles rängas loos pole põhjust kedagi süüdistada.

Nojah, kui, siis mind.

Ent meie poeg Rainer, kes jäi möödunud aastal 31aastaseks, oli sünnist surmani Eesti meditsiini praagi dramaatiline näide. Ta sai tserebraalparalüüsi, kuna sünnihetkel tekkis hapnikupuudus. See tekkis sellepärast, et nõukogude sünnitusbrigaadil oli vahetuse aeg. Kästi pressimisega oodata, kuni uus brigaad rivistub. Ja uus brigaad avastas, et oligi hilja. Rainer hakkas toime tulema vaid kõige lihtsama enesehoolduse ja kodutöödega.

„Viis aastat hiljem sündis noorem poeg. Taimi ütles toona – tee mulle veel üks laps, siis mine, kuhu tahad. Mina olin küll unistanud spordimeditsiinist, aga minu minemised kujunesid teiselaadilisemateks,“ naeratab Robert nukralt. „Mu elus on kõik olulised asjad toimunud mõningase hilinemisega. Ehkki mängisin lapsest saadik klaverit, kinkis isa mulle pianiino mu täisealiseks saamisel. Ja ikkagi lähen nüüdki ühele kohaliku aristokraatia sünnipäevapeole Valgret mängima…

Küllap ka kõik muud eluvaldkonnad õigel hetkel oma kohtadele paiknevad – taevase helduse kingina olen nooruslik ja heas vormis, nii et suudan veel kõike. Lasen sündmustel tasaselt läbi suve voolata – ja jõuan oma tõotatud maale. Kordan praeguse perioodi levinuimat motot – kõik loksub tasapisi ja parimal moel paika.“

Raineri ristiretk

Ka Eesti suhtumistes oleks ülim aeg nii mõnelgi nõukogude aja jäänukil, nagu näiteks puuetega patsientidesse suhtumine, paika loksuda. Meil on Roberti sõnul nagunii kaks meditsiini – tavainimestele ja vipidele. Ent lisaks jaguneb ka tavainimeste arstiabi ikka veel mitmeks – puudega noorel lastakse lausa sadistlikul moel piinelda.

Raineri haigus – lümfoom, lümfisüsteemi vähk – ja surm soolesulgusele järgnenud kõhukelme põletikku ja sepsisesse on ka kõrvalseisjale-põetajale nii kohutav kogemus, et sellest peaks piisama karmimagi karmavõla tasapõletamiseks.

„Rainer tuli 2006.aastel ühel hommikul putru sööma – ja lõua all oli suur muna. Tavaliselt kandis ta lõuani kinni tõmmatud dressipluusi, ent sel hommikul oli nii väsinud, et ei jaksanud lukku kinni tõmmata. Algas aastatepikkune arstide vahet käimine, nende veenmine ja palumine – uurige ometi välja, mis poisil viga on. See ju ei tähenda, et ta pole täisväärtuslik. Oma rõõmude ja saavutustega elukene ju seegi. Seda enam, et õpetajana olen ma ise olnud tubli ja truu maksumaksja. Rapla arstidest ei räägi ma üldse – ka Tallinnas kohtasin vaenulikku ükskõiksust. Meenub, et Rapla haigla osakonnajuhataja soovitas mul, kui Raineri kehakaal oli langenud juba 39 kiloni, oma lapsega psühhiaatri juurde minna. Meeltesegaduses isegi tegin seda, aga pärast poja läbivaatust, palus hingetohter mul kiiresti minna onkoarsti vastuvõtule, imestades, millise soovituse oli sama haigla osakonnajuhataja teinud.

Aga poja kõhnumine jätkus ja tema kustumisest ahastuses õnnestus mul ta lõpuks – koos endaga muidugi, ilma et koolirahvast oleks huvitanud, miks ma pikalt töölt ära olen… –  maouuringutele suruda. Kusjuures kõik ärajäänud ja edasilükatud arstilkäigud olid Raineri jaoks mitmekordne trauma – tal oli ema surmast saati suur hirm haigla ja arstide ees, nii et ettevalmistus ja viljatu pingelangus olid tema jaoks kohutavad. Selgus, et kogu mao sisepind oli vähist haaratud.

Algas hirmsamast hirmsam keemiaravi, mis alguses oli küll edukas, aga siiski jätkus aeglane ja ülimalt piinarikas hääbumine. Mu laps – selleks ta oma sünnitrauma järel ju peaaegu et 32.eluaastani jäigi – suutis lõpuks vaid maisikepikesi süüa. Ta ei osanud just paljusid töid, aga mida oskas, seda armastas – kuni suutis muruniidukiga vaid kümmekond meetrit astuda – ja seda veel neli päeva enne surma.

Ja ometi ütles ta kõigile küsijatele, kes tervise vastu huvi tundsid –  parem. Kui tal möödunud aasta mai viimaste päevade hilisõhtul väljakannatamatud kõhuvalud algasid, viisin ta ise koos naabrinaisega läbi alevi taburetil kandes – kiirabi saabumist ei suutnud ära oodata, uuesti kiirabisse sama valvearsti juurde, esimesel väljakutsel tilgutas paratsetamooli ja nüüd… ei pidanud vajalikuks analüüside võtmist ja isegi koduses valves olevat kirurgi  välja kutsuda, soovitas selle asemel hommikuni oodata, kuni tööle tulevad „päris kirurgid“. Viimaks end varahommikuks Tallinna kiirabisse võidelnud, lasti meid ka seal tunde-tunde-tunde koridorides ja seejärel haigla palatites vaevelda, suutmata-oskamata või tahtmata otsustada, mida Raineri seisundiga ette võtta – ja jäetigi palatisse vedelema.

Lahkamisel selgus, et mu laps oli piinelnud soolesulguse ja mao mulgustuse käes, mis lõpuks põhjustas soolte ja kõhukelme põletiku, mille tagajärjel tekkis sepsis. Ei tea, miks küll paratsetamool ei aidanud…“

Poja viimane lause isa käte vahel oli: „Ma tahan koju minna.“ Seejärel pisarad valgusid poja kinnistest silmadest mööda põski isa kätele …. Nad olid viimast hetke elavatena kahekesi koos … ja siis ta lahkus.

Isa oletab, et küllap ta ema juurde läkski.

Ta pesi ja sättis lahkunud lapse ise – ei tahtnud, et Hippokratese vannet mitte miskiks pidavad meedikud enam teda puudutaksid.

Kõigi Robert

„Olen olnud selle hoolimatuse ja julmuse pärast püha viha täis,“ tunnistab Robert, kelle tollases töökohas Kodila koolis ei tuntud õieti huvi, miks õpetaja Sults nii sageli ja pikalt haiguslehel on – küllap joob või laiskleb, eks ole… „Nii viha täis, et olnud tunne – lähen lõhki. Osaliselt läksingi – peas lõhkes veresoon sellises kohas, et jäin vasakust kõrvast kurdiks. Alguses oli monofoonilise maailmaga üsna keeruline harjuda – otsisin enda kõnetajat ei-tea-kustkohast, sest ühe kõrva kurtus ei lase ruumiliselt kuulda.“

Mis puutub ruumidesse, siis peab Robert nüüd tunnistama, et omal ajal võinuks rohkem kuulata teadjanaist Helgi Lillestet, kes kinnitas, et Sultside häärberis on kõige kohutavam koht just see nurk, kus on nende voodi – tuleb kohe ümber tõsta. Mõni meeter tõsteti ka.

Ent selles voodis oli juba jõudnud kulgeda hullustilõppenud rasedus, naise vähk ja lahkumine – kohe seal kõrval ka poja pikk piinarikas minek.

Kui nüüd mehelt küsida, miks nad ei kuulanud, kui pendliga Lilleste maja testis, nendib mees, et me ei kuula paljusid nõuandeid, mis jätaksid meid terveks või ellu ja võib-olla teeksid isegi õnnelikuks. Veel enam – pahatihti ei kuule ega kuula me üldse – selleks pole vaja füüsiliselt kurdiks jääda.

Robert ise kuulab ja kuuleb kõiki abipalveid – ja kuna teatakse, et ta on lahke andja-mees, siis palutakse ka. Kui lasterikka pere ühel lastest on õnnestunud kutsekool lõpetada, sõidutab Robert ta koolilõpetamisele ja sealt koju. Misjärel läheb mitmekümne kilomeetri kaugusele talle tundmatu memmekese aeda niitma. Aga õhtul juba õpetab kodus kellelegi eraviisiliselt matemaatikat, kes tänu sellele saab tagasi õpimotivatsiooni ja lõpetab ära põhikooli.

Kui naabrinaine tuleb bussiga teisest Eestimaa otsast, kaasas rasked kotid, sõidab Robert talle bussi vastu ja viib koju – ütlemata seejuures tädikesele, et pidi selle manöövri jaoks mitmekümne kilomeetri kauguselt tagasi sõitma, kuna ehitas ühe lehmatädi elektrikarjusele füüsikaseadustele vastavat maandust. Kui vaja, siis vaja. Ning läheb järgmiseks üksildase lamburineiu majapidamisse koplit ehitama. Sealt edasi kunagise lapsehoidja nõudepesumasinat remontima. Ja sugulastele kainet rooli tegema.

„Nende käikude abil olen endas seni keenud viha vähendanud. Seda nimetatakse vist ego lahustumiseks – edevus ja pealiskaudsus kaovad, kujuneb uue taseme valmidus järgmiseks elujärguks,“ tunnistab Robert. „Olen enda näitel kogenud, et sõpradega jõmisemine ega üksinda nukrutsemine ei vii kuhugi. Iga naise ja lapse aitamine teeb ennast tervemaks ja tugevamaks. Praegu pole ma üldse kindel, et ma enam õpetaja tahaksin olla. Kui, siis tõepoolest erivajadustega ja käitumishäiretega noori kohendavas talus… Kõik-kõik on uus septembrikuus!“