Merike Mikk – tahan.soome@gmail.com

Kati Saara Vatmann

Ajakirjanik-pankur-suhtekorraldaja-lasteaednik-õpetaja-taksojuht-pere- ja sotsiaaltöötaja Merike Mikk (41) kirjutas ja kirjastas käsiraamatu „Tahan Soome elama“. Selleks, et piimamägede-pudrujõgede poole pürgijate illusioone kummutada ning neile, kelle soov on siiski kindel ja põhjendatud, asine sõbrakäsi ulatada. Ehkki Merike – varasemate nimedega Ojasson ja Raidal – on oma tänuväärsest teosest rääkinud vaid ETV saates „Ringvaade“, on esimene tiraaž enamvähem otsakorral. Saab vajadusel alati juurde teha – koos sõbraliku meeldetuletusega, et peavarju ja töökohta kolm aastat Soomes elanud Mikkude pere ei paku. Ikka õng, mitte kala.

Elust enesest

Merikese esimene kõrgharidus on Tartu Ülikooli ajakirjanik ning seetõttu soovitasid tema professionaalsed oskused ja sotsiaalne närv kokku koguda värvikaimad lood võimalikest variantidest, kuidas tegelik Soome idealistlikud eestlased vastu võtab – või võtmata jätab.

Kes meist ei oleks naernud-nutnud „Kalevipoegade“ seriaali vaadates – nii tõepärased ja elulised olid need Soomega seotud illusioonide kokkukukkumised. Paralleelmaailmad. Topeltperekonnad. Kapis elamine ja alandus. Paraku tuleb neid maailmalõppe aina juurde.

Septembrikuu ajakirjas Eesti Naine on lugu Kanepi-kandi kümne tütre emast Ruthist, kelle mees läks kodutalu ülesehitamiseks raha teenima Soome. Kuhu mujale. On mitu aastat saatnud tütardele kamba peale 1000 eurooparaha kuus ning Eestis käinud harvemgi kui paar korda aastas. Kevadel lammutas tütarde kodumajas katuse maha ja ahjud maatasa – ning kadus taas palju-tööd-kaugel-kiire-kiire-Soome. Kanepi vallavalitsus aitas Kredexile abikõlbuliku projekti kirjutada, nii et nüüd on Pihlasalu-firma mehed kümnetütrelisele naiskonnale taas katuse ja ahjud ehitanud. Pesuruumi ja tütarde tubade ehitajat pole, sest selgus põhjus, miks papa ei ema ega lastega õieti millestki rääkida pole olnud – ongi kaksikelu. Täpselt nagu seriaalis „Kartulid ja apelsinid“, kus kumbki naine päris pikalt teisest temakesest midagi ei teadnud… Peame Karmel Eikneriga plaani, kuidas Eesti Bussi ja Forumcinemas abiga see tüdrukutesülem koos emaga kasvõi Tartusse kinnogi saada. Kultuurikümbluseks kodust väljas käisid nad viimati mullusui Elvas Allen Veziko kontserdil…

Ning kolme Soome-aasta jooksul Merike aina sedalaadi lugusid kuulnud ongi.

Väärikas daam koristajakohal – 400 euro eest kuus magamas umbes riidekapi suuruses allüürilise kuudis. Noored mehed kitsikusse kokku surutuna suitsiidini kriisis: „Paljud neist poistest, kes käivad Eestis rajusid rahamehi etendamas, elavad tegelikult pöörases töörattas – koduks ülerahvastatud ühiskorter – jaksates õhtul vaid töötunked ära pesta, et hommikul taas rakkesse sukelduda. Ja kui siis selle surve peale viinavõtmiseks läheb, ongi paraku nii mõnelgi nöör kaelas…“

Merike on näinud-kuulnud, kui lootusetult võimatu on eestlastel tunnistada, et on raske, inimvääritu ja väljakannatamatu. Pigem surrakse kui pihitakse ja saatusekaaslastega üleelamisi jagatakse ning teisi analoogsete ämbrite eest hoiatatakse.

Oluliselt õnnelikum pole õigupoolest ka see variant, kus eestlane on endale küll Soomes väikelinna vägevaima villa soetanud-sisustanud, ent isamaal käib oma paleed ja soomekeelset, mis siis et eestigeenset pesakonda orjates üha harvem ning nüüd on tervis nii käest ära, et haavad ei parane ning vähemalt üht jalga ähvardab amputatsioon…

Turvakodu?

„Vaatamata sadadele hoiatavatele lugudele on eestlased tänini uskumatult naiivsed. Kujutatakse ette, et piisab sellest kui kohale vajud – heal juhul mõni agentuurist leitud töö olemas – küllap mõne mitmetuhandelise kuupalgaga töökoha ikka saad – ja kindlasti leidub ka peavari… Usutakse, et pärast kiiret enese sisseseadmist õnnestub pere Soome järele viia, säästa – ja sotsiaalsed garantiid õnnelikku eluõhtut kindlustama,“ räägib Merike nukralt. „Ma loodan, et minu raamatuke toob maa peale tagasi need, kes on uskunud miraaže. Kui tõtt ei räägita, ebaõnne varjatakse ja ka murdumise piiril veel ärbeldakse, peab ju keegi ometi rääkima, kuidas asjad tegelikult on.

Säästa on keeruline juba sellegi pärast, et palgad pole teisel pool lahte sugugi nii ulmelised, nagu siin üksteisele udutatakse. Teiseks on üürid ääretult kõrged. Meie abikaasaga maksame oma ridakaboksi eest 1500 eurot kuus. Ka maksud on kõrged.

Minu veendumus ning kogemused kinnitavad, et ülimalt seadusekuulekas ja väärikalt kodanikukohust täitvas Soome riigis on ainumõeldav töötada legaalselt, makse makstes – ning eriti arutu on mustalt mõne eestlase alluvuses nohistada. Siis on üsna kindel, et järgneb see, mida slängis üle laskmiseks nimetatakse.

Sellele, kes nõukogude lastetoa ja džunglimentaliteedi pealt seadusi ei tunne ja ühiselulistele eeskirjadele ei allu, pole Soome mitte turvakodu laadnegi koht. Turvaline on siin neil, kellele maksude maksmine ja ühisreeglitele allumine on väärikas auasi.

Samas – juba Soome kodanikuna olen avastanud, et kui mul on olnud pärast ammendunud ametit vaja aeg maha võtta, juurde õppida ja uutele väljakutsetele vastu astuda, on parem saada 900 eurot töötu abiraha kui rühkida kulunud rada pidi ametis, mis enam ei rahulda – ja vaid õige pisut enam teenida. Lisaks saab töötuna uskumatult paljusid põnevaid kursusi ja koolitusi läbida, mida me tegelikult ettegi ei kujuta.

Ja näiteks rahvusgruppide klubidel on võimalik oma kultuuri ja keele säilitamiseks võimalik taodelda abirahasid, jutt on tuhandetest eurodest.  Mina olen vabatahtlikku tööd tehes nn. meeleheitel koduperenaisi kutsunud kokku Espoo ühte suuremasse raamatukokku – võõrsil elades on emakeelne lävimine ja jagamine ääretult oluline. Inimsuse eeldus ja tunnus lausa. Plaanin käivitada tugirühma neile 50+ naistele, kel lapsed suured, mees Eestis. Aga kuna raha on vaja, ollakse Soomes enamasti koristajad. Hing haige, küürivad need tegelikult haritud ja põnevate elusaatustega naised päevast päeva Soomes kas haiglaid või koolimajasid.“

Üks olulisemaid põhjusi, miks Mikkude pere eelistab Soomes elada, on haridussüsteem ja koolikorraldus. Merikese tütred läksid koos kõigi teiste Soome lastega augusti keskel kooli. Kahel esimesel nädalal jagati suvemuljeid ja mängiti, meenutati liikluseeskirju ja arutleti koolikiusamise teemadel. Tänu sellele, et Soomes on just selline koolikorraldus, nagu meil jutlustab ja õpetab, selgitab ja kordab akadeemik Ülo Vooglaid – ilma et isetargad teda vähimalgi määral kuulda võtaksid – pole lastel ei koolistressi, selgroogu hävitavaid koolikotte ega koolivägivalda. Meil siin tuleb õõvastavast riigikooli masinavärgist pääsemiseks asutada erakoole…

Oh kooliaeg…

„Minu mõõt sai Eesti koolisüsteemist täis, kui õppisin juba üsna mitmendaks elukutseks Tallinna Ülikoolis klassiõpetajaks. Piisas ühest aastast ja esimesest praktikalkäigust, et lootus kaotada. Samal ajal, kui Ülo Vooglaid – ka minu psühholoogist-sotsioloogist isa õpetaja ja kolleeg – aina kõneleb loovast ja inimlikust haridusest, teame kõik, mis koolides toimub.

Minu praktikajuhendaja mõnitas ja alandas väikseid patsidega tüdrukuid, irvitas väikestele inimestele julmalt näkku, rääkis nende vanematest ja kodudest inetusi – ja ootas tudengitelt imetlust ja järgimist. Kuni koolis saavad töötada väiklased-katkised-mannetud isikud, ei muutu miski. Ja kuni ei looda uue hea ilma haridussüsteemi, mis kõrvaldaks vägivalla ja despootia, minu lapsed siinsetesse koolidesse ei lähe. Järelikult elame Soomes,“ on Merike resoluutne. „Sel suvel, kui tütardega ema juures Kosel suvitasime, külastasin Loone talus ka Ülo Vooglaidu – temaga võiks inimlikust 21.sajandi pedagoogikast vestlema jäädagi. Viisin Soome kaasa tema loengute pauerpointid – et neid eestlaste seas jagada ja ka soome keelde panna. Ükski prohvet pole kuulus omal maal…“

Loovast, lapsekesksest, mõõduka koormusega koolist unistava Merikese enese hariduse ja töö profiil on pehmelt öeldes mitmekesine ning ta ise on muide samuti alles koolitüdruk. Õpib ülikoolis sotsiaaltöötajaks – kellena juba ka töötab.

„Mul kulus selleks 15 aastat ajakirjanikutööd erinevates ajalehtedes ja telekanalites, et aru saada: ajakirjandus ei paranda maailma. On vaja teha midagi reaalset, mitte olemasolevat kirjeldada. Rae valla ja Rimi suhtekorraldajana tajusin sama – asjad muutusid liiga aeglaselt. Mu soovid ja kiirem tegutsemisstiil ei sobi seisvasse vette,“ meenutab Merike. „Swedbanki seeniorklientide ärijuhina vastutasin meie vanurite säästude eest ja samas adusin, kui lootusetu on nende Eesti vanurite seis, kellel säästusid pole…“

Laste päevahoidu – isegi mitut – hakkas Marleeni, Kirke ja Katariina ema sellepärast koos mehega vedama ja pidama, et oma lastele ja teistelegi lastele võimalikult ideaalne lapsepõlv pakkuda. Ja et piirivalvurina töötanud kaasa pärast politsei- ja piirivalveameti ühinemist ei peaks öösiti politseinikuna patrullima ja käsukorras 15 trahvi kiiruseületamise eest staapi tooma… Ent ka väiklased bürokraatlikud nõudmised Mikkude ja teiste ettevõtjate lastepäevahoidudele olid nii arutud ja toonust langetavad, et paar otsustaski koos tütardega Eestist lahkuda. „Ma ei pea ju aru saama ja leppima sellega, kui veterinaarametist tuleb mu lastehoiu puhtust kontrollima tädi, kellel on tähtis nägu ja suur pakk pabereid, aga jalas suurte aukudega sokid. Ja kui kõige tipuks saabub ettevõtjale veel kontrollkäigu eest arve, siis ühel hetkel oledki selge valiku ees – kas selle tobeda mänguga kaasa minna või otsida uusi võimalusi. Valisime perega selle teise variandi.“

Kõik on alles ees

Pereisa on praegu Soomes bussijuht. Armastav naine jälgib muu hulgas kaasa isiksuslikke arenguid – meheema elab Võrus kena väikelinlase elu ning –isal on Ahja jõe ääres uus elu. On ajad, mil kõik kogetu-märgatu annab Merikesele sedavõrd intensiivset, inspireerivat – ja kõik need teised võõrsõnad – mõtlemisainet, et temas on pakitsemas järgmine, arvult kolmas raamat. Raamat kui teraapia, puhastumine ja ühendamine.

„Mul oli varases nooruses muide kaks unelmate töökohta. Üks oli – kaubavaliku ja Soomes tehtud müüjapraktika tõttu – R-kioski müüja. See on veel proovimata. Teine oli taksojuht. Ja Soomes olen selle ameti ära õppinud ja seda pidanud ka. Taksofirmaga diili tehes oli mu tingimus, et vean koolilapsi ja palju on pakivedusid – ent paraku sattusin siiski tavataksojuhiks, kelle ülesanne on öiseid kundesid koju kantides ka pihiema olla ja pärast autot suurpuhastada…  Hommikul koju jõudes ja päeval magades ei suutnud ma enam oma lastega suhelda ega abikaasaga vestelda – see periood oli ära,“ on Merike siiski rahul, et tal on taksojuhilitsents igaks juhuks olemas. „Naabrimees sai uue Volvo ja sõidab Taxilady nime kandva firma all, aeg-ajalt tunnen ikka vastupandamatut soovi uuesti taksorooli minna. Näiteks päevasel ajal, kui taksodega sõidavad põhiliselt üksikud koduselavad pensionärid, kes saavad Soomes iga kuu mitmesaja eurose taksokaardi, et nad kodust välja tuleksid. Nendega oli armas suhelda, nad sõitsid linnarahade eest siis sõbrannadega kohvikusse või tegid apteegi- ja poetiiru.“

Merike ise arvab, et nii lastehoid, panga seenioritejuhi amet ja taksojuhtimine ongi juhatanud teda sotsiaaltöö suunas. Kui endal on jõudu rohkem ning elu tasakaalus, jaksab ka teisi märgata ja professionaalselt aidata. Tegelikult on peale raamatu ilmumist mitmed ka Facebooki kaudu tulnud inimesed abi saanud. Aeg-ajalt leiab Soome eestlaste gruppidest lausa appihüüdusid ja siis lihtsalt peab reageerima.

„Sotsiaaltööd juba ülikooli kõrvalt tegema asudes oli minu tingimus – mitte alkohoolikuid ega narkareid! – ja ma olengi peretöötaja. Igapäevatöös abistan kaksikute emasid ja esimest korda emakssaanuid ja paljulapselisi emasid – selles mõttes on Soome küll üleüldine turvakodu, et nii oluliste inimeste nagu rahvuslike taastootjate kriise ennetatakse kõigiti. Ja abistajate töötasu on midagi võrreldamatult muud kui Eestis – mis ei panusta ei kriiside ennetamisse ega maandamisse, kui nüüd päris aus olla.“

Kirjanik ja peretöötaja, ema ja eestlaste ühendaja-kultuurikümbleja Merike tunnistab, et praegu on selline periood, kus ta igatseb Eestile mõeldes õigupoolest ainult ema järele. Isa lahkus ravimite ristmääramise tõttu arstide „näpuka“ tõttu täies elujõus mehena… Raamatud ja tele-raadio-lehed on teatavasti kõikjal maailmas netitsi kättesaadavad ning eestlaste kogukond nii Espoos kui Helsinkis aina arvukam.

„Leidsin hiljuti endale lustaka spordiala ja uue harrastuse – basseinijooks. Peab tunnistama, et 80 pluss tädid panevad vees lidudes minust pikalt ette. Ja lohutavad: sa oled ju alles plikake, sul on veel kõik ees – küllap õpid ka vees kiiresti jooksma,“ naerab Merike. „Nende tädide laadse Soome penskarina kujutan ennast vägagi hästi ja rõõmuga ette. Eesti vaese vanurina… no ei. On ju näha, et meie pensionid kahanevad veelgi olematumateks kui nad niigi on. Eestlased harrastavad kestvalt tulude varjamist, seega ei kogune makse, millest pensione maksta või inimväärset haridus- ja tervishoiusüsteemi üleval pidada. Väljaränne vähendab maksumaksjaid veelgi. Lapsi sünnib üha vähem – parimas eas potentsiaalsed maksumaksjad aga joovad ja sõidavad end üksmeelselt hullunud rindena surnuks. Seega – ka neid pensione, mis praegu veel on, ei tule tulevikus enam üldse.“

Merike tunnustab neid ettemõtlevaid ja loovaid tegudeinimesi, kes on asunud Eestis kommuune rajama, mis vanaduses turvatunde tagavad. Tema ise käib Eestis praegu veel vaid tervikpilti taastamas. Turvaline ja reeglipärane, läbimõeldud ja sissetöötatud keskkond võib hõlpsasti kitsaks ja tuimaks muuta. Kaugelt paistab paremini. Ja võrdlus on parim peegel.

Ta mõistab suuremat osa neist, kes järjest ja järjest Soome ja mujale võõrsile lahkuvad. Imetleb neid, kes isamaale jäävad. Ning ulatab üle lahe suundujatele sõbrakäe ja raamatu. Kõik on alles ees…

Leping eluõhtu loomiseks

Kati Saara Vatmann

Sügis. Üha hilisem, toimetuleku mõttes keerukam ja töömahukam. Ning kui talveks pole toitu-katet-kütet varutud, siis ka hirmutav. Aastaaegade vahetumine on nagu inimese elukaar.

Parimas eas inimesed vaatavad pärastlõuna poole ühtaegu nii sarnaste kui erinevate lootustega.

Üks õhtupooliku loomise variant on tüüpilisim – töötan endale tagala, kogun kapitali, soetan ja hooldan kinnisvara. Pensionisammaste kasvatamisele minu tutvuskonnas ega küsitletute seas mitte keegi ei looda. Inflatsioon ja fondifopaad närivad need üha korduvate koprarünnakute rütmis läbi.

Teine lootus – lapsed on minu sambad, keegi neist ikka mind tahab… Kolmas – olen viimase vindini vintske… Ent siis tuletavad haigused või ajuti kallale kargav eluväsimuse meelde, et liigne optimism pole alati päris arukas suhe tegelikkusse. Neljas moodus õhtussevaataval väeaknal unistada on omasuguste kogukonnaga ühinemine.

Valik on sinu!

Inimene on kariloom. Ka siis, kui ta elab linnas ega mäletagi enam, et on üks kõigesööjast karvutu-kihvutu-sarvitu imetaja, kes ei saa üksinda hakkama. Hingeliselt ja vaimselt ka ei saa. Seepärast hoiab ta meelsuskaaslastega ühte ka linnas.

Mispärast me armastame teleseriaale „Kättemaksukontor“, „Padjaklubi“ ja „Keskearõõmud“? mitte ainult sellepärast, et see pakub elu aseainet või täiendust ja tekitab virtuaalse sõpruskonna, kelle tuppasaabumist oodata ja kelles ennast ära tunda. Neid kolme loetletud omamaist armastame ka sellepärast, et neis kõigis näidatakse sobivate – või sobituvate – isiksuste ühenduses peituvat jõudu. Üksinda oleksid nii detektiivide pansionaati, 21.sajandi ühiskorterisse kui jõmmiparve kogunevad inimesed hädas – ühiselt läbitavad katsumused on naljakad, sest Omad on kõrval.

Selleks, et kommuuni moodustada, ei pea tingimata maale kolima ega mõnd suuremat talu, mõisa ega majandikeskust mitme perega vallutama. Linna-skvattide värvikamaid näiteid on jurist-muusik Andrus Avarandi ümber kogunenud väikesootsium – ülisuure ja hinnalise südalinna korteri igas toas isiksus või noor pere. Ning pärlid vanalinna-kogukondade seas on Tallinna Müürivahe tänava Oaas ja Inglisaar. Agne Nelk ja Tom Valsberg-Jane Kruus ajavad üsna sarnaseid asju – Inglisaalis käivad väelauluõhtud, väiksemad kontserdid, joogatunnid, meditatsioonikursused ning Pärnu maantee poole avanevad hipipoe Baraka ja toortoidukaupluse uksed. Kusjuures tänu sedalaadi ühinemistele lahendavad vaimuinimesed lisaks rahalisele võidule jagatud pinna pealt ka selle küsimuse, kas ja kuidas nende maailm toimub, kui nad ise mööda laia ilma rändavad ja inspiratsiooni koguvad. Toimub ikka, sest Sophie ja Kadri, Horre ja teised laiendatud familia liikmed on ju olemas.

Üks hea näide seniste suvilarajoonide kogukondadeks teisenemisest on Laulasmaal. Väikeste kruntide ja pisikeste majade tihedast kõrvutikükitamisest võetakse parim – Ingrid Plado organiseeris sinna ühisturu, mille kala- ja saialettide ümber on mereäärse asumi rahvas kujunenud tänapäevaseks tõeliselt-toimivaks ühiselajate parveks.

Tõeliselt maale kolides eelistavad uusaegsed kommuuniloojad reeglina mõisaid kunagistele suurmajanditele, ehkki nõukogude okupatsioonist jäänud hoonetelgi on sageli katused terved ja kogukonna rajamiseks nii eeldused kui mälestused olemas. Tänane seafarmi veterinaar Anne Kuuse meenutab, kuidas põlluülikoolist lapseootel olles Raplamaale Hertu mõisa juurde majandijuhiks saabudes hetkega sellesse asumisse kiindus: „Loomadega töötas volgasaksa-vene paar, kes teineteist Siberis leidis, iga akna taga elas sõber, kui autolavka käis, pandi poekotid muretult järjekorda ja ise elati raudteeäärsel aiamaal poekese saabumiseni seltsielu… Nagu paljude Eestimaa mõisate-kolhoosikeskuste puhul, takistab nende uuele kogukondlikule elule ärkamist see, et nad on kokku ostetud. Seisavad jõude ja ootavad mingit abstraktset kinnisvaraarendust. Ümberkaudsed maad on suurtootjatele renditud. Kui need maad taas kogukondade kätte võtta, lõpeks ehk ka rapsitootjate mürgine biosõda koduloomade-inimeste-mesilaste vastu ning meie tõeliselt asustatud maa ärkaks uuesti ellu.“

Hotellide-stiilipidude paikadena üles ehitatud mõisate kõrval ongi tekkinud kogukondade keskusena toimivate mõisate võrgustik. Sänna kultuurimõis (Hendrik ja Kadi Noor), sellega koos omal ajal rajatud veidi väiksem Kõrgepalu mõis (Joonas Saks ja Irene Kaljuste), nüüd ka Koppelmaa mõis (Kersti Männik).

Erinevate stiilide ja väeväljenduste võimalusi on ilmutanud savi- ja põhumajade külakese rajanud meistrid-tervendajad Sven ja Hele Aluste. Püramiidide küla ehk keskus Tähevärav tiksub hetkel vaikselt omasoodu, mõned püramiid-elamud rentnike või ostjate ootel ning selle pealik Margus Aru rakendab-täiendab end Hollywoodis filmirežissöörina. Eks sealne läbilöök tooks unistuste-kogukonnale ka tulevaste aegade finantsi.

Regressiooni-terapeut, Brandon Baysi loodud Rännaku-meetodi Skandinaavia liider Joonas Saks väidab: „Just täna on parim päev endale sobivas stiilis kogukonna rajamist alustada. Täna oleme täies jõus ja suudame oma väikese maailma, inimväärse elulaadi mudeli toimima panna, just meie kõrvale asuvad teekaaslased lubavad meil neist inimsuse-oaasidest kenasti ka ära käia – keegi on ju alati kodus – ning selleks ajaks, kui eluõhtusse jõuame, on toimiv asum olemas.“

Rege rauta suvel…

Hoiatav eluväsimus

Näide sellest, mis juhtub, kui lagunenud vedruvankriga talvele vastu sõidetakse, on Rakvere teatri lavastus „Leping“. Slawomir Mrožek kirjeldab vanakooli eurooplast, kes elab kaduva maailma viimses reservaadis, Šveitsi retrohotellis – mille eest tasumiseks tal, lastetul-üksildasel-tühjal-ebavajalikul enam raha pole. Volli Käro partnerina mängib Märt Avandi talle uhkest ja leidlikust slaavlasest lahendustepakkujat – tellitud eutanaasia või… Tõepoolest, mis või?

Kuuse talu küülikufarmi pidav Heli Künnapas, kes küülikute-lammaste-hobuste ja nelja lapse hooldamise kõrvalt raamatuid kirjutab ja poliitikas tegutseb, tunnistab: „Meie kliimas kallale tulevad tõved ja varajane – ehk siis varakevadine – eluväsimus hoiatab. Küpsemasse ikka jõudmise ajaks tuleb töödekorraldus sedasi seada, et vanainimene ellu jääks. Iga talupidaja teab, et ka 30aastasena kipud veebruarihommikuti panoraami kaotama ja küsid lootusetult: kui kaua ja mille nimel veel… Selge, et laste nimel. Ja ideaalis võtavad nemad teatepulga üle. Ent siis tulevad pidevad kiusajad, kes õrritavad – praegu oled unevõlas ja kurnatud, aga kui saad 55+ – mis siis?“

Siis peab kogukond toimima – või elutööna rajatud muinasmaa teenima saada.

Talunikust minister Ivari Padar kirjeldab: „Minul peaks olema pärast isa lahkumist meie Navi-küla-kodus alaliselt palgal vähemalt üks tööde tegija – kes suuremate tööde puhul oleks üksiti töödejuhataja. Palgaks tahab normaalne inimene saada kindlasti rohkem kui miinimum. Normaalsel inimesel on perekond ja peret üleval pidava palga nimi on tuhat. Ideaalis võiks iga suitsu juures olla üks tinglik töökoht, mille pealt makstakse ausalt ja kodaniku-väärikalt maksud.

Minu talu mahtude juures peaksin selle summa oma ministripalgast võtma. Kui lambaid on tosin või paar, on nemad perekond, mitte kasumit tootev kari. Kui hobuseid kasvatada, peab neid ka õpetama ja kasutama – ja loomade väärindamine, lisaväärtuse tekitamine on tõsine täiskohaga töö. Üks meist siin suudab kirjanikuna hobuseid-lambaid pidada ja isegi väärindada – aga see tähendab kahe kuni viie kohaga päevatööd, milleks igaüks pole suuteline. Et väiketalunikud ikka jaksaksid Eestimaad asustada ja elusana pidada, ongi oluline uue aasta algusest käivitada väiketootjate otsetoetused…“

Meie jõudsime Ivariga igihalja järelduseni – minu talus peaks olema peremees mu kõrval. Sel juhul suudaks pidada rohkem kui 5 hobust, tosin lammast ja kodulindu – nii et nad hakkaksid sisse tooma, mitte heal juhul nulli majandama. Aga. Ei kolm senist abikaasat, sulane ega arvukad kosilased ole mu Pipimaale sobinud. Sellepärast, et Pipimaa on ühe inimese isiklik muinasjutt. Samal põhjusel ei saa ka lastele loota – neil kujunevad oma elud ja muinaslood, kodud ja lapsed, keda toita-katta-kulutada. Me ei saa oma vähesele noorsoole programmeerida topeltkoormust – pidage üleval nii oma lapsi kui vanemaid. Juriidiliselt on meie lastel küll kohustus meid viimse otsani hooldada, ent kui me ise oma eluõhtut pärastlõunaks endale sobival moel ära ei korralda, ei pruugi nad meid sedasi kohelda, nagu unistame. Ühiste huvide ja meelelaadi, eelistuste ja elukorralduse alusel üles ehitatud kogukonnas on õhtune õnn kindlam.

Kodu kui kindlus

Kui lõuna paiku ehk kesksuvel asuda arukaid ettevalmistusi tegema, ei terenda õhtused-talvised väljavaated enam hirmutavatena. Mäletate, mida ütles Pipi lastekaitsjale, kes teda lastekodusse tahtis panna? Mina olen laps, see siin on minu kodu – järelikult see on lastekodu. Samamoodi on Eestimaal tublisid eakaid, kes võivad öelda: mina olen vanur, see siin on minu kodu – järelikult see on vanadekodu.

Üks eeskujulik elatanud Pipi elab Mahtras – režissöör-õpetajanna Terje „Vallatud kurvid“ Luik peab seal Raba talu. Küpse Pipi üldse-mitte-segasumma ja kindlasti-mitte-suvilaks kõbitud majakese ümber on ligi hektariline jaapani ja juuru segastiilis iluaed, mida käiakse imetlemas nii Soomest kui Siberist ning mida parimas eas proua Pipi nimetab õigustatult oma pensionisambaks. Ta meenutab, et püüdis esmalt ka küla kui kogukonda ühendada ja äratada, ent eestlase loomus… Jäägu see.

„Ühest küljest annab aed, mida suvehommikuti üheksast õhtul üheteistkümneni hooldan ja hellitan, mulle liikumise värskes õhus, elurõõmu ja inspiratsiooni – teen siin teoks kõik, mis ligi paarikümne aasta jooksul Kesktelevisioonis pakitsema jäi ning mis mu iluaednikust ema jälgedes teostamist on oodanud. Teisest küljest saan kunagi, kui enam isegi Artrostopi abiga oma tagajalgu liikuma ei saa, selle talu koos aiaga maha müüa. Rõhuga sõnal „koos“!“ jõuab Terje probleemini, mis põletab nii uue hea ilma iluaednike kui iseäranis kavandatava Rail Balticu trassile jäävate kodu-kindluste kaotuse ohus inimeste elurõõmu. „Laiemas mastaabis muretab kogu Eestit tõsiasi, et rabamaastike põhjavete reservuaaridesse lõikuvat fail-balticut pidi hakatakse viljatuks-tarbitud Euroopa põldudele meie fosforiiti väetiseks vedama. Talude tasandil teevad kõvemat häält loomakasvatajad ja põldurid, kelle karjamaad lautadest lahku lõigatakse. Aga iluaednikud? Nutavad vaikselt koos oma imedemaadega. Ent ka kinnisvara maastikul peaks aastakümneid loodud iluaedu hoopis teisel tasemel väärtustama – need esteetilised-erilised maastikud ei käi tavahindade alla, sõbrad!

Eesti riik peab meiesuguste elutööle andma sertifikaadid – erinevate ajakirjade tunnustusplakatitest majaseinal ei piisa – riiklikult, mu poolest kasvõi üle-euroopaliselt sertifitseeritud aedadel on hoopis teine hinnaklass, ametlik kaitse ja turvatunne.“

Jalase külas on hiljuti leseks jäänud Aime Muliin oma poja abiga püüdnud kaunist kodutalu kogukonna-suunaliseks väärindada esiteks kõigile avatud külakiige ehitamisega, teiseks on küünist ehitatud pidudeks-laagriteks sobiv avalik ruum, mille ümber on proua Aime valmis pakkuma platsi telkimiseks. Hooajaliseks kogukonnaks arenemise lootust lisab tõsiasi, et küla kõrval on müstiline, puhas ja puutumatu Jalase raba.

Rein „Saabastega Kass“ Laos juhendab tänini Pärnu kunstide majas laste- ja noorteteatrit ning on kogu noorte esteetikute koosluse kunstiline juht. Tema tallu Jõõpre ja Lavassaare vahel aga tekitas hoopis tema poeg Lauri-Kare segaduse, millest on kujunemas mõlema mehe tulevikuväljavaade. Sõprade seas Kareka nime all tuntud näitlejast-õhtujuhist poeg võttis isatallu esmalt lambad, siis ka hobused – ning nüüd on Audru jõekäärus kerkivas indiaanikülas püsti esimesed tipid ja higitelk. Kuna Karekas mängib peaosa teleseriaalis „Keskearõõmud“ ning soojendab mitme telesaate publikut, hooldab papa Rein tema lambaid-hobunaid ning selgitab: „Selge, et on raske – aga ma olen sitke ning võtan praegust perioodi töö- ja puhkelaagrina. Mitmekordse koormuse õied kannavad lähitulevikus vilja – lapsest saadik indiaanimeelse poja indiaanilaagrid toovad edaspidi siia meelsuskaaslaste kogukonna, kes laseb minul turvalisel ja toredal taustal kergemalt hingata.“

Õied ja viljad

Mõnekümneaastasena seemet idandades ei aima me sageli, millised on õied – ja veel isegi õisi imetledes ei kujutle tulevasi vilju päriselt ette.

„Kui mina olin aastaid edukas kinnisvaraärimees, ei kujutanud ma ette, et hakkan tegelema vaimsete asjadega ja sellest ajendatult ühe oma objekti endale ostan,“ tunnistab Joonas Saks. „Peenmateriaalne ilm avas end mulle, kui 20+ vanuses nii ennast kui sõpru jälgides küsimus tekkis: kuidas Jumal sellist praaki toodab, et me nii varakult haigeks jääme ja katki läheme? Vastust otsisin väga erinevatest raamatutest, praktikatest ja väepaikadesse reisimisest – palju Indiat, vaimustavat Ida-Aasiat. Ohtrate õpetuste ja kogemuste tulemusel sain teada, et ehkki maailma kõigist paikadest kõige parem ja õigem enesetunne on mul Himaalajas, pole see koht päris minu. Ja ma soetasin oma perele Kõrgepalu väikese puitmõisa.

Kogukonna loomisel tasub – nagu olen eelkäijate kogemusest õppinud – mitmekesi tegemisega ettevaatlik olla. Sinna looma ja lehvima tuldagu lahkesti võimalikult hulgakesi – ent asja hing ja käivitaja saab olla siiski üks inimene või paar. Siis ei tule tülisid.

Pärast aegu Meistrite juures nii Eestis kui kõikjal maailmas veendusin, et minule sobivaim on Brandon Baysi Rännaku-meetod. Nii ise kui kaaslase abil, nii üksi kui hulgakesi rännatakse enda ja oma suguvõsa minevikku ning vajadusel eelmisi elusid külastades muudetakse mustreid rakutasandil – blokid vabanevad, energia pääseb liikuma, haigused ja hädad kaovad. Mida järjekindlemalt Rännakuga tegelda, seda igapäevasemaks ja enesestmõistetavamaks kaaslaseks imed muutuvad. Iga ootamatu pööre on ime, milleni hirmu ja eelarvamuste kadumine viib. Iga vabanemine avab kujuteldamatuid võimalusi. Minust on saanud Rännaku-meetodi Skandinaavia koordinaator – ja Kõrgepalu mõisast saab rahvusvaheline kogukondlik keskus.“

Kuni õied avanevad ja viljad valmivad, elab Joonase kaasa Irene koos lastega Võrus korteris, kuna sealt on lühim tee Rosma Waldorfkooli. Mis on oma kogukonna kooli asutamiseni parim variant. Ja ühtlasi tõmbekeskus, mille poole tõmbuvad vastupandamatu jõuga teisedki tundlikud-teadlikud hinged ja pered.

Näitlejaharidusega elamus-koolitaja Margo Mitt, kelle kaasa Merikese tarkusehoidised ja koostöö lasteaedade-koolidega on juba vägagi tuntud ja tunnustatud, elavad iseendalegi üllatuseks samuti kahes kohas – Tallinnas ja Rosmal – et kogukonna küpsedes alaliselt päris-Eestisse asuda. Elluäratatavates külades tõotab taas tulla teatrit ja tõusulainet nii lastele kui küpsemas eas rahvale.

„See 300 kilomeetrit pealinnani pole mingi probleem!“ on Joonas põhjendatult optimistlik. „Esiteks on Põlva-Võru-Valga-poolsed piirkonnad ülimalt huvitatud, et inimesed sinna koliksid. Teiseks tulevad teekaaslased ja meie pakutava tarbijad kuhu iganes, kui pakutav on puutumatus ürglooduses ja väga heal tasemel. Tullakse nii linnadest kui kogu maailmast. Ning kui Eesti saab analoogseid kogukondi täis külvatud, on tagatud nii riiklik elujõud kui riigikaitse.“

Nii Võru kui Rakvere taga taludes ja mõisates tegutsevad Sarv-Vilbaste ja kõikvõimalikud armastuse maaletoojad kinnitavad sama – eks omal tasemel ja laadis ju Eerik Niiles Krossi Kõue mõiski! – oluline on koolitusi ja tervendust, tseremooniaid ja pidustusi majutades iseendale päris oma pesa säilitada, muidu ei jaksa ka õiges elemendis õnnelik olla.

Kessuküla

Kinnisvaraarendaja Kersti Männik on 45. sünnipäevaks oma arvukad lapsed suureks kasvatanud ning tema kodu Suurupis on kõrvuti tema vanematekoduga, kus kasvatab oma lapsi ka õde Mari, kujunenud lapselasterikkaks, paigas tööjaotuse ja elukorraldusega kogukonnaks. See toimib nii laitmatult, et memme Kersti, keda sõbrad Kessuks kutsuvad, saab jätkata oma unistuse elluviimisega ning olemasolev kogukond jääb iseseisvalt toimima.

Keila jõe mõlemale kaldale ostis Kersti maid enne masu. Seemneks. Unistas õiteks valmis ka ideaalse sotsiaalküla, mis nendel maadel olema saab. Lasteaed ja lastekodu. Naiste-emade turvakodu. Kool ja arstikeskus. Tervendus-läbipõlemisennetus-hooldus. Vanadekodu. Pühakoda.

Tänaseks on valmis Koppelmaa mõisas ja selle juures olnud suurfarmi hooneis sündiva keskuse projekt ning käivitamisel detailplaneering. Koos eufoorilise pildi muutumisega realistlikuks on ettevõtlik daam jõudnud masujärgsele järeldusele – hektarikaupa tänapäeval sotsiaalkülla maid ei osteta, paarist tuhandest ruudust ühe kodu kohta piisab. Elujõulises eas inimene – või paar, pere – investeerib tulevasse külla ning ühineb sealse tööjaotusega. Kellel põllud, kellel aiad, kellel kitsed, kellel lehmad või lambad. Koostöös naabritega tagatakse endale meeldivaimal alal – kusjuures vaid 25 kilomeetri kaugusel pealinnast – tugi ja abi vanuigi. Tuulegeneraatorite ja päikesepaneelide all, maakütte peal – 22. sajandisse vaat!

Mina valmistun paari-kolme aasta jooksul, kui Kessukülas on kommunikatsioonid rajatud, oma loovus- ja loomatalu sinna üle viima. Isegi eskiisprojekt on joonistatud. Esimese korruse L-kujulises ühes tiivas ühis- ja majapidamisruum ning teises hobused ja lambad. Teine korrus püramiid, milles asuvad minu ja nende mu laste magamistoad, kes Kessukülaga ühineda soovivad. L-i ning teist korrust toetavate postide vahel on aatrium, kus hobuste abil tervendust, läbipõlemise ennetust ja elurõõmu jagada.

Minu teeneks kogukonna ees saab otse loomulikult ka kirjutamine – ning kogukonna ligiolek võimaldab mulle pikemaid kogumisretki kui praegused ühepäevased korjelennud, sest kedagi pole üksiku taluniku loomi hooldamas. Sellest perspektiivist unistades on mul järgnevail üksi-võitlemise talvedel, mis eelnevad kogukonnaga ühinemisele, kergem vastu pidada.

Unistustel on see kena omadus, et nad ei kao küpsuse ja kogemuste kogunedes – nad teisenevad, täienevad ja teostuvad!

Sidebar:

Ka Keila jõel…

See on nii hea, et oleme 8-18-48-78aastastena üsna ühesuguses olukorras. Meilt küsitakse – ja ise küsime endalt – kelleks tahad saada, kus-kellega-kuidas elada? Mitte kunagi pole hilja valida. Eluteed ja kaaslast, ametit ja kodu. Alati on täpselt õige aeg alustada – ja õnnelik olla.

Iga valik on õige – sinu jaoks. Sul on õigus vahetada korter või maja suuremaks, kui saavutatu lubab ja pere suurenemine eeldab. Sul on õigus vahetada korter või maja väiksemaks, kui lapsed lähevad oma teed ja sihid teisenevad. Nii linnast maale kui maalt linna kolimine on õige.

Noored pered ja noored pensionärid voolavad maale tõelist elu elama. Väsinud ja väetimad inimesed aga tõmbuvad mugavamatesse korteritesse või sotsiaalküladesse. Igaühe jaoks on lahendus ja mitte keegi pole liigne.

Keila jõe kaldale Kopelmaale rajatava sotsiaalküla elukorraldus põhineb tervikliku ja loogilise, sõltumatu ja isemajandava, kõiki elulisi vajadusi tänu sisemisele tööjaotusele rahuldava külakogukonna ideel.

Loodav kogukond kujutab endast taastus- ja hoolduskeskust, kus teadlikult väärtustatakse ümbritseva looduse ja keskkonna ning inimeste vahel pikaajaliselt väljakujunenud suhteid, mis läksid Eestimaal 90ndate aastate eufoorilise mull-majandamise lainel paigast ära. Veame nii taimse kui loomse toidu ja kaubad sisse – aga Eesti maa ja rahvas ise? Elulisi ja loogilisi oskusi taas-õpetatakse nüüd nii noortele kui kogemuseta – või vastava kogemuse unustanud täiskasvanutele. Nii kasvu- kui elukeskkonna loomiseks. Läbipõlemise ennetamiseks, raviks ja inimeste parimas mõttes maandamiseks sellisesse külla, kus ligimesearmastus ja hoolivus on peamine, kus keegi ei pea tundma end üksiku ega abituna siin pidevalt muutuvas, isekana tunduvas maailmas. Kui paljud meist loodavad pensionisammastele või kavatsevad vanuigi oma laste ülalpidamisele jääda? Ei, aitäh!

Rajame isemajandamisel põhineva külakogukonna

* kus nii taastuvenergial põhinev elektrivarustus, küte, vesi kui enamus toiduained saadakse oma kinnistult (vili, juurvili, puuviljad), kinnistuga   piirnevast  jõest (kalakasvatuse võimalus) kui oma lautadest ja kohalikelt farmeritelt (piim, muna, liha, vill);

* kus on konfessioonist hoolimata võimalikult kõigile sobiv pühakoda

* kus on mitmekesised sportimisvõimalused (talliga külgnev ratsamaneež, võimlemissaalid, saunad jne.) ja matkarajad

* kus on multifunktsionaalse lava ja saaliga rahvamaja ja raamatukogu

* kus on külalistemaja ja auditoorium seminaride-kontsertide korraldamiseks

* kus on käsitöö ja puidutöö õppeklassid ja koolitusruumid nii poistele kui tüdrukutele, meestele kui naistele

* kus on oma lasteaed ja põhikool

* kus on oma esmaabipunkt ja apteek

* kus on oma järelvalveüksus, kes jälgib külakogukonna siseeeskirjade täitmist

Ettevõtmise missioon on aidata inimesi, kes ei tule eluga ise toime või on jäänud elu hammasrataste vahele ja vajavad tuge sellest väljasaamiseks ehk lühidalt need, kes vajavad nii hooldust, lühiajalist puhkust, õpetust elus hakkamasaamiseks kui tunnet, et nad on armastatud ja vajalikud just sellisena, nagu nad on. Samas seame eesmärgiks ka sotsiaalkülas elavate inimeste omavahelise aitamise st. nooremad aitavad vanemaid ja vanemad omakorda jagavad töökogemusi, elutarkusi ja õpetusi noorematele, et need oskaksid õigeid valikuid elus teha.

Ettevõtmise sihtrühmaks on nii kodutuks jäänud, koduvägivalla eest põgenevad, hooldust vajavad ja vanemateta/lähdased kaotanud isikud ning need, kes ei suuda näiteks tervislikel põhjustel iseseisvalt eluga toime tulla.

Kuid on ka neid erinevas eas inimesi, kes soovivad täie töövõime juureski töötada, läbipõlemist ennetada, õppida ja areneda üksteisest hoolivas, ligimesega arvestavas ja armastavas keskkonnas. Kogukonna liikmeteks ja külastajateks on oodatud inimesed, kes on huvitatud loodusest, loomadest, vaimsest arengust ja teiste aitamisest.

Sotsiaalküla pakub oma kogukonnale ja külastajale võimalust saada osa tegusast ja töiselt ehedast Eesti talu elust, kus toodetav piim ja liha, munad ja vill katab sotsiaalküla vajadused – füüsilisest ja vaimsest taastusest, koolitustest, loengutest ja temaatilistest laagritest.

Tähtsal kohal on kodukeskne naturaalmajandus ja kogukonnaliikmete igakülgne kaasamine sellesse. Põllud haljendavad, kangasteljed lõksuvad, sepikoda kõliseb ja leivaahjud lõhnavad – seda on lihtne ette kujutada ning see on täiesti reaalne, nii saabki olema. Üks selline sotsiaalküla ees – ja paljud järel. Üks kõigi – kõik ühe eest!

Kerli Kolberg – loomult loomalausuja

Kati Saara Vatmann

Kõik algab armastusest. Kerli (34) on psühholoogiharidusega taluperenaine, kellel on Tallinnas Kibuvitsa tänavas lemmikloomapood ja koerte hoolduse salong – kus ei hooldata mitte ainult keha ja mitte ainult koera, vaid ka peni ja peremehe kooslust. Ta elab koos Pipi-eas kümnese tütre Rebeka-Lisette ja kaasa Renaltiniga(37) Loo-Lagedi tee ääres unelmate oaasis – arenevas-kasvavas talus, millest teisel pool teed on Tšuletsi ja Undi hobukeskused, taamal Tallinna eeslinna häärberid ja kipsikülv. Kerli mees teeb ja müüb nende elujõuliselt pead tõstvas talus küttepuid ja jõulukuuski. Neil on kolm peni, kiisu ja unistus kodusest tallist, mida taevas kokku pandud paari ees oma kallitele rõõmuga ka rajab. Sellepärast, et väike nõid ja tema tütar – Kerli ja Rebeka – teavad, mida ja miks vajavad ning mees teeb ja loob. Sest kõik algab armastusest.

Koerte värvimine

Täna jagab sünniomasest loomalausujast Kerli, kes näeb ja tunnetab loomi nii südame kui kätega, maagilist argipäeva kolme koeraga – eaka bernhardiiniproua Muffi kõrval elab varjupaigast saabunud Kirbu ning kõige suurem ja tähtsam on väike mops Peedu.

Koertele soengute lõikamist, nende pesemist-puhastamist, tervislikku toitmist ja nahahooldust on Kerli õppinud internetist ja oma ala asjatundjatelt ning ringleb nüüd mõnuga mööda koertenäitusi ja messe, kus pakutakse uusimaid-parimaid-soodsamaid vahendeid nii pügamiseks kui puhvitamiseks, toitmiseks.

„Kõik tootjad kirjutavad oma pakkide peale, et see on lemmikule parim. Mina valin ülimalt teadlikult ja süvenenult, milliseid krõbuskeid oma poodi müüki toon. Kui inimene otsustab koera konserviga, mitte elus lihaga toita, siis peavad need ikka garanteeritult parimad olema ka,“ kõneleb naine, kes ise on tegelikult seda meelt, et koer kui kiskja peaks saama tooreid liha- ja subprodukte. „See on paratamatu, et koer elab oma peremehega analoogset elu. Seisuste vahe puudutab ka kodustatud loomi, loomulik protsess. Ent kui koer – või kass – elab kangesti tsiviliseeritud ja tehislikus maailmas, vajab tema organism linnastunud inimesega sarnaselt ka puhastamist ja toniseerimist.

Sünteetiline maailm muudab koerad sarnaselt inimestega allergiliseks. Nad ei pääse loodusesse ise ravimtaimi sööma. Seepärast peab inimene neile mustikat, kummelit ja teisi tarilikke taimi pakkuma.“

Kerli on lapsest saadik tunnetanud koerte – ja teiste loomade, inimene kaasa arvatud – tervisehädasid ning oma kätega neid vaevusi leevendanud. „Inglanna Elizabeth Whiteri juures õppimas käimine oli ääretult inspireeriv. Pärast seda olen üha kohtunud ka Eestis sisetunde järgi tervendavate inimestega – kes sageli ise ei teagi, et nad on tervendajad. Meiesugused saavad koera pestes teda üksiti ravida – ning koera aidates ka perenaist puhastada ja parandada. Sageli ei tea need, kes mõistavad piltlikult öeldes loomade keelt, ise üldse, et kassi rahustades-korrastades teda tegelikult ravivad  ja seeläbi ka kassi omanikku aitavad. See on meiesuguste loomalausujate jaoks enesestmõistetav olemise viis.

Kui minu mehe, sõprade seas tuntud kui Tini missioon on talu ja maastiku puhastamine ja ravimine, siis minu stiihia on loomad ning loomade ja inimeste vahelise ühtsuse loomine kõrgemal ja puhtamal tasandil.“

Kerli vestlused lõpetab enamasti refrään – „lähen nüüd yorkie’t föönitama!“ Ehk siis järjekordset klient-koerakest onduleerima. Selle väliselt edeva, ent tegelikult palju mitmekihilisema ja tänuväärsema töö järele on üha suurem nõudlus. Eks sellepärast ka, et inimesed soetavad aina üldisemalt endale puhve-sonkse eeldavaid penisid või isegi patse ja palsamit pruukivaid hobuseid. Loomalausuja on rõõmus, et inimesed elavad ka linnastunud ja ebaloomulikul ajastul ikkagi võimalikult koos loomadega. Ja ta õpetab loomade eest võimalikult looduslikul viisil hoolitsema.

„Paradoks on, et me ise oleme väga ehedad ja looduslikud – toidame oma enese penisid täiesti tavalise lihaliku koeratoiduga – aga klientidele müün ja tutvustan samas krõbusid-toidulisandeid koos õpetamisega, milliseid krõbusid-lisandeid valida ning  mis sobivad nende elu- ja meelelaadiga.

Minule meeldib oma koeri toita lihakombinaatide subprodukteidega  – loomuomane naturaalne toit on koerale maitsvaim, kergeim seedida ega sisalda kunstlikke aineid, mis muudavad loomatoidu tegelikult atraktiivseks ja apetiitseks… inimesele kui otsustajale, mida osta,“ naerab Kerli.  „Inimese jaoks hirmutavat liha pole vaja keetagi muide – koer on kiskja, kelle tarvis pole vaja liha, rupskeid ega konte jumala pärast ära keeta. Muidugi meeldib talle keetmise ja keedetud lihakraami lõhn – kui proteiini keetmisel lagundada, on tal seda tegelikult raskem seedida, soolestik muutub nõrgaks ja algavadki probleemid  – tervisele on ehe kraam parim. See puhastab ja hooldab üksiti ka hambad ja annab kiskjale loomuliku elu,“ arutleb Kerli. „Väärislemmikust linnaloom on paratamatult keegi väga teine olend. Näiliselt. Olemuselt on koer ikka koer. Ja ka krõbinatoiduline korterikass läheb liha ja kala lõhna peale ju kõige loomulikumalt loomalikul moel pöördesse.“

Loomalausujast Kerli sõnul on eetilise inimese ülesanne kohelda iga teist liiki tema endana – mitte püüda ka küülikutest ja tuhkrutest inimesi teha. Nii loomade keele mõistmiseks, nendega ühenduse saamiseks kui nende abistamiseks ja vahendamiseks tuleb neid austada ja kohelda nendena, kes nad on.

Märgimärkaja

Kerli näeb ja teab, et praegu on väga paljude hulgas meist ühine ülesanne  – põhjalik, nii teadlik kui alateadlik Puhastamine. Eestimaa tuleb puhastada olnud aegade okupatsioonide mentaliteetidest. Ja samas koer-hobune-inimene-haaval meid ka praeguste nuri-suundumuste eest kaitsta.

Tõusiklikkuse ja noobeldamise kõrval peab keegi tark ja teadlik meelde tuletama – nii inimlikult kui professionaalselt – et koer on ikka koer ja siga on endiselt siga. Õnneks.

Hetkel on loomult loomalausujal kõvasti mõtlemisainet, miks lahkus tema salongis elanud küülik – ja miks mopsi-Peedu end alailma ohtu seab. Kui hobuseid näeb, lausa norib muhku – ning naabri-hunduga käis seni laiamas, kuni sai korraliku pika haava, mis küll õmblemist ei vajanud, aga pererahvast ilmekalt kõnetas. Londoni metroos on perrooni ääres hoiatuskiri: mind the cap – jälgi piiri. Sama peame tegema meiegi – piirijälgimisel abiks märgid, mida on mõistlik märgata ja tõlgendada.

„Jänksi ootamatu lahkumine rääkis ilmselt ajast. Aeg saab otsa. Aeg antud kive koguda, aeg antud… Aeg antud elada, aeg antud… Ent samas on aega sel juhul küll, kui teda õigeteks ettevõtmisteks kasutada ja ennast õigetele tegemistele pühendada,“ arutleb Kerli. „See aeg on õigesti kasutada, mil hoidistan koertele talviseks turgutuseks mustikaid ja kummelit sügavkülma. Juba lapsena andsin koertele sisetunde järgi ravimtaimi. Vabalt maastikul liikuv koer saab ise endale vajalikke taimi valida – kodustatud-tubastatud peni puhul peab peremees sisetunnet kuulama ja valimises osalema – aitan ja nõustan meeleldi loomaomanikke loomale loomulikema ja omasema menüü valimisel.

Loomadega koos elamine õpetab sisetunnet usaldama. Mõistes teiste liikide keelt loome ühenduse nii nende teiste „rahvastega“ kui ka iseendaga. Aukartus elu ees ning austus teiste liikide – ning ka inimese ja iseenda vastu – õpetab lepinguid sõlmima.

Mul on nii pügatava puudli kui kodumaja seinas sibliva hiirega diil. Iga looma ja tema peremehega, kellega tee kokku viib, sõlmub kokkulepe – kellega hetkeks, kellega eluks ajaks. Eks nende diili-kaaslaste lahkudes on muidugi valus – hobuse surres olin nii vapustatud, et nuttagi ei suutnud – aga me õpime oma ülesannet täites, ravides ja puhastades selliste valudega toime tulema…“

Litsentseeritud koerte massöör Kerli kohtleb oma tervendatavaid täpselt samal moel, nagu arstid räägivad inimestega: täislausetega, nende iga näoilmet ja varbaliigutust jälgides, austavalt ja mõistvalt.
Seepärast pole tema käte all ei pestes, pügades ega massaažis ükski koer oma iseloomu tumedamat poolt näidanud – ka need, kelle ootamatu ägeduse eest peremees hoiatab, leiavad Kerlis mõistva ärakuulaja, saavad südamesõpradeks ning jäävad aastateks tema juures käima.

Kuna tervendamise taustaks mängib klassikaline muusika ning kõlab Kerli mahe-soe hääl, leiavad tröösti ja maanduse, rahu ja tasakaalu ka koerte omanikud.

Kerli ja Tini kinnitavad, et nii taimede kui loomadega suheldes ja suhestudes on kokkulepe üks müstiliselt toimiv ja kindel nähtus. Nii loomad kui taimed võivad end vabatahtlikult inimeste eest ohverdada. Annavad inimesi ja nende ümbrust puhastades kasvõi elu.

„Ka jõulukuuskede kasvatamine on kokkuleppe küsimus,“  teavad taluarendajad kindlalt. „Noorele kuusele saab aegsasti teatavaks teha, et temast tuleb jõulupuu. Ta on sellega nõus. Pered saavad meie metsas ise käia oma tänavust ja tulevaste aastate kuuski kasvatamas ja kohtlemas käia. Kusjuures jõulupuu koju viimine ei tähenda tingimata tema läbiraiumist.

Jõulukuuse võib panna potti ja pärast seda, kui ta on toas peret rõõmustanud, kevadel õue maha istutada. Sõbrale saab säärase jõulukingituse teha. Loovaid ja uudseid lahendusi on lõpmatuseni. Peaasi on teada – kui puu või kariloom õilsa eesmärgi nimel ohverdatakse, on ta rõõmuga nõus ja valmis end annetama. Kõik algab armastusest. Armastus õpetab aukartust ja mõistmist.“

Sae ja suure südamega

Kati Saara Vatmann

Saaremaa on saatnud Eesti ja kogu maailma peale noored mehed, kes täidavad riskipiiril missiooni korraldada inimeste ja puude kooselu. Heiki Hanso ja Hannes Valdna on maksimalistid – istutavad ja hooldavad, ravivad ja saadavad ära puid nende algusest otsani ja veel kauemgi. Voolivad kõrged kännud puukujudeks ning õpetavad lapsed tulevasteks puuronijateks-metsainimesteks. Kui näevad kedagi alleepuid oskamatult nüsimas, sekkuvad kartmatult ja konstruktiivselt – ei paranda me hambaid ise, ärgem siis käkerdagem ka avalikku ruumi kaunistavaid puid enda arvates kunstipärasesse vormi. Selle jaoks on arboristid.

Ja Orissaare lähistelt võrsunud arboristid on kogu oma puudele-pühendatud elu aina õppinud ja investeerinud, et olla kõige-kõige. Nad on ainus isamaine meeskond, kes täidab kõiki rahvusvahelisi ohutusnõudeid ja standardeid. Neil on Eesti parim tehnika ja lihvitud töövõtted ning keerulised väljakutsed teevad neile aina headmeelt. Kui (Eesti)maapealsetest väljakutsetest jääb väheks, lähevad lendama ja maailma meredele. Õigupoolest küll niimoodi, et seiklejahing Heiki läheb – ja eluaegne sõber Hannes juhib kodus majapidamist, nagu ustav hall kardinal.

Nagu jahimehed ja loomakasvatajad peavad alailma heastama röövpüüdjate-turusolkijate määritud mundriau ja tekitatud kahju, pühendavad ka saarepoisid tohutu osa oma ajast-energiast-ressursist selgitus- ja õpetustööle. Näitavad nii sõna kui teoga, kuidas tuleks puusse suhtuda ning kuidas nende olenditega niimoodi suhelda ja suhestuda, et kumbki haiget ei saaks – ei inimene ega puu.

„Oleme selle inimeste ja puude vahelise diplomaatia ajamisel Eestis ajast ees,“ nendivad puupositiivsed pühendujad. „Kuna seadusandlus veel puid kui isiksusi ei kaitse, võivad ise-targad meie selgitustöö kuulamata jätta ja suvasae palgata, kes roima ikka ära sooritab. Mis muud kui tuleb hakata nooremat põlvkonda peale kasvatama – kavatseme puuronimise-arboristika ringi avada näiteks Kullo huvikeskuses ning tulevast suvest lastelaagreid tegema hakata.“

Nad ongi helded jagajad. Jagavad oma töö ja üha juurde õppimisega saavutatud taset ja teadmisi kasvõi oma kodulehel arborest.ee – seal on õppevideod, mis peavad samuti rahva teadlikkust nügima inimeste ja puude kooselu oskusliku korraldamise poole.

„Lähtume sellest, et nii inimesed kui puud on isiksused. Järelikult peab inimene puu kui teekaaslase ees vastutuse võtma – tahad puid tarbida, pead neid ka istutama ja hooldama, aitama ja ravima – ning kui teekaaslane tuleb ära saata, siis väärikalt ja ohutult,“ selgitab Hannes.

Ei ole sina nii vana kui põlispuu. Ei ole sadu aastaid vana kilpkonn ega papagoi ka mitte. Ükski teine elusolend siin Maa peal ei ela nii kaua kui puu. Ta pole liiga ajalik – peab meeles ja vahendab. On suur. Üks puu katab mitu inimpõlve. Mehed istutavad puid, et lapselapsel oleks, mille varjus vanuigi istuda ja vanaisa meenutada. Naised istutavad puud, et tütretütretütred saaksid vilju noppida ja omakorda oma lapselastele pakkuda. Puud kui viljapõld on taastuv energia, mis taastub hapnikku tootma ja lindudele pesa pakkuma mitme inimpõlvega – järelikult tuleb sellesse põllusse suhtuda erilise austuse, mõtte ja tundega. Teeme puust tooli või kuju – ja istume nii tagumiku kui silmadega sajanditevanuse varanduse peal. Inimese süda tunneb, kui elus ja väekas on puu – kel vähegi väge, püüab järeltulijatele istutada terve pargi või metsa, et sild üle aegade kestaks.

Puu on ilmasammas ilmade vahel. Sild ajastute vahel. Maailmade kohtumise salatee.

Missioonitunne

on olulisim põhjus, miks Hannes ja Heiki jagavad lahkelt videomaterjali oma sooritustest. Olgu see ohtlikult asetseva puu langetamine alt üles laasimise ja ülevalt alla jupitamise tehnikas või kõrgest kännust muheda viguri saagimine – kõik on avalik. Ja ohutu.

„Ebamugavalt asetsev puuhiid tuleb – enamasti köite abil – üles ronides enda järel „pliiatsiks“ laasida ning seda masti pidi ülevalt alla laskudes juppideks võtta ning känd pärast kas maha freesida või kujuks voolida,“ kirjeldab Hannes. „Niisugune võimlemine eeldab lisaks oskustele väga head sportlikku vormi. Ülekaalulist ja treenimata saemeest ei saa sellise ülesande juures tõsiselt võtta. Sellepärast sõidame üsna alati ja meelsasti koos tehnikaga välja, et lastele-noortele nii asjalikult kui mänguliselt näidata, kuidas see töö käib. Ning oleme Luua ja Tihemetsa koolide praktikabaas.“

Heiki tunnistab, et kuivõrd nad ise on oma pühendumises maksimalistid, on nad Eesti kitsukesel turul ja ahtal koolitusrindel üsna ebamugavad tegelased: „Mina ei saa sellega leppida, et keegi saab sellepärast kutsetunnistuse, et paremat pole võtta. Kui tegemist on eludega, ei tohi miski olla formaalne. Lisaks ei saa me rääkida ausast konkurentsist, kui keegi aina investeerib tehnikasse ja turvavarustusse ning üha edasi arenemisse olulise osa oma teenitust – ja keegi lihtsalt saeb. Igas mõttes.“

Mehed arutlevad, et naiste-laste lähedus distsiplineerib. Alati näeb mõni laps pealt, kuidas saega mehed töötavad. Õpib ka siis, kui otseselt ei õpetata. Et kasvatada peale tõeliste arboristide järelkasvu, ei tee need saarlased kunagi ega kusagil midagi poolikult ega kiivri-prillide-turvariietuse-traksideta.

Noorhärrad Hanso ja Valdna kinnitavad samas, et naudivad ekstreemi. Kuna töögraafik on täpselt ja tihedalt paigas, ei jäta nad ühegi ilmaga mõne mõisapargi kohendamist ära. Mängivad stiihiatega. Näiteks presidendilossi pargi korrastamine tormiga jääb palju eredamalt elulukku kui tavatingimustes nohistamine.

Ent tädikeste kasside päästmine äpardunud linnujahilt pole sugugi vähem tähtis. Puude otsast kilekottide-ketside alla toomine ja jõulutulede üles viimine on samuti väärikas töö, ka lindude pesakstid üles ja tuulesasid alla tuleb toimetada nii, et kõik oleksid õnnelikud. Kusjuures puuronijatest kõrgtöötajate ampluaasse kuulub ka lume ja jää alla toomine katustelt ja karniisidelt.

Haiguste ravi

„Puumehe sünonüüm pole mahavõtmine – samavõrd oluline on ülesjätmine. Sajanditevanuste taluõue puude ja kauakaua linnas elanud ja mürke hinganud puuhiidude poputamine on inimeste või loomade ravimisega üsna sarnane töö,“ kirjeldab Hannes. „Pole raske ette kujutada, mida peab üle elama heit- ja tööstusgaasides pulseeriv puu. Erinevalt inimesest ei saa ta vahepeal mere ääres ega metsas värsket õhku hingamas käia. Toodab hoopis linnaruumi seda ise juurde. Ja siis tuleb Vova, kes lõikab tüvesse teate, et armastab Galjat…

Elusaid puid diagnoositakse resistograafiga, mis töötab, nagu elektrokardiogramm. Arbotom tomograaf jällegi meenutab ultraheli aparaati.

Me ei imetle oma masinaga mitte ainult puu sisemist ilu – saame kindlaks teha ka sildade-hoonete-laevade konstruktsioonide tervisliku seisukorra. Olemegi suuri ja vanu puidust laevu diagnoosinud ja ravinud, seilavad tänini.

Eks me püüa igal võimalusel loodusest võõrandunud inimestele selgeks teha, et erinevate liikide kõrvuti kulgemine planeedil Maa tähendab inimliigile vastutuse võtmist nende eest, kes ei kõnele. Eriti veel nende eest, kes ära ka ei saa joosta. Puu eest tuleb hoolitseda tema sünnist surmani – ja võimalusel anda talle ajapikendust ka sellega, et kännust saab puukuju ning pakust seenenott. Järjest rohkem läheb moodi seeneniidistiku pakkimine pakusse ja selle maasse kaevamine, et austerservikud oleksid koduukse ees, mitte stockmannis.“

Hannes lõpetas pärast Saaremaa kooli Tartus ning Heiki Vigalas ametikooli ning ilmaränduri loomuga Heiki töötas seejärel neli aastat Inglismaal. Põhiliselt Windermere’i rahvuspargis, kus hooldas selliseid vägevaid puuhiidusid, et kui mõni neist pöökidest tuli lõpeks siiski kütteks teha, võis vabalt ühe jõmmiga neli päeva rassida. Arvestades, et tavalise saarepuu kütteks-hakkeks saamine pole isegi mitte tundide, vaid minutite küsimus, võib kujutleda, kes-mis need seal Inglismaal Heikile väljakutseid esitasid.

Saarlane on võtnud ning muudkui aga ostab veel ja veel hinnalisi koolitusi oma elu- ja töölukku – ka selleks, et kodumaiseid kolleege tegudega veenda: igasugune saega sell pole arborist. Professionaalne puuronimine kuulub maailma ohtlikumate tööde esiviisikusse ning arenenud ilmas kindlustatakse enne puude langetamist nii arborist, läheduses asuv katus kui allolev golfimuru.

Hannes ja Heiki on mõne säärase noobli muruvaiba keskelt üksildasi puid minema viinud nii helikopteri abiga kui toatuhvlies – ilma et ainsatki oksakest maha jääks.

Teenistuse eest aga on soetatud laadur Avant 635 ja puiduhakkur, lõputult saage ja kirveid, köisi-trakse-rihmu – ning nüüd tunnistavad mehed, et vaatavad üleüldises voos Soome poole.

„Kui ma viin meeskonna ja masinad kasvõi päevaks Soome objektile, tuleb vaatamata üle mere sõidule meie kontole neli korda rohkem tasu – ning teed ja töötingimused, teadlikkus ja suhtumine pole ilusate isamaistega paraku võrreldavadki,“ tunnistab Heiki. „Kuna me oleme nii palju siinsete suhtumiste kujundamisse panustanud, ei tahaks juba tehtut samas juhuse hoolde ka jätta…“

Artistid-arboristid

Meesterahvaid nimetatakse teatavasti igavesteks lasteks. Kui amet on kogu oma tõsiduses ja vastutusrikkuses (vaate)mänguline, saavad meistrid ühtaegu nii oma mehelikku edevust kõrva tagant sügada kui avaliku tähelepanu abiga olulist sõnumit kuulutada.

Kestev lapsepõlv hoiab elurõõmu ja edenemise värskena. Ja edevust on sellesse Orissaare-sellide tandemisse ikka ka üksjagu lisatud. Eriti Heikisse – tal oli vaja kõige esimesena köite abil teletorni ronida, ta lendab deltaplaaniga ning kui sellest väheks jääb, kaob nädalateks näiteks Andamani merele kalmaarilaeva madruseks.

Paarisrakendi teine pool, Hannes on nagu ilmasammast püsti hoidev tõmmits, kes peab ettevõtmist maa peal kinni, kui Heiki on lennus. Kahemeetrise tammepuud meenutava mehe kanda on seni töödekorraldus ja logistika, turvamine ja rahulik tagala kindlustamine. Kusjuures Hannes ei taju seda konkurentsina, et ta on kohati ka Heiki maapealne esindaja ja hall kardinal lõputus rattas – tööjaotus ja energiad on paigas.

Paraku küll selle hinnaga, et Heikil pole peale töö ja seikluste eraelu. Ükski naine pole üle aasta-paari välja kannatanud armastuse kolmnurka naine-mees-mets – temakesed ei saa selle mehe kõrval tavapärasel moel pere ühisüritusi planeerida, peavad üha ootama ja muretsema.

Hannesel on kodus seltsilisteks vähenõudlikud kaaslased, kes ei esita küsimusi ega tingimusi. Üks hoogne isakala koos oma haaremiga. Tema elukaaslane kannatab ülihõivatud misjonimehe siiski vahelduva eduga välja, nii et isand Valdna pole kaladega vanapoiss. Üsna tõenäoline, et saatusel on ka Heiki jaoks valmis pandud keegi puupositiivne metsapiiga, kellega samas õhus ja rütmis, usus ja tempos oma sportlik-ekstreemsel rajal kulgeda. Seni naudib Heiki võimalust olla – kasvõi näiliselt ja suhteliselt – vaba inimene, kes võib riskida ja rännata, ilma et kedagi ootama ja kannatama paneks.

Hannes ütleb mastiks laasitud puuga ennast tüvejupphaaval maa poole saagivat Heikit silmitsedes: „Efektne ja ekstreemne näeb see kõik välja küll, mida teeme ja oskame, aga meie riskipiiril töötamisel on üks põhimõte ja eripära – me teame, mida teeme.“

Rein Laos – igavene Saabastega Kass

Kati Saara Vatmann

Saabastega Kass on Pärnu Kunstide Maja ülemisel korrusel pesitseva 38aastase noorteteatri nimi ja teatrijuht Rein Laose (66) sama vana roll, mida ta oma lastele kirjutatud ja lavastatud etenduste sissejuhataja ja hingestajana kannab. Ehkki sel õhulisel ja härrandlikul härrasmehel on olnud nii Pärnu kui Viljandi teatris ja mitmetes filmides arvukalt erilisi rolle, on müstilise võlurkassi roll ja missioon just see, milleks ta on sündinud.

Pärnu 3D

Papa Laos on oma tasase ja tubli missiooniga osa Pärnu vaimust. Samasugune sümbol, nagu Olaf Esna ja pontšikud. Mida ta ise muide üldse väga ei söö. Tema kodu asub Jõõpre ja Lavassaare vahel Tammesilla bussipeatuse taga rabametsas. Ja on lammaste-hobuste segasumma suvilana ühest küljest rohkem tema näitlejast-õhtujuhist-muusikamehest indiaanimeelse poja Lauri-Kare Laose maitse järgi majapidamine. Sedasorti indiaanimaa teeb küll papa Laose saleda kere sitkeks ja kauamängivaks, ent oma tegelikuks koduks peab aastates härra pigem keskaegse maja katusekorrust.

Elu on teda õpetanud santide seisude puhul ütlema: „Mind ajab naerma!“ Ning tal on iselaadne aegadeülene side Johann Voldemar Jannseniga. Praegu on tema teatri etendused Rüütli tänavas Jannseni kuju taga asuvas hoones. Tema olulisemaid teatrirolle oli muuseumihärra tegelane lavastuses „Vaimude tund Jannseni tänavas“. Ning lapsepõlves käis mees Jannseni tänavas lasteaias, mis asus just Lydia Koidula majamuuseumi kõrval…

„Pärnakad ootasid pingsalt 3D kino, nüüd meie Apollo saime ka, palju õnne meile! – märkamata, et meil on kogu aeg kolm dee olemas. Teater…“ naeratab Rein, kelle noorte mängitud etendustele juhatab rahva sisse tema ise Saabastega Kassina otse tänavalt – peatänava uksest üles saali viivad juba kogu treppi palistavad nukud. „Teatris on kõigi sügavuste-pikkuste-laiustega ruum. Peame seda enesestmõistetavaks – ja tahame ikka sellist, mille jaoks peavad olema eriprillid ees ja popkorn suus.“

Pärnu koolinoored mängivad  kunstide maja tiiva aluses teatris omakirjutatud lugusid – nii Reinu kui laste endi – ning kõigis neis on Märgi märkamise sõnum. Nii lumehelbekese kui Banana-maa otsimise lugu kõnelevad ühest: me püüdleme erinevatel motiividel ja asjaoludel kuhugi kodust kaugele, märkamata, et kõik hea ja õnnelikuks eluks vajalik on meil siinsamas olemas. Õnneks leidub selles kolm-dee-reaalias alati mõni haldjakäsi, mis keerab kõik teeviidad ühes suunas ning ringjoon toob meid tegeliku tasakaalu ja rahu juurde tagasi. Pärast rännakut värske ja tänuliku pilguga ka veel.

Laose teater on kolmedimensiooniline kingitus õigupoolest kõigile, kes sellega kokku puutuvad. Publikule pakuvad noored tema kassilikul juhtimisel ja juhendamisel pooletunnise rahuliku ja heatahtliku mõtluse – lihtsad vahendid, kena tase ja kena impulss edasi mõtlemiseks nii lastele kui nende vanematele.

„Koolinoortele on mul varsti nelikümmend aastat õnnestunud pakkuda teine kodu, kus võib kõigest rääkida, kus ei mõisteta hukka ja kus saab olla mina ise,“ usub Rein. „Meil ärkavad ja avanevad täielikud nohikud, kes silmitsi teiste inimestega sõnagi suust ei saa – kardina varjus julgevad olla ja kõnelda. Mulle räägivad noored oma muredest ja kasvõi identiteedikriisidest, mille eest vanemad neid hurjutaksid ja neid ümber kasvatama hakkaksid. Meil avastavad noored naised, kui kaunid nad tegelikult on. Ja needsamad näitsikud, kes meil dekoratsioone maalivad-õmblevad, söandavad siin ennast leidnult ka bändi ja lavatantsu tegema tuhiseda.“

Ka papa Laosele enesele on tema teeneline teater tänuväärne teine reaalsus. Õieti esimene. Tema kodu Jõõpre ja Lavassaare vahel Tammesilla bussipeatuse taga rabamaastikul on õigupoolest pigem poeg Lauri-Kare Laose maitse järgi kujunenud. Indiaanimeelne poeg, kes mängib sügisest uues teleseriaalis „Keskea rõõmud“ peaosa, juhib pidusid-pulmi ja teeb koos sõbraga süldibändi, on isa tallu püstitanud indiaanitelgid, kogunud sinna lambad ja hobused ning ise sageli ära olles pannud selle jõulise ja nõudliku elustiiliga sujuvalt ka papa tööle.

„See on tervisele tegelikult väga hea. Vee vinnamine ja niitmine, puudetegu ja pusimine on mind teinud uskumatult sitkeks – näen küll kiitsakas välja, kannan kaabut ja ei vannu, aga tegelikult olen salakesi päris tugev ja tegija maamees,“ naerab papa Laos, kelle välimus on jäänud aastakümneid müstiliselt muutumatuks. „Minu tõeline pesa, isegi kodu, on aga kunstide maja kõrgeimal korrusel vaatega Pärnu vanalinna katustele – meil on siin lava ja garderoob ja akna taga iidne puu, mida pidi ülekeevamad noored üles ronivad. Pole neil  hirmu ega ohutunnet – ja ma ei hakka neisse seda ka asjatult sisendama. Siis kukuksidki. Las olla julged ja lootusrikkad.“

Teine tegelikkus

Iseennast nimetab Laos rõõmsalt hiiu-setu sohilapseks. Tema bioloogiline isa oli põline setu perekonnanimega Maasikmets. Talle endale on kombekad hõimlased sageli ette heitnud, et ta on kangesti isa moodi. Tema poeg on korduvalt kaalunud kaheldava väega Laose-nime asemel üheselt maitsva Maasikmetsa võtmist. Ning ta kinnitab, et kujunes ja õppis näitlejaks just sellepärast, et vanemad olid nõukogude aja eduinimesed ning teatrisse varjumine tulenes emotsionaalsest ja intellektuaalsest ellujäämise instinktist.

„Kasuisa tegi täitevkomitees karjääri. Ema oli uurija – komsomol saatis ta seda ametit õppima ning temast sai abiprokurör, hiljem alaealiste asjade komisjoni esimees,“ meenutab Rein. „Eks ma teen oma teatriga ju sisuliselt sedasama alaealiste tööd – aga just nimelt sisuliselt. Ma läksin teatrikooli just selle vaikimise ja tõelistest asjadest rääkimata jätmise pärast, mis selles edumaailmas valitses. Ei poliitilistest ega vaimsetest asjadest ei vesteldud. Niisuguses keskkonnas võrsunu otsib lahendust teises tegelikkuses. Teater on selleks suurepärane variant ja väljund.“

Koidula kooli ja kaugõppekeskkooli järel lavakasse läinud mees sai endale kaks Elu Rolli – lisaks südamehäälsele võlurkassile ka muuseumihoidja rolli „Vaimude tunnis Jannseni tänavas“. Ta käis Jannseni tänava lasteaias, mis asus just Koidula majamuuseumi kõrval.

„Kuna naaberhoovi oli rangelt keelatud minna, kibelesin sinna kangesti – ja lõpeks jõudsingi, väga põhjalikult. Lasteaiast mäletan väga elavalt tädisid Geenit ja Leenit. Ja mul on tänini küsimus – kas meil oli köögis toona puupliit? Ei tea, miks sellised küsimused nii olulised on,“ naeratab härrasmees. „Sellesse lasteaeda sai mu eluaegne sõber, kunstiõpetaja Silvia Nõukas joonestamisklassid – nüüd on tema stuudio meil kunstide majas. Teine sõber, balletiõpetaja Evi Lüdig, kellega koos pioneeride majas töötasime, andis tantsuhariduse baasi Kersti Adamsonile, kelle balletiklass on mul nüüd teine naaber.

Kunstide maja on ikka tõepoolest meie kõigi Kodu. Ja Tiit Erm oma kandle- ja rahvapilliansambliga Cantelo on otsekui igavesti siin linnas tegutsenud. Kui nad kuhugi sõidavad, pakun end igal võimalusel kaasa. Peab liikuma! Et siis põnevatelt Banana-maadelt taas koju tulla ja õnnelik olla. Koos sõpradega käisime sel suvel ka Soomes Pori-jazzul. Mis oli kaugelt kõrvu- ja südantsäästvam kui meil siin kunstide majas hiljuti juhtunu. Oli kolmepäevane rock-workshop – mille vastu minul iseenesest midagi pole – armastan siin alumisel korrusel olevat muusikapoodi ja üldse igasugust variantide paljusust. Aga pärast rocki-raiumist olid meie maja aatriumis elavad viirpapagoid viimseni surnud. Nüüd on uued… Kõik on näiliselt asendatav ja parandatav – aga tegelikult?“

Indiaanlase isa

Isa Rein on huviga jälginud, kuidas väljendub tema pojas setu veri ja indiaanimeel. Lauri-Kare ehk lihtsalt Karekas, nagu ka papa teda kutsub, oli juba lapsena üleni indiaanihuviline. Ameerikasse läks mitte Banana-maad otsima, vaid indiaanlaste maad avastama – ning nähes, mida sealsel mandril põlisrahvastega tegelikult tehtud on, pöördus veelgi veendunumalt indiaanirahva usku.

Lisaks isatallu rajatud indiaani-oaasile ja tseremooniate korraldamisele õpib poeg muldpõrandaga köögis indiaanikeeli ning ka nende peni nimi on Šunka – lakota keeles lihtsalt Koer. Kuivõrd segavereline lihtsalt-koer on pooleaastasenagi vana targa habetunud taadi nägu, ongi nad kolm seal nagu eriliste vanapoiste kommuun. Sügavalt intelligentsed ja haritud, dekoratiivsed ja isevärki – aga murdmatult metsikud ka.

„Me mõlemad teame, et me ei saa maailma muuta – ei vägivalda indiaanlaste ega viirpapagoide kallal olematuks muuta ega hukkunuid tagasi tuua. Aga me saame päästa, mis päästa annab – ja oma unistust elada. Isegi kui see tundub üldises voolus väga vastuvoolu kulgemine olevat. Süda teab, mis on õige. Paradoksaalsel kombel on sedasi, et mida ebamugavam ja töömahukam, seda õigem…

Ega poeg mind väga ette ei hoiata, kui omas stiilis ja sisetunde järgi meie elu arendab ja paljundab,“ muheleb aristokraatliku välimikuga isa. „Varasemal ajajärgul pidas ta oma kihnu maalambaid lahtiselt metsas – nagu indiaanlane muiste. Naabrid ja hundid on dikteerinud teised reeglid, nii et vabadust on loomapidamisega vähem ja tööd rohkem kui aborigeenne vabameel eeldaks. Aga selle eest on meil vahvad tööga voolitud lihased. Hobused ilmusid üsna mulle üllatuseks ühel päeval õue peale. Ja kui varem pidasime järjest bernhardiine, siis karmihabemeline Šunka on täiesti teisest puust poiss. Kui temaga loomaarsti juures kiipi ja ussirohtu ja vaktsiine saamas käisin, kiitis tohter nutikat-vitaalset tegelast – igal juhul etem kui välisturust üle jääv tõukoer, nagu nad meil siin olema kipuvad. Ta ajab mind naerma.“

Rein Laosel on komme ka nende asjade kohta, mis tavainimest vihastavad või kurvastavad, rahulikult nentida: see ajab mind naerma. Kui Šunka-sädepeni ajab eakat meest südamest ja parimas mõttes naerma – kes veel tooks hommikuks isandatele voodisse lambajala ja kummiku – siis nendest olukordadest, mis nukras mõttes naerma panevad, ta targu hoidub.

Et süda rütmist välja ei läheks. Ja ise tasakaalus ning enda keskmes püsiks. Noortel on teda veel kaua vaja.

„Ma tundsin juba mitmete aastate eest, et on aeg Endla-teatrist ära tulla. Ja mitte enam sealsele lavale ka mitte sutsakateks ega projektideks tagasi minna. Olen näinud neid edasi-tagasi käivaid kolleege, kes selle bäkki kammimisega endale kohutavalt haiget teevad,“ arutleb Laos. „Kui kõik, siis kõik. Üksikutel eranditel on õnne 70aastasena laval oma elemendis olla. Mina eelistan olla nišitoode oma enese loodud nišis. See on mulle õlgadest täpselt paras, mu enda oma, ainulaadne ja kordumatu. Ma ei pea selleks lärmama ja reklaami tegema, et olemas olla – niigi vajatakse ja leitakse. Ja kui ma jutustan lumehelbekesest, kes taipas Egiptimaale rännates, et sulab valel rajal ära, siis ma usun ise ka, mida jutustan. Mis peamine – noored usuvad. Nii lugu lumehelbekesest kui seda, et väikese teatri tegemine on suur asi ja kujundab nende varjasest eluloost parimad peatükid.“

Terje Luik – sügishaldjas avalikus salaaias

Kati Saara Vatmann

Telerežissöör ja näitleja-õpetaja Terje Luik (73) peab Mahtras Raba talu, kuhu loodud imeline aed on kõigile huvilistele avatud. Nii, nagu on elus mitu vallatut kurvi teinud pisike ja sitke Jäära-emand ka ise avatud ja jagamisaldis. Kui inimene on nii palju õppinud ja avastanud, loonud ja juurelnud – ning uuel tasandil veel ja veel loonud – on ainumõeldavalt kena oma rikkust ka teistega jagada.

„Minu aed on mu looming, uue taseme tasakaal ja maagia. Millessegi ebamaisesse ma küll ei usu,“ kinnitab naine, kelle avalik salaaed pulseerib ometi taevalikult. „Selle ligi hektari harmoonia ning taimede ja kivide kooskõla on olemas ka siis, kui seda ei nähta. Või kui siin ollakse kohal ilma, et nähtaks.“

Pärast pikka metropolielu Moskvas ning õpetajatööd Juuru ja Hagudi koolide vene keele õpetajana oskab Terje häirumata jääda, ka siis, kui inimesed on küll füüsiliselt seal aias, aga ei näe ega taju. Kulutavad imest osasaamise aja hoopis minatamisele – „mina küll ei viitsi“, „mina teeksin paremini, kui mina teeksin“. Avalik salaaed on teinud Terje tugevamaks kui kunagi varem – nagu omal ajal ammutas Terjele mõistetamatul kombel jõudu mullast ja kividest ka tema ema. Ja tema imestas, mida selles ukerdamises küll leitakse. Nüüd tuleb kino- ja teledaami aeda tema õdegi põhiliselt selleks, et rohida ja lõigata, nokitseda ja hoolitseda. Hea ja tervendav on.

Vallatud kurvid

Nii Raba salaaias kui Moskvas on olnud Terje jaoks elu parimad elamise ja loomise keskkonnad ja variandid. Teist võimalust – seda maal ja taimedega – on ta saanud proovida tänu sellele, et on särtsaka ja viljaka õhtuni kestnud. Enam kui pool sajandit tagasi tehtud menufilmi „Vallatud kurvid“ kaaslased Rein Aren ja Peeter Kard, Kaljo Kiisk ja Jaanus Orgulas on tasapisi teisele kaldale lahkunud. Nooruses aga võttis miniatuurse kaunitari enese elu sedavõrd vallatud kurvid, et tal polnud võimalik jääda Eesti-sugusesse tillukesse tubateatrisse ennast imetlema.

„Läksin varakult mehele ja sain esimese poja. Kolisime kolmekesi Moskvasse. Ja asusime nii tööle kui üha juurde õppima. Elasime tillukeses korteris, vanemate käest mingi toetuse mangumine ei tulnud mõttessegi – ja hakkamasaamine oli kombeks igas eas inimestel endil. Õpetlikud ajad olid. Tänastest väga erinevad – päriselt ka. toona ei saanud ainuüksi ilu olla elukutse. Raha ei tulnud seina seest. Raha ei võidetud, vaid teeniti. Ja minul läks õnneks mitukümmend aastat teenida ametis, mida ma tõeliselt nautisin, austasin ja imetlesin,“ on Leningradi teatri-muusika-kinoinstituudi lõpetanud nääpsukene meistritar tänulik. „17 Moskvas elatud ja töötatud aasta jooksul oli mu südametöö lastesaade „Imedeta imed“. Hariv, loominguline ja kunstiline kvaliteetsari. Ka minutehtud kirjandussaated olid hinnalised originaalsaated, mis kuuluvad nüüd kunagise Kesktelevisiooni kullafondi. Ma ei tea, mis mu loomingust on arhiivis saanud. Aga ma tean, et minu neli lapselast võiksid kasvada sedalaadi saadete vaimus ja vaimsuses. Mitte praeguses lõbu-agressiooni-tarbimise tuules. Aga ma ei saa midagi muuta ega parata – seda enam, et mu lapselapsed elavad koos isadega Ameerikas…“

Seda ise märkamata omandab Terje emakeel õrna aktsendi, kui ta kõneldes hoogu läheb – väga tundlikest ja endale olulistest teemadest rääkides läheb ta üle vene keelele ega märka, et talle vastatakse samuti väga püüdlikus kultuur-suurvene keeles, mida tegelikult tänases Eestis enam õieti ei kuulegi… Oh nostalgiat! Igas mõttes.

Kannikesed mälestuseks…

„Et kurvid oleksid eriti vallatud, tõi poeg mulle oma isa vanuigi siia. Ja nüüd on see auväärt vanahärra mul siin muuseumitoas urnis. Ma ei saa ju teda maha matta, kui poeg on Ameerikas – tema ei saa niipeagi Eestisse tulla. Ja nii mulle tundubki, et keegi liigub kõrvaltoas,“ naerab nukralt emand, kelle kodutalu ühes toas on koolilaste huvist inspireerunult filmituba, et fotod lihtsalt albumites ei koltuks. Keda huvitab, saab neid näha. Osa Terjest on seltskondlik ning naudib ja valdab esinemist. Suurem osa aga vajab ohtrasti üksiolekut ja keskendumist iseendale ja ühtsusele loodusega. Just läbi taimede. Ainus loom, kellega Terje sagedasti lävib, on julge ja enesekindel tuhkur. Tema enese spanjeli laskis üks tegus talumees maha… Et ilus ja inetu ikkagi ilusa poole kaldu oleks, oli Terje kiisul samas kaunis armulugu naaberküla härrasmehega – millest igal aastal kena pesakond sündis. Kõige liigutavamal ja kassharmoonilisemal moel.

Terje kodugi on liigutavalt harmoonilisel ja paradoksaalsel moel ühtaegu nii esinduslik ja imposantne kui pisike ja ülinaiselik. Tulvil lõputuid venekeelseid raamatuid, mille tõttu lisaks Eestimaa sügistalvisele kliimale kipub naisel olema krooniline bronhiit, mis ta talvedeks poegade juurde ajab.

Üks Floridas elavatest poegadest on teisest 15 aastat noorem. Sündinud suhtest hõivatud mehega. Mida Terje vähimalgi määral ei kahetse – laps ju sündis! – ent mehega, kes talle venekeelset väljendit kasutades lahkumiseks kannikesed kinkis, pole tal hiljem mingit ühendust olnud. Vaid poeg ise on – nagu sellistel puhkudel ikka juhtub – täielik isa koopia.

„Pojad on mõlemad ütlemata tublid ja heal järjel – üks suurfirmas, teine ehitusel – filmi ja kunsti maailmast nii kaugel kui veel võimalik. Ja ettevõtlikud on nad igas mõttes,“ naerab Terje lõbustatult. „Üks neist hakkas mulle oma koju garaaži peale omaette elamist ehitama. Mina – Ameerikas ülalpeetav ja hooldatav? Eiiii! Sama mõeldamatu kui see, et nad kujutasid ette, et mul on talus raske ja palju tööd ja puude tassimist – ja järelikult lihtsam mõnes Juuru korteris. Kus ma iga naabrit kuulen ja aknatagune ühiselu maise matka õhtupoolikule vürtsi lisab, eksole? No andke andeks! Kui ma tõesti ära väsin, müün Raba maha ja pean ennast ise hooldekodus, kuni kestan. Aga seni hoiab Artrostop – soovitan soojalt kõigile, keda liigesed ja selg alt veavad! – mu tagajalad kenasti ärksana.“

Jagaja

Kui pered ja sõpruskonnad, turismigrupid nii Tartust, Soomest kui Lätist Terje talu külastavad, hoiab ta nendega oma muinasmaa ilu ja võlu jagades tähelepanu õpetajana omandatud tehnikates – küsimusi esitades, üllatusi pakkudes. Ning neile, kelle tähelepanu siiski hajub või midagi veel vajab, on aidas Atla külast pärit Asta käsitöö ning Mahtra veinide degusteerimine.

„Mulle tundub, et kui ma ise pääsesin endale täiesti üllataval kombel mullale ja kividele ligi – ehkki enne arvasin, et see on üks ühtne elutu mass, millest planeet on tehtud – siis tahan seda ka teistega jagada. Minu aiast suur osa on Jaapani aia stiilis, olen loonud ja täiendanud looduslikke koosluste ja pinnase vorme ja ühitanud taimi omavahel nii, et tekkiv tervik elab ja hingab – ning ka see, kes justkui otseselt pihta ei saa, on sisimas puudutatud ikka,“ loodab loojatar. „Ja kes on puudutatud, see ka ei ohi, kuidas ma jaksan. Vastupidi, jaksan just sellepärast, et mind ümbritseb ja laeb see aed.  See on Kesktelevisioonis rakendamata jäänud loovus. Ja mina jagan.“

Terjel pole kunagi olnud esinemise ega kaamera kompleksi, publiku kartust. Ja kui külalised saabuvad, käivitub vilunud esineja peas arenev, täienev, vastavale seltskonnale sobiv lint. Sellel reipal ja heatujulisel heliribal on vaheldumisi lõike taimedest ja nende hingeelust, päritolust ja kokkusobivusest – ning seiku naise enese elukäigust. Tütarlapselik taimehaldjas on terane ja täpne – ning tema tähtsusjärjekorrad on imetlusväärselt paigas.

Kunagise filmi suur- ja tähtpäevadel – mullu digitaliseeriti „Vallatud kurvid“ – kutsub Terje ka filmirahva Mahtrasse. Seega on Mahtral tänases Eestis kolm kõlavarjundit. Kunagine sõda, mis on meieni Eduard Vilde kirjeldustena jõudnud. Teiseks – muide Terje Luige algatad ja käivitatud – panoraamne Mahtra-lavastus Peeter Volkonski, Aare Laanemetsa ja Siiri Sisaski loominguna – mis-maa-see-on-lugu on  oma fenomenaalses Eesti-omasuses kujunenud laulupeo lauluks ning rahvuslikuks mantraks. Ning kolmas Mahtra ongi see tänane, mis ilmutab end, kui ajakirjanikud üha hõrenevate kinoklassikaliste isisksuste kannul Rabale voorivad.

Samal ajal, kui mõni kõrvalosaline annab nii „Viimse reliikvia“ kui „Vallatute kurvide“ teemal intervjuusid, unustades, kes mis rolli tegelikult mängis, on peaosalisel omarajatud maapealne paradiis, mille erilist väärtust ja fluidumit oskab emand just tänu kauasele metropoli taustale eriti hinnata. Ning uhkelt, väärika rõhuga teatada: „Mina olen ju maakas.“ Iseolemisel, oma loodud muinasmaal on küll mehise töö hind, ent see teeb õnnelikuks – ning lihtsalt õhtusse vegeteerimisel pole mõtet – kes on siin planeedil õnnelikolemise lõpetanud, lahkub.

Ohtlikud kurvid

Sellist nime teisendit kandis sama film panoraamkino formaadis – ning oli ühtlasi maailma esimene kunstiline panoraamfilm. Terjele ei löönud pähe ei 1959.aastal valminud filmi peaosa, panoraami laienemine, elu ja töö impeeriumi pealinnas – ega taluperenaise väärikas maapealne paradiis ka mitte. Ta on üdini realist.

Ning jälgib murelikult neid tänaseid 17aastaseid, kes hetkelise edu peale hoobilt peast staariks muutuvad. Okste laiali ajamine tingib samas ka hullu tagasilöögi. Terje sõnul ei toetata meie maal mitte kedagi mitte milleski. Ei öeldud noorukesele temale, et ta oli tubli tüdruk – ega kiideta-abistata ka neid, kes täna publiku ette pürivad ja välislavadelegi jõuavad. Ikka vastu pead ja maatasa – ja ometi on meil ju nii väike rahvas, et igaüht meist tuleks tema püüdlustes toetada. Ühte hoida mitte ainult laulupidude puudutuste aegadel…

Terje püstitas kohe esimese filmirolliga ülikõrge lati – Baltimaade ja Valgevene filmifestivalil pärjati esimese preemiaga nii tema, režissöörid kui operaator. Just see kaksikroll – motosportlane ja baleriin – oli täiesti temale kirjutatud. 7.keskkooli tüdruk oli nii sportlane kui baleriin, kes esines seitsmesena ka Estonia laval. Järgmiste pakkumiste ajaks oli neiu juba kõrgkoolis ja tööl ega võtnud ettepanekuid isegi mitte kaalumisele.

Nagunii on teda mitu. Lausa üliväga palju. Tööinimene ja daam, mõtleja ja haritlane, õpetaja ja aednik. Kui nüüd mingil kummalisel põhjusel Mahtrast sügisõhtul läbi sõidate ja ühes kauni maja aknas tulukest näete, siis – Terje loeb seal. Loeb, kuni esimene uinumiseelne nõks ära käib. Kui ta sellele nõksule ei kuuletu ja magama ei jää, läheb uni ära ja ta loeb hommikuni. Vilgas, õbluke ja väga ISE. Läks vene keelt oskamata Peterburgi kõrgkooli – tuli südame kutsel Moskvast isamaale tagasi – Floridas käib vaid külas, mitte elamas – ja püsib oma avalikus salaaias, kuni suudab. Näiteks igavesti.

Ivari Padar – ikkagi inimene. Ilus ka veel!

Kati Saara Vatmann

Põllumajandusminister Ivari Padar (49) on ilmastikukindel Võrumaa mees, kes on Brüsseli-ametist ja varasemast kahest ministri-ajast elusa ja ilusa Inimesena välja tulnud. Suisa üleinimlike mõõtmetega on tema stressitaluvus keset toiduainete-embargot, seakatku ja riigieelarve kinnitamist kõigi põllumajandusharude edendajate ärevuse ja pidetuse tasutal.

Mees kannab reeglina rõõmsavärvilist lipsu, klaari jumet ja selget silmavaadet. Kõneleb ehtsas ja lihtsas eesti keeles – kodukandis toimetades otse loomulikult võru keeles – ja astub teles-raadios üha uutele teravatele küsimustele vastates üles reeglina ise. Mitte pressiesindajate vahendusel. See kaitseb peast ametnikuks ja südamest robotiks muutumise eest. Ning hoiab asjade ja inimeste, nähtuste ja protsesside vahel pildi panoraamse.

„Obama Eestis-käik oli meile kõigile oluline julgeoleku seisukohast. Ka põllumajandus teenib tervikpildil ikka riikliku julgeoleku huve. Minu perekonnale aga oli mu kohtumine Obamaga aga ses mõttes tähtis, et üks mu lastest on vahetusõpilasena Ameerikas ning tema on selle fakti tõttu nüüd jänkinoorte seas eriti tehtud tegelane,“ naerab Ivari, kes ise on igasugustele väliskülalistele õigupoolest nagu ideaalilähedase eesti mehe näidis. Mitmekülgse haridusega, hele ja jõuline, rõõmus ja rahvalik, paigas tähtsusjärjekordade ja inimlikkuse teljega ning põhjendatult positiivne – Ivariga vesteldes on alati tunne, et kõik hea siin ilmas on võimalik ning juba läheb aina paremini. Ja lähebki.

Kolme punkti nipp

„Ega see mu sõpradele ja üldsusele märkamatuks ole jäänud jah, et satun ministriks ikka siis, kui on sõjaseisukorra lähedane kriis,“ muheleb Ivari Laia tänava ministeeriumi koduses ja heas mõttes vanamoodsas kabinetis. „Eks teatav karma-jama mõte ikka tuleb. Aga esiteks sain ma tõsise kriisiministri-kogemuse juba 15 aastat tagasi. Teiseks pole ei seakatku ega toiduainete embargo tõttu otseselt veel midagi hullu juhtunud – jutt käib ümber stsenaariumide ja tulevikusündmuste. Kolmandaks soovitaksin igasuguseid jutte arendades meeles pidada üht vana head õpetust.

Andku taevas mulle jõudu muuta asju, mida saab muuta – kannatlikust leppida asjadega, mida ei saa muuta – ja arukust nende vahel vahet teha. See õpetus kehtib  eranditult igas olukorras. Mingit muud kaitsemehhanismi polegi tarvis.“

Ivari käitumist jälgides võiks lisada oskuse väikestest kenadest asjadest rõõmu tunda ning neist optimistlikke üldistusi arendada. Kui sekretär Viktoria toob asjalikult kohvid-teed ministri lauale, kinnitab mees siira tänuga, et see emand on kogu korruse parim perenaine ja turvaelement. Ning nendib, et ministeeriumides on endiselt liiga vähe venelasi tööl.

„Rahvusküsimus on olnud erinevatel aegadel õige keerulised, nii et vene emakeelega inimesed tihtilugu ei söanda isegi kandideerima tulla, enesekindlusest jääb puudu. See, et haridusministriks on nüüd vene emakeelega Ossinovski muudab suhtumisi loodetavasti mõistlikumaks. Kuni suhtumised pendeldavad äärmusest äärmusse, kipub hoogne pendel enne ikka päid niitma, kui stabiilsesse keskmesse võnkuma jääb,“ arutleb Ivari venelastesse sisendatud ebakindluse tagamaid. „Samas on ju ääretult hästi läinud, et Vene hullumeelne invasioon Ukrainasse pole Eestile laienenud ega olulisel määral ka siinseid venelasi üles keeranud. Ehkki piiritul võimujanul ja valelikkusel, demagoogial ja manipuleerimisel ei tundu piire olevat.

Olen viimasel ajal korduvalt Ukraina kolleegidega vestelnud ja seal ka visiidil käinud ning arusaamisele jõudnud, et praegust kriisi oli ukraina rahvale vaja selleks, et rahvusriigi vajalikkust ja hinnalisust teadvustada. Kui seni oli ükskõik, siis praegu on miljonitele kasakapoegadele pärale jõudnud, miks on oma riiki tarvis.“

Nüüd, kus Putin keeras oma võimu ja võimaluste näitamiseks toiduainete kraanid kinni, pole Ukraina turg siiski koht, kuhu suunata Eesti piima- ja lihatootjate ootamatud ülejäägid. Ivari meenutab, et Ukraina kliimas läheb kõik kasvama, mis vähegi mulda pista, seega toidupuudus tekib seal vaid otsestes sõjakolletes.

„Eesti loomakasvatajate – neid ku kiiresti rikneva toodangu andjaid puudutab embargo ju eelkõige – olukorda käisin Brüsselis lahendamas ja leevendamas septembri esimesel nädalal. Kohtusin Euroopa Liidu presidendiga ning liitmesriikide põllumajandusministritega,“ kirjeldab minister üht oma tavalist nädalat, mis algas kodutalus Navi külas, jätkus põlluülikooli õppeaasta avamisega, sujus USA president Barak Obama vastuvõtuks ning lõppes Brüsselis. „15 aastat tagasi saime kogemuse, tänu millele nüüd enam oma tubli ja tervet piimakarja maha ei tapa. Piim on võimalik säilivatesse vormidesse töödelda, mitte kraavidesse lasta. Puuviljatootjatel on kõige pakilisem olukord – fruktid riknevad paari päevaga. Teiste toiduaineliikide puhul annab paika loksutada humanitaarmehhanismid ja sekkumiskokkuostu võimalused.“

Uues heas ilmas võiks olla nii, et riikide liidu fondist võetakse raha, millega põllumeestelt piim-liha-vili embargo-aegadel ja uute turgude tekitamise perioodil ära osta ning nälgivatesse riikidesse saata. Midagi sinnapoole toimubki – ent ikka sedapidi, et jagatakse õngesid, mitte kalu.

„Olen hea tuttav ühe Võrust pärit mehega, kelle alaline elukoht on Washington ning kes käib varsti paarkümmend aastat Aafrikas lehmapidamise peent kunsti õpetamas,“ muigab Padar. „Uute arusaamiste juurdumine võtabki aastaid. Põlvkondi. Eestis ka. Lootust ja huumorimeelt ei tohi seejuures kaotada.“

Kiirustades ei saa rutata

Ühistegevus on üks selline aastaid ja põlvkondi hõlmav tegevus, milleni jõudmisega maadleb Eesti veel praegu, 23 aastat pärast taasiseseisvumist. Sellepärast, et koostööks tuleb Ivari sõnul küpseda.

„Nii põllumehe, ministri kui Ivarina pean siingi pidevalt neid kolme punkti meenutama – mida saab muuta, millega on vaja leppida ja kuidas neil vahet teha. Poliitiku amet eeldabki pidevat selgitamist, mis on mis,“ ei tunne mees siiski, et pidev korrutamine ja seletamine teda raiskaks või kulutaks. „Küll viimaks ikka aru saadakse, et väärindamine on edu võti ja tegelik väärtus. Olgu see piimatoode, lihaprodukt või kasvõi väljaõpetatud töö- või ratsahobune – igal juhul on vaja suunduda töötlemisele, mitte piirduda tooraine ja tooriku müügiga. Või selle eest toetuste korjamisega.

Alaväärsuse lastehaigusest on vaja välja kasvada – siis ei arvata, et õige juust ja tegija ratsu tuleb välismaalt – Eestist tuleb, kui piima oskuslikult töödelda ja sälust targalt sportlane või tööhobu õpetada. Ministeeriumil on õnneks mõistlikud mehhanismid, millega me saame juhatada rahva ühistöiselt väärindamise väärikale rajale. Kui toetusi ei maksta neile, kes heinamaad jokk-meetodil maha hakivad ega neile, kes lihtsalt ohustatud tõugu loomi massiliselt paljuneda lasevad, ilma et neid õpetaks-kasutaks – vaid väärindajatele – siis juba käivitubki hea ahelreaktsioon.

Et heinal-silol oleks sööjaid, peetakse loomi, et piimal-lihal oleks turgu, töödeldakse. Ning ideaalis peaks olema ka nii, et kui massiline hobuste kasvataja ei jõua noorloomi välja õpetada, saadetakse praktikandid-professionaalid appi neid karju haldama. Aga see tähendab, et sama asja ajajate omavahelised kaklemised tuleb lõpetada.“

Ivari loodab, et kriisi lagi läbitakse nii hobuse- kui seakasvatajate võitlusväljaks moondunud sõpruskonnas lähiajal ära – ja kõigis teistes eluvaldkondades samuti – ning katk ja kodusõda ei pea tulema inim- ja loomohvrite keeles inimlikke tõdesid selgitama.

Inimestevaheline värk

„Me ei saa küll hoiduda kõigist koosolekutest ja kohtumistest, mille puhul on juba ette teada, et seal on palju tüli ja targutamist ning kogu kurja energia vahtukloppimine ei pruugi mingite lahenditeni viia – kui kõik hoiduvad, kes siis asju paremuse poole nügib!? – aga tegelikult on ebakonstruktiivsetest kriisikolletest mõistlik hoiduda küll,“ manitseb Ivari, kes ise muide hoidub teadlikult võõrsõnadest. „Meie ministeerium on suurepärane näide meeskonnast, kus tööjaotus ja vastastikune toetus põhineb usaldusel ja kindlustundel. Rahvaga räägin ärevatel aegadel võimalusel ise – pressi- ja suhterahva Karin Volmeri ja Kristo Mäega peame enne küll plaani – aga intervjuud annan ise. Riigi juhtimine on ju ka eelkõige ikkagi inimestevaheline värk. Ja hoidun seejuures püüdlikult võõrsõnadest. Mul on paar korda juhtunud, et kasutan mõnd võõrsõna valesti – oi-kui-piinlik lugu siis on.

Nädalavahetusel just leidsin oma Navi-küla-päris-kodust aidast Kaika ülikooli sõnaraamatu – Enn Kasak töötas välja kõigi võimalike võõrsõnade ja terminite võrukeelsed vasted. Küll see meeldib mulle! Nii peabki.“

Navi küla, Tallinn ja Brüssel ongi Ivari kolm logistilist toetuspunkti, mille ümber oma kulgemised sedasi reastada, et stressi ei tekiks ja ennast lõhki ei planeeriks. Maaülikooli õppeaastat avama sõit on täpselt sama oluline kui Obama riigivisiit. Sisemine ja välimine, suur ja väike inimestevaheline värk on kokkuvõttes kõik üks turvatunde ja julgeoleku küsimus.

Maailma poliitika suurkujudele võiks Ivarit kui rahvuslikku „tootenäidist“ uhkusega esitleda – ja nad leiavad muide ta ise kas juhuslikult või teadlikult üles ka. Prints Charles unustas end inimene Ivari, mitte isegi minister Padariga lobisema põllumajandusliku ühistegevuse üle. Inglise põlluminister George Eustice aga ujus Navi triatlonil üle Ivari talu juurde kuuluva järve…

„Kui vaatamata sellele, et oleme ikka väga tegelikult ja veenvalt NATO kaitse all, ikkagi mingi skisofreeniline käkk peaks juhtuma ja Venemaa meid ründab, siis mina olen frondilemineja mees. Kindlalt. Mina ei põgene kodust – ja usaldan metsa,“ kinnitab Ivari. „Nii metsavendluse, korilase toidu, ehitusmaterjali kui majanduslünkade lappimise mõttes on mets ikka eestlase truu sõber olnud. Kakskümmend aastat tuldi tänu metsale vaesusest välja. Ehkki paljud ahastasid, et nüüd on Eestimaa lagedaks raiutud, on noorendik peale kasvanud – silm puhkab ja süda rõõmustab. Ning mõistus imestab.

Olete märganud, et viimastel ajastutel okaspuude maana tuntud kuuse-männi-Eesti on asendunud laialehise noore metsaga? Paljud sõbrad-tuttavad imestavad ja rõõmustavad, et vahtrad ja teised noored lehtpuud lausa lokkavad. President Ilvese juures Ärmal nägin äsja veelgi vägevamat pilti – noor tammik kasvab peale. Mina kui ajaloolane meenutan siinkohal kohe, kuidas 12.-13.sajandil hiite hiilgeajal tammikud kohasid. Ja soovitan vaadelda-juurelda, millised kliimamuutused siis tuhat aastat tagasi toimusid.“

Töökoht iga suitsu juurde

Padarite perekonna plaanid ja püüdlused on koos eluperioodide ja oludega paratamatult samuti muutunud. Oli ajajärk, mil Ivari püüdis vedada ja pidada traditsioonilist talu, kus kõike oli natuke. Lihaveised ja pardid, astelpajud ja sead ja… Siis läks Ivari Brüsselisse ning Navi küla baasi ja staapi pidas tema isa edasi. Kahe aasta eest lahkus papa Padar taevast talu pidama ning Ivari veendus, et kaugjuhtimise teel toimivat talu ei juhita.

„Mul peaks olema alaliselt palgal vähemalt üks tööde tegija – kes suuremate tööde puhul oleks üksiti töödejuhataja. Palgaks tahab normaalne inimene saada kindlasti rohkem kui miinimum. Normaalsel inimesel on perekond ja peret üleval pidava palga nimi on tuhat. Ideaalis võiks iga suitsu juures olla üks tinglik töökoht, mille pealt makstakse ausalt ja kodaniku-väärikalt maksud. Minu talu mahtude juures peaksin selle summa oma ministripalgast võtma. Kui lambaid on tosin või paar, on nemad perekond, mitte kasumit tootev kari. Kui hobuseid kasvatada, peab neid ka õpetama ja kasutama – ja see on tõsine täiskohaga töö. Üks meist siin suudab kirjanikuna hobuseid-lambaid pidada ja isegi väärindada – aga see tähendab kahe kuni viie kohaga päevatööd, milleks igaüks pole suuteline. Et väiketalunikud ikka jaksaksid Eestimaad asustada ja elusana pidada, ongi oluline uue aasta algusest käivitada väiketootjate meetmed, otsetoetused…

Jõuan loodetavasti selle töö enne märtsikuiseid valimisi ja järjekordseid muutusi lõpuni teha. Iga töö tuleb lõpuni teha. Siis saab rahuliku südamega järgmise kannapöörde teha. Täiesti võimalik, et minu isatalu juurde tekkiv töökoht ongi minu enese tulevane amet. Taas talupidaja. Kõlab uhkelt.

Ma pole kindlasti see kolmekordne minister ja Brüsseli veteran, kes ei suuda enam teistmoodi mõelda ega elada. Olen selliseid õnnetusjuhtumeid näinud, kus võimult taandunud minister kukub kokku. Mina küsin iga natukese aja tagant endalt värske rõõmuga: kelleks tahan saada?

Pärast Kullmanni-nimelise Võru kooli lõpetamist õppisin ehitust ja puidutööd – mets ja puit on mind alati üle kõige paelunud. Esimest korda ülikooli peale mõeldes käisin Tartus salakesi ajalooteaduskonda piilumas. Ent sõjavägi ja natukene karjääri tuli enne vahele. Sõjaväes oli mul õnne kasarmus oma koikuga olla selliste meeste vahel, kes panustasid kogu vaba aja oma mõtlemise värskenahoidmisele. Üks hoidis alal tehnilist haridust, teine kirjutas ingliskeelseid kirju. Ja minule andis see impulsi ülikooli ajalugu õppima minna.

Nüüd ongi mul nii ajaloolase kui puidumeistri, nii poliitiku kui talupidaja kogemus ja haridus ristirästi-läbisegi. Nii et pärast seda, kui märtsis 50 saan, võin vastavalt kliima teisenemisele Eestimaa laialehistuvates metsades järgmise pöörde teha küll. Kallis kaasa on mu sammudega kohanenud ja kaasa tulnud – küllap kestame!“

Ning toodame ja väärindame. Tuleva aasta riigieelarve kinnitamisele sammus Ivari meie vestluselt rahulikult ja sirge seljaga – läks esindama seda rahvakihti, kes toodab päevast päeva rahvusliku koguprodukti lisaväärtust, mitte ei püüa toetustele lootes vaesust ümber jagada. Põllumees põline… rikas? Rikas jah – sel ilusal emakeelsel sõnal on mitu mõõdet. Mõni neist mõõtmatu.

Põllumajandusminister Ivari Padar

Ivari Padar on Eesti Vabariigi põllumajandusminister alates 7. aprillist 2014. Ta kuulub Sotsiaaldemokraatliku erakonda.

●      Aastatel 2009–2014  oli Ivari Padar Euroopa Parlamendi liige. Enne seda oli ta 2009. aastal lühikest aega Riigikogu XI koosseisu liige.

●      Aastatel 2007–2009 töötas Ivari Padar rahandusministrina.

●      Ivari Padar oli aastatel 2003-2007 Riigikogu X koosseisu liige ja SDE parlamendifraktsiooni esimees. Enne seda oli ta AS Tallink Duty Free nõunik.

●      Aastatel 1999–2002 oli Padar Eesti Vabariigi põllumajandusminister. Varem on ta muuhulgas töötanud AS HT Hulgi peadirektorina, Rahandusministeeriumi kantsleri abina, Võrumaa Talupidajate Liidu tegevesimehena ja Võru abilinnapeana.

●      12. märtsil 1965 Võrus sündinud Padar on lõpetanud Võru Tööstustehnikumi. Kõrghariduse on ta omandanud Tartu Ülikoolis ajaloo erialal.

Tarvo Alp tervendab voolamises

Kati Saara Vatmann

„Minu kõige intensiivsem „tegevus“ toimub siis, kui ma ei „tee“ näiliselt midagi. Faktiliselt justkui lihtsalt lakke vahtides sünnib minus väga tihe „töö“ – elangi protsessis,“ kirjeldab näitejuhtimise haridusega massöör Tarvo Alp (44), mis võib oletatavasti lihtsalt olevas istujas-jalutajas aset leida. „Minu kõrvale on saatuse tahtel sattunud inimesed, kellele on olulisem saavutus, mitte protsess. Palju saavutusi. Kohe. Erinevaid. Ma ise olen suht omas taktis tiksuv  udupea, kuigi hindan väga ratsionaalsust. täpsust, korda ja loogikat… Aga minu elu on siiski pigem selline, et olen paras Nipernaadi.

Mul on küll vastutus oma elu ja lähedaste eest, aga ikka elan oma elu – unisusi ja mõtteid – mujal kui argipäevas. Minusugune sobib naistele sõbraks, aga minuga koos kulgeda on raske.“

Tarvo meenutab, et sai juba sõjaväkke minekuks asutades aru, kui vähe on maine vara ja omamine väärt. Ta müüs ja lõpetas kõik maise justkui ära… ega läinudki nõukogude armeesse.

„Ka hiljem on korduvalt juhtunud, et teen ettevalmistused ära – ega jõuagi kohale, sest protsessi käigus juhtub mingi klõps!“ naeratab Tarvo päikeseliselt. „1989.aastal näiteks kavatsesin Tartusse ajakirjandust õppima minna – aga jäin teel Saaremaalt Viljandisse pidama ega tundnud enam tunnet Emajõe linna voolata. Seekord.“

Viljandis õppis Tarvo näitejuhtimist ning läks sealt sellepärast Saaremaale tööle – Valjala ja tollase Kingissepa kultuurikolletesse – et Saaremaa oli mäletatavasti suletud, sinna pääses vaid kutsetega, mitte juhuslikult. Ning mees tunnistab, et oli just seal kõige õnnelikum. Ent amet muutus aja jooksul ammendunuks. Sama juhtus ka abieludega.

Unistus õnnelikust perekonnast

„Üldjuhul mulle meeldib arvestada ja ka öelda, et mul on neli last. Tegelikult üks sündis surnuna, aga loen ka teda ikka oma laste hulka. Sest nii ju lihtsalt ongi. Kellele aga ei pea oluliseks kõike seletama hakata, siis võib ka öelda, et mul on kolm last. Vanem tütar on 20 ja elab USA-s. Eestis on mul kaks last, aga ma ei ela nendega paraku igapäevaselt koos. Poiss ja tüdruk.

Poeg on mul eriline. Down’i sündroomiga. Väga vahva poiss, aga nagu võib aru saada – teistsugune… Olen kaks korda abiellunud. Esimene naine on tänaseks meie tütrega koos Ameerikamaal. Teine naine on Eestis olevate laste ema. Paberite järgi olen veel praegugi temaga abielus… Reaalselt oleme umbes viis aastat juba eraldi ja elan koos Üllega,“ loetleb leebe ja sooja olemisega mees. „Kunagi noorena, kui kõik teised poisid tahtsid saada kas autojuhtideks või kosmonautideks, siis minu unistus oli, et mul oleks õnnelik perekond. Elu on aga suht kirjult läinud. Kuigi pean ütlema, et vaatamata sellele, et pereelusid olen lausa mitu ja mitmelaadseid elanud ja elamas, siis seda õnnelikkust on ka ikka alati olnud…

Valusaid ja raskeid aegu on olnud, aga kibestumus pole minu üle võitu saavutanud.“

Tarvo tunnistab, et imetleb oma esimest kaasat väga ning on talle tänulik, et nii koostee kui laiali minek olid harmoonilised. Naine avastas enda jaoks prantsuse keele, mida õppis esmalt iseseisvalt – selle Tallinna ülikoolis omandanult läks tööle Luxembourgi – sealt edasi USAsse, kus õppis hambahügieenikuks.

„Pärast loomulikku ja loogilist lahutust tegime koos piduliku lõuna ja oleme väga head sõbrad. Päriselt ka. Meie tütre vaiksena saabumine ei pingestanud ega võõrandanud meid teineteisest – pigem vastupidi,“ meenutab Tarvo rahulikult. „Teise kaasaga lahku kasvamine tingis soovi võimalikult kaugele pääseda. Iseendast ka. Kui teed ja ütled nagunii igal juhul kõike valesti, hakkad vähemalt mõnda aega ka ise uskuma, et sa ei kõlba kuhugi. Mind viis see veenmine tõsise ja õpetliku eneselammutuseni. Lagunesin nii ära, et olin haiglas tilgutite all.“

Kadunud tangid

Tollal elas Tarvo Viljandi lähistel. Nüüd elavad lapsed Tartus, ema käis viimase ajani Maarjakülas tööl, poeg õpib Maarja koolis. Joonas on isa sõnul parem variant sündroomist – oskab mõnevõrra lugeda ja pisut arvutada ning võib üsna tõenäoliselt täiskasvanuna mõnes ametis iseseisva eluga hakkama saada. Mis on igale lapsevanemale arvatagi suur kergendus – keegi meist ei kõnni igavesti siin maa peal. Isa tunnistab, et praegugi saab tema 12aastane tütar venna tugiisiku ja valvajana liialt suure koormuse.

Õnneks pole poisil tsöliaakiat, mida mõnede analüüside põhjal kahtlustati. Lõpliku diagnoosi saamiseks mindi haiglasse narkoosi all biopsiat võtma ning see oli Tarvo kirjelduses tõsine farss.

„Poeg uinutati, mind saadeti välja ja… Algas edasi-tagasi jooksmine. Lõpuks, kui juba üsna närviliseks läksin, tuli üks arst minu juurde: kuidas seda nüüd seletada, selline lugu, et kunagi varem pole midagi niisugust juhtunud… Olin ikka juba päris leilis. Ja siis ütles arst, et nad ei leia biopsia tange üles! Me ei hakka ühtki tööd tegema, ilma et vahendid-riistad-materjalid oleksid käepärast. Laps pannakse magama ja… hakatakse tange otsima,“ naerab Tarvo üllatavalt heatahtlikult. „Tänu sellele ei leitud ka tsöliaakiat. Kui oleks leitud, oleks laps praegu dieedil – enamvähem midagi poleks tohtinud süüa. Ja haigus dikteeriks meie elu. Kuna ei leitud – aitäh, kadunud tangid! – otsustasin, et lähenen teemale hoopis  hiina meditsiinist lähtudes.“

Tarvo läks ühe oma tavapärase klõpsu tulemusel 2006.aastal Martin Ilvese massaažikooli massööriks õppima ning lähtuvalt hiina tarkustest… ei jõudnudki õieti midagi teha. Poiss on terve.

Ja Tarvol on massaažituba Benessere keskuses Koidula uulitsas. Ta ütleb, et eelkõige on see bränd ja juriidiline keha, et oleks võimalik teha seda, mis meeldib ja mida ta armastab. See tuleb teatavasti ka hästi välja.

„Armastan õnnelikke inimesi – järelikult on vaja oma oskuste ja võimaluste abil inimesi õnnelikuks teha. Paikade ja kohtade asemel olen alati pigem kinni olnud inimestes. Mulle kohe väga meeldivad inimesed.  Aga viimasel ajal inimesed mulle just ja ainult meeldivad. Ei koge enam sõltuvust nendest ja suhetest nii palju. Mulle piisab paljuski iseenesest. Ja mida suurem rahu enesega, seda toredamad on inimesed ümberringi,“ kirjeldab intuitsioonist lähtuv ja usaldavas voolamises elav mees. „Ma ei tea, kas mulle on jäänud vale mulje, et intuitiivsust peetakse pigem naiselikuks omaduseks… Aga minu jaoks on see just minu meheks olemise üks põhikomponent.“

Otsige naist…

Eneseirooniliselt tuleb tõdeda, et ma olen ju päris „ekspert“ naiste alal, ma ju mitu suhet lörri lasknud, kogemusi peaks olema…

Midagi pole parata, aga mulle meeldivad ikkagi naised, kes veel ei kuku pahandama selle peale, kui meesterahvas neile ukse avab või kohvi välja teeb. Miskipärast paljud naised tunnevad, et nad oleksid siis justkui nõrgemad või liialt sõltuvad. Võrdsuseihalus on nii suureks ja tähtsaks teemaks puhutud.

No pole ju keegi ometigi alam või vähemväärtuslik selle tõttu, et on sündinud mehe või naisena. Minu maailmapildis on mehed ja naised on loodud erinevateks ja tobe tundub minule see tänapäevane trend kasvatada kõiki sooneutraalselt. Jah, naine võib ju mehega võrdselt näiteks mööblit tarida või atra sikutada, et olla sama tugev – aga milleks? -… aga kus on need tugevad mehed, kes jaksavad sel viisil kanda koormat, nagu nii mõnigi naine, kes on pühendunud oma laste ja mehe heaolule ja neid läbi elu edasi kannab?

Kas mees suudaks seda teha sama jõu ja andumusega? Kes siis tugevam on? Ja miks peaks üks naine välise tugevuse saavutamise nimel jätma unarusse oma sisemise tugevuse?

Miks mitte paista välja nagu üks tõeline julge mees, kes enesele rusikatega vastu rinda taob ja deklareerib, et tema miskit ja keskit siin elus ei karda… Või siiski on rohkem tõelist julgust naisel, kes julgeb tunnistada, et tal on vahel hirme ja kahtlusi ja teadmatust kuidas edasi liikuda? Kas on nii julgeid mehi, kes julgeksid samasuguseid sisemisi tundeid avalikult välja öelda?

Mina ei mõista, miks naised ajavad taga mingit võrdsust meestega, kui nad oma sisemise olemuse poolest on vast meestest ülegi ja meestega võrdseks saamine pigem kisub neid allapoole. Tüdrukud, olge rahulikult ja rõõmsalt naised edasi, ärge unustage mehelike rollide tagaajamise tungis ja tormis ära seda suurt naiselikku väärtust, mis teis on ja mida ükski mees kunagi nagunii ei saavuta.

Jah, sugude erinevuste pärast võib vahel tunduda, et me justkui räägiksime erinevat keelt. Mõnikord mulle juba tundub, et olen üht teist õppinud, et sellest „võõrkeelest“ aru saada ja siis taas… pean üllatuma ja tõdema, et hiina keelt oleks ehk lihtsam omandada.

Keeli võid õppida grammatika ja sõnavara omandades, aga naiste puhul on vaja oskust kuulata. Isegi kui sa ei suuda rääkida temaga samas keeles, on oluline , et kuuled sõnade taha, et kuuled sõnumit… Siis äkki ei pruugigi probleemi tulla ka sellest, et oled unustanud prügiämbri välja viia või mingid liistud on jätkuvalt aastaid paika panemata. Tihtipeale on naiste sõnum, peidetud vajadus, rääkides ka prügiämbrist või liistudest ikkagi hoopis miski muu.

Meeste on peidus maailmaparandajad, tahaksime kohe muuta süsteeme ja riigikordasid, purustada dogmasid ja üles ehitada uusi maailmavaateid. Kui naiste kombel osata vahel tähele panna pisiasju ja neile tähelepanu kinnitada ja seda ka teistele meelde tuletada – kui palju reaalsemalt võib muutuda maailm!

Peaaegu pealinlane

Tarvo on tänini aegajalt üllatunud, et elab Tallinnas – tõsi küll Harkus, kus saab siiski varbad murule toetada. Pealinna kolides ei tundnud ta seal õieti kedagi, tänaseks on kujunenud tema enese Tallinn. Ent sinnalinna sattus ta Ülle pärast.

„Kohtusime 21.sajandile kohaselt internetis. Oli periood, mil arendasin neti jututubades mitmekümne inimesega siiraid ja olemuslikke vestlusi. See kanal annab – võib-olla eksliku – turvatunde, et võid olla ilma haiget saamata aus,“ meenutab mees. „Kui Üllega silmast silma kohtusime, selgus – ta ongi see, kellena teda virtuaalias tajusin. Veel enamgi.“

Peda kunstiõpetaja haridusega naine on kujundanud ajakirju ja katalooge ning praegu peavad nad mõlemad ka tööjõurendi firmas ametit, mis tagab arvete maksmiseks vajaliku rahavoo. Massöörina pakub Tarvo nii klassikalist kui tai ja spordimassaaži ning nendib, et teeks seda puudutavat tööd ka rahata. Tema enese massöör muide ei praktiseeri ametlikult ning mees käib tema kodus aegajalt end tuunida laskmas.

Kui laulu- ja tantsupidu kandis nime Puudutuse aeg, siis tegelikult on aeg, mil kujuteldamatult paljud inimesed elavad üldse puudutuseta. Ilm on täis üksildasi inimesi, keda ei puudutaks päevade ja aastate kaupa mitte keegi, kui neil poleks koera või kassi.

„Olen seda ka oma massaažitoas kogenud, et inimesed on puudutamata – igas mõttes. Nii üksi. Ja sageli ongi massöör ainus inimene, kes mõnd üksildast isiksust üldse puudutab. Enamasti tähendab see, et minu juures on nende puudutuseta elu ainsad hoitud hetked. Või siis vastupidi. Kui inimene on üksildases kallistamatuses väga kapseldunud, nii et abistavat kätt enam üldse ei kannata. Isegi ei talu. Vähemalt esialgu,“ teab tegija. „Ühele aastates daamile kingiti kinkekaart. Ta tuli kohusetundlikult kohale ja küsis, kas ikka peab. Ma ka ei teadnud, mida nüüd teha – otseselt ju ei pea… Kohusetundlik tädi otsustas, et kui kingiti, tuleb välja kannatada. Minu üllatuseks – ja uudseks kogemuseks, et mitte öelda pettumuseks – ta ei nautinud. Andsin oma parima. Keskendusin ja tajusin, häälestusin ja pühendusin, nagu ikka… Ei. Pool tundi kannatas välja – ja vingerdas minema. Kehitas ja niheles ja otsustas, et aitab küll.“

Nii teised Tarvo käsi kogenud kui ka mina võin kinnitada, et tegemist on vägagi empaatilise puudutusega, mis soojendab kõiki lihaseid ja organeid ning viib sujuvalt ühendusse iseendaga ja planeediga. Tarvo tuletab inimkehale meelde, et oleme emakese Maa väikesed mudelid. Meisse on salvestunud kogu elulugu puudutustest traumadeni – ent kunagi pole hilja neid traumasid oma ihust-hingest välja puhastada. Kuni oleme elus, saab kõike parandada.

Vana jõgi…

Kui Tarvo pani tutvumiseks ja ühenduse saamiseks käed mu seljale, sattusin üsna kiiresti tuttavlikku pildirea voolamisse. Esmakordselt kogesin seda Lille Lindmäe käe all, kui sattusin jalutuskäigule oma sinirohelisse maksa ja neerude maailma ka siis, kui Lille ise telefoniga kõneles. Jõudsin Tarvole öelda, et olen kord meditsiinikoolis õppevahendiks käies teadvuse kaotanud – vererõhk kadus täiesti ära – ning ta ütleski, et vererõhk ja traumad on põhilised eelküsimused, mida tuleb esitada. Et masseeritav pärast ikka laualt tõuseks. Ja edasi ei tahtnud ma enam üldse midagi öelda ega küsida – voolasin meditatsiooni.

Abaluude vahel kohtasin varalahkunud Adele-Marie Pärnamäe käte all kõiki loomi, kes elus minu elust läbi käinud ja edasi kas uutele omanikele või tähtede taha läinud ning reiki-emand aitas neil oma teed minna. Tarvo käed viisid selle vana jõe puhastuse lõpule, nii et sirutasin vabastatud tiivad.

Seda, et lihased lähevad oskusliku massööri käes tuliseks, kogesin Dakari kõrbejooksu legend Taavi Sumbergi laual – Tarvo käes kuumenenud õlalihaste vahel lakkasid soolakogumid krõbisemast ja voolasid ära.

Moksha-marma-tehnikas tervendav Margus Press tutvustas mulle parema õla trauma järgset pidevat valu kui meeldetuletajat, kellele ja mida, kuidas ja milleks selle andmise käega anda – kui parema jala achilleuse kõõlus, mis oli paistes ja piinas, tervenes moksha-sigarite toimel kohe, siis õla kinnisus ja tuikamine läks nüüd liikvele ja andis järele. Mis tähendab, et tegelikult peaksin seda protsessi ja protseduuri jätkama – ja kehasse salvestunud valud ja viperused vabaneksid jäägitult.

Me ei saa kunagi valmis – aga kunagi pole hilja puhastamisega alustada.  Vasaku õla töötlemine vallandas pildid vihmametsadest – paremast õlast pudenesid seni päevalilleseemned, kuni ka seal rullus lahti vihmametsade puhas maastik.

Tõdemuseni, et oleme planeedi väikesed mudelid, jõudsin läbi kohtumise vana targa kilpkonnaga. Esmakordselt juhtus see, kui Ralf Neemlaid oletas mind delfiini nägevat – ei, kilpkonn tuli! Ja seal tema ka Tarvo käte all oli. Oma krimpsus naeratusega, otsekui Emake Maa ise.

On ülioluline, kellel ennast puudutada laseme – ent kõik on parandatav ja puhastatav – ja Tarvo-suunatud massaaž-meditatsioonis värvusid mu jalad heleheleroheliseks ning osa minust ujus näkineiuna minema.  Kui tervendaja pani käe mu päikesepõimikule, jõudis lõpule pimeda nägijanna Jaanika Grossi alustatu – katkes nabanöör ebavajalikuga, järgmisel hetkel tekkis ühendus Maa tulise tuumaga – ja ma värvusin veel helesinisemaks kui olin Tarvo juurde minnes. Lillad varjundid kadusid.

Kohtudes kõritšakras teismelise tundmatu tüdrukuga taipasin, et ka minu kõrval kulgev Tarvo on meditatsioonis, sattusin tema kanalisse – ja see on tema tütar. Et ühismeditatsioonis võib sattuda „vargile“ olen kogenud Ulvi Saare raviruumiõhtul osaledes. Tänasin Tarvot usalduse ja kogemuse eest – ning küsisin, kuidas puhastunud jõge esitleda ja kaitsta. Kuidas hoida end selle eest, et mõni pimedalt julm reptiloidide käsilane taas jõkke ei sülitaks või sinna suisa solki ei valaks. Et sind kui üha uuenejat ei koheldaks üleeilsena… Ei saa ju ometi aina tervendajate juures puhastuses käia. Tõsi küll, selleks, et neist kirjutades oma kogemus oleks – ent siiski, peab ju saama ka ise.

Tarvo soovitab: „Eks ikka voolamises olles. Et puhastus ei katkeks… Pidevat voolamist enesest läbi lastes. Igal juhul mulle tundub, et võtmesõna on voolamises, voolul end kanda lastes, voolule ise kanaliks olles… Kuni hing sees, on iga ime võimalik.“

Ruth Linder – üks tüdrukutest

Kati Saara Vatmann

Kümne tütre ema Ruth (44) on ühtaegu nii uhke kui uje, nii häbelik kui avameelne. Ta ei salatse ühegi tõsise ja delikaatse teema puhul. Mõni tühiasi pole lihtsalt teema – nagu näiteks ta enese tervis või hingeseisund… Ta ei kiru ega palu abi. On nagu särav ja lootusrikas, lihtne ja ehtne tüdruk oma tütardesülemi seas. Tema korduvaim väljend on „ei masetse“. Sest masetsemine ei vii kuhugi.

Rivistus

Loeme kõigepealt kaunitarid – ikka tõesti kohe väga eriliselt kaunid tüdrukud on – vanuse järjekorras üles.

24aastane Birgit töötab Soomes aiandis. 21aastane Kairit Tallinnas Montessori lastehoius. 19aastane Kristin on Soomes – ning ka 15aastane Kerlin oli suvel õe juures raha teenimas.

Päeval, mil Kanepi vallakorterist, kus naiskond oma kodu kapitaalremondi tõttu „suvitas“, Peetrimõisasse sõitsime, tuhises korteriahistusest kodutalu õuemurule seitse neiukest-noorukest. Ketlin (13), Keirin (11), Liisa-Jane (8), Kertu (5), Kristel (3) ja Berit (1,5) – ning vanim õde Birgit koos elukaaslase Renoga.

Kuidas see elukaaslus käib, kui Reno töötab Rootsis plaatijana, on natukene mõistatus – igatahes tänu sellele, et poiss on kohal, mahume kahte autosse ja pääseme kolmanda korruse paneelkarbist tüdrukute päriskoju, kus nad puhkevad hetkega õide.

Selge, et nad ei taha sealt üldse äragi minna. Et nad ei nurise. Korraldavad end sõnatult ja virisemata ekipaažideks. Aitavad üksteisel turvavööd kinni. Üksteisest möödudes kallistavad üksteist. See kõik on neil nii geneetiline kui kasvatuslik.

Perel on küll Audi olemas, aga Ruth ei sõida ning kui kuhugi on vaja minna, mahub sellesse sedaani vaevalt pool perest niikuinii. Mismoodi nad mõnetoalisse korterisse mahtunud on, jääb mõistatuseks. Selge, et üksteisest hoolimise, soojuse, tööjaotuse ja leplikkuse abil. Ent oktoobrikuus tuleb korterisse nagunii õpetaja elama ning naiste vägi peab olema tagasi Peetrimõisas.

Tahab ka. Väga. Kodu ju. Aga…

Lammutus

„Üllar lammutas kevadel üle kolmveerand-aasta siin käies katuse maha ja ahjud laiali ja sõitis aga jälle minema,“ ohkab Ruth. „Olen temaga tunde ja tunde telefoni teel rääkinud. Kui ta meist isana ja mehena puudust ei tunne ja meie järele ei igatse, siis halastagu vähemalt oma laste peale kui inimene ja ehitagu kodu tagasi elamiskõlblikuks. Ei. Nagu seinale.“

Ema ja tütarde sõnul loovutab pereisa suurele sülemile tuhat eurot kuus. Ülejäänu kulub enda peale ära.  Mida papa just seal keskmisest kõvasti kaugemas Soomes teeb, naine ja lapsed ei tea. Ei räägita. Üldse millestki ei räägita.

„Skype’is ta ikka vahel küsib, kuidas koolis läheb,“ meenutab haldjalik Ketlin.

„Suvi oli ju, mitte kuidagi ei läinud,“ muigab rangelt kaunis Keirin. „Vihma sadas enamasti. Nii läkski. Korteris.“

„Ühe nädalaga oleks katuse saanud ehitada,“ teab isegi Liisa-Jane.

Jah, tänapäeval ehitatakse nädalaga katus, kuuga maja ja aastaga linn. Kui tahetakse. Kui.

Väiksemad vaatavad lihtsalt igatsevalt aknast välja.

Võru Tamulasse ujumasõit on suur asi. Kontserdil käidi viimati mullu suvel, kui pereema võitis Elvase Allen Veziko kontserdile pääsme – siis lubati tervel pesakonnal muusikat kuulama minna. Aitäh.

Millal pereisa viimati Kanepis käis?

Tütred ja ema vaatavad üksteisele küsivalt otsa. Mais. Ja eelmine kord… mullu augustis. Isa töötab Soomes enda sõnul sellises kohas, et sagedamini koju tulla ei saa. Soome on mõnikord kaugemal kui tavaliselt. Nii kaugel, et  tundub olevat kümne tütre isa tegelik kodu.

Kui arutleda teemal, kas nende peres võib olla teoksil midagi sellist, nagu telelugudes „Kartulid ja apelsinid“ või „Kalevipojad“, kus kaksikelu elavad Eesti mehed peavad kahes riigis üleval paralleelmaailmu, vahetavad erinevas eas ilusad naised pilke. Jah. Väga vabalt võib nii olla. Ta ei räägi. Ei oma võõrsil tööst ega elamisest – mitte millestki ei räägi.

„Meie kooselu hakkas lagunema, kui Rõngust ära tulime. Elasime varem Valgutas ja siis olime küll lähedased ja armastasime teineteist tõeliselt. Siia tulime sobiva talu pärast. Aga Kanepis tööd ju pole,“ meenutab Ruth. „Ehkki kolm viimast tütart on juba siin sündinud, hakkas abielu just siinkandis lagunema. Ma ei igatsegi enda kõrvale enam meest. Ei oma ega uut. Tahaksin, et nüüd 44aastasena algaks minu enese elu.

Eranditult iga mu laps on soovitud ja planeeritud. Seda ma ei eita, et eks poega sai ikka oodatud – aga kes kaera külvab, see otra ei lõika. Ja patt oleks nii tervete ja toredate tütarde eest mitte tänulik olla. Ma niiväga tahtsin, et meil oleks suur ja harmooniline pere. Nagu päris. Aga ei tulnud välja.“

Üks tüdrukutest

Ruth, kes ei käi kunagi vallast abi palumas ega kusagilt ka sellist toetust küsimas, mida saada võiks, on oma koorma juures uskumatult nooruslik ja värske. Kulmud-kõrvad vallatult augustatud nagu vanimal tütrelgi. Aga pruutis tema jah vähimalgi määral pole.

Kui sõidame valla korterist Soodoma taha Peetrimõisa, hingavad igas eas piigad kergendatult. Algab ronimine ja hõiskamine, palli ja kullimäng. Tüdrukud hoiavad omavahel ühte, tunnetavad üksteise iga hingetõmmet, moodustavad gruppe – aga üksteisele liiga ega haiget ei tee.

Ema vastab küsimusele, kas tema õrn tervis – mida trotsides ta on kümme last sünnitanud! – pärineb lapseeast, esmalt vaikusega.

Siis räägib rahulikult: „Ma olen alkohoolikute laps.

Jalad olid mul juba sündides erilised jah. Aga mõistus tundub korras olevat. Mind pandi lastekodusse. Ema olen näinud elus ühe korra – vanaema, kes mul lastekodus ikka külas käis viis mind teda vaatama. Aga ta oli ka selle ainsa külaskäigu ajal nii purjus, et ei tundnud mind ära. Vanaema küsis, kas ta ei mäleta, et tal kaheksa aasta eest tütar sündis. Võõras naine meenutas – oi jah, Ruth sina või… Rohkem ma teda ei näinud. Meil on justkui üsna arvukas perekond – aga joodikud puha.

Ema enese poeg – mu vend siis… – tappis ta joomingu käigus ära. Isa uppus purjuspäi järve.“

Ruth muigab rahulikult, et on jah nagu Tõnu Tepandi laulus „Kiri kodukülast“, kus aina üks ots ja äär teoksil. Eesti külaelu keskmisest veel karmim karmaline-geneetiline alkoholineedus koos vägivalla, töötuse ja kogu muu inetusega.

Ruth igatses väga tõelist perekonda.

Nüüd lükkub päris-pere-mudeli avastamine ja leiutamine ühe põlvkonna võrra edasi. Ehk läheb tütardel paremini. Ehk kohtuvad nemad taevas määratud paarilistega, kellega unistuste kodud rajada.

Kui isa ei leidnud võimalust mahavõetud katuse ja ahjude asemel uusi ehitada, tulid Kredex ja Kanepi vald appi. Tiina Urmi abiga kirjutati projekt, millele tänu on Peetrimõisa talus kõik vajalikud materjalid ja aknad, vahendid ja riistad olemas. Ehitajaks konkureerinutest võitis kohalik firma Pihlasalu, kellele anti objekti koduks-ehitamiseks aasta.

„Tänapäeval ehitatakse aastaga linn, mitte üks maja,“ muigavad tüdrukud. „Me ei virise. Kui eeskoja asemel ehitatav vannituba-pesuköök mingilgi määral püsti, saab Reno ise siseviimistluse teha ja iga edusamm ehitusel on praegu meie jaoks tõeline pidu ja…“

Ja kedagi appi kutsuda Linderitel õigupoolest polegi.

On küll jah meie rahvulik hoogtöövõtu tehnika talgud. Ent keda talgutele kutsuda, palun?

See osa internaadikaaslastest, kes on veel elus, pole mingid talgulised.

Ruth lõpetas küll Helme kutsekooli kodunduse-loomakasvatuse erialal, ent läks mehele ja sai emaks enne, kui jõudnuks tööle asuda. Seega pole tal kolleege, kelle seas talgud välja kuulutada. Ega kutsekoolikaaslasigi õieti – ta ei mäleta nende nimesid, ei tea, mis nendest saanud on ning kooli ennastki pole ju enam.

„See, et ma pole mitte kusagilt pärit, ei tähenda, et ma ei võiks olla kusagile teel,“  teatab Ruth endale ainuomase ujeda uhkusega. Samal ajal, kui võluvalt ilus, Gavroche’i meenutav vanim tütar Birgit toidab-joodab talu valvavat peni, kes on… ka tüdruk, oh armas taevas hoidku küll!

Meie vestluse ajal jääb viiene Kertu valusasti suure ja väikese piiri peale – ta pole enam nii väike, et ema näpu otsas esimesi samme astuda. Pesamuna omal jalal kõndimist isa muuseas näinud polegi… Aga ka mitte nii suur veel, et võrdväärsena palli mängida. Pall läheb käest ja Kertu hakkab nutma. Hääletult. Teiste poole selga keerates, et nad ei näeks, et ta nutab.

Selles hääletus nutus on nii palju vaprust, kahvatut ent sitket edasipürgimist ning teadmist, et kõigil siin päikese all on õigus oma kohale ja õnnele. Ja siinkohal lakkan mina olemast ajakirjanik – mu süda laieneb valusasti, et sinna mahuks nii see väike ingel, tema õed ja ema kui kõik Eestimaa ja maailma lapsed, kelle õnnest on ometi nii natukene puudu.

Kõik, mida nad vajavad, on kusagil siinsamas olemas.

Lahendus

Mul olid oma loovus- ja loomakasvatustalus sel suvel 3lapselised 3päevalised lastelaagrid. Augustikuu ühe nädala jätsin Linderitele. Et nad korteris oma kodu ootamiselt vaheldusse ära tuua. Ema ja need seitse tütart, kes võõrsil polnud.

Valla poolt on üks suvelaager ühele lapsele… Aitäh.

Ja nüüd arvutagem.

Kaheksa inimese sõit Kanepi-Tartu-Rapla. Nädal aega kolm korda päevas sooja toitu – aga ka jäätist ja kommi ja värskelt hapendatud kurki ja puuvilju… Kaheksa inimese viimine Tallinnasse 3D kinno. Ja Tom Valsbergi-Jane Kruusi Inglisaali väelauludele. Ja indiaanikotta higitelki. Ja mõnele kontserdile.

Tahate edasi arvutada?

On jah see koht, kus suurte arvude seadus ja väikeste asjade jumal kokku põrkavad.

Leidsin nende tulevasse kodusse soodsa hinnaga lehma – noor, hästi piimakas ja Mustikas on nimi. Ja peotäie parte, kimbukese kanu. Kindlasti leiaksin ka mõne Põlvamaa suurfarmi, kellel on võimalik selle ühe lehma ja linnukimbu talveheinad-silo-vili kinkida. Kindlasti.

Ent need lahendused peavad olema alalised. Ikka õng, mitte kala – ja kui kala, siis pidev, sest ühekordne kala liputamine teeb nälja veel teravamaks.

Saatuse tahtel juhtusime just pärast seda, kui mu sotsiaalne närv Linderite taluhoovil väga valjusti piiksviiks tegi, vestlema teletoimetaja-särgitööstur-pereema Karmel Eikneriga. Ja just sellest, et Eesti-sugune väike maa võiks olla kogu muule maailmale eeskujuks – kuidas meil osatakse kõik olemasolev õiglaselt ja loogiliselt toimima ja jaguma panna.

Rongides ja bussides on nagunii tühje kohti – rahata suurperedel peaks olema võimalus neil kohtadel kultuuri ja elamuste lätete juurde sõita. Kinodes ja kontserdisaalides jätkuks neile, abonemediga lasterikastele alati kohti. Sama peaks kehtima trennide kohta.

Minu talus saavad nad hobuseid kallistades kõiksusega ühendusse ja teadmise, et… Ja edasi? Põlvamaal on talle, kus mõni neist piigadest areneks ratsasportlaseks. Mõnest saaks iluvõimleja, muusik, kunstnik, kui…

Selle KUI teemal olemegi Karmeliga tunde aru pidanud. On aeg tekitada staap, kus vajaduste ja võimaluste KUI-võrgustik põimuks. Meil kõigil on kanda ja vedada suurprojekt nimega Elu, ent Eestimaal on aeg ja eeldused väikesele õiglasele mudelile pühenduda. Pole enam umbisikuline ega tingivas kõneviisis ajad – tehtagu, võiks..

Ruth ja Birgit, Kertu ja kõik teised tüdrukud lähevad mulle nii väga südamesse, et tahaks… tegutseda.

Mina, sariabielluja?

„Pead ikka kohe kirikusse tormama, kui keppi tegema juhtud?“

Ee… Jaa… Nojaa… Ei…

Ave Alavainuga oli just mõne päeva eest selline dialoog – kelle teisega! Ütles, et on huvi ja muigamisega jälginud, kuidas ma 2010. ja 2011. aastal tubli tüdrukuna oma kahe täiesti erineva mehepoolikuga laulatusin. Nagu hea tüdruk, kes püüab kogu hingest nii käituda, et ema ei pahandaks. Vastasin Avele umbes samade sõnadega, nagu Marko Reikopile, kes kutsus mind Ringvaate saatesse rääkima raamatust „Projektilaps Pärnust“, ent tegelikult oskas ja tahtis vaid lobiseda mu abiellumiste ümber: „Ma ei ole lits!“

Eesti küla on varmas iga naist, kel mehike man, patuseks pärgama. Kui oled nagunii nõiaks peetud, soovid piirduda libahundi staatusega – libuhunt ei taha olla. Ning fakt, et ma pole kolm viimast aastat abiellunud, räägib enda eest. Mis pole Ave Vita 30 neitsiliku aasta kõrval muidugi veel mingi number.

Esimest korda abiellusin oma viie lapse isaga sisetunde järgi – kõigi loomaliikide emased tunnevad ära, millise partneriga tulevad terved-tublid järglased – ligi veerand sajandiks. Mina olin siis 20aastane laps, mees paar aastat vanem poisike – ning nüüd korraga on tema hall härra, mina ikka plika. Erinevad pöördekiirused ja kulgemise korrused – aga igas mõttes viljakas koostöö.

Kui teist korda abiellusin, karismaatilise-mängulise kinomehega, saabus meie laulatusele Elo Mõttus telekaameraga just õigeks ajaks, et mulle pruudiloor juustesse kinnitada. Tema küsimusele, miks ma noore hurmuriga niisama koos ei võiks elada, vastasin: poiss on vaja peremeheks laulatada.

Kui selle abielu suvi oli möödas, oli läbi ka romantiline etendus – ilmad läksid halvaks ja libakaasa ema juurde tagasi. Mis ei takistanud mind lootmast, et teisel korral laulatub paremini – täiesti teist tüüpi, näiliselt väga isasest superkokast sai veel kulukam ülalpeetav-järelveetav.

Investeerisin tema proovipäevadesse-litsentsidesse-koolitustesse-tervisetõenditesse tuhandeid eurooparahasid, mida see hinnaline lemmikloom tänini tagastanud pole. Kuluka lemmiklooma väljendi leidsin Ingrid Peegile „Stereo“ saates abiellumise põhjustest kõneldes. Õppisin selle kooliraha eest, miks ka kinni laulatatud ullikestest peremehi ei saa.

Suhet pole. Minu jaoks pole tallis-laudas rutiini – loomad on mu perekond ja nende talitamine on kvaliteetaeg, meditatsioon, analüüs ja plaanide tegemine. Orjasuhtega sõnnikule ja silole peale lennates hakkavad vennikesed kahe kuu möödudes tundma alandust, mitte ülendust – ning põgenevad.

Võimalik, et kui poleks kooselu ametlikuks allkirjastades neile avanssi jaganud, oleksid nad rohkem arenenud. Seda enam teada ei saa. Elan praeguses elujärgus kaks-ühes, akudrell ja kirves paremas ning pann ja pesukauss vasakus käes.

Rütm ja harmoonia on liialt paigas, et kedagi kosmilisest kataloogist tellimagi hakata. Saame 8aastase tütrega kahekesi kenasti oma 5 hobust ja 15 lammast, kimbu linde, kooli- ja kirjatööd, kultuuri- ja korjelennud peetud ja veetud. Massiivsematele töödele põikab appi väimees ja kaks üksildast naabervalla meest.

Mil moel saaks keegi minu muinasmaale kuningaks tulla? Võõrsilt ehk? Või siis sedapidi, et ma ise kolin oma taboriga isanda tallu emandaks. Hea sõber Ulvi Saar, kellele eile õhtul kirjeldasin, kui väga imetlen ja naudin taevas kokku pandud paaride nägemist – ta ise oma kaasaga nende hulgas – meenutas, kuidas taotlus tehakse. Paberilehele kirjutatakse, keda täpselt oodatakse, mida talle pakutakse ja mida temalt loodetakse, olevikuvormis, nagu kogu see imeilu oleks juba tõelus – ning see leht põletatakse ette tänades ja naeratades.

Iseasi, kas ma soovin.

Usun-loodan-armastan küll – ja kuidas veel! Aga hetkepildile ei projitseeru isast inimest ei unes ega ilmsi. Ainus isane isend meie talus on part Donald ning ühtegi mehte kui perspektiivi pole enam vähimatki tungi investeerida. Kui, siis tuleval kevadel sündivasse orlov + arab varsasse, kes on ehk täkupoiss.

Kristliku kiriku silmis on mul kolm laulatatut. Aitab ehk? Pärast bürokraatlikku lahutust jäävad need energeetilised seosed ikka alles. Laste isa on liiatigi just pärast lahutust – nojaa, hästi-hästi, lahutusi J – lisaks mu väga hea sõber. Pole ootusi, pole ka pettumusi.

Ursel Oja – poplauljate hall kardinal. Mees – väga mees!

Kati Saara Vatmann

Kolm on kohtuseadus. Kui kolm erineva ala-ameti-ea esindajat, kellele jutustasin legendaarsest muusikaõpetajast Ursel Ojast (61) küsisid üllatunult, kas see on mees, oli selge, et on aeg meelde tuletada, kes on see oskuslik lauluõpetaja, kelle juurest astusid suurte lavade esimestele trepiastmetele Kerli Kõiv, Laura Põldvere, Hannaliisa Uusma, Annaliisa Supp, Margus Vaher, Mari-Leen Kaselaan, Fredi Kaasik… Karismaatiline ja stiilne, oskuslik ja kannatlik meister, kes on paljude tänaste ja olnud laulutippude taga, on mees jah – kusjuures selline, kellesse on võimatu mitte armuda.

„Lauluõpetaja roll ja saatus on selline, et minnakse ära. Kui töö tehtud saab. Või vahepeal. Kuidas keegi. Ja siis tullakse jälle tagasi, et nõu küsida. Kes tuleb Ameerikast väga tähtsatest koolidest ja küsib häbelikult, kuidas üht või teist asja nüüd ikkagi teha. Kes uurib ujedalt, millised võimalused on puugiks muutunud produtsendist ja arututest lepingutest vabaneda. Ei ole vaja häbeneda. Igas eas ja igasuguse vahepealse kogemuse pealt on kõik mu lapsed väga teretulnud,“ julgustab Ursel. „Minul on need ajad ammu ära olnud, mil solvusin, kui mindi – isegi nutsin, sest ära visatud tunne oli. Enam ei ole. Nii palju on tagasi tuldud – ja see on parim, mis õpetajaga juhtuda saab. Suure maailmaga võrreldes – ikka oma ja parim – mida sa hing veel tahta võid.“

Ursel on lõpetanud Tartu Elleri-nimelise muusikakooli akordioni erialal, konservatooriumis õppinud koorijuhtimist. Olnud Luunja ja Tartu kultuurimajade juhataja ja muusikaõpetaja. 20. sajandi lõpul korraldas maestro rahvusvahelisi akordionimuusika päevi, millest kasvas välja  Luunja suvekantri.

Sajandivahetusest saadik on ta olnud Ülenurme muusikakooli laulustuudio juht ning õpetab Elleri-koolis jazz- ja poplaulu. Ansambleid, mida see härrasmees on vedanud-pidanud, on terve rivi – näiteks Hanuri, Meidon 7, Synkop, Sept, Kaabu, Minu Bänd. Koos Margus Vaheriga on välja antud heliplaat.

Lisaks tööle kiidab tegijat ka rahvas. Urselil on Aasta õpetaja ja Kultuurkapitali Tartu pärli tiitel, Valgetähe V klassi teenetemärk ja Tartu kultuurkapitali aastapreemia ning tänavu anti maestrole teenetemärk Tartumaa Kuldne Tammeoks.

Hääled alasti

„Igaüks, kes tuleb laulu õppima, on jõudnud omandada mingid maneerid ja vigurid. Õige hingamine ja eesti keel tänapäeval nende vigurite hulka pahatihti ei kuulu. Võtame siis kõigepealt selle hääle alasti ja uurime järele, mida ta endast kujutab. Iga inimese hääl on ainulaadne ja eriline tervik, mille tämbrile ja olemusele sobivad teatud stiilid. Enne viguriteni jõudmist aga õpime oma alasti häält tundma ja valdama,“ kirjeldab stiilitundlikkuse poolest tuntud õpetaja. „Millegipärast on laulus – nagu üldse paljudel aladel – ennast avastamas ja tõestamas valdavalt tüdrukud. Ei saa mina aru, miks poisid ei söanda, miks suhteliselt vähe bändi tehakse ja kui, siis õppimata, seega edasi jõudmata… Jälle oli Elleri-kooli sisseastumiskatsetel ainult kaks poissi. Üks ei osanud solfedžot mitte sugui – aga häälematerjali pärast tegin kõik endast oleneva, et ta sisse pääseks. Mis siis ikka, hakkamesolfi õppima. Hästi vahva mees, kes parem-hilja-kui-mitte-kunagi-tempos minu juurde jõudis, on olnud 26aastane rastapatsidega sepp, kes otsustas lavakasse astuda. Valisime talle kena lihtsa jutustuse „Mullu mina muidu karjas käisin“. Kui sepp uksest juba väljumas oli, hüüdsin talle järele, et eksamikomisjoni ees oleks soovitav öelda, et see on soome rahvalaul. Mitte eesti. Mõnede asjade teadmine jätab hea mulje.“

Kogenud muusik kinnitab, et kandvust ja vastupidavust ehitatakse häälele samamoodi nagu igasugusele lihaste süsteemile – treenides. Ei oleks Ivo Linna tänaseni rivis, kui poleks omal ajal õhtust õhtusse kuus tundi järjest tantsuks laulnud. Samuti pole Urseli sõnul tegelikult sellist asja, nagu eputamisi väidetakse – ärge mind hommikul tülitage, mul hääl magab. Tasapisi tuleb soojaks teha – ja juba ei maga!

„Ega me hakka ju kohe voodist tõustes ka ämbreid tassima ega mööblit sikutama – enne ikka ringutame ja kehitame ja teeme lihased soojaks. Hääleaparaadi loendamatud tillukesed lihased niisamuti.

Teatud eas on pigem õhtutega sedapidi, et ei taha enam liiga kaua üleval olla. Magamatus teeb nõrgaks ja närviliseks. Ja ülemeelikult jauravale seltskonnale aina üht lugu veel käristada ka ei taha. Esiteks olen ma ise igasugusest napsitamisest oma tervise ja pere rõõmuks ammu loobunud. Teiseks on siiski võrreldamatult parem istuda näiteks suureks salongiks kohandatud Vanemuise laval ja väärikale seltskonnale musitseerida nii, et sind ikka kuulatakse ka,“ nendib mees, kelle ainus pahe on praeguseks veel kirglik suitsetamine. Ei mingit muud boheemlust.

Tütar Liisi lõpetas äsja põhikooli, kaasa on samuti Ülenurmes akordioniõpetaja. Eismesest abielust sündinud-kasvanud poeg ja tütar on mõistagi musikaalsed, ent teistel aladel.

„Tütrel on kaks last, kelle kõrvalt ta teeb vanaemalt õpitud käsitööd. Oi, kuidas mulle meeldib see. Selles kunstis on midagi väga õiget ja ajas kestvat,“ on isa õnnelik.

Õpetajaks loodud

Härra Oja ise on üsna ilmselt õpetajaks loodud. Ta kinnitab, et mitte ükski õpilane ei ärrita teda. Keegi pole lootusetu. Ja noortega kõrvuti kulgeda on lahe – õhtuti pärast tööd on ta oma lauljatega ikka kontaktis, sest kui keegi neist midagi Youtube’ist leiab, tahab õpetajaga kohe jagada. Kuulatakse ja arutatakse.

„Arutamist väärib nii stiil kui sõnad – igasugust inetust ei saa ka ilusa viisiga esitada. Ja eakohasus. Seda pean noortele pea iga päev meelde tuletama. Väga normaalne, et 15aastane võtab eeskujuks Mariah Carrey – aga paluks siis 15aastase iidoli! Huvitav nähtus, millega tuleb arvestada, on häälemurde erinev pikkus. Poistel käib see kiiresti ja kardinaalselt ära. Tüdrukud murravad häält kolm kuni veel mitu aastat rohkemgi. Muutuvad oma aeglase häälemurde käes kannatamatuks, hakkavad enneaegu naiselikke mahtusid nõudma – ja lõhuvad häälepaelu,“ manitseb Ursel õppima kasvõi nende vigadest, kes häälele liiga tehes eluaegse käreda rocki-tämbri saavutanud. „Puhast ja täpset, arusaadavat ja nauditavat laulmist aga õpetab muide meie ilus emakeel. Ikka seesama, millel on rõhud esimesel silbil ja laulev kõla ka kõneldes. Kui noor inimene mõistab sõnade sisu, ei veni kogu kupatus nii kergesti nasaalseks ega muutu üleüldiseks arusaamatuks äätavaks vääksuks.“

Ursel naudib iga järgmise lauljaga seda hääle lahtiriietamise, tundmaõppimise, diktsiooni tutvustamise, oma tämbri avastamise ja karismaga sobiva stiili leidmise teekonda väga. Ta nendib, et pea kõigil esimese tunnustuse pälvijatel lähevad sissejuhatuseks tiivad üliväga laiali, eneseimetlus võtab pildituks ja mitte kedegai ei kuulata enam. Noor Ursel nuttis sellistel puhkudel oma nutud ära. Nüüd jälgib rahulikult oma rada rühkides eemalt, kuidas laialiaetud oksad jooksevad ukseauku kinni. Loodab lahkesti, et vastu nina ja näppe saamised liigse laiamise eest liiga valusad poleks. Ja võtab oma muhedalt elegantse huumoriga oma eksinud lambukesed tagasi. Kui vaja, alustatakse otsast peale. Paremal juhul küsitakse vahepeal universumi direktoriks ära käinud noorukeselt rõõmsalt: nii, kuhu me jäimegi?

„Omal ajal bände tehes aina seesama jama käiski – õpetasid solisti välja – ja virutati ära. Sellega harjub – kujunebki välja niisugune teenus,“ muigab maestro.

Solistidest koor

Nii lauljate kui perekonna ja õigupoolest kogu inimkonna puhul on Urseli sõnul kõige alalisem-olulisem küsimus solistidest koori moodustamine nii, et moodustuks harmoonia, keegi ei domineeri ega viili.

„Muusikute puhul on asi teoreetiliselt lihtne. Kõik häälerühmad ja muusikud õpivad ära kõigi häälerühmade ja instrumentide partii. Trummist ja bassist alates. Viis tuleb kõige viimasena. Sel moel on igaühel kogu harmoonia, tervik ja asja olemus peas ja südames,“ selgitab meister, kes püüab Tartu raekojaplatsi igas kohvikus kumisevatest muusikakatketest ideid, lülitab neid enda jaoks sisse ja välja ja tuleb lakkamatu mürafooni korraldamisega oma enese pea sees suurepäraselt toime. „Küllus kutsub korrale. Kasvõi siinsamas muusikakaoses on põhjust iseendale küsimus esitada: milleks ja millist muusikat mina sellesse lõputusse muusikamerre juurde lisan?

Kas naudin meeleoluks ja tantsuks musitseerimist? Sobin autoraadiosse ja töökoja õuele? Või nõuab minu sõnum komponeerimist ja kindlale sihtgrupile väljavoolamist?

Sellepärast mu meelest küll muretseda ei tasu, et agressiivne massimuusika kõikjalt peale tungib. See on alati olnud. Kasvõi Bach oli üks depressiivne tümakatootja. Raevukus on jõuline. Primitiivsus samuti. Aga nii isiksus kui inimkond kasvab sellest välja.

Klassika jääb. Nii Ülenurmes kui Elleris seisan selle eest, et teatud traditsiooniline muusikalektüür kenasti õppekavas püsiks. On palasid, mida osatakse kõigis maailma paigus. Kui muusikud siin-seal trehvavad, võetakse need viisid üles – ja kõik kõnelevad sama keelt. Mis iganes muusik igast põlvkonast teab sama lugu ja lugudevahelisi seoseid. Nii ilus.“

Maestro on rahul tõsiasjaga, et tema kui aastates mees ei saa tüdrukutele neid suunates ise ette laulda – see jätab õpilaste isikupära alles. Ehk nagu ta sõnastab – tema ei saa puht-tehniliselt tervet põlvkonda koopiaid juurde koolitada. Kusjuures võimsaimad ja põnevaimad tulemused sünnivad siis, kui tüdrukud laulavad lugusid, mida originaalis esitab hoopis mees – siis tuleb tõeliselt oma ja eriline interpretatsioon.

„Üks mu viimase aja suurimaid elamusi – igal tasandil – oli Tom Jonesi kontsert. Milline puhtus ja täpsus. Kui turvaline hääle ja hingamise, publiku ja iseenese valdamine. Milline kordumatu sarm ja vägi!“ kirjeldab Ursel. „Laulmine on inimese visiitkaart. Ükskõik, kas lauldakse köögis või lapsele, seenemetsas või lambakarjas – selles eneseväljenduses on inimese kohta kõik kirjas. Muusika on inimsuse mõõt.“

Ave oma saar, tänav, pink ja puu

Ave Alavainu (71) väidab, et äsjane postkaardiklubi kokkutulek Kärdlas Tiigi uulitsas Ave Vita majas oli tema viimane korraldamine ja ettevõtmine. Keegi ei usu seda. Ave ise ka mitte. Tema paljunäinud-teinud ihujupid võivad küll streikida ja liikumispiirid kehtestada, aga teda ennast kui loovat ja lehvivat tervikut mingid väsinud veresooned küll ei peata.

Limiit on läbi…

Kultuuritegelased – näiteks Tiit Pruuli ja Jürgen Rooste – on oma ümberilmareisidelt saatnud Avele vanu häid puusttehtud paberist postkaarte. Koos Ugala teatri näitlejast tütre Kata-Riina Luidega riputas poetess need oma saareriigi pealinnas kunstigaleriis näituseks ja reisuklubi kogunemiseks pesunööridele. Keegi ei tea, kui suurt pingutust nõudis sellelt vägiselt daamilt nii postkaartide riputamine kui keskusse Ave Vita kogunenud rahva võõrustamine. Vussis veenide tõttu suudab see sädeinimene tegelikult vaid veerand tundi püsti püsida – siis hakkavad jalad krambitama ning pingutus võtab pildi eest.

Avalikult esineda tuli tal paraku juba varsti pärast neid söödud sõnu veelgi. Üks lähedasim sõbratar Kaarin Raid lahkus ning Avel tuli meedias mornilt kirjeldada, mis tunne on nüüd üksinda televiisorit vaadata. Emandatel oli oma kaksi-üksinduses kena komme teineteisele helistada, kui telekast miskit vaatamisväärset näidati – ning elamusi ja mõtteid pikkades telefonikõnedes jagada.

Kaarin läks ära ja jättis Ave endale nukralt järele lehvitama. Ja ootama mõnd hoogsat siinpoolset sõbrannat, kes kohale lennates kohe tere järel küsib: mis su vihvi-parool on. Paroolid on kõigi wifi-karpide all, muide – ja tasuta netti haakimise võimalus Kärdla igas kohvikus… kus Ave enam ei käi.

„Igale inimesele tunduvad olevat antud oma kilomeetrid,“ arutleb kahe kepiga tasaselt oma majapidamises kulgev kirjanik. „Olen elu jooksul nii palju ja kiiresti jooksnud ja turninud, et limiit on läbi. Edasi on kasutada vaid mõõdetud meetrid.“

Põhjus, miks väheldane naine on nii tuliselt oma kilomeetrid läbi kihutanud, on juurtes. Ta sai sugulastelt üsna hiljuti, aga dokumentaalselt teada, et Rõngu kandi Reitsnikud, kellest ta põlvneb, olid Ržetšnikud. Katusega r-ga, sest tulid Tšehhimaalt. Ligi viiesajakesi tulid ja mustlased olid. Ainsam paber, mis taboril kaasas, ütleski – ˇržetšnik“ – lihunik.

„rahvuste vahel on vägagi vahed nii nagu füüsises nõnda ka vaimus ainult et tunded on kõikidel samad

armu ja hirmu igaüks tunneb vihagi adub ja valusid aistib sugu jätkab ja tarvitab und

olgu siis rohukõrs lammas või sääsk“ – arutleb Ave oma Joonlaualauludes. Sel sajandil on tuppa sunnitud boheemlannal igal aastal vähemalt üks raamat ilmunud. Jalad ei lase ennast ilmapidi ära pudistada.

„Intensiivse elamise asemel on tekkinud võimalus elamisest kirjutada,“ naerab ta. „Mu emakene Leelu tavatses väita, et mul pole fantaasiat. No heldekene, elu ise on nii fantaasiarikas, et kui sellest üks-ühelegi kirjutada, ei usu keegi, et niimoodi oligi. Päriselt.

Päriselt on sedasi, et poetess saab oma fantaasiaid arvutisse tippida kõige rohkem tund aega järjest. Siis ei kuula lisaks jalgadele ka pingessetõmbuvad sõrmed sõna. Ning järgneva pooltunni parandab naine trikivige. Kümnest kaheni – ja siis on päevalimiit läbi. Kogumise ja lugemise, analüüsimise ja süsteemiseadmise aeg on siis pärastlõunati. Suur teler nurgas plinkimas. Klassikaraadio leebeid rütme pulseerimas.

Tänav, pink ja puu

„vaiksel laupäeval räägivad valjusti kõik kes ei usu et surnu võiks tõusta ja minema lihtsalt kõndida nagu poleks midagi olnudki

lõuakem lõbusalt nii mina mõtlen ja kirjutan kirudes uske ja usklikke ja nende mõttetuid surmi

ja mis-siisveelsaaks kui äkki surnud kõik suvatseks saabuda siia meie juurde

kuhu panna see mõttetu inimhulk

mu majja ehk sadakond mahuks kui püsiksid püsti üksteise kõrval ja vait

aga süüa mul anda ei oleks kui nad ehk sööjad on

jamaju

lõuakem lõbusalt siis ehk ei juhtu

maailmas niigi sai märtsikuus seitse meid“

Maja Tiigi tänavas, kuhu elavad ja surnud Avet külastama saavad koguneda, anti Ave kasutusse selleks, et tema tohutu kunstikogu kuhugi ära mahuks ning üksiti ka eksponeeritud ja vaatajatele avatud oleks. Nigulas Mäele ehitatud uhke esimene kodaniku elumaja Kärdlas sai tänavu 110aastaseks. Ehitusloa andnud paruni tahtel oli seal leivaküpsetuskoda, pärast puhastustuba – rahva kooskäimise ja tühjaksrääkimise koht. Kapten Aleksander Pöiali pere elas neile üüritud majas viis aastat – misjärel Eesti Wabariigi äraostetud villasse tuli Riigikohus. 73 aastaks.

18 viimasel aastal on MTÜ Ave vita! pidanud puithäärberis noortekeskust ja olnud tuntud pahade poiste majana, majutanud Ave juhitud kooliteatrit, korraldanud igakuiseid tasuta õhtuid linnarahvale, avanud ühepäevakohvikuid ja luulefestivale.

Pärast seda, kui väike rõõmus häärber rahva annetuste toel uued-vanad aknad ja esialgse värvi sai, võeti ta – koos Avega! – muinsuskaitse alla. Vahur Kersna algatusel pandi hoone ette saate jaoks ja muidu ka Ave oma pink. Ning oma tänavast käib põline pealinlanna üle mere vaid haiglasse. Ja seda on tükkis lappimiste-lõikumistega palju olnud.

„Jajah, ma tean, et ma ei tohiks suitsetada – aga sigaret on mu orgaaniline kehaosa,“ poriseb Ave. „Eks see paepealne maa siin tekitab inimeste soonestikku samasugust ateroskleroosi, nagu koguneb katlakivi meie veekeetjatesse-pesumasinatesse. Masina ostame uue – inimest lapime – aga nässus sooned ei lase ju haavadel paraneda, nii et eriti enam ei lõiguta ka. Ah, tead, see pole tähtis – oh, kuidas ma sind armastan – ja vot see on tähtis!“

Ave hingepuu on olnud Pärn. Kui temaga vahetult enne Ave Vita lossi kolimist mööda Hiiumaad sõitsime ja portreesaadet salvestasime, silkas kultuurimajakas veel nagu hirv Tahkuna tuletorni treppe pidi tippu, seletas, et Hiiumaal on sestap nii loogelised teed, et kättejagatud maanteekilomeetrid tuli väikesele saarele äramahutamiseks kokku krousida – ning tutvustas oma armastatud Ülendi püha pärna. Selle puu südamikku tegi keegi saatana sigidik mõne aja pärast tule ja püha puu lahkus… Ave Vita aias kõrgunud pärna-hiiuga püüdis poetess sõlmida kokkuleppe, et too püsib, kuni Avet ennast jätkub. Ent kui vitaalne emand viimati haiglas oli, kukkus pärn pikali. Galantselt. Ei purustanud ühtki naaberpuud ega katust. Lahkus.

Ja jättis naist ümbritsema vaid inimesed. Maja teisel korrusel resideerib tütar Kata nii sageli kui näitlejatöö ja magistrantuur vähegi võimaldavad. Mängib praegu Cipollinot ja tuult pajuokstes ning osaleb igas projektis, mida pakutakse.

Poeg Peeter sai hiljuti Orlando Robini isaks. Ave ütleb, et pojanaine pärineb terviklikust tegudeperest ning poiss ise on filmimees: „Näitasin talle kui reklaamfilmide autorile kord telekast üht väga head veinireklaami – voh, tee järele! – ja selgus, et see ongi tema tehtud…“

„ära iialgi anna kellelegi nõu

nõu võib ümber minna nõu võib üle ajada nõu võib läbi lasta nõu võib katki minna

las asjad minna

nõuandja jääb nagunii süüdi“

Olme ja loome

Avel on oma trooni – multifunktsionaalse voodi – jalutsisse laotada terve virn viimaste aastate raamatuid. Tänavune joonlaud. Mullu juubeliks kirjastuse Kentaur välja antud Kogutud. Ning eriti uhke on ta paradoksaalsel kombel oma „Tõelise seebi“ üle – seda väikest inimsuhtesegadiku sigrimigri kirjutas ta kaks aastat, et saaks perfektne. Sai ka. Nagu ilmselt saab ka ühest päris elust pärit kirjavahetusest sündiv värssromaan.

„kinumehed teevad filmi filmitegemisest et pole millestki filmi teha

töötud näitlejad kirjutavad ja mängivad näitemänge et pole midagi ega kusagil mängida

kirjanikud kirjutavad et küll kirjutaks kui oleks millest kirjutada

kunstnikud hädaldavad end jaburates vormiotsingutes välja

ainult muusikud on vait“

Muusad Ave neitsitornis ei vaiki, sest kuivõrd meest tema elus pole, on nende jaoks piisavalt ruumi ja aega ja omaolemist. Värssromaani loomise partner võttis naise. Ka üks eelmisi, Vaapo abiellus kolleegiga. Elu armastus Omar Volmer on juba mõnda aega Sealpoolne Mees.

„Üks sussisahistaja mul siin oli,“ süütab Ave järgmise sigareti. „Kujutasin ette, et mul võiks lisaks telekale-arvutile-telefonile mõni elus hing majas olla. Ega ikka ei võiks küll. Mehed ju räägivad lakkamatult. Lihtsalt kohutav. Vahetpidamata räägivad – küllap kujutad ette, kuidas see halvab ja ummistab, laastab loovuse ja lülib ära, kuni viskab ära.“

Ave loovus vajab üksindust ja iseolemist. Siis käivitab pea iga pisiasi ja-või avatud kollegikirjutis temas inspiratsiooni. Lugedes teise vanaema titeluulet loob tema-vanaema oma. Mitte võistlemiseks. Sädet on vaja:

„suutäis halba luulet igal hommikul äratab mu meeled paneb valmis paberi annab kätte pliiatsi

suutäis halba luulet paneb mõtted tööle otse vastassuunas innustab ja ärgitab kõnetab ja korrastab sinu omi mõtteid

suutäis halba luulet annab nagu õiguse olla pisut parem“

Ave mõtiskleb murelikult selle üle, miks paepealse maa needus – lupjumine – on talle suurepärases töökorras südame jätnud. See tiksub arvatavasti veel aastakümneid. Järelikult tuleb veel palju, hästi ja aina paremini kirjutada. Ja loota, et koostöö töötukassaga jätkub – sealt saab olmelisi abilisi laenata. Et tuba, kust lahkujatele järele lehvitada, oleks vähemasti soe.

„mulle need haldjad istuvad

aegajalt toovad nad asju ja aitavad kus pole vajagi aga nad mõnikord asju võiks viia ju nendele kellel neid pole

ilusaid säravaid suuri ja väikesi tarbetuid asju ja aidata seal kus on tõeliselt tarvis“

Piiritult… väike

Hämar tuba. Kabinetiks kohandatud voodi. Ja ukse kohal luuavars. Õrnas rippes sirutumiseks. Et lihaspingeid leevendada. Lennud on luuaga lennatud – on taltsa tubase sirutumise aeg. Pigistamise pall peos. Et veri ringi käiks.

„Üks reisuklubi kokkukutsumine oli justkui ümbermaailmareis ja kangelastegu. No ei tunne ennast ära. Varasematel suvedel korraldasin ridamisi mitmekümnelapselisi laagreid,“ kõneleb naine pihupallile. „Korrastasime koos lastega Hiiumaad, tegime piirivalvega koostööd ja teatrit tegime, festivale korraldasime. Olin üsna sageli neis laagrites kõik ühes. Nii kasvataja-õpetaja kui köögitädi ja koristaja. Mul oli lastele-noortele vaid üks palve – olge õhtul üheteistkümne ajal kümme minutit vagusi, et jõuaksin magama jääda – edasi mürtsugu või orkester. Nii väsinud olin – ja nii õnnelik. Kui väga külmal-vihmasel ööl tahtsin koos piirivalvega luuremängule mineku ära jätta ja magama heitsin, kuulsin alles hommikul lastelt, et mulle oli akna taha omal algatusel ikkagi korraldatud luuremängu käigus tossupomm visatud. Mina ei kuulnud midagi.“

Ave meenutab, et neil teistmoodi-tegusatel suvedel oli laagrites ohtrasti ka erivajadustega lapsi. Mis on ilmselt põhjus, miks tütar Kata magistrantuuris just eriliste lastega teatri tegemisele keskendub. Samas on poetessi sõnul tänasel päeval vähemalt kaks kolmandikku lapsi vanas mõistes erivajadustega.

„Ja kirjanik kui diagnoos on ju ise juba erivajadus,“ naerab ta oma häärberi trepisse ilmunud Ükssarviku sarve jälge näidates. Peter S. Beagle „Viimane ükssarvik“ on oma piiritult väikeses oaasis lõpmatuse üle meeliskleva naise lemmikraamat. „Kirjanikusse on a priori kätketud boheem-skisoidsus – kuidas sa muidu luua saaksidki! Ei, ma ei tule sinuga mere äärde – autosse ronimine ja rappumine on mulle nii suur pingutus, et ma võin ära surra. Jah, merevesi oleks mu jalgadele muidugi hea – aga ma tahan veel elada, jäägu see meri. Käin Selveri-bussiga vajadusel tunnise poetiiru ära – mul on ju oma bussipeatus läve ees! – aga see on mulle nagu retk maailmalõppu. Püsin pigem paigal, et mõte saaks vabalt lennata, mitte ei tiirleks pärast läbi krambitavate-vaevatud jäsemete. Ei, mul pole deprekat – elujanu jätkub. Suvi otsa jätkub siin ka külalisi… Aga sina oled muide küll absoluutselt esimene, kes küsib, mismoodi mul sügis-talvises-kevadises rahvavaikses omaolemises puud tuppa saavad…“

Perspektiiv

Ja mina, kes ma poole

oma elust

olen kuulanud teiste

inimeste hingehädasid

nagu mõni

hulluarst –

kelle rinna najal

pean mina

välja valama oma

varjatud valud?

Ja mina kes ma poole

oma elust

olen andnud öömaja

kodutuile

nagu mõni

hotelliomanik –

kelle kodurahu segama

pean mina,

kui mu pea kohal

praguneb

viimane lagi?

Ja mina, kes ma poole

oma elust

olen laenanud kleite

sõbrannadele

nagu mõni

teatri-riietur –

kelle käest küsima rõibast

pean mina

kui mu puusadelt

pudeneb

viimane hame?

Ilmselt mina, kes ja poole

oma elust

olen elanud

teistele,

istun teise poole

oma elust

palja pepuga

kuskil põõsa al,

räägin oma

Jumalaga

ning elan

endale…

Martin Algus – päikesepoiss. Tõeline!

Kati Saara Vatmann

Uueks telehooajaks loodava mitme kodumaise telesarja taga on üks päikeseline mees. Martin Algus (40) on kogu oma avatud ja sooja olemusega headuse usku – siiras ja usaldav nii inimeste kui saatuse suure müsteeriumi suhtes. Seejuures sugugi mitte naiivne. Ta on haritud ja arukas isiksus, kes teab ka, mis on deprekas ja kurvad ajad – ja kuidas nendega toime tulla. Oma loodud seriaalitegelastest räägib Martin nii, nagu see oleks tema perekond. Täiesti tegelikud ja väga hoitud-armastatud inimesed.

Päti näoga poiss

„Jõgeva keskkoolis, kus käisin, oli laias laastus kaks väljavaadet. Kas teed sporti ja oled siis ühtlasi paheliste kalduvustega elumees – või oled intellektuaalsemate huvidega ja mängid kooliteatris. Kuna mu esivanemad on üsna sportlikud – isa vend Igor Algus oli lausa väga tulemuslik raskejõustiklane – tegin küll ka sporti, aga Lianne Saage juhendatud kooliteater haaras mind ühel hetkel rohkem. Samas sai muidugi ka niisama jõlgutud ja ega ma ikka ei teadnud, mida endaga peale hakata”, meenutab Martin. Kooliteater hakkas teda aga järjest rohkem paeluma. Kooliteatri repertuaari kuulunud loos „Olen kolmeteistkümne aastane“ mängis Martin sama tegelast, keda Guido Kangur muiste. Ning Viljandi kultuurikolledžisse nügis teda samuti õpetaja Saage. Poiss pidi bussist sõna otseses mõttes maha jääma. Jõudis. Ja kui Viljandisse jõudis ja ka sisse sai, siis alles mõistis, kui väga ta sinna tahtis.

„Nii Ugala kui Pärnu Endla ja viimasel ajal ka Von Krahli teater on Viljandist saanud mitmeid häid näitlejaid. Nüüd tundub, et enam ei vastandata väikelinna ja pealinna lavakoole nii väga. Aga algul ei olnud ju üldse kindel, kas meie kool ikkagi püsima jääb. Olime lihtsalt noored ja entusiasmist pilves, me ei ehmatanud ära, kui meile peale sisseastumist vihjati, et võib olla me ei saagi peale kolledži lõpetamist päris teatrisse tööle vaid hoopis mõnda kultuurimajja huviringi juhtima. Praegu pole enam Viljandi lavakooli lõpetajatel vaja karta, et äkki ei saagi tööle,“ on Martin oma kooli tänase positsiooniga rahul. Viljanid lavakooli ajal sai Martin ka esimese filmirolli teha. Filmi “Olen väsinud vihkamast” jaoks otsiti Martini sõnul “selliseid pätinäoga poisse” ja ta sai mängida peategelast kehastanud Jarl Karjatse oponenti.

Ta ise tegi Ugalas, kus 2005.aastani näitlejana töötas, 34 rolli. Tohutu number õigupoolest. Ja minimaalne märkamine, kui nüüd päris aus olla. Väikelinna artist võib mängida kümneid võrratuid lavakujusid ilma, et keegi teda õieti teaks. Piisab ühest rollist seriaalis – ja kuulsuse künnis on ületatud. See on oma sõnumi edastamiseks ja näitlejana enese teostamiseks aga paratamatult vajalik. Tundmatuks jääda soovivat näitlejat pole olemas.

Veel Ugalas töötamise ajal pälvis Martin Aleksander Kurtna nimelise näitekirjanduse tõlkija auhinna ning – juba Tallinnasse asunult hakkas ta võitma Eesti Näitemänguagentuuri korraldatavaid konkursse – näidenditega „Janu“ ja „Ise oled“, järgnevatel aastatel tuli esikoht näidendiga “Postmodernsed leibkonnad” ja rahvusvahelise võistluse võit näidendiga “Kontakt”. Tema näidendeid on tõlgitud mitemetesse keeltesse ja mängitud ka väljaspool Eestit. Momendil käivad Polygon teatris proovid tema kõige uuema näidendiga “Väävelmagnooliad”. Seriaalimaastikule astus ta „Ühikarotte“ luues, järgnesid „Kalevipojad“, „Romet ja Julia“ ja– ning kes ei teaks „Menti“, „Naabriplikat“ ja „Padjaklubi“!

Hääled peas

„Ugalast lahkusin, sest Tallinnas sündis laps ja selle asemel, et kogu pere Viljandisse kolida, otsustasin hoopis ise oma elus suure pöörde teha. Tahtsin kirjutamisele pühenduda ja tundisn, et vajan kokkupuudet eluga väljaspool teatrit. Kõik juhtus justkui korraga, sündis laps, sain reklaamitöö ja hakkasingi oma näidendeid kirjutama. Teatris laadisin oma loovuse laval maha, aga reklaami alale sattudes tahtsin õhtuti midagi päris enda oma teha, suutsin siis lõpuks oma esimesed näidendid lõpuni valmis kirjutada”, räägib Martin. Tal on tänuväärne anne esitada vestluspartnerile enda jaoks olulisi teemasid terviklike pakettidena, läbitunnetatud ja kenasti kompaktseks viimistletud lugudena.

Noorsand Alguse loodud tegelaskujud elavad temaga koos ja tema peas samuti iseseisvate isiksustena. Neid võrratuid üle-eestiliselt teatud ja armastatud kujusid toidab ja täidab autori suurepärane mälu ja tunnetus. Ta märkab, jätab meelde, arendab edasi ja jagab oma tegelastele kujundlikku ja vaimukat slängi – mis on oluline publikumagnet. Igas eas ja ametis inimesed mõnulevad teleka ees, mis pakub nii Padjaklubi Miša kui Naabriplika vallavanema kõnepruugina mitmekesist keelekümblust. Naljakas ja eluline, lõõgastav ja usutav on, kui inimesed sinuga nii vaimukalt ja rikkalikult kõnelevad.

„Mõne tegelase tarbeks leian isikupärast maneeri ka näitleja enda kõnepruugist, nagu nt Lauri Pedaja rolli jaoks “Ühikarottides”“, on Martin tänulik. „Üsna meie tutvuse alguses jäin tema enese mahlakat kõnepruuki kuulama – ja sulatasin seda siis sujuvalt tema tegelase teksti sisse. “Padjaklubis”  inspireerisid mind samuti näitlejad ja nende tegelaskujud ja noh, kirjutades või teksti viimistledes ma justkui kuulsin oma peas seda, kuidas nad räägivad ja lihtsalt kirjutasin selle üles”, muigab Martin.

Tänu režissöör-produtsent Ergo Kulla vaistule leitakse tema ja stsenarist-produtsent Martin Alguse telelugudesse võrratud osatäitjad, kellega koos nii karaktereid kui lugu edasi arendada. Naabriplikas on kirikuõpetajat kehastaval Andrus Eelmäel ilmselt käsil elu roll, Loore Martma sooritas oma ekraanileastumisega tõelise lahtihüppe ning Ago Andersoni halenaljakas konstaabel “Mendis” pani oma usutavuses mõtlema Eesti mehele ja tema muredele laiemaltki.

“Mendi” peategelane oli tavaline Eesti mees, kelles paljud mehed ilmselt iseennast ära tundsid. Tõsine ja püüdlik – aga samas pidevalt ühiskonna ja perekonna ootuste laviini all tohutult pinges“ jutustab Martin otsekui oma isiklikust sõbrast. „Tema iga püüdlus elus edeneda käis läbi krahhi – aga meil oli muidugi tegevusse sisse kodeeritud, et õiglus pääseb lõpuks võidule ja tema püüdlused õigustavad ennast. Elus võib olla alati mitte, aga me tahtsime siiski kogu selle musta huumori peale vaatajatele ka natuke lohutust pakkuda. Võib öelda, et analüüsisime põgusalt eesti meest ja tema komplekse, muresid, rõõme ja tegime seda juba “Kalevipoegades”. Sest kes neid Eesti mehi muidu ikka luubi alla võtab – arvatakse, et küll nad kuidagi ikka hakkama saavad – eks nad ole ju nagunii ühed robustsed tegelased.”

Ka uues seriaalis saavad mehed nüüd iseennast vaadata ja peegeldada.

Keskea rõõmud

Martin ei räägi veel täpselt, kes saab olema tegelane, kelle ta uues sarjas iseendale kirjutab. Küll aga saab Ago Anderson nautida tõelist iseennast – motikaga rokkarit. Lõpuks ometi pole vaja ohjeldamatuid lokke peadligi kammida, et piisavalt konstaabel välja näha. On nagu on!

Riho Kütsar ja Meelis Rämmeld mängivad samuti rolle, mis neile natuurilt sobivad – unistuste ja tegelikkuse vahekordi avama on Meelis Martini sõnul lausa uskumatult plastiline tüüp.

„Väga hea leid on ka näitleja Lauri-Kare Laos – ta on sarjas tegelane, kes müttab piimatööstuse laboris kasulikku bakterit leiutada ja pöördub siis ühel hetkel otsustavalt tegeliku iseenda juurde, selle juurde, kes näitleja Lauri-Kare tegelikult elus on,“ on Martin tänulik Ergo vaistule.

“Sarja luues on minu esimene eesmärk komponeerida selline tegelastegalerii, kus tegelaskujud on küll erinevad aga samas võrdselt tugevad – näiteks “Padjaklubis” on pealtnäha arglik maatüdruk Maria ju tegelikult tugev ja stabiilne kuju, kellele ninakas, aga seesmiselt rabe Kristina oponeerida saab”.

“Padjaklubi” oli Martini sõnul igati tore ja omamoodi lõõgastav tegemine ja nüüd “Keskea rõõme” kirjutades saab sealt mingi fiilingu kaasa võtta. “Eks selline lõbus tegevus aitab endalgi keskiga maandada ja nii mõnedki kriisid saab õnneks arvutiekraanil sarja kirjutades läbi mängida, mitte elus endas. See on omamoodi teraapiline töö, mis annab võimaluse ka enda ja oma murede üle nalja visata. Näidendite kirjutamisel olen enda vastu palju halastamatum”, räägib Martin. “Telesarju kirjutades saan hetkel õhus virvendavaid teemasid vahetult ja ilma suurema põdemiseta interpreteerida, näidendites on aga tuumaks midagi igavikulisemat, sügavamat ja vahel ka hämaramat.”

Soeng viltu

Kui seesmine kirjutamise tung, armastus ja lapse sünd viisid Jõgeva poisi Viljandist Tallinnasse, leidis noormees end korraga keset päris elu.

„Elasin Viljandis vahepeal lausa teatri garderoobis ja viibisin pidevalt ainult teatrimaailmas – proov-etendus-gardekas. Kogu elu oli teater. Huvitav igatahes – aga kirjutama hakkamiseks tundsin kiusatust päris elu keskele sumada,“ meenutab Martin. „Tallinnas reklaamiagentuuris olingi järsku reaalse elu keskel. Minu jaoks oli paras elamus, kui kohtusin esmakordselt tõelise projektijuhiga, kes andis mulle ülesande mingi slogan kirjutada“, muigab Martin, “ja kujutad ette – see pole mingi teoreetiline või hüpoteetiline olukord proovisaalis, mille saab hiljem sujuvalt ümber mängida – see pagana slogan trükitakse kahe päeva pärast 20 000 pakendi peale”.

Näitlejana oskab mees nüüd oma projektipõhiseid lavaleastumisi hoopis teisel tasandil nautida – nüüd on teatrisse minek erakordne sündmus, võrreldes selle ajaga, kui saigi enamus aega lihtsalt teatris veedetud. Viimased lavatööd on olnud Polügon-teatris ja Draamateatris.

„Mu esimene Tallinna-kodu oli katusekamber Narva maanteel Tallinna Ülikooli vastas. Kaksteist ruutu ja kaks tohutut kaarakent – suvel oli plekk-katuse all väga palav, talvel oli terve vannituba üleni jääs ja sügisel puhus tuul nii kõvasti läbi hõredate seinte, et toas läks soeng viltu,“ naerab Martin. „Kalamajja viis naine mu siis, kui see polnud veel mingi moerajoon. Oli räämas, aga omamoodi armas, kohalik kontingent oli tol ajal veel muidugi selline, et meie koduukse küljest Salme tänavas viidi ukselukk koos lingiga vähemalt kord kuus metallikokkuostu. Praegu on Kalamaja tõesti kaunis ja ka üldiselt mugav koht elamiseks. Kalamaja on väike linnake suure linna südames, aiad ja õunapuud. Meri. Tunnen ennast siin väga hästi ja mul on piirkonna arengu üle äärmiselt hea meel”.

Anni kiiluvees

Kuna stsenaristi argipäev möödub hääled-peas-seltskonnaga kiiktoolis, sülearvuti taga, vajab pereisa vabadel hetkedel liikumist. Ja seda võimaldavad talle tema pere naised. Paar aastat tagasi läks praegu kümnene tütar Anni ujumistrenni. Kord spaas sulistades palus isa ette näidata, mida laps siis ka õppinud on. Kujutles tubli veepealpüsimist, ent… Tüdruk ujus suurepärast krooli.

„Ma arvasin enne, et olen ka kõva ujuja – aga võrreldes tütrega pladistasin ja puristasin sisuliselt ühe koha peal. Palusin tal endale ka õiget ujumistehnikat õpetada. Ja nüüd käin peaaegu iga päev ujumas. Värskes õhus liikumist võimaldab mulle Karla. Suur labradori-rotveileri segu koer. Kes on muide tüdruk. Umbes kolmeaastasena varjupaigast võetud, nüüd üheksa aastat meiega olnud – seega tegelikult juba vanaproua.

Tal on kogemata ka kaheksa kutsikat juhtunud – temast endast praeguseks juba tunduvalt suuremat kasvu elukad. Enamuse kutsikaid viisid head inimesed lõpuks meie juurest ära, aga üks neist on minu, teine naise vanemate juures,“ on päikesepoiss tänulik, et emad-isad taevast kukkunud kutsikad vastu võtsid. „Kutsikateperiood oli lühidalt öeldes kohutav. Nad pääsesid oma aedikust välja ja tükeldasid korteris kõike, mis ette jäi. Midagi ei söödud päris ära – igalt poolt võeti täpselt selline amps, et kingapaar, müts või saabas lihtsalt kasutuks muuta…

Lembelindude paar tuli meie koju naiste tahtel. Nagu kutsikad, nii ka peened papagoilised osutusid kohe esimesel päeval meist nutikamaks. Leidsid puuri tagaukse, mida meie algul ei märganudki – ja kadusid. Leidsime nad lõpuks vannitoa lühtrikuplite seest. Seal on ühes pesas pirn, kahes mitte – seal nad siis istusidki”.

Tütar Anni saab lisaks võistlus- ja break-tantsule, mida ta harrastab, ka suurematsorti elus looduse ja imposantsete olenditega kokku puutuda – ta käib vahel ratsutamas koos sugulase Getter Kanguriga, kes on Eestis üks parimaid noori ratsasportlasi.

Martin näeb igal hetkel, kui oluline on hoida laste ühendust päris loodusega. Nutimaailm tungib agaralt peale ja seda peaks kuidagi tasakaalustama. Tema enda lasteaed Vooremaal, Siimustis, oli sõna otseses mõttes keset metsa, jänesed ja metskitsed aia taga – ning kui ta ühel päeval oma väikese linnapreili seda vaatama viis, küsis laps, ega nad ometi ära ei eksi. Isa nautis samal ajal kohtumist tuttavate puude ja põõsastega. Et nüüd neidki lageraiele ei ohverdataks…

„Mu vanematel on keset Vooremaad päris maakodu ka. Taastatud vana talumaja voore all oru põhjas. Silmapiir kaob laugete küngaste taha. Tuul. Lõhnad. Aasta ringselt maa seest välja pulbitsev allikas. Lainetavad viljapõllud. Metsatukad ja järvekesed. See on mulle väga oluline koht, kust võin leida midagi stabiilset, midagi mis on seal alati ootamas. Kui me inimestena saame mingi aja tagant alati uueks, ja seda lausa füüsiliselt, sest meie rakud on pidevas uuestisünni faasis, kui kogu see elu tundub vahel ebakindla ja muutlikuna, siis seal okaste ja sambla vahel on miskit, mis oli täpselt samasugune ka siis, kui ma poisikesena esimest korda metsa astusin. See on võimas”.

Nii Kalamaja kui Vooremaa maastikel laetakse praegu üles mitut telesarja, mida sügisel nautima hakkame. Naabriplika ja Padjaklubi lähevad edasi. Kummalegi oma – kohati kattuv vaatajaskond – tänu millele produktsioonifirma Kassikuld ei muretse iseenesega konkureerimise pärast. Vastupidi. Juurde tuleb tõenäoliselt väga tänuväärset vastuvõttu pälviv keskearõõmude lugu ja võibolla midagi veelgi.

Väite peale, et Martin Algus on harvaesinevalt õnnelik ja paigas isiksus, on ta ise mõnevõrra üllatunud.

„See kõik oleneb suuresti iseendast. Me käivitame igal hommikul ärgates oma peas uuesti ja uuesti selle müsteeriumi, mille nimi on elu. Minu elu, mida ma saan ise mõjutada,“ kirjeldab Martin. „Ma ei usu, et teadlased veel viiel tuhandel järgneval aastalgi välja selgitavad, mis asi see elu tegelikult on ja kuidas seda tegelikult elama peaks. Ja see, mida räägitakse kirikus, kuulub minu arust mingisse möödunud aega, sellel on tänapäeval vaid kultuurilooline tähtsus. Seega ei tasu loota, et keegi mingeid pädevaid juhiseid välja annaks, tuleb ikka ise tegutsema hakata ja endale siin planeedil mingi meelepärane tegevus leida. Ja kui see on leitud, siis ongi juba lihtsam olla”.

Gerda Kordemets leiab lugusid

Kati Saara Vatmann

Gerda Kordemets (54), kel on tänavu Tõstamaa suveteatris kaks lavastust – „Vanameestesuvi“ ja „Tsepeliin“ – saab taevast ja unedest, ainsamatest lausetest ja medaljoni graveeringutest lugusid siis, kui iseennast ülearuse seltsielamise ja suurlinnatulede peale ära ei raiska. Lugude leidmiseks tuleb olla iseenda ja oma kallitega – soovitavalt endale sobivas kodus. Detaile ja märke õnnestub märgata siis, kui ei joosta iga tühise tuju peale linna pidudele ja presentatsioonidele. Loovus on auhind õigete valikute eest.

Peatselt kahekordne vanaema voolab tööde rütmis kahe kodu vahet – Paatsalus on neil elukaasa Jaanus Kulliga uuemapoolne talu, Jõgisool „linnakodu“. Ta jagab end Tõstamaa vallavalitsuse algatatud suveteatri, teleseriaali „Viimane võmm“ salvestuste, mitme kirjatöö ja unistuse vahel.

„Mul on pärast teletöötajate koosseisust ära tulemist olnud nii intensiivsed kirjutamise ja lavastamise ajad, et ma ei tea praegu täpselt, kuidas ja millal jõuan valmis kirjutada ammu lubatud EÜE-raamatu ja enese premeerimiseks sisetunde järgi kuhugi sõidan,“ naeratab Gerda asjalikult. „Kirjutamine on omavahel öeldes oluliselt keerulisem protsess kui kõrvalt paistab. Ka väga tuttav teema ei käi sups-ja-valmis – ikka süvenedes-tunnetades. Et saaks tõeliselt hea. Vähemasti enda meelest – muud pole ju mõtet juurde toota siia ilma, kus on juba kõike nii palju. Ja kirjatööd on õppida vaja – selles veendusin juba oma esimest näidendit kirjutades. Kui ikka ise ei oska, konsulteerida nendega, kel rohkem oskusi ja kogemusi.

Mul on sihuke imelik omadus – mul peab korraga mitu asja töös olema. Siis käin ühest teises puhkamas. Mulle on öeldud, et see on pealiskaudne omadus – võibolla. Mulle ikkagi meeldib keskenduda korraga rohkem kui ühele teemale. Näidendi ja raamatu paralleelne kirjutamine sobib mulle. Sinna vahele erinevate lugude lavastamine ka. Peaasi, et sügisel päriselt puhkama jõuaks. Täitsa oma tavakarussellilt ära. Nii, et juhe oleks päriselt seinast väljas. Näiteks Horvaatiasse.“

Asjad on õhus

Õhus on nii lood, mida unenägudest või oodatud-ootamatutest ideesööstudest kaasa tuua kui üldised tõmbumised-tõukumised. Praegu sõidab autotäite kaupa eestlasi sisetunde järgi just Horvaatiasse. Ent igaüks teeb ja toob erinevaid asju ja radu ja sõnumeid ju sealtki.

Oma esimese Tõstamaa suveteatri lavastuse „Pruutide kool“ kohta ütleb lavastajanna, et tema mõlema vanaema lood on sinna peidetud: „Ma pole eriline surnuaias käija. Ei tunne vajadust kalmistule lilli viia ja platsi seda riisuda – seal ei ole minu jaoks kedagi. Ma küll mõistan neid, kel pole kadunukestega muud kohtumise kohta. Minu kokkusaamine oma esivanematega käib lugude kaudu. Siitkandi kunagise õmbluskooli neidude lugu kätkeb mu mõlema vanaema juhtumisi ja kulgemisi.“

Lugude käivitumiseks on Gerdal olnud õnne olla kutsutud inspireerivatesse hoonetesse. Kutse aga võib õhust kohale tulla ajal ja kohas, kus seda oodata ja tõsiseltki võtta ei oska. Režissööriemanda sõbratar Ülle Tamm peab Manija saarekesel talumotelli. Seal pidustustel vallavanem Toomas Rõhuga pokaale kokku lüües Gerda esmakordselt kutse Tõstamaa mõisahoonesse teatrit tegema saigi.

Tõeks osutus ja teoks sai.

„See oli neli aastat tagasi – siis oli siitkant publikule nii uudne, et kõigile etendustele oli tohutu tung, saalid välja müüdud ja ammukadunud sõbrad-tuttavad üritasid tutvusi üles soojendada, et platsi saada,“ meenutab Gerda. „Nüüd on Tõstamaa kui paik ära nähtud ning näiteks rahvamaja ei tõmba rahvast majana ka nii jõuliselt kui mõis, olgu nätieljad nii kuulsad kui tahes,“ nendib naine. „Taastatud „Vanameestesuve“ etendusi tuli seetõttu vähendada.“ Mis aga näitas üht õhus olevat paradoksi. Näitlejad ei kurvastanudki  väga ärajäänud etenduste ja saamatajääva palga pärast. Inimesed on nii tohutult hõivatud, et iga silmapiiril terendav vaba hetk teeb tohutult rõõmu. Mis siis, et sel hetkel jääb üha enam kuluv ja aina vähem maksev raha teenimata. Ja õigupoolest ei tule ka seda vaba hetke – iga sekund on juba mitmekihiliselt kinni planeeritud. Oleme ennast ribadeks tirinud. Niisugust aega vist Maa peal küll enne pole olnud.“

Maa peal on ajad, mil muinasjuttude ja legendide tagant otsitakse põhjusi ja salaseoseid. Hollywoodi muinasjutuvestjad on ridamisi tõestanud, et Lumekuningannaks saadakse isikliku erilisuse traagika tõttu – ja alati on lahendus ning et Pahatar on tegelikult parimaist parim hoidja-kaitsja, kelle suudlus äratab tegelikult uinuva kaunitari nõiduslikust unest. Inimeste kurjus ja madalus teeb suurimad tigedaks, kinnitavad tänased unejutud kolm-dee-linal.

Gerda jaoks hakkas legend Tõstamaa mõisaprouast elama valla kodulehelt, kus öeldakse, et Anna Meyer von Gyldenfeldt suri kõrges eas ning pärandas mõisa oma üheksandale pojale, sest enamik lapsi olid selleks ajaks juba surnud. Nõnda sündis stoori, et 90aastane mõisaproua armastas oma lastest enim 60aastast… sohilast. Mõisahärra oli saanud abielu kõrvalt lisaks oma arvukatele seaduslikele ka  patupoja, kelle Anna lapsendas. Mehele karistuseks. Ent kiindus temasse enamgi kui oma lastesse. Nii sündis näidend „Surm, sünd ja laulatus“.

Seni kirja panemata lugu noore saksa soost koduõpetajanna ning merele ihkava eesti poisi armatusest 20. sajandi esimesel kümnendil on saanud alguse graveeringust „A. Wolf“ hõbemedaljoni tagaküljelt Gerda kaelas. Medaljoni esiküljel on kiri HAAPSALU ning purjekas. Need purjed kutsuvad Gerda ükskord tagasi Haapsallu – lapsepõlvemaale. Kunagi tahab ta kindlasti oma lapsepõlvelinnas lavastada. Siin Tõstamaal ootab aga kirjapanemist „targa paruni“ Alexander Stael von Holsteini lugu „Ottabeth“ ning järge hüüab ka „Pruutide kool“.

Ühte sattumine

Praegu tegutseb kirka leegiga põlev Kordemets Tõstamaa kandis sel lihtsal ja samas müstilisel põhjusel, et seal elasid suviti juba enne teda ja Jaanus Kullit mitmed tema sõbrad. Priit Pedajas Margot Visnap, Jaan Rekkor, Andrus Vaarik ja paljud teised.

Gerda kirjutab näitemänge kindlatele näitlejatele. Juba neli aastat kõlab tal kirjutades kõrvus Andrus Vaariku hääl, kolmel aastal on ta kirjutanud rolli Laine Mägile, kahel Kersti Tombakule.

Paatsalu kodu leidis paar samuti sellepärast, et sõbrad suvitasid sealkandis.

„Kulli küsis nõutult, miks meile on vaja maakodu, kui meie Jõgisoo „linnakodu“ on ju tegelikult samuti maal – ja mispärast me peaksime ennast kahe maja ja aia hooldamisega killustama,“ meenutab Gerda, kuidas viiekümnendatel ehitatud lisakodu soetati. „Ma oskasin vastata pigem tegude kui sõnadega. Paatsalu pesa sobis üdini – ja käivitas uued protsessid. Läksin Räpina aianduskooli aiandust õppima. Iseenda jaoks. Ja sain teada, et see pole midagi niisama naljatamisi. Väga tõsine õppimine oli.

Küll aga tekkisid mu ellu uued inimesed, täiesti teine ringkond. Värske ja õpetlik maailm. Vahel mõtlen, et kui veel kunagi jaksan, siis tahaksin samuti enda tarbeks õppida ära ka mööbli restaureerimise.“

Naine usub, et aastaid Õhtulehes töötanud mees ei tee emanda kõrgest lennukaarest probleemi. Ka mees on oma nišis kenasti paigas. Ja sellega harjunud, et Gerda ei lähe enamasti kaasa ühelegi enda jaoks liigsele vormitäite üritusele. Intensiivse seltsielu ajajärk on juba ära olnud. Õhus on nii palju lugusid, et meile antud nappi maapealset aega ei saa pindmisele small-talkile ära raisata.

„Kui meid kutsuti kevadisele Kroonika stiilipeole, helistasin toimetusse ja pinnisin taustainfot. Üllar Saaremäe oli meie „Viimase võmmi“ peaosa eest parima priisile nomineeritud, ent mina tahtsin kindlalt teada, et ta selle saab – et oleks ikka tõeline põhjus end välja ajada. Sai. Ajasin. Aitäh,“ naerab Gerda kokkuhoidlikult.

Kuna tema teed on Rakvere teatrirahvaga ühte sattunud, lavastab Gerda sügisel Rakvere teatris üldsegi mitte enda lugu, vaid hoopis üht inglise komöödiat. Asi algas sellest, et Gerda lemmikkirjanik ning telesarjades „Alpimaja“ ning „Süvahavva“ kolleegiks ja kaasteeliseks saanud Indrek Hargla pakkus esiotsa üht oma näidendit, kuid see osutus hetkel Rakvere Teatrile ülejõukäivaks – ülisuur lugu, kus korraga peaks olema seitseteist näitlejat laval.

Vabadel hetkel kohandab Gerda Eesti oludele Saksas sündinud telestsenaariumit „Der Letzte Bulle“, mis Eestis jõuab ekraanile pealkirja all „Viimane võmm“. „Seda kunsti olen analoogselt iluaiandusega usinasti juurde õppinud,“ räägib ta. „Esimesel hooajal oli see geniaalne leid, et inimene ärkab kahekümneaastasest okasroosikese unest ning satub mobiilide-neti-automaatkäigukastide maailma, kus kõik suhted ja suhtumised on teisenenud. Õudne ja naljakas – ja paneb meid kõiki tsivilisatsiooni ülikiirele arengule mõtlema. Heldeke, mul endal polnud paarikümne aasta eest kodus lauatelefonigi… Aga edasi?“ küsib Gerda. „Sakslastel kaob teisest hooajast isiklik plaan peaaegu täiesti, jääb ainult krimilugu ning politseijaoskonna elu. Meie jaoks – Üllar Saaremäe, Robert Annuse ja minu jaoks – on isiklik plaan selles sarjas aga olulisemgi.“

Oleks hea, kui tunneks oma rahva hingeelu, ajalugu, taustsüsteeme ja seda midagi nähtamatut, mis on õhus – ja need omavahel ühte viia. Sama tegi Gerda ka 3.augustil Tõstamaal esietenduvat „Tsepeliini“ kirjutades. Viis sealses mõisas kokku kolm sakslast, kaks eestlast ja ühe venelase esimese maailmasõja esimestel päevadel. Ta püüab näidata, kuidas baltisakslase, venelase ja eestlase olemus ja ilmapilt erinevad. Kui erinevad. Sest lõpuks oleme me kõik ikka ainult inimesed, kes seavad oma valikutes esikohale isikliku – oma lähedaste heaolu.

21.sajandi Eestis aga säilib ja võimendub üksikisiku jõud Gerda elukogemuse põhjal vaid siis, kui iga sõna-mõte-tegu läheb asja ette. Kui ei raisata end tasuta „motellipidamisele“ – mis kipub neist enamuse suvedega juhtuma, kel on maakodu. Kui ei vajutata suvalise kutse ja tuhina peale linna end koosviibimistele ja kohvikutesse killustama. Ning kui puhkust võttes tõmmatakse juhe ikka tõepoolest täiesti seinast välja: „Selleks, et avaneda võõrsil õhus olevale tuleb end kodustest ühendustest täielikult lahti haakida. Ma loodan, et saan vaatamata EÜE-raamatu lähenevale tähtajale seda endale lubada. Niinimetatud vabakutselised elavad erinevalt palgatöölistele teatavasti reeglina viiel erineval rindel korraga, kohati üsna üleinimlikult intensiivset elu. Minul täiendab – ja kaunistab! – seda ka peagi kahekordistuv vanaemadus. Kui tütar Stina on Paatsalus emme juures, püüan lasta tal end vähemasti hommikuti välja magada, kuigi minust mingit mustervanaema esiotsa veel loota ei ole. Mul enesel on vaja aga peagi kusagil kaugemal ära käia, et oma tegemistest muuhulgas ka tervikpilt saada. Kaugelt paistab paremini.“

Öökuninganna püha Birgitta teenistuses

Kati Saara Vatmann

Põhjala müstilise augustitaeva all puhkeb tuledesse muusikateatri  suursündmus Birgitta festival. Tänavu ilmutavad end ümmarguste numbritega tähed. Festival ise saab 10aastaseks, tema algataja-aujuhi 75. sünnipäeva auks antakse kaks galakontserti. Tähesaju õnnestumise nimel aga teeb Filharmoonia juures terve eriüksus aasta- ja ööpäevaringselt tööd. Selle meeskonna emamesilane Heili Vaus-Tamm (53) lendleb päevast päeva Hiiu  ja Mustpeade maja vahet ning nendib, et jõuab iga päev ära teha kõva kolmandiku töödest, mida tahaks või peaks. Või siis ei peaks.

Meie ei tea Pirita endise ja praeguse nunnakloostri juurde muusikalätetele minnes, kes on kogu üleva ürituse kulisside taga. Heili tunnistab, et pinevatel-põnevatel aegadel ei tunne ta ennast ka ise ära: „Mina, elupõline ekstravert ja sutspüss, jälgin ennast huviga kõrvalt. Miljoniprojekti puhul on korralduslikud kriisid kerged tekkima. Mida kriisim kriis, seda rahulikumas voolamises mina olen! Kolleeg läheneb mulle – „mul on sulle üks halb uudis…“ Ja mina küsin endalt – kui halb see uudis ikka olla saab? Kõik on ületatav ja lahendatav. Kui tasakaalu ei kaota, sujuvad asjad enamasti ise paika. Ja keskmes püsimist õpetab eraelus üha juhtuv. Meil kõigil. Minul ka. Sellepärast me üha uued inimesed uuel tasandil olemegi. Ja see on hea. Ka siis, kui vahepeal on halb, on pärast hea. Siis veel eriti. Ema on mind alati hoiatanud ka eduaegadest eufooriasse sattumast – kui on väga hästi, ole eriti ettevaatlik! Praegu on meil emaga arutusel hoopis teised teemad…

nüüd on ema põhiküsimus, kas isa on kodus. „Mis ma talle vastan..? Isa -doktor Seppo – on juba 35 aastat surnud. Aga maal isast on teleka kõrval ja nendega ema siis räägib – vaheldumisi isaga ja seriaalide türklastega. Muidugi on ta kodus…“

Kui festivali eel õnnestub paar päeva puhkuseks võtta,  kihutab Heili Abja valda Sarja küla metsa, kus on isa ehitatud palkmajake..ilma elektri ja veeta..ei vesi on, aga mäe all allikas..selline elu..ja õnneks pole telefonilevi ka eriti. Et telefoniga rääkida, tuleb uksest õue ja mäe otsa joosta. Eks nii mõned hommikud maamajas ka algavad, et produtsent lidub öösärgi väel mäe poole, sest mõni probleem tekib ju ilmtingimata nende paari päev jooksul.

Kui nii, siis nii

Korralduslikus kõrgpunktis on muusik-kriitik-pedagoog-produtsent Heilil kodus ootamas poole aasta eest insuldi saanud ema. See on tähendanud tunde ja tunde hooldust ja hoolitsust. Kui Heili on tööl, saab ema kodus üksinda hakkama. Ehkki tütar muretseb, on ta õpetanud end ka sellesse eluetappi stoiliselt suhtuma: kui kukub siis kukub, juhtub siis juhtub. On, nagu on.

„Olen lisaks Filharmoonia produtsenditööle ka Muusikakeskkoolis kammeransambli õpetaja. See töö laeb mind ennast kõige rohkem. Midagi õnnestavamat kui noortega koos elava muusika tegemine pole ilma peal olemaski,“ on Heili tänulik. „Õppisin juba Estonia teatri kontsertmeistrina kõiki eluvaldkondi ühitama. Praeguseks kahekümnendates eluaastates poisid olid mul toona beebidena klaveri peal. Kasvasid muusika voogudes.

Ja alaline muusikalaine häälestas pojad nii erinevateks kui olla saab. Üks on tavamõistes tubli juristiharidusega konservatiiv – teine kunsti- ja turundusharidusega ilmarändurist traktorist Austraalias! Mu 13aastane tütar müüb nüüd, eks ju samamoodi muusika ja produtseerimistöö keskel sündinud-kasvanud, festivalil kavasid ja pühib pärast etendusi põrandaid.“

Küpses eas saadud tütreke sündis Heili tegusasse ellu allergilisena. Aastatepikkustel magamata öödel mõtles ema selgeks, et allergia on närvikava haigus. Võime rääkida küll erinevatest jahudest-tolmudest-kassidest, mida üks või teine allergik ei talu – ent tegelikult väljendub hinges toimuv nahareaktsioonidena.

„Me ei mäleta. Kahjuks või õnneks. Ei mäleta, millised probleemid ja võlad eelmistest eludest siia kaasa tõime ega taju täpselt, milliseid perekondlikke ahelaid peame selles elus lahti lahendama,“ arutleb Heili.

See on kindel, et meie hing teab meist kui mõtlevatest olenditest paremini, kuidas karmavõlga puhtaks põletada.

„Loodetavasti pole ma muusikakriitikuna kellelegi haiget teinud ega seda võlakoormat kasvatanud. Meil on nii väike rahvaarv ja üht asja ajav ringkond, et iga mõtte, sõna ja teoga tuleb erakordselt ettevaatlik ja delikaatne olla. Olen kriitiline vaid juhul, kui minu sõna toetab muusikut ja viib arengule. Mitte kunagi selleks, et oma enese eruditsiooni, head maitset ja suurt sõnameisterlikkust tõestada.“

Viis aastat tagasi kaotas Heili abikaasa kogu parema käe. See jäi tõstuki alla, millega mees tegelikult üldse sõitma ei pidanud. Aga sõitis – tööde juhatamise ja korraldamise asemel – ning kogu perele said osaks sellise ränga traumaga kaasnevad füüsilis-psüühilis-eksistentsiaalsed üleelamised. Naine kinnitab, et kaotatud käe fantoom- ja hingevaludest tuldi koos läbi ilma, et abielu oleks muutunud kaastundlikuks kohustuseks.

„Olen harjunud mitmekordset koormat kandma. Ent seda jälgin küll iga päev murelikult, kuidas loendamatud tunnid meie elust kaovad arvuti taga bürokraatlike dokumentide alla. Produtsentide tööruum on nagu Smolnõi – ja me kõik õpime seal epitsentris inimeseks jäämise kaunist kunsti,“ naerab produtsent Heili.

Mis menüüs on?

Birgitta festivali kava võrdlemine menüüga polegi üksnes kujund – kuna keskkond ja õhustik on neis augusti keskpaiga õhtutes nii erakordne ja maailma maagilisim, pakuvad korraldajad juba aastaid seal Pirita kloostri juures võimalust Nunnade terrassil einestada ning 15.sajandist pärit keldris veini maitsta – kõik see on üks tervik, mis viib kloostri väravast sisenedes keskaegsesse õhkkonda.

Muusikalises mõttes aga saab tänavu kaunite kokkusattumuste ja teadliku tegutsemise koostöös nii mõnigi ring täis ja nii mõnigi ajalooline suurvorm saab praeguse maailma sündmuste taustal võimenduse.

„Eri Klas armastab alati lahkesti rääkida, kuidas sai Savonlinna suvistest ooperifestivalidest inspiratsiooni. Ent Pirita on minu meelest midagi kordumatut ja ainulaadset. Maailma ainus, iidsete müüride, mere ja augustisumeduse koosmõjul sama meeliülendav nagu öökuninganna, mis vaid viivuks õide puhkeb,“ kinnitab Heili, kellele meeldib muide just öösiti seal kloostrimüüride vahelises vaikelus rebaste ja hiirte, siilide ja konnadega tõtt vaadata – öös on asju… „Omamaine pärl ja turistide magnet elab ja pulseerib siin iga päev – festivalikavas olevaid etendusi aga käivad ka tänase kloostri nunnad vaatamas. Loodetavasti sobib suurem osa tänavusest menüüst ka neile.“

Jacobsoni-nimelise Peterburi Riikliku Akadeemilise Balletiteatri „Spartacus“ vist päriselt ei sobi – laval on tavatult palju poolpaljaid meestantsijaid ning süžees on orgiaid ja inimolemuse inetust, mis nunnadele sobimatu. Küll aga on läbi esteetilise elamuse mõtlema ja kaasa elama-tajuma panev.

Leonard Bernsteini „Missa“ toob ühe peaosalisena lavale meie oma Koit Toome. Muusikalikeeles kõnelev suurteos räägib Ameerika noorte jumalaotsingust versus hangunud katoliiklik lähenemine. Juudist helilooja kirjutas selle fenomenaalse teose Kennedy mälestuseks – lesk Jackie Onassis tellis selle oma esimese abikaasa nimelise keskuse avamiseks. Kuna üheks inspireerijaks oli Vietnami sõda, pidas FBI seda ohtlikuks looks – paavst Johannes Paulus II aga kutsus teose selle aastatuhande alguses Vatikani lavale.

„Ukraina, Iraagi ja teiste ähvardavate sõjakollete lähedus ja ohtlikkus hoiab seda „Missat“ teravdatult tulipunktis. „Röövimine Serailist“ seevastu jutustab Mozartile omases mängulises-veinimaitselises-seksikas võtmes leppimisest. Georg Rooteringi kolmas lavastus Eestis kutsub üles andestusele ja halastusele, elurõõmule ja edasikestmisele – ärgem olgem nii põikpäised kui meie vanemad, unustagem kättemaks ja olgem ometi õnnelikud,“ kirjeldab Heili silmade särades. „Verdi „Maskiballi“ esitab aga ooperiteater Helikon, kes oli meie esimene külalisteater 10 aastat tagasi. „Maskiballi“ uuslavastust dirigeeris Moskvas Verdi enese lapselaps.

Juba ette on selge, et kahest galaõhtust maestro Eri Klasi auks tuleb midagi kirjeldamatult kaunist ja liigutavat. Laval on koos ooperiteatri Helikon solistidega ka meie Heli Veskus, Rauno Elp, Priit Volmer, Oliver Kuusik ja Klasi peres kasvanud tütar Marion. Kasutame lavastuses videokatkeid Eri elust ja festivali kümnest aastast, et Eri kui suur ja hea mees saaks nii võimsa õhtu, nagu pälvib.“

Kallista mind natuke…

Eestlastele assotsieerub Pirita klooster ja sealsete nunnade teema mõistagi eelkõige filmiga „Viimne reliikvia“. Kes ei teaks peast repliike sarjast „vanemad pattude pärast panid“. Õigupoolest on isegi tavatult hästi läinud, et muidu nii depressiivsed ugrimugrid on suutnud siinkohal sedavõrd eluterve huumoriga võtta rahvuslikku ja inimlikku traagikat, mis kloostrisse pandud noorte naiste saatuste taga peitub.

„Põhjamaise depressiivsusega olen kokku puutunud ka produtsendina,“ meenutab Heili, keda tema töö teeb paratamatult kõigi rahvaste emaks. „Mis tahes žanri muusikute elu viib õrnad ja haavatavad isiksused nädalateks ja kuudeks nende kodudest turneedele. Nad on üksildased ja stressis ning mitmed nende foobiad lahvatavad ses pidevas piirsituatsioonis lõõmama.

Laulsin ühele inuiidi-neiule hotellitoa voodiserval isegi hällilaule. Elu esimesel turneel olnud Põhjapöörijoone tagant pärinev neiu ei suutnud hotellide-lennukite-kontsertide virvarris enam ei süüa ega magada, Tšehhis olid kontserdid juba ära jäänud. Laulsin järjest kõiki hällilaule, mida tean – Brahmsi omast „Viire takkani“ – ja ta sai hakkama, Eesti kontsert toimus!“

Samal moel – kuulates ja rahustades, kõneldes ja lohutades – päästis Heili ühe Saksa muusiku abielu. Eestlased muretsevad praegu abielude pärast, mille üks pool töötab soomedes ning Kalevipoegade pered kärisevad igast otsast. Muusikutele pole sellises pidetus-kodutus rändurielus midagi uut ning produtsendil tulebki seepärast pidada ka psühholoogi-pihiema austavat ametit. Vastutus on suur – ja tänulikud sõbrad tänu sellele kõikjal maailmas.

„Lõunamaade muusikud ja kloostrid on hoopis teises häälestuses-meelestuses. Põhjamaale sündimine on üks suur ja raske katsumus,“ teab Heili. „Oleme siin massiivselt raskemeelsed jah. Eks õnnelikust inimesest ongi raske kunstiteost teha, klassikalise ooperi žanr tõestab seda. Tragöödiatele kaasa elamine võimaldab samastumist, kergendust tõsiasjast, et kellelgi läheb veel halvemini ning ohutut emotsiooni.

Kloostriseintesse aga on imbunud dramaatilised elulood ja pisarad. Keegi ei läinud ju kloostrisse tavamõistes õnne otsima. Keda panid vanemad pattude pärast. Kes läks ise, sest armastus purunes ja süda murdus. Vaid vähesed nunnad on olnud sünnilt Jumalale pühendunud – nagu näiteks Püha Birgitta ise. Tema läks oma misjonitööd tegema siis, kui lapsed olid suureks kasvatatud.

Kui ma õhtuvaikuses Pirita kloostris uitan, mõtlen temale. Õigemini tunnen ja tunnetan teda.“

Heili tunneb ka kunsti, kuidas ülearu palju mitte tööd koju kaasa võtta. Pihiema ja sõbrana tuleb mõistagi kiusatus nii artiste kui nende maailmavalu oma koju viia, ent kõigel piir ja määr. Ristumiskohad aga näitavad, millised probleemid on meil endil selles elus vaja lahendada.

„Kui me jõuame iga päev ära teha kavatsetust ühe kolmandiku, tuleb paratamatult kõik meie elus esinevad kolmandikud ja muud murdosad rahulikult üle vaadata. Iga sammu astudes on põhjust endalt küsida: millele-kellele ja mille nimel ma oma maise matka pühendan – kas see teeb mind ennast ja mulle kalleid õnnelikuks?

Oletatavasti on just vabaduse äratundmiseni jõudmine põhjus, miks senine ekstraverdist mina nii palju rahulikum ja keskendunum on kui varasem. Selles mõttes pole saatuselt saadud sahmakad tühja läinud, et ma olen aru saanud. Oleme igal hetkel ja hingetõmbel oma valikutes palju vabamad – ja seega ühtlasi ka vastutavamad – kui kujutleme. Tõepoolest: meie reliikvia on Vabadus!“

Pirita kloostri asutamise mõte pärineb Tallinna kaupmeestelt umbes aastast 1400. Aastal 1407 saabusid kaks Vadstena kloostri venda Rootsist uue pühapaiga rajajaid nõustama. Kloostrikompleksi rajamise alguseni kulus siiski veel kümmekond aastat, sest alles 1417 saadi esimene paemurruluba.

Mõned kloostri rajamise idee algatanud kaupmehed astusid uue kloostri vendadeks. Üks neist – Hinrich Swalbart – juhatas ehitustöid. Kloostri keskne ehitus – kirik – pühitseti sisse 1436. aastal. Ehitustegevus jätkus nii õdede- kui ka vendadekloostri alal kuni 16. sajandi alguskümnendini. Ehituse kulgu mõjutas tõenäoliselt ka vahendite nappus, naiskloostri läänetiiba ei jõutud tõenäoliselt esialgse plaani järgi valmis ehitada. Ehituskrundi kinkis kloostrile Liivi Ordu.

Pirita kloostri kirik (sisemõõtmed 24×56 m, lääneviilu kõrgus 35 m, pindala 1360 m) oli oma mahult ja mõõtudelt muljetavaldav. Ehitamisel järgiti Püha Birgitta eeskirju. Lihtne kodakirik oli põhiplaanilt pikk mitmevõlvikuline ristkülik, mille jagas kaheks võrdseks osaks – konvendi- ja rahvakirikuks – vahevõre, esimesse pääses ainult kloostrist, teise ka maanteepoolsest portaalist. Suurpühade ajal, mil kõik külastajad kirikusse alati ära ei mahtunud, peeti jutlust väliskantslist, selle avaust näeme fassaadi ülaosas. Õdede koor paiknes põhjapoolses löövis, portaalist sisenedes vasakul. Õdedekoori all paiknes viis pihikambrit.

Eeskirjade kohaselt pidi kirikus olema 13 altarit, mis kandsid apostlite nimesid, nii et igal preestril oli nö. oma altar ja apostel. Lisaks oli kirikus veel mitu kõrvalaltarit, s.h. Püha Birgitta altar.

Pirita klooster oli ka rahvusvaheline palverännupaik. Ruumid külalistele toetusid kiriku välisseina loodenurgale.

Nii nais- kui meeskloostri eluhoonete keskel oli nelinurkne õu, mis oli vaba aja veetmise koht ja mille ümber paiknesid eluhooned. Õue ümbritses igavikku sümboliseeriv “lõputu tee” – ristikäik, kogunemis- ja jalutuskoht. Nii mees- kui naiskloostrist oli kirikusse eraldi sissekäik ja ka kirikus olid vendadel ja õdedel omaette ja eraldatud palvepaigad.

Pirita klooster sai keskajal tegutseda peaaegu 175 aastat. Pirita vana kloostri hävingule andsid oma löögi nii Liivi sõda (1558 – 1583) kui ka 1564. aasta kevadel kloostri majanduskeskust laastanud tulekahju. Juba Liivi sõja algusaastatel arutas Tallinna raad kloostri lammutamist strateegilistel kaalutlustel, kuid rüütelkonna vastuseisu tõttu lammutamisideed ei teostatud. Ränk hoop tabas kloostrit 1577. aastal, kui Vene tsaari Ivan IV väed rüüstasid Tallinna piiramise ajal põhjalikult ka Pirita kloostrit. Lisaks kloostrile hävitati ka lähedal asunud kloostriasula, mida kasutasid kloostri ilmalikud abitöölised ja kalurid.

Ilma peremeheta jäänud varemed olid kohati kasutusel veel Põhjasõjani (1700-1721), misjärel varemed taas tühjenesid. Peaaegu puutumatuna säilis vaid kirikuruum, mille kõrgeid müüre oli arvatavasti rüüstajail tülikas lammutada.

Esimesed süstemaatilised väljakaevamistööd algasid Pirita kloostri aladel 1934. aastal. Juba tollal väljakaevatud suurepärastele leidudele tuli rohkelt lisa ka 1960. aastate algul taasalanud väljakaevamistöödel. Leidude koguarv on aukartustäratav – kirikus ja nunnade sulushoonestiku kohal leiti pea paarkümmend tuhat irdleidu, mis pärinevad 15. sajandist kuni 20. sajandini. Leidude seas on nii suurepäraseid arhitektuurilisi raidkive kui ka keraamiliste nõude osi, isegi ordu kuldseid sõrmuseid, mille kandmine oli nunnadele kohustuslik jpm.

Mitmeid mahukaid väljakaevamis- ja konserveerimistöid keskaegse kloostri alal tehti ka eelmise sajandi lõpul, kui osaliselt avati ja konserveeriti nunnade vana klausuuri haiglahoone alusmüür ja kloostrit põhjaküljelt kaitsnud piirdemüür.

Birgitiinide ordu esimene e. emaklooster pühitseti sisse aastal 1384 Kesk-Rootsis Vadstenas, Pirita klooster Läänemere idakaldal oli ordu kolmas tütarlasteklooster.

Kirikusse koguneti seitse korda päevas laulma Jumalale kiitust kuningas Taaveti lauludega, igal nädalal lauldi läbi kogu Taaveti lauluraamat, 150 psalmi. Pole ehk liialdus öelda, et Pirita kloostri õed moodustasid Eesti esimese suure naiskoori ning kloostri suur kaunis kirik oli Maarjamaa suurim kontserdisaal, kus esineti seitse korda päevas ja nii aastast aastasse.

Pirita kloostri õed tegelesid ka lugemise ja meditatsiooniga, aga ka majapidamise ja käsitööga, vennad võisid lisaks käia jutlustamas muudeski kirikutes. Õed ei lahkunud kloostrist kunagi, peale surma maeti nad kloostrikirikusse. Pirita kloostri kiriku põrandas asetsenud hauaplaatidest on 15 tänapäeval kinnitatud kiriku varemetes seintele.

Ordu asutajaks on rootslanna – aastal 1346 kirjutas rootsi aadlidaam Birgitta Gudmarsson (neiupõlvenimega Birgersdotter) oma nägemuste põhjal uuelaadse vaimuliku ordu (ld. Ordo Sanctissimi Salvatoris, Pühima Päästja Ordu) põhikirja e. ordureegli, mis sai 1370. aastal paavsti kinnituse.

Selle ordu eripäraks olid kaksikkloostrid, kus ka orduvendade haru allus abtsissile. Vaimulikuks ideaaliks oli esimene Jeruusalemma kogudus, kus on 13 apostli järgi sama palju preestreid ja 72 õpilast, kusjuures õdede eeskujuks oli Neitsi Maarja, vendade omaks apostel Peetrus.

Keskajal oli ordul kümneid kloostreid. Püha Birgitta reegli järgi võis ühel kaksikkloostril olla kõige rohkem 85 õde ja 25 venda (neist 13 preestrit, 4 diakonit ja 8 ilmikvenda). Kloostrid asusid teine teisel pool kirikut, mis oli mõlemale ühine.

*

Birgitta Festival kutsub igal suvel augustis Pirita kloostrisse osa saama Tallinna kultuurisuve tippsündmusest, et kogeda, kui mõjuvõimsad ja ülevaid emotsioone pakkuvad on kõrgekvaliteedilised muusikalavastused iidsete kloostrimüüride vahel.
Festivali ajaks saab Pirita klooster endale peale katuse ning müüride vahele kerkiv 1 300-kohaline tõusev ning pehmete toolidega pealtvaatajate tribüün tagab hea nähtavuse kogu saalist, kvaliteetne heli- ning valgustehnika kindlustavad nauditava kontserdielamuse.
Jalutamine tõrvikutega valgustatud augustiöös keskaegsete võlvide all teeb ka publikust etenduse osa. Just sellises müstilises ja kaunis keskkonnas on Teil võimalik korraldada oma enesegi üritus või mistahes formaadis vastuvõtt Pirita kloostri varemetes Nunnade terrassil, kuhu tekib spetsiaalne ala koos vastuvõtutelgiga, mis mahutab ca 250 inimest.

www.birgitta.ee