Mina, sariabielluja?

„Pead ikka kohe kirikusse tormama, kui keppi tegema juhtud?“

Ee… Jaa… Nojaa… Ei…

Ave Alavainuga oli just mõne päeva eest selline dialoog – kelle teisega! Ütles, et on huvi ja muigamisega jälginud, kuidas ma 2010. ja 2011. aastal tubli tüdrukuna oma kahe täiesti erineva mehepoolikuga laulatusin. Nagu hea tüdruk, kes püüab kogu hingest nii käituda, et ema ei pahandaks. Vastasin Avele umbes samade sõnadega, nagu Marko Reikopile, kes kutsus mind Ringvaate saatesse rääkima raamatust „Projektilaps Pärnust“, ent tegelikult oskas ja tahtis vaid lobiseda mu abiellumiste ümber: „Ma ei ole lits!“

Eesti küla on varmas iga naist, kel mehike man, patuseks pärgama. Kui oled nagunii nõiaks peetud, soovid piirduda libahundi staatusega – libuhunt ei taha olla. Ning fakt, et ma pole kolm viimast aastat abiellunud, räägib enda eest. Mis pole Ave Vita 30 neitsiliku aasta kõrval muidugi veel mingi number.

Esimest korda abiellusin oma viie lapse isaga sisetunde järgi – kõigi loomaliikide emased tunnevad ära, millise partneriga tulevad terved-tublid järglased – ligi veerand sajandiks. Mina olin siis 20aastane laps, mees paar aastat vanem poisike – ning nüüd korraga on tema hall härra, mina ikka plika. Erinevad pöördekiirused ja kulgemise korrused – aga igas mõttes viljakas koostöö.

Kui teist korda abiellusin, karismaatilise-mängulise kinomehega, saabus meie laulatusele Elo Mõttus telekaameraga just õigeks ajaks, et mulle pruudiloor juustesse kinnitada. Tema küsimusele, miks ma noore hurmuriga niisama koos ei võiks elada, vastasin: poiss on vaja peremeheks laulatada.

Kui selle abielu suvi oli möödas, oli läbi ka romantiline etendus – ilmad läksid halvaks ja libakaasa ema juurde tagasi. Mis ei takistanud mind lootmast, et teisel korral laulatub paremini – täiesti teist tüüpi, näiliselt väga isasest superkokast sai veel kulukam ülalpeetav-järelveetav.

Investeerisin tema proovipäevadesse-litsentsidesse-koolitustesse-tervisetõenditesse tuhandeid eurooparahasid, mida see hinnaline lemmikloom tänini tagastanud pole. Kuluka lemmiklooma väljendi leidsin Ingrid Peegile „Stereo“ saates abiellumise põhjustest kõneldes. Õppisin selle kooliraha eest, miks ka kinni laulatatud ullikestest peremehi ei saa.

Suhet pole. Minu jaoks pole tallis-laudas rutiini – loomad on mu perekond ja nende talitamine on kvaliteetaeg, meditatsioon, analüüs ja plaanide tegemine. Orjasuhtega sõnnikule ja silole peale lennates hakkavad vennikesed kahe kuu möödudes tundma alandust, mitte ülendust – ning põgenevad.

Võimalik, et kui poleks kooselu ametlikuks allkirjastades neile avanssi jaganud, oleksid nad rohkem arenenud. Seda enam teada ei saa. Elan praeguses elujärgus kaks-ühes, akudrell ja kirves paremas ning pann ja pesukauss vasakus käes.

Rütm ja harmoonia on liialt paigas, et kedagi kosmilisest kataloogist tellimagi hakata. Saame 8aastase tütrega kahekesi kenasti oma 5 hobust ja 15 lammast, kimbu linde, kooli- ja kirjatööd, kultuuri- ja korjelennud peetud ja veetud. Massiivsematele töödele põikab appi väimees ja kaks üksildast naabervalla meest.

Mil moel saaks keegi minu muinasmaale kuningaks tulla? Võõrsilt ehk? Või siis sedapidi, et ma ise kolin oma taboriga isanda tallu emandaks. Hea sõber Ulvi Saar, kellele eile õhtul kirjeldasin, kui väga imetlen ja naudin taevas kokku pandud paaride nägemist – ta ise oma kaasaga nende hulgas – meenutas, kuidas taotlus tehakse. Paberilehele kirjutatakse, keda täpselt oodatakse, mida talle pakutakse ja mida temalt loodetakse, olevikuvormis, nagu kogu see imeilu oleks juba tõelus – ning see leht põletatakse ette tänades ja naeratades.

Iseasi, kas ma soovin.

Usun-loodan-armastan küll – ja kuidas veel! Aga hetkepildile ei projitseeru isast inimest ei unes ega ilmsi. Ainus isane isend meie talus on part Donald ning ühtegi mehte kui perspektiivi pole enam vähimatki tungi investeerida. Kui, siis tuleval kevadel sündivasse orlov + arab varsasse, kes on ehk täkupoiss.

Kristliku kiriku silmis on mul kolm laulatatut. Aitab ehk? Pärast bürokraatlikku lahutust jäävad need energeetilised seosed ikka alles. Laste isa on liiatigi just pärast lahutust – nojaa, hästi-hästi, lahutusi J – lisaks mu väga hea sõber. Pole ootusi, pole ka pettumusi.

Ursel Oja – poplauljate hall kardinal. Mees – väga mees!

Kati Saara Vatmann

Kolm on kohtuseadus. Kui kolm erineva ala-ameti-ea esindajat, kellele jutustasin legendaarsest muusikaõpetajast Ursel Ojast (61) küsisid üllatunult, kas see on mees, oli selge, et on aeg meelde tuletada, kes on see oskuslik lauluõpetaja, kelle juurest astusid suurte lavade esimestele trepiastmetele Kerli Kõiv, Laura Põldvere, Hannaliisa Uusma, Annaliisa Supp, Margus Vaher, Mari-Leen Kaselaan, Fredi Kaasik… Karismaatiline ja stiilne, oskuslik ja kannatlik meister, kes on paljude tänaste ja olnud laulutippude taga, on mees jah – kusjuures selline, kellesse on võimatu mitte armuda.

„Lauluõpetaja roll ja saatus on selline, et minnakse ära. Kui töö tehtud saab. Või vahepeal. Kuidas keegi. Ja siis tullakse jälle tagasi, et nõu küsida. Kes tuleb Ameerikast väga tähtsatest koolidest ja küsib häbelikult, kuidas üht või teist asja nüüd ikkagi teha. Kes uurib ujedalt, millised võimalused on puugiks muutunud produtsendist ja arututest lepingutest vabaneda. Ei ole vaja häbeneda. Igas eas ja igasuguse vahepealse kogemuse pealt on kõik mu lapsed väga teretulnud,“ julgustab Ursel. „Minul on need ajad ammu ära olnud, mil solvusin, kui mindi – isegi nutsin, sest ära visatud tunne oli. Enam ei ole. Nii palju on tagasi tuldud – ja see on parim, mis õpetajaga juhtuda saab. Suure maailmaga võrreldes – ikka oma ja parim – mida sa hing veel tahta võid.“

Ursel on lõpetanud Tartu Elleri-nimelise muusikakooli akordioni erialal, konservatooriumis õppinud koorijuhtimist. Olnud Luunja ja Tartu kultuurimajade juhataja ja muusikaõpetaja. 20. sajandi lõpul korraldas maestro rahvusvahelisi akordionimuusika päevi, millest kasvas välja  Luunja suvekantri.

Sajandivahetusest saadik on ta olnud Ülenurme muusikakooli laulustuudio juht ning õpetab Elleri-koolis jazz- ja poplaulu. Ansambleid, mida see härrasmees on vedanud-pidanud, on terve rivi – näiteks Hanuri, Meidon 7, Synkop, Sept, Kaabu, Minu Bänd. Koos Margus Vaheriga on välja antud heliplaat.

Lisaks tööle kiidab tegijat ka rahvas. Urselil on Aasta õpetaja ja Kultuurkapitali Tartu pärli tiitel, Valgetähe V klassi teenetemärk ja Tartu kultuurkapitali aastapreemia ning tänavu anti maestrole teenetemärk Tartumaa Kuldne Tammeoks.

Hääled alasti

„Igaüks, kes tuleb laulu õppima, on jõudnud omandada mingid maneerid ja vigurid. Õige hingamine ja eesti keel tänapäeval nende vigurite hulka pahatihti ei kuulu. Võtame siis kõigepealt selle hääle alasti ja uurime järele, mida ta endast kujutab. Iga inimese hääl on ainulaadne ja eriline tervik, mille tämbrile ja olemusele sobivad teatud stiilid. Enne viguriteni jõudmist aga õpime oma alasti häält tundma ja valdama,“ kirjeldab stiilitundlikkuse poolest tuntud õpetaja. „Millegipärast on laulus – nagu üldse paljudel aladel – ennast avastamas ja tõestamas valdavalt tüdrukud. Ei saa mina aru, miks poisid ei söanda, miks suhteliselt vähe bändi tehakse ja kui, siis õppimata, seega edasi jõudmata… Jälle oli Elleri-kooli sisseastumiskatsetel ainult kaks poissi. Üks ei osanud solfedžot mitte sugui – aga häälematerjali pärast tegin kõik endast oleneva, et ta sisse pääseks. Mis siis ikka, hakkamesolfi õppima. Hästi vahva mees, kes parem-hilja-kui-mitte-kunagi-tempos minu juurde jõudis, on olnud 26aastane rastapatsidega sepp, kes otsustas lavakasse astuda. Valisime talle kena lihtsa jutustuse „Mullu mina muidu karjas käisin“. Kui sepp uksest juba väljumas oli, hüüdsin talle järele, et eksamikomisjoni ees oleks soovitav öelda, et see on soome rahvalaul. Mitte eesti. Mõnede asjade teadmine jätab hea mulje.“

Kogenud muusik kinnitab, et kandvust ja vastupidavust ehitatakse häälele samamoodi nagu igasugusele lihaste süsteemile – treenides. Ei oleks Ivo Linna tänaseni rivis, kui poleks omal ajal õhtust õhtusse kuus tundi järjest tantsuks laulnud. Samuti pole Urseli sõnul tegelikult sellist asja, nagu eputamisi väidetakse – ärge mind hommikul tülitage, mul hääl magab. Tasapisi tuleb soojaks teha – ja juba ei maga!

„Ega me hakka ju kohe voodist tõustes ka ämbreid tassima ega mööblit sikutama – enne ikka ringutame ja kehitame ja teeme lihased soojaks. Hääleaparaadi loendamatud tillukesed lihased niisamuti.

Teatud eas on pigem õhtutega sedapidi, et ei taha enam liiga kaua üleval olla. Magamatus teeb nõrgaks ja närviliseks. Ja ülemeelikult jauravale seltskonnale aina üht lugu veel käristada ka ei taha. Esiteks olen ma ise igasugusest napsitamisest oma tervise ja pere rõõmuks ammu loobunud. Teiseks on siiski võrreldamatult parem istuda näiteks suureks salongiks kohandatud Vanemuise laval ja väärikale seltskonnale musitseerida nii, et sind ikka kuulatakse ka,“ nendib mees, kelle ainus pahe on praeguseks veel kirglik suitsetamine. Ei mingit muud boheemlust.

Tütar Liisi lõpetas äsja põhikooli, kaasa on samuti Ülenurmes akordioniõpetaja. Eismesest abielust sündinud-kasvanud poeg ja tütar on mõistagi musikaalsed, ent teistel aladel.

„Tütrel on kaks last, kelle kõrvalt ta teeb vanaemalt õpitud käsitööd. Oi, kuidas mulle meeldib see. Selles kunstis on midagi väga õiget ja ajas kestvat,“ on isa õnnelik.

Õpetajaks loodud

Härra Oja ise on üsna ilmselt õpetajaks loodud. Ta kinnitab, et mitte ükski õpilane ei ärrita teda. Keegi pole lootusetu. Ja noortega kõrvuti kulgeda on lahe – õhtuti pärast tööd on ta oma lauljatega ikka kontaktis, sest kui keegi neist midagi Youtube’ist leiab, tahab õpetajaga kohe jagada. Kuulatakse ja arutatakse.

„Arutamist väärib nii stiil kui sõnad – igasugust inetust ei saa ka ilusa viisiga esitada. Ja eakohasus. Seda pean noortele pea iga päev meelde tuletama. Väga normaalne, et 15aastane võtab eeskujuks Mariah Carrey – aga paluks siis 15aastase iidoli! Huvitav nähtus, millega tuleb arvestada, on häälemurde erinev pikkus. Poistel käib see kiiresti ja kardinaalselt ära. Tüdrukud murravad häält kolm kuni veel mitu aastat rohkemgi. Muutuvad oma aeglase häälemurde käes kannatamatuks, hakkavad enneaegu naiselikke mahtusid nõudma – ja lõhuvad häälepaelu,“ manitseb Ursel õppima kasvõi nende vigadest, kes häälele liiga tehes eluaegse käreda rocki-tämbri saavutanud. „Puhast ja täpset, arusaadavat ja nauditavat laulmist aga õpetab muide meie ilus emakeel. Ikka seesama, millel on rõhud esimesel silbil ja laulev kõla ka kõneldes. Kui noor inimene mõistab sõnade sisu, ei veni kogu kupatus nii kergesti nasaalseks ega muutu üleüldiseks arusaamatuks äätavaks vääksuks.“

Ursel naudib iga järgmise lauljaga seda hääle lahtiriietamise, tundmaõppimise, diktsiooni tutvustamise, oma tämbri avastamise ja karismaga sobiva stiili leidmise teekonda väga. Ta nendib, et pea kõigil esimese tunnustuse pälvijatel lähevad sissejuhatuseks tiivad üliväga laiali, eneseimetlus võtab pildituks ja mitte kedegai ei kuulata enam. Noor Ursel nuttis sellistel puhkudel oma nutud ära. Nüüd jälgib rahulikult oma rada rühkides eemalt, kuidas laialiaetud oksad jooksevad ukseauku kinni. Loodab lahkesti, et vastu nina ja näppe saamised liigse laiamise eest liiga valusad poleks. Ja võtab oma muhedalt elegantse huumoriga oma eksinud lambukesed tagasi. Kui vaja, alustatakse otsast peale. Paremal juhul küsitakse vahepeal universumi direktoriks ära käinud noorukeselt rõõmsalt: nii, kuhu me jäimegi?

„Omal ajal bände tehes aina seesama jama käiski – õpetasid solisti välja – ja virutati ära. Sellega harjub – kujunebki välja niisugune teenus,“ muigab maestro.

Solistidest koor

Nii lauljate kui perekonna ja õigupoolest kogu inimkonna puhul on Urseli sõnul kõige alalisem-olulisem küsimus solistidest koori moodustamine nii, et moodustuks harmoonia, keegi ei domineeri ega viili.

„Muusikute puhul on asi teoreetiliselt lihtne. Kõik häälerühmad ja muusikud õpivad ära kõigi häälerühmade ja instrumentide partii. Trummist ja bassist alates. Viis tuleb kõige viimasena. Sel moel on igaühel kogu harmoonia, tervik ja asja olemus peas ja südames,“ selgitab meister, kes püüab Tartu raekojaplatsi igas kohvikus kumisevatest muusikakatketest ideid, lülitab neid enda jaoks sisse ja välja ja tuleb lakkamatu mürafooni korraldamisega oma enese pea sees suurepäraselt toime. „Küllus kutsub korrale. Kasvõi siinsamas muusikakaoses on põhjust iseendale küsimus esitada: milleks ja millist muusikat mina sellesse lõputusse muusikamerre juurde lisan?

Kas naudin meeleoluks ja tantsuks musitseerimist? Sobin autoraadiosse ja töökoja õuele? Või nõuab minu sõnum komponeerimist ja kindlale sihtgrupile väljavoolamist?

Sellepärast mu meelest küll muretseda ei tasu, et agressiivne massimuusika kõikjalt peale tungib. See on alati olnud. Kasvõi Bach oli üks depressiivne tümakatootja. Raevukus on jõuline. Primitiivsus samuti. Aga nii isiksus kui inimkond kasvab sellest välja.

Klassika jääb. Nii Ülenurmes kui Elleris seisan selle eest, et teatud traditsiooniline muusikalektüür kenasti õppekavas püsiks. On palasid, mida osatakse kõigis maailma paigus. Kui muusikud siin-seal trehvavad, võetakse need viisid üles – ja kõik kõnelevad sama keelt. Mis iganes muusik igast põlvkonast teab sama lugu ja lugudevahelisi seoseid. Nii ilus.“

Maestro on rahul tõsiasjaga, et tema kui aastates mees ei saa tüdrukutele neid suunates ise ette laulda – see jätab õpilaste isikupära alles. Ehk nagu ta sõnastab – tema ei saa puht-tehniliselt tervet põlvkonda koopiaid juurde koolitada. Kusjuures võimsaimad ja põnevaimad tulemused sünnivad siis, kui tüdrukud laulavad lugusid, mida originaalis esitab hoopis mees – siis tuleb tõeliselt oma ja eriline interpretatsioon.

„Üks mu viimase aja suurimaid elamusi – igal tasandil – oli Tom Jonesi kontsert. Milline puhtus ja täpsus. Kui turvaline hääle ja hingamise, publiku ja iseenese valdamine. Milline kordumatu sarm ja vägi!“ kirjeldab Ursel. „Laulmine on inimese visiitkaart. Ükskõik, kas lauldakse köögis või lapsele, seenemetsas või lambakarjas – selles eneseväljenduses on inimese kohta kõik kirjas. Muusika on inimsuse mõõt.“

Ave oma saar, tänav, pink ja puu

Ave Alavainu (71) väidab, et äsjane postkaardiklubi kokkutulek Kärdlas Tiigi uulitsas Ave Vita majas oli tema viimane korraldamine ja ettevõtmine. Keegi ei usu seda. Ave ise ka mitte. Tema paljunäinud-teinud ihujupid võivad küll streikida ja liikumispiirid kehtestada, aga teda ennast kui loovat ja lehvivat tervikut mingid väsinud veresooned küll ei peata.

Limiit on läbi…

Kultuuritegelased – näiteks Tiit Pruuli ja Jürgen Rooste – on oma ümberilmareisidelt saatnud Avele vanu häid puusttehtud paberist postkaarte. Koos Ugala teatri näitlejast tütre Kata-Riina Luidega riputas poetess need oma saareriigi pealinnas kunstigaleriis näituseks ja reisuklubi kogunemiseks pesunööridele. Keegi ei tea, kui suurt pingutust nõudis sellelt vägiselt daamilt nii postkaartide riputamine kui keskusse Ave Vita kogunenud rahva võõrustamine. Vussis veenide tõttu suudab see sädeinimene tegelikult vaid veerand tundi püsti püsida – siis hakkavad jalad krambitama ning pingutus võtab pildi eest.

Avalikult esineda tuli tal paraku juba varsti pärast neid söödud sõnu veelgi. Üks lähedasim sõbratar Kaarin Raid lahkus ning Avel tuli meedias mornilt kirjeldada, mis tunne on nüüd üksinda televiisorit vaadata. Emandatel oli oma kaksi-üksinduses kena komme teineteisele helistada, kui telekast miskit vaatamisväärset näidati – ning elamusi ja mõtteid pikkades telefonikõnedes jagada.

Kaarin läks ära ja jättis Ave endale nukralt järele lehvitama. Ja ootama mõnd hoogsat siinpoolset sõbrannat, kes kohale lennates kohe tere järel küsib: mis su vihvi-parool on. Paroolid on kõigi wifi-karpide all, muide – ja tasuta netti haakimise võimalus Kärdla igas kohvikus… kus Ave enam ei käi.

„Igale inimesele tunduvad olevat antud oma kilomeetrid,“ arutleb kahe kepiga tasaselt oma majapidamises kulgev kirjanik. „Olen elu jooksul nii palju ja kiiresti jooksnud ja turninud, et limiit on läbi. Edasi on kasutada vaid mõõdetud meetrid.“

Põhjus, miks väheldane naine on nii tuliselt oma kilomeetrid läbi kihutanud, on juurtes. Ta sai sugulastelt üsna hiljuti, aga dokumentaalselt teada, et Rõngu kandi Reitsnikud, kellest ta põlvneb, olid Ržetšnikud. Katusega r-ga, sest tulid Tšehhimaalt. Ligi viiesajakesi tulid ja mustlased olid. Ainsam paber, mis taboril kaasas, ütleski – ˇržetšnik“ – lihunik.

„rahvuste vahel on vägagi vahed nii nagu füüsises nõnda ka vaimus ainult et tunded on kõikidel samad

armu ja hirmu igaüks tunneb vihagi adub ja valusid aistib sugu jätkab ja tarvitab und

olgu siis rohukõrs lammas või sääsk“ – arutleb Ave oma Joonlaualauludes. Sel sajandil on tuppa sunnitud boheemlannal igal aastal vähemalt üks raamat ilmunud. Jalad ei lase ennast ilmapidi ära pudistada.

„Intensiivse elamise asemel on tekkinud võimalus elamisest kirjutada,“ naerab ta. „Mu emakene Leelu tavatses väita, et mul pole fantaasiat. No heldekene, elu ise on nii fantaasiarikas, et kui sellest üks-ühelegi kirjutada, ei usu keegi, et niimoodi oligi. Päriselt.

Päriselt on sedasi, et poetess saab oma fantaasiaid arvutisse tippida kõige rohkem tund aega järjest. Siis ei kuula lisaks jalgadele ka pingessetõmbuvad sõrmed sõna. Ning järgneva pooltunni parandab naine trikivige. Kümnest kaheni – ja siis on päevalimiit läbi. Kogumise ja lugemise, analüüsimise ja süsteemiseadmise aeg on siis pärastlõunati. Suur teler nurgas plinkimas. Klassikaraadio leebeid rütme pulseerimas.

Tänav, pink ja puu

„vaiksel laupäeval räägivad valjusti kõik kes ei usu et surnu võiks tõusta ja minema lihtsalt kõndida nagu poleks midagi olnudki

lõuakem lõbusalt nii mina mõtlen ja kirjutan kirudes uske ja usklikke ja nende mõttetuid surmi

ja mis-siisveelsaaks kui äkki surnud kõik suvatseks saabuda siia meie juurde

kuhu panna see mõttetu inimhulk

mu majja ehk sadakond mahuks kui püsiksid püsti üksteise kõrval ja vait

aga süüa mul anda ei oleks kui nad ehk sööjad on

jamaju

lõuakem lõbusalt siis ehk ei juhtu

maailmas niigi sai märtsikuus seitse meid“

Maja Tiigi tänavas, kuhu elavad ja surnud Avet külastama saavad koguneda, anti Ave kasutusse selleks, et tema tohutu kunstikogu kuhugi ära mahuks ning üksiti ka eksponeeritud ja vaatajatele avatud oleks. Nigulas Mäele ehitatud uhke esimene kodaniku elumaja Kärdlas sai tänavu 110aastaseks. Ehitusloa andnud paruni tahtel oli seal leivaküpsetuskoda, pärast puhastustuba – rahva kooskäimise ja tühjaksrääkimise koht. Kapten Aleksander Pöiali pere elas neile üüritud majas viis aastat – misjärel Eesti Wabariigi äraostetud villasse tuli Riigikohus. 73 aastaks.

18 viimasel aastal on MTÜ Ave vita! pidanud puithäärberis noortekeskust ja olnud tuntud pahade poiste majana, majutanud Ave juhitud kooliteatrit, korraldanud igakuiseid tasuta õhtuid linnarahvale, avanud ühepäevakohvikuid ja luulefestivale.

Pärast seda, kui väike rõõmus häärber rahva annetuste toel uued-vanad aknad ja esialgse värvi sai, võeti ta – koos Avega! – muinsuskaitse alla. Vahur Kersna algatusel pandi hoone ette saate jaoks ja muidu ka Ave oma pink. Ning oma tänavast käib põline pealinlanna üle mere vaid haiglasse. Ja seda on tükkis lappimiste-lõikumistega palju olnud.

„Jajah, ma tean, et ma ei tohiks suitsetada – aga sigaret on mu orgaaniline kehaosa,“ poriseb Ave. „Eks see paepealne maa siin tekitab inimeste soonestikku samasugust ateroskleroosi, nagu koguneb katlakivi meie veekeetjatesse-pesumasinatesse. Masina ostame uue – inimest lapime – aga nässus sooned ei lase ju haavadel paraneda, nii et eriti enam ei lõiguta ka. Ah, tead, see pole tähtis – oh, kuidas ma sind armastan – ja vot see on tähtis!“

Ave hingepuu on olnud Pärn. Kui temaga vahetult enne Ave Vita lossi kolimist mööda Hiiumaad sõitsime ja portreesaadet salvestasime, silkas kultuurimajakas veel nagu hirv Tahkuna tuletorni treppe pidi tippu, seletas, et Hiiumaal on sestap nii loogelised teed, et kättejagatud maanteekilomeetrid tuli väikesele saarele äramahutamiseks kokku krousida – ning tutvustas oma armastatud Ülendi püha pärna. Selle puu südamikku tegi keegi saatana sigidik mõne aja pärast tule ja püha puu lahkus… Ave Vita aias kõrgunud pärna-hiiuga püüdis poetess sõlmida kokkuleppe, et too püsib, kuni Avet ennast jätkub. Ent kui vitaalne emand viimati haiglas oli, kukkus pärn pikali. Galantselt. Ei purustanud ühtki naaberpuud ega katust. Lahkus.

Ja jättis naist ümbritsema vaid inimesed. Maja teisel korrusel resideerib tütar Kata nii sageli kui näitlejatöö ja magistrantuur vähegi võimaldavad. Mängib praegu Cipollinot ja tuult pajuokstes ning osaleb igas projektis, mida pakutakse.

Poeg Peeter sai hiljuti Orlando Robini isaks. Ave ütleb, et pojanaine pärineb terviklikust tegudeperest ning poiss ise on filmimees: „Näitasin talle kui reklaamfilmide autorile kord telekast üht väga head veinireklaami – voh, tee järele! – ja selgus, et see ongi tema tehtud…“

„ära iialgi anna kellelegi nõu

nõu võib ümber minna nõu võib üle ajada nõu võib läbi lasta nõu võib katki minna

las asjad minna

nõuandja jääb nagunii süüdi“

Olme ja loome

Avel on oma trooni – multifunktsionaalse voodi – jalutsisse laotada terve virn viimaste aastate raamatuid. Tänavune joonlaud. Mullu juubeliks kirjastuse Kentaur välja antud Kogutud. Ning eriti uhke on ta paradoksaalsel kombel oma „Tõelise seebi“ üle – seda väikest inimsuhtesegadiku sigrimigri kirjutas ta kaks aastat, et saaks perfektne. Sai ka. Nagu ilmselt saab ka ühest päris elust pärit kirjavahetusest sündiv värssromaan.

„kinumehed teevad filmi filmitegemisest et pole millestki filmi teha

töötud näitlejad kirjutavad ja mängivad näitemänge et pole midagi ega kusagil mängida

kirjanikud kirjutavad et küll kirjutaks kui oleks millest kirjutada

kunstnikud hädaldavad end jaburates vormiotsingutes välja

ainult muusikud on vait“

Muusad Ave neitsitornis ei vaiki, sest kuivõrd meest tema elus pole, on nende jaoks piisavalt ruumi ja aega ja omaolemist. Värssromaani loomise partner võttis naise. Ka üks eelmisi, Vaapo abiellus kolleegiga. Elu armastus Omar Volmer on juba mõnda aega Sealpoolne Mees.

„Üks sussisahistaja mul siin oli,“ süütab Ave järgmise sigareti. „Kujutasin ette, et mul võiks lisaks telekale-arvutile-telefonile mõni elus hing majas olla. Ega ikka ei võiks küll. Mehed ju räägivad lakkamatult. Lihtsalt kohutav. Vahetpidamata räägivad – küllap kujutad ette, kuidas see halvab ja ummistab, laastab loovuse ja lülib ära, kuni viskab ära.“

Ave loovus vajab üksindust ja iseolemist. Siis käivitab pea iga pisiasi ja-või avatud kollegikirjutis temas inspiratsiooni. Lugedes teise vanaema titeluulet loob tema-vanaema oma. Mitte võistlemiseks. Sädet on vaja:

„suutäis halba luulet igal hommikul äratab mu meeled paneb valmis paberi annab kätte pliiatsi

suutäis halba luulet paneb mõtted tööle otse vastassuunas innustab ja ärgitab kõnetab ja korrastab sinu omi mõtteid

suutäis halba luulet annab nagu õiguse olla pisut parem“

Ave mõtiskleb murelikult selle üle, miks paepealse maa needus – lupjumine – on talle suurepärases töökorras südame jätnud. See tiksub arvatavasti veel aastakümneid. Järelikult tuleb veel palju, hästi ja aina paremini kirjutada. Ja loota, et koostöö töötukassaga jätkub – sealt saab olmelisi abilisi laenata. Et tuba, kust lahkujatele järele lehvitada, oleks vähemasti soe.

„mulle need haldjad istuvad

aegajalt toovad nad asju ja aitavad kus pole vajagi aga nad mõnikord asju võiks viia ju nendele kellel neid pole

ilusaid säravaid suuri ja väikesi tarbetuid asju ja aidata seal kus on tõeliselt tarvis“

Piiritult… väike

Hämar tuba. Kabinetiks kohandatud voodi. Ja ukse kohal luuavars. Õrnas rippes sirutumiseks. Et lihaspingeid leevendada. Lennud on luuaga lennatud – on taltsa tubase sirutumise aeg. Pigistamise pall peos. Et veri ringi käiks.

„Üks reisuklubi kokkukutsumine oli justkui ümbermaailmareis ja kangelastegu. No ei tunne ennast ära. Varasematel suvedel korraldasin ridamisi mitmekümnelapselisi laagreid,“ kõneleb naine pihupallile. „Korrastasime koos lastega Hiiumaad, tegime piirivalvega koostööd ja teatrit tegime, festivale korraldasime. Olin üsna sageli neis laagrites kõik ühes. Nii kasvataja-õpetaja kui köögitädi ja koristaja. Mul oli lastele-noortele vaid üks palve – olge õhtul üheteistkümne ajal kümme minutit vagusi, et jõuaksin magama jääda – edasi mürtsugu või orkester. Nii väsinud olin – ja nii õnnelik. Kui väga külmal-vihmasel ööl tahtsin koos piirivalvega luuremängule mineku ära jätta ja magama heitsin, kuulsin alles hommikul lastelt, et mulle oli akna taha omal algatusel ikkagi korraldatud luuremängu käigus tossupomm visatud. Mina ei kuulnud midagi.“

Ave meenutab, et neil teistmoodi-tegusatel suvedel oli laagrites ohtrasti ka erivajadustega lapsi. Mis on ilmselt põhjus, miks tütar Kata magistrantuuris just eriliste lastega teatri tegemisele keskendub. Samas on poetessi sõnul tänasel päeval vähemalt kaks kolmandikku lapsi vanas mõistes erivajadustega.

„Ja kirjanik kui diagnoos on ju ise juba erivajadus,“ naerab ta oma häärberi trepisse ilmunud Ükssarviku sarve jälge näidates. Peter S. Beagle „Viimane ükssarvik“ on oma piiritult väikeses oaasis lõpmatuse üle meeliskleva naise lemmikraamat. „Kirjanikusse on a priori kätketud boheem-skisoidsus – kuidas sa muidu luua saaksidki! Ei, ma ei tule sinuga mere äärde – autosse ronimine ja rappumine on mulle nii suur pingutus, et ma võin ära surra. Jah, merevesi oleks mu jalgadele muidugi hea – aga ma tahan veel elada, jäägu see meri. Käin Selveri-bussiga vajadusel tunnise poetiiru ära – mul on ju oma bussipeatus läve ees! – aga see on mulle nagu retk maailmalõppu. Püsin pigem paigal, et mõte saaks vabalt lennata, mitte ei tiirleks pärast läbi krambitavate-vaevatud jäsemete. Ei, mul pole deprekat – elujanu jätkub. Suvi otsa jätkub siin ka külalisi… Aga sina oled muide küll absoluutselt esimene, kes küsib, mismoodi mul sügis-talvises-kevadises rahvavaikses omaolemises puud tuppa saavad…“

Perspektiiv

Ja mina, kes ma poole

oma elust

olen kuulanud teiste

inimeste hingehädasid

nagu mõni

hulluarst –

kelle rinna najal

pean mina

välja valama oma

varjatud valud?

Ja mina kes ma poole

oma elust

olen andnud öömaja

kodutuile

nagu mõni

hotelliomanik –

kelle kodurahu segama

pean mina,

kui mu pea kohal

praguneb

viimane lagi?

Ja mina, kes ma poole

oma elust

olen laenanud kleite

sõbrannadele

nagu mõni

teatri-riietur –

kelle käest küsima rõibast

pean mina

kui mu puusadelt

pudeneb

viimane hame?

Ilmselt mina, kes ja poole

oma elust

olen elanud

teistele,

istun teise poole

oma elust

palja pepuga

kuskil põõsa al,

räägin oma

Jumalaga

ning elan

endale…

Martin Algus – päikesepoiss. Tõeline!

Kati Saara Vatmann

Uueks telehooajaks loodava mitme kodumaise telesarja taga on üks päikeseline mees. Martin Algus (40) on kogu oma avatud ja sooja olemusega headuse usku – siiras ja usaldav nii inimeste kui saatuse suure müsteeriumi suhtes. Seejuures sugugi mitte naiivne. Ta on haritud ja arukas isiksus, kes teab ka, mis on deprekas ja kurvad ajad – ja kuidas nendega toime tulla. Oma loodud seriaalitegelastest räägib Martin nii, nagu see oleks tema perekond. Täiesti tegelikud ja väga hoitud-armastatud inimesed.

Päti näoga poiss

„Jõgeva keskkoolis, kus käisin, oli laias laastus kaks väljavaadet. Kas teed sporti ja oled siis ühtlasi paheliste kalduvustega elumees – või oled intellektuaalsemate huvidega ja mängid kooliteatris. Kuna mu esivanemad on üsna sportlikud – isa vend Igor Algus oli lausa väga tulemuslik raskejõustiklane – tegin küll ka sporti, aga Lianne Saage juhendatud kooliteater haaras mind ühel hetkel rohkem. Samas sai muidugi ka niisama jõlgutud ja ega ma ikka ei teadnud, mida endaga peale hakata”, meenutab Martin. Kooliteater hakkas teda aga järjest rohkem paeluma. Kooliteatri repertuaari kuulunud loos „Olen kolmeteistkümne aastane“ mängis Martin sama tegelast, keda Guido Kangur muiste. Ning Viljandi kultuurikolledžisse nügis teda samuti õpetaja Saage. Poiss pidi bussist sõna otseses mõttes maha jääma. Jõudis. Ja kui Viljandisse jõudis ja ka sisse sai, siis alles mõistis, kui väga ta sinna tahtis.

„Nii Ugala kui Pärnu Endla ja viimasel ajal ka Von Krahli teater on Viljandist saanud mitmeid häid näitlejaid. Nüüd tundub, et enam ei vastandata väikelinna ja pealinna lavakoole nii väga. Aga algul ei olnud ju üldse kindel, kas meie kool ikkagi püsima jääb. Olime lihtsalt noored ja entusiasmist pilves, me ei ehmatanud ära, kui meile peale sisseastumist vihjati, et võib olla me ei saagi peale kolledži lõpetamist päris teatrisse tööle vaid hoopis mõnda kultuurimajja huviringi juhtima. Praegu pole enam Viljandi lavakooli lõpetajatel vaja karta, et äkki ei saagi tööle,“ on Martin oma kooli tänase positsiooniga rahul. Viljanid lavakooli ajal sai Martin ka esimese filmirolli teha. Filmi “Olen väsinud vihkamast” jaoks otsiti Martini sõnul “selliseid pätinäoga poisse” ja ta sai mängida peategelast kehastanud Jarl Karjatse oponenti.

Ta ise tegi Ugalas, kus 2005.aastani näitlejana töötas, 34 rolli. Tohutu number õigupoolest. Ja minimaalne märkamine, kui nüüd päris aus olla. Väikelinna artist võib mängida kümneid võrratuid lavakujusid ilma, et keegi teda õieti teaks. Piisab ühest rollist seriaalis – ja kuulsuse künnis on ületatud. See on oma sõnumi edastamiseks ja näitlejana enese teostamiseks aga paratamatult vajalik. Tundmatuks jääda soovivat näitlejat pole olemas.

Veel Ugalas töötamise ajal pälvis Martin Aleksander Kurtna nimelise näitekirjanduse tõlkija auhinna ning – juba Tallinnasse asunult hakkas ta võitma Eesti Näitemänguagentuuri korraldatavaid konkursse – näidenditega „Janu“ ja „Ise oled“, järgnevatel aastatel tuli esikoht näidendiga “Postmodernsed leibkonnad” ja rahvusvahelise võistluse võit näidendiga “Kontakt”. Tema näidendeid on tõlgitud mitemetesse keeltesse ja mängitud ka väljaspool Eestit. Momendil käivad Polygon teatris proovid tema kõige uuema näidendiga “Väävelmagnooliad”. Seriaalimaastikule astus ta „Ühikarotte“ luues, järgnesid „Kalevipojad“, „Romet ja Julia“ ja– ning kes ei teaks „Menti“, „Naabriplikat“ ja „Padjaklubi“!

Hääled peas

„Ugalast lahkusin, sest Tallinnas sündis laps ja selle asemel, et kogu pere Viljandisse kolida, otsustasin hoopis ise oma elus suure pöörde teha. Tahtsin kirjutamisele pühenduda ja tundisn, et vajan kokkupuudet eluga väljaspool teatrit. Kõik juhtus justkui korraga, sündis laps, sain reklaamitöö ja hakkasingi oma näidendeid kirjutama. Teatris laadisin oma loovuse laval maha, aga reklaami alale sattudes tahtsin õhtuti midagi päris enda oma teha, suutsin siis lõpuks oma esimesed näidendid lõpuni valmis kirjutada”, räägib Martin. Tal on tänuväärne anne esitada vestluspartnerile enda jaoks olulisi teemasid terviklike pakettidena, läbitunnetatud ja kenasti kompaktseks viimistletud lugudena.

Noorsand Alguse loodud tegelaskujud elavad temaga koos ja tema peas samuti iseseisvate isiksustena. Neid võrratuid üle-eestiliselt teatud ja armastatud kujusid toidab ja täidab autori suurepärane mälu ja tunnetus. Ta märkab, jätab meelde, arendab edasi ja jagab oma tegelastele kujundlikku ja vaimukat slängi – mis on oluline publikumagnet. Igas eas ja ametis inimesed mõnulevad teleka ees, mis pakub nii Padjaklubi Miša kui Naabriplika vallavanema kõnepruugina mitmekesist keelekümblust. Naljakas ja eluline, lõõgastav ja usutav on, kui inimesed sinuga nii vaimukalt ja rikkalikult kõnelevad.

„Mõne tegelase tarbeks leian isikupärast maneeri ka näitleja enda kõnepruugist, nagu nt Lauri Pedaja rolli jaoks “Ühikarottides”“, on Martin tänulik. „Üsna meie tutvuse alguses jäin tema enese mahlakat kõnepruuki kuulama – ja sulatasin seda siis sujuvalt tema tegelase teksti sisse. “Padjaklubis”  inspireerisid mind samuti näitlejad ja nende tegelaskujud ja noh, kirjutades või teksti viimistledes ma justkui kuulsin oma peas seda, kuidas nad räägivad ja lihtsalt kirjutasin selle üles”, muigab Martin.

Tänu režissöör-produtsent Ergo Kulla vaistule leitakse tema ja stsenarist-produtsent Martin Alguse telelugudesse võrratud osatäitjad, kellega koos nii karaktereid kui lugu edasi arendada. Naabriplikas on kirikuõpetajat kehastaval Andrus Eelmäel ilmselt käsil elu roll, Loore Martma sooritas oma ekraanileastumisega tõelise lahtihüppe ning Ago Andersoni halenaljakas konstaabel “Mendis” pani oma usutavuses mõtlema Eesti mehele ja tema muredele laiemaltki.

“Mendi” peategelane oli tavaline Eesti mees, kelles paljud mehed ilmselt iseennast ära tundsid. Tõsine ja püüdlik – aga samas pidevalt ühiskonna ja perekonna ootuste laviini all tohutult pinges“ jutustab Martin otsekui oma isiklikust sõbrast. „Tema iga püüdlus elus edeneda käis läbi krahhi – aga meil oli muidugi tegevusse sisse kodeeritud, et õiglus pääseb lõpuks võidule ja tema püüdlused õigustavad ennast. Elus võib olla alati mitte, aga me tahtsime siiski kogu selle musta huumori peale vaatajatele ka natuke lohutust pakkuda. Võib öelda, et analüüsisime põgusalt eesti meest ja tema komplekse, muresid, rõõme ja tegime seda juba “Kalevipoegades”. Sest kes neid Eesti mehi muidu ikka luubi alla võtab – arvatakse, et küll nad kuidagi ikka hakkama saavad – eks nad ole ju nagunii ühed robustsed tegelased.”

Ka uues seriaalis saavad mehed nüüd iseennast vaadata ja peegeldada.

Keskea rõõmud

Martin ei räägi veel täpselt, kes saab olema tegelane, kelle ta uues sarjas iseendale kirjutab. Küll aga saab Ago Anderson nautida tõelist iseennast – motikaga rokkarit. Lõpuks ometi pole vaja ohjeldamatuid lokke peadligi kammida, et piisavalt konstaabel välja näha. On nagu on!

Riho Kütsar ja Meelis Rämmeld mängivad samuti rolle, mis neile natuurilt sobivad – unistuste ja tegelikkuse vahekordi avama on Meelis Martini sõnul lausa uskumatult plastiline tüüp.

„Väga hea leid on ka näitleja Lauri-Kare Laos – ta on sarjas tegelane, kes müttab piimatööstuse laboris kasulikku bakterit leiutada ja pöördub siis ühel hetkel otsustavalt tegeliku iseenda juurde, selle juurde, kes näitleja Lauri-Kare tegelikult elus on,“ on Martin tänulik Ergo vaistule.

“Sarja luues on minu esimene eesmärk komponeerida selline tegelastegalerii, kus tegelaskujud on küll erinevad aga samas võrdselt tugevad – näiteks “Padjaklubis” on pealtnäha arglik maatüdruk Maria ju tegelikult tugev ja stabiilne kuju, kellele ninakas, aga seesmiselt rabe Kristina oponeerida saab”.

“Padjaklubi” oli Martini sõnul igati tore ja omamoodi lõõgastav tegemine ja nüüd “Keskea rõõme” kirjutades saab sealt mingi fiilingu kaasa võtta. “Eks selline lõbus tegevus aitab endalgi keskiga maandada ja nii mõnedki kriisid saab õnneks arvutiekraanil sarja kirjutades läbi mängida, mitte elus endas. See on omamoodi teraapiline töö, mis annab võimaluse ka enda ja oma murede üle nalja visata. Näidendite kirjutamisel olen enda vastu palju halastamatum”, räägib Martin. “Telesarju kirjutades saan hetkel õhus virvendavaid teemasid vahetult ja ilma suurema põdemiseta interpreteerida, näidendites on aga tuumaks midagi igavikulisemat, sügavamat ja vahel ka hämaramat.”

Soeng viltu

Kui seesmine kirjutamise tung, armastus ja lapse sünd viisid Jõgeva poisi Viljandist Tallinnasse, leidis noormees end korraga keset päris elu.

„Elasin Viljandis vahepeal lausa teatri garderoobis ja viibisin pidevalt ainult teatrimaailmas – proov-etendus-gardekas. Kogu elu oli teater. Huvitav igatahes – aga kirjutama hakkamiseks tundsin kiusatust päris elu keskele sumada,“ meenutab Martin. „Tallinnas reklaamiagentuuris olingi järsku reaalse elu keskel. Minu jaoks oli paras elamus, kui kohtusin esmakordselt tõelise projektijuhiga, kes andis mulle ülesande mingi slogan kirjutada“, muigab Martin, “ja kujutad ette – see pole mingi teoreetiline või hüpoteetiline olukord proovisaalis, mille saab hiljem sujuvalt ümber mängida – see pagana slogan trükitakse kahe päeva pärast 20 000 pakendi peale”.

Näitlejana oskab mees nüüd oma projektipõhiseid lavaleastumisi hoopis teisel tasandil nautida – nüüd on teatrisse minek erakordne sündmus, võrreldes selle ajaga, kui saigi enamus aega lihtsalt teatris veedetud. Viimased lavatööd on olnud Polügon-teatris ja Draamateatris.

„Mu esimene Tallinna-kodu oli katusekamber Narva maanteel Tallinna Ülikooli vastas. Kaksteist ruutu ja kaks tohutut kaarakent – suvel oli plekk-katuse all väga palav, talvel oli terve vannituba üleni jääs ja sügisel puhus tuul nii kõvasti läbi hõredate seinte, et toas läks soeng viltu,“ naerab Martin. „Kalamajja viis naine mu siis, kui see polnud veel mingi moerajoon. Oli räämas, aga omamoodi armas, kohalik kontingent oli tol ajal veel muidugi selline, et meie koduukse küljest Salme tänavas viidi ukselukk koos lingiga vähemalt kord kuus metallikokkuostu. Praegu on Kalamaja tõesti kaunis ja ka üldiselt mugav koht elamiseks. Kalamaja on väike linnake suure linna südames, aiad ja õunapuud. Meri. Tunnen ennast siin väga hästi ja mul on piirkonna arengu üle äärmiselt hea meel”.

Anni kiiluvees

Kuna stsenaristi argipäev möödub hääled-peas-seltskonnaga kiiktoolis, sülearvuti taga, vajab pereisa vabadel hetkedel liikumist. Ja seda võimaldavad talle tema pere naised. Paar aastat tagasi läks praegu kümnene tütar Anni ujumistrenni. Kord spaas sulistades palus isa ette näidata, mida laps siis ka õppinud on. Kujutles tubli veepealpüsimist, ent… Tüdruk ujus suurepärast krooli.

„Ma arvasin enne, et olen ka kõva ujuja – aga võrreldes tütrega pladistasin ja puristasin sisuliselt ühe koha peal. Palusin tal endale ka õiget ujumistehnikat õpetada. Ja nüüd käin peaaegu iga päev ujumas. Värskes õhus liikumist võimaldab mulle Karla. Suur labradori-rotveileri segu koer. Kes on muide tüdruk. Umbes kolmeaastasena varjupaigast võetud, nüüd üheksa aastat meiega olnud – seega tegelikult juba vanaproua.

Tal on kogemata ka kaheksa kutsikat juhtunud – temast endast praeguseks juba tunduvalt suuremat kasvu elukad. Enamuse kutsikaid viisid head inimesed lõpuks meie juurest ära, aga üks neist on minu, teine naise vanemate juures,“ on päikesepoiss tänulik, et emad-isad taevast kukkunud kutsikad vastu võtsid. „Kutsikateperiood oli lühidalt öeldes kohutav. Nad pääsesid oma aedikust välja ja tükeldasid korteris kõike, mis ette jäi. Midagi ei söödud päris ära – igalt poolt võeti täpselt selline amps, et kingapaar, müts või saabas lihtsalt kasutuks muuta…

Lembelindude paar tuli meie koju naiste tahtel. Nagu kutsikad, nii ka peened papagoilised osutusid kohe esimesel päeval meist nutikamaks. Leidsid puuri tagaukse, mida meie algul ei märganudki – ja kadusid. Leidsime nad lõpuks vannitoa lühtrikuplite seest. Seal on ühes pesas pirn, kahes mitte – seal nad siis istusidki”.

Tütar Anni saab lisaks võistlus- ja break-tantsule, mida ta harrastab, ka suurematsorti elus looduse ja imposantsete olenditega kokku puutuda – ta käib vahel ratsutamas koos sugulase Getter Kanguriga, kes on Eestis üks parimaid noori ratsasportlasi.

Martin näeb igal hetkel, kui oluline on hoida laste ühendust päris loodusega. Nutimaailm tungib agaralt peale ja seda peaks kuidagi tasakaalustama. Tema enda lasteaed Vooremaal, Siimustis, oli sõna otseses mõttes keset metsa, jänesed ja metskitsed aia taga – ning kui ta ühel päeval oma väikese linnapreili seda vaatama viis, küsis laps, ega nad ometi ära ei eksi. Isa nautis samal ajal kohtumist tuttavate puude ja põõsastega. Et nüüd neidki lageraiele ei ohverdataks…

„Mu vanematel on keset Vooremaad päris maakodu ka. Taastatud vana talumaja voore all oru põhjas. Silmapiir kaob laugete küngaste taha. Tuul. Lõhnad. Aasta ringselt maa seest välja pulbitsev allikas. Lainetavad viljapõllud. Metsatukad ja järvekesed. See on mulle väga oluline koht, kust võin leida midagi stabiilset, midagi mis on seal alati ootamas. Kui me inimestena saame mingi aja tagant alati uueks, ja seda lausa füüsiliselt, sest meie rakud on pidevas uuestisünni faasis, kui kogu see elu tundub vahel ebakindla ja muutlikuna, siis seal okaste ja sambla vahel on miskit, mis oli täpselt samasugune ka siis, kui ma poisikesena esimest korda metsa astusin. See on võimas”.

Nii Kalamaja kui Vooremaa maastikel laetakse praegu üles mitut telesarja, mida sügisel nautima hakkame. Naabriplika ja Padjaklubi lähevad edasi. Kummalegi oma – kohati kattuv vaatajaskond – tänu millele produktsioonifirma Kassikuld ei muretse iseenesega konkureerimise pärast. Vastupidi. Juurde tuleb tõenäoliselt väga tänuväärset vastuvõttu pälviv keskearõõmude lugu ja võibolla midagi veelgi.

Väite peale, et Martin Algus on harvaesinevalt õnnelik ja paigas isiksus, on ta ise mõnevõrra üllatunud.

„See kõik oleneb suuresti iseendast. Me käivitame igal hommikul ärgates oma peas uuesti ja uuesti selle müsteeriumi, mille nimi on elu. Minu elu, mida ma saan ise mõjutada,“ kirjeldab Martin. „Ma ei usu, et teadlased veel viiel tuhandel järgneval aastalgi välja selgitavad, mis asi see elu tegelikult on ja kuidas seda tegelikult elama peaks. Ja see, mida räägitakse kirikus, kuulub minu arust mingisse möödunud aega, sellel on tänapäeval vaid kultuurilooline tähtsus. Seega ei tasu loota, et keegi mingeid pädevaid juhiseid välja annaks, tuleb ikka ise tegutsema hakata ja endale siin planeedil mingi meelepärane tegevus leida. Ja kui see on leitud, siis ongi juba lihtsam olla”.

Gerda Kordemets leiab lugusid

Kati Saara Vatmann

Gerda Kordemets (54), kel on tänavu Tõstamaa suveteatris kaks lavastust – „Vanameestesuvi“ ja „Tsepeliin“ – saab taevast ja unedest, ainsamatest lausetest ja medaljoni graveeringutest lugusid siis, kui iseennast ülearuse seltsielamise ja suurlinnatulede peale ära ei raiska. Lugude leidmiseks tuleb olla iseenda ja oma kallitega – soovitavalt endale sobivas kodus. Detaile ja märke õnnestub märgata siis, kui ei joosta iga tühise tuju peale linna pidudele ja presentatsioonidele. Loovus on auhind õigete valikute eest.

Peatselt kahekordne vanaema voolab tööde rütmis kahe kodu vahet – Paatsalus on neil elukaasa Jaanus Kulliga uuemapoolne talu, Jõgisool „linnakodu“. Ta jagab end Tõstamaa vallavalitsuse algatatud suveteatri, teleseriaali „Viimane võmm“ salvestuste, mitme kirjatöö ja unistuse vahel.

„Mul on pärast teletöötajate koosseisust ära tulemist olnud nii intensiivsed kirjutamise ja lavastamise ajad, et ma ei tea praegu täpselt, kuidas ja millal jõuan valmis kirjutada ammu lubatud EÜE-raamatu ja enese premeerimiseks sisetunde järgi kuhugi sõidan,“ naeratab Gerda asjalikult. „Kirjutamine on omavahel öeldes oluliselt keerulisem protsess kui kõrvalt paistab. Ka väga tuttav teema ei käi sups-ja-valmis – ikka süvenedes-tunnetades. Et saaks tõeliselt hea. Vähemasti enda meelest – muud pole ju mõtet juurde toota siia ilma, kus on juba kõike nii palju. Ja kirjatööd on õppida vaja – selles veendusin juba oma esimest näidendit kirjutades. Kui ikka ise ei oska, konsulteerida nendega, kel rohkem oskusi ja kogemusi.

Mul on sihuke imelik omadus – mul peab korraga mitu asja töös olema. Siis käin ühest teises puhkamas. Mulle on öeldud, et see on pealiskaudne omadus – võibolla. Mulle ikkagi meeldib keskenduda korraga rohkem kui ühele teemale. Näidendi ja raamatu paralleelne kirjutamine sobib mulle. Sinna vahele erinevate lugude lavastamine ka. Peaasi, et sügisel päriselt puhkama jõuaks. Täitsa oma tavakarussellilt ära. Nii, et juhe oleks päriselt seinast väljas. Näiteks Horvaatiasse.“

Asjad on õhus

Õhus on nii lood, mida unenägudest või oodatud-ootamatutest ideesööstudest kaasa tuua kui üldised tõmbumised-tõukumised. Praegu sõidab autotäite kaupa eestlasi sisetunde järgi just Horvaatiasse. Ent igaüks teeb ja toob erinevaid asju ja radu ja sõnumeid ju sealtki.

Oma esimese Tõstamaa suveteatri lavastuse „Pruutide kool“ kohta ütleb lavastajanna, et tema mõlema vanaema lood on sinna peidetud: „Ma pole eriline surnuaias käija. Ei tunne vajadust kalmistule lilli viia ja platsi seda riisuda – seal ei ole minu jaoks kedagi. Ma küll mõistan neid, kel pole kadunukestega muud kohtumise kohta. Minu kokkusaamine oma esivanematega käib lugude kaudu. Siitkandi kunagise õmbluskooli neidude lugu kätkeb mu mõlema vanaema juhtumisi ja kulgemisi.“

Lugude käivitumiseks on Gerdal olnud õnne olla kutsutud inspireerivatesse hoonetesse. Kutse aga võib õhust kohale tulla ajal ja kohas, kus seda oodata ja tõsiseltki võtta ei oska. Režissööriemanda sõbratar Ülle Tamm peab Manija saarekesel talumotelli. Seal pidustustel vallavanem Toomas Rõhuga pokaale kokku lüües Gerda esmakordselt kutse Tõstamaa mõisahoonesse teatrit tegema saigi.

Tõeks osutus ja teoks sai.

„See oli neli aastat tagasi – siis oli siitkant publikule nii uudne, et kõigile etendustele oli tohutu tung, saalid välja müüdud ja ammukadunud sõbrad-tuttavad üritasid tutvusi üles soojendada, et platsi saada,“ meenutab Gerda. „Nüüd on Tõstamaa kui paik ära nähtud ning näiteks rahvamaja ei tõmba rahvast majana ka nii jõuliselt kui mõis, olgu nätieljad nii kuulsad kui tahes,“ nendib naine. „Taastatud „Vanameestesuve“ etendusi tuli seetõttu vähendada.“ Mis aga näitas üht õhus olevat paradoksi. Näitlejad ei kurvastanudki  väga ärajäänud etenduste ja saamatajääva palga pärast. Inimesed on nii tohutult hõivatud, et iga silmapiiril terendav vaba hetk teeb tohutult rõõmu. Mis siis, et sel hetkel jääb üha enam kuluv ja aina vähem maksev raha teenimata. Ja õigupoolest ei tule ka seda vaba hetke – iga sekund on juba mitmekihiliselt kinni planeeritud. Oleme ennast ribadeks tirinud. Niisugust aega vist Maa peal küll enne pole olnud.“

Maa peal on ajad, mil muinasjuttude ja legendide tagant otsitakse põhjusi ja salaseoseid. Hollywoodi muinasjutuvestjad on ridamisi tõestanud, et Lumekuningannaks saadakse isikliku erilisuse traagika tõttu – ja alati on lahendus ning et Pahatar on tegelikult parimaist parim hoidja-kaitsja, kelle suudlus äratab tegelikult uinuva kaunitari nõiduslikust unest. Inimeste kurjus ja madalus teeb suurimad tigedaks, kinnitavad tänased unejutud kolm-dee-linal.

Gerda jaoks hakkas legend Tõstamaa mõisaprouast elama valla kodulehelt, kus öeldakse, et Anna Meyer von Gyldenfeldt suri kõrges eas ning pärandas mõisa oma üheksandale pojale, sest enamik lapsi olid selleks ajaks juba surnud. Nõnda sündis stoori, et 90aastane mõisaproua armastas oma lastest enim 60aastast… sohilast. Mõisahärra oli saanud abielu kõrvalt lisaks oma arvukatele seaduslikele ka  patupoja, kelle Anna lapsendas. Mehele karistuseks. Ent kiindus temasse enamgi kui oma lastesse. Nii sündis näidend „Surm, sünd ja laulatus“.

Seni kirja panemata lugu noore saksa soost koduõpetajanna ning merele ihkava eesti poisi armatusest 20. sajandi esimesel kümnendil on saanud alguse graveeringust „A. Wolf“ hõbemedaljoni tagaküljelt Gerda kaelas. Medaljoni esiküljel on kiri HAAPSALU ning purjekas. Need purjed kutsuvad Gerda ükskord tagasi Haapsallu – lapsepõlvemaale. Kunagi tahab ta kindlasti oma lapsepõlvelinnas lavastada. Siin Tõstamaal ootab aga kirjapanemist „targa paruni“ Alexander Stael von Holsteini lugu „Ottabeth“ ning järge hüüab ka „Pruutide kool“.

Ühte sattumine

Praegu tegutseb kirka leegiga põlev Kordemets Tõstamaa kandis sel lihtsal ja samas müstilisel põhjusel, et seal elasid suviti juba enne teda ja Jaanus Kullit mitmed tema sõbrad. Priit Pedajas Margot Visnap, Jaan Rekkor, Andrus Vaarik ja paljud teised.

Gerda kirjutab näitemänge kindlatele näitlejatele. Juba neli aastat kõlab tal kirjutades kõrvus Andrus Vaariku hääl, kolmel aastal on ta kirjutanud rolli Laine Mägile, kahel Kersti Tombakule.

Paatsalu kodu leidis paar samuti sellepärast, et sõbrad suvitasid sealkandis.

„Kulli küsis nõutult, miks meile on vaja maakodu, kui meie Jõgisoo „linnakodu“ on ju tegelikult samuti maal – ja mispärast me peaksime ennast kahe maja ja aia hooldamisega killustama,“ meenutab Gerda, kuidas viiekümnendatel ehitatud lisakodu soetati. „Ma oskasin vastata pigem tegude kui sõnadega. Paatsalu pesa sobis üdini – ja käivitas uued protsessid. Läksin Räpina aianduskooli aiandust õppima. Iseenda jaoks. Ja sain teada, et see pole midagi niisama naljatamisi. Väga tõsine õppimine oli.

Küll aga tekkisid mu ellu uued inimesed, täiesti teine ringkond. Värske ja õpetlik maailm. Vahel mõtlen, et kui veel kunagi jaksan, siis tahaksin samuti enda tarbeks õppida ära ka mööbli restaureerimise.“

Naine usub, et aastaid Õhtulehes töötanud mees ei tee emanda kõrgest lennukaarest probleemi. Ka mees on oma nišis kenasti paigas. Ja sellega harjunud, et Gerda ei lähe enamasti kaasa ühelegi enda jaoks liigsele vormitäite üritusele. Intensiivse seltsielu ajajärk on juba ära olnud. Õhus on nii palju lugusid, et meile antud nappi maapealset aega ei saa pindmisele small-talkile ära raisata.

„Kui meid kutsuti kevadisele Kroonika stiilipeole, helistasin toimetusse ja pinnisin taustainfot. Üllar Saaremäe oli meie „Viimase võmmi“ peaosa eest parima priisile nomineeritud, ent mina tahtsin kindlalt teada, et ta selle saab – et oleks ikka tõeline põhjus end välja ajada. Sai. Ajasin. Aitäh,“ naerab Gerda kokkuhoidlikult.

Kuna tema teed on Rakvere teatrirahvaga ühte sattunud, lavastab Gerda sügisel Rakvere teatris üldsegi mitte enda lugu, vaid hoopis üht inglise komöödiat. Asi algas sellest, et Gerda lemmikkirjanik ning telesarjades „Alpimaja“ ning „Süvahavva“ kolleegiks ja kaasteeliseks saanud Indrek Hargla pakkus esiotsa üht oma näidendit, kuid see osutus hetkel Rakvere Teatrile ülejõukäivaks – ülisuur lugu, kus korraga peaks olema seitseteist näitlejat laval.

Vabadel hetkel kohandab Gerda Eesti oludele Saksas sündinud telestsenaariumit „Der Letzte Bulle“, mis Eestis jõuab ekraanile pealkirja all „Viimane võmm“. „Seda kunsti olen analoogselt iluaiandusega usinasti juurde õppinud,“ räägib ta. „Esimesel hooajal oli see geniaalne leid, et inimene ärkab kahekümneaastasest okasroosikese unest ning satub mobiilide-neti-automaatkäigukastide maailma, kus kõik suhted ja suhtumised on teisenenud. Õudne ja naljakas – ja paneb meid kõiki tsivilisatsiooni ülikiirele arengule mõtlema. Heldeke, mul endal polnud paarikümne aasta eest kodus lauatelefonigi… Aga edasi?“ küsib Gerda. „Sakslastel kaob teisest hooajast isiklik plaan peaaegu täiesti, jääb ainult krimilugu ning politseijaoskonna elu. Meie jaoks – Üllar Saaremäe, Robert Annuse ja minu jaoks – on isiklik plaan selles sarjas aga olulisemgi.“

Oleks hea, kui tunneks oma rahva hingeelu, ajalugu, taustsüsteeme ja seda midagi nähtamatut, mis on õhus – ja need omavahel ühte viia. Sama tegi Gerda ka 3.augustil Tõstamaal esietenduvat „Tsepeliini“ kirjutades. Viis sealses mõisas kokku kolm sakslast, kaks eestlast ja ühe venelase esimese maailmasõja esimestel päevadel. Ta püüab näidata, kuidas baltisakslase, venelase ja eestlase olemus ja ilmapilt erinevad. Kui erinevad. Sest lõpuks oleme me kõik ikka ainult inimesed, kes seavad oma valikutes esikohale isikliku – oma lähedaste heaolu.

21.sajandi Eestis aga säilib ja võimendub üksikisiku jõud Gerda elukogemuse põhjal vaid siis, kui iga sõna-mõte-tegu läheb asja ette. Kui ei raisata end tasuta „motellipidamisele“ – mis kipub neist enamuse suvedega juhtuma, kel on maakodu. Kui ei vajutata suvalise kutse ja tuhina peale linna end koosviibimistele ja kohvikutesse killustama. Ning kui puhkust võttes tõmmatakse juhe ikka tõepoolest täiesti seinast välja: „Selleks, et avaneda võõrsil õhus olevale tuleb end kodustest ühendustest täielikult lahti haakida. Ma loodan, et saan vaatamata EÜE-raamatu lähenevale tähtajale seda endale lubada. Niinimetatud vabakutselised elavad erinevalt palgatöölistele teatavasti reeglina viiel erineval rindel korraga, kohati üsna üleinimlikult intensiivset elu. Minul täiendab – ja kaunistab! – seda ka peagi kahekordistuv vanaemadus. Kui tütar Stina on Paatsalus emme juures, püüan lasta tal end vähemasti hommikuti välja magada, kuigi minust mingit mustervanaema esiotsa veel loota ei ole. Mul enesel on vaja aga peagi kusagil kaugemal ära käia, et oma tegemistest muuhulgas ka tervikpilt saada. Kaugelt paistab paremini.“

Öökuninganna püha Birgitta teenistuses

Kati Saara Vatmann

Põhjala müstilise augustitaeva all puhkeb tuledesse muusikateatri  suursündmus Birgitta festival. Tänavu ilmutavad end ümmarguste numbritega tähed. Festival ise saab 10aastaseks, tema algataja-aujuhi 75. sünnipäeva auks antakse kaks galakontserti. Tähesaju õnnestumise nimel aga teeb Filharmoonia juures terve eriüksus aasta- ja ööpäevaringselt tööd. Selle meeskonna emamesilane Heili Vaus-Tamm (53) lendleb päevast päeva Hiiu  ja Mustpeade maja vahet ning nendib, et jõuab iga päev ära teha kõva kolmandiku töödest, mida tahaks või peaks. Või siis ei peaks.

Meie ei tea Pirita endise ja praeguse nunnakloostri juurde muusikalätetele minnes, kes on kogu üleva ürituse kulisside taga. Heili tunnistab, et pinevatel-põnevatel aegadel ei tunne ta ennast ka ise ära: „Mina, elupõline ekstravert ja sutspüss, jälgin ennast huviga kõrvalt. Miljoniprojekti puhul on korralduslikud kriisid kerged tekkima. Mida kriisim kriis, seda rahulikumas voolamises mina olen! Kolleeg läheneb mulle – „mul on sulle üks halb uudis…“ Ja mina küsin endalt – kui halb see uudis ikka olla saab? Kõik on ületatav ja lahendatav. Kui tasakaalu ei kaota, sujuvad asjad enamasti ise paika. Ja keskmes püsimist õpetab eraelus üha juhtuv. Meil kõigil. Minul ka. Sellepärast me üha uued inimesed uuel tasandil olemegi. Ja see on hea. Ka siis, kui vahepeal on halb, on pärast hea. Siis veel eriti. Ema on mind alati hoiatanud ka eduaegadest eufooriasse sattumast – kui on väga hästi, ole eriti ettevaatlik! Praegu on meil emaga arutusel hoopis teised teemad…

nüüd on ema põhiküsimus, kas isa on kodus. „Mis ma talle vastan..? Isa -doktor Seppo – on juba 35 aastat surnud. Aga maal isast on teleka kõrval ja nendega ema siis räägib – vaheldumisi isaga ja seriaalide türklastega. Muidugi on ta kodus…“

Kui festivali eel õnnestub paar päeva puhkuseks võtta,  kihutab Heili Abja valda Sarja küla metsa, kus on isa ehitatud palkmajake..ilma elektri ja veeta..ei vesi on, aga mäe all allikas..selline elu..ja õnneks pole telefonilevi ka eriti. Et telefoniga rääkida, tuleb uksest õue ja mäe otsa joosta. Eks nii mõned hommikud maamajas ka algavad, et produtsent lidub öösärgi väel mäe poole, sest mõni probleem tekib ju ilmtingimata nende paari päev jooksul.

Kui nii, siis nii

Korralduslikus kõrgpunktis on muusik-kriitik-pedagoog-produtsent Heilil kodus ootamas poole aasta eest insuldi saanud ema. See on tähendanud tunde ja tunde hooldust ja hoolitsust. Kui Heili on tööl, saab ema kodus üksinda hakkama. Ehkki tütar muretseb, on ta õpetanud end ka sellesse eluetappi stoiliselt suhtuma: kui kukub siis kukub, juhtub siis juhtub. On, nagu on.

„Olen lisaks Filharmoonia produtsenditööle ka Muusikakeskkoolis kammeransambli õpetaja. See töö laeb mind ennast kõige rohkem. Midagi õnnestavamat kui noortega koos elava muusika tegemine pole ilma peal olemaski,“ on Heili tänulik. „Õppisin juba Estonia teatri kontsertmeistrina kõiki eluvaldkondi ühitama. Praeguseks kahekümnendates eluaastates poisid olid mul toona beebidena klaveri peal. Kasvasid muusika voogudes.

Ja alaline muusikalaine häälestas pojad nii erinevateks kui olla saab. Üks on tavamõistes tubli juristiharidusega konservatiiv – teine kunsti- ja turundusharidusega ilmarändurist traktorist Austraalias! Mu 13aastane tütar müüb nüüd, eks ju samamoodi muusika ja produtseerimistöö keskel sündinud-kasvanud, festivalil kavasid ja pühib pärast etendusi põrandaid.“

Küpses eas saadud tütreke sündis Heili tegusasse ellu allergilisena. Aastatepikkustel magamata öödel mõtles ema selgeks, et allergia on närvikava haigus. Võime rääkida küll erinevatest jahudest-tolmudest-kassidest, mida üks või teine allergik ei talu – ent tegelikult väljendub hinges toimuv nahareaktsioonidena.

„Me ei mäleta. Kahjuks või õnneks. Ei mäleta, millised probleemid ja võlad eelmistest eludest siia kaasa tõime ega taju täpselt, milliseid perekondlikke ahelaid peame selles elus lahti lahendama,“ arutleb Heili.

See on kindel, et meie hing teab meist kui mõtlevatest olenditest paremini, kuidas karmavõlga puhtaks põletada.

„Loodetavasti pole ma muusikakriitikuna kellelegi haiget teinud ega seda võlakoormat kasvatanud. Meil on nii väike rahvaarv ja üht asja ajav ringkond, et iga mõtte, sõna ja teoga tuleb erakordselt ettevaatlik ja delikaatne olla. Olen kriitiline vaid juhul, kui minu sõna toetab muusikut ja viib arengule. Mitte kunagi selleks, et oma enese eruditsiooni, head maitset ja suurt sõnameisterlikkust tõestada.“

Viis aastat tagasi kaotas Heili abikaasa kogu parema käe. See jäi tõstuki alla, millega mees tegelikult üldse sõitma ei pidanud. Aga sõitis – tööde juhatamise ja korraldamise asemel – ning kogu perele said osaks sellise ränga traumaga kaasnevad füüsilis-psüühilis-eksistentsiaalsed üleelamised. Naine kinnitab, et kaotatud käe fantoom- ja hingevaludest tuldi koos läbi ilma, et abielu oleks muutunud kaastundlikuks kohustuseks.

„Olen harjunud mitmekordset koormat kandma. Ent seda jälgin küll iga päev murelikult, kuidas loendamatud tunnid meie elust kaovad arvuti taga bürokraatlike dokumentide alla. Produtsentide tööruum on nagu Smolnõi – ja me kõik õpime seal epitsentris inimeseks jäämise kaunist kunsti,“ naerab produtsent Heili.

Mis menüüs on?

Birgitta festivali kava võrdlemine menüüga polegi üksnes kujund – kuna keskkond ja õhustik on neis augusti keskpaiga õhtutes nii erakordne ja maailma maagilisim, pakuvad korraldajad juba aastaid seal Pirita kloostri juures võimalust Nunnade terrassil einestada ning 15.sajandist pärit keldris veini maitsta – kõik see on üks tervik, mis viib kloostri väravast sisenedes keskaegsesse õhkkonda.

Muusikalises mõttes aga saab tänavu kaunite kokkusattumuste ja teadliku tegutsemise koostöös nii mõnigi ring täis ja nii mõnigi ajalooline suurvorm saab praeguse maailma sündmuste taustal võimenduse.

„Eri Klas armastab alati lahkesti rääkida, kuidas sai Savonlinna suvistest ooperifestivalidest inspiratsiooni. Ent Pirita on minu meelest midagi kordumatut ja ainulaadset. Maailma ainus, iidsete müüride, mere ja augustisumeduse koosmõjul sama meeliülendav nagu öökuninganna, mis vaid viivuks õide puhkeb,“ kinnitab Heili, kellele meeldib muide just öösiti seal kloostrimüüride vahelises vaikelus rebaste ja hiirte, siilide ja konnadega tõtt vaadata – öös on asju… „Omamaine pärl ja turistide magnet elab ja pulseerib siin iga päev – festivalikavas olevaid etendusi aga käivad ka tänase kloostri nunnad vaatamas. Loodetavasti sobib suurem osa tänavusest menüüst ka neile.“

Jacobsoni-nimelise Peterburi Riikliku Akadeemilise Balletiteatri „Spartacus“ vist päriselt ei sobi – laval on tavatult palju poolpaljaid meestantsijaid ning süžees on orgiaid ja inimolemuse inetust, mis nunnadele sobimatu. Küll aga on läbi esteetilise elamuse mõtlema ja kaasa elama-tajuma panev.

Leonard Bernsteini „Missa“ toob ühe peaosalisena lavale meie oma Koit Toome. Muusikalikeeles kõnelev suurteos räägib Ameerika noorte jumalaotsingust versus hangunud katoliiklik lähenemine. Juudist helilooja kirjutas selle fenomenaalse teose Kennedy mälestuseks – lesk Jackie Onassis tellis selle oma esimese abikaasa nimelise keskuse avamiseks. Kuna üheks inspireerijaks oli Vietnami sõda, pidas FBI seda ohtlikuks looks – paavst Johannes Paulus II aga kutsus teose selle aastatuhande alguses Vatikani lavale.

„Ukraina, Iraagi ja teiste ähvardavate sõjakollete lähedus ja ohtlikkus hoiab seda „Missat“ teravdatult tulipunktis. „Röövimine Serailist“ seevastu jutustab Mozartile omases mängulises-veinimaitselises-seksikas võtmes leppimisest. Georg Rooteringi kolmas lavastus Eestis kutsub üles andestusele ja halastusele, elurõõmule ja edasikestmisele – ärgem olgem nii põikpäised kui meie vanemad, unustagem kättemaks ja olgem ometi õnnelikud,“ kirjeldab Heili silmade särades. „Verdi „Maskiballi“ esitab aga ooperiteater Helikon, kes oli meie esimene külalisteater 10 aastat tagasi. „Maskiballi“ uuslavastust dirigeeris Moskvas Verdi enese lapselaps.

Juba ette on selge, et kahest galaõhtust maestro Eri Klasi auks tuleb midagi kirjeldamatult kaunist ja liigutavat. Laval on koos ooperiteatri Helikon solistidega ka meie Heli Veskus, Rauno Elp, Priit Volmer, Oliver Kuusik ja Klasi peres kasvanud tütar Marion. Kasutame lavastuses videokatkeid Eri elust ja festivali kümnest aastast, et Eri kui suur ja hea mees saaks nii võimsa õhtu, nagu pälvib.“

Kallista mind natuke…

Eestlastele assotsieerub Pirita klooster ja sealsete nunnade teema mõistagi eelkõige filmiga „Viimne reliikvia“. Kes ei teaks peast repliike sarjast „vanemad pattude pärast panid“. Õigupoolest on isegi tavatult hästi läinud, et muidu nii depressiivsed ugrimugrid on suutnud siinkohal sedavõrd eluterve huumoriga võtta rahvuslikku ja inimlikku traagikat, mis kloostrisse pandud noorte naiste saatuste taga peitub.

„Põhjamaise depressiivsusega olen kokku puutunud ka produtsendina,“ meenutab Heili, keda tema töö teeb paratamatult kõigi rahvaste emaks. „Mis tahes žanri muusikute elu viib õrnad ja haavatavad isiksused nädalateks ja kuudeks nende kodudest turneedele. Nad on üksildased ja stressis ning mitmed nende foobiad lahvatavad ses pidevas piirsituatsioonis lõõmama.

Laulsin ühele inuiidi-neiule hotellitoa voodiserval isegi hällilaule. Elu esimesel turneel olnud Põhjapöörijoone tagant pärinev neiu ei suutnud hotellide-lennukite-kontsertide virvarris enam ei süüa ega magada, Tšehhis olid kontserdid juba ära jäänud. Laulsin järjest kõiki hällilaule, mida tean – Brahmsi omast „Viire takkani“ – ja ta sai hakkama, Eesti kontsert toimus!“

Samal moel – kuulates ja rahustades, kõneldes ja lohutades – päästis Heili ühe Saksa muusiku abielu. Eestlased muretsevad praegu abielude pärast, mille üks pool töötab soomedes ning Kalevipoegade pered kärisevad igast otsast. Muusikutele pole sellises pidetus-kodutus rändurielus midagi uut ning produtsendil tulebki seepärast pidada ka psühholoogi-pihiema austavat ametit. Vastutus on suur – ja tänulikud sõbrad tänu sellele kõikjal maailmas.

„Lõunamaade muusikud ja kloostrid on hoopis teises häälestuses-meelestuses. Põhjamaale sündimine on üks suur ja raske katsumus,“ teab Heili. „Oleme siin massiivselt raskemeelsed jah. Eks õnnelikust inimesest ongi raske kunstiteost teha, klassikalise ooperi žanr tõestab seda. Tragöödiatele kaasa elamine võimaldab samastumist, kergendust tõsiasjast, et kellelgi läheb veel halvemini ning ohutut emotsiooni.

Kloostriseintesse aga on imbunud dramaatilised elulood ja pisarad. Keegi ei läinud ju kloostrisse tavamõistes õnne otsima. Keda panid vanemad pattude pärast. Kes läks ise, sest armastus purunes ja süda murdus. Vaid vähesed nunnad on olnud sünnilt Jumalale pühendunud – nagu näiteks Püha Birgitta ise. Tema läks oma misjonitööd tegema siis, kui lapsed olid suureks kasvatatud.

Kui ma õhtuvaikuses Pirita kloostris uitan, mõtlen temale. Õigemini tunnen ja tunnetan teda.“

Heili tunneb ka kunsti, kuidas ülearu palju mitte tööd koju kaasa võtta. Pihiema ja sõbrana tuleb mõistagi kiusatus nii artiste kui nende maailmavalu oma koju viia, ent kõigel piir ja määr. Ristumiskohad aga näitavad, millised probleemid on meil endil selles elus vaja lahendada.

„Kui me jõuame iga päev ära teha kavatsetust ühe kolmandiku, tuleb paratamatult kõik meie elus esinevad kolmandikud ja muud murdosad rahulikult üle vaadata. Iga sammu astudes on põhjust endalt küsida: millele-kellele ja mille nimel ma oma maise matka pühendan – kas see teeb mind ennast ja mulle kalleid õnnelikuks?

Oletatavasti on just vabaduse äratundmiseni jõudmine põhjus, miks senine ekstraverdist mina nii palju rahulikum ja keskendunum on kui varasem. Selles mõttes pole saatuselt saadud sahmakad tühja läinud, et ma olen aru saanud. Oleme igal hetkel ja hingetõmbel oma valikutes palju vabamad – ja seega ühtlasi ka vastutavamad – kui kujutleme. Tõepoolest: meie reliikvia on Vabadus!“

Pirita kloostri asutamise mõte pärineb Tallinna kaupmeestelt umbes aastast 1400. Aastal 1407 saabusid kaks Vadstena kloostri venda Rootsist uue pühapaiga rajajaid nõustama. Kloostrikompleksi rajamise alguseni kulus siiski veel kümmekond aastat, sest alles 1417 saadi esimene paemurruluba.

Mõned kloostri rajamise idee algatanud kaupmehed astusid uue kloostri vendadeks. Üks neist – Hinrich Swalbart – juhatas ehitustöid. Kloostri keskne ehitus – kirik – pühitseti sisse 1436. aastal. Ehitustegevus jätkus nii õdede- kui ka vendadekloostri alal kuni 16. sajandi alguskümnendini. Ehituse kulgu mõjutas tõenäoliselt ka vahendite nappus, naiskloostri läänetiiba ei jõutud tõenäoliselt esialgse plaani järgi valmis ehitada. Ehituskrundi kinkis kloostrile Liivi Ordu.

Pirita kloostri kirik (sisemõõtmed 24×56 m, lääneviilu kõrgus 35 m, pindala 1360 m) oli oma mahult ja mõõtudelt muljetavaldav. Ehitamisel järgiti Püha Birgitta eeskirju. Lihtne kodakirik oli põhiplaanilt pikk mitmevõlvikuline ristkülik, mille jagas kaheks võrdseks osaks – konvendi- ja rahvakirikuks – vahevõre, esimesse pääses ainult kloostrist, teise ka maanteepoolsest portaalist. Suurpühade ajal, mil kõik külastajad kirikusse alati ära ei mahtunud, peeti jutlust väliskantslist, selle avaust näeme fassaadi ülaosas. Õdede koor paiknes põhjapoolses löövis, portaalist sisenedes vasakul. Õdedekoori all paiknes viis pihikambrit.

Eeskirjade kohaselt pidi kirikus olema 13 altarit, mis kandsid apostlite nimesid, nii et igal preestril oli nö. oma altar ja apostel. Lisaks oli kirikus veel mitu kõrvalaltarit, s.h. Püha Birgitta altar.

Pirita klooster oli ka rahvusvaheline palverännupaik. Ruumid külalistele toetusid kiriku välisseina loodenurgale.

Nii nais- kui meeskloostri eluhoonete keskel oli nelinurkne õu, mis oli vaba aja veetmise koht ja mille ümber paiknesid eluhooned. Õue ümbritses igavikku sümboliseeriv “lõputu tee” – ristikäik, kogunemis- ja jalutuskoht. Nii mees- kui naiskloostrist oli kirikusse eraldi sissekäik ja ka kirikus olid vendadel ja õdedel omaette ja eraldatud palvepaigad.

Pirita klooster sai keskajal tegutseda peaaegu 175 aastat. Pirita vana kloostri hävingule andsid oma löögi nii Liivi sõda (1558 – 1583) kui ka 1564. aasta kevadel kloostri majanduskeskust laastanud tulekahju. Juba Liivi sõja algusaastatel arutas Tallinna raad kloostri lammutamist strateegilistel kaalutlustel, kuid rüütelkonna vastuseisu tõttu lammutamisideed ei teostatud. Ränk hoop tabas kloostrit 1577. aastal, kui Vene tsaari Ivan IV väed rüüstasid Tallinna piiramise ajal põhjalikult ka Pirita kloostrit. Lisaks kloostrile hävitati ka lähedal asunud kloostriasula, mida kasutasid kloostri ilmalikud abitöölised ja kalurid.

Ilma peremeheta jäänud varemed olid kohati kasutusel veel Põhjasõjani (1700-1721), misjärel varemed taas tühjenesid. Peaaegu puutumatuna säilis vaid kirikuruum, mille kõrgeid müüre oli arvatavasti rüüstajail tülikas lammutada.

Esimesed süstemaatilised väljakaevamistööd algasid Pirita kloostri aladel 1934. aastal. Juba tollal väljakaevatud suurepärastele leidudele tuli rohkelt lisa ka 1960. aastate algul taasalanud väljakaevamistöödel. Leidude koguarv on aukartustäratav – kirikus ja nunnade sulushoonestiku kohal leiti pea paarkümmend tuhat irdleidu, mis pärinevad 15. sajandist kuni 20. sajandini. Leidude seas on nii suurepäraseid arhitektuurilisi raidkive kui ka keraamiliste nõude osi, isegi ordu kuldseid sõrmuseid, mille kandmine oli nunnadele kohustuslik jpm.

Mitmeid mahukaid väljakaevamis- ja konserveerimistöid keskaegse kloostri alal tehti ka eelmise sajandi lõpul, kui osaliselt avati ja konserveeriti nunnade vana klausuuri haiglahoone alusmüür ja kloostrit põhjaküljelt kaitsnud piirdemüür.

Birgitiinide ordu esimene e. emaklooster pühitseti sisse aastal 1384 Kesk-Rootsis Vadstenas, Pirita klooster Läänemere idakaldal oli ordu kolmas tütarlasteklooster.

Kirikusse koguneti seitse korda päevas laulma Jumalale kiitust kuningas Taaveti lauludega, igal nädalal lauldi läbi kogu Taaveti lauluraamat, 150 psalmi. Pole ehk liialdus öelda, et Pirita kloostri õed moodustasid Eesti esimese suure naiskoori ning kloostri suur kaunis kirik oli Maarjamaa suurim kontserdisaal, kus esineti seitse korda päevas ja nii aastast aastasse.

Pirita kloostri õed tegelesid ka lugemise ja meditatsiooniga, aga ka majapidamise ja käsitööga, vennad võisid lisaks käia jutlustamas muudeski kirikutes. Õed ei lahkunud kloostrist kunagi, peale surma maeti nad kloostrikirikusse. Pirita kloostri kiriku põrandas asetsenud hauaplaatidest on 15 tänapäeval kinnitatud kiriku varemetes seintele.

Ordu asutajaks on rootslanna – aastal 1346 kirjutas rootsi aadlidaam Birgitta Gudmarsson (neiupõlvenimega Birgersdotter) oma nägemuste põhjal uuelaadse vaimuliku ordu (ld. Ordo Sanctissimi Salvatoris, Pühima Päästja Ordu) põhikirja e. ordureegli, mis sai 1370. aastal paavsti kinnituse.

Selle ordu eripäraks olid kaksikkloostrid, kus ka orduvendade haru allus abtsissile. Vaimulikuks ideaaliks oli esimene Jeruusalemma kogudus, kus on 13 apostli järgi sama palju preestreid ja 72 õpilast, kusjuures õdede eeskujuks oli Neitsi Maarja, vendade omaks apostel Peetrus.

Keskajal oli ordul kümneid kloostreid. Püha Birgitta reegli järgi võis ühel kaksikkloostril olla kõige rohkem 85 õde ja 25 venda (neist 13 preestrit, 4 diakonit ja 8 ilmikvenda). Kloostrid asusid teine teisel pool kirikut, mis oli mõlemale ühine.

*

Birgitta Festival kutsub igal suvel augustis Pirita kloostrisse osa saama Tallinna kultuurisuve tippsündmusest, et kogeda, kui mõjuvõimsad ja ülevaid emotsioone pakkuvad on kõrgekvaliteedilised muusikalavastused iidsete kloostrimüüride vahel.
Festivali ajaks saab Pirita klooster endale peale katuse ning müüride vahele kerkiv 1 300-kohaline tõusev ning pehmete toolidega pealtvaatajate tribüün tagab hea nähtavuse kogu saalist, kvaliteetne heli- ning valgustehnika kindlustavad nauditava kontserdielamuse.
Jalutamine tõrvikutega valgustatud augustiöös keskaegsete võlvide all teeb ka publikust etenduse osa. Just sellises müstilises ja kaunis keskkonnas on Teil võimalik korraldada oma enesegi üritus või mistahes formaadis vastuvõtt Pirita kloostri varemetes Nunnade terrassil, kuhu tekib spetsiaalne ala koos vastuvõtutelgiga, mis mahutab ca 250 inimest.

www.birgitta.ee

Jaaguranna Jaak  jalad põhjas

Jaaguranna Jaak kõlab nagu kunstnikunimi, aga just selline nimi lillestuudio ja –laagri peremehel Pärnumaal Tõstamaa lähistel merega silmitsi luues ja lehvides ongi. Jaak Tomson (48) oleks võinud Raekülast läbi Pärnu Koidula Gümnaasiumi Räpina ametikooli läinult ja sealt iluaiandusagronoomina tulnult saada ja jäädagi lihtsalt kenaks keskmiseks taimetargaks, kes lõikab-hooldab õunapuid, pügab hekke ja loob lilleseadeid.

Kuna kunstnikuloomusega Jaak laseb asjadel juhtuda, on tal oma metsarüpe-stuudio, kuhu kogunevad looduse ja tervenemise huvilised kogu maailmast. Teda iseloomustab tõsiasi, et ta võib pealinnas kundesid masseerima sõita vabalt nii oma tööautoga, millel külje peal kiri „õunapuude lõikamine“ – või venna firma puksiiriga, kui aitab vellel üht-teist toimetada ja kiireks läheb – kliendi juurde peab igal juhul jõudma.

„Kui vähegi võimalik, tuleb patsient tervendama ja tuunima siiski oma kabinetti kutsuda. Tõsiasi, et inimene on juba haige, näitab, et tema kodu ja elulaadiga pole kõik korras. Teda on lihtsam aidata oma territooriumil – muidu võib ka tervendaja enese biovälja kulunud-väsinud energiat pugeda ning see muudab abivajaja laadimise mitmekordselt raskeks.

Õigem on, kui inimesel on oma raviruum,“ teab Jaak. „Ja oma kodu peab olema ruumikas, elu ja elusolendeid täis, ilma kardinateta – ja kolmeteistkümne uksega, nagu näiteks minu kodul on.“

Erinevalt kirjandusklassikast on Jaagul põhjas hoopis pea – ja jalad lõunas, kui ta oma raviruumi põrandal askeetlikul madratsil magab. Selline unekultuur tagab korras selja ja paraja pikkusega une. Ei vaju ei vaimselt ega füüsiliselt põhku ära.

Jaagu nimesse määratud

Enne tõstamaandumist polnud Jaak sealpool Pärnut õieti käinudki. Tema lillelaagrid olid toimunud Lepanina-Kabli-Lemme liinil ning endisesse metsakombinaadi suvilasse sattus mees sellepärast, et tookord olid kõik tavapärased paigad hõivatud.

„Teadsin selle piirkonna kohta vaid rahvakeelset naljatamist – „olen maalt, Tõstamaalt“. Kui küsisin toda üsna räämas putkat rendile, soovitati pigem ära osta. Mul polnud pankrotivara oksjonil kümmet tuhandet eesti raha sisse maksta – see kingiti, sest kinkija sõnul on sellist kohta Eesti riigile väga-väga vaja – ja kui oksjonil tõusis hind ligi 100 tuhandeni, ei saanud ma just selle käsiraha tõttu loobuda,“ meenutab mees oma tõotatud maale jõudmist. „Kuidagi teisiti kui siinse koha peremeheks saada poleks asjad saanud sujudagi, sest siin on kõik minu nimesse määratud. Jaaguranna, Jaagu sadam, Jaagu oja, Jaagumardi talu…“

Lisaks omanäoliseks koduks vormunud peamajale on Jaagurannal seitse erinevat värvi taimenimelist kämpingumajakest ja Peruu šamaan Carlose auks tema peomajaks nimetatud õhuline paviljon, mille juurest viivad vetsu ja lõkkeplatsini värvilised hipilikud laternad.

„Kämpad tuli 2005. aasta orkaani järel, mis pool meetrit merd majja tõi, poole kilomeetri kauguselt naabri põllu pealt tagasi tuua. Õnneks mitte päris külast, mis asub 2 kilomeetri kaugusel.  Ja kogu maine vara  tagasi teenida. Mul oli tollal Pärnus Õhtupõigi uulitsas lillepood, kuhu olin enda arvates parimasse vargakindlasse kohta kõik oma muruniidukid-mootorsaed viinud. Soolasele veele nemad said…“ naeratab Jaak rahulikult.

Kogu mööbel ja muu asine varustus see-eest on tema koju otsekui ise tulnud. Majas on avar elutuba ja lindla, akvaariumi ja arteesia-basseiniga saun ning mugav-kodune köök. Olulisim õuekujunduse element on hiiglaslikud kaablirullid ja hipilaternad. Ning oma venna väitele, et Jaagu ametite ja pühendumise juures piisaks autosuvilast, kuhu tööriistad-taimed-massaažilaud sisse pista ja ilma pidi ringi sõita, väidab Jaak tuliselt vastu, et vajab avarust. Avarust. Ja veel kord avarust. Igas mõttes.

Siis on ruumi olla usaldavas kulgemises ja vastu võtta, mis elul plaanis – ikka ja alati nii erilisi juhtumeid, mida ise iialgi plaanida ei oskaks. Ning perekond, kellega jaak oma õhulist stuudiot jagab, on samuti eriline – pärsia kõuts Nils Tomson, mõniteist nümfpapagoid ja kolm kanaarilindu, ererohelised tiigikonnad ja triitonid, arteesiaveest pidevalt täituva saunabasseini veerel akvaariumikalad. Ning metssead, kelle ohjeldamiseks on ümber Jaagu muinasmaa elektrikarjus nagu karjapidajal muiste.

Traktoriga läbi masu

Päikeseline ja üdini lootusrikas Jaak tunnistab, et lausa ootab sügavaid deprekaid, mis mitmekuulistele kuldsetele kulgemistele eksistentsiaalseid teivasjaamu vahele pikivad. Kõigepealt on mees masendusse maandudes nädal aega migreeniga voodis. Ja siis tõuseb fööniksina tuhast. Selle uuele tasandile avanemise pärast ta Jaak-jalad-põhjas-perioode paradoksaalselt naudib ka.

„Ühe sellise tühjusehetke ajal sattus mulle kätte Rhonde Byrne’i kultuslik raamat „Saladus“. Muidu üsna naiivne üllitis – aga üks lause – mõtteviisi saab muuta nagu raadiolainet – jäi minus nii kõlama, et kõlab tänini,“ naerab Jaak rõõmsalt. „Keerasin oma kodus raadio Klassikaraadiole, viskasin televiisori välja Ja maailm hakkas väga teistmoodi toimuma. Esmalt tundus see repertuaar ka mulle – nagu paljudele – hirmsa vingumisena. Harjumisele järgnes rahunemine – ja nauding.

Siis maandus minu majja läbi hangede kohalik eluheidik Toomas, kes kohe lävel nõudlikult küsis: „Kes ära suri?“ Ja täiendas madala energia sissetungi mu joogivee põlastamisega – selle sees on energiakivi. Kui mehike palus peavarju, mõtlesin püüdlikult – kõik inimesed on võrdsed – ja panin ta oma salongi magama. Ainsa tingimusega, et ta oleks vait. Ei kommenteeriks minu kodu rütme ja hingamist. Tänutäheks tegi ta enda ja aseme täis. Andsin talle oma riided, pistsin ta autosse ja sõidutasin tema maailma tagasi – kao välja!

Minu enda ellu aga tuli läbi Klassikaraadio ooper veel sügavamalt kui ta seni mind mõjutas.“

Mees tõuseb talveöödel kell kolm, et suusatada enam kui 10kilomeetriline ring – alati erinevat rada pidi. Ja uut aastat tavatseb vastu võtta ihuüksinda indiaani higitelgis, kust ta väljub Kihnu saarelt kostva saluudi paukude saatel ühe-mehe-šampanjat jooma.

„Minu jaoks oli nii masu kui mu enese idealistliku naivismi sümbol kõigi lisadega aiatraktori ostmine vahetult enne majanduslangust. Liisitud traktori kättetoomisega venitati kuude kaupa. Aga äriidee seisnes ju selles, et kõik need lisad hakkavad ennast kohe tasa teenima. Ei hakanud. Müüja ostis lisad tagasi… poole hinnaga. Enne kui need üldse kohalegi jõudsid. Nii armas,“ naerab Jaak nii iseenda kui rahamaailma üle. „Aiatraktorit jagame nüüd naabriga niimoodi, et tema saab minu käest seda kasutada – ja  mina temalt vastu oma kasvatatud juurikad ja aedvilju, sest ma ise olen tükkis oma majapidamisega ju lilleline mees. Siin külas on mõnikümmend lammast ja üks lehm. Väike ja ilus olemine.“

Unenägu

Jaak käib mõnusa linase kattega kaetud köögilauda silmitsedes järsku välja kummastava teooria: lauda moodustavad molekulid vibreerivad ainult siis, kui subjektiivne inimese silm neid vaatab – kui vaatad mujale, siis enam ei vibreeri, laud lakkab ilma vaataja pilguta üldse olemast. Niisugune äärmuslikult subjekti-keskne idee kõlab unenäoliselt. Ent Jaagul on põhjust uskuda, et kõik on kokku unenägu. Ilmadevahelised piirid on ütlemata haprad.

„Nägin kord und, et sain 50 tuhande krooni eest auto. Läksin sisetunde järgi ühte autopoodi ja küsisin asjalikult, millise auto sellise summa eest saada võiksin. Väljusin poest, kaasas juba allkirjastatud liisinuleping. Citroen Berlingo oli. Sissemakse just selline,“ kirjeldab Jaak õhinal. „Ja hakkasin loteriipileteid ostma. Esimene, öökuninganna oli jube kallis ega võitnud. Seepeale ostsin fotoloto ja… 50 tuhat. Lidusin autopoodi, sest ühest küljest oli probleem lahendatud, teisalt probleem majas ikka. Loteriivõidud makstakse välja kuu aega hiljem, aga mul oli kohe vaja.

Firmajuht põrnitses teatist mu lotovõidu kohta. Vahtis mind. Ja liisingulepingut. Ja lõpuks pomises: lepingule kirjutasite ju alla enne kui üldse loteriipileti ostsitegi… kuidas… miks… misssssasja… Firma maksis minu eest nii uskumatult unenäolise ja unenäost lähtuva juhtumi tõttu sissemaksu ära. Minule aga järgnes liisingu maksmise unenäoline periood, mil enamvähem iga käik ja seos oli omavahel seotud, ülioluline ja uskumatu ka. Avasin oma lillepoe Helsinkis. Sõitsin uhiuue Citroeniga – ja olin ise nooblilt lille löödud. Kui küsiti, kus elan, vastasin: „Annas.“

Anna on üks kallimaid hotelle. Tegelikult ööbisin linna lähedal metsas autos. Pesin end sadama terminalis, kus sai ka habet ajada. Kuni kolisin… Annasse. Selles mõttes, et Anna-nimelise ukrainlanna juurde, kelle juures teise allüürnikuna resideeris grusiin – ja meil oli ütlemata naljakas keelekümblus. Samasugune, nagu praegu rahvusvahlistel lilliseade seminaridel – palun mitte ikebana-kunstiga segamini ajada! – kus me jaapanlaste ja teiste rahvastega aina räägime, teeme näo, et mõistame – ent tegelikult mõistame päriselt vaid ühiselt kõneldavat lillede keelt.“

Tänu Anna juures elamisele kohtus Jaaks sõpradega Nižni Novgorodist, kes on praegugi tema lähimad hingesugulased. Ja nende kaudu tutvus ta Bonnis elavate teekaaslastega, kelle juures elas siis, kui õppis lilleseadet Saksamaal.

Ooperit!

Klassikaraadio, mille lainele mees end „Saladuse“-raamatust inspireeritult keeras viis ta üha sügavamale ooperimaailma. Eriti naudib mees igahommikusi äraarvamismänge. Ja endal on tal nüüd rahvusooperi Estonia kuldkaart – käib kõigil esietendustel.

Üks tema poeg õpib ooperilauljaks.

Teine poeg on saamas keemia magistrandiks. Mistõttu lilleprintsist isal on vaja paratamatult stabiilselt raha teenida. Oma Tallinna-päevad ehitab papa niimoodi üles, et tervendab nii tava- kui tantristliku massaaži võtete ja manuaalteraapiaga, lõikab puid ja teeb lilleseadeid – ning õhtul läheb ooperisse.

Jaagurannast ära käib lillevõlur põhjalike turneedena – hooldab siis ridamisi viljapuuaedu ja hekke mitmetes linnades, õpetab rahvale lilleseadet, ravib… Ja jõuab koju reeglina õigeks ajaks, et võtta vastu grupphaaval jalgrattureid – kes millegipärast eriti hulganisti enda jaoks selle paradiisiaia on avastanud – nii Saksast kui Prantsusmaalt.

„Muidugi on parem, kui turistid tulevad korraga, täidavad kõik kämpad ja toovad tõhusalt sisse – mitte ei tilgu kolme-viiekesi. Aga iga sissetulek on hea. Ja augustis on mul kolmepäevane kursus – matusekimbud, pruudikimbud, pulmaauto kaunistamine. Pulmad ja matused – nagu see eluring ju käibki…“ loetleb meister. „Ma ise käin ideaalis võimalikult harva kodust ära. Järjest enam naudin siin olemist. Loen. Väga palju loen. Muusikat kuulan. Enamvähem kogu aeg. Ja armastan oma pere lähedust. Papagoid-konnad-kalad ja Nilson Tomson  on võrratu sõnatu ja samas nii kõnekas pere.“

Uskumatute seoste ja olukordade olulisus on mehe sõnul lihtsalt fenomenaalne ning see geniaalne kosmiline korrastatus selgub enamasti hiljem.

Kui kutsutakse, tuleb minna

Härra Tomsonile on tehtud mitu ettepanekut avada lillepood Tallinnas. Tal on need juba olnud. Pärnus-Tallinnas-Jõhvis-Helsinkis. Väga ei tahaks.

„Pigem häälestan end suuremasse haardesse ja kõrgemasse lennukaaresse. Inspireeriv võib olla näiteks see, et käin Swiss-hotellis ühe Hollandi Peteri lilleseadeid vaatamas ja oma õpilastele neid näitamas – ja samas unistan suurelt. Minulgi peaks olema mõne hotelliketiga analoogne leping. Kaunistan fuajeesid-kohvikuid, korraldan koolitusi – ja olen külluslikult õnnelik,“ unistab Jaak. „Suurem osa inimesi on tänases maailmas end ribadeks rabanud. Aina rohkem tööd aina… väiksema raha eest. Niimoodi enam ei või. Piir on käes. Ja lahendus pole mitte see, et rügan veel rohkem veel väiksema raha eest.  Tõstan puudelõikajana oma tunnitasu ühelt eurolt kahele? Lahendus on  summade ja suhtumiste radikaalne mitmekordistumine. Vaesus madaldab. Hoiab meid materiaalses vägisi kinni. Alati, kui kuulan Wagneri „Tannhäuserit“, tõusevad ihukarvad äratundmise värinates püsti –  palverändurite koor laulab, kui paheliseks vaesus inimese muudab – ja minul jooksevad judinad mööda selga. Just-just! Pääsemiseks tuleb leida hoopis meid ülendavad lahendused.“

Jaaguranna printsilik-neitsiliku energia on peremehe sõnul enda jaoks leidnud nii mõnigi maailma tegijaim teadjamees. Ka tänavu augustis saabub tema Eedenisse Peruu šamaan Carlos, kelle auks on ristitud peopaviljon. Ja kelle tseremooniate jaoks on just siin mereveeres maagilise augustikuise tähistaeva all See. Mida pole kusagil mujal Maa peal.

Niisuguse hipilik-meditatiivse keskkonna saab luua vaid isiksus, kes on oma eluteel intuitiivselt ühendanud kõik kutsumused, mis Amburile just sobivadki – käsitöömeister-kunstnik-tervendaja. Kelle elus iga päev on püha päev. Ja kellele eriline pidupäev koidab koos 70.juubeliga – siis saab 30aastane pangalaen makstud. Iga hingetõmbega kestab aga teekond vaikusse, valgusse, puhtusse.

Karmel Eikner – kaalutletult kaadri taga

Kati Saara Vatmann

„Ma olin teleteed alustades ikka täitsa patsidega tüdruk, keda oli lihtne blondiks nimetada ja auklikuks kommenteerida. Ent iga augu kohale kasvas argument ja löögivalmidus,“ naeratab Karmel (44), kelle heldet ja olemuslikku soojust ja jagamisvalmidust tunnustavad kõik, kellega ta oma mitut pühendumise vagu kõrvuti künnab. „Rõivafirma Powered by Karmel käib üheteistkümnendat aastat ning minu jaoks on väga oluline ja armas, et olen Maire Aunaste saadete toimetajana tema pühapäevahommikute kaadri taga.“

Loomulikku blondi, kes üllatas kultuurisaadet OP juhtides televaatajaid igal nädalal uue uskumatu soenguga, oli lihtne ja mugav kultuuriblondiks tituleerida – ent see õpetas naise oma koha eest päikese all seisma, kaalutlema ja kalkuleerima, põhjendatult võitlema nii, et nüüd pole enam võidelda vajagi.

Jahevihmase suve veedab tegude-daam Laagri-Pääsküla-Nõmme kohtumiskohas Raba tänava keldrivabrikus Rosiine, kus valmivad tema kaubamärgiga tooted. Pärast turu ja taseme uurimisi üha kindlamalt just seal – viimase suurema sooritusena laulu- ja tantsupeo särgid.

„Minu erinevad elualad on toonud mulle ka eriliselt promo pröökamata ohtrasti kliente, kellel on vaja suvepäevade ja kokkutulekute särke – need on meil eriomaselt kas kaenlaauguni või õlani küljelaidudega, millega annab kenasti mängida. Ehkki suvepäevad on pikalt ette teada, oleme Rosiine-emandatega juba harjunud, et tellimused tulevad toredasti stiilis eile-oli-vaja. Need ääretult professionaalsed õmblejannad teevadki eilseks. Minul on vaja õmblustehnilistes küsimustes piisavalt kiiresti kaasa mõelda, et kahe sekundiga tehnilised vastused anda – toodang üle vaadata, et viimse kui särgi eest tellija ees seista ja vastuta – ning nii väledasti pakkida, et ma nende fenomenaalsete tegijate valmisõmmeldud kuhja alla kummuli ei jääks.“

Rosiinega kõrvuti

Karmel kõneleb – nii äsjavalminud särke pakkides kui tavapäraselt kaasa toodud kooki pakkudes – et proovis oma puuvilla-rõivalise eneseteostuse koostööpartnerina alguses ka teisi tegijaid, ent paremat kaaslast kui 14-naiseline krapsakas keldrivabrik pole lihtsalt olemas.

„Meilt küsitakse mõnikord, kuidas me nii väikeses ruumis nii tihedasti koos end liigutada saame – aga sellepärast liigumegi, et ei laiendanud end enne masu lõhki,“ tutvustab Karmeli kursuseõde konservatooriumist Ülle Lehtmets ellujäämise võimalusi Eesti džungliseaduste käes. „Siia jõuavad koostööpartnerid nii Eestist ja Soomest, Rootsist kui Inglismaalt – Montonist Ivo Nikkoloni – ja ilmselt leitakse meid siit, kus Tallinn lõpeb, üles sellepärast, et me teeme põhimõtteliselt ju käsitööd. Põhjamaine kvaliteetne ja professionaalne käsitöö.

Kui olen võõrsil rännanud ning planeeti katvat rõivaste merd ja selle üha juurde vuristamist Aasia riikides näinud, küsin endalt ikka – milleks me seda massi veel juurde toodame? Aga sellepärast, et niisugust traditsioonilist kunsti nagu meil, ei oska keegi teine.“

Karmel, kes õppis õmbluskunsti oma vanaemalt, sõnastab Eestile ainuomase käsitöökultuuri koha globaalse masstoodangu kõrval ka traditsioonide edasikandmisena – iga oskus on väärtus. Nii hobi ja eneseteostusena kui siis, kui masstootmisega mingi krahh juhtub – kes oskab, see kestab. Tõsi, üha kiirenevas ajas jääb mõistatuseks, kuidas jõuti olnud aegadel käsitsi kantida-tikkida, õlakuid ja higilappe külge ja ära nokitseda – nagu jõuti ka hooneid ja mööblit käsitöiselt kauniks nikerdada. Eks praegu jõutakse seda, mida on vaja praegu jõuda.

„Kujutate ette – neil naistel on viisteist minutit lõunapausi, nad mõistavad üksteist poole silbi ja žesti keeles ning oma eraelulistel teemadel ei vadista. Peaaegu üldse ei räägi! Kakskümmend aastat elulugusid siin masinate taga. Neliteist vaprat hakkamasaamist, kes ei kurda, kui mees on Soomes või üldse läinud, kes rõõmustavad  lühidalt, aga seda sügavamalt vanaemaks saamiste ja laste edu üle,“ arutleb Karmel, kes numbrite-usku inimesena üllatub ka ise mõnikord suurte arvude seaduse üle – juba…

Muusikaõpetajad ruulivad

Karmel ja Ülle on mõlemad konservatooriumis muusikaõpetajateks õppinud. Arutlevad, et said kõrgkoolist kaasa distsipliini ja kontsentreerumise oskuse – pole olemas ebavajalikke õppeaineid ega mõttetuid eksameid – iga katsumus arendab mõtlemist ja süsteemsust.

„Olen ka oma kaks pluss kaks last hariduse ja arenemise teel juhtides iga päev süvenenud analüüsioskuse ja valikute arukuse teemasse,“ kirjeldab Karmel kõrghariduse laiendamist argiellu. Ta on lisaks oma lastele olnud ka kaasa Rait Killandi esimesest abielust sündinud laste kaunis kasuema. „Pole ühtki ülearust oskust ning seda, mida õpetatakse, peavad lapsed ka oskama. Kui mu tütar sai teises klassis eesti keeles nelja, olin näiteks tõsiselt murelik. Liialdatud kanaemalus? Sugugi mitte. Teises klassis ei saa jääda miski mõistetamatuks – mille peale siis järgnev haridus rajada, kui nii vara on lüngad sees? Minu meelest peab vähemalt algklassides – tegelikult läbi elu – selgusetuksjäänut seni kordama ja kordama, kuni selgeks saab.

Kuna osa lapsi arenevad-mõistavad-oskavad kiiremini, julgen välja käia ka ebapopulaarse väite – olen eliitkoolide poolt. Erineva suutlikkusega väikeste inimeste ühte surumine pidurdab suutlike arengut ja põhjustab aeglasemates stressi ja alaväärsust.

Ning kui laps kas mõne õppeaine või pilliõpingu kohta kohati kähvab, et talle pole seda vaja, tuleb temaga koos põhjendatult arutleda, mis ja milleks kõik nähtused tervikpildis vajalikud on. Me keegi ei osanud keskkooli lõpetades tegelikult elukutset valida. Praeguses maailmas on nii palju uusi ameteid, et tulebki igal sammul küsida: miks ja milleks. Me tunneme sisimas, mida soovime ja milleks oleme sündinud – ent sellele ilusale unistusele ja ideaalile tuleb leida ka turuväärtus ja nišš.“

Muusikuharidus on Karmelile enesele aina abiks ja toeks osutunud. Üheks perekondlikuks peoks oli ta suuteline sõpruskonna ansamblile kolme laulu jaoks neljahäälsed sätungid tegema. Kultuuriliste teadmiste jagamise kooli sai aga Aktuaalses Kaameras Virve Liivanõmme ja Aarne Rannamäe igapäevastele küsimustele vastates: „Kes neist Bachi fuugadest nüüd sinu arvates aru saab? Räägi inimestega eesti keeles ja lihtlausetes!“

„Eks ma siis lasin seletamise asemel kümme sekundit neid fuugasid endid – ja ühtlasi õppisin ära rusikareegli: arvud loevad. Numbrid ei eksi. Tänapäeva tehnika võimaldab iga uudiselõigu ja intervjueeritava eetrisoleku ajal faktiliselt kindlaks teha, millal televaataja tulistas puldiga teise kanali ette – edasi järgneb analüüs: miks?“ teab kogenud kaalutleja.

Väikene rahvas

Nii tele, muusika, reklaami kui rõivatööstuse alal vilunud naine nendib, et meie rahvas pole paraku väike mitte ainult arvult, vaid ka suhtumiste laadilt. Mida muud kui väiksust näitab valmidus üksteist kommentaariumis sõnadega surnuks tulistada.

„Nii ise ekraanil olles kui praegu Maire saadete kaadri taga olles näen, et inimesed ei tule sellepärast saatesse oma head sõnumitki jagama, et ei talu ettearvamtut õelusevoogu, mis järgneb. Õigemini küll ettearvatavat,“ teab Karmel. „Tuntud isikud on sellepärast ka sotsiaalmeedias oma uudiste jagamisega väga ettevaatlikud, et avalikkus teeb haavatavaks. Teame küll, et oleme ühisväljas kõik seotud, kõik on üks ja ühendatud – aga enda ja lähedaste kaitset kurjuse eest vajame siin maal vist küll rohkem kui kusagil mujal maailmas. Selline ülesanne siis…“

Ülle lisab, et on nii Karmeli kui teiste nimekate teekaaslaste katsumusi kurjade kommarite küüsis jälgides imestanud, kuidas jäädakse ebaõiglasest lammutamisest hoolimata nii helgeks ja päikeseliseks. Ikka seostub õmblusvabriku ette maanduv jeep koogikarbiga, mis sealt koos kuldselt naeratava Karmeliga väljub.

Mõistusega, ikka mõistusega. Faktid kõnelevad. Ning sellepärast pakibki ettevõtjanna ise viimse kui t-särgi, et kindlatele faktidele tuginedes oma toodangut kaitsta ka siis, kui tellija helistab või kirjutab selleks, et tunde kraagelda teemal, miks rinnaesisele õmmeldud aplikatsiooniga särk on… täpselt selline, nagu ta tellis.

„Veedan meie telemaja-lähedases linnakorteris kui staabis tunde ja tunde inimeste väiklust ja konfliktsust siludes ja silitades – ehkki tahaksin samal ajal meie Kaberneeme päris-kodus hoopis lastega seda va kiidetud ja igatsetud kvaliteetaega veeta ja sügisestele projektidele mõelda,“ tunnistab kannatlik ja karastunud enesejagaja. „Sellepärast olen ülimalt rahul, et endine telejuht Rait on läinud elukutselise mehe teed. Tal on küll ülekandejaamad, millega ta spordivõistlusi teenindab. Aga põhiline pühendumine on vabatahtlike maal ja merel päästjate juhtimine. Neid vabatahtlikke on tuhatkond ning täiesti reaalseid päästmisi nii maal kui veel on üksjagu ette tulnud.

Väikene rahvas ei saa kõikjal nii palju palgalisi päästjaid pidada, et pritsumehed õigel ajal kulupõlengule või seenemetsa eksinud vanaema otsingule jõutaks. Piltlikult öeldes ei saa ameerikalikul moel selleks sõda alustada, et raketitootmist ja sõjardite palkasid õigustada. Rahva oma kaitse on ainumõeldav mudel.“

Ülle lisab, et väikese rahva puhul kaitseb igas eluvaldkonnas mõistus ja kvaliteet. Kõrge tase võiks olla meie Nokia ning mõistus kaitseb orjamentaliteedi eest. Kes loovalt mõtleb ja mistahes ülesandeid täites teab, milleks – see ei tunne end orjana ega hääbu enesehaletsusse ja teiste süüdistamisse-kadestamisse. Mõtlev inimene kasvab suureks.

Tänu lastele

Ülle alustas 20 aasta eest kolmanda lapse kõrvalt Rosiinega: „Tundsin, et kooli muusikaõpetajaks mina enam tagasi ei lähe.“

Karmeli pööret kvaliteet-käsitöönduse  juurde tiivustas allergilise poja Karl-Elmari sünd. Nahanähtudest hoidumiseks õppis ema iga kangast näpu vahel veeretama ja iga toitu analüüsima – kuivõrd allergial on ka kopsuvorm, teisendas-süvendas see sajandiprobleem ka ema suhtumist spordialadesse. Mida vähem on lapsele lubatud, seda enam ta seda soovib. Tuleb leida lahendus.

Rõivaste mõttes Powered by Karmel see lahendus oligi. Puuvillane ja üdini ehe, kaunis ja eriline ka. Õmblejannast vanaemalt õpitud oskused lõid pisiasjadeni paigas brändi – tunnuseks lillekene, kenasti laineliseks venitatud servad, täpsed kandid ja leidlikud kaelused, noksiaugud ja krousid – et poiss tunneks end poisina ja tüdruk tüdrukuna ka dresse kandes.

Karmel teab igast tootmisfaasist kõike – kuidas ja kuhu vahele käib liimriie, mismoodi kandinurki nii töödelda, et trikotaaži silmused hargnema ei hakka, kuidas kaht tüüpi t-särkide küljelaidusid kandja figuuri kasuks tööle panna – siis on ta oma pakutavale ise ka parim müügimees.

„Teletöös oli tegelikult üsna sama. Tegin ja teadsin oma eelmisel teleperioodil samuti ise kõike – olin nii  produtsent kui toimetaja, logistik-statistik kui saatejuht,“ loetleb Karmel. „Tänu sellele suudangi täna olla sellise rasekahurväe kaadri taga, nagu Maire. Naudin tema kogemuse-stiili-karakteriga kõrvuti kulgemist. Ja ei kibele ise ekraanile – aitab intriigidest ja õelusest, see on juba ära olnud.

Sügise lähenedes pikenevad nimekirjad, keda ja mis teemal saatesse kutsuda. Eks oluline on ka eelmise hooaja analüüs – kes tulid, miks ei tuldud, kas kõneldi kõigist võimalikest valikutest õigeimal teemal, mida vaatajaprotsent näitas.

Mitte miski ei juhtu asjata. Pole juhuslikke kohtumisi. Ega üleliigset kogemust. Ka mina pean kõige meeldiva ja mõtestatu kõrval paar päeva jutti mõnd ebameeldivat ja näiliselt mind raiskavat tööd ja totraid kulutusi tegema – hiljem selgub, miks seda eneseületust või –alandust vaja oli. Kui haridus-mõtlemine-suhtumine kaitseb enese ohvriks kujutlemise eest, siis leiutataksegi oma Nokia – Powered by Karmel ja Rosiine – ja kasvõi terve hea uus ilm.“

Kogenud ja kaalutleva sotsiaalse närviga Karmel küsib, miks sõidavad Eestis rongid-bussid tühjade kohtadega ja kinoseansid-kontserdid käivad vabade platsidega, samal ajal, kui paljulapselistele peredele jagatakse elamuste ja edenemise asemel kaheksandat külmkappi ja kahekümnendat tossupaari – millega lapsed peaksid tegelikult trenni pääsema ka siis, kui vanematel ega valdadel raha pole. Miks haigusi varjatakse, mitte ei jagata kogemusi. Miks ei kõnelda saatusekaaslastele, kuidas toime tulla leinaga, mille põhjustab lähedase lahkumine või Soomedesse jäämine, kodu kaotamine pangale või pankrot? Miks head inimesed tunnevad end üleliigsetena ja üksildased ei leia üksteist üles? Aga sellepärast, et Karmel on alles alustamas oma rahva teenimise projekti, millega ta loodab meie väikesest rahvast kujundada inimliku ühiselu-mudeli, mida võib kogu maailmale eeskujuks tuua.

„Kes meist ei tahaks kuuluda eliiti. Eesti tahaks olla maailmas milleski esimene. Iga inimene tahaks olla parim. Milleski. Ükski inimene, kes ei pühenda oma oskusi ja võimalusi rahvuskehandi teenistusse, ei saa tõeliselt ja olemuslikult kuuluda rahvuslikku eliiti,“ arutleb Lady Powered by Karmel. „Mina küll tahan. Olla teenitult parim – ja teenida parimaid inimesi parimal moel.“

Diana Klas – Anna parim sõbranna

Kati Saara Vatmann

„Kas nüüd on papp nii otsas, et peate öösel seal istuma?“ küsib porisev papi, kes ilmselt oletab, et Kanal 12 öösaate „Südamelt ära“ saatejuht Diana Klas (47) on hmkhm-mõttes saadaval.

„Kui ma siin ei istuks, siis oleks!“ naeratab Diana rõõmsalt. Produtsent Madis Sütt on näitlejanna-lauljanna palunud väiksesse stuudiosse kolmapäeva- ja reedeööseti telefonile vastama ja eetrikõlbulikke sms-e välja selekteerima. Saade on mõeldud neile unetutele, kel on südamel märksa eksistentsiaalsemad teemad kui sugutegu.

Sõnumeid selekteerib, muusikat otsib ja edastab ning kohvi keedab tegelikult Diana tütar Anna (15), kes on ema sõnul juba paar aastat erinevates kohtades tema kõrval töötanud. Ei pea. Tahab – ja oskab ka. Hea huumoriga, empaatiline ja taktitundeline tüdruk on.

Ning väga lähestikku loova ja lehviva ema ja tütre suhe on ütlemata usaldav-austav-toetav. Ja paigas piiridega. Sõbrannasuhe teismelisega ei tähenda Klaside puhul päheistumist. Mida võrdsena koheldud lapsed pahatihti tegema kipuvad. See, et tütar emale kohvi keedab ja nõusid peseb, sätib ja toetab ei tähenda omakorda, et ta oleks teenijanna. Tütar on. Ning see kooslus on lihtne ja ilus.

Vaikne öö

Diana 15. öösaade, kus ajakiri Naised osales, oli vaikne ja sõbralik. Kolmapäevaööl oli üsna vähe helistajaid. Neist vaid üks niisugune marus-meelas, kellelaadsete eest näitlejatar hoiatas. Umbes nii, et „tahan sind nii- ja naapidi panna, kui palju sa maksad“. Saatejuht kuulab sedasorti jauramise enne helistajate eetrisse laskmist ära ning vaatamata mõnikord kõrva voolavale rõvedusele naeratab kaamerasse ikka rahulikult ja sulnilt.

„Vaid ühel korral olen lasknud ennast haneks tõmmata. Tavaliselt on huligaansed kiusajad kambakesi ning teevad peomeeleolus pulli, millest saab üsna kohe aru. Ühel ööl helistas üks noormees ja kilkas enne eetrit – „mul juhtus selline lugu, et mind kepiti p…sse“. Kurb küll, head ööd. Helistas teine kutt – sama lugu, peesse kepiti. Mõne aja pärast helistas suhteliselt kaine ja kobeda kõlaga sell, kes kinnitas eetri eel, et tahab rääkida oma kohtumisest presidendiga. Lasin ta eetrisse – ja kõik see ärkvel olev Eesti rahvas sai kuulda, et president… Küllap aimate ise, mida tegi,“ naerab Diana südamest. „Mind ei häiri. Ma ei võta ühtki sellist tiirast või rõvedat tembutamist isiklikult. Eelmine saatejuht Carmen ei kannatanud välja. Esiteks hakkas ropendama. Produtsent ei lubanud. Teiseks näitas tagumikku – kui ropendada ei lubata, siis olge lahked – trahh! Ja kolmandaks läks minema.

Minul on siin olnud vaid üks üsna ebameeldiv öö. Sven Azojanist oli kohe päris kahju – juhtus olema eriti palju pummeldavaid seltskondi, kes sajaga lustisid – lisaks said tema valged püksid musta-topsuliseks. Valgete pükste taustal polnud sms-ide tekst loetav, katsime need musta kampsuniga. Ja topiliseks nemad saidki. Kui ei vea, siis kohe täiega.“

Öiste kurjamitega toime tulemise mõttes imetleb Diana, millise mängulise elegantsiga tuli solvangutega toime ansambli Respekt Kerdo. Ning naine usub, et ka edaspidised külalised saavad kõigi katsumustega hakkama. Oluline, et öised uitajad, kellele teler on seltsiks ja toetajaks, saaksid hingepidet.

Meie valisime oma ühise öö teemaks pidutsemise – milliste pidude nimel ja kuidas tasub öösiti üleval olla. Juhtus olema öö, mil Tallinn tümpsus ja trallas meie ümber ja all küll usinasti – ent saatesse helistajad ei pidutsenud, vaid valvasid haiget ema, igatsesid kallima järele, vajasid üksilduse peletamiseks üht või teist laulu ning tahtsid teada, millest jutustavad Diana käsivartele tätoveeritud Dimon Tatourini meistriteosed.

Muusikasoovid kaldusid mustlasmuusikalt Põhja-Tallinnale, Dagölt… Kihnu Virvele. Teemad, mis meid endid taustapildil südamest naerma ajasid, olid stiilsed. Naersime tõsiasja üle, et kõigepealt räägivad sõbratarid omavahel, miks päevi ei ole – ilmselt rase – siis tuleb seoses kliimaksiga pampersi-paus – ja ühel hetkel peab ööseks kodust välja minnes targu kaks mähet püksi panema – seda tenaleedi või voodimärgajate oma – sest läheb pikemaks istumiseks.

Läbi öö uriseva suurlinna hääled läksid üle hommikuseks müdinaks ning Diana ja Anna arutlesid haigutades, et pärast mõnd tudutundi peaks seenele minema. See meeldib mõlemale Klasi-kaunitarile üliväga – laeb ja tuulutab ning Kuusalu-kandi metsades on kuuldavasti kukeseeni ja puravikke paljupalju. Viimati saadi küll vaid viis seent – aga piknik ja päev olid ikkagi võrratud.

Sõbratarid

„Seenele sõidame Helenaga. Ja sugugi mitte sedamoodi, nagu juhtus Helena kaasa Raivo E. Tammega seenelkäigu-filmis. Helenal on auto, sel suvel mul, kuramus! – suvelavastustes rolle pole – nii et meil on aega veel,“ laulab Diana viimase lause Mart Sanderi tämbriga. Paroodiat parodeerides.

Ta ei keskendu tõsiasjale, et andekate näitlejate tööta hulpimine on talentide raiskamine. Maailm on ju tegelikult uskumatuid võimalusi ja väljakutseid täis. Helena Merzin sai näiteks Anapas suure auhinna, kogu venekeelne teatri- ja filmiturg oleks tema ees lahti, kui ta oskaks vene keelt.

„Ma pole siin Tallinna katlas päriselt oma kohta leidnud. Ilmselt oleks mul rohkem rolle, kui ennast ise pakuksin. Aga ei paku ju,“ imestab Diana ka ise, miks ei paku. „Minul on olnud viimasel ajal mõned seriaalisutsud. Ja on olnud õnne ka esmaabina tegutseda. Neist kõige värvikam oli Roman Baskini „Hukkamõistu kooris“ suurde rolli lendamine. Vahetult enne esietendust. Varem on seda juhtunud Ago-Endrik Kerge lavastuse puhul.

Nüüd oli rohkete laulude-tantsude-kostüümide-liikumistega roll – esietendus läks puhtalt, teises etenduses mõned kalad tulid. Aga mina olen alati seda meelt, et kui pakutakse, tuleb vastu võtta. Ja mu ema Nieves on tänu sellele minu asemel mu väikest rolli teinud, kui mina ootamatult suure rolli peale üle lähen.“

Diana vaatab mõtlikult, kuidas sõbratarid kaasade kõrval rahunevad. Muutuvad koduseks, käivad seenel ja koristavad. Õnnelikud on.

Ta ise õigupoolest ka. Kui ta stuudiost väljub, helistab kodust Nieves, kes on koos kolme koeraga ärganud. Koerad on peened. Tõu poolest chihuahuad. Aga. Üks neist on paks, mitte peen. Teine ühe silmaga. Ja kolmas vaatamata nooblitele tõupaberitele ilmselgelt naabrimehe tehtud – suur ja traatkarvaline pudelihari. Koerad on kasvanduste praak ja rikkurite ülejääk ning emad-tütred armastavad enid väga.

„Nad tuleb jah tittede moodi riidesse panna, et nad talvel külma ei saaks. Kord sõitsin ühega meie kääbuskoertest trollis, tal oli roosa titekombekas seljas, hoidsin teda vastu rinda – ja üks papi tegi mulle õnnelikult näkku vaadates komplimendi: „Lapsuke on nii vanaisa nägu!“

Ühesilmaline emane chihuahua? Äsja 75. sünnipäeva pidanud maestro nägu?

Lisaks Kapale, Muulile ja Antoniole on emadel-tütardel, kes on ühtlasi parimad sõbratarid, olnud ka jänesed. Üks… kaks… Seitse! Siis tuli allergia ning jänksid läksid teistesse peredesse. Selleks, et karmides inimestes kõige õrnemad ja helgemad tunded äratada.

Ka oma korteriperemehes – kaugsõidu-meremehes – ja tema kaasas äratavad Diana-Anna-Nieves helgeid tundeid – loomad on lubatud ja tüdrukutele tullakse külla alati tordi ja lilledega. Sõbrad.

Üheksa ametit

Diana on pere elatamiseks olnud väljaõppinud küünetehnik ja beebipoodnik, poemüüja ja naistevangla kultuuritöötaja. Ja haigla hooldusõde. Kellena ta ka praegu on taas tööle asumas. Mustamäel. Südamehaigete intensiivis.

„Olen tohutult õnnelik, et selle töökoha saan. Olen seda teinud, sellega harjunud. Aga nüüd tuleb kaks vaimselt ja füüsiliselt ülinõudlikku ametit niimoodi omavahel sobitada, et jääksin ka ise ellu. Iga pole enam selline, et magamata öö järel reipalt terve päeva rügad,“ tunnistab Diana, kes kipub end keskmisest sagedamini vanamutiks tituleerima, ehkki on ääretult õitsev ja tütarlapselik. „Olen stressi ja ületöötamise tõttu põdenud sooltehaavandit ja väikese infarkti püstijalu üle elanud.

Näitlejannana olen kriitilises eas. Aga üle kõige tahaksin lavale ikka. Piafina. Mul on näpu vahel ja südames üks lugu Edith Piafi armastusloost leegionäriga. See väga-mees oligi lauljannast palju noorem ning seda peaks mängima karismaatiline ja mehine kuju. Näen selles rollis Tanel Padarit. Aga kui Monoteater loo lavale tooks – oh, ma nii tahaksin… – võiks vabalt Jan Uuspõld ise seda leegionäri kehastada.“

Diana lastelgi on eneseteostuslik tiibade sirutamise aeg. Vanim poeg Andri kasvatab kaasaga Tartus juba viieaastast last. Gregori on ülikooli astumas – kui Tartusse sisse saab, tekib õeke Annale oma tuba. Kui Tallinnasse jääb, on Anna ja Diana ikka rahul – nad on teineteise lähedusega harjunud ja rahul.

„Oma välimuse poolest oleks Anna modellina juba Milanos. Tänu sellele, et ta on modelli jaoks veel pisut lühike, on ta ikkagi emme juures. Seriaalides tehtud rollid on näidanud, et ta on andekas näitleja – ent ta ise väidab, et tahab ikka päris elukutse ka õppida. Piisavalt on kõrvalt näinud, et ehkki artistid on õnnelikud, oleme ausalt öeldes ühed lootusetud näljarotid,“ naerab Diana, mispeale tütreke piiksatab telestuudio puldi tagant: „Emme, su laps on näljane – tahan tissi!“

Diana vaatab oma printsessi leebe kuninganna pilguga ning räägib enesestmõistetavalt nii temaga kui tema kuuldes kõigest – meestest ja armastusest, inimsoo perverssustest ja inetusest. Tütrel on emalt õppida elutervelt heatahtlikuks jäämise kaunis kunst.

Ideaalne suvi

Tuulises-karges soomelahelises varahommikus ringutades meenutab Diana pärast saateööd: „Vanasti päevitasime lastega end Elvas ja Laulasmaal vanaemade juures kuldpruuniks. Nüüd tahaksin Antalyasse. Aga töö ei lase. Paar korda oleme Anna ja sõbrataridega Türgis kogenud, kui võrratu on end täielikult välja magada, süüa ja päevitada – ja jälle magada. Kui kaas-saatejuht Hillega koos seal käisime, piilusime Annaga vahepeal, kas päevade kaupa peesitav sõbratar on ikka elus. Oli küll – vägagi! – tal oli hea… Ent töögraafik ei lase mind siit urisevast Tallinnast minema.

Ma pole selle linnaga päriselt harjunud. Olen rahul, et meie korter asub Õismäel – seal on täiesti erinev, näiliselt üsna turvaline ja paigas maailm. Väike Venemaa oma nunnude poekeste ja rütmiga. Aga tegelikult igatsen Tartut – millest läbinisti pealinna preili Anna midagi kuulda ei taha.

Peaasi, et ma ei pea siin üle võimete elama. Olulisim, et tervis peaks vastu. Siis saan veel võimalikult kaua Annaga koos olla. Ja poegadega. Ja nende peredega…“

Otsekui elu ajalikkuse illustreerimiseks loeb Anna nende sõnade ajal nutitelefonist viimaste aegade uudiseid: lahkusid Peeter Saul ja Raivo Lugima, Oleg Sapožnin ja kirjanik Tuulik… Diana nendib seepeale, et ajad meenutavad tõepoolest Tõnu Tepandi laulu „Kiri kodukülast“.

Meil on kõrvus saate lõpulaul „Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat!“ Diana muigab, et ilmselt on ta sellepärast naisena üsna üksi jäetud, et viimastel aegadel ei maitse talle mitte mingisugune alkohol. Ta eelistab kallite ja penikääbikutega kodus olla, mitte mõnel peol kurbi lugusid kuulata – ülevoolava trallamise asemel kiputakse teatavasti viimasel ajal üksteist napsitades seina külge rääkima ja pihtima, kurtma ja nutma. Ajad sellised. Kainena eriti raskesti talutav. Päris üksi aga pole see tubli naine kunagi – tal on maailma parim sõber Anna.

Ürg… naiselikud ametid – sadulsepp ja merepäästja!

Kati Saara Vatmann

Mida naiselikum naine, seda mehisemaid ameteid ta suudab pidada – ja veel mitmekaupa. Sest naistesse on kodeeritud elu alal hoidmise eetiline ülivõimekus. Väga mitmel teljel kududa suudab reipa rõõmuga see, kes valdab Kohaloleku kunsti. Üht tegu tehes keskendubki sellele – ning igasse Eesti ja maailma paika sõites teeb ridamisi mitu tegu, et iga hetk pühendunud elust saaks täie ette kasutatud.

Marge Kohtla – kohaloleku kuninganna

Marge Kohtla (32) on Tartu Kalevi jahtklubi juhatuse esimees, vabatahtlike mere- ja järvepäästjate koolitaja, maaülikooli kommunikatsioonispetsialist ning abipolitseinik.

„Politseiga on mul sellepärast lähedased suhted, et olin varem Lõuna prefektuuri pressiesindaja – jälgisin, et avalikkuseni jõuaksid juhtumid ja teated õiges sõnastuses, nii et paljundataks turvatunnet ja teadlikkust, mitte hirmu ja masendust,“ kirjeldab Marge, kuidas töö Sõnaga õpetas rahvast kollase meedia eest leebe professionaalsusega kaitsma.

Marge peres on jahtlaev Albin-57, ent regattide ajal on ta ise pigem kaatris – päästja ju! Tema kolm kodu asuvad Saadjärve ääres, Tartus ja Elva-taguses metsas ning vabatahtlike merepäästjate koolitamine lennutab teda mööda Eestimaad, aga ka Soome…

Marge pojad Karl Markus ja Kaimar on suutelised pidama lasteaiakasvatajatele pooletunniseid loenguid merepäästest, sest nendest on kasvamas uus – teadlik ja teadmisi heldelt jagav – põlvkond. Mereteadlikkust kasvatab poistes ka nende Soome saarestikus meremehena töötav isa.

Vesipüksjärve laps

Marge ise on kasvanud ühena neist põngerjatest, kes on aastaid Võrtsjärve nädalatel ja Saadjärve suursündmustel siseveekogude purjetate sabas silganud. Tema kasuisal Lääne Paulil oli kolmemehepaat „Lagle“ – sedatüüpi legendaarsed-unikaalsed alused, mis toodi Volga jõelt Eestisse, seilavad Võrtsjärvel tänu hellale hooldusele tänini. Õpetavad meeskonnatööd – kolm meest paadis ju! – ning tõelist rahu ja rahvaste sõprust. Kui Marge ühel merepäästekonverentsil venelastele M-klassi alustest kõneles, vallandus vaimustunud nostalgia, mis ühendab maid ja rahvaid.

„Purjetamine ja üldse laevandus on eluaegne haigus. Kes korra nakkuse saanud, see seda kandma ja levitama jääb,“ teab Marge. „Praegu tullakse meile sageli õppima-tegema väikelaevajuhtide pabereid kaatrite tarvis. Teatatakse, et purjekat mina eal ei osta – ent kursuste lõppedes otsitakse ikkagi meie seast kedagi, kellega koos Soome või Rootsi jahi järele sõita. Nii merepäästet kui laevaasjandust õpib muide ajastu märgina üha enam tüdrukuid.“

Naine õppis veega kaasnevaid ohtusid just tänu Saadjärve ja Võrtsjärve etteaimamatutele eripäradele. Mõlemad on näiliselt väiksed-ohutud veekogud, Võrtsjärv veel madalakene ka. Ent äikesepilvede alused pagid pööravad need järved puhta põrgulisteks, Võrtsule tekivad lisaks teravale lainele üsna kergesti ka vesipüksid. Kes Vesipüksjärvega koos kasvanud, tunnustab skandinaavlastele hästi sisse kasvatatud ettevaatlikkust – ka paadisillal on mõistlik päästevesti kanda! Marge on näinud ja kaasa teinud üsna mitmeid väga suuri ja õnneliku lõpuga seiklusi, mil järvelt on tulnud ära tuua kümneid ümberläinud aluseid ja lapsi.

„Pärast on teistele üsna lustakas selgitada, et tormi ajal oli „Orgialt“ vaja neliteist last ära tuua. Selline eriline nimi on limnoloogiajaama alusele külge jäänud jah,“ naerab Marge ning mõtiskleb, kuidas nimepanekul tuleb hoolas olla – nimi jääb külge ka siis, kui seda enam ametlikult ei kasutata. „Eestlastel kipub olema ameeriklastega sarnane suhtumine. Märulifilmid on inimestesse istutanud illusiooni, et sangaritele füüsikaseadused ei kehti – valušokki, külmakangestust ja paanikat kogevad vaid nõrgad ning kui kannad vee peal vesti ja kiivrit, annad mõista, et ei oska ujuda-sõita – ja kardad. Tegelikult näitab päästevest ja kiiver, et oled teadlik ja oskad.“

Kõigepealt mina

Nii, nagu kriisisituatsioonis tuleb lennukis hapnikumask kõigepealt iseenese näole panna, et suudaks teisi päästa, tuleb ka paadiga ümber minnes kõigepealt endale lähima, mina peale mõelda. Tormiga võib vette lennates saada trauma – mistõttu eeskirjade järgi vaid paadis kättesaadavas kohas olnud päästevesti ei jõua ega suuda enam selga tõmmata. Merepäästekoolituste juurde kuuluvate hommikuste ujumiste käigus on Marge kogenud, mis juhtub Põhjalahe kolmekraadises vees. Instinktid ja refleksid seiskavad hingamise. „Kõigepealt tuleb hingamine korda saada – siis kontrollitakse ka olukorda,“ õpetatakse Marge sõnul merepäästjaid esimesest päevast. Ja ei rapsita. Paaniline siplemine kulutab energiat. Tuleb jääda looteasendisse veepinnale abi ootama, et suured veresooned oleksid kaissu suletud ning veri maha ei jahtuks. Rahu säilitades ei tehta ka läbi jää kukkunute tüüpilist viga – külmast hauast välja pürgijad hüppavad üha jääd murdes robaki-robaki jääservale, kuni enam ei jaksa. Tegelikult tuleb end tugevate ujumisliigutustega keha raskust suurendamata jääservale libistada, olles samal ajal võimalikult kõhuli. „Talvel on jäänaasklid tähtsaks abimeheks.“

„Õpetame päästjaid ennast ka uppumisohus olija meeletu hirmu eest kaitsma. Surmahirm ja elutahe paneb klammerduma, nii et päästjad on leidnud jääserva seest küüsi – ja kõndinud paar tundi koos päästetuga mööda kallast, et kramplik haare käevarre ümbert lahti tuleks,“ kirjeldab Marge. „Uppujale tuleb heita mistahes riideese, köis, puuoks – mitte iseennast. Seda, kuidas uppuja alt ära ujuda – aga ka seda, kuidas teadvusetu inimesega käituda – võib samas õppida vetelpäästekoertelt. Nemad teavad, et teovõimelisele merehädalisele ulatatakse saba, nõrkenu tõmmatakse turjale.“

Marge uueks, olemuselt ülisobivaks koeraks kasvabki landseeri tõugu koeralaps White’n Black Echo Caisa, kellel on päästemuster verre aretatud. Pere eelmisest, hagijatõugu koerast sõitis postiljon koduaia juures üle. Ja andis Margele õppetunni, kui närvilised võivad inimesed olla ning kogu ühe elukutse mundriau määrida. Samas teab Marge rääkida oma vanaema kodukoha postiljonist, noormehest, kes õnnetuse järel halvatuna on kõigi pereemade ärakuulaja, koerte sõber ja laste lemmik.

„Õnnetustest ja õnnelike lõppude võimalustest kuulemegi enamasti siis, kui endaga analoogne lugu juhtub või vastavates instantsides töötame,“ arutleb päästjatar. „Rutiinses turvatsoonis pole ju põhjust mõtiskleda ei postiljoniameti ega aknaruloo paelas kätkeva ohu üle.“

Kohtumine laibaga

Nii päästja kui politseiteenistujana on saatus Marget säästnud – tal on õnnestunud tragöödiaid ennetada. Ent ta on aastaid väga lähedalt näinud, kui valulik ja aeganõudev on laibaga kohtumisest tervenemine ka siis, kui inimesel on pärnasilmi vastu vaatava keha nägemiseks professionaalne ettevalmistus.

„Pressiesindajana näen küll, kui maiad on ajalehed õuduste järele – ent minu missioon on ennetus ja positiivne sõnum – mida kollased muidugi eriti isukalt ei kasuta… Oluline on inimesi veenda oma ümbrust avalisilmi jälgima – nii kodus kui väljas. Et märgata juhtmeid-nööre – ja mõista, et väikelapsele piisab Selleks veelombist või põlvini veest, nii et väikelapse vanemad ei saa endale lubada rannavollesse süvenemist. Parandamatu sünnib sekunditega,“ manitseb naine, kes valdab ise vastavalt Kohtla nimele kuninglikku kohaloleku kunsti. Ta keskendub antud hetkele ja hingelistele ega uita planeerimistesse.

Keskendumist on Margele õpetanud ka emaga koos harrastatav portselanimaal. Ta on serviiside kaupa nõusid kaunistanud – ning samas tänab naljatamisi õnne, et kui tema suvekodus sees käidi ja temamaalitud serviis varastati, unustati otsekui selleks üks tass maha, et politsei saaks seda pildistada.

„Teate küll seda vastikustunnet, mis jääb neist seeskäimistest. Aga huvitav on meie suvekodu juhtumi puhul see, et leiti küll suured jäljed, ent varastatud oli kodukaunistusi, pitse, portselani… nojah, jalgratas ka. Oli see kiirele müügile orienteeritud narkar või rahahädas hull?“ muigab Marge.

Iseendale kinkis daam jõuludeks muide akutrelli. Mis ei vähenda põrmugi tema ürgnaiselikkust. Sügava naiselikkuse tunnus ongi elu hoidmine, selle nimel keeruka logistika valdamine, multifunktsionaalsus ja kõigi tööde oskamine. Enese jagamine seeliku lehvides kinnitab: naised saavad kõigega hakkama. Mis on mõistagi meestele tõsine ülesanne oma olemasolu õigustada…

„Mul on lisaks kunstile veel üks tavatu hobi,“ tunnistab abipolitseinikust merepäästja seelikut kohendades. „Mööblit meeldib kokku panna. Soovitan teistelegi daamidele – ärge laske mehel mööblit kokku panna. Meeste käest saavad selle töö käigus sõimata nii tükkidenamüüdava mööbli disainer kui ehitaja, nii müüja kui manuaalikoostaja – tööriistad ja naine-lapsed saavad samuti sahmaka. Teate küll. Naisele on mööbli kokkupanek loov ja mõnus, suur ja ilus tegelike tulemustega mäng.“

Eha Vacht teab, mis on asjade sees

Saue linnakese äärmises  majas Tammetõru tänavas on pehme mööbli uuendamine – vanast uue  meistriteoseni loomine – pereemale lausa kutsumus ja amet.  Naine, kes tähistab tänavu koos kaasa Valduriga kahepeale 100aastaseks saamist, nimetab end küll eelkõige õpetajaks – ent ta õpetab samuti mööbli restaureerimist.

„Abiellusime Valduriga, kui olime 26aastased. Mul oli millegipärast abiellumise ees tohutu hirm. Kujutasin ette, et see on kohutavalt murranguline ja kõike muutev samm. Ma ei tea, miks niimoodi arvasin – mu vanematel oli ometi ääretult harmooniline abielu,“ arutleb Eha. „Ainult pensioniea elasid pehmelt öeldes pööraseks. Hakkasid massiivselt loomi pidama – lõpuks oli mituteist sarvikut. Panid ennast koju nii kinni, et just elu ja surma piiril läksid asjad üsna absurdseks. Isa oli verevähiga lahkumas lehmade poegimise ajal. Ema ei saanud tema juures olla. Kui lõpp oli ligi, kihutas ema koos Valduriga, miilitsaeskort ees haiglasse – ning kui lesena tagasi koju jõudis, sündis poole tunni pärast ka vasikas…“

Vachtide arvates oletavad samas noored liialdatult, et lapsed panevad kinni ja karjääri seisma. Lapsed on loomulik elu osa ning nende lapsed on kasvanud sõna otseses mõttes vedrude vahel. Ema restauraatori-ateljees.

Eha on Eesti üks vilunumaid ja oskuslikumaid mööbliennistamise meistreid. Tänaseks on selle ala harrastajaid tekkinud palju ning õppida saab pindamööda seda kunsti hobi tasemel õige mitmes kohas. Ka emand Vacht õpetab restaureerimist mitmes koolis. Püüdes õpilastele, kellest suurem osa on tegelikult täiskasvanud  edasi anda võimalikult palju teadmisi, mis ja kuidas käib tugitoolide-diivanite sees.

„Mööblitöö on palju töömahukam, kui arvatakse, eeldab väga mitmekesiseid teadmisi nii ajastutest ja stiilidest kui erinevate materjalidega töötamisest. Tuleb vallata väga erinevaid vahendeid ja tööriistu – ja kõige selle juures tunda austust mööblieseme kui isiksuse suhtes,“ kirjeldab meister. „Aastate eest selle pühendumisega alustades mahtusin meie Tallinna viimase maja kööki ja kuuri ära. Nüüd, neljandat aastat Sauel elades, on ruumi rohkem. Hetkel on küll sattunud tööd nii palju koju, et olen okupeerinud terve keldri. Valduri kruustangid kössitavad häbelikult kusagil kahe poolelioleva tugitooli vahel ning veemõõtjani pääseb minu suur mees külg ees. Ta aitas keldrisse  logistiliselt õigesse järjekorda paigutada pea-aegu kahe kuu töö moodustava tellimuse. Tavaliselt ma ei võta rohkem koju asju seisma , pean oma pikaks kujunenud järjekorda rohkem märkmikus“

Välistatud alade valitsejad

Kui Eha istub endameisterdatud mööbliga sisustatud toas kasvõi hetkeks diivanile, võtavad tema käed kohe heegeldamise näppu – ilma et ta ise seda märkakski. Ta kinnitab, et ongi alati tahtnud käsitööd teha. Pärast käsitööd veel veidi käsitööd – ja siis mõnd teist liiki käsitööd.

Ülikoolis õppis käsitöö ja tööõpetuse õpetajaks – nagu Valdurgi.

Kui naine on pidanud kümmet ametit kokkade meistrist butafoor-dekoraatorini, siis mees nendib, et on läbi elu pidanud elukutseid, mis olid varajases nooruses tema jaoks välistatud.

„Õpetaja? Mitte mingil juhul! Ja minust sai õpetaja,“ muigab mees, kes töötas end ses ametis üles koolide inspektori kõrgele ametnikukohale ning jõudis Tallinnas elades lisaks muudele töödele ka Haabersti linnaosa nõunikuks. „Ajakirjanik? See ei tundunud üldse võimalik, sest ma olen sünniomaselt kogeleja ning ei oska kirjavigadeta kirjutada. Eesti Raadio Noorte reporterite klubi taustaga sain Erki Berendsi ja teiste TRIO-meeste käe alla reporteriks läbi tiheda konkursi, kus otsiti naishäält. Ja praegu kirjatööd tehes kasutan selliseid sõnu, mida kirjutada oskan. Siis on lootust, et lugeja saab ka jutust aru.

Olen sõltuv ajakirjanik – Keila linna palgal. Toodan kohalikke uudiseid. Olen nii oma, kui Eha töö puhul täielist online-meetodi usku, pidades internetti suurepäraseks võimaluseks vanade traditsiooniliste kõrval. Ma ise juhin uudistevoogu lisaks paberist ajalehele ka Keila koduleheküljel ja Facebooki profiilil, mida jälgib üle 4000 inimese – seega on tõenäoline, et  iga uudis jõuab vähemalt iga pereni.

Eha restaureeritavat mööblit pildistan ja edastan tema profiilil Sadulsepp Eha erinevates kataloogides samuti online-aruandeid. Millisena tool-diivan-kanapee tuli, kuidas lahtivõetuna välja nägi, mida teha tuli – ja milliseks tema lõpuks sai.“

Eha on mehele selle töö eest väga tänulik – kaasa, kelle kodukontor asub muide kenasti ühel Eha-meisterdatud kanapeel, annab inimestele aimu, mis on asjade sees. Kuhu kaob raha ja aeg. Lisaks on Valdur oma emandale tänuväärne kandev tööjõud.

„Mina suudan suuremaid mööblitükke heal juhul vaid kantida. Tema tassis vana laeva „Suure Tõllu“ kajutitest ja trümmidest välja terve mööblisalongi. Lisaks on vaja kogu keldrit täitvat tööjärge pidevalt ümber paigutada – tähtaegade, tööfaaside ja –võtete järjekorras. Ja minu riistapargi , millega ma ehituskooli, rahvaülikooli ja mujale tunde andma lähen, laeb mees pärakärusse ning sõidutab kohale ka,“ kirjeldab Eha oma kaaluka nukutoaga mööbeldamise argipäeva. „Õigupoolest on mu tööd puudutava iga sõna taga terve maailm. Või vähemasti õpikupeatükk. Õmblemiseks kasutan iidset Singeri-masinat – kõik plastikust koosnevad modernsed masinad annavad paksude materjalide käes paari hetkega otsad. Minu lahutamatud kaaslased on klambripüstolid – see on üks õnnistatud leiutis! – ja pitskruvid. Vana autentse täidiskarva pakin kotikestesse ja pesen pesumasinaga puhtaks. Ning Abakhanist ja teistest poodidest materjale valides oskan nii ise läbi näha kui oma õpilastele õpetada, milline tekstiil peab vastu ning milline tegelikult mööbliriie pole.“

Austus väärikate vastu

Vana ja väärika mööbliga on sama lugu, nagu vanade laevadega. Temast pruugib alles olla jupikene ja joonised – ning taastatud mööbel saab tänu sellele jupikesele ja austavale autentsusele endale sama nime ning ehitusaasta. Vachtide sõnul võetakse vana ja väsinud, koitanud ja ussitanud mööbel raamini puhtaks. Nad nimetavad furnituurijäänust pühitsemata, kuid austusega  rappeks – see, mis pärast pikka-põhjalikku-süvenenud tööd valmib, on väärikas kunstiteos, milles on temasse aegade kestel kogunenud lugu alles jäänud.

Autentsuse tagavad teadmised. Teadmisi ja oskusi õpitakse aastaid, erinevate meistrite juures. Enamus mööblile pühendunuid saab Eestis koolitudes selli tasemele – kogemus ja töö-töö-töö teeb meistriks.

„Nägin und,“ kirjeldab Eha oma jõudmist väärikate mööbliesemete ennistamiseni. „See oli täiesti uskumatu unenägu – vanatädi siniseks värvitud kabinet-kirjutuslaud, mille ma puhtaks tegin ja ära korrastasin. Naisterahvas näeb unes mööblit, palun väga! Mitte et ma oleksin seda kirjutuskummutit endale küsinud – aga koos sellega andis vanatädi mulle edasiseks eluteeks otsa kätte.“

Eha ei käi reeglina küll prügimäelt mööblit päästmas, ent ühtteist väärikat on jaanituledest austuse ja hasardi tõttu ära toodud küll. Võib juhtuda, et evakueeritud ese seisab kolm ja enamgi aastat ootel – siis tuleb inspiratsioon ja loomepuhang ning Eha ei välju enam keldrist enne, kui järjekordne ime on sündinud ja rape uuesti kehastunud.

Eha lemmikstiil ja ajastu on õhuline ja elegantne juugend. Pere lemmikud on vastavalt isal kontor-kanapee ja tütar Ireenel stiilne baarilett, millest on kohandatud multifunktsionaalne ja süsteemne koolitüdruku laud.

„Ireenele sai teadlikult I-tähega nimi valitud – I-nimed tagavad tegusa isiksuse. Ja ta ongi sama multifunk kui tema mööbel. Seltskonna hing, hobutest lummatud, korvpallis vägagi tegija – nagu isa,“ kiidab ema.

Isa täpsustab, et 11aastasele tuleb väga kasuks selline meeskonnatöö õppimine, nagu kossumäng eeldab. Ei ole nii, et tuleb tuju ja kaod Vanamõisa talli – inimesed siiski kõigepealt.

„Mina olen isalt pärinud kaalutlemise, et tuleb rahul olla olemasolevaga ja pürgida edasi teadmisega, et uutel variantidel võivad olla suuremad vead,“ muheleb Tallinnas pizzapoisina töötav Feliks (19).

Eha on tuhandete unistustega pojale tänulik selle eest, et poiss tegi ta tugevaks. Naine meenutab, et oli enne emaks saamist nõrguke – neerud ei seisnud omal kohal ja üldse oli sada häda. Kuna väikemees ei püsinud seal, kuhu pandi ega läinud iial sinna, kuhu eeldati, sai ema temaga koos kasvanud muskulatuuri ja veendumuse, et ta on tegelikult tugev ja suudab kõike.

„Mis puutub inimeste hulka kuulumisse, siis sellepärast ma õpetaja ja konsultant olengi. Võiksin oma mööblitöö järje poolest mitu aastat jutti olla kodumaja keldris sadulsepp Eha ja kogu lugu. Valdur tassiks ja teeks online-tööd ja tooks mulle polstrite ja vedrude vahele süüa… Aga ma vajan inimesi,“ tunnistab meister. „Inimesed käivitavad üksteise mõtetes-tunnetes-eludes protsesse, milleni üksinda ei jõuaks. Õpilased on mind praegustele õpetajakohtadele vedanud – ja ma olen neile selle eest tänulik. Nad on ära oodanud, kuni mul paarikuine tellimustejoru eest ära saab – töökohad on mind seni oodanud. Ja seejärel on rõõmustavate voogudena uut mööblitööd peale voolanud. Inimesed väärtustavad teenekat mööblit ning säilitavad ja edastavad sellesse talletunud lugusid. Minul on au kõik oma oskused ja armastus rakendada nende lugude ja sõnumi edasi andmisse. Tasuks selle eest tuleb mulle jällegi inimestelt mõni ootamatu või oodatud impulss ja inspiratsioon ning elu lööb iga natukese aja tagant taas värske ja uudse leegiga särama.“

Ele Kõlar vabatahtlikul teel

Tänavuse Watergate’i festivali reedeõhtuseks tõmbenumbriks on kuulutatud ansambli Radar taasühinemine 30 aasta möödudes. Õdede duetist Ele ja Kaja Kõlar astub lavale Ele – Kaja saadab teda teispoolsuses inglina. Ele enese elu aga ongi üleüldine igapäevane tõmbenumber. Kuhu tõmbab, sinna lendab. Kõlar ju. „Olen sellest häppeningist rõõmsalt üllatunud. Igasugused väljakutsed üllatavadki mind rõõmsalt. Ja huvitav on ka – Tanja ja Liisiga, kes astuvad palmisaare tervituste lauluga Kaja ja minu jälgedes, kohtun ilmsi esmakordselt. Vaigla ütles, et tüdrukud teevad juba proove – ja Genka võiks ka kohal olla. Eks näis!“ naerab Ele lõbustatult, nii et tema Avatarilik kulmujoon lööb helendama. „Mina olen avantüürideks alati valmis. Kogu mu elukorraldus ongi pidevasse stardiasendisse seatud. Olen vaba. Mu elu suurim väärtus on vabadus.“

Nojaa, kes ei unistaks oma ellu tegude-kaaslasest ja-või maalapiga majakesest – koera ja hobust, potilille ja lapselapsi tahab ka enamus normaalseid inimesi. Ele tahab esimese tunde ja kutse peale minna. Tõmbab juhtme sõna otseses mõttes seinast välja ja läheb. Muide hobused on Ele elus täiesti ja põhjalikult olnud :“ Veetsin koolipõlvest mitu aastat Tondi maneežis, töötasin mõnda aega seal tallimehena ning tulin ühel aastal Eesti noorte meistriks takistussõidus. 120 senti oli parkuur. Loomulikult on praegugi kiusatus sadulasse ronida. Aga ma ei puutu ühegi hobusega nii pikalt kokku, et temaga vastupandamatu ühendus tekiks – ja ühe vigurdamise pärast pole mõtet nädal aega tagantjärele jalgu valutada. Käin oma pikal ja pideval rännakul pigem nii neil kui teistel imelistel olenditel külas.“

30 aastat… Ilmselt meenub paljudele meist, kes me pea iga päev kuuleme raadiost „Tervitusi toome palmisaarelt…“ – nii Genka vahelepistetud räpiga „kuradikuradikülmon“ kui originaalis – et mõnda aega pärast toda palmisaareretke lahkus Kaja teispoolsusse. Nii noor, andekas ja kaunis. Tollal ei käidud massiliselt soojamaareisidel ning aktiivse päikese ohtlikkuse eest ei hoiatatud. Kaja lahkumine tõi teravalt teadvusse elu ajalikkuse „Ka mina armastasin toona ohtrasti päevitada, sest väga pruuni peeti väga ilusaks. Praeguseks on arusaamad ilust õnneks tervislikumaks ja terviklikumaks muutunud.“

Kuna kokku kuulunud dueti lahknemise järel siin- ja sealpoolsuse vahel pole Ele lauljana püünele pürginud, küsitakse ikka mõnikord, kuhu vanem Kõlar jäi. Ta on tänaseks 17 aastat töötanud rahvusvahelise kontserni Henkel&Schwartzkopf müügiesindajana. „On jah paigas, turvaline ja mulle ääretult sobiv töö. Aga kõigel on hind. Kui sul on erialaselt kõik hästi, siis pühendud enese arengule ja  koduse elu korraldamiseks ei jää eriti aega. Aga tänu sellele ei pea ma ka aru andma, kuhu jälle reisin,“ tõstab küllusliku juuksekrooniga kaunitar pea väärikalt püsti. „Olen uhke, et saan enamvähem kõigega üksinda hakkama. Olen ise.“

See Ise sõidab jaanuarikuuks Filipiinidele lastekeskust avama. Ele haaras kinni Henkelis pakutavast võimalusest  toetada heategevuslikus korras arengumaade abiprojekte.“ Filipiinide peale mõeldes olin häälestatud  loomade peale – mind huvitas kilpkonnamunade ja miniatuursete ahvikeste päästmine. Sõbrad tutvustasid mind  eestlanna Birgitiga, kes oli Filipiinidelt suveks Eestis.Temalt sain lahkesti kontaktid. Lähem tutvus andis aimu Birgiti ja tema abikaasa  Robini vabatahtlikust tegevusest Filipiinidel. Oli selge, et loomad jäävad praegu ootama. Soovisin oma tekkinud võimalusega aidata nende toredate inimeste abiprojekti rajada laste raamatu-mängu-õppekeskus. Seda enam, et just oli sealsetel saartel möllanud laastav orkaan. Kirjutasime Henkelile projekti ja taotluse, ootasime paar-kolm kuud– ja tuligi üllatusena toetus“. Selle toreda paari ettevõte  Andakidz MTÜ on Boholi saare Anda küla elanikke juba aidanud projektiga “ Liter of Light“ varustades hütid taaskasutusmaterjalidest valmistatud valgustitega. Palju peresid on juba õnnelikumaks saanud. Kui tore oleks laste tulevikku muuta. Maja projekt on nüüdseks valmis ja kui ehitus 2015 aasta veebruriks valmib, võib  Ele  muu hulgas seal lastele näiteks ka hambapesu õpetada. Henkeli Vademecum hambapasta sai ju viimati testivõitjaks!

„Eks ma siis seal olles kolme nädalaga jõuan ehk ka need võimalikud loomade variandid üle vaadata“, unistab Ele ja arutleb edasi : „ Kuna olen faktiliselt pensionär , on palgatöögi on praeguseks elujärguks saanud mu jaoks vabatahtlikuks. Töö muutunud eriti toredaks ja konti ei murra ka. Henkel lihtsalt on hea ja inimväärne firma. Kui tahaksin jääda kauemaks Filipiinidele, tuleb muidugi tõsiselt pensionile jääda.“  See sõna Elet ei hirmuta. Mis selles pensionäri-staatuses nii hirmutavat on? Viimane kolmkümmend – kusjuures parim kõigist kolmest kolmekümnest eluaastast! – on ju ees.

Piduriteta Sügisel sõidab Ele Ida-Türgi mitte-turisti-radadele. Koos kaaslanna Enega, kellega kohtus Jordaania-matkal. Enamasti on eelistanud naine täiesti üksinda rännata, et teise inimese rütm ja tempo, väsimus ja tujud piduriks ei osutuks. Leitud  teekaaslane on toetav ja täiendav erand.

Vabatahtliku-elu on Elet ammu paelunud. Brasiilia kütkestab – aga selleks peab keelt oskama, sest peale portugali keele seal õieti muud ei räägita. Peruus pühendus rändaja pigem väekohtadele ja loodusele – ent kui soovinuks pikemalt sinna töötama-tegutsema jääda, tulnuks ikkagi keelt osata. „Kreeka klooster, kus kaks nädalat elasin ja töötasin, on küll rahvusvaheliselt ingliskeelne ning seal elab ka üks eestlannast nunn. Kloostri väike filiaal on Saaremaal. Kreeka emakloostrisse sõidetakse Thessalonikist kaks tundi üles mägedesse. Seal on naturaalmajanduslik kõige-ise-tegemise kultuur, naised saavad kõigega hakkama. Jõudsin sinna ajal, mil tehti leedripuu õitest mahla, minu töö oli mesitarude raamide traatimine. Ja lisaks võimalikult paljude tööde õppimisele õppisin, et väljend loll-nagu-lammas ei pea paika – lambad-kitsed on austasväärselt arukad loomad. Kuna neid oli tohutult palju, lüpsti mehhaniseeritult – ning loomad olid selle tehnikaga võluvalt kohanenud ja koostööaltilt nutikad,“ meenutab ta. „Sinna kloostrisse saab ka peredega minna. Kui tuba on vaba, piisab märksõnast „tahan rahu saada ja teiega koos tööd teha“ – ja minek! Tegelikult ei pea issanda rahus töötamiseks nii kaugele sõitmagi – Kuremäe kloostris on ju üsna sama süsteem. Ja kuna ma olen põhimõtteline kutse-kuulja, tulen ka talgutele. Korjan rõõmuga marju ja õunu, võtan kartulit ja laon puuriita – nii et kutsutagu aga, mina olen käsi. Looduse Omnibussi stammkunde olen ka. Kui kaua sa seda Pirita randa ikka triigid, et värskes õhus liikuda – paluks värskeid maastikke! Nii värskuse kui erilise emotsiooni pärast läksime Henkeli kambaga ka Maijooksule. Ma nimetaksin seda loovaks elustiiliks. Loovuse saime õe-vennaga oma vanematelt nii geneetiliselt kui hariduse kaudu. Mina olen kunstikooli kasvandik. Meie vanemad on alati kõiki meie algatusi toetanud. Ka varieteetöösse suhtusid poolehoiuga – seda enam, et niisugust varieteed, nagu me koos Mait Aguga tegime, polnud enne ega tule enam. Tanja puhul imetletakse, et ta laulab ja tantsib ühtaegu. Meie tegime seda just samamoodi. Õnneks on üsna kvaliteetsed salvestused nii varieteest kui Radarist olemas.“

Piduriteta kartmatuse on Ele ilmselt ema Leelo Kõlarilt pärinud. 84aastane daam otsustas hiljuti, et tahab Keeniasse safarile sõita. Tellis endale vanad tuttavad autoga lennujaama vastu – ja läkski! Kui Ele poeg Erno korraldas Pirital suure surfipeo, oli vanaema esimesena kohal. Ele tütar Sandra, kes lõpetas EBSis turunduse –ja ärijuhtimise eriala ning  täiendas end Hispaanias, tõi sealt kaasa Pilatese-oskused ning tal on nüüd oma treeningrühmad. „Õnnestunud rände eeldus on, et igas riigis tuleb midagi reaalset teha, soovitavalt töötada – mitte fotokaga mööda turistimagneteid kammida. Tegutsedes tulevad õnnestunud kohtumised ja kaaslased – nagu näiteks meie praegune kohtumine sinuga siin! Riik ja kaugus ei mängi mingit rolli. Kangetele naistele sobivad teekaaslased elavad sageli… kuskil mujal. Sellised, keda ma oma energiaga nahka ei pane, on kindlasti olemas – kõik kohtumised meie elus juhtuvad ootamatult ja pahatihti valel ajal,“ usub Ele, kes oma tütre isa Raivo Maarjamäe maja aiast õunu toomas ja moosiks keetmas käib. Aga ennast ei seo ühegi õunapuu ega moosipotiga. Vabalt ja tahtlikult.

Salvest tulevikku! Naine ise näeb välja just täpselt 40+ – mitte rohkem. Ta põhjendab seda nii vabalt rändava elulaadi, võimalikult  tervisliku toitumise, liikumise ja stressivaba mõttelaadiga. Suhted mõistagi on samuti tähtsad.  Iseseisev elu kiireltmuutuvas kekkonnas sunnib olema kursis poliitika ja majandusega. Pruugib majandusuudiseid jälgida – ja saame aimu, et rahval on kujuteldamatult palju raha pangas seismas. Pangad kavatsevad lõpetada sellepärast hoiustele protsendi maksmise, et raha ei hoitaks pangas, vaid investeeritaks tulevikku. Püüdlus panganduslikus sukasääres raha hoida näitab turvatunde puudumist. Tegeliku turvalisuse tekitab hoopis investeerimine ja tegutsemine. Sellepärast plaanivad pangad nüüd ka laenuintresse langetada, et rahvas söandaks riski ja vastutust võtta ja tõeliselt elada, mitte pensioniiga ühtaegu oodata ja karta,“ arutleb Ele. „Kõik peab olema liikumises.“

Sellepärast ta üsna rahuliku südamega täies teadmatuses, mis toimuma hakkab, Pärnus lavale astubki. Ning sealt oma eatus ja elurõõmsas küpsuses järgmistesse väljakutsetesse.

On Veevalaja ajastu.

Puupositiivne nais-Nipernaadi

Vigursaetud puitskulptuuride mistress Maire Põldma on päriselt ka alati positiivne. See pole poos ega visiitkaart – süda tunneb ju ära, et naer ja naljatused on ehtsad ja olemuslikud. Visiitkaart on tal hoopis värviline juukseküllus, särgiseljale kirjutatud hoiatus „saega töötav naine – ohutsoon 50 m“ – ja plätad jalas. Nii ei tohi tegelikult mootorsaagida. Aga tal on kõik sõrmed-varbad alles ning ta elab ja särab oma elu parimas vormis ja järgus – otsekui loto peavõidu oleks saanud. Tal on seda enam põhjust särada, et saag-seljas-rändava eraku periood on möödas ning Naisena ongi tema elu õnnelikemad ajad. Pärast aastakümneid eksirännakuid on nad lapsepõlve ja esimese ja üldse Elu Armastusega ühte saanud ja mida sa hing veel kaunimat tahta võiksid.

Viis last suureks kasvatatud, Hiiumaal kaunis ja väga eriline kodu emandat ootamas, kui see mööda kutsujaid kurseerib. Ja kutsujaid on palju. Mairet kutsutakse kodudesse kujusid, aiamööblit ja laste mänguväljakuid saagima. Suvel kutsuvad kõiki Eesti vigursaagijaid Varbola puupäevad, mis on otsekui puidukunstnike laulupidu. Ning kui kutsuda see puupositiivne nais-Nipernaadi näiteks perepäevale isadele-emadele-lastele ühiselt uut ametit ja harrastust õpetama, käitub see mitmete saagide-drellide-riistadega relvastatud daam nii, nagu oleks just seda kutset oodanudki. Ehkki peab kodust ärasõitmise eel enamvähem öösiti Norrasse tellitud trolli asemel uue voolima, sest juba valmis meisterdatu viidi ühele ilusale isamaisele juubelile ära – teatakse, et temal ikka neid väiksemaid ja värvilisemaid, elusamaid ja ilusamaid vidinaid-mudinaid leidub, kui kiiresti vaja. Leidubki.

Ilmastikukindel

Meil pole siin tavapäraselt sulgudes leiduvat loo kangelanna vanust. Sellepärast, et Maire ei ütle. Ütleb, et hing on tal 16, halva valgusega näeb välja 22 ja olge lahked. Oletada on samuti üsna võimatu, sest iga ilmaga õues müttav kunstnik elab värskes õhus, liikumises ja loomisrõõmus. Varbad viimase võimaluseni paljad ja igaks aastaajaks mõni töö, mis polegi õieti töö.

„Saarlased valdavad suurepäraselt sesoonse majandamise kunsti. Suvel kogutud mandiga tuleb läbi talve kesta. Mina harrastan talviti, nagu paljud teisedki käsitöökalduvustega kolleegid, näiteks viltimist. Ja püüan projekte kirjutada. Et saaks pärakäru ja saeraami. Sa kujuta ette, kui lihtne on siis saeraam pärra võtta, tellija juurde sõita, grillinurga mööbel valmis saagida ja edasi matkata,“ arutleb Maire lootusrikkalt. „Oma viiest lapsest mõne olen ikka puupositiivseks ka nakatanud – ja mõni on võõrsil – nagu see eestlaste elu ju ongi.“

Neli last on Mairel isaga, kes võimaldas naisele – samuti Eestile nii tüüpilise – etanool-positiivse elukogemuse. Vaatamata sellele elukoolile – või just tänu sellele – kasvasid tublid lapsed. Mitte tülikas-kulukas ebamugavus, nagu ekslikult oletatakse, vaid rikkus ja rõõm on tema lapsed. On koos väimeestega korraldanud emale Hiiumaal sellise tööjaotuse, et kuni emand mandril saeb, on nooremad lapsed ja kassid hoitud ja kodu korras. Viienda lapse sai ilmastikukindel looja-lehvija teadlikult ja otsustavalt ise ja endale ja üksinda.

Ka tema saetud kujud on tema lapsed.

„Magan mööda Eestimaad tellimustöid tehes kasvõi autos, saag pea all – tuuled-vihmad minule ei loe. Suure Ema vägi annab mu töödele elusad silmad ja lisab naiseliku alge, millega mehed vaid läbi naise ühendusse saavad,“ kirjeldab naine, kes voolib pehmelt plastilisi, elu kestmist ülistavaid, emalikult maagilisi skulptuure. Millel ta pärastki külas käib – patsutab ja kallistab neid, nagu lapsi ikka.

Vidrike vabariigi usku

Maire tõotatud maa on olnud Vidrike-kant Otepää taga. Seal on ta rohkem kui kusagil mujal nii kannatanud kui õnnelik olnud, nii loonud kui vabaduse väärtust tundma õppinud. Hiiumaal on tal stiilne ja ürgne talu, mille ümber on riukalikult malbe skulptuuride park. Turistid – eriti kasvõi jaapanlased – on vapustatud: nii palju ruumi, ruum on kaetud metsaga, metsamaterjalist on saetud kujud…

Maire loob päikese poole vaatavaid olendeid, kelles on hing ja elu. Tema avatud nägudega, taevasse vaatavate ninadega murueidetütred ja haldjad on sügava ja laia joonega – ei peitu, vaid puhkevad. Ning kunstniku indiaaninimi võikski olla Nina Päikese Poole. Taevasse avanevad tal nii kännu ümber hiiliv naarits, lepatriinudega siil, krokodill kui lohe Madame Butterfly. Nad kõik on elus.

Just Vidrike vabariigis – pärast Hiiumaal esimesest abielust tervenemist, on kõige rohkem ja kõige märgilisemaid made-by-Maire elusolendeid. Aidates ühe talu väravas puutüvest valvur-vanameest väja, voolis naine juhtumisi selle talu vana peremehe koopia.

Vana hea sõbratar Elli, kelle koduõue saetud kujud on Maire esimesed, innustaski naist täiesti õpetuse ja eeskujudeta, suunamise ja esialgu ka otseste tellimusteta selle ala juurde saama ja jääma. Kujudega on sealkandis nüüd täidetud kunagiste naabrite õued, Väikese Rantšo karupark, Naruskite hõimu talude aiad, Laane talu järvekaldad – ikka loomakesed ja haldjad, ätid ja mutid.

„Sealtkandi sõbraliku ja vastutuleliku rahvaga suhtlemine on palsam hingele. Elan ja töötan seal täielikus vaikuses ja turvatundes – kõrvaklapid on ju saagides peas. Sõbrad tõstavad tõstukiga mu notte ilma tundkilomeetreid arvutamata, mina teen neile kujusid – arvutamata. Minu meelest peakski Eesti minema võimalikult ruttu üle rahata arveldamisele. Siis ei saaks raharahvas olla meie ühisvaenlane, kes järverandu ja metsateid sulgeb – pole raha, pole ka relva. Elagu rahu ja rahvaste sõprus!“ loodab Maire, kellel kui tõelisel daamil on muide mööda tellijaid rännates saetarvikud elegantses kosmeetikakotis. „Nii, nagu naised oskavad erinevalt meestest teha ühe korraga mitut erinevat asja, näevad nad ka mitmekihilisemalt. Puud vaadates ei tule meile peale mitte sae ja suuruse hirmu, vaid tuhat ideed, kes ennast selles vormis peidab.

Me näeme koore ja oksakohtade taga peituvaid võimalusi. Sellepärast ongi Eestis nii mitmeid nais-saejumalannasid – meile näidatakse! Ja mu armastatu õnn on, et mind vaimustavad rohkem just oksakohtadega ja erilised notid. Need, mis ahju- ja mööblipuuks hästi ei kõlba. Tänu sellele jääb ikka natukene puitu ahju ja tarbeks ka, päris kõike ma kujudeks ei nikerda.“

Elu armastus

Mairega juhtus sama, mis paljude teistegagi. Kes sellest ei räägi. Tema räägib. Ta kohtus oma elu armastusega juba kooli ajal. Tundis ta ära ka. Ja sellest hoolimata oli mõlemal vaja abielluda pehmelt-öeldes-mitte-selle paarilisega.

Kujuri armastatu maandus pärast eksiabielu lõppu musta auku. Ja taaskohtus oma tõelise naisega pärast mitutkümmet rännakuaastat kooli kokkutulekul. Et nüüd enam mitte eksida. Rohkem selleks tegelikult võimalust ei olegi – läbielatu on mehele osutunud nii ihulises kui hingelises mõttes  napilt üleelatavaks katsumuseks.

„Õigupoolest on isegi hea, et meil pole seni veel olnud võimalust päriselt kokku kolida,“ arutleb Maire. „Musurull ei saa – arvatavasti õnneks! – oma talust minu manu kolida, sest tal on nii ema kui vend tõsiselt haiged ja vajavad poputamist. Meil aga kestab tänu sellele Koidu ja Hämariku suhe ja kirgas kihlusperiood.“

Ja tänu armastusele – mis on, nagu selgub, igas eas absoluutselt võimalik! – kohtuvad puus ja loomes ka Maire eneseteostuse eredaimad ilmad. Läbi puu kohtuvadki maailmad – ülemine ja alumine – ning kõik elemendid. Tuli, vesi, õhk ja maa. Puus ja puidus kohtutakse teiste ilmadega ka vägede valitsemise tähenduses.

Vigursaagimine on nagu võitluskunst – loominguline vägedetants. Kosmoseraketi juhtimine. Palve ja meditatsioon tule ja vee vahel. Selles kohtuvad elujõud ja lepitus, lapsepõlv ja üle aegade kestmine. Meister on see, kes ühendab kõik need kohtunud ilmad kunstiks.

„Puu kui elusolend kehastab kõigevägevama tahet,“ teab meister Maire. „Iga puu ligi on haldjad, kes annavad jõuduvajavatele inimestele vurtsu, kui need puud kallistavad. Justkui postkontor ja jõujaam on iga puu – temaga saab sõnumeid saata ja akusid laadida. Väidetavalt puhkavad nii siit ilmast lahkunud loomade kui inimeste hinged sageli puu sees, enne kui tähtede taha lähevad või tagasi tulevad.

Muusa puudutus, mis peitub puu sees, viib kunstniku õige puuga kokku, kui tegija tahab voolida taburetti või puukuju. Ja ingel toob ka idee otse puu enese käest. Elu suurim õnn on, kui kõik need haldjad ja vägised, inglid ja ideed trehvavad sedasi kokku, et nende jõud ühineb. Mõnikord vist saabki kellegi hing just siis rahu, kui väed on valitsetud ja kujuks koondatud.

Mõni hiid või haldjas lausa nõuab – voolitagu mind kujuks, et saaks inimestele näidata: ma olen olemas! Piirid nähtava ja nähtamatu vahel on ju teatavasti tänases ilmas õhkõrnemad kui kunagi varem. Õnneks.“

Erki Kaikkonen elab oma unistust

„Eranditult iga inimene tajub ja väljendab olevat erinevalt – maailmas on umbes kaheksa miljardit unikaalset tajumist ning neid pole kuigi mõistlik omavahel võrrelda ega hinnata,“ kinnitab muinasjutuvestja Erki Kaikkonen, keda praeguses elujärgus – aga võib-olla üldse – paeluvad enim loomislood. „Ma ise olen enda jaoks omaks tundnud ja sobivaks astunud müstiku tee. Iga muu tee puhul jääb midagi puudu või üle. Ega korraga mitut elu elada ei saa. Elada tuleb oma unistust. Ja ma olen lasknud vabal voolamisel ka ennast erinevatesse ilmadesse juhatada. Niimoodi oskamegi arukamalt ennast mitmekesisemalt kokku ehitada.“

Tallinnas Müürivahe tänava Oaasis elav ja tegutsev Erki nimetab ennast naljatledes Põrgukatlakütjate ühenduse instruktoriks Vallhallas, Taevasamba hoidjaks La Nirvanas, Maailmaparandus ja Väike Faun Osaühingu Väikeseks Fauniks. Naljatades öeldatakse teatavasti kõige tõsisemaid asju. Nii, nagu on tõsine ka Eesti Noorteühenduste Liitu kuulumine.

Erki on õppinud müürsepaks ja pagariks, lõpetanud Taani kuningliku militaarakadeemia, diplomeeritud sotsioloogiks ning Tallinna Ülikoolis õppides kuulanud kõiki huvipakkuvaid loenguid ning teeks seda meeleldi veel ja veel. Tema juttudes korduvad kõige sagedamini Valdur Mikita ja Hasso Krulli nimed. Lisaks on tema kui tänase terviku moodustumises osalenud mitmed vaimsed juhid kõikjalt maailmast.

„Mul oli juba väga noorena üks vahva õpetaja, kes viis mind kokku ääretult erinevate isiksustega. Kui mõni persoon ei haakunud, leidis järgmise – teismelisele oli selline teejuht haruldane kingitus. Tema avaski mu südame iga inimese erisuse imetlemisele ja austamisele ning andis jõu ka Juhkentali ehituskoolis iseendaks jääda. Samas tean tänu töömehistele episoodidele nüüd üht-teist ka nendest ilmadest,“ on Erki tänulik oma teekaaslastele ja rajanäitajatele ka kõikjalt maailmast. Ta on üsna paljudes maades vaimuinimeste festivalidel ja tingidel – hipide kirgastel koosviibimistel käinud ning südame juhtimisel pool maailma läbi rännanud. „Praegu tunnen pigem Eestis püsida – nähtud ja kogetud on piisavalt, et erinevate maade fragmente ja energiaid meenutades või sõnumeid saades teada ja mäletada, kuidas neil seal on. Nüüd on pigem see aeg, et maailm tuleb Eestisse tuua. Kailash Kockopelli käis just oma imeliste tervendavate lauludega meil Oaasis.“

Oaas on Müürivahe tänavas asuv mõnus üürikorter, mille Erki vaimne õde Agne Nelk koos elukaaslasega üüris ning mille puhul hakkas tööle manifesteerimise ja kosmilise külgetõmbe seaduspära selle parimal kujul. Noortel oli vanalinna korterit üürides vaid teadmine, et igas toas hakkab kommuunina mõni isiksus või paar elama ning suures toas saavad toimuma tseremooniad. Neil polnud alustades mitte midagi – ei kindlat töökohta ega sissetulekut, sisustust ega üldse muud kui usk oma asja õigsusse.

„Me ei oska keegi öelda, kuidas me ära elame,“ naeravad Agne ja Erki rõõmsalt. „Tseremooniate ja ühismeditatsioonidega teenitav läheb rendiks, ülejäänu – padjad ja kardinad, muusikariistad ja lauakenegi – lihtsalt TULEVAD. Täpselt nii ongi.“

Erki, kes on olnud nii hipide vikerkaarekommuunides kui India ašramites, elanud koos Indigo Tomi ja Horrega Toompea skvatis, on üha veendunum, et igale hingele siin ilmas on tõepoolest antud oma element ja taju, sõna ja tegu – ja mis peamine, lihtsalt olemine.

„Vaimsele teenrile üsna paradoksaalsel kombel ei talu ma üksindust,“ tunnistab Erki, ka ise selle üle mõnevõrra üllatunud. „Selleks, et inimesena inimestelt õppida – ja et osata nõuküsijaid-abivajajaid õpetada – vajan enda ümber üsna pidevalt inimesi. Inimesed räägivad lugusid. Sina tõlgid ja tõlgendad igal hetkel oma väeloomi – mõni teine mu sõber heliseb läbi taimede – kelle element on muusika, kellel teatraalne universumi teenimine ja esitlemine, kellel pildid või käsitöö, kellel toortoidust hõrgutised.

Püüdsin mõnda aega elada Nõmmel oma sõbratari Liisi juures – ei õnnestunud, üksindus mattis. Oaasis aga käib palju külalisi – ongi pidev voolamine – lood peegelduvad üksteisel, pidevalt kõlab ruumis heureka! Just õppisin midagi, mida enne seostada ei osanud. Iga päev toimub nn. SHIFT – tajutav ja tõeline tõus uuele astmele.“

Samas toimus hiljuti üks tõsine shift just ridamisi maandunud valusate märkide keeles. Jala peale valatud keev teevesi pani Erki nädalaks koduaresti, lisaks läks telefon nässu, nii et ta ei saanud ei vestelda ega internetis tegutseda.  Kuna selline kotis elu ja olu oli ajaliselt siiski piiratud, võttis mees selle õppetunni vastu – ja üllatus, milline tundlikkuse tõus jamade-jadale järgnes.

Tänu sellele on Erki sõnul praegu enneolematult kirgas ja ärgas aeg, et tundlikud leiavad üksteist üles. Lõpuks ometi. Kõigil Omadel on kohe võrreldamatult kergem. Kes meist ei teaks, kui raske on olla teistsugune – nagu multifilmitegelane „sinine-sinine – sinuga ei mängi me!“ Nüüd tunnistavad valgustöötajad ja nn tähetolm, kes enne praegust sedalaadi uue ajastu rahva Maale kehastumist varem kohale jõudsid, et on aastaid mures olnud. Mis mul viga on?! Miks ma tunnetan ennast ja teisi ühtsena, minu tunded on sinu tunded, ma Näen sind… Uuemal ajal just nii ongi. Elu ja enese juhtimine on liikunud sujuvalt peast südamesse. Üldine voolus olemine õnnestub üha enamatel ja ühisemalt.

„Mõistuse ja südame vahelisel ajastute piiril, uue shifti ootel on meil kõigil jälle üks õppetund vastu võtta. On tekkinud üsna arvukalt jõukaid valgustunuid. Väga jõukaid ja väga valgustunuid on ka minu sõpruskonnas. Vaatamata valgustumisele ei lase nad teekaaslaste ja loojate, boheemlaste ja ökokogukondade moodustajate heaks oma suurt raha ikkagi rivitult. Sellepärast, et tahtjaid ja vajajaid on nii hirmus palju,“ teab Erki. „Ka väga rikkaid juhib puuduse hirm, mitte külluse tunnetus. Kui ümberringi on nii palju puudust, siis on isegi tohutu rikkus potentsiaalne puudus. Kõigest on nii lihtne ilma jääda.

Olen kuulnud oma rahakatelt sõpradelt sellist põhimõtet: toetatakse ühekordselt, juba olemasolevat ja ennast tõestanud kogukonda või Oaasi-laadset kooslust ning välditakse hoolega seda, et mõni muusik või kunstnik, keda on toetatud, sõltlaseks jääbki – ning ka järgmise produkti vormimiseks oma andeka, ent rahatu käekese sirutab.“

Erkile meeldib ühe eluterve talumehe väljend – rosin solgipanges. Ajastul, mil toimub shift-haaval avanemisi, kihutame samas mõnevõrra paaniliselt ka vales suunas. Raiskame oma andeid ja kaotame tegeliku Tee ning selleks, et me rosinatena solgipanges sootuks kaduma ei läheks, tulevad lisaks Märkidele ka üpris heledad laksud. Nii, nagu muinasjutuvestjast meditatsiooni-juhendaja ja hingede ühendaja jäi kuuma teevee ja rikkis telefoni abiga iseenesega silmitsi, sätib kõigevägevam ka tema sõpradele ette autoavariisid ja äpardusi kuni raskete haigusteni välja – et ometi mõistaks ja enam ei raiskaks.

„Kuna universum teab, mis on meile tõeliselt hea, siis raputavad fopaad meid klammerdumistest lahti. Raharahvas ei lase loovuritel endi külge klammerduda. Kõik, kes klammerdusid idee külge maailmalõpust, mis oli maiade ennustuste valetõlgenduse vili, pidid pettuma. Ja ka teise inimese külge neeldumine põhjustab abitust ja hirmu. Koostee ja –töö on kaunis, ent kui tekib selline sõltuvus, et üht pole teiseta üldse olemaski, on asi ohtlik,“ on Erki täheldanud. „Petlik on ka klammerdumine asise-rahalise tasandi külge. Me usume, et vajame tervet rida asju ja hüvesid – mida tegelikult ei vaja. Ja mulle meeldib Oaasi-kaaslase Agne kujund Põhjakonnast, mida ta kasutab oma dokfilmi teljena.“

Agne Nelk selgitab, et on teinud viis aastat dokfilmi Kultuurikatlast. Dokkidele antakse teatavasti vähim raha, kinos neid vaatamas ei käida – kui just sellist massiivset pealelendu ei korraldata, nagu Artur Talvik oma „Okupeeri oma müüriga“ – ja siis on vaja kogu materjal Evelyn Sepast Meelis Paini ära ka animeerida… Ning samas pole raha tõepoolest tähtis – ühel hetkel pole teda lihtsalt olemas – nagu muistses Põhjakonna-legendis muutubki mammona lepalehtede hunnikuks ning kui inimene on kihutanud valel teel, ei jäägi järele mitte midagi…

Agne ja Erki võivad vastata osavõtlike küsimustele, millest nad elavad, kaheti. Faktiliselt meditatsioonide-tseremooniate korraldamisest Oaasis – mis aitab üüri maksta. Sisuliselt toortoidust, smuutidest, tooršokolaadist, õhust ja Armastusest. Nende lähiringi Õde Claire Pullinen võitis just Eesti smuutimeistrite konkursi. Teise Õe Simonaga abiellunud Jaan Tätte junior aga naerab oma uue plaadi ühes laulus maitsekalt selle üle, kuidas üle-vaimlejad hakkavadki ainult manifesteerimisele ja taotluste taevasse-saatmisele lootma.

„Olen küll seda meelt, et tingimata ei pea kogu aeg tegutsema ega teostuma, ent minu isiklik missioon on andekate järje peale nügimine läbi selle, et viin nad kokku nendega, kellega neil on vaja kokku saada,“ rõõmustab Erki Triinu Tauli säramise üle ning on olnud ka Tom Valsbergi esimese raamatu koostamise kõrval ja taga. „Tom ja Jane jõudsid siiasamasse Müürivahe tänavasse Inglisaali tagasi ja täitsid selle taas oma väega. Ka nende rändel Tais-Indias oli nende kaksainsus nii kohal, et keegi teine nende välja pakutud ruumides oma rida eriti hästi ajada ei saanud.

Mina muide saangi oma muinasjutu- ja meditatsioonirida ajada ainult siis, kui kutsutakse. Kui mind teejuhiks kutsutakse, tuleb rahvas ja kõik on õnnelikud. Kui ise kutsun… ei tulda. Mul puudub seesinane korraldajasoon täielikult. Igal oma soon ja element – sellega peab arvestama.“

Erki sõnul peab arvestama ka sellega, et varasematel aegadel erivajaduseks peetud erilisus on saanud elunormiks. Ta on palju lastega töötanud ja erinevatel maadel juurde õppinud just vägivallatu õppe tarkusi ning saanud eriti õpetlikke kogemusi autistidega suheldes: nendel puuduvad piirid mina ja mittemina vahel, nad on kehastunud tunnetus – ja neil puudub huumorimeel ja metafoorimõistmine – kõik peab olema klaar ja selge ja kujunditeta ühene.

„Vägivallatu õppe ja kohtlemise suurim teene on, et lastel ei lasta kaotada – ammugi ei sunnita neid unustama – teadmist Loomisest, mälestust meie päritolust,“ arutleb Erki, kes otsib ühisväljast seda teadmist ja mälu kasvõi niimoodi, et istub koos sündmustele-tseremooniatele kogunenud sõprade lastega nurka põrandale – ja kuulab nende lugusid. Huvitav on. Sest nad mäletavad. „Väemehed Kailash ja Edmunds saabuvad Eestisse sedasama ühismälu laulma. Ning kui me Mäletame, kuidas oldi hea, mismoodi oli hea – siis me ei rapsi ega võrdle ennast teistega. Milleski jääme kindlasti kellelegi alla – misjaoks siis võrrelda ja mõõta?“

Inimene ei pea Erki sõnul ennast kellegagi võrdlema, sest igaüks on unikaalne – järelikult on igasugused võistlused ja pingeread ning hinnete panemine aburdne ja vägivaldne.

Inimene peab Erki kogemuste kohaselt ka ise oma unistust elama ja oma sõnade järgi käima. Selleks, et orienteeruda kõikvõimalike vägedevalitsejate hulga plahvatuslikult kasvanud voos, tuleb vaadelda nende lähisuhteid. Just lähisuhted jutustavad isiksuse tegelikku lugu – mitte butafooria, tiitlid ega värvilised vankrid-rõivad-ehted.

Inimene peab olema ühisvälja ja planeediga, teiste inimeste ja loomade-taimedega Ühenduses. Tööjaotus ses ühenduses võimaldab ühtedel tegutseda, teistel luua, kolmandatel välja osiseid omavahel ühendada, et Algallikale lähemale jõuda.

„Meie kommuungi on teel ökokogukonna moodustamise poole – meiegi tahame oma tallad siit vanalinnast mulla peale viia,“ unistavad Erki ja Agne. „Otsime mõnd talu, kus oleks üks suur ruum tseremooniate korraldamiseks – ja kogukonna igale isiksusele ja-või paarile-perele oma ruum. Meil on tunne, et see talu, kus hakkame – nagu paljud mõttekaaslased seda juba teevad – juurikaid ja loomi kasvatama, on mõne väliseestlase tühjalt seisev Eestimaakodu. Metsadevahed on täis nende talusid, kes on loobunud unistusest Eestis elada ning Soome-Austraaliasse-Ameerikasse lahkunud. Kuna neid tühje kodusid on nii palju, pole lootust neid müüa – ent majapidamist asustav ökokogukond hoiab teda elusa ja ilusana, ehitab-arendab-kaitseb-mõtestab.“

Ehitaja-pagar-militaarlane-sotsioloog-muinasjutuvestja usub, et lepalehtedega arveldamise aeg on ümber saamas ning inimestele meenub üha üldisemalt, kui hea on olla hea: „Mina usun, et möödas on need ajad, mil inimesi hoitakse religioosse hirmutamisega lühikese keti otsas. Tulevad ajad – mida inimkond on tegelikult juba tundnud – kus ligimest õpetatakse heaks läbi kiituse ja tunnustuse.

Praegu veel on nii, et televisioon uputab vaatajaid pidevasse hea ja kurja võitlusse, kus ka heal on õigluse nimel lubatud tappa. Kangelaslikult. Kurjusest võõrutab tegelikult kogukond, kes kiidab isegi eksinut selle eest, mida too on hästi teinud – ning palub edaspidi just sellist head teha. Mitte ei torma kaigastega karistama lehmavarguse eest, mida veel toimegi pole pandud.

Nii televisioonist kui fossiilseks muutunud hinnangulisest-vägivaldsest koolisüsteemist võõrutab tundlikuma rahva õnneks just ökokogukondade ja permakultuuri üha jõulisem liikumine. Kuna minul on nii mitmeid ameteid ja haridusi, asetuvad kõik mosaiigi killud ilmselt just Oaasi-kommuuni tulevases talus lausa maagiliselt paika. Vaja vaid see talu leida. Ja me leiame.

Nii, nagu ma olen iseenese jaoks ära tundnud leebe müstiku tee, tuleb ka talu meie juurde. Kogu meie elu siin planeedil ongi pidev, loov ja liigutav müstika. Kusjuures absoluutselt kõik õnneks vajalik on siin ja praegu täiesti olemas.“

Margit Sarri – uus Taarka

Kui mõeldi välja praegune menusõna SÄDEINIMENE, vaadati ilmselt Margit Sarri (55) tumedatesse särtsuvatesse silmadesse, naerdi tema dirigeerimisel koos temaga rõkkavat-säravat naeru – ja tekkiski see väljend. Rapla muusikaõpetaja-koorijuht-muusikaterapeut-muusikaline tervendaja  mõjub keset sügis-talv-kevad õhu ja rõõmu kitsikust nagu säraküünal.

Kasvõi Kehtna spordiveteranide autasustamisel Valtu kammerkooriga kingituseks esinedes oli ta ise see kõige sütitavam kingitus. Täiesti tasuta. Säde saab koori juhtimise eest 64 eurooparaha kuus. Tema ümber on samas kogunenud uskumatu hulk inimeste kooslusi, kelle peale see pisike erakordselt väekas daam soojust paistab.

See, et ta pärast oma kooride laulupeole VÕITLEMIST – mitte võistlemist ega tunnustamist… – kodus salakesi kohutavas migreenis vaevleb, kardinad ees ja telefonid väljas, on tema vaikne saladus. Tänase maailma vastasseisud ja inimeste räsimised selle asemel, et ühte hoida ja üksteist toetada, lõhubki inimesi. Kui pea kapitaalselt ära valutab, ei lähe süda selle peale vähemasti lõhki. Ning selles kuus muusikaterapeudi lisakutse saanud Margit on täiesti kindel, et inimeste lõhkumise kriisi põhi on käes: „Selleks ajaks, kui mul on Tallinna Ülikoolis erapedagoogina magistrikraad käes, on Eestimaal kindlasti uus ja hea aeg. Kui seda ei usuks, ei jaksaks.“

Mis nüüd?!?!?

„Mina olen käinud peaaegu kõigil laulupidudel, mis minu elu ajal peetud. Ühel sügava stagnaaja peol olen ühendkooridega laulnud kuus – KUUS korda – Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“! Ja praegune sõelumine, lausa hakkimine, mis on laulupeole pääsemise ette barrikaadina püstitatud, on kõike muud kui see, mida Ernesaks näha tahtnuks. Jannsen-Hermann ammugi. Sõbrad, meid on alla miljoni. Sellestki üle mõistuse suur osa võõrsil ära. Kui me laulupeole soovijaid lõhume, hääbub seegi meie ainuomane vägede valitsemise ühisvorm.

Kas te arvate, et inimesed, kes laulukaare alla ei kvalifitseeru, ostavad pileti ja on nõus näoga teistpidi peol osalema? Hea, kui solvatud harrastajad telekast ülekannetki vaatavad, oletan ma. Kooriproovidesse tulevad ikka endiselt. Ma ju näen, kui oluline on inimestele need õhtused kodust välja tulemised ja ühised laulmised. Muusika on inimeseks saamise ja jäämise moodus,“ teab Margit. „Laulukaar on tohutu. Las keskel olla puhtamalt lauljad ja tiibadel nii palju kõiki teisi, kui vähegi tulla tahab. Kõik on oodatud ja vajalikud, siis on PIDU!“

Margit nendib, et laulupüha puhul võib-olla pole kombeks mööda-värkidest rääkida, ent omade vahel peab. Meid on nii vähe, et kõik me oleme omad. Meid ei tohi raha ja intriigide pärast sundida üksteisega vastakuti.

Kui uued laulud tulevad kooride repertuaari, võiks koorijuhtidele õigupoolest midagi enamat kui noot saata. Mõni kõrgetasemeline koor võiks uudisteosed linti laulda, siis teaksid teised ka, mida helilooja tegelikult tahab. Siis poleks pärastisi lauljate haavamisi. Samuti peaks väikerahvas olema leeride jamast suurem.

„Usun, et järgmisel korral on kõik hoopis teisiti. Päris kindlasti,“ on Margit siirast usku-lootust-armastust tulvil. „Laulupidu saab olema taas kogu rahva helge püha – või ei saa olema ei pidu ega rahvast.“

Setu segaverelised

Margit on väga uhke selle üle, et on pärit Setumaalt. Raplasse jõudmine on tema jaoks juhus, Räpina-kant aga tõotatud maa. Ta kinnitab, et teisele poole Tartut jõudes tunneb ta tõelist vabanemist ja vabadust – oma keel ja oma olemine.

„Kui lõpetame noorima lapsega mõlemad koolid – tema Gustav Adolfi Gümnaasiumi ja mina Tallinna Ülikooli, olen vaba minema ja tegema seda, mida tunnen teha,“ unistab Margit. „Küll mees tuleb kaasa, ta ei saa ühte päevagi ilma minuta. Sureb külmutuskapi kõrvale nälga, näost hall ja õnnetu.“

Margiti isapoolne suguvõsa on tõmmud mustade silmadega inimesed – nagu oli ju ka lauluema Taarka värvilist segaverd ning on paljud teisedki setud kirjudest veredest kokku segatud. Naine naerab, et ka tema enese lapsed – eriti vanem poeg – on näinud sündides välja nagu indiaanlased.

Isa Ott Ojavee läks Tartusse praegusesse Elleri-kooli. Tegi koos Eri Klasiga jazzi ning musitseeris koos Peeter Sauliga nn filaorkestris. Ning pühendas suurema osa oma absoluutsest kuulmisest ja musikaalsusest Tarvase kõrtsile ja boheemlikele eluviisidele.

Ema-poolne suguvõsa oli Kullamaalt Lepalaante-Laaneleppade dünastiast ning Margiti vanaisa oli sealse puhkpilliorkestri viimane dirigent. Loit Lepalaan elab ja töötab päritolumail tänagi. Mõni ime siis, et kuueaastane Margit juba dirigeeris. Tema ema Reet Ojavee on Taarkat meenutavat sutspüssi kogu elu toetanud ja tema-ise-olema julgustanud.

„Ma olen allutamatu,“ teatab muusikale sündinud naine lihtsalt. „Saime 13aastastena mu praeguse – täpsemalt öeldes ainsa ja eluaegse – mehega koolis nurgas tuttavaks. Meid mõlemat pandi sinna allumatuse eest alailma seisma. Peeter on pärit veel sügavamalt Setumaalt, kokku segatud ukrainlastest ja kes-teab-kellest-kõik. Segaverelised on sitked.

1979.aastal abiellusime, hõbepulmade puhul oli meil Rapla kirikus laulatus ja ma pean ütlema, et meie abielu on läinud iga aastatga aina paremaks.  On jah õnn olla taevas kokku pandud paar. Meie. Õigupoolest ongi meil kahekesi päriselt hea – kui teine on ära, on pool maailma puudu.“

Sarridel on 34aastane tütar Jana, kes ei luba emal nisutooteid ega suhkrut süüa – ja mitte ainult sellepärast, et käes on bikiiniperiood, vaid selleks, et ta kaua-kaua-kaua elaks. Mõni inimene on siiski asendamatu.

33aastane poeg Pelle ning 19aastane Petrik ja kaks lapselast.

„Petrik püüdis GAGi asudes Tallinnas elada. Ei saanud. Ema juurde tahtis. Ja käibki iga päev rongiga Tallinnasse. Tõuseme oma vanas armsas viilkatusega majas pool kuus ja alustame aga päeva,“ teatab ema rõõmsalt. „Ma olen oma laste jaoks alati olemas, alati nende päralt. Ja ma kasvatan nende jaoks kodumaja juures kartulit-kapsast-porgandit ka. päriselt! Sellepärast muidugi ka, et mullaga suhtlemine   annab jõudu ja tõelist, käega katsutavat maist tegevust.

Suur sületäis

Margiti dirigeerivate ja klaveril saatvate käte vahele mahub uskumatult suur rahvasülem vanuses 3 kuni 86 eluaastat.

1975.aastal Rapla muusikakooli lõpetanud tüdruk läbis Otsa-kooli aastaks 1979 ja muusikaakadeemia 1986.aastaks. Oli seal Kuno Arengu ja Jüri Rendi õpilane. Ja tema põhitöökoht on praegu Rapla muusikakooli   solfedžoõpetaja.

„Ma peaksin olema see kõige rangem ja vastikum. See, kes kaagutab ja kasvatab. Tegelikult poevad lapsed minu varju puhkama ja mängima ja tegelikult muusikas olema. Ilma hinnangute ja võistlemisteta, mis lapsi nii kohutavalt lammutab ja nende tegelikke andeid ja võimeid hävitab, et ma kohe ei tea, mida nende kaitseks ometi teha… Kui kaua me ometi kannatama peame? Meie kõik… Milleks… Tundide kaupa või(s)tluste pärast tantsu õppinud ja stressanud laps vajub juba keskpäeval muusikakoolis mu klassis kõigepealt pooleks tunniks tudule, siis suudab jälle olla ja hingata.“

Margit läks muusikateraapia põhikursust omandama selleks, et olla päriselt koolitatud, mitte isehakanud – paneme Mozarti mängima, silmad kinni ja ongi teraapia – päris nii lihtne see elava muusika läbi inimese voolutamine siiski pole. Ja selleks et omandada parim võimalik oskus igas eas inimestes loovus äratada.

„Me ei õpi laule. Me avastame ja tunnetame Muusikat,“ sõnastab ta lihtsalt ja samas mõnevõrra hõlmamatult. „Töötan suures osas erivajadustega inimestega. Seepärast näen, kuidas SEE sünnib. Autistlik või mõne muu erisusega laps – või mistahes eas inimene – istub muusikasse suubudes alguses endassetõmbunult ja osavõtmatult. Seejärel hakkab spontaanselt kaasa ümisema, ärkab ellu – ning lõpuks me huilgame ja hõiskame. Ja selle asja nimi on loovus.  Mõne laulu raiumine või(s)tluse nimel pole loovus – pahatihti isegi muusika mitte.“

Margit loob elavat muusikat Pääsupesa ja Alu lasteaedades ning teeb Valtu lasteaias muusikalist rühmateraapiat. Noorukeste ja eriliste tasakaalustuseks on tal juhatada Rapla naisansambel Meelespea, segaansambel Tungaltera, eakate koor Härmaline, Juuru segakoor, Kehtna segakoor ja Valtu kammerkoor. Meenutagem, milline on kuutasu ühe koori juhtimise eest… Kontserdid on päris tasuta. Eestis lihtsalt on seni veel nii, et kui inimene midagi väga armastab ning selleks sündinud on, siis selle eest pole kombeks maksta. Teeb niigi. Ja teeb ka Rapla pensionäride seltsingule vanaemade ja vanaisade päevi ja jõulupidusid…

„Suuremaid maailmaparanduslikke samme astusin Reformierakondlasena aastaid volikogus. Ent ööpäeva kindel tundide hulk käsib valikuid teha. Ja oma pere ka,“ arutleb säde-Margit. „Kuna minu värvilises suguharus on elatud väga andekatele inimestele omast kirevat elu, on mul kaks armsat ja lähedast poissi lastekodus. Nad on tõsiste erivajadustega ning eks ma olen kaalunud nende kui hõimlaste enda juurde võtmist, aga… Mu enese lastele ja lapselastele, nendele inimestele, keda laulutan ja muusikaliselt tervendan, on paremad teistsugused lahendused. Poisid on hooldekodus proffide hoole all ning mina käin nii sageli kui võimalik nendele pühendumas.“

Kirgas daam hoiatab, et meist kõigi eluteele seatakse valikukohti, mis võivad meid lõksu meelitada ja kõrvale peibutada tõelise missiooni juurest, mille jaoks oleme sündinud. Elu rist- ja kõverteede peale paneb teda mõtlema ka Rapla Täiskasvanute gümnaasiumi õpilaskond, kellele ta muusika ajalugu õpetab – miks ja kuidas noored tavakoolis ei käi, ent siiski hariduse poole pürgivad – respekt!

Elaanikas emand teab, et tema elu pärastlõuna kutsumus on eripedagoogika, mida ta on käinud juurde õppimas ka Käo keskuses, Astangul ning Pahkla tugikodus, mida juhib Waldorf-pedagoogika edendaja Katarina Seeher.

„Mitte ainult mina – nii paljud loovalt mõtlevad isiksused on veendunud, et praeguse koolisüsteemi aeg on ümber, tulevik on väikeklasside päralt. Kusjuures mitte ainult erivajadustega lapsed ei vääri nelja-viie-lapselisi õpperühmi – mitte ükski laps ei pea olema koolikombaini masinavärgis ära killustatud, väsitatud ja segadusse aetud. Lapsed teatavasti teavad, kelleks ja milleks nad siia ilma tulid. Jäikade robot-pedagoogide lõhkumise ja kõrvalekallutamise ajad on möödas.“

Austus erilisuse vastu

Margit naudib vaimustusega igas eas ja kõikvõimaliku erisusega inimeste muusikalist avanemist ja loovuse puhkemist ning kinnitab, et ühtegi žüriisse pole teda pärast üht Tuljaku-mõõtmise kogemust enam mõtet kutsuda. Kohtunike tagatoas toimuva kuulmine tekitab veel hullema migreeni kui oma lauljate eest selle nimel võitlemine, mis on iga eestlase pärisosa. Laul ja pidu.

„Ja lapsed on küll vaja kivipäiste ametnike ja võistlusmaania käest päästa. Ma ei kujuta ette, kuidas Tallinna lapsed veel üldse elus on – isegi alevis ja väikelinnas solgutatakse nad nii väsinuks, et muusikakooli jõudes vajub neil kergendustundest kõige pealt peakene lauale – või heidavad nad lausa põrandale puhkama. Müra ja pinge on praeguses maailmas väljakannatamatu.

Muusika aga on mõeldud eranditult kõigile inimestele. Kui meie kooride proovidesse tulevad noored emmed, on neil mõnikord kaasas lapsed, kes mõnuga muusika paistel mängivad, kuni isad-vanaemad nad kokku nopivad. Ega õieti ei peakski noppima – just sellise emade laululaine sees lapsed kasvama peavadki. Ja sealt edasi valgustatud õpetajate paistel väikeklassides. Praeguse ametnikekeskse räsimise käes oleme kõik viimase vindi peal.“

Margit ise muide pole. Ta on valmis suisa paaristõugetega edasi liikumiseks.

Mõistus vaatab Tallinna Ülikooli magistrikraadi poole. Süda Räpina poole. Hing teab, et mõistuse ja südame ühenduses sünnib vabadus. Võimalus teha täpselt seda, mida ta tahab ja õigeks peab.

„Peeter peab kõigepealt välja kannatama mu järjekordsed Tallinna-nädalalõpud. Ta ise võiks ju kaasas käia, aga meie voodis teineteise kaisus magavad kass ja koer – mis neist siis saab? Tulevad kõik kogu karavaniga, sest ilma minuta ei saa elada – nii või?“ naerab Margit. „Mees on minust palju enam Raplamaal kohanenud – Elioni telefonikaableid pidi vist – aga kui ma ikka otsustan Räpinasse kolida, küll tema kaasa tuleb. On jah Tallinnast kaugel, aga need vabalt hingavad kuppelmaastikud! Oh! Seal on nii palju võimalusi, värskust ja puhast inimlikkust. Ärge öelge, et 50+ enam ei unistata. Siis alles unistama hakatakse – küpses eas osatakse arukalt unistada ning seda töö ja õppimise, loovuse ja voolamisega miksida. Nii hea on teada, et meie pere kui karavan on teel.“

Valgussaare Vaike – Eestimaa diafragma korrapidaja

Kui tõmmata Eestimaa peale pedantne sirkliring, nii et saared sisse jäävad, on Valgussaare täpselt meie riigi keskpunkt. Kuivõrd siit voolab läbi ka Kunda poolt kulgev Maa meridiaan, on meil eriti jõuliselt kiirgav koht. Inimkehaga võrreldes see valgusromb, mis on inimesel diafragma, päikesepõimiku kohal,“ kinnitab Vaike „Tulelaps“ Martin (46), kes rajab oma Järvakandi-Vahakõnnu metsades asuvasse väekeskusse Valgussaart. „Kuivõrd ma siia juba elama tulin, siis täidan ka mulle koos erilise paigaga ulatatud ülesannet. Igaühele meist on antud pakett. Kui me selle paketiga kaasnevaid kohustusi ei täida, võetakse ära ja antakse kellelegi teisele.

Tulelaps sai oma ülesandest teada, kui töötas 30aastasena veel Rapla büroos kena klassikalise kostüümi ja kontsadega ametnikuna.

“See oli 2000. aastal vist, töötasin siis ametnikuna ja töö oli emotsionaalselt üsna kurnav. Kell oli natuke peale viit õhtul, väsitav tööpäev oli just läbi saanud, käisin poest läbi, sel ajal oli Raplas ainult üks suurem pood, EDU kauplus. Kuna oli tipptund, siis rahvast oli palju. Tulin poest välja suht pahuras meeleolus, olin jälle kilekoti maha unustanud ja millegi pärast polnud poest uut ostnud, toiduasjad olid käe peal. Minu ette tekkis vana mees. Tal olid kadakavihad kaenla all ja ta ütles mulle: „Proua ostke kadakavihta!” Ma olin kõigest 33 – ja proua?! Ja kadakavihad keset Rapla linna? Mees oli koduselt riides, lontis dressipükstega, vanus võis olla kuskil 80. Kuna ise elasin Raplas, teadsin-tundsin kohalikke, seda inimest polnud kunagi näinud – ja vaevalt et ta kuskilt kaugemalt Raplasse sõitis. Esimene mõte oli, et kukele oma vihtadega, mul niigi tegemist, kuid tabasin tema hääles midagi kummalist, nagu filmist “Külmale maale” kus emale tuuakse liha ja ta siis ütleb, sea liha!

Häälestusin samale lainele ja küsisin sama tooniga: „Palju viht maksab?” Vastas: „Viis krooni!”  Andsin viis krooni, ta ulatas viha, ütlesin, et jätke see viht endale. Tema küsis,  miks te siis raha andsite? Vastasin: „Niisama.” Ja tema: „Jumal õnnistagu teid”  Siis läks ta poetrepist üles ja… kadus… Mulle jäi selline imelik tunne nagu segadus või väike mälukas, kadus vaid midagi vahepealset, et läks ukse juurde aga poodi ei läinud. Ja hiljem, kui meenutasin, on see ka kummaline, et sel hetkel kui meie vestlus toimus, ei liikunud mitte ühtegi inimest, kuigi oli tipptund, aeg oli nagu peatunud…”

Sel hetkel Valgussaare poole teele asunud Vaike sai niisiis Omade saadikult õnnistuse. Nagu need asjad ikka käivad.

„Osa inimesi tuleb sirgelt kulgevat vagu ajama. Osa on keerulisel – spiraalsel teel. Iga keerd tuleb läbi teha ning uuele tasemele jõudes aina karmimaid eksameid sooritada. Meil kõigil on oht jääda mõnele keerutasemele kinni. Palume kergemat pääsemist – meile halastatakse – aga see on suhteline. Arengut siis ei toimu.

Eks minagi olen mõnikord, kui on väga valus ja raske olnud, nõutult küsinud: miks te mu ometi siia saatsite? Seal teises sfääris on ju hoopis rohkem võimalusi tegutsemiseks ja asjade loomiseks – miks siin asjad ei toimu nii nagu seal, et mõtled ja hopsti ongi nii… Ja selle peale Nad vastasid: „Selleks et Inimeseks saada, Inimeseks Olla ja Inimeseks jääda.” Tuleb arendada välja parim võimalik Inimese mudel.

Samuti näidati mulle kord poolunes – uinumise või ärkamise eelne vaheseisund ongi hea olukord sõnumite ja vastuste saamiseks – mis oleks saanud, kui oleksin oma selle elu esimesele spiraalikeerule pidama jäänud.

Nägin iseennast üheksa lapse emana Härgla asula paneelmajas korteris elamas ning päevi teiste samalaadsete vegeteerijatega kohvitades mööda pläkutamas. See oli esimene saatuse variant, mis rullunuks lahti siis, kui ma poleks arenema hakanud.

Selline sõbrannatsemise pläkandusse kinni jäämine on praeguse aja tüüpilisim lõks – nii maal kui linnas, erinevatel tasemetel – hangutakse ühte mustrisse ja peatutakse. Pläkutamine – see on oma energia ära andmine kirudes, taga räkides, kadestades, ennast haletsedes. Selle asemel, et leida endale vestluskaaslased, kellega koos lahendusi otsida, arutleda ja analüüsida.

Tegelikult on võimalik nii mustrid, oma enese elu ja iseloom kui seeläbi ka saatus üsna põhjalikult ümber teha. Valgussaare ülivõimsates energiasammastes ja väe-väljas on seda lihtsam teha kui üksinda kodus – pidur-pläkutistega koos ammugi mitte. Mina annan vihjeid. Inimese enese töö on neid märgata ja mõista.

Me sünnime nö. sundkäitumise ja -mõtlemisega (iseloomuga),  vanemad ja kool lisavad oma. See väljendub ka auras – enamusel on aura kollakas-punane. Programmid on seotud auravärviga (inimese loomus), punase elu läheb sedamoodi, rohelisel sedamoodi jne. Oma mõtete-tunnete-reaktsioonide jälgimisega on võimalik nendevahelised algselt programmeeritud ühendused katkestada – ei mõtle selle tunde puhul nii, ei tunne selle mõtte puhul nii, ei käitu sellise olukorra puhul nii. Saame enda valitsejaks. Nüüd aura värv muutub, punasest kollaseks, kollasest roheliseks, rohelisest siniseks. Igal neist on oma reeglid, seadused, kulgemised. Lisaks tekib keskmesse valgus, see ongi tarkus, probleemide lahendamise oskus ning oskus endaga hakkama saada.”

Vaike vahendab teateid nii kodu ümbritsevast põlisloodusest – iga puu ja kivi, taim ja jõgi kõneleb – kui oma pühamus, helevalges kambris või püramiidis või jõeäärses mõtluspesas. Ta ise muide ei mediteeri – ta ongi Selline! Ning info tuleb talle õhust – nagu antennidega püüab kinni. Samas meeldib talle nähtuste olemust põhjalikult uurida ja mõõta. Ning rõõmustab iga korra üle, kui käikse näiteks mõõtmas, mida Valgussaare väli endast kujutab – mida sinna tervenema tulnud inimeste bioväljaga teeb – ning kui püsivad need muutused on. Või määratakse biopulsariga, millises töökorras ükski inimese organ on.

„Tahan jah mõõta, võrrelda, jälgida. Kui nägin oma enese biovälja, lasin Auravisionis pildi teha ja nägin, et oligi nii. Järgmiseks sain teada, et minu juures tervenejad saavad minult piltlikult öeldes nakkuse – nendegi aura värvub helesiniseks ka siis, kui nad on puhta punase auraga skisofreenikud. Lahkudes mõju küll kaob. Minu ülesanne on Inimeseks õppimine, sel teel on mul võime ja ülesanne puhastada ja korrastada,“ selgitab Vaike, mispärast ta oma kaunis kodus keset kivimeid ja taimi, nähtavat ja nähtamatut ilma koos koera-Leediga rahus ja oma olemises olla ei saa. Iidsed targad käsivad teadmisi ja oskusi, mille kasutamiseks talle pakett ja paik anti, teistega jagada. „Loomulikult valin üsna hoolega, keda siia looduskooli luban. Kümme aastat siin on õpetanud, et mõnikord saadetakse läbirääkimistele muhe kuju, kohale aga vajub grupp eneseimetlejaid, kes viis ööpäeva mu pesas laiavad ja ülbavad, tallavad ja nõuavad. Nüüd olen juba läbinägelikum ja nutikam ning selliseid asju enam ei juhtu.“

Kõige tõsisemaks katsumuseks ja kõrvalehiilimatumaks ülesandeks meie elus peab Vaike lapsi. Kui meile saadetakse lapseks langenud ingel – või saab meile sündinud tähelaps energeetilise saaste – pole meil pääsu tema puhastamisest ja korrastamisest. Väljakannatamisest ja allaneelamisest oma lapse puhul ei piisa. Langenud inglid ja deemonite küüsis lapsed tarbivad ja nõuavad lammutavad ja tirivad pahalaste tahtel meiegi võnkesagedust alla. Paigalpüsiminegi nõuab meilt hirmsat sprintimist, kui oleme saanud tõsise töövihikuülesande trollide ja ahjualustena käituvate laste näol.

Osadel juhtudel nähakse, et vanemad on tugevad ja antakse kasvatada nö. raske laps, sest nõrgem vanem ei saaks sellisega hakkama. Osadel juhtudel toimetavad nö. tumedad jõud läbi nende laste. Mõnikord on tegemist oma iseloomu lihvimisega, harjutada kannatlikkust, mõistmist…

„Minu jaoks kõlab indigo kui sõimusõna. Esiteks on indigosinine liialt tume – mida heledam sinine, seda parem – meie ülim siht on valge-valge-valge – võib-olla ka kuldne. Teiseks nimetatakse indigoteks lihtsalt kasvatamatuid, isekaid, ülbeid, allumatuid egotsentrikuid, kellel puudub empaatia ja halastus. Kasvatage oma lapsi – ja indigo ei devalveeru diagnoosiks!“ muigab Vaike. „Olen järeldusele jõudnud, et ülimas segaduses võsukesed – ja-või kaasa – saadetakse valgustöölistele selleks, et meil jalad maast lahti ei tuleks ja meie endi avanemine-arenemine liiga kiire pole. Valgustööline – see on kehastuses olev Iidne, kes peab endast uue Inimese mudeli looma Maa peale. Kui ülejäänud inimkonnal eest ära kihutame, pole meist kasu. Aga kasutoomine on meie paketi tuum ja telg. Minu armas Mees on leebe ja asjalik, aeglaste ja mõtlike pööretega – tasakaalustame-täiendame teineteist suurepäraselt – liigne ruttu-ruttu-ruttu, mida püsimatud Kitse-aasta tüdrukud muidu kogu maailmalt nõuaksid, ajaks pea ringi käima. Mööda Euroopat rekkatades raha teeniv mees käib umbes kümne päeva tagant kodus ja me mõlemad oleme väga rahul.“

Vaike arutleb, et on oma nelja lapse ja kolme lapselapse nimel pehmelt öeldes piisavalt rüganud ning võiks nüüd mõnuleva koduperenaisena lasta kaasal end kätel kanda – ent see oleks peatumine ja peetumine. Kümme aastat rajatud Valgussaare hoiab pinges kasvõi sellega, et tekitab pideva rahavajaduse, mis paneb tegutsema.

Järvakandi-Vahakõnnu põlislaanes asuv Eestimaa päikesepõimik on ülimalt mitmekihiline koht. Enne emand Martini saabumist oli seal Järvakandi klaasitööstuse suvila. Kogu laga lendas üle õla võssa – muu hulgas üks paarikümneaastane täis viinapudelgi. Oli läbu ja kaklused – nagu kirss olnud aegade tordil, mil ses paigas oli ohtrasti nii vägiseid kui vägivaldseid sündmusi.

Siitsamast jõest ja maast on leitud ainulaadne kivide-kivististe ning tundmatu materjali ja päritoluga kollektsioon. Eestimaa korallid ja kivistunud elusolendid-molluskid, kes on pärit aegadest ja elust, mida on meile näidanud „Avatari“ film. Vaike kinnitab, et nad hõljusid siin just nii, nagu film näitab – pulseerisid valgust ja helget energiat. Meteoriiditükid, mis Vaike kollektsioonis, on juba teadlaste poolt uuritud – ja kestval uurimisel ning nende peoshoidmine mõjub igale looduskooli saabunule vastavalt sellele, kust ükski meist pärit on. Mina sain läbi meteoriidikillu hetkega ühenduse Maa tuumaga. Aitäh. Ning on ka tundmatust materjalist sulamijupikesi.

„Eestiski on kunagiste püramiidide asukoht – mida austab praegu minu väike püramiid – ning siin olid Egiptuse omadest varasemad Iidsete püramiidid, astmelised kodusfäärid – püramiidis olid nii kodud kui koolid, lend-autode parklad kui laborid.

Joonistan tassidele ja talismanidele erilisi mustreid, mida just siin paigas mulle õpetatakse – see on kõrgtehnoloogiline loome, ilmselt hakkavad selles mustas joones elektronid liikuma ja tekitavad välja, see on unes antud, öeldi, et Tervendab. Ja nii palju, kui lubatud, õpetan ka teistele, kuidas aurat klaarivaid mustreid maalida. Tulijad saavad puidust-kivist-seeneniidistikust enese ja ruumide kaunistusi nii ise valmistada kui minu väega laetud minuloomingut soetada.“

Tulelaps on meisterdanud pungadest ogadega kaetud ravilauad, millega mõjutada selgroolülide vahekettaid, taldu ja peopesi, valmistab roosimoosi, raviõlisid, puugi-sääsetõrjetinktuure, taimemett, võideid ja teesid – mille nimetus tema kõnepruugis on „tegu“ või „keedus“.

Kes Eestimaa päikesepõimikusse pulseerima pääseb, ei pruugi Vaike väljas õieti midagi teha – pruugib olla, jõevulina paistel mediteerida, looduse embuses lõdvestuda – ja juba juhtub. Ent kes tahab teha ja tegutseda, selle jaoks on linnuvaatlus, vibud-kummipaadid-kalastusvahendid väerajal, risomorfide-vaaside-maalide-ehete-talismanide loomise tunnid koos Vaikega – ning nõiaköök erineva tasemega tulijatele. Võilillemesi, kuusesiirup, roosimoos, naistepunaõli, angervaksategu, elupuutinktuur – nende saladustesse võib pühenduda ka kolmandal tasemel, ilma viiendale tasandile omaste teadmisteta.

Põnevaim-informatiivseim osa tema kodulehest www.loodustuba.wordpress.com on  erinevate puude kui tervendavate isiksuste tutvustused.  Klorofüll on materialiseerunud päikeseenergia ning hakkab iga puu ja taime puhul inimese heaks erinevalt tööle. Kask on looduslik antidepressant ja antibiootikum – nii jõuline, et tüüfuski taganeb tema ees, ussirohi ja tundlikkuse tõstja. Elupuu peletab teretulematud putukad. Mänd kiirgab vitaalsust ja hingerahu, rõõmu-edu ja viljakust. Kuusk lisab loovust ning sisaldab samu ühendeid, mis leiduvad aspirini ja panangini tablettides. Haab kui heas mõttes vampiir tõmbab halva energia endasse, kui on voolitud eheteks-talismanideks või keedetud teedeks-määreteks. Lepp on spirituaalselt avav-ergutav ning vaimselt südametunnistusele koputav teekaaslane.

Inimesed moodustavad sarnase paketiga teekaaslaste võrgustiku – Vaike kodulehekülg suunab ka Sille Poola www.päikesetoit.ee kodukale. Kui sedalaadi naiste võrgustikku võiks piltlikult võrrelda puu auraga, siis ka teistel inimestel on maises tööjaotuses oma koht. Kes on tüvi, kes oksad, kes lehed, kes juured. Asisele maailmale on peenemad tasandid praegu veel mõistetamatud, seega näiliselt mõttetud. Nad justkui ei tooda midagi. Peale hea energia ja armastuse. Ent nende juurde jõutakse vastavalt tavasilmale nähtamatule valgusele ja sagedusele, et osa saada nende korrastamise ja puhastamise pühast tööst – värvime taeva siniseks, mida heledamaks, seda parem!

Ühest küljest ei lase Vaike lihtsalt uudishimutsejatel ega tühitarbijatel ennast raisata. Teisalt aga ei tohi kuninglikku paketti raisku lasta.

„Kui sul on midagi väga head, siis seda tuleb sarnase võnkega järgnejatega jagada. Praegu on tulijate teenistuses mitu energiasammast – kokku on 12 sammast, kristallilise struktuurina omavahel ühendatud, ringjalt kui vaadata tasapinnalt, see on üks tervik… Lisaks erinevad punktid, mis on ka sellesamaga seotud – püramiid, meditatsioonipesad, kus lihtsalt olla  ja laadida, ent me oleme sammhaaval laienemas-täienemas,“ rõõmustab Vaike. „Jõgi joonistab meil siin ühe müstilise maatüki niimoodi kosmilise ringi sisse, et ongi Valgussaar. Jõekalda oleme võsast välja puhastanud. Tee maanteest siiani tuleb põhjalikult korda teha. Ja viis kämpingumajakest ehitame. Selle protsessi hõlbustamiseks mõtlesin välja mõõduka hinnaga „tuusikud“. Meil on Seltsing ning teekaaslaste panused Seltsingule annavad liikmelisuse ja õiglased hüved. Esialgu pakun külalistele tube elumajas – ja kui tuusikute eest kämpingud ehitame, saavad inimesed aprillist oktoobrini juba päris jõe kaisus end laadida.

Järgmiseks vaatan tehnika järele. Kuna mina tahan kõike uurida ja mõõta, peaks mul enesel bioväljade-võngete-punktide mõõtmise tehnika siin olema – siis oleks enne-ja-nüüd-mõõtmine käepärane. Eks ma loodan teise ringi aparaatide peale, mis on uutest poole odavamad.

Siis saame kenasti maha rahustada need, kes arvavad, et on maailma kõige äkilisemad nõidajad – rahu-rahu, mõõdame su ilusasti inimeseks tagasi. Ja ühtlasi saame mõõta neid lapsi, kelle kasvatamatust praegu indigo-staatusega õigustatakse.“

Vaike teab, et iga tervendamise ja arenemise poole püüdleja leiab õige teejuhi. Samas on ilm uuemal ajal täis ka neid isehakanuid, kes oma erialal enam tööd ei leia ning liituvad siis ravitsejate armeega. Kuni kõikvõimalikud litsentseeritud ja pühitsetud posijad inimestele halba ei tee, pole hullu, aga teevad. Igasugune kunstlik kanaldama õppimine ja jõuga kolmanda silma avamine on inimeste suhtes midagi vägistamise ja kuriteo laadset.

„Oskamatu juhendajaga koos satub teadmatu inimene kes-teab-mis kihti. Milleks? Kanaldab endale näiteks skisoidsest punasest ilmast kollid koju – ja edasi? “illusoorsesse” kihti mis käib tema paketiga koos, näiteks vägivaldne, kade, õel, ahne inimene sattub nö. teise dimensiooni kui võitlevad kollid, teda rünnatakse jne. Samamoodi lõpetavad vägisi avatud kolmanda silmaga inimesed pahatihti vaimuhaiglas – mida selle juhtimatu joa ja tõlgendamatu infovooga peale hakata?“ manitseb Vaike. „On ajad, kus peame jõuliselt arenema, et tekiks kaitse nii ljude asjade eest – tarkus on probleemide lahendamise oskus, mis kaitseb meid meie endi eest – et me liiga erilised ja ülemäära erakordsete võimetega olla ei tahaks ja maa pealt suisa minema ei kipuks. Meil on vaja arengus spurtida oma lastega toime tulekuks – ja vanemate armastamiseks-andestamiseks. Ehkki olen nelja lapse puhul näinud, kuidas kool tõmbab laste võnkesagedust maha ning lavendlivärvilisena sündinu värvub vaheldumisi igasuguseks, ma koduõpet siiski ei poolda. Kui oled inimene, pead inimeste seas ikkagi hakkama saama ning seda on vaja harjutada – nii nagu iga asja õppimine teeb meistriks.“

Ning üle kõige vajame impulssi. Tõsiasi, et Eestis liigub nii vähe raha, näitab, kui tõsiselt kõigevägevam meist hoolib ja meiega plaani peab. Meil ei lasta laisaks muutuda, pinge on peal. See teebki meid võrreldes teiste maade mugavate ja mõnusate elu hellikutega eriliseks. Keda Jumal armastab, selle ta Eestimaale saadab – siin on kindel tormiline, mõtestatud edasiminek garanteeritud. Eesti peaks olema Seltsingu-laadne rahavaba ringluse ühiskond. Jõuame selleni, kui ühend-aura saab piisavalt tugevaks, et rahavõim võita. Võib olla, et siit voolab sellepärast nii palju inimesi minema, et nad – vähemalt praegu – sellesse Uue Ilma Eestisse ei sobi – jääjad loovad arenguhüppeks sobiva ühendvälja. Huvitav on teadjate-pühendatute sõnul tõsiasi, et sinised ja punased, kes jäävad, eraldatakse üksteisest – ning Vaike sõnul on huvitav jälgida, kuidas punased isekeskis hakkama saavad. Mis muud kui muudavad iseloomu või…
“Mis on see “muuda oma iseloomu”? Inimene annab oma energia ära vihastudes, kadestades, solvudes, muretsedes, vihkamisega, hirmu tundmisega… Kui muuta oma iseloomu, et neid tundeid enam ei tekki (programmeeritud seoste katkestamine), jääb energia alles, see hakkab kogunema keskkanalisse, tilk-tilga haaval, kuni tekib keskmesse, südame piirkonda päike. See päikeseline energia on algaineks käbikehas DMT tootmisele, mis soodustab unenägemist ja lülitumist vasakult ajupoolelt paremale ajupoolele.
Sellest räägitakse kui ego kaotamisest. Ego ei pea kuhugi kaduma, tavaelus toimime ikka vasaku ajupoolega, mina-tunne jääb, peabki jääma. Vabanetakse programmeeritud seostest tunne-mõte-reageering. Ehk toimime kolmanda dimensiooni teadvusega. Lõuna-Ameerika šamaanid kasutavad Ayahuasca taimeteed, manustades sellega lisa DMT-d, millega saavutatakse kontakt nö. viienda dimensiooni tedlikkusega, ehk nihe/ümberlülitus paremale ajupoolele. Sealt saadud teadmistega (Suur Vaim ütles, või Kotkas vms.) abistavad inimesi. Kui nüüd tavainimene manustab midagi sellist, siis võib ta täitsa sassi-keerata, tal puuduvad eelteadmised, ta ei saa aru sellest, mida ta nägi. Tal on programmeeritud köied alles lahti ühendamata. Veel hullem kui keegi, teejoomise rituaali eestvedaja, seletab takka, et tõeline sina oled suur ja vägev jumalanna/jumal. Lõpp eesmärk on vastavalt oma enese tahtele lülituda viienda dimensiooni teadlikkusele/paremale ajupoolele, mis on nö. ühisväli (mitte massimeel), üliteadvus, allikas, jumal, vaim, kus on kõik vastused.”
Vaike sõnul on ka Eestil mitu saatuse varianti, esimene on näiteks see, et vene väed sõidavad sisse. Ja me raiskame oma energiat sellele, et ei ole rahul oma valitsusega… Selleks on vaja muutust ühis- auras, siis liigume hoopis teisele või neljandale-viiendale saatuse variandile. Ühisaura moodustub inimeste keskmisest. Kui on rohkem sinise ja rohelise auraga inimesi muutub ka ühisaura.