Sibelle Lee – tervendav Teenija

Kati Saara Vatmann

1.aprillil sündinud (mets)loomade kaitseingli Sibelle (51) viimases aastas on olnud elutervet ja elustavat nalja ja naeru üksnes tänu mehele-lastele-sõpradele, kes on aidanud hättasattunud ja vigasaanud loomade-lindude päästjal otsusele jõuda, et ta jätkab oma võimatu missiooniga. Hätta sattunud on olnud nii loomad kui Sibelle ise. Paradoksaalsel korral on ellujäämist ja tervenemist õpetanud sellele erilisele-imelisele emandale just vigastatud loomad. Sellepärast, et ta on selleks ainukordseks halastustööks loodud ning linnamugavuste käes oleks ta omaenese arvukate diagnoosidega üsna kindlasti välja surnud. Haigused on tulnud ülesandena, mida saab lahendada üksnes koos õpetajateks-eeskujudeks saabuvate loomadega.

Neli aastat tagasi jutustasime Sibellest kui Imeloomade taluloomaaia perenaisest, kes võttis vastu külalisi, tutvustas arvukatele lastele erinevaid loomaliike metskitsedest hiidsisalikeni ning õppis katse-eksituse meetodil Ohekatku endises koolimajas kõige võimatumate loomaliikide beebide lutitamist ja uskumatuimate linnuliikide lahastamist-lappimist.

Klõps

Aasta eest jooksis töökoormat ja unevõlga oma mitmete raskete tõbedega ühitava Sibelle juhe korralikult kokku. Ehkki naine ei reklaami oma loomahalduri tööd kusagil ühelgi moel, oli ühel hetkel lutitada 35 oravapoega, poputada toatäis inimeste süül rikki läinud siile, lisaks kümned teised liigid – igal oma iseloom ja vajadused – ning ta ei jaksanud enam. Pages keset elu ja enese korraldatud hullumaja tipphooaega Soome oma kalli kaasa juurde, kes seal emanda missiooni tarvis raha teenib. Ning koges, kui toredad ja tublid lapsed tal on. Nood võtsid teatepulga üle, lasid emal end tagasi ree peale koguda.

Ent päriselt selleks endaks, kes ta oli, Sibelle pärast mullust klõpsu ära käimist ei saanudki.

„See klõps kestab tegelikult tänini,“ tunnistab Sibelle. „Läbipõlemist soodustas unevõlg – toatäite lutititade-lapitavate kõrgajal saan kuude kaupa vaid tunni kaupa tukkuda, siis algab ring otsast peale. Kui Janno Soomest raha teenimast kodus käib ja me koos lõpuks kuhugi sõidame, uinun juba auto käivitamise hetkel. Selline abielu… Loobusime juba mõne aja eest mistahes priadesse-kikkidesse toetustaotluste kirjutamisest, ehkki oleks vaja kasvõi abitööjõudu palgata, kes mul igas ööpäevas ühe sügava une laseks magada. Sellepärast ei toetata, et me ei kvalifitseeru kuhugi. Turism või põllumajandus me siin pole. Samas teist meiesugust ulukite varjupaika Eestis ka ei ole.

See on surmavalt rusuv, kuidas meie ametnikud brüsselitele pugedes ja oma olemasolu õigustades otsivad viimse kui koma ja sendi üles, et mitte toetusi maksta. Samas on nad ju ometi kutsutud ja seatud selleks, et aidata ja nõustada, kuidas võimalikult paljud eestlased kestmiseks ja arenemiseks tarvilikke toetusi saaksid. Mitte ilma jääksid. Miljonite eurode kaupa saadetakse võimalikke pääsesummasid tagasi – oleme nii tublid! Ja ametnike väiklus-halastamatus on muutnud inimesed veel orjameelsemaks-hirmunumaks kui enne oldi – keegi ei tee häält ei brüsselite ega maksuameti julmuse vastu – äkki tullakse häälitsejat ka kontrollima…

Lootusetust süvendas see, et meil on juba mitu aastat nii õues kui toas permanente remont ja ehitus – ehkki Janno tõuseb kodus olles koos kukega ja uinub pärast öökulli, on minusuguse pedandi ja harmoonia-armastaja jaoks talumatul kombel igal pool korraga remont. Mida tuleb otsast juba värskendama hakata.

Laialilagunemist tõukas – ja tõukab praegu veelgi julmemalt takka see, et riik ning valitud-kutsutud-seatud ei võta oma hoolealuste eest vähimatki vastutust. Praegu, mil vähegi endast hoolivad inimesed on Eestist lahkunud, kavatsetakse siiatoodavale võõrtööjõule kodusid ja toetusi jagama hakata. Aga oma rahvas? Ammugi ei võta pumba juures olijad vastutust meiega samal maal elavate loomade-lindude eest. Kui koduloomadegi puhul ei osata 10 tuhande pankrotis seavabriku seaga midagi peale hakata, siis ammugi ei jõua kurdi ja pimeda linnaladviku sulgunud südameteni ühisvälja olemus. Me moodustame ühise terviku ka oma maal elavate metsa ja mere asukatega ning

vastutame ka nende eest. Kuna riik ei adu, et seadusega neile kuuluvad metsaasukad eeldavad lisaks omamisele ka vastutust, olemegi koos pealinnast Võrumaale kolinud Kadri Võreliga ennastunustavalt seda tühikut täitnud – tema on 24/7 nõustajana telefonitsi saadaval.“

Leppimine

Kõigi poolt, kel vähegi silmi ja südant, armastatud ja imetletud Ema Sipsik tõdeb, et pole kopa ette kolisemise aasta jooksul olukorrale miskit imelist lahenemist leidnud – ta on suhtumised ja suunad, tähtsusjärjekorrad ja tegevused koos oma kestmajäänud klõpsuga paika loksutanud.

„Senine avatud turism ega mingi põllumajanduslik loomade juurdetootmine ei sobi selle Teega, milleks olen siia ilma kutsutud ja seatud,“ teab imeloomade kuninganna tänaseks. „Katkised metsloomad-linnud pole kindlasti mitte turistidele näitamiseks. Neid teenindab-tohterdab vaid üks inimene – et neid mitte hirmutada ning et neid mitte inimestega harjutada, sest sel juhul saadaksime ravitud ja rajale aidatud loomanoorukid mitte tagasi loodusesse, vaid selgesse surma. Ma ise ei nunnuta metsaasukaid ka sellepärast, et see on kurnav. Nii hirmuga võitlevale metslasele kui mulle. Mina jälgin ja õpin – lemmikuks-nunnutamine on mõttetu enese raiskamine.

Suurim kingitus mu ellu saadetud erinevatelt rahvastelt – need ju kõik siin toibuvad toonekured ja siilid on – on nende keele ja olemuse, taju ja väljendumiste õpetus. Lukus ja pimedad-kurdid inimesed alahindavad ja põlastavad kõike, mida ei mõista. Tundmatute alavääristamise kõrval peab olema keegi minusugune, kes kuuleb ja näeb ning toimib tõlgina.

Lahenduseta elukorraldusega leppisin sellepärast, et mõistsin – teist minusugust ei ole. Kui mina, ainus oma niši originaal, loobun mõnd minu juurde toodud hingekest aitamast, jään selle reetmise pärast nii kannatama, et haigestun. Ka mulle pakutavale elukale silma vaatamata astun temaga tema õnnetuse tõttu juba ühisvälja ning loobumine kui patt pälvib karmi karistuse. Jumala antud anne on ülesanne.“

Sibelle tunnistab, et kiindumast hoidumise ja lemmikute tekkimise vältimise reegli vastu kipub ta ikkagi eksima. Ravis mullu noore kure terveks. Kurg võttis naise – ja püüdis otse sinasamasse hoovi kohale posti otsa pesa punuda. Hoovis koerutseb aga viis erinevat peni – eriliste ja karmide elude taagaga Ema Sipsiku põlletaskusse saabunud needki. Kurenaise nõudmisel ehitati pesa siiski paarikümne meetri kaugusele. Aga nii õnnetusse tuulekoridori, et Ohekatku teeristis viis tuul autode ette nii tervendatud papa kui kolmest pojast kaks. Sibelle nuttis koos emakurega. Nutab praegugi, kui meenutab – ent rõõmustab selle üle, et nüüd on leskproual uus kaasa, kellega kirglikult peret planeeritakse.

„Kure lein oli mulle väga tõsine ja eriline õppetund.

Kurg on minu jaoks püha – Eestile ainuomase hiid-lendsisalikuna juura ajastust on ta meie kestmise sümbol. Me peaksime isamaa-armastust, tagasitulemist ja harmoonia loomist just kurgedelt kui jumalikelt teekaaslastelt õppima. Koos kureemaga nuttes sain teada, kui erinevad ja samasugused tunded meie rahvastel on. Peamine on inimlikke oleks-poleks-emotsioone mitte loomadele ekstrapoleerida. Kui vares jääb õnnetuse tõttu lennuvõimetuks, on ta rahul ja tänulik selle eest, mis tal on – ja et teda teenindatakse. Ta ei mõtle inimese kombel, et küll mina lendaksin ja lehviksin. On nagu on,“ teab Sibelle. „Ka minu juurde karjast väljaviskamise ja peksasaamise tõttu maandunud parlarakas – haraka ja hallvarese ristand „muul“ – ei tea, et ta on äpardus. Ta on. Siin ja praegu teda enam harakaparv vaeseomaks ei kolgi. Ja kõik on hästi. Väga õpetlik!“

Perekond

Sibelle on südameüdini tänulik, et tema parim sõbratar Marika Saarva tuleb Soomest Eestisse põigates sadamast üsna sirgelt imeloomaaeda ning orjastub vabatahtlikult. Koos lahastatakse põllul traati takerdunult peaaegu jala kaotanud hiidsuurt kurge ning naerdakse tema vägeva noka eest pagedes end oimetuks. Marika, kes kummardab nii misjonär Sibelle kui teda sügavalt armastava Janno töökuse ja vapruse ees maani, on rahul ja rõõmus, et Leede lastest Oliver on umbes homme tagasi vanematekoju kolimas.

Peatselt oma vanemaid kokku neljanda lapselapsega rõõmustavad noored ehitavad elukorda jõudeseisva osa vanast koolimajast, Sibellele tekib alalisi inimliigist täiskasvanud kaaslasi ning turvatunne. Inkubaatori-munad ja puurihiired – ravitavate lindude toit, mis seal salata… – on küll kena ja ümmargune seltskond, ent ribadeks rüganud naine vajab kestmiseks kasvõi teoreetilist võimalust paariks tunniks juhe seinast välja tõmmata ja mõne erandliku tunni mitte lutitada-siduda-lahastada-süstida.

„Loomi ravides ja hooldades õpin nii neid kui iseennast. Keda muud. Pole ühtki õpikut, kuidas ja kui palju nahatuks freesitud siili seljale rohtu panna või kui palju ja mida rähnipoeg sööb või milline on rebasekutsika söödaratsioon. Sisetunde järgi saan teada. Ja õpin sel kombel avanedes ja tunnetades ka iseennast tundma. Linnas oleksin lihtsalt invaliid. Või surnud,“ on Sibelle realist. „Mul on juba aastaid astma. Ja uhke allergia, mistõttu mul on ravumid pidevalt taskus. Mesilasi, keda peljata, tõsi küll, tänu rapsimürgitajatele-gemokurjategijatele enam pole. Järelikult pole varsti enam ka inimkonda. Sel juhul võin õnne tänada, et mul pole lisaks muule tõbede mängukavale ka kilpnääret ning hormoonasendusravi hoiab mind tiksumas. Oma haigusteta oleksin koos ülejäänud inimkonnaga välja surres ju täitsa korras tööriistana absoluutselt raisatud asi.

Silmad on mul õnneks untsus ja häälepaelad olematud. Võimalik, et häälepaelte kaotus koos kilpnäärmega oligi päriselt ka, mitte ainult musta huumorina muiates, minu õnn. Ma ei saanud enam töötada muusikaõpetajana, kelleks olin õppinud – ja lasksin südamehäälel end tegeliku eluülesandeni juhtida. Kiirusega neli kilo nädalas. Nii ma pärast operatsiooni kosusin. Ja õppisin ka kehakaalu mõttes kohanema ja kuulama, mida keha mulle öelda tahab. Mees õnneks tahab mulle endiselt öelda, et olen talle armas just sellisena, nagu olen.

Koos mehe ja lastega oleme tänu loomade-lindude sattumisele meie koju eriti otseselt ja õpetlikult sünni ja surma, lahkumise ja jäämise hapra piiriga kokku puutunud, nii et surma me ei karda – ehkki inimkond tervikuna võiks ju ikkagi kestma jääda…“

Isa juurde

Sibelle on jälginud Isa juurde minemisi nii selles mõttes, mida teeb unevõlg inimese närvikavaga, kui ta piisavalt une ajal Isa juurde laadima ei pääse – kui selles mõttes, kuidas erinevad liigid päriseks Isa juurde lähevad: „Olgu see su vanaema või enneaegne kitsetall – Väraval seismine on hämmastavalt sarnane. Sageli libiseb piiril laveerija mõneks päevaks – või kuuks – koomasse. Korraga tuleb ta koomast välja. Vestleb ja sööb, väidab end ülihästi tundvat – loomarahvad teevad seda mõistagi omas keeles. Ning siis manitseme Janno ja Oliveriga üksteist äraootavale, mitte rõõmust rõkkavale seisukohale asuma,“ on loendamatute piirilolijate käppi-tiibu-hoidnud Sibelle kogenud. „Sageli lahkub hingeke pärast seda reibast ja rahulolevat siiapoole-tulekut – järelikult tuleb Isa juurde minna klaari ja teadlikuna. Nagu kõikjale. Teadlik minek on midagi hoopis muud kui juhuslik ja kobamisi.“

Sibelle sõbratar Marika tahtis naiste sõnul lapsest saadik Soome – ta tundis seda paika Koduna, oli Eestis depressiivne ja katki ning ei lahkunud sugugi ühena neist, kellel materiaalselt-eksistentsiaalselt muud üle ei jäänud. Sõbratarid arutlevad, et nüüd on Eestisse jäänud kas sellised luuserid, kes laevapiletit osta ei suuda – või Sibelle-sugused idealistid-entusiastid, kes on oma muinasmaa küljes lühikese keti otsas.

„Meiesugused on ise ja teadlikult oma elu nii pingeliseks elanud, et me ei märkagi, kui valitsus veel ja veel kraane kinni keerab – meiesuguste arvel just kogu selle aktsiisitõusust tuleneva järjekordse hinnatõusu lainega valimislubadusi täidetaksegi. Lapime tühikuid – ilma et oleks aega ja jõudu seda märgatagi – ja sureme sadulas, sest me ei pääse,“ naeratab Ema Sipsik rahulikult. „Omavahel kohtudes võime küll oiata – miks valitsus ei toeta võõrtööliste sissetoomise luulu asemel oma rahvast, kuidas on võimalik, et äsja ametissepääsnud ministrilaadsed tooted ei jaga oma ülipalkasid eelarvetühikute lappimiseks, vaid kägistavad eestlased lõplikult surnuks. Veel enne mesilasi.

Ent tegelikult elame koos oma peredega, mitte ebaeetilise ladvikuga, kes vastutusevõtmisest ja Teenimisest midagi ei tea. Me hoiame oma pere ja muude loomadega – sõprade ja kallitega ühte, võimendame sarnast vibratsiooni, mis aitab veelgi selgemalt südamehäält kuulata ning tingimusteta armastuse tegelikku olemust nautida. Kui teile tundub, et teil on teie korteris raske, kujutlege end ühte vanasse koolimajja minu rolli – või muutke oma elus midagi – enne kui haigused tulevad ja muudavad. Kevadeid on mitmesuguseid – korteriinimeste ahvimõnu pole paha – aga meie mõnu on

teistsugune. Kuna mul on klõps juba ära käinud, tooge aga julgesti kraavistleitud kitsetalled, traatijäänud kured ja kulus põlenud siilid siia – tegelikult saame hakkama. Alati.“

Ooperilaulja teekonna eriti kiires tempos läbinud Pirjo (47) on elanud 14 aastat otsekui ootelehel. „Laulan bossanovasid-latino-meelolumuusikat, ehitan rannamajakest Koduks – ja viimastel nädalatel olen rõõmsa üllatusega justkui kõrvalt silmitsenud, kuidas kõik soovid hakkavad täituma ning ühe õnnestumise järel tuleb neid kosena. Taipa vaid märgata ja tänada – head asjad tunduvad ju pahatihti enesestmõistetavad,“ arutleb lauljatar. „Mul on olnud stand-by aastatel tunne, et olen nähtamatu – ja et Jumal teeb mingit eriti hämmastavale huumorimeelele mõistetavat nalja, kui inimsaatuste kaardipaki paarilised niimoodi mööda ilma laiali paiskab, et need üksteist üles ei leia. Kuna viimasel kuul on kõik muutunud, julgen loendamatutele saatusekaaslastele kinnitada – rahulikku ja usaldavat meelt meile kõigile, ühel päeval muutub kõik. Küünitad justkui ettevaatlikult lukuaugust mõnd maailma piiluma – ja see uks lendab pärani lahti. Tere tulemast uute teede ja tööde, kaaslaste ja väljakutsete ilma!“

Pringi paruness

Elegantne ja eriliselt kaunis daam on kõigil neil aastail, kui on saanud kaugelt vähem tööd kui suudaks ja tahaks teha, küsinud: kas minu nähtamatuse aeg kestab seitse aastat? Või on nüüd kahe seitsmeaastase tsükli täitumisega kõik? Kaksteist võimalikku tsükliaastat, näe, on ammu läbi… Ta tunnistab, et neil aegadel on olnud justkui tobe ka üles-alla hüpata ja küsida, „miks mind pole märgatud ja lava peale torgatud“. Lisaks kasvatab naine ka 8aastast poega Mihklit nende Pringi külas asuvas majakeses üksi.

Kuna naine teab, et uskumatult paljud inimesed on tänases maailmas üksinda – nii naised kui mehed, nii vallalised kui paarisuhtes veel üksildasemad kui mõni ametlikult üksik – ei häbene ta öelda: „Ma olen oma armastuseta kuluvate päevade ja aastate pärast mõnikord nii sügavas meeleheites, et pole isegi mitte puntras – mina ise olengi pundar. Loomulikult olen ammu kuulnud, kuidas taevasest kataloogist tellida – tean teoreetiliselt, mismoodi paarilist ja tööpakkumisi ligi tõmmata… Ja aastaid vaikus. Piisab ühest näiliselt juhuslikust õnnestumisest – ja neid hakkab tulema jadamisi. Üks tööpakkumine toob ligi järgmise ja järgmise – ongi tõesti nii, et kus on, sinna tuleb. Esimene õnnestumine laeb ilmselt meid positiivseks – sinna positivismusse on järgmistel rõõmusõnumitel juba mõnus tulla.“

Mõne nädala eest oleks Pirjo tiitli peale Pringi paruness ujedalt vaidlema hakanud – mis nüüd mina, saunik olen! Täna mõistab ta juba, et sind koheldakse nii, nagu end ise kohtled – kui end vaeseks saunikuks häälestad, siis sellise suhtlemise-kohtlemise ka saad. Niisiis – paruness!

„Ostsin natukese aja eest majakese, mille lähedale senine pererahvas ehitas suurema maja.

Otsisin oma majakest ikka päris kaua – 10 kuud. Jalutasin pojaga Mähel ja Viimsis ringi ja unistasin. Millegipärast oli mul kindel tahtmine mere äärde. Lisaks sellele, et Mihkel käis Viimsi koolis ja Muugalt oli sinna väga ebamugav sōita, elas Viimsis ka minu kaks parimat sōbranjet. Niisiis peaaegu aasta aega viisin ma muudkui Mihkli hommikul kooli ja ise tulin mere äärde jalutama – Viimsi keskusest Püünsi poole – lastes merekohinal ja tuulevihinal mōtteid puhastada ja unistasin oma uuest kodust. Ja tegelikult pöörasin ma alati 100 meetrit enne oma uut kodu otsa ümber, et tagasi jalutada – kõlab nagu kujund – nii on paljude asjadega. Nad on meie juures, vahetus läheduses, aga me lihtsalt ei märka neid.

Muugal elades tundsin, et mu elu seisab, mind hakkkas ahistama nii vangla kui naftaterminali lähedus ja see, et koju sõites möödusin surnuaedadest ja krematooriumist. Pealegi olime ju selle maja ehitanud koos Jüriga… Võtsingi vastu otsuse, et tahan ära. Tahan uut vöimalust, uut algust. Muidugi kartsin – müüa maja teadmata, kuhu edasi minna… Lisaks pidin võitlema teistegi kahtluste ja kõhklustega. Pole kerge üksinda kolida. Vahepeatusena näiteks terve maja  kahetoalisse üürikorterisse. Aga ma usaldasin elu ja minu usaldus kandis vilja.

Muidugi kestis see kaua ja lōpuks hakkas mindki kahtluseuss närima. Nüüd olen väga rahul, Mihklile väga meeldib – ta on muutunud väga iseseisvaks ja palju rahulikumaks . Muugal ta ei julgenud sekunditki üksi olla, lisaks kõigele muule, mida ta oma elu alguse juures pidi läbi elama, käisid meil öösel vargad ja talle jäi sellest suur trauma.
Mere ääres on tuulisem – aga las tuule-ema möllab ja puhub kõik vana seismajäänud energia minema, puhub mõtted klaariks ja uued võimalused kohale.
Ja siin ma oma aiakeses müttangi. Siiamaani punases suusakombekas, labidas ühes ja reha teises käes, nägu kriim – ja naabrid, kes mööda sõidavad, naeratavad – või lausa naeravad – ja lehvitavad. Vot sulle Pringi paruness Pirjot. PP ehk piano pianissimo – vaikselt sōuad, kaugele jōuad vōi . Näed aiatööl kohe tulemust ja keha on nii mõnusalt rammestunud ja voodisse pugedes saab ennast kiita: küll ma olin ikka täna tubli.
Jah, üks eluperiood on läbi saanud – aitäh talle. Selline seismise-ootamise-okasroosikese aeg, mil salamisi lootsin,et keegi mind päästaks – kes ja kelle käest??!! Ise! Hiphiphurraa! Nüüd tegutsema – appike kui pönev!
Minu uus töökoht on Pille Lille muusikute fond, kus ma olen kontsertide produtsent ning mind tahetakse saata arvutikoolitusele. Jälle on üks salasoov täitunud – et keegi ometi õpetaks, kuidas see asi käib.

Nüüd koos Mihkliga kodu kõbides mõistan – ja olengi uus-randlane! Alles täna taipan tänada – niiväga olen tahtnud mere ääres elada ja elangi, aitäh! Elektrisüsteemi ja veevärgi paigaldamise kraavi kaevamisega jäime küll hätta – kaks meetrit kaevasime ja enam ei jaksanud. Kuna palgata pole teatavasti meie küladest kedagi, tellisin lõpuks ikkagi kopa. Ai, millised arved…“ naerab aristokraatlikult sire ning eriliselt sarmika kiiksuga kaunis naine nukralt. „Olen põline linlane ning korterhaaval Lillekülast oma kodu poole kolinult igasuguste maatööde asjus täielik vastsündinu. Abikaasa Jüriga soetatud kodus ma mõistetavalt enam olla ei tahtnud – temal on nüüd uus naine ja väike tütar, minul meie Mihkel ja rannamajakene.

See annab mulle olmelise võimaluse igapäevasteks kangelastegudeks ning pojal on Pringilt lihtsam bussiga Viimsisse kooli käia. Poiss on mul tõeline pealik ja vägede valitseja. Ainus, aga see-eest tõeline Mees minu elus. Ja just tema juhendamise ja suunamise pärast oleks nii väga täiskasvanud ja tegelikku peremeest majja vaja…

Poeg läheks igal võimalusel sõprade juurde seltsielu elama ja tuleks koju, kui ahi köetud ja toit laual – tõeline ataman. See, kelle tööle-kamandav-argumenteeriv kraaksumine meie kodukesest kostab, olen mina jah – ma ei jõua üksinda kõike ja pistan undama, nagu hädas inimene ikka.“

Mustrite muutjad

Pirjo ja Mihkel on kaks armastuse otsijat ja seniste mustrite muutjat. Teadjad on naisele öelnud, et lauljatar on eelmisest elust praegusse tulnud armastusevõlga lunastama. Poeg sai selles kehastuses aga teise võimaluse – ta sündis Pirjole ühe aasta ja kahe kuu vanusena. Teist korda sündinud tõmmul lapsel on tulised mandelsilmad ning nägijad kinnitavad, et ataman oli see väike mees nii eelmises elus kui on ka nüüd.

„Tema nimel tahangi õppida ja üha uutele tasanditele tõusta – kui endal ka kõik teed risti ja püsti ees on. Annan endaks kõik, et unelmais nähtud tudengimüts mu pojale ka ilmsi pähe jõuaks. Ta ise õpetab mulle kannatlikkust ja läbirääkimiskunsti – seda last ei kamandata, tema sõprus ja austus tuleb võita, siis on ta piiritult ja vapralt koostööaldis,“ teab ema. „Tema alateadvuses ja kujutlusis on palju võitlusi, selle väikese inimese jõuline bioväli täidab oma mustritemuutmise püüdlusega kogu Pringi rannajoone – minul on selle korrastamise-puhastamise ülesande kaudu nii palju õppida. Seni pole mul õpetaja ega juhendaja ametiks annet olnud. Nüüd peab olema. Olen praegu, mil mul enesel enam ooperilaulja häält pole, veendunud ka selles, et ilma häälepaelteta ei saa õpetada. On selliseid imetlusväärseid talente, kes oskavad retsiteerides ja hingejõuga oma õpilastega imesid teha. Aga reeglina kasvatavad hääleta jäänud või maha käinud lauljad plejaadidena hääleinvaliide ja mina sellist sigadust teha ei taha.

Minu eneseteostusliku mustri muutmise muudab keerukamaks tõsiasi, et ma pole end kunagi kellegi teisena kui lauljana ette kujutanud ega kusagil mujal kui laval olla tahtnud. Keskkooli lõpus mõtlesin küll majandust õppima minna – aga ma olin ju selle generatsiooni tüdruk, kel veel õppimiseks motivatsiooni polnud. Kolmed olid sees – poppi tegin ka. Ei, mitte pahanduse tegemiseks – kooserdasime sõbrantsidega mööda kaubamaja – kus polnud mitte midagi saada ning seetõttu ka mitte teha ega tahta. Konservatooriumisse sattusin juhuslikult – nagu need asjad ikka käivad – ja nüüd olen just selline meeldiva eine taustaks meeleoluks laulja nagu nood, keda kuulsin ülikooli ajal kohvikus Moskva musitseerimas. Armas. Aga seda on kaugelt liiga vähe.

Minu klassikaline hääl sai otsa. Igal asjal siin ilmas näib olevat limiit. Kuna mind kasutati ooperites väga palju ning selle ülekoormuse varjutas pidev kriitika, rahulolematus ja kurjus nende poolt, kes pidanuksid mind kiitma ja kallistama, väsisin koos häälega nii kohutavalt ära, et ei suutnud piuksugi teha. Ooperihäält ei teegi ma tänini, sest trauma oli tohutu.

Ma ei taha sellest rääkida – ei sõpradele ega ajakirjandusele. Sellepärast, et see on ära olnud. Valusate asjade ülerääkimine taaselustab need. Nekrassov on öelnud, et hea minevik on unustatud minevik. Fakt on, et mu häälepaelad on füsioloogiliselt täiesti korras. Fakt on ka, et olen oma noodid-värgid korduvalt igaveseks minema visanud – ent kellegi teisena kui laval ma end siiski ette ei kujuta. Järelikult pean mustreid muutma nii, et tõmbaksin ligi teistlaadi lavatöid, mis ei eelda otsasaanud ja äraolnud asju.“

Palume lavale!

Väikeses Eestis on nii häälepaeltest kui üksildusest rääkimine paras riskibisnis – kõik teavad kõiki. Ent tänu sellele teatakse ka, et kõigil on sarnaseid valusid ja kõhklusi – ning see teadmine muudab iga isikliku kannatuse talutavamaks. Kuna kõik me oleme ühisväljas sarnased, läheb kõigil paremaks kui üks on avameelne ning sel ühel läheb paremini ja paremini. Pirjo sai oma meediaehmatuse kätte, kui telesaates Õhtusöök viiele rääkis, et on üksi – ning sattus selle repliigiga kollastele esikaantele. Nüüd ei karda ta enam midagi – ausalt läbipaistvat puhast hinge on võimatu haavata ja määrida.

„Ju sellel on mingi põhjus ja mõte, miks Looja on paarilised tänapäeval nii segi lennutanud, et inimkond näibki koosnevat üksiklastest või ebaõnnestunud suhtes kannatavatest õnnetutest. Ilmselt on paljude inimeste teine pool mõnel teisel kontinendil,“ arutleb Pirjo. „Ja eks erialaste mustrite muutmise mõttes on minu tulevik draamalaval. Olen Vana Baskini teatris ja teistes truppides teinud kümmekond draamarolli. Kuni ma veel positsiivse ja edulise häälestuse tähtsusest päriselt aru ei saanud, lasin endale ka ses valdkonnas sisendada, et olen saunik, kes ei kutsu publikut saali,“ tunnistab Pirjo. „Aga vot kutsun ikka küll! Igaühe jaoks meist on oma rollid ja väljakutsed – ja rahvas rõõmustab. Mida rohkem rahvas rõõmustab, seda kindlamalt on möödas need hämmastavad ajad, mil minusugune pikk inimene nähtamatuks muutus. Olen esimese-miljoni-etendusega saanud ülikõva draamanäitleja kooli. Ma tean, kuidas tekst lihastesse kinnistub, mismoodi sõnalavastustes järje peal pidamisse turvavöö kinnitatakse – ja kuidas publikule endast niimoodi kõik antakse, et ise ka ellu jääd. Kontserte andes olen endast mõnikord, kui on väga õrn ja ebastabiilne publik, enamgi kui kõik andnud – korjan iga kuulaja silmapaar-haaval oma tiiva alla nagu kanaema. Pärast on kõik õnnelikud ja tänulikud – aga mina ei mäleta, kuidas koju sõitsin. Enese mõõdutundeline jagamine on peen kunst.“

Pirjo jutustab, kuidas käis Endla teatri kolme naise etendust, kus iga näitlejanna teeb viis rolli, koos teiste aktrissidest sõbrataridega Märjamaal vaatamas ja südamesõbranna Carmen Mikiverile kaasa elamas. Kogu südamest armastatud teekaaslase üle rõõmustades küsis siis veel nähtamatu puntras-Pirjo kosmosest: mina tahan ka!!!

Inglid kuulsid seda küsimust ja ütlesid taevaisale edasi. Pirjo nägi televiisorist üht põgusalt tuttavat, ent olemuslikult temaga väga sarnast hingesugulast siiralt ja avameelselt oma hämaratest elusõlmedest kõnelemas. Lauljatar, kes reeglina spontaanseid käesirutusi ei harrasta, kirjutas avameelsele suguõele. Kellel oli just valminud näidend, milles nais-osatäitjal on seitse rolli. Üksilduse ja armastusepuuduse teema oli hetkega ununenud ja Pirjo sai selle seitsme naise rolli endale. Veel enam – see oli otsekui talle kirjutatud! Asjad on õhus.

Ning Pirjo hakkab etenduses „Täisring“ kehastama umbvenelasest koristajatädi, juuditarist ekstsentrikku, baltisaksa kõrgitari, biskviidihiirest ametnikku, hurmavat politseinikku kui ka surnud mõisaproua vaimu, kes koduhäärberist juba mitmendat sajandit lahkuda ei taha.

Värviline multimoor

„Täisringi näidend on kirjutatud Esna-kandi – mida tuntakse põhiliselt teleseriaali Naabriplika sündmuskohana – Sargvere mõisa 250.juubelist inspireerituna ning esietendus on meil 20.juunil nende juubelipidustuste ajal. Edasi läheme mõisatuurile ning sügisest vallutame seltsimajade ja küllap ka teatrite lavad,“ usub Pirjo. „Liitusin meeskonnaga just sel hetkel, kui alanud olid läbirääkimised kõigi võimalike Eesti mõisatega – mängugraafiku paikaajamisest kujuneski Täisringi-managemendis minu ülesanne. Nende läbirääkimiste käigus olen lävinud ütlemata meeldivate ja koostöövalmite tänaste mõisainimestega.

Meie mõisaloos mängime koos noorukese Laura-Retti Laosega värvilist tausta 21.sajandi mõisahärrale ja indiaanlasele. Kaks koonusessejooksnud üksildast meest on kumbki oma nõiaringis, ühel on karikas täitunud, teisel täitumas.

Indiaanlane – Lauri-Kare Laos – tuleb Ameerikas metropoli alla ehitatud isamaalt pilvelõhkujast ära. Tema lapsed on assimileerunud, hõim lagunenud ja juhustejada toob ta Eestisse mõisavalitsejaks. Rahvusest on jäänud pelk elukutse, mille ta siinmail röökivalt naljakal ja dramaatilisel kombel jõuluvanatööga ühitab. Selleks, et ring täis saaks ja asjad paranema võiksid asjata, peab kriis laes ära käima. Ja käib ka – sajaga, paljude autentsete indiaanirahvaste laulude saatel.

Mõisahärra, keda vaheldumisi kehastavad Indrek Taalmaa ja Margus Prangel, ei tea, et ta on baltisaksa võsukesena kiratsevas mõisas direktorina samasuguse täisringi ahistuses. Ta ei tule teiste võimalike variantide pealegi. Ammugi ei märka too kaame kuivik, et tema kõrval on kogu aeg olnud Naine.“

Pirjo kirjeldab vaimustunult, et mõisatuurile mineva etenduse peategelane on müstiline Õigel-Ajal-Õiges-Kohas – nii lavaloos kui tegelikus elus on uuele tasandile tõusmise ja nõiaringist väljumise võti just nende Omadega kohtumine. Tekib ühendatud jõud, mis mitmekordistab igasugused korrutustabelid ning eksinud hinged ja kadunud pojad-tütred leiavad taas iseenda ja oma Tee.

„Oleme Marguse ja Indrekuga arutanud, et selline loomulik ja orgaaniline, improviss-vormiline lavastus annab võimaluse mitu aastat teksti täiendada ja hetkesündmusi peegeldada nii, et endal ei lähe monotoonseks. Iga õhtu ja koht, publik ja taust loob erilise ja erineva etenduse nagunii. Peaasi, et keegi meist ei kurdaks – mina ei meeldi, mina ei saa. Saan ja meeldin! Ja küsin endalt iga päev: kelleks tahan saada?“ julgustab Pirjo. „Täna pole ma ehk veel keegi – aga ma olen päris kindlasti see, kellest saab palju rohkem kui ma ise unistadagi oskan.“

Supiköögi Raissa võitleb elu eest

Me pidime Raissa Juhans-Murumetsaga (74) neil päevil Peterburgi sõitma. Tiit Pruuli oli austusest Euroopa kodaniku, aadelliku ja ülimalt väärika daami vastu meile Go Traveli piletidki leiutanud. Ent selle asemel heitleb vanadaam meeleheitega, mida linnavõimud üha uute lainetena tema Ärkamise-nimelise 24aastase elulooga supiköögile kaela saadata. Valimised on möödas, nüüd nöögime nõrgimaid ja kui nad alla ei anna, müüme teeneka ja erilise maja lihtsalt ära.

„Enne valimisi tõid Sven Mikser, Indrek Saar ja Ivari Padar mulle siia tänukirja ja lilled. Valimiste ajal saatis päästeamet ettekirjutused, mille täitmisele – korstnapitside ehitus, ahjude korrastamine – kulus ligi neli tuhat eurot. Aga uued ettekirjutused nõuavad, et ostaksime trepipüstakusse küproki ja rauduksed. Pärast valimisi läks linna kinnisvaraameti juhataja puhkusele, saates enne mulle kirja, et ta paneb puhkuselt tulles uue hooga meie maja müüki. See kiri tappis mind ära. Depressiooniga olen kõigi nende võitlusaastate jooksul harjunud toime tulema. Minu lapsed ja vanurid, minu haprad hinged – nende nimel pean vastu. Ühe võimuka naise kiretu teade, et Pärnule piisab sellest supiköögi-värgist ja maja müüakse ära, tappis mu ära,“ tunnistab Raissa, selg ikka sirge ja laitmatu soeng katastroofiteateid trotsimas. „Meie Skandinaavia-metseenid saavad üsna tõenäoliselt selle 76 tuhat või mis see linnavalitus tahtiski, kokku. Palusin, et mulle antaks kaks aastat – ja ma tagan selle maja säilimise pärast minu lahkumist ikkagi vaestele-vanuritele-lastele. Või lastagu viisakalt mul vähemalt enne maha surra, kui mu elutöö hävitatakse.“

Veerand sajandit pühendumist

Peterburi poole vaatas Raissa enne katastroofitsunaami peale voogamist kolmel põhjusel. Esiteks on ta seal sündinud. Teiseks vajaks ta igapäevasest rutiinist ja muredest vaheldust, et mitte manduda. Kolmandaks on ta emale lubanud, et läheb neurokirurg Kirill Batmajevi hauale tema ema ja teiste tänulike patsientide nimel austust avaldama.

„Tahaksin Neeva-linna jõuda enne sügisvihmasid, hiljemalt augustis. See võiks juhtuda ka enne, kui Pärnu koertevarjupaiga hea haldjas Birjo Piiroja mulle helistab ja ütleb, et saabunud on mulle sobiv kutsikas. Minu vana ustav tänavatüdruk Plõksik lahkus hiljuti siit ilmast – tuli hulgusena ja läks kopsuvähi tõttu. Jõuan loodetavasti veel ühe koera ära pidada, kui iseendaga kenasti ümber käin. Kena ümberkäimise hulka kuulub lubaduste täitmine ja reisimine. Mida harvem, seda hinnalisem,“ arutleb Raissa.

Supiköögi tsarinnana tuntud daam on pidanud Pärnus 24 aastat MTÜ Ärkamine supikööki. Söömas käivad kodutud, vanurid, hättasattunud. „Raja juures“ asub Academia Non Grataga samas majas Karja ja Suur-Sepa tänaval, kus on pakutud tänavalastele varjupaika, peetud laste loovusringi ja muulasperede laste lõimumise keskust, jagatakse sümboolse hinnaga rõivaid-jalanõusid-kööginõusid. Brüssel ja vanajumal ise on seni seda karismaatilist missionääri rohkem toetanud kui kodulinn.

Proua Juhans-Murumets sündis Leningradis ning kolis beebina oma sõjaväelasest isaga koos Haapsallu. Kuna ta haigestus siin tuberkuloosi, saatsid vanemad ta Ukraina kliimasse vanaema-vanaema juurde kasvama. Mis oli üks olulisi eeldusi daamiks kasvamisel – eeskuju ja tohutu lugemus kasvatasid temasse kõrge lennukaarega kultuuritundlikkuse.

Daamiks kasvamine

Pärast meditsiinitehnikumi lõpetamist ja laborisse tööle asumist asus naine armastusest endast 35 aastat vanema kirurgi Arnold Juhansi vastu Eestisse elama. Armastus mehe vastu viis armastuseni Eesti kirikute ja ajaloo vastu – mõisate imetlemine viis ühendusse siinse loodusega. Nii kirkuid kui mõisaid, loodust kui ajalugu on naine oma „Ärkamise“ juurde kogunenud lastele nii pühendunult tutvustanud, et see on ilmselt muu hulgas põhjus, miks talle omistati Euroopa Kodaniku aunimetus.

Tänu kauasele sõbratarile Marianne Mikkole muidugi. Tema esitas, Euroopa märkas – ja tunnustas naist, kes kõneleb suures osas tsitaatides.

Erakordne lugemus liidus suurepärase mäluga võimaldab tal illustreerida oma enese äratundmist, et aeg on Jumal Josif Brodski luuleridadega. Ning analüüsida armastuse olemust Guy de Maupassanti sõnadega kaunistatult.

„Marianne Mikko on mind kirjeldamatult palju aidanud – eks ta selleks mind Euroopa pealinnaski on esitlenud, et Eesti mind märkaks ja toetaks. Tänu sellele, et ta on nii kuldne hing, on ta ise viimaks ometi isikliku õnneni jõudnud – abikaasa on ja koerakene on. Nii palju armastust…“ rõõmustab Raja oma heategija üle. „Inimesed on armastuse mõiste ära labastanud ja kulutanud. Ükskõik, mis keeles ma seda ütlen – ikka jääb väheks. Mitte see ei pisenda armastust, et temast tehakse seksi sünonüüm. Seks on püha ja jumalik. Seks on kahe inimese vahel vallanduv sümfoonia. Ent armastuse sõna on lihtsalt ära raisatud.

Nii, nagu inimesed raiskavad ka üksteise aega. Mul on üks lemmikpoeem sellest, kuidas Peterburi intellektuaali päev laiali pudistatakse. Igaüks, kellel pole midagi teha, tuleb seda tegema tema koju. Kui ta põgeneb kohvikusse, püütakse ta ka sealt klatšiva-vinguva-kiitleva maitsetu möla võrku – nõnda et ta on õhtuks surmani väsinud mittemillestki ning iseennast kaotamas. Tänu taevale, et sel teemal on poeem loodud – olen osanud ise säärasest tühisest nahkapistmisest hoiduda.“

Mõistatuslik

Raja juures on kogu aeg rahvast. Mõlemal pool. Õigemini igal pool.

Köögis töötav endine sanatoorium Estonia peakokk ja laomees kõnetavad tsarinnat ees- ja isanime pidi ning teietavad. Söögitoas jutustavad endised müüjannad ja klubitöötajad, kuidas haigused on muutnud nad võimetuks endale ise süüa keetma ning ühtlasi aitab Raja juures käimine üksilduse vastu. Jalga puhkab endine nõukogude liidu kirjanike liidu esimees. Kusagil askeldab aednik maasikaid vihma käest päästa. Fassaadipoolses majaosas avaneb tänavale humanitaarabi kauplus, kus leidub kõike. Ning kui Marianne Mikko poleks üsna viimasel hetkel sekkunud, oleks kogu selle väikese maailma rendileping detsembrikuus lõppenud.

„Mina isiklikult poleks kodutuks jäänud – mis te nüüd!“ naeratab aristokraatlik emand, kelle vanas stiilis külalistetoas on samuti alati külalisi nii Eestist kui Venemaalt. Kusagil maja sügavustes on ka magamistuba, kuhu on enamasti peitunud vanahärra Murumets. „Ma tahaksin selle maja aluse maa ära osta. Siis jääks pärast mind minust sõltujatele midagi tõelist. Maja ise – ehkki ta on meie unikaalne multifunktsionaalne pesa – pole enam tühjagi väärt. Miks ma ise oma elutöö tulemusel seda maad osta ja tuleviku supiköögile pärandada ei saa?

Sellepärast, et ma investeerisin oma säästud väga rumalasti. Mitmed soliidsed pärnakad paigutasid õhinal oma raha ühte Ameerika investeerimispanka, mis koliti mõne aja pärast Küprosele ja sealt edasi… olematusse. Ükski e-aadress ega telefon ei vasta ja mitte keegi ei vastuta. Tüüpiline petuskeem. Mis pole muidugi kuigi lohutav, kui tegemist on minu konkreetse rahaga, mida lootsin maaostuks kasvatada…“

Lubadus

Neurokirurg Kirill Petrovitš Batmajevi hauaga – kelle mälestust on Raissa emale lubanud austama sõita – on samuti mõistatuslikud lood. Pärijate kinnisvaralahingu tõttu on see teadmata. Batmajevil enesel lapsi polnud – „plemjannikud“ tirisid tema pärandi niimoodi ribadeks, et ta ise läks lahingus kaduma…

Ometi on tegemist Tšingis Khaani otseste järeltulijatega – Rajal on selle kohta rida raamatuid, kuidas teisiti. Osa neist järglastest on pannud aluse Venemaa Tiibeti meditsiini keskusele, kus on ravitud Gorkit ja Molotovi ja loendamatuid teisi võrdsetest võrdsemaid – Raissal on vastavad raamatud. Ning sellest hoolimata tuleb tõotust pidaval tütrel kallis kalm kas ise leida – või mõnd teist samaväärset paika ema poolt viidud lillebuketiga austada.

„Elu on mind õpetanud uskuma müstilistesse kokkusattumustesse ning õigel ajal ja õiges kohas läbi õigete inimestega kohtumise sihile jõudmisse,“ kinnitab Raja. „Kord otsisin Peterburis bukinistide müügikohta, kus leti all müüdi ka keelatud kirjandust – Ahmatovat, Jesseninit… Mu emal oli muide Jessenin madratsi alla peidetud, kui see koos kümnete parimate autoritega keelatud kirjanduse hulka arvati. Koputasin enda ees kõndinud tundmatule õlale, et küsida, kus on bukinistide… Oi! See oli Robert Roždestvenski, kellega mul oli au sel viisil tutvuda ja otsitud uulitsani jõuda.

Kui ma nüüd sünnilinna pääsen, siis tahan mõnda katedraali küll minna – Ermitaaž aga enam väga ei tõmba. Pähe on kulunud. Kuigi ennast ja mälu värskendada on väga vaja – rutiini suletud ring muudab primitiivseks.“

Õnneks toob suvine Pärnu uut hingamist – tõsi küll, olnud aegade vene ja juudi suvitajaid enam siinsetel soomekeelsetel tänavatel suurt ei kohta. Nad on lahkunud. Iisraeli ja tähtede taha.

Väikeste asjade jumal

„Inimkonna terviklikkuse äratundmiseks pead olema piisavalt küps ja kogenud. Ometi tirivad inimesed Jumalat oma armetus omandikires, võitlusjanus ja teistest-parem-olla-tahtmises igaüks enda poole. Kõigevägevam on taevas otsekui risti löödud – igaüks tahab teda omada.

Ent selle tõsiasja pärast ei pea tingimata õnnetu olema. Jälgid, mõistad – ja hoiad kokku niisuguste isiksuste ja vaimsete jõududega, kes teevad sind ennastki tugevaks. Siis jagatakse sulle nii väge kui raha, et iga päev enam kui sajale inimesele suppi keeta ja pannkooke küpsetada,“ usub Raja. „Mind muudavad mõtlikuks toidutonnid, mis iga päev supermarketites pahaks lähevad. Kusagil on küll toidupank, aga igapäevane raiskamise voog on koletu. Kellele toodi eksootilistedt maadest haiuime, kellele papaiasid ja muid võõraid hõrgutisi, mida prügikastirahvas suurpoodide konteineritest korjab ja mullegi siin müüa püüab?“

Siunamise asemel tahab Raissa uskuda, et selline energiat raiskav ja rumal toidu lennutamine ümber Maa on lõppemas. Inimesed hakkavad paratamatult sööma oma maal kasvanut ning oskavad seda jagada ja valitseda.

Teel hulgilattu igapäevase toidukoorma järele – see ongi muide Raja põhiline põhjus oma erilisest kodust väljas käia… – on naine õnnelik Pärnut kaunistavate imeliste majade üle. Suurepärased fassaadid ja ka interjöörid on läbi nõukogude tölbi mentaliteedi meieni säilinud. Tuleb tänada neid inimesi, kes need hooned kui isiksused korda on teinud.

„Nojah, vaatamata kaunile linnaruumile ja sellesse investeerijatele on küpsenud ikkagi terve põlvkond infantiilseid uusrikkaid. Ebaküps rahajõmm ei näe, et ligimesel tema kõrval lasevad kalossid vett läbi. Ullike ei mõista, et inimkond on tervik. Mina loodan siiski, et peagi on ärkamata lapsemeelsed rikkurid välja kasvanud kompleksidest, mis sunnivad endale veel teist ja kolmandat mõisa ostma – sõbral ju on – või investeerima lennukisse, kiirkaatrisse, limusiini, mida tegelikult üldse vaja pole,“ loodab Raja. „Vaadates minu juures söövate, puhkavate ja hingesooja saavate inimeste silmadesse armastan inimkonda. Üks osa sellest inimkonnast toob endale Veneetsiast kuldniitidega kokku õmmeldud kleidi. Teine osa pole selle peale kade, vaid kaastundlik. Ja lootusrikas. Küll sinagi kasvad, kullast traagelniitidega tütrekene…

Oleme oma õnnes ja viletsuses õed ja vennad. Meie juurde kuuluvad väiksemad õed-vennad, kes meiega nii rikkust kui vaesust jagades meie hinge soojendavad. Suurte mõtlejate ja usujuhtide õukonda on alati kuulunud kanad ja lambad, mesilased ja koerad. Nemad tajuvad universumi lihtsaid seadusi, kõige soetust kõigega – ja hoiavad oma ürgtarga lähedusega ka inimest õigel teel.

Väikeste asjade jumal teeb suuri asju. Kuni meid näilise ja ajutise kasu pärast ära ei tapeta.“

Margoti ja Raivo kitselüpsi elukool

Margot Torn on Ohekatku külas Kuusemäe talus katse-eksituse meetodil õigeid nišše ja ellujäämismooduseid õppinud mituteist ning Raivo Rähni tema kõrval pea neli aastat. Mõlemad on kuuekümne ringis, lasterikkad ja mitme haridusega ning nende jaoks algas liikumine Maale Elama ammu enne riiklikult välja kuulutatud buumi.

Täna on paar jäänud kitsede-notsude, ponide-penide, lindude-jäneste pidamise juurde. Mesilased ka. Kuna brüsselitoetustele Kuusemäe omad reeglina ei kvalifitseeru, katab Margot talu eelarve lüngad raamatupidajana. Tal on ka majandus-, teoloogi ja psühholoogi haridus ning karm elukool õlg-õla kõrval tehnik-ehitaja-autojuht-kitsetalitaja-poniteenindaja Raivoga üha kestab.

Kui maaelu ministeerium äsja nende kitsefarmi külastas ja kõigile pere eluliselt olulistele küsimustele vastata lubas, olid Margotil ja Raivol valmis küsimused:

• millal kuulutatakse Eestimaa mhedaks riigiks, nii et kulukaid dokumente-litsentse peavad taotlema pestitsiidide-herbitsiidide kasutajad, mitte niigi mahedalt elavad ja tootvad kitse-poni-lamba-hobuinimesed
• millal asub riik väikeettevõtjate ja talude laenutaotluste taha kaitseks pankade eest, nii et kodutalusid ja küla-ettevõtlust saab reaalselt arendama hakata
• millal lõpeb viimaste Eestisse-jäänud perede survestamine maksude-santsioonide-kontrollide-ähvarduste-äraütlemistega
• millal asuvad inimesi nõustama ja abistama palgatud ametnikud tegelikult oma rahva poolele ega tööta ülipüüdlikult meie inimeste vastu – et nood ellujäämiseks hädatarvilikke toetusi-laenusid mingil juhul ei saaks
• millal hakkab riik toetama väikeettevõtlust kui maal elu jätkumise ainust tagatist – ning annab rohelise tee talu-firmadele ja koduste niššide täitjatele, mitte aina bürooidudele, korterkolossidele, logistikapeletistele 100 töökoha ja 3000euroste palkadega
• millal lõpeb inimeste piinamine ja painamine rail balticu alla jäämise õudusega – uusemäe talust peaks üks katastroofistsenaarium sel moel üle sõitma, et raudtee tuleb üle elumaja ja praegu ehitatava hobusetalli ning talust jääb järele vaid kitselaut ja piimaköök.

Kuivõrd maaeluministeeriumi rahvas käitus kitsefarmis autodest välja pudenedes nagu film siin-me-oleme-vol-2 – uikuinunnud-iiiiisssake-ega-nad-ei-hammusta – loobus Raivo küsimustest ning läks ehitama piimakööki, milleta piimale litsentsi ei saa, mille varustamiseks väiketaluniku otsetoetust ei antud – ning mille jaoks hädavajalik rahapisku teeniti perega äsjasel Luige laadal.

„Me oleme ka laatadel korduvalt kahjumis käinud. Seekord oli ilm meie poolt – rahvast oli palju, meie kitsed-talled-sokk, sead ning jänksid olid väga fännatud ning me käisime Margoti ja abis olnud lastega igaüks enam kui 20 kilomeetrit päevas maha, et lapsi sõidutada,“ kirjeldab Raivo. „Tänu sellele saame piimaköögi omal jõul püsti – kitsed poegivad praegu lakkamatu voona, nii et piimajõed on tarvis pudelisse püüda paari nädala pärast. Järgmiseks tuleb püstitada seebikoda – Margot õppis kitsepiimast seepi valmistama, aga toas sooritamiseks on see keemia sobimatu. Misjärel ehitan lõpuni hobutalli. On teatud loomad-pereliikmed, kelleta Margot ei saa – ta teenib hinnatud ja hõivatud raamatupidajana talule elatist, pilk hobustel. Ja eks nii ponid, kellel on praegu Raja talu täkk ehal – kui tinkerid, külmavereised kirjud hobused, kes lähevad samuti täku juurde varsarallile – sünnitavad meile ka sissetulekut. Kui vaid varssasid ilma nutmata müüma õpiks…“

Katsehaaval arukamaks

Elu võimalikkuse kool on Margotile ja Raivole õpetanud, et põhirõhk tuleb panna kahele loomaliigile. Sama on avastanud teisedki Kuusemäe perega samasse haritlas-maaettevõtjate võrgustiku pered. Andrus Teemanti kunagisest miniloomaaiast on jäänud miniponid ja miniveised. Viimased minisead saabusid koos tosina poniga Margoti-Raivo muinasmaale ning on osutunud toredateks teenistujateks. Põrsaid ostetakse sama hoogsalt kui neid juurde sünnib. Ka tänavused tüdruk-talled on kõik juba ette ära lubatud, sest suuremaks kui 40 lüpsikitse Margot oma koormust kasvatada ei taha. Poiss-produkti käitlemiseks on pere õppinud liha-naha-seebikunsti saladusi. Ja lubatuse piiril laveerimist. Enamus produkte eeldab ülikalleid litsentse ja kilomeetrilisi dokumente.

„Näen raamatupidajana erinevate erialade inimesi teenindades-nõustades, kui paranormaalselt lihtne on meie tänases riigis olla süüdi, võlgu ja hirmutatud-ohutunde alla rõhutud. Rahvas teab, milline hinnatõusu tsunami kütuse aktsiisist tõuseks – liiatigi on just meiesuguste fanaatiliste mohikaanlaste jaoks auto enesestmõistetav kehaosa – meid pole kindlasti vaja terviseklubide juurest küttida, sest meie terviseklubi on kodus,“ muigab Margot päikeseliselt, ehkki iga päev tuleb kuulata-lohutada-nõustada mõnd oma klienti, kes sai priadelt äraütlemise, kes ei saa esiisade talule pangalaenu, sest see pole kipsikülv ega kivilinna korter, logistikakeskus ega büroopeletis. “Mind hämmastab enamuse mu klientide entusiasm ja elujõud. Ka enese puhul küsin, kuidas saab olla nii, et me kõik väljastame 30-euroseid arveid aga maksame 300- ja 3000euroseid – ja saame hakkama!? Olen õppinud elama teadmisega, et ka meie projektid Raivoga ei kvalifitseeru. Sellestki paradoksist tuleb võtta parim. Sel ajal, kui projekti koostame ja loodame, teeme tõusva optimismi ja lootuse tiivul juba pooled plaanid teoks. Samal ajal kui meie tulevikku klopitakse ja veerdetatakse koridorides, mille kõrval Kafka ja Orwelli fantaasiad kahvatuvad, me ju aina rügame ja arendame.

Järjekordsete äraütlemiste, ähvardamiste ja sanktsioonide teerulli all tuleb õppida ellu jääma. Jah, aeg kulus asjatult, jah – pidev hirmunud süüdi-võlgu-foon kurnab – aga kogu see rahvavaenuliku haamri all elamine on äraõpitav. Näed, me heidame nalja, naerame end oimetuks ja areneme!“

Seep ja ajurakud

Nii Margot ja Raivo kui isand Teemant, kellelt nende ponid-notsud-jänksid tulid, on korduvalt kaalunud Eestist lahkumist. Mitte maalt ära, vaid Eestimaalt, kus tänase poliitika tagajärjel on elu võimatuse haprale piirile libisenud. Kes unistab talupidamise jätkust Austrias, kes Skandinaavias… ent järeldus on alati üks: koduigatsus tapaks seal, kuhu tegelikult ju ei oodata. Nii nagu meiegi ei oota tühjakspeletatud maad täitma võõraid sisserändajaid, aitäh…

„Olen siin Kuusemäel aina õppinud, kukkunud ja tõusnud ka naisena. Siiakolimise aegne abikaasa elab täna oma uue perega Soomes ning mina olen temast jäänud võlad ja haavad ammu lappinud. Teine katse-eksikaasa on samuti järgmisse tallu koduväiks tädirandunud ning mina sain oma taluvuse piirid teada,“ on Margot elukooli eest tänulik. „Raivoga püüdsime meie esimesel ühisel talvel siia jõulumaad rajada – ent raplamaine turismus kätkeb endas juba eos sissekodeeritud pankrotti. Siia tullakse tarbima ja kitsepiima jooma, lobisema ja tuulduma – ning hämmastutakse, miks koju kaasa küsitava kitsepiima eest maksta on vaja…

Raivol on siinmail olnud rehvipost ja toidupood – meie talule arendusraha teenimiseks on ta ühe talve Soomes ehitanud ning me kogesime, et ükski raha ei korva seda, kui 24/7 ametis peremees on ära. Täna teeb ta pankrotis seavabrikule transat, saab söödaveo eest palka lihatoodetes ning ühtlasi on kursis sündmustega pankroti- ja reilbaltiku rindel.

Ja niimoodi me õppetund-haaval seebikeetmist ja ajurakkude kasutamist harjutades endale loodetavat pensionisammast rajamegi. Rakukesed on loodetavasti tänaseks need alad välja raalinud, mis meid eluõhtuni teenivad. Eks kunagi on vast toimiv kitse-notsu-ponifarm võimalik ära müüa, kui hooldekodusse kolimiseks raha on vaja – meie lastel on igaühel oma tee ja muinasjutt ning kedagi ei saa sundida meie unistust elama.“

Läbi halli ja haigust

Margot on omal nahal kogenud, kui otseselt kõik mured ja hirmud läbi psüühika meie füüsist mõjutavad. Kui mure oma sissetulekute ees ühineb sõprade ja klientide hirmude ja probleemidega, jääb päikeseline emand otsast otsani haigeks.

„Ent seegi on uuemal ajal pigem positiivselt õpetlik kogemus. Olen kuude kaupa viiruste, seedimise ja liigestega sõdides teada saanud, et minu mees teeb ja saab kõigega hakkama ka siis, kui mina audis olen ja aastatepikkust pinget ja võlga tasa magan,“ on Margot tänulik. „Ja meie koostöine võrgustik sõpradega on lausa taeva kingitus. Teeme igapäevast koostööd ja õnnelikke tulevikuplaane meie küla lambakasvataja Imme ja Maasikmäe ratsataluga, Raikküla ratsakooli ja Ene Lauri mesindustaluga.

Lisaks seebikeetmisele ja juustumeistriks õppimisele seame Raivoga sisse ka veebikaamera, mille kaudu rahvas saab ponide elu ja kitselüpsi jälgida ning mesitarude haldamist õppida – nii nagu me isegi kõiki kunste katse-eksituse meetodil ja teiste kogemustest omandanud oleme.“

Raivo ja Margot nendivad, et nende elu on tegelik igapäevane mess Maale Elama ning järjejutt elu võimalikkusest maal ja Maal üldse. Nende sõpruskonnast mitmed on lahkunud nii maalt, Eestist kui siitilmast üldse – viimane neist rapsipõldude mürgipilvedest alanud kiireloomulise tõve tõttu. Hääbus koos mesilastega…

Paraadpilt nunnumeetriga põhjas

Soojad ja vaimukad, eluterved ja kohati isegi põhjendamatult optimistlikud Kuusemäe omad võtavad nii kooliekskursioonid, sünnipäevapeod kui ministeeriumirahva vastu ühtviisi leebelt nagu maavanaema-vanaisa muiste.

„Kuidas linnamees Urmas Kruuse maaelu müsteeriumiga kohanenud on?“ küsib Raivo.

„Me töötame sellega,“ vastab keegi ministeeriumitöötajatest pilku nuhvlist välja tõstmata. „Ma pole teda kohanud, sel päeval, kui kohtumine pidi olema, olin Brüsselis.“

„Miks ta koos teiega meile külla ei tulnud?“ imestab Margot.

„Ta ei ole meie osakonnast,“ vastab teine ametnik endast koos talledega pilti tehes.

Pildile jääb metafoorne olukord, kus seitse kitsetalle püüab emad kaotanult ja segadusse sattunult ühe heatahtliku kitsemamma tissi otsa mahtuda. Justkui maksuamet, kolme instantsi kontrollid, päästeamet ja aktsiisikollid kõik ühe korraga.

Raivo ehitab keskendunult oma piimakööki, olles ära kuulnud linnarahva siira lootuse, et ehk ehitatakse reilbaltik ikka üle kellegi teise, mitte nende koju, sest kitsetalled on ju nii nunnud ja ponid nii lahedad ja näe notsud ja jänkud ja issekenekülljah.

Margot võtab kumbagi käe otsa ühe lapselapse, et jõuda enne selle päeva raamatupidajatööd perele süüa teha ja järele mõelda, mida järjekordsed ekskursandid siis õigupoolest sellele talule andsid. Näiteks peegli. Külaliste linlikult võhikliku maaelumüstilise pilgu kaudu on meeldiv ja julgustav märgata, kui sügavate kihtideni me oma elukoolis oleme jõudnud – linnalastena alustades, loendamatute rehade ees kaerajaani tantsides – ning vaatamata riiulitäite elukooliraamatute südameüdist läbi laskmisele pole me kaotanud usku-lootust-armastust. Ega kaotagi – aukartus elu ees ei luba. Lihtne on lõpetada – aga katsu sa alustada…

Kui keegi peaks meie rängale rajale astuda soovima, on nii Margot-Raivo kui teised meie entusiastide võrgustiku talud alati valmis õpetama ja hoiatama, realistlikult julgustama ja mõttetute vigade kordamise eest kaitsma. Aitäh.

Kalev Veskimäe, kelle sõnum toe ja juhatuse otsijale keskendub ärkvel olemisele kui kohaloleku praktikale, mõjub ülimalt rahustavalt ja soojendavalt. Mis ei tähenda, et pärast temaga vestlemist ja lühida seansi läbimist väga oi-olukord ei vallanduks. Kalevi jutuvoog avab sahtelhaaval su sisemise arukuse, kõnetab sinu kõrgemat Mina nii, et see alustab tänu tekkivale ühisväljale oma enese oluliste, ent uinuvate oskuste rakendamist. Võib juhtuda, et pärast äratust oma olemise ja olemusega silmitsi jäädes satud tõelisse tsentrifuugi – kõht lahti, süda paha, kraanid ja riivid ununevad lahti, tekib kaos – millest pärast rahunemist kujuneb teadlikum korrapära. Kohtumine Kaleviga loob uue harmoonia. Mis pole mõistagi püsiv seisund, vaid üha voolav protsess – tuleb aina peale voogavaid mälukillukesi ja mõtteid tervitada ja teadvustada. See teejuht ei jäta kedagi, kes temalt tuge otsinud ripakile, võtab vastutuse – ent klammerdumisest aitab siiski kenasti lahti. Minu kiusatus kohtumise järel talle helistada, möödus sujuvalt – oli ja on meeldiv teadmine, et me jäime niigi, ka helistamata teineteist peegeldades ühendvälja. Mõnel hetkel võib ju piiluda kodulehekülge www.kohalolek.ee Sellest väljast on ilus ja valus iseseisvalt just siin ja praegu vajalik välja noppida. Pidevalt voolates.

Kalevi Koju-tulek

Kalev jutustab endast nii: „Olen sündinud ja keskkooli lõpetanud Kesk-Eestis. Diplomi järgi olen kõrgharidusega insener ja samal ajal käisin ka Tartu Juhtimise Kõrgemas Koolis. Juba insenerina  astusin Tartu Ülikooli inimhinge inseneriks, psühholoogiks õppima, aga need õpingud olen kaks korda katkestanud.
Minu arengutee märksõnad: noorusajal  mõistmine, et on olemas kaks maailma. Üks on see, mida  näeme endast väljaspool eksisteerivana. Ja teine maailm on palju sügavam, mustilisem, olemuslikum.
Mind on alati köitnud see teine pool ja otsingud seoses sellega.
Tõuke sissepoole vaatamiseks on andnud sisemine protest välise maailma surve vastu, poolteist aastat nõukogude armee koosseisus Afganistanis viibimist – ja naised minu elus.
Sügavamad  inimolemuse äratundmise kogemused algasid aastast 2005. Erinevaid omandatud tehnikaid on olnud palju ja enamus nendest osutunud olulisteks trepiastmeteks minu teekonnal Koju.“
Täna toimuvad Kalevi peetud loengud, seminarid, praktikapäevad ja individuaalsed seansid  vastavalt inimeste huvile ja vajadustele. Enamus väemehe ajast kulub individuaalsetele kohtumistele, sest inimestel  on tema sõnul väga sarnased käitumismustrid, kuid erinevad motiivid ja tagamaad. Individuaalsed vastuvõtud on Türil, Pärnus, Tartus ja Tallinnas. Regulaarsed Kundalini jooga tunnid toimuvad Türil, Paides ja Pärnus.
„Enamus niinimetatud kaasaegseid tervendajaid kasutab inimeste aitamiseks mingeid tehnikaid, mille kasutamine eeldab, et inimesega on midagi valesti ja see tuleb korda teha. Aastaid ise tehnikatega tegelenuna tean, et kõik tehnikad aitavad samal kombel, nagu ka medikamendid, aga neid kasutades on raske jõuda murede ja vaevuste põhjuseni,“ teab Kalev. „Ma ei nimeta ennast tervendajaks. Tõeline tervenemine saab toimuda inult inimeses endas, kui ta taipab asjade olemust ja oma kannatuste tegelikku põhjust. Saagem aru, et me loome ise oma probleemid.

Me kõik oleme pärit ühest Allikast. Oleme osa ühest teadvusest. Meie algolemus on täielikus harmoonias ja tasakaalus. Haigused ja kannatused on tasakaalust väljasoleku tagajärg. Mina peegeldan inimesele tagasi tema Lugu. Suunan, annan vihjeid ja vajadusel õpetan ka mõned abistavad võtted või tehnoloogia enda tasakaalustamiseks. Seepärast nimetan ka inimestega kohtumisi tasakaalu seanssideks, mille käigus annan neile võimaluse ühenduda oma tõelise olemusega ja muuta oma infovälja, energiat.“

Ego laks

„Kuivõrd igaüks loeb igast tekstist iseennast, pole pisiasjades kuigi oluline, mis lauseid me siin hetkel vormime – meie jaoks voolab jõgi edasi, lugeja ammutab siinsest oma,“ arutleb Kalev. „Erinevalt  paljudest õppetundide-valimise usku teejuhtidest ei arva mina, et me kehastudes oma õppetunnid teadlikult valime.

Sealpool, Looja või Isa või Algallika juures  käime nagunii. Kas unes, ise seda teadmata – nii, nagu me ei tea sageli ka oma öistest külaskäikudest sõprade-tuttavate juurde – või meditatsioonis ja teadlikult. Seal, kust me pärit oleme, on vaja käia – puhkame ja laeme seal – ning meie kõrgem mina hoiab tegelikult alalist ühendust nii Isa kui kaitsjate-juhendajatega, kes seal üleval meid saadavad. Kõiki meid. Erinevus on selles, kes seda teab, kes mitte. Kellel vaja, see teab.“

Kalev võtab olulistel teemadel vesteldes aegajalt sügavalt hingates ja silmi sulgedes nõuküsivalt ühendust nii oma kõrgema mina kui saatjate ja saadikutega. Ta selgitab, et seal, kuhu ta end keskendudes hingab, on Kodu. Ühenduses olemine aitab kogu isiksusel piltlikult öeldes kodus olla ja meenutada-teadvustada, kes ta selline on, kustkohast tuleb ja mispärast kehastus.

„Seal kodus pole mõtteid. Mõtted ja emotsioonid on ego laks. Kui omandame võime mõtlemata kuulata – mitte ei valmistu vestluspartnerit  kuulamata juba oma supervastuseks – siis me ei mõtle kuulamise ajal. Ja vastates ütleme seda, mida on vaja – ja meie ütlemised tulevad kõrgemalt ega ole ego etteaste,“ teab Kalev. „Me hulgume mõtetes aina minevikus – ja haletseme ennast, kirume ja kahetseme. Õnneks on iga neist mälumõtetest märk. Ärkvel olles märkame märki, teadvustame ja vabastame mõtted. Kohe puhtam ja kuivem tunne.

Ning me oleme aina teel järgmisse kohta – mitte siin just seda sooritust tegemas. Põrandat pühkides oleme mõttes juba uksest väljunud ja autoga järgmisse sihtpunktigi juba sõitnud – me ei tea sellises virvendamises, mis ilm on väljas, millise looduse keskelt läbi sõidame – ega mõista esimesel hetkel, mispärast harjavarrest pinnu saame. Pind toob meid ärkvele, nii me tasapisi endasse kohale tuleme.“

Mina ei ole mõte

Teejuht ja toetaja arutleb, et seda on küll tõestatud, et inimese ajukoor produtseerib mõtteid. Erinevad teemad ergastavad ajukoore erinevad osad: „Ent kuidas aju või südant ka ei lõigutaks-mõõdetaks – ühtegi mõtet kui asja, eset, mõõdetavat-kaalutavat toodet meie olemusest ei leita. Mina ei ole mõte. Mina olen valgusolend. Mul on maine keha, millega saan selleks eluks vajalikke tehteid teha. Mina olen see, kes tõmbab endale ühisväljast ligi teisi, sel hetkel tee- ja mõttekaaslasteks just kõige õigemaid ja vajalikumaid teisi valgusolendeid.

Pikal koolitusel Poolas juhtus minuga nii, et kui üks naine ruumi sisenes, sain puuga pähe – olin sekundi murdosaga niidetud. Mina, abielumees, sattusin ainsa silmapilguga kolm aastat kestnud suhtesse. Millest mu naine loomulikult teadis – räägime kõigest, muidu poleks ta mu naine! Ja milles ei olnud mingit seksi. See naine on tantsuõpetaja, vaba tantsu koreograaf. Tema tundis minus ära selle, kes õpetab talle tasakaalu, ärkvelolemise harmooniat. Mina püüdlesin keha vabastava ja puhastava tantsu poole!“

Kalev on tõhusa Järvamaa sepa poeg. Tänaseks teab ta, et matkimine on sedavõrd võimas jõud, et kui filmida näiteks emade-tütarde käeringide tegemist, siis iga liigese ja pisiliigutuse kõik nüansid on identsed. Paarikümne aasta eest oli ta sama turske ja jäik, liikumatu ja kohmakas nagu isa. Mitte et selles midagi halba oleks  – ent tänaseks soovitab mees tungivalt mitte lugeda neid eneseabi raamatuid, mis õpetavad imiteerimist ja oma mina kaotamist. Ühtki raamatut ei saa ega pea ära keelama, ent mina-kaotuse-käsiraamatuid lugema ei peaks.

„Minu jaoks oli isaga sarnanemises palju valu,“ tunnistab Kalev. „Mind kutsuti aastaid mu isaga sarnaneva kohmaka kõnnaku tõttu sepa pojaks ning sellest taagast vabanema hakkasin tänu poolatarile, kelle käes tantsisin endast suure loigu põrandale ja sain oma kehaga kontakti – ning tänu ühele väikesele poisile kaubanduskeskuses.

Ma ei armasta õppetunni-sõna, sest kool seostub mulle vägivalla, reglementeerimise ja ahistamisega. Nii isaga kui koolikorraga seonduv jõudis mulle kohale, kui nägin lettide vahel nutvat ja visklevat poissi. See seal maas olin… mina. Mulle jõudis kõik pärale. Tormasin kauplusest välja, nutsin ja karjusin õues ennast tühjaks. Saabus rahunemine ja leppimine. Panin isale küünla. Tänasin. Kõige eest – sõna otseses mõttes. Jumalaga, Sepp! Ja see oli lõpetatud.

Mis puutub lugemisse, siis praeguseks mina, varem üliahne ja ajamahukas lugeja, enam raamatuid kuigi pikalt ei loe. Võtan küll raamatuid sageli pihku, lasen neid siit-sealt lugedes sügavalt läbi enese ning tean mõneminutilise raamatusse-mineku järel, mida see raamat minule ütleb.“

Head teed, poeg!

Oma neljast lapsest noorima, 7aastase poja vabaks laskmist on mehel tulnud pigem emale õpetada. Poiss on otsustanud minna Indiasse kooli, sest eelmisel korral seal-käies tundis ta endale õige kooli ära. Nüüd märtsis käisid isa ja poeg uuesti seda kooli vaatamas.

„Minu poeg on juba lasteaias käimise üle ise otsustanud. Mõnel päeval teatas ta, et tahab täna näiteks pool päeva suhelda. Siis juhtus sageli, et ta tõi oma rühma meie koduvärava taha, õpetas teisi lapsi meie koeraga suhtlema – ja kasvatajad seisid kuulekalt kõrval. Nüüd arvab poiss ise, et läheb juba sügisest aastateks Indiasse kooli. Mina arvan, et ta läheb enne aastaks siinsesse Gaia kooli,“ naeratab isa. „Ema sattus ahastusse. Keeldus nii poisi otsust aktsepteerimast kui teda oma kaisust tema voodisse saatmast. Mina kolisin teise tuppa diivanile ja ütlesin, et tulen abieluvoodisse tagasi siis, kui naine on jõudnud otsusele, kellega ta abielus on.

Laps on meie elus külaline, kingitus, Meister. Oma väikese Meistri otsuseid aktseptin sellepärast, et minu meelest ei pea inimene siin planeedil selleks katki minema, et siis läbi elu terveneda. Arukamad võivad jääda terveks, et kujuneda abivajajate tervendajateks.

Kui meie poeg paariaastasena käe vastu mitmesajakraadilist klaasist kaminaust pani ja peopesa lihani villi kõrvetas, nägime koos naisega imet – vigasaanud laps vingus ja õiendas, nagu haavatud jumal, me ei sekkunud ega tupsutanud, vaid lasime väikesel inimesel ise oma võitlust pidada – ja hommikuks oli peopesa… paranenud!

Lapsed õpivadki  oma pehmete ihujuppide abil keskkonnaga toime tulema, kui nad kukuvad ja ennast ära löövad, ei hakka nad sinnamaale nutma, kui emad ei hakka ohhetama – oi-sa-said-haiget-vaesekene. Ohhetamine õpetab selgeks sõnad haigus ja valu – ning loogilised seosed, kuidas nende abil tröösti, hüvesid ja puhkust pälvida.“

Kalevi sõnul peegeldamegi üksteise peal hetkest hetke võimalusi olla terve ja areneda ilma katki ja haigeks eksimata. Pidev peegeldamine aitab ka enda kaotanud inimesed Koju. Kui on soov lahkuarenenud suhet parandada – abiks jällegi ärkvelolev, teadlik, iga märki märkav peegeldamine, samastumine ja tagasiside pakkumine. Ent samas ei pea mehe sõnul suhet tingimata parandama – eluetapid saavad läbi ning mõne etapi külge klammerdumine on enese ja arengu piiramine ega ole sugugi chill ega fun, mis on energeetiliselt inimese siinolemise olemusega kõige kooskõlalisemat sõnad.

„Me uueneme ja sünnime üha ümber. Kooli kokkutulekule minnes võid jahmuda, kui mõni Pets kohtleb sind, sadu kordi kvanthüppeid sooritanut, nagu Katsi kaheksandast beest. Tema lihtne maailm võibki seal kaheksandas klassis kinni olla ning ta ei oskagi teisiti näha. Seekord. Sinul on aga seda suurem kergendus ja tänutunne lävida nendega, kes on samas vibratsioonis ja dimensioonis ning näevad maailma värvilisena,“ rõõmustab Kalev rahulikult.

Järva teadja

Kalev Veskimäed, kes elab Türi lähistel oma põliskodus, teatakse Järvamaal hästi – ega püüta raamistada-sildistada. Tal on pea iga päev vastuvõtud ja nõustamised ning igal nädalal mitu väljasõitu kohtumistele erinevatesse Eestimaa linnadesse.

„Mõne aja eest koos teekaaslasega Tartusse sõites tajusin Türi-Viljandi teel surma lõhna. Nii selgelt ja teravalt, et me küsisime kaaslasega korduvalt teineteiselt, kas me ikka peame edasi sõitma. Mõni minut enne meie jõudmist sündmuspaika oli üks kohtunik ränga avarii teinud. Küsisin oma kõrgemalt minalt ja ülemistelt sõpradelt nõu. Tuli käsk peatuda ja autost väljuda. Vastavalt nende nõuandele tegin loitsu, mis aitas lahkujal sujuvalt ära minna,“ meenutab Kalev mahedalt. „See oligi üks periood, mil surm oli väga tihedalt ja jälitavalt õhus. Kellega iganes kohtusin – teemaks surm. Kuni üks joogaõpetaja meie omade seast lahkus. Toimus seesinane avarii. Ja oli lahendus-kergendus. Aitäh.“

Tänulikus kergenduses on hõlpsam ühisväljast endale hetkel olulisi märke noppida – kõigi meeltega. Nii pisiseikade, lõhnade, maitsete kui puudutuste keeles. Kõiges ja kõigis ennast ära tundes ja oma erinevate aspektidega kohtudes. Kalev tajub leebelt oma ühtsust pudel- ja senthaaval oma leivapalakest ja märjukest kokku noppiva prükkariga – aga ka mõne presidendi või pühakuga. Me oleme üks. Armastuses.

Silmitsedes Kalevi lokkavaid juukseid ja habet märkasin märki minagi. Eestis on tekkinud umbes ühepikkuste piiramata juuste-habemetega meeste vennaskond. Kes on alles vaimsusse ärganud, sellel on juuksed-habe nii umbes klassikalises Jeesuse pikkuses. Üks edasijõudnute vennastu aga on vabas voolamises koos oma välimikuga poole seljani ja rinnuni kasvamiseks kuluva aja vältel endaga kooskõlas olnud.

„Alustuseks soovitan lahkesti ekraanid välja lülitada. Kuni telekas ja arvuti,nuhvel ja tahvel üle meie meelte karjuvad, me koju ei tule ja endaks ei saa. Meie aju ja olemus on sedasi ehitatud, et virvendavad ekraanid panevad ka meid endid virvendama ja valesti vibrama. Kui ekraanid vaigistada, tuleme kohale meie ise – ja siis saabuvad ka uued, meie vibratsiooniga kooskõlas peegeldajad,“ naerab Kalev julgustavalt.

Kalev Veskimäe, kelle sõnum toe ja juhatuse otsijale keskendub ärkvel olemisele kui kohaloleku praktikale, mõjub ülimalt rahustavalt ja soojendavalt. Mis ei tähenda, et pärast temaga vestlemist ja lühida seansi läbimist väga oi-olukord ei vallanduks. Kalevi jutuvoog avab sahtelhaaval su sisemise arukuse, kõnetab sinu kõrgemat Mina nii, et see alustab tänu tekkivale ühisväljale oma enese oluliste, ent uinuvate oskuste rakendamist. Võib juhtuda, et pärast äratust oma olemise ja olemusega silmitsi jäädes satud tõelisse tsentrifuugi – kõht lahti, süda paha, kraanid ja riivid ununevad lahti, tekib kaos – millest pärast rahunemist kujuneb teadlikum korrapära. Kohtumine Kaleviga loob uue harmoonia. Mis pole mõistagi püsiv seisund, vaid üha voolav protsess – tuleb aina peale voogavaid mälukillukesi ja mõtteid tervitada ja teadvustada. See teejuht ei jäta kedagi, kes temalt tuge otsinud ripakile, võtab vastutuse – ent klammerdumisest aitab siiski kenasti lahti. Minu kiusatus kohtumise järel talle helistada, möödus sujuvalt – oli ja on meeldiv teadmine, et me jäime niigi, ka helistamata teineteist peegeldades ühendvälja. Mõnel hetkel võib ju piiluda kodulehekülge www.kohalolek.ee Sellest väljast on ilus ja valus iseseisvalt just siin ja praegu vajalik välja noppida. Pidevalt voolates.

Kalevi Koju-tulek

Kalev jutustab endast nii: „Olen sündinud ja keskkooli lõpetanud Kesk-Eestis. Diplomi järgi olen kõrgharidusega insener ja samal ajal käisin ka Tartu Juhtimise Kõrgemas Koolis. Juba insenerina  astusin Tartu Ülikooli inimhinge inseneriks, psühholoogiks õppima, aga need õpingud olen kaks korda katkestanud.
Minu arengutee märksõnad: noorusajal  mõistmine, et on olemas kaks maailma. Üks on see, mida  näeme endast väljaspool eksisteerivana. Ja teine maailm on palju sügavam, mustilisem, olemuslikum.
Mind on alati köitnud see teine pool ja otsingud seoses sellega.
Tõuke sissepoole vaatamiseks on andnud sisemine protest välise maailma surve vastu, poolteist aastat nõukogude armee koosseisus Afganistanis viibimist – ja naised minu elus.
Sügavamad  inimolemuse äratundmise kogemused algasid aastast 2005. Erinevaid omandatud tehnikaid on olnud palju ja enamus nendest osutunud olulisteks trepiastmeteks minu teekonnal Koju.“
Täna toimuvad Kalevi peetud loengud, seminarid, praktikapäevad ja individuaalsed seansid  vastavalt inimeste huvile ja vajadustele. Enamus väemehe ajast kulub individuaalsetele kohtumistele, sest inimestel  on tema sõnul väga sarnased käitumismustrid, kuid erinevad motiivid ja tagamaad. Individuaalsed vastuvõtud on Türil, Pärnus, Tartus ja Tallinnas. Regulaarsed Kundalini jooga tunnid toimuvad Türil, Paides ja Pärnus.
„Enamus niinimetatud kaasaegseid tervendajaid kasutab inimeste aitamiseks mingeid tehnikaid, mille kasutamine eeldab, et inimesega on midagi valesti ja see tuleb korda teha. Aastaid ise tehnikatega tegelenuna tean, et kõik tehnikad aitavad samal kombel, nagu ka medikamendid, aga neid kasutades on raske jõuda murede ja vaevuste põhjuseni,“ teab Kalev. „Ma ei nimeta ennast tervendajaks. Tõeline tervenemine saab toimuda inult inimeses endas, kui ta taipab asjade olemust ja oma kannatuste tegelikku põhjust. Saagem aru, et me loome ise oma probleemid.

Me kõik oleme pärit ühest Allikast. Oleme osa ühest teadvusest. Meie algolemus on täielikus harmoonias ja tasakaalus. Haigused ja kannatused on tasakaalust väljasoleku tagajärg. Mina peegeldan inimesele tagasi tema Lugu. Suunan, annan vihjeid ja vajadusel õpetan ka mõned abistavad võtted või tehnoloogia enda tasakaalustamiseks. Seepärast nimetan ka inimestega kohtumisi tasakaalu seanssideks, mille käigus annan neile võimaluse ühenduda oma tõelise olemusega ja muuta oma infovälja, energiat.“

Ego laks

„Kuivõrd igaüks loeb igast tekstist iseennast, pole pisiasjades kuigi oluline, mis lauseid me siin hetkel vormime – meie jaoks voolab jõgi edasi, lugeja ammutab siinsest oma,“ arutleb Kalev. „Erinevalt  paljudest õppetundide-valimise usku teejuhtidest ei arva mina, et me kehastudes oma õppetunnid teadlikult valime.

Sealpool, Looja või Isa või Algallika juures  käime nagunii. Kas unes, ise seda teadmata – nii, nagu me ei tea sageli ka oma öistest külaskäikudest sõprade-tuttavate juurde – või meditatsioonis ja teadlikult. Seal, kust me pärit oleme, on vaja käia – puhkame ja laeme seal – ning meie kõrgem mina hoiab tegelikult alalist ühendust nii Isa kui kaitsjate-juhendajatega, kes seal üleval meid saadavad. Kõiki meid. Erinevus on selles, kes seda teab, kes mitte. Kellel vaja, see teab.“

Kalev võtab olulistel teemadel vesteldes aegajalt sügavalt hingates ja silmi sulgedes nõuküsivalt ühendust nii oma kõrgema mina kui saatjate ja saadikutega. Ta selgitab, et seal, kuhu ta end keskendudes hingab, on Kodu. Ühenduses olemine aitab kogu isiksusel piltlikult öeldes kodus olla ja meenutada-teadvustada, kes ta selline on, kustkohast tuleb ja mispärast kehastus.

„Seal kodus pole mõtteid. Mõtted ja emotsioonid on ego laks. Kui omandame võime mõtlemata kuulata – mitte ei valmistu vestluspartnerit  kuulamata juba oma supervastuseks – siis me ei mõtle kuulamise ajal. Ja vastates ütleme seda, mida on vaja – ja meie ütlemised tulevad kõrgemalt ega ole ego etteaste,“ teab Kalev. „Me hulgume mõtetes aina minevikus – ja haletseme ennast, kirume ja kahetseme. Õnneks on iga neist mälumõtetest märk. Ärkvel olles märkame märki, teadvustame ja vabastame mõtted. Kohe puhtam ja kuivem tunne.

Ning me oleme aina teel järgmisse kohta – mitte siin just seda sooritust tegemas. Põrandat pühkides oleme mõttes juba uksest väljunud ja autoga järgmisse sihtpunktigi juba sõitnud – me ei tea sellises virvendamises, mis ilm on väljas, millise looduse keskelt läbi sõidame – ega mõista esimesel hetkel, mispärast harjavarrest pinnu saame. Pind toob meid ärkvele, nii me tasapisi endasse kohale tuleme.“

Mina ei ole mõte

Teejuht ja toetaja arutleb, et seda on küll tõestatud, et inimese ajukoor produtseerib mõtteid. Erinevad teemad ergastavad ajukoore erinevad osad: „Ent kuidas aju või südant ka ei lõigutaks-mõõdetaks – ühtegi mõtet kui asja, eset, mõõdetavat-kaalutavat toodet meie olemusest ei leita. Mina ei ole mõte. Mina olen valgusolend. Mul on maine keha, millega saan selleks eluks vajalikke tehteid teha. Mina olen see, kes tõmbab endale ühisväljast ligi teisi, sel hetkel tee- ja mõttekaaslasteks just kõige õigemaid ja vajalikumaid teisi valgusolendeid.

Pikal koolitusel Poolas juhtus minuga nii, et kui üks naine ruumi sisenes, sain puuga pähe – olin sekundi murdosaga niidetud. Mina, abielumees, sattusin ainsa silmapilguga kolm aastat kestnud suhtesse. Millest mu naine loomulikult teadis – räägime kõigest, muidu poleks ta mu naine! Ja milles ei olnud mingit seksi. See naine on tantsuõpetaja, vaba tantsu koreograaf. Tema tundis minus ära selle, kes õpetab talle tasakaalu, ärkvelolemise harmooniat. Mina püüdlesin keha vabastava ja puhastava tantsu poole!“

Kalev on tõhusa Järvamaa sepa poeg. Tänaseks teab ta, et matkimine on sedavõrd võimas jõud, et kui filmida näiteks emade-tütarde käeringide tegemist, siis iga liigese ja pisiliigutuse kõik nüansid on identsed. Paarikümne aasta eest oli ta sama turske ja jäik, liikumatu ja kohmakas nagu isa. Mitte et selles midagi halba oleks  – ent tänaseks soovitab mees tungivalt mitte lugeda neid eneseabi raamatuid, mis õpetavad imiteerimist ja oma mina kaotamist. Ühtki raamatut ei saa ega pea ära keelama, ent mina-kaotuse-käsiraamatuid lugema ei peaks.

„Minu jaoks oli isaga sarnanemises palju valu,“ tunnistab Kalev. „Mind kutsuti aastaid mu isaga sarnaneva kohmaka kõnnaku tõttu sepa pojaks ning sellest taagast vabanema hakkasin tänu poolatarile, kelle käes tantsisin endast suure loigu põrandale ja sain oma kehaga kontakti – ning tänu ühele väikesele poisile kaubanduskeskuses.

Ma ei armasta õppetunni-sõna, sest kool seostub mulle vägivalla, reglementeerimise ja ahistamisega. Nii isaga kui koolikorraga seonduv jõudis mulle kohale, kui nägin lettide vahel nutvat ja visklevat poissi. See seal maas olin… mina. Mulle jõudis kõik pärale. Tormasin kauplusest välja, nutsin ja karjusin õues ennast tühjaks. Saabus rahunemine ja leppimine. Panin isale küünla. Tänasin. Kõige eest – sõna otseses mõttes. Jumalaga, Sepp! Ja see oli lõpetatud.

Mis puutub lugemisse, siis praeguseks mina, varem üliahne ja ajamahukas lugeja, enam raamatuid kuigi pikalt ei loe. Võtan küll raamatuid sageli pihku, lasen neid siit-sealt lugedes sügavalt läbi enese ning tean mõneminutilise raamatusse-mineku järel, mida see raamat minule ütleb.“

Head teed, poeg!

Oma neljast lapsest noorima, 7aastase poja vabaks laskmist on mehel tulnud pigem emale õpetada. Poiss on otsustanud minna Indiasse kooli, sest eelmisel korral seal-käies tundis ta endale õige kooli ära. Nüüd märtsis käisid isa ja poeg uuesti seda kooli vaatamas.

„Minu poeg on juba lasteaias käimise üle ise otsustanud. Mõnel päeval teatas ta, et tahab täna näiteks pool päeva suhelda. Siis juhtus sageli, et ta tõi oma rühma meie koduvärava taha, õpetas teisi lapsi meie koeraga suhtlema – ja kasvatajad seisid kuulekalt kõrval. Nüüd arvab poiss ise, et läheb juba sügisest aastateks Indiasse kooli. Mina arvan, et ta läheb enne aastaks siinsesse Gaia kooli,“ naeratab isa. „Ema sattus ahastusse. Keeldus nii poisi otsust aktsepteerimast kui teda oma kaisust tema voodisse saatmast. Mina kolisin teise tuppa diivanile ja ütlesin, et tulen abieluvoodisse tagasi siis, kui naine on jõudnud otsusele, kellega ta abielus on.

Laps on meie elus külaline, kingitus, Meister. Oma väikese Meistri otsuseid aktseptin sellepärast, et minu meelest ei pea inimene siin planeedil selleks katki minema, et siis läbi elu terveneda. Arukamad võivad jääda terveks, et kujuneda abivajajate tervendajateks.

Kui meie poeg paariaastasena käe vastu mitmesajakraadilist klaasist kaminaust pani ja peopesa lihani villi kõrvetas, nägime koos naisega imet – vigasaanud laps vingus ja õiendas, nagu haavatud jumal, me ei sekkunud ega tupsutanud, vaid lasime väikesel inimesel ise oma võitlust pidada – ja hommikuks oli peopesa… paranenud!

Lapsed õpivadki  oma pehmete ihujuppide abil keskkonnaga toime tulema, kui nad kukuvad ja ennast ära löövad, ei hakka nad sinnamaale nutma, kui emad ei hakka ohhetama – oi-sa-said-haiget-vaesekene. Ohhetamine õpetab selgeks sõnad haigus ja valu – ning loogilised seosed, kuidas nende abil tröösti, hüvesid ja puhkust pälvida.“

Kalevi sõnul peegeldamegi üksteise peal hetkest hetke võimalusi olla terve ja areneda ilma katki ja haigeks eksimata. Pidev peegeldamine aitab ka enda kaotanud inimesed Koju. Kui on soov lahkuarenenud suhet parandada – abiks jällegi ärkvelolev, teadlik, iga märki märkav peegeldamine, samastumine ja tagasiside pakkumine. Ent samas ei pea mehe sõnul suhet tingimata parandama – eluetapid saavad läbi ning mõne etapi külge klammerdumine on enese ja arengu piiramine ega ole sugugi chill ega fun, mis on energeetiliselt inimese siinolemise olemusega kõige kooskõlalisemat sõnad.

„Me uueneme ja sünnime üha ümber. Kooli kokkutulekule minnes võid jahmuda, kui mõni Pets kohtleb sind, sadu kordi kvanthüppeid sooritanut, nagu Katsi kaheksandast beest. Tema lihtne maailm võibki seal kaheksandas klassis kinni olla ning ta ei oskagi teisiti näha. Seekord. Sinul on aga seda suurem kergendus ja tänutunne lävida nendega, kes on samas vibratsioonis ja dimensioonis ning näevad maailma värvilisena,“ rõõmustab Kalev rahulikult.

Järva teadja

Kalev Veskimäed, kes elab Türi lähistel oma põliskodus, teatakse Järvamaal hästi – ega püüta raamistada-sildistada. Tal on pea iga päev vastuvõtud ja nõustamised ning igal nädalal mitu väljasõitu kohtumistele erinevatesse Eestimaa linnadesse.

„Mõne aja eest koos teekaaslasega Tartusse sõites tajusin Türi-Viljandi teel surma lõhna. Nii selgelt ja teravalt, et me küsisime kaaslasega korduvalt teineteiselt, kas me ikka peame edasi sõitma. Mõni minut enne meie jõudmist sündmuspaika oli üks kohtunik ränga avarii teinud. Küsisin oma kõrgemalt minalt ja ülemistelt sõpradelt nõu. Tuli käsk peatuda ja autost väljuda. Vastavalt nende nõuandele tegin loitsu, mis aitas lahkujal sujuvalt ära minna,“ meenutab Kalev mahedalt. „See oligi üks periood, mil surm oli väga tihedalt ja jälitavalt õhus. Kellega iganes kohtusin – teemaks surm. Kuni üks joogaõpetaja meie omade seast lahkus. Toimus seesinane avarii. Ja oli lahendus-kergendus. Aitäh.“

Tänulikus kergenduses on hõlpsam ühisväljast endale hetkel olulisi märke noppida – kõigi meeltega. Nii pisiseikade, lõhnade, maitsete kui puudutuste keeles. Kõiges ja kõigis ennast ära tundes ja oma erinevate aspektidega kohtudes. Kalev tajub leebelt oma ühtsust pudel- ja senthaaval oma leivapalakest ja märjukest kokku noppiva prükkariga – aga ka mõne presidendi või pühakuga. Me oleme üks. Armastuses.

Silmitsedes Kalevi lokkavaid juukseid ja habet märkasin märki minagi. Eestis on tekkinud umbes ühepikkuste piiramata juuste-habemetega meeste vennaskond. Kes on alles vaimsusse ärganud, sellel on juuksed-habe nii umbes klassikalises Jeesuse pikkuses. Üks edasijõudnute vennastu aga on vabas voolamises koos oma välimikuga poole seljani ja rinnuni kasvamiseks kuluva aja vältel endaga kooskõlas olnud.

„Alustuseks soovitan lahkesti ekraanid välja lülitada. Kuni telekas ja arvuti,nuhvel ja tahvel üle meie meelte karjuvad, me koju ei tule ja endaks ei saa. Meie aju ja olemus on sedasi ehitatud, et virvendavad ekraanid panevad ka meid endid virvendama ja valesti vibrama. Kui ekraanid vaigistada, tuleme kohale meie ise – ja siis saabuvad ka uued, meie vibratsiooniga kooskõlas peegeldajad,“ naerab Kalev julgustavalt.

Tüdrukud kutsuvad Kuningat

Jõgi voolab. Sel ajal, kui keegi kirjeldab mingi hetke pinnavirvendust, on nii jõe pealis- kui süvakihid juba ammu edasi voolanud. Tänane mina pole ühtki raamatut kirjutanud ega kunagi abielus olnud – tänane mina on igal hetkel uus. Seda uut aduvad vaid need, kes on samal sagedusel, samas voolus ja värvigammas. Paralleelmaailmad kasutavad üha kunagisi konserve ja oletavad, et neil on midagi tänase jõega ühist. Kui selgeltnägija saatemeeskond Dardo Kusto Soone tallu tõi, salvestati tunde väärtuslikku materjali. Mis voolas televaataja poolt vaadates kaduvikku – konserviks sai kõva 5% ning sellestki pool olid vanad konservid. Iga uut meediatoodet ehitades käib kulunud kaanekangutamine. Mis ei peaks mind ennast tegelikult kuidagipidi stöörima – jõgi voolab.

Selgeltnägijate saate salvestuse eel tehtud taotlus läks suures osas ikkagi täide – väga paljud erilised ja nimekad naised kirjutasid: ka mina olen üksilduse nõiaringis, minagi pole siit planeedilt 8 miljardi seast Oma leidnud – ja suubun armastuseta eluõhtusse… Loogiline, et mõningane kosjakontor ja sulaseturg kippus samuti puhkema, kui TV3 üksildast Soone Saarat näitas. Naised tundsid minu üksilduses ära enda oma. Nii mõnigi mees küsis töö- või voodikohta. Arusaadav. Ja tänuväärne – ajakirjanikuna sattusin aktuaalsete teemade marjamaale.

Kuivõrd kollane filter sikutab kunagistest voolujärkudest üha keni kadunukesi kaldale, tulevad nad paratamatult ka endale meelde. Koos õppetundidega. Mis võiksid lõpuks ometi ka Taevaisa silmis olla ammendunud. Aeg antud…

Pärast mitmeid tunde Moskva linnašamaani, hiina-korea-juurse Dardo Kustoga söandan oma olnud voolufaasidele värske pilguga vaadata. Ilma seniste emotsioonideta. Mis on sesmõttes mõistetavad, et kui toonaste paarilistega oleks kõik kangesti õigesti ja hästi olnud, siis poleks neist lahku läinud ju. Lahutus on pidulik pitsball vaid teatrilaval. Päris-ilmas on ta üks tüsilik peatükk.

Minu esimene Mees saabus mu ellu, kui olin 12. Hämmastaval kombel on need 12aastased tsüklid paika pidanud, et ka 24- ja 36aastaselt näitas Looja mulle võimalikku Meest, kes olnuks mulle suurepärane paariline ja armastaja. Ent oma viienda lapse sain ikka sama isaga ligi 40aastasena – seega polnud võimalik taevasest kataloogist pakutud variante isegi kaaluda mitte.

Esimene armastus oli mulle saatusest määratud kaaslane, kellega kohtusime paraku liiga vara.

Laste isa tundsin sekundi murdosaga ära. Lasksin asjaoludel end saatuslikul kombel sundseisu panna nii, et sattusin talle külla. Kohtasin teda õudsesse flanellsärki ja kohutavatesse dressipüksesse kostümeerituna tema enese elutoa kõledas valguses ammukasutamata kamina ees – ja teadsin: selline siis ongi minu laste isa… Püstise nina ja sassis lakaga lõvikuningas.

Selgeltnägijasaate müsteeriumina, millest meeskond midagi ei tea, kasutati lasteisast üht üha korduvat fotot, mille peal on tema taustal teine näokontuur. See, kes mind tookord sundseisu sättis ja tänu kellele viis võrratut inimest ilmale toodud saigi. Aitäh.

Dardo Kusto armumaagia minu kodus toimis.

Saatesse jõudis lustakas trall voodi tassimisega sellisesse kohta,  et pea oleks vastu seina ning mõlemalt poolt oleks sängile juurdepääs, soovitust loobuda seinal olevatest lasteisaga piltidest võtsin nii tõsiselt, et loobusin kogu senisest toast. Senises on nüüd saun ning uues toas… pole ma kuulanud Dardo soovitust panna voodisse valged, roosad või punased kutsuvat signaali edastavad linad. Ikka on rõõmsavärvilised. Südameid-küünlaid pole ma samuti kasutusele võtnud – uus tuba on nii minu kui minu, et hetkel ei kujuta ma ettegi, et sinna mõni mees peale mu noorema poja või kõutside siseneda võiks.

Ja ehkki ma küpsetan mitu korda nädalas saiakesi, nagu Kusto kutsungiks soovitas, on need mu vanima tütre perele ja noorimale tütrele. Sel lihtsal põhjusel, et kogu ümberehituse – mida šamaan üksipulgi ette nägi! – võtsime ette koos väimehega. Kuni tütremees ehitab, hoiab mu noorem tütar vanema tütart ning pirukad on jah pidevalt ahjus.

Eks näis, mis saab, kui uus tall on ehitatud ja vana lammutatud ning väimees ehitusjärjega oma enese koju jõuab. Siis pole minu talus jõulist meheenergiat ning plats võiks justkui vaba olla. Aga. Kuidas Kuningas olemasolevale-valmisehitatud muinasmaale mahutada? Kuhu jääb tema enese kuningriik? Ja kui tal seda pole, siis mis kuningas ta selline on???

Dardo vabastas riitushaaval – nii feng shui, tulemaagia kui gongikausi abil – minu lasteisa minu küljest. Lakkasin seda meest tänu maagile energeetiliselt imetamast ning kui kena ja erilise mehe külaskäik toimus oktoobri lõpus, siis juba veebruaris oli lasteisa lõpuks ometi leidnud uue paarilise. Aitäh.

Ma olen lakanud oma sooritusi ja saavutusi luues mõtlemast, mida tema neist arvab. Tal on oma asjad arvata. Ning ka meie mõlema hõimude erinevate geenide avaldumisi vaatan täna võrreldamatult teistsuguse pilguga kui enne Dardo külaskäiku. Jõgi on jõudsalt edasi voolanud.

Jõgi on kaasa viinud ka tülgastuse kahe järgneva kah-kaasa minemavoolanud isikute vastu. Kui Alu hingenõustaja Ulvi Saar rõhutas oma raamatus ja vestlustes, et naabrid ning teised näiliselt juhuslikult meie teele sattunud on eranditult ja alati meie hingesugulased, olin üsna morn. Sellised inimesed – minu hingesugulased? No andke andeks!

Jõgi on voolanud, käest ära läinud suhted pole enam ammu vastikud. Ja tänaseks on juba täiesti aktseptaabel möönda, et mingil ajal oli teatud aspekt mu mõlemast äba-kaasast tõepoolest minu enese kriiside peegel.

Eelmises talus veetsin viis aastat tsölibaadis, lausa nunnaelu. Olin sellest külastunud ning haige ja hääbuv Robinson tõi mind sellest suletud ringist välja. Ehkki omadega lõpusirgel, lükkas see vahva mehike kõik protsessid liikvele. Ent tänasesse tallu asusin teele juba koos filmimehega.

Mitte et me mu minemavoolanud paarilisega koos midagi erilist loonud oleksime – ehkki selleks tema ema ta minu põlletaskusse saatis – aga see nukker arlekiin sobis peegliks ja katalüsaatoriks. Ühtaegu karismaatiline-elegantne-intelligentne, oli ta ka depressiivne ja eluvõõras memmekas. Tema tõttu loobusin vägagi mehisest kosilasest. Nüüd, kus jõgi on voolanud, tean – toona oleks liialt mehise mehe mõjuväljas mu enese areng seisukunud.

Sellepärast ma ilmselt polegi ligi tõmmanud külluslikke jõukureid, et mul peab olema pinge, risk ja hulljulgusele innustav positiivne stress – muidu hanguvad unistused-püüdlused-loovus. Üksinda suurt talu pidades sain samas oma võimete piirid selgeks – ning tõmbasin oma ellu järgmiseks liba-kaasaks iga-ala-lubajamehe. Lootsin temast unistuste täitmisel paarilist.

Küll kiitles ta oma koertealaste teadmistega. Küll suurustas liivimaa parima ratsutaja teenetega. Küll oli maailma parim ehitaja ja universumi direktor ka veel. Pärast seda, kui jõgi voolas ja mitmekülgselt andetu-oskamatu kaasa viis, oskan talle tänulik olla – ta kruvis mu enese kriisi lakke ning pärast seda, kui tema võõrsi-köökidesse põgenes, rühin ise. Mu unistused on kindla kuju ja õige suurusega paika loksunud ning ma olen nii nende eesmärgi, abinõu kui teostajana oma muinasmaal toimuva keskmesse seadnud iseenda.

Kui minul on hea ning rada õige, on hea ja õige lapsepõlv ka mu väikesel tütrel. Siis moodustub täiesti ootamatu, aga see-eest ilmastikukindel meeskond vanima tütre perest ja vilunud-töökatest taatidest, hingesugulastest ja teekaaslastest, kelle seas on nii mehi kui naisi ning kellega oleme moodustanud isevärki 21.sajandi perekonna, milles kollane meedia püüab aegajalt sotti saada. Ei ta saa. Jõgi voolab.

Ja kaitse on peal. See on ühe mu Venna armastatud väljend. Ning ehkki mu uks ja süda on justkui Kuningale avatud, kaitseb seesinane kaitse mind täna veel valede meeste eest. Täpsemalt – ma ise pole enam ekslik ega kobav-rabistav. Olnu pole vale. Jõgi voolab. Ja meedia kolistab konservidega.

Oma muinasmaad praegu ümber ehitades teenin eelkõige iseennast. Uus, elumajaga ühenduses hobusetall on automaatjooturiga ning vabastab mu lõputust rängast füüsilisest tööst. Tänu sellele, et taastasime kunagise elumaja ja lauda vahelise ukse, saan ka lammaste suunal oma elu korraldada nii, et pole enam pidevas hädas.

Hädas inimene tõmbab häda ligi.

Paigas naine tõmbab ligi paigas meest.

S.O.S. kutsung pole Peremehele. Isand kuulub Elu Perenaise, Emanda kõrvale.

Tuleval aastal püstitatav mõõdukas erilise kujuga kodune ratsamaneež on idee poolest justkui tütrekesele ja noortele hobustele – ent ka selle ehitise lähe olen tegelikult ikkagi Mina Ise.

Kui noorimal tütrel on parimad võimalikud tingimused, oskab ta õige ameti valida ja koos elukutse ja oskustega koolidest oma tallu naasta.

Mis peaks mu eluõhtu turvama ja õnnestama. Arvan täna.

Dardo väitis, et minu elu armastus on väga lähedal. Et ta on ustav ja armastav, jõukas ja päikeseline. Ja et ta on Eestist. Ehkki minu kõrvale võiks kujutleda Krokodill Dundee või Harrison Fordi tüüpi meest.

Pärast oktoobrikuist sabatit – töönurga, koridori ja teistegi ruumide ümber seadmine ja häälestamine koos Kustoga oli õigupoolest põnevamgi kui magamistoas möllamine – olen kohtunud erakordselt huvitavate uute teekaaslastega. Eks ma neid mõõtes ikka hetkeks küsin – äkki tema… Ei veel.

Paljud vanad sõbrad on saanud ja jäänud vabaks. Oleme nendega aastate eest uskumatuid seiklusi läbinud, teame üksteise sleppe ja taaka, oleme pealt näinud, kuidas keegi meist rikki läks ja-või korda sai. Äkki mõni neist on nüüd, kus jõgi on voolanud, ootamatul kombel See? Ei.

On tohutu uudishimu.

Mis tunne see on, kui veres pulbitseb kirg, südames on hoitus ja kaitstus ja turvatunne, hing on tulvil usaldust ja lähedust ning meeli ülendab võrdne pühendumine ühisele eesmärgile?

Teade, tüdrukud – kes te, nagu minagi, Kuningat kutsute – ma ei olegi seda kogenud.

Üht ja teist aspekti. Ent mitte kunagi mitte terviklikku ja täiuslikku Armastust.

Ma väga loodan, et Moskva meediumil oli õigus.

Kõiges muus oli. Nii minu minevikku kui tulevikku lugedes. Viimseni.

Äkki tõesti jõuab ootamatul ja üllataval moel kohale keegi, kes tuleb puhast lehte keerama. Keegi, kes seab oma kuningriigi minu muinasmaa kõrvale. Keegi, kellest kujuneb kallis külaline mu elus. Nii, nagu ka lapsed ja sõbrad on ju meie eludes eelkõige kallid külalised.

Ma loodan…

Seni püsib lastele ja lapselastele küpsetatavate saiakeste lõhn minu talus, kus ma ikka veel üksildase keskealise Pipina oma unistuste täitmise poole rühin.

Gunnar  – kuiv saarlane

Täna. 18 aastat kaine olnud keevitaja-ettevõtja-päästearmeelane Gunnar (58) manitseb, et alkoholism kui absoluutselt lõplik ja eluaegne biokeemiline-psüühiline sõltuvushaigus eeldab suhtumist täna-ma-ei-joo – ning kel on üks sõltuvus, see kaldub liialdama ka mõne või kõigi muude asjadega maiustamisest mammonakogumiseni, spordist seksi ja šokolaadini. Saaremaa mees rändab igal võimalusel haagissuvilaga mööda maailma, külastades kõikjal AA istungeid, mida kõik, kes teemaga haakuvad, vabalt külastada võivad – ilma et see millekski kohustaks. Tegusa filosoofi elukogemus ei näe ammu enam põhjust olla anonüümne alkohoolik – ta sirutab asjalikult käe kõigile, kes valmis kaineks saama ja tõelist elu alustama. Just valmidus on eeldus. Teisiti ei aita ei Päästearmee ega ampull kannikas.

„Ma olin 40aastasena end nii põhja joonud kui üldse olla sai. On väljend surm-siin-või-Siberis – mina olin sirgel teel enese surnuksjoomise suunas nii siin kui Siberis,“ nendib soe ja asjalik härrasmees, kelle rajatud korterelamut ehk mõisa, nagu nad naisega nimetavad, haldab Soomes Pori linnas seni kui mees oma karavan-autohaagisega Nipernaadina mööda ilma misjonitööd teeb, tubli naine Mare. „Siberis istusin keset kallist tööaega koos end sama põhjalikult peesse joonud ministri asetäitjaga põõsa all, panin peedikat ning kuulasin rõõmuga tema väidet, et kõik andekad inimesed hakkavad jooma.

Meil ei õnnestunud Amuuri tühjaks kaanida, aga talentide koju tulemisega olen liitunud küll. Kõigepealt tuli talent koju minus eneses – ja nüüd, kus olen kümmekond aastat Soomes ennast tõestanud ja teostanud, tulen koju Saaremaale ka selles mõttes, mida talendid-koju-liikumisega president silmas peab.“

Põhjas

Gunnar on sise-saarlane Kärlast. Ta ütleb, et on kogu kaine eluperioodi analüüsinud, miks ta pärast keskkooli keevitajast joodikuks hakkas ega kuhugi ei pürginud. Oli väikese kasvu ja ilmselt ka sisesaarluse vangis: „Sisemaalasi on meie saareriigis alati alamklassiks peetud. Rannikukalurid olid kõrgklass, mandrisaarlased aga kõigest õllepruulijad, kelle ülesanne oli kõrgklass ja üldse võimalikult kogu rahvas täis joota. Väide pärineb mu esimeselt ämmalt kes oli ehtne Sõrulane. Seal siis nimetatud maalt tulevaid hobusega õlletoojaid hallideks maameesteks. Ega neid väga ei sallitud, sest kõik küla kalurid olid siis hulk aega lakku täis.

Olin alati eraklik ja üksildane, esimene armastus oli kättesaamatu – aga pandi mu jaoks ootele! Siis, kui olin aru saanud, et inimese maises elus on kõik valikute küsimus, mitte  miski pole fataalne – valikud igal sammul ja hingetõmbel – sain ka oma Mare, kellega oleme nüüd 15 aastat õnnelikus abielus olnud.“

Keevitajana hakkas erakordselt siresiniste silmadega mees jooma sellepärast, et muidu ei võetud omaks, ei kuulunud. Ja suitsu tegi oma hirmudesse ja kompleksidesse eksinud Gunnar lõpuks kolm pakki päevas, enne kui sellest sõltuvusest aasta pärast kaineks saamist vabanes.

„Need paarkümmend aastat mu elust, mil end põhja jõin, on arengu ja isiksusliku elukaare läbimise mõttes täiesti kadunud. Vaba valiku printsiibini jõudes olin 40aastaselt seega ikka 18aastane. Olin kõigil neil aastail kõige rohkem kolm päeva kaine – siis valisin värinate ja hirmu maha võtmiseks jälle viina. Purjus oli nii lihtne ja tore olla. Paraku jäädakse purjuna ilma naisest, kodust ja tööst – ja lõpuks ei valita ärajäämanähtude leevendamiseks ka enam mitte viina, vaid odekolonn,“ muigab Gunnar. „Oma kaitseinglit mul odekolonnisse uputada ei õnnestunud – ühtlaseks joodud sõltuvusemeres oli surmahirm ja ellujäämise instinkt siiski alles. Nüüd, kus olen ligi paarkümmend aastat AAsse kuulunud, tunnen eksimatult ära nii tsüklilised kui tipsomaanid – ma ise olen seda tüüpi – nii hetkel kui alaliselt kained alkohoolikud kui veel enesepettuse lainel surfajad.“

Gunnar meenutab, et esimestel aastatel, kui ta otsustas elu kasuks, irvitasid viina valinud – mis AA, ma õpetan sind parem vähem jooma, tule, teeme ühed… Tänaseks on ta näinud nii neid, kes oma otsusel kaineks saavad ja jäävad kui neid, kes hirmunult abstinentsi käes värisedes küll püüavad – ning ennast edasi pitsikese või järgmiste Amuuri-täite alkoga petavad. Vara veel – või siis selles elus ei suudagi loobuda. Juhtub.

„Väga vähe on neid – minu jaoks tõeliselt imetlusväärselt ja haruldasi tegijaid – kes saavad ja jäävad ise kaineks. Ilmselt on neil otseühendus Algallikaga. Ja reeglina kujunevad need, kes omal nahal mürkide mõju ihule-hingele kogenud ning sellest väljunud, teiste abistajad,“ arutleb Gunnar. „Tean kõikjal maailmas kokku mõnd haruldast alkoga-sügavalt-tuttavat, kes toovad nüüd saatusekaaslasi vilunult ja oskuslikult tsüklist välja, puhastavad-tervendavad – ent saadavad siis edasi arsti juurde ja-või AA-sse.“

Valik

Gunnar lakkus valikuhetkeni jõudes Lasnamäe punkris. Üks memmeke, kes oli valinud pensionile jäädes joomise, pakkus talle peavarju. Tädike tiksus tsüklist tsüklisse, tema korteris tinutati kogu aeg – pidevas vines keevitaja aga olig viimsegi töö kaotanud. Ta ei mäleta enam, mille eest üldse napsi ja odekolonni osteti – ent ühel hetkel läks ta täiesti ise ja omal valikul Wismarisse. Haigla oli siis Endla tänaval maja 12 ja samas trepikojas oli ka AA – nii oligi valik väga selge.

„Pean oma esimesele kahele naisele kahel erineval moel tänulik olema. Nii, nagu on erinevad kõik alkohoolikud, on ise nägu ka nende abikaasade kaas-alkoholism. Minu esimene naine oli samuti jota, kelleks muide tegutsev viinanina ise ennast ei pea ja minu elukoolihariduse juures – nali! – ei saa kellelegi  näpuga näidata – meid ühendaski pudel. Ja kogu armastus. Teine naine kandis joodikutega abiellumise karmat. Tal olid ka enne mind viinavennad  – ja ta viskas mu viimaks lihtsalt välja.  Kange naine oli – ei võtnud tagasi ka siis, kui juba paar aastat kaine olin. Tema õppetund oli õpitud. Tema kiituseks võiks veel lisada, et see järsk abita jätmine just meiesugust aitabki. Ilma naljata võin öelda, et ega ma muidu ellu jäänud polekski. Seda valikut ma ise teha poleks osanud. Erinevalt minust, kes ma olen alkoholismist – ja sellega toime tulemisest – teadlikult kujundanud missiooni, isegi mingil määral elukutse,“ meenutab Gunnar. „Etanooliga kaasnev on puhas biokeemia. Organismis moodustuvad ühendid on nii jõulised, et mõjuvad nii füüsisele kui psüühikale hävinguliselt ning alkohoolikul ongi kaks valikut – surm või null. Mitte tilkagi. Mitte kunagi. Kuid elame ainult täna.

Kui ma praegu ennast pettes pitsikese Hennesseyd lubaksin, oleksin poole tunni pärast poes viina ja järel ja edasi läheks sedasi, nagu selle deemoniga alati ja kindlalt läheb. Tsükkel.

Minul jäi vaimselt elujärk 18-40 vahele ning füüsiliselt olin hauaäärel. Mul olid absoluutselt kõik elundid läbi – maks, kaksteistsõrmik, magu, süda, veresoonkond ja –rõhk. Nüüd on mul tänu oma valikule olnud õnne kogeda, kui võimsalt inimese keha Jumala tahtel taastub. Ainus eripära on hommikune ülimadal vererõhk. Jumal on kõikvõimas.“

Kui valiku teinu oli kümme päeva Wismaris puhastunud, tegi ta järgmise valiku. Astus ravilast väljudes mitte tänavale, vaid AA-sse. Tere, mina olen Gunnar ja ma olen alkohoolik. Tänu sellele astumisele oli mehel üsna kohe oma korter ja vahva keevitajaamet, mida pidades kantakse teatavasti maski. Maskiga on väga tüütu suitsetada. Kained sõltlased vaigistavad joomahimu sageli teiste sõltuvustega liialdades. Tubakas poos ja lämmatas – kolm pakki päevas ikkagi! – ning siis tuli suitsunurgas appi Sergei. Jätame homme suitsetamise maha! Gunnar jättiski. Sergei ise mitte.

1 %

„Minu sisetunne ütles, et ka teistele Eestimaad pidi massiliselt Saatana küüsis piinlejatele on vaja valikuvõimalus anda. Ühinesin Päästearmeega – see on kristlik sõjaväelisel põhimõttel toimiv organisatsioon. Leidsime kodutute varjupaigaks sobiliku Paljassaare baraki, mille korda tegime ja kuhu kogusime samasugused kodutud jotad, nagu olin ma ise olnud. Tegutsesin selle varjupaiga komandandina, lugesin vendadele hommikuti pühasõna – kuni Euroopa Liidu normatiivid ütlesid, et kümme meest ei tohi ühes toas ööbida,“ muigab Gunnar, kes nii toonase hingeabistajana, kes päeva mõteteks kasutas AA kirjandust ja segas need lühikeste kristlike lõikudega ning tänase vaba valijana on sügavalt tunnetanud, kui üks, üldine ja ühine on Jumal. „Lihtne ja karm statistika ütleb, et kõigist sadadest meestest, kes varjupaigast läbi käisid, said ja jäid kaineks üksikud. Isegi mitte sajast kaks – üks protsent!

Nüüd olen kõrvalt näinud, kuidas need, kes ikka natukene proovivad ja ravimitele loodavad, aina libastuvad ja otsast kainenemise ränka teed alustavad. Tean, millist paanikat tunneva need, kes on lasknud endale ampulli panna – nulltolerantsetele on igasugune kärakas nagunii surmav mürk, kõndides alkoholi-ainevahetust peatava preparaadiga meie poodides-seltskondades on inimene, kellelt igal sammul küsitakse, miks ta ei joo – selle asemel, et endalt küsida, miks mina joon! – täielisel miiniväljal. Surm igal sammul. Näen, kuidas ampullivennad ootavad kuiva sunduse lõppu – lähevad nahaalusepreparaadi lõpuni imendumist oodates ja kuid lugedes kurjaks ning teevad seejärel vihaselt kõik näilise naudinguta ajad tasa. Järgmise torpeedoni…

Päästearmee peab selles majas praegu supikööki, mina läksin Soome. Kõigepealt keevitajana – siis tegin oma firma. Pori linna lähedal oli ühes korterelamus, endise kaupluse hoones  üks korter valmis ehitatud, kõik muu pooleli. Üks pank andis mulle ime kombel raha ja ma sain selle hoone sedasi osta, et seal sisaldunud ühe kušeti ostmise 100 eurot mul polnud…“

Gunnar ehitas kõik korterid valmis ning üürib neid nüüd põhiliselt võõrtöölistele – poolakad, tšehhid, üksikud eestlased ja soomlased. Kallis kaasa Mare peab „mõisas“ korda, kuni paari aasta pärast pensioniikka jõuab ning naaseb siis loodetavasti koos oma talendi koju toonud mehega Saaremaale.

AA ja Maunu

Haagissuvilat nimetatakse soome kõnekeeles vaunuks. Gunnari papa saares kuuleb kehvasti ja hakkas siis tema järgi seda Maunuks kutusma. Kadunud ja naasnud poeg muigas ja kiitis nime heaks – olgu siis peale Maunu – nagunii paremat nime eesti keeles veel ei ole.

Anonüümsete Alkohoolikute ülemaailmse liikumisega teadlikult ühendusse jäänud Gunnar hoiatab, et viinaveast vabanenud peavad arvestama – neil on oht kõigist võimalikest muudest nähtustest samuti sõltuvusse sattuda ja liialdustesse eksida. Tema ise oli mõnda aega sõltuvuses… šokolaadikreemist! Liialdatakse ristsõnade lahendamise ja kollektsioneerimisega, spordi ja tööga, loomaarmastuse ja heategevusega – ning ülisageli ka omamiskirega ja selle nimel üha uljamate äriprojektidega. Teades töödikute-mogrimärtide näilise tubliduse taga peituvat haigust – ablaste ärihaide niisked käed värisevad, silmad vilavad, õhupuudus ahmib üha homset ja uusi projekte, ei mingit siin ja praegu elamist – on Gunnar alati väga valvas olnud oma peas sündivate äriplaanide suhtes.

„Kui ma pole kaks nädalat ühegi riigi AA istungitel käinud – olenevalt sellest, kus oma karavan-autohaagisega hetkel olen – tekivad ulmelised ideed. Aeg istungile minna – kusjuures neis isemoodi klubides tol päeval üles võetud teema on seni alati olnud just mulle, täpselt see sõnum, mida vajan,“ on Gunnar tänulik. „Vennaskonna istungitel on kohe aimata, kes on nädala-paar kaine olnud – nemad teavad kõike ja õpetavad kõiki. Kuna meie hulgaski on pidevaid tagasilangemisi, niinimetatud AA-viinad, püsib alaline valikuküsimus ja tähestiku alguses seismine meil kõigil kenasti meeles. Sõltuvushaigus hoiab meid tähestiku algus-A juures igavesti, sellepärast on ühine väli ja filosoofia vajalik.

Sõidan oma karavaniga Nipernaadina mööda ilma, külastan meie vennaskonna istungeid, naine juhib seni meie ettevõtet ja on rõõmus, kui jälle tema juurde jõuan.“

Gunnar pidas plaani – eks ikka siis, kui polnud ammu istungit külastanud ja maa peale tulnud! – veel laenu võtta ja teine-kolmaski üürikorterite elamu ehitada. Pank tuletas talle tabeleid ette seades meelde, et mees läheneb 60le ning tõsiasi, et ta on oma elust paarkümmend aastat vahelt välja joonud, rehkendustele ei tähenda. Härra  on tänulik ka EASi mentorile, kes tegi talle samuti selgeks, mis juhtuks, kui ta võtaks stardikapitali karavan-autode ehitamise firma jaoks. Paneks saadud raha eest angaari püsti ja… hing oleks kinni. Ei. Talle piisab tema oma karavanist ja missioonist.

„Eesti keeles pole haagissuvila kohta head sõna. Soomlased ütlevad vagun ehk „vaunu“. Mu 84aastasel isal on kõva kuulmine – ta kuulis „maunu“ ning tema jaoks mu karavan Maunuks jäigi,“ naerab Gunnar. „Mul on väga hea meel, et isa on mind nii palju aastaid kainena näinud – usaldus ja usk tekkis viie aastaga. Alles siis lubas papa mind, keda ta seni joodikukaltsuks pidas, oma auto rooli. Ka emake nägi enne lahkumist seitse aastat mu kainust ära… AA vennaskonnas ollaksegi kõige õnnetumad selle üle, kui kallid, kellele oma haigusega palju valu on põhjustatud, ei jõua terveneja uusi valikuid ära näha.

Mu isal on Kärlas kena – saarekeelne „kena“ on üks kena sõna! – viilkatusega maja, mille juures ta peab kaht traktorit. Ühega tõstab kord aastas risu minu keevitatud kopa sisse tõstab minu keevitatud kopaga risu – oleks täpsem, teisega harib kord aastas maasikapõldu ja kartulit. Kuna sain keevitajana trauma ja olen paremast silmast poolpime – jälle muidugi valikuküsimus, öelgem pigem, et näen vasaku silmaga paremini! – olen aina rohkem isakodule keskendunud. Ehitasin teda suuremaks-moekamaks ja sean meid Marega Saaremaal alalisemalt sisse. Keevitada ja tinutada ma enam ei taha – aga AA-liikumist Saaremaal, mis „köik see mees end mönuga pöhja vötab“ tahan küll toetada ja võimalikult kõigile vabalt valijatele sõbrakäe ulatada.

Oma kodukülas olles ja vaunuga mööda Eestit sõites näen sageli ka nn. patriootide valikuid. Enesepettus selline, et mina eesti patrioot, ei lähe siit mitte kuhugi … te peate mulle töö siia metsakülasse tooma ja kui ei, siis … vaba valik. Võib ka kiruda ja vanduda, pommida pensionäride käest suitsuraha, kuid – on ka teine valik: hakkan ise midagi ette võtma, elu edendama. Siin võin ka nõuga abiks olla. Olgu kasvõi sellesama algatuse kogemustest, mille Soomes algatasin. Tegus noor pere võib väikefirmast kergesti impeeriumi tekitada – VALIK ON VABA.

Saaks ühe protsendigi talente koju – ehk siis haiguse varjust oma tegeliku isiksuse juurde tuua – küll oleks kena. Esimestel kainenemise öödel pärast joomaperioodi on sedasi, et „pörsa sörad köbisevad pörandat pidi nönna et magada’p möista ja möelda’p soa,“ siis on väga tähtis, et ärajäämanähtudega võitleja poleks üksi – kellegi hooliv lähedus hoiab hinges ja jutis. Igal järgneval päeval ja aastal peab saatuse- ja haigusekaaslaste vennaskond samuti kõrval olema, sest meil kõigil on igal sammul valida vaja. Täna. Ja homme on uus täna.“

Dardo Kusto – elegantne erudiit

Kati Saara Vatmann

Iga naine võib sellisest sõbrast, nagu hiinajuurne Moskva šamaan Dardo Kusto (37) aina unistada – ohtra naisenergiaga laetud elegantne, erudeeritud, vaimukas ja pisut melanhoolne maag on võrratu nõuandja, psühholoog ja analüütik.

Minu tallu saab stiilne ja peenekoeline müstik selleks, et seitsmendat põlve ja seitsmendat elu kestev üksilduse nõiaring katkestada. Ja katkestas ka – vaid kuu aega pärast seda, kui metropoli nõid oli mu laste isa energeetiliselt minust lahti ühendanud ning mu enese uue kodu- ja enesekorraldusega kokku ühendanud, leidis uue paarilise… laste isa! Mu enese elu luges võlur enne meie kohtumist foto järgi perfektselt, hetkeseisu analüüsis professionaalselt ning lähituleviku ennustuse esitas fenomenaalselt.

Meie oma oraakel Pargiwaht viimatimineja väidab, et mineviku lugemine on üks võluva vampiirluse liike – kallistuse, käe vaatamiseks käe oma kätte võtmise või oma käe „loetava“ peale panemisega loeb sensitiiv kunde infovälja. Avab minevikuraamatu – ja tuleviku prognoosimine on Pargi sõnul juba osava psühholoogi ja loova fantaasia vili samal moel, nagu programmeerivad soovitud tulevikku head mustlased.

Ent hämmastaval kombel luges moskvitš mu fotot kohe lennukist tulles, alustas prohveteeringutega enne, kui me tuppa tulime – ning visioneeris täpselt sellise sündmustekäigu, nagu praeguseks juba toimunud on, pelgalt hobustele otsa vaadates ja lammaste-kassidega ühendusse asudes.

Uus magamistuba, vastne saun, sõbralik ja helge tall õiges kohas – rajada on veel erikujuline maneež noorhobuste õpetamiseks ja inimeste tervendamiseks, algallikaga ühendusse viimiseks. Hämmastavaim on, et projekteerija Paavo Pikandile jutustasin veel tavapärasest ristkülik-maneežist, ent teenekas konstruktor joonestas meile ringikujulise Soone Saara Tsirkuse. Ilma et teadnuks – just ümmargust telk-rajatist šamaangi siin vaimusilmas nägigi!

Vivian ja Uno

Kuivõrd mitmest ühisest tunnist ja salvestatud materjalist mahtus eetrisse kaduvväike osa, jäi üldhuvitava-kesmiselt söödava materjali põhjal mulje, et vigurdasime siin ringi, nagu kartulite-apelsinide teleseriaali Vivian ja Uno.

Tõstsime vastavalt feng shui ja armumaagia reeglitele ringi mu toonase magamistoa – seal on nüüd saun! Dardo õpetas, et põhja-lõuna-suunalises sängis peab olema pea vastu seina ning voodisse juurdepääs peab olema mõlemalt poolt: „Kui oma ellu armastust, meest kutsute, tuleb tema jaoks esmalt ruumi teha. Magamistuba olgu kujundatud küünalde ja südametega. Ühelgi fotol ei tohi olla ei endiseid ega üldse kõrvalisi mehi – kuna unes liigub info vahetult ja jõuliselt, saadavad fotod signaali, et mehe koht on hõivatud. Ühtlasi ei tohiks magamistoas peegleid olla – need toimivad energiat ja infot neelavalt, nagu vesi.“

Otsekui stiilse viisiku spetsialist, õpetas Kusto ka seda, et voodilinad peavad olema valged, roosad või punased – mitte kuitahes rõõmsalt kirjud. Piisab sellest, et elulugu on kirju – õiget paarilist kutsuvad süütult, ent kirglikult pruutis voodilinad.

Ja saiakeste lõhn. Naine, kes kutsub oma ellu Kuningat, peab köögis ja korteris pidevalt küpsetiste hõngu hoidma – see on Dardo sõnul ülimõjus maagia. Lisaks magamistoale tõstsime ümber ka mu töönurga. Kirjutuslaud põhja-lõuna meridiaanile, nägu itta ja lõunapoolse akna alla loovusele edu ja küllust kutsuv altar, mille peale mu tulevaste raamatute käsikirjad laotud. Amuletid said nii esiku kui lapsetoa aknale ning ukselävele puistasime tseremoniaalselt sisseõnnistatud suhkrut kalli kaaslase kutsumiseks.

Nii tarot’ kaartide ladumise, suhkru õnnistamise kui tulemaagilise puhastamise eel ja ajal tegi mees väga pikad ja vilunud taotlused: „Tulebki väga täpne olla. Ja uueneda. Kui teed nii, nagu alati, saadki taevaisalt selle, mida alati. Aga minu juurde nõu küsima ei tulda reeglina sügavat rahulolu kuulutama, vaid olukorda muutma. Teoreetiliselt saab inimene ka ise paberilehte vastu südant hoides taotluse teha, seejärel lehe kokku kägardada, põlema panna ja vaadata, milline kujund tuhast joonistub. Ent kui inimesed saaksid ise ja üksi hakkama, oleks ju maailm õnnelikke inimesi täis.

Näilisi äpradusi ja tinglikku õnnetust ma isiklikult alati karmaliseks karistuseks ei pea. Mõne loova isiku puhul on tegemist ka ülesandega. Näib, justkui oleks üks äpardunud suhe teise järel, üleelamised ja katsumused mingi eriti rafineeritud ja ränk karistus eelmistes eludes tehtu eest. Võib olla. Alati ei ole. Võib olla on Jumal selle kannatusterajal galopeerija hoopis oma tööriistaks valinud. Näeb ja teab, et see tugev tegelane peab vastu ja kannatab välja. Taevaisa aina tõstab katsumuste latti. Ning selle parkuuri läbijal on ülesanne oma kogemused ja katsumused kirja panna või filmiks vormida – teistele samastumiseks, õpetuseks ja hoiatuseks. Jumala antud anne on ülesanne. Mida tugevam isiksus, seda tõsisemad ülesanded ta saab.

Ja varem või hiljem tunnetavad inimesed – kui muidu mitte, siis juhi ja nõustaja abiga või eksimustes karastudes – oma tee ja koha õnneks ära. Võimalik, et just sellepärast inimesed praegu planeedil, kus on üllatavalt hämarad ajad, nii palju ringi rändavad. Võib ju arvata, et eestlased rändavad oma imeilusalt, puhtalt ja kirkalt kodumaalt võõrsile raha teenima. Venelased võiksid eestlastelt puhta harmoonia ja külluse loomist õppida, mitte lõhkuda ja hävitada…

Ent raha pole ainus põhjus. Looja on kaardid segi paisanud. Kaheksa miljardit inimhinge ei kipu kuigi hästi oma tõelist paarilist ega elu armastust üles leidma. Otsitakse ennast ja turvatunnet – seda pealiskaudselt rahaga seostades – otsitakse võimalust puhtalt lehelt alustada, sest hämarad ajad tekitavad tunde, et igasugune eelmine leht on määrdunud. Selline hämmastav ja üldine uus-nomaadlus…“

Moskvale truu

Dardo ise on veendunult ja rõõmuga Moskvale truu. Hiina-korea esivanemate järeltulija on Orenburgis üles kasvanud ning oma nõiatarist vaarema talendiga koos mitmed kõrgkoolid läbinud. Ta on juba Moskvas psühholoogiks diplomeerudes teada saanud, et inimene peab esitama ainult eetilisi tellimusi ja taotlusi ning olema täpne.

Metropolis naudib maag teletööd ja abivajajate konsulteerimist nii personaalselt kui treeninggrupiti ning on tänulik selle eest, et pidev inimestega töötamine innustab teda ennast üha rohkem ja sügavamaid raamatuid lugema.

Mees jagab igapäevaseid nõuandeid oma koduleheküljel www.dardokusto.com – selle külastajad saavad nautida ülimalt rikast ja kaunist vene keelt, mida kasutab Peterburgi harmoonia instituudi ja Inglismaa telemeisterlikkuse kooli lõpetanud müstik.

Andekas rändaja on loonud üle 30 dokumentaalfilmi – loomadest-sensitiividest, toidumaagiast, kuulujuttude fenomenist, saatusemärkidest ja nähtamatutest inimestest ning kujunenud Moskvas ühtviisi nii kuulsuste kui koduperenaiste teejuhiks. Lisaks tarot’-kaartide tõlgendamise õpetusele on täpse ja stiilse mehe kodulehel vabalt saadaval videokursus ning tema raamatu „Seitse lihtsat edu energia seadust“ saab osta 200 rubla eest pluss 260 rubla postikulud.

Šamaan postitab paar korda kuus põhjalikumaid soovitustekste maagilise rahakoti meisterdamisest ja õigest pidutsemisest, sisemise harmoonia tehnikatest ning nõukogudeaegsete kahjustuste isiklikust ja ühisest ületamisest.

„Meile – ja ka teile – taoti eluterve loovuse ja isiksusliku vabaduse asemel pähe, et raha on halb ja juht on püha, et mina ise pole keegi, kõik peavad olema ühesugused. Lisaks on enamusel meist olenemata vanemate püüdlustest ikka mingi astme lapsepõlvekahjustused – hüljatus ja alaväärsustunne, karistusehirm ja ahistatus. Sellest kõigest on guru abiga võimalik edukalt välja kasvada,“ kinnitab müstik. „Inimesele, kes tajub ebavajalikkust, vääritust, edutust, usaldamatust ja enesehaletsust, soovitan esmalt kunstiteraapiat. Oma muinasjutte endast välja maalides näeme ka ise, kuidas kujundid ja värvid üha helgemaks muutuvad. Mõnele võib pigem voolimine või kirjutamisteraapia sobida. Abiks on ka pihtimine heale sõbrale. Ja vabastav hingamine koos õigesti valitud aroomidega ruumis ja oma enese nahal.

Meile tuleb appi nii päike kui kuu. Iga kuuloomisega saame meiegi otsast alustada, noorkuu ajal olgem vee stiihias ja kahaneva kuu faasis tuule stiihia vibratsioonis, kui on kuu loomise eelne must kuu, andkem end tule stiihia hoolde ning säästkem energiat uuteks algusteks.

Kui me oleme iseendaga kontaktis, aitabad kõik meeled meid harmoonia poole – toeks männi ja ingveri, piparmündi ja apelsini lõhn. Mulle isiklikult meeldivad eriti seeder ja patšuli.“

Valmistab ette eduks

Dardo Kusto võib ise olla küll pisut raskemeelne ja rusutud, kui karmid nägemused läbi tema inimkonda hoiatavad. Ent põhjus, miks teda nii Venemaal kui nüüd ka Eestis armastatakse ja kuulatakse-vaadatakse on see, et ta otsib oma rituaalidega üles iga inimese parimad ja tugevaimad küljed.

Pärast mureliku kliendi puhastamist ja tasakaalustamist sooritab mees abivajajaga midagi positiivse programmeerimise laadset. Kirjeldab saabuvat küllust, mille kutsub kohale selleks eluks antud annete oskuslik kasutamine ja ühendamine.

Kui äsja õnnetu olnud inimesele kujustatakse kirgas tulevikupanoraam, tulvab tema peale teotahte, unistamisjulguse, elujaatuse ja õnnevalmiduse laine. Juba ainuüksi selle energiasööstu pealt on võimalik uutele ja puhastele tegudele startida ja spurtida.

„Midagi muud kui unikaalne Mina Ise ei panda sündides kaasa kellelegi meist. Unikaalsus teeb meid täiuslikuks – ja enesekindlus atraktiivseks. Meil on siin ainulaadsete isiksuste planeet – no vaata kasvõi ennast – klassnaja!“ julgustab Kusto.

Sina oleme aristokraatliku ja õhulise Dardoga teineteisele hakanud ütlema alles nüüd, mitmeid kuid pärast esmakohtumist. Üsna sageli tunnen, et tahaksin temaga silmast silma nõu pidada, mida ühe või teise pakkumisega peale hakata, kas inimene, keda täna kohtasin, on… Või kasvõi lihtsal-ehtsal naiselikul tasandil koos temaga valida, milliseid seelikuid kanda ja missuguseid ehteid-amulette eelistada – iga detail toimib nii aknalaual, köögis kui naise enese kõrvus ja kaelas palju väekamalt kui aimame.

Pärast meie kohtumist tean: uksed ja väravad tuleb ööseks lukku panna ka paksus metsas elades – see on energeetiline blokeering mustade jõudude ees, kelle eest oma kalleid ja iseennast unes rännates kaitsta ei saa. Keegi kaitseb…

Dardo teenused:

• внутрисемейные проблемы
• взаимоотношения с любимыми
• одиночество и неразделенная любовь
• стрессовые ситуации
• возрастные кризисы
• самоопределение
• проблемы на работе
• горе, потеря
• депрессия
• суицид (самоубийство)
• насилие
• внутриличностный конфликт
• экстрасенсорная помощь
• организация и проведение семинаров и тренингов ( тематика по запросу)

www.dardokusto.com

Parimad sõbrad

Kati Saara Vatmann

21.sajandiks on inimese kodustatud loomaliigid mitmekesistunud sama igasugusteks nagu inimliik ise. Koer on ühtaegu nii pärltikanditega ridiküli-chihuahua kui kolmanda maailma tänavapeni – kellest õige mitu on Laika-Belka-Strelka-jt-nimede all otse prügikasti-maailmast… kosmosesse lennanud! Koer on ühtviisi nii eluohtlikult suureks aretatud peremehe-võimendus kui kerjuse heaks koera tegev nunnumeeter.

Kõik Eestimaa – ja eks kogu maailma – koerakasvatajad-õpetajad on üksmeelel: peaasi, et penil on koht ja rakendus – see fenomenaalne meelte kooslus pole ju kodustatud selleks, et korteris või keti otsas igavledes-kurvastades oodata, millal tema teeneid ometi vajama hakatakse.

Koerad töötavad nii alaliste kui elukutseliste hingesoojendajatena – kui nad on näiteks sotsiaal- ja lugemiskoerad, kes julgustavad oma lähedusega neid, kes hoolde-lastekodus või korteris keora pidada ei saa. Ehkki penide ametitest meenuvad esmalt pääste ja valve, narko ja pimedate juhtimine, on ka lugemis-lõimumiskoerad täpselt sama auväärses ametis.

Eesti lugemiskoerte vabatahtliku liikumisega on ühinenud tänu Maarja Tali algatusele kümneid, juba sadugi koeri. Ka Valtu põhikooli tagatoas avatud noortekeskusse kõnnib igal teisel laupäeval jalgsi Raplast inglise keele õpetaja Tiina Tunnel oma noore kollipoisi Chevyga, kelle missioon on laste lugemist kuulata ja Koer olla. Uuemal ajal kuulavad leebe loomuga lugemiskoerad lisatööna ka muulaste lapsi eesti keeles lugemas. Et nood vigu ja hääldust ei häbeneks. Nende tingimusteta tunnustavate kuulajate nimetus on lõimumiskoerad.

Kelgukoerad ja kättemaksukontor

Kuna eestlaste teadvuses põimub tele-arvuti-reaalsus tegeliku Eluga, on Helle, Jaanus ja Mariin Kaljula veokoeratalus taksikoerte kuudile kirjutatud Kättemaksukontor ning kelgukoerad mõistagi tähendavad Käbikülas ikkagi 30+ töökat ja tubli peni, mitte telekrimkat. Päeval, mil omagi loomakesksetele hobu-lambatalu võsukestele Huskypargis näitamas käisin, kuidas koerad töötavad ja Teenivad, oli ekskursante-sõitjaid kokku seitsmest rahvusest. Leedukaid ei häirinud, et eesti keelest ehk päriselt aru ei saanud ning kaheksase rakendi sõidu ümber tuisuse metsatuka tegi ka lapseootel rootslanna!

Raja talu tegeleb suvel viljakasvatusega, sügisel treenitakse koerad kärude ees taas vormi ja võisteldakse klubi Baltosport vedajatena üliedukalt  vt. www.kelgukoerad.ee – talvel peetakse külastajatele avatud koeraparki, millega koerad end ise ära elatavad. Ning kevadel tullakse aina populaarsemale rakenditõugude turule uute kutsikatega. Vaatamiseks on lisaks mitut tõugu teenistuspenidele ka kolm omamaist tõugu hobust, ostmiseks ühe Rapla emand Luule kootud koeravillased kudumid ning teenusena tarvitamiseks ka peretütre fotokunst. Kuulamiseks aga pereema Helle taustaks tõeline koertekoor – viimne kui malamuut ja husky pakub: võta mind, rakenda mind, sõida minuga, pane mind Teenima!

Koertega võistlemine ja klientide teenindamine annab kõigile kolmele, emale-isale-tütrele, ühise tegevuse ja pühendumise ning inimeste poolt vaadates ongi tegus kooselu koertega nii elulaad, sport kui teenistus.

„Nii malamuudid kui huskyd on ääretult sõbralikud koeratõud. Sotsialiseerime endale  jäävad kutsikad nii, et esitleme neid külastajatele visiitkaardina. Kuigi valvuriteks kelgukoerad väga ei sobi – liiga südamlikud on – peame hoiatuseks ikkagi Jaanuse kombaini juures neid talvise kärakoorina valves,“ kirjeldab Helle. „Hobustega kõrvuti on koerad ka teistel meie võrgustikku kuuluvatel kelguinimestel. Pärnumaal kasvatavad ja rakendavad Reppod oma Mutimuute kõrvuti Kallaste-klanni ratsa- ja rakendihobustega.

Nii ulatuslik pühendumine nagu meiesugustel tähendab igapäevast seiklust ja pidevat investeerimist. Viljakasvatusega finantseerime lisaks oma pere elatamisele kõrvalt ka koerte toitu, varustust ja oma võistlusrännakuid. Koertelt tuleb vastu puhas elurõõm, tegutsemislust ning tingimusteta armastus.

Rakendis paneb koera jooksma ühest küljest karjainstinkt, hästi õpetatud juhile järgnemine – kasutame rahvusvahelises keeles käsklusi – ning veel see jumalikik Miski, mis kihutab koera silmapiiri poole lendama. Lõpmatuseni. Kui inimene on tüübilt samasugune horisondi vallutaja, kujunebki võimas sünergia ja harmoonia.“

Ning lastele kujuneb sild üle ajastute ja stiihiate – Jääaja-multadest nähtud kelgukoerad on siin ja praegu olemas ja teenimas, Jack Londoni raamatutest loetu on päriselt olemad ning lugusid loomadest kirjutatakse kelgu jalastega lumele päriselt, mitte kliki ega puldinibimesega.

Kelgud-rakmed-telgid on pärit vähesel määral Eesti, põhiliselt Skandinaavia ja Austria meistritelt. Mis tähendab, et omamaine turg kutsub. Sügiseseks taas-üles-treenimiseks pärast suvekuumuse eest jõude redutamist meisterdab Paldiskis kärusid sama mees, kes ehitab ka seljast-puusadest ära jäänud penidele abirattaid.

Jooksva koera abirattad

Kui Paldiskis stalini-aegses barakis koertele rataste kinnitamiseks mõeldud sadulaid õmblevale Aivole öelda, et näiteks tugi- ja juhtkoertele valmistab rakmeid maailmas… ÜKS inimene Ameerikas, siis ta väga ei üllatugi. Ehkki kõrvad hakkavad turu suunas liikuma. Inimeste maailmas on erinevalt koerte ja muude loomade ilmadest paljud asjad mõistetamatult paigast ära. Aivo uriseb selle peale valjusti ja õiglaselt – aga ei hammusta, vaid tegutseb.

MTÜ Jooksev Koer pealik teeb kõike.

Jooksev koer tähendab ühtaegu nii seda, et vigastatud selja-jalgadega koertele kinnitatakse abirattad ning elu läheb edasi – kui seda, et jooksev ja teenistuv koer on õige ja õnnelik sõber. Selle nimel õmbleb Aivo Paldiskis vaatega Amandus Adamsoni ateljeemuuseumile kahel õmblusmasinal penidele neid sadulaid, millega abirattad looma külge kinnitatakse. Elektrilist õmblusmasinat jagab ta elukaaslasega, kes oma kolm last ja teisedki huvilised sealsamas rõõmsas väga korrastatud kaoses rõivile õmbleb. Teine õmblusmasin on paarisajandiline Singer, millele Aivo mootori külge pani – pooli süstik andis saba, mees otsib uut, et suurepärase tööriistaga edasi töötada.

Ta on väljaõppelt torujüri, elektrik – ja kõik teised eluga külge hakanud ametid. Ning kõik rattad, mis lapsevankrite-aiakärude alt tulnud, need Aivo erinevat kasvu koertele külge paneb. Või kelgukoerte kevad-sügis treeningkärude alla. Mõnel juhul saab väike koer sellepärast suured rattad, et mees oskab olusid ja koera olemust hinnates välja mõelda, et maal pori sees liikuv väheldane mops vajab ebasümmeetriliselt suuri rattaid, et mitte mutimullahunnikutesse takerduda.

Maxima-taguses hämmastavalt soojas ja mõnusas barakis on õigupoolest kommuun – veerand majast on Aivo ja elukaaslase, kolme lapse ja nelja koera päralt. Teine veerand sisaldab kolme Aivo kasvatatud peni, kes elavad naabrite juures. Neist üks on kolmejalgne, aga abirattaid ei vaja – nii, nagu ta jäi rängas lahingus ellu, hinnaks vaid üks jalg, oskab ta kolme jalaga uskumatuid kiirusi arendada ja… pissides teist tagumist jalgagi tõsta, nii et balansseerib vaid esikäppadel!

„Meie nelja koera boss on kass – ja Vuntsile omakorda teeb deegude paar säru, kui see midagi endast arvama hakkab,“ naerab Aivo. „Olen algselt olnud jahikoerte – ja üldse teenistuskoerte õpetaja. Loobusin sellest, kuna ei tahtnud ühelgi moel tapmist toetada. Mu enese iirlased on maailma suurimat tõugu jahi- ja võitluskoerad, keda on sajandeid sõjakoerte, valvurite ja jahipidajatena peetud.  Eestis on neid 40. Ehkki nad on leebed ja hellakesed, peab sellega arvestama.

Jahikoer on mõeldud selleks, et ta saaks ise endaga hakkama – kui iirlane, laika või takski metsa üksi jääb, püüab ja sööb ta kõigepealt oma kõhu täis ja siis viib saagi isandale. Manitsen alati endale koera valijaid hoolikalt kaaluma, kui palju ja millist rakendust neil loomale on. Mammist, kes võtab endale taksi padjakoeraks, sest see tundub nii nunnu, võivad väga hõlpsasti ainult tallad päevavalgele jääda, kui jahikirest haaratud nunnu ta enda kannul rebaseurgu tirib.“

Eakas Liisu on saanud politseilt mitu ordenit teenete eest kartmatu valvekoerana. Kui härra Sihvart valvas kõigile oma ametitele lisaks selleks, et oma üht lihast ja 12 kasulast toita-katta, öösiti õliladu, pani Liisu öise kurikaela kenasti õlivaadi otsa istuma ja politsei saabumist ootama. Sassis pätt ründas politsei silme all Aivot noaga, koer tegi mõrtsuka sekundi murdosa jooksul kahjutuks ja auklikuks. Ehkki pätt kurtis, et tema vastu kasutati külmrelva (paragrahvide keeli muide koer just nimelt külmrelv ongi!), sai ta ordeni, mitte peremees karistada.

„Kuigi mind peetakse liiga pehme käega treeneriks, olen otsustanud publiku tungival nõudmisel uuesti koeri treenima hakata. Sellepärast, et õpetamata või valesti õpetatud koerad teevad saatuslikke vigu, mille eest nad tuleb magama panna. Reeglina ei pea koera, kelle jaoks hierarhia on paigas, murdma – leebe püsivus viib sihile. Olen kõigist oma koertest vaid Liisuga tema pubekaeas verise lahingu maha pidanud,“ tunnistab Aivo. „Mis koeraga korra juhtunud, see igaveseks tema teadvusse kinnistub. Minu töö tõttu oli iirlane Timmy mõnda aega hoiukodus, mida pidasid hobuinimesed. Sai seal haiget ja muutub nüüd hobuse lõhna tundes deegust väiksemaks.“

Aivo enese tööpõldu aga teeb abiratastest-sadulatest suuremaks see, et ta ehitab mõttekaaslastele ja muidu endale olulistele inimestele kassimaju ja koerakuute. Tasuta. Oma esimesele kaasale ja lapse emale ehitas Nõmmele 20 kassi ja 6 deegu maja. Eidapere koertekodule kuudid, ehkki emand Sigridi iseloom ja suuvärk on hirmsapoolsed, ajab ta väga õiget ja head asja.

Mees on sõitnud ka lemmiklooma taksot – suurte ja poriste, iseloomukate ja veriste koerte jaoks. Kuna loomakaitse leidis, et neile tuleb tasuta teenust osutada, läksid miinused Aivo muule missioonile liiga suureks ning see ülioluline teenus on Eestis praegu puudu. Nii nagu meie riigis ei rakendata Soomes end vägagi õigustanud maksuseadust. Inimeste makstavatest maksudest päris kopsakas protsent võetakse koeramajanduse korrastamiseks. Kui inimene võtab koera, kellega kooli läheb, siis maks väheneb – ja kui koer võetakse töötava penina arvele, kaob maks sootuks. Tänu sellele on koerte ja inimeste kooselu korras, Soome-täis koeri õpetatud-rakendatud ning avalikus ruumis enesestmõistetavad kakakotid kenasti puu otsas.

„Tegevuseta koeral tekib oodates-vedeledes enesel palju toredaid ideid. Olen nii valves kui jahis näinud, et koer ründab sekundi murdosa jooksul – seega peab kodustatud kiskja olema õigesti õpetatud ja paigas, et sissetungija, teine koer või ptüi-ptüi-ptüi – mõni pereliige soovimatuid reaktsioone ei kogeks,“ manitseb Aivo. „Meie kui looduse krooni – kui me seda ikka oleme… – kohustus on pöörata koerte ja teiste kodustatud loomade instinktid ja meeled enda kasuks. Kuna inimestele on antud kõnevõime, siis on meil ka kohustus avalikkust teavitada ja üksteist toetada. Ning fakt, et tugi- ja abikoerte töörakmeid seni vaid USAs toodetakse, näib mulle isiklikult vägagi inspireeriv – eks nii mõnelegi sadulsepale!“

Inimese parim sõber…

on endiselt juhus, mis  võib tunduda esimesel hetkel lausa katastroofina. 16aastane Liis Rammo oli kindlal kursil professionaalseks ratsutajaks ning arvas – teades, et ka vastsündinud varsa kabjahoop võib täismehe kolju purustada – ennast ka nii tegijaks hobulausujaks, et läheb vahekäigus mürgeldavat parimas eas täkku rahustama ja…

„Ärkasin ränga selja- ja peaaju traumaga.  Ma ei tea isegi, mis seal juhtus, ainult tulemus on tunda. Peaga käisin eiteakuhu – midagi ei mäleta mõistagi,“ meenutab Liis rahulikult. Sain ümber selgroo mitmeid plaate-polte – ja ehkki püüdsin kohe, kui vähegi käia suutsin, sadulasse tõusta ja isegi võistlesin ühe meetrise parkuuri! oli selge, et mulle on määratud teine tee.

Marika Vunder nokitses mulle sellise ratsu, kes töötab üksnes parema jala märguannete peale. Edasi nokitses saatus meid tema kui parima sõbraga ühist ratsakompleksi rajama – ja abikoerad nokitsesid ennast ise mu ellu. Üha sügavamalt ja mitmekesisemalt.“

Liis on faktiliselt Järlepa mõisnik. Tema vanemad ostsid 90ndate alguses unaruses mõisa. Isa poolt on Liis Faehlmanni järeltulija,  ema Ly oli aga põhiline taastaja nii finantseerimise kui füüsilise töö poolest. Pere taastas Krusensternide – Pirgu omaga seotud – mõisa järkjärgult, tubahaaval ja tasapisi. Ehkki saalis on seintel võrratud Krusensterni reiside maalid polnud ei tasakene taastamine ega maakütte abil pidamine sugugi nii kallid kui eelarvatakse.

Viimastel aastatel on Marika omakorda aednikumajakeses resideerides ühe Eesti parema koolisõidukeskuse üles ehitanud ning Liis aimab, et Järlepa muinasmaa võtab kursi ka polo kui Eestis täitmata hobuharrastuse niši poole.

„Headel päevadel käin kepiga – halvematel vajan tõhusamat tuge. Peatrauma tõttu on mul epilepsiahood. Ning mõlema erivajaduse jaoks ja heaks on mu kõrval koerad. Emane rotveiler on sünnipäraselt andekas epilepsiakoer. Ta tunnetab läheneva hoo, millele eelneb aura seisund, ette ära ning annab mulle märku, et oleksin valmis. Tänu saksa arstide aastasele uurimisele ja kombineerimisele on mul praegu selline ravimite kombinatsioon, mis on hood miinimumi viinud.

Isane rotveiler on füüsiliselt mulle tugi- ja majapidamiskoer, kelle turjale kinnitatud käepidemele toetun ja kes kannab-veab minu eest erinevaid asju. Ühtlasi jumaldab ta lapsi, kes teda kallistavad ning on seega andekas sotsiaalkoer,“ tunnustab Liis. „Minu koeri ja ka mind ennast õpetab fenomenaalne koerainimene Elvira Cornelsen – vt. www.hundeschule-cornelsen.de – , kes mu koerte erilisi andeid märgates ja arvestades koostas mõlemale erilised trennikavad. See naine kõneleb tõepoolest koerte keelt. Ja tunneb üsna kohe, kui kutsikal silmad avanevad, tema anded ja eeldused ära.“

Liis ise on läbi aegade huvitunud raamatute hingeelust. Ta läks Guttenbergi jälgedes Saksamaale trükiteaduse ajalugu ja olemust ning raamatu sügavamat hingeelu õppima. Praeguse haridusega sobiks ta Eestis bibliograafide-fiilide ja trükitööliste õppejõuks nende erinevates ametikoolides. Ent piirdub neti vahendusel ja pistelistel isamaal-käikudel kirjastuse Avita skaudi tööga – otsib ja valib tõlkekirjandust.

Kavatsetud kolme asemel juba viiendat aastat Saksamaal resideeriv raamatute-koerte-hobuste Liis õppis juurde Korea Hap-Ki-Do  enesekaitset, mille puhul piisab abivahenditeks jalutuskepist ja pliiatsist ning mida ta nüüd juba ise 9-16aastastele lastele õpetab.

Kuivõrd tema elukaaslane õpib parameedikuks, on neil peres kenaks kooskulgemiseks täispakett oskusi olemas. Kui Liis käib siinmail mõisa ja kirjastuse asju ajamas, ei pruugi ta koeri kaasa võtta – ehkki turvatunne ja toetumise harjumus satub koerteta mõistagi vaakumisse – kaasa on koertega.

„Koerad taluvad lennusõitu – ka salongis – halvemini kui hobused. Hobused lähevad paljukesi konteinerisse ega teagi õieti, et kuhugi lendavad – veendusin selles neid Brasiiliast Amsterdami polohobusteks lennutades. Välja arvatud erandlikud koer-kosmonaudid, pole koerad tegelikult lendamiseks sobilikud isendid,“ teab Liis. „Minu abikoerad ei peagi enam kuhugi lendama. Olen Saksamaal õnnelik ja paigas. Kuna armastatul on ühes väikeses tallis oma hobune, algavad kasvõi meie hommikudki täpselt nii, nagu üks unelmate päev välja peab nägema. Abikoer veab piimapudelid tuppa ja pesukorvid välja. Kui kõik koos talli läheme, tassib koer hobustele heinapakid ette – käsu peale täpselt õiges järjekorras õigetele hobustele. Päeval õpin ja õpetan koeri ja lapsi. Õhtul tegelen kirjastuse skautimisega. Seejuures pean jälgima, et liiga palju ei loe ja liiga vähe ei maga – ülepingutus ähvardab epilepsiahoogude sagenemisega.

Saksamaal muide pole ainult koerad pimedatele juhtideks või vanuritele seltsiks käijad ja lapsi loodusega harjutamas. Seal on ka juht-sead ja tugi-ponid töötavad loomad ning Nürnbergi Politsei kasutab narko-rotte. Need tüübid on eriti kasulikud konteinerite ja veoautode läbiotsimisel.

Kodustatud loomade ülim õnn ongi töö, teenimine ja oma müstiliste annete kasutamine. Lisaks sellele, et koerad tajunevad lähenevat langetõvehoogu või insulti – nad haistavad inimese organismis ka vohama hakanud vähirakke. Koertel on see müstiline Miski, mida inimene koera jahikaaslaseks ja valvuriks kodustades oodatagi ei osanud. Olgem selle kingituse eest tänulikud.“

Mida rohkem koeri õpetatakse ja neile vastavalt nende töö liigile varustust meisterdatakse, seda kättesaadavamaks kohenduvad ka hinnad. Praegu maksavad tugirakmed sellepärast 700 raha, et neid meisterdab vaid üks ameeriklane ning juht- ja tugikoerte õpetamine tõstab teenistuva peni hinna eksklusiivsuse tõttu 20 tuhandeni. Suur osa Eesti tugipenidest on ühinenud www.abikoerakeskus.ee – kus on nähtav variantide paljusus. Nii meistrite kui õpetajate-kasvatajate ees on avar tööpõld, mis lisaks hindade sättimisele kinnitab ka inimliigile – keegi meist pole liigne, ärgu olgu oma koha ja Tee äratundmiseks tarvis õnnetuse jõudu, piisaku leebe äratundmise väest.

Pargiwaht viimatimineja ja tema paduneljapäevad

Kati Saara Vatmann

Pargiwaht – viimatimineja (63) on numeroloog-süstemoloog-paralingvist-fukido meister ja kristlik müstik, kelle puhul on lihtsam määratleda, kes ta ei ole kui seda, kes ta on. Üldiselt soe ja südamlik, vahel ka tiba irooniline ja musta huumoriga, kuid pidevalt tegus ja pühendunud vanahärra.

Ta on olnud Eesti Muisnasteaduste seltsi asutajaliige (1988) ja esimene president, Maaema Messi algatusrühma liige ja messile nime andja ning rea uute vaimsete distsipliinide looja ning praktiseerija. Põhjapanevaim neist on üle veerand sajandi tagasi ilmutatud süstemoloogia.

Numbrimaagia ja laulusõnad

„Seda võib tinglikult nimetada ka numeroloogia keskkooliks, kuigi numeroloogia osakaal süstemoloogias ulatub paremal juhul vast 10 %-ni,“ rehkendab papa Pargi, kes on olnud ajakirja Naised horoskoopide koostaja ning Eda Pauksoni parimaid sõpru ja kolleege. Paduloomingulise isikuna ka Eesti Autorite ühingu liige aastast 1982 ning on rõõmustanud meie kõrva ja muid meeli laulusõnadega „Kantri alati jääb“, Justamendi ja Silvi Vraidi poolt salvestatud „Jaaniöö“, Maarika Uusi esitatud „No oota sa“, Andres Valkoneni muusikale – „Väikene rahvas, vaikene maa“. Eel-Pargilt sai sõnad ka Apelsini esitatud blues „Stress ja sokid“ning Fixi järelehõige Silvi Vraidile „Magus valu“…

Nii numbri- kui sõnamaagina soovitab teadjamees kõigil vähegi vaimsepoolsele teele asujatel sissejuhatuseks läbi lugeda Exupéry „Väike prints“ – ses eksistentsialismi tähtteoses sisalduvaid fraase sarjast „sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud“ saab päevast päeva tõhusalt meelde tuletada. Ka siis, kui võidule on pääsenud teadvusteaduste ajastu ning ridadevahed kõnelevad meiega enamgi kui read. Siis eriti.

Samas on Pargi tunnistatud juba üle 30 aasta tagasi arstide poolt pimedaks. Seda aga ei pruugi teadmatud arugi saada – ta tajub inimesi, kohti ja nähtusi kõigi teiste meeltega, nii et vaegnägemisest pole justkui juttugi. Nagu ta ise ütleb: „Kui inimesed kasutavad energiaid selleks, et vaadata näiteks aurat, tegeleda nn. energiatööga  – siis mina kasutan neid energiaid selleks, et näha kõigi teiste jaoks üsna tavapärast banaalset maailma. Auhind selle pingutuse eest on kõike muud kui banaalne. Tahan vastuväiteks negativistidele öelda, et me ei ela sugugi vanglaplaneedil – kaugel sellest! Me elame võrratult ilusas maailmas, kus oleme ise ennast sidunud kõikmõeldava ja orjastavaga – näeme oma maailmagi just vastavalt sellele. Paradiis ei asu taevas ega astraaltasandil, vaid ikka ja ainult meis endis – nagu põrgugi. Me kanname oma paradiisi või põrgut enestega pidevalt kaasas ja selle eest põgeneda on mõttetu. Jääb üle vaid muuta ennast, kuna ümbritsevaga me kindlasti seda teha ei suuda.“

Võiks arvata, et arvutis, millega varem suurfirmade ajutrustina töötanud edumees on juba oma paarkümmend aastat sinasõber – on srift viimase võimaluseni suureks seadistatud – tegelikult ei viita miski vaegnägemisele.  Ja ka mitte mahakäimisele. Hiljuti oli Pargi kogu südamest armunud – sai valusasti mööda hingenäppe – ent on tänulik, et veendus: armastuseaparaat toimib laitmatult.

Nõid neljandast põlvest

Kuigi mees on neljandat põlve nõid, ei ole ta guru. Ei ole jüngrite värbaja ega ammugi mitte nende energeetiline ahistaja. Pargi koondab mõttekaaslasi meelerännakutele Facebookis nimetuse all „WäeAken“, mis toimub järjepanu juba 2014. aasta algusest, osavõtjaid alati üle 100, kohati ligi paarsada ka. Igal paduneljapäeval toimub järjekordse etapi peafaas ja kaduneljapäeviti viiakse läbi järelkümblus. Siin olgu öeldud, et paduneljapäev on neljapäev,  mis eelneb täiskuule. Juhul, kui täiskuu satub neljapäevasele päevale, on paduneljapäev nädala võtta varem.

Pargiwahi arusaamadest ja maailmakaemusest saab osa Facebooki Pargiwaht Viimatimineja profiililt või googeldades end tema tasuta koduleheni.

„WäeAkna kaudu pääseb energeetilisse ühisvälja, mille jõujooned ulatuvad maailma väga erinevatese paikadesse. Meie WäeAken on avanenud – Bermuuda, Lihavõtte saare Naskca geoglüüfide, vana Pompeij, Vaticani, Ukraina, Venemaa, Leedu ning Eesti Vabariigi kohal. Rännak algab sellega, et grupi liikmed suunatakse erinevatesse eelkanaldatud püramiididesse, kus toimub 21minutiline puhastumise protseduur. Seejärel koguneb grupp juba täismahus ühtseks wäekümbluseks püramiidi – mis on minu kui grupijuhi poolt samuti eelnevalt kanaldatud,“ kirjeldab mees, kes on tänaseks kahel korral Rahvusraamatukogu konverentisaalis pidanud konverentse „WäeAken TeadvusTeaduste Ajastusse“, sest rahvas tahab lisaks netile ka ilmsi kuulata ja tunnetada, kogeda ja mõista. Need seminarid on planeeritud kolmele korrale aastas, tänavu veel üks juunis ja teine oktoobrikuus.

Vastu tulles publiku tungivale nõudmisele alustab Pargi 22. märtsist käima PÄIKESE-PÄEVA-KOOLI. Tema pühapäevakool hakkab esialgu jagama õpetust korra kuus – pühapäeviti.

„Inimesed küsivad alailma nii kanaldamise kui karma, reptiloidide kui samas kehastuses üha ümbersündimistest hakkame otsast rääkima!“ lubab mees, kelle emaema oli armastatud nõid ning kelle ema koostatud unenägude seletaja isa ahju viskas. Ehkki isal eneselgi olid malendid voodi ees, kuna unedes tulid lahendused – nii nagu Mendelejevile tema perioodilisuse tabelgi. „Mitte kosmiline vibratsioon ei tõuse, vaid inimeste endi teadvus laieneb kvanthüppeliselt. Tänaseks on juba eriti suured käärid nende lihakehade vahel, kes teismeliseeast alates ainult pensionist unistavad – ja nende vahel, kes on iga natuese aja tagant täiesti uuel tasemel.“

Kristlik müstik

Ennast kristlikuks müstikuks pidav küpses eas mõtleja-tunnetaja, aktsepteerib küll kõiki Looja tajumise ja Temaga suhtlemise mooduseid – indiaanlastest budistideni, ent ise eelistab jääda vähemalt esialgu veel kristlaseks. Seda muidugi mitte niivõrd inimeste poolt välja mõeldud religiooni, vaid usu kui sellise mõttes.

„Kristlus on mulle oma õpetustega lihtsalt arusaadavam ja lähedasem kui teised usundid. Inimolend ei peaks loobuma uskumast Loojasse. Ilma usuta või vähemalt usalduseta, on meie hinged õige pea loksumas laial ja väga libedal teel. Need, kes usuvad inglitesse ja nendega suhtlevad, peaksid uskuma ka langenud inglitesse ja mitte laskma neil meelitada end silmnähtavaisse madalsagesuslikesse püünistesse,“ manitseb oraakel, kes oskab valmistada liikuvaid, määrdumatuid, rünnakuid tagasi põrgatavaid energeetilisi kaitseid. „Ka langenud inglite äratundmiseks on käepärased meetodid, mis määratlevad, millise energiatasandi esindajatega parasjagu suheldakse. Madalsagesusest pärinevad olendid ei tutvusta endid kunagi õigete nimedega – ja seda isegi mitte küsimise peale. Pelgalt oma tunnetusest juhinduda pole kindlasti just kõige ohutum – vaatamata sellele, et meie kasutada on zen, om või halleluuja.

Kõige vähem mõistan ma meie maausulisi, kellel minu nägemist mööda on esikohal rituaalne kamarajura – trummide põristame, tule vaimu toitmine punnsuutäie viinaga ja lihtsalt möirgavate metslaste mängimine. Ega ma neidki halvusta. Küllap on siis kellelegi seda „komejanti“ ääretult vaja. Ja mis sellest, et nede maailmavaade, eetiline ja filosoofiline küündivus jätab veidi soovida – lepin selle lasteaiaga ja lepin ka võimalusega, et ma ise ei küündi kõige selleni.

Kõik teavad tänapäeval rääkida nii meie eelmistest kui järgmistest eludest, mida me olevat juba tuhandeid ja tuhandeid kordi kehastudes kogenud ning paljud veedavad aega selle temaatikaga tegeledes. Kõik näikse tõesti olevat nii selge, et vaidlustamisele ei kuulu. On vorbitud sadu ja tuhandeid sellelaadseid teoseid ja tõestusena toetutakse regressiooni meetodile. Selles viiakse inimene hüpnoosi ajal tagasi sünnieelsesse seisundisse – ja kui patsient – tegelikult katsejänes – hakkab kõnelema teistes keeltes või rääkima sündmustest, millel tema aktuaalse eluga mingit pistmist pole – ongi eelmiste elude teooria jälle kinnitust leidnud. Mina sellise poolpiduse tõestusega ei lepi. Isegi elementaarne energia jäävuse seadus üleb järgmist: energia ei kao ega hävine, vaid läheb ühest liigist üle teiseks. Kaasaegsed gurud ise nõustuvad väitega, et kõik viimseni on energia – no mida imet see info siis on, et ei allu enregia jäävuse seadusele? Iidsetest käsikirjadest saab ka lugeda Akasha kroonikast, kuhu koguneb ja pidevalt täieneb kogu universumis leiduv info…

Kas mitte meie nn. elud ei kujuta endast vaid Akasha lukuausust info piilumist? Mina igatahes ootaksin lisaks vanale regresseiooni meetodile ka juba muid täiendavaid ja tõepäraseid teadvusteaduslikke kinnitusi.“

Pargi imestab, et samas pööratakse naerualuseks väide inimese ümbersünni võimalusest ühe elu jooksul. Ta väidab, et inimolendil on peale lihakehaks, inimloomaks sündimise võimalik teha läbi veel kaks ümbesündi. Sünd inimloomast inimeseks ja inimese ümbersünd valgusolendiks. See on teadvuse muutumine inimlooma tasemelt aina kõrgema valgusolendi taseme suunas. Oleme inimloomanagi sündides valgusolendid, ent enne teatavat arengut realiseeruda sellena ei suuda.

Mis värvi on lõhn?

„Küllap just selleks mu silmanägemine ära läkski, et saaksin oma suhteliselt piiratud võimalustega maailmas üsna segamatult areneda ja teiste meelte kaudu sügavamaid õppetunde võtta. Midagi ilmutuselaadset sain teismelisen ning  47 aastat kestnud vaimse tee jooksul, ala- ja teadlikult unenägude ja nägemuste kaudu olen ohtrasti aega kulutades õppinud. Tulemused on vastavalt kulutustele tiba tõhusamad.

Tajun inimesi, kohti, nähtusi ja sündmusi ka lõhnade ning terviklike infoväljadena. Inimolendil pole sugugi vaja auravärve vahtida, et mõista, kas see või teine olukord või inimsuhe sobib ta ellu või mitte. Eks tunneb ju iga potentsiaalne ema ilmeksimatult ära oma tulevaste laste isa. Tunneb seda paremini, mida vähem parfüümi tegelikul hõngul peal on,“ õpetab mees, kes oma koera käitumist jälgides loobus viisteist aastat tagasi enda seebiga pesemisest. „Igasugune värvidega jändamine on vaid üks paljudest võimalustest, müügiartikkel, mida võib võtta ka mõnusa ajaviitena,“ muhekeb papa Pargi. „Kirjatööd, loengud ja kursused on ikkagi kõigest väravad, mille tagant algab tee. Ja seda teed ei sea meie eest keegi teine käia.

Ja nii saan ma täiesti aru inimesest, kes väidab tema lemmikloomal olevat roosa lõhn. Kui mul pole selle elukaga vähematki asja, siis ma lihtsalt aktsepteerin öeldut ja unustan – ilma, et hakkaksin polemiseerima, mida see roosa lõhn isiklikult mulle küll võiks tähendada.

Kui inimesed ennast ei kreemitaks ega parfüümitaks, saaksime palju hõlpsamini ja eksimatult üksteise olemusest aimu ning leiaksime igaks elujuhtumiks sobivaimad kaaslased. Tänapäeval näiteks armutakse pahatihti aga Hugo Bossi, ent paratamatult peseb prints end ühel päeval sellest puhtaks ja temakesel tuleb leppida – või mitte – tegeliku temaga. Kõigi nähtustega siin ilmas leppimiseks või mitte leppimiseks on meil vaba valik – iga päev on meil seitse täiesti reaalset võimalust surma saada. Kuni me ei otsusta loobuda, surma ei saa ja jätkame matka.

Sel matkal puutume kindlasti kokku meie energiaväljas parasiteerijatega – erineva kategooria selgeltnägijate ja kaardimooridega, kes loevad meie enda mälust meie minevikku ja müüvad meile selle pealt fantaasiarikast tulevikku – keegi ei keela seda toodet ostmast…“

Võrdsed – ärgakem!

Pargi selgitab, et olenemata sellest, et meis igas elab valgusolend, oleme võrdsed vaid Looja palge ees. Kehastunutena aga pole me seda teps mitte ja mõistlik oleks seda aduda. Ta ütleb, et iseenesest on see hea – kui mitte lausa geniaalne. Ainult pöörased unistajad võivad soovida, et kõik inimesed viimseni oleksid targad, ilusad, lahked ja palju mis veel – ühesõnaga võrdsed. Ometi eelistab tema ka edaspidi võtta elult eneselt workshoppe.

„Vaadake normaalset perekonda, kuhu kuuluvad lapsed, vanemad ja vanavanemad. Mitte keegi ei sunni lapsi palehigis rügama oma igapäevse leiva eest. Ja vanuridki en teenimise protsessist eemale jäetud. Kaasaegne orjanduslik kord aga teeb meid kõiki võrdseks, et rabaksime pimesi teise suvila või kolmada auto soetamiseks. Kellelegi ei heideta armu, piits aina plaksub ja mesihäälne reklaamitibi kordab käskivalt – osta-osta-osta, sa oled seda väärt. Ju me oleme praegu väärt ka täpäevase vaimuelu kolme liini. Esoteeriline punk, tantra ja kanaldamine,“ itsitab Pargiwaht mõnusalt. „Kuna iga inimese sees elab varjusurmas oleva valgusolendi kõrval ka veel hingeke – mis on tihtipeale palju noorem kui välja laseb paista, pole selles väites midagi solvavat. Ei tauni me ju lapsi, kes mänguplatsil liivakooke teevad ja neid siis sirelipõõsa lehtede eest teistele lastele müütavad. Samuti ei pane need lapsukesed omakorda mikski vanurite pidevat probleemitsemist ja ring ongi edukalt sulgunud.

Sama on ka mediteerimisega. Kuni me pole tõeliselt ärkvel, ärme parem räägi ei kanaldamisest ega ka meditatsioonist mitte. Keegi meist pole võimeline tegelikult mediteerima, kui ta on pidevalt nagu poolunes. Krishna Murtile sõnul tuleks meist enamusel õppida eelkõige kontsentreeruma ja alles peale seda, kui oleme võimelised iga oma käimasoleva päeva hetke minuti täpsusega meenutama, oleme ka valmis reaalselt mediteerima. Keskendumata inimese meditatsioon ja kanaldus on pelgalt tore – või vahel ka mitte eriti tore mäng.“

Söö ennast elusaks

Tasakaal algab Pargi kogemuste kohaselt tasakaalustatud toitumisest, mis on uue, 2017. aastal täisjõusse astuva TeadvusTeaduste Ajastu nõudega.

„Siiani sobis ideaalselt ütlemine, et mida sööd – see ka oled. Uuel ajastul hakatakse aina vähem sedasi rääkima. Isegi ökokaup osutub pahatihti reklaamitrikiks, kuna väiketootmine ja -kaubandus tulevad vaevu ots otsaga kokku ja siin ei aita ka krõbedamad hinnad. Lihtsalt elu sunnib meid vägisi heauskseid tarbijaid petma.

Meie tervis aga ei olene mitte ainult toidu kvaliteedist, vaid suhtumisest sellesse. Kaasaegsem oleks juba täna öelda – millesse usud, see ka oled. Tuleb otsast alustada. Jogid on võimelised sööma supilusikaga arseeni ja nendega ei juhtu midagi – miks siis järsku see kõik unustatakse ja maha vaikitakse?! Tasakaalustatud toitumise süsteem ei tulene moest, vaid meid lähitulevikus ootavast kunstlikult tekitatud näljahädast.

Mitte see näljahäda, mis pidevalt III maailma riike kummitab, vaid mul oli selge ja väga õõvastav nägemus, milles nähtu viitas pigem kultuurriigi või –riikide suunas. Sisetunne ütleb, et kõik see juhtub veel minu eluea jooksul. Sestap soovitan võimaluse korral hakata muutma oma suhtumist ja arusaamu tervislikust toitumisest. On tulemas ajad, millal ollakse õnnelikud,  leides üks kõik mida hamba alla pistmiseks. Nagu hügieeni, nii ka toitumist olen loomadelt õppinud. Teen kalapäevi – joon vett, nagu kala – suslikupäevi, mil tarbin kõike, mis kasvab maas ja puus – ning siis preemiaks rebasepäevi, mil lubatud on kana ja kala.

Soovitan tungivalt kõigesööjatel vähendada liha tarbimist – aga samas veganitel harjuda liha ja kala sööma. Tean, et mu tänane jutt kõlab kohtlaselt ja ärritavalt, ent ma hoiatan – pole kaugel ajad, mil oleme tänulikud iga viimse palukese eest. Ei siis pole enam mahti mängida noobleid toitumismänge ega kaloreid lugeda.

Tasakaalustatud toitumissüsteemile üleminek on ainumõledav tee. See võimaldab meil pidada iga kalendriaasta kohta üle 50 päeva täispaastu, sama palju on aastas vaid vedelikest toitumise ja juur- ning puuviljadest toitumise päevi. Ja kolmas osa – sama palju päevi kergest kalast või linnulihast toitumist. Seega oleme ligi 210 päeva aastas jahutoodete ja loomse toiduta. Mõistlik on end selleks juba täna ette valmistada. Siis ei tule peatne nälg hädana.

Pidage meeles, et õnnelik inimene on see, kes usub poolt sellest, mida kuuleb, aga briljantne on  see, kes täpselt teab kumba poolt uskuda. Inimeses elava valgusolendi ärkamise astet võib määratleda nii: kõrgemad olendid räägivad ideedest, keskpärased asjadest ja madalamad  räägivad alailma vaid teistest inimestest – enamasti halvasti. Proovige, kui mõnus on rääkida – ja tunda! – hästi ning kõige halvasti mõeldu-öeldu-tehtu eest andeks paluda. Mina palun tihti andeks – ja andestan alati.“

Heli Künnapase konserveeritud sinilinnud

Kati Saara Vatmann

Lasterikas taluperenaine, teoloogist sotsiaalpoliitik ja kirjanik Heli (33) jäädvustab oma elu ja kulgemise kulgemise etapp-haaval raamatutesse. Eriti siis, kui järgmine etapp tundub kõrvaltvaatajale eelmise eituse või isegi lammutusena, tuleb kirjutada järgmine raamat. Nii kirjeldabki Heli pärast korteriasukast büroo-keksutaja lugu uusraamatus „Minu ilus elu maal“ oma talu valimise ja rajamise saagat – sealt edasi tuleb aga seniste unistuste ümbervaatamise talletus, sest Heli on möödunud augustist tänaseni näinud pereisa Herlendit iga seitsme nädala tagant – ja voorinud ka ise mõtlikult Soome vahet. Mis oleks, kui tekitaks järgmise raamatu sellest, kuidas nad Soomes talurajamiseks raha teenisid… Ei. Tuleb hoopis eluperiood, mil naine alustab kolmandat korda, oma isiklikust kogemusest lähtudes koguduse juurde perekeskuse loomist. Vaja on selleks, et keskusesse saaks koos lastega minna ja-või lapsed veidikeseks sinna mängima jätta, kuni emad maailma ringi ajavad. Kõik on juba läbi mõeldud – Heli ju!

Eedenist korterisse ja tagasi

„Kirjutamine teeb head nii iseendale kui teistele,“ on pärast mehele Soome järgnemise kaalumist, proovimist – ja otsusekindlalt koju naasnud – Heli tänulik, et tal see anne on. „Endal aitab päevasündmuste ja tulevikuplaanide kirjapanek tervikpilti säilitada ja endale kinnitada, et iga päeva tööna on tehtud piisavas koguses õigeid asju. Teistele aga on vaja pidevalt nii ilmsi kui tekstides kirjeldada, mismoodi on võimalik kirjutamise ja muude vaevu sisse toovate aladega küülikufarmi pidada, vanast lagunenud talust 21.sajandi kodu rajada, lapsi kasvatada-arendada ning ise ka kultuurseks ja terviklikuks inimeseks jääda.

Minu ilusa maaelu raamat pidi õigupoolest olema rõõmuhõise – lisaks küülikufarmile on meil Jädivere külas ka plussi majandav lambakari, lapsi ja meest lõbustav ja naist rõõmustav hobustepaar, elumaja korda kõbitud ning loomakasvatus toob käsikäes raamatute kirjutamisega juba nii palju sisse, et pereisa ei pea palgatööl käima ega –ema kuhugi kodust välja raha teenima minemisele isegi mõtlema mitte…“

Tegelikult kirjutas Heli oma maakodu rajamise Tammsaarelikule tee-tööd-ja-näe-vaeva epopöale juba enne selle kirjastamist järelsõna, mis võttis kokku, kuidas taevane ettearvamatuste jada võttis selle noore suurelt unistava pere unistamiste ühe etapi kokku. Neljandat last ootama jäädes tehti revisjon, mis avastas ühest küljest, et vana maja tasalülitab lausa saatanlikul moel kõiki uute tubade ja fassaadi, sauna ja kabineti rajamise plaane – põliskotermann sunnib peret üha uuesti vannitoa ja köögi ehituse juurde naasma.

Teisalt kündis valus ja õpetlik Surm sündidega sama vägiselt kõiki Heli ja Herlendi loomaliike pidi. Küülikud põdesid erinevaid haigusi ja sajad väikesed roosad jänksid surid ka kümnetel muudel põhjustel – nende emade julm saamatus või kasside aplus. Mitu parimat lammast murdis nende enda leebena tundunud penivolask. Lastesõbraks-lambakarjuseks ostetud hinnaline kutsikas jooksis pere enese auto alla. Ja lõpeks lahkus kahest hobusest ühele sündinud hinnalisest paaritusest laste ratsuks kavandatud varsakene tõenäoliselt Eestimaad saastavate rapsipõldude mürgifooni tõttu kaasa sündinud neeruhäda ja maksapuudulikkuse tõttu.

Kolmandaks  seadis saatusesõrm sedasi, et Helil ei õnnestunud neljandat last oodates saada ühtki kõrgharidustele kohast töökohta, kuhu kandideeris – nii et automehhaanikust Herlend teenis ikkagi perele kogu raha. Mullusest augustist Kesk-Soomes.

„Küülikufarmi pole enam, koos raamatusse kaanetamisega lõppes see eluperiood,“ ütleb Heli nukra, ent rahuliku naeratusega. „Nende õrnade ja äärmiselt töömahukate loomakeste hulgipidamine võtab ära kogu selle aja, mil ma pigem raamatuid tahaksin kirjutada. Otsustasime, et proovime uuesti siis, kui lapsed on suuremad ning saavad ise nende puhastamise-jootmise-söötmisega hakkama. Tõsi küll – nad ei pruugi sellest huvituda ning selgelt oma Teed teadvaid indigoid teatavasti ei saa sundida võõrast muinasjuttu teenima.“

Herlend on augustikuust saadik töötanud Helsinkist 600 kilomeetrit põhjapoole, enamvähem Rovaniemi pöörijoonel ning käinud Enge-kandis kodus iga seitsme nädala tagant. Nüüd on mees otsustanud koju naasta  – saagu või sitem, pere on olulisim.

Küülikute ori või kirjanik?

„Mind veenis elu võimalikkusest intelligendina Eesti maal paljude laste ja loomadega oma Eedeni rajamisest mitu tõsieluraamatut kirjutanud suguõde – eks Lindgreni baas oli all ka – meil läheb kõik… meie moodi!“ usub Heli. „Oleme Herlendiga varem ka korteris elanud – enne esimese poja sündi kuus aastat tagasi. Töötasime samas firmas. Töölt tulles tegime uinaku. Pärast jalutasime ümber elamurajooni. Sõime õhtuks pahatihti burgeri. Ja kolisime koos laste järjestikuse sünniga majja, mis meile väga meeldis – mille puhul me ei hoolinud sellest, et ümber pole õieti midagi atraktiivset ega saanud parata midagi sellegi vastu, et vastupidiselt maakleri roosale mürale polnud majal tegelikult kaevu !, ahjusid !!! ega elektrit !!!!! Lahenduseks oli töö ja ehitamine, unistamine ja arendamine ja veel kord töö. Nüüd asun kristlikku perekeskust ehitama – jälle töö ja ehitamine, arendamine ja töö.

Kusjuures oma unistuste ja valikute nimel tehtavat tööd ei saa mitte keegi meie eest ära teha. Isegi aidata ei saa meiesuguseid töödikuid. Selles mõttes, et meil on oma laudas ja tallis, õues ja hoovis oma süsteem ja rütm ning võõra inimese juhendamine oleks vaevalisem kui tööde ise ära tegemine.“

Nii muigabki Heli elutargalt nende kaugete sõprade-sugulaste ohkimise üle, kes nüüda hädaldavad, kuidas ma sinuta hakkama saan, kui sa soomled või poliitikas oled. Nagu surija voodiveerel. Hakkama saadakse täpselt samamoodi, nagu seni – läbi feissi, skaibi ja gmaili.

Heli oli beebi ja kolme väikelapsega läbi terve sügise-talve üksi. Keset jaanuari hakkasid talupidamise ainsat rõõmu tegema ridamisi sündivad lambatalled. Valdavalt jäärad, nagu eranditult kõigis Eestimaa taludes tänavu… Ta ei rääkinud kellelegi, kuiväga ta kartis. Need kaamosehirmud ja vastutuseväsimus jäävad järgmise romaani aineseks.

„Ühel padupimedal õhtul sain aru, et niimoodi edasi ei saa – meie äärmiselt heatahtlikud ja kuulekad hobud jooksid mu millegi peale ehmatades pikali. Lennates palvetasin, et ei kukuks metallihunnikus millegi tapva otsa – ja enne püsti tõusmist sain aru, et minu surmast poleks kolm ja enam päeva keegi midagi teada saanud. Telefon oli mul taskus. Lapsed magasid hilisõhtuses toas – ja ega nad veel moblaga helistada oskagi. Ehkki olime küülikutest juba loobunud, et laste une ajal väikseid ja paraku heal juhul nulli majandavaid loomi orjama ei peaks, vaid kirjutada saaksin, sain sealt porist tõusmise ajaks aru, et nüüd on vaja taas midagi äärmuslikult muuta. Kõik. Kas lähen mina Soome või tuleb Herlend koju tagasi, palk või mitte palk,“ meenutab naine. „Jah, ma loodan, et mõne aasta pärast tunnevad lapsed küülikupidamise vastu huvi, ühinevad ja osalevad. Puurid on ju alles. Ja küülik on minu jaoks olnud tõelise talu sümbol miskipärast. Mitte lehm – küülik!

Ent tänastel lastel on teised sümbolid. Vanasti oli ainumõeldav, et lapsed hakkasid talus kohe jõukohaseid töid tegema, kui oskused ja ulatamine lubas. Täies jõus inimesed olid põllul ja laudas vanurid koos imikute-maimikutega tubastel ja õuemurutöödel. Idüll!“

Heli arutleb, et selle idülli tagas tõsiasi, et mingi nett ei toonud lastele protesti ega eeskujusid – mis valikuvõimalused? kõik elavad nii! Samal põhjusel polnud ka lahutusi – talu kui majanduslik-pedagoogilist ettevõtet ei saanud lammutada. Ja hooldekodudest-pensionidest polnud mõtet rääkida sellepärast, et vanuritel oli tööjaotuses oma koht ning kellelegi ei tulnud pähe neid üksildusse ära visata.

Katsusid neid ka või?

„Nüüdseks tean, et me teeme kõike endale. Nii loomi kui kohustusi võttes tuleb arvestada, kui palju ise jaksad. Mingi abijõuga – ega ka teiste jaoks tegemisega – rehkendada ei saa,“ on naine kindel. „Ettearvamatustega muidugi neis tehetes arvestada ei saa. Märgilised katastroofid – nagu ka laste pidevad tõbitsemised ja lasteaiatahtmatus – panevad mõistagi juurdlema. Miks astub majaehitus järjekindlalt rütmis üks samm edasi, kaks tagasi? Miks küülikud-lambad – ja ka koerad-hobud – hukkuvad? Kui nende pisikeste, aga see-eest pidevate katastroofide põhjuseni ei kaevu, jäävadki loomad end inimeste vastuvoolu pressimise eest ohverdama ja maja näkku panema.

Raamatus kirjeldan taude, aina hävivat vannitoapõrandat ja painavat lastelogistikat võimalikult kiretult jah. Mida siin ikka kireda. Kes on paarigi väikelast paralleelselt riietanud ja lasteaiast lauluringi, pühapäevakoolist sünnipäevapeole tarinud, oskab ka sõnaohtra halata ette kujutada, mida need manöövrid nelja lapse puhul tähendavad. Iga loomakasvataja kujutleb tundeid, mis valdavad lootusrikast poegimistele panustajat, kes peab üha uusi surnud vastsündinuid kokku korjama ja „utiliseerima“ – võhikud küsivad vastikusega, kas sa katsusid ka neid laipu – teadjad elavad ka liigsete sõnadeta kaasa raamatus kirjeldatud ja minu blogis jagatud puuride desinfitseerimisele, loomakeste vaktsineerimisele ja ravimisele – ja seejärel taas ja taas haigeks jäävate laste kodus kuhjumisele, mis omakorda muudab mulle orgaaniliselt vajaliku lugemise – ammugi kirjutamise! – võimatuks.“

Heli loodab, et tänu tema teostele on unistajad-järgijad ehk siiski mõne ämbri eest kaitstud, alustavad analoogset kolgatat teadlikumalt – või jätavad alustamata. Õnnelikud on need, kel vanematega lähedased suhted ja koostöö. Ning väga õnnelikud on need tegusad naised, kelle mees on vähemati kuulekas, mitte kulukas lisalaps.

„Herlend – minust üsna mitu aastat noorem mees, kellele kogu vastutus, enesejagamine ja tagasilöökide tsunami ikka väga vara kaela voolas – ma ei kirjelda oma tekstides liiga isiklikult, mida olen tundnud, kui ta end garaažides sõpradega autodega mängides maandab ja perioodiliselt jooma pöörab. Vist ämma närvide säästmiseks olen nende pihtimustega tagasihoidlik. Herlend ise mu raamatuid ei loe – ja eluterve rahumeelikuna elaks ka ülima avameelsuse üle, arvan ma,“ naerab Heli ettevaatlikult. „Minu mees oleks väga meeleldi nõus olema üldse-mitte-meeleheitel koduperemees, kui mina pääseksin kõrgepalgaliseks rahateenijaks. Koduse isana saaks ta hakkama nii majapidamise ja lastega kui ehitamisega – mis tema Soomes-teenides kas seisab või on palgatöölise kah-tasandil teha.“

Koos!

Kui peremees käib seitsmenädalase rügamise järel kodus, on perel seal omad rütmid, milles külalis-papale õieti kohta pole. Ning kui naine ootab, et harva talu külastav mees tuhiseks tulles joonelt ehitustöhe, siis tulija ise tahab lihtsalt puhata ja oma lastega olla. Heli teab siiski, et igal nädalavahetusel kodus käivate papadega peredes on tunded veelgi hektilisemad – kohtumisrõõm, maandamistele kuluv nädalavahetus ja lahkumiskurbus igal reedel ja pühapäeval. Seitsme nädala tagant üks nädal abielu pole aga see, mille kinnistamiseks nüüd koos oma nelja lapsega pulmi hakata pidama…

„Olen otsustanud meie pere koos hoida ja edasi viia!“ kuulutab kirjanikuemand. „Mu esimene ise kirjastatud raamat on oma kulud tagasi toonud ja kohe saan tulude eest ka järgmise kirjastada – oma elust Ameerikas lastehoidjana. Ehkki see valik oli õhus, ei kirjuta ma järgmiseks orjalaevarahva raamatut, vaid loo perekeskuse rajamisest. Seni on muide nii minul kui teistel loojatel just rasketel aegadel ja surve all õnnestunud võrreldamatult produktiivsem olla kui idüllis hällides.“

Heli kõneleb ja kirjutab nii eneseabi kui teiste-teavitamise missiooni pärast – ning veenab täna nii ennast kui kõrvalseisjaid, et ta pole oma unistusi reetnud. Unistused on teisenenud. Ja järgmine periood on teadmata.

„Ideaalis ehitame õlg õla kõrval sel aastal elumaja valmis…“ unistab suur tüdruk ikka edsi, ehkki masu ja äpardused, lahkumised ja lagunemised on talle üsna valusasti vastu näppe andnud. „Pärast seda, kui mõni Reporter või kolmesed on meil külas käinud, ohivad kõrvaltvaatajad üksmeelse koorina – küll teil on seal talus raske ja töömahukas elu. On jah. Oma valik. Koos kõigi lisadega. Kui ma ei teaks, et kogu see lõputu töörinne siin ees ootab, ei oleks suutnud perekonda ka üle Soome koos hoida. Eelmine sinilind on konserveeritud ja kaanetatud. Uus alles koorumise ootel haudumas…“

Eesti 1944, Ukraina 2014, ? 2044…

Elmo Nüganeni ja Leo Kunnase uus linateos on KOHUTAVALT VÕIMAS panoraam. Rõhk mõlemal sõnal. Iga kaader sellest puurib sügavale inimsuse ja eestluse rakutuumadesse ja geenide aatomitesse. Raputab nii läbi, et oled nagu eksistentsiaalsele-emotsionaalsele-eetilisele miiniväljale astunud. Võis oletada, et ajaloofilme on juba piisavalt, hakkame ennast kordama. Ent Taska-film on saavutanud midagi uskumatut. Selle Miski, mida ei saa ei hea stsenaariumi ega teeneka režissööri pealt ette loota – see kas juhtub – või juhtub nii müstilisel kombel, nagu selles kuiva aastaarvu numbrit kandvas suurteoses.

Koos väikese kooliga ühiskülastust kogedes nägin, kuidas saalist väljus hulk nutvaid täiskasvanuid, kes pugesid kõnevõimetuina autodesse või pedaalisid pisaratest pimedana kodu poole. Küsides, kuidas need kodud meil üldse olemas saavad olla. Pärast sellist ajalugu. Sajandeid. Aastatuhandeid tapmist ja hävitamist, pidurit ja vennatappu. Lõpmatuseni. Tänagi – teiste vahenditega, aga ikkagi.

Ei loodus-, füüsika- ega loodusseaduste järgi ei tohiks olemas olla ei meie kodusid, meid ega mälestustki meist – sellepärast, et keelt ja selle kantud kultuuri ei saaks justkui olemas olla. Ja ikkagi on. See ajabki kõik täiskasvanud ja Mäluga inimesed kinos nutma.

See neetud ajalugu on eranditult igast perest igal võimalikul moel üle käinud.

Ja meist eestlased teinud. Kõige paradoksaalsemal moel. Ühed mu esivanemad on teinud holocaustist elu keskpunkti, teised esivanemad elavad oma turvakodulikus Skandinaavias hangunud viikingiverd välja filmis „Kummivilin“ näidatud striitreiss-moodusel.

Igas Eesti peres on esiisad võidelnud ühel või mõlemal valel poolel. Tapetud. Küüditatud. Rootsi põgenenud. Koonduslaagrites. Tapetud. Sunnitööl. Nuhkides pööratud. Ja veel kord tapetud.

Mu tänase talu maad ja metsad on kilde täis. Naabritel majaseinad ja isegi mööbel samuti. Mu papa läks pärast lastekodus elu alustamist 14aastasena sõtta – oli hobusemehest polgupoeg, kelle arukas hobune huntide käest ja külmasurmast päästis – ju sealt ka tütre geneetiline austus-usaldus-tänu selle loomaliigi suhtes. Isa leidis pelgupaiga oma nukuteatris, tänu kopsu läbinud kuulile, millest paranemiseks kästi laatsaretis laulda, sai lauljaks. Ent seesama sõda tegi minust isatu, loomadele pühendunud Lumivalgekese. Asjadevahelised seosed tungivad kondiüdini. Just tänu sellele filmile. Mis on täis koletut, igavese jõena voolama jäänud ühisvälja.

Selles ühisväljas on valgete-punaste poolte vahele jäänud sinisilmsed poisid. Surmaeelne silmside kui teatepulk – põgenikevoori mõrvamise käigus ellu jäänud väike tüdruk selle noore daami koju kolitud lastekodus, kelle vend ja kelle armastatu ja… lõpuks tuleb tubli tibla, kes saab ta tõenäoliselt endale. Hämmastava ja kummastava auga. Koletute seosteta. Keegi ei loe enam, kui palju keegi tappis.

Filmi edenedes tuimeneb ka publik – nagu telekat vaadates. See on õõvastav harjumine inimliha hakkimisega marsruudil Sinimäed-Sõrve.

Veel kord lähen seda filmi vaatama mitte sadomaso pärast, et veel neid üdipisaraid nutta saaks, vaid nüansside nautimiseks. Linal on meie meesnäitlejate mitme generatsiooni paremik: Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla, Hendrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Priit Pius, Märt Pius, Hendrik Toompere juunior, Gert Raudsep, Mait Malmsten, Ivo Uukkivi, Rain Simmul, Peeter Tammearu, Priit Loog, Ain Mäeots – ja kaunis Maiken Schmidt. Kusjuures ka siin annab tunda meie väikerahva needus – need tegijad pole mitte ainult Eesti paremik – maailma tase ka! Aga – eesti keel, kauge temaatika… Ja nüüd paluks kõik mandariinid, oskarid ja gloobused sellele filmile.

Kes viiks selle ülisugestiivse ja üleinimlikult sügava šedöövri igasse Eestimaa vene kooli??? Võib küll öelda, et kes peab, see näeb. Aga nõnda meist vasakult paremale ja paremalt vasakule edasi-tagasi üle trampima jäädaksegi.

„Kes nendest seal sinu isa oli?“ küsis mu väike tütar, kes hoidis kogu filmi aja klassiõdedel kramplikult käest kinni. Verd, higi, pisaraid…

„Toru oled või – ma olen ju olemas – järelikult jäi minu isa sõjas ellu.“

„Aga miks sa siis sedasi nutad?“

„Sellepärast, et ma olen olemas.“

Aamen.

Suurte tüdrukute laste-poole-pööratud südamed

Kati Saara Vatmann

Naised, kes on oma eneseteostuse ja elukaarega jõudnud tippu, ühinevad klubidesse ning pööravad oma südamed ühiskonna kõige nõrgemate poole, kellest isegi valimiseelsed lubadused ei kõnele. Tallinn Hansa Rotary Klubi ühendab täna 33 daami, kes tegutsevad ega oota, millal suur poliitika noorima-hapraima põlvkonna puudustkogevate lasteni jõuab. Nemad on juba jõudnud. Üks Eesti 16 Rotary klubist korraldas Remnikul juba möödunud suvel Päikeselaagri, mis võib naiste ühistööna osutuda õhukese sotsiaalse kogemuse ja kultuuritaustaga lastele-noortele aknaks tulevikku, mida nende vanemad neile pakkuda ei saa.

Tallinn Hansa Rotary Klubi charterpresident Sirje Kallasvee, kes on ühtlasi Rotary International’ piirkonna 1420  Eesti koordinaator ja Eesti Rotary Keskuse juhataja, kirjeldab ühiskäivitavat jõudu nii: „Meie klubi, nagu kõik ca 34 000 Rotary klubi üle maailma, kohtuvad kindlatel nädalapäevadel ja kellaaegadel kokkulepitud kohas, et vahetada mõtteid ja teadmisi, tugevdada sõprust ja sotsiaalset võrgustikku ning määratleda oma võimalused ühiskonna valupunktide leevendamisel kaasa lüüa. Meil kõigil on midagi anda:  ühtedel tohutult ideid, teistel vaba aega, kolmandatel ainelisi vahendeid. Ühiste mõttetalgute tulemusena oleme oma klubis alustuseks otsustanud oma ressursid kooskõlas ülemaailmse Rotary liikumise põhimõtetega panna teenima  puudustkannatavate laste huve.“

Kristel Voltenberg – Eesti advokatuuri kantsler, pressinõukogu ja Lastekaitse Liidu vanematekogu liige, Tallinn Hansa Rotary klubi kogukonnateenistuse juht, on üks elujõust pakatav küpses eas naine, kes on kummagi tiiva alla kogunud puudustkannatavate perede lapsed, lisaks naiste kriisikodu asukad. Abikaasa pidevate töörännete ajal meisterdab Kristel koos Päikeselaagri projektijuhi ja kaasrotariaani Kadri Purje ningteiste innustunutega andunult… krepp-paberist roose, mida 8. märtsi heategevuskontserdil Remniku laagri heaks müüa.

„Inimesed leiavad üksteist õigel eluhetkel üles,“ teab Kristel. „Võime kõrvuti läbi aegade paralleelmaailmades kulgeda, ilma et kohtuksime – ja ühel päeval oleme samasse lainepikkusse küpsenud, et ühist asja ajama hakata. Nii sünnivad Päikeselaagrid, nii võtame hättasattunud oma hoole alla. Naised moodustavad parimasse ikka ja õigeimasse energiasse jõudnult kõikevõitva MEIE.“

Parimas eas Eesti piigad

Täna on Tartumaalt pärit Sirje kui Pärnust võrsunud Kristel piisavalt positsioonikad ja kindlustatud, samas nii lihtsad, inimlikud, heatujulised ja loomulikud  ning võimust ja edust rikkumata.  Nad teavad, kui oluline on lapsepõlves oma võimeid proovida ja andeid avastada. Sellepärast püüavad nad ka lastelaagri ühe nädala jooksul  lastele võimalikult palju võimalusi pakkuda – erinevad töötoad, esinemised, võistlused, toredad külalised lisaks.

Kristel ise püüdis juba lapsena võimalikult igas suunas ennast arendada ja teostada. Tema õnneks oli Pärnu 1. – tänane Ühisgümnaasium – ka neil aegadel, mil hästiõppijad pugejateks põlati, „õppimiskallakuga“ kool: „Olin trullakas ja tõhus tüdruk, hästi pikk ka veel – aga nii hullusti seda mulle ei öeldud, et seda praegu mäletaksin. Liiatigi teadsin üsna täpselt, mida kõike ühe korraga ja kordamööda teha ja kogeda tahan. Minu tee on olnud algusest saadik minu, mitte kõrvaliste arvata. Nõudsin end balletiringi – ja mind võetigi vastu! Olin nii painduv, et minu peal oli hea teistele tüdrukutele ette näidata, kuidas peab. Hiljem tuli klaver, mille ema kasinatele võimalustele vaatamata jupikaupa tasudes koju tõi. Mul oli väga hea klaveriõpetaja, aga oli ka pisaraid, kui pidin üksinda noodist ette laulma. Paari aasta eest ostsin ise enam kui 100-aastase klaveri ja tuletan tasakesi meelde, kuidas helid tekivad. Mehele veel ette mängida ei tihka.“

Naine, kes mõistab, kui paljust jäävad puudustkannatavate perede lapsed lisaks elementaarsete vajaduste katmisele ilma, oli üks nendest, kes sõudepaadiga Pärnu jõel sõudis. Ning edasi sõudis end Tammistesse välja – harrastas seal vibusporti, nagu paljudele täpse käe ja silmaga kuurortlinlastele kombeks. Hilisemas elus on Kristel ratsutanud ning uus suur armastus on purjetamine.

„Kõige tugevamalt aga mõjutas minu süvahoovusi Pärnu teatri juures tegutsenud kooliteatris osalemine. Aare Laanemetsa lavastatud „Olevused“ oli minu jaoks nii oluline mõtlemis- ja kehastamisaine, et selle osaraamatut tükkis oma püüdlike koolilapse-kommentaaridega olen kodust kodusse kaasa kandnud ning praegugi on ta mul käeulatuses magamistoa kummutis,“ tunnistab Kristel, kes tahaks, et Tallinn Hansa Rotary Klubi abiga jõuaksid võimalikult paljud noored kultuuriläteteni – selleks  tehakse koostööd ka muusikali „Billy Eliot“ lavaletoojatega.

Kes on harjunud lapsena end igas suunas rakendama ja pürgima, saab ka edasises elus ühe korraga mitmel teljel kootud. Näiteks ülikoolis lapsevankrit lükates juura cum laude lõpetatud. Kuna töö kõrvalt on Kristel veel kaks korda ülikooli magistrina lõpetanud, on ta nüüd kolmekordse magistrina tegemas  pingutusi juhtimisteaduste doktoriks saamise teel.

Ühendustes peitub jõud

Kui klubi otsustas ühendada jõud iga-aastaste Remniku lastelaagrite korraldamiseks, pakkus klubiõde portreefotograaf Kadri Purje programmile nime – Päikeselaager, mis kohe heakskiidu leidis. Kadri idee on ka omavalmistatud hiigelsuurte paberrooside meisterdamine müügiks  päikeselaagri heaks korraldatava 8. märtsi heategevuskontserdi eel. „Need kümned ja sajad lapsed, kes kasvavad puuduses, ka emotsionaalses!, vajavadki just suvel tegelikku toetust. Siis pole sooja söögiga kooli, kuhu üksilduse ja kurja ilma eest varjuda,“ põhjendavad Päikeselaagri programmi eestvõtjad. „Meie laagrites on lastel lisaks palgalistele töötajatele- kasvatajatele võimalik kohtuda arstide ja teiste erialade esindajatega, kes jagavad õhukese tausta pealt pärinevatele noortele nädala jooksul võimalikult palju erinavaid kogemusi. „Me peame puuduses elavatele lastele õpetama olmekultuuri enesehooldusest ruumikorrastuseni, perekogemust ühisest lauda istumisest noa ja kahvli hoidmiseni,  jagama kultuurikogemust,“ loetlevad naised. „Näiteks Pärnu kalakultuuri entusiast Esta Tamm  tekitas laste seas tõelist furoori lihtsate kalaburgerite valmistamise õpetajana. Lapsed, kes ei teadnud seni praetud räimest eriti midagi, võisid neid ise praadides ja saiakolmnurga vahele pistes sööma jäädagi. Kui arst õpetas noortele esmaabi võtteid, ei raatsinud nood endale näitlikult ümber mässitud sidet enam äragi võtta. Kontserdid ja etendused, kohtumised huvitavate inimestega, paljud spordialad – kõik on neile lastele tänu laagritele kättesaadav“, kirjeldab Kadri Purje (pildil keskel punases kleidis).

„Me pole kaugeltki nii naiivsed, et arvame, justkui nädal täisväärtuslikku elu ongi lahendus. See on pigem nagu akna avamine ja näitamine, millised võimalused maailmas olemas on. Lapsed kinnitavad, et lähevad Remnikult oma argipäeva täiesti uue hingamise ja värske eneseväärikusega. Nad teavad, mille poole pürgida,“  täiendab Kristel.

Laagri abil järele aitamist ja järje peal hoidmist vajavad lapsed suunavad Remnikule lastekaitse- ja sotsiaaltöötajad. Nende talvist tegutsemist klubinaised jälgida ei jõua – nii klubi kui projektid on ju vabatahtlikud omast-ajast-algatused. Sellest hoolimata kujunevad ikka projektisisesed väikeprojektid. Kristel kirjeldab: „Just sain kaks kasti raamatuid meie Päikeselaagrile. Laadisin aga oma autosse ja nädalavahetusel võtan need ka ükshaaval üles kirjutada, et ellu sikutada üks väike  projekt suure projekti sees – Päikeselaagri oma raamatukogu. Tegelikult raamatukogu ja mängutuba. Teeme selle põhimõttel, et lapsed saavad laagris lugeda – kui tundub, et ei jaksa suures kambas trallata või lihtsalt tahaks väikest vaikset momenti – ja kes ikka väga tahab lemmikraamatu kaasa saada, saab ka. Paneme Päikeselaagri pitsati – mille kujundus on meil koos laagrilipu kujundusega nüüd ka kenasti olemas – sisse ja jääb toredaks mälestuseks. Kogume kasutatud raamatuid ja ka kodudes ülejäänud korralikke lauamänge. Ladu on praegu minu kodus kabinetis, mis  ühel kenal hetkel Remnikule rändab – kõik ilusasti ülestähendatud ja tembeldatud. Ka sellel projektil saab olema oma vedur – pärnakast Raili Mengel (pildil keskel triibulises kleidis). Õige pea kuulutame Facebookis  välja ka raamatute ja mängude kogumise. Muide, rääksin ka ühe suurema raamatupoega, kas nad ei võiks annetada laste- ja noorteraamatuid, mis neil on allahinnatud ja millele nad kampaaniaid teevad. Aga vastus tuli  EI. Saan aru, aga ei saa tegelikult ka… Ilmselt teeme ühe väikese ringi peale kirjastustele, äkki nemad saavad annetada. Ega raamatuid, mis on juba ilmavalgust näinud, ole ju mõtet kusagil ladudes koitada lasta. Raamatud on LUGEMISEKS. Ja raamatul ei saa ka aku tühjaks.“

Märkamise kaunis kunst

Naised teavad ka, et ühiste jõududega tuleb pürgida võimalikult kõigi nende häda avastamise-tuvastamise poole, kes vaikides kannatavad ja kelle väsimus-valu-puudus näib enesestmõistetavana. Mida see kindlasti pole.

Kui puudustkannatavate laste õnnetust on veel tavaks märgata – 45-60 tuhat tühja kõhu ja tihti olematu kultuurikogemusega lapse olemasolust on keeruline mööda vaadata – siis tasase ja tubli teekaaslase ummikussejooksmisest on lihtsam üle joosta. „Oleme nii harjunud ja veendunud, et naised on lõpmata tugevad, et ei märka, millal üle töötanud või murest puretud kolleeg on murdumas. Tallinna naiste kriisikodus näen naisi ja emasid, kelle probleemide  lahtiharutamine on tihti väga mitmekihiline ja tõsine ülesanne. Aga kõik on tehtav. Peaasi, et need emad-naised õigel hetkel üldse turvakodusse satuksid. Et oleks kohad, kuhu minna. Sealt edasi tuleb vajalik abi. Tihti piisab toetusest ja julgustusest ning inimene ei murdu,“ teab Kristel.

Ka tavakodudes juhtub ju uskumatuid õõvalugusid. Ka kenades korterites kasvavad lapsed, kelle vanemad on üha soomedes või muidu tööl ning kes kasvavad heal juhul telekas-arvutis, halvemal juhul tänaval. „Jah, me peame ka nende lasteni jõudma. Päike paistab kõigile võrdselt – see on ka meie Päikeselaagri moto ja deviis,“ ütleb Kristel.

Sirje lisab, et maailmaparandamine saab ja võib sündida sammhaaval – oht on läbi kukkuda ja pettuda, kui proovida kõike korraga teha. Selle vältimiseks kasutatakse klubiliikmete  sünergiat – ühiselt valitakse tähtsusjärjekorrad ja tegevuste strateegia.

Naised arutlevad, et rumala uhkuse aeg on möödas. Esiteks sedapidi, et kui kellelgi on tõepoolest raske, tuleb abi paluda – kasvõi hüüda. Või näidata, kes lähikonnas vajab edasi rassimiseks pisukest inimlikku dopingut. Teiseks todapidi, et positsioonikad ja edukad inimesed ei luba endale enam upsakust ega suurustamist – tõelise suuruse tunnus on õiglane jagamine ja abivalmidus. Päriselt ka.

Üsna kindlasti algavad mõne Päikeselaagri toel elumõtte avastanud tulevase suurkuju memuaarid nii: …ja siis viidi mind tänavalt Remniku laagrisse, kus ma sain teada, milliseid elukutseid maailmas on ja kuidas nendeni jõuda…

8. märtsil  Estonia kontserdisaalis toimuva  heategevuskontserdi peaesineja on ansambel Noorkuu. Korjandus, mille kohta saab FB Päikeselaagri profiililt lugeda, kestab aastaringi. Juuli viimastel päevadel algavasse laagrisse on Rotary-daamid oma puhkusegi planeerinud. Mullu sõideti nelja autoga, tänavu on paljud naistest otsustanud mitmeid päevi Remnikul veeta. Nad kinnitavad, et ühiskondliku positsiooni ja saavutuste varjus on enamus neist sündinud… kanaema tähtkujus.

Küljeveerg 1

Rotary liikumine on 110 aastase ajalooga ühiskonna teenimisele pühendunud organisatsioon, kuhu kuulub üle 1,2 miljoni rotariaani enam kui 34 tuhandes klubis üle maailma. Rotary põhimõtetest tähtsaim on Nelja küsimuse test. Kaalu oma mõtteid, sõnu ja tegusid, küsides endalt:

1) Kas see on tõde?
2) Kas see on õiglane kõigi asjaosaliste suhtes?
3) Kas see tugevdab head tahet ja sõprust?
4) Kas see on kõigile asjaosalistele kasulik?

Rotary liikumine Eestis sai alguse 1930. aastal kui asutati esimene klubi Tallinnas. Käesoleval ajal tegutseb Eesti erinevates linnades 16 klubi enam kui pooletuhande rotariaaniga.

​Eesti Rotary klubid ​eraldi ​on meie riigi isesseisvuse taastamise järgselt panustanud paljudesse ettevõtmistesse, mis on ​seotud kultuuriväärtuste taastamisega, noorte ja haridusega, puuetega inimeste ja vanuritega, spordi- ja vaba aja rajatistega jms.​

​2015. aastal käivitub ​Eesti Rotary Keskuse eestvõttel ellu kutsutud koolijuhtide ​arenguprogramm „Toetus Eesti kooliuuendusele“  kus klubid ​esmakordselt ​üheskoos panustavad Eesti tuleviku hüvanguks.  Vajalik ​kaasaegne​  õpikäsitus ja muutused koolis on väljakutse kogu ühiskonnale​, kus  Eesti Rotary klubid soovivad kaasa rääkida koostöös  Haridus- ja teadusministeeriumi, Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja Eesti Koolijuhtide Ühendusega.  Programmi kandideerimine kuulutatakse välja käesoleva aasta kevadel  ning koolitustegevus on kavas käivitada 2015/2016 õppeaastal.

Küljeveerg 2:

Tallinn Hansa Rotary Klubi on võtnud südameasjaks pakkuda ka vähekindlustatud perede lastele võimalust kogeda elu elamusterohkes suvelaagris.
Eestis on palju peresid, kel ei ole võimalik kinkida oma lastele suvelaagri kogemust. Mitte kunagi. Ometi väärib iga laps, uudishimulik ja mänguhimuline, naksakas ja naaskel, oma lapsepõlve ägedaimat kogemust – sellist nagu meenub meile oma lapseeast.

Projekt PÄIKESELAAGER on suunatud solidaarsuse ja tolerantsuse suurendamisele ühiskonnas, pakkudes vaesuses ja sotsiaalselt haavatavate perede lastele programmi nende igakülgse arengu ning sotsialiseerumise toetamiseks suvisel koolivaheajal väljaspool linnaruumi. See on teine aasta Päikeselaagri projekti korraldada. Selle aasta laager mahutab kokku 180 last.
Ka laagri nimi – Päikeselaager – viitab laagri sisule – paistab ju päike kõikidele võrdselt.

Päikeselaagri projekti toetamiseks saad annetada Sinule sobiva summa järgmiselt:

Tallinn Hansa Rotary Klubi MTÜ arveldusarvele EE972200221059664072 märksõnaga „ Päikeselaager“/ kantud tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute nimekirja.

Helistades numbrile 9001210 annetad 5 eurot ning suurema summa annetamiseks võib helista veel mitu ja mitu korda samale numbrile.

Märka Märki

Kati Saara Vatmann

Mina ja ebausklik? No andke andeks! Olen sügavalt usklik, Algallikaga alandlikult ühenduses inimene, kes püüab võimalikult tundlikult Märke märgata. Neid Märke ja märkamisi tavatsetakse eestikeeli aga nimetada ebausuks – järelikult tähendb maarjamaine semiootika, et märgimärkaja on ebausklik jah!

Oma särk on kõige ligedam – nahk on märg ennete ja tavade järgimisest. Enne kui väidame, et pole ebausklikud – jälgigem oma päeva ja tegevust!

Minu majapidamises oli ümberehitus juba alanud, kui avastasin, miks sisetunne mul seda teha käskis. Tarberehkendus ütles, et halvastiehitatud kõrvalhooned tuleb lammutada ja nende asemele rajada varjualune, mille kolm seina on heinarullidest ja üks puuriit ning keskel hobustega aastaringselt tegelemiseks sisemaneež. Senisest saunast-aidast ning tallist sai ümberpaigutatava ehitusmaterjali kogum. Et kõrvalhooned lammutada, oli vaja esiteks mulle elumaja teisele korrusele magamistuba ehitada, siis mu senisesse magamistuppa uus saun tekitada ning seejärel esmalt praegune saun lammutada, sellest saadud materjalist uus tall elumaja juurde kaevu taha niimoodi luua, et automaatjootja saaks ühtlasi mu argielu säästvamaks muuta.

Ebausu seisukohast aga tähendas kogu mu senises magamistoas ja majapidamises kulgemine ärkamisest saadik üleüldist vasakpööret. Voodist vasaku jalaga välja, pööre vasakule, väljudes vasakule – aina vasakule! Magamistuba ees, tall järel on kõik paremale pööranud – voodist välja paremale, majas sees puha parempöörded, väljudes samuti paremale ja paremale.

Sellepärast ilmselt Härjapõlvikud mu kodus toimunud ilukirurgilisest projektist Katus sõidab nii vaimustunud olidki, et läksid õhinal kihama ja osalesid nii projekteerimisel, tööde reastamisel kui tehnilistes pisiasjades. Asi oli olemuselt kohe eos õige – õhk rõõmsast saginast tiine.

Ebausk, tõsi küll, Härjapõlvikutest kõnelda vist ei luba. Näitlejanna Silvia Laidla ütles kord, et kui väga helladest asjadest rääkida, siis päkapikud lähevad ära. Aegajalt, kui oma koduleheküljel www.aabramihobulausujad.ee Soone talu päevaraamatus plaane pean ja rõõme jagan, kahtlusi sõnastan ja ennast julgustan, küsin ka eneselt: ehk annan selle avameelsusega relva reptiloidide kätte? Ehkki mõtlen, et olen päeviku aususega teekaaslastele toeks ja järgijatele hoiatuseks, võivad mustad jõud ju iga hambusaadud sõna selle lausuja vastu pöörata. Eks ma siis veenan end – vastupidi! Anna asjale nimi – ja see juhtub!

Mu poeg Aleksander hoiatas äsja nooremat õde, kes päeva alustades jaki tagurpidi selga tõmbas: ära keera seda ümber, nüüd peadki kogu päeva pahupidi jakiga olema, muidu läheb jamaks. Ka mina ise kannan hommikul nihu selga sattunud vesti kuulekalt, taskud seespool. Ebamugav on küll – telefon on sel kombel sügaval korseti vahel – ent telefonile vastates jõuad sel moel esiteks tunnetada, kes helistab, teiseks end positiivselt häälestada, mitte õõõh!ägada, vaid helistaja suhtes hõissa-hoiaku riiete seest üles otsida. Ja see toimib.

Nagu tundub toimivat ka loendamine.

Ma loendan üsna kõike. Pesumasinasse pandavaid riideesemeid. Söödatopsikutäisi. Harja-mopi-lapitõmbeid. Labida- ja kärutäisi. Samme ja sülemeid. Ühest küljest võib seda pidada neuroosi tunnuseks. Teisalt laeb loendamine siin-ja-praegu olekusse. Mida on väga keerukas saavutada – rääkigu Eckhart Tolle, mida tahes, õpetagu oraaklid, kuidas tahes – inimene planeerib ja haletseb ennast ikka minevikus ja tulevikus. Ja hobuste bokse puhastades – tingimata tagumisest boksist esimese poole ja uksest välja suunas, nii nagu ka elumaja puhastatakse tagant ette, uksest välja – laen end just tänu loendamisele maha, pääsen meditatiivsesse seisundisse ja saan tühjaks-puhtaks – misjärel tekkinud kergendus on kena hobustega kallistades värsket väge täis pakkida.

Sünni- ja sündmuskuupäevade ristsummasid arvutan. Ning iga oma käitumist valides pean silmas, et mul on vastavalt sünninumbrile 11 käituda nii Meistrina kui taanduda ristsummas 2-ks – mis pole ka paha, aga on kergem vastupanu ja nõrgem lahendus.tugevate lahenduste heaks kasutan alateadlikult numbrimaagiat – liigutusi-samme-koormaid peab saama 7, 9, 11, 21 – mitte 6 ega 8, saatanlik ega lõpmatu arv.

Päevapidi edasi edenedes – olen õppinud nii telerist kui teatrist-kinost-kontsertidelt Märke saama.

Isik või teema, lause või assotsiatsioon kannab palju sügavamat sõnumit kui pindmine-näiline. Sama kehtib ka esimese vastutulija kohta, keda kodust väljudes näeme – olgu see külakass või akadeemik, ta kannab väge. Nii, nagu kannavad sõnumit meie kohta ja näitavad meie olemuses arendamist vajavat, muutmist eeldavat ka meie naabrid – keda me justkui valida ei saa. Aga nende sattumine meie kõrvale on Alu hingenõustaja Ulvi Saare sõnul kõnekam kui kestahes kaasteeline-hingesugulane.

„Mine sa…“ tahaksin pahatihti noorele alalismäägivale utele röögatada.

Olen käratanud ka. Ja õpetuse saanud. See utt, kes mul pidevalt kannul ja köögiakna all, mind jälgides aia taga ja kõrva ääres lõugab, sai niiskel-tuulisel talvel külma. Oli ise samal ajal esmakordselt tiine ning ühtlasi alles kasvas – ja jäi haigeks. Veetsin väga vaikse nädala seda kisakõri sooja päevalilleõli, glükoosi ja vitamiinidega poputades. Nüüd, kus ta jälle reipalt määgib ja tema kerekene kenasti kasvavast tiinusest räägib, ma enam seda mine-sa-käratust ei harrasta. Lähebki!

Samamoodi ei võta ma enam sõna musta vana mära peale, kes oma viimast tiinust kannab.

Varem tavatsesin tänu sellele, et ta on teiste hobustega õel ning samas vanusest kõva kuulmisega, end tema peale tühjaks pröögata. Ent kui ta täku juures käies vahetult enne kojutulekut teise mära tagumiste kabjaraudadega hullu kitli sai ning mu väike tütar teda jalutades-poputades ta tagasi elule ja kenasse sisukasse kosumisse tõi, lõpetasin teisi hobuseid kolkiva-terroriseeriva vanamoori sõimamise.

Pihta saab. Katki läheb.

Aga mina? Kuhu siis laadida ärritus igapäevasest jurast – lapsel on pidevalt prillid kadunud, sest ta ei taha neid kanda, ta kipub raamatulugemise asemel telekat vahtima, sest see kõnetab teda selgemalt, ta unustab hambad pesta ja püüab hommikusöögist kõrvale hiilida… Füüsiline töö – puudevedu, lumekühveldamine, heinarullide haldamine – aitab ärrituse maha laadida ilma sajatust, kasvõi kogemata needmist õhku paiskamata. Tegus väljaelamine ei lase vihal ka iseseisva vabanenud kehandina ringi luusima jääda, et siis kedagi giljotiinina või mind ennast bumerangina tabada.

Kui kaos ja hääled, pidev põhitegevuse katkestamine telefonikirjade-sõnumitega inimese halvab ning ootamatud tõrked-muudatused-kuhjumine ajab keskmest välja ja ärritab, siis tulebki olla halvatud. Nagu ütleb eestikeelne sõna.

Halvatud olemine õnnestub mõningase harjutamisega meditatsiooniks keerata.

Mediteerides saab teada, millest kaos tekib, mida pidevad häirivad hääled tegelikult ütlevad, miks põhitegevust katkestatakse. Kes ei saa aru, sellele saadetakse haigus. Liigeste valu paneb iga liigutuse üle mõtlema ja jälgima, millised sooritused ja milliste assotsiatsioonide tõttu haiget teevad. Allergia näitab immuunsuse ja vastupanuvõime kadu kaugele – et kõik näeksid. Ja allergik ise läbi tunnetaks, mida tema lööbes-kestendav-paistes nägu tema eest kogu maailmale hüüab ja näitab.

Haigus pole häbiasi. Väga isiklik asi on.

Üksteisele oma tõbedest pihtides esitame selle näiliselt süütu kõneainega tegelikult üksteisele visiitkaardi – mul on sellised ja sellised sisemised kärisemised, mis avalduvad nii- ja naasuguste haigustena.

Kas ja kes meiega säärase visiitkaardi peale koostööd tahab teha, sõltub tema enese visiitkaardist – sama värk nagu naabritega. Haigused ja naabrid näitavad meie hirme ja tegelikku kulgemist kõige võltsimatumalt.

Meie loomadega toimuv samuti. Selles jõudsin veel selgemaltki kui oma kodus toimuvat jälgides selgusele siis, kui toimetasin Heli Künnapase uut raamatut „Minu ilus elu maal.“. Ta kirjeldab seal, kuidas nii elumaja kui kõik tema peetud loomaliigid kinnitasid üks samm edasi kaks tagasi tehnikas, et miski peab olemuslikult ja põhjani muutuma. Tahtes endale ja kogu maailmale tõestada, et kirjanikul-poliitikul-sotsiaaltegusal naisel on võimalik lasterikast loomakasvatustalu pidada ja vedada põrkab naine kokku küülikute taudide ja elumajas üha peale tungivate vee- ja elektrijamade, vammi ja ahjude terroriga, oma enese koer murrab lambaid, hobuse hinnaline paaritus päädib varsa surmaga… Ja naine koos nelja väikese lapsega läheb Soomes raha teenivale mehele järele, et vähemasti pere ses vastuvoolu kroolimises koos oleks.

Hinge matab. Sõnastamine raiub teatud protsessid ja õppetunnid otsekui kivisse. Enamus meist õpib oma kogemustest ja vigadest – teiste katsumustest õppimine on õpik edasijõudnutele. Ja ebausu aspekti ses õppetunnis võiks sõnastada juutide armastatud väljendiga: ärgu käigu see teie kohta – mingu teil paremini.

Kuivõrd ma üha loendan ja tegelen lakkamatu numbrimaagiaga, vaatan oma enese igapäevast blogi pidades tiba murelikult 800.sissekande lähenemise poole. Selleks ajaks pean olema osanud praegu hirmutavalt lõpmatuna tunduva 8 õnnelikuks igavikuks kodeerida. Saabub lõpmatu õnn ja küllus.

Mida ei tohi narrida ebausule risti vastu raiudes: leiba ei tohi pilduda – ei üle aia hobusekoplisse ega ammugi mitte aknast välja – ka mitte siis, kui leib lendab lammastele. Peost tuleb anda.

Mida aga rahaga jällegi kunagi teha ei tohi. Ei anta peost pihku, vaid pannakse letile. Ent ridiküli ja selles sisalduva rahakoti põrandale panemise suhtes ollakse jällegi eriarvamustel. Kui Inglikaitse Rita Kaljus jälgib hoolega, et ükski terariist ruumis ei jääks teravikuga ühegi elusolendi poole – mitte ükski, mitte kunagi! – ning et ridiküli koos tengelpungaga põrandale ei pandaks – raha solvub! – siis mesindustalu taimetark Ene Laur väidab vastupidist: maa seest tuleb vägi – tahad vägist kotisisu, pane ka kott põrandale, et ta täis saaks tulla!

Sisetunde asi, arvan ma.

Sisetunne ütleb, et haigeks end hädavaletada ei tohi – jäädki.

Ka õilsa eesmärgi nimel ühtki energeetiliselt musta tööd oma kodus teha ei tohi – keegi kallitest võib pihta ja viga saada.

Viimaste aegade kogemused näitavad, et mida küsid, selle saad – pisihirmud täituvad hetkega, ent õnneks täituvad ka palved ja unistused täpselt ja kohe. Tuleb vaid taevasest kataloogist tellimisega väga täpne olla.

Saagu, saagu…

Tõotatud maa Mina valijatele

Kati Saara Vatmann

Ajast, mil nõukogude okupatsiooni käest abielluti õnnetult Eestimaalt minema, on jäänud eelarvamus, et välismaalasega abiellumine on ärasõidupilet valge laevaga tõotatud maale. Sellest tulenevad ka tänased kõikvõimalikud lodevuspagulase-laadsed aunimetused. Tegelikult tõmbab Eesti vastupandamatu jõuga nii teisale-abiellunud eestlannasid tagasi kui ka üsna sageli nende mehi – või täiesti vabu mehi nonde iseseisva sisetundelise otsusena! – Eestimaale elama.

Sädelev lauljatar Aile Asszonyi on ungari verd, võõrsil abielus, ent ametlikult ikkagi rahvusooper Estonia lauljatar, kes käib ilusal emamaal jõulist lavatööd tegemas väikese poja beebiea kõrvalt. Teda ankurdab Euroopasse muusika, mitte mugavus.

Klaasikunstnik Kristi Ringkjob tutvus Ameerikas reisikorraldajana töötades oma iti-gurust viikingiverd mehe Trullsiga, kelle tõi Eestisse elama – on Tallinnas ja Saunakülas resideerides ja luues kasvatanud kaks teismelist poega, saanud pesamunaks hiljuti tütrekese – ning siin kõrgkoolis õppejõuna töötav mees räägib tegelikult päris toredasti eesti keelt, ehkki kipub seda varjama.

Armastuse tiivul Eestisse imporditud hindudest saavad siinses kliimas ja džungliseadustes hakkama ja õnnelikuks umbes pooled. Erinevast rahvusest meeste olemusse sedavõrd keskendunult süüvinud, et raamatusari on sündimas, psühholoog-koolitaja Katrin Aedma püüdis hinduga abielus olles Vicky pingutusi nii jälgida kui toetada. Ent lõpeks jäi mehe katse oma kultuuri, kokakunsti ja massööriandeid Maarjamaal juurutada, põhjamaisematele meestele ikkagi alla.

Lauljatar Airi Vipulkumar Kansaril on eestlaste tõuvärskendus ja pildirikastus edukamalt läinud. Ka tema koges hindust abikaasat Eestisse kaasa tuues, et India kokandus-jooga-tervendus ei pruugi peret toita, sest pakkujaid on niigi palju. Igast rahvusest. Kõik aina masseerivad ja tervendavad. Eestlased ise ka. Seega vajas Vipul oma joogakooli rajades suure ja kauge suguvõsa toetust. Airi laulis pojakest oodates viimase vindini ning naases beebi kõrvalt esimesel võimalusel lavale. Vipul aga asus tööle suurde vabrikusse erialatööle, insenerina. Mis pole küll nii vaimne-eriline-õhuline kui elukutselise hinduna töötamine – ent ei tähenda, et võõrsilt tulnu iseenese peaks palgatöhe ära kaotama.

Kõigi nende naiste, kes on rahvaste paabelisse sukeldumise asemel Eestisse jäänud või tagasi tulnud, põhiline argument ongi: alati tuleb valida Mina – kui see Ise kaduma läheb, peab kasvõi meeleheitliku või mõistetamatuna näivaid samme astuma, et tagasi iseendani jõuda.

Pani Sobolewska

Sisekujundaja ja feng-shui konsultant Riina Eigi-Sobolewska abiellus poolakaga kaheksa aastat tagasi. Poola sobis mõnda aega tema temperamenditüübiga – mis oli enne sinna ennast leidma mineku aastaid küllaltki konfliktne. Praegu on kunstnikuemandal käsil pigem visiitabielu – põhilise osa ajast on ta taas Kadriorus ja tegevjuhib oma originaaltapeetide ja feng-shui firmat Most Interiors – ent ära olles õppis iseenese hingerahu huvides isale ja emale andestama. Tänu äraolekule sai naine teada, et seda, kes ise on hajali ja endaga tülis, ei mõista ega hinda ei vanemad ega lapsed. Iseendaga sõbrustamise ja läbi andestamisele iseeneseni jõudmise protsess on kestvalt töös ja teeb imesid. Nii, nagu Riina sõnul teeb imesid ka suhtumine oma lastesse kui kutsutud külalistesse, kellest igaüks on eriline olevus, kes räägib meile meist.

„Oma mehega, ripplagede valmistamise suurfirma hästimakstud keskastme mänedžeriga, tutvusin sisekujundajana ühel messil. Kui asutasin tema juurde Poola kolima, otsustasid mu lapsed siia jääda. Poeg astus ülikooli. Tütar valis 16aastasena iseseisvumise – vanaema ja mu samuti kunstnikust õe pere olid ju läheduses. Ent vaatamata sellele, et varajane oma elu alustamine oli neiu oma otsus, on ta senini sedavõrd etteheitev, et on lahkesti nõus mind… sõbratari ja kolleegina kohtlema. Leian paljudes raamatutes ja filmides üha hingepidet teiste emade pihtimustest, kellel samuti pole õnnestunud oma lastele meeldida,“ nendib Riina. „Pikk turnee Eesti-Poola-Eesti õpetas, et iseendale tuleb meeldida. Ainult endale! Kõige raskem vast ongi ühest küljest tunnistada oma vigu ja teisest küljest mitte laskuda enesepiitsutamisse ja süüdistamisse – mis on surnud ring ja ohvri seisukoht – vaid sellest hoolimata endale andestada ja armastada just sellisena nagu oled,“ on Riina oma rännakutest õppinud sedavõrd jõuliselt, et võib kogetut ka teistele õpetada. „Tegelikult ei vaja me kellegi teise armastust ja heakskiitu, ainult eneste. Siis lähevad kõik asjad oma kohale paika. Sinnani oleme manipuleeritavad ja teiste arvamuse lükata-tõmmata. Ma omadest kogemustest lihtsalt…

Loomulikult tuleb meeles pidada põhjuse ja tagajärje seost – mitte mingit udukarmat, vaid elementaarset – kui ma teen nii, siis sellel on sellised tagajärjed. Pidev töö, mis ei lõpe kunagi – igahommikune mantra, kui soovid. Arusaamine et maailm on täpselt selline nagu ta on. Meie võime teha selle oma suhtumistega kas meeldivaks paigaks või põrgu eeskojaks.

Maailm sellest ei muutu, meie enesetunne küll.

Asjade enese jaoks muutmist alustasin mina tõepoolest olukordade tõelise aktsepteerimisega – tead kui kergeks läks kohe! Tiina Varatalu arutlus kergendas ja sillutas mu teekonda veelgi: „Inimene peaks saama aru, et tegevus algab vaimselt tasandilt – nähtamatust ja just seal on oluline olla tähelepanelik – see on loomise kõige võimsam faas, mida keegi veel ei näe, mistõttu selles faasis ollaksegi üksi iseendaga – ollakse tõeliselt jumalikus olukorras ja valitsetakse selle üle vaimses vabaduses ja see sillutab teed nähtavale loomingule. Niipidi käivad asjad. Nii toimides ei looda takistust, ei looda vastuolu.
Kui aga inimene üritab luua nähtavas – olles ise sisimas lootusetu, allasurutud hirmu, viha ja valu täis, tundes ennast võimetuna, välise poolt rõhutuna -, siis ta loob vastuolulist olukorda. Tema sisemine kõige võimsam impulss tõmbab hävingut endale peale, aga tema väline nähtav impulss taotleb head ja armastust ja tunnustamist. Tema sees on maapealne põrgu…“

Minu Poolas-püsimisegi aastad kippusid lõpuks nii elukorralduse kui sisemise põlemise tõttu olema pigem maapealne põrgu. Kogesin kuldse puuri fenomeni, nagu mitmed teisedki loovisiksused, kes kujutlevad, et kaitstud külluses saavad aina luua ja lehvida. Ei saa. Võime olla näiliselt turvatud – muudkui söö ja loo! – aga tegelikult ei loo me heaolu-illusioonis tuhkagi.

Kui see kogemuslik episood möödas – siis loome! Minul on näiteks praegu käsil heade kolleegidega koostöös kilpkonnamustrilised väetapeedid, mis tõotavad ja peegeldavad pikaealist tasakaalukat elu ja resoneerivad hetkel paljude tellijate sisehäälega.“

Poolas on Riina abikaasa apartement Warssawi loodusreservaadi lähistel. Ülikallis – ent pidamiskulude vähendamiseks osade kaupa müüdamatu, kuna see tähendaks kaitsealadele uusi asukaid – pole lubatud, norm on täis. Kurnava kinnisvara täiesti ära müümine ja säästlikumasse elulaadi suubumine tundub aga pan abikaasale hirmutav – nagu paljud teisedki nähtused siin ilmas.

Riina on oma mehe ilmasammas ja elu keskpunkt. Ümber naise keeb seltsielu ja sündmused, kutsutakse külalisi ja käiakse väljas kultuurilätetel. Olulisem kui mehele ilmanaba moodustamine on loova daami jaoks siiski tema iseenese ja maailma keskpunktis püsimine.

„Tagasi Kadriorus, olen kohtunud tegeliku, Poolas peaaegu lõhki küpsenud iseendaga. Ma luuletan ja maalin, naudin igas valdkonnas ja kõigil tasanditel olemasolemist,“ ohkab tagasitulnu kergendusega. „Poolas käin nüüd pisteliselt abielamas. Pikki vahemaid ja väljakutseid nautimas – olen seal nii lampe kui lambanahku vahendanud – suurust ja särtsu setitamas. Ent ideedest pakatan ja loon just siin. Kuna me saatuse tahtel Claudiaga tutvusime, jõudsin just äratundmisele, et tahan tantsida. Väga!“

Lady Lenaerts

Ütled „flamenco“ – mõtled Ševtšenko! Claudia kui Eesti flamencotantsu emalaev on tagasi pildil. Kuna talle enesele tundus painava seljahäda tõttu enam kui aasta eemalolekut aktiivsest ja avalikust tantsust ülipika ajana, on daam rõõmsalt üllatunud, et teda veel mäletatakse. Tegelikult andis naine ka haiglas ja kodus raviprotseduuride vahelistel tundidel Skype’i kaudu tunde – õpilaste abiga. Kartis õhtuid, mil tuleb voodisse pikali heita – ja ometi juhendas oma rühmi 21.sajandi itivahenditega.

„Lamenenud nimmepiirkond ja paigast ära diskid jätsid mind tänuväärselt iseendaga silmitsi,“ naeratab tantsuõpetaja oma kaunist kassnaise naeratust. „Opereerida ei saanud, kukkuda ei oleks tohtinud – luumurd oleks kohe tulnud – pikk ja vaevaline töö oli. Nii ravimine kui sisemine tervenemine.

Vormist väljas ja pildilt ära olles ei tahtnud ma teatud perioodil üldse kodust välja tulla. Eriti mitte meie maakodust Enge lähistel, mis on sama mugav ja käepärane kui linnakorter, ainult et täielikus vaikuses ja omaolemises. Interneti teel ja õpilaste vahendusel trennide andmine oligi mu ainus välismaailmaga suhtlemine. Ülejäänud aja otsisin vahepealses rüsinas kaduma läinud mina-iset,“ kirjeldab Claudia. „Flamenco ongi üleni üks mina-ise-olemuse avaldamise tants. Ta on sellepärast mõnevõrra agressiivne, trotslik ja sarviline, et ta on tagakiusatud inimeste ja rahvaste tants. Üks vägev võitlus ja iseenese eest seismise avaldus. Andaluusia juurtele on mustlased, juudid ja teised rahvad oma valu ja võitlust lisanud. Eriti hästi sobib ta mosaiikse mustlaskultuuriga – nomaadid põimivad iga asukohamaa sugemeid oma eneseavaldusse ning ühtlasi jätavad oma jälgi igale maale, kus käivad.

Koos mustlasansambliga Romale rännates imetlesin selle rahva ääretult tugevat identiteeti, uhkust ja paigas hierarhiaid – minul oli väga suure erandina õigus istuda meestega samas lauas… Flamencos peituv vabadusjanu ja taeva poole pürgimine aga peaksid olema eksistentsiaalselt tuttavad ka eestlastele. Ning tänases flamencos on mõistagi ka hiphop- ja musta kultuuri sugemeid. Aktsepteerin, aga järele ei tee.“

Claudia Ševtšenko, ukraina sõjaväelase tütar, abiellus just pärast seljahaigusega kaasnenud olemuslikku raputust oma kauase elukaaslase, Belgia bassi Lenaertsiga. Nad tutvusid lauljaga „Carmeni“ etendustel kaudset koostööd tehes. Tantsijatar teabki sellest saadik: kui mõnda kohta ei taha üldse minna, on see üsna kindel märk, et seal läheb hästi. Või väga hästi.

Päeval, mil daam suples ja suvitas Ülo Vinteri ja teiste sõpradega mererannas ning tõrkus teatrisse tööle minemast, algas tema nüüdseks 18aastane abielu liinil Belgia-Eesti.

Nüüd, pärast tervenemist oligi aeg ametlikult abielluda. Kuna mees on bassilaulja, ei kujutle Claudia nende armastuse loo raamistuseks flamenco-etenduse loomist päris hästi ette – drum’n’bass ooperi ja flamenco žanrile? Küll aga võttis ta uuesti käsile endas juba aastaid küpsenud „Picasso naised“. Etenduseks on kõik olemas – muusika, dekoratsioonid, koreograafia ja kostüümikavandid.

Ka see on üliväga olemas, et Claudia tahab taas ise uuenenud tasandil tantsida.

„Eks see üks ajakava ja enesejagamisega mängimine ole – mul on seitse treeningrühma Tallinnas ja Pärnus. Tallinnas tegutseme Magdaleena haigla lähedal päris oma ruumides ja valmistume suureks märtsikuiseks Flamenco Domingoks – päris suur kunst on leida pealinnas avarat puitpõrandaga saali,“ nendib naine. „Ma ei oleks kunagi arvanud, et minust saab õpetaja – see sündis tänu Peeter Jalaka julgustusele. Ma ei lootnud enam jalule tõusta ja taas tantsima hakata – see juhtus tänu armastusele, abielule ja minu kaasa suuremeelsusele, mis lubab mul Eestis elada.

Tantsutrennis on meil tõeline rahvaste paabel – umbes viis rahvust igas rühmas. Mehi on meie hulgas kahjuks vähe – eelarvamused! – kaks ülihead tantsijat on olnud. Üks kolis metsa, teine neist läks Seto kuningaks. Päriselt ka. Nii et minu tantsukoolis on kuninga koht vaba – südames mitte.“

Milosti welcome, Tony!

Üks mees aga müüb ja rendib just Londonis oma ehitatud maju selleks kaelast ära, et alaliselt Eestimaale jääda ja siia oma stuudio-talu soetada. Paljude iseendalegi üllatuseks Eestisse sattunud ja jäänud inimeste seas tuleb Anthony Lysycia siiajõudmise tagant otsida küll naist – ent teise mehe naist! Iiri ja ukraina verd Tony oli ligi paarkümmend aastat sõbrustanud dokumentaalkunstnik Mary Jordaniga, Kõue mõisaprouaga, kes abikaasa Eerik N. Krossi lahkel loal kutsus omadega puntrasse sattunud teekaaslase piiramatuks ajaks meiemaistesse metsadesse resideerima.

Nüüd, pärast mitut kuud vanadest palkidest mööbli ja koerakuudi ehitamist, seinamaalinguid ja skulptuuride loomisi mõisa jaoks võib kunstnik rõõmsa kergendusega tõdeda, et ta suudab taas luua. Mees oli üha suhtest suhtesse seilates pärast viimase armastuse hääbumist nii katki, et tuli ja jäi Eestisse tegelikku ennast üles leidma ja üles ehitama.

Varem Roomas, Brasiilias, USAs ja Austraalias pikemalt peatunud ukraina-iiri-londonlane peab küll silmas Kõue mõisarahva plaani taastada viinaköök ja tallihoone, mis tõotab talle nii tööd kui elamispinda – ent sellise elamispinna-stuudio rajamise variandist enam paelub teda võimalus Eestisse päris oma kodu soetada. Mis on tänase uusmigratsiooni paradokside juures üsna lihtne ja soodne – pool Eestimaad on teatavasti müügis.

„Eestlased teavad Iirimaast põhiliselt Jamesoni viskit ja IRAd. Minu emapoolsed esivanemad olidki muide IRAsse kuulunud katoliiklased. Tagakiusatud perel oli lihtsam vaenlase tagalas – ja nii nad Inglismaale pagesidki. Isa omakorda poleks sõjapõgenikuna Ukrainast pagedes ilmaski uskunud, et meie isade maa on kord taasiseseisvunud – tõsi küll, siiani veel –iseseisvumas. Ta lahkus Ukrainast nii põhjalikult jumalaga jättes, et ei õpetanud oma kolmele pojale emakeeltki!“ kirjeldab Anthony. „Isa tavatses küll nädalavahetuseti Poola vanameestega publis viina võtta ning nood heietasid rinnuni habemete võdinal poola keeles oma kurbi mälestusi. Ent minu Ukraina tekkis mu teadvusse aastal 1988, kui koos isaga kolm päeva tema kunagises kodutalus veetsime. Täpselt selline, nagu arhailist talukultuuri harrastavate eestlaste talud – millesarnast endale nüüd kinnisvaraportaalidest valin.

Isa oli kaevur, töötas ülipikkade vahetustega ning janunes nii väga päikese järele, et päevitas paari tunniga müstilisel kombel kuldpruuniks, kui vähegi päevavalgust nägi. Koos kontoriametnikust emaga kasvatasid nad minu kaks venda kenadeks kodanlasteks, kellel on normaalne töökoht, ilus naine, kaks last, hinnaline maja ja kallis auto. Sedalaadi asju, nagu teen mina, ei teeks nad miljoni dollari eest ka mitte,“ naerab koos 13aastase austraalia karjakoera Millyga mööda ilma rändav kunstnik. „Olen oma koeraga olnud päevast päeva koos. Lahusolekut ei mäleta meist kumbki. Meil on oma väikesed lõbusad mängud – ta armastab pappkaste tulehakatuseks tükeldada, kujuteldava helikopteri peale haukuda ning kaubikus, kus on mul varuvoodi ja püsiekspositsioon minu maalidest, on koer hobusepäitsetest tehtud traksidega istme küljes kinni. Ilutulestike ajal sõidame Millyga ringi, et ta paanikas poleks, indiaani higitelgis on ta minuga koos – vist küll kõigi aegade esimese ja ainsa koer-riituselisena. Tänu koerale jälgin ja vaatlen ka uusi inimesi hoopis klaarima ja nägelikuma pilguga.“

Klaarimised on teinud Tonyle selgeks, et ta on kogu elu üha ühest suhtest teise sukeldudes tundnud tungivat puudust iseendast. Just siin ja praegu, tänases Eestis, loodab loovur leida kunstnikuna uue taseme, üksi – nojaa, koeraga! – armusuhteta maailma vaadelda-töödelda ning leida uue kunstilise taseme. Ja uued kliendid eestlaste seast.

„Kui kodu soetatud, vajan siinseid maalide-skulptuuride-restaureeringute tellijaid. Olen nende suhtes – ja kõigi võimalike naiste suhtes, kellega ma suhet EI alusta, aus. Mõnel eluperioodil võib ju üha rännata ja kaaslasi vahetada – ent tähele tuleb panna, et seejuures iseennast ära ei kaota. Kaob Mina, kaob ka loovus,“ hoiatab Tony. „Iseenese kaotus on kõige tõsisem eksimus Looja vastu. Seda tunnetanult elan siin ja praegu endale – ning selleks sobib kõigist nähtud-kogetud maailma maadest Eesti kõige paremini!“