Jaaguranna Jaak  jalad põhjas

Jaaguranna Jaak kõlab nagu kunstnikunimi, aga just selline nimi lillestuudio ja –laagri peremehel Pärnumaal Tõstamaa lähistel merega silmitsi luues ja lehvides ongi. Jaak Tomson (48) oleks võinud Raekülast läbi Pärnu Koidula Gümnaasiumi Räpina ametikooli läinult ja sealt iluaiandusagronoomina tulnult saada ja jäädagi lihtsalt kenaks keskmiseks taimetargaks, kes lõikab-hooldab õunapuid, pügab hekke ja loob lilleseadeid.

Kuna kunstnikuloomusega Jaak laseb asjadel juhtuda, on tal oma metsarüpe-stuudio, kuhu kogunevad looduse ja tervenemise huvilised kogu maailmast. Teda iseloomustab tõsiasi, et ta võib pealinnas kundesid masseerima sõita vabalt nii oma tööautoga, millel külje peal kiri „õunapuude lõikamine“ – või venna firma puksiiriga, kui aitab vellel üht-teist toimetada ja kiireks läheb – kliendi juurde peab igal juhul jõudma.

„Kui vähegi võimalik, tuleb patsient tervendama ja tuunima siiski oma kabinetti kutsuda. Tõsiasi, et inimene on juba haige, näitab, et tema kodu ja elulaadiga pole kõik korras. Teda on lihtsam aidata oma territooriumil – muidu võib ka tervendaja enese biovälja kulunud-väsinud energiat pugeda ning see muudab abivajaja laadimise mitmekordselt raskeks.

Õigem on, kui inimesel on oma raviruum,“ teab Jaak. „Ja oma kodu peab olema ruumikas, elu ja elusolendeid täis, ilma kardinateta – ja kolmeteistkümne uksega, nagu näiteks minu kodul on.“

Erinevalt kirjandusklassikast on Jaagul põhjas hoopis pea – ja jalad lõunas, kui ta oma raviruumi põrandal askeetlikul madratsil magab. Selline unekultuur tagab korras selja ja paraja pikkusega une. Ei vaju ei vaimselt ega füüsiliselt põhku ära.

Jaagu nimesse määratud

Enne tõstamaandumist polnud Jaak sealpool Pärnut õieti käinudki. Tema lillelaagrid olid toimunud Lepanina-Kabli-Lemme liinil ning endisesse metsakombinaadi suvilasse sattus mees sellepärast, et tookord olid kõik tavapärased paigad hõivatud.

„Teadsin selle piirkonna kohta vaid rahvakeelset naljatamist – „olen maalt, Tõstamaalt“. Kui küsisin toda üsna räämas putkat rendile, soovitati pigem ära osta. Mul polnud pankrotivara oksjonil kümmet tuhandet eesti raha sisse maksta – see kingiti, sest kinkija sõnul on sellist kohta Eesti riigile väga-väga vaja – ja kui oksjonil tõusis hind ligi 100 tuhandeni, ei saanud ma just selle käsiraha tõttu loobuda,“ meenutab mees oma tõotatud maale jõudmist. „Kuidagi teisiti kui siinse koha peremeheks saada poleks asjad saanud sujudagi, sest siin on kõik minu nimesse määratud. Jaaguranna, Jaagu sadam, Jaagu oja, Jaagumardi talu…“

Lisaks omanäoliseks koduks vormunud peamajale on Jaagurannal seitse erinevat värvi taimenimelist kämpingumajakest ja Peruu šamaan Carlose auks tema peomajaks nimetatud õhuline paviljon, mille juurest viivad vetsu ja lõkkeplatsini värvilised hipilikud laternad.

„Kämpad tuli 2005. aasta orkaani järel, mis pool meetrit merd majja tõi, poole kilomeetri kauguselt naabri põllu pealt tagasi tuua. Õnneks mitte päris külast, mis asub 2 kilomeetri kaugusel.  Ja kogu maine vara  tagasi teenida. Mul oli tollal Pärnus Õhtupõigi uulitsas lillepood, kuhu olin enda arvates parimasse vargakindlasse kohta kõik oma muruniidukid-mootorsaed viinud. Soolasele veele nemad said…“ naeratab Jaak rahulikult.

Kogu mööbel ja muu asine varustus see-eest on tema koju otsekui ise tulnud. Majas on avar elutuba ja lindla, akvaariumi ja arteesia-basseiniga saun ning mugav-kodune köök. Olulisim õuekujunduse element on hiiglaslikud kaablirullid ja hipilaternad. Ning oma venna väitele, et Jaagu ametite ja pühendumise juures piisaks autosuvilast, kuhu tööriistad-taimed-massaažilaud sisse pista ja ilma pidi ringi sõita, väidab Jaak tuliselt vastu, et vajab avarust. Avarust. Ja veel kord avarust. Igas mõttes.

Siis on ruumi olla usaldavas kulgemises ja vastu võtta, mis elul plaanis – ikka ja alati nii erilisi juhtumeid, mida ise iialgi plaanida ei oskaks. Ning perekond, kellega jaak oma õhulist stuudiot jagab, on samuti eriline – pärsia kõuts Nils Tomson, mõniteist nümfpapagoid ja kolm kanaarilindu, ererohelised tiigikonnad ja triitonid, arteesiaveest pidevalt täituva saunabasseini veerel akvaariumikalad. Ning metssead, kelle ohjeldamiseks on ümber Jaagu muinasmaa elektrikarjus nagu karjapidajal muiste.

Traktoriga läbi masu

Päikeseline ja üdini lootusrikas Jaak tunnistab, et lausa ootab sügavaid deprekaid, mis mitmekuulistele kuldsetele kulgemistele eksistentsiaalseid teivasjaamu vahele pikivad. Kõigepealt on mees masendusse maandudes nädal aega migreeniga voodis. Ja siis tõuseb fööniksina tuhast. Selle uuele tasandile avanemise pärast ta Jaak-jalad-põhjas-perioode paradoksaalselt naudib ka.

„Ühe sellise tühjusehetke ajal sattus mulle kätte Rhonde Byrne’i kultuslik raamat „Saladus“. Muidu üsna naiivne üllitis – aga üks lause – mõtteviisi saab muuta nagu raadiolainet – jäi minus nii kõlama, et kõlab tänini,“ naerab Jaak rõõmsalt. „Keerasin oma kodus raadio Klassikaraadiole, viskasin televiisori välja Ja maailm hakkas väga teistmoodi toimuma. Esmalt tundus see repertuaar ka mulle – nagu paljudele – hirmsa vingumisena. Harjumisele järgnes rahunemine – ja nauding.

Siis maandus minu majja läbi hangede kohalik eluheidik Toomas, kes kohe lävel nõudlikult küsis: „Kes ära suri?“ Ja täiendas madala energia sissetungi mu joogivee põlastamisega – selle sees on energiakivi. Kui mehike palus peavarju, mõtlesin püüdlikult – kõik inimesed on võrdsed – ja panin ta oma salongi magama. Ainsa tingimusega, et ta oleks vait. Ei kommenteeriks minu kodu rütme ja hingamist. Tänutäheks tegi ta enda ja aseme täis. Andsin talle oma riided, pistsin ta autosse ja sõidutasin tema maailma tagasi – kao välja!

Minu enda ellu aga tuli läbi Klassikaraadio ooper veel sügavamalt kui ta seni mind mõjutas.“

Mees tõuseb talveöödel kell kolm, et suusatada enam kui 10kilomeetriline ring – alati erinevat rada pidi. Ja uut aastat tavatseb vastu võtta ihuüksinda indiaani higitelgis, kust ta väljub Kihnu saarelt kostva saluudi paukude saatel ühe-mehe-šampanjat jooma.

„Minu jaoks oli nii masu kui mu enese idealistliku naivismi sümbol kõigi lisadega aiatraktori ostmine vahetult enne majanduslangust. Liisitud traktori kättetoomisega venitati kuude kaupa. Aga äriidee seisnes ju selles, et kõik need lisad hakkavad ennast kohe tasa teenima. Ei hakanud. Müüja ostis lisad tagasi… poole hinnaga. Enne kui need üldse kohalegi jõudsid. Nii armas,“ naerab Jaak nii iseenda kui rahamaailma üle. „Aiatraktorit jagame nüüd naabriga niimoodi, et tema saab minu käest seda kasutada – ja  mina temalt vastu oma kasvatatud juurikad ja aedvilju, sest ma ise olen tükkis oma majapidamisega ju lilleline mees. Siin külas on mõnikümmend lammast ja üks lehm. Väike ja ilus olemine.“

Unenägu

Jaak käib mõnusa linase kattega kaetud köögilauda silmitsedes järsku välja kummastava teooria: lauda moodustavad molekulid vibreerivad ainult siis, kui subjektiivne inimese silm neid vaatab – kui vaatad mujale, siis enam ei vibreeri, laud lakkab ilma vaataja pilguta üldse olemast. Niisugune äärmuslikult subjekti-keskne idee kõlab unenäoliselt. Ent Jaagul on põhjust uskuda, et kõik on kokku unenägu. Ilmadevahelised piirid on ütlemata haprad.

„Nägin kord und, et sain 50 tuhande krooni eest auto. Läksin sisetunde järgi ühte autopoodi ja küsisin asjalikult, millise auto sellise summa eest saada võiksin. Väljusin poest, kaasas juba allkirjastatud liisinuleping. Citroen Berlingo oli. Sissemakse just selline,“ kirjeldab Jaak õhinal. „Ja hakkasin loteriipileteid ostma. Esimene, öökuninganna oli jube kallis ega võitnud. Seepeale ostsin fotoloto ja… 50 tuhat. Lidusin autopoodi, sest ühest küljest oli probleem lahendatud, teisalt probleem majas ikka. Loteriivõidud makstakse välja kuu aega hiljem, aga mul oli kohe vaja.

Firmajuht põrnitses teatist mu lotovõidu kohta. Vahtis mind. Ja liisingulepingut. Ja lõpuks pomises: lepingule kirjutasite ju alla enne kui üldse loteriipileti ostsitegi… kuidas… miks… misssssasja… Firma maksis minu eest nii uskumatult unenäolise ja unenäost lähtuva juhtumi tõttu sissemaksu ära. Minule aga järgnes liisingu maksmise unenäoline periood, mil enamvähem iga käik ja seos oli omavahel seotud, ülioluline ja uskumatu ka. Avasin oma lillepoe Helsinkis. Sõitsin uhiuue Citroeniga – ja olin ise nooblilt lille löödud. Kui küsiti, kus elan, vastasin: „Annas.“

Anna on üks kallimaid hotelle. Tegelikult ööbisin linna lähedal metsas autos. Pesin end sadama terminalis, kus sai ka habet ajada. Kuni kolisin… Annasse. Selles mõttes, et Anna-nimelise ukrainlanna juurde, kelle juures teise allüürnikuna resideeris grusiin – ja meil oli ütlemata naljakas keelekümblus. Samasugune, nagu praegu rahvusvahlistel lilliseade seminaridel – palun mitte ikebana-kunstiga segamini ajada! – kus me jaapanlaste ja teiste rahvastega aina räägime, teeme näo, et mõistame – ent tegelikult mõistame päriselt vaid ühiselt kõneldavat lillede keelt.“

Tänu Anna juures elamisele kohtus Jaaks sõpradega Nižni Novgorodist, kes on praegugi tema lähimad hingesugulased. Ja nende kaudu tutvus ta Bonnis elavate teekaaslastega, kelle juures elas siis, kui õppis lilleseadet Saksamaal.

Ooperit!

Klassikaraadio, mille lainele mees end „Saladuse“-raamatust inspireeritult keeras viis ta üha sügavamale ooperimaailma. Eriti naudib mees igahommikusi äraarvamismänge. Ja endal on tal nüüd rahvusooperi Estonia kuldkaart – käib kõigil esietendustel.

Üks tema poeg õpib ooperilauljaks.

Teine poeg on saamas keemia magistrandiks. Mistõttu lilleprintsist isal on vaja paratamatult stabiilselt raha teenida. Oma Tallinna-päevad ehitab papa niimoodi üles, et tervendab nii tava- kui tantristliku massaaži võtete ja manuaalteraapiaga, lõikab puid ja teeb lilleseadeid – ning õhtul läheb ooperisse.

Jaagurannast ära käib lillevõlur põhjalike turneedena – hooldab siis ridamisi viljapuuaedu ja hekke mitmetes linnades, õpetab rahvale lilleseadet, ravib… Ja jõuab koju reeglina õigeks ajaks, et võtta vastu grupphaaval jalgrattureid – kes millegipärast eriti hulganisti enda jaoks selle paradiisiaia on avastanud – nii Saksast kui Prantsusmaalt.

„Muidugi on parem, kui turistid tulevad korraga, täidavad kõik kämpad ja toovad tõhusalt sisse – mitte ei tilgu kolme-viiekesi. Aga iga sissetulek on hea. Ja augustis on mul kolmepäevane kursus – matusekimbud, pruudikimbud, pulmaauto kaunistamine. Pulmad ja matused – nagu see eluring ju käibki…“ loetleb meister. „Ma ise käin ideaalis võimalikult harva kodust ära. Järjest enam naudin siin olemist. Loen. Väga palju loen. Muusikat kuulan. Enamvähem kogu aeg. Ja armastan oma pere lähedust. Papagoid-konnad-kalad ja Nilson Tomson  on võrratu sõnatu ja samas nii kõnekas pere.“

Uskumatute seoste ja olukordade olulisus on mehe sõnul lihtsalt fenomenaalne ning see geniaalne kosmiline korrastatus selgub enamasti hiljem.

Kui kutsutakse, tuleb minna

Härra Tomsonile on tehtud mitu ettepanekut avada lillepood Tallinnas. Tal on need juba olnud. Pärnus-Tallinnas-Jõhvis-Helsinkis. Väga ei tahaks.

„Pigem häälestan end suuremasse haardesse ja kõrgemasse lennukaaresse. Inspireeriv võib olla näiteks see, et käin Swiss-hotellis ühe Hollandi Peteri lilleseadeid vaatamas ja oma õpilastele neid näitamas – ja samas unistan suurelt. Minulgi peaks olema mõne hotelliketiga analoogne leping. Kaunistan fuajeesid-kohvikuid, korraldan koolitusi – ja olen külluslikult õnnelik,“ unistab Jaak. „Suurem osa inimesi on tänases maailmas end ribadeks rabanud. Aina rohkem tööd aina… väiksema raha eest. Niimoodi enam ei või. Piir on käes. Ja lahendus pole mitte see, et rügan veel rohkem veel väiksema raha eest.  Tõstan puudelõikajana oma tunnitasu ühelt eurolt kahele? Lahendus on  summade ja suhtumiste radikaalne mitmekordistumine. Vaesus madaldab. Hoiab meid materiaalses vägisi kinni. Alati, kui kuulan Wagneri „Tannhäuserit“, tõusevad ihukarvad äratundmise värinates püsti –  palverändurite koor laulab, kui paheliseks vaesus inimese muudab – ja minul jooksevad judinad mööda selga. Just-just! Pääsemiseks tuleb leida hoopis meid ülendavad lahendused.“

Jaaguranna printsilik-neitsiliku energia on peremehe sõnul enda jaoks leidnud nii mõnigi maailma tegijaim teadjamees. Ka tänavu augustis saabub tema Eedenisse Peruu šamaan Carlos, kelle auks on ristitud peopaviljon. Ja kelle tseremooniate jaoks on just siin mereveeres maagilise augustikuise tähistaeva all See. Mida pole kusagil mujal Maa peal.

Niisuguse hipilik-meditatiivse keskkonna saab luua vaid isiksus, kes on oma eluteel intuitiivselt ühendanud kõik kutsumused, mis Amburile just sobivadki – käsitöömeister-kunstnik-tervendaja. Kelle elus iga päev on püha päev. Ja kellele eriline pidupäev koidab koos 70.juubeliga – siis saab 30aastane pangalaen makstud. Iga hingetõmbega kestab aga teekond vaikusse, valgusse, puhtusse.

Karmel Eikner – kaalutletult kaadri taga

Kati Saara Vatmann

„Ma olin teleteed alustades ikka täitsa patsidega tüdruk, keda oli lihtne blondiks nimetada ja auklikuks kommenteerida. Ent iga augu kohale kasvas argument ja löögivalmidus,“ naeratab Karmel (44), kelle heldet ja olemuslikku soojust ja jagamisvalmidust tunnustavad kõik, kellega ta oma mitut pühendumise vagu kõrvuti künnab. „Rõivafirma Powered by Karmel käib üheteistkümnendat aastat ning minu jaoks on väga oluline ja armas, et olen Maire Aunaste saadete toimetajana tema pühapäevahommikute kaadri taga.“

Loomulikku blondi, kes üllatas kultuurisaadet OP juhtides televaatajaid igal nädalal uue uskumatu soenguga, oli lihtne ja mugav kultuuriblondiks tituleerida – ent see õpetas naise oma koha eest päikese all seisma, kaalutlema ja kalkuleerima, põhjendatult võitlema nii, et nüüd pole enam võidelda vajagi.

Jahevihmase suve veedab tegude-daam Laagri-Pääsküla-Nõmme kohtumiskohas Raba tänava keldrivabrikus Rosiine, kus valmivad tema kaubamärgiga tooted. Pärast turu ja taseme uurimisi üha kindlamalt just seal – viimase suurema sooritusena laulu- ja tantsupeo särgid.

„Minu erinevad elualad on toonud mulle ka eriliselt promo pröökamata ohtrasti kliente, kellel on vaja suvepäevade ja kokkutulekute särke – need on meil eriomaselt kas kaenlaauguni või õlani küljelaidudega, millega annab kenasti mängida. Ehkki suvepäevad on pikalt ette teada, oleme Rosiine-emandatega juba harjunud, et tellimused tulevad toredasti stiilis eile-oli-vaja. Need ääretult professionaalsed õmblejannad teevadki eilseks. Minul on vaja õmblustehnilistes küsimustes piisavalt kiiresti kaasa mõelda, et kahe sekundiga tehnilised vastused anda – toodang üle vaadata, et viimse kui särgi eest tellija ees seista ja vastuta – ning nii väledasti pakkida, et ma nende fenomenaalsete tegijate valmisõmmeldud kuhja alla kummuli ei jääks.“

Rosiinega kõrvuti

Karmel kõneleb – nii äsjavalminud särke pakkides kui tavapäraselt kaasa toodud kooki pakkudes – et proovis oma puuvilla-rõivalise eneseteostuse koostööpartnerina alguses ka teisi tegijaid, ent paremat kaaslast kui 14-naiseline krapsakas keldrivabrik pole lihtsalt olemas.

„Meilt küsitakse mõnikord, kuidas me nii väikeses ruumis nii tihedasti koos end liigutada saame – aga sellepärast liigumegi, et ei laiendanud end enne masu lõhki,“ tutvustab Karmeli kursuseõde konservatooriumist Ülle Lehtmets ellujäämise võimalusi Eesti džungliseaduste käes. „Siia jõuavad koostööpartnerid nii Eestist ja Soomest, Rootsist kui Inglismaalt – Montonist Ivo Nikkoloni – ja ilmselt leitakse meid siit, kus Tallinn lõpeb, üles sellepärast, et me teeme põhimõtteliselt ju käsitööd. Põhjamaine kvaliteetne ja professionaalne käsitöö.

Kui olen võõrsil rännanud ning planeeti katvat rõivaste merd ja selle üha juurde vuristamist Aasia riikides näinud, küsin endalt ikka – milleks me seda massi veel juurde toodame? Aga sellepärast, et niisugust traditsioonilist kunsti nagu meil, ei oska keegi teine.“

Karmel, kes õppis õmbluskunsti oma vanaemalt, sõnastab Eestile ainuomase käsitöökultuuri koha globaalse masstoodangu kõrval ka traditsioonide edasikandmisena – iga oskus on väärtus. Nii hobi ja eneseteostusena kui siis, kui masstootmisega mingi krahh juhtub – kes oskab, see kestab. Tõsi, üha kiirenevas ajas jääb mõistatuseks, kuidas jõuti olnud aegadel käsitsi kantida-tikkida, õlakuid ja higilappe külge ja ära nokitseda – nagu jõuti ka hooneid ja mööblit käsitöiselt kauniks nikerdada. Eks praegu jõutakse seda, mida on vaja praegu jõuda.

„Kujutate ette – neil naistel on viisteist minutit lõunapausi, nad mõistavad üksteist poole silbi ja žesti keeles ning oma eraelulistel teemadel ei vadista. Peaaegu üldse ei räägi! Kakskümmend aastat elulugusid siin masinate taga. Neliteist vaprat hakkamasaamist, kes ei kurda, kui mees on Soomes või üldse läinud, kes rõõmustavad  lühidalt, aga seda sügavamalt vanaemaks saamiste ja laste edu üle,“ arutleb Karmel, kes numbrite-usku inimesena üllatub ka ise mõnikord suurte arvude seaduse üle – juba…

Muusikaõpetajad ruulivad

Karmel ja Ülle on mõlemad konservatooriumis muusikaõpetajateks õppinud. Arutlevad, et said kõrgkoolist kaasa distsipliini ja kontsentreerumise oskuse – pole olemas ebavajalikke õppeaineid ega mõttetuid eksameid – iga katsumus arendab mõtlemist ja süsteemsust.

„Olen ka oma kaks pluss kaks last hariduse ja arenemise teel juhtides iga päev süvenenud analüüsioskuse ja valikute arukuse teemasse,“ kirjeldab Karmel kõrghariduse laiendamist argiellu. Ta on lisaks oma lastele olnud ka kaasa Rait Killandi esimesest abielust sündinud laste kaunis kasuema. „Pole ühtki ülearust oskust ning seda, mida õpetatakse, peavad lapsed ka oskama. Kui mu tütar sai teises klassis eesti keeles nelja, olin näiteks tõsiselt murelik. Liialdatud kanaemalus? Sugugi mitte. Teises klassis ei saa jääda miski mõistetamatuks – mille peale siis järgnev haridus rajada, kui nii vara on lüngad sees? Minu meelest peab vähemalt algklassides – tegelikult läbi elu – selgusetuksjäänut seni kordama ja kordama, kuni selgeks saab.

Kuna osa lapsi arenevad-mõistavad-oskavad kiiremini, julgen välja käia ka ebapopulaarse väite – olen eliitkoolide poolt. Erineva suutlikkusega väikeste inimeste ühte surumine pidurdab suutlike arengut ja põhjustab aeglasemates stressi ja alaväärsust.

Ning kui laps kas mõne õppeaine või pilliõpingu kohta kohati kähvab, et talle pole seda vaja, tuleb temaga koos põhjendatult arutleda, mis ja milleks kõik nähtused tervikpildis vajalikud on. Me keegi ei osanud keskkooli lõpetades tegelikult elukutset valida. Praeguses maailmas on nii palju uusi ameteid, et tulebki igal sammul küsida: miks ja milleks. Me tunneme sisimas, mida soovime ja milleks oleme sündinud – ent sellele ilusale unistusele ja ideaalile tuleb leida ka turuväärtus ja nišš.“

Muusikuharidus on Karmelile enesele aina abiks ja toeks osutunud. Üheks perekondlikuks peoks oli ta suuteline sõpruskonna ansamblile kolme laulu jaoks neljahäälsed sätungid tegema. Kultuuriliste teadmiste jagamise kooli sai aga Aktuaalses Kaameras Virve Liivanõmme ja Aarne Rannamäe igapäevastele küsimustele vastates: „Kes neist Bachi fuugadest nüüd sinu arvates aru saab? Räägi inimestega eesti keeles ja lihtlausetes!“

„Eks ma siis lasin seletamise asemel kümme sekundit neid fuugasid endid – ja ühtlasi õppisin ära rusikareegli: arvud loevad. Numbrid ei eksi. Tänapäeva tehnika võimaldab iga uudiselõigu ja intervjueeritava eetrisoleku ajal faktiliselt kindlaks teha, millal televaataja tulistas puldiga teise kanali ette – edasi järgneb analüüs: miks?“ teab kogenud kaalutleja.

Väikene rahvas

Nii tele, muusika, reklaami kui rõivatööstuse alal vilunud naine nendib, et meie rahvas pole paraku väike mitte ainult arvult, vaid ka suhtumiste laadilt. Mida muud kui väiksust näitab valmidus üksteist kommentaariumis sõnadega surnuks tulistada.

„Nii ise ekraanil olles kui praegu Maire saadete kaadri taga olles näen, et inimesed ei tule sellepärast saatesse oma head sõnumitki jagama, et ei talu ettearvamtut õelusevoogu, mis järgneb. Õigemini küll ettearvatavat,“ teab Karmel. „Tuntud isikud on sellepärast ka sotsiaalmeedias oma uudiste jagamisega väga ettevaatlikud, et avalikkus teeb haavatavaks. Teame küll, et oleme ühisväljas kõik seotud, kõik on üks ja ühendatud – aga enda ja lähedaste kaitset kurjuse eest vajame siin maal vist küll rohkem kui kusagil mujal maailmas. Selline ülesanne siis…“

Ülle lisab, et on nii Karmeli kui teiste nimekate teekaaslaste katsumusi kurjade kommarite küüsis jälgides imestanud, kuidas jäädakse ebaõiglasest lammutamisest hoolimata nii helgeks ja päikeseliseks. Ikka seostub õmblusvabriku ette maanduv jeep koogikarbiga, mis sealt koos kuldselt naeratava Karmeliga väljub.

Mõistusega, ikka mõistusega. Faktid kõnelevad. Ning sellepärast pakibki ettevõtjanna ise viimse kui t-särgi, et kindlatele faktidele tuginedes oma toodangut kaitsta ka siis, kui tellija helistab või kirjutab selleks, et tunde kraagelda teemal, miks rinnaesisele õmmeldud aplikatsiooniga särk on… täpselt selline, nagu ta tellis.

„Veedan meie telemaja-lähedases linnakorteris kui staabis tunde ja tunde inimeste väiklust ja konfliktsust siludes ja silitades – ehkki tahaksin samal ajal meie Kaberneeme päris-kodus hoopis lastega seda va kiidetud ja igatsetud kvaliteetaega veeta ja sügisestele projektidele mõelda,“ tunnistab kannatlik ja karastunud enesejagaja. „Sellepärast olen ülimalt rahul, et endine telejuht Rait on läinud elukutselise mehe teed. Tal on küll ülekandejaamad, millega ta spordivõistlusi teenindab. Aga põhiline pühendumine on vabatahtlike maal ja merel päästjate juhtimine. Neid vabatahtlikke on tuhatkond ning täiesti reaalseid päästmisi nii maal kui veel on üksjagu ette tulnud.

Väikene rahvas ei saa kõikjal nii palju palgalisi päästjaid pidada, et pritsumehed õigel ajal kulupõlengule või seenemetsa eksinud vanaema otsingule jõutaks. Piltlikult öeldes ei saa ameerikalikul moel selleks sõda alustada, et raketitootmist ja sõjardite palkasid õigustada. Rahva oma kaitse on ainumõeldav mudel.“

Ülle lisab, et väikese rahva puhul kaitseb igas eluvaldkonnas mõistus ja kvaliteet. Kõrge tase võiks olla meie Nokia ning mõistus kaitseb orjamentaliteedi eest. Kes loovalt mõtleb ja mistahes ülesandeid täites teab, milleks – see ei tunne end orjana ega hääbu enesehaletsusse ja teiste süüdistamisse-kadestamisse. Mõtlev inimene kasvab suureks.

Tänu lastele

Ülle alustas 20 aasta eest kolmanda lapse kõrvalt Rosiinega: „Tundsin, et kooli muusikaõpetajaks mina enam tagasi ei lähe.“

Karmeli pööret kvaliteet-käsitöönduse  juurde tiivustas allergilise poja Karl-Elmari sünd. Nahanähtudest hoidumiseks õppis ema iga kangast näpu vahel veeretama ja iga toitu analüüsima – kuivõrd allergial on ka kopsuvorm, teisendas-süvendas see sajandiprobleem ka ema suhtumist spordialadesse. Mida vähem on lapsele lubatud, seda enam ta seda soovib. Tuleb leida lahendus.

Rõivaste mõttes Powered by Karmel see lahendus oligi. Puuvillane ja üdini ehe, kaunis ja eriline ka. Õmblejannast vanaemalt õpitud oskused lõid pisiasjadeni paigas brändi – tunnuseks lillekene, kenasti laineliseks venitatud servad, täpsed kandid ja leidlikud kaelused, noksiaugud ja krousid – et poiss tunneks end poisina ja tüdruk tüdrukuna ka dresse kandes.

Karmel teab igast tootmisfaasist kõike – kuidas ja kuhu vahele käib liimriie, mismoodi kandinurki nii töödelda, et trikotaaži silmused hargnema ei hakka, kuidas kaht tüüpi t-särkide küljelaidusid kandja figuuri kasuks tööle panna – siis on ta oma pakutavale ise ka parim müügimees.

„Teletöös oli tegelikult üsna sama. Tegin ja teadsin oma eelmisel teleperioodil samuti ise kõike – olin nii  produtsent kui toimetaja, logistik-statistik kui saatejuht,“ loetleb Karmel. „Tänu sellele suudangi täna olla sellise rasekahurväe kaadri taga, nagu Maire. Naudin tema kogemuse-stiili-karakteriga kõrvuti kulgemist. Ja ei kibele ise ekraanile – aitab intriigidest ja õelusest, see on juba ära olnud.

Sügise lähenedes pikenevad nimekirjad, keda ja mis teemal saatesse kutsuda. Eks oluline on ka eelmise hooaja analüüs – kes tulid, miks ei tuldud, kas kõneldi kõigist võimalikest valikutest õigeimal teemal, mida vaatajaprotsent näitas.

Mitte miski ei juhtu asjata. Pole juhuslikke kohtumisi. Ega üleliigset kogemust. Ka mina pean kõige meeldiva ja mõtestatu kõrval paar päeva jutti mõnd ebameeldivat ja näiliselt mind raiskavat tööd ja totraid kulutusi tegema – hiljem selgub, miks seda eneseületust või –alandust vaja oli. Kui haridus-mõtlemine-suhtumine kaitseb enese ohvriks kujutlemise eest, siis leiutataksegi oma Nokia – Powered by Karmel ja Rosiine – ja kasvõi terve hea uus ilm.“

Kogenud ja kaalutleva sotsiaalse närviga Karmel küsib, miks sõidavad Eestis rongid-bussid tühjade kohtadega ja kinoseansid-kontserdid käivad vabade platsidega, samal ajal, kui paljulapselistele peredele jagatakse elamuste ja edenemise asemel kaheksandat külmkappi ja kahekümnendat tossupaari – millega lapsed peaksid tegelikult trenni pääsema ka siis, kui vanematel ega valdadel raha pole. Miks haigusi varjatakse, mitte ei jagata kogemusi. Miks ei kõnelda saatusekaaslastele, kuidas toime tulla leinaga, mille põhjustab lähedase lahkumine või Soomedesse jäämine, kodu kaotamine pangale või pankrot? Miks head inimesed tunnevad end üleliigsetena ja üksildased ei leia üksteist üles? Aga sellepärast, et Karmel on alles alustamas oma rahva teenimise projekti, millega ta loodab meie väikesest rahvast kujundada inimliku ühiselu-mudeli, mida võib kogu maailmale eeskujuks tuua.

„Kes meist ei tahaks kuuluda eliiti. Eesti tahaks olla maailmas milleski esimene. Iga inimene tahaks olla parim. Milleski. Ükski inimene, kes ei pühenda oma oskusi ja võimalusi rahvuskehandi teenistusse, ei saa tõeliselt ja olemuslikult kuuluda rahvuslikku eliiti,“ arutleb Lady Powered by Karmel. „Mina küll tahan. Olla teenitult parim – ja teenida parimaid inimesi parimal moel.“

Diana Klas – Anna parim sõbranna

Kati Saara Vatmann

„Kas nüüd on papp nii otsas, et peate öösel seal istuma?“ küsib porisev papi, kes ilmselt oletab, et Kanal 12 öösaate „Südamelt ära“ saatejuht Diana Klas (47) on hmkhm-mõttes saadaval.

„Kui ma siin ei istuks, siis oleks!“ naeratab Diana rõõmsalt. Produtsent Madis Sütt on näitlejanna-lauljanna palunud väiksesse stuudiosse kolmapäeva- ja reedeööseti telefonile vastama ja eetrikõlbulikke sms-e välja selekteerima. Saade on mõeldud neile unetutele, kel on südamel märksa eksistentsiaalsemad teemad kui sugutegu.

Sõnumeid selekteerib, muusikat otsib ja edastab ning kohvi keedab tegelikult Diana tütar Anna (15), kes on ema sõnul juba paar aastat erinevates kohtades tema kõrval töötanud. Ei pea. Tahab – ja oskab ka. Hea huumoriga, empaatiline ja taktitundeline tüdruk on.

Ning väga lähestikku loova ja lehviva ema ja tütre suhe on ütlemata usaldav-austav-toetav. Ja paigas piiridega. Sõbrannasuhe teismelisega ei tähenda Klaside puhul päheistumist. Mida võrdsena koheldud lapsed pahatihti tegema kipuvad. See, et tütar emale kohvi keedab ja nõusid peseb, sätib ja toetab ei tähenda omakorda, et ta oleks teenijanna. Tütar on. Ning see kooslus on lihtne ja ilus.

Vaikne öö

Diana 15. öösaade, kus ajakiri Naised osales, oli vaikne ja sõbralik. Kolmapäevaööl oli üsna vähe helistajaid. Neist vaid üks niisugune marus-meelas, kellelaadsete eest näitlejatar hoiatas. Umbes nii, et „tahan sind nii- ja naapidi panna, kui palju sa maksad“. Saatejuht kuulab sedasorti jauramise enne helistajate eetrisse laskmist ära ning vaatamata mõnikord kõrva voolavale rõvedusele naeratab kaamerasse ikka rahulikult ja sulnilt.

„Vaid ühel korral olen lasknud ennast haneks tõmmata. Tavaliselt on huligaansed kiusajad kambakesi ning teevad peomeeleolus pulli, millest saab üsna kohe aru. Ühel ööl helistas üks noormees ja kilkas enne eetrit – „mul juhtus selline lugu, et mind kepiti p…sse“. Kurb küll, head ööd. Helistas teine kutt – sama lugu, peesse kepiti. Mõne aja pärast helistas suhteliselt kaine ja kobeda kõlaga sell, kes kinnitas eetri eel, et tahab rääkida oma kohtumisest presidendiga. Lasin ta eetrisse – ja kõik see ärkvel olev Eesti rahvas sai kuulda, et president… Küllap aimate ise, mida tegi,“ naerab Diana südamest. „Mind ei häiri. Ma ei võta ühtki sellist tiirast või rõvedat tembutamist isiklikult. Eelmine saatejuht Carmen ei kannatanud välja. Esiteks hakkas ropendama. Produtsent ei lubanud. Teiseks näitas tagumikku – kui ropendada ei lubata, siis olge lahked – trahh! Ja kolmandaks läks minema.

Minul on siin olnud vaid üks üsna ebameeldiv öö. Sven Azojanist oli kohe päris kahju – juhtus olema eriti palju pummeldavaid seltskondi, kes sajaga lustisid – lisaks said tema valged püksid musta-topsuliseks. Valgete pükste taustal polnud sms-ide tekst loetav, katsime need musta kampsuniga. Ja topiliseks nemad saidki. Kui ei vea, siis kohe täiega.“

Öiste kurjamitega toime tulemise mõttes imetleb Diana, millise mängulise elegantsiga tuli solvangutega toime ansambli Respekt Kerdo. Ning naine usub, et ka edaspidised külalised saavad kõigi katsumustega hakkama. Oluline, et öised uitajad, kellele teler on seltsiks ja toetajaks, saaksid hingepidet.

Meie valisime oma ühise öö teemaks pidutsemise – milliste pidude nimel ja kuidas tasub öösiti üleval olla. Juhtus olema öö, mil Tallinn tümpsus ja trallas meie ümber ja all küll usinasti – ent saatesse helistajad ei pidutsenud, vaid valvasid haiget ema, igatsesid kallima järele, vajasid üksilduse peletamiseks üht või teist laulu ning tahtsid teada, millest jutustavad Diana käsivartele tätoveeritud Dimon Tatourini meistriteosed.

Muusikasoovid kaldusid mustlasmuusikalt Põhja-Tallinnale, Dagölt… Kihnu Virvele. Teemad, mis meid endid taustapildil südamest naerma ajasid, olid stiilsed. Naersime tõsiasja üle, et kõigepealt räägivad sõbratarid omavahel, miks päevi ei ole – ilmselt rase – siis tuleb seoses kliimaksiga pampersi-paus – ja ühel hetkel peab ööseks kodust välja minnes targu kaks mähet püksi panema – seda tenaleedi või voodimärgajate oma – sest läheb pikemaks istumiseks.

Läbi öö uriseva suurlinna hääled läksid üle hommikuseks müdinaks ning Diana ja Anna arutlesid haigutades, et pärast mõnd tudutundi peaks seenele minema. See meeldib mõlemale Klasi-kaunitarile üliväga – laeb ja tuulutab ning Kuusalu-kandi metsades on kuuldavasti kukeseeni ja puravikke paljupalju. Viimati saadi küll vaid viis seent – aga piknik ja päev olid ikkagi võrratud.

Sõbratarid

„Seenele sõidame Helenaga. Ja sugugi mitte sedamoodi, nagu juhtus Helena kaasa Raivo E. Tammega seenelkäigu-filmis. Helenal on auto, sel suvel mul, kuramus! – suvelavastustes rolle pole – nii et meil on aega veel,“ laulab Diana viimase lause Mart Sanderi tämbriga. Paroodiat parodeerides.

Ta ei keskendu tõsiasjale, et andekate näitlejate tööta hulpimine on talentide raiskamine. Maailm on ju tegelikult uskumatuid võimalusi ja väljakutseid täis. Helena Merzin sai näiteks Anapas suure auhinna, kogu venekeelne teatri- ja filmiturg oleks tema ees lahti, kui ta oskaks vene keelt.

„Ma pole siin Tallinna katlas päriselt oma kohta leidnud. Ilmselt oleks mul rohkem rolle, kui ennast ise pakuksin. Aga ei paku ju,“ imestab Diana ka ise, miks ei paku. „Minul on olnud viimasel ajal mõned seriaalisutsud. Ja on olnud õnne ka esmaabina tegutseda. Neist kõige värvikam oli Roman Baskini „Hukkamõistu kooris“ suurde rolli lendamine. Vahetult enne esietendust. Varem on seda juhtunud Ago-Endrik Kerge lavastuse puhul.

Nüüd oli rohkete laulude-tantsude-kostüümide-liikumistega roll – esietendus läks puhtalt, teises etenduses mõned kalad tulid. Aga mina olen alati seda meelt, et kui pakutakse, tuleb vastu võtta. Ja mu ema Nieves on tänu sellele minu asemel mu väikest rolli teinud, kui mina ootamatult suure rolli peale üle lähen.“

Diana vaatab mõtlikult, kuidas sõbratarid kaasade kõrval rahunevad. Muutuvad koduseks, käivad seenel ja koristavad. Õnnelikud on.

Ta ise õigupoolest ka. Kui ta stuudiost väljub, helistab kodust Nieves, kes on koos kolme koeraga ärganud. Koerad on peened. Tõu poolest chihuahuad. Aga. Üks neist on paks, mitte peen. Teine ühe silmaga. Ja kolmas vaatamata nooblitele tõupaberitele ilmselgelt naabrimehe tehtud – suur ja traatkarvaline pudelihari. Koerad on kasvanduste praak ja rikkurite ülejääk ning emad-tütred armastavad enid väga.

„Nad tuleb jah tittede moodi riidesse panna, et nad talvel külma ei saaks. Kord sõitsin ühega meie kääbuskoertest trollis, tal oli roosa titekombekas seljas, hoidsin teda vastu rinda – ja üks papi tegi mulle õnnelikult näkku vaadates komplimendi: „Lapsuke on nii vanaisa nägu!“

Ühesilmaline emane chihuahua? Äsja 75. sünnipäeva pidanud maestro nägu?

Lisaks Kapale, Muulile ja Antoniole on emadel-tütardel, kes on ühtlasi parimad sõbratarid, olnud ka jänesed. Üks… kaks… Seitse! Siis tuli allergia ning jänksid läksid teistesse peredesse. Selleks, et karmides inimestes kõige õrnemad ja helgemad tunded äratada.

Ka oma korteriperemehes – kaugsõidu-meremehes – ja tema kaasas äratavad Diana-Anna-Nieves helgeid tundeid – loomad on lubatud ja tüdrukutele tullakse külla alati tordi ja lilledega. Sõbrad.

Üheksa ametit

Diana on pere elatamiseks olnud väljaõppinud küünetehnik ja beebipoodnik, poemüüja ja naistevangla kultuuritöötaja. Ja haigla hooldusõde. Kellena ta ka praegu on taas tööle asumas. Mustamäel. Südamehaigete intensiivis.

„Olen tohutult õnnelik, et selle töökoha saan. Olen seda teinud, sellega harjunud. Aga nüüd tuleb kaks vaimselt ja füüsiliselt ülinõudlikku ametit niimoodi omavahel sobitada, et jääksin ka ise ellu. Iga pole enam selline, et magamata öö järel reipalt terve päeva rügad,“ tunnistab Diana, kes kipub end keskmisest sagedamini vanamutiks tituleerima, ehkki on ääretult õitsev ja tütarlapselik. „Olen stressi ja ületöötamise tõttu põdenud sooltehaavandit ja väikese infarkti püstijalu üle elanud.

Näitlejannana olen kriitilises eas. Aga üle kõige tahaksin lavale ikka. Piafina. Mul on näpu vahel ja südames üks lugu Edith Piafi armastusloost leegionäriga. See väga-mees oligi lauljannast palju noorem ning seda peaks mängima karismaatiline ja mehine kuju. Näen selles rollis Tanel Padarit. Aga kui Monoteater loo lavale tooks – oh, ma nii tahaksin… – võiks vabalt Jan Uuspõld ise seda leegionäri kehastada.“

Diana lastelgi on eneseteostuslik tiibade sirutamise aeg. Vanim poeg Andri kasvatab kaasaga Tartus juba viieaastast last. Gregori on ülikooli astumas – kui Tartusse sisse saab, tekib õeke Annale oma tuba. Kui Tallinnasse jääb, on Anna ja Diana ikka rahul – nad on teineteise lähedusega harjunud ja rahul.

„Oma välimuse poolest oleks Anna modellina juba Milanos. Tänu sellele, et ta on modelli jaoks veel pisut lühike, on ta ikkagi emme juures. Seriaalides tehtud rollid on näidanud, et ta on andekas näitleja – ent ta ise väidab, et tahab ikka päris elukutse ka õppida. Piisavalt on kõrvalt näinud, et ehkki artistid on õnnelikud, oleme ausalt öeldes ühed lootusetud näljarotid,“ naerab Diana, mispeale tütreke piiksatab telestuudio puldi tagant: „Emme, su laps on näljane – tahan tissi!“

Diana vaatab oma printsessi leebe kuninganna pilguga ning räägib enesestmõistetavalt nii temaga kui tema kuuldes kõigest – meestest ja armastusest, inimsoo perverssustest ja inetusest. Tütrel on emalt õppida elutervelt heatahtlikuks jäämise kaunis kunst.

Ideaalne suvi

Tuulises-karges soomelahelises varahommikus ringutades meenutab Diana pärast saateööd: „Vanasti päevitasime lastega end Elvas ja Laulasmaal vanaemade juures kuldpruuniks. Nüüd tahaksin Antalyasse. Aga töö ei lase. Paar korda oleme Anna ja sõbrataridega Türgis kogenud, kui võrratu on end täielikult välja magada, süüa ja päevitada – ja jälle magada. Kui kaas-saatejuht Hillega koos seal käisime, piilusime Annaga vahepeal, kas päevade kaupa peesitav sõbratar on ikka elus. Oli küll – vägagi! – tal oli hea… Ent töögraafik ei lase mind siit urisevast Tallinnast minema.

Ma pole selle linnaga päriselt harjunud. Olen rahul, et meie korter asub Õismäel – seal on täiesti erinev, näiliselt üsna turvaline ja paigas maailm. Väike Venemaa oma nunnude poekeste ja rütmiga. Aga tegelikult igatsen Tartut – millest läbinisti pealinna preili Anna midagi kuulda ei taha.

Peaasi, et ma ei pea siin üle võimete elama. Olulisim, et tervis peaks vastu. Siis saan veel võimalikult kaua Annaga koos olla. Ja poegadega. Ja nende peredega…“

Otsekui elu ajalikkuse illustreerimiseks loeb Anna nende sõnade ajal nutitelefonist viimaste aegade uudiseid: lahkusid Peeter Saul ja Raivo Lugima, Oleg Sapožnin ja kirjanik Tuulik… Diana nendib seepeale, et ajad meenutavad tõepoolest Tõnu Tepandi laulu „Kiri kodukülast“.

Meil on kõrvus saate lõpulaul „Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat!“ Diana muigab, et ilmselt on ta sellepärast naisena üsna üksi jäetud, et viimastel aegadel ei maitse talle mitte mingisugune alkohol. Ta eelistab kallite ja penikääbikutega kodus olla, mitte mõnel peol kurbi lugusid kuulata – ülevoolava trallamise asemel kiputakse teatavasti viimasel ajal üksteist napsitades seina külge rääkima ja pihtima, kurtma ja nutma. Ajad sellised. Kainena eriti raskesti talutav. Päris üksi aga pole see tubli naine kunagi – tal on maailma parim sõber Anna.

Ürg… naiselikud ametid – sadulsepp ja merepäästja!

Kati Saara Vatmann

Mida naiselikum naine, seda mehisemaid ameteid ta suudab pidada – ja veel mitmekaupa. Sest naistesse on kodeeritud elu alal hoidmise eetiline ülivõimekus. Väga mitmel teljel kududa suudab reipa rõõmuga see, kes valdab Kohaloleku kunsti. Üht tegu tehes keskendubki sellele – ning igasse Eesti ja maailma paika sõites teeb ridamisi mitu tegu, et iga hetk pühendunud elust saaks täie ette kasutatud.

Marge Kohtla – kohaloleku kuninganna

Marge Kohtla (32) on Tartu Kalevi jahtklubi juhatuse esimees, vabatahtlike mere- ja järvepäästjate koolitaja, maaülikooli kommunikatsioonispetsialist ning abipolitseinik.

„Politseiga on mul sellepärast lähedased suhted, et olin varem Lõuna prefektuuri pressiesindaja – jälgisin, et avalikkuseni jõuaksid juhtumid ja teated õiges sõnastuses, nii et paljundataks turvatunnet ja teadlikkust, mitte hirmu ja masendust,“ kirjeldab Marge, kuidas töö Sõnaga õpetas rahvast kollase meedia eest leebe professionaalsusega kaitsma.

Marge peres on jahtlaev Albin-57, ent regattide ajal on ta ise pigem kaatris – päästja ju! Tema kolm kodu asuvad Saadjärve ääres, Tartus ja Elva-taguses metsas ning vabatahtlike merepäästjate koolitamine lennutab teda mööda Eestimaad, aga ka Soome…

Marge pojad Karl Markus ja Kaimar on suutelised pidama lasteaiakasvatajatele pooletunniseid loenguid merepäästest, sest nendest on kasvamas uus – teadlik ja teadmisi heldelt jagav – põlvkond. Mereteadlikkust kasvatab poistes ka nende Soome saarestikus meremehena töötav isa.

Vesipüksjärve laps

Marge ise on kasvanud ühena neist põngerjatest, kes on aastaid Võrtsjärve nädalatel ja Saadjärve suursündmustel siseveekogude purjetate sabas silganud. Tema kasuisal Lääne Paulil oli kolmemehepaat „Lagle“ – sedatüüpi legendaarsed-unikaalsed alused, mis toodi Volga jõelt Eestisse, seilavad Võrtsjärvel tänu hellale hooldusele tänini. Õpetavad meeskonnatööd – kolm meest paadis ju! – ning tõelist rahu ja rahvaste sõprust. Kui Marge ühel merepäästekonverentsil venelastele M-klassi alustest kõneles, vallandus vaimustunud nostalgia, mis ühendab maid ja rahvaid.

„Purjetamine ja üldse laevandus on eluaegne haigus. Kes korra nakkuse saanud, see seda kandma ja levitama jääb,“ teab Marge. „Praegu tullakse meile sageli õppima-tegema väikelaevajuhtide pabereid kaatrite tarvis. Teatatakse, et purjekat mina eal ei osta – ent kursuste lõppedes otsitakse ikkagi meie seast kedagi, kellega koos Soome või Rootsi jahi järele sõita. Nii merepäästet kui laevaasjandust õpib muide ajastu märgina üha enam tüdrukuid.“

Naine õppis veega kaasnevaid ohtusid just tänu Saadjärve ja Võrtsjärve etteaimamatutele eripäradele. Mõlemad on näiliselt väiksed-ohutud veekogud, Võrtsjärv veel madalakene ka. Ent äikesepilvede alused pagid pööravad need järved puhta põrgulisteks, Võrtsule tekivad lisaks teravale lainele üsna kergesti ka vesipüksid. Kes Vesipüksjärvega koos kasvanud, tunnustab skandinaavlastele hästi sisse kasvatatud ettevaatlikkust – ka paadisillal on mõistlik päästevesti kanda! Marge on näinud ja kaasa teinud üsna mitmeid väga suuri ja õnneliku lõpuga seiklusi, mil järvelt on tulnud ära tuua kümneid ümberläinud aluseid ja lapsi.

„Pärast on teistele üsna lustakas selgitada, et tormi ajal oli „Orgialt“ vaja neliteist last ära tuua. Selline eriline nimi on limnoloogiajaama alusele külge jäänud jah,“ naerab Marge ning mõtiskleb, kuidas nimepanekul tuleb hoolas olla – nimi jääb külge ka siis, kui seda enam ametlikult ei kasutata. „Eestlastel kipub olema ameeriklastega sarnane suhtumine. Märulifilmid on inimestesse istutanud illusiooni, et sangaritele füüsikaseadused ei kehti – valušokki, külmakangestust ja paanikat kogevad vaid nõrgad ning kui kannad vee peal vesti ja kiivrit, annad mõista, et ei oska ujuda-sõita – ja kardad. Tegelikult näitab päästevest ja kiiver, et oled teadlik ja oskad.“

Kõigepealt mina

Nii, nagu kriisisituatsioonis tuleb lennukis hapnikumask kõigepealt iseenese näole panna, et suudaks teisi päästa, tuleb ka paadiga ümber minnes kõigepealt endale lähima, mina peale mõelda. Tormiga võib vette lennates saada trauma – mistõttu eeskirjade järgi vaid paadis kättesaadavas kohas olnud päästevesti ei jõua ega suuda enam selga tõmmata. Merepäästekoolituste juurde kuuluvate hommikuste ujumiste käigus on Marge kogenud, mis juhtub Põhjalahe kolmekraadises vees. Instinktid ja refleksid seiskavad hingamise. „Kõigepealt tuleb hingamine korda saada – siis kontrollitakse ka olukorda,“ õpetatakse Marge sõnul merepäästjaid esimesest päevast. Ja ei rapsita. Paaniline siplemine kulutab energiat. Tuleb jääda looteasendisse veepinnale abi ootama, et suured veresooned oleksid kaissu suletud ning veri maha ei jahtuks. Rahu säilitades ei tehta ka läbi jää kukkunute tüüpilist viga – külmast hauast välja pürgijad hüppavad üha jääd murdes robaki-robaki jääservale, kuni enam ei jaksa. Tegelikult tuleb end tugevate ujumisliigutustega keha raskust suurendamata jääservale libistada, olles samal ajal võimalikult kõhuli. „Talvel on jäänaasklid tähtsaks abimeheks.“

„Õpetame päästjaid ennast ka uppumisohus olija meeletu hirmu eest kaitsma. Surmahirm ja elutahe paneb klammerduma, nii et päästjad on leidnud jääserva seest küüsi – ja kõndinud paar tundi koos päästetuga mööda kallast, et kramplik haare käevarre ümbert lahti tuleks,“ kirjeldab Marge. „Uppujale tuleb heita mistahes riideese, köis, puuoks – mitte iseennast. Seda, kuidas uppuja alt ära ujuda – aga ka seda, kuidas teadvusetu inimesega käituda – võib samas õppida vetelpäästekoertelt. Nemad teavad, et teovõimelisele merehädalisele ulatatakse saba, nõrkenu tõmmatakse turjale.“

Marge uueks, olemuselt ülisobivaks koeraks kasvabki landseeri tõugu koeralaps White’n Black Echo Caisa, kellel on päästemuster verre aretatud. Pere eelmisest, hagijatõugu koerast sõitis postiljon koduaia juures üle. Ja andis Margele õppetunni, kui närvilised võivad inimesed olla ning kogu ühe elukutse mundriau määrida. Samas teab Marge rääkida oma vanaema kodukoha postiljonist, noormehest, kes õnnetuse järel halvatuna on kõigi pereemade ärakuulaja, koerte sõber ja laste lemmik.

„Õnnetustest ja õnnelike lõppude võimalustest kuulemegi enamasti siis, kui endaga analoogne lugu juhtub või vastavates instantsides töötame,“ arutleb päästjatar. „Rutiinses turvatsoonis pole ju põhjust mõtiskleda ei postiljoniameti ega aknaruloo paelas kätkeva ohu üle.“

Kohtumine laibaga

Nii päästja kui politseiteenistujana on saatus Marget säästnud – tal on õnnestunud tragöödiaid ennetada. Ent ta on aastaid väga lähedalt näinud, kui valulik ja aeganõudev on laibaga kohtumisest tervenemine ka siis, kui inimesel on pärnasilmi vastu vaatava keha nägemiseks professionaalne ettevalmistus.

„Pressiesindajana näen küll, kui maiad on ajalehed õuduste järele – ent minu missioon on ennetus ja positiivne sõnum – mida kollased muidugi eriti isukalt ei kasuta… Oluline on inimesi veenda oma ümbrust avalisilmi jälgima – nii kodus kui väljas. Et märgata juhtmeid-nööre – ja mõista, et väikelapsele piisab Selleks veelombist või põlvini veest, nii et väikelapse vanemad ei saa endale lubada rannavollesse süvenemist. Parandamatu sünnib sekunditega,“ manitseb naine, kes valdab ise vastavalt Kohtla nimele kuninglikku kohaloleku kunsti. Ta keskendub antud hetkele ja hingelistele ega uita planeerimistesse.

Keskendumist on Margele õpetanud ka emaga koos harrastatav portselanimaal. Ta on serviiside kaupa nõusid kaunistanud – ning samas tänab naljatamisi õnne, et kui tema suvekodus sees käidi ja temamaalitud serviis varastati, unustati otsekui selleks üks tass maha, et politsei saaks seda pildistada.

„Teate küll seda vastikustunnet, mis jääb neist seeskäimistest. Aga huvitav on meie suvekodu juhtumi puhul see, et leiti küll suured jäljed, ent varastatud oli kodukaunistusi, pitse, portselani… nojah, jalgratas ka. Oli see kiirele müügile orienteeritud narkar või rahahädas hull?“ muigab Marge.

Iseendale kinkis daam jõuludeks muide akutrelli. Mis ei vähenda põrmugi tema ürgnaiselikkust. Sügava naiselikkuse tunnus ongi elu hoidmine, selle nimel keeruka logistika valdamine, multifunktsionaalsus ja kõigi tööde oskamine. Enese jagamine seeliku lehvides kinnitab: naised saavad kõigega hakkama. Mis on mõistagi meestele tõsine ülesanne oma olemasolu õigustada…

„Mul on lisaks kunstile veel üks tavatu hobi,“ tunnistab abipolitseinikust merepäästja seelikut kohendades. „Mööblit meeldib kokku panna. Soovitan teistelegi daamidele – ärge laske mehel mööblit kokku panna. Meeste käest saavad selle töö käigus sõimata nii tükkidenamüüdava mööbli disainer kui ehitaja, nii müüja kui manuaalikoostaja – tööriistad ja naine-lapsed saavad samuti sahmaka. Teate küll. Naisele on mööbli kokkupanek loov ja mõnus, suur ja ilus tegelike tulemustega mäng.“

Eha Vacht teab, mis on asjade sees

Saue linnakese äärmises  majas Tammetõru tänavas on pehme mööbli uuendamine – vanast uue  meistriteoseni loomine – pereemale lausa kutsumus ja amet.  Naine, kes tähistab tänavu koos kaasa Valduriga kahepeale 100aastaseks saamist, nimetab end küll eelkõige õpetajaks – ent ta õpetab samuti mööbli restaureerimist.

„Abiellusime Valduriga, kui olime 26aastased. Mul oli millegipärast abiellumise ees tohutu hirm. Kujutasin ette, et see on kohutavalt murranguline ja kõike muutev samm. Ma ei tea, miks niimoodi arvasin – mu vanematel oli ometi ääretult harmooniline abielu,“ arutleb Eha. „Ainult pensioniea elasid pehmelt öeldes pööraseks. Hakkasid massiivselt loomi pidama – lõpuks oli mituteist sarvikut. Panid ennast koju nii kinni, et just elu ja surma piiril läksid asjad üsna absurdseks. Isa oli verevähiga lahkumas lehmade poegimise ajal. Ema ei saanud tema juures olla. Kui lõpp oli ligi, kihutas ema koos Valduriga, miilitsaeskort ees haiglasse – ning kui lesena tagasi koju jõudis, sündis poole tunni pärast ka vasikas…“

Vachtide arvates oletavad samas noored liialdatult, et lapsed panevad kinni ja karjääri seisma. Lapsed on loomulik elu osa ning nende lapsed on kasvanud sõna otseses mõttes vedrude vahel. Ema restauraatori-ateljees.

Eha on Eesti üks vilunumaid ja oskuslikumaid mööbliennistamise meistreid. Tänaseks on selle ala harrastajaid tekkinud palju ning õppida saab pindamööda seda kunsti hobi tasemel õige mitmes kohas. Ka emand Vacht õpetab restaureerimist mitmes koolis. Püüdes õpilastele, kellest suurem osa on tegelikult täiskasvanud  edasi anda võimalikult palju teadmisi, mis ja kuidas käib tugitoolide-diivanite sees.

„Mööblitöö on palju töömahukam, kui arvatakse, eeldab väga mitmekesiseid teadmisi nii ajastutest ja stiilidest kui erinevate materjalidega töötamisest. Tuleb vallata väga erinevaid vahendeid ja tööriistu – ja kõige selle juures tunda austust mööblieseme kui isiksuse suhtes,“ kirjeldab meister. „Aastate eest selle pühendumisega alustades mahtusin meie Tallinna viimase maja kööki ja kuuri ära. Nüüd, neljandat aastat Sauel elades, on ruumi rohkem. Hetkel on küll sattunud tööd nii palju koju, et olen okupeerinud terve keldri. Valduri kruustangid kössitavad häbelikult kusagil kahe poolelioleva tugitooli vahel ning veemõõtjani pääseb minu suur mees külg ees. Ta aitas keldrisse  logistiliselt õigesse järjekorda paigutada pea-aegu kahe kuu töö moodustava tellimuse. Tavaliselt ma ei võta rohkem koju asju seisma , pean oma pikaks kujunenud järjekorda rohkem märkmikus“

Välistatud alade valitsejad

Kui Eha istub endameisterdatud mööbliga sisustatud toas kasvõi hetkeks diivanile, võtavad tema käed kohe heegeldamise näppu – ilma et ta ise seda märkakski. Ta kinnitab, et ongi alati tahtnud käsitööd teha. Pärast käsitööd veel veidi käsitööd – ja siis mõnd teist liiki käsitööd.

Ülikoolis õppis käsitöö ja tööõpetuse õpetajaks – nagu Valdurgi.

Kui naine on pidanud kümmet ametit kokkade meistrist butafoor-dekoraatorini, siis mees nendib, et on läbi elu pidanud elukutseid, mis olid varajases nooruses tema jaoks välistatud.

„Õpetaja? Mitte mingil juhul! Ja minust sai õpetaja,“ muigab mees, kes töötas end ses ametis üles koolide inspektori kõrgele ametnikukohale ning jõudis Tallinnas elades lisaks muudele töödele ka Haabersti linnaosa nõunikuks. „Ajakirjanik? See ei tundunud üldse võimalik, sest ma olen sünniomaselt kogeleja ning ei oska kirjavigadeta kirjutada. Eesti Raadio Noorte reporterite klubi taustaga sain Erki Berendsi ja teiste TRIO-meeste käe alla reporteriks läbi tiheda konkursi, kus otsiti naishäält. Ja praegu kirjatööd tehes kasutan selliseid sõnu, mida kirjutada oskan. Siis on lootust, et lugeja saab ka jutust aru.

Olen sõltuv ajakirjanik – Keila linna palgal. Toodan kohalikke uudiseid. Olen nii oma, kui Eha töö puhul täielist online-meetodi usku, pidades internetti suurepäraseks võimaluseks vanade traditsiooniliste kõrval. Ma ise juhin uudistevoogu lisaks paberist ajalehele ka Keila koduleheküljel ja Facebooki profiilil, mida jälgib üle 4000 inimese – seega on tõenäoline, et  iga uudis jõuab vähemalt iga pereni.

Eha restaureeritavat mööblit pildistan ja edastan tema profiilil Sadulsepp Eha erinevates kataloogides samuti online-aruandeid. Millisena tool-diivan-kanapee tuli, kuidas lahtivõetuna välja nägi, mida teha tuli – ja milliseks tema lõpuks sai.“

Eha on mehele selle töö eest väga tänulik – kaasa, kelle kodukontor asub muide kenasti ühel Eha-meisterdatud kanapeel, annab inimestele aimu, mis on asjade sees. Kuhu kaob raha ja aeg. Lisaks on Valdur oma emandale tänuväärne kandev tööjõud.

„Mina suudan suuremaid mööblitükke heal juhul vaid kantida. Tema tassis vana laeva „Suure Tõllu“ kajutitest ja trümmidest välja terve mööblisalongi. Lisaks on vaja kogu keldrit täitvat tööjärge pidevalt ümber paigutada – tähtaegade, tööfaaside ja –võtete järjekorras. Ja minu riistapargi , millega ma ehituskooli, rahvaülikooli ja mujale tunde andma lähen, laeb mees pärakärusse ning sõidutab kohale ka,“ kirjeldab Eha oma kaaluka nukutoaga mööbeldamise argipäeva. „Õigupoolest on mu tööd puudutava iga sõna taga terve maailm. Või vähemasti õpikupeatükk. Õmblemiseks kasutan iidset Singeri-masinat – kõik plastikust koosnevad modernsed masinad annavad paksude materjalide käes paari hetkega otsad. Minu lahutamatud kaaslased on klambripüstolid – see on üks õnnistatud leiutis! – ja pitskruvid. Vana autentse täidiskarva pakin kotikestesse ja pesen pesumasinaga puhtaks. Ning Abakhanist ja teistest poodidest materjale valides oskan nii ise läbi näha kui oma õpilastele õpetada, milline tekstiil peab vastu ning milline tegelikult mööbliriie pole.“

Austus väärikate vastu

Vana ja väärika mööbliga on sama lugu, nagu vanade laevadega. Temast pruugib alles olla jupikene ja joonised – ning taastatud mööbel saab tänu sellele jupikesele ja austavale autentsusele endale sama nime ning ehitusaasta. Vachtide sõnul võetakse vana ja väsinud, koitanud ja ussitanud mööbel raamini puhtaks. Nad nimetavad furnituurijäänust pühitsemata, kuid austusega  rappeks – see, mis pärast pikka-põhjalikku-süvenenud tööd valmib, on väärikas kunstiteos, milles on temasse aegade kestel kogunenud lugu alles jäänud.

Autentsuse tagavad teadmised. Teadmisi ja oskusi õpitakse aastaid, erinevate meistrite juures. Enamus mööblile pühendunuid saab Eestis koolitudes selli tasemele – kogemus ja töö-töö-töö teeb meistriks.

„Nägin und,“ kirjeldab Eha oma jõudmist väärikate mööbliesemete ennistamiseni. „See oli täiesti uskumatu unenägu – vanatädi siniseks värvitud kabinet-kirjutuslaud, mille ma puhtaks tegin ja ära korrastasin. Naisterahvas näeb unes mööblit, palun väga! Mitte et ma oleksin seda kirjutuskummutit endale küsinud – aga koos sellega andis vanatädi mulle edasiseks eluteeks otsa kätte.“

Eha ei käi reeglina küll prügimäelt mööblit päästmas, ent ühtteist väärikat on jaanituledest austuse ja hasardi tõttu ära toodud küll. Võib juhtuda, et evakueeritud ese seisab kolm ja enamgi aastat ootel – siis tuleb inspiratsioon ja loomepuhang ning Eha ei välju enam keldrist enne, kui järjekordne ime on sündinud ja rape uuesti kehastunud.

Eha lemmikstiil ja ajastu on õhuline ja elegantne juugend. Pere lemmikud on vastavalt isal kontor-kanapee ja tütar Ireenel stiilne baarilett, millest on kohandatud multifunktsionaalne ja süsteemne koolitüdruku laud.

„Ireenele sai teadlikult I-tähega nimi valitud – I-nimed tagavad tegusa isiksuse. Ja ta ongi sama multifunk kui tema mööbel. Seltskonna hing, hobutest lummatud, korvpallis vägagi tegija – nagu isa,“ kiidab ema.

Isa täpsustab, et 11aastasele tuleb väga kasuks selline meeskonnatöö õppimine, nagu kossumäng eeldab. Ei ole nii, et tuleb tuju ja kaod Vanamõisa talli – inimesed siiski kõigepealt.

„Mina olen isalt pärinud kaalutlemise, et tuleb rahul olla olemasolevaga ja pürgida edasi teadmisega, et uutel variantidel võivad olla suuremad vead,“ muheleb Tallinnas pizzapoisina töötav Feliks (19).

Eha on tuhandete unistustega pojale tänulik selle eest, et poiss tegi ta tugevaks. Naine meenutab, et oli enne emaks saamist nõrguke – neerud ei seisnud omal kohal ja üldse oli sada häda. Kuna väikemees ei püsinud seal, kuhu pandi ega läinud iial sinna, kuhu eeldati, sai ema temaga koos kasvanud muskulatuuri ja veendumuse, et ta on tegelikult tugev ja suudab kõike.

„Mis puutub inimeste hulka kuulumisse, siis sellepärast ma õpetaja ja konsultant olengi. Võiksin oma mööblitöö järje poolest mitu aastat jutti olla kodumaja keldris sadulsepp Eha ja kogu lugu. Valdur tassiks ja teeks online-tööd ja tooks mulle polstrite ja vedrude vahele süüa… Aga ma vajan inimesi,“ tunnistab meister. „Inimesed käivitavad üksteise mõtetes-tunnetes-eludes protsesse, milleni üksinda ei jõuaks. Õpilased on mind praegustele õpetajakohtadele vedanud – ja ma olen neile selle eest tänulik. Nad on ära oodanud, kuni mul paarikuine tellimustejoru eest ära saab – töökohad on mind seni oodanud. Ja seejärel on rõõmustavate voogudena uut mööblitööd peale voolanud. Inimesed väärtustavad teenekat mööblit ning säilitavad ja edastavad sellesse talletunud lugusid. Minul on au kõik oma oskused ja armastus rakendada nende lugude ja sõnumi edasi andmisse. Tasuks selle eest tuleb mulle jällegi inimestelt mõni ootamatu või oodatud impulss ja inspiratsioon ning elu lööb iga natukese aja tagant taas värske ja uudse leegiga särama.“

Ele Kõlar vabatahtlikul teel

Tänavuse Watergate’i festivali reedeõhtuseks tõmbenumbriks on kuulutatud ansambli Radar taasühinemine 30 aasta möödudes. Õdede duetist Ele ja Kaja Kõlar astub lavale Ele – Kaja saadab teda teispoolsuses inglina. Ele enese elu aga ongi üleüldine igapäevane tõmbenumber. Kuhu tõmbab, sinna lendab. Kõlar ju. „Olen sellest häppeningist rõõmsalt üllatunud. Igasugused väljakutsed üllatavadki mind rõõmsalt. Ja huvitav on ka – Tanja ja Liisiga, kes astuvad palmisaare tervituste lauluga Kaja ja minu jälgedes, kohtun ilmsi esmakordselt. Vaigla ütles, et tüdrukud teevad juba proove – ja Genka võiks ka kohal olla. Eks näis!“ naerab Ele lõbustatult, nii et tema Avatarilik kulmujoon lööb helendama. „Mina olen avantüürideks alati valmis. Kogu mu elukorraldus ongi pidevasse stardiasendisse seatud. Olen vaba. Mu elu suurim väärtus on vabadus.“

Nojaa, kes ei unistaks oma ellu tegude-kaaslasest ja-või maalapiga majakesest – koera ja hobust, potilille ja lapselapsi tahab ka enamus normaalseid inimesi. Ele tahab esimese tunde ja kutse peale minna. Tõmbab juhtme sõna otseses mõttes seinast välja ja läheb. Muide hobused on Ele elus täiesti ja põhjalikult olnud :“ Veetsin koolipõlvest mitu aastat Tondi maneežis, töötasin mõnda aega seal tallimehena ning tulin ühel aastal Eesti noorte meistriks takistussõidus. 120 senti oli parkuur. Loomulikult on praegugi kiusatus sadulasse ronida. Aga ma ei puutu ühegi hobusega nii pikalt kokku, et temaga vastupandamatu ühendus tekiks – ja ühe vigurdamise pärast pole mõtet nädal aega tagantjärele jalgu valutada. Käin oma pikal ja pideval rännakul pigem nii neil kui teistel imelistel olenditel külas.“

30 aastat… Ilmselt meenub paljudele meist, kes me pea iga päev kuuleme raadiost „Tervitusi toome palmisaarelt…“ – nii Genka vahelepistetud räpiga „kuradikuradikülmon“ kui originaalis – et mõnda aega pärast toda palmisaareretke lahkus Kaja teispoolsusse. Nii noor, andekas ja kaunis. Tollal ei käidud massiliselt soojamaareisidel ning aktiivse päikese ohtlikkuse eest ei hoiatatud. Kaja lahkumine tõi teravalt teadvusse elu ajalikkuse „Ka mina armastasin toona ohtrasti päevitada, sest väga pruuni peeti väga ilusaks. Praeguseks on arusaamad ilust õnneks tervislikumaks ja terviklikumaks muutunud.“

Kuna kokku kuulunud dueti lahknemise järel siin- ja sealpoolsuse vahel pole Ele lauljana püünele pürginud, küsitakse ikka mõnikord, kuhu vanem Kõlar jäi. Ta on tänaseks 17 aastat töötanud rahvusvahelise kontserni Henkel&Schwartzkopf müügiesindajana. „On jah paigas, turvaline ja mulle ääretult sobiv töö. Aga kõigel on hind. Kui sul on erialaselt kõik hästi, siis pühendud enese arengule ja  koduse elu korraldamiseks ei jää eriti aega. Aga tänu sellele ei pea ma ka aru andma, kuhu jälle reisin,“ tõstab küllusliku juuksekrooniga kaunitar pea väärikalt püsti. „Olen uhke, et saan enamvähem kõigega üksinda hakkama. Olen ise.“

See Ise sõidab jaanuarikuuks Filipiinidele lastekeskust avama. Ele haaras kinni Henkelis pakutavast võimalusest  toetada heategevuslikus korras arengumaade abiprojekte.“ Filipiinide peale mõeldes olin häälestatud  loomade peale – mind huvitas kilpkonnamunade ja miniatuursete ahvikeste päästmine. Sõbrad tutvustasid mind  eestlanna Birgitiga, kes oli Filipiinidelt suveks Eestis.Temalt sain lahkesti kontaktid. Lähem tutvus andis aimu Birgiti ja tema abikaasa  Robini vabatahtlikust tegevusest Filipiinidel. Oli selge, et loomad jäävad praegu ootama. Soovisin oma tekkinud võimalusega aidata nende toredate inimeste abiprojekti rajada laste raamatu-mängu-õppekeskus. Seda enam, et just oli sealsetel saartel möllanud laastav orkaan. Kirjutasime Henkelile projekti ja taotluse, ootasime paar-kolm kuud– ja tuligi üllatusena toetus“. Selle toreda paari ettevõte  Andakidz MTÜ on Boholi saare Anda küla elanikke juba aidanud projektiga “ Liter of Light“ varustades hütid taaskasutusmaterjalidest valmistatud valgustitega. Palju peresid on juba õnnelikumaks saanud. Kui tore oleks laste tulevikku muuta. Maja projekt on nüüdseks valmis ja kui ehitus 2015 aasta veebruriks valmib, võib  Ele  muu hulgas seal lastele näiteks ka hambapesu õpetada. Henkeli Vademecum hambapasta sai ju viimati testivõitjaks!

„Eks ma siis seal olles kolme nädalaga jõuan ehk ka need võimalikud loomade variandid üle vaadata“, unistab Ele ja arutleb edasi : „ Kuna olen faktiliselt pensionär , on palgatöögi on praeguseks elujärguks saanud mu jaoks vabatahtlikuks. Töö muutunud eriti toredaks ja konti ei murra ka. Henkel lihtsalt on hea ja inimväärne firma. Kui tahaksin jääda kauemaks Filipiinidele, tuleb muidugi tõsiselt pensionile jääda.“  See sõna Elet ei hirmuta. Mis selles pensionäri-staatuses nii hirmutavat on? Viimane kolmkümmend – kusjuures parim kõigist kolmest kolmekümnest eluaastast! – on ju ees.

Piduriteta Sügisel sõidab Ele Ida-Türgi mitte-turisti-radadele. Koos kaaslanna Enega, kellega kohtus Jordaania-matkal. Enamasti on eelistanud naine täiesti üksinda rännata, et teise inimese rütm ja tempo, väsimus ja tujud piduriks ei osutuks. Leitud  teekaaslane on toetav ja täiendav erand.

Vabatahtliku-elu on Elet ammu paelunud. Brasiilia kütkestab – aga selleks peab keelt oskama, sest peale portugali keele seal õieti muud ei räägita. Peruus pühendus rändaja pigem väekohtadele ja loodusele – ent kui soovinuks pikemalt sinna töötama-tegutsema jääda, tulnuks ikkagi keelt osata. „Kreeka klooster, kus kaks nädalat elasin ja töötasin, on küll rahvusvaheliselt ingliskeelne ning seal elab ka üks eestlannast nunn. Kloostri väike filiaal on Saaremaal. Kreeka emakloostrisse sõidetakse Thessalonikist kaks tundi üles mägedesse. Seal on naturaalmajanduslik kõige-ise-tegemise kultuur, naised saavad kõigega hakkama. Jõudsin sinna ajal, mil tehti leedripuu õitest mahla, minu töö oli mesitarude raamide traatimine. Ja lisaks võimalikult paljude tööde õppimisele õppisin, et väljend loll-nagu-lammas ei pea paika – lambad-kitsed on austasväärselt arukad loomad. Kuna neid oli tohutult palju, lüpsti mehhaniseeritult – ning loomad olid selle tehnikaga võluvalt kohanenud ja koostööaltilt nutikad,“ meenutab ta. „Sinna kloostrisse saab ka peredega minna. Kui tuba on vaba, piisab märksõnast „tahan rahu saada ja teiega koos tööd teha“ – ja minek! Tegelikult ei pea issanda rahus töötamiseks nii kaugele sõitmagi – Kuremäe kloostris on ju üsna sama süsteem. Ja kuna ma olen põhimõtteline kutse-kuulja, tulen ka talgutele. Korjan rõõmuga marju ja õunu, võtan kartulit ja laon puuriita – nii et kutsutagu aga, mina olen käsi. Looduse Omnibussi stammkunde olen ka. Kui kaua sa seda Pirita randa ikka triigid, et värskes õhus liikuda – paluks värskeid maastikke! Nii värskuse kui erilise emotsiooni pärast läksime Henkeli kambaga ka Maijooksule. Ma nimetaksin seda loovaks elustiiliks. Loovuse saime õe-vennaga oma vanematelt nii geneetiliselt kui hariduse kaudu. Mina olen kunstikooli kasvandik. Meie vanemad on alati kõiki meie algatusi toetanud. Ka varieteetöösse suhtusid poolehoiuga – seda enam, et niisugust varieteed, nagu me koos Mait Aguga tegime, polnud enne ega tule enam. Tanja puhul imetletakse, et ta laulab ja tantsib ühtaegu. Meie tegime seda just samamoodi. Õnneks on üsna kvaliteetsed salvestused nii varieteest kui Radarist olemas.“

Piduriteta kartmatuse on Ele ilmselt ema Leelo Kõlarilt pärinud. 84aastane daam otsustas hiljuti, et tahab Keeniasse safarile sõita. Tellis endale vanad tuttavad autoga lennujaama vastu – ja läkski! Kui Ele poeg Erno korraldas Pirital suure surfipeo, oli vanaema esimesena kohal. Ele tütar Sandra, kes lõpetas EBSis turunduse –ja ärijuhtimise eriala ning  täiendas end Hispaanias, tõi sealt kaasa Pilatese-oskused ning tal on nüüd oma treeningrühmad. „Õnnestunud rände eeldus on, et igas riigis tuleb midagi reaalset teha, soovitavalt töötada – mitte fotokaga mööda turistimagneteid kammida. Tegutsedes tulevad õnnestunud kohtumised ja kaaslased – nagu näiteks meie praegune kohtumine sinuga siin! Riik ja kaugus ei mängi mingit rolli. Kangetele naistele sobivad teekaaslased elavad sageli… kuskil mujal. Sellised, keda ma oma energiaga nahka ei pane, on kindlasti olemas – kõik kohtumised meie elus juhtuvad ootamatult ja pahatihti valel ajal,“ usub Ele, kes oma tütre isa Raivo Maarjamäe maja aiast õunu toomas ja moosiks keetmas käib. Aga ennast ei seo ühegi õunapuu ega moosipotiga. Vabalt ja tahtlikult.

Salvest tulevikku! Naine ise näeb välja just täpselt 40+ – mitte rohkem. Ta põhjendab seda nii vabalt rändava elulaadi, võimalikult  tervisliku toitumise, liikumise ja stressivaba mõttelaadiga. Suhted mõistagi on samuti tähtsad.  Iseseisev elu kiireltmuutuvas kekkonnas sunnib olema kursis poliitika ja majandusega. Pruugib majandusuudiseid jälgida – ja saame aimu, et rahval on kujuteldamatult palju raha pangas seismas. Pangad kavatsevad lõpetada sellepärast hoiustele protsendi maksmise, et raha ei hoitaks pangas, vaid investeeritaks tulevikku. Püüdlus panganduslikus sukasääres raha hoida näitab turvatunde puudumist. Tegeliku turvalisuse tekitab hoopis investeerimine ja tegutsemine. Sellepärast plaanivad pangad nüüd ka laenuintresse langetada, et rahvas söandaks riski ja vastutust võtta ja tõeliselt elada, mitte pensioniiga ühtaegu oodata ja karta,“ arutleb Ele. „Kõik peab olema liikumises.“

Sellepärast ta üsna rahuliku südamega täies teadmatuses, mis toimuma hakkab, Pärnus lavale astubki. Ning sealt oma eatus ja elurõõmsas küpsuses järgmistesse väljakutsetesse.

On Veevalaja ajastu.

Puupositiivne nais-Nipernaadi

Vigursaetud puitskulptuuride mistress Maire Põldma on päriselt ka alati positiivne. See pole poos ega visiitkaart – süda tunneb ju ära, et naer ja naljatused on ehtsad ja olemuslikud. Visiitkaart on tal hoopis värviline juukseküllus, särgiseljale kirjutatud hoiatus „saega töötav naine – ohutsoon 50 m“ – ja plätad jalas. Nii ei tohi tegelikult mootorsaagida. Aga tal on kõik sõrmed-varbad alles ning ta elab ja särab oma elu parimas vormis ja järgus – otsekui loto peavõidu oleks saanud. Tal on seda enam põhjust särada, et saag-seljas-rändava eraku periood on möödas ning Naisena ongi tema elu õnnelikemad ajad. Pärast aastakümneid eksirännakuid on nad lapsepõlve ja esimese ja üldse Elu Armastusega ühte saanud ja mida sa hing veel kaunimat tahta võiksid.

Viis last suureks kasvatatud, Hiiumaal kaunis ja väga eriline kodu emandat ootamas, kui see mööda kutsujaid kurseerib. Ja kutsujaid on palju. Mairet kutsutakse kodudesse kujusid, aiamööblit ja laste mänguväljakuid saagima. Suvel kutsuvad kõiki Eesti vigursaagijaid Varbola puupäevad, mis on otsekui puidukunstnike laulupidu. Ning kui kutsuda see puupositiivne nais-Nipernaadi näiteks perepäevale isadele-emadele-lastele ühiselt uut ametit ja harrastust õpetama, käitub see mitmete saagide-drellide-riistadega relvastatud daam nii, nagu oleks just seda kutset oodanudki. Ehkki peab kodust ärasõitmise eel enamvähem öösiti Norrasse tellitud trolli asemel uue voolima, sest juba valmis meisterdatu viidi ühele ilusale isamaisele juubelile ära – teatakse, et temal ikka neid väiksemaid ja värvilisemaid, elusamaid ja ilusamaid vidinaid-mudinaid leidub, kui kiiresti vaja. Leidubki.

Ilmastikukindel

Meil pole siin tavapäraselt sulgudes leiduvat loo kangelanna vanust. Sellepärast, et Maire ei ütle. Ütleb, et hing on tal 16, halva valgusega näeb välja 22 ja olge lahked. Oletada on samuti üsna võimatu, sest iga ilmaga õues müttav kunstnik elab värskes õhus, liikumises ja loomisrõõmus. Varbad viimase võimaluseni paljad ja igaks aastaajaks mõni töö, mis polegi õieti töö.

„Saarlased valdavad suurepäraselt sesoonse majandamise kunsti. Suvel kogutud mandiga tuleb läbi talve kesta. Mina harrastan talviti, nagu paljud teisedki käsitöökalduvustega kolleegid, näiteks viltimist. Ja püüan projekte kirjutada. Et saaks pärakäru ja saeraami. Sa kujuta ette, kui lihtne on siis saeraam pärra võtta, tellija juurde sõita, grillinurga mööbel valmis saagida ja edasi matkata,“ arutleb Maire lootusrikkalt. „Oma viiest lapsest mõne olen ikka puupositiivseks ka nakatanud – ja mõni on võõrsil – nagu see eestlaste elu ju ongi.“

Neli last on Mairel isaga, kes võimaldas naisele – samuti Eestile nii tüüpilise – etanool-positiivse elukogemuse. Vaatamata sellele elukoolile – või just tänu sellele – kasvasid tublid lapsed. Mitte tülikas-kulukas ebamugavus, nagu ekslikult oletatakse, vaid rikkus ja rõõm on tema lapsed. On koos väimeestega korraldanud emale Hiiumaal sellise tööjaotuse, et kuni emand mandril saeb, on nooremad lapsed ja kassid hoitud ja kodu korras. Viienda lapse sai ilmastikukindel looja-lehvija teadlikult ja otsustavalt ise ja endale ja üksinda.

Ka tema saetud kujud on tema lapsed.

„Magan mööda Eestimaad tellimustöid tehes kasvõi autos, saag pea all – tuuled-vihmad minule ei loe. Suure Ema vägi annab mu töödele elusad silmad ja lisab naiseliku alge, millega mehed vaid läbi naise ühendusse saavad,“ kirjeldab naine, kes voolib pehmelt plastilisi, elu kestmist ülistavaid, emalikult maagilisi skulptuure. Millel ta pärastki külas käib – patsutab ja kallistab neid, nagu lapsi ikka.

Vidrike vabariigi usku

Maire tõotatud maa on olnud Vidrike-kant Otepää taga. Seal on ta rohkem kui kusagil mujal nii kannatanud kui õnnelik olnud, nii loonud kui vabaduse väärtust tundma õppinud. Hiiumaal on tal stiilne ja ürgne talu, mille ümber on riukalikult malbe skulptuuride park. Turistid – eriti kasvõi jaapanlased – on vapustatud: nii palju ruumi, ruum on kaetud metsaga, metsamaterjalist on saetud kujud…

Maire loob päikese poole vaatavaid olendeid, kelles on hing ja elu. Tema avatud nägudega, taevasse vaatavate ninadega murueidetütred ja haldjad on sügava ja laia joonega – ei peitu, vaid puhkevad. Ning kunstniku indiaaninimi võikski olla Nina Päikese Poole. Taevasse avanevad tal nii kännu ümber hiiliv naarits, lepatriinudega siil, krokodill kui lohe Madame Butterfly. Nad kõik on elus.

Just Vidrike vabariigis – pärast Hiiumaal esimesest abielust tervenemist, on kõige rohkem ja kõige märgilisemaid made-by-Maire elusolendeid. Aidates ühe talu väravas puutüvest valvur-vanameest väja, voolis naine juhtumisi selle talu vana peremehe koopia.

Vana hea sõbratar Elli, kelle koduõue saetud kujud on Maire esimesed, innustaski naist täiesti õpetuse ja eeskujudeta, suunamise ja esialgu ka otseste tellimusteta selle ala juurde saama ja jääma. Kujudega on sealkandis nüüd täidetud kunagiste naabrite õued, Väikese Rantšo karupark, Naruskite hõimu talude aiad, Laane talu järvekaldad – ikka loomakesed ja haldjad, ätid ja mutid.

„Sealtkandi sõbraliku ja vastutuleliku rahvaga suhtlemine on palsam hingele. Elan ja töötan seal täielikus vaikuses ja turvatundes – kõrvaklapid on ju saagides peas. Sõbrad tõstavad tõstukiga mu notte ilma tundkilomeetreid arvutamata, mina teen neile kujusid – arvutamata. Minu meelest peakski Eesti minema võimalikult ruttu üle rahata arveldamisele. Siis ei saaks raharahvas olla meie ühisvaenlane, kes järverandu ja metsateid sulgeb – pole raha, pole ka relva. Elagu rahu ja rahvaste sõprus!“ loodab Maire, kellel kui tõelisel daamil on muide mööda tellijaid rännates saetarvikud elegantses kosmeetikakotis. „Nii, nagu naised oskavad erinevalt meestest teha ühe korraga mitut erinevat asja, näevad nad ka mitmekihilisemalt. Puud vaadates ei tule meile peale mitte sae ja suuruse hirmu, vaid tuhat ideed, kes ennast selles vormis peidab.

Me näeme koore ja oksakohtade taga peituvaid võimalusi. Sellepärast ongi Eestis nii mitmeid nais-saejumalannasid – meile näidatakse! Ja mu armastatu õnn on, et mind vaimustavad rohkem just oksakohtadega ja erilised notid. Need, mis ahju- ja mööblipuuks hästi ei kõlba. Tänu sellele jääb ikka natukene puitu ahju ja tarbeks ka, päris kõike ma kujudeks ei nikerda.“

Elu armastus

Mairega juhtus sama, mis paljude teistegagi. Kes sellest ei räägi. Tema räägib. Ta kohtus oma elu armastusega juba kooli ajal. Tundis ta ära ka. Ja sellest hoolimata oli mõlemal vaja abielluda pehmelt-öeldes-mitte-selle paarilisega.

Kujuri armastatu maandus pärast eksiabielu lõppu musta auku. Ja taaskohtus oma tõelise naisega pärast mitutkümmet rännakuaastat kooli kokkutulekul. Et nüüd enam mitte eksida. Rohkem selleks tegelikult võimalust ei olegi – läbielatu on mehele osutunud nii ihulises kui hingelises mõttes  napilt üleelatavaks katsumuseks.

„Õigupoolest on isegi hea, et meil pole seni veel olnud võimalust päriselt kokku kolida,“ arutleb Maire. „Musurull ei saa – arvatavasti õnneks! – oma talust minu manu kolida, sest tal on nii ema kui vend tõsiselt haiged ja vajavad poputamist. Meil aga kestab tänu sellele Koidu ja Hämariku suhe ja kirgas kihlusperiood.“

Ja tänu armastusele – mis on, nagu selgub, igas eas absoluutselt võimalik! – kohtuvad puus ja loomes ka Maire eneseteostuse eredaimad ilmad. Läbi puu kohtuvadki maailmad – ülemine ja alumine – ning kõik elemendid. Tuli, vesi, õhk ja maa. Puus ja puidus kohtutakse teiste ilmadega ka vägede valitsemise tähenduses.

Vigursaagimine on nagu võitluskunst – loominguline vägedetants. Kosmoseraketi juhtimine. Palve ja meditatsioon tule ja vee vahel. Selles kohtuvad elujõud ja lepitus, lapsepõlv ja üle aegade kestmine. Meister on see, kes ühendab kõik need kohtunud ilmad kunstiks.

„Puu kui elusolend kehastab kõigevägevama tahet,“ teab meister Maire. „Iga puu ligi on haldjad, kes annavad jõuduvajavatele inimestele vurtsu, kui need puud kallistavad. Justkui postkontor ja jõujaam on iga puu – temaga saab sõnumeid saata ja akusid laadida. Väidetavalt puhkavad nii siit ilmast lahkunud loomade kui inimeste hinged sageli puu sees, enne kui tähtede taha lähevad või tagasi tulevad.

Muusa puudutus, mis peitub puu sees, viib kunstniku õige puuga kokku, kui tegija tahab voolida taburetti või puukuju. Ja ingel toob ka idee otse puu enese käest. Elu suurim õnn on, kui kõik need haldjad ja vägised, inglid ja ideed trehvavad sedasi kokku, et nende jõud ühineb. Mõnikord vist saabki kellegi hing just siis rahu, kui väed on valitsetud ja kujuks koondatud.

Mõni hiid või haldjas lausa nõuab – voolitagu mind kujuks, et saaks inimestele näidata: ma olen olemas! Piirid nähtava ja nähtamatu vahel on ju teatavasti tänases ilmas õhkõrnemad kui kunagi varem. Õnneks.“

Erki Kaikkonen elab oma unistust

„Eranditult iga inimene tajub ja väljendab olevat erinevalt – maailmas on umbes kaheksa miljardit unikaalset tajumist ning neid pole kuigi mõistlik omavahel võrrelda ega hinnata,“ kinnitab muinasjutuvestja Erki Kaikkonen, keda praeguses elujärgus – aga võib-olla üldse – paeluvad enim loomislood. „Ma ise olen enda jaoks omaks tundnud ja sobivaks astunud müstiku tee. Iga muu tee puhul jääb midagi puudu või üle. Ega korraga mitut elu elada ei saa. Elada tuleb oma unistust. Ja ma olen lasknud vabal voolamisel ka ennast erinevatesse ilmadesse juhatada. Niimoodi oskamegi arukamalt ennast mitmekesisemalt kokku ehitada.“

Tallinnas Müürivahe tänava Oaasis elav ja tegutsev Erki nimetab ennast naljatledes Põrgukatlakütjate ühenduse instruktoriks Vallhallas, Taevasamba hoidjaks La Nirvanas, Maailmaparandus ja Väike Faun Osaühingu Väikeseks Fauniks. Naljatades öeldatakse teatavasti kõige tõsisemaid asju. Nii, nagu on tõsine ka Eesti Noorteühenduste Liitu kuulumine.

Erki on õppinud müürsepaks ja pagariks, lõpetanud Taani kuningliku militaarakadeemia, diplomeeritud sotsioloogiks ning Tallinna Ülikoolis õppides kuulanud kõiki huvipakkuvaid loenguid ning teeks seda meeleldi veel ja veel. Tema juttudes korduvad kõige sagedamini Valdur Mikita ja Hasso Krulli nimed. Lisaks on tema kui tänase terviku moodustumises osalenud mitmed vaimsed juhid kõikjalt maailmast.

„Mul oli juba väga noorena üks vahva õpetaja, kes viis mind kokku ääretult erinevate isiksustega. Kui mõni persoon ei haakunud, leidis järgmise – teismelisele oli selline teejuht haruldane kingitus. Tema avaski mu südame iga inimese erisuse imetlemisele ja austamisele ning andis jõu ka Juhkentali ehituskoolis iseendaks jääda. Samas tean tänu töömehistele episoodidele nüüd üht-teist ka nendest ilmadest,“ on Erki tänulik oma teekaaslastele ja rajanäitajatele ka kõikjalt maailmast. Ta on üsna paljudes maades vaimuinimeste festivalidel ja tingidel – hipide kirgastel koosviibimistel käinud ning südame juhtimisel pool maailma läbi rännanud. „Praegu tunnen pigem Eestis püsida – nähtud ja kogetud on piisavalt, et erinevate maade fragmente ja energiaid meenutades või sõnumeid saades teada ja mäletada, kuidas neil seal on. Nüüd on pigem see aeg, et maailm tuleb Eestisse tuua. Kailash Kockopelli käis just oma imeliste tervendavate lauludega meil Oaasis.“

Oaas on Müürivahe tänavas asuv mõnus üürikorter, mille Erki vaimne õde Agne Nelk koos elukaaslasega üüris ning mille puhul hakkas tööle manifesteerimise ja kosmilise külgetõmbe seaduspära selle parimal kujul. Noortel oli vanalinna korterit üürides vaid teadmine, et igas toas hakkab kommuunina mõni isiksus või paar elama ning suures toas saavad toimuma tseremooniad. Neil polnud alustades mitte midagi – ei kindlat töökohta ega sissetulekut, sisustust ega üldse muud kui usk oma asja õigsusse.

„Me ei oska keegi öelda, kuidas me ära elame,“ naeravad Agne ja Erki rõõmsalt. „Tseremooniate ja ühismeditatsioonidega teenitav läheb rendiks, ülejäänu – padjad ja kardinad, muusikariistad ja lauakenegi – lihtsalt TULEVAD. Täpselt nii ongi.“

Erki, kes on olnud nii hipide vikerkaarekommuunides kui India ašramites, elanud koos Indigo Tomi ja Horrega Toompea skvatis, on üha veendunum, et igale hingele siin ilmas on tõepoolest antud oma element ja taju, sõna ja tegu – ja mis peamine, lihtsalt olemine.

„Vaimsele teenrile üsna paradoksaalsel kombel ei talu ma üksindust,“ tunnistab Erki, ka ise selle üle mõnevõrra üllatunud. „Selleks, et inimesena inimestelt õppida – ja et osata nõuküsijaid-abivajajaid õpetada – vajan enda ümber üsna pidevalt inimesi. Inimesed räägivad lugusid. Sina tõlgid ja tõlgendad igal hetkel oma väeloomi – mõni teine mu sõber heliseb läbi taimede – kelle element on muusika, kellel teatraalne universumi teenimine ja esitlemine, kellel pildid või käsitöö, kellel toortoidust hõrgutised.

Püüdsin mõnda aega elada Nõmmel oma sõbratari Liisi juures – ei õnnestunud, üksindus mattis. Oaasis aga käib palju külalisi – ongi pidev voolamine – lood peegelduvad üksteisel, pidevalt kõlab ruumis heureka! Just õppisin midagi, mida enne seostada ei osanud. Iga päev toimub nn. SHIFT – tajutav ja tõeline tõus uuele astmele.“

Samas toimus hiljuti üks tõsine shift just ridamisi maandunud valusate märkide keeles. Jala peale valatud keev teevesi pani Erki nädalaks koduaresti, lisaks läks telefon nässu, nii et ta ei saanud ei vestelda ega internetis tegutseda.  Kuna selline kotis elu ja olu oli ajaliselt siiski piiratud, võttis mees selle õppetunni vastu – ja üllatus, milline tundlikkuse tõus jamade-jadale järgnes.

Tänu sellele on Erki sõnul praegu enneolematult kirgas ja ärgas aeg, et tundlikud leiavad üksteist üles. Lõpuks ometi. Kõigil Omadel on kohe võrreldamatult kergem. Kes meist ei teaks, kui raske on olla teistsugune – nagu multifilmitegelane „sinine-sinine – sinuga ei mängi me!“ Nüüd tunnistavad valgustöötajad ja nn tähetolm, kes enne praegust sedalaadi uue ajastu rahva Maale kehastumist varem kohale jõudsid, et on aastaid mures olnud. Mis mul viga on?! Miks ma tunnetan ennast ja teisi ühtsena, minu tunded on sinu tunded, ma Näen sind… Uuemal ajal just nii ongi. Elu ja enese juhtimine on liikunud sujuvalt peast südamesse. Üldine voolus olemine õnnestub üha enamatel ja ühisemalt.

„Mõistuse ja südame vahelisel ajastute piiril, uue shifti ootel on meil kõigil jälle üks õppetund vastu võtta. On tekkinud üsna arvukalt jõukaid valgustunuid. Väga jõukaid ja väga valgustunuid on ka minu sõpruskonnas. Vaatamata valgustumisele ei lase nad teekaaslaste ja loojate, boheemlaste ja ökokogukondade moodustajate heaks oma suurt raha ikkagi rivitult. Sellepärast, et tahtjaid ja vajajaid on nii hirmus palju,“ teab Erki. „Ka väga rikkaid juhib puuduse hirm, mitte külluse tunnetus. Kui ümberringi on nii palju puudust, siis on isegi tohutu rikkus potentsiaalne puudus. Kõigest on nii lihtne ilma jääda.

Olen kuulnud oma rahakatelt sõpradelt sellist põhimõtet: toetatakse ühekordselt, juba olemasolevat ja ennast tõestanud kogukonda või Oaasi-laadset kooslust ning välditakse hoolega seda, et mõni muusik või kunstnik, keda on toetatud, sõltlaseks jääbki – ning ka järgmise produkti vormimiseks oma andeka, ent rahatu käekese sirutab.“

Erkile meeldib ühe eluterve talumehe väljend – rosin solgipanges. Ajastul, mil toimub shift-haaval avanemisi, kihutame samas mõnevõrra paaniliselt ka vales suunas. Raiskame oma andeid ja kaotame tegeliku Tee ning selleks, et me rosinatena solgipanges sootuks kaduma ei läheks, tulevad lisaks Märkidele ka üpris heledad laksud. Nii, nagu muinasjutuvestjast meditatsiooni-juhendaja ja hingede ühendaja jäi kuuma teevee ja rikkis telefoni abiga iseenesega silmitsi, sätib kõigevägevam ka tema sõpradele ette autoavariisid ja äpardusi kuni raskete haigusteni välja – et ometi mõistaks ja enam ei raiskaks.

„Kuna universum teab, mis on meile tõeliselt hea, siis raputavad fopaad meid klammerdumistest lahti. Raharahvas ei lase loovuritel endi külge klammerduda. Kõik, kes klammerdusid idee külge maailmalõpust, mis oli maiade ennustuste valetõlgenduse vili, pidid pettuma. Ja ka teise inimese külge neeldumine põhjustab abitust ja hirmu. Koostee ja –töö on kaunis, ent kui tekib selline sõltuvus, et üht pole teiseta üldse olemaski, on asi ohtlik,“ on Erki täheldanud. „Petlik on ka klammerdumine asise-rahalise tasandi külge. Me usume, et vajame tervet rida asju ja hüvesid – mida tegelikult ei vaja. Ja mulle meeldib Oaasi-kaaslase Agne kujund Põhjakonnast, mida ta kasutab oma dokfilmi teljena.“

Agne Nelk selgitab, et on teinud viis aastat dokfilmi Kultuurikatlast. Dokkidele antakse teatavasti vähim raha, kinos neid vaatamas ei käida – kui just sellist massiivset pealelendu ei korraldata, nagu Artur Talvik oma „Okupeeri oma müüriga“ – ja siis on vaja kogu materjal Evelyn Sepast Meelis Paini ära ka animeerida… Ning samas pole raha tõepoolest tähtis – ühel hetkel pole teda lihtsalt olemas – nagu muistses Põhjakonna-legendis muutubki mammona lepalehtede hunnikuks ning kui inimene on kihutanud valel teel, ei jäägi järele mitte midagi…

Agne ja Erki võivad vastata osavõtlike küsimustele, millest nad elavad, kaheti. Faktiliselt meditatsioonide-tseremooniate korraldamisest Oaasis – mis aitab üüri maksta. Sisuliselt toortoidust, smuutidest, tooršokolaadist, õhust ja Armastusest. Nende lähiringi Õde Claire Pullinen võitis just Eesti smuutimeistrite konkursi. Teise Õe Simonaga abiellunud Jaan Tätte junior aga naerab oma uue plaadi ühes laulus maitsekalt selle üle, kuidas üle-vaimlejad hakkavadki ainult manifesteerimisele ja taotluste taevasse-saatmisele lootma.

„Olen küll seda meelt, et tingimata ei pea kogu aeg tegutsema ega teostuma, ent minu isiklik missioon on andekate järje peale nügimine läbi selle, et viin nad kokku nendega, kellega neil on vaja kokku saada,“ rõõmustab Erki Triinu Tauli säramise üle ning on olnud ka Tom Valsbergi esimese raamatu koostamise kõrval ja taga. „Tom ja Jane jõudsid siiasamasse Müürivahe tänavasse Inglisaali tagasi ja täitsid selle taas oma väega. Ka nende rändel Tais-Indias oli nende kaksainsus nii kohal, et keegi teine nende välja pakutud ruumides oma rida eriti hästi ajada ei saanud.

Mina muide saangi oma muinasjutu- ja meditatsioonirida ajada ainult siis, kui kutsutakse. Kui mind teejuhiks kutsutakse, tuleb rahvas ja kõik on õnnelikud. Kui ise kutsun… ei tulda. Mul puudub seesinane korraldajasoon täielikult. Igal oma soon ja element – sellega peab arvestama.“

Erki sõnul peab arvestama ka sellega, et varasematel aegadel erivajaduseks peetud erilisus on saanud elunormiks. Ta on palju lastega töötanud ja erinevatel maadel juurde õppinud just vägivallatu õppe tarkusi ning saanud eriti õpetlikke kogemusi autistidega suheldes: nendel puuduvad piirid mina ja mittemina vahel, nad on kehastunud tunnetus – ja neil puudub huumorimeel ja metafoorimõistmine – kõik peab olema klaar ja selge ja kujunditeta ühene.

„Vägivallatu õppe ja kohtlemise suurim teene on, et lastel ei lasta kaotada – ammugi ei sunnita neid unustama – teadmist Loomisest, mälestust meie päritolust,“ arutleb Erki, kes otsib ühisväljast seda teadmist ja mälu kasvõi niimoodi, et istub koos sündmustele-tseremooniatele kogunenud sõprade lastega nurka põrandale – ja kuulab nende lugusid. Huvitav on. Sest nad mäletavad. „Väemehed Kailash ja Edmunds saabuvad Eestisse sedasama ühismälu laulma. Ning kui me Mäletame, kuidas oldi hea, mismoodi oli hea – siis me ei rapsi ega võrdle ennast teistega. Milleski jääme kindlasti kellelegi alla – misjaoks siis võrrelda ja mõõta?“

Inimene ei pea Erki sõnul ennast kellegagi võrdlema, sest igaüks on unikaalne – järelikult on igasugused võistlused ja pingeread ning hinnete panemine aburdne ja vägivaldne.

Inimene peab Erki kogemuste kohaselt ka ise oma unistust elama ja oma sõnade järgi käima. Selleks, et orienteeruda kõikvõimalike vägedevalitsejate hulga plahvatuslikult kasvanud voos, tuleb vaadelda nende lähisuhteid. Just lähisuhted jutustavad isiksuse tegelikku lugu – mitte butafooria, tiitlid ega värvilised vankrid-rõivad-ehted.

Inimene peab olema ühisvälja ja planeediga, teiste inimeste ja loomade-taimedega Ühenduses. Tööjaotus ses ühenduses võimaldab ühtedel tegutseda, teistel luua, kolmandatel välja osiseid omavahel ühendada, et Algallikale lähemale jõuda.

„Meie kommuungi on teel ökokogukonna moodustamise poole – meiegi tahame oma tallad siit vanalinnast mulla peale viia,“ unistavad Erki ja Agne. „Otsime mõnd talu, kus oleks üks suur ruum tseremooniate korraldamiseks – ja kogukonna igale isiksusele ja-või paarile-perele oma ruum. Meil on tunne, et see talu, kus hakkame – nagu paljud mõttekaaslased seda juba teevad – juurikaid ja loomi kasvatama, on mõne väliseestlase tühjalt seisev Eestimaakodu. Metsadevahed on täis nende talusid, kes on loobunud unistusest Eestis elada ning Soome-Austraaliasse-Ameerikasse lahkunud. Kuna neid tühje kodusid on nii palju, pole lootust neid müüa – ent majapidamist asustav ökokogukond hoiab teda elusa ja ilusana, ehitab-arendab-kaitseb-mõtestab.“

Ehitaja-pagar-militaarlane-sotsioloog-muinasjutuvestja usub, et lepalehtedega arveldamise aeg on ümber saamas ning inimestele meenub üha üldisemalt, kui hea on olla hea: „Mina usun, et möödas on need ajad, mil inimesi hoitakse religioosse hirmutamisega lühikese keti otsas. Tulevad ajad – mida inimkond on tegelikult juba tundnud – kus ligimest õpetatakse heaks läbi kiituse ja tunnustuse.

Praegu veel on nii, et televisioon uputab vaatajaid pidevasse hea ja kurja võitlusse, kus ka heal on õigluse nimel lubatud tappa. Kangelaslikult. Kurjusest võõrutab tegelikult kogukond, kes kiidab isegi eksinut selle eest, mida too on hästi teinud – ning palub edaspidi just sellist head teha. Mitte ei torma kaigastega karistama lehmavarguse eest, mida veel toimegi pole pandud.

Nii televisioonist kui fossiilseks muutunud hinnangulisest-vägivaldsest koolisüsteemist võõrutab tundlikuma rahva õnneks just ökokogukondade ja permakultuuri üha jõulisem liikumine. Kuna minul on nii mitmeid ameteid ja haridusi, asetuvad kõik mosaiigi killud ilmselt just Oaasi-kommuuni tulevases talus lausa maagiliselt paika. Vaja vaid see talu leida. Ja me leiame.

Nii, nagu ma olen iseenese jaoks ära tundnud leebe müstiku tee, tuleb ka talu meie juurde. Kogu meie elu siin planeedil ongi pidev, loov ja liigutav müstika. Kusjuures absoluutselt kõik õnneks vajalik on siin ja praegu täiesti olemas.“

Margit Sarri – uus Taarka

Kui mõeldi välja praegune menusõna SÄDEINIMENE, vaadati ilmselt Margit Sarri (55) tumedatesse särtsuvatesse silmadesse, naerdi tema dirigeerimisel koos temaga rõkkavat-säravat naeru – ja tekkiski see väljend. Rapla muusikaõpetaja-koorijuht-muusikaterapeut-muusikaline tervendaja  mõjub keset sügis-talv-kevad õhu ja rõõmu kitsikust nagu säraküünal.

Kasvõi Kehtna spordiveteranide autasustamisel Valtu kammerkooriga kingituseks esinedes oli ta ise see kõige sütitavam kingitus. Täiesti tasuta. Säde saab koori juhtimise eest 64 eurooparaha kuus. Tema ümber on samas kogunenud uskumatu hulk inimeste kooslusi, kelle peale see pisike erakordselt väekas daam soojust paistab.

See, et ta pärast oma kooride laulupeole VÕITLEMIST – mitte võistlemist ega tunnustamist… – kodus salakesi kohutavas migreenis vaevleb, kardinad ees ja telefonid väljas, on tema vaikne saladus. Tänase maailma vastasseisud ja inimeste räsimised selle asemel, et ühte hoida ja üksteist toetada, lõhubki inimesi. Kui pea kapitaalselt ära valutab, ei lähe süda selle peale vähemasti lõhki. Ning selles kuus muusikaterapeudi lisakutse saanud Margit on täiesti kindel, et inimeste lõhkumise kriisi põhi on käes: „Selleks ajaks, kui mul on Tallinna Ülikoolis erapedagoogina magistrikraad käes, on Eestimaal kindlasti uus ja hea aeg. Kui seda ei usuks, ei jaksaks.“

Mis nüüd?!?!?

„Mina olen käinud peaaegu kõigil laulupidudel, mis minu elu ajal peetud. Ühel sügava stagnaaja peol olen ühendkooridega laulnud kuus – KUUS korda – Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“! Ja praegune sõelumine, lausa hakkimine, mis on laulupeole pääsemise ette barrikaadina püstitatud, on kõike muud kui see, mida Ernesaks näha tahtnuks. Jannsen-Hermann ammugi. Sõbrad, meid on alla miljoni. Sellestki üle mõistuse suur osa võõrsil ära. Kui me laulupeole soovijaid lõhume, hääbub seegi meie ainuomane vägede valitsemise ühisvorm.

Kas te arvate, et inimesed, kes laulukaare alla ei kvalifitseeru, ostavad pileti ja on nõus näoga teistpidi peol osalema? Hea, kui solvatud harrastajad telekast ülekannetki vaatavad, oletan ma. Kooriproovidesse tulevad ikka endiselt. Ma ju näen, kui oluline on inimestele need õhtused kodust välja tulemised ja ühised laulmised. Muusika on inimeseks saamise ja jäämise moodus,“ teab Margit. „Laulukaar on tohutu. Las keskel olla puhtamalt lauljad ja tiibadel nii palju kõiki teisi, kui vähegi tulla tahab. Kõik on oodatud ja vajalikud, siis on PIDU!“

Margit nendib, et laulupüha puhul võib-olla pole kombeks mööda-värkidest rääkida, ent omade vahel peab. Meid on nii vähe, et kõik me oleme omad. Meid ei tohi raha ja intriigide pärast sundida üksteisega vastakuti.

Kui uued laulud tulevad kooride repertuaari, võiks koorijuhtidele õigupoolest midagi enamat kui noot saata. Mõni kõrgetasemeline koor võiks uudisteosed linti laulda, siis teaksid teised ka, mida helilooja tegelikult tahab. Siis poleks pärastisi lauljate haavamisi. Samuti peaks väikerahvas olema leeride jamast suurem.

„Usun, et järgmisel korral on kõik hoopis teisiti. Päris kindlasti,“ on Margit siirast usku-lootust-armastust tulvil. „Laulupidu saab olema taas kogu rahva helge püha – või ei saa olema ei pidu ega rahvast.“

Setu segaverelised

Margit on väga uhke selle üle, et on pärit Setumaalt. Raplasse jõudmine on tema jaoks juhus, Räpina-kant aga tõotatud maa. Ta kinnitab, et teisele poole Tartut jõudes tunneb ta tõelist vabanemist ja vabadust – oma keel ja oma olemine.

„Kui lõpetame noorima lapsega mõlemad koolid – tema Gustav Adolfi Gümnaasiumi ja mina Tallinna Ülikooli, olen vaba minema ja tegema seda, mida tunnen teha,“ unistab Margit. „Küll mees tuleb kaasa, ta ei saa ühte päevagi ilma minuta. Sureb külmutuskapi kõrvale nälga, näost hall ja õnnetu.“

Margiti isapoolne suguvõsa on tõmmud mustade silmadega inimesed – nagu oli ju ka lauluema Taarka värvilist segaverd ning on paljud teisedki setud kirjudest veredest kokku segatud. Naine naerab, et ka tema enese lapsed – eriti vanem poeg – on näinud sündides välja nagu indiaanlased.

Isa Ott Ojavee läks Tartusse praegusesse Elleri-kooli. Tegi koos Eri Klasiga jazzi ning musitseeris koos Peeter Sauliga nn filaorkestris. Ning pühendas suurema osa oma absoluutsest kuulmisest ja musikaalsusest Tarvase kõrtsile ja boheemlikele eluviisidele.

Ema-poolne suguvõsa oli Kullamaalt Lepalaante-Laaneleppade dünastiast ning Margiti vanaisa oli sealse puhkpilliorkestri viimane dirigent. Loit Lepalaan elab ja töötab päritolumail tänagi. Mõni ime siis, et kuueaastane Margit juba dirigeeris. Tema ema Reet Ojavee on Taarkat meenutavat sutspüssi kogu elu toetanud ja tema-ise-olema julgustanud.

„Ma olen allutamatu,“ teatab muusikale sündinud naine lihtsalt. „Saime 13aastastena mu praeguse – täpsemalt öeldes ainsa ja eluaegse – mehega koolis nurgas tuttavaks. Meid mõlemat pandi sinna allumatuse eest alailma seisma. Peeter on pärit veel sügavamalt Setumaalt, kokku segatud ukrainlastest ja kes-teab-kellest-kõik. Segaverelised on sitked.

1979.aastal abiellusime, hõbepulmade puhul oli meil Rapla kirikus laulatus ja ma pean ütlema, et meie abielu on läinud iga aastatga aina paremaks.  On jah õnn olla taevas kokku pandud paar. Meie. Õigupoolest ongi meil kahekesi päriselt hea – kui teine on ära, on pool maailma puudu.“

Sarridel on 34aastane tütar Jana, kes ei luba emal nisutooteid ega suhkrut süüa – ja mitte ainult sellepärast, et käes on bikiiniperiood, vaid selleks, et ta kaua-kaua-kaua elaks. Mõni inimene on siiski asendamatu.

33aastane poeg Pelle ning 19aastane Petrik ja kaks lapselast.

„Petrik püüdis GAGi asudes Tallinnas elada. Ei saanud. Ema juurde tahtis. Ja käibki iga päev rongiga Tallinnasse. Tõuseme oma vanas armsas viilkatusega majas pool kuus ja alustame aga päeva,“ teatab ema rõõmsalt. „Ma olen oma laste jaoks alati olemas, alati nende päralt. Ja ma kasvatan nende jaoks kodumaja juures kartulit-kapsast-porgandit ka. päriselt! Sellepärast muidugi ka, et mullaga suhtlemine   annab jõudu ja tõelist, käega katsutavat maist tegevust.

Suur sületäis

Margiti dirigeerivate ja klaveril saatvate käte vahele mahub uskumatult suur rahvasülem vanuses 3 kuni 86 eluaastat.

1975.aastal Rapla muusikakooli lõpetanud tüdruk läbis Otsa-kooli aastaks 1979 ja muusikaakadeemia 1986.aastaks. Oli seal Kuno Arengu ja Jüri Rendi õpilane. Ja tema põhitöökoht on praegu Rapla muusikakooli   solfedžoõpetaja.

„Ma peaksin olema see kõige rangem ja vastikum. See, kes kaagutab ja kasvatab. Tegelikult poevad lapsed minu varju puhkama ja mängima ja tegelikult muusikas olema. Ilma hinnangute ja võistlemisteta, mis lapsi nii kohutavalt lammutab ja nende tegelikke andeid ja võimeid hävitab, et ma kohe ei tea, mida nende kaitseks ometi teha… Kui kaua me ometi kannatama peame? Meie kõik… Milleks… Tundide kaupa või(s)tluste pärast tantsu õppinud ja stressanud laps vajub juba keskpäeval muusikakoolis mu klassis kõigepealt pooleks tunniks tudule, siis suudab jälle olla ja hingata.“

Margit läks muusikateraapia põhikursust omandama selleks, et olla päriselt koolitatud, mitte isehakanud – paneme Mozarti mängima, silmad kinni ja ongi teraapia – päris nii lihtne see elava muusika läbi inimese voolutamine siiski pole. Ja selleks et omandada parim võimalik oskus igas eas inimestes loovus äratada.

„Me ei õpi laule. Me avastame ja tunnetame Muusikat,“ sõnastab ta lihtsalt ja samas mõnevõrra hõlmamatult. „Töötan suures osas erivajadustega inimestega. Seepärast näen, kuidas SEE sünnib. Autistlik või mõne muu erisusega laps – või mistahes eas inimene – istub muusikasse suubudes alguses endassetõmbunult ja osavõtmatult. Seejärel hakkab spontaanselt kaasa ümisema, ärkab ellu – ning lõpuks me huilgame ja hõiskame. Ja selle asja nimi on loovus.  Mõne laulu raiumine või(s)tluse nimel pole loovus – pahatihti isegi muusika mitte.“

Margit loob elavat muusikat Pääsupesa ja Alu lasteaedades ning teeb Valtu lasteaias muusikalist rühmateraapiat. Noorukeste ja eriliste tasakaalustuseks on tal juhatada Rapla naisansambel Meelespea, segaansambel Tungaltera, eakate koor Härmaline, Juuru segakoor, Kehtna segakoor ja Valtu kammerkoor. Meenutagem, milline on kuutasu ühe koori juhtimise eest… Kontserdid on päris tasuta. Eestis lihtsalt on seni veel nii, et kui inimene midagi väga armastab ning selleks sündinud on, siis selle eest pole kombeks maksta. Teeb niigi. Ja teeb ka Rapla pensionäride seltsingule vanaemade ja vanaisade päevi ja jõulupidusid…

„Suuremaid maailmaparanduslikke samme astusin Reformierakondlasena aastaid volikogus. Ent ööpäeva kindel tundide hulk käsib valikuid teha. Ja oma pere ka,“ arutleb säde-Margit. „Kuna minu värvilises suguharus on elatud väga andekatele inimestele omast kirevat elu, on mul kaks armsat ja lähedast poissi lastekodus. Nad on tõsiste erivajadustega ning eks ma olen kaalunud nende kui hõimlaste enda juurde võtmist, aga… Mu enese lastele ja lapselastele, nendele inimestele, keda laulutan ja muusikaliselt tervendan, on paremad teistsugused lahendused. Poisid on hooldekodus proffide hoole all ning mina käin nii sageli kui võimalik nendele pühendumas.“

Kirgas daam hoiatab, et meist kõigi eluteele seatakse valikukohti, mis võivad meid lõksu meelitada ja kõrvale peibutada tõelise missiooni juurest, mille jaoks oleme sündinud. Elu rist- ja kõverteede peale paneb teda mõtlema ka Rapla Täiskasvanute gümnaasiumi õpilaskond, kellele ta muusika ajalugu õpetab – miks ja kuidas noored tavakoolis ei käi, ent siiski hariduse poole pürgivad – respekt!

Elaanikas emand teab, et tema elu pärastlõuna kutsumus on eripedagoogika, mida ta on käinud juurde õppimas ka Käo keskuses, Astangul ning Pahkla tugikodus, mida juhib Waldorf-pedagoogika edendaja Katarina Seeher.

„Mitte ainult mina – nii paljud loovalt mõtlevad isiksused on veendunud, et praeguse koolisüsteemi aeg on ümber, tulevik on väikeklasside päralt. Kusjuures mitte ainult erivajadustega lapsed ei vääri nelja-viie-lapselisi õpperühmi – mitte ükski laps ei pea olema koolikombaini masinavärgis ära killustatud, väsitatud ja segadusse aetud. Lapsed teatavasti teavad, kelleks ja milleks nad siia ilma tulid. Jäikade robot-pedagoogide lõhkumise ja kõrvalekallutamise ajad on möödas.“

Austus erilisuse vastu

Margit naudib vaimustusega igas eas ja kõikvõimaliku erisusega inimeste muusikalist avanemist ja loovuse puhkemist ning kinnitab, et ühtegi žüriisse pole teda pärast üht Tuljaku-mõõtmise kogemust enam mõtet kutsuda. Kohtunike tagatoas toimuva kuulmine tekitab veel hullema migreeni kui oma lauljate eest selle nimel võitlemine, mis on iga eestlase pärisosa. Laul ja pidu.

„Ja lapsed on küll vaja kivipäiste ametnike ja võistlusmaania käest päästa. Ma ei kujuta ette, kuidas Tallinna lapsed veel üldse elus on – isegi alevis ja väikelinnas solgutatakse nad nii väsinuks, et muusikakooli jõudes vajub neil kergendustundest kõige pealt peakene lauale – või heidavad nad lausa põrandale puhkama. Müra ja pinge on praeguses maailmas väljakannatamatu.

Muusika aga on mõeldud eranditult kõigile inimestele. Kui meie kooride proovidesse tulevad noored emmed, on neil mõnikord kaasas lapsed, kes mõnuga muusika paistel mängivad, kuni isad-vanaemad nad kokku nopivad. Ega õieti ei peakski noppima – just sellise emade laululaine sees lapsed kasvama peavadki. Ja sealt edasi valgustatud õpetajate paistel väikeklassides. Praeguse ametnikekeskse räsimise käes oleme kõik viimase vindi peal.“

Margit ise muide pole. Ta on valmis suisa paaristõugetega edasi liikumiseks.

Mõistus vaatab Tallinna Ülikooli magistrikraadi poole. Süda Räpina poole. Hing teab, et mõistuse ja südame ühenduses sünnib vabadus. Võimalus teha täpselt seda, mida ta tahab ja õigeks peab.

„Peeter peab kõigepealt välja kannatama mu järjekordsed Tallinna-nädalalõpud. Ta ise võiks ju kaasas käia, aga meie voodis teineteise kaisus magavad kass ja koer – mis neist siis saab? Tulevad kõik kogu karavaniga, sest ilma minuta ei saa elada – nii või?“ naerab Margit. „Mees on minust palju enam Raplamaal kohanenud – Elioni telefonikaableid pidi vist – aga kui ma ikka otsustan Räpinasse kolida, küll tema kaasa tuleb. On jah Tallinnast kaugel, aga need vabalt hingavad kuppelmaastikud! Oh! Seal on nii palju võimalusi, värskust ja puhast inimlikkust. Ärge öelge, et 50+ enam ei unistata. Siis alles unistama hakatakse – küpses eas osatakse arukalt unistada ning seda töö ja õppimise, loovuse ja voolamisega miksida. Nii hea on teada, et meie pere kui karavan on teel.“

Valgussaare Vaike – Eestimaa diafragma korrapidaja

Kui tõmmata Eestimaa peale pedantne sirkliring, nii et saared sisse jäävad, on Valgussaare täpselt meie riigi keskpunkt. Kuivõrd siit voolab läbi ka Kunda poolt kulgev Maa meridiaan, on meil eriti jõuliselt kiirgav koht. Inimkehaga võrreldes see valgusromb, mis on inimesel diafragma, päikesepõimiku kohal,“ kinnitab Vaike „Tulelaps“ Martin (46), kes rajab oma Järvakandi-Vahakõnnu metsades asuvasse väekeskusse Valgussaart. „Kuivõrd ma siia juba elama tulin, siis täidan ka mulle koos erilise paigaga ulatatud ülesannet. Igaühele meist on antud pakett. Kui me selle paketiga kaasnevaid kohustusi ei täida, võetakse ära ja antakse kellelegi teisele.

Tulelaps sai oma ülesandest teada, kui töötas 30aastasena veel Rapla büroos kena klassikalise kostüümi ja kontsadega ametnikuna.

“See oli 2000. aastal vist, töötasin siis ametnikuna ja töö oli emotsionaalselt üsna kurnav. Kell oli natuke peale viit õhtul, väsitav tööpäev oli just läbi saanud, käisin poest läbi, sel ajal oli Raplas ainult üks suurem pood, EDU kauplus. Kuna oli tipptund, siis rahvast oli palju. Tulin poest välja suht pahuras meeleolus, olin jälle kilekoti maha unustanud ja millegi pärast polnud poest uut ostnud, toiduasjad olid käe peal. Minu ette tekkis vana mees. Tal olid kadakavihad kaenla all ja ta ütles mulle: „Proua ostke kadakavihta!” Ma olin kõigest 33 – ja proua?! Ja kadakavihad keset Rapla linna? Mees oli koduselt riides, lontis dressipükstega, vanus võis olla kuskil 80. Kuna ise elasin Raplas, teadsin-tundsin kohalikke, seda inimest polnud kunagi näinud – ja vaevalt et ta kuskilt kaugemalt Raplasse sõitis. Esimene mõte oli, et kukele oma vihtadega, mul niigi tegemist, kuid tabasin tema hääles midagi kummalist, nagu filmist “Külmale maale” kus emale tuuakse liha ja ta siis ütleb, sea liha!

Häälestusin samale lainele ja küsisin sama tooniga: „Palju viht maksab?” Vastas: „Viis krooni!”  Andsin viis krooni, ta ulatas viha, ütlesin, et jätke see viht endale. Tema küsis,  miks te siis raha andsite? Vastasin: „Niisama.” Ja tema: „Jumal õnnistagu teid”  Siis läks ta poetrepist üles ja… kadus… Mulle jäi selline imelik tunne nagu segadus või väike mälukas, kadus vaid midagi vahepealset, et läks ukse juurde aga poodi ei läinud. Ja hiljem, kui meenutasin, on see ka kummaline, et sel hetkel kui meie vestlus toimus, ei liikunud mitte ühtegi inimest, kuigi oli tipptund, aeg oli nagu peatunud…”

Sel hetkel Valgussaare poole teele asunud Vaike sai niisiis Omade saadikult õnnistuse. Nagu need asjad ikka käivad.

„Osa inimesi tuleb sirgelt kulgevat vagu ajama. Osa on keerulisel – spiraalsel teel. Iga keerd tuleb läbi teha ning uuele tasemele jõudes aina karmimaid eksameid sooritada. Meil kõigil on oht jääda mõnele keerutasemele kinni. Palume kergemat pääsemist – meile halastatakse – aga see on suhteline. Arengut siis ei toimu.

Eks minagi olen mõnikord, kui on väga valus ja raske olnud, nõutult küsinud: miks te mu ometi siia saatsite? Seal teises sfääris on ju hoopis rohkem võimalusi tegutsemiseks ja asjade loomiseks – miks siin asjad ei toimu nii nagu seal, et mõtled ja hopsti ongi nii… Ja selle peale Nad vastasid: „Selleks et Inimeseks saada, Inimeseks Olla ja Inimeseks jääda.” Tuleb arendada välja parim võimalik Inimese mudel.

Samuti näidati mulle kord poolunes – uinumise või ärkamise eelne vaheseisund ongi hea olukord sõnumite ja vastuste saamiseks – mis oleks saanud, kui oleksin oma selle elu esimesele spiraalikeerule pidama jäänud.

Nägin iseennast üheksa lapse emana Härgla asula paneelmajas korteris elamas ning päevi teiste samalaadsete vegeteerijatega kohvitades mööda pläkutamas. See oli esimene saatuse variant, mis rullunuks lahti siis, kui ma poleks arenema hakanud.

Selline sõbrannatsemise pläkandusse kinni jäämine on praeguse aja tüüpilisim lõks – nii maal kui linnas, erinevatel tasemetel – hangutakse ühte mustrisse ja peatutakse. Pläkutamine – see on oma energia ära andmine kirudes, taga räkides, kadestades, ennast haletsedes. Selle asemel, et leida endale vestluskaaslased, kellega koos lahendusi otsida, arutleda ja analüüsida.

Tegelikult on võimalik nii mustrid, oma enese elu ja iseloom kui seeläbi ka saatus üsna põhjalikult ümber teha. Valgussaare ülivõimsates energiasammastes ja väe-väljas on seda lihtsam teha kui üksinda kodus – pidur-pläkutistega koos ammugi mitte. Mina annan vihjeid. Inimese enese töö on neid märgata ja mõista.

Me sünnime nö. sundkäitumise ja -mõtlemisega (iseloomuga),  vanemad ja kool lisavad oma. See väljendub ka auras – enamusel on aura kollakas-punane. Programmid on seotud auravärviga (inimese loomus), punase elu läheb sedamoodi, rohelisel sedamoodi jne. Oma mõtete-tunnete-reaktsioonide jälgimisega on võimalik nendevahelised algselt programmeeritud ühendused katkestada – ei mõtle selle tunde puhul nii, ei tunne selle mõtte puhul nii, ei käitu sellise olukorra puhul nii. Saame enda valitsejaks. Nüüd aura värv muutub, punasest kollaseks, kollasest roheliseks, rohelisest siniseks. Igal neist on oma reeglid, seadused, kulgemised. Lisaks tekib keskmesse valgus, see ongi tarkus, probleemide lahendamise oskus ning oskus endaga hakkama saada.”

Vaike vahendab teateid nii kodu ümbritsevast põlisloodusest – iga puu ja kivi, taim ja jõgi kõneleb – kui oma pühamus, helevalges kambris või püramiidis või jõeäärses mõtluspesas. Ta ise muide ei mediteeri – ta ongi Selline! Ning info tuleb talle õhust – nagu antennidega püüab kinni. Samas meeldib talle nähtuste olemust põhjalikult uurida ja mõõta. Ning rõõmustab iga korra üle, kui käikse näiteks mõõtmas, mida Valgussaare väli endast kujutab – mida sinna tervenema tulnud inimeste bioväljaga teeb – ning kui püsivad need muutused on. Või määratakse biopulsariga, millises töökorras ükski inimese organ on.

„Tahan jah mõõta, võrrelda, jälgida. Kui nägin oma enese biovälja, lasin Auravisionis pildi teha ja nägin, et oligi nii. Järgmiseks sain teada, et minu juures tervenejad saavad minult piltlikult öeldes nakkuse – nendegi aura värvub helesiniseks ka siis, kui nad on puhta punase auraga skisofreenikud. Lahkudes mõju küll kaob. Minu ülesanne on Inimeseks õppimine, sel teel on mul võime ja ülesanne puhastada ja korrastada,“ selgitab Vaike, mispärast ta oma kaunis kodus keset kivimeid ja taimi, nähtavat ja nähtamatut ilma koos koera-Leediga rahus ja oma olemises olla ei saa. Iidsed targad käsivad teadmisi ja oskusi, mille kasutamiseks talle pakett ja paik anti, teistega jagada. „Loomulikult valin üsna hoolega, keda siia looduskooli luban. Kümme aastat siin on õpetanud, et mõnikord saadetakse läbirääkimistele muhe kuju, kohale aga vajub grupp eneseimetlejaid, kes viis ööpäeva mu pesas laiavad ja ülbavad, tallavad ja nõuavad. Nüüd olen juba läbinägelikum ja nutikam ning selliseid asju enam ei juhtu.“

Kõige tõsisemaks katsumuseks ja kõrvalehiilimatumaks ülesandeks meie elus peab Vaike lapsi. Kui meile saadetakse lapseks langenud ingel – või saab meile sündinud tähelaps energeetilise saaste – pole meil pääsu tema puhastamisest ja korrastamisest. Väljakannatamisest ja allaneelamisest oma lapse puhul ei piisa. Langenud inglid ja deemonite küüsis lapsed tarbivad ja nõuavad lammutavad ja tirivad pahalaste tahtel meiegi võnkesagedust alla. Paigalpüsiminegi nõuab meilt hirmsat sprintimist, kui oleme saanud tõsise töövihikuülesande trollide ja ahjualustena käituvate laste näol.

Osadel juhtudel nähakse, et vanemad on tugevad ja antakse kasvatada nö. raske laps, sest nõrgem vanem ei saaks sellisega hakkama. Osadel juhtudel toimetavad nö. tumedad jõud läbi nende laste. Mõnikord on tegemist oma iseloomu lihvimisega, harjutada kannatlikkust, mõistmist…

„Minu jaoks kõlab indigo kui sõimusõna. Esiteks on indigosinine liialt tume – mida heledam sinine, seda parem – meie ülim siht on valge-valge-valge – võib-olla ka kuldne. Teiseks nimetatakse indigoteks lihtsalt kasvatamatuid, isekaid, ülbeid, allumatuid egotsentrikuid, kellel puudub empaatia ja halastus. Kasvatage oma lapsi – ja indigo ei devalveeru diagnoosiks!“ muigab Vaike. „Olen järeldusele jõudnud, et ülimas segaduses võsukesed – ja-või kaasa – saadetakse valgustöölistele selleks, et meil jalad maast lahti ei tuleks ja meie endi avanemine-arenemine liiga kiire pole. Valgustööline – see on kehastuses olev Iidne, kes peab endast uue Inimese mudeli looma Maa peale. Kui ülejäänud inimkonnal eest ära kihutame, pole meist kasu. Aga kasutoomine on meie paketi tuum ja telg. Minu armas Mees on leebe ja asjalik, aeglaste ja mõtlike pööretega – tasakaalustame-täiendame teineteist suurepäraselt – liigne ruttu-ruttu-ruttu, mida püsimatud Kitse-aasta tüdrukud muidu kogu maailmalt nõuaksid, ajaks pea ringi käima. Mööda Euroopat rekkatades raha teeniv mees käib umbes kümne päeva tagant kodus ja me mõlemad oleme väga rahul.“

Vaike arutleb, et on oma nelja lapse ja kolme lapselapse nimel pehmelt öeldes piisavalt rüganud ning võiks nüüd mõnuleva koduperenaisena lasta kaasal end kätel kanda – ent see oleks peatumine ja peetumine. Kümme aastat rajatud Valgussaare hoiab pinges kasvõi sellega, et tekitab pideva rahavajaduse, mis paneb tegutsema.

Järvakandi-Vahakõnnu põlislaanes asuv Eestimaa päikesepõimik on ülimalt mitmekihiline koht. Enne emand Martini saabumist oli seal Järvakandi klaasitööstuse suvila. Kogu laga lendas üle õla võssa – muu hulgas üks paarikümneaastane täis viinapudelgi. Oli läbu ja kaklused – nagu kirss olnud aegade tordil, mil ses paigas oli ohtrasti nii vägiseid kui vägivaldseid sündmusi.

Siitsamast jõest ja maast on leitud ainulaadne kivide-kivististe ning tundmatu materjali ja päritoluga kollektsioon. Eestimaa korallid ja kivistunud elusolendid-molluskid, kes on pärit aegadest ja elust, mida on meile näidanud „Avatari“ film. Vaike kinnitab, et nad hõljusid siin just nii, nagu film näitab – pulseerisid valgust ja helget energiat. Meteoriiditükid, mis Vaike kollektsioonis, on juba teadlaste poolt uuritud – ja kestval uurimisel ning nende peoshoidmine mõjub igale looduskooli saabunule vastavalt sellele, kust ükski meist pärit on. Mina sain läbi meteoriidikillu hetkega ühenduse Maa tuumaga. Aitäh. Ning on ka tundmatust materjalist sulamijupikesi.

„Eestiski on kunagiste püramiidide asukoht – mida austab praegu minu väike püramiid – ning siin olid Egiptuse omadest varasemad Iidsete püramiidid, astmelised kodusfäärid – püramiidis olid nii kodud kui koolid, lend-autode parklad kui laborid.

Joonistan tassidele ja talismanidele erilisi mustreid, mida just siin paigas mulle õpetatakse – see on kõrgtehnoloogiline loome, ilmselt hakkavad selles mustas joones elektronid liikuma ja tekitavad välja, see on unes antud, öeldi, et Tervendab. Ja nii palju, kui lubatud, õpetan ka teistele, kuidas aurat klaarivaid mustreid maalida. Tulijad saavad puidust-kivist-seeneniidistikust enese ja ruumide kaunistusi nii ise valmistada kui minu väega laetud minuloomingut soetada.“

Tulelaps on meisterdanud pungadest ogadega kaetud ravilauad, millega mõjutada selgroolülide vahekettaid, taldu ja peopesi, valmistab roosimoosi, raviõlisid, puugi-sääsetõrjetinktuure, taimemett, võideid ja teesid – mille nimetus tema kõnepruugis on „tegu“ või „keedus“.

Kes Eestimaa päikesepõimikusse pulseerima pääseb, ei pruugi Vaike väljas õieti midagi teha – pruugib olla, jõevulina paistel mediteerida, looduse embuses lõdvestuda – ja juba juhtub. Ent kes tahab teha ja tegutseda, selle jaoks on linnuvaatlus, vibud-kummipaadid-kalastusvahendid väerajal, risomorfide-vaaside-maalide-ehete-talismanide loomise tunnid koos Vaikega – ning nõiaköök erineva tasemega tulijatele. Võilillemesi, kuusesiirup, roosimoos, naistepunaõli, angervaksategu, elupuutinktuur – nende saladustesse võib pühenduda ka kolmandal tasemel, ilma viiendale tasandile omaste teadmisteta.

Põnevaim-informatiivseim osa tema kodulehest www.loodustuba.wordpress.com on  erinevate puude kui tervendavate isiksuste tutvustused.  Klorofüll on materialiseerunud päikeseenergia ning hakkab iga puu ja taime puhul inimese heaks erinevalt tööle. Kask on looduslik antidepressant ja antibiootikum – nii jõuline, et tüüfuski taganeb tema ees, ussirohi ja tundlikkuse tõstja. Elupuu peletab teretulematud putukad. Mänd kiirgab vitaalsust ja hingerahu, rõõmu-edu ja viljakust. Kuusk lisab loovust ning sisaldab samu ühendeid, mis leiduvad aspirini ja panangini tablettides. Haab kui heas mõttes vampiir tõmbab halva energia endasse, kui on voolitud eheteks-talismanideks või keedetud teedeks-määreteks. Lepp on spirituaalselt avav-ergutav ning vaimselt südametunnistusele koputav teekaaslane.

Inimesed moodustavad sarnase paketiga teekaaslaste võrgustiku – Vaike kodulehekülg suunab ka Sille Poola www.päikesetoit.ee kodukale. Kui sedalaadi naiste võrgustikku võiks piltlikult võrrelda puu auraga, siis ka teistel inimestel on maises tööjaotuses oma koht. Kes on tüvi, kes oksad, kes lehed, kes juured. Asisele maailmale on peenemad tasandid praegu veel mõistetamatud, seega näiliselt mõttetud. Nad justkui ei tooda midagi. Peale hea energia ja armastuse. Ent nende juurde jõutakse vastavalt tavasilmale nähtamatule valgusele ja sagedusele, et osa saada nende korrastamise ja puhastamise pühast tööst – värvime taeva siniseks, mida heledamaks, seda parem!

Ühest küljest ei lase Vaike lihtsalt uudishimutsejatel ega tühitarbijatel ennast raisata. Teisalt aga ei tohi kuninglikku paketti raisku lasta.

„Kui sul on midagi väga head, siis seda tuleb sarnase võnkega järgnejatega jagada. Praegu on tulijate teenistuses mitu energiasammast – kokku on 12 sammast, kristallilise struktuurina omavahel ühendatud, ringjalt kui vaadata tasapinnalt, see on üks tervik… Lisaks erinevad punktid, mis on ka sellesamaga seotud – püramiid, meditatsioonipesad, kus lihtsalt olla  ja laadida, ent me oleme sammhaaval laienemas-täienemas,“ rõõmustab Vaike. „Jõgi joonistab meil siin ühe müstilise maatüki niimoodi kosmilise ringi sisse, et ongi Valgussaar. Jõekalda oleme võsast välja puhastanud. Tee maanteest siiani tuleb põhjalikult korda teha. Ja viis kämpingumajakest ehitame. Selle protsessi hõlbustamiseks mõtlesin välja mõõduka hinnaga „tuusikud“. Meil on Seltsing ning teekaaslaste panused Seltsingule annavad liikmelisuse ja õiglased hüved. Esialgu pakun külalistele tube elumajas – ja kui tuusikute eest kämpingud ehitame, saavad inimesed aprillist oktoobrini juba päris jõe kaisus end laadida.

Järgmiseks vaatan tehnika järele. Kuna mina tahan kõike uurida ja mõõta, peaks mul enesel bioväljade-võngete-punktide mõõtmise tehnika siin olema – siis oleks enne-ja-nüüd-mõõtmine käepärane. Eks ma loodan teise ringi aparaatide peale, mis on uutest poole odavamad.

Siis saame kenasti maha rahustada need, kes arvavad, et on maailma kõige äkilisemad nõidajad – rahu-rahu, mõõdame su ilusasti inimeseks tagasi. Ja ühtlasi saame mõõta neid lapsi, kelle kasvatamatust praegu indigo-staatusega õigustatakse.“

Vaike teab, et iga tervendamise ja arenemise poole püüdleja leiab õige teejuhi. Samas on ilm uuemal ajal täis ka neid isehakanuid, kes oma erialal enam tööd ei leia ning liituvad siis ravitsejate armeega. Kuni kõikvõimalikud litsentseeritud ja pühitsetud posijad inimestele halba ei tee, pole hullu, aga teevad. Igasugune kunstlik kanaldama õppimine ja jõuga kolmanda silma avamine on inimeste suhtes midagi vägistamise ja kuriteo laadset.

„Oskamatu juhendajaga koos satub teadmatu inimene kes-teab-mis kihti. Milleks? Kanaldab endale näiteks skisoidsest punasest ilmast kollid koju – ja edasi? “illusoorsesse” kihti mis käib tema paketiga koos, näiteks vägivaldne, kade, õel, ahne inimene sattub nö. teise dimensiooni kui võitlevad kollid, teda rünnatakse jne. Samamoodi lõpetavad vägisi avatud kolmanda silmaga inimesed pahatihti vaimuhaiglas – mida selle juhtimatu joa ja tõlgendamatu infovooga peale hakata?“ manitseb Vaike. „On ajad, kus peame jõuliselt arenema, et tekiks kaitse nii ljude asjade eest – tarkus on probleemide lahendamise oskus, mis kaitseb meid meie endi eest – et me liiga erilised ja ülemäära erakordsete võimetega olla ei tahaks ja maa pealt suisa minema ei kipuks. Meil on vaja arengus spurtida oma lastega toime tulekuks – ja vanemate armastamiseks-andestamiseks. Ehkki olen nelja lapse puhul näinud, kuidas kool tõmbab laste võnkesagedust maha ning lavendlivärvilisena sündinu värvub vaheldumisi igasuguseks, ma koduõpet siiski ei poolda. Kui oled inimene, pead inimeste seas ikkagi hakkama saama ning seda on vaja harjutada – nii nagu iga asja õppimine teeb meistriks.“

Ning üle kõige vajame impulssi. Tõsiasi, et Eestis liigub nii vähe raha, näitab, kui tõsiselt kõigevägevam meist hoolib ja meiega plaani peab. Meil ei lasta laisaks muutuda, pinge on peal. See teebki meid võrreldes teiste maade mugavate ja mõnusate elu hellikutega eriliseks. Keda Jumal armastab, selle ta Eestimaale saadab – siin on kindel tormiline, mõtestatud edasiminek garanteeritud. Eesti peaks olema Seltsingu-laadne rahavaba ringluse ühiskond. Jõuame selleni, kui ühend-aura saab piisavalt tugevaks, et rahavõim võita. Võib olla, et siit voolab sellepärast nii palju inimesi minema, et nad – vähemalt praegu – sellesse Uue Ilma Eestisse ei sobi – jääjad loovad arenguhüppeks sobiva ühendvälja. Huvitav on teadjate-pühendatute sõnul tõsiasi, et sinised ja punased, kes jäävad, eraldatakse üksteisest – ning Vaike sõnul on huvitav jälgida, kuidas punased isekeskis hakkama saavad. Mis muud kui muudavad iseloomu või…
“Mis on see “muuda oma iseloomu”? Inimene annab oma energia ära vihastudes, kadestades, solvudes, muretsedes, vihkamisega, hirmu tundmisega… Kui muuta oma iseloomu, et neid tundeid enam ei tekki (programmeeritud seoste katkestamine), jääb energia alles, see hakkab kogunema keskkanalisse, tilk-tilga haaval, kuni tekib keskmesse, südame piirkonda päike. See päikeseline energia on algaineks käbikehas DMT tootmisele, mis soodustab unenägemist ja lülitumist vasakult ajupoolelt paremale ajupoolele.
Sellest räägitakse kui ego kaotamisest. Ego ei pea kuhugi kaduma, tavaelus toimime ikka vasaku ajupoolega, mina-tunne jääb, peabki jääma. Vabanetakse programmeeritud seostest tunne-mõte-reageering. Ehk toimime kolmanda dimensiooni teadvusega. Lõuna-Ameerika šamaanid kasutavad Ayahuasca taimeteed, manustades sellega lisa DMT-d, millega saavutatakse kontakt nö. viienda dimensiooni tedlikkusega, ehk nihe/ümberlülitus paremale ajupoolele. Sealt saadud teadmistega (Suur Vaim ütles, või Kotkas vms.) abistavad inimesi. Kui nüüd tavainimene manustab midagi sellist, siis võib ta täitsa sassi-keerata, tal puuduvad eelteadmised, ta ei saa aru sellest, mida ta nägi. Tal on programmeeritud köied alles lahti ühendamata. Veel hullem kui keegi, teejoomise rituaali eestvedaja, seletab takka, et tõeline sina oled suur ja vägev jumalanna/jumal. Lõpp eesmärk on vastavalt oma enese tahtele lülituda viienda dimensiooni teadlikkusele/paremale ajupoolele, mis on nö. ühisväli (mitte massimeel), üliteadvus, allikas, jumal, vaim, kus on kõik vastused.”
Vaike sõnul on ka Eestil mitu saatuse varianti, esimene on näiteks see, et vene väed sõidavad sisse. Ja me raiskame oma energiat sellele, et ei ole rahul oma valitsusega… Selleks on vaja muutust ühis- auras, siis liigume hoopis teisele või neljandale-viiendale saatuse variandile. Ühisaura moodustub inimeste keskmisest. Kui on rohkem sinise ja rohelise auraga inimesi muutub ka ühisaura.

Traavli-Tiiu missioon

Tiiu Saag (52) elab hobustele. Sõna otseses mõttes. Täidab missiooni ravida ja pidada või koht leida haigetele või ära visatud hobustele ning palgatööl käibki selleks, et tervisevigadega hobuste pideva ravimise eest maksta. Ta kolis Tallinnast koos elukaaslasega selleks isatallu Raplamaale, et oma erivajadustega hoolealustel silm peal hoida ning rajada indiaaniküla, mis on kooskõlas tema kaasa Wild Texi meelelaadi ja pühendumisega. „Kui olen juhtunud unes kodu nägema, siis lapsepõlvest saadik ikka seda Truu talu, mitte Õismäe korterit,“ kinnitab Tiiu. „Mu vanaisal oli siin minu plikaeas hobune. Hästi suur ja täiuslik. See võeti suurtalli ära ning kui mu armastatud hobune hukkus, tekkis mul nii valulik tõrge hobuste nägemisegi vastu, et ma ei vaadanud filmides isegi neid kohti, kus hobuseid näidati. 40aastasena teatasin korraga oma lasteisale: ostan hobuse. Kui Hollywood – mu tänanegi lemmik, kes on Truu talu võimas vapiloom – Tallinna hipodroomile kohale toodi, küsisin esimest korda tema boksi ust avades endalt ja temalt: püha taevas, mida ma nüüd teinud olen?! Enda ja paljude hobuste saatust muutsin. Ka härra Saag sai aru, et see on pöördumatu stiihia.“

Hipoka haldjas

Tänaseks on abielu laste isaga otsa saanud. Samuti on Tex eluloost kaasa toonud kogemuste ja eksimuste taaga, mis on küpses eas teineteist leidnute puhul paratamatu – ja samas aruka ülesaamise ülesandeid püstitav lisaboonus. Tosin aastat tagasi oli aga hipodroom parim koht, kus Tiiu sai hobumaailma sukelduda. „Keset pealinna. Merimetsa ja Stroomi ranna veerel. Võrratu koht! Mina rentisin seal esmalt boksi – siis juba tervet talli – sest nagu paljud „hobutõppe“ haigestujad, läbisin perioodi, mil ostsin ja kogusin oma talli kõik hobused, kes vähegi meeldisid. Seejärel settis välja mu tegelik missioon. Hipodroomil elab ja töötab hobuliik, keda ülejäänud hobusekasvatajad Eestis ikka veel hobustena ei oska aktsepteerida. Traavlid,“ alustab Tiiu silmade särades traavlite kaitsekõnet. „Traavliteks on aretatud antiikajast saadik kõige vastupidavamad ja arukamad, usaldusväärsemad ja tublimad hobutõud. Nii kunagi sõjavankrite kui praegu võistluskärude ette sobivad tugeva närvikava ja füüsisega hobused. Neid on võimalik õpetada galopeerima ja hüppama, koolisõitu tegema ja koormat vedama. Mis on suur õnn, arvestades, et hipodroomidel praagitakse varakult hulganisti hobuseid välja. Need, kes ei sobi võiduajamistele. Need, kes jooksevad end viie-kuueaastasena tühjaks. Ent selles eas hobune tegelikult alles täiskasvanuks saab ja tõeline elu peaks olema ees. Järelikult tuleb sedamoodi üle jäävatele kõrgverelistele hobustele, keda täna veel tasuta jagatakse, leida uued kodud. Vajadusel pärast rehabilitatsiooni.“ Just selle rehabilitatsiooni pärast oli Tiiul koos hea tuttava Laraga plaanis rajada hobustekeskus, kus ühes tiivas on tervete hobuste tall, mis toob rendiraha sisse, keskel hobukliinik – basseinide-trenažööride-teraapiatega, nagu arenenud maailmas tavaks – ning teiseses tiivas uude ellu astumise eel rehabiliteeritavad hobud. Põhiliselt nii Tallinna kui Skandinaavia hipokatelt minema saadetud traavlid. Projekt oli olemas – päikesepaneelid katusel ja puha – aga siis tuli masukene. Lara peab pets.ee kodulehega külgnevat koerte varjupaika, hobukeskuse projekt ootab oma aega – ning senisel hipodroomi haldjal Tiiul on Truu talus oma aeg Texi ja indiaani-vesternkeskuse rajamisega.

Niigi küllalt?

Tiiu on mõistagi kohanud suhtumist: milleks neid õrnu, kuluka pidamisega ja keerukate ravivajadustega hiiglasi päästa – uusi hobuseid sünnib-kasvab pidevalt peale. Eks samamoodi arvatakse ju ka koerte-kasside kohta – üleliigsete loomade ravile-vaktsineerimisele-kastreerimisele-kiibistamisele kulutakse tohutult aega-energiat-raha, selle asemel et leppida paratamatusega ja tunda rõõmu nn. vajalikest loomadest. „Minu arvukad kokkupuuted traavlitega on neid hobuseid näidanud eriti ausate ja tänulike isiksustena, keda ju pered-kogukonnad saavad praegu parimas eas enda hoolde sisuliselt tasuta, kui nad hipodroomil oma kiire karjääri lõpetavad,“ tunnustab Tiiu oma kogemuste põhjal. „Traavlid, kes oskavad ju nagunii juba vankrit – järelikult ka rege vedada – on hõlpsasti ka saduldatavad. Nad sobivad perehobusteks, lastele tunde andvatesse tallidesse usaldusväärseteks trennihobusteks ning eriti tänuväärsed kohad, kuhu traavlid peaksid sobima, on uuemal ajal mitmesse Eesti paika rajatavad kommuunid. Tervikliku külakogukonna juurde kuuluvad hobused.“ Ameerikas kasutavad amišid siiani traavli tõugu hobuseid igapäeva töödel tegemistel. Üht kogukonda, kuhu koguda kohatud lapsed-pered-vanurid ning tekitada terviklik kooslus koos põllumajnduse-loomakasvatuse-tööoskuste edendamisega, rajab Kersti Männik, teist Siberist ideedest laetuna naasnud Tuuli Roosma. Just sinna sobivad suksud, kes juba oskavad hobusena töötada ning on täis traavli tragidust, nagu sõnastavad selle alamliigi olemust legendaarsed hobumehed Kalju Laiapea ja Ülo Kiiver. Sisetunde järgi soetas oma eesti-tori-põhisesse kasvandusse ratsakooli jaoks paar traavlit Maie Kukk. Juurimaa talli noorperenaine Kristiina Raudnagel tunnustab andekat rootsi traavlit, kes võidab kolmevõistlusi – parkuur-dressaaž-kross. Siinkirjutaja on sadulasse õpetanud hipodroomilt välja praagitud ameerika traavli, kes läks lasterikka pere oma hobuseks. Ning elab päevast päeva kõrvuti eaka vene traavliga, kes on vaatamata ülikirevale eluloole kõbus ja usaldav, koostööaldis ja ustav teekaaslane.

„Ühest küljest tiivustab meid aukartus elu ees. Kui see võimas ja täiuslik loom on olemas – kuidas ta siis parimas eas järsku vorstiks saata?“ protesteerib Tiiu. „Teisalt on „tavalise“ hobuse ostmine kulukas väljaminek – hobuse pidamine ja varustamine samuti – seega on hipokatelt pidevalt vabaks antavad traavlid neile peredele lahendus, kes osta ei suudaks, aga pidamisega tulevad toime. Mina võtan selle hobusordi promomist igatahes väga tõsise ülesandena, sest traavlitalle pidavad Natalja, Jelena ja teised tõsised tegijad on läbi minu uutesse kodudesse lähetanud kümneid „üleliigseid“ ning tagasiside on lihtsalt suurepärane.“

Eluülesanne

Tiiu tütar Tiina (25) on emale öelnud, et tollel pole erilist mõtet loota, et kõigevägevam talle tavalisi hobuseid saadab. See on Märk, et tema kodus on praegugi mitu erihoolt eeldavat looma – Pääsul on tõsised kopsuprobleemid, Lillul pärast kukkumist opereeritud kompjalg ja ravirauad. Saatusesõrme tahtel on sünnipäraselt nõrgad liigesed ja sidemed ka Truu talu hobutüdrukul… Kui Tiiu ja Tex olid just otsustanud Kohila tagant Viliverest traavlitallist endale viia ruun Jazzmani, tuli järgmisel hommikul raadiouudis: hobune hukkus auto all… „Küllap polnud Jazz meile määratud sellepärast, et ta oli täiesti terve. Samas näitab see tragöödia, et meie ühiskonnas on paljud asjad dramaatiliselt korraldamata. Seni arvasin, et suurim probleem on Venemaalt ja Ukrainast nende asendamatute hoburavimite kättesaamine, mida Eestis mingi ogaruse tagajärjel ei müüda. Nüüd nägime värske pilguga, kui kaitsetud on nii inimesed kui loomad Eestis vägivalla ja vale ees. Väideti, et jooksuaja tõttu arutud põdrad jooksid koplipiirded maha ja seetõttu sattus hobune pimedale maanteele. Põdrad ei jookse järjest kümmet kopliposti maha ega jäta nende peale autovärvi kriime… Mõrvarmasin sõitis hobusekoplisse! See on järjekordne märk, et laste ja loomade ohutuse huvides on valdadel vaja teeääred loomakoplite ja asulate juures korralike aedadega piirata! Selle tõsise vajaduse tõestamiseks pole ju rohkem koletuid ohvreid vaja.“

Tiiu ise käib Raplamaalt Tallinnasse tööle, kuna Raplamaal, eriti just naistele, töökohti pole – selleks, et hobuseid varustada ja talu edendada. Ravimid, heinad ja ehitamine… „ Tex on sellepärast morn, et kõike kavandatavat ei saa nii kiiresti ehitada kui tahaks. Aga teda on ju üks. Kodus töötamine on tohutu luksus. See tähendab iseendale sellise töökoha loomist, et see ennast ära tasub. Tänu sellele, et meil on väga ühtne ja edumeelne külakogukond, on meil Texiga laagri rajamisse vägagi usku – seda enam, et läheduses tegutsev Nõmme kõrts on suurepärane koostööpartner. Tex on indiaanilaagreid teinud Virtsu lähedal Ranna rantšos. Ta teab indiaanikultuurist, loitsudest ja tavadest uskumatult palju ning oskab seda edasi anda. Lisaks on meie talus lastel, kes siia aastaringsetesse laagritesse tulema hakkavad, silme ees mitte lihtsalt hobune. Ka erivajadustega hobune, kellel on viimase päevani võimalikult kvaliteetse elu õigus.“

Puud tuntakse viljadest

Nii, nagu emand Saag soovitab traavlitele suurepärasteks elu jätkamise kohtadeks külakommuune, taluperesid, laste hobutunde, on ka Tiiu ja Tex ise pööranud oma südamed ja plaanid hobuste, laste ja üksildaste vanurite ühitamise suunas. „Mu 30aastane karjäärile häälestatud poeg teab juba ammu, et mind on võimatu loomade ja heategevuse juurest kõrvale veenda. Olen pöördumatu nõid oma nõiaringis.

See on loogiline, et lapsi – eriti linna- ja veel iseäranis lastekodulapsi tuleb järjekindlalt loomade juurde tuua. Aga vanurid? Minu väga eakas isa, kellel silma peal hoidmine minu tööloleku ajal oli samuti tallitüdruku ülesanne, veetis tänu sellele õnneliku eluõhtu, et meil on kodus hobused, kellega ta sai tasakesi juttu ajada – selle asemel, et üksinda ja unustatuna kusagil toanurgas kustuda,“ ohkab jüripäeva eel isa kaotanud Tiiu. „Siitkandi hooldekodude üksildased vanurid tuleb samuti õue õhu kätte hingama tuua. Ja neilegi peab sel aastal minema jõuluvana. Nii palju suudan teenida küll, et osta lisaks hoburavimitele ja oma talu ehitamise materjalidele ka unustatud vanuritele jõulukingitus,“ naeratab Tiiu.

Insuldi järel juba mõne aja eest osaliselt teispoolsusse jäänud isa lahkus oma kodus nii leebelt kui üldse võimalik. Ütles tütrele ülestõusmispühade ajal, et aeg on minna. Ja ühel kenal teisipäeval pärast hommikust tualetti teatas, et puhkab nüüd natuke. Kümme minutit hiljem taas isa tuppa läinud tütar avastas, et vana mees läks Koju. Tasakesi. Tõsiasja, et pärast isa lahkumist on tema häält ja kõndimist ikka veel kuulda – nagu need asjad siin ilmade vahel ikka ju käivad – teevad ladusamini ülesaadavaks hobused. Tütar on tänulik, et papa jäi viimase hingetõmbeni oma koju, ehkki tegi jutuks hooldekodusse mineku.

Elu õpetab hoiduma ühekülgsete hinnangute andmisest. Tiiu ütleb, et samavõrd kui saab kirjutada liigutavaid portreesid traavlitest, kes rõõmustavad pikki aastaid perekondi ja harrastussportlasi, võiks neid ju kirjeldada ka ammendunud ja läbikukkunud võidusõidukitena. Samamoodi võib iga kireva elulooga küpset inimest kirjeldada ammendunud abikaasana – või siis hoopis parimas eas uude algusse jõudnud missionääri-visionäärina. Valik on meie – igal hetkel. „Meil on unistus vestern-indi-laagrist ja korralikult välja ehitatud isatalust taevasse saadetud. Suur Vaim näeb ja teab ja koos meiega samme seab – kuidas teisiti!“ naerab vaimustunud Tiiu. „Kui unistus on taevasse saadetud – küll tema sealt peagi alla peegeldub. Nii, nagu taevas – nõnda ka maa peal.“

Maire Aunaste mängib märtri matrooniks

Kati Saara Vatmann

Maire Aunaste monoetendus „Äraaetud…“ äratab imetlust ja vaikset, aga see-eest sügavat kurbust. Daam püüab enese üle naerdes küll meid kõiki julgustada – vananemine on üleelatav! – ent ühtlasi on see nukker naer ka enesekaitse. Ning see teebki kurvaks, et me peame 21.sajandi inimühiskonnas ennast pidevalt kaitsma selle eest, et oleme ISE ning end elatud aastate pärast süüdi, mitte väärikalt tundma. Meid raisatakse. Mida värvikam isiksus, seda halastamatum raiskamine. Ja seejuures oleme nii üksildased – ehkki sarnased. Meenutagem indiaaniema Mona Polacca väidet raamatust „Vanaemade nõuanded maailmale“ – me esindame üksteist. Ning oleme seetõttu rohkem seotud kui teletõsieluka Seotud tädid. Kuulates, kuidas Mairele Lõuna-Aafrika lennujaamas needsamad surnumere kristallid kaela määriti, mida DeSheli israeliidid siin veel kaks korda kallimalt müüvad, tekkis küsimus – miks ta varem ja valjemalt suguõdesid ei hoiatanud? Igaüks häbeneb, kui end surnumerre tõmmata laseb – vaid söakaimad saavad ausa hoiatusega teisi aidata.

Maire lavaletulek oligi söakas sooritus – teatrisaal on midagi muud kui telestuudio. Esinemispaanika eest kaitseb stuudios kaamera – oma jutu ja olemise saab adresseerida sümpaatseimale kaameramehele. Kohtumisõhtutel leidub alati mõni ärgas silmapaar, millest pidet ja tuge püüda. Teatrilaval aga mängitakse musta auku. Maire ei lasknud saalis tulesid ära kustutada. Väga hea võte! Seega olime kõik – mitte tema üksi – siin ja praegu ning mängimise asemel jäi tegelik olemine.

Juba tema lavaletulek tõi kergenduse – selles olemises oli Elleni, Oprah ja Bette Midleriga võrdväärset taset. Meie äsjases vestluses meenutas muinasjutuvestjast väemees Erki Kaikkonen küll inimsuse üht olulisemat reeglit – ära võrdle ei ennast ega teist kellegi teisega, igaüks on unikaalne. Ent maailmatippudega kõrvutades annan mõista, et Mairegi on tipp. Tipus on kõle. Ent see on üle elatav, kui suudad naljatada kõige valusamate eluhetkede üle.

Teksti jälgides selgus, et tõeliselt ära aetud on elav legend vaid korra – kunagise ETV pearežissööri Tõnis Kase vaibalt, kuhu Mati Talvik ta lükkas. Kui esmakordselt Öökullina lavale astunud pika näoga tüdruk pärast poolteist Tšeljabinski traktoritehase aastat naases, lõi ta endale ise niši ja kaubamärgi. Järelikult ei saa teda ka ära ajada. Aunastel on oma teleshowd ja raadiosaated, kus armastatud Ameerika vanamuusikat mängida, kirbuturud, kus elu jooksul kokkuostetud rõivaid-jalanõusid müüa ja teistele sama võimalus anda ning sotsiaalmeedia abiga joodud klubi, kus saab linnast linna liikudes lõpuks ometi RÄÄKIDA. Et mitte üksi olla.

Siinkohal meenutaksin Luule Viilma tänuväärset vahetegemist – kui me pole üksi, vaid ISE, siis on kõik hästi. Paraku saavad ised kuluaaride kadedatelt peksa ning kollase meedia ja kommentaariumide poksikottidena armistatud. Meist moonutatakse monstrumid, kellel pole tegelike loovate daamidega eriti midagi ühist. Erilised ised on otsekui ühiskondlik omand, kellega omanik ei käi põrmugi heaperemehelikult ümber. Ära lõhub. Kui presidendiemand Evelini on materdatud, on tekkinud paralleel argentiinlaste Evitaga. Terve ja tugevana ei kõlba. Kui katki on, siis on armsalt haavatav. Ja kui kurbusest tingitud haigusse sureb, küll on magusalt valus leinata – nii ilus ja hea oli…

Maire ostab kogu teenistuse eest iseenda väärtustamiseks ja emmemiseks riideid-kingi ning liisib emotsionaalsete otsuste ajel autosid. Mina ostan kogu teenistuse eest oma olemise ja pühendumise väärtustamiseks ja loomade emmemiseks kaeru ja heinu. Vanataat, kes mind loomasöödaga varustab, nimetab meiesuguseid naisi tabavalt. Rosinad solgipanges. Isegi mitte pärlid sigade ees…

Maire rosina dramaturgiline ülesehitus meenutab mulle samas hobumees Sven Shoisi hinnangut ühe mu enese teksti kohta: hüpleb nagu oravake ühelt oksalt teisele – kõrvaltvaatajale näib tükati kaootiline, aga sisemine rütm ja loogika viib kenasti latva välja. Inimmõte ongi hüplikus voolamises.

Aunaste lobeda ja elusa lobisemise puhul ei mõtlegi, et tekst on ette kirjutatud. Tal pole õieti ei algust ega otsa – assotsiatsioonid-meenutused-tähelepanekud põlevad heleda leegina ning ta võiks nendega mööda Eestit kurseerima jäädagi. Kusjuues pärast etendust võiks olla vestlusring visamate vaatajatega – nö teine, interaktiivne vaatus pärast pissipausi. Kestaks vähemalt südaööni.

Tänu sotsiaalmeediale teame, et Maire ei saa varajaste hommikutundideni und, kui on enda üle publiku toetusel nii südamest naernud, et nutt tuleb peale ja kunstripsmed sulavad lahti. Facebookis on teatavasti näha, mis kell daamid oma lemmikmuusikat postitavad ja teiste unetutega lobisevad…

See unetus ja kurvameelsus kinnitab: liiga halastamatult ei tohi iseenese üle ka suurimad-tugevaimad naerda. Maire on kaunis, karismaatiline, stiilne – ning samas ilgub enda üle: pikk nägu ja vana, kõike liiga palju või vähe – ja vana, karvane broiler – ja vana-vana-vana… Pigem tasuks kuulata, mida saalist öeldakse: ARMAS. Terve maailm korraga laval. Ning kuivõrd ees on veel umbes 30 aastat üksildust, oleks mõistlik iseendaga veidi leebem ja armulisem olla, austajaid uskuda ja õnne tunda.

Sille Poola – igavese pühapäeva emand

Kati Saara Vatmann

„Looja on seadnud nii, et igasse peresse puistatakse näpuotsaga tähetolmu. Väga harva juhtub, et terve hõim on samal lainepikkusel kulgev hingesugulaste kogum. Enamasti tekitab ikka üks veendunud valgustöötaja peres segadust ja vastuseisu. Otsekui selleks, et keegi liiga kiiresti ei edeneks. Ei avanenu ega inimkond tervikuna. Ja samas et ikka võimalikult igasse kogukonda oleks valgust näidatud ja ärkamist külvatud.

Valgustööline peab oma veendumust üha kinnitama ja selgitama, oma seisukohad väga selgeks tegema, et need läbi halli müüri suruda. Minul õnnestus alles viies laps kodus sünnitada, nagu õigeks pean – ja ühiskonnas on sel loomulikul toimingul endiselt kõikvõimalikud barjäärid ees. Koolis mu kolm nooremat last ei käi – selles mõttes oleme lastega ühtne meeskond, et nad pole lihtsalt nõus sellesse oma aja ära elanud asutusse minema. Ja taimetoitlased – valdavalt toortoidulised – oleme kõik juba ammu ja väga teadlikult,“ kõneleb Eesti toortoidu kuninganna Sille Poola (43), kellel tuli äsja Ajakirjade kirjastuses välja raamat „Toortoidu A ja O“.

Mis tulema peab…

Naine teeb lisaks loengutele-koolitustele igapäevast valgustustööd oma koduleheküljel www.päikesetoit.ee ning tutvustab end nii: „Mul on viis last – esimene on siin olnud juba 24 aastat ja kõige noorem 5 aastat. Üks lapselaps – seega olen vaieldamatult nooruslik vanaema. Koduõppel olen praegu ühe lapsega, vabaõppel kõigi kolmega. Lõpetanud Tartu Ülikooli ja nüüdseks 10 aastat söönud taimetoitu, 5 aastat toortoitu, aina liikunud ning vaimustunud sellest, mis on.

Olen õppinud toitumisteraapiat Eestis, saanud instruktori tunnistuse Plant Based Nutrition (taimedel põhinev toitumine) Cornelli Ülikoolis. Kuulanud prof Colin Campbelli (The China Study, The Whole), MD Esselstyn, MD McDougall, Brendan Bazier, PhD Antonia Demas, PhD Doug Lisle leonguid. Külastanud toortoidufestivale Taanis JA USAs ning osa võtnud töötubadest, seminaridest, loengutest, mida on andnud maailma tuntuimad ja parima tervisega toortoitujad: Anne Osborne, dr Douglas Graham (80/10/10 diet), prof. Rozalind Graham, Michal Arnstein (Frutiarian), Grant Campbell, dr Rick Dina, dr Robert Lockhart, Harley Johnston (Durianrider), Chris Kendall, Tord Lyseving, Dan McDonald, Don Bennett, Dr Samuel Mielcarski, Ellen Livingston, Karen Ranzi (Raising superhealthy children).“

Sille on oma eluteel teada saanud, et see, mis tulema peab, tuleb tõepoolest kindlalt kõik. Kasvõi ümber nurga ja ringiga, aga kohale jõuab igal juhul. Neiueas ülikoolis kaubatundjaks õppides koges ta, kuidas toidu teema teda vääramatu jõuga enda poole tõmbab, ent punnis vastu.

„Kõik, kes majandusteaduskonnas kaubatundmist õppisid, soovisid eranditult tööstuskaubatundjateks spetsialiseeruda. Minu kogemused toidukaubandusega olid tollal õõvastavad ka. Surnud sea rasva pakiti pärgamendi sisse. Juustu pealt võeti hallitus ära ja pandi aga jälle müüki. Kalade pealt kratsiti harjaga libe roiskumisekiht maha – ja muudkui letti. Ma ei hakka iial seda tegema! Nii ma hüüdsin. Ja siiski sai just toidust minu elu telg. Teine ilmne märk oli üks telefonikõne. Mu kursuseõde, kes oli määratud toidukaupade tundjaks, helistas minu ema mängides dekanaati ja teatas, et mina loobun tööstuskaupade tundmisest tema heaks. Mis asja!? Ma ei olnud nõus,“ naerab Sille, kes tänaseks on saanud ikkagi ääretult pühendunud ja keskendunud toiduteadlaseks ja –praktikuks.

Värvide vägi

Sille, kes peab koos lastega väikest ja väga erilist talu, nendib koduõuel tillukeste värviliste iiriste juures kükitades, et lõppenud talv oli erakordselt raske. Meile kõigile. Paradoksaalselt. Polnud kuigi külm ega hangederohke – ent oli pime ja sünge. Vaatamata sellele, et aeg üldiselt kihutab üha kiiremini – lõppev ja kaduv dimensioon ju – venis viimane talv lausa väljakannatamatult.

„Aja kihutamine ei tulene sellest, et eakamad inimesed ei tule päeva planeerimisega toime, sest jalg on töntsim ja mõte aeglasem. Kõigil kihutab aeg käest ära – eriti siis, kui killustad end valede tegevuste vahel. Tänavune pimedus ja rusuv venimine oli aga midagi seni kogematut. Võib-olla sellepärast, et eelmisel aastal loodetud äärmuslikku Värava läbimist ja Üleminekut nagu turismireisi imede maale ju ei juhtunud. Ehkki uued portaalid avanevad ja värsked energiad saabuvad Maale, vindub saastatud ja ebaõiglane, rutiinne ja rõõmutu, lohutust otsiv ja abituks urbaniseerunud, vägivaldne ja madalas-püsiv massi-elu ju ikka edasi. Mu kitsekasvatajast naabrinaine, siitkandi parim sõbratar sõnastas siiralt – „Olin nii valmis, et tulevad need lubatud kolm pimeduse null-välja-päeva, et Maale jõuavad galaktika keskpunkti läbimisel enneolematult jõulised magnettormid, mis pühivad koos  elektroonilise ja ebatõelise maailmaga puhtaks ka pankade liigkasuvõtulise tarkvara – ja mitte midagi!“

Minul enesel õnneks pangalaenu pole, mille pärast sedasorti tarkvara hävimist loota. Pärast tänasesse kodutallu kolimist müüsin ära oma Viljandi-korteri. Sellest jätkus majakatuse vahetamiseks – see on oluline – ning veevärgi majja toomiseks – see on külmunud. Lõppenud talve ainsa külmalaine viimasel päeval külmusid torud ära. Pole hullu, küll me lahti saame. Mis siis, et üksinda lastega metsas ei-tea-millest elav moor,“ naerab metshaldjalik Sille. „Pimeduse vastu leidsin lahenduse värvides. Värvisin meie köögi apelsini-oranžiks. Sõbratarid küll hoiatasid, et see tekitab söögiisu ja üldse. Las tekitab. Meil jätkub. Ja see on arusaadav, miks kaaluprobleemidega inimestel soovitatakse köögid siniseks värvida. Sinine on üldjuhul hallituse värv ning võtab isu ära. Meeleolule ja enesetundele on igatahes parem värvida köök rõõmsalt isukaks ning õigesti toituda.“

Sille köögis on kast banaanide, apelsinide ja õuntega, mida kodus õppivad ja lugevad, mängivad ja sirguvad lapsed sisetunde järgi pidevalt koorivad. Seega lõhnab heatujuliselt ja värskelt nii tsitrusköök kui hõiskavate moonidega tapetseeritud magamistuba. Sille tunnistab, et tal ongi praegu lillede ilu – eriti moonide maagia – ajajärk. Moonid aitavad siin-ja-praegu olemisse, kohaloleku seisundisse, mida pidevalt planeerival ja elu eest võitleval Põhjala inimesel on nii raske saavutada. Me valmistume läbi suve talveks – varume toitu ja kütet, ehitame ja kogume, tassime ja rassime. Kevadised lilled lihtsalt on. Ilusad. Täiuslikud. Siin ja praegu. Varasematel aastatel huvitus naine taimedest toitumise vaatenurgast – mis-mida-kuidas sisaldab ning mil moel inimene seda sööma peaks nii, et petlikke-eksitavaid saasta-neelusid ei tekiks. Nüüd on ilu aeg – Sille istutab kauneid taimi, et olla jumaliku loovusega lähestiku.

Sisetunde järgi sättuv päevarütm ning alaline lastega koos loomine ja lehvimine muudab selles kodus iga päeva pühapäevaks. Mis puutub teooriasse, et toit peab pärinema elukohaga 30 kilomeetri raadiusest, siis see on taimehaldja arvates õige küll, aga lapsi ei saa sundida vaid kuusekasvudest-naatidest toituma, kui muud ei ole. Lõunamaised fruktid on täitsa okei. Ja lastele keedab ema kord päevas sooja toitu ka – enamasti läätsesuppi või midagi samalaadset.

„Kogu maailma kõik taimed on meie teenistuses. Ja kogu loodus on laste parim õpetaja. Minu meelest on ainumõeldav konnade elu tundma õppimise moodus nendega kõrvuti elamine ja nende jälgimine.  Olen üha enam veedunud, et konnakullesest konna kujunemist ei õpita mitte klassituppa vangistatuna siis, kui õppekava selleni rühib, vaid kevadel, kui see toimub. Siin kodus tiikide ääres. Keset tegelikku elu, loodusega ühtses rütmis,“ teab Sille. „Elu on liiga lühike ja hinnaline kingitus, et seda ekslikele ja iganenud reeglitele alistudes ära raisata.“

Pikajuukselised

Õrnalt hõbedase juusteküllusega emal on ka kõik lapsed pikajuukselised. Tasakaalustuseks ja kontrastiks kivistunud eelarvamusele, et poistel peavad olema lühikesed juuksed. Juuksed kasvavad sama looduslikus ja loomulikus rütmis, nagu puu- ja juurviljad libisevad tunde ja isu järgi suhu.

„Kui lapsi kooli ei sunni, ei lähe neil meelest, milleks nad sündinud on. Kümnene Ahto on olemuselt loodusteadlane. Sigrid on väga andekas ja võtuline keelte alal. Tütar on otsustanud esialgu vähemalt kolmkümmend keelt ära õppida. Talle meeldib eriti hiina keel – ning ka mitmed teised märgid näitavad, et tõenäoliselt oli ta eelmises elus sealt pärit, nii et praeguses elus jääb eelmine emakeel ladusalt külge.

Ja nüüd ma küsin, milleks neile nende eluteed kulgemisel rohkem kui viienda klassi tasemel matemaatika? Kellel meist seda hulluseni aetud kõrgmatemaatikat vaja on? Majandusteadlasest ja toitumisteoreetikust-praktikust minul küll mitte.

Viljandist oma koju kolides tegin Karksi-Nuia koolile kohe ettepaneku, et jätan lapsed kodu- ja vabaõppele. Õppealajuhatajal oli seda lihtne lubada, sest ta läks peagi pensionile. Tema järel vastutuse võtnud ajalooõpetaja aga osutus koolis vastamas käies ääretult jäigaks. Mu poeg läks klassituppa suletuse peale kurjaks – hirm tekitab viha. Ning õpetajad turtsusid tema peale – miks töövihikut on suvalises järjekorras erinevatest kohtadest täidetud, miks tagant on rohkem tehtud, kui eest, miks… Sellepärast, et tagapool olid huvitavamad ülesanded. Punkt. Ning selle peale, et nii teda kui mind solvati ja arvustati meie endi kuuldes, keeldus poeg edaspidi kooli ka vastama minemast,“ kirjeldab Sille rahulikult. Poja otsus on olulisem kui mingi abstraktne ja absurdne koolikohustuse täitmise nõue.

Samal moel laseb Sille lastel enestel ka toidusedeli üle otsustada. Kas  taimetoit või muu ka. nii, nagu ta pole ei taime- ega toortoiduliseks ühtki last sundinud, ei keela ta neil ka proovimast, mis kemikaalid kõik värvilistesse maiustusepakkidesse on surutud ning  kuidas mõjub hamburger.

„Mu lastel on äärmiselt kiired jalad. Hiljuti käis ta oma advokaadist isaga Rootsis. Isale ei sobi ei maaelu ega toortoit – mis on absoluutselt tema õigus valida – ning sel automatkal sai poiss koos papaga nädalase hamburgeriturnee. Selge, et terved ja tugevad lapsed kannatavad nädalakese burksi välja, ent poeg ei jaksanud pärast seda saastaratsiooni nädal aega enam joosta – kõhus hakkas pistma ja õhk sai otsa. Puhastumine oli umbes sama, mis alkoholimürkide välja puhastumine – sama kaua kui läks tervise rikkumiseks, läheb ka korrastumiseks. Pluss veel üks päev. Pärast sellist kogemust pole mul vaja enam lapsele seletada, miks me toitume taimedest ning eelistame Päikese kasvatatud ja laetud toidu Eedeni-aialikku maitset kõigile petlikult naudingulistele võimalustele,“ naeratab päikesetoidu õpetlane.

Ta on tänulik tõsiasjale, et Eestis on mitmeid mõttekaaslasi ja eeskujusid, kelle blogidega tutvuda ning kellega ühist võrgustikku moodustades oma rida ajada. Näiteks Merje Luuk oma kodusünnituse poolt ja vaktsineerimise vastu selgitustööga.

„Põhimõtteliselt võiks küll jah ennast ja oma lapsi asjatute haiguste eest kaitsta, kui neid ennetada saab,“ arutleb Sille. „Aga ei saa. Haigusetekitaja kui elusolend võitleb oma koha eest Päikese all sellega, et tema tüved üha teisenevad ja lipsavad vaktsiinide eest ära. Teadlased töötavad aina uusi vaktsiine välja – viirused teevad aga osavaid jänesehaake. Positiivselt võttes saavad teadlased ja laborirahvas, ravimitootjad ja tarnijad, meedikud ja kasvõi transpordifirmad selle mõttetu ja lootusetu võidujooksu tõttu tööd. Lõputut tööd. Lapsed-naised on toidetud-kaetud. Ent kas me ikka oleme selleks sündinud, et lollist tööst elatuda ja sisimas õnnetu olla, sest mitte midagi pole kogu elu tööga saavutatud?“

Rahulikus rütmis

Sille koges ideaalse haigeolemise moodust pärast seda, kui Viljandist Õisu-lähiste päris-oma-koju kolis ning pingelanguse järel üsna pikalt ja vaevaliselt erinevatest haigustest läbi tuli. Keemiale toetumata. Oma keha usaldades. Ning avastas, et tõve tunnetamiseks ja temaga sõbrunemiseks tuleb aega võtta – siis on kogemusest kasu.

„Rahulikus rütmis oma kodus pulseerides on vaatamata aja kiirenemisele tohutult aega. Ühe päevaga jõuab nii uskumatult palju. Linnas ainult rabeled ja ootad, närvitsed ja vihastad ning oled kogu selle inimvõõra stiihia ees abitu ja võimetu,“ oskab naine võrrelda, kuna koolitused ja konsultatsioonid viivad teda pidevalt linnadesse ja ka teistesse riikidesse. „Kodus toon ühe päevaga metsast mõne vahva oksa kardinapuuks, teen lastega koolitööd, panen värvivägiseid tapeete ja kirjutan oma blogi. Linnas… Külarahvale, kes pole tänini aru saanud, millest minusugune taimetark elab, võin rahustuseks öelda, et Jumal seab alati asjad meile kõige paremal moel. Just siis, kui läheneb kimbatuse hetk, tuleb mõni kutse esinema, loengut pidama, õpetama, kirjutama – ja ongi lahendus. Alati. Aitäh,“ on naine rahulik ja tänulik. „Eks samasuguses rahulikus ja usaldavas rütmis tuleb lahendada ka meie suguvõsa naiste karmaline taak – oleme üksikemad. Minul on esimesest abielust  kaks, teisest kolm last – ja kasvatan neid üksi. Mu tütrel on pojake kahenaisepidajaga, kelle tegelikust olemusest sai tütar teada juba last oodates. Kuna poolteiseaastane põnn on ikka veel rinnalaps, käib tütar koos temaga lasteaiakasvatajaks tööl. Naistel on vastutus Elu ees. Küllap jõuab tütar nii oma andeid arendada ja ametit õppida kui kohtab oma tõelist paarilist. Mine tea, ehk minagi.

Kui minust kirjutati esimene lugu Eesti Ekspressis, olin õnnetu iroonilise pealkirja ja piltide pärast. Asjata! Tänu sellele loole leidsin mitu perekonda, kes mõtlevad ja toimivad minuga sarnaselt ning kellega oleme nüüd ühine võrgustik. Küllap jõuab minuni ka päris minu Mees.“

Kutsutud kassid

Sille on avastanud, et kõik, keda-mida vajad ja kutsud, see ühel hetkel ka pärale jõuab. Kasvõi kassid. Need elavad tema kõrval, põhiliselt õues, oma looduslikku ja loomulikku elu.

„Kui siia tallu tulime, jäi senisest peremehest maha ketikoer. Mina ei suuda koera ketis ega kedagi puuris pidada. Lasin ta lahti. Ja see ainumõeldav samm lõppes sellega, et peni jooksis auto ette. Muidugi nutsime. Šokk ja kaotusvalu ju. Ent siis arutasime lastega, mis elu oleks loomal olnud veel viis aastat ketti kammitsetuna – ning leidsime, et ootamatu lõpp vaba ja väärikana oli isegi parem,“ arutleb Sille. „Kui võtsime triibulise isakassi, mõtlesin, et nii armas oleks, kui majas oleksid ka kiisupojad. Ja mida tegi triibik? Tõi naise majja! Sai lapsed. Ja kassid ei hakanud sugugi arutult paljunema. Täiskasvanud kassid läksid oma teed. Eks paratamatult said ka rebased ja kährikud oma – aga see kiskjavärk pole sugugi nii ühene ja halastamatu kui arvatakse.

Kui üks õnnetu kährik viga sai ja siia lauavirna alla redutama ja põdema jäi, püüdis meie kasside braid talle hiiri. Lausa voodisse kätte ei viinud – murdsid maha ja jätsid haardeulatusse. Liigutav ju. Nagu ka kõrvuti elu metssigade, põtrade ja metskitsedega.

Olen mõelnud, et mu olemusega sobiksid kitsed. Ent kitsekasvatajast sõbranna on õnneks õigel ajal selgeks teinud, et tuleb valida – kitsed või taimed – mõlemat korraga ei saa.“

Süsinik-vesinik-hapnik

Küll aga saab inimene Sille sõnul rahuldatud nii magusa kui maitsenaudingu tarbe, ilma et kommi ja bille sööks. Noor porgand on magusam ja maitsvam kui mistahes värviline plastik-komm, mis ajab lapsed hüperaktiivseks ja agressiivseks.

„Me saame taimedest – ja õigesti hingatud õhusõõmust – kätte kõik komponendid, mis sisalduvad Omega-kapslis. Ent inimesed vajavad fakti, et nad on enda jaoks midagi raha eest ostetavat ja alla neelatavat teinud. Seda ei saa pahaks panna. Nagu ei saa ka tõsist füüsilist tööd tegevaid inimesi toortoituma sundida – kui nad vajavad tugevat toitu, siis nende keha küsib seda ja nii ongi.

Kindlasti ei peaks aga inimesed sööma suurtootjate toodangut. Me ju teame, millistes tingimustes peetakse farmides sigu ja kanu. Teame, et metsalind ei mune lakkamatult – aga kana peab aina munema-munema – ja on antibiotsi ja muud keemiat varvastest pealaeni täis topitud. Lehmadelt võetakse vastsündinud vasikad ära – ja õnnetud loomad aina lüpsavad-lüpsavad-lüpsavad… No ei taha iseendasse seda kurbust ja vägivalda, ebaloomulikkust ja lootusetust süüa, aitäh!“ seletab Sille. „Kui füüsilist tööd tegevad inimesed vajavad kodutalus või naabrite poolt humaansel ja loomulikul moel toodetud piima, liha ja mune, siis see on mõistetav. Kõik toiduained koosenevad samadest kemikaalidest – energia vajadus dikteerib, millisel kujul see süüakse. Ent linnainimestele peaks ausalt öeldes toortoitumine olema lausa kohustuslik. Nad ei jää ju teisiti ellu!

Füüsilise tegevuse asemel on linnainimesel pult ja autovõti, telekas ja arvuti. Ta istub liiklusummikutes ja kontoris, istub teleka ees ja diivanil – ja läheb paratamatult suureks. Ta on abitu elektrikatkestuste ees – ei saa sel juhul vett kätte ega virtsa majast väljagi, muust eluks olulisest rääkimata. Ent tegelike oskuste õppimise ja kasutamise asemel eelistab araks tehtud ja ülekaaluline inimene abitut elu jätkata. Sest ta on narkoosis. Magusa ja alkoholi, maitseelamuste ja naudingumürkide narkoosis.

Need asendus-naudingud kompenseerivad üleüldist ja massilist tegelikkust, et inimestele ei paku mitte miski naudingut. Ei töö ega suhted – lapsi nad õieti ei tunnegi, kuna need kulgevad lasteaiast kooli ja edasi laia maailma. Ja siis võetaksegi võltsnaudingud. Ja sattutakse paanikasse ainuüksi mõttest, et enam ei saagi maitsvat karbonaadi ega näiliselt leevendavat napsi.

Abitute pöidla ja puldi inimestele kontrastiks ongi meiesugused päikesetoidulised Eedeni-inimesed. Me teame, et nii valuvaigistid kui terveks saamise jõud on meis eneses. Ja teame, et meie keha saab ühe päevaga viirusest jagu, kui teda ilusti paluda. Samuti saab keha ka rämpstoiduga paremini hakkama juhul, kui me ei sisenda endale ega lastele, et see on kahjulik ja ohtlik. Sel juhul on sajatamine ise kahjulikum kui see mõttetu keemiline ollus, millega keha üllatatakse.“

Sille sõnul on tõeliselt veetlev see, kuidas noor hernes on õrnalt ja hõrgult magus ning vana hernes on küllastunud tärklise maitsega. Põnev, aga hoiatav on samas see, et keemiliselt saab vaarika maitse 39 keemilisest ühendist, millest üks, see punane värvaine, ajab lapsed peast segi…

„Eks minu jaoks on hoiatavalt kontrastne ja paradoksaalselt filosoofiline ka tõsiasi, et minu Eedeni aed on keset rapsipõlde. Ehkki põldurid püüavad pidada eeskirjadest kinni ja õrnal ajal mitte mürgitada, on meie lilleaed täis pestitsiidide kätte surnud mesilasi. See on üldteada, et kui välja surevad mesilased, siis nelja aasta pärast sureb välja ka inimliik. Mis oleks kahtlemata kogu ülejäänud loodusele tohutu kergendus ja pääsemine – inimene aga õpi ega usu. Saeb oksa, mille peal istub, lootes, et mingi ime püüab selle oksa kinni ka siis, kui juba kukume…“ muigab Sille, kelle väitel on inimkond oma eksistentsi vedru viimse võimaluseni pingule tõmmanud ning tõepoolest on vaja imet, et hukatust ära hoida. „On küsitav, kas puhastav ning terasid-sõklaid eraldav päikesetorm ja Üleminek tuleb. Kindel on, et päikesetoit ja oma lastele loodud sobivas rütmis maailm on parim.

Ja parim, mis inimesega juhtuda saab, on samas rütmis ja meelsuses hingav perekond. Vaatan imetlusega – kadestamisest hoidun! – neid abikaasasid, kes astuvad ühte jalga. Ja peresid, kus emad-lapsed-isad-vanaisad on ühes meelsuses. Kuna meie võrgustikus on neid peresid, siis järelikult on selline õnn ja ime võimalik. Minugi jaoks. Kindlasti!“

Aire ja Hanila rööprähklejad

Kati Saara Vatmann

„Kümne Tallinnas-elatud aasta jooksul hakkasin minagi arvama, et maal ei toimu suurt midagi,“ tunnistab kunstiõpetaja, harrastusnäitleja ja -lavastaja Aire Arge (36). „Siiski selgus, et elu toimub ja külad toimivad täpselt nii palju, kui ise teed. Nagu ütleb rootsi kirjanik Hasse Alfredson: „Elu on nagu kott – see jääb tühjaks ja sisutuks, kui sa seda ise millegagi ei täida.“  Selleks, et end täielikult rakendada ning ära elatada, tuleb küll vähemalt kolmes kohas viit ametit pidada. Ent kindel on üks – me ise toimume.“

Maalt ja hobusega

Aire tuuritab praegu mööda Eestimaad enda lavastatud etendusega „Kurge oodates“. Ta ise mängib Kõmsi rahvateatri KÕT! teatri lavastuses ka üht peaosa. Neurootilist ugrimugri emmet, kes varjub sünnitushirmu eest naistekliinikusse kurge ootama ning näeb seal eluterve slaavitari ja sassis tähtsusjärjekordadega karjääriemme käitumisi. Mis pole sugugi halvad – lihtsalt teistsugused. Samas on Aire kehastatava emme olukord üsna samasugune, nagu sadade eestlannade oma – mees on võõrsil tööl ja naine oma ootusärevusega üksi.

„Minu jaoks on selliste asjade läbi mängimine, mida ma otseselt läbi elanud pole, ütlemata huvitav. Põnev on proovida seda, mida veel kogenud pole,“ tunnistab Aire. „Olen pärit Hanila vallas Kõmsile üsna lähedal asuvast Kinksist. Mu ema oli seal ratsutamise treener ja hobusekasvataja, nii et kasvasin sünnist saadik enesestmõistetaval moel hobuste seljas üles. Seega sõna otseses mõttes maalt ja hobusega.

Ugrimugri emmet pidi alguses mängima teine inimene, ent muud väljakutsed tulid vahele.

Mängin siis ise – ja naudin. Eriti neid hetki, mil laval tekivad mingid pusad ja me tuleme nendest au ja lustiga välja.

Minust enesest pidi aga vastavalt kutseharidusele saama kohtusekretär-kohtutäitur. Saatuse tahtel olin õnneks seda diplomit saades 20aastane, aga kohtusekretär pidi sel ajal olema 21. Läksin kunstiõpetajaks  õppima, et mitte aastat kaotada ning võtsin lisaerialaks sõna- ja väljenduskunsti. Mis tulema peab, see tuleb! Minu õpetajateks on olnud Rudolf Allabert ja Andrus Vaarik, kes nüüd Läänemaa 7. rahvateatrite festivali eel vaatas mentorina mu lavastustöö üle ning lavastas tulemust veel mitmeplaanilisemaks kui elu ise. Tänu millele saime festivalil parima lavastuse ja publiku lemmiku preemia. Ning meie kandi rahvas koges, kui soe ja toetav inimene Andrus on.“

Aire jälgis huvi ja rõõmuga, kuidas tekst, mis nagunii harrastusnäitlejaid kenasti kõnetas ja ühendas, Vaariku toel varjundeid ja sügavust juurde sai. Tekkis karakterite dünaamika, mis ei tule tekstist ilma lavastajaoskusteta issanda armust välja.

„Andruse näpunäidetest oli mulle kui algajale lavastajale väga palju abi, samuti aitas ta kõiki näitlejaid, tutvustas mitmeid näitlemise-lavastamise põhitõdesid, mis kuluvad alati marjaks ära.

Me pidasime minu-mängitava emme neurootilisusega piiri. Temast oleks võinud patoloogilise pabistaja lavastada – aga meie näitame, kui väga vajavad inimesed turvatunnet. Eriti õrnas seisundis. Ja kui vähe seda tänases maailmas leida on. Üksildus…

Ja me ei hakanud slaavitari seest vastu voolu aktsenti välja pigistama. Piisas mõnest repliigist, et igaüks saab aru – vene uusrikka naine,“ naeratab Aire. „Karjääriemme polnud meil nii üheplaaniline, nagu võiks robot-naise programmeeritud karikatuur olla – temastki sai inimene. Üle vajutada ja naeruvääristada on lihtne. Taktitundeline ja plastiline olla on kunst.

Ning – taas kord kinnitus väitele, et mis tulema peab, see tuleb – tegelasi tuli sujuvalt juurde. Alustasime kolme naisega. Siis tuli juurde üks mees. Siis veel üks. Ja nüüd on laval kolm meest , kaks last – ja neljaski naine.“

Airele meeldib ühelt teiselt harrastusnäitlejalt kuuldud väljend isetegevuslaste kohta – õhinapõhised rööprähklejad – kes teevad töö ajal oma armastatud erialatööd ning õhtuti ja vabadel päevadel mängivad-tantsivad-laulavad kogu südamest ja tahtest. Mitte sellepärast, et palka saavad, vaid et sisetunne kutsub ja käsib.

Maa sool

Aire elab Paatsalus. Töötab Lihula Muusika- ja Kunstikoolis, Varbla koolis ning KÕT! teatris. Ta tunnistab ausalt, et ei tea, mismoodi saada inimesed helendavate korteriakende tagant rahvamajja. Mida iganes kultuurikeskustes pakutakse – paljud inimesed eelistavad ikka telekava järgi elada. Suuresti seegi kodus püsimise põhjuseks, et töönädala sees soomedes töötavad lapsevanemad on vaid puhkepäevadel kodus – ning siis nad kodus ongi.

„Midagi pole parata ka selle vastu, et praegune noorus on virtuaalsete huvidega. Pöidla ja puldi põlvkond. Oleme koolis teiste õpetajatega mõnikord lausa imestanud, kui vaikne on. Varasematel aegadel tuli jooksvaid-käravaid lapsi ohjeldada. Nüüd ollakse enamasti pöialde naginal oma telefonides nutitamas. Elu on kusagil teistes sfäärides. Tuleb lihtsalt loota ja oodata, kuni sisemine sund neid endid tegutsema paneb. Ja kui kellelgi on ikka huvi mõne ala vastu tekkinud, siis suudab ta oma nina telefonist välja ka tõsta,“ kirjeldab õpetajanna.

„KÕT! teatri prooviaegade ja etenduste graafiku ühitamine on tõeline raketiteadus, kuna kõik meie osatäitjad tegutsevad aktiivselt mitmes kohas, kes tööl, kes koolis. Seega on sellist kuupäeva, mil kõik kohal on, väga raske leida. Proove saime veel niiviisi teha, et mõni näitleja parasjagu puudus, kuid etendusi sedasi enam teha ei saa. Lilia Urb, kes rahvuselt poolenisti ukrainlannana meil slaavitari mängib, on raamatupidaja, klienditeenindaja ning Kõmsi lasteaia ettevõtmiste üks juhtfiguure, aktiivne lapsevanem. Kaire Meerits, kes täidab etenduses Targa rolli, töötab Virtsus klienditeenindajana ning samuti Haapsalus massöörina – taas mitmel rindel korraga. Tuuliki Tedre töötab äripäevadel Virtsu kooli huvijuhina ning produtsendina. Tema on „Süvahavva“, „Nurjatud tüdrukud“ ja mitmete teiste telesarjade taga ning ka Kadri Kõusaare „Kohtumõistja“ tegevprodutsent. Nüüd hakkab ta harrastusnäitlejate ajakava ühitama, et kureootamise lugu võimalikult paljudes kohtades näidata.

Sven Veek, kes sai nüüd parima noore näitleja preemia – juba teise, ka eelmisel aastal pärjati ta sama tiitliga – tahtis omal ajal näitlejaks õppima minna. Ei saanud esimesel korral Viljandisse sisse. Virtsu noormees läks päästeteenistujaks õppima. Õnneks leiab ta siiski koolis käimise kõrvalt aega ka õhinapõhiselt näidelda, tema mängitud karakter annab etendusele sügavama mõõtme. Ja taas – mis tulema peab, see tuleb – üliõnneliku rööprähklejana on laval ning loorberitega pärjatud ikkagi.

Meelis Malk, kes meil mitut rolli teeb, on diakon. Kirikuõpetaja. Ja teise ametina – ütlesin ju, et maa sool peab mitme eest väljas olema – on ta korstnapühkija. Metsatalus mõne memmekese korstent puhastades teeb üksiti hingehoiutööd.

Minu mees Magnus nimetab end naljaga pooleks kõigest lavastaja meheks, aga tegelikult on meie naabermõisas iga ala meister.“

Lapsed tulid KÕT! teatris lavale iseenesest ja loomulikult. Tuuliki poeg Ragnar proovib järjest kõiki spordi- ja huvialasid. Sihikindlalt. Kuidas muidu neis orienteeruda ja teada saada, milline on päris tema eriala. Väike vahva supermän, kes täiel rinnal kogu maailma tundma õpib ja vallutab, tuli lavale vigasena sündinud mehe ratastooli lükates – ja jäi ka ise sümbolina tervest lapsest kui suurimast õnnest kohale, puudega poisi monoloogi kuulama.

Lilia tütar Kai – muide üks neist tuhandetest, kes ei talu toiduks nimetatavat keemiat ning muutub punase ja rohelise toiduvärvi peale ohjeldamatuks – saabub lavale võluva tüdrukuna, kes kehastab kontrasti karjäärinaise avastusele, et ootab tütart, mitte edulukku planeeritud poega…

„Üks värvikamaid isiksusi on meie teatris Raul Oberschneider – ühtlasi produtsent-Tuuliki mees. Ta on pärit siit metsadest ja väljadelt, kus tema ema peab hobuseid ning tema kauboi kombel kasvanud lastel on sihid selged ja ilmapilt klaar. Nüüd on Raul Lihula Gümnaasiumis tööõpetuse õpetaja ning  tal on oma sepikoda. Sepp-näitleja, niisiis – tööõnnetuste tõttu aeg-ajalt õmmeldud – aga õnnelik.“

Trupina tegutseb Aire südameteater alles kolmandat aastat, seega ollakse algajad ja õppimis- ning arenguruumi laialt käes. Tuuliki, Raul, Magnus ja lapsed on sel aastal esimest korda laval. Eelmise aasta koosseisust on laval vaid Lilia, Meelis ja Sven, sest teised osalised on mujal hõivatud. Kes Hispaanias, kes Aafrikas, kes Tallinnas koolis. Varasematel aastatel mängisid kaasa ka Meelise kolm last, nüüd Lilia ja Tuuliki lapsed. Taas üks koht, kus lapsed saavad vanematega koos midagi teha, sest seda kvaliteetaega kipub ju kõigil väheks jääma.

„Kui trupi koosseis pidevalt muutub, on päris keeruline leida teksti, mida lavastada. Möödunud kahel aastal lavastasime Jüri Tuuliku lugusid, mis olid lõbusad ja kriminaalsed. Meelis ja Sven said esimesel aastal neid proovida.  Otsid näidendi välja, aga seda tegema hakates võib selguda, et kõiki osatäitjaid polegi. Nagu seegi kord – teadsin, et mul on kolm naist, kelle peale etendus üles ehitada, kuid üks neist ei saanud sel aastal osaleda, aga nagu eelpool öeldud – mis tulema peab, see tuleb, ja lõpuks oli osatäitjaid rohkemgi kui algul plaanitud,“ kirjeldab Aire õhinapõhise elu võlusid. „Rõõmustav on, et järgmiseks hooajaks on juba järjekord ukse taga. Kui eelmisel aastal pidime osalisi tikutulega taga otsima, siis sel aastal on osaleda soovijaid juba rohkem, loodetavasti on see ka sügisel, kui uuesti tegutsema hakkame, ikka veel nii.“

Aire ise läheb lavale, et näidata inimestele olulisi asju. Inimeseks olemise ja elu jätkumise kohta.

„Mu lavastuse näol kukkus välja loodetust midagi palju laiemat. Arstid tulevad pärast etendust tänama – nende sõnul peaks seda lavastust koolides ja noorteasutustes näitama.

Eriti liigutav oli ühe peaproovi vaadanud Prantsusmaal elava eestlanna pöördumine – seni oli ta arvanud, et teater on ainult meelelahutus – ja nüüd äkki midagi nii harivat ja puudutavat…

Vaatan hetketi seda maalt ja hobusega tüdrukut, kes ma olin, nüüd kõrvalt. Päevast päeva liinil Paatsalu-Lihula-Varbla-Kõmsi. Nüüd teel Sinti Provintsiteatrite festivalile. Sealt tänu Tuuliki müügitööle  mujale Eestisse,“ imestab Aire. „Olen väga tänulik, et meie elu maal on külluslik ja täiuslik. Rõõmus selle üle, et siin on palju tegusaid inimesi, tänu kellele kõik ikkagi toimib.“

Aita Kivi hoiab olulisi hetki

Meie väärikaimal ajakirjal Eesti Naine on 90. sünnipäev. See väljaanne on läbi ajastute sümboliseerinud eestlaste kestmist ja eesti naiste kannatlikkust, olles hulludel aegadel nagu lootuskiir pimeduses, tuli koduaknas. Ajakirja peatoimetaja, kirjanik Aita Kivi (59) avaldas hiljuti Eesti Naise raamatusarjas oma viienda romaani „Keegi teine“.

Ehitusinseneri haridusega Aita on parimas mõttes Daam, kes avastab üha, et elu parimad aastad on saabunud just praegu – järelikult on ka edaspidised aastad aina paremad.

„Elame kunstiõppejõust kaasa Mattiga Pääskülas. Lugejatega kohtumistel küsitakse sageli, kas ma ei tahaks pigem kodus kirjutada ja it-vahendite kaudu töötada. Vastan siis, et saan seda teha täpselt nii palju, kui soovin. Hommikuti ajan esimesed tööasjad korda koduarvuti tagant. Kohvijoomise ajaks võtan parasjagu ajakirjas tutvustamiseks loetava raamatu kätte, vahel sellega veerandtunniks lausa voodisse tagasi pugedes.

Aga tervet päeva elutoa diivanil, arvuti süles, ma veeta ei tahaks. Armastan seda sünergiat, mis meil on Ajakirjade Kirjastuse uues büroos Kalamajas. Võrratu vaade – ja inimestevaheline silmast silma koostöö,“ kiidab Aita õhustikku, kus ajakirjanikud-toimetajad süvenevad oma töösse nii, et saavad kolleegidega samas ruumis, mitte elektrooniliselt konsulteerida, peegeldada ja jagada.

„Kirjavahetus võtab tohutult aega. Inimestega rääkimine on palju lihtsam ja tulemuslikum. Mul täitub kirjakast iga paari tunni tagant arvutiekraani ulatuses lugemata meilidega, neile vastamine võtab taas tunni või enam. Neil päevadel, kui jään koju mõttega ajakirjale oma lugu valmis kirjutada, peaksin postkasti vaatamist vältima, et mitte loovust killustada. Kuid tegelikkuses pole mul selleks külma närvi. Nii juhtub sageli, et olen päev otsa meilitsi ja telefonitsi tulekahjusid kustutanud ja lugu kirjutama hakkan alles õhtupoolikul, lõpetades öösel. Mis teha – nõudlik ülemus ehk mina ise tahab ju hommikul minu kui ajakirjaniku eilset tööd näha…“

Ilukirjandust käib Aita endast vallandamas Kirjanike Liidu loomemajas Käsmus. Esimese romaani “Jumalakäpp” kirjutamiseks sai ta kasutada Gotlandil asuvat pansionaati. “Lähedal” sündis osaliselt Ventspilsi loomemajas ja viimast raamatut õnnestus viimistleda Mazzanos asuvas külaliskorteris. Uusim romaan on sündinud mitme aasta jooksul puhkusejuppide ajal kirjutatuna – sellest tuleneb ka raamatu kompositsioon. Aita arutleb, et kui erinevate aastate episoodid ümber tõsta, saaks tulemus kindlasti teistsugune.

„Ajakirjas töötades on kõige valutum puhata nädala kaupa – siis on iseenda puhkuse-eelne ja –järgne asendamine kergem. Ja pealegi jagub nii puhkust suvekuusse. Tuttavad vahel imestavadki, et sul ainult üks puhkus ajab teist taga… Tõsiasi on, et Eesti Naine ilmub igas kuus ning kuuajalist eemalolekut ette ei kujutaks. Ükski varasem väljaanne, mida olen toimetanud ja oma kirjatöödega täitnud, pole mind nii jäägitult haaranud kui praegune. Vastutus ja respekt on väga suur,“ tunnistab kirjanik, et nii mastaapse põhitöö kõrvalt belletristikat ei tehta.

Kuid ka vähese ajaga võib palju jõuda, kui tegeleda vaid ühe asjaga ja tingimused on suurepärased. „Mazzano külaliskorteris   – nagu ka Gotlandil – on parim osa loomekeskkonnast võrratud vaated! Ühel pool maja kitsad keskaegsed tänavad, teiselt poolt paistab kas meri nagu Gotlandil või jõeorg nagu Itaalias…

Merevaate pärast nautisin aastakümnete eest ka vana-Lasnamäel tornmajas elamist. Lahutus poja isast tõi mind sealt pilvepiirilt alla. Aga suhted kauase teekaaslasega on õnneks kenasti korras. Käime üksteisel koos uute kaasadega juba kakskümmend aastat aeg-ajalt külas.”

Aita ei muretse ka selle pärast, et ta ilmarändurist ja samuti kirjutajainimesest poeg teda vanaemaks tegema ei kipu. “Kuuelapselise pere vanimana sain lasterikka pere vajaduse ääretasa ja kümnekordse tädina ning kahekordse vanatädina tegevust jaguks! Krister mõistab õnneks, et laps ja oma geenide paljundamine pole projekt.

Erinevalt Kristerist ei arva ma, et oma raamatute ise kirjastamine oleks hea projekt. Üksik-üritaja kulutab kohutavalt aega trükikoja ja tehniliste teostajatega suhtlemisele, turundamisele ja promole. Ning suurtel kirjastustel on Apollos ja Rahva Raamatus kindlasti paremad ekspositsiooni-platsid. Kenasti toimivaid kirjastusi on palju – ka mu sõpradel Tammeritel näiteks…”  Ometi on paljud Aita endised kolleegid kirjastamistee valinud; kirjastuses töötab Eesti Naise eelmine  peatoimetaja Katrin Streimann, oma kirjastusega Legend tuli turule ajakirja Naised endine peatoimetaja Inga Raitar…

“Konkurents kasvab nii raamatute kui ajakirjade seas. Eesti Naise nišis on kõige rohkem ajakirju ja mõni tuttav ütleb, et kõigist ülevaate omaminegi käib ülejõu. Õnneks on Eesti Naine oma pika eluea ja suure ning kirju lugejaskonnaga – nii vanuse kui elukoha mõttes – ainus omanäoline. Kordumatu ja asendamatu. Olen veendunud, et paberile trükitud ajakiri ja –leht ning raamat ei kao iial. Võime vaielda netilehtede maksutamise ja digiraamatute lugerite ümber, ent inimene vajab käes hoitava trükise lõhna ja turvalisust,“ kinnitab naine, kelle suurim armastus ongi lugemine.

„Pean teadma, mida konkurendid teevad ning loen õhtuti kodus võimalikult kõik ajakirjad läbi – õnneks unustan, et ka see on tegelikult töö. Aga hea ja huvitav. Sama kehtib raamatute kohta – loen neid raamatututvustuste kirjutamiseks igas kuus neli-viis. Just äsja sain iselaadse elamuse me naisautorite ulmeraamatut ja olmepäevikut järjest lugedes. Sulamina tekkis optimismi sisendav tunne, et meie, eesti naised, saame alati hakkama. Ja kui vähe eluks tegelikult vaja on!“

Aita arutleb, et ülemäära tarbima õppisime nõukogude-aegse defitsiidi järel vallandunud omariikliku ostuvaimustuse inimlikult mõistetava äärmusena. Kõike oli kangesti vaja, eeskuju nakatas, palgadki paisusid – masu-aegne mulli lõhkemine oli loomulik tagajärg.

“Kirjeldan ka romaanis „Keegi teine“ peategelaste elu näitel kinnisvaramulli teket ja lõhkemist, pankade orjusse sattumist ja inimsuhete käärimist selles kriisis. Kuidas me kohanesime majandusega, mis kärpis sissetulekud poole väiksemaks, euro tulekuga… Kirja sai see kõik suuresti lugejate nõudmisel – aina küsiti, millal romaanile “Lähedal” järg tuleb.

Meie-ealistel on õnneks kõik olemas. Eesti rahvas on igasugustest aegadest – suuresti naiste jõul! – välja tulnud. Ja seetõttu on mul hea meel ka ajakirjaga Eesti Naine positiivset programmi jagada ja tulevikulisi inimesi vahendada. Meie toimetusele pakutakse palju kaastöid, see tekitab ütlemata meeldiva fooni.“

Aita tõdeb, et töö päevalehes meeldis talle ka. Sinna läks ta pärast töötamist insenerina ja kirjastuse Valgus toimetajana. Tarvidus kirjutada oli tohutu ning lugu päevas polnud pikapeale mingi küsimus. Aga vastutada tuli siis vaid iseenda eest…

„Mulle tundub, et 40ndad eluaastad on olnud mu senise elu õnnelikemad. Ajakirjandusse tulin 36-aastasena ja peagi algas  Mart Laari valitsuse noorusemaania aeg. Igale tööle sobisid järsku vaid alla 25 aastased noored ja vihased… Nägin, kuidas kogenud tippajakirjanikud töötuks jäid ja tundsin end üleöö kõigeks liiga vanana. Aga praegu ei tunne!“ imestab Aita.

„Elu õhtupooliku veetmiseks peab küll kava valmis olema. Selge, et mingit elamisväärset pensioni saama ei hakka – maksumaksjaid ju pole. Tuleb end kirjutamise ja loomise võimelisena säilitada. Oleme Mattiga naljatanud, et kolime ehk kunagi hoopis maamajja, mille 14 aastat tagasi Lääne-Virumaale ostsime. Toona oli seal vägagi elus asula: pood ja söökla ning hotell metsatöölistele tegutsesid. Vahepeal aga ei peatunud me jaamas isegi rong enam – ja lähim pood asub nüüd kuue kilomeetri kaugusel. Nii arsti juurde kui kõige eluks vajaliku järele tuleb sõita Rakverre…

Inimeste lahkumist ja trööstitust süvendavad kolhoosiaegsete suurfarmide varemed. Ja tühjaksjäänud paneelelamud, mille ühes otsas on näiteks vaid üks korter asustatud. Keset varemeid kardinad ja potilill aknal… Meie maamaja ümber on küll kenad naabrid, ent ikkagi pelgaksin seal üksinda olla…

Ometi pole ma nõus nendega, kes leiavad, et maale kolimise lugusid avaldatakse liiga palju. Neid on vaja ja need on huvitavad! Jah, maal elamine nõuab erakordset vaprust. Ent Misso valla näide, kus Nopri talu algatusel on kümneid peresid tühjadesse taludesse kolinud, julgustab. Ma ei taha uskuda, et Eestist on saamas välismaalaste suvilate maa, kus on võimalik ainult linnades elada. Mis siis, et kinnisvara-portaalides lokkav kodude-uputus näitab, et inimesed on lootust kaotamas ja võõrsile jäämas ning müüvad massiliselt maakodusid. Kusjuures selle massilisuse tõttu ei maksa need kodud enam suurt midagi…“

Aita mainib, et neilgi tuleks pikemalt maamajas elada soovides  sisse seada veevärk ja soojustus. Kulukas muidugi. Tasuks ehk hakata autosõidu pealt kokku hoidma – Tallinnas ju tasuta transport… Siiski sõidab naine vaid harva Pääskülast rongiga tööle. Jah, rongis on hea lugeda ja nii pääseb ummikutest. Aga peatoimetajatöö osa on ka kohtumistel ja üritustel käimine – neile ja eriti veel neilt õhtul koju jõuab autoga siiski kiiremini ja mugavamalt.

„Võimalik, et tulevikus teen endalegi Facebooki konto. Kui maal elaksin, oleks see kindlasti omal moel aken maailma. Seni eelistan silmast-silma suhteid või kaasvestleja häält telefonis. Ja ega pidev klaviatuuri peksmine kätelegi ei meeldi – kirjaliku eluviisiga tuleb piiri pidada. Paljud mu sõbrad ja kolleegid jälgivad mitmeid blogisid – mina eelistan seni raamatuid. Ajakirja suhteliselt pika ilmumistsükli tõttu on netipäevikutest püütud uudistele nagunii sajad uuemad peale tulnud, kui trükist tuleme,“ naerab Aita.

„Küll aga sisendab Eesti Naise 90aastane elulugu usku, et midagi päris halba ei saa meiega juhtuda. Isegi Stalini ajal ilmus ajakiri pikalt Eesti Naisena – kuni 1952. aastani. Ka Nõukogude Naise perioodil avaldati seal sageli rahvariiete tegemise õpetusi, palju käsitööjuhiseid, moekaid lõikeid, uudseid retsepte… Uskumatu, kuid kuuekümnendail olid mitmel korral kaanel bikiinides naised… Inimsuhteid kajastati neil aegadel sageli ilukirjanduse vormis – aga siiski.

Eesti Naise kaks korda aastas ilmunud jutulisad sõi masu ära, kuid see-eest ilmuvad nüüd kord kvartalis meie Elu Lood. Ja ajakirja juubeliks tuleb trükist me tegevtoimetaja Helina Piibu koostatud-kirjutatud 300-leheküljeline raamat “Meie Eesti Naine”. Seal on ajakirja senine lugu jäädvustatud nii pildis kui sõnas.

See on elus ajalugu. Iga päev täienev arhiiv. Iga hetk nii inimese kui suhte, nii toimetuse kui abielupaari elus on oluline. Miski ei kao jälgi jätmata. Absoluutselt iga hetk ja valik on väärtuslik.“

Juurimaanaised – maalt ja hobustega

Kati Saara Vatmann

Raudnageli-kaunitaride dünastia peab ja veab Märjamaa ja Koluvere vahel põlismetsade rüpes laiuvat Juurimaa talu. Seda üleinimlikult suutlikku naiste-dünastiat käivitab sügav ja üldine julgus, mis põhineb aukartusel elu ees. Ja ometi jättis tütarde isa vanaperenaise Maie omal ajal sellepärast maha, et too ainult tüdrukuid sünnitas…

Naiste vägi

„Olen koos oma tütardega näinud kogu Eesti ajaloo põhjustatud virrvarri, mis on tekitanud meesteta ja ka muidu ebaloomuliku ühiskonna,“ nendib vanaema Maie Lindre (72). „Ka ühe oma lastest olen kaotanud. Kui esimene tütar oli pooleaastane, jäi kartulipõllu sisse tühik.

Mu mees kontrollis alati väga tõsiselt, et kõik vaod oleksid täis. Ta oli üsna ebausklik. Tol aastal, kui see juhtus, jäi vaatamata usinale püüdlikkusele ikkagi tühi lapp põllu sisse. Ja ühel ööl viiski ränk ja kiire kopsutõbi lapse kaasa. Õhtul oli täiesti terve, hommikuks silmad aukus ja…

Seda tänulikum oskan olla oma kolme tubli täiskasvanud tütre eest. Näe, Evest sai õnneks mu enese rajatud talu pidaja ka veel – enamus inimesi kurvastab eluõhtul, et rügasin ja rajasin ja ükski lastest minu muinasmaad ei taha. Mina pole õnneks tühja rassinud – mõnikord meenutab Juurimaa edenemine head unenägu. Nii head unenägu, et lausa hirm on ärgata… Ja teised mu kaks tütart toetavad meie ettevõtmist oma erialadega. Hea naiskond.“

Maie muigab selle üle, et kaera külvanud mees rukist lootis – nagu vanarahvas lapse soo ümber jauravate meeste üle naerab – tema on kogu elu näinud, kui võimsalt naised Eestimaal elu edendavad. Jajah, isa jättis tütred maha ja sai uue noorikuga küll igatsetud poja. Ent tegelikult on nii Maie kui tema sünnitatud dünastia olnud ühe korraga paljude meeste eest väljas.

„Ma olen sõjaaegne tüdruk, üles kasvanud meesteta maal. Kui mehi pole, peavad naised kõik tööd ära tegema. Nii ma traktoristiks õppisingi. Ja aastakümneid selles ametis töötasin ka. Sellele lisaks riistakuuri meistrina ja katlakütjana ka veel. Lapsi oli vaja toita – ja kodu rajada, kui korter liiga väikseks jäi,“ meenutab kange ja kaunis naine. „Hommikul vara sõitsin esimese bussiga tööle, siis bussiga tagasi lapsi hoolitsema – siis jälle bussiga tööle. Ja viimasega tagasi. Et hommikul esimesega jälle minna… Kui Eve oli kuuene, tulime siia Juurimaale.

Sel kohal oli kummaline luigetruuduse märk peal. Eelmistest omanikest noorpaar pani äikese ajal telekaantenni üles ja sai kahekesi korraga pikselöögi.

Eve koos Andresega on selle luigetruuduse positiivseks ümber keeranud – nad on ametlikult 25, tegelikult mõne aasta rohkemgi koos olnud – ülikoolist saati – ja uskumatult palju tööd teinud. Minu lapsed ju. Meie pere meeste – nii Andrese kui noorema väimehe – stiihia on jalgpall. Ja talu arendusse on nad panustanud ehituspoole.

Aga sellest mina aru ei saa, miks tegevusalade ja projektide järgi tänapäeval talud haraliseks jagatakse. Enne oli üks. Nüüd on kolm. Või rohkem. Lihaveistel üks. Piimakarjal teine. Hobustel kolmas. Mõistusega saan sellest aru. Hingeliselt on siiski keeruline leppida, et mingid ametkonnad ja brüsselid tingivad talu tükeldamise.“

Talu kui maailm

Juurimaa talu mitmekesise paljusuutlikkuse järgi võiks oletada, et seal töötab mitukümmend inimest. Poolsada veist, teist sama palju hobuseid, lisaks sead-kitsed, ehitus-arendus – ning kogu see elus ja ilus maailm püsib tegelikult püsti Maie, tema tütardest Eve (47) ja peretütar Kristiina (24) tööl, millele sekundeerivad kaasad ja üks sulane. Uskumatu.

Viis aastat tegutsenud, kolmetärniliseks tarifitseeritud hobumaailmas katavad Eve ja Kristiina koos tublide hobutüdrukutega kõik valdkonnad, mis sel elualal olemas.  Kristiina on tipptasemel ratsasportlane, kes peab ratsakooli, õpetab nii oma kui klientide hobuseid välja ning on oma pere meestel lasknud ehitada lisaks maneežile ja väliplatsidele ka korraliku krossiraja. Ka rakendispordi jaoks – sest see on ema Eve kutsumus ja armastus.

„Ei maksa sugugi arvata, et rakendisport on lihtsam ja turvalisem kui ratsasport,“ naerab Eve. „Kui kõik läheb plaanipäraselt, saad mõistagi lõõgastunult vankril või kaarikupukis istuda, linnulaulu kuulata ja naeratada. Ent noorte hobuste  ja ootamatuste puhul on lõhkuma läinud, eest ja tagant üles raiuv hobune pehmelt öeldes probleem – eluohtlikuks muutunud vankrilt maha saamine on terve kunst. Veel suurem kunst on selle tagamine, et vankrimatkade – ja veel eriti pulmasõitude! – ajal ootamatusi ei juhtuks.“

Üks asi on võidukihutamine, mida nii ema kui tütar harrastavad. Teine aga laste ja perede, publiku ja klientide turvalisuse tagamine. Alati. Kui need kaunid naised tänavapilti ilmuvad, panevad nad inimesed päid pöörama. Legendaarselt ilusad on nad ka nii sadulas kui kutsaripukis.

Nende inimesi ja loomi teeniv missioon aga on sisult vähemalt sama kaunis kui vormilt. Nii ratsa- kui vankrimatku juhtides pakuvad naised metsas ja maastikul oma külalistele võimaluse panna mängu füüsiline ja orienteerumise osavus. Maie muigab, et tänapäeval on sellest, mis veel hiljuti oli enesestmõistetav elulaad, saanud teenus ja teenistus. Inimesed on vaja tagasi loodusse talutada ja loomadega suhtlema õpetada – kõlab nagu maailmalõpp. Või algus. Ning kui mägi on lihtsam Muhamedi juurde viia, lähevad Eve ja Kristiina hobustega ja vankritega Lasnamäele ning mõjuvad seal lapsi ja noori sõidutades, nagu eriti uskumatu ja ilus ulmefilm.

Naised arutlevad, et nende pühendumist on näiliselt üsnagi lihtne sõnastada – nad aitavad nii trenniplatsil kui metsas saavutada inimestel looduslikult lõõgastudes loomadega ühtsus ja meelte kirgastumine. Ent nende iga tegevussuuna alus on aukartus elu ees. Ning see enam nii lihtne pole.

Galopp üle väljade?

Eve ja Kristiina kogevad pidevalt sama probleemi, mida kõik loomadega seotud teenuste pakkujad. Inimestele jääb telerist ja netiavarustest mulje, et ratsutamine on midagi arvutimängu või tugitoolis filmivaatamise laadset. Nad helistavad ja teatavad, et tahavad hobusega maastikule minna ja kuuvalgel üle romantiliste väljade galopeerida. Küsimusele, kas enne juhtumisi ratsutatud ka on, tuleb enamasti vastus, et lapsepõlves sai paar korda proovitud.

„Reaalselt loomadega kohtudes õnneks selline ebaadekvaatne uljaspäisus taandub. Kui varasematel aegadel lubati igasuguses seisundis ja oskustega tegelased sadulasse, siis praegu ohjab teenuse pakkujaid lisaks isiklikule eetikale karm üle-euroopaline seadusandlus,“ on ema ja tütar Raudnagelid tänulikud. „Me vastutame kogu grupi eest. Läheme välja vaid siis, kui oleme kindlad, et kõik suudavad hobust pidada ja korrale kuuletuda. Reegel on selline, et tempo valitakse nõrgima ratsutaja järgi.

Mitte ainult linnainimesed, ka maalapsed vajavad meie tallu sattudes a-st ja b-st alustamist. Tuleb selegeks teha, et nii lehm kui hobune, kits kui koer pole jalgratas ega motikas, vaid ääretult tundlik ja koostöövalmis olend. Iga olend kõneleb oma keelt. Seda saab mõista vaid kuulates ja vaadates. Kes käratseb ja vehkleb, ei saa võrratult rikkaliku paralleelmaailmaga kunagi tuttavaks.

Kui ekskursioonid tulevad vaid korra, ei jõua ühelegi loodusest uskumatult kaugenenud inimesele paraku kuigivõrd selgeks teha, kui erakordne kingitus on teistliiki olenditega lävimine. Juhuslike ekskursioonide puhul piirdub meie suhtlemine „ära“-tasandiga. Ära lärma, ära vehkle…

Selleks, et lapsed tõeliselt järje peale aidata, oleme koostanud ja välja pakkunud programmid koolidele – õnneks on need ka ridamisi käiku läinud.

On jah rõõmustav, et treeningrühmad ja ratsalaagrid on täis. Aga maailma parandamiseks sellest ei piisa. Võimalikult paljud lapsed peavad saama hobusele ja lehmale silma vaadata, et saada ühendusse kõiksusega. Muidu lähevad asjad siin maailmas väga käest ära…“

Vanaema Maie märgib, et loomakasvatusega seotud probleemid on läbi aegade ühtaegu nii samad kui erinevad: „Kui Eve ja teised tüdrukud olid veel väikesed, naeruvääristasid ja narrisid teised asulalapsed neid sellepärast, et neil olid kodus loomad. Kolhoosi ajal ehitatud korterites ju polnud. Ja loomadest jäävad mõistagi riiete külge silo- ja sõnnikulõhn. Loomadega ühes rütmis elavate inimeste jaoks on see meeldiv elu hõng. Loodusest ja ka iseendast võõrdunud inimestele aga hais. Ja paigast ära ilmapildiga lapsed ongi loomulike vastu õelad.

Tänapäeval omakorda peetakse neid, kellel on suured loomad, rikasteks. See tekitab kadedust. Võhikud ei kujuta ette, kui tohutu koguse sööta hobused – veel enam lehmad! – ära söövad – mida maksab varustus ja hoolitsus, loomaarsti ja sepa teenus. Kõik, mida minu tüdrukud oma üleinimliku tööga teenivad, selle nemad teistpidi nii hobustesse kui lehmadesse panustavad.

Linnadaamid lähevad kevadel uusi kleite ostma – minu tüdrukud sõidavad näiteks Lätti uut lumivalget hobust tooma. Sest suvel peetakse pulmi. Ja noorpaarid tahavad Eve juhitud kalessi ette valget hobust – ehkki minu meelest on must palju vahvam.“

Maie ise pole muide ratsutanud. Ette saab hobuse vajadusel rakendatud. Ja erinevalt Evest tema oma tüdrukute pärast ei karda. Kõigevägevam kaitseb.

„Mina olen oma plika pärast niimoodi kartnud, et olen lausa hobusemajandusega pausigi pidanud. Kristiinal puudub igasugune ohutunne ja hirm absoluutselt. Kui ta väike oli, polnud võimalik ühitada hobuste pidamist, ratsastamist ja sporti ning selle lapse suureks kasvamist ilma, et ta enneaegu otsa ei saaks. Sest see laps ainult hobuste jalgade vahel elaski – mööda seina ronis neile selga. Ja kui heinarulli otsa sai, hüüdis: emme, ma lendan! Lendaski. Peaga vastu maad,“ naerab Eve ning Kristiina näitab rahulikult oma kõrget laupa, mis on pisikesi arme tihedasti täis.

Kutsumus kohustab

Kõik lapsevanemad teavad, et noored proovivad läbi kõik võimalikud hobid ja harrastused, kunstiliigid ja spordialad, et oma tõeline tee leida. Kui sadulas kasvanud Kristiina pärast keskkooli kutset valis, tegi ta paariaastase hobupausi ning õppis hoopis matkajuhiks-ekstreem-instruktoriks. Mis tasub nüüd kuhjaga ära.

Nüüd kombineerivad Raudnagelid erinevaid matku ning mehed ehitavad, mida naised käsivad. Seiklusraja ja krossiraja, puhkeruumi ja uue talli. Jah, mitte elumaja ega pererahva mugavused – mehed peavad ehitama aina loomade ja klientide jaoks. Uhiuus puhkeruum vaatega treeningplatsile ja hobukoplitele – mille hektaritest muide ei Kristiinal ega Evel ülevaadet pole – on kogu talu moekaim-mugavaim tuba.

Ning järgmiseks on jalgpallihuvilised ehitusmehed saanud ülesande ehitada uus tall – vana jääb siis veistele. Selleks, et naisi säästa. Külmadel talvedel vinnavad temakesed hobustele käsitsi vett. Soojendatud vett. Samal ajal on vaja ratsutada ja ratsastada, rakendada ja võistelda. Ja veel kord võistelda. Sest Raudnagelid on omal alal Eesti tipus.

Tänu sellele, et  Märjamaa-taguses metsas on sisemaneež, krossirajad ja korralikud platsid, tuleb dünastial korraldada ka üle-eestilisi võistlusi. See kõik on võimalik tänu sellele, et naiste sünergia mitmekordistab girl-poweri. Mis puutub sellesse üleloomulikku hobujõulisusse, siis selleski on vaja loomade jõudu otsida. Nii laadijatena kui sünnimärkidena. Nii Maie kui Kristiina on sünniaastalt Hobused – tütretütar Jäär ka veel. Ning Eve on Kitse aasta Jäär. See selgitab palju.

Ja juba ongi naistel vaja uut korralikku välikööki – platside-radade kõrvale – vanaema Maie jaoks. Ühest küljest  kinnitab vanaema, et on oma töökoorma selleks eluks ära vedanud. Teisalt teeb Maie võistluste ja ürituste, ekskursioonide ja matkade jaoks võileivad ja saiakesed, teed-kohvid ja supid.

„Vanaema ei pane vist ise tähelegi, kui palju temast abi on. Meie kodu on tänu talle puhas ja soe. Tänu sellele olen mina seni laudas üksinda ühe sulase abiga hakkama saanud – tõsi küll, nüüd on siiski vaja lüpsja palgata. Meid kutsutakse filmidesse ja suveetendustele, üritustele ja pidustustele – lihtsalt ei saa samal ajal lehmade all olla,“ tunnistab Eve. „Krissul on abiks suurepärane ratsastaja Maria ja trennitüdrukud. Ent vanaema keedetud hommikuputru ei asenda miski. Kuna mamma Maie on harjunud kogu elu viie mehe eest tööd rabama, ei märka ta ise, kui suur tema panus praegu meie talus on. See on kirjeldamatult soe ja turvaline tunne, mille tekitab köögis ootav puder ja kohv enne, kui läheme Krissuga hobuseid tallist koplitesse tassima ja lehmi lüpsma. Või mida tähendab soe ja hoolitsetud elumaja pärast seda, kui loomi jootmast, vasikaid-varssasid vastu võtmast tuleme. Meie maailm püsib rütmis ja paigas tänu vanaemale.“

Maie õpetab oma tüdrukutele, et maailm on palju lihtsam ja loomulikum koht kui inimesed oma ogaruses ette kujutavad. Nii, nagu kõige õnnelikum on vabalt ja loomulikult elav ja poegiv lehm, on ka koos loomadega ürglooduses kulgev inimene kõige tasakaalukam ja avatum.

Juurimaa ümber ja lähedal Märjamaa-taguste laante rüpes on Kasari jõgi ja Luiste järv ning Kullamaa-Marimetsa looduskaitseala. Eestlaste jaoks – õnneks! – üsna tundmatu ja tänu sellele puutumatu piirkond, mille juurde see võimas niste dünastia lahkesti juhatab.

„Mulle teeb kangesti nalja, kuidas siia laagritesse ja trenni toodavad lapsed hakkavad järkjärgult oma isasid ja vanaisaisid õpetama. Isad saabuvad ülikondade ja nooblite kingadega – ning siin loomadega kokku harjunud lapsed viivad nad vastuvaidlemist kannatamata põrsaid vaatama,“ naerab Maie. „Vanaisad seletavad siin autode kõrval tähtsalt, kuidas nad nooruses ikka hobust ette panid ja põldu kündsid – ja siis ütleme meie: näita. Nüüd võtku vanaisa lahkesti hobune, riistad, ader ja põlluserv – ja näidakugi päriselt lapselapsele ette, kuidas maailm toimib.

Ja see töötab! Nii maailm kui vanaisa. Vanaisa on pärast ise tänulik ja õnnelik – ning leiab lapselastega hoopis uuel tasandil ühenduse.

Samal põhjusel teevad meie tüdrukud nüüd ka täiskasvanute laagreid. Varem oli nii, et lapsed pisteti laagrisse ja ise mindi päevitama või spaasse. Nüüd ei saa lapsemeelne arenemise rõõm enneaegu otsa. Kõike, mida elu – tükati kohe üsna karm – on meile õpetanud, jagame nüüd teistele.“