Kristi Ringkjob + Anne-Liis Leht = Annkris-Glass

Kati Saara Vatmann

Kristi Ringkjob(39) ja Anne-Liis Leht (29) on kuus aastat klaasikunstistuudiot vedades-pidades veendunud, et kuitahes palju vastutust, tööd ja raskusi ning vähe sissetulekut ja turvatunnet sedasorti tsunft Eestis toob – oma on ikka kõige õigem.

„Väiksema koormuse ja riskiga elada võib vanaduses,“ arutlevad kunstnikud. „Aga seda ei tule. Sest eluaastatel tänases maailmas tähtsust ei ole. 70aastased daamid on tänapäeval noored ning Eesti-sugune ürgne, metsik, osavate ja andekate tööinimeste maa pakub kõiki võimalusi karmilt karastuda ja eriliselt õnnelik olla.“

Valtu viikingid

Tutvusime Kristi abikaasa Truls Tuxen Ringkjobiga Kaerepere Karmanis. Eestikeelseid tellimusi esitasid toidupoes nende kaks teismelist poega, pereisa küll mõistab ja mõnevõrra ka räägib eesti keelt, ent eelistab vigade vältimiseks siiski inglise keeles väljenduda. Viikingi uhkus. Juba esimesel kohtumisel ütles mees, et ta on Norra viikingite järeltulija, pärit USAst Denverist ja tema siinne kants on külaserval endises kolhoosiesimehe majas – enne seda kuulus see maja ausatele talupidajatele, kes kuulu järgi küüditati – ja siis anti see kolhoosnikutele… Seal käivad abiks ehitamas Eesti Infotehnoloogia Kolledži õppejõust viikingi endised tudengid  ja praegused sõbrad ning kui võimalik, siis ainult seal metsas mees olekski.

„Minule meeldib elada just kahes, õieti kolmes kohas, sellepärast peab ka abikaasa koos minuga Tallinna ja Valtu vahet rändama,“ selgitab Ringkjobide pead keerav kael-Kristi. „Meil on korter Kalamajas, Anne-Liisiga klaasistuudio Veerenni tänavas ning  kodu see siin Kaereperes.

Olen Jüri tüdruk, kes läks pärast Tallinna Majandustehnikumi hotellimajanduse eriala lõpetamist Iirimaale lapsehoidjaks. Kuna ma olen suurt kasvu hands-on-girl ehk siis kõiki töid oskav ja jaksav naine, kogesin Euroopas suhtumist, et lapsehoidja on universaalne kodumasin. Niitsin muru, pesin autot, aitasin voodihaiget vanaema keerata.

Sõbratarid soovitasid teistsuguse suhtumise kogemiseks Ameerikasse rännata. Ja tõepoolest – seal oligi nanny ülesanne kitsalt ja täpselt lapsehoidmine. Iga muu töö jaoks oli eraldi mehike või neiuke. Mina aga asusin peagi tööle  õpitud turismi alal. Algas kõrvaklapid-peas ajajärk – töötasin büroos, mis vahendas reise agentuuridele, kaheksa tundi päevas kõned kümnel liinil pooleli. Hea kogemus. Ja seal me suusareisile tulnud Trulsiga tutvusimegi. Mõneaastase abielu järel Ameerikas tõin mehe Eestisse, põhjamaiste esivanemate juurte juurde – ta on siin õnnelik.“

Kristi kinnitab, et eestlastel oleks ääretult huvitav ja uskumatu näha, kui abitud ja üle-urbaniseeritud ameeriklased tegelikult on. Nad ei oska ühtki meile enesestmõistetavat tööde ega taju vähimatki sidet loodusega. Toit on karbis, iga töö jaoks spetsialist, iga koduse soorituse jaoks masin. Ning sedalaadi majapidamistest nagu meil Eestis nii tavalised, tehakse imetlevaid dokfilme. Tänu sellele, et Eesti on püsinud osava ja tööka, looduslähedase ja elujõulisena, oleme siin nagu inimvõimete reservaat – ilma et ise seda teaksimegi.

„Truls ei oska muide absoluutselt mitte ühtki meestetööd,“ kinnitab Kristi rahulikult. „Siin talus olen mina pannud põrandaplaadid, värvinud voodrilauad ning rajanud-hooldanud aeda. Mind see ei häiri, aga paradoksaalselt kõlab küll. Samas on Truls suurepärane kokk-kondiiter, võrratu isa ja mees – me oleme rahul ja õnnelikud.

Ja maakodus on meiega õnnelikud ka omad kassid Piidi ja Joey ning isetulnud kass Artur, kellel on rehe all toitmisautomaat aegadeks, mil meid siin pole. Mu mees on ka Kalamaja-kodus meie põhiline toiduvalmistaja-koduhoidja – jõuan enamasti pärast teda töölt koju ka, sest Annkris-Glassi stuudios peame Anne-Liisiga mõlemad iga päev viimse jaksupiisakeseni panema, et rendid-materjalid maksta – ning tööliste palkamisele raskeimate aegade läbimise järel me isegi ei mõtle. Ise. Kehtib reegel, kes esimesena kodus peab köögitoimkonda alustama ja teisele jäävad siis nõud. Mida aasta edasi, seda rohkem olen õppinud ka puhkama ja viimse piirini töötamist väldime reeglina. Kui ennast tööga ära ei nikasta, siis on töö palju produktiivsem.  Olen aru saanud, et naise stabiilsest seisundist ja harmoonias olemisest sõltub kogu peresisene kliima.“

Raplamaa ja Tallinna vahet sõidab Kristi nii kokkuhoiu kui mugavuse mõttes rongiga. Ning on mehele tänulik, et just tema innustas oma laste ema suhteliselt küpses eas Kunstiakadeemiasse astuma, kuna naine joonistas väga hästi – inimene peab tegelema sellega, mis tal kõige paremini välja tuleb – ning julgustas ka kohe kõrgkooli lõpetamise järel oma stuudiot rajama, mitte kusagil palgatööga piirduma.

Hiiumaa kõrvus

Anne-Liis, kes kannab kõrvades ehtekunstnikust sõbratari loodud Hiiumaa kaardi kujulisi hõbekõrvarõngaid, on Kärdlast pärit ning tema sõnul on Kalamaja, kus ka tema resideerib, muutunud isegi liiga moekaks ja trendikaks. Ta elab noori inimesi tulvil majas. Kui seni olid inimesed kohkunud ja kimbatuses, kui keegi Kopli lahe veerde kolis, siis nüüd on see kujunenud hindu lakke kruvivalt trendikaks linnaosaks. Kõik on muutumises.

Erinevalt kompanjonist astus Anne-Liis kohe kodusaare kodust välja kasvades kohe Kunstiakadeemiasse ning on vaatamata nääpsukesele kasvule vägagi kibe käsi nende klaasistuudio kahe ahju, liivapritsi ja kõige muu jahmatavalt mehisega majandamisel. Girl-power suudab kõike!

„Me pole naistraktorid, austame ja täname oma mehi, aga jah – naine suudab ka iga päev töötada ilma, et kulutaks tühje sõnu inspiratsioonist. Inspiratsioon saabub siis, kui tööle asun – ja asuda tuleb iga päev, sest arved tahavad maksmist, materjalid ja tehnika ostmist,“ arutleb neiu asjalikult. „Kuus aastat peetud stuudio algusaastatel vihtusime usinasti inglikesi ja muud hooajakaupa teha – nüüd enam oma tegelikke pürgimusi sedasi laiali ei pudista.“

Anne-Liisi mees tegeleb kaudses mõttes samuti klaasiga – haldab jäähalle. Ning naise sõnul on nemad kaks kõrvuti terviklikud egod. Hästi sobivad ised kui tervikud võivad moodustada parema paari kui pooled, mis omavahel kuidagi tervikuks ei klapi.

„Olen ümbritsevaid elusid jälgides aru saanud, et isekus on vajalik. Tohutuid altruiste, kõige laiali jagajaid ja meeldijaid ei austata. Need emad, kes on olnud väärikad, oma hinda teadnud ja piire kehtestanud, on vanuigi lugu peetud. Liigsed pühendujad lõpetavad viletsusse hüljatuna. Siinkohal ongi rääkida just eidekestest – taadikesed on selleks ajaks teatavasti välja surnud,“ muigab Anne-Liis. „Üldiselt minu meelest praegu enam traditsioonilised põlvkondade ega eluigade piirid ei kehti. Me ei tunne Kristiga mingit kümnendi vahet ning loodame saada sellisteks 70aastasteks, nagu on lennukad-tütarlapselikud ameeriklannad.“

Annkris-Glassi eatud piigad kirjeldavad pikajuukselist lehvivate heledate lokkidega Arizona daami, kes peab näiteks keset Arizonat vanamoodsat klassikalist motelli. Mis vana!? – lapsed on suureks kasvatatud, tõeline elu ja vabadus alles ees – tütarlapselik tädi kargab oma Harley-Davidsonile ja paneb Vegasesse – jipiajee! Nii peabki!

„Meil Eestis on ühest küljest küll inimlike oskuste ja loodusega koos elamise reservaat – aga teisalt kannavad inimesed end liiga vara maha. Selle asemel, et osta pilet ja kasvõi mõnele saarele sõita, kontserdile minna, külla kimada, tekitavad meie mammid meis hirmu,“ tunnistavad kunstnikud. „Kui neid trepikojas kohtame, tuleb vaim valmis panna ärakuulamiseks, milline kehaosa nende lõputute haiguste nimistus sel päeval eriti teravaid elamusi pakub ja elusisu kujundab. Haigused ja hädad pole elusisu ja 60aastaselt elu alles algab, sõbrad!“

Veerenni vabariik

Tallinnas Baltika kvartali õue peal kuuse all on klaasi kodu. Väikesest hoovimajast, kuhu klaasihaldjad on oma teise – või isegi esimese!? – kodu rajanud, voolab jämeda toru kaudu üle poole Tallinna vesi. Annkris-Glassi naised usuvad, et uus linnavalitsus jagab jõud ja ideed nii loogiliselt ja tulevikuliselt ümber, et edaspidised ehitamised ei eelda olemasoleva lammutamist ega ninasarvikulikku varemetel tammumist ning õdus-tegus majakene jääb alles. Hetkel on maja lammutamise saatus juba kahjuks otsustatud, kinnisvara firma haldab kõike ja linn –Loomeinkubaator – on vaid rentnik ja võimetu kaasa rääkima – ent kõike saab muuta.

„Me veedame siin ateljees palju enam aega kui kodudes,“ tõdevad naised, kellel on abiks mõttekaaslasest kolleeg Kristiina. „Eesti klaasikunstil on veel aega õppida maailma hoiatavast kogemusest. Legendaarsest Tšehhi klaasi traditsioonist on jäänud mälestus. Hiina klaas voolab kogu maailma klaasitööstuses kosena peale – ent see kosk on taandumas, kuna ka hiinlased hakkavad paremat palka nõudma, järelikult tõusevad ka ida-klaasi hinnad. Järelikult tuleb ilus isamaine klaasikunst alal hoida ja üha veendunumalt tagasi turule tuua.

Tarbeklaas on küll lõpetanud, ent Järvakandi kants on õnneks elus ning suhteliselt piiramatud Piusa-Vana-Vastseliina liivaklaasi varud samuti alles.“

Naiivne kõrvalseisja pilk ütleb, et kodumaise valge liiva uus-hoogne kasutussevõtt võiks olla äriidee. Kuivõrd võõrsilt toodav-müüdav klaasikunsti toore on aina keemilisem, võiks meie nagunii metsikuvõitu maa ehedat-ürgset alternatiivi pakkuda. Tegelikult eeldaks selline loogiline asjadekäik klaasientusiastist metseeni – tarvis on tervet meeskonda ja tootmistervikut klaasitehnoloogidest-tootjatest-puhujatest kunstnikeni. Seesuguse meeskonna moodustamine eeldab omakorda, et kellelgi klaasifanaatikutest on selleks aega.

Kuus aastat oma stuudiot vedanud-pidanud klaasihaldjad tõdevad, et on võimete viimse piiri peal rakkes ning samas veendunud, et on loonud maailma, mille tekitatav koormus ja rutiin vaheldumisi loovuse ja lihtsa inimliku õnnetundega sobib neile kõigist võimalikest kõige paremini.

„Kes ei suuda oma stuudiot ohjata, lõpetab enamasti aastaga,“ teab Anne-Liis. „Eks siis tuleb kunstiõpetajaks minna ja loota, et kunsti ei tule õpetada neile, kes seda üldsegi õppida ei taha. Ka meie käest on küsitud, kas meil plaani B tarvis ikka õpetajapaberid on tehtud. Ei ole. Igatahes õpetajaid meist ei saa.“

Nende aastatega on naised oma sulatusvannide-lihvide-liivapritsi maailmas ühtlasi veendunud, et suudavad olla värsked ja vabad ka mõne tellimuse puhul kümneid ja sadu ühesuguseid meeneid meisterdades. Meie kohtumispäeval oli kolme meistri töölaual ühe korraga Tallinna lennujaama meene, rahvusmustriga labakindad ja Kärdla kohvikupäeva raames avatud spordikohviku suveniir – maadleja Nabi autogrammiga klaasmehike ning mansetinööbid – muist nimelised, osa abstraktselt müüki. Daamide täidetud stend ongi tihedaimalt täidetud ehete-ehete-ehetega ning loomulikult paneb see koduse ateljeegi täidetus igal hetkel mõtlema sellele, et ka Prantsusmaal  ja Itaalias sulatavad ja lihvivad, loovad ja lehvivad kunstnikud analoogset kraami üha juurde luua.

„Mitte ühelgi hetkel ei tohi end ühelgi tasandil lõdvaks lasta,“ tunnistab Kristi. „Ei vaimselt ega füüsiliselt – mõte ja käed peavad kogu aeg käima, mõte seejuures mitmel tasandil korraga. Siin ja praegu. Homme. Poole aasta pärast. Tuhanded ideed ja plaanid peavad kõrvuti kulgema – ja selleks on meie meelest küll ainult naised suutelised.“

Anne-Liis ütleb, et nad Kristiga – mõlemad muide Disainerite liidu ja Eesti tarbekunstnike ühenduse liikmed ka – püüavad igal aastal vähemalt ühel näitusel osaleda, et oleks motivatsiooni ja väljundit. Sel aastal oli Helsinkis koos tekstiilikunstnik Monika Järgiga näitus – ja Hiiumaal Reigi pastoraadis, mis on ses mõttes märgiline, et seal lähedal Hütis asus Eesti esimene klaasikoda.

Klaas loorbereid ei usu

Täpsemalt – klaasist loorbereid pole olemas. Kunstis ja tihedalt täidetud turul tuleb olla pidevas liikumises ning seejuures siiski jälgida, et läbipõlemise piirile liiga lähedale ei satutaks. AK-Glassi tüdrukud tavatsevad analoogselt Kättemaksukontori naistega pärast ühe eduka töö- ja eluetapi lõppu reisile minna, et ennast korraks seinast välja tõmmata ja siis ahjud värske hooga huugama panna.

„Oleme kogenud, et pärast enese ribadeks töötamist on puslet palju raskem kokku panna – osa tükke kipub puudu olema – sellepärast on hea kahekesi-kolmekesi tegutseda, et üksteisele ollakse superviisorid ja iga tasandi peeglid,“ teavad kuusealused. „Oleme kümnetel maadel tavatsenud rännata seljakotiga. Ühel korral, kui juhe läks nii kortsu, et oli vaja see pakiliselt maha jahutada, ostsime Egiptuse turismipaketi – ja õppisime oi-kui-palju.

Esiteks nägime juba lennujaamas neid inimesi, kes olid enne reisilejõudmist end lootusetult ära lõhkunud – kaklesid ja oksendasid nii, et see kaamete-haigete inimeste kaos nägi välja nagu õudusfilm. Teiseks kohtasime hotellis egiptlast, kes oli õppinud Tartu Ülikoolis ning juhtis meid selges emakeeles turistitrassilt maha päris-maale.“

Kunstnikud kinnitavad, et iga reis kujutab endast inspiratsiooni-tasakaalu-harmoonia otsingut, tuhandete võimatute võimaluste vaatlust – paratamatult nähakse ju ilu kõrval ka inetust-viletsust-armetust, mis kinnitab – oma rajatud maailm ja ise valitud elulaad on parim. Eriti kui rännakult on värske jõud kaasa toodud. Siis on kergem Eestit armastada.

„Läbipõlemise ennetuseks püüame oma päeva blokkideks jagada. Nüüd on mansetinööpide aeg. Nüüd vastame e-kirjadele ja sõnumitele. See peaks neuroosi, killustumise-kuhjumise-kaose ära hoidma. Tegelikult helistab keegi keset küünlajalgade meisterdamiseks mõeldud päeva-blokki ja ütleb, et saatis olulise kirja – kui juba üht kirja loed, vaatad teisi ka,“ kirjeldavad sõbratarid, kuidas püüavad ühes päevas võimalikult tasakaalukalt võimalikult palju jõuda. „Õnneks annab meie ühine sünergia rahu ja usalduse, tänu millele ei teki ei sügistalvist kaamost ega kevadväsimust.“

Margarita käsitöine elujärk

Kati  Saara  Vatmann

„Eranditult  oleme kõik  erivajadustega,“ kinnitab Rita Kaljus (58),  õpetajanna, kes käib iga päev oma kodutalust Tapa tagant Vahakulmust  tööle Tallinnasse Sikupilli keskkooli, et õpetada väikeklassi koondatud keskendumishäiretega  lapsi. „Kui nii paljud lapsed saavad küll hüperaktiivsuse, küll autismi diagnoosi, peaksime järeldama, et uue ajastu lapsed ongi sellised. Nad teavad ülitäpselt, mida tahavad. Need tahtmised ei pruugi olla meie ettekujutusega korras just väga kooskõlas. Ent individuaalse lähenemise korral on absoluutselt iga lapsega võimalik kokkuleppele jõuda.

Olin seda meelt ka Orissaare kurikuulsat kooli juhtides, ent siis olin ajast ees. Nüüd on mul õnne direktor Villu Mengeli meeskonnas  UUE  KOOLI  hariduskontseptsiooni nii välja töötada kui selle ideaali järgi töötada ja elada.  Meie koolis õpetatakse ja kasvatatakse uusi inimesi, mitte õppeaineid!“

Rita tegevust võib nimetada indiõppeks. Tulenevalt individuaalsest, mitte vähimalgi määral kopipasteet kohtlemisest. Ja tulenevalt indigolastest – neid ei saagi ühe vitsaga lüüa. Seda enam, et head lapsed, need kasvavad vitsata. Ning seda te ilmselt teada ei taha, kui pisikese palga eest on pühendunud õpetajanna valmis oma kodutalu ja Tallinna vahet voorima, et erilisi lapsi õpetada. Õpetajanna kinnitab, et õppe – ja arenguplaani dikteerivad lapsed oma valmiduse ja häälestusega. Igal lapsel peaks olema isiklik arengu – ja õppekava . Neid koostab ka Inglikaitse – Ritana tuntud naine nii jäägitu pühendumise ja põlemisega, et direktor Mengel muretseb väga erilise ja kirka õpetajanna pärast – põletab end heleda leegiga läbi.  Tema enese elu on samas aga dikteerinud ikka teised ja olud  ning  korrad.

„ Olen ma sind kohelnud  halvasti tütreke ? „  Niimoodi küsib praegu sünninimega Margaritalt tema kasuema alati, kui temaga kohtub. Õhtusse jõudnud kasuema Martha on kasuõe  hooldada.  Kasuõde Epp on põllumajandusteadlase Heldur Petersoni  elukaaslane  ning koos peetakse  Haaslava vallas Roiu lähistel  samuti talu.

„Mu ema tuli vene aristokraatiast põlvneva isa juurest minu ja vennaga ära, kui olin beebi. Jõudsime Venemaalt Eestimaale niimoodi, et seitsmendal kuul – toona siis sügavalt enneaegsena  sündinud mina olin sepsises ja elulootuseta.  Tartu Oru tänava lastehaiglasse toimetas mu kiiresti tegutsenud vanaema  Pauliine, kus ma vaakusin piiri peal olles –  maisuse ja teispoolsuse vahel  – seitse kuud. Seitse näibki olevat minu jaoks kriitilise piiri ületamise number :  seitse kuud looteiga, seitse kuud haiglas… Sealt  edasi lastekodusse.

Meil pole peres kombeks eksistentsiaalselt tähtsaid asju küsida. Kui räägitakse, siis räägitakse. Ei küsi mina oma poja Raigo tulevikuplaanide kohta – tean, et tema valgustöine Valgusepesa astus uuele tasandile, aga kuidas ja millisele, ei küsi – ega küsinud ka emalt, miks mind äbarikku lastekodusse saadeti. Kasuema, ema õde, võttis mu sealt ära enda juurde ja kasvatas üles. Kui sündis poolõde Epp, saadeti mind tolleaegsesse Rakvere Internaatkooli. See oli minu jaoks šokk – tahtsin vastsündinud väikese õekesega kodus olla, aga otsustati teisiti . Ma pole küsinud, miks. Ja eks sestap nüüd ema õde, mu kasuema ,  küsibki igal kohtumisel, kas ta on mulle halba teinud ,“ arutleb Rita nukralt.

„Ei ole. Kui miskigi oleks teisiti olnud, poleks minust saanud eales Inglikaitse Ritat. Iga katsumus ja vapustus teatavasti tõstab ( avab )  inimest. Ilmselt aitab tavatu lapsepõlv mul tavatuid lapsi mõista. Ei lastekodude – internaatideta ega Orissaarest ja Põlulast kõvade kärgatuste saatel ära tulemiseta oleks minuga ilmselt toimunud sellist avanemist, nagu toimus.“

Varasematel aegadel oldi kimbatuses, kui saadi kanaldusi – ehk siis kuuldi moel või teisel „ hääli “. Sellest ei räägitud, et mitte ullikesena tunduda. Rita omandas võime läbi oma kaitseingli Marmei Inglitiiva suhelda ka teiste inimeste kaitseinglitega ning nähtamatud nõustajad õpetasid ta nii inglikaitsepilte joonistama kui tarokaarte tõlgendama. Ta on väga nõus hea ,  uue ilma arusaamaga, et eelkõige peab õpetaja ise teadma, kes ta on – mitte ainult õpilased, ka õpetajad vajavad arenguvestlusi – ning olulisemgi kui faktide õpetamine , on kasvatamine isikliku eeskujuga. Kõne all pole mitte ainult ühe Lasnamäe alguse kooli lapsed, vaid uue põlvkonna kasvatamine. Loovus ja haritus teeb noored inimesed tõeliselt vabaks ega lase neid enam manipuleerida nii, nagu meid.

Segaduses südamed .

„ Minu Orissaare ja Põlula aeg on jälje jätnud abikaasa Eiki südamesse. Vanasti  tippjuhina  töötanud mees pidas meie Tõnu  talu üksinda – ehitas, tegeles taimekasvatusega ja kasvatas loomi –  põletas enese nii läbi, et hiljuti vajasid tema südame veresooned sondeerimist-laiendamist ja paigaldati stent. See oli just enne tema 60.sünnipäeva ja meie 40.pulma-aastapäeva. Sain endale otsekui uue mehe,“ naeratab Rita. „Kusjuures südamed jukerdasid pea kogu meie perekonnal. Mu väikesel tütretütrel Andral  opereeriti  vatsakese vaheseinas olevat sünnipärast auku .  Mul enesel olid pikka aega sellised rütmihäired, et päris tõsine hirm tuli peale. Ei saanud ei kummardada ega pingutada – lõi pildi uduseks. Nüüd tean, et niisugust nõrkust ja füüsilisi korratusi, mis kaasnevad uute energiate Maale jõudmisega, on meil vaja veel ligikaudu kaks aastat  kannatada, siis läheb kergemaks.“

Selge, et tööd ei saa seni tegemata ega elu elamata jääda. Praegugi võtavad Rita ja Eiki kahekesi käsitsi kartuleid ja pusivad puid teha. Ning tänavad ikkagi õnne, et pole nõrkusehetkedele alla andnud ega kallist kodu ära müünud ja näiteks kuhugi mõisarahva teenijateks taandunud.

„Kui mul süda jupsib – või kui ma mehe ja lapselapse pärast väga muretsen – siis ma inglikaitsepilte ei joonista. Võib küll öelda, et see oleks otsekui meditatiivne eneseabi ju ka, ent minu eetika ei luba teiste inimeste tellitud kaitsepiltidesse oma valu ja korratusi joonistada,“ kinnitab perfektsionistist naine, kes on kompromissitu nii õpetaja, perenaise kui inglikaitse vahendajana. „Dilemma muidugi – materiaalselt aitaks piltide loomine maksta sel suvel otsad andnud sügavkülmiku vahetust ja ärasurnud saagide väljavahetamist. Väga paljudel on paaril viimasel kuul kõikvõimalikud pumbad ja boilerid, arvutitest-telefonidest rääkimata, otsad andnud. Aga minu kõlblus ei luba jah oma vaevasid teistele inimestele tehtavatesse piltidesse talletada.

Nõnda siis olen rahul olnud käsitöise elujärjega. Olen õppinud – koos kõigi teiste Eesti õpetajate ja vastu voolu talusid pidavate intellektuaalidega, kuidas piskuga niimoodi toime tulla, et see ei kujuneks närutamiseks ega mõjuks eneseväärikusele laastavalt.

Lisaks aia- ja metsatööle olen taas teinud käsitööd – mõnuga, oi kui suure mõnuga! – ning ühitanud koriluse ja käsitööga õppeainete töökavade  väljatöötamist. Kui mure meie kõigi südamete ja pideva finantspaine pärast kõrvale jätta, on tegelikult mu elu õnnelikumaid aegu. Meil kõigil on – ainult me ei kipu seda märkama ega hindama.“

Indiõpetaja .

Rita rõõmustab kogu südamest edusammude üle, mida on teinud tema erilised õpilased Sikupilli keskkoolis. Edusamme teeb tegelikult kogu kool, mida on muide juba mitmeid aastaid üritatud pelgalt põhikooliks kärpida – õnneks on poliitpumba juures olijail kogu aeg liiga palju muid painavamaid tegemisi, et haridusega tegelda…

Margarita selgitab, et koolidirektor Mengel, armastusväärne, hea ja südamlik inimene lähtub sellest, et kõik koolid ei pea eliidikad olema – nende koolis on antud võimalus ka isemoodi lapsukestele, kes õpivad suurepäraselt, kui nende arengukava koos nende endaga koostada. Tänu sellele, et lapsi juba kooli astumisel kastidesse ei suruta ega traumeerita, ei kasva neist ka poliitkuulekaid mutreid, vaid isiksused.

Kool on Ritale ainetunde juurde andnud, et OMA õpetaja annaks õrnale lapsehingele enam-vähem kõik ainetunnid samade eripedagoogiliste töömudelite järgi. Õpetajanna ütleb, et see on Taevase Vaimsusmaatriksi Mudel,mida hakkavad tasapisi kasutama kõik koolid. Kui sellest vaid rohkem räägitaks ja valgustatud jõud ühendataks.

„Mind lülitas direktor strateegiarühma, mis loob tõeliselt innovaatilist uuendusmudelit,“ rõõmustab Rita. „Selle järgi õpetatakse lastele ELU ennast. Miks ma olen, kuhu liigun – kus olin enne ja kuhu lähen pärast seda elu – hinge ja vaimsuse temaatika pole enam koolist välja tõrjutud.

Meil alustatakse iga koolipäeva oma klassijuhatajaga, kes viib kooli jõudnud lapsed õppimise lainele. Me ei tea ju enamasti ,mis on toimunud lapsukestel eelmisel õhtul kodus, kui õnnelikud või õnnetud nad on hommikul kooli jõudes.

Kogu edumeelne maailm on teadvustanud, kui vajalik on õpetajate hommikune mediteerimine koos lastega: mina oma lapsukestega kuulan VAIKUST. Tegin seda juba enne praegust kooli ja avanevaid mõtteviise. Seda parem on uue hea ilma rütmis toimida käsikäes humanistliku ja lapsesõbraliku meeskonnaga. See meeskond töötab välja uut haridushartat, mis muudaks sellised väikeklassid, nagu meie indiõppe omad, elementaarseks ja normaalseks. Seda nad ju ongi!“

Pirukad – kes ja milleks neid küpsetab?

Kati Saara Vatmann

Miks sa niimoodi teed?

Just, mitte „miks sa selline oled“, vaid miks sa niimoodi teed?

Sellist küsimust tahame esitada enamvähem iga päev. Näiteks kenale noorele daamile, kes näiliselt oma elu helgeimal ajal nuhib teiste järel, intrigeerib ja pühendub õnnelik-olemise asemel kõigi ümberkaudsete ja ligimeste tülliajamisele. Või teisele ilusale hingele, kes oma kaunis kodus pideva kaose tekitab – mida edukam ja tublim on ta väljaspool kodu, seda kaootilisemalt sõlmuvad kodus banaanikoored ja mahapudenenud kassitoit, mustad sokid ja puhas pesu, tühjad pakendid ja raamatud… Olen viha ja väsimuse tiivul nimetanud mitmeid aastaid enda kõrval kulgenud töömeest pohhuimulliks ja afromaindiks. Sellepärast, et temaga toimub pidevas kordumises üks ja sama – paar kuud teeb ta mõnuga ja pühendunult tööd. Tõsi küll, nii materjale, tööd kui teisi sama töö tegijaid kirudes, aga ikkagi rõõmuga ja tulevikuliselt. Seejärel aga kaotab sihi silme eest. Ütleb kõige kohta pohhui mul – sellest ka Pohhuimulli aunimetus. Ning laiemat pilti kaotades hakkab pisiasjades nukerdama, takerdub arengus ja unistustes nagu esimest põlve puu otsast all inimloom – eksikombel valgena sündinud. Taoks aga tamtammi, sööks puu all banaani ega pürgiks kuhugi – sellest afro-maind. Ja kui valge inimese kombel järjepidevuse, lepingutruuduse ja edasipüüdlemise taak üle pea kokku lööb, joob ennast täis. Misjärel lõhub ja laastab kõik paari kuu tubli tööga ehitatu. Viid ta kontsertidele-etendustele-tseremooniatele – on justkui rõõmuski – ent poeb alati kuhugi nurka, käib vahepeal suitsu tegemas ja ooperisse tuleb sihilikult dressipükstes. Mida enam teda kultuurisse-tsivilisatsioonisse kastad, seda suuremasse segadusse ta satub ja deprekasse maandub – justkui keegi temas kardaks ja tõrjuks kõike head, kõrget ja edenevat.

Nii ongi.

Küsige – ja teile vastatakse.

Kui mul tekkis üha tungivamalt küsimus, miks toredad ja kenad inimesed niimoodi teevad – kusjuures nendes krampliku paigalseisu, hävitamise, kaosetekitamise ja arenguvastalisuse mustrites on midagi jahmatavalt sarnast – saabusid ka vastused. Mitmetelt teadjatelt korraga. Järelikult tuleb paljundada, sest küllap kõigil meil on mitmete otsekui kurjast vaimust vaevatute kohta samasugune küsimus – miks. Miks sa oma elu ei ela ega õnnelikuna ei edene, miks sa oma kodu seda hullemasse kaosesse pöörad, mida mukitum ise väljapoole oled, miks ei loe ega naudi, ei ela ega sära, vaid tümistad vihast tamtammi…

Vastus hakkas lähenema telefonis. Kulla teekaaslane helistas. Üsnaüpris purjuna. Telefonist voolas möginajuga, nagu need lalinad ikka – üksainus tegelik teade, mis kaineks saades samuti ei kehtinud ning heietamine ma-pole-purjus-aga-sina-oled-selline-ja-selline-kõik-on-kõiges-süüdi-jne. Hoidsin telefoni targu kõrvast eemal – kõnet katkestada pole mõistlik, helistab uuesti, kuulata ei tohi, mürgine – ning selles möögamises oli puudu vaid parasiitfraas eksjutead – mu kolmas kahmees kasutab joogisena nii lause alguses kui lõpus eksjutead-sarvi ning siis on sekundiga selge, et ta on kuraditest haaratud.

Kusjuures ongi.

Ongi tšortikud.

Tänu sellele, et purjus mehed on nii sarnased, asetus ka teekaaslane oma joogise kõnega süsteemi, mida mulle ekskaasast kuradikeste võtmeisik, peapirukas ja Kollywoodi tippkokk põhjalikult tutvustas. Pirukas tuleb sõnast „piru“. Seega pirukas on inimene, kelle sees elavad nn. külalised. Nägijatar Teresa Mängel, Ülar Raudsepa õpilanna kirjeldab: „Need külalised on selgeltnägija silmale nähtavad, väga erineva ilme ja suurusega. Enamasti on ühes peremees-inimeses mitu pisikest piru korraga. Üksi nad tema üle võimust ei saa, mitmekesi küll. Pirud kardavad kõrgeid energiaid – ja põhjustavadki selle pohhuimullitamise – inimene, kes justkui tahaks head muusikat kuulata, ehitada ja luua, poeb nurka, hakkab heale ja ilusale vastu töötama ja lammutama. Kuna ta ise ka ei saa aru, miks seda teeb, tekibki deprekas.

Pirude osavaim nipp on see, et nad jätavad ukse lahti – kui peremees saab neist juba justkui võitu, lipsab uksest sisse veel mõni külaline ja peremees pannakse peldikusse kinni. Kui lausa keldrisse surutakse, on lugu kuri ja diagnoos käes. Skisofreenia või bipolaarne sündroom. Loomulikult on võimalik neid välja ajada – ent see nõuab teise inimese pidevat pühendumist ning sel juhul võib tema enese elu elamata ja ülesanne täitmata jääda.“

Hingenõustaja Ulvi Michelle Saar lisab: „Kui inimene hakkab valgusega täituma – juhtugu see kontserdil või kauneid taimi silmitsedes, loomadega suheldes või ehitades – lähevad külalised pöördesse. Ilma et pirukas – peremees-hing – ise arugi saaks, hakkab ta helgetel hetkedel neile sõpradele helistama, kes vibratsiooni tagasi teise dimensiooni tasemesse tirivad. Kiusajad käsivad nii. Samuti on puuke täis tegelased ise ses suhtes tundlikud, et kui inimene, kelle külge nad ennast on riputanud, on näiteks kirikus või meeliülendavas vestluses, helistavad nemad ning rikuvad sõna otseses mõttes kõik hea ja kõrge ära. Nad on saatanlikult täpsed – mida kirkam hetk, seda kindlam, et mõni pirukas helistab ja ime laiali lammutab.“

Pime nägijanna Jaanika Gross teab: „Sarnaste pirude peremehed tõmbuvad omavahel – sellepärast moodustuvad paradoksaalsed grupeeringud. Näiliselt kauged tegelased, kes üksteist põlgavad ja kritiseerivad – ja pahatihti teises just seda halvustavad, mis neile endalegi omane – põimuvad omavahel sõgedaks intriigipuntraks.

Omavahel punti puserduvad pirukad lahmivad lampi ühisvaenlase pihta – kuni lähevad isekeskis tülli. See juhtub varem või hiljem kindlasti. Ühisvaenlane – reeglina valgusekandja, kes neid oma mõistetamatu sära ja kõrgusega ärritab – tajub pirude mürgeldamise käes pidevat ärrituse fooni. Segajad on küll mõnevõrra inspireerivad ja kõverpeeglis olulist teavet edastavad teekaaslased, ent väsitavad ja tühjendavad koledasti.

Ja – kole küll – aga kui me endale sarnaste külalistega täidetud inimeste rünnakuid ligi tõmbame, siis järelikult on nende pirude idud ja peegeldus ka meis enestes… Kuulake neid pirukate jauramisi – ülbus ja nõudlikkus, null teavet ja ideid, etteheited empaatia asemel – ja vaadake endale ausalt näkku: mida nad meile näitavad-õpetavad?

Mis puutub pirukate peletamisse, siis kui tahes halvasti neile öelda ja kuitahes jõuliselt neid eemale tõrjuda – ega me sellega inimestele haiget ei tee. Tegemist on totaalse egolaksuga, hing haiget ei saa. Seega ei tee me ka oma lapsele, kes on mõnelt pirukalt nakkust saanud, haiget, kui teda sellest seltskonnast ja maneeridest ära lõikame – ta läheb jah pöördesse, sõdib ja räuskab – ent järgneb kergendatud vaikus ja taastunud tasakaal.“

Korduvad kogemused näitavad, et kuradikesi kandvad kaaslased ei lase meil hetkegi lõdvaks lasta. Mida vagam vaikelu valitseb, seda kindlam, et taustal tiksub tamtamm – peagi plahvatab pirude kääritatud mädapaise ning püüdlik tublidus suubub taas tüdimusse ja mõõdutundetusse tarbimisse, tänamatusse apaatiasse ja joomisse, lõhkumisse ja laiamisse. Pirukad hakivad nii su tööd ja tegutsemist kui mõtteid-tundeid-meditatsiooni – mida leebem harmoonia sul hetkel näiteks kassi hellitades või lapsele unejuttu lugedes valitseb, seda kindlamalt mõni pirukas sellesse helgusse rammib ja iminapad hea energia järele sirutab – mitte osasaamiseks, vaid hävitamiseks.

Pool tundi pärast suurpuhastust ja pesupäeva on nad punkri taastanud – sest külalised ei kannata korda. Koristaja pole jõudnud veel lappi ja moppi ära panna, kui neil on juba õllepurgid voodi all, kommipaberid pesukapis ja konid taskus. Valmis! Jälle kena pirukodune kloaak.

Meile tundub uskumatu, kuidas kurjast vaimust vaevatud pohhuimullid ise absoluutselt ei adu, mis toimub – null üldistusvõimet, tänulikkust ja seosteloomet – null. Pohuimull.

Kruvist autoni – kõike on õigus saada-saada-saada ning mis tasuta saadud, see kiiresti lõhutud-kaotatud. Nad ei näe, et neile pakutakse haridust ja töökohta, kultuuri ja vahendeid, rõivaid ja turvatunnet. Alaväärsus teeb ülbeks. Oma enese pahelisus paneb kadestatud kõrgema järel nuhkima – vaja paljastada ja troonilt tõugata – ning kui see ei õnnestu, põgeneme.

Kui pidevad haigused ja traumad, millega hoolitsust veel ja veel välja pressida, enam ei toimi – laseme jalga ja otsime uue imetaja, sest pirud vajavad toidet. Samuti on pirukatel ehk piru-peremeestel üks ühine omadus – oma iga liigutuse ülehindamine. Kuna nad ei oska ega jaksa, ei taha ega suuda tööd teha, on iga sooritus kulla hinnaga. Hüperhinnaline pirupeeretus… mille mürgiaurud ei võimalda ühtki kokkulepet-reelgit-lepingut pidada.

Sellepärast käivad pirudega pidevalt kaasas inkasso ja täiturid, omakohus ja närutamine. Madal energia tingib väikesed sissetulekud. Neile ei maksta palka välja, nad ei pea töökohti – ja nad puristavad ka selle sissetuleku laiali, kes neid ülal püüab pidada. Seda enam, et ülalpidaja-imetaja sooritab paratamatult hoogsat paigalmarssi, selle asemel, et areneda ja oma elu ülesannet täita.

Piruka hooldaja peab pidevalt lootusetult koristama. Madalate võngete põhiline tööriist on kaos ja sellest tingitud hirm ja ebakindlus. Seepärast külvavad pirukad ainsa käeliigutusega enda ümber segaduse ja punkrimeeleolud. Korrapära vajav inimene võib töötuba kolm tundi koristada – piisab ülbel pirukal üht haamrit ja naela otsida – ja kõik on endine. Totaalne kaos – pohhuimull! Tasakaalu tunnetav ja tekitav inimene paneb jalanõud esikus ja tassid köögiriiulis rahulikku ritta – pohhuimull pööritab needki pirutiivul hetkega pöörisesse, et oleks võimalikult kaootiline ja paha. Puid tuppa tuues rikub ta räpakalt riida, jätab pudirea riidast üle õue ja läbi kõigi tubade ahjuni ning kriibib ära ka uksed ja seinad. Ega märka seda ise. Pirudest pimestatud ju.

Võid püüda õpetada ja ette näidata, manitseda ja juhendada – lõpuks istub ikkagi tema diivanil ja jõllitab telekat, arvutit või mõlemat korraga – ja sina tood ise need puud-värgid, et riit jääks püsti, õu puhtaks ja värv seintele. Siit moraal – sa ei saa ühtki piru-peremeest aidata ega ümber kasvatada. Nende kultuurikümblemine ei tõsta neid, vaid suurendab segadust. Suuremeelset kohtlemist nad kuritarvitavad, mitte ei ülendu sellest.

Mähkud mõnda aega muljesse, et pirukast on su majapidamises hirmsasti abi. Korjad ta järel tööriistu ja prahti, kasid teda ja tema laamendamise radasid – ja avastad korraga, et ta pistab tükkis oma pirudega nahka nii su tasakaalu kui rahu ja vaikuse, puhtuse ja kõrgemad kaemused. Kui saadad ta minema, saabub selgus ja helgus – asjad püsivad oma kohtadel ja hingavad kergendatult.

Seepärast olingi jauravat telefoni kõrvast eemal hoides tänulik. Otsad põimusid pärast seda, kui olin endast läbi lasknud viha, vastikuse ja põlguse laine. Saabus mõistmine. Ja tühjus. Tänulikkus ka.

Näitlejannast valgustöötaja Jane Kruus soovitab iga inimest siin ilmas – ka pirukat – tänada selle eest, et ta on teatud tasandil su isa või ema. Vägede valitseja Ralf Neemlaid õpetab igale kurjast vaimust vaevatule ütlema: anna mulle andeks, ma armastan sind – ja mine nüüd oma teed.

Oma probleemidega tegeleb pirude peremees ise – kui mitte selles, siis järgmises kehastuses. Meie keegi ei pea võõraid pirusid ei taluma ega taltsutama. Head teed!

Mõned soovitused pirutõrjeks

Inspireeritud vestlustest lauljatar-taluperenaine Heli Vahingu ja taimetark-nägijanna Vaike Martiniga

1. 1. Kui sinu lähisuhtlemise partner ilmutab mingeid käitumismustreid, mis on sulle vastuvõetamatud – kurnavad-masendavad-alandavad-ärritavad – võid olla kindel, et need ei kao, vaid süvenevad
2. 2. Olgu see partner su täiskasvanud laps, mees või sõbratar – lõpeta temaga suhted, kui sa ei soovi temaga kaasas käivaid „külalisi“ oma alalisteks kaaslasteks ning samalaadi pirudega inimeste kogumit ka oma sõpruskonnaks
3. 3. Pirudest on võimalik vabaneda, kui pühendad koos oskajate-teadjatega pirude peremehele kogu oma aja-jõu-energia-finantsid – kui eelistad siiski oma elu elada, oma töödele ja eeldustele pühenduda ning ise areneda – saada ta minema, pole mõtet järgmist tsükliliselt peale vajuvat kiusajate tsunamit ära oodata
4. 4. Võimalik on piru-peremees ümber programmeerida – ent seda saab ta vaid omal soovil ja ise – keegi teine teda ei programmeeri
5. 5. Sina saad programmeerida ennast – muutub programm ja sagedus – muutuvad ka inimesed, kes sinu ellu tulevad ja jäävad
6. 6. Hoia õrnal perioodil – pirukatest ja nende jälgedest oma elus võõrdudes-kaugenedes – võimalikult kirgaste ja kõrgete isiksuste lähedusse, need aitavad ka sinu energiatasemel püsida piisavalt kõrgel, et programm ja mustrid muutuksid
7. 7. Kindel märk vabanemisest ja võõrdumisest on tühjus. Sa ei lakka armastamast oma last, kellest energeetiliselt end vabastasid ega vihka meest, kelle endast ära lõikasid. Valitseb rahu ja tühjus – see pole ükskõiksus, vaid enesekindel ja puhas rahu ja tasakaal.

Neeme Lall ja tema kuldne hipiroll

Kati SaaraVatmann

Säravkollast rõivast ja peapaela, rahumärki ja pronkspäevitust kandev Neeme Lall (49) on saanud autasuks õigete valikute ja eksistentsiaalsete eksamite sooritamise eest peavõidu. Avar ja eriline, nii visuaalselt kui vibratsiooniliselt pilgeni täidetud ruum nimega Avatud Ateljee vanalinnas Laias tänavas, tasakaal ja imposantne renomee. Ta on põhimõtteline mittetarbija – kujundab inimsoo toodangut mõnu ja efektiga ümber, ainus uus ja hinnaline asi, mille viimastel aastatel ostnud, on boiler ning igasuguse liigtootmise ja padutarbimise kohta ütleb külmalt ja karmilt „Mõmm!“

Kanaldaja

„Kogu mu ümbrus on kaetud mu enese käepuudutusega –kuna mu käsi on enamasti värvine, moodustuvad tõesti nii laudadele kui papudele, seintele kui autodele ornamendid ja märgid. Ju neid Sealtpoolt saadetakse,“ kirjeldab Neeme oma sumedalt-kumedalt värvilises erilises ruumis. „Maalimine -see on lihtne! Umbes nagu hingamine.Rütm ja sagedus on igal meist erinev.Maali peal on see lihtsalt visuaalselt tajutavam.Minu taiesed ongi värvides kujutatud hingamine. Jätan  armsa vaataja ilma hingeldamiskujunditest, õhupuudusest ning muudest erinevatest hingamisharjutustest.Olen praegusel ajastul uurimas just seda va hingamise värki.Jõuda ühte hingamisse Temaga, kes õhku annab nii sulle kui ka mulle, on täna ja hetkel mind erutav teema.

Olen segavereline Eesti kodanik – minus on emaliini pidi päris palju slaavi verd -, kuuekümne neljanda aasta mudel. Pikk,must & karvakasvanud, kuid mitte ropp.Kirjaoskuslik, sünnipäraselt kunstnik, kuid jonnakusest olnud ka kehv ärimees, laisk ehitaja ja kurb taksojuht.
Kardan Jumalat, sest muidu ei kardaks midagi.Natuke kardan ka kriitikat, ehkki see on kiirelt mööduv “nohu”.Jääv on see, et mul on kaks tütart – 24aastane on Tallinna Ülikoolis psühholoogiatudeng ja 23aastane Tallinna Tehnikaülikooli keskkonna tudeng, nad on olemuslikult KURESSAARE neiukesed.
90ndate algul ajasin autoäri – täitsin Eestimaad romudega. Sellal, kui teised lubasid katulikoortest toituda, ostsin mina süüa valuuta eest! 90ndate lõpus aga olin kaineks püsimise põhjusel mingi aeg taksi-kuski – väga hea enesedistsipliini moodus!
Täna on maalimine minu väljund –täna on orgaanilisim senikogetud elufaasidest.“

Neeme ei üllatu täna enam, kui juhtuvad Asjad. Näiteks nii, et ta näeb unes täiesti võõrast naist, kes saabub tema ateljeesse ja on ennast tutvustades absoluutselt teistsugune kui meedias – ja veel erinevam sellest, kes on ta tegelikult. Hommikul helistab see naine – ja tuleb sisetunde, kosmilise kutse järgi Neemele ateljeesse külla.

„Niisuguseid telepaatilisi kokkuleppeid ja korraldamisi tuleb uuemal ajal nii sageli, et tunnen vaid korraks äratundmisvärinaid – ja siis ütlen rahulikult-tänulikult: ahah. Minu ateljee ongi kõigile ja kõigele avatud. Miks ma muidu siia kesklinna elu peateedele sattusin,“ arutleb Neeme. „Sellega peab arvestama, et kunstniku kanalid on lahti. Avatud kanalitest tuleb inspiratsioon – me oleme Jumala tööriistad. Tajun väga selgelt ja alandlikult, et läbi minu kõneleb Tema. Mina olen vaid tööriist, kes märgid ja kujundid üles maalib. Autor on Kõigevägevam. See loomine on samas sõna väega nii orgaaniliselt seotud, et ma ei saaks nüansse ja allhoovusi üheski teises keelekeskkonnas maalida – keel on palju võimsam nähtus kui me ette kujutame.

Ja samas, kui mõnelt tuntud kunstnikult küsin, millistest kanalitest tuleb tema looming, ei tea ta mingitest kanalitest midagi – ikka tema on kõige autor! Mina tean kanalite asjus ettevaatlik olla – kui oled avalas ühenduses Allikaga, oled vastuvõtlik ka deemonitele. See on karm hind – aga sellega tuleb toime, kui seda teada. Olen kõigile ahvatlustele ja sõltuvustele vastuvõtlik nagu titt – nojah, nagu kunstnik – ja seetõttu juba 16 aastat kaine olnud.“

Lukkudeta uksed

Praegu on Lai 11 OpenGallery uksed Neeme sõnul selleks pidevalt lahti, et raha saaks uksest sisse kõndida. Tohutu ja eriline ruum on niimoodi sisse seatud, et avalikus ruumis ringlevad kunstinautlejad Neemet ja ta elukaaslast Ingridit ei sega. Kõik seinad ja lauad, papud ja pingid kannavad Puudutust – on nii tihedalt energiaga täidetud nagu pühakoda. Seepärast on eraldatuks-ehitatud ruumidesse asja vai neil, kel on Asja.

„Kui ruumid enda kasutusse sain, oli see üks liigendamata, aga see-eest kõigi ebamugavustega koppel – ei vett ega elektrit, kütet ega olemis-elamistingimusi. Nüüd on siin seina taga teine, veel suurem ruum, kus saab suurvorme maalida,“ kirjeldab kunstnik oma erilist oaasi keset äripindu ja noblessi. Tema imposantne elutuba külgneb baarinurgaga, mille taga on lustakas kemps. Kabinet ja riidekapp on omavahel sujuvalt ühendatud – arvuti ongi garderoobis – ja sinna peale on ehitatud kellukeste ja peeglitega magamistuba. Justkui suur ja leidlik poiss oleks vägagi tulemuslikult mängelnud. Eks ongi.

„Selline massiivne kirjumirju ei orjasta perenaist – niisugust tolmulakkumist, nagu euroremonditud salongides pole meil iial. Ja samas on mul piirid paigas – ehkki elan kesklinnas, ei tule see, kellel pole midagi teha, seda siia tegema. Olen ammu aru saanud, et loovhinged kipuvad pahatihti kergema vastupanu teed minema – neid on vahel ka nende enda jaoks liiga palju – vibratsiooni on väga lihtne madalamaks juua. Selle asemel, et Asjadest rääkida, viipavad mu pilgeni-baarinurga poole – kuule, vala üks sorts. Ja ongi majas just see – Sorts.

Kui praegu oma kõrgeid vibrasid kartes nad maatasa jooksin – ma pole kindel, et sellest kohe jooma ja tsüklisse puhkeksin – aga see avaks taas selle ukse ja võimaluse. No ei. 16 aastat tagasi oli mu praegustest lahtistest ustest vägagi erineval moel avatud ukse aeg. Olin Saaremaal peessekukkunud ärimees olles end nii põhja joonud, et mu punkri uksel polnud enam lukku – sees polnud midagi peale mu enese tuumapohmelli.

Ja ma teadsin äkki – tahan elada. Isa toetas. Kainete alkohoolikute ühendus aitas. Elutahe võitis. Tuli kannapööre – kõigepealt Aitab-küll-saanud Alkohoolikud, siis Avatud Ateljee. Ka lasteemaga  said suhted korda – ta on samuti merenaine, nagu Ingrid. Juba ligi 20 aastat. Ingridiga, kes on kaks nädalat laeval tööl, kaks vaba, me tänu töistele puhkepausidele üldse teineteist välja kannatamegi. Ta valis mind isaks ja õpetajaks.“

Neeme ütleb, et kõigi jaoks, kes kipuvad nendes redutavad tšortikud – olgu viina- või mängukuradikesed – hirmutavad ja ülejõukäivad olema ja peremehe peldikusse kinni panema, on Avatud Ateljee uksed lahti. Tuldagu-räägitagu – seilasime, teame!

Noobel flirt

Mees, kes tituleerib end mängujälgijaks Ensv-s ja illusioonide salvestusstuudio direktoriks, nendib, et nõukogude okupatsiooni ajal tegelikult meil mingeid päris hipisid polnud – neil, keda polnud, on küll kodulehekülg www.hipid.ee – see oli pigem vabaduseihast sünnitatud roll ja ilus lilleline mäng.

Neeme, kel enesel on kataloogid lall.dezine.net ja neemelall.tk, flirdib selle rolliga tänini. Rahumärk lokkavat juust ohjaval peapaelal ja kirkalt kollane munder – ning suurepärane aftershave ja eksklusiivne ateljee vanalinnas selle rolli kontrastiks, eks ole.

9 aastat tagasi lõi see suur ja veenev isiksus küll Türisalu pangal oma laagri üles ning pälvis sellega nii meedia- kui müügiedu, ent praeguseks on ligi poolesajandine mees siiski stabiilses ja suhteliselt turvalises kulgemises.

„Olen oma vaadetelt vasakpoolne. Enamus kunstnikke peaks seda justkui olema. Minu õnneks või õnnetuseks esindab Eestis seda vaadet keskerakond, kes on juhtumisi Tallinnas võimul ka. Ma ei näe mingit põhjust end selle eest risti lasta lüüa, et nendega flirtimise eest selle kõigi ebamugavustega kopli siin kasutada sain ja temast oma pühamu ehitasin. Flirtimisega on selline lugu, et piiri tuleb hästi tunda – kui kätte annad, tõmmatakse sind läbi ja visatakse tänavale,“ naerab Neeme. „Mis tähtsust on kunstnikul tegelikult poliitikast. Loojal on otseühendus Loojaga ja see on peamine. Meedia teeb meist kõigist olenemata sisust ja sõnumist tegelikult oma suva järgi mulli. Võtkem või minu sõber Võsa Pets. Arukas ja südamlik inimene – aga meedias sitakaevuri renomeega. Oleks tal nüüd uue, nagu ta väidab – positiivse – saate tegemiseks väge.

Millegipärast on praegu Eesti väerahvas üsna tühi ja kahvatu. Sooritatakse ülikiiret paigalmarssi, et julma vooluga lootusetult tagasi ei kanduks. Ma ei saa täpselt aru, mis toimub. Ilmselt keegi ei saa. Kunstnikud on kõigil aegadel kommertsi, kaose ja kustumisohu kummitoas põlenud ja pekselnud. Kokamägi ja Kangro saavad kommertsi eest sõimata – ent mida head on selleski, kui mõni Eesti Dali end müüa ei suuda ja on juba vaevalt paarkümmend aastat pärast lahkumist unustatud – nagu näiteks Aarne Vasar, kes siin vanalinnas lapiti külalistevoolu alla jäi ja noorelt hauda sai – milline võimas mõtleja ja looja, aga juba unustatud nii tema maalid-karikatuurid kui animatsioonid. Õpetlik ja hoiatav fenomen.“

Mõmm!

Neeme ise armastab üht või teist elunähtust lühida „mõmmiga“ kommenteerida ning on klaari jumega, päevitunud ja tervisest pakatav – pole kortse ega liigset kehakaalu – seega elab hästi ja õigesti. Aegajalt ilmutab oma kuldse hipi kogu mõnel miitingul – ent tegelikult veedab kaunid suvepäevad metsas ja mere ääres ning õhtuti on uksed ringikõndivale rahale avali.

“Ingrid on 12. naine, kellega “leivad ühes kapis”…aga mingis kõrgemas suhte-registris on käsil siiski viies abielu! MÄRKIMISVÄÄRNE ON EHK HOOPIS SEE, ET OMA KUUE EX-NAISEGA OLEN ERITI HEADES & SÕBRALIKES SUHETES SIIANI…Külastame teineteist pidevalt & Austus ning Osadus on olulised ka SUHTE lõppemise järgselt…

Kunstiharidus on piirdunud 46-nda keskkooliga, sest ühemõtteliselt on mulle tänini jäänud käsitamatuks ilminguks KUNSTI-tegemise ÕPPIMINE! KUNST on nagu SEKS…seda ei õpi …aga kui selle hoog peale tuleb…eks siis igaüks teeb seda…mis välja tuleb!”

Mees on elust enesest välja kasvatanud midagi reaalset ja praktilist, millega vanalinna-pidi patseerivat turistiraha oma arvete maksmisse suunata. Mõne aja eest suitsetas mees nii palju, et oma sõnul midagi muud õieti teha ei jõudnudki. Praeguseks on ta üle läinud e-sigaretile ning tühjadest suitsupakkidest on maalinud reljeefsete ornamentidega portsigarid. Nii saavad Avatud Ateljeest läbi jalutajad lisaks kunstielamusele ja laengule, elulaadiaimdusele ja osadusele ka mingi asja kaasa.

„Baarinurk mu ateljee vetsu ees on minu jaoks kui hoiatav miiniväli – iga alkohoolik teab, kui lihtsalt džinn pudelist välja pääseb ja deemonid jälle lahti on. See on haigus, millega ei saa mängida. Tark õpib teiste vigadest, loll iseenda omadestki mitte,“ manitseb „Mõmm“. „Seda tean ka, et edasiminekuks ei pea oma elu pea peale pöörama ega kurnavaid seiklusi otsima. See on juba ära olnud. Kuldne ja tasakaalukas kulgemine on palju hipim ja õigem kui kraavist kraavi mürgeldamine – see võis olla vanas ilmas käivitav ja inspireeriv stiil, praegu oodatakse isegi kunstnikelt – meilt eriti – stabiilsust ja arukust.“

Mirjam Püvi – vabaks väristamise haldjas

Kati Saara Vatmann

Mirjam (39) on gestalt terapeut, kes praktiseerib täna oma enese ettevõtte LooElu tiibade alt peale gestalt teraapia veel traumadest vabaks väristamist ja valgusravi nii Kristiines, Müürivahe tänavas kui Suurupi-kodus.

„Juba ämmaemandana töötades aimasin, kui suuri traumasid sündimine võib inimesele tekitada. Kindlasti on meil kõigil neid – piisab väga vähesest kujutlusvõimest, et aimata, mida väike keha läbi sünniteede ilmavalgele muljutuna kogeb – ent emadena oleme sünnimomendil iseendaga ametis ja lapsed ju ei räägi. Teadvuse tasandil ei mäleta ka. Võrreldes teiste loomadega on meil küll kõnevõime näol tohutu eelis – ent samas saame seda võimet alles pärast pikka ja pikali veedetud titeiga kasutama hakata. Aasta aega beebina, mil „laps räägib siis, kui kana pissib“ veedetakse tunnetades-kogedes-analüüsides – ent sõnastada laps seda ei saa ja pärast teadvuse tasandil ei mäleta. Alateadvus ja keha õnneks mäletavad,“ arutleb Mirjam. „Alateadvusele tuleb traumadest vabaks väristamise meetodi puhul appi lihasgrupp, mis asub meil nii sügaval selgroo ligi kõhuõõnes, et massaažis seda ei ole võimalik lõõgastada. Psoaaslihas peitub meis aegadest, mil läbisime evolutsiooniliselt keeliklooma faasi ning tema sirutamine ja lõõgastamine lahendab hirme ja valusid, mida oleme oma maapealsel matkal isiklikku evolutsiooni läbides endasse pakkinud.

Kas teate, miks te ei saa konfliktides sõna suust – tõmbute vaikides kössi, judisete ega tea ühtki emakeelset sõna, millega end kaitsta ja ründajale vastu hakata? Sest te olete pisikesena trauma saanud. Ema või isa karjus teie peale – ja teie tõmbusite kurja hiiglase ees krampi. Nüüd juhtub see alati, kui ülemus või muidu hirmutavalt suur vastane ründab. Iga vait-ehmatamine ja tummana kössitamine aga on uus trauma. Niimoodi me jäigastume. Õnneks aitab „kõigest“ kehatöö – õppinud juhendaja abiga väristamine kuitahes kopsakast hangumisest vabaks.“

Ämmaemand

Mirjam leidis iseenda jaoks TRE (truma realise exercises) juba kaksteist aastat tagasi gestaltterapeudi õpinguid läbides ja oma enese probleemidele lahendusi otsides . Tema elus oli ühe korraga viimne kui tasand puntras. Naine oli ämmaemandana praktiseerinud, ent polnud selles ametis üldsegi õnnelik: vahetus lõppes, kui üks või mitu sünnitust, mida ta juhtis ja abistas, oli pooleli ning pidevate poolelijäämiste taak kuhjus tema külge rängaks energeetiliseks ankruks. Pole välistatud, et ta pöördub sünniabi praksise juurde uuel tasandil ringiga tagasi.

Armastatud kaasa Meelisega jõudis samal ajal abielu vahejaama. Paar, kes praegu harmoonias ja ühise arengu laines koos kulgeb, Suurupis kodu peab ja Valgamaal mehe päritolupaigus keskendunult juuri kastmas käib, elas aasta aega lahus. Mirjam selgitab lühidalt, et eelmisel tasandil oli suhe ammendunud ja kaasad hakkasid teineteist lämmatama. Kuna nad on aga taevas teineteisele määratud paar, õpiti uuele tasandile ning praegu käiakse tseremooniatel ja seiklustel koos.

Ainus, mida Meelis Mirjamiisule ette heidab, on oskamatus raha küsida – kui naine näeb, et inimene on hädas, on tal raske töötasu küsida, kui hinda alla kaubeldakse. See tekitab aga terapeudis eneses tõsiseid probleeme ja tõrkeid – tuleb patsienti kohelda ilma allahindluseta, ehkki ise oled alla hinnatud… See on paljude alternatiivmeditsiini praktikute ühine kogemus, millest Mirjamil aitab armastav kaasa sirge seljaga läbi tulla.

„TREd hakkasin õppima Taani spetsialistide juhendamisel. Kuna olin ise puntras, mõistsin esimesest hetkest vastutuse suurust – ja mingit taidlust oma ellu ei lubanud. Praegu olen läbinud teise astme koolituse, mis lubab gruppe juhendada. Minuga samal tasemel tegijaid on Eestis kümmekond ja me oleme võtnud südameasjaks ka põlve otsas pusserdajate kinnipüüdmise. Meie alal on asjaarmastajana „klientidega“ manipuleerimine võrreldav nende ebaeetiliste sodijatega, kes avavad jõuga, tellimuse peale ja raha eest teiste inimeste kolmandat silma ja viivad nad eelmistesse eludesse kondama või kanaldama – ja jätavad oskamatusest kuhugi sinna keelatud maadele ripakile. Vusserdaja ütleb ups! Ripakile jäänu saab diagnoosi,“ hoiatab Mirjam. „Turg pole siiski põhjatu – inimesed tunnetavad ja valivad tegelikud teadmised ja oskused juba üsna kindlameelselt. Kui vahepeal pöördus igaüks, kes endas mingidki võimed avastas, oma ameti juurest nõidama, siis nüüdseks on ohtlikuvõitu harrastajad, pseudod ja parad kenasti päristööde juures tagasi ning hingeabi ja teraapiat teevad valdavalt siiski kutsutud-seatud-koolitatud. Eesti-suguses väikeses kogukonnas on õnneks sisekontroll üsna tõhus kaitse.“

Samal moel lähevad ju ka teatrikülastajad vaatama seda, mis on tõeliselt hea, mitte hambutut isetegevust. Mirjami õde on muide näitlejanna Ingrid Isotamm, kes lõppeval suvel koos kaasa Andres Dvinjaninovi ning Inga ja Toomas Lungega „Kunksmoori“ mängis.

Valehäbideta

Iseenese ja abivajajate hetkeseisu tõlgendamiseks tavatseb Mirjam aeg-ajalt kasutada Jungi varjukaarte. Need on teatavasti arhetüübi kaardid, mille karbis on pooled varjukaardid – isiksuse tahud mis hetkel edasiminekut takistavad – ja teine pool on valguskaardid, inimeses olev potentsiaal ja tugevus . Kui Mirjam ise nende varjukaartidega esmakordselt kohtus ja tõlgendustekste eesti keelde tõlkima hakkas, tõmbas ta oma varjukaardiks „Must lesk“ – lahenduskaart aga oli „Haldjasnaine“.

Seda haldjat endas on ta jõuliselt ja sihikindlalt otsinudki. Aasta tagasi ilmus ta Varbolasse Preeriakotta naiste sügisese pööripäeva riitusele magamatu ja närvilisena ning tulistas kohe avaringis end tutvustades lagedale, miks ta magamata ja liimist lahti on – mis tseremooniatel räägitud, see sinna ka jääb – ent selline see Mirjamiisu ongi. Vahetu ja siiras. Nutab ja naerab spontaanselt ning lobiseb seksist ja naiselikkusega seotud probleemidest sama sujuvalt ja vahetult kui ravitee või kaloriteta koogi retseptist. Ta tunnistab, et kippus gestaltkursustel alguses aina vinguma ja hädaldama, ent see on nüüdseks ammu välja kasvatud. Pole põhjust vinguda. Tehtud.

Pool aastat hiljem oli naine juba suuteline olema analoogse meeste-riituse emand ja matroon. Kui Tallinna vanalinnas Avaneja keskuses Gunnar Aarma endises kodus ühel talvisel täiskuu-tähistamisel paarikümne naisega mesilasvahast ja taimedest väekuule vooliti, tantsiti ja lauldi, oli tema see, kes tantsis tõepoolest nii, nagu keegi ei näeks – valehäbeliku kartuseta näida naljakas või kole. Kui ei karda, ei näi ka.

Nüüd teeb naine sealsamas Müürivahe tänavas, kus asuvad ridamisi Avaneja ja Loitsu keller, Jansuki pood ja Tom Valsbergi väestuudio, Oaas ja Namaste-pesa, valgusteraapiat ning on ka ise rõõmsalt üllatunud, et kuulub sellesse jõulisse valgustööliste kvartalisse.

Tema TRE- ja gestalt-teraapia sobib üsna mitmekümnele inimesele ning ka Mirjamiisu ise õpib aina edasi – liikumist ja häälitsemist, avaldumist ja avanemist: „Inimeses pole inetu mitte miski peale arenematuse ja valelikkuse. Mulle endale meeldib, et üürisin LooElu stuudio – või kuidas seda väikest mõnusa ahjuga elamist-olemist siin nüüd nimetadagi – jaoks Kristiinesse oma pinna. Esiteks ei too see mulle kliente koju – piirid peavad paigas olema – teisalt on mul nüüd endal ka kasvõi teoreetiline pelgupaik. Kui mu kaks last ja üks mees ära lülivad, piisab teadmisest, et mul on koht, kuhu evakueeruda – ja juba ei olegi vaja kuhugi pageda. Mõttes sutsti ära käidud ja tagasi tuldud. Gümnasistist poeg Siim varjub samal moel bändiproovidesse. Vääna-Jõesuu koolitüdruku Agnes-Saskia pelgupaik on Kukrumäe hobuste juures.“

Vapruse värinad

Meile kõigile on tuttavad kramplikud, tahtele allumatud värinad, mille päritolu seostatakse küll närvide, füsioloogia, küll vaimuilmaga. Külmetav inimene väriseb selleks, et lihaste sees endale ise sooja juurde kütta. Hirmunud ja vihane inimene väriseb ülepinget maha, et mitte plahvatada. Tänu iseeneslikule ennetavale mahalaadimisele jäävad mitmed kaklused ning sisse- ja väljapoole lõhkemised olemata.

„Naistele on tuttavad ka sünnitusjärgsed vapruse värinad. Pea kõik naised, kes on just lapse ilmale toonud, tudisevad pärast seda vastupandamatult, enne kui toimub pingelangus, rahunemine ja õndsusehetk,“ naeratab Mirjam. „Paljud naised kirjeldavad sõnades neid värinaid tundena, et oled just äsja ise ilmale tulnud. Eks me sünnitades emaks sünnimegi – just sellele lapsele. Liiatigi mõjub sünnitegevus just sellele psoaaslihasele, mida ka TRE voolib – nii et tegemist on tõeliselt evolutsiooniliste värinatega. Mida aga laps sünnitegevuse ajal tunneb, seda ta kõnelema õppides enamasti paraku ei mäleta – tuleb end tunneli läbimise traumadest teadlikult vabaks väristada.

Me kohtume oma psoaaslihasega muide iga juhusliku hirmusööstu hetkel. Mida teeb järsku kohkunud inimene? Kössi tõmbab. Psoaaslihas, mille üks ots kinnitub roiete ja teine reiepähikute juures, tõmbub instinktiivselt kokku ja hirmunud inimene ongi kägaras. Piisab isegi hirmutava nähtuse peale mõtlemisest – ja inimene on ussikesena rõngas. Väidetakse, et stressis inimese esimene tunnus on lisaks silmavaatele-miimikale-jumele just kühmus kehahoiak. Seda teeb meiega meie keskel elav keelikloomakene.

Loomakese rahustamiseks ja lõõgastamiseks, millega kaasnevad tahtele allumatud käte-jalgade, aga ka keha enese värinad, kulub tund-poolteist. Teeme kuus harjutust, millega personaalse teraapia käigus kaasneb reeglina spontaanne vestlus – inimesest voolab-voolab-voolab välja nii palju, millest ta isegi ei teadnud ning just siin on selleks koht. Mõni inimene on sedavõrd distsiplineeritud, et vabaneb värisema alles teisel-kolmandal korral. Ehkki ta ei tee midagi „valesti“ – ega oma jalgu emmates, kummardades ja sirutades, end kokku painutades ja sõnajalalehena lahti rulludes ju miski viltu minna saagi – oleme oma keha nii kammitsenud, rakkesse ja ikkesse pannud, et ei lase tal vaba voli järgi toimida. Nii, nagu piitsutame end ülemäära tööle ja magame liiga vähe – nii ei lase me kehal isegi loomulikul-looduslikul kombel vibreerida-tudiseda enne, kui TRE abil on ahistav vaht pealt maha voolanud.

Kui mehed värisema hakkavad, püüavad nad absoluutselt alati ratsionaalset põhjendust leida – ma värisen sellepärast, et… Kui baleriin, kes on aastakümneid kammitsetud, vabaneb, on tõmblused ikka kohe ohjeldamatud. Käte visklemine näib seoses sellega, et võdisema hakkab roiete ja vaagnaga ühendatud keelik, ebaloogiline. Ent neerupealised saadavad ajju signaali ning adrenaliinipuhang hakkab ka käsi loopima. Lihtne ja ilus süsteem.“

Kogupere kogemus

Ehkki Mirjami õpetatus lubab gruppidega töötada – nii et kõik teraapias osalejad saabuvad pärast enese tühjaks väljendamist-väristamist ja energiataseme üdini tuntavat tõusu kenasti siinpoolsusse tagasi – polnud ta enne meie ühiskatset lastega eriti tegelnud. Ta enese tütar Agnes-Saskia on emaga kodus vabaks väristamistel osalenud ja magab alati sealsamas põrandal kümme sügavat minutit.

Meie rühmakene koosnes mu 11-aastasest judo-poisist pojast ning 7-aastasest iluvõimlejannast tütrest. Esimesel kümnel minutil pärast ühist teejoomist ja halvaasöömist toimus loomulik eputamine – kuna mõlemad lapsed on oma lihastega sportlikult tuttavad, oli vaja kõigepealt end tühjaks eputada, spagaadid sooritada ja edevusele lõpuks ippon teha.

Ma ise tundsin läbi harjutuste Mirjamiisule oma psoaas-lihasele külla järgnedes kõigepealt kaastunnet keha vastu. Olen teda kohelnud nagu distsiplineeritud-mobiliseeritud tööriista, mitte asendamatut sõpra selles elus. Vabandust… Esimese kahe harjutuse ajal läksid käed-jalad paiste ja tuimaks. Kui tütar hakkas spontaanselt võdisema juba kummargil jalgu kallistades, ülakeha vabalt rippumas, poeg alustas vibreerimist selili sillatades, siis minu mobiliseeritus – ja hetkelised tursed – andsid järele seliliasendis lootose poosis. Olin oma võdisevatest jalgadest nii vaimustuses, et unustasime poja silda tuksuma, mispeale vallandus vabastav naer.

„Naer ongi parim, mis teraapia käigus juhtuda saab – ja õnneks puhkevad inimesed sageli hingepõhjast naerma, kui nende käed tahtele allumatult visklevad ja jalad hõljuvad,“ kinnitab Mirjam. „Me kõik vabaneme värisedes ja naerdes mõttetust alaväärsustundest, ettevõtmatusest ja mis-nüüd-mina-kompleksist. Naljakas on ju ka see, et lõdvestudes tuleb näolihased rippu ja lõug lotti lasta – selline konjas vaatepilt pole põrmugi peeglinägu. Mulle endale pakub jätkuvat huvi ja avastusrõõmu just peaga toimuv nende harjutuste ajal. Esiteks see, et iga harjutusega kaasnevast paindest tuleb üliaeglaselt välja rulluda – muidu läheb pilt taskusse – ja teiseks et silmi tuleb tingimata lahti hoida – kuna energiatase tõuseb teraapia käigus radikaalselt, võib muidu pea valutama hakata. See peaga seonduv räägib meile pea olulisusest – kui evolutsiooni varasemates staadiumides meil keelikloomakestena pead ju teatavasti polnud, siis nüüd on – ja temaga tuleb väga oskuslikult-teadlikult-aupaklikult ringi käia. Nii, nagu peaaju oskustest tuleneva kõnevõimegagi – kui meile on see võime antud, tuleb seda ausalt ja vabalt kasutada. Teatavasti on selline reegel, et mille eest sina tänulik pole, see võetakse sinult ära.“

Indiaanika – Jaanika Gross raamistas ühe eluetapi

Kati Saara Vatmann

Jaanika Gross (47) on 17 aastat pimedana inimesi professionaalina masseerinud ja ravinud Nägija, kes on selleks piisavalt korduvalt meedias esinenud, et arvaksime, justkui tunneme teda.  Kõigi tundmaõppimistega aga on teatavasti nii, et mida enam me õpime, seda vähem teame – saame iga õppetunniga pigem teada, kui vähe teame.

Ta on puusepast isa ja kirjanike liidu võtmefiguurist ema tütar, kellel oli majandusjuhtimise haridus ja karjäär – kuni suhkruhaigusest tingitud pimedus viis ta pimemassööride kooli. Tänu sellele, et pimedus saabus pikkamisi, jõudis ta selle mõttega kohaneda – läbis tasapisi kõik katastroofiga kaasnevad staadiumid. Eitus ja häbenemine, vastu punnimine – ja kohanemine. Pimedana inimesi puudutades tema seni-uinunud meeled tööle hakkasidki.

„Oli tunne, nagu korraga oleks sisse lülitunud kuus ekraani,“ meenutab Nägijatar, kuidas esmakordselt spontaanselt oma patsiendi elusid ja lugusid nägema hakkas. „Palusin kõigevägevamal hoogu veidi maha võtta, et sedalaadi nägemisega harjuda – nüüd toimub ja toimib see soovi ja palve järgi, mitte kõiki raadiojaamu korraga mängiva raadiona. Põhiliselt sisepiltide ja kujunditena. Jutustan patsienti kätega „tuunides“ tasapisi oma lugusid, ent samal ajal jookseb informatiivne pildirida, mis saabub abivajaja tõlkimiseks ja tõlgendamiseks ja järje peale nügimiseks.“

Jaanika elab tütre ja isaga Raplas. Aitab inimesi järje peale ka Tallinnas. Külastab laadimiseks ja korrastumiseks sageli laagreid ja tseremooniaid, mida meie ülitäidetud esoteeriliselt turult ääretult tundlikult ja nõudlikult valib. On vaba ja väeks Naine, kes ülistab-põlistab emadust ja ürgnaiselikku jõudu ning valmistub väga teadlikult ja põhjalikult koos 48 eluaastaga algavaks uueks eluetapiks.

„Laagrid ja tseremooniad hoiavad hoos ja koos,“ kinnitab Jaanika, kelle jaoks täitus tänavuses Juminda indiaanilaagris ka „Urbide-indidega“ koos kulgemise 12 aastat. Ta andis nüüd neis laagreis osalemise teatepulga üle tütar Oonale, kes osales seal aukülalisena. Seega on ka sedalaadi väekogunemistel ühe elufaasi raamija ja uue alustaja roll.

Telesaadetes-dokumentaalides „Rääkimata lugu“ ja „Teekond iseendani“ on kaunis tõmmu ja väga eriline Nägijatar masseerimise võimendamiseks ulgunud emahundina – tavatseb seda mõnuga ka tseremooniatel teha – ja näidanud, kuidas silmituna oma tütrekest hooldab. Teame, et ta jäi suhkruhaiguse tõttu pimedaks kogu oma hea hariduse ja kena karjääri harjal. Oleme lugenud, et kõige kohutavam oli pimedaks jäämise hetke ootus – kui see valu ja õudus oli möödas, läks edasi aina paremaks. Jaanikast sai massöör – ja sealt edasi tervendaja, kes ravib ja juhatab uute alguste ja radadeni pigem vägesid kui lihaseid valitsedes. Kes Jaanikat kontsertidel-tseremooniatel näinud, on imetlenud, kui osavalt ja sujuvalt see kaunitar ruumis liigub – nii et teadmatud ei märka ja teadjad unustavad, et ta silmad ei näe. Ta kehastab ühiskondlikus teadvuses ja rahvuskehandis võimalust olla tegus ja töine, ilus ja elus ning pühenduda erilisele emadusele ka niinimetatud puudega – inimene pole puue, inimvõimetel pole piire ja imed sünnivad. Uues heas ilmas pole enam ohvermärtrite aeg, pole musta kadeduseussi, vaid imetlus ja koostöö.

Uude tsüklisse

„Hetkel on minu jaoks väga oluline 48.eluaastaks valmistumine – mu slaavitarist sõbranna Elviina on uurinud teadustöid, mis lisaks astroloogilise tsüklilisuse teooriale inimese elu perioode käsitlevad. Ja 12aastaste tsüklite täitumine on tõepoolest oluline – need on murrangulised väljakutsete aastad. Ma tean, kuidas siis on, kui tosina täitumine on kõike muud kui Minu Aasta, nagu ennatlikult loodetakse ja eeldatakse,“ arutleb Jaanika. „Kui sain 12, tuli diabeedi diagnoos. Kui olin 36, suri mu ema, abikaasa sai surma – ja ma ise elasin üsna mitu õõvastavat päeva rinnavähi kahtlusega, mis õnneks siiski tõeks ei osutunud. Olen otsustanud, et 48.tuleb kogu senise elu õnnelikem aasta – selle kohta on mulle ohtrasti ka märku antud – nii unedes kui tseremooniatel. Armastan iga päevaga aina arukamalt ja teadlikumalt elu siin planeedil – tean, et piisaks lõplikust ülestõusmiseks ja ma ei pruugiks enam inimeseks kehastuda, aga mulle meeldib see – teen seda mõnu ja rõõmuga veel ja veel.“

Ma ei kujuta juba poolteist aastat oma elu ilma Jaanikata ette. Suhtleme temaga enamvähem iga päev – vahetame kirju nii eksistentsiaalsetel kui kõige maisematel teemadel, helistame ja käime koos väljas. Ta tuli mu ellu… uksest. Ütles, et kohtusime 19aastastena Tartu bussijaamas ja meie hinged lubasid tookord teineteisele toeks olla. Nii ongi. Tuli külla – ja nüüd me teineteise eludes olemegi. Nagu mosaiigikillud.

Oleme käinud koos kümnetel kontsertidel ja etendustel ning seda, kuidas tema neid vastu võtab, on rikastav kaasa elada. Kunstielamuse lisaboonus. Oleme turninud täiskuuööl Pahkla hiidkividel, et üht noort naist tulevase emadusega harjutada. Oleme voolinud endises Gunnar Aarma kodus mesilasvahast ja taimedest väepallikesi, laulnud ja tantsinud. Tähistanud Preeriakojas ja allikatel-tulede ääres pööripäevi. Tema muljed reisidest-tseremooniatest viivad ka ise seal osalemata kohale ning tema kõrval olen minagi sujuvalt hakanud senisest palju enam kätega, käsikaudu, teiste meelte abil maailmaga suhtlema. Hulk meie vestlusi ja arutelusid, seiklusi ja peegeldusi ja kooskulgemisi on jäädvustatud, kuna meilt oodatakse raamatut. Selle valmimisekski peame jõudma uude tsüklisse.

„Ääretult oluline on vanadest mudelitest, läbitust ja äraolnust vabaneda – ikka tõeliselt, mitte vaid sõnades lahti lasta – muidu veame uude tsüklisse ja elujärku vanad mustrid kaasa,“ teab Jaanika. „Mulle on viimasel aastal ääretult oluline olnud vaikus. Ümberringi on nii palju müra, et tegeliku enda ja oma teega kohtumine ei õnnestu päriselt seni, kuni me ei jõua vaikuseni. Vaikus kipub müraga harjunud inimesi hirmutama – selleta aga uude järku astuda ei saa. Vaikuse ja tühjuse puhvri läbimiseta uut taset ei saavuta.

Nagu mulle, nii paljudele teistele on hetkel oluline vabaneda ohvermärtri rollist, enesehaletsusest, lammutavatest loobumistest ja teiste huve esikohale seades otsustamistest. Peame veendunult ja kindlalt alustama nii lauseid kui otsuseid sõnaga Mina.“

Imeline emadus

Jaanika jaoks on olulisim teema praegu ja ilmselt üldse selles elus ürgnaiselikkus ja emadus. Austus oma naiselikkuse vastu – ka siis, kui selles elus pole emaks antud saada – ja samas energeetilise nabanööri läbilõikamine nii emana kui lapsena, kui see segab-peatab-häirib nii ema kui lapse edenemist.

Kuna Jaanika silmad ei näe, on kogu tema enese emaduse lugu olnud ime – ja ka eksam.

Ta oli seoses diabeediga – ja sellega külgneva haigustejadaga – juba emaks saamise mõttest loobumas. Polnud ka partnerit, kes ta emaks teeks – seega polnud naine ses suunas üldse häälestatudki. Ent tosin aastat tagasi – olles juba pimedusega leppinud ja kohanenud ning töötades hinnatud massöörina – kutsusid vennad Urbid ta indiaanilaagrisse. Tal õnnestus seal taas tantsima ja laulma „tuunida“ naine, kelle võimed olid karistuseks eksimuse eest sulgunud. Naine koos teiste indi-väenaistega edastas seepeale Jaanikale sõnumi: tuleb taevane kingitus. Tänavuses indilaagris Juminda poolsaarel kohtus Jaanika taas legendaarse Monaga, kes oli üks toonastest sõnumitoojatest.

„Monaga on oma lugu. Monat nägin peale meie esimest ühist tseremooniat  imekauni ja õrna Liblikana. Libliknaisena, kes  loob ilu, harmooniaid ja tasakaalu, olles ise samal ajal vajadusel uskumatult  jõuline ja  tugev, vahel karmgi, kui vaja.

Tol 2000. aastal oli lisaks Monale siin Andrea, kes oli  naine kui mägi ja  Maaema-kaljunukina ma teda ka nägin.  Esimest korda  mõistsin, kuidas laulul on vägi ja on energeetiline muster. Kuulasin teda ja  paralleelselt kuulamisega vaatasin imeliste energeetiliste kui hologrammide mustrite muutumist. Andrea oli kaotanud  tantsuväe, mille siis  väidetavalt minu abil taevastelt tagasi sai peale kaheaastast pausi. Tema peremuster ja energeetika oli siiski nii sassi löödud, et mees lahkus siit ilmast. Samuti väga võimas väemees Harington oli.

Nad kolmekesi koos pajatasid mulle Taevasest Kingitusest, lisaks neile kahele võimsale indinaisele  käis  tol ajal nendega kaasas  Mona sõbratar – ka väga vinge must naine Kay,  keda nägin  hommikukastena ehk et kes tuli  öö hakul ja lahkus  hommikuse päikesega. Hiljem sain teada, et ta ongi supervõimas unede nägija.  Temaga kohtusin veel veidi hiljem ka Washingtonis, kus tal külas käisime. Ta töötas naiste  vähikliinikus psühholoogi ja nõustajana.

Kindlasti oli aga Mona see, kes mulle kaks aastat peale esimest pejotet Jaaguranna lillelaagris ütles peale üht higitelgi tseremooniat: You’l get the child. Ma’p uskunud, kuna mehe surmast oli möödas alles pool aastat – aga just sel ajal  ootasid vend Mauri ja tema kaasa Eneli nende esimest ühist lapsukest, kellega oli ja on mul  täiesti oma side. Kahtlustasin Monat, et näeb Ukut… Aga Oona sündis täpselt kaks aastat hiljem augustis. Selline lugu oli.“

Naise ellu ilmus mees, kes jagas end kahe naise vahel. Ei saanudki jagatud ega ole praegu kummagi naise mees – kohtub viisakalt mõlema naisega saadud tütardega ja kõigi ülesanded ses pusles ongi täidetud. Jaanika kui haritud ja arukas naine teadis rasedaks jäädes mõistagi kõiki diabeetikute emadusega kaasnevaid ohtusid, ent ühtlasi teadis ta ka, et taevane kingitus pole katki. Seega ei läinud ta arstide kätte end hirmutada laskma, ta ei tahtnud oma emadust hirmude ja ähvardustega mürgitada – vaid reisis koos tulevase lapse isaga Brasiiliasse. Mitte turistiradadele. Piltlikult öeldes Viimsi asemel Kopli poolsaarele, kus iga samm tõi kaasa sõnumeid ja märke.

„Kohtusin nii iseendaga beebina, neiuna ja vana targa naisena – kui oma tulevase tütrega, kes tutvustas end just seal nimepidi,“ meenutab Jaanika. „Ehkki võtsin end rasedusega arvele alles siis, kui arstidel oli juba hilja sekkuda ja mu õnne rikkuda, korraldati mulle ikka emaduse eksam. Nii, nagu Eestis kiputakse ikka veel puuetega inimesed puudeks taandama, pidin ka mina näitama ja tõestama, et suudan last hooldada ja mähkida, pesta ja tissitada.“

Jaanika keedab ja koristab, tegutseb ja majandab kodus täpselt sama osavalt kui iga teine naine – lisaks on tal abiks soe ja ustav isa Rein. Neil päevil kaheksa-aastaseks saav Oona on nüüd juba ise emale abiks ja teejuhiks, sõbraks ja kaaslaseks ning kummalisel kombel on Jaanika, Oona ja indiaanlanna Mona märkimisväärselt üht nägu.

Indiaanika

Samal ajal, kui võhikud üritavad välja uurida, kui kommertslik või paheline võiks indiaanilaagrites toimuv olla, on need tegelikult parimas mõttes aborigeenide kohtumised ning vägede ühendamised ja valitsemised. Indiaanilaagreid on Eestis korraldatud Rakvere lähistel piisonifarmis, alaline Preeriakoda oma tipide-higitelkide-tseremooniaplatsidega on Varbola lähedal – ning tänavu laagerdati koos USAst saabunud indiaanlastega Jumindal.

Laagripäevil elatakse ürgses rütmis – päikesetõusu ja loojangut pühitsetakse riitustega, toitutakse tasakaalustatult, alkoholi ei tarvitata, õhtuti köetakse higitelk ning tantsitakse-lauldakse suure tule ümber. Higitelk on madal loomanahkade ja-või presendiga kaetud koobas, mis sümboliseerib emaüsa. Selle keskele kaevatud auku asetatakse lõkkekuumad kivid, millele puistatakse väetaimi. Loitsud-palved ning taimede aur toovad inimestele, kes tseremoonial osalevad, sageli pildiridu, mis tõlgendavad minevikku ja juhatavad tulevikku – eriti kui pihus hoitakse ka kristalle ja talismane. Selles tundlikus ühisväljas higistatakse mitmeid tunde ning väga vähesed osalejad kibelevad välja jaheda õhu kätte – õige häälestus, avatud meeled ja puhas keha teevad kuumusele ja kaemustele vastupidavaks.

„Kui nüüd sellesuvise indilaagri asjus põgusalt muljeid jagada, siis tuleb öelda lihtsalt: olin õigel ajal õiges kohas ajamas õiget asja ehk parimal ajal parimas paigas parimaid tegemisi tegemas.  Esimeses higitelgis Mona juures kohtasin Kotkast, kes end ilmutas. Kotkas on teatavasti indiaanlaste Suure Vaimu väelind ja sümbol – minu jaoks oli suur au, et ta end näitas.

Viimasel päeval  sealsamas Mona juures olles tõusis Kotkas mu sisesilme ees lendu. Kõik toimis parimal moel nõnda, et    pejote tseremooniale, kuhu sisenemiseks loa sain, mul minna vaja enam polnudki. Tuli eriline arusaam ja mõistmine, kui oluline on leida  üles omaenese sisemise vaikuse ja rahu punkt. Selleni  aitasid jõuda paradoksaalsel moel  Mürisejad, lobasuised laagrisse-eksinud, kes mulisesid, mürisesid ka  kesk kõige pühamaid  tseremoniaalseid hetki – esialgu mõnuga mind selle jobususega ärritades.

Siis aga sain aru olukorrast, mida võiks kirjeldada: ma elan oma majakeses teiste majakeste vahel.  Ma kuulen igast aiast  röökivaid  transistoreid, laste kisa ja pottide kolinat.  Ma võin ju minna naabrimehe juurde ja paluda tal raadio või naine vaigistada ja võin  minna ka teise juurde…  Aga ma ei  saa nõuda, et maailm minu ümber vaikiks, et mina saaksin  oma aiakeses rahu ja vaikust kuulata. Ma pean selle vaikuse iseendas üles leidma.   Kui ma ei   saa seda enda  ümbert, siis pean  sukelduma enda sisse ja tegema seda nõnda kaua ja nõnda sügavuti, kuni ma saan üheks omaenese sisemise vaikusega. Alles siis tuleb Kotkas ja kannab mu palved Loojani. Mina aga saan otseühenduse temaga, Loojaga. Ma sain!

Veel mõistsin sügavuti ja kogemuslikult seda, kuidas me oleme  muutunud ärimeesteks ja -naisteks, kauplejateks, kes  aina tahavad. Targemad juba teavad, et kui tahad,  pead ka midagi  vastu andma – aga ikkagi on see tehing vorst vorsti vastu. See pole veel Teenimine. Veel on meis palju kõrkust ja paindumatust mõista, mida tähendab  alandlikkus Elu enese ees, austus Elu ja Looja ees, südamest tulev tänutunne ja tänamine/vastuteenimine/ohverdamine tänus palvete täitumise eest.

Kesk viimast higitelgi tseremooniat  kahe ringi vahel läksin välja, astusin merre ja langesin vaikselt pisaraid poetades põlvili – nii tohutu selgus ja tänutunne  tabasid mind sel hetkel. Mõistsin  oma sügavaimas äratundmises, kui palju  armastust, soojust, ilu ja toetust on minu ümber olnud ja kui palju on andnud seda  indi rahvas, kes siin käinud on – andes mulle võimaluse läbi nende tseremooniate  jõuda üha lähemale iseendale, Loojale ja elu põhiväärtustele – ja seda üha selgineva mõistmisega: Kõik pole nii lihtne. See on veel lihtsam!.

Ja lihtsal tasandil oli nii:

Ilmad olid  võrratud. Mugavustsoonist tuli välja tulla. Kui mul oleks olnud hommikuti valida, kas  end pesta sooja duši all või karges merevees, siis loomulikult oleksin ilmselt valinud duši variandi. Õnneks Jumindal valikuid polnud ja ma täiega nautisin  karget merekümblust. Järgmisel ajal pole mulle vaja valikuid anda. See on tehtud: iga ilmaga merevesi!

Oona oli samuti täiega sillas ja lõpuringis  tuli mul Urbi-Tomile tunnistada: sa ajasid mu kenakesti purki.  Palusid sel aastal enese ja venna külaliseks meid Oonaga. Nüüd aga oli Oona nõus Jumindalt lahkuma vaid sel tingimusel, et me tuleme järgmisel suvel tagasi. Ma andsin oma nõusoleku.  Leping sai sõlmitud! Lapsi oli laagris tohutult põnev jälgida – aga ka nende suhteid omade vanematega. Oona ja  Priidu tütar Uma leidsid hetkega teineteist. Hingesugulaste värk, ma usun! Viimases higitelgis oli Oona koos minuga Mona juures.  Heldimusega jälgisin tema oskust… südamega palvetada. Ka unenäopüüdjat meisterdas ta suure  naudingu ja pühendumusega ja oma kaitseehte leidis ta kah indiaaniturult iseseisvalt üles. Lisaks mulle  käeehte. Mina?  Ma kah nautisin turgu. Naiste/harakate värk. Olin üht-teist välja valinud, kui tundsin, et seal on üks asi, mis ootab mind, sest on mulle saadetud.   Ei jõudnud veel selle ülesleidmise ümber muretsema hakata, kui sõbratar-saatjanna Tiina juba selle mulle ulataski. See on  rohelistest türkiisidest ja punastest  korallidest  kaelaehe. Paljud  märkasid seda lõpuringis mu pikal punasel kleidil ja   tunnustasid me ühisharmooniat selle ehtega!

Lõpuringis  kuulutas Tarmo: esimest korda indilaagrite ajaloos anname sõna blondide esindajale Inkile Ingrid Peekile. Ta võttis sõna ja rääkis nõnda, et pani mõtlema: kogu laager on üks terviktseremoonia, kus me saame  miskit enestelt maha laadida ja lihvida, et täita end uue tühjuse, armastuse ja tasakaaluga.  Oh oleks meil jõudu ja tarkust seda tasakaalu hoida   kauem, kui vaid esimese kaamoseni,  mil tagasi oma  argihalli ja rutiini vajume, et siis masendunult ja norguspäi  end uude suvesse läbi närida, oodates indilaagrit akude laadimiseks. Nii jõudis minulegi pärale, et see pole emotsioonide ahmimise-ammutamise paik, vaid see on terviktseremoonia, on pühitsus, mida on hea  ikka ja  jälle läbi teha, et kinnistuks, et lihvuks, et kasvada paremaks  inimeseks ise ja  õpetada loomulikku elu  lihtsust, põhitõdesid ja kulgemist ka omad kutsikatele, kellel need alged ju  kenasti olemas, kui vaid me ise nendes seda ei lämmataks…

Esimestel päevadel  olin veidi  üllatunud, aga samavõrra häiritud egotripist, mida enese ümber märkasin – aga lõpuringis taipasin, kui hea see oli. Hea minu enese kasvamiseks ja  sissepoole pöördumiseks.   Samavõrra  oli see  lõbus.

Nüüd aga tuleb mul oma vastuteenimise toimingud ära teha usus, et mul lastakse seda rahulikult teha, et kotka  soov(itus) saaks korda aetud! Iga päevaga leebemaid tuuli lehvitades…“

*

Alati, kui Jaanikaga kohtudes imetlen tema maitsekalt ja tundlikult valitud rõivaid, ehteid ja meiki, tahaksin küsida, kuidas see tal õnnestub. Ent koos kulgedes on nii huvitav ja lõbus, et teisejärgulised küsimused ununevad.

Tuhandete päikeseloojangute peremehed

Kati Saara Vatmann

Jaan (70) ja Merrit (54) Kiho on peagi 30 aastat abielus olnud ning peavad ainsagi reklaamita üha populaarsemaks muutuvat kodurestorani, kus aukohal on kohalikust merest püütud värske kala – võimete piirini täidetud perekondlik ajakava näitab, et tehakse fenomenaalselt õiget asja. Tänu sellele, et paari pöörasepoolsed kannapöörded on tehtud koos, on suurem osa neist õnnestunud ning mõlemad näevad oma tegelikust east paarkümmend aastat nooremad välja.

Selle asemel võiks öelda:

Eks muidugi võib kõrvaltvaatajale nähes kauneid autosid ja ilusaid inimesi jääda mulje, et siin MerMeris tuuakse raha kuldäärega kandikul kohale. Tegelikust raskest tööst, mida kodurestorani pidajad teevd, vist polegi sellel kõrvaltvaatajal võimalik aru saada.

Ka meid varustava kaluri Lauri – isand Laurenti kohta kumutatakse, et ta püüab kogu merelahe Juminda tipuni kalast tühjaks. Tore ju, kui kalad kellegi vile peale rivistuvad ja massiliselt merest pannile ronivad.“

Mitte kellelegi ei ole keelatud oma elust mõtestatud, igiliikuv oravaratas teha – kui ei soovi, pole ju põhjust ka neid kadestada, kes soovivad. Omavahel öeldes pole Kihode majakeses sees miskit erilist rikkust tuvastada – normaalne elegantne ja stiilne kodu on. Kusjuures seda, et lähikuudel on igaks päevaks lõuna- või õhtusöömaaja broneerinud seltskond või mitu, ei kujuta ilmselt kuigi paljud meist oma kodudesse ette.

Sääsed Raadil

Jaan ja Merrit olid veerand sajandi eest- kuidas küll aeg lendab! – üks Tartu värvikamaid paare. Eriline teatrimees ja kaunis nukuke. Neil oli kodu Karlova linnaosas ning pärast Vanemuise teatrist lahkumist asutas põline teatri- ja stuudiomees Jaan Tähe tänavasse oma tudengiteatri Munev Aine. Vapiks munast kooruv draakon.

„Meie teatris mängisid juuratudengid – ja korraga said kõik asjad ühe korraga otsa. Artistid lõpetasid ülikooli. Nõukogude liit lõpetas eksistentsi. Ja Tartu linnal lõppes meie jaoks finants,“ meenutab Jaan. „Nüüd just tulevad kunagised tudengid-artistid edukate juristidena meile sööma. Näe, kuidas elu on pööranud – oleme Merritiga üsna võõrdunud väljendist „tulevad külla“. Kui meile tullakse, siis sööma.

Parim variant ongi, kui sõbrad koguvad seltskonna, kes tellib ja tasub endale sobiva söömaaja. Öömaja pakkumiseks on meil kena koostöö lähedal asuva külalistemajaga. Ja on küülikutega ja pardimunadega varustaja – maailm toimub Kolga-Aablas.“

Veerandsajandi eest, kui maailm peatus, ei tundnud Kihod enam endale Tartus kohta. Jaan kippus paiste ja paksuks – vale elu ilmselge tunnus – Merrit muutus teravaks ja morniks ning paar kadus paariks aastaks Rootsi.

„Meil polnud minnes ainsatki senti,“ meenutab Merrit, kellest kui näilisest nukukesest koorus Rootsis rasket ja mehist tööd tehes draakon. „Jaan hakkas meie võõrustaja juures kõigepealt tema ostetud värvide ja vahenditega tema perekonna portreesid maalima. Kuni jõudis personaalnäituseni ja kirjutas ka raamatu „Värav“.“

Mis puutub kirjutamisse, siis härra Kiho häärber varjab ka praegu romaani käsikirja. Ent nende söögitoa seinal olevat autoportreed – eht-endalikult karmilt naivistlikku, tasapinnalist ja teravatoonilist – maalis mees kolm aastat, nii et elatamiseks selline loometempo just ei sobiks…

Ehkki asi hakkas vägagi edu moodi välja nägema, ei tulnud paarile mõttessegi Rootsi jääda. Kihode sõnul piisab täiesti sellest, et Merriti õest Medrisest on saanud-jäänud poro. Küll aga on nad tänulikud, et Jaani kui kunagise tõhusa terava ja tubaka sõbra kõrivähi ravimise aeg saabus just sealses kuningriigis. Eks vähiga koos saabusid ka korrektiivid, et endist moodi enam ei saa – ja kuidas siis saab, kui ei saa.

Tagasi tulles kirjastati Jaani raamat, mida esitleti performansiga Raadi kalmistul – oli suur must koer, miljon sääske ja kambakene omasid. Kesine lugejahuvi ütles: ka õiget asja tuleb õigesti ka pakkuda – muidu jääb kätte. Nüüd pakuvadki. Dion Hummeri kirjutatud koka- ja mõtteraamatu „Õgivad ja blogivad“ kirjastasid MerMer-lased ise ning seda saab koos buldogihärra autogrammiga ainult nende kodust – aga see-eest saab hästi. Ja saab kuulda ka lõputut ja naljakat, armsat ja üldinimlikku võimuvõitlust – kes maja projekteeris ja paadikuur-restorani välja mõtles – mina-mina-mina… Õnneks moodustab mina pluss mina summaks kena produktiivse meie.

Tartu linn oli lukku pandud

„Tartusse on meil jäänud ainult perearst. Õnneks saab enamuse asju telefoni ja digiretsepti teel korda ajada. Kui aga näiteks juhi- ja relvaloa jaoks on siiski vaja arstitõendi järele sõita, vaatame juba minnes kella, millal sealt ära pääseme. Nagu asumisele sõidaks. Nii vastuvõetamatu on,“ tunnistavad Kihod, jälgides ja imestades ka ise seda fenomeni, mis on tabanud endisi tartlasi – see linn on energeetiliselt nende jaoks ammendunud ja sulgunud. „Absoluutselt kõik sõbrad on sealt läinud. Küngaste vahel Emajõe orus on meie kunagine kodulinn nii umbne ja sumbunud, et võtab lööklainena käpuli. Ometi on ta ju võrreldes nende aegadega, mil Riia tänava poisina selles sudus ja läpatises õnnelik sai oldud, nii ilus ja korras, kaasaegseks ehitatud ja uhke… Ikka jääb kõik sinna kaussi kuidagi kägistavalt kinni. Vabandame tartlaste ees, aga selline see aus tunne on.“

Jaanil on muide teatriga sama jama. Ei taha teist enam ei näha ega teha.

Mõne aja eest tegi erandi Liina Orlovale, kui mängis Pirita kloostri varemetes – just kloostri kogemiseks. Ja Üllar Saaremäe Hamletit tahaks ka näha ning temaga oma enda koduõuel teatritki teha – isegi käsikiri on tehtud-nähtud. Ent aeg pole mehi Kolga lahe äärde veel kokku looma lasknud .

„Estonia etenduselt Mees Lamanchast läksime pärast esimest vaatust ära. Paljude teiste põgenejate seas,“ kirjeldab Merrit, miks söömaskäijatega viimse vindini hõivatud küps paar edaspidi veel hoolikamalt valib, kuhu oma kasinat aega panustab. „Kuningas on nüüd õnneks läinud, elagu kuningas…“

Jaan arutleb, et talle sobiks ka näitlejana Von Grahli teater – ajal, mil nad Tallinna südalinnas elasid, ei tulnud üheski sealses lavastuses pettuda. Ent jällegi see aeg, mida ei jätku… Oli jah aeg, mil Kihod ajasid buumi ajal oma firmaga Hauston nii edukat kinnisvaraäri, et veetsid ise ühe maksimalistlikult urbaniseerunud elujärgu Stockmanni lähedal luksuskorteris. See oli ära – ning koos kinnisvaraturu langusega voolasid Kihod kenas globaalses laines uude elujärku.

Merevaade? Teeme ära!

„Olime kindlalt otsustanud mere äärde kolida. Kui Tallinn – siis täitsa südalinn. Kui meri – siis ikka päris meri. Ja olime kinnisvaraäri kõrvalt endale kodukohta otsides näinud juba nii palju kummastavaid asju, mida müüjad merevaateks nimetasid, et lootus oli kadumas,“ meenutab paar. „Olime just mingit rigarägakaldaga mädamere äärset jupikest vaatlemas, kui helistati tänase kodu asjus. Nooh, mingi 200 meetrit kaldariba ikka on – see oli lause, mille peale ummisjalu kohale tormasime. Ja meie lõputud võpsikuvaatlused olid lõppenud.

Nüüd kuuluvad meile tuhanded päikeseloojangud – muinasjutt!“

See võidetud võsa ilmutaks end ka nüüd paari nädalaga, kui projektipõhiselt kallast haldavad šoti mägiveised oma jormi tuka ja veenvate sarvede alt tõhusat hammastööd ei teeks. Esimeste objektidena rajati 2003.aastal siia Juminda poolsaare algusse kraav ja kenasti maalitud peldik. Otsene naabrinaine on õnneks heatahtlik ja sõbralik – lubas labidaid alguses enda juures hoida ja puha.

„Praegugi on siin pidevalt tööd tervele sõjaväeosale,“ tõdeb Jaan, kelle selg ootab nüüd päästvat laserravi. „Esiteks võsa ja roo ohjamine. Teiseks lumi. Linnarahvas ei kujuta ette, mida tähendavad merelt silmaauku puhuvate tuultega kuhjuvad lumevallid. Mul on võimas puhur, mille seljas siin päevast päeva kappan ja lund tõrjun. Kabiini tal kuradil pole – aga ma ise lustin seda Tuuslar-Jaani tuulutamist, nagu väike poiss.“

Kodurestoran – algusest peale edetabelite liider – on MerMer-talus tegutsenud neli aastat. Kõigepealt rajati ikkagi kodu. Sellise elulaadiga, mis aitaks jalule ja jätaks ellu. Õige elulaadi otsinguil Jaan koos buldog Hummeriga teleseriaali tehes mööda Eestit rändas ja elu uuriski. Et oma rajude kannapöörete raja lõpetuseks enam mitte eksida.

„Hakkasime uues kodus algusest saadik nii õigesti toituma, et võtsin ilma otsese dieedita 30 kilo alla,“ rõõmustab Jaan meretoodud elupikenduse üle. „Mitte ainult kala – ka kõige-kõige-kõige kvaliteetsem õli on selle toitumis-ime saladus, arvan ma. Ostame absoluutselt kõige kallimat õli, mis maailmas üldse leidub – sest see lihtsalt on puhtaim-ellujätvaim. Nii kalli tooraine tõttu – võite ette kujutada, mida maksab lennukiga elusana kohale lendav homaar – on meie toidud küll kallid, aga me ise kahjuks või pigem õnneks rikkaks ei lähe. Kolga keskmine elatustase.

Oma sõpruskonnale tegime juba eos selgeks, et see siin pole tasuta motell. Avatud ustega gurmee-mermer, mis meid mõistlikult ja mõõdukalt elatab, muudab vaid Hummeri morniks. Ta ei armasta külalisi. Ja eriti mitte kaameraid ja fotoaparaate. Et ta Naiste jaoks nii lahkelt poseeris, on täielik ime – tegelikult paneb peni, kes vaatab inimestele otse silma, lausa otsib silmsidet, kaameraid nähes putku.“

Stiilne küllus

Pole seal Kihode ülitöömahukas residentsis luksust ühtigi – on elementaarne ja stiilne, elegantne ja eriline kodu. Maaligalerii koosneb puha Jaani enese maalidest, mis sünnivad maja teisel korrusel. Paadikuur-restoran või söögituba – kuidas just ilmad lubavad – täituvad toitujatega vaid ettehelistamisel.

„Sel suvel oleme jõudnud sinnamaale, et autokondadel, kes ette helistamata väravasse vajuvad, on nutt kurgus, kui nad minema saadame,“ kahetseb Merrit. „Ent meie põhimõte on, et korraga võõrustame vaid üht laudkonda. Kohe mitte üheski mõttes ei tekita masstoodangut. Null masstoodangut, null reklaami – ja ometi on broneeringute nimekiri otsaga kenasti sügises.

Aja kiirest kulgemisest annab aimu vaid mõne aastaga tekkinud järjepidevus. Need, kes pidasid meie juures pulmad ja käivad siin ka pulma-aastapäevi tähistamas, tulevad juba neist abieludest sündinud laste sünnipäevi pidama…“

Ettevõtluse ja kokanduse mõttes on see sissetoov kodukahutus rohkem Merriti äri ja kunst – mille puhul naine on eriti õnnelik, et on omal käel ja vaistu järgi kujunenud ka päris tubliks sommeljeeks, õige roa juurde saab õige vein küll.

Jaani jaoks on peremehe roll ja külaliste võõrustamine roll. Ta on kogenud artist. Ka selles rollis.

„Olen kujunenud päris paljude kostitatavate pihiisaks, kes teab asju, mida nende perekonnadki ei tea. Ja see on hea – mis siin pihitud, see siia jääb. Ja rõõmustavalt sageli selgeksräägituna ka lahenduse saab,“ kinnitab maestro Jaan. „See, et oleme kuhugi sügisesse reserveeritud, tähendab meile faktiliselt küll jah täielikku sunnismaisust, lõputuid varustusretki, sajandeid pliidi ees ja pererahva rollis – ent mulle meenutab ka tõsiasja, et vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud.

Saame küll jah vaid jõuga endale mõned vabad tunnid – mitte päevad! kujutate ette? – lubada, aga milline missioon… Milline õnnis teadmine, et oled sisetunde järgi edenedes rajanud midagi nii vajalikku. Arvan teadvat, mis on tõeliselt õitsva kodu rajamise valem – sisetunne pluss riskijulgus. Seda ma veel ei tea, kas ja millal oma romaani välja annan. Kui ma vaatan, mis on praegu moes, siis oma ulmeteosega ma ilmselt väga ostetav poleks – ent elu on õpetanud kartma väikseid sissetulekuid, mitte suuri väljaminekuid.“

Merritit on elu õpetanud end jagama – nii nagu suudavad vaid naised. Ta katab ühe korraga laua, vestleb, võtab vastu tulevaste külastajate kõnesid ja ise teeb tellimuskõnesid, kogub ühed toidujäätmed siilide jaoks ühte kaussi – teised jäänused mõõksarviliste šotlannade jaos teise kaussi, ning ikka satub maja korrastades ja autot varustusretkeks valmistades peale, kui Jaan mõnest ideest või leiutisest kõneldes minaga piirdub. Merrit paneb oma mina osavalt Jaani mina kõrvale. Ja ongi meie.

Sophie Dragonwitch – emakese Maa õpilane

Kati Saara Vatmann

Sophie Dragonwitch (26) on tuletantsija-žonglöör, kes esineb Tom Valsbergi Tane Mahuta ja teite väelaulikute kaunistuseks ning Olde Hansa juures ning täiendas hiljuti kostüümiparandamise trikkidealaseid teadmisi Circ du Soleil’ga koos töötades.

Mööda ilma hipilaagreid, kogukondi tuurinud kaunitar on elu ja südame sunnil kümmet ala ja keelt õppinud ning elab hetkel Kalamajas noore Jaan Tätte kommuunis. Töötab Kultuurikatla suvekohvikus Kanala – ja on toortoidu, disaini, jooga alal mitmekihiliselt koolitatud neidis, kes kummutab eelarvamuse, et köögis töötab proletariaat – toiduvalmistamine on kunst ja teadus ning nõukaaegsed klassi-klišeed ei kehti enam ammu.

Ilmarännakutel jõudis naine veendumusele, et tahab saada kodus sünnitusi vastu võtvaks ämmaemandaks – ja selle poole ta nüüd liigubki. Juhuse tahtel on ta olnud ühel kodusünnitusel, väikeste lastega emmedele tugiisikuks – kuna juhuseid pole, on ta ära tundnud, et ongi selleks pühaks ametiks sündinud. Kes on imedest imelisimat kogenud, tahab seda veel ja veel – ka elukutsena. Ehkki rakenduslikku riigikõrgkooli sisse ei saanud. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

„Tervishoiukõrgkoolis pürgis ämmaemandaks 11,5 inimest kohale. Sain sisseastumiskatseid tehes teada mitu olulist asja. Esiteks pean polüglotina eesti keelele rohkem rõhku panema. Olen juudi-vene ristandina esimest põlve eestikeelne ning näe, pole see kohaliku keele valdamine nii enesestmõistetav midagi. Teiseks tuleb meie ringkonnale omase huumori harrastamisega ettevaatlik olla. Kui ütlesin vestlusel, et lõputööks sünnitan ise lapse, hakkas komisjon väga jäigalt ja asjalikult õiendama, et oot-oot, enne on ikka praktikumid ja kursusetööd… Endale lohutuseks ütlen, et olen lihtsalt liiga eriline. Ja plaanin astuda Krautmanni erakooli, mis seob mind veel mõneks ajaks Tallinnaga,“ kirjeldab Sophie, kuidas saab, kui kuidagi ei saa. „Samas tõmbab mind Eestis praegu lõuna kuplite vahele. Sänna kultuurimõis on tohutult vägine tuiksoon – ning meie vaimse sõpruskonna paar noort peret on kolinud samuti sinnakanti mõisa üles ehitama kõigi oma neljasorti kõrghariduste ja lastekarjaga. Õpin ära ja lähen lendu, äkki just nimelt Lõuna-Eesti poole!

Liiatigi on mul ausalt hetkeseisuga öeldes rändamisest mõõt täis. Seda tundsin väga teravalt viimatisel pikal reisil Mehhikosse – kõik oli küll õigesti ja hästi, aga tegelikult täiesti valesti, nii et tulin üsna räbalana siia Kalamajja haavu lakkuma. Õnneks on sõbrad vägede valitsejad oma lähedusega aidanud mul ennast kenasti uuesti kokku korjata.“

Ehtsuse õppetunnid

Elus kõige õnnelikum on Sophie seni olnud Põhja-Kalifornias – ta veetis sealsetes metsades hipimeelsete intellektuaalide peres neli talve, nad sisuliselt lapsendasid ta – seal ta õppiski elu tahtel disainima riideid, valmistama vegan gourmet toite ja hoolistsema laste ja emmede eest. Ning teab nüüd, mis tunne on võtta auto ja sõita sellega mägedes, ees piiritud avarused – oled vaba ja õnnelik, kõik on võimalik… Tegelikult ongi. See kommuun võtaks segaverelise haldjasnaise kohe oma rüppe tagasi.

„Maailmarännakud on mulle õpetanud, et iga oskus on väärtus. Kasvõi meie oskus ja võime ise rõivaid kujundada ja õmmelda. Ameerikas avastasin, et disaini ja õmblemise kunst pole üldsegi mingi tühipaljas pähh, nagu eestlased suhtuvad – kõik oskavad, aga uuemal ajal keegi enam väga ei viitsi. See on kuldaväärt oskus, mida tuleb alal hoida ja oma lastele edasi anda. Nagu moosikeetmine ja leivaküpsetaminegi. Pole üldsegi ah-mis – üliolulised elulised oskused on!“ teab tüdruk, kelle praegune üks kaubamärkidest on žongleerimine ja tuletants. „Žongleerima õppisin Hispaanias. Ostsin alustuseks kõige kõvemad pallid, nii et elu ja valu õpetas kiiresti ja tõhusalt, aiai! Nüüd on käte liikumine ja trikid nii selged, et ma ei pea enam kätele mõtlema – võin nii Tane Mahuta kui Olde Hansa ees tantsides keskenduda muule liikumisele. Kui aga mõni inimene peaks arvama, et ta juba oskab kõike ja juurde pole vaja midagi õppida, soovitan mõne üliprofi ja perfektse trupi juures natuke aega töötada ja väga lähedalt näha, kuidas käib tõeliselt täiuslik ja eksimatu töö. Mul oli õnn olla Circ du Soleil Eesti-tuuri ajal nende meeskonnas ja näha, mida tähendab 20 aastat kalliskivi lihvimist.“

Elu on õpetanud Sophie ka toor- ja taimetoidu ala üsna arvestatavaks asjatundjaks. Ta on osalenud festivalidel, korraldanud toortoidu ja –šokolaadi koduõhtuid ning valmistab ka Kanalas vegeeta-reeglite järgi kišše ja salateid, maiustusi ja magustoite ning toorleiba.

Kommunism ja tööjaotus

Siinkohal tuleb „kommunism“ sõnast kommuun. Kultuurikatla selle-suve-projekti köögis veedetud ajaga on Sophie õppinud, mida tähendab vastutuse delegeerimine. Kui köögis on vaja midagi korraldada ja varuda, ei peaks Kanala-rahvas iga kraani ja lapi pärast Evelyn Sepa poole pöörduma, allkirja ootama ja resolutsiooni alusel nuustikuid varuma. Piltlikult öeldes. Ühegi inimese asendamatust ei tõesta mitte see, et ta kuhjab kogu käsuliini kõik astmed enda kätte, vaid delegeerib, jagab ja usaldab.

Parimas mõttes kommunismi on õpetanud ka hipielu. Kus iganes maailmas vaimsed ja valgustatud inimesed ka kogumisse kobarduvad – igal juhul on vaja omavahel sobitada erinevad elud ja valud, tujud ja soovid. Tätte-dünastia korteris elab igas toas erinevat ametit pidav ja kogemustesleppi kannul vedav isiksus või paar. See tähendab erinevate vibratsioonide ja päevakava, külaliste ja probleemide ühitamist. Ja on Sophie sõnul ühtlasi optimaalseim elukool ning liigtarbimise vältimine. Pideva ostmise asemel on mõistlikum vahetada-jagada – ning emake Maa naeratab.

„Samamoodi igatseb meist igaühe kordumatu isiksus hinge-vaimu-ihu tööjaotust ja rakendust iga tihedusega kihtidele. Viimasel ajal tahaksin nii paljudele vaimuinimestele-valgustöötajatele hüüda – sportige-tantsige-liikuge! Ehkki on olnud suurepärane ja päikeseline suvi, on nii paljud inimesed kahvatud ja toonuseta, lihaste ja jumeta. Energiad on vaja ka füüsilises kehas liikuma saada – mis vägesid me muidu valitseme!“ teab Sophie, kelle enese lihased on eelmise õhtu tantsutrennist mõnusalt valusad. „Käisin koreograafist klassivend Siimu trennis ja naudin nüüd magusat lihaste tuikamist. Jooga ja meditatsioon on hea – aga istuva eluviisiga inimeste lihastikule tegelikult sellest heast ei piisa. Intensiivset sporti ja tõhusat tantsu on vaja!“

Perfektsionist Sophie eeldab seni õpitu ja kogetu põhjal täiuslikkust kõiges. Nii inimeses eneses kui tema suhetes – muu hulgas ka tantat õppinud noor naine kinnitab, et juhuslike ja rutiinsete suhete aeg on igas eluvaldkonnas siin planeedil möödas. Kõiksuselt tuleb paluda parimat – ja see saadetakse.

„Kõik isiksuse oskused ja eeldused, anded ja pürgimused vajavad arendamist – Jumala antud anne on tõepoolest ülesanne,“ usub Sophie. „On vaja vaid veidi enam julgust ja enesekindlust – neid lihtsaid ja ilusaid asju, mida ka mul enesel on vähevõitu.

Vaatan teelahkmel seisjaid. Ja neid on praegu tohutult palju. Inimesed on rutiinist räsitud. Teevad oma ammust tööd juba mõnda ega ilma rõõmuta, ilma üldisema pildi ja perspektiivita. Ja ei julge midagi muuta. Loetakse ja kirjutatakse raamatuid ilma hirmuta rändamisest, aga tegelikult on hirm isegi tööpakkumisi lugeda.

Kuldkalake ei saa aidata, kui loteriipiletit ei osta. Vihjeid, lahendusi ja märke antakse meile ju igal sammul – paraku löövad liiga paljudel meist silmad seda valgust tunnelis aimates vaid hetkeks särama. Siis tõmbutakse jälle kühmu ja nühitakse harjunud vagu edasi, julgemata kõrvale vaadata – ammugi mitte astuda.

Mida täiuslikum on inimese riistakast – keelteoskusest köögikunsti ja tantsuteaduseni – seda suurem on tema valikuvabadus ja –tarkus. Aiman nii. Ja püüan selle järgi tegutseda ka. ainult ise tehes ja julgedes, täiustudes ja katsetades on õigust ka teistele nõu anda. Kui küsitakse.“

Eerik Niiles Kross – aardeleidjast päikesepoiss

Kati Saara Vatmann

Eerik Niiles (46) on Kõue mõisahärra, ajaloolasest poliitik ning kirjanike Ellen Niidu ja Jaan Krossi poeg, kes hakkab lõbusa lapselikkusega mossitama, kui teda uutele tuttavatele ikka veel teenekate vanemate kaudu tutvustatakse. Ta on ühtaegu nii poisikeseliku üllatumisvõime ja rõõmsa meelega värske natuur, kes on tulvil mängulusti, katsetamisjulgust ja elujõudu kui väga küps ja kaalutletud elukunstnik, kelle peas toimub ühe korraga vähemalt kakskümmend suurt ja olulist mõtet-korraldamist-arendamist – ja kes ei lähe sellise killustatuse peale närvi. Väidab, et ei harrasta mingeid tasakaalustavaid ega rahustavaid praktikaid, ent ometi on oma mullis lausa uskumatult siin-ja-praegu-olekus, rahulik ja rõõmus ning ei ütle, mis nipiga suudab tema suurimatki jama võtta mängleva kergusega, nagu head nalja.

„Ju ma pole õnneks nii suurt sitta kogenud, mis tuju ära rikuks või elu tõeliselt segaks,“ naeratab mees ühtaegu nii reipalt kui raugelt – ta ongi pidevalt kaks vastandlikku olekut ühe korraga. „Mul on olnud õnneks väga noorest saadik niisugused tööd, et ka pisiasjadesse süvitsi sukeldudes ei kao suur plaan ja perspektiiv silme eest – see hoiab pilgu klaari.“

Sõbrad muhelevad, et kuivõrd Eerikul on õnnestunud varemetest üles ehitada 14.sajandist pärit Kõue mõis, mis on nüüd säilituskultuuri ja baltisaksa keskus, hotell ja kultuurisündmuste tuiksoon, pole boheemlaslikul ärimehel Krossil keeruline vanade kommude tekitatud korruptiivsetest varemetest üles tõsta ka Tallinna linn.  Naljatades öeldakse ikka kõige tõsisemaid tõdesid.

Tõde on ka see, et ainulaadne mõisakompleks, millest arengukava peaks tekitama nii Eestis kui maailmas enneolematu väikese riigimudeli, kuulub juba viiendat aastat hoopis Mary Jordanile, mitte mõisahärrale.[HK1] Seega on arendaja-visionäär Eerik N. mõisaproua mees. Proua Jordan (44) on Kanadas sündinud albaanlanna, dokumentaalfilmide autor ja karismaatiline ärinaine, keda paeluvad lisaks filmimist ootavatele valupunktidele hobused ja mootorrattad, koerad ja mistahes elus ja ilus, dünaamiline ja inspireeriv maailm. Tema seltskondailmumine on nagu ilmutus – karismaatiline, nooruslik ja tuline daam paelub kõigi pilgud – ja kõigil on temaga koos Hea ja kirgas hingata.

Mary ja mõis tulid Eeriku ellu ühe korraga. Nüüd, kus Eesti aristokraatia esindajast Kross on rajanud keskuse, kus kihab elu, on samas põhjust meenutada karmi müüti, mida Eesti tänane maarahvas korrutada armastab: Mart Laari esimene valitsus hävitas meie põllumajanduse. Eerik vaidleb: „Eesti põllumajanduse ja talupojakultuuri hävitas nõukogude okupatsioon, sõbrad! Praegu on vaja leida nii Eesti riigile kui ka maaelule tegelikult toimivad majandusmudelid, mis ei püüa ennistada 19.sajandi mudeleid. Nii, nagu mina mõisamajandust planeerides, peab kogu riik lähtuma sellest, mis 21.sajandil ikkagi ära tasub. Minul oleks põllumajandusega mõtet tegelda, kui oleks 500-3000 hektarit ja hinnalised masinad. Väiksem nokitsemine on praeguses  maailmas hobitalu tase ning sellesse tuleb muu eriala tööga teenitavat lõputult peale maksta. Eks ma võtan väga tõsiselt märki, et Kõue mõisa endistelt maadelt, mille peal professionaalsed põldurid vilja kasvatavad, leiti muinasaegne aare – see on minugi tee!“

Mäng mõisa peale

Meresõitja ja maadeavastaja Otto von Kotzebue rajas selle mõisa oma maismaise elutööna. Millegipärast ongi nii, et mida teenekam meresõitja-maadeavastaja, seda sügavamale sisemaale ta pärast rännakute lõppu poeb. Nii on teinud ju ka Krusenstern, Wrangel, Lütke.. Merest palutakse puhkust ning metsade vahelt otsitakse kasvõi näilist kindlustunnet.

Nõukogude ajal tegutses Kõue mõisamajas kool, misjärel häärber seisis 40 aastat tühjana ja muutus varemeteks, nagu tühjad hooned ikka. Eerik on jõudnud enne oma väikeriigi rajamist Otto von Kotzebuega analoogselt Maale kolm tiiru peale rännata –– ning iseloomustab end kui väga vara globaliseerunud haritlast. Töö tegi tema jaoks meie planeedi aegsasti ümmarguseks – ja samas hõlmatavaks palliks – mis on andnud riskijulguse ja vaba meele.

„Sõna „mõis“ ärritab eestlasi sellepärast, et oleme liiga inertselt ja arusaamatu mõnuga juurutanud ja hellitanud müüti 700aastasest orjaajast ja aristokraatiast kui vihatud vastasest. Selline ajalookäsitlus põhjustab alaväärsuskompleksi, viha ja kadedust – kusjuures täiesti asjata,“ teab ajaloolasest poliitik. „Muistse vabadusvõitluse järel saabusid sakslased Eestisse märksa rahumeelsemalt ja sujuvamalt kui meie alakat ja enesehaletsust kultiveeriv legend jutustada armastab. Naisi polnud – kositi kohalikke. Enamus maid oli eestlastest vanemate käes ning ladusa segunemise tulemusel oli baltisakslastes eesti verd sama palju kui saksa või rootsi oma. Naised on alalhoiuinstinktist ja vaistust lähtudes igasugustel aegadel lapsi saanud ja üles kasvatanud – eestlasteks.

Mõisad olid tootmise, kultuuri ja hariduse keskused, millele maarahvas maksis kõigest kümnist – ja sedagi põhiliselt tööga. Praeguste edumeelseimategi riikide maksud on teatavasti palju kõrgemad kui kümnendik palgast. Sadadele ja tuhandetele inimestele oli organiseeritud töö ja haridus tagatud loogilises järjestuses – enne elujärg, siis koolitarkus.

Praegu on meil paleus maailma tasemel haridusest – aga elatustase on seoses meie sissetulekute ja võõrsilt veetavate kaupadega kääridega nii madal, et selle pealt midagi maailmatasemelist ei raja. Veel. Inimlikult mõistetav on nii see, et kustahes mistahes tööga paremat palka kokku rügav rahvas ei oska-söanda-taipa isamaiste majandusmudelite ja maksude asjus häält tõsta. Veel. Kui ka see, et avatud piiride ja piiramatute võimaluste ajastul tahaks kõike – ja kohe. Ülikiired muutused, mida nüüd stabiliseerida ja suunata on vaja, lehvitavad inimeste ees lõputuid kiusatusi. Tahaks saksa autot ja kreeka oliivi, prantsuse veini ja põhjala vääriskala. Mis teha, et Poolas on parem kliima kui meil ning poola õun ilmub Eesti turule koos poola kanaga, mis kodumaise kana turusituatsiooni kibedaks teeb. Mary muuseas ei võta linnuvabriku kanaliha suu sissegi – päritolumaast olenemata – sest ta on teinud dokfilmi nende vabrikute õõvastavast tegelikkusest.

Tegelikkus on ka see, et Euroopa liit pole mingi turvakodu – sealsed, hea küll, siinsed, riigid konkureerivad omavahel üsna karmilt. Ideaalis peaks Eesti olema isolatsioonilisem ja sõltumatum kui praegu. See on vägagi oluliste valikute küsimus, kas panustame Gazpromi abstraktsetesse aktsiatesse või omamaisesse taastuval energial põhinevasse energeetikasse. Ega meil muud maagilist teha olegi kui et panustame oma tugevatele külgedele – põldudel kasvatame seda, mida kliima lubab, metsa haldame heaperemehelikult ja oleme kõva transiidi, inseneride ja teadlaste-kultuuritegelaste riik!“

Väiksuse võlu ja valu

Eerik arutleb, et Eesti-sugusel väikeriigil on õnneks lihtne olla paindlik ja end vastavalt tuultele seada ning kui vähe on praegusesse ilma jäänud illusoorset kindlaksmääratust ja vankumatut vagu. Kui veel üsna hiljuti sõitis inimene läbi elu otsekui etteantud teivasjaamu läbiva rongiga – kool, amet, maja, selle lähedal asuv töökoht ja kool, turismireisid, aiamaa ja pension – siis enam pole mitte midagi kindlalt ettemääratut.

„Kõik muutub ja areneb ikka müstiliselt kiiresti. Vanad ametid kaovad ja uued tekivad – suuda end vaid uueks õppida! Mis on saanud näiteks telekate kineskoopide tootjatest, kelle teeneid läks veel kümme aastat tagasi ohtrasti vaja – nüüd enam üldse mitte? Selge, et muist neist on end põhja joonud. Sama juhtub ju ka meresõitjatega, kes end kuival maal järsku ei leia. Või dissidentidega, kes ei oska eluga midagi peale hakata, kui välisvaenlast pole – leiavad siis sisemised deemonid… Kohanemisvõimelisemad isikud on üsna kindlalt uue ameti õppinud.

Ja elamise julgus, riskide võtmine ja rõõmsameelne mänglemine eksistentsiaalsetel väljadel olenebki sellest, kui suutlik inimene on üha uuesti alustama. Ikka otsast, järgmisest otsast – taas ja taas. Ja nii see jääbki – perioodid, mille järel uus amet tuleb õppida ja uut elujärku alustada, üha lühenevad ja ühte inim-ikka lükitakse neid aina rohkem.

Aiman teadvat, milles seisneb raskuste talumise võti – suure ja mitmekesise koorma kangutamise jaks ilma, et inimese telg laiali laguneks. Kõige suurem sitt tuleb kõigepealt ära süüa. Alati. Kui jätad ebameeldivad tööd ja kohustused, paratamatud ülesanded ja katsumused aina pärasteks, on sul pidev painaja, nii teadlik kui alateadlik rusutis. See tuleb otsekohe ära lahendada,“ sõnastab Eerik särasilmsuse säilitamise saladust. „Niimoodi on võimalik ka kõige halvemat halba võtta koomilisevõitu vahejuhtumina, millest on päris kindlasti võimalik üle ja jagu saada.

Ja ühtlasi on meil aeg loobuda vanamoodsatest vastandamistest. Võim ja vaim, vaimsus ja ärimeel ei välista ega ohusta, vaid toetavad ja täiendavad üksteist. Nii ihu, hing kui vaim peavad olema vormis – sport pole matslik ja küllus pole tõusiklik, iga inimene on väärt nii teaduskraadi, kena kere kui head elujärge. Ma ei jõua ära imestada ikka veel käibel olevat luterlikku ilmatunnetust – õndsus saabub kunagi tulevikus, praegu kannatleme ja suretame liha. Aga ükskord algab aega… Elada tuleb praegu, mitte pensionieas, kui kogu elu on olnud võimalikult karm ja kurb, kondid haiged ja lapsed välismaal – siis hakkame elama või? No andke andeks, me siin Kõue mõisas elame küll siin ja praegu täiel rinnal.“

Killustumiskindel

Meie kohtumiste ajal on Eerik alati olnud otsekui enesejagamise eksamil – lakkamatud sms-id ja kõned, kaks-kolm intervjuud korraga pooleli – ning ta pole kordagi kimbatusse sattunud, närviliseks muutunud ega tüdinult ohanud. Naudib sellist simultaani ühtaegu nii poisikeseliku hasardi kui küpse härrasmehe stoilisusega.

Mõis on tulvil ekskursante ja puhkajaid, gruppe ja seltskondi, 23 hotellitöötajat ajab pesumasinate ja pliitide, kandikute ja arvutitega oma rida, Roman Baskini näitlejad teevad tagumisel terrassil Strindbergi „Preili Julie“ proove, valmistutakse Kõue valla külade päevaks ja kümneteks kontsertideks – ning mõisahärra nendib rahulikult, et kõik toimub iseenesest, kui laabumisi ise liigse sekkumisega ei sega.

Teadlased ja ametnikud, kaamerad ja ajakirjanikud keerlevad ümber äsja põllu seest välja kaevatud Kõue aarde, Mart Sander toob lisaks senisele omamaalitud baroksele Kotzebue-portreele veel maale ja paneb need ise ka üles. Ning härra Kross laseb rahus toimida kosmilisel külgetõmbeseadusel: üks naaber ütles, et tema topised ei taha hästi koju ära mahtuda, tooks teised mõisa hoiule – ning saabus karu ja lõviga, teine sõber pakkus tõllakuuri ette, kus nüüd on vastuvooluaparaadiga bassein, skulptuuri – ja see osutus klaverijalgade peale monteeritud tankiks. Kõik sobib, kõik loksub paika.

Ka pärast nädalat New-Yorgis loomereisil olnud ja paariks päevaks Londonisse äriasju ajama lennanud Mary sattumine valele lennuväljale laabub ning proua jõuab koju. „Ma ei mäleta, mis asja täpselt ta seekord ajamas käis. Kuna maailmas on nii palju informatsiooni, valib aju ise, mida meelde jätab,“ muigab Eerik. „Igatahes seda ma tean, et ka siis, kui tema suurprojekt USAs hilissügisel lõpeb, ei saa teda paikseks suruda. Ning armastuse ja vabaduse ühenduslüli on usaldus.“

Oma erakordset kaasat värskelt armunu pilgul silmitsev mees naerab, et peab ainuüksi sellegi pärast mõisa kunagisest teenijatemajast, mille hiljuti ühelt õpetajalt ära ostis, pererahva maja ehitama, et stiilse ja lennuka Mary kleitidekollektsioon ei mahu nende praegusse paaritoalisse privaati kõrgeimal korrusel enam ära. Kuna naine on elu aeg olnud moto- ja hobusõber, läheb peagi ka talli ehitamiseks vana veiselauda paemüüride baasil ning ühtlasi tuleb sellega külgnevasse viinakööki külapood-kõrts lisaks vanas mõisatallis asuvale simmaniplatsile… Ei midagi enamat kui maailma loomine! Rahulikult naeratades.

„Mingite vaimsete praktikate ega meditatsiooniga ma ei tegele,“ kinnitab siin-ja-praegu-rahu meister Eerik. „Ma lihtsalt elan. Igal hetkel. Judot olen küll veel üsna hiljuti harrastanud, aga praegu on mul sellel alal põhiliselt administreerimise alane vöö.“

Maryga kohtumine ongi tõestus sellele, et hajameelsusena näiv oma mullis sammhaaval, sünkroonsust usaldades kulgemine viib aarete leidmiseni. Eerik oli juhuslikult Gruusia delegatsiooniga ÜROs ning maailma ainus inimene, kes tundis nii teda kui Maryt, kutsus ta New-Yorgis Gruusia-teemalise fotonäituse avamisele… Ning saigi kokku taevas teineteisele määratud paar, milles naine üha lendab ringi ja mees annab simultaani – hotellimajandamise masinad ja ajalugu, logistika ja muinsus, eksistentsiaalia ja Tallinna linnapeaks kandideerimine. Kõik toimub kuidagi iseenesest, sest Eerik rändabki tõeliselt ilma hirmuta, samal ajal kui teised mehed sel teemal filosofeerivad ning laule ja raamatuid loovad.

Päikesepoiss

Tavainimese jaoks seostub noore Krossi nimi eelkõige sellega, et ta läks tippluurajana töötades kuidagi Vene valitsusega tülli ning on naaberriigis tänini tagaotsitava staatuses. Ta ise kirjeldab asja nii: „Vene impeeriumile pole tõe rääkimine kunagi meeldinud. Ühelegi impeeriumile ei meeldi. Eriti kui tõde on piinlik. Mis puutub tagaotsitava seisundisse, siis see on lausa naljakas – igaüks teab mu aadressi ja võib igal viisakal kellaajal ekskursandi või kontserdikülastajana Kõue mõisa sisse astuda. Kui aga mingist arreteerimisest rääkida, siis see oleks juba poliitiline riive.

Küllap Venemaal on mu jaoks vanglakoht kenasti ootamas. Kusagil Neenetsi-maal. Meil on suguvõsas kohe selline eriline ugri needus – vanaisa oli vangis Mordvas, isa Komis – mind vist ootab järgmine ugri tõmbsoon.

Mis puutub isasse ja emasse, siis nende tegeliku vastupanuliikumise suurim trump – nagu Runnelil ja Kaplinskilgi – oli ju tegelikult lasterikkus. Pean tunnistama, et kord nädalas ema Elleni juures käia on tegelikult hea poja kohta pisut vähe, aga me keegi ei ole nii head kui tahaksime.

Ja mis puutub tehingutesse – Venemaal istub kinni mitu meest, kes pääsenuks puhta(ma)lt, kui oleksid minu vastu tunnistanud – siis vabanedes on nad Kõuel aukülalised. Võimalik, et 12 aastat saanud mees pälvib omanimelise sviidigi – Kotzebue elu ja teenetega seotud toad on olemas, laev Rurik ja Hawaii kuningas, proua Amalie ja Bikini-saared põlistatud – ent Lennart Meri tuba veel ehitamata. Mis on oluline kasvõi sellepärast, et mulle meeldib kõigist elus kuuldud motodest tema oma: oluline pole, mida inimesed minust mõtlevad – inimesed peavad hoopis mõtlema sellele, mida mina nendest mõtlen…

Mida neis tubades ja sviitides tehakse? Seda, kes niimoodi küsib, ei oodatagi. Nädalavahetusteks ja üritusteks sellistesse oaasidesse kogunemine aga on uus-vanamoodne moodus sõpruskondade ja sarnaselt mõtlejate sünergia väestamiseks.“

See on Eeriku sõnul peaaegu sama hea – või paremgi kui välismaale sõitmine. Ning ühtlasi soovitab noorema põlvkonna võõrsile-kibelemist mitte pidurdada, põlata ega peljata.

„Noored on uskumatult palju targemad kui meie. Tõeliselt tegijad suurkapitalistid teavad seda. On kontserne, kus küpses eas töötajatel pole edutamist oodata, kui ta pole mõne 23aastase juures koolitusel käinud. Uus põlvkond lihtsalt on väga arukas ja andekas ja teab tõepoolest sünnist saadik, mida teha tahab,“ on 21aastase lapse isa veendunud. „Küll aga võib liiga kitsas spetsialiseerumine muuta abituks – olmeliselt-üldeluliselt abitu kipub uusim põlvkond nagunii olema. Lisaks on noored sõltuvamad kui me ettegi kujutame. Nad sõltuvad netiavarustes piiramatult ja kontrollimatult lokkavast teabest ja võivad sattuda kujuteldamatute eksiarvamuste küüsi. Kui näiteks grupile inimestele väita, et teadlased on kindlaks teinud, et taevas on kollane, jääb 70% ajupestutest seda lõpuni uskumagi!

Seepärast soovitan kõigile-kõigile kogemusi-elamusi-avardumist – välismaale minemisi peab aina soosima, eriti kui minnakse õppima. See õpetab kadeduseta, hirmude ja piiranguteta elamise julgust. Mis rahvuslusse puutub, siis meenutagem teise maailmasõja ajal lahkunud väliseestlasi – nad on rahvusliku identiteedi ja aatelisuse mõttes meile, kodustelegi eeskujuks. Tänini.“

Vestlusest väljudes vaatab Eerik Niiles rõõmsa üllatusega enda ümber ringi ning lausub niihästi maailma, Eesti kui Kõue mõisa kohta sobivalt: „See siin on üks kummaline koht… Üks väga hea ja kummaline koht.“

Mai Murdmaa – rahu ja absoluut siin ja praegu

„Rahu ja tasakaalu, absoluuti – ja selle väljendamist kunstis,“ loetleb maestra Mai Murdmaa (75) õnneks vajalikku. „Kuna ma ei saa enam seda aega tagasi kerida, mil ma polnud traditsioonilises mõttes ideaalne ema, loodan ja püüan nüüd olla võimalikult tore vanaema. Minu juures võivad lapsed, mõlema poja pojad, seinale joonistada ja bandžot mängida, ilma et keegi sõitleks, et nii ei sodita ega lärmitseta.

Kõike tulebki teha kirglikult – mis iganes ameti ja eaga tegemist. Minust 7 aastat vanem vend Ivar on kirglik okeanoloog, kes ei välju ka suvel toast ega arvutist, sest uurib kogu hinge ja olemusega maailmamerede põhjajõgesid ning põleb seejuures noorusliku õnnega.“

Mai tunnistab, et muutub murelikuks, kui näeb kõrvalt teisigi tasakaalust kõrvale kaldumas – mis siis veel iseenese tundependli kõikumisest kõnelda.

„Tasakaalu kaotus muudab inimese haavatavaks. Ehkki rahutust seostatakse loovusega, pole midagi loovamat ja absoluudile lähedasemat kui täieliku rahu seisund. Kui sellest aimu saad, igatsed väga seda seisundit, mil pendel ei lenda ei vihasse ega eufooriasse. Jah, liiga intensiivselt head tunded muudavad inimese rabedamakski kui ahastus,“ kinnitab Mai. „Kui näen oma poega Kasparit (37) väga õnnelikuna, tunnen hirmu – mis on teatavasti üks maailma halvim ja halvavaim tunne – et temaga nüüd ometi midagi juhtuks. Ta on seltskonnainimene, ääretult päikeseline, eduks loodud poiss. Rainer (43) on oma äärmise vaimsuse ja sissepoole pööratuse juures puhtale ja jumalikule loovusele lähemal, ent maast lahti, ebaseltskondlik ja ebamajanduslik. Eks siis emme maksab vahed kinni. Rõõmuga.

Tänan taevast, et mulle on antud aega ja võimalusi varem ehk valestiläinut-ärajäänut korvata. On antud aega oma lastega suhteliselt kaua koos olla. See on väga suur kingitus, mille pälvivad vaid pikaealised – ja need, kelle üks poegadest elab ta enese korteri peal.“

Murdmaad-Jancised elavad Kadriorus südamlikus vanas puithäärberis, kus Kasparil on maitsekas postmodern-pesa ema pea kohal, ema kodu aga on mõnevõrra museoloogilise hõnguga – just niimoodi on hästi, nagu praegu on – aastakümnete eest oma koha leidnud kunstiteosed ja mööbel, afišid ja raamatud – nii turvaline ja paigas.

„Hiiumaal Luidja ranna lähedal on meil terve Janciste vabariik – mõnekümne aasta eest püstitatud majakese juurde on tänu sellele, et mul on ikka tööd ja teenistust jätkunud, ehitatud üha järgmisi. Poegade isa, pianist Valdis elab aga üksinda Lätis. Paradoksaalsel kombel saaksin ma tänase Jancisega üsna kindlasti suurepäraselt koos elada,“ arutleb Mai. „Kui olime noored ja lapsed olid väikesed, oli tal aina töö ja kunst-kunst-kunst. Kuni puhkes minu ja Kuldar Singi vaheline kirg. Loovisiksus ei saa endale kirge keelata. Tunded tulevad ikka täispaketina, ei saa niimoodi tellida, et palun mulle need-ja-need tunded – nood-ja-nood on ebamugavad ja segavad idüllilist tasakaalu. Kõik tuleb  korraga. Paraku kannatavad lapsed selle all. Üsna kindlasti. Isegi kui nad on õnnelikud, sest ema on õnnelik – oma tähelepanust ja pühendumisest tuleb lastel ikkagi nii mõndagi loovutada, kui emal on pea pilvedes.

Ei ole ses jagatud ja hajali emas muud halba, kui et vanemas eas tuleb täiskasvanud poegade eksirännakuid ja pereprobleeme jälgides üha ennast süüdistav mõte – kui mina oleksin olnud parem ja traditsioonilisem pereema, oleks lastel nüüd kergem…

Nüüd, jah nüüd saaksin muusikuhärra Jancisega kenasti koos elada ja meie mõlema õhtusele loomingule pühenduda, ent tema peab emotsioonidest hoiduma ja võimalikult tagasitõmbunult rahu säilitama. Tal on olnud viis infarkti. See, et ta üldse elab, on juba iseenesest ime.“

Mai-Estri enesegi elus olemine on ime – sõjaaegse lapsena, kes kolmesena isa kaotas, on ta tundnud tõelist nälga, olnud oma enese kodus kuulirahe all ning pääsenud Siberis napilt vingumürgitusest. Tema sõnul on eestlaste praegune vaesusevirin kummastav, kui meenutada tõeliselt näljahädasid-turvatundeta aegu. Tema ajakirjanikust emale oli laste kasvatamisel tõsiseks toeks balletikuninganna Anna Ekston – Mai oli tema vaimne laps, kes ühtlasi kandis oma teise ema rõivaid – ning pärast Tallinna balletikooli ja Moskva GITISe lõpetamist ka ametit.

Ohvrid kunstile

Eraeluga jagatud emadus pole kaugeltki ainus ohver, mille Mai-Ester on kunstile toonud. Ta ohverdas tantsule ka oma esimese lapse.

„Tegime Estonias „Daphnise ja Chloe“ ja „Medeia“ proove – ja ma ütlesin meestele, et tunnen end halvasti. Mitte niivõrd füüsilises mõttes kui kogu olemuses. Palusin kunstilisel nõukogul esietenduse edasi lükata, kuni laps on sündinud. Mehed ei kuulanud – ah, mis ta ära ei ole, teeme ära… Ja tütrekene sündis kuuendal kuul. Võimalik, et tänase meditsiini abiga oleks ta ellu jäänud. Toona elas üksteist päeva,“ meenutab Mai, kes muutub selle hella teema juures võrreldes tavapärase jõulise endaga väga vaikseks ja vaoshoituks. On valusid, mis ajas ei kao, vaid teisenevad.

Milline ta praegu oleks… Pojadki on ju väga erinevad. Rainer elab vaimuilmas ega oska ema sõnul end kogu oma geniaalsuse juures põrmugi müüa. Ega üheski eluvallas – olgu peresuhted või looming – kompromisse teha.

Helilooja Rainer hüüdnimega Herzog on mitmete progebändide hing – üks nimetus võib olla näiteks „Metro Luminal“, kelle filmimuusikast teatakse ilmselt enim Sass Henno „Mina olin siin“ muusikalist kujundust.

Kaspar on ema sõnul päikeseline seltskonnainimene ja kambajõmm, kes oskab teha endale turgu ja seljatagust. Lapsena joonistas ta koomikseid ning mängis onunaise Helle Karise filmis „Metsluiged“, Eesti kõigi astmete kunstikoolide läbimise järel läks Soome Priit Pärna juurde animatsiooni õppima ning on lisaks arvukatele animafilmidele teinud postmodernistlikke lavakujundusi – ka emale – ning muusika lastefilmile „Röövlirahnu Martin“. Uusim töö on vaadatav VAT-teatris ning riiulites püsib tema looming ka (laste)raamatutena.

„Olgu edu ja varaga, kuidas on – peaasi, et nad napsuga ei liialda. Olen näinud elus nii palju, kuidas alkohol geeniused hävitab. See sai saatuslikuks mehele, keda kirglikult armastasin – Kuldarile. Ja mu vennale Allanile. Mu õde ja vend Kai ja Ivo on reaaltasandil tegusad ja tublid, andekad ja edukad – meist kõige võimsam oli arhitekt Allan. Tema mõistis absoluuti. Ent ei osanud seda üldsusele niimoodi esitleda, et see oleks vastu võetud. Meenutagem või tema pakutud Vabadusesamba ideed – geniaalne! Ja mis selle koha peal nüüd seisab…

Ent need alkoholikogused, mida mu vend tarbis… Oi. Selles ei ole mõtet süüdistada ühtki naist ega riigikorda. Inimene teeb oma elust ikka ise selle, mida teeb. Ja kui tegemata jätab, eks siis tuleb järgmisel korral uuesti tulla ja ära teha.“

Väekohad

Mai vajab ja leiab meie planeedil väekohti, need jõuavad otsekui ise tema juurde.

Ta suvitas aastaid Hiiumaal ning tundis sügaval nõukaajal Luidja metsakohas, et see meeldis talle sel saarel ja ilmselt kogu maailmas kõige enam. Nüüd on poegadel ema maja ümber oma pesad, nii et saarekese peale Luidja jumalike valgete liivade veerde ongi kujunenud Janciste vabariik.

„Hiiumaa tõmbab Eesti kultuurirahvast. Mina suhtlen teiste sel saarel resideerivate loomeinimestega põhiliselt praktilisel-logistilisel tasandil. Kui Roman Baskin sõidab Hiiumaale, pakin end kui autota tegelast talle kaasa. Ja siis me püüame mitte kunstist rääkida – seda saab Tallinnas niigi küll ja veel,“ nendib Mai. „Küll aga on Ave Alaainu tõeline suhtlemisväärsus. Jalust ära – ja ikka nii entusiastlik, lootusrikas, unistusi tulvil – tõeline Ave Vita! Elagu elu…

Minu praegune väekoht, kus juba mitmendat lavastust loon, on Joškar Ola. Esimene lavastus seal oli „Carmina Burana“. Sellest ajast õppisin sinna planeedi väepunkti lendamist ootama ja nautima.

Meil on sellest Marimaa metropolist nii väga palju õppida. See on vähemalt sama väeks piirkond kui Maarjamaa. Õpetlik on, et niinimetatud peateedelt kõrval asumine ei muuda Marimaad vähimalgi määral provintslikuks. Ja linnastumine ei vähenda ürgväge. Mis peamine – pole vaenu. Sellist jagelemist ja lammutamist, nagu meil, seal maride ja venelaste vahel lihtsalt ei ole. Õppigem ometi!“

Mai oskab hinnata ja analüüsida, sest on loonud ja lavastanud Bulgaarias, Saksamaal, Poolas, Rootsis, Itaalias, Soomes, Hispaanias, Kreekas, Venemaal, Lätis, USAs ning puutunud tihedalt kokku nii Barõšnikovi kui Oksa-Eduri tandeminga.

Kompromissitu

Mai lavastas seal ürgsõbralikus väepunktis „Meistrit ja Margaritat“. Ta oli mõneks päevaks Kadriorgu tulles nõutu selle pärast, et kunstnik jutustas oma eskiisidega hoopis teist, tema omaga ühitamatut lugu. Ning kinnitas et kunstis on kompromissid mõeldamatud. Nii, nagu ei tunnista kompromisse ka tema armastatud vene klassikud – eriti eelmise, Eestis lavastatud „Kuritöö ja karistuse“ puhul.

Kolmnurgas Marimaa-Kadriorg-Luidja veedetud suvi pole maestra jaoks kompromiss, vaid ainumõeldavalt täiuslik elamise vorm. Hiiumaal kogub ta pärast Joškar Ola triumfi – mille tema lavastused reeglina pälvivad – jõudu ja energiat, mõtteid ja tasakaalu järgmise lavastuse jaoks, mis on taas kompromissitu ja komplitseeritud.

„Hakkan Estonias „Petruškat“ tegema. See on selles mõttes keeruline tegemine, et Estoniaga on keeruline töötada. Priimaballetti – nüüdiskeeles öeldes staare – pole. Pole peale kasvatatud, kes olid, on minema lastud. Ma ei karda seda öelda – intriige ka ei karda – olen elus nii kuumast paksust läbi ujunud, et ei kardagi vist midagi muud kui et mu kallid pole mingil põhjusel õnnelikud. Kes on vähegi Tiit Härmi ja Ülo Vilimaaga kokku puutunud, mõistab, millest räägin,“ muigab Mai.

Tema teadlikult eba-euro apartemendi kempsu seinal on Tubina „Krati“ plakat. Mõnusasti. Ning Mai seinad ongi mitmeti kõnekad. Ta on rahul otsusega, et poisid sündisid suhteliselt hilja – oli emaksolemise aegadega tema eraelus, nagu oli – vanaemana on tal nüüd aega ja võimalust olla täpselt selline, nagu ta tahab. Lapselapsed võivad vabalt seinale joonistada.

„Oma praeguse loomingulise põlemisega tõestan, et 75aastasena on täiesti võimalik täiel võimsusel kunsti teha. Jälgin rõõmu ja uhkusega oma poegade saavutusi. Kui nüüd ise vaid selle igatsetud rahu ja tasakaaluni jõuaks… Ütlen seda lauset vist ainuüksi meie kohtumisegi ajal seitsmes kord, eks?“ naerab Mai. „Rahust ja tasakaalust absoluudini, valgustumiseni ja Allikani on nii natuke minna. Ja ma nii tahan.

Kindlasti oleks üks võimalus selleks kloostrisse minna.

Ei, mitte nunnakloostrisse – need on variserlikkust ja intriige täis.

Kuhugi Tiibetisse või Indiasse näiteks.

Ent see jällegi oleks põgenemine. Ühest küljest võtan ka sinna iseenda ju kaasa. Teisalt on palju suurem saavutus jõuda tasakaaluni siin ja praegu enda sees – mitte kusagil isolatsioonis ja sund-keskendatuses. Kuna mul on sellest täiusest ja valgustusest veel nii palju puudu, tundub, et tuleb pikk ja tegus elu.“

Liigutaval kombel väidavad Jancise-poisid, et nende ema on ka loomepalangus, üleni oma sündivas lavastuses  põledes maailma kõige rahulikum ja tasakaalukam inimene.

Mai Murdmaa – rahu ja absoluut siin ja praegu

„Rahu ja tasakaalu, absoluuti – ja selle väljendamist kunstis,“ loetleb maestra Mai Murdmaa (75) õnneks vajalikku. „Kuna ma ei saa enam seda aega tagasi kerida, mil ma polnud traditsioonilises mõttes ideaalne ema, loodan ja püüan nüüd olla võimalikult tore vanaema. Minu juures võivad lapsed, mõlema poja pojad, seinale joonistada ja bandžot mängida, ilma et keegi sõitleks, et nii ei sodita ega lärmitseta.

Kõike tulebki teha kirglikult – mis iganes ameti ja eaga tegemist. Minust 7 aastat vanem vend Ivar on kirglik okeanoloog, kes ei välju ka suvel toast ega arvutist, sest uurib kogu hinge ja olemusega maailmamerede põhjajõgesid ning põleb seejuures noorusliku õnnega.“

Mai tunnistab, et muutub murelikuks, kui näeb kõrvalt teisigi tasakaalust kõrvale kaldumas – mis siis veel iseenese tundependli kõikumisest kõnelda.

„Tasakaalu kaotus muudab inimese haavatavaks. Ehkki rahutust seostatakse loovusega, pole midagi loovamat ja absoluudile lähedasemat kui täieliku rahu seisund. Kui sellest aimu saad, igatsed väga seda seisundit, mil pendel ei lenda ei vihasse ega eufooriasse. Jah, liiga intensiivselt head tunded muudavad inimese rabedamakski kui ahastus,“ kinnitab Mai. „Kui näen oma poega Kasparit (37) väga õnnelikuna, tunnen hirmu – mis on teatavasti üks maailma halvim ja halvavaim tunne – et temaga nüüd ometi midagi juhtuks. Ta on seltskonnainimene, ääretult päikeseline, eduks loodud poiss. Rainer (43) on oma äärmise vaimsuse ja sissepoole pööratuse juures puhtale ja jumalikule loovusele lähemal, ent maast lahti, ebaseltskondlik ja ebamajanduslik. Eks siis emme maksab vahed kinni. Rõõmuga.

Tänan taevast, et mulle on antud aega ja võimalusi varem ehk valestiläinut-ärajäänut korvata. On antud aega oma lastega suhteliselt kaua koos olla. See on väga suur kingitus, mille pälvivad vaid pikaealised – ja need, kelle üks poegadest elab ta enese korteri peal.“

Murdmaad-Jancised elavad Kadriorus südamlikus vanas puithäärberis, kus Kasparil on maitsekas postmodern-pesa ema pea kohal, ema kodu aga on mõnevõrra museoloogilise hõnguga – just niimoodi on hästi, nagu praegu on – aastakümnete eest oma koha leidnud kunstiteosed ja mööbel, afišid ja raamatud – nii turvaline ja paigas.

„Hiiumaal Luidja ranna lähedal on meil terve Janciste vabariik – mõnekümne aasta eest püstitatud majakese juurde on tänu sellele, et mul on ikka tööd ja teenistust jätkunud, ehitatud üha järgmisi. Poegade isa, pianist Valdis elab aga üksinda Lätis. Paradoksaalsel kombel saaksin ma tänase Jancisega üsna kindlasti suurepäraselt koos elada,“ arutleb Mai. „Kui olime noored ja lapsed olid väikesed, oli tal aina töö ja kunst-kunst-kunst. Kuni puhkes minu ja Kuldar Singi vaheline kirg. Loovisiksus ei saa endale kirge keelata. Tunded tulevad ikka täispaketina, ei saa niimoodi tellida, et palun mulle need-ja-need tunded – nood-ja-nood on ebamugavad ja segavad idüllilist tasakaalu. Kõik tuleb  korraga. Paraku kannatavad lapsed selle all. Üsna kindlasti. Isegi kui nad on õnnelikud, sest ema on õnnelik – oma tähelepanust ja pühendumisest tuleb lastel ikkagi nii mõndagi loovutada, kui emal on pea pilvedes.

Ei ole ses jagatud ja hajali emas muud halba, kui et vanemas eas tuleb täiskasvanud poegade eksirännakuid ja pereprobleeme jälgides üha ennast süüdistav mõte – kui mina oleksin olnud parem ja traditsioonilisem pereema, oleks lastel nüüd kergem…

Nüüd, jah nüüd saaksin muusikuhärra Jancisega kenasti koos elada ja meie mõlema õhtusele loomingule pühenduda, ent tema peab emotsioonidest hoiduma ja võimalikult tagasitõmbunult rahu säilitama. Tal on olnud viis infarkti. See, et ta üldse elab, on juba iseenesest ime.“

Mai-Estri enesegi elus olemine on ime – sõjaaegse lapsena, kes kolmesena isa kaotas, on ta tundnud tõelist nälga, olnud oma enese kodus kuulirahe all ning pääsenud Siberis napilt vingumürgitusest. Tema sõnul on eestlaste praegune vaesusevirin kummastav, kui meenutada tõeliselt näljahädasid-turvatundeta aegu. Tema ajakirjanikust emale oli laste kasvatamisel tõsiseks toeks balletikuninganna Anna Ekston – Mai oli tema vaimne laps, kes ühtlasi kandis oma teise ema rõivaid – ning pärast Tallinna balletikooli ja Moskva GITISe lõpetamist ka ametit.

Ohvrid kunstile

Eraeluga jagatud emadus pole kaugeltki ainus ohver, mille Mai-Ester on kunstile toonud. Ta ohverdas tantsule ka oma esimese lapse.

„Tegime Estonias „Daphnise ja Chloe“ ja „Medeia“ proove – ja ma ütlesin meestele, et tunnen end halvasti. Mitte niivõrd füüsilises mõttes kui kogu olemuses. Palusin kunstilisel nõukogul esietenduse edasi lükata, kuni laps on sündinud. Mehed ei kuulanud – ah, mis ta ära ei ole, teeme ära… Ja tütrekene sündis kuuendal kuul. Võimalik, et tänase meditsiini abiga oleks ta ellu jäänud. Toona elas üksteist päeva,“ meenutab Mai, kes muutub selle hella teema juures võrreldes tavapärase jõulise endaga väga vaikseks ja vaoshoituks. On valusid, mis ajas ei kao, vaid teisenevad.

Milline ta praegu oleks… Pojadki on ju väga erinevad. Rainer elab vaimuilmas ega oska ema sõnul end kogu oma geniaalsuse juures põrmugi müüa. Ega üheski eluvallas – olgu peresuhted või looming – kompromisse teha.

Helilooja Rainer hüüdnimega Herzog on mitmete progebändide hing – üks nimetus võib olla näiteks „Metro Luminal“, kelle filmimuusikast teatakse ilmselt enim Sass Henno „Mina olin siin“ muusikalist kujundust.

Kaspar on ema sõnul päikeseline seltskonnainimene ja kambajõmm, kes oskab teha endale turgu ja seljatagust. Lapsena joonistas ta koomikseid ning mängis onunaise Helle Karise filmis „Metsluiged“, Eesti kõigi astmete kunstikoolide läbimise järel läks Soome Priit Pärna juurde animatsiooni õppima ning on lisaks arvukatele animafilmidele teinud postmodernistlikke lavakujundusi – ka emale – ning muusika lastefilmile „Röövlirahnu Martin“. Uusim töö on vaadatav VAT-teatris ning riiulites püsib tema looming ka (laste)raamatutena.

„Olgu edu ja varaga, kuidas on – peaasi, et nad napsuga ei liialda. Olen näinud elus nii palju, kuidas alkohol geeniused hävitab. See sai saatuslikuks mehele, keda kirglikult armastasin – Kuldarile. Ja mu vennale Allanile. Mu õde ja vend Kai ja Ivo on reaaltasandil tegusad ja tublid, andekad ja edukad – meist kõige võimsam oli arhitekt Allan. Tema mõistis absoluuti. Ent ei osanud seda üldsusele niimoodi esitleda, et see oleks vastu võetud. Meenutagem või tema pakutud Vabadusesamba ideed – geniaalne! Ja mis selle koha peal nüüd seisab…

Ent need alkoholikogused, mida mu vend tarbis… Oi. Selles ei ole mõtet süüdistada ühtki naist ega riigikorda. Inimene teeb oma elust ikka ise selle, mida teeb. Ja kui tegemata jätab, eks siis tuleb järgmisel korral uuesti tulla ja ära teha.“

Väekohad

Mai vajab ja leiab meie planeedil väekohti, need jõuavad otsekui ise tema juurde.

Ta suvitas aastaid Hiiumaal ning tundis sügaval nõukaajal Luidja metsakohas, et see meeldis talle sel saarel ja ilmselt kogu maailmas kõige enam. Nüüd on poegadel ema maja ümber oma pesad, nii et saarekese peale Luidja jumalike valgete liivade veerde ongi kujunenud Janciste vabariik.

„Hiiumaa tõmbab Eesti kultuurirahvast. Mina suhtlen teiste sel saarel resideerivate loomeinimestega põhiliselt praktilisel-logistilisel tasandil. Kui Roman Baskin sõidab Hiiumaale, pakin end kui autota tegelast talle kaasa. Ja siis me püüame mitte kunstist rääkida – seda saab Tallinnas niigi küll ja veel,“ nendib Mai. „Küll aga on Ave Alaainu tõeline suhtlemisväärsus. Jalust ära – ja ikka nii entusiastlik, lootusrikas, unistusi tulvil – tõeline Ave Vita! Elagu elu…

Minu praegune väekoht, kus juba mitmendat lavastust loon, on Joškar Ola. Esimene lavastus seal oli „Carmina Burana“. Sellest ajast õppisin sinna planeedi väepunkti lendamist ootama ja nautima.

Meil on sellest Marimaa metropolist nii väga palju õppida. See on vähemalt sama väeks piirkond kui Maarjamaa. Õpetlik on, et niinimetatud peateedelt kõrval asumine ei muuda Marimaad vähimalgi määral provintslikuks. Ja linnastumine ei vähenda ürgväge. Mis peamine – pole vaenu. Sellist jagelemist ja lammutamist, nagu meil, seal maride ja venelaste vahel lihtsalt ei ole. Õppigem ometi!“

Mai oskab hinnata ja analüüsida, sest on loonud ja lavastanud Bulgaarias, Saksamaal, Poolas, Rootsis, Itaalias, Soomes, Hispaanias, Kreekas, Venemaal, Lätis, USAs ning puutunud tihedalt kokku nii Barõšnikovi kui Oksa-Eduri tandeminga.

Kompromissitu

Mai lavastas seal ürgsõbralikus väepunktis „Meistrit ja Margaritat“. Ta oli mõneks päevaks Kadriorgu tulles nõutu selle pärast, et kunstnik jutustas oma eskiisidega hoopis teist, tema omaga ühitamatut lugu. Ning kinnitas et kunstis on kompromissid mõeldamatud. Nii, nagu ei tunnista kompromisse ka tema armastatud vene klassikud – eriti eelmise, Eestis lavastatud „Kuritöö ja karistuse“ puhul.

Kolmnurgas Marimaa-Kadriorg-Luidja veedetud suvi pole maestra jaoks kompromiss, vaid ainumõeldavalt täiuslik elamise vorm. Hiiumaal kogub ta pärast Joškar Ola triumfi – mille tema lavastused reeglina pälvivad – jõudu ja energiat, mõtteid ja tasakaalu järgmise lavastuse jaoks, mis on taas kompromissitu ja komplitseeritud.

„Hakkan Estonias „Petruškat“ tegema. See on selles mõttes keeruline tegemine, et Estoniaga on keeruline töötada. Priimaballetti – nüüdiskeeles öeldes staare – pole. Pole peale kasvatatud, kes olid, on minema lastud. Ma ei karda seda öelda – intriige ka ei karda – olen elus nii kuumast paksust läbi ujunud, et ei kardagi vist midagi muud kui et mu kallid pole mingil põhjusel õnnelikud. Kes on vähegi Tiit Härmi ja Ülo Vilimaaga kokku puutunud, mõistab, millest räägin,“ muigab Mai.

Tema teadlikult eba-euro apartemendi kempsu seinal on Tubina „Krati“ plakat. Mõnusasti. Ning Mai seinad ongi mitmeti kõnekad. Ta on rahul otsusega, et poisid sündisid suhteliselt hilja – oli emaksolemise aegadega tema eraelus, nagu oli – vanaemana on tal nüüd aega ja võimalust olla täpselt selline, nagu ta tahab. Lapselapsed võivad vabalt seinale joonistada.

„Oma praeguse loomingulise põlemisega tõestan, et 75aastasena on täiesti võimalik täiel võimsusel kunsti teha. Jälgin rõõmu ja uhkusega oma poegade saavutusi. Kui nüüd ise vaid selle igatsetud rahu ja tasakaaluni jõuaks… Ütlen seda lauset vist ainuüksi meie kohtumisegi ajal seitsmes kord, eks?“ naerab Mai. „Rahust ja tasakaalust absoluudini, valgustumiseni ja Allikani on nii natuke minna. Ja ma nii tahan.

Kindlasti oleks üks võimalus selleks kloostrisse minna.

Ei, mitte nunnakloostrisse – need on variserlikkust ja intriige täis.

Kuhugi Tiibetisse või Indiasse näiteks.

Ent see jällegi oleks põgenemine. Ühest küljest võtan ka sinna iseenda ju kaasa. Teisalt on palju suurem saavutus jõuda tasakaaluni siin ja praegu enda sees – mitte kusagil isolatsioonis ja sund-keskendatuses. Kuna mul on sellest täiusest ja valgustusest veel nii palju puudu, tundub, et tuleb pikk ja tegus elu.“

Liigutaval kombel väidavad Jancise-poisid, et nende ema on ka loomepalangus, üleni oma sündivas lavastuses  põledes maailma kõige rahulikum ja tasakaalukam inimene.

Diana Tarand – armastus käsib alati kõiges aus olla

Kati Saara Vatmann

Diana (46) on pidulikult nimetades Pärnumaa tänavune aasta ema ja Kaelase käitumishäiretega laste kooli direktriss. Argipäeviti on ta kaheksa lapse ja peagi juba kolme lapselapse vanaema ning lamba-küüliku-maasikakasvatustalu perenaine.

„Minu elu- ja emaduskogemus, haridus ning loomakasvatus on viinud karmina näivate järelduste ja üldistusteni, mida eluliselt vilumatutel oleks tarvilik teada ning paljunäinutel kaasa mõelda,“ jagab Diana meiega tähelepanekuid ja ideid, mis on praeguses ajas ühised ja üldised ning viivad edenemisele. „Tõsi, ma pole ei ema ega õpetajana täheldanud, et keegi õpiks teise kogemusest – oma vead teha ja valud tunda on vaja meil kõigil ning teiste eest me probleeme ka uues heas ilmas ikkagi lahendada ei saa. Seal kohe eriti mitte. Ise!“

Seitse sõnumit

Esiteks rõhutab Diana, et inimesel on mitte ainult õigus, vaid kohustus lähtuda oma otsustes ja tegudes iseendast. Samavõrd kui varasemates aegruumides tundus olevat piinlik ja ebaviisakas alustada lauset sõnaga „mina“, on nüüdseks inimestele kohale jõudnud, et Mina ongi see ainus ja olulisim, mis inimesel Maale sündides kaasas. Isegi kui iseenesest lähtumine näib mõnel hetkel isekas, julm või muul moel mõistetamatu.

Teiseks: „Mitte kedagi – ei oma meest ega lapsi – ei saa muuta. Me võime püüda oma kallites välja tuua nende parimad omadused. Ent kui nende olemus ja käitumine meile siiski ei sobime, haagime nad rahulikult ja tänulikult endast lahti – mitte kedagi pole vähimatki põhjust vägistada. Täname, naeratame ja läheme laiali.“

Kolmandaks – erivajadustega inimesi, kuidas neid vastavalt diagnoosile ka nimetada, ei tohi kunstlikult ja jõuga tervesse karja suruda. Mitte ükski teine loomaliik ei tee nii – kõik kannatavad selle eksimuse all ning liik sureb välja. „Mis iganes on põhjus, miks sünnib järjest enam erivajadustega – käitumishäirete, vaimse puudega, ohjeldamatuid-keskendumatuid ja agressiivseid lapsi. Kas on põhjuseks keskkonna saastatus, kemiseerunud toitumine või kosmiline peenmateeria. Või tingib erivajaduste arvukuse see, et aina enam neid, kes olnuksid loodusliku valiku korral sigimatud, saavad järglasi. Ehk on põhjus ka eriliste jõuline ühitamine tavalistega – nii saavad ju nemadki paljunemise õigustuse, võimaluse ja innustuse. Igatahes tähendab häiretega isendite poputamine põhikarjas seda, et näiteks lammaste puhul nõrgeneb niimoodi kogu kari kuni hääbumiseni. Mitte ainult sellepärast, et sel juhul need äpud ka sigivad – ka sellepärast, et õpetajate-kasvatajate-hooldajate kogu tähelepanu kulub erilistele, normaalsed jäävad tähelepanuta ega saa täisväärtuslikult areneda. Progressipidurid!

Neljandaks – sama seadus kehtib ka ühiskonna kohta. Kui süsteemi ei saa muuta – ja mastaapseim näide oli kasvõi Gorbatšovi „uutmine“ enne süsteemi lõplikku krahhi – tuleb see lammutada. Olgu jutuks kriisist kriisi vankuv valitsus või hangunud koolikorraldus.“

Viiendaks meenutab peagi üheteistkümne lapse (vana)ema, et naised ei saa seniseid moodustisi lammutada oma elu hinnaga – first things first on naiseliku alalhoidlikkuse põhimõte, tänu millele inimkond igasugustest sõdadest-revolutsioonidest eluga läbi on tulnud. Kui süsteem on talumatu, aga hetkel muudetamatu, siis tundlikud-teadlikud-ärkvel naised taanduvad koju ja kirikusse, kuni aeg küpseb.

Kuuendaks pole meil jumalike olenditena õigust lasta kellelgi oma hingerahu ega naiselikkust surnuks lasta tallata – kui mees petab, alandab ja ise samal ajal meie püüdlusi ja arengut eirates stagneerub – nägemist!

„Seitsmendaks selgub küpses eas, et Tammsaarel oli tõepoolest õigus – tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus. Mina valisin oma praeguse mehe absoluutselt kaine ja kiretu kaalutlusega. Kuna esimene ei kannatanud välja minu toimekust ja haritust ning kompenseeris seda üha uute kõrvalsuhetega, läks mu usk-lootus-armastus korraks katki – ja siis taastus targemana. Nii – uus mehekandidaat oskab ja tahab tööd teha. Armastab mind. Sobib. Nüüd sobib nii, et ühist kodu luues, karja kasvatades ja lapsi saades-sirgutades on tulnud ka armastus! Aitäh, Tammsaare – ongi niimoodi! Kujutate ette, minu mees tuleb traktorite ja ehituse pealt täiesti omal algatusel minu juurde, kallistab mind ja avaldab armastust. Kui see pole õnn, mis siis üldse on? Kusjuures meie poeg – minu kaheksas laps – on kinnitus väitele „kes kannatab, see kaua elab“ ja oma perekonnanime poja kaudu edasi

kannab. Seitsme venna ema Aleksis Kivi raamatus ei jõudnudki kaheksanda, kauaoodatud tütrekeseni – nagu ka Undseti „Kristiina Lauritsatütre“ Kristiina oma poegadeküllase rüpega. Mina jõudsin kaheksandani – tänu taevale! Ja armastusele.“

Mina tahan!

Diana, kelle indiaaninimi võiks olla Arukas Äraootaja või Töökas Taluja, söandab täiel rinnal hüüda: „Mina tahtsin lapsi – iseenda pärast olen neid tahtnud!

Iga mu laps on sündinud selleks, et mind arengus väga olulisel määral edasi viia. Mina olen nad oma ellu kutsunud. Ja siinkohal pole midagi rääkida kodanikuteadlikust iibe tõstmisest – ammugi mitte sellest, et pedagoogiproua ei oska kontratseptiive kasutada. No andke andeks.

Samas on mulle siiski kuidagi liiga oluline, et külarahvas ei arvaks, et ma pole abivajav ohmu. Viimasest okupatsiooniajast on jäänud eelarvamus, et lasterikkus võrdub sotsiaalse saamatusega. Samas on ka sellel kompleksil edasiviiv jõud – olen igal juhul hakkamasaamise nimel aina juurde õppinud ja vähemalt kolme ametit korraga pidanud. Tuleb tunnistada, et kahe abielu vahelisel ajal olin elu efektiivseim – kõik oli üleni ja ainult minu kontrolli all. Ent sobiva ja tõelise mehega on siiski parem – et mitte öelda parim.“

Diana on avastanud iga lapseootuse ja uue isiksuse saabumisega seoses, et kõik lapsed on seda nägu, milline oli ema elu ja hingeseisund teda oodates – seega pole samade geenikombinatsioonide kiuste ühe paari lastes just väga palju sarnast:

Sigrid 23 – eneseteadlik, põhimõttekindel, andekas

Aino- Silvia 22 – heasüdamlik, sihikindel, õrn, nutikas

Melika 20 – heasüdamlik, õpihimuline, naerupall

Melani 20 – suure hingega, väga musikaalne, kaalutlev

Carolina 16 – õrn, lahtiste kätega, andekas, hea suhtleja, aktiivne

Maria Mirjam 13 – habras, hell, abivalmis, kaastundlik

Emma Kristiina 5 – vahva, empaatiline, rõõmsameelne

Verner Rein 6 k – rõõmurull, rahumeelne

Lapsi iseloomustada polegi nii lihtne- kõiki tüdrukuid iseloomustab veel ühisnimetaja –töökus ja tarkus, ligimesearmastus ja hoolivus. Palju on nende hinge muserdanud lahkuminek ja minu oskamatus oma valu tagant näha lapse hinge. Aga ma armastan neid piiritult (mitte pimedalt)! Ja ma tean tänu neile kaht väga olulist baastõde: lapsed teevad meile kõige valusamalt haiget, sest löövad südant seestpoolt – ning kerge on lõpetada, proovi sa alustada – see kehtib kõiges.

Viimane lapseootus oli seoses ea ja teenekusega füüsiliselt raske – ja eks Verner Rein sündis ka suurima eelkoorma otsa. Pärnumaa aasta emal oli kaheksanda lapse sünniks lisaks lastele ka lammastest, jänestest ja mustadest kassidest koosnev loomapere hallata ja talu arendada.

Samas oli Verneri tulles ka kogemustepagas suurejooneline ning peatas ühtlasi ringitormamise. Häädemeeste tagant Soometsast Halinga taha Kaelasele polegi nii lühike maa. Nüüd seob Dianat päritolu-vallaga veel vaid viimne maasikapõld.

„Poja tulemine oli eriti planeeritud ja teretulnud – see peatas mu tuuleveskitega võitlemise. Võid ju tahta neid va hangunud süsteeme muuta ja projekte käivitada, aga kui see võtab tööpäevast enamuse tunde, ilma et enam jõuaks õpilaste, käsitöö ja kunstiga tegelda, kaob vaim võimu alla – ja lõpeks ei käivitu selle hoogsa paigalmarsi peale ka projektid. Seega kinkis pojakene mulle lisaks kõigele muule heale ja ilusale ka kindla sissetulekuga mõtlemisaja,“ tunnistab Diana. „Suurim õnn ja edu oleks oma koju töökoha loomine – kogu pingutuse tulemusel peaks talu hakkama nii palju sisse tooma, et saan kodus töötades ka rahaliselt pere eelarvesse panustada, nii et ka mees ei peaks kodunt ära ehitamas käima. Praegu tekitab Reinu palgatöö mulle topeltkoormuse – pean tunnistama, et mõnel hetkel tahaks appi karjuda: leitsakus ja putukapilves maasikaid rohimas, oma noorimad pluss lapselapsed sabas – ja siis jooksevad näiteks lambad karjuse maha, misjärel jooksen mina…“

Diana on nii enda kui oma laste puhul kogenud, et uute beebide sünnist pole oma vanematele kunagi võimalik õigesti teatada. Oma esimese raseduse puhul saabus ta vanemate juurde tulevase mehe ja šampanjaga, et saabuvast lapsest ja abiellumisest teatada – vanemad keerasid selja ja vaikisid.

„Kui mu 17aastane tütar teatas, et on sedapsi, jälgisin kogu emotsioonidetulva all, et jumala pärast tema emadust ei solvaks ja teda sellega ei mõtte, sõna ega teoga üksinda ei jätaks,“ meenutab noor vanaema, kelle pesamuna on kahest lapselapsest noorem. „Ent kui üks töötuna mõnulev noor mees teatab mulle juba teise lapselapse sigitanult, et kurg toob mulle sünnipäevakingituse, pean paratamatult küsima – mis selles kure paketis siis seekord veel on – ennast veel enam ületav vanaema, kes muu?

Lastelt olen õppinud distantseerumist – nii siis, kui üliöko eluviis tegelikkusest liiga lahku käärib kui siis, kui majas figureerivad mõnda aega mustad küüned-huuled-juuksed – aga mõningane distantseerumisõpe on siiski veel läbimata. Ja seda muudab keerukamaks fakt, et kui lapsed on minu mõjuväljas, muutuvad nad sekunditega minu mõõtkavas normaalsemaks – milline vastutus…“

Loomad on lahti

Tohutut vastutust elu ees kehastab ja meenutab igal hetkel ka Diana lambakari, keda naine valdavalt üksinda hooldab, sest mees peab perele paratamatult raha teenima. Seega on sagedased juhtumid, mil lambukesed jooksevad karjuselindid pehmest rabaäärsest maastikust välja ja sooritavad naabritele eriti soovimatuid üllatusvisiite, väga tema ja ainult tema rida. Olukord, kus ta maasikapõllult, oma noorimad lapsed pluss lapselapsed sabas, lambarajakaid püüdma sööstab, on ses mõttes muudetamatu, et abikäsi teatavasti Eesti külades eriti võtta pole. Mispeale naine hõiskab eluterve reipusega: „Aga mul ongi just umbes viisteist viimast titejärgset kilo vaja maha võtta!“

Mingil müstilisel moel jõuab mitme kõrgharidusega naine käsitsi lambavillad pesta, lõngaks vahetada ja kõigile lastele emmesoojaks kududa ning vastutasuks saab nende ürgsete töödega kaasneva sügava meditatsiooni, mida linnarahvas raha eest gurude juures õppimas ja harrastamas käib.

Me peame tegema seda – ja võimalikult ainult seda – mis õnnelikuks teeb ja ära tasub,“ õpetab Diana ja silmitseb samal ajal murelikult lapsi, kes batuudil hüppavad. „Meil oli koolile pruugitud batuuti saades kohe neli luumurdu majas. Ameerika kõige naljakamad koduvideod sulevad kaamera, kui algavad valukarjed ja saabub kiirabi. Kaamera ei näita ka, mis toimub üles-alla loksuvas peaajus. Just erivajadustega lastel, keda on nüüdis-ilmas aina enam, ei tohiks pea mitte üldsegi sel kombel rappuda. Olgu hüperaktiivsed või autistid – igasugune loksumine on täiesti aut.

Lapsevanemaid on vaja hoopis järjekindlalt ja valjuhäälselt loksutada, et nad asjatult õpetajaid ja teisi lapsi ei loksutaks oma eriliste lastega, kelle probleemi nad üha massilisemalt kas eitavad või trotsivad, sest ühiskond soosib seda. Jah, puudega lapsed on ühiskonna loomulik osa, ent nendega ei tohi tervikut ja terveid terroriseerida. Ja erivajadustega laste vanematel pole siinkohal põhjust solvuda.

Miks me (see kehtib laste kohta, enamik täiskasvanuid suudavad end motiveerida) tunneme haiget inimest, kelle kohta on käibel kümneid inetuid sõnu, silmitsedes tõrget, isegi vastikust – olgem ausad? Instinkt käsib seda vastikust tunda, inimkari sureks muidu välja. Ühtlasi on see tunne ka peegel iseenda ees – nii, nagu kõik meie tunded kutsuvad pidevatele väikestele rännakutele iseendasse. Ja läbi enese inimolemusse.“

Suurte rännakute juhendamiseks soovis Diana õppida holistiliseks terapeudiks. Ta tunnistab, et sedalaadi koolitus on olnud aja- ja rahamahukas õppetund – kui õpitud ametit läheb aina enam vaja, siis kogemus katkiste klammerdujate kogumiga tuli lisaboonusena. Ka seda oli vaja teada saada. (kusagile siia õpingute katkestamise põhjus ja soov kunagi jätkata)

Katkiste klammerdujate ajastu lõpp

Diana rõhutab, et märkamine ja kritiseerimine pole mingil juhul vingumine – see peab viima konstruktiivsete järelduste ja tegudeni. Nii ka tõdemus, et vaimsete praktikate ümber kipuvad kogunema katkised isiksused, kes lähevad vägede valitsemist õppima justkui teiste abistamiseks, ent tegelikult vajavad eneseabi ning klammerduvad kramplikult guru külge, kes esimesena ette satub.

„Samas ei saa kedagi sundida. Ei ennast ega kedagi teist. Vaatan nukralt, kuidas koduväliste eeskujude külge klammerduvad nooredki ei austa ega hinda oma emade-vanaemade teadmisi-kogemusi. Milline raiskamine! See tuleneb ilmselt ka nõukogude okupatsiooni taagast, mil pere polnud miski. Ameerikalik massipsühhoos süvendab omakorda perekonna ja traditsioonide alavääristamist ja vanemliku armastuse vastu võitlemist politsei, lastekaitse ja advokaatideni välja. Millisel pöörasel ajal me siiski elame… Ja milline õnn, et olen lisaks kuldaväärt emadusekogemusele ka eripedagoog ja vaimsete praktikate valdaja.“

Oma ema kaotas Diana ALS-ile  (AMÜOTROOFILINE LATERAALSKLEROOS) pea kaks aasta tagasi – sellele eelnes aasta arukat hüvastijättu ja emalt õppimist, enne kui hilja. Koolitundide hulka kuulus traditsiooniliste oskuste ja koolihariduse ühitamise kunst. Perekonna ja ühiskonna valutuma sidumise tarkus – arukamalt kui varasemate

põlvkondade aegu. Teooria ja praktika omavaheline sobitamine igas eluvaldkonnas. Ning ka oma töö ja emaduse pealt suudab Diana enamvähem kõigile nõu anda tasanditelt „seilasime, teame!“ ja „kaugelt paistab paremini“.

„Tänulikkus ei tähenda valvsuse kaotust,“ manitseb Diana, Soometsa küla Mäeotsa talu matroon. „Meil on käsil suurepärane seis – kõik õnneks vajalikud killud on olemas. Paljudel on need ka üle vaadatud ja sorteeritud. Nüüd, sõbrad, laskem kuitahes kõvade gurude käest lahti – tänagem õpetuse eest – ja pangem end kildudest ja kogemusest, armastusest ja aususest kantuna uuesti kokku. Me kõik!”

Ylar Lindepuu – puusepp, kes teab, kuidas Teada

Meil kõigil esineb hetki, mil hõiskame – „ma teadsin!“ – ja tegelikult ongi nii. Teadsimegi. Me kõik oleme selgeltnägijad, teame tulevikku ja saame muuta minevikku. Ilma selleta me endale kuidagi restarti teha ei saagi – aina samadesse mudelitesse takerdumegi,“ teab mitme diplomiga puusepast selgeltnägija Ylar Lindepuu (46), kes on juba aastaid tegutsenud Soomes. Tema sõnul on Naantali maailma kauneim linnake, soomlased veel skeptilisemad ja konservatiivsemad minevikkutakerdujad kui eestlased – ja samas tema enese selgeltnägemise koolitunnid nii tihedalt täis, et vaja on hakata filmima DVDsid, et ühe ja sama jutu rääkimine ära ei lüliks. Seda enam, et jutt ise on lihtne ja selge – õpetus praktiline, ilma erilise filosoofiata ning oluline on pidev praktika.

Meie hakkasime Ylariga teineteisele lähenema, kui Sänna kultuurimõis saatis laiali ringkirja, milles teatas, et külla on tulemas Soomes elav, soomlaste poolt tuntud ja tunnustatud Eesti päritolu meedium Ylar Lindepuu. Ylar on teadmised omandanud Moskva Selgeltnägemise Akadeemias, kus talle anti tiitel „professor energoinformatsionnogo jasnovidenija“. Aastaid Soomes tegutsenuna tunneb ta nüüd endas süvenevat soovi jagada oma teadmisi eestlastega ja selle raames tuligi esimene sõpruskohtumine.

Ühepäevases töötoas selgitab Ylar selgeltnägemise põhialuseid, õpetab eideetilist selgeltnägemist ja meditatsiooni. Tutvustab mitmemõõtmelist selgeltnägemine – siseorganite vaatlemist korraga nii sest kui väljast koos harjutustega. Juhendab elu piiravate rollimudelite ja ego seoste muutmist. Näitab väga lihtsate võtetega, millised on meie mineviku kajastused praegusel ajal ning kuidas on võimalik minevikuotsuseid muuta. Ka minevikuga seotud karma on muudetav ning seeläbi olevik uuesti aktiveeritav. Selleks rännatakse minevikku – paarisharjutusena.

Õpilana Teresa Mängel ütleb: „Suur rõõmupall Ylar võtab seda nn selgeltnägemist üliloomulikult, mitte üleloomulikult – nagu meie unenägemist või hommikupudru söömist. Samas, see ongi tegelikult nii… Pole vaja kedagi mängida ega midagi etendada, et selgeltnägija olla, sest sa ju oledki seda, sa lihtsalt veel ei tea…“

Minus ärganud huvi aga aktiveerus nii, et kohtusime Ylariga pärast õnnestunud Sänna-sööstu. Sänna kultuurimõisa perenaine Kadi Noor iseloomustab Ylarit nii: „Kui ma teda esimest korda siin Sänna mõisa hoovis nägin, siis üllatusin meeldivalt – kui lihtne, avatud ja siiras inimene. Olin arvanud, et tuleb midagi eriliselt esoteerilist ja ekstravagantset, aga tuli suur hunnik siirust ja rõõmsat olemist. Ma olin ja olen nii tänulik, et ta selline on.

Tema meetodid on justkui samasugused nagu ta ise: äärmiselt lihtsad, siirad ja efektiivsed. See on nii äge, kuidas ta täiesti purustab ettekujutuse selgeltnägijast kui sellisest – ei midagi ülikülluslikku ja kilinal-kolinal liikuvat, esoteeriliste mustritega riietuses. Ylar oli julgustav, toetav ja meie jaoks kohal ja olemas. Ta mõjus inspireerivalt ja naerma ajavalt. Ta veetis meie pool ühe terve pühapäeva, mille ma üleni mõnusalt naeru puksudes temaga mööda saatsin. Ja tema arvates olime me kõik hästi ägedad, kõige lahedamad selgeltnägijad.“

Mees, kelle kohta meie kohtumisel temaga kaasas olnud jüngrid Teresa ja Helmet ütlesid, et ta näeb välja, nagu kõrtsi väljaviskaja, ütles, et lõpetab reeglina igasugused intervjuud, mis algavad küsimusega „kuidas te end tituleerite, mismoodi te oma võimeid tõestate ja mõõdate?“ Näkemiin!

Küll aga meeldivad turskele puusepale kalambuurid stiilis „kui selgeltnägija küsib uksekoputuse peale, kes ukse taga on, pole mõtet tema jutule minnagi“ ning naerab kogu südamest, mõnu ja mürinaga kujundite üle laadis „eestlased armastavad reha ees kaerajaani tantsida – rütmilised kopsatused otsaette rahuldavad nende märter-maso-vajadused“.

Ylar ütleb, et ehkki 21.12.12 ei toonud kaasa apokalüpsist, on täiesti uus aeg Maa peal ikkagi: „Möödas on vanamoodi mõõtmise, maise kontrolli ja ohvrimudelite nautimise ajad. Inimestele hakkab kohale jõudma, et nii siia planeedile tulles kui siit minnes on meil kaasas vaid üks asi – meie ise. Ning see, mida ja kuidas me selle mina-isega selles kehastuses teeme, oleneb üksnes meist endist.“

Puusepp

Mõõta ja kannatada sai Ylar neil arvukatel aastatel piisavalt, mil oli puusepp. Seda ametit pidades mees Naantalissegi kolis. Ja väsis ära. „Olin kogu aeg kössis ja väsinud, energia mitte nullis, vaid miinustes, kehakaal kasvas ja surmahirm tuli peale,“ meenutab tisler, kelle Meistri-nimi on nüüd Singh. „Sõnad on väga kulunud ja ammendunud, seepärast ma nüüdseks enam sõnu teha ei armasta, aga toona, aastaid tagasi hakkas kosmiline sünkroonsus minu heaks toimima küll. On tõesti nii, et kui lähed usaldavalt ja lõdvestunult vooluga kaasa, saab kõiksus kokku juhtida õiged inimesed ja tekstid, sündmused ja seosed.

Mind ei aidanud see, et juba eduka puutöömeistrina panin teised puusepad tööle ja ise tõmbusin kontorisse – ikka lömmis. Aitas hoopis see, et kätte sattus venekeelne teos „Mõtte jõud.“ Tõlkisin selle eesti keelde ja jagasin sõpradega. Kui oled teada saanud, kuidas minevikukammitsais rapsides jäädki samadesse mudelitesse takerduma, tahad ju seda võimalikult paljude heade inimestega jagada. Läksin Luhaääre intuitiivteaduste kooli. Ja sealt edasi Moskvasse, kust – nagu ka nüüdseks suure osa ajast siin Soomes loodusravi keskuses praktiseeriv Lille Lindmäe – tõin tõeliselt hea hariduse. Venemaa on ikka tõepoolest imedemaa.“

Ylar kinnitab, et nii minevikku, olevikku kui tulevikku kujundame oma tülikat ego lahustades ümber igal hetkel. Ta tavatseb Turu linnas liikuda rulluiskudega ning hiljaaegu, kui ta just pidurdamatu hooga mäest alla kihutas, keeras talle üks auto ette. Kuna ta jõudis enne kokkupõrget tänada, naeratada, vabandada ja andestada, viskus ta muruplatsile rulluma ega saanud viga – hajameelse autojuhiga vahetati sõbralik-mõistev pilk. Ning mees mõtles: mõni aasta tagasi oleksin ma ennast kipsi sõitnud ja autojuhile molli andnud…

Peen- ja jämemateriaalne maailm on võrreldavad. Nii, nagu puidu pinda ja omadusi tundev puusepp ei aja ka kinnasteta töötades pinde näppu ning kobakäpp suudab läbi kinnastegi end nõelapadjaks pusserdada, on nähtamatugi maailmaga. Meie kõigi ülesanne on õppida maailma ja inimest käsitlema ja käsitsema kinnasteta.

Kui lihtne ja muhe puusepp õppis selgeks ja kujundas oma vaimsed tehnikad, mida jagab nüüd IIKA-keskuses – Ihmisen Informatiivisen Kehityksen Akatemias – tulid kohe ka õpilased. Palju õpilasi. Nüüd on mehel ülitihe graafik, nii et Eestisse jõudis ta oma teadmisi jagama esmakordselt, ent kohanud siinsete valgustöötajate vaimustunud vastuvõttu, tuleb taas.

„Ma ei saa kuigi laialt ringi lennata, sest mu viieaastane tütreke on harjunud minu kaisus magama jääma ja see on minu jaoks siin ilmas kõige tähtsam. Abikasa Aire lõpetas just manageride-kooli – temast sai professionaalne perenaine,“ kinnitab Ylar, et on üks ütlemata õnnelik mees, kellele tegi rõõmu ka Eesti vaimurahva  vastuvõtlikkus lihtsate, väheste sõnadega, praktiliste ja loomulike tehnikate suhtes.

Tööriistakast

Eestisse kutsus selgeltnägija  rekreatsiooniterapeut Joonas Saks, kelle kohta Ylari koolkonda kuuluv Teresa Mängel ütleb, et temagi oli 95 protsenti teine inimene, enne kui vaimsele teele asus. Nii nagu kõiki Ylari töötubade külastajaid, vaimustas ka Joonast see lihtne ja loomulik tehnika, millega rännatakse minevikku ja tehakse kunagised otsused ümber nii, et nad nüüd enam ei sega.

„Moodustasime seitse paari. Paarilistest üks kujutas ette üht olulist päeva ja siis toimunut. Teine kirjeldas, mida partner kujutleb, mis teda selles päevas õnnestab, mis häirib – ning aitas häiriva ümber teha. Tabavus oli sada protsenti,“ kirjeldab Ylar Eesti vaimsel teel kõndinutega toimunut, mis sarnaneb tema igapäevatööga Turus. „Eestlastele omane konservativism kajastub kasvõi kõnekäänus „kes vana asja meenutab, sel silm peast välja“.  Sellest tulenevalt eelistatakse häirivat mitte mäletada. Hästi unustatu topitakse alateadvuse riiulitesse. Hästi tihedasti. Et ikka rohkem rämpsu sinna mahuks.

Soomlastel on levinud väljend „kauna kandma“. Need pilgeni täis kaunad ladustatakse riiulitesse tihedasse riita ja siis imestatakse, miks samad situatsioonid aina korduvad, miks kõik suhtlemispartnerid meie käes ühesugusteks muutuvad, miks üha jätkuvad need mallid ja mudelid, mida kõige vähem näha ja teha tahaksime. Kaunad ja riiulid tuleb ära tühjendada – ja see on lihtne! Uskuge mind, lihtsat puuseppa – omandasin mina selle tehnika, arendasin sellest oma meetodi, saate teie ammugi sellega hakkama.

Mõistlik oleks juhinduda pigem vanasõnast „kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“. Meisse on kujundatud täiesti mõttetu piinlikkus oma naba ümber urgitsemise pärast – kuidas ma ikka räägin endast, tegelen oma mineviku lahtiharutamisega, kasutan sõna „mina“. Aga see mina ongi ju meie kõigi elus kõige olulisem õppetund. Kuni minevikuprobleeme ja –komplekse ära ei klaari, tõstame neid probleeme lihtsalt ümber – ja samamoodi kolivad ka haigusnähud mööda meie kehasid ringi ega taandu.“

Ylar kirjeldab – läbitungiv, selgelt tuntav pilk minu kangetel-valulikel ristluudel – et me võime leida nõiakuulsusega Metsa-Mari ja minna valutava seljaga tema juurde. Seljavalu kaob, aga põlv hakkab valutama. Mari aitab jälle – seekord kolib valu lahkesti õlga. Minevikus juurdunud jamad on ju tolmunud kaunadena riiulites kindlalt alles.

„Olen oma praktikas väga rahul tulemustega, mille saavutasime mehega, kes pärast insulti ratastoolis minu juurde IIKAsse jõudis. Läbisime temaga terve seeria süvameditatsioone – jah, neid võib võrrelda transtsendentaalsete meditatsioonidega, nad ongi need – ütlesin ju, et sõnadel pole väga suurt tähtsust – ja mees tõusis ratastoolist jalgele.    Minu juurde jõudmata oleks ta üsna kindlasti järgmise insuldi saanud ja sellest kehastusest lahkunud,“ jutustab Ylar rahulikult ja mõnusalt. „Kõik ongi lihtne ja loogiline – minevikku klammerdunud inimesed pelgalt kujutlevad asjad keeruliseks. Võtame kasvõi suitsetamisest loobumise. Pärast paarikümmet suitsumeheaastat vabanesin suitsetamisest täiesti loogilisel ja meeldival moel – pesin veepaastuga nikotiini ja mürgid endast välja. Ei mingeid piinu ega kätevärinat, puhastumine ja vabanemine. Peenmateriaalsel tasandil on samamoodi.“

Valgustöötajad

Ylar Lindepuu on tee- ja töökaaslase Lille Lindmäega sama meelt – valgustöö on hetkel inimkonna tööjaotuses olulisim amet. Erinevalt enamusest teistest ametitest ei saa selle töö tegijaid iial küllalt ning selles kutses ja kutsumuses ei saa konkureerida: „Pole kõige tõemat tõde. Kui konkureerimiseks läheb, siis on juba midagi valesti.“

Ehkki soomlased on skeptilisemad kui eestlased ning nõuavad tõestusi, polevat Soome meedias säärast „nõidade sõda“, nagu meil siin. Selgeltnägemise meister küsib õigustatult, kuidas saab teisi aidata ja juhendada valgustöötaja, kes kahtleb iseendas sedavõrd, et peab enda eest võitlema rivaale pisendades ja oma teeneid ülistades.

„Eestis kardetakse ka sissetuleku pärast – mulle tundub. Nõidade sõda turu pärast – paradokside paradoks,“ naerab Ylar. „Mina olen piisavalt puusepp, et mitte leivakooriku ümber kakelda. Pigem kavatsen lähitulevikus salvestada DVD, kus on minu õpetus ja tehnikad peal – ühe ja sama lihtsa jutu rääkimine tüütab ennast ära. Las seda teeb plaat minu eest.

Selleks, et eestlased saaksid normaalses emakeeles salvestuse, pean edaspidi rohkem Eestis käima – praktika on ainus asi, mis taastab keele. Praktika ongi põhiline tõe kriteerium.“

Turd tisler nõustub mitmete valgustöötajate tõdemusega, et kõigevägevam seab Maa peale puistatud tähetolmu üsna karmide katsumuste ette, lastes teenäitajatel ja valguse kiirgajatel end raisata kordamiste peale kurtidele kõrvadele. Jällegi peab rahvalik kõnekäänd paika – pärlid sigade ees. Pahatihti osutuvad suurvaimud nahkapistetud ja väljaessutud pärliteks. Ainult et rollid ja asend mudelites võib muutuda. Üks ja sama inimene võib olla nii pärl, siga kui seaess, milles peitub pimesi seedekulglasse ahmitud pärl…

„Nii hea on selles sigrimigris siiski õigel ajal õigete inimestega kohtudes kuulda tuttavlikku väljendit „ma teadsin“. Nii hea on kallistada inimestega, kes teevad seda avalalt ja loomulikult, kahtlustamata tagamõtet – eriti kui vastassoost juhtuvad olema,“ on kaheksandal astmel asuv Meister tänulik.

Enamus Ylari õpilasi on tänaseks kuuendal tasemel. See läbitakse tema sõnul veel guru juhendamisel. Seitsmenda taseme „eksam“ aga tuleb sooritada juba universumi enese ees. Kui katset ei läbi, pole midagi hullu – tuleb lihtsalt otsast peale õppima hakata. Sigatüükas ei väsita kunagi!

Ego lahustamine

Olulisem kui vastus küsimusele, kes mõõdab ja kontrollib, kas reiki ja selgeltnägemise meistrid ikka annavad õigustatult pühitsust ja-või kuulutavad ennast pühitsetuks, on oma igapäevaseid väikseid eksameid edukalt sooritada.

„Kogeme iga päev kümneid, õieti sadu ja tuhandeid hetki, mil tasakaal tahab käest minna ja egolaks kipub meist võitu saama,“ arutleb Ylar. „Oleme sündinud tasakaalukaks ja heaks õpetajaks – ent naabrid ja kolleegid, lapsed ja konkurendid teevad kõik endast oleneva, et meist saaks märatsev ego, luuaga vehkiv ja sajatav kuri nõid. See on inimlik. Aga sellest saab välja kasvada.

Nagu ka killustatusest, keskendatuse kadumisest, siin-ja-praegu seisundist kaootilisest minema-ujumisest. Meie ainus ülesanne inimeseks kehastudes on rahu sõlmimine Minaga. Kui ego õnnestub õpetajate ja enesega töötamise tulemusel täielikult lahustuda, pole enam vaja siia planeedile tulla.

Mina püüan oma õpilasi suunata pigem tööle iseendaga. Gurude külge klammerdumine on ohtlik – see muudab inimese abituks. Areng on ilus ja õnnestav toiming, mis ei saa kunagi valmis ning mis ei saa mingil juhul riigimeditsiini ega ravimitööstusega sarnaneda.

Riigimeditsiin ja ravimitööstus tahab patsiente säilitada ja endast sõltuvusse seada. Vaimsed õpetajad soovivad võimalikult paljusid järgijaid iseseisvale arengule suunata ja üha uusi abivajajaid vastu võtta. Tavatsen öelda, et guru pole buss, vaid teejuht bussipeatusse. Ma näitan teed võsast välja, bussi istuda ja soovitud peatusse sõita saab inimene vaid ise.“

Ylar ütleb, et Soomes on kaheksanda ja üheksanda „korruse“ meistrite võrgustik. Kui endalegi ootamatult küsin, kui sageli nad samakorruse tegijatega koos käivad – ilma et sellest võrgustikust midagi teaksin – naerab Ylar soojalt ja mõnuga: „Ma teadsin, et sa tead, ehkki ei tea. Nii need asjad käivadki! Kahtlemata on „lihtsurelikel“ põnev teada, mida salaühingutes tehakse, sest see on saladus. Võin kinnitada, et selle tasandi inimesed pole enda jaoks enam kõneväärt erandid – me pole sündinud selleks, et meist lugulaule loodaks, vaid selleks, et omandatut ja õpitut jagada.

Kohtume erinevais paigus umbes kord kvartalis. Eks me trikitame ja katsetame isekeskis üksjagu. Jagame kogemusi ja mängime. Täpselt samamoodi, nagu kõik inimesed erinevatel korrustel. Meie, inimesed, mängime kõik, nagu suured lapsed.“

*

Ylari haridus:

Vanga nimeline Akadeemia (http://gaiduk-vanga.ru/ )

Rahvusvahelise Energiateraapia ja selgeltnägemise Akadeemia (http://www.darija.ru/)  Bronnikovi (selgeltnägija-ravitseja ) meetodid Moskvas Bronnikovi õppekeskuses (http://bronnikov.ru/centres/index.php?centrId=3 )

ЦЕНТР ЯСНОВИДЕНИЯ, ЦЕЛИТЕЛЬСТВА им.Ванги – Главная страница

gaiduk-vanga.ru

*

Huvitavat lugemist-vaatamist soome keele valdajatele:

http://www.sateenkaarisanomat.net/artikkelit/nro_21/karma_vastuu_omasta_elamasta.html
http://www.sateenkaarisanomat.net/artikkelit/nro_22/terveyden_egregori.html
http://www.sateenkaarisanomat.net/artikkelit/nro_23/henkinen_kehitys_parapsykologisesta_nakokulmasta.html

http://tv1.yle.fi/juttuarkisto/ylar-lindepuu-syopa-ajatteleva-elukka

Palverännak Brasiiliasse.

„Uuel ilusal ajal enam imesid ei sünni – mis varem oli tavatus, on nüüd tava. Me kõik – puusepad ja turundusjuhid, raamatupidajad ja laevameistrid – lihtsalt aga olemme kõik selgeltnägijad ja kanaldajad. Ja nii ongi!“  naerab Teresa (43) oma tütarlapselikku sooja julgustavat lopsakat naeru. „Inimesed usuvad ja usaldavad õnneks sisetunnet üha rohkem ning kogevad, et ma-teadsin-tunne on tõene – me teamegi ette ning saame Algallikaga suheldes minevikumustritele restardi teha, et mitte lontiskõrvul karmale alistuda, vaid tulevik ümber teha. Õnnelikuks, ikka õnnelikuks!“

Miski pole juhuslik

Mitte miski ei juhtu niisama ega kogemata. Inimesed ei kohtu selleks, et ajakirjadele lugusid kirjutada – nad kõnnitatakse kõigevägevama vääramatust käest juhituna omavahel kokku – ja ühise teekonna lisatulemusena sünnivad ka kirjatööd, et julgustav sõnum saaks võimalikult paljudega jagatud.

Üks näide. Sänna kultuurimõisa perenaine Kadi Noor kutsus siinkirjutaja mõisa – pideva ühistöö jaoks oli meie ruumiline kaugus küll kangesti suur, ent kohtumistel selgus – tõesti omad. Ja kujunes sõprus. Indigo Tom andis vägavarakevadel Hopneri majas kontserdi, kus Joonas Saks pidas kõne sellest, miks 21.12.12 maailmalõpp ära jäi ja mis nüüd saab. Tänu lummavale etteastele tutvusime. Ning see karismaatiline rekreatsiooniterapeut kutsus Turu lähistel Naantalis tegutseva meediumi  Ülar Lindepuu Sänna kultuurimõisa üle mitmeteistkümne aasta Eestisse oma töötuba täitma. Jälle see kaugus… Ent Omad jõuavad igal juhul üksteiseni. Ülar tuli ise Saara juurde – nagu ütles tema reisijuht Teresa Mängel – purpur-violetse laavana purskav energiajõgi kutsus. Nüüd on Meister Lindepuul 27 ja 28 dal juulil Holistilise Teraapia Instituudis infokoolitused. Tohutu huvi tingib neid Eesti-sööste veel ja veel tegema. Ent nii – ja mitte pelgalt lookirjutamiseks – me Teresaga kohtusimegi.

„Meie Ülariga tutvusime Turu eestlaste kokkutulekul. Kui tema on elupõline puusepp, siis mina olen Paide-Peipsi-juurtega seikleja. Ja pidin just Soome-perioodil – mis täpselt täna lõpeb! – saama valmis selleks, et jõuda oma Õpetajani,“ arutleb Teresa. „Tänu sellele, et kasvasin üles maal Kallaste lähistel, tean, et selles elus mina talupidajaks ja paikseks ei jää,. Tõsi jah, taevasest kataloogist tellimuste saatja ei tunne sõna EI, nii et igasuguste manifesteeringute sõnastamisega tuleb olla ülimalt täpne ja ettevaatlik. Vale tellimus toob kohale praak kauba.

Armsamad, kes on seni reisinud liinil Ameerika -Egiptus-India, said senise võimsaima äratuse Brasiilias Abadianias veedetud nädalatel ning edasine plaan on minna Tiibetisse-Kambodžasse uue energialaksu järgi. Helmet sõnastab sellise elukorralduse nii: “Paljud inimesed on oma eludega teelahkmel – vanaviisi enam ei saa ega jaksa ega taha – ning ütlevad: peaks, võiks… Peab ja võibki – ja tulebki ära teha.

Avaneja pildirida

Teresa tõdeb, et kuna nad on kahekesi, pole vibratsiooni tõusuga kaasnevad vapustused ja arenguhüpped tema jaoks liiga hirmutavad olnud. Ta on hea roadmasteri juhitud indiaanirännakul siinsamas Tallinna-lähistel vestelnud päevi ja tunde Algallikal kohatud iseenese ürgalgega, mediteerides palvetanud, et hüpe ja avanemine poleks liiga järsk ning kolmanda silma avanemine kuplit väga kõikuma ei lööks.

Tänu sellele on võimalik oma aega ja ruumi tasakaalukalt ära kasutada.

Vaatleme Teresaga  prooviks – ma küll ei eksamineeri teda, aga uudishimu on ikka, kuidas tema seda teeb ja näeb! – noormeest, kes pikkade töökate-pühendunud perioodide järel ikka ja jälle auku kukub, jooma hakkab ja kõik tubli-olemise-aegade jooksul ehitatu-loodu ära lammutab ja lagastab. Teresa silmitseb paari tema fotot – ja Näeb: „See poiss on nagu mudamaimu. Selles mõttes, et mida iganes ta ehitab – ta müürib iseennast ehitatusse, nagu müüriti Karksi lossi seinasse noor rase naine, kes tõstis viimsest õhuavast välja juba seina sees olles sünnitatud lapsukese Maimu, kelle isa kasvatas koopas üles. See, et õhuava on veel jäänud, on iseenesest väga hea pilt. Ent paraku on poiss külalisi täis. Temas, loomult heas ja sooja südamega hingekeses, elab kutsumata külalisi. Iseenesest pole ükski neist kuigi suur – ka viinakurat pole kuigi suur deemon, kõigest pisike piru, lühikese saba ja sarvemüksudega tšortik – ent kamba peale kokku suudavad nad peremehe peldikusse kinni panna. Ja kambakesi laiates on nad võimelised ust kogu aeg irvakil hoidma – mistõttu külalisi võib seni juurde imbuda, kuni peremees vangistatakse keldrisse ja ta läheb peast puhta segi.

Põhjus on lihtne – taevase kapriisina on lapsuke liiga vara valge inimesena sündinud. Ta pidanuks saabuma Aafrika looduslapsena ja olnuks oma elemendis – aga siin see õrnake afro-mind nüüd rapsib ja rabeleb. Kahtlemata saab teda aidata. Aga mille nimel ja mis hinnaga? Absoluutselt kõiki saab aidata – ent niimoodi, et abistaja enese elu ei jääks elamata ja areng ei peatuks. Külalised teevad sellised rahvarohked afro-mindid ülbeks ja tujukaks – nad leiavad, et maailm peabki nendekeste tujude ja tõbede, soovide ja tasakaalutuse ümber tiirlema. Toetaja, kes selliste nahaalsete tšortikute taktikepi all oma elu elamata jätab, pälvib paratamatult karistuse. Jumala antud anne on ülesanne – ja kes seda ei täida, saab valusasti vitsa.“

Teresa enese usk ja veendumus, et eranditult kõik siin planeedil on võimalik, süvenes ja kinnistus palverännakul Abadianiasse. See on mõne tuhande elanikuga linnake Brasiilias Goia osariigis, kus juba 50 aastat on inimesi ravinud ja palverändurite meka rajanud John of God.

Palverännak Abadianiasse

„Oleks kena, kui inimesed jagaksid rohkem oma kogemusi ja teadmisi – isegi kui nad on tuhande kompleksija eelarvamustega eestlased,“ muigab Teresa. „Brasiilia džungli südamesse varjunud väike -linnakeses on tegelikult juba loendamatud eestlased palverännakul ja tervenemas käinud, aga ei räägi – ja annavad sellega sissetuleku ja rohelise tee aferistidele, kes vahendavad seda, mida vahendada ei saa, kasutades ära abivajaja viimnseid hingetõmbeid ja elujanu.

Vaadake palun www.abadianiaportal.com – saate sinna vaid lennupileti hinnaga täiesti ise rännata. Pole vaja maksta kellelegi, kes väidab, et sinna ei pääse ilma reisijuhita, et bussid seal ei käi, et ööbimist ise ei leia jne. Jama puha. Bussid käivad, öömaja leiab – ja süüa ka – sest Joao Texeira de Faria on pühendanud oma elu kõigi abivajajate järje peale juhatamisele. Suur Meister ravib kõiki tasuta ning lisaks tervenemisele sisendab inimkonnasse usku, et Jumal on tõepoolest kõiges ja kõigis ning kõik on võimalik. Tuhanded abivajaja liiguvad lihtsa lahendusega territooriumil ilma viperusteta. Ka kõige raskemas seisus inimesel on naeratus huulel ja rahu südames.  Kõikvõimsa looja enda käsi kaitseb ja juhendab neid inimesi.  Seal puudub täielikult arstiabi, sest seda pole vaja ka siis kui väikeses ruumis ja 40 graadises kuumuses inimesed koos seisavad. Maailm muutub taas.

Meedium ise  oli vaesest perest pärit poisike, kes tahtis kalpüügiga peret toita ja valmistus tavaliseks eluks – ent kohtus poisikesena  Neitsi Maarjaga, kes ütles talle, et Jumal on saatnud ta inimesi ravima – nüüd on mehe nimeks Joao De Deus ehk John of God. Ta läheb kööginoaga, tuimestuseta, täpselt ja valutult inimesi opereerides transsi, temasse siseneb püha Inacio de Loyola vaim – ja järgmiseks päevaks on operatsioonihaavake kinni kasvanud ilma igasuguse põletiku või paranemisperioodita ja lühiksese ajaga jääb järel vaid väike suht silmapaistmatu armike. Isegi Youtube’is leiduvatest videotest on selgelt ja müstiliselt näha, kuidas inimesed seisavad arvuka publiku ees nende operatsioonide ajal püsti ning nii ravija kui ravitav on Ära – sõna otseses mõttes Jumala juures – kusjuures see suur meedium kinnitab, et hiljem ei suuda isegi neid tuhandeid videoid vaadata, sest ta ei talu verd.“

Abadiania püha keskus pisikeses asulas Kesk-Brasiilias on üks maailma kuulsamaid pühapaiku. Sinna koguneb inimesi kogu maailmast, nad panevad selga valged riided ja lähevad meediumi vastuvõtule,

Vastuvõtt algab varahommikul kui pisikesele külatänavale ilmub korraga sadu ja sadu inimesi valgetes riietes. See on kui inglite kokkutuleke ja viibides selles valges, sujuvalt looklevas inimmassis , on tunne rahulik ja õnnis, püha ja aukartust äratav. Tullakse, sest meditsiin on neile selja keeranud, või on nad eluisu  kaotanud. Tullakse lähedaste eest paluma, energiat saama ja oma erinevatele soovidele lihtsalt õnnistust paluma.

Kes seal käinud, selle elu ei ole enam iial endine – nad on täis armastust ligimese vastu. Seal kaovad pinged, masendus, viha ja lootusetus,  need asendatakse optimismiga, eluenergiaga ja helge tulevikuvaatega. Inimesed saavad abi kõigele, mida paluvad. Paljud lahkuvad sealt ilma sinna tulles toeks olnud karkude ja ratastoolideta, teised jällegi sünniksid justkui uuesti…  Võin öelda, et minu maailmapilt on sootuks muutunud,  elu põhilised väärtused said ümber hinnatud ja kogutud energiad lubavad mul tunda ennast 20 aastat nooremana.

Arvetsades, mis toimub meil Eestis, võiks  sellise energiakeskuse külastamise lausa kohustuslikuks teha.“ Inimestele näidatakse, mis on elu, kuidas jumal, seda ette kujutas kui loometööga tegeles. See on rahu ja harmoonia maailm, kus valitseb armastus.

Teresa tegi Joao De Deuse juures läbi spirituaalse operatsiooni/tervenemise. Lisaks uskumatult võimsale maagile mõjus nii talle kui Helmetile otse loomulikult see kontinent ise. Naine kirjeldab, kuidas tundis end mägikristalle tulvil ruumis otsekui oleks elektrikapis. Elupilt jooksis silmade eest läbi aj oleks justukui ümberkorraldusi teinud.  Puutumatu džungliloodus aga  võtab hinge kinni ja silma märjaks – osa Emakesest Maast on siiski veel süütu. Näha loodust mis ei ole kunagi saanud tunda inimese laasatavt tööd, ei grammigi mürgist õhku…. puulehed läigivad ja laulavad. Maailmapilt muutub taas puhtamaks.

„Lummavaim vaatepilt on Amazonase lapsed, kes õpivad enne ujuma kui käima, mängivad vees ja elavad paatides ning kõik on nii puhas – ja Puhas. Pseudokultuurist ja libaharidusest rikkumata. Tarbimise ja saastamiseta,“ kirjeldab Teresa. „Kõik me, kes sisetunde ajel sellistele palverännakutele kulgeme, oleme minu meelest lausa kohustatud kogetut jagama – juba sõnum ise paljundab head ja puhastavat energiat ning samas aitab teele neid, kes seni veel heietavad võiks-ja-peaks. Maailm on meile avatud ja üllatusi ning kogemusi täis. Telli ja sa saad, palu ja sulle antakse…. on kaks lauset mille najale tasuks toetuda.

Mu enese juurde on pärast Brasiiliat hakanud abivajajad saabuma. Ma pole veel otsustanud, kas tahan ravijaks saada – nii palju on endal veel õppida ja kogeda ning rahvusvaheline ärikett, millega tegeleda, käivitada… Ent selge ja isegi lõbustav on üks: tervendamisele saabujad räägivad mulle… minu enese probleemidest. Ilmselt toimib seesugune peegliefekt kõigi ravitsejate puhul. Tulijad näitavad teejuhile teda ennast ning probleemid lahendatakse ühiselt. See on vajalikk kogemuste saavutamiseks.

Sellepärast me vääramatu jõuna Omade juurdegi jõuame – ühisväljas kätkev sõnum ja vägi mitmekordistub selles üksteise-leidmises. Ma tean, et mu elu parim pool algab nüüd. Minevikku saab ümber teha, tulevikku tuleb külastada ning inimesi saab mitmekihiliselt, kolme armastava silmaga Näha ja aidata.“   Brasiilia ruulibJ

Piibelehe Kristi – südamega kogu maailma teenistuses

Kõik teed viivad unistuste täitumisele.

Kogu Kristi Mikola (32) senine elukäik on selle vaimustava fakti tõestus. Pisikese plikana unistas ta Hobusest. Et sellise taevaliku olendiga päriselt koos elada, lisandus teismelisena unistus maakodust. Küpse neiuna tundis süda unistada mehest, kellel on samasugused unistused. Sellest piisas, et kõiksus võiks saata terve paketi. Kristjaniga (29) on rajatud Hageri ja Kiisa vahele Sutlema külla muinasjutuline kodu ja selle kõrvale Piibelehe puhkekeskus. Mikolate suure pere moodustavad lapsed Maria-June, Paul-Henry ja Siim-Markus, kaksteist väga erinevas mõõdus hobust, kolm kitse, kuus lammast ja kaks koera.

„Elu helgeimad hetked on need, mil lapsed ja loomad on siin mu läheduses omavahel silmsidemes. Minu enese lapsed on tänu sellele tundlikud ja empaatilised, loovad ja leidlikud – mõistavad meid ümbritseva maailma sõnatut kõnet, saladusi ja piiramatuid võimalusi. Teised lapsed aga on veel rikkumata võimalus – kõik meie talu loomad suhtuvad mistahes lastesse sooja huviga ja sirutavad neile vastu oma südame ja kosmilise vahendamise väe. Loomad otsekui sosistaksid siia puhkama ja mängima saabunud lastele: ärge laske end untsu keerata. Ning kapseldunud ja juhmiks töötanud, linnastunud ja lukku läinud täiskasvanuid silmitsevad loomad eemalt. Ei tõrju ega väldi. Neile lihtsalt ei saa enam midagi öelda. Ja loomad arutavad: ongi hea, et ribadeks-rüganud põlvkond täiskasvanuid ei jõua nii palju oma lastega suhelda, et need noored hingedki kõveraks keeraksid. Veel on aega päästke noored hinged…

Meie enese elukorraldus tõmbub üha kindlamalt kodu ümber koomale. Nii on kõige parem,“ teab Kristi. „Esiteks tahame Kristjaniga võimalikult palju koos olla – kõik meie sõbrad-teekaaslased kinnitavad, et oleme taevas kokku loodud paar. Teiseks on kodus keset lapsi-loodust ja loomi tegutsev ja tunnetav, tajuv ja toimiv inimene kõige enam paigas. Ei ole end vaja maskide ja poosidega kaitsta, võib olla selline, nagu loodud oled ning teha seda, milleks sündisid.

Meie riik näib oma üha kahanevalt rahvalt samas külmalt küsivat, milleks sa üldse sündisid. Ei ole siin riigis vaja maal elavaid entusiaste, kes võtavad tohutu töökoorma, pinge ja vastutuse, et maal elada ja kogu ilusat isamaad asustada. Vaja pole teatavasti ka arste ega kultuuriinimesi, noori peresid ega pensionäre… Siin riigis ruulivad pangad, kelle poole pöörduv noor ettevõtja peaks esitama vaatamata alles alustamisele juba ulmelise tulemi ja sellist kasumit näitava käibe, mis tõestaks, et tegelikult ta üldse laenu ei vajagi, nii et tuge ei tule ka Skandinaavia rahapadadest. Ja Brüsseli käepikendus – PRIA ja Leader – lasevad minusugusel idealistil, kes räägib külaelu mitmekesistamisest, praegu pommiauguna vaakumis ja lapsed-noored unustanud asulate elustamisest ning hipoteraapiast läbipõlemisohus või juba murdunud linnarahvale, kuulda helisevat naeru kogu raha eest…“

Millest on tehtud…

Kristi on jõudnud sammhaaval oma unistuste täitumiseni tänu sellele, et tema ema kuulas tütre südamehäält. Samal ajal, kui Tallinnas sündinud ja kasvanud plikatirts aina joonistas ja voolis hobuseid, viis ema ta kolmeaastasena Luunjasse ratsavõistlusi vaatama.

„Emakene vaatas ühel hetkel hinge kinni pidades, kuidas ma olin tema juurest minema lipsanud ja jalutasin soojendusplatsil ratsude vahel ringi. Hobused teevad kõik endast oleneva, et väikesele lapsele mitte haiget teha. See juhus tegi minuga hoopis sellise saatusliku triki, et kui mind tõsteti jahutatava ratsu selga, kust oli juba sadul ära võetud, siis sinna soojale elusalt lõhnavale täkuturjale mina eluks ajaks jäingi. Hakkasin esimesel võimalusel – jälle tänu emale – Tondi maneežis ratsutamas käima ja praegu on meie peres tosin hobu,“ naeratab Kristi tänulikult. „Pelgulinnas koolis käies õppisin kunsti – see tõmme on ka minu lastel – ja olen muu hulgas üsna professionaalne tatoo-kunstnik. Ju ma võiksin Piibelehe puhketalu teenustepaketti lisada ka tätoveerimise – päris kuum lugu ja tegu oleks! – aga nüüd, kus mul on nii suur vastutus oma laste ja loomade ees, ei saa ma riskida mängudega võõra verega. Ajad ja ohud on teadagi millised…“

Kõrgkoolis õppis Kristi ärijuhtimist ja müüki ja harjutas seda tööd A le Cocki ja Philip Morrise müügijuhina – mis on ses mõttes paradoksaalne, et naine omandas oskuse edukalt müüa tooteid, mida ta ise üldse ei tarbi. Nüüd on asi ses mõttes võrreldamatult õigem, et ta pakub inimestele  kõike seda, mille keskel ja nimel ise koos oma perega elab ja hingab ja millesse üleni usub. Eelnevat ärikarjääri oli aga vaja ka selleks, et Järvamaal metsamees Kristjaniga kokku sattuda.

Kui vaadata Kristist mõni aasta noorema mehe soojalt säravatesse silmadesse, võib aimata, miks ja kuivaga õnnelik on naine nii pühendunud ja võimeka isiksuse kõrval. Kuusiku saeveski juhatajana töötav Kristjan suudab pere ja talu hüvanguks hobutreileriga ühte Eestimaa otsa sõita, et pirts poni teise, turistide lastele sobiliku vastu vahetada, öö läbi tuld valvata, et kallitel soe oleks ning järgmisel päeval teise riigi veerde vajutada, et perre grupihobune tuua – hiiglaslikud raskeveohobused ei sobi oma majesteetliku ilu juures siiski kõigile ning seejärel naeratades, väsimusest kokku kukkumata taas saeveskis toimida: pühendumine ja armastus annab tõepoolest tiivad.

Riigi ja pankade kiuste

Piibelehe puhketalu koosneb kahest erinevast majapidamisest. Mikolate kodumaja on endine metsavahigordon. Puhkekeskus aga otse seal kõrval asuv RMK puhkemaja, nagu neid nõukogude ajal ikka rajati. Ehkki Kristjan on professionaalne metsamees, viisid kõik teed unistuste täitumiseni hoopis kinnisvaraotsingute, mitte metsanduse rida pidi.

„Veel korteris elades ja ühiselt hobustest unistades vaatasime Oma Kodu otsinguil kõigepealt ringi Harjumaal, et poleks kaugemal kui 40-50 kilomeetrit pealinnast – kaugemal on keeruline kodu linnarahvast teenima ja teenistuma panna,“ kirjeldab Kristi. „Niipea kui laiendasime otsingu Raplamaale, oma maikellukese-muinasjutu leidsimegi. Kuna metsavahimaja oli siin Sutlemas korda ehitatud ja kobedaks kõbitud, oli ka hind krõbe – loomulikult tõi see meie noorele, laps-haaval üha täienevale perele kaasa päris karmid pingutamise ajad. Aga see-eest on meil võimalus alustada oma traditsioonidega talu uut ajalugu.

Riigimetsandajate jahimaja ümber ehitamisega puhketaluks oleme jõudnud sinnamaale, et on korralikud peo- ja seminariruumid köögi ja saunaga – magamistoad teisel korrusel on väljaehitamisel. Idee poolest on ligi 30 inimese ööbitamise võimalused olemas, nende ehitamisel perfektseks – aga vähemaga minu loomus ju ei lepi – oleme saanud tutvuda pankade mentaliteediga. Selleks, et laenu saada ei piisa vettpidavast äriplaanist. Sul peab juba olema ette näidata kasum ja käive, mis on alles alustades utoopiline.

Normaalses ühiskonnas on alustavate ettevõtete – eriti nende noorte inimeste, kes oskavad ja suudavad maad asustada ja edendada – garandiks ja käendajaks riik ise. Arenenud ilmas ei peaks meiesugused muretsema ega rabistama – dotatsioonid ja toetused kindlustaksid nii seljataguse kui jalgealuse. Ilma stressita inimene teeb aga teatavasti head ja õnnelikku tööd.

Meie siin madistame ise ja üksi – sõna otseses mõttes ükskõikse riigi ja halastamatu rahamasina kiuste – ja ammutame hingerahu ja elujõu loomadelt. Inimest kõiksusega ühendavatelt hobustelt, mängulistelt kitsedelt ja vabadelt metsaloomadelt.

Miks on nii, et kui millises-tahes teises Euroopa riigis kantakse meiesuguseid kätel – asustage ja asutage, harige ja elustage! – siis meil ei avalda isegi kohalik ajaleht loomadega arvestamise, ohutu koos-kulgemise tekstigi, mille kirjutasin. Arvasin, et inimestele võiks meelde tuletada, et hobukoplite vahel pole arukas sajaga kihutada ja ratsanikest möödudes signaalitada – lehetoimetus ei arvanud. Ja Leaderi-ametnikule telefonitsi hipoteraapiast, rekreatsioonist ja rehabilitatsioonist rääkides kuulsin jah hüsteerilist naeru – hobused ja ravivad? ihhahhahhahaa! – kogu raha eest. See ei tähenda. Tegelikkus tähendab. Ikka teeme. Sammhaaval ja arutuid riske võtmata – aga kindlalt.“

Kael ja palju päid

Kristi teab, et elusolenditega koos elades ning nendega koos ja nende nimel plaane pidades on lisaks 24/7 hoolele ja vastutusele vaja pidevalt arvutada ja tunnetada ka majapidamise kontseptsiooni ja ideoloogiat. Ja kõiki teisi võõrsõnu, mis käivad tervikpildi ning tulude-kulude rehkendamise kohta.

„Oli üks veidi üle serva ajav hetk, mil meil oli ligi kakskümmend hobust – tallis polnud nii palju kohti, ülikülmade pakastega surusime ka vahekäigu loomi täis – kujutasime ette, et igale ratsule tuleb ratsanik ja tulevaste rahvamasside jaoks on vaja otsatu-ääretu hobupark kokku kuhjata,“ naerab Kristjan. „Iga hobuinimene teab seda lapsikut vaimustust nagunii – paljusid hobusid nähes tekib isu ta endale saada. Eks siis tuli kaaluda, mitu ja missugust hobust tegelikult vaja läheb ning liigsed ehitusmaterjalideks ja hoburiistadeks vahetada. Kõik siin ilmas peab liikuma – ja Kristi teab, kuidas see liigutamine käib. Ta on tõeliselt osav kael, mis keerab paljusid päid.“

Tööjaotus käib nii, et Kristilt tulevad ideed ja arvutused, sõnad ja suund – Kristjanilt teostus.

„Kummalisel kombel on eesti keeles kuidagi ära kulutatud sellised sõnad nagu armastus ja õnn, puhas õhk ja puutumata loodus, maalilised maastikud ja metskitsed-metsmaasikad akna taga… Tegelikult on need just need väärtused, mida mujal Euroopas nii ehedal kombel enam leida ei ole ning mida on seepärast võimalik mitte ainult kohalikule linnarahvale, ka skandinaavlastele müüa,“ on Kristi veendunult. „Kui harjud maal elama, muutub kõik see puhas ja kirgas enesestmõistetavaks ja ainumõeldavaks. Ent Piibelehesse saabuvaid kundesid jälgides näen selgelt, kui suur küllus meie peret tegelikult ümbritseb.

Näen saabujate vaimustust ja lapselikku eufooriat. Eks see ole paratamatu, et näen ka oskamatust vaikida ja tunnetada, näha ja kuulda. Kuna ma teenin oma loomade abiga linnainimesi nägema ja kuulma juhatamisega elatist, siis ma loomulikult ei kritiseeri ega kurda – see on kaunis ning lõputute võitude ja võimalustega töö.“

Mikolad manitsevad, et piirid peavad paigas olema. Nii majapidamises kui inimsuhetes, töös kui tasus. Ka peres valitseb rahu ja rahvaste sõprus siis, kui on kindel ja toimiv tööjaotus, igaühel oma koht ja ruum. Niisamuti peavad pere ja klientide rajad ristuma täpselt siis ja seal, nagu perele sobib.

Inimkoosluse tööjaotuses on Piibelehe-perele kujunenud veel üks oluline missioon – metsamüüjate-ostjate nõustamine. Kristjan ja Kristi on näinud teatud tegijate uskumatut tüssamise ja lüpsmise valmidust ning alati olemas, kui sõbrad-teekaaslased vajavad nõu ja abi kasvava metsa müümisel või metsamaterjali ostmisel. Nad nendivad, et iseäranis tõsist kaitset vajavad üksikud naised – võiks ju arvata, et neid hoitakse ja toetatakse, ent tegelikult on vastupidi.

Eriti suur perekond

„Eks ma oskan kõrvalt üksikute naiste nägurit nähes veelgi enam hinnata seda, et mul on nii tubli ja sobiv mees,“ tunnistab Kristi. „Iseäranis hästi on meil läinud selleski suhtes, et me mõlemad oleme hobumeelsed – paljudes peredes ajab näiteks naine üksinda oma hobuasja, mees kannatab temakese kapriisi ära ning see pole ka See. Kui meile hobused tulid, õpetas muide minu ema, kes on maal sündinud-kasvanud, Kristjanile hobuse etterakendamist. Vankri ja ree, adra ja saha ees käivast hobusest on teatavasti saamas uus-vana suurmood. Õnneks.“

Kristi tunnetab oma pere ja ettevõtmiste kohta ja ulatust oluliselt laiemalt kui vaid ühte majapidamisse ühitatud era- ja ärielu. Ta on kolme Piibelehe-aasta jooksul näinud, kui vähe on küla- ja asulanoortel muud kohta ja tegevust kui bussipaviljon.

„Tahame oma kulu ja vastutusega noortele pidusid ja koosviibimisi korraldada. Loenguid pidada ning midagi kunagiste töö- ja puhkelaagrite laadset korraldada,“ laiendab emand Mikola unistusi sammhaaval kaugemate-helgemate horisontide poole. „Eks ikka oma laste pärast ka. Esiteks vajab kohalik noorsugu kujundamist – nad on meie laste teekaaslased. Õigem kui karta ja kritiseerida on panustada ja pakkuda. Teiseks kasvavad praegustest lastest tulevased uue hea ilma ametnikud, kes ei naera enam sõna „hobune“ peale, kes teavad, mis on hipoteraapia ja läbipõlemise ennetus ning kes pakuvad riigipoolset toetust tulevastele külaelu edendajatele – sest nad ise on meie ja teiste meiesuguste entusiastide kõrval kasvades näinud, kuidas see käib.

Kolmandaks võiks meie mõjuväljas sirguvate noorte hulgast ilmuda ka mõni, kelle hoolde Piibelehe loomad usaldada, kui mõneks päevaks või isegi nädalaks kodust ära tahame minna. Seni oleme siin paigas ja õnnelikud, ent ühel hetkel võib paratamatult tekkida vangistatud tunne. Ja siis on tarvis usaldusväärset-tundlikku-vastutustundelist loomade hoidjat ja hooldajat,“ unistab Kristi. „Me ei kipu muide kuhugi välismaadele päevitama ega seiklema. Nii väga. Meil on oma väike saladus olemas. Kristjan on juuripidi Saaremaalt pärit. Ja meil on Orissaare lähistel Tornimäe kandis oma väike salapesa. Mugavusteta ja igasuguse noobelduseta majakene, kuhu minnes tõmbame juhtme täiesti seinast välja – lihtsalt Oleme. Nii hea ja oluline on meelde tuletada, mida tähendab Olemise Rõõm – linnarahva jaoks võimaldab seda meie Piibelehe – meile endale sala-Saaremaa.“