Eve Pärnaste – vabakutsutud korrastaja

Kati Saara Vatmann

„On õnnestunud korduvalt varem maailma parandada, õnnestub ka nüüd!“ usub Eve Pärnaste (63).

Ta on psühholoogi ja sotsioloogi haridusega kunstnik, vabadusvõitleja ning mitmekordne presidendi teenetemärgi saaja, poliitik ja astroloog, esteet ja esoteerik. „Mina tunnetan oma missiooni – taastada inimeste turvatunnet läbi korrastamise ja ilu. Turvatunde tekitab faktipõhine, mitte illusoorne korrastatus. Ning kui inimene on rahulik ja tasakaalus, tõmbab ta endale rahu ja aina paremat maailma ka ligi.

Sain selle tõsiasja teada ammu enne, kui esoteerika moodi läks.“

Kas Eve ennustab näiteks praeguse valitsuse ja Krimmi-košmaari edasist käekäiku? Võiks, aga soolapuhumise ja oletuste tasandil ei taha. Astroloogiaõpingud käisid Evel täpselt samal moel, nagu näiteks kuduma õppimine: „Ma õpin kõiki asju ise. Ja selleks, et oleks huvitav, alustan kõige raskemast. Kuduma õppisin sellepärast, et ma tahtsin väga endale maani rohelist mantlit. Lasin pinginaabril endale pahempidi-silmuse ette näidata ning kui ema läks paariks päevaks kodust ära, hakkasin kuduma. Mitte salli ega pajalappi algajatele, vaid mantlit iseendale. Ööpäevad kudumist – ja kui ema koju tagasi tuli, oli mantel valmis.

Tähekaartide joonistamisega sama lugu. Mis puutub näiteks riikide käekäigu ennustamisse, siis peaks väga täpselt riigi loomishetke teadma – aga see on alati vaieldav. Nii juhtubki enamasti, et riikide saatuses olulised sündmused on küll nende taevakaardis ilmselgelt kirjas, aga ennustada suudavad neid ikkagi pigem prohvetid – astroloogid piirduvad tagantjärele tuvastamisega. Mina eelistan poliitilisi sündmusi tuvastada ja ennustada info-voo, faktide ja loogika abil.“

Tartu Ülikooli teise lennu psühholoogina lõpetanud Eve esimene töökoht oli legendaarses sotsioloogialaboris, kus Ülo Vooglaiu juhtimisel saadi paratamatult arvuliste näitajate keeles jälile ENSV tegelikkusele. Labor kui teisitimõtlejate koondumiskoht suleti pärast hoogsat tagakiusamist. Ühtaegu nii ratsionaalne kui mänguline Eve asus tööle plaanikomitee majandusuuringute instituuti ning samas trükkis kodus kirjutusmasinal ümber nii põrandaalust kirjandust – „Lisandusi uudiste ja mõtete vabale levikule Eestis“  kui esoteerikat. Et mitte vahele jääda, tassis karismaatiline kaunitar kirjutusmasinat elegantse keebi all tööle kaasa ja hoidis seal kapis – vaenlase tagalast poleks keegi sellist nõukogude režiimi õõnestaja tööriista otsida taibanud.

Praegu teeb stiilne punapea oma kodus sisuliselt sama, mida ERSP, kodanike komiteede ja Eesti Kongressi ajal. Tal on seal virtuaalne staap. Tänasest staabist voolab ööpäevaringselt läbi info, mida vilunud vabadusvõitleja süstematiseerib ning rahvale valikuliselt ja selgitustega sotsiaalmeedias kätte jagab. Erinevalt legendaarsetest Hirvepargi aegadest aegsetest-järgsetest aegadest (1987-1990), mil Eve pidas oma kodus vaimustunult vabastusliikumise peakorterit, inimesed nüüd tema isiklikust ruumist enam läbi ei voola. Küllalt sai ja IT-vahendid võimaldavad usina emaämblikuna ära teha sama, mis toona silmast-silma ja käest-kätte lävimist nõudis.

„Tahan prügiämbrit välja viia – uksekell. Jõuan ämbriga tagasi kööki – heliseb telefon. Peaks poest süüa tooma – ei saa, tuba rahvast täis, ja jälle heliseb telefon! Lõpp maalimisele. Kuidas ma ellu jäin, mina ei tea. Hiljem teise elupaika kolides uksekella peale ei reageerinud – ja nautisin  privaatsust, ja nii on see jäänudki,” räägib Pärnaste. – www.mustkass.kongress.ee

Erinevalt Lagle Parekist efektne amatsoon vangi ei läinud. Ta selgitab, et Lagle hinnangul kaht naist ei saanud korraga kinni panna. Liiatigi polnud poliitvangide naistelaagris vabu kohti ning mõni veel ohtlikum dissident oleks tulnud lahti lasta. Ent Eve oli ka selleks valmis – kuna tal peret polnud, ei olnud tal kedagi ega midagi kaotada, ainult võita.

1981. aasta märtsis sai Evel riigitööst villand ja ta lahkus plaanikomitee instituudist. Kahel viimasel tööpäeval oli ta Vologdas – vanglas sundtoitmise tagajärjel surnud dissidendi Jüri Kuke matustel. Ta vormistas end tööle kirjanik Andres Ehini erasekretäriks, tegelikult tegi aeg-ajalt Ehinile masinkirjatööd. 1987. aastal algas poliitikaperiood, selle lõppemise järel pidas Eve 1997-98 Toompeal kunstigaleriid, mis lõppes majanduslanguse ajal ja millest talle jäid kopsakad võlad ja kogemus, et sedalaadi sooritus pole tema jaoks.

Korrastaja

Tartu 5. keskkooli keemiaklassi tüdruk ja kooli komsomolisekretär (!), kelle süsteemses ja isemõtlevas peas oli muu hulgas terve Mendelejevi tabel, sorteeribki nüüd ööpäevaringselt infoagentuuride voogu. Paiskab sotsiaalmeediasse võimalikult tõest ja konstruktiivset teavet. Praegu mõistagi Ukraina kriisi teemadel.

„Mu süda ütleb, et kõik läheb hästi, sõda ei tule. See, kuidas hullunud Putka nädalaid on vägesid koondanud, näitab tema tegelikku ebakindlust. Putini tegevus annab tohutu hoobi oligarhide rahakottidele, kaua nad sellist asja ei kannata. Ning usutavasti kaotab Venemaa lõpeks Ukrainas ka praegused baasid. Röövvallutuste aeg on inimkonna ajaloos ammu läbi saanud, impeeriumi taastamise püüded viivad selleni, et Putin kaotab oma positsiooni. Nii loodab mu süda,“ arutleb Eve. „Mõistus aga hoiatab, et enne seda võib kõike juhtuda.“

Kirgliku ja pühendunud mõtlejanna-analüütiku jaoks pole 24-36 tundi arvutis töötamist kunagi midagi erilist olnud. Mööda linke ühelt saidilt teisele kulgedes naudib ta rahvast valgustades ka ise, kuidas üks samm viib teiseni.

„Mida keerukam pusle, seda põnevam ja haaravam ülesanne minule,“ selgitab Eve. „See oli paarkümmend aastat tagasi, kui üht astroloogilist probleemi lahates olin 36 tundi üleval olnud. Südaööl tuli kõrvulukustav pissihäda – mõtlesin, et kohe-kohe lähen. Aeg lendas. Ent olin nii keskendunud, et ei kuulnud puutrepi naginat ka kella 7 ajal, kui naaber tööle läks. Siis tundsin, et varahommiku kohta on veidralt lämbe. Tõusin laua tagant, et kella näha – kell oli kaks päeval. Ülejärgmisel päeval.

Siis sõitsin sõbranna juurde suvilasse, kuhu mind ammu oodati. Võtsin saapad jalast ja seisin paljajalu murul ja tundsin selgelt, kuidas maa energia minusse voolas ja kusagil sfäärides hõljumise lõpetas.“

Suhtlemisküllastus

Kaunis ja eatu naine, kes meenutab oma erilisusega isepäist Pipit, ei käi eriti kodust väljas. Pole vaja. Ei taha. Kui läheb, siis näiteks presidendi vastvõtule. Lennart Meri andis talle ka 2001. aastal Riigivapi IV klassi ordeni – müüritoksimise eest. Müüritoksijateks hakati meie iseseisvuse eest võitlejaid nimetama MRP-AEG (Molotov-Ribbendropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp) tegutsemise päevil. 2006. aastal sai ta president Arnold Rüütlilt Riigivapi III klassi ordeni – kui Eesti Vabariigi taastaja.

„Oma üheksa aastat vana tillukest klapiga telefoni pruugin nii vähe kui võimalik. Sõpradega on ammu kõik ära räägitud,“ tunnistab Eve. „Ja kultuuriküllastuse sain ka juba mõnekümne aasta eest kätte. Teatris ja kinos ma ei käi. Nähtud. Ilukirjandust ei loe juba ammu. Loetud. Liiatigi on juba 30 aastat minu pidevaks tegevuseks raamatute toimetamine, koostamine ja kujundamine. Muusika jäi minu jaoks seisma 1970ndate lõpus. Aga mis maalikunstisse puutub, siis selles suhtes muidugi ei saa pead ega juukseid anda, et senine 28 isiknäitust on lõplik suurus.“

Juuksed on Eve Pärnaste mitu korda maha ajanud. Alati on see langenud kokku õhus rippuva ärevusega. Kas järgmine kord oleks siis, kui Putin asuks Eestit „krimmima“? (on selline uudissõna nahhaalse 21. sajandi okupeerimise kohta, mille ees kogu planeet tundub justkui võimetu olevat). Oh oleks, et poleks…

„Arvutis töötamise taustaks mängivad mul vene- ja ingliskeelsed filmid. Erinevad keeled võimaldavad lasta voolata paralleelmaailmadel. Uudistekanalid – eriti CNN – kurnavad paari tunniga väga ära, sest saksa keelt õppinuna on mul raske suures annuses inglise keelt vastu võtta,“ kirjeldab Eve oma eraklikku maailma loodud voogusid. „Kurnav ja kurvastav on ka see lammutav kommentaaride voog, millega eestlased üksteist auklikuks tulistavad, aga mida ma aeg-ajalt loen, et saada ülevaadet.“

Okei, Ansip väsis ära ning Eestile kulunuks tõepoolest ära Brüsseli-kogemusega kogenud suurmees Siim Kallas – ent tema tulistati auklikuks veel enne, kui ta Brüsseli positsiooni ja kõrget palka Eesti missiooni vastu vahetada jõudis. Ansip läks ja siis tänitati – näe, argpüks, põgenes… Nõuti värsket verd. Tuli Taavi Rõivas  ja vallandus järgmise rubriigi kisa – liiga noor, mida selline poisike teab ja oskab!

Ilvesele on ammu armidest paks nahk selga tänitatud – nii et see enam ei üllata, et Eesti poliitika suurimad ja tegudevaeseimad vingujad süüdistavad teda lisaks ka vingumises. Ka proua Evelini näägutatakse, kasvõi tema iseseisva riietuse valikul!“

Naised päästavad maailma

„Minu meelest on Evelin ilus. Nii ilus kui üks naine üldse olla saab. Ja nii tubli ja töökas nagu üks naine olema peab. Valmistudes presidendiproua staatusest lahkumiseks on ta oma arstipraksise taastanud. Töötab UNESCOs – ja lisaks kokkab mis hirmus. Mitte poseerimiseks, vaid südamest. Nagu tõelisele naisele kohane,“ tunnustab Eve tuliselt. „Sama on ka vastse peaministri kauni kaasaga – teeb kokasaateid, laulab Kodutunde tunnusmeloodiat, kaitseb nõrgemaid… Nagu ka Pärnu maavanema kaasa Birjo, kes juhib loomade varjupaika!

Sellised naised on väärtus. Nad armastavad oma meest enne tolle tähelendu ja tiitleid. Nad seisavad oma meeste kõrval ja on neile toeks.“

Eve ise korraldab endale teadlikke ja põhjalikke ilukümblusi.

„Olen endale välja valinud terve kollektsiooni ilusaite. Kõrgmoodi. Tarbe-ilu. Ainult lavadele sobivat. Kõike hõrku ja ülevat. See tasakaalustab poliitikat ja tasalülitab negatiivse. Kusjuures kui aegajalt seda ilu sotsiaalmeedias jagan, on ka väärikad härrasmehed varmad seda laikima!“ naerab Eve, kes on muide Reformierakonna liige number 13 000. Meenutagem, et põlisrahvaste ennustuste kohaselt päästab maailma vägivallast, saastatusest, globaliseerumise õõvast 13 Vanaemast koosnev nõukogu… „Ma arvan, et inimesed ongi tegelikult ilmselt stabiilsemad, heatahtlikumad ja arukamad kui me kommentaariumide põhjal oletame. Terve mõistus ei räuska.“

Ühtlasi loodab Veevalajast maailmaparandaja, et inimeste ebavajalikkuse ja tühisuse paraadi aeg siseriikliku ja rahvusvahelise poliitkriisi taustal hakkab mööda saama ning noorte agressiivsete ei-keegite pealetung peatub.

„Püüan aru saada, kes on need üle tegijate ja vanade tarkade meile pähe astuvad noored mehed – aga pole vist mõtet oma niigi koormatud mõistust sellega ummistada. Nagu pole mõtet meelde jätta ka nimetute tibide horde, kes praegu seltskonnameedias paradeerivad. Mis on nende ametid, sõnum, missioon?“ küsib Eve heatahtlikult, aga üsna ükskõikselt naeratades.

„Kriis peab enne lahenemist laes ära käima,“ teab Eve. „Mõned, kes seda põletikulist protsessi välja ei kannatanud, on võõrsile lahkunud. Mina arvan, et dissidendist pensionäri ei oota võõrsil keegi, liiatigi pole mul mingit soovi lahkuda. Täidan siin vaikse erakuna oma ülesannet. Ja tunnen rõõmu kõigest kaunist ja heast. Manipuleeritavat rahvast on vaja harida, rahustada ja kaitsta. Minu koostatud ERSP-raamatu (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei) juhtmõte oli: Ellujäämise ime kohustab enamaks. Nii ongi!“

Brandon Bays – üleilmalised rännakud läbi rakumälu

„Kaheksa kuud tagasi sain ühel oma rännakul senisest veel täpsemalt teada, kui tohutu vastutus meil kõigil lasub,“  naeratab ülemaailmselt hinnatud-armastatud rännaku-meetodi Meistritar Brandon Bays (60) oma legendaarset naeratust. „Teen ise lisaks kõigile rännakutele üle kogu planeedi kord nädalas ka oma isikliku mentori saatel. Kakskümmend aastat olen rännakuid harrastanud ja juhendanud. Iga meditatsiooniseansi ajal jõuan üha järgmiste blokeeringute ja suletud kanaliteni. Varasematel aastatel avasid rännakud minus kihthaaval elusündmuste ja rakumälu kaudu tänasesse kandunud valusaid kogemusi. Nüüd aga jõudsin oma eelmiste eludeni – vapustavalt panoraamselt ja kõnekalt. Mu eriti kirkal rännakul laotus kaemusliku silma ette terve väli torusid, millesse sain pilgu heita. Igasse torusse sisenedes nägin mõnd oma eelmist elu. Tuhandete elude seas oli neid, mil olin olnud timukas ja neid, mil olin piinatav. Olen olnud nii pururikas ülik kui vaesemast vaesem väetike.

Kõik on kõigega seotud. Rännak viib meid selle seotusega taas ühendusse. Ja teades, kui õiglases tasakaalus on elust elusse kulgev patt ja lunastus ning karmapuhastus, ei saa me enam ka millelegi-kellelegi hinnanguid anda. Pole pattu, mida me teinud ei oleks. Hukkamõistu asemel mõistkem ja andestagem – ka mina olen seda kõike teinud…

Ja mitte keegi peale meie enese ei saa meid tervendada – vaja on õiget teejuhti! – see-eest tervendab iga inimese edenemine kogu maailma.“

Jalgpall kõhus

Kui Brandon, kes sai nime oma vanaemalt ega näe probleemi selles, et nimi on mõlemasooline, oli 39aastane, avastati tema kõhuõõnest jalgpallisuurune vähkkasvaja.

„Kuidas!?“ karjatas kogu tema olemus. Naine oli üleni meditsiini keskel – luges kilomeetrite kaupa raamatuid taimeravi ja toortoitumise, homöopaatia ja holistika kohta – ja nüüd korraga surmatõves!? Ta teadis, et 85% haigustest on tingitud emotsioonidest. Teaduse saavutused võimaldasid juba mõõta ja tõestada, et iga emotsioon kajastub rakkudes. Mida hullem hirm või viha, seda suurem rakukomponentide kahjustus. Rakud annavad blokeeringu-tekitatud muutuse pooldumise teel üha järgmistele rakkudele edasi ning ongi kasvaja.

„Surmahirm kui hirmude hirm lõi minu jaoks pildi klaariks. Kui mõtted-mälestused kanduvad läbi rakumälu aina edasi, on võimalik rakud järelikult ka mõttejõul puhtaks programmeerida. Heitsin kogu infomüra kõrvale, valisin rännaku meetodi – ja puhastasin-puhastasin-puhastasin,“ meenutab tänaseks professionaalseks palveränduriks kujunenud Brandon 21 aasta taguseid sündmusi. „Kergema vastupanu teed minek olnuks lasta kasvaja ära lõigata ning võib-olla isegi keemia ja kiiritusega paralleelselt mõttejõuga töötada. Ent sel juhul oleksid hirmuenergiast blokitud rakud ju ikka edasi vohanud. Pühendusin täielikult rännakule. Valesti programmeeritud rakud kadusid. Kasvaja kadus mõttejõul.

Tänu sedavõrd edukale ja äärmuslikule tervenemisele asusin rännakute õpetamise ja juhendamisega teele, mis on nüüd levinud igale kontinendile ning minu kirjutatud õpikuid kasutatakse kõrgkoolides. Eks ka tänu sellele, et müsteerium on teaduse ja tehnika saavutuste abil mõõdetav ja tõestatav.“

Brandon rõhutab: kui tegu on tehtud, peab see olema ka tõeliselt lõpetatud. Valusaimate asjade lahtimuukimine rännak-haaval on pidev töö. Sel teel läbitakse mitmed elud – tema enese vähk pärines kahe eelmise eluga kogutud karmavõlast ja blokeeringuteks – ning paljud põlvkonnad.

„Iga meie rakk mäletab mitut eelnevat põlvkonda koos nende kogemustega. Kui tüdruk sünnib, on tema munasarjades kaasas kõik tema elu jooksul valmivad munarakud. Seega on sündija sisuliselt vanaema, kes omakorda on olnud juba oma vanaema sees munarakuna valmis. Niisiis kannavad meie rakud meisse esiemade katsumused ja kannatused. Meie aga saame need moondunud mustrid ära parandada.“

Kohtumised Hitleriga

Brandon Bays meenutab hiljutist rännakut Münchenis, kus üks mees kohtus läbi oma blokeeringute ja tardumuste rännates Hitleriga. Selgus, et tema kui juudi vanaema oli olnud koonduslaagris. Selsamal rännakul oli ka mitukümmend teist juuti ning umbes samapalju sakslasi.

„Toimus midagi jumalikku,“ meenutab Brandon, silmad tänupisaraist tulvil. „See juudihärra andis Hitlerile andeks. Ta ei andestanud tema tegusid – ta andestas temale kui hingele. Ja sama tegid ka teised juudid!

Mis puutub sakslastesse, siis Hitleri kuritegude tõttu on kogu see rahvas jäise maskiga kaitstud ja varjatud. Kui sakslastele rännakut korraldada, tunnistan neile reeglina, mida tunnen – külmalaine! Nad on nii perfektsed ja tublid, vaoshoitud ja kangestunud – sest nende rakumälu ütleb, et neil kui natside järeltulijatel pole õigust Maa peal isegi mitte eksisteerida. Maskide langedes tuleb reeglina palju pisaraid ja tohutu kergendus.

Mitte keegi, kes kedagi või midagi vihkab, ei saa olla terve ega õnnelik. Meie planeedi ajalugu on olnud selline, et eranditult kõik inimesteks kehastunud vajavad ühel või teisel moel tervendamist. Lihtsaim variant on, kui väikest last hakatakse sünnist saadik keelama: sa oled juba kolmeaastane, pühi kohe oma pisarad ära, ei tohi nutta! Meid keelatakse sünnist saadik tundeid tundmast ja neid välja näitamast – iga selline keelamine ja inimlike reaktsioonide pärast häbistamine on blokk.

Suuremate hirmu ja õuduse kolletes käin oma kaaskonnaga rännakuid korraldamas. Me teeme rännakuid koloniaalmaades, kus põlisrahvaid tapeti, suruti reservaatidesse ja jäeti lastest ilma.

Kujutate ette, mida pidid tundma indiaanlased-aborigeenid ja teised, kelle kodudesse tugiti sisse, lapsed võeti ära ja tassiti orbudekodusse. Samal moel vägivallatseti omal ajal Aafrikast toodud orjadega, kes suruti getodesse ning kelle lastel on olnud kaks varianti – halb ja halvem. Nii lastekodus kui getos kasvamine on kohutav.

Aitame rännakutel puhastuda getodes ja slummides, favelades ja reservaatides elavaid või elanuid – on ju teada, kui palju vägivalda, alkoholismi ja narkomaaniat on sel kombel räsitud inimeste seas. Ülejäänud maailm kuulab nende inimeste ja nende järeltulijate genereeritud julma ja madalaid energiaid tulvil muusikat ja kurjus paljuneb seni, kuni seda lõplikult ära ei puhastata ning vihkamist armastusega ei asendata.

Kuna olen näinud seda imet nii paljude näiliselt kalestunud inimestega toimumas ning olen rännakul näinud oletatavaid vaenlasi teineteist kallistamas, tean, et see jumalik ime on võimalik kogu maailmas. Seda usku kinnitas hiljutine rabide kutsel Iisraelis tervendamine. Pole sugugi nii, et juudid on holokausti teemasse klammerdunud ja sellest lõpliku elukeskme teinud – iga inimhing vajab ja väärib halastust ja armastust.“

Ema kingitus

Paarkümmend aastat rännakutega palverännakuid on õpetanud Brandonit pidama kingituseks ka oma vägivalla ja sulgumise-seeriaga palistatud lapsepõlve. Ta tunnistab, et siiski on siiani silme ees kööginoaga ema, kes teda voodi ees surnuks pussitada ähvardab, kui ta otsekohe magama ei jää.

„Paradoksaalsel kombel oli ema minuga meeleheitlikult julm sellepärast, et kartis mind kaotada. Vähimgi allumatus ajas ta hetkega endast välja, kuna ta ei suutnud taluda mõtet, et keegi tema kõige kallimatest saab veel surma,“ arutleb haldjate kuningannat meenutav Brandon kiirgavalt naeratades. „Mu ema oli Viinist pärit austerlanna. Tema isa teenis Rumeenia aristokraatiat ning natsid lasid ta selle eest maha. Kui mu ema ootas mu vanemat venda, tulistas Luftwaffe tema ajakirjanikust isa lennukiga alla. Mu vanem õde Sylvia uppus pisut enne nelja-aastaseks saamist. Isa keeras korraks selja – ja läinud ta oligi. Sellest ka ema hüsteeriline hirm sõnakuulmatuse suhtes.

Ema kolis Ameerikasse kui turvalisse kõigi võimaluste paika. Ta keeldus mäletamast ühtki Austrias juhtunud sündmust ning unustas jõuliselt ka saksa keele. Totaalselt „stumm“. Mina pidin läbi kõigi nende valude rännates oma austria päritolu ja saksa keele taastama.

Mina olin oma õe asenduslaps. Meid sündis kaks veel ning kõiki meid painati paanilise klammerdumisega. Varjusin selle košmaari eest lugemisse ja… See tingis järgmise košmaari.“

Korraldades Tallinnas esimese, tutvustava rännaku, kirjeldas Brandon, kuidas teda saadeti kaheksa-aastasena õige hääldamise võistlusele. Staadionil oli kogu tema kool ja ümbruskonna koolid, õpetajad ja lapsevanemad. Talle, kes ta oskas hääldada kui tahes keerukaid sõnu, sattus lihtne ent tema jaoks tundmatu sõna „flea“. Ja ta veeris seda tundmatut „kirpu“ tähthaaval. Kogu staadion vakatas. Ja purskus seejärel naerma. Tüdruku südamesse aga lõikus publiku seas peast haarav ja nägu kattev ema. See staadioni-penalti on nõudnud väljapuhastumiseks mitmeid ja mitmeid rännakuid.

Relvad kaasas

„Igaühel meist on kaasas relvad, millega – kõige kallimatele kõige julmemalt – haiget teha. Sõnad. Emad-isad tulistavad oma laste südametesse üli-täpsed ja igavesed haavad – nende vastu aitab vaid rännak-tervendus. Meie lapsed tulistavad meid sõelapõhjaks. Ja me ise teeme sedasama.

Läksin ülikooli psühholoogiat ja religioonide ajalugu õppima, et aru saada, mis inimestega siin planeedil ometi toimub. Tegelik inimeste ja rahvuste, rasside ja usundite lepitamine toimub aga rännakul,“ usub Brandon. „Olen ühes meditatsioonis mentori juuresolekul kolmveerand tundi järjest sõimelnud – minust voolasid välja kõik julmused ja roppused, sõim ja solvangud, mida inimestele kaela olen valanud. Ja seejärel teine kolmveerand tundi andeks palumist.

Ma ju tean, kui lihtne on inimesele sisendada, et ta ei vääri armastust, et ta ongi meeleheitliku üksinduse ära teeninud, et mitte miski, mida ta teeb või loob, pole piisav. Nii juhtubki, et majanduskriiside ajal kogu vara kaotanud inimesed tapavad end, et mitte selle alandusega silmitsi seista – pole raha, pole isiksust. Sest ta on juba enne enesetappu surnuks solvatud.

Ja selle nimel, et võimalikult paljud inimesed neist karmakoormatest vabaneksid, rändangi mööda ilma. Äsja olin Austraalias, Eestisse jõudsin Šveitsist. Ja kui sinu soki küljest pudenes siin sviidis vaatega Pikale Hermannile odratera, tundsin teravat koduigatsust.

Abiellusin inglasega ning elan Walesis külas, kus on viiskümmend maja ja mitu tuhat lammast. Neid on kõik küngaste nõlvad täis ning seda seltskonda, kes vabalt meie maja ümber jalutab, tunnen nägu- ja nimepidi. Elu peab olema tulvil elu!“

Nii, nagu ääretult karismaatiline Brandon saavutab ajakirjanikuga südamliku kontakti läbi viljatera, sulatab ta eestlased ülevoolava, ent siira komplimendiga: „Kui meil oli hiljuti Sloveenias rännak 18 rahvusega, olid teiste seas ka eestlaselt. Haruldaselt säravad, avanenud ja kohalolevad isiksused. Eestis olles näen, et te oletegi sellised! Olete sarnaselt minu maaletooja Joonas Saksaga valgust kiirgavad inimesed, kes on oma rännakul juba väga kaugele jõudnud.“

Brandon ise on suurepärane Jumala looming, kes lepitab rassid ja religioonid ning peaks ka Krimmi-purske järel ilmselt sealseid inimesi tervendama lendama. Tal on stiilne ja elegantne kujundus, peensusteni välja töötatud käitumismaneer, töökindlad publiku avamise ja sulatamise võtted ning oma isiklikud lood ja legendid, millega tuhandeteni jõuda. Oleme kõik sarnased ja ühendatud.

„Palverännakud ise õpetavad ja tervendavad kõige ootamatumal moel. Korraldasime suurejoonelise ja hinnalise palverännaku Indiasse – põhjast lõunasse, hotellid, giidid, spetsiaalne rong. Esimesel korral toimis see ülimalt hinnaline ja erakordne palverännak vahvasti. Aga teisel korral avastasime koos vägagi suured summad maksnutega, et pole hotelle-giide-rongi – ega meest, kellele raha üle kandsime… Selleks, et ränd-rännak ikkagi toimuks, tegin oma isikliku pensionifondi tühjaks. Ja samal ajal vaatlesin ennast hoolikalt. Tänu taevale, minust ei purskunud mingeid süüdistusi, enesehaletsust ega viha. Andestasin. Ja kõik. Lõpetatud. Nüüd saadi see röövel kätte ning kui ma hagi esitaksin, satuks see varas vangi. Tema karma saaks sel juhul puhtamaks. Aga minu oma? Ei, see asi on lõpetatud. Ma olen hetkel nii kuum ja nõutud mentor, et jõuan oma pensionifondi tagasi teenida,“ sirutab Brandon oma leebed ja laulvad käed laiali, otsekui embaks kogu universumit. „Ma tean, et ilma rahata pensioniiga pole eestlastele mingi uudis – teil on nii väike rahvus ja vähe lapsi, et enamus inimesi peab arvestama miinimumiga, oma enese laste toetusega või moodustada päikeselised vanurite kommuunid.

Kogu maailm on loodetavasti võimalikult ruttu teel rahata tuleviku poole. Ja sellise elutunnetuse poole, kus üksteiselt ega eneselt ei nõuta perfektsust. Kõik on väärt armastust ja austust – kõik on üksteisega seotud ja Ärkvel.“

Selle helge tuleviku saabumise eel saavad eestlased lugeda kirjastuse Pilgrim välja antud „Rännakut“ ja teist kaht eesti keelde tõlgitud Brandoni raamatut ning kogeda koos legendaarse Meistritariga ühisrännakuid maikuus. Tema õpetuse ja meetodiga toimetavad Eestis www.rännak.ee koduleheküljel nähtavad Brandoni meiemaised teekaaslased.

Parkinsoniga käsikäes läbi eluõhtu

Meie seas elab ja tegutseb ligi 3000 Parkinsoni tõvega toime tulevat inimest. Varem vanurite tõveks peetud haigus kujuneb praegusel ajastul välja üha noorematel inimestel. Ehkki haigus on ravimatu, on ta aruka raviskeemi abil kontrolli all hoitav ja pidurdatav, nii et temaga jõuab kohaneda nii inimene ise kui tema lähedased. See on lihtsam tänu sellele, et põdejad, kel käed ja pea värisevad, samm ja koordinatsioon ebakindel, on ühinenud seltsidesse, mis omakorda kuuluvad üle-eestilisse liitu.

Multigeenius James Parkinson

Teadlane, kelle teenete järgi haigus on nime saanud, Londoni apteekri poeg James oli samuti proviisor, ent praktiseeris ka kirurgina. Mitmekülgselt andekas mees oli Prantsuse revolutsioonist innustunud poliitik, kes võitles klassivahede vastu ning seisis ühiskondliku õigluse eest.

Loova teadlasena kirjutas ta uurimused kõhukelmepõletikust ja pimesoolepõletikust ning aastal 1817 essee värisemishaigusest ning tema pioneeri-soorituse eest omistas  prantsuse neuroloog  Jean-Martin Charcot tõvele Parkinsoni nime.

Parkinsoni enese mitmekülgsus aga seisnes näiteks geoloogiahuvis. Kirgliku paleontoloogina uuris ja analüüsis ta fossiile ning oli üks Londoni geoloogide ühingu asutajaid. Tema suhtumiste ja tegutsemise põhialus oli veendumus, et loomisprotsessi igas aspektis, nii olnud, olevastel kui tulevastel aegadel on mängus Jumala käsi.

Ka Eestis on Parkinsoni-haigetele pühendunud jõulised ja teenekad isikud. Doktor Inna Rubanovitš ja medõde Mall Vasar on sõna otseses mõttes möödunud sajandist saadik olnud haigestunutele nii diagnoosijad, ravijad kui tugiisikud.

Varem Pelgulinnas, nüüd Ida-Tallinna Keskhaiglas neuroloogina töötav proua Inna on pühendanud Parkinsoni-haigetele juba aastakümneid igast nädalast ühe vastuvõtu  päeva . Kui tohter käib Parkinsoni-seltsi koosviibimistel, on ta ühtviisi aldis nii oma hoolealuste põhiprobleeme  arutama kui ühiselt analüüsima, kuidas üks või teine ravim toimib ning kui mõeldav on teda asendada näiteks mõne odavama analoogiga.

„Meie ühingu suurim teene ongi õigupoolest see, et inimesed tulevad kodust välja. Omasuguste seas ei häbeneta värinaid ega töntsi jalga – naljatatakse elutervelt nii oma olukorra kui kogu maailma üle ning elatakse nii täisväärtuslikult kui vähegi võimalik,“ tunnustab Inna.

Mall Vasar on kogu oma elu abivajajatele pühendanud. Lisaks sellele, et medõde on aastaid dr. Rubanovitši kõrval töötanud, on ta jõudnud ka Kaarli kiriku kooris laulda. Kummastki pühendumisest pole vaatamata pensioniikka jõudmisele võimalik loobuda ning Mall tunnistab, et need kaks inimesi ühendavat kutsumust – selts ja laul – hoiavad ka teda ennast vormis ja nooruslikuna.

Üksteist toetatakse ja julgustatakse lõpmata heatahtlikult. Otsitakse, leitakse ja jagatakse uusimaid teadlaste avastusi ja leiutisi tõve alal, mis seltsi ühendab.

Emalik Mall kirjeldab: „Kui keegi meie seast jäädavalt lahkub,  püüame võimalikult kaua sellest mitte rääkida, kuni selle inimese puudumisega on harjutud ja lepitud, siis ütleme. Ja väljasõitudel-laagrites-ekskursioonidel käimine pakub meile, meedikutele tegelikult ju ka vaheldust ja oskust probleemile teise pilguga vaadata – ja kuhugi kuulumise tunnet.

Koos seltsiga kaovad ka oma hädad ja tervis läheb oluliselt paremaks.“

Parkinsoni tõbi

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni järgi on Parkinsoni tõbi närvisüsteemi haiguste ekstrapüramidaal- ja liigutushäirete hulgas. See on Taru Ülikooli Kirjastuse välja antud ravijuhendi järgi kliiniline sündroom, mille peamised avaldused on hüpo- ja bradükineesia, rigiidsus, treemor ja posturaalne ebastabiilsus. Selle neurodegeneratiivse haiguse tõttu degenereeruvad rakud ja ilmuvad  nõnda nimetatud Lewy kehakesed. Neurodegeneratsiooni tulemusel tekib ajus dopamiini vaegus.  Kui 80% rakkudest on hävenenud, siis ilmnevad kliinilised nähud.

Haiguse algus on hiiliv, progresseerumine aeglane ning erinevatel patsiendidel on ta vägagi erinev. Esimesed haigusnähud võivad olla  väsimus ja kurvameelsus, keskendumisraskused, argitegevuste – kirjutamine, riietumine, söömine – keeruliseks muutumine. Motoorsed sümptomid, mille pärast inimene enamasti arsti poole pöördub ning diagnoosi ja ravini jõuab, on treemor, hüpokineesia, rigiidsus, posturaalne ebastabiilsus ehk siis jäikus, värinad, tasakaaluhäired. Neile lisanduvad hiljem psühhiaatrilised ja autonoomse närvisüsteemi häired.

Haiguse progresseerudes süveneb liikumispuue ja sellest tulenev funktsionaalne häire. Väljakujunenud haiguse korral vajab osa patsiente abivahendeid ja abistajat – põhjuseks tasakaaluhäired, liikumisvõime halvenemine  ja abitus. Adekvaatse ravi korral see haigus eluiga ei lühenda.

Küll aga mõjutab vägagi nii haige kui tema pereliikmete elukvaliteeti – häiritud on nii liikumine, olmeline toimetulek kui sotsiaalne suhtlemine. Mida kaugemale haigus areneb, seda raskem on.

Parkinsoni tõve  on  üks levinuim neurodegeneratiivne haigus, mida põevad kõik rahvad ja rassid – europiidid kõige rohkem. Selle kesk- ja vanema ea haiguse esinemissagedus tõuseb vanusega. Aastane haigestumine üle kogu maakera on 1,5 – 22 juhtu 100 tuhande elaniku kohta. Üle 60 aasta vanustest inimestest põeb seda tõbe umbes 1%, naised-mehed võrdsel hulgal. Eestis on parkinsonismi levimus 152/100 000 kohta ning aastane haigestumus 16,6/100 000 kohta (TÜK Dotsent  Pille Taba  andmetel). Niisiis ongi meil 2500 – 3000 Parkinsoni tõvega inimest. Seltside ja haiguspõhise liiduga on ühinenud üle 300.

Kuidas tõbe ära tunda?

Dr. Inna Rubanovitš ütleb, et üks esimesi Parkinsonismile viitavaid sümptomeid on lõhnameele kadumine. Ja just ühepoolne rigiidsus, lihaste kangestumine ja treemor. Lihtsalt ealised muutused mõjutavad pigem mõlemat kehapoolt üsna ühtlaselt, Parkinsoni tõvele viitab ühepoolsus. Liigeste valu ja öised jäsemete valutamised  võib olla on tingitud sellest, et närvisüsteemi hääbumine paneb osa lihasgruppe kokku tõmbuma – see tekitab liigestele-kõõlustele pideva ebaloomuliku pinge ja tagajärjeks ongi valud.

„Nii valu tõttu kui kognitiivsete häirete tõttu võivad lisanduda unehäired, mälu nõrgenemine ja üleüldine aeglustumine, kõnehäired ja paraku ka neelamishäired ja tugevnenud süljevool,“ loetleb Inna. „Aegamööda kahjustub nii nahk kui seedimine, võib  kujuneda  pidamatus.“

Ravi – õigupoolest küll haiguse kontrolli all hoidmine terve rea medikamentidega – on absoluutselt vajalik, ent paraku kõrvaltoimete tõttu mitte ohutu. Seepärast peab raviskeemi pidevalt jälgima – ning see jälgimine annab haigele ühtlasi tänuväärset tegevust.

Pikaaegse ravimise foonil võib ilmneda  nii nimetatud on-off fenomen, tardumine. Hommikuti esineb seda vähem, päeva edenes ja inimese väsides järjest enam. Lihaste koordinatsioon halveneb  sellise tasemeni, et inimene hangub.

Mall Vasar kirjeldab, kuidas trolliga sõites ühe sellise on-off-juhtumi tõttu vapustuse sai: „Üks meie omadest läks üle tee – ja jäi trolli ees seisma. Seisis. Seisis. Seisis. Tundsin ta ära, sain aru, mis juhtus – täpselt keset teed lülitus aju välja – ning läksin appi, kuidas teisiti.

Sellest aga järeldub, et Parkinsoni tõbe põdeja  peaks oskama ette näha oma raskusi.  Autojuhtimisega saavad nad mõne aja  hakkama – auto kui süsteem mobiliseerib ja kontsentreerib neid. Nagu ka näiteks trepp. Trepil ei hanguta. Ent just tasasel pinnal monotoonselt kulgedes ja ukse ees võivad nad välja lülituda. Abiks on loendamine. Sammud. Vastutulijad. Puud. Mis iganes – peaasi, et inimene ise annab ajule lisaimpulsse ja ärksana hoidvaid käsklusi.“

Dr. Rubanovitš nendib, et närvirakke hävitava kroonilise süveneva protsessi tekkepõhjused on tänini teadmata. Teada on, et parkinsonismi võivad mõjutada teatud  mürgid – pestitsiidid, lahustid, narkootikumid ja  ka peatraumad.

„Tüvirakkudega ravimine on täna ikka veel uurimisjärgus ja pole veel tavalistes raviskeemides kasutusel. Ühest küljest saaks tüvirakkudega küll kahjustunud ajupiirkonda järje peale aidata. Teisalt aga pole leitud moodust kasvama pandud tüvirakkudele teatud hetkel öelda: aitab küll, enam ei kasva,“ selgitab Inna.

„Üks kaasaegne ravivõte on  peaaju süvastimulatsioon. Mõõdetakse väga täpselt välja ajupiirkond, kuhu kinnitatakse ajuelektrood,mis ühendatakse nahaalune generaatoriga, mille antavad impulsid takistavad  tardumist ja tahtmatuid liigutusi.“

Parkinsoni tõve diagnoosi järel võib ees oodata laias laastus kolm staadiumi – esmane, mille puhul diagnoosi saav inimene on vapustatud nii uudisest kui kohanemisraskustest uue olukorraga; kogenud staadium, mille ajal seltsi kuuluv inimene saab saatusekaaslastele nõu ja tuge jagada; koduseks ja isegi voodisse sundiv kaugelearenenud staadium, mil haige vajab pidevalt abistajat ega saa oma toimingutega iseseisvalt hakkama.

„Üldiselt on nii, et kui inimene loeb või kuuleb mõne haiguse sümptomitest, tundub talle paratamatult, et tal ongi see tõbi kallal,“ räägivad Inna ja Mall. „Ehkki Parkinsoni tõbi on eakate inimeste haigus  on olemas ka  juveniilne  vorm – juba enne keskiga algav, aga õnneks üsna haruldane.

Üsna levinud on teine haigus : geneetiline, perekonniti põlvest põlve päranduv essentsiaalne treemor, mis võib küll meenutada Parkinsoni tõbe , aga tegelikult  pole seda mitte.

Värisemine tuleb lainetena just tegutsedes, seltskonnas – vastupidiselt parkinsonismile, mis kipub pigem passiivses olekus ja üksinduses väristama. Kui essentsiaalse treemori võtab väga edukalt ära väike lõõgastav naps, siis Parkinsoni-haiged muide vastupidi, ei vaimustu alkoholist-sigarettidest ega kohvist. Esiteks ei reageeri nende aju mõnuainetele tavakombel ning teiseks ei tunne nad ju lõhna.“

Kaarli lugu

Tallinna Parkinsonihaigete seltsi kuuluv Kaarel on olnud eluaegne tippjuht ja innukas spordimees. Ta jutustab saatusekaaslastele, et kümmekond aastat tagasi, kui ta pensionile jäi, sai temast tõeline polkovniku lesk. Ta pöördus ridamisi perearstile, töötervishoiu arstile, spordiarstile. Sellepärast, et lainetavad valud sääremarjades ja liigestes tungisid öösiti peale ega lasknud magada.

„Kui ma dr. Inna Rubanovitši juurde jõudsin, oli sel kaunil ja vilunud daamil juba esimese visiidiga diagnoos pandud,“ muheleb Kaarel, kellele tõde – ehkki karm – oli kergendus. Informeeritus on teatavasti turvatunde üks olulisemaid komponente. „Kompuuter-uuring kinnitas arsti arvamust, et muid  ajuhaigusi pole. Mulle määrati raviskeem, tänu millele valud kadusid üsna kiiresti. Kurioossed mäluhäired mõistagi ei kao, vaid paratamatult süvenevad. Sinnamaale, et mõnel päeval ei tule mulle isegi Parkinsoni nimi meelde. Ristsõnade lahendamine on hea treening – päevalehtede ristsõna peale kulub mul aga terve tund…

Ilmamuutustele reageerivad mu ebaühtlases pinges lihased nagu baromeeter. Ning iga päeva alustan ja lõpetan terve peotäie tablettidega.

Ega siis hädad ühekaupa tule. Ikka hulgakesi. Kuna sportimine pole mul takistanud kõva suitsumees olemast, hankisin endale elu õhtuks ka KOKi – kopsu obstruktiivse kahjustuse – ja astma. Niisiis ongi mu hommikusuutäie koostises Sinemet, Requip, Azilect, inhalaatorid, rögalahtistid…“

Ent just tänu haigusele leidis Kaarel ka armastuse ja elukaaslase. Koos seltsis kohatud kaasa Siiriga käiakse Kristiine sotsiaalmajas Argentiina tangot tantsima. Ka seltsi esimees Eero Kaalep tantsib  Karmen Ongi ning Liivi ja Arturi juhendamisel seda väga kütkestavat ning parkinsonistidele sobivat tantsu.

Lisaks on Kristiines teisipäeviti võimlemispäev – juhendajaks Inga Uustani. Proua Uustani pakub paarikümenele võimlejale korraga võimaluse kodunt välja tulla, ennast liigutada ja naerda, lobiseda – ja elus olla.

Sünnipäevalaps Tallinna parkinsonihaigete selts

Praegu juhib 20aastast Tallinna seltsi Eero Kaalep. Eelmine juht Heino Boikov osaleb seltsi koosviibimistel ja väljasõitudel tänaseks nukralt liigutavatel asjaoludel. Tema abikaasa oli üks haigetest – ning naise lahkumise järel jäi härra Boikov seltsi kogunemistel edasi käima.

Inna ja Mall tõdevad, et see ongi nii nende kui teiste seltside ühine omadus – lesestunud tugiisikud (haige inimese kaasast saab ju paratamatult tugiisik ning isiklik abistaja) jäävad sageli teekaaslaste koosviibimistel käima ning abistavad oskuslikult neid, kes üritustele ilma abistajata tulevad. Pühendumisest on saanud olemise viis ning lesega ei juhtu seda, millest hullemat meie elus õieti olla ei saagi – meid pole kellelegi vaja…

Härra Boikov on talletanud seltsi arhiivi, kus on alates 1994.aasta kevadest, mil ühinesid esimesed 18 liiget ning Mart Laar tunnistas nad oma peaministri-allkirjaga olemasolevaks, kirjas kõik sündmused. Selts ühines algusest peale Euroopa assotsiatsiooni ja Puuetega Inimeste Kojaga. 2004.aastal, kui liikmeid oli sadakond, moodustati koos Tallinna, Tartu, Rakvere, Jõhvi ja Valga seltsidega liit. Kui kodulehekülge hallatakse Tartus, siis liidu peakorter asub praegu Jõhvis.

Igal aastal peetakse Parkinsoni-konverentse Tartus – tänavu on see 27.aprillil Ahhaa-keskuses.  Hasartmängu nõukogult ja Puuetega Inimeste Kojalt saadud raha kasutatakse suvelaagrite korraldamiseks Karaskil, Narva-Jõesuus ja Võrumaal ning talvelaagriteks Viimsis, Tartumaal, Pärnumaal ja mujal. Koostööd tehakse Soome, Saksamaa , Norra teekaaslastega.

Lisaks Parkinsoni tõve ja kõrvalhaiguste teemalistele loengutele peetakse seminare hooldajatele, edastatakse info  perearste, periooditi antakse välja ajalehte „Sõbra Käsi“, levitatakse käsikirjalisi raamatutõlkeid ning pidevalt hoitakse üksteist uudistega kursis kodulehel www.parkinson.ee

Seltsi liikmete soovil on külastatud  loomaaeda, Saku õlletehast , kasiinot ja erinevaid ühiselt valitud vaatamisväärsusi. Muu ilma saatusekaaslaste eeskujul peetakse koosviibimistel pihtimus- ja jagamisringe, mängitakse mälumängu, tehakse näitemänge ning peetakse ja tsiteeritakse üksteisele päevikuid.

„Päevik distsiplineerib – muidu ehk poleks meeles ega huvitav oma raviskeemi jälgida, päevik kutsub korrale,“ selgitab Eero Kaalep. „Jagades päevikuga oma muresid ja rõõme teeme ise endale ju ühtlasi ka psühhoteraapiat. Kõige sellega, mille oma päevaraamatutesse kirjutame, tüütaksime vastasel juhul oma lähedasi, kellele meie haigus nagunii koormuse peale paneb. Nüüd jäädvustame oma loo – nii et kunagi on ehk mõeldav neist päevikutest raamatu koostamine – jäädvustades hoiame käe ja mõistuse töös. Ja oleme olulises tegevuses. Ravimiteta meiesugused ei saa. Ent meist igaühe parim arst töötab kahe kõrva vahel.“

Alo Kurvits – terve inimene

„Olen terve inimene,“ kinnitab 134 sentimeetrit pikk näitleja-laulja Alo Kurvits(33), kes rahvusooper Estonia lavastuses „Pipi Pikksukk“ teeb juba kolmandat aastat oma kolmekümnendat rolli pärdik härra Nilsonit, kes möllab ja tegutseb, sekkub ja saltotab läbi terve etenduse nii eheda ahvina, et lapsed arvavad ta päriselt olevaks. „Olen TERVE inimene selles mõttes, et pole liliputina sündimisest oma elukutset teinud. Ja olen terve INIMENE, kes pole kogu elu jooksul iial end nii liigsena tundnud kui praegu. See ei tulene kasvupuude alla kvalifitseeritavast erilisusest. Eestis on igas eas-mõõdus-ametis inimesed ülearused. Ning ehkki ma olen täies jõus ja parimas eas mees – nagu Karlsson, keda olen laval ka mänginud – kipun küsima, miks meie riigis näiteks 80protsendilise töövõimetusega inimesed ei saa tasuta bussiga sõita. Käin iga paari aasta tagant komisjonile näitamas, et ma pole vahepeal kasvanud, sest ilma pensionita ma mingil juhul omadega välja ei tuleks. Sel lihtsal põhjusel, et mul pole piisavalt tööd. Ja riigile ma seda raha ka ei jäta.“

Päikeseline Alo pole seda kibedat tegelikkust sõnastades kurb ega kuri. Ta koostab endale kontserttuuriks laulude kava. Tuletab end lavastajatele meelde. Ning hõikab sotsiaalmeedias aeg-ajalt, et teda kui Viljandi kultuuriakadeemia haridusega teatrimeest võib õhtujuhiks ja lastepidude korraldajaks kutsuda.

Narr on õukonna targim

„Olen oma emale väga – väga-väga-väga – tänulik, et ta mind ära ei andnud, kui sünnitusmajas selgus, et olen liliput. Kaheksakümnendatel kehtis ju veel nõukogude mentaliteet, et kommunismiehitajate hulgas erilisi pole, teistmoodi lapsed tuleb ära peita. Tänaseni ei teata veel päris täpselt, millest on tingitud see, et kääbusena sündinute toruluud ei kasva – pea on täiesti ja keha peaaegu tavamõõtmes. Küll aga teadis mu õpetajannast ema juba mu sündides, et liliputid on täie mõistusega ning sageli andekad inimesed,“ naeratab näitleja päikeseliselt. „Ema teadis seda, mida kõik haritud inimesed teavad – kuningate õuenarrid olid sageli just minumesti mehed. Nad võisid ja teadsid tõde öelda ning kuningale nõu anda. Olid karismaatilised ja vaimukad – ning oma teadmistepagasi pealt ei tundnud ema mingit tarvidust mind ära visata. Suhtus minusse rõõmsa lugupidamisega. Kasvatas minust härrasmehe. Ilmselt tänu sellele, et minusse sisendati sünnist saadik täisväärtuslikkust, olingi laetud sellise energiaga, et pole mitte kunagi halba suhtlemist ega kohtlemist ligi tõmmanud. Mulle pole iial halvasti öeldud. Alatskivi koolis olin tänu positiivsele laengule kambajuht ja seltskonnahing.“

Teatud mõttes on kõrgharitud näitleja ju samuti õuenarr. Teatrile sündinud artist Alo on oma eriliste mõõtmetega andnud juba ligi 30 lavastusele erilise ja õnnestunud võtme ja lisaväärtuse ning on üha enam veendunud, et tal on kaunis missioon – näidata täiskasvanutele, et kõik on võimalik ning lastele, et päkapikud on olemas ning muinasjutud on päriselt. Ja õnneliku lõpuga. Peaasi, et ise sellesse usku ei kaotaks ka siis, kui tööd kaugelt liiga vähe on…

„Mu venna neljas laps, tänaseks viieaastane tütrekene sündis samuti liliputina. Seega on sel eripäral ilmselt geneetiline eeldus. Ent minu meelest pole see õnnetus. Mu venna liliput-printsess on mulle mõistagi eriliselt armas. Tema õnneks on tänaseks mini-inimesed koos miniloomadega romantiseeritud, poetiseeritud ja tegevusse rakendatud,“ arutleb Alo. „Mujal maailmas on minumõõduliste teatrid ja tsirkused, agentuurid ja bändid. See teadmine – et minagi võin ühel hetkel Omade hulka minna, kui enam ei taha ja ei talu – annab jõudu koos kõigi teiste liigsete läbi tänase Eesti kriisi kulgeda – loodetavasti on kriisi põhi käes ja enam hullemaks asi ei lähe.“

Ots otsaga koos

Räsimata hingega, helge ja olemuselt õnnelik Alo kirjeldab, et tänavuse aasta alguse ülim keerukus on tingitud lõpututest takerdumistest.

„Näiteks üks vene mobiilifirma kutsus mind reklaami jaoks kaastingule. Filmisime ja pildistasime – ja saabus vaikus. Vene turu vallutamise asemel sain lõpuks teada, et nad valisid kellegi kohaliku. Aga mina ootasin ja lootsin,“ jutustab Alo nii paljudele tuttavast olukorrast, kus ära ei öelda, vaid marineeritakse inimesi asjatus lootuses. „Plaan oli lavastada Webberi „Kassid“. Olin juba rolligi kinnitatud. Ent siis otsustati, et kuivõrd tuleb ka „Ooperifantoom“, on liiga palju muusikale. Üllar Saaremäe, kellega Rakveres Rein Raua „Vennas“ koostööd tegime – olen seal valge ülikonnaga pankur – lubas mind Gerda Kordemetsale „Viimase võmmi“ seriaali soovitada.“

Seriaalis on Kurvits mänginud kahel varasemalgi korral – „Me saame hakkama“ ja „Kättemaksukontoris“. Tal on olnud enamuses Eesti teatrites suuri ja õnnestunud rolle – „Väikese nõia“ ülemnõid, Karlsson, kandvad rollid Jaanus Rohumaa, Kaarel Kilveti, Raivo Trassi ning Toomas Suumani lavastustes. Kirgas koostöö Hendrik Toompere juunioriga Marquezi-lavastuses „Sada aastat üksindust“. Ning lisaks Saaremäele on tema meelislavastaja ja viljakas kaasteeline olnud Andres Dvinjaninov.

Ja edasi?

„Leino Rei arutles, et võiksime nukuteatris teha Gulliveri – nii et peale minu on kõik teised tegelased nukud,“ on Alo ütlemata tänulik, et lavastajatel on ideid. Aga millest seni elada? „Mul on kena käepärane korter mulle sobivasse mugavasse formaati ehitatud. Seal Tartu-pesas ma siis endale tulevikku projekteerin,  kuni lavastajad ideid küpsetavad.“

Öine uitaja

Alo selgitab, et ta tuhnib ööde ja päevade kaupa Youtube’is kahel põhjusel. Ühest küljest aitab see mitte sellele mõelda, et õigupoolest pärast seda, kui Rakvere tükk repertuaarist kaob, ta enam otsa otsaga kokku ei too. Teisalt koostab ta endale kontsertkava.

„Ma pole päkapikk, kes end vaid jõulude ajal ilmutades ülejäänud osa aastast anabioosis või ooteasendis hõljub,“ naerab Alo. „Lihtne oleks sõita Rovaniemisse, kus on aastaringne jõulumaa ning elatudagi päkapikuna. Seni veel loodan sellele, et mind teatakse siiski ka lauljana. Olen aastaid Maarjaküla toetuseks laulnud. Olen kontsertidega ka Maarjakülas laulmas käinud.

Ent tegelikult sobib minu repertuaar nii meeleoluks kui tantsuks. Oma Viljandi-akadeemia kõrgharidusega sobin nii õhtujuhiks kui lastepidude korraldajaks, minu poolest kasvõi eriliseks pulmaisaks. Raadiosse ja telesse sobin. Ma oskan kõike. Tahan kõike teha.

Ja tõsiasi, et sotsiaalmeediasse oma hüüu püstitasin, kinnitab, et peenike on pihus jah. Minusugune üdini positiivne ja optimistlik sell ei hüüa asjata appi.“

Mees, kes sisendab teistesse usku õnne õimalikkusse ja muinasmaa tegelikkusse, teab nüüd liigagi selgelt, kuidas soovitud ja armastatud laps, haritud ja vahvat karjääri teinud inimene võib tänases Eestis ootamatult ühiskonnale  ülearuseks osutuda.

Kristuse-ealine näitleja võiks inspireerida Ervin Õunapuud ses ristilöömise asjas midagi epohhiloovat lavastama?

Kuna Kalju Komissarov on olnud Alo lemmikõpetaja, võiks tema ehk oma õpilasele praegu Pärnu Endlat juhtides rakendust leida?

Hetkel ei oota erilist – võib liialdamata öelda, et isegi imelist Alot suvel peale Saaremäe suvelavastuse ja päikese miski. Seda pole küll vähe, ent terve inimene suudaks mitmeid kordi enamat. Ja keegi meist ei taha ooterežiimil tiksudes raisatud olla. Seda enam, et rahapuudus mõjub igas mõõdus meeste – ja naiste – eneseväärikuse peale.

Kas tuled minuga?

Unistamine paneb Alo silmad särama ka pärast pingelist Pipi-etendust viimse raha eest Tartu bussi piletit ostes.

„Mul on kaks vastandlikku unistust. Kõige enam siin ilmas tahaksin ma oma väikest majakest. Kõige rohkem kolm tuba. Tilluke maalapp. Oma olemine. Varbad mulla peal. Värske õhk ja võimalus omaette, kallimaga kahekesi olla… Jumalik!“ unistab Alo. „Teine unistus – ühineda võõrsil omasuguste trupiga – on vist praegu realistlikum.

Kujutad sa ette – mingit muud ametit kui näitlemine ja laulmine ma ei oska. Ja õieti ei tahagi – ma olen teatri jaoks sündinud. Tunnen end laval kõige õnnelikumana – täpsemalt öeldes – seal ma olemas olengi. Naudin loomaaias ahvi jälgimist – et pärast oma armastava ja heatahtliku suhtumisega laste rõõmuks nagu päris olla. Ahvi parima olemuse kehastus…

Mu elu õnnelikemad hetked on need, mil pärast etendust tullakse lava taha tänama. Siis tean kindlalt, et ma pole asjata sündinud, mu elul on mõte. Päkapikud on olemas. Muinasjuttudel on õnnelikud lõpud…

Kui minu silmarõõm otsustaks Eestist lahkuda, läheksin kohe ja kõhklematult temaga kaasa.

Oletame, et leian võõrsil tööl ning ärasõidukella annan mina – kas tema tuleks minuga kaasa? Kuni ma pole selles vastuses kindel, ei mängi ma selle mõttega lõpuni.

Show must go on!“

Anzori Barkalaja – akadeemiline vägede valitseja

Eesti riigi sünnipäeva puhul pidas president THI õiglaseks anda teenetemärk Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia juhile Anzori Barkalajale (45). Siberi šamaanide juures õppinud ning samas akadeemiline teaduste doktor on oma elukaare tippu jõudmise teekonnal seisnud ristteedel, kus tehtud õiged valikud on selle auavalduse tinginud.

Värvika eluloo, jõuliste otsuste ja edenemisega mees kirjeldab oma  saamislugu ja sündimist, identiteeti ja isiklikku legendi nii:

Sündisin Tadžiki pealinnas Dušanbes. Isa oli seal sõjaväeteenistust veetmas ja ema raamatupidamiskursustel. Hiljem jäid mõlemad mõneks ajaks sinna ka elama. Eks ma siis ilmusin sinnasamasse. Mõnda aega elasin ka Usbeki pealinnas Taškendis, aga kooli tulin juba Eestisse. See oli ema otsus ja ma olen talle tänini tänulik.

Identiteedi määrab suurel määral kasvatus. Täpsemalt küll, kasvatus kujundab identiteetide „püramiidi”, milles erinevates olukordades üks või teine tasand olulisena esile tuleb. Minu rahvusidentiteet kujunes küll eestipäraseks, kuid isapoolse suguvõsa ja selle kultuuri mõju pani mind näiteks mõistma, et ühtsest rahvusidentiteedist ja –keelest saavad tõsimeeli kõneleda ainult šovinistid. Eestluse alla mahuvad ka mulgid, võrukesed, setod, peipsivenelased, rannarootslased – aga ka teised, hilisemad kultuurikogukonnad, kes siin maal juurdunud. Näiteks soome-ugri väikerahvaste või ka gruusia või ukraina päritolu grupid.

Samal ajal ei koosne identiteet ainult rahvustasandist. Tänasel päeval on tihti tähtsamad erialasel, mõne jaoks ka usulisel, erakondlikul või lausa klubilisel pinnal toimivad kihid. Erinevate identiteeditasandite hulk, tugevus ja korrastatus on igaühe enese teha ja kuulub vaimuhariduse valda.

Eks see kokku moodustab ka isikliku legendi, kuigi mina selle kujundamiseks oma aega ja energiat ei kuluta. Isiklikku legendi loovad või lasevad luua need, kellel sõltub sellest leib laual – šõubisnise staarmeelelahutajad, iga-ala-meistritest staarpoliitikud ja muu staarrahvas. Kui mõnest inimesest sünnib loomuldasa legend või müütiline tegelane, siis tuleneb see siiski tema tegude kaalukusest ja olulisusest inimeste jaoks. Aga need juhused on siiski üsna erakordsed ja harvad ning enamasti kujuneb vastav lugu ajapikku juba meie seast lahkunute ümber. Ja see tõik ütleb meile, et legendi ja hiljem müüdi loovad ikka need inimesed, kellele mingid kordaminekud korda lähevad, mitte need, kes tahaksid hirmsasti enesest legendi teha. Saagimit ja Pärti ühte patta ikka ei pane.

Kes on see hr. Barkalaja, kes presidendi tunnustuse sai – ja kes on tegelik Anzori täna) Mille eest autasustati – ja kuidas see tegelikku Sind puudutab?

Ma arvan, et tunnustuse sai hoopis Kultuuriakadeemia rahvas selle kooli ülesehitamisel meie riigi põhiseaduse preambula vaimus, mis seab eesti keele ja kultuuri säilimise, tugevnemise ning edasikandumise kõigi teiste ettevõtmiste eelduseks ja hindamisaluseks. Tunnustuse sai tõestus, et sedaviisi on võimalik tegutseda, leida leidlikke lahendusi ka piiratud rahaliste vahenditega ja saavutada ka kitsast ringist laiemale inimeste hulgale tulu toovaid tulemusi.

Seetõttu otsustas president riigimõtte kehastajana omistada selle tunnustuse näiteks mulle, mitte Jürgen Ligile.

Just nii palju mind see ka puudutab.

Kuivõrd omakultuuri tagasitoomine enesemõtestamise alusena, muusikalise emakeele käsitluse „kodustamine”, visuaalse emakeele käsitluse juurutamine ning kogukondlikkuse ja ettevõtl(ikk)use kasvatamine on viidud meie majas tegude, mitte pelgalt juttude tasemele, siis olen kindel, et tulevikus tuleb sarnaseid isikule-suunatud tunnustusi veel ja veel.

Siinkohal oled saanud ka vastuse, millele ma olen valdavalt elanud viimased kolmteist aastat ja kes ma seega ka olen.

Sinu senise elu ristteed ja valikud – judo ja filoloogia, Siberi-ränded ja akadeemiline teadustöö…

Tagantjärgi saab alati täppisteaduslikult kirjeldada otsustamiste ristteid ja suunavaliku põhjuseid. Enamasti pole aga teedevõrkugi olemas, rääkimata teeviitadest ja valgusfooridest ning pahatihti määrab sammude seadmise hoopis juhus. Eks ma katsun antud märksõnade järgi mingi kaardi maha märkida.

Esimene valikukoht oli Eestisse õppima tulek, mille määras minu ema. Teine asi oli eestlaseks saamise otsus, mille pidin ise tegema, sest muidu poleks olnud võimalik keele äraõppimine esimese veerandi jooksul, et tulla venekeelsest koolist üle eestikeelsesse. See oli tagantjärele hinnatuna vast südamevaliku küsimus. Samas tuleb loomulikult aru anda, et ilma pühendunud ja tõeliselt pädeva abita poleks see võimalik olnud. Siinkohal jään alati tänulikuks oma klassijuhatajale, õpetajaTalistele ja tol ajal juba pensionil olnud õpetaja Raignale, kes viitsisid poisiga vaeva näha.

Kas tegu on nüüd lõpuni õnnestunud eesmärgitäitmisega, pole täiesti kindel, sest eestluse sisu ise muutub kogu aeg. Samuti on arusaamu inimeseti üsna palju ning nii mõnegi moodsa või vanamoodsa (maru)rahvuslase jaoks jään alati võõra nimega imelikuks tegelaseks, kes on veidra juhuse tahtel sattunud püha rahvatantsu ja ilusa eesti keele lillepeenras sekeldama.

Teine oluline valikukoht oli omal ajal paljude spordikatsetuste hulgas judo valimine. Siin oli väga määrav algupärast lähtuv lähenemine judole, kui isiksuse arendamise süsteemile sensei Andres Lutsari poolt. Tollal ma mõistagi seda veel ei taibanud, pigem hoomasin vaistlikult, et lihtsalt sport ei taga veel isiksuse terviklikkust ning mõtlemisvõimet, budistlik praktika aitab aga tublisti kaasa, kuigi seda ei pea nimepidi nimetama. Samas, kui mõelda, milline valik harrastusi oli siis võtta nii kunstide kui spordi- ja tehnikaalade hulgast, siis just judo peale sattumine on paras, kuigi õnnelik juhus.

Kolmas suurem sõlmkoht oli kõige pealt ülikooli õppimaasumisel kaalukausi kaldumine bioloogialt füüsika kasuks, kuna tundus suurem väljakutse (geeniteadustest polnud tol ajal suuremat juttu) ning seejärel füüsikast üleminek eesti filoloogiasse pärast nõukogude kroonust tagasitulekut. Viimase puhul oli kaks suuremat põhjust – esiteks olin saanud terve rea kogemusi, mida füüsikast lähedasemalt suutnuksid seletada psühholoogia ja religiooniteadus ning teiseks pelutav asjaolu, et matemaatika läks raskeks ja lubas minna veel sedavõrd raskemaks, et ihaldatud tuuma- ja kvantfüüsika vajus juba selgelt saavutushorisondi taha.

Neljas uuele, seekord huvisuunale, põrgatav müks tuli jällegi juhuslikult – ülikooli tulid handid ja rääkisid oma kultuurist, maailmapildist ning olukorrast naftatööstuse ja sovjetliku kultuuriimperialismi surve all. Tuli minna Lääne-Siberisse, uurima nende kultuuri ja usundit ning jõudumööda kaasa aitama vastupanutegevusele. Siit tulid nii šamanismiuuringud, huvi neuropsühholoogia vastu, aga ka aktiivsem tegevus Fenno-Ugrias ning hoopiski Eesti-Saami Ühenduses. Hantidelt sain ka tõuke liikumaks taarausu tupikust maausu märksa rabasemale, metsasemale ja puisniidusemale maastikule.

Umbes 90ndate lõpuks keerdusid need erinevad tegevuskiud kokku nii üksikinimese kui kogukonna ellujäämisstrateegiate kujunemise/kujundamise alaseks mõtlemis- ja tegutsemislõngaks, millest on abi tänase päevani, sealhulgas Kultuuriakadeemias toimetamisel. Kalevi Kull on küll mulle osutanud, et ellujäämisplaanist ei piisa, peab olema elususplaan. Lihtsalt biorobot või loomastunud isend pole inimese nimetust väärt. Eks ma ole katsunud oma suhtumist jõudumööda parandada.

Mälupilt 20 aasta tagant – telesaate salvestus Obinitsas ühel esimestest Setu kuningriigi päevadest.

Peategelase Kauksi Ülle seltskond käis välja ülemaailmse ugri impeeriumi rajamise idee. Kui palju jälgid tookord sellesse tuppa kogunenuid – Indrek Raudsepp on lahkunud – Art Leete, Kadi Kuus (Kerttu Rakke), Sven Kivisildnik, Navitrolla, Ülle ja Erki…

Ega mul aimu pole, mis sellest kultuuriimpeeriumi ideest saanud on ning ma pole kindel, kui tõsimeelsel moel see mõtete muster ka kootud sai. Mis puutub unistuste teisenemisse, siis need on ju meelevallas ja unistuste teemad muutuvad sellest ka meelevaldselt. Eriti veel loova vaimu käes. See ei olegi väga traagiline, peamine on unistamisvõime alalhoidmine.

Ühtlasi värskendan veidi seda mälupilti – meie Indrekuga olime Setu kuningriigi turvamehed – ülikonnas-lipsus-päikeseprillides ja puha. Sellal, kui teised saadet tegid, olime meie valves ja näiteks asendasime kruvikeerajanõksuga voolumõõtja korgid ära, kui võttegrupi tehnika need läbi põletas.

Sõprade-semude-tuttavate võrgustikud ei kao minu meelest kunagi kuhugi. Mõned osad lihtsalt ei leia mõnel ajal aktiivset pruukimist. Elu jooksul, eriti nooremal perioodil, tekib neid pigem jõudsalt juurde. Ja neid võrgustiku liikmeid, kelle tegemised selgelt näha, silmanurgast ikka jälgid ju – uudishimu on vaimu elavdav omadus.

Selles mõttes pole ka minu tutvusringkond oluliselt teisenenud, on tulnud uusi kihte juurde – põhiväärtused, millega ennast ja teisi kaalun-mõõdan, on ikka suurelt jaolt samad, mis paarkümmend aastat tagasi. Näiteks Olav Leif, sõber ja õpetaja, kellega oleme ühenduses ka nüüd, kui ta on lõplikult maale Lõõdla järve äärde kolinud. Ja Art Leete, kes tookord samuti ju kohal oli, on nüüd etnoloogiaprofessor ning kultuuriteaduste ja kunstide instituudi juhataja Tartu Ülikoolis. Temaga kohtume üsna tihti tulevikkuvaatvalt, kui Ülikooli on tekkimas suured “superteaduskonnad”, järjest enam.

Miks ja kuidas Viljandisse läksid – mida seal andnud oled ja mida seal sulle on antud?

Viljandisse minek oli jällegi üks juhuste sürrealistlik sasipundar. Esimene kutse oli ühel öösel kell kolm Res Publica poiste poolt ning kõigepealt tuli võtta Viljandi ning edasi New York, vabandust, Toompea. Vastata tuli hommikuks. Eks ma hommikul enne küsisin oma tuttavatelt, kes tollases Viljandi Kultuurikolledžis töötasid, kuidas neile minu rektoriks kandideerimine tundub. Olin seal lugenud paar loengut, mingil ajaperioodil läbi töötanud kooli arengustsenaariume (mida tol korral kasutusele ei võetudki) ning kaasa teinud Noorte Moosekantide Seltsi asutamise, mille põhjalt Ando Kiviberg pärimusmuusika festivali ja tänase Pärimusmuusika Keskuse käima vedas. Värske jõu ja mõtte juurdetulek Eesti ainsasse kultuurikooli tundus hea mõte ja tegimegi ära.

Res Publicaga läks vähe teistmoodi. Algne ind ja usk, mis haaras sadu ärksa mõtlemisvõimega oma ala tegijaid üle Eesti, kes tahtsid siiral luua uut ja puhast poliitikat, katkes inimene inimese haaval ning tõsiasjadega kokkupõrge tabas ka mind, miska Suure Aukohtu esimehe kohalt tagasi astusin – ja kui samm juba tehtud, siis teise sammuga ka erakonnast välja. Kuna Riigikogu valimised olid ukse all ja kära tekitamine oleks väidetavalt olnud vesi Savisaare võidu veskile, siis suurema kärata. Järgnevat võib näha lähiajaloost – RP suur võit ja siis samas mastaabis langus ning nüüdseks Isamaliidu külge klammerdumine nii, et ka sealt inimesed pudenevad.

Kultuurikolledžiga läks õnneks teist moodi – alul olid väljavaated üsna kesised, aga koos oma rahvaga tõstsime kooli Kultuuriakadeemiaks ning siis oli juba tase ja vastutusvaldkond välja kujunenud selliseks, et oli igati normaalne liituda Rahvusülikooliga. Oleme suutnud isegi mõjutada positiivselt Viljandi linna – Loomiseks loodud linn tarbimisühiskonna loomisvõimetus pohmeluses, kuhu maailm on liikumas, tundub üsna hea kohana, kus “kaevandada” bitcoinist väärtuslikumat valuutat. Selle teema lõikes oleks kohe välja käia tosinkond nime, enamus muuseas naised, kes väärivad persoonilugu rohkemgi, kui mina.

Mida konkreetselt olen Viljandile ja Kultuuriakadeemiale andnud, tuleb küsida pigem neilt kohapeal, kes kõrvalt oskavad näha ja hinnata. Ise olen saanud siit palju sõpru, kaasamõtlejaid, õpetajaid nii heas kui halvas. Aga kõige rohkem vast tunnetuse, et kui keegi nüüd – mõne poliitilise või administratiivse otsuse tagajärjel – nähtust, nimega Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, sootuks maa pealt ei hävita, pole mu viisteist aastat elust asjatult elatud.

Kui sageli ja lootusrikkalt unistad ja uuteks ristteedeks valmistud – millisteks kannapööreteks valmis oled – taas Siberisse, uuesti ja-või uute gurude juurde – parlamenti, riiki juhtima, perele igas mõttes turvalist tagalat ja endale pensioni tagama?

Inimesed ikka unistavad. Mina näiteks unistan ajast, kui saaksin majanduslike muredeta päevad läbi suhelda toredate ja loovate inimestega, luua koos muusikalisi teoseid, raamatuid ja võib olla hoopis midagi põrutavalt uut, keerata kunsti kokku teaduse ja tehnoloogiaga, teha positiivsete emotsioonide ja väikeste kasutajasõbralike trikkidega inimeste halli ja pahatihti liigkiiret argipäeva vähegi inimlikumaks.

See mulle meeldiks.

Tegelikkus on selline, et soovkujtelmade asemel tuleb tegeleda ümbritseva reaalsusega. Parim, mida ma hetkel teha saan, on teha tööd, võimaldamaks seda eelkirjeldatud ilu teistele, eriti noortele. Loomulikult peavad ka nemad seejuures tegema ära need toimetused, mis kuuluvad samasse komplekti, aga sildiga „asjad, mida tuleb teha” ja „hind, mida maksta”.

Mis puutub edasisi plaane, siis maailm muutub niivõrd kiiresti ja äkiliselt, et ise ei peagi kannapöördeid tegema. Judost õppisin seda, et parim, mida teha saab, on lõdvestunud valmisolek kiireks reageerimiseks. Võib olla aitab mõni kord kaasa elul natuke sabast sikutamine. Aga plaanid… Me ju näeme, et riigieelarvetki ei osata kaugemale planeerida, kui aasta peale. Mis siin veel tavaline kodanik. Olgu, ma teen praegu headele inimestele liiga – ei osata planeerida pikemalt, kui valimistest valimistesse.

Ühes võib küll kindel olla – meie põlvkonna tavaline tööinimene sellist pensioni ei näe, mis elusolemise tagaks. Ei ühe, kahe ega kolme sambaga. Tuleb mõelda muude lahenduste peale, nagu vanal ajal (on ju pension suhteliselt uus nähtus) – pere, sõpruskond, kogukond, rahaülesed suhted ja tootmine. Ja teha midagi uut ning põhjalikku riigivalitsemise ja ühiskonnakorraga. Seda tuleb teha jälle paljukesi, targalt ja ilma mingi revolutsioonita. Muidu ei vea välja. Samas, ligi miljonilise populatsiooni puhul on selleks piisaval määral kasuahnusest puhast kooskõla leida jälle väikene ime.

Kus elad – millised kodud ja kui palju Sul elus olnud on?

Eks neid kodusid ja elupaiku on olnud aja jooksul küll. Tudengipõlves Supilinnas – alguses Lepiku, siis Herne ja seejärel Meloni uulitsas. Viljandis elasin pikka aega nõukogude sõjaväe poolt ehitatud tornmajas Paalalinnas, üheksandal korrusel. Praeguseks olen leidnud koha, mida ka tunnetan oma koduna – eestiaegne meierei Lätkalu ja Lalsi külade piiril, Kolga-Jaani vallas, sobivalt Tartu ja Viljandi vahel.

Mis puutub läbipõlemise eest kaitsesse, siis ma ei oska selles osas midagi mõistlikku ja klišeevaba öelda. Seda teemat on kõiksugu eneseabiõpikud ning ajakirjanduse „10 nippi, kuidas …” tüüpi rubriigid täis. Tuleb sisetunde järgi toimetada ning kui puhkuseks võimalust ei anta, siis haigeks jääda ning välja magada.

Sisemise muutuse eest, mida liigkiire tempo puhul ka lagunemisena võib hirmunult tõlgendada, pole keegi kaitstud ning ka sellega tuleb pigem vaistu järgi toime tulla.

Oluline on, et ei lase ennast nagu sõrmkinnast täitsa pahupidi pöörata, vaid jätad midagi varju ainult enesele või väga kitsale lähedaste ringile. Sealhulgas ka avaliku tähelepanu, avaliku meedia ning üldse igasuguse avaliku elu suhtes.

Soovitan soojalt.

Jaak Vackermann – üks miljon on puudu

Laatsi talu peremees Jaak (50) on mahepõldur, kes hoiab Maa reservi. Ta hooldab Nissi-kandis ligi 200 hektarit põllumaad, hoides seda loodusliku kesana, niites-kündes puhast biomassi tulevaseks huumuseks. Konkurente ja naabreid võib niisugune „tugitoolipõllumehe“ mõtte- ja teolaad ärritada – miks ei rüga ükskõik-mis-suunas, miks ei investeeri arutuid riske võttes, miks nii palju teatris käib ja kultuuri toetab?

„Olen sedavõrd põline mitmendat põlve põllumees, et ma ei kasuta oma talu formaalse funkamise huvides. Praegu oleks kõige rentaablim kasvatada piimaveiseid – nendesse aga tuleks tohutult investeerida. Niisugust võimalust mul pole ning selline silmale-ilus pestitsiidipõld, mis naabrite meelest oleks nii-nagu-peab ei tasu tänases Eestis nii hästi ära, et ma selle nimel oma põhimõtetega vastuollu läheksin. Minu põhimõte on elukogemuse pealt saanud selline, et kui ükski kartul ega lammas pole hetkel turul nii nõutud, et tema tootmine maa kurnamist väärib, on õigem maad reservis hoida, mitte mürgitada ja punnitada,“ arutleb mees, kelle peret elatab Brüsseli-kaudne PRIA-toetus. Tema palk on kindel, avalik ja selge – 48 tuhat aastas, kui kõik maheda ja muud tingimused saavad sada prossu täidetud, kuid see on seaduse eripärade tõttu vähe tõenäoline. Ning mitte tugitoolis, vaid traktori- ja autoroolis istumise eest. Kuna vabahärrast isemõtleja kandideeris Nissi volikokku, võtsid kadedad ja konkurendid sellise otsese toodanguta maahoolduse teema hoogsalt üles ning Jaagul on olnud põhjust selgitada, miks söötis maade heaperemehelik hooldamine on arukam kui totter ja turuta tootmine.

„Loomulikult võiksin need paarsada hektarit rendile anda või lausa maha müüa. Ilmselt voolaks Eestimaale sel juhul väliskapitali pisku – ja-või ostaksid järjekordse jupikese meie maad ära skandinaavlased. Kuulen iga päev nii tuttavatelt kui meediast, et igaühel neist on puudu üks miljon eurot. Voh kui see summa oleks, maksaks ära pangalaenud-liisingud, vuntsiks majapidamise prillikiviks ja elu oleks lill. Minu meelest on meil puudu hoopis üks miljon eestlast. Praeguse väljavoolu juures on paari põlvkonna pärast meid vaid pool miljonit – puudu on tõesti üks miljon. Aga mina usun imedesse. Siin maal peab elu ja olu niimoodi muutuma, et sünnitakse ja jäädakse, tullakse võõrsil õppinu-kogenuna tagasi ja asustatakse Eestimaa eestlastega. Selle nimel ma suhteliselt suurt maatükki tema viljakas maheduses alal hoiangi. Ja mahepõlduri tasu investeerin omakorda kultuurisse. Enam-vähem igal nädalal sõidan Riisiperest linna teatrisse. Minu kultuurikümbluse vajadus on sedavõrd suur ja ärgas, et abikaasa Mariann tuleb kaasa vaid pooltele etendustele. Teise poole ajast tegeleb ta kodus kunsti ja käsitööga. Ka naise tööhõive seisukohast ei ole me toiminud nii, nagu on kombeks ja üldiselt heaks kiidetut – ta loob ja toimetab kodus, mitte ei käi miinimumpalga eest lasteaias tööl, nagu vahepeal proovisime.  Küll aga teeb ta nüüd lasteaias kunstiringi.  Maksime tema töölkäimise eest peale.

Jälgin huvi ja poolehoiuga neid väikeste elulaaditalude pidajaid, kes investeerivad kogu muudel erialadel teenitu põllumajandusse – pedagoogidest lambakasvatajad, kirjanikest küülikufarmerid, arstidest ponipidajad… Armas ja idealistlik võrgustik siin meie maa peal, kus niisugune elulaad nõuab pöörast eneseületamist ja mitme inimese väärilist töökust. Mujal maailmas kantakse niisugusi panustajaid kätel. Meil nad valitsust ei huvita – ehkki sellistest misjonäridest olenebki tegelikult, kas puuduv miljon sünnib ja jääb siia maale või mitte.“

Kui Jaak ja Mariann on koos 200 hektari maaga teadlikult reservis, siis mõttetegevuse ja intellektuaalse aktiivsuse poolest on mees kujuteldamatult ärgas. Tema siniseksvärvitud peas hargnevad mõtted ühe korraga kümnetes üksteisega seotud ja üksteisest tulenevates-olenevates suundades. Nagu tihe ja paljuharuline kuusepuu, mis mühinal kasvades küünlaid ja käbisid kannab.

Poolsajandi krediit

Vabahärra Vackermann ütleb, et tänu teiste tööd ja teenistust revideerivatele naabritele on teda sel aastal kuus korda bürokraatia-masinavärgi kontrollid külastanud ning jääb vaid loota, et ametnikud tema põhimõtteid mõistavad ega püüa ta palka maha võtta ega tagasi küsida. Mees kinnitab, et üks kord aastas makstav töötasu – kaugeltki mitte tugitoolis istumise eest – distsiplineerib. Raha tuleb aasta peale ära jagada nii, et jätkuks toiduks ja elektriks, kütuseks ja traktoriremondiks, mida paratamatult päris palju ja karmide arvete eest ette tuleb. Ta on FIE number üks – ehk siis selle majandamisvormi tekkimisel kõige esimesena end fiestanud ettevõtja. Maksuameti koodi järgi on fiedel võimalik vaid ühel alal tegutseda – kui põllumajandus, siis nii on ja juurde saab võtta veel vaid ühe, mis on talu juures loogiliselt metsandus.  Jaak tahaks kultuurikümbluse oma tegevusaladesse lisada, et kuludesse kanda need tohutud summad, mida ta teatri-kontserdipiletitesse ning harrastusteatrite-väikekirjastajate toetamisse kanaliseerib. Siis paikneks tema tegevus ühiskondlikus tööjaotuses ka numbrilises mõttes süsteemi ja statistikasse.

„Kuna 50aastaseks saan novembris, pria-palk tuleb detsembri lõpus, pean oma juubelit pidama krediidiga, kui üldse.  Pikk ja kirju elu on õnneks tekitanud sõpru, kes peavad stiilseid kohti, nii et mina jubileeriks võlgu. Tänu ja mõnuga. Olen sügavalt veendunud, et minu rehnutt on eetilisem kui pestitsiidi-esteetilised rapsipõllud. Oma maade hooldamiseks sain muide enamvähem korraliku traktori osta metsamüügi abil. Ent ei lihaveiste hooldamise ega pangalaenuga ma end ketti panna ei taha,“ kinnitab Laatsi peremees. „Olen varasematel aastatel pidanud lambaid ja sigu. Nende tootmissuundade tõttu on minu isiklike käte peal 54 lamba ja 35 sea veri,“ tunnistab ta. „Koos isaga oli meil ka vägagi mastaapne kartulikasvatus. 4 hektariga alustasime ja 35 hektariga lõpetasime. Rekord oli 540 tonni, üle 40 päilise korraga põllul tööl, kolm traktorit majapidamises… Oma esimese trakatsi T40AMi panen kord mälestusmärgina postamendi otsa. Ausammas ustavale sõbrale.

Müüsime kartulit haiglate köökidele. Kui see turg käest libises, osutus see eluperiood igas mõttes lõppenuks.“

Kuus aastat kuival

Jaak meenutab, kui hõlpsasti annab olemusliku boheemluse ja külaelu tegelikkuse ühinemine summaks kokku käraka. Palju viina. Nii palju, et kui mees oli neli korda järjest olemise ja olematuse piiril tilgutite all ära käinud, loobus täiesti.

„Kui ehitajana töötasin ja neljal päeval nädalas erinevates harrastusringides käisin, oli ka palju ringreise ja lustakaid pummeldamisi. Ent kartul oli minu jaoks siiski kõige tervistkahjustavam. Isaga teist Tallinnasse vedades tegime koduteel ikka asuniku. Nii põllul kui hoidlates oli kärakas alaline kaaslane. Nüüd jälgin kaastundega neid, kes alkoholile alla jäänud – minu meelest satuvad inimesed praegu kergemini kui iial varem sõltuvusse ja tsüklisse. Alkohol ja inimene ei sobi enam üldse kokku – ei vaimselt, füüsiliselt ega intellektuaalselt. Ka tubakas on mu meelest inimestest taandumas – mitte keegi neist, kes teda veel orjavad, ei kavatse ju elu lõpuni seda taime orjata,“ on mees kogenud ja veendunud. „Mina ise olen hilise küpsemisega ja korduvatest vigadest taipamisega – teised võiksid ju ometi juba ära tehtud vigadest õppida.“

Hilise küpsemisega on Jaak olnud ka romantilises mõttes. Ta mäletab ennast aina õnnetult armununa. Mõnest haldjast vaimustununa – ja ikka üksi. Näiteringides, laulustuudiotes ja tantsukursustel on tema silm alati kellegi peal puhanud – ent oma elu armastuse ja päris paarilise leidis mees 31aastasena. Nad kohtusid Pärnu sisekujundaja haridusega Mariannega üheksateist aastat tagasi Kadri-simmanil ning said ühte aasta hiljem jaanipäeval ning sellega oli Jaagu voorimine Kivi-Vigala vahet lõppenud. Ta ostis Nissi kiriku taha isatalu kõrvale ka teise talu ning hoolitsebki nüüd kahe maja ja 200 hektari eest.

„Kusjuures samavõrd kui mitmeid põlvi linnainimesed tahavad järjest maale, unistan mina hoopis korterist Tallinna vanalinnas. Nii palju on füüsilist tööd tehtud, et nüüd tahaks mugavalt ja muretult keset kultuurilätteid resideerida, ilma et peaks igal õhtul kuhugi sõitma. Olen kõik maaelu aspektid läbi proovinud – lehmadele käsitsi heina teinud ja lüpsnud, lambaid niitnud ja… Aitab. Ning teisalt tahaksin lõpeks omada sellist kinnisvara, mis ka tulevikus midagi maksab,“ arutleb talumees. „Paradoks ongi see, et ka mu kaks talu kokku niisugust korterit välja ei anna, ehkki minu valduses on mahukad hoidlad ja aiand… Kodumajja panustame praegu nii palju, et oleks soe ja võimalikult kena. Tulevikulisemalt ei investeeri. See panustamine on muidugi põhiliselt Marianni rida. Mehed teatavasti on majapidamises need koduloomad, kelle järel jääb uksest arvutini sokirida. Ent mis teha, kui mu mõtted on avatud ülikooli loengutest ja teistest internetis jälgitavatest loengutest sedavõrd haaratud, et ma maist ei märka…“

1980ndatel Mündi tänava rahvaülikoolis õppinud Jaak astus ka Haapsalu kolledžisse haldust ja ärikorraldust õppima. Ent selle lõpetamise ette tuli taas asjalik kalkulatsioon. Ühest küljest oli loengute asemel vaja kraavikallastelt leppasid maha lõigata. Teisalt maksis üks õppeaasta täpselt sama palju kui silmaoperatsioon, mida mees vajas.

Füüsiline intelligentsus

Nii, nagu Jaak ei kultiveeri oma maadel midagi sellepärast, et nii oleks justkui kombeks, taotleb ja imetleb ta ka inimeses ihulist-hingelist-vaimset kooskõla ja läbitunnetatust. Tema üks suurimaid eeskujusid on arukas müürsepp, kes ladus tohutult hästi ja kiiresti seinu tänu sellele, et ei teinud ühtki liigset ega rumalat liigutust. Meister ise nimetas seda harmoonilist osavust füüsiliseks intelligentsuseks. Samamoodi peaks Jaagu arvates igaüks meist läbimõeldud-tunnetatud liigutustega saavutama igal oma elualal võimalikult uhke efektiivsuse. Trotsides tõsiasja, et väiketalupidajatesse kiputakse suhtuma kui luuseritesse või töötutesse, ehkki nad hooldavad ja korrastavad planeeti päevast päeva, mõte- ja liigutushaaval. Püüdes mitte peljata fakti, et elulaaditaludesse on pankrot meie riigis sisse projekteeritud – neid ühtaegu nii imetletakse kui põlastatakse ja võõrastatakse. Kuni nad väsivad ja lahkuvad linnadesse, et end ribadeks rügamise järel taas kokku korjata – kui ei vajata, loobutakse…

Kassi aastal sündinud Jaak on pärit Uulu-kandi saksajuursetest Vackermannidest. Nii tema ema kui isa elasid kohtudes Märjamaa kandis ning praegugi üsna suure suguvõsa poeg Jaak on teadlikku elu alustanud Varbolas, kus tema isa töötas meiereis. Sealt edasi liikus perekond papa piimatöötlemise taktis Madilasse ja Riisiperre. Jaak lõpetas Nissi kooli, kus praegu õpib ka tema varateismeline poeg Ott-Villem ning läks sealt edasi õe eeskujul Keila keskkooli.

1980ndate alguses läks noormees Harju KEKi ehitajaks – ehitas kõivõimalikku nõukogude uskumatut mentaliteeti kogedes esmalt Ants-tüüpi ja siis Toomas-tüüpi moodulmaju ning möllas neljal päeval nädalas näitemängu-laulu-tantsu seltsides. Professionaalne põllumees, kes on tänaseks ära kogenud väikeste ja keskmiste talude võimatuse ja mõttetuse, on isand Vackermann alates aastast 1997.

„Kui heasoovijad mulle kontrollid ja ametnikud kaela lasid – miks ma kuhugi lattu kahjumlikku, aga selle eest nõuetekohaselt sildistatud produkti ei tooda – tekkis mul üks kaalumistväärt äriidee küll. Ehkki telemehed filmisid koolikiusamist meenutavat kallutatud tellimustööd tehes hoopis teise mehe takjapõldu, soovitasid sõbrad, kes mind lõbusalt Takermanniks kutsuma hakkasid, märki märgata. Miks mitte tõepoolest hakata omamaisele kosmeetika- ja ravimitööstusele takjajuurt ja muud tervislikku ja ravivat maltsa kasvatama, mida tänapäeval peenelt ürtideks nimetatakse. Minu põhimõtete vastaselt mürgitama ega võltsväetama ei peaks ning tööstuses ebatarvilikud taimeosad saaksin bioväetisena maasse künda ikka. Tõepoolest!“

Just sellisel süsteemsel, ühe korraga tuhandes suunas hargnevas ja ootamatute järelduste punktis taas põimuvas mõttevoos kulgebki ääretult terava ja ärksa kultuurivajadusega mees, kellest oleks tõenäoliselt pidanud saama näitleja. Ta tunnistab, et on reservpõllumajanduse mõtestamisel kogetud meediahuvi ja avalikku kära üksjagu isegi nautinud, ehkki selline suskimine ärritab ja hirmutab mõistagi ka. Aga õpetlik on etendusteseeria elu näitelaval igal juhul.

Et iseennast kui terviklikku tööriista vormis hoida ja arendada, on see erilise sädemega mees kogu elu kultuurikümmelnud erinevates näiteringides ja rahvateatris ning tänaseks jõudnud süsteemse laadimise jadani. Kui ta hakkas käima Margus Prangeli kõrilaulu kursustel, asus ta metoodiliselt ära vaatama ka etendusi, kus näitleja mängib – ei leppinud teleseriaalide-naljasaadete tasandiga. Kui teda paelus Maret Mursa näitlemine ja ilmavaade, läks ta sujuvalt ka Aleksander-meetodi koolitusele. Avatud ülikoolist ei piisa tema teadmistejanu rahuldamiseks, vaja on suurte mõtlejatega silmast silma kohtuda ja ühises aegruumis viibida – kui Kohila Kapa stuudios või mistahes rahvamajas toimub loenguid või vestlusringe, on ta kindlapeale kohal.

Töötukassa tulemused – uued ettevõtted ja päästetud abielud!

Kati Saara Vatmann

Ega me ametnikke ja asutusi eriti ei armasta. Pigem kardame ja võõrastame ning häbeneme seda, kui oleme sunnitud viimases või eelviimases hädas siiski abi küsima ühiskondliku tööjaotuse tahtel tööle pandud ametkondadelt. Eriti siis, kui endal parasjagu tööd ei ole. Ja veel eriti juhul, kui enne tööta jäämist on oldud keskmisest tublim ja tegusam – ja nüüd äkki…

Töötukassalt abi saanud inimesed kinnitavad nüüd tagantjärel, et selle riikliku leiutise tiiva all veedetud aeg kujunes ringivaatamise, järelemõtlemise ja uue raja valimise ajaks. Kui varasemad ühiskondlikud mustrid enam ei kehti, on ju inimestelgi aeg uutesse mustritesse sukelduda – enne on šokist ja solvumisest, hirmust ja ehmatusest vaja üle saada.

Need, kes selle puhver-asutuse abiga käivitanud oma uue hea ilma ettevõtted, on tänulikud ning julgustavad ka saatusekaaslasi: pole vaja häbeneda, vaid rahulikult asutusse astuda. Töötukassa nimetus on mõnevõrra eksitav – see pole ju tegelikult auk seina sees, kuhu hättajäänud käekene sirutada, vaid järje peale aitamise kontor.

Mul enesel on töötukassaga nelja aasta tagune hea kogemus just õnge, mitte kala jagamise käitisena.

Tookord käivitati taludele euroliidu rahaga sulaste saatmise projekt. Tööta inimesed võeti taludesse tööle, nii esimese paari kuu katseaeg kui edasine aasta said Brüsseli rahaga makstud. Tööandja ülesanne oli abitööjõud välja õpetada ning anda aru nii sellest protsessist kui väljaõppinu töölerakendumisest täisväärtusliku tegijana, pidades üksikasjalikku päevikut.

Mu eelmisse tallu saabus sel kombel noormees otse kinnipidamisasutusest. Pärast Brüsseli-palgalise sulase perioodi katsetas end ehitajana ja keevitajana, lihunikuna ja veel mõnes ametis – ent pöördus maaelu juurde ikka tagasi. Õppis Eesti Taluliidu projekti raames Järvamaa kutsehariduskeskuses asendusteenistujaks ehk siis asendustalunikuks, kes annab maarahvale puhkust, pidades seni karja ja põldu, kuni pererahvas hinge tõmbab – ja kõik jäävad ellu.

Lisaks vabadele töökohtadele juhatabki töötukassa ka koolituste juurde – ja finantseerib koolitusi, mille uue elujärgu lävel seisnud inimene on ise endale leidnud. Ning pole vaja ka põdeda, et tühjendame oma teelahkmel nüüd siis sedasi täiejõulistena maksumaksjate ühisrahakotti – kes oma ettevõtte püsti paneb, siis rõõmu ja uue hooga seda ühist kukrut täitma asub.

Seda suurema rõõmuga, et järgmisse eluloo peatükki jõudmine värskendab enamasti ka abi- ja eraelu ning võimaldab uuestisünni samas kehastuses sama partneriga. Kõik eluvaldkonnad on omavahel seotud ning abikaasal on aina rõõm tutvuda uue tasandi isiksusega, keda värske ja tõelise kirega armastada.

Signe Laigu unistuste keeltekool

Kui Signe Laigu (43) pärast 15 aastat tööd inglise keele õpetajana töötuks jäi, kogus ta iseenda, oma mõtted-unistused-eeldused kokku ja rajas töötukassa tõukel keset sügavat masu Tartusse Emajõe keeltekooli. Daam, kes meenutab soojalt kiirgavat mahlakat päevalille, tõestab oma ed

“Selleks et unistused täituksid ja soovitu su ligi tõmbuks, tuleb intuitsiooni usaldada, peab julgema sisetunde järgi tegutseda ka siis, kui ise ei saa hetkel aru, mida ja miks siin ja praegu teed,” on Signele õpetanud maailmarändurist poeg Toomas, kellel on Inspiratsioon Koolitused ja taimetoidu restoran.
Signe, kirgliku elujanuga klassikaline Jäära-piiga, võttis tavakooli inglise keele õpetaja ametist lahkudes “astroloogilise imiku” optimismiga kapist kõike, mida vaist oli koguda soovitanud. Õpetamise  ja õpetajatega suhtlemise kogemus. Algklasside õpetajaks ning põhikooli inglise keele õpetaja teadmised. Eratundide andmise käigus kogunenud unistus – unistuste keeltekooli asutama hakates oli tal eraõpilasi juba üle. Signe isiklikus Koguja raamatus oli ka raamatukogu – ta oli aastate jooksul kokku ostnud tohutu hulga õpikukomplekte erinevate keelte õpetamiseks, ilma et oleks neid ostes ja aukartust äratavaid summasid investeerides teadnud, miks käsib vaist tonnidena raamatuid koguda. Nüüd naeratavad need õpikud Signe kooli sisenejale riiulitest vastu ja kehastavad akent maailma. Keeleoskajate maailma. See muljetavaldav raamatukogu on kasutamiseks nii Emajõe keeltekooli õpilastele-õpetajatele kui ka Tartu linnarahvale. Tasuta.
Töötuse perioodil tegi emand Laigu veel ühe aruka kogumisotsuse. Ta  keskendus iseendale. Järelemõtlemise, hingetõmbe ajajärgu ja iseenese kogumise tulemusel õnnestus taevasesse kataloogi õige tellimus esitada: „Akusid laadimata poleks ma praegusele töökoormusele vastu pidanud – öösel kell üks ikka veel oma 80 e-kirjale vastates mõtlen: kohe-kohe hakkan väljateenitud keskea rõõme nautima. Südames tunnen, et keeltekool on minu imearmas laps ja ma tahan kogu hingest aidata oma sünnitatul kasvada, areneda.“

Paari aastaga on Signe keeltekool laienenud Emajõe büroohotellist ja Tartu kaubahallist ka Rüütli tänavasse, Tallinnasse Tartu maantee Valgesse majja ning Pärnusse, Viljandisse, Valka ja Võrru. 3-8 inimest grupis – või individuaalõppijatena – külastab keeltekooli 140 inimest kuus.

Enamus õpetajaid on keele „native speakerid“, inglise keeles valmistatakse noori ette lõpu- ja riigieksamiteks, soome keeles jagatakse meditsiini keele oskust, eesti keelt õpetatakse keeleeksamiks – lisaks vene, saksa, hispaania, norra, rootsi, itaalia, hollandi, prantsuse, läti ja hiina keelele leitakse iga soovitud keele õpetaja. Pöördutagu vaid!

Ning osaletagu lahkesti rahvusõhtutel, õhtusöökidel Wilde kohvikus…

„Inimesed ei sünni siia ilma kannatama ega piinlema, igal eneseületusel peab olema mõte ja põhjus, siis teeb see õnnelikuks ega kurna,” teab Signe. “Igal naudingul on hind – enne reisimisi pean oma õpetajatööd ette ära tegema. Ka minestuse äärel olen endast alati parima andnud.”
Tunnid ja õpetajate-õpilaste leidmine, individuaal- ja rühmatundide sobitamine, projektide genereerimine kooli varustamiseks 21. sajandi tehnikaga, tööjaotuse sissetöötamine, õpetajate õpetamine Emajõe keeltekooli idee, olemuse ja suhtumisega kokku kõlama… See on vaid osa emanda päevatööst.

„Siia Ülikooli tänavasse Kaubahalli ruumidesse laienedes palus Tasku seltskond mul joonistada paberile unistuste keeltekool – ja täpselt niimoodi ehitatigi,” on Signe õnnelik. “Seletamatagi selge, et iga lisanduv keel laiendab inimese taju ja tunnetust, treenib ja arendab aju ning – üllatus-üllatus! – parandab ka pereelu. Pereemad – aga ka -isad –, kes veedavad mõne hommiku või õhtu keeltekooli valgetel diivanitel, tundides ja rahvusõhtutel, ennetavad või ravivad sellega oma pereelu ja keskeakriisi. Mõni õpilane ütleb, et on lausa elu mõtte ja uue seltskonna ja sõbrad meie majast leidnud.“
Signe sõbrad-tuttavad-teekaaslased kinnitavad üksmeelselt, et naisega on toimunud rabav arenguhüpe, ta pulseerib ja kiirgab omas elemendis nagu supernoova. Selles on midagi palju enamat kui keeleõpetus – on tõestus väitele, et tõeline elu algab 40aastasena!

Reet pühendub erilistest erilisematele

Reet Pillaroo-Lauri (47) abikaasa Henrik on tubli ehitusmeister. Nii tubli, et 10aastast tütart Reneliid kasvatav Reet on saanud viimastel aastatel pühenduda nende kodutalu üles ehitamisele ning oma hobukarja kogumisele ja ettevalmistamisele eesmärgiks, mis kujunes-selgines koos hobuste endiga.

Raplamaa tüdruk käis koolieas ratsutams Juurus ja Kehtnas ning kasvas hobustega sedavõrd ühte, et õppis Säreveres zootehnikuks. Nii hobustest kui ratsaspordist põrkas ta eemale sellepärast, et tema lemmikhobune, hallitähniline tori mära Olümpia sai inimeste hoolimatuse tõttu õnnetult otsa.

Reet ei vaadanud paarkümmend aastat enam hobuste poolegi. Kasvatas täismeheks esimesest abielust sündinud pojad. Töötas nii zootehnikuna kui kaupluseomanikuna Kehtnas. Valis koos tänase kaasa Henrikuga Kumma külla Eomatsi talu, mida asuti tütart kasvatades üles ehitama niimoodi, et elumaja tegi ääretult harmooniline ja õnnelik paar kauniks koduks võrdväärselt õlg-õla kõrval, ent hiljem juurde soetatud vana laudakompleksi korrastamine hobukeskuseks on olnud juba Reeda elutöö. Liialdamata öeldes.

„Külarahvas näeb muutusi järk-järgult, silm harjub – ja nad ei mäletagi enam, milline prügimägi, rigaräga ja lagunev eimiski mu hobukeskus veel üsna hiljuti oli,“ naerab igapäevaste eneseületuste ja üsna üleinimliku saavutuse üle üdini õnnelik naine. „Sõbrad, kes käivad külas pikemate pausid järel, ohhetavad – see pole võimalik! – nii lühikese ajaga! – nii suur asi! – sina üksi ja ise! – oma kätega, vaid paaril üksikul korral taktor abiks!  Nipp on selles, et olen siin leiutanud ja kombineerinud, et mitte Henrikut kurnata. Ei ajalises-tööjõulises ega rahalises mõttes.“

Juhustejada, mida nimetatakse saatuseks, kombineeris nii.

Kui tõsiasi, et Lauride kõrvaltalus elaval tohter Lillestel on hobused, näis natukene märgilisena, siis hobuinimesest kirjaniku kolimine Kumma külla oli juba saatuse sõrm. Reeda tütar Renelii hakkas uue naabrinaise juures ratsutamas käima ning mõne nädala pärast kinkis uustulnukas emale ja tütrele ühe eaka trakeeniruuna, sest perel oli ilmselge hobugeen kui ravimatu haigus. Sellest vallandus laviin. Tänaseks on Reedal kümmekond hobust – nii algajatele kui oskajatele, nii hõlpsasti käsitsetavaid kui Saaremaa väljadelt püütud mustangeid, kelle taltsutamine on õppetund ka Reedale enesele.

„Selle sain Rapla Ettevõtluse Arendamise Keskuses kohe selgeks, et Brüsseli-põhistele projektidele pole mõtet panustada – maksad projektide eest, laenad intressidega omafinantsi, korraldad töövõtja farss-konkursse… Vanast laudakompleksist ratsamaneeži ja lastelaagrite korraldamise keskuse ehitamine tuleb meil Henrikuga kahekesi oluliselt lihtsam ja soodsam,“ rehkendab Reet. „Küll aga on Töötukassa osutunud jõuliselt edasi viivaks koostööpartneriks. Olen oma kallile kaasale piiritult tänulik, et ta mulle kui – üldse mitte meeleheitel! – koduperenaisele on hobused ja talli ja kogu minu muinasmaa võimaldanud.

Ent nüüd on aeg oma täisjõuline panus anda. Alustamiseks võtsin end töötukassas arvele. Mõistagi mitte selleks, et hakata kord kuus abiraha järel kätt väristamas käima. Selleks, et läbida kõik võimalikud ja vajalikud koolitused. Äriplaani koostamine. Ratsutamistreeneri paberid – atesteerimata trenne anda ei tohi – ja hipoteraapia kursused. Nii eriliste laste kui eriliste hobuste kohtlemiseks. Senine elukaar on mulle juhatuseks saatnud väga erilised hobused ja õpetajaks erilise tütre, kellega koos teeme imesid.

Algas minu kui sünniaastalt Hobuse senise elu parim aasta!“

Skulptor Pärg ehk Mister Rait

Rait Pärg (47) usub Hobuse aastal sündinuna tänavusest aastast lahtihüpet pärast paljudele üliraskelt sõlmunud ja takerdunud Mao minemaroomamist. Pärnu peal, kus mõne päeva pärast peaks algama jääfestival, mille maskott ja lipulaev Rait on aastaid olnud, ladiseb viimset lund sulatav paduvihm – ometi on skulptor, kes eduka ja õnnelikuna Helsinki jääfestivalilt saabus, energiast ja ideedest pakatav ja mõnusas meeleolus: „Näib, et meie festival suubub sinnasamasse, kuhu Tartu maraton ja saartevahelised jääteed – ja siis tuleb kuu lõpus meie kõigi üle paukuv ja ilkuv külmalaine, eks?“

Põlvejäljed tardunud linnas

Selleks, et tuua jääfestivalile inimesi ja tuuli, mis talle olulised, tegi värvikas kujur – üks „Pärnu vaimudest“ – isiklikke põlvejälgi kuurortlinna ettevõtjate vaipadel. Põhiliselt kuulis ikka sama: meie prioriteet on noored ja sport ja meie toetusrahad aastaks ära planeeritud ja…

„Suvepealinnas peab kultuur ja elu keema aastaringselt,“ vaatab kunstnikuhärra mõtlikult ringi inimtühjas teatrikohvikus, millest avaneb vaade inimtühjale keskväljakule. „Muide, kas tead, et silla ja teatri vahele jääv plats on Vaasa väljak? Ei? Keegi ei tea. Pakkusin linnavalitsusele, et sinna võiks luua sõpruslinna auks purjedekujulise skulptuuri. Muinsuskaitse ütles ei progressile ja loovusele. Las jääda nii kuis oli… Kuna mulle tehti täna ettepanek lennata USAsse liivaskulptuuride festivalile, kipun laulurida jätkama pigem sõnadega „mina ei jää“. Kuna ma väljusin just enne ussiaasta lõppu oma elu sügavaimast eksistentsiaalsest kriisist,  tunnen, et olen valmis mõneks ajaks pikemalt Ameerikasse jääma.

Ma ei näe end 50-70-90-aastasena oma rutiinset provintsi skulptori vagu nühkimas ja käsi laiutamas – näh, oligi kogu elu… Veebruarikuise Pärnu peatänavat pidi kõndides oleks nagu ulmefilmi sattunud. Tühjad aknad – ärid on pankrotti läinud või viimasel hetkel kaubanduskeskusse kolinud. Kaubanduskeskustest on saanud uued peatänavad. Rüütli uulitsas lentsib üksildane pudeli-Vovka. Maarja Magdaleena gild on upakil-ripakil, linnavalitsus vähemalt sama tühi ja väsinud kui vabariigi oma – pole endal ideid ega sütti ka teiste omadest.“

Härra Pärg pole seda hääbumist kirjeldades dramaatiline – pigem rahulikult loobunud. Pärnu elanikkond väheneb – talendika mehe enesegi omaksed ja sõbrad on ridamisi Soome-Rootsi-Austraaliasse läinud. Tal enesel on Pärnus mõned projektid ja tellimustööd lõpetada ja… Näis-näis…

„Jääfestivalile kutsusin Inese lisaks peaesinejale Metsatöllule naiselikku tasakaalu lisama – tema kuulamise ja voolimise heaks mööda ettevõtjaid turnisingi,“ tunnistab Rait. „Ta mängib mul ateljees sageli loova töö taustaks ning tal on jää olemusega sobivalt karged näojooned. Jää tuuakse meie festivalile Riiast, nii et materjal otseselt ilmast ei olene. Ent arvestades tõsiasjaga, et skulptuur hakkab siin jõe kaldal juba tahumise ajal sulama, ei saa paraku mingile filigraanile välja minna. Tuleb käiku lasta plaan B – abstraktne vorm, millesse on juba eos sulamine programmeeritud. Kauni daami sulamine võib provintsis meid hõlpsasti naerualuseks teha. Minul pole paksu nahka ega oskust öelda, et ma ei hooli. Hoolin küll. Kõigest ja kõigist. Haiget ei taha ei saada ega teha – sellepärast ongi olemas nii plaan B kui kogu ülejäänud tähestik.“

Eksistentsiaalne ussipesa

Millest koosnes kõigitine pundar, kuhu Rait paari kuu eest sattus?

Esiteks lõppes kümme aastat kestnud romantiline suhe. Kunstnik arutleb, et maailm on täis paare, kes pole paarid. Kord kirglikult ja õnnelikult alustanud kaaslased kasvavad teineteisest iga päevaga järjest kaugemale lahku ning lõpeks hoiab koos vaid fassaad ja rutiin ja püüdlik toimimine lähtuvalt sellest, mida teised arvavad. Loovisiksused endale sellist väikekodanlikku tublidust lubada ei tohi.

Ehkki kooselu lõppes, jäi mehe ateljee ikagi Tammiste hooldekodu lähedusse naise kodu ühte hoonesse. Ning seal käib ta töötamas nüüd sel ajal, kui temake on linnas tööl. Raidi seltsiliseks on siis üks teine temake – väike karvane koerake Elviira, kes ilutseb ühe Endla-teatri etenduse plakatil Ago Andersoni süles.

Teiseks aga jooksis ka erialaelu just lõppenud Maoaastal kolinal kokku.

Väikelinna, kus nüüdsel Helsinki festivalil hüüdnime Mister Rait („right“ – ingl.k.) ehk Härra Õige pävinud mees seni monopolisti mõnu maitses, loodi nelja konkureeriva skulptori filiaal, mis kangutas leivakannika mõistagi ribadeks.

„Mitu aastat peetud õpetajaameti Pärnu kunstikoolis panin ka maha. Sellepärast, et ma olen kunstnik, mitte eripedagoog. Tunnistan – mida nooremad lapsed kooli võeti, seda vähem ma distsipliini saavutamisega hakkama sain. Vanemad toovad õhtupoolikuteks kunstikooli käitumishäiretega lapsi – ja neid on teatavasti üha enam, varsti vist rohkemgi kui normaalselt ohjatavaid – et need oleksid hoitud ja kaelast ära. Tegelikult võiks selline laps end pigem mõnd spordiala harrastades tühjaks mürgeldada,“ meenutab Rait. „Ka minu loomuses on möllamine – ent konstruktiivne. Korraldasin kunstikoolis ridamisi häppeninge, mida noored nautisid ja enesestmõistetavaks pidasid. Kui nad mõistsid, et lähengi ära ja ei kavatsegi selle tillukese palga eest olla metslooma taltsutaja, olid ehmunud ja nutused, ent siis oli juba hilja. Vähemasti tean nüüd, kuidas ja kellele oma enese skulptuurikool rajada.“

Kolmandaks kujunes maailmavalu väljaelamisest enesest augu põhi. Kusagilt mujalt kui päris põhjast polegi muidugi nii hea end tagasi pinnale tõugata… Rait polnud siis veel kaugeltki tänane „right“, vaid äärmuslik „wrong“ – rong, mis sõitis temast enesest üle.

Ta otsis hädaorule märglahendust ning katsetas maailmavalu etanoolpõletust – ning sõitis autoga hunnikusse. Palju õnne, jalad põhjas!

„Autost ja lubadest jäin küll ilma, ent tegelikult oli see ütlemata õnnelik õnnetus – ei mina ega keegi teine ei saanud viga. Sain vihjest aru,“ naeratab Rait.

Plaanid A-st O-ni

Nüüd on kunstnikuhärral kergem kõigele uuele avatud olla, sest ta on paari kuuga saanud mitmeid kilosid kergemaks ja sportlikumaks – ainuüksi jalgsi käimise tulemusel. Teiseks on ta harrastanud liikudes mõtisklemise tehnikat, mida vanas Kreekas nimetati peripateetikaks. Liikumine liigutab lisaks ihule ka vaimu ja hinge.

„Olen aru saanud, kui tähtis just see liikumine on. Iga päev. Eluga edasi. Ja sellest, kui oluline on olla oluline. Jalgsi ja liinibussidega kulgedes  kohtun iga päev oma õpilastega – mõni päev näeb ette lausa kümmekond kohtumist. Siis ma tajun, et olen midagi vajalikku teinud – ja teen tulevikus, tase kõrgemalt, veel,“ lubab tuttavate kohtamise üle varjusurmas linnas lausa lapsikult rõõmustav Rait, kes on olnud õpetaja ka Vabakoolis – kus töötab muu hulgas ka mehe enese õpetaja. „Käin kunagise Jannseni-tänava sauna taga Kauni juhitud Vabakoolis laulutundides. Ester Murro kiidab mu võimeid – ja mina usun, et see pole mitte äärmuslik keskeakriis, vaid ühe tahu arendamine, mis viib kogu isiksust uuele tasandile. Vot ei ütle, mis mul repertuaaris on. Mulle meeldivad lihtsad ja selged – isegi naiivsed – lood. Need ongi.“

Erialane ärkamine tuleb kujuri ellu koos kevadega nagunii. Aprillis on tal kunstnike majas personaalnäitus. Ja ehkki inimesed lahkuvad siit ilmast igal aastaajal, avastavad kenad kodanlased just kevadel kalmistule kõndides, et tuleks mõni hauakivi tellida, mida teised arvavad… Ja tellivadki.

„Esimese hauakivina tegin marmorist kaks palvetavat kätt – sealt see kunstiliik mu ellu tuli. Või naases.  Õppisin ju Tartu kunstikoolis pärast Pärnu kunstikooli lõpetamist just kiviraiduriks. Nooruse tänava ühiselamus, kus elasime, käis üks pidu ja pummelung päevast päeva. Mul õnnestus vaatamata varsa-arule pinnale jääda ja kool kiitusega lõpetada. Küll aga tutvustas elu ja surma habras piir end mulle väga ilmekalt – meie kolmanda korruse toa aknast lendas ikka mõni allakukkuja või –hüppaja mööda. Kui üks õnnetu armastaja end ülemiselt korruselt alla kukutas, tormas teine meile teatama, et kukutas. Ja kukutas mõne aja pärast ennast ka. Esimene õnnetu kukkus äsjakaevatud pinnasesse inimkujulise jäljendi – art is everywhere! Teine lendas läbi klaaside ja jäi samuti ellu – aga mõne aasta pärast lasti maha…

Elu on tõepoolest ennast uskumatutest aspektidest näidanud. Nõukogude armees olin Ukrainas. Pärast pooleaastast ränka utšebkat kaunis kasakate Zaporožjes väeosa kunstnik. Õppisin selgeks vene keele ja ukrainlaste loomuse, nii et nüüd uudiseid jälgides tean keskmisest paremini, mis nendega toimub…

Ja tean ka, mis mu enesega toimub. Kaksikutest Tulihobu on liiga kauaks künnihobuseks aheldatud. Jah, kuulun küll nomenklatuuri ja teenindan eliiti, aga maailm toimub kusagil väljaspool Pärnut ilma minuta. Ei lähe läbi!“

Mister Rait

Rahvusvaheliste ristivanemate kollegiaalsel tahtel Härra Õige staatusesse tõusnud  Pärg Pärnust analüüsib, mis toimub. Ränga riistakoormaga festivalidel turneerimine on elulaad. Skulptorid vinnavad jääskulpuuride – aga ka kivi, puidu… – loomise relvastust mööda planeeti selleks, et ennast näidata, üksteiselt õppida ja inspiratsiooni ammutada. See on elulaad.

„Helsinkis kohtuvad absoluutsed maailma tipud. Olen korduvalt imetlenud, kuidas töötavad tänavugi võitnud mongoolia kunstnikud – rahvuselt jaapanlased. Ning ka Pärnusse tullakse paljudelt maadelt erinevat stiili ja taset näitama. Mulle meeldib selline rännakumoodus üha enam. Korraldustoimkond maksab sõidu ja elamise. Auhinnarahad elatavad. Sõlmuvad uued suhted ja sidemed, mis avavad uued horisondid,“ rõõmustab Rait. „Mind ei seo ei Pärnu ega Eestiga õieti miski. Tütred Brita ja Laura-Stina on üle 20 aasta vanad. Üks õpib Tallinnas, teine lahkus mõne aja eest koos kunstnikust emaga Austraaliasse. See häirib mind küll, et läksime laiali mõttetu tüliga. Ja et Melbournist tulevad kirjad tagasi ning e-aadressid on muutunud. Tahan alanud aastal Tartu-sugulaste kaudu oma tütre üles otsida. Kui keegi teab – palun andke minulegi teada… Mul on tütrele nii palju rääkida…“

Kaksikute tähtkujust ehk siis kahe hobuse jõuga mehel on õnnestunud pärast eksistentsiaalset kriisi tõepoolest oma soovid kõiksusele selgelt ja veenvalt edastada. Ta kutsuti USAsse festivalile Sand in the City. Selle asemel, et püüda analoogset loovat linna liivatamist ka Pärnusse tuua, on mees otsustanud esialgu hoopis Ameerika avastada. First we’ll take Manhattan, then we’ll take… kodulinn!

Herkki Haldre  – laevaga laulatatud

Kahemastilise purjelaeva Kajsamoor kapten Herkki Haldre (49) jõudis õnnelikult tagasi ookeaniretkelt üle Vaikse ookeani, ümber kurikuulsa Kap Hoorni. Ümber Lõuna-Ameerika ohtlikema tipu seilamise tunnismärgiks pani kahemastilise kuunari Tecla kapten Jan Herkkile vasakusse kõrva rõnga. Purjenõelaga, ainsaks desinfektsioonivahendiks meresool. Särab nüüd siin Eestimaa talves – rahul elu ja Põhjala ilmadega.

„Talv on nii suurtele vanadele laevadele kui nendega laulatatud meestele võrratu aastaaeg,“ kiidab kapten Haldre oma laevakontori akna taga sillerdavat pakast. Sügise tänava kahekorruseline büroo meenutab laeva sisemust, selle sisustus koosneb kõigest laevanduslikust-merenduslikust ning keset meremaale ja –raamatuid, teenekast jullast vormitud diivanit ja viskivaadist lauda töötab neli inimest eduka suve nimel. „Kajsamoor on Lennusadamas talveunes. Jääkallistus on suurtele ja väärikatele hea. Olnud aegadel muide täideti sellised alused sõnnikuga. Üldse on mitmed vanad head meetodid paremad kui uued. Samas eelistan siiski kaasaegseid merehulguste termorõivaid arhailistele õlikummist roobadele ning ookeanil kasutame siiski kõiki kaasaegseid side- ja navigatsioonivahendeid. Meid oodatakse koju!“

Suurte arvude seadus

Kapten-reeder Haldret ootas kangelasretkelt koju tema väärikas elukaaslane Kajsamoor, kes saab tänavu 75aastaseks. Saarlaste Suur Tõll saab 100aastaseks – nagu ka hollandlaste Tecla, millega Herki maakera enda jaoks senisest veel ümmargusemaks seilas.

Eesti suurte ajalooliste laevade selts, kuhu kuulub 14 alust, tegutseb 10 aastat. Seltsis on nii autentseid laevu nagu Kajsamoor, mille Herkki õnneliku juhuse tahtel Norrast koju tõi – kui ka koopiaid. Kui vanast-väärikast on alles mõned puupulgad ja fotod, nimetatakse olemasolevate andmete järgi taastatud laevu replikateks. Üks selline on näiteks Haapsalu kaljas Hoppet, mille sünniaastaks loetakse ikkagi aastat 1926, ehkki ta on otsast otsani uuesti üles ehitatud.

„Suurte arvude seadus tähendab ka rahasummasid, mida laevad eeldavad. Nii minu esimene, Iris – kui Hiiumaa Alar aastast 1938 seisavad Emmastes raha ootel,“ nendib Herkki. „Laev – see on auk mere sees. Sinna mahub lõpmatuseni raha. Aega, energiat, armastust ja õnne kahtlemata ka – kõik mis sinna pandud, tuleb mitmekordselt tagasi.

Raha on loota vaid projektidest ja fondidest. Ehkki Eestis on ju suhteliselt palju väga rikkaid inimesi. Inimeste huvipuudus mereasjade vastu on üks nõukogude okupatsiooni päranditest. Meid, rannarahvast, kohitseti maa- ja kartulirahvaks. Sellepärast, et kui mererahvas silmapiirile vaatab, tekib tal huvi, mis on silmapiiri taga – ja ta pole enam taltsas.

„Mina loen oma missiooniks selles elus eestlaste merehuvi taastekitamist. Kui teised rannarahvad kannavad sajandite-milleeniumide vanuseid meretraditsioone – lapsed teavad, et nii on alati tehtud – siis minu ja mõttekaaslaste ülesanne on tekitada uus-vana nii-tehakse kultuur. Paradoksaalsel kombel olen selleks pädev tänu sellele, et olen pärit sisemaalt, Tartu kilu!“

Herkki vanemad olid kirglikud ja pühendunud sisemerepurjetajad M-klassi kolmemehepaatidega, mis toodi eelmise sajandi keskel Volga jõe pealt ning teenivad Võrtsjärvel-Saadjärvel tänini. Tänu sellele on Herkki end maailmamerede pikamaapurjetajaks elukoolitanud ning üks suuremaid töövõite on  see, et üks tema vaimseid-meriseid poegi  Markus, kes 10 aastat Herkki kõrval seilas, on nüüd pärast merekoole Eesti noorim suurte laevade kapten.

Milleks meile Kap Hoorn?

Mis kasu on Eesti rahval sellest, et Hollandi kahemastiline kuunar Tecla seilas ümber ohtliku maailma veerekese, mille ingliskeelne nimetus on Cape Horn ning mille ümber on kõigi eeskirjade kohaselt auringi teinud vaid 200 inimest!?

„Kuna kõik on kõige ja kõigiga seotud, tähendab see, kui mina tegin selle ära, et ka sina tegid selle ära. Samal kombel on inimesed osaduses sportlaste, näitlejate, lauljate saavutusega. Ilmselt muudavad sellised liikumised rahvuse ja inimkonna teadvuses ning võib-olla koguni planeedi energeetikas palju rohkem kui aimame,“ arutleb Herkki. „Austraaliast Euroopasse viibki kiireim tee tegelikult üle Vaikse ookeani. Selle teekonna läbis muide viimati 1949.aastal Saksa laevatehase P-tähelistest alustest üks – Pamir – Ahvenamaa kapten Erikssoni juhtimisel.

Tecla pardal oli 13 meeskonnaliiget seitsmelt maalt. Kui küsisin meie Hollandi kapten-reeder Janilt, kas ta ebausklik pole, teatas tema, et ei usu Kotermanni ega Neptunit, küll aga õnnetoovaid tätoveeringuid, millega vägiseid lepitada.

Meie kultuuris on suhtumine tätoveeringutesse teatavasti kaksipidi paigast ära. Ühest küljest assotsieeruvad vangide ja nende sümboolikaga. Teisalt on sellest saanud pesudo stiilis „roos rinnas ja kallim kannikal“. On veel mõistagi ka tattoo-kunst. Ent meremeeste tätokad on lähedases suguluses nende loodusrahvaste kehakaunistamise maagiaga, keda on laevaretkedel külastatud. Iga maa ja rahvas õpetab – ja kuidas veel!“

Herkki meeskond alustas suurännakut Uus-Meremaalt, kus põlisrahvas maoorid võiksid olla kõigile meile õpetajateks, mismoodi põlisrahvaid austada ja ka müüa. Heas mõttes. Mees nägi, kui palju õigem ja õiglasem, loovam ja tulevikulisem on põlisrahva austamine, mitte reservaatidesse surumine. Erinevalt aborigeenidest ja indiaanlastest on maoorid oma pärusmaal austatud ja rakendatud – nende kultuuri ja eksootikat müüakse a la Kihnu saar. Nagu meie kihnu kördid, nii on maooride tätoveeritud ürgkehad, laulud ja tantsud kirgas kaubamärk.

„Chathami saartest – arhipelaagist, kus päike tõuseb esimesena – ei tea eestlased õigupoolest üldse midagi. Sealsed põlisasukad olid morioorid. See oli paradiisiaia lähedane kultuur – täiesti vägivallatu. Kui hõimude vahel tekkis tüli, saatis kumbki klann oma tugevaima mehe – kakeldi esimese vereni. Mitte iialgi ei tapetud. Ja see vägivallatus sai moriooridele saatuslikuks. Kui maooride sõjalaevastik Uus-Meremaa rannikumerel ära eksis ja endale üllatuseks moriooride juurde triivis, poputasid nood ootamatud külalised üles ning külalised pistsid nad seepeale tänutäheks potti!“

Herkki kirjeldab idüllilist-dramaatilist maailma veerekest piirkonnana, kus pole mobiililevi, kust noored esimesel võimalusel Uus-Meremaale lahkuvad – ja jäävad. Tagasi tulevad pensionärid…

Aukartus Elu ees

Arhipelaagist Lõuna-Ameerikani pole ainsatki saart – 4000 miili ookeni. Veel ookeani. Ja siis veel ookeani. Neid miile läbides ei näinud Tecla meeskond mitte ainsatki teist laeva. Ka lennukid sealt üle ei lenda.

Inimtühjus. Ja teadmine, et kui midagi juhtub, jõuab lähim laev appi 2-3 nädalaga. Juba…

„Vaalad, orkad ja albatrossid olid ainsad elusolendid, keda neil vetel kohtasime. Orka on tapjavaal – sääraste kõrval on haikalad poisikesed. Nad ujusid meile nii lähedal, et võinuksime neid patsutada. Korra pidime oma suurt ja kaunist alust jõuliselt fallama, et magavale vaalale mitte otsa sõita – järgnenuks ehmunud sabalaks ning meil poleks ilmselt nii hästi läinud nagu sellel sõgedal, kes jeebi pontoonide külge kinnitas ja ookeani ületama asus,“ naerab Herkki. „Tapjavaala hambad on midagi nii kirjeldamatult koletut, et õigupoolest on tore nüüd jälle neist pisut kaugemal olla.

Albatrossid olid minu jaoks mõistatus. Tuhandete kilomeetrite kaugusel maismaast. Mida nemad seal teevad? Miks nad seal on? Haikalad kuuldavasti magavad ühe ajupoolkera kaupa – üks pool magab, teine tegutseb. Nii kaugetele vetel askeldavatel albatrossidel peab mingi sama süsteem olema – kuidas muidu nad lendavad-lendavad-lendavad…“

Nagu pisut tavalisemad eestlased neelduvad telepildisse, kui näidatakse pingviinide elu, armus ka Herkki pingviinidesse. Vahetult ja vaimustusega. Ta veetis koloonias koos 4000 pingviiniga enam kui kuus võrratut ja hüpnootilist tundi – jälgis lummatult nende müstiliste lindude ühiskonda, kes toimivad, nagu inimesed, ainult palju paremini…

Inimestelgi on siiski üks esmane mõistlik reegel – ka kõige hulljulgemas seikluses ellu jääda. Selleks on tänapäeva inimestel nutikaid elektroonilisi navigeerimise ja sidevahendeid, mis muudavad ohutumaks nende reeglite järgimise, mis on kehtestatud Kap Hoorni ümber sõitmiseks. Reegel, mida tuleb järgida, et neem loetaks auga kallistatuks – 3000 miili tuleb sõita ainult purjede jõul, peatusteta ning mõlemal pool Lõuna-Ameerika mandrit peab ületama 50. paralleeli. Tecla sõitis vaid Argentiina rannikuvetes mõnda aega mootoriga – oli tuulevaikus ning kuna saabuti Falklandilt, ei tahetud naftasõja järelkäärimisest kirbetesse vetesse liiga kauaks loksuma jääda.

„Kruiisid sõidavad samuti Lõuna-Ameerikast  Antarktikasse ümber Kap Hoorni – ent seda kenal külluslikul ja turvalisel moel. Nende väikelinna-suuruste kruiisilaevade reisijad võivad vaid teatud tasandil teatada, et on ümber selle karmi mandritipu rännanud, ent tegelikult on meremehistele kokkulepetele vastava kursiga katsumuse sooritanud vaid 200 inimest! Teised on järele andnud kiusatusele varjuda Ussuaiasse, Beagle’i kanalisse või Magalhaesi väina,“ selgitab Herkki. „Kui üks Atlandi ületamine on 2500 miili, siis Tecla tuli üle Vaikse ookeani ja ümber Hoorni neeme ligi 7000 miili. Kap Hoorni embamise ohud seisnevad selles, et seal on permanentselt tugevad tuuled, sel ajal kui meie seal trehvasime olema, puhus 35 m/s – sõitsime vaid pisima fokalapiga ja ikka kihutasime. Pidevad läänetuuled põrkavad vastu Vaikse ookeani äärseid Andide ahelikke, pöörduvad ja kohtuvad Antarktika vastutuulega. Lisaks tekitab kahe ookeani kohtumine seal vastastikused hoovused. Seega viib vähimgi halb õnn ja peretülid kotermanniga su Tšiili rannakaljudesse.“

Suure Halli kindel meeskond

Herkki muuseum-kontoris on Eesti vanim faksiimile merendusõpik, milles sisalduvad reeglid kehtivad paljuski ka täna. Näiteks see, et meeskonnaliige siseneb laeva alltuult kaptenit. Ta haiseb, sellepärast. Ning soolase higi hais on kuitahes haritud ja edukagi meremehe puhul paratamatu.

„Meil oli pardal desalinaator. Mida külmem, seda aeglasemalt see aparaat merevett soolatustab. Seepärast polnud võimalik kuigi sageli duši all käia ega pesu ja sokke vahetada. Ja kui kõik haisevad, siis see polegi probleem,“ muheleb purjenõelaga piersitud kõrvaga merehunt. „Palju olulisem on see, et kuude kaupa üksteist taluma pidavad inimesed sobiksid. Meil oli Suure Halli kindel meeskond – sisuliselt nende kolme kuu jooksul tülisid polnud. Lühemate sutsude puhul – nädal kuni paar – tuleb pahatihti ette, et ootad kallast selleks, et mõnest vingujast või lobasuust vabaneda. Nii pika sundkoosluse puhul tuleb appi uni. Ööpäevarütm on selline, et neli tundi vahti – neli und – neli vahti – neli und. Mõnevõrra suudad lugeda ja vestelda – ent reeglina magatakse säärastel retkedel vaba aeg mõistlikult maha.“

Mis puutub toiduvarudesse, siis leiba küpsetati Teclal ise ning Uus-Meremaalt kaasa võetud tomateid jätkus Falklandini. Hea õnn viis 7 rahvusest mehed kenasti alla hoovust, alla tuuli – mööda pannes olnuks esimene peatus Aafrika…

Falklandil ootas Herkkit üks tähendusrikas tõik teise järel. Esiteks on seal sadamas tontlikud 19.sajandi vrakid – rannarahva õigus on läbi ajastute olnud säärane, et mis meri toob, see leidja oma. Purukssõidetud laevad jäid sinna, meremehed lahkusid teiste laevadega. Mis vähegi kannatas, kõbiti pärast omanike lahkumist merekõlbulikuks, ülejäänud kollitavadki seal tänini.

Teiseks on seal ainus ehtne sadamakõrts, mida kapten Haldre oma arvukatel seiklustel näinud. Just selline, nagu filmides ja lauludes – meremehed, taruiraraa! Nüüd hoolitses Herkki ka selle eest, et  paika peaks Hemingway legendaarne väljend: igas sadamas leidub vähemalt üks eestlane. Herkki oli kõigi aegade esimene eestlane, kes ses sadamas leidus. Ta möönab, et mõni varasem võis olla nii vagur ja tasane, et ei teinud häält ega saanud kõrtsis peksa ning on seetõttu märkamatuks jäänud.

See esimene eestlane aga käis Falklandi kuberner Nigel Haywoodi juures õhtusöögil. Sel lihtsal põhjusel, et nad on ammused sõbrad. Kui Haywood oli Briti suursaadik Eestis, tekkis meeste vahel inimlik side, tänane kuberner on Haldre Irise peal sõitnud ning Kajsamoori muuseum-kontoris on nüüd muude trofeede seas tema kingitus.

„Falklandilt seilasime Uruguaisse – Argentiinaga peetud naftasõja järelkäärimine muutnuks sinnapõikamise arutuks,“ kirjeldab Herkki, mida ahnus kõikjal maailmas inimkonnaga teeb. „Inglismaaga on sellel kõledal-külmal-tuulisel paigal ühendus  militaarlennuki kaudu, mis käib kord kuus. Tšiilist saabub lennuk kord nädalas… Ei, sõbrad, turistina ma Falklandile ilmaski ei läheks.“

Tartu kilu

Paradoksaalsel kombel sai härra Haldrest kaugpurjetaja tänu Tartu päritolule. Võrtsjärvel purjetati läbi kogu pimeda nõukogude okupatsiooni – dünastiad Haldred, Murutarid, Vooglaiud hoidsid purjetamise traditsiooni alal aegadel, mil meri oli lubamatu nähtus. Võrtsjärv oli tollane meri. Peipsi oli lausa ookean…

„Muidugi kaalusin merekooli astumist, ent toona oli see  poolsõjaväeline ja venekeelne asutus, kus minust oleks saanud kaubalaeva kapten või kalalaeva meremees-viinanina, kellesugustest enamus on tänaseks nii maise kui merise matka lõpetanud,“ muheleb Herkki. „Pärast ajakirjanduse lõpetamist Tartu Ülikooli Akadeemia Peegelianas olin tööl Eesti Raadio noortesaadetes ning tegelikku tööd oli  1-2 päeva kuus – kogu ülejäänud aeg kulus purjetamisele. Esmakordselt jahiga merel olin kaheksakümendate alguses. Siis tulid Muhu väina sõitmised, Põhjarannikut pidi kurssimine… Raadio 2 käivitamise ja juhtimise aeg põhjustas paratamatult  augu purjetamisse – nüüd oli vaja reaalselt, mitte nõukogude noore kombel tööd teha.

Edasi läksin tööle USAsse ning tagasi Eestis tegelesin masinatööstusega. See oli periood, millest pole meenutada midag peale hea teenistuse. Nagu ütlesin, on laev üks põhjatu auk mere sees. Tänu korralikule sissetulekule saingi 2002.aastal Irise  – Eesti esimese merekõlbuliku ajaloolise aluse.“

Tänu Irisele muudeti seadusandlust, et iidsed alused legaliseerida. Herkkit ja tema naiskonda elatab Kajsamoor. Väga hästi läbi mõeldud tegevussuundadega purjelaeva tavakursid on Eesti rannikusaared, aga ka Gotland, Saksamaa, Taani, Ahvenamaa, Helsinki. Kapten ütleb laeva kui elukaaslase kohta, et see peab enda ja meeskonna ise ära toitma ehk siis: laev peab ise panni naerma panema – selle nimel käis mullu 15 000 inimest pardal.

Juhused ja teadlikkus

2012.aastal sattus kaugpurjetaja Herkki Tecla hollandlasest kapteni Janiga viskit jooma. Jutuks tuli äsjalõppenud suursõidu kavandamine ning Haldre mõistis: see on selles elus ainus säärane võimalus. Et olla valmis vastu võtma nii seda väljakutset kui kavandada teadlikult Kajsamoori missioon, oli aga vaja… hobuseid!

Abielust naistearst Kaiga kasvanud 17aastane tütar Mirjam viis isa hobuste juurde ja õpetas ratsutama. Mees avastas, et laev sarnaneb hobusega. Need mõlemad elusolendid maandavad ja laevad, õpetavad ja viivad ühendusse puhta kosmilise energia, Algallikaga. Mõlemale suurele õpetajale, nii laevale kui hobusele on omane järelhirmu fenomen – alles pärast katsumustest ja ohuolukordadest läbi tulemist jõuab kohale, mis kõik oleks võinud juhtuda.

„Kõike poole sajandi jooksul õpitut ja kogetut tahan võimalikult paljudele lastele ja noortele edasi anda. Kogemused näitavad, et püsiv tuluke tekib mu vaimsetest lastest 1:1000 kohta. Mul on loengusari ja lastelaagrid, 1.juunil ja 1.septembril on lapsed tasuta teretulnud lastekaitsepäeva ja tarkusepäeva Kajsamoori pardale veetma.

Meil on ka enesepääste kursused, mis on abiks igas eas inimestele – ning rannarahva merekultuuri tutvustamine mõtte, sõna ja teoga. Sümptomaatiline on, et neis ettevõtmistes toetavad Reval erakool ja Viking merepääste vahendid, ka Tallinna linn – aga mitte ükski riiklik instants…“

Herkki teatab rõõmsalt, et nüüd, kus Eesti mehele kriitiline 45.eluaasta juba mõne aja eest möödas ning oktoobris 50 täis, on ta omal nahal ja isikliku näitena tõestanud, mida tähendab lõputu mõtestatud liikumine värskes soolases õhus.

„Kui oled ise kogenud midagi väga head ja õiget, tahad seda ka teistele pakkuda. Kajsamoorist on kujunenud läbipõlemise ennetuse ja maheda taastusravi ujuvkeskus. Meid on leidnud erivajadustega inimesed –nii  vaimse puudega inimesed kui ratastoolirahvas vajavad värskeid emotsioone ja keskkonna vahetust,“ teab kapten. „Ning ikka ja jälle lapsed-lapsed-lapsed. Igal suvel võtame pardale jungad – juunis saabub terve kimp üle 12aastaseid poisse laevatööle, augustiks jäävad mõned ikka järele ka. Jungmannidest üks, Silver saabus noormehena pardale ja ütles, et päris meremees peab oskama ka purjede all sõita – nüüd koolitab mereakadeemia  teda ookeanilaevade peale.

Mis puutub minu isiklikku ellu, siis see ongi meri. Meri. Ja meri. Laevad on naisterahvad. Mees saab olla abielus ühe naisega. Seilasime, teame!“

Maie Kukk – kõigi rahvaste Ema

Maie Kukk (65) on kõige täpsemalt kirjeldatav sõnaga LOENDAMATU.

Tal, kõigi rahvaste emal, on loendamatult lapsi nii inim- kui hoburahva seas. Ta on sünnitanud-kasvatanud pühendunud ja teeneliste hobunaiste dünastia. Tal on Poaka külas Kirna tall ning tema koolkond, tänavalt ära hobuste juurde õpetatud laste ja noorte hulk küünib tuhandetesse. Ka tema lapsed Maila ja Kati on nii Eesti kui maailma mastaabis erakordsed pühendujad. Mailal on ka enesel ratsakool ja hobusekasvatus Vändra lähistel.

Lisaks on Maie vaimne ja tegus Ema tuhandetele õpilastele, nende lastele ja juba ka lapselastele. Ta on loonud ja levitanud Särevere hobuõpetaja aegadest  oma jõulist maailmavaadet, kus tähtsusjärjekorrad on paigas, kus tehakse pööraselt tööd, tullakse kõige kohutavamatest kriisidest võidukalt välja ja pärast kukkumist mitte ei tõusta lihtsalt uuesti jalule, vaid lennatakse! Hobusekasvatajana on ta, tänanegi Türi SKLi ratsutamistreener, kasvatanud-õpetanud sadu ja sadu, põhiliselt omamaist tõugu hobuseid. Nüüd, kus oma teeneline taguots enam hästi sadulasse ei sobi, on tema südameasi rakendikultuur – tegelike tööde tegemine hobuse abiga, selle kunsti ja väärtuse edasi kandmine ja õpetamine uutele põlvedele, kes kulgevad koos hobusega naftavabadesse aegadesse. Mamma Maie on ise nagu üks tugev ja kindel, töökas ja vastupidav tori mära.

Kostab ruuporita

Maiele heade sõnade ütlemine, kirjutamine – või temast kirjutamine – on riskantne. Ehkki see Jäära-moor on edev, nagu inimesele ja ka hobusele kohane, pistab ta selliste asjade peale huilgama. Ka treeningplatsi ääres see matroon tegelikult ruuporit ei vaja. Kostab küll. Pehmelt väljendudes.

Ja kogu oma pühendumise juures on ta, nagu nii paljud Eesti tugevaimad naised, unustanud oma enese kodu rajada. Praegu elab ta omaehitatud Kirna hobukeskuse taga ühe kena eru-prokuröri majas valvurina ühes neitsikambrikeses ilma veeta ja isikliku omandita. Ta saab ilma nendeta hakkama, sest tähtsad asjad peavad olema korras, siis vaatab, kas saab – või ei saa.

„Ma olen oma tüdrukute suhtes ikka jube nõudlik tegelikult,“ tunnistab mamma Maie süüdlaslikult. „Võtkem või Minni, mu kallis Mangmanni-plika, kes sisuliselt elabki tallis. Ta teeb kõike – hooldab ja sõidab, asendab mind trennide andmisel ja võtab varssasid vastu, võistleb ja õpetab – aga mina, sunnik, ikka kisan tema peale. Eks ta on mul kogu aeg käe pärast võtta. Meest pole mul ju kaheksa aastat olnud. Mitte mingisugust.

Hobuste vedamisel ja esitlemisel oleme küll Peeter Nurmikuga paarisrakend, aga vanal heal Petsil on oma naine täitsa olemas. Aga see on ikka uskumatu, kuidas ühel hobuinimesel tegelikult kogu aeg ora pees on – ülevaatused ja jõudluskatsed, võistlused ja paaritused – aina ratastel. Mõni ime siis, et üha ringi paarutades ikka juhtub ka. Hiljuti jooksis mu autole ette mets-emis kesikukarjaga. Mõne aja eest, kui käisin trauma järel pöörase jalavaluga Paides arstil, jäin valu ja vaeva pärast – küll kenasti ja kombekalt tee ääres, mitte puus ega kraavis – autos magama. Aga kuitahes väsinud ma ka olen – nii roolis kui trennis on mul üks põhimõte – mitte kellelegi mitte iialgi kurja teha. Tõsi jah, ma ise ununen liiga tihti ära…“

Teatakse, et kui vaestel külaperedel pole raha laste ratsatrennide eest maksta, lubab Maie nad ka mõõduka boksidepuhastamise eest sadulasse. Kui Maiele meeldiv inimene tahab Nelsoni, Bradfordi või Horneti juures mära paaritada, unustab kõigi rahvaste ema sageli tasu võtta, sest ta teab iseenese pidevalt peal käivate rahata-aegade näitel, kuidas hobustega ja hobustele elavatel inimestel enamasti rahaga on. Veel enam, ta valab sõbrale pärast tasuta teenust veel auto sisse bensiini ka… Ja kui kellelgi on poegimisega või varsaga jamasti, lendab Ema Maie suvalisel öötunnil kohale. Tema vali hääl annab läbi hirmu ja pimeduse teada – kõik on hästi ka siis, kui on halvasti. Ning iga tema tavapärane külaskäik tähendab, et ta õpetab oma kaasa toodud koogivirna tagant, kuidas valestiasetsevat varssa sünniteedes tagasi lükata, enne kui ta õigesti tulema aidata – ning aitab nii muu seas, enne teele asumist, pererahva hobuste kabjad ära värkida.

Kuna tema enese poeg oli oma 5,1-kilose sünnikaalu juures tuharseisus ja sai sündides mõningad erivajadused, on Maie harjunud miinimumpalgaga toime tulema. Olulised asjad saab soetatud ka nii. Inimesel on õnneks õigupoolest üsna vähe vaja. Ning paradoksaalsel kombel leiab Maie, et tal on mitmekümnepäise karja juures ikka veel vähe hobuseid.

Paljudel meist kujunevad vaimsed emad-isad huviala ja elukeskme, mitte geneetilise kuuluvuse järgi. Nii ongi Kuke-proua arvukatele mitme põlvkonna inimestele – loe: naistele – maailma kõige lähedasem ja olulisem inimene.

Muudab saatusi

Samavõrd kui hobustele ja õpilastele elavaid hobuinimesi peetakse ekslikult rikkaks, samal ajal kui neil päris oma kodugi pole, on ka teada, et hobusega kokku viimine lõpeb suurele osale muidu normaalsetest inimestest raskesse hobutõppe haigestumisega. See on ravimatu. Õnneks.

Mina kohtusin Maie Kukega esmakordselt Säreveres, kui mind kutsuti loomakasvatajatele avalikkusega suhtlemise ja enese sõnalise väljendamise teemalst loengut pidama.

Särevere tall oli siis veel vana ja lagunenud, koplid põlve otsas punutud ja plats improviseeritud. Praegune unelmate kompleks oli alles välja mõtlemisel. Ning mina siis, umbes viisteist aastat tagasi, alles hobusteni jõudnud, metsamatkaja hobuvaimustuse naiivsel tasemel. Maie ajas mu koos teiste õpilastega trenni – tegi sadulas võimlemist ja mänge ja… Siis see ära juhtuski. Sain aru, mis SEE on. Tänu Ema Maiele kinkisin end hobustele. Ühena tuhandetest tema koolkonna muudetud-saatusega jüngritest.

Maie rajas mitmekümne aasta jooksul Säreveres hobuhariduse. Käivitas tänase talli ja maneeži ehitamise. Ise elas pisikeses külmas rohelises putkas, mida hüüti õpilaste seas Kuke-kuudiks. Ning kui maailm oli loodud… saadeti minema. Uued tegijad olid valminud muinasmaaga rahul.

„Üsna samal ajal, kui eluaegne töökoht arvas mu teened tehtuks, oli mul vähk. Päris raju ja essu prognoosiga. Mul oli valida. Kas kurvastan end surnuks ja nägemist – või näitan oma laste nimel maailmale, et pensile ei lähe ma niipeagi,“ meenutab Maie, kellel on päris tõsistest asjadest rääkides eriliselt lapselik, isegi ingellik ilme ja silmavaade. „Hakkasin siin Kirnas vanasse lauta otsast oma talli ehitama. Boksid ja sadularuumid, vetsud ja söödahoidlad ja… Ime sündis. Päris kobe tall sai korda koos mu enese tervisega. Prokurörihärra säästis mind üürikorteris elamise võludest – pean siinsamas talli taga tema maja. Nojah, päris oma kodu mul jälle pole. Aga Mailal ja Katil ju on. Ja jumala eest, mulle on olulisem, et hobukoplid oleksid korras ja avarad, sööta piisavalt ja loomad terved – millestki liigsest-teisejärgulisest pole mina elu aeg puudust tundnud.“

Sest elu kõik on ajalik…

… ja lastele jääb tulevik. Naine, kes ei oska oma õpetatud-suunatud noori juba ammu kokku lugeda ega saa endakasvatatud-treenitud hobustegi asjus arvet peetud – praegu on tänavatelt ära toodud sadakond noort ja tallis poolsada hobu – ei taha NEIST asjust tegelikult rääkida.

„Kui vähki meenutada, oleks ta justkui kusagil su kõrval ikka alles. Pole vaja. Ja kui surm on väga regulaarselt su talli külastanud, mõtled ja teed kaitsetoiminguid ka rohkem omaette. Möödunud aastal – alati pärast seda kui üks „heasoovija“ oli siin käinud ja „aidanud“ – suri järjest mu kolm kõige armsamat mära. Järjest, kujutad sa ette… Vot siis pöördusin küll teadjate poole. Puhastati põhjalikult. Pandi kaitse peale. Ma ei tohi ega taha sellest rääkida. Igatahes kuri silm käib siit nüüd kaarega ringi, uriseb tükkis oma peniga eemalt, aga ligi ei tule.

Tahaksingi inimesi hoiatada. Suhtuge väga ettevaatlikult neisse, kes teie lauta või talli tulevad. Eriti kuri lugu on, kui keegi mõne su vasika või varsa kohta „ilus“ ütleb. Kindel kaetamine. Korduvalt kogetud. Kui vähegi võimalik, hoidke võõrad oma õrnade ja kallite juurest eemal.

Ma siin olen iseendaga ka tõsist tööd teinud. Hirmust üle saamiseks. Olustvere ja Särevere aegadel mulle nii meeldisid kevaded, kui märad aina poegisid – mõnel ööl kuus varssa korraga. Olin hasardis ja õnnelik. Pärast ridamisi-õnnetusi hakkasin kartma. Mis pole põrmugi hea. Pidasin oma märadele tittede tegemisega vahet – sel aastal oli ainult kaks tori varssa – tegin oma täkkudega teisi talle pidi endale sugulasi juurde. Aga nüüd olen maha rahunenud – ptüi-ptüi-ptüi – tundub, et uuemal ajal on õnnestunud õiged valikud teha. On rahu ja vaikus. Aitäh.“

Arvestades, kui kime on Kuke-moori hääl, on see vaikus kahtlemata suhteline ja valikuline. Ent sedalaadi hääli, nagu teeb tema omal ja tema tütar Maila koos tütretütre Katiga omal muinasmaal, peaks ilmas rohkem olema. Maiet muide pole õnneks ainult üks – tal on kaksikõde Kaie. Õed ja nende lapsed moodustavad tugevate ja elutervete, häälekate ja humoorikate naiste suguvõsa. Nii palju Elu!

Maie järgijad on teiste seas Ande Arula ja Viktoria Kaasik, võitluskaaslased on legendaarsed Kalju Laiapea, Andres Kallaste ja Rene Tarum. Kõik nad on isiksused, kes laulavad südames: ja peaksin sada surma ma seepärast surema…

Õnneks on Eestimaal teisigi Maie-kategooria hulle eitesid. Aegviidu lähistel Härmakosus elab koos oma hobustega tallis, mis saab jaopärast elektrit generaatorist, Elle Lassi – tema on muu hulgas lapsendanud Estoniaga põhja läinud vanemate tütre Kaisa, kelle poega Elvist ta nüüd kasvatab, kuni ema politseitööd teeb. Vastseliina taga nohistab hobustega kõrvuti Aave Kullang, Saaremaal Aili Kirst, Vinnis Reet Proover – samuti hobupositiivse veregrupiga dünastia esiema. Maie on kõigekõigem just seetõttu, et tema koolitatud on mitu põlve professionaalseid hobuinimesi, tema on tänavatelt-bussipaviljonidest talli toonud tuhandeid noori, kes muidu ilmselt pehmelt öeldes teistsugust elu elaksid, tema on tuhast tõusmise musternäidis ja ellujäämise õpetuse kehastus. Oleme pühendumise ja hobuste kaudu omavahel sugulased. Mõtleme soojalt ükteise peale iga päev. Ja kestamegi!

Helen Link – lihtsalt maailmalooja

Helen Link (39) on loomaarsti haridusega nelja lapse ema, taluperenaine, külavanem ja projektijuht, kes loob uut ja head maailma selle heaks, et tema enese lastel oleks võimalikult helge ja turvaline keskkond – mitte ainult oma talus, vaid külas, vallas, maakonnas – ja üldse kogu planeedil, nii palju kui see ühest inimesest sõltub.

„Ühest inimesest ei sõltugi väga palju. Naiselik vaist, emasüda ja kodanikutunnetus ütlevad küll, mida on vaja teha – ent tegemine õnnestub meeskonnana. Meeskond moodustub siis, kui aetakse kõigile olulist, kõigile tuttavat asja – iseäranis siin väga vanade traditsioonidega ja konservatiivsetes külades. Kui minna seda olulist ja tuttavat vallavalitsusele rääkima, tuleb iga sealne ametnik rõõmuga appi – juhatab kätte õiged meetmed ja võimalused. Ning juhus tuleb ka õiget asja ajades appi – satud kokku nende inimestega, kellega koos jõuliselt edasi minna,“ on Helen tänulik. „Minu lastega tuli koos õppima ning ujumistrenni poiss, kes oli aastaid Norras koolis ja trennis käinud. Ta tutvustas meile Norra trenni- ja premeerimissüsteemi. Meile lastega meeldis see nii, et nüüd seadsime selle süsteemi sisse ka Valtu ujulas ning tutvustame seda õppekava kogu Eestile. Norra ja meie ujumisliidu juhid tulid kokku – ja rahvusvaheline meeskond teeb jälle imet – nii, nagu ka Šveitsi fondi abil poolteist aastat tehtud lastespordi suurprojekti puhul. Kuidas teisiti lapsed teada saaksid, millised spordialad ja elukutsed on – ning kuidas paljulapselised pered muidu oma lastele treeninguid ja väljasõite saaksid lubada.“

Kahe saladusega imetegija

Kui Valtu-Nurme külaplatsile tulevad Heleni kutsel Naksitrallid, viib külavanem nukuteatri näitlejatele kodus küpsetatud leiba, kes noortest taluperenaisest ühelgi puhul küpsetab, otsustatakse ühiselt. Kui uus pesakond lapsi läheb Valtu põhikooli esimesse klassi, viib Helen neile järjekordse kuningliku projekti raames Kumma külas valminud kandled. Koolilapsi endid viib Raplamaa aasta ema, vallavolikogu säde-liige, ujumistreener ja Dimela suurloomade varustaja erinevate spordialade ja kutsevaliku võimalustega tutvuma. Ning rahvamajja toob ta koos mõttekaaslastega Külaülikooli ning ERR Ööülikooli projekti raames Eesti teenekaimad teadjad ja teadlased.

Tütarlapselik Helen tunnistab, et tal on kaks saladust, mis teda aina käivitavad, arengule ja arendamisele tõukavad. Esiteks see, et oma lastele on vaja rajada kaugelt laiem keskkond kui kõigest kodu. Lapsed peavad – eriti maakohas – tundma iga naabrit ja igale vastutulijale tere ütlema.

„Praegusel ajal, mil nii paljud inimesed käivad linnas tööl, ei suhtle paljude külade inimesed omavahel. Laste seisukohast on ääretult oluline, et inimesed tunneksid üksteist ja teeksid ühistööd. Olgu need siis külapeod või kogukonna ühishuvi eest seismine. Ei piisa mänguväljaku ehitamisest oma koduõue. Igas külas peaks olema selline külaplats nagu meil Valtu-Nurmes. Siis juhtubki see, et kui küla tulevikku ohustava Rail Balticuga kompromissi leidmiseks on vaja maavalitsusele ja raudteekavandajate büroosse võimalikult palju kirju saata, saadab ühe küla eranditult iga majapidamine oma argumentatsiooniga kirja. Meie koostasime näidise ja saatsime peredele laiali. Oma küla kogukond osutus täiuslikuks meeskonnaks,“ rõõmustab Helen. „Mina usun ARB – avalikultrailbalticust.ee – liikmena, et kiirraudtee ehitamiseks valitakse just meiesuguste kogukondade jõul kuldse keskteena kõige säästvam trass. Hetkegi ei arva ma, et meie kodude ja külade, maakonna ja riigi arengukavadel ja tulevikuplaanidel pole mõtet. Mida säravamalt tegutseme ja välja paistame, seda kindlam, et meist ei sõideta üle.“

Teine saladus on, et Helen muretseb oma enese hariduse akadeemilise poole pärast. Põhjus, miks ta toob külarahva ette pea igal nädalal mõne teadlase, keda ise innukalt kuulamas käib, on teadmine, et me kõik peame üha haritumaks saama, et tormilises maailmas orienteeruda.

„Mul oli noorena väga vähe aega lugeda,“ tunnistab naine. „Huvid ja pürgimused olid aegsasti paigas, aga raamatute lugemiseks ei jätnud see pooltki nii palju aega, kui tahtnud oleksin. Mõtlemiseks on olnud küll ohtrasti aega. Hakkasin üsna väikesena ujuma ning mu neiuiga möödus tundide kaupa basseini triikides ja pikkusi loendades. Sel ajal oli ühest küljest aega mõelda ja analüüsida. Teisalt kahetseda, et samal ajal ei saa raamatuid lugeda. Praegugi kardan, et ma ei tea akadeemlisema haridusega inimestega vestlemiseks piisavalt õigeid termineid ega tsitaate. Minu eruditsioon on eluline ja maalähedane.

Kolmandaks aga andis üksinda treenimine ja võistlemine mulle kui ujujale oskuse hinnata neid alasid, kus ruulib meeskonnatöö. Vaatasin neiuna kõrvalt pallimänge – milline võrratu võimalus koostööd teha! – ja tundsin end kogu oma tubliduse juures nii üksildase ujujana. Nüüd teen tollast üksildust tasa, kui lastele basseinis ühiseid mänge ja loovaid harjutusi välja mõtlen. Tehnika ja võistlushasart tulevad nagunii – mängulisus ja koosmeel on ka ujumisradadel mu meelest kõige tähtsam.“

Vägagi tähtis on ka see, et ujumine tõi Heleni ellu ühe tähtsaima inimese ja vaimse juhi – ujumistreener Vilma Eskola.

Lasnamäelt lehma alla ja traktorirooli

Helen on Lasnamäe tüdruk. Ta veetis kõik ujumislaagritest vabad ajad vanaema juures maatöid õppides ning läks juba mõneteistaastasena omal tahtel lehmi lüpsma ja kõige kõigemaid maatöid tegema. Sellepärast valiski ta mõne Tallinna keskkooli asemel Väimela ametikooli. Sealt edasi oli juba loogiline, et temast sai maaülikooli, toonase EPA veterinaariatudeng.

Oma agronoomist kaasa Lennoga kohtus ta juba Vigalas loomaarstina töötades: „Majandirahvas naeris – meist sai paar, nagu lõbusas laulus, veterinaar ja agronoom…“

Enne seda õppis ja töötas Helen nii pikalt Inglismaal ja Norras, et võib neid aegu lausa neis riikides elamiseks nimetada ning valdab mõlemat keelt nii palju, et teab, kui oluline on uue põlvkonna lastele keeleoskus ning kuidas seda keelekümbluse ja projektide kaudu korraldada. Põhiline aga oli võõrsil-veedetud aegadel iseenese võimete ja oskustega tuttavaks saamine.

„Läksin Inglismaale esmalt sõna otseses mõttes aknakardinaid tõmbama,“ naerab Helen. „Töötasin väga rikaste inglaste juures, kellel oli kaks või enam majapidamist. Kui nad ise olid ära, oli vaja tühjas häärberis õhtuti kardinaid ette ja hommikuti eest ära tõmmata ning koristada. Olen elanud koerakasvatajast Miss Marple’i-tüüpi daami juures, kes nautis õunaraksus käimist.

Ning töötasin kabatšokke kasvatavas aiandis. Inglased on õiges suuruses kabatšoki äralõikamise ja turule saatmisega väga pedantsed. Need, mida eestlased uhkusega näitavad ja kahe mehega kannavad, on inglaste mõistes ammu üleküpsenud praak. Selle aja jooksul, mil mina seal töötasin, mehhaniseeriti korjamine nii, et kardinatõmbajast kujunes traktorist. Sõitsin traktoriga, millel oli uhke liiniga käru taga.

Ka Norras olin traktorist – Võrumaalt sinna sattudes oli vaja absoluutselt kõiki farmitöid teha. Kui järelhaagise ära lõhkusin – mis oli minu meelest kole tragöödia – tuli see endal ära keevitada, ei midagi keerulisemat. Norra sõbrad naeravad seni mu toonase ehmatuse üle – ja tunnustavad, et keevitasingi. Tüdruk või mitte – kui vaja, siis vaja!“

Ka praegu on Helen peres see, kes põllumajandustööd nii korraldab kui teeb. Agronoomist pereisale piisab põllumajanduse juhtimisest kahes firmas. Ühtlasi saab Lenno suurfirmat juhtides ka piisavalt palju ülemus olla, et nii kodus kui küla- ja vallaelu edendamisel pigem oma naise sädelendu tunnustada ning mitte konkureerida, vaid toetada.

Paemurru Villemi tulemine

Kui noor pere Raikküla suurfarmi tööle asus, otsustati selle asula asemel soetada korter Raplasse. Kui esimesed lapsed Taavi ja Liisa olid sündinud, jäi korter kitsaks ning suurema karbikese valimise asemel otsustasid Lingid maale kolida.

„Pärast erinevate sobimatute majade vaatamist jõudsime praeguse, Paemurru taluni. Tuled põlesid pliidi all, oli hubane – ja täpselt See. Viimane perenaine enne meid oli seal vaid veidi üle poole aasta elanud, ei tahtnud suures majas üksi elada. Mulle meeldis selle koduga kaasnev legend,“ meenutab Helen. „Alguses olevat Villem ja Maali kahekesi saunas elanud. Lapsi sündis juurde ja kitsas hakkas. Mees ehitas maja.

Meil on selles talus sündinud Otto ja Villem. Kui sündis meie kolmas laps, hõiskas põlisrahvas: Paemurru Villem tuli tagasi. Nüüd nõuavad uusima põlvkonna Maalit ka. Aga sellega läheb küll mõni aeg, sest mul on praegu enese väljapoole teostamise aeg.“

Esiteks juhib Helen mitmeid projekte, mis saavad toetuse tänu sellele, et on kohalikule rahvale tuttavlikud ja omased ning otsekui võluväel tulevad siis ka erinevate maade ja fondide rahad taha. Lapsed, kes on huvihariduse ja keelekümbluse teeotsale nügitud, peavad jätkama.

Teiseks loodab naine võimalikult kõigi üleaedsete ideed ja algatused õigete ametnikeni viia ja moodustada meeskonnad, mis teeksid samalaadseid imesid, nagu ta ise. Selleks kandideeris ja otse loomulikult pääseski naine, kelle pidevad sooritused-saavutused-sähvatused on saanud juba Kehtna vallas elunormiks volikogusse.

„Lenno ütles mulle: kodust vägesid juhatades ei suuda sa nii palju teha kui koridorides liikudes, lenda, naine! Veel enam. Ka mu ülemus Dimelas – Kadri Kullman, kes on suuremeelsuse ja daamilikkuse etalon – soovitas mul teha, mida soovin. Ja suurloomade varustamisega tegelda siis, kui sellest aega ja energiat üle jääb.

Seda ma just teengi. Jälgin tänu ja imestusega, mismoodi juhused viivad õiged ideed ja inimesed kokku, kuidas fondid tekivad ja meetmed avanevad just siis, kui kogukonna algatus on küps,“ kirjeldab tütarlapselik särasilm, kes kasvatab, korjab ja valmistab muide oma pere talvehoidised vanal heal kombel ise ning teab väga häid  piparkoogiretsepte ja muid traditsioonilisi kodupoolise valmistamise nippe. „Ah, minust ei ole midagi rääkida – kogukond väärib julgustamist ja tunnustamist. Kasvõi selleks, et inimesed ei kaotaks usku ja lootust – arendaksid oma kodusid ja peresid ning tiivustaksid sellega uusi ja uusi peresid maale kolima. Küla pole ju kaootiline rida üksildasi tulukesi. See on inimeste ühtehoidmise ja koos tuleviku loomise keskkond. Mina olen kõigest sisetunde käsu täitja.“

Sina oled Ema, Helen.

Artur Talvik – pimedate õhtute misjonär

Artur Talvik (49) ei tee mitte midagi juhuslikult ega poolikult. Tänavuse sügistalve on ta veetnud koos oma filmiga „Okupeeri oma müür“ mööda Eestimaad rännates ning loendamatutes maakohtades pärast filmi vaatamist koos külarahvaga arutledes, kui toimiv ja mõeldav on kodanikuühiskond, selgade kokku panemine ja hiiglaslikele rahvusvahelistele kollidele vastu astumine. Juba tõsiasi, kui paljud inimesed tulevad kodudest välja Arturi filmi vaatama, annab lootust. Ehk suudab rahvas siiski korporatsioonide ja tarbimismaania, Maa surnuks kurnamise ja väikese Eesti väljasuretamise vastu astuda.

Ehkki kinomees kinnitab, et sai lavaka ja nukuteatri ajal piisavalt laulda ja tantsida, tekitab iga tema tegu furoori. Saatest „Laulud tähtedega“ jäi ta koos Lenna Kuurmaga ühe ehedama artistina meelde – eriti mustlaslauluga Emir Kusturica filmist „Must kass, valge kass.“ Kuigi Artur väidab, et on lihtne maamees, on ta siiski palju rändav Maa mees, kelle portreefilm Barutost mäletatavasti ära keelati.

„Kui sotsioloog Peeter Vihma selle kodanikualgatuse jutuga minu juurde tuli, ei saanud ma üldse aru, mis teema filmi jaoks see selline on. Ometi olen ju ise Juminda poolsaarel oma kodu ümbruses Tapurlas ülihästi toimiva naabrivalve ja kohaliku raadio käivitanud. Just siis, kui olin ära ütlemas, sain kirja Pühajärve kooli sulgemise vastu võitlevatelt lapsevanematelt. Jah, see on väga teema. Juba varem oli alanud ka võitlus Tuhala nõiakaevu eest. Ja ülivärvikas ACTA-vastane liikumine, fooliummütsikesed peas. Kõik need protsessid kujunesid otsekui õppematerjaliks. Ajutine näiline võit. Võitlejate suude sulgemine ordenite ja mööda koosolekuid solgutamisega. Ja samade liikumiste etteotsa poliitbroilerite istutamine,“ muigab Artur. „Elu ongi paradokside rida. Ka mu filmi üks tegelasi, eestlane Kalle Lasn, kes elab pärast Jaapanis reklaamihaina miljonäriks saamist Kanadas, on elus paradoks. Ühest küljest on ta vastuväide eelarvamusele, et eestlastest pole kodanikuühiskonna käivitajat. Teisalt töötab ta just selle nähtuse vastu, mille abil ise rikastus. Kolmandaks tegi ta minu õnneks erandi ja meie filmi jaoks ikka andis intervjuu.“

Sama huvitavad kui ühiskondlikud protsessid on Arturi jaoks inimeste psüühikaga toimuv. Tagasihoidlikust itivennast võib saada peaministri solvava seemne-söömise-sõnavõtu peale barrikaadidele ronija. Boheemlased suudavad kolmetuhandekesi väga pädeva demonstratsiooni korraldada – ent siis solgutatakse nad pahatihti surnuks. Artur näitab, kuidas oskuslikud poliitikud väsitavad mõtlevad-tundlikud isiksused oimetuks, nii et need taanduvad ning liikumiste etteotsa saab panna endale sobivad broilerid.

„Ega inimestel pole siin ilmas kuigi palju kaotada. Hingerahu ja väärikus. Tervis ja elu ka. Ja see nende õrnade inimestega juhtubki, kes avalikkust ei valda ega naudi,“ arutleb režissöör. „Globaalsete monstrumite ja poliit-maffia käes väsivad inimesed kohutavalt ära, loobuvad ja taanduvad. Ning inimõigustele astutaksegi häirimatult ja karistamatult pähe. Väga õpetlik. Korduv.

Kui ma paari aasta eest parlamenti kandideerisin, sain selle kogemuse omal nahal. Immuunsus oli lõpuks nii maas, et lõpetasin 40kraadise palavikuga teledebati otse-eetris. Pildiliselt nägin seda asja nii, poliitikasse mineja lükatakse kitsasse torusse, kus temast saab vormitu klimp. Mitmed säravad isiksused on selles torus iseenda kaotanud ja olemast lakanud või õigel ajal oma maailma tagasi tulnud ja loobunud.

Ja ometi ei ole ma ligi viiekümnesena kaotanud lootust, et seda vägivalda on võimalik murda ja sündmustele taas inimese nägu anda. Kui piisavalt jõulised ja vilunud tegelased moodustavad parteitute vennaskonna – mis vastavalt mu filmis näidatud skeemile peagi uueks parteiks ei devalveeru ja millest kohe tuimalt üle ei rullita, oleks pool võitu juba käes.“

Vilunud sütitaja

Artur peab Juminda poolsaare tipus Tapurlas talu. Oma isa Mati Talvikuga kõrvuti. Ongi suur ja soe väga sädelevate silmadega talumees rohkem kui mõni noobel kinomees – ehkki fraki kandmine pole suurmehele samuti võõras. Sõber Emil Rutikuga lähestikku resideeriv Artur korraldas indiaanilaagritega kuulsaks saanud piirkonda, kus talviti on paljud kodud tühjad, äärmiselt hästi toimiva naabrivalve ning pani tööle Juminda raadio.

„Pimedates Eestimaa õhtutes külast külla sõitmine ei too mulle midagi sisse. Tasu on suurepäraste inimestega kohtumine ja ärksate mõtete kuulmine. Maksan ise oma missioonile peale – sest veendumus on suur. Ka müüriokupeerimise filmi juhtumid pole tegelikult lahenenud. Tuhala nõiakaevu saaga saavutas küll ühe pisikese võidu, ent tegelikult saime Sõmerus kaarte vaatamas käies teada, et 95 protsenti selle ümbrusest on juba maardlateks mõõdetud. Mis tühine nõiakaev nende üüratute summade juures,“ poriseb Talvik, kes nimetab oma uusimat tööd õppefilmiks, kuidas kodanikualgatust käivitada ja lõpule viia. „Samamoodi pole summad, mida Rail Balticu arendajad peavad taludest-farmidest üle sõites maksma, nende jaoks mingid summad. Teada on, et Euroopa suurriikide pinnas on tühjaks kurnatud – isegi lambaid enam ei toida. Eesti fosforiiti on nii pakiliselt vaja, et suurriike ei huvita, millised plaanid olid Fail Balticu teele jäävate lautade ja kodude rahval või mitmendat põlve elati talus, mille kaevud nüüd lõhutud rabade veeres kuivaks jäävad ja mis jäävad ohtlike, mürarikaste ja mürgiste kiirrongide lähedusse või lausa alla.“

Olles hästi informeeritud ja haritud mees tunnistab Artur, et tallegi tundub olukord pahatihti lootusetu ja me ise pisitillukesed. Tema sõnul pole raudtee sugugi paha asi – õõvastav on see, mismoodi seda asja aetud on: kui otsus on kabinettides-koridorides tehtud, teatatakse rahvale, et nüüd on nii. Kellele ei meeldiks rongiga sõita. Kui aga pärismaalastele lajatatakse valmis otsusega, tekib paratamatult küsimus, mida inimeste selja taga veel on ära otsustatud…

Ent seistes seltsimajadesse kogunenud külarahva ees tärkab vilunud sütitaja lootus taas. Eks ta ise saab neilt väljasõitudelt ka edevusele ja esinemisvajadusele pai. Alfaisasele on sellist tähelepanu vaja. Ning ehk õnnestub Juminda kuningal tõepoolest müür okupeerida ja globaalne häving peatada.

Kahepaikne

Artur ja tema arstist kaasa Annely sõidavad üha Tallinna ja kodutalu vahet. Töö pärast mõistagi. Perearstinduse emalaevana tuntuks saanud tohter on nüüd käivitamas eraarsti praksist, sest ajad on väga muutunud.

„Meil on maakoju renditud kaheksa charolet’ lihaveist, kes oma valges suuruses maastikku hooldavad. Pole mu naine mingi peps piiga – naudib poriseid kummikuid ja lehmade lähedust vägagi. Aga paratamatult pole mõistlik iga päev Eesti hirmutavaimat, Narva maanteed triikida. Naine kolis tänavu linna juba septembris, mina novembri alguses. Praegu lihtsalt on nii. Ehkki ma olen maakodus võrreldamatult õnnelikum ja iseendab kui Tallinnas Kassisaba linnaosas.

Oleme Tapurlas lumevangis olnud. Päevi elektrita hakkama saanud. Igal võimalusel lähen koju. Praegu kompenseerib linnapõlve see, et näen uskumatult ilusat ja elusat Eestimaad oma missiooni täites.

Uued filmid on töös. Loodetavasti läheb nende rahastamisega ladusamalt kui praegusega, mis jäi just valimiseelsesse sõgedasse aega. Kuna Silver Meikar räägib mu filmis kõrvuti elutervete boheemlastega parteide rahastamise skandaalist, siis – üllatus-üllatus – kodanikuühiskonna sihtkapital mind ei toetanud. Kuna vaja oli käia planeedi teisel  poolel, polnudki nii väga lihtne.“

Arturi valikud on paigas.

Tema ei kipu poliitikasse. On roheliste ja vabade kodanike nimekirjas paari aasta eest küll oma kodanikuaktiivsust ilmutanud, ent tal on siin elus teised vahendid ja võitlused. Mees naerab, et kui nüüd näiteks talle olemuslikult sobiv parteitute vennaskond moodustataks, hakkaksid vandenõuteoreetikud poolteise aasta pärast tingimata kahtlustama, et kaval kombinaator hakkas oma misjonitööga aegsasti propagandat tegema.

Ta kinnitab, et pole sellist hinda, millega oleks saanud teda sooritama samasugust maniakaalset manöövrit nagu Kaur Kender, kes paadist paati vangerdades oma renomeest vähimatki ei hoolinud.

„Mina pole kindlasti see mees, kellele raharahva marioneti tööd pakkuda. Ei oleks ma endale ka Rein Langi portfelli tahtnud,“ kinnitab Artur, et eelistab vaatamata poliitikas orienteerumisele ja taustade teadmisele jääda rikkumata hingeks. „Ametnikuelu pole mingi idüll. Vaatasin neid hiljutistel kärajatel – tegid mulle ja naabrimeestele kalanägu, justkui ei puudutaks kriitika üldse neid. Sedasorti paksu nahka mina ei tahaks. Elus ja kirglik peab olema.“

Arturil kui olemuseldasa kuningal pole mingit lisavõimu tõesti juurde vaja. Tal on oma loodud kuningriik. Oma vaimustus. Ning temasugune särav ja jõuline isiksus teeb just rasketel ja pimedatel aegadel suure teene, et iseenese näitel käib tõestamas, et ikka veel on sädeinimesi, kes lisaks tahtmisele ka oskavad maailma paremaks muuta.

Selleks peab mehel olema geneetiline ja kogemuslik pagas. Jõuline artistlikkus pärineb mõistagi vanematelt Alice ja Mati Talvikult. Kogemusliku pagas kooskonna ja üksmeele võimalikkusest tuleneb kasvõi sellest, et Arturi täiskasvanud laste ema, lavakaaegne kursuseõde Epp Eespäev on teatrimees Roman Baskini kaasa ning Eesti väikese rahvaarvu puhul ainueriline üht jalga astumine laiendatud perekonnas on üldjoontes seesama, mis kodanikualgatus ühise eesmärgi nimel. Ikka millegi poolt, mitte vastu.

Produtsendina

• “Kõrbekuu” (1999, lühimängufilm)
• “Tulekummardajad” (2000, dokumentaalfilm)
• “Veepomm paksule kõutsile” (2004, kahasse Gatis Upmalisega, lastefilm)
• “Kinnunen” (2007, kahasse Aet Laiguga)
• “Detsembrikuumus” (2008)
• “Tondipoisid” (2009, dokumentaalfilm)

Lavastajana

• “Vene metalli ja US $ suudlus” (1993, kahasse Rein Kotoviga)
• “Ööliblika jõulud” (1994, kahasse Rein Kotoviga)
• “Vabadus või surm” (1995)
• “Baruto – tõlkes kaduma läinud” (2009, dokumentaalfilm)
• „Okupeeri mu müür“ (2012, dokumentaalfilm)

Elektriliselt iseseisvad emakarud Elle ja Kaisa

Eestimaa erinevates paikades elavad asjalikud ja tulevikulised naised, kes tulevad toime ilma traatepidi saabuva elektrita. Traatepidi saabuv elekter toob igas kuus üha suuremad arved. Traate pidi saabub abitus – enamus meist pole isegi mõelnud variandile ilma elektrita elada ning kui tulevad elektrikatkestused, oleme abitud. Maailm peatub – elektriküte ja pliidid, telekas ja internet, pumbad ja pesumasinad. Mitte midagi enam.

Taastuva energia kasutamine muutus Eestis aktuaalseks möödunud aastal koos elektrihindade benjihüppe ning võrgutasude lakkelennuga. Taastuva energia koja andmetel on tänu hiina päikesepaneelide ja tuulikute turuletulekuga seadmete hind praeguseks küll kolm korda langenud, ent „pehmed kulud“ – paigaldamise eelne analüüs, ehitusluba, paigaldamine jne ikkagi vähemalt kaks korda kallimad kui Saksamaal. Samas on eluterved inimesed juba aastaid olnud elektriliselt iseseisvad.

„Mina olen sellest saadik, kui väetisehoidlast ehitatud tallis ja kodus elan, kõik oma asjad naftajõul töötava generaatoriga tehtud saanud,“ kirjeldab hobusekasvataja Elle Lassi Härmakosu kogemuse põhjal, kuidas maailm omal jõul toimib. „Panen geneka mõneks tunniks tööle. Sellest piisab, et ära teha tolmuimeja- ja pesumasinaring, pumpadel käia lasta ning akud täis laadida. Akude pealt on võimalik mõistlikult telekat vaadata, laetud akuga arvuti ja telefon hoiavad maailmaga piisavalt ühenduses. Arvutit kasutab ainult mu mees.

Äsja vaatas üks insener meie majapidamise üle ning sel aastal hakkame ideaalis elektrit tootma kogu külale. Esiteks on talli katus 60 meetrit pikk ja tuulekoridoris nii soodsas suunas, et saame tuule püüda pikupidi katustmööda ja propellerid pikutava toru otstesse kinnitada. Teiseks on väga õige nurga all katusepinda nii palju, et kui see päikesepaneelidega katta, on vähemalt pool Härmakosu valge.“

„Meie paigaldasime oma talule päikesepatareid ja tuulegeneraatori alles sel sügisel. Enne seda tulime mitu aastat siin täiesti ilma eletrita toime,“ rõõmustab Jabara külas põhjarannikul otse mere ääres erinevaid loomi ja väikseid lapsi kasvatav Kaisa Jalakas. „Kui oleksime võimudele kuuletunud, oleks meil siin elekter koos abituks tegeva mugavdumise ja kasvavate hindadega juba olemas. Kõikvõimalikud toetused ja projektirahad oleksid meile tulnud, kui oleksime olnud nõus senisest suvilast turismitalu arendama. Siis oleksime võimudele tulu toonud, hangete kaudu neile kasumit tekitanud – aga meil poleks siis enam kodu, mille nimel siin põhjatormide käes hakkama saada.“

Emakaru Elle

Esimesel korral, kui Härmakosu metsas Elle residentsis käisin, ajas teiste vaimukate ja leidlike pisiasjade kõrval naerma tema uksel olev silt: „Karu magab 14-15“. Nii ongi – päeva pooleks magamine annab jõudu naisele, kes elab täpselt nii, nagu õigeks peab. Ta enese kodu on väetisehoidlast ehitatud hobukeskuse ühes veerandis. Mitu aastat pidas ta seda majapidamist täiesti üksi, kasutütar Kaisa käis ja käib Tallinnas politseinikuna tööl ning naisterahva käekiri näitas end kõikjal – hobusebokside sildid väikestele loomanahkadele maalitud, seintel vaibad, varustus kirstudes ja veimevakkades.

Tänaseks on abikaasa Arvo mitmekümneaastase abielu krooniks naise juurde talli kolinud. Lisandunud on mehekäsi. Perekond on hobustekodu osana välja ehitanud leidliku inimeste elamise, kus elutuba-köök on teisele korrusele avatud ning esimese korruse pliidi kütmine soojendab ka teist korrust. Päevatööna hooldab Elle oma paarikümmet hobust –tema eriline pühendumine ja uhkus on araabia tõugu hobused – ning mees müttab väljas sae ja kirve, haamri ja akudrelliga. Kui paar tegutseb koos, on majas kord. Kahekordne kord.

Meie esimesel kohtumisel kilkas Ellekas – nagu teda omade seas kutsutakse: „Minul? Internet? Iiiimeili aadress? Mis sa nalja teed! Paluks lahkesti minuga suhelda aadressil Härmakosu, Anija vald, metsa sees – Elleka oma tall. Postiljon käib iga päev. Mind ennast küll päris iga päev kohal ei ole. Hobusekasvatuse üritused viivad mind alati kodust välja. See on minu element. Mõnel päeval vean enda või teiste hobuseid siia ja sinna – meil siin Eestis ringlevad hobused tallist talli. Kõik on kõigiga tuttavad ja seotud – ja hobuste ringi tassimine, justkui kass poegi, annab minule tööd.

Mul on tall kapriisi, aastates tädi hobi korras. See on meie kodu – veidi isemoodi, aga väga õige elukorralduse ja tunnetusega suur kodu. Ma ei pea ratsakooli ega osta-müü-vaheta. Mu hobused on minu pere. Mu armaskallis kari. Ja mul on hullu moodi vedanud, et mu mees sellise kuluka ja tülika hobi kenasti välja kannatab. Ise oleksin ma ilmselt kohe alguses päriselt ja täiega siia talli kolinud. Kodurahu huvides pidin mõnesaja meetri kaugusel elumajas resideerima. Ja raskematel hetkedel võisin siin tallis üksi resideerides nii ennast kui meest lohutada – kohe, kui üle viskab, lõpetan ära. Saadan karja sinna-tänna laiali ja hakkan normaalseks. Ainult et nii mees kui ma ise teadsime, et seda ei juhtu. Mu loomulik olemise viis ja ainumõeldav päevarütm tiksubki siin koos hobustega ning mees kolis minu juurde,” kirjeldab Elle.

Ajal, mil Arvo eelistas veel tavapärasel kombel elektriga elamus elada, jagas Elle oma läbimõeldud ebamugavusi koolisõitjast politseiniku Kaisa Kajoga, kelle pojale Elvisele on emakaru olnud kuldne kasuvanaema.

“Kuni meil on tallides hobustel sööt ees – ja Eestimaa kaetud sääraste metsadega, nagu meil on, pole põhjust mingist dramaatilisest majanduslangusest unnata. Küllap küllatulija värkse pilk näeb siin meie Härmakosu metsades seda värsket ilu, mida ise näha ei taipa. Enam. Viin oma sõbrannasid ratsa tõeliselt ilusatesse kohtadesse. Kui mul käivad nädalavahetuseti sõbrannad külas, käime pikkadel retkedel. Siis teeme süüa ja lobiseme ja oleme õnnelikud. Selleks pole jumala eest mingit turismifirmat vaja, et sõbrannadega metsi-pidi koperdada ja elu teises pooles sedasi elada, nagu oled kogu aeg tahtnud – ja nagu inimene peabki elama,” õpetab Elle.

“Nojah, Kaisa auhindade valik meil siin peretoa nurgas on muidugi muljet avaldav – nagu mu araablastegi välja teenitu. Selles mõttes on olukord tiba paradoksaalne tõesti – on justkui lihtne põlve-otsa-hobi, aga tulemused on suisa profi tasemel. Aga vanasti ju ainult looduses ja igasuguseid ebamugavusi trotsides treenitigi. Mis maneež – mets on meie maneež!  Tingimused ei ratsuta. Inimene ja hobune koostöös ratsutavad!” manitseb Ellekas.

Küpse paari tänane kodu on vana väetisehoidla, millest hobukodu rajamist alustati tosina aasta eest Kaisa ja mõne teise naisega. Haamrikestega taoti seestpoolt seinte küljest väetis maha ja lasti lennata pesapunumisel, kus iga pisiasi räägib leidlikust-maitsekast-vaimukast naisekäest.

„Hästi järk-järgult tuleb teha – kui tahad kõike trahh! ja korraga! lähed ilmaasjata närvi. Tasapisi. Kõbid ja toksid, saed ja paigutad – asjad loksuvad sammhaaval ise paika, kõik sujub, kui aega ja hingamist annad. Nii asjadele kui endale,” teab Elle. „Miks leivad pannil on? Aga kuidas neid meie ilmade juures muidu ilma hallituseta hobuste jaoks kuivaks saada, ah? Vaata, mõne inimese jaoks on kujund ja sõnumitooja mulle kingitud fallosekujuline pannivars – teise jaoks jällegi fakt, et inimene kulutab oma päevi selle panniga leiba kuivaks sussitades…

Eks jah neid vankrirattaid ja kirstusid ja muud vanavara ole saanud aastate jooksul siit ümbertkaudu kokku hüütud ja korda kasitud,” nendib Emakaru Elle, pussnuga vööl, nagu ugrimugri esiemal muiste. Tema meelest peab muinasvara ja muuseumiväärtuses kraam rakendatud olema, mitte jõude fondides tukkuma. Naised panid iga hobuse isiklikud asjad kirstudesse-vakkadesse – sadulapuu, väikesed sahtlikesed ka – ning toimib suurepäraselt ja käepäraselt. Patenteeri või ära.

„Ratsakooli mina pidada ei taha,“ arutleb Elle keset oma helget-värvilist karja. „Kära ja võõrad, segadus ja vastutus. Milline risk ja oht on ratsakool ja ratsaturism – ma kukun ainuüksi mõttest, ette kujutamise peale ümber. Hoolitse ja vastuta sportlaste ja turistide ees, veena naabreid, et sa ei lähe ratsa rikkaks, närvitse ja pabista… Tänan, ei! Minul on oma rütm ja olemine, oma kindel ja maailma parim Kaisa – ei mingit oskamatusse kätte sattuvate hobude ees vabandamist.“

Kaisa pojakest peab Elle oma lapselapseks. Tal on kolm lihast last – ja Kaisa. Kellega ta on päevast päeva pead-jalad läbisegi koos elanud ja hinganud sellest päevast, kui Estonia-laev triivis silmapiiri taha teispoolsusse. Kaisa vanemad on seal kõiksuselaevas. Kaisast sai emakaru kasulaps, tema südamelaps ja elutee kõige tihedam kaaslane. Kui teised emad-vanaemad tahavad oma lastele edu ja linna, kunstlikku valgust ja arvutite päikest, siis emakarud tahavad oma pojakesele tõelist elu. Tallis kasvanud Elvisest peab saama maamees.

Sõbrad ja lapsed hoiavad Ellekat päriselt hobukeeli mõtlevaks-tundvaks muutumast. Tema lähim naabrinaine – Ave Nahkur oma naivistlike koomuskipiltidega – räägib samadest lõpmatutest kompromissidest. Ei taha ennast raisata, ülearu suhelda ega inimestega mehkeldada – aga peab. Sest muidu oma elutöö vilju näidata ei saa. Olgu need maalid või varsad.

Ülearuste kulude pärast pole vaja muretseda sellepärast, et Härmakosu hulludel eitedel on oma aetud elekter! Genekas. Urr ja mürr – ja mitte üks sõltumine venelaste gaasijuhtmest ega olukorrast Ida-Viru ettearvamatus vabariigis ega elektrituru benjihüpetest. Ei tule elektriarvet ega katkestusi – vool on siis, kui vaja. Seal metsavahel ei saa hästi propeller-genekat püstitada. Kui Ellekas nüüd koos mehega insenerimõttel veel lennata laseb, hakkab ilmselt hobuste pidev liikumine trennikoplis kah elektrit tootma. Väike klemm ja ajam ja… Ning ilmastikukindlad naised ise püsivad kaua noorte ja vintsketena. Tegemata ei  jää ilmade pärast miski.

Emakarul on mitu saladust. Avalikku. Ta maalib. Hästi maalib. Ja kõik kättesattuvad vanad rõivad koob talli ja sõpradele uksemattideks. Läikkaanelised ajakirjad lööb liistudega omavahel kokku ning kasutab seinte soojustuseks, mida ei näri ei rott ega herilane – trükivärv on mürgine! Ning suvega korjab püti- ja kotitäite kaupa ravimtaimi ka kõigi sõprade tallide jaoks hobuste hingamis- ja seedeprobleemide putitamiseks.  Paljujõudmise nipp aga on pästlõunase null-laengu perioodi nutikas mahamagamine, siis saab inimene looduselt kingituseks kaks ühes. Kaks päeva ühe asemel. Lõunajärgse siesta järel tuleb täisvõimsusega teinepäev. Neile, kes näiliselt piiramatus koguses voolava elektri jõul oma õhtuid teleka ees maha ei maolda. Tegelik elu käib jõujaama ja kordekopli, asja-kirstude ja vankrirataste, naelteta trepi ja põlislaane vahel. Ka siis, kui käsil on aasta lühimad päevad.

Jabara metslased

Kaisa ja Priidu tillukese talu katusele läinud sügisel kinnitatud päikesepaneelid ja pereisa püstitatud tuulegeneraator on sügistalvised tormid kenasti vastu pidanud. Kuna nende koduke asub põhjarannikul Purtse taga, on korraga ja vaheldumisi rakendust olnud nii päikese kui tuuleenergial töötaval elektri-loomel. Akud asuvad majakese neljast ruumist ühes – kus on ka ökokemps ja sahver. Kuni pere pole teist korrust välja ehitanud, on kaasadel ja nende väikestel lastel vaid üks tuba, kus mööbel käib leidlikult üksteise sisse ja alla. Kaheosaline köök-majapidamisruum aga oli Kaisa sõnul kevadisel tallede sündimise ajal tihedalt tallesid täis.

„Rootsi peenvillastel lammastel, keda kasvatame, on neli-viis talle. Tänu sellele saab karja hästi kiiresti nii suureks, et on mingigi lootus see tasuvaks koguda. Teist tõugu lammaste kasvatajad teavad, et ka kolmikute puhul kipub neist üks sageli inimeste hoolt vajama ja lutitallena tuppa sooja tulema. Rootsi peenvilla seltskond saadab neid lutipudelist olenevaid tittesid sulle ikka väga hulgi tuppa,“ naerab haldjalikult habras ja ühtaegu nii klassikaliselt kui eriliselt kaunis Kaisa. „Esimestel siin-elatud aastatel, kui meil polnud elektrit, oli meil see-eest tohutult erinevaid loomaliike. Praeguseks oleme loomanduse kokku tõmmanud hobustele-lammastele ning kassidele-koertele. Alguses aga oli arvukalt linde, sigu… Kogesime, mida tähendab enese killustamine. Päev otsa ainult jooksed mööda erinevate vajadustega loomi, korrastad kopleid ja varjualuseid, toidad ja varud sööta. Me tegime heina käsitsi, kuidas muidu! Samal ajal oli pojake väike, siis olin ma taas lapseootel…

Nüüd, kus majapidamises on mõistlik liikide kooslus, tundub elu nii lill, et mina jõuan koguni kahes, Priit ühes koolis ametit õppimas käia – jõuame kontsertidele ja külla koguni. See on laste sotsialiseerumiseks päris oluline, olen nüüdseks veendunud – kui laps näeb liiga harva teisi lapsi, siis ta kipub kõiki neid, kes käeulatusse juhtuvad, omastama – ning vanemate kodutööde eeskujul koplisse, aedikusse ja ohelikku suunama.“

Kaisa tõdeb, et kõigi aladega, mida nemad, keda Purtse-kandi rahvas sõbralikult metslasteks nimetab, õpivad, on sama lugu. Need muutuvad kuidagi tüsilikuks või koguni keelatuks. Mõlemad õpivad alternatiivmeditsiini. See aga on taas paaria seisundisse surutud. Noored arutlevad, et üha rikkamaks muutuvatel ja oma toodanguga samas inimesi mitte ravivatel, vaid sandistavatel ning sõltuvusse suruvatel ravimifirmadel on vaja nüüd juba kõigil elualadel monopoolne võim saavutada. Selleks, et alternatiivne meditsiin ei saaks inimesi aidata, tõeliselt tervendada ja ülikulukast ravimiorjusest vabastada, tuleb alternatiivset ahistada ametnike kaudu. Tervisetooteid litsentseeritakse ja kontrollitakse jäigalt ja rumalalt nii, et nad on enamvähem ära keelatud. Kuivõrd ravimfirmad ostavad järkjärgult ära ka meedia, on kontrolli all seegi, millest ja kuidas kirjutatakse – seega on elutervest ja loomulikust elulaadist ja tervendamisest saamas absurdsel kombel salateadus.

Kaisa ja Priit õpivad siiski ning on oma valitud tees kindlad. Nii, nagu nad tänavad õnne, et pole läinud rohkem toetuste ja projektirahade taotlemise teed kui vaid mahetoetus, millega nad paraku kõrbesid. Võtsid maad rendile ja said mahetoetuse – ent maade omanik müüs mõne aja pärast maad ära ning nüüd tuleb noorpaaril toetus tagasi maksta…

„Samal ajal näen koolis käies, mida kõike meil siin maheda pähe serveeritakse. Tuhandete kaupa hunnikusse surutud kanad, kes saavad kampade kaupa õue ja on stressist kiilakad – mahedad, palun väga?!“ on Kaisa ilusal isamaal toimuvast kinnimakstud ametnike, jõhkra raha ja korruptsiooni lokkamisest rabatud. „Nägime naabrite näitel, mida tähendab projektide kirjutamine. Selleks, et toetuskõlbulikuks osutuda, tuleb bluffida üleloomulikult vägevad majandustulemused ning kui neid tegelikult ei saavutata, tulevad karistused, trahvid, tagasiküsimised. Mu mees käibki praegu naabril selleks abiks, et nende projektirahade krahhipoole kulgemist peatada.“

Ääretult rohemeelne pere on loomakasvatajatena sündide ja surmadega nii palju kokku puutunud, et võtavad paljut linnainimestele jubedana tunduvat rahulikult. Keset hobuseid üles kasvanud Kaisa on harjunud riskima. Ka Jabarasse on tema juurde taltsutamisele antud mustangeid, kellega teised ei julge või ei viitsi tegelda – ja neist on reeglina asja saanud. Kahe lapse emana ta enam nii palju ei riski ning ratsude arvukus on piiratud selliseks, et heinategu ja hooldamine, ratsastamine ja varssade pupendus hinge välja ei võtaks.

„Oleme katse-eksituse meetodil kindlaks teinud, millised on meie endi võimed toime tulla ja hakkama saada nii, et vana maailma reeglid ja agooniline kapitalism meid haavata ei saaks. Ennast ei tohi killustada ja lõhki rabada. Toetustele ja projektidele ei või loota. Nii palju kui vähegi võimalik tuleb ise teha ja toota. Mis aga peamine – oma stepsleid ei tohi mingite eestienergiate ega nende näiliste konkurentide külge pista – kellel on oma tuli-vesi-õhk-maa, see jääb ellu,“ kinnitab paar. „Kas vald ajab meie juurde tee lahti? Ütlesime ju – ellu jääb see, kes saab ise hakkama.“

Ülo Vooglaid – mitme eluga Jutustaja

Maestro Ülo Vooglaid (78) on innukam-lennukam kui kunagi varem, kuna oskab hinnata endale antud uut võimalust – veel üht elu. Pärast karmist lõikusest toibumist peab ta loenguid Öö- ja muidu ülikoolides, esineb seminaridel-konverentsidel, käib mööda Eestit ja naaberriike külas vaimuvalgust toomas ning teab, et kui kutsutakse, siis oodatakse ning kui oodatakse, on vaja minna – nii ootaja kui saabuja rõõmuks ja arenemiseks.

Akadeemik kõneleb asjust, millest õigupoolest juba teist sajandit loenguid peab ja artikleid kirjutab, värske vaimustusega, otsekui oleks need teooriad just praegu välja mõelnud. See lapsemeelne särasilmne hasart käib kaasas tänuga, et anti ajapikendust.

Mis selgeks ei saa…

… saab selgeks põetud. Elu hind näiteks.

„Mitu aastat piinanud seljahaigus võttis eluisu ära,“ tunnistab Ülo. „Käisin enne õhinal kõikjal, kuhu kutsuti – kõverasse surunud seljahäda tõttu taandusin koduseks ja oletasin, et elutöö on tehtud. Minu Kohila-lähiste talu oli ka just selliseks ehitatud, nagu ma teda Pirgu-perioodi kulminatsiooniks soetades kujutlesin. Tegime eelmise sajandi lõpul Pirgu mõisas Merle Karusoo ja Katrin Saukase, Jaak Johansoni, Tätte ja Matverega Pirgus avangardi – nn. sotsioloogilist teatrit ja ma otsustasin endale Loonele ehitada võimalikult täiusliku talu, kus on kõik õnneks-tööks-loovuseks-mänguks vajalikud komponendid.

Samal ajal, kui Pirgus mängiti Aino Kallast – nii, et etendus tuli vahpeal katkestada, sest nii publik kui näitlejad nutsid, – rajasin mina oma hõimule talu. Tagapool elumaja ja ait. Eespool raamatukogu ja seminariruumiga külalistemaja. Kõrval sepikoda, tall ja laut. Taamal amfiteatriga tiik… Külalised ja õpilased käisid, maailm toimus. Ent siis tuli üks märk teise järel.

Esimese märgina osutusid mu lambad vaatamata jäärade vahetamisele ahtrateks. Lõpetasin lambapidamise. Teise märgina adusin, et Kerstil on väga raske päevast päeva talust Tallinnasse Vanalinna haridusseminari juhatama sõita. Kurname meie suure pere ema enneaegu ära. Kolmandaks märgiks oli mu enese ühe silma vaatevälja ahenemine – keskelt enam ei näe.“

Ehkki Kersti ja Ülo pojad kinnitavad, et suutlikumat-võimekamat inimest kui nende ema pole olemaski, oli selge, et pole õige ei ennast ega teisi raisata ning asjatult riskida. Tänu sellele, et perekond soetas endale Tallinnasse Kaupmehe tänavasse korteri, oli Ülol läinud suvel lihtsam ka arstide vahet käia ning õigel ajal tõvele jaole saada ja see piisavalt kauaks seljatada, et oma eluülesanne täita.

„Kui suvel enne maolõikust sondi neelama valmistusin, küsis arst, kui palju sellest protseduurist tean. Vastasin, et minu teada on see üsna ebameeldiv – ja samas teadsin, et tahan elada ja tegutseda – kui mulle nüüd veel üks elu antakse, kasutan seda teadlikult täiuslikult,“ meenutab Ülo, kes on suvisest vähilõikusest saadik just täpselt seda teinudki.

Samal ajal, kui suurmees sai pärast mao eemaldamist süüa vaid kahe lusikatäie kaupa, ilmusid tema mõttetöö viljad meedias ja õpilaste palvel käivitatud blogis, Ülokooli koduleheküljel ja üha sagedamini peetud loengutel.

„Kui koos maoga eemaldatud 40 lümfisõlmest mõnes siiski vähirakke leiti, mõtlesin: vähirakud ringlevad meie kehas alati – see oleneb vaimust, mida keha nendega teeb. Vaimuga on kõik korras siis, kui toimivad tunnetuse kõik tasandid – argitunnetus ja kunstiline, filososoofiline ja teaduslik, religioosne ja intuitiivne. Niipea kui mõni neist kuuest ei tööta, on kogu süsteem untsus,“ teab süsteemsuse usku maestro. Tema teooria järgi sünnitab süsteemsus tegeliku loovuse ning vabadus korra ja kord vabaduse.

Millest on tehtud…

Jutuvestja Ülo geneetika tingib selle, et ta ei konstateeri fakte, vaid kirjeldab pildikesi, endal silmad innukalt säramas. Tema ema pärineb Saaremaalt, Kuressaare servast Pihtla tee algusest talust, kus oli vanaisa sepikoda. Ilmselt seetõttu on Ülo ka oma tallu ühe esimese asjana sepikoja ehitanud ning jutuvestjana sõnastab nii: „Mihkel teeb ilusasti. Kui tema sepikojas midagi valmistab, on see kaunis ja eriline. Mina teen ka asja valmis, aga siis on see lihtsalt valmis tehtud asi. Kui inimene oskab eriliselt teha, siis see on kingitus.“

Sepast vanaisa geenid Ülos eneses on ühenduses meremehe omadega. Ta on poisikesena kukke täis Kalevi jahtklubi rinnamärgist, mis tema kuuerevääril tähistab tõika, et ta on juhatuse liige – ning tema pani 53 aastat tagasi koos sõpradega püsti ka legendaarse Muhu väina regati. Kõige suuremad ja kestvamad kangelasteod on kõige vaiksemad ja unustatumad.

„Enamus minu lapsi purjetavad. Muist on oma elutöö purjetamisele ja merele pühendanud ka. Vanim tütar Kati Hillari-naine Kukk peab seni Orjaku sadamat, mille nad väimees Hillariga koos üles ehitasid, kuni Hillar kahemastilise „Marthaga“ ümber ilma rändab või Kärdla sadamat purjekatele kohaseks ehitab. Võimas töö. Just sai valmis,“ tunnustab isa Ülo. „Ka keelteoskajast teadur Toomas on purjetaja. Ja tütar Meeli käis Hillariga koos ümberpallisõidul Aafrikast Eestini madruseks.“

Tütar Kati ja Hillar on poeg Taneli kaudu Ülole ja tema esimesele kaasale Valvele kinkinud lapselasteks kolm tütart. Toomasel ja tema kaasal Ingridil on tütred Kadi-Maria ja Teresa ning poeg Samuel. Pärnus-elav tütar Kai on kahe poja ema ja nelja lapselapse vanaema. Esimesest abielust noorimal, Meelil on poeg ja tütar.

Abielust Kerstiga sündinud Varro Vooglaid on nelja lapse isa, ilutegija Mihklil on poeg ning Karlil kaks last, kellest üks käib sageli rongiga Tallinnast Loonele islandi hobuseid kammima ja liigutama.

„Selline lugu on jah, et minu lastest mitmed sobiksid mu tallu elama, aga Tallinnast ära tulla ei saa. Vanalinna kool. Töökohad. Pühendumised. Kõigile ei sobi mitmekümne kilomeetri kaupa iga päev maanteid triikida. Kasulapsed Helen, Konrad ja Peeter on samuti teedel, mis talupidamisest lahknevad – Itaalias ülikoolis eripedagoogikat õppimas, kinoakadeemias ja kuuendas klassis.“

Ülo usub, et tema rajatud talu peavad edasi lapselapsed, näiteks kolm poissi nende seast. Ka Tammsaaret oli ju kaks – Tallinna ja Vargamäe Anton.

„Mäletan Tallinna-Tammsaarest – mu Bakhoffi-nimelise ema lähisugulasest – seda, et Koidula tänava kodus, kus on nüüd onu majamuuseum, ei tohtinud käratseda ega trampida, Anton kirjutas,“ muheleb habemesse Ülo, keda ennast pole kirjutamistel-mõtlustel häirinud ühegi lapse elamise ja olemise hääled. „Teine mälupilt on Estonia teatrist. Onu Antoni matusteks – millest mäletan palju lilli ja valgust – õmbles ema mulle uue sametist ülikonna, kui sellega Estoniasse sisenesime, tuli vastu värviämbritega meistrimees ja tõmbas mu uhiuute pükste peale värvikriipsu. Eluaegse. Elu on võimaldanud triipe ja plekke hiljemgi – kui ise nalja ei tee, võib juhtuda, et ei saagi – aga see kriips jäi eluks ajaks.“

Jäi servi seisma

Praegu majavalvuri poolt soojas ja korras peetav talu pole ainus asi, mis Ülo elutööst servi seistes ootel on. Filmivalmis servi seismas on mitukümmend tundi salvestusi ning õigupoolest on terve  kuldse jutuvestja elulugu kui katkestuste-kaotuste rida. Millest ta on alati püstipäi ja uut indu täis välja tulnud.

„Algkoolis käisin Saaremaal. Minu ema oli pärit Pihtla tee algusest talust, kus tema isal oli sepikoda. Eks vanaisa sepa-talent ole ka põhjus, miks oma tallu ühe esimese asjana sepikoja sisse seadsin. Nüüd ongi nii, et Mihkel teeb seal metallikunsti, Karli tütar sõidab igal võimalusel rongiga mu islandi hobuste juurde – aga päriselt kohale jääda keegi ei saa.

Meie tulime Saaremaalt ära, kui läksin keskkooli. 1949.aasta küüditamine viis ära kaks kolmandikku meie klassi. Sinnamaale oli rahvas ka pärast sõda lootusrikas – kui külaplatsilt simmanilt keegi puudu oli, mindi vaatama, mis temaga lahti on, loomapidamise ümber olid ikka talgud ja inimesed käisid omavahel läbi. Küüditamine oli nii hull krahh, et külaelu suri välja,“ meenutab Ülo. „Sama juhtus ka Tartu Ülikooli sotsioloogialaboriga. Sotsioloogiat hakkas psühholoog-pedagoog Vooglaid edendama elupõlise sõbra Asser Murutari õhutusel.

„Sotsioloogia polnud ka varem Eestis tundmatu – seda arendas Ilmar Tõnisson. Teate küll, mees, kelle tema naine armukadeduse hoos maha laskis,“ muheleb Ülo elutargalt. „Minule rääkis Asser, et Leningradis on selline mees nagu Jadov. Kirjutasin teadustöö „Linna ja rajooni ajalehtede sotsioloogiliste uurimuste kogemus.“ Minu doktoriväärse töö kaitsmisele kutsuti oponentideks kolm teaduste doktorit. Kui kaitsmine oli juba käimas, helistati sekretärile ja öeldi, et meie institutdil pole õigust doktorikraadi anda. Jäi aga jälle servi seisma. Sain kandidaadiks.

1990ndal Ülemnõukogus olles ja sageli Moskvat külastades nägin Lenini nimelises keskraamatukogus, et minu töö on doktoritööde näidiste seas väljas. Ma ise aga pidin uuesti kraadi kaitsma – teemaks „Eesmärgistatud protsesside üldteooria.“  See teooria räägib teekonnast kujutlusest eesmärgini. Läbi tahte ja protsesside süsteemi sihini. Minu välja töötatud maatriks hõlmab 24 korda 24 maatriksit. Kui need on täidetud, siis jõutakse pärale.

Selline teooria oleks nagu tuumapomm ahvi käes. Tänan õnne, et seda enam olemas pole.“

Kui Ülo läks kvalifikatsiooni tõstmise instituudis töötades koos Mikk Sarvega Novosibirskisse oma andragoogika-teemalist täiskasvanute õppe teemalist teadustööd kaitsma, juhtus tema elulugu saatusliku palistusena ääristanud katkestuste äärmuslikem lugu. Sarv pani Vooglaiu kodumaja lähedale nurgale maha portfelli, kus oli sees nii uurimustöö kui seda täiendavad materjalid. Juba teel olles küsis Ülo, kus portfell on… Tänavanurgal. Majapidajanna nägi seda hinnalist vara kaks korda sellest möödudes – näe, täpselt meie Ülo portfelli moodi… – ja rohkem pole rariteeti enam nähtud.

Seegi pole veel kõik. Üks akadeemik vooglaiu teadustöödest jäi Rahvarinde päevil Bastioni aia kõrvale selle maja pööningule, kus toona asus majavalitsus – nüüd on Kaminameister ja teised firmad.

„Kui keegi leiab, lugegu ja püüdku aru saada,“ itsitab akadeemik habemesse.

Naermiseks leiab mees põhjust ja võimalust isegi seoses legendaarse sotsioloogialabori tagakiusamisega, mida ta nimetab rappimiseks, mis algas 1970. ja lõppes 1975.aastal labori sulgemisega.   Toonane rektor Arnold Koop leidis Ülo vallandamiseks väga sisuka põhjenduse: vajaliku teo puudumine.

„Puudus tegu Tunne Kelami kirjasaatmisse sekkumiseks. Kelam kirjutas USA president Henry Kissingerile tõsiasjast, et n liidus on tööviljakus kolm ja pool korda väiksem kui Ameerikas. Lihtne ja loogiline oli, et sellise viljakuse – õieti selle puudumise – juures on n liit Tähesõdade programmi raames võidurelvastudes ääretult lihtne veretuks kurnata. Minu süü oli, et ma Kelami kirja ei peatanud.

Mulle endale aga meeldib tõestisündinud lugu Kissingerist, kes pani Fordi elatanud ja kuivetu tütre Siberi puuraidurile mehele. Temalt küsiti, kui palju tal selliseks uskumatuks nipiks aega läheks. Kaks tundi. Kissinger helistas Shveitsi panka ja küsis Siberi puuraidurile tööd. Mis puuraidurile – kuidas asepresidendiks – nojaa, aga ta on Henry Fordi väimees. Koht käes! Helistas Siberisse ja küsis mõnd kena-noort-tursket puuraidurit… Shveitsi panga asepresidendiks. Leitud! Ja Fordi tütre kihlamine Shveitsi panga puuraidurist asepresidendiga oli juba vormistamise küsimus,“ naerab Ülo lugu jutustades, nagu kuuleks ka ise seda legendi esmakordselt.

Mäng on väikese inimese töö

Igas eas inimene vajab Ülo sõnul austust.

Tema arvamus on väärtus, et selle arvamuse pinnalt oleks võimalik välja arendada uusi teooriaid ja väärikat loovust: „Minu lapselapsele kingiti sünnipäevaks kleit, mis talle ei meeldinud. Ta kutsus mind kleiti vaatama ja teatas – „ei sobi“. Laps kui väike inimene oli juba ette veendunud, et tema arvamust ei arvestata. Palus, et minu toetus vahendaks tema seisukohta.

Ma ei saanudki teada, kuivõrd last aktsepteeriti, mind, vanaisa küll. Kleit ei sobi. Minu jaoks on lapse sõna püha. Samamoodi on igas eas vaja ühendada õppimine, mäng ja töö. Igas töös on mängu – igas õppimises tööd ja nende kolme komponendi ühenduses vaba loovust, mis eeldab nii õpilaselt kui õpetajalt korda.“

Ülol on lemmikžest, mis on vaadeldav ka juuresoleval pildil. Kolm harali sõrme. Nende sõrmede nimed on Teadmised, Oskused ja Arusaamine. Kui need kolm haru omavahel ei kohtu, on tulemuseks kitsas eriala vangis inimene, kes teadmisi, oskusi ja arusaamist omavahel ühendada ei oska.

„Kustkohast nad tulid?“ nõuab Ülo aru. „Kehvast koolist, kus mängu, tööd ja õppimist ühendama ei õpetata. Vanemad viivad masinlikku kooli oma lapsed, kelle kohta nad küsivad, kas nende lapsed on targad.

Vaadeldakse lapsi, kes satuvad elus esimest korda trepimademele. Kes kukub pea peale ja loobub. Kes keerab pepu ette ja hakkab sedapidi alla ronima. Kes loobub. On see loobuja tark?

Mulle meeldib sellele küsimusele vastuseks jutustada katseks hiirtega.

Hiirtele õpetati puurikatsel, et puurist väljudes saab elektrilöögi. Teatud protsent hiiri väljus siiski – sai löögi, väljus, tuli puuri tagasi, sai jälle löögi. Siis võeti puurist ära kõik eluks tarvilik – toit-jook-valgus – ellu jäid need, kes suutsid vaatamata elektrilöögile ikkagi puurist väljuda.

Inimestega on samamoodi. Uuenduste, leiutiste ja avastusteni jõuavad need, kes jäävad ellu olenemata elektrilöögist. Tundub, et olen hiir, kes elektrilööki ei karda – kogetud küll juba. Ikka jään servi seisma ja lähen samast kohast põikpäiselt edasi.

Kui meile on antud võimalused, kasutagem neid. Ka siis, kui selja taga on jadamisi elektrilööke, mis oleksid iga ettevaatliku isendi servi seisma pannud.“

Moksha vürst Margus: kes on pulgad, et trummi õpetada?

Margus Press (48) on mitmekihilise pagasiga väe- ja katusemeister, kelle kohta nägijarahvas kinnitab, et ta on valgustöötajate seas Vürst, kes ise ei teagi, kui säravvalge olend ta on – kuni õiget peeglit pole. Pärnu eeslinnas Sindis koduses stuudios pigem kohusetundlikult kui uhkelt oma kulgemist kohendades võtab ta rahuliku tõsidusega fakti, et Gunnar Aarma õige pisut enne lahkumist talle teatepulga üle andis. Ülesanne kohustab aina juurde õppima ning sobivaid väe- ja teekaaslasi leidma, et võimalikult paljudele abivajajatele võimalikult adekvaatset abi anda. Nõustamist-väestamist vajab õigupoolest kogu inimkond – kahe ajastu vahelises ajas vanad mustrid enam ei toimi ning uued pole veel päral.

„Me justkui seisaksime ukse ees, mille taga ootab… Mina! Läve taha, mille olemasolu aimame, aga enamasti päris kindlasti ei tea, on kogunenud uus mina. Vanad mustrid enam ei toimi. Uued pole veel päriselt välja joonistunud. Ja paljud meist kipuvad kannatust kaotama. Panoraam on kadunud. Veel üsna hiljuti oskasime kujustada tulevikku ja unistusi ja nende poole rühkida. Praegusel hetkel on millegipärast tervikpilt puudu – on kohustused ja rutiin. Ja kui tervikpilti ei näe, tuleb kergesti väsimus, tüdimus – isegi lootusetus. Rahu, ainult rahu – uks avaneb peagi ning selle taga on uued panoraamid, mis sobivad kokku uue Mina mustritega. Tean seda sellepärast päris kindlalt, et eks minugagi ole sama – nii palju on õpitud ja kogetud, kavandatud ja unistatud – ning hetkel seisab kõik justkui servi. Midagi ei ole halvasti ka – on kummastav vaikus enne tormi. Kusjuures ise me sellest vaakumist teisele kaldale väljumist kiirendada ei saa. Küpseb teine…“ arutleb Margus, kes teab, et kõik elu jooksul omandatu on põimumas uueks tervikuks, kus iga pisiasi on uudsel moel paigas. „Oluline on selles ootuses mitte kannatust kaotada, vaid rahu ja tasakaal säilitada. Olla Mina ise , need kes seesmiselt oleme, sest nii oleme igal juhul parimad.  Ja veel eriti oluline on mitte maast lahti tõusta.   Möödunud aasta lõpus oodatud kiire vana maailma lõpp ja turismilend uue hea ilma soojamaareisile jäi ära. Järelikult tuleb meil oma keha sujuvalt uute panoraamide selgimisse kaasa viia. Kuivõrd oleme otsustanud siia Maale kehastuda, ei tohi me kaotada sidet Gaiaga, Maa-emaga – järelikult ka mitte kehaga. Meie sõpruskonna valgustöötajad kutsuvad oma patsiente ja õpilasi pidevalt maa peale tagasi. Füüsiline keha on osa meist.  Ärgem vaimelgem – olgem maised ja lihtsad, kohusetundlikud ja tasakaalukad. Siis teenib maine keha meid kenasti mistahes ajastutel. Keeruline müstitsism on ajutine pelgupaik. Tegelikult on kõik lausa lapsikult lihtne ja selge.“

Kutsika sündroom

Margus võrdleb kannatamatult auhinda ootavaid inimesi koerakutsikatega. Me aina tellime kõiksusest – ja mediteerime – ja kaupleme kõigevägevamaga – aga kaup ei tule ega tule. Sest katusemeistrist ja korstnapühkijast väemehe sõnul mängib Jumal meiega nagu kutsikatega. Laseb maiuspala järele hüpelda ja saba liputada, kuni lõpetame rapsimise. Lõdvestume, läheme usaldavalt vooluga kaasa, täidame oma igapäevast maist kohust – ja ühel ilusal ootamatul hetkel saamegi igatsetu kätte. Rahuliku tänuga.

„Krampliku püüdlemisega tõmbame nagu peeglid endale ligi täpselt vastupidist. Mida sisaldame – seda tõmbame ka endale ligi.  Minu massaaži- ja mediteerimise ruumis käib arvukalt naisi, kes otsivad kohati lausa paaniliselt armastavat, toetavat, turvalist, tugevat meest. Ja nad tõmbavadki ligi mehi, kes otsivad sama … kuid paradoksaalne on see, et kummalgi pole teineteisele jagada armastust, kui nad seda veel otsivad. Ja nende otsijate juurde tulevadki järjest mehed, kes samuti otsivad armastavat, toetavat, turvalist, tugevat naist,“ naerab Margus. „Kui kutsika kombel sitsija tõuseb ise selleks, kes kiirgab armastust ja turvalisust, tuleb tema juurde ka paariline, kes pakub sedasama. Paradoks? Nii on.

Sarnastest huvidest muidugi harmooniliseks ühiseks kulgemiseks ja arenguks ei piisa. Maale on kehastunud nii erineva lainepikkusega olendeid, et üht ja sama asja aetakse vibratsiooni mõttes täiesti erinevatel korrustel. Erinevatel korrustel siblivad paarilised jooksevad mõlemad energiast tühjaks ning nõrgem annab järele, õigemini alla – ja laseb jalga.“

Margus ütleb, et talle kui väemehele on järjest saadetud nii isiklikke kogemusi kui abivajajate näiteid, mida maakaardi ja spikrina kasutada. Ja arenemise-avanemise teel jõuavad temani – nagu pea kõigi ravijateni – ikka naised. Komplitseeritumad, vastuvõtlikumad kui mehed, seega põnevamad ja õpetlikumad ka. Isand Press: „ Olen on veendunud, et ravil ja tasakaalustamisel käinud naised aitavad edasi ka oma mehi. Kui neil need on. Maailm on tema sõnul hetkel tulvil üksiklasi. Mitte karistuseks ega igaveseks – selleks, et igaüks meist saaks tuttavaks oma tegeliku Minaga. Teisiti ei saa miljardite inimeste seast ju õiget ja tegelikku paarilist pärale kutsudagi.

„Minu enese naine peab olema vägagi arukas ja tolerantne. Tegelen tantra, moksha, marma ja veel mitme puudutustel põhineva alaga, mis eeldab ju kätega kõnelemist. Moksha ja marma on idamaade akupunktuuril ja ayurveedal põhinevad punktipuudutamised. Moksha koolkond kuumutab valupunkte eriliste küünaldega – kas pujusigariga või vaakumi abil kinnitatavate väiksemate raviküünaldega. Kui tahaks neidsamu valupunkte sõrmega lahti masseerida, saaks patsient päris palju haiget – kuumutamine aga teeb imet. Marma kunsti tohib rakendada vaid see, kes punktiteadust tõeliselt valdab ja võtab vastutuse – lümfiga ei tohi katse-eksituse meetodil mängida, see on väga tundlik ja nõudlik elueliksiir meie kehas,“ hoiatab sportlik, vilgas ja täpse liikumisega mees.

Keha kui arhiiv

Marguse nägelikud käed leiavad kehalt üles punktid, kuhu on elu jooksul salvestunud valusad kogemused, hingehaavad ja lahendamata probleemid. Kuitahes püüdlikult mõistusega mõnd haigetsaamist ka unustada püüame – keha mäletab.

Kui ravija hüüdnimega Vürst on käsikaudu oma patsiendi keha tundma õppinud ja lühida tavamassaažiga selja ning jalad-käsivarred üles soojendanud, leiab ta ülitäpselt tulivalusad kolded, mida pujusigari või vaakumküünlaga kuumutab. Paremas õlas on näiteks 21aastasena mehele minnes emalt saamata jäänud õnnistus – pole juhus, et naine aina selle õla peale kukub ja tuhandel erineval moel ikka ja jälle seda õlga vigastab. Parema poole kui andmise käega tõestab ta aastakümneid emale, et tegi õigesti. Kindlasti tegigi, aga õlg aina valutab ja saab viga. Ja saab moksha-küünalde kuumuses muide paari korraga absoluutselt imelisel kombel hoopis teiseks – kui naine selle õnnistuseta mehelemineku Marguse juhendamisel ümber teeb. Mustri muutmine käib sekunditega: tõepoolest on võimalik, kusjuures lausa lihtne minna sellesse hetke tagasi ning lasta emal seekord öelda kõike, mida tegelikult oleks toona kuulda igatsenud. Kõik muutub ja toimib ja õlg paraneb pärast paljusid aastaid painamist võluväel. Vägi on paranejas eneses – võlu aga väemehe teadmistes.

„Kui kellelgi valutavad kannakõõlused, pole vaja mind veenda, et see pole üle jõu käivast füüsilisest tööst või spordist. Ei ole muidugi. See on hoopis 12aastase kombel jalgade trampimisest: olen nii tubli ja saan kõigega hakkama ja olen oma töö ja saavutuste üle uhke ja õnnelik – aga tulge mulle ometi appi! Ma olen väike, alles kaheteistkümnene – kuidas te ometi ise ei näe, et appi võiks tulla ja suure palgi teisest otsast kinni võtta… Mis siis ikka, minu ravilaual õpime abi paluma ja kutsuma,“ kinnitab Margus. „Kõige tõsisemalt pean üsna eranditult iga patsiendi laadimiseks ja lahti mõtestamiseks soojendama ja punkte „praadima“ sabajuure punkte. Seal toimivat tšakrat tavatsetakse küll seksuaalsuse tšakraks nimetada, aga minu meelest on see  füüsilise keha elujõu allikas, elujõu staap. Saba otsas pulseeriv energiapööris on vaata et kõigil meil palju jõuetum kui olema peaks – eelarvamuste, valehäbi, komplekside ja armukadeduse pärast, mida on meis palju enam kui ettegi kujutame. Tulivalusad punktid kõnelevad ise enda eest.“

Käib katuseid mööda

Marguse praegune elukaaslane Varje peab Vürsti kõrval elades olema vägagi mõistev ja tolerantne. Näiteks võib mees vaarikakoogiga teelauas näiliselt vestlusele keskenduda ning arutleda teemal, miks tänane liikumine inimeste seas on nagu miiniväljal põiklemine – aina üks jamapomm teise järel satub ootamatult jala alla – kõik vargsiküpsenu on lahendusvalmiks saanud ja enne neid ehmatavaid kärgatusi uued uksed ei avane. Ja keset mõnd arutluslauset kargab Margus püsti, kiirustab toa teises otsas istuva naise juurde ning surub sõrmed tolle parema rinnanibu kohal olevale tulivalusale sõlmele. Mitte just päris viisakas käitumine? Naine pole tema patsient ega mitte eriti tuttavgi. Vürst ei tea, et naine on selle valuliku sõlme pärast hiljuti mammograafis ja biopsias käinud. Samal ajal kui ta ratsionaalselt ühis- ja inimkonna valukohtade paljastumise positiivsust lahkab, märkab tema ravijatasand haiget kohta. Ta tegutseb instinktiivselt, lisab „lapsed pole lõputult andvale emale tänulikud olnud, mis?“ – vabandab ja tõstab veel kooki.

Varjel, mõistval kaaslasel kes kõrval istub ja eakat spanjelit sügab, ei liigu kulmgi.

„Minu kõrval peabki väga tasakaalukas olema,“ naerab Margus. „Mu eelmised naised on mind väga tõhusalt õpetanud. Eks praegune ka. Esimene oli napsilemb – kui nüüd seltskonnas või patsientide hulgas samalaadse probleemiga naist märkan, tean, kuidas kohelda-suhelda-aidata. Teine oli materiaalse maailma tüdruk. Jälle lisakogemused kõva kool mulle.

Vaistlik tõmme ja juhused viib nii õige inimese kui kodu juurde, sest juhuseid tegelikult pole ning kõik läheb kõige õigemini juhul, kui me Jumalat juhatamast ei sega. Mind on lapsepõlvest saadik Sindi poole vedanud. Kui Lõuna-Eesti kodust Pärnusse sõitsime, kibelesin millegipärast alati Sinti. Nüüd siia kodu rajades sattusin selle maja muudele voorustele lisaks täpselt nende erialaarstide naabriks, keda mu keha vajas. Kõrvadega oli jama ja viimaste aegade sündmused tekitasid südames pitsitused. Kõrva- ja südamearst mu üleaedseteks saidki!“

Samal ajal lakkab väljas vihm ja üle peremees Pressi maja joonistub nii kirgas mitmekordne vikerkaar, et see võtab silmad valusaks…

Pärnumaale tuli lõunaeestlane esmalt Tihemetsa ametikooli. Traktoristi ja mehhaanikut temast just päris ei saanud, aga vajalikud oskused ikka. Sõjaväkke minnes koges ta kaht võimalikku äärmust. Esimene pool oli paradiis – teine pool ajateenimist okupatsioonivägedes aga nagu Gulagi arhipelaagile sattumine. Mis omakorda oli kasuks – Margus õppis kraanajuhiks ja omandas põhjalikud ehitajaoskused.

Pärast sõjaväge sai temast kaupmees – aga ka kutseline korstnapühkija. Ehitaja-varustaja oskusi ühendades sai temast ühe Pärnu linnaasutuse majandusdirektor – ent talle ei istunud masu ajal eriti lopsakalt vohama hakanud korruptsioon ja raskete aegade tekitatud väljaujumise võtted ning ta asutas oma katusefirma.

Nüüd on ta valmis ehitaja-korstnapühkija-kraanajuhi-varustaja-ärimehe kogemused ühte liitma ning rajama oma läbipõlemise ennetamise ja taastuskeskuse. Teel sinna peab ta kodust massaažistuudiot – mis on stiilide ja võtete paljususe juures õigupoolest üsna kitsas väljend.

Sina võid rahus minna

„Ma ei söandanud lapsena kellelegi öelda, et ma näen seda, mida teised ei näe. Minuga on alati ruumis olnud palju selliseid tegelasi, keda tavasilmaga ei näe. Kuni ma ei teadnud, kes Need on – paralleelmaailmade sõbrad – ja miks teised neid ei näe, ei rääkinud ma oma nähtamatust kaaskonnast kellelegi. Üksinda koju jääda ka ei julgenud,“ tunnistab mees, kes praegugi puhastab oma koduse kollide seltskonna aeg-ajalt endale sobivaks – patsiendid toovad ju tahtmatult üht-teist kaasa – ning jutustab ka kuhugi külla saabudes pererahvale, kes lisaks neile veel ses majas pesitseb. Kui kedagi on vaja ära saata – näiteks kahe maailma piirile kinnijäänud – oskab Margus aidata.

Ta on õppinud Feliksi juures , täiendanud ravitseja Ülle abil ja õppinud hiina meditsiinist  ja hiinlastelt. Ta on leidnud oma vaimse partneri Alu hingenõustaja Ulvi Saare näol – kui nad on koos, saab Moksha-Marma-Vürst teateid Ulvi kanalite kaudu. Kui ta oma kanaldusi kirjeldab ja sõnades seletab, kõlab see kohati naiivsuseni lihtsalt – sest suured asjad ongi lihtsad – ning väga veenvalt, sest Jäärad on enamasti alfaisased.

„Meie viimasel kohtumisel Gunnar Aarmaga oli vanameister väga väsinud, maisest matkast tüdinud ning ei jaksanud enam teispoolsusse läinud kaasat igatseda. Ise teadmata, kustkohast see tuleb, ütlesin talle: võid rahus minna, mina jään ja teen… Ja niimoodi ongi läinud,“ arutleb Margus. „Uued ravi ja tasakaalutamise tehnikad tulevad otsekui ise minu juurde – avan end uuele – ja ongi omandatud. Ning kohe tuleb ka täpselt selliseid patsiente, kellele need meetodid sobivad.

Lihtsad ja selged sõnad sobivad igaühele. Ka need, kes enda arvates juba kõike teavad, vajavad vahel lühidaid ja täpseid lauseid, mis nähtava ja nähtamatu, ihu ja hinge vahekorrad kokku võtavad.“

Sõbrad, õpilased ja patsiendid kinnitavad ühest suust, et Margus paneb enam-vähem kõik naised, kellega asju ajab, mõneks ajaks endasse armuma. Midagi ei toimu. Kedagi ei võrgutata. Senised paarid jäävad kokku. Ent sedalaadi energia liigub ümber selle mehe õhus pidevalt. Tema tahtest olenemata. Ta nendib rahulikult: „Kogu vaimsuse juures on vaja soolisus säilitada – või ka saavutada.  Leida endas armastuse energia , mis ongi algenergia.Siis ei ole ka nii palju üksikuid inimesi. Kuna praegu tutvuvad nii paljud meist oma tegeliku Minaga, enne kui uks avaneb ja kutsikatele maiuspala kätte antakse, pole tavatult arvukatel toredatel inimestel paarilist. Ent see on mööduv nähe. Varsti-varsti avaneb värav, mille taga ootab uus Mina koos vastse silmapiiri ja panoraami, unistuste ja armastusega.“