Jane Kruus ja tema bliss-bless-bubbles-prillid

„Ma olen vaba – aga miski kutsub –  mis saab veel imelisem olla?“ küsib näitlejatarist haldjahing Jane Kruus (24) keda teatakse mitme õnnestunud rolli, aga eriti selle järgi, et ta on Tom Valsbergi – Indigolaste, Manki Maindi ja Tane Mahuta laulja-väemehe-sõnumitooja-poepidaja-maailmaränduri kaunis kaasa. „Kui möödunud aastal lavaka lõpetasin, tehti meiega intervjuu, milles igaüks ütles, kuhu suundub – Schmidt-Linnateater, Krumm-Draamateater, Kruus-vabakutseline… See pani kõiki ümber pöörama: vaesekene, kuidas siis nii? Aga just nii – ainult vaba saabki südame Kutset kuulda.“

Paneb pöörama ?

Lavaka-järgsel aastal on Jane – suuresti tänu rännumees-isemõtlejast armastatule – seda suhtumist julgelt süvendanud. Pärast kaht nädalat proove Lindgreni „Madlikesega“ loobus neiu rollist, sest see tekitas temas palju kahtusi ja rusutuse tunnet: „Erinevatest lugudest kokku kirjutatud teksti peategelane on küll heatahtlik inglike, aga sisuliselt oli selles etenduses liiga palju abitut vaesust ja lahenduseta rahaängi. Minu jaoks peab teater pakkuma positiivseid lahendusi, inspireerima inimesi oma elu ja mõttelaadi muutma, vaataja peab lahkuma etenduselt uue hingamisega. Mina ei usu, et eesti teatrile omapärane probleemide nuusutamine, närimine ja seedimine on parim viis muutuse läbi viimiseks vaataja mõtetes. Killuke probleemi ja koormatäis lahendusi on see, millese mina usun, ilmselt olen idealist. Pärast põhjalikku nõu pidamist Tomiga otsustasime, et loobun, sest see etendus pole kooskõlas minu maailmaga ja survestaks kõiki meie ettevõtmisi, väelaulude turneed, plaadi väljaandmist ja joogastuudio ehitust – üks pidev tasandamine ja maandamine edasimineku asemel.“

Jane on noorsand Valsbergiga juba kolm aastat koos elanud ja rännanud, ning Tommiga kohtumine muutis radikaalselt Jane elu. „Ma ei teadnud enne Tomiga kohtumist vaimsusest suurt midagi. Nüüd olen väga jõuliselt ja avardavalt kogenud, mida tähendab elu Maa peal siia ajutiselt rännanud hingena. Meie kontsertidele kogunevad need, kellele südame, harmoonia ja ürgse väe vibratsioonid on tuttavad ja juskui imekombel need massid aina suurenevad ja suurenevad. Tom ütleb, et on vaja kiiresti ja jõuliselt võimalikult palju inimesi äratada ja teadvele puudutada, et nad saaks massimeedia ajupesust ja hirmudest vabaks ja hakkaksid ise mõtlema ning tunnetama. Kuidas? Me ei saa ju Tane Mahutaga või Indigolastega õllesummerile minna või mis… Lauluväljaku ühislaumistele, kus inimesed on harjunud ühes tundma ja koos laulma, peaksime välja minema küll,“ arutleb Jane.

„Viimasel pikal rännakul orienti sai joogast meie jaoks vääramatu elustiil.

Ei, sõbrad, jooga ei ole rida ebamugavaid harjutusi, mida sunniviisil teha – see on nauditav olemise viis, mis annab elule vundamendi, mille peale saab ükskõik mida ehitada,“ kinnitab Jane. „Ilmekas osa sellest on taimetoitlus – joogas elades saad teada, kui õrn on inimese keha – ta tõepoolest ei vaja ega seedi hästi nii ränka ollust nagu liha. Liha söömine on vajalik ainult siis, kui muud tõesti pole, nagu eskimodel. Mune me siiski sööme, aga ainult maamune – neis on midagi võimsat – elu alge, kogu maailm ühes koores…

Vaimsuse tee ongi üldine ja pidev, pöördumatu rännak – hirmuta rändamine, millele alatasa loobib kaikaid kodaraisse meie meie mõistuse hirmunud ja neurootiline osa: Manki Maind. See keskendumist takistav, segav ja killustav loomake meie peas, kes pidevalt närvitseb ja muretseb, ülemäära kahtleb ja kardab,  – ning kellest lauldes Tom üha püüab inimestele näidata, kui ohtlik on ahvimeelele allumine ilma, et teataks, et niisugune kotermann meis kõigis üldse olemas on.“

Sassis killud hallides tuulepluusides

Jane meenutab, et läks näitlejaks õppima teadmisega, et näitleja on nii Eestis kui kogu maailmas üks tõstetud tegelane – mainekas, privilegeeritud, tuntud – kindlasti täiuslik-arukas-harmooniline ka. Tegelikkus aga oli neiu sõnul selline, et tulevasi näitlejaid, keda kogu (Eesti)maailm imetleb ja kadestab, ihaldab ja arvustab, lammutati ja killustati juba lavakas rohkem kui ühegi teise ameti haritlasi.

„Kool peatab meil paraku veel noorte inimeste õppimise ja avanemise soovi ja oskuse – praegu ei tohiks olla enam mingeid muid kui waldorf-tüüpi ja teised loovad vabakoolid, kivistunud süsteemiga kombinaadid ainult lõhuvad lapsi,“ teab Jane. „Lavakoolis tehakse see, mis veel veidigi paika jäi, lõplikult segi, inimesed lõhutakse tükkideks, et neist saaksid head näitlejad aga sisuliselt kokku tagasi panna ei osata– ainult killud ja kaos jäävad. Nägin juba teatrite tagaruumidesse sattudes imetlusväärsete ja kirgaste näitlejaisiksuste asemel, keda üldsus lavalt ja telekast teab, oma ameti ja päevakava, komplekside ja probleemide vange. Igati kinnijäänud oskustöölisi, kes ühest küljest igatsevad aplausi, teisalt tahaksid kaduda kuhugi akside vahele, ainult mitte püüne peale. Ja teatrimajast väljudes poevad ilmetutesse tuulepluusidesse ja teksadesse – et jumala pärast keegi ära ei tunneks, midagi head ei ütleks ega ammugi mitte halba.

Tänavad ja bürood on täis ilmetult riietuvaid inimesi, kelle kahvatule laubale on kirjutatud „ah mis nüüd mina“. Mitte mingit sõnumit kandvatesse riietesse varjudes püritakse illusoorse turvalisuse poole. Ennast ei söandata ise tunnustada ega kinnitada, et just praegu olen ma oma parim Mina. Justkui kardetaks selle eest karistada saada. Ent oma annete ja eelduste kasutamata jätmine kõigi nende hirmude ja katkisuse pärast saab karistada – me tuleme inimesteks ülesandega.

Ja eks meie Baraka-pood, kuhu oma rännakutelt kõigi rahvaste naturaalset käsitööd, värvilisi ja erilisi rõivaid toome, on samuti abipakkuv sõbrakäsi: tule ja riietu nii, et su välimus tutvustaks su olemust! Väike jama seisneb vaid selles, et enamus ei tunnegi oma olemust. Me kõik – näitlejad eriti – mängime erinevaid rolle, mis viivlevad meie süvahoovuste erinevatel tahkudel – ent suurim roll, Mina Ise, on omandamata ja kehastamata puha.

Praeguseks olen juba valmis väitma, et oma rännakute ja õpingute järel olen peagi valmis pakkuma oma abi vähemalt lavakale. Kui me Tomi ja sõpradega püüame väge ja eneseleidmist laulda võimalikult kõigile-kõigile, siis vähemasti tulevaste näitlejate tasakaalutud puslekillud peaksin juba oskama küll niimoodi tervikuks aidata, et noor artist ei kipu enam ennast salates tuulepluusi sisse varjuma,“ usub Jane. „Lavakunstikool on seni nagu suur Noa laev ning iga inimene ja olend sellel on eriline ja imeline, kuid see laev sõidab täiesti ebateadlikult ja sihitult eikuhugi! See on eluülikool ja seal õpetatakse justkui paremaks inimeseks, kellekski kes oskab end kõrvalt näha, kes oskab end väljendada, muutuda, mitte näidelda, suhestuda ja suhelda, laulda, tantsida ja oma keha tunnetada ja hoida. Me õpime ses koolis seni veel kiiresti ja valjusti rääkima, lavapaanikat varjama… kõiki Päris asju saab seal koolis õppida alles siis, kui sellele kõigele panna juurde teadlikkus, ärkvelolek, kohalolek! Peab muidugi alustama abc-st , sellest mida süüa ja mida mitte, kuidas ja kui palju magada, et meil oleks maksimaalselt energiat, kuidas koguda, hoida ja tarvitada energiat, kuidas hoida heas vormis oma füüsilist ja emotsionaalset keha, kuidas vägivallatult omavahel suhelda ja probleeme lahendada! Alles sealt saab edasi minna ja õppida erinevaid tehnikaid ning saada meistriks!“

Prillid kui pilguraam

Armastuse ja vaimsuse voogudes rännates on Jane möödunud sügisest saadik Eestist enamasti ära olnud. Nad roadtrippisid Tommiga sügisel Californias, elasid Ameerika kõige spirituaalsemas külakeses Sedonas, külastasid Suurt Kanjonit, LA-d, Phoenixit ning naljapärast ka Las Vegast, mis oli nagu terve Tallinna suurune purjus turiste täis Soome laev, mis on koguaeg avatud, aga mis mitte kuhugi ei sõida. Seejärel veetsid jõulud Eestis, mis sugugi maailmalõppu ei suubunud ning õppisid-töötasid-rändasid seejärel Tai ja India joogakoolides. Pärast paari-kolme suvekuud ilusal isamaal viib Jane Tomi – jah, seekord sedapidi! Kopenhaagenisse külla maailmakuulsatele muusik-shamaanidele Satyadevile ja Kailash Kokopellile, siis Nevada kõrbesse legendaarsele Burning Man festivalile ning sealt edasi Peruusse, Machu-Pichusse Jane ja Tomi õpetaja ja teenäitaja Edmundsi juurde.

„Burning Man on hiiglaslik ja kreisi futu-tekno-hipi-spirituaal festival – raske öelda, mis stiili seal seal ei oleks esindatud. Seal kaheksapäevasel ürgmöllul peab 70 tuhande inimese seast oma uued parimad sõbrad üles leidma ainult välimuse ja sisetunde järgi, sest mobiile, internetti ja muid sidevahendeid seal pole. Järelikult tuleb oma riietusele lisada see Miski, mis inimese tegelikku Mina väljendab.

Minule on juba ammu silma jäänud ja hinge läinud kunagised 60ndatel popid nullklaasiga prillid, millel oli oma vägi ja võlu – ka päris klaasideta prillid, mida mina meisterdan, mitte ei varja, vaid raamistavad ja rõhutavad pilku,“ kirjeldab Jane üht olulist ideed ja inspiratsiooni, mille Nevadast kaasa tõi. „Kui ma neid kaunistustega prille siin Baraka-poe haldjabutiigis meisterdan, toimub minuga see miski hõrk, mida nimetatakse loomiseks. Ehkki ümberringi käib melu ja äri ja ülalkorrusel käib joogastuudio ehitamine- loomise hetkel olen erilises meditatiivses seisundis, veel sügavamas õnnetundes kui tavaliselt. Seni olen haldjaraame teinud naiste ja neidude prillidele – nüüd juba ka poistele ja meestele. Naljakas ja armas on.“

Jane poolt on need hellitusnimega bliss-bless-bubbles prillid võimalus väljendada iseennast. Oluline on leida oma tõeline karakter või karakterid, mis on kooskõlas meie südamega, et selles mängus nimega elu paremini oma rolli mängida – oma tunnetega tutvuda ja neid julgelt ja ausalt nii endale kui teistele näidata. Talle läks südamesse, mida rääkis hiljuti Mai Agate Väljataga: inimene saab kogeda ennast ainult läbi tunnete – valgustatus ongi teadlik-olemine kõigist oma tunnetest. Kui ma ei ole teadlik oma tunnetest, siis ma arvan, et minu tunne on minu väärtus, mille külge klammerduda – egolaks, mis muud! – ent tegelikult annab kõigi tunnete vikerkaar kokku valge värvuse, mis on teatavasti jumalik – järelikult sa pead uskuma et oled jumalik olend. Oledki ju!

„Aga mida teeb meiega elu? Täpselt vastupidist. Ühiskond proovib meile kogu aeg nina peale visata, et me pole piisavad, et me pole armastamiseks küllalt head, et me pole kiituseks küllalt andekad, peab veel pingutama, siis saame ehk õnnelikuks – veider kas pole!?“ mõtiskleb prillesõrmitsev haldjapiiga. „Inimeste kõige suurem hirm pole mitte olla väike ja väeti, vaid kõige rohkem kardavad nad, et on piiritult võimekad – nad kardavad otsa vaadata Jumalale iseendas.“

Haldjate vahendaja

Miniatuurne ja habras, läbipaistva pilgu ja lummava naeratusega Jane on ise nagu haldjas – ja soovitab meil kõigil õppida julget ja õnnelikku erilisust ning jõulist sõnumit haldjatelt, loodusjõududelt ja muudelt olenditelt: „Nad on kõik teatud stiihiate ja kvaliteetide kehastused. Mõeldes mõnele sellisele olendile ja tunnetades tema energiat, saame selle energiaga otseühenduse- olgu selleks energiaks näiteks rõõm, turvatunne, värske vee või tulise päikese tunne meie südames. Võimalik, et kohates selliseid olendeid, saame ainsa pilguga aru, kes ta on – nii peaksid inimesed ka meid endid nähes taipama, kes me oleme.

Selles mõttes on nurgelise ja avanemata, puu otsas redutades armastust ootava ja kartva tüdruku roll „Suveöö unistustes“, mida selgi suvel Ohtu mõisas ja Alatskivi lossis mängime, väga armas ja õpetlik.

Nii, nagu on õpetlik olnud ka koostöö elegantse ja karismaatilise lavastaja Roman Baskiniga. Tema tugevaim külg on maitsekas nali, mis iial odava populaarsuse nimel palaganiks ei madaldu. Ja tema kui paras frukt tuletab värvikalt meelde, et me kohtame tõepoolsest igal hetkel oma hingesugulasi – mida raskem isiksus, seda vajalikum peegeldaja ja õpetaja.

Raskete peegelpiltide eest on võimalik mõnda aega põgeneda ja neid õppetunde vältida – arukam on nad aegsasti ära õppida ning tänades ja naeratades edasi minna. Kusjuures me ei saa jalgu trampides nõuda, millised peavad olema need inimesed, kellega eluteel kohtume. Et õigetega ei kohtu – ja need, kellega kohtume, pole õiged. Ka seda õpetas mulle Burning Man.

Kohtusin seal ühe 57aastase mehega, kellega tekkis sekundiga lähedus – Oma. Läksin festivalilt edasi bed&breakfast-motelli, mida nad naisega pidasid, tegin tööd ja olin Kohal – ma olin leidnud oma perekonna. Ühe neist paljudest ülimalt lähedastest peredest, kes meile maisel matkal kingitakse. See hingesugulaste paar oli elav kaunistus šamaan Edmundsi õpetusele, kes ütleb: “igaüks on su ema – või isa.”

Kuitahes hirmsa inimese silmadesse vaadates on lihtne andestada ja armastada, kui mõistad, et elame kõiksuses, kus kõik on ühendatud ja igaüks annab endast parima. Teine hea trikk kuidas inimesi mitte hukka mõista on aru saada faktist, et olenemata mida keegi just tegi on iga inimene on just praegu oma arengu maksimumis – arvestades tema minevikku ja kogemusi ei saanduki ta ju paremini käituda, ta oleks ju muidu seda teinud.“

Hirmuta rändamise Ameerika-ajajärgult tõi Jane aga kaasa sügava leppimise sellega, et tema isa pole olnud selline, nagu ta oleks tahtnud. Nüüd arvab Jane, et ta oskab aktsepteerida isa sellisena, nagu ta on: „Võrratu õppetund siinilmas ongi leppimine lähedaste eripäraga, isesusega, sellegagi, et nad on vahel meist võõramad ja kaugemal kui meile meeldiks. Ühendväljas on nad meiega alati.

Oma rännakutel püüan seda Välja võimalikult palju tundma õppida. Reisimine aitab mul tundma õppida ka iseennast, eriti seda, kuidas ma tunnen end mujal, kus on erinevad energiad ja inimesed – ning kuidas ma nendes olukordades reageerin – eriti kriisiolukordades. Oluline on parimad tunded, õppetunnid ja energiad kaasa võtta ning neid kõikidega jagada, sest jagatud teadmised on korrutatud teadmised. Sama moodi on meie heade mõtete ja õpitud õppetudide kandjateks ka väelaulud ja isegi minu Haldjabutiigi-vidinad toovad neid energiaid Eestisse ja rõõmustavad inimesi – tuletavad meelde, et mitte miski ei takista meil elamast oma unistust.”

Dr. Suurküla Maharishi juhatusel valgustumise veerel

Doktor Jaan Suurküla (72) on rajamas maailma esimest ajurveeda-põhist integratiivse meditsiini haiglat: „Paradoks on, et kuigi Eesti inimeste – eriti naiste – vaimne andekus on lausa erakordne, olemuslik, taevalik kingitus, ei taha Maharishi, et asutaksin oma haigla Eestisse. Ta ütleb – jah, loomulikult me suhtleme temaga ühendväljas! – kuhu iganes, ainult mitte Eestisse.

Meie haiglas hakatakse ajurveeda järgi ravima nii vähki kui viljatust, ainevahetushäireid kui südame-veresoonkonna haigusi. Nagu tasakaalus inimene ise, on ka selline maailma esimene ravila sünkroniseeritud, ühendvälja ja Maa rütmidega alalises korrelatsioonis ja teadvustatud-valgustatud.

Ei midagi müstilist, ei mingit mõõdetamatut-määramatut šamaadi – kõik on teaduslikult kontrollitav, tulemused on püsivad ning sünergeetiline mõju tervikule, kus kõik on kõigega seotud ja kõik on üks, tohutu. Paigutan sellesse haiglasse kõik elu jooksul teenitu – nii, nagu olen panustanud ka Eestis ja mujal asuvatesse transtsendentaalse meditatsiooni keksustesse. Kui valgustatus tõuseb puhta ja isetu armastuseni, on jagamise soov lausa vastupandamatu, võin oma kogemustest kinnitada.“

Jaan õppis läbi kõigi 1960ndate aastate Rootsis Gothenburgi Ülikoolis meditsiini ning sai lisaks meditsiinidoktori kraadile ka farmakoloogi hariduse. 1970ndatel töötas doktor sisehaiguste ja geriaatria arsti ja teadlasena – tema teadustöö „Vananemise ökoloogiline teooria“ tõestas, et vananemine ei tähenda tingimata piinlemist ega haige olemist. Kuna Euroopa meditsiini jäigad raamid teda pehmelt öeldes ei vaimustanud, läks ta ülikoolist ära – Tallmogardeni Rootsi tervisekeskusesse ning asus 1980.aastal Maharishi jälgedes Ayurveeda ja transtsendentaalse süvameditatsiooni teele.

Tuhandete aastate veedade põhjal oma ülemaailmse koolkonna rajanud Maharishi Yogi elas aastatel 1918-2008 sõna otseses mõttes kõikjal üle Maa ning kuulutati juba 40aastasena pühakuks. Globaalset, lihtsa ent mõjusa meditatsiooniõpetuse guru lähendatakse inimestele, nimetades teda ansambli The Beatles ja teiste kuulsuste teejuhiks – tegelikult õpetas mees, kes oskas leviteerida ning püüdles ülemaailmse rahu poole läbi iga üksikisiku, välja 40 000 transtsendentaalse meditatsiooni õpetajat, mõjutas oma pika elu jooksul enam kui 5 miljonit inimest, rajas tuhandeid treeningkeskust, viis tasakaalustatud – Maa rütmide ja ühendväljaga kooskõlas meditatsiooni koolidesse ja ülikoolidesse Indias, Kanadas, USAs, Inglismaal ja Šveitsis. Nii elu ajal kui temast jäänud heategevusfondide kaudu praegu on pühamees suunanud inimkonna helge tuleviku käsutusse miljardeid dollareid.

Maharishi mõjutustest innustunud Dr. Suurkülast sai aga Rootsi juhtiv töötervishoiu ekspert – see amet meeldis talle, kuna rõhk oli ennetusel. Ta täiendas ennast ortopeedia ja kiropraktik alal ning 1980ndate lõpus omandas põhjalikult Maharishi Ayurveeda kõrgeima kooli, Pancha Karma kaasa arvatud. Karjääri mõttes oli ta sel ajal Rootsis riiklikul tasemel nõunik ja meditsiiniekspert, kes püüdis valgekraede klassi elus hoida vaatamata nende loomuvastasele elulaadile.

Meie aastatuhandet alustas mees Stockholmis TCM erapraksisega, sealt edasi Saksamaal, nüüdseks mitmetes Ladina-Ameerika riikides ja loomulikult Eestis. 2005.aastal sooritas doktor Maharishi Mahesh Yogile enesele eksami integreeritud meditsiini haigla juhtimiseks ning arstide õpetamiseks.

Ja ongi nii!

Transtsendentaalne meditatsioon kui aastatuhandeid vana inimaju timmimise ja seeläbi ka kogu keha häälestamise tehnika pälvis äsja Ameerika Südameassotsiatsiooni tunnustuse: USA südameeksperdid soovitavad TM-i vererõhu alandamiseks. Teadlased leiavad, et see meditatsioonitehnika on ainus efektiivne alternatiivtehnika selleks otstarbeks, mis annab püsivaid tulemusi.

„Mina ja mu koolkond – kõik maailma Maharishi järgijad õigupoolest – oleme teadnud, et see lihtne ja iidne tehnika ei tekita mitte ajutist, vaid püsivat efekti. Nüüd tegid dr. Jonathan Shear ja dr. Fred Breivis põhjalikud aju-uuringud, mis näitasid selgelt, et meditatiivse trantstsendeerimise mõjud on jäävad,“ rõõmustab dr. Suurküla. „Kuna ma olen pühendanud maailmas levinud kümnete ja sadade vaimsete tehnikate seast kogu oma elu just TM-ile, olen südamest ja isiklikult rõõmus.“

Ameerika Südameassotsiatsioon (American Heart Associatcion – AHA) avaldas äsja teadusliku teadaande alternatiivsete meetodite kohta vererõhu alandamiseks, mis sisaldab kriitilist hinnangut kõikide meditatsioonitehnikate, sealhulgas transtsendentaalse meditatsiooni (TM) tehnika, lõõgastustehnikate, jooga ja teiste stressivastaste harjutuste uuringute kohta. AHA leidis, et ainult TM-i puhul on olemas teaduslikud tõendid mis näitavad et tehnika alandab vererõhku olulisel määral. Seega soovitas AHA kasutada TM-i vererõhu alandamiseks.

„Õigupoolest on see tunnustus järjekordne pärl viimase aja palvehelmekees – Briti haridusministeerium tunnustas TMi kui laste tasakaalustamise moodust, Brasiilia valitsus viis selle vaimse praktika koolidesse ning Pentagon rahastab selle iidse teadmise tänapäevaseid uuringuid,“ rõõmustab misjonär Jaan, kes peab nii TM uudiste kui olemuse edastamiseks kodulehekülge www.tmkeskus.ee .

Milles on asja olemus?

Dr. Suurküla ütleb, et tegemist on unikaalse tehnikaga teadvuse avardamiseks, mis töötab aju kõigi osade töö kooskõla ja korrastatuse arendamise läbi ning toob kaasa loovuse ja mõtteselguse arengu, sisemise tasakaalu ja heaolutunde, suurema vastupanu stressile, parema kehalise ja vaimse tervise, eneseteostuse arengu.

Seda tehnikat on lihtne õppida, ta ei nõua keskendust ega pingitust ega eelda eluviisi või tõekspidamiste muutust ning seda praktiseeritakse kaks korda päevas 20 minutit, mugavalt istudes või ka seistes, lamades, liikudes…

„Minu mittetulunduslik sihtasutus korraldab TM-i õpetamist, et tiivustada selle kaudu ühiskonna positiivset arengut,“ selgitab dr. Suurküla oma missiooni. „Nii, nagu inimene, nii ka ühiskond peaks ideaalis toimima kõrgel vibratsioonil, kõik osised sünkroonis. Paraku juhtus inimkonnaga juba mitu tuhat aastat tagasi vaimne viga ja nihe, mida võib nimetada isegi mentaalseks tragöödiaks – selle asemel, et Maharishi ajurveedaga kooskõlas sünkroniseerida, algas hirmus pingutamine, kramplik ärkvelpüsimine ja saavutusmaania ka vaimsel tasandil.

TM, mis pole mingi äri – küll aga on väärt lõputuid investeeringuid – viib täieliku rahu ja valgustumiseni läbi transtsendeerimise. Kui pingutad ja püüdled, ei jõua sa kunagi täieliku rahu seisundini. Nagu inimesed, nii ka ühiskond tervikuna on täieliku rahu asemel, mis suudab enesest teadlikkust säilitades üldist voolu ja kulgemist kõrvalt vaadata, pikka aega püüelnud hoopis vaatlemisele, ärkvel olekus kinni püsimisele, et saavutada-saavutada-saavutada…

Muidugi on erinevad meditatsioonitehnikad sarnased – ka šamanism ja-või nirvaana-püüdlus keskendub puhtale teadvusele. Ent juba mõtete mahasurumine kui tehnika hoiab ju teadvust ärkvel ja langetab vibratsiooni. Mida kõrgem võnge, seda kergem on valgustatust saavutada.

Kali-jooga ja mitmed teised praktikad viivad aga võnked aeglaseks ja alla ning sel kombel on tegelikult võimatu saavutada ühtsust nii universumi rütmidega kui olemuselt tervikliku aju osadel omavahel. Kõigi meetodite eesmärk on mõistagi ühine – ikka parimat! – ent tulemused erinevad.“

Valgustus pole fanatism

Jaan kinnitab, et ei tema ega Maharishi pole fanaatikud – pigem entusiastid, kes tahavad sisemise sunni ajel jagada kõike, mida on ise omandanud. Pidev areng valgustatuse suunas on viinud nad universaalse armastuseni. See omakorda innustab jagama. Kõike – nii teadmisi kui finantsi.

„Meie, välis-Eesti poisid koos Hain Rebbase ja Jan Manitskiga, olime ühe „ešeloni“ misjonärid, kes tulid esimesel võimalusel igaüks oma eriala vilju jagama – militaaria, kunstiäri ning meditsiin ja meditatsioon. Manitskil läks selles mõttes hästi, et ta leidis kuldses eas endale eestlannast kaasa – minu lapsed on sündinud abielust rootslannaga.

Mul on neli last, kõik mediteerijad. Linda, Peeter, Mikael ja Jenny – kahanevas vanusejärjekorras – ja viis lapselast mu poegadelt. Linda on TM-i õpetaja ja töötab erinevates riikides ja erinevatel kontinentidel täisajaliselt TM-i organisatsioonis väga nõutud IT-turunduskonsultandina rahvusvahelisel tasemel, aga praktiseerib ka Maharishi Gemlight Therapy’t – võimsat meetodit ravimiseks kalliskivivalgusega mida Maharishi arendas välja koos saksa leiutajaga.

Peeter on abielus prantslannaga ja elab Chamberys, Prantsusmaal. Töötab arvutiprogrammide arendajana. Mikael on abielus rootslannaga, elab Rootsis Alingsåsis, ja töötab insenerina, juhatab materjalide katsetamise instituudis osakonda.

Jenny elab Stavangeris, Norras ja tal on norra elukaaslane. Töötab IKEAs jaoskonnajuhatajana.

Mu naine Ingela suri ootamatult septembris 2009, olles sinnani täitesti terve. Olin ise Eestis, kui see juhtus. Põhjus oli kopsu emboolia. Ingela oligi tegelik ingel, kaugele edenenud mediteerija, väga tark ja armastusrikas inimene. Oli edukas algkooliõpetaja Montessori meetodi järgi ning mu ingel oli kuulus oma võimega isegi kõige agressiivsemad ja rahutumad lapsed – ja terved klassid – muuta rahulikuks – seda lihtsalt oma suure lasteearmastuse läbi. Lapsed tunnevad väga selgelt, kui armastus on ehtne – ja sellel äratundmisel ongi imeline toime. Tervendav võluvägi.

Tunnistan, et minagi olen olnud katki. Väga katki. Liiga katki selleks, et võtta samasugust naist – nagu eestlannad paratamatult on. Samavõrd kui meie rahvusest naised on vaimselt andekad, on nad mitte ainult ajalooliselt, vaid kuidagi lausa… geneetiliselt ängistatud, neuroosis ja turvatundeta. Tean seda iseenda pealt, millest see tuleneb. Olin 3aastane, kui Eestist põgenesime,“ pihib Jaan. „Aga ma mäletan väga eredalt Tartu pommitamist. Ja andsin kasvades-arenedes endale selgelt aru, kui katki oli sõda mu lapsepõlve ja mu enese teinud.

Mu isa Jüri Suurküla, töötas Tartu silmakliiniku peaarstina ja oli osav silmakirurg.  Sakslased panid teda sellepärast silmahaavadega sõdureidki opereerima. Tartu pommitamiste tõttu evakueeriti silmaoperatsioonid Jaan Tõnissoni Erika mõisasse, mille riik oli annetanud teenete eest temale – ja seal sõjaväehaiglas ma sündisingi. Rinne oli nii lähedal, et vahest langesid kahuripommid aeda.

Minu elu esimene elu trauma toimus 2 nädalat enne sündi, kui mu ema oli õues ja kahuri granaat plahvatas paarkümmend meetrit eemal – oli suur ime, et mitte üks kild teda ei tabanud. See tohutu plahvatus ja mu ema paaniline hirm oli mu elu kõige suurem trauma – uuringud on näidanud, et laps kogeb emakas otseselt ja intensiivset ema emotsioone.  Võib kujuneda kroonilise stressi sündroom – ja kujuneski.

Enne TM-i arvasin, et mu olukord on ravimatu, kuna tavameditsiini kogemus oli, et sellist rasket posttraumaatilist sündroomi kroonilise raske ängitusega, rahutusega, ärrituvusega ja pidevate unehäiretega ning suure infektsioonitundlikkusega, millega kaasnes krooniline kõrvalkoopapõletik ja bronhiit, jämesoole põletik jne – ei ole ravitav.

Aga imeliselt vähenesid kõik sümptomid kiiresti ja suur enamus kadus vähem kui poole aasta jooksul pärast mediteerima õppimist, aasta pärast olin täitsa terve. Suur osa minu tuttavatest õppisid TM-i,  nähes suurt muudatust minu juures, ilma et ma oleksin teinud muud propagandat. See on tavaline kogemus – inimesed õpivad TM-i sellepärast, et näevad head muudatust.

Ei ole üllatav, et aju-uuring on kinnitanud, et sõdurid on posttraumaatilisest seisundist tänu T;ile paranenud, tavalised inimesed on saanud valgustatud, ilma elamata eremiidina mõnes himaalaja koopas terve elu nagu tavaliselt peeti hädavajalikuks Indias enne TM-i.

Meditatsiooniga tulin ennast kui tervikut häälestades ja meelestades, sünkroniseerides ja avardades haigus- ja vigahaaval tagasi selleks, kelleks ma tegelikult sündisin. Psühhosomaatilised haigused ees, viirushaigused järel – kõik on ammu kadunud.

Paradoksaalsel kombel on minu kutsumus olnud täpsuslaskmine. Ehkki sain beebina kogu elu portsu paugutamist justkui kätte, oli vaja sellele spordialale veel kõrvakuulmine ohverdada. Kui vestluse ajal on mürafoon, siis ma kõnelejat ei kuule. Mis on kahtlemata lausa sümbolistlik nähtus…“

Jaani üks poeg on insener Rootsis, teine Prantsusmaal ning üks tütardest on transtsendentaalse meditatsiooni kõrgeima taseme õpetaja ja õppejõud. Isa Suurküla kinnitab, et nõuded õpetajale on selle meetodi puhul väga täpsed ja kindlad. TMist ei saa mingil moel teha kontrollimatut äri. Ei ole nii, nagu erinevate reiki-voolude puhul kujunema on hakanud – igaüks, kes arvab heaks vägede valitsemisest oma äri ja sissetuleku kujundada, kuulutab end pühitsetuks ning hakkab aga pühitsusi müüma. Et pühitsuse ostjad siis selle diili pealt omakorda kontrollimatult energia-nikerdamisi müüma saaksid hakata. Absurd…

Alfa-beeta, hakka pähe!

„Minu juures on õppimas käinud ka reikimeistrid, alfa-võngete korrastajad, gigongi tegijad, vabastavad hingajad – kõik on leidnud TMis selle Millegi, mis varem puudus,“ kinnitab Jaan, kes näeb välja, nagu Jaan Tõnissoni reinkarnatsioon – müstilisel kombel ongi mees muide Tõnissoni majas Tartu eeslinnas Erikal sündinud… „Eks hõivatud ja saavutusmaania käes vaevlevaid inimesi võlub seegi, et Maharishi müsteeriumi puhul pole vaja omandada mingit teooriat ega filosoofiat – see kõik on meie enese sees. Ainult praktika – mida saab õppida ikkagi meistri juhendamisel.

Jah, paljudel – õigupoolest üha enamatel – juhtub transtsendentsesse aju erinevate osade võngete ühtlustumise seisundisse sattumine spontaanselt. Inimesed jäävad enesest teadlikuks, ent satuvad kõrvaltvaatlemise olekusse, voo jälgimisse – suvalisel hetkel, tegevuses, seltskonnas – nagu kirjeldavad näiteks Aigi Vahing või Mihkel Mattiisen.

Suurepärane! Ent selline rahuseisund, mis meditatsiooniga kaasneb, tuleb ära õppida. Alfa-lained on paljudel iseenesestki veel või juba paigas – eesaju võnked. Beeta – analüütiline mõtlemine – samuti, ka deeta-lainetega ehk aju kesksete funktsioonide korrastatusega pole hullu. Gamma-lained vajavad samas enamusel korrastamist – ning ajuosade ja erinevate lainepikkuste ühtlustamine ja Maa rütmidega sünkrooni viimine eeldab samuti õpetajat.

Mind õpetasid esmalt veedad, siis isiklikud kogemused, edasi Maharishi vaim – kui mõistate, mida silmas pean.“

Dr. Suurküla manitseb, et teadlikult ja õigesti mediteerida on vaja vähemalt kaks korda päevas. Aju õpib transtsendeerimise ära, kordamine kinnistab ning iga korraga on üha lihtsam seda omandatud voolavat seisundit saavutada – lõpmatu korrelatsioon korrapärastub ideaalis hetkega.

Mingit tähtsust pole selle erilise teadjamehe sõnul ei ajastul ega rahvusel, kultuuritaustal ega religioossetel tõekspidamistel – inimene on osa kõiksusest ja väljast kui universaalsest teadvusest igal juhul.

„Kokkupuuted vaimse andekusega on minu kui õpetaja jaoks väga kirkad. Eriti siin Eestis, kus valitseb mingi eriline taevalik tasand – millest inimesed ise sageli üldse ei teagi. Vähemasti mehed mitte. Naised on teatavasti kõikjal maailmas uuemal ajal vaimsemad. Jumala puudutusest kuidagi väljavalitult – tõepoolest, nii see on! – tõstetud inimesed tulevad minu juurde – siin Tallinnas näiteks Kuklase tänava keskusesse – ja saavutavad lausa üllatava spontaansuse ja lihtsusega Selle. Üks minister üllatas mind eriti. Aga ka stressis ärimehed…

Siis rõhutan aina – see on väga hea algus, mitte tulemuste tipp ega tasakaalu lagi, sõbrad. Jumala antud anne on ülesanne – meie eneste heaks, et kõigil oleks siin universumi ühisväljas egovabalt oma piiritute potentsiaalide rakendamise suunas kulgeda võimalikult hea. Ja veel parem.“

Küüliku Künnapase kõvakaaneline

Kati Saara Vatmann

Heli Künnapas on teoloogi- ja sisekaitseakadeemia haridusega lasterikas küülikufarmiemand, kellel on kirjutamisel juba kolmas romaan täiskasvanutele ja lasteraamat koos oma poegade Mathiase ja Joosepiga – umbes samal meetodil, nagu Lehte Hainsalu ja Epp Petrone neid elust enesest lastega kõrvuti sünnitanud on. Nii äsjailmunud „Homme on ka päev“ kui „Lõpupidu“ – samuti elust enesest – on kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse edutööd ning nende puhul on väidetud, et sellised raamatud panevad ka noori (loe: neidusid) vana head paberist, lõhnavat, enesega mõnusat äraolemist tõotavat raamatut digi- ja virtuaalvärgile eelistama ning need on kerge ja karge, elus ja ilus lugemine, milles tunneme ära iseenda ja ennast ümbritseva maailma.

Noorproua Künnapas, kes on portreteerinud töönarkarist, eraeluta ametnikke-kipskõpskontsadit – temast enesest nüüdseks juba väga erinevas muinasjutus elavat kaunitari, nendib, et on ise ametkondlikes tippudes samal kombel koopia- ja kohvimasinate vahel nagu konn koorekirnus lõputuid tööpäevi ei-midagi-tegelikku teinud. E-kirjad ja koosolekud, ärilõunad ja ei mingit aega ei elukaaslase ega sõbrataride jaoks. Tänu millele ühtlasi selgub, et elukaaslane pole muud kui ühine pangalaen mõttetult kalli maja maksmiseks, et kõik oleks nii, et sõbrad ja muu maailm näeks – kõik on nii kuis peab, et olla edukas.

Aga mitte normaalne. Saab peategelanna Kairit aru tänu sellele, et Heli on kirjutanud Oskar Lutsu kellamees Liblele mantli- ja nööripärija, kellamees Andrese, kellega nooruke edudaam kodukohas südamest südamesse pärisjutte käib ajamas. Kui esmalt lihtsalt selleks, tühjuse peletuseks võetud peni tagaistmel tukkumas, Tallinnast Nootsasse sõidab, et ema lähedal olla ja kirikukellade saatel ärgata – siis selleks, et lähemalt, veel lähemalt, päris lähedalt näha noormeest, kellega suhteni jõudmiseks kooli ajal ta ise veel valmis polnud, aga nüüd…

Nüüd teeb Künnapase kõvakaaneline – üks kaunimaid köiteid, mida viimasel ajal on au olnud käes hoida – mitu uperpalli enne, kui selgub, et Rain on tõesti see mees, kelle pärast tundetust-trafaretsest pealinna-näidis-viljatust-abielust ära tulla, Pärnu-Jaagupi-laadsesse asulasse korter üürida, kooliõpetajaks minna ja lihtsalt õnnelikuks hakata.

„Lihtsalt“ on muide Heli leit- ja uitsõna, mida ülimalt pedantne keeletoimetaja Krista Mõisnik pole vajalikuks pidanud koomale tõmmata, järelikult on vajalik ja olemuslik. Kõik väärtuslikud asjad – nii elukorraldus kui sellest jutustav raamat – on lihtsalt lihtsad, sellepärast nad väärtuslikud ongi.

Raamatuesitlusel väitis Heli, et pole ühtki karakterit päris-inimeste pealt maha kirjutanud, ehkki elu ise on fantastilisem ja uskumatum kui mistahes looming – sellest hoolimata on lugejad talle juba öelnud, et tunnevad pealiskaudsetes kullakaevajatest sõbrantsides, kes on esimesel võimalusel valmis sõbratarilt tema edumehe – õieti küll tolle maja ja auto – üle lööma, ära nii iseenda kui oma enese sõbranjed. Nii ongi!

Ja on nii, et Eestimaailm on täis sugugi mitte taevas kokku pandud paare, kes lagunevad esimese raputuse peale vaakumis sumavateks üksiklasteks – peta mind üks kord ja see on sinu süü, peta mind teine kord – ja see on minu süü. Ning kirjandus on ses nukras poolõnnelike galeriis ringi vaadates ohutu ja mõnus ning magusvalus mäng. Võimalus erinevad stsenaariumid läbi mängimata, ennast tervendada ja kirjeldatavaid selgeks kirjutada ilma haiget saamata. Nii väga. Või kui, siis salaja.

Kairiti tõelise armastuse leidmise lugu kinnitab ühtlasi, et kui Õige ära tunned, pole midagi jorutada, puigelda ega süümelda – kui on südamehääletsi tuntavalt Tema – trahh! Siis ei jõua leitu kõhelda ja kaduda ning elu ise saab anda ainese järgmisteks õnneliku lõpuga romaanideks. Ning ühtlasi on julgustav lugeda, et maailmas on siiski veel mehi, kes ei otsi naises emmet-tuge-toitjat. Võim pole Heli kogemuste põhjal kirjeldatuna põrmugi seksikas, vaid julm, isekas ja tundetu keppimine. Igas mõttes.

Paljud kirjanikud mõtlevad oma tekste luues eelkõige kaasale või kallimale, kellele läbi raamatu lõpuks ometi kõik välja öelda. Asjatu lootus – ikka kohe täiesti eranditult kõike teeme endale – mehed ei loe, mida kirjutame. Ka Herlend „Heli mees“ Kruusmann tunnistab, et küülikufarmi pidades, Pärnumaa piiril Kuuse talu üles ehitades, ehitustööga perele elatist teenides, jahil ja meestega mürisemas käies vajub ta kella kahe ajal voodisse ega suuda praeguses elufaasis silpigi lugeda. Küll aga peegeldab naine valmivaid tekste tema peal. Eriti praegu, mil kirjutamisel nende maalekolimisest, farmirajamisest ja lasterikkusest inspireeritud kolmas raamat. Herlend lubab nii lugeda kui kirjutada – ja nimelt koos Heliga küülikutoitude laiendatud kokaraamatu kõigega, mis jänkside ümber leida.

Nii intensiivse elulaadi puhul ei tähenda „homme on jälle päev“ mitte vabandust tänasida toimetusi homse varna visata, vaid lohutust, et homme jätkame viie inimese elu elamist ühele inimesele välja mõõdetud ööpäevas. Ja lootust, et homme ei tähenda armastus enam iha ja raha ega edukat tühikargamist. Heli enese ambitsioonid lubavad loota ka, et kui temasugused Tegijad astehaaval sotsiaalpoliitikas volikogunevad ja sealt edasi Toompea vallutavad, on eestlastel ehk tõesti homme ka päev.

Ralf – Hagal-vägine harmoonia looja

„Kui väike te olete!“

Sellist üllatust kohtab sageli vägede valitseja, kelle mõtete-sõnade-tegude üliinimliku tulemuslikkuse põhjal oletatakse, et kindlasti on ta hiiglane. Eks ongi – harmoonilises energias pulseerimiseks piisab üsna väheldasest, sitkest ja kompaktsest maisest kestast. Mis on Ralf Neemlaidil (54) tänu eluaegsele aktiivsele elulaadile pehmelt öeldes eatu. Täpsemalt – vähemalt kümme aastat oma füüsilisest east noorem.

„Mind võib pealiskaudselt vaadelda kui kummalist meest, kes loobus oma karatetreeneri teenete ja militaarkarjääriga  saavutatud 50 tuhandelisest eestikroonilisest kuupalgast ja kolis padrikusse, kus polnud midagi ega kedagi peale looduse ja metsloomade,“ naeratab Ralf, kelle kirjad ja telefonikõned lõpevadki reeglina leebe üleskutsega: NAERATAME! Tegelikult rajas mees oma Pesa talu, kuhu kõik pika elulooga palkhooned on kokku kantud Eesti erinevatest paikadest, selleks, et luua ja pulseerida harmoonilist energiat sadadele, isegi tuhandetele tema õpetuse järgijatele nii seal Jõgisoo-Koppelmaa taga metsas kui telefoniteel – ja matkadel nii Eestimaa väepaikadesse kui emakese Maa kohtadesse, kus on iidsed jõujooned. Suur Kanjon ja Pühajärv, Alpid ja Saaremaa, Mehhiko ja Piusa, Nepaal ja ilusad isamaised hiied…

Vägede valitseja

„Sain juba aastate eest aimu, et nii inimesi kui inimkonda on võimalik mõjutada lisaks füüsilisele puudutamisele ja liigutamisele ka energeetiliselt – nii lähestikku kui eemal asudes. Ühisväljas pole kaugustel tähtsust. Harmoonilise energia loomiseks on vaja nii inimesest kui teda ümbritsevast ruumist esmalt peetunud ja määrdunud energiad välja puhastada ja seejärel nii süda kui tuba värske puhta energiaga täita,“ kirjeldab mees, kes on tänavusel aastal võtnud vastu nii palju abipalujaid kui tema poole pöördub. Et teada saada, millised on tema võimete piirid. Et kontrollida, kas tõesti ei pane Jumal kellelegi suuremat koormat kui too kanda suudab. Ja veenduda, et see, mis ei tapa, teeb tugevaks. „Ruunid on Põhjala jumalusele Odinile kõrgemalt poolt kingitud sümbolite süsteem, mis on võti kõiksusse, aken vaimsesse maailma. Ruun Hagal tähendab „tühjendan ja täidan uuesti“ ning kätkeb endas vabanemist ja muutumist.

Kui tahad Hagali energia endasse lasta ja tuua seeläbi oma ellu uusi värve, seisa kõrvuti asetatud jalgadega, tõsta käed õlgade kõrgusele, sule silmad ja lausu või laula „HAGAL“. Tee seda nii tugevalt kui nõrgalt, nii rõhutades kui pehmelt, pannes sellesse sõnasse kogu oma muutumise soovi. Sulle võib paremini sobida Hagali energeetiline võti „HU-HA-HI-HE-HO“. Laula või lausu seda teades, et muutus Su elus on juba toimunud. Sa oledki eneseleidmise teel.“

Vägede valitseja kirjeldab, millised on seitse sammu, mis viivad eneseleidmiseni – esiteks tuleb otsida abi, et teada saada, milline energeetiline põhjus on praegustel ebakõladel, teiseks tuleb tasakaalustada oma tšakrad, puhastada nii energiakanalid kui kodu, kolmandaks liikuda nii üksi kui Õpetajaga looduses, neljandaks teha energiaharjutusi, lõdvestuda, võtta kontrolli alla oma rüht ja hingamine ning õppida mediteerima, viiendaks õppida pidevalt jälgima oma mõtteid ja tundeid ning aega, energiat ja teadmisi hoidma, kuuendaks oma menüü ümber kujundada ja seitsmendaks nii lähemate kui kaugemate eesmärkideni jõudmise plaan koostada.

Ralfi enese elukorraldus on samuti otsekui tegudeks tehtud õpetus õigetest valikutest ning sisetunde järgi vahelduvates rütmides elamisest. Oma talu rajamine ei tähenda kaugeltki eraklusse tõmbumist – nii Pesas kui talu ümbruses käib sadu inimesi mediteerimas ja „tuunimisel“, matkamas ja mõtisklemas, mehel on vastuvõtud ja etteasted Kohilas ja Saaremaal, Raplas ja Tallinnas ning Ralf sooritab koos oma jüngritega pidevaid väljasööste suure maailma väepaikadesse.

Pesa punumine

Ralfi neljahooneline, püramiidi ja puhastava jõekääruga talu on selles mõttes ainulaadne, et ta ei ostnud olemasolevat hoonetekompleksi ega saanud põliskohta päranduseks, vaid rajas nullist talu, mis saab põliskohaks. Võib pigem öelda, et ta mitte ei asunud maale elama, vaid maa tuli tema juurde. Koos kõigiks töödeks vajalike meeste ja masinatega.

„Ehitasime siia hooneid ja teid ajal, mil buum muutis teoreetiliselt võimatuks heade ehitajate leidmise,“ meenutab Ralf, seistes Järvamaalt toodud küüni ees, milles jäid ellu metsavennad ja mis on toonud õnne ka tema talule. „Lõdvestudes ja kõiksust usaldades, uskudes-lootes-armastades aga kutsud suisa imeväel enda ligi inimesed, keda on just sel hetkel vaja. Ehitama tulevad mehed, kellel enesel on võnkelist klaarimist ja laadimist vaja – see oli niimoodi Pesa majade püstitamise ajal ja on ka praegu – kaasas masinad, mis peaksid idee poolest sajakordselt ülehõivatud olema. Niisugune sulle-mulle teenimine ja jagamine peaks saama võimalikult varsti kogu inimkonna ühiselu mudeliks.

Nagu ka vangist vabanemine. Näen nii paljude inimeste puhul, kes abi järele sirutuvad, et nad on endale sobimatutesse mudelitesse lõksu jäänud. Amet, mis ammu enam – kui üldse kunagi – ei õnnesta ega rikasta, vaid orjastab, abielu, mis pole seda isegi mitte formaalselt, sõpruskond ja koosviibimised, mille asemel tahaks hoopis midagi muud.“

Millegi muuni jõudmiseks soovitab Meister harmoonia energia lihtsaid põhimõtteid: mina olen oma emotsioonide peremees, mina elan siin ja praegu, mina austan elavat ja olevat, mina pühendun oma tööle, mina olen tänulik kõigi mulle osaks saavate õnnistuste eest. Selle tänulikkusega koos kasvab ka teadmine, mille eest iseäranis tänulikud oleme – ja siis see meie ellu ka tuleb. Kontrollitud.

Seda fenomeni kinnitavad Pesa talu aida seinu katvad Reet Kalamehe energeetilised maalid, väemeheni jõudnud raamatupidajad ja aednikud, sepad ja sellid ja eluliste tarkuste õpipoisid vanuses viis kuni üheksakümmend viis. Kunagi ei ole hilja ahistavate mudelite puurist välja lennata. Ralfi jüngrid kinnitavad, et nii kodumetsa korraldatavatel Erna-retkedel, nagu neid analoogia alusel nimetatakse või mägironimisel kaugel võõrsil ei tee mees kellelegi mööndusi – militaarlane ju! Tädid ja teismelised peavad võrdväärselt laugaste vahel laveerima, kõrgeist astanguist üles keksima ja lõkke ääres või lihtsalt tuhandevägise puu all ööbimist harrastama. Võngete timmimine pole sugugi pelk päikesepaistel-küünlavalgel meelisklemine – ihu, hing ja vaim, kõik inimese tasandid peavad puhastatud ja äratatud saama.

Pesa peremees nimetab oma enese Meistriks segaverelist sõpra Rexi: „Koer, kellega mööda metsi, rabasid ja talumaid rändan, on kõige suurem ja egovabam õpetaja tingimatu armastuse alal. Temaga koos olen selgeks tunnetanud ja abivajajate jaoks oma kodulehele hagal.ee ka linti lugenud meditatsioonide taustatekstid. See koer on mulle lähedaseks ja sügavalt mõistetavaks teinud ka Ho’oponopono õpetuse selle kohta, et kogu maailm on meis endas, igaühest meist oleneb maailma kui ühendvälja paremaks muutmine.

Ma olen muide rotveileri-ristandiga nalja pärast ka koertenäitusel käinud. Väitsin, et ta on eriti haruldane tõuliin Saksamaa äärealadelt – kõik uskusid, panid end paarituste järjekorda… Pärast vabandasin. Ho’oponopono õpetus soovitabki võimalikult sageli endale ja teistele kogu südamest öelda: „Ma armastan sind, palun anna mulle andeks…““

Mis puutub vangistavatest mustritest vabanemisse, siis Pesas on selle jaoks kõige parem paik jõekäärus, kus rutiinsest mugavusstsoonist väljuda ning seeläbi haavamatuks muutuda – kes vabaneb spontaanseks ja loovaks, pole halvas mõttes üllatatav. Igal inimesel enesel soovitab Ralf oma koduski väikseid lõbusaid tavatusi teha – voodi asemel voodi ette põrandale, köögilaua alla või verandale magama kolida näiteks. See töötab!

Mitu Ralfi

Mehel, kes ise on terve elu tohutut vastutust kandnud – mõjutanud nii paljude õpilaste ja järgnejate saatusi – on hõlbus väita: mina muudan tervikut ja süsteemi, ma saan sellega hakkama, ma saan kõigega hakkama, kui vabanen klammerdumisest – klammerdudes kaotame tervise ning satume elama illusioonide maailma, kusjuures ka guru külge ei või klammerduda. Nii, nagu guru pole klammerdunud seniste ametite ega mugavustsooni külge.

Ralf on kõrghariduselt kehakultuurlane, töötanud spordikooli direktorina, spordimetoodikuna ning asutanud sissejuhatuseks oma tõelisele tähelennule esimese eraalgatusliku karate spordiklubi n-liidus. Ta on olnud Do-stiili Euroopa taseme president ning korraldanud üle 30 aasta võitluskunsti seminare-koolitusi-maailmaesitlusi. Karated on sitke väemees õpetanud meie politseile ja armeele, presidendi ja peaministri ihukaitsele, kaitseliidule ja turvafirmadele. Ta on kinkinud loendamatuid tasuta tunde tänavalastele ja lastekodulastele. Osalenud Rahvarinde vanematekogus, Eesti komitees ja Eesti kongressil, juhtinud Toompea, presidendipalee ja teletorni kaitsmist, saanud erivägedes käsivõitluse eksperdiks ning praegu on reservohvitser luures.

Teda peaks olema selles mõttes mitu, et kui tal on telefon sisse lülitatud, piristab see enam-vähem lakkamatult helinaks seatud parmupilli – lepitakse kokku vastuvõtuaegu, registreerutakse reisiseltskondadesse ja matkarühmadesse, palutakse oma kodu või bürood energeetiliselt puhastada, küsitakse nõu, pihitakse – ja avaldatakse tänu.

„Ei ole hea olla õpilastele ja patsientidele pidevalt kättesaadav – see võib jüngrid abituks muuta,“ naeratab Ralf. „Eranditult igaühes meist on olemas vastused absoluutselt kõigile küsimustele. Harmoonia – see on osadus kõiksusega. Mida suuremaks ja tegelikumaks areneb vabadus, seda suuremaks kujuneb ka vastutus ISE eest. Kõik on tegelikult lihtne, kui näljad vaibuvad ja vaikivad. Nälg toidu ja naudingute, toe ja müra järele – vaikuses ja kõrge vibratsiooniga küllastatuses on kõik selge ja jõukohane.“

Tee harmoonia poole

Suurema osa Ralfi jüngritest moodustavad  noored mehed ja parimas ehk küpses eas daamid. Samavõrd kui mehed oma Meistrit jäljendavad ja austavad, on naised temasse armunud. Mõistagi platooniliselt, ent siiski innukalt, üksteist pisut armukadetsedes, tibakene oma guru omada püüdes – nagu need inimlikud nõrkused ikka meidpidi käivad.

Naistega pole härra Neemlaid selles elus just kõige lihtsamaid kogemusi saanud. Oma täiskasvanud laste emast pole ta tänini päriselt prii, ehkki jättis talle kõik maise vara – peaasi, et kõik saaksid oma eluga edasi minna. Pesas jagab väemees eluteed kauni miniatuurse Olgaga, kes on õppinud kosmeetikuks, töötab Tallinnas ning ilmselt ka eelistaks seal elada, ehkki tema lapsed on oma väga erilise kodu ja Ääsmäel koolis käimisega üsnagi rahul.

Kui Ralf liigub oma talu maadel Rexiga, voolab tema vägi ja vestlus vabana kui kondor. Kaaslanna saabumine paneb talle silmnähtavad päitsed pähe. Võitlus koduse autonoomia, positiivse õhkkonna säilitamise eest näibki olevat mehe selle elu õppetund. Ta on loonud oma kuningriigi, kus eelistab mugavustele puu all ning jahedas aidas ööbimist – samal ajal on maailmas nii mõnigi naine rajanud oma muinasmaa, kus pole kuningat… Paradoks. Ja selge on, et kõik on igal momendil just nii hästi kui sel hetkel kõige parem olla saab. Iga inimene, kellega sel eluhetkel kohtume, on meie hingesugulane – täpselt see, kelle läheduse õpetus, sarnasus või kontrast meid just praegu kõige enam arendab.

Samal põhjusel võtab Hagal-õpetaja mõnikord vastu ka neid, kes pole päris ise tulnud, vaid tema juurde võib-olla isegi poolvägisi toodud. On ju väemeeste-tervendajate elukorralduslik eelis see, et reeglina tulevad need, kes teavad, kellelt ja millist abi ja juhatust ootavad. Erandid kinnitavad reeglit – seega on huvitav väljakutse tegelda ka selliste hingedega, kes põrnitsevad skeptiliselt altkulmu ega usu. Kusjuures kõik toimib ja toimub siiski – nähtud!

„Iga abivajaja on mu ees peegel, milles ma näen ka oma probleeme ja ületamist vajavaid barjääre,“ kinnitab teelolija. „Ka endast väga erineva inimesega on võimalik tekitada kõrgemat vibratsiooni, mida üksi teha ei saaks.“

Ta paneb näiteks seljavalu käes vaevleva noormehe, kellele on vaimsed praktikad täiesti tundmatud, vaibale lebama ning istub ise toa teise serva. Avab valutavale noorukile südame, teda kordagi sõrmegagi puutumata. Kirjeldab poisile klompi, mis tollel kurgus on – sest tunnetab seda läbi enese. Klomp koosneb trotsist, vastumeelsusest ja enesehaletsusest. Ning kutt teatabki trotslikult, et ei ole tal mingit klompi. Kui tervendaja räägib vaikselt ja rahulikult, et sellil on rinnus rõhuv raskus, mis on tingitud sellest, et ta ei räägi kellelegi oma tunnetest – ei murest ja unistustest, kiindumusest ega hirmudest – poriseb poiss, et ainult külmavärinad on ja jalad külmetavad.

Poiss ei tea, et energiate liikvele minek, kanalite avanemine, puhastumine ja laadimine annabki väga sageli endast märku vappekülma ning käte-jalgade külmetamise, iivelduse, südamepekslemise ja pearinglemisega. Sõprade pärastisele küsimusele „noh, mida šamaan sinuga tegi“, vastab ta õlgu kehitades – äh, ei midagi… Ega märkagi, et tema selg ei valuta enam. Seekord on taksojuht viinud sõitja kohale nii, et sõitja ei tea, et taksos istub ega oska aadressi nimetada – kui Ralfi enese kujundit kasutada. Enamasti siiski eeldatakse, et sõidualustaja ütleb sohvrile aadressi – ja naeratab kogu olemusega nii, nagu ka Ralf kiirgab üleni sisemist naeratust.

Armastuse suudlus

Kui harmooniatee tseremooniameister leiab ja kogeb midagi head ja ilusat, tahab ta seda ka oma sadade järgijate ja kaasa vibreerijatega jagada.  Veetis neli ööpäeva Piusa koobastes – mitte turistidele kujundatutes, vaid teisel pool teed metsas mäe sees olevates inimkäsitsi klaasiliiva saamiseks kaevatud lõpututes labürintides – koges ja sõnastas kogemuse kodulehel ja kutsus jüngrid järgmisel korral kaasa.

„Selge, et ihuüksi neli päeva on midagi hoopis muud kui kahekümnekolmekesi ühe ööpäeva. Minu jaoks sarnanes paljukesi koobastikus ööbimine mõnevõrra Järve selveriga – nii palju bioväljasid, hääli ja hingamisi. Samas aitas maa alla sulgumine argirütmist välja saada, rahuneda, Maaga üheks saada, otsekui ema rüpes mediteerida, iseenda ja kõiksusega ühineda,“ kirjeldab mees, kes tavatsebki oma kaasteelistele nii füüsilisi kui vaimseid katsumusi ette seada, sest see tutvustab neid neile endile ning muudab sujuvalt tugevamaks. Üks üle seitsmekümnene naine kirjeldas seal koobastes ööbimise järel, et Ralfi Erna-retke kaasa tehes unustas ta, et kilpnääre ei luba tal kilomeetritki käia – lubas kümme ja viisteist ka ning selgus, et ta oli aastaid iseenda seatud raamis vangis istunud. Selleks tuleb üsna küpses eas skaudi kombel piire avardada, et teada saada – piire polegi!

Meditatsioon, mis Setumaa alt otsekui kollektiivsest emaüsast kogu planeedi ja inimkonna peale kerkis, on kokkuvõetav südamega suudlemisena. Suudeldi sissehingatavat õhku ning  lasti armastavaks tembitud õhul läbi oma keha kõigi organite voolata – naeratati kõigile oma tšakratele ning suudeldi neidki armastusega. Saadeti suudeldud õhku välja hingates armastust üksteisele – ja Eestimaale – ja kogu inimkonnale.

Tänu sellele ühtsuse tunnetusele jaksab Ralf ka ennast lõpmatuseni jagada, nagu on selgunud nende kuude käigus, mil ta on järjest kõigile jaa öelnud. Ta suudab vastuvõtu ajal tegelda paralleelselt mitme inimesega – ühes toas üht tühjendab, teises toas teist laeb, kolmas valmistab end kolmandas ruumis ette. Oskab ühitada väga erineva tausta ja tasemega inimesi selles vaimsuses, et kõik on võrdsed, kõik on väärtuslikud – ja kõik naeratavad. Kas te saate kontrollida, kuidas mõjus Hagal-harmoonia tekitamine teie energeetikale – või mismoodi toimis telefoniteel peetud ruumide energeetilise puhastamise seanss? Vabalt saate. Vaatate tuppa – ja naeratate. Vaatate peeglisse – ja naeratate veel enam. Sulete silmad, vaatate iseendale otsa – ja olete üleni armastav naeratus. Nii lihtne ongi.

Karekas – murdumatu loovur-loomur ja artist-indiaanimeel

Lauri-Kare Laos (38) arutleb: „Ma võiksin avalikul alal töötava mehena kurta, et näitleja-muusiku-sõumehena paratamatult väljapaistev inimene pälvib pidevalt hinnanguid ja valetõlgendusi, mida alla neelata. Kui teed midagi hästi, küsitakse ükskõikselt, misse Karekas veel on – korraldad mingi jama, teavad sind kõik… Aga ma ei kurda. Viimaste aastate lopsud on õppetanud, et midagi pole vaja alla neelata – kannatused on ülekasvamiseks ja neist läbi sujumiseks. Kui oled rängad õppetükid tõeliselt omandanud, saad aru, et sa ei või tõepoolest seni mitte midagi tõeliselt olulist kaotada, kui elu kestab. Kuniks elu ja maist matka, saab kõik aina paremaks minna – hinnangud ja tõlgendused pole sinu, vaid tõlgendajate rida. Mul enesel enam hinnanguid pole – ei, sõbrad, see pole roll ega poos. Jäin küll jah oma talust ilma ja pangakontod on „rikkis“ – aga unistused, järelikult ka kõik võimalused neid täita on ju alles. Enamgi veel – pärast asiseid kaotusi oskan veelgi lennukamalt unistada. Samas oskan nüüd oma kogemuse põhjal tõlgendada ka seda, miks ei mina ega tuhanded teised eestlased, kes igal aastal kodudest välja tõstetakse, ei lärma ega protsessi. Taandume vaikides – ainsagi pauguta…  Kilpkonnasaarelt tuli vastus.  Sealsed rahvad, valgetele indiaanlased hoiavad Elu Võtit ka siis, kui neil näiliselt mitte midagi ei ole.

Tean oma elukogemuse pealt ja südamehääle järgi aina selgemalt, et ongi nii, nagu nad kinnitavad: omamist pole olemas – maa ja lapsed, armastatud ja loomad on meile laenuks antud – meil on leping, et saame kõike ja kõiki koostööks ja kaasteelistena ausa diiliga kasutada – ja nemad meid, aga taeva päralt mitte omada.“

Tellib taevast

Karekas elab Pärnumaal Jõõpre ja Lavassaare vahel kurepesa taga.

Tema isa Rein Laos on elupõline Pärnu teatri näitleja – härrandlik ja aristokraatlik natuur, kes paljude jaoks on kinnistunud kui Saabastega Kass . Ema on pedagoog, kellele dramaturgitöö teatris ja perenõuandla juhataja ülesanded on omakorda andnud õhulisema teise plaani. Oma talus Matsirannas alustas peda teatriharidusega Karekas juba mitme aasta eest kihnu maalammaste pidamist. Teda saatis kaua talust teele ja ootas koju bernhardinna Zorra. Nüüd on isaga koos peetavas ja arendatavas talus samuti lambad, nooruke bernhardiinipoiss Peppe ja kaks hobust.

Kogu Kareka sõpruskond teab, et ta ei oska – õigemini ei taha rahaga majandada. Teenuste eest maksab noorte lammastega. Ning hobused tellis naturaalmajandav indiaanimeel endale otse taevast.

Tema rajatavasse indiaanikülla – ning tema olemusse ja unistustesse tervikuna – kuuluvad hobused otse loomulikult. Seda arvas ka Suur Vaim. Pruukis mehel taevast tellida ning tema tallu viidigi keeruka elulooslepiga eakas ruun Trend ja nooruke hättasattunud traavel Pisike. Hobud on ka neiu Laose jaoks, nagu kutsub tütre üle piiritult uhke papa 15aastast Laura Rettit, kes mängib muusikalis „Shrek“ nelja rolli ning käis äsja ka Georg Malviusele ette laulmas.

„Me saame absoluutselt alati selle, mille tellime – Looja jälgib ühtlasi, et saaksime siiski selle, mida vajame ning juhukapriise ei täida,“ naeratab Karekas. „Stoilisus on indiaanimeele olulisemaid osiseid. Palju küsivad mu käest, mis mul nende indiaanlastega on. Tomahoogid, vibud, hobused, lapsepõlvemälestused SDV filmidest või seiklusjuttudest? Mäng? Ka see. Sest see oli huvitav. Aga olulisem on teadmine, et Kilpkonnasaare rahvad veel teavad ja mäletavad. Seda, mis on oluline. Seda, mis oli alguses. Seda, mis on hea ja vajalik. Ja tänu neile teadmistele on lootust, et meil on tulevikku Inimestena siin planeedil. Sest meie, uhked eurooplased, veel uhkemad eestlased, me oleme olulise unustanud.
Me tapame iga päev Maad ja oleme selle üle uhked, sest nii jõuame viie rikkama riigi hulka. Me tapame ennast, toppides endasse miskit, mis ei ole toit. Me tahame seda, mida meil ei ole vaja ja tambime oma lähedased jalge alla, sest igaüks peab ise hakkama saama. Me ei suuda milleski kokkuleppele jõuda, sest meil kõigil peab olema kõige suurem õigus. Me ei hooli oma lastest, jättes neile asjad, kuid võttes väärtused. Me ei hooli oma vanadest, visates nad nurka, sest nemad on vanad asjad. Me ei pühitse seda, mis on püha, vaid lällame tühja, sest arvame, et nii on “fun”. Me ei tee ise midagi, vaid tarbime, sest nii on meile öeldud. Me mõistame hukka selle, mis on erinev ja tallame ta maha. Me arvame kõigest ja kõige kohta ja vastavalt sellele kirjutame seadusi, muudame neid, kui enam ei sobi ja oleme hädas, sest pidepunkti ei ole…
See ei meeldi mulle ja ma ei soovi seda mustrit elada. Ja ma ei elagi seda rohkem, kui ma olen sunnitud. Ja minu praeguses naturaalmajanduslikus-loomuliklooduslikus elulaadis mind eriti sundida ei saagi. See on mul „nende indiaanlastega“. Ma õpin. Elan. Pühitsen. Ja olen tänulik, et mul on selleks võimalus.“

Kahtlemata on indiaanlus ka kena kandev kaubamärk – kuni osade teenuste ja kraami eest tuleb rahaga maksta, hakkab Karekas lisaks praegusele õhtujuhi-artisti-saatejuhi-tšeermäni kaleidoskoobile kindlasti raha teenima ka indiaaniteenuse osutamisega. Tulge minu tipisse, jagage minuga tubakat ja higistage telgis õigesti köetud kivide ja valitud taimede paistel koos minuga… „Ei hakka raha teenima. Raha on räpane. Ja seda teenida selle pealt, mis on püha, on veel räpasem. Jah, suvepäevad ja muu säärane peab niipalju sisse tooma, et süsteem saaks oma kätte ja miinusmärk kaoks, teadmiste jagajad pääseks siia ja teadmiste janused Kilpkonnasaarele. Ja ise aegajalt Estonia termidesse. Thihthithih.“

Ei ole luuser

Majandustõusu ajal teenis ka tema üldises voolus summasid, mis järgnenud masu ja meelelahutusmõõna ajal näivad ulmena. Uhke ja õnnelikuna ostis ja arendas geneetiliselt muide setudest kui euroopa indiaanlastest põlvnev aktöör talu. Tegi massiivselt metsa ja investeeris kogu selle pealt teenitu tallu, ilma et oleks riigi- ja maksuseadustel oma unistuste täitumisse eriti sekkuda lasknud. Ja tulemuseks oli paraku tagajärg.

„Nii minult kui teistelt, kes on kodu „ainsagi lasuta“ pankadele loovutanud, küsitakse, miks me nii vait oleme, kui pangad igal aastal tuhandeid eestlasi kodudest välja tõstavad. Võimalik, et häbitundest – abitusest – kartusest kaklema hakates veel viimsegi kaotada – ehkki kaotada ei saa ju tegelikult midagi tõelist. Mina ei raisanud energiat ega aega-rahu-tasakaalu kakelungile sellepärast, et – jah, tööd tõepoolest lihtsalt polnud ega tulnud ja nii oligi – ja makse ma tõepoolest ei maksnud jah, sest investeerimise järel ei jäänud miskit maksta. Ent praegu on kõik üliütlemata hästi – talu ostis Genka vend Kõrvitsate dünastiast – meie isaga sobime kenasti ühist asja ajama. Emaga on küll veidi iseasi, thihihihih…“ Karekal on üks eriline naer – mitte orgaaniline, vaid teadvustatult tehtud thihihih. Seda sooritades on tal aega mõtiskleda, jälgida ja paus võtta. „Eks me kaotasime ka oma linnakorteri… Ema kolis kogu oma portselani-linikute ja muu eluaegse kogutud kraamiga samuti isa majapidamisse. Ja on nüüd nii vales kohas kui üldse olla saab. Liiga vähe sõbrannasid ja kohvikuid, valamata põrand ja maha võetud vaheseinad, asjade jaoks ruumi vaid aidas, loomad kõikjal – elutuba kaasaarvatud – mina oma show-sutsakaid tehes üha lennus, isal Pärnu kunstide majas Tuhkatriinu tähtsam kui tema… Ja oi, kui häbi ja paha mul on, kui ma pidetult pahurdava emme peale mõnel hetkel häält tõstan. Ei tohi!“

Naistega ongi keeruline – nagu kõigil meestel, nii ka Lauri-Karel. Tütre emast kasvasid nad juba ammu lahku, ent on head sõbrad ja mõistvad teekaaslased. Oma teisest abikaasast lahutamisest pole Karekas tegelikult tänini üle saanud. Samal ajal, kui ta nimetab armastatut miilitsaks, hoiab võõrsile tööle läinud sõprade lapsi ja pööritab oma väikest loogilist harmoonilist ja loomulikku maailma, ootab ta salamisi „miilitsat“ trakeen Trendiga ratsutama. Vähemalt niigi palju. Ehkki ta lootis naisega abielludes temaga igavesti koos olla.

Karekas-Karekas, mida sa teed!?

Neil päevil on Karekal aina aastapäevad. Aasta aega tsölibaati. Aasta tõsisest alkotsüklist. Ta nendib, et tulise Jäärana teeb kõike põhjalikult – kui meeleheitesse satub ja ennast põlema paneb, siis sedagi põhjani. Hetkel on tema elus ainus paheks peetud aspekt tubakas. Ent on olnud aegu, mil ta satub garderoobist puhvetisse kulgedes uksega eksides publiku ette lavale, tänaval afekti sukeldudes ja prügikastile jalaga pannes arestikambrisse…

„Kui talu oli läinud, miilits läinud, tööga oli nagu ta just oli – õieti ei olnud… Jah, kunagi olin lastesaate Kreisipööra, aga omamaiseid lastesaateid ju enam õieti ei toodeta ja mis kõik… Siis panin ennast aasta tagasi ikka põhjalikult põlema küll,“ vallandab Karekas oma kaubamärgilise thihtihtihii. „Jõin end täis, võtsin rohtusid, läksin autoga sõitma – noh, et ühel hetkel peab siis See ju ikka ära juhtuma… Ja korraga küsisin: Karekas-Karekas, mida sa teed? Sõitsin abi järele, läbisin kolm kohustuslikku kainenemisepäeva tuta-tutat ning rohkem pole alkot puutunud. Aga ma ei kiitle sellega.

Saatusekaaslastele soovitan: ärge ka teie oma karskusega kiidelge – kui tunnete, et tahaks tuututada ja mingit lõplikkuseudu ajada, tulge minu juurde. Raputame aegsasti tuhka pähe, sest ohumärk on juba õhus – ja ärge püstitage mingeid rekordeid, ikka päev korraga, mitte jess-viies-nädal-hõissa-seitsmes-aasta…“

Tsölibaadiga on umbes sama. Indiaanimeelik mees lihtsalt ei taha juhuslikke suhteid. Tema sõpruskonna moodustavad põhiliselt naised – kui süldibändi partner Valvo ja Pihlaka talu Mati välja jätta, siis nii hipikommuuni neiud, kursuseõed kui teised intellektuaalidest loomainimesed, kellega ta põhiliselt lävib, on ikka aina naised. Efektne ja dekoratiivne, tootemite ja tätokatega ehitud isane isend võtab vägagi rahulikult, et on nii, et pole kuidagi. Ajad ja perioodid on erinevad. Kõik läheb mööda.

„Ma mõtlen, et meie teekond siin on lühike ja pikk. Just äsja olime koolis, just äsja tegime seda, mida oma lastel ei soovita, just äsja kohtusime sõpradega, just äsja lahkusid me elust kallid. Eile ütles üks tore inimene, et ta rõõmustab iga oldud aasta üle, sest iga aastaga pikeneb meie siin olemise ajalugu uute hetkede ja mälestustega. Ja mul oli heameel seda kuulda. Sest, millised oleme homme, sõltub sellest, millised oleme täna. Kellega oleme olnud, kuidas oleme olnud, mida oleme teinud. Ja siin algab meie enda vaba tahte ja valiku teekond: millisena me tahame näha ennast, oma minevikku, olevikku ja tulevikku. Kes valib kannatamise ja hala tee, kes rõõmustamise ja naeratuste raja. Rõõmustan, sest mul on põhjust. Pool teed on käidud ja ma näen enda ümber noori hingi. Samasuguseid nagu ma ise. Ja kui ükspäev liha väsib, ei ohka ma kurvastusest, vaid rahulolust: mu vaim on väge täis! Mina tänan.“

Päriselt ka. Tänabki. Igal õhtul – ja üldse igal võimalikul hetkel kogu südamest. Ilmub oma sõbrannade majapidamisse, teeb seal käratult ja märkamatult hulga meestetöid ära – ja kulgeb tagasi oma teele, muheledes lõbustatult selle üle, kui teda kuluaarides või kollases sekka mõne Saara või Simonaga seostatakse.

Räägib loomadega

Kareka tõeline, selleks eluks määratud stiihia on kooselu loomadega. Ta oskab neid elule aidata, üles putitada ja neile pühenduda – aga ka neil siit ilmast lahkuda aidata. Linnastunud inimestele võib see õõvastavalt kõlada, aga Karekas on suurepärane tapja. Aitab looma taevasse Isa juurde ja liha inimeste lauale nii, et kõik toimub rahulikult, tasa ja tänulikult. See on väga suur asi.

„Pean tunnistama, et loomad ongi mu põhilised vestlusparnerid. Nendega räägin oma Päris Asjadest. Ja mõnd hingeseisundit või olemise tasandit kirjeldades näen ja samastan end samuti loomadega. Kevadet kaifiv konn on hetkel mulle üks ütlemata hingelähedane eluvorm. Olete tähele pannud, kui imelised ööd on viimasel ajal olnud. Tähed siravad kristallselges taevas kirkamalt kui iial varem ja vanaema Kuu naeratab. Rõõm täidab hinges. Imelised hommikud on olnud. Päike alustab järjest varem oma teekonda üle laotuse ja liikumine üle jaanipööri võtab hoogu. Imelised on olnud päevad. Valgus sätendab. Õhtud ehapunas ja hiilivas hämarikus on olnud imelised. Ja selles kõiges olles, elades, rõõmustades, rännates, tunnen ma ülimat soojust enda sees. Kõigi meie pärast. Inimeste ja loomade, lindude ja loomade, pisiputukate ja loomade pärast, kes mu elus on mulle vendadeks ja õdedeks, onudeks ja tädideks, tütardeks ja poegadeks. Ma tunnen, et kuhu iganes ma ka ei astuks, ikka on kuskil keegi, kes mind armastab ja ootab. Keda ootan mina ja kes toob naeratuse mu näole. Ma olen siiralt tänulik igaühele, kes lühemat või pikemat aega on olnud ja on edaspidi osa elust. Ka siis, kui midagi tumedamat on juhtunud. Ka siis, kui kahe kokkusaamise vahe on olnud pikk. Ka siis, kui vihapilv on meele mõneks ajaks nüristanud. Ka see on vajalik. Just põhjusel, et näiteks täna öösel taas mõista, kui olulised me üksteisele oleme. Me oleme seotud. Olen õnnelik nende sidemete üle ja soovin, et me kõik toidaksime endas vaid valget hunti. Mina tänan.“

Lisaks tänamisele ta ka lahendab-loob-lehvib. Korilase kombel nõgesesuppi keetes ja rabarbereid oodates võtab mees isatalu tagant ka võsa ja valmistub indiaanitelki püstitama. Preeriakoja peremehelt Marko Aleksejevilt on võetud vormilist, vendade Urbide poolt maale toodud indiaanlastelt sisulist snitti, et nüüd oma indiaanilaagreid korraldama hakata. Püha tuli ja higitelk, tubakas ja hobused… Etendus võib alata! Eks seegi ole kogu oma sügavuses ikkagi teater. Nii, nagu iga sooritus ja rituaal – ka indiaanipannkookide pannokide küpsetamine on toitev teater. Pannoki sisse segatakse kõik võimalikult toitvad komponendid – võimalikult palju puuvilju sealhulgas – aga kaamera ja publiku juuresolekul on see protseduur nauditavam. Kus on kaamera, seal on ka Karekas – edevus kui ilus isane omadus annab tiivad. Mis oli, mis on, mis tuleb…

„Minevik on kui küür kaamelil või lont elevandil. Mõnele ei pruugi need meeldida, võimalik et isegi kandjale mitte, aga küüruta ei oleks kaamelit ja londita elevanti. Nii ma kõnnin oma londi ja küüruga ja lepin sellega, kes ma olen. Teisiti ei oleks võimalik.

Kilpkonn on aeglane elajas. Tasa rühib ta oma rada. Kui on vaja, peatub ta, peidab end oma turvisesse ja ohu möödudes liigub edasi. Rahulikult. Kannatlikkus on see, mida inimesel tasub õppida. Püsivus on see, mida inimesel tasub õppida. Sihikindlus on see, mida inimesel tasub õppida. Tasub õppida. Mina tänan.

Inimesed, kes ei tea, mida tähendab tõusta hommikul koos Päikesega, astuda õue ja tervitada Päeva. Viia heinad ette pudulojustele, toetada pea hobuse turjale ja kuulata rütmilist krõmpsutamist. Visata terad ette kanakarjale, kelle kaootilises kaagutamises on ülim hierarhiline organiseeritus. Vaadata kasvavaid tallesid poolhämaras laudas uttede kõrvalt kõrre närimist harjutamas. Saada sülle mõnusalt tatine koerapea, mille omanik ennast truult vastu põlvi surub. Vaadata kulli majesteetlikult üle lageda hõljumas ja teiselt poolt teateid toomas. Juua kohvi ja pahvida head tubakat. Mõelda imelisi imelihtsaid mõtteid ja lihtsalt elada. Ma soovin, et need inimesed, kes ei tea, saaksid teada.“

Shrek, sead ja teised olude vangid

Mis ühist on sookollil ja sigadel? Nad kohtuvad vangis. Olude vangis. Nii „Shreki“ peategelane kui sealauta varjunud mehemürram lavaloos „Koht sigade seas“ on lihtsad ja ehtsad, soojad ja helged isiksused, kes ei kuulu ega pääse standardsesse ühiskonda. Kusjuures üha enam seesuguseid paariaid tekib ka Uue Hea Ilma lävel nihelejatest teatrikülastajate hulka. Me ei saa ega taha enam võlts-madal-asistesse raamidesse kuuluda, elame nii, nagu sisetunne käsib – ning teeme seesuguse luksuse pälvimiseks nüüd juba mitte enam viie, vaid seitsme inimese töö ööpäevas.

Tüüpiline vaimsusele avanenud uue ajastu intellektuaal, kes end pärast kuue inimese tegusid seitsmenda sooritusena teatrisse või muusikalisaali veab, on ise valitud ja õnnestava elulaadi vang. Ta on ületöötanud ja alamaganud. Kui ta on eriti väsinud, võib ta olla õhtuks mõnevõrra kibe ja lapsemeeletu – ent reeglina on ta avali meeltega, süda peo peal ning tunneb end just sellistes sookollides ja sigademeestes ära. Parem üksi – looduse ja loomadega – kui inimestega, kes oma intriigide-inetuse-ambitsioonidega päris kindlasti haiget teevad. Sigalas koorunud liblikal läheb enamasti hästi ning siga ei söö teda ära – inimühiskonnas süüakse iga päev tuhandeid liblikaid.

Mu siinne arutelu ei taha olla miski arvustus. Mida sa oma hingesugulastest ikka retsenseerid. Naeratad äratundmis-raugelt ja tunnistad: sigade sekka suletud, Taalma-kehastatud lugu vaadates jäin korduvalt magama. Viga polnud mitte sugugi lavastuses, vaid minu – ja teiste minusuguste Uue Hea Ilma teenrite – elulaadis. Oleme ise valinud loovust ja loodust ühendava elulaadi. Mujal maailmas kümblevad seesugused pioneerid tohututes dotatsioonides – riik on üliväga huvitatud, et ennastületavad-salgavad-teostavad entusiastid vastu peaksid.

Meie siin peame sooritama seitsme inimese töid-tegusid päevas selleks, et marulist paigalmarssigi säilitada. Töötame oma kõrgharitud – või paljud meiesugustest mitmegi kõrgharidusega polsterdatud erialadel mitme rauaga selleks, et kogu teenistus oma taludesse investeerida, lastele ja loomadele sisse sööta, eriti õnnestunud juhul ka arendusse panustada. Arengusse igal juhul. Igal hetkel. Olin Liina ja Indreku mängu jälgima tormates sel päeval külastanud juba kolme enda omaga sarnast talu. Teoloog-militaarlane-sotsiaalpoliitik Heli Künnapase küülikufarmi sellepärast, et tal ilmus äsja romaan „Homme on ka päev“. Koolijuhi ja kaheksa lapse ema Diana Tarandi lambafarmi sellepärast, et lisaks tõuvärskenduseks viidud jäärale viin talle ka noore ute – vastu saan kastitäie maasikaid. Ajad sellised. Näitleja-õhtujuht-bändimees Lauri-Kare Laose talu sellepärast, et ta sai minu kaudu kaks hobust ning sügisel viin talle sugujäära, kelle vastu vahetuseks oli vaja minu lambakarja sobiv temake valida. Ja kõigist neist, kõigi nendega koos ka ajakirjadele-lehtedele lugusid kirjutada. Kuidas teisiti. Nii me siis päeva lõpetuseks seal Karekaga teineteise najal tukkusime – kumm tühi ja hing täis. Hinnatõusu ja skandinaavia pankade terrori, rahva vastu ja kiuste rammiva riigiaparaadi ja lämmatatud kultuuri pärast. Eks kõik on millekski vajalik ja hea – seda kindlasti – kõik on kõigega seotud ja kõik on üks.

Athol Fugardi loodud lugu mehest, kes pärast sõda lauta redutama ununes – hais, monotoonsus, sundseis ehk sõna otseses mõttes suluseis, mahasurutud tahtmised ja tunded, mis mõnel hetkel afektina plahvatavad, nii et atrofeerunud-degeneerunud mees suudab üksinda täiskasvanud sea tappa ja kogu karja valla päästa, kinnitab meile: olgem õnnelikud, et meil niigi hästi on kui on. Ja tänagem.

Pavel kannatab seasuluseisu välja tänu sellele, et tal on kannatlik-mõistev-armastav Praskovja, kes ei tee ainsatki etteheidet, ei loobu ei mehest ega paradoksaalsel kombel ka õnnelik-olemisest, on alalhoidlik, tasakaalustav ja üleni kehastunud puhas tingimatu Armastus. Kuuldavasti – vabandust tõesti, nii mina kui kulturaalist teekaaslane magasime kohati J – pandi finaalis puhtad rõivad selga ja väljuti uude ellu.

Nagu Nukuteatri ristilöödud direktor Meelis Pai. Loodetavasti on ka kuuldused tema loodavast uuest teatrist tõesed. Seda mõtlesime sõprade ja lastega küll juba Nokias muusikali „Shrek“ nautides. Sel lavalool on taga tõeline essu-slepe – esiteks Pai paigastkangutamise saaga. Teiseks Perviku perutamine Sipsiku ümber – mis on õigupoolest täiesti mõistetamatu, mu meelest peaks iga autor õnnelik olema, kui tema loodud muinasjututegelane ülemaailmsete suuruste kõrvale pjedestaalile tõstetakse. Nojah, mõneks ajaks küll Sirtsu sohu saadetakse – ent sealt kirgastunu ja igavikulisena laste teenistusse tagasi tuuakse. Nii ilus vä? Aga ei ole. Vaja protsessida. Sest kakelungidest ja kurjamisest tiine ühiskond näib sellist äraspidi ebainimjat jauramist provotseerivat. Kole.

Lisaks sai sookoll nõgese püksi Vanemuise poolt paralleelselt Nokia lavale nügitud „Greace’i“ näol. Hea muusikal – Travolta, Newton-John, mõne aasta eest hiilanud Nukuteatri versioon Võigemastide-Tääri-Koiksoniga… – ent halb tava niimoodi trügida.

See kõik läheb lavastust vaadates õnneks meelest – kui lapsemeel ei maga. Ja ta ei maga, sest Ain Mäeotsa lavastuses on null hollywoodlikku suuretsemist – kolliwoodis on soe ja kodune, oma ja eestindatud – tänu meie linna Sepole ja Nle-Liis Vaiksoo kõrval 15aastast Fionat laulvale Laura-Retti Laosele, kes kehastab kokkuhoiu mõttes ühtlasi ka Punamütsikest, Fiona varju ning õnnelikku inimest.

Meesliini pidi on erakliku ja eheda Shreki kõrval teine mitmekihiliselt liigutav kujude komplekt Tormi Kevvai kehastatud surnuist üles tõusnu ja elus imede võimalikkus. Naistele on William Seige loonud lootustandva liini kõrvuti Printsi ootavast 15- ja 25aastasest Fionast – nende kõrval võiksid-peaksid vabalt kuule ulguma ka 45- ja 75aastane. Armastuseigatsus on universaalne ja naiselikkus igavene. Ning ühtlasi on Fiona sookolliks käimise ja jäämise paralleel Eesti oma libahunt… Sellise õnneliku kulgemise ja maitseka eestipärastatusega mahedat vabameele-lugu jälgides tekib küsimus, miks krt 21.12.12 see eelmine, meid muserdav ja vangistav tsivilisatsioon ometi otsa ei saanud. Kas Värav läbitakse siis tegelikult 31.13.13 või??? Kunagi peab see ju ometi juhtuma, et kõik muutub lihtsaks ja loogiliseks, armastavaks ja loovaks, turvaliseks ja inimnäoliseks.

Seda tõotab nii vabadusse tantsiv sigademees kui Shrek, Uue Hea Ilma ehe hing – vaba, eetiline, raamide ja kurjuseta. Meiegi oleme vabalt ja vabatahtlikult sigade seas rühmavad sookollid. Kerge oleks lõpetada – katsu sa alustada… Peame vastu ja näitame järgnejaile valgust. Meie, sookollide koht on sigade seas. Pärlid sigade ees…

Maria Kaljuste – suurelt mõtlemine reastab õnnestumised

Elas kord Tallinnas Kaarli kiriku kõrval tikk-kontsadel kõpsutav krunniga psühholoog. kelle sõbrannad vanatüdrukuks tunnistaid, sest ükski kosilane ei kõlvanud. Ta oli töötanud peenetes restoranides, neist paari loomises isegi osalenud, olnud kooli kõrvalt sisekujundajana. Ja siis sai Mariast suur-talu-perenaine Kaljuste (40) vaatamata sellele, et kogu tema elu on pikk jada tegemisi, mis ei saa justkui võimalikud olla. „Mõtlesin oma elu ja püüdlusi, lootusi ja unistusi siin jagama häälestudes, et pole veel õieti midagi teinud – enamus kavatsustest on alles projektide ja planeeringute tasandil – aga siis mõistsin ma nii psühholoogina, emana kui lihtsalt Mariana – tõsi, sõpradega on meil siseringi nali, et mina ei ole lihtsalt Maria, roosid võivad lihtsalt olla -, et inimesed ja nende elud-talud ei saagi ju kunagi päris valmis. Igas kulgemise järgus on mõtteid ja kogemusi, üldistusi ja ideid, mida teistega jagada – oleme üksteisele  peegliteks, mõtlemisabideks ja sõnumitoojateks.“

Muruneitsist Murueideks

„Olin Eesti ühes esimeses suhtlemisportaalis Blue.ee kasutajanime all kõigepealt Rosinasilm, seejärel kauplesin ja kirjutasin Muruneitsi nime all – kaubamärk, mille patenteerisin ja mille alt koolitan ja nüüd ka jooke ja keeduseid müüma hakkan, on Murueide oma. Kolmekümneaastasena kohtusin tutvumiskuulutuse kaudu Avoga, kes kirjutas mulle paar sellist lauset, mille peale tundsin: nii, korras, leitud. Kasutajanimest on mul nüüdseks, mil meil on Aavoga kolm last, saanud Murueit, me mõlemad saime kevadel 40 ja pean tunnistama, et ülimalt intensiivselt ja mitmekihiliselt elatud elu tulemusel kõigun pidevalt noore ja vana identiteedi vahel. Kohati olen vana ja kogenud moor, siis jälle noor ema…“ naerab Maria. „Tookord kolmekümnesena oli mul viieaastane tütar mehega, kes oli kena inimene, aga mitte minu paariline. Kaks nädalat pärast Aavoga kohtumist pakkisin kõik oma kodinad, võtsin väikese Eliisabeti näppu ja kolisin kõigepealt ämma juurde ja edasi Kalda talusse, mis oli hiigelsuur ja kohutavalt räämas ning palju kallim ka, kui omale lubada oleksime võinud – nii et tööd teha tuli hambad ristis.Ja linna korterist samuti loobuda.Kui esimene kord väikese muruniidukiga muru ära niitsin, siis nutsin peatäie – sealt, kust niitmist alustasin, oli muru selleks ajaks juba kõrgeks kasvanud. Orissaare lähistele koos mehega Kalda talu selliseks arendama, nagu ta praegu on, läinud minu sõbratarid itsitasid, et nädala – äärmisel juhul kuu aja pärast olen mandril tagasi. Nüüd on sellest kümme aastat ja mina veendunud, et kosmilisest kataloogist tellimine õnnestub vahel ka siis, kui seda teadlikult justkui ei teegi. Vaatasin lapsepõlves pealinna sattunud pikki päevitunud saarlasi – kui pikad, ilusad, tumedasilmsed ja erilised! Nüüd kasvatan ise sääraseid.

Kohtusime esimest korda kohvikus pimekohtingul, silma jäid hiigelsuured ja tööst katkised käed, mul on kombeks naerda, et leidin oma printsi sellili traktori alt. Õline ja karvane, napi ja terava ütlemisega, suure ja sooja südamega, õrn ja karm ja pärit paadunud poissmeeste dünastiast. Nii selguski, et igaühe jaoks on ikka tõepoolest kuskil keegi. Õigete asjaolude kokkusattumisel on kohtumise päev.“

Sama tuletab Maria endale meelde nüüd, kus tema ja talle taevast saadetud mehe lapsed Karoliina (6), Paul Morgan (4) ja Karl Robert (1,5) on keeranud majapidamise isegi muidu üsna neuroosivaba ema jaoks liiga pea peale ja-või mõnele loogilisele ja ilusale projektile on öeldud ei. Mõnd teenimatut äraütlemist saades on loomulikult hetkeks tunne, et pidanuks projektisse aja, raha ja südame asemel võib-olla hoopis tapeeti vahetama ja lage värvima. Ent Kaljusted on veendunud, et õigem on panustada kapitaalremondisse, mitte ennast iluraviga petta ja killustada – ja ühel hetkel tulebki võimalus ehituseks. Umbes siis, kui enam ei jõua oodata.

Motivatsioonipsühholoogi hariduse – ja kõige muu hulgas ka sel alal aktiivselt praktiseeriva naise kogemused on kinnitanud, et ühel hetkel ikka saab. Mis siis, et praegu öeldakse mõnele enesestmõistetavale ideele kas kanapimedusest, konkurentsikartusest või kadedusest ei – ühel hetkel selge mõistus võidab,  õnnestub ja teostub kõik.

Aeg koguda, aeg jagada

„Eks meie poja Paul Morgani – tõlkes Tark Mees Mereäärest – lähedus õpetab ja tasakaalustab ka vanemaid. Oleme nooremat poega Karl Robertit mõistagi väikeseks viiesajaseks kutsunud – ja igatseme koos ülejäänud Eesti rahvaga oma head ilusat armsat krooni tagasi. Me ikka ei oska eurotsoonis majandada – igas mõttes. Raha saab kontrollimatult otsa, ma küll oskan majandada, aga selles rahas palka maksta ei oska. Sellel rahal on tõkked ees. Buumi ajal otsustas üks pisike haige egoga vanamees aga minu käest osa raske vaevaga teenitud varast hoopis ära võtta – ühel hetkel olid kõik meie ühised kliendid tema omad…Jah, sellega pean ka lõpuks tegelema hakkama, sest küll igal oinal on oma mihklipäev! Raha-raha… Oleme oma talu rajades ja tema erinevaid tootmissuundi välja arendades väga ränki aegu kogenud. Õnneks saame nüüd pärast toimiva talu tekitamist Kredexi abiga ka elumaja katuse välja vahetada. See toob kaasa kogu maja renoveerimise, ruumi juurde tekitamise – ja mulle kui oma hinnalisi-museoloogilisi asju väga armastavale muumimammale ehk siis Murueidele lisaks rõõmule ja kergendusele mõistagi ka paratamatud vapustused. Olen oma asjadesse, mille kogumine-kollektsioneerimine-pildistamine on mu kirg, tohutult kiindunud. Kujutlen, kuidas sel ajal, mil see ajakiri ilmub, on mu aarded elumajast kuuri ja aita tassitud – mis läheb katki, mis järjekordse vihmase suvega hallitama- (hoidku veel koide eest… aga tegelikult ei kujutle ka,“ manitseb Murueit iseennast. „Kõik, mis peab, jõuab värskendatud panipaika. Ja täie võimsusega tööle hakkava talukooli külalised-õpilased saavad klassitoa ja öömaja aita. Selge, et võõraid päris oma magamistuppa ei majuta – siis kaovad piirid ära ning ma ei saa isegi psühholoogina rühmateraapiat teha, kui mõne inimesega liiga tuttavaks saan. Aga kuidagi teisiti kui et projektid ja unistused õiges järjekorras parajal ajal teostuvad, minna lihtsalt ei saagi.“

Lisaks kahesaja-aastastele pitsidele, portselanile  ja hoburiistadele, retseptidele ja rahvatarkustele-oskustele on Maria endale kogunud hirmsa hunniku haridust. See juhtub sageli, kui mõne tema idee ja algatuse kohta ütleb keegi skeptik, et tal pole vastavat haridust või litsentsi. Siis tema hangib kohe selle – või võtab tagataskust väljaJ. Nii on psühholoogiharidusega emand saamas (sotsiaaltöö)magistriks, kui kaitstud töö teemal sotsiaaltöötajate supersvisioon. Praegu on üsna kontrollimata-mõõtmata, kas ja kuidas nii rasket ja olulist tööd tegevad inimesed taastuvad ja end professionaalse pilgu all puhastavad.

Kui Maria hakkas talukooli rajama, õppis ta maaturismi ja loodusturismi. Et teenindada ka Skandinaavia gruppe, õppis ära sealsed keeled. Ning tema piirkonna priandajad teavad ammu, et kui ta uksest välja saata, tuleb aknast – kaasas mitu kilo argumenteeritud dokumente, mille peal kirjas tõde ja helge tulevik.

Mis siis, et eurotoetusi jagades käituvad meie isamaised ametnikud kohati, nagu küsitaks nende isiklikku raha ning püüavad põllumajanduse ja sotsiaalse ettevõtluse arendamise asemel toetavat asutust karistavaks muuta. Teame küll lõputuid lugusid rahade andmatajätmisest ja pigem Brüsselisse tagasi saatmisest kui maarahva kätte andmisest ja arutuid tagasiulatuvaid kärpeid ja tagasiküsimisi, ent ometi peame oma asjaga heauskselt ja täies usus peale lendama – muidu pole mõtet üldse elada.“

Mõtet on elada nii, et õiges vaos edenemine hakkab end ise kujundama. Mariale on alati meeldinud ilusad asjad ning ühtlasi meistrid, kes midagi tõeliselt hästi oskavad – seepärast peab ta Orissaares sisustuskaupade ja käsitööpoodi. Aavo juhib samal ajal dolomiidikaevandust. Et lähevad rikkaks või? Ei, makse maksavad ja palgatööliste eest vastutavad. Ja veini villivad.

Kaljusted hakkasid mõne aasta eest õunamahlast erinevate marjade lisandiga veine mulksutama. Mis on selles mõttes paradoksaalne, et mõlemad on karsklased. Nagu Maria väljendub: „Meile ei meeldi vintis olla. Miks peaks meeldima lollakas olla? Kui inimene tahab kohati aru kaotada, parem armatsegu nii, et meeled hämarduvad. Kui elada nii intensiivselt kui meie, pole võimalik kontrolli kaotada ja laiali valguda.

Samas – kui õunamahla üle jääb ja veiniks läheb, on võimalik seda veini oma talu toodanguna turustada. Ja ka üks meiekandi mõis on seda oma margiveiniks arendamas, nii et kujundame juba  rõõmuga silte.“

Maria kujundab mõttes vaimustunult juba ka rabarberipakendeid. Kalda talul on 13 hektarit maad, mida suurpere ei taha seepärast, et loomad on väga paikselt siduvad ja lisakohustavad, vähemalt esialgu ei hobuste ega lammastega katta. Neid on Eesti saartel niigi küll. Ettevõtlik emand peab hoopis plaani rajada leedripuuistandus, rabarberiistandus laieneb 10 000 taime võrra ning hakata seda väärtuslikku taime analoogselt astelpajuga külmutama ja turustama. Ja raamat on unistusis. Suur raamat. Selle sees on Saaremaa toiduretseptid, mille kaudu tutvustatakse sealtkandi tootjaid, kelle kasvatatud-töödeldud toit on raamatus serveeritud kohaliku väiketööstuse anumates, kaunistatud saare meistrite ning Maria kollektsiooni pitside ja kangastega. Loogiline kõik – aga kõike mõistagi korraga ei saa, rahulikult ja ükshaaval käivad need asjad.

Peab kärmesti liikuma

„Ei ole mu elulaadis niiväga rapsimist midagi. Ma keskendun iga päev ühele kesksele tööle. Laste sädina ja sehkendamise kõrval looma ja lehvima olen ammugi harjunud. Kui oma tekste ja projekte loon, märkan küll seda, et mu mõttevool ei taha hästi lihtlauseteks jupituda. Võin vabalt endast pooleleheküljelise lause välja tulistada – ja siis tuleb seda pärast lõikuma hakata – aga elavat mõttevoolu tükeldada ei tohi,“ teab ta. „Lapsed esitasid mulle pigem füüsilise-motivatsioonilise väljakutse. Pärast neljandat beebit kaalusin enam kui 130 kilo. Ühest küljest hakkas see segama seepärast, et nii suurena ei saa kärmesti liikuda. Aga talus peab. Teisalt teab igaüks, mida teeb kaal liigeste, südame ja muude elunditega – ent mina pean veel kaunilt kaua kestma, sest ma olen noor ema! Kolmandaks pole just väga veenev teha rühmadele koolitusi ja personaalnõustamisi motivatsioonipsühholoogia alal, kui ise ei suuda oma isiklikku keretki kontrollida, eks ole. Nii ma siis mõnikümmend kilo alla võtsingi.

Et see sulnis seis säiliks ja et pingutuse käigus kogutud oskusi-võtteid-järjepidevust teistega jagada, kutsusin Orissaares kokku saatusekaaslaste grupi. Nüüd on meil moodustunud mitmekümnest ilusast inimesest koosnev sõpruskond. Oleme täiesti tavalised, lihtsad ja ehtsad inimesed, kelle pealt võiksid teistegi Eesti piirkondade raskekaallased õppida, kuidas üksteist innustades tervislikumasse fassongi saada ja jääda.“

Muinasjututeraapiat teeb Maria niimoodi, et mängitakse ühist mängu – kõik rühma liikmed kirjeldavad näiteks oma kujutlusis elavat ideaalset maja . Mis materjalist ja mis värvi, milline uks ja missugused aknad, kui palju tube ja kes seal elavad, kuidas kujundatud, mis välja vaadates paistab ja mis voodite-vaipade alla on peidetud. Samal moel toimivad muinasjutumängud lastele. Mäng on igas eas väikese inimese töö ja meie majanduslikus maailmas ei sa vahel iseendale enam ligi muud moodi kui lapsetasandile tagasi minnes.

Marial on stressitõrjeks oma enese isiklik igaõhtune mäng. Ta tõmbab enne uinumist nimekirjast maha sel päeval tehtud tööd ning kannab tegemistootava järgmisse päeva üle. Kui Avol õnnestub tema mängu sekkuda, tõmbab ta nimekirjast omakorda kaks kolmandikku maha – pole vaja. Ja pärast selgub naise sõnul, et mehel on õigus – need siblimised, mille armastav kaasa on naise säästmiseks listist välja arvanud, ei osutugi oluliseks! Selleks ongi abielu.

Mõtle suurelt!

Tuleb mõistagi teha vahet, mis on ebaoluline – ja mille jaoks pole aeg lihtsalt küps.

„Eks ma olen ikka üksjagu torssis ja purskan tuld ka, kui lihtsad ja ilusad ideed ametnike taha takerduvad. Projektide, detailplaneeringute, taustauuringute ja eneseharimise alla on ju rasket raha ladustatud. Õnneks ei lähe need panustamised kaduma, vaid laagerdavad. Kui esmalt öeldakse tavaliselt, et ma mõtlen liiga suurelt, nii ei saa ja pole võimalik, siis natukese aja pärast tundub kõik kõigile ühtäkki  ainumõeldav. Tean, et kui saan Saaremaa toidutootjad ja käsitöömeistrid raamatusse kaardistatud, valmivad järgemööda ka teiste Eesti piirkondade analoogsed raamatud.  Ja sõnal on jõud. Kui rahvatarkus manitsebki, et enne mune, siis kaaguta, siis samas on ka sedapidi, et asjadest rääkimine hoiab neid värske ja elusana, kohustab ja julgustab. Enne oli sõna,“ arutleb Maria. „Meie rahvas ei usu enam eriti sõna jõudu. Kõik me protesteerime valitsuse ja rahva üksteisest eemaldumise vastu. Tõstame perioodiliselt häält võrgutasude ja kultuuri kuivale jätmise vastu, lasteaiamaksu tõusu ja erakorralise arstiabi tasuliseks muutumise vastu. Muretseme koolide sulgemise ja külaelu väljasuremise pärast. Ent see mure ja hääletõstmine tundub olevat jõuetu. Sellepärast, et rahva käes pole tegelikke hoobasid monopolistide-võimulolijate kõigutamiseks.

Suurelt ja loovalt mõeldes on loogiline, et iga minister ja asjapulk oleks rahva poolt ladusalt maha võetav, kui tema tegevus ei lähe mitte. Et muutused algaksid algusest, peaksid ministrid ja tippametnikud olema rahva poolt ka paika pandavad. Nii olulistele positsioonidele ei peaks valitud partei oma genossesid ustavuse ja võimu järgi upitama. Iga ministri toolile peaksid kandideerima oma ala parimad spetsialistid, kelle seast avaliku konkursi korras tugevaim ja usaldusväärseim valitakse. Mitte nii, et poliitfakiirid triivivad vääramatu jõuna ühe ministri troonilt teisele – justkui kontrollimatud-karistamatud väljavalitud, kes ongi häirimatult eliidiks määratud. No andke andeks. Tegeliku demokraatia alusel valitaks päris-tegijad, kes ei satu poliitikasse sellepärast, et nad midagi muud ei oska, kes pole raharahva käes marionetid, vaid end erialaste teenetega tõestanud tipud, kelle tegevus on läbipaistev, arusaadav, kontrollitav-suunatav – ning kellel ei teki seega puutumatuse-karistamatuse illusiooni. Mis praegusel ajal paraku illusioon ei olegi. Nii ongi – pädematu ladvik võibki karistamatult rahvast rõhuda-lüpsta-kurnata-lämmatada.

Kuna meie oleme siia maale pesakonna eestlasi sünnitanud ja elujõulise-mitmeharulise talu rajanud, ei taha ma võimalikult peatses tulevikus enam näha funktsionääride malet, millel Eestimaa tegelike huvidega midagi ühist ei ole. Kavatsen iga oma elu hetke efektiivselt kasutades lastele unistuste-Eesti välja rügada. Kui ei teaks, et võimatud unistused täituvad, võib-olla ei jaksakski. Ent kuivõrd unistused täituvad õigel ajal, parimas järjekorras ja täiuslikumaltki kui unistada oskame, siis ikka jaksame! Ja kui vaja jaksame veel teisi ka aidata .“

Pisarate aeg keset kaunimaid aastaid me elus

Kaunimate Aastate Vennaskonna 20.sünnipäeva kontserttuur ja plaat tekitab kummastavaid seoseid praegu maailmas, Eestis ja inimhingedes toimuvaga. Kultuur ja kunst ongi selleks, et inimesi ärkama ja märkama panna ning meiega ja meis toimuv vastavalt artistide-loojate olemusele erinevate luupide alla võtta.

Ma ei tea neid sõnu kirjutades, mis on maailmast saanud selle lehe loodetava ilmumise ajaks, sest Koreas lubatakse homme-ülehomme tuumarakett teele saata. Isegi kui lumi lubatava soojalaine paistel sulama hakkab, on ilmselt ees ikaldus, liiga hilja – mesilased surevad tarudest väljudes lund süües ja kured pöörduvad Egiptusse tagasi, nagu väidab raadiouudis.

Kaunimate Aastate Vennaskonna kontserdi vaheajal ütles helilooja-viiuldaja-laulja Indrek Kalda: „Mesilastel pole isegi pajuurbi võtta. Ja sellist jääd nagu praegu meie järvel pole ka mu isa kogu oma elu jooksul näinud – kindel, et kannatada saavad nii kalad järves kui põlluviljad maa peal. See tõsiasi on alateadlikult ka linnarahvale kohale jõudnud. Talvekurnatusele on lisandunud süvenev – ja paraku põhjendatud paanika. Sellepärast vajatakse kontserte teistmoodi kui tavaliselt.“

Sellepärast tabab rahvuskehandi kollektiivset teadvust eksistentsiaalse välgunoolena näiteks Evelin Võigemasti Piafi-versioon saatest „Su nägu kõlab tuttavalt“. Süütu meelelahutussaatena mõeldud formaat omandab üleva ja üldrahvaliku mõõtme, kui üks väike blond naine laulab 2013.aastal sama, mida teine väike brünett naine eelmise sajandi keskpaigas: ma ei kahetse midagi, kõige eest on makstud, kõik on unustatud… Inimesed seisavad telestuudios püsti ja nutavad – kodudes sama. Nii lihtsalt käibki. Sellepärast, et Edithile emotsionaalset hingekätt ulatades tegi Evelin – ilmselt endalegi üllatusena – kokkuvõtte inimsusest ning inimese ja inimkonna traagikast. Kõikvõimalikud „armastuse maaletoojad“ võivad kalli raha eest heietada, kuidas kõik on üks – sellised tuttava kõlaga näo hetked, mille über-pärl oli ka Tanja Mihhailova Pavarotti, tõestavad seda tegelikult. Mõtte, sõna ja teoga.

Samal põhjusel õnnestub ka vennaskonnal Andres Dvinjaninov, Rain Simmul, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Toomas Lunge ja Indrek Kalda – seitsmes liige varieerub, praegu on ta Ann Kuut – juba 20 aastat massiliselt publikut kõikjal Eestis kodust kurvastamast ja kartmast välja laulda ja flirtida.

Flirditakse mõistagi eelkõige naistega – ja nüüdseks juba ka oma isikliku vanuse ja keskeakriisiga. Kusjuures kõigevägevam, kes meid praegu lumepainega lämmatab ja Kimide tuumarakettidega ähvardab, on vennaskonna kõigi liikmete suhtes armuline olnud. Kenad ja tublid mehed endiselt. Või tundub see vaid endale, et kõik eakaaslased – eriti kauased sõbrad, kellega just selle vennaskonna moodustumise ajal väga lähedaselt lävitud, on noored ja kenad? Siiski mitte. Kooli kokkutulekul selgub enamasti, et kunagistest kallimatest on karmi elu ja ilma käes saanud otsekui järgmise põlvkonna esindajad.

Kaunimate saladus seisneb selles, et nad on elanud ühes elus mitu elu. Uus noorendab ja viib edasi – mitte nagu kardab ja kammitseb animafilmi „Kruudid“ pereisa, kes ei taha värskust ja armastust, arengut ja meeleheitlikkegi samme lubada ei endale ega ühelegi pereliikmele, kuni see koopasse hangumine kipub eluohtlikuks muutuma.

20 aastat tagasi kuulsin neid Süvalepa laule Vanemuise ühiselamus Simmulite tillukeses korteris – neid spontaanseid laulmisi meenutab ka vennaskonna juubeliplaadi kaaneümbrises sisalduv kronoloogia – ning me kõik olime oma esimestes abieludes. Sõpruskond pihustus meil peagi Tartust

Tallinnasse, Viljandisse ja Pärnusse ning aegade jooksul tekkisid meile kõigile uued tööd, kodud, kaasad ja lastepesakonnad. Elu on toimunud. Kogu aeg. Kaunimate – nagu me neid isekeskis lühidalt nimetame – lauluõhtud on väikeste variatsioonidega aga olnud jääv ja toimiv suurus. Ühikast Vanemuise väikese maja ovaalsaali, sealt kõikjale üle Eesti levinud. Iga natukese aja tagant taas kokku tulnud. Hoiab neid poisse – sõbrad üksteise jaoks teatavasti ei vanane – ja nende uuenevaid peresid ühenduses. Kusjuures sedasorti ühendus toob ka sisse.

Indrek Kalda muheles meie kontserdiaegse vestluse käigus: „Mind teeb kurvaks, kui meie poisid on telekas. Dvin ja Kaljujärv on Õnnes – ka juba varsti 20 aastat!, Simmul koos oma vanima pojaga Pilvede all – Lungel on selles seriaalis õnneks ainult naine Inga. Kui nemad on telekas, siis meil mänge ei toimu ja mina olen sellepärast vaene.“

Vennaskond ühendab niisiis Eesti parimad seriaalid – ja Kulno süvalepa laulude ümber punutud õhtud ühendavad mitme ajastu boheemlasliku härrandlikkuse, romantilise pisipatususe ja maitseka eneseiroonia. Praegu turneerivas kavas on kadunud Süvalepa kõrval täiesti võrdväärses osas tegija lõpmata soe, hell ja analoogselt Süvalepaga eraklik muusik Indrek Kalda, kelle laule on plaadil rõõmustavalt palju.  Ja Süvalepa-Kalda-Lumist-jt. paladega ühendatakse Dvinjaninovi Emajõe suveteatri etenduste meloodiad. Koidula, Nipernaadi, taevasse minev mustlaslaager… Aga kus on Ronja, Huck ja hulkur Rasmus? Ja miks ei ole ei kontserdil ega plaadil minu isiklikku lemmiklaulu Süvalepa elegantselt lapsikust valikust – ööbiku ja lehma dialoog? „Emaööbik laulab, pojakene, laula…“ niuks! kui liigutav ja meeldivalt vesiseks võttev… Palun järgmises kavas ja plaadil seda ka! ja see võikski muide olla võti vennaskonna edasiminekuks. Heade sõprade järgmine laulukava võiks olla isadele ja lastele. Kaua võib tädidega flirtida, eks ole.

Nägin Pärnu kinos Mai just multika „Kruudid“ – see tädädäää-reklaamiga vaimukas ürginimeste lugu – seansil üllatavalt palju isasid ja vanaisasid lastega. Kusjuures mehed poetasid täiesti häbenematult pisara: lõppesid ses filmis apokalüptilised õudused ühtehoidva ja ühiselt areneva perekonna ellujäämisega, jääme ehk meiegi kestma, kui üksteist armastame ja üksteisele seda ka ütleme. Ja kui uudsete mõtete eest koopasse ei poe. Nagu oma rahvast hukule juhtiv valitsus püüab meidki praegu koopasse suruda, väites, et Rahvakogu tõstatab praegusesse pilti sobimatud teemad – järelikult on selle pildiga midagi valesti, kui tänane tegelikkus tähendab korruptiivsele-hangunud pildile teravaid kilde, mis lõikuvad serviti. Vennaskond võiks toimida nagu perekonda päästev pereisa Kruut, kes uuenenud tulekerana üle laavajõe lendab.

Oletades ja lootes, et vaatamata uuele jääajale ja Korea sündmustele maailm siiski kestab, paluks Kaunimate Aastate Vennaskonnalt järgmisi uusi ja tundmatuid aina-kaunimaid, mis kinnitavad, et uus ja tundmatu pole ohtlik ning iga järgmine päev on meie elu parim päev. Ka siis, kui püsti seistes pisaraid valame. Siis eriti.

Sirje Orav loob oma maailma

Mõne aasta eest Eestimaa uhkuse aunimetusega pärjatud elupõline taluperenaine, zootehnik, kasulaste hulgiema ja kauneima kodu haldjas Sirje Orav (57) ärkab sageli öösel nuttes. Mälestuste või mõne praeguse mure, kogetud ebaõigluse või öeldud ja ütlemata sõnade pärast. Ta nagu ei oskaks eht-eestilikult ränga eluloo pealt päeval niimoodi õnnelik ja rahul olla, et öösel tasakesi padjaga oma silmavesist salajuttu ei ajaks. Tema pedantses ja päikeselises majas on riiulid täis spordi, taidluse ja tuhande teise ala tubliduse eest kogutud aukirju, ülimas korras pildialbumeid ja korrastatud kirjavahetust: naise jaoks on äärmiselt tähtis, et teda tunnustataks – respekt teeb eluliselt vajalikku pai rängast eluteest läbi näritud närvidele ja ihuliselegi tervisele. „Turnin jah pea igal aastal mööda maja seina, et värv oleks värske ja kaugele teataks: Sirje pea püsib püsti. Täidan keldrid-aidad hoidistega, et oleks tugev tunne. Kunagi paljukesi peetud lehmade-sigade asemel on praegu küll vaid kurjavõitu rotveiler ja pesakond taksikutsikaid. Suurte loomade pidamiseks pole enam maid ja ausalt öeldes on ühe elu norm täis rügatud ka. Peaks nüüd eluõhtul puhkama ja rõõmustama – aga ei oska ju…“

Padi teab saladusi

„Ma näen unes, et olen jälle väike tüdruk, kes astub läbi tagumikuni hangede palju kilomeetreid Tuuliku külast Tali valla kooli poole ning lüpsab ema kõrval käsitsi üheksa-aastasena loendamatuid lehmi, kipub karjas käies magama jääma… Siis ärkan ehmatusega – ja kuulan, kas Kallega on kõik korras,“ ohkab Sirje.

Ega päriselt ei ole. Küpses eas paar on läbi tulnud mehe vähist ning nüüd käib tal pea hullusti ringi. Mine tea, kas see on elupõlisest rassimisest moondunud kaelalülidest – ka Sirjel enesel on iga selgroolüli tööga isepidi kooldunud – või on kusagil tromb ning insult lähenemas… Mees peaks vagusi püsima ja tasakesi kevadet nuusutama, ent kohusetunne ja tööharjumus ei anna asu. Ta töötab Andrus Veerpalu õe hokikepivabrikus ning ei taha vastutustundetu haigeksjäämisega Veerpalu isa Antit, oma kauast sõpra ja teekaslast alt vedada – iseäranis nüüd, kus tal pojaga niigi muret kuhjaga.

Kui Sirjel jääb ustava kaasa pärast muretsemisest veel puudu, siis räägib ta padjaga äsjasündinud lapselapsest, kellel püsis vastsündinu kollasus tavalisest kauem. Ning osa kasulapsigi hoolitseb selle eest, et asjad siin ilmas tasakaalus oleksid – samavõrd kui haritud ja töökad, muist võõrsilgi, nagu eestlastele kombeks, kasulapsed teevad rinna rõõmsaks, annab mõni Oravate pesast võrsunu ikkagi põhjust muretseda, ehkki vastutus on ju nüüdseks juba täis kasvanud noorte ja issanda enese hoolde antud.

„Minu emakene lahkus siit ilmast läinud aasta augustis. Oligi hull augustikuu – päev enne tema ärasaatmist põles maha Kalle lapsepõlvekodu. Mõlemad sündmused andsid põhjuse väga paljude asjade üle järele mõelda. Ema elas viimase võimaluseni üksinda oma tillukeses onnis Tuuliku külas. Kuni ta – ise kõhnake ja õbluke – vähegi jaksas, pidas seal ise oma maja ja mõnd looma – päris õhtuks tuli meile siia Häädemeestele. Õel polnud aega ega võimalust tema eest hoolitseda, meil ta – haiguse pärast jala kaotanud – ratastoolis toimetas ja viimaks voodihaige oli,“ meenutab veekalkvel silmadega Sirje. „Püüdsin hinges rahu sõlmida kõigi halbade asjadega, mida kunagi kõrvalt näinud olin. Meil olid vennaga erinevad isad, sellepärast pidas ta ennast minust ja õest paremaks ja võrdsemaks ega jätnud seda ühelgi juhul rõhutamata ja meelde tuletamata. Kuna minu jaoks oli suur vend autoriteet, võtsin seda kohutavalt südamesse – kippusin uskuma, et olengi kõik need sõimusõnad, mida temalt kuulsin. Eks sellest ole tingitud ka minu keskmisest kõrgem paimaias loomus – olen kiirete sportlasejalgade, lõputu töö ja päratu pühendumisega tõesti kilode kaupa aukirju pälvinud, aga sisemine väike tüdruk minus ei usu ikka, et olen täisväärtuslik. Otsekui ühel hetkel võiks keegi mind ikka veel seitsme-kaheksa aastase tirtsuna ridamisi kuue lehma alla käsutada…

Kui vend viina võttis, muutus ta vägivaldseks. Mäletan end varateismelisena tema ees põlvitamas – tapa mind, kui tahad, aga ära ema puutu, kui ta sulle viinaraha ei anna… Hilisemas elus olen küllalt kõrvalt näinud mehi, kelle viin puhta saatanaks muudab – ainsast sõnast lähevad särinal põlema ega saa ise ka aru, mida teevad. Ma ei mõista, mida kõigevägevam silmas pidas, kui alkoholi inimeste kätte andis – või polnud ta üldse kodus, kui see saatuslik viga juhtus? Nii palju hävinud elusid, lõhutud peresid ja täitmata ülesandeid… Sinna need Eestimaa külad ja uhkus läinud ongi. Ma usun, et mu vend on väga selle poolt, et tema hoiataval näitel manitsen – halastage üksteise ja enese peale, ärge jooge! Tema ise jõudis enne, kui ta 39aastasena hukkus, andeks paluda. Aga oli siis kõiki neid valusaid mälestusi, tegemata tegusid ja jagamata kallistusi vaja?“

Nostalgia

Kalle ütleb, et teda on läbi elu jälitanud tuli – kodusid ja mälestusi, elujõudu ja lootust põletavad tulekahjud. Kõige rängem neist põletas maatasa majapidamishoone, kus mitmete perede kalleim kraam sees oli. Oravad ise elasid toona veel korteris ning pidasid ühishoones loomi, kes kõik sisse põlesid. Naabrilapsed käisid heintes mängimas ja tikust süttiski mitmete perede tulevikulootuste tuleriit. Loomad ja heinad, talvepuud ja muud varud. Samas on Sirje pere ise pakkunud peavarju loomadele, kelle kohalt laut on maha põlenud – neid toitnud, lüpsnud ja tagasi elule aidanud.

„Paratamatult tunduvad kunagised ajad vaatamata okupatsioonile ja kolhoosijaburusele ikkagi kuidagi helgemad kui praegused. Külad olid elus. Noored pidasid pidusid, rajasid kodusid ja peresid, täitsid lasteaiad ja koolid lastega. Praegu on meie kandis siin juba mõnda aega olnud suvituspiirkond.

Õige oli nii, nagu paarikümne aasta eest oli.

Me ei ütle seda mitte nostalgiast pimestatuna, vaid loogiliselt kaalutledes ikka ka. Taevas on sama sinine, rohi sama roheline ka praegu – ainult et taeva all ja rohu peal on asjad kuidagi väga äraspidi. Meie ajal oli enamuses taludes kaks kuni neli lehma, kes läksid hommikuti mere äärde rannakarjamaale ühiskarja ja õhtul tulid jälle koju tagasi lüpsile. Vähemasti minu lehmad olid sellised, et piisas nende peale mõtlemisestki, kui juba tulid. Viimne neist jäi eriti südamesse – Kanni oli nimi. Kangesti rikkaliku piimaanniga ja hea iseloomuga. Edasi jäid inimesed vanaks. Ehkki ei taha tunnistada – kui peagi saab 40 aastat abielus oldud, ju siis meiegi. Maad müüdi või renditi ära. Nüüd on rannakarjamaadel eesti tõugu hobuste või lihaveiste karjatamine juba projekt. Üksikute ettevõtjate äri, mitte terve küla loomulik elulaad. Näe, ei saa enam minu käest piima need paljud pered, kes omal ajal sellega harjunud olid – ega paljud neist enam siingi ela,“ ohkab Sirje. „Taasiseseisvumise alguses oli lootus, et tuleb õitsev uutmoodi rannaküla – jõukad rannatalud, turism, spordiobjektid, nimekate inimeste ja välismaalaste talud… Aga kliima ju koos riigikorraga ei muutunud. Ja masu tuli ka peale. Nüüd on vaikne. Koos tööstuse kadumisega on Pärnu tänavad inimtühjaks jäänud, kuurort üksi ei toida. Samamoodi on tööstuse ja majanditeta rannakülad välja surnud ja elutud. Elame siin kuidagi… kuidas nüüd öeldagi… korteri elulaadis. Lilleaed ja värske õhk on küll endine, aga ülejäänud elulaad on ikka võrreldes tegelikuga täiesti linlik. Sest päris küla moodi, ehtsas talu eluviisis pole üksiku üritajana mõeldav ega mõttekas tiksuda. Liiga raske ja perspektiivitu. Kõlab kurioosselt ja uskumatult – enesestmõistetav ja ainuvõimalik pole enam ei mõistetav ega võimalik.

Tegime kõik koos heina – suures osas käsitsi – see ühendas peresid ja talusid – nüüd on erateed suletud, privaatplaažidel ei käi enam omanikud ise ka.“

Sirje on Säreveres õppinud zootehnik, kellest tänaseks on saanud Häädemeeste muusikakooli esteetikatehnik. Koristaja on. Ta on kolm poega täiskasvanuks kasvatanud. Nooremad – Raino ja Eero on fotograafid-modellid-linnamehed, vanim, Tarmo sai äsja teise lapse. Nii lihased pojad kui üheksa kasulast võivad õnne tänada et Sirje neil olemas on, sest 23aastasena kippus ta enne aega siit ilmast lahkuma.

Tal oli kodus kaks väikest poega, kui süvenev nõrkus polnud enam eluks sobilik. Pärnu arstid arvasid, et noorel emal on neuroos ja kõik need teised moodsad diagnoosid. Kui naine langes ränga südamelihasepõletiku tõttu koomasse ning oli tund aega kliinilises surmas, viis Kalle ta pärast elluärkamist joonelt Tartusse, kus naine oli kümme nädalat haiglas.

„Olin juba kehast väljas. Kenasti täpselt nii, nagu erinevates raamatutes kirjeldatakse – nägin ennast voodis, hulka arste enda ümber – ja kuulsin, kuidas nad arutasid, et siin ei ole enam midagi teha. Kui kõik olid lahkunud ja mind surnuks arvanud, jäi üks noor arst minu juurde – ning andis mulle kõrvakiilu,“ naerab Sirje tänulikult. „„Sirje, tule tagasi, sinu pojad vajavad sind!“ hüüdis ta – ja ma tulin. Tema pärast. Poegade pärast. Kalle pärast ikka ka. Ossapoiss, kui halb siis hakkas. Surnud olla oli nii hea. Ellu naasta nii halb ja valus…“

Kutseline kasuema

Küllap selle äärmusliku ärakäimise tõttu juurduski Sirjes tohutu kohusetunne ja aukartus elu ees. Sellepärast peabki tema kodu olema kõige paremas korras, kelder turvaliselt toitu täis ning lastel kõik maailma parimad võimalused õnnelik olla. Et keegi neist – ei lihased ega kasulapsed – öösiti padjaga kurbi saladusi ei peaks jagama.

„Esimene kasulaps sattus meie perre tänu sellele, et Pärnu lastekodu majandusjuhataja tuli meie juurde mune ja piima tooma koos tüdrukuga, kes oli ainsana suveks sinna jäänud. Ta tahtis meile jääda – kõhklesime, aga polnud põhjust keelduda – ning ta jäigi päriseks. Praegu töötab võõrsil, on kaunis ja õnnelik, armastatud ja edukas noor naine – tuli just Ameerikast,“ on rahul Sirje ja Kalle, kes üheksa kasulapse jalule kasvatamise eest Eestimaa uhkuse tiitli saidki, ehkki seda aunimetust on väärt kogu nende elu – nagu paljude teistegi märkamatult oma vagu kündvate igapäevakangelaste karmid elud. „Edasi läbisime põhjaliku PRIDE-koolituse. Tehti põhjalik pereuuring. Lasti koostada motivatsioonikirju. Õigupoolest on see lausa uskumatu, kui erinevatesse tingimustesse sünnivad sageli lapsed spontaansel moel võrreldes selle ülikontrolliga, mille läbivad kasupered.

Meil on enamusega lastest väga hästi läinud – kõik edenevad kenasti oma nüüdsetes täiskasvanueludes. Ära oleme saatnud vaid lootusetult varastava poisi. Nii ei ole võimalik elada. Komisjon otsustas Tallinnasse tagasi saata ka vaimupuudega neiu, kellel hakkasid hormoonid ilma neid juhtiva mõistuseta tööle. Meie juures püsis tüdruk tegelikult siiski vaos, kui siit lahkus, jäi rasedaks. Nüüd on sel lihtsakesel emal väike laps, kuna isa on kriminaal, ei tohi nad Tallinnast lahkuda – ning tal ei soovitata ka sellepärast siia tulla, et meil kasvavale õrnas eas  piigale mitte halba eeskuju anda.

Ent me oleme õppinud rõõmu tundma oma hoolealuste edenemisest, kui nad on siin – ega püüa nende ellu sekkuda siis, kui see pole võimalik. Eks lihastest lastest lahti laskmisega ole ju sama lugu. Me ei saa neid pensionini potitada, seda õnnelikumad oleme, kui neil ka meie sabast lahti lasknuna kenasti läheb.“

Kalle ja Sirje viimane kasutütar Hille-Riin rõõmustab Oravaid suurepäraste tunnistustega. On suurepärane lapsehoidja taksikoerte Krisse ja Nublu kutsikapesakonnale. Oma tüdrukuid armastuse ja liigutusega silmitsedes ütleb Kalle, et tema naise käes on alati kõik õitsema läinud – kuitahes nirud põrsadki tema hoolde anti, kõik jäid ellu. Rekord oli kodus vannis üheksa pontsakat elule aidatud notsubeebit korraga.

Sellised ongi meie maise elu paradoksid – kogu elukorraldus ja saavutuste jada on otsekui kehastunud autahvel – ja siiski tingib mõni välja kasvamata lapsepõlvevalu, et me pole enda arvates küllalt head, ikka on mõned soojad sõnad õigel ajal vahetamata, ikka eksitab miski turvatunnet: kardame moel või teisel oma kaasat kaotada, muretseme laste ja lapselaste täiusliku heaolu pärast… Ja siis tulevad Sirje kolm kaunist poega ning toovad emale-isale näiteks Egiptuse reisi piletid – kallid vanemad, tõmmake juhe seinast välja, minge vaadake, et maailm toimub, puhake ja laske elul voolata. Lihtsalt. Nii peabki, poisid!

Reet Heinsoo – kunagi ei ole hilja, sest iial pole valmis!

„Aastate poolest noortel ja kärsitutel on kujutlustes kaks kummalist päeva, mida kumbagi pole tegelikult olemas ega tulemas,“ naerab raamatupidajast vaimsusteeline Reet (72), kes ka ise kunagi tööstuskeemikuna arvas, et ühel päeval saab inimene valmis. Ja teisel – tegelikult olematul päeval – on ta eksiarvamuse kohaselt liiga vana ning seega on liiga hilja alustada. Millega iganes. Kusjuures 80aastaselt alustanud maratoonaridki tõestavad oma saavutustega väga vastupidist.

„Alustada saab iga asjaga kasvõi täna. Olgu see mägironimine – mu eluaegne armastus – või nähtamatu maailmaga suhtlemine selleks, et materiaalne-kehaline elu kestaks ja edeneks. Olen oma ema ja vanaema lahkumiseea viis aastat üle elanud. Meie pere naised on millegipärast kõik 67aastaselt läinud. Ma ise vist mitte niiväga, aga tütar kartis kohutavalt seda aastat, mil mina ses eas olin. Nüüd olen hirmutava piiri viis aastat üle elanud ja panen rõõmuga edasi.“

Seda suuresti tänu väemees Ralf Neemlaidile, kelle matkadel ja seiklustel, loengutel ja meditatsioonidel nii Pesa talus kui Hagal-õpetuse järgijate väljasõitudel Mehhikosse, Piusasse, Kõrvemaale Reet ustava vaimustusega kaasas käib. Ralf meenutab, kui hirmununa, eluga ekslikult lõpparvet tehes naine tema juurde jõudis – ja kui vaimustava arenguhüppe ta teinud on ning veel edaspidi üha oma paaristõukeid jätkab. Küpses eas daam ise kinnitab, et enamus inimesi vajab „pioneerijuhti“, kes viib neid senitundmatutele hinge- ja elualadele. Selles pole midagi imelikku ega piinlikku, et oleme mõnikord nagu väikesed lapsed, kui endale sobivale Meistrile järgneme – armastusest ja valgusest lähtuv õppimine on igal juhul hea. Ühtlasi jälgib Reet emaliku pilguga, et eraelu tema hinnalisele õpetajale liiga ei teeks, hoiab tema päevakaval ja dokumentidel silma peal – ning alustab kirju nagu Ralf – Cau! Ja lõpetab samamoodi – Naeratame!

Jeebiku köögilävi

Jõgevamaalt Raplamaale sattus Reet lapsena seepärast, et vanaema ei saanud siin enam üksinda hakkama. Naine sai pärast keskkooli lõpetamist Estoplasti tööle ning lõpetas siis Tallinna Tehnikaülikoolis tööstuskeemia eriala. Tänu aastaid Estoplastis – kus naine oli absoluutselt õnnelik, leidis arvukalt eluaegseid sõpru ning harrastusi, mis täitsid ja täidavad tema päevad pilgeni – sai ta endale korteri, mis talle suurepäraselt sobib.

„Rapla Ööbiku tänava korterelamud on nina, silmade ja südamega metsas – linnud ja jänesed, metskitsed ja muu elusloodus kõik akna taga. Kui sellele tänavale nime pandi, tehti küll väike aps – boss oli venelane ja tema häälduses kõlanud Jeebiku on vene keelt oskavatele kõrvadele pisut… kahemõtteline. Säh sulle eliiti!“ naerab Reet, kes vaatamata ideaalsele elukohale igatseb tegelikult siiski Jõgevamaa, Kaarepere ja Kassinurme hiie järele, nagu meil kõigil on siin planeedil paik, mis jääb kõigekõigemaks. „Kui mul oligi enne pensileminekut võib-olla kerge plaanivirvendus vaikseks ja paikseks jääda, siis saatus tahtis teisiti. Keskendunud pensioni asemel hakkasin raamatupidamisega tegelema ja nüüd on nii palju kliente kui suudan päevadesse mahutada. Mis võimaldab mul täiel rinnal elada ja reisida, seigelda ja kõigest osa võtta, mis õnnelikuks teeb.

Ikka veel kujutavad mõned inimesed ette – sama rumalalt kui seda, et on hilja või et nad on valmis – , et raamatupidamist saab ise teha ja selle võrra kokku hoida. Hambaid te ise ei paranda, aga iga kuu 10.kuupäeval loodate maksuportfelli ise korda saada? Pimesoolt isetegevuslikult ei opereeri, aga 20.kuupäeval usute, et käibemaksu vallas on taidlemine väga okei? Ei ole. Maksuseadused muutuvad kogu aeg. Just siis, kui oleme muudetud seadusega kohanenud, tuleb seaduse muutmise seadus – ja siis seaduse muutmise seaduse muutmise seadus. Teise ala inimesed ei saa ses muutmiste muutmises sugugi ise-ise hakkama.“

Ka Reet ei saanud kõike ise. Ja nimelt nähtamatu maailmaga suheldud. Seni ratsionaalne ja maine daam ei saanud ühel jahmataval päeval oma kena kodu kööki. Lävel oli otsekui tõke ees. Põlvede kõrgusel. Ei läbi ega üle astuda ei saanud. Tuttavad, kes olid juba vaimsele teele ärganud, kinnitasid, et kaitseinglid annavad teada – endist viisi enam ei saa, tuleb muutumise teele asuda. Reet küünitas siis veel jonnakalt üle läve kööki, et pliidil keevate porgandite pott tulelt kätte saada.

„Seejärel hakkasin öösiti luupainajaga kohtuma. Valge olend mu magamistoas püüdis ilmselgelt midagi öelda. Hirm selle helendaja ees, kes ei kadunud, kui voodis istuli tõusin ja endaga rääkisin, blokeeris arusaamise, et kaitseingel tahab mulle head – näitab end nii jõuliselt selleks, et ma ometi aru saaksin, et maailm ei koosne ainult keemiast ja käsitööst. Käsitöö on muidugi võrratu – osalen näiteks Facebookis salakudumise klubis – meister annab kokkulepitud aegadel mustrijupikese ette, enne kui ese valmis, ei saa teada, mida koome – müstiline ja kuidagi eriliselt ühendav ettevõtmine -, aga meil kõigil on aeg ülestõusmise teele asuda. Head tuttavad viisid mu Ralfi juurde. Igaühele meist sobib erinev õpetaja ja teejuht. Mul läks hästi – leidsin Pesa talust täpselt endale sobiva,“ on naine tänulik.

Polegi haige!?

„Nüüd, mil olen kohanud enda sees ja ümber pidevaid ja loomulikke Imesid, saan muidugi aru, et kaitsjad olid enne Hagal-õpetuseni jõudmist minuga hädas. Nad pidid mind jõuliselt kiusama, et lõpuks ometi aru saaksin. Mind peabki karmilt kohtlema,“ on Reet tänaseks kogenud. „Ka Ralf on võitluskunsti treeneri ja militaarlasena karmi käega väemees. Ehkki tema juhendatud meditatsioonid ja harmooniaenergia laadimised on leebed ja naeratavad, viib ta inimeste kehad matkadel ja ööbimistel sihilikult katsumustesse ja vapustustesse. Mitte kunagi otse, vaid ringiga – sealt, kus on raskem. Mitte kunagi ettearvatult, vaid ootamatustega. Reegleid, piire ja seadusi vallatu poisikesena rikkudes. Ja kerge hirmuga ka. Kui ületame rabasid, lendab kerge ja osav Ralf nagu kärbes üle laugaste – ning vaatab siis heatahtlikult itsitades, kuidas tädid põlvini samblas, ähmis silmad pärani, järele kahlavad.“

Tänu sellistele raputustele nii Mehhiko püramiide pidi üles turnides kui öösiti kõval pinnal külma käes magades on Reet, nagu teisedki Hagal-jüngrid, teinud avastuse, et me mõtleme oma haigused ise välja. Reet oli seoses kilpnäärmetõvega ette kujutanud, et suudab kõndida lühikesi maid ning füüsilist tööd teha ei saa. Erna-retkel – nagu Ralfi metsamatku nimetatakse – selgus, et suudab ka viisteist ja enam kilomeetrit kahlata ja turnida. Kaob hirm, kaob ka haigus. Järelikult on suur osa meie haigustest tegelikult paanikahäire – keha satub vaimse blokaadi käes häireseisundisse ning meedikutel pole meiega midagi peale hakata. Väemeestel küll. Praegu muide harutab Reet Meistri abiga lahti üht viiendast eluaastast pärit solvumist: nad sõitsid emaga maalt ja metsadest, kus Jõgevamaal elasid, Tallinna – ema läks sõbratariga kohvikusse ja väike Reet jäeti üksi võõrasse koju ning tema nutu peale põlastas sõbranna, milline seninägematult jonnakas laps ta on. Teine hetkel töös olev teema on oskus öelda ei – seejuures õigel ajal ja kohas, mitte äraspidiselt.

„Harmooniaenergiaga töötamine tähendab seda, et roiskunud-saastunud energia puhastatakse meist välja ning värske harmooniline energia laetakse asemele. See on midagi reiki-laadset – aga samas pigem Põhjalale sobiv koolkond. Esimese astme pühitsuse saanu on võimeline puhastama ja laadima ennast, teise astme pühendatu ka teisi,“ selgitab teise astme pühitsusega emand.

Koos kogetu

Väekunsti proovima juhtusin päeval, mil mul olid kodus käinud ridamisi televisioon, loomaarst, poegimishaldjas, söödavarumise päkapikud ja kella neljane tõusmine, et kirjatööd õigeks ajaks valmis saada. Reet palus kõigepealt pendli abil Suurel Vaimul öelda, milline on minu hetke eluenergia vibratsioon. Soovitavast 14 000st oli mul kaasas vaid 9000. Tal enesel pendeldus tabeli kohal 16 000 ja mu tütretibal pisut enamgi. Laadimiseks pani harmooniaenergia allakutsuja oma raamatuid-dvd-sid-käsitööd-maale tulvil elutoas mind patjade kuhila kõrvale lamama ja sosistas tasa vaid endale kui pühendatule teada oleva taotluse.

Kui naine asetas üsna mitmeks minutiks käed mu kroontšakrale, tunnetas ta ise kohe elektrivoolu taolist tihedat liiklust, mina aga nägin sipelgaid. Loendamatud väikesed indigosinised sipelgad ehitasid kõrget pesakuhilat. Helendavad okkad turjal rühkisid hästi korrastatud spaleeris üha pesatorni poole. Kui seda Reedale ütlesin, teatas ta, et oma esimesel analoogsel seansil nägi temagi sipelgaid. Lamas lagendikul, vaatas paremale – kuklasepesa, vaatas vasakule, jälle kuklasepesa. Ja järeldas, et talle näidatakse ta eluaegset lõputut rügamist. Kas mulle näidati sel juhul minu või tema rügamist?

Otsmikutšakra laadimise ajal voolas kuumkuldne jõgi südamesse ja tagasi. Võimalik, et taustamuusikas leiduva laineloksumise peegeldusena. Kõritšakra kohtlemise ajal sirutus läbipaistev, aga kindel sild üle kuristiku. Selleks, et asjassepühendatud silda näeksid, istusid sellele mitut liiki linnud. Värvilised ja heatujulised. Püsisid seal seni, kuni kaks halli varssa üle silla kepsutasid. Südamele asetatud käed tõid sisalikud päikesepaistele peesitama. Õrnrohelise ja sinisekirjud rahulikud sisalikud lamasid ringis ja voogasid koos südamega raugelt ringiringiringi. Päikesepõimikule jõudnud käed kutsusid esile palju helevalget liiva, milles väike tüdruk kaevas – teadis, et liiva all on kristall – ja üha kühveldas end selle õrnroosalt kumava kristalli poole. Emaka kõrvale asetatud laadivad käed äratasid kilpkonna. Vana mõnus konnalonni sirutas kilbi seest välja esmalt jalad, siis ka pea. Vaatas ringi ja naeratas.

Kui Reet läks mu tütrele kööki melonit lõikama, ujusid mu kõhus mitmeliigilised, sinirohelised lillaka varjundiga kalad rütmiliselt ringi. Naasnud reiki-lähedase tehnika meister asetas käed põlvedele – ja kohe näitas end väike orangutang. Pärdikulaps hoidis kõvasti mu põlvist kinni – Reet naeris „ära sõima, ma pole ahv, vaid Madu!“ – ent ahvilaps ei lasknud mul vabalt jalgu liigutada, pidin teda igal sammul koos jalgadega edasi tõstma. Pahkluudele asetatud käed näitasid vana ja väsinud kitse, kes turnis mööda järsku mäekülge ülesülesüles, jalad lõid tuld, kõrvad olid lontis – aga tema aina ronis.

Istuli tõustes avastasin, et parema jala kannakõõlused on lumes ja jääl kahlamisest, pedaalide painamisest, turnimisest ja tassimisest paistes ja tulivalusad.

Esikus veerand tunni pärast lahkumiskallistust vahetades tabasid mind vibratsioonitõusule omased külmavärinad – umbes pool tundi olid karvad seljas püsti, käed-jalad judisesid ja silmad ei tahtnud hästi fokuseeruda. Ent tunni aja pärast olin suuteline juba kodus mitmesajakiloseid raskusi liigutama ja eranditult igale loomale tänulikult naeratama. Südamega.

Ustav jünger

Pidevate harjutuste ja koostöö kaudu on naine oma Meistriga alalises ühenduses: „Meie seltskonnale – keda on mõnikümmend, õigupoolest isegi mõnisada inimest – sobib liikumine rahata ühiskonna poole ja sulle-mulle stiil. Meistrilt meile õpetus ja juhendus, puhastamine ja laadimine – meilt talle töö. Mina pakun raamatupidamist, mille alal mees ise on ikka täielik udumäe kuningas, nagu olema peab – mehed teevad talle metsa ja ehitavad, naised hoolitsevad peenramaa ja muude naiselike tööde eest. Lihtne ja loogiline – nagu loodetavasti peagi kogu inimkonna suhtlemine ja suhestumine olema saab.

Nüüd, kus ma olen arenenud sinnamaale, et võin teisi inimesi laadida, oskan kõrvalt jälgida ka muid väemehi-naisi – me pole küll konkureerivad koolkonnad, aga selge vahe on see, kellele mis sobib. Ma ise tunnen mõne inimese puhul, et ei suuda talle käsi peale panna. Kui enamasti tekib laadides helge ja armastav tunne, mõnus soe surin kätes, siis mõnel juhul on külm tõrge. Järelikult pole vaja. Midagi siin ilmas ei tohi vägisi teha. Ei enese ega teiste suhtes. Kedagi ei tohi ka ilma ta enese loata laadida ega korrigeerida – kuitahes suurt häda sa kõrvalt näed, ilma loata ei tohi.

Eks me jälgime kõrvalt ka teisi tegijaid – ja näeme, kui tegemist on musta maagiaga. Kes eksib musta maagiasse, satub paratamatult arenguseisakusse. Kui oma vea parandab, läheb arengus edasi. Kes vaimsel teel väga rängalt mingite kosmiliste seaduste vastu eksib või end kuidagi ebaõnnestunult tühjaks teeb, kutsutakse ära. Pole viga – mis hullusti, see uuesti.“

Reet tõdeb, et ümberringi toimuvat ärkamist ja märkamist jälgides tekib tal, eluaegsel tootjal, küll küsimus: kes toodab, kui kõik aina avanevad tervendajateks ja korrastajateks, nõustajateks ja väerahvaks. Samas on maailm tema sõnul niigi asju liialt täis toodetud, ongi hea, kui tootmine ja tarbimine väheneb. Ja energia tõusuga väheneb tarbimine iseenesest – matkadel ja väliööbimistel on Reet koos teiste jüngritega tõdenud: mida kõrgem energia, seda vähem tühja kõhtu – vibratsiooni tõustes vaibuvad kõik näljad – ka emotsionaalsed ja egopõhised – ning füüsiliselt pole õieti vettki vaja.

Elukeerises

Reeda tütar Marit (38) on sündinud „meie ajal“ mõnevõrra sündmatul kombel vallaslapsena. Tema isa puhul tunnetas ema, et sünnib suurepärane laps – ent abielluda ta ei soovinud. Nüüd on lapse isa siit ilmast lahkunud. Naine vaatabki üllatunult järele eakaaslastele, kes maises elus enam seda vaimustavat keerist ei leia, mis innustaks matka jätkama.

Tütar on õpingute ja tööga seoses aina mööda laia ilma rännanud ja Inglismaalt mehe Eestisse kaasa toonud. Esmalt elati Raplas Reeda juures, nüüd on mõlemad Tallinnas tööl – seni sündimata lapselaste pärast naine ei muretse: „Uue maailma reeglite järgi pole muudele eesmärkidele ja pühendumistele elavad inimesed „rikkis“, kui neil lapsi pole. Ligi neljakümnene – aga ka üle seitsmekümnene! – tüdruk ei pruugi üldse täiskasvanugi olla. Ja minuealised tüdrukud pole üksildased ega maha käinud, nagu ekslikult arvatakse. Mul on rohkem sõpru kui ma suhelda jõuan. Mediteerin käsitööd tehes ja armastan vesivõimlemist Valtu ujulas. Kõiki pakkumisi, mida elu ka 72aastasele pakub, ei jõuaks siiski vastu võtta, kui oleksin 27.

Ja elu on nagu lõputu teater – vaatan huviga saatusi, inimeste üksteiseleidmist ja üksteisest mööda elamist. Olen tänulik, et mina ei ole lapsi saanud mehe kinnipüüdmiseks ega aheldamiseks, et mina pole ühtki inimest omanud ega terroriseerinud nii, et tasakaalukaimgi isiksus selle käes närviliseks läheb ja ummikusse satub. Imetlen õnnelikke vanapaare, keda on paraku nii harva. Ja olen veendunud, et lihtsam ja kindlam on üksinda ja ise edeneda. Minu kodus aegajalt toimuvatel meditatsiooni-padjaõhtutel oleme teekaaslastega arutanud, et mitte ainult ühislaadimistel saavutatud energiatase ja vibratsiooni surakas pole oluline – peamine on pärast laadimist, mil oleme haavatavaimad-avatuimad, end mitte eksitajate-kõigutajate meelevalda anda, saavutatut ei tohi vahetada peenraha vastu. Mida kõrgemalt kukume, seda valusam.

67-needusest olen välja kasvanud, järgmine siht on 97. Et meil pole kõrgeealiste perekond või? Väga hea, mina olen esimene!“

Reet Heinsoo – kunagi ei ole hilja, sest iial pole valmis!

„Aastate poolest noortel ja kärsitutel on kujutlustes kaks kummalist päeva, mida kumbagi pole tegelikult olemas ega tulemas,“ naerab raamatupidajast vaimsusteeline Reet (72), kes ka ise kunagi tööstuskeemikuna arvas, et ühel päeval saab inimene valmis. Ja teisel – tegelikult olematul päeval – on ta eksiarvamuse kohaselt liiga vana ning seega on liiga hilja alustada. Millega iganes. Kusjuures 80aastaselt alustanud maratoonaridki tõestavad oma saavutustega väga vastupidist.

„Alustada saab iga asjaga kasvõi täna. Olgu see mägironimine – mu eluaegne armastus – või nähtamatu maailmaga suhtlemine selleks, et materiaalne-kehaline elu kestaks ja edeneks. Olen oma ema ja vanaema lahkumiseea viis aastat üle elanud. Meie pere naised on millegipärast kõik 67aastaselt läinud. Ma ise vist mitte niiväga, aga tütar kartis kohutavalt seda aastat, mil mina ses eas olin. Nüüd olen hirmutava piiri viis aastat üle elanud ja panen rõõmuga edasi.“

Seda suuresti tänu väemees Ralf Neemlaidile, kelle matkadel ja seiklustel, loengutel ja meditatsioonidel nii Pesa talus kui Hagal-õpetuse järgijate väljasõitudel Mehhikosse, Piusasse, Kõrvemaale Reet ustava vaimustusega kaasas käib. Ralf meenutab, kui hirmununa, eluga ekslikult lõpparvet tehes naine tema juurde jõudis – ja kui vaimustava arenguhüppe ta teinud on ning veel edaspidi üha oma paaristõukeid jätkab. Küpses eas daam ise kinnitab, et enamus inimesi vajab „pioneerijuhti“, kes viib neid senitundmatutele hinge- ja elualadele. Selles pole midagi imelikku ega piinlikku, et oleme mõnikord nagu väikesed lapsed, kui endale sobivale Meistrile järgneme – armastusest ja valgusest lähtuv õppimine on igal juhul hea. Ühtlasi jälgib Reet emaliku pilguga, et eraelu tema hinnalisele õpetajale liiga ei teeks, hoiab tema päevakaval ja dokumentidel silma peal – ning alustab kirju nagu Ralf – Cau! Ja lõpetab samamoodi – Naeratame!

Jeebiku köögilävi

Jõgevamaalt Raplamaale sattus Reet lapsena seepärast, et vanaema ei saanud siin enam üksinda hakkama. Naine sai pärast keskkooli lõpetamist Estoplasti tööle ning lõpetas siis Tallinna Tehnikaülikoolis tööstuskeemia eriala. Tänu aastaid Estoplastis – kus naine oli absoluutselt õnnelik, leidis arvukalt eluaegseid sõpru ning harrastusi, mis täitsid ja täidavad tema päevad pilgeni – sai ta endale korteri, mis talle suurepäraselt sobib.

„Rapla Ööbiku tänava korterelamud on nina, silmade ja südamega metsas – linnud ja jänesed, metskitsed ja muu elusloodus kõik akna taga. Kui sellele tänavale nime pandi, tehti küll väike aps – boss oli venelane ja tema häälduses kõlanud Jeebiku on vene keelt oskavatele kõrvadele pisut… kahemõtteline. Säh sulle eliiti!“ naerab Reet, kes vaatamata ideaalsele elukohale igatseb tegelikult siiski Jõgevamaa, Kaarepere ja Kassinurme hiie järele, nagu meil kõigil on siin planeedil paik, mis jääb kõigekõigemaks. „Kui mul oligi enne pensileminekut võib-olla kerge plaanivirvendus vaikseks ja paikseks jääda, siis saatus tahtis teisiti. Keskendunud pensioni asemel hakkasin raamatupidamisega tegelema ja nüüd on nii palju kliente kui suudan päevadesse mahutada. Mis võimaldab mul täiel rinnal elada ja reisida, seigelda ja kõigest osa võtta, mis õnnelikuks teeb.

Ikka veel kujutavad mõned inimesed ette – sama rumalalt kui seda, et on hilja või et nad on valmis – , et raamatupidamist saab ise teha ja selle võrra kokku hoida. Hambaid te ise ei paranda, aga iga kuu 10.kuupäeval loodate maksuportfelli ise korda saada? Pimesoolt isetegevuslikult ei opereeri, aga 20.kuupäeval usute, et käibemaksu vallas on taidlemine väga okei? Ei ole. Maksuseadused muutuvad kogu aeg. Just siis, kui oleme muudetud seadusega kohanenud, tuleb seaduse muutmise seadus – ja siis seaduse muutmise seaduse muutmise seadus. Teise ala inimesed ei saa ses muutmiste muutmises sugugi ise-ise hakkama.“

Ka Reet ei saanud kõike ise. Ja nimelt nähtamatu maailmaga suheldud. Seni ratsionaalne ja maine daam ei saanud ühel jahmataval päeval oma kena kodu kööki. Lävel oli otsekui tõke ees. Põlvede kõrgusel. Ei läbi ega üle astuda ei saanud. Tuttavad, kes olid juba vaimsele teele ärganud, kinnitasid, et kaitseinglid annavad teada – endist viisi enam ei saa, tuleb muutumise teele asuda. Reet küünitas siis veel jonnakalt üle läve kööki, et pliidil keevate porgandite pott tulelt kätte saada.

„Seejärel hakkasin öösiti luupainajaga kohtuma. Valge olend mu magamistoas püüdis ilmselgelt midagi öelda. Hirm selle helendaja ees, kes ei kadunud, kui voodis istuli tõusin ja endaga rääkisin, blokeeris arusaamise, et kaitseingel tahab mulle head – näitab end nii jõuliselt selleks, et ma ometi aru saaksin, et maailm ei koosne ainult keemiast ja käsitööst. Käsitöö on muidugi võrratu – osalen näiteks Facebookis salakudumise klubis – meister annab kokkulepitud aegadel mustrijupikese ette, enne kui ese valmis, ei saa teada, mida koome – müstiline ja kuidagi eriliselt ühendav ettevõtmine -, aga meil kõigil on aeg ülestõusmise teele asuda. Head tuttavad viisid mu Ralfi juurde. Igaühele meist sobib erinev õpetaja ja teejuht. Mul läks hästi – leidsin Pesa talust täpselt endale sobiva,“ on naine tänulik.

Polegi haige!?

„Nüüd, mil olen kohanud enda sees ja ümber pidevaid ja loomulikke Imesid, saan muidugi aru, et kaitsjad olid enne Hagal-õpetuseni jõudmist minuga hädas. Nad pidid mind jõuliselt kiusama, et lõpuks ometi aru saaksin. Mind peabki karmilt kohtlema,“ on Reet tänaseks kogenud. „Ka Ralf on võitluskunsti treeneri ja militaarlasena karmi käega väemees. Ehkki tema juhendatud meditatsioonid ja harmooniaenergia laadimised on leebed ja naeratavad, viib ta inimeste kehad matkadel ja ööbimistel sihilikult katsumustesse ja vapustustesse. Mitte kunagi otse, vaid ringiga – sealt, kus on raskem. Mitte kunagi ettearvatult, vaid ootamatustega. Reegleid, piire ja seadusi vallatu poisikesena rikkudes. Ja kerge hirmuga ka. Kui ületame rabasid, lendab kerge ja osav Ralf nagu kärbes üle laugaste – ning vaatab siis heatahtlikult itsitades, kuidas tädid põlvini samblas, ähmis silmad pärani, järele kahlavad.“

Tänu sellistele raputustele nii Mehhiko püramiide pidi üles turnides kui öösiti kõval pinnal külma käes magades on Reet, nagu teisedki Hagal-jüngrid, teinud avastuse, et me mõtleme oma haigused ise välja. Reet oli seoses kilpnäärmetõvega ette kujutanud, et suudab kõndida lühikesi maid ning füüsilist tööd teha ei saa. Erna-retkel – nagu Ralfi metsamatku nimetatakse – selgus, et suudab ka viisteist ja enam kilomeetrit kahlata ja turnida. Kaob hirm, kaob ka haigus. Järelikult on suur osa meie haigustest tegelikult paanikahäire – keha satub vaimse blokaadi käes häireseisundisse ning meedikutel pole meiega midagi peale hakata. Väemeestel küll. Praegu muide harutab Reet Meistri abiga lahti üht viiendast eluaastast pärit solvumist: nad sõitsid emaga maalt ja metsadest, kus Jõgevamaal elasid, Tallinna – ema läks sõbratariga kohvikusse ja väike Reet jäeti üksi võõrasse koju ning tema nutu peale põlastas sõbranna, milline seninägematult jonnakas laps ta on. Teine hetkel töös olev teema on oskus öelda ei – seejuures õigel ajal ja kohas, mitte äraspidiselt.

„Harmooniaenergiaga töötamine tähendab seda, et roiskunud-saastunud energia puhastatakse meist välja ning värske harmooniline energia laetakse asemele. See on midagi reiki-laadset – aga samas pigem Põhjalale sobiv koolkond. Esimese astme pühitsuse saanu on võimeline puhastama ja laadima ennast, teise astme pühendatu ka teisi,“ selgitab teise astme pühitsusega emand.

Koos kogetu

Väekunsti proovima juhtusin päeval, mil mul olid kodus käinud ridamisi televisioon, loomaarst, poegimishaldjas, söödavarumise päkapikud ja kella neljane tõusmine, et kirjatööd õigeks ajaks valmis saada. Reet palus kõigepealt pendli abil Suurel Vaimul öelda, milline on minu hetke eluenergia vibratsioon. Soovitavast 14 000st oli mul kaasas vaid 9000. Tal enesel pendeldus tabeli kohal 16 000 ja mu tütretibal pisut enamgi. Laadimiseks pani harmooniaenergia allakutsuja oma raamatuid-dvd-sid-käsitööd-maale tulvil elutoas mind patjade kuhila kõrvale lamama ja sosistas tasa vaid endale kui pühendatule teada oleva taotluse.

Kui naine asetas üsna mitmeks minutiks käed mu kroontšakrale, tunnetas ta ise kohe elektrivoolu taolist tihedat liiklust, mina aga nägin sipelgaid. Loendamatud väikesed indigosinised sipelgad ehitasid kõrget pesakuhilat. Helendavad okkad turjal rühkisid hästi korrastatud spaleeris üha pesatorni poole. Kui seda Reedale ütlesin, teatas ta, et oma esimesel analoogsel seansil nägi temagi sipelgaid. Lamas lagendikul, vaatas paremale – kuklasepesa, vaatas vasakule, jälle kuklasepesa. Ja järeldas, et talle näidatakse ta eluaegset lõputut rügamist. Kas mulle näidati sel juhul minu või tema rügamist?

Otsmikutšakra laadimise ajal voolas kuumkuldne jõgi südamesse ja tagasi. Võimalik, et taustamuusikas leiduva laineloksumise peegeldusena. Kõritšakra kohtlemise ajal sirutus läbipaistev, aga kindel sild üle kuristiku. Selleks, et asjassepühendatud silda näeksid, istusid sellele mitut liiki linnud. Värvilised ja heatujulised. Püsisid seal seni, kuni kaks halli varssa üle silla kepsutasid. Südamele asetatud käed tõid sisalikud päikesepaistele peesitama. Õrnrohelise ja sinisekirjud rahulikud sisalikud lamasid ringis ja voogasid koos südamega raugelt ringiringiringi. Päikesepõimikule jõudnud käed kutsusid esile palju helevalget liiva, milles väike tüdruk kaevas – teadis, et liiva all on kristall – ja üha kühveldas end selle õrnroosalt kumava kristalli poole. Emaka kõrvale asetatud laadivad käed äratasid kilpkonna. Vana mõnus konnalonni sirutas kilbi seest välja esmalt jalad, siis ka pea. Vaatas ringi ja naeratas.

Kui Reet läks mu tütrele kööki melonit lõikama, ujusid mu kõhus mitmeliigilised, sinirohelised lillaka varjundiga kalad rütmiliselt ringi. Naasnud reiki-lähedase tehnika meister asetas käed põlvedele – ja kohe näitas end väike orangutang. Pärdikulaps hoidis kõvasti mu põlvist kinni – Reet naeris „ära sõima, ma pole ahv, vaid Madu!“ – ent ahvilaps ei lasknud mul vabalt jalgu liigutada, pidin teda igal sammul koos jalgadega edasi tõstma. Pahkluudele asetatud käed näitasid vana ja väsinud kitse, kes turnis mööda järsku mäekülge ülesülesüles, jalad lõid tuld, kõrvad olid lontis – aga tema aina ronis.

Istuli tõustes avastasin, et parema jala kannakõõlused on lumes ja jääl kahlamisest, pedaalide painamisest, turnimisest ja tassimisest paistes ja tulivalusad.

Esikus veerand tunni pärast lahkumiskallistust vahetades tabasid mind vibratsioonitõusule omased külmavärinad – umbes pool tundi olid karvad seljas püsti, käed-jalad judisesid ja silmad ei tahtnud hästi fokuseeruda. Ent tunni aja pärast olin suuteline juba kodus mitmesajakiloseid raskusi liigutama ja eranditult igale loomale tänulikult naeratama. Südamega.

Ustav jünger

Pidevate harjutuste ja koostöö kaudu on naine oma Meistriga alalises ühenduses: „Meie seltskonnale – keda on mõnikümmend, õigupoolest isegi mõnisada inimest – sobib liikumine rahata ühiskonna poole ja sulle-mulle stiil. Meistrilt meile õpetus ja juhendus, puhastamine ja laadimine – meilt talle töö. Mina pakun raamatupidamist, mille alal mees ise on ikka täielik udumäe kuningas, nagu olema peab – mehed teevad talle metsa ja ehitavad, naised hoolitsevad peenramaa ja muude naiselike tööde eest. Lihtne ja loogiline – nagu loodetavasti peagi kogu inimkonna suhtlemine ja suhestumine olema saab.

Nüüd, kus ma olen arenenud sinnamaale, et võin teisi inimesi laadida, oskan kõrvalt jälgida ka muid väemehi-naisi – me pole küll konkureerivad koolkonnad, aga selge vahe on see, kellele mis sobib. Ma ise tunnen mõne inimese puhul, et ei suuda talle käsi peale panna. Kui enamasti tekib laadides helge ja armastav tunne, mõnus soe surin kätes, siis mõnel juhul on külm tõrge. Järelikult pole vaja. Midagi siin ilmas ei tohi vägisi teha. Ei enese ega teiste suhtes. Kedagi ei tohi ka ilma ta enese loata laadida ega korrigeerida – kuitahes suurt häda sa kõrvalt näed, ilma loata ei tohi.

Eks me jälgime kõrvalt ka teisi tegijaid – ja näeme, kui tegemist on musta maagiaga. Kes eksib musta maagiasse, satub paratamatult arenguseisakusse. Kui oma vea parandab, läheb arengus edasi. Kes vaimsel teel väga rängalt mingite kosmiliste seaduste vastu eksib või end kuidagi ebaõnnestunult tühjaks teeb, kutsutakse ära. Pole viga – mis hullusti, see uuesti.“

Reet tõdeb, et ümberringi toimuvat ärkamist ja märkamist jälgides tekib tal, eluaegsel tootjal, küll küsimus: kes toodab, kui kõik aina avanevad tervendajateks ja korrastajateks, nõustajateks ja väerahvaks. Samas on maailm tema sõnul niigi asju liialt täis toodetud, ongi hea, kui tootmine ja tarbimine väheneb. Ja energia tõusuga väheneb tarbimine iseenesest – matkadel ja väliööbimistel on Reet koos teiste jüngritega tõdenud: mida kõrgem energia, seda vähem tühja kõhtu – vibratsiooni tõustes vaibuvad kõik näljad – ka emotsionaalsed ja egopõhised – ning füüsiliselt pole õieti vettki vaja.

Elukeerises

Reeda tütar Marit (38) on sündinud „meie ajal“ mõnevõrra sündmatul kombel vallaslapsena. Tema isa puhul tunnetas ema, et sünnib suurepärane laps – ent abielluda ta ei soovinud. Nüüd on lapse isa siit ilmast lahkunud. Naine vaatabki üllatunult järele eakaaslastele, kes maises elus enam seda vaimustavat keerist ei leia, mis innustaks matka jätkama.

Tütar on õpingute ja tööga seoses aina mööda laia ilma rännanud ja Inglismaalt mehe Eestisse kaasa toonud. Esmalt elati Raplas Reeda juures, nüüd on mõlemad Tallinnas tööl – seni sündimata lapselaste pärast naine ei muretse: „Uue maailma reeglite järgi pole muudele eesmärkidele ja pühendumistele elavad inimesed „rikkis“, kui neil lapsi pole. Ligi neljakümnene – aga ka üle seitsmekümnene! – tüdruk ei pruugi üldse täiskasvanugi olla. Ja minuealised tüdrukud pole üksildased ega maha käinud, nagu ekslikult arvatakse. Mul on rohkem sõpru kui ma suhelda jõuan. Mediteerin käsitööd tehes ja armastan vesivõimlemist Valtu ujulas. Kõiki pakkumisi, mida elu ka 72aastasele pakub, ei jõuaks siiski vastu võtta, kui oleksin 27.

Ja elu on nagu lõputu teater – vaatan huviga saatusi, inimeste üksteiseleidmist ja üksteisest mööda elamist. Olen tänulik, et mina ei ole lapsi saanud mehe kinnipüüdmiseks ega aheldamiseks, et mina pole ühtki inimest omanud ega terroriseerinud nii, et tasakaalukaimgi isiksus selle käes närviliseks läheb ja ummikusse satub. Imetlen õnnelikke vanapaare, keda on paraku nii harva. Ja olen veendunud, et lihtsam ja kindlam on üksinda ja ise edeneda. Minu kodus aegajalt toimuvatel meditatsiooni-padjaõhtutel oleme teekaaslastega arutanud, et mitte ainult ühislaadimistel saavutatud energiatase ja vibratsiooni surakas pole oluline – peamine on pärast laadimist, mil oleme haavatavaimad-avatuimad, end mitte eksitajate-kõigutajate meelevalda anda, saavutatut ei tohi vahetada peenraha vastu. Mida kõrgemalt kukume, seda valusam.

67-needusest olen välja kasvanud, järgmine siht on 97. Et meil pole kõrgeealiste perekond või? Väga hea, mina olen esimene!“

Elavad pildid – põrgulik pärl

Kati Saara Vatmann

Hardi Volmeri ja Peep Pedmansoni eestiajaloofilm „Elavad pildid“ on rahulik-valuliku muigega vahelduv grimass, mille  meie maale uskumatult julmaks osutunud 20.sajand väänas kaunist naisenäost, mis sündis selleks, et armastavalt naeratada. Mõne Skandinaavia turvakodu, nagu need maad võrreldes Eestiga nii tänapäeva kui mineviku seisukohast tunduvad, filmivaataja pilgu jaoks näivad Eesti uusimad elavad pildid ilmselt võimatud. Ei saa olla, et ühes perekonnas on esindatud kõik vägivalla ja võikuse variatsioonid, mida okupatsioonid Maarjamaale on võimaldanud. Pole võimalik, et ühe inimese elus on rängad jäljed kõigist neist halastamatutest vägistamistest. Vägistamised ise mõistagi kaasa arvatud.

Helmi on baltisakslaste järeltulija – tema hõim on ehitanud meie tillukese maa tihedalt täis mõisaid, mis üksteise juurde viivate alleedega moodustavad arhitektuurilise-kultuurilise-majandusliku võrgustiku, mis toitis ja toetas enda ümber koondunud talupoegade võrgustikku. Olgu selle orjaajaga nüüd nagu oli. Sakslanna tuleb stsenaristi tahtel ilmale sümbolistliku kiirendusega – tema ema saab trepist alla lennanud gloobusega pihta, sündides orvuks jääv tüdruk satub suguluse-suhete-segadikku, kus ta kogeb tõelist õnne ja õõva eht-eestilikus ristpistes. Ta kuulub operetisubretina Wiiralti-Valgre ringkonda, temale on pühendatud šlaager Helmist, kes peaks noormehe tantsima õpetama. Ta ise õpib kogu südamest eestlannaks, kes eestindab oma nime, tuleb Siberisse küüditamise järel siia tagasi – ja kasvatab ka endale järgnenud poja eestlaseks, ehkki too on verelt sakslane ja keelelt-lastetoalt venelane. Teda armastab läbi elu kõige andunuma pühendumisega kojanaise poeg, kes kinomehhaanikuna on tema eluloost dokfilmi kokku monteerinud, tänu millele see justkui meieni jõuabki. Volmer omakorda on kokku monteerinud doki sünnist jutustava hilisemate kümnendite doki ning tänapäeval on sajandi armastuslugu kaasas kandev paar kenasti saja-aastane.

Helmi armastatu on saksa ohvitser, elavate piltide mees sõdinud ja haavata saanud punaste poolel – ning istub Helmi sooritatud mõrva eest kinni – pärast seda kui Helmi ise on siberist naasnud…On koonduslaagrist pääsenud juut, kellest saab nõukogude ajal kenasti õilmitsev kultuurifunktsionäär. Ning kui Tallinna vanalinnas asunud suur esinduslik korter oli eelmise sajandi alguses poliitika, seejärel kultuuri ja boheemluse risttee, siis koos nõukogude okupatsiooniga saabub sinna mitmekihiline varss. Rajatakse kangelasmuuseum ühele suvalisele punapätile. Kuhjatakse ühiskorter, kus igas toas elab lärmakas-värvikas pere.

Ka minu vanaema elas Ujula tänavas just sellises ühiskorteris. Tema sai hiljem korteri Lillekülla, Volmeri-filmi omad kolivad hõisates Mustamäele. Kusjuures uskumatu ongi see, et Pedmason-Volmer pole sugugi liialdanud ega üle tihendanud. Kõik meie suguvõsad ja sõpruskonnad ongi just nii segaverelised ja täpselt nii rammusa sahmaka ajaloo paduvihmasid-rahet-pussnuge kaela saanud.

Autorid on põhjalikul-professionaalsel-pädeval moel nii nokitsenud kui laia joonega panoraame maalinud. Filmi vaatavad lapsed ei saa arugi, et tummfilmi episoodid on samuti paari aasta eest salvestatud ja töödeldud – nii, nagu moekaim mööbel mängib antiiki. Kinomeestel on ülimalt maitsekalt ja autentselt õnnestunud erinevaid kümnendeid läbiv stiilipidu, millelaadsega oleme tuttavad seeria ENSV ja muusikali Ruja tarbijatena – ja mõistagi oma mälestuste kaudu. Mis on meil kõigil mõistagi subjektiivsed. Seega vaatame kinos nagu ikka oma enese elulugu ja saame vastuseid küsimusele, mis meie jaoks hetkel pakilisim.

Mina olen seoses oma erialaga viimasel ajal näinud ridamisi nii katkisi inimesi – karm elu on rikkunud nii närvid kui füüsise – et ma ei saa nende memuaare ja tänaseid valusid kuulates ausalt öeldes aru, kuidas me üldse veel elus oleme, miks siia maale võõrsilt tagasi tullakse, lapsi sünnitatakse ja neist eestlased kasvatatakse. Vägivald ja valed, alkoholism ja aferism. Ja näe, ei tapa. Miski ei tapa. Seda kinnitavad ka Elavad pildid.

Olge valmis häpiendiks, mida te aimatagi ei oska. Kuivõrd eluõhtul Halmit kehastab Ita Ever, on suurepärane, et filmi autorid tema riukalikku elegantsi kasutamata ei jäta. Ühtlasi on erakordne, kuidas nooruke Sandra Uusberg, keskealine Anu Lamp ja maestra Ita Ever ühilduvad – nagu ka tema elupõlist armastajat mängivad Priit Võigemast, Tõnu Oja ja Aarne Üksküla. Kui Taarka-filmis käis näitlejanna vaheldumine Inga Salurannalt Siiri Sisaskile ragina ja vägisiväänamisega, siis antud juhul on ühest isiksusest teise sulandumine lausa üleloomulikult sujuv.

Ilmselt jääb kestvalt üleloomulikuks ka meie ellujäämisvõime – peast segased, jalust vigased – aga elus. Nii inimeste kui rahvana. Ka 22.sajandil. Ehkki katkestustega on meie iga sajand – ja iga päevgi katsetab, kui palu keegi meist välja kannatab – ise ka ei usu, milline pettumuste ja valu taluvus olla võib. Väärikalt, ehkki virilalt grimassitades – nagu see segaverelise põrgus küpsenud eestlase naeratus juba on.

Kohtumõistjate lihtne ja loogiline õõv

Kati Saara Vatmann

Kadri Kõusaare film „Kohtumõistja“ kinnitab, et maailmatasemel filme ei tehta sugugi kusagil kõrgel-kaugel, vaid meie oma linna tüdruk võib õigupoolest üsna lihtsate vahenditega kinematograafilise meistriteose valmis saada. Ei midagi keerulist ega tabamatut – terane mõistus, rakendatud haridus, peen tunnetus ja viljakas fantaasia. Nii lihtne ongi. Miks Inglismaal? Sest sellist nõmme ja imposantseid villasid ning Lee Ingleby sugust elegantset näitlejat meil siin pole. Aga on vaja. Nendeta poleks see film See. Miks inglise ja rootsi keeles? Sest need inimesed elavad neis keeltes – nii, nagu Eesti uusima animafilmi „Lisa Limon ja Maroc Orange“ peategelased elavad prantsuse ja itaalia keeles.

Kolme aasta eest jalutasime Kadriga Räämalt mere äärde, vestlesime ja pildistasime ja ausalt öeldes kuulasin ma tüdruku – ehkki ligi 40 on ta ikkagi nooruslikult värske poisstüdruk – juttu, et ta teeb kohe-kohe Inglismaal uue „Psycho“. Kui praeguses massikultuuris tähendab Psy Korea Gangnam-stiilis toodet, siis sellenimeline kvaliteetfilm räägib inimestest, kes pidasid end väljavalituteks – „licenced to kill“. Kuidas saab üks meiekandineidis midagi samale tasemele luua?

Tema raamatutest „Ego“ ja „Vaba tõus“ ahmiti suhteid maarjamaiste mogulitega ja välis-šeikidega, kes andekaid-isekaid-erilisi näitsikuid mööda maailma seigelda lasevad. Selgub, et mõnel juhul on see asiste isaste poolt vägagi õigustatud investeering. Mõned blondiinid tõepoolest loovad ja teevadki. Ehkki toonane jutt inglise näitlejatega rahvusvahelisest filmist kõlas utoopiana – siin ta nüüd meil on. Ja kohe on valmimas ka Patagoonias filmitav kõrbedraama. Mannekeeni välimusega noor daam on saamas Eesti kultuuri ökomõtlemise ja eksistentsialismi, eetika ja inimsuse-analüüsi emalaevaks. Parimas mõttes.

Ta ei nokitse meie ajaloolise naba ümber ega proovi äraspidi holliwoodjat märulit imiteerida. Teda huvitab, mis toimub ühe tänase intellektuaali peas ja milleni see väga tõenäoliselt ja loogiliselt viia võib, kui tollele kenale härrasmehele piisavalt hullusti haiget tehakse. Rafineeritud, osava, põhjendatud, hea maitse ja suurepärase haridusega natsismini viib.

John on ületöötanud geeniteadlane, kellesuguseid võib siinsamas meiegi laboreis kümneid ja sadu valmis käärida. Kui isiklikud ja intellektuaalsed asjaolud nii purustavalt kokku langevad nagu Ingleby-kehastatava puhul. Ületöötanud on ta selle nimel, et end oma armastatule tõestada. Ei kõlba. Isana ja armastajana praagitakse välja – kui mees on nii steriilne ja verevaene, teenigu vähemalt hästi, muidu joob ja suitsetab soovimatult rasedaks jäänud temake julmalt ning teeb abordi. Täiusliku nahaga loode saadetakse kauni tillukese kirstuga hallile ja masendavale merele… Kaunitar eelistab talle elujõulist „rannatola“ – lihtsat surfitreenerit. Ürginstinkt käsib nii. Mis siis, et too teine  ei teeni talvel üldse. Ja mis siis, et Johni kui eluloo, sugupuu ja isegi hambumuse poolest perfektset, on oma lapse kui projekti doonor-isaks eelistanud ja palganud jõukas ühejalgne rootslanna, kelle projekti toob ilmale surrogaatema. Kõik Kõusaare huviteemad ja tulipunktid ühes loos uhke, ehkki vaikse ja rafineeritud ja pastelse tulevärgina kenasti koos.

Murtud mees varjub oma tasaste ja tublide vanemate maja keldrisse kõrvitsate peal kadaga tulistamist harjutama. Kui armastuse asemel äritehinguna sündinud juuditarist tütar on umbes 15aastane neiu, mässib isa ta oma Robin Hoodliku missiooni veristesse saladustesse. Nad pruugivad väärituse eest tapetud advokaadi maja, kellegi teise surmamõistetu krediitkaarti, tapavad maksumaksjate raha kulutavaid vanureid ja usuhulle moslemeid, igavesi töötuid ja seksmaniakke.

Moslemid ei soorita Johni korraldatud salaeksamit – keegi neist ei lähe koos valgustatud inimestega, kelle hulka kuulub ka Kõusaare filmi „Magnus“ võtmeisik, haavatud tervendaja Mart Laisk, ekstaatilist sufide laulu-tantsu nautima ning lastakse õhku. Tütar ei soorita elu väärt olemise eksamit ning lastakse koos emaga maha – nii, nagu haiged ja geneetiliselt ebatäiuslikud tuleks teadlase arvates aborteerida või sünnitusmajas hävitada.

Seejuures on mehike sügavalt vapustatud sellest, et tema kolleeg ja õpetaja uputab oma metsamajas, kuhu ta eraklusse on tõmbunud, kotitäie valgeid kutsikaid – vaid tugevam saab eluõiguse. Inimesi teradeks ja sõkaldeks jagav looduslikku valikusse sekkuja peab seda barbaarseks ning kibeleb tagasi tsivilisatsiooni, kus laiendada massimõrvad Inglismaalt kogu Euroopale ja maailmale. Mis temaga juhtub, vaadake ise.

Ja kogege, kui lihtsa visuaalse võttega on võimalik optiline õhupuudus tekitada. Kadri on oma tegelased kadreerinud näoga vastu ekraaniserva – kõneleja ette ei jää õhuruumi, ta on omadega kotis. Ja kui sel kombel pildiliselt blokeeritud kõnelejad vestlevad, pole nad kunagi korraga kaadris – kordamööda lõksus. Dialoogi ei moodustu. Kusjuures päris-maailmas õnnetuseks just nii ongi. Need tavalised lõksus inimesed ongi siinsamas meie kõrval ja võivad ühel päeval Mai kino või mõne kooli õhku lasta, sest neil on teaduslikult ja loogiliselt põhjendatud õigus seda teha. „Kohtumõistja“ on film, mille vaatamise järel pole maailm enam endine. Päriselt ka.

Margit – Pärnu Poetess Peterson

Kujutlete elu kahe täisealise pojaga, neist üks sügava puudega, üha ühest ühetoalisest üürikast teise rännates ja Elu Armastusega juba seitse aastat külalisabielu elades – samasse elamisse mahtumata ja mahtimata. Margit Petersoni (41) paneb just selline boheemlaslik, vaba, dramaatiline ja ettemääramatu elulaad elama ja särama ja luuletama. Kaks luulekogu on olemas, üks tulemas ning Maarja Magdaleena Gildi juures tema juhitavad kirjandusõhtud 8. septembrist taas algamas. See hele ja eriline isiksus liigub kõigis Pärnu – ja Eestigi – boheem- ja loovringkondades,  elab meiemaist kultuurielu täiel rinnal kaasa, tunneb austust ja osadust teiste loovuritega The Belkast kuni Peeter Kaljumäe sooritusteni ning on Pärnu Poetess Peterson väga suurte algustähtedega.

Vabadus!?

Ehkki kirjastuses Hea Tegu välja antud kogu „Avali aegadesse“ nimiluuletus ja veel kümned sõnamaalingud on pühendatud Margiti Elu Armastusele Urmasele, eelistab see hapralt jõuline daam visiitkooselu, et armastus ja kirg ei hajuks.

„Ma tahan elu lõpuni Urmaselt küsida: „Huvitav, mis värvi on maailm vaadatuna läbi pruunide silmade, mis värvi on ookean, avad silmad ja leiad end kaljupanga servalt sammu kaugusel ookeanist, südamega maadligi, vaid sammu kaugusel…“ Ma jumaldan pruune silmi,“ naeratab Margit oma looritatult krutskilikku naeratust. „Selle olen ses elus juba ära õppinud, et eluraskused hävitavad armastuse ja teevad inimese inetuks. Kui mu poeg väiksena meningiiti jäi ja viimsel hetkel Tartusse jõudnuna napilt ellu jäi, sai mina eluaegse kulgemise koos noore mehega, kes pidevat abi vajab – ja üksikema staatuse.

Mu pojal on mõneaastase lapse intellekt. Riidesse saab, kartuleid oskab praadida – jätab küll pooltooreks, aga siiski. Üksi ei saa teda kuhugi jätta. Ja eks ideaalis peaksin oma vaba naise elu elama näiteks mõne üksiku vanainimese üürilisena. Mina abistaksin ja pakuksin seltsi, tema oleks alati olemas.

Mul pole raha – pole raha, pole ka probleemi! – aga minu olemuses on abistamine ja märkamine. Olen oma ratastoolis sõbratari abistaja – mitte hooldaja, vaid isiklik abiline! – ja mul on seoses selle armsa ametiga isegi kaks korda aastas palgapäev.“

Poetess Petersoni märkamisi ja tarvet väikseid teraseid portreesid  sõnada võib väljenduda näiteks nii: „Üksik memmeke ahastuses mööduvate autode kiirusest seisab nördinult Reldori tööstusküla sisekurvis, ainsaks kaaslaseks tammepuust nõiakepp – oh heldeke surm ka ei tule kurdab kaheksakümnene ilmakodanik möödujale – kuhu te ruttate kalgid südametud – tuleb teilgi kord oma murdumine – peatan autoderivi haarates memmekese käevangu – olgu Jumal sinuga kajavad siiani eidekese südamega lausutud sõnad.

Kahtlemata võiks Margiti ärksuse ja sõnaosavuse juures olla nii õpetaja kui kultuuriajakirjanik, ent ta ei taha end siduda ega kohustuslikus korras kirjutajaks dresseerida. Ta on spontaanne ööloom, kes kõneleb iseendale pühendatud privaatajas kõiksuse ja kuuljatega: „“Tasandid mõõdavad erinevaid võnkesagedusi – üks näitab alla kroonlinna nulli teine keedab katlas ajudest uhhuud – sina oma kalasilmadega vaatad maailma seespidiseks – pärsid eemale ulatavaid vaatevälju standardse mõõduga – läbi liivast toodetud pakendi vaadates on emasinimesed tõesti sarvekandjad…“

Üdini avali

Ja kui üks emasinimene ütleb enda kohta: „Tulin siis kui sind ei olnud olemas ei olnud sind aga mina tahtsin tulla muu ei huvitanud mind – oleksin ma tulnud eile siis vast siutsuksin kui lind – täna tahan öelda teile olen naine mul on rind“ – siis on ta nii siiralt seksuaalne ja ehmatavalt avameelne, et see tunduks pisut pahelisenagi, kui poleks oma aususes nii puhas.

Ta pihib Kuule ja meile, et tema erogeenseim piirkond on piht ja tundlikemad kohad turi talje – mis on tema kõige õrnem teema kahes tähenduses. Paljulapselisest perest pärit Margit on maal kasvanud, tugev ja terve – ja samas kogu pesakonnast see üks, kes on suur. Igas mõttes.

„Ma ei söö peaaegu üldse. Magusat pole iialgi armastanud. Kui lastena kommi saime, hoidsid kõik teised lapsed minu ligi, sest ma jagasin omad alati teistele,“ kõneleb poetess ka sel valehäbenetud teemal rahuliku avalusega. „Vaatamata üldlevinud iluideaalidele, mis ülistavad kõhnakesi, olen selgeks õppinud ja teiste suhtlemisest-kohtlemisest kogenud, et suur on ka ilus. Ainus häda on, et ainevahetushäire ajab higistama, palavust on raske taluda ja iga tühja asja pärast tekivad lamatised. See kõik ei sega sugugi ennast endana armastamast.“

Mitte mingi kartus selle pärast, mis-külarahvas-arvab ei pärsi loojanna rõõska rahulolu kireööde luuletusteks vormimisest. Ei luules ega suusõnas kiru ta kedagi ega midagi, vaid soovitab: „Enne õhtusse laskumist vaata kas päikese parempoolsel põlvel istub pimeduseingel või sajatab soolaseid sõnu vanakurat ise – piilu kas videvik on kuule kudunud ümber valge rõnga – või on taevasöör unustanud end päevaketta taha unne lastes vihmapoistel maailmavallutajaiks saada – enne unne vajumist lõpeta huulte veriseks närimine muidu tulevad deemonid piserdavad su uneliivasse kolm tilka verd ja sa saad seotuks…“

Illusioone tal samas pole – „ära lase petta ennast vaid peta ise lootust sest tema mehekeha alistub peaaegu alati loomsetele instinktidele“, „nüüd sa väidad, et ma ei olnud ainus kellelt sa rannaribal röövisid süütuse kellega aastaid vana lehtla varemete vahel suudlesid merevees armatsesid – aga ma olen õnnelik et ma olin esimene“. Pole tähtis, kellele täpselt Margit ütleb „tuhanded piigad hulluvad ta järele veedavad unetuid öid raiskavad kõneaega ja masturbeerivad teda nähes“ või „sa minu kaissu enam ära tule ei vaja sinult seksi, „armastust“ – las elan tsölibaadis kuni suren kui üritad, sul näitan varmalt ust – las teised mummud noolida su fallost ei koti mind su sõnumid, ei hool, su valed, petmised, pead vaikselt palvust need haisevad kui merevetes sool – löö kotti pambud… kohver võta ühes seo palitusse lehkav hingeõhk – mind unusta ei saa ma suga üheks vast teises elus kellegagi ehk“ – meil, täiskasvnaud naistel on kõigil seesuguseid kogemusi ja kannatusi olnud, seega pakub poetess meile tänuväärset kõigi-kogetu-sõnastust.

Ei ole ta pühak ega vagatseja – „sinu jaoks jalad laiali olge lahked söögi alla söögi peale vahepealegi taha ja suhu ja rindade vahele – see on sinu maailm frigiidne bimbo hahaa – tõsi ta on naiste seksikus tõuseb aastatega kuulsid tõuseb – meeste potents aga langeb – sulle vaid onanism pakub rahuldust väidad – orgasm on kui suur kusehäda – asi on psühholoogiline lase oma hirmud lahti – te mehed pole ikka õiged naised“.

Ta ei karda. „Vahel kui maailm sind kätel kannab sa tajud äraolemise piire sa näed vaimusilmas endasse ulatuvaid ärateenii-keelde – ent kubemes ärkab elu ja sa avaned kui varaküps lootoseõis juues enesesse päikesenektarit – igast su liigutusest tärkab talveunest uus universum milles puudub aken pimedusse millest laotub maale veel sündimata elusid mis kui kookonist väljuvad olendid ahmivad enesesse õhu selle õhu mis täidab eeterkeha valgusega – ja kubemes ärkab elu veel elamata…“

Nende naturaalsete pursete ja kohati väga valusate karjete peale on üllatav ja ootamatugi lugeda tema ballaade, sonette ja miniatuurseid loitse Tähelastele, hiitele ja lummavale loodusele. Mitmed neist värssidest on saanud laulusõnadeks ja mitmed just laulude jaoks loodudki.

Jälle teel

„Luuletamine ühendab erinevate elualade inimesi, kes muu hulgas värsse vormivad – ja väga hästi seejuures – poeesiaürituste rütmis mööda Eestit liikudes olen laagrites, seminaridel ja koosviibimistel leidnud selliseid sõpru nagu mahetalu perenaine Piia Tiigemäe või punase risti juhtfiguure Tiina Säälik, kes mõlemad luuletavad, pildistavad, maalivad nagu jumalannad. Minu erinevus neist ohtra anderikkusega õnnistatud emandatest on tõsiasi, et mina oskan ainult luuletada. Naudin inimtüüpide portreteerimist, koerte kirjeldamist ja kiitmist rütmilises sõnas,“ räägib Margit. „Eks loovuse ja boheemlusega kaasneb ka üksjagu ennastunustavat pidutsemist ja ülevoolavat elurõõmu. Labast joomarlust seevastu ma põlgan – ja suisa põgenen selle eest.

Mis siis, et 41aastasena pole kombeks olla sisuliselt kodutu ega erivajadusega pojaga ning vene sinise kiisu ja tema poegadega üha teel olla? Oluline on, et naisel on voodi, kus vabalt ja kirgastavalt anduda, on arvuti ja aeg endale. Selles ajas võin ühtaegu juurelda, kui ülev neste on meheuhkusest väljunud ihusoe, šampanja ja Satya Sai Baba aroomiga viiruk – mis siis, et „isasinimeste kari tiirleb ümber sul kui vari – hüpata kuis püüad üle oma varjust – avad süle – kuid ei pääse rüpest valla, vari jääb su jalge alla – astud taha, astud ette, sukeldud või pea ees vette – see mis sinu külge loodud, surreski su järel joondub!““

Vastus ja vastutus

Head kolleegid, kallid sõbrad!

Avaldan siirast kahetsust, et minu tööga seoses on teile probleeme tekkinud – mulle endale kahtlemata ka. Minu süü seisneb selles, et Tallinnast – aga ka Rakverest – kaugel olles ei suutnud ma jälgida oma lugude ilmumise järjekorda ega tagada Armastuse maaletoojate mitu nädalat lubatud täienduste jõudmist toimetuseni. Kuna mõned lood olid veel ees, ei oletanud ma, et see lugu naistepäeval ilmub. Samas pole ma oma sooja ja toetava tekstiga ei Kelli Tõnsingut ega tema elukaaslast Kristo Kiviorgu kahjustanud. Pigem kohtasin nii loo sündimise ajal kui järel armastuse maaletoojate poolt üllatavat üleolekut ja vaimset vägivalda.  Peab tunnistama, et siinkohal kipub vaimsus ja vaimsed korratused oma hapra vahejoone kaotama ning tervendajad näivad ise tungivalt abi vajavat. Tänaseks olen teada saanud, et asi polegi minus ega loos, vaid paari omavahelistes suhetes, millega on vahepeal kataklüsmid toimunud. Kui mul õnnestus Kristo Kiviorg 21.märtsi õhtul telefonile saada, teatas ta ekstaatilises toonis, et tahab nüüd samas mahus pinda, et oma asjadest ajakirjas Naised ise kirjutada. Iseasi, kas see mõranema hakanud suhet parandab. Minult aga ei soovinud noorhärra Kiviorg midagi – ka mitte seda kirja siin. Inga palvel selle siiski koostan, ehkki olen kõrges palavikus – kõige viimane, mida ma põhjustada tahan, on probleemid seoses minu tööga, mida teen äärmise pühendumise, kogu südame ja suure süvenemisega. Jah, ma ei kasuta diktofoni – pole kunagi kasutanud – salvestan südamega ja saadan teksti pärast asjaosalistele. Antud juhul on noorsand Kivioru pretensioon osaliselt kohatu, kuna enam kui poolte minu ja Kelli vestluste juures ta ei olnud.

Loo kirjutamist alustasin novembris Rakveres. Mind juhatas Kellini Inge Soosaar, kes viibis ka esimese intervjuu juures ning kellest olen samuti Eriliste elude rubriigis kirjutanud. Meie vestlusega ühines Kristo alles siis, kui noorte toonasest korterist juba lahkuma asutasin. Kuna tookord oli mul toimetuses hulk lugusid varuks ees, jätkasin kirjutamiseks valmistumist tänavu jaanuaris-veebruaris. Külastasin Paides nende vabastava hingamise seanssi, vanematekodu ning pärast teksti Kellile saatmist kohtusime temaga Tallinnas Avaja keskuses, kus ta ütles, et kontseptuaalsed rõhud on vahepeal muutunud, energeetiliselt oleks teksti vaja ümber seadistada, aga seoses eraeluliste kataklüsmidega pole tal energiat seda teha.

Saatsin teksti tutvumiseks meie ühisele sõbrale Jaanika Grossile ning Inge Soosaarele. Mõlemad julgustasid Kellit loo avaldamisega lõpule minema, et edastada sõnumit, kui võimsale tasandile on võimalik väga valuliku lapsepõlve pealt areneda ning sellega paljudele lugejatele äratundmisrõõmu pakkuda. Seda enam, et olin juba investeerinud sellesse töösse mitu kulukat sõitu ja päevi. Enne kui Kelli energiat kogus ja tekstiga tegelema hakkas, võeti see aga järjekorras ette.

Kui teemaks on olnud naiste suhtes julmad ja ebaõiglased mehed, on nende protest olnud prognoositav ning nende juhtumite puhul oleme olnud meie õigust tõestavate dokumentide patareiga. Antud juhul on armastuse maaletoojate sõjakus mitmekordselt šokeeriv ja mina isiklikult selle ees üsna abitu. Ma ei ole kunagi tahtlikult ebaeetiliselt käitunud – iga intervjueeritav on minu jaoks ime kordumatu väärtus. Kuna ma ei kasuta diktofoni, kujunevad mu vestlused intervjueeritavatega ääretult pihtimuslikeks – ent ma pole enda arvates kunagi usaldust kuritarvitanud. Ei armastuse maaletoojate ega teiste inimeste puhul pole ma kirja pannud neid isiklikke asju, mis avalikkusele ei kuulu.

Palun veel kord vabandust, et ei kontrollinud, kuidas antud teema puhul vaimsuse ja vaimse nihke vahelise piiriga lood on. Ja palun kergemat karistust – oma sünnipäeva, lapselapse sündimise ja igapäevased tallede sünnid olen juba sellesse vapustusse matnud, nii et viirused said muidu väga vastupidavast minust jagu. Loodan, et mingile muule tuleriidale mind enam ei saadeta. Aitäh.