Kutse haridus kolledžid kellele ja milleks?
Ivo Känd
1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Kirjuta oma arvamus
Küllap olete märganud ameti koolide nimede muutumist iga natukese aja tagant. Olid kutsekad rahva suus supi üli koolid siis ameti koolid kutse haridus keskused. Nüüd on rakenduslikud kolledžid et neis õppijad ennast paremini tunneksid. Seda enam et mitmed sellised rakenduslikud on ühendatud täis kasvanute gümnaasiumiga mäletate küll seda nimetati enne muiste õhtukaks. Nii ameti õppijad kui töö ja pere kõrvalt kesk hariduse omandajad ei tunne ennast tänu neile nime mängudele vast enam teise sordi inimestena.
On laialt levinud teadmine et kutse õpe koos üldise kesk haridusega tagab kindla hakkama saamise töö turul. Ligi veerand Eesti põhi kooli lõpetajatest jätkab õpinguid kutse koolis omandades nii kutse- kui kesk hariduse. Kui aga vaadata tegelikkust siis keskmine kutse kooli lõpetaja hakkab alla jääma gümnaasiumi lõpetajale. Miks?
Esiteks on nad sageli ääre maa inimesed kes ei küündinud eliit koolidesse. Teiseks on ameti koolides palju rohkem eri vajadustega nö vaimselt erilisi noori kes on rakendus koolide perele pidev rist sõna mõistatus. Kolmandaks peavad ääre maa erilised osalema palga rallil.
Praegu teenivad kutse haridusega inimesed rohkem üld kesk haridusega inimestest neis vald kondades kus palgad on keskmisest madalamad. Kus aga palgad on keskmisest kõrgemad seal on üld kesk haridusega inimestel parem palk. See tuleneb paljuski sellest et Eesti tööstus sektor on suhteliselt madala tootlikkusega. Kuna meie President ei puudutanud oma pidu kõnes äärmusliku majandus kriisi teemat jätkem siin kohal meiegi kurvastamata mis on meie tööstuse ja ka põllu majandusega tegelikult juhtunud.
See on probleem sest töölised ja põldurid meie oma kallid inimesed on töö turul vähem hinnatud ja kui me kujundame oma haridus poliitika praeguste töö kohtade järgi siis on kindel et tulevikus 10 aasta pärast neid töö kohti enam ei olegi. Siis tuleb ümber õppida ja paremad võimalused on siin üld kesk haridusega noortel sest neil on õppimis kogemus paremad keelte ja suhtlemis oskused. Julgen arvata et poliitikute praegune surve suruda noori kutse õppesse ei ole õige sest töö turg ega ka üldine suhtumine nn kutsekate lõpetajaid ei väärtusta.
Rakendus kõrg kool tuleviku üld haridus
Eesti vajab üld kesk haridusele järgnevat rakenduslikku kõrg haridust sest meil on puudu inseneridest tehnikutest kes vajaksid tehnilist baas kõrg haridust. Ja kui me praegu suuname need noored kutse kooli siis tulevikus jääb meil puudu õppimis võimelisi noori insenere. Lahenduseks oleks rakendus kõrg haridus see on tulevik sest kõrg haridus tasub ära.
Kui vaid nii paljud maksu maksja raha eest hariduse saanud insenerid teadlased nagu ka arstid looma arstid jne igal võimalusel Eestist minema ei läheks…
Sageli on mure selles et kutse haridusse lähevad sotsiaalsete probleemidega madalalt motiveeritud ning sageli ka intellekti erilisusega noored kes ei leia tuge kodunt ega ka koolist kuigi seal on sotsiaal pedagoogid ja õpi abi olemas.
Kus juures madala lisand väärtusega eri alasid võiks omandada tulevase töö andja kaas abil. Näiteks toitlustust või puhastus teenust osutav asutus koolitagu ise endale töö koha põhise õppe tulemusena kokad või puhastus teenindajad. Ja ärgem siin kohal võrrelgem seda tava nõuka aegse võttega teha oma koolitatud ühtlasi ka sunnis maisteks mina su koolitasin mina sind ka oman.
Töö käsi jääb vähemaks
Meil saab olema töö jõu puudus sest lähi aastatel siseneb töö jõu turule järjest väiksem kontingent noori nüüd tuleks poliitikutel ausalt välja öelda et madala lisand väärtusega töö inimesi meil ei jagu seega ootab ees eba populaarne otsus tuua neid inimesi riiki sisse.
Ehkki rahvaste ränne on olnud läbi aja loo tavaline ei ole pehmelt öeldes rõõmustav et meie intelligendid rändavad välja ning asemele tuleb võõr proletariaat koos oma tavadega.
Nüüd kus noori jääb iibe languse tõttu järjest vähemaks peaks andma ellu astujatele riikliku prioriteedina vähemasti võimalikult parim haridus mis aitab elus paremini hakkama saada.
Ärgem väitkem et kutse haridus oleks halb sest kindlasti on noori kellel puudub võimekus ja ka soov minna gümnaasiumisse et omandada üld kesk haridus kuid enamuse jaoks oleks siiski vajalik lisaks ametile ka gümnaasiumi haridus mille pinnalt edasi kõrg kooli minna.
Kui aga suuname noored kohe kutse kooli võivad nad sattuda kahe kordsesse lõksu neil on väiksemad oskused mis ei võimalda minna edasi õppima ja nad ei pruugi sattuda eri alale mis looks neile parema tuleviku. Samal haridus tasemel teatud aja jooksul uut eri ala tasuta ka õppida ei saa. Kes hakkab hariduse eest meie olude ja traditsioonide taustal maksma?
Siin varitseb oht kui näiteks poistel on põhi hariduses puudu jääk ja ei pakuta täiend haridust siis see kandub edasi soolise haridus lõhena ja süvendab olu korda haridus maastikul noor meeste kahjuks veelgi ning noor meestest insenere jääb järjest vähemaks. Ühtlasi ei ole haritud neidudel kellelegi mehele minna ning iive langeb loogiliselt võttes ka sel põhjusel veelgi.
Miks ameti kooli maine on vaatamata selgitus tööle ja nime mängudele ikkagi madal? Kui lõpetajad ei saa töö turul edukalt hakkama siis ongi maine probleem. Tuleb rohkem luua võimalusi soovi korral võib kutse omandada pärast üld kesk haridust.
Turgutavalt mõjub ka sotsiaal majanduslik segregatsioon sarnase sotsiaalse ja majandusliku taustaga inimesed koonduvad regionaalse tõmbe raadiusena valge ja sini kraede ametite järgi. Kihistumine aina süveneb kolledži nimetus ei päästa.
Päästab fakt et üld kesk haridus annab noortele paremad ja paindlikumad oskused töö turul ümber õppimiseks sest laiemate baas oskustega noor on ka ette võtluses tere tulnud. See kõik annab meie noor soole paremad hakkama saamise võimalused seoses tehis aru tulekuga. Jõudu rakenduslike kolledžite õpetajatele kes peavad toime tulema sel sügisel 4 aastasele õppele üle minekuga avaliku arvamuse ja oma eriliste noortega ja veel selle palga eest!

Gameboy Tetris: „No eta žizn, eta karma…“

Juudid ütlevad: „Surisärgil ei ole taskuid.“
Eestlased tõdevad: „Oma särk on ihule kõige lähemal.“
Seega jäi igaühele meist Gameboy Tetrisest oma isiklik mälestus, mis on kindlasti seotud mõne sinu, minu, tema väga privaatse juhtumiga. Murutari 21-st tatoost esimene sündis koos Paveliga. Pärnus oli igasuvine Beach Grind ning kuna minu tütred ei olnud veel 18-aastased, läksin neile täiskasvanud saatjaks. Tõsi küll, päris täiskasvanuna ma Ammende villa kõrval ei käitunud: seal oli nii pärnakate, Ane kui teiste tatoo-meistrite salongide ala. Valisin endale turja peale tätoveerimiseks öö-päev-must-valge vaagimise kaalud. Kui töö oli hoos, pistis lavalt maha tulnud Pavel nina salongi, kiitis heaks… ja see oligi meie viimne kohtumine. Samal ööl suri arestikambris arstiabita üledoosi Grindi noor külaline, tubli ja tark poiss Juurust. Sellised mälestused siis.
Esimese muusikapalana meenub enamusele meist „Für Oksana“. Seitsmeaastane reggae-ballaad jutustab koostöös Nubluga armastusloo, mille sõnad räägivad kolmes kohalikus keeles, kui keeruline on kahe linna ja kultuuri vahel suhet arendada – seda enam, et tüdruk on georgi-lindi-meelne ning viimasel ajal ei ole üldse kindel, et rongid sõidavad. Ühel issanda hommikul jäi seoses häkkerite rünnakuga väljumata 40+ rongi – mis oli tore sissejuhatus Auvere elektrijaama korstna kui sümboolse peenise mahatulistamisele vene drooniga.
Kõigi rahvaste pühakiri – meil Piibel, juutidel Toora, moslemitel Koraan – kõneleb üht ja sedasama: saabuvad ajad, mil elavad kadestavad surnuid. Härra Botšarov laulis meie maa kõigile rahvastele koos Glitcheriku ja Mäxiga laulus „Maakas“, et mullaste küünealustega tegudeinimesed on küll naljakad ja vanamoodsad, aga tegelikult jäävad just meiesugused ellu.
Ida-Virumaal filmitud videos vaatab tõhus raskeveohobune meile julgustavalt otsa: noh, kas sina oskad mulle atra taha rakendada ja koos minuga vagu künda? Samas küsime koos pilvepealse muusikuga aina valjuhäälsemalt: kuhu kadus Sten, kadus Glen, kadus Natali?
Mälupilt esimesest suurest kontserdist 5 miinust ja Puuluup ühendvägedega Alexela kontserdimajas jääb taevasesse fonoteeki igaveseks ning taevaga oleks-poleks tingida ei saa – kes läinud, selle mälestuse auks elame, loome ja lehvime meie edasi.
Kallis Paša, aitäh, et kinkisid lisaks muusikale meie rahvale kolm andekat last. Kui kõik lähevad ära ja uusi lapsi ei sünni – kes siis sinust jäänud muusika saatel tantsib ja remixe teeb, kes räägib saatusekaaslastele nii ausalt kui sina alko-narko-psüühikaprobleemidest, kes rajab maale ellujäämise oaasid, uued Lootuse külad ja muudab Maarjamaa rahvuspargiks?
Ekke, Jörgen, Pavel – ehkki teie loobusite, on meie rahvas osutunud igasuguse loodusliku valiku ja sõdade puhul ellujääjaks ning iga ehmatava lahkumise puhul on sobiv hetk tõotada: MEIE JÄÄME, TRUUDUS-FOOKUS-DISTSIPLIIN – KAS KÕIK SAID ARU, RAISK?
Nublu – für oksana
Feat: gameboy tetris

а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва
я лечу к тебе kolm tundi veel
Ja seal oleme vaid ainult me koos
а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва

ja mu väike venelanna, tead ma satun siia harva
siis kui Balti jaamast välja läheb rong

südalinnas, Agulis, mul tunded kinni vagunis
ma esmapilgul nägin ainult
seda sinu tagumist
sa särad nagu paabulind ja ründad nagu kotkas

aga südamete sõjas sain ma õla peale pagunid
давайте выпьем виски
по говорим по-английски
эй, слышь! (they’re not gonna get us, they’re not gonna get us)
нас не догонят

sind valvata võin öösiti – ночной дозор
me suhtluses on seisak nagu rikkis valgusfoor
essa kord läks aia taha, pohhui, proovim veel kord
saame kokku seal kus Kreenholm

ma tean see Georgi lint su juuste sisse
jäädavalt on põimunud
kui murumängud toimunud
ja sina, mina lõimunud

vaibad sinu seinal, Gin ja roosat värvi Schweppes
ma nägin seda ette nagu Aleksandr Šeps
võtke välja amatöörid

а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва
я лечу к тебе kolm tundi veel
Ja seal oleme vaid ainult me koos
а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва

ja mu väike venelanna, tead ma satun siia harva
siis kui Balti jaamast välja läheb rong

praktiliselt nagu maletaja Paul Keres
kuigi ise pole pärit siit, võitleja olla geenides
ka minu kodus, nagu siin, räägiti samas keeles
ja need lärmakad joogised tüdrukud meeldivad meeletult

твой папа любит деньги деньги деньги
я тоже, заправляюсь в Ивангороде – там дешевле Лукойл
вместе любит деньги деньги деньги
и все же за мой счет всему Ro Ro, всему Модерну
(домой)

пора домой! Коктейль и Сектор Газа
sind vaatan, kui kassahitti Coca-Cola Plazas
ma tean, et selles filmis ise lüüa kaasa
tahan uskuda, et selle filmi lõpp on õnnelik
ja rahvas ütleb

а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва
я лечу к тебе kolm tundi veel
Ja seal oleme vaid ainult me koos
а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва

ja mu väike venelanna, tead ma satun siia harva
siis kui Balti jaamast välja läheb rong

Kas vana arm ka roostetab…

…ei ta roosteta – tema parkub, tal tekivad ealised iseärasused ja erivajadused ning ta kasvab perenaisega kokku nagu kehaosa.
Seitse aastat tagasi tõi Makita Christopher proovida suurema ja väiksema kaheakulise trimmeri – valisin väiksema, ent pikavarrelise, et koplilintide all pokude vahel võimalikult ulatuslikult slaalomit harrastada.
Mašal oli – on praegugi – kaasas lisaks tamiili pooliga otsikule „kilpkonn“, lõikenugade lahendus ning võsalõikaja. Kilpkonn on putkede ohjeldamisel küll tugev ja tubli, ent paratamatult ikkagi kopliposte kohates puruneb kergesti. Võsaketta vajadust pole, kui oled järjepidev – esimesel varasuvel lõikasin lepa-haava-noorendiku sobivaks ning kui suve jooksul 5-7 korda loodusega läbirääkimisi pidada, tuleb tamiiliga toime.
Maša küsib suhteliselt peenikest, ent teravate servadega tamiili – liiga ümmargune-libe variant läheb putkede-pokude-postide ümber menetledes kiiresti otsast karvaseks ja tõmbab hoo maha. Mis hoo valimisse puutub, siis põhimõtteliselt on mu kaheakulisel kehaosal automaatne käiguvahetus ka, ent see sööb kiiresti akud tühjaks. Sõidan teise käiguga. Teatud kleepjas-takerduvate taimede või niitjate põuakõrte ümber kaela takerdudes saab ühe sõrmeliigutusega tagasikäigu anda ja pusa võssa lennutada.
Esimesel aastal lendas mõnel korral võssa ka pool ja kapsel – algaja asi. Algaja sai teada ka elektrilise koduabilise ja ilmastikuolude-stiihiate vahekorrad. Bensiinitrimmeriga naaber võib küll koidu ajal oma rada trallata, aga elekter niiskust ei taha – aurav trimmer ei ole tore. Leitsaku puhul säästab masin arulagedat inimest, kes ennast ilmselt kuumusele ja parmudele ohverdaks – ülekuumenemise eel lülitub tark aparaat lihtsalt välja.
Teisel aastal ma enam mõlema akupaarita kopli kaugeimasse otsa ei tatsanud, et sealt siis teise paari järele tulla. Üks paar akusid kestab tund aega – kaks „varretäit“ ehk kaks tundi ongi täpselt paras füüsiline uhamine kirjatöö ja kontoriminutitega vaheldumisi.
Kuna Südamesalu maadel külvavad üheksavägised end, kuhu ise valivad, omandasin nende vahel laveerimise virtuoossuse, hobusekopli elektrilindi alustele pokudele soengu tegemise mõne sekundiga ning konnadega koostöö oskuse. Kui liigud järjepidevas rütmis, oskavad igat liiki konnad jalga lasta. Rohukonnade liikumist taimede vahel on kõige kaugemale näha ja nad on eest ära minekul kõige asjalikum liik. Kärnkonnad püüavad esmalt lehtede alla lömitada – kui põrr tuleb ikkagi peale, loivavad minema. Libe punakas konnaliik on kõige suitsidaalsem – volksab ootamatult otse lõikuri eest õhku – ent varvast visates on kõige kõrgemate hüpetega ja väledam.
Seitsmendaks suveks olen omandanud just konnakõrguse niidukõrguse – see säästab sisalikke ja ühtlustab visuaalselt maastiku konarused. Lisaks on kenas kooskõlas Sadhguru vaimsuses liikumisega Save The Soil. Iga aastaga levib mõistlik säästlik niitmine ning taimerahva mullani maha küpsetamine stiilis „Kadugu elurikkus!“ ega päikeses pruunistuv millimeetriline grill-grass pole enam moes.
Trimmerdamine on minu, kobedas vormis koolipreili absoluutne lemmiktöö.
See hoiab vaimselt keskmes – pilved-vihmad vaatad enne üle ega volksuta vaadet siia-sinna, et mitte mõnd üheksavägist või orhideed maha lõigata. Postide ümber ja mätaste vahel viiveldes oled muide kenasti välja lülitunud. Pärdik peas peatub – oled siin ja praegu.
Saades mõnusa jõusaali seansi, kus töötavad kõik lihasgrupid ning su pilatesel on ka maastikuhoolduslik tulemus, oled liikuvas meditatsioonis. Ühenduses loodusega ammugi: jätad magusaid-värvilisi klumpe-saarekesi mesilastele, angervaks-põdrakanep-pune jääb siin-seal rästikutele varjumiseks – kus nad mujal kui looduses olema peaksid?
Kus on konn, seal on rästik – ja kurg, kes lakkab kiiresti su trimmerit kartmast ning kõnnib konni ja rästikuid – ! – noppides toimekalt niitja kannul. Ma pole konn-valutab-ja-porgand-protesteerib tüüpi tädi, ent kui kurg või kass täpse kuklanaksuga rästiku räsib, olen kurb – nad on siinsed asukad. Nagu ka kolmikutega metskitseema, kes Südamesalus hobuste ligi end jahimeeste ja rekkade eest peidab.
Niitja ei leota ega riivi suve lõpuni peopesadesse tekkivat tõhusat elevandinahka maha – töötekkeline polster asendab kindaid ning maniküüri saab intelligendiks tagasi kätte ära minnes üsna sujuvalt korda. Seilasime, teame!
Korda ei saa – ilma teeninduse abita, mida ma Maša puhul kordagi kasutanud pole – loogiliselt kuluvaid vidinaid.
Esimesena andis saba tamiili pealeandmise mehhanism – ammu juba avan kapsli ja annan sõrmitsi peale. Kui varre ja käepidemete vaheline ühendus lõnkuma hakkab, keeran tunde järgi vinklisse ja saan meistrita paika.
Teisena hakkas loksuma kattekübara sees olev tamiililõiketera – mul on käärid ning katte õnaruste puhastamiseks kinnas alati taskus. Kokkuharjumise tõttu jäävad silma ja tunde järgi enamasti õige pikkusega vuntsid, nii et lõigata pole vajagi.
Kolmandaks vajab teenekas trimmer rohkem puhastamist, kuna nii metallvars kui plastiksüsteemid on parkunud. Lohakus pole elatanud teekaaslase puhul võimalik – õnarustest välja puhastamata taimepudi ei lase topsikut päriselt sulgeda, minema lendab.
Akud on muide seitsme koosteeaasta järel täiesti endised – ikka tund töökorda ühel paaril. Nipp selles, et alati tuleb lõpuni laadida ning kui tühjaks – siis lõpuni tühjaks töötada. Kui trimmerist jääb tsimarukene üle, sobib sama aku trelli, varstolmuimeja ning väikese sae taha – ring majas, õunaaias ja autos – ja laadimiseks küpse ta ongi.
Telefoni laadimisega on ju sama – poole pealt pole vaja.
Inimene iseennast lõpuni känni trööbeldama ei pea: kui arvuti taga või roolis, koosolekutel või raamatutes jooksevad kuulid kokku – siuhviuh õue midagi üldfüüsilist tegema!
Läbi hingamisteede ja naha saad lisaks orasheina-ristiku-teelehe-kummeli-selleri-angervaksa-põdrakanepi-tarna-vesiheina-madara-pune-marana-ohaka-takja-metsrõika-nõgese-naadi-maltsa-vabarna-humala-kassitapu-lepavõrse spaa. Terviseks!
Ja veel üks ealine või uusajastuline iseärasus. Nii autodel kui kodumasinatel, tööriistadel kui kärudel on üha tuntavamalt ja ilmsemalt hing. Hingedevaheline ühendus tingib truuduse. Tunnen end kõlvatuna isegi teiste brändide reklaame nähes – mis lidlrioobi – minul on Maša Makita ju!?!
Armas Maša, iga vidina ja vajadusega nii viimseni oma – palun kesta veel kaua!!!

Rändrahvad Tšingis-khaani poegadest Marbella viikingiteni

21. sajandi slaavlaste sõja alates ning põgenikevoo vallandudes kartsid ja kurtsid eestlased, et nüüd teevad miljonid Maarjamaale saabujad siia ukrainlaste koloonia – justkui ükski rahvas oleks alati olnud praeguses asupaigas. USA ballistilised raketid Pärsia pihta teisendasid tegelikkuse. Ühest küljest on võimalik, et WWIII ongi alanud – nagu väidab politoloog Toomas Alatalu – teisalt ei süüdista 3000+ Dubaist tagasi pagenut ilmselt enam teiste rahvaste varjuotsijaid kõigis seitsmes surmapatus. Meie piilume toimuvat nagu õnneks kauget ulmefilmi.
„Kuhu sinu ülejäänud sõrmed osutavad, kui kellelegi näpuga näitad?“ küsis väike Mari keskeakriisis Punamütsikeselt õunaaiaetenduses „Südamesalu salavägi“ (Murutar 2017).
Seoses burgerkingi märatsemisega seni nii segamatult ja igavesti jõuka ja turvalisena tundunud šeikidemaal tuli rahvastele meelde, et need on iidsed Pärsia ja Bütsants. Lihtsurelikud, kes olid seni nende peale kadedad, kes endale külluslikke talvepuhkusi said lubada, jälgisid edukate tagasirännet Läänemere äärde nagu arvutimängu ning ilkusid mannetute ministrite kallal.
Seni on maade avastamine à la Krusenstern ja Barclay de Tolly ning uute alade vallutamine tundunud romantiline ja dramaatiline – vastsete põllu- ja karjamaade hõlvamine on näinud põnev ja pidev. Seitsmesajaaastase orjaaja itku ja enesehaletsusega vaheldumisi on kiideldud, kuidas ikka meie viikingid Sigtuna all Rootsi kunnile peksa andsid.
Eestlased saabusid mäletatavasti ennemuiste üle Uraali siia Peipsi veerde ning on erinevatel aegadel nii Krimmi, Siberisse, Rootsi, USAsse, Austraaliasse kui ka Hispaaniasse rännanud, kui enam Eduard Vilde raamatutes kirjeldatud kombel valget laeva oodata ei ole jaksanud.
Ajalooürikud on üksmeelel, et Saksamaalt Eestisse ja Euroopast Põhja-Ameerikasse asustati nn pahad poisid, kellega kodumaal hakkama ei saadud. Baltisakslasteks said sageli just sõnakuulmatud sindrinahad, kes samas osutusid geniaalseteks kirikute ja mõisate rajajateks ning viljasortide ja hobusetõugude aretajateks.
Põlisameeriklased omakorda said tunda euroopa kurikaelte käekirja: indiaanirahvaste kodu koloniseerima laevatati pätid, keda oli lihtsam pidada teisel pool maakera kui vangitornides. Innuitid saavad 2026. aastal tunda, mida tähendab pisiasi, et kunagi Ameerikasse deporteeritud iiri sulide lapsuke „unustab“ Gröönimaa aardeid ihaledes fakti, et see suurematsorti saar on olnud kas iseseisev või Taani kuningriigi alluvuses ning MacDonaldsit seal jumalate abiga olnud pole.
Sõjapõgenike uusim rahvasterände laine on ellujäämise nimel joostes ja lennates asendanud põlglikult kirjeldatud lodevus-mugavuspaguluse – ehkki need kümned tuhanded eestlased, kes oma hariduse isamaalt võõrsile viinud, on põgenenud hüper-elektrihindadest tingitud eluohtliku hinnatõusu eest. Mis siis, et viin on siin nüüdis-orjade meelte segamiseks odavam kui vesi.
Maksujõulistele Uus-Meremaa, tšõusenvannidele beebipraadi serveeriv Epsteini saar, kenadele kodanlastele Bali ja Aafrika.
Muusik-kirjanik Tom „Kuidas rännata ilma hirmuta“ Valsberg ja Stella Shakti talvituvad Guatemalas ja Sri-Lankal selleks, et õrnade olenditena mitte ainult ellu, vaid ka töökorda jääda. Õigupoolest on ka tööränne ja koolidesse minek püüdlus tõusta üle survival mode’i – meil ei ole kõiki alasid. Ja kes meist ei unistaks pensionipõlvest palmi all – dementsest Donaldist võimalikult eemal, nii geograafilise turvalisuse kui uudiste toksilisest väljast väljas…
Ühtlasi on mitmed elualad olemuselt ülemaailmsed: teismelistena tähelennu teinud Vanilla Ninja naised lähevad Viini Eurovisionile Lenna ja Pireti kui supertublide pereemade-taluperenaiste igapäevatöö kõrvalhüppele. Igihaljaste lasterikaste multitalendikate veteranide elutöö preemiareis Ilmaveerelt Doonau äärde ja tagasi.
Erinevalt planeeti korduvalt tabanud asteroidide jt katastroofide järel paratamatult järgnenud lõplikust rändest. Ka praegu tiirleme ja pöörleme justkui komeetide lennukoridori kiiruskaamera ning ohkame iga natukese aja tagant: „Huuuh, mööda läks!“
Neitsisaarte pedofiilialt ja kannibalismilt tähelepanu eemale juhtiv rahutuvi lend, pomm nokas, on illusoorselt tühiseks muutnud nii kremli massimõrvarid kui ka siberialuse pommi. Kuriilide-kandis on õhkulendamiseks rõhku kogumas laavalaam nind ärgastumas on ka Islandi, Alaska ja Kanaaride alused vulkaanid. Tahate ikka Pompej-tüüpi ekstreempuhkust või kodus õnnelik olla?
Äsja publiku ette rullunud meisterlik film „Meie Erika“ Salumäe loost tuletas meelde – nagu varasem „Vehkleja“ ja „Kalev“ – et sport on väike sõda, millega kaasneb pidev ränne. Mõistagi on sinimustvalge lipu keeles vaikse vastuhaku juttu kõnelevad kiivrid paremad kui… need teised.
Raudse eesriide tagant ära hüpanud muusikud ja teadlased on võinud kirjeldada, mis tunne on enam mitte koju pääseda samal ajal, kui rändlinnud parvlevad hõisates Põhjala poole…
Kirjanduses on rändajad nii põgenikud ja seiklejad kui ka boheemlased ja mässajad. Või siis rändrottide tüüpi rass, kellel on kodu seal, kus kotid maas. Tavatseme nende esitegijana kujutleda ja kujustada Tšingis-khaani (Genghis Khan) juhitud mongoleid ja tatarlasi.
Taltsad kodused isiksused pelgavad hulguseid ja hulkureid (Six Greatest Thrillers – www.crimereads.com) ning loevad George Orwelli ja Henry Miller teostest sümbolistlikus, metafoorses, allegoorilises ja ka faktilises võtmes hoiatusi, mida mongolitatari alfaisased oma ülemaailmsete impeeriumidega teha võivad… Teevadki. Seni, kuni vagad valged tegelevad juutide vihkamise ja afrode kartmisega.
Caroline Humphery ja David Sneath väidavad ühises traktaadis: nomaadlus ei ole enam ammu kangelaslik ega romantiline. (www.bibliovault.org) Los Angeles Review of Books kinnitab samuti, et 21. sajandi nomaadlus on tragöödia, millel pole Marbella ja Beverly Hillsi rikkurite omatahtsi tulen-aga-jälle-lähen-aga-jälle globaalse elulaadiga mingit pistmist. Küüditamise ja paadipaguluse taustaga eestlased võivad viimastele sama kaua noist rändevormidest jutustada kui juudarahvas holokaustist. Seni kadestatud Dubaist evakueerujate üle ilkumise ja kadeda põlguse varjus mõtiskleme isamaalisi laule lauldes, kuhu rännata, kui refpropa kohaselt „valmis saanud“ Eestile „unistataksegi“ rinne-sõjatanner reaalselt kaela.

2) korrasta robottõlge
„Kirjanduse rändtegelased kehastavad vabaduse, mässu, ellujäämise ja vaimse otsimise teemasid, toimides sageli muutuste katalüsaatoritena või väljakujunenud ühiskondades autsaideritena. Alates iidsetest kujudest nagu sküüdid kuni tänapäevaste „maanteereisi“ narratiivideni (nt Jack Kerouaci „Teel“) kujutatakse neid kas romantiliste, sõltumatute kujudena või vastupidi, hävitavate, marginaliseeritud või ja eesmärgitute ränduritena.
Peamised arhetüübid ja teemad
Otsija/rändaja: tegelased, kes otsivad tõde või valgustust, lükates sageli tagasi tavapärased ühiskondlikud struktuurid.
Pagulus/mässaja: isikud, kes on sunnitud rändavasse ellu asjaolude, saatuse või ühiskondliku moraali tagasilükkamise tõttu.
Ellujääja: tegelased, kes navigeerivad karmides keskkondades või kaasaegsetes ebakindlates majandusolukordades, näiteks Jessica Bruderi * Nomadlandis*.
Katalüsaator: nomaadid, keda ajalooliselt kujutavad asustatud linnaühiskonnad, kes on sageli muutuste või häirete tõukejõud.
Levinud näited kirjanduses: ülemlaul vabale liikumisele, deterritorialiseerimisele ja vastupidavusele jäikadele struktuuridele mõtlemiseks.“
Google AI
Täiendav vaatamine: https://www.youtube.com/watch?v=zXHOEWYxcfc
Nomads: The Wanderers Who Shaped Our World/Anthon Sattin in conversation with Barnaby Rogers

3) kirjuta oma (perekonna) kogemustest erinevate rändeliikidega ja valmisolekust Eestist lahkuda

Tänu Heikile, Marjele, Tõnnile… helista KOHE!
Kati Murutar, tänulik teatepulga hoidja
Kellele kohe praegu helistaksid või ilma ja olusid trotsides külla sõidaksid, kui teaksid, kes on järgmine ega arvaks – meil on aega veel – kui teame, siis seda millegi arvelt laename. Mitte et me igapäevaste lahkumisteadete suhtes päris immuunseks oleksime muutunud, ent nonstop-nekroloogide ajal avastame: nimeka sõbra surmast saame teada meediast ning tundmatumale soovime teadmatult veel aasta hiljem fb-õnne sünnipäevaks, sest ei tea, et…
Peame päriselt ka sõpradeks isiksusi, kelle viimaste – või viimsete – aastate pühendumistest midagi ei tea. Oleme nii (sots)meedia kui ligimeste peale solvunud, kui meie kohta jagatakse laimu ja lausvalet ilma, et meid üldse tuntakski. Inimestega ilmsi-silmsi kohtumise kohad – tsiteerides „Havanagila“ kaverit „pulmad ja matused“ – jäävad samuti pahatihti käimata, sest matuseid on nii sageli, et seda abonementi kasutades jääks oma elu elamata.
Leiname omaette omas mullis laulusõnade kui meie aja parima poeesia sõnadega à la Nublu: „Kes üldse on Heiki, et tuleb vehkima? Kes ütles, et üksi ma tantsida ei saa?“
Üksinda oma järjekordset surma-šokki ja kurbust läbi südame lastes kumiseb kuklataguse kammertoonina vana Kopvillemi „Klunker“: „…ja ennast tema tegudega osavasti ühendas.“
Mägi Kurel külas
Tegus unistaja, oma kätega mehise tööga isamaale armastuse avaldaja Heiki koos kauni kaasa Kristeliga õpetas oma vesiveskis, mis kuulus Sangaste lossi juurde, kuidas korraldada talguid. Missid Kristel Meier ja Mari Loorens on muide lisaks ilulintidele üles ehitanud majapidamisi Põhja-Tallinnast Setomaani. Kranichid tõid meid inimenehaaval kokku – eriline tänu südamesõbra Kersti Loorensi ja vägeva Ivari Padari eest!
Menetlesime refi esipaari vesiveski juures pinnast ja kruusa, tüvesid ja kive, seinu ja aknaid nii, et Rapla lähistele enne pandeemiat noortestuudiot ja kultuurikeskust talgutekaupa luues ning oma Südamekooliga edasi minnes juba oskan.
Toona ma veel ei teadnud geni-maiheritidž-abiga, et meist mõlemast saavad Õpetajad ning et minukese isaema Mäe Alma põlvneb krahv von Bergist. Rukkikrahvi-tori hobuse aretaja järglasena ei oleks õpetajapreili ka seda teades põrganud: „Mis sina, veskimees kamandad – mina olen lossihärra lapselapselapselaps!“
Meie segavereliste härrasmeeste eriline aadellikkus ja elegantne elujõud on meie kaubamärk, mida meenutas lugu „Mägi Kure juures talgutel“. Kranich – suur, pika noka ja kaela ning kõrgete jalgadega lind, rahvalikult toonekure kohta. de. Kranich. 1 meessugu. EKI ühendsõnastik 2025.
Tartu Rahust sündinud oma riik natsionaliseeris baltisakslaste maad, mistõttu enamus neist läks siit minema ning karma tõi peagi selle eest nõukogude okupatsiooni. Sitked ja sohilapsed on jäänud isamaale iga ilmaga. Jah, enamusel arukatel on mõtte, sõna või teoga valmis pandud pelgupaik võõrsil, kuhu oma kallid viia, kui…

Tundmatud sõbrad
Palun ei… Oleme siin omavahel DNA ja lugudega põimunud. Haapsalust oli pärit nii Kranich kui minu emapoolsed Tohvelmannid. Ja vanema venna Aarne Vasara ema oli Viivika, kelle õde Juta oli Hindreku naine, kelle vend oli Lennart Meri. Ja see ongi Eesti! Meie Eesti.
Vägevatest hõimlastest jahvatades meenutagem, et ettepoole sugupuud enam juurde ei tule – teadkem ja austagem olnut, ent tsiteerigem vikerkaaretagust Madis Millingut: „Oleme nagu sõjaveteranid, kes aina jahuvad, kuidas sai tehtud ja oldud – see kõik on ammu sada korda ära räägitud. Uusi tegusid!“
Ei ole sellest tolku, kui itkeme tänaste parteide pärapees reitingute pärast. Jajah, Kranich, taasiseseisvunud Eesti keskkonnaminister, on olnud tegeliku Reformierakonna looja koos Ansipi, Kallase ja Seliga – kes praegustest reffimistest midagi kuulda ei taha. Ka Heiki lahkus paar aastat tagasi uppuvalt laevalt.
Legendid jäävad ja elu läheb alati edasi – nukra austusega naeratades meenutab Alo Murutar: „On tõsiasi, et Kranich läheb Riigikogu ajalukku ministrina, kes on andnud rahvasaadiku küsimusele kõige lühema vastuse. Nimelt esitas Riigikogu liige ministrile küsimuse ning kasutas ära kogu küsimuse esitamiseks lubatud aja. Ei peatunud isegi siis, kui juhataja talle kaks korda märkuse oli teinud. Rahvasaadiku möödalaskmine oli selles, et ta alustas küsimust sõnadega „kas te arvate et…“
Minister Kranichi vastus täispikkuses oli: „Ei.“
Sõbrad, palun loogem legende juurde – koos, nii et ühiste tegude kaudu üksteist tõeliselt tunneksime. Ja tegemist meil ju ometi praegusel maailma ümber korraldamise ajal on – valede väljatulemine, parteide ja seniste riikide lõpp paneb igaühele meist isikliku vastutuse.
Oled sina, jah, sina uue ajastu rahvajuht või rahva juurde kasvataja? Ühte minu ülesehitatud tallu Liu rannas jäid Kranichite kingitud aknad – nende taga kosub ja kasvab inglise hurtade kennel, mitte maa oma enda lastega täitjad. Märgiline ja tüüpiline asjade seis siinmail.

Keda leiname?
Vana tõde on see, et matustel leiname iseennast, kes heast inimesest ilma jäi. Heiki ning enne ja pärast teda iga päev minejate lahkumine tuletas meelde: MA TAHAN ELADA JA EHITADA, LUUA JA ÕPETADA, TÕUSTA JA SÄRADA. Kas me tema kopsu tulnud kurjast õppisime? Nojaa… Ent mitte sellest. Me veel rajame ja kajame tähtedeni, kulla kirgas Kurg!
Leinakem taipamatust jätta õigel ajal spikerdamata eesti keele õpetajalt vene lastele – lahku kirjutatud! Mis meetod see oli, millest räägib Jürgen Ligi: „Isikupärase sisu, selge mõtlemise ja ütlemise, hea huumorimeelega. Igaühel poliitikas on mõjutajaid, kuid Heiki oli esimene, kes meenub kui õpetaja. Ta alustas alustajatega tunnustamisest asjades, mida too ise ei teaks märgatagi, mis on sarnane nende õpetajatega koolis, kes sedapidi panevad õpilasele peale kohustuse mitte kehvem olla.“
Karjamaa põhikool hüüab järele, et Heiki andis eesti keele tunde, kasutades uudseid õpetamismeetodeid ja leides igale lapsele individuaalse lähenemise. Ta oskas oma õpilasi innustada, toetada ja neisse enesekindlust sisendada.
See on sõbrakäe sirutus, mitte eestlaslik vindumine, rusikas taskus. Kingitus õpilastele kui tulevastele rahvajuhtidele.

Meil on aega veel…
Kursusevend Tiit „Lennuk“ Pruulit jäi painama luulelemb-sõbra viimne küsimus – kes kirjutas: „Hea sõna võidab võõra väe…”
Hea olemise luksust saab endale lubada tugev. Elujõuline on kohanemisvõimeline rahvas, kes võtab teadmiseks: parteid on surnud, elagu uue ajastu rahvajuhid! Varasem generatsioon on põlanud uusi rahvajuhte roppsuuröökuriteks ning esmane vastasseis on loomulik.
Ühes telefonivestluses arutles intelligentne kaitseväelane Kris Kärner, kes on ilmselgelt teel parlamenti, et Maarjamaa kõige karmim teema on noorte lahkumine – hirmuäratavalt suur osa koolinoori tatsab kuulekalt selle nimel siinsed (maksumaksja raha eest peetud ja seadusega nõutud) koolid lõpuni, et esimesel võimalusel võõrsile kaduda. Juhul, kui need noored üldse sündinudki on..
Noored sünnivad ja jäävad kogu riiki täitma siis, kui me ei paku neile lageraiest ja röövmajandamisest järele jäänud tööstusparki. No ei peibuta. Meil peaks olema riik nagu rahvuspark, mida elustab ja asustab offgrid-ökokülade võrgustik.
Energeetiliselt iseseisev, üleni rahvastatuna turvaline on nagu siil – ja mitte fossiil. Üle piiri eksinud vaenaja ei peaks hämmeldunult ringi vahtima – kus inimesed on? Ta peab teadma, et ehkki „haja“, ei ole meie inimesed hajameelsed, vaid üleriigiliseks kaitseks relvastatud. Tänu sellele võidab ka hea sõna võõra väe.
Ridamisi lahkunud ulatavad meile teatepulga – kas me jaksame seda kanda?
Kellele kohe praegu helistaksid, kui teaksid, et… Oh, järsu ütlemisega kunstnik Ervin, keda olen alati sõbraks pidanud ning kes on mind oma teoses nunnana kujutlenud, saatis just praegu sõnumi: „Tead ka, et me ei ole kümme aastat kohtunud? Vaata seda materjali surmalähedastest kogemustest – helistame hiljem…“ Palun mängime nii, et jõuame, eks!?!

Eesti Laul 2026
Eestlased ei ole kunagi rahul sellega, kes valituks osutub: meie tahtsime teisiti, kindlasti on tegemist kokkumänguga. Olgu jutuks parlamendi või eurolaulu valimine – igal juhul oleme umbusklikud, sest elu on meid selliseks õpetanud.
Tänavuse Eesti Laulu puhul on märgiline, et võistlusel osalenud laule kaasa ei laulda. Kontserdil kohapeal elati kirglikult kaasa Getter Jaanile, kes püsis rahva seas suhtlemas kogu pausi ajal. Rahvusvaheline žürii eelistas mitmesuguseid meie mehi ning kui viimaks selgusid telefonihääletuse tulemused, lahkus ehmatavalt suur osa publikust vaiksel nohinal. Rõõmu asemel kõneldi veel päevi ja nädalaid ebaausast kokkumängust, mille tõttu on saanud haiget ninjad ja nende lähedased.
Unibet arenal olid härrad abikaasad vapralt oma kaunitaride selja taga, eks Viini karussellini tuleb seda veel ja veel olla ning õigupoolest on hea meelgi, et Getter ja tema jumalikud tüdrukud ei sattunud sõimu ja mõnituste ohvriks nagu kõik millegi saavutajad Eestis.
Konnatiigi avalikkus leebus mõnevõrra, kui vanillade kammbäkile lisandus puuduv pool – Lauri, Egerti ja Taukari Chocolade Samurai. Samuti on olnud liigutav rahva tegeliku lemmiku Getter Jaani suhtumine. Ta on sooja poolehoiuga laulnud fraasi „Too epic to be true“ samal ajal, kui rahulolematud on urisenud: „Tuuepikk tubituu“.
Maestro Sven Lõhmus võitis igal juhul ning jääb loota, et mõni tänavune konkursilaul saab ka rahvale armastatuks. Eetris ja eliiti tantsitamas on endiselt „Espresso macchiato“ ning Presidendi vastuvõtul olid mõlemad.
Rahvas laulab peast kaasa nn nublukaid ning tekibki küsimus, miks ei esitanud kontestile oma laule Nublu, säm, Lemsalu ja Saatpalu? Eks selleks, et mitte koolikiusu mentaliteediga rahvuskaaslastelt igal juhul kambakat saada ning mitte Viini-trianglile sattuda.
Võimalik, et Strauss keerleb reaalselt hauas ringi, kui Eurovisioni võidabki Soome Linda ja Pete https://www.youtube.com/watch?v=9bfwNIYb96Q&list=RD9bfwNIYb96Q&start_radio=1 „Liekinheitin“ , nagu praegu prognoositakse.
Meie võitja on igihaljas Anne Veski – kõik ülejäänu on ajutine mäng.

Sven Lõhmus
The Game
Who says love’s supposed to be like a masquerade?
What a reckless way to live
But you know how I am
When the world starts to look like a gambling game
When the universe rolls the dice
Well, I just can’t help myself
You’re on the right side
Of my bad side
Let’s see if we survive
We play the game like bandits
Living like some love drunk fanatics
I don’t know how it happened
But I think I like it
And I think you like it
We play the game like bandits
Living like some love drunk fanatics
I don’t know how it happened
But I think I like it
And I think you like it too
You know we are like smoke and fire
In rebel love, it’s one and the same
And when the time is right
Well, come on let’s play the game
You’re on the right side
Of my bad side
Let’s see if we survive
We play the game like bandits
Living like some love drunk fanatics
I don’t know how it happened
But I think I like it
And I think you like it
You are the passwords of my future
I am the key to your past
And it feels like it’s an intruder
But I love the love that we have
But I love the love that we have
We play the game like bandits
Living like some love drunk fanatics
But I love the love that we have
We play the game like bandits
Living like some love drunk fanatics
But I love the love that we have
Source: LyricFind
Songwriters: Sven Lõhmus
The Game lyrics © EaÜ

Kes ütleb, et armastus peaks olema nagu maskeraad?
Milline hoolimatu viis elada
Aga sa tead, kuidas ma olen
Kui maailm hakkab hasartmänguna välja nägema
Kui universum täringuid veeretab
No ma lihtsalt ei saa ennast aidata
Sa oled paremal pool
Minu halvast küljest
Vaatame, kas jääme ellu
Mängime mängu nagu bandiidid
Elades nagu mõned armastavad purjus fanaatikud
Ma ei tea, kuidas see juhtus
Aga ma arvan, et see meeldib mulle
Ja ma arvan, et see meeldib sulle
Mängime mängu nagu bandiidid
Elades nagu mõned armastavad purjus fanaatikud
Ma ei tea, kuidas see juhtus
Aga ma arvan, et see meeldib mulle
Ja ma arvan, et see meeldib sulle ka
Sa tead, et me oleme nagu suits ja tuli
Mässuliste armastuses on see üks ja seesama
Ja kui on õige aeg
Noh, tule mängime mängu
Sa oled paremal pool
Minu halvast küljest
Vaatame, kas jääme ellu
Mängime mängu nagu bandiidid
Elades nagu mõned armastavad purjus fanaatikud
Ma ei tea, kuidas see juhtus
Aga ma arvan, et see meeldib mulle
Ja ma arvan, et see meeldib sulle
Sa oled mu tuleviku paroolid
Mina olen sinu mineviku võti
Ja on tunne, et see on sissetungija
Aga ma armastan armastust, mis meil on
Aga ma armastan armastust, mis meil on
Mängime mängu nagu bandiidid
Elades nagu mõned armastavad purjus fanaatikud
Aga ma armastan armastust, mis meil on
Mängime mängu nagu bandiidid
Elades nagu mõned armastavad purjus fanaatikud
Aga ma armastan armastust, mis meil on
Allikas: LyricFind
Laulukirjutajad: Sven Lõhmus
Mängu sõnad © EaÜ

Pealkirjad on tähenduslik nomen-est-omen loits ja mantra nagu ka sõnade sõnum.
Minu isiklik pingerida selles ülimalt tugevas ja võrdväärses valimikus:
Getter Jaani – absoluutne rahva lemmik kuni Nubluni.
Marta Pikani „Kell kuus“ – säravalt värske uustulnuk.

Laura Prits „Warrior“ – vankumatu igiliikur ja kõigi kolleegide fännaja, jummala eest 😀

Stockholm Cowboys „Last man standing“ – efektne teos on Youtube’is leitav ka keldi, itaalia, hispaania ja prantsuse versioonis.

Uljana „Rhythm of Nature“ – puudutav suhtumine ja suhestumine ning lummav kleit.

Noep „Days like this“ – žürii favoriit.

Clicherik ja Max „Jolly Roger” – noorte lemmik.

Ant ja Minimal Winds „Wounds“ (Don’t wanna fail) – Antile omaselt teraval distantsil.

Robert Linna „Metsik roos“ – armsalt oma ja tiba igav.

Vanilla Ninja – vaprad pereemad!
Grete Paia „Taevas jäi üles“ https://www.youtube.com/watch?v=RWrgIitrE8I&list=RDRWrgIitrE8I&start_radio=1&pp=ygUcZ3JldGUgcGFpYSB0YWV2YXMgasOkaSDDvGxlc6AHAQ%3D%3D kõrge noot ja käsitöine suurtöö olid võimsad, aga…

Nublu esitles Eesti Laulu otseülekandes oma „Kesselaidu“, mis on tegelik täielik favoriit.

“kesselaid”
(feat. TIEF CITY 44)

Alustasin Tallinnast
Sõitsin läbi Nõmme
Siis Haruteel sai tangitud
Ja Turbas tundsin tõmmet
Ristilt ostsin söögipoolist
Lihulas tegin toobi
Ja kui jõudsin Virtsus kassasse
Mu reisiplaan sai hoobi

Pool praamipiletit
Terveks polnud raha
Saarde ma ei saandki
Tulin Kesselaiul maha
Pool praamipiletit
Ma rohkemat ei taha
Saarde ma ei tulegi
Lähen Kesselaiul maha

Juustest võtsin adrupuntrad
Kuivatasin püksid
Ei märgand ühtki hingelist
Kui ma ei olnud üksi
Ei nüüd mured torgi mind
Teen rannaniidul tuld
Ja kui tarvis tulehakatust
Siis taskus selleks mul

Pool praamipiletit
Terveks polnud raha
Saarde ma ei saandki
Tulin Kesselaiul maha
Pool praamipiletit
Ma rohkemat ei taha
Saarde ma ei tulegi
Lähen Kesselaiul maha

Pool praamipiletit
Terveks polnud raha
Saarde ma ei saandki
Tulin Kesselaiul maha
Pool praamipiletit
Ma rohkemat ei taha
Saarde ma ei tulegi
Lähen Kesselaiul maha

Kui kellelgi see lugu veel meeles ei olnud, siis nüüd ikka on.

https://www.azlyrics.com/lyrics/nublu/kesselaid.html

Sven Lõhmus
Too epic to be true
Too epic to be true
But here I am with you
The spark between us
Wrote the plot for us
Too epic to be true
Maybe this could be heaven
Maybe I’m just a fool
Maybe were closer than we think
And I’ve got a clear view
When I said I loved you
I meant it
It is not so hard to believe it
Too epic to be true
But here I am with you
The spark between us
Wrote the plot for us
Too epic to be true
Maybe I am so reckless
I don’t play by the rules
Maybe we’re closer than we think
And we’ve got a clear view
When I said I loved you
I meant it
It is not so hard to believe it
Too epic to be true
But here I am with you
The spark between us
Wrote the plot for us
Too epic to be true
My life was uncontrolled
Pure rebel rock ‘n’ roll
Before you came to me, like that
Too epic to be true (too epic to be true)
But here I am with you
The spark between us
Wrote the plot for us
Too epic to be true
Too epic, too epic, too epic, epic to be true (and here I am with you)
Too epic, too epic, too epic, epic to be true
The spark between us, wrote the plot for us
Too epic to be true
Source: LyricFind
Songwriters: Sven Lõhmus
Too Epic To Be True lyrics © EaÜ

Liiga eepiline, et tõsi olla
Liiga eepiline, et tõsi olla
Aga siin ma olen sinuga
Säde meie vahel
Kirjutas meile süžee
Liiga eepiline, et tõsi olla
Võib-olla võib see olla taevas
Võib-olla olen ma lihtsalt loll
Võib-olla oli lähemal, kui arvame
Ja mul on selge vaade
Kui ma ütlesin, et armastan sind
Ma mõtlesin seda tõsiselt
Seda ei ole nii raske uskuda
Liiga eepiline, et tõsi olla
Aga siin ma olen sinuga
Säde meie vahel
Kirjutas meile süžee
Liiga eepiline, et tõsi olla
Võib-olla olen ma nii hoolimatu
Ma ei mängi reeglite järgi
Võib-olla oleme lähemal, kui arvame
Ja meil on selge vaade
Kui ma ütlesin, et armastan sind
Ma mõtlesin seda tõsiselt
Seda ei ole nii raske uskuda
Liiga eepiline, et tõsi olla
Aga siin ma olen sinuga
Säde meie vahel
Kirjutas meile süžee
Liiga eepiline, et tõsi olla
Mu elu oli kontrollimatu
Puhas mässuliste rock ‘n’ roll
Enne kui sa minu juurde tulid, niimoodi
Liiga eepiline, et olla tõsi (liiga eepiline, et olla tõsi)
Aga siin ma olen sinuga
Säde meie vahel
Kirjutas meile süžee
Liiga eepiline, et tõsi olla
Liiga eepiline, liiga eepiline, liiga eepiline, eepiline, et olla tõsi (ja siin ma olen teiega)
Liiga eepiline, liiga eepiline, liiga eepiline, eepiline, et olla tõsi
Säde meie vahel, kirjutas meile süžee
Liiga eepiline, et tõsi olla
Allikas: LyricFind
Laulukirjutajad: Sven Lõhmus
Too Epic To Be True laulusõnad © EaÜ

Meie ninjad on kaunid kangelannad, kes ehitavad üles talusid, sünnitavad arvukalt lapsi, kasvatavad neid eluterves keskkonnas keset loodust ning teevad nii emade kui loojatena 24/7 üleinimlikult palju tööd. Ilmaveere värk, seilasime, teame…

Eesti Laul ja Eurovision on meelelahutus jaksumaksja raha eest. Pangem pereemadele mehed kaasa, hoidkem kokku ja toetagem üksteist, et ei juhtuks pidev kindel hääletu hääbumine (Alar Karise väljend) kui praeguste eestlaste kaubamärk.

Hakkame sättima!
Nõuanded eesti keele riigieksami tegemiseks – päris mitu 😊

*

*

*

*

Keeled ja geelid
Iga eesti keele õppija missioon on meie suure väikese keele alalhoidmine. Olenemata sellest, mis alal tegutseme, on meie ülesandel ühine joon: hoida alal keerulise keele rikkus. Kuivõrd nii vene, saksa kui inglise keel rikkus seda algupära, siis tuleb meile kõigile pikka iga soovida, et soovimatu revolutsiooni tagajärjed ei jätaks tulemusi soovida. Hirmus on elada hirmus ning tunda end otsekui puudega.
Emakeel annab tiivad diivadele, väestab nii selle, kes jõusaalis poksib kui tolle, kes puhastab hobuste boksid. Ükskõik, kas troonid bossi positsioonil või lennutad geoloogia või fotograafia asjus drooni – ikkagi püsib eesti keel troonil. Eestlane mõtleb emakeeles ning tekki peale tõmmates teab, et ka unenäod mitte milleski muus kui eesti keel ei teki. See ehe on ehe.
Iga ioon meie küünte geelis räägib selles keeles. Pisimgi joon sinu näos on modelleeritud maakeelt kõnelema. Selles ajalikus elus saab selgeks nii keele kui geeli ajalikkus ja vajalikkus ning sulle vajaliku sõnavara omandamiseks pole kunagi vara ega hilja. Tajume, miks ja kuidas algallikas ei ole halg hallikas.
Olgu sinu lemmikuks kaslane või puudel, kaheteistkümnel kevadel jõuavad lehed tärgata puudel enne, kui su haridus justkui valmis saab. Harituse täienemine kestab terve elu. Ole sa terve või tõbine, kel huvi on targaks saada, õpib iga kell. Isegi täi sind rünnata ei täi, kui oled täiuslikult tarkust täis. Kevadine tall võib tallis küsida: „Millal inimlapse õpe lõpeb? Kas jõuluks diplom käes on tal?“
Niimitu korda kui katus lumega kattus. Kel aru, saab aru: me õpime iga kell, kuni peetakse matus ning kirst mulla alla mattus.
Kui pudel pole su elumudel, aina tõused, sest iga periood on taas renessanss. Loius loomas peitus enamat kui lojus – temagi mängib peitust, olles õnne loomas. Isegi varss teab, et meil kõigil on eluvaim sees, kui iga soon ja vars pakatab kevadisest mahlast.
„Sull-sull, hing sees sul!“ rõõmustab tulvavee mull.
Mul on eriti sel kevadel teadlik ja teadvustatud rõõm olla eestikeelne sell. Tol ajal, kui maailm sõdib, pole enesestmõistetav mitte miski mitte üks toll.
On nii häid kui paremaid lõppe, millega inimsuse kriis lõpeb.
Peamine on ennast mitte odavalt müüa. Sa pole sašlõkimüüja ega võõramaa jalakäija, vaid see, kel on läbida tõuse ja mõõnu. Vaid siinne eluolu pakkus rõõmu igas pakus ja pakis.
Olgu lõppenud ajad, mil maa oli söötis ja leinas ema söötis last teise eestlasega ning leinas katkus ja sõdades kaotatud omakseid. Juukseid katkus, ent ellu jäi, hoides end.
Vaatavad tänagi saed, kuidas enda alt nürilt oksa saed.
Saadan tulle need ajad mil saatan kahjurõõmsalt nägi, kuis langes me sõjavägi ja otsa sai vägi. Tulle need ajad, mil vesi kandis verd rohkem kui iseend! Nopime välja ühisest väljast endale parima, liigse viskame välja. Hoolega valime liitusid, millega endised generatsioonid liitusid. Küllalt voolanud veriseid vesi, aitab küll!
Meri on meeles, Rüütlit austame, Ilvest teame. Karis on seni saanud mööda igast karist. Pätsi peatus hiljuti peatus seal, kus on rahvusooperi Estonia tagune trammipeatus.
Kes on aus, püsib igaveses aus. Jää alatiseks ei jää. Edasi läheb kindlalt ja kindlasti paremaks. Oota ära. Ära mine ära!

Südamekool
Altveski vesiveski hoonetekompleksi juurde kuulunud kuivati – 15x30x ca 17 meetrit – on tänase Südamesalu kinnistule rajatav loodus-loovus-holistiline kool, mille keskel on koolipidaja elukondlik ruum ning maantee pool tall koos õues õppimise ruumiga ja jõe pool klassituba.
Nimi
Südamekool tähendab looduses looval moel üldhariduse ning rekreatsiooni ja rehabilitatsiooni pakkumist nii lastele kui täiskasvanutele.
Eesmärk
Südamekool sünnib lähtuvalt sotsiaalsest tellimusest ja kogukonna vajadusest.
Metoodika
Südamekooli rajamiseks on Tartu Ülikooli humanitaaria magister Kati Saara Murutar juurde õppinud pedagoogikat ja projektimaastikul majandamist. Koolipidajal on kunstiharidus (Pärnu Kunstikooli esimene lend + Tallinna kunstiülikooli ettevalmistuskursus), muusikaharidus (Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi muusika, joonestamise ja bioloogia kallak), tantsukoolitus balletistuudios Pärnu teatri Endla juures (Aita Indrikson, Inna Sulg, Mait Agu ja Laine Mägi).
Murutaril ja Aabrami hobulausujad MTÜ-l on nii laste kui täiskasvanute laagrite ja koolituste pidamise kogemust enam kui 30 aastat.
Steiner-holistiline metoodika on Mikk Sarve algatatud õuesõppe analoog. Koostööpartnerid on Waldorfkool, Holistika Instituut, president Kersti Kaljulaidi fond, Alar Krautmanni kool ning rahvusvahelise võrgustikuga
Семейное образование – проект Игоря и Валентины Чапковских – Семейное образование
Südamekool kuulub ühisesse võrgustikku Lilleoru (Ingvar Villido), Adila-Pihali (Urmas Sõõrumaa), Pesa (Ralf Neemlaid) ja Sänna kultuurimõisaga (pk Noor).
Teisalt on olemas koostöine võrgustik Nuiamäe, Juurimaa, Rebala ja Ranna Rantšo kauaste kolleegidega.
Rahastamine
Südamekooli rahastab
1) Südamesalu omanik Kati Saara Murutar
2) Südamesalu hobusekasvatust, produktsiooni ja koolitusi korraldav MTÜ Aabrami hobulausujad
3) Projektimaastik

Ettevõtluse toetamine

https://culture.ec.europa.eu/funding/cultureu-funding-guide/discover-funding-opportunities-for-the-cultural-and-creative-sectors
www.rapla.ee – tegevustoetused
https://www.pria.ee/uudised/jaanuaris-avanev-toetus-soodustab-maapiirkondades-kaasaegse-ettevotluskeskkonna-rajamist
https://www.pria.ee/toetused/maapiirkonna-ettevotjate-konkurentsivoime-suurendamise-investeeringutoetus-2026
Keskkond
Südamesalu haridus- ja rekreatsioonikeskus on oma pokumaa ja puudesaluga Vigala jõe kaldal läbinisti ja tõeliselt roheline kool Kuusiku hoiualal.
Talli ees päikesekatuse all pakume hipoteraapiat ja loodusharidust.
Elukondlike ruumide 1. korrusel on erakooli-loovlaagrite esmane klassituba koos abiruumide ja raamatukoguga.
Jõepoolse ristküliku kohale ehitatava katuse all 2. ja 3. korruse tasandil on edaspidi arendatava erakooli ruumid.

Ah, ema, mul kingi hobu!

Samal ajal, kui avamaailm kõneleb hobuse väest ja vabameelsusest, meenutab eestlase sisekosmos hobuse kannatust ja kannatlikkust. Meie keel väljendab võrdlevaid suhtumisi nii: „Köhib nagu hobune. Mees perutab, naine lööb üle aisa ja last tuleb ohjes hoida.“
Urbaniseerumine ei sega linlikuski miljöös üksteist loomadega võrlemast: rebane, koer, lehm, siga, jänes, orav, ninasarvik, rott on kestev Krõlovi-pärane ümberütlev valmilik valimik.
Hobulausujatesse kui šamaanidesse suhtuvad hipoinimesed nii ja naa – mujal tunnustav, meil muigav tiitel on pealkirjana Nicholas Evansi raamatu ja selle filmi nimi, millega Scarlett Johanson oma tähelendu alustas. Pilgrim on palverändur nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Jean M. Auel kirjutas samaväärse ja sama paksu teose „Hobuste org“ koopakaru hõimust ning „Telder mustang“ on üks Ernest Seton-Thompson lugu loomadest.
Tehisaru võtab pegasuste, ükssarvikute ja kentauride liiginimetuse kokku: „Hobused on kirjanduses sageli ustavuse, jõu ja vabaduse sümbolid, esinedes nii lastekirjanduses kui ka ajaloolistes romaanides. Nad sümboliseerivad ränduri kaaslast, rasket tööd ja emotsionaalset sidet inimesega. Tuntud teosed käsitlevad hobuste elu, taltsutamist ning nendevahelisi suhteid, pakkudes sügavaid pilguheite hobumaailma.“ – Google.com AI
Nii kirjanduses kui hobuinimeste reaalias on hobuslaste nimed juba iseenesest kunstiteosed. „Must iludus“ – Anna Sewall – Ginger ja Merrylegs, Terry Pratchet „Discworld novels“ – Surma ratsu Binky, Orwelli „Loomade farmi“ Boxer, Mollie ja Clover, Stephen Kingi „Dark tower“ – Glue Boy…
Kui Anna Karenina oleks rohkem tegelnud oma Fru-Fruga, mitte keelatud armastusega, poleks Tolstoil olnud põhjust teda rongi alla kirjutada… Kui Don Quijotte ei oleks Rocinante seljast tuuleveskeid rünnanud, teener ja eesel kannul, poleks Miguel de Cervantes klassik.
Tolkien ristis oma kirjutatud hobused nii: „The Silmarillon“ – Windfola ja Fingolfini hobu Rochallor, „Sõrmuste isand“ – Aragorni ratsu Roheryn.
Artur Conan Doyle ei jäädvustanud vaid Baskerville’ide koera, vaid ka ratsu Silver Blaze. Marguerite Henry teoses „Stormy, Misty’s foal“ on lisaks ka nimi Wings.
Meie valimikus on: Aimee Beekman „Kurb hobune“, Mait Raun „Hobused“, Ene Sepp „Sügis, hobused ja vabadus“ ning Kadri Kõusaar „Vaba tõus“ sümbolistliku täkuga.
Kirjastuse Koolibri välja antud teatmikud hobustest ja nende tõugudest on täna 7-eurosed. Raigo Kollom on kirjutanud ilukirjanduse piirimail balansseerivad „Hobused, keda mäletan“ ning EHKÜ poolt üllitatud „Eesti hobune“.
Kustkohast pärineb pealkirja fraas, pärite? Itaalia kurbade laulukeste pärandist, mis on meie mitmete generatsioonide pärimusmälus Heli Läätse häälega. Püsime veel sadulas, härrased!

AH, EMA, KINGI MUL HOBU
Mamatschi
(Oskar Schima – Franz Xaver Kappus)
Heldur Karmo 1974

Kord elas armas väike poisu
ja päevast päeva mangus ta:
„Ah, ema, kingi mulle hobu,
nii rõõmu suurt mul teeksid sa!”
Sai vankri kingiks väikemees,
kaks kimlit martsipanist ees…
Poiss vaatas neid, siis nuuksus ta:
„Selliseid ei tahtnud ma!”

REFR.: Ah, ema, kingi mul hobu,
nii rõõmu suurt mul teeksid sa.
Ah, ema, selliseid ei tahtnud ma!

Läks aeg ja nääri eel ta ihkas,
et seisaks hobu kuuse all.
Ja nääritaat, nii kuidas oskas,
ka selle soovi täitis tal.
Sai neli raudjat pruunist puust,
kel lakk ja kabjad valgest luust…
Poiss vaatas neid, siis nuuksus ta:
„Selliseid ei tahtnud ma!”

Nii läksid päevad, kuud ja aastad
ning poisist kasvas lõpuks mees.
Kord vanker must ja neli hobust
seal seisma jäid ta maja ees.
Ja pisarsilmi paljapäi
mees kalli kirstu kõrval käis
ning lapsepõlve soovid kõik
nüüd see talle meelde tõi.

Esitaja: Heintje, Leila Negra, Vera Lynn, Margot Eskens, Heli Lääts, Voldemar Kuslap

Valentini võti

Valentinipäeval poodides prassides ärgem unustagem, et kaubakurat kaaperdas tegelikult iidsed tavad. Meile sisendatakse: „Ostke armastust!“ Kui kallimat pole, ostke vähemasti sõprustki!“
Maksame andamit illuminaatide matrixile, mis tallab St Valentini tegelikul sõnumil.
Vana-Rooma Lupercalia festival oli pühendatud jumalus Faunuse viljakusmaagiale.
Püha Valentin oli karja ja põldude kaitsepühak. Tema, Rooma-Terni piiskopi nimes riitused algasid 350. aastal pärast seda, kui ta suri märtrisurma.
Keiser Claudius karistas St Valentini surmanuhtlusega selle eest, et ta laulatas sõdureid nende armastatutega. Vangivalvuri tütresse armunud piiskop saatis enne hukkamist armastatule kirjakese: „Sinu Valentinilt.“
Paavst Gelasius I keelas 494. aastal need rituaalid ning Valentinipäeva tähistamine, mis ühendas seni kahe kultuuri traditsioonid, kolis 15. veebruarilt 14ndale – ja nii jäänudki.
Koguteos „British Library“ nimetab esimeseks Valentinipäeva põlistajaks Chauceri poeemi kuningas Richard II auks 14. sajandil.
Shakespeare on Valentinipäevast kõnelnud nii komöödiates kui tragöödias. Esimest puhku lavaloos „Kaks härrasmeest Veronast“, seejärel „Suveöö unenäos“ ning valusaimalt – seega meeldejäävaimalt – „Hamletis“.
Ophelia ja Hamleti armastuslugu lõppes jões – armsamale süütuse kaotanud neiu põrkus vastu vaenutsevate perekondade EI-needust, hullus ja uputas end.
Jane Austeni „Emma“ ja Elizabeth Gaskelli „Mary Barton“ on pisut romantilisemad ning Edgar Allan Poe „Üks Valentine“ talle omases närvikõdivõtmes.
USA ja Uus-Euroopa on laiendanud selle tähendusliku nimepäeva üldise armastusavalduse, kihlumise ja pulmade päevaks. See troika omakorda on rakendatud kommertsvankri ette. Poed ja internet tõmbavad talvetülpimuses inimestele pähe roosapunavalge uimamütsi „Osta!“
Eestisse jõudis valentinipäevitamine 1980ndate aastate lõpul Soomest.
Säästvaim ja tulevikulisim kõigist variantidest on kirjas Thomas Hardy teoses „Kaugel hullunud hulkadest“. Ka tegelikus elus rohepöörde sooritanud ja kommuuni asutanud kirjaniku tekst on käsiraamat tänastele ökokogukondadele. See manifest on ühtlasi nii antiikmaagia ja -mütoloogia vaimus kui toob meid välja tsivilisatsioonitüdimusest, millega oleme planeedi enamvähem ära tapnud.
Kas kakerdad täna ostuhullusest pimestatud lambukesena endale valentiniarmastust nagu katteta indulgentsi lunastama või astud esimesed sammud maale kolimisel ja päriselt elama asumisel – valik on sinu. Karjaõnne ja põldude kaitset sulle igal juhul!

Sõprade laul
Jaan Tätte
Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet’ minu saabumise sadam.

Refr. :,: Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb. :,:

Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel,
aga mäletate, kuidas jõime viina.
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel
võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.
Ja mu õnn võiks olla suur …

Kui arvad, et oled maailma ainus inimene, kellel on mõni vaimne või füüsiline diagnoos, arva uuesti!
Oletad, et haiguseks nimetatud eripära annab põhjuse mitte päriselt elada? Sina ju pole ei võõrapärane tõvesõna ega selle vastu aitav tablett. Kuna erinevaid korratusi, häireid ja eripärasid kannavad nimekad kirjanikud, suurärimehed ja teised geeniused, on ilmne: osa inimkonnast on alati olnud eriline.
Mida suurem on nn autistide ja aspergerite protsent rahvastikust, seda kahtlasem, kas need sõnad üldse haigust tähendavadki. Uue ajastu inimene ongi selline – otsige ohvri etendamiseks või elamisest vabastuseks mõni teine põhjus.
Alexander Milne „Karupoeg Puhh“ jutustab Christopher Robini mänguasjade kaudu kõigist võimalikest lapse käitumismustri äärmustest erinevate kaisuloomade vahel ära jaotatuna. Kuna Puhh on flegmaatiline ülesööja, siis näitab ta oma muheda isikuga, et sellise matsaka mõnulejana on täiesti võimalik üleni õnnelik olla. Omal paanilisel moel on õnnelik ka ärevushäireid kehastav koleeriline Notsu. Ta ju armastab ähmisolemist. Kirjandusteadlased omakorda armastavad melanhoolset Iiahit, kelle psühhiaatrid sildistavad maniakaaldepressiivseks. Ema Kängul on oma hüperaktiivse Ruu suhtes obsessioon – ülemäärase hoolitsemise sundmõte.
Sangviiniline superkontrollija Jänese nii tüüpiliseks ahastuseks on Tiiger toredasti kliiniline Attention Deficit Hyperactivity Disorder. Maakeeli aktiivsuse ja tähelepanu häire (ATH). Aitäh jah. Düsgraafikust Ökul neid sõnu kirjutada nagunii ei saa. Ja mis siis, düsleksik on ju Rootsi kuningas ka.
Kui vähemalt poole planeedi omanik Elon Musk Twitteri ostis ning portaali senisest juhtkonnast keegi tähtis tegelane teda aspergeri sündroomiga hirmuvalitsejaks nimetas, siis Musk esmalt solvus ja vallandas lapsesuu, kes avalikustas, et kuningas on alasti. Seejärel mõtles spektri eripära eriti eriline esindaja järele ning nentis: „Olen jaa. Kas sina ei olegi?“
Igas pere-, mees- ja sõpruskonnas on andekaid oma ala fenomene, üles-alla tujusid ja seletamatuid käitumismustreid. Nende puhul selgub peagi, et introvertne endassetõmbumine ja ülim keskendumine viib fenomenaalsete avastusteni. Teekond loovuse ja leiutisteni on sillutatud „imelik“ olemisega. Lisame oma üksikule ja üldisele anamneesile – „haigusloole“ – rahvusliku eripära – ja ongi koos klimaatilise sinusoidiga täispakett.
Oleme harjunud oma 700-aastase orjaajaga põhjendama nii hirmunud ettevõtmatust, sotsiaalset saamatust, maatriksis molutamist, kadedusepõhist enesehaletsust kui lihtsalt sitta iseloomu. Juudarahval on holocaust, aafriklastel jänkide jõhkrus, meil olgu kauamängiv orjaöö. Mis kinni ei jää, saab kinni löödud. Rahvuskehandi rakutasandisse rammitud märterlus on lisaks kena pakkida Oskar Looritsa suurteoses „Eestluse elujõud“ kirjeldatud aastaajalisse depressivsusse ja enesetapuvalmidusse.
Pangem ometi lambid põlema – saagu valgus! Elektrihindade, sõdade ja viiruste kiuste elame siiski 21. sajandis ega ole koha- või olude sunnismaised vangid.
Lock-downide jada õpetas meid aduma, mis tegelikult juhtus Juhan Liivi jt eelmiste sajandite õrnade hingedega. Must lagi on meie toal ja meie ajal ka siis, kui suletusest kunagi kuhugi ei saa. Tulin linnast, lumesadu, tööd ei leidnud kusagilt – lumesadu, jalad väsind, läbi-läbi näljane… Eks näljane ka õiguse järele olla luuletaja, nüüdismõistes arvamusliider ja hetke jäädvustaja kopiraiter.
Kodukülla kuhtunud loovisiksused ja kitsikusse kängitsetud geeniused leidsid ühe või mitu nimetust valikust „depressioon“, „suitsidaalsus“, „maaniad“, „paanikahäire“, „foobiad“, „alkoholism“ ja moodsamat sorti erim „narkomaania“, „psühhoosid“, „toitumishäired“ ja „skisofreenia“ või „bipolaarsus“. Tänu sekka sattunud sõdadele oli kitsikuses kiduvatele loovuritele kasvõi sel moel kodust välja pääsemine suisa vaheldus.
Raimond Valgre ja Ernest Hemingway läksid II maailmasõjas nii heas kui halvas ereda leegiga põlema. Valgrel oli oma muusikat komponeerides ja esitades viina rohkem ja päikest vähem, seepärast halastas keha temale ilma lõpliku lasuta Key Westis. Blues on siis, kui heal inimesel on halb – kui haige on hing, siis on swing.
Praegused psühhiaatrid muutuvad murelikuks, kui mõni stammkunde – kirjanik, muusik, näitleja, maalikunstnik – pole ammu pelgu-pansionaati külastanud.
„Mõtlesime juba, et teiega on midagi juhtunud,“ rõõmustavad tohtrid taaskohtumise üle loov-patsiendiga. Seda enam, et tegemist on arstide endi hingesugulastega.
Hulluarst-kirjanik Vaino Vahing sõnastas avameelselt arstide sarnanemise oma klientidega. Sõpruskond Vahing-Tooming-Hermaküla koolitas oma hapral räsitud moel rööbiti Pedajase-Tepandiga terve plejaadi uusi näitlejaid. Vanemuise teatri draamastuudio lõpetasid kärakas, köis ja diagnoosid kui põhjus ja tagajärg.
Mina, Murutar olen käinud kõigis Eesti psühhoneuroloogia haiglates ajakirjadele lugusid ning tele- ja raadiosaateid salvestamas. Dr Imre Rammul kui sõber ja teekaaslane pakkus mulle Paldiski maantee pansionaadi vabakäigu osas ka sõna otseses mõttes tormivarju. Kui 2005. aasta jaanuariorkaan mu rannamaja uputas, sain hullaris päästetöödest välja magada ning tutvuda mitmete imeliste inimestega, kes tavatsevadki aegajalt seesuguseid restarte teha.
Keset kunstnikke puhates ja mängides, patseerides ja mediteerides sain dr Vassiljevilt teada sama, mida dr Soomere oma populaarteaduslikes raamatutes kinnitab. Loovisiksused peavadki olema skisoidse arhetüübiga, ilma selleta luua ei saa. Primadonna peabki valutama.
Maalides ja musitseerides minnakse seisundisse, kus teadvus toimib ühtaegu mitmel tasandil ja ajaliinil. Sünnivad uued inimesed ja olendid, kes hakkavad neis kanaleis iseseisvat elu elama. Transist väljudes on ka autoril kui meediumil – vahendajal – huvitav lugeda, milliseid sõnumeid ja kujundeid ei-tea-kustkohast saadeti.
Need on taevalikud elamused ka Friedebert Tuglase novelle „Taevased ratsanikud“ või „Androgüüni päev“ kaasa kogedes. Millised värvid ja kujundid, leiud ja luulud!
Interdistsiplinaarsed teadlased dr Ludwig, dr Andreasen ja dr Kaufman avaldasid hiljuti diagnoosidega kirjanike teemalise traktaadi. Lev Tolstoi visioonide kliiniliseks loetud maastik sarnaneb Igor Mangi omaga. Nemad prohveteerivad.
Tuglase hingesugulane Edgar Alan Poe on võrreldes meie impressionistiga oluliselt süngem. Hirmuäratavad on ka Fjodor Dostojevski nägemused ja nende jagamised. Kes siis „Idiooti“ ning „Kuritööd ja karistust“ ei teaks. Iseennast karistab painava süütundega Anton Tšehhovi kirjeldatud mehike jutustuses „Ametniku surm“.
„Andestage, et piserdasin!“ vigiseb sundmõtte käes kääriv armetuke, kuni end oma obsessiooniga surnuks piinab.
Üleni oma stiihiale pühendunud suurvaimud kipuvad olema ohtlikud. Filmis „Piinatud geenius“ tutvustab Russel Grow´autisti-skisofreeniku fenomeni. Teadlasena taevalik, inimese-mehe-isana ohtlik.
Ohtlikud on ka naised, kes loevad. Vabamõtlevate temakeste emalaev Virginia Woolf on oma tegude ja teostega feminismi pioneer. Teda kehastades teiseneb Nicole Kidman tundmatuseni võrreldes „Silmad pärani kinni“ narko- ja seksisõltuvuse musternäidisega. Sundmõtete ja nägemuste lakkamatu voog laseb selle tegelaskuju temakeste kogu võõrsõnaliste diagnooside paletil leiduvaga lausa jõulupuuna täis riputada.
Maarahva soost literaat Sofi Oksanenil on vastu pakkuda vaid mõned foobiad. Paljudele tuttavatest ärevushäiretest avalikult kõneldes ja neid trotsides on ta iseenesest kujundanud kauni kunstiteose. Afropatsid ja gooti stiil tõestavad, et sisemine ja välimine ilu käivad käsikäes. Nagu ka vaimne ja füüsiline enese kasutamine ja hooldamine. Terves kehas terve vaim.
Maailma edukaim autist – kirjanik J.K. Rowling paneb oma Harry Potteri sarjaga küsima: kes ütles, milline nägemine on normaalne ja kumb reaalsus on tegelik?
Haldjaid ja härjapõlvlasi, olendeid ja seletamatuid nähtusi on kirjeldanud nii Kääbiku ristiisa Tolkien kui H.C. Andersen, vennad Grimmid ja meie oma maestro Edgar Valter.
Kuivõrd erinevate maade ja rahvaste autorid „Avatari“ loojatest Disney-stuudio veetleva vennaskonnani kirjeldavad ühesuguseid kõrvu, sabasid, tiibu ja silmi võib pigem oletada, et need paralleelmaailmad Muumitrolli ja Naksitrallidega on olemas.
Seega ei tähenda diagnoos haigust ning inimene pole diagnoos.
Sinagi ei ole ju parandatud pea, lapitud luu ega siit-sealt nõelutud nahk. Füüsilised traumad näitavad kaheldava väärtusega valikuid. Ka viirused panevad meid pikali, andes aega järele mõelda, mis oli, mis on, mis tuleb ja mis jääb. Mustlased ennustavad sedasi, kui oma läbinägelike psühholoogide andele vastavalt sinu kätt vaatavad.
Mis käesse puutub, siis kirjaniku haiguseks nimetatakse käe krampi. Järelemõtlemise, puhkuse ja lõõgastumise järel annab järele. Kui mitte enne, siis sel ajal ikka, kui lõpeb sinu eksistents maatriksis – massiline epideemia nimega Inimelu Maal.

Kui sind ei ole siin, siis pole sind olemaski – õukonna lavalt internetti

Kuidas iganes rassiderikas inimsugu planeedile Maa saabus, tal on olnud aegade algusest tänasesse toodud – loodetavasti ka homsesse viidav – vajadus tegelikkust kirjeldada, jäädvustada ja tõlgendada. Koopajoonistest on teisenenud Facebook, Twitter, Instagram, aga asja olemus on sama: mina olin siin, sigisin-sagisin-õgisin ja s…usin!
Vanarahva väljend „suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi“ tegelikult lavale ning kinolinale jõudva reaalsuse vahendamise kohta ei kehti. Antiikajal ehitati teatritele superrajatised ´a la Colosseum. Järgnevail ajastuil olid etendused kättesaadavad kuningate õukondadele, misjärel vaatemängudele kaasa elamise võimalus saabus rahvakihthaaval kõrgklassist kesk- ja lõpeks ka alamklassile. Emotsioonide äratamise, äratundmisrõõmu säratamise ja pahede paljastamise lavalt käratamise tasand on ehitanud globaalse teatrite võrgustiku.
Täna on meil 21. sajandi kultuurikeskused ja filmitööstus, mis konkureerib sõjatööstusega, mis omakorda teatreid purustades annab põhjuse terroristide raha eest uued paremad ehitada ning vastsetel lavadel roimarite paljastamise lugusid etendada.
Antiigist Kuldajastuni pole niisiis muutunud mitte midagi. Vanakreeka-rooma tsivilisatsioonist oleme saanud nimed ja nimetused „tragöödia“, „komöödia“, „hümn“ ja „dialoog“.
Vast ei pea end põrmugi häbenema, kui ei tea täpselt, mida kirjutasid Solon, Sappho, Homeros, Aishylos, Euripides ja Sophokles. Viimase nimi anti Tartu Ülikooli kohvikule – seda teada oli küll elementaarne… Antiikkirjanike teened on süvamälus meieni tuulest toodud niisamuti nagu monumentaal „Tuulest viidud“ nii raamatu kui 3tunnilise filmina.
Tänu Margaret Mitchelli stooritellingu kogemusele ei ehmatanud meid Tammsaare „Tõe ja õiguse“ uusima linastuse samapikkus ega „Avatari“ kauamängivad veevärgid ja tuletrallid. Tammsaare ja Sofi Oksaneni ajalooliste panoraamide šanss ajas kesta on 21. sajandil filmiks ning sealt edasi igavestele netiväljadele pääsemine.
Ühtlasi on ajalooliste õuduste taaselustamine fondide ja sihtkapitalide rahastuse saamisel kindlapeale minek.
Grupp andekaid artiste ja autoreid kirjutas ja lavastas Shakespeare’i ajal rahvale hoiatuseks ladviku pahede paljastused. Nii traagilised kui koomilised. Läbi väga hõredate lillede. Sama tegi mõni sajand hiljem iirlane Bryan Friel: inglased asusid Iirimaa vallutamise järel lisaks muule vägivallale kohanimesid vägistama. Inglise sõdurit kehastanud Jaan Rekkor armus seejuures iirlannat näidelnud Laine Mägisse – või siis armusid tegelased, kuidas võtta… – ning toonasel publikul on selle Romeo ja Julia versiooni eredad episoodid aegade lõpuni meeltes.
Me, kombekohaselt kultuuris kümmelnud vanamoodsad, koosneme Samuel Beckettist ja Jevgeni Švartsist, olles kaasa kogenud nende Godeau’-ootamise ja „Draakoni“ kui diktatuuri põrgulikult koomilise portree. Dante „Põrgu“ on pärastise purgatooriumi kõrval poisike.
Kollektiivse karmapõletuse tuleriida uuel tasemel süütajad on olnud Andrew Lloyd Webber ja Tim Rice oma tandemi taiestega. Rock-ooper „Jesus Christ superstar“ jõudis hipide teatrist, mille lavastus on Youtube’is ning kõigile kontinentidele ja keeltesse. Oslos Norra Rahvusooperis kehastas Jeesust sarmikas jalgpallur, kelle ülesandeks oli mahutada norrakeelsed pikad sõnad meloodia fraasidesse ning see oli kangelaslikult armas ja täitmatuna naljakas.
Sama paarisrakendi „Ooperifantoom“ on Eestis kehastatud Koit Toome ja Kalle Sepa poolt.
Maskis mehe motiiv aga on nõukogude eesti kasvandikele tuttav Georg Otsa elustatud Mister X-ina. Mel Gibson samas on oma filmiloomingus tahtnud isiklikul nahal tunda, mida elas või ei elanud üle ristil rippuv ja rattale tõmmatud märter. „Braveheart“ ja „Surmarelv“ nakatasid sadu verise hakkimise filme eesotsas Bruce Willise visa hingega inimkatsete karistamatuse illusiooniga. Sealt algas inimelu teekond arvutimängu staatusse.
Sama visa on surema langenud naiste temaatika. Jeesuse armastatu, apostlite apostel Maarja Magdaleena on Alexandre Dumas’ „La Traviata“ eelkäija. Selle romaani põhjal kirjutatud libreto järgi Giuseppe Verdi poolt loodud ooperit vaatab VIP-loožis järgmise generatsiooni kurtisaan. Julia Robertsi pisarad Richard Gere’i kõrval on ümbersünni sümbol. Veel järgmise põlvkonna üliinimlikuks maailmapäästjaks ülendatud endine prostituut 2022. aasta filmis „Missioon Fortuuna“ vaatab omakorda, kuidas „Pretty woman“ vaatab „La Traviatat“…
Hugh Grant on – kõrvuti Sandra Bullocki, Uma Thurmani, Michael Douglase, John Travolta, Dustin Hoffmanni ja Meg Ryaniga – meie perekond. Tulnud kümnendhaaval „Neli pulma ja üks matus“ noorukist tänasesse, tunneme Grantiga kokkukuulumist. Küpsesime koos ning rõõmustame ühiselt, et Oscar Wilde’i geikuningas Dorian Gray ei peaks 2023. aastal enam vananemise pärast põdema ega seda häbi maalisse peitma.
Granti viimased rollid tõestavad, et vananemine on kaunis, elegantne ja enese üle targalt naeratav või lausa rõkkav.
„Pulp fictioni“ Uma Thurman ja John Travolta, „Dirty dancingu“ Patric Swayze ja Richard Gere´i „Shall we dance“ koos Jennifer Lopeziga kinnitavad, et osa meist jääb alatiseks Batmani-Catwomani ajastusse hullama. Olnud aegade legendid taaselustuvad nii vanu filme restaureerides kui samateemalisi uusi luues. Tuhandete „West Side Story“ järgmiste versioonide järel ja kõrval tuli Antonio Banderase „Zorro“ ja „Desperado“ ning Melanie Griffithsi ja Cheri ilulõikused…
„The Star is born“ sütitas Lady Gaga ja Bradly Cooperi tähed Julie Andrewsi Mary Poppinsi ja heliseva muusika ning Brian Adamsi ja Kevin Costneri tähed süttisid nende järel. Ajastute paralleelmaailmad jätavad korraga ja kordamööda publikut rõõmustama Pierce Brosnani Bondi, James Bondi ja „Mamma Mia!“ hurmurite triost võidukaima. Maestrol on viimaste aastate toodetes vana targa mehe rollid. „Musta Aadama“ vanahärraga üsna sarnast erimit mäletame pandeemia ajal Eurovisionit asendanud Netflixi-juhtumis „The story of fire-saga“. Kauamängiv kaunismees tegi stiilselt kaasa Will Farelli doubletrouble’i Islandi seiklustes – jaja-dingdong! Andke meile laule ja tantse!!!
„Emmanuelle´i“ staar Sylvia Kristel ei pidanud erinevalt Tom Hanksist ja Cruisist, Nicole Kidmanist või Colin Firthist lahendama 21. sajandi olla-või-mitte-olla dilemmat. Lahkus aegsasti taevastele ekraanidele ega pea valmis olema olukorraks, kus inimesed teatrisse ei tule ja kinno ei saa ning tuleb interneti piiritusse kolida.
Televisioon ja striimid on teinud David Suchet’st ja Rowan Atkinsonist Hercule Poirot’ ja Mister Beani rollide vangid – nagu ka Aare Laanemetsast igavese Tootsi.
Uba on selles, et mõlemad mehed on vana hea Euroopa metropolide lavadel igas mõttes tõsised näitlejad. Tagasiulatuvalt pole vaja oleks-poleks spekuleerida, kas ja kui palju me ka Bernard Shaw’ „Pygmalionist“ või Shakespeare’i „Tõrksa taltsutusest“ teaks ja peaks, kui neid poleks põlistatud „My Fair Lady“ – Audrey Hepburn Julie Andrewsi häälega – ja Adriano Celentano meistriteost paaris eestlanna Ornella Muttiga.
Eesti versioon „Minu veetlev leedi“ rahvusooperis Estonia oli Helgi Sallo ja Harri Vasara vähe salvestatud, aga hästi mäletatud duett. Tenor ja esimene armastaja elas pigem oma marionettidele ning oli ise marionett oma sõbra Sulev Nõmmiku filmides „Mehed ei nuta“ ja „Noor pensionär“. Tema poeg, maailma lavade esibariton Lauri Vasar ajab filmis „Siin me oleme“ igavesti väikese poisina mullikakarja ning laulab ka Lauri Nebeliga duetti kui-on-meri-hülgehall.
Sulev Nõmmik oli ENSV olulisim hälli-standup-artist: Kärna Ärni alustas „Reklaamiklubis“ kõrvuti Ines Aru Eliisabet Jõhviga ning jäi igaveseks rahvuslikku meelelahutusmällu. Nagu ka Eino Baskini veetud „Meelejahutaja“ kui tema komöödiateatri eelkäija.
Nende traditsioonide vundamendile on järgijatel olnud lihtsam oma pilvelõhkujad püstitada. Jan Uuspõld, Märt Avandi ja Ott Sepp, Sepo Seeman ja Peeter Oja ega Tõnis Niinemets ei pidanud ühemehe naljateatrit tehes jalgratast leiutama.
Ühtlasi tuleb nali eesti artistidel sügavamalt välja – nõukogude tsensuuri dressuuri vilumus. Hendrik Normani ja varalahkunud Madis Millingu vanad ja kobedad on võrreldamatult kobedamad kui Normani diletantlik telenovela „Armastus“. Olgu tema enese „Edekabel“ talle enesele armuline!
Kuna seda kassid ostavad, näeme ka Marko Matveret piinlikus rahamasinas, selle asemel, et nt Jaan Tättega maitsekaid lavastusi luua. Tätte on parimas mõttes meie Ibsen – nii, nagu Andrus Kivirähk on võrreldav Moliere’iga. Tragikomöödia isad mõlemad. Prantsuse salongikomöödiad ja farsid, daamide, härrade-prouade abikaasade koolid on ilmselgelt inspireerinud ka Eero Spriidi, Jesper Parve ja Margus Vaheri kuldsest kuldsemat triot: mida mehed tegelikult tahavad ja mida nad ei räägi…
Spriit ja Sallo saabuvad kaubamärgina meie tuppa 30+ aastases telesarjas „Õnne 13“, mille aastavahetuse osas ka President osales. Ka Mihkel Ulmani rahvuslik seep „Kättemaksukontor“ on üle elanud pandeemiad ja produtsendid, sõja ja stsenaristid, kriisid ja näitlejad. Mida iganes „Vaprate ja ilusate“ või „Dallase“ publik vaatab – eestlane näeb Õnnes ja Kätekas ennast ning olnud ja läinud korüfeesid – rahu neile!
Meile loob uskumatult produktiivne ja kõrge lennukaarega Martin Algus üha uusi naabriplikasid, padjaklubisid, keskearõõme, jahihooaegu ja klassikokkutulekuid. Erinevalt suurriikide politseiakadeemiatest jt ammu tühjaks kaabitud rahapadadest oskavad meie mehed taset hoida, õigel ajal pidama saada ja-või laiali minna ning uued tooted uute kooslustena turule tuua. Suuga teeb suure linna – sai ju öeldud!
Märkasid sa intelligentne haritlane kui paljude uue aja kultuuri tarbe toodete peal kirjas on tants? Me suudamegi reeglina ühe ekraani täie meele lahutuse väljas püsida. Me tantsime oma Lalalandis huntidega ära ja skrollime-svaibime end sealt välja järgmisse kiiresse emotsioonide kogumisse. Raamatute kogumisse soojustus ja kodu kujundus vahenditena me enam ei panusta. Olgu nii.

Ökokogukonnad ellujääjatele ja ELU edasiviijatele
1)Samal ajal, kui koolide sulgemine ja töökohtade kadumine külades sunnib inimesed linna abituteks, peaksime ÜLEEILE tulema maale, kus elektri ning kõige sellega kaasnevata jäädes toime tulla. 2) Visioneeri oma ökoküla – off-grid kogukond koos selle tööjaotuse ja loova looduslikkusega. Vaata Youtube’i näiteid märksõna alt off-grid ja eco-communities – meenuta, kuidas olid üles ehitatud mõisad ja talud kui terviklikud tootmisüksused. 3) – kelle maale küla rajad – kuidas ja kellest moodustub kogukond – milline on tööjaotus – kes oled sina suurel pildil, mida oskad-teed-õpid või õpetad 4) Ära unusta oma külast kirjutades ja joonistades, et muusika, tants, maalimine ja voolimine pole sugugi „pehmed“ tegevused – see on õnnelik-olemise elus hingus. Lahedat loomist!
Oled sa mõelnud, kuidas ellu jääd, kui elekter kaob: vesi ja küte, internet ja nutipluti – kõik vait. Kui õues on miinus miljon ja kaupluseuksed kinni, kustkohast sinu pere siis süüa ja kütust saab?
Kus sina oled päevil, mil Eestis nagu Kiievi vürstiriigis on 1 kraad korterelamu toas ning Kanada -50 kraadi ja USA lumetormid näitavad, kuidas on, kui kodukülast kuhgi ei pääse. Tuleb meelde, miks õieti kogukondadena külades elati.
Elati ju ennegi – kirjeldab talupojamõistlikku elutarkust meiemaine rahvalooming. 20-meetrilised Atlandi lained Euroopa läänerannikul tuletavad omakorda meelde, miks kõikjal linnused kui isetoimivad terviklahendused mäe otsa rajati – mitte vaid vaenlase tõrjeks, vaid ka omade kaitsmiseks loodusjõudude eest.
Maarjamaa talud ja mõisad olid põhimõtteliselt omaaegsed ökokogukonnad, kus ümber kooli-kiriku-kõrtsi tehti liialdamata öeldes kõik sealsamas omade ringi tööjaotuses: vili leivaks ja viinaks, vill ja lina rõivasteks, savi ja raud nõudeks ja riistadeks.
Nii, nagu minevikust olevikku, läheb Eesti praegusest aegruumist tulevikku kas permakultuursete off-grid ökokogukondade võrgustikuna või üldse mitte. Jah, teekond toitvate-katvate-kandvate juurteni käib sajajalgselt longates.
Eesti permakulturistid Väikese jalajälje asumist Sänna kultuurimõisani on kogenud fifty-sixty probleeme rohkem kui lahendusi ning ökomökode üritustel osalemine on kinnitanud väidet: kui vorsti tahad süüa, siis ei ole hea teada, mis seal sees on.
Nii, nagu eestlased Kaukaasiasse ja Siberissegi, on karjalased rännanud Uut Head Ilma looma Ameerikasse ning tagasi tulles sattunud lõksu, millest räägib Eestis filmitud Röhr-Mattila-Annila panoraamne heldelt pärjatud film „Igitee“.
Tänapäeval seevastu tõstavad Ameerikas ja Austraalias tiivad põlisrahvaste postkolonialistlikud anti-contra-versus reservaadid: „Põlisameeriklaste ökokülad ja põlisrahvaste juhitud jätkusuutlikud projektid keskenduvad traditsiooniliste ökoloogiliste teadmiste kombineerimisele kaasaegse jätkusuutlikkusega, et edendada toidusuveräänsust, kultuuri säilitamist ja keskkonna taastamist. Peamised näited hõlmavad traditsiooniliste oskuste väljaõppega RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (OR) ja päikeseenergia mikrovõrke kasutavat Sacred Stone Village (ND). Need kogukonnad rõhutavad sageli kogukondlikku elu, permakultuuri ja taasühendamist maismaa esivanemate tarkusega.
RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (Oregon): pakub kaasahaaravaid kogemusi, mis keskenduvad traditsioonilistele küttide-korilaste tehnikatele, lõhepüügile ja ravimtaimede alasteleteadmistele, mida juhivad põlisrahvaste vanemad kultuuripärandi säilitamiseks, austamiseks ja edasiandmiseks.
Sacred Stone Village (Standing Rock): Laagrist välja töötatud projekt keskendub suure tihedusega ja odavatele elamutele, taastuvenergiale (päikesehaagised) ning kogukonna juhitud keele- ja pärimusealasele haridusele.
Jätkusuutlikkuse algatuste dekoloniseerimine: sellised projektid nagu OUR. Kuigi Kanada ökoküla ei ole ainult kohalik, keskendub see säästva arengu „dekoloniseerimisele“, kaasates põlisrahvaste maahoolduspõhimõtted kaasaegsesse seaduslikku permakultuuri.
Põlisrahvaste toidusuveräänsus: paljud jõupingutused keskenduvad traditsiooniliste toidusüsteemide taastamisele jahipidamise, kalapüügi, koriluse ja aianduse kaudu, et asendada poest ostetud töödeldud toidud kohalikest allikatest pärit tervislike alternatiividega, nagu on näha erinevatest põlisrahvaste juhitud algatustest.
Nende projektide eesmärk on tegeleda nii majandusliku ebakindluse kaotamise kui ka kultuuriteadmiste jagamisega, edendades kogukonna vastupanuvõimet.“ www.ourecovillage.org
Ameerika amishid – vägevate habemete ja hobuvankritega paljulapselised tsivilisatsioonist taandujad on algselt olnud religioonipõhised lihtsad-ehtsad taaskasutuse maailmameistrid, kes eelistavad hobust, mitte autot ning telepaatiat, mitte telefoni ega televiisorit. Nende ökomajapidamise kese on THE BARN, mis ehitatakse mitmesajakesi ning mille sees ja ümber kogu usk, lootus ja armastus pulseeribki.
Ajalehes Eesti Kirik jutustasid Krasnojarskis vissarionlaste juures külas käinud eestlased: „1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.“
Mayade prohveteeritud maailmalõpu ajal 2012. aastal rändasid Vissarioni alias Krasnojarski Jeesuse juurde Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Paar pluss režissöör Jaak Kilmi salvestasid telesaatesarja „Meie aasta Siberis“ ning dokumentaalfilmi „Kristus elab Siberis“. Ehkki Tuuli oli hädas lüpsi-põllupidamise-käsitööga, tahtis ta pidevalt kontrollitud-arestitud (ilmselt maavarade tõttu) külla nii väga tagasi, et telepaar läks edasi Indoneesia, India jne ökokommuunidesse oma poegi inimesteks kasvatama.
Loodus-loovus-loogiline loomulikkus on ühendanud kogukonnad kõigil kontinentidel võrgustikuks, mis jagab õppevideoid, raamatuid ja koolitusi, kuidas erineva suurusega asumid luua ja käivitada. Me siin oleme kujunemas lageraiutud tööstuspargiks ning räägime üha harvem Eesti Nokiast. Kas me oma hirmunud väsimuses üldse otsime seda veel?
Oled sa mõelnud, et me võiksime olla mudel, eeskuju, tõestus elu võimalikkusest Maal? Ökokülade võrgustik teeks meie isamaast üleriigilise emakeelse rahvuspargi, mis toodab ja kasvatab eluks tarvilise ise, on energeetiliselt sõltumatu ning seega mitmekihiliselt kaitstud.

Intentional Community Bookstore

https://www.igi-global.com/dictionary/off-grid-network/75432

1st Indigenous Ecovillage

https://meshcore.co.uk/
https://natural-resources.canada.ca/funding-partnerships/smart-grid-deployment-grid-networks

Põlvkondade hingehaavad marmortahvlil
Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena ja inspiratsioonina kirjandiks.
Meid on ülilihtne endast välja ehmatada vaid üheainsa õõvastava kaadriga sadistliku veremaa järjekordsetest tapatöödest. Mitte sellepärast, et meil oleks kogemus, vaid seetõttu, et meisse on massimõrvahirm sisse kasvatatud.
Aastatuhandeid on Neitsi Maarja ja Maarja Magdaleena nimesse pühitsetud väepaik, meie kodu, näinud edasi-tagasi trampivaid sakslasi, venelasi, rootslasi, venelasi, taanlasi, venelasi. Tapetud meeste asemel on naised elu igas mõttes edasi viinud.
80aastased mäletavad okupatsiooni ja genotsiidi, mis rikkus nende lapsepõlve. 60nesed on dresseeritud tsiviilkaitse, pideva tuumasõjaootuse vaimus. 1990ndate rahvas kibeles vanavanemate heietusi kuulamast rahutult patsipaela või põlvpükste trakse näppides minema, aga jutud küüditamisest, kodude hävitamisest ning võõrsile pagenud omastest jäid meelde ikka. Seda paremini, et need söödeti tänastele emadele-isadele sisse koos paljunäinud memme pannkookidega.
Kasvasime Astrid Lindgreni raamatute näiliselt süütul ideaalmaastikul. Rasmused võitsid alati kurjad onud nutikalt ära. Väikevend sai lõpuks ikkagi koera ja Karlsson oli oma isekuses siiski nunnu. Bullerby lapsed elasid turvalises talus ning Ilon Wiklandi joonistuste paistel kujunenud unistused ühendati meie vanemate igatsusega oma kodu järele. Ei vennad Lõvisüdamed ega Aino Perviku Arabella kujutanud ettegi, et NATO võib ükspäev teisehomme kusagil Eesti ürglooduses toimivatest taludest 12 ha sõjatandrit teha.
Ilon oli sellepärast rootsi kunstnik, et tema pere jõudis enne küüditamisi Haapsalust üle mere. Tänased Tjorvenid ja Ronjad said sündida tänu sellele, et nende esivanemad pääsesid või naasesid. Represseeritud said punapättide röövitud talu tagasi või teise asemele. Ülejäänud kasvatasid kurke ja kartuleid, et kivihaaval kõhu kõrvalt oma maja rajada.
Lapsena teadsin, et lähen maale elama, mul saab olema 5 last ja palju loomi. Hoolimata sellest, kuimitu tsiviilkaitse tundi nädalas meid koolialustes varjendites külma sõja ajal tuumasõjaks drilliti. Ilmselt seetõttu, et meie põlvkond ehitas ära, ei soovi enamus meie järglasi ei maale elama, laste- ega loomakarja, vaid maailma näha ja elu nautida.
Elunautijad ei kujutaks pandeemiaaegse koduarestita ette nl-perioodi elu raudse eesriide taga. Päriselt ei mõista omariiklikud lapsed iial, miks meid, sõjahirmus dresseerituid on nii hõlbus trigerdada.
„Päh! Igav!“ ütlevad nemad.
Oleme Leelo Tungla ristitud seltsimees lapsed, kelle vanemad käisid KGBs aru andmas ning kursusekaaslased jäid vöötrajal järjestikku kolme musta auto alla, kui keeldusid koostööst „organitega“. Kaalume salamisi, mis hetkel on aeg koos lastega isamaalt pageda. Enne esimest raketti või pärast esimesi hukkunuid?
Väliseestlase Arvo Pärdi „Ukuaru valssi“ kuulates jooksevad meil silme ees filmikaadrid ning kõrvus meie enese perekondade Siberi- ja sõjalood.
„Tuulepealne maa“ (Mihkel Ulman, Lauri Vahtre), „Tuulte pesa“ (Olav Neuland, Arvo Iho „Tuulte pöörises“ (August Kitzberg) ja Elmo Nüganeni „1944“ jutustavad nendest, kes Maarjamaalt ei lahkunud, vaid lootsid. Varangul ja Sillamäel filmitud „Igitee“ (Mattila-Annila-Taska) jutustab karjala-ingeri rahva kauni Karjala muutumisest veresaunaks ning saamisest terroristliku impeeriumi osaks analoogselt Petseri, Kuriilide, Köningsbergi ning hiljem ka Krimmiga.
Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ jutustab sinust ja minust. Ka nemad seal hauakivi all uskusid, et sadisti ramm raugeb kohe-kohe. Ometi selgub, et rändrottide rüüsteretk võib kesta aastakümneid. Sarnaselt 21. sajandi noortega ei aimanud Jaan Krossi „Wikmani poisid“, et otse koolipingist minnakse rindele ning pooled jäävadki igavesti 18aastasteks.
Eerik N. Kross on diplomaat-idealist, analüütik-utopist ja võitlev ekspert. Krossi-poeg otsekui sangar seiklusfilmist ega ole kasutanud võimalust USAsse jääda. Samas on Eestist edasi-tagasi üle rullunud okupatsioonidest ülemaailmsel jutustamisel just parem, et eestlanna Sofi Oksanen on oma esivanemate puhastusest ning Stalini lehmadest kirjutanud Soomes.
Viimasel aastal on selgunud, et globaalne õiglus on võimetu kollektiivset putinit taltsutama. Veel enam, esikilleri kadudes ilmneb kibe tõde: 20 aastaga on kremloidid üles kasvatanud paar-kolm põlvkonda ajupestud verelasi. Me ei saa Peipsi-taguse põrgulise tõttu kunagi kindlad olla, et jälle ei alga pikk tee düünides.
Neid ukrainlasi, keda praegu küüditatakse, ei lohuta aastate eest mustvalges teleris näidatud läti seriaal „Pikk tee düünides“. Sajad tuhanded kadunud lapsed, kellest kasvatatakse ilmselt uusi verelasi, ei arva midagi Raimonds Paulsi liigutavast hällilaulust, mis on olnud eestikeelsena ka meie laulupeo kavas.
Hingehaava sügavus oleneb esiemade sisendusest. Verelasteks röövitud ukraina orvud on kujuteldamatu sügavusega haavadega. Nii piiritut traumat võib nüüd täis toppida, traageldada ja lahastada millega iganes. Nendele loodetavatele uus-orkidele on tulevikus lihtne suund kätte näidata: Nursipalu polügoon on seal, blinn, minge tehke sinna veremaa baas tänutäheks kõige eest, mida baatjadele võlgnete!
Olles üles ehitanud 3 100aastast talu ning need järgmistele peeredele edasi andnud seisan omaehitatud kodu õuel ning mõtlen 700 kodule, mis jäävad kardetavasti RB-le ette ning 21 talule, mis mattuvad ilmselt militaarpolügooni alla.
Kui me laseme Nursipalu 21 talu hävitada, et polügoon rajada, on atškoo-nahhui – see on otsene teade nii Jumalale kui veremaale: „kuratõ“, „tšuhnaad“ ei taha oma maad, tehke kodudeta militaar-tühermaale lahkesti oma baasid, nagu 1939. aastal.
Soola või fosforiiti meie kadunud generatsioonide hingehaavadele?
Rail Baltic hävitab teisest otsast 700 kodu ja rammib rabade ürgsesse rahusse Eestimaad poolitava giljotiini – näe, kui äge sedapidi kremloide siia sõidutada ja meid endid Petšora taha küüditada. Ei mäleta või?
2014. aastast saadik sõjas olnud Ukraina abistamisel on eestlased sestap nii helded, et meie geneetiline mälu ärkab ning ühtaegu märkab: Kiievi vürstiriigi vägevad on meie turvakilp ja kuulivest – velled võitlevad ja surevad otseselt meie eest. Supermarketites hinnatõusuga võidu sürrealistlikult alaline laamendamine teatrisse või kirikusse mineku asemel näitab, kui põhjalikku puhastust meie hingehaavad vajavad. Enne sõda ja jätkuvat hinnatõusu ette elada ega maailma koju kokku osta ei saa. Valu välja puhastada ning meelelaadi ja elukorraldust muuta saab ja peab.
Jah, painav ning muudkui vanasse monstermälusse tagasi kutsuv on okupatsioonide, genotsiidi ja deporteerimiste ikka ja jälle meelde tuletamine. Üha riputame igal kenal kevadel Jeesuse uuesti ristile ning igas märtsikuus kutsume pommid ja küüdirongid vaimusilmas tagasi – näe, tulevadki, uhhuu!
Kui ei mäleta, mälestame iseennast. Aamen.