Arukus vs tarkus

Mida 1. septembril ülemaailmsel tarkusepäeval õigupoolest ehk õieti tähistame, tähtsustame – mis tähendust täheldame ja tähele paneme, et arutada ja harutada õigesti?
Tark on arukas hõimu raudvara ja nõustaja. Hallpead austa, kulupead kummarda! Sa pead!
Tarkus tuleb kodust, koolist ja kirikust – ta on hariduse sugulane.
Targutamine ei ole väärikas – pigem näitab, et haritus on puudulik.
Arukus on tervikpilti moodustav haritlase tarkus, mida toetab tegelikkus.
Arusaamine teeb kätteõpitu töökorras ilmapildiks, mis muutub iga hingetõmbega.
Arutlemine ei pruugi olla vaidlemine, vaid koosloomine.
Arutus peab hümni värssides silmas selginemist, ent kõlab ka arulagedusena.
Aruandmine iseenesele ei tekita erinevalt ülemusele ette kandmisest ülimat trotsi.
Mõistus on homo sapiensile antud koos kõnevõimega.
Mõistmine on ühtaegu nii adumine kui oskamine: Jumala antud anne on ülesanne.
Mõistatus on lahendamist ootav küsimus, mis hoiab ristsõnadena mõistuse töökorras.
Teadmine võib olla nii sõnastatud kui lauseteks vormimata, igal juhul on ta lahendus.
Teadvus vormistab meie vastuvõtu ümbritseva keskkonna ilmingutest ja iseendast.
Teadvusetus tähendab nii minestust kui hingeta olemise olukorda, mis ei ole Elu.
Teadvustamine on parimas mõttes pihtasaamine.
Teadmus on üks sõnadest, mida toodab lühenditelembese väikerahva keeleasutus EKI.
Teadlikkus annab kriitikameele, kas ja millal on uudissõnade kasutus teretulnud.
Teadvelolek kui siin ja praegu jälgiv seisund eeldab pigem keskendumist kui gurusid.
Teade on uudis, millel võib, aga õnneks ei pruugi olla hinnanguline värving.
Teadaanne peaks olema täiesti asjalik ja neutraalne miniatuur.
Teadmamees või -naine toob alateadvuse süvahoovustest pigem äratundmisi.
Teadus on faktipõhine diplomeeritud asjatundjate ühislooming.
Uskumus ei armasta faktikontrolli ning pesitseb vandenõuteooriate ja muinasjuttude vahel.
Usk-lootus-armastus on endiselt meid väestav energeetiline ahel, et meid ei päriks ega näriks allaandjate saatus – toiduahel. Ela arukalt, tark!

Helenad
Teeme aitab! Otsus paluda näitlejatar Helena Lotman esitama tütre kõne (kuri)kuulsa Siim Kallase teelesaatmisel oli kuninglik.Ka Semperi supertaieses „Kus olid sina?“ saadeti Helena eesliinile. Seekord sündis puhas ja leebe, helge ja lepitav etüüd. Tuletas meelde juutuuber Hensugusta – Henri Karpov – hüüatust lõputu lumesaju ja -rookimise ajal.
Praegu oli see etteaste Estonia kontserdisaalis kui hell ohe, kutse lõputut vaenamist lõpetama või vähemalt pausile panema. Suurmehe lahkumise ajal ja järel näitasid ootamatult arvukad isiksused inimlikkuse ja eetika vaakumit – loomulikult jätkavad nemad veel kaua vaakumist ja ka üksteise kõride närimist – mis tähendab rahvuskehandi nõrgestamist. Tsiteerides pr Lotmani isa Tiit „Go“ Pruulit: „Kui me oleme lollid, pole tanke ja droone vajagi. Siia juurde tasub kuulata Ülle Madise sõnu eilses ETV esinemises, kus ta rääkist viha külvamise algoritmidest. Ja täna hommikul vaatan, et üks ülikooli läbinud inimene jagas jälle kellegi madalalaubalist juttu, kuidas Eestis kõik asjad kuni viimseni persses on. Tee parem asju paremaks, ära jaga tibla rõõmuks lollusi!“
Ajaloos on Helena-nimelisi hoiatavaid näiteid piisavalt: Trooja Helena – Kreeka mütoloogia – röövimise tõttu puhkes Trooja sõda. Püha Helena – Rooma keisri Constantinus Suure ema oli ristiusu pühak, aga pühakuks saadakse reeglina märtrina…
Helena Rubinstein, kelle perekonnanimi külvab ilmselt juudiviha, nagu Maarjamaal magedaks kombeks, oli Poola-Ameerika ärinaine, kosmeetikaimpeeriumi rajaja ning üks maailma esimesi naismiljonäre.
Helena nimi pärineb ladina keelest ja selle tähendus on „helge“ ja „särav“ ning ta on olnud keskajast saadik armastatud nii slaavi kui ka ingliskeelsetes kultuurides. Helena on elegantne ja ajatu nimi, mis kannab endas positiivset tähendust ning seostub valguse ja ilu sümbolitega.
Eestis on nimi tuntud oma graatsilise kõlaga. Helena nimega seostub intelligentsus, sõbralikkus ja enesekindlus, mis laieneb ka lühivormile Hele – nt prof Hele Everaus.
Ka Helena Tulve on professor – Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Lotman ja Merzin teostavad ennast aktrissidena: esimene Draamateatris, NO99s, filmides ja seriaalides, teine Vanemuises ning samuti liikuvates piltides.
Nime teisend Helene toob meelde Vannari ja Tedre. Kuuldes Helen Adamsoni teisendit itaalia laulust laiendagem palun see tunne universaalseks tingimatuks armastuseks:

Teeme aitab! Maailm on väsinud vihkamast – nii ütles Mahatma Gandhi eesti keeles tänu Linnart Mällile „Loomingu Raamatukogus“ 1969. aastal tema pärast teist maailmasõda kirjutatud tekstide kogumikus, tõlkija pani sellise koondpealkirja.
Me ei tea, kas praegu planeedil toimuv on kolmas maailmasõda. Me teame, et kadunukesi ja pühadusi austamata pannakse üksteisele hoo ja hoobita näkku igas asendis ja iga ilmaga. Me teame, et Indira Gandhi – oma riigi esimene naispeaminister – ei olnud Mahatma, vaid Neru tütar. Olles harjunud Brežnevi üle irvitama, ei mõista me, miks nad Gandhiga sõbrad olid.
Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina ise. Lõpetuseks ansambli Genialistid „Helena Wanje“ Ivar õllu sõnadega ja esituses, olge lahked!

Avan oma modellialbumis neljanda kompetentsi nelja tegevusnäitajat, mida teen kivilt kivile ja oksalt oksale kulgedes samm-sammult – olles kooskõlas hindamisstandardiga: kirjeldan, selgitan, lisan, avan ning tõendan iga kompetentsi ja teen seda läbi kõikide tegevusnäitajate tõendamise.
Ökosüsteem kui väljend meenutab mulle eelkõige loodust, mille osa me ju tegelikult olemegi. Minu panoraamne haridus on aidanud mul lapsest saadik ennast tervikpildi orgaanilise osana tunnetada – muusika-bioloogia-kunst-ballett-sport-olümpiaadid… Samas tuvastas kolleeg Karmen Pritson äsjasel visiidil, et seesama multi-polü-portfell on nii minu kui mu laste needus – oleme maailmaparandajad, kes tunnetavad sünniõiguste asemel -kohustust.
Me ei ole iseenesestmõistetavalt toitu kaelast sisse ajavad tarbijad, vaid loojad.
Tundlad pidevalt igas suunas – see ei ole nõrkadele. Pidevalt tuleb valusid ja valesid lahustada ning igal hetkel mina-ja-mittemina piire kehtestada.
Olen taluhaaval olnud väepaiga perenaine – Südamesalu oma vabaõhu-katedraaliga on kohustav kroon. „Ma näen sind“ avatari-fraas on küpsenud kostüümidraamade ja trummipõrina lasteaiafaasist pidevaks kohalolekuks ilma liigsete tseremooniate ja sõnadeta.
Sotsiaalne närv sundis kirjutama ja salvestama rahvaalgatuse Eestimaa taeva kasutamise vastu sõjalisteks manöövriteks.

Kui vanima pojaga Riigikogu Riigikaitsekomisjoni istungil käisime, tajusime õhus pinget, vaikimist ja vassimist ning Stoicescu asendatigi Toomas Uiboga.

Usutavasti teab austatud hindamiskomisjon koos Maarjamaa avalikkusega, et mul on arvukad kompetentsid olemas ja minu taotlemised lõpevad reeglina positiivse tulemusega: kui pürgid õiges suunas, toetab sind kogu universum.
Tõsiasi, et minu kiri tulevasele presidendile ei hõlma nime Ülle, ei ole oluline, sest rahva tahtest olenemata paika pandud funktsionäär ei ole ka meie president.

Austatud ja armastatud President!
1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Sinu kiri oma Presidendile
Pätsu ajal oli nii… Lennart tegi ja ütles voh nõnda stiilselt… Alar esines naa…
Oleme siin Maarja maal üks teisele nii heas kui halvas eriliselt lähedal ja ülimas ühenduses mis on meie vägeva mikro rahva privileeg ja häda ka. Kes iganes Sa tulevane President oled teame ja tunneme Sind igal juhul.
On lugude jutustamise ajad juhatus ja õpetus jõuab läbi 21 sajandi info uputuse kohale eluliste lugudena.
Meie Lennarti lugu mu jaoks on Tartu Kirjanike maja trepil istumine President tuli kirjanike hulka tähistama Vanemuise tänava hoone tagasi saamist kgb haardest. Saatis ihu kaitsjad tuppa ning me tegime tema punase Marlboro pakist kahekesi mitu rahu piipu jutti. Juttudega.
Toomas Hendrik Ilves andis mulle Vahur Kraftiga tehtud tele saates intervjuu ning oli oma elegantses suurelisuses muide palju sümpaatsem-humoorikam-lahedam kui oletasime.
Vana hea Arnoldiga Asser Murutari ja Ülo Vooglaiu võitlus kaaslasega kohtusime korduvalt Eesti Klubis kus ta muide ei olnud avalikkusele tuntud mitte-millestki-muna-mullitamise maa ilma meistri kauge sugulanegi. Asjalik.
Mullu kodaniku päeval andis Alar meie kolledžis aula tunni mille alates läks küsitlejaga sinale üle hingelt looma arstid mõistavad teine teist. Ehkki soe ja helge isa kuju võinuks ametis jätkata on tore et temaga saab nüüd taas sõbrana suhelda ning tegelikult vajab meie pära põhjani pekkis riik väga palju karmima käega riigi pead. Palume novembris aula tundi andma. Küsimused on olemas.
Kui lady Voltenbergi hakati meie ühises kodu linnas linna pea kohalt lahti kangutama lootsin väga et Kristel kandideerib Presidendiks. See oleks võimas tõestus pärl sigade ees eriti välja essutud pärl on ikka pärl. Ühtlasi tuli sõber Ivari koos oma kuningannaga ühel talvel meie juurde oma jõulu kuuske põletama. Alati taas tere tulnud!
Kuna meil on era kondade aeg kriitiliselt läbi ning Eesti riigis algab inimeste kui rahva juhtide aeg jätkem igasugune sotside jutt heaga kõrvale minul on Marina näoga Brüssel ning olles tema esinemisi korduvalt õppe materjalina kasutanud aiman et ka Presidendina oleks ta piiritult lihtne-ehtne-selge isiksus. Koera inimene ka veel.
Prohvet Igor Mangi koer Sulfa kallistas Katharinenthalis Riina Solmanit kuni vestlesime 12 ingli raamatu jaoks sündis pea tükk Või lill läbi asfaldi.
Kui Sina minu President saad olema pere konnast Helme palun ole Monika! Ei ole vaja korrata Evita tragöödiat. Ja kui juhtub et kirjutan praegu Indreku nimelisele Presidendile on ta ilm tingimata Neivelt las Laul tegeleb edasi Estonia klaverite ja pianinodega.
Minu President on Hannes.
Astok või Tamjärv on ägedad vennad küll jaa aga riigi pea tulgu Hansode hõimust!
Seisis kord Londonis lennu jaamas pisike heledat verd plika kõrgele tõstetud sildiga EESTLASED. Nii meie kirjastaja Aloga raamatu messile lendasime kui teised rahvus kaaslased kuuletusid. Hille kogus meid kokku ja viis transfeeri bussi. Temaga kohtusime järgmisel korral Tondi maneežis kus ta oma eesti tõugu hobusega ratsutas. Praegu kasvatab väike vapper naine Istanbulis kaksikuid.
Bussi roolis oli vanim vend Hannes. Viis meid hotellidesse hiljem Portobellole ning tutvustas ka oma arstist kaasat. Nad olid kohtunud Hiinas kuhu Hannes ennast hääletas-töötas-hääletas-töötas sünnist saadik „Ehh, Uhhuduur“!
Õekene Heidi tegi tele saadet mu kunagises talus kus õppisin ära kõigi looma ja linnu liikide pidamise too kord olime mõlemad külmast sinised… Muu hulgas sündis tema enese Pajuvärava talu. Noorimale Hallikile sai Orissaarde viidud poni poiss Napoleon.
Puude kuningas Heikiga oleme langetanud ohtlikke puid loonud vigur saetud puit skulptuure ja võidelnud pühade puude eest. Hõimu ema Liia on hoolitsenud lisaks oma pusakonnale kogu saare vaimse tervise eest ning isa Andres Egipti maal inimesi teeninud.
Hea riigi pea Hannes-Kristel-Indrek-Monika-Riina-Marina-Kristel või Katre temagi tublisti vaba ju! tead kindlasti et Eesti Vaba riigil ei ole sisuliselt kehtivat põhi seadust. Raski kui refi looja aegne on paranduste paranduste kubu mille alusel ei saa õieti mitte midagi muuta.
Ammu on aeg isiksuste valimiseks era konnad on surnud elagu era konnad!
Kindlalt tuleb järgmine parlament valida välis vaatlejate pilgu all ning välistada igasugused e valimised. Meie kolledži IT noored õpivad küber kaitse ühe distsipliinina häkkimist. Seega ei ole mitte keegi ega miski meid veennud et eelmiste valimiste tulemuste tirelid ei olnud võltsitud. Järelikult on meil 4-11% toetuse vahel vetruv valitsus hüvesid oma vahel jagamas Maarja maad laastamas ja sõja äriga meid ohustamas pehmelt öeldes vaieldava õigusega.
Tegemata jäetut ei saa muuta kuna me ei tea taustu lubadusi kinni maksmisi ei Trump-Putin-Zelenskyi trianglis ega kodu külas jääb aru saamatuks miks Karis ei korraldanud enne täht aegseid valimisi ega algatanud põhi seaduse muudatusi pigem uue põhi seaduse loomist miks… Presidendi otse valimised rahva poolt muu hulgas. Tee palun meile ja järgmistele riigi peadele ometi kord see teene!
Inimeste mitte parteide tõusmisel rahva juhtideks sünnib ehk ei ole veel lootusetult hilja? Inimeste Eesti versus ametnike kilpla ise põhjustan probleemid ise lahendan. See juures karjuvalt ebakompetentsete-eluvõõraste lõhkumismeelsete hävitajate-lammutajate armee on meie raha eest looma aedade ja viimsete mohikaanlaste kallal. 70% ametnikerdisi on üle aru ning Riigikogu peaks meil olema 51 inimest. Ühtlasi vaata palun üle nii oma kantselei kui ka ministrite-nõunike-kantslerite-sekretäride-jne kulud kompensad ja kostüümi draamad. See nõuab vaprust Sina lähed selle looga ajalukku.
Las Sinu palk olla 3 keskmist ministritel-riigikogulastel 2 keskmist. Tere tagasi tegelikkusse õhku täis imenud eliit! Sina ei kinnita ministriteks marionett-mistereid, killer-kloune kelle ohtlik möllamine annab päris maalastele iga päev signaali sind ei ole vaja rahvus riiki enam pole lõpp on ligi.
Katastroofilist iivet me võlu väel ei tõsta. Planeeti pidi laiali rahva saame tagasi kui tagame tagasi tulijatele eriti noortele praegu müügis või haamri all olevad kodud. Presidendina tead et meil on 100 tühja küla ja mitu kümmend tuhat talu saatuse hooleks riik peab aitama kodudeks korraldada kv-portaalides otse omanikult ja pankade ava lehtedel nukrutsevad talud.
Korterid sobivad esi algu vast pigem paljaks põlenud lõuna eurooplastele kes põrgust põhjalasse rändavad. Loodus tühja kohta ei salli tulgu siis need ilusad tänulikud prantsuse-itaalia-hispaania-jt hinged pealegi Maarja maad asustama. Sega verelised oleme alati olnud.
Rohkem inimesi tähendab rohkem maksu maksjaid ning koormuse inimlikku jagunemist. Ossa poiss mul on auto maks maksmata! Teeme aitab! Las see päris maalaste suhtes sõge sooritus olla viimast korda. Ja las mina tulen Sinu esimesele aasta päeva vastu võtule esimest korda. Sinu kooli preili.

1. Koostöö ja panustamine valdkonna- või erialaühenduste töösse –
Kirjeldan kolme näite kaudu, kuidas panustan oma valdkonna- ja erialaühenduse töösse, avades ka põhjuseid, miks seda teen. Minu esmane reaktsioon sellele teemale on kippunud olema kinnistunud väide, et ma olen aina tööl-tööl-tööl ning erialaühendustesse ei panusta.
Tegelikkus: see panustamine on minu olemise viis nii, et ma teen seda sama iseenesestmõistetavalt nagu hingan ja palvetan.
Absoluutselt eranditult kõik, mida näen-loen-kogen, läheb sirgelt ka kolleegide teenistusse.
Andrei Mir kirjaoskamatuse hukatuslikkusest on mu esimene näide.
Üks asi on kurta ja kiruda, et noored on järjest rumalamad – lugeda ei oska, seieritega kella ei mõista… – teine asi on need hetkesisud läbi mõelda ja lahti sõnastada – teiste eesti keele õpetajate, fännide, ühendustekaaslaste teenistuses.

Teine näide on mu üks lemmikteema – tõe-autentsuse-usaldusväärsuse aspekt.
Olgu jutuks keeleõpe, filosoofia või teoloogia – õpetan seda koostöös Urmas Viilmaga vaatamata sellele, et õppekavasse muude madinatega konkureerides usunditeõpetus kuidagi ei jõua, ehkki on meie tüvi-baas-algolemus ju.
Ebausust inspireerituna koostasin revüü, millest lähtub, et koos Enochi raamatu väljatsenseerimisega Piiblist keerati tagurpidi Kristuse sünnilugu ja kristluse alused juurtega Etioopias – mis on praegu ainus riik, kus elatakse autentse 13-kuulise kalendri järgi.
13

Kolmanda näitena demonstreerin ankeeti, millele just praegu vastasin:
Karjääriteemalised ja tunnivälised tegevused RAKOs
Tere, armas kolleeg!
Oleme RAKOs veel üsna uued ning vaatame põnevusega vastu algavale kooliaastale. Soovime paremini tundma õppida Kehtna ja Vana-Vigala õppekohtade seniseid traditsioone ja ettevõtmisi ning saada teie mõtteid ja sisendit edasiste tegevuste planeerimiseks.
Palun andke meile teada, millised traditsioonid, sündmused ja ettevõtmised on teie õppekohas seni olulisel kohal olnud. Samuti soovime teada, millised on teie ootused ja soovid seoses karjääri- ning tunniväliste tegevustega tulevikus.
Kas on mõni traditsiooniline ettevõtmine, mis võiks kindlasti jätkuda? Kas teil on ideid, kuidas seniseid tegevusi edasi arendada või muuta? Või on teil hoopis uusi ettepanekuid ja mõtteid, mida võiksime edaspidi ühiselt ellu viia?
Iga mõte ja ettepanek on meile väga väärtuslik ning aitab kujundada tegevusi, mis toetavad nii meie õpilasi kui ka kogu koolipere.
Aitäh juba ette oma panuse ja heade mõtete eest! Vastuseid ootame 1. septembriks 2026 🙂
RAKO karjäärikoordinaator Eli ja kogukonnajuht Eneli

kati.murutar@rako.edu.ee

Mustand on salvestatud
* Viitab kohustuslikule küsimusele
Nimi – Murutar
Õppekoht* – mõlemad
Kaua oled RAKOs (Kehtna või Vana-Vigala kutsekoolis) töötanud?* 5+
Millised karjääriteemalised ja tunnivälised tegevused on RAKOs seni toimunud?
Palun nimetage võimalikult konkreetsed tegevused (nimetused). Arvesse saate võtta näiteks: karjääripäevad ja -üritused; erinevad temaatilised üritused; õpilasesinduse tegevused; õpilasfirmad ja projektid; huviringid; teemapäevad ja -nädalad; kohtumised koostööpartnerite ja tööandjatega; ekskursioonid ja õppekäigud; heategevus- ja vabatahtlik tegevus; tunnustusüritused; vilistlaste ja lapsevanemate kaasamine; praktikaga seotud tegevused; võistlused ja konkursid; tunnustusüritused; lahtiste uste päevad; koolimeedia tegevused (nt raadio, ajaleht jm).
• Aulatunnid!!! – see vastus on mul igale küsimusele 😊 – esimesena kutsun meie uue presidendi.
Millised neist tegevustest või traditsioonidest on teie arvates kindlasti väärt jätkamist? Miks? *
Kas on tegevusi või ettevõtmisi, mida võiks edaspidi muuta, arendada või teistsuguses vormis korraldada?
Millistele teemadele võiks karjääri- ja tunniväliste tegevuste planeerimisel rohkem keskenduda?
karjääriplaneerimine;
tööeluks valmistumine;
ettevõtlus;
rahatarkus;
vaimne heaolu;
digioskused ja tehisintellekt;
rahvusvahelised võimalused;
sport ja liikumine;
kultuur ja loovus;
vabatahtlik tegevus;
keskkonnateemad;
õpilaste omaalgatus;
etikett ja viisakus;
Muu:
Milliseid uusi karjääriteemalisi või tunniväliseid tegevusi võiks RAKOs tulevikus korraldada? Millised tegevused või üritused on sinu arvates praegu puudu või vajavad rohkem tähelepanu?
• Reaalne kokkupuude looduse ja päriseluga – rohkem õuesõpet, kooliaeda ja ellujäämislaagreid metsas!!!
Milliseid kooli sündmusi või ettevõtmisi oled ise varem korraldanud või mille korraldamises kaasa löönud?
(Et teaksime täpsustavate küsimuste puhul siis sinu poole pöörduda). 🙂
(Kui ei ole, võib küsimuse vahele jätta.)
Milliste tegevuste või ürituste korraldamisel oleksid valmis edaspidi kaasa lööma?
Näiteks idee pakkumine, planeerimine, korraldamine, koostööpartnerite leidmine, juhendamine vms. *
Millised tegevusvaldkonnad peaksid RAKOs olema tulevikus kõige olulisemad?
Palun vali kuni 3 kõige olulisemat.*
Karjääri- ja tööeluga seotud tegevused
Õpilaste vaba aja tegevused
Sport ja liikumine
Kultuuri- ja meelelahutusüritused
Ettevõtlus ja õpilasfirmad
Vabatahtlik ja heategevuslik tegevus
Võistlused ja konkursid
Rahvusvahelised projektid ja võimalused
Õpilaste vaimset heaolu toetavad tegevused
Koostöö tööandjate ja ettevõtetega
Muu:
Kas sul on ideid, kuidas saaksime õpilasi rohkem kaasata karjääri- ja tunniväliste tegevuste planeerimisse ning korraldamisse?
Kas teil on veel mõni mõte, ettepanek või soov, mida sooviksite seoses RAKO karjääri- ja tunniväliste tegevustega jagada?

Rohkem ametikandjaid meile külla – meeleldi kutsun ja modereerin.

2. Koostöö sidusrühmadega ja võrgustikutöö
Kooli tööle asumise eel oli minu koostöö sidusrühmadega sedavõrd tihe, et olen koolis muu hulgas ka nende võrgustike ja projektimaastiku teemaline õpetaja: Raplamaa Partnerluskogu, RAEK, KÜSK, KOP, KIK, PRIA, Kulka – tean neid tähelühendeid liigagi süvitsi ning tänan taevast, et praegusel hetkel päästab kool mind projektide kirjutamisest oma enese MTÜ Aabrami hobulausujad vedamiseks.
Kui kultuurirahastu pärast raamatupidaja jahmatavat sooritust – kandis 700 000 eurot petturitele – mis järgnes sõdadest tingitud majanduskriisile, millega Eestis on kaasnenud kaitseministeeriumi kaudu kadunud miljonid.
Raplamaa ettevõtjatega kuulun kõigisse võimalikesse ühistesse organisatsioonidesse ning kirjeldan esimese näitena kirjeldamatut jahedust, kahtlustavat hingust ja iseenese eest seismise valmidust, mida ilmselt põhjustab rabade sookail.
Helgeim osa hiljutisest koosviibimisest Järvakandi mõisaküünis oli kolleeg Mihkel Raua siiras humoorikas standup-komöödia vääriline loeng, mis lõppes lauludega. Eriline tänu tema papa Eno Raua „Sõidulaulu“ eest:

Teiseks näiteks, millist koostööd kohalikul tasandil avaliku ruumiga teen, esitlen oma pöörumist „Vanaema võidupüha pealinnast“, milles avaldan vastumeelsust sõjamängude toomisele meie pisikesse linna, kus ei ole enam ühtegi panka, telefoniesindust ega mõnusat tantsimise kohtagi.

See annab naiivse väljaelamise võimaluse.
See nõuab kuulikindlalt paksu nahka kommentaaride talumiseks.
See paneb ohkama, sest Stoicescu huhitud riigikaitsekomisjonis käisime poeg Richard Murutariga mitmekihilisi valesid ja vassimisi kuulamas.
See ei muuda midagi – ja meie maksame selle sidusrühma-sõjaärikamba möllamise lontkõrvul kinni.
Kolmanda näitena sekkusin Vigala piirkonna noorte lahedasse ettevõtlusse – tegin Ringo rantšo promoteksti korda, näidates sellega teistele noortele ettevõtjatele, kui oluline on kirjaoskus: parim idee ja pakkumine tekitab vigase kirjapildiga alateadliku tõrke.

Selgitan, see annab ääretult hea sooja tunde ja nõuab pool tundi 😊
Kahest näitest neljas on minu armastus – mujal maailmas põlisameeriklastest portugali haritlasteni loodud ja jumalikult toimuvad ökokogukonnad. Juhmiks hirmutatult ja infosse uputatult ikka veel kivikarpides kobarduvad inimesekesed ei saa siiamaale aru, kui abitud nemakesed elektrikatkestuste ja apokalüpsikute puhul on. Ma ei väsi veenmast ja isikliku eeskujuga näitamast.
Üks versioon on ellujääjate Elu teenimise õppematerjal:

Teise variandina oma nägemusest sidusvõrgustike asjus kirjutasin, et teeksin meeleldi kogu Maarjamaast rahvupargi – nii, nagu mul kodus ongi.

Viies-viimane näide – minu suhted Haridustöötajate liiduga – maksan liikmemaksu meie ametiühingule, aga mina ei streigi. See oleks näkkupanemine õpilastele – eriti täiskasvanute gümnaasiumi omadele – kes kooliskäimist pere ja tööga ühitades oleksid hiljem väga hädas ning tunnid tuleks eiteamillal järele teha.
Küll aga leian igast infolehest miskit muhedat:
„25. augustil toimus traditsiooniline pressikonverents algava õppeaasta olulisematest tegevustest. Minister Kristina Kallase kõrval astusid üles ka Tallinna Tehnoloogiakolledži Techno+TLN direktor Ott Pärna ja Tallinna Mahtra Põhikooli direktor Edgar Roditšenko.
• Pressikonverentsi saab järele vaadata HTMi You Tube kanalist
• Pressikonverentsi slaidid ning õppeaasta tegevuste ja arvude infopaketi leiab HTMi kodulehelt.

Tasuta internetiohtude õppematerjalid koolidele

Koolidel on hea võimalus tellida Riigi Infosüsteemi Ametilt (RIA) tasuta õppematerjale, mis aitavad lastel interneti kasutamisega seotud ohte ära tunda ja vältida. Tööraamat on mõeldud 7–11-aastatele lastele ning tutvustab interneti ja nutiseadmete turvalisuse teemasid lastele arusaadaval ja huvipakkuval viisil, kasutades selleks ristsõnu, harjutusi ja mänge. Näiteks on seal juttu oma kontode ja nutiseadmete kaitsmisest, internetis võõrastega suhtlemisest ja küberkiusamisest, aga ka nutisõltuvusest ja muust. Tööraamat sobib hästi abimaterjalina, et rääkida internetiga seotud ohtudest koolitunnis.

Juhendid on koostanud Brasiilia infoturbeasutus ja need on võetud kasutusele mitmetes teistes riikides, muuhulgas Soomes. RIA kohandas materjalid Eesti oludele vastavaks ja andis need välja eesti keeles. Materjalid valmisid juba 2024. aastal ning on osutunud seni väga populaarseks. Tegemist on kordustrükiga.

Materjalidega saab tutvuda ka elektroonilisel kujul RIA IT-vaatliku veebilehel (rubriigi “Turvaliselt internetis” all). Sealt leiab ühtlasi ka lapsevanematele mõeldud soovitused, kuidas lapsele internetiga seotud ohtudest rääkida.

RIA ootab koolide sooviavaldusi ja palub koguda info koolisiseselt kokku, et vormistada iga kooli kohta üks sooviavaldus.
Õpetajatel ja koolitöötajatel on võimalik esitada oma soov hiljemalt 14. septembril, kasutades selleks vormi: https://forms.cloud.microsoft/e/gjZePf4gki

Eripedagoogid karjäärimudelis

PGSi § 741 lg 11 järgi loetakse põhikooli ja gümnaasiumi õpetaja kvalifikatsiooninõuetele vastavaks eriklassis tõhustatud tuge või erituge saavaid õpilasi õpetav õpetaja, kes on omandanud magistrikraadi eripedagoogikas või magistrikraadi ja eripedagoogi kutse ning eesti keele oskuse vastavalt keeleseaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Töölepingu alusel õpetaja ametikohal töötavale eripedagoogile võib kool omistada meisterõpetaja karjääriastme tingimusel, et õpetaja omab eripedagoog, tase 8 kutset.
Vastavasisuline arutelu toimus Eesti Eripedagoogide Liidu ja HTMi vahel.

Õpetaja eetikakoodeks

Ajakohastatud Eesti õpetaja eetikakoodeks on varasemale koodeksile toetuv uus ühine väärtusraamistik, mille eesmärk on toetada õpetaja professionaalset arengut, eetiliste valikute mõtestamist ning ühise väärtusruumi hoidmist hariduses. Eetikakoodeksi leiab TÜ eetikaveebist.

Stipendiumid põhikooli reaalainete õpetajatele

TalTechi Arengufondi juurde on loodud koostöös ettevõtete ja toetajatega reaalainete õpetajate toetusfond, mille stipendiumile saab juba sügisel kandideerida. Põhikooli reaalainete õpetajate toetusfondi eesmärk on väärtustada ja toetada õpetajaid, kes kujundavad noortes huvi matemaatika, füüsika, keemia, bioloogia , informaatika, tehnoloogia ja geograafia vastu. Eelinfona anname teada, et alates 1. oktoobrist oodatakse üle Eesti õpetajaid kandideerima ja koolipere ning kogukondi silmapaistvaid õpetajaid stipendiumile nomineerima. Loe lähemalt.

Harno kõneisikute programm ootab kandideerima

Programm annab vajalikud tööriistad oma kogemuste jagamiseks ning haridus- ja noortevaldkonna kõneisikuks olemiseks. Kandideerima on oodatud kooli- ja õppejuhid, õpetajad, noortevaldkonna töötajad, tugispetsialistid, karjääripöörajad. Programmi valitakse kuni 17 erineva tausta ja kogemusega haridus- ja noortevaldkonna professionaali üle Eesti, keda ühendab kirg oma töö vastu.
Kandideerimine on avatud 15. septembrini. Loe lähemalt õpetajaameti infoveebist.

Konverents “Kasvame koos”

17. septembril toimub Tallinna Ülikoolis konverents „Kasvame koos“, mis toob kokku inimesed, kes seisavad laste, vanemate ja perede heaolu eest. Konverentsi korraldavad Sotsiaalkindlustusamet ja Tallinna Ülikool.
Päeva jooksul räägitakse sellest, mida õppida Taani vanemluskultuurist, kuidas mõjutavad vanemlust kõrged ootused ja tehisaru, miks vajavad vanemad tuge juba raseduse ajal ja lapse esimesel eluaastal ning kuidas sünnib usaldus lapsevanemate ja spetsialistide vahel. Arutatakse ka, milline võiks olla terviklik vanemluse toetamise süsteem Eestis. Osalemine on tasuta ning võimalik nii kohapeal kui veebis. Programm ja registreerumine hiljemalt 10. septembril tarkvanem.ee lehel.“
*
Soovitan nii õpilastel, kolleegidel, haridustöötajatel kui ka kõigil teistel iga ameti kandjatel meie automatiseeritud, puldiga töötaval, klišeesid ja eelarvamusi, hangumist ja küllastumist tulvil ajastul vaadata Jaan Aru arutlust teemal meie enese juhmistumise ohtlikkus versus tehisintellekt:

3. Õpetaja elukutse positiivse kuvandi kujundamine –

Tahtnuksin öelda – ah, mis nüüd mina, olen ju ajakirjanik-kirjanik-produtsent… – aga tänaseks ringlevad siiski lood minu kui õpetaja kohta. Näe, poiss oli pätt ja Murutar ajas ülikooli, kuuldub Pärnust. Ajas tütrele eluvaimu sisse, ma juba kartsin, et… kostab Ranna rantšost.
Tule meile Marbellasse kooli tegema, kas sa ei võiks kunstide kooli juhtima hakata…
Ongi minu kaks näidet olemas.
Kombekal kombel viisakas näide, millega olen ühiskonnas eeskujuks õpetaja elukutsest positiivse kuvandi kujundamisel, võiks olla ühest küljest mu tundide kanal Youtube’is, teisalt reeglipärased esinema kutsumised, kolmandaks nomineerimised – millele vast järgneb ka mõni reaalne orden enne surma.
Ohtlikust rumalusest – guugeldame end Big Beni ees seistes Big Beni juurde… – salvestasin õpetaja elukutsega kaasnevast missioonitundest tingituna värske tunni – https://www.youtube.com/watch?v=Tkt4YZ44yMY&t=304s
Misjärel läksin heinapuruste-tuhaste tunkedega poodi, sest oluline on see, mis on oluline – kutsusin õhtuks külla kolleegi, kellel on mast maas.
Ta on kogemusnõustaja – ning koos kogemusnõustaja Piia Padariga kirjutatud raamatut „12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ luues toimisin samuti õpetajana. Piia narratiivi ümber põimusid teised lood, kulutuuriline-ajalooline-psühholoogiline-jne taust.
Töölaual oleva teosega „Naisena sündinud 40 aastat hiljem“ sünnib üsna sama.
Soovitan austatud komisjonil eripedagoogi-kogemusnõustaja alljärgnevat pihtimust lugeda südame, mitte tšipitšipiga:
„Minu aus ja otse emotsioonidest ajendatult kirja pandud lugu gruppi teel koju, sellele reageerinud inimeste saadetud kirjaread ja reageeringud, keerutasid minus üles järgneva mõttepuhangu.
Olles üle aasta saanud praktiseerida kogemusnõustaja tööd rehabilitatsioonimeeskonnas, tean, kui oluline on inimese kõrval olemas olla. Kuulata tema lugu sellisena, nagu see tema meelest on ja mitte anda hinnanguid. Tean, et see pole alati kerge, sest meil kõigil on oma varjupool. Ma püüan teadlikult hoiduda enda soovist kuulatavat parandada, õpetada või pakkuda neile oma lahendusi, kui neid just ei küsita. Jagan vaid oma elus kogetuid tähelepanekuid. Täna sain seda kõike iseenda peal kogeda.
Olen väga tänulik kõigile reageerijatele , et hoiate mulle pöialt või jagate oma sarnast kogemust või lihtsalt uurite, kas ma tahaksin kedagi enda juurde toeks. Aus vastus, tahan vaid kallistust, et keegi mind hoiaks ja lihtsalt ütleks, kõik läheb hästi. Oli ka selliseid soove. Samas üks reaktsioon tegi ka väga haiget, sest minu tunnetele ja sellele, kuidas mina oma olukorraga hetkel toime tulen, anti hinnang. Ma tean, et kõik te tahate mulle ainult head . Aga minu sees tekitasid teie kõigi sõnad väga erinevaid tundemölle…
Minus tekkis uus küsimus… kas ma suudan selles kõiges jääda iseendaks, tugevaks, aga samas hoolivaks? Praegu arvan, et suudan küll.
Ma tean, et ei pea tegema midagi, mida ma ei taha, või tundma tundeid, mida ma ei tunne, sest mu sees on endiselt vaikus – ei ärevust ega elevust . Ma ei kiirusta otsima võimalikke alternatiivseid raviviise, enne kui asi on selgem. Mis aga ei tähenda, et ma neile ei mõtle, enne kui järgmine samm kordusbiopsia näol on tehtud ja vastus on käes. Ma luban seekord endale, et võtan aega seedimiseks ja endale küsimuste esitamiseks ning vastuste üles tulemiseks. Kiiresti tegutsedes võivad tekkida valestimõistmised ja mul on vaja hetkel selgust ja selget pead . Igal haigusel on oma lugu, nii nagu igal inimesel, kõik ei saa olla ühesugused. Minu jaoks on ja jääb keha tervikuks, kuid endiselt kogesin ma seda, et tavameditsiinis see nii ei ole. Ma ise tegelen juba aastaid Shindo praktiseerimisega ja usun, et tavameditsiini kõrval on oma koht ka kõigil teistel inimese keha ja heaolu toetavatel meetoditel.
Hetkel võtan vastu kõik selle, mis mind toetab ja teen seda oma tempos, üks päev korraga. Kogemusnõustajana sain selgelt aru, kui oluline on mitte võtta inimeselt ära tema enda lugu, isegi siis, kui on sarnane kogemus või, kui arvame, et teame, mis teda aitaks. Inimese kõrval olemine ei tähenda tema eest vastuste teadmist ega ütlemist. See tähendab olemasolemist ja küsimist: „Mida sina praegu vajad või tunned?“ Ja kui vastus on „ma ei tea“ või „praegu ei taha midagi“, siis ka see on vastus. Sellega tuleb leppida küsijal.
Mina õpin hetkel olema korraga nii kogemusnõustaja kui ka inimene, kes ise vajab aega, ruumi ja toetust.
Järeldan enda arutlusest praegu seda, et minu järgmiseks õppetunniks on see, et ka keerulises olukorras ei pea ma ennast ära kaotama, vaid jääma iseendaks, just selleks, kes ma olen ja kuskohas ma praegu endaga olen
Olge hoitud
Katrin Polli”
Siin piirkonnas Raplamaa partnerluskogu koordineeritud Avatud Talude Päevaga ühinesin sisetunde ja kuulumissoovi järgi – kuna kahe päeva jooksul käis Südamesalust läbi üle 500 inimese, on „mission completed“ vast küll.

4. Pedagoogilise teadmuse levitamine ühiskonnas –

Topelt ei kärise – tuues kolme näidet erinevatel haridusvaldkonna avalikel üritustel näitan veel kord oma ülesastumist Paides kutsehariduse suursündmusel:

Uurimisväärne on projektirühma töö tulemusel aastaid toimunud Vaba Rahva Laul, kus enne Tõnis Mägi – ja pärast Sandra Nurmsalut – esinedes salvestasin näite pedagoogilise teadmuse levitamisest.

Analüüsides osalemist uurimis- ja projektirühmades tunnistan, et uudishimu, vaimustuse ja elurõõmsa alati-jaa tiivul võtan igal aastal õpilaste loov-uurimis-praktilisi töid ebamõistlikult palju juhendada.
Kellele ja miks see oluline on?
Täiesti asjakohane küsimus. Niiviisi ollakse õnnelik. Sedasi viiakse õppijad avastuseni, et nad tahavad just sel teemal kõrgkooli minna ja raamatu kirjutada.
Esseekonkursside tulemused on mu järgmine näide.
Katki sildistatud-hinnatud-kiusatud inimesed puhkevad ja kirjutavad tekste, mida ma võistlusele saates punase pliiatsiga ei puuduta – ja me võidame. Sõidame Brüsselisse ja spaasse ning meie kooli võimla on täis auhinnaks saadud palle jm varustust. On ikka oluline küll, eks…
Teemad on olnud: „Kui mul oleks miljon“, „Miks on Eestit maailmale vaja“ ning „Milleks meile (tehis)aru“.
Kui tähtaeg kukkus, kirjutasin ka:

Milleks meile (tehis)aru?
1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta oma isiklikust TI-suhtumisest
President Alar Karise tänavused viiendad mõtte talgud olid tehis aru teemal ning tubli arengu bioloog baas hariduselt veterinaar näitab TI hüpet nii oma meedia kanalites, Kasahstanis kui Aafrikas. Meie ametlik suhtumine AI kasutamisse on käinud kaunisti kraavist kraavi Lennart Meri tõi kasutusse tiigri hüppe väljendi see järel püüti noortelt telefonid ära korjata mis peale „teadlased tegid kindlaks“ et gpt jt targad mehed taskus õpetavad õppima.
Presidendile kirjutamiseks uurisime Raplamaa Rakendusliku Kolledži sadade inimestega kodu ja tööstus roboteid ise sõitvaid põllu masinaid ja droone Starlinki teeneid Neuralinki ulmet ning teooriaid et tehis aru ei olegi tegelikult tehis vaid inimesed on tänu Teslale Elon Muskile jt geeniustele ligi pääsenud universaalsele intellektile mis on alati olemas olnud. Meil on võimalus kogu inimkonna teadmised alla küsida analüüsida ja sünteesida.
Samm haaval oma tõeliste võimeteni!
Ise enesest mõistetavaks harjunud otsingu ja tõlke robotite iga päevase kasutajana olen hõisanud Mina olen süütu ma ei ole AI abil mitte ühtegi teksti ega pilti loonud!
Samas olen katse eksituse meetodil avastanud et kirjutamise tõrke ja sooritus krambiga ning kogemuse ja eduelamuseta inimestele on „tšipitšipi“ alguses suureks abiks ja julgustajaks. Esmalt TI tekste käsitsi ümber kirjutades õpivad kõigi alade noored päriselt kirjutama. Lisaks on olnud põnev ja lõbus lasta robotil kogu inimkonna poolt üles laetud materjalidest sünteesida kirjatöid Lennart Meri Donald Trumpi või Murutari stiilis. Mis on olnud ka tiba õudne sest tehis Murutar on originaaliga identne ning tekib küsimus mida mina enam üldse veel siplen ning kes päriselt mängult Katidel üldse vahet teeb? Veel aasta tagasi oli tehis tekstidel puuduv inimlik hingus selgelt kaotsis enam mitte! Siiski on tšipitšipiga katsetamine mõnusalt mänguline tal on stiilid ja tujud ning ta on edu kogemusena abiks.
Veel enam Youtube’is on vaadeldavad üha juurde laetavad videod Neuralinki kapslitest mis paigaldatakse koljusse ja ühendatakse pea ajuga. Inimene valib hariduse ja ameti ning mingit kooli ega õpetaja preilit tal ise enese üles ehitamiseks enam vaja ei ole. Ise enese ühendamine globaalsesse info võrku tekitab võimu illusiooni tahan ja laen vot! Aga kes samal ajal sinu kui bio robotiks kiibistatud marioneti niite tõmbab?
Oleme viimasel ajal avalikuks tulnud Epsteini failide puhul saanud teada et eliit on Neitsi saartel beebisid süües ja ala ealisi neitseid pruukides püüdnud saavutada igavest noorust ja surematust. See sugust üle inimlikku õõva võisime seni lugeda Nabokovi „Lolitast“, Grassi „Plekktrummist“ ja Süsckindi „Parfüümist“. Eliit ja illuminaadid ei ole samas kirjandusest õppinud et seda laadi kurjad geeniused ei lõpeta iial hästi. Surelikuks jäävad ikka.
Küll aga vaatame pärast (osalise) tõe ilmsiks tulekut hoopis teise pilguga platsenta šampooni palsamit seerumit mida apteegis müüakse… Ja küsime millal järgmiseks paljastuseks päriselt teada saame kas Antarktika keelatud maa on tõesti „kadunud“ kontinent paradiisliku elu korralduse ja Atlantise väravatega.
Eesti epsteinid-tilluminaadid
Eks me oota huviga kes meie konna tiigi tšõuzenvannidest on igavese elu ja nooruse nimel pedofiilia ja beebi farmide gurmeega seotud. Arutlesime noortega et meie rakendusliku kolledži eri alad lähevad paaris tõugetega robotite kätte ära IT mehhaanika ehitus toitlustus… Samuti kriminalistika uurijad vale detektorid mitte ükski inimene ei ole nii täpne vere rõhu higistamise silma väreluse registreerija kui tehis aru.
Inimene muutub valetamise-vassimise-varjamise suhtes immuunseks masin mitte. Samuti on üsnagi üldine meie kaitse reaktsioon kui värsketes videotes miski ei meeldi või hirmutab kommenteeritakse lootus rikka üleülekuga Äh see on halvasti tehtud AI!
Nii viisi turtsuti esimeste Dubaid tabanud rakettide ja droonide peale mis järel paluti härdalt koju sest Pärsia paradiis lendas ikka liiga tõeliselt õhku. Mu ema kes on ligi 40 aastat Floridas elanud luges telefoni vestluses kirglikult moraali IT-krüpto-kinnisvara-inimestele kes tuhandete kaupa end võõrsil teostavad kus on teie kodu tunne!? Vaata kes räägib…
Presidendi kantselei kirja talgute küsimusele milleks meile TI on viimasel kuul tundunud inim viiruse välja ravimiseks Emakese Maa pinnalt. Planeedi erinevates sõja kolletes on lahingusse saadetud robotid et säästa inimesi keda tegelikult enam mitte millekski vaja ei ole. Ja ongi juhtunud et sõja robotid ühinevad oma vahel ning pööravad relvad „peremehe“ vastu samuti on juhtunud et maja pidamis robot hakkab errorisse minnes pere rahvast nottima. Nii palju siis illusioonist et meil on veel mingi kontroll ja võim. Oih ups…
Presidendi kirja talgute järel on maailm radikaalselt muutunud me jälgime oma tillukest mulla palli interneti tehis mõistuslikul vahendusel ega kipu kuhgi lendama topelt hinnaga lennuki pileti eest rahu toovate rakettidega ju eriti kohtuda ei tahaks…
Kumb on?
Mida kiiremini robotid ise ennast arendavad ja teisendavad seda naiivsemalt neid usume või siis ei usu enam kedagi ega midagi ning lepime tõsi asjaga et elame simulatsioonis.
Youtube’i õudne tõlge on teadus videote taustal küll ilm selgelt katkine masin toode (veel) aga juba on muusika videod Balile filmima lendamise asemel TI tikitud. Me tajume elusa Anne Veski võltsimatust ja sajandi vaate mängu Kus olid sina? keskel tatsava Nublu naturaalsust.
Mets ja loomad raba ja putukad on tõelised pooled sots meedia video jupatsid mitte.
Elis Seppius (Aunaste) Mind väsitab AI loodud sisuga motivatsiooni süstimine. AI ei tea mida reaalselt tähendab mudasse kinni jäämise tunne hinges. Või kuidas sealt elus inimesena välja saada. Aga muud kui õpetab. See on samas nii tervendav et inimese silm näeb ära mikro valed ja hing tunneb ära mikro mööda panekud see hakkabki kuidagi instinktiivselt vastu. Vähemalt seni kuni me ise pole saanud endale varuosi ja kiipe külge.
Kiipe süstitakse Rootsis pöidlasse ja Hiinas unearterisse Neuralinki drops käib koljusse. Tõe näoliselt vormitakse sedasi bio roboteid ja marionette.
Samas loodavad inimesed iseennast täiustada nii nagu filmid „Limitless“ (Bradly Cooper) ja „Lucy“ (Scarlett Johanson) on inspireerinud. Me loodame ikka veel et väga tublid on kestvalt vajalikud ning vähemasti natuke aega on meie enese teostus looming ja töö kohad vajalikud. Nii Denimi kui COOPi töötajad neelavad aateliselt alla mikro mini palga maksmise pea asi et see töö koht ei läheks pagulasele või robotile.
Kodu laenu küsiv kooli õpetaja kuuleb pankadelt kui normaalselt teenima hakkate tulge tagasi. Meisse suhtutakse keset peale tungivat TI rinnet nagu ullikestesse kelle ameti nagu nii universaalne intellekt üle võtab sest ta ei olegi väidetavalt tehis vaid ellu ärganud päris.
Vaatame nukralt vanu häid päris filme lindile püütud käsitsi monteeritud kaskadööride ja kaader haaval käsitsi joonistatud multi filmi pildi ridadega. Teeme mai kuus taas Teeme-ära-talgud ning palvetame et ühiselt puhastatud Maarja maa jääks ellu ja terveks. Unistame nagu Mindvalley juht Vishen Lakhiani üle maa ilmsest riigi piirideta rahu riigist ja kuld ajastust.
Iga järgmise šoki järel küsime kas nüüd on saabumine läbi kriisi põhja või maa ilma lõpp ning arutleme kui mitu teisikut on Putinil ning kes tegi kloonid keda avalikkusele Jim Carrey asemel näidatakse. Ja juba tuli ära ka uudis et TI teeb posthuumselt Val Kilmerile filmi rolli.
Samal ajal kui TI võtab miljardite inimeste töö kohad endale tehakse täiuslikke tittesid geeni manipulatsioonide abil katse klaasis mis on jõu kohane robotitele ega vaevuta tõe näoliselt üsna varsti ei rase olema ega sünnitama tehtagu mulle perfekte pärija!
Neitsist sündinud lapsukesed saavad umbes üle homme tavalisteks 21 sajandi Jeshuateks.
Olgu siis nii pea asi et neid ära ei sööda ja näo kreemiks ei tehta. Olgu TI jumal armuline!
*
Selle kompetentsi juures on mul lihtsaim avada oma enese säilenõtkust ja digipädevust (kaks üldoskust kaheksast) tegudega.
Minu õppematerjalid – pluss faktiotsing ja kontroll – ning oskuste täienemine tänu IT-kursantidele.
Meie kolledžis levib säilenõtkus õhus.

Jürgen Rooste ja Maarja Kangro AI-poeesiast:

Robot abiellub klooniga:

AI X – Andero Pebre:

Aitäh, AI!

Arsenyi Tsyro – TalTechi konkursi võitja:

Sandra Veensalu – mitme konkursi võitja:

AI, millega deemoneid toidame?

Aivai – AI a la Hannes Võrno:

5. Avades paari näite kaudu, kuidas tulen toime muutustega nii tunnete, mõtete kui ka käitumise tasandil, reageerides adekvaatselt ja asjalikult ning taastades enesehoiuks vajaliku tasakaalu – jõuan ikka ja jälle vaikuse ja füüsilise tööni.
Tammsaare ütles, et eestlase tugevaim stiihia on mõtestatud töö.
Minu ravimiriiulis on mineraalid-kalaõlid-vitamiinid – nagu näitan ka õppevahendis „Antidepressandid“:

Olles toimetanud e-raamatuid Mihkel Ulmaniga ning viimistlenud mopsiraamatut tuleb vaikus ja füüsiline töö.
Pärast mitmetähenduslike sõnade kaartide ja äpi teemade tõukamist managemendiga, mille nimi on KaMoniKajaKad, järgneb vaikus ja füüsiline töö.
Kui kirjastaga on kõrvutatud „Meistrite Aabitsa“ paralleelsed variandid ka e- ja digiõpikutena… Üllatus-üllatus – vaikus ja füüsiline töö.

6. Avasin juba eelnevalt pehmelt öeldes paari näite kaudu, et suhtun positiivselt digivahendite, -keskkondade ja -sisu tähenduslikku eesmärgipärasesse kasutamisse ning rakendan ja kohandan neid tõhusalt, eetiliselt ja vastutustundlikult oma töös.
Tuues välja, milliseid digipädevusi enda töös vajan ja milliseid järgmisena plaanin edasi arendada lisasin antud kompetentsi lõppu seminare, mida olen nuusutanud või kavatsen külastada.
Minu jaoks on digidigihei juba ammu märkamatu – iseenesestmõistetavalt küsin dr Google’i käest nõu ja andmeid, keskkondi ja fakte ilma, et seda õieti enam märkaksingi.
Ühest küljest on ajastuline meediasse jõudnud Trinidadi vanahärra juhtum: erus taat võitis oma esikromaaniga konkursi, konkurendid süüdistasid teda AI kasutamises – mida papi ei teinud! – ning ta oli tõsises hädas tõestamisega, et ise kirjutas.
Koostades Kadri Baranovaga skämmiaabitsat – pettuste tuvastamine-diagnoosimine-enesekaitse – oleme koos IT-noorhärradega petturite e-aadresse-telefone-kodulehekülgi koodide ja aatomiteni laiali lammutanud.
Eks minagi olen Eesti tüssajale kasutatud iPhone’i poole hinnaga Sauele saatnud – küll pärast saan teise poole… Ja ukrainlastele sajaka kandnud „Lidli tühjendusmüüki“ uskudes 😊
Digitüngatõrje käsiraamatut koostades kasutame nii tekste kui illustratsioone luues pr Baranovaga üsna palju AI abi.
Meie raamatu pealkiri ja peatükkide nimetused:
MANIPULEERIVAD PETISED – kelmide varjatud maailm
Robin Hood ja froodinandide skämmland
Võlgadesse võrgutatud
Klõpsatud armud&armid
Digitüngatõrje
Tüssutõrje aabits
Skämmimeistrid – petturitest hoidumise käsiraamat
Petturi paljastamise käsiraamat – pilk tänapäeva röövlite maailma
Ausalt?
Olen õnnelik ja liigutatud, kui näen päris inimeste tekste, fotosid ja videoid.
*
Alar Tamming AI-st kui evolutsiooni järgmisest tasandist, mille egregori loome:

Tõenäoliselt hea: Kliimamuutused, globaalne vaesus, pandeemiad, tehasepõllumajandus, tehisintellektiga kaasnevad riskid: on palju tõsisemaid probleeme, kui ükski karjäär enda peale võtta suudaks. Kui soovite, et teie tööl oleks positiivne mõju, võib nende hulgast valimine olla teie kõige olulisem otsus. Aga kuidas te teistega võrdlete?
Meile meeldib kasutada ITN-raamistikku , mis kaalub põhjust kolme teguri alusel:
• Tähtsus : Probleemi koguulatus. Kui palju parem oleks maailm, kui probleem lahendataks? Kui palju elusid päästetaks või parandataks?
• Jälgitavus : kui lihtne on probleemi lahendada. Kas me teame, kuidas probleemi lahendada, või on edasiliikumisel keerulisi takistusi?
• Hooletusse jätmine : kui palju juba tehakse . Kui palju raha ja talenti juba sellesse suunatakse? Mida suurem see summa on, seda keerulisem võib olla täiendava mõju saavutamine väheneva tulu tõttu.
Võtame näiteks kliimamuutused . See on äärmiselt oluline ja võib põhjustada tohutut kahju . Meil on ka lahendusi , mis, kuigi mitte tingimata lihtsad või odavad, aitavad kindlasti leevendada kliimamuutuste halvimaid tagajärgi. Seega tundub see väga oluline ja vähemalt mõõdukalt teostatav.
Tänu aastakümnete pikkusele aktivismile ja poliitilisele tööle saab kliimamuutus nüüd õnneks märkimisväärset tähelepanu ja rahastamist (sadades miljardites aastas). Kliimamuutuste täielikuks lahendamiseks on vaja palju enamat, kuid võrreldes mõne muu pakilise probleemiga pole kliimamuutused eriti tähelepanuta jäetud. Näiteks kannatab praegu tehasefarmides üle 30 miljardi maismaalooma, kuid nad saavad vaid väikese osa kliimamuutustele eraldatavast rahastamisest.
Kliimamuutustega tegelemine võib siiski olla suurepärane valik. ITN-i raamistik viitab lihtsalt sellele, et üks lisainimene seal võib saavutada vähem kui sama inimene, kes töötab millegi sama olulise, kuid suures osas ignoreeritud kallal. Või võib see suunata teid kliimamuutuste konkreetsete osade poole, mis on valdkonnaga tervikuna võrreldes rohkem tähelepanuta jäetud.
Muidugi pole see kogu pilt. Olenemata sellest, kui heategevuslik eesmärk ITN-i raamistikus hästi hinnatud on, tasub arvestada ka teie isikliku sobivusega . Paberil võib eesmärk suurepärane välja näha, aga kui teie motivatsioon ja oskused on mujal tugevamad, on see sageli koht, kus teete rohkem head.
See kõik tähendab: tasub tõsiselt mõelda, kus teie pingutused saavad kõige rohkem kasu tuua. Meie ITN-raamistiku selgitaja annab ülevaate, kuidas seda kõike kaaluda.
____
Kas otsid mõjukat rolli?
Siin on mõned hiljuti meie tööportaali lisatud töökohad, mille üle oleme elevil:
• Tehisintellekti ohutuse keskuse tooteturunduse vanemjuht
• Programmijuht, piirialade tehisintellekti juhtimise kursus ettevõttes BlueDot Impact
• New Roots Institute’i tehnoloogiajuht
• Teadusassistent, turu kujundamise kiirendi globaalse arengu keskuses
• Giving Greeni kasvudirektor
Minu säilenõtkus on minu enese aju ja loovuse töökorras hoidmine.
Mõned näited väljakutsetest, mida seiran:

TLÜ hariduse mikrokraad
https://www.facebook.com/haridusinnovatsioon
https://www.tlu.ee/hik/koolitused?fbclid=IwY2xjawTe-U5leHRuA2FlbQIxMABicmlkETFuZ2VITlhTaWxJeVpBM2l3c3J0YwZhcHBfaWQQMjIyMDM5MTc4ODIwMDg5MgABHic5Sc7neEDVX3cng5vBgtQ5EcsS5y3te1xFGRjj1yHjVpXbwr6e2fnh1v35_aem_HZLLZycFFSyR92JuPE_1Uw

Erasmus+ õuesõpe Küprosel – Mikk Sarv jagas sama, sobitatuna Põhjalasse

How to activate my lessons/students? Sustainability and outdoor education

TI-hüpe on meie kooli IT-eriala kõrval mõnevõrra naiivne – oleme juhtimas 😊

Õpilased ootavad koolidelt selgeid tehisaru kasutamise reegleid

Kunstiterapeudi koolitus – peab tõdema, et õp Berlokko on teadjam-jagavam

Art Life Coach

Autismi ravi tüvirakkudega – Šveitsis
https://child-development-sm.com/lp5/autism/eu?fbclid=IwY2xjawTz7uVwZG9mBWV4dG4DYWVtAjExAGJyaWQRMWx5c0ZlZHNkQ3lUdDNQMnpzcnRjBmFwcF9pZBAyMjIwMzkxNzg4MjAwODkyAAEejGuq62ghRnn2Kkwhm7seDXMbVNXrs7NYdxjGmX07OkDP6185_Fs2zE6rq0Y_aem__mL0ShFrvYvuPcV8vBwVEg

Spikker – Youtube’ist võib lõputult õppida

nlp kõutši sertifitseerimine – tähelepanu tõmbas hind 7 dollarit – skämm? – seda lausa ei olnud, aga tase oli asjaarmastajatele
https://davidkey.kartra.com/page/7DollarSpecialCoaching?fbc_id=6970475387894&h_ad_id=6970475388094&utm_medium=paid&utm_source=fb&utm_id=6821751265494&utm_content=6970475388094&utm_term=6970475387894&utm_campaign=6821751265494&fbclid=IwY2xjawTNHIxleHRuA2FlbQEwAGFkaWQAAAZW86CC_nNydGMGYXBwX2lkEDIyMjAzOTE3ODgyMDA4OTIAAR53aF7DajWv7EB_r9fTpVOFvkJoZHR2E2EEvCtvURi0Ydgb2BZpJxk7XKNEPA_aem_JEFTEiOy2sQsMtfgPGTgxg

Ath kõutš – haakus hästi dr Rammuliga loodud materjaliga ülediagnoosimisest
– Eriti hästi linkis Jürgen Rooste jt kolleegide pihtimusega üleväsimusest

ADHD Coach

Erivajaduste kõutš – tegin kaasa ja läbi ja üle

Neurodiversity Coach

Kutsumust toetava kooli loomine – haakus hästi Big Think materjaliga aeglustavast ja rahustavast koolist
https://www.facebook.com/share/v/1DCG3peyj2/?mibextid=wwXIfr
Soovitasin sõbratarile-raamatupidajale
https://www.bcskoolitus.ee/koolitus/digitaalne-projektijuhtimine-tehisintellekti-ai-toel-2/?utm_medium=paid&utm_source=fb&utm_id=120251492535810348_v2_s08_e7684&utm_content=120251539598820348&utm_term=120251492535810348&utm_campaign=120251492535800348&fbclid=IwY2xjawTKdTpleHRuA2FlbQEwAGFkaWQBqzgjb4qGrGJyaWQRMTFiaGRCTXlDT1l2QTczdlpzcnRjBmFwcF9pZBAyMjIwMzkxNzg4MjAwODkyAAEebHKVg_YrLOtDQdl8t7ChkslIV5PY9UDtxfXwZaUHZ0Be4_LogF9bu3m-Grw_aem_NGi1_6jjWhuzbTxlpj14iw (1600 eurot)

Osalesin 😊
https://www.facebook.com/Coursera (rahvusvaheline digi-projektijuhtimine)
Koolitõrkega lapsed vajavad iga aastaga aina enam abi ja tuge
https://l.facebook.com/l.php?u=https%3A%2F%2Fwww.err.ee%2F1610079577%2Fpsuhholoog-koolitorkega-laste-hulk-on-viimasel-ajal-huppeliselt-kasvanud%3Ffbclid%3DIwZXh0bgNhZW0CMTEAc3J0YwZhcHBfaWQQMjIyMDM5MTc4ODIwMDg5MgABHltK45-VFqSphLsySSyFKS8466UG88AsdmnPlAIl_uhU1CbnJdnoJpV5YSFH_aem_B4n3nlzaVymgjOspKvNxUA&h=AUArbGxgfior-Lx4r_WtkLLcyxUYaj-wzCIawB8J6r5vcgSpaaRmvUQi_jnB2s1b4wLsdpyAxODdwTxTPYQLh6JimhJtiRKtnbPoACcdRRLuW-XyhIDAGiWetdJ1z0NcYYkV29cInkfemaz5&__tn__=%2CmH-y-R&c[0]=AUAv0tRGYmK5ZMW7RLRym6gZQXiOgkY7__j8pP-U_uekHa2h5XUG3jWASekGMoOEpFkbqCl0YBORnfEGuLJkY4LSRMwSt_1Wx-8rcL8Ydg3Kvrok7ZneL0BpJyIrgAOKGOTWuGqw8RhicbATgwZorSLdazl5ztHmh3kDb1An1DSVmHa80R0UMnl9suCYWdWF2v11XIQHPeW3GA

https://coursiv.io/dynamic?prc_id=1104&utm_source=facebook&utm_campaign=%7B%7Bcampaign.id%7D%7D&utm_adset=%7B%7Badset.id%7D%7D&utm_ad=%7B%7Bad.id%7D%7D&utm_placement=%7B%7Bplacement%7D%7D&fbclid=IwY2xjawTLWY5leHRuA2FlbQMxMDAAYnJpZBExMWJoZEJNeUNPWXZBNzN2WnNydGMGYXBwX2lkEDIyMjAzOTE3ODgyMDA4OTIAAR5QX14gntucaKFSzmunGwfL1-IFHcrY5w7NcqXxMmeCPaisC2S6T7xNqZMhWQ_aem_8ppukaUnRZv0qfRjeyR0_g
Meie ajastul tasub Microsoftist rohkem teada kui litsentsi ostmine oma arvutisse
https://www.coursera.org/professional-certificates/microsoft-leadership-and-innovation/paidmedia?fbclid=IwY2xjawTLWO5leHRuA2FlbQMxMDAAYnJpZBExMWJoZEJNeUNPWXZBNzN2WnNydGMGYXBwX2lkEDIyMjAzOTE3ODgyMDA4OTIAAR67DrB7_o2kmm4l1bACBKKC-pFgyCXByka4xBBjrYJh1C5_heu9IioYxkYYow_aem_xbuSnLp7vWyNmapOfuXPnQ

Soovitan!!!

Digitaalne projektijuhtimine tehisintellekti (AI) toel

Coursera kampaaniad väärivad tähelepanu
https://www.coursera.org/professional-certificates/ibm-rag-and-agentic-ai/paidmedia?fbclid=IwY2xjawTLWJRleHRuA2FlbQMxMDAAYnJpZBExMWJoZEJNeUNPWXZBNzN2WnNydGMGYXBwX2lkEDIyMjAzOTE3ODgyMDA4OTIAAR6krk8L90DMM9UAJzcuNKiht8gcpuX7ptaQ6HfpujtvQYtXXtZl9TjBN84AZg_aem_xbuSnLp7vWyNmapOfuXPnQ

Mis oleks, kui tõstaks rahvusvahelist kraadi?
https://londonsba.org.uk/courses-page/advanced-professional-certificate-in-leadership-and-management/?utm_medium=paid&utm_source=fb&utm_id=120211618906110500&utm_content=120242038980060500&utm_term=120211618906590500&utm_campaign=120211618906110500&fbclid=IwY2xjawT_WJpwZG9mBWV4dG4DYWVtATAAYWRpZAGrL-rDFwyEYnJpZBExeFJQa2NjYVE5UnJiekVUWXNydGMGYXBwX2lkEDIyMjAzOTE3ODgyMDA4OTIAAR6ow4L4-uu76XKW6KD147UDfucmoR2z-B68EYQId_nXini8-ySToCiVTLyMOg_aem_FOJZxp4HbBvxaelLhw1VsA
Erilist tähelepanu ja osalemist pälvigu platform Big Think:

Edastasid selle e-kirja? Liitu siin, et saada lisateavet

Kuidas vähem vaielda ja rohkem rääkida
Selle nädala Suures Mõttetunnis jagab advokaat Jefferson Fisher oma lähenemisviisi konfliktide lahendamisele.
SUUR MÕTE

19. AUGUST

LOE RAKENDUSES

Õpi maailma suurimatelt mõtlejatelt.
Tutvustame meie viimast Suure Mõtte Tunni.
Suhtle kontrolli, enesekindluse ja ühendusega.
Advokaat Jefferson Fisher lihvis aastaid kohtusaalis veenmiskunsti. See võib tunduda kaugel igapäevastest lahkarvamustest, millega me kõik silmitsi seisame, olgu need siis tööalaste projektide otsuste või koduste majapidamiskohustuste üle. Kuid Fisheri pingeline õigusalane kogemus on olnud võimas treeningpolügoon õppimaks, mis tegelikult konflikti lahendab ja mis seda ainult hullemaks teeb.
Selles tunnis pakub Fisher välja konstruktiivsema viisi oma elus keeruliste vestluste lahendamiseks.
Vaata esimest õppetundi tasuta
________________________________________
Õpieesmärgid:
• Navigeeri keerulistes vestlustes.
• Loo ja projitseeri enesekindlust.
• Räägi välja, kui see on oluline.
• Vali oma sõnu hoolikamalt.
• Suurenda sidet teistega.
________________________________________
Liitu ja jätka õppimist
Õpi oskusi maailma tippmõtlejatelt, ettevõtjatelt ja ekspertidelt. Meie mikroõppe tunnid aitavad sul keskenduda suurtele ideedele, millel on praktiline mõju.
Liikmeks saades saate juurdepääsu selle eksperdi tundidele, lisaks varasematele ja tulevastele õppeainetele.
*
Kui olete ametliku Microsofti klient, olete märganud, et teid tõmmati lepingut värskendades copilot-kliendiks – nüüd võite seda lahkesti, aga selle eest lõpmatult õppida:
https://cloud.also.mp/microsoft-ai-workforce-and-copilot-training/?mc=5110.facebook.paid-social.microsoft.central-ai-training-hub.is269318.social-ad-cta.fy27h1.ee.also&utm_medium=paid&utm_source=fb&utm_id=120245800482340138&utm_content=120245800533940138&utm_term=120245800482380138&utm_campaign=120245800482340138&fbclid=IwY2xjawT3qN5wZG9mBWV4dG4DYWVtATAAYWRpZAGrMvDEEmZaYnJpZBExeFJQa2NjYVE5UnJiekVUWXNydGMGYXBwX2lkEDIyMjAzOTE3ODgyMDA4OTIAAR7CJXd6MnajTQqrnOL0mmOq6IUaysvnc5_F8irnyXdBvgj9YFx6IevH1FVnNA_aem_HUDn1sgysgjK-vNco5BKIg

Edastasid selle e-kirja? Liitu siin, et saada lisateavet

Vaata kohe

Meil on rohkem karta rumalate inimeste kui kurjade inimeste ees
Filosoof Jonny Thomson käsitleb kolme ühiskondi hävitava rumaluse tingimust.
BIG THINK JA JONNY THOMSON

18. JUULI

LOE RAKENDUSES

Kurjust on lihtne tuvastada ja selle vastu võidelda; rumalusega see nii ei ole. Filosoof Jonny Thomson käsitleb Dietrich Bonhoefferi kolme ühiskondi hävitava rumaluse tingimust: oma mõtlemise tellimine autoriteedilt, tahtlik teadmatus ja konformism.

Ta näitab, kuidas igaüks neist tänapäeval avaldub, alates tehisintellekti vastustest meie moraalsetele küsimustele kuni poliitiliste parteideni, mis suruvad peale lojaalsust veendumuse asemel.
Esineja kohta: Jonny Thomson Õpetas enne täiskohaga kirjutamisele asumist enam kui kümme aastat Oxfordis filosoofiat. Ta on Big Thinki kolumnist ning auhinnatud ja menuraamatute autor, kelle raamatud on tõlgitud 22 keelde.

Jonny on ka Mini Philosophy asutaja , mis on umbes kahe miljoni uudishimuliku ja intelligentse meele sotsiaalvõrgustik. Ta on tuntud üle kogu maailma selle poolest, et muudab filosoofia ligipääsetavaks, kaasahaaravaks ja lõbusaks.
________________________________________
Saa Jonny Thomsonilt rohkem infot
Minifilosoofia
Ruum, kus uurida maailma suurimate mõtete ideid koos Big Thinki Jonny Thomsoniga.
Jonny Thomsoni poolt

________________________________________
Ajatemplid
00:00:21 1. peatükk: Rumalus vs kurjus
00:01:52 Mis rumalus tegelikult on
00:09:14 Miks rumalus võidab kurjuse
00:21:53 Kuidas lolli ravida
00:27:35 2. peatükk: Kuidas võim rumalust kasvatab
00:30:09 Valetajad vs. lollitajad
00:35:12 Algoritmipõhine grupimõtlemine
00:38:30 Kuidas end lolliks teha
________________________________________
Eelistad meie intervjuusid Spotifys kuulata? Vaata meie episoode siit:

Emotsionaalselt küpseks täiskasvanuks saamise plaan 68 minutiga
Suur mõte
Episood
________________________________________
Transkript
Allpool on selle videointervjuu esimese viie minuti transkriptsioon. See on tõeline sõna-sõnalt tehtud transkriptsioon, mis jäädvustab vestluse täpselt nii, nagu see toimus. Kui soovite video vaatamise ajal kogu transkripti lugeda, klõpsake siin .
________________________________________
Minu nimi on Jonny Thompson. Olen kirjanik, Big Thinki kolumnist ja haldan sotsiaalvõrgustikku Mini Philosophy, kus selgitan filosoofilisi ideid miljonitele inimestele. Olen peatselt ilmuva raamatu “The Art of Piisav” autor, milles selgitan epikuurlust ja õpetan kõigile, kuidas seda meie elus rakendada.
1. peatükk: Rumalus vs. kurjus
Dietrich Bonhoeffer oli 20. sajandi filosoof ja teoloog, keda tuntakse nii oma kirjutiste kui ka natsisüsteemile vastupanu osutamise poolest. Ta sündis 20. sajandi alguses silmapaistvasse, üsna eliitsesse perekonda. Tema isa oli Berliini Ülikooli psühhiaatriaosakonna juhataja, mis oli üks riigi prestiižsemaid õppetoole. Kui natsid võimule tulid ja alustasid Saksa kristlikku liikumist, mille raames nad üritasid protestantlikke kirikuid omaks võtta, juhtis ta vastuliikumist, mida tunti kui Konfessionaalset Kirikut. Kui sõda puhkes, oli Bonhoeffer osa natsivastasest luureteenistusest, kus ta edastas teavet liitlastele ja vastupanuliikumistele kogu Euroopas ja Saksamaal. Lõpuks said natsid sellest teada ja ta vangistati 1943. aastal, kus ta kirjutas terve hulga kirju ja päevikuid, millest saame need märkmed rumaluse kohta, millest ma täna räägin. Teda seostati Hitleri tapmise vandenõuga 1944. aastal ja ta hukati Flossenbergi koonduslaagris 1945. aastal, paar nädalat enne seda, kui liitlased selle vabastasid.
Seega räägib Bonhoeffer oma kirjades rumalusest ja esitab selle pisut julge väite, et rumalus on tsivilisatsioonile suurem oht kui isegi kurjus. Aga selle mõistmiseks peame tegelikult aru saama, mida ta rumaluse all mõtles, sest see erineb sellest, kuidas paljud meist seda sõna oma igapäevases sõnavaras kasutavad.
Mis rumalus tegelikult on
Mis on siis rumalus? Noh, see ei ole sama mis rumalus. Rumalus on see, kui teed midagi rumalat, hoolimatut või ettevaatamatut. Näiteks kui paned bensiiniautosse diislikütust või mina panin pesumasinasse nõudepesuvahendit ja see põhjustas katastroofi või ma mäletan… Mu poja viimasel sünnipäevapeol kingiti talle plastmassist golfikomplekt ja ma tahtsin meeleheitlikult kõigile teistele emadele ja isadele muljet avaldada, nii et ma võtsin golfikepi välja ja lõin palli nii kõvasti kui suutsin ja see lendas üle meie värava teele, tabades mööduvat autot. See on näide rumaluse kohta, aga see ei ole rumalus Bonhoefferi mõistes.
See ei ole ka sama mis kognitiivsete võimete puudumine. Seega puutud elus vahel kokku ülesannetega, mis lihtsalt ületavad sinu võimeid. Näiteks minu enda puhul on kokkupandav konstruktsioon uskumatult keeruline. Seega, kui on vaja kokku panna mööblit või isegi selliseid nippe nagu Lego meisterdamine, annan selle sageli kellegi teise hooleks. Isegi minu viieaastane poeg on Lego meisterdamises minust parem.
Aga rumalus ei ole sama mis teadmatus, sest kui sa midagi ei tea, siis on see kas hariduse puudumine või selle faktiga mitteseotud kokkupuude. Näiteks kui sa ei tea Indoneesia pealinna, on see näide teadmatusest. Ja siis sa lähed ära ja avastad, et pealinn on, kas see on Jakarta? Ma arvan, et see võib olla pealinn, see võib olla Jakarta. Ja see lahendab sinu teadmatuse. See ei ole rumalus. Seega on Bonhoeffer ettevaatlik, öeldes, et need kolm asja ei ole rumalus.
Aga mis on rumalus? Bonhoeffer ütleb taas, et rumalust saab defineerida kolme erineva elemendi abil. Esiteks, kui me tellime oma kriitilise mõtlemise mingilt kolmandalt osapoolelt. See võib olla õpetaja, lapsevanem, sotsiaalmeedia mõjutaja või tehnoloogia. Ja muidugi tellivad paljud inimesed tänapäeval oma mõtlemise tehnoloogiale.
________________________________________
Seotud artikkel

Loe Jonny Thomsoni artiklit „Ela teadlikult“: Ameerika esimese filosoofia päritolu , mis on kirjutatud ajakirja Big Think trükiväljaandele „ The Opt-Out Nation “.
Big Think liikmed saavad meie esmaklassilisi trükiajakirju igal kvartalil* koos juurdepääsuga enam kui 100 videokursusele ja tuhandetele lühitundidele maailma suurimatelt mõtlejatelt. Lisateavet meie liikmelisuse kohta leiate siit !
*Ainult USA saatmine
________________________________________
2014. aastal kirjutas filosoof Robert Howell artikli, milles ta tutvustas mõtteeksperimenti nimega Google Morals. Ja artiklis selgitab ta, et me kasutame sageli rakendusi teatud asjade tegemiseks. Kõige levinum on Google Maps. Seega isegi täna siia tulles kasutan ma Google Mapsi, et öelda endale, kuhu minna. Ma järgisin sinist joont. See käskis mul minna vasakule. See käskis mul minna paremale. Ja hopsti, siin ma olen. Ja enamik inimesi on Google Mapsi kasutamisega nõus, isegi kui me kasutame seda veidi imbetsilliliste asjade jaoks. Näiteks kui ma tahan minna Big Beni juurde ja see on ilmselgelt minu ees, kasutavad inimesed ikkagi Google Mapsi, et öelda neile, kuhu minna Londonis asuva Big Beni juurde. Aga me oleme sellega nõus, sest navigeerimine näib olevat asi, mille oleme üsna valmis tehnoloogiale tellima.
Aga Howe pakkus välja lisaidee. Ta ütles, et kujutage ette, et tulevikus on rakendus nimega Google Morals. Google Morals on rakendus, kuhu sisestate küsimuse ja see ütleb teile, mida peaksite igas olukorras tegema. Oletame, et ma lähen burgeribaari või burgerirestorani ja küsin, kas on õige süüa lihaburgerit või halloumiburgerit? Ja rakendus teeb oma urisemise ja ütleb mulle, et olgu, peaksite tegema seda. Asi pole selles, kas Google Morals arutleb õigesti või mitte. Robert Howelli mõte on see, et me ei peaks oma moraalset arutlemist rakendusele tellima. See kirjutati 2014. aastal ja pole vaja raketiteadlast, et juhtida tähelepanu tõsiasjale, et paljud inimesed kasutavad tänapäeval ChatGPT-d, Claude’i ja tehisintellekti, et neile küsimustele vastata. Kas on õige teha X? Kas on õige teha Y? Kas peaksin oma partnerit petma? Kas peaksin oma partneriga koos jääma? Kas peaksin tegema seda tööd või peaksin tegema teist tööd? Me kasutame tehisintellekti, et see meie eest kriitilise mõtlemise teeks, ja see on näide sellest, mida Bonhoeffer nimetaks rumaluseks.
Rumaluse teine element on see, kui me oleme tahtlikult teadmatud. Ma mainisin varem, et teadmatus iseenesest ei ole rumaluse vorm. Aga kui sa oled pidevalt teadmatu ja sa ei astu mingeid samme oma teadmatuse lahendamiseks, siis see on näide rumalusest. Vana-Kreeka maailmast leiab näite, kus Delfi oraakel olevat öelnud, et antiikmaailma targem mees oli Sokrates. Sokrates ütles kuulsalt, et ainus asi, mida ma tean, on see, et ma ei tea mitte midagi, mis on näide teadmatusest. Aga põhjus, miks ta ei olnud rumal, oli see, et ta pühendas oma elu selle lahendamisele.

Kas edastasite selle e-kirja? Liituge siin, et saada lisateavet

Trükikirjaoskuse hääbudes moondub meie arusaam tõest
Trükipress andis meile objektiivse tõe. Sotsiaalmeedia muutis tõe taas hõimuliseks. Tehisintellekt võiks selle muuta millekski hoopis muuks.
SUUR MÕTLE JA ANDREI MIR

25. AUGUST

LOE RAKENDUSES

Andrei Miri poolt
Igal meediumil – trükimeedial, televisioonil, sotsiaalmeedial – on oma leping tõega. Trükikirjaoskusest eemaldudes eemaldume ka objektiivse tõe tingimustest, mida see toetab.
Suulisus ja olukorratõde
Enne kirjaoskust oli inimeste arusaam tõest rajatud „eluskogemusele“, olgu see siis hõimu- või individuaalne kogemus. Faktid defineeriti olukorrapõhiselt, neid testiti tulemustega ning need talletati isiklikku ja kollektiivsesse mällu. Kollektiivne mälu oli vastupidavam kui ühegi üksikisiku mälu, kuid see kaldus siiski selle poole, mida inimesed tõesuseks vajasid. Ilma välise dokumentatsioonita, mis seda fikseeriks, sai minevik end vaikselt ümber kujundada, et see sobiks olevikuga.
Suulises kultuuris oli tõde situatsiooniline: suhteline, kontekstuaalne, läbiräägitud ja kohandatav.
Näiteks jutustasid antropoloogid Jack Goody ja Ian Watt loo Gonja osariigist Põhja-Ghanas. Riigi alusmüüt väitis, et asutaja Ndewura Jakpa tuli sellele maale kulla järele, vallutas põlisrahvad ja pani oma seitse poega nende peavaldasid valitsema. Seega olid nende järeltulijad seitsme provintsi seaduslikud valitsejad. Briti ametnikud jäädvustasid selle loo 20. sajandi alguses. Kuid siis ühinesid kaks peavalda teistega. Kui britid selle müüdi 60 aastat hiljem uuesti jäädvustasid, väideti, et Ndewura Jakpal oli ainult viis poega, mis legaliseeris viis peavalda. Keegi peale brittide, kes juhtumisi „kviitungid” alles hoidsid, ei näinud mingit poleemikat.
Goody ja Watt nimetasid seda „sotsiaalseks amneesiaks“. Kirjaoskajad ühiskonnad revideerivad samuti oma minevikku – aga nad peavad vaidlema vastu ülestähendustele, mis neile vastu räägivad. Suulises kultuuris selliseid ülestähendusi polnud, seega revideerimine ei jätnud auke. Suulisus võimaldas hõimul minevikku kohandada vastavalt oleviku vajadustele. Mitte ainult isiklik, vaid isegi kollektiivne tõde oli situatsiooniline: suhteline, kontekstuaalne, läbiräägitud ja kohandatav.
Kirjutamine ja objektiivse tõe tekkimine
Nagu kirjaoskuse uurija Eric Havelock ütles, eraldas kirjutamine teadaoleva teadjast. Mälust väljapoole jäädvustatud sündmuste lihtne jäädvustamine tõi kaasa revolutsiooni: tõde sai nüüd eraldada elukogemusest ja käsitleda abstraktse mõtlemise abil.
See kirja ja tähestiku poolt juhitud abstraktsiooni mõju muutis dramaatiliselt tõe epistemoloogiat. Tõde ei olnud enam seotud inimese või hõimu kogemusega. Nii jõudis Aristoteles, üks esimesi proosas kirjutanud filosoofe, järeldusele: „Platon on mulle kallis, aga veelgi kallim on tõde.“ Abstraktse tõe valimine mentori või vanema asemel oleks olnud vaieldamatult ennekuulmatu vaid paar põlvkonda enne Aristotelest. Abstraktse tõe printsiip, mis valitses suhete üle, laienes seejärel teadusesse, õigusse ja ühiskondlikku ellu, nagu kajastub näiteks Rooma õigusmaksiimis Dura lex, sed lex („Seadus on karm, aga see on seadus“).
________________________________________

Me teame, et teie, Suured Mõtlejad, armastate uusi ideid. Yuval Noah Harari teosest „Sapiens” kuni Malcolm Gladwelli teoseni „Outliers” – Shortform viib teid kiiremini oluliste teadmisteni.
Big Thinki lugejad saavad Shortformi tasuta proovida ja saada oma paketist 49% allahindlust.
SAA LÜHIKORRALDUSELT 49% SOODUSTUST
________________________________________
On laialdaselt tunnustatud, et trükkimine tegi raamatud massidele kättesaadavaks. Vähemtuntud, kuid tõenäoliselt olulisem oli trükkimisega kaasnenud teadmiste ühtsus. Enne 1440. aastat kippus käsikirjade käsitsi ümberkirjutamine koguma vigu ja tekitama samast tekstist vastuolulisi versioone. Trükkimine lõi mehhanismi, mis ühendas teadmised – ja tõe.
Pärast trükipressi levis ühtlase ja objektiivse tõe põhimõte kogu ühiskonnas valitseva intellektuaalse ja eetilise põhimõttena.
Hea näide on kaardid. Trükitud kaardid muutsid „reaalsuskontrolli“ põhimõtteid. Trükkimine kiirendas ja laiendas identsete eksemplaride levikut, võimaldades rohkematel inimestel näha sama küljendust ja lahknevusi kiiremini märgata. Erinevalt käsikirjakultuurist muutis trükkimine parandamise kiireks, kollektiivseks ja rahvahulga abil toimivaks protsessiks.
Selle protsessi käigus kaotasime paradiisi – või vähemalt selle koha kaardil. Tänu rahvahulga abil tehtud reaalsuskontrollile muutus täpsed ja ühtsed kaardid külluslikuks, mis juhtis tarbijaid eemale vähem usaldusväärsetest kaartidest, nagu Elizabeth Eisenstein oma 1979. aasta raamatus „ Trükipress kui muutuste agent“ märgib . Enne seda sisaldas enamik käsitsi joonistatud kaarte Eedeni aeda. Kuid kui trükkimine reaalsuskontrolli kiirendas, hakkasid kaardiväljaandjad „paradiisi sellest maailmast välja jätma, kuna selle asukoht oli liiga ebakindel,“ kirjutab Eisenstein.
Trükikirjaoskus aitas ilma eriliste pingutuste või ekspeditsioonideta, lihtsalt oma tehnoloogiliste tingimuste kõrvalmõjuna, kehtestada paljude asjade kohta objektiivsema tõe. Ühtse massihariduse kaudu (mis on samuti trükikirjaoskuse kõrvalsaadus) levis ühtlase ja objektiivse tõe põhimõte kogu ühiskonnas valitseva intellektuaalse ja eetilise põhimõttena.
Elektrooniline meedia: Tõde muutub sihtrühmaspetsiifiliseks
Kommunikatsiooniteoreetik James Carey väitis, et telegraaf oli esimene meedium, mis eraldas kommunikatsiooni transpordist. Kui elekter vabastas kommunikatsiooni mis tahes füüsilisest kandjast, muutus see praktiliselt hetkeliseks, mis viis lõpuks teabe külluseni.
Elektroonilise ajastu jooksul – raadiost televisioonini – muutus uudiste ja meelelahutuse hulk külluslikuks. Meediatootjad pidid oma toodete publikule turustamiseks kõvasti tööd tegema. Lasswelli kommunikatsioonivalemi – „Kes ütleb mida millisel kanalil kellele ja millise mõjuga?“ – kohaselt muutus „kelle“ olulisemaks kui „millele“. Meediatoodang nihkus sisu tootmiselt konkreetsele sihtrühmale suunatud tegevusele. Ajalehed olid pikka aega kõnetanud kindlat lugejaskonda – parteiline ajakirjandus valis oma sihtrühma poliitilise tausta järgi. Elektrooniline meedia lisas mõõtmise: sihtimisest sai pidev, kvantifitseeritud ja kohene.
Elektroonilise meedia ajastul nihkus kirjutamise ja trükkimise kaudu edendatud tõe printsiip sotsiaalse kontekstualiseerimise ja inimeste valikutest sõltuvuse poole.
Mitte juhuslikult võimaldas elektrooniline meedia mõõta ka seda, mida publik soovib. See sai alguse 1937. aastal, kui Paul Lazarsfeld ja Frank Stanton Columbia ülikoolist kavandasid „programmianalüsaatori“ – seadme, mis registreeris kuulajate reaktsioone raadiosaadetele. Katsealused kuulasid saadet ja vajutasid vasakule või paremale nuppu, et märkida, mis neile meeldis või ei meeldinud. Nii leiutati muide esimene „meeldib“ nupp, 70 aastat enne sotsiaalmeediat. Seade võimaldas uudiste ja reklaamide tootjatel näha, millist tüüpi sisu erinevad publikuliikmed eelistasid. Sarnased meetodid võeti televisioonis kasutusele 1940. aastate lõpus. 1990. aastateks oli tekkinud terve publiku mõõtmise tööstusharu. Spetsiaalsed kaugjuhtimispuldid ehk „inimesemõõtjad“ jälgisid leibkondade individuaalseid valikuid. Hinnangud, mis olid trükiajastul võimatud, hakkasid sisu tootmist defineerima.
Nende andmete abil kohandasid produtsendid sisu mitte ainult laiadele sihtrühmadele, nagu lapsed, mehed või naised, vaid ka konkreetsetele segmentidele, nagu „vanemad töölisklassi mustanahalised mehed” või „keskklassi üksikemad valged emad”. Identiteedi järgi sihtrühma täpne sihtimine parandas saadete ja reklaamide edastamist, aga tõi ka grupiidentiteetidele keskendumise massikultuuri ja avalikkuse teadvusse.
Nagu filosoof ja meediateoreetik Marshall McLuhan täheldas, sai kasutajast sisu. Postmodernistlikud teooriad väitsid, et tõde pole midagi muud kui kultuuriline konstruktsioon – mitte kunagi objektiivne, alati kellelegi kuuluv. Polnud juhus, et postmodernism tekkis koos televisiooniga. Nii postmodernismi kui ka televisiooni jaoks oli tõde publikuspetsiifiline.
Kirja ja trükikunsti edendatud tõe printsiip – ratsionaalsus, objektiivsus, universaalsus, ühetaolisus – nihkus sotsiaalse kontekstualiseerimise ja inimeste valikutest sõltuvuse suunas. Alanud oli pöördumine absoluutselt tõelt suhtelisele tõele.
Digitaalne meedia: tõde kui meeldimiste ja jagamiste kaudu referendum
Internet ja sotsiaalmeedia andsid miljarditele inimestele juurdepääsu mitte ainult teabele, vaid ka eneseväljendusele. See hävitas vanad väravavalvurite mehhanismid, mida suuresti kontrollisid eliit, mis viis selleni, mida Martin Gurri nimetas teoses „ Avaliku mäss “ „autoriteedi kriisiks“. Peagi järgnes epistemoloogilis-autoriteedi kriis.
Kirjaoskus julgustas inimesi ideedele reageerima, samas kui digitaalne meedia julgustab meid üksteisele emotsionaalselt ja impulsiivselt reageerima, tuues tagasi hõimude suulisusele iseloomulikud tingimused. Kuid sotsiaalmeedias ületab sotsiaalne reaktsioonivõime vanu hõimutingimusi suurusjärkude võrra, kuna interaktsioonid on kiiremad ja ulatuslikumad. Traditsioonilistes hõimudes lepivad inimesed tavaliselt lühikeste kohanemisperioodide järel stabiilsete hierarhiatega. Digitaalsed superhõimud puutuvad pidevalt kokku päästikute ja uudsusega ning algoritmid õhutavad kasutajaid veelgi parema kaasatuse poole. Digitaalsed rahvahulgad segunevad erinevate teemade ja mandrite vahel ning ei lepi kunagi päriselt stabiilsete hierarhiatega. Kogu ökosüsteem on pidev kaklus. Seetõttu on „digitaalne suulisus” steroididel suulisus.
Seda äsja tekkinud terminit, digitaalset suulisust, mõistetakse sageli valesti selle „suulisuse” komponendi tõttu. Meediaökoloogias ei tähenda suulisus vs kirjaoskus ainult kuulamist vs lugemist, vaid pigem süvenemist vs eemaldumist. Seega ei puuduta digitaalne suulisus niivõrd taskuhäälingusaateid ja lühireportaaže, kuivõrd seda, kuidas inimesed sukelduvad impulsiivsetesse ja kohestesse digitaalsetesse interaktsioonidesse oma keskkonnaga, mis on nüüd digitaalne, ja üksteisega, just nagu hõimude suulisuses.
Digitaalajastul on tõde omandanud uue kontrollimisvormi, millele on äärmiselt raske vastu panna: viiruslik levik.
Digitaalmeedia muutis teksti sõnumite saatmiseks. Nii nagu suuline kõne integreerus meie loomulikku käitumisse füüsilises reaalsuses, on sõnumite saatmisest saanud meie digitaalse käitumise alus. Kuna trükkimine ja koputamine asendab teisi suhtlusvorme, kahaneb mõtlemise ja käitumise vaheline eraldatus – Havelocki teadaoleva ja teadja vahel. Abstraktne ja süstemaatiline teadmine on pöördumas „teadmiseks“, mis põhineb „elus kogemusel“. Tõde muutub taas situatsiooniliseks, suhteliseks, läbiräägitud ja hõimupõhiseks.
Elektroonilise meedia algatatud tõe sotsiaalse kontekstualiseerimise protsess oli lõpule viidud. Meil on isegi ajatempel selle kohta, millal see juhtus: Oxfordi sõnaraamat valis 2016. aastal aasta sõnaks sõna „post-truth“. Sõnaraamat defineeris „post-truth“ kui seost „oludega, kus objektiivsed faktid kujundavad avalikku arvamust vähem kui emotsioonidele ja isiklikele veendumustele apelleerimine“. Aasta hiljem valis Collinsi sõnaraamat aasta sõnaks „fake news“.
Trükikultuuril oli muidugi oma valed – 19. sajandi pennipress ja kollane ajakirjandus müüsid neid ohtralt. Digitaalse meediaga muutus aga verifitseerimise mehhanism ise. Digitaalajastul on tõde omandanud uue verifitseerimise vormi, millele on äärmiselt raske vastu panna: viiruslik levik. Kui trükikultuur levitas seda, mis oli oluline, siis digitaalkultuur käsitleb olulisena kõike, mida levitatakse. Viiruslik levik kujundab tõde võimsamalt kui vanad väravavahid, raamatud ja eksperdid kunagi tegid. Tõest on saanud meeldimiste ja jagamiste kaudu referendum.
Tsivilisatsioon loobub trükiajastu tõe mõistest. Tagantjärele vaadates näib see periood olevat absoluutse, objektiivse tõe haripunkt. See kestis ajaloos vaid lühikese perioodi, umbes 500 aastat, mida põhjusega nimetatakse „Gutenbergi sulgudeks“. Sulg sulgub.
Tehisintellekt ja tõde: reaalsuskontrolli jaoks pole enam reaalsust
Laialdaselt kasutatavad suured keelemudelid (LLM-id) on olnud olemas vaid paar aastat, kuid me näeme juba sama ulatuslikke tagajärgi nagu kirjutamise, trüki või televisiooni ajastul. Tehisintellekti suurim mõju tõe epistemoloogiale seisneb selles, kuidas see tingib meie suhet reaalsusega.
Kuna jagame internetti üha enam tehisintellektiga, kohandame oma nägemis-, kõne- ja mõtlemisviisi selle jagatud keskkonnaga. Tehisintellekti jaoks oleme ainus reaalsus meie ise. Meie anname tehisintellektile oma keele kognitiivsete struktuuride õppimiseks, seega on meie kaasatus tehisintellekti jaoks ülioluline ja olulisem kui tõde. Tehisintellekt jätkab meiega rääkimist olenemata kõigest, olles suuresti ükskõikne tõe ja reaalsuskontrollide suhtes, sest tal pole reaalsust peale selle, milles meie temaga suhtleme.
LM-idel on praegu reaalsusega vähe seost ja vähe vajadust selle järele. Mis selles uues paradigmas tõde on, tuleb veel kindlaks teha.
See ei tähenda, et tehisintellekt ohverdab tõe kaasatuse nimel, nagu seda teeb digitaalne meedia. See tähendab, et tõde kui intellektuaalne või eetiline imperatiiv tehisintellekti reaalsuses vaieldamatult ei eksisteeri. Muidugi on tõde meie, inimeste jaoks endiselt oluline ja me saame tehisintellekte parandades anda endast parima, et seda säilitada. Kuid elektrooniline ja seejärel digitaalne meedia on meie parima juba õõnestanud.
Veelgi hullem on see, et inimese ja tehisintellekti jagatud keskkonnas väheneb inimese osakaal. Mida kaugemale me generatiivse tehisintellektiga areneme, seda rohkem sisu tehisintellekt toodab. Esimestes iteratsioonides taaskasutas tehisintellekt inimeste loodud sisu, kuid peagi hakkab see sööma omaenda varasemaid väljundeid, mille eesmärk polnud juba reaalsust peegeldada, vaid tähelepanu köita, nn tehisintellekti rämps.
Selle tulemusel jagame tehisintellektiga ühist keelt, milles tehisintellektil puuduvad täielikult põhjendatud viited reaalsusele. Tehisintellekti kasutatavas keeles kaotavad sõnad oma haarde reaalsete asjade üle ja säilitavad ainult oma seose teiste sõnadega. Keelelises mõttes variseb denotatsioon kokku tähenduseks. Aja jooksul tehisintellekti loodud osakaal selles jagatud keeles kasvab või isegi tühistab meie referentsiaalsed vajadused. On aeg olla ettevaatlik või vähemalt uudishimulik selle suhtes, mis sellistes meediatingimustes tõest alles jääb.
Individuaalsed tõe strateegiad
Viimase kahe aastatuhande jooksul on tõde läbinud mitu domineeriva meedia määratletud etappi. Hõimude suulisuses põhines tõde elukogemusel ning seda defineerisid uskumused ja situatsioonilised vajadused: suhteline, hõimulik ja läbiräägitud. Kirjutamine ja seejärel printimine eraldas tõe situatsioonilisest süvenemisest ja asetas selle abstraktsete ideede ruumi, mis on ankurdatud „objektiivsesse” reaalsusesse, loodud mõistuse kaudu ja kinnitatud kontrollitavate tõenditega. Elektrooniline ja nüüd digitaalne meedia on tagastanud tõe elukogemusele – kuid elukogemusele, mis on nüüd enamasti digitaalne, mis tähendab impulsiivset, algoritmiliselt ärritunud ja isoleeritud sellest, mida varem peeti reaalsuskontrolliks. Ja lõpuks, õigusteaduse magistriõppes on praegu vähe seost reaalsusega ja vähe vajadust selle järele, kuna nende ainus ühendus oleme meie, keele pakkujad. Mis on tõde selles uues paradigmas, on veel kindlaks tegemata.
Postkirjaoskus ei tähenda ainult vähemat raamatute lugemist. Loobudes trükikirjaoskusest – esmalt elektroonilise ja digitaalse meedia kaudu ning nüüd tehisintellekti kaudu –, loobume objektiivse, absoluutse ja ühetaolise tõe mõistest.
Mõned tõe erosioonile vastupanu osutamise võimalused on endiselt alles, enamasti individuaalsete strateegiatena. Neid on peamiselt kaks: ankurdada end füüsilisse ja sotsiaalsesse reaalsusesse, elades inimelu inimkehas; ja sügav lugemine. See, kas neid strateegiaid saab ühiskonnas rakendada, sõltub haridusest ja meediapädevusest. Vastasel juhul võib epistemoloogiline lõhe – erinevused selles, kuidas inimesed tõde defineerivad – juba tahkestuda uueks sotsiaalseks ja põlvkondadevaheliseks mõraks.
________________________________________

Hakka Big Think liikmeks
Minifilosoofia | Algab pauguga | Suurelt mõtlevad raamatud | Suurelt mõtle ärile
Külalispostitus autorilt
Andrei Mir
Autor: Digitaalne tagasipööramine. || Viiruslik inkvisiitor. || Digitaalne tulevik tahavaatepeeglis. || Postajakirjandus ja ajalehtede surm. || Inimene kui meedia. // Ma uurin meediat ja kõike muud.
Telli Andrey

JM_m59_lisa15_01022023

Kas edastasite selle e-kirja? Liituge siin, et saada lisateavet

Filosoof, kes soovib, et koolid lapsi aeglustaksid
Gert Biesta räägib tegelikust põhjusest, miks peaksime hariduses tehisintellekti suhtes ettevaatlikud olema.
SUUR MÕTE

21. JUULI

LOE RAKENDUSES

Hiljutisel algkooli külastusel sattus Gert Biesta vaatepildile, mis teda rõõmustas. Käsitöötoas ulatati lastele avatud kutse: „Siin on teil materjalid, papp, liim ja pulgad. Selle tunni jooksul saate meisterdada kõike, mida soovite.“ Tahvlil polnud näidist ega lõpus ootamas õiget versiooni. See, mis oleks võinud tunduda lihtsa käsitöötunnina, sai tema jaoks tõeliseks kohtumiseks vabadusega.
Nagu Biesta Big Thinkiga vesteldes ütles, on selline ülesanne palju raskem kui öelda, mida teha: „See on silmitsi seismine omaenda vabadusega, kui pead välja mõtlema: mida sa teed, kui keegi ei ütle sulle, mida teha?“
See on ruum, mille kaitsmise eest Biesta – laialt mõjukas haridusfilosoof ja avaliku hariduse professor Maynoothi ülikoolis Iirimaal – on aastakümneid vaeva näinud. Ta väidab, et see on koolides, kus esikohale seatakse kiirus, tõhus õppimine ja mõõdetavad tulemused, kahanenud. Tema jaoks pole miski seda ruumi rohkem minimeerinud kui tehisintellekt: masin, mis on peaaegu loodud selleks, et kiirustada meid teadmatuse hetkest mööda enne, kui meil on olnud reaalset võimalust seda asustada.
Ma saan kogu selle töö sinu eest ära teha
Keelemudelid võivad kiirendada või automatiseerida tüütuid ülesandeid ning tänapäevased mudelid genereerivad enamasti mõistlikku ja viimistletud väljundit, mis võib olla uskumatult mugav. Kuid klassiruumid vajavad vaieldamatult hõõrdumist. Õpilased, kes lasevad tehisintellektil oma esseesid kirjutada, riskivad oma intelligentsuse ja pingutuse loovutamisega süsteemile, mis liigub kiiresti etteantud tulemuse poole. „Mida kiiremini [õpilased] liiguvad,“ ütles Biesta, „seda vähem on võimalusi kõhkluseks, hinnangute andmiseks või ebakindluseks.“
Need on Biesta jaoks kõige olulisemad hetked, sest need panevad õpilase peatuma, teadmatuse rüpes istuma ja silmitsi seisma sügavama küsimusega: mida sa peaksid küsima? Kui kõik on käeulatuses, mida on tark taotleda?
„Tehisintellekt on väga sõltuvust tekitav tehnoloogia. See imeb sind kergesti endasse ja paneb sind siis ennast unustama.“
Gert Biesta
Tehisintellekt ei suuda veel sellistele küsimustele vastata, mis on üks põhjus, miks Biesta eelistab seda mitte vaadelda kui universaalset lahendust ülesannetele ja probleemidele, vaid pigem kitsamalt kui tööriista. Ta pakub puusepa analoogia: kui ainus tööriist, mis sul on, on haamer ja sa arvad, et see saab teha kõike, siis sa pole hea puusepp.
Ennekõike soodustab tehisintellekt sõltuvust. „Suurim väljakutse, mida ma näen, on see, et tegemist on äärmiselt sõltuvust tekitava tehnoloogiaga, mis seetõttu imeb sind kergesti endasse ja paneb sind end unustama,“ ütles Biesta, vihjates, et see on vana oht, mida iga uus digitehnoloogia tsükkel süvendab. (Tehisintellekti sõltuvuspotentsiaali kohta on teaduskirjandust vähe ja see on vastuoluline, kuigi mõned hiljutised uuringud on leidnud käitumismustreid, mis sarnanevad muude digitehnoloogiast sõltuvuse vormidega.)
Biesta tõmbab piiri sotsiaalmeedia (nt TikTok) ja genereeriva tehisintellekti vahel: mõlemad võivad tunduda nii kiired ja koheselt rahuldust pakkuvad, et võib olla raske peatuda ja mõtiskleda selle üle, mida sa vaatad või kuidas sa tehnoloogiatega suhtled. „Enne kui sa arugi saad,“ ütles Biesta, „oled sa selle sees.“
Ta rõhutas, et väljakutse seisneb selles, et säilitada suhe kõigega, mida maailm pakub, kaotamata seejuures iseennast. Hariduses tähendab see õpilaste abistamist võime arendamisel ja säilitamisel peatuda ja küsida: „Kas ma peaksin seda tegema?“
Linnud, loomad ja masinad
Biesta nõustus, et masinad suudavad teha teatud tüüpi otsuseid: neid, mis toimivad reeglite, harude ja otsustuspuude järgi. Kui see, siis too . Masin saab sellega väga hästi hakkama. Kaasaegsed keelemudelid on veelgi keerukamad, toimides pigem tõenäosuste kui rangete reeglite põhjal. Ometi ütles ta, et teatud punktist alates on terve otsustusvõime dimensioon, mida ei saa sellistele protseduuridele taandada. Selline otsustusvõime on seotud kohusetundega: mitte lihtsalt valikute vahel valimine, vaid suuna üle järelemõtlemine, millist suunda peaks võtma.
Kaua enne generatiivse tehisintellekti plahvatuslikku levikut kasutas Biesta selle punkti selgitamiseks lihtsamat masinat: robottolmuimejat. Kui see korra tuppa panna, põrkab see vastu lauajalgu, toolinurki, seinu, võib-olla isegi koera või kassi. Kui see uuesti läbi sama toa saata, kohandab see oma marsruuti, muutudes ruumis navigeerimisel tõhusamaks ja intelligentsemaks. „Kuid robottolmuimeja ei suuda kunagi otsustada, kas tuba, kuhu see pannakse, on puhastamist väärt või mitte,“ ütles Biesta. Lisaks sellele ei saa see küsida, millist maailma selle efektiivsus teenib: „Pange see Putini või Zelenskõi kabinetti ja see teeb lihtsalt töö ära.“
„Haridus peaks tõstatama küsimuse: mida sa õpituga peale hakkad?“
Gert Biesta
See ei tähenda, et masinad ei õpiks. „Õppimine tähendab, et tehisintellekti süsteemid suudavad kohaneda olukordadega, milles nad on,“ ütles Biesta, „ja nad saavad kohanemisel paremaks ja kiiremaks muutuda.“ Kuid tema jaoks jääb moraalne teadlikkus õppimise ulatusest välja. See on ka see, kus inimene eristub nii intelligentsetest loomadest kui ka masinatest. „Ma kasutan sageli iidse Hiina konfutsianistliku filosoofi Xunzi kaunist fraasi : „Lindudel ja loomadel on intelligentsus, aga mitte kohusetunnet,““ ütles ta. „Nüüd võime lisada: „Lindudel, loomadel ja masinatel on intelligentsus, aga masinal [ka] puudub kohusetunne.““ Tehisintellekt võib imiteerida moraalset teadlikkust, aga see tuleb eelnevalt programmeerida – ainuüksi intelligentsus ei saa otsustusvõimeni jõuda. Meil seevastu võib olla kohusetunne. „„Mida ma peaksin tegema?“ on meie jaoks alati küsimus,“ ütles Biesta.
Seepärast rõhutab ta nii kindlalt, et õppimine ei ole hariduse eesmärk: „Minu jaoks on see üks suurimaid segadusi tänapäeva haridusteaduses ja -poliitikas. Inimesed ütlevad: „Kool on õppimise koht” või „Õpetaja ülesanne on panna õpilased õppima”. Kui sa tahad õppida, ei vaja sa kooli ega õpetajat; sa õpid tohutult palju tänaval olles või McDonald’sis töötades.“
Intelligentsus kohaneb; südametunnistus segab vahele. Biesta jaoks on hariduse lõppeesmärk üsna vastuoluline ja provokatiivne: õppimise voogu segada: „Haridus peaks tõstatama küsimuse: mida te õpituga peale hakkate?“ Ilma selliste katkestusteta võib õppimine jätta meid küll keerukaks ja tõhusaks, kuid moraalselt uniseks.
Et aidata õpilastel neid aeglustumise, katkestuste ja läbimõelduse hetki üle elada, kasutab Biesta konkreetseid õppetehnikaid. Üks näide on tuttav refleksiivessee. Juba ammu enne tehisintellekti oli ta näinud, kui kergesti saavad õpilased selles žanris soravaks saada, ilma et see neid üldse liigutaks. Seega hakkas ta tuttava küsimuse „Mida olete õppinud?“ asendama raskemaga: „Kas saate kirjeldada, kuidas olete mingis olukorras olnud?“ – küsimus, mis loodetavasti tõmbab õpilasi tagasi elavasse kohtumisse.
Hoia valu ärkvel
Biesta loodab kaitsta „enesekindlusetuse“ tunnet. „Kui inimesed on endas 100% kindlad, muutuvad nad väga ohtlikuks, sest neil pole enam võimalust oma tegude suhtes kahelda,“ ütles ta. See väike ja ebamugav enesekindlusetuse ruum on tema jaoks moraalse teadvuse alus. Südametunnistusest saab omamoodi topeltteadmine: sa ei tegutse lihtsalt intelligentse organismina, vaid astud iseendaga refleksiivsesse suhtesse. Sa jälgid enda tegutsemist. Ja edasi liikudes küsid endalt, kas peaksid üldse edasi liikuma.
Ta tunnistas, et selle kahtluse hetke elus hoidmine on nõudlik töö. „[Ometi] just seda tähendabki elada inimelu,“ ütles ta, kandes endas korduvat küsimust: „Kuule, oota hetk – kas see läheb nii, nagu see peaks minema? Kas mind tõmmatakse mingis tähendusrikkas suunas?“ See pole niivõrd stabiilne võimekus kuivõrd elupraktika, midagi, mida tuleb ikka ja jälle teha.
„See on täielikult seotud haridusega,“ ütles Biesta. Ta hoiatab haridustöötajaid, kes arvavad, et nad peaksid aitama noortel endas kindlad olla või lihtsalt oma identiteeti leida. Selle asemel saab haridus harjutada katkestamise pedagoogikat: mitte öelda noortele, kuidas elada, vaid katkestada nende teekonda, häirida nende harjumuspärast olemis- ja tegutsemisviisi, et kõhklused jääksid võimalikuks. Ta pöördub sageli tagasi Martin Buberi tabava fraasi juurde: „Meie aja haridustöötajate esimene ülesanne on „hoida valu ärkvel“.“ See valu, ütles Biesta, on südametunnistuse valu, raskus regulaarselt küsida, kas liigutakse õiges suunas.
Kohtumine päris inimesega
Biesta mõtleb tihti, kuidas saaksime üksteist aidata kõhkluse ja läbimõelduse hetki elus hoida, mitte ainult lastel, vaid ka täiskasvanutel, kes elavad ühiskonnas, mis meid igas suunas tõmbab. Üks vastus, pakkus ta välja, on täita oma ja oma laste elu päris asjadega. Reaalsus ei anna meile täpselt seda, mida me tahame, ja see ongi selle kingitus. See katkestab meie voolu. See aeglustab meid. See teeb kõhklused võimalikuks.
„Palju muret tekitab väljakutse, et me enam ei tea, mis on tõde – et meil on post-tõde, võltsuudised ja kõik see,“ ütles Biesta. „Kuid teine kriis on seotud meie arusaamaga sellest, mis on reaalne.“ Tehisintellekt on osa sellest kriisist. See on raputanud piltide maailma, mida paljud kunagi pidasid reaalsuse akendeks. Laiemalt öeldes täidab tehnoloogia elu virtuaalsega, alates kaasahaaravatest digimaailmadest kuni 3D-printeriteni. „Inimesed ütlevad 3D-printerite kohta: „Saate printida kõike, mida suudate mõelda.“ Aga see kõik peab tulema teie mõtlemisest ja materjal ei aita teil näha, et mitte kõik, mida suudate mõelda, pole tegelikult mõttekas teha,“ ütles Biesta.
„Kui puutud kokku reaalsete asjadega, pakub see vastupanu. See ei lase sul nendega teha seda, mida sa tahaksid.“
Gert Biesta
Ta väitis, et see eemaldumine reaalsusest kuulub laiemasse kultuurilisse mustrisse: arenenud maailmas oleme elu korraldanud nii, et saaksime kiiresti ja tõhusalt seda, mida tahame – ostlemine on olemise viis. Ta osutas Paul Robertsi teosele „Impulsiühiskond“ , mis näitab, mis läheb valesti, kui kohesest rahuldusest saab sotsiaalne põhimõte: „Me ei võta kunagi aega, et küsida, mida üldse tasub tahta.“
Kohtumine reaalsusega, rõhutas Biesta, on teistsugune: „Kui puutud kokku millegi reaalsega, pakub see vastupanu. See ei lase sul sellega teha seda, mida sa tahad.“ Aed õpetab seda hästi: taimed kasvavad omas tempos ja nende sundimine sageli hävitab nad. Veelgi keerulisem on kohtumine teise inimesega, kes ei tee tingimata seda, mida me tahame. Mõnikord muutub see vanema elus ilmseks, kui teie laps pöördub ja ütleb: „Ei, ma ei tee seda!“ Sel hetkel kohtute reaalsusega, mis keeldub teie stsenaariumist. Te ei saa lihtsalt kõvemini survestada ja oma tahtmist saada.
Seepärast kutsub Biesta koole üles ümbritsema lapsi aedade, loomade ja reaalsete materjalidega. Kui kõik muutub tekstiliseks ja virtuaalseks, hoiatas ta, kaotame ühe vähestest allesjäänud jõududest, mis suudavad meid veel paigal peatada ja meid enda juurde tagasi kutsuda.

Mina kollektiivi teenistuses

Kolmanda kompetentsi juures olevad kuus tegevusnäitajat, mida avan, järgivad samm-sammult hindamisstandardit: kirjeldan, selgitan, lisan, avan ja loodan, et minu portfolioga tutvuvad inimesed, mitte üksneks tšipirobotid.
Tõendama iga kompetentsi tänu sellele eriti suure ja värske rõõmuga, et just suvel 2026 on olnud eriti ohtrasti kõiki osapooli tõstvaid organisatsiooni eesmärkidest ja väärtustest lähtumise võimalusi, koostööd kolleegidega, turvalise keskkonna poole liikumist, kolleegide professionaalse arengu toetamist, suhtlemist ja koostööd lapsevanematega ning info ja andmete liikumisega seotud hüppeid.
Ka minul enesel on olnud põhjust oma üldinimlikke väärtusi ja põhimõtteid üle vaadata, oma piire paika väidelda ning õppida nii sisulise kui ka vormilise enesekaitse tehnikaid ja meetodeid (NLP, Mindvalley, Brandon Bays, Carmiola de Santura jt), et muuta korduvaid kahjustavaid mustreid.
Näiteid teistega ühiste eesmärkide seadmise kohta lisandub üsna eranditult iga päev – kolleegid on teinud arenguhüppeid või lahkunud, uute kolleegidega – eelmisel aastal ühinesid kaks ametikooli kolledžiks ning tundus, et kõige äkilisem on möödas. Minu koormus kahekordistus – õppisime kolleegidega koos mulle tausta ja tagalat tegema nii, et saan korraga nelja klassi õpetada (kaks ühes ja kaks teises õppekohas). Tänuvu tirib kuue klassi poole, kuna õpetajaid ei ole juurde leitud ning erialasid on juurde tulnud – pluss oleme nüüdsest nelja-aastalise õppega täisväärtusliku gümnaasiumihariduse tagajad.
See on üleriigiline teema – tööpakkumiste portaalid, mida õppijatega regulaarselt ja analüütiliselt jälgime, pakuvad sotsioloogilise seire võimalust ilma hinnalistele emoritele-gällupitele kulutamata: inimesi ei ole.
Õpetajatest IT-gurudeni – ei madala ega kõrgepalgaliste spetsialistide kutsungid ei vaibu. Kordan veel kirglikumalt palvet, mille mullusui maestro Tõnis Mägiga taevasse tõstsime: palun ärge minge ära!

Kallis kaasteeline, mu süda kummardab sinu ees,tänan, et oled jäänud isamaale. Räägin siin ja praegu sulle saladuse, mis on arvatavasti sinu omaga sarnane. Olen muserdavalt mitu korda olnud Eestist ära minemas. Loobumine on olnud ahvatlev nagu õunad siin ja piibliloos. Nagu sinu, nii ka minu esivanemaid on sõdades tapetud, küüditatud, koonduslaagerdatud ja sunniviisil punaseks pööratud. Palun, õed ja vennad – ärgem tühistagem üksteist selle eest, et võimatutes oludes oma ameteid peeti ja ellu jäädi. Ärgu kasvatagu kuri uut kurja juurde. Liiga tihti on olnud tunne, et mu viit last ja tosinat lapselast ei vajata. Paradoksaalsel kombel sündisid meie lapsed Eestimaale tänu Tõnis Mägi, Alenderi ja Marju Kuudi võõrsile minekule nõukogude okupatsiooni valusa agoonia ajal. Kui säde-inimesed ei oleks läinud, oleksin omal nahal ja hingel proovinud, kuidas on olla ulgueestlane. Lapsed oleksid sündinud mujale ja kasvanud kellekski teiseks. Tänu sellele, et meie iga žanri muusikud eesotsas Pärdi ja Järvi, Milleri ja Randperega läksid seitsme maa ja mere taha eestlast tutvustama ja seeläbi vabadust tooma, jäin fosforiidisõja ja laulva revolutsiooni päevil Eestisse. Hoopis Singeri-masinaga sinimustvalgeid lippe õmblesin ja mehele läksin. Need, kes lendasid raudse eesriide tagant vabadusse, näitasid vabale maailmale meid ning meile, et priius on olemas ja koju tulemas. Samal ajal, kui meie ei tohtinud Jeesuse nime lausudagi – pigem vandusime kabatšokki keerutades – kirjutati püha priius võõrsil raamatutesse ja lauludesse. Maarjamaa pihlakad kui palvehelmed hoidku ja õnnistagu iga inimest, kes meie isade maale tagasi – või sõdade eest varju tulevad. Eesti keele õpetajana ametikoolis, täisvanute gümnaasiumis ja keeltekoolis tean, et see on võimalik. Pagulased on sügavalt tänulikud ning õpivad elusat ilusat eesti keelt eriti võtuliselt läbi muusika. Laulvas ajas ja ruumis valitseb rahu ja rahvaste sõprus. Päriselt ka tulevad mägedepojad, kõrbetütred, kasakad ja Aabrami tõotatud maa ilusad hinged eestikeelsesse ja meelsesse hingamisse. Tänu sellele, et oleme sajandeid enamuse siiatulnuid eestlasteks laulnud, ei lööda 33aastast Jumalaema maad risti. Üheksavägise väes hõiskavad inglid ja haldjad koos kõigi meie juurde kogunenud hõimudega: Jumal on üks – paabeli segadus leiab lahenduse. Armsad sõbrad, kolleegid, õpilased – palun ärge minge ära! Teame ju küll seda talvist hispaaniatesse ihalemist – rännakem ja kogegem, kaugelt paistab paremini. Tulge tagasi – kodu on kodus. Meie jääme – meieta täidaksid tuhanded külad ja talud ju teised hõimud – loodus tühja kohta ei salli. Meis on alistumatu humala ja vastupidava kassitapu vägi ning tammine- kadakane ilmapuu nõtke sitkus. Oleme metsviinapuu marjadena hapud, aga alistumatud. Saadame laulude ja rändlindudega oma olemise sõnumi otsekui Kuldajastu seemne kõikjale üle Emakese Maa: saagu rahu ja õigluse riik nii, nagu taevas, nõnda ka maa peal. See on Tõde. Saagu nii. Aamen!

1. Eesmärkidest ja väärtustest lähtumine

Üsna iga päev jagan (ühis)meedias meie kooli kutsuvat promot, meie kollektiivi oodatud õpetajatele suunatud töökuulutusi ning kolleegidele sobivaid koolitusi ja kursuseid.
Hetkel just on töös kaks näidet, kus juhindun oma töös organisatsiooni eesmärkidest ja väärtustest:
1) Innovaatilise õppe algatus, sellega kaasas olemine ja pildil püsimine positiivse näitena.
„ Innovaatilise õppe projekt on hariduslik algatus, mis võtab kasutusele uusi meetodeid, tehnoloogiaid või korralduslikke lahendusi, et muuta õppimine tõhusamaks, loovamaks ja kaasavamaks. [1]
Peamised tunnused ja eesmärgid
• Uuenduslikud meetodid: Kasutatakse tavapärasest erinevaid lähenemisi, nagu digitehnoloogia, tehisintellekt, probleemõpe või praktiline, eluline ja kontekstipõhine õpe.
• Loovus ja ettevõtlikkus: Arendatakse õpilaste loovat mõtlemist, kriitilist meelt, meeskonnatööd ja probleemide lahendamise oskust.
• Kaasaegsed vahendid: Sageli on fookuses robootika, teadus- ja tehnoloogiaõpetus või virtuaalkeskkonnad.
• Koostöö ja jagamine: Rõhustatakse koolidevahelist või rahvusvahelist kogemuste vahetamist (näiteks Erasmus+ raames). [1, 2, 3, 4, 5]
Iga selline projekt aitab valmistada õppureid ette kiiresti muutuva maailma vajadusteks, tuues kooliellu värskeid ja tulevikku suunatud ideid. Euroopa tasemel tunnustatakse parimaid selliseid algatusi näiteks Euroopa innovaatilise õpetamise auhinnaga. [1]”

Euroopa innovaatilise õpetamise auhind

2) Vipside koolitusele minek ja kahe 5-liikmelise rühma loomine meie kolledžis.

„Väheintensiivse psühholoogilise sekkumise (VIPS) koolitus on sihipärane ja tõenduspõhine väljaõpe, mis õpetab pakkuma struktureeritud ja lühiajalist vaimse tervise tuge kergemate toimetulekuraskuste, stressi, ärevuse või meeleoluhäirete korral. [1, 2, 3]
Mis on VIPS ja selle koolitus?
• Olemus: VIPS on osa vaimse tervise astmelise abi mudelist. See ei ole traditsiooniline pikaajaline psühhoteraapia ega tavaline nõustamine, vaid kindla struktuuri, kindla kohtumiste arvu ja selgete tegevustega lühisekkumine. [1, 2]
• Eesmärk: Aidata inimestel omandada praktilisi probleemilahenduse tehnikaid ja käitumuslikke strateegiaid igapäevaelu pingetega toimetulekuks enne, kui probleemid süvenevad. [1]
• Sihtrühm ja levinumad näited: Koolitusi korraldatakse sageli spetsialistidele (näiteks psühholoogidele või vaimse tervise õdedele), et õppida konkreetseid tõenduspõhiseid meetodeid, nagu näiteks Problem Management Plus (PM+) ehk PM+ sekkumine, või grupipõhiseid kursusi (nagu Vaikuseminutid VIPS-kursused). [1, 2, 3]
• Kes läbi viib: Selliseid koolitusi Eestis vahendavad ja korraldavad näiteks asutused nagu Tervise Arengu Instituut (TAI) või teised vaimse tervise valdkonna organisatsioonid. [1]
Lisainfot ja parasjagu avatud koolitusi saab vaadata näiteks Tervise Arengu Instituudi (TAI) lehelt. [1]”
https://www.sm.ee/tervise-edendamine-ravi-ja-ravimid/vaimne-tervis/vaheintensiivsete-psuhholoogiliste-sekkumiste

Juhindun oma õigustest ja kohustustest põhimõtte järgi, et meie kool peab olema sõna otseses mõttes valge varjupaik. Minu panus organisatsioonikultuuri kujundamisse on sooja õhkkonna loomine nii oma klassis kui koridorides – suhtun kaasteelistesse nagu perekonnasse.
1. Kasutasin võimalust seda fenomeni sõnastada lõpuaktusel 2026.
„„Ma näen sind!“ ütlevad Avatarid.
Eestlane muheleb seepeale vaoshoitult: „Perekond! Sõpru tuntakse hädas – OMASID selle järgi, et jagame koguni tundeid ja isegi rõõmu.“ Meie omade pere on siin ja praegu ühises olukorras – pesast kukkunud linnud, kes tunnistavad, käsi lõputunnistusel, et me keegi ei tea päriselt, mis edasi saab. Kõik siin kümblevad pigem mäluvoogudes. Minu eelmine eriliselt ere pesast kukkumise šokk oli siis, kui mu kolmas-keskmine laululind Brigita läks kooli ja mina kiilusin eksistentsiaalselt nii kinni, et tagasi või edasi iseeneseks saamiseks oli vaja veel kaks last ilmale tuua. Lii, Kristina ja Kristiine teavad, mis see on. Sinu ja tema mäluvoogudes kroolivad tõsiasjad, et nt sinust ja temast sai lapsena ema – õdedele-vendadele või oma väga vara sündinutele. Meie, ameti- ja täiskasvanute koolide inimesed, ei ole teise sordi tegelased, kes eliitkoolidesse ei mahtunud. Meil on omas tempos omad tähtsusjärjekorrad – mu vanimal tütrel Retil on taipamine-haaval mitu haridust Waldorfi peal – aga esimesele koolilõpu aktusele viisin tema hobuse teda õnnitlema. Elu on seikluste pärlikee. Rapla ootab muide endiselt Waldorfkooli – kallid lõpetajad, kes te lähete siit edasi õpetajateks õppima: palun tulge pärast ülikooli tagasi, tehke kauased plaanid rahva tahtel teoks! Usun, et Keidi ja May, Karel, Marget ja Kristjan-Jaak viivad siit kogukonna ette ja kätte parima versiooni endast. Igal oma tee. Aleksander on samas saanud tänu Sofiale mitu korda isaks – igal oma järjekorrad. Eks meie Karmen meenutab ka direktrissi positsioonilt, kuidas tema tütre kaksikud sündisid. Me oleme nii sarnased – tänan võimaluse eest koos teiega üha enam Elu austada, Kauri ja Elvar – Janek ja Enrich! Meie vanaisa Harri, oma ajastu superstaar, läks pärast algust lastekodus ja 7. klassi sõtta, sest kusagil mujal polnud olla – kõik, mis tulema pidi ja kes sündida tahtsid, tuli ja sündis! Rahu… Ka meie oleme sõja aja kangelased. Olgem ses sõgedas ajas valmis üksteise nimel elama – suremisega ei kiirustaks – nii erakordselt põnev on. Teie, nüüd kohe siit kolledži tõutunnistusega oma lennukaart joonistama lendajad – olete näidanud enesejagamine kõrgemat pilotaaži: kool-lapsed-kool-kodu-kool-töö-kool. Minu lugupidamine! Ja piiritu tänu usalduse eest – selle aususe eest, millega olete oma uurimis- ja loovtöid ning kirjandeid-esseesid kirjutanud. Oleme imesid teinud ja näinud – klassikute kastmes on lisaks komadele ja kokkulahkutele toimunud kirjutamisteraapia. Ma näen sind! Hingehaavadest, mida trotsides te siia Valgesse Varjupaika tulite, on saamas ametid ja pühendumised. Oh ja ah, Anni ja Lii – millised tekstid! Mitmemillised. Oleme teiega koos õppinud, kuidas traumad puhastuvad mänguliselt – ärevus teiseneb uudishimuks – ja maailm toimub! Kui Richard, esimene poeg gümnaasiumi lõpetas, oli täna seda matka lõpetav Indi kahenädalane. Tänasin tookordses kõnes õpetajaid, kes on 24/7 iga ilmaga olemas… Tõehetk siin Omade vahel: ma ei teadnud toona päriselt, mida räägin – need suured seiklused ja südame sügelemised tuleb ise läbi teha. Ma näen sind! Hing õpilaste – kes on ühtlasi õpetajate õpetajad – lahtiste kaartidega loodud kirjatööde ees nii põlvili, et olen ära öelnud kutsetest parlamenti kandideerima. Minu perekond on siin – nüüd tean, miks Õpetajad ei lähe ei suure palga ega pensioni järele – nad ei lähe pensionilegi. Mina olen siin. Valge Varjupaik hoiab viimse hingetõmbeni koosloomises – meie võidukad esseed, prl Penteri tantsud, Eneliisa ja Eva Käteka-väärne krimka, Liina külapoeraamat, Reelika migreenitõrje teadus, Arneti muusika… pange edasi! Jäägu aegade lõpuni kestma Mimily-Mandira ühtehoidmine, mille puhul sekundi murdosa jooksul tajutakse: ja siis tuli rebane… On tulnud ning tuleb veel ja veel ja veel karmi reaalsust ja subjektiivsust – meie perekond loeb mõtteid ja tundeid. Väljaspool meie omaderingi loetakse vigu, tühistatakse ega tõsteta – seal hinnatakse teie stiili ja siirust… teistmoodi. Rahu. Tänu sellele, et te ei ole lasknud ennast iganenud õpikutega kiusata, on teiega koos loodud mitusada õppematerjali, mis seovad kirjasõna tänapäeva kõigi elualadega. Jumalik inspiratsioon – allikate leidmine, sajanditetaguste isiksuste uuel tasemel avastamine. Oluline on see, mis on oluline. Meie perekonnas ei ole võimalik fossiiliks kivistuda – palun tooge mulle oma tulevased baka- ja magistritöid näha! Koos teiega on minu Tammsaare ja Kross, Tuglas ja Tolstoi täiesti uuel tasandil ellu ärganud. Palun veel! Ma näen sind. Armas perekond – ülim au on kanda teie antud nimetust Ständap Komedista – Wikmani-Mauruse õpetajad ei oleks värvikalt rahvuskehandi mälusse jäänud, kui nad poleks erilised olnud – narr on õukonna kõige arukam inimene. Palun mäletage meie mantrat: TRUUDUS, FOOKUS, DISTSIPLIIN. Lõpuks on kõik hästi – kuni pole, ei ole lõpp ka veel. See on tõde. Tänan ja õnnistan!”

2.Minu teine näide oma panusest organisatsioonikultuuri kujundamisel kuulub valdkonda „omad vitsad peksavad“ – olen püüdnud olla preili positiiv, kes oma muredest-valudest ei räägi ning sellest õppinult innustan kaasteelisi jagama.
Miks me ei räägi?

+

Märt Avandi kogemuslugu kasutan avala ja aruka näitena oma inimeste suunamisel ja valgustamisel – selles vestluses on olemas kõik kõnetav – allaneelamine, varjumine ainetesse, enese uus leidmine ja aitamine nii siis, kui juhtub koletuim (tuleb matta oma laps) kui ka aegadel, mil naine abiellub teise naisega (sellest Märt pigem vaikib).

2. Koostöö kolleegidega oma organisatsioonis
Teoreetiliselt on hea toon era- ja äriasjad lahus hoida. Faktiliselt oleme õpetajatena enamasti oma klassides ega peaks eriti mujal kui aula kõrval klaveritoas kohvimasina juures kohtumagi. Praktiliselt oleme ikkagi inimesed – pilkudes ja kõnnakus on kõik kirjas ning mina olen küll see tüdruk, kes sorgus kaasteelist müksab ja kõnetab.
Kaks näidet koostööst kolleegidega võiksid olla nii paratamatu kui vabatahtlik.
Paratamatu on minu assisteerimine, kui kolledži ühes õppekohas olles läbi veebi ka teise õppekohta kandun – olen mõlema maja kolleegidele piiritult tänulik kohaloleku eest. Õppematerjale koostades mõtlen ka nendele – Evelinil, Kristal, Üllel ja Greetel peab ka uus ja huvitav olema!
Kolleegidest inspireeritud on värske materjal teede teemal:

Meie kui IT-inimeste õpetajate seltskonnas on õnneks kõigi väljakutsete – ka käesoleva portfolio loomise puhul – Ain, Greete, Allan ja Lucy läheduses. Itiabile vastan õigekirja kohendamisega, kui Õnneli, Sigrid ja Riina abi vajavad.
Vabatahtlikult lähen meie eripedagoog Katrin Polli vestlusõhtu külaliseks Valtu kooli ning vajadusel võtan ka sel aastal normist rohkem loov-praktilisi uurimistöid juhendada, kui kolleegidel miski muu asi ette tuleb.
Loomulikult oleks hea rohkem väljsapool kooli kohtuda ja ventileerida, aga ülisuur töökoormus ei jäta selleks paraku aega.
Sel teemal valisin ja kohandasin õppematerjali sõpruse taandumisest:

Õnneks on telefon olemas ning mina teekaaslaste jaoks 24/7 kuuldel.

3. Turvaline töökeskkond
Meil on kolm teemat, mis turvalise töökeskkonna loomisel mind kõnetavad. Kolmanda puhul suhtun nii ja naa.
Esimene näide on nii-ja-naa kooliväline: kolleeg Allan trimmerdas ning laskis endale puutüki silma – pärast seda trimmerdan kaitseprillidega.
Teine näide puudutab kooliparklat, kus meie poisid kipuvad tuuritama ja driftima. Mu enese autost on need kiiruskatsed väga napilt mööda läinud ning seepärast olen juhtinud nii poiste kui ka turvakaameraid haldava Ülo tähelepanu tõsiasjale, et ilma autodeta õpetajad kodudest kooli ei jõua. Lisaks autodele võivad ka poisid ise katki minna… Sõbralik õiendamine on mõjunud.
Tänutäheks koostöö eest tekitasin poistega koos õppematerjali mehaanikute slängist:

Kolmanda näitena toetava ja turvalise töökeskkonna kujundamisest koos kolleegidega ning turvalise õhustiku arendusvõimalustest, millele oleme vastastikku tähelepanu juhtinud, on energiajoogid.
Kui juhtkond on otsustanud, et meie koolis neid ei tarbita, siis nii ongi. Seetõttu olen üllatunud, et mõnede õpetajate klassiruumis tiriseb energiajookide taara. Mu enese seisukoht on täiesti eitav – tegemist on mürgi, üdini kahjuliku keemiaga.
Aga… Meie koolis on lisaks ametikooli noortele täiskasvanute gümnaasiumi küpsed isiksused, kellele märkust teha on mõnevõrra ebamugav. Saame hakkama.
Ja kuulakem Ilona Kaldre julgustust:

4. Kolleegide professionaalse arengu toetamine
On interdistsiplinaarse maailmataju – seega ka õpetuse ajad.
Nii, nagu mina pöördun sageli loodusteaduste ja reaalainete õpetajate poole, viin värskemaid teadmisi ajaloo-ühiskonnaõpetajale.
Toon kaks näidet, kuidas toetan kolleegide professionaalset arengut: Sigrid Varik, Urve Pregel, Greete Metsma, Õnneli Tõnsohn, Riina Leppmaa, Ülle Viitkar ja Karmen Selter saavad minult regulaarset tekstiabi – alati.
Mõne kolleegi bakatöid olen redigeerinud ning retsenseerinud.
Julgustuseks kolleegidele – ja endale 😊 – tegin Nikolai Bulgakovi tekstist õppematerjali:

Analüüsimaks panust koostöise õppimise toetamisse ja õpikogukondade juhtimisse avaldan rõõmu selle üle, et olen meie kooli uue kogukonnateenistujaga, nimeks Eneli Öpik, juba tuttav – võtsin ta peale, kui ta maanteel hääletas ning sümboolsel-metafoorsel moel olen valmis seda sõidutamist jätkama. Tervituseks nii talle kui teistele koostöises õppimises koonduvatele kolleegidele tegin vinguviiuli vaigistamise õppematerjali:

5. Suhtlemine ja koostöö lapsevanematega –

Täiskasvanute gümnaasiumis on meie suhtlemised oluliselt teisemad kui ametikoolis. Toon kaks näidet suhtlusest lapsevanematega, mille puhul oleme koostöö eriti nooblit võimalust kasutanud.
Üheaegselt õppisid täiskasvanud ema Liina ja ametikooli kursant Peeter, kes tegid koos riigieksami. Olin mõlema loov-praktilise uurimistöö juhendaja ning ootan ema Liinalt raamatut külapoe tegelikkusest.
Adomaitised – ema ja poeg – olid täiskasvanute gümnaasiumis lausa pinginaabrid. Poeg jätkas õpinguid ja karjääri kaitseväes, ema töötab Raplas ning viib koos oma veterinaarist kaasaga pidevalt Südamesalu hobuste toodetavat põllurammu oma Alus-asuvatele põldudele.
Kerner ja Metsniit – IT23 vastne vilistlane ning tema tipp-elektrikust kasuisa – on ühest küljest mõlemad tööotsingute-alasel töölaual, teisalt on mõlemad meie juures Südamesalus töötanud ning kolmandaks on mitmed õppematerjalid sündinud koostöös meister-elektrik-filoof Alariga.
Kui palju ja millist kütust lennukid kulutavad ja milliseid jooniseid taevasse väljutavad ning kuidas tõusev naftahind lennukallidust tegelikult mõjutab?
Ega ometi rasestumisvastastes vahendites leiduvad hormoonid, mis heitvees ei hävine, vaid lähevad joogi- ja tarbevette, põhjusta naiselike noormeeste, seksuaalsete enesemääratluse raskuste ning sassis ajukeemia üha järsemalt hüppavat kasvu?

Tiu-tiu ja teisiti…

Sel kevadel oli mul põhjust olla õnnelik koos gümnaasiumi lõpetanud poegade ema Piibe ning vietnamlanna Anšieli õe tänusõnade üle, sest me oleme koos teinud liialdamata öeldes imesid.
Run!!!

Mykita Minayevi vanematega õppisin koostööd tegema esmalt töötukassale nõusolekut küsides, kui noormeest ei võetud alaealisuse tõttu külapoodi tööle. Teiseks lävisin seoses Õhtulehe rubriigis Kiri presidendile ilmunud arvamuslooga, mis vajas samuti vanemate nõusolekut.
Edaspidi, kui noormehel on soov minna välispraktikale, olen selles ainsa poja kaitsmise ja kannustamise kolmnurgas juhendamas kolleege.
Lugupeetud härra President!
Minu nimi on Nik3310. Olen 16-aastane programmeerija, õpin Kehtnas IT-erialal ja otsustan järgmisel õppeaastal, kas keskendun Raplamaa Rakenduslikus Kolledžis serverite hooldaja või veebi arendaja fookusele, küberturvalisus niikuinii.
Elan Järvakandis ega kavatse vähemalt esialgu Eestist kuhugi edasi minna. Tulin siia Ukrainast nelja aasta eest sõja tõttu. Minu kodu põles rünnakute tõttu ära. Eesti on saanud mu uueks ja ainsaks koduks.
Kirjutan alla koolivenna kirjale: „Minu nimi on Mykhailo. Olen elanud Eestis pagulasena juba neli aastat. Soovin südamest tänada Teie riiki uskumatu toetuse eest. Ukraina ja Eesti on tõeliselt ägedad sõbrad ja kindlad liitlased. Eesti on erakordselt suurepärane, mugav ja rahulik riik, millel on suurepärased tulevikuväljavaated. Usun, et meie partnerlus muutub tulevikus veelgi tugevamaks.“
Ma ei kirjuta praegu selleks, et lihtsalt kurta, vaid et öelda otse: süsteem ei pane tähele neid, kes tahavad nullist tulevikku luua. See kehtib ka noorte eestlaste kohta.
Minu projekt on kohalik raadio NikRadofem. Tahan seda arendada, edastada ja proovida uusi asju. Kuid millega ma kokku puutun?
Väikestes kohtades, nagu Järvakandi, pole füüsiliselt ei infrastruktuuri ega võimalusi. Ei ole õieti kogu Raplamaalgi.
Koos pankade esindustega pandi kinni ka populaarne TRE-raadio. FM-sagedusele pääsemine on noorele entusiastile ette kaotatud missioon, mis põrkub bürokraatia ja eelarve finantsi võimaluste puudumise taha.
President on põhiseaduse ja tuleviku garant. Millist tulevikku me aga ehitame, kui: Linux ja avatud lähtekoodiga tarkvara (open source) lükatakse riigiasutustes ja hariduses endiselt kommertsmonopolide varju?
Andke roheline tuli Linuxile ja vabale tarkvarale, selle asemel et sundida kõiki hiiglaste lõa otsas istuma. On küll väljend, et meedia on kolmas võim, aga hästi juhitud riigis ei tohiks see niimoodi olla.
Noored ettevõtjad on riigi jaoks nähtamatud. Olen 16-aastane. Ma tahan luua, käivitada raadiot, kirjutada ettevõtte jaoks koodi ja tulevikus makse maksta. Kuid bürokraatlik masinavärk on ehitatud nii, nagu poleks alla 18-aastasel inimesel õigust oma algatusele, kui tal pole selja taga rikkaid vanemaid või valmis fondi. Siin riigis on nii vähe inimesi, aga silma paista ja oma andeid varakult näitama ja rakendama saavad hakata vaid need lapsed ja noorukid, kellel on mõjukad sugulased või sentimentaalne protežee – friends, fools and family. Mina olen pagulane.
Seadusi kirjutavad inimesed, kes on tegelikust tehnoloogiast ja elust sellistes piirkondades nagu Järvakandi kaugel. Siin on väga lihtne muutuda nähtamatuks ja selleks jäädagi, kui riigipea ei hakka viimaseid allesolevaid noori avalikkuse ja eneseteostuse poole aitama.
Härra President, kuulake neid, kes on nooremad ja kes on tulnud siia, et seda riiki nullist üles ehitada. Kinnitan, et jään just Eestit looma ega lähe siit šveitsidesse vms.
Me ei vaja halastust ega kingitusi. Me vajame võimalusi: kättesaadavaid ressursse, odavat võrku idufirmadele ja seadusi, mis ei peta ega suru maha ja ei suukorvista algatust enne, kui inimene saab 18-aastaseks.
Jah, ma olen naiivne – aga ma usun paremasse tulevikku. Usu Sina ka!
Lugupidamisega, Mykita Minayev

https://www.ohtuleht.ee/1164225/kiri-minu-presidendile-noor-ukraina-sojapogenik-kuulake-neid-kes-on-tulnud-siia-eesti-on-saanud-mu-uueks-ja-ainsaks-koduks

Olen ennast tundes – kogu südame kinkijana – palunud end mitte määrata klassi- ega rühmajuhatajaks – sellega paneksime hukatusliku põõna mu tõelisele pühendumisele Õpetajana.

6. Info ja andmed organisatsioonis
Meie kolledžis on inimesed väga liikuvad, seoses sellega, et keegi oluline otsustaja on alati mõnel Erasmus+ rändel, tuleb hoolega jälgida, kes on liikvel – ning tal kasvõi koridoris sabast kinni saada. Oma enese managemendis, mis tegeleb kirjastamise ja kultuuri-haridussündmuste produktsiooniga, koostan iganädalasi infolehti, kus on kõigile asjaosalistele kursishoidmiseks punkthaaval kirjas, mis meil kus ja kes meil mis.
Värskeim näide:
24.08.2026

1. Oluline on kokku leppida, mida Kodanikunädala sündmustena KYSK-I kodulehel üles paneme: – nõustamine – kutsutagu kohtadele – kodanikupäev RAKO-s
2. Kadri, skämmiraamatu Hooandjakampaania? See ei tule kindlalt vaesemehe säästukas, vaid prof.kirjastuse töö!
3. Kuna spurdin mopsi-raamatut lõpetada ja oma meisterõpetaja portfoliot valmis saada – meie kolledžisse ei leitudki teist õpetajat mu kõrvale – on viimased Meistrite Aabitsa peatükid alles loomisel – ühtlasi saadan Kajale/Monikale kogu aabitsa materjali, et kõrvalpilk tõstaks välja need peatükid, mis ajas ei kesta – juurdeloomisel on:
elukaar kirjanduses, orjus, pered-dünastiad, rassism-natsionalism, deemonid, raamatute sünd ja saatus, Saarad, sünkroonsus, skandaalid-sensatsioonid, zombid-sigmad-heyokad, presidendid, märtrid, Friedrichid, keharööv-kloonid-teisikud, taimed kirjanduses, hingeta olemid, droonide vanaisa Karlsson, logistika uhkest postipoisist siiani, blondiinid kirjanduses, kastellist kipsikülvini ning klõps ja võlgadesse
(skämmid ikka kah õppematerjaliks 😊)
4. Raharahva nimekiri ning Meistrite aabitsa ja mitmetähenduslike sõnade kaartide üleskutsetekst on Kajal ja Monikal käes ja töös.
5. Alustame kaartidest – need on täiesti valmis ja olemas – 800 kaardi trükkimistingimused paluksin Alol välja selgitada – äpi oskab nüüdseks teha Miky – 11.klassi daamidel on eriti uhke teha oma praktiline töö sedasi, et kaardid-äpp ongi päriselt olemas!
Dr Google pakub kaartide tegijad
Meil on oluline hinnad-tingimused võrrelda – 800 kaarti, mustvalged ? – pluss karp, kaanel säm ja Alika

6. Miky tegi skämmiraamatu kaane, mopsikaas ja küljendus tegemisel, teda on neelanud Gambia hotelli kodukas ja äpp – mis Nuiamäe ja Kliinika kodukatest saab, ei tea – šveitsi gambiit on meie senistele ülitoredatele koostööpartneritele sisendanud, et koolipoisile, elluastujale ja õpetajapreilile maksma ei pea 😊
7. Berliinlaste punkrockyourbusiness-platvormi viimine maailmaturule tulebb jutuks septembris – berliinerid lendavad siis Ugandasse, kus Richard juba on – viime nad Mykita Minayeviga otseühendusse, sellest saab noorhärrale pikk-põhjalik-pidev kooli kõrvale sobiv tulistamine.“
*

Perioodilistel seminaridel oleme infosulgude tekkimise probleemi jutuks võtnud ning lõpuks ikka jõudnud faktini: usalda, aga kontrolli – kui on proovieksam, jälgin, et eksaminandid ka teaksid ning et materjalid oleksid välja prinditud jne. Seni on olnud õnne, et Lucy-Õnneli-Greete-Urve on appi tulnud ja tulekahju kustutanud, kui infosulg on tekkinud
Minu olulisim põhimõte: räägi inimesega otse, mitte selja taga lootuses, et talle edasi räägitakse. Või kartuses.
Räägi asjast. Räägi seni, kuni ta on elus.

Kirjeldades kolme näite kaudu, millised on kõige olulisemad info ja andmete jagamise põhimõtted, mida järgin, on teine näide taustakontroll ja allikate võrdlemine info edastamisel nii kolleegidele kui õppijatele.
Parimad meetodid on edastanud Mindvalley University.

Soovitan info ja andmetega mängides hoiduda samast, millest minagi – ärgem klatšigem ega vassigem – varem või hiljem tuleb kõik välja.
Tühi jutt läheb haisema.
Julge hundi rind on rasvane. Ka selles mõttes, et mõistlik on vaprus kokku võtta ja inimesele enesele asjad klaariks kõnelda. Kartmata läbikukkumist – nagu iga tõsise soorituse puhul.

Minu väärtustest lähtumine ning koostööoskus on elu käigus karastunud.
Rääkigem teemad ja probleemid, taustad ja tagamaad läbipaistvaks!
Praeguses lõhutud inimeste maailmas on tekkinud nartsissistide pealekasv nii kodus kui koolis ning egotistide ohvreid on igas klassis, laboris ja puhkeruumis.
Seda teades on tarvis perioodiliselt rääkida, et ma tean, et sa tead, et ma tean.
Tõsiasi, et vastaval teemal õppematerjalil on viis tuhat vaatamist näitab, et soe sõbralik lahkamine on ülivajalik.

Kuula!
Pahatihti valmistab inimene kahekõne ajal teise inimese tõelise kuulamise asemel oma etteasteks.
Kui partner on stressis, blokis või millegi-kellegi toksilise mõju all, tuleb temaga info vahetamisel eranditult kõik üldkompetentsid korraga ja kordamööda kasutusse võtta.

Soovin kogu hingest luua ja hoida ruumi, mis kaitseb ja tõstab kaasteelisi.

7. Kirjelda, milliseid üldinimlikke väärtusi ja põhimõtteid oma tegevuses järgid.
Märkan märke ja olen kohal. Kui mulle satuvad ette teemad-materjalid-dokumendid, kuuletun. Jagan uusi värskeid vajalikke teadmisi kaasteelistega ega kurvasta, kui info kohale ei jõua – olen oma panuse andnud.
Jagan oma vaimustust ja kurvastust. Oleme kõik ühenduses, seega mis juhtub ühega, see juhtub kõigiga.
Olles lähedalt näinud teekaaslaste massilist mõtlematut haaramist antidepressantide järele teen nii dr Rammuli kui netileidude baasil veel ja veel materjale, jättes võimalikult enda teada, kui koletud on kõrvaltnähtud abstinentsid inimestel, kes üritavad suure farma maastikult maha tulla…
Video link

Olen viinud inimesi ühendusse Brandon Baysiga, kellega meid omavahel seovad just üldinimlikud väärtused ja põhimõtted. Tegin austerlannaga, kes valdavalt resideerib Briti saartel, intervjuu Meritoni sviidis vaatega Toompeale, kui ta tutvustas Eestis rännaku meetodit.
Võttes saapaid jalast pudistasin villaste sokkide küljest vaibale mõned kaeraterad ja Brandon hüüatas: “Kodus!!!”
Brandoni juhendatud meditatsioon haavade tervendamiseks

Nähes – ja osaledes – inimeste heitlusi vaesumisega ületöötamise kiuste tavatsen tuua elulisi näiteid. Thomas von Wahl-Sievers, baltisakslaste väärikas võsu on elanud stiilse spioonielu, resideerides Monacos kaotanud üsna hiljuti 50 miljonit nagu Rain Rannu filmis „Uus raha“ ning pärast proovi asuda Odessasse – esimeste rakettideni – tegutseb praegu koos krüptokuningannas kaasa Moonika Laanemaniga Hiinas.
Tommy jagatud siin-ja-praegu – nagu Eckhart Tolle – ning alustamisjulguse (Rumi moodi) tekstist tegin ühtaegu nii keeleõppe kui ka julgustustunni.
1. Sul on alati probleeme. Õpi elu nautima neid lahendades.
2. Inimesed ei otsusta oma tulevikku, nad otsustavad oma harjumusi ja nende harjumused otsustavad oma tulevikku.
3. Elus on ainult kaks asja, mille üle saate kontrollida: oma pingutust ja suhtumist.
4. Ära küsi endalt, kuidas sa alustasid. Alusta, siis küsi endalt, kuidas parandada.
5. Õnn sõltub vähem naudingust ja rohkem elu mõtte leidmisest.
6. Elu muutub raskemaks, kui ootad teistelt liiga palju ja endalt liiga vähe.
7. Elu muutub lihtsamaks, kui sa nõuad endalt palju ja teistelt vähe. Seadke standardid kõrgele, kuid hoidke oma ootused madalad.
8. Pooled su probleemidest on peas olemas: mõnikord mõtled sa üle asju, mis on tegelikult väikesed.
9. Ärge otsige otseteid ega saladusi: vajate järjepidevust.
10. Ära luba kolmel asjal oma elu kontrollida: inimestel, rahal ja minevikul.
11. Iga väljakutse, isegi tragöödia, peidab endas võimalust. Kui õpid seda otsima, võid negatiivse olukorra muuta millekski positiivseks või vähemalt sellest midagi kasulikku teha.
12. Ole tänulik iga päev, sest isegi kui sa arvad, et sul pole midagi tänulik olla, võib sinu “normal” elu olla kellegi teise unistus.
#bitcoin#monaco#crypto#macao#china — Aomenis, Macaus.

8. Avan paari näite kaudu, kuidas sean teistega ühiselt eesmärke ning teen nende saavutamise nimel tõhusat koostööd, arvestades osapoolte vajaduste ja seisukohtadega.
Parim näide on üsna värske – meie suvi Miky ja Mišaga, ukraina poistega algas intensiivse eesti keele õppimisega – mis oli juba iseenesest ühissooritus Ljudmila Aasamäe, Riina Leppmaa jt õpetajatega noormeeste õpiedu nimel.
Mykita ja Mykailo inteensiivne eesti keele suvi

1. Alustasime olukorras, kus Mykailo pühendas suve jõusaalile ja Mykita oli kurb, et alaealisena kuhugi tööle ei saanud – nt Järvakandi Grossi
2. Mykita kirjutas raamatu ja leidis kirjastamisplatvormi www.lulu.com
3. Igas tunnis – tõlkisime ühe peatüki raamatut „Roostes mootor“
– tegime sõnavara ja grammatikatööd 1-3 tüvitekstiga
– uurisime aktuaalseid teemasid, isiksusi, lahendusi
4. Tegime oma tõlkerobotid
5. Testisime skämme ja kodulehekülgede tagamaid
6. Meie mahitusel ilmus trükist Lembit Silla „Tsivilisatsioon XX!“
7. Mykailo sai kaasa teha tundide eel-järel-kõrval olnud töövõidud
– Gambia Swiss Boutique Hotel koduleht ja äpp
– Mopsi memuaaride kaas ja küljendus
– Pettuste raamatu kaas
– Koostöö alustamine Nuiamäe tallide ja Kliinikaga
8. Korraldasime koos Avatud Talude Päevad Südamesalus
9. Jagasime pidevalt huvitavaid sisu- ja vormileidusid
10. Võtsime suve kokku muinastulede ööga – ilmus Miky esimene ajalehepublikatsioon 😊
*
Lugupeetud härra President!
Minu nimi on Nik3310. Olen 16-aastane programmeerija, õpin Kehtnas IT-erialal ja otsustan järgmisel õppeaastal, kas keskendun Raplamaa Rakenduslikus Kolledžis serverite hooldaja või veebi arendaja fookusele, küberturvalisus niikuinii.
Elan Järvakandis ega kavatse vähemalt esialgu Eestist kuhugi edasi minna. Tulin siia Ukrainast nelja aasta eest sõja tõttu. Minu kodu põles rünnakute tõttu ära. Eesti on saanud mu uueks ja ainsaks koduks.
Kirjutan alla koolivenna kirjale: „Minu nimi on Mykhailo. Olen elanud Eestis pagulasena juba neli aastat. Soovin südamest tänada Teie riiki uskumatu toetuse eest. Ukraina ja Eesti on tõeliselt ägedad sõbrad ja kindlad liitlased. Eesti on erakordselt suurepärane, mugav ja rahulik riik, millel on suurepärased tulevikuväljavaated. Usun, et meie partnerlus muutub tulevikus veelgi tugevamaks.“
Ma ei kirjuta praegu selleks, et lihtsalt kurta, vaid et öelda otse: süsteem ei pane tähele neid, kes tahavad nullist tulevikku luua. See kehtib ka noorte eestlaste kohta.
Minu projekt on kohalik raadio NikRadofem. Tahan seda arendada, edastada ja proovida uusi asju. Kuid millega ma kokku puutun?
Väikestes kohtades, nagu Järvakandi, pole füüsiliselt ei infrastruktuuri ega võimalusi. Ei ole õieti kogu Raplamaalgi.
Koos pankade esindustega pandi kinni ka populaarne TRE-raadio. FM-sagedusele pääsemine on noorele entusiastile ette kaotatud missioon, mis põrkub bürokraatia ja eelarve finantsi võimaluste puudumise taha.
President on põhiseaduse ja tuleviku garant. Millist tulevikku me aga ehitame, kui: Linux ja avatud lähtekoodiga tarkvara (open source) lükatakse riigiasutustes ja hariduses endiselt kommertsmonopolide varju?
Andke roheline tuli Linuxile ja vabale tarkvarale, selle asemel et sundida kõiki hiiglaste lõa otsas istuma. On küll väljend, et meedia on kolmas võim, aga hästi juhitud riigis ei tohiks see niimoodi olla.
Noored ettevõtjad on riigi jaoks nähtamatud. Olen 16-aastane. Ma tahan luua, käivitada raadiot, kirjutada ettevõtte jaoks koodi ja tulevikus makse maksta. Kuid bürokraatlik masinavärk on ehitatud nii, nagu poleks alla 18-aastasel inimesel õigust oma algatusele, kui tal pole selja taga rikkaid vanemaid või valmis fondi. Siin riigi on nii vähe inimesi, aga silma paista ja oma andeid varakult näitama ja rakendama saavad hakata vaid need lapsed ja noorukid, kellel on mõjukad sugulased või sentimentaalne protežee – friends, fools and family. Mina olen pagulane.
Seadusi kirjutavad inimesed, kes on tegelikust tehnoloogiast ja elust sellistes piirkondades nagu Järvakandi kaugel. Siin on väga lihtne muutuda nähtamatuks ja selleks jäädagi, kui riigipea ei hakka viimaseid allesolevaid noori avalikkuse ja eneseteostuse poole aitama.
Härra President, kuulake neid, kes on nooremad ja kes on tulnud siia, et seda riiki nullist üles ehitada. Kinnitan, et jään just Eestit looma ega lähe siit šveitsidesse vms.
Me ei vaja halastust ega kingitusi. Me vajame võimalusi: kättesaadavaid ressursse, odavat võrku idufirmadele ja seadusi, mis ei peta ega suru maha ja ei suukorvista algatust enne, kui inimene saab 18-aastaseks.
Jah, ma olen naiivne – aga ma usun paremasse tulevikku. Usu Sina ka!
Lugupidamisega, Mykita Minayev

*
Kati Murutar – saatesõna Mykita Minayevi debüütteosele „Roostes mootor”

Õpetajapreili Murutaril ja IT-kursant Mykital pidi tulema lihtsalt intensiivne eesti keele õppimise suvi, aga sündis raamat.
Tänu sellele, et hr Minayevil oli juba kevadel loodud esmane käsikiri, tegelesime suvel 2026 tõlkimise-teoimetamise kõrval ka tõlkerobotite uurimise ja täiustamisega.
Seoses sellega, et vaja oli 16-aastasele noorele jõukohast kirjastamismoodust, jõudsime Miky kuulsusrikkal juhtimisel lulu.com teenuseni – tänu leidlikule noormehele kasutavad seda nüüd ka teised hinnatundlikud autorid. Neile omakorda on andekas teismeline kujundanud kaaned-kodulehed-äpid ning tellimusi tuleb aina juurde – aitäh Grossile, kes alaealist suveks tööle ei võtnud!
Raamatu peategelasel Finil pidi tulema lihtsalt paar nädalat vanemateta, kes sõitsid puhkusereisile ning jätsid poja tühja külmiku ja hangunud rolleriga Põhjala varakevadesse. Autor on viinud tegevuse Soome ning välistanud igasugused seosed omaenese maa ja rahvaga, et mitte veel rohkem haiget saada.
2010. aastal oli Hispaanias A-gripi pandeemia, mille tõttu piirid suleti. Kuni vanemad seal kinni olid, rajas Fin sõpradega isa garaaži töökoja, soetas auto ning ehitas kahest surnud mootorist nii elusa, et tõusis suisa rallil pjedestaalile. Võttis laenu, riskis, seljatas konkurendid ning peaauhinnaks oli majake mändide all ja tüdruk. Mis te siis arvasite!
Murutar oma genomenaalse õpilase teksti otseselt ei toimetanud – sellega tegelesid Mykita rahvuskaaslastest sõbrad. Mina tegin korrektoritöö, et südamest naerda ja korrastada robot+poiss tuletised stiilis „lokulood“ lokdauni asemel.
Need lokulood – hingestatud sisendus ja manifesteerimine, et isa võiks oma poja üle uhke ja ema õnnelik olla, meenutavad väga mu enese esikromaani „Mary? Mari!“ – kirjutasin teismelisena, kuidas tüdruk läks Hiiumaale talu pidama, naabrimemm kinkis lehma, kooli õpetajaks läinud piigale tulid kosja nii turd tegudemees kui poisike ja… Sama!
Kuna mul on olnud au ja rõõm näha süvitsi noorukis peituvat geeniust, julgen ennustada tulevase uue wise’i-skype’i leiutajat. Pea siis oma õpetajat meeles, eks – tuult tiibadesse!
*
Nii koolis kui oma sidevahendites pean aina toeks olema noortele, kes otsivad esmalt praktika- ning siis ka töökohta. Ehkki portaalides on tuhandeid pakkumisi, juhendan õppijaid – aga ka ristmikele sattunud kolleege – kuidas kandideerida, töökuulutuse ja tööpakkuja kodulehe pealt spikerdada ning õppida endale amet, mida tänases maailmas päriselt vajatakse.
Loomulikult saavad leiud otsejoones õppematerjaliks:
Kuhu teie tööavaldused tegelikult lähevad:
„Kuhu teie tööavaldused tegelikult lähevad?
Üha enam ei vaata neid esimesena üle mitte inimene, vaid kandidaatide jälgimissüsteem (ATS) – tarkvara, mis aitab organisatsioonidel avaldusi sorteerida ja filtreerida. Nendel süsteemidel on iseärasusi, mis võivad teie avalduse tagasi lükata põhjustel, millel pole mingit pistmist teie kandidaadi kvaliteediga. Siin on kaks peamist, mida meeles pidada.
Parsimisvead . ATS-platvormid skannivad CV-sid ja kaaskirju, et automaatselt asjakohast teavet eraldada. Siiski on neil raskusi teatud tüüpi vorminduse ja kujundusega. Kui ATS ei suuda teie avaldust korralikult lugeda, on värbamisjuhil raskem hinnata teie sobivust ametikohale. Värbamisjuhtidel on piiratud aeg; mida raskem on teie avaldust ATS-is üle vaadata, seda väiksem on tõenäosus, et nad seda läbi vaatavad.
Parim viis selle vältimiseks on hoida vormindus, eriti CV puhul, lihtne. See tähendab tabelite, külgribade, piltide ja kõige muu päiste või jaluste vahele peidetud vältimist, kuna need kipuvad rutiinselt kahe silma vahele jääma.
Sobivusskoorid . Paljud ATS-teenused pakuvad „sobivusskoori“ või „vastekoori“, mis hindavad automaatselt avaldust töökuulutuse alusel ja annavad värbamisjuhile hinnangu. Need skoorid genereeritakse sageli teie CV võrdlemise teel kuulutuses kasutatud täpsete terminite või märksõnadega ning üha enam kasutatakse selleks tehisintellekti.
Sobivusskoori saamise hõlbustamiseks on oluline tava peegeldada ametijuhendi sõnastust, eriti oluliste loetletud kriteeriumide puhul. Alternatiivse sõnastuse kasutamine võib viia madalama hinde saamiseni isegi siis, kui te tegelikult sobite hästi. Näiteks kui töö nõuab „kogemust BSL2 laboris“, peaksite kirjutama just seda, mitte „kogemust inimeste haigusi uurivas laboris“.
Need ei ole näpunäited veenva avalduse või CV koostamiseks; see on hoopis teine oskus . Kuid me eeldame, et paljusid avaldusi kas ei vaadata või alahinnatakse neid liigselt levinud ATS-tarkvara iseärasuste tõttu. Ärge oodake, et suudate ATS-süsteeme “ära mängida”, kuid tasub veenduda, et teid asjatult ei diskrediteerita ega välja ei sõeluta.
Lisateabe saamiseks vaadake meie artiklit tehisintellekti kasutamise kohta värbamises , mis käsitleb erinevaid viise, kuidas tehisintellekt muudab tööotsingut, sealhulgas ATS-tööriistade kaudu.“

Laiema pildi pealt tuleb kolmas näide. President Alar Karise viimsel vastuvõtul astus pärast Islandi presidenti ja enne presidentide lahedat puntratantsu üles õpetajanna-poetess Aliis, kelle tekst ja selle esitus puudutab kõiki elualasid.
Mina sain suurepärase õppematerjali pluss tutvumisvõimaluse slämmluuletuse kui kirjavahemärkide-suurtähtede valikulise räpilaadse loomemoodusega.
Aliis Aalmann 20. augustil 2026 Roosiaias
https://www.err.ee/1610115130/aliis-aalmann-slammluuletus-iseseisvuse-taastamise-aastapaevaks
1) Nokitse õigekiri klassikaliseks 2) refereeri, mida õpetajanna ütles

Lugupeetud siinviibijad, vabariikide presidendid!
Kui Arno isaga koolimajja jõudis
oli süsteem õpetajad juba läbi põletanud
õpetaja peab olema missioonitundeline kõiketegev olend, kes on suuteline elama – ei, mitte õhust ja armastusest –, vaid pidevast kahtluse alla seadmisest ja enesetõestamisest
rõhutatakse vajadust õpilasi suunata ise mõtlema, justkui varem poleks keegi sellega tegelenud
rõhutatakse vajadust arendada õpilaste pädevusi, justkui varem poleks keegi sellega tegelenud
on need, kes teavad, mis on õige, ja ülejäänud on õpetajad
tehakse uus visioon, uus kava, mida väljendatakse sõnadega „me“
me peame tegema, aitama, suunama
ent lõpuks see, kes teeb ja aitab, on õpetaja
ta püüab aidata kõik õpilased paadile, et nad ei upuks
ent kas ta kaardistas vee omadused ja paadi asukoha
kas ta tegi kindlaks, millest on paat tehtud ja kuidas reageerib see vee, tuule ja päikesega
kas ta selgitas välja õpilaste individuaalsed vajadused
kas ta arvestas sellega, et kõik ei tahagi olla paadis
ega vees
kõne pidamine roosiaias
on paljuski nagu ühe kontakttunni andmine
ja minu roll on olla inspireeriv ja motiveeriv kõigi jaoks korraga
vajadusel peaksin lihtsustama või just natuke keerulisemalt rääkima
kindlasti jõudma iga indiviidini
tegema seda särasilmselt ja lootusrikkalt
hoidke siis teiegi särasilmsust
juhend palub ühendada liitsõna kaarega, õpilane ringitab sõnu
nimi Kolumbus kirjutatakse ümber nimena Klombus
Aavik on kolme a-ga
koma rea alguses
õpilane ei tea ka kevadel oma paroole, et arvutisse sisse logida
kas õpetaja motiveeris teda ikka piisavalt? selgitas, et paroolid on õpilasele vajalikud?
demokraatia definitsiooniks kirjutatakse „kurb lugu“
samasuguse definitsiooni võiks anda ka meie haridussüsteemile
praegu loevad õpetajad õigeks ka järgmised vastused:
kirjanik Tammsarapuu ja jõgi Missipissi
põhikooli eksamitöös kirjutab õpilane Triinu ja Taavi asemel Tihemets ja Tiina, siis tuleb see õigeks lugeda, sest vähemalt leidis ta õige koha üles, sai aru, et mõlemad nimed algavad T-tähe pealt – hinnata õpilase kasuks
jah, on ka toredaid hetki, inspireerivaid hetki, ent pinnal püsimiseks sellest ei piisa
ja üleüldse ei tohiks ükski õpetaja märkusi panna, sest kodus tuvastasid vanemad, et nende laps pole võimeline ühegi rikkumisega hakkama saama
palun võtta see märkus maha
tõenäoliselt on samasugune tagasiside ka minu tänasele kõnele
palun võtta see märkus maha
selgub, et haridussüsteemi suurim probleem on õpetaja
palun võtta see õpetaja maha
täna ei ole õpetajate päev
aga mure ei küsi tähtpäeva
selle kõige taustal teadvustan ma ka positiivset:
meil on vaba Eesti riik, elujõuline eesti keel ja eestikeelne haridus, mitmekesine kirjandusmaastik
õpetajad, kes usuvad endiselt, et olukord läheb paremaks, kes panustavad jätkuvalt oma energiat noortesse
ärme jätame neid üksi
aga täna on roosiaia pidu – seega nautigem
Head Eesti vabariigi taasiseseisvumispäeva!“
*
Lisan näidete nimistu koolitustest ja enesetäiendustest, mida olen
– Ise vaadelnud ja osalemist vaaginud või ka osalenudki
– Kolleegidele soovitanud ja rõõmuga näinud neid osalemas ka
– Õpilastele näidanud-pakkunud-tutvustanud vastavalt nende vajadustele
Esmaabikoolitus (minul on medõe kutsetunnistus, kolleegidel ja õpilastel on vaja olnud)
https://relvex.ee/toode/esmaabiandja-koolitus-distantsoppel-aprill-2026/?utm_medium=paid&utm_source=fb&utm_id=52556628387978&utm_content=52556718745378&utm_term=52556710032178&utm_campaign=52556628387978&fbclid=IwY2xjawQ-uwBleHRuA2FlbQEwAGFkaWQAAC_M5gbh4mJyaWQRMUtNV1B3UDJ1UWc3REdFYWxzcnRjBmFwcF9pZBAyMjIwMzkxNzg4MjAwODkyAAEeqgdZnb0NqCeUC1AvBLiLkkwS-R3cEAQkgPnia6gtcBDWvvEeb9Zpzs6iVJo_aem_cK0JbKvVWcRYyE6cqWXvDQ
Tondi droonikoolitus – oli vaja meie koolis lisanduva uue eriala tundmaõppimiseks
https://www.facebook.com/photo?fbid=1492518959545972&set=a.519183196879558
Adventure Therapy Institute – rühmadünaamika seikluskoolitus Bulgaarias

Level0_BG

Looduses ja loodusega õpetamise koolitused
https://treeming.org/certification-programm-landing/#packages
Väärikate ettevalmistamine kõrgkooli minemiseks
https://study.arden.ac.uk/online/silence-your-critic-heather?utm_source=facebook&utm_medium=cpc&utm_campaign=INT_2.0_Scaling_Conversions&utm_content=SYC+-+Heather+-+Static&utm_term=SITS+-+Existing+Students+Lookalike+-+SYC+LPs+%E2%80%93+AI&utm_id=6703843580326&fbclid=IwY2xjawQ_GkFleHRuA2FlbQEwAGFkaWQAAC_U-scTsnNydGMGYXBwX2lkEDIyMjAzOTE3ODgyMDA4OTIAAR7v5JqQJl4UF-3D9CQke8mjN1N6tUW9okpMMSajWYZ7GmUyEClBs-8fOUnRZA_aem_gVtNKu7uTYCyFAYdhBlLOQ&campaign_id=6703843580326&ad_id=6810995193326
Greg Branden DNA-st – interdistsiplinaarne infojagamise+avaliku esinemise+režii tootenäidis – üks tuhandetest mõistagi 😊

BCS pilveadministraatori koolitus

Pilveadministraatori baaskoolitus Microsoft Azure’i toel (Cloud administrator basics based on Microsoft Azure)

Noppeid raamatust „Mopsi memuaarid – The Big Botsu“
Kosmilise mopsi sünni- ja iseseisvuspäev on iga päev. Meie, hingesugulased oleme Issiga mõlemad piiritus usalduses. Mina tean, et Emerson kui igavene rändaja tuleb alati tagasi. Issi omakorda usaldab kõiksust, et ma pimedana tema läheduses uidates auto alla ega järsakust alla ei satu. Kõik toimib.
Kirjanikul on veel arenguruumi – tema haarab mu sülle, et ei juhtuks – aga eks Murutar on ju tüdruk kah. Ongi hea, et ta nagu kõigi rahvaste ema mind pidevalt jälgib – selleta ta ju ei näeks. Näeb minu suhteid teiste koerte ja kasside, hobuste ja nähtamatutega. Emerson ajab seni oma tasandi asju ja nii peabki olema – selleks ju kari ongi. Olen jääaja-multikat korduvalt kuulnud ja tean iga oma aatomiga, mida see Matvere-häälne mõõkhambulise Diego lause tähendab.
Vaatamata teadmistele surid need tiigrid välja – aeg sai otsa, uued liigid tulid asemele – praegugi himaalaja lemmmalts ja kanada kuldvits angervaksa seljas.
*
Taevatüdruk, kellega Emerson meid Reiumaa motelli kohtuma viis, on samuti uus liik. Ahjaa, Issi ei teadnud meie minevikuküngastele sõites, et seal on nüüd väike ingellik preili, diagnoosiks autist – tema vanem vend enesevigastamise vastupandamatu vajadusega – tilluke ema, vägev isa ning haskikoer, seisundiks raugaiga. Saime teada, kuidas inimesed valivad endale kõige rängema võimaliku teekonna – Taevatüdruku ja Põgenejaga paigas, kus lisaks massiivsele majapidamisele on jõgi, palju tube ja nurgataguseid, mida valvata…
Me näeme, aga ei pea oma risti tassijatele nõu andma – korraldatagu elu ümber!
Kati ütles, et vanal kelgukoeral on sinised silmad. Mulle tuttava trepi kõrval lebav haski ei suhelnud meiega üldse, sest oli täiega pensionil. Jalutage, mul tänaseks täiega suva. Seega laiendas kirjanik omaenese valvekoeraliku käitumismustri ka peretütrele.
Inglipiiga oli esimest korda inimeseks kehastunud – ta rääkis endamisi, kuulas ja vastas endale ise – kibeles aina vette ega tundnud mitte millegi suhtes ohutunnet. Üleni valutav emakribu jooksis, passis ja tassis. Kuna selliseid hingi kehastub inimeseks järjest rohkem, ongi uued inimesed peale kasvamas.
„Saan tänu haski silmavärvile järsku aru, et minu idee luua erilistele lastele oma kool on täiesti sinisilmne: need lapsed peavad eelmiste inimestega võimalikult palju kokku puutuma – senised ja uued peavad kohanema ja ühinema. Neid ei tohi erikoolidesse ega turvatubadesse eraldada,“ ütles kirjanik. „Paradiisist saadetud piigal on ilus ülesanne – aga emme on tema hoidmisest ja kaitsmisest nii kurnatud-tilluke-kõhnake… Ja nina on tal saanud samasuguse lopsu nagu sinul, Emerson – analoogne murd on olnud. Mopsid olete.“
Issi kehitas ennast piredalt – endise modelli edevus ajas enne karva turri, kui minu inimene mõistis, et see on kompliment. Ta läks ujuma. Minu ujumistest oli seal Reiumaa romantilistel küngastel piisavalt juttu, et seda mitte korrata.
*
Mina ei ole suisaider. Mitte keegi mitte ühegi loomrahva seas ei ole enesetapja.
Inimesed tõlgendavad meie äpardusi ja valearvestusi inimese moodi. Kirjaniku üks kassidest – noor siiam – ajas seni konni taga ja laiendas oma territooriumi üle maantee, kuni sai autolt löögi ja läks enne uut tulemist kirjaniku kampsuni sees kivi alla puhkama. Perenaine ahastas: meil saavadki mehed kas munadest lahti või suisa otsa… No kuulge! Mina, mops, küll oma kotude ega praeguse elu pärast ei karda – tulen aga jälle, lähen aga jälle ega kao kunagi. Mina olen!
Issil on onud mitmeid, meie kirjaneitsil üks suhe, millega üksildust lõpetada.
Kirjaniku ainus üritus kui pekkiläinud katsetus oli nii raju eksitus, et jälge jätkus kauemaks – sattus olema vahva maskiga suureline alkar, kes vihkas loomi. Juba esimesel külaskäigul, kui meie lugude kirjapanija otsis murelikult oma kolmest kassist üht pakaseliste hangede vahelt, piisas katkise hingega ülbiku ühest lausest alatiseks: „Loodetavasti jäi auto alla, sul ongi neid liiga palju.“
Krooniline joodik oli ka kirjaniku viimane seaduslik, aga vähemasti loomasõber.
Mis ei takistanud tal minu sõbratar-buldogi kohta öelda: „Tulen teen talle halal-tapmise, pääseb sinusuguse käes piinlemast ära taevasse.“
Inimeste puhul on ametlik abiellumine muide midagi muud kui koerte paaritamine vastavalt paaritusplaanile ja sugupusade sobivusele. Märgistamine.
Inimeste puhul on enesetapule kaldumine üha tavalisem. Turbotõbedega rööbiti.
Väidetavalt on igaüks meist ise valinud, millisele planeedile kelleks sündida.
Maa peal paraku on mujalt tulnutel nii talumatult kohutav, et nad ei suuda. Kes pilvisena, kes puha puhtana läheb ära. Vaadates minu minevikuradadel nostalgia-laksutades otsa noormehele, kelle emal käis teda jälgides 24/7 karmapõletus, ütles minu kirjanik lausa kuuldavalt: „Ekke, Jörgen, Kaur…“
Ekke sai noore näitleja kõrgeima tunnustuse ja läks ära. Jörgen sai suuresti näitlejate poolt improviseeritud Aurora-filmist idee, kuidas lahkuda päriselt samamoodi nagu filmis… ja läks ära. Kaur oli oma isa palvel kirjaniku hoole ja valve all, kuni põgenes kõike ja kõiki maha jättes võõrsile ja läks ära.
Mida teha? Veel kindlamalt hoida piire mina-mitte mina vahel. Mõista ja korraks need kogemused sisse hingata – ja kohe ka välja hingata. Kahju. Head teed. Mingu järgmisel kehastumisel paremini. Mina olen.
Jah, ma tajun, kui raske ülesanne see piiri pidamine inimloomale on – kaastunne ja püüd abistada tuleb aina tagasi. Miks? Et oma enese valudega mitte tegeleda.
*
Kunstnik, kes elas siin motellis enne meid ja ukraina põgenike varjupaika, läbis siinsamas nendel küngastel eluperioodi otsekui „Kättemaksukontorist“ – Mihkel Ulman on sinna kirjutanud lausa mitu episoodi vampiir-gurude kenast kombest oma järgijad tühjaks tõmmata ja surma saata.
Kõndisime kunstniku foksterjeriga mööda sedasama kohta, kus oli sektantide ajal sütelkõnni rada. Kunstnik jutustas kirjanikule, kui lihtne on sekti kuuludes kukkuda põhjatusse kuristikku, kus puudub võimsaim teadmine: MINA OLEN.
Minu tulemine Reiumaale päästis nii paljud – kunstnik pääses vampiiride küüsist. Hiljem, kui siia sõjapõgenike varjupaik tuli, päästsime ja tervendasime pagulasi ning nende koeri-kasse-küülikuid.
Leidsin ühenduse sütelkõnni ja sektiga läbi foksterjeri ning panin läbitud ajad riiulisse tagasi. Ma ei kiitle oma teenetega ega kurda katsumuste üle: olen mops.
*
Issi autos ühelt südameühenduselt teisele sõites hoidis kirjanik vasakut kätt minu ja tema oma koera juures-vahel-kohal-peal-seas… Meil oli seedida äsjane kohtumine Slaavatariga.
Tundsin turjakarvades veel Slaavatari peenikesi aristokraatlikke hinnalise maniküüriga sõrmi. See oli minu elust päris suur osa, mil me koos põgenike varjupaika pidasime – kui Issi oli matkadel, olin mina kuningannaliku kaunitariga ning minu inimene arutles temaga ka ühise kodu loomist… aga.
See aga peitus naiste pilguvahetuses. Kirjanik tajus üllatunult, et Slaavatar on armukade, sest oletas: neil on Issiga suhe. Ei ole armukadedamat inimest kui truudusetu – kes on truu, ei kujuta mitme raua tules hoidmist ettegi.
Kirjaniku tugevad soonelised käed, erinevad taimed küünte all, ütlesid mulle: „Ma saan loodusest igale küsimusele vastused. Pagulanna arvas, et meil sinu Issiga on suhe – ja armukadedus lõi üle pea – sest tal on väikelinnas mitu suhet, mille pärast tal on kolleegidega hõõrumised. Ta on ilus ja eriline – topeltelu tõttu ei saa ta ennast toonase varjupaiga kontekstis näidata.“
Mina, mops, tean ju, et temake on meiega kogu aeg mitte ainult topelt, vaid 3-4kordset mängu mänginud ning tal on ka koduse vürstiriigiga kogu aeg olnud hoopis teised suhted ja suhtlemised kui need, mida esitleb – tulevad vürsti telgitagused iga päev päevavalgele, tulevad ka topeltmängurite trikid kandikule – ei ole ta märter, vaid äge ema, kellel on laste pärast lihtsam-turvalisem provintsis varjuda. Vaba hing vabal maal – minu poolest olgu sel ilusal kavalal tüdrukul õnne.
*
Hoopis hullemad on seestumised, mille tagajärjel meie seas tegutseb tuttav keha võõra hingega – Issi silmitseb koos ülejäänud üldsusega Ariana Grande ja Jim Carrey sarnaseid olendeid, kelles rokib võõras vaim. Kuhu sellesse kehasse sündinud hing sai?
Mõnulesime väikelinna südames tagahoovide embuses peituvas oaasis, kus roosa kass vaatas kirjanikuga tõtt ja lakkas hetkega mind kartmast. Kassiga ühendus tõi kirjanikule fläššbäki. Tal oli toona enam kui saja kilone isane bernhardiin, kes ühel laste sünnipäevapeol nipsust ära pööras. Seestus.
Üdini leebe hiiglane tormas väikesele armsale tüdrukule ühegi põhjuseta peale, pures tema käe peaaegu otsast, nii et verd pritsis kõikjale. Misjärel pirakas kiskja lülitus välja – lakkas olemast. Kuna loomaarst keeldus üsna noort tervet tegelast magama panemast, viis kirjanik pärast ärakeeramist täiesti apaatse olendi kennelisse, kus temaga saadi jadamisi toredaid kutsikaid.
See Keegi, kes hellahingelisest koerast inimsööja tegi, leidis järgmise keha. Peretütrest sai järsku bläkkfiimeil, kelle edasine elu oli väikeste vahepeatustega manipuleerimiste jada, mis lammutas isiksusi ja suhteid ning hävitas perekondi.
Koera seestumisest alanud musta olemi ralli põhjustas lahutusi, sõltuvusi, kaotatud aastaid ja võimalusi – ning puhta elurõõmu, millel lasus Must Vari.
*
Teises südalinna põiktänavate rüppe peitunud oaasis ronis mu kauane sõbratar, üleni elurõõmus terjer mulle selga. Nagu ikka. Tal oligi vaatamata pisiasjale, et ta oli tüdruk, selline komme. Jõngutas külalise kõigepealt korralikult läbi, et oma elujõudu näidata.
Seda oli ses oaasis mitmel põhjusel vaja – esiteks oli tema karjas üks praeguse ajastu turbotõbede juhtum ning terjer tahtis kõigiti näidata, et elu läheb alati edasi. Teiseks oli tal sünnist saati kõver käpake.
Samal ajal, kui kirjanik kõneles terjeri perega tüvirakkudest ja ravikanepist selliste juhtumite tervendamiseks – ta oli sellest suisa raamatu kirjutanud – jooksis tema sisesilme ees kanalis omasoodu pildirida.
Nad läksid tütrega kutsikat ostma – plaanis oli grifoon ning nad seisid kennelis sibeleva pesakonna ees, tajudes kellegi pilku. Nösu. Oli see nüüd mops, pekines, frentši või meiega samast tüvest rakutatud väike spanjel – nösu. Tal oli tugeva jõnksuga saba, mille pärast ta saadeti võõrsilt tagasi. Enam kui poole aastane koer oli ära visatud, šokis ja… kasvas tüdruku külge. Sõna otseses mõttes. Hetkedel, mil piiga oli koolis, konutas nösu ootava puntrana tema voodis. Ta kinkis oma hinge-ihu-vaimu lapsele, kellele ta sobis kõvera sabaga.
*
Nelja käpa, kabja või sõraga meie – loomrahvad, oleme alati ühtaegu nii maanduses kui kuunduses. Minu Issil oli tarvis minu kohale kummarduda ja ma viisin ta läbi maanduse lovesse ilma, et ta märganuks: samal ajal hoidis tonnine hobune tema ristluude peal oma piiritult heatahtlikku koonu.
„Üks töömees ütles äsja, et kardab mind – järelikult tuleb mind vorstiks teha,“ ohkas hobune.
„Kullakene, mullegi on öeldud, et olen nii vahvasti seapõrsa moodi, et maitsen kindlasti hästi – ei tea, kas ketšupi või karriga,“ mühatasin vastu.
Vorst ja varss – see teema oli just täna mitmeti õhus. Just samal ajal, kui töömees oma hõa-hõa-hõa-vorstik-juttu irvitas, võitles loomakliinikus elu eest mära, kes poegis emaka ribadeks ning varsakene oli orvuks jäämas. Universum vastas hobuste ja nende peremeeste palvetele… omal moel. Samal ajal sündis teisel märal mitme soolekeeruga varss, kellest vanakooli talumehed ennemuiste teinuksid vorsti. Nüüd läksid mära ja varss põletamisele – oioioi, keskkond! – ning emata jäänud varss ning varsata jäänud ema leidsid teineteist. Hobune naeratas. Neil, kes ei taju ühtekuuluvust loomrahvastega ega adu, et kõuts ja kronugi on perekonnaliikmed, on veel pikk puhastumise ja puhkemise teekond ees. Võimalik, et tulevad järgmisel korral kellegi hamstriks või midagi. Olgu võimalikult kõigil ligilähedaseltki selline peremees, nagu minul.
Issi sirutas end inimese asendisse. Ta ei teadnud endiselt midagi. Ja siis? Need asjad toimuvad nii ehk naa, sest mina olen.

1. Kes neid lugusid jutustab?
2. Mida tähendab, et iga päev on sünni- ja iseseisvuspäev?
3. Mille poolest erineb ja sarnaneb koera ja inimese usk, lootus ja armastus?
4. „Selleks ju kari ongi!“ – kustkohast pärit ja kelle repliik see on?
5. Kuidas tajub autismi kui nö diagnoosi kirjanik?
6. Miks erinevalt loomrahvastest inimesed end tapavad?
7. Elu võimalikkus koos loomavihkajaga – on see mõeldav?
8. Mida tähendab seestumine ja hingerööv mopsi tõlgenduses?
9. Kuis sobib hobuse vorstiks ja koera sašlõkiks tegemine sinu ilmavaatega?
10. Mida sümboliseerib mopsi tõlgenduses kõver käpp või saba?
11. Kirjuta oma – või kujuteldava – looma lugu sulle olulisel teemal!

Austatud ja armastatud President!
Kati Murutar, kirjanik-kooliõpetaja
Pätsu ajal oli nii… Lennart tegi ja ütles voh nõnda stiilselt… Alar esines naa…
Oleme siin Maarjamaal üksteisele nii heas kui halvas eriliselt lähedal ja ülimas ühenduses – mis on meie vägeva mikrorahva privileeg ja häda ka. Kes iganes Sa, tulevane President, oled – teame ja tunneme Sind igal juhul.
On lugude jutustamise ajad – juhatus ja õpetus jõuab läbi 21. sajandi infouputuse kohale eluliste lugudena.
Meie Lennarti lugu mu jaoks on Tartu Kirjanikemaja trepil istumine – President tuli kirjanike hulka tähistama Vanemuise tänava hoone tagasisaamist kgb haardest. Saatis ihukaitsjad tuppa ning me tegime tema punase Marlboro pakist kahekesi mitu rahupiipu jutti. Juttudega.
Toomas-Hendrik Ilves andis mulle Vahur Kraftiga tehtud telesaates intervjuu ning oli oma elegantses suurelisuses muide palju sümpaatsem-humoorikam-lahedam kui oletasime.
Vana hea Arnoldiga, Asser Murutari ja Ülo Vooglaiu võitluskaaslasega kohtusime korduvalt Eesti Klubis, kus ta muide ei olnud avalikkusele tuntud mitte-millestki-muna-mullitamise maailmameistri kauge sugulanegi. Asjalik ja täpne mees.
Mullu kodanikupäeval andis Alar meie kolledžis aulatunni, mille alates läks küsitlejaga sinale üle – hingelt loomaarstid mõistavad teineteist. Ehkki soe ja helge isakuju võinuks ametis jätkata, on tore, et temaga saab nüüd taas sõbrana suhelda ning tegelikult vajab meie pärapõhjani pekkis riik väga palju karmima käega riigipead… Sinu palume novembris aulatundi andma.
Kui lady Voltenbergi hakati meie ühises kodulinnas linnapea kohalt lahti kangutama, lootsin väga, et Kristel kandideerib Presidendiks. See oleks võimas tõestus: pärl sigade ees – eriti välja-essutud pärl, on ikka pärl. Ühtlasi tuli sõber Ivari koos oma kuningannaga ühel talvel meie juurde oma jõulukuuske põletama. Alati taas teretulnud!
Kuna meil on erakondade aeg kriitiliselt läbi ning Eesti riigis algab inimeste kui rahvajuhtide aeg, jätkem igasugune sotside-jutt heaga kõrvale – minul on Marina näoga Brüssel ning olles tema esinemisi korduvalt õppematerjalina kasutanud, aiman, et ka Presidendina oleks ta piiritult lihtne-ehtne-selge isiksus. Koerainimene ka veel.
Prohvet Igor Mangi koer Sulfa kallistas Katharinenthalis Riina Solmanit, kuni vestlesime „12 ingli“ raamatu jaoks – sündis peatükk „Võilill läbi asfaldi.“
Kui Sina, minu President, saad olema perekonnast Helme, palun ole Monika! Ei ole vaja korrata „Evita“ tragöödiat. Ja kui juhtub, et kirjutan praegu Indreku-nimelisele Presidendile – on ta ilmtingimata Neivelt, las Laul tegeleb edasi Estonia klaverite ja pianinodega.
Minu President on Hannes.
Astok või Tamjärv on ägedad vennad küll jaa, aga riigipea tulgu Hansode hõimust!
Seisis kord Londonis lennujaamas pisike heledatverd plika kõrgele tõstetud sildiga EESTLASED. Nii meie kirjastaja Aloga – raamatumessile lendasime – kui teised rahvuskaaslased kuuletusid. Hille kogus meid kokku ja viis transfeeribussi. Temaga kohtusime järgmisel korral Tondi maneežis, kus ta oma eesti tõugu hobusega ratsutas. Praegu kasvatab väike vapper naine Istanbulis kaksikuid.
Bussiroolis oli vanim vend Hannes. Viis meid hotellidesse, hiljem Portobellole ning tutvustas ka oma arstist kaasat. Nad olid kohtunud Hiinas, kuhu Hannes ennast hääletas-töötas-hääletas-töötas – sünnist saadik „Ehh, Uhhuduur“!
Õekene Heidi tegi telesaadet mu kunagises talus, kus õppisin ära kõigi looma- ja linnuliikide pidamise – tookord olime mõlemad külmast sinised… Muu hulgas sündis tema enese Pajuvärava talu. Noorimale, Hallikile sai Orissaarde viidud ponipoiss Napoleon.
Puudekuningas Heikiga oleme langetanud ohtlikke puid, loonud vigursaetud puitskulptuure ja võidelnud pühade puude eest. Hõimu ema Liia on hoolitsenud lisaks oma pusakonnale kogu saare vaimse tervise eest ning isa Andres Egiptimaal inimesi teeninud.
Hea riigipea Hannes-Kristel-Indrek-Monika-Riina-Marina-Kristel või Katre – temagi tublisti vaba ju! – tead kindlasti, et Eesti Vabariigil ei ole sisuliselt kehtivat põhiseadust. Raski kui reffi looja aegne on paranduste-paranduste kubu, mille alusel ei saa õieti mitte midagi muuta.
Ammu on aeg isiksuste valimiseks – erakonnad on surnud, elagu erakonnad!
Kindlalt tuleb järgmine parlament valida välisvaatlejate pilgu all ning välistada igasugused e-valimised. Meie kolledži IT-noored õpivad küberkaitse ühe distsipliinina häkkimist. Seega ei ole mitte keegi ega miski meid veennud, et eelmiste valimiste tulemuste tirelid ei olnud võltsitud. Järelikult on meil 4-11% toetuse vahel vetruv valitsus hüvesid omavahel jagamas, Maarjamaad laastamas ja sõjaäriga meid kõiki ohustamas pehmelt öeldes… vaieldava õigusega.
Tegematajäetut ei saa muuta – kuna me ei tea taustu, lubadusi, kinnimaksmisi ei Trump-Putin-Zelenskyi trianglis ega kodukülas, jääb arusaamatuks, miks Karis ei korraldanud ennetähtaegseid valimisi ega algatanud põhiseaduse muudatusi – pigem uue põhiseaduse loomist, miks… Presidendi otsevalimised rahva poolt muu hulgas. Tee palun meile ja järgmistele riigipeadele ometi kord see teene!
Inimeste, mitte parteide tõusmisel rahvajuhtideks sünnib – ehk ei ole veel lootusetult hilja? – Inimeste Eesti versus ametnike kilpla – ise põhjustan probleemid, ise lahendan. Seejuures karjuvalt ebakompetentsete-eluvõõraste lõhkumismeelsete hävitajate-lammutajate armee on meie raha eest loomaaedade ja viimsete mohikaanlaste kallal. 70% ametnikerdisi on ülearu ning Riigikogu peaks meil olema 51 inimest. Ühtlasi vaata palun üle nii oma kantselei kui ka ministrite-nõunike-kantslerite-sekretäride-jne kulud, kompensad ja kostüümidraamad. See nõuab vaprust – Sina lähed selle looga ajalukku.
Las Sinu palk olla 3 keskmist, ministritel-riigikogulastel 2 keskmist. Tere tagasi tegelikkusse, õhku täis imenud eliit! Sina ei kinnita ministriteks marionett-mistereid, killer-kloune, kelle ohtlik möllamine annab pärismaalastele iga päev signaali: sind ei ole vaja, rahvusriiki enam pole, lõpp on ligi.
Katastroofilist iivet me võluväel ei tõsta. Planeeti-pidi laiali rahva saame tagasi, kui tagame tagasitulijatele – eriti noortele – praegu müügis või haamri all olevad kodud. Presidendina tead, et meil on 100 tühja küla ja mitukümmend tuhat talu saatuse hooleks – riik peab aitama kodudeks korraldada kv-portaalides, otse omanikult ja pankade avalehtedel nukrutsevad talud.
Korterid sobivad esialgu vast pigem paljakspõlenud lõunaeurooplastele, kes põrgust põhjalasse rändavad. Loodus tühja kohta ei salli – tulgu siis need ilusad tänulikud prantsuse-itaalia-hispaania-jt hinged pealegi Maarjamaad asustama. Segaverelised oleme alati olnud.
Rohkem inimesi tähendab rohkem maksumaksjaid ning koormuse inimlikku jagunemist.
Ossa poiss, mul on automaks maksmata! Teeme aitab! Las see pärismaalaste suhtes sõge sooritus olla viimast korda.
Ja las mina tulen Sinu esimesele aastapäeva vastuvõtule esimest korda. Sinu koolipreili.

Tee
Kuitahes paigas me oma maailmas oleme, isegi eraklikkust eelistades vajame mõnikord liikumist ja uusi elamusi, et vägesid valitseda: kui kaua sina, hing üht ja sama seisvat seisundit ikka naudid. Avatud Talude Päev 2026 tõi Jakobi palverännaku tee keskpunkti Südamesallu pool tuhat inimest, kes olid korraga ja kordamööda nagu kingitus. Nende saabumise jadarada pani sisekõrvus kõlama Sandra Nurmsalu: „See on tee, nad rändavad nii päevast päeva…“ (Urban Symphony, Moskva 2009).
Samavõrd, kui täna on mõeldamatu Venesse matkata, oli plandeemia ajal palveränduritele suletud Santiago de Compostela ning põhjast lõunasse Maarjamaad läbiv pilgrimaaži teekond pühitses meie koju pühakoja, südamekujulise kuuseringi kui katedraali.
Erinevatel tasanditel teelised mänglevad sõnadega – mis sa teed, ah teed, tee mulle ka, olen teel.
Istanbuli levelil esitas Neiokõsõ Pajusaare-Pilvre „Tii“ laulu ning Südamesalu esimese lavastuse leitmotiiv „Kodutee“ on ristiisa Evald Kotkasule tahtel koos konnakotkaste ja pistrikutega alatiseks siinsetes latvades.
„Siin me oleme!“ on rahvuskehandi silmis Juhan Smuuli fraasina tulijaid tähistamas – olgu tühistamisega, nagu on. Saabuvad teekaaslased on nagu kingitus, kellest mitmetest kujunevad päriselt ja päriseks kaasteelised.
„Sul on vaja tuhandete imetlust, küll ma tean!“ võib alkotee valinud kade külamees saatürina mökitada, kuna tema tasandil on nii.
Teenimine on siin: tere tulemast kodumaa külastajatele – avali süda Eesti avastajatele. Märgilisena olid mitmed lahtiste uste päeva teelised koduotsijad: kus ma praeguse karbi asemel tegelikult elada tahan – ehk on ka minu elutee edasine kulgemine suurde nukutuppa ja oma muinasmaale.
Teerajamise praegune teivasjaam on taevasse joonistatud kogukond. Alguses oli sõna – kõik on energia, seega on siin Raeküla ja Jaapani, Valgu ja Itaalia ristteel sündinud tulevane ökoküla. Hingetee äratundjad laulavad sosinal: „Country road, take me home to the place I belong to…“
Praegu veel ollakse „on the road again“ – loodetavasti viib taoistlik sisetunne paljud meist ka Sibulateele Peipsi äärde: Juhan Liivi mere ääres, kus enam metsa ees ei ole, kaovad asjatud hirmud. Seal elavad rahvad rahus ja sõpruses – nagu Kuldajastul – tee endale teene, mine ja näe.
Küllap tead, et ka inglise keeles on „way“ mitmetähenduslik sõna e polüseemiline teeside tekitamise võimalus – nii tee kui ka moodus, laad ja viis – väelaul kui teeviit.
Sing, my sister sing – because You’re wise in a ways on the ways as a woman by far.

Tee kui sümboli semantika:
„Kirjanduses viitab „viis“ eelkõige temaatilistele rännakutele, taoistlikele või filosoofilistele eksistentsiteedele või konkreetsetele kaasaegsetele teostele, nagu Cary Groneri postapokalüptiline romaan „Tee“. Samuti kirjeldatakse, kuidas lugejad töötlevad narratiive ja kuidas tekstid muudavad inimmõtlemist.
Filosoofilised ja temaatilised teedTaoistlik traditsioon: „Tee“ (Tao) esindab universumi loomulikku, sundimatut voolu, mida ida mõjutustega luules ja proosas sageli uuritakse kui reaalsusega kooskõlas elamist.
Püsti arhetüüp: tegelased läbivad sageli füüsilist teed või sisemist teed, et saavutada lunastus, eneseleidmine või valgustumine.
Lähenemised lugemisele ja analüüsile, kognitiivne interaktsioon: Teadlased nagu Geir Farner märgivad, et see, kuidas me loeme, sõltub aktiivsest dialoogist lugeja mõistuse ja teksti struktuurse hääle vahel.
Analüütilised objektiivid: lugejad dekodeerivad raamatuid, kasutades tihedat lugemist (keskendudes ainult sõnadele), kontekstuaalset lugemist (ajaloo uurimine) või teoreetilisi raamistikke (nagu psühholoogilised või feministlikud nurgad).
Transformatiivne mõju ja perspektiivne nihe: enamik Redditi kasutajaid nõustub, et transformatiivne kirjandus toimib omavahel seotud veebina, kujundades ümber selle, kuidas inimesed suhtuvad empaatiasse, ajalukku ja oma ellu.“
*
„Tee (doroga) on vene kultuuris sügav sümbol, mis tähistab saatust, lõputut ruumi ja tõe otsimist. Peamised aspektid hõlmavad avatud rada, ekslemist ja raudteed.
Kosmos ja saatus – lõputu maa: suured vahemaad muutsid tee elu teekonna, ebakindluse ja vabaduse sümboliks. „Vene tee“: sageli seotud muda (rasputitsa) ja tohutute ruumidega, paneb see proovile inimese vastupidavuse ja hinge.
Kirjandus: Kirjanikud nagu Nikolai Gogol (Surnud hinged) kasutasid kolmikut ja teed, et küsida, kuhu riik liigub.
Rändurid ja palverändurid – Stander-by ja palverändur (strannik): traditsiooniline tegelane, kes lahkub kodust pühasid radu kõndima või vaimset tõde otsima.
Väljaarvatud vabadus: teel kõndimine tähendas tavareeglitest ja sotsiaalsetest ahelatest vabanemist.
Raudsed maanteerajad: Hilisemas kultuuris ja luules (nagu Marina Tsvetajeva loomingus) sai rongiteest tänapäevase kiiruse, saatuse ja eraldatuse sümbol.“ Google AI

„Kuidas sul läheb?“ – „Hästi, kõik kadestavad… sest nad ei tea…“
Nii tuttav, eks? Ühest küljest ei vasta ei sina ega mina ausalt, sest me oleme viisakad ning lastetuba ei luba jutustada hau-du-ju-duu peale, kuidas päriselt on. Teisalt on inimene ikka endiselt kariloom, kes peab viimase võimaluseni oma valu ja haavatasaamist varjama – või ta heidetakse karjast välja, murtakse maha ja süüakse ära.
Samas oleme kõike endale hoides ja alla neelates veel haavatavamad ja katkisemad kui jagades, peegeldades, ventileerides. Nagu rahvajutus, kus vigasaanud vennikeselt küsitakse: „Kes tegi?“ – tuleb nüüdisaegselgi haavatul tunnistada: „Ise tegi!“
Täpselt tean, millest räägin – kusjuures põhjendan pihtimata ja kurtmata jätmisi ka sellega, et ei taha soovimatut paljundada. Kui kaua sa ikka logisevatest liigestest ja sügelevast südamest heietad – nagunii pead ikka ise ja üksi valutama ju.
Väekam tundub olevat lippu mastis hoida: tugev, edukas, seitse ametit ja hobused – märkimisväärselt üle kümne järglase ka veel. Tegelikult aga annab siiras jagamine vastastikku abi – haavu ja nõrkusi tunnistades hakkab kergem ning samas saavad kaasteelised teada, et nad ei ole oma lonkamistega ainsad, üksi ega ammugi mitte haletsusväärsed. Ikkagi inimesed.

Idiopaatiline vestibulaarne…
Kui soetad endale suure koera, saad alles temaga koos elades teada, kui õrnad on tema liigesed-kõrvad-selg-emakas ning selgub, et kõik hiiglaste kasvatajad on seda kogu aeg teadnud.
Buldogidel – aga ka suurtel – on kalduvus allergiale ning nn koerte insuldile. Vestibulaarne sündroom sünnib siis, kui koera kõrvade kuulmekäik kas allergia, kuumuse, vale magamisasendi, ülepinge jne tõttu sulgub ning sisekõrv tõmbab peaaju sassi. Keegi ei ole süüdi – idiopaatiline tähendab, et põhjus päriselt teada ei ole. Kui oma koeral juhtub, kuuled, et seda sündroomi on uskumatult paljudel koertel, ent miks sa peaksid seda teadma, kuni…
Hingedepäeval sai meie prantsuse buldog esimese ataki ilmselt ebaõnnestunult padja sees vaakumisse läinud kõrva tõttu – silmad pöörlesid, kark pehme, süda paha, koordinatsioon null ja piss püksis. Esimene taastumise nädal oli üsna intensiivravi osakonna nägu – tütar oli temaga kodus – teisel nädalal meenutas koer juba iseennast ning järgnes pool aastat rahu.
Võidupüha otseülekande ajal – ilmselt juunikuumusest ja ülepingutusest – langes koer üsna jahedas toas sõna otseses mõttes jalalt. Ikka idiopaatilistel asjaoludel – ning mitte nii rängalt kui esimesel korral. Vahepeal olin kuulnud ka mastiffidest-taksidest-haskidest, kes põdenud.
Ka mopsid-pekinesid ei postita ühismeediasse, kui tagakehast maha jäävad – saabuvad oma tõu kokkutulekutele tasakesi abiratastega või suisa kärus.
Nii hoidsin minagi kujunenud klasterfaki endale – kooliaasta lõpuspurdi krooniks põletas tütre vanakooli mersu genekas uhiuue aku maha, kuumus kurnas ja üksilduse jõuetust süvendas tõsiasi, et ma ei võinud taastuva koera vaateväljast lahkuda – ahastav ulgumine kostis ka õue.
Kuna tütar roteeris gümnaasiumi lõpu järel suveseiklustel, said kassid näidata, kes nad tegelikult on. Kolm bonnet võtsid valvekorra üle, et ma niitma ja majandama pääseksin – üks hoidis hellik-peni kaisus, teised kaks tõid talle hiiri voodisse.
Pööre paremuse poole saabus koos siitkandi sädeinimese Rita Triinuga. Ta on muide esimene inimene, kellega 16 aastat tagasi Raplamaale kolides põhjalikumalt suhtlesin ning seekord tuli ta meile Avatud Talude Päeva butafooriat tooma. Kuna päikeselisel naisel on erivajadustega koer, siis ta oskab ja ühendub nii, et paranev buldog tõusis tema tervitamiseks tuikumata tagajalgadele ning hakkas topeltjõudsalt paranema.
Seletasin Ritale, miks me ei räägi – ning otsustasingi rääkida. Et teaksid: teistel on ka nii.

Kive-kände mööda
Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes on päris terve?
Südamed ja luud-liigesed. Närvikava ja vaim. Hingelised ja ihulised sõltuvused. Astma ja allergia. Multipleks ja onkoloogia… Süüdistatakse saastet ja süste, keemiat ja keskkonda – kui on parkinson või alzheimer, siis olenemata põhjusest ta on.
Meie igapäevast leina anna meile… nii sagedaste surmateadetena viimasel ajal, et on kujunenud juba teatav immuunsus. Laseme FB-s ühise valuvahu välja ja elame edasi. Oma enese haiguslugu järel lohistades.
Arvestades sellega, et me ei räägi, on vargsi vaevlejate jaoks tugigrupid. Neisse on kindlalt sarnased saatusekaaslased koondunud. Su telefon on muide samuti sinu tugigrupp – eeldusel, et sa ei piirdu seal ringi skrollimisega, et tähelepanu kõrvale juhtida kõigelt, millega toime ei tule. Kui tunnetest vaikitakse, jääb ka nendest läbi närimine pehmelt öeldes poolikuks.
Haigused ei käi kive-kände mööda – nende selgeks seedimine küll. Ära tee nagu mina – paned jamas olles telefoni 10x ära. Eks seetõttu ka, et kardetavasti on sellel, kellele helistada tahaksid, seisud veel sandimad. Seejuures tihti on veel retsimas kriisis kaasteelise ärakuulamine abi eelkõige sulle enesele.
Oskar Loorits sõnastas oma traktaadis „Eestluse elujõud“ meie võsavillemi olemuse: depressiivsus kaasneb aastaaegadest tuleneva pimedusega ning introvertsus tühja maa taagaga – isegi kui naabrid on olemas, ei suhtle nad pahatihti isegi mitte tere tasandil.
Ometi me ju kogeme samu nädalatepikkuseid painavaid padukaid või võõrastavat lõõska.
Oled märganud: kuitahes raju reekviemi ristluud laulavad – üle õue longates ajad ikka selja sirgu ja kangutad kabedama käigu sisse. Muidu söövad su ära.

Kitsikus ligi
Minister nähvab pidevalt, et me ei vinguks, vaid hoiaksime pisivõite kurnava kriisi e hirmukaose kiuste südame ligi – reaalsus inimeste maal on paraku teine kui miljoneid ja miljardeid jagavates korides.
Meile räägitakse televiisoris üha droonivamast kaitsevõimest, aga peale teleri meist paljudel mingit akent maailma ei olegi. On valik, kas finantseerida kasvõi mõndagi suvelavastust ja kontserti vaatama minek või osta talvepuud-heinad.
Kas priisata üksteisele külla sõites või säästa see aeg ja raha ehituseks ja talveks valmistumiseks. Minna reisile versus teha kodu heaks investeeringuid – ka tubli ja tuntud Mallukas avastas pulmadega kuulsaks saanud hr Nõmmiku autos ringi vaadates: „Sellega sõidaks lausa Lätti, nii ammu ei ole mitte kusagil käinud.“
Just! Lahendus enesehaletsuse ja tühjaks jooksmise vastu ongi iseendale VÄLJA kutsete esitamine. Meis on päris kenasti alles see tunnete ümbertegemise ürgne osavus, mida õpetavad üsna kõik psühholoogid ja teejuhid.
Liigagi tuttav teisenevate emotsioonide jada: enesehaletsus-kurbus-kaastunne-viha… Niipea, kui valikusse ilmub naer, alguses natuke nukker, järgneb kergendus ja armastuse taastumine. Mäletatavasti on iga hing ideaalis armastus.
Kuidas kellelgi – minul eriti edukalt liikudes – loksuvad asjad paika. Rita Triinu toodud Avatud Talude Päeva butafooria andis põhjuse mõnuga akudrelli kui kehaosa kätte võtta ja meisterdada 25. ja 26. juuli külaliste jaoks sein, millele igas eas lapsed joonistada võivad, kui tervendavast kirjutamisest küllalt saab.
Kruvides ja kühveldades, saagides ja sättides tuli tagasi magus lapselik õhin. Kuna lõpuks ometi sai kellegagi räägitud, tuli meelde oma ellu selliste tööde kutsumine, mis on hinnaline eneseteostus, mitte orjastav eneseteotus. Lauri Saatpalu laulab: „Tean tõustes igal hommikul – end enam odavalt ei müü.“
Räägi inimesega – sa ise kaasa arvatud! Inimese olulise oskuse, kõnevõime olulisuse avastamiseks ei pea su koer haigeks jääma ega järjekordne sõber surema. Oskame ju ilma kriiside ja leinata ka avalas keskmes püsida. Jagagem-jagagem-jagagem!

Eestlaste põlvnemine

1.
Mõne aja eest postitas mu vend oma Näoraamatu seinal võõrkeelse video eestlastest. Tõlkisin ta ära ja avaldan selle nüüd osade kaupa oma seinal.
Kujutage endale ette, et on 1989. aasta. Kommunistide, miljonilise armeega tuumariik, salateenistustega, mis oleksid võinud igasse tallu, igasse korterisse tungida, tankidega, mis olid ennast juba Ungaris ja Tšehhoslovakkias tõestanud. Aga selle impeeriumi ääremaal, Soome lahe ja Peipsi järve vahelisel maalapikesel tulevad kokku inimesed. 300 000 inimest moodustavad 700 km pikkuse inimketi. Nad ei hoia käes relvi, nad ei karju loosungeid, nad laulavad. Nad lihtsalt laulavad. Ja impeerium kukub kokku. Mitte otsekohe ega ühe öö jooksul. Aga just sellest ketist, sellest Balti teest, neist lauludest, mis kõlasid väikese Eesti metsade ja soode kohal, sai üks esimesi kommunistliku vene riigi kirstunaelu. Ajaloolased murravad hiljem päid, kuidas kolm väikest rahvast, eestlased, lätlased ja leedukad tegid ära selle, millega ei saanud hakkama ungarlased relvadega käes. Kuidas nad võitsid ilma ühegi lasuta? Ametlik vastus on igav ja etteennustatav – soodne olukordade kokkusattumus, Gorbatšov, perestroika, majanduskriis. See kõik on tõsi, kuid mitte kogu tõde. Kuna nende sündmuste taga seisab miski, mida politoloogiliselt seletada ei saa. Miski, mis läheb juurtega aastatuhandete taha.
Täna räägime eestlastest, ühest kõige salapärasemast rahvast, kellest te arvate kõike teadvat, kuid tegelikult ei tea siiski peaaegu, et mitte midagi.
Eestlased – mida me neist ametlikult teame? Väike rahvas, veidi üle miljoni inimese, Balti riik, Nato ja EL liige. Üks maailma kõige digitaalsemaid riike. Skype’i, elektroonilise hääletamise ja digitaalse kodakondsuse kodumaa. Vaikivad, jahedad, suletud – selline on nende reputatsioon naabrite seas. Soomlased peavad neid vendadeks, venelased isepäisteks, sakslased pidasid neid sajandite jooksul talupoegadeks ja siit tekibki esimene mõra ametlikku pilti. Rahvas, keda kaheksa sajandi vältel allutasid kõikvõimalikud rahvad – saksa ristirüütlid, rootslased, poolakad, venelased – ei hävinud mingil huvitaval kombel, ei lahustunud, ei assimileerunud. Ta säilitas oma keele, mis ei sarnane mitte ühelegi nende vallutajate keeltest. Ta säilitas laulud, mil pole analooge naaberkultuurides. Ta säilitas iseenda.
Kuidas? See ongi meie uurimuse esimene küsimus. Ja vastus sellele on ootamatum kui ta võiks üheski ajalooõpikus ette tulla. Eestlased pole mitte lihtsalt üks Balti piirkonna rahvas, nad on sisuliselt ürgse Euroopa elav artefakt.
Tõend sellest ürgsest Euroopast, mis eksisteeris enne indoeurooplaste tulekut.
Enne seda, kui ilmusid germaanlaste, slaavlaste, kreeklaste, ladina keelt rääkinud inimeste eellased, rahvas, mida ametlik ajalookäsitus peab kadunuks juba tuhandeid aastaid tagasi, kuid see rahvas ei kadunud, ta puges peitu – soodesse, lauludesse, vaikimisse.
Ja vaat’ mis on kõige huvitavam selles uurimuses – kolm eestlaste põhilist iseloomujoont, mida kõik peavad lihtsalt kultuuriliseks iseärasuseks, nende tuntud vaikimine, nende laulutraditsioon ja nende suur loodusearmastus, seotus loodusega, need ei ole juhuslikud jooned, need on ellujäämisstrateegiad, mis on arenenud läbi aastatuhandete.
Nende kilp, mis lugematuid kordi on päästnud rahva hukkumisest.
Vaikimine, et vaenlane ei saaks aimu, millest sa mõtled.
Laulud, et anda edasi seda, millest valjult rääkida ei saa.
Soo, et vaenlane ei leiaks sind üldse üles.
Kolm haid, kolm ellujäämise saladust. Ja iga selle kolme joone taga on terved ajalookihid, mida ametlik teadus kas ignoreerib või millest ta lihtsalt vaikib.
Meie uurimustee algab Tartu ja Helsingi geenilaboritest – kus teadlased jälgivad huviga analüüside tulemusi, mis ei sobi ühegi kehtiva ajalookäsitluse versiooniga – Saaremaa turbasoodest, kust on leitud artefakte, millele pole selgitust ametlike kronoloogiate valguses, vanast eeposest “Kalevipoeg”, millesse pole vormitud mitte muinasjutuline, vaid reaalselt aset leidnud sündmustik selle maa eest peetud lahingute kohta ja selle tee lõpus anname vastuse peaküsimusele, mis pöörab pea peale kõik, mida te olete siiani teadnud Euroopa ajaloost.
Mis oleks kui ürgse Euroopa viimane rahvas – seesama, kes elas siin enne indoeurooplaste tulekut, salapärane Euroopa küttide ja korilaste rahvas, megaliitide ehitaja, esimeste religioonide alalhoidja – elabki meie keskel? Mis siis kui ta maksab oma makse, kasutades nutitelefoni, hääletab valimistel interneti kaudu, kandes seejuures oma geenides mälestust maailmast, mida ammu enam ei ole? Mis oleks, kui eestlased ongi need viimased ürgsetest?
Iga uurimus algab ametliku, senikehtiva versiooni kontrollimisega. Ja ametlik versioon eestlaste päritolu kohta räägib nii – soomeugri hõimud tulid tänase Euroopa territooriumile ca 5000 aastat tagasi ida poolt, Uuralist või Lääne-Siberist, asustasid tasapisi praegused alad ja tere! – siin ongi eestlased. Hästi. Aga selle versiooni alibi laguneb esimesel tõsisel faktikontrollil. Alustame kõige ilmselgemast – kui eestlased tulid Uuralist 5000 a. tagasi, siis pidi seal enne nende tulekut keegi juba elama. Balti rannik, Eesti platoo, saared Saaremaa ja Hiiumaa pole olnud tühermaa, sest inimesed on siin elanud viimase jääaja lõpust alates, see tähendab ca 10 000 a. e.m.a. Kes need inimesed olid? Mis neist sai? Kuhu nad kadusid?
Ametlik teadus vastab lühidalt – nad aeti minema või assimileerusid idapoolt tulnud migrantidega, kadusid. Aga artefaktid räägivad teist keelt. Nad tõestavad pidevat kultuurilist järjepidevust, mis läheb palju kaugemale kui 5000 a. e.m.a.
Pärnu jõe ääres Pulli asulast on leitud artefakte, mida nimetatakse Kunda kultuuriks ja mis on dateeritud 8000 a. e.m.a. Nad küttisid, kalastasid, matsid oma surnuid – nad ei olnud metslased, vaid inimesed kultuuri ja traditsioonidega, mäluga. Ja siit tõstatub võtmeküsimus – kuhu nad kadusid kui viiendal aastatuhandel ilmusid soomeugri väljarändajad? Vastus – nad ei kadunud mitte kuhugi. Sest üha enam andmeid viitab sellele, et mingit massilist elanikkonna segunemist ei toimunud. Oli kohtumine ja ka teatud segunemine ning justnimelt see segunemine panigi aluse rahvale, keda me täna nimetame eestlasteks. Aga see tähendab ka seda, et eestlaste soontes voolab veri, mis voolas selle rahva soontes, kes elas siin juba ammu enne soomeugri väljarändajate tulekut. Selle rahva veri, kellele ametlik teadus ei oska nime anda.

2.
Kuid nüüd meie esimene tõsine löök ametlikule ajalookäsitlusele. 2018. a. avaldas rahvusvaheline geneetikute grupp trükis suure uurimuse balti rahvaste DNA kohta. Nad uurisid tänapäeva Eesti territooriumile maetud inimeste jäänuseid erinevatest epohhidest mesoliidist (keskmisest kiviajast) kuni varase keskajani välja. Selle uurimuse resultaadid panid teadlased pikaks ajaks vaikima enne kui nad otsustasid uurimustulemused trükki anda. Mis nad leidsid?
Nad leidsid geneetilise komponendi, mida nimetatakse Lääne-Euroopa küttide ja korilaste komponendiks. See on nende inimeste DNA, kes asustasid Euroopat enne maaharijate tulekut Lähis-Idast ja loomapidajate tulekut idapoolsetest steppidest, see on kiviaja inimeste DNA. Ja see komponent on tänapäeva eestlastel üks kõige kõrgemaid Euroopas. Palju kõrgem kui enamusel Lääne-Euroopa rahvastel, keda siiani on peetud enam kohalikeks. Mõelge selle üle järele! Prantslased, hispaanlased, itaallased, rahvad, kes elavad maadel, kus kiviaja inimesed on aastatuhandeid enne nende tulekut jahti pidanud, kannavad endas palju vähem Lääne-Euroopa küttide ja korilaste komponenti kui eestlased Balti mere kaldal. Kuidas see võimalik on?
Sellel on üks selgitus, mis pöörab kehtiva ajaloopildi täielikult pea peale. Lääne- ja Kesk-Euroopa on mitmeid kokkupõrgete ja segunemiste laineid üle elanud. Kõigepealt tulid maaharijad Lähis-Idast, kes tõrjusid seal elanud kiviajainimesed praktiliselt Euroopa äärealadele. Hiljem katsid steppide karjakasvatajad, indoeurooplaste esivanemad (kutsutakse Jamnaja kultuuriks) Euroopa uue lainega. Iga uus laine “uhas” senise elanikkonna üle, lahustas, muutis. Läänes ei jäänud vanadest küttidest-korilastest peaaegu enam midagi alles, aga põhjas, Balti mere kaldal, metsades ja soodes, murdusid lained ega jõudnud kohale või kui, siis jõudsid kohale nõrgematena. Ürgne elanikkond, needsamad kiviaja kütid-korilased jäid ellu, segunesid teatud määral tulijatega, kuid ei kadunud. Nad jäid alles. Ja nende veri voolab tänapäeva eestlaste soontes.
See oli niisiis esimene löök ametlikule ajalookäsitlusele ja juba see oli piisavalt tugev. Kuid on ka teine.
Ja see ei puutu mitte ainult geneetikasse, vaid ka ajaloolisse küsimusse, mis juhtus eestlastega 13. sajandil. Ametlik versioon räägib järgnevat: 1227. a. alistasid saksa ristirüütlid Põhja ristisõdade käigus Eesti territooriumi, pöörates kohaliku elanikkonna ristiusku ja muutes nad kõik talupoegadeks. Kusjuures võitlus Eesti pärast ülekaaluka vaenlase vastu oli kestnud juba ca 20 aastat. Tegemist oli genotsiidiga keskaegses Euroopas.
Mõõgavendade ordu kroonikakirjutaja kirjeldab, mis seal tol ajal aset leidis. Mehed tapeti, naised-lapsed saadeti orjusesse. Kes taganes ristiusust, sellele korraldati näitlik protsess ja suured tapatalgud teiste hirmutamiseks. Nii kestis see aastakümneid. Aga pärast seda jäid eestlased siiski ellu, hoidsid alal oma keele, laulud, iseennast. Mil moel?
Raba strateegiaga. Eesti talupojad põgenesid metsadesse ja soode sügavusse, sinna kuhu rüütlid oma raskete rüüde ja hobustega lihtsalt füüsiliselt ligi ei pääsenud. Nii sai soost kindlus ja metsast liitlane. Ja rahvas, kes vallutajate arvates oli alistatud, jätkas oma elu elamist, salaja, nähtamatult looduse rüpes. See ei ole metafoor, see on dokumenteeritud ajalooline reaalsus.
Eesti sood on ühed suurimad Euroopas. Nad hõlmavad ca 20% maa territooriumist. See on hiiglasuur ala, mis on praktiliselt ligipääsmatu võõrastele. Ja just sellistes soodes on varjul ka artefaktid, mida ametlik teadus eelistab mitte märgata, sest nad tekitaksid ebamugava küsimuse selle kohta, kes siin siis tegelikult on alaliselt ja kui kaua elanud?
Standardse narratiivi kohaselt olid eestlased 19. sajandini lihtsalt talupojad, hariduseta, õigusteta, ilma oma riigita, kirjakultuurita, oma eliidita. Saksa aadlikkond haldas neid maid 7 sajandi vältel, saksa keel oli võimu-, kultuuri- ja hariduse keel. Eesti keelt peeti maarahva keeleks. Ja vaat’ neil justkui pimedatel ja harimata talupoegadel tekkis 19. sajandil lausa mõne aastakümne jooksul võimsaim rahvuslik liikumine. Tekib kirjandus, ajakirjandus, rahvuseepos, mis seisab ühes reas teiste maailma rahvuseepostega. 1918. a. otsustatakse moodustada sõltumatu riik. Kakskümmend aastat hiljem on väikesel Eestil maailma üks kõige kõrgemaid haridustasemeid.
Ametliku ajalookäsitluse kohaselt poleks see lihtsalt võimalik olnud. Öeldakse, see ei saa võimalik olla, rahvad ei saa mitmesaja -aastasest orjapõlvest välja hüpata ja õitsele puhkeda vaid mõnekümne aasta jooksul!
Kui neil pole salajast baasi, vundamenti, mida sajandeid on hoitud salajas, antud edasi suust suhu ja põlvest põlve, mis on oodanud oma tundi. Ja see vundament on alati olemas olnud, on eksisteerinud, ainult et ametlik ajalugu on keeldunud seda tähele panemast, sest ta ei sobinud mugavasse skeemi mahajäänud talurahvast.
EESTLASED EI OLE NOOR RAHVAS, kes oleks ilmunud kes teab kust. Nad on Euroopa kõige vanem elanikkond, kes jäi alles seal, kus kõik teised rulliti tulijate lainetest üle.
Nende väidetav mahajäämus oli maskeering, vaikimine kilp, nende sood olid kindlused, mida ei suutnud vallutada mitte ükski sissetungija 10 000 aasta jooksul.
Kuid järgmine indiits on veelgi plahvatusohtlikum. Ta on peidus eesti keeles endas. Sõnades, mil pole analooge mitte üheski teises Euroopa keeles. Grammatilistes struktuurides, mida keeleteadlased eelajaloolise perioodi reliktideks nimetavad. Keel, see on arhiiv ja eeesti keeles on selliseid saladusi, millest mõned keeleteadlased eelistavad mitte eriti kõvasti rääkida. Kuid meie räägime sellestki.
Kujutage ette, et te hoiate käes vanaaegset laegast, väljastpoolt näeb ta välja tavalise vana laekana, mitte millegi poolest erilisena, aga kui te ta avate, siis avastate sealt millegi, mis on kirjutatud keeles, mida enam ei eksisteeri. Keeles, mida mitte keegi ei pidanuks alal hoidma, keeles, mis oleks kõigi ajalooseaduste kohaselt pidanud kaduma juba tuhandete aastate eest. Just nii tunnevad end keeleteadlased kui nad hakkavad tõsimeeli eesti keelt uurima. Alustame ilmselgest ja hämmastavast faktist, et eesti keel ei kuulu indoeuroopa keelte hulka. See tähendab seda, et ta pole ei vene, saksa, rootsi, läti, inglise keele sugulaskeel. Mitte ühegi nende kõrval sajandeid elanud, kaubelnud, hooneid ehitanud naaberrahva sugulaskeel. Seitse sajandit saksa ülemvõimu ja eesti keel ei muutunud saksa keeleks. Viiskümmend aastat vene okupatsiooni ja eesti keele ei muutunud vene keeleks. Juba see on omaette fenomen, millel pole analooge Euroopa ajaloos. Aga see on vaid asja väline külg. Kaevame sügavamele.

3.
Eesti keel kuulub ugrilaste hõimude keelte hulka. Tema lähimad sugulaskeeled on praktiliselt välja surnud liivi keel ja peaaegu välja surnud vadja keel, mida räägiti Ingerimaal ehk tänase Sankt-Peterburgi oblasti aladel eesti keelest arenenud soome keel. Edasised sugulaskeeled on ungari, ersa, mokša, mari. Kõik oleks justkui selge, sugulased on leitud, asi ants!
Aga siit läheb asi jälle huvitavaks.
Ugrilaste keeleperekonnas on eesti keelel teatud anomaalne osa.
Ta mitte ainult ei erine oma teistest sugulaskeeltest, ta erineb neist nii tugevalt ja nii spetsiifilistes joontes, et mõned lingvistid pooldavad teooriat, et eesti keel formeerus mitte loomuliku arengu teel üldisest algkeelest, vaid kokkupuudetest ugri sisserändajatega ning nende keeltega ning nende keelte mõjutustest sellele keelele või keeltele, mida rääkisid kohalikud kiviaja elanikud ehk need Lääne-Euroopa kütid-korilased, kelle geenikomponenti eestlased suures osas endas kannavad.
Teiste sõnadega, eesti keeles võib peidus olla substraat, kadunud eelajaloolise keele lingvistiline jälg.
Vaadake seda keelt :
eesti keelel on käänded, mil pole analooge, neid käändeid on 14. Võrdluseks, vene keeles on neid 6, saksa keeles 4, soome keeles 15.
Kuid soome käänete süsteem on üles ehitatud teistmoodi ja regulaarsemalt.
Eesti keele süsteemis on käändeid, mille puhul keeleteadlastel on raskusi neid isegi konkreetselt teistesse keeltesse tõlkida, sest nad väljendavad ruumilisi ja ajalisi suhteid, mille jaoks teistes indoeuroopa keeltes pole isegi mitte kategooriaid. Mida see tähendab?
See tähendab seda, et inimesed, kes lõid selle keele või pigem inimesed, kelle ajudes see keel tuhandete aastate jooksul formeerus, tunnetasid maailma teisiti.
Tajusid reaalsust teistes piirides, nägid end ümbritsevas ruumi ja mõõdet, mida indoeuroopa mõistus lihtsalt ignoreerib. See pole lingvistiline abstraktsioon, see on tunnistus teist tüüpi teadlikkusest, teistsugusest eksistentsi võimalikkusest maailmas. Aga läheme edasi.
Eesti keeles eksisteerib vältevaheldus.
See nähtus on nii haruldane, et Euroopas tuleb seda ette vaid kahes keeles, eesti ja läti keeles ning peale selle mitte kusagil mujal. See tähendab, et üks ja seesama heli võib esineda kolmes erinevas pikkuses ja sõltuvalt sellest pikkusest muutub sõna mõte.
Mitte intonatsioon, mitte rõhk, vaid just heli füüsiline pikkus.
Kust see pärit on?
Ei soome keelel, lähimal sugulaskeelel, ei ungari ega mitte ühelgi teisel ugrilaste keelel ei ole seda süsteemi. See on nn. eesti anomaalia. Ja ainus selgitus, mis kriitikat kannatab, on see, et see pärineb eelajaloolisest substraadist.
Neilt samadelt kiviaja küttidelt-korilastelt, kelle geene on eestlastel rohkem kui ühelgi teisel praegu Euroopas elaval rahval.
Nii et keel ja geenid näitavad samas suunas. See ei ole enam kokkusattumus, see on asitõend.
Nüüd räägime sellest, millest keeleteadlased armastavad rääkida vaid suletud uste taga.
On olemas hüpotees, mida esindavad mitmed Euroopa lingvistid, kuid mida ametlikult teaduslikult ei pooldata- kuid just sellepärast ongi see nii huvitav – nimelt ugrilaste keelte seosest nn. Vana Euroopa keelega.
Selle termini tõi teaduskeelde leedu-ameerika arheoloog Marija Gimbutas, et nimetada kuidagi seda kultuuri kandnud keelt, mis eksisteeris Euroopas enne indoeurooplaste tulekut. Nende küttide-korilaste keel, kes ehitasid huvitavate jooniste ning kirjadega megaliite, mida pole suudetud tänaseni dešifreerida.
Kas võisid ugrilaste keeled (sealhulgas eesti keel) kanda endas selle ürgse algkeele tunnuseid? Ametlik keeleteadus eitab seda, sest ta ei tea, kuidas seda kontrollida.
Kirjalikke allikaid tunnistusena ju kiviajast ei ole, on ainult kaudsed – anomaaliad keelestruktuuris, seletamatud paralleelid, sõnad ilma etümoloogiata. Neid viimaseid on aga eesti keeles palju.
Igas keeles on sõnu, mille päritolu pole võimalik kindlaks määrata ka sugulaskeelte baasil.
Neid kutsutakse teadmata päritoluga sõnadeks või substraatseks leksikaks. Eesti keeles on neid sõnu ebaproportsionaalselt palju. Terved leksikakihid loodusega seotud sõnu – kalapüügiga, soodega, teatud loomade ja taimedega, ürgsete rituaalidega, mida ei esine teistes ugrilaste keelte etümoloogias.
Nad ei tulnud idast, nad ei laenanud naabritelt, nad olid lihtsalt olemas juba enne seda kui tulid ugrilaste väljarändajad.
See on selle keele leksika, mida enam ei eksisteeri, nende inimeste keel, kes elasid siin 10 000 aastat tagasi.
Nende sõnad on siiani elus, inimeste suus, kes maksavad oma makse interneti kaudu ja elavad kaasa oma korvpallimeeskonnale. Need on elusad kiviajast pärit sõnad, mida hoitakse alal internetiajastul.
Kuid mitte need üksikud sõnad pole kõige jahmatama panevad, vaid laulud, eesti regilaulud.
Nad ei kujuta endast mitte lihtsalt folkloori, nad pole mitte ainult ilusad meloodiad loodusest ja armastusest nagu neid kirjeldatakse turismibrošüürides.
Regilaulud on ürgseim poeesia vorm, mis on Põhja-Euroopas üles tähendatud.
Nende struktuur – mida teadlased nimetavad meetrumiks – on nii arhailine, et neil pole analoogiat mitte ühegi maailma rahva kaasaegses poeesias.
Regilaul on üles ehitatud printsiibile, mida lingvistid seostavad kirjakeele-eelsele ajastule omaste tehnikatega, mõistmisviisiga ja info edastamisega suulises kultuuris.
Teiste sõnadega regilaulud kujutavad endast elavat ja suulist arhiivi, mida on edasi antud tuhandete aastate vältel, edastades ajaloolisi kogemusi, ajast kui kirjakeelt veel ei eksisteerinud.
Ja nende laulutekstide tähelepanelik lugemine paneb teadlased imestama. Neis kirjeldatakse maastikke, mis vastavad pildile, mis oli Eesti aladel kiviajal, enne kui merepiir muutus, tuhandeid aastaid tagasi.
Läänemere bassein on ju osa Balti kilbist – ühest Euroopa vanimast geoloogilisest struktuurist. Lauludes on ka loomade kirjeldusi, mis neist paigust ammu kadunud, enne kõigi meile teadaolevate riikide formeerumist.
On rituaalseid vormeleid, millele vasteid on leida vaid Siberi šamaanide traditsioonidest ja Kesk-Aasiast, kuid mitte Euroopa naaberkultuuridest.
Kuidas see võimalik on? Kuidas on rahvas, kes elab Euroopa äärealal, säilitanud oma lauludes jälgi seostest kultuuridega, mis on tuhandete kilomeetrite kaugusel?
On vaid üks vastus – need sidemed olid loodud juba väga ammu, nii kauges minevikus, et mingeid kirjalikke allikaid selle kohta ei saagi eksisteerida.
Nad on säilinud ainult lauludes, sõnades, rütmis ja intonatsioonis, mida eesti talunaised laulsid oma lastele talveõhtutel kui valitsejad elasid lossis ja arvasid, et lihtrahvas on tümakad tööloomad ilma ajaloo ja mäluta.
Kuid valitsejad eksisid, lihtrahvas mäletas kõike.
Maa peal on kohti, kuhu ajalugu jõuab vaevaliselt, kuhu allutajad, misjonärid, kroonikud pole väga sageli sisse astunud.
On kohti, mida loodus ise on võõraste silmade eest ära peitnud.
Eestis on selliseid kohti tuhandeid ruutmeetreid, neid nimetatakse rabadeks.
Just siin, tumedas rabavees on peidus tõendid, mis on võimelised muutma meie ettekujutust sellest, kes eestlased on ja millist tsivilisatsiooni nad oma mälus kannavad.

4.
Alustame sellest, mida on vaja mõista Eesti soomaastikust kui niisugusest. Ta ei koosne mitte ainult üksikutest soodest, ta on üks Eesti suurimaid märgalade süsteeme. Need on terved turbamered, milledest mõned ulatuvad kuni 10 meetri sügavuseni. Turvas kujutab endast unikaalset jälge, ta ei lase orgaanilisel materjalil lahustuda. Happeline keskkond konserveerib kõik, mis sinna sisse kukub, täpsusega, mida kadestaks iga muuseumirestauraator. Puit, nahk, kangas, luud ja isegi inimkehad. Just sellepärast on sood looduslikud arhiivid, mis säilitavad seda, mida inimesed on aastatuhandete vältel peitnud, ära kaotanud või ohverdanud. Ja kui need arhiivid avada, näeme pilti, mida ametlik ajalugu eelistaks mitte märgata. Eesti territooriumil ja selle otseses läheduses on avastatud kümneid nn. soolaagreid rituaalsete esemetega. Pronksehted, kivirelvad, keraamilised nõud, puitfiguurid, loomaluud, mis on korrapäraselt asetatud ega pane tegevuse eesmärkides kahtlema.
Need esemed ei kaotatud juhuslikult, neid tõid sinna inimesed spetsiaalsetel eesmärkidel – see tähendab ohverdamiseks. Kõige varasemad sellised leitud laagrid on dateeritud 3. – 4. aastatuhandele e. m. a. , kõige hilisemad 15. – 16. sajandile. See tähendab inimesed on soodesse ohvreid toonud juba vähemalt 5000 aasta jooksul, ignoreerides seejuures religiooni-, nende vallutajate kultuuri- ja võimuvahetust. Maarahvaks said eestlased 13. sajandil ordu vallutuste käigus tule ja mõõga läbi. Kuid soodesse ohverdamine kestis veel 300 aastat pärast ristimist. Mida see tähendas? See tähendas, et paralleelselt ristiusuga elas edasi ürgne usk loodusjõududesse, millel olid lihtsalt niivõrd sügavad juured, et ükski ristirüütel ei suutnud neid välja juurida. Lihtsalt sellepärast, et nad olid peidetud sinna, kuhu ükski rüütel ligi ei pääsenud – metsa ja sohu. Ka Eesti soodest on leitud inimeste jäänuseid, mis on hästi säilinud. Nahk, juuksed, siseorganid, isegi näoilme. Need on nn. sooinimesed. Nende jäänuste analüüs annab meile füüsilise kontakti inimestega, kes elasid sellel maal tuhandete aastate eest.
Paljud Põhja-Euroopa sooinimesed kannavad vägivaldse surma jälgi. Spetsiifilised luumurrud, lõikehaavad, füüsilised poosid, milles kehad lamavad, need pole sõjategevuse või juhusliku tapmisega seotud, need on võimsa rituaali jäljed, kindlas toimingute järjekorras ja ilmselt ka vabatahtlikkuse alusel või vähemalt toimuvast teadlik olles, läbi viidud. Et sellist rituaali läbi viia, on vaja kõrgelt arenenud religioosset süsteemi mõistetega hauatagusest elust ja elavate-surnute sidemeist vee stiihia kaudu. See ei olnud primitiivsete olendite käekiri, vaid keeruline vaimne kultuur, arenenud aastatuhandete jooksul. Eesti rahvatraditsioonis on mõiste “hiis” – püha mets või koht, mida leidub kogu Eesti toponüümides. Põldude, metsade, küngaste nimedes ja kõikjal, kus see sõna ette tuleb, jutustavad kohalikud legendid ühte ja sedasama – siin ei tohi puid maha saagida, jahtida, kära teha, sest see koht kuulub jõududele, mis on inimesest vanem. Ametlik folkloristika on need faktid ammu talletanud, kuid pole esitanud küsimust, kuidas nad on tekkinud? Milline on nende reaalne sügavus?
Kui arheoloogid hakkasid süstemaatiliselt uurima kohti, mis rahva mälus on talletunud hiiena, avastasid nad ootamatult, et paljudes neist kohtadest on leitud jälgi rituaalsetest ohverdustest, mis lähevad ajas väga kaugele tagasi. Raadiosüsinikumeetodil määratud luude, keraamikakildude, loomaluude, puukonstruktsioonide jäänuste vanus on 2000 – 3000 a. e.m.a. See tähendab, et Eesti pühasid kohti kasutati pidevalt või peaaegu alaliselt 4 – 5- tuhande aasta jooksul. See tähendab, et inimesed käisid seal ohverdamas juba ammu enne soomeugrilaste tulekut ja jätkasid seda ka pidevalt salaja ning vaikselt, vaatamata kõigile kirikutele ja võimudele. Elav side kiviajast tänase päevani.
Saaremaal on peidus üks Euroopa kõige märkimisväärsemaid geoloogilisi vaatamisväärsusi. Saaremaa kaguosas on Kaali kraater, täpsemalt 9 kraatrit, millest suurim on 110 meetrise läbimõõduga. Nad tekkisid meteoriidi allakukkumisel ja siit algab kõige huvitavam – sündmus on dateeritud 3000 a. vanuseks ehk 8. – 9. sajandisse e.m.a. See ei olnud eelajalooline epohh, vaid aeg, kus neil maadel elasid juba inimesed, kes nägid, kuidas taevast kukub tuli, nägid plahvatust, mis hävitas ümbritsevad metsad paljude kilomeetrite raadiuses, kes nägid, et plahvatusest jäi alles ümar auk, mis täitus pidevalt veega. Ja mida nad tegid? Nad muutsid selle pühaks kohaks. Kraatri ümbruses on leitud rituaalse tegevuse jälgi, mida dateeritakse rauaaega. Loomaluud ja muu selline. Taevast kukkunud kivi muutus kohalikele üleloomuliku sümboliks. Kaali kraatrit nimetatakse Soome eeposes “Kalevala”, Eesti eeposes “Kalevipoeg”, Skandinaavia saagades. Sündmused, mis leidsid aset 3000 a. eest Balti mere väikesel saarel, jätsid jälje kohe mitme rahva eepilisse mälusse. See annab tunnistust eksisteerinud kultuurisidemetest selles regioonis rauaajal.
1. – 2. sajandil m.a.j. ilmub Eestisse uus matmisviis – kivikalmed. Igas sellises on kollektiivselt inimesi maetud. Nad ei sarnane skandinaavia, germaani ega slaavi matusekohtadega. Nad on selles regioonis unikaalsed ja annavad tunnistust kõrgest organisatsioonilisest tasemest. Kust nad välja ilmusid? Miks just sel perioodil, esimesel sajandil, kusjuures neil ei ole sarnaseid üheski teises tolle aja tuntud kultuuris? Ametlik teadus kehitab õlgu.
Aga meie teame, et kollektiivne matus, kus sihilikult palju surnuid ühte kalmesse maetakse, on iseloomulik kultuuridele, kes elavad spetsiifilise surma filosoofia järgi, kus piir individuaalse ja kollektiivse vahel tahtlikult kaob, st. surm pole isiksuse lõpp. See pole barbaarsus, see on teoloogia, kusjuures väga keeruline teoloogia, mis teadis üht-teist surmast ja ajast, mida meie veel ei taipa.
Eesti sood, metsad ja saared kätkevad endas järjepidevalt kestnud vaimse praktika jälgi, mis ulatub eelajaloolise perioodini välja. Nad kätkevad endas selle kultuuri jälgi, mis pole kunagi katkenud, vaatamata vallutustele, religioonivahetusele, vaatamata kõigile katsetele hävitada ta jäljed maa pealt. Ta sukeldus sõna otseses mõttes, läks vee alla ja jäi ellu. Ta peitis oma pühapaigad läbimatutesse metsadesse ja jätkas vaiksel tulel põlemist ametliku ajalookäsitluse kõrval.
Sood ei anna oma saladusi kergesti kätte, aga kui nad seda teevad, siis tasub sinna sisse vaadata. Iga rahvas hoiab oma saladusi, mida ei saa kõva häälega välja rääkida, mingites niššides. Skandinaavlased peitsid saagadesse oma mereekspeditsioonide tõelise ajaloo. India “Mahabharata” sisaldab täpseid poliitiliste liitude ja sõjatehnoloogia kirjeldusi, mille kunagist eksisteerimist kinnitab ka arheoloogia. Aga mille eestlased ära peitsid?
Nad peitsid kõik ära. Ühte raamatusse, ühte eeposesse, ühte kangelasse, kelle nimi on tõlgituna Kalevi poeg. Lihtne ja hirmuäratav. Kuid kõigepealt peame vaatlema autorit, kes eepose kirja pani. Friedrich Reinhold Kreutzwald. Jätke see nimi meelde. Elukutselt arst, kutsumuselt poeet, eestlane vere poolest, perioodist, mil olla eestlane tähendas olla pärisori. Ta sündis 1803.a. endiste pärisorjade peres. Sai meditsiinilise hariduse ja elas kogu elu Võrus, võttes päeval vastu patsiente ja kirjutades öösiti eepost lugulauludest, mida talle jutustasid ümbruskaudsed vanakesed.
Need olid needsamad regilaulud hiiglastest ja deemonitest, kangelastest ja jumalatest, sõdalastest ja reeturitest. Kreutzwald kogus neid värsse aastakümneid nagu uurija ja 1857. a. andis trükki selle, mis tal välja tuli – eesti rahva eepos “Kalevipoeg”. Baltisakslased, nendesamade ristirüütlite järeltulijad, kes vallutasid 13. saj. maa, ei suutnud taluda mõtet, et nende alluvatel võiks olla nüüd oma eepos. Ja veel hoopis algupärasem kui keegi tollal oleks arvata osanud. Kalevipoeg, legendaarse kuninga Kalevi ja soome nõia poolt varastatud eesti neiu poeg, juba sünnist saati on ta märgistatud tragöödiatega, ta on hiiglaslik, uskumatult tugev, aga ka julm oma impulsiivsuse tõttu.
Võidab koletisi, ehitab linnu, läheb maa alla võitlema ja lõppude-lõpuks hukkub, kuid isegi surnute riigist suudab ta oma rahva üle valvata. Esmapilgul tüüpiline kangelaslugu, kuid vaid esmapilgul. Üks tsentraalsemaid liine on Kalevipoja võitlus Sarviku, allilma valitseja, inimeste eksitaja ja hukutaja vastu. Eepose lõpus laskub Kalevipoeg allilma viimaseks lahinguks Sarviku vastu. Ametliku versiooni kohaselt on Sarvik kurjuse kehastus, abstraktne, sümboolne, kuid Sarvikul on tegelikult kaaskond ja alluvad, ta sõlmib leppeid, kaupleb, valdab täpsete piiridega maad. See pole abstraktne kurjus, vaid poliitilie vastane, vaenlane, kellega sõditakse maa ja rahva pärast. Kes see vaenlane võs olla? Mõned näevad siin vastaseid naaberrahvaste näol, teiste balti hõimude või skandinaavlaste näol, teised aga viitavad asjaolule, et Sarviku maa-alust riiki on kirjeldatud selliste geograafiliste detailide täpsusega, et ta võiks olla lausa reaalne koht, võimalik, et kindlus, kas siis praeguse Läti või Leedu aladel.
Eeposes on episood, kus Kalevipoeg tellib endale kohalikult sepalt mõõga. See sai väga hea ja tugev, kuid purjus peaga tapab Kalevipoeg sepa poja ja too neab mõõga ära, mille tagajärjel see oma peremehe jalad maha raiub. Niisiis kaotab Kalevipoeg lõpus juba lüüasaanuna lahingus oma jalad. Ta viskab mõõga vette ja sealsamas vees raiubki mõõk peremehe jalad alt ära.Traagiline saatuse iroonia, needus, tüüpiline kangelaseeposele.
Kuid on veel teine liin. Eesti rahvatraditsioonis pole mõõk mitte ainult tavaline relv, vaid võimu ja lepingute sümbol. Inimene, kel on see relv, astub erilisse suhtesse nendega, kes selle relva on tootnud. Sepa poja tapmine on nende suhete rikkumine, see on selle reetmine, kes andis jõu ja kättemaks ei tule mitte vaenlase, vaid oma relva kaudu. Tõlkige see stseen reaalsesse ajalukku ja te saate ettekujutuse rahvast, kes sai jõu teatud allikast, reetis selle allika ja allutati omaenese võimsuse poolt. See ei ole poeesia, see on selle rahva poliitiline filosoofia, kes teab, et liitlaste reetmine on surmapatt ja selle eest makstakse kõige kõrgemat hinda.
Eepose alguses varastati Kalevipoja ema, noor eestlanna Soome nõia poolt ja viidi üle mere. Kalev läheb teda otsima, leiab ta, nad ühinevad ja sünnib kangelane, kuid ema hukkub. Ametliku versiooni kohaselt nähakse siin ohverdamist, laialt levinud maailma folklooris, kuid meie näeme siin konkreetset ajaloolist mälu eestlaste ja soomlaste esivanemate vahel. Soome nõid ei ole siin vaenlane, ta on varas, aga ka ühendav ketas, tema kaudu sai Eesti kangelane oma ema, see tähendab ka oma eksistentsi. See ambivalentsus kujutab täpselt reaalsust. Eestlased ja soomlased on sugulasrahvad, nende keeled on sugulaskeeled, nad on lahutatud mere kaudu, kuid ühendatud tuhandete aastate vanuste kontaktide läbi.
Üks võtmeteemasid eeposes on Kalevipoeg kui ehitaja, ta rajab kindlusi, teid, laevu. Ta jätab endast maastikku mastaapsed jäljed. Ja siit algab üks järgmine huvitav teema – paljud geograafilised objektid seob rahvatraditsioon Kalevipojaga. Suured rahnud tähendavad seda, et Kalevipoeg viskas kivi. Pikad voored – Kalevipoeg kündis maad, sügavad järved – Kalevipoeg kaevas auku.
Need pole lihtsalt metafoorid, see on orienteerumissüsteem – viis kuidas säilitada rahva mälus ajalooliselt tähtsaid kohti. Kui arheoloogid hakkasid neid legendaarseid kohti kontrollima, tuli välja, et seal olidki iidsed elu- ja tegevuskohad, mitte gigantsed, kuid inimlikes mõõtmetes reaalsed. Aga rahva kollektiivne mälu säilitas info ainsas talle kättesaadavas vormis – müütides.
Hiiglane on metafoor ja nimelt põlvkondade kollektiivse töö metafoor. Eepos “Kalevipoeg” on kodeeritud kaart kohtadest, mis on rahva mälus olulised. See on kaart, mida saab lugeda kui teada koodi. Eepose finaal – Kalevipoeg on võidetud, kuid ta pole surnud, ta magab. Ja rahvatraditsiooni kohaselt on nii, et kui aeg kätte jõuab, siis ärkab ta üles, tuleb tagasi, ta käed saavad jälle vabaks, et vabastada oma rahvas. See magava kangelase motiiv on üks kõige universaalsemaid mütoloogilisi süžeesid.
Artur magab Avalonis, Barbarossa magab Barbarossakoopas, Kyffhäuseri mägedes, Svetoslav kurgaanis, kuid Eesti kontekstis on sel konkreetsed ajaloolised mõõtmed. Eestlased elasid seitsme sajandi vältel võõra võimu all, nad olid pärisorjad. Neil polnud oma armeed ega riiki, ametlikult olid nad mitte keegi, ilma ajaloota, aga nende lauludes elas kangelane, kes magas ja ootas, kes oli jäigastunud, kuid mitte surnud. Ta tuleb tagasi. See pole muinasjutt, vaid ellujäämisstrateegia. See on viis säilitada rahva kollektiivses mälus, et mingi käesolev olukord on ajutine, et ükskord tuleb vabadus niikuinii. Rahvas, kel on selline kangelane, ei saa igaveseks kaduda. Ja 1991. a. pärast nõukogude okupatsiooni, deportatsioone, pärast katseid hävitada kõik eestilik, ärkas ta uuesti üles. Ja jälle lauluga. Eepos jätkus. Ellujäämisprogramm, mis kodeeriti rahva mällu tuhandeid aastaid tagasi, tõestas end XX sajandil kahel korral. See ongi müüdi tõeline jõud. Mitte ainult sõnade ilus, vaid ka instruktsiooni täpsuses.
5.
Niisiis on aeg kokkuvõtteid teha:
meie ees on 4 asitõendit: 1. geenilaborid, 2. lingvistilised arhiivid, 3. turbasood, 4. iidse eepose salmid. Ja kõik need neli sulavad kokku üheks suureks pildiks, mis läheb ajaloo ametlikust versioonist radikaalselt lahku.
Niisiis, 10 000 aastat tagasi kui viimane jääaja liustik kadunud oli, tulid Eesti aladele inimesed, mitte soomeugrilased, sest nemad tulid hiljem, mitte indoeurooplased, nad ei eksisteerinud veel omaette grupina. Need olid mesoliidi kütid-korilased, nende järeltulijad, kes elasid jääaja üle, põgenedes Euroopa lõuna- ja lääneossa, kus olid pehmemad klimaatilised tingimused. Lääne-Euroopa kütid-korilased, nagu tänapäeva geneetikud neid nimetavad.
Kes nad olid? Me ei tea nende nimesid. Ei tea ka seda, kuidas nad end ise kutsusid, ei tea nende keelt, neist ei ole ühtki kirjatükki maha jäänud, ainult anomaaliad eesti keele sõnavaras ja foneetikas, mida lingvistid kutsuvad substraadiks. Me teame vaid seda, et nad elasid siin. Küttisid metsades, püüdsid jõgedes ja mere ääres kala, matsid oma surnuid keeruliste rituaalidega, ohverdasid soodele ja järvedele. Ehitasid pühapaiku, kogusid teadmisi loodusest, aastaaegadest, tähtedest, kõigest sellest, ilma milleta poleks külmas põhjamaises kliimas saanud ellu jääda.
Nad elasid siin vaikselt ja märkamatult aastatuhandeid ilma linnade ja kirjakeeleta, aga sügava ning keerulise kultuuriga, mis peegeldas elu neil kargetel maastikel. Ca 5000 a. tagasi ilmusid idast uued inimesed, soome-ugri hõimud, kes tõid endaga kaasa uue keele ja uued tehnoloogiad, teistsugused ettekujutused maailmast, kuid nad ei hävitanud neid, kes elasid siin juba varem – sellele on nii geneetiline kui lingvistiline tõestus. Leiab aset teatud segunemine, kahe maailma kohtumine. Soome-ugri keel võidab aluskeelena, temast saab uue rahva keel, kuid iidsete jahimeeste keel ei kao jäljetult, ta jätab uuele keelele oma pitsati. Sõnad ilma etümoloogiata, foneetilised anomaaliad, grammatilised struktuurid, mida ei saa selgitada soome-ugri keelte seisukohalt. Ta elab keeles nagu vaim, nagu hääl maa alt.
Samaaegselt leiab aset religioonisüsteemide segunemine, ühelt poolt soome-ugri usk oma rikka mütoloogiaga, šamaanipraktikatega, ettekujutusega loodusvaimudest koguneb juba olemasoleva vee- , soo- ja pühade hiidude kultusega.
Mööduvad veel 1000 aastat, rahvas elab, areneb, ehitab. Tekivad kindlustatud asulad, mitte hiidlinnastud või impeeriumi pealinnad, kuid täiesti reaalsed võimu- ja kaubanduskeskused. Mereteid pidi luuakse kontaktid skandinaavlastega, ammu enne viikingiepohhi algust. Maateid pidi luuakse kontaktid teiste balti hõimudega lõunas. See rahvas kaupleb merevaiguga, karusnahkadega, vahaga. Ta on kuulus naabrite hulgas, temast räägitakse skandinaavia saagades nime all: aesti. Ja see periood, 1. saj. m.a.j jõuab rahvas teatud poliitilisele arengutasemele, ilmuvad juhid (vanemad), sõjaväelased, kaubandus kaugete maadega. Oma aja ja regiooni mõõtmetes tähendab see arenenud ühiskonda.
Siis saabub 13. saj. ja kõik muutub. Saksa ristirüütlid, mõõgavendade ordu paavstid ja Taani kuningad – mõnekümne aastaga kaotab rahvas, kes oli siin 10 000 aastat elanud, kõik – maa, vabaduse, õiguse endast kõva häälega rääkida, kuid ei kaota mälu. Ja siinkohal jõuamegi oma uurimuse võtmeküsimuseni – kuidas jäid eestlased püsima olukorras, kus teised rahvad oleksid hävinud?
Aga sellepärast, et neil oli kolm nähtust, mida enamusel teistel orjastatud rahvastel ei olnud. Esiteks rabad, füüsiline ruum, kuhu vaenlane ligi ei pääsenud. See oli looduslik kindlus, mida ei loonud mitte inimesed, vaid Maa ise. Rahval – kes oli aastatuhandeid elanud sel maastikul, teades iga rada ja iga mätast – oli vallutajate ees täielik taktikaline eelis. See ei ole sõltumatuse metafoor, see on sõna-sõnalt füüsilise ellujäämise põhjus.
Teiseks keel, mida vaid vähesed vallutajad olid võimelised korralikult ära õppima, mis tundus neile mõttetute helide kogumina, alamate keelena. Kuid just see keele omapära aitaski ellujäämisele kaasa. Sel ajal kui saksa parun nõudis tööd ja tema keele purssimist, leidis Eesti taludes emakeeles aset see, mida ta ei suutnud ei kuulda, mõista ega keelata – anti edasi teadmisi, lauldi, hoiti alal mälu. Keel, mida vaenlane pidas hävinuks, on kõige ohutum keel saladuste hoidmiseks.
Kolmandaks kollektiivsus. Eesti maarahva ühiskondlik struktuur – mille juured on nendes samades aastatuhandetes, mil ellujäämine nõudis täielikku üksteisest sõltumist, mitte ainukest kangelast või erilist eliiti – kujutab endast rahvast nagu ühte organismi. Kui sakslased hävitasid eesti teadjamehed-targad, tundus neile, et nad on rahva peatuks teinud, kuid sellel rahval ei olnud mitte ainult üksikuid päid, neil oli 100 000 pead. Iga hällilaulu laulev vanaema igas taluperes oli mälestuste hoidja.
Ja neist kolmest sambast – rabast, keelest ja kollektiivsusest koorubki välja meie uurimustöö suurim avastus – eestlaslik vaikimine ei ole iseloomujoon, see on strateegia. Rahvas, kes seitsme sajandi vältel rääkis võõrastele vaid seda, mida oli ohutu rääkida, arendas vaikimisest välja instinkti. Vaikimisest sai kultuurigeen. Ta kandus edasi põlvest põlve, vanematelt lastele mitte kui vastuvõetud otsus, vaid kui osa sellest, mis tähendab olla eestlane. Ära räägi üleliigselt, ära usalda võõrast. Need fraasid olid relvad ja relvi tuli hoida.
Kuid sel vaikimisel oli ka oma vastand – laulutraditsioon. Kui sõnad on ohtlikud, siis lauldakse neid. Laul peseb vastutusest puhtaks. Kes seda väitis? Mitte keegi! See on lihtsalt üks vana laul, parunihärra. Seda laulsid juba meie vanaisad. Me ei tea, mida ta tähendab! Kuid nad teadsid seda suurepäraselt.
Regilauludesse oli kodeeritud kogu salainformatsioon, mida ei saanud kirjavormis alal hoida, sest kirjakeelt tollal veel ei olnud. Ei tohtinud ka avalikult diskuteerida, sest see oli ohtlik. Rahva ajalugu, pühakohtade kaart, elu üldised reeglid, teadmised loodusest, meditsiinist, põlluharimisest, teoloogiast, kosmoloogiast, õigusandlusest – kõik see anti edasi lauludega ning säilis neis. Ja kui 19. sajandil saabus aeg, mil poliitilised tingimused muutusid niivõrd, et sai võimalikuks rääkida valjusti eesti kultuurist, selgus, et oli, mida säilitada! Seda, mis oli peitunud sajandite pikkuse vaikimise jooksul säilinud hiiglasuures hingavas arhiivis, millest Kreutzwald ammutas “Kalevipoja”, millest kasvas välja eesti kirjandus, eesti muusika, teater, kõik korraga, praktiliselt mõne aastakümne jooksul. See polnud ime, see oli aastatuhandete pikkuse mälu säilitamise resultaat.
Aga nüüd meie uurimuse viimase peatüki juurde. See on see, mis teeb eestlaste ajaloo aktuaalseks mitte ainult ajaloolastele või lingvistidele, vaid meile kõigile. Laulev revolutsioon aastast 1989, millega me oma uurimust alustasime, ei olnud juhuslik nähtus ega mingi poliitiline manööver, vaid tuhandeid aastaid kestnud traditsiooni otsene jätk. Inimesed, kes läksid nõukogude võimu vastu laulma, tegid sedasama, mida tegid nende eellased soodes kui ristirüütlid tapsid paganaid ja veelgi aastatuhandeid varem, tuues ohvreid oma rabadele. Vorm on muutunud, sisu samaks jäänud. Me ei anna alla! Me mäletame! Me laulame!
Ja sellega me lõpetamegi oma uurimuse – eestlased ei ole noor rahvas, kes oleks justkui ilmunud teab kust ja juhuse läbi impeeriumide vahel ellu jäänud. Nad on ürgse Euroopa elav klaasikild, kümne tuhande aastase pideva katkematu ajalooga rahvas ühel ja samal maalapil, kes jäi alles tänu strateegiatele, mida võiks nimetada geniaalseteks oma lihtsuses. Ole nähtamatu, säilita mälu, laula.
Nende väidetav mahajäämus oli ainult illusioon, see oli kaitse, nende vaikimine oli arhiiv, nende laulud olid relvadeks. Ja need relvad on mõjuvad isegi tuumariikide suhtes.
On jäänud vaid üks küsimus. Mis saab sellest strateegiast tulevikus, kus soid jääb vähemaks, kus kõik keeled suubuvad ühte globaalsesse? Kus algoritmid ja striiminguserverid vahetavad välja laulud? Kas Euroopa viimane kiviajast pärit rahvas elab selle 21. sajandi Euroopas üle?
Vastus on – täpselt niisamuti kui ta elas üle kõik eelnevad sajandid ning aastatuhanded. Eestis on üks koht, kuhu ma palun teil mõtteis kohe minna – Soomaa rahvuspark. Neli suurt soomassiivi, mis on jõgedega ühendatud. Kevadel kui lumi sulab, tõuseb seal veetase nii kõrgele, et kogu territoorium on veega üle ujutatud. Kohalikud nimetavad seda viiendaks aastaajaks, sest see pole ei talv, ei kevad, ei suvi ega sügis, vaid eriline rabaaeg, kui piirid vee ja maismaa vahel kaovad ja maailm muutub teistsuguseks. Sel viiendal aastaajal liigutakse erilistel paatidel, mida seal valmistatakse täpselt samadel tehnoloogiatel, mida kasutati aastatuhandete eest.
Üks inimene paadis, pikk aer, ümberringi vaikus. Sel moel tahaksingi selle uurimuse lõpetada. Inimene, pikk aer ja ümberringi lõputu soo, mis on samaaegselt nii takistus kui tee, nii oht kui kaitse, nii haud kui häll. See ongi eesti rahva portree, mis ei mahu ühtegi poliitõpikusse, ühtegi turismibrošüüri ega ühessegi kõnesse.
Milleks meile info, et eestlased kannavad endas kiviaja inimeste geene? Nende keel kannab endas kadunud rahvaste kaja, et nende rabad on hindamatud arhiivid. Eestlaste ajalugu ei ole ühe Euroopa äärealal elava väikese rahva ajalugu, see on peegel, milles iga rahvas võib näha iseennast ja esitada endale küsimusi, mida ei ole muidu tavaks esitada. Mida me üldse mäletame? Mis on kaotsi läinud? Mida me oleme oma lauludesse, sõnadesse, harjumustesse peitnud? Mida me järgime, teadmata, miks?
Ajaloo ametlik versioon on alati “võitjate” versioon. See on nende ajalugu, kes on lasknud losse ehitada ja seadusi välja andnud. Kuid selle kihi all on alati veel teine kiht, nende versioon, kes elasid soodes ja metsades, kes laulsid karjumise asemel, kes vaikisid selle asemel, et valetada, kes jäid ellu mitte sellepärast, et olid tugevamad, vaid oli targemad. Igast vallutajast targemad. Targemad neist, kes ei mõistnud lihtsat tõde, et maa võib küll vallutada, kuid mälu mitte.
See lihtne tõde seisis kindlamalt kui kõik armeed, kindlused ja seadused, välja antud kõikvõimalike imperaatorite poolt, kes on ajaloo vältel seda väikest maad enda omaks pidanud.
Kalevipoeg magas ja ootas, rahvas laulis ja mäletas: “Aga ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama; lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta…”
See on rabade õppetund, et vagal veel on sügav põhi ja et kõige võimsam relv on see, mida vaenlane ei näe. Et ellu ei jää mitte see, kes kõvemini karjub, vaid see, kes sügavamalt mäletab.
Maailmas, kus informatsioon liigub silmapilkselt ja hetkega taas ununeb, kus ajalugu kirjutatakse ümber kiiremini kui kehtiv versioon vananeda jõuab, kus kultuur sulandub ühtsesse globaalsesse massi, kõlab see õppetund teravamalt kui kunagi varem. Mäletage, laulge, vaikige kui on vaja vaikida ning ärge uskuge kunagi neid, kes räägivad, et teil pole ajalugu. Igaühel on ta olemas, mõnikord on ta lihtsalt sohu peidetud.
Kui see lugu paneb teid omaenese rahva üle järele mõtlema või rahvaste üle, keda te arvate justkui hästi tundvat, kui see paneb teid nende asjade üle järele mõtlema, mis edastati teile ilma sõnadeta, siis tähendab, oleme oma uurimusega head tööd teinud.
Tõlkinud Karin Kolmorgen

Kraftide OÜ-le kuuluvas vesiveskis resideeriv elukunstnik otsib uut ohvrit.
Ühtlasi on ta Südamesalu noorele perenaisele võlgu 8300 eurot – surus meile peale kokkuleppe, et tütardele ei kirjutata ning on seda lepet kahe aasta jooksul sellise summa eest rikkunud.
Südamesalu kinnistu ostsime temalt meie eelmise talu müügiraha eest, et korvata muinsuskaitse avariitööde toetus, mis tal… ära kulus. Hmkhm.
Kati Saara Murutar, MTÜ Ingli puudutus ja OÜ Aabrami hobulausujad

Kulutused, investeeringud ja massiivne tööpanus sai tehtud heauskselt, Robert Borodini kompulsiivsetest vassimistest-varjamistest eksitatult.

1) 7.1.2017-7.7.2020 – rendilepingu sõlmimisest abiellumiseni – 2) abielu aasta jooksul – 3) pärast lahutust 2 viimasel aastal.

Pandeemiani kandsid kulud kolme peale
OÜ Aabrami hobulausujad, MTÜ Ingli puudutus ja Kati Saara Murutar
Pandeemia ajal ja järel hävitas Borodin osaühingu renomee ja osaühingu enese.

Talgud – inimesed, riistad, toit jmt – 7 talgud a 1000 – 7000 eurot – finantseeris OÜ.
Nende käigus ruumhaaval puhastatud ja kultuurikeskuseks kohandatud hoone on täna veel lagunenum-korratum-kõlbmatum kui toona alustades. Vaatamata Richard Murutari pingutustele on jumalikust vahemerelisest hoonest järel varemed, mille seinad vajuvad ja põrandaalune hallitab-seenetab ning igas ruumis on prügimägi.

Pärijatelt ostes hinnati hoonetekompleks hinnaga 180 000 – OÜ Altveski osakapital – täna on selle hind max 80 000, seega on OÜ hääbunud.
2 viimase aastaga on ebaadekvaatne omaniku esindaja amortiseerinud objekti –
Pindi, Epicenter, Uus Maa Nord, 1kinnisvara sõltumatu hinnang 80 000 eurot on peremeheta varemete jätkuva hallitamise ja seenetamise tõttu – ülevalt sajab eterniitkatus läbi, alt tungib kanalisatsiooni ja drenaažita objektil kõdu tubadesse.
Nüüd, pärast avariiohtlikuks vajumist ja varisemist, vammi ning paisu seadusetuks muutumist, elektri väljalülitamist, pääste- ja muinsuskaitseameti sekkumist on jääk 70 000 eurot. Seda vähendab veelgi tõsiasi, et muinsuskaitsealune park on 5 viimase aasta jooksul džunglistunud, järve kaldale rajatud maakividest lõkkeplats padrikus ning panustatud kuud ja aastad tööd on tagasi nullis.
Pais kuulub mõningatel andmetel lammutamisele objekti omaniku raha eest,
tagastamisele läheb selle ehituseks kulunud 300+ tuhat eurot – kogukond on kaalunud ka nõude esitamist üleujutuste tekitamise pärast tekkinud kulude asjus – uppunud keldrid, nende tühjendamine-päästmine.
Seni on karismaatiline hurmur RB suutnud nii keskkonna- kui ka muinsuskaitseameti relvituks kudrutada ning jätkab majaaluse kasutamist kanalisatsioonina ja sisemuse pruukimist prügimäena.

Stuudio MINA OLEN käivitamise projektide kirjutamine ja omafinants – 7000 – OÜ kantud kulud.
Borodini raske joobe tõttu läks piinlikku praaki salvestus-etendus Südamesalu salavägi – 3 kaamerat, droon, 2 operaatorit, režissöör, sõidukulud – 5000 eurot (OÜ)– häbiväärne materjal on tervikuna alles – võime ära monteerida koos seisundist tulenevalt lõhki rebitud püksitagumiku ja sealt välja tolgendava kellapargiga.

Uganda reis kultuurisuhete-ettevõtluse huvidest – laenu 3000 võttis Murutar isiklikult
Reisikulud kandis OÜ
OÜ Aabrami hobulausujad kulud OÜ Altveski omandi heauskseks korrastuseks:
Sillaehitus 1000
Elupuud + mullad-väetised – 1000
Aiad OÜ Altveski ja RB maadel – 500
Killustik ja kopatöö – 500
Töömees Raimond – 500
Esimese korruse elekter 1500
Tulekahjujärgne haldus 500
Teise korruse elekter 1500
Veevärk 1000
Pargikorrastus-küttepuude tegu-tõkkepuu 2000
Osalise kompensatsiooni maksis Borodin muinsuskaitse toetusest.
Objekti korrastamisel-teenindamisel kasutati OÜ omandis olevat Belarussi – 5000 – lõpuni kasutati – ning jäeti politseile teatamata, kui RB selle tutvuse alguses deliirses seisundis ärandas.
Kauplust Tervist, Aafrika! teenindades amortiseeris RB viimseni kaubiku Citroen Jumper – 3000 ning kasutas OÜ Aabrami hobulausujad kütust 1000 liitrit – praeguse hinna juures 2 eurot liiter…

Kaupluse rajamiseks, seinamaalideks, mööbli-sisseseade jne peale kulutas OÜ Aabrami 5000 eurot

OÜ Altveski rentnikuna panustas MTÜ Ingli puudutus heauskselt 40 kuud, OÜ loovutas igas kuus tööjõudu, vahendeid ja tööriistu keskmiselt 2000 euro eest kuus – abiellumine 7.7.2020 muutis mõnevõrra olukorda. Oma pere ja kodu ju…

2020. aastal kandis muinsuskaitseamet Borodini erakontole avariitoetuse 36 000 majaaluse kanali renoveerimiseks.
Sellest reaalselt kasutati 6000 – Borodin oli Ugandas, vabatahtlikena töötasid Kati Saara ja Indira Murutar ning Margareta Murutar. Mihkel Babtšenko sai töötasu läbi Mivo Ehituse – 10 000 + materjalid-kütus-jmt
Ugandas kulutas Borodin süüdimatult ülejäänud toetuse oma laenudele-elamisele-sõitudele.
Toetuse eest ostis Borodin farmeriauto Volkswagen Taro – 4000
traktori T-20 – 1000
finantseeris tagumise tee ehituse – 2000
maksis elektri – 2000 – peagi selgus, et seda kõike toetuse summat kõrvaldades.
Puudujäägi ilmnedes maksis Murutar 16 000 – seetõttu oli konteiner-stuudio-tagala rajamisel tarvis võtta 30 000 kodulaenu, tagatiseks Südamesalu ja Borodini maad.
Selle korvas Südamesalu maade tulek Murutari omandisse.

Pandeemia tõttu sulgus stuudio, et töötukassa vahendusel RMKsse hooajatöödele minna, astus Murutar oma 10aastase OÜ Aabrami hobulausujad juhatusest välja.
Lisaks mahhineerimistele andis Borodin selle OÜ vahendusel Mihkel Babtšenko inkassosse ning Murutar sulges endale kuuluva OÜ – kahju 5000

Enne abiellumist ilmnenud valed-vassimised oli lootus abielludes maandada.
Uganda ettevõtluse osalused jagas Borodin ümber otsese korduva võltsimise teel – perekond Raudvere sai võltsitud dokumentide abil Borodini poole, Jüri Krafti poole jagas RB Murutariga – mis on samuti kaheldavalt õiguslik. Üheaegselt vana Krafti lahkumisega astus Murutar bizzist välja.
Aafrikas kulutati ebapädevalt ära 300 000 investorite raha, kuna projekti juht RB oli pidevalt ebaadekvaatne ja kaotas usalduse. See kahju on veel käsitlemisel. Ühtlasi resonantsi Raudvere vahepealsete kangelastegudega.
Litsentse pikendama minnes püüdis, aga ei saanud RB litsentse vasakule müüa – ärandas ja turustas vaid Raudverede puurmasina hinnaga 100 000.

Pärast lahutust 2021. aasta juulis, endale ja tütrele konteiner-varjupaika rajades kulutas MTÜ Ingli puudutus OÜ Altveski esindaja RB tõttu ca 5000 eurot ülearu, kuna haige naaber demoraliseeris pidevalt töömehed, jootis neid, segas ehitamist „abistamisega“, sundis endaga tunde istuma ja aega raiskama.
Toimusid mitmed tapmiskatsed
– Richardi lastel soovitas RB keelega proovida, kas nende toa seinal lahtiselt turritavad juhtmed on voolu all – olid – õnneks sai Murutar vahele
– Murutar sai duširuumis boilerilt löögi, mis viskas ta duširuumi uksest välja
– Töömees Raimondile söötis RB endale määratud tugevaid rahusteid ja jootis õllega kanget alkoholi, nii et töömees vaakus 2 päeva hinge
– Hõimlane Kiur sai samuti pahatahtlikult naabrilt tablette – oksendas 2 päeva.

Lisaks pidevad aedade maha sõitmised, autode lõhkumised – MTÜ kahjud 3000 eurot
Teadliku-tahtliku altvedamise tõttu asjata kasvatatud lehm ja vasikas – Murutari 1000 ja Maria Indira 16. sünnipäeval maha niidetud 5 aastat kasvatatud kuumaasikad 2000

5 viimasel aastal on RB hoidnud Murutari pideva psühhoterrori all –
majas sees toimunud 3 ja õues korraldatud 2 põlengut on põhjustanud foobia,
psühhopaadi luulud põhjustavad pideva sms-ide ja kirjade voo, mis tingib 3 kohal töötava Murutari lisastressi ja läbipõlemise ohu – vajalik toksilisest suhtest tervenemise teraapia – vähemalt 5000 eurot – kusjuures toimub pidev tasalülitamine ahistamise ja rünnete näol.
Füüsilist vägivalda on olnud ühel korral – mitmete pealtnägijate juuresolekul –
kägistamine ja hoop põlvega selga, mille järelmõjud osutusid püsivateks.

Igale poole kirjutamised-helistamised-postitamised deliiriumis on kahjustanud Murutari töövõimet ja renomeed vähemalt 30 000 ulatuses.

Seega on kahjud ja kulud kokku:
1. OÜ Aabrami hobulausujad SUURIM SUMMA + firma lõpp
2. MTÜ Ingli puudutus – laenud seni seljas
3. Kati Saara Murutar – töötab alkohooliku tekitatud kahjudest väljumiseks 3 kohaga õpetajana, kirjaniku-toimetaja-tõlgina ning peab oma kodu üksinda.

Hagemine ületab uudisekünnise samal hetkel.
Raudvered pole veel otsustanud, mida endale põhjustatud kahju 300 000 pluss varastatud puurmasin – lõpptulemusena teha. Pada sõimaks katelt…
Kuna RB ei vaja enamat kui voodi ja alkohol, tsiteerides tema enese lahkunud ema – tegemist on lootusetu musta auguga, kellele tuleb kehtestada edasise vandalismi keeld ja tõkend. Igasuvine obsessiivne-maniakaalne laamendamine Südamesalu aedade kallal on tinginud regulaarsed politseivisiidid, millele on värvi lisanud joomingute käigus puhkenud kaklused.
Hiljuti lahkunud Borodin senior ostis Valgevenesse majakese, kuhu poeg on lubanud kolida. See ei muuda fakti, et enne on ta jõudnud altaka lõplikult hävitada ning tinginud tõsiasja, et Murutari Südamekool ei ole projektimaastikul abikõlbulik…
Põrandateta ja kanalisatsioonita, varisemisohtliku, küttekollete-korstendeta hoone edasise saatuse määravad ka pääste-, keskkonna-, maksu- ja muisnsuskaitseamet.