Minu kodu on minu kindlus on minu Emake Maa.
Emake Maa on saamas inimeste maaks.
Liidame lood ja laulud ja hea saab. Uus hea ilm on siin ja praegu.
Mõnikord annab luuletaja oma kunstnikunime selleks pojale, et ühel päeval kirjastaks poeg tema ELU raamatu ning pojapoeg laulaks neid sõnu.

Sa ei pääse saatusest. Võid purjetada ja purjutada, ehitada ja ohvitser olla… Ja siis kirjastad taas.

Romeo ja Julia lugu Eestimaa Asseri moodi.

Kui midagi lood, pole oluline, kas-mis vahendid sul on. Eesmärk ja visioon on oluline. Alusta – ja KÕIK sünnib. Lapsed ka. Nemad eriti.

Meie hümn.
Pärast seda röövib Rinaldini poest kord tamburiini – hei tule-tule, läki-läki – pill oll helle – ja siis.. eh, zagubili…
Lõpetagem siiski lootusrikkas võtmes – Võti on selles, et surma pole olemas.
Kui sa minust, kullakene, lahku läed, nagu täht, ma oma särast ilma jään.
Uues heas ilmas õnneks lahku ei minda. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses ja SIIN.

Ingli puudutus NGO
Ühinenud võrgustikega Archewell Foundation ja The Walt Disney Company – Global Communications, Corp-communications Europe ning Planetary Responsibility –
Loov Euroopa Media ning Eurimages.

Tervitame koos-loojaid!

Käite koos sõprade ja mõttekaaslastega täpselt sama teed, nagu meie.
Meil on rõõm ja au pidada meid Teiega ühiseks vabalt tõusvaks kuldajastu perekonnaks.

Meie pakume Eestis mitmete ametite koostöös loovat eneseteostust ja tööd, hingepidet ja pelgupaika võimalikult paljudele koos-loojatele ja abivajajatele.
Juba enne pandeemiat, mis paljud meist ameti ja väljundita jättis, omandasime sisemist tarkust kuulates uue ajastu ametid ning rajasime oma maakodud. Ka teistega jagamiseks. Nüüd on neid eriti vaja. Kasvõi meie peakorterisse, Kuusiku Altveski 400aastasesse hiiglaslikku vesiveskisse on oodatud lisaks senistele loovalt tervenemas käijatele jaapanlased Eesti metsadest haikusid looma, hollandlased looduses tantsima ning ameeriklased uudses keskkonnas mediteerima.

Meie siin Eestis oleme mitmete ametitega, üsna kõrgelt haritud ja teenekad tegude inimesed – enamus meist loovisiksused, paljulapselised naised. Just naised ilmselt seepärast, et niinimetatud õrnem sugu on alalhoidlik ning reageerib ärevatele aegadele kiiresti. Nii ongi näitlejast saanud talupidaja, muusikust häälejooga meister, tantsijast massöör, kirjanikust loomade abil tervendaja.
Oma vabaühendusega teeme kõik endast oleneva, et pakkuda sädeinimestele töökohti ja eneseteostust, jagada oma üha täieneva hariduse abil ohvriabi ja tuge, läbipõlemise ennetust ja koos-loomist.
Kuna 2012. aastaks lubatud maailmalõpp jäi ära, pühendusime elulaaditalude loomisele ning alustasime aastal 2015. loovlaagrite ning näitemängutuuridega.
Indiaanlane tuleb Eestisse uut oaasi rajama, viimsed eestlased asustavad viimse hektari metsa, muinasjututegelased kolivad Südamesalu veerde, kuhu varjuvad ka loomad-linnud ning projekti-orjad, näiliselt liigsed lõhkiküpsenud Pipid.
Näitame võimatute karakterite sattumist 400aastasesse Altweskisse. Põgenetakse viiruse ja linnastumise, läbipõlemise, oma perede, uppis karjääri ja iseenda eest. Saadakse aimu oma tegelikest võimetest ja vajalikkusest ning kohast kommuunis, mis läbi raginate sünnib.
Seesuguste asumitega saab Uus Hea Ilm kaetud – päriselt ka.
Hipiratooriumi-filmi loomise käigus sünnib rahvusvaheliselt kõnetav-mõistetav ohtra muusika ja miljoni äratundmisega Lugu.
Selle kõrvaltulemina ehitatakse nulltarbimisega-öko-oaas.

Enne pandeemiat lavastasime oma kultuurikeskuses ja loovstuudios 14 etendust ning korraldasime kontserte ja laagreid, ehitasime üles igaüks eraldi oma elulaadi talud, jagasime ja õpetasime, tervendasime ja paljundasime kõike, mis meil on.
Südamesalu salavägi – Kati S.V., Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi

Mina olen – Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017

Merehädalised – Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018

Tänaseks oleme mõistnud, et tuleb minna kõikjal maailmas osa saadavate filmide ja digilahenduste teed ning neid luues võimaldada sädeinimestele tööd ja eneseteostust.
Aasta eest, kroonviiruse vallandudes, ei saanud me mõnda aega aru, mis meil siis õigupoolest on.
Tänaseks on meil uue ajastu vajaduste ja väärtustega joondunud tervikpilt.
Loome ühtaegu nii õpetlikku filmi, katastroofikomöödiat – mille käigus koos-luuakse reaalselt toimiv kogukond ja ökopansionaat – kui ilukirjanduslik-nõuandelisi raamatuid, mis on meie järgijatele naeruliseks toeks.

Meie staap on 400aastases Vahemere stiilis vesiveskis.
Suvel 2021 saab hiiglaslikust tondilossist filmi „Hipiratoorium“ võttepaik.
Lugu jutustab linnastumise, läbipõlemise ja pandeemia eest põgenevatest isiksustest, kes moodustavad Uue Hea Ilma kogukonna. Stsenaarium on eestikeelne, filmi subtiitrid ja-või dublaaž viivad meie sõnumi kõikjale ümber Maa. Oleme prohvetlikud – ja samas julgustavad ning abivalmid teenäitajad. Vahendajaks muude 21. sajandi kanalite seas Netflix.

Tervikpildil on meie koosloojatel puhastav ja toetav pihtimusraamat „12 inglit“ –
lugu sajandeid juurdunud ja nõukogude mentaliteetide tõttu kinnistunud „tavalisest“ perevägivallast, naiste kuritarvitamisest, koolikiusamisest-ahistamisest ja abordikonveierist. Kogemusnõustajaks tõusnud ohvri, nüüd mitmekihiliselt haritud naise nõuande-jagamise-inspireerimise Loole lisaks pakume ohvriabi ja tervendust tuhandetele naistele, kes oma valu ja häbi varjasid. On aeg ühiselt nii psüühiliselt kui füüsiliselt rahvuskehandi rakumälu puhastada – koos.

Robinsoni rahu

Robinsoni rahu 2020

Ümberjoondumise aegadel oleme meie, koos kogu inimkonnaga õhku astunud intellektuaalid, väärikalt metsas puid istutanud ja kalmistutel tööl käinud ja kabelites kontserte andnud – oleme ju lisaks vaimsele produktiivsusele paljulapselised, see kohustab. Tänu kirgastele kogemustele sünnib kalmistukultuuri praktiline süvateos „Contra Mortem“ – see on elukaare teadlikkuse ning surmahirmu lahustamine praktiline koguteos, mis aitab muu hulgas välja kasvada harjumuspärasest balitsaksa parunite kirumise tavast ning keerab meie silmad ja südamed enesehaletsuse asemel tänu ja harmoonia poole – märtrimentaliteedi ajad on möödas.

Reekviem rästikule – Ussikuningriik

Möödas on ka oma maa-juursuse häbenemise ajad. Maarahvaks nimetatud eestlased on aastaid talupoeglikku päritolu varjanud. Nüüd on linnastunud rahval vaja elementaarsed ellujäämise oskused tagasi õppida. Viiendat põlve linnainimene, ent kogu hingest loomrahvaste meelne sõnameister on oma kogemuste katse-eksituse meetodit kasutades koostamas eluliselt humoorikat käsiraamatut loomapidamise alustajaile. Üha massilisemalt ja teadlikumalt maale kolijatele ning tõeliselt Kodus elama asujatele on abiks ja julgustuseks aus eluline suurteos „Loomad-lausujad“.

Praegusele lugude vestmise ajastule kohaselt on kogunenud rohkete fotodega läbi mitme sajandi „Saage rüütlimõisa Altweski saaga“ siin enne meid toimunud lood ja legendid ning meie professionaalide ja laste ühisloomingulised tõsielulised muinasjutud koos tegeliku Eesti(maailma) portreega läbi laagritesse kogunenud laste pilgu ongi meie „Ingli puudutus“.

Meie tervikpilt on Teie maailma loomisega hämmastavalt sarnane. Vaimse kogukonna loomine, uude ilma tõusmine – ning haritud, missioonitundega lasterikastele kultuuriNAISTELE töö ja maale juurdumise võimaldamine.
Meie filmid ja koolitused, teemalaagrid ja loodusravi kannavad tagasi-juurte-juurde julgustavat sõnumit.
Meie kogukond näitab eeskuju ja võimalust.
Eestlasi on alla 1 miljoni – oleme keset Euroopat reaalselt välja suremas.
Loome 0-tarbimisega ühiskonna – samm- ja majapidamine haaval – kasutame vee, päikese ja tuule energiat, jõuame 0-saastamiseni, toodame ega tassi toitu mööda planeeti, töötame kodus ning peame puhtust iga mõtte, sõna ja teoga.

Olime kohkunud, kui pandeemia meid lavalt ja kontakt-õpetajate elust eemaldas.
Täna oleme taas sadulas ning pakume pere- ja sõpruskondadele teema- ja tervenduspäevi Altweskil – haavatud tervendajatena jagame sõnatervendust, vabastavat maalimist, häälejoogat, kogemusnõustamist ja mitmesuguseid massaaže, reikit-hingamist ning hobuste osadust.
Oleme sõnameistrid-artistid-loomtervendajad-vahendajad – Eesti mõistes teerajajad.
Oma muinasjutte oleme jutustanud erilistest peredest lastega ning erivajadustega inimestega, kes tunnevad end kaamera ees loomulikult ja vabalt, nii et publik ei aimagi nende valusat tausta. Käsiloleva filmi juures töötavad kõrvuti 10- ja 80aastased professionaalid ja loomulikud anded.
Loome loodus-loovus-pansionaadi ja kogukonna, kuhu viimsetel ellu jäänud eestlastel on tulla.
Toome iseenda, üksteise ja juhatuse vajajad õnnelikult uude sagedusse.
Täname, et ka Teie olete otsustanud erilistes aegades olla jääjad ning loojad.
Hoiame ühte ja kasvatame koos küllust Uues Heas Ilmas.

Kati S.B. Murutar, Tiiu Soomer, Piia Padar
+3725107709
EE592200221062134861 COOP-pank

Hipiratoorium
Augustis 2021 valmib Saage rüütlimõisa Altweskil prohvetlik katastroofikomöödia.
See on tõsieluline Lugu uuest õiglasest ja loogilisest elukorraldusest Maal.
Edaspidi, ehmatavalt varsti asud ka Sina tööjaotuslikku kommuuni
või ökopansionaati. Või rajad selle ise. Ellujääjatele.

Esimene samm ellujäämise poole on nii sisuline kui vormiline, asine ja busine panus Kati S.B. Murutari filmisse, mida on loodud 7 aastat – või 7 sajandit.

See on lugu erinevate elualade inimestest, kes on omadega nii isiklikel põhjustel kui globaalse pandeemia ja majanduskrahhi tõttu sügavas, aga seeeest lõplikus ummikus.
Kodudest jalga lasknud värvikad isiksused, keda kehastavad Emil Rutiku, Heli Vahing, Meeli Lass, Triin Lellep, Indira ja Kati S.B. Murutar, perekond Grand ning külalisena Liisa Pulk, Ingelinvestor Rain „Tallifornia“ Rannu filmist Ükssarvik, kohtuvad Saage rüütlimõisa Altweskis.
Tondilossis on eks-miljonär Rustik salaja resideerinud juba pikemat, kännis kirjanik Cathara lühemat aega. Lisanduvad Meeliheitel sala-joodikust koduperenaine, püünelt maha köhitud Primadonna, priimusest-põhimõttelisest lillelapsest Trillep, andekas nooruke tiktok-juutuub-influenca ja content-kangelanna Indi, Ingelinvestor.
Läbi halenaljakate raginate luuakse ühine kodu ei-kuhugi – sealt sammuke edasi juba elujõuline loovküla nii maise kui vaimse tööjaotuse ja elujaatusega.

Kutsume oma maitseka komöödiaga ennast ja loodust säästma ja päästma.
Teie pakutav on meie ilmavaatega kooskõlas ning leiab kajastuse Teiega koos loodavates stseenides.

Kui sind pole filmis, ei jõua sa internetti – kui sind pole netiavarustes, pole sind 21. sajandi mõistes 5D mõõtmes olemas. Sinu teenus ja toode, pakkumine ja panus kaob infomürasse.
Oleme mürast väljas – kõrgemal ja kaugemal kui järgnejad.
Koos kirjutame vajadusel Teie hõlmavaid tegevusliine ja stseene juurde.
Uue ajastu koos-loomise ilusate elumängude eheda rõõmuga.

MTÜ Ingli puudutus
EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank

Saage rüütlimõisa Altweski pildi- ja juturaamat
on tänasel Lugude jutustamise ajastul kuulama ja lugema kutsuv
mitmekihiline ja paljutahuline meie aja legend
400aastase vesiveski tulekust läbi ajastute ja riigikordade, põlemiste ja varisemiste tänaseks loodus-loovuskeskuseks, mis kinnitab iga mõtte-sõna-teoga: MINA OLEN!

Pildirea moodustavad must-valged fotod eelmise sajandi algusest, nõukogude ajast Eesti riiki tuleku päevil kogukonna kätte kogunenud ning aastast 2017 toimunud talgute, etenduste, kontsertide, koolituste, laagrite, loodusega ühes loomise saaga.

Juturaamatuks on vormitud Altweskil nii noorte kui täiskasvanud laste jaoks kirjutatud-lavastatud-etendatud algupärandid Südamesalu salavägi, Mina olen!, Tervist, Aafrika!, Sammalsalatarid, Merehädalised, Põdrapulli lugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Luiged laiali, Fööniks ja Ükssarvik, Valged välja!, Koit ja Hämarik ning Hipiratoorium, millest valmib aastal 2021 ka mängufilm.

Selle raamatu juures on koosloomes olnud mitmete ajastute veskimehed ja sepad, põldurid ja hobumehed, Altweskil elanud koolijuht Kaleph Jõulu, heliloojad Lydia Auster ja Aram Hatšaturjan – balletid Tiina ja Kratt ning Mõõkade tants on muide Altweski turbiine ja saekaatrit, loodust ja paisjärve jälgides loodud.

Nii varemetest kultuurikeskuse loomisel kui etenduste ja kontsertide, laagrite ja koolituste juures on tegutsenud Terje „Vallatud kurvid“ Luik, Marje Berlokko, Evald Piirisild, Liina Meta Kuuskmann, Anu Pahka, Alar Krautman, Angelika Somelar, Marge Järvi, Tenno Alamaa, Paul Neitsov, Imre Rammul, perekond Grand, Kersti Männik, Ele kõlar, Imre Odraks, Heli Vahing, Katrin Lehismets, Eero Spriit, Brigita Murutar, Regina Evert-Tammistu, Meeli Lass, Kristiina Liukanen, Kadi Niitenberg, Richard Murutar, Jaana Raja, Valerik Ahnefer, Luis Fantuzzi, Tom Valsberg, Aivo Rahuoja, perekonnad Tikas, Ehrpais ja Esnar jpt

Need muinasjutud jäävad tänu raamatule igaveseks alles ning kanduvad loova käepuudutuse ja jalajäljena läbi ajastute uude heasse ilma.
Meie lood on jutustanud õnnelike lõppude võimalikkusest kuitahes hulludel ja ootamatutel aegadel – seepärast kuulub see pildi- ja juturaamat juba enne trükist ilmumist klassikalisse väärtkirjandusse ja muinasjutulise dokumentalistika paremikku.

Sinu tooted ja teenused, hea kaasteeline, sobivad meie suurteose sabažurnaali täisväärtusliku osana ajaloo sündimisest siin ja praegu.

Väljaandja MTÜ Ingli puudutus
Light Foundation NGO
kultuurkapital ning Rapla vald on juba pisut panustanud ka – täname!
MTÜ Ingli puudutus – EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank

Algas planetaarne uus ajastu Lõvi portaalis, kus meie pärisosa on
1) sõna – kirjutamine, toimetamine ja tõlkimine
2) loomrahvaste tõlkimine ja peegeldamine
3) loovus looduses – muusika ja maalimine
4) meelerännakud
5) tervenev tervendus
6) näidendid nii meie kui teie Lugudest
7) interdistsiplinaarne story-telling – ansambel Omad ja stuudio MINA OLEN.
*
Kati S. Murutar: MINA OLEN peegel

Võtan loomrahvaste abiga ühendust oma kõrgema Minaga ning juhendan ka Sinu teekonda Sinuni 😉

Jumal lõi inimese enda näo järgi. Inimene ei mäleta seda. Enamasti. Sõlmib oma hingeparve kaasteelistega üleval lepingud – kes millist rolli seekord mängib ja millise õppetunni seeläbi õdedele-vendadele annab – ning sündides unustab need lepingud.
Kui mäletaks, ei saaks õppida ega terveneda.
Mina olen oma päris Minaga ühenduses kirjutades ja loomrahvastega suheldes. Õpetan seda Sullegi.
Meie Loovuskosel tegutsev stuudio MINA OLEN mängib ja tantsib ühisloominguna loodud Lugusid, mis peegeldavad-puhastavad-tervendavad.

Olen olnud sünnist saadik teadlik. Mu enese arvates. Olen alati Selline olnud.
Lapsepõlvest alates tean, et Jumala näo järgi loodud inimene peaks elama taevariigi seaduste järgi. Kui ta seda ei tee – sest ei mäleta – tuleb ta üha uuesti ja uuesti ja õpib.
Tüdrukueas kogesin tihti stseene multifilmist „Helesinine kutsikas“: sinine-sinine, sinuga ei mängi me. Nüüd tean – nii aurafotode kui sama-vibratsioonilise energeetilise Perekonna abiga – et olen indigo.
Kuna mind saadeti eelväena, teerajaja ja järgnejate juhina, on mu selle kehastuse Tee olnud katse-eksituse jada ning KÕIGEST hoolimata avanemise, teadasaamise ja hämmastava vibratsiooni tõusu rada.
Sisetunne näitas mulle neiueas oma Kooli – spontaanset-voolavat, vabade-loovate-ühtehoidvate ja Ärkvel noorte kooslust. Teekond stuudioni MINA OLEN käis läbi Pärnu balletistuudio-kunstikooli-muusikaklassi-Tuglase olümpiaadi-televõistluste nii sõnas kui pildis, nii tantsides kui lauldes Sõnumit edastades. Kuna ma kartsin – minestamiseni! – esinemist ja kaameraid, seadis Kõiksus nii, et üha avalikkuse ees elasingi. Coronani. Nüüd on eneses ja Abielus olemise vaiksed ajad.
Olen Tartu Ülikooli magistrikraadiga ajakirjanik filosoofia teaduskonnast – seega saanud avalikkusega toime tulekut pehmelt öeldes piisavalt harjutada. Indigo eelsalklasena olen saanud eksimuste eest ülikarmilt karistada – oma Teel püsimise eest aga nüüd, 53.eluaastaks Elu Armastuse ning koos oma Mehega täidame ülesannet Saage rüütlimõisa Altweskil spirituaalse Perekonnaga õppides ja täienedes.

Minu Mees on ülestõusnud Meister. Ma poleks sellest aru saanud ega teda ära tundnud ja pälvinud, kui poleks 49.eluaastani tema eel-energiaid õppinud, pusletükke kogunud ning ennast läbi viiekordse emaduse ja kõikjal Maal rändamise TEMAGA kohtumiseks valmistanud.
Hakkasin oma teist poolt nägema unepiirilises seisundi 4 aastat enne meie kohtumist. Veetsin need aastad range režiimiga nunnakloostri laadses töökarastuses. Ehitasin väga vähese rahaga üles Soone väetalu, kus meil sai loodud šamaan Evald Piirisilla rajatud Päikesevärav, Koda ja Telk.
Vaatamata meesteõgija kuulsusele elasin tsölibaadis alates hetkest, mil mu Mees – keda ma siis ei tundnud, ehkki ta oli vaid mõne kilomeetri kaugusel… ostis Altweski, et mayade kuulutatud maailmalõpu käigus Jääda. Uude Heasse Ilma saabudes kohtusimegi Ristteel.
Mina – 21.märtsi Kala-Jäär Lammas-Hobune – ja tema – 21.detsembri Ambur-Kaljukits Kukk, rajasime end üleloomuliku jõuga varemetest välja murdes Kuke-aastal iidsesse vesiveskisse Loovuskose, kuhu kogunes stuudio.
Enne seda olid noored peatumatu kaardiväena 4 aastat Soone tallu isetekkelisi laagreid moodustanud ja ma ise koos Perekonna mänguliste hingedega näitemängudega Täisring ja Mustrimuutjad tuuritanud. Teadsin, et koos väerahvaga – aga seda just hobused-kassid-koerad-lambad-kodulinnud on – kirjutatu on tervendav kanaldus. Ent puhastava-peegeldava-tervendava teksti-tantsu-teadvustamise tasemele tõusid mu sõnumitoomised koos Mehe ning meie koosluse ümber üha juurde kogunevate Omadega. Neist jõulisimad Õpetajad on mu 5 lapselast.

Mu peenrahaks vahetatud võimised võiksid kergema vastupanu teed minnes olla kaardimoori-oraakli seansid – aga on leebes-alistunud avanemises tõusnud oluliselt teise dimensiooni. Pihtimus-puhastus-peegel klaarib iga vaatajat – nii, nagu nende Lugude loomine on totaalse muutuseni juhtinud iga osalenu. Noored tulid sosinal, peljates oma häält-käsi-pilku – ning hõiskavad-tantsivad-lausuvad nüüd nii, nagu Jumala kehastustele kohane.
Kutsuge mind enda ligi – ning pärast ühist puudutust pole ühelgi vaatajal-kogejalgi miski enam endine. Parimas mõttes.
Ma ise tulen nii üksikisikule, perekonnale kui sõpruskonnale vahendajaks – nii, nagu loomrahvad ja Perekond, rännakute juhendajad ja õpetajad on mulle teed näidanud.
Me ei mäleta. Oma Lugusid kanaldades saame teada. Ja terveneme nii oma kõrgema Mina teadmisi kõneldes ja kirjutades kui mängides. Õpetan teie endi kirjutatud tekste mängima – ka ristpistes: ema mängib poega, naine kehastub oma meheks, vanaisa lapselapseks… Ja kirjutan vajadusel teie kanaldused-peegeldused nii monoloogideks kui dialoogideks. Nende mängimine kasvõi tühjale ruumile on puhastav. Nende esitamine koos asjaosalistega on tervendav. Nende peegeldamine publiku peal on südameüdini puudutav lahtihüpe.
Kanaldades ja pihtides saate kogemuse, et kõik on võimalik ja imed juhtuvad, kuniks elu.
Suhted nii iseenda kui eks-kaasa, nii Jumala kui teda kõverpeegeldavate hirmudega on siin ja praegu ümbertehtavad.
Mida õppinud olen, seda jagan.
Lapsed ja loomad teavad seda – sellepärast nad just minu ning Altweski ja Südamesalu oma mängukaaslasteks valinud ongi. Ilmselt ka mu ka-tha-ra-vibratsioonis hääle tõttu, mis sobib hästi nii igas eas inim-tervenejatele kui loomrahvastele.
Jutustamiseks ja mäletamiseks, kirjutamiseks ja ümber häälestatud tuleviku loomiseks sobib eriti harmooniliselt Altweski paisukosk, Südamesalu ja Robinsoni saar.
Mängimiseks-tantsimiseks-maalimiseks sobib meie salong.
Või teie enda kodu-klubi-saal. Vaigistame peas perutava pärdiku.
Pulseerime koos planeediga.
Ja KÕIK tuleb meelde – mis sel hetkel just meenuma peab, et ilma kahetsuse ja kartuseta, kõrgemas vibratsioonis edasi minna.

Kus me tegutseme? Hea küsimus, palun järgmine!
Selge, et planeedil Maa. Kus iganes riigis hetkel olen, seal ka tegutsen.
Ka Aafrikas. Seal eriti. Minu Mees elas 10 aastat minuni Ugandas. Ta rajas ekvaatoril asuva riigi koduaedadest puuvilju Eestisse toova kaupluse Tervist, Aafrika! – ja pöördus minu väes taas mäegeoloogia rajale, kus ta on ääretult pädev, põhjalik ja õnnelik. Koos Entebbes-Ntungamos-Niiluse lätetel ja Victoria järve ümber seiklemise järel oleme valmis ka teile sellise mitte-turisti-rännaku korraldama. Tunneme end koduselt vihmametsas ja mägedes, Niiluse voogudel ja savannis, silmsidemes gorillade-elevantide ja… iseendaga.
Jah, ma näen aurasid – nii kivide kui põtrade omasid.
Jah, näen minevikku ja tulevikku. Ent ma ei tee kellegi teise eest tema isiklikku meeldetuletamise püha ja peent tööd ära. Olen teejuht. Muinasjututegelane, kes ei kasuta trendikaid termineid ega kuulu koolkondadesse. Olen jäljendamatu originaal – nagu Sinagi.
Unenägudes ja paralleelmaailmades näen PÄRIS asju, mida ei mina ega Sina ilmsi ei mäleta.
Mis läbitud ja omandatud, saadame tänuga ära – me keegi pole prügikastid. Valu- ja hirmhaaval meenutame, õpime ära – ning lahkume kollidest tänades ja naeratades.
Kui kõike mäletaksime, poleks me oma Ülemist lepingut täitma just siia sündinud.
Saame hingetõmme-haaval teadlikumaks – koos Sinuga.
Kirjutame ja tantsime, mängime ja maalime – rändame iseendasse – ja Ugandasse.
Vaikime koos hobustega, palvetame Südamesalus ja Päikeseväraval.
Meie sõnad ja tunded on lihtsad ja ehtsad – kes Näeb, ei kiitle – kes mäletab, et võistle.
MINA OLEN!

Mediteerimine on üks kohmakavõitu sõna. Meelerännak kõlab paremini. Oletus, et rännakuil käivad vaid vaimsete huvidega esoteerikalembid, on ammu kitsukeseks osutunud. Pea kõik inimesed rändavad – paljud teadmatult, ent ikkagi. Meditatsioon pole üksnes spetsiaalse muusika saatel hämaras ruumis Ära hõljumine. See võib juhtuda ka poesabas, kus meelisklev teismeline pole kaugeltki siin ega praegu, vaid mujal. Või vaikses laudas, kus perenaine tavatseb lehmi lüpstes sõõrutussõrmetäisi loendada, kuni mõtted peatuvad ja… tagasi tuleb lihtne ja ehtne inimene, kui ämber täis ja udar tühi. Nii mõnigi loendab trepiastmeid või labidatäisi just alateadlikust äratundmisest, et niimoodi muutub teadvus. Muutubki – ka juhitud meditatsiooni puhul loendatakse hingetõmbeid või lihtsalt numbreid, et siiasinna siblivad mõtted peatada ning päevateadvuse tasandilt alfalainele libiseda. Nii saabubki heinavedaja põllult või saemees metsast kerge ja selge meelega, märkamata, et oli kogu päeva paralleelmaailmades. Sellepärast ei märka, et keegi ei küsi, mida tegijainimese meeled sooritasid, kuni käed töötasid. Ta mediteeris. Kaunilt kaua.

Õigupoolest on see sõna kohmakas. Ainult Eckhart Tolle, siin-ja-praegu-olemise-kunstimeister ütleb seda nii pehme ujedusega, et mediteerimine ei tundu pastöriseerimise ega kultiveerimisena. Transtsendentaalne meditatsioon kõlab nii massiivselt, et jääb vaid õnne tänada, et inimesed paarikümne aasta eest, mil toimus jõuline pööre vaimsusse, taipasid juhendajate ette arvukateks saalitäiteks koguneda. Oleme ammu harjunud teadmisega, et Margaret Thatcher mediteeris, Urmas Sõõrumaast on saanud vägede valitseja ning peenenenud tajuga turd talunik tervendab oma lehmi reikiga, ilma et seda sõnagi teaks.

 

Mina kogesin teadlikku meelerännakut aastate eest Luule Viilma seansil – olin temaga ajakirjalugu loomas, sellest kujunes koostöö tema raamatute toimetamisel ning me ei nimetanud kehavälist matkamist elude ja dimensioonide vahel mitte kuidagi – eriti mitte meditatsiooniks. Ajakirjanikuna Lille Lindmäe käte all osalusvaatlust tehes sain kingituseks pildirea, mis osutus Värava läbimiseks. Nüüd oli ilmne, et oma tekste olen alati kanaldanud ehk siis taevast alla laadinud – pildiread muutusid tavapäraseks ning juhused, mida pole teatavsti olemas, viisid erinevate meistrite juhendatud meditatsioonidele. Enamasti olen neid kogemusi kasutanud selleks, et meistritest adekvaatseid, omal nahal kogetud isikulugusid luua. Amet selline põnev mul.

Meelerännakute teekaaslased on olnud Ulvi Michelle Saar, Kalev Veskimägi, Leo Tikerpuu, Bruno Braun – Holistika Instituudi üks kahest ainsamast mehest – ning Mai-Agate Väljataga. Korduv ja sage, ülimalt inspireeriv ja käivitav lemmik. Plaatide kaudu ka Kreet Rosin ja linkide vahendusel oraakel Pargivaht Wiimatimineja.

Kui juba teadlikult, mitte juhtumisi transsi heljudes mediteerida, lubada oma kõrgemal minal kõvakettalt vastuseid küsimustele noppida, on saatjaks võimalik valida kas delfiini- ja kosehääled. Nagu tavatsetakse teha Teresa Mängeli Kristallitemplis Tulika tänava Taevas&Maa-keskuses keset kristalle-soola-aroome-õielehti-lambanahku. Või sõnalised-muusikalised CD-d, mis saadavad analoogselt ühismeditatsiooni-seanssidega su teekonda sellisel lainepikkusel, et ühest küljest kuuled ja mäletad küll, mida sulle räägiti – teisalt jooksevad pildiread omasoodu. Kui Bruno Braunilt pärast rännakut südametubadesse küsisin, mil moel selleks ajaks oma hingelinnu juurde südamekotta naasta, kui linnupojad munadest kooruvad, oli vastus lihtne. Tuleb kas järgmisele esmaspäevasele meditatsioonile tulla – või endale ise teekond linti lugeda.

Salvestatud meditatsioone on asunud Youtube’i lisaks tuhandetele seal juba üleval olevatele, üles laadima ka Pärnu meistritar Helve Pärna. Muusik Arne Lauri looming sobib kenasti meelerännakuteks. Ning Holistika Instituudi perel on tänaseks loodud neli Salasõna-cd-d. Igal plaadil viis meditatsiooni. Mille puhul tasub arvestada sama, mida ka Rosina-Väljataga salvestuste rüpes rändama minnes – su käsi ei pruugi tõusta ühe matka lõppedes plaadimängijat sulgema – heljud kõik viis minemist jutti. Kusjuures reeglina selle ajatult kulgetud tunni jooksul magama ei jää. Laed ja noorened. Täitud ja korrastud. Tuled päevateadvusse tasakaalu ja harmooniasse kõbituna. Ja kuna inimühiskond on teatavasti üksteise õpperada ning lennutab meid iga päev igal võimalikul moel parlanksist taas ja taas välja, mediteerivadki arukad iga päev.

 

Holistikute Salasõna-plaatide autorid on kooli juht ja õpetaja Marina Paula Eberth, Jana Reidla, Margit Ivanov, Kadi Kütt, Iris Meigas ja Kadi Toom ning saatemuusika looja tema kaasa Glen Pilvre. Enne esimest tutvumiskuulamist ma autoreid plaadiümbriselt ei lugenud ning pärast kuulamist Kadi Toomi nime lugemine oli mitmekordne ahhaa-elamus. Esiteks tutvusime temaga Malaisia džunglis robinsonaadil ning oleme mõlemad nüüd erinevat teed pidi üsna sarnasesse energiasse kvanthüpanud. Teiseks annab Kadi teekond – analoogselt Marilyn Jurmani omaga – nii mõnelegi noorele inspiratsiooni kutsevalikuks. Kolmandaks selgitab Salasõna-sari, miks inimesed vaistlikult Leelo Tungla sõnadele loodud muusikat ja lavastusi armastavad – need on ühisväljas holistikute pulseerimisega hea energia linikuks kootud. Neljanda, lapse-rõõmu-plaadi muusika autor on ka Priit Pajusaar.

 

Salasõna sarja esimene plaat – Parim päev: Hea elu loomise praktika – selgitab Salasõna tähendust: Sõna abil väljendame end, suhtleme ja mõtleme. Sõna salajase väega loome iseennast ja elu. Meelerännakud on loodud õpetaja Eberthi ja tema õpilaste poolt. Rännakud setitavad meie elamusi ja kogemusi, toovad Väljast vastuseid küsimustele, mida me pole taibanud teadlikult esitadagi. Väljume paralleelmaailmast tundega, et oleme hoitud ja armastatud.

Plaat „Parim päev“ juhatab sellise suhtumise väesse, et täna on elu parim päev. Homme on teatavasti uus täna – ja ikka jälle parim. Selleks, et see homne täna saabuks, on loodud turvalise autosõidu meditatsioon – rahulikult kulgedes jõuad turvaliselt kohale. Pakutakse mõnusat puhkust keset päeva ning kingitakse toidu õnnistamise palve. Loogiliseks lõpetuseks päeva lõpu meelerännak.

Teine plaat – Keha kiituseks kinnitab kogemuslikult, et meditatsiooniplaadid on korduvkasutuseks. Igal korral käivitavad nad täiesti erineva kaemuste ja setitamiste pildirea. Autorid on plaadile loonud rännakud Kuula oma keha, Hääle äratamine, Varbavaatlus, Oma maja ning Keha kiituseks.

Meenutatakse, et keha on meie sõber, kes juhib tähelepanu, kui tervikuna puhkust ja restarti vajame. Ta on abivalmis hinge koda koos kõigi tubade, pööningu ja keldriga. Nii nagu inimkeha kopeerib planeeti ja universumit, on ka Feng Shui lähtunud inimkeha ülesehitusest. Kui teejuht palus mul kujustada loodusse oma maja, nägin muide karavani-tüüpi auto-elamut – kõik eluks vajalik kenasti-kasinalt-käepäraselt korrapärastes karpides-korvides toosides, ei midagi liigset, puhtus ja korrapära.

Armastusega iseendale viib kolmandal plaadil äratatakse tingimusteta armastuse tunne, meenutades soojust armastatu vastu ning suunatakse see iseenda poole, et saada suuteliseks kogu maailma armastama.

Olen ise oma õnne sepp vajab igapäevast meeldetuletamist, et lõpetaksime pideva süüdlasteotsimise. Mina olen mina – see matk aitab siltidekleepimisest ja enese võrdlemisest teistega puhtama ja kuivema tundega väljuda. Sõbraks sisemise kriitikuga saab ühenduses andestamise kunsti valdamisega. See on pikk teekond tulvil alalist analüüsi – mida ja miks ma hetkel tunnen ja kogen – ning lõpeks on selline enesest lähtuv valgustöö suurim kingitus meie lastele.

Lapse rõõmuks on neljas praeguseks loodud plaat, mis toetab lapsevanemaid oma järglaste juhatamisel armastuse teele. Meie lapsed on teatavasti meid ise oma vabal valikul oma vanemateks kutsunud. Meie vastutus seisneb mitte nende omamises, vaid nendega oma teadmiste ja kogemuste jagamises.

Vaikivad varjutatud ajad on möödas – mida ausamalt vanemad koos lastega oma tundeid ja elamusi arutavad, seda parema hingetöö stardiasendi nad järglastele annavad. Plaat aga annab meile ühistegevuse – saame koos võsukestega seigelda tarkade kivi otsingul, olla tugevad puud, kohtuda hiirekesena võluriga, tantsida üht ägedat vihatantsu, kogeda mureliku lohutust, tunnetada päikest oma põues, kuulata unejuttu võlukarbist ning laulda unelaulu. Aitäh!

 

Meelerännakud viivad sammsammult mõistmisele, kui võrratult sünkroonis paika sobituv, vääramatult reastuv ja tükkhaaval paika asetuv pusle on meie hingeteekonna kosmiline pasjanss. Eeldusel, et me muretsemise-kahtlemise-kurjamisega Jumala ettehoolt pidevalt ei segaks.

Kohtume elust elusse teekaaslastega, kellega meie kõrgematel minadel on lepingud – nende täitmine ei pruugi alati meeldiv olla. Ent oma kõvakettalt küsimushaaval vastuseid noppides tekib leppimine. Nõustumine. Tänu selle eest, mis on. Taas ja taas kohtame oma lapsi, kes on eelmistes eludes olnud… Kogete ise, kui mediteerimise lõputule imedemaale sisenete.

Kreet Rosina juhitud meditatsioonis võtsin Maaemaga lepingu sõlmimisele oma ema kaasa. Ta tuli väikese tüdrukuna end karuna näitava Maaema juurde. Väeloom võttis mu tillukese emme enda hoolde – ja seal nad nüüd Maša ja Karuna oma asju ajavad. Ma ei sekku, sest on nagu on. Ning aega on. Sest aega kui dimensiooni tegelikult ju pole – seda on kõik uuema epohhi õpetliku kingitusena kogenud.

Ärgem muretsegem ega omagem teisi inimesi – armastatu ja lapsed on meie parimad õpetajad, mitte kinnisvara. Iga laps, teisest täiesti erinev, on otsekui kallis külaline. Kingitus.

Maalastega aga on selline lugu nagu eesti keelega üldse – see tähendab nii maalapsi kui maalasi. Ning maalased oma korda nii maal kui Maal elajaid. Ehk siis meid kõiki. Hoidkem ennast ja üksteist – lepingupartnereid ja elukoolikaaslasi – mediteerimine aitab sammhaaval sellele lähemale.

Terviseteemalised “Minu Rootsi” ja “Magus veri”

Ilmunud on Charlotte Lii Tipu “Minu Rootsi. Sünnitusvaludeta ühiskond?”, mis jutustab Rootsis seitse aastat elanud perest. Raamat lahkab Rootsit ühelt poolt tervisega seotult – autor on ämmaemand ja kirjutab muuhulgas oma tööst ning võrdleb seda ka Eesti haiglaeluga. Teisalt toob ta välja ühiskonna plusse-miinuseid, rääkides võrdõiguslikkusest ja turvalisusest, aga ka sellega seotud stressist. Lugeda saab veel spordist, meelelahutusest, reisimisest.

Terviseteemaga jätkab ka Rootsi autori Ann Fernholmi “Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus”. Kuna 14. novembril oli rahvusvaheline diabeedipäev ja varsti on tulemas suhkrurikas jõuluaeg, on paslik süveneda rasvumise ja diabeedi tagamaadesse. Raamat annab vastuse küsimusele, kas süsivesikud on kõige kurja juur ja rasvad polegi nii pahad, kui arvatakse. Lugeja ees avaneb hoogsalt kirja pandud pilt sellest, kuidas see, mida me sööme, mõjutab meie tervist.

Head lugemist!

Teie Petrone Print

Ulvi Saar – valguse vahendaja

Asjad on õhus. Pea kõigi sama-laine-teekaaslastega võtame uuemal ajal jutuks tõsiasja, et inimeste vahel toimuvad praegu ütlemata sügavad, olemuslikud ja ilmselt paratamatud rebenemised, möödarääkimised, lahknemised. Nii, nagu taevas – nõnda ka maa peal. Energeetilised edenemised raputavad kõiki ja kõike juurteni. Ja neist lahkukasvamistest – nagu ka vaimse pioneeri keerulisest olukorrast peres ja perele – kõneleb ka Ulvi Michelle oma tänavuilmunud kanalduste-kogumikus „Valguse kood“.

Maikuus raamatuesitlusele kutsudes ütles Alu hingenõustaja: „Ma räägin raamatus, mida meil-maalastel tasub teada eelolevatest aegadest ning mis on see ülesanne lõplikult, mida meilt oodatakse.

Kõige taga on süsteemide kontrollorganid. Me oleme siin maailmas arvutisimulatsioonis – tagatipuks on meie üle väga suur kontroll mõttekohandajate poolt.

Nende rännakute kaudu, mille oma raamatus viimasena lahti kodeerin, saab paljudele lõpilkult selgeks, et meie tegemised on võrguvälja süsteemidega kaetud ning et meie mõistus tuleb osadena lahti programmeerida.

See on võti teadvusesse ja on programeeritud ülesannetega varustatud meile kõigile.

See tuleb teile selliste tekstidena, nagu Nad seda mulle edastavad.

Nad on üleval ja minu seljataga väga viisakad ja ülivinged targad.

Küll ükskord ka meie sinna teadmistesse ära mahume, hetkel oleme oma kübekese mõistusega vaid väheses hoomamises homse suurema ees.“

Kuivõrd seda ajakirja loevad keskmisest spirituaalsema tuuninguga isikud, ei arvata, et hääled peas ja koodid-maatriksid kellegi sisesilme ees ja südame sees oleksid diagnoosi või sildiväärsed. Meie teiega teame, et nii ongi ja nõnda need asjad käivadki. Mõni on edasijõudnum, teine alles alustab – ning Ulvi on enda sõnul multiversumite ülikoolide eksamite sooritamisel meist paljudest tublim olnud.

Iseasi, kas omadussõnad – ka tunnustavad – kui sildistamine ja vahetegemine siinkohal väga kohane on. Lähtuksin ühisvälja ja ühenduses olemise põhimõttest – mis juhtub ühega, juhtub meie kõigiga ning paralleelmaailmad lihtsalt ON. Nii Maa peal kui universumis. Kui üks võtab endale voli teist väga madalks hinnata, on ta ise ennast oma kujuteldavalt troonilt just sinnasamasse kukutanud. Meenutagem Ulvi eelmises, esimeses raamatus leiduvat peatükki Naabritest. Meie naabrid tulevad meie ellu peegliteks…

Nii riigid, kui vaimuinimesed armastavad end väljavalituteks pidada – Maarjamaa on Jumalaema enese nimesse loodud, järelikult eriline, kuhu sünnivad erilised. Mistõttu nii mõnigi – võibolla koguni iga – siia sündinud spiritualist-nõustaja-korrastaja eelistab end pidada mitmekordselt kõrgeks, puhtaks, ainulaadseks… Ent võib juhtuda, et pärast mõne ainukõrge kanalduse kirjapanekut saab keegi teine – näiteks loomakasvatajast maavanaema – sõna sõnalt sama teksti.

Kuidas kanaldatakse?

Ulvi kirjeldab leheküljel 30: „Neid kanaldustekste edastavad mulle kõrgemad Ainsuslikud Pojad ja ruumisüsteemide varjad koos oma saatjaskonnaga Päevilt Vanade juurest, nende otsese juhtimise all. Need, kes mulle edastuse saadavad, on minu hingeruumi meistrid Robelo, Robelo kaksikleek Romelo ja Adamis. Tihti tuleb nende kanalduste juurde kõrgema aja ja ruumi meistrite üksusmeister – meie mõistes on see ministeeriumi minister. See on vajalik, et tagada mõistuses – ajukanalis – suurem energia läbilaskvuse võime ja kiirus.

Kanalduse edastamisel on selline tunne, et seisad suures tuulekoridoris ja tahad näha, mis saab, kui tuuleventilaator koridoris käima läheb. Kui kaugele ja kõrgele on võimalik tuulekoridoris lennata või hõljuda? Mida teeksid, kui oleksid koridoris, mille tuulekiirus ületab isegi meie reaktiivlennukite mootirst väljalastava õhu kiiruse?

Sa tõused õhku ja lendad väga kaugele koridori lõppu, kui sa pole turvarihmadega kinnitatud. Igal juhul sa hõljud õhus. See on efektne lendamise ja vabaolemise tunne. /—/

Kanaldaja ei lenda ära, ta istub tooli peal, kuid efekt kehas ja ajus võrdub sama olekuga. Ainult tuule asemel voogab informatsiooni valgusenergia ajust ja hingest läbi. Kui sa pole meistrite poolt kinnitatud, võid väga kõvasti haiget saada ja hullumajja sõita, sest su pea ja hing pole valmis lennuks Valguse koridoris. Need valgusenergia kogused on suured ja hoomatavad ainult nägijatele ja kanaldajale-sõnumiedastajale endale.

Seega olen pärast edastust tihti uimane ja väsinud. Kanaldamise ajal ei saa teha midagi muud. Oled keskendunud info kirjapanemisele. Käsi peab liikuma kiirelt ning kõik sõnad, mis antakse, tuleb otse paberile edastada. Siin ei ole aega mõelda, kuhu mingi kirjavahemärk käib või kuidas lauseehitust grammatilisse vormi voolida.

Nemad räägivad hoopis teises vormis. Ja nende suhtlemine käib telepaatilisel teel, muundades teksti minu jaoks keelelisse vormi. Üks asi korraga. Seda nii kanaldamise kui maise töö puhul. Kui kaevad maad, siis kaevad maad. Sa ei saa samal ajal sokki kududa ega saiatainast sõtkuda. Ja ometi on ka need tööd siin maailmas sama vajalikud kui kõik vaimne. Loeb see, kuidas sa oma tööd teed, millise armastuse ja pühendumisega.

Siinkohal on väga oluline aspekt, et kui tekst on ülimalt valgusküllane, siis peab olema ka tekstide korrektor valgusküllane – vaimne. Mis tähendab, et sa ei saa – ning sul puudub luba – anda oma vaimne tekst väga madala vibratsiooniga inimesele, kelle mõtlemine ei küüni selle Valguseni või kui tema huvid on rahaliselt kõrgemad kui raamatu Valgus. /—/ Te pole veel õppinud vaatama hingesilmadega, ka mitte armastava südamega.“

Põmm! Hämmastav, kui mitmes kohas on Alu emanda kõrged sõbrad vaevunud keeletoimetajaid-madalakesi materdama. Sama usinad on nad ses raamatus kõiki maailma kogukaid trööstima. Keegi kõrge on valgusekoodi-teksti küll tublisti üle käinud, ent ka siia tsitaati tippides tegin orto-parandused, mida meile väetikeses ülikoolis õpetati ning kardetavasti tõmbasin seega valgust koomale. Ent olulisem kui ehmatus isikliku klobidasaamise üle on siiski kaunis emakeel.

Ulvi Michelle Saare uut raamatut „Vaikuse kood“ lugedes olin lisaks korduvatele kosmilistele kõrvakiiludele hirmus-kohutavalt-naljakalt ehmunud, kui leidsin leheküljelt 66… oma enese kirjutatud näidendi „Täisring“. Ehkki indiaanlase mõisavalitsejaks saamise lugu oli selleks ajaks juba mõisatuuril, jahmusin esiteks sellepärast, et nüüd tõmmatakse käima miskid plagiaadijutud. Igal aastal jauratakse ju ka Eesti laulu mõne pala ümber, et see on juba olnud. Deja vu. Näritud kont – närimata kont! Teiseks sellepärast, et sain teada, kustkohast pärineb minugi looming: Ulvi tekstid on dikteerinud Meistrid Robelo ja Adamis. Ju siis minu omad ka. Samad tekstid ju.

Küsime koos indiaanlase ja mõisavalitsejaga, mida uut on meil maailmale veel anda? Minul oli anda uus näidend „Mustrimuutjad“ elust Eestis mõne aasta pärast, mil linnad on tulvil värvilisi migrante, viimsed eestlased elavad viimses metsalapikese-reservaadis ning söövad pühal õhtusöömaajal ära viimse jänese. Sigu-lehmi isegi ei mäletata enam… Ja üllatus-üllatus – ka see äsjakirjutatud viimsete eestlaste tekst on… Ulvi raamatus. Ühes 2011.aasta detsembrikuu kanaldustest.

Aastal 2013 tõi kolleeg Greta Kaupmees minu juurde pimeda nägijatari Jaanika Grossi. Sõbrunesime. Koos temaga läksime Alusse Ulvi juurde. Ja ka teiste teadjate juurde, kellega Jaanika tutvuda tahtis. Ulviga omakorda läksime Mahtrasse Terje Luige juurde. Sõbrunesime. Ning külastame vastastikku ristirästi üksteist korra-paar kuus. Kui mõni hädasolija minu poole pöördub, saadan ta vastavalt abivajamise laadile kas Teresa, Jaanika või Ulvi juurde.

Ise olen Ulvi Michelle ühel ühismeditatsioonil osalenud ning leidnud end oma üllatuseks täiesti tundmatust keskkonnast ja seltskonnast – Ulvi kanalist! Ja kuna emand Saare esimene raamat ilmus üsna toimetamatuna, soovitasin teise – nüüd-ilmunud kanalduste-kogumiku – keeletoimetusest läbi lasta. Ongi lastud – kena nelja-vääriline eestikeelne tekst seekord. Ainult et mina seda ei teinud – Alu hingenõustajat ärritas, et püüdsin tema teksti oma ajakavasse sobitada, et oma töödega talu elatada. Ütles, et see on madalal rahaenergial põhinev motiiv ja blokeerib tema püha valge valguse.

Mina kirjutasin oma UFO-raamatu ja Täisringi-näidendi, toimetasin Heli Künnapase ilusa elu raamatu, millega kallis kolleeg käivitas ühtlasi oma kirjastuse. Ja maikuus tõi Ulvi mulle oma „Vaikuse koodi“ koju, kui juba Täisringiga proove alustanult ise ära olin.

Kalli sõbra uudisteose lugemist alustasin juunis – ent takerdusin, sest solvusin. Sissejuhatuses kirjeldab ta ennast ülikõrge-puhta ja kõikidest kompleksidest väljakasvanuna – ja vastandab enese kui väljavalitu mulle-madalale. Jah, mina olengi see „keegi daam“, kellest kanaldaja kõneleb nii sissejuhatuses kui mitmete kanalduste raamiks – ehkki sai need kosmilised sõnumid paar aastat enne meie tutvumist.

Ent septembrikuuga sain Ulvi raamatu aegamisi ja tasatargu loetud. Mida sagedamini erinevate aastate kanaldustesse pikitud eneselohutusi ja teistetuuseldamisi lugesin, seda soojema ja mõistvama tundega. Meie kõigi jaoks – ükskõik, milliseid nimetusi endale anname ja kanname – on kirjutamine eelkõige eneseteraapia. Kuna kõik on kõige ja kõigiga ühisväljas, siis teistele ka.

Küsimus jääb – kes on sadade lahtiseletamata terminite sihtgrupp? Kas sise-õõnes-Maa alumised on… või pole… või mis… Paluks järgmises raamatus, mis kindlasti tasapisi koguneb, valgustust!

Samas on paeluvalt tuttavlik ja ammendavalt selgitav nii koljude ja kristallide kui püramiidide, Inglismaa müsteeriumi ja Vatikani käbinäärme-skulptuuri kohta ning teada saada, et Ka Tha Ra annab kokku Tervendava Hääle. Ehkki Ulvi on eriline ja väljavalitu, ristis rabi Benjamin ka Kati Saara sellesse Ka Tha Ra väesse…

Hea ja kodune on lugeda soovitust märgata mustreid ja ornamente, mis iluaedades ja serviisil, tänavapildil ja kangastel kõnetavad ja äratavad. Mida enam kanaldused kristlike preestrite väljendeid kasutavad, seda tuttavlikum ja turvalisem on kaasa mõelda ja tunnetada, et vabatahteline pereloome on lotovõit, et meedia on massihävitusrelv ning et meil kõigil on pidurid ja segajad, vampiirid ja klammerdujad.

Nii, nagu teksti vahendaja ja töötleja jäävad raamatuga ühendusse, jätavad emaduse esimesed üheksa kuud ema ja lapse igavesse osadusse. Kui laps just ei kasuta vaba otsust lahkuda, kui ülesanne käib üle jõu. Ühendus jääb ka siis. Ning ema ja isa ühistahe välistavad lapse ning üldse kellegi omamise.

Paluksin veel ja veel neid analüüse ja arutlusi pühakute ja patuste, posijate ja ikoonide, DNA-muutuste ja kirstallajastu saabumise teemal siia maapealsesse ravilasse ja lasteaeda. Alates viimasest kolmandikust hakkasin kogumikku sedavõrd nautima, et ootan järgmist. Aitäh.

Sel reedel toimub Kirjanike Liidu  saalis teatrist ja teatritekstist kõnelev üritus.
Peeter Helme
———————————————-

Lea Dali Lion joonistab valgusega SÜNKROONI

 

Kati Saara Vatmann

 

Kord möödunud sajandil kirjutasin novelli juudimutist, kes gaasitas end ära, kui võrratu raamat läbi sai – ei tahtnud sellest raamatust väljaspool edasi elada. Lea Dali Lioni „Joonista valgus“ (Pilgrim Books 2015) on ka selline sünkrooni neelav lugu, et pärast seda pole esiteks ühtki küsimust ja teiseks jääb tekkinud sünkroon püsima. Seda enam, et oli juba enne lugemist.

Oletatavasti oleme sama sahmakaga Maale tulnud tüdrukud – kuidas seda totaalset ristumist-analooge-äratundmist muidu seletada. Ja see pole üksnes nii, nagu samastunud lugejad üsna sageli mulle eneselegi ütlevad: oled mu raamatusse kirjutanud. See on lisaks ka nii, et me oleme Leaga elu tähthetkedel-murdepunktides kohtunud – ilma et teaks, et teisel on käsil täpselt seesama.

Mul oli enne Lionessi lugemist mitu küsimust – kas ta ei karda tagasi vähiaega minnes seda energiat uuesti ellu äratada, kas ta ei pelga nii lahtiselt letti lennates haiget saada, kas… Pärast lugemist polnud enam küsimusi – vastused ja palju enamgi olid raamatus.

Ainult et see Palju Enam võtab aega. Ma pole ühtki raamatut nii pikkamisi, mediteerides ja rännates lugenud kui Õde Lea oma. Hästi ja lihtsalt, selgelt ja sirgelt on kirjutatud. Ja viib kaasa. Fiktsioon- ja tegeliku maailma piirile, kõrgemate minade dialoogini üle egode eputlemise. Nii hea.

Ja nii ehmatav.

Näe, kirjutab Lea, et sõitis end Serengeti emalõviks kujutledes Mustamäe haigla rinnakabinetti. Pärast seda oli nii, et kui tema läks Laiale tänavale Neeme Lalli Avatud Ateljeesse… tulin ka mina koos lastega sinna otse… rinnakabinetist.

Lauljataril on õigus – ta on mujal kui laval üsna nähtamatu, lausa jahmatavalt pastelne – silmitsesin teda seal Neeme juures nii ilmse hämmastusega, et minu tütar ütles Lea tütrele otsa vaadates: meil on ühesugused emad. Ma ei teadnud siis veel, kuiväga sarnasel teel me siin planeedil oleme – Õde Lea raamatut polnud ju veel ning me polnud veel need, kes täna. Kusjuures just pärast seda, kui ühel ajal rinnakabinetis käisime – minul oli seekord kõigest ülekoormusega saadud rebendist verejooks, vähk oli 15 aastat varem – on üsna mitmed naised kirjeldanud, kui sünkroonsetes kulgemistes me nendegagi oleme olnud. Kasvõi kokkujooksnud juhtmetega kinosabas, lastekari seeliku küljes…

Selle peale, et meie ühine sõber – Mõmm Neeme – maalib tervendavaid pilte, ma ei ole tulnud.

Teda on palju. Väga palju. Väikeses koguses Mõmm on hea – inspireerib ja äratab. Suurtes kogustes räägib seina külge kinni. Ja kuna ta aina kõneleb, pole ma kunagi taibanud tema maalidesse minnagi – oma maalikogu hoian tema juures, tunnustan tema maalideks moondatud sigaretikarpe ja vinüüle – ent maalidesse polegi süvenenud. Jõuan. Aitäh suunamast.

Ja oi kui liigagi hästi tean seda riigimeditsiini masinavärki, mis Lead solgutas – seilasime, teame. Tartus on mul varasematest eluperioodidest iga ala arstide seas sõpru, see säästab. Tallinnas on uskumatult ohtrasti umbkeelseid muulas-medtöötajaid, kellele on mingi (aja)kirjaniku või muusiku tissid üsna pohh – paneme nad laulusse ja-või raamatusse – vsjoravnoo.

Nagu Lea, nii kujustasin minagi 8aastasena oma tänase elulaadi – ja sama tegi möödunud aastal ka mu täna 9aastane tütar. Mu praegune talu on täpselt selline, nagu kujutlesin – ainult talliotsa juurest maakeldrist aiavõrguga väljuv mees, keda toona nägin, on puudu. Tõlkes kaduma läinud. Mu tütar kirjeldas mulle oma tulevast hobuteatrit-tervendusriituste telki – ja ma asusin seda looma. Sest see taastas perspektiivi ja panoraami. Just samal ajal – ümber maya-tärmini 21.12.12 – lagunesin ka mina laiali, nagu Õde Lea. Rutiinne kohuse täitmine laste ja loomade ees, tükitöö, kitsas kündmine – siht silme eest läinud ja Mina Ise kaotsis. Valgusejoonistamise raamat selgitab, et sel ülemineku ajal olimegi kadunud – kahe olemise, ümbersünni vahelises vaakumis. Hea, et ellu jäime.

Kui Lea mõlemas rinnas krõmpsti teinud loomakesed andsid endast jõuliselt teada, nii et ta jõudis aegsasti kristallide ja pendli juurde, siis minu vähk sündis mu 30. eluaastal salakesi – ja saatis mu jõuliselt ja lõplikult hobuste juurde. Kinkisin end sellele jumalikule rahvale ning teen koos nendega ja tänu neile täpselt sama, mida Lea kristallide ja pendliga.

Otse loomulikult kasutan ka mina De Sheli tooteid – kui meelde tuleb – ning just päeval, mil lugesin Lea uuenenud ja tõusnud persooni come-backi tagamaid, graniitvilla salvestusi ja telemaastikke, kuulsin kõikjal pidevalt just neid lauljaid, kellega koos Õde Lea tagasi pildile tuli. Pärast raamatut kuuldakse teisiti. Usutavasti on see nii kõigiga, kes sedavõrd vägise teksti on endast läbi lasknud.

Kui Lea kirjeldas, mismoodi oma majast liigseid riideid-vidinaid kuhjadena kirbukale vedis, noogutasin samuti äratundvalt. Ma enamasti ei tassi kuhugi – teen lõkke, milles kuumutan kivid ja kütan taevasse põletatud liig-asjadega higitelgi. Aho. Ent see kitsikus, lämbumine, seiskuvate energiate ja kinnikiiluvate arengute tunne on nii tuttav, et lammutasin eelmisel talvel-kevadel oma talust liigsed hoonedki maha ning andsin tasuks uue talli ehitamise eest väimehele. Kruvideni välja.

Ja arvake, kellega põrkasin kokku, kui esmakordselt Kirna mõisa – Täheväravasse! – ringi vaatama läksin. Intuitiivteaduste kooli õpilastega, kes tulid Viljo Viljasood ja Ingvar Luhaäärt kuulama. Lea oli mõne aja eest selle kooli lõpetanud. Tema kaotas oma Meistri pendli-Veeliksi. Mina oma teejuhi Luule Viilma. Mis muud kui iseseisvalt edasi – noppides igalt arukalt teekaaslaselt midagi põnevat või tabavat.

Teiste loom-rahvaste energiasse minekut õppisin sõnastama Ralf Neemlaiu miniatuuride abil, mida ta mulle tulevaseks raamatuks valmistudes näitas. Rästiku energiasse minek näiteks – tänu millele ei tule roomajale pähegi inimest salvata. Lea kirjeldab sama – popkornisõbrast elevandi pilgust ja pärnapuuga ühtesulamisest jutustades.

Meil mõlemal on ülesanne olla lahkunute ja jääjate vahendaja.

Lea kirjeldab kohtumisi Silvi Vraidi ja Eve Viilupi just-kehatustunud hingedega. Mina kirjeldan oma kohtumisi leskedele ja leinavatele lastele, sest mind meediumina pruukivad uus-kehatud paluvad. Austav ülesanne. Ning kordub seegi, mis sundis Eve vara ja järsku lahkuma – lähenev võimalus uuesti kehastuda. Lisaks inimestele, kes näiteks oma lapse lapsena soovivad taastulla, teevad selliseid käike ka eriliiki loomrahvad. Hiljuti lahkus parimas eas triibuline kass, kes armastas ja imetles hobuseid nii, et tahtis võimalikult peagi hobusena tagasi tulla. Oli selles elus kassina küllalt linde tapnud ja sääripidi nühkinud, selle üle imestanud, kuidas hobuseid aina kiidetakse, kasside üle heal juhul üleolevalt muiatakse – ning otsustas varsana tagasi tulla. Andkem au nendele, kes nii teadvalt otsustavad. Ka Lea kirjeldab kassi, kes pärast talle suudluse kinkimist oma ülesanded selles kehas täidetuks luges ning lahkus.

Aegadel, mil elu meid läbi katsub – nagu Neeme Leale tema loomakestega seoses sõnastas – jahmatab meid kõiki seniste igavestena näinud sõbrasuhete lõppemine. Mõni sõprus hääbub vaiksel visinal – mõni suure pauguga.

Me kõik peame päevast päeva taevast tänama, et enamasti pääsevad meie lapsed eluohtlikest olukordadest tervena – just selle tänu sõnastamise ajal, vastavalt sünkrooni seaduspärale, kuulen raadiost uudist Tõrvandi koletust lastepeost, kus lapsed taevasselennanud batuudilt kehadest välja kukkusid…

Meil kõigil on keegi kuldne ja suuremeelne – nagu Lea müstiline vene rikkur, kes ravi ja reisid maksab – minu omad on mitmes isikus, aga alati olemas ja tulemas, kui mingi kamm kollitab. Täpselt nii, nagu Lea, lendan minagi – nii piltlikult kui otseses mõttes – VIP-klassis, endal kontol miinus mitu raha. Ehk siis – rikaste vaesed sõbrad jäävad ellu, sest akitse on peal.

Meie elu on aina järjekindlamalt müstiliste juhtumite jada. Õnne meelispaik on murede selja taga – sellepärast meiesugustel muredeta aega polegi. Ning meiesuguste puhul pole „loomakesed“ häbiväärne valesti elamise ega eksimuste väljendus, vaid valik. Mida ju õigupoolest kogu see „valesti“ värk ka tervikuna on. Me teame, miks teeme mõnikord näiliselt enesehävituslikke käike, enesevastaseid valikuid – sellepärast, et teisiti ei pääse praegusest endast kõrgemale.

Seda, mismoodi kasvajate ja hirmude, energeetiliste kollide ja vaenajatega läbi kristallide ja pendli suhelda, kuidas voodi ja tuba põlema panna, et kiusajatele lahkumiseks portaal luua, võib valgusejoonistamise raamatust lausa õpikuna lugeda. Minul on käsil analoogne õpetusraamat, kuidas hobuste ja lammaste, kasside ja koertega seesama puhastus-lähetustöö toimub. Kui Mustad meie tekste loevad, saavad nad siis natukenegi valgemaks? Või kasutavad ka meie siiraid ja sihilikke jagamisi meie vastu? Nad ei saa. Sest meiesugused on omavahel ühenduses ja valgus võidab. Alati.

Rännakumeetodi Ema võitis mõttejõu, kena kohtlemisega hiidsuure kasvaja. Lea taltsutas oma loomakesed. Mina ei vajanud keemiat ega kiiritust, üksnes lõikust. Ja pildijada aina voolab selle tervenemise käigus. Voolas Luule Viilma kõrval olles, voolab Lille Lindmäe käte all – ning Lea-kirjeldatavad mustrid-ornamendid ja geomeetrilised koodid meenutavad neid Meistrite-antuid, millest on inspireeritud Ulvi Michelle Saare uus raamat „Vaikuse kood“. Mille lugemise eel oma talu teedeservad-nurgatagused hoolikalt umbrohust puhtaks niitsin, sest tean, kui väga iluaednik Ulvi maltsa ja nõgestesse kasvanud perenaisi põlgab. Sünkroon…

Tänu sellele sünkroonile söandame endavalitud tõved nn. alternatiivi hoolde usaldada ja väljume tervenedes ka abielututest kooseludest, saame vastu tavameditsiini hoiatusi pärast Ime sündimist veel lapsi ning õpime iga tasandi sisseründeid ennetama ja tagasi saatma.

Otse loomulikult saatis Moskva linnašamaan Dardo Kusto just sel hetkel retsepti sisserünnete tõrjeks, kui neid siin loetlema asusin: vampiiridest heategijad-tänuvõlatekitajad, otsesed pahalased-kadestajad, vastaste loodud energeetilised olendid ja nendega kaasnev gäng…

Teekonnad on pisut erinevad selle võrra, et kui Lea läks emaduse nimel intuitiivteaduste kooli, siis minu emaduse viljad ei salli ei valget maagiat ega oma päritolu ära tundnud valgustöölisi – mis on osa praegu üldtoimivatest mustritest. Põlvkonnad vaenavad üksteist. Meesenergia naistes sõidab meestes-olevale naisenergiale sisse. Reptiloidid ruulivad – veel – aga on õnneks läbi nähtud. Nii et mustrid on muutmisel – ja seda räägib nii Lea oma raamatu neljanda keemia osas kui kõik mu spirituaalsed sõbrad, kes haigusi nüüd-juba-targemana pigem ennetaksid kui raviksid. Õnn on, et oleme üksteisel olemas ja saame kogemusi-mõtteid-kartusi jagada – ühenduses olemine lisab väge.

Ja verd, higi, pisaraid.

Just päeval, mil Lea kirjeldas pisaraid lennukipiletil Lennart Meri nime nägemisest, läks minul silm märjaks postkontoris – EW 100 puhul välja antava müntideseeria esimene – Lenart Meri pildiga ümbrises münt jõudis kohale ja liigutas miskipärast hingepõhjani. Seda niikuinii, et Lennart oli üks Omade seast. Ent münti väikesele tütrele ulatades laususin, et midagi enamat ma talle kinkida ei saaks. Kui 100aastane Eesti riik. Ja oma talu selle pinnal.

Liigsete ja eluohtlike hooneteta – talu sai energeetiliselt õigeks tuunitud paralleelselt kõigi mu enese hammaste juurte raviga. Kõik on kõigega seotud. Lea juures remonditi täpselt samal ajal vannituba, kuhu sipelgad olid dessandi korraldanud. Sipelgate-rottide dessant aga viitab perenaise energeetilisele nõrgenemisele. Uuestisündide tähistamiseks ja võimendamiseks võtame endale pärast ülestõusmist-tervenemist-puhastumist ka uue nime – mida pahalaste käsilased ussipesana sisisedes naeruvääristada püüavad. Nii, nagu eelmiste eluperioodide teekaaslasedki üritavad ikka ja jälle meid tagasi alla kiskuda ja viienda bee klassi tasandil kohelda.

Mustrid muutuvad-muutuvad-muutuvad – kollid ilmuvad ja kaovad ning tükati tundub, et langeme tagasi – ent me õpime muutuvates mustrites nii surevat lindu kui tõbras-naabrit, nii toitu kui oma teekonda sel kombel armastama ja õnnistama, et ei lange. Tagasiteed ei ole. Ja otse loomulikult lugesin Lea raamatu neid lõike just siis, kui üks kah-väe-mees vahtis mu heeringaleiba ja mögises, et mäda kala on rõve – õnnistasin heeringa tagasi heaks! – endal suu täis martsipanitorti, mille kohta ta kuulutas, et magusat ei armasta – ning kogu martsiman laksas tema niigi vedela kõhu peale lisarasvaks, et kaugele oleks näha, mis juhtub, kui ei õnnista…

Me õpime teise inimese organitega neid tervendades sedasi lävima ja kaasa valutama, et tõbe endale ei võta. Kodunt lahkudes jätame oma energeetilise teisiku kalleid hoidma. Kuuleme ja kuuletume inglite antud numbrikombinatsioonidele. Ning ükspäev-teisehomme oleme pädevad seda kõike sõnastama – nagu tõestab Lea raamat kui Pilgrim Booksi üks võimsamaid saavutusi. Tugev vastutuul aitab kõrgemale tõusta. Aho! Shalom! Namaste!

Uudiskiri

Nr. 109: 30.09.2014.

“Minu Peterburi” esitlus Tallinnas

Teisipäeval, 30. septembril kell 17 esitleme Tallinnas Solarise keskuse Apollo poes “Minu Peterburi” raamatut. Autor Mailis Hudilainen ja tema vestluskaaslane kirjastaja Epp Petrone on mõlemad äsja Peterburi bussilt maha astunud ning arutavad värskete muljete ja fotode saatel. Esitluspäeval on raamat Solarise Apollos 15% soodsam.

Kel pole võimalik esitlusele tulla, sel tasub samal õhtul kell 19 jälgida ETV saadet “Ringvaade”, seal jätkab Mailis Peterburi ja Venemaa teemadel.

…

Anname ülevaate ka meie selle aasta heategevusprojektist: Leelo Tungla raamat “Puudel Pedro ja igatsustasu” on kogunud praeguseks 300 eurot, mis läheb Varjupaikade MTÜ-le (www.varjupaik.ee). Raamatu autor Leelo Tungal kirjutab enda seosest koertega ning raamatu sünnist kirjastuse blogis.

Häid lugemiselamusi soovides

Petrone Print

info@petroneprint.ee

Uudiskiri Nr. 103: 03.07.2014.

“Minu California” esitlus ja meie suvine tühjendusmüük

Trükivalgust on näinud meie järgmine raamat, Ede Schank Tamkivi “Minu California. Mull mullis” – lugu sellest, missugune on elu USA läänerannikul päikeselise osariigi keskel, maailma IT-epitsentris Silicon Valleys.

Esitleme raamatut Ameerika iseseisvuspäeval, 4. juulil kell 16 Tallinnas Viru Keskuse Rahva Raamatu poes. Autoriga vestleb Californiast ja sirvib fotosid raamatu toimetaja Epp Petrone.

“Minu California” esitlust on oodata ka Kuressaares, Saaremaa merepäevade raames 8.–9. augustil.

Meie autorid esinevad veel mitmel suveüritusel, näiteks Paide arvamusfestivalil ja Võtikvere raamatupäeval. Sellest täpsemalt edaspidi!

Aga et suvistesse võrkkiikedesse raamatuid jaguks, selleks anname oma panuse lao tühjendusmüügiga. Paljud lemmikteosed on augusti lõpuni meie e-poes väga hea hinnaga! Täpsemalt saab uurida meie kodulehelt.

Ilusat suve jätku soovides

Petrone Print

info@petroneprint.ee

www.petroneprint.ee

Kellegi teisega seotud karmavõlad

Jana Maasiku „Seotud“ (Hea Lugu), Inga Raitari „Karmavõlad“ (Legend) ja Aita Kivi „Keegi teine“ (Ajakirjade Kirjastus) kinnitavad Aita enese väidet, et ridamisi ilmuvat naisautorite kirjamaastikku on parim lugeda hulgi ja ühtse voona. Tekib trööstiv ja korrastav panoraam, mis veenab, et naised saavad tänu kosmilisele kanaldamise ja puhastamise võimele alati hakkama, väljuvad kõigist katsumustest ja eludest targema ja tugevamana ning on olemuslikult üksteisega müstiliselt sarnased.

Kui lugesin paralleelselt „Vanaemade nõuandeid maailmale“ (Pilgrim) ja „Märgalasid“ (Hea Lugu) tundus, et just pahelisest ja perverssepiirilisest neiust kasvab tulevane Vanaema. Nüüd ulatavad järgmised kolm uudisteost energeetilise käe nii üksteisele kui neile.

Need raamatud on kõik teatud eluetapi lõpu tähistamised. Üks pühendatud oma uue kirjastuse loomisele, teine enda peatoimetatava ajakirja juubelile, kolmas lihtsalt tüüpiline eneseabiline kirjutamisteraapia. Nagu suurem osa kirjandust ongi. Meeste loodu ka.

Jana Maasiku lugu põimib tütre päeva ja ema kirja isa päeviku ja romaaniga. Kõigil tasanditel on tal sama stiil – hõrk nokitsemine tundlikult ja mõnuga tabatud detailide ümber. Erilist vahet pole, kas need nüansid asuvad Soomes, Kanadas või Eestis – kõik on ühtne ja üks. Kirjutamine aitab olulisest puntrast väljuda – peaasi, et ei arvataks (õigustatult), et autor räägib endast…  Selles raamatus on puudu vaid üks pisiasi – kirg. Julgus üle võlli keerata, mis võiks üks kirjanduse mõte ollagi. Kui tekst on liiga korrektne – et mitte öelda igav – siis ta ei taha hästi puudutada.

Raitari „Karmavõlad“ oma seiklusliku ja kirgliku ärksusega puudutavad kindlasti. Esiteks – kellel neid võlgu poleks. Teiseks oleme ka ise oma eludes ridamisi end vaheldumisi määrinud ja puhastanud sedalaadi kohtades, nagu Tiibeti mungaklooster, näljahädaaegne Iirimaa ja tänane Eesti ammugi.

Inga mõtete suunad on meile tema arvamuslugude ja sotsiaalmeedia tekstide kaudu tuttavad. Ning „Karmavõlad“ on tema järjekordne lahtihüpe iseenese emandana.

Tõepoolest, miks me kõik mõnd äsjakohatut justkui ammu tunneme – miks universum meid just nende inimestega kokku viib, mis äratab midagi, mida me hoolikalt ei mäletanud? Tundub, et tunneme, sest et tunnemegi! Ning sellest müsteeriumide jadast kirjutab Inga oluliselt lihtsamalt-ladusamalt kui tema igapäevane filosofeerimine. Lobe ja haarav põimik on. Tahaks, et ei lõpeks – nii kütkestav ja tuttavlik. Ja kui kahe eelmise elu surmahetkedes on Rännaku meetodil käidud, tahaks veel sügavamale kulgeda – ja veel…

Me jäämegi üksteise eludes käima, kuni lahendused saabuvad. Tõelised, mitte formaalsed lahendused. Vallaslaste ja üksikemade dünastiad jäävad sündima, kuni selle anomaalia olemust lõpuni läbi ei seedita. Seni seedivad lapsed ellu jäämise nimel ära oma märter-emad – nagu indiaanilegendides imetletud-ülistatud lõhekalad. Ning paariliseta paljunemine on katsumus nii naistele kui meestele.

Raitar meenutab religioossuse neutraalset halastamatust patuelu suhtes, tõestab tänase vaesusevigina naeruväärsust ning kinnitab, et ema, kes lapse nimel mida-iganes teeb, pole iial hoor – juhtugu tema kehaga, mis tahes. Ühe mehe poolt eostatud lapse üles kasvatamine teise mehe rahaga pole patt – ei ole õnneks enam ajad, mil viskutakse kuristikku, kui last jõkke ei taha viia. Ei toonane ega tänane ema pole paheline – elu on püha ja ema teenib elu.

Nagu ka kasuema. Aita Kivi on ajakirja Eesti Naine peatoimetaja tööst mitu puhku kirjanike liidu pansionaadis Mazzanos ilukirjandust luues puhanud. Tulemuseks on osav ja ladus, üllatusi ja pöördeid tulvil „Keegi teine“. Kirjanik jutustab intellektuaalide elust masuaja trikitamise paistel – mida teeb majanduskriis inimsuhete ja kodudega, elatustaseme ja turvatundega keset koondamisi, liigseks muutumist ja paarikümne euro eest tapmisi.

Daam kirjeldab rahulikult ja täpselt elu Eestis kui ellujäämiskursust. See on rahulik, maitsekas ja tundlik – liigse filosoofitsemiseta – jutustamine. Nagu ka korterite kui kodude portreteerimine. Mis meenutab mulle mu enese pealinna-daamist vanaema. Sama daamilik ja pedantne, sama kaunis, stiilne, maitsekas, töökas, haritud, tuline, ettevõtlik – ja tunnustamata naine oma päris kodu ja tõelise õnne otsingul.

Saame koos Aitaga arutleda, mis on jõukuse kriteerium – kas ehk laenu puudumine? – mille nimel end raiskavad ja killustavad logistikutena funkavad Tallinna-emad, kes endasse ja oma töösse õieti keskenduda ei saagi. Ning vaatame tõtt kärgperedega kui kogu praeguse inimkonna karma karmi katsumusega. Kirjanik vaatleb asumeid ja kogumeid, inimkarja funktsioneerimise mehhanisme . Ning eelkõige on see lugu armukadedast üksteise omamisest, klammerdunud kiindumusest. Selle kiindumuse kiuste kasvatakse kellekski teiseks. See, kelle külge oleme pimesi klammerdunud, imbub vargsi kellegi teise mõjuvälja – et meie ellu saaks tulla keegi teine. Kusjuures see keegi teine võib vabalt olla ka meie eneste kauane teekaaslane, kellest on arnenud keegi teine.

Tuleb tuttav ette. Nagu ütleb indiaaniema Mona Polacca: „Me kõik esindame üksteist. See on tohutu vastutus.“

Vanaemad ja v…d

„Vanaemade nõuanded maailmale“ (Carol Schaeffer, Pilgrim 2014) ja Charlotte Roche „Märgalad“ (Hea Lugu 2014) on paradoksaalsel kombel omavahel seotud teosed. Nii, nagu kõik siin ilmas on kõige ja kõigiga seotud. Märgalade mina-Helenist saab üks uue ajastu Vanaemadest ka siis, kui ta füüsiliselt lapsi ei sünnita. Just läbi valude ja haiguste, rikutuse ja komplekside on Vanaemadeks põletud. Ja ennast tervendades on tervendatud kogu planeeti.

Vanaemade-piiblis, mis sobib muide suurepäraselt nii umbes 7-8aastastele tüdrukutele õhtuseks unejutuks ette lugeda – mõjub raviteena nii emale kui lapsele – on ühendatud 13+ eaka aruka naise lugu ja sõnum. Winona Laduke kirjeldab eessõnas, kuidas juba aastatuhandeid ennustatud Vanaemade nõukogu esmakordselt 2004.aastal New-Yorgis kogunes ning väed ühendas ning sellest alates ühendust peab, koos käib ja palvetab. Iga hingetõmbega.

Nad on nii omad. Need Vanaemad Pilgrimi-raamatust. Nende elusid ja lugusid, sõnumit ja pühendumist lugedes ja seeläbi ürg-üdis kogedes saad ühtaegu osa nii sellest vanaemalikust soojusest, mida su elus pole olnud – kui muutud ise olemuslikult vanaemaks. Mitte lihtsalt konkreetsete buupside vanaemaks. Vanaemaks. Õunapuu otsas ja metsas, koopas ja veteväljadel. Kõigil meist on oma element ja stiihia, läbi mille Looduse ja Kosmosega ühendusse astuda, avaneda ja palvetada.

Margaret Behan (šaieen-arapaho Montanast) ehk Punane Ämbliknaine Kopra klannist koges ise ja õpetab teistele, kuidas peyote-taime abil põlisrahvastele täiesti vastuvõetamatu alkoholi vastu astuda ning end valedest suhetest vabastades puhastuda ja ülenduda.

Rita Pitka Blumenstein (Alaska jupik – juut+eskimo) on kalalaeval sündinud õpetlane – enamus Vanaemasid on tänaseks kõrgeltharitud õpetlased, kes juhivad teadusasutusi – kes õppis ja õpetab läbi iseenese universumi tervendama.

Aama Bombo (Nepaali tamang, ema-šamaan) ravib seisuses olenemata vaimolendite abiga nii kuningaid kui õnnistatud vaeseid. Flordemayo(Nicaragua maia) on Kotka-juhitud curandera – tervendaja – kelle iga hingeõmme on palve.

Maria Alice Campos Freire (brasiillanna) on tilluke džungli-vanaema, madrinha, kes toob teistelt tasanditelt ja dimensioonidest läbi pühade taimede sõunmeid ja tervendust. Mulle isiklikult on ta üks kogumiku omamaid – nii oma, et pakiks kohe seljakoti ja sõidaks tema juurde, kui vaid kodune vanaemandus lubaks. Teine väga oma on hopi-kavasupai-tewa Mona Polacca, Liblikas, kes on tänu Eesti indiaanilaagritele lihtsalt tuttav. Nagu on tuttavlik tema sünum liblikast, kes sümboliseerib ka inimese transformatsiooni – millega iseäranis põlisrahvastel ei sobi alko ega narko, mille poole samas ürg-geneetiline ahastus vastupandamatult veab. Kolmas väga oma vanaema on Gloria Steinem, kelle feministliku raamatu „Revolution from within“ mu vanaema kunagi mulle kinkis – sellest saadik mõtlen pühakodadesse sisenedes alati, et need meenutavad emakoda…

Nii oglala-lakota õed Beatrice ja Rita Kauge Külalise Püha Tants oma Mustade mägede taimedega kui tiibetlanna Tsering Dolma Gyaltong pühendavad oma palverännakud seitsmele põlvele lapselastele. Agnes Baker Pilgrim (takelma-siletz) ülistab lõheemade altruistlikku elujätkamist, mis seisab silmitsi kaevurite röövmajandamisega.

Clara Shinobu Iura (Brasiilia jaapanlanna) peab Amazonase vihmametsades otseühendust Täherahvaga, Bernadette Rebienot (Gaboni omjene) kanaldab iboga-taime kaudu, kirjanik Alice Walker ayahuasca püha taime abil. Nii afroindigo Carol Moseley Braun, Tenzin Palmo Himaalaja koobastest, rootsi antropoloog Helena Norberg Hodge, New-Orleansi preestritar Luisah Teish kui tänu venna annetatud neerule Alcatrazi vallutanud suguharupealik Wilma Mankiller (cherokee) juhivad kogu maailma tähelepanu globaliseerumise röövmajanduse tõttu meie planeeti tabanud hävingule.

Ettekuulutused kui sobival vibratsioonilainel vastused palvele kinnitavad, et Vanaemad on planeedi kaitsele ühinenud viimasel minutil, kui inimkond seisab juba teelahkmel ning ainuüksi naiste tarkus suudab kuristikuserval kõõluva Maa veel puhastada ja päästa. Nii, nagu Kotkas ja Kondor moodustavad võimsa koosluse, saab ka inimkonna päästa veel vaid pühade suhete koostöö, ühine palvetamine ja tegutsemine. Naised saavad inimkonnale tagasi õpetada iidsed tõed, et loode õpib ja kogeb kõike juba emaüsas, et põlvkondade ühtsuses hoitud väikelapsed ei nuta ning et meie Emakesel Maal ei kuulu meile mitte miski – oleme kohustatud laenuks saadud maad ja varasid, meiega koos kulgevaid loomi ja taimi teenima ja hooldama.

Suurteosed “Vanaemade nõuanded maailmale” ning “Ühenduses hobustega” – eesti keeles välja andnud Pilgrim – peaksid olema kohustuslik kirjandus. Need on raamatud nagu Palve, raamatud nagu ravitee, köidetud-kaanetatud Curanderad. Nad annavad võimaluse koos nendega igal hingetõmbel palvetada Maa eest ja elu eest Maal.

Paradoksaalsel kombel meenutab raamatu „Märgalad“ autor Charlotte Roche nii nime kui välimuse poolest tulevast Vanaema. Tema ja ta minategelane Helen põletavad end läbi sita ja perverssuste puhtaks samal moel, nagu üks prohvetlikest Vanaemadest kirgastus läbi grupivägistamise.

Asusin seda teost lugema eelarvamusega – isegi seda kui äärmuslikku kolekirjandust soovitanud dr. Rammul oli kohkunud üleüldisest stiilist „keel v…s, nina p…s“ – ja avastasin hoopis ülemlaulu naiselikkusele, loomulikkusele ja ürgsusele. Perversne on pigem see, kuidas meisse on juurutatud kompleksid, mis lämmatavad naiselikkuse ja looduslikkuse. Ülitundlik ja kirglik peategelane teeb oma kehast koos kõigega, mis selles leida, kultuse a la „istun õndalt naeratades soojas spermaloigus, sellal kui õpetaja pühalikult kõneleb Jumala tõestusest…“

Nii, nagu kõigil Vanaemadel on oma kanaldus-taim või –loom, on sel tulevasel Vanaemal süvasuhe avokaadoga. Veini-kokaiini-okset juues protesteerib noor naine oma ema kui valelikuks koolitaja vastu, ei pese end aastaid, katab ripsmeid üha uue meigikihiga ja põleb karmide lapsepõlvemälestuste ja lootuse käes, et ema ja isa taasühinevad. Kasvõi tütre elu hinnaga.

Mina omakorda varjasin tütre eest, et seda perssepiiblit loen – ometi algab planeedi tervendamine igaühe enesetervendamisest ning häbiks ja valeks pole ei põhjust ega aega.

Mona Polacca ütleb: „Mitteindiaanlased teevad nii suure lõkke, et kõik peavad tagasi astuma. Indiaanlased teevad paraja lõkke, et kõik astuksid lähemale.“

20. märtsil kell 18 kaks raamatuesitlust – “Minu Bulgaaria” ja “Minu Kairo” Hea raamatusõber! Selle nädala neljapäeval, 20. märtsil kell 18 on Sul võimalik valida kahe raamatuesitluse vahel. Tallinna inimesed on oodatud Viru Keskuse Rahva Raamatusse, kus ärimees Janek Balõnski esitleb oma raamatut “Minu Bulgaaria. Magusad tomatid ja hapud viinamarjad”. Janekiga vestleb Bulgaaria kinnisvarabuumist ning selle kokkukukkumisest, kuurortide tõusvast populaarsusest ja äritegemise “hapudest viinamarjadest” Epp Petrone. Esitluspäeval on raamat Viru Keskuse Rahva Raamatu poes 10% soodsam. Samal ajal on Tartu rahvas oodatud Lutsu raamatukokku vestlusõhtule Saale Fischeriga, kes tutvustab oma raamatut “Minu Kairo. Kakofoonia Niiluse kallastel”. Saale kolis, kaks väikelast näpus, Egiptusesse abikaasa töö tõttu, sünnitas sealses haiglas kolmanda tütre ning leidis professionaalse muusikuna võimaluse anda tunde kohalikus eliitlasteaias, mängida kirikus orelit ning harjutada aeg-ajalt ka oma põhipilli klavessiini. Saale perekonna Egiptuse-aega jäi ka araabia kevade puhkemine. Sellest, mis tunne on kolme väikelapsega elada revolutsiooniliste sündmuste keskmes, saab lugeda “Minu Kairost” või kuulata juba neljapäevasel vestlusõhtul. Eelmisel nädalal olnud lasteraamatu “Arva ära?” mõistatuspidudest tegi oma blogis ülevaate Epp Petrone. Petrone Print info@petroneprint.ee

Viimati ilmunud Epp Petrone & Kristi KangilaskiArva ära? Janek BalõnskiMinu Bulgaaria Saale FischerMinu Kairo Katri RaikMinu Narva MärkmikMinu reisipäevik (sinine) MärkmikMinu reisipäevik (kollane) Uudiskirjadest loobumine Kui sa ei soovi saada meie uudiskirju, vajuta siia. If you would like to unsubscribe, please click here.

Petrone Print OÜ | Küütri 16 | Tartu 51007 | Tel: +372 7 404 584

powered by phplist v 2.10.12, © tincan ltd