Eesti kirjanike mullased lood

Fagira D. Morti on kirjastuse Pegasus palvel koostanud Eesti 17 kirjaniku maaeluteemalise jutukogumiku „Mullast oled sa võetud“, mille lugemise järel tahaks Eestimaad puhtaks pesema ja üles ehitama tormata. Aga tark ei torma. On hoopis valmis osalema ka võimalikus tulevaste linnajuttude kogumikus „Mullaks pead sina saama“. Kasvõi missioonitundest – need on meie ilusa isamaa hetkeseisu peegeldavad teosed. Nii kultuurilises, eksistentsiaalses kui faktilises mõttes. Ja edevusest. Kultuurilukku tahaks minna sel üürikesel kosmilisel hetkel, mis meile mullast-võetuse ja mullaks-saamise vahel antud. Ilmselt saaks linnaproosa veel kaduvikulisem kui maa-masendus.

Oleme õnneks harjunud, et suure osa meiekeelse kirjanduse lugemise järel tahaks aspiriini võtta ja ennast puhtaks pesta. Ka see siin on üks põhjalik pralle ja pohmaka, lagunemise ja suremise panoraam. Kogu kõvakaanelise peale kokku sünnib vaid üks varss ja mõned talled – küll aga surrakse ja tapetakse pea igas loos.

Maimu Berg näitab daamiliku elegantsiga – maa-reaaliast sihilikult ja sisetundmuslikult välja pürginud küpses eas mehe pilgu läbi – miks kolhoosideaegne külaelu sülitas välja isiksused, kellest võinuks saada maasool.

Toomas Verrev muigab lontrusest linnalõnguse üle, kes osutub koos pruudiga linnast ära eksides täiesti elujõuetuks ja kasutuks olendiks, muutub loodusliku valiku hüperrealistliku uperpalli käigus seaks ja süüakse jõulude ajal mõnuga ära.

Triinu Meres kirjeldab itsitamisi, kuhu kaovad murutraktorid ning Armin Kõomägi jutustab, kuidas sõge seltskond rehetoas hobust leivaga toidab ning Vietnami hiiler surijat lõigub – armas aeg, mis seeni see ärimees-kirjanik küll sööb!

Piret Bristol korraldab emminäituse – mida mehed teevad selleks, et oma nägu varjata ning kirjeldab seksi taha varjuva kaunitari seiklusi antslates. Peeter Sauter analüüsib, kuidas ja miks „Seenelkäigu“ filmi laadsed liialdused meie metsast-võõrandumisest meile nalja teevad. Maa kas on peas või mitte. Mati Undil oli linn peas – ning kokkuvõttes on grafomaanid ja künnihullud üllatavalt sarnased.

Kati S. Vatmann portreteerib üheksat üsna otse elust kutsutud prototüüpidega küla-haritlannat, kes ärkavad enne riigiraadio hommikuhümni ning asuvad oma lootusetult lootusrikastest elulaaditaludest teele jalutu teadjanaise korraldatavale sabatile.

Jüri Pino pohmakahommiku lugu mõnes maardus ajab vastupandamatult naerma. Tubli mehetükk ärkab tuumapohmas ning läheb selleks, et kellakümneste lätete avanemiseni elus püsida, koeralitat jalutama – too aga indleb… Ja kui mu väike tüdruk küsis, mida ma nii kangesti itsitan, kas võiksin talle ette lugeda, vastasin… ee… mnjaa… See raamat jääb riiulisse, ühel päeval loed ja naerad ise.

Kätlin Kaldmaa loo puhul metsas külmuvast mitte-kellelegi-vajalikust tüdrukust toimis sama fenomen – ühel päeval tahaks, et meie lapsed loevad selliseid hingepõhjani liigutavaid lugusid, kus on kirjas terve valusalt ehe maailm. Pisaraid on kergem alla neelata kui naeru.

Jan Kausi tekst on selle raamatu ainus sooritus, mille puhul tekib küsimus, miks see jõuetu-maotu slängis ja ängis läbustamine nii pikaks on venitatud – mõni paberipuu võinuks selle hambutu jauramise võrra küll kasvama jääda. Hall ja lohisev nagu teleduell Kaur Kenderiga – värvika ja värvitu jõmmi vahe – üks on vitaalne, teine ei pane pöörama, üliüpris vastikud mõlemad.

Tiina Laanem kui lühilugude meister meenutab oma novelliga Pärnu Endla repertuaaris olevat „Nähtamatut maja“ – mõttetuks muutunud parimas eas mees redutab eluterve emme juures ja avastab oskuse elu ja liikumist sel kombel fotoaparaati püüda, et pildistatu kaob sinna jäägitult. Meil kõigil ongi äratuntav käekiri – kogu meie looming on nagu üks pikk Laul, mille salmid ja refräänid on meie erinevad samakäekirjalised lood ja kõned.

Krister Kivi kaifib kirjasõnas põhjalikku killimist. Urmas Vadi saadab kaks kriisis kirjanikku Karl-Martin Sinijärve – huvitav, kas isehakanud juudikunn Kender soovib järgmiseks endale nüüd kirjanike liidu juhi kohta, millelt ennast järgmisel päeval kukutada? – Peipsi äärde Juhan Liivi maile Koosale teineteist piiluma ning tühjaks oksendama. Igas mõttes.

Maarja Kangro kirjeldab ja põhjendab, miks vellod ennast maha lasevad, kui eesti p…s ja mustad m…d üha reeglipärasemalt võõrsil lõbutsevad. Juku-Kalle Raid lisab ulmelise kujutelma, mis juhtub, kui ühe inimese kadumise tõttu kaovad kõik rongid, mida ta leidma pidi – kaob inimene, lahkuvad musta auku ka rongid oma rõvedas vajalikkuses.

Fagira D. Morti portreteerib maavanaemasid-isasid keset pannialuseid persoone, kes näevad välja nagu suvised laibad ning kelle ainus kasutegur on mesi ja kommid – ning paraku on raamatu koostaja enese jutukeses kirjeldatav lagunenud-hääbuv-surev-roiskuv linnake masendavalt tõetruu. Õõv!

Evin Õunapuud tuleb tänada selle eest, et ta tõstab kogumiku sorgus ja kõduneva sabaköndi uuesti rõõmsalt püsti. Kohtab kalmistul, kuhu enamus novelle ja jutustusi on otseselt või kaudselt suubunud, kirikuõpetajat, kes pissib oma naise haual kasvavatele lilledele ning esitab kirjanikule-kunstnikule suurejoonelise etüüdi – ning kõhurääkija-näitleja-kirikuõpetaja teeb lõpetuseks silma pilgutades ristimärgi peale nii Ervinile, jutukogule kui kogu praegusele elule Eestimaal.

See on hea koht uueks alguseks.

Hea raamatusõber!

Esitleme neljapäeval, 19. detsembril kell 16 Viru Keskuse Rahva Raamatu poes Katri Raigi raamatut “Minu Narva. Kahe maailma vahel”. Raamatu autori, Tartu Ülikooli Narva kolledži direktori ja äsja aasta naise tiitliga pärjatud Katri Raigiga ajab juttu toimetaja Kaja Sepp. Pakume tervitusjooki ja suupisteid. Esitluspäeval on raamat Viru Keskuse Rahva Raamatu kaupluses 10% soodsam.

Loe Õhtulehes ilmunud intervjuud raamatu sünniloost.

Detsembris lõpuni saab meie e-poest osta enamikku raamatuid 25% soodustusega. Käimas on ka blogikampaania “Arvusta meid ja kingi endale raamat”.

Kirjastuse kontakt:

Eda Allikmaa, eda.allikmaa@gmail.com

Süvahavva raamat – süvam kui tele-havva

Kati Saara Vatmann

Raamat ei pea romaniseeritud seriaaliga ülearu palju sarnanema. Indrek Hargla „Süvahavva  – esimene suvi“ (Varrak 2013) ei sarnanegi.  Tonaalsuse ja väe mõttes. On veelgi raskemeelsem ja kurjakuulutavam. Ent kuna ta kuulutab nii inimese sisest kui inimestevahelist, nähtamatu ja nähtava vahelist, ajastute ja kultuuride vahelist kurja väga veenvalt ja professionaalselt, on sellel H.-C. Anderseni osade muinasjuttudega võrreldavalt raskemeelsel ja verdhigipisaraid – vahelduseks ka vaiku – jooval teosel oma lahter vägagi olemas.

Mehelik töö. Vähe kirjeldusi, palju toimumisi. Vähe filosoofiat-psühholoogiat-eksistentsiaaliat – palju üleloomulikku, vääramatut ja määramatut.  Nt. „Ja samal hetkel kostis kõlaritest läbi kohutava sagina ja ragina, aga ikkagi väga valjusti, kole, moonutatud ja ebamaine vana naise hääl… Hääle kõla oli nii võigas, et Kristi lausa karjatas, ta jalad läksid nõrgaks ja ta vajus…“

Selline lugu ongi.

Minu meelest ei peaks ega tohiks paljundada kurja, hirmutavat, alateadvust ebakindluse, tasakaalutuse ja hävingu suunas kallutavat infi. Ei ilu- ega kolekirjanduse vormis. Aga meel on meeldimise asi ning kuivõrd loomingu puhul on tegemist subjektiivse nähtusega, on küll igasugune meeldimine ja arvamine alati teretulnud, aga mitte kohustav ega kriitikaõiguslik. Jah, mina isiklikult kardan sedalaadi tekste ja teletooteid, nagu „Süvahavva“, sest olen roosade prillide ja õnnelike lõppudega muinasjuttude inimene. Samas seadsid mu sõbratarid – kah kõrgharitud külanaistest hobulausujad – end Varraku väljaande järele isukalt järjekorda. Täiesti kindlalt on filmitud tootega külgneval fantaasiapõnevikul päris arvukas ja tänulik sihtgrupp.

Ja see, et mina võõrastan Hargla stiili, on minu probleem. Meil Mihkel Ulmaniga on olnud nii „Ohtlikku lendu“ kui „Kättemaksukontorit“ raamatuversioonideks vormides tavaks üsna täpselt ja mõnuga oma tegelasi kirjeldada ja iseloomustada. Indrek seda ei tee – eks tuleb seriaal appi võtta, et järje peale saada. Ehkki raamatu-ulme on sihilikult-teadlikult pildimaailmast lahknev. Ja miks mitte pildirida abivahendina kasutada – kes siis Peebu turjakarvu ei mäletaks…

Tegelaste kirjeldusi ja eluloolisi-olulisi taustu tahaks sellepärast, et kui Jumal annab ning raamat kui nähtus ei kao, lahkneb ta tulevikus teleproduktist.  Muutumatuks jääb tõsiasi, et kui näiteks Jaan Kross teeb ajaloo meile sõbraks, seeditavaks, mõistetavaks inimlikuks, siis Harga näitab, kuidas seesinane ajalugu võib meile kallale tulla. Mütoloogia ja legendide, ugrimugri kollitused kaamoses.

Selge, et pole kontrollitav, kas mingi kihi maailmas ongi kõigi tasandite realia nii üleüldiselt ohtlik, sihilikult kahjustav, õel ja armastuseta. Äkki mõne sageduse mustrites ongi külm ja konstrueeritud kurjus elunorm. Täiesti võimali, et hauatagustel on siin pool käsilasi – kardetavasti on jah nähtava ja nähtamatu maailma sees ja vahel mitmekihiline pahalaste süsteem.

„Aga peegel ei olnud vaikne. See krigises. Krigises seestpoolt. Ja see hääl tõi Arnika seljale õudusjudinad. Ta teadis seda häält hästi, see oli üks kõige vastikumaid hääli universumis. Keegi nagu kriibiks küüntega vastu klaasi.

„Palun, ole unenägu,“ ütles Arnika endale ja näpistas ennast põsest.“

Nojah, ja unenäoline tegelane ta oligi – tema ise, nii nagu eelnevast palvest välja tuli. Kogu loos pole ka ainsatki tasakaalustavat positiivset kangelast. Nii ulmelised kollid kui lihtsurelikud on pahalased. Inimesed on enamvähem eranditult kurjad-kadedad-kööbakad.

Pärast sedalaadi õhustikule kaasa elamist tundub oma elu tõepoolest lill. Tänu sellele olen rõõmus oma kohusetunde ja kollegiaalse solidaarsuse üle, mis käskis raskepärase – ent väga porfessionaalse, painave – samas lobedalt sõnavallatud – teksti teisele kaldale sumama. Huh, jalad põhjas, oma helges ja karges maailmas tagasi! Tänu taevae, et on võimalik elada sellisel sagedusel ja sellistes mustrites-mudelites-maatriksites, et Süvahavva õõvastava reaaliaga reeglina ei kohtu.

Usutavasti ütles Indrek Helsinki raamatumessi äsjases vestlusringis „Kas kirjanik valetab“, mida juhtis maestra Maimu Berg, et kirjanik ei valeta, vaid tõlgendab ja vahendab, esitab ja esitleb olnut ja olevat. Ja õigupoolest pole ka müütiline ja ulmeline pahalaste süsteem konstrueeritud. Pigem on Hargla näol tegemist lausa uskumatult läbi-selgelt-ette-taha-nägeliku kirjanikuga. Miski pole see, millena ta tegelikult paistab. Kõik on kõigile nii avalikult kui salaja koletised. Lapsineelavad majad ja killerpeeglid kaasa arvatud. Veri, vaik – kõik voolab. Sõnu ka. Voolab-voolab – justkui autor ei usaldaks lugejat. Justkui tagab, et ikka kindlasti aru saadaks, kui räige reaalia nähtamatuse piiril ja taga tegelikult ruulib.

Ja nii ongi. Kanaldajad kinnitavad, et umbes nädal tagasi avanes meie planeedil Luxori piirkonnas ülivõimas kosmiline portaal. Värav uude heasse ilma. See tekitas meeletud energiapöörised, millest on tingitud nii tormituuled kui inimlikud kataklüsmid – abielukriisid, plahvatused sõpruskondades, kolimised-põgenemised.

Kuna selle värava kaudu pääseb valgustunud-avanenud osa inimkonnast oma kosmilisse koju, on pahalased pöördes. Agoonilised salvamised ja laamendamine kipub inimeste füüsiliste vaevustega – iiveldus ja rütmihäired, peavalud ja lihaste spasmid näiteks – resonantsi sattuma. Seepärast olen sisetundest lähtudes ettevaatlik süvade ja havvade lugemise ja vaatamisega. Võimendab. Seda, mida just täpselt ei taha.

Valikute küsimus. Autor kirjutab ennast. Lugeja loeb ennast. Surnud teavad saladusi – sageli on ka elavad surnud ja surnud elavad nähtamatuina meie seas. Ja neile, kes on juba elu ajal ära surnud, pole suremine enam hirmus.  Neist valikuist tulenevalt tahakski üha sügavamale metsa, inimestest eemale  –  aga Nemad saavad meid ju ikka kätte… Või siis mitte.

Harry Sheini testament

Kati Saara Vatmann

Arhitekt Harry Sheini raamat „Eruuv. Tule, lobiseme juutidest!“ on viimaste aegade sisukaim, elegantseim ja tihedaim eestikeelne teos. Menu Kirjastus kummutab müüdi sellest, et inimesed ei võta enam aega raamatute lugemiseks suurtrükisega, mille Harry Shein pühendas kaasale Reedale, kellega nad 44 aastat abielus olid ja mille toimetas Jaan Kaplinski.

Lugesin seda tuhandekihilist raamatut kolm põhjalikku korda. Esimesel korral uudishimuga – nagu enamus eestlasi. Üks osa uudishimust oli üldhuviline – nii põhjalikku juudi kultuuri-aja-pärimuse-tavandi-pereloo põimikut pole enamuses teisteski keeltes kirjutatud. Teine osa uudishimust koosnes globaalsest ja traditsioonilisest juudihuvist – miks ja kuidas see rahvas läbi aastatuhandete pikkuse tagakiusamise ja tapatalgute ikkagi alles ja elus ja maailma juhtpositsioonidel püsib. Kolmas osa uudishimust oli samuti üsna Eesti-omane – me kõik oleme segaverelised ning Vasarateks eestindatud Vatmannid olid juudijuursed – seega puudutab üsna paljude rahvaste lugu meid geneetiliselt. Neljandaks olen üles kasvanud juuditar Rahil Saltsmanni lastetoas ning minu isikliku lapsepõlve juurde kuuluvad perenimed Citron, Meierdahl, Klas ja Shein.

Ka Harry loetleb lisaks põhjalikule juudi pühade ja köögi, pühakirja ja tavandi tutvustusele Askenazi-hõimu pärleid: Heinrich Heine, Sigmund Freud, Gustav Mahler, Albert Einstein, Franz Kafka, George Gershwin, leonard Bernstein, Boris Pasternak, Saul Bellow, Harold Pinter, Felix Mendelssohn, Henry Kissinger, Milton Friedman, Stefan Zweig, Bob Dylan, Amadeo Modigliani, Sarah Bernard, Leonard Cohen, Isaac Singer, Marcel Proust, Marc Shagall, Maya Plissetskaya, Billy Crystal, Woody Allen, Dustin Hoffman, Karl Marx, Nostradamus, Amy Winehouse…

Mis iganes muusika- või kirjandusstiil mistahes mandril – ikka on mängus juudid. Seda rahvast teiste ülivõimekatega võrreldes ütleb ääretult panoraamse ilmapildiga arhitekt, et kui Tšingis Khaani poeg poleks end surnuks joonud, oleksid mongolid juba ammu Euroopa vallutanud.

Oma suhteliselt suure lugemuse juures polegi varem nii totaalset lilledeläbi-ridadevahede pärale voolamist kogu tema ujeda väärikuse ja vaimukuse hiilguses. Nii sõnavara kui kujundite külluses stiilis „kui juba sõdid, sõdi Jumalaga samal poolel“. Shein suudab vanasõnade ja Talmudi tausta avada nii huvitavalt – seostemustriga igasse eluvaldkonda sukeldudes – et mitte hetkegi pole igav. Ta ise põhjendab seda jutustamise ja sidumise, arendamise ja sõlmimise oskust geenidega – ka tema ema olevat lugusid jutustades üha uute „temadega“ tegevusliine ette võtnud, nii et lõpuks ei suutnud keegi peale ema ja poja jälgida, millisest „temast“ jutt käib.

Al Capone surmapäeval sündinud ja Tatari tänavast pidevat külma mäletava – mispeale ta esimesel võimalusel soojale maale koliski – Sheini stiilitunnetus võimaldab kasutada mitut stiili juudilikku mõtlemist eesti keeles. Fenomenaalne! Nii, nagu keegi ei küsi tema sõnul sanskriti, klassikalise hiina, kirikuslaavi ega ladina keeles, kus on poiste wc, ei kõnele ka tema ümberlõikamisest, spermadoonorlusest ja pissimisest kõrgkeeles – küll aga on elegantne ka lihtkeelt kasutades. Küllap kolleeg Kaplinski toetusel.

Nii, nagu me Pärnus tajusime nõukogude ajal juute omade ja võõrastena – nood viimased lõikasid meie linna suvekuud rahvasuus mai-juudi-juudi-juudi-september ümber – nii jagunevad sama rahva esindajad omadeks ja võõrasteks ka tänases Iisraelis. Mistõttu Harry ütles eluõhtul oma suurejoonelist raamat-testamenti koostades, et ei ela ajast ees ega maas, vaid elab oma ajast eemal, lastes oma ellu alati valel ajal kontvõõraid ning tundes nii nukrust kui kergendust sellest, et nood ei tunne tema vanu nalju.

Tutvustades Saalomoni ja Kabalat, maailma loomist ja dualismi, kinnitab Harry muhedalt muiates, et maailma vanim elukutse on tegelikult advokaat, mitte see, mida me arvame ning kirjeldab Eesti juute: „Oleme leedukate põhja pagendatud suguharu, juudi eskimod juudi oikumeenilisel piiril. Viisakas oleks teada, et Soomes on veel vähemasti tuhat juuti, kes oskab suusatada.“

Kunstnikuhärra ei ole genotsiidihalaja ega elukutseline holokausti ohver, nagu on olnud paljud juudiideoloogid, kes sellise keskendumisega on oma paljukannatanud rahvale pigem emotsionaalset kahju kui kasu teinud – tulge jah tuhat aastat pekstud eestlastele teiste rahvaste vaevade ülimusest rääkima… Shein tsiteerib muheda mõnuga oma tädi kirja, mille too kirjutas pisut enne Klooga koonduslaagris hukkumist ning märgib lakooniliselt, et juudid ei osta reeglina kahe otsa pileteid. Ega tee kompromisse. Kuna Harry ei saanud meistritele kombekohaselt öeldud, kas ja kuidas Jumalasse usub, ei saanud temast näiteks vabamüürlastki. Mis siis, et ainult Jumal ise saab tõestada, et teda pole olemas – eks maailm jagunebki kaheks: nendeks, kes arvavad, et maailm jaguneb kaheks ja nendeks, kes nii ei arva.

Nagu maailm, nii ka juudiraamat ise on sedavõrd orgaanilises voolamises, et esimesel neeldumisringil unustasin, et pean seda tutvustama. Teisel ringil lugesin juudiraamatut samalaadse süvenemisega – ja sekka teistesse teostesse piilumisega – mida olen nautinud kahe teise juudi, Narby ja Sitchini teoseid „Kosmiline siug“ ja „Kosmiline kood“ lugedes. Seekord kõigi võimalike võõrsõnade ja tuhandete nimede, terminite ja seoste taha tungides. Ääretult keskendumist nõudev, kirgas ja äratav elamus.

Kolmas ring eruuvi-sirvimist – nüüd juba paremaid palu noppides – oli nukker. Kuulsin tema leselt Reedalt, et arhitektihärra lahkus meie seast aprillikuus ega näinud käsikirja trükikojast raamatuna väljumas. Mina usun, et näeb. Ja saab ühtlasi teada, et tema kartus „keegi ei viitsi seda lugeda“ on asjatu – puhka rahus, Harry, sinu testament on Sajandi Raamat!

Poos ei ole ainult asend

Kati Saara Vatmann

Vahemerelise heasüdamliku näolahmakaga kirjutajamees Justin Petrone, kes Petrone Prindi üllitise „Misjonäripoos“ kaanelt eestikeelsele lugejale vastu kenitleb, on 2013.aasta eestlastele tõeline kingitus. Eelnevad omadussõnad on ta enese poolt kirja pandud, kui ta õigustab oma itaalia-iiri-jänki-verelist kasutegurit Maarjamaa genofondi parandajana. Ning see noor (aja)kirjanik ja perekirjastuse pealik mõistabki mahlakalt kirjeldada. Mida näeb, sellest laulab. Mis on igati teretulnud tegevus tänases maailmas, kus me tõusvas vibras, kadunud mugavustsoonis ja sekunditega muutuvates reeglites-oludes-suhetes kõik ringi kobame nagu elevanti kirjeldavad pimedad. Kui keegi kirjeldab kõrva, keegi saba, keegi jalga, siis saame hetkeks tervikpildi laadse toote kokku ka.

Ühel hetkel kehtiv seisukohavõtt võhikult võõrsilt. Kes ei erine meist endist – eesti keele on küll hiljem ära õppinud, ent kõik nähtused-kogemused, mida Petrone kirjeldab, on meile kõigile tuttavad ning ka me ise vaatleme uuemal ajal seni enesestmõistetavalt paigas tundunud elu ja ilma, nagu oh ja ah matkal või Alice imedemaal. Seetõttu tuleb ühe võimaliku versiooni ja vaatlejaluubi eest tänulik olla. Seda enam, et maitsekalt humoorikas ja värskelt vaimukas luup on. Heatahtlik ja väga aus ka. Muidu ei oleks mõtetki.

„Missionäripoos“ pole päriselt see, mis menukiks kujunenud „Minu Eesti“ kaks osa Petronede kirjastuse kaubamärk-sarjast. Ei jutusta vallatult poisiliku ehmumise ja võidurõõmuga, kuidas Eesti sai vallutatud – ja ta ise seejuures naise ja tütarde poolt taltsutatud-kodustatud. Jutustab lihtsalt neist asjadest, mida me kõik iga päev näeme ja kasutame, naudime ja vihkame. Ja on seda juba enne ka teinud – nüüd raamatuks ühendatud killud on varem ilmunud Ajakirjade Kirjastuse erinevates väljaannetes, Justini ingliskeelsetes blogides ning igati väärt, et nad tulevastele põlvedele põlistatakse. Kahtlemata võib juhtuda, et igavesena tundunud raamatud, mida uuemal ajal paberkandjateks nimetatakse, kaovad maailmas – ehkki oletan, et see kadumine saab sündida vaid koos Maa enesega. Ikkagi peaksime püüdma hetke tabada ja subjektiivseid seise jäädvustada.

Ka näiteks Inga Raitari peatoimetaja veergu ajakirja Naised avalehel lugedes olen alatihti mõelnud – sobiks raamatuks põimida. Paraja suutäie suuruste miniatuuride jadana. Et alles jääks. Kui neid pärast ühe raamatu kogumist juurde ilmub, saab teise juurde lisada. Justiniga sama. Kui see noormees juba on sündinud oleva vaatlejaks-töötlejaks-sõnastajaks, siis aina tuld.

Eks me saame natukene tüssata ka.  pealkirja järgi oletame, et nüüd saame midagi pikantset lugeda ja kogeda. Ent antud juhul ei ole misjonäripoos ainult suguakti asend. Seksist on miniatuuride rivis juttu küll – porno pruukimisest ja armukadedusest ekside suhtes, naiselikkusest ja seksikusest. Ent lühilugudele ühispealkirja andnud miniatuur räägib hoopis valgustustöisest hoiakust. Tuleb välismaalane Eestisse – ja õpetab igal sammul, kuidas asjad tegelikult olema peaksid. Läheb eestlane võõrsile – ja näeb kõrvalseisja pilguga,  kuidas asjad olema peaksid. Ainus asi, et misjonäre ei kuulata. Seepärast lubab noor-sinjoore Petrone, et ei püüa enam kedagi päästa ega õpetada, muuta ega parandada. Teadagi – teeb tema seda edasi, teeme kõik me, kes unistame valitsusele inimnäo andmisest ja riigile inimväärsuse tagamisest, rahust ja rikkusest, õnnest ja õiglusest.

Õnneks muutub maailm nii ruttu, igal järgmisel hetkel ei kehti enam eelmisel viivul sõnastatu – on juba saanud ajalooks, museoloogiliseks väärtuseks. Nii on kultuurilooline-olemuslik arhiiviväärtus ka sedalaadi raamatutel nagu selle mehe kogumikul, kes nii lahedal ja lihtsal kombel oma õrna ja tundlikku, naiselikult loovat ja mehiselt eneseiroonilist, haritud ja arukat kirjaoskust on kasutanud. Jumala antud anne on ülesanne. Kui ikka tekstid end temast välja pressivad, tuleb kinni püüda, sinilind konserveerida ja hetk peatada – nagunii me ei tea, milline on maailm ja me ise järgmisel hetkel. Üha ühelt teelahkmelt teisele – nüüdse pööretekiiruse juures on teelahe juba igal sammul.

On üks lisapõhjus Justinile selle lapseliku kõrvalpilgu ja vaimukalt lihtsa, samas suurilmalikult elegantse sõnastamiste jada eest tänulik olla. Näen kõrvalt, kui mures ja nõutu on mu väimees noore abikaasana ja umbes homme algava isaduse asjus – õnneks on üks teine mees isaduse ja naiste kohtlemise, eneseteostuse ja mehelikkuse teelahkmed ja kuristikud üles kirjutanud. Lähinädalatel ei saa Petrone raamatut minu käest laenata, sõbrad – panen selle täna oma vanima tütre mehele taskusse. Ja loodan, et  ka tütar loeb, millises puntras mehed sageli salakesi on – poosist olenemata.

Käteks kaksteist pluss

Christopher Kraim

Neelasin „Kättemaksukontori“ raamatuversioonide esimese osa ühe hingetõmbega alla – ja ma ei saa aru. Miks ütleb kirjastus Elmatar, et lapsed ei tohi rahvasuus „Kätekaks“ mugandatud teleseriaali raamatustatud lugusid lugeda? Teleris ja interneti järelvaatamiste põhjatus varasalves võivad mudilased nagunii oma mentaalsetesse kõhukestesse kühveldada, mida iganes. Kuivõrd – ilmselt just Marioni ja Häidi tuttvalike tibi-tüpaažide tõttu – on „Kätekas“ rüblikute seas äärmiselt popp, võib nüüd vallandunud raamatusari olla just see suur A, mis eestikeelsed lapsukesed lugemise juurde laseb tulla. Tore, et jõuludeks ilmus ka sellesinase ülimenuka seriaali fänniraamat. Ent lugema õpetab ikkagi tegelik lugu. Et seks ja vägivald või? Vägivalla puhul teab multikate ja videomängude põlvkond suurepäraselt, et see on mäng. Illusioon. Ketšup ja staarmeikarite grimmiviraažid, mis meile läbi lõigatud kõride ja mulgustatud inimkehade ulme muljetavad. Ehkki Kati Saara Vatmann on tuntud ühe meisterlikuma eestikeelse sõnamaalingute loojana, pole tema kirjeldatud laibad ega nende valmis hakkimise protsess sugugi traumeerivam kui telekas näidatav. Mis siis ikka, ostke see patuste inglite värk endale koju, jätke elutuppa ripakile ja öelge, et on keelatud – ja nad loevad! Nii lapsed kui lugemisvõõrdunud isad. Nagu kulda! Stsenarist Mihkel Ulman ongi paeluvaid sündmusi luues tõestanud, et suudab sajal erineval moel selles žanris kulda kaevandada.

Tõepoolest, mis see küll olla võiks, mida meie lapsed juba ei tea? Mu enesegi naine oli ükspäev ahastuses – meie noorim poiss oli tema arvuti kaudu pornosaitidel käinud. Ikka tõesti poeg või? Kas ma võin kindel olla, et see polnud armas abikaasa ise? Umbes nii, nagu neiukesed-noorukesed tavatsevad pahatihti pärast tormilist ööd, mille täidiseks on sex-drugs-rock’n’roll, vanemate viha kartuses teha politseile avalduse: appi-hurraa, vägistati! Naiste puhul ei või kunagi milleski kindel olla.

Nõuavad sookvoote, selle asemel, et loomulikul teel poliitikat ja majandust juhtida. Maailma juhivad nemad nagunii. Selle loomisest saadik. Ilma patuse Eevata mõnuleks Aadam teatavasti tänini õndsa vanapoisina Eedenis. Teleseriaalid saavad nood temakesed, kes meid paradiisist maapealsesse põrgusse patustasid, endale – Kätekas ja Pilvede all, Parim enne ja Hakkab jälle pihta – naistekad puha ju. Mõne aasta tagune „Ohtlik lend“ oli meestekas, sellest kaheksa lugu sai ka raamatuks – aga tootjatemeeskond läks nüüd üle „Kätekate“ põlistamise peale, sest Piibel ütleb, et maailmas läheb võim naiste kätte ja nii see ongi.

Esimeses loos algavad sündmused, mis maailmalõpu ajal 12.2012 seriaali 100.osas lõpliku lahenduse leidsid. Psühhopaat, kelle ema nad isaga tema sünnipäeval maha jättis, hakkab emaga sarnanevaid naisi tapma. Võluv ja andekas, karismaatiline ja liigutav geenius, keda kehastas Tambet Tuisk, kui mäletate. Kui mitte, saate TV3 kodukalt üle vaadata. Tambet, kes sai pärast seda maitsvat rolli ridamisi veetlevaid pahalasi kehastada, tõi petetud-jätetud naiste kontorile õnne. Alates sellest, et tema tegelane pakub Marionile unelmate seksi – lugege, naised, ja teie mehed nutavad, sest pärast nõuate ka kodus kättemaksukontorimaid vahekordi, milleks tavalised mehed võimelised pole, ainult ülitundlikud geeniused oma lokkava naisalgega on selleks suutelised – nagu ka mõrvadeks. Et tasakaal oleks. Seda tahategi või?

Selge, et ükski naine ei peaks tahtma varieeruva sisuga tööpäevi sel kombel veeta, nagu esimese loo Marion – mölakast pomo laua all erideminettijana – ent olgem ausad, lihtsake-ullike blondiin pole sellise sekretutka-töö pärast põrmugi õnnetu. Hoopis sellest ametikohusest ilma jäädes avastab neiuke, et kui tema suu on tühi, siis tal polegi üldse mitte midagi ega kedagi – vaja kätte maksta. Nagu Friidalgi, kellesuguseid mahajäetud keskealisi emandaid on maailm täis. Mage nali – vahetan 40aastase kahe 20se vastu – aga seda tehaksegi iga päev. Ja Ulman kui veendunud naisõiguslane, ehitab sellele paratamatusele terve amatsoonidemaailma üles.

Vatmani poolt lisanduvad tegelaste-tagused lood. Ta jutustab meile muinasjutte maailmast kes-te-olete-ja-kust-te-tulete. On meedias väitnud, et tegelaste taustad ja hingekesed tulevad kirjutades tema juurde. Ärkavad ellu, saavad minevikuslepi ja kogemuste-saba. Madu aga ongi üleni üks saba. Nii see madu, kellega mestis Eevakene kogu inimsoo tänased õnnetused põhjustas kui praegu planeedil valitsev must vesimadu. Viimane pidavat naiselikku tarkust ja nõudlikkust toitma. Või sellest toituma. No kuhu veel – naised on nagunii põhilised lugejad-vaatajad-otsustajad. Meestel on juba praegugi peenike pihus. Mitte ükski tasand ega eluvaldkond ei lase püksimaol pead tõsta.

Tänavuse über-günokraatia tulemuseks on ilmselt tagajärg. Lisaks lastele-keelatud raamatutele-filmidele kuulutatakse välja ka meestele keelatud. Tekivad vanasõnade-põhised uussõnad: mees räägib, kui kana pissib ja mees on kodu peegel ning mehe suu ei valeta… Selles ulmelises õõvas on ka midagi head. Ahistatud isased ei saa enam sead olla, nad ei valeta sel lihtsal põhjusel, et kui harva saab – rääkida ja üldse kõike – pole aega bluffida.

Tussuland ruulib, kuni pendel kiigub teise äärmusse ja mehed pääsevad taas pildile. Avandi ja Sepp – „Käteka“ halenaljakad stiili-mendid – said Tujurikkuja eest juba kultuuriveduriteks ja Avandi pälvis ka Lutsu naljapreemia – nüüd peab koitma tõsiste meeste päev. Oli see nüüd päriselt – või soovunelm. Ma kuulsin eelmise hooaja viimases tele-käteka osas, kuidas Friida hõiskas telefoni: “Vistrik, sa oled tagasi?! Oi, Andres Västrik, ma olen sinust nii väga puudust tundnud!“ Ulman ja Vatmann võiksid tõesti ümbermaailmameredelt naasnud Matvere põllepaeltesse püüda ja „Ohtlikust lennust“ sedasinast kontorit tasakaalustama tuua, mis muidu pikapeale naistenõuandlaks kätte ära võib minna.

Oma lauluga soovide puu all

Kati Saara Vatmann

Kirjastust Elmatar ja muusik-sõjard-rollimängur In Boili on põhjust õnnitleda 2012 aasta kauneima raamatu tiitli puhul – tänu kunstnik Regina Lukk-Toompere ja kujundaja Peeter Paasmäe töövõidule. „Ärakäija saagat“ lugedes meenus filosoof Asser Murutari väide: igal inimesel on siin ilmas laulda üks Oma Laul. Meie iga töö ja tegu sellest laulust üks täht või noot, rida või fraas – kuidas kunagi ja kellelgi.

Nii, nagu InBoil on oma tegusid ja valikuid tehes, laule ja luuletusi kirjutades üht laulu arendanud, on ka Tätte ja Saatpalu või kasvõi näiteks Pärnu mees Valgre läbi elu üht laulu arendanud. Kunstnikud Arrak ja Valter maalivad maiste aegade lõpuni üht ja sama, Pärnu poiss Rait Pärg voolib killukesi ühte suurde freskosse, millest saab kokku elutöö. Ning Everi ja Malmsteni või Pärnu Vlassovi puhul räägitakse tuntud headusest ning painatakse samasklišeedega – tee nalja, ole ilus…

Vaadates äsja telenäidatud Liina Paakspuu viieaastast filmi „Soovide puu“ võis taas kord selle väite paikapidavuses veenduda. Ja sealt nad tulid – Elina Pähklimägi just sellisena nagu teda „Kättemaksukontoris“ teame ja armastame, Marilyn Jurman samasuguse soovide puu piigana, nagu ta nüüdseid rolle ja laule luues on ning Elina Reinold teel „Seenelkäigule“.

Seda ühe Laulu tuntud headust oma isikliku soovide puu all võib nimetada isikupäraks. See on ainulaadne taevane kingitus, millest jutustab Mihkel Ulmani „Muinasjutt printsist, kes kaotas näo“. Jüri Mildebergi illustreeritud teos oli aasta varem Elmatari üks erilisemaid ja nooblimaid trükiseid. Olgu Peep Pree ja teised ilukirurgid talle armulised, ent mõistulugu rääkis liigsest eneseimetlusest, mis ajendas prints Belarti korduvalt võluri juures ilulõikustel käima ning kui kolelõikusteks osutunud moonutused kolmandal katsel inimsilmale talutavaks timmiti, selgus kibe tõde – isikupära ei saa tekitada ega taastada kui see on õnnestunud rumalusest ära laastada. Mis peamine – tõeline armastus on tingimatu.

Nii, nagu printsess Elizer armastas nülitud Belarti nii peletise kui omanäotuna, püsis ka Ärakäija kaasa armastus kõigil perioodidel, mil mees ära käis. Ja laienes ka tema ärakäigul sigitatud ja kaasa toodud tütrele.

Muusik-sõjard-õpetaja-Dragoni rollimängija Andrus Rootsmäe on oma Laulu laulnud kõige meelsamini just viikingite ajas – nii mängudes, laagrites kui sündmusi korraldades. Ja nüüd ka raamatut kirjutades. Viikingiromantikas ongi midagi paeluvat. Minu lapsi suudab isegi kuueteistkümnendik viikingi verd võimalusel eelistatavalt Norrasse tirida. Legendilembene eestlaskond armastab ärbelda „kuidas meie viikingid omal ajal Sigtuna all…“

Kuidas siis? InBoil annab neile hämarate aegade sündmustele vaate nii mehe kui naise rakursist, oma Laulu laulab nii mõõk kui Ärakäija tütar. Ning siit ja sealt kokku moodustuv panoraam näitab ausalt ja karmilt kiskjakultuuri. Oli selline periood inimkonna ajaloos. Samal ajal, kui naised-lapsed jäeti koju üksi, mindi retkedele tooma. Mitte midagi ei viidud. Aina toodi. „Kotid ja kastid täis randade vara, võetud mis kauba ja kasu või mõõgaga, oleneb sellest kuis keegi on andnud.“

Ja samal ajal olid nende endi naised-lapsed ju teiste viikingite ehk siis otse öeldes röövlite saagiks. Et naised üksinda kõiki töid ei peaks tegema, pandi tööle röövretkedelt toodud orjad. Orjade seast parimad said omakorda segavereliste laste isadeks, mida sa muud teed kui mehed rüüsteretkedelt tagasi ei tule – parandad geene!

Ärakäija oma naine leinas mehe kadunuksjäädes oma sündimata lapsi ja jagamata armastust. Teine naine, kes võõrsil aastakeseks tema mehega õnnelikuks sai, toimis nii, nagu meestetuks tapetud külade-linnuste naised talitama peavadki: „Meest ilma asjata naine küll maast üles ei korja, koju ei kanna ja terveks ei ravi…“

InBoil kirjeldab lakoonilises ja mehises, lihtsas ja emotsioonitus laadis, kuidas kaksteist aastat hiljem viib saatuse sõrm ja sisetunne mehe otse ratsut pesemast tütre juurde. Rannakivide vahelt leitud merevaik tuletab tosina aasta eest sündinud Ärakäija-tütre meelde ning mees saadab sulastega naisele sõna, et läheb mõneks päevaks oma igavalt paigas elu juurest eemale. Kusjuures naine on sellega rahulgi – mõneks ajaks oma olemine!

Mees satub orjapoisi eest seistes taplusse ning tapab julmuri. Tolle hõimlased lepivad veritasu asemel sellega, et mees on tapetu asemel aerudel. Samal ajal, kui tütar on taudi tagajärjel orvuks jäänud, liigub isa koos islandi teadmamehega jalgsi ja ratsa tema poole ning isa ja tütar kohtuvad müstilisel kombel – tänu isa sõlele, mis on tütrel särgi küljes.

Tingimusteta armastav naine võtab koos tütrega naasnud Ärakäija avalisüli vastu. Tugevaimad jäävad ellu, sigitavad elujõulisi segaverelisi – ja laulavad soovide puu all oma elu Laulu. Tsiteerides saagameistrit: Ons see teile selge?