VIII Elisabet

Me teeme ajalugu ümber.
Andsin sulle, mu sündimata jäänud tütar, inglise kuninganna nime eestikeelse kirjapildiga. Just selleks, et koos sinuga selgeks tajuda, kui lihtne on igal tõlgendajal, sõnastajal ja sõnaväe kandjal kõike ümber väestada. Kõike. Nii heas kui halvas.
Kuninganna Elizabeth on selle ajastu ja koolkonna isiksus, kes ei mediteeri ilmselt oma või kuningriigi energiate ümber väestamise teemadel. Minia Diana läks igas mõttes käest ära. Lapselapsed ei kuula sõna. Lähevad ameerikatesse kanu kasvatama ja uue ajastu kogukonda looma. Mida sa siin ümber väestad – püsiks surmani eluski.
Sulle, tütar, nimeks Elisabeti pannes, mõtlesin sellele, kuidas me ka oma mitte-aadellikes eludes kellegi teise sisendatud programme ja mustreid uskudes neid veel ja veel kinnistame.
Seisis mehemürakas-vindine sinu ema kõrval, kui see peenraid rohis. Jauras, et lilled ei ole söödavad ja sellist mõttetut tööd tehes küll ellu ei jää. Raha on vaja teenida…
Jõllitas narkolaksu all vennike töötavat naist – endal silmad varre otsas – ja väitis, et naine on ainult raha peal väljas.
Need sisendused kinnistusid viinakuradi ja narkosaatana ruulimise aegadel nii sügavalt, et neid hakati kainenagi uskuma ja kinnistama. Jah, tütar, ma ise ka. Uskusin ja kinnistasin.
Kuulasin tervendajaid ja nõustajaid päris hulk aega ilma, et oleksin aru saanud – olen mitmete põlvkondade ja elude kinnistatud liba-eba-äba-mustrite võrgus. Tundsin küll, et mulle räägitakse õigust. Ent omaks ei võtnud. Pikalt.
Seda nägin kiiremini, kuidas emad ja kool, sõjavägi ja pindmised suhted olid minu elust läbi käinud mehi lammutanud. Tasapisi mõistsin, et tõmbasin vastavalt külgetõmbe seadusele neid maatriksi-orje üha ja üha ligi.
Need nurimustrid võimendati mu elus nii lakke – nagu õigupoolest kogu maailmas – et loll ka aru saaks: sedasi edasi enam ei saa.
Kauem pole võimalik järgida argade meeste vererada – Stalini-Hitleri-Mussolini jäljed ees, järgmised katkised vennikesed verd pritsides järel. Haiged-surmahirmul-meeleheitel mehikesed teevad nii abielus kui riiki juhtides sama.
Nad hävitavad su. Ja tulevad siis suurejooneliselt appi, et kõik näeksid.
Nad ütlevad – vastavalt mastaabile kas naisele või naaberriigile – iga asja peale: aga sina!? Sina oled nats ja lits, sina mind jooma ja vägivaldseks ajasidki.
Elisabet, lausa uskumatult sarnased on oma kodudes laamendavad terroristid ja pekkis poliitikud. Neile tundub ühtviisi, et neil ainsana on õigus – kogu ülejäänud maailm on loll.
Näita äbarikule päris meest – olgu see üleaedne tegudemees või rahvajuht Volodõmõr – ja ta oskab vaid kurjalt armukade olla.
Täna tean – minu kogemused pole eluaegne vangla. Ma saan tänase tarkusega tuleviku huvides ka mineviku ümber väestada. Päriselt ja tõeliselt. Võtan mõne foto või päevikukatke südamesilmade ette – ja mõtestan nähtava-loetava ümber.
Sama pilt. Samad laused. Ja ongi nii – ma näen kõike pärast ümberväestamist täiesti uues mustris. Sellele saab puhta, kõrges sageduses tuleviku rajada.

Naine avas vapralt oma kunagised kaustikud. Ta oli neisse talletanud peenarde kilomeetrid ja kompotiliitrite basseinitäied. Aastast aastasse. Märtri ja orja energias.
Naine luges:
Äratus hiljemalt kell 7
Umbrohutõrje – biopuhastite, kasvulavade äärest, sauna juurest, kämpingute ümbert ja muuli äärest, grillplatsi kiviteelt ja platsilt, flokside ümbert, kiviaia äärest ja paadisadama kalda äärest
Riisumine – kaldaäär, paadisadam – surnud kalad, pilliroog ja vetikad
Väliköögi juures põlemisjäägid kokku, ATVga minema
Tuhk grillidest ja lõkkeplatsilt minema
Puukuurist praht kokku ja lõkkeplatsile
Puukuur korda
Rooside istutamine paati, võõrasemade asemele
Paatide kanistrid täidetud
Paatide lepingud klientide jaoks ette valmistatud
Peenrast tilliputked välja, sügavkülma hakitud
Garaažipõrand tolmuimejaga puhastatud
Lauad-toolid puhtaks ja oma kohtadele õues
Sirelite õisikud lõigatud ja lõkkesse viidud
Külmkapp sulatatud ja puhastatud
Pesu pestud ja kuivatatud – käterätikud kokku pandud
Haagissuvila koristatud, voodiriided vahetatud
Järgmine pesu pestud
Paadikuuri pliit pestud – ka nupud eest ära ja puhtaks
Pesutriikimine – 8 laia lina, 8 kitsast lina – 17 tekikotti 17 padjapüüri
Kastetud
Paadilaenutajad ära saadetud
Kell on 23
Naine mäletas neid hüsteerilise töötamise päevi. Ta sirutus toonase enese poole.
Tundis higi ja kurbuse lõhna. Kallistas tookordset iseennast.
Korraga ta mõistis, mida tema ja suguõed üha ja aina, ikka ja veel teinud on. Mürgiseid mehi üha analüüsides ja tervendades, õigustades ja välja kannatades mürgitame ja lammutame ennast – oi, ta on nii armastamata, ai, ta on nii alandatud ja halvustatud… Oi ja ai tõesti – mida naised sedasi õigustades teevad?
Pistavad lilli kaabakate kannivahesse ja kujutlevad, et see on vaas.
Kadedus, õelus, vastutöötamine, alandamine, psühhoterror, lausa vägivald – üks lill teise järel terroristi peesse – täiuslik vaas tõepoolest?!
Kõik on hästi. Kõik on parimal võimalikul moel.
Pole sinu asi, kuidas kurjam oma buketi otsas istub.
Aitäh, et mind tänaseks minuks tõid, tüdruk!

Praeguse ajastu autodekülluse juures on kummaline meenutada, kui suur ja eriline ese oli õigupoolest ju nii hiljuti auto.
Tänu autole, tütreke, sain käia sinu venna ja õega elamusi kogemas ja ühiseid sündmusi loomas.
Elasime pealtpoolt-vaadatuna rahulikult vanematekodus.
Seespidiselt oli selle rahuga, nagu ta just oli. Minu ema, sinu vanaema, kes ei saanud ei sinust ega su sündimata jäänud õdedest-vendadest teada, oli võimukas. Sama mõttetult võimukas, nagu ta oli mind esimest last aborteerima sundides – mida ma ei teinud – oli ta ka aastaid hiljem. Tühi kiun ja viljatu sõim.
Ehkki meil lastega olid mitte-millegi-pärast pidevad tülid ja nägelemised vanematekodus, mille ehitamisse nii palju panustati, et nüüd keegi seal õnnelik ei oleks – me saime hakkama.
Mõtlesin toona oma vanemaid jälgides sama, mida hiljem oma teismeliste ning seejärel täiskasvanud laste käitumist põdedes: me oleme vahetuses.
Ta ei saa olla minu ema.
See pole minu laps.
Aga mis siis, kui naistekliinikutes kõrvuti rulluvatel konveieritel tekkis segadus?
Abordiloodete juurest eemaldunud hinged otsisid kohta, kuhu minna – ja seestusid sündivatesse lastesse – on ju selline teooria. Mitte lausa saatan, aga täiesti võõrast hingeparvest tulnukas võis sünnitusmajas toimuvas hingede trügimises valesti sattuda. Tugevam jääb ellu…
Tugevam ruulib nii kehastunu kui kehatuna.
Mu õde oli oma pojaga kodune. Eks tema koges pidevamalt ja valusamalt, kuidas ei pea ega tohi maju ehitada. Annad hinge ja elu ehitusse – ja siis on kõigil seal majas halb, sest ehitaja ei andnud hinge kodule, vaid hirmudele ja neist toituvale mustale hundile.
Mina käisin tööl, tütreke lasteaias ja pojakene koolis. Nii palju kui vähegi sain, võimaldasin sinu vennale ja õele huviringe ning koolivaheaegadeks laagreid.
Pojale ostsin jalgratta – mäletan seda hetke eredalt – ta oli õnnelik.
Sama eredalt mäletan päeva, mil tulin töölt koju ja mu kodune õde oli leidnud Night Chatist – see oli tollane tutvumissaade teleris – kuulutuse, kus metsamehed otsisid kaaslasi.
Olin tööst väsinud, kui õde seda kuulutust näitas, ei jaksanud ma rohkem süveneda kui et metsamehed on arvatavasti ausad ja arukad.
Õde nõudis, et mina helistaksin, kuna minul jookseb jutt paremini kui temal. Helistasin.
Nii meie tutvus mu elu järgmise 20 aasta kaaslasega algaski.
Esmalt rääkisime temaga enam kui kuu aega vaid telefonis. Sobis. Huvitas. Peibutas. Kohtumise leppisime kokku Tartus Siiriuse putka juures. Ei mingit tähetarkust ega esoteerikat – hamburgerid!
Ma töötasin muide mõnda aega ka ise selles „galaktikas“. Olin sinu õe isaga abielus ning rügasin kahel kohal – hommikul kella kuueks läksin lihakombinaati ning sealt kella kolmeks Siiriuse kioski, kus olin tööl poole ööni.
Raha oli vaja rohkem kui uneaega.
Kui ma täna oma värisevaid käsi silmitsen, tean – närvid hakkasid läbi minema just neil alamagamise aegadel.
Olin neil aegadel alaliselt nii väsinud, et võinuksin jala pealt uinuda.
Mu eluloolise Siiriuse juurde me õega need metsamehed kohtama kutsusimegi.
Täna nimetatakse selliseid trehvamisi pimekohtinguteks.
Meie metsamehed olid nutikad tõesti – nad helistasid juba putka juures kohal olles meile selleks, et eemalt üle vaadata, millised me oleme.
Meie õega olime samuti nutikad maatüdrukud. Nägin, millisest autost helsitati, tegin autoukse lahti – ja seal lamaskleski telefoniga mees. Naljakas, eks?
Teine mees saabus teise autoga, kobisime tema, lühikest kasvu naerusuu autosse ja sõitsime neljakesi kesklinna Statoili.
Nimetasime õega nood kaks meest otsekohe multifilmi järgi Oh ja Ah matkal.
Pikem aina ohkis, lühem oli rõõmus ah-vend. No täiesti multifilmitegelased.
Kui Kannu kõrtsi sööma suundusime, istus lühem – Ah noh – minu kõrvale. Tõusin väikeseks veetlevaks peibutusmänguks lauast ja istusin teise lauda ümber. Ah potsas joonelt mu kõrvale.
Niimoodi oligi mu saatus paarikümneks aastaks otsustatud…
Küsisime, kas nad on vallalised. Puhta vabad mehed, öeldi meile. Uskusime.
Naersime ja lõbutsesime ning sobisime Ohhi ja Ahhiga sedavõrd, et meestel tekkis mõte minna Siimustisse peole.
Me kumbki õega ei teadnud, kuskohas see on, kelle juures pidutsetakse, mismoodi tagasi saab…
Me mõlemad õega olime ilma igasuguse vahelduse ja meelelahutuseta kodus kükitanud ja-või tööd rüganud. Meid ei huvitanud, kas või kes või mis Homenja kontsert seal kusagil parasjagu on. Peaasi, et on midagi muud kui vanematekodu vaenulik ving.
Ah, kui hästimeil Ah-mehega tantsimine klappis! Ma polnud kunagi varem niimoodi valssi tantsinud, et varbad olid puha terved ja kingad puhtad.
Nii palju rahulolu oli mu hinges…
Edasi suundusime korterisse Puurmanis ja lõpetasime ümbermaailmareisi Siiruse juurest Ah-mehe magamistoas.
Köögis oli ta osav, magamistoa poole loogeldes veenev…
Aga magamistoas oli titevoodi.
Ah pidi ju vallaline olema?!?!
Ah, ma viskan selle aknast välja, kui tahan, pakkus ta.
Mina mõtlesin sellele, et minu abikaasa hakkas täpselt sama moodi minu kõrvalt naistes käima – ja kinnitas kindlasti ka oma sõbrannadele, et on vaba. Või kohe saab. Viskab ja korraldab…
Minu mälestustevood, mida alles praegu suudan päriselt puhastada ja selgeks tuunida, jäid toona servi seisma, sest mina, noor ja terve naine, olin nii kaua kallistamata olnud.
Otsustasin, et see üks kord las olla. Too lühike Ah polnud tegelikult üldse minu maitse.
Hommikul ärgates nägin esimese asjana titevoodit. Oli vastik ja piinlik ja… ilus.
Veider jah – jupats oli enne mind tõusnud, koristanud, hommikusöögi valmistanud.
Sooh… Mu eks ei saanud külmkapist vorstigi kätte, et võileiba teha. Ootas kohvi – soovitavalt voodisse – ja nüüd siis nii…
Olin mahedalt üllatunud.
Seda, et me sattusime just praegu lõksu, saame teatavasti siin ilmas teada alati hiljem. Hilja.
Siiski mitte lootusetult hilja – ühel hetkel oleme valmis need lõksud küpse rahuga üle vaatama. Tänades ja naeratades, tütrekene…

„Kas te teenindate mehi ka?“
Mida?
„Selles mõttes, et kas te jõustate üksnes naisi – või ka mehi?“
Misssasssja?!?
„Vabandust, mis meelel, see keelel – n-n-nõustate. Kas teie, kogemusnõustaja, nõustate mehi ka,“ kobas keegi madala murduva häälega isane inimene telefonis. „Mul on mast nii maas, et vajan jõustamist jaa.“
Ikka saab, kohmas Naine vastumeelselt. Mees. Maas mastiga. Kindlasti tahab tasuta.
„Öelge palun oma konto number, teen teile kohe ettemaksu,“ kostis telefonis.
Ai, valus. Nii piinlik on kedagi ennatlikult tasuta-tahtjaks eelarvata.
Süütundest tahtnuks kohe nüüd just vot tasuta jõustada.
Naine ütles kontonumbri, küsis, kas mast-maas-mees tahab arvet ka – ja kuulas.
„Tütar tuli mu ellu ilmselgelt liiga vara – olin ise alles poisike – paar pügalat üle 20. Ütlesin naisele, et mõistlik oleks aborti teha. Ei käskinud. Arutlesin. Ja rõõmustasin pööraselt, kui sündis ilus habras tasane ja kuidagi eriliselt kannatlik tütreke.
Ta oli üsna palju vanavanemate hooleks – mis nii minu kui tema ema arvates oli talle õnneks. Mu vanemad on pedagoogid. Oskajad. Head inimesed.
Me, noored vanemad, töötasime mõlemad sajal kohal, et kodu rajada ja… üldse, nagu need asjad ikka on käinud. Homme oleme varustatud ja pühendume lastele, teate küll.
Naine – nüüd juba ammu tegelikult eks-abikaasa – ja tänu sellele hea sõber – on artist. Lavainimene. Meie põlvkonna mõistes superstaar. Nagu ta ise ütleb – midagi muud ta teha ei oskagi. Nii vist ongi.
Nägin juba üsna väikese tütre pilgus hämmastavat võõrastust ja… valus väljenduda… vihkavat kadedust ema suhtes. Teismeeas, kui plika kippus vägisi raisku, paisus see alfaemaste positsioonisõjaks. Ema kanaliseeris oma alfa-väe tütre päästmisele – teine kool, kasvõi vägisi arendavad hobid-värgid. Ajas öösiti mööda linna tütart taga – ükskord lausa öösärgis – aga näe, ära tõi – ja lõppeks kasvas tubli ja hakkamasaav inimene.
Aga etteheited aina käärisid ja kasvasid.
Selgub nüüd. Salajane laviin tema kõrvade vahel tekitas peavalud ja paanika.
Mu klassiõde on psühholoog. Ta märkas juba algklasside ajal – ja kinnitas kahtlust teismeeas – meie tütrel kerge spektri eripära. A… noh… burger… Ah, mis iganes.“
Asperger.
„Kuna see spektri erilisus pole haigus ega diagnoos, arvestasime, et umbes kolmekuulise sinusoidina oleme head ja halvad ning sõda meie kullakese ilusate kõrvade vahel aina käib ja käib ja…
Nüüd siis jälle.
Tulistas siin just meie pihta pideme tühjaks. Saavutas paradoksaalse tulemuse seejuures. Ületasime tema emaga taas lahtiühendamise kokkulahutamise. Valu ühendab. Küsisime seda värki seedides: kuidas ometi meie lapsele on meelde jäänud ainult halb, eraldatus, meie pahed ja nõrkused. Kuhu on jäänud reisid ja seiklused, kodurajamised ja pühendumised…
Naine püüdis tütart mööda kontserte-etendusi tassida – see õnnestus palju harvem kui ta soovis – aga ikkagi. Mina võtsin temaga ekstra seiklusi ette… Tulemuseks tagajärg ja aastaid hapnevad etteheited.
Avastasime eksiga, et meie mitmekümneaastane tütar kõneleks otsekui kelledestki teistest. Mingid võõrad koletised ja tundmatud tondilossid. Appikene tõesti noh!
Ja nüüd ma küsin teilt, kogemusnõustaja, kuidas me kõike nii vastandlikult näeme ja mäletame?
Ma tegin töötule väimehele korduvalt oma ettevõtte juurde filiaali, tekitasin töökoha. Kinkisin neile kodu ja autod, materjalid ja möllud. Mispeale olen ikka võlgu ja süüdi.
Nojaa – on tõesti mu naine… endine, jajah – artist, mitte pannkoogiemme. Ja siis?
Süüdistame surnuks ja viskame teadlikult katki taotud romu ära või?
Mina sellel romurallil ei osale, tänan pakkumast!
Maailm on nii hämmastavalt sarnaseid lugusid täis. Poolast Hiinani. Argentiinast Siberini. Samasamasama jama.
Mees telefonis kõneles Naisele, et aastaid ühe šamaani juurest teise tervendaja juurde kulgenud naine – oma ametis edukas pereema ju ise ja puha… – oli jõudnud üldtunnustatud koolkonna juurde. Maksis seniste triitmentide krooniks selle nlp või wtf eest muinasjutulise summa – ning ostis lisaks mingitele homo-preparaatidele nii emale kui isale värsked sildid külge ja käsu otsekohe muutuda või muidu, jalaga näkku ja makku.
Homöopaatia, parandas Naine.
Ja selgitas oimetuks-süüdistatud telefoni-mehele, et ükski nlp ega holistika ei saa parata, mida keegi just kuuleb ja kuidas tõlgendab. Kui ankurdab senised sildid ja silmaklapid, siis… see lihtsalt on nii. Mitte keegi meist – ei tervendaja ega nõustaja, lapsevanem ega jõustaja – ei saa muuta ega muutuma sundida mitte kedagi teist kui iseennast.
Naine küsis kimbatuses mehelt, kellele ei-tea-miks-küll ei meeldinud hoorjäägri-joodiku-külmiku-põgeneja sildid, kas too ise tunneb tungi ilma ennast vägistamata oma mustreid muuta.
„Jah. Ma tahan oma naist tagasi,“ pahvatas mees telefonis. „Mitte keegi pole tema latini küündinud. Panevad sirge seljaga sealt alt läbi ega adu isegi, et kusagil pea kohal on latt olemas.
Omaksed on tema lennukaart kadestades oodanud, millal ta väsib ja murdub – ja siis isuka-kahjurõõmsa-julma kanakarja kambaka korraldanud. Juba aastakümneid. Jammi!
See naine tõuseb alati fööniksina tulest – läbi vähi ja pandeemia, pankrottide ja lokdaunide – taas ja taas tõstab tiivad. Ma armastan teda. Ma tahan teda enda kõrvale.“
Naine uuris ettevaatlikult, ega klient-kärehäälne sel moel sõprust eks-kaasaga tuksi ei keera. Äkki on, nagu on, just hea.
„Ma olen üksi.
Teda ei kaitse ei muusikakriitikute ega laste rämedate rünnete eest miski ega keski.
Nad keegi ei teagi ju, kes mu naine on.
Mina tean.“
Naine palus teadjamehel öelda: MINA OLEN.
Mina olen.
Noh?
No voh.
Olemas. Omamata. Armastades ankurdamata.
Vaba MINA OLEN on läbipaistev, seega haavamatu – sildid pudenevad tegelikkuse kristalselt pinnalt maha.
Mees nuuskas vargsi.
Nohu. Kõik pseudo ja para ongi nohuvabohu – jebundar-hujander, mitte tegelik Elu.
Me saame haiget jaa – aga põleme selles valus järgmisele tasemele. Just praegu. Tajute?
Jaa! Päriselt ka – väga miljon korda jaa!!! Ma ei tea, kuidas te selle saavutasite – aga ma olen praegu just armunud. Iseendasse.
Naine naeris vastuseks: olin peegel teie ees – kogu raha eest. Võtke HEAKS.

Naine astus rõdule.
Vaatamata linlikule valgusmürale nägi ta siiski tähistaevas arvukate täpikeste siblimist.
Tihe liiklus.
Kahjuks või õnneks mitte UFO-d, vaid tehiskaaslased. Taevas täis Starlinki satelliite. Naine mõtiskles: on need siis nüüd sõbrad või vaenlased? Torgivad orbiidile lennates atmosfääri auklikuks, aga vaatamata justkui-abile Ukraina sõda lõpetatud ei saa. Lubavad kvanthüpet ja internetti kõigile – ent tuumapommi hirmu leevendatud ei saa.
Marsile loodav eliitinimeste koloonia ning tühjaks tõmmatud räpasele napilt elukõlblikule jäänud orjad. Omavahel purelemas.
Õhtuti väsinuna oli Naine tänulik, et ei pidanud enam peale iseenese mitte kellegi elu ja tervise pärast muretsema.
Pool planeeti putleri hirmu all, teine pool tegelikult teadmata kavatsustega Muski oma…
Naine võttis ette teksti, mille Kirjanik talle saatis.
Kes meist ei tahaks, et meie lapsuke oleks maailma kõige andekam, ilusam, vägevam… ka siis, kui ta jääb sündimata. Siis eriti on võimalik kujutleda, et ta olnuks nagu Elon Reeve.
Aborteeriti tüdruk? Ilona Universumi-omanik jäi sündimata. Seekord.

28.juunil 1971 sündis Lõuna-Aafrikas Pretorias Elon Reeve Musk. Ta teadis lapsena oma päritolu Andromedalt ning ülesannet saada leiutajaks, inseneriks, ettevõtjaks ja investeerijaks tehnoloogiasse, mis pidurdab planeedi Maa ammendumist. Ta on täna maailma rikkaim mees, kes panustab paralleelselt nii kliima soojenemise peatamisse, Ukraina abistamisse kui inimkonna kolimisse Marsile.
Üldmõistetavaimad on mõtlevale tarbijale päikesepaneelid, väikemajad, elektriautod, mobiiltelefonid, robotid ning pankadest üle lendav internetipangandus ja krüptoraha.
Kõik oma hiilgavaimad saavutused sooritas Musk kas viimset või ainsat võimalust kasutades vahetult enne pankrotti ning maailmas esimest korda. Aus, läbipaistev, kogu ärkvel-aja töötav ning tõenäoliselt uneajal Andromedal ennast ja infot kogumas käiv geenius on iga oma ettevõtmise puhul aegsasti avastanud: ise tegemine on alati soodsam, kindlam ja konfliktivabam kui teistelt ostmine, rentimine või koostöö.
Tesla Motors ja SpaceX püüavad nii Maad päästa kui Marssi asutada – SolarCity idee sai fenomenaalne mees hipsterite vikerkaare-traibide igaaastaselt festivalilt Burning Man aastal 2004. Mida sina sel aastal tegid?
Tesla-mehe varandus maailma liidrina on täna 191 miljardit dollarit.

Eloni emapoolsed esivanemad on Šveitsi sakslased, kes rändasid Ameerika iseseisvussõja ajal New Yorki ning said Kesk-Lääne preerias farmeriteks. Vanaisa korraldas Kanadasse kolides esimesed rodeod, tegutses kiropraktikuna ja abiellus tantsuõpetajaga, kellega koos nad kirjutasid raamatu „Kaastunne vaesele eralennuki piloodile“.
Vanavanemate geneetilise riskijulgusega ühendus emapoolne kõrge intellekt. Eloni isa Errol, elektromehaanikainsener, oli juba edukas ettevõtja ning tema kaasa Maye on tänini toitumisspetsialist ja modell.

Vanemad kirjeldavad väikese poja kommet nii pikaks ajaks transsi, meelerännakule minna, et pöörduti kõrva- ja närviarstide poole. Lisaks meisterlikule keskendumisele oli ta võimeline kuueaastasena jalgsi 20 kilomeetrit sünnipäevale kõndima ning oksteta puu otsa ronima – teda jäeti pedagoogilistel kaalutlustel koju, puu otsast alla ei tulnud ta enne, kui lubati igasugune alandav karistamine lõpetada.
Kooli noorim ja väikseima kasvuga poiss kippus kõiki parandama ja õpetama ning pälvis sellega koolikiusamise. Seltsiks olid talle Tolkieni „Sõrmuste isand“ Asimovi „Asum“ ja edasi juba Encyclopedia Britannica ja Galaktika reisijuht.
Kõrvalepandud taskuraha eest ostis kümneaastane Elon esimese koduarvuti, paar õpikut ning õppis iseseisvalt programmeerima. Esimese ärina müüs 12-aastane poiss 500 dollari eest omaloodud tarkvara. Teenistuse eest ostis ta arvutimänge ja rollimängu Dungeons&Dragons mooduleid.
15-aastasena kasvas ta eksistentsiaalsest kriisist välja religiooni ja filosoofia, Nietzsche ja Schopenhaueri teoste abil. Ta otsustas, et inimeseks sündinuna on ainuke arukas tegu püüdlemine kollektiivse valgustatuse poole. Koolikaaslastele jäi ta meelde vaikse veidrikuna, kes tõi kaasa mudelrakette ning rääkis päikeseenergia poolt, fossiilkütuste kasutamise vastu.

Kanadasse läks ta 17-aastasena nii selleks, et apartheidi režiimi teenivast sõjaväest hoiduda kui USA ülikooli pääsemiseks. Esmalt tegi ta juhutöid: kasvatas sugulaste juures köögivilju, tühjendas viljamahuteid, puhastas saeveski boileriruumi. Kui ta Queensi ülikooli astus, järgnesid talle ema, õde Tosca ja vend Kimbal Kanadasse.
Vennaga koostatud nimekirja järgi mõjukate isiksustega kohtumiste tulemusel sai noormees suvepraktikale panka. Oma esimeseks naiseks sai ta kaastudeng Justine’i.
Tänu stipendiumile ühendriikidesse Pennsylvania ülikooli asudes omandas ta nii majanduse kui füüsika eriala, töötades samas nii palgatöölise kui alustava ärimehena.
Koos sõbra Adeo Ressiga üürisid noorhärrad korporatsiooni maja nii elamiseks kui ööklubi pidamiseks. Ema Maye oli uksehoidja ja rahakorjaja. Teenistus kulus õpinguteks ning ka sõna otseses mõttes ööklubis elades oli Elon alati kaine. Küll aga tuli teda ohjeldada videomängude mitmepäevaste maratonide pidamisel.
Üks tema ülikooliaegne töö oli päikeseenergia teemaline äriplaan, teine elektroonilisest skäneerimisest a la Google Books ning kolmas oli superkondensaatoritest.
Ehkki Musk töötas Silicon Valleys kahes idufirmas – üks uuris elektri- ja hübriidautode jõuallikaid, teine tegeles videomängude loomisega – otsustas ta edasise elu pühendada kogu inimkonna hüvanguks. Märksõna valikute tegemisel oli internet.

Koos vennaga automatkal Californiast Illinoisi mõeldi välja arstide infovahetuse reaalajas veebivõrgustik. Järgmiseks tuldi ettevõtete veebikataloogi ideele. Selle nimeks sai Global Link Information Network.
Palo Alto tillukeses stuudiokorteris kirjutas Elon tarkvara, Kimbal käis ukselt uksele müümas. Isa Erroli antud stardiraha ja ülima vähenõudlikkuse abiga õnnestus esimesed müügimehed palgata. Elon magas oma töölaua all kotttoolil. Vendadevahelistele pidevatele nääklustele lahendusena võeti Zip2-sse kolmas osanik Greg Kouri. Aasta hiljem investeeris riskikapitali ettevõte neisse kolm miljonit. Ehkki ambitsioonikale Elonile ei meeldinud olla kõigest tehnoloogiajuht, hakkasid nende teenuseid kasutama New York Timesi ja Pulitzer Publishingiga eesotsas mitmed meediaettevõtted. Tänu sellele saadi mehine lisarahastus, ent jäädi toimetuste varju ning teised ettevõtete-kinnisvara-automüügi kaardistajad eesotsas Microsoftiga astusid ohtlikult kandadele. Müües Zip2 arvutitetootjale said vennad Muskid multimiljonärideks. Elon oli siis oma 22 miljoniga alles 28aastane.

Praktika pangas, kus ei võetud kuulda ühtki Muski arukat ideed – näiteks arengumaade võlakirjade emiteerimine – jõudis mees veendumusele, et panganduses on palju raha ja veel rohkem ebaefektiivsust. Pankurid olid matkijad, mitte algatajad.
Ta ise algatas esimese pangandust ja internetti ühendava X.com-i, kuhu investeeris enamuse Zip2 müügiga teenitust.
Kirgliku jutuvestjana õnnestus tal online-pangandusse parimad tarkvarainsenerid tuua ning vaevalise alguse järel käivitudes oli Elonil paari kuuga 200 tuhat klienti. Järgmiseks tekitati võimalus infrapunaliidesega ülekandeid teha ning sellest kasvas välja PayPal.
Abiellumise puhul mesinädalatele Austraaliasse lendamine võimaldas konkurentidel ta üle lasta. PayPali investoriks ja nõustajaks jäi ta ikka. Kui eBay aastal 2002 firma ostis, teenis Musk ligi 200 miljonit dollarit, mille ta investeeris SpaceX-i loomisse.

Elon ja Justine Musk kolisid Los Angelesse kui USA lennunduse- ja kosmosetööstuse keskusse, kus lapsest saadik kosmoselendudest unistanud Andromeda-mees sai end ümbritseda parimate spetsialistidega.
Ta investeeris hiirtega tehtud uuringutesse elu loomisel planeedile Marss. Koos filmirežissöör Cameroniga hakkas ta ülemaailmseid konverentse korraldama ning kujundas Marsi oaasi plaani. Robotkasvuhoone võimekus Marsil hapnikku toota on täna laienenud temperatuuri ja pinnase teemade uurimise ja lahendamiseni.
Boeingu Delta raketi teenust pidas ta kalliks ning läks Venemaale odavamate Dnepr-versioonidega tutvuma. Ühtlasi tutvus ta postsovetliku seadusetuse ja sõnapidamatusega. Pidevalt purjus venelased küsisid esmalt kolme raketi eest kokku, siis aga vaid ühe raketi eest 21 miljonit dollarit. Toonased kogemused on ilmne põhjus, miks Musk täna venelastele vastandudes Ukrainat aitab.

PayPali müügiraha eest rajatud SpaceX tehas on nüüd 20 aastat tegutsenud ja on algusest saadik olnud äärmiselt puhas ja valge, tootmine ja teadlased omavahel ühenduses. Nii saab võimalikult paljud detailid ise toota. Samuti on osavalt kasutatud autopesulate ventiile ja põllumajandusmasinate kütusepaake. Oma bürokraatiavabasse tööstusse toob Musk parimaid tegijaid otse ülikoolidest.
Esimesed lennud kujunesid kulukateks katastroofideks – küll mõranes kütusetoru liitmik soolases mereõhus, küll hakkas kütus paagis loksuma… Salaja, ent sügavalt masendatud Muskil oli raha veel vaid ühe lennu jaoks. See õnnestus.
Selleks ajaks oli nii SpaceX kui Tesla Motors rahata ning mõlemad pääsesid pankrotist tänu NASA-ga sõlmitud lepingule. Järgmisel, 2009. aastal viis rakett Falcon orbiidile esimese satelliidi.
Aastal 2014 esitleti inimeste transpordiks mõeldud kosmoselaevad Dragon, paari aasta pärast korduvkasutatavat kanderaketti ning praegu on käsil tuhandete inimeste Marsile saatmiseks hinna madalamale toomine. Nii luuakse inimkonna koloonia.

Tesla Motors tootis elektrilisi sportautosid esmalt ainult jõukatele keskkonnateadlikele tarbijatele. Liitiumakude kasutamise ideest vaimustunud Musk investeeris Teslasse esmalt 6,5 miljonit ning sai ülesandeks hakata Roadstereid, prototüüp-elektriautosid välja töötama. Üks kord saadud võimalus tuli tormijooksuga ära kasutada – ja seda ka tehti. Roadsteri tellisid endale ka Google’i asutajad. Teel autode odavamaks muutmisel on Hiina ja Tai, Inglismaa ja Jaapaniga semmimise asemel osutunud soodsaimaks ise tootmine.
Analoogselt Kremli koletisega koges Musk, kuidas liiga vähe argipäevaga kursis olevat liidrit tüssatakse ning 85 tuhande asemel maksab üks auto reaalselt 200 tuhat. Seega on ta ise pidevalt tootmise juures kõigis oma ettevõtetes.
See on aidanud üle olla meedia rünnakutest nii Tesla, SpaceX kui abielulahutuste teemal. Kusjuures Tesla pääses jõululaupäeval 2008 tänu Muski meeleheitlikult hulljulgele tehingule NASAga paaritunnise edumaaga pankrotist.
Nüüd on Tesla suurim võlausaldaja USA energeetikaministeerium, koostööd tehakse Daimleri, Mercedese ja Toyotaga – ühisettevõttel on muide nummi nimi:
New United Motor Manufacturing Inc – ongi NUMMI.
Esimesest elektriautode laadimisvõrgustiku ehitamisest on möödas 20 aastat ning toona peaaegu Google’ile müümisel olnud ettevõte iga sekundiga edukam.

SolarCity on päikeseenergiastüsteemide kontseptsioon ja tarnimine, mille missioon on kliimasoojenemise vastu võitlemine. Sellele ideele tuli Elon festivalil Burning Man.
Musk Foundationi heategevus on suunatud teadusharidusele, lastehaiguste ravile ja taastuvenergiale. Eraldi programm on katastroofipiirkondade hädavajaduse katteks solar-süsteemide annetamine.
Heategevuse on Musk võtnud moraalseks kohustuseks – nagu ka Nikola Tesla laboratooriumist teadusmuuseumi ehitamise. Temalt toetusi saanute nimekiri on tapeedirulli pikkune. Mitte sentigi ei saa ainuski ettevõte, mis keskkonda reostab ja kuritarvitab. Ühtlasi survestab ta süsihappegaasi tootjaid veel enam maksustama.
Läbi Zip2 ja PayPali rikastunud ning SpaceX-i, Teslasse ja SolarCitysse investeerinud Musk ütleb, et ministeeriumid ja NASA pole teda aidanud mitte välja, vaid sisse.

Abiellu sisse on Musk astunud kolm korda – neist kaks ühe ja sama naise Talulah’ga.
Esimese naisega on tal kuus poega – esimene lahkus varakult, teised olid kaksikud ning seejärel sündisid kolmikud.
Õde Tosca Musk asutas ettevõtte Musk Entertainment ja on produtseerinud mitu filmi. Elon ise on koos oma tehnika ja tehastega osalenud filmis „Raudmees 2“, „Täname suitsetamast!“ James Bond „Spioon, kes mind armastas“.
Tunnustusi ja tiitleid on Muskil Wikipedia kahe lehekülje jagu.
2022. aastal ostis planeedi varakaim mees sõnavabaduse kaitsmiseks Twitteri.
Tema tsitaate:
„Meil on lennukid, rongid, autod ja laevad. Mis siis, kui leidub viies moodus?“
„Varem või hiljem peame elu oma väikeselt siniselt mullapallilt kaugemale laiendama – või välja surema.“
„Tahaksin surra Marsil – ent mitte kokkupõrkel selle pinnaga.“
„Peame selgeks saama, kuis saada asju, mida armastame, ilma planeeti hävitamata.“

Elon Musk elab igal sekundil, tema elu on sihipärane tegevus ja kirglik pühendumine – seega ei ole ta töönarkomaan, vaid Jumala tööriist ja tahte täideviija.
Ta on kogu planeedi tõhusaim ja teadlikem Ukraina kaitsja massimõrva päevil.
Elon Musk teeb oma ideede ja leiutistega, rajamiste ja investeeringutega täpselt sama, mida meie, ainult et suurelt ja pidevalt ega loobu ka sekund enne pankrotti.
Ta on aina Fööniksina tuhast tõusnud ning kõiges, mida loob, on kogu hinge ja teadlikkusega sees, mitte kusagil kõrval.

Elon Musk tõestab ka just praegu, et kõik on võimalik ja imed sünnivad.
Elu võimalikkust teistel planeetidel, galaktikates ja kehastumistevahelisel ajal pole isegi tõestada vaja: kirp ju ei püüa tõestada, et teised kirbud ja koer on olemas.

Naine otsustas, et tahab usaldavalt ja heauskselt suhtuda. Vandenõuteooriad… Las olla. Siin ja praegu, aga see-eest alatiseks otsustas Naine lõpetada kahtlustamise ja igaks juhuks kartmise.
Sama soovitas ka enda poole pöördunud Vanaemale.
„Ütle, kes meil on veel, kelle poole pöörduda? Peale tasulise psühholoogi, kes kuulub meie oma kogukonda, teab nagunii, mis olukord on mul, üldsuse jaoks nii tublil ja hakkajal inimesel.
Kuidas ma tunnistan, et mul on vanaemana nüüd asjad kirjeldamatult pahasti ja ma ei saa ise oma valuga hakkama.
Kirjandusest ei tasu tänasel päeval midagi rääkida ega loota. Pamela vanaemade lood olid ainult küüditamise heietused. Leidsin ühe vanaemade käsiraamatu – aga see on Ameerika oma ja mina absoluutselt ei kannata ameerika elustiili ja nende tarbimisühiskonda, mis viibki maailma hukatusse. Milles siis probleem ja miks ma noorte eluga rahul ei ole?
Kõik taandub lõppkokkuvõttes sellele, et tänapäeval ei tohi nooremale generatsioonile ju midagi öelda! Ei soovituslikku, õpetlikku ega oma kogemust jagavat – arvamusest kõnelemata. Huvitav, kuidas siis inimkond üldse siiani vastu on pidanud?
Mina ei olnud sugugi vastu, kui mu ainus poeg pruudi leidis. Vastupidi – õnnelik olin, sest noorik oli ilus, haritud, mida veel tahta. Ometi nägin kehakeelest ja nende omavahelisest suhtlusest, et suhe ei toimi. Väliselt oli kõik kena – noored ostsid korteri, said lapse – kõik nii, nagu peab… Kuni noorik hakkas domineerima.
Mu pojal polnud ühises elus õige pea enam üldse sõnaõigust
Poiss töötab pere vajaduste rahuldamiseks kahel kohal. Kui ta oimetuna koju jõuab, pole süüa tehtud, hoopis naine on väsinud – ning jätab mehe last hoidma. Tal, kodus olemisest kurnatul, vaja trenni minna ja oma aeg saada. Õhtul kl 20. Minu poeg väsimusest kokku kukkumas ja söömata.
Minu süda ütles, et minu pojale tehakse liiga. Korter sisustati nooriku maitse järgi, kõik poja poolt soovitu visati välja või müüdi maha, kaasaarvatud maalid.
Aasta pärast nägi minu poeg välja nagu iseenese vari – nägu kui kitsejälg, silmad aukus ja silmaalused mustad. Emale oli ammu selge, et miski on mäda.
Ja palutigi minu poisil välja kolida, sest tal oli väidetavalt tekkinud liiga soe suhe kolleegiga. Õnneks ema juurde saab laps alati oma tuppa tagasi kolida…
Paariaastane laps on nüüd solgutada ühe vanema juurest teise juurde ja on kogu aeg haige. Loomulikult süüdistavad kõik nüüd lapsukese mitmetes tõbedes usinasti üksteist. Kusjuures teine vanaema nõudis selle lapse „tekkides“, et tütar teeks aborti.
Kuidagi on sedasi juhtunud – loomulikult ma tean külgetõmbeseaduse teooriat – ju vist sellekohaselt nii ongi – aga minu ümber on üha enam vanaemasid, kes on oma laste valikute, abielude, raseduste, lapselaste ja kõige oma lastega kaasneva üle südamest õnnetud. Ühe minia elab nüüd koos lapselastega kellegi uue, kriminaaliga. Teise lapselapsed viidi kuhugi Aafrikasse – võibolla kunagi näeb neid veel. Kolmas tegi oma väimehe vägivaldsuse tõttu just lastekaitsele avalduse, aga sealt teatati, et praegustel aegadel võib selle paberi menetlemine lausa aasta aega võtta.
Me kõik teame vanaemade kuldreeglit. Seda õpetas maailmale isegi Marlene Dietrich – vanaema kohustus on aidata, kui palutakse, mitte sekkuda, kui ei paluta ning mitte hulluks minna, kui sind ei vajata. Ma tean, et poegade emadele öeldakse: vaata peeglisse, kui millegagi nüüd oma poja elus rahul ei ole, siis põhjus on seal, peeglis.
Iseasi, kui paljud vanaemad tegelikult suudavad mitte sekkuda. Tõsi, sõdade ajal lennutatakse lapsed ja pered laiali, nii et vanaemade hingeelule ei mõtle keegi. Väga hästi läheb, kui vanaema juures on see tagala, kuhu linnadest tulla ja varjuda.
Ka mina ise kasvasin ilma kumbagi vanaemata – ajad olid sellised. Sõjad ja režiimid trööbeldasid inimesed varakult vanaks ja surnuks.
Vabandage väga, aga mina ei ole ju surnud. Ausõna, mul ei ole igav ka, nii et pole mõtet väita: selge, pole oma elu, mine ja reisi, leia uus noorus koos kõige selle juurde kuuluvaga, unusta täiskasvanud lapsed ja nende elud.
Ma ei saa. Ja ma pole ainus vanaema, kes ei suuda vanaema rollist taanduda.
Kuidagi on kujunenud nii, et 60aastaste naiste põlvkonda justkui tohivadki kõik tuuseldada ja solgutada. Meie vanemad tohtisid meile kõike öelda. Meie lapsed tohivad meile kõike öelda. Miniad ammugi.
Saan nii oma lastelt kui nende kaasadelt rämedaid sõnumeid, kus antakse vägagi sirgelt teada, et tänapäeval käib elu teistmoodi.
Ma ei taha oma sõbratare oma kurbusega koormata. Otsin sellest saadik, kui poja elu koost lagunes ja aimasin, et poja laps libiseb mul käest, kirjandust. Vanaemadele. Tugigruppi palun! Ei ole.
Kas tõesti arvatakse, et vanaemad ei ela südames midagi üle ja neil on moodsalt ükskõik? Ma saan ennast veel kuidagi veendud, et noortel võib olla kui tahes palju uusi paarilisi ja põrumisi – pole minu asi. Aga laps!
Lõpeks kuulasid mind ära Kati M. ja Ulvi S. Kogenud, soojad ja empaatilised naised.
Nõustajaid ega rühmi, kirjandust ega üldse mitte midagi arvestatavat vanaemadele ei ole. Olen rääkinud justkui ametilt selle ala inimestega, hingehoidjatega… Sina pead neid kõiki lihtsalt armastama ja neil olla laskma. Eks ole. Nii nunnu. Ja edasi?
Internet kubiseb nõuannetest, kuidas tüütu ämmaga hakkama saada. Te ei teadnudki, kuidas asjad tegelikult on? Jõuluks külla kutsutakse ämm ainult kingituste pärast ju…

Naine vaatas peeglisse. Nagu talle kirjutanud vanaema kirjas seisis. Ja naeratas.
Ka tema oli vanaema, kellel oli olnud võimalus valida, uuesti valida, veel kord valida. Ka tema lapsed olid ilmapidi laiali – pärast kolme aastat tööd iseendaga ning wwIII taustal oli Naine selle eest tänulik ja õnnelik.
Ta oli oma eelmise, ligi 20aastase eluperioodi lõpus olnud lühidalt öeldes paks ja pidevalt purjus. Ta ei saanud hommikul oma tõhusat ahtrit voodist välja ilma, et voodijala tagant käivitavat tšumakat ei õngitsenud. Toimis ja toimetas, lõunaks luuk kinni, õhtupoolikul jälle meri põlvini – ja järgmisel hommikul otsast peale.
Tubli topsitädi.
Talle oli ses pikas tsüklis lihtne öelda lõuad-pidada-ja-edasi-teenida. Mida sa, joodikurämps, ikka vaidled. Ka teades, et teda sedavõrd sügavale tõmmanud mees oligi kõik teed tema ees sulgenud, polnud ta samasse keskkonda jäädes suutnud ei kaineks saada ega tiibu tõsta.
Enese andmine võõra väe meelevalda on nii üldine, et inimeste jaoks on sellest kujunenud norm ja tavaline olemise vorm. Ükskõik, kas tähistame või kurvastame – ikka anname ennast ära. Me ei võta päriselt vastu ei rõõmu ega leina – tõstame viinapitsi ja kummutame veinipokaali, et oma tunnetega mitte kohtuda.
Saadame tegeliku Mina ära ning teisendame emotsioonid kui liigutavad ja liikuma panevad abilised minema. Võõras vägi, alkoholi ja narkootikumide, tablettide ja valesti kasutatud taimedega kohale ilmuv mitte-mina, hoolitseb pidevalt selle eest, et me iseendana ja iseendaga toimuvaga ühendust ei saaks.
Pohmellis, tegemata praktiliste tööde nimistuga tõtt vahtides süüdistame viinakuradit: tema tegi.
Samal ajal on tegemata ka hinge tõusu ja avardumise, ärkamise ja avanemise töö. Ohustame end enneaegu ära suremisega, mis võrdselt enesetapuga pälvib veel ja veel sama ülesannet täitma sündimise.
Alles ellujäämise instinkti tiivul päriselt ära minnes värises Naine pikalt ja valulikult iseendaks.
Aasta möödudes ei uskunud ta enam, mida teinepool oli talle aastaid sisendanud – et ta ongi paks vananev mahakäiv loll tööloom. Uude ellu astudes võttis Naine kiiresti kaalust alla ja muutus imeväel täiesti teiseks inimeseks. Linnakorteri rõdult olnule tagasi vaadates nägi Naine: mees oli peast pensionäriks mandudes oma enese vananemist ja mahakäimist kartnud ning lähedasimat kõige selle pärast mõnitanud, mida iseenda juures märkas ja pelgas.
Kahe aasta pärast, hulganisti koolitusi läbinuna ja uude ametisse tõusnuna andestas Naine mehele, et too oli kõik tema unistused ja pürgimused maasse tagunud ja seejärel irvitanud, et Naisel pole sõpru, koostööpartnereid ega väljavaateid.
Kolme aasta järel oli Naine pädev oma klientidele ütlema: „Naine, kullakene, ära iial nimeta meest oma teiseks pooleks. Selles sinu probleem seisnebki. Oled poole endast ära andnud ja lukku pannud. Abielu on kas terviklike isiksuste liit – või seda ei ole olemas.“
Peeglisse vaatav Naine mõtiskles rahuliku taipamise võbelusi nautides, kuidas küpses eas põimuvad ja trügivad meie kehades ühe korraga proteesid ja nabanöörid. Saame proteese küll hammaste küll liigeste asemele. Põhjus, miks meie enese liigesed ja hambad üles ütlevad, on enese painamine võõra koormaga. Igas mõttes.
Tassime seljas meest ja lapsi, pangalaenu ja elamise üles ehitamist.
Naine oli selle arutu koorma maha paneku järel välja mõelnud ja tajunud vastuse mehe igale põlastavale küsimusele. On üks liik küsimusi, millesse on juba ette kodeeritud pisendav mahategemine.
Ta oli need vastused kirjadeks kirjutanud.
Ei olnud sugugi toredad kirjad – aga kergem sai.
Muist neist saatis mehele. Osa mitte. Parimad palad mõtles oma elulooraamatusse põimida… Aga ei teinud seda ka. Ta polnud enam prügikasti-Maarja Magdaleena ega ilutuks-väetuks joodetud paaria. Ta oli Naine.
Nii naiseks kui emaks, armastajaks kui vanaemaks olemine ja avanemine õnnestub, kui pole mudeleid ega eeldamisi, missugune armuke või vanaema just olema peab. Kui pole eeldamisi, ei saa mitte miski ebaõnnestuda.
Endale peeglis silma vaadates libistas Naine mälusilmade eest läbi teisi 21. sajandi vanaemasid ning avastas nende värvikat kaleidoskoopi ühendava essentsi: surmani pikendatud lapsepõlv.
Näitlejatar, seltsimees emalendur, me oleme Tallinnast ja maksame – Lya Laats küsis ligi 80aastasena oma viimasel päeval: „Kuidas ma saan ära surra, kui ma pole veel täiskasvanukski saanud?“
Mitte keegi Naise sõpruskonnast poleks iial arvanud, kui teistsugusemad vanaemad nad olema saavad võrreldes oma vanaemadega. Hämminguga oli vaadatud elurõõmsaid, terveid, nooruslikke, hästi riides vanadaame, kes miniseelikuis mööda maailma reisisid ja pensionieas teenitult elu ja iseennast nautisid. Koos vanaisade ja kõigi lisadega.
Nüüd sirutusid kilbi sisse tõmbunud vanaemad kilpkonnadena päikese poole ja uurisid, milline on tegelik maailm, kes on nemad ja millest koosneb kilp.
Põlvkondade taak oli tsementeeritud mitte-piisav korrutamisega, mörditud ma-ei-vääri-armastust kitiga, enese saboteerimise suukorv peas ka veel.
Vanaemad tervenesid, kilbid lendasid laiali, sealt ilmusid 50aastastena ägedamad tegijad kui nad ise 35aastastena olid olnud.
Noorus ja ka teatav lapsepõlve tagasi kerimisega kaasnev infantiilsus puudutas kõiki eluvaldkondi.
„Jälle!“ oigas särtsakate poolesajandiste sõbrannaskond, kui neist pisut vanem Draamatar järjekordselt end üle lasta lubas. „Me ju ütlesime: enne kui töösse sukeldud, näitad pakkumist meile – sõlmid lepingud, küsid käsiraha…“
Sajakihiline traumade kilp tingis selle, et tööpakkumist saades mattis kilpkonn-Draamatar end kirgliku vaimustusega sellesse projektisse. Et sõbratarid teda kaitsta ei saaks, ei rääkinud neile oma järjekordsest ämbrist enne, kui oli taas üle lastud.
Ta kirjutas vägeva stoori üle-eestilise Kalevipoja skulptuuride võrgustiku loomiseks. Nii kohapeal koos koolituste ja piknikega kui kosmosest pealezuumitavate monumentide ainulaadne rahvuspark tükkis projektiga pidanuks õiglaste tariifide kohaselt Draamatarile kakskümmend tonni sisse tooma. Mitte pronksi, raha ikka.
Ent tellijad olid liiga-vana-kooli-fanaatikud, pandeemia, energiakriis ja WWIII tulid peale ning kopiraiter sai kenasti 300. Eurot ikka jah.
Õnneks toodi talle kohe filmistsenaariumi visand – tegelastel juba nimedki olemas – tegevuse põhiliin kirjas. Draamatarilt telliti telenovela kümne osa sünopsis ja stsenaarne plaan, lisaks pidi tehtama täispikk film ja raamat.
Tegelikult tehti kolmkümmend tonni külma. Selgus, et talle toodi teise mehe visand. See võttis oma asja õigustatult tagasi ja tegi ise lõpuni. Hädiselt ja diletantlikult küll, aga tal oli selleks täielik õigus.
Draamatar ohkas ja võttis vastu pakkumise progressiivsetesse portaalidesse kontenti luua. Lepinguga või? Kusssasssja! Ikka hasardiga. Esimese kahe kuu eest sai suusõnalise lepingu pinnal makstud ka. Kolmandal kuul sekkusid portaali osanikud ega olnud labiilse bossi tellitu finantseerimisest vaimustunud. Tasuta meeldis küll. Maksmisest keeldusid.
„Ise te valite endale alati sama mustri järgi mehed, nagu 17aastased. Mitte ühestki fopaast ei õpi. Alati üllatute, kui järgmiselt londilt sama vahvasti peksa saate ja aborte teete kui eelmise ja üle-eelmise tondi puhul,“ turtsus Draamatar, kellele sõbratarid korraga ja kordamööda raha laenasid, et ta nälga ei sureks, kuigi töötas vaimustunud perioodidel kuu aega jutti 24/7 – ja vahtis siis klaasistunud pilgul, kuidas sama jama kordus-kordus-kordus.
Lõpmatuseni pikendatud lapsepõlv vormis kogu naiskonna kaunilt-siredalt nooreks.
Naiivsus põhjustas igasse jalga, kätte ja pähe ka täpselt ühesugused ämbrid.
Nende lapsed polnud rahul seksikate keksutajatega, kes olid vanaemade maastikult põllega pannkoogimemmed välja tõrjunud.
Nende mehed rondistusid nende kõrval vabas languses penskariteks, kes püüdsid lennukaid leedisid pidurdada ja maandada. Selle asemel, et neid toetada ja kaasa lennata. WWIII ajal tekkis uus tendents – mehed võrdlesid oma tegusaid naisi, kes vapra vaimustusega maailma vallutasid, putleriga. Märkamata, et pigem on todapidi, et just mees ise oli oma ideest nii pimestunud, et ei märganud oma täielist üksindust. Isegi kui see idee oli magamine ja mugimine, mõnusklev mahakäimine ja tühi mõnnatamine, oli see tema ainutõde. Siis eriti. Kui selgus, et teistel on teistsugune õnnevalem, oli kõigil teistel kõik vale.
Noorenevad elutahtelised temakesed jätsid massiliselt oma mitte-mehed maha. Paradoksaalsel kombel väljusid nad vabanedes ka lamendavast üksindusest.
Naine tundis teravat tungi pannkooke küpsetada. Lapsed olid teistes riikides. Kellele?
Endale loomulikult.
Tainast segama asudes jälgis ta hoolega, et pannkooke liiga palju ei saaks.
Kaks pannitäit. Ühed soolased – juustu ja singiga. Teised magusad – pähklivõiga.
Iseendale. Jätku, vanaema!
Söögipalveks tõotas Naine, et ei lase mitte iial enam kellelgi oma tiibu kärpida, halvustada ega pisendada – isegi kui ta juhtus oma pikas lapsepõlves uusi lehti keerates ja tegelikku Mina avastades eksima, oli see tema ja ainult tema vaba valik ja otsus. Küllalt kogetud, et neid kogemusi enam mitte vajada.
Pannkooke sõi Naine koos Kirjanikuga.
Kolleeg-sõbratar-koostööpartner helistas, et Naisele oma uus tekst ette lugeda.

Mina ja maailmarevolutsioon ehk millal maksan memme vaeva

Maksan endale nii otseselt kui kaudselt elatisraha, aga päriselt ei eesti ega maailma asjades kaasa rääkida ei saa. Need, kelle end esindama valisin, konformeeruvad ja konfronteeruvad. Mina rügan ja magan.
Minu palgast lähevad maksud kogu riigiaparaadi ülalpidamisele. Lisaks õpetajatele, politseile, meedikutele jne ka aparaadile. Ametnikud, ministrid, riigikogu jne võtavad endale 2023. aastal 1000 eurot palka juurde.
Jälgin või mitte, kuidas 9. kuud mõnesaja kilomeetri kaugusel tervest mõistusest ja rahvusvahelistest organisatsioonidest häirimatult inimesi tapetakse. Otsin ega leia sellele spirituaalset või filosoofilist põhjendust. Tean või ei, et meid kõiki – k.a metsloomad – ähvardatakse tuumapommiga. Kuulen või jätan kuulmata, et piisab hullu tsaari käsust ning elekter kaob.
Energeetiline julgeolek jäi hiljaks nii päikesepõlde, hüdrojaamu kui tuuleparke rajades. Väideti: segavad radareid, kole vaadata, kajakad-kalad… Pädematu hala taga on korruptsioon. Igaühelt vastavalt võimetele, igaühele lähtuvalt vajadustest. Marksistlik utoopia, mille Uljanov kunstnikunimega Lenin omastas, on endiselt koorekihi poolt masside koorilaulu kiuste paljaks kooritud.
Seesama minust äärmuslikult kaugenenud ja mulle vastanduv, mitte mind esindav valitsus luiskab nüüd, et tõstab palka. Tegelikult tõstab inflatsioon elukalliduse palki 25%, õpetajate ja teiste riigimakstute sissetuleku tõus 15% ei küüni isegi selleni. Streik ennetatakse ja peatsed valimised võidetakse enne, kui kohale jõuab, et vaesume ja vaatame eemalt RMK pealiku ulmelist 11K palka.
Revolutsiooniline situatsioon, st valitsevate kihtide võimatus ja alamkihtide tahtmatus endistviisi elada, on laes. Oleme oma nn demokraatlikus riigis eikellekski taltunud, kuna meist ei olene miski. Las teised kisavad ja võitlevad, mina salavaesun viisakalt vaikides.
Globaalset puhastustuld tegev naaberriik tõestab, et demokraatiat pole olemaski. Rikastes väikeriikides ehk. Massid vajavad valitsejat, juhina kujuneb nö rahvavõim anarhiaks või kehtestab hull tsaar diktatuuri ja paneb naaberriigid järjekordselt tuuri.
Kodu, kallid ja koormised kannustavad 18tunnilisi tööpäevi tegema, nii et pole aega ega jõudu arvutada, arutada ega arvustada. Lohutan end tõsiasjaga, et ka EW ajal töötasid kirjanikud nt õpetajate, ajakirjanike ja diplomaatidena. Rõõmustan, kui keegi sotsiaalmeedias korrumpeerunud nomenklatuuri läbi sõimab, panen laigi ja upun infotulvas. Päästerõngas olen mina ise.
Hea, et miski tulvab – vett ju enam ei ole. Satelliitidest auklik atmosfäär on ilmad äärmuslikuks pööranud ning samal ajal, kui kusagil on üleujutused, on meie veesooned ja -silmad kuivad. Emake Maa on inimkonnale nafta ära andnud ja tühjad maardlad täitusid mageda veega.
Sihilikult puudusega orjastatud inimene valib, kas süüa või sõita. Teatriskäik maksaks sellesama kuu pangalaenu või autoliisingu. Korterisse, mida pangale järelmaksame, ilma elektrita aga vesi ei tule ja sooja ei ole.
Kes on kunstlikku hingamist vajanud, see teab: elektrita peatuvad haiglates masinad, tänavatel trollid ning suletud kauplustesse murravad sisse kollid.
Ütled: „Olen noor ja loll.“
Või siis väidad: „ Mul on kliimaksist närvid läbi.“
Kujutle siis elektrita päeva laadimata telost tumma arvutini. Sul on pedagoogilistel kaalutlustel kallis iPhone, et seda hoiaksid ning arvutit teenisid välja mitu suve tööl käies. Nüüd võid pesemata hammastega ja ilma söömata talveunne minna. Kogu pere ühised väljasõidud on meie valikutest ammu väljas. Teame, et liblika tiivalöök Hiinas vallandab maavärina Lõuna-Aafrikas. Siiski piirdume kaasarääkimisel nt kõige eetilisema voogedastuse valimisega ja röövellike platvormide boikoteerimisega.
Unistame pahadele karistuseks ja headele eeskujuks Bugatti soetamisest. Kirjutame alateadlikult Raha suure tähega, et oleks loogilisem teda teenida. Pseudo- ja päriselu piir on habras ka alasti ahvatlusi vahtides. Lasen ennast parlamenti valida! Hakkan ametnikuks, kelle büroo asub kümme korda ülemäära ülal peetud ametnikehorde vähendama. Kolin Ida-Virumaale eesti keele õpetajaks. Tahan presidendiks.
Ametit õppima tulevad või pärast pausi taas gümnaasiumi minevad arukad võivad vabalt saada nii presidendiks kui mistahes lisaväärtuse tootjaks. Ümbrikupalgaga maksumaksmisest hoidudes või vanematekodu külmiku tagant pensionile? Ainsaks hobiks jõusaal, et jaksaks kellelegi teisele katust panna ja bemmi kumme tassida – nii või? Võõrastes sõdades raha teenimast naasvad palgasõdurid kogevad kõrvuti IT-gurude ja preestritega, et elulaaditalu pidamine on praegu veel kulukas hobi. Kuna ammendunud planeet ja kriisis inimkond pole ajutine ebamugavus, on ikkagi arukas metsa kolida. Füüsiline tegevus ja oma kätega loomine hoiab Eestimaa ning enesetapumõtetega ilusad hinged elus. Tervikpildi nägijad väidavad: ongi hea nullist, puhtalt lehelt alustada. See, kes on ühenduses mistahes liiki loomadega, ei peksa telefoni, naist ega segast. Ta saab tõuksi asemel hobusega kooli, sest missioonitundlikud õpetajad on seal kasvõi peeruvalgel olemas.
Vaesuse ümberjagamise viimsed ajad näitavad, et Rail Baltic, mis tooks tööstuseta Eestisse kaupu ja viiks elujõulised minema, lõikaks täiesti asjata meie rabade sooned läbi. 700 Feil Baltiku alla jäävat kodu pürgiksid kõik „Südamesoovi“ saatesse ning Estravel saadab fosforiidi kaevandamisele ette jäävad eestlased ära Islandile, eks?
Parema palga, tasuta lõuna ja palmi all magamise – soovitavalt ilusa tüdrukuga – ajad on möödas. Kõik, mis on ebatõeline, kaob. Nõidadele maksmise ja preestritele lootmise asemel oleme ise enese tõstjad, tervendajad ja pihiisad.
Meie portaal olevalmis.ee pole genekate kokkuostmine, vaid omal teel püsimine. Kui mul on vabadus teha, mida tahan ja ma tahangi vabalt teha just seda, mida teen, olen ise ilu tegija ning mina jään. Mina olen ehtne ja elus.

„Kahe lapse ema võib olla endiselt vanemate piitsa all. Elisabet, esimest last oodates sain isalt peksa, nagu väärkoheldud koolipoiss. Nüüd lõbujanuste metsameestega kohtudes ja läbi öö trallama jäädes sain vanematekoju hiilides isalt sahmida – miks ma õigel ajal koju ei tulnud, et enam midagi sellist…
Isakesel oli tegelikult õigus. Sellest seigast rullus mu elu teine veerand valla.
Oma tütardele, kes sündimata jäid, ma midagi sellist ei soovi. Sellepärast sina, tütreke – ja ka järgmised tüdrukud – ei sündinudki.
Lühikest kasvu rõõmsameelne mees, kes mulle titevoodi kõrval hommikusöögi serveeris, helistas ja helistas ja… Õigupoolest tuli välja, et tal on seaduslik naine ja mõnekuine tütar, veel nii meie suhte alguses, et ma võinuksin pidurit tõmmata.
EI
Kogu mu olemus karjus sellise suhte vastu – minu beebi kõrvale olid teised naised imbunud, mina ei tahtnud ühele titale putinit teha. Kodust välja, elu kummuli, mul kõik ükskõik. Ei!
Ent mees käitus mu äraütlemise peale hämmastavalt sentimentaalselt. Ta kurtis, et tal ei ole oma enese elus mitte milleski mitte mingit sõnaõigust. Tema tunded ei huvitavat mitte kedagi. Nutma hakkas.
Minu ema ei mõelnud selle mehe seaduslikule abielule ega titele.
Arvatavasti kuulis ta meie jutuajamist pealt. Kuna tema elus polnud kogemust nutvate meestega, oli tema sügavasti liigutatud. Emakene põrkis: kuidas sa võid minema saata mehe, kes sinu järele nutab – siis, kui sina oma perest ilma jäid, ei mõelnud ükski neist naistest sinu peale.
Elisabet, ma arvasin, et ema tahab lihtsalt minust lahti saada.
Mina isegi ei kaalunud varianti sellele mehele järele minna.
Teise naise mehega kuhugi paralleelset pesa punuma või?
Emakesel olid kindlasti mingid väga põhjendatud argumendid. Paraku polnud sel põlvkonnal kombeks päriselt rääkida. Mitte kellegagi. Mitte ühelgi teemal.
Inimkonna ajaloo teerulli krõbedaim serv oli sajandeid üle Eestimaa edasi-tagasi rutjudes kasvatanud valetavad ja vassivad põlvkonnad. Poliitilistel põhjustel ei tohtinud mitte millestki kõnelda. Isiklikel põhjustel ei saanud samuti laipu kapist kukutades hüüda: kuningas on alasti!
Kui suu lahti tehti, võis issi vihaseks saada. Ja siis oli kõigil oht sajandite surve all õhukeseks pressitud pereisalt peksa saada. Katkiste meeste purjune perutamine ja pidev psühhoterror oli nii üldine ja ühine saladus, et polnudki justkui enam saladus. Ilmselge fakt.
Vägivalda varjavad perekonnad kujundasid ühtsed katkiste inimeste haigust süvendavad tavad. Varjutatud ja looritatud kaassõltlaste võrgustik ei rääkinud kodudes toimuvast ei sõpradele ega saatusekaaslastele. Üksteist ei leitud üleski ju.
Kuni toimus meie generatsiooni naiste ülestõus – alustan 50aastasena puhtalt lehelt voh! Me sirutasime kriitilisel piiril traumeeritutena tiivad, Elisabet.
Tänane mina suutnuks kõiki teid üles kasvatada, kes te sündimata jäite.
Toonane mina tahtis korduvalt surnud olla – ja igaühega koos, tütrekene, surigi.
Konveier töötas, igaüks oli oma tragöödiaga üksi. Mõeldamatu oli kuhugi telesaatesse või sotsiaalmeediasse nutma, saatusekaaslasi ja abi otsima minna.
On selline paradoks, lapsekene – kui piisavalt paljudel läheb hullusti, aidatakse miljarditega – ühel hädas inimesel tuleb endal hakkama saada. 21. sajandi Euroopas peab selleks nii ihuliselt kui hingeliselt purustatuna avalikkuse ette sattuma, et sõjapõgenike ja massimõrvari ohvritena uudisekünnis ületada.
Tuleb inglite aegadel oma südamesoovi asjus teleris nutta, et elementaarne inimlik tugi ja abi pälvida.
Ometi on see siin planeedil juba aastatuhandeid, vist isegi aegade algusest saadik olnud sedasi, et lastega õhku astuvate naiste asi on hakkama saada. Kui mehed tapeti – või kui katkised mehed tapsid abielu ja kodurahu – on emad läinud aastasadu – isegi -tuhandeid vaikides oma teed, eluga edasi.
Tunneme praegu kaasa orbudele ja sõjapõgenikele – ent minul, tütrekene, oli ainus võimalus ise ja ainult ise mustast august välja rabeleda. Uuesti ja uuesti.
Ema soovitus tollele pisarais paluvale mehele järele minna tekitas minus sügava vastumeelsuse ning raputas soola mu avali haavale. Minu seaduslik liiderlik abikaasa võeti tuimalt ära – kas ma pidin tõesti samasugune perelõhkuja olema?
Ent too tubli jupats oskas ikkagi varba ukse vahele saada. Pool aastat pärast tutvumist lubasin ta meile külla. Ehkki toona polnud infovõrgustik tänasega üldse võrreldav, seisis peagi ühel imelisel õhtul minu vanemate maja, mu turvakodu ukse taga võõras naine. Mu isevärki austaja lapsukese ema.
Loomulikult sain korralikult sõimata ja kogu linnaosa sai teada, milline lits ma olen. Raevus naine, tegelikult ju minu saatusekaaslane, nõudis oma beebi isa otsekohe koju. Mees ei läinud. Jäi minu juurde. Ja jutustas oma mitmekihilise stoori.
Ta oli ametlikus abielus ning sellest abielust oli tal poeg. Tal oli kõrvalsuhtest tütar. Ja Night Chatist end metsamehena tutvustades suhteid otsides pettis ta mõlema lapse ema.
Elisabet, sellistel meestel on ülemaailmne koorilaul: naine ei mõista mind, ainult sina saad aru, oled nii eriline… Paadunud naistemehed peavad pidevalt kedagi uut proovima ja enda järele m…iga küntud murtud südamete künnivao jätma.

Kas Lennart Meri ja Volodõmõr Zelenskõi on ka sellised?
Teeb siis iga isane inimene siin planeedil nii palju halba?
Kas Tõnis Mägi on minu sugulane?
Kirjanik turtsatas.
Muidugi… on.

Alates maailma loomisest oleme Aadama ja Eeva kaudu kõik sugulased. Niisiis pole väga oluline, kas puude ja jõgede, järvede ja mägede perenimesid kandvad eestlased on omavahel otseselt veresugulased. Oleme inimesed ja eestlased, seega igal juhul hõimlased.
Tõnis Mägi on nii Mägi-nimeliste kui Tõniste kaim. Mitmete ajastute poppmuusik ja superstaar, praegune vana tark mees on varasemate põlvkondade jaoks preester ja ikoon.
Peaaegu pühamees on nooruses esinenud oma Music Safe’i ja Ultima Thulega palju Venemaal. Seejärel läks usuliikumise Elu Sõna abiga Rootsi. Laulva revolutsiooni ja fosforiidisõja ajal tuli tagasi, et sadade tuhandete eestlaste ees oma „Koitu“ ja „Palvet“ laulda. Telesaate „Laula mu laulu“ võimsaimad osad salvestati temaga Tauno Kangro Graniitvillas. Ärge nüüd küsige, kas skulptor Tauno Kangro ja tema modelleeritud Kalevipojad on meie sugulased!
Mäksi esimene naine on Laine Mägi, tantsukooli Lancy emand, põnev igihaljas näitlejatar. Viimne kaasa on vendade Johansonide õde Kärt. Maestro aga laulab ning käivitab mõtteid ja tundeid tänagi.
Sellest pole midagi, et praegused teismelised tema nime ei tea. Youtube’is kulgedes komistavad varem või hiljem tema teenete otsa ikka. Salvestused koos Jaak Joala, Tarmo Pihlapi ja Jarek Kasariga jäävad taevasesse fonoteeki igaveseks.
Uued generatsioonid ei pruugi nimeliselt teada Leelo Tungalt ega Hando Runnelit. Geneetiliselt on need suurvaimud meisse kodeeritud. Ülemaailmne vereringe ühendab Dickensi ja Coelhoga needki, kes lugedagi ei oska.
Meil on nutitelefonis Netflix ja Instagram, kunagi loetud raamatute asemel tulid teleseriaalid, mida nüüd asendavad portaalid. TikTok kannab olemuslikul rakutasandil meis, eestlastes ikkagi põhiväärtuste teadmist ja kestmist.
Teame Ivo Linnat ja Grete Paiat kuulates eksimatult: oleme hõimlased. Ka meie sinuga oleme teineteise õpetajad ja sugulased. Jumala näo järgi loodud perekond.

Jaa! Ja mina tahan elada! Mina olen!!!
Naine läbis kahe aastaga enam kui kakskümmend koolitust ja kursust. Töötas selleks, et koolitajatele tasuda ning oma kannapöördeks litsentsid ja lähteasend koguda, sageli 12 tunni päevas.
Taevas seadis üksnes taevale jõukohasel ja omasel moel nii, et Naine koges töö juures täpselt neid teemasid, millest järjekordne seminar kõneles.
Ta oli konveieril.
Nii enesearengu kui selle eluetapi töö mõttes.
Pakkis e-poe kaupa ühes ruumis inimestega, kes seadsid luubi alla just sel hetkel õppimisel olevad teemad.
Soovid illustratsiooni fenomenile, kuidas inimene oma hinge ära annab? Ole lahke, Naine, sinuga sama laua taga seisab kümme tundi jutti suguõde, kes on elav näide.
Vaevu elav näide, tõsi küll.
Ta on alkarist kaasa kõrval ka ise oma hinge ja elujõu viinale ohverdanud. Ta on aastatepikkuses tsüklis, nagu oli Naine enne siia konveierile tulekut. Tema mees on psühhoterrorist, mitte rusikakangelane. Tsiteerides Marlene Dietrichit: sõnad ju sinikaid ei jäta… Ta võdiseb ja habiseb ning tirib tahtmatult väge kõigilt, kes tema ümber töötavad. Naine adus, et oli tahtmatult vampiiri toitvat vampiiri toites samuti kaassõltlane.
Selle teemaga polnud tal piisavalt jaksu tegelda, sest tema enda minia tiksus samal konveieril ja keeras kõiki ruumis olevaid inimesi ämmaroju, Naise vastu üles.
Torkas ja salvas, sisises ja pritsis mürki ning kõik tööpäevad kujunesid lahinguks.
Naine tänas taevast iga kooliskäigu eest, mis võimaldas konveierilt põgeneda.

Psühholoog Anne Uibo loeng toimetulekust oma emotsioonidega on oluliselt teatrim ja kunstim kui nii mõnigi ständupitus. Ta toob lockdownide vaheaegadel oma koolitustele kodudest välja koos-peegeldava tutvuskonna, kes avastab rõõmsa üllatusega, kui sarnased me oleme.
Koera- ja ristsõna inimene Anne ise meenutab legendaarset psühholoog-koolitajat Karin Hangot. Järgmise põlvkonna psühholoogina on 60aastaste põlvkonna Põldvere-Krips juba tema iidolid ja õpetajad.
Ta toob tolmu alt välja ajad, mil sõnadel Ego ja Emotsioon oli tänase spirituaalia kaemusele täpselt vastupidine tähendus.
Ta kinnitab kogu oma särava isiksusega, kui hea on õpetuslikus ja suhtumuslikus mõttes paljude hoonete erinevate korruste olemasolu.
Oluline on üksteisel külas käia. Siis mõistame, miks me ei mõista. Mis on pikk samm teadasaamise poole, misasi miski ei ole – ja sealt edasi tuvastame, mis miski on.
Anne Uibo sõnul tekivad tunded kuklas – limbilises reptiil-ajus. Viha on nagu purjus ahv Ladina-Ameerika suurlinna liikluses rallimas. Ei muud abi sellise üle-pea-kokku-löömise ees kui HINGA!
Kui sinu praegune emotsioon on rahu ja lootusrikkus – milleks me sündinud olemegi – ei ole sina õige eestlane. Kuidas läheb? Hästi… norm… pigem halvasti. Baastunnete valikust – rõõm, kurbus, hirm, viha, üllatus, vastikus – on kõik variandid MINU.
Kõik need variandid tuleb läbi tunnetada, vastu võtta ja omaks tunnistada.
Naistel on juba ürgajast kergem kodus tuld ja lapsi hoides korraga mitu keskust käigus hoida.
Multitasking Naise mõtted lipsasid viivuks suurele pildile.
Me teame, et öösiti on virmalised, hommikuti saabuvad kured ning õhk on lindude hääli täis. Ikkagi upume hirmutavate uudiste voogu. Ei tule need uudised ise meie tuppa ega kõrvade vahele – ikka telekast-telefonist-arvutist, mille nupud-puldid on meie käes.
Puude väljad kollendavad-rohetavad ja lubavad peatset puhkemist. Meie vahime õõvastunult tapetud naiste-laste pilte ja videoid ning teeme need osaks oma elust.
Valgusväed hoiavad tuumanuppe-jaamu oma kaitse all. Saame mõnest infokillust seda teada – aga ei püsi usaldamas, sest hirmu lööklained tulevad-tulevad-tulevad.
Valgusväed hoiavad juba mõnda aega ka Maa kilpe omavahel koos, et radikaalne lihe neid kiltkihte teineteise peale ei sõidutaks – üle Islandi sel juhul – jaajaadingdong…
Me kolime nagu sipelgad igaks juhuks kõrgemale kohale, et mitte võimaliku tõusulaine alla jääda, ent jätkame ka seal kartmist. Oleme kartmisega harjunud.
Hirmunudolemise mugavusstsson, oo päratut päramist paradoksi.

Valgusväed hoiavad, kui me ise hoida laseme.
Mees on pidanud ürgveist küttides olema fokuseeritum.
Nimetama pole me pahatihti oma tunnete-vikerkaart tänini õppinud.
Lisaks ei märka me ruumis siniseid esemeid loendades kollaseid asju.
Me ei pea pidevalt muretsedes lõvile keskenduma – saame alati, mida tahame – kui me oma kogemuste sekka lõvi ei vaja, pole mõistlik ennast ise üles keerata ja sellega lõvi tellida.
„Me ei tea kõiki asjaolusid,“ sosistas loengus Naise kõrval istuv hipoterapeut. „Seepärast pole mõistlik end üle-jälgimisele ega reageerimisele pudistada. Nii hea on siin teie kõrval koolilapse kombel nohiseda.“
Hipoterapeut tunnistas, et hoiab infoväljas Ukraina genotsiidi tõttu üle pea kokku lööva hirmusööstu puhul isegi hobustest eemale, sest nood hakkavad seepeale närvitsedes aedu lõhkuma. Karja juht vastutab oma braidi ja traibi hingerahu eest. Kui ta oma positsiooni ei vääri, tuleb pärast aedu lappida. Tööteraapia selline…
„Sain aru, et mis tulema peab, see tuleb. Juba pääsenud ukrainlased hukuvad näiteks Itaalias bussiõnnetuses – see on märgiline. Ja minust ei olene.
Minu tallis trennis käivate inimestega sõja alates kohtudes arutlesime ikka kah jah Kiievi korruptsiooni ja hiinavärgi teemal – ja jõudsime järeledusele, et me ei tea kõike. Õieti ei tea suurt midagi. Järelikult mõtleme küll jaa välja oma plaanid B ja C – ent tegelikult viime lihtsalt kolm mära paaritusse. Jipikajee.“
Hipoterapeut nentis, et ka mõni hobune käitub, nagu diktaatoriks pöörav sõgedik. Otsekui keegi vahetaks tema hinge mingil hetkel välja.
„Sellepärast mind ikka miskitpidi huvitab seestunud putZleri teema – minu meelest juhtus temaga hingevahetus aastal 2014 ning fašistlik-ditaatorliku väe ruulimine tema kehas sellest ajast alates on mulle analoogselt ära pööravate täkkude näitel huvitav. Aga mitte sellevõrra, et ma oma suure nõna sinna pistaksin – neutraalselt õpetlik on.“

Mitte viha ei ole halb – meie käitumine vihasena on.
Nii, nagu meil on õigus oma tunnetele, on meil kohustus lastele õpetada, mis need on.
Mõistagi on ka negatiivne sõnum õpetlik – siputav issi, laamendav emme – imeline!
Kui me ise ei õpi andma mina-teateid – mida MINA tunnen ja vajan – jäävad ka meie lapsed soovimatuid peremustreid kordama.
Õpetame märkamatult lapsi kartma kõrgust-pimedust-ämblikke, sest meie vanemad õpetasid oma eeskujuga meid ja nende vanemad neid.
Psühholoogilise kohaloleku selgitamisel tsiteerib Anne Inga Raitarit: polevik ja kolevik siin-ja-praegu asemel.
Psühholoogil enesel on mustrikordamise vältimiseks – jälle, alati, iga kord… – karistussentide purk majas. Kõlks ja kopik – iga tagasilanguse eest sent purki.
Ja väestavad ankrud on tal kehas – hirmud peopessa kirjutatud, talismanid näppimiseks randmete ümber, mehe kallistus vasakul käevarrel ja tormise mere lähedus paremas õlas.
Anne õpetab ka oma loengute kuulajaid ennast paradiisi mediteerima ja tänulikkuse päevikut pidama.
Naine kirjutas siin ja praegu oma päevikusse, mis teda keskmes ja tõusuhoovuses hoiab: „Ma näen ehitamist.
Puruks lastud ukraina kodude-vabrikute-sildade ja pühakodade asemele uue ajastu kojad. Kurjategijatelt valurahaks saadud miljardite-triljarditega ehitama lähevad eestlased ka. See ongi uus hea ilm.
Minagi tahan loovalt ehitades elus olla.
Ehitan ennast ja oma negatiivsete emotsidega hädas olevaid inimesi.“

Iga meetod on hea, mis aitab mina-piire tunnetada ja siltidest-rollidest vabaneda.
Siis oskame ka spirituaalse kun fu tehnikas vastanduja enese ründe talle tagasi saata, ise jõudu kaotamata.
Mida just eestimaailm praegu pideva lekke-joana teeb – iga piuksu peale mega-solv, teate küll.
Solvudes vampiirame ennast – selle asemel tunnustagem. Joonistagem-kujustagem üha oma suurt pilti, et ennast sellega motiveerida. Ja ei mingit kiiss-kiiss-kiiss-kõtttt!-taktikat – tubli-tubli, AGA…
Negatiivse tagasiside peale on lõpeks tugevaimalgi mast maas, kui me iseendalt ega ümbruskonnast mitte midagi head tasakaaluks ei saa.
Motiveerimatus toob kaasa uutlaadi suitsiidid – heaolu-enesetapud – lisaks pandeemilise kokkusurutuse ja samas eraldatuse tagajärjed.
PutZler kui ülisuur näidis hirmu all olemisest, kartlikus mugavusstsoonis vigisemisest tõstis loengul mõtisklevate inimeste enese eludes rokkivad lõhkujad lausa mikroskoobi alla.
Türannist abikaasa on kõike muud kui abi ja kaasa, ent hirm tema juurest lahkumise ees on hirmust tema ees suurem – aga mis siis kui…
Lohh laps sööb hinge seest, tema emakene laseb tal endal peas elada nagu koletul hiidsuurel täil – nojaa, aga…
Nilbe töökaaslane mürgitab iga tööpäeva, nii et raha teenimine muutub tapvaks kolgataks – jah, ent…
„Sa ei saa pcis sõpra kuidagi aidata, kui iseennast ei aita, vaid tühjendad,“ kohmas auditooriumi teises servas kössitav mees. „Katastroofis pannakse hapnikumask ja päästevest kõigepealt iseendale…“

Ainult armastus on jagades kasvav tunne.
Kui mõni minu tunne on praegu aktsepteerimiseks liiga ränk, kohelgem seda a la Scarlett O’Hara: kuitahes kohutav on mõni minu mõte – ma panen ta praegu riiulisse, sest ta on minu mõte – ja tegelen temaga, kui olen piisavalt hinganud, et temaga mängeldes hakkama saada.
Nii autoroolis kui oma korteri rõdul linna peale vaadates, nii kirjadele kui telefonile vastates valis Naine iga päevaga üha teadlikumalt, keda ja mida endale ligi laseb.
Ei tule ükski info ega vägi ise meie ligi.
Meie ise võtame. Valime ja nopime. Kui seepeale tühjad ja hirmunud, keskmest väljas ja killustunud oleme, on vastus küsimusele KES TEGI? – lihtne.
Ise tegin.

Elisabet, mul olid ju lähteandmed, mis mehega semmin.
Ja ikkagi hakkasime suhtlema ja koos väljas käima.
Kuna tragi jupats võttis minuga koos ka mu lapsi kaasa, sain aegsasti teada, et minu poeg ei kannatanud teda silmaotsaski.
Kui mees meie juurde ööd jäi, istus mu pojakene nuttes meie toas. Ma ei saanud aru, mis tal viga on… Täna tean: ta oli hirmul.
Laps oli näinud pealt, kuidas ma lahutuse ajal kannatasin.
Poiss oli võtnud mehe rolli mu elus ning soovis mind kaitsta teiste meeste eest – ta ei tahtnud mind enam mitte kellegagi jagada.
Kosilaseni magasime ühes toas niimoodi kolmekesi koos, et pisike tütar tudus minu kõrval laias voodis ja poja eraldi voodis.
Meie kolmekesi.
Kui kosilane meile külla tuli, siis magasin temaga eestoas diivanil ja nemad olid tagumises toas.
Olukord oli nii hull, et mees kurtis nördinult, et ta ei saa enam meie juures käia, sest mu poeg ei võta teda omaks. Ega mees midagi ei teinud ka selleks, et suhet parandada. Ei ta ajanud temga juttu ega otsinud kontakti, vaid ootas, et tema juurde ise tullakse.
Kui loll ma olin, et ma ka ise aru ei saanud, et siit ei tule midagi…
Loll olin, pime olin – ei osanud ette aimata. Olin nii usaldav ja pime ja ootasin, et kõik laabub iseenesest.
Oli ju ikkagi mehe tugi – mees ometi jälle majas…
Kord, kui ma töölt tulin heitis mees mulle ette, et kuna mina käin pikki päevi palgatööl, ei saa me temaga koos mitte kuskil käia. Ta soovitas mul palgatöölt üldse ära tulla ja temale lootma jääda.
Ta ütles lause, mille tagamõttest ma alles täna aru saan: sinusuguse kohusetundliku peaks enda kasuks tööle panema.
Ma ei osanud sellele tähelepanu pöörata.
Elisabet, ma pole kellelegi rääkinud, mis ühel päeval, kui kosilane mulle tööle vastu tuli, juhtus.
Ta viis mind raha vahetama.
Luges kupüüre kummikinnastega. Andis rahapaki mulle ja käskis enda asemel seda selleks ja tolleks vahetama minna.
See oli valeraha.
Sisetunne hoidis mind minemast. Oleksin selle teene eest vangi läinud. Päriselt…
Päriselt ei saanud ka elu ema ja isa majas hunnikus enam edasi kesta.
Elasime seal nüüd juba seitsmekesi. Õel ja tema pojal oli mäletatavasti Night Chatist saabunud Oh, kes tema juurde käis, minul Ah ja kaks last, ema ja isa…
Ema asus mind osavalt välja puksima.
Hakkas arvetega terroriseerima: teid on rohkem ja te peate vee ja elektri eest rohkem maksma.
Lisaks keeras mu õekene selja taga ema minu vastu üles.
Nii, nagu talle oli vaja rohkem ema armastust ja hüvesid, oli talle enne seda ühes majas kuhjumise perioodi vaja ka kõiki mu kutte. Tagantjärel tuli välja, et ta oli iga mu noorpõlve poissi endale moosinud…
Mu õekese teene oli, et põlgasin ära slaavi poisi, kelle ema tuli mind töö juurde paluma: oota mu poeg sõjaväest tagasi. Sellest naisest oleks saanud mulle imeline ämm.
Ja mina? Õde susis, ema pusis – ja mina loobusin imelisest väljavaatest.
Minu valik muidugi seegi…
Nii ma lihakombinaadis tolle vanema mehe otsa komistasin ja poja saingi. Oma ema soosingul ja mahitusel. Elisabet, minu ema eesmärk oli mind ruttu mehele panna. Ta ei õppinud vigadest – tahtis ka nüüd mind oma katuse alt tolle Ahhi räästa alla suunata. Ka tütre isa nägi mu ema läbi – ükskõik, kellele – peaasi, et mees mu ema silma alt samalt territooriumilt minema viiks. Kasvõi peesse.
Elisabet, sa jäid sündimata maailma, kus räsitud mehed teostasid end tilliga nii tõhusalt, et juba enne kooselu algust pidas Ah minu kõrvalt teisi silmarõõme.
Kui naine matab end töösse, tõrjub oma ema rünnakuid, heitleb olmega – siis on ta pimestatud tööloom, keda kogu maailm võib petta. Peabki – muidu ta ju ei õpi.
Ma pidin selleks saama sama vanaks kui minu ema tookord, et aru saada: täiskasvanud tibude pesast välja viskamine on sama noobel kunst kui neist ise lahti laskmine.
See valulik protsess käib, nagu so-poole-mo-poole-saag – lapsed viskavad ema ära… ja viskuvad tema poole tagasi, kui asjad iseenese tarkusest nihu lähevad. Emad tõukavad üleküpsenud beebid endast eemale – ja tormavad esimesel võimalusel neile appi.
Tütrekene, juhin tähelepanu pisiasjale, et isad on alati head.
Ma jutustan siin sullegi, kuidas ema mind vaenas ja majast välja peletas – isa on heana meeles ka siis, kui teadsin, et ema kiunu taga oli issi tahe. Vedas sul, et sa ei saanud emaks, kes annab endast igale oma lapsele kõik. Ja veel pisut. Topeltkõik. Armastus, aeg, hingerahu, finantsid – ja veel armastust. Misjärel ta on kindlalt süüdi maailma kõigis jamades. Ja siis veel mitmetes asjades pealekauba.
Minu tutvuskond on täis emasid, kes on alati süüdi. Järelikult see ongi üldine tendents – ja sina pääsesid sellest.
Pääsesid ka sellest, et me võtame miniate ülbamist ja väimeeste vastutööd isiklikult, kuna pole lahti lasknud.
Loomariigis tuleb igal aastal emasel isendil uus järglane või pesakond. Järgmine jõmpsikas hoolitseb ise platsi puhastamise eest. Ema teab, et ta ei saa ühe korraga imetada ja tiine olla.
Inimnaine tahab olla korraga nii ema ja vanaema, rase kui imetav, ülemus kui… Jumal ise ilmselt ka. Kui toda miskipärast aina meheks ei kujutletaks.
Tänaste 50aastaste naiste põlvkond oma kauni plikalikkusega näitab, et kunagi pole hilja. Katsehaaval, uuesti klammerdudes ja taas enda teadlikult lahti ühendades vabaks-vabaks-vabaks!
Sõdade-okupatsioonide tõttu oli klammerdumine lihtsam – vähemalt keegi on MINU. Turvalises tsiviliseeritud maailmas on isekus moes.
Täiskasvanud laps ja mees – kõik on terviklikud isiksused, mitte teine pool ega kellegi-millegi aseaine.
Kui naine saab ise tervikuks, ei saa noored alfaemased teda troonilt tõugata. Siis ei võta ta rünnakuid isiklikult, vaid ründaja visiitkaardina – iga rünnak on mittemina. Ründaja asi.
Ma olen seda nii palju harjutanud. Ja jälle kõike isiklikult võtnud. Uuesti proovinud teadlikult ja terviklikult suhtuda – komistanud, uuesti…
Ka keskmes püsimisest ja oma väe tagasi võtmisest mitte midagi teadvad emad annavad täiskasvanud lastele – ju siis alateadliku – elukogemuse selle kohta, mis on tasakaal ja harmoonia. Kasvõi läbi kogemise, mis see pole.
Tänan taevast, et mul on olnud võimalus need asjad selgeks mõelda ja oma selgimistest ka emale rääkida enne, kui hilja.
Kuniks elu, on kõik parandatav.

VII Jakob

Jakob trotsib surma.
Sul, pojakene, on kolm olulist nimekaimu.
Esiteks pühak, kelle nimeline palverännu rada täna läbi Maarjamaa kulgeb. Kindlasti oled temaga kohtunud ja ühenduses – seal, kus oled. Kuhu jäid pärast väga lühikest maist matka minu südame all. Palun anna mulle andeks…
Teine Jakob oli pärast sündi kuu aega siin ilmas lapsukesena elanud väike inimene, kes sai nõukogudeaegsest sünnitusmajast stafülokoki ja kustus. Ei tähendanud, et tema vanaema on väga tuntud ja oluline isik. Samas tähendas beebi surm nii p,alju, et tema ema ja isa sõpruskond lavastas kolmanda Jakobi – selle, kes surma trotsib.
Nii lubatud kui keelatud, lukus kui lahti, maskiga kui maskita aegadel on surma kartnud inimesed tahtnud teada, kuhu me läheme, kui sureme. Teades on lihtsam trotsida. Lapsele pühendati lavastus – ja kõik osapooled said eluga edasi minna.
Mina ka.
Vaidlevad inimesed tuliselt ja tulemusteta, aga see-eest pidevalt: millal algab inimese elu siin planeedil. Kas eostamise või sünni hetkel? Või siis, kui hing tuleb vastavalt hingedevahelisele lepingule vanemate ligi? Võibolla on sünnihetk üldse siis, kui see eludevaheline taastulemise leping seal kusagil sõlmitakse?
Mida vähem ja pealiskaudsemalt inimesed teavad, seda enam teisi õpetades ainsamat, aga tingimata lõplikku tõde kuulutavad.
Pojakene, ma olin aastaid kindel, et ei tea mitte midagi. Mitte millestki. Loll ja kole.
Tänaseks olen hakanud aduma, et minu rumaluses on olnud üks alaline läbiv tarkus. Vaikimine. Olen oma tööd tehes ja kohustusi täites jätnud plärisemata sellepärast, et see on mu enesestmõistetav kulgemine.
Nüüd tajun, et liig-täädutavad gurud on tühjad – tegelikud teejuhid on vaiksed.
Ka vaiksena sündinud on meie õpetajad ja teejuhid. Nemad eriti.
Jakob, sina tead, kas aborteeritud laps on samaväärne vaiksena sünd kui ajalise lapse tasane tulemine ja kohe minemine.
Mina teadsin, et mul pole jõudu ega tahet vastu sinu isa otsust sind ilmale tuua.
Abordinarkoosis kohtusin sinuga. Olid mu nägemuses vana tark mees. Andsid andeks ja millegipärast ka palusid andeks. Lohutasid mind, nagu väikest tüdrukut. Tänan!
Sulle nime panin kummalisel kombel kellestki sentimentaalsest žurnalistist inspireerituna. Sõitsime koos rongiga – nagu need asjad ikka juhtuvad, sõitsime samas rongis – seega sel ajahetkel koos. Ilmselt tema teadmata. Mind polnud tema jaoks olemas. Ta luges oma äsja-kirjutatud ajakirjalugu telefonis kellelegi ette. Oma mehele vist.
Tundeline ajakirjanik luges ja nuttis: „Kui vaiksena sündinud beebi matate, istutage tema hauale õunapuu ja pange nimi. Elamata jäänud maise elu järel sündinud vennad ja õed teavad siis teda nimepidi kõnetada, kui õunapuult õunu nopivad.“
Mina kogesin muudkui aga äratundmisjudinaid – ingli puudutuse tibutagi üll kõdisemas teadsin: sinu nimi oli, on ja jääb Jakob.

„Jah, olen küll mina. Õigesti mäletate. Me olime teiega koos kohvikus. Ses mõttes, et samal ajal. Teie laudkond sarnanes seksi-ja-linna-filmi koosistumistega. Olite neljakesi. Sellel, kelle sünnipäeva te pidasite, oli silm sinine. Teisi häiris see rohkem kui teda ennast. Mäletate kindlasti.
Mina olin kõrvallauas. Selles pikas, mis teie selja taga oli. Mina istusin laua ühes, mu mitte-mees teises otsas. Nägin, et nägite – nii et mis ma siin seletan.
Sellepärast ma teid oma nõustajaks palusingi,“ jahvatas klient, kes oli Naise nõustatavaks tulles üsna sama võimukas kui toona kohvikus. Tema ei palunud, tema käskis, sest tema oli Latina.
Ta oli tol kohvikuõhtul kogu õhtu oma mehikest sildistanud ja sõimanud, solvanud – ja uuesti sildistanud. Ühegi hingetõmbe pausita. Ainsatki muud teemat nende laudkonna menüüsse lubamata. Iga tõstetud klaasi järel kattis ta kohatuna ringi luusiva ja end salatitaldrikusse peitva mehikese kraad kangemate siltidega. Aga see-eest pidevalt. Nii et terve mehikese pind oli siltidega kaetud. Õhuvahede ja hingamisruumita.
Naine oli seda kaasa kogedes iseennast ära tundnud. Temagi oli tundhaaval kokku kardetavasti nädalaid ja kuid sõbrataridele oma meest kirunud. Vindisena otse loomulikult mehe kuuldes ka. Umbes nii, et teistega koos see sunniku tümikas ometi kord kuulab.
Kes meist ei tümitaks oma tolvaneid ja tossikesi nina ees ja tagaselja – nõnda et neil ei jäägi üle muud kui olla sellised, nagu tellime. Saamatu ja jõuetu? Palun väga! Vägivaldne ja psühhootiline? Kallis, kas ma keelan!
Programmeeritud kaaslastest jääb järele kasutamata potentsiaal, maasse taotud isiksus, luhtunud lootused ja kustunud unistused. Me ei tunnista endale ega kellelegi teisele, et me ise kohitsesime mehed, kelle munadeta molutamist nüüd mõnitame.
„Teil oli sel õhtul äge seelik. Vikerkaarevärviline. Iga rida erinevat värvi,“ nentis Latina nõudlikul toonil, mis küsis praegugi, kuhu seelik jäi. Daam oli end kaunilt kaua drillinud vestluspartnerites süütunnet tekitama. Võimuka koha-kätte-näitamise pealt oli vahva igale suhtluspartnerile kohe eos ülevalt alla vaadata.
Palkas seeliku?
Naine selgitas rahulikult, et tema lemmikseelikus tähistab iga värv läbi elu kogetud vägivalda – hülgamine, koolikiusamine, ahistamine, abordid, peksasaamine… Neid sedasi välja riputades tullakse ladumasalt neist välja. Tsiteerides venelasi – „streljai, gad!“ – tulista, raisk! Kui võluseelikut iga päev kanda, siis kaotab ta väe.
Latina oli seekordseks seansiks valinud samuti kohviku. Väiksema ja oluliselt konservatiivsema. Asetas neile mõlemale lauale tillukese espressotassi – oma loomusele kohaselt Naiselt küsimata, kas too kärtskanget kohvi tahab. Peab.
„Aga minul on redel,“ turtsatas Latina.
Naine kergitas küsivalt kulmu.
Kellel poleks redelit, kui on suuremat sorti kodu. Katsu aga redelita pööningule minna…
„Minu redel on sama sümbolistlik kui teie seelik, ainult et ta töötab tagurpidi. Teie seelik näitab olnust üle olemist – minu redel tuletab mulle meelde, millest on vaja välja ronida,“ muigas Latina kõveralt. „See tont, kes tol õhtul laua teises otsas istus, ei ole minu mees. See fakt on oluline. Olen temaga enam kui kümme aastat koos elanud, aga tegelikult pole ta isegi mitte mu sõber. See on veel olulisem.
Alustasime kooselu, sest mulle tundus, et me sobime. Ajame ühist asja. Ühendame väed. Ühendatud vägede viljana saime ridamisi kaks last. Ja ma märkasin iga päevaga aina selgemalt: mul on kolm last. Kui kolmandat korda rasedaks jäin, tegin abordi. Teile võib seda rääkida, ma tean.“
Tuline daam jutustas oma müstilise redeli teenetest suurepärase storytelleri andega.
Ta esitas ilmeka etüüdi oma enese väikese kodu rajamisest. Latina kandis sõrmedega laual tantsides ja mööda lillevaasi ronides ette loo sellest, kuidas ta ronis klappredeliga seinapidi riiulit üles panema – ühes käes akudrell, teises kinnitused. Redel libises mööda seina alla ja Latina käis käna. Tagumikuga väga valusasti vastu põrandat. Sädemed silmist väljas.
Maandus missugune.
Märkide tulevärk ka.
Kõik kondid terved, kann sinine – ja iga järgnev liigutus sel ehitustööl tulivalus. Et meeles püsiks. Samas tekitas eriti mahlaka kliendi iga järgnev mehe-siunamine Naises kordumakippuva küsimuse: kui kõvasti sel sutspüssil veel kukkuda oli vaja, et kohale jõuaks, mille eest ja mille vastu teda lapselegi selges keeles nuheldi.
„Selgitan – elumaja on mu… selle noh… oma. Töökad vanemad ehitasid. Tema seal vegeteeris. Muudkui kiitles oma kinnisvaraga, ilma et oleks haamritki käes hoida osanud.
Tulin mina – tegin remondid-renoveerimised ja muud re-re-re-d. Iga re-ga kruvis kooselu sellega-noh aina võimatumaks. Vastik vampiir! Sõltlane ka veel. Ei, mitte joodik. Tabletid!
Siil udus, nii et pooltel päevadel nädalas ei saa töölegi mindud ega kodukontoris oma ülesandeid täidetud. Tabletid… Teate, toksikomaanid on oma doosi kättesaamisel veel leidlikumad kui alkarid või narkarid. Sõidavad kasvõi teise linna arsti juurde, saavad oma niinimetatud valude vastu järgmise retsepti – ja ostavad ülikanged preparaadid välja võõra linna apteegist.“
See oli Naisele uudis. Samas loogiline – ka need sõltlased, kes seadsid endale ise kasiinosse sisenemise keelu ja blokeerisid internetikasiinod, sõitsid varem või hiljem ikka Lätti. Riia linna vaatama, arvatagi…
„Kui ma enam temaga seal koos tiksuda ei suutnud, ostsin tondilt pool maad ja aiamaja endale. Tema vanemate maja oli nii ammu ehitatud, et krunt oli kaheks mõõtmise jaoks piisavalt lahmakas.
Mõtlesin küll, et tuleks udus siilionust nii kaugele kolida kui Eesti servad võimaldavad, aga halastasin tema isaduse peale. Asjata… Juba tean. Aga nüüd on nii. Ma arvan, et vennike tabletitab end maksimaalselt aastaga kasti ka, nii et varsti on lastel oma, minul oma olemine… Ja kunagi saja aasta pärast kummalgi lapsel oma maja.
Ehitasin aiamajast oma kodu, et meie kahel lapsel oleks lähedal krdi isa juures käia,“ õhetas ja hingeldas Latina kergelt. Teema tegi tigedaks.
Ja ka veel elus kaasa matmine on kujuteldamatult paljudele abieluinimestele piinlikult tuttav teema. Ikka Naisele endale ka, kuidas teisiti. Kes ei oleks äsja peksa saanuna, kipsis ja õmmeldud, pahategijat matnud.
Naine nägi iga hetkega endas ja Latinas enam ja enam sarnast. Loomulikult polnud see tore, pigem kohmetuks tegev. Sarnane tõmbab sarnast. Muidu poleks nad siin ju kohtunudki.
„Mu järgmine redelipulk ja lugu on seotud põlenguga. Minu lollike ei tea kaablitest ega pingest ega üldse mitte millestki tegelikust mitte midagi. Mina olin Brüsselis tööl, tema pani seni järgmisi ja järgmisi elektriseadmeid taha – külm oli, noh – kuni kogu see jama läks põlema.
Pärast vigises, et kaabel paistis väljastpoolt jäme küllalt.
Eks ta ise paistab kah väljastpoolt sire sell küllalt, eks…
Juhtmetest tekkinud tulekahjut kustutati kolme autoga neli tundi – tuli hiilis mööda talasid ja nõukogude aegset soojustust. Tuletõrjujad naersid pärast, et tüüp ise viiksus neil jalus: kustutage ettevaatlikult, ärge mu asju märjaks tehke!
Mees?!?“ viskas Latina pea kuklasse ja kaunid käed taeva poole. „Jah, ma tean – ma ise olen ta veel äpumaks kirunud kui ta enne oli. Saate aru, see on minust vägevam halvustamise nõiaring. Seda ei algatanud mina.
Selle ringi visandi joonistas hoopis mu mehepooliku ema. Ta on siunamise, alandamise ja mõnitamise maailmameister. Hea küll, tal kui sõja aja lapsel oli raske lapsepõlv – aga tema sandistaski oma poja. Kõik poisi püüdlused ja unistused, oskused ja anded suutis see eit pihustada.
Mina nägin selle inimese tegelikku potentsiaali. Sellepärast ma temaga lapsed saingi.
Tänu ja tervenemise asemel… halvustas ja alandas mees mind. Ema õpetas! Ma aitasin ja toetasin teda niimoodi, et ta ise tegi kogu aeg mind maha ja töötas vastu. Oli kõige emasemal moel kade ning torpedeeris nii mind kui iseennast. Ema õpetas!
Selleks, et puhtalt lehelt ja uuel tasemel edasi minna, võtsin järjest tööd juurde. 20 eurot tund. Kasvõi. Töötasin ja maksin, neelasin vastutöötamise ja solvangud alla. Olin rase ja sünnitasin – ja töötasin. Ja õppisin sajatamise kunsti veel vingemalt käppa kui mehike ja tema emme kahepeale kokku. Mina keerasin jah halvustamise nõiaringile järgmise vindi peale, aga… Tema ema õpetas!
Mehe võlgade maksmise käigus sain teada, et ta on tabletomaan. Ta oli kõik oma niinimetatud ärid keemilises mällaris käkerdanud.“
Latina kirjeldas, kui salakaval on tablamaania võrreldes alkoholismiga – ei haise ju. Ka silm ei seisa, nagu narkaritel. Osav kuritarvitaja varjab oma pattu hämmastavalt kaua ja edukalt.
Latina selgitas, et tablarahva suurim pahe ligimeste ees on katteta lubaduste jagamine: “keemik” on lubadusi jagades ja plaane tehes paralleelmaailmas. Ta usub seal heljudes, et kõik ongi nii. Ühtlasi on kõik seal paraleelmaailmas juba ära. Sedasorti sõltlased ei valeta ega tüssa. Nende ajaliinil ongi nii.
Lubas – oli ära, unustatud. Miks kõik pahandavad? Tõepoolest…“
Latina rääkis silmade sähvides, kuidas tema ja laste ärakolimine aiamajakesse oli kergendus ka mehikesele – nii suur kergendus, et ta lubas pesakonna uue kodu kinni maksta. Ehkki kümme aastat neid jutte ja luulutamisi kuulnud ja kogenud, tahtis Latina väga uskuda, et seekord tõesti…
„Ja hakanudki redel rändama. Tulekahju ajal mindi mehe vanemate majas sellega pööningule. Nüüd võtsin ma redeli kaasa, et sellega… nojah, kukkuda kah… ent mõte oli siiski sellega aiamajast kodu ehitades üles ronida, mitte alla kukkuda.
Rändav redel nägi pealt, kuidas mees läks täielikku psühhoosi, kui mõistis – me lastega lähemegi päriselt ka minema.
Silmad tablakate topeltannusest varre otsas, sõitis ta minu autoga minu uhiuue värava maha. Teise küljega teise posti ka veel – ja siis veel vastu puud nina ning vastu oma häärberit auto tagumik ka segamini.
Lapsed juhtisid tähelepanu, et issi ise järgmisel päeval päris tõesti ei mäleta, kes ja mis asjaoludel mu värava ja auto hävitas. Abi tuli pakkuma! Oh sa vaesekene, mis sa ometi teinud oled… Uskumatu, eks?“
Naine noogutas.
Kliendid tuligi lasta esmalt end tühjaks vahutada, et seejärel asju reastama ja lahendeid tuletama asuda.
Samas mõtles Naine taas kord: kui põrgulikult sarnased on meie lood ja slepid – ka teda ennast narkolaksu all olles üles tagunud mees tuli pärast haletsema ja lohutama: mis sa, lillekene, küll endaga teinud oled…
„Redel ees, õnnetus järel,“ vormisid Latina kaunid huuled uuema vanasõna. „See sassis sooda otsustas, et kuna redel on juba minu juures, siis tuleb tema isiklikult aiamajale uut katust panema. Ka selge peaga on ta keskmisest kõvasti käkrim – ja teatas, et mul pole vaja töömehi palgata, temakene ise vot ehitab.
Püüdis plekid ülevalt alla ja tagurpidi ka veel paika naelutada. Kui päris-mehed ta minema peletasid, tõi neile südamlikult maitsvaid jooke. Tabletid sees. Jah, kulla kogemusnõustaja – ränk sõltuvus teeb inimese koletiseks.
Ta, raibe, oli nii pettunud – ütles ju, abilisi pole vaja! – et püüdis neid salakesi viina ja unerohu kokteiliga ära kihvtitada. Ainus, mille see haige tegelane saavutas, oli mu töömeeste desarmeerimine ja demoraliseerimine – ehk siis krdi koletise enese laste kodu ehitamisele kuluva aja ja raha topeldamine.
Kui sellele mingil harval selgepoolsel hetkel kohale jõudis, et ta kahjustab selle surnuksjootmise-tabletitamisega oma enese lapsi, kes peavad sügisel uuest rahulikust puhtast turvalisest kodust kooli minema, oli hilja. Mina olin selleks ajaks juba pangalaenu võtnud. Ei plaaninud – aga saboteerimised tingisid selle.
Kui palju ma ka oma kätega ehitasin – sellest ju ka see enne kirjeldatud redeliga kukkumine – siis lubas kohkunud issi ise meie laenumaksed tasuda.
Järgmisel päeval ei mäletanud. Mispeale teatas, et saab ühe suure projekti juhtida, nii et varsti on tal võimalik mu pangalaen korraga ära maksta…
Pole vist vaja lisada, et mingit projekti tal polnud. Mulle teatas, et sai küll suure summa, aga investeeris selle. Laste tuleviku huvides. Täitsa lõpp, noh… Kulla nõustaja, te ei kujuta ette, mida tähendab niisuguse luulutajaga kõrvuti kulgemine ka siis, kui enam ühes majas ei ela.
Tema investeeringud on ravimid – tema projektid tähendavad pidevalt pidetult pildituna arvutis ja autoroolis heljumist. Mina võtsin selleks veel ühe töö, et oleks kütust siia teie konsultatsiooni sõita. Ma ei taha teada, kas ta pidevas pilves peesitades üldse tead, millised elektrihinnad meil praegu on. Keegi maksab.“
Naine võpatas vargsi.
Kõigi asjaolude kokkulangemise tõttu kokku langenud rohepööre, mis elektrihinnad ja sellest tulenevalt kõik muud hinnad mitmekordistas, käskis ka temal mitu korda mõelda, kas ta tuleb Latinaga kohvikusse või jututab klienti veebis. Kütus…
Kas Latina võib oma vuhvel-võimukuse juures, – tegelikult maatasa muserdatuna – olla üks neist ainulaadsetest-erakordsetest, kes oletavad: mind-erijuhtumit peab erandina kohtlema ning minu kuulamise eest peabki peale maksma, sest mina olen nõustajale-lollikesele tegelikult tänuväärne õppevahend, kuna teist minusugust ei ole ega tule.
Latina jätkas samuti rahateemal: „Ühest küljest pean tunnistama, et leian end alatihti oma ebaseaduslikule ämmamoorile kauaoodatud kasti manamas. Küllap teil on kogemusi teistegi tallatud tädidega, kes oma mehemolu kohutava mamma-mõrra asjus ahastavad: tüübi ema-krt ei sure ära ka.
Samas on pensionärid tasakene hämmastavalt rahakad. Või noh… elektrihindadeni olid. Kui tüüp on kogu oma papi – mida ta laksu all olles ei teeni – tablettide alla pannud – aga need on teatavasti kujuteldamatult kallid – maksab emme tema järjekordsed kompud. Pojakesel on nii paha ja valus – kommiraha ema ikka leiab. Uued sokid ja trussikud ostab lapsukesele ka.
Tema loksub seni laksu all oma kinnistunud solvamine-alandamine ohvri ja sadisti ringmängus rullumas… Kruuužatsa diiiski… nu vot, sadiiiistki…“
Naine kuulas järgmiseks Latina arutelu kurjuse konserveerivast toimest. Tuline temake nentis, et õelus tundub tigedaid vanaeitesid elusast peast mumifitseerivat. Ühest küljest on neil kõik ükskõik. Teisalt on neil otsekui kindel kurjuse katel, mis tuleb sel maisel matkal lõpuni keeta ja ligimestele sisse sööta. Enne ära surra ei saa.
Koguvad aina kirstu ja peiede raha. Hindade tõus krutib seda kauaoodatud riitust mõistagi samuti üha kulukamaks…
Asjad on õhus.
Ja õhk on kohvikus, kui selle uks lennutatakse pärani.
Lopsakas kultuurimemm, Naise elupõline sõbratar, marssis sirgelt leti juurde ja näitas telefonis on vaktsineerimispassi tipitäpilise inimeseks-pääsemise koodi ette. Seletas baristale nii, et kogu kohvik kuulis: „Sorrikene, ma ei tahtnud lävel maski ette panna, see oleks mu huulepulga mööda nägu laiali tõmmanud.“
Naine puudutas alateadlikult sõrmedega oma suu ümbrust – tema oli maskeerunult sisenenud.
Latina itsitas.
„Kuulge, see on ju teie sõbratar tollest seks-ja-linn-stiilis seltskonnast!“ tuvastas terane temake. „Las ta tuleb lahkesti meie lauda – ta meeldib mulle. Saan sellest nõustamisest kohe puusalt tulistades kaks ühes.“
Lopsakas kultuuritar, kes alustas oma karjääri hotelli „Viru“… ee… elujõulises ringkonnas, keeras end publikusse ja vaatles kohviku võimalusi. Tema kohvitassist kerkis tummine iiri viski lisa-vina, kui tema pilk Latina muigvel silmadega kohtus.
Latina viipas lopsakale suguõele.
Kulturinna toetas oma tõhusad rinnad nende lauale ja tuvastas vaistuga, mis on omane vaid minevikuga leedidele: „Teil on siin nõustamine käsil ju.“
„Te ei sega, vaid täiendate meid,“ kinnitas Latina.
Naine lasi asjadel lihtsalt minna. Kui istud ümber laua kahe stiihiaga, kes kumbki ei karda tormi, sest nemad ise see torm ju ongi, pole mõistlik tuulesuunda muuta. Pigem on arukas jälgida, kuhu see ühend-tuul kannab.
„Minu kaunite kunstide kool tiksub pooles vinnas ja ma olen palju rohkem kodus kui mulle meeldib,“ sippis Kulturinna oma iirikat. „Tahan inimesi näha. Elamusi. Emotsioone. Ja iseennast tahan ka näidata. Kogu raha eest.“
Lady Lopsakas jutustas oma esimestest kogemustest pandeemia alates. Siis, kui taevas oli kinni, üldse mitte kuhugi ei mindud ja midagi-kedagi ei kogetud. Ta viis oma kaunite kunstide kooli tunnid veebi, nagu kogu maailm. Muutus maalitunde veebitsi juhendades iga nädalaga üha lohakamaks, nagu kogu maailm – mille ümber itsitati ka globaalsetes tiktok-tõdemustes.
„Maaliti maastikku. Oma aknast avanevat vaadet. Ja mida ma ühtäkki nägin? Üks kutt maalis minu partiid. Kaks ülidekoratiivset tissi eriti suures plaanis. Nii, nagu need teda mu hommikumantli vahelt vahtisid – ja nagu ta kaetud osa omatahtsi juurde mõtles. Siis sain mina aru, mis toimub. Olin hakanud ööpäevaringselt hommikumantlisse jääma ning nägin – kui nüüd ausalt enesekriitiline olla – välja, nagu bordelli madam. Mitte mu isikliku elu retrospektiivi mõttes. Üldse,“ naeris Kulturinna. „Tagasi kontaktõppes, avastasin, et ei talu enam madalust. Saabusid rikkurite lapsukesed ripsmepikendusi plaksutades geelküüsi vastu molbertit klõbistama – ja laotasid sinna ühtlasi kartulikrõpsud ja pirukad. Ikka elamuste provotseerimiseks – emotsioonide puudus ju kõigil. Tahtsid näha need väikesed nürimeelsed litad-baatjatütred, mida ma nüüd teen.
Vait olin – mina, jaa! – sest ma ei suudagi enam madalsageduslikega suhelda.
Mu senine tutvuskond võib ju püüda mind kohelda, nagu oleks klassikokkutulek. Seal me teatavasti ei aktsepteeri kaaslastega vahepeal toimunud arenguhüpet. Kohtleme üksteist, nagu oleksime endiselt vinnilõuad kaheksandast beest.
Aga tegelik mina olen täna mitte ainult teisele korrusele – lausa teise majja või isegi planeedile tõusnud. Ja kuna see on nii, ei pea ma seda kellelegi tõestama ka.
Lihtsalt kurvastan nende andekate noorte pärast, kelle vanematel pole reaalselt raha oma laste talendi arendamiseks. Seda enam, et suur osa paare läks juba pandeemia esimese laine ajal – üha uued sulgumised vormistavad veel ja veel abielusid laiali. Emad võivad üksinda kasvõi seitsmel kohal rügada – ei suuda ja ei saa.“
Kui vanal heal Inglismaal oli sünnis vestelda vaid ilmast, siis nüüd jälgiti kuninganna toimetulekut omikroniga ning eestlaste ühisteema olid hinnad. Naised arvutasid esimese kõiki kõnetava ja kõigile mõistetava teemana, mis on uuemal ajal kasvõi lihtsa kodust välja tulemise hind. Kütus ja huulepulk, iiri kohv ja pääse sündmusele, kuhu mindi…
Kolm paari sõrmustatud käsi painutasid sõrmuste klõbinal juba mõnda aega ise, mitte küünetehniku juures maniküüritud sõrmi ja leidsid vabastava naeru pahvakuga, et neil kõigil on veel päris mitu sõrmust võimalik maha müüa. Lombardi mustlastele näiteks.
Naine selgitas Kulturinnale, et Latina on siin praegu kogemusnõustamisel seoses sellega, et kolis vabaabieluka juurest koos lastega oma väiksesse koju. Et lapsed oleksid isa lähedal, rajas ta neile kodu otse papa kõrvale. Too aga on rängas farmatseutikumide orjuses. Seega peab Latina nii ennast kui lapsi tema eest pigem turvama ning tegelikult oma eluga edasi minna ei saa.
Lopsaka libu maandumine andis kogu koosviibimisele uue hingamise. Värske vaatenurga mõistagi ka.
„Panid talle eelmisel korral, kui kõrvuti laudades istusime, päris mehiselt puid alla,“ muigas Kulturinna. „Ühel minu varasemal eluperioodil oli suur osa minu kui… kogemusnõustaja… klientuurist just sellised maassetaotud mehed. Nii eesti, soome kui inglise emade ohvrid. Ma olen nii palju seesuguseid nõiaringe näinud, et näen eemalt ühe pilguga ära: nonii – rängad ajad tegid emadele haiget, nood kloppisid oma poegi nii tõhusalt tublideks, et nad läksid sikspäkkidena katki – ja muutusid mustadeks aukudeks, kes tõmbavad endasse oma naiste armastuse, energia ja elujõu – nii et naised hakkavad omakorda neid mehikesi vihkama ja peksma. Ja siis nemakesed minu toonase eluperioodi kolleegide juurde tulevadki.“
Kulturinna selgitas rahuliku rõõmuga, et on aktsepteerinud kõik oma eluetapid. Maatüdrukuna linna tulles liitus ta loomuliku lopsaka blondiinina Viru ringkondadega. Linnuriigist tegi ta eduka väljalennu jõuka mehe naiseks ning aktsepteeris trofeenaise elujärku. Tänu sellele sai ta kaunite kunstide kooli – õppis ise ja õpetas, kuni pandeemia ka selle perioodi lõpetas. Nüüd oli järgmine – omal valikul kontaktis ja veebis – vabam ja kõrgem kui eales varem.
Latina tunnistas, et teab – mees vajaks samuti, veel enam kui naine – mõnd Trofimovit või Mihkelsoni – kui ta ometi korrakski saaks tablettidest kaineks…
„Ma olen piisavalt nutikas tüdruk, et mõista – mees halvustas ja pisendas kohe meie armastuse loo alguses mind selleks, et oma alaväärsuskompleksile peale puhuda. Vähemasti oli ta sel ajal veel humoorikas, intelligentne ja sarmikas,“ ohkas Latina. „Hiljem, kui halvustamise nõiaringist sai elunorm, avastasin: mu kallim ei märganud minu teeneid ei enne tema ajaarvamist ega selle ajal. Ta plädises aina sellest, kui kõva majandusteadlane on tema – soovitas minul üldse mitte püüdagi mõtelda, tema mõtleb…
Seejuures ei saanud ta päriselt üldse teada, millest kõnelesid minu uurimused ja teadustööd, minu kui professori positsiooni poole tõusva teadlase analüüsid. Ammugi ei mäletanud minu mummukene pärast mu pihustamist, kuhu minu karjäär ja sellega teenitud jõukus kadus.
Vabandasin oma musirulli alguses välja oma rasedustega. Jah-näh, tegin oma karjääris fullstopi ja olin suur ja kaunis naissuguhormoonide pilv – on tõesti mehel õigus, kui ta turtsub: sa ei oska midagi, ei teeni midagi… Aga see jäigi nii.“
Latina kirjeldas, kuidas haige inimese egotsentrism mässis nad mõlemad üha mannetumasse kookonisse, milles kumbki oli halvim versioon iseendast. Kui laksu all mees jauras: põgenesid, et ma sulle taha ei keeraks – sul on huuled juba väsinud kõigilt ettejuhtuvatelt isastelt suhu võtmast – vaata telekat ja tuku, ära n…u ja laku ringi, küsis naine: kas ehk tablettide mõju all tuli ilmsiks see langenud ingel, kes too omal moel elegantne ja intelligentne isend kogu aeg olnud oligi?
Katkine hakkab vastu halvustama. Eriti siis, kui läheduses on kolmandad ja neljandad silmad-kõrvad. Et kõik mõistaksid, mis värk on. Et pahalane ise äkki ometi kuuleks…
Tegelikult ise teleka ees tukkuv, oma loenguid ja ettekandeid järjest ära jättev olevus leidis alati põhjenduse, miks ta mitte midagi ei tee: mina olen majandusteadlane ja oskan arvutada, et minu passiivne kasum on suurem kui aktiivne – mina end ei liiguta, kui liigutamise eest rohkem raha ei saa kui paigalpüsimise eest. Ahah…
„Veel praegugi, eraldi elades, olen püüdnud tema töökohta – ammu enam mitte teda ennast! – päästa. Koostan ikka veel talle ettekandeid. Viisin hommikul tüübile testi, mida tudengitega kasutada. See jõllitas testküsimusi, millele üliõpilased peavad vastused välja mõtlema. Ja ta römises: sinu töös on ainult probleemid – aga lahendused? Ta ei saanudki aru saama, et ma tegin tema töö ära, et ta ülikoolis kohta ei kaotaks – johhaidii, need on eksami küsimused sinu tudengitele ju…“ Latina huul võbises. „Rängalt haige tondi raha teenimine ja teenimatus tükkis arusaamatusega, et ammu juba räägitakse kohtumatut juttu on vägagi minu probleem. Ta on, oh aeg küll, mu laste isa ju…
Ikka veel püüan abitult teda äratada – millised on sinu unistused? Missioon? Elurõõm? Mis need on?“
Kuulates oma eluaegse sõbratari ja kliendi dialoogi mõtiskles Naine selle jõuliselt õrna fenomeni üle, mis paneb naised üksteist poolelt silbilt mõistma. See kehtib rasedusest ja sünnitusest, laste kooliminekust ja murdeeast kõnelemise kohta – ning eriti selgelt mõistab niinimetatud õrnem sugu üksteist siis, kui jutuks on haiget saamised. Need on nii sarnased ja olemuslikult samad.
Oma eelmisel eluperioodil oli Naine selleks, et üha napsitav ja ka muid meelemürke nautinud mehe lähedus välja kannatada, mõistnud: ta sureb lihtviisiliselt ära, kui koos mehega tarbimisi jätkab. Olles pärast paari aastat mehega kaasa loksumist ja enne tema juurest oma uude ellu tulemist mitu aastat kaine ja puhas, koges Naine sama, mida tuhanded üha tugevamaks arenevad temakesed. Hääbuvad matšolaadsed tooted jäid aegade lõpuni meenutama, et naine ju kaaaa, jaadajaadajaadaaaa!
Latina sõnastas selle nii: „Tabletivaimustusse sattudes innustas armastav kaasike ka mind küll antidepressente-ksanakseid, küll igasuguseid trankvili-tanke tarvitama. Kokku vist paar nädalat tatsasin pildituna – ja loobusin. Sain vähemasti teada, kui sügav ja lõplik lõks see on.
Iga mu püüde peale teda endasse tagasi, iseendaks kutsuda, see mees-kadunuke täädutab tänini: aga sina… Truu ja töine olen talle aastaid olnud – tema aga vigiseb alatihti ka minu naiseliku ustavuse suunal aga-sina…
Ise olin loll, et läksin kaasa tema sooviga grupikas osaleda. See oli õudne. See oli loomuvastane. Vastik. Ja saatuslik selles mõttes ka, et pärast oma ainsamat plaati keerutades jäi – tõenäoliselt samuti gängbängist šokeeritud – mehike mökitama, et ta on ise näinud ja teab, et ma kepin teistega.“
Kulturinna kordas rahulikult, et nii- ja naapidi katkised mehed ongi tema kunagiste kolleegide tüüpiline klientuur. Kogemusnõustajad oma nišis, teenindavad ja maandavad, lohutavad ja emmevad mehikesi, kes eelistavad seksi osta, kuna kardavad naisi.
„Kõiki maailma asju kartvad mehikesed on haritud ja juhtivatel kohtadel, kenad ja karismaatilised – ent mineviku poolt nii kastreeritud, et tulevad ka naisekeha ostma, kärkunn ja tablakas sees. Mida arem mees, seda kindlamalt tuleb temalt psühhoterror ja vägivald nii oma naise kui prostituutide kaela. Sellepärast, et ta ei oska teisiti.
Stalini ja ämmade kuritöö näib veel mitmeid põlvkondi õitsevat – sõjad lõhkusid naisi, kes kasvatasid katkiseid mehi, kellest pole poegade kasvatajaid,“ kinnitas Kulturinna vana tõde. „Ennetan teie küsimust, daamid. Alati on küsitud, kuidas müüdavad naised suudavad noid kümneid ja sadu õnnetuid teenindada. Täpselt samamoodi, nagu seaduslikud naised, kes oma kaanekest juba ammu ei armasta.
Ehkki minu teened ses ametis lõppesid ammu, mäletan kinnitada: lõbunaist ei häiri kliendi isikus ega soovides mitte miski – professionaalne naine väljub endast ja jälgib mängu väljastpoolt, kõrvalt, neutraalsest kaugusest.“
Naine, kes oli enne kogemusnõustajaks õppinud kogenud nii vägistamist kui raha eest seksimist – mida paljud püsisuhtes naised ei tunnista, oma mees ju… – nentis, et sel juhul on prostituudid ju, nagu vägistatavad.
Sõbratar Kulturinna nõustus ja ei nõustunud ka.
„Mõnevõrra. Aga enamasti müüdavad naised ei kannata. Töö on töö. Ja huvitav on. Psühholoog, nõustaja, preester olla on väärikas – prostituut mitte. Ei vägistata kehamüüjaid sugugi rohkem kui poliitikuid,“ naeris kogenud daam. „Mehest kinni hoidmise nimel vastuvõetamatute seksinippide ja traumeerivate grupikatega nõustuvad abielunaised on palju tegelikumalt vägistatud.“
Jah.
Latina küsis oma võimuka natuuri kohta vägagi delikaatselt, kuidas tulevad elukutselised naised toime võõra orgaanikaga, mis tundmatute tüüpide tuhandete soovide ja kehaeritistena neile kaela tuleb.
Kulturinna naeris südamest: erinevalt poliitikutest ja pankuritest mina ei eita ega varja, et olen päritolult maatüdruk. Ta silitas Naise ranges soengus juukseid ja muigas.
„Meie, laudas ja põllul kavanud plikad, teame: ei sea ega mehe seest ju midagi muud kui mendelejevi tabelisse kuuluvad elemendid päris kindlasti välja ei tule. Kõik on pestav ja puhastatav, talutav ja talutatav.
Pigem on mõtlemisväärne pidev kaudne grupikas. Üha uusi armukesi põrutav, proste ostev mees otsib ju tegelikult õiget paarilist, kes teda tõstaks ja tervendaks.
Ka sinu mehike võiks endale ju ometi mõne uue emme leida,“ pakkus Kulturinna, kui oli järgmise pidemetäie Latina-poolset mehe-siunamist ära kuulanud. „Järgmine naiska võtaks vahvasti löögi enda peale. Poputaks ja kepitaks ja sina saaksid rahu.“
Naist ei üllatanud sujuv sinatamisele üle minemine – kui seks tuleb jutuks, on tõesti veider teietada. Ta oli sõbratarile tänulik seesuguse teemapöörde eest. Vastutasuks kostitati neid mõlemat halenaljaka looga mehikese lahtihüppe-püüdlustest.
„Tüüp prooviski juba. See ollus tahtis mulle sihilikult ja teadlikult haiget teha,“ urises Latina. „Meie sessioon siin algas redeliga. Kõnelesin oma sümboolsest ja igas mõttes valusast redelist. Meil oli kämbuga kahe peale üks klappredel, mille ma oma lastele kodu rajades enda juurde viisin – ja millega märgilisel moel ka korralikult käna käisin.
Ühel kummastaval päeval laekus jumbu minu ja laste majakese ukse taha. Kogu ehitusperioodi püüdis ta mu ehitusmehi segada, ajas aja ja raha kulumise mõõdu ja määra lakke – jootis ehitajaid ning üldse kiusas igal mõeldaval moel. Kui oli selge, et me olime tema elust väljas, tõmbus ta tagasi.
Posserdas oma poissmehehäärberis ringi, tõstis asju ümber – märkamata, et see pole enam kodu. Pudine-lagane-räpane-tühi-kõle – ütlesid lapsed. Mina sinna enam üldse ei läinud – ja tema meie juures ka ei käinud. Ja nüüd äkki tuli…
Nõudis klappredelit, et oma putka ees läbi põlenud lambipirn ära vahetada.
Keeldus redelit tassimast. Viisin ise. Ja kui kuramuse redeliga tema juurde jõudsin, rääkis tema telefoniga. Demonstratiivselt. Ei-kullakene-mitte-midagi-ei-ole-tarvis-kaasa-tuua-peaasi-et-ise-tuled-mul-on-sinu-jaoks-kõik-olemas… Ullallaa!
Nunu. Lapsed jälgisid, et ta lambipirni vahetades kasti ei kukuks. Issi ikkagi.
Misjärel see kõndis külla saabunud sõbrannaga rõhutatud rõõmuga ümber oma valduste. Et ma kindlasti näeksin. Vehkles esineda – minu puud ja minu maad! – meil lastega olid samal ajal ka puud ja maad. Talvepuid ladusime riita…“
Latina meenutas, et jälgis õhtul oma tundeid. Valgus ja läbi seinte kostev tümps majas, kus oli kümme aastat olnud tema kodu. Temas eneses täielik vaikus. Mitte ühtki tunnet. Ta tunnistas, et kahtlustas endal hiilivat šokki – nii kohe ja naa väljakutsuval kombel keegi võõras v…t majas – ju tal oli vapustus. Kergendus oli hoopis.
Kuni algasid sassis mehikese smsid talle – samal ajal, kui see keegi temake majatrepil hilisõhtul vaipu ja tekke kloppis, kobrutas messengeris mehikese psühhoanalüüs Latinale. Ilmselgelt tulnuka õhutatud ja inspireeritud.
„Minu soetatud kodutekstiili tuulutades sisendas see tundmatu tuss minu mömmerdisele täiesti uusi tuuli. Koristas ja genereeris. Kusjuures vägagi leidlikult. Ta otsis üsna geniaalsel moel mälusoppidest – või -sopast – lagedale liitlased minevikust. Tuletas sellele meelde, kui ilusaid tüdrukuid ja arvukaid lühisuhteid ajutiste liblikatega tal enne mind oli olnud – ja sisendas tüübile, et too ei armastanud mind, vaid seda ja toda.
Hilisõhtuks oli osav memm haigele inimesele sisendanud, et mina tahtsingi temalt ainult raha. Seda sassis sigrimigri lugedes tundsin korraks tungi täiesti tundmatule tädile teatada – täpselt vastupidi olid meie teenimised ja pühendumised.
Majas, mida ta nüüd püüdlikult koristas, teeniti ainult mehe unistusi, tehti mehest beebi, kelle heaolu ja soovide nimel jäeti kõik oma tahtmised korraga ja kordamööda täitmata…
Midagi ma ei öelnud. Päris lähedalt seda püüdlikku mimsut ei näinud ka. Hoopis iseennast jälgisin neil päevil, mil temakene seal tuulutas: null armukadedust. Ma olen olemuselt muide väga armukade. Ja nüüd – ei midagi. Kergendus.
Kuni paari nädala möödudes nägin tädikest tükkis tema asjadega välja lendamas ja minema sõitmas. Aiman, kuidas sassis sepp teda kohtles – selle talumiseks peab parasjagu vilumust olema. Sepp hüüdis mulle ukselt uksele – oma lävelt minu läveni – teate, et tädi jooksis sirge seljaga lati alt läbi.
Mispeale minul oli võimalus kogeda… Mitte mingil määral edevust.
Vaikus. Tühjus. Enam isegi mitte kergendust.“
Vaikus tekkis ka laudkonna kohale ja vahele.
Kandev vaikus.
„Ma soovitan oma tänastel kolleegidel – toonase ameti omadel mõistagi – vaadata telekast vallalisi kaunitare ja armastuse saari. Teadlikult, mitte töllakil lõuaga,“ ütles Kulturinna lõpeks. „Ütlen ka sulle: vaata neist tõsielukatest suurelt ja punaselt enese väärtustamist. Lasksid haigel inimesel ennast kümme aastat lammutada. Vaata nüüd, kuidas käituvad endast tõeliselt hoolivad tibid.
Andsid laste ja oma enese huvide aja talle – veel ei ole hilja end täiega iseenda ja oma laste poole pöörata.“
Latina ohkas: „Ikka veel usun, et ta terveneb. Klaarina on temas äratuntav see elegantne härrasmees, kes ta oli… Harva-selgena tema muudkui korvab… Sõnades. Üks doos sees – ja taas on ta keegi külm, ülbe, õel – järelikult hirmunud…“
Kulturinna ja Naine silmitsesid Latinat mõtlikult, käsi põsakil.
Oh tüdruk-tüdruk…
Naine ootas, et sõbratar ütleks seda, mida nad mõlemad mõtlesid, ent nõustaja välja öelda ei võinud.
„Me kõik teame ja mõistame, kui palju sa oma lastele aiamajast kodu ehitamisse panustasid,“ ütles Kulturinna vaikselt.
„Teame ja mõistame ka, et su laste isa vajab rohkem ravi kui sina,“ nentis Naine.
„Aga see pole absoluutselt sinu asi,“ paukusid sõbratarid kaheraudsena. „Sinul võiks olla veel mõni kaunis armastus – või mitu – seal naabrimehe akna all või? Müü see majakene ära. Mine lastega oma teed. Harju selle mõttega. Müü. Mine!“
Latina langetas pea. Oli ilmne, et ta oli sellele variandile mõelnud – ja kartnud, et keegi selle välja ütleb.

Kirjaniku ringkonnas – konnasid on tõepoolest mitmesuguseid – oli samuti teemana ringlemas aukartus elu ees.
Kogu võimalik lahendite spekter laotus ülemaailmse majanduskriisi ja sõja valgusse. Oli olnud kirjanikke, kes oma riigi taassündides püüdsid asuda eluktuselise literaadi positsioonile – riikliku palgaga ja puha. Oli idealiste-entusiaste, kes kolisid maale ning rajasid elulaaditalud, et looduse ja loovuse väes kirjutada ja elatuda. Oli neid, kes läksid ajakirjandusse tööle või õpetajana ametisse. Piiärri ja reklaami tõukajad muidugi oma lahendustega ka.
Iga pandeemiline-elektrihinnaline volksatus segas värvid valikutepaletil uueks ja ümber. Esimesel hetkel pärast vapustusi tundus, et tekkinud on inetu-värvitu pruun laam – misjärel hargnesid uued värvid oma illu-võllu-vallu.
Kõige kurvemalt kurnatud ja pettunud olid elulaaditalu pidajad.
Nemad olid valdavalt leinas. Loomapidamine-suurepotipõllundus ei kujunenud elatiseks, vaid kulukaks lõbuks ning Maarjamaa mähkus loobumiste kurba võrku.
Inimesed, kes hingasid koos loomade ja taimedega ning kirjutasid-maalisid-voolisid-komponeerisid nende väes, olid otsekui pesast kukkunud linnupojad. Tuli koolidesse-toimetustesse kobida.
Tõsiasi, et esimese vabariigi ajal töötasid kirjanikud samuti ajalehtede juures ja koolides, olid diplomaadid ja rahvaasemikud, lohutas vähe. Seda enam, et koos lugemise lõpetamise ning kultuuriloo unustamisega seda enam ei mäletatudki.
Palk, maja ja auto selle eest, et olen andekas – olgu olla!
Või muidu? Soome ehitajaks?
Koos unistuste teisenemiste ja kannapööretega käisid koduloomad käest kätte või karnidesse konksu otsa.
Kirjanik mõtiskles ja kirjutas oma sõnastamise.

Mitte kunagi varem pole inimese elu nii vähe maksnud kui tänapäeval. Mida vägevamad relvad, seda enam ohvreid. Ohvrite arvukus muudab meid kõiki statistikaks. Loodusest lootusetult kaugenenud inimeste jaoks pole sõdade või stiihiate tõttu hukkuvad loomad isegi numbrid. MTÜ Nähtamatud Loomad võitleb kanade ja küülikute pidamistingimuste eest rahu ajal. Nähtamatuteks loomadeks saavad sõja ajal nii lüpsmata jäävad veised, pommitamist ja katkusid kogevad sead kui raierahust ilma jäävates metsades hakkepuiduks saavad linnupojad.
Sõja ajal sõja seadused: puitu on vaja, mis aukartuse juttu sa, hing, siin enam ajad.
Loeme Gerald Durrelli, James Herrioti, Jack Londoni ja Ernest Seton Thompsoni raamatuid, et toita oma vajadust teiste loomaliikidega suhestumise järele. Ka üksnes teleris elevante ja känguruid kogeva inimese sisemine laps tahaks kõik kodutud kassid ja hulkuvad koerad koju tuua. Teeb seda raamatutegelastega samastudes.
Durrelli teose „Minu pere ja muud loomad“ väike Gerry oma aruka loomaarmastusega on paljudele tuttavlik. Samuti saame aimu Durrellide perekonna pagulasolemusest – India koloniaalohvitserist pereisa surma järel kolitakse tervise ja kokkuhoiu kaalutlustel Inglismaalt Kreekasse.
Kes soovib, samastub ema või õe, relvasõbrast või kirjanikust venna ning nende kaaskonnaga. Nii, nagu noor Gerry ei sobi tavakooli raamidesse, viib ta meid küpse Geraldina raamathaaval ümbermaailma reisile. Teda käivitab loomade päästmise, loomaaedade rajamise ja inimloomadele teiste rahvaste tutvustamise missioon.
Mistahes elualal avalduv aukartus elu ees kõnetab iga vähegi moraalset indiviidi. Ilma kireta ebamäärast palgaelu elavad isendid võivad olla välispidiselt kuitahes kirevad – paraku kirevad sisutult.
Kirglik loomaaedade loomine, loomade tsirkusest ja salaküttide käest päästmine on muuseas eluohtlik. Lõvidele elanud Joy Adamson, raamatu „Vabana sündinud“ autor, tapeti salaküttide poolt. Slaavi uhkuse ja südametunnistuse Ukraina loomaaedade ja varjupaikade töötajad on hoolealuseid toites ja kaitstes koos nendega surma saanud. Nendest alles hakatakse sõja lõppedes kõnelema.
Loomaraamatuid lugedes ja -filme vaadates võivad teatavasti ka mehisemadki mehed endale pisara lubada. „Vesi elevantidele“ on teos, mis teiste seas julgustab tundma ja nutma. Nagu ka tiibrakett loomaaiale või hobusekasvandusele…
Kogu hinge loomade teenimisele andnud Durrell lasi inimkonna rumalalt õppimisvõimetu julmuse sarnaselt Hemingwayga läbi südame. Mõlemad sõnameistrid põlesid seetõttu eredalt mõlemast otsast ning pidid nägema oma unistuste hävingut. Põrgupiinad ei tulene, tõsi küll, mitte loomade ja lindude hukkumisest, vaid sellest, kuidas me sellesse suhtume. Kes mille eest vastutuse võtab.
Aleksei Turovski võtab vastutuse karmidestki nähtustest nii loomade seas kui inimeste ja loomade vahel kõnelda maitseka huumori võtmes.
Talupoja eetika võtab vastutuse endast olenevate olendite elukaare iga osa eest. Perenaine annab pudulojustele poegimisabi ja lutitab väetikesi, peremees õpetab ja rakendab tööloomad. Kui loom on toiduks kasvatatud ja iga ilmaga hooldatud, siis pere tänab, õnnistab ja lõpetab ta. Nii on. Hinnanguteta.
Sina ei pea mitte lõbu pärast tapma, ütleb nii pühakiri kui Albert Schweitzer. Tapaturism ja trofeede jaht, massimõrvad ja süüdimatu saastamine tunduvad samas arvutimängu või meisse mitte puutuva filmina. Veresüü veeretamine kellegi teise kaela õnneks või paraku enam ei tööta. Igaüks võtab vastutuse iga oma mõtte, sõna ja teo eest.
Ärgates inimenehaaval tegelikule ja tegusale aukartusele elu ees on meil veel võimalus planeet päästa. Kui iga rahvajuht adub, et tema otsustest oleneb ka iga liblika ja konna saatus, saab tõeks Karl Ristikivi tõdemus: ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe.

„Jakob, mu kallis vaikne poeg, sina tead seda, mida inimeseks sündinud läbi kogu elu õpivad. Me õpime tegelikkust nägema, maskide ja motiivide taha nägema…
Läksin oma kahe väikese lapsega tagasi lapsepõlvekoju.
Mu vanemad võtsid minu kui paratamatuse pika hambaga vastu. Kes meist, emadest, ei teaks: mida iganes ja kuidas iganes sinu laps on teinud ja öelnud, valinud ja otsustanud – meie kodus on tema jaoks alati tuba.
Mulle tehti alumisel korrusel olevad kaks tuba vabaks. Tegin seal remondi… ja ma olin oma eluga jälle alguses tagasi.
Rikkam olin mina muidugi kui kunagi varem, sest mul oli kaks last.
Seadsin ennast sisse, nagu sõjapõgenik.
Täpselt nii kaua olin ma hingeliselt ühes tükis, kui mul oli tegevust.
Väikeses pagulase pesas pole lõputult tegevust. Nii saabuski suur must auk.
Paarkümmend aastat hiljem kõneles isegi vabariigi President ärevushäiretest ja depressioonist. Toona oli igaüks meist oma paanikaga üksinda.
Ma ei suutnud mitte kuidagi aru saada, miks mul kuidagi ei ole meestega vedanud. Kõik algas ju alati nii ilusasti. Kõik oli olnud iga kord nii hästi…
Mul oli toona väga raske tööd leida – ma ei osanudki kuhugi ennast paigutada, ma ei teadnud enam, kelleks tahan saada – ega näha oma elu suunda. Mida edasi teha…
Jälle nullis. Kõik oli kadunud, mida olin sõna otseses mõttes ennast salgava tööga ehitanud, pojakene…
Need ajad otsustasid nii sinu kui teiste su õdede-vendade sündimata jäämise.
Nutsin, nutsin – ja nutsin veel.
Ei, mitte laste ees.
Jumala ja iseenese ees. Ka vanemate eest salaja.
Raha polnud. Kindlustuse tööd teha enam ei saanud, sest meil polnud kodus telefoni ega faksi, millega olnuks üldse võimalik kindlustuse tööd teha. Poliiside saatmine toimus faksi teel. Müüsin sel ajal pensionikindlustust ja õnnetusjuhtumite kindlustusi IN PRO & Partnerid ettevõttes.
Paraku oli mu vanemate eramaja piirkonnas, kus kogu sidetehnika oli veel välja arendamata. Minul seega null sissetulekut, küll aga piiramatult enesehaletsust ja vanemate näägutamist.
Mehelt sain alimente, aga see oli nii väike summa, et ei katnud isegi ühe lapse, meie ühise tütre lasteaiakoha kulusid. Kui ma palusin isal alimenete natukenegi tõsta, siis tuli vastuseks küsimus: mille peale sa seda raha kulutad? – ma ei anna sulle juurde – kõik!
Noor naine. Vanematekodus. Lastega. Sissetulekuta. Paanikas.
Lisaks ka igasuguse vahelduse ja elamusteta. Ma ei pääsenud ei kinno, teatrisse ega kõrtsi – ema polnud nõus lapsi hoidma. Kasvatas mind. Hilinemisega. Liiatigi polnud mul rahaliselt võimalik ka kuhugi lõbutsema minna.
Lõksus. Põhjalikult. Appi!

Veoauto saabus. Enne Latina kastide ja kottide pardale tassimist oli vaja Rokitari maine vara autost maha laadida.
Naine silmitses hämmeldunud tänuga, kuidas seosed sõlmusid ja olukorrad lahenesid.
Oma sünnipäeva tähistades oli vintis Staaritar püüdnud ennast ja teisi veenda, et tema ametis on siniseks löödud silmade ja pohmelli varjamine päikeseprillidega täiesti normaalne.
Tänu sellele, et tol õhtul nende seks-ja-linn-laudkonda kõrvallauast jälginud Latina valis Naise oma nõustajaks, oli Staaritar nüüdseks Latina väikese maja endale ja lastele ostnud. Latina müüs oma aiamajast ehitatud bangalo ning oli kolimas linnast pisut välja – nagu finants võimaldas.
Latina hoiatas Rokitari veel ja veel kord – võõrastele onudele ei tohi ust lahti teha.
Tegelikult oli see täiesti asjata, teadsid kõik naised – üksnes Latina enese jaoks oli tema mehikene toksiline.
Keegi teine ei näinud sõltuvuse laastatud kaames näos mitte midagi seksikat ega suujoones vähimatki liigutavat, puusanõksus elegantsi ammugi mitte. Las tema oli seal omaette, eks ole.
„Kui ma poleks ära läinud, oleks tõepoolest kestnud košmaar kuni-surm-teid-lahutab,“ tunnistas Latina teele asumise eel kastile istudes. „Mind päästis eluohtlik ärevussööst.“
Latina kirjeldas, kuis mehike oli tajunud, et daam oli hakanud nõustamisel käima ning ennast vabaks võitlema. Nõustamiseni langes ta haige mehe võrku aina tagasi. Kuna sõltlased on hämmastavalt sensitiivsed, tajus vaene vampiir sidemete katkemist ning otsis ühendust. Tõi redeli tagasi. Ja viis redeli jälle enda juurde. Et see jälle tagasi tuua.
Ühel redelitassimise farsilikul puhul tabas Latinat paanikahäire. Ta koges esmalt kõripitsitust, mis pani käed värisema – süda hakkas pekslema, silme ees virvendas kuni minestamise eelse seisundini.
Kui temperamentsele temakesele oli pärast Naisega kohtumisi tundunud, et ta on kirkal tõusuteel ja peatamatul avanemisel – tähed sillerdasid mitmevärvilistena ja linnud siristasid universaalse armastuse keeles – siis iga kokkupuude mehikesega põrmustas temakese igasuguse tõusu. Nagu öeldud, on nii alkarid, narkarid kui muud abjuuseerid lausa õõvastavalt sensitiivsed ja tulevad meid ülitäpselt sihitud moodustel rüüstama.
Ehkki Latinal oli just mehikese tõttu rahahäda – ta oli ju maa ostnud ja maja ehitanud – lubas tableto-ullikene küll igakuiseid makseid, küll kogu summa korraga maha maksta. Neil lubaduste hetkil unustas isegi ratsionaalne ja tark daam, et seesama must auk ise ju neelas ja laliseski kõik ressursid endasse.
Naine nägi suguõdesid sammhaaval sama protsessi läbi tegemas, mis temalt 20 aastat võttis. Ja ta oli õnnelik.
Ja üksiti oli Naine tänulik Kulturinnale, kes teatas sisse-välja-kolimise kastidel istudes: „Ja nüüd paneme need tondid maksma.“
Ah?
Latina hakkas seletama, et mehikesel pole ju ja mis kõik…
Jutt või asi!
Rokitar tõmbas kiunu üles, et tema ju pidas pigem meest seni üleval ja puha…
Vait, naine!
Naine mäletas, kui ränk oli ilma ainsagi sendita koos lastega õhku astuda.
Ent ta teadis ka tänaseid seadusi – laste elatisraha igihaljas kammajjaa oli siin riigis sealmaal, et ka sissetulekuta papad pidid maksma. Kogu kohatu halastuse juures oli asjatult suuremeelsetel naistel ametkondade kaitse.
Kulturinna väitis, et ei saa isegi mitte kokku lugeda oma suure ja kirju tutvuskonna naisi, kes meeste juurest ära minnes tundsid nii suurt kergendust, et isegi ei mõelnud mingile elatisrahale. Või siis süütunnet.
„Kujutage ette – naised aina sogavad mingist sõprusest oma laste isadega – ja selle abstraktse nähtuse nimel punnitavad ise. Nad on kasvõi litsiks ära läinud – et vaid mitte rohkem nende isaste isenditega jageleda.
Naised lahendavad oma laste ja laenude paanikat ümber investorite, heategijate, fondide ja rikkurite roomates – sellele kulub nende lastele ja tööks vajalik aeg ning kasvõi oma enese katkisele hingele vajalik pühendumise-ärakuulamise aeg.
Naised kuhjavad pärast lahutust endale üle võimete piiri tööd ja jätavad seega lapsed tegelikult unarusse,“ hoiatas Kulturinna. „Lõpetage see kohatu alandlikkus – nojaa, tegelikult ju tahtsin mina neid lapsi… Sellega saate tulevikus oma täiskasvanud laste kestva ja süveneva arvamise, et emale kui orjale võibki pähe istuda.“
Latina nentis, et ta on juba oma varateismeliste puhul kogenud esmast vastuhakku, sest ta on ise lubanud neil osalemata-aitamata eemalt luurata, kuidas ema rügab. Ning ta teatas tuisutopsiks angervaksateed keetes, et ei tee kellelegi seda rõõmu, et väsib ja murdub – ja siis end tuhkatriinuna kohelda – tänan, ei ole huvitav – teistel naistel on sedasi olnud – pole paeluv.
Rokitar ohkas täiesti ebastaarilikult: „Ei meie mehed ega lapsed ole meie sõbratarid. Sellepärast ei pääse me teiega üksteisest, naised. Meil on soo- ja saatusekaaslasi selleks vaja, et oma lapsi mitte nende teemadega koormata, mis pole laste rida.“
Naised vaikisid.
Kogu oma tubliduse juures olid nad oma veidrate valikute ja allaneelamistega oma lastele rohkem liiga teinud kui endale tunnistada tahtsid.
Latina nentis, et lootis hääbuvast laste isast sõpra. Ent too segas igal võimalikul moel tema tööd, lastele kodu rajamist ning kallihinnalise kodu rahu. Redel, maivõi…
Kulturinna turtsatas: „Mitte mingid illusoorsed sõbrasuhted – õieti sõbrannatamised mitte ainsagi mehega pole nii hinnalised kui laste heaolu. Seega pole kaotada midagi. Ainult võita. Pange nad maksma!“
Teadlik emand lisas, et ametlikuks alimentide taotlemiseks on saidid, emade ja laste kaitseks on riik – kui emad ise vaid ennast ja oma lapsi kaitsta taipavad ja lubavad. Riigilt on võimalik seda toetust küsida – ent see tuleb isal riigile tagastada.
„Ja ärge te never-ever arvake, et oma eelmisest mehest vabana leiate puusalt tulistades uue, kes teid toetab ja teie lapsed üles kasvatab – kes mingis mustris mürama on hakanud, see seda ka jätkab,“ haaras Kulturinna kummassegi kätte pambu ja astus sellega kolimisauto poole.

„Muidugi lootsin, et minu jaoks on kuskil keegi, pojakene…
Mäletan ühte õhtut, kus ma käisin Atlantise ööklubis. Jakob, küllap mõistad – tahtsin noor olla ja ELADA…
Üks mees tuli mu juurde. Sõbralik, rahulik ja oskas kuulata. Kui ta mind kuulamast ära läks, ütles ta mulle, et mu latt on liiga kõrge – lase see allapoole ja sa oled õnnelikum. Näe, eluks ajaks jäi meelde.
Ma ei saanud toona temast aru, aga näed, meelde jäi alatiseks.
Lõpuks sain ma tööle Tartusse ühte tanklaketti.
Kergendus, Jakob? Nunu… Vallalise naisena ei tehtud mu elu seal kergeks.
Järjepidevalt hakkas minu juurde asja tegema üks mees, personali juht.
Vestlesime põgusalt igal tema tulekul. Näiliselt ohutul moel rääkisime maast ja ilmast ja oma eludest. Ta oli väga sõbralik ja heatahtlik. Kena ka, kurivaim.
Ma muudkui lootsin armastust ja tuge, koos eluraskustest ja üksindusest üle saamist, vanemate juurest pääsemist. Näe, nii kena edukas mees puha üksi, ma lastega ka üksik…
Hakkasime väljas käima. Nagu filmis, tundus mulle siis.
Lapsed ikka mul – ja meil oli minu meelest päris tore – sõbrad ju!
Ühel päeval koju tulles peale pikka ja väsitavat tööpäeva, ehmusin – lapsed jooksid mulle vastu – uhiuued dressid seljas.
Ma olin nii hämmingus – kustkohast need hinnalised moeasjad?
Lapsed vastasid, et käisid onuga poes, hea onu ostis neile seda ja seda ja seda…
Oi, ma olin ehmatanud.
Aga need laste silmad… milline rõõm neil oli uutest asjadest…
Me saime lubada endale riideid ainult taaskasutusest.
Ohutunne käskis need riided laste seljast ära võtta ja heategijale tagastada, aga need silmad, mis mulle vastu vaatasid – ma ei suutnud seda teha.
Olin kahtlustav, aga õigupoolestt polnud ühekski kõrvaliseks tundeks jõudu. Mu tööpäevad olid pikad, poeg käis siis juba koolis, tütar lasteaias. Mina tõusin hommikuti para-vara üles, et seitsmest juba tööl olla.
Vanemad – pigem isa ja õde – aitasid sellega, et viisid tütrekese lasteaeda. Mina olin ju selleks ajaks juba tööl. Ent töölt tulles hakkasid mind järjest pahaendelised üllatused ootama.
Ennäe, ühel päeval oli meile tekkinud muusikakeskus!
Palusin mehel selle ära viia, aga see sinine sinder keelitas, et muusikast on lastele rõõmu.
Ühel päeval tuli poja minu juurde ja ütles: ema, abiellu selle onuga.
Pojakene tunnistas, et onu käskis tal minuga rääkida. Ja lubas meile 10 tonni anda.
Ema, me saame nii palju raha, meil ei ole ju üldse raha, palun ema, ütle onule jaa, ma ei taha enam vaene olla…
Oi, Jakob, kuidas ma järgmisel hetkel telefoni röökisin.
Kisendasin seest nii häälepaelad, kopsud kui südame.
See sõprus sai läbi. Kohe. Hetkega. Meelehitliku kisaga.

Inimesed õppisid autosõitudel ühinema juba enne energiakriisi.
Ajad, mil kaugemasse linna uhkes üksinduses sõideti, olid möödas. Ühineti autotäiteks, millel kujunes paratamatult ühine energia ja temaatika. Võimalik, et need ühised teemad kõrgemalt poolt seatud autokonnad kokku pakkisidki.
„Küsid vaktsiinipassi ka?“ nõudis Käsitöömeistritar lõbusa bravuuriga.
Naine oli SARSi tehisvormi, mis Hiinast laiali lasti, läbi põdenud. Nõrkus andis järele umbes poole aastaga. Lõhnataju arvatavasti ei taastunudki – Naine ei osanud seda nüüd enam hinnata ega senisega võrrelda.
„Võib, ma ei kanna sinu autos maski,“ muheles emand Elektroonik, kes sõbratari kõrvale tagaistmele puges.
Kulunud naljad elust enesest…
Naise kõrvale poetus vaikides Tütarlaps Chihuahuaga.
Koerakääbik oli tema mask ja puhver, kelle vajalikkus ja traagika selgus juba esimeste kilomeetritega.
Naised olid teel ülikoolilinna. Elektroonaliisa läks loengut pidama ning Käsitöömeistritar sõitis chihu-piiga, oma tütrega, toeks kaasa. Selgus enne rännaku algust jutuks olnud arstilemineku täpsem olemus.
Tüdruk läks aborti tegema.
Ema toetas. Ema sõbratar toetas ema. Et otsusele kindlaks jäädaks.
Neiuke-nooruke oli hilisteismeline, kes elas mõned kuud koos kena kutiga. Kutt osutus keradega beibeks – mina tahan seda ja seda ja siis veel seda, antagu toda ja kantagu kätel. Just siis, kui tüdruk mõistis, et ei kannata seesugust selli välja, avastas ta, et on rase. Niisugust imelist imikut paljundada? Ei.
Tüdruk kinnitas nüüd siin Naise kõrval nina chihu kuklakarvadesse peites, et vastupidist versiooni polnudki. Mitte kordagi.
„Meil on nii kirju perekond, et mina ei hakka seda oma lapsega veel kirjumaks sünnitama,“ ütles kaunilt kahvatu lapseohtu piiga. „Mul on õdedel ja vendadel erinevate kaaslastega mitmed lapsed, emal on erinevate meestega lapsed, nii et mu õed ja vennad on tegelikult kõik ainult ema poolt mu sugulased. Minu panus pole sellesse värvilisse hunnikusse kohe üldse mitte teretulnud.“
Käsitöömeistritar tagaistmel seletas, et nad käisid tüdrukuga psühholoogi juures ka. Süütunnet ennetamas. Psühholoog veeretas süütunde kenasti tütrelt emale: teismeline kolis sellepärast suvakaga kokku, et tal oli soojuse ja läheduse puudus.
„Ma teadsin seda ise ka, selle eest polnud küll tarvis saiko juurde sõidu ja visiidi eest maksta,“ jorises Käsitöömeistritar. „See finants oleks tulnud plika kontratseptiividele kulutada.“
Elektroonaliisa lisas, et tema on üleüldse viimane, kes mõnda abordiks-valmistujat ümberrääkima hakkaks – ta ise on soovimatu laps. Sündis lohakusena, kasvas üleliigsena ning praegugi sõidab oma kohta päikese all õigustama. Mitte kellelegi teisele ta sellist saatust ei taha. Abort – ja jutul lõpp!
Selle asemel, et protseduurile sõidutatavale neiule asjatuid küsimusi esitada, valis Naine enda arvates neutraalse teema – näe, koerakene kaasas ja puha…
Vale valik.
Tüdruk, kelles paratamatult emahormoonid oma asja ajasid, puhkes nutma. Kutt oli selle kutsika talle kinkinud. Justkui. Nüüd nõudis tagasi. Nõnda et tüüp tuli samuti ülikoolilinna. Koera ära võtma. Kott ja vest, rihm ja toidukauss. Nii palju siis kingitusest…
„Minu ema, kes mind ei tahtnud, korvas seda tõsiasja kah koera võtmisega. Ilma igasuguste psühholoogide nõuandeta. Minu koerast kujunes ventiil. Siis, kui peni pahandust tegi, sain mina klohmi ja tutistada – ometi oli viisakas põhjus,“ kirjeldas Elektroonaliisa. „Kogu maailm on täis abielulahutuste ja muude sõdade tõttu siia-sinna lennutatavaid koduloomi. Kättemaksuks sõnakuulmatule eksile tekivad koerad-pantvangid, käib aina üks kasside ohverdamine-lennutamine… Hea, et sa nii varakult selle päkapiku tagasi annad. Ei jõua ülearu kiinduda.“
„Me võime sulle uue koera võtta,“ lubas tüdruku ema ohates.
Ei. Tütre vastus oli emale ilmselge kergendus. Kas sul hügieenisidemed on ikka kaasas? On-on.
Naine oli noorena sellistel puhkudel mõelnud: ma ei tee midagi halba, see on kõigest rakkude kogum, hinge tal veel kindlasti pole, mina ei ole sellepärast langenud naine. Tegelikult ta ennast päriselt ei uskunud.
Ohverdas kunagiste tegude ja tegemata jätmiste eest küpses eas oma emaka.
Prügikasti läinud lastele läks palju kannatanud emakas järele.
Naine keskendus autojuhtimisele.
Nii, nagu Maarja-Magdaleena polnud paheline, ei olnud seda ka tema ega see tüdruk siin. Hügieenisidemed ühes, koera vidinad teises kotis. Tänu taevale, et kogemata sündinud lapsest ei saanud häbielu-ebaelu põhjustaja.
Kohal.
Õnn kaasa.

Sellest loost kuuldes ütles Kirjanik Naisele: „Mõnel juhul on abort kingitus kõige nõrgemale. Sündimatajäämine võib olla oluliselt parem valik kui kõige-kiuste sünd – selle eest kaebavad 21. sajandi jaapanlased oma vanemaid kohtusse, tead? Loe…“

Soovides uuele põlvkonnale parimat ei saa me ikkagi aega peatada ega noori ülemöödunud sajandisse sundida. Vanaisad meenutavad nostalgiliselt, kuidas raamatuid keelust hoolimata öösiti endasse ahmiti. Küünlaga teki all või seni, kuni hinnalist taskulambi patareid jätkus. Tänased lapsed saavad oma elamused nutitelefonist, mis ka ööläbi laadijas vilkudes ei pane vähemasti maja põlema. Ajud küll. Kõike on nii palju, see ohtrus on süstematiseerimata – ent sõnum on sama, mis sajandeid ennegi.
„Kingitus kõige nõrgemale“ oli kunagine multifilm jänesest, kellele kingiti lõvi. Nii Hugo tegelased Pariisi kirikutes kui Dickensi raamatute rahvas Londoni sildade all on kaitseta. Mida õrnemad rahvakihid, seda enam nad igal moel ja tasandil kannatavad.
Kauni Esmeralda ainus kaitsja oli Jumalaema kiriku kellamees Quasimodo – kole kui tuumatalv, armastatuga koos surmas, mitte elus. „Hüljatute“ tegelased lastest kuningakojani müüsid kõik seda, mida just parasjagu turustada oli. Oskused, keha, omad ja võõrad asjad ning au. Nagu meie „Viimse reliikvia“ seltskondki.
Toona tapetud, vägistatud, põletatud ja haigustesse suretatud miljonid inimesed koguti raamatutesse. Raamatud olid selle aja filmid, järgmise aja teleseriaalid ning tänapäeva interneti kõik kanalid kokku.
Lapsed, kes lugesid sadade köidete kaupa meeli lahutavaid ja mõtteid äratavaid teoseid, on samastunud Hugo Gavroche’i ning „Pal tänava poiste“ Nemececkiga. See poiss külmetas end punti kuulumise nimel poistekampade vahelise võitluse käigus basseinis kükitades surnuks, sest oli kõige väiksem ja nõrgem.
Siis, kui lõvid võitlevad, on nad üksteise maha murdmisega nii hõivatud, et kõige nõrgemaid ei kaitse sel ajal keegi. Nii Dumas’ musketärid ku Monte-Christod kirjeldavad sama seaduspära, mis toimib praeguses slaavlaste sõjas ja kehtib loomakarjade heitlustes. Elu on sigimine, õgimine ja selle ümber sagimine. Loomariigis süüakse pärast isaste isendite mahamurdmist nende kutsikad ära ning emastega eostavad võidukad isased juba oma kutsikad.
Seljaaju käsib ka 21. sajandil oma sugu jätkata ning kui ei jaksa võõra hõimu kõiki lapsi ära süüa, siis demoraliseerimiseks ja elujõu väljaimemiseks ära tappa võib ikka. Nutame ja toidame hirmunud viha oma näiliselt turvalistes kodudes, kui neid uudiseid näeme ja endasse kujustame. Lapsed teatrirusude all, haavatud rasedad varjendis – see ei ole võimalik! Samuti ei ole võimalik praegust inimest sundida oma kaasaelamise pisaraid ekraanidele lisaks ka vanade raamatute lehtede vahele tilgutama.
Oliver Twisti kaitstes hukkuv päti mõrsja, „Hüljatutes“ tütre tuleviku nimel end ohverdav ja hääbuv lõbunaine, Hamleti pärast hulluv ja uppuv Ofelia… Nii liigutav.
Aga uue aja tragöödiad rulluvad üha peale ja üle. Unustades ennast Jane Eyre’i melodraamasse võid jääda ilma millestki just praegu loodavast ja kõneainelisest.
Praegu püsivad rahva ees sõnumitoojatena need kirjanikud, kes sõnastavad uusima sõnumi ning laotavad selle kohe portaalidesse ja sotsiaalmeediasse. Kas ja millised teosed asetatakse toakujunduseks raamaturiiulisse Tolstoi ja Hesse köidete kõrvaleoleneb nende aegadeülesest kehtimisest.
Me ei kujutanud 10 või 50 aasta eest ette, et 2022. aastal ei tea noored, kes on Astrid Lindgren. Lapsed näevad endiselt välja, nagu oleks eestlanna Ilon Vigland nende järgi Pipi, Rasmused ja Bullerby lapsed joonistanud. Kui Karlssonit TikTokis ei ole, siis tal siin ja praegu enam sõnaõigust pole.
Karlsson, parajalt paks mees parimais aastais kui kingitus kõige nõrgemale – üksildasele väikevennale – jääb ellu, kui saabub internetti. Sel eelajaloolisel droonil võiks olla tulevikku, kui keegi uusi tema ja väikevenna lugusid luua tahaks ja tohiks.
Loomine ongi võti. Vanemate generatsioonide õpetajatel on ülesanne koos õpilastega areneda, mitte iganenud mustrite järgi uutele inimestele tolmunud köidetega vastu pead lüüa.
Ei lapsevanemad ega õpetajad saa oma teadmisi või kogemusi tervikpakettidena lastesse installeerida. Nii õpetajad kui õpilased peavad aktsepteerima tõde: lapsed on meie suurimad õpetajad ning kool parim õppimise koht… õpetajatele.
Oluline on üha arenev sõnum ja mõtlemisvõime, teadmised ja üldistav tervikpildi nägemise võime, mida sõnameistrid loovad, käivitavad ja pidevalt uuendavad.

Näe, istusid tüdrukud Tšaikovski pingi peal.
Nad olid eatud – mõlemad üle 50 aastased, mitte vanad, vaid noored! – ent paremas seisundis kui eales varem. Ühel ei valutanud juba mõnda aega liigesed ega jupsinud süda, sest ta oli loobunud end väärituile võõraile pihustamast. Teine oli vaba ja vallatu ning lisaks eneseteostusele – senise eneseteotuse asemel – muudkui õppis ja täienes. Kogemuste võrra ka – kuidas teisiti ihu ja hingega asja juures olev kogemusnõustaja saaks.
„Läbisin jälle kaks koolitust. Head lektorid, ägedad kursuslased. Õppimisest võib saada sõltuvus. Või vähemasti elulaad,“ naeratas Naine merele.
„Õppida, õppida, õppida!“ itsitas Kirjanik. „Uljanov pole süüdi selles, mida tema teooriaga edasi tehti. Vähemasti Smolnõi ajalooline revolutsioonihälli roll kehtib.“
Olid päevad, mil Peterburi intelligendid ja noorukid tõusid PutZleri mogilizatsija vastu protesteerima.
Oli päev, mil Naine oli käinud Paralepa ranna lähistel kohtingul. Ühel oma järjekordsel. Eriti kohatul. Mees oli sulnis, ent sobimatu. Ei midagi erilist. Ei mehes ega sobimatuses.
Kuna Naisel oli sünnipäev, sõitis Kirjanik seda temaga tähistama. Justkui samuti ei midagi erilist. Just äsja olid ju ajad ja hinnad, mil sadakond kilomeetrit polnud miski. Nüüdseks olid isegi rahakad inimesed õppinud rongiga sõitma või end mitmekesi autodesse pakkima. 2 eurot liiter ikkagi.
Õnneks – või õnnetuseks, kuidas just võtta – oli globaalsele majanduskriisile eelnenud pandeemiline lokdaun – inimesed olid seiklustest ja elamustest juba võõrutatud.
Enam polnud mitmekümneeuroliste teatri- või kontserdipiletite ostmine elunorm ega kultuurisööstuga kaasnev kohvikuskäik normaalne olemise vorm. Mida kõrgemale tormasid elektrihinnad, seda vähem enesestmõistetav oli ka kino-muusika-mängulisuse elamuste ahmimine telekast.
Siin nad nüüd istusid – teine teiselt poolt kohale sõitnud – ning püüdsid mitte arvutada, kui palju kummalegi see veetlev vallatus maksma läks.
„Meil on kulunud raamatu kirjutamiseks juba aasta rohkem kui oletasime,“ nentis Kirjanik.
„Sellepärast, et me oleme seda aega kasutanud!“ kaitses Naine kirjanikku süütunde eest. „Me mõlemad oleme seda raamatut alles elanud.“
„Liiatigi pole aega kui dimensiooni tõesti enam olemas – jaanist jõuluni on üks viiv. Kogu maailm on selle viivu jooksul tundmatuseni muutunud,“ noogutas Kirjanik mõtlikult. Möödas olid tuntud headuses kenade keskmiste raamatute ajad.
Täiega. Parim võimalik. Raamat – ja selle koos-loojate endi isikud.
„Ma olen oma totaalse muutumise käigus paar-kolmkümmend kilo kaotanud,“ arutles Naine. „Nüüd on nahk mitu numbrit suurem.“
Kirjanik urises, et talle meeldivad kortsud. Nii enese kui teiste omad.
Naisele ei meeldinud.
Ta pihtis poolihääli, et kavatseb ilulõikusele minna – silmalaud, näo ringlõikus ja kael.
Oh sina heldene aeg…
Naine ütles, et alles mõtleb – kas sellest seigast raamatus rääkida.
Küll aga oli ta kindlalt otsustanud lähipäevil toimuva emakalõikuse olemusest-tulemusest jutustada.
„Minul sünnib just praegu uus tekst. Uljanov ja Majakovski Tšaikovski pingi peal. Nüüd, kus vene keel ja kultuur on kurja moodi kahjustatud, võiksime siin vene geeniuse pingil istudes kahtlustada – äkki ajab Russkii Mir meile siit istmelaudade vahelt vandenõuteoreetilise ora tagumikku,“ muigas Kirjanik. „Ma tean, et me ei saa oma niigi räsitud ja väsinud vabariigi piire avada nende naabrimeeste ees, kes püüavad mogilizatsija eest põgeneda. Koos nendega lipsaks siia ka palgaterroriste, kes pööraksid meie hea tahte laamendamiseks – nagu siis, kui Tõnismäelt Aljoša okupatsioonide muuseumisse viidi.
Mu süda teeb piiks-viiks, kui mõtlen naabrite juures perede ja armastuse, töö ja pühendumise juurest rindele käratatud noorte meeste ja poegade, isade ja lihtsalt elude peale. Olgu nad ajupestud või adekvaatsed – kummalgi juhul pole nad tegelikult selles süüdi, mida üks soul-samp-saatanlik monster korraldab…“
Naine nentis, et võõrastas alguses neid Kirjaniku traktaate, millega too inimkonna mõttelugu sõelus ja sõnastas, filosofeeris ja olnud aegu tänast päeva peegeldama asetas. Nüüd ta lausa ootas neid tekste – nii nende kohtumistele, kirjakasti kui siia raamatusse.
Kõik oli kord juba olnud. Kogemused kordusid kõrgemal ja kõrgemal tasandil.
Kogu inimkond oli jõudnud õndsaks saamise töövihiku ülesannete keerukaimate lahendamisteni. Olla või mitte olla. Õnne ja olemisõigust nii Lolitale kui libale…

„Õnne, kulla Jakob, on erinevat. Enamasti piirduvad inimeseks sündinud õnnest kõneldes sellega, et õnnetust ei ole. Pool-õnn. Aseaine. Libalahendused…
Töö juures keelitati mind abielluma selle mehega, kes mu lastele asju ostis ning pojal mulle öelda käskis, et ma temaga abielluksin.
Veel enam, kuna me olime kummalise kosilasega kolleegid, tuli erakordne pakkumine: pulmad teeb tööandja välja.
Oi kui kenasti ma sel juhul ses tanklaketis oleksin ketis olnud. Tänuvõlglane.
Minu teadmata oli osav manipulaator juba mõnda aega meist kolleegidele kui paarist kõnelnud. Kes uskus – või kelle asigi oli – et minu meelest olime kogu selle iseäraliku suhte või suhestumise või suhtlemise ajal olnud lihtsalt sõbrad.
Me ei seksinud. See mind ei kaitsenud.
Kaitses vaid tema täielik vältimine. Mis oli keeruline – ta oli ju minu kaudne ülemus, oh armas taevas küll…
Ent taeval oli ses tanklaketis mulle veel eksameid valmis pandud, pojakene.
Kord tuli tanklasse juristist juhatuse liige. Pikk sirge sihvakas mees. Assarassa!
Öelnuks ilmselt nii mõnigi vallaline naine. Ja mitte-vallaline ka. Ikka väga kena härra oli ta. Ja ise teadis seda ka. Otse loomulikult.
Tuli mu kabinetti. Motiiv oli ka – naistepäev.
Kaunismees soovis mulle head naistepäeva.
Sõbralik kallistus läks üle millekski väga palju enamaks kui neutraalne musi – ta hoidis mind tugevasti, et mitte öelda – jõuga – enda vastas ning juba oli tema isukas keel mul kurguni suus. Palju õnne…
Ehmatasin. Rabelesin. Olin rüvetatud. Sisisesin.
Pojakene, seesugused jadasündmused on piisav motiiv mitte ühtki meest juurde sünnitada – ega ka ühtki naist ilmale tuua, kes niisugust naistepäeva peab kogema.
Härra tõmbus tagasi ja läks mu kabinetist välja.
Mina olin tükk aega endast väljas.
Aimasin halba – ja mul oli paraku õigus, nagu seesuguste sisetunnete puhul alati. Esmaspäeviti olid meie ettevõttes juhatuse koosolekud. Tehti märkus, et just meie tankla juhataja on hooletu kauba tellimisega. Riiulis olevat olnud kõigest kaks pakki küpsiseid, seega on tööd tehtud hooletult, teatas minu ülemus.
Jajah, meesterahvas mu otsene boss kah – ent tema oli pereinimene ja väga hooliv ülemus.
Olin hakanud kõiki meesterahvaid kartma ja kahtlustama.
Edasine elu andis põhjust karta ja kahtlustada ka neid naisi, kes mehi ümber sõrme keerasid. 

Kirjavahetus täiskasvanud pojaga…
Armas poeg.
Mõtlesin, et täna, kui minu juurde tuled – räägin Sinuga.
Ma pole väga hea silmast silma kõneleja, seega oma sisetunnet kuulates otsustasin ikkagi pigem kirjutada.
Sa istud nüüd juba laevas ja ehk loed – loed selle kirja lõpuni.
Valutava südamega ema ei ilusta Sulle, esmasündinud ja oodatud pojale, tõtt rääkides silpigi. Keegi peab seda tegema. Mina emana võtan selle riski, vastutuse oma sõnade eest. Tean, et mul on oht Sind kaotada – aga ma ei karda. Keegi peab seda tegema. Olen ema ja mina võin.
Armastan Sind tingimusteta.
Sa sõidad tööle. Soome. Jälle.
See on kui õlekõrs, mis Sind päästab – viimane muide. Arvesta sellega. On aeg tulla mugavustsoonist välja ja muuta oma elu. Tubli, et lähed Soome – oled juba oma elu muutnud. On aeg minna edasi fookusega paremale elule – siht silme ees, eesmärgiga.
Kui ennast nüüd kokku võtad saab Sul olema oma kodu ja päriselt Sinu oma naine, kes armastab Sind Sinu pärast ja ei soovi sind muuta, sest tegelikult oledki hea mees.
Oskad hoolitseda kodu ja kõigi lähedaste eest, kui Sul on hing terve.
Sa oled töökas ja lahtiste kätega. Armas inimene. Sul saab olema kõik millest unistad – seda aga ainult juhul, kui oma elu muudad ja jätad maha kõik, mis siin õnnetuks tegi ja hinge laastas.
Mõtle, kui hea on minna sinna, kus Sinust hoolitakse. Su enese kodu peaks olema selline. Mina ka hoolin, armastan ja elan kaasa. Küll vaikides ja eemal olles, aga ma elan seda sisimas nii kõvasti läbi, et süda tahab lõhkeda.
Olen läbi teinud samasuguseid ekslikke mustreid.
Tunnen Sinus iseennast ära.
Ja ei oska seisukohta võtta, kui Sinu kohta öeldakse, et oled narkar – kusjuures ütlejad on ise tarbijad, kes väidetavalt Sinult kraami saavad.
Mu mitmete tuttavate pojad on samuti kanepimehed. Aja märk vist selline.
Nii ootuspärased kui ootamatud inimesed tõmbavad siin heitlikus ilmas kanepit.
Sinul on aeg nõiaringist välja tulla. Mine kirikusse. Mine tervendusse. Spaasse, massaaži – puhastu ja tervene, poeg!
Sa ju tead, kallis laps – mina olin palju aastaid kurnavas, piinavas, painavas, hävitavas suhtes, kus joodi ja kimuti.
Lubasin endale, et kui lapsed suured – kaon sellest suhtest. Seal puudus mehepoolne armastus – Sinul omakorda puudub naise armastus – tingimusteta armastus, mis tervendab ja väestab.
Aga sellest suhtest saab lahkuda – jäta kõik talle ja mine – asjad ei tee inimest õnnelikuks.
Õnn on iseenesega rahul olemine, enese armastamine, puhas südametunnistus, hingerahu.
Raha on vajalik, aga raha peab austama – muidu võetakse see Sinult ära. Kui aga armastad ennast ja teisi inimesi, oled lahtise hingega, positiivne ning tänulik ja aupaklik – antakse sulle kõike rikkalikult.
Näen, kuidas viinaga ja muude asjadega põletad ja hävitad ennast – loputades alla valu ja tühjust, mis Su hinges on. Tean sellise joomise põhjuseid, sest olen ka ise mürgises suhtes kidudes joonud – nii üksi kui koos mürgise mehega. Nii tundus lihtsam – valu hinges oli uinutatud.
Aga tead ju ise ka – see pole väljapääs ega jätkusuutlik eluviis. Sellega hävitad sa ainult ja ainult iseennast.
Sind kasutatakse ära. Sa pisendad probleeme. Tegin seda ka ise, sellepärast oskan näha.
Ka minu kõrval oli hävitaja, kellega koos olin mõnel hetkel ju isegi õnnelik, sest mõnikord oli ta isegi normaalne…
Mis on normaalne? Kuidas ollakse õnnelik?
Normaalne elu on rahulik ja mitte vägivaldne.
Kes lööb korra – teeb seda veel.
Sain mina veel ja veel ja veel.
Saad Sina ka. Oli see neiu enne Sind selline ja jääb agressiivseks napsisõbraks ka pärast Sind. Saad ikka aru, millest jutt käib? Sinu üle valitseb naine, kes peaks toetama, innustama, kuulama, andma tegemistes jõudu ja teotahet, aga tirib Sind pahede ja peksuga mäest alla.
Alandab, peksab, joob – ja siis lällab tervele ilmale, et seda kõike teed Sina.
Mina hoian eemale, et ei lisanduks noorte elude vahel sorkivate ämmade rivvi.
Olen tänulik, et Sina oled märganud ja märkinud: Sinu ema ei sega teie elu vahele.
Saa kaineks ja puhtaks, siis mõistad, mispidi asjad on.
Oleme Sinuga mõlemad uskunud, et lähedased halba ei tee. Vastupidi. Just lähedased saavadki meile liiga teha. See on manipulatsioon ja vägivaldne sõltuvussuhe, mille kohutavast, vastupandamatust, neelavast mugavustsoonist ei suudeta välja astuda.
Ka mina kartsin seda sammu oma elus teha. Oli hirm…
Aga tegin. Sain võitu hirmust. Ja olen nüüd rahulikus elus. Sain sellega hakkama mina, saad Sina ammugi.
Ka mind loobiti kogu aeg kodust välja – oma tahtel ära minna on hoopis teine asi. Saad tagasi oma väärikuse, mis on Sinult ära võetud. Ta kontrollib ja otsustab. Alko ja narko abiga.
Ta ei lase Sul olla mees, ta hävitab Sinu ümbert kõik sõbrad oma terava keelega ja räägib nii Sind kui mind inetult taga. Tee silmad lahti, poeg! Võta vastutus oma elu eest. Sa saad hakkama – ehkki sugulased on Sinusse usu kaotanud. Tõesta vastupidist.
Olen alati Sinuga – naisega, kes on Sind peksnud, mõnitanud ja alandanud, ma enam ei suhtle. Tema kotta ei astu. Sinule ultimaatumeid ei esita – ma ei nõua Sinult mitte midagi selleks, et Sind armastada.
Ema süda tahaks nõuda ja käskida. Ei saa ju. Ootan Sinu mõistusele tulemist.
Sa oled väga ilus, südamlik ja töökas mees.
Sa oled aus ja hooliv.
Nüüd on aeg endast hoolida ja iseenda vastu aus olla.
Ole see sina, keda meie teame – hooliv, rahulik, tasakaalukas. Mees, kelle sõna nüüd maksab. Kes ainult ei luba, vaid teeb ka nii, nagu lubab.
See suhe oli Sulle õppetund – tasakaalu säilitamise ja taastamise, terveks ja terviklikuks jäämise eksam. Kuni Sa ei suuda tema manipuleerimiste peale rahulikuks jääda, pole õppetund läbitud. Ennast pilve tõmmates pikendad seda eksamit veel ja veel. Elu ei lähe edasi, marsid paigal, nagu siil udus, silm sinine.
Ära vea alt ennast ja neid, kes Sind armastavad.
Näita nüüd, et oled taas Sina ise – see mees, kelle sõna maksab.
Poeg, kallis – Sa saad hakkama. Ma olen olemas, ma usun Sinusse. On aeg muuta oma elu, et olla tasakaalus. See tähendab enesega rahul – et hing heliseks ja Sa oleksid õnnelik.
Võta oma kass ja koer – mine! Uude ellu koos oma lemmikutega, kes Sind emotsionaalselt aitavad. Vaata oma koerale silma, kui on raske – kõik valu kaob. Tema armastab tingimusteta. Hoia meid, kes me Sind päriselt armastame. Kass kaasa arvatud.
Andesta mu otsekohesus. Ema ei suuda lõputult vaadata, kui lastel on valus.

VI Vivian

Kallis tütar, kellele ma alles 2020. aastal nime oskasin ja teadsin panna… Armas Vivan, kui jälle rasedaks jäin, tahtsin surnud olla.
See on õigem väljend kui et tahtsin ära surra. Suremise protsessi kardame kõik. Juba surnud olla näib nii trööstiv ja leevendav.
Vivian, kullake – sündimata jäämine säästis sind nii paljudest kordadest, mil sinagi tahtnuks surnud olla. Seekord ei pidanud sina kogema hommikuid, mil silmi avades ägame: püha taevas, jälle!
Ma ärkasin jälle – eieieiei! Kohustused ja arved, konfliktid ja võlad. Gurud võivad nurruda, kui õnnelikud me iga uue päeva alates olema peame – tänagem! – ent jamade jamad voolavad peale, kuidas me ka lahendusi ei telliks.
Edasijõudnud ütlevad seepeale, et sageduse tõstmine on nagu raadionupp – pead iga päev end tuunima lainele, millest aru saad ja mille välja kannatad. Oh tütrekene, kui pire on leppida tõsiasjaga, et aastakümneid saad oma elusolemisest aru vaid siis, kui kannatad.
Arva ära, kui hõissa-hommikud mul olid, kui su lapseks-sündinud õe isaga lahutasime ja varandust jagasime. Mehe soovil maksime ka lahutuse toimingu pooleks. Mispeale kukkus lõplikult pooleks ka minu illusioon sellest mehest.
Polnud eluala, kus ta poleks õelutsema ja kiduma hakanud. Olin kümme aastat teda täiesti teise inimesena näinud. Täna jah tean, et illusiooni ja potentsiaaliga abielus olemine oli minu, mitte tema probleem.
Toonane probleem oli armetult rahaline – mees nõustus tibatillukeste alimentidega. Väitis, et kui mina panen tema makstu kõrvale teise poole, saan kokkuhoidlikult majandades hakkama küll.
Ja ma olin uhke – justkui puuduses virelemine saaks üldse kuidagipidi uhke olla. Otsustasin: olgu, paluma ja lunima mina ei hakka. Tütreke on väike veel – temale palju ei kulu. Poja tõin ju perre kaasavarana. Las olla. Saan hakkama.
Poja isalt ei tulnud otse loomulikult mingit toetust, tütre isa oli üdini kiuslik – ja mina aina uskusin, et saan hakkama. Uhke ikka, miks ei uhke…
Edasised ämbrikolinad mõlemas jalas – ja kummaski käes ka – kostsid ilmselt mitu tiiru Kuu peale ja tagasi – küllap ka sinuni, kullake…
Meil oli üks perekonnasõber, kes aeg-ajalt meilt raha laenas.
Tõi alati ka ilusasti tagasi.
Ta teadis, et mul-tööloomal pärast lahutusejärgset varajagamist raha on. Sõbrakene palus minult laenu, mina andsin. Miks mitte, eks… Seni oli ta võlad kohusetundlikult tagasi maksnud.
Ma ei teadnud, mis temaga vahepeal oli juhtunud.
Temast oli saanud mängur. Sõltlane. Haige inimene.
Ta mängis minult, kahe lapsega üksinda jäänud naiselt võetud raha maha kasiinos. Ma olin kolinud väikelinna korterisse, mille tahtsin ära osta.
Läbirääkimised korteriomanikuga olid lõpule jõudnud, notari aeg kokku lepitud… Küll mina ikka õnnelikuna ärkasin sel hommikul, mil notariaja tühistasin, viimased veeringud üüri maksmiseks kokku kraapisin ja õhku astusin.
Tagantjärele saame teada, et krahhide eest peaks tegelikult tänulik olema jah.
Hiljem selgub, kui väga neid vaja oli. Toonase otse-öeldes varguseta – aga mida sa haigele inimesele ikka otse ütled… – oleksin sinna väikelinna tiksuma jäänudki.
Ju minu isikliku laineotsimise nupu kruttimiseks oli mulle kosmilise tohtri poolt ette kirjutatud alandus. Pikk ja pidev alandlikkuse koolitus. Ütlesin ju, tütrekene – oled väga paljust pääsenud.
Ma palusin ema-isa käest ulualust.
Vanemad olid linna maja ehitades metsast välja rabelenud.
Nüüd koputasin mina nende elutööna valminud maja uksele.
Oi, kuidas ma seda ei tahtnud. Ei tahtnud ma sinna majja naasta ega kerjusena sellele uksele koputada.
Mitte midagi ei jäänud üle.
Kusjuures vanemate majja pagulaseks tungimisel tuli saada ka nende vastuseisust üle. Ehkki ma elan täna väikeses linnakorteris, võtaksin vähimagi kõhkluseta – isegi kurba koputust ära ootamata – nii täiskasvanud poja kui tütre nende mõlema lastega koos enda juurde.
Oma ema pidin selleks, et avarasse majja toakest saada, ikka väga palju paluma.
Ma ei mõista teda päriselt tänini. Oma tütar. Koos lastega. Ja eriti tõre vastuseis.
Meie suhted emaga polnud ju üldse head. Pehmelt öeldes. Pole mitte kunagi olnudki.
Alles nüüd, mil ta on – mu pika ja piinarika kõhkluse järel – hooldekodus õnnelik, käime teineteise elus võrdsete tüdrukutena külas. Lõpuks ometi on piirid ja suhted paigas.
Toona ostsin endale vanematekoju pileti.
Sõna otseses mõttes. Lubasin maksta elektri ja vee eest, mida vanematekodus tarvitan. Lubasin mitte tülitada ja hoolikalt koristada – mida mul tegelikult polnud lubada vaja. Ema teadis niigi, et olen kirglik puhtusearmastaja, kes koristab ja kaunistab ümbrust nii siis, kui närvid on krussis kui siis, kui kõik on hästi.
Mismoodi siis on, kui kõik hästi on, ma selleks ajaks enam väga ei mäletanudki.
Töö ja kolimine. Töö ja lapsed. Töö ja olme. Töö ja tülid. Töö ja… kus mina ise olin?
Kuskohas sina ise olid, kui sobimatute partneritega seksisid?
See karje on sama dramaatiline, retooriline ja kõik teised võõrsõnad, nagu küsimus – kuskohas oli meie esindajatest moodustatud riigikogu ja selle volitatud valitsus siis, kui oli aeg luua meie olmeline ja energeetiline julgeolek?
Me vaatasime abitute moludena pealt, kuidas monopolistlik-korruptsioonilõhnaline ladvik käib kohut tuuleenergeetikutega – prantsatasime katastroofilistesse elektrihindadesse… Ja vahtisime sõja üheksandal kuul televiisorist meie tuppa tungivat peaministressi, kes soovitas juhul, kui vene kaabel meie tagant ära tõmmatakse, vaadata olevalmis.ee – mida teha.
Oleksime otsekui külma ja üksilduse summutamiseks üheöösuhteid harrastanud ja suvakate sängides sehkendanud. Sel ajal, kui oli vaja tegelik tagala ja turvalisus luua. Pudistasime pimedate kuristikku talutatavatena ennast hajasuhete kaosesse – iseenesele ei keskendunud ning tõstvaid loovaid suhteid ei tekitanud. Nüüd tekitame ennast külmades tubades peeru valgel – igas mõttes – ja ootame pommi või kommi.
Iseendale truuduse murdmise halloween.
Igasse külla ja keskusse, iga künka ja langendiku krooniks tuult püüdvate iseseisvuse tagajate asemel jaurasime kahest kajakast, kes neid ei märka ning koledast vaatepildist. Olime nagu ööklubis ilu ja armastust janunevad joovastunud.
Nüüd on luulude pohmaka hommik.
Tuulikud püstitamata. Koskedesse turbiinid seadmata. Taas üllatuslikult saabuv sügis ehmatab päikeseparkide talveunne minekuga.
Purunenud peegel toob 7 aastat õnnetut armastust.
Hirmunud üksildus ja külmuv turvatunne kollitab meid igas peeglikillus.
Vahet pole, kas sina olid sel ajal, kui rahvuskehandi ühisvägi õhku astus, toksilises suhtes töödik või joodik – sinu õudusunenäod ja deliirium kipuvad materialiseeruma.
Oponess väitleb: me olime kohal.
Mürgistes müramistes.
Sekkumata jätmistes.
Me tegime oma valikud. Nii, nagu tol hetkel kõige õigemaks pidasime. Ei saa täna halada, et eile seda ei märganud, kes alles täna ette tuli. Põrgulike abielude ja energeetilise julgeolekuga on täpselt üks ja sama jama.
Oi neid karjujaid, kes tahtsid Vene võrgus olla! Energeetikud ei tahtnud, nemad on selle pagana kõikuva pingega süsteemiga võidelnud aastakümneid. Aga ikka oli mingi Ahto, kes nuttis vana head nõukaaega taga.
Meie vabaarmastuse ja demokraatliku koosolemise häda ja õnnistus on see, et nii sinu kui minu arvamus on võrdse kaaluga. Kas faktid toetavad sinu või minu seisukohta, pole iga kord oluline – oluline on see, kes kõvemini karjub ja haiget saanud inimestele rohkem taevamannat lubab. Ikka on ju parem see lapsevanem, kes nädalavahetusel jäätist ostab ja loomaaeda viib kui see, kes sind õppima sunnib ja õigel ajal magama ajab. Kumbast rohkem kasu on? Pikas perspektiivis?
Kellega lõpeks koos elame?
Aga kumbale me hääle anname?

Kirjanik ja Oponess lugesid koos Naisega üht üliütlemata kõnetavat teksti:

“ENERGIA JA SEKSI kohta
Neile, kes seksi väga kergekäeliselt suhtuvad.
Tšakrad uuenevad iga 7 aasta tagant, seega kui sa oled inimesega kasvõi korra koos olnud, jääb tema energia sinuga 7 aastaks. Seda siis, kui te ei korista seal korralikult.
Kellegagi seksides algab terve energeetiline protsess.
Peamiselt mõlema juurtšakrad (Muladhara) saavad kokku ja sellest intiimsusest aurad ühinevad, ühinevad, et luua nende kahe ümber suurepärane auraenergia.
Läbi eraldumise jätab see energeetilise ja karmalise jälje. Mida rohkem suhteid sul inimesega on, seda sügavam on side.
Seetõttu mäletate mõnikord nii mõndagi oma endisest naisest või sellest, kellega lähedaseks saite, ning muudate oma vibratsiooni ja loote energeetilised sidemed, mis toovad nad kokku, kus nad seejärel jätkavad energia edasikandmist peentasandil.
Igas suhtes omandatakse osa teise inimese energiast. Kui teil on suhted inimestega, kes on peamiselt tihedad, teadvuseta, valguse ja armastuseta, ebastabiilsed, siis omandate sama asja … Te muutute paradigmaks, kus miski ei tee teid õnnelikuks, kuigi teil on palju põhjuseid. Kui teine ​​inimene tegi midagi, mis tema karmat iseloomustas, omandate selle ja see võib meelitada ligi valusaid kogemusi.
Vastupidi, kui oled suhtes kellegagi, kes on teadlik, täis valgust, täis armastust ja kes hoiab oma energia puhtana, tekib mõlema inimese jaoks imeline positiivse energia vahetus. Mõlemad kasvavad armastuses ja teadlikkuses.
Armastuse ja seksuaalsuse energia on nii suur ja maagiline, et vibreerib nii kõrgelt, et jõuate avardunud teadvuse seisundisse. See energia jääb ka sinusse ja minusse uute valguskoodidena.
Kui magad inimesega, kellel on parasjagu kaaslane, omandad järelikult selle inimese ja partneri (ja partneri partnerite) energiat.
Süüdlasi pole, on vaid teadvuseta inimesed ja tagajärjed. Sa oled iseenda ülemus, võid muutuda, kui otsustad.
Miks meelitame oma ellu inimesi, kelle suhted meiega on tühjad, valusad ja tihedad?
– Esiteks vibratsiooni abil: me tõmbame seda, mida me vibreerime.
– Teiseks õppimiseks: teine ​​inimene on sinu peegeldus, ta näitab sulle sinu varje, et saaksid need ära tunda ja nende kallal töötada.
– Kolmas sisemiste konfliktide tõttu: te ei õppinud armastama, te ei õppinud väärtustama …
Järelikult suhestume sama vibratsioonitasemega inimestega. Võite isegi kiinduda (“armuda”) kellessegi sellisesse, suutmatus end armastada ja väärtustada, kuni hakkate ennast kasutama. Sest see tajub vibratsiooniliselt teie vajadust armastuse järele, kuid peegeldab ainult teie suhet iseendaga. Armasta ennast ja sa armastad teisi ja teised armastavad sind.
See ei ole kutse mitte seksida, vastupidi, sa pead ARMASTAMA nii tihti kui tahad! Kuid enne seda vibreerige, et meelitada ligi inimest, kellega koos saate olla stabiilne ja aidata teil kasvada ega lammuta evolutsioonilist tööd.
Inimesed, kellel on VIBRATSIOONI, teavad, kuidas valida ARMASTUST ja VALGUST.
Ära kunagi maga kellegagi, kellega sa ei taha koos olla, ära tee seda kättemaksust või sellepärast, et pead…”
Allikas: Radu Adrian Delea

„Kuskohas ta ise oli, kui meid ulmelistesse võlgadesse mängis?“
Õde seisis Naise lävel, silmad õudusest pärani.
Talle otsa vaadates mõistis Naine, mida tähendab väljend „silmad pärani kinni“.
Selles hirmunud tühjuses ringlesid vaid numbrid. Miinustena. Ja deemonid.
Võõrad kiusajad, mille ohvriks õekene oli ootamatult saanud.
Või ootuspäraselt. Õemees oli ju ammu juba kasiinosõltlane.
Sõltuvus on teatavasti biokeemiline reaktsioon. Meie ajus on nälja, janu ja lõbuvajaduse keskused nii kõrvuti, et me ei saa sageli aru, millest puudus on. Vee joomise asemel seksime, söömise asemel joome veini ja magamise asemel eksime mängurlusse. Erinevad deemonid aina ootavad, millal nende rüppe langeme.
Deemonid on meis eneses peituvad, meie enese nõrkustest ja sund-mustritest toituvad reptiloid-energiad. Kujutlegem neid sõrgade ja sarvede või lülilise sabaga, mõte on sama. Saatan või saurus – vahet ei ole – deemon on deemon.
Eeeee-motsioon, deeeeemonitele tähelepanu juhtimine on põhimõtteliselt stabiilsuse ja kuldse kesktee tarve. Tajume tarvidust igasuguseid harmooniast hälbivaid eeee-sid tagasi keskmesse stabiliseerida. Ja eksime üle emotsioneerima või otsime kehaväliseid stabilisaatoreid nii eufoorias kui ahastuses.
Kehaväline illusoorne tasandaja viib igal juhul tegelikkusest eemale.
Mida enam endast väljastpoolt lahendust ja leevendust, lohutust ja lennukaart otsime, seda võõramaks iseendale jääme. Anname sõna otseses mõttes ennast ära.
Miski kurvastab – klõmaki! Keegi ärritab – vurr! Rulett pöörlema, ära siit!
„Ta ise ei olnud kohal,“ vastas Naine õele lühidalt.
Pikemat arutelu poleks paanikas õekene vastu võtnud.
„Mida sa räägid – täiskasvanud mees, perekonna pea – kuidas ta kohal ei olnud!“ õiendas õekene.
Naine ei sekkunud.
Laskis õekesel seda nappi mitte-kohal-olemise lauset seedida.
„Tegelikult… kui ta öösiti üleval on ja kasvõi üksinda lauamänge mängib, süntesaatoriga viiksutab ja kell kolm makarone keedab… jah, ta pole kohal. Ei ole ärkvel ega maga. Tuiab ja tiksub ega suuda hommikul töölegi minna. Kusjuures raha teenida oleks ju oma sõltuvuse toitmiseks just vaja, aga ta ei jaksa…“
„Sõltlaselt tulebki vahendid ja võimalused ära võtta. Võõrutus tähendabki ju, et ei saa. Ei ole ega tule. Ei pudelit ega tabletti, popsu ega kasiinot – otsas on! Rohkem ei jagata.“
„Olen kuulnud, et need mängurid, kes endale oma sõltuvusest aru annavad, seavad endale keelu nii päris-kasiinodes kui internetis…“
„Jajah, mispeale sõidavad Lätti.“
Ja telerist sõidab igal õhtul tuppa viie erineva kasiino reklaam – krooniks tõsiasi, et ka Eestimaa-uhkuse-saadet finantseerib kasiino.
„Õigus jah, kusagil mujal kui Eestis ta viimase tiiruga meid puu alla mängiski…“
Money talks, bullshit walks.
„Kuskohas sina sel ajal olid?“ küsis Naine ettevaatlikult.
„Tööl. Lapsevanemate koosolekul. Pilateses…“
„Järelikult ei olnud ka sina kohal. Aimasid, aga olid ära. Lasid sõltlasel sõltuvuses olla – mis tähendab, et oled olnud kaassõltlane,“ riskis Naine õe viha alla sattuda.
Ei sattunud. Õde hakkas nutma. Ja see oli juba pool võitu.
Naine vaikis. Õde nuttis. Kell tiksus. Nüüd-nüüd-nüüd…
Naine ei soganud õele kõik-saab-korda-ära-nuta.
Moel või teisel korda saab kõik alati.
Lõppegu lugu kasvõi ühetoalises üürikorteris.
Viimne, mida nutjale soovitada on mitte nutmine. Maailm on tulvil inimesi, kes ei oska nutta. Patsutatud ja tunnustatud olgu igaüks, kes söandab ja suudab nutta.
„Tead, mida deemonid vajavad?“
„Rotimürki,“ lurises õde.
„Armastust.“
„Ma arvasin, et nad kardavad seda.“
„Vajavad. Saada iga pisaraga deemonile valgust ja armastust – ja ta haihtub. Jah, finantskrahh jääb – aga laheneb. Võimalik, et mees läheb oma teed – aga sina oled oma osa teinud ja iseennast deemonist vabastanud.“
„Midagi muud ma ju teha ei saagi…“ ohkas õekene-rahunenukene.

Vivian, mu sündimata jäänud tütar, jutustan sulle ühest pisaratemerest, mida kuulsin pimeduses. Meri on sama kuuldav kui nähtav – võimalik, et kuuldavamgi veel.
Sa kuuled pisaratemerd niiske nina ja viivleva hingamise, neelatuste ja vaikusena.
Mu kolleegi kodus läks tormiga elekter ära.
Meil pidi olema zoomis koosolek. Kolleeg oli ta mulle karjäärinõustamise alal, mitte kogemusnõustajana. Muidu kõlanuks järgnev kuuldemäng nagu kinnitus väitele ei-ole-kingsepal-kinga-ega-rätsepal-kuube.
Olime uue nädala töögraafiku juba ära jaganud ja kõnet lõpetamas, kui mu kolleeg sosistas: „Issakene, mu issikene hiilis baarikapi juurde…“
Karjäärinõustamine, inglikene, on selline töö, et ulatad teelahkmel seisjale abikäe.
Küpses eas inimesed ei tea muutunud maailmas massiliselt, kelleks tahavad saada.
Nad soovivad senise abielu ja elukorralduse lõpetada.
Ei suuda enam päevagi senises ametis vaakuda.
Tahavad midagi täiesti uut – juurte ja latvadeni.
Kuna kaugelt paistab paremini, siis meie koos neid juuri-latvu otsimegi.
Kolleeg oli viimastel nädalatel olnud ettevaatlikult rõõmus ja sosinal tänulik, et tema issikene-oh-issakene on kaine. Papa oli tütart ja tütretütart aastaid oma joomisega terroriseerinud.
Muidugi sa ei tea, mida psühhoosis alkohoolik oma perega teeb.
Inimeseks sündinud kõigil kontinentidel teavad liigagi hästi.
Päeval magab sõltlane siin madalsageduslikus maailmas, kuhu sina ei sündinud, ennast välja. Ise uskudes, et sel õhtul ta ei joo, ei popsi, ei mängi… Ent siis tuleb õhtu. Ja ta teeb seda jälle. Satub südaööks tavapärasesse psühhoosi. Mistõttu öös on müttajaid. Teda tuleb valvata, röstereid välja lülitada, ahjusiibreid passida, jälgida, et ta keset ööd koera pissitama ja magavate inimeste akende all plärtsutama ei kakerdaks…
Sõltlane kordab väsimatult, et tema on vaba inimene ja võib teha, mida tahab.
Ent tema tahab ainult oma karahvini vahet taaruda, nagu lühikese keti otsas peni.
Paigal istudes tekib illusioon jaa – vaba!
Pruugib kuhugi minema hakata – vabalt ainult karahvinini. Vana hea.
Mu kolleeg oli ettevaatlikult lootusrikas, et mõnenädalase kainuse järel nii jääbki.
Seepärast kostis tema kähisev sosin nagu lämbumine.
Tal oli joogikapile lähenevat isa silmitsedes süda seisma jäämas.
„Ma ise kannatan kõik välja, aga oma tütrele ma enam seda teha ei või…“ habises kolleeg. „Isa on kümne minuti jooksul kolm pitsi võtnud… Kristall-karahvinist.“
Tütrekene, on üks eriti noobel enesepettuse moodus.
Selle stiili nimi on nagu-vanas-heas… Ükskõik, kas filmis, raamatus või maailmas. Vana hea.
Vana hea maailm napsikandikuga kaadris. Vana hea film, kõigil pokaal pidevalt näpus. Vana hea…
Vana hea eesti mees koperdas elektrikatkestust kasutades küünlavalgel napsukapi vahet, nagu oleks selle küljes lühikese kummipaelaga kinni. Tema tihkuv tütar sosistas mulle, et igal järgmisel ringil tilksatab karahvin järjest valjemini vastu pitsi ning hägustuv isa laseb talle taskulambiga valgust silma nägemata, et ta on seal.
„Kui tütar trennist koju jõuab ja näeb, et vanaisa jälle…“ katkes kolleegi hääl.
„See ei ole sinu süü.“
„Ammu aeg siit ära kolida… Muidugi on see minu süü, et me ikka veel selle joodiku psühhoterrori all koogutame,“ ohkas kolleeg, taustaks killkolladi-trahh. Vana hea karahvin, ei mingit kahtlust. „Minu ema hakkas isa hirmutamiseks haigusi teesklema. Kiirabi käis meile nagu liinibuss. Kuidagi teisiti ta isa kõnetada ega eluks vajalikku tähelepanu ja armastust kätte saada ei osanud. Hoiatasin emmet – ükskord, kui sul on tõeliselt mingi haigus, ma ei usu sind enam.
Läkski nii. Mängis nii kaua insulti, kuni saigi tegeliku insuldi kätte ära. Just siis, kui mina olin ära ja isa täis, nagu alati. Kõik. Tehtud…“
See ei olnud sinu süü!
Kolleeg kirjeldas segamatult, millise kroonilise hirmufooni taustal ta on lasknud oma tütrel kasvada.
Sel hetkel ma teadsingi, et sinu nimi on Vivian.
„Nagu sellest oleks vähe, mida maailm meiega teeb. Spockist sundvaktsineerimiseni muteeritud põlvkonnad… Spocki raamatute järgi lasti beebidel kellast kellani karjuda. Needsamad beebid lasevad suureks kasvanuna nii ennast kui oma lapsi vaktsineerida… Ja minu laps tuleb täna lisaks pimedasse koju, kus töllerdab ringi juba sigalakkutäis vanaisa…“
Tuletasin karjäärinõustamise teenuse alal kolleegile meelde, mis on minu põhiline pühendumine ja missioon.
Meie kõigi lood on nii sarnased – ja ometi on iga neist eriliselt kõva pähkel. Praegu just on mul ridamisi nõustatavaid, kelle probleemide puntra otsas troonib ülinõudlik halastamatu puberteetik.
Kui oleksid sündinud, oleksid sinagi mind püüdnud troonilt kukutada…
Samas näen üle päeva või iga päev, et noorte alfaemaste bigmama-stiilis ülevalt alla positsioneerimised hierarhia muutmiseks on positiivsed.
Vanadel alfaemastel ei ole võimalik toonusest välja minna – vaip tõmmatakse jalge alt otsekohe ära, kui valvsuse kaotame.

Aabram…
Kirjanik jutustas Naisele ühe oma lugudest, mis oli teda läbi elu saatnud. Nii lugu ise – kui peategelase taasilmumine siis, kui valvsus kadus.
Neil teravatel hetkedel oli Aabram kohal.
„Sõitsin ühest Eesti otsast teise. Töölt. Öösel. Üksinda autos. Keset kaamost või hingedeaega – kuidas keegi eelistab novembrit nimetada.
Jäin roolis magama.
Hetkel, mil parempoolsed rattad maanteeäärset kruusa krõbistama eksisid, hüüdis mu laps mind. Tagaistmelt. Võpatasin ärkvele. Tee ääres seisis hiiglaslik, ent sale helehelehele mees. Juuksed ja habe ühepikkused – elegantselt rinnuni.
Tal oli käes endast kõrgem sau, mida ta vastu maad toetas ja üsna ulatusliku amplituudiga kõigutas. See tundus heatujuline. Julgustav. Äratav. Igas mõttes.
Oma nime ütles ta meie teisel kohtumisel.
Ta meelitas kummalise hääle abil mind, kes ma lahtiselt müüridel vibrava tala all seisin, vaatama küünitama – ja tala kukkus minust millimeeter mööda. Ta seisis eemal ja aerutas ikka oma ustava sauaga – ning ütles: „Calm down!“
Aabram.
Kui mu poeg seilas üle ookeani ja istus öösel vahis, tuli talle üle vete samasugune kõrget kasvu sauaga mees ligi. Kõigutas saua – nagu kunagi merevoogusid oma rahva ees laiali käskides – ja ütles: „Easy now.“
Mu poeg tuli kohe seejärel läbi kümne keskmise ja ühe meeletu tormi – tõi enese ja mõrsja tervena koju. Koju jõudes meenus talle: calm-down-easy-now-mees palus emale temast rääkida – ema teab, kes ta on.
Seepeale küsisin – sest tajusin – meie mees on meiega: oled sa SEE Aabram?
Jah. Nii minul kui pojal kui mõrsjal olid kõik karvad püsti. Guusbamps ja need teised sõnad, tead küll…
Hiljem, kui eufooria lahtus… ei olnud mitte midagi muutunud.
Teadsin juba kolmkümmend aastat, et Aabram kaitseb mind.
Olin tänulik, et ta mu lapsed eluga üle merede koju tõi.
Kui temale mõtlen ja teda kõnetan, on ihukarvad kohe vudinal-kõdinal turris.
Aga… Ma olen ikka fifty-sixty madal ja tänamatu, ületöötanud ja ala-teadvel. Aga,“ ohkas Kirjanik.
Asjad on õhus. Naise poole pöördus just Menditar, kes tuli vangist – jalavõruga – ning kelle tema lapsed kogemusnõustamisse suunasid.
Ka aegade-olude-ohver Menditar jõudis nii kinni kui lahti sellepärast, et tema areng ja avanemine jäi fifty-sixty toppama.
Mendina hakkas ta tina panema, kuna amet lõhkus.
Nii tavatsetakse öelda, kui põhjust on vaja. Juues – pigem küll pohmelustes – avastas ta tervendava maalimise. Pensionile jäädes sai temast täiesti arvestatav kunstnik. Ent oma ema altzheimerit ettekäändena kasutades jõi ta enam kui eales.
Käis ajuti spirituaalseid praktikaid kogemas – neist igaüks lõppes ühtmoodi: kõik teised olid kõiges, aga see-eest alati süüdi. Vaja juua.
Ühel õnnetul või õnnelikul hommikul leidis ta ema surnuna – nagu pea iga päev, oli eideke järjekordselt kukkunud. Peaga vastu metalli. Hüvasti, kallis!
Kuna Mendi suhted polnud kolleegidega olnud maailma parimad, vaid eestimaised-tüüpilised, esitati talle süüdistus. Kinni pandi.
Hästi läks tal vanglas. Kunstnik oli ju…
Välja tulles selgus, et ta polnud mitte mingil määral muutunud. Süüdistas kõiges kõiki ja kõike ning kui ta jalavõru trotsides hakkas endale koju kärakat korraldama, kutsusid tema lapsed Naise tema juurde.
Tema, kettipandu, ei saanud ju Naise juurde minna.
Naine jäi pikaks ajaks mõtteid ja tundeid-pidi sinna.
Nii palju katkiseid inimesi siin ilmas – ning aina juurde tulemas.
Naine küsis, kas Kirjanikul on selle kohta mõni tekst. On. Lugu Lolitadest.

Vladimir Nabokov on Vladimir Uljanovi ehk Lenini aegne suurvaim, kes pages juba oktoobrirevolutsiooni järel Venemaalt, et paguluses kirjeldada, mil moel ka tulevikus Vladimir Putini genotsiid loob juurde sügavalt katkiseid inimesi. Ei Volodõmõr Zelenski ega teised rahvajuhid saa neid kõiki mitmete põlvkondade jooksul tervendada, nii et uued Lolitad tulevad ka.
Nõukogude režiimi orjana ei oleks Nabokov saanud jutustada, kuidas perverdid toimivad. Kommunismiehitajad ei tohtinud olla pahelised, seega ei saanud varjatud ja keelatud ajastul näiliselt justkui ka raha eest keha müüa ega armastust osta.
Alles postmodernistlikud psühhoanalüütikud ja sisuloojad saavad kirjeldada, kuidas kõige traumeeritumad on julmimad koolikiusajad ning enim ahistatutest kasvavad halastamatuimad ahistajad.
Emigrandist vene intelligent Nabokov tundub olevat tumeda ja eheda teose „Lolita“ kirjutanud üleeile. Pedofiilia ja kuritarvitamise juhtumid paiskuvad praegusesse ajakirjandusse iga päev. Pärast kolmandat maailmasõda on kangelaste kriis veel suurem, sest esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad ning lõpuks on kõik ainult enesemüümine.
Õnneks on meil käepärast terminiks kujunenud Lolitade koondnimetus – peast poisikeseks põrunud meeste teismeline ohver. Meil on ka Sass Henno ja teised noored vihased, kes pühendavad oma elu ühtede kaitsmisele ja teiste paljastamisele.
Traumad tekitavad katkiseid inimesi. Suurte terroriaktide ja massimõrvade puhul lisandub korraga väga palju katkiseid inimesi. Purunevate elude ja illusioonide putlerlik aeg tekitab terava vastuolu vahepeal kujunenud MTÜ-meelse projektipõhise näiliselt turvalise pseudo-tsivilisatsiooniga.
Kõiki on justkui kaitstud ja tervendatud – koerad ja ahistatud, kassid ja sõltlased, hobused ja pekstud naised…
Täna plahvatavad korraga ja kordamööda meist 1000 kilomeetri kaugusel Euroopas pommid ja lehmade udarad. Mitmesajapealistes lüpsifarmides on teatavasti lüpsirobotid – kui pole elektrit ega operaatoreid, ei jõua keegi neid käsitsi ära lüpsta.
Sõjaseisukorras osutuvad eestlased kõrvuti poolakatega suuremeelseteks jagajateks vaatamata energiakriisi põhjustatud majanduslikule šokile. Asju ja heatahtlikkust praegu veel on. Kui sõda jätkub ja ukrainlased jäävad Eestisse pikemaks, hakatakse rääkima nende kolooniast…
Annaks taevas roimarite kiiret peatamist, kohtu kätte andmist ning nende endi raha eest uue Ukraina üles ehitamist. Vinduma jääv ametlikult välja ütlemata WWIII teeb nii ugri kui slaavi rahvad vaeseks ja vihaseks. Eelmisi põlvkondi purustasid Stalin ja Hitler, nüüd märatseb hirmuäratavalt ohjeldamatu putZler. Tulemuseks on üldine viha ja hirmu foon, mille kõrval on poisike isegi radiatsioon.
Niigi ammendatud planeet ei pea sellele vastu, kui kutsutud ja seatud nato-eu-un laastamist ei peata. Ilmutusteraamatus lubatud looduskatastroof jätabki alles ühe kolmandiku inimkonnast. Seda koledust leevendab igaühe lootus, et tema kuulub allesjääva kolmandiku hulka – eeldusel, et ta pole traumade, üle jõu käivata läbielamiste ning alkoholi ja ravimite käes eluvõimetuks muutunud.
Kuna diktatuurid eitavad nii pedofiiliat kui homoseksualismi, pole kellelgi nii peagi võimalust analüüsida, mis tegi massimõrvarist koletise. Samuti ei saa me lõpuni teada, kas Michael Jackson või eestimaised Otto-Triinud ja tütarlaste treenerid olid või ei olnud seda- ja todamoodi.
Ülimenukas 50 varjundi filmiseeria näitab hallist mustani, miks kujunes õnnetust poisist üksildane sadist. Ta korvab oma õnnetust tohutu rikkusega ning tema õnneks leiab ta tervendajaks armastava naise, mitte kullakaevaja.
Olgu jutuks üksikisik, rahvus või linnad ja riigid – purustamine võtab hetke. Ülesehitamine on pikaldane protsess, mis annab tööd paljudele professionaalidele. Samal ajal, kui tuhanded ehitajad rajavad uue Ukraina, aitavad terapeudid purustatud isiksused tagasi inimesteks. Retsepti, mis juhtus, kuidas see avaldub ja mida sellega peale hakata, andis juba 100 aastat tagasi Nabokovi bestseller „Lolita“.

Taevane töövihik seadis Naise ette kaks vastandlikku ülesannet.
Kellel on, see ei hinda – kellel pole, selle olukorda ei oska vanemad hinnata.
Esimene ülesanne saabus tema ukse taha hirmsa ähmi ja jooksuga kell 4 hommikul.
See oli juba teine kord. Esimesel korral jooksis teismeline Poiss tema juurde sellepärast, et ei kannatanud vanemate kaklemist välja. Vanemate nääklust võimendas pisiasi, et see toimus tema toas. Täpsemalt: tal ei olnudki tuba.
Kaksikud õed ja vanem õde elasid ühes, vanemad teises ja Poiss mitte üheski toas.
Korteri värk. Millele vanemad mõtlesid, kui kolmetoalise korteri soetasid, sisustasid ja-või lapsi täis sigitasid? Miks nad korterikarbi asemel väikest majakest ei ostnud?
See oli nende töövihikuülesanne.
Naine pani tiba tatise poisi magama. Tema asi ei olnud arvustada, vaid soojendada.
Pisiasi, et ta ise pärast seda SARSi jäi, ei puutu asjasse. See on jällegi tema, mitte tormivarju otsinud Poisi probleem.
Ema ja isa programmeerisid poisi elukorraldusse pidevalt kodust ära olemise.
Elutoas koos nendega seni telekat vahtida, kuni nad oma tuppa kobivad ja talle diivani vabastavad? Vahva. Või siis mitte nii väga. Poiss oli alati väljas, kuna tal polnud oma kodus kohta.
Teised korteriteismelised olid väljas, sest neilgi polnud oma tuba ega luba.
Nende isad – kui neid üldse oli – kogunesid omakorda garaažides või saunades, sest nemadki ei mahtunud korteritesse.
Teisel korral jooksis Poiss umbes samal kellaajal Naise juurde peitu.
Sedapuhku politsei eest. Teadis mõõdukalt vindisena, kuidas kõrvalteid pidi jänesehaake tehes putku pääseda. Teismelised ei tohtinud öösiti agulis ringi luusida. Keelatud oli alkot-tubakat tarbida. Pisitõsiasi, et neil kusagil olla polnud, ei kuulunud arutusele.
Keelatud. Kohatud. Ise ilusad nagu noored jumalad.
Kolm on kohtuseadus.
Kaks korda oli Poiss varju pääsenud.
Kolm… Brrr!
Naise enese teine, täpselt vastupidine ülesanne oli hoopis niipidine, et tema oli ukse taga.
„Tra, mina ei ole ühtegi asja oma tuppa valinud. Mida-muna voodi! Miskdi kardin. Okeino kapp on sõpsilt saadud, see veel kärab kuidagi nagu…“
Naine seisis linnalähedase küla kena väikese majakese ukse taga.
Ei tahtnud sees toimuvat pealt kuulata, aga kuulis.
Ta oli tulnud kogemusnõustajana isiklikule konsultatsioonile.
Temake, kes ta koduvisiidile kutsus, kaebas eelkõige iseenda peale. Ütles telefonis – ja kirjutas messari pikas kirjas – et tajub oma unistust elades ennast oma teismeliste laste suhtes vägivaldsena.
„Mina tahan lambaid ja kanu – nemad mitte. Kui ma sunnin neid tallesid lutitama ja laudast mune ära tooma, hakkavad nad vastu – sinu lambad, sinu munad. Mis siis, et ise söövad. Nii mune kui osavalt tehtud lambaliha…“
Naine teadis, mida tema kui nõustaja poole pöördunu lapsed tundsid.
Ta ise oli alles täiesti lapsena vanemate talust linna pagenud.
Tööle, kooli, mehele, abordikonveierile – ükskõik, kuhu, ainult mitte sitast lauta, silohaisuga riideid, rotte ja pottsoengut.
„Korista oma tuba ära – nõustaja jõuab kohe siia!“ tõstis abivajav ema sees häält.
„Mina ei valinud seda tuba ega nõustajat!“ tõstis ka teismeline häält.
Naine pani käe ukselingile, hingas sissevälja – ja talle meenus Luule Viilma väide: lapsed valivad oma vanemad.
Küll oleks lihtne, kui lapsed saabuksid vanematega samast või vähemasti sarnasest hingeparvest. Aga see pilvekene on juba siin. Uued linnukesed tulevad. Emb-kumb, kas vanematele õpilasteks – algajatena siin planeedil – või õpetajateks. Kõrgematest tsivilisatsioonidest.
Meenus ka idamaade iidne tarkus: lapsed on oma vanemate õpetajad.
Sellega peetakse silmas palju sügavamaid kihte elusid ja märksa enam tasandeid inimeseks kehastunute vahel kui näiliselt lihtne vanemlikkus. Mista’s on – õpetame lapsukesed inimesteks ja tupsu-tadaa.
Saab õpetajaks tulnud lapsukene täiskasvanuks ja tuututab: aga ma tahtsin hoopis sellist-tollist emaaaaa… Käib mööda terapeute ja nõidu ning toob nende juurest kogu raha eest kaasa üha enam pretensioone.
Mispeale mahakantud ja süüdistatud, pealekaabitud ja ärapõlatud emal ei ole teha muud kui öelda: mida iganes sina väiksena tahtsid või praegu tahad – on nii, nagu on – nii toona kui täna olen mina voh mina.
Kui soovid sünnivaliku ümber teha, paki oma asjad.
Kusjuures kaks kolmandikku, pigem kolm neljandikku neid emade-süüdistajaid elab neid üksinda kasvatavate emade juures. Nad saavad alati ähvardada, et kolivad ära isa juurde. Ent kõik osapooled teavad – ei koli. Isa ei taha. Ise ka ei taha. Ähvardada on hea. Ähvardatud ema ei sunni tööle, ostab taltsalt asju – ja päriselt õnnelik ei ole keegi. Südameüdini enesestmõistetavalt ema pürgimustes osalemata ei jäta ka kõige kalestunum pubekas. Kusagil hinge salasopis ikka kipitab…
Õnnetu emme oli talle telefonis kurtnud, et kõik, mis teda õnnelikuks teeb – peenrad ja marjapõõsad, heinad ja kitselüps – pälvib teismeliste põlguse, laiamise ja nulli osalemist.
Ehk õpetavad noored emale, et naturaalmajanduse ajad on möödas – üks inimene ei pea kõiki ürgtöid rabama – valigu üks oma teema. Kas lambad või… mis iganes.
Isegi pandeemilises maailmas, mis ellujääjad linnadest küladesse ja suisa metsa voolutab, tuleb ju ometi valida, mis liigid ja pühendumised lõpeks valida. Et nende teenimise kõrval ka kodukontoris oma erialatööd teha ja…
Kallid-riided-taara-banaanikoored-sidemed-kõik-läbisegi – paisus majakeses kurnatud ema hääl kimedaks kisaks.
„Sitt lugu, lilleke – istu need riided endale sisse, na – krdi hiinakad, maiäässs!“
Pssss…
Loom karjub, kui on hädas, mäletas Naine oma enese lapsepõlvest, mida ta päris ausalt öeldes enam mäletada ei tahtnud.
Ei-räägi-minuga-nii!
Ole-vait-na!!!
Ole-ise-vait!!!!!!!
Naine mõistis, et oma Lugu järgiv ema oli lapsi sellega võimalikult vähe koormanud – ja ikkagi end vägivaldsena tundnud – sellega jõmpsikad ära hellitanud. Ja nendes samas salajase süütunde tekitanud. Mida muud nad siin ülbasid, na.
Süütunne teeb tigedaks. Kuri kurbus ajab kisama. Säh sulle, mina-pole-valinud-na.
„Kuniks elu, saab alati uuesti valida,“ ütles Naine ust avades tere asemel.
Punetavad-hingeldavad temakesed – varajases keskeas üksikema ja tema teismeline printsess – põrnitsesid teda, nagu ilmutust. Ise omavahel liigutav-naljakalt sarnased.
„Küll te olete ilusad,“ pahvatas Naine.
Ja teadis samal hetkel: kuniks elu, saab üha uuesti valida – tema ise ka.

Mäletan, millal otsustasin, et rohkem siia ilma lapsi ei sünnita, Vivian.
Siis, kui mu poeg ja tütar olid veel üsna õrnas eas, tajusin: pean korvama.
Pean tasandama ja kuhjaga katma olematute meeste tehtu ja tegemata jäetu meie elus.
Ma ei tea, kes nimetas võõrasisad kasuisadeks. No mida kasu!
Küllap see pidi vanas keeles tähendama kasvu-isa. See, kes lapse kasvatab.
Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu – Pipi Pikksukk keelitas sedasi.
Kärgpered on reeglina moodustised, mis panevad naisi kolmekordse koorma all küürutama.
Me oleme emad oma lastele. Kasu- või võõrasemad mehe lastele. Ja lisaks korvame kahju, mida kasu teeb. Ükskõik, kas teemaks on laste ebavõrdne kohtlemine või võõrasisa joomised-tarbimised-hooramised – naine peab pidevalt harmoonia ja turvatunde taastama.
Kärg-särg-härg-pärg-perede eest vastutavad naised elavad iga päev 7 eest – tööl käime ja oma vanemate eest vastutame ju ka – ent meeste tekitatud auke ja traumasid me oma lihastele lastele mitte iialgi päriselt hüvitada ei saa.
Ei ühtki last enam sellesse kärg-võõras-kahjuisanduse monsterlandi, otsustasin ma.
Meil olid lastega pere koosolekud.
Istusime kolmekesi maha ja rääkisime asju lahti.
Lapsed olid minuga nii lõpmata armsad ja need jutuajamised olid südamlikud.
Aastate möödudes sain aru, kuidas mu lapseohtu poeg hakkas vaistlikult vastu võtma mehe rolli oma üksildase ema elus.
Ma ei saanud mitte kuhugi minna ilma, et seletasin pojale üksipulgi lahti, kuhu ma lähen, kellega, miks – ja mispärast ma teda kaasa ei võta.
Oletasin, et poisil on kõike vaja teada elementaarse turvatunde pärast.
Seda ka. Ent sel moel õppis ta väikese mehena vastutust võtma.
Me käisime kodust väljas nii palju kui suutsime. Nii minu jaksamise kui raha mõttes.
Kodust välja läksin enamasti kolme lapsega – kuna ka minu õde oli lahutanud ja samuti vanemate juurde tagasi kolinud, elasime seitsmekesi ühes majas.
Võimalikult tihti oli mõistlik lapsed ära viia, et talumatult paks õhk saaks lahtuda.
Isa tahtis vaikust. Ema ei tahtnud isaga tülitseda ega seda, et miski kõrvaline isa välja vihastaks. Seda, et enesevalitsuse kaotanud isa läks aeg-ajalt emale käsipidi kallale, sain alles hiljem teada.
Kusjuures teada saades mõtlesin: inetu küll, aga pidevalt tänitav ema ise ju noris.
Kas see peabki alati ja igal juhul olema nii, et me ei mõista ega hinda oma emasid?
Minu lapsed tahtsid teistsugust. Piinlik küll – ma ise ju ka… Kuni surm meid lahutab.
Saan pisarateni haiget, kui mu lapsed mind põlgavad ja muuta püüavad.
Ma ise olen ju täpselt samamoodi oma ema halvustanud ja teistsugust tahtnud.
Parim ema on surnud ema?

„See juhtum on sulle – sina oled maatüdruk, kes on end üles linna töötanud!“ teatas Kirjanik.
„Sinu!“ vaidles Naine. „Sina oled kirjanik.“
„Mina pole programmiline kellekski-millekski hakkaja – ega isehakanu – ega mitmekülgselt andetu taidleja!“ pahandas Kirjanik. „Midagi muud kui sõna-akrobaatikat mina selles elus nii ilmastikukindlalt ei valda. Kirjanikuks kujuneb see, kes väljendab paljusid puudutavat, äratundmisi tekitavat taipamist. Kui seda turundada ei õnnestu, pole sina kirjanik. Mine tööle!“
„Ma ei taha seda tööd,“ tunnistas Naine. „Vist ei ole veel piisavalt professionaalne.“
Pingpong.
Pall, mis – nojaa, kes – nende vahel plõnksis, oli Proua Programm.
Kõigepealt Kirjaniku ja siis Naise ning keeldumise järel taas Kirjaniku letti lendas hoopis Proua Programmi mees. Otsis tuge ja kaitset – aga haudus ka kättemaksu. Meeleheitel mees tahtis lisaks lastele tagasi saada eneseväärikust. Oli valmis selleks oma eksi risti naelutama – Kirjaniku ja-või kogemusnõustaja kätega. Teades, et pere ja kodu on ta igaveseks kaotanud.
Mees oli küll teinud kõik, mida Proua Programm käskis, ent nüüd oli ta programmist välja arvatud, maha kantud-arvatud-tallatud. Ja mõlemal temakesel, kelle poole õnnetu inimene pöördus, oli tema ja teema suhtes sügav vastupandamatu tõrge. Ei!
Proua Programm sündis ja kasvas maal – seal kasvas ka tema esmane tahtmine linna minna. Nagu see juba sajandeid sündinud on – hea on seal, kus meid pole.
Temast sai tõupuhas broiler – kostüümi ja kõpskingadega sekretutka.
See polnud kaua kena. Ära tüütas ja ammendus – seda enam, et linnades tõusis esmane laine maale kolijaid. Ellujäämiseks on vaja ise toitu kasvatada, ennast varustada, oma kraami linnadesse müüa… Mis iganes see kraam on. Vildist sussid, nõuhau või tuled-viled.
Preili Programm valis endale tubli maamehe, sai esimese lapse ja nad ostsid talu.
Teise lapse sündimise ajaks oli kodumaja rajamine nii kaugel, et väikese pere võis meheta jätta ning isa läks võõrsile edasiehitamise jaoks raha teenima.
Kolmandat last sünnitades sünnitas Programmitar idee: maal asuvale programmiga sobivale majale lisaks loomi vaja. Võeti.
Mees – Traktorist – tahtnuks küll hoopis töökoja ehitada, aga naise käsk oli püha.
Traktorist kuulas käsku ka sellel tasandil, et võttis oma – nüüd juba neljandat last ootava kaasa ära. Enne pulmi kirjutas Proua Programm esimesed raamatud – nüüd tuli neid veel ja veel.
Proua Programm nägi, et mitmed inimesed loovad oma elud nagu muinasjutud ja kirjutavad neist loomistest hästimüüvad raamatud. Mina ka, mina ka, mina ka!
Viienda lapse – programmiliselt pidi tõelisel tegijal palju lapsi olema, te siis ei tea seda lihtsat tõde või? – sündimise ajaks oli selge, et lapsed-loomad-looming pole ühitatavad.
Liigist olenemata loomad aina haigestusid ja surid, põdesid ja kidusid – loobuti.
Kuuenda lapsega koos otsustas Proua Programm, et tema on kirjastaja ka. Traktorist koristas töölt tulles kodu, valmistas järgmiseks päevaks toidu – ja kui õlut julges juua, oli pereisa Proua Programmi mõõtkavas joodik.
Lasterikas ise lendas oma lastega mööda trenne-stuudioid-harrastusi-huvikoole – igaüks tema lastest oli juba ära programmeeritud. Kõik nad pidid ükshaaval emme unistusi elama. Misiganes anderaasuke kelleski ilmnes – kohe arendama!
Seitsmenda lapse järel leidis Proua Programm silmarõõmu – eduka linnamehe – ning temaga konsulteerides kutsus Traktoristile koju voodisse miilitsa, kui see õlut oli joonud. Viidi platele. Kahtlustati koduvägivalda.
Traktorist nägi edaspidi oma lapsi nädalavahetuseti.
Proua Programm õpetas teisi kirjutama. Kui temalt seda oskust väga osta ei tahetud, kandideeris poliitikuna – paraku eriti ebaõnnestunud erakonnas. Misjärel sai oma silmarõõmu nõuannete järgi kõutšiks. Igaüks, kes peab elatist teenima, aga õigupoolest midagi teha ei oska, hakkab teatavasti teisi õpetama.
Et Traktoristilt võimalikult palju pappi välja peksta, andis Proua Programm teda jadamisi kohtusse. Unustas rööpräheldes, et kirjavahetus on ka teisel poolel alles – ning et erakirjad lekivad 21. sajandi läbipaistvuse aksioomi kohaselt täiega.
Piinlik lugu? Ei. Proua Programmil oli alati õigus. Ta tõestas kõigile naiste ja ettevõtjate organisatsioonidele, kuhu vähegi kuulus – aga neisse kuulus ta mitte vähe, vaid palju – milline vägivaldne joodik on Traktorist.
Vassimine ja rassimine Traktoristi põrmustamisel võttis sellised mõõtmed, et organisatsioonid hakkasid Proua Programmi vaikselt, aga kindlalt välja arvama.
Programmiliselt oli tal vaja kõiki oma seitset last omada ja oma unistusi elama suruda – reaalselt laotas ta neist osa oma naissugulaste hoolde – ja tegi talinates mingit järjekordset programmilist karjääri. Traktoristil oli ammu järg kadunud.
Nad olid nagu sõjapõgenikud, kes olid sõjas oma enese pereemaga.
Traktorist kaalus Ukraina kaitseks sõtta minekut – lapsi ei saanud lähikonnas turvamata jätta. Mõtles tagasi loodusse hääbuva talu ukrainlastele peavarjuks anda – Proua Programm polnud nõus. Too võttis aina igal teemal, aga see eest igal pool ja kogu aeg sõna.
Kui Traktorist helistas Kirjanikule, tõdes mees, et ei saa oma seitsme lapse ema lakkamatute postituste pealt aru, kas naine on lisaks ukraina põgenikele ka vene väejooksikute Eestisse laskmise poolt või vastu. Üks asi on naisi ja lapsi turvata, teine – täies jõus mehed maale lasta. Oi!
Kirjanik lootis Traktoristi ärakuulamisega ja filosofeerimisega piirduda. Arutles, et näe, Exupéry “Väikeses printsis” on ühel planeedil rööpaseadja. Inimeste sorteerija. Päriselt inimesi sorteerida ei saa. Ükshaaval on neist kahju – näe, pered-kodud-tööd-möllud… – teisalt olen selle teooria meelik, et inimese koht on seal, kuhu ta sündis. Sel on põhjus ja tulemus – või tagajärg. Mõnel juhul jah karma is a bitch – aga see valiti ISE. Laseme mogilizatsija eest põgenejad siia – ja p sugused keeravad nad mängeldes meie vastu – näe, nende pärast pididki kodust põgenema, tapa nad nüüd ära, kui juba siin oled – saad kõik nende nänni endale – vsjo naše, remember?
Traktorist jätkas helistamist ja veenmist, et Proua Programm tuleb raamatusse raiuda.
Lubas Kirjaniku kirjutatud raamatule lahkesti oma nime peale kirjutada. Mida?
Kirjanikul oli sedavõrd selgelt temalik stiil, et see oli tema ja ainult tema kaubamärk.
Ja üldse on teise pere asjadesse sekkumine – ka nende päästmine – alati üks karmilt karistatav rumalus. Me ei tea nende tegelikke asju. Ei tea, kas nad tegelikult üldse juba-enam pere on. Ja see on täpselt nende endi asi. Kordame – nad ise valisid nii!
Järgmine sündmus juhatas Traktoristi Naise juurde. Sündmus laotus sotsiaalmeediasse. Proua Programm hakkas teenust pakkuma. Sekretutka-taluperenaine-lasterikas-joodiku naine-poliitik-kirjanik-kirjastaja-kõutš otsustas hookus-pookus-otsekohe kogemusnõustajaks hakata. Rõhk sõnal „hakata“.
Koolitatud-praktiseerinud-koolitatud-kogenud-koolitatud – ja veel kord koolitatud Naise juurde saabudes näitas Traktorist oma eksi, Proua Programmi paiset:
Olen elus näinud ja kogenud kõikKe!
Pisaraid, hingevalu, lahutusi ja leina. Tean ja olen näinud kui raske on olla üksi – kui raske on siis, kui Sul ei ole kedagi, kellega oma mure jagada, kellega rääkida.
Olen mitmekümnete paaride suhted taas ônnelikult kokku viinud ja seisnud ebaõigluse ning kurja eest.

Mida???
Mis meelel, see keelel.
Ehkki kirjanik ja teisi kirjutama õpetaja, lubas Proua Programm seista ebaõigluse ja kurja eest. Mida ta Traktoristi vastu kohut käies jõudsalt tegigi…

Tean ka, et kui su kõrvalt kaob lähedane inimene on see meeletu valu millele on raske ravi leida. Olles seda ise läbi elanud ja aastaid end ise ravinud – seda kogemust tahaksin väga ka teistega jagada.
Minu elukogemuse pagas on suur, mida rõõmuga soovin jagada ka Teile.
Ma ei ole selgeltnägija, ei ole nõid, ei ole terapeut – ma olen lihtne INIMENE kellel on lihtsalt palju kogemusi – tavaline inimene, kellele elu on andnud väga palju valusaid hoope – tõuse ja mõõne.
Usun, et mul on Teiega palju jagada!
Mina olen ja jään seisukohale, et lahku minemine peab olema viimane, kordan, viimane. Lahku ei tohi minna. Armastust ja suhet peab hoidma – tuleb õppida armastama ka teineteise vigu– peab õppima elama üle ka kõige raskemad ning keerulisemad ajad – koos!

Jebedijeesus! Kirjanik pakkus ebameeldivat keissi naljaks pöörates, et loovutab Proua Programmile mõned puuduvad kirjavahemärgid ning annab naturaalvahetuse korras paar õigekeelsustundi. Õigekiri sulle, kogemusnõustamine mulle…

Tänasest olen suure uhkuse ja auga kogemusnõustaja.
Ära ole oma murega üksi, helista mulle, koos leiame kindlasti lahenduse.
Tänasest saate kõik mulle helistada, igal ajal. Minu telefon on kõikKidele avatud, igal ajal.
(1.99 /min).

Issandapüssand, nõustus ka Naine. Küsida võib kõike…
Ta teadis, et riik oli mingi projekti järgi seesuguseid Proua Programme hulgi kogemusnõustajateks pööranud.
See, et nad asusid call-girlidena tööle – helista-mulle-mõtlen-vaid-sulle – ning küsisid kaks eurot minuti eest – küsida-võib-kõike – oli midagi uut.
Naine ja Kirjanik loobusid pingpongist – kirjutajaemand keeldus teemast, sest see polnuks eetiline. Lasterikas naine oli püüdnud ja proovinud – tema, siiski kolleeg, ei saanud osatada ega naeruvääristada. Tasa, tasa…
Naine omakorda tõdes, et kogemusnõustamist vajas sedapuhku eelkõige Traktorist.
Proua Programm ise polnud ju nende kummagi poole pöördunudki. Hoopis mees oli vägivalla ohver. Pidev psühhoterror, laste ringilennutamine, luululised kannapöörded. Mehed ei kurtnud ega kaevanud, ei püstitanud ega postitanud. Kannatasid ja maksid.
Kuni enam ei kannatanud – vaimse terrori all murdunud meestega juhtub teatavasti asju, mispeale on kombeks näpuga näidata: näete nüüd isegi, milline ta on!
„Ta on sageli sinise silmaga, küünekriimud näos,“ kinnitas Naine. „Loe!“
Naine pistis Kirjanikule nina alla värske uurimuse meestevastasest vägivallast.
„Ma olen kirjutaja, mitte lugeja,“ itsitas Kirjanik.
Ent luges siiski.
Eestis oli hakatud kokku lugema mehi, kes kannatasid pidevalt vägivalla käes. Kusjuures esialgses arvepidamises polnud poegi-pojapoegi-vendi-isasid-vanaisasid – ainult abi-häbi-ebakaasad.
Tabel ütles, et kui 2017. aastal registreeriti politseis 15 tuhat lähisuhtevägivalla juhtumit, kus kannatanu oli mees, siis nüüd on neid 16 tuhat aastas. Ehkki abi paluvad ühed ja samad mehed korduvalt, on nende arv nüüd üle tuhande.
Kirjanik nuuskis nina kirtsutades protsente ka: psüühiline väärkohtlemine 60%, füüsiline 24%, mõlemad kokku 17% – kuidas neist numbritest 100 kokku saab, ei tea – selge pilt. Not my circus, not my monkeys.
„Minu meelest ei saa meie sinuga siin selles tsirkuses üldse kaasa keksida – mees vajab meest. Evald, Trofimov, Valsberg…“ meenutas Kirjanik šamaane-tervendajaid-tantsitajaid-joogameistreid.
Mööda kogemusnõustajate üha täieneva armee reklaame ringi vaadates avastasid naised kunagise turumüüja-joodiku, kellelt toona lapsedki hoiule võeti. Pärast aastaid kainust sai suguõest esmalt spirituaalse keskuse pidaja, seejärel…

Teadaanne!
Selle aasta kevadest olen Eesti Töötukassa partner ja pakun teenust ka kogemusnõustajana. Minu kogemusnõustamise teemad on: lein, pikaajaline kriis, sõltuvused, lähisuhtevägivald, erivajadusega lapse toetamine.
Tean, kuidas tsüklist väljujat toetada ja uude ellu juhatada. Minu juurde tullakse selleks, et pihtida perevägivallast ja napsunaiselikust hädaorust, elu mõttetusest ja ohvriks olemisest.
Oma kogemusest ma mõistan neid inimesi ja saan juhatada teistsuguse elu juurde.
Sinul on õigus kogemusnõustamise teenusele Eesti Töötukassa kaudu, kui sulle on määratud vähenenud töövõime või puue ja sa oled:
• töötu,
• õppiv või koondamisteatega tööotsija või
• töötav inimene.
Kogemusnõustamist võid vajada, kui sinu tervis on (ootamatult) halvenenud või oled puude või tervisehäire tõttu sattunud raskustesse.
Mida tähendab kogemusnõustamine?
• Kogemusnõustamine tähendab, et ma pakun sulle kogemuslikku emotsionaalset, sotsiaalset ja praktilist tuge, ja jagan oma teadmisi ja kogemusi, mis aitasid minul sarnases olukorras toime tulla.
• Me keskendume võimaluste ja lahenduste leidmisele ning sellele, et suudaksid korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt.
• Kogemusnõustamisel aitan tulla toime terviseprobleemiga.
Kogemusnõustamist on sul võimalik saada maksimaalselt 10 akadeemilist tundi, põhjendatud vajaduse korral rohkem.
Kui oled huvitatud kogemusnõustamisteenusel osalemisest, räägi sellest oma juhtumikorraldajale!
Kui sa töötad, kuid vajad vähenenud töövõime tõttu tuge töötamise jätkamiseks, võta ühendust sulle sobiva Töötukassa esindusega ja leppige kokku kohtumine juhtumikorraldajaga. Töötukassa esinduste kontaktid leiate siit. https://www.tootukassa.ee/et/kontaktid/esindused
Töötule kliendile makstakse kogemusnõustamisel osalemisel sõidu- ja majutustoetust.
*
Psühhoteraapiaseansid
Oled teretulnud minu vastuvõtule, kui oled uudishimulik ja soovid leida väljapääsu mingist keerulisest olukorrast.
• Kas sul on väliselt kõik justkui hästi, aga sisemiselt oleks nagu midagi puudu?
• Kas sul on tühjuse tunne või segadus, aga ei saa aru, mis valesti on?
• Mida teha, kui kõik tundub mõttetu ja eluisu väheneb?
• Sina tead kõige paremini, kuidas oled jõudnud sellele ristteele, kus sa praegu asud.
Aitan sul leida vastused su küsimustele sinu enda seest ja toetan sind selles protsessis. Arutame koos, millised on parimad lahendused, mida ette võtta.
Mida sa päriselt vajad? Kuidas muuta vanu harjumusi?
Kuidas saab kergusega elus edasi liikuda?
Me ei saa muuta oma minevikku, kuid saame kõrvaldada minevikus tekkinud takistusi, siin ja praegu.
Nõustamine annab tehnikad ja oskused, kuid see, mil määral ja kuidas sa neid enda elus rakendad, sõltub täielikult sinust endast. Kogu vastutuse seanssidel kogetu mõjul toimunud muudatuste eest sinu elus ja suhetes võtad sa enda kanda.
Psühhoteraapiaseansi hind: 70 eurot/tund või 100 eurot 1,5/tundi

Või nii.
„Kuidas ta kõiki ja kõike teeb ja teab?“ imestas Kirjanik.
„Mis meil üle jääb,“ naeratas Naine. „Päris-nõustajad – 15 koolituse ja litsentsiga, nagu näiteks mina – peavad tõesti iga olukorraga kohanema ja toime tulema. Isehakanud, kes loodavad puusalt tulistades oma kogemuse pealt hakkama saada… Saavad hakkama salaküttimisega. Päris-jahimehed peavad kinni aukoodeksist ja mundriaust, toidavad metsloomi ning hoiavad neid sedasi kindlates kohtades – taludest ja maanteest eemal. Siis tuleb salkütt – piupau! Hüvasti, mundriau!“
Daamid jõudsid otsusele, et Proua Programm kui rängalt haige maaslamaja ei kuulu kummagi ampluaasse – ei peksmise ega paljastamise, ei püstiaitamise ega arstimise asjus. Kasvõi sellepärast, et tegelik klient on hoopis Traktorist.
Kuni mees pole iseennast abivajajana teadvustanud, on nagu on.
Peaasi, et endal katus sõitma ei läheks. Kirjanik oli just võimalike variantidega tegelnud.

Diagnoos: kirjanik
Kui arvad, et oled maailma ainus inimene, kellel on mõni vaimne või füüsiline diagnoos, arva uuesti!
Oletad, et haiguseks nimetatud eripära annab põhjuse mitte päriselt elada? Sina ju pole ei võõrapärane tõvesõna ega selle vastu aitav tablett. Kuna erinevaid korratusi, häireid ja eripärasid kannavad nimekad kirjanikud, suurärimehed ja teised geeniused, on ilmne: osa inimkonnast on alati olnud eriline.
Mida suurem on nn autistide ja aspergerite protsent rahvastikust, seda kahtlasem, kas need sõnad üldse haigust tähendavadki. Uue ajastu inimene ongi selline – otsige ohvri etendamiseks või elamisest vabastuseks mõni teine põhjus.
Alexander Milne „Karupoeg Puhh“ jutustab Christopher Robini mänguasjade kaudu kõigist võimalikest lapse käitumismustri äärmustest erinevate kaisuloomade vahel ära jaotatuna. Kuna Puhh on flegmaatiline ülesööja, siis näitab ta oma muheda isikuga, et sellise matsaka mõnulejana on täiesti võimalik üleni õnnelik olla. Omal paanilisel moel on õnnelik ka ärevushäireid kehastav koleeriline Notsu. Ta ju armastab ähmisolemist. Kirjandusteadlased omakorda armastavad melanhoolset Iiahit, kelle psühhiaatrid sildistavad maniakaaldepressiivseks. Ema Kängul on oma hüperaktiivse Ruu suhtes obsessioon – ülemäärase hoolitsemise sundmõte.
Sangviiniline superkontrollija Jänese nii tüüpiliseks ahastuseks on Tiiger toredasti kliiniline Attention Deficit Hyperactivity Disorder. Maakeeli aktiivsuse ja tähelepanu häire (ATH). Aitäh jah. Düsgraafikust Ökul neid sõnu kirjutada nagunii ei saa. Ja mis siis, düsleksik on ju Rootsi kuningas ka.
Kui vähemalt poole planeedi omanik Elon Musk Twitteri ostis ning portaali senisest juhtkonnast keegi tähtis tegelane teda aspergeri sündroomiga hirmuvalitsejaks nimetas, siis Musk esmalt solvus ja vallandas lapsesuu, kes avalikustas, et kuningas on alasti. Seejärel mõtles spektri eripära eriti eriline esindaja järele ning nentis: „Olen jaa. Kas sina ei olegi?“
Igas pere-, mees- ja sõpruskonnas on andekaid oma ala fenomene, üles-alla tujusid ja seletamatuid käitumismustreid. Nende puhul selgub peagi, et introvertne endassetõmbumine ja ülim keskendumine viib fenomenaalsete avastusteni. Teekond loovuse ja leiutisteni on sillutatud „imelik“ olemisega. Lisame oma üksikule ja üldisele anamneesile – „haigusloole“ – rahvusliku eripära – ja ongi koos klimaatilise sinusoidiga täispakett.
Oleme harjunud oma 700-aastase orjaajaga põhjendama nii hirmunud ettevõtmatust, sotsiaalset saamatust, maatriksis molutamist, kadedusepõhist enesehaletsust kui lihtsalt sitta iseloomu. Juudarahval on holocaust, aafriklastel jänkide jõhkrus, meil olgu kauamängiv orjaöö. Mis kinni ei jää, saab kinni löödud. Rahvuskehandi rakutasandisse rammitud märterlus on lisaks kena pakkida Oskar Looritsa suurteoses „Eestluse elujõud“ kirjeldatud aastaajalisse depressivsusse ja enesetapuvalmidusse.
Pangem ometi lambid põlema – saagu valgus! Elektrihindade, sõdade ja viiruste kiuste elame siiski 21. sajandis ega ole koha- või olude sunnismaised vangid.
Lock-downide jada õpetas meid aduma, mis tegelikult juhtus Juhan Liivi jt eelmiste sajandite õrnade hingedega. Must lagi on meie toal ja meie ajal ka siis, kui suletusest kunagi kuhugi ei saa. Tulin linnast, lumesadu, tööd ei leidnud kusagilt – lumesadu, jalad väsind, läbi-läbi näljane… Eks näljane ka õiguse järele olla luuletaja, nüüdismõistes arvamusliider ja hetke jäädvustaja kopiraiter.
Kodukülla kuhtunud loovisiksused ja kitsikusse kängitsetud geeniused leidsid ühe või mitu nimetust valikust „depressioon“, „suitsidaalsus“, „maaniad“, „paanikahäire“, „foobiad“, „alkoholism“ ja moodsamat sorti erim „narkomaania“, „psühhoosid“, „toitumishäired“ ja „skisofreenia“ või „bipolaarsus“. Tänu sekka sattunud sõdadele oli kitsikuses kiduvatele loovuritele kasvõi sel moel kodust välja pääsemine suisa vaheldus.
Raimond Valgre ja Ernest Hemingway läksid II maailmasõjas nii heas kui halvas ereda leegiga põlema. Valgrel oli oma muusikat komponeerides ja esitades viina rohkem ja päikest vähem, seepärast halastas keha temale ilma lõpliku lasuta Key Westis. Blues on siis, kui heal inimesel on halb – kui haige on hing, siis on swing.
Praegused psühhiaatrid muutuvad murelikuks, kui mõni stammkunde – kirjanik, muusik, näitleja, maalikunstnik – pole ammu pelgu-pansionaati külastanud.
„Mõtlesime juba, et teiega on midagi juhtunud,“ rõõmustavad tohtrid taaskohtumise üle loov-patsiendiga. Seda enam, et tegemist on arstide endi hingesugulastega.
Hulluarst-kirjanik Vaino Vahing sõnastas avameelselt arstide sarnanemise oma klientidega. Sõpruskond Vahing-Tooming-Hermaküla koolitas oma hapral räsitud moel rööbiti Pedajase-Tepandiga terve plejaadi uusi näitlejaid. Vanemuise teatri draamastuudio lõpetasid kärakas, köis ja diagnoosid kui põhjus ja tagajärg.
Mina olen käinud kõigis Eesti psühhoneuroloogia haiglates ajakirjadele lugusid ning tele- ja raadiosaateid salvestamas. Dr. Imre Rammul kui sõber ja teekaaslane pakkus mulle Paldiski maantee pansionaadi vabakäigu osas ka sõna otseses mõttes tormivarju. Kui 2005. aasta jaanuariorkaan mu rannamaja uputas, sain hullaris päästetöödest välja magada ning tutvuda mitmete imeliste inimestega, kes tavatsevadki aegajalt seesuguseid restarte teha.
Keset kunstnikke puhates ja mängides, patseerides ja mediteerides sain dr. Vassiljevilt teada sama, mida dr. Soomere oma populaarteaduslikes raamatutes kinnitab. Loovisiksused peavadki olema skisoidse arhetüübiga, ilma selleta luua ei saa. Primadonna peabki valutama.
Maalides ja musitseerides minnakse seisundisse, kus teadvus toimib ühtaegu mitmel tasandil ja ajaliinil. Sünnivad uued inimesed ja olendid, kes hakkavad neis kanaleis iseseisvat elu elama. Transist väljudes on ka autoril kui meediumil – vahendajal – huvitav lugeda, milliseid sõnumeid ja kujundeid ei-tea-kustkohast saadeti.
Need on taevalikud elamused ka Friedebert Tuglase novelle „Taevased ratsanikud“ või „Androgüüni päev“ kaasa kogedes. Millised värvid ja kujundid, leiud ja luulud!
Interdistsiplinaarsed teadlased dr. Ludwig, dr. Andreasen ja dr. Kaufman avaldasid hiljuti diagnoosidega kirjanike teemalise traktaadi. Lev Tolstoi visioonide kliiniliseks loetud maastik sarnaneb Igor Mangi omaga. Nemad prohveteerivad.
Tuglase hingesugulane Edgar Alan Poe on võrreldes meie impressionistiga oluliselt süngem. Hirmuäratavad on ka Fjodor Dostojevski nägemused ja nende jagamised. Kes siis „Idiooti“ ning „Kuritööd ja karistust“ ei teaks. Iseennast karistab painava süütundega Anton Tšehhovi kirjeldatud mehike jutustuses „Ametniku surm“.
„Andestage, et piserdasin!“ vigiseb sundmõtte käes kääriv armetuke, kuni end oma obsessiooniga surnuks piinab.
Üleni oma stiihiale pühendunud suurvaimud kipuvad olema ohtlikud. Filmis „Piinatud geenius“ tutvustab Russel Grow´autisti-skisofreeniku fenomeni. Teadlasena taevalik, inimese-mehe-isana ohtlik.
Ohtlikud on ka naised, kes loevad. Vabamõtlevate temakeste emalaev Virgina Woolf on oma tegude ja teostega feminismi pioneer. Teda kehastades teiseneb Nicole Kidman tundmatuseni võrreldes „Silmad pärani kinni“ narko- ja seksisõltuvuse musternäidisega. Sundmõtete ja nägemuste lakkamatu voog laseb selle tegelaskuju temakeste kogu võõrsõnaliste diagnooside paletil leiduvaga lausa jõulupuuna täis riputada.
Maarahva soost literaat Sofi Oksanenil on vastu pakkuda vaid mõned foobiad. Paljudele tuttavatest ärevushäiretest avalikult kõneldes ja neid trotsides on ta iseenesest kujundanud kauni kunstiteose. Afropatsid ja gooti stiil tõestavad, et sisemine ja välimine ilu käivad käsikäes. Nagu ka vaimne ja füüsiline enese kasutamine ja hooldamine. Terves kehas terve vaim.
Maailma edukaim autist – kirjanik J.K. Rowling paneb oma Harry Potteri sarjaga küsima: kes ütles, milline nägemine on normaalne ja kumb reaalsus on tegelik?
Haldjaid ja härjapõlvlasi, olendeid ja seletamatuid nähtusi on kirjeldanud nii Kääbiku ristiisa Tokien kui H.C. Andersen, vennad Grimmid ja meie oma maestro Edgar Valter.
Kuivõrd erinevate maade ja rahvaste autorid „Avatari“ loojatest Disney-stuudio veetleva vennaskonnani kirjeldavad ühesuguseid kõrvu, sabasid, tiibu ja silmi võib pigem oletada, et need paralleelmaailmad Muumitrolli ja Naksitrallidega on olemas.
Seega ei tähenda diagnoos haigust ning inimene pole diagnoos.
Sinagi ei ole ju parandatud pea, lapitud luu ega siit-sealt nõelutud nahk. Füüsilised traumad näitavad kaheldava väärtusega valikuid. Ka viirused panevad meid pikali, andes aega järele mõelda, mis oli, mis on, mis tuleb ja mis jääb. Mustlased ennustavad sedasi, kui oma läbinägelike psühholoogide andele vastavalt sinu kätt vaatavad.
Mis käesse puutub, siis kirjaniku haiguseks nimetatakse käe krampi. Järelemõtlemise, puhkuse ja lõõgastumise järel annab järele. Kui mitte enne, siis sel ajal ikka, kui lõpeb sinu eksistents maatriksis – massiline epideemia nimega Inimelu Maal.

Kuniks elu, seni on kõik parandatav.
Naine reastas arvutis oma järgmise nädala nõustatavaid.
Kes soovis vestelda zoomis, kes palus oma koju tulla, kes tahtis ise tulla.
Mõni teadis töötukassa takse – 45 eurtsi tund – ega pidanud sõidukulu-aega-riski millekski. Tule ikka. Ei tule.
Naise sõbratarid ja kolleegid, kaasteelised ja teekaaslased rääkisid erialast olenemata üsna sama: sulle ju meeldib see töö, sa ju oskad ja tahad – milleks sulle siis selle eest raha?
„Loodetavasti meeldib ka igale telefonioperaatorite firma töötajatele nende töö – siiski soovivad nad minult paketipõhist kuutasu,“ vastas Naine suguõele, kes pöördus sellepärast, et leidis oma mehe teise naisega nende abieluvoodist.
„Kas teil on ka mõni pakett pakkuda?“
„Me ei saa ju tööd alustades ennustada, kui kaua teil tervenemiseks ja eluga edasi minekuks läheb. See oleneb, mida te ise meie kohtumiste vahelisel ajal enda heaks teete. Lepingusse ei saa kirjutada, millal te valmis saate – ammugi mitte, millal mina teid valmis teen.“
Tigitigitigitsirrr!
Ah?
Tigitigitigitsirrr-noh, ei kuule või?
Messenger kutsus videokõnele.
Naine vajutas vastumeelselt vastuvõtu-ikooni.
Hästi-hästi lülitame kaamera ka sisse.
Iseenese ilmudes arvutiekraanile kohendas Naine tukka.
Silmad-huuled olid mõistagi värvimata – ehkki kogu maailm teab juba ammu, et võimalikult kõigi ametite kodukontorisse sulgudes peab sinu metaversioon pidevalt stardivalmis olema.
Sa ei saa iial arvata, et täna puhkad nägu meikimisest. Oled 24/7 metaverse – või ongi p…
„Vajan mingit nõustajat,“ teatas talle ekraanile ilmunud proua poliitik.
Nii?
Loomulikult ta teadis poliitikut. Kes siis poliitikuid ei teaks.
Ehk vajas poliitikuproua varjupaika vihaste valijate eest?
Elektriarved, isekõndivad kohvimasinad, pistised ja mis-kõik-veel üldteada eesti asjad…
„Ma tean, et te ei tee oma tööd niisama… Öelge kontonumber, teen kohe ülekande.“
Ah?
Tegigi.
„Ma saadan korrektse arve pärast vestlust,“ kinnitas jahmunud Naine.
Jajah, ei huvitanud sellised pisikeses kirjas asjad hädasolijat – nagu millisele-iganes laenulepingule allakirjutaja on enamasti olukorras, kus ta kirjutab alla ükskõik, millele. Ja maksab loodetud tulu asemel hoopis ise.
Naise tütre sõbrataril oli üks iPhone üle. Just ostis, kui teine kingiti.
Pani oma pisut pruugitud kolme-kaameralise õunakese müüki – ja kohe lõi müügikeskkonnas keegi usin poolakas talle kammi turja. Poolakas esindas bemmi-vendade gängi. Teatas guugu-tõlke vahendusel, et on siinmail tööl, ise paraku bizi, nii et saadab FedExi rahaga teele. E-kirjas oli näha, et telefoni hinnale olevat bemmi-poiss sajaka rohkem deposiiti maksnud. Selle eest pidi õunamüüja kullerile kindlustuse maksma. Vautšerites ja puha.
Sõprade seas maad kuulates sai peaaegu-kergeuskne teada, et selline äri ongi. Su nina ees lehvitatakse õunamüügi hinnast sajaka võrra suuremat summat, millest sina pimesi selle sajaka maksad ja… Kui pettusest toibud, müüd hea õnne korral õunakese kellelegi teisele. Püüa tuult väljal…
Neid asju teatakse vähem kui võiks, sest inimesed häbenevad oma lollust.
Igal elualal oleks kõigil kirjeldamatult valutum ja kergem paratamatuse laineharjadel surfata, kui kogemusi jagataks…
„Vabandage, ma olen veidi sassis,“ tunnistas Naise kodukontorisse saabunud poliitiku metaversioon. „Mulle kirjutati erinevaid tablette. Nii et kui ma pisut sogan, siis…“
Jajaa, millal poliitikud ei sogaks. Tablettidega või ilma – seda nad oskavad…
Poliitik lisas, et tõenäoliselt vajab ta leina läbimise nõustamist. Ükspäev teisehomme.
Täna polnud ta veel leinani jõudnud.
„Kas on olemas selline kummaline variant, nagu… suretamise nõustamine?
Mu hõimlane oli minu juures nädalapikkuses agoonias. Nii tema piinlemise ajal kui praegu on tunne, et ma suren ise ka ära.“
Küsida võib kõike…
Hajutatult ähmis abivajaja selgitas, kuidas hõimlane tema juurde surema sattus.
Tublil tisleril mängis kodu-alevi majakeses mitmendat nädalat telekas. Maja ees seisis tema ustav kaubik. Ei ühtki elumärki.
Naaber helistas poliitikule. Poliitik helistas politseisse, kes leidis puusepa kohutavas seisundis põrandal – küüned verised, kõik toad täis… seda, mida sellises seisus inimesest ikka eritub.
„Hõimlane palus süüa ja ennast sealt alevist otsekohe ära viia. Panin talle linad alla ja viisin ta autosse. Jaksasin. Teel sain vaid seda teada, et debiilselt heatahtlik taksojuht oli talle ukse vahelt iga päev viina sisse veeretanud. Ilmselt ka konto tühjaks teinud. Vabandan, kui liiga teen. Mina ei tegelenud matustega. Kontodest ja pärandist ma midagi ei tea, iseendale inimlikku tuge ja rehabi… refo… noh…rekreatsiooni palun.“
Rohkem poliitik Kärna-Ärni kombel võõrsõnadega golfi ei mänginud.
Kirjeldas, et päästetav sugulane oli ennast igalt poolt, kust võimalik, hullusti vigastanud. Silm sinine, kriibus-kraabus kõikjal. Koju kutsutud kiirabi teatas, et nemad ei tee sellises seisus inimesega midagi. Saagu kaineks. Pidage vastu. Ura.
„Erakliinikus Kordamed ei võetud teda vastu. Saime narkoloogilt sadade eurode eest retsepte ja tühjendasime minu konto. Manustasime ette nähtud ravimeid ja aineid iga nelja tunni tagant, nagu ette nähtud – püüdsime koguseid vähendada. Seadsime kaasaga vahetustega vahtkonna sisse.
Kuuendal päeval tundus, et läheb paremaks. Ta hakkas raadiot ja kasse kõnetama.
Seitsmendal päeval jäi meie imelisim kass maanteel konni taga ajades auto alla. Kaheksandal päeval oli mu hõimlasel parem, unistas järgmistest puutöödest… Üheksandal päeval lubasin ta kasvõi süles õue päikese kätte viia. Kümnendal ööl oli minu valvekord öösel kella 1-st 4-ni. Enne vahtkonna üleandmist leidsin rõõmuga, et kallis sugulane hingab paremini, keetsin talle taimeteed, tema käed läksid soojaks.
Kell 7 ta suri.
Politsei käis minu juures dokumente täitmas ja kutsus mind teda viimast korda vaatama. Morgi auto jõudis tunniga. Tema riided – ja oma kampsuni, millega kassi maanteelt ära tõin – matsin kassi kõrvale.“
Poliitik rääkis masinlikult.
Ilmselgelt oli ta paaril viimasel päeval tablettidega vaheldumisi seda juttu korduvalt rääkinud. Selektiivne mälu oli liigse info välja toimetanud. Järele oli jäänud emotsioonitu brikett. Ehk oli see tablettidest. Ja poliitiku elukutsest. Või mõlemast.
Naise ülesanne oli kuulata.
Mitte ühegi lause järel ei sekku professionaalne nõustaja aga-minul-oli-nii stiilis.
Küpses eas inimesed on üsna kindlasti kedagi suretanud ja leinanud.
Kogemusnõustamine ei tähenda siinkohal oma kogemusega siin-ja-praegu kõneleja summutamist ega temast üle rääkimist.
Naine teadis, et tema enese fookus siinkohal on tema isiklik areng ja vajalik olemine.
Areng kõneka vaikimise suunas.
Küsimus iseendale – kuidas end kuulates tunnen ja missugune pärast seda seanssi olen. Ka nõustajal on käepärast üksnes tema ise.
„Me olime selle tisleriga mõni kuu varem lollisti tülli läinud. Minu ameti pärast mõistagi,“ kirjeldas poliitik oma valusaimat kohta. „Kuigi ta oli ju päris pikalt minu juures, ei jõudnud me sellest jagelusest mitte silpigi rääkida. Mitte midagi!“
„Ehk see polnud talle tähtis?“
„Pigem tuli ta minu juurde ellu jääma, mitte surema. Muudkui vabandas ja lubas kõik korvata. Praegu tunnen pidevalt, et ta… noh… polegi ära läinud. Siin on. Äkki see on tablettidest? Või peabki sedasi olema?“
Naine oli üsna sensitiivne tüdruk.
Tal oli mõistagi kiusatus poliitikule öelda, et tänu ligimese kehatule kohalolekule on võimalik kõik ümber väestada. Ajaliinidel madalasse sagedusse sattunud kogemused on võimalik koos ette ja lahti võtta. Piisab teisiti sõnastamisest ning põhjuste ja tagajärgede õigesse järje- ja vahekorda seadmisest.
On ikka suur vahe küll, mis järjekord on Uus Hea Ilm ehk UHI. Hea Uus Ilm ehk HUI.
Oma ametis ei saanud Naine öelda: vanade sõnade ja mustritega uude energiasse ei saa.
Kuni nõiaring on suletud, sealt välja ei saa. Katkenud ring on kingitus. Ringi katkemiseni tuleb selle keskel vagusi püsida, et ringilendavate egregoride-deemonite-terariistadega mitte pihta saada.
„Rääkige temaga,“ ütles Naine. „Rääkige nii, nagu minuga praegu. Kui te tajute lahkunu ligiolekut, saate talle ju oma tunnetest rääkida. Väidetavalt on noorena surnud ka ise alguses üsna ehmunud – nad ei usu, et see tõesti juhtus.“
Ai, kiskus ikka esoteerikaks ära… Õnneks mitte liialt.
„Mõtlesin, et kirjutaksin talle kirja… Väga tobe?“
Mitte tobedam kui riigieelarve kärped.
„Kirjutamine on üks teraapilisemaid tegevusi üldse,“ kiitis Naine idee heaks.
„Kas ma peaksin pärast kirjutamist selle kirja ära põletama?“
Vaevalt kadunuke seda enam lugemas käima hakkab…
„Lapsi tal ei olnud, nii et kellelegi üle seda viimast kirja ma anda ei saa…“
„Põletage siis rõõmuga ära.“
„Mul on üks probleem…“
Nii paljud inimesed oleksid õnnelikud, kui neil oleks kõigest üks probleem.
„Ma kardan üksi olla. Ei-ei, ma ei keelita teid enda juurde tulema. Tahaksin seda kirja kirjutama hakata – aga niimoodi, et see aken siin jääb lahti… Te ei pea minuga rääkima. Võite rahumeeli seal oma asju teha… Isegi arvuti juures ei pea te olema. Mulle piisab teadmisest, et liigute sealsamas…“ palus poliitik. „Otse loomulikult on kõik hinna sees. Minu asi, kui oma kirja kasvõi neli tundi kirjutan.“
Kirjutaski.
Oli vaikne ja taktitundeline, nagu lubas.
Taksomeeter tiksus. Piltlikult öeldes. Ja kuidas Naine end pärast seda tundis?
Preestritarina.
Alguses kartis, et lits lugu – prostituudi moodi asi. Vastupidi kujunes.
Ta sai aru, kui palju enamat tema amet nii nõuab kui annab. Vägede valitseja. Pihiema. Puhastaja. Elude muutja.
Sel hetkel oli Naine üle aegade ja aastate piiritult õnnelik.
Poliitik otsis oma erilistes oludes, erilise sisuga kirja lõppu tsitaadi:
„Näe, sünnib siia ilma inimene. Tuli nagu suurele rõõmupühale.
Tegi head, tegi endale, tegi halba, ikka kah endale. Ja võib-olla jäi ka palju tegemata. Võib-olla tahaksid teised temalt andeks paluda seda halba, mis nemad on temale teinud, aga kes meist teab, kui palju keegi kellelegi võlgu on?
Aga üks on kindel: parem ise siit kurvalt ära minna kui teisi kurvastada. Sest see, kes meile järele tuleb ja ära viib, tema ei oota. Tema paneb käe meie õla peale ja ütleb, et “lähme siit ära, sest see aeg, mis sulle anti, on möödas…”
Lible
Oskar Luts „Kevade“

Naine silmitses, kuidas poliitik teisel pool ekraani pika vaikimise järel kirja süütas.
Ta oli osaline milleski suures ja kaunis.
Aegade ja nimede, positsioonide ja reeglite ülene hetk. Selles hetkes nägi Naine oma enese varasemat üksildust ja eraldatust. Ta seisis silmitsi oma häbi ja häbenemisega. Naine oli häbenenud oma oskamatust – oli ennast haletsenud ja põletanud.
Koos enesehaletsuse lõpuga kingiti talle peegelpilt. Klient, kes oli temaga analoogsel teel. Järgneja. Võimendaja. Sama parve lind.
Imeline!
Nagu ka järgnev mäluvoog.
Naine ise oli jätnud selle tegemata, mida poliitikule soovitas.
Tema ei kirjutanud. Ta läks isaga kohtuma.
Sõitis ennast ja isa seostanud ja sidunud paikadesse palverännakule.

„Mees jäi eutanaasia seadustamise soovile lõpuni kindlaks
31.oktoobril Postimehele antud intervjuus eutanaasia seadustamise poolt kõnelnud raskelt haige mees suri 5. jaanuaril. Tema tütre hinnangul jäi isa lõpuni oma arvamusele kindlaks.
Intervjueerisin vanahärra Märti teades, et ta sureb peagi.
Arstid ja hooldusõed kinnitavad, et surijad kipuvad elu lõpu poole oma seisukohta eutanaasia osas muutma ning soovivad siiski elada nii kaua, kui neile vähegi antud on.
Kui eutanaasia oleks Eestis seaduslik, oleks Märt otsustanud valida lahkumise enne, kui jäi täiesti abitusse seisundisse. Oma viimsel elukuul ei võtnud mees enam ivakestki toitu vastu. Ta nälgis põhimõtteliselt. Täiskasvanud lapsed nägid, et isa oleks virelemisele eelistanud eutanaasiat.
Vana mees oli elu lõpuni teadvusel ja suri rahulikult une pealt. Tema vanim tütar leiab, et eutanaasia peab olema seadustatud: tohime otsustada loomade piinad lõpetada, pöördumatult haigetele inimestele aga määravad arstid ravi, mille ainus eesmärk on neid elus hoida. Kui Märt isadepäevaks koju käima toodi, oli invatakso meeskond purupurjus. Haisesid viina järele ja lasksid patsiendi raamiga vastu maad kukkuda.
Ja ikkagi loodavad inimesed imele. Nad loodavad terveks saada. Tahavad jõulud ära näha. Püüavad uue aastani vastu pidada.
Terve tööjõulise mehena õpetas Märt lapsi: peab palju tööd tegema ja vaeva nägema.
Haigusest abituna soovitas ta pigem elu märksa rahulikumalt võtta, puhata ja mitte kogu aeg kuhugi kiirustada.
Kuna Märdi vanemad küüditati ja ema suri tuberkuloosi, tal väiksena kodu ei olnud. Seepärast oli tema jaoks kodu kõige tähtsam üldse.
Hädas sõpradele-sugulastele jooksis mees appi – oma vajadused jättis viimaseks.
Aitas kõiki – ennast aidata ei lasknud.
Soovitas teistel puhata – ise ei osanud üldse puhata, sest oli lausa elukutseline ellujääja.

Isa surma järel põrnitses Naine telekas näidatavaid inglite aegu ja südamesoove.
Ja ta aimas, et kenad keskmised kodanikud peaksid teda koletiseks, kui teaksid, mis tema peas toimub.
Naine silmitses eluvõimetuid, ravimatuid õnnetuid, keda tuli tassida ja toita, kes ei väljendanud ega omandanud midagi ning kelle elushoidmise kemikaalid – nojaa, medikamendid – maksid sadu tuhandeid. Emad nutsid, hooldatavad tegid spontaanseid hääli. Jõulumeelikud klikkisid ülekandeid. Ulmelisi.
Selge, et ema või isa, kelle enese lapsuke sünnib või kujuneb seesuguseks vegetatiivse-lähedases seisundis koormaks, annab kõik, et teda ravida. Kusjuures see ravi ei ole tervendav, vaid vegemist pikendav.
Televaatajad samastuvad ahastavate lapsevanematega.
Ahastus on olek, mida igaüks meist on kogenud.
Otsekui tõrjemaagiaks, indulgentsi ostmiseks, iseendale oma hea-olemise tõestamiseks annetatakse kamba peale kokku väga suuri summasid.
Jäägu see. Maailmas on piiramatult heldust, küllust ja raha.
Las igaüks rahustab oma südametunnistust, nagu tahab.
Naine läks oma südametunnistusega kohtumise ja rahu sõlmimise palverännakule.
Teele asudes otsustas Naine, et liidetavate järjekorrast summa ei olene.
Naastes avastas ta toibudes, et olulisim täht sel rännakul oli L.
Lõhnad. Liidetavad. Liiv. Laut. Lammutus. Lapsepõlvekodu. Liivakell.
Kalmistul – Liiva-Annuse kuningriigis, sai ju öeldud, et L-id ruulivad! – puhastas Naine isa haua lehtedest. Ja ütles issile endalegi ootamatult: „Ma ei tunne enam lõhnu. Issi, ma olin koroonas. Ei, mitte pulkade ja nublakatega lauamängus, viiruses.
Et mitte töökohta kaotada, varjasin seda usinasti ülemuse eest.
Jäin lihtsalt vaikselt koju külili. See oli kooliaegsele haige olla tahtmisele nii vastupidine. Lükkasin kojujäämist edasi, et oma tükitöö tasu teenida. Kui voodisse jäin, siis täiega.
Lõhnu ei tunne ma täna ka. Süüa teen, ennast lõhnastan ja inimestega lävin… käsikaudu… või kuidas seda väljendadagi…“
Naine põlvitas kalmuliival ja joonistas kätega hauale mustreid. Kauneid ornamente. Sümmeetrilisi õhulisi kujundeid, mis voolasid tema sõrmist iseenesest.
„Lapsekene, kõik asjad on palju lihtsamad – ära mõtle oma elu keeruliseks.“
Naine võpatas. Isa. Ja ta puhkes lapsukesena nutma.
„Leia liivakell.
Lopsakas – veerandtunnine. Nende viieteistkümne minuti jooksul lase mõistus koos liivaga tühjaks voolata. Kõik keeruline niriseb minema. Lihtne jääb alles. See ongi tähtis.“
Isa soovituse järgi sünnikodu poole sõites mõtiskles Naine: mind peetakse keskmisest sensitiivsemaks… võiksin tuhandete teenusepakkujatega võidu nõiaturul trügida… sellest, et ma kuulsin kalmistul täiesti selgelt ja häälega isa kõnelemas, ei räägi ma tegelikult kellelegi.
Ei olnud sünnis kellelegi jutustada ka teravast lammutamise tungist, mida ta oma sünnikodus ringi kõndides tundis.
Tare, kus Naine sündis, seisis tühjana.
Kõik tarbeesemed, mööblitükid ja isegi kardinad nii, nagu nad jäid, kui nad perega tänu isa uuele ametile saadud tallu kolides jätsid.
Kõik lagunenud, kärbseid ja ämblikuvõrke täis.
Ühel pool nukraid varemeid – nimetagem asju õigete nimedega, eks!? – seisis armas väike majakene. Uhiuus. Päikesepaneelide ja lapsevankriga.
Teiselpool kaks pirakat merekonteinerit, korstnad katustest väljas. Ju vist külalistemajad.
Pisut ehmunult majakesest väljunud noorperenaisega koos sauna jalutades – ka siin oli kõik nii, nagu Naine mäletas – küsis ta, miks noor ja tugev pere ometi toda hirmuäratavat rehielamut maha ei lammuta.
Noorperenaine vaikis. Mõtiskles. Aga äkki kunagi saame nii jõukaks, et ehitame selle oma lastele tagasi üles… Näe, esimene laps on juba sündinud. Aega rikkaks saada ja ajulugu üles ehitada veel küll…
„Kullakene, nii on põlvkondade kaupa eestlasi ülearu suuri majapidamisi rajanud ja orjanud. Mitte kunagi ei tule mitte ükski täiskasvanud laps sinu muinasjuttu edasi jutustama. Igaühel on oma lugu,“ pahvatas Naine.
Emmekene-noorekene vaatas vankrisse… Aga…
„Iseendale ehitad. Oma enese hingerahu ja silmailu heaks teed platsi puhtaks!“
Neiuke-kahvatuke tunnistas, et on seda ammu tahtnud teha. Mees on tares kunagi elanud hingede pahakspanu kartnud.
„Võta mu soovitust käsuna,“ soovitas Naine.
Ta kirjutas paberilehele „LAMMUTADA!“ ja kinnitas selle ühe hinge küljes ripakil ukse külge.
„Jõudu ja puhastust teie ilusale perele!“ lehvitas ta autosse istudes.
Naisele meenus veedatar Alexis Varnumi äsja kirjutatud tekst sellest, kuidas inimesed muutuvas maailmas ennast tegelikult aidata saavad. Tegelikke asju tuleb teha. Kui üksnes mediteerid ja veganled, kanaldad ja vaimled, on kogu aeg halb olla. Tegutsedes ja luues on hea.
Kasvukodu-metsavahikoha praegune pererahvas oli nende teise kunagise kodu piltpostkaardiks pununud. Igas nurgas ja klumbis, põõsapundis ja järvekalda-veeres mõni aiapäkapikk-kurekuju-seenekesed. Ninnunännu kitš, mida paigutades ja hooldades usub pererahvas, et jääb alatiseks siia. Imeilu kui klammerdumise altar.
Naisele tuli pedantselt niidetud õuemuru pidi vastu suur nelja-põlvkonnaline pere. Vanaema, tema poeg oma naisega, nende lapsed – ja lõpuks vanaisa, kes oma vintisolekut enda arvates osavasti varjas.
Jalutati ja vaadeldi iga issanda aiapäkapikku, kellele järjekordne perekond kogu elu oli pühendanud.
Naine ei pidanud õnne tänama, et ta lõhnu ei tunne – laudas oli külalistemaja.
Mitte ainsatki virtsalebra ega kanapasa paraadi, millega tema lapsepõlv oli raamistatud. Puhtus ja kord, püüdlused ja imeilu ja… müügis.
„Kas teie ise ei tahaks oma lapsepõlvekodu tagasi osta?“ küsis vanaema lootusrikkalt.
„Minu otsus suurlinna kolida ja korterielu alustada on väga teadlik, kullakene,“ naeratas Naine soojalt ent kindlalt. „Siin sain kogu eluks ette lehmade kannul ära joostud. Koos kaasaga üles ehitatud talus oli au kakskümmend aastat taevale tagumikku näidata – aina rohides ja kasides, teate küll. Möödas. Oli ära. Lõpetatud,“
lehvitas Naine lahkudes.
Alatiseks. Tehtud. Rahu.
Ahjaa, liivakell – viieteistkümne minutiline… Leiame. L-iga.
Koju sõitis täiesti taltunud, keskmes, õnnelik – lausa uus inimene.
Astus rõdule. Vaatas lillekaste… Oeh. Veel üks L. Lill.
Oma vanematelt saadud taimed omakorda nende vanemate jälgedes ja eeskujul igas kodus. Samade taimede painav järjepidevus – milles otse loomulikult taimed süüdi ei olnud.
Ta oli flokse istutanud kortermajade ette ja rõdu lillekastidesse, oma rajatud tallu ja kuu peale ka, kui sinna ulatanuks flokse istutama. Ring sai täis. Oh ei, armas taevas – ei visanud ta flokse rõdult alla – viis järgmisele nõustatavale kingituseks. Lihtsalt. L-iga loomulikult.

„Vivian, kallis. Kuna sina jäid sündimata, siis sinule räägin – oma sündimata lastele pole rääkinud.
Ja saunas ka ei rääkinud. Saunas, alasti väikeses ruumis olles tunnevad inimesed end enamasti turvaliselt, nagu emaüsas. Avanevad ja pihivad.
Või kuulavad. Ja hämmelduvad, kui sarnased on meie lood. Eriti kohutavamat laadi episoodid teevad meid sarnaseks. Saunalava on nagu väiksemat sorti „Estonia“ – ka sinna kogunesid need, kes pidid selle kogemuse saama. Kas siis uppuma või välja ujuma. Iga autosõidu-punt ja koolitusel kohtujate kamp on samas energias, ühesuguse mustriga. Mida rohkem üksteist võõrastatakse ja isegi raksu minnakse – seda sarnasemad sisimas ollakse.
Olin juba kaks aastat kogemusnõustaja teed käinud ja Minade laagrisse läinud.
Istusime saunalaval, kus üks higine maalikunstnik muigas: „Olete märganud, et ühtki umbropsu uudishimulikku küsimust ei tohi esitada, kui seda kogemust päriselt ei soovi?
Mulle rääkis üks kunde, et tema tahab oma portreed sinise silmaga, sest tema isal oli imeline komme oma pereliikmetele une pealt jalaga näkku virutada. Maalima asudes mõtisklesin, kui õudne see ikka just täpselt olla võib, kui ärkad sellise paugu peale.
Öösel tõmbasid kassid mu voodi kohal olevast riiulist cd-plaatide virna mulle näkku. Suur ehmatus. Väike valu. Süda kurgus. Naljakas ka. Kassid ju, mitte pöördes isa. Kusjuures cd-d olid mu isa omad küll…“
Mina mõtlesin maalikunstniku jalaga-näkku-juttu kuulates kergendusega, et mul, näe, kõige hullemini ei läinudki. Mina sain isalt kõigest rihma. Vastu tagumikku, nagu jõmpsikas. Siis ka, kui esimest korda rasedaks jäin. Rase naine sai rihma. Lataki-lataki… Ai.
Maalikunstniku kõrval istuv reikimeister jätkas teemat – erinevalt minust. Mina lugesin enda jaoks selle teema lõpetatuks.
Reikimeister ütles, et nemadki said emaga mõlemad une pealt näkku ja makku.
Ta ise muutus juba teismelisena nii tuimaks, et tal oli suva ja savi. Ema peksmist oli kohutav kõrvalt vaadata. Tema teekond reikimeistriks käis läbi turvakodu. Tollal polnud veel kombeks abi otsida. Reikimeister oli oma kooli ja kogu väikelinna esimene, kes turvakodusse läks ja psühholoogi abi palus – nüüdseks teab iga lasteialapski, et isegi häält ei tohi tema peale tõsta.
Tänane tervendaja käis omal algatusel läbi sotsiaalpedagoogi ja psühholoogi kabineti – oma peres oli tema ainus päikesekiir ja turvaisik vanaisa. Reikimeister vajas oma sõnul vanaisa, nagu õhku. Paraku oli vanaisal viinaviga ning õrnas eas laps oli see, kes ta surnuna leidis. Sai sellise šoki, et hakkas kogelema. Ja kohe, kui täiskasvanuks sai, läks kodust ära. Nii kaugele kui vähegi võimalik – mehele.
Kui tal – nõutud ja armastatud ravijal – laps sündis, seisis ta ristteel. Kas. Või.
Kas anda sadistist isale võimalus olla hea vanaisa – või jääda teda aegade lõpuni nonde öiste peksmiste eest vihkama. Reikitar valis armastuse ja viis lapse vanaisa ette. Tema õõvastav isa osutus võrratuks vanaisaks. Kuni leiti müstilisel kombel metsast surnuna. Nii jäänudki.
Minade laagri saunalaval polnud kedagi, kes ei oleks peksa saanud.
Mina vaikisin, tütrekene… Üks teine naine hüüdnimega Puudel kõneles kaasa.
Tema lapsepõlv jagunes kaheks variandiks. Kas koos ema ja õdedega peksa saada – või puukuuris kössitada ja oodata, millal deliiriumis tont toas magama jääb.
Juba Minade laagri tutvustusringis ütles see Puudli-nimeline naine – ametilt kiropraktik – et ühe peksu käigus lendas ta nii valesti peaga vastu seina, et kuulmis- ja kõnekeskus sai viga. Ta pudistas ega kuulnud väga hästi. Ja kuna tal oli puue, siis ta end lahkesti Puudliks kutsuda laskiski. Saatusekaaslaste tugigruppi juhtis ka ja puha.
Pekstud tüdrukute piknikul polnud päris kõik otseselt peksa saanud. Üks neist, hipoterapeut, oli oma ullikese mehepooliku kokku trallatud võlgu makstes end peaaegu surnuks töötanud. Ta ise piitsutas end tööle-tööle-tööle. Jah, tütreke – pisikest kasvu ilus naine oli süüdimatu mehe võlgade pärast kõik oma liigesed ja selja, kaela ja käed tuksi töötanud…
Pidin ma siinkohal pihtima oma 12 abordist, millest enamus oli juhtunud sellepärast, et mitte mehest ilma jääda? Seal saunalaval higistades oli mul üks müoomide eemaldamise operatsioon juba olnud, emakas ise veel alles… Veel… Kuidas me liigitame suguelu, mille puhul mees pole nõus ühegi rasestumisvastase vahendi ega lapse sünniga?
Ma ei rääkinud. Kuulasin neid tuttavlikke lugusid, mis on nii tavalised, et seesugustest pole paeluv isegi filme teha. Ah, mis – teadagi… Ükskõik, kui palju verd ja kandvaid pause režissöörid sellistesse kättemaksu-filmidesse monteerivad – igav!
Ja ma higistasin selle kõik välja.
Meile on igal eluetapil südamesse ja pähe üha ladestunud ja kuhjunud. Meeles – ja hoolikalt unustatud.
Emade valulik õelus ja isade saamatu julmus…
Meil on võimalik neid vihata jaa. Õnneks ei pea.
Higistasin ja otsustasin, et lõpetan nüüd ja igaveseks oma vanemate ja meeste süüdistamise. Kõik. Aitab. Jah, nad on olnud ekslikud – nagu ma isegi.
Valud ei unune iseenesest. Need tuleb teadvel terases teadlikkuses unustada.
Las nad lähevad. Jumalaga, minevik.
Sinikate ja luumurdude sleppi järel vedades… lohisemegi.
Mina tahan ja tahan ja tahangi! – elada nii, et hing heliseb ja süda on rahul.
Jah, Vivian – täpselt selle inventuuriga on praegu kogu inimkond ametis.
Kes tahab õppida, põleb just sellises puhastustules. Istub sõna otseses mõttes saunalaval, hing paelaga kaelas – kuni saab kergeks ja vabaks.
Kes ei õpi, sureb lihtviisiliselt maha. Vegeteerivat biomassi planeet enam ei mahuta.

V Egert

„Sina, mu sündimata jäänud poeg Egert, oled mulle alati meenunud, kui vaatan telekast seriaale, kus enamasti on kõik mehed s…apead, ainult mõned üksikud erandid on head. Kumb sina oleksid olnud?
Naistele meeldivad pahad poisid.
Kurjuse kummutamiseta poleks ei seriaalides ega raamatutes, naiste nutujuturingides ega tervendus-äris ja-ning-ega-või nõiaturul millestki rääkida.
Päris elu on veel värvilisem kui telenovelad. Ei filmsi ega ilmsi arva ükski ema, et kasvatas kaabaka. Sündides oleme kõik head – miski käivitab nii paljudes meist musta hundi.
Minus ka, pojakene. Kui naise kõrvale vajatakse täiendust-asendust-vaheldust, on temakene mustem kui must. Pärast võib lõpmatuseni arutada ja harutada, kumb kogu ehitatu lammutas. It takes two to tango…
Ma olin nii solvunud, petetud, teistkordselt reedetud, hüljatud ning Kuu peale ja tagasi kajava egolaksu saanud, kui mu seaduslik kaunismees naistes käis, et ei oskagi neid tundeid väljendada, mis minu sees olid.
Otsustasin siuhsauh: kõik, läbi, see elu on otsas.
Mina ei ühinenud alandatud abielunaiste armeega, kes kõik alla neelavad.
Kõik! Ent seda mu häbikaasa kergeks ei teinud. Pidime veel mõnda aega ühiselt loodud kodus elama – ebakaasa tuli ja läks, nagu tahtis. Mina nutsin.
Eksil oli sõber, kes vooris üha meie juurde. Olin oma pühendumises nii pime, et ei adunud: lootusrikas semu flirtis ju. Ta oli alati koos meiega, seikles ja pidutses meiega. Kui meil juba kõik persses oli, pakkus mulle lohutust. Esialgu vaid pihiisana.
Hiljem, kui olin juba lahutatud ja ära kolinud, siis lohutas ka… muul moel.
Ei midagi uut. Klassika. Nagu seegi pisiasi, et lohutaja oli abielus.
Jah, pojakene, mina – petetud abielunaine – koperdasin nõiaringi, kus teisest naisest sai petetu. Selle teo eest, et ma abielus mehega ringi aelesin, sain karistada.
Kõik kiskus kiiva. Seda südamevalu, mida talusin…
Sina, minu sündimata poeg, pole mu sõbranna ega preester. Seega ma ei koorma sind kurtmisega. Igatahes olin kogu karma tulekahju täiega ära teeninud. Valutav naiivitar sai tähelepanu ja poputamise…kellegi teise arvelt.
Filmid on minu elu kõrval poisikesed, Egert.“

Naine oli retuusidest juuksekummini üllatunud. Tema? Jõusaalis? No andke andeks…
Kuna ta oli pärit metsade taguse talu põldude ja lauda vaheliselt väga lühikeselt kiirteelt, leidis ta seni, et igal liigutusel peab tulemus olema. Kui astud, siis anna – kui kõnnid, siis kanna. Naine oli nimetanud jõusaalis käijaid raua needjateks. Tühi tallamine ja tulemuseta tõstmine – mida asja!
Ent linnakorterisse kõigist senistest eluperioodidest täiesti erinevasse elulaadi kannapöörates jäi Naise keha paigale. Ta oli saledam ja siredam kui eales varem – ent iga rakk küsis sel hommikul liigutamist, tuulutamist, raputust. Tee kasvõi nii, aga tee, mõtles ta jõusaali minnes. Ära iial ütle iial, muigas ta velomasinale istudes. Kuhu sõidame?
Iseendale külla.
See visiit ei kestnud kaua, sest Naise väntamisega liitus velo kõrval kõnnimasinale saabunud astuja. Too hakkas nii hoogsalt tallama, nagu tahaks lõunast õhtule joosta. Põgeneda. Ennast välja elada.
Naine oli juba nii suur tüdruk, et ei hakanud õpetama, kui ei küsitud. Mõned kogemused peab iga omal nahal katsetaja enne kätte kihutama, kui nõu taipab küsida.
„Oi, tere!“ lõõtsutas amokijooksja, tilk nina otsas.
Oi tõesti – see oli kunagise kodulinna naabrinaine samast tänavast.
Ähkis nüüd Naisele oma kiire visiitkaardi, kokkusurutud nagu liftikõne. Kinnisvaramaakler põhiliselt kodukontoris, vanadusnõder ema elukaaslaseks, kodust väljas käia ei saa ilma, et kindlasti midagi juhtuks.
„Suhkru, mee ja moosi panin luku taha – emakene sööks need kõik korraga ära ja läheks ohtlikult hüperaktiivseks,“ hingeldas kinnisvaramaakler. „Küllap ta paneb meie lõunasöögi laua alla taldrikule. Kassile, kes tal mitukümmend aastat tagasi oli.
Kuni ema oli vähemalt osa aega enda juures – käis kõrvade vahel vähemasti külas, noh – leidsin, et põlvkondade tööjaotus on ka tänapäeval täiesti tore nähtus. Mina käin tööl – tema hoiab kodu korras.
Nüüd on sedasi, et klientidele objekte füüsiliselt näitama minnes tean – ka mina vajan ema üksinda jättes uut kodu. Põlema ei ole veel pannud.“
Kinnisvaratar ohkis-puhkis, et seni oli emaga kahekesi elades teistlaadi eraelutuse probleem. Ta ei saanud ühtki suhet oma ellu isegi mitte salaja kutsuda, sest tigedalt tark emme haistis seda kaugelt ja kustutas eos. Kena – ehkki kapseldumisest kurnatud – keskealanna oli emalt neil üha harvenevatel mõistuse juures olemise aegadel küsinud: „Miks sa mind elamast takistad? Mäletad, Ukuaru Minna ema oli ainult siis kuri, kui üksinda jäänud Minna ei jaksanud last imetada. Kui elada ei jaksa, sure ära, käratas ta – ja Minna jaksas.
Aga sina kustutad mu elurõõmu meelega ära.“
Oo jaa, oma enese katkisuse tõttu julmad emad on meie elude kõige kohutavamad külalised, mõtles Naine. See on meist nii paljude tegelik lapsepõlve lõpp. Vanemate raukus toob peidust välja meie kadunud hingeosad – ja taevale tänu on see viimne võimalus need killud tagasi saada.
„Ka minul oli paari aasta eest samasugune iseseisvumine,“ tunnistas ta.
Kogemusnõustajad iseennast näiteks ei too ja ennast kliendiga ei võrdle. Antud juhul olid nad ju kõrvuti jõumasinatel tallajad, nii et Naine võis kunagisele nabrinnale jutustada küll, kuidas Madu jutustas talle tegelikust temast enesest.
„Sattusin metsas rästikuga silmitsi,“ kirjeldas Naine – jättes lisamata, et oli metsas pärast kauasest kooselust välja rabelemist ettevaatlikult uusi võimalusi uurimas… „Kui ma madu nähes võpatasin ja puu otsa tahtsin ronida, sain järsku aru, et mind ei hirmutanud mitte madu, vaid vanemate eelarvamus. Kuna see polnud mina, oli tegelik mina ussikesega tõtt vahtides tegelikult kadunud. Piisas arusaamisest – ja maost sai Madu. Ma ei kartnud enam. Mina ei olnud kogenud ainsatki põhjust rästikut karta.
Koos Minu ja Mao kohtumisega juhtus ühtlasi paradiisist välja viskumine. Mõistsin korraga, et nüüd ei saa ma enam näpuga näidata: madu käskis õuna hammustada. Kartmatuna otsustasin edaspidi ise, kas hea ja kurja tundmise puust ampsata või mitte – ja võtsin vastutuse.
Oi uut ja karmi koormat! Vastutuse võtmine on märterlusest kui armastatud mugavusstsoonist väljumine. Mitte kedagi ei saa enam mitte milleski süüdistada. Kaob mitte-minu hirm, vanemate-drillitud kartus – kaob takistus vastutuse võtmise ees ja tõde tuleb päevavalgele.“
Naine hakkas uuesti velot tallama.
Kinnisvaramaakler seisis endiselt ühe jala peal.
Naine vastas esitamata küsimusele: jaa, tema viis oma ema hooldekodusse.
Ah?!
Jah!
Me oleme sarnased. Meil on ühesugused probleemid. Meid viiakse elu esimesel jõusaali külastusel üksteisele osavasti peegliks.
„Loomulikult olen mina ka seda varianti peas veeretanud. Palju. Kõige valjemalt vaidleb selle lahendi vastu kartus: mida teised arvavad,“ asus ka kinnisvaraja uuesti kõnnimasinat tallama. „Lisaks takistab mind ihnsus. Hooldekodu on kallis lõbu.“
„Hooldekodu päästab su,“ oli Naine pädev kogemusnõustama. „Kuni veeringuid veeretad ja külarahva kaagutamist kardad, ei ole sa ühelgi hetkel päriselt sina. Ori oled.“
Kinnisvaraja võpatas.
Ja tunnistas, et südame rütmihäired, unetus ja isupuudus jutustavad tegelikult sama.
„Mina sain aru, et lootusetu ja lahenduseta emme emmemine ei anna mitte kellelegi mitte midagi. Ta on üksi, tal on igav, ta ei tunne alati isegi mind ära ega adu, kuskohas asub. Järelikult on tal teiste vanadaamide hulgas professionaalse hoolduse ja valve rüpes kordades parem. Mis peamine, minul ka!“ kinnitas Naine. „Kui sul on kogu aeg vampiir kõrval, on mõlemal kässar peal.
Sinu elujõudu imev rasvuv puuk tõmbab sinu kui toitja energia pidevalt alla. Sul on vampiiriga – ema jah, aga ikkagi vampiir! – alaline ühisväli. Olete pidevalt ühendatud anumad – iga sinu mõte-sõna-tegu tuleb lisakoormaga. Kliendid tunnevad selle ära – ja valivad teise maakleri.“
Kinnisvaratar võpatas. Nii oli jah. Juba mitu juhtumit järjest.
Lisaks tunnetas dementne mamma kohe, kui tütrel õnnestus hetkekski päriselt oma asjadega tegelda: „Ta on nagu ülinõudlik ja hirmuäratavalt sensitiivne beebi – nämm-mats-lurrlurrlurr… Jah, nii on tõesti – ma kas leian rauk-beebile professionaalse hooldaja ja samasuguste keskkonna, mis teda igas mõttes toidab… või oleme mõlemad kastis.“

„Mina kah. Olin jah. Kinnisvaramaakler neh.
Ma ei tea, kas mu siia ilma sündinud lapsed seda teavad.
Peame enesestmõistetavaks, et meie lähedased teavad. Tegelikult teame üksteisest vaid seda osa, mida vajame. Meie lapsed ei vaja meie minevikku. Päriselt kõike teavad inglid.
Sina, Egert, tead.
Leidsin pärast seda, kui mu mees mind pettis, korteri. Kolisime lastega sinna. Kuna olin selleks ajaks juba kindlustusmaaklerfirmas ammu tööl, teenisin väikelinna kohta hästi.
Kuna meie ühine ettevõte, mille lõime koos mehega, läks tükkis kõige muuga pekki, siis minu töö oli kodust väljas ja mees sai uue töökoha, mis oli kodukontoris. Tookord seda veel nii nooblilt ja ülemaailmselt ei nimetatud. Töötas kodus ja oli salamisi meeleheitel koduperemees.
Meie rollid vahetusid. Mina kodust välja, tema koju. Algasidki jamad.
Ma teenisin rohkem kui tema.
Ju see talle egolaks oli, aga mina kogusin sellest kindlust, et saan ise hakkama ning lahutusele andis see tuult tiibadesse.
Mees leidis siis teise mooduse mind maatasa alandada – üha süstis mulle ebakindlust: kes sind tahab kahe lapsega…mitte keegi!
See on nii tavaline manipulatsioon…
Minu puhul see nii hästi ei mõjunud kui mees lootis, sest mul oli vastupidine näide oma ema kujul.
Tal oli lahutades kolm last – ja minu isa abiellus temaga.
Minu isa kasvatas ka neid ning hoidis kui oma lapsi. Tõttas ka neile alati appi, oli kindlalt ja igal juhul abistamas. Seetõttu ma ei kartnud mehe mürgiseid sõnu. Mind ei saanud manipuleerida – edasi võis minna kõik ainult paremaks.“

„Saad sa praegu aru – ma ostsin Õhtulehe. Mina! Vabatahtlikult. Sellepärast, et kaanel oli Elina Netšajeva väide: kui mees on arg, ei tule suhtest midagi. See kõnetas. Ma polnud niimoodi mõelnud. Ma polnud üldse argusele mõelnud – järelikult olen liiga arg, et argusele mõelda,“ naeris Kirjanik.
Ta selgitas Naisele äraloetud kollast lehte edasi andes – ainult selle ühe artikli lugeski, peaaegu närimata kont seega see ajaleht: „Ma ei mäleta, mida vaimukat Elina argade meeste kohta ütles, aga see on hämmastavalt võtmeline teema jaa.
Ahnuse-alatuse ja arguse vahele saab võrdusmärgi panna.
Inimene – iseäranis mees, oh häda, on arana hirmuäratavalt ohtlik. Miks on võim ja rikkus seksikas? Sellepärast, et küllus toob julguse – ja vastupidi. Argus rullub laviinina – mida vähem inimene loob, seda enam ta kardab, et ei piisa. Mida enam kardab, seda vähem loob – ja ei piisagi. Mõtleb haigele vanaemale külla minnes ja talle banaanikimpu viies: saaks sellesama mõne euro eest nüüd ühe julgustava piisagi…
Ahnus ja ihnsus, väikesed vastikud kaksikvennad, on puudusteadvuse pojad.“
Kirjanik nentis, et näeb nii maailmas kui kodutänavas iga päev, kuidas ilusad inimesed kõike ja kõiki kartes muteeruvad. Langevad ehitajast lõhkujaks nii Ukrainas kui oma enese perekonnas. Ta ulatas Naisele tutvumiseks oma teksti krattidest ja rehepappidest.

„Meis kõigis on kõik ning kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Vaadates või lugedes Andrus Kiviräha ja Rain Rannu stuudio Tallifornia kratte ja rehepappe me ühtaegu naerame ja sügeleme. Tunneme ära selle kellegi iseendas, kes oleme kunagi olnud või oleme täna kena inimese fassaadi all salaja.
Kratt on pärimuskultuuris see, kelle rehepapp teeb. Ta on ahne hingeosa, mis ära antakse. See ohverdus – enamasti kolme veretilgana südaöisel ristteel täiskuu all – annab hinge saatanale ära. Kivirähk kirjeldab oma raamatutes kõigile mõistetavas keeles meie ürgolemuse väikseid räpaseid saladusi, mille peegeldamise tõttu ta ongi rahvakirjanik. Ei ole mugav oma igasugustele olemuse tahkudele otsa vaadata, ent õnneks on kinosaalis pime ning raamatuid lugedes oleme üldse üksinda.
Tänases maailmas kogeme igal tasandil kriise, mis viivad nii viiruste, elektrikrahhi kui sõja tõttu majanduse rohujuure tasandini maatasa, et uus maailmakord ehitada. Kui palju vaesuses vindumist ja puuduses piinlemist oleme valmis enne Kuldajastu külluse puhkemist välja kannatama? Seda küsivad meilt nii Kivirähk, Rannu kui Leelo Tungal oma suurteosega „Seltsimees laps“. Röövimiseks ja tapmiseks loodud kratt, saatanale ohverdatud hingeosa nõuab pidevalt tööd. Ühest küljest on tal piiritu vägi, teisalt peab seda aina rakendama või raamistama. Tegevusetu vägi pöörab anarhiaks ja keerab peremehe vastu.
Omaloodud koletis võib rakenduseta oma looja tappa ning kohatu dinosaurusena süütute inimeste seas laamendama jääda. Kirjanikud Kristiina Ehin, Kerttu Rakke ja Kadri Kõusaar sõnastavad märatsevat monsterit määratledes meie ühise ahastuse: sõgeda isanda või sootuks suunajata kratt tapab lapsi, naisi ja vanureid. Sõnastamisest jääb kultuurilooline dokument. Sildistades ja sõnastades seirame siiski vaid nähtuste pealispinda: praegu hukkuvate ja piinlevate näiliselt süütute hingede pikka eludelugu me ju ei hinda.
Meie ei tea, kui mitmes elus täna tapetud lapsed toonaseid beebisid tapsid, vägistamise ohvrid vägistasid ning timukatena inimkonna rappijad leiavad ise timuka käe läbi otsa.
Kunstnik Ervin Õunapuu oma raamatutes, aga ka Jan Kaus, Anzori Barkalaja ning teised kaugele pealispinna taha nägijad on sõnastanud igavesti ringleva nõiaringi. Sinna lisandub üha uusi planeedile saabuvaid hingi, kes küpsevad maapealses rollimängude põrgus. Meenutagem „Hukkunud Alpinisti hotelli“ filmi üht repliiki: „Mina mind – mina ise tulin iseendale peale!“
Ka rahvajuttudes kurdab vigasaanu: kesse tegi? – ise tegi!
Pärimust nimetatakse ennemuistseks. Ka praegused õppetunnid saavad ja jäävad ennemuistseteks lugudeks. Algallikaga ühenduses teadmise vahendajad – Hando Runnel ees ja Artur Alliksaar taga – ei mõtle luues oma isiklikule aegadeülesele kuulsusele. Nad on rahvavalgustajad, kes näiliselt lihtsalt ütlevad: „Ei ole paremaid helgemaid aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu.“
Siin ja praegu hingates ja ärgates ning igal viivul taibates saame teada: mina olen kratt. Olen rehepapp ja paharet, kes seda teadvustades on nendest rollidest välja kasvamas. Sai Tammsaare härra Maurust portreteerides tuttavaks oma enese rehepapliku aspektiga, saab lugeja ka.
Võtame omaks ja kasvame välja. Ent kusagil teevad kellegi järgmise loodud kratid ikkagi ahnelt ja halastamatult oma tööd. Tunneme nad ära – iseendas ka, taas ja taas. Täname, andestame – ja laseme neil minna. Mine sinna, kust tulid! Loits selline.“

Naine tuli just Kursusekaaslanna juurest.
Tollel oli Lõuna-Eestis edukas ürdi- ja torditalu. Tal oli kolm täiskasvanuks koos-töötatud tarka ja haritud last. Ja nii temal kui lastel istus kukil rehepapp. Niipea kui lahutatud mees, kolmest noorima lapse isa märkas, et Kursusekaaslannal on saagikoristus ja tulukogumine, ähvardas mees mõne kindlalt toimiva seatembuga.
Lubas oma enese tütrele kõige olulisema maatüki ära müüa. Lahutatud naine ja kolm kanget last kraapisid raha kokku ja ostsid selle tema käest ära. Mispeale mehike-rehepapike teatas, et nüüd tahab tema traktori ja veoauto tagasi.
Mõningase nõupidamise peale liisisid ürdi- ja torditalu tugevad-tegevad inimesed uued. Saatsid rehepapi vanaraua leinarongkäiguna minema.
„Veel enam. Mu teine Teekaaslanna väljus just äsja kaksteist aastat kestnud kooselust. Ta tõstis oma tosina-aastase häbikaasa nende loo alates tõelisest hädaorust välja. Mehel oli küll edukas ettevõtte – aga eelmise naise osavate nükete tagajärjel võlad ja problad ja kogu tema varandus panditud. Teekaaslanna leidis varadele ostjad, aitas võlad maksta ning võttis enda arvates endale päris kobeda kuti,“ muigas viimastel aastatel üha ilmsiks tulevate haledate saladustega juba harjunud Naine. „Teekaaslanna juhtus nüüd päriselt ja põletavalt armuma.
Me kõik arvasime, et nad on päästetud poisiga aegade lõpuni idülliline paar.
Tutkit. Väärika leppimise ja taandumise asemel lajatas kuluka kodustamise järel kuninglikult peetud koduloom nüüd excelid lauale. Mitte karistuseks uue mehe tekkimise ja ühe eluperioodi lõppemise eest. Kahtlane, kas ta Teekaaslannat üldse armastanud oli. Või millises tabelis tal need tunded olid.
Igatahes ärasaatmise järel selgus: iga sent ja kusepiisk oli tabelis kirjas. Käisime Teekaaslanna vanemate juures puid tegemas – minu kütus ja minu saag. Viisin temakese kinno. Suusaretkeks ostsin talle uued kindad…
Ma ise sain selle sulni tabelite-tralli krooniks üldse töövihiku edasijõudnutele.
Püüdsin endale mäletatavasti mõnd paarilist – sina nimetad neid haavaplaastriteks – aga jaa, tahtsin ikkagi enda kõrvale meest leida. Sõitsime ühe katse-eksituse-tilliga Soome. Ta oli bensiinijaamast sooduskupongi saanud, sellepärast.
Ja siis ta aina siples telefonis – selle asemel, et seiklust ja seltskonda nautida.
Piilusin, mis ta seal teeb. Lisaks sentidele ja sekunditele läksid tabelisse kalorid ka.“
Kirjanik ja Naine puhkesid vabastavalt naerma ning Naine läks kohvikusse.
Mitte sente ja kaloreid arvutama – oma sõbrataridega traditsioonilisele mokalaadale.

*

Kui sõbratarid vaatasid noorukestena koos ürgaegseid teleseriaale, jäid meelde kaunid interjöörid, ahvatlevad rõivad ja sulnis meik nende kaunitaride nägudes, kellega nemad-noorukesed samastusid.
Mis teema või intriig, süžee või sündmustik… mitte miski ei jäänud meelde.
Alles meeleheitel kodupereniste puhul jõudis kohale: oot-oot, aga mida need nii meie moodi naised päevad läbi teevad? Seksi ja linnaga samastumast segas ameeriklannade jõukus ja enesekindlus. Ka ebakindlatel hetkedel olid kõik nad ikkagi väärikamad ja rohkem paigas kui keegi Naise sõbrataridest.
Siin nad nüüd siis neljakesi istusid.
Koolist saadik aeg-ajalt suhelnud. Pärast pausi taas põhjuse leidnud neljakesi kokku tulla – nagu poleks vahepeal poolt aastat või aastagi möödunud.
Naine silmitses sünnipäevalast, kes neid kohvikusse kutsuski.
Tal olid päikeseprillid ees ja ta oli kergelt vintis. Aga ta võis seda endale lubada, sest ta oli artist. Ja tal oli sünnipäev.
Teine sõbratar oli pärast neist kõigist närusemat noorust, mil ta oma esimese abikaasa rusikat ja nälga koges, leidnud ülikiiresti ja ülikõrgete numbriteni rikastava niši. Mingil põhjusel tõmbles tema nägu täna märgatavalt ja muretavalt.
Kolmas oli lopsaka kaunitarina maalt ja väikelinnast ära pealinna läinud ning Viru hotelli ringkondadega ühinenud. Linnud ja ärikad, mäletame ju… Ta ise väitis, et oli ka allilmas toona sügavalt sees. Eduka abiellumise järel sai temast erakooli omanik. Oli selle tausta ja minevikuga, nagu just oli – kooli omada võis ju ometi.
Ka päikseprille võis oma enese sünnipäeval vabalt kanda.
Põselihaste ja käte värin polnud ka keelatud.
Seks ja linn Eesti moodi.
„Abikaasa lubas lahkesti sul kodust ära tulla?“ küsis vabiseva lõuaga miljoness päikeseprillidega staaritarilt.
„Jah, see ongi mulle sünnipäevakingitus temalt,“ turtsatas staarinna.
Naised teadsid, et enamasti kingib andekas muusik, seksisõltlane ja alkar ehk siis tunnustatud rokkar naisukesele tähtpäevadeks purupurjus iseenda. Lisadega…
Kui miljonessi käsi tervisetoosti tõstes värises nii, et margarita loksus lauale, tundis ta sõbrataridele kõnelda, mis toimub.
„Mäletate, kuidas te ei osanud minuga suhelda, kui järsku bold-and-beautiful-maailma end rabelesin? Easy come, easy go. Kui teile kasvõi alateadlikult tundub, et küllusekoormat on raske kanda, kutsuge minu vend,“ muigas kahvatu kaunitar kibedalt. „Ma leidsin meie ärisse investorid. 12 miljonit. Mu noorem vend tuulutas kogu selle rahasüsti ära.“
Kes ei teaks, mida kõike nooremad õed ja vennad tuulutada ja kulutada suudavad, mõtles Naine, keda oli läbi elu saatnud noorema, tõbede tõttu privilegeeritud õekese paine.
Oiblaa! – kohmasid sõbratarid kokkuharjunud triona.
„Kus sinu hellik-vennakene ise nüüd siis on?“ küsis endine linnuke, kes seda sleppi mitte sugugi ei häbenenud.
„Pilves. Väga kõrgel – aga see-eest pidevalt. Nii et ma ei saa temaga neist kadunud miljonitest kõnelda,“ ohkas elukutseline, pidevalt samal moel lüpstud oma-noorema-venna-suur-õde.
„Ju tal on südametunnistus nii must, et ta upitab end nüüd… sinna,“ lohutas rokitar abitult. „Järelikult on tal südametunnistus ikkagi olemas. Su väikevend on ju ometi ajudega poiss. Küll ta teab, mida tema teinud on. Muidu ta ju ei nargiks.“
Sünnipäevalaps võttis endale märkamatult päikeseprillid eest.
Nojah. Nagu ikka. Sinikas. Mõlemapoolne ka veel.
Duubel-prillur, kelle välimuses päikeseprillide eemaldamisest väga miski ei muutunud, seletas juba teise margarita abiga aina tulisemalt: kui kutt tahab ellu jääda, peab ta nüüd mingi heateo tegema – siis tõmbavad kaitseinglid ta sellest pasast välja. Nii suure summa puhul ei piisa vähemast kui globaalne heategu. Me kõik oleme vigu teinud – aga me saame selle heastada, kuni elame. Kui tal on kama ostmiseks raha, siis pole ta järelikult sinu investorite pappi lõpuni tuulutanud. On raha – on ka mingi osa ajutegevusest alles. Ma ise võin talle selgeks teha, et lõputult sitta keerata ei saa. Ärgu alahinnaku meid, tead!
Nii teistmoodi kui telenovelades mõjusid need margaritad siin, mõtiskles Naine.
Ja kuulas, kuidas topelt-sinisilm meenutas, et muidu on 12 miljonita miljoniita vennakene ometi täitsa vunts ja oma jope ju. No kas me siis ei mäleta, et poisiga on nalja ka dohhujaa saanud – ja erinevalt õest, hihihii, oskab süüa teha. Vot hakakugi nüüd kokaks. Kohe täiega superkokaks peab hellik-lemmik nüüd hakkama. Mistason – mingi Joel Ostrat pusis end eestimaiseks Jamie Oliveriks – punub meie poisu ennast ka sellest ülelaskmisest välja. Aeg on esimest korda elus, aga täiega selle eest perset liigutada. Ükski puu ei kasva üksinda taevasse, noh!
Noneh.
Vintis rokitar ja pilves väikevend oleksid tõepoolest vägevad vestluspartnerid, nentis Naine endamisi.
„Ma tean, miks su vend on kõigest loobunud. Ta on oma hinge tead-ise-mis-ringkonnale müünud ju. Kes tal käskis allmaa-eidele tite teha. Eit sõidab kabrioga, sinu vennakesel on sitt püksis. Küllap ta oma elunatukese pärast kartes sinu miljonid sellele kambale ohverdaski. Justkui ta oleks nii väärtuslik… Ootame ära, millised nende bandjuugade järgmised käigud on. Sellised löövad ju ainult selja tagant. Aga äkki on su vend oma lapseema kaudu ka seal kambas? Uuuh – kurjus on väga peen vastane,“ vahutas prill-juubilar. „Kurat, ma teen pojukesele selgeks, et elu pole teiste tagant varastamine. Nimetatagu selles ringkonnas seda, kuidas tahes. Selline tase on alandav nii su vennale kui sulle. Alandav, noh!“
Ka linnuke-erakooli-emand süttis: „Sina lähed nüüd oma eluga edasi. Mäletad – oskasid ju ennast omal ajal väikeste laste kõrvalt üles töötada. Rahune maha. Kasuta oma taevalikku vaistu – ja alusta puhtalt lehelt.
Oma venna-tonti ära uude peatükki enam kaasa. Las vajub iseenda keeratud pasasse. Sinul pole tõesti mõtet enam peaga vastu ühte ja sama seina joosta. Loomulikult sa armastad oma venda. Aga eemalt. Said aru?“
Miljoniteta miljonessi vabinad andsid järele.
Selles peitubki energiaringluse võlu.
Isegi margaritastena jagasid sõbratarid oma pulbitsevat väge, mille abiga taandusid ülelastud daami vabinad.
Miljoness mõtiskles nüüd juba üsna rahulikult, et toimetab tõesti kasvõi näilises ja teeseldud rahus oma rajal edasi. Halb õnn jääb tema rahu uskuma ja halastab. Tema vaatab kõrvalt, mis venna ja tema lapseema vahel ja ümber edasi juhtub.
Tõepoolest ei pea tema investoritele tagastama raha, mille väikevend lendu lasi.
Väikese heitunud tüdrukuna kujutles ta end taas näljas olevana – end ägedaks keskustelenud sõbrataride abiga meenus talle, et ta saab ju pangakonto väljavõttega tõestada, et tema ei teinud… Lasteaed… Ma pole teinud, ma pole näinud – ma pole möödagi siit läinud…
Lasteaed, mõtles ka Naine. See oli juba aastaid niimoodi olnud. Vaesusest välja rabelenud edunaist saatis alaline ebaedu vari. Jälle ja jälle olid miljonid ohus, laenude tagasimaksetega jamad, investorid kas pahased või suisa üle laastud – nagu sedapuhku. Uus tõus. Näiline stabiilsus – ja jälle krahh.
Lasteaed, ohkas Naine. Lauljatar sai juba mitmeid aastaid jõulu- ja sünnipäevakingituseks purjus pupsiku ning oluliselt sagedamini kui mõni kord ka sinise silma. Mida tihedama joana avalik ruum täitus staaripaaride stooridega, seda reeglipärasem selles rahvakihis seesugune muster tundus. The star was born, Whitney Huston ja Bobby Brown – nii lihtsalt oli. Lihtsalt…
Ei olnud ühe päeva liblikad ei miljoness ega staarinna.
Nad vastutasid vägagi pädevalt oma karjääri ja laste eest.
Ent neil olnuks otsekui mälulüngad. Nad ei mäletanud. Iga kord, kui analoogne lugu juhtus, oli taas finantsilistele ameerika mägedele sattunud temake sama üllatunud kui olulise tuuri eel üles taotud silmnäoga artistitar. Titad või? Nad unustasid tõepoolest. Olid valikulise vaegmäluga nagu missioonil käinud sõdurid, kes tõepoolest ei mäleta, mis juhtus.
„Kui kaua sa jõuad seda – lausa igavalt! – tavapärast poppartistide klišeed kehastada?“ küsis Naine lauljannalt. „Sina ainult annad, tema üha võtab. Lapsed näevad ju kõike. Isakene muudkui imeb kojalt ja konnalt elujõudu ohutunde tekitamisega.“
Äh! läks sinisilmne sünnipäevalaps üle margaritaks noobeldamata tekilale.
„Ühel minu õpetajal oli hea kujund,“ jätkas Naine miljoniteta miljonessi poole pöördudes. „Sinu partnerlus süüdimatu vennaga on alati olnud ühepoolse energiaringlusega – mis on nagu klaasikildudel kõndimine.
Mitte keegi meist ei pea elamise asemel klaasikildudel hiilima – see on manipuleerimise tunnus. Me ei ole sündinud selleks, et meid manipuleeritaks.“
Kolme vindise sõbratari jaoks oli ses lauakõnes kaugelt liiga palju võõrsõnu.
Distsipliin… Naine kordas endamisi: distsipliin.
Ja korraga taipas, milles asi. Uuemal ajal unustame kõik me üsna hiljutised kogemused ja elamused – et ei saaks üha nendes sobrada selle asemel, et hetkes teadvel olla. Just! Ka parima mälu ja korrastatuima mõtlemisega inimestel ununevad kuu või kvartal tagasi toimunud värvikaimadki sündmused – või siis tunduvalt olevat juhtunu eelmisel sajandil.
Jaa, distsipliin igas mõttes. See on igal hingetõmbel vastutuse võtmine – nüüd, mil oleme paradiisist välja visatud ning loome ise oma reaalsuse, kus meil kellelgi preestreid ega gurusid pole ning ühegi indulgentsiga ennast eksimustest vabaks osta ei saa. Oleme ise Jumala näo järgi loodutena jumalad. Kasvõi sinise vilma ja värisevate kätega. Ikka jumalad. Suurustamata. Vastutust võttes.
Need, kes tõusevad kõrvalmajades omas tempos, ehmatavad, kui neid jumalateks nimetada. Mida?! Aga ikka endiselt seda, et tilk ookeanist on ikka ookean.
Distsipliin on ühtlasi ainus, mis aitab fookuses püsida. Teeb tilk ookeanist arvutis oma tööd – ja tilksti! – tuleb tööde keskele teise tilga kiri. Mis nüüd teeme siis? Töötame, teades vaatamata-vastamata sõnumi olemasolust? Vaatame ja ei vasta? Vaatame ja vastame ja püüame end tagasi oma enese fookusse pusida? Iga kohtumine ja kontakt on koolitund.
Nii kui pärdik peas võtab vingu üles piiks-viiks – on Mina jaol. Igal hingetõmbel. Ei vähem ega rohkem. Ette ega taha end muuseas distsiplineerida ei saa. Siin ja praegu. Kohe.

Ja just täpselt kohe istuski kõrvallauda seltskond, millest hakkas sädemeid lendama.
Viis paari ja Carmen. Mida iganes see kena keskklassi kamp – soengud, ehted, kontsad… – seal tähistas – ühte lauaotsa troonima istuv emand nägi välja täpselt nagu 50aastane Carmen näinuks. Kui ta nuga rindu poleks saanud. Kõrge büst ja sillerdav tume soengutorn – hinnaline juuksuridisain ilmselgelt.
Ja seda kallist frisuuri oli mahlakal latinal vaja selleks, et Naise ette kõrvallauast mitte lihtsalt peegel, vaid suisa luup asetada.
Latina põlgas ja kirus oma meest, kes istus laua teises otsas.
Ta ei suutnud rääkida ühelgi teisel teemal – ega lasknud võimuka matroonina ka kellelgi teisel rääkida muust kui armetust mehikesest ja tolle peatsest surmast.
„Ta hoiab mind ööde kaupa üleval, sest kardab surra,“ sisises Latina valjul sosinal. „Läbisegi aineid tarbides ja kõike kartes ta enam aastatki vastu ei pea.“
Naine võpatas. Enne kauase kaasa juurest äratulekut oli ta täpselt samamoodi rääkinud. Sõnasõnalt. Täies veendumuses, et tema on ohver ja mees üdini halb.
Latina oli Naisest oluliselt võimukam ning ütles enda kõrval kohmetult mugivale pereemale, et peab kiiremas korras selle kooselu lõpetama, sest tapab mehikese muidu ära.
Naine oli tundnud, et tema ise sureb ära, kui mürgine suhe jätkub.
Ta oli kainena tagalat turvanud, kui mees nädalate kaupa jõi. Ta oli mehega koos joonud. Mis oli selles mõttes äraspidiselt leevendav, et purjuspäi peksa saada polnud nii valus ja ebaõiglane kui kainena. Naine oli koos mehega narkootikume pruukinud. Ja seepeale tundnud end veel vähem pädevana vastu hakkama.
Latina kõrvallauast rüüpas isukalt valget veini ja kärkis samas üle terve lokaali: „Ega sina ju ometi joo, kallis – sul on ju tabletid!“
Ka siis, kui mees rüüpas prae kõrvale silmnähtavalt laimivett, kähvas temake: tabletid! Et kõik ikka teaksid.
„Ta ei ole juba mitu päeva tööl käinud,“ undas kaunis lopsakas daam – otsekui meest polekski seal. „Mina töötan kodukontoris. Tema ei lähe tööle. Kus mina siis töötan? Sellega – selle rusuva amööbiga ühes toas või? Võimatu! Mõeldamatu!“
Mees värises ja keerutas suutäit suus.
Naine jälgis süveneva piinlikkusega, kuidas saatusekaaslanna räuskas ja põlguses põles. Nii tuttav tunne…
See ei tähendanud, et praegu tundus tümitatav mehike vaesekesena.
It takes two to tango. Kodus oli kindlasti hoopis teine pilt ja seis.
Ilmselgelt oli naisele aastaid puid alla pandud nii, et tal oli plahvatusohtlik vint peal.
Ta oli kogu oma kirglikus ilus kohutavalt inetu.
Ta oli õiglases raevus põrgulikult julm ülejäänud seltskonna vastu, kes sellele monoloogile olid sunnitud kaasa noogutama, matsutama ja virilalt naeratama.
Naine mäletas aegu, mil ka tema ise ei suutnud ühtki teist teemat kui talumatu mehepoolik kõneks võtta. Ka tema tahtis, et kõik teaksid, kuidas asjad tegelikult on.
Mees oli kena ja seltskondlik, humoorikas ja sarmikas.
Kuna ta näitas ennast ainult siis, kui tahtis neile, kes talle sobisid, peeti teda toredaks inimeseks. Nii mõnigi toredaks-pidaja käis vargsi ka tema voodist läbi – ja pidas mõnda aega veel toredamaks kui enne. Teadmata, et kogu kaardimajake seisab nii energeetiliselt kui finantsiliselt Naise najal.
Tolle eluperioodi lõpuks, mida Naine nüüd piinlikus kõverpeeglis kõrvallauas nägi, oli tema ise olnud paks, kustunud ja antidepressante täis topitud. Värises sama moodi, nagu mehike kõrvallauas – ja süüdistas nii sisinal kui räusates, nii näkku kui kirjateel – nii et ruumi unistusteks ja helgeteks mõteteks enam pähe ei mahtunud.
Naisele meenus, milline robot temast järele jäi.
Robot tegi igapäevatööd, haldas rahaasju ja ettevõtet – tegi näo, et ei tea mehe järjekordsetest voodivõitudest kusagil küla peal. Ja tundis, et süda tahab lõhkeda, kui lapsed olid igal juhul ja alati mehe poolt.

„Seekord sain ma sellepärast tohlaka, et ma koristan liiga palju,“ selgitas nende seks-ja-linn-laudkonna sünnipäevalaps. „Tüüp ütles, et see on tema vägistamine. Temal olevat talumatult halb olla, kui eit kogu aeg kasib ja kaunistab.
Kusjuures ma tegelikult tean seda.
Mul oli bändiga ilma temata Rootsis kuu aega salvestamist.
Kui ma tagasi tulin, oli meie kodu nagu seapesa.
Ja tema – täiesti kaine kusjuures – jummala rahul seal soga keskel.
Järelikult ei olnud ta kunagi märganud, kui palju mina kena kodu nimel pingutan. Ta polnud sedasorti kenadust näinud ega hinnanud. Ja mina aina nõudsin tunnustust…“
Nagu miljonid naised maailmas, mõtles Naine.
Nagu tema isegi.
Kõik on juba olnud ja sõnastatud, tundub järjest – misjärel üllatame iseennast oma enese väitmisi lugedes – heldekene, mida kõike ma aastaid ja sajandeid tagasi teadnud olen… – ja sõnastame uuesti nagu esmakordset avastust.
Oleme juba kõike taibanud. Ja unustanud. Uuemal ajal on toimunud hämmastav kõvaketta puhastus. Oleme nagu missioonil olnud sõdurid, kes ei mäleta – reaalselt! – mida võõrsil tapatalgutel tegid.
Loeme varasemaid iseenda kirju – kui teadlik! Miks me täna ei tea siis? Kohusetundlikud päevast päeva sotsiaalmeedias postitajad teevad otsekui tükitööd – klientuur ootab. Ja universumile tuleb ju tõestada – mind on vaja tõsiselt võtta ja uude heasse ilma lasta.
„Oh jaa, ma mäletan!“ hüüatas venna abiga miljoniteta jäänud miljoness. „Mul oli täpselt samamoodi!“
Meil kõigil on hämmastavalt paljud seigad-tõigad ühesugused.
Miljoness meenutas, kuidas elas lasteisaga sügaval allpool vaesuse piiri. Uppus pidevalt – aga see-eest koos lastega – sõna otseses mõttes näljasse. Hoidis kodu piinlikult puhta. Rõhk sõnal „piinlik“. Et endal oleks hea. Et keegi ei teaks.
„Mees vedeles kodus, mina käisin tööl – ta lakkus ja narkis enamuse mu teenitust maha. Peksa sain nii selle eest, kui ma talle raha ei andnud – kui selle eest, et teda oma tolmulapi ja mopiga närvi ajasin. Tolmuimejast rääkimata. Selle viis ta üldse pandimajja,“ muljus miljoness sõrmi, et need ei võbeleks. „Sealt minusse vaesusteadvus istutatigi – nii sügavalt, et kukun jälle ja jälle sellesse tagasi. Ükskõik kui palju mul miljoneid hankida õnnestub – puudus-energia on nagu mülgas. Tagasi-tagasi-tagasi imeb mind…“
Äbarik!
Elujõuetu!
Sõltlane!
Latina programmeeris kõrvallauas väsimatult oma mehikest. Too vajus üha kahvatumaks ja kõveramaks, nagu kästud.
Ükskõik, millise kangelasteo armetukene nüüd ennast ületades ja tõestades sooritanud oleks – emand poleks seda näinud, tunnistanud ega tunnustanud.
Miljoness meenutas, et vastupidiselt lastega ära kolides oletatule oli tema narkar-kaasike hoopis õnnelik ja kergendatud. Jah, tolmurullid olid mööbli all ja teerandid tassides – aga mees oli lõpuks ometi oma rütmis ja olemises. Veel enam, kaootilisest kodust, kus teda perfektsionistliku pedantse tupsutamisega ei vägivallatud, läks mees töölegi. Tegi suisa karjääri. Ja oli üksi nii rahul, et sai puhtaks ja kaineks ka veel.
Kõrvallaua mehike – siltidega igavesest ajast igavesti maatasa rammitu – vankus rammetult oma naise tagant mööda ja… kägistas hetkeks temakest tolle hunnitu kaelakeega.
Viivuks vaid. Sõnakene-kõigeväeline – pidi vist olema „luuser“ – pitsitus viiksuks.
Keegi ei näinud midagi…
Naine oli kogemusnõustajana nüüd juba kümneid ise-muhku-norinud suguõdesid ära kuulanud. Nii sarnased. Nii korduvad. Nii kanapimedad.
Siin kohvikus võinuks vabalt kaks lauda kokku lükata. Identsed seltskonnad oma sisimas olemuses-kolemuses. Ümber maakera saanuks sellistest laudkondadest terve sarnaste mustrite vöö lükkida.
„Minule mu laste isa tööle minnes ja kaineks saades appi ei tulnud. Otse loomulikult ei maksnud lastetoetust ka. Tüüp ei mäletanud absoluutselt, et oli aastaid minu ülalpeetav ja järelveetav,“ urises miljoness. „Kui mu sõbrad abi pakkusid, märkas see tont küll otsekohe, et mind toetatakse – nimetas mind ja oma enese lapsi kerjusteks!“
Sildistamise must maagia tegi oma vääramatut tööd.
Miljoness tundis end nii veendunult kerjusena, et langeski aina selleks tagasi.

Rokitari perekondlik narkomaania ning ta ise alailma katki ja kadunud emana ennast salamisi süüdistamas tõmbasid järjest sinikaid ja katkiseid ribisid ligi. Ta oli ju enda arvates need ära teeninud.
Latinal kõrvallauas läks järsku süda pahaks. Jooksis siira-viira-tiira-taara samas suunas, kuhu kadus teda äsja märkamatult kägistanud häbikaasa.
Mitte keegi ei näinud midagi…
Naine kirjeldas vaikselt, aga veendunult: „Asjade üles tulemine ehk siis iseeneslik ja-või tahtlik suurpuhastus on selline kadalip, kus eranditult iga töö ja tegevus, liigutus ja tühiasi tuletab meelde midagi vastikut-vihastavat-virilat.
Päevavalgele roomavad ja lendavad, rulluvad ja purskuvad varjud ja nende põhjustajad.
Täitmata lubadused ja ründed, alt ära hüppamised ja üle laskmised, äraütlemised ja põgenemised – õuuuuudneeeeeeeeeeeee!
Iga meenumine on taipamise allikas – aga ajab kõigi ja kõige peale karjuma.
Kogu monsterland rullub oma rõlges römas päevavalgele – lehkab ja kleepub, iniseb ja käkerdab – üleüldine inglin…umine ja pärlite välja s…umine.“ „Võeeeeeeeeeeeeeeeh!!!“ naeris endine prostituut-kultuuritegelane. „Teate mis, naised! Mina oleksin ka seda kõike ette teades oma lapsed siia sitasesse ilma sünnitanud…“
„Mina ka,“ vastas tema selja taga uuesti võimukalt lauda troonima istuv Latina.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Kõiges.
Plõnks!
Naine piius telefoni.
Saabus kiri.
Järg haavaplaastri ja palsamina toiminud tekstidele, mille paistel Naine juba mitu nädalat peesitas. Süüdimatult. Need kirjad ei viinud kuhugi. Sellest suhtlemisest ei pidanud iialgi midagi saamagi.
Ja keegi teine ei teadnud sellest midagi.

Esimene kiri.
„Kaunist õhtut! Kui õige tutvuks ?
Tutvumine on nagu kullakaevandamine – tonnide kaupa prügi tuleb läbi filtreerida tõelise õnne leidmiseks. Tean, et aususega tänapäeval kaugele ei jõua, aga valele ehitatud tutvus ka kuhugi ei vii…
20 aastat rutiini on oma töö teinud. Enne kui minust on saanud tundetu biorobot, tuleb ka endale elada. Teatud sündmuste jada pani mind seniseid tõekspidamisi ümber hindama ning mõttelistest kammitsatest vabanema. Elu muutub alles siis, kui pühendud oma enese, mitte kellegi teise unistustele ja leiad aega, võimalust midagi muuta ning igapäeva rutiinist välja murda.
Tegelikult me ei oma mitte midagi ja mitte kedagi, õnnelikud on need, kes julgevad tantsida oma tantsu oma lemmikmuusika saatel iseenda valitud partneriga hetkes, mida täiega, vaid korra jäägitult naudid.
Jah, kõik me tahame mõnikord jagada. Rõõmu ja õnne kõrval ka muret, hirme, kahtlusi. Meil on vaja lähedaselt hingelt asjalikku tagasisidet. Mis ei pruugi sõnades väljendudagi, piisab lihtsalt kallistusest ja kaasa noogutamisest. Rääkimisest saavad paljud asjad tihti ka enda jaoks selge ja uue vaatenurga.
Olles võimalustele orienteeritud, leiad lahenduseni alati tee. Aeg lihtsalt on inimeste puhul erinev…
Alati, kui olen tutvunud uute inimestega on mul neilt nii palju õppida! Teen seda ahnelt ja isuga. Justkui olles alateadlikult valmis selleks, et nii nagu nad tulevad, võivad nad minna. Tahan, et ma hiljem ei saaks mõelda – oleks võinud…“

Naine vastas tundmatule kõnetajale:
„Ma pole mitte kunagi mitte üheltki mehelt – nagu mul oleks neid palju olnud! – sellise sisuga kirja saanud.
Lugesin Teie kirja algust ja viskasin telefoni esimesel katsel diivaninurka.
Mul oli hirm. Hirm kasvas ja süvenes – kartsin.
Mida ma kartsin? Avatud südamega meest. Abielumeest.
Kas ta on mind näiliselt lahtiste kaartidega kõnetades ka päriselt aus?
Kui ma teda ei koge, ei anna ma võimalust endale ja talle.
Ma tahan seda kogeda.
Ma tahan nii paljut kogeda.
Hingan sügavalt ja sukeldun.
Võtan telefoni ja loen, panen prillid ette ja loen veel.ja veel – ja mu süda avaneb.
Olen otsustanud.
Mina, Naine, ei keela endale enam mitte midagi. Vot nii!“

Naine silmitses täiesti tundetult – parimas mõttes emotsioonitult – harjunult ja kanapimedalt nii ennast kui mehepoolikut uuristavat naaberlaua-Latinat. Ta ise oli olnud üsna päris samasugune. Kuna seda nägi ja peegeldas, olid need mustrid ikka veel kusagil tema rakkudes.
Palvetamine. Programmeerimine. Projitseerimine.
Ütleb keegi meile midagi ilusat – ja me olemegi nipsust ilusad. Sõname kellegi kohta midagi lammutavat – ja sõnumegi ta iga programmeeriva sõnumiga üha sellisemaks, mida me ei taha.
Palvetame ühest küljest uut päeva ja aastat, maailma ja elu tahetuks – ent kohe tuleme ise hea töökindla kirumise kustukummiga. Piiks-viiks-kiun! Ja ongi palvetatud selle eest, et juhtuks täpselt see, mida me ei taha.
Prokrastineerimine on veel üks P. Teame, aga ei tee – või teeme vastupidi.
Sellest kõnelebki iga hetke distsipliini tarvilisus. Mida praegu just sajatad? Saadki ju – sajaga!
Kui keegi teeb su pürgimused üha ja aina maatasa – ära ometi lävi temaga. Mine ära! Täiega!!!
Praegune elukorraldus ja elatustase, teenistus ja eluase ei meeldi? Mine kasvõi… vabatahtlikuks, jummala eest. Sul ongi ju tegelikult ja päriselt piiramatu vaba tahe – kas sind ennast ei tüüta pidev eiole-eisaa-eitule? No vot.
On. Saab. Tuleb.
Piltlikult öeldes: kui pakid asjad, tuleb ka soovitud koht, kuhu nendega kolida.
Seilasime-teame – tegin nii, oskan kinnitada: töötab.
Palvetamine, programmeerimine ja projitseerimine olgu meie tööriist ja sõber, mitte isetehtud miiniväli.
Nemad, kodukootud seks-ja-linn-nelik, olid kõrvuti kulgenud lasteaiast saadik. Pausidega. Kui keegi oli kolinud ja armunud – või vastupidi – ta mõnda aega sõbratare ei vajanud. Armumise lõppedes vajas jälle. Siis eriti. Ja kuidas veel!
Võrreldes artistitari ja miljonessiga oli Naine kultuuritegelaseks koorunud lindu alati kõige enam võõrastanud. Jajah, võrdlemine pole arukas, kõrvutamine pisendab mõlemat osapoolt – teame-teame! Aga ikkagi.
See emand oli ennast alati nautinud. Täiesti eba-eestlaslikult häbematul kombel.
Ta polnud endaga tülis ei matsaka maatüdrukuna ega lõbujanulise tehnikumi-totsina.
Ta oli ladusalt lennukas nii Viru hotelli numbritubades kui ööklubides tsirkuleeriva allilma seas, mis oli töökindlaid niite pidi otseühenduses pea kõigi numbrite ja ämbrite, tubade ja lubadega.
Viru linnu tähelend viis ta aina edukamatesse suhetesse. Eriti jõukate meestega abiellus, vahemaandumistega mitte. Oli paigas ja rahul, lopsakas ja hästi varustatud.
Rõõmus ka siis, kui eriti rikka šeigi lõplik valjastamine kuidagi õnnestuda ei tahtnud.
Tema viimane protežee oli multi-mega hõrk araabia šeik jah. Kaunis ja tark. Fili-haarmed igal kontinendil. Kui lopsakast eestlannast tüdines, kadus – näiteks aastaks.
Varustas taaskohtudes erakooli-matrooni järgmiseks aastaks – ja lõikas taas määramata ajaks sidemed läbi.
Money talks, bullshit walks – seks, raha ja mõnuained ruulivad maailma. Päriselt ka.
Naine õppis lennukalt linnuke-erakooli-emandalt, kuidas tegelikkuses puhast lehte keerata, maha jätta see, mis-kes enam ei teeni, asuda uude algusse… Ja ennast mitte kellegagi siduda ega kodu mängida.
Tevitatud olgu mu ellu hõivatud mehed – kutsus Naine. Ja nad tulid.

Hõivatud – ja sellega omal moel rahul – ammendunud abielus mees kirjutas:
„Eks on pahed minulgi… Näiteks ei ole ma suhetest prii – ja minu poolest veel mõneks ajaks ka jääb nii.
Kõik pole kuld, mis hiilgab – vana tõde. Väärismetallis ikka on mingi % kõrvalainet sees. Ma ei valeta, ei keeruta, ei anna tühje lubadusi. Mul pole praegu õige aeg abielulisest mugavusstsoonist väljuda.
Kui sobin vahel kaaslaseks sellisena, nagu olen – ametlikult hõivatuna, hinges vabana – on tore.
Kui ei, otsin edasi – kellelegi ikka kõlban.
Ma tean, et see on soo, mille peal kõnnin. Pigem ekstreemne elulaad, mis samas sära silmanurgas hoiab.
Ma ei taha lihtsalt aastast aastasse vaikselt manduda, kandes truult ent ängistatult abielu silti. Head mehed ja head naised on selleks ajaks juba teiste naiste ja meeste poolt võetud, ja eriti head mehed on teiste meeste poolt võetud…
Me vajame tormi ja vaikust ja suvalist kulgemist, et leida sealt stiihiate vahelt iseennast. Tunnen end koduseinte vahel, ametlikult suhtes olles kõigest hoolimata üksikumana kui eales varem. Ma tean, et see on nii tavaline. On tuhandeid, isegi miljoneid minusuguseid. Kas püüan olukorda muuta või tõmbub teokarp mu ümber iga õhtuga rohkem kinni? Tahan seda muuta. Veel suudan. Veel on selleks võimalusi.
Aeg elus on meil limiteeritud. Pole erilist vahet, kas istud vaikselt nurgas või võtad seisukoha ja tantsid läbi elu, võitled oma põhimõtete eest või loobud ja vaikid. Alati leidub keegi, kellele sa ette jääd ja kellele sinu mõtted ei sobi. Nõrkuste tunnistamine ja tugevuste teadvustamine, tuim argielu ja seiklushuvi – head mõlemad.
Erinevus selles, et keskendudes viimastele rohkem kui esimestele, kipub elu palju mõnusam olema. Eks me kõik vaja tähelepanu ja kinnitust sellele, et oleme väärt, ilusad, huvitavad – kas või üle pika aja, üheks õhtuks. Igatseme tunda kellegi lähedust iga rakuga, isegi kui kõik sõnad pole tavamõistes siirad, isegi kui oled üks paljudest – mis siis!
Täna olen mina see üks ja ainus.
Me kõik teame, et muinasjutt kestab hommikuni, aga kui see on meie enda kirjutatud – ju me siis ka nautisime seda, mis kirja sai. No ja kui arvad praegu, et kopisin need mõtted kusagilt googlist – mis siis! Tahan Sind puudutada ja kõnetada ja meie mõlema elule tuld lisada.“

Naine poleks mõne aasta eest abielumehe suunas ainsatki huvilist pilku heitnud. Mida asja!
Oli ta oma kiivas häbielus kuitahes õnnetu – totralt truu ikka.
Me kõneleme aina sellest, kuidas oleme ise oma elu loojad, reaalsuse tekitajad iga mõtte, sõna ja teoga – ent tegelikkuses tekitame märkamatult, aga see-eest pidevalt raamid ja piirangud. Tahan vot just täpselt sellist ja sellist seda ja toda… Midagi veel paremat ei saa ju sedasi saabuda!
Piiramatud imed voolasid matsaka maatüdruku ellu, sest ta tellis endale nii loovalt parimat võimalikku, et universumile jäid vabad käed. Ta ei olnud tehnikumi ajal meestega raha eest magades vaesekene, vaid iseenda, nende meeste ja üldse kogu elu perenaine. Ametikõrgendus Viru kõrghoonesse polnud mingi märtri-kolgata, vaid kümblus külluses. Lihtsalt.
Latina vasakul, mahlakas elu-emand paremal… Naine teadis hetkega, mida teha, kumb võimalik versioon iseendast valida. Nii mitu korda oli tema olnud see abielunaine, keda peteti. Nüüd oli ta… ei, mitte kättemaksja. Elu nautija. Mitte parema puudusel, vaid parima võimaliku oma ellu lubaja.

Naine vastas elus olles elada tahtva abieluka kirjale:
„Vau! Tubli. Aus ja tõene algus.Ei ole mina oma elus sellist kirja saanud lugeda, mida ma mitmeid kordi lugesin enne, kui vastuskirja kirjutama asusin.
Ka mina elasin 20 aastat oma elu asemel rutiinis, milles oli lõpuks rohkem talumatut kui seda, mille nimel ennast salata.
Ma polnud ametlikult abielus, nii et mul polnud ainsatki näilistki garantiid.
Et ellu jääda ja endaks saada, tuli vahetada elukoht võõrasse linna, valida uus tee ja proovida palju erinevaid variante ja võimalusi tervenemiseks.
Paar aastat pärast mürgisest suhtest väljumist olen olnud nagu käsn, mis ei ole ennast siiani veel täis imenud. Teraapiatest ja koolitustest, mille esmalt eneseabiks läbisin, on kujunenud mu uus elu ja kutse – kutsumus.
Mu teekond jätkub.
Midagi-kedagi on mul puudu – ehkki ma ei soovi päevast päeva kellegagi koos elada ega kodu mängida, pole ma loodud üksinda olema. Ma nii sooviksin oma ellu sõpra.
Nüüd eraldan terasid sõkaldest ja püüan pähklite koorte sisemust aimata hambaid murdmata. Sinuga soovin kûll kohtuda – on väga aus qlgus.
Minagi olen väga aus. Tean, et aususega ei jõua kuskile, nagu ka sina kirjutad. Siiski ei soovi ma selles osas midagi muuta.
Teiseks ei oska ma inimestes halba näha. Olen temperamentne, huumorimeel on olemas, alguses, kuni inimesi ei tunne, olen ikka rohkem vaoshoitud…
Tänaseks olen üleni avatud elule ja iseendale elamisele.
Ma ei kogu asju, vaid emotsioone. Pean lugu heast muusikast ja heast pokaalist veinist. 168/68 Pikkade juuste ja õrna hingega.
Mulle meeldib sõita veesuuska, mägedes suusatada – ja tantsuplatsil tunnen ennast väga hästi..seega.
Peaksime proovima meie koosolemisi esmalt suuskadel, arvan mina.
Mul on mõned pahed, aga need on eemaldatavad, kui hing on rahul ja motivatsioon olemas. Nojah, suitsetan – aga mitte hirmus palju.
Tervitan sind – ja tänan imeilusa kirja eest!“

168/68…
Kui sa oleksid sündinud, pojakene, oleksid esimese asjana peale poiss-nimetuse saanud kaalu ja pikkuse. Keskeas vabaturule viskudes oleksid ilmselt samuti ennast selliste numbritega esitlenud. Mõni mees lisab tead-ise-mille pikkuse ka.
Kombeks on põlastada – mida need numbrid ikka tähendavad. Head silmad, ilus hing… Ma ei tea kedagi, kes oleks niru voodielu kiuste õnnelikuks saanud ja kokku jäänud. See on fakt. Nagu seegi, et headest silmadest söönuks ei saa.
Jaa-jaa, tean-tean – prana, kosmiline energia, on samuti söödav – aga meil siin põhjalas pelgalt pranast ja porgandist niimoodi ei toituta, et tegusid ka teha suudetaks.
Miks ma sõbrataridele oma tutvumiskuulutuse peale saabunud kirja ja vastuse kohvikus ette lugesin?
Iseendale julgustuseks.
Miljonessile-artistinnale-kultuurimatroonile näitamiseks, et minagi julgen elada, riskin armastust küsida ja võibolla isegi pakkuda. Nagu reklaamides nurrutakse: sest olen seda väärt.
Miks ma nüüd sinule, pojakene, jutustan veel mõnedest numbritest – laste elatisraha, nende elamisest vaheldumisi isa ja minu juures ning sellega seoses kulude jagamine? Võib-olla olid sedalaadi kraaklemised põhjus, miks sina ja su sündimata jäänud õed-vennad sündida ei saanud.
Mulle piisas paarist kogemusest, kuidas lapse väärtus teiseneb sentideks – ja tema armastust ära teenima ja ostma jääd elu lõpuni, kui ennast ei kehtesta.
Tuhanded naised kinnitavad, et ei vaja lapsetoetust, saavad ise hakkama. Uhke ikka – miks ei uhke – ent sellest ise hakkama saamisest tulevad kohe käärid. Esiteks maksavad kõik need niked-geelküüned-iphone’id kogu üksikema palga. Et süüa ja kütus, lapsukese reisid ja lõbustused maksta peab ema nii paljudel töökohtadel rügama kui ööpäevasse mahub.
Palga ja brändide käärid. Ostmise ja olemas olemise käärid. Kui me kõike, mida teismelisel tasemel olemiseks tarvis, maksta püüame, ei jää meil minutitki ärkveloleku aega tema ärakuulamiseks. Üksinda maksva emme funktsioon lapse elus piirdubki rahaga, mille teenija üksnes magab jõmpsikaga samas kodus.
Ei ole võimalik – ei tule välja – ei jaksa, noh!
Pärast lahutust selgitasin seda su õe issile.
Palumisest ja selgitamisest, nõudmisest ja ähvardamisest kasu polnud.
Mul oli valida, kas rügada end ribadeks ja lastega mitte kunagi kohtuda – või ajada asju kohtuga.
Meie riigis on kehtestatud elatisraha miinimum. Ma ei tea, kui mitu lahutatud meest seda vabatahtlikult maksavad. Üldiselt kaob kohusetunne ja asine armastuse avaldamine koos laste eraldi kolimisega. Hoiatasin meest – tema vihastas – järelikult polnud enam midagi.
Kohtus… Jah, poeg. Muinasjutud algavad: kaks inimest kohtus… Ja lõpevad kohtus.
Lahutatud mees teatas, et ma tahan tema kulul rikastuda. Lapse kõrval saab keegi rikastuda või? Väga suure õnne puhul on laps ise meie pensionisammas. Võibolla. Ent kasvueas sadu tuhandeid neelavate võsukeste kõrvalt ükski ema kui-tahes-palju teenides rikkaks kindlasti ei saa.
Ütlesin kohtus mulle antud lõppsõnas: „Selleks, et last saada. on vaja kahte inimest – meest ja naist. Kui kahe inimese kooselu enam ei õnnestu, jäävad nii olmelised kui rahalised kohustused alati naisele. Mis silmist see meelest. Las isatud lapsed kasvavad väljaveninud dressipükstes – ja karastuvad külmas toas, eks? Mina olen endast kõik andnud, et lapsed riietada nii, et nad teiste laste seas haiget ei saaks. Nad on hästi toidetud ja turvaliselt hoitud. Isa ei tea sellest mitte midagi. Teadku siis kohus, mis on isa kohus.“
Oh Egert, kui täpselt sinu õe isa oli kõik päevad kokku lugenud, mil õde tema juures oli. Kohus mõistis mulle toonastes eesti kroonides üsna sama suure toetuse kui tänane miinimum eurodes.
Mees kauples seepeale tasaarveldamise. Nääää, laps oli mitu kuud minu juures kaaaa, tahan tasaarveldadaaaaaa! Mees!?!
Läkski piltlikult öeldes lapse kilohinna ümber kangutamiseks. Väiklane ja vastik jah. Lugesin kokku summad, mis ületasid kordades issikeselt välja mõistetud toetuse.
Jah, poeg, ei ole ilus. Aga iga inimene, kes on maksnud nii ülemised kui alumised breketid, mööbli, arvuti, kõik riided, jalanõud ja padjad-tekid-värgid, trennivahendid, kosmeetika ja hügieenitarbed, bussipiletid, laevapiletid… teab, millistest summadest me räägime.
Täiesti võimalik, et minu valmidus veel lapsi sünnitada sulgus, kui pidin loetlema, kuimitu nädalat elas meie laps tegelikult minu vanemate juures või viibis mu vanema õe peres – ning isa nõudis ka nende nädalate eest raha…
Sellise kadalipu järel peaks olema teadlik masohhist, et veel lapsi sellisele turule juurde teha…
Ema ostab, ema korraldab, ema…
Nii need abordid tulidki.
Pärast lühiajalist isa juures elamist ei läinud laps talle enam küllagi.
Ja ikkagi pole mina olnud piisavalt… piisav.
Mis siis, et minu tütar ei mahtunud isakoju, kus oli uus naine – armukadedus ja võistlemine tekkis – ikkagi olin süüdi mina. Kõiges.
Tagasi minu juures, vajas mu murdeealine tütrekene psühholoogi abi, et masendusest – ning koos sellega ka spontaansetest ärajooksmistest, suitsetamisest ja kahtede rahest koolis üle saada.
Miks issi, kes pidanuks pubeka ärakolimisest kergendust tundma, ikkagi alimente maksta ei tahtnud? Sellepärast, et teised naised on alati minust edukamad oma tahtmise saajad olnud. Issil lihtsalt ei jätkunud raha, kuna uus naise sai kunstrinnad ja soojamaareisid.
Ja seetõttu ma nüüd oma sõbrataridele teada andsingi, et nüüd on minu kord elada.
Nüüd olen ma valmis olema kätel kantud ja armastatud.
Olen olnud oma lastele nii ema kui isa eest, minu kohustus on täidetud.
Ma ei taha enam olla inetu ei oma mõtetes ega süüdistamistes – mis siin enam klaarida. Kui mehed vanaks jäävad – KUI, nad ju ei kesta enamasti vanaduseni – siis hakkavad nad oma unaruses kasvanud lapsi otsima. Potitage mind nüüd, isa olen ju!
Küllap hakkavad minu mehed – KUI nad vanaks elavad, hoolt anuma ka mu pojalt, keda tütre isa kümme aastat isana kohtles ja kasvatas. Kui lahutasime, ta teda enam ei tahtnud. Minu jaoks oli see isegi kergendus – enesesüüdistamise maailmameistrina oleksin end rongaemaks mõelnud, kui mõlemad lapsed oleksid isaga jäänud.
Oh Egert, arva ära, kelle kaela poeg toonased psühhotraumad valas… Ja valab veel.

„Kui kaua sa jaksad reha ees kaerajaani tantsida?“ küsis miljoniteta miljonär sinikatega lauljatarilt.
„Miks ma peaksin väsima?“ jättis lauljatar targu küsimata, millal kavatseb miljoness maksta esinemise eest, millest oli juba mitmeid kuid möödas. Artist võinuks oma sünnipäeva puhul tõde kuulutada: ihnsus kukutab vaesusest välja rabelenud inimese ikka ja jälle tagasi viletsusse. Jagamine paljundab. Kõike.
„Sa toidad oma energiaga kõiki, kes sind ära kasutavad, alt veavad, kuritarvitavad…“ õiendas miinus-miljoness.
„Ma armastan teid,“ kehitas sinisilm õlgu. Ning märkas üksiti, et sõbratar ei märganud. Öeldes „teid“ luges hällilaps elegantselt ka miljoniita enese ärakasutajate kilda. Ja oli lõbusasti valmis talle täna dringid välja tegema. Tema pidu, tema külalised – mida siin kiduda ja maksmata honorari meenutada…
„Sa raiskad ennast,“ ei jätnud sõbratar rahule, selle asemel, et oma asjadega tegelda.
„Ma ei saa otsa. Olen looja – ja mul on limiteerimatu energia.“
„Tee sellega siis midagi suuremat.“
„Miks? Miks ma pean üldse midagi tegema selleks, et oma olemasolu õigustada?“ muigas piisavalt palju esinev, salvestav ja teeniv loojatar. „Kuhu sina siis ikkagi oma miljonitega jõudsid kah?“
Päästev plõnks Naise telefonis andis laudkonnale põhjuse tema telefoni ekraani ümber kobarduda ja mitte-kuhugi-viiv nokkimine lõpetada.

Tundmatu abielumees kirjutas:
„Õhtu jätku! Naudid pärast mürgist kooselu üksindust?
Võin kinnitada: kahjuks see õnnetunne ei kesta kaua, inimene pole loodud üksi olema. Naudid praegu just oma eluaegsete sõbrataride seltskonda?
Ka sellest tüdineb kiiresti – varsti hakkad vaikust igatsema.
Ei kaaluta meile ei päeva, aasta ega kogu elu peale õigeid koguseid seltsielu, omaette olemist, õiget partnerit igaks tegemiseks.
Usun, et Sina oled minu õige partner päris mitmeteks tegemisteks – oled siiras, otsekohene, vabameelne, avatud mõttemaailmaga. Mis kõige tähtsam – nii lihtne ja ilus.
On tegusid, mida on peaaegu võimatu andestada. On sõnu, mida ei saa unustada. On aegu, mil lähedasest saab mitte keegi. On hetki, kus kellestki saab tõeliselt Keegi .
Palun ole see Keegi, las meie suhtlus saab siit alguse.“

Naine mõtles tasases õhinas, et see on nagu film või romaan.
Siit võis tulla nii suur armastus kui pettumus.
Aastakümneid truudusetule mehele truu olnud Naine oli flirdis ja elu nautimises vaatamata küpsele eale üsnagi algaja. Pidudel ja väljasõitudel läheneti klassikaliselt kaunile ja samas erilisele Naisele alati. Ja tema laskis viimasel hetkel jalga ka. Nagu Tuhkatriinu.
Nüüd oli traumeeriva truuduse ja registreerimata abielu lõpust varsti kolm aastat möödas ja Naine keelas endale taas loobuda ja põgeneda.
Ta märkas Viru kaudu säng-haaval küllusse mõnulenud sõbratari naerukil pilku.
Jah, ma teen selle ära.
Kaotada ei ole mitte midagi – kohe absoluutselt mitte midagi.
Peale alaväärsuse ja ebakindluse.
Uus kodu ja amet, eneseteostus ja vajalikkuse-teadmine tal juba olid – nüüd oli aeg ka naisena uuesti sündida.
Teatud mõttes isegi esmakordselt.
Las minna! Või siis tulla…
Kui sul on kinnistunud eelarvamus, et suured asjad on teiste jaoks – need võtavad palju aega ja sina ei pälvi neid, siis olgu sul sõbratar, kes vahetab šeike ja ministreid, nagu ise tahab. Sõna otseses mõttes. Tema rõõmus rahu ja kummaliselt enesestmõistetav, isegi pahetu prostitueerimine on julgustav.
Naine ei pea end niisama kellelegi andma.
Naise armastus – kasvõi pelgalt füüsiline – on hinnaline kingitus.
Liiatigi ei pidanud Naine rikaste meeste armust elatuma – tänu taevale! Ent sõbratari näide kinnitas: ka nii saab. Mis peamine – sõbratari sadade partnerite kõrval oli tema väike intermetso nii armsalt süütu ja udusuline.
Stiilse laudkonna õnnistusega ka veel. Juba homme.
Suurte asjade sooritamine ei tähenda pikka aega.
See tähendab, et sa ei sea tingimusi, millal ja kuidas unistused täituvad – ei põlga neid, kes ootavad võtmed-käes-varianti ega pirtsuta, kui sulle enesele muretult-valutult suur asi kätte tuleb. No ei pea selle nimel tingimata kannatama ega rügama, ootama – ja veel kannatama.
„Kuni see õudne jäänus mu kõrval töllerdab, ei saa keegi uus mu ellu ka tulla!“ kirjeldas kõrvallaua-latina just sama asja oma sõnadega.
Kes meist ei oleks koletise kõrval kannatades ja lagunedes pattu teinud ja mõelnud: sure ära… mine vangi…
Naisel oli sõsaratega jagamiseks Kirjaniku arutlus neist, kes kannatuse kaotasid ja patustasid.

„Aastakümneid ja sajandeid vältav klassikokkutulek muudkui aga kestab. Shakespeare ei kujutanud ette, et mitusada aastat hiljem küsib taani prints endiselt: „Olla või mitte olla?“ Ta ei saa olemata olla, kuna „Hamlet“ püsib teatrite mängukavas ja kooliprogrammi kohustuslikus kirjanduses. Ses ülemaailmses kultuurirongi sõiduplaanis pole oluline, kas vagunisaatja Shakespeare oli tegeliku isikuna üldse olemas.
Taani riigis on miski mäda – seda repliiki kordavad kõigi maade tippnäitlejad. See väide kehtib iga riigi kohta ning iga ambitsioonikas näitleja tahab kehastada toda kõigi aegade dramaatilisimat igihaljast kangelast.
Hamleti, tema ema ehk kahe kuninga vahel jaguneva kuninganna, reeturliku Poloniuse ja tolle tütre Ophelia ning inimlikult heitlike sõprade Rozenkrantzi ja Guildensterni eluline kurblugu aina kordub.
Kaverdamine otsekui kutsub samalaadsed intriigid üha tagasi päriselu lavale. Vennatapp, rikkuse ja naiste jagamine, inetuse läbinägemine ning võimetus midagi põhjani muuta aina seisab püünedel publiku silme ees, kõnekas surnupealuu käes, kuulajaks mõrvatud isa vaim ja hauakaevaja.
Eesti mõtte- ja näiteloo värvikaim Hamlet on olnud nooruke Merle Jääger. Punkar-poeet, kes teenis oma tütre Ode kasvatamiseks Vanemuise teatri kõrvalt lisaraha striptiisitarina Püssirohu keldris.
Merca õpetas pungitsad Estonia teatri kõrval Tammsaare monumendi kõrval istuma ning oma suurust ja väiksust mõõtma. Kasvas suurilmadaame ja pahasid tüdrukuid kehastades – nägu ju selline riukaline – setu lauluemaks. Kirjutab luuletusi veendunult kirjapildiga „yxk6ik qui hiis l2x – qunagi on raiesmiqul uus mec“.
Rain Rannu mälestatud ja Valdur Mikita mäletatud lingvistiline mets kasvab peale võidu Martin Alguse vihutavate stsenaariumitega. Filme ja teleseriaale on 2022. aastaks kogunenud vihtude ja vihtade kaupa. Nii „Jahihooaega“ kui „Klassikokkutulekute“ jada on produktsioonifirma Kassikuld turvaliselt koostanud suurematel turgudel juba äraproovitud formaate järgides. Oleme liiga väikesed ja ilusad, et finantsiliselt riskida millegi täiesti uue proovimisega omal nahal ja rahal.
Paradoks: järjest uue viiruste vaktsiine proovides kasutatakse meid endid loomkatseteks – vaatemängud ostetakse sisse lolli- ja turukindlate poolfabrikaatidena.
Näitlejaks õpetatud kirjanik Martin Algus lisab ülimalt kujundliku eesti keele ja viimase vindini põhja keeratud huumorimeele ning lõputu klassikokkutulek muudkui kestab.
Vaimlejad ja gruupid, viljatus ja muud meesteosakonna siseasjad, padjaklubis ja keskeakriisis toimuv ning naabriplika peal testitu üha rullub. Samad näitlejad kui maarjamaine tegijate kataloog ja portfoolio kinnistuvad rahvuslikku teadvusse ja koorekihti.
Väikesearvulise suurrahva seas valitseb alalise klassikokkutuleku mentaliteet: nii lihtne on tuntuks saada ja samas ka äraolnud eluetappide mustritesse kinni jääda. Hüppava nõela sündroom on klasshaaval taaskasutatava töövihiku ülesanne. Samasse jõkke kaks korda astuda ei saa, ent klassikokkutulekul – loe: interneti otsingumootorite meelevallas – koheldakse sind igavesti 20 või 60 aasta tagusena.
Meie koorekihti, kes koguneb presidendi või mõne mulgi moguli ja ontika oligarhi vastuvõtule, oleks nii lihtne ühe korraga taevasse saata. Kogu tabor korraga. Seitse ühe hoobiga: poliitika, äri, religiooni, kultuuri, loovalade, teaduse ja vägede valitsejate kõige kõigemad korraga ühes kohas.
Menuki „Mina olin siin“ autor Sass Henno kirjeldab oma romaanis olukorda ühes teises kohas. Teismelise teekond türmi, millest Urmas Uriel Sõõrumaa nüüd kultuurikeskuse ehitab. Musta ja valge hundi olemuse ja erinevuse liigagi lähi- ja süvavaatluse eest kinni istunud mees on oma sõna ja väe nüüd pühendanud perevägivalla ning laste ja noorte väärkohtlemise paljastamisele.
Kuningas on alasti, sest sõnaväe valdajad teenivad tõde. Klassikokkutuleku kodune risti-rästi seotus annab turvalise tõusu inspiratsiooni, kui temast ei sõlmu liigne seotus mineviku või mammonaga.
„Vabadus on tunnetatud paratamatus,“ väitis Karl Marx. Tema töösturist sõbrale Engelsile meeldis see, võttis endale. Tänase türanni eelne tunane pisike Lenin nägi, et see hea oli ning pani omakorda saksa filosoofide parimad palad pihta. Marksismi-leninismi ringmängus tiirlevad Hamletid ja pöörlevad oma kannatustes Goethe noored Wertherid, kes ei saa mitte kunagi vanadeks tarkadeks meesteks, kuna klassikokkutulekul püsitakse noorte vihaste meeste eas.“

Alati on kusagil siinsamas kõrvallaud, kus istub Keegi, kes kuuleb.
Naksis neliku kõrvallauas istus Lahutaja. Ta tellis endale pelmeenid. Need olid sümboolsed. Nende abiga otsustas ta end puhtaks süüa. Pelmeenid oli vaja ÄRA süüa.
Lahutaja elus oli just sel hetkel troinoi-pelmeen-blinn situatsioon.
Ta oli juba mehe juurest koos tütrega ära kolinud, et hingeliselt ikka veel lahutamata.
Veetleva neliku jutte tahtmatult kuuldes jäi ta need üksiti kuulama ning püüdis lausete vahelt tõsiasja, et üks neljast oli kogemusnõustaja. Järgmisel päeval otsis Lahutaja foto järgi Naise üles ning ladus oma pelmeenid letti.
Lahutaja oli üha jäägitumalt õelusest koosneva mehe psühhoterrori käest oma kenasse väikesesse korterisse asunud. Tütar keeldus üldse enam alaliselt solvava-alandava-pisendava-kahtlustava isa juurde külla minemast.
Lahutaja tantsis reha ees kaerajaani. Läks ikka. Ja sai alati oma pelmeenid.
Seekord siis sõna otseses mõttes.
Mahajäetud perepea otsis Lahutaja saabudes sügavkülmast pelmeenid ja kuulutas suuremeelselt, et toidab vaesekese kõhu täis. Tütrele paneb koju kaasa ka. Lahutaja silmitses nukralt tolmurulle ja sodisid kõikjal mööbli all ja peal ning talle meenusid tütrekese pisitirtsu-ea naljakad sõnaleiud.
„Miks sa ennast sügad?“
„Sügadus on.“
„Mida sa seal laua all teed?“
„Sotju korjan.“
Padi-patju, sodi-sotju – loogiline. Nagu seegi, et voodi oli tegemata ning padjad-sodjad läbisegi lössis ja peahigilõhnalised.
Mees töötas kodukontoris – enamasti voodis aeledes. See oli üks pere lagunemise põhjuseid – kui naine ja laps töölt ja koolist tulid, polnud mees kodukontor-seapesast üldse välja tulnudki. Pandeemia harjutas ta kodus oma iti-plutit tõukama ning sealt edasi oli voodilooma hedonistliku püherdava elulaadini vaid sammuke.
Sedagi enam mitte – külmutuskapp-voodi-kemps-voodi… Nõnda rikkus koju toodi?
Toodi tõesti. Ala oli õige. Kõik muu…
Lahutaja peatas alati kui iti-vingerlast külastas – miks, ei tea… – end koristama-tuulutama tuhisemast. Taltu, tubli tädi…
Viimasel korral Lahutajale pelmeenidega peale lendav eks libastus maasvedeleval millelgi – banaanikoor see polnud, pigem mingi pakendi kile – ning taigna-liha-tooted lendasid tema loivana pehmest kätukesest kapi alla.
Kõhuli viskudes ja neile järele ukerdades oli – kunagi nii veetlev isend ju ometi! – üleni nagu hüljes. Veerles päratuks paisunud vatsa otsas, loivakene kapi all, vedelad jalad valgete potsa-pätsidena õhus vibamas.
„Teil tüdrukuga pole nagunii midagi süüa,“ kostis tolmu ja sotjade vahelt ähkimine.
Lahutajat oli alati ärritanud, kui lapsi nimetati tüdrukuks või poisiks.
Nii lasteaias, kus ta töötas kui nende tütrel olid nimed. Lastel, kasvatajatel, vanematel.
„Külalisi kusagil vastu võtta teil ka pole,“ röhkis hüljes, tõmmates kätte saadud pelmeenid oma püdela rinna alla.
Lahutaja avastas, et eks ise on nagu hiiglaslik kohutav pelmeen.
Ta ei hakanud seletama, et suhtleb tööl oma normi kuhjaga täis ega vaja külalisi.
Tema toas oli tema.
Tütre toas olid ka sõbrad – ent kuna nende kahe vahel oli köök, võimaldas väike armas kodu kummalegi oma elulaadi. Turvalise ja kokkuhoidliku. Kokku hoidsid ema ja tütar igas mõttes – omavahel ka. Nii ei saanud Lahutaja teismelisele lapsele rääkida, et mingil seletamatul põhjusel käib endiselt kord nädalas isa vaatamas.
„Kes sinusugusel üldse külas käia tahakski.“
Tütar polnud lubanud isa nende korterisse.
Tänu sellele oli eriti lihtne ja enesestmõistetav nende kodu halvustada.
„Ma ei hakka neid siin keetma – elektrit läheb palju. Kaasa võtad.“
Lahutaja ei visanud tolmus ja solvangus rullitud pelmeenipakki prügikonteinerisse.
Tegi Kalamaja kasside jaoks lahti ja pani konteineri kõrvale.
Silme ette jäid hiid-pelmeen-mehe tolmus rulluv vats ja abitud jalad ning lisaks suvalises orgaanikas käkerdamisele ka mõnitustes rullitud pelmeenid.
Kolmekordne pelmeenijama jäi Lahutajat nii valusalt kummitama, et ta tuli siia söögikohta spetsiaalselt pelmeene sööma – ehkki lasteaias sai arvatagi kenasti süüa ning kodus oli neil tütrega külmik ja puuviljakorv alati täidetud. Armastusega.
Seda õppisid naised kahekesi nüüd igasse hetke tooma. Oli siis käsil kodule pai tegemine – koristus ja kaunistamine – või kokkamine ja maiustamine.
Õela rasvunud isa ja mehemolu mõnituste alt välja tervenemine nõudis pidevat pühendumist ja tegelemist. Tuli aga meelde ja rikkus aga tuju üha ja üha see või teine inetus.
Lahutaja sai siin ja praegu neid pelmeene ÄRA süües aru, et käib maoka morsa juures võrdlemas. Otsib kinnitust, kui hästi ja õigesti neil lapsega nüüd lõpuks ometi kõik on. Viis värsked solvangud salakaubana nende koju, varjas õhku imbunud mürgi päritolu. Nägi tütre pilgust, et ta aimas. Häbenes. Ja ikka…
Ei!
Kui palju lisa-aastaid läheb tütre tervenemiseks mürgisest perelaadsest moodustisest toibumisel – kui ema vargsi ikka ja jälle ja veel ja uuesti isa rõvedust vaatamas käib…
Lahutaja võttis naksis neliku kõrvallauda sattumist märgina.
Ta polnud iial varem selles lokaalis käinud – leidis kogemusnõustaja – ja läks lõpuks ometi ka päriselt ja põhjani, lõplikult ja täiega LAHUTAMA.

Pojakene, sinu õega suhete tervendamine on tähendanud pikemat kui pikka aega.
Kui ta sai 20aastaseks, jõudis mulle kohale, et ta on mu ainus lootus veel emadust kogeda. Vanaemana.
Iga abort oli koos rasedusega tekkinud emainstinkti läbi lõiganud ja õhku jätnud.
Ma ei kavatsenud oma laste tulevasi lapsi kaaperdada.
Tahtsin nende ootamises, sünnis ja kasvamises osaleda.
Minu ainus võimalus…
Niisiis kirjutasin tütrele tema 20ndal sünnipäeval.
„Kallis laps, ma ei mõista, miks Sa seepeale, kui suunasin Sind nõustaja
juurde, kes võiks sul aidata Sinu sees olevaid tundeid mõista ja neid
lahti harutada, otsisid minu üles ja asusid hoopis minu tegemisi ja
harjumusi lahti harutama ja soovid, et pigem mina muutun. Selleks, et midagi muuta,
tuleb kõigepealt ennast muuta. Ja ma saan nüüd aru nii, et kõik Sinu hädad olen Sulle põhjustanud mina…
Sinu jutust selgub, et tahad,
et ma venna, oma poja, välja viskaksin
et ma hakkaksin elama mõne teise mehega või eelistatavalt üksi
et ma õpiksin puhkama, kuna raban liiga palju
et ma istuksin Sinuga maha ja suud puhtaks räägiksin
et ma olen muretsemisega Sind haigeks muretsenud ja lõpetaksin
muretsemise Sinu pärast
et ma elan üleüldse valesti
et ma viskasin Sind välja ja see jättis sulle hingetrauma…
Meil on sellest päevast erinevad pildid.
Lugu oli hoopis teisiti kui mäletad.
Sa ütlesid mulle, et lähed minema, kuigi pidid kodu jääma hoidma, sest mina pidin lõpuks ometi puhkama sõitma. Ütlesin seepeale, et kui nüüd lähed ja mind hätta jätad, siis ära tõesti koju tulegi.
Ja Sa läksid. Tegelikult vedasid mind ju alt, sest ma lootsin sinu peale.
Näed kõike, mida mina valesti teen.
Ründad ainult mind. Aga mina olen lihtsalt ema, kellega Sina ei pea samastuma. Tee nii, nagu arvad. Ära käi minu tegude ega sõnade järgi – siiski pea eluaeg meeles seda, et teist alandades ei saa sa ennast ülendada.
Ükskõik, kas ma teen midagi või ei tee – ikka olen lõppkokkuvõttes mina
süüdi, kuigi ma tõesti tean ka seda, et ükski hea/tegu ei jää
karistamata ja küll Sa kord, kui Sul endal lapsed kasvamas – saad aru,
milles mind süüdistad. Katsu siis ise elada nii, et Sina
kunagi ei peaks kahetsema ja et öeldud sõnade pärast hing valutama
ei jääks.
Sinu ema.“
Sinu ema, pojakene, ei soovinud, et ta mulle vastu kirjutab.
Otsustasin sinu õde enam üldse mitte puutuda.
Ennast solvata ma enam ei lubanud. Või noh… arvasin, et ei luba.
Mitte ainult minul – ka kõgil mu sõpradel ja tuttavatel aina kordub üha samade avastuste ja süüdistusteni jõudmine.
Taas ja taas sama jama kuulajale tülgastuseks.
Probleemi lahendus on probleemist välja astumine.

IV Mia

„Kallis tütar, kui ma su venda ilmale tõin, oli sünnitustoas mu kõrvallaual juba kogenud ema, kes hakkas tütretiba sündides nutma.
„Veel üks väike naine, kes peab kõike SEDA kogema,“ nuttis ta, vastsündinu alles nabanööri otsas.
Mida seda?
Oletasin tuhude vahel, et vilunum suguõde peab silmas sünnitusvalusid – midagi muud ma ju kogenud ei olnud.
Üks abort, üks sünnitus, üks mees…
Mia, mu sündimata jäänud tüdruk, mulle meenus see nuttev sünnitaja siis, kui enda rajatud talust lahkuma asutasin.
Puhastasin viimse kui sahtlinurga, kaevasin peenrad ümber, seadsin võimalikult iga pisiasja paika ja ritta ja sirgeks – , et järgmine naine mind räpaseks ei peaks.
Nüüd ma mõistsin.
Me mõtleme tütreid ilmale tuues pitside-satside ja patsipaelte peale – endal enamasti töötunked ja kalossid, sang-kang-hang-pang varustuseks. Läheks vähemalt temal teisiti…
Me unistame tütardele imelisi pulmi ja lõputa õnnelikku abielu.
Alles teise, kauase ja karmi abielu lõppedes mõistsin, miks see naine tookord aastate eest oma tütre sünni pärast nuttis – ja miks sina sündida ei võinud ega saanud…
Mida iganes mu ema ja isa minu sündides lootsid – koos Eesti riigi taastamisega ja krooni tulekuga täitsin mina kõigi lapsevanemate unistuse.
1991. aastal ma abiellusin.
Sooritus, mis sinul, mu sündimata jäänud tütar, seekord olemata jäi, sai minul teoks oma naabripoisiga.
Poiss oli ilus, sirge, sihvakas. Lõpetas just keskkooli. Tema ema ja õde olid meie abiellumisele nii vastu. Noorte ja kuraasikatena me ikkagi abiellusime peale aastast kurameerimist. Ämmal ei jäänud muud üle kui leppida – ja ta ulatas meile oma vanaema sõrmused.
„Tehke nendest endale sõrmused,“ nähvas ta.
Täna, targemana saan aru, et see oli hukule määratud abielu.
Mia, mina ei usu sõrmuste asjus kokkuhoiusse ega järjepidevusse – noored peavad alati endale ise uued-värsked sõrmused ostma. Vanad energiad on sõrmuse sees – need ei lase sul oma elu elada.
Ämm ütles pulmapäeval mulle, värskele abielunaisele: „Teie elu ei saa kesta. Varem või hiljem tuleb lahutus, sest minu poeg ei ole oma sarvi veel maha jooksnud!“
Nii läkski, tütrekene…“

Naine vaatas väikest kasvu rasedat naist, kelle tillukese kogu kohta tundus kõht nagu emaämbliku pugu.
Tüdruku-ohtu emakene riputas nööridega vana maja seina najale toetatud redeli külge taimekimpusid.
„Mis taimed on?“ küsis Naine, kellele tõeliselt tuttavad olid vaid piparmünt ja kummel.
„Angervaks, põdrakanep, kuldvits, lemm-malts,“ vastas viimase vindi peal raske neiu.
„Mis sa neist teed? Teed?“
„Seda võib ka jah. Läbi talve – üks humalakäbi annab terve tassitäie teed. Ühes astelpaju marjas on sama palju vitamiine kui apelsinis,“ sosistas tüdruk. „Tegelikult puhastan ma siin neid korjates ja riputades ennast kõigest, millega mu laps kohtuma ei pea.“
Naised vaikisid.
Üks riputas, teine silmitses.
„Mul on paanikahäired,“ sosistas tütarlaps taimedega.
Ta rääkis habraste sõrmede vabinal nööre ümber trööstivate taimede põimides, et kardab kõike.
Kuidas saab laps tema seest välja mahtuda…
Kas lapsega ikka on kõik korras…
Ja mil moel saab ta oma sündijat kaitsta kõige selle eest, mida ise enam iial kogeda ei soovi ega suuda.
„Olin kooli ajal teistsugune kui teised. Selle eest tuli mulle iga päev kõigil võimalikel moodustel kaela see, mida ametlikult nimetatakse koolikiusamiseks. Mu asju lõhuti ja peideti, mind mõnitati ja halvustati, iga mu edusammu eest tulid teotused.“
Liiga tubli tüdruk võitis järjest aine-olümpiaade ja telekonkursse – iga võidu eest järgnes kaotus – veel ja veel julm-kadedam osatamiste kanonaad.
„Ma ei teinud ju midagi muud kui seda, mida oskasin… Ja ma oskasin selle kiusamise tulemusel abielluda… kiusajaga. Mida iganes ma teen – kõik on halvasti ja valesti. Ma ei tantsi ega laula enam – nojaa, paks olen praegu ju ka… Ma ei naera ega rõõmusta. Seda ma siin enese seest taimedesse ära seongi.“
Jumalanna, tiivad poris, oli esimene väljend, mis Naisele seda väikest vagurat kahvatut suguõde silmitsedes meelde tuli.
Tüdruk tunnistas, et ei osanud pärast koolis kogetut mehelt teistsugust kohtlemist nõuda. Oli ise oma noore abikaasa nimel valmis dekabristide naisena Siberisse järgnema, Tarzani Jane’ina tema kannul puu otsa kolima…
„Mees ütleb, et ma panin lapse tuppa vale tapeedi – ja halvasti panin ka… Talle ei maitse minu toidud. Särgid pole piisavalt triigitud…“
Üks taimekimp teise järel sai iidse maja seinale rippuma: taimetrööst, puhasta ja vabasta, palun…
„Ma lootsin, et mehele minnes pälvin puhta lehe. Mina. Mitte see, kellel oli kooli ajal tuhat halvustavat silti. Paraku tuli kuidagi kõik kaasa. Kogu taak ja ussisaba. Ma ei taha, et mu laps mind sellisena näeks!“ halas / oigas lapseohtu väike ema.
„Ütle oma mehele: astu mu tiibade pealt maha,“ lausus Naine. „Ta ei saa sind omada – ega sinust tõelist rõõmu tunda, kui sinu lõhkumist jätkab. Ta armus sinu parimatesse omadustesse – järelikult peab ta sinu tiibade pealt maha ronima.
Tõsta tiivad, ilus tüdruk! Lenda!“
„Kuhu ma nüüd lapsega enam lendan…“
„Lapsega koos on sul aega tegeliku iseendaga tuttavaks saada. Rahune, keskendu, vaata peeglisse – hinga ja armasta,“ silitas Naine väikese emme kõhnu õlgu.
„Aga mis siis, kui ma sünnitust üle ei ela…“
„Maailmas on 8 miljardit inimest – kõik on oma emadest sündinud.“
„Mul on liiga väikesed rinnad, et last imetada…“
„Vanad targad naised ütlevad, et väike tiss on eriti tubli toitja.“
„Kõik on läbi…“
„Kõik alles algab,“ naeratas Naine. „Pärast beebi sündi sa alles hakkad päriselt laulma ja tantsima, maalima ja voolima – usu!
Mina tean. Kogesin oma rajal, et oma tõeliste eelduste kasutamine võib õnneks alata 48aastaselt ka.“
„Päriselt?“
Just nimelt – päriselt ja täiega.
Naine aitas väikese emme taimekimbud kõrgeimate parte peale riputada. Rasedal pole mõistlik käsi liiga palju üle pea tõsta – nabanöör võib lapsele ümber kaela minna.
Vanad targad naised räägivad nii. Aega on, hellakene…
Kui laps ära sünnib, tõstab jumalanna tiivad.

Ära…
Tarkusepäeval kirjutas Katre Kuus sotsiaalmeedias hingekarjelise pöördumise:
Üleliigsed lapsed.
Sa tegelikult ei pidanud sündima.
Ema mõtles abordi peale rohkem kui korra, aga sind päästis see, et enne sind oli ema juba su õe või venna tapnud ja ema kartis oma tervise pärast.
Isa ei huvitanud sa üldse, tema ütleb, et see on naiste asi ja tema kohe kindlasti sind ei soovinud.
Sa olid nii öelda tööõnnetus, sestap sa sündisid.
Sa oled nagu üks tüütu ja üleliigne mööbliese, kellega ei taheta ega osata kuidagi tegeleda ja siis sa lihtsalt oled.
Suur hüljatuse ja üksinduse tunne valdab sind ja kohati on see sisemine karje nii suur su sees.
Sa samas tead, et keegi seda niikuinii ei kuule, sa õpid olema ja istuma tunde nurgas, et võimalikult vähe ruumi võtta.
Sa muutud nähtamatuks lapseks.
Sa õpid mitte jalgu jääma, õigel ajal eest ära minema, kaduma jne.
Sa meenud oma vanematele harva ja kui nad su avastavad, siis kuuled sa pigem käskivat kõneviisi või pahandamist.
Isa sa näed harva, sa tead ainult, et tal on tähtis töö, palju sõpru ja tähtsaid hobisid.
Ta ei räägi sinuga peaaegu üldse.
Emal on hästi kiire, sa näed teda palju rohkem telefoniga suhtlemas kui sinuga.
Tema fb on täis pilte, kus su ema on ilus ja õnnelik, aga ühelgi pildil pole sind.
Sul on ka arvuti ja temast ongi saanud sulle hea ja parim kaaslane.
Sul on lemmikmängud ja sinna sa saad reaalsuse eest minna, sest kuhugi mujale sul minna pole.
Sa oled unistanud koerast või kassist, aga ema on öelnud ei, sest nad teevad tüli ja temal pole aega selle kõigega tegeleda.
Sa uinud õhtuti, nii et paned endale käed kõvasti kõvasti ümber ja kiigutad end magama.
Sulle meeldib palju magada, sest unes oled sa vaba.
Seal ootab sind muinasjutuliselt ilus maailm.
Seal on armastav ema valges kleidis, sirutab käed laiali ja sa jooksed tema käte vahele.
Seal on isa, kes istub koos sinuga ja sa saad talle kõigest rääkida.
Seal on sõbrad, rattasõidud ja pallimängud, palju, palju ruumi, armastust ja vabadust.
Sa oled hommikuti mõelnud, et kui tore, kui ma enam ei ärkakski, saan olla seal unes nii õnnelik.
Kui kuskil su ümber on üks nähtamatu laps, siis palun märka sina teda.
Tõsta silmad arvutist ja märka.

Maailm on täis emadeta lapsi ja lasteta emasid. Üksinda abielajaid niikuinii.

Libahunt lendas üle käopesa

Kari ei kannata erinevaid isendeid. Inimkari võõrastab ja tõrjub just tugevamaid isiksusi. Tajudes kelleski hõlmamatut väge, mis ähvardab kogukonna kenad keskmised plaanid puu taha puhuda, nimetab inimkari hirmutavalt ilusa isendi libahundiks. Saadab nõiana tuleriidale või rakendab hullumajas temaga lobotoomiat.
Köndistatud aju ja tajuga bioroboteid toodab nii paljukannatanud, pärisorjusest võrsunud linnadžungel kui kool.
Raami, mutriteks, etteantud mustrisse, maadligi, tasahilju!
Katkine kasvatab katkise – nii vormitaksegi sajandeid ja millenniume süvenevalt ühtlast biomassi. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Omasugustega sigivad ja uut biomassi orjadeks, ametnikeks, tublisti ohjes käsutäitjateks toodavad.
August Kitzberg näitas oma teosega „Libahunt“, kui lihtne on hävitada põnevalt teistsugused naised: hõbekuuli, tuleriida ja vihkamisega. Tapetust nö vabaks jäävat armastust õnnetu vastuarmastuseta kiduja endale ei saa. Vähemasti pole ahvatlevalt erinevat konkurenti enam meeli segamas ega elava eeskujuga teisi võimalusi näitamas.
Jack „Enam paremaks minna ei saa“ Nicholson mängib noore vihase mehena Wassermanni järgi loodud filmis „Lendas üle käopesa“ elutervet alfa-isast, kes sümboolsel kombel ajuinvaliidistati. Hurmavalt küpse keskealisena kehastas ta libahunti, keda armastav naine muutus samuti hundiks. Parem ikka kui armastuseta ja üksinda vananeda. Kuniks elu, on kõik parandatav.
Kitzbergi teos „Kauka jumal“ tõestab, et kui õiglane Jumal saadab rahakotti kummardavale Mogri Märdile puhastustule, võib kõigest maisest ilma jäänud mammona teenristki asja saada. Šoki tõttu tavamõistes justkui segi läinud mees taipab putukat kõnetada ja viimaks ometi ambitsioonitult ja lihtsalt olla.
Nii „Kauka jumalat“ kui „Libahunti“ on korduvalt teatritesse ja filmideks lavastatud. Helilooja Lydia Auster komponeeris balleti „Tiina“ muusika Raplamaal Kuusiku Altveski vesiveski talli lakas. Samal ajal sai tema sõber Aram Hatšaturjan inspiratsiooni saekaatri häältest. Raplamaal sündis tema „Mõõkade tants“. Poleks tänase Märjamaa õpetajanna vanaema Lydia ja Arami loova sõpruse kõrval olnud, taanduks kaunis inimlik lugu külarahva jutuks või rahvaluuleks.
Tõestisündinud melodramaatilised lood saavad tänases maailmas valulikku lisa.
Sõjad lahutavad pereliikmeid üksteisest. Sõjad puhkevad selleks, et mõni rahvas hävitada või ebaatraktiivsetele aladele ümber asustada.
Kui üks rahvas on teise hävitamisega liiga ametis, pole tal võimalik Siberi taiga tulekahjusid kustutada. Üüratud põlengud põhjustavad jääliustike sulamise ja Eesti rannajoone saabumise poolde mandrisse. Hinnalistelt rannikualadelt kolitakse seepeale sinna, kus on… uus rannik. Hävitatud mereäärsed Ukraina linnad aga ehitatakse maailma uusimateks. Vene oligarhide miljardite eest ehitatakse õigluse võidutsedes uus Ukraina. Sinna kolivad nende miljonite juutide hõimlased, kelle tappis eelmise maailmasõja ajal Hitler. Eestisse pagenenutel pole seega kuhugi tagasi minna – aga merepiir tuleb kliima soojenemisega Kesk-Eestini.
Sedasi jätkubki lend üle käopesa.
Kes kohaneb, kes satub tuleriidale.
Võime olla tänulikud värske vere eest – või karta, et piseneme Kiievi asumaaks.
Nii meie kirjandus kui filmikunst veenavad: meie saame alati hakkama. Õpetame nii idast, lõunast kui teiselt poolt maakera erineval põhjusel saabunud rahvad eestlasteks.
Seda on näidanud oma lava- ja linateostes nii Siiri Sisask kui Jaan Tätte.
Lauluema Taarka ja eestlaste neli kuningat on osutunud surematuteks.
Meid pole õnnestunud tükkideks raiuda ega surnuks joota – Maarjamaal on üleloomulik väikerahvast suurena hoidev vägi.
Siit lahkunud inimeste eestlus küll hajub võõrsil, ent siia tulnud lõimuvad ning libahundid lendavad veel ja veel ja veel rõõmsalt üle käopesa.

Mitte ükski naine, kes last südame all kannab, ei kavatse teda lasteaiale ega koolile, huvialaringidele ega treeningrühmadele sünnitada. Sõbraks ja teekaaslaseks. Õpetajaks ja peegeldajaks.

„Mina pidin selleks 50aastaseks saama, et noorele naisele kinnitada: ta on jumalanna, kelle tiibade peal pole mitte kellelgi õigust sõtkuda.
Sind, Mia, poleks ma õpetada ega kaitsta osanud.
Oleme kõik suure osa elust ametis mingite pseudoprobleemide lahendamisega.
Noored ja armunud, nagu me naabripoisiga olime, hakkasime päris asjade asemel nuputama, kustkohast raha pulmade jaoks saada.
Isa oli mulle sõlminud pulmakindlustuse. Ütlesin ju, Mia – tütarde puhul mõtlevad vanemad eelkõige nende mehelepanekule. Eneseteostus, haridus, amet? Tore-tore küll jah, nii tubli – aga ikkagi mehele!
Sellest rahast otsustasime peigmehele ülikonna osta. Töötasime mõlemad. Mina lihakombinaadis ja tulevane mees autojuhina kuskil kaubalaos, mis head ja paremat defitsiiti laiali vedas.
Vedas puudust laiali…
Raha oskasime tegelikult toona me mõlemad teha – mõlemast töökohast. Pulmade kulutused tuli ju meil ise kanda, sest vanematel polnud anda. Poissi kasvatas ema üksinda ja minu vanemad põhimõtteliselt ütlesid, et midagi annavad, aga ise pidime oma enese tahetud pulmad korraldama ka.
Nii hakkasimegi tegutsema. Minu isa oli kunagi sõlminud mulle pulmakindlustuse, mille eest ostsime minu mehele ülikonna. Isa oli sellepärast nii vihane. Nüüd mõistan, miks – ükski vana isane ei taha sentigi panustada nooresse mehesse, kes isa meelest tema tütart ei vääri.
Minule saime kleidiriide vorsti eest. Sõna otseses mõttes. Nõukogude aja tekitatud kõige-puudust on uute põlvkondade noortele võimatu selgitada. Ihaldusväärne, ent kasin kogus kaupa läks ilma leti peale jõudmata leti alt väljavalitutele. Meid tegi vorst eriliseks.
Kangapoest leti alt välja võlutud kangaga sõitsime koos vanema õega Sakusse õmbleja juurde. Tütrekene, see on üks hetki, mil tõelist meistritari imetledes tundsin uhkust, et minagi olen naine.
Õmblejanna võttis minult keskpäeval mõõdud, lõuna ajal oli üks kleidiproov – ning õhtul sõitsin koos õega valmis pulmakleit süles, juba Tartusse tagasi.
Pulmaviinad said ostetud tol ajal talongide eest.
Kui praegu on elektrienergia kriis ja defitsiit, siis toona peideti või ja suhkur angaaridesse, et nomenklatuur saaks rahvale isakesi etendada. Uskusime.
Talonge sai igaüks teatud arvu nii viina kui seebi, suhkru kui… heldekene, mingid talongid olid ju veel… Oh õnne, ma ei mäleta enam asju, mis mind ei rikasta ega väesta!
Igaljuhul viina talongide kogumiseks ja pulmaviinade järk-järgult ostmiseks jäi aega küllalt.
Pulmalaua toidud saime lihakombinaadist – ega seal nalja pärast tööl käidud! Kogusime moona isaga mõlemad.
Pulmad toimusid. Olid sellised, nagu tollal olema pidid ja ammused rahvalikud tavad ette nägid, aga…
Minu pulmapäeval suutsid ema ja isa nii hullusti tülli minna, et õnnepalees olid nende koha peal minu vanem õde ja vend koos minu vanaema ja vanaisaga.
Märgiline jaa.
Kingitusi lahti pakkima sõitsime minu lapsepõlvekoju, kus ema ja isa olid end targu ülemisele korrusele ära peitnud. Pojakest ma abielu registreerimisele kaasa ei võtnud, aga pulmapeole küll.
Vend tegi oma uhke Volgaga meile pulmasõitu – ja me olime õnnelikud.

Alati, kõigil aegadel on osatud olla õnnelikud.
Inimene ise unustab halva ja mäletab helgeid hetki… kuni talle peegliks seatud tänuväärne keegi tuletab meelde ka enda eest peidetud ja sõlme seotud sabad. Võib väita, et kui me halba ei mäleta, me ei õpi. Pigem segaks see õnnelik olemist. Ideaalis me õpime ära ja lahustame.
Naisele meenus, millal ta esmakordselt aimas veel nimetamata ja ametiks kuulutamata kutsumuse olemasolu. Ta tahtis tungivalt edasi anda, mida nägi ja teadis. Mis sellest, et keegi nägi premini või teadis rohkem. Oli üks esimene kogemine, et ta tahab aidata ja juhatada – sest eemalt paistab paremini.
Lihakombinaadi riietusruumis oksendas trullakas kolleeg salamisi kraanikaussi. Temake töötas kahel kohal, kahe tööraamatuga – teine oli tema tädi oma – ja ilmselgelt töötas ta viimastel kuudel kahekesi ka. Lopsakus aitas tal rasedust varjata. Kuna Naine oli samuti rase, nägi läbi ja veel kaugemalegi.
Naine nägi sajandite ja millenniumide taha, mil naised olid viimase vindi peal rasedaina künnivaol ja küüditatute vagunis sünnitanud – ja edasi töötanud.
Kaunitar ja koletis – kaks ühes. Inetuks hirmutatud, koormusest koledad – ja samas missioonitundest ilusad naised ühendasid endas muinasjutu kaunitarist ja koletisest. Nad ise olid mõlemad. Sest mehed…
„Ma vihkan Stalinit,“ kõõksus too 1980ndate igas mõttes kaks ühes.
Sooh, rahu Stalini 30 aastat tagasi tekkinud põrmule – mis siis nüüd?
„Stalin saatis päris mehed, kes sõjast juhuslikult eluga pääsesid, Siberisse ja vangilaagrisse. Mehed muutusid looduskaitsealusteks imeasjadeks,“ pühkis trullakene nägu ja süütas sigareti.
Suitsetas jah rasedana. Nii oli toona kombeks. Ei okupeeritud Eesti vabrikunaised ega Cherbourgh’i vihmavarjudega rasedad kaunitarid sigaretiga pesupoes teadnud siis veel suitsetamise kahjulikkusest.
Suitsetav emme selgitas, et samal ajal kui tema töötab, vedeleb mees kodus. Sest ta on imeasi. Mees. Taeva kingitus. Ise suur ja tugev nagu härg. Erinevalt teistest Stalini abiga end kui hinnalist vähemust ta vähemalt teiste naistega ei jaganud. Liiga laisk oli. Ja endas samas äärmiselt kindel – kui tahaks, saaks iga issanda naise…
„Eile käis ämm meil külas. Julgesin kobiseda, et me peatse titega töötame kahe koha peal, mees võiks ju ka… Ja kus ma siis ämma käest sain! Kuidas mina julgen! Olgu mina õnnelik, et mul-ilutul üldse mees on. Ja veel tema poeg!“ muigas higise näoga – ja tegelikult üldsegi mitte ilutu – virilalt. „Ämm seletas, et mehi on nii vähe, neid tuleb hoida. Terve meesõigusluse monoloog tuli sealt.
Ausalt, ma olen lihtne inimene. Üldse mitte filosoofiline. Aga eile hakkasin mina oma ämma looduskaitsealuse pojakese sokke nõeludes Stalini ja Hitleri peale mõtlema. Seapraad läks seni tiba kõrbema – oi pahandust! Aga mina mõtlesin välja, et need suured massimõrvarid, kes miljonid mehed maha tapsid, meist-naistest orjad tegidki.
Ju nad kadedusest teisi isaseid nottisid – aga meie traagika kestab tänini, näe…“
Naine märkis mornile töökaaslannale, et see orjavärk algas mäletatavasti sajandeid varem. Koos pärisorjusega.
Kussonnkussonnkurvakoooduuu – lõpilõpipõllukõnõõõõõ…
Kõigi ajastute kõigil mandritel said põlisasukatest pärisorjad, kui elujõulisemad nomaadid neile peale lendasid ja tegijad-mehed maha tapsid. Sõdade jada tegi eestlastest kohitsetud rahva.
Professionaalse kannatleja ka veel – vot olengi selline vaesekene ning uhke selle üle, et pilk on maas ja turi kühmus. Peaasi, et mingigi mehikese väikesest valimikust kätte saaks ja kinni peaks. Järel vedades ja ülal pidades, teenindades ja peksa saades.
„Ütlesin ämmale, et nüüd võiks küll tema lapsukene tööle minna, sest minul on kolmas titt sündimas,“ hõõrus kombinaadi-emme selga. „Ämm oli keeletu – mida, minu poeg!? See moor kriiskas, et nii kole mõrd kui mina peaks õnnelik olema, et selle mehe sain – ja vait!
Tütred on mul varateismelised. Nad on sünnist saadik näinud, et issi teenindamine on elu norm. Nad on õppinud mind hierarhias koerastki madalamale kohale seadma. Ma ei tea, kuidas mul selline värk on õnnestunud… Mees ja tütred, koer ja kass kõigepealt – kui üle jääb, siis mina. Olgu jutuks toit, aeg või hoolimine.
Mina olen igal juhul loll ja ebatäiuslik – issi on kogu oma tegevusetuse juures maailma parim, arvavad tütred… Ma tegelikult arvan ka, et mu mehe mittemidagi tegemine on tegelikult pagana hea. Kui ta vähegi midagi teha viitsib, on kõigest tükid taga. Masinad lõhutud ja materjalid raisatud.“
Kahel kohal rügav kaks-ühes stahhanovlanna kurtis, et peab ka naabrimeeste tööriistad kinni maksma – tema mehike läheb ja võtab, lõhub ka need ja unustab pahateo sujuvalt. Vsjo naše! Naine maksab vaikides. Ka mehe eest salaja – et tüli ei tuleks.
See-eest annab mõne minutiga korraldatud jama mehikesele võimaluse mitme kuu pikkuseks sangarlikuks iseenda keeratud käkkide klaarimiseks… veel hullemaks. Ta ei mäleta, et tema keeras selle sita – kangelane on!
Naabritelt kõige tasuta võtmine ja tänamatu tarbimine – munadest naelteni – sihuke eriline parakommarlus – läheb temal samuti meelest. Naine hüvitab ja maksab.
Kui vaatamata mu rügamisele ikka võlad tekivad, algab kirglik süüdlase otsimine – jälle mitmeteks päevadeks tegevust.
Ämma ja tütardega otsustavad nad alati: süüdi olen mina.“
Naine sirvis oma mõtteid ja tunnetust, ehkki oli pihtivast temakesest mõnevõrra noorem – ja ütles: „Minu meelest on süüdistamine süü omaks võtmine. Kes end süüdi tunneb, see teisi süüdistab. Ja siis veel et… salamisi end alaväärsena tundva inimese jaoks on teise alandamine-pisendamine ainus armetu lohutus.“
Järgmise iiveldushoo järel turtsus kolleeg: „Kujutad sa ette, kui ma mõne päeva eest ütlesin, et minu teenitud raha vot maha ei joo, jauras mees, et mina ju ka ükskord jõin. Tere-torekene, kogu aeg tööl, lapsene või lapsega – ükskord jõin jaa!“
Naisele oli lapsepõlvekodust tuttav meeste püüd kasvõi jõuga ja vägisi oma pahedes-katkisuses kõrgem olla – mul-mehel on põhjus juua ja küla pidi trallata, sest sina…
Ka see oli Naisele tuttav, et emad õigustasid enamuses küüraka ajalooga Maarjamaa peredes oma poegade võimetust tööl käia ja teenida – emad ümmardasid poegi, ämmad sundisid miniad oma nunnupunnude ees põlvili.
Ja nii nemad kollektiivse töövõtuga mehikeste arengu peatasid ja täiesti ebaadekvaatse mina-pildi kinnistasid.
Töökas ja truu, tegus ja loov Mees puudus uskumatult paljude naiste ja paljude põlvkondade suurelt pildilt – enne, kui täisvereline Mees kui niisugune jõudis peale kasvada ja välja kujuneda, tuli uus sõda peale. Jälle ja siis jälle. Mehed sõtta, pered kodudest välja, naised kõigi ja kõige eest hakkama saama…

„Meiegi peret puudutas see korduv tragöödia. Meiegi talu oli mängeldes käest ära võetud, tütrekene. Ja ka minu isal oli tagastatud talukoht. Aukudega ajaloo altar… Mis tekitab mänglemisest üsnagi kauge elulaadi.
Isa nõusolekul saime hektari maad esivanemate talust endale kasutada. Selle harisime üles ja sinna külvasime porgandid. Igal vabal minutil käisime Tartust maale porgandivagusid kitkuma. Peenikeste porgandipealsete umbrohust välja puhastamine on muide kõigist rohimistest kõige hullem nikerdamine ja tüütus.
Minule kui maatüdrukule põllutöö arvatagi võõras polnud ja mina pidasin vastu. Võimalik, et sedasorti treenitus ja aastast aastasse painavalt korduv kohustus oli üks põhjus, miks ma sind, kullakene, siia riiki ja reaalsusse sündimast säästsin.
Minu mehele kui linnapoisile oli see vagude vahel koogutamine täielik piin. Umbrohi kasvas müstilise kiiruga, otsekui „Nukitsamehe“ filmis. Kusagilt kuulsime, et kui maltsa petrooleumiga pritsida, siis umbrohi hävineb. Mõeldud-tehtud. Linnast saime minu isa käest vaadi, mille petrooleumi täis ostsime. Samuti soetasime pritsi. Suundusime aga jällegi maale. Umbrohusõtta. Vapralt.
35 kilomeetrit sõitu – ja kohal me olime. Pump petrooleumi täis, kaas kinni ja pritsima! Olime tööst nii väsinud, et kui viimane petrooleumi portsjon oli pritsi valatud, lõi mees pärast kaane viimast kinni keeramist väsinuna ja tüdinuna pritsi sisse rõhku. Prits aga hakkas rõhu all hüppama ja pritsis tihendite vahelt petrooleumi välja. Kuna anum toimis nagu suur nafta-karusell, läks mehekene ähmi täis ja tormas – pea käte vahele peidetud ja turi kühmus – sihitult ringi ega osanud midagi asjalikku ette võtta.
Mina istusin porgandivagude vahel ja naersin nii, et hing kinni ja silmad lahinal naerumärjad. Ütlesin ju, kallis Mia – igal ajastul on osatud naerda, armastada ja õnnelikud olla. Iseasi, kui sageli seda võimalust võrreldes nende teiste aegadega ette tuleb… Meelde jääb ikka, näed ju!
Mäletan tänini, kuidas tühjaks keerelnud põrgumasin jäi tasapisi taltsalt seisma ja susises alistunult. Oligi see päevakene otsas.
Tilkusime mehekesega mõlemad üleni petrooleumist ja naermisest oli lõpeks ka temal kõht kange.
Nukitsamehe porgandipõld jäi ootama meie järgmisi kangelastegusid.
Tulenes see nüüd petrooleumist või halvast õnnest – igatahes nii suurt umbrohtu mina enne ega varem näinud pole. Niitsime seda vagude külgedelt vikatiga.
Porgandid koristasime ära – midagi ikka saime. Ja nende müügiga teenisime oma üürikodusse kardinad, mehele jope ja mulle Riga pesumasina.
Lätlased leiutasid pärast sajandeid upakil pesu nühkimist mehhaanilise, muheda ja täiesti lollikindla pesumasina. Sinna tuli vesi sisse valada, lisada pesupulber ja siis käima keerata. Nupuga, mis tiksus ennast ise maha, kui masin oli oma töö lõpetanud. Pesu kuivaks keeramine käis kahe rull-mehhanismi vahel, mis olid kinnitatud pesumasina külge.
Kui pesu oli rullide vahelt läbi vändatud, valati geniaalsest Rigast vesi välja ning loputati emb-kumb – kas jälle sealsamas masina mahutis – või vannis. Ja jälle rullide vahelt läbi. Kuivama läks pesu õue nööri peale. Autasuks korraliku spordipäeva eest imelise lõhnaga värsked linad ja ihuvarjud. Juhul, kui ilmaga vedas. Ka ilmateated olid neil aegadel sama vägevad kui pesumasin. Päriselt uskuda võis ainult vanainimeste tähelepanekuid, mitte raadio ega televiisori saadetud ilmaennustusi.
Mia, kas tead – ilm tuleb igal juhul. Ja iga ilmaga saab rõõmus olla, kui sel ajal õigeid asju teha, mitte vinguda selle ümber, mida teha ei saa…“

Naine võpatas mäluvoogudest järsult kaldale – justkui oleks keegi ta eriti järsult Riga-pesumasina rullikute vahelt läbi vändanud.
„Hallooo-kõik-on-läbi!“ karjatas telefon.
Hetkeks mõtles Naine pisitõsiasjale, et helistajal oli talle veel eelmise nõustamise eest tasumata. Ja üle-eelmise eest ka…
„Minu mees on kogu aeg mind kadestanud, tead küll. Nüüd selgub, et ta on kõik meie kooselu aja minu vastu kompromaati kogunud. Täna lasi käiku. Ja ma olen kümne miljoniga hävinud. Saad aru?“
Teoreetiliselt sai naine muidugi aru, mis asi on kümme miljonit. Praktiliselt…
„Kas sa oled neid kümmet miljonit oma silmaga näinud ja käes hoidnud?“ küsis Naine vastu.
Ei.
Järelikult polnud hüsteeriline drama-mama ju midagi kaotanud. Illusiooni vaid.
„Kogu minu abielu oli illusioon!“ nuttis enam-mitte-miljonär. „Ta töötas kogu aeg minu vastu, nagu vaenlane mu tagalas.“
Miks?
Naine mõistis korraga, mida oli raisakotka välimusega mees drama-mama tagalas tegelikult teinud. Ta õppis. Nii nagu oskas. Spikerdas ja kasutas jah edukat emandat ära. Ent samavõrd kasutas ju edukas emand ära teda, Naist – mitmed tunnid tasuta lobisemiseks devalveeritud nõustamist.
Üks nende ühine tuttav kirjutas eile-veel-miljonärile tekste. Kooliõde ju. Teine andis turundusürituseks oma juhitava asutuse saali. Tasuta. Kursusevend, mis teha. Ja nüüd tegi kõiksus ühe korraga kõigi nende vaid ühes suunas voolavate energiate tasaarvelduse. Trahhh! Kole jahhh!
„Ta lasi mind üle – kasutas mind kogu aeg ära – ja tegi mu kerjuseks!“
Naine küsis, kas kuristikku kukkunud kaaslanna on mõnikord sundusele mõelnud. Mis saab sellele järgneda, kui keegi on harjunud aina sundima. Teised peavad teeneid osutama. Mees peab taltsas olema. Palgalised peavad alluma.
See pidamine ei pidanud nüüd enam.
Virutas vägistamise virtsa kõigi ventiilide vahelt, nagu petrooleumi reservuaar.
Pabahhh!
Tragöödia teisel pool eetrit ei tahtnud sellist mõttekäiku mitte sugugi kuulda.
Loodetavasti ei visanud ta oma äkki-tekkinud vaesuses vähemasti telefoni katki.

„Kõigi ajastute enamus inimesi maailmas on kogenud rahapuudust. Meie ka. Kuivõrd ma pole tänini kogenud kümne miljoni tunnet, ei ole mul olnud põhjust ega õnnetust kogeda ka selle puudumist. Ent närutamisest välja ronisime toona, üsna noorte ja hakkajatena küll.
Minu mees vahetas oma töökoha kelneriameti vastu ja meie rahamured hakkasid vaibuma. Olime mõlemad tegusad. Ikka edasi, ei sammukestki tagasi – nagu julgustas ennast meie aja lastesaates aastaid üle ekraani roomanud tigu.
Uue aastatuhande alguses sündis meie perre kauaoodatud tütreke.
Anna andeks, Mia, et see ei olnud sina…
See oli sinu õde. Rohkem ma ei suutnud ega osanud, tütrekene…
Sinu õe tulek oli veel nii idülliline.
Kõik oli nii armas – kogu tema ootamine. Pojakene oli pidevalt armsasti ümber mu suure kõhu – ma olin teisel korral tõesti suur, nagu maakera.
Võtsin 22 kilo juurde.
Päriselt maha võtsin kõik laste ja stressi kilod muide alles ligi 50aastasena.
Kui see sind huvitab… Ju huvitab – muidu ma ju sisetundest just sinule selliseid asju ei jutustaks.
Pärast sünnitust sain koju, aga mitmepäevase ägeda verejooksu tõttu pidin uuesti haiglasse minema – selgus, et mulle oli platsenta sisse jäänud. Kujutad sa ette, Miakene, ma isegi ei mäleta, kas ma selle teema haiglas üles ka võtsin – kuidas on võimalik sünnitanul koos platsentaga lasta koju minna… Küll aga mäletan legende kääridest-klambritest-vattidest, mis operatsiooni järel naistele kõhtu unustati.
Mis sellest enam…
Mis üldse kõigist minu abortidest ja operatsioonidest, peksasaamistest ja õmblemistest, eks?
Minu edulugu on mu elusalt sündinud lapsed, minu rajatud talu ja uus karjäär kogemusnõustajana – eks?
Minu elulugu on ka päris rajud episoodid alkoholiga ning narkootikumide tarvitamine koos järgmise mehega.
Sulle, Mia, pole ma veel valmis neid lugusid jutustama. Peab. Jutustan järgmistele sündimata jäänud lastele.
Eksiarvamusest, et viinasse ja narkosse libastumine teeb mind vähem tubliks ning pisendab minu teeneid ja saavutusi … – sellest kasvatakse välja tasapisi…
Tookord, kui ma tükkis platsentaga edasi-tagasi matkasin, jäid minu ämm, väike poeg ja vastsündinud beebi koju.
Hakkasin inertsist ütlema: jäid ootama. Kas mind päriselt ja tegelikult minu endana oodati ka?

Miakene, ekslikult edev on oletada, et oleme asendamatud.
Tegelikult jäävad meie lapsed ka meieta ellu – vanaemad-värgid ju…
Meie ametikoha täidab keegi teine.
Ja iga elumuutuse lävel, kui hakkad uut tööd ja teed otsima, koged teiseks jäämise õpetlikku õõva. Mis on tegelikult asjatu. Sa ei peagi pääsema sinna, kuhu sa ei kuulu.
Sul võib olla plaan B – aga sina ise oled oma elu ja ilma A.
Suures plaanis on see sinu B taeva tegelik tahe, mis saab täituda, kui sa oma illusoorse aaaaga vastu ei punni.
Kuna oled oma teekonna kindel A – alfa, ahhaa ja aloha igal juhul, oled vaba kadedusest.
See, kes võitjaks kroonitakse ja sinu poolt võibolla-soovitud töökohale värvatakse, on selle aja-koha-konteksti A.
Kogu ülejäänud tähestik saab uued, OMA võimalused.
Paarkümmend aastat pärast sinu sündimata jäämist alanud superstaaride otsimise teene kogu rahvuskehandile on olnud teadaandmine, kui palju erilisi jäljendamatuid andeid meie hulgas on.
Mitte kadestamiseks, vaid rõõmustamiseks – kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini.
Nii on ka meie asendamatuse või ametisse sobimisega – me võitnuks, kui polnuks sedavõrd vägises kontekstis. Ent järelikult anti mulle võimalus tõusta oma konteksti. Õnnitletud ja õnnistatud olgu need, kes teevad seda ilmajäämistundeta – mida pole vaja, sest ilma jäämist ei ole.
Igaühele oma.
Oma teadasaamised ka. Näe, ei ole enesestmõistetav pärast sünnitust idülli suubuda…
Kusjuures toona ei osanud ma teistmoodi-kujunemistest niiviisi õppida, nagu täna. Teadlikkust ei olnud. Ei saanudki olla. Kõik oli alles ees…
Ma olin nii õnnetu, et olin tagasi haiglas.
Mees käis iga päev piima järel, mida ma lapse jaoks lüpsin.
Senise elu kõige pikem nädal…
Siis läks meie pereelu ilusasti ja idülliliselt edasi. Olime rõõmsad ja armunud – noored ja tegusad.
Ja me tegime kannapöörde meile kahele selleks eluperioodiks määratud teele.
Mees leidis kuulutuse, kus otsiti perekonda Viljandi EK diilerjaama. Bensukasse, noh. Kandideerisime, käisime vestlusel – ja saimegi töökoha. Sellise, mis võimaldas vaadata ühes suunas, mitte tüdineda teineteisele otsa vahtimisest.
Koos hakkasime majandama ja Viljandisse pesa punuma.
Magasime alguses bensiinijaama peal. Sõitsime, madratsid autos, Viljandisse ja nädala lõpus koju – madratsid kaasas.
Lapsi me esialgu Viljandisse kaasa võtta ei saanud – polnud kohta. Lastega koos õnnelik olemise asemel elasime neist eemal selle nimel, et ükspäev teisehomme koos lastega päriselt elama hakata.
Ma ei olnud siis koos oma tütrekesega, kui ta käima õppis. Saad aru, Mia?
Lapse käima hakkamist oodatakse nagu ime ja õnnistust – aga mina ei olnud sel hetkel oma tütrekese kõrval…
Küll aga oli põhjust olla tänulik, et mu noorem õde oli enneaegne ning õbluke ja haiglane ka täiskasvanuna. Ta oli oma pojaga meie vanematekodus ega käinud tööl, kuna ema meelest oli iga amet tema jaoks liiga raske.
Kodus, maal sai ta ka sinu õele ja vennale parima võimaliku lapsepõlve võimaldada.
Parima võimaliku.

Piia Padari lõputöö kogemusnõustaja koolituse läbimisel ettevõttes Avitus.

Olen 50aastane naine. Kahe täiskasvanud lapse ema ja nende laste vanaema.
Kasvasin suures peres. Mu vana kooli vanemate põhiline siht oli töö – lapsed kasvasid ise.
Mul on kaubandustöötaja haridus, turismitalu ülesehitamise ja vedamise kogemus – ning äsja läbisin mindfullness-kursuse, kus omandasin teadmisi ja praktilisi oskusi oma teadliku meele juhtimiseks.
Suure turismitalu perenaisena puhkasin 15 aastat järjest üht tööd tehes teisest tööst.
Mul on ettevõtluse kogemus, arendusprojektide kirjutamise oskus, müügi- ja klienditeeninduse vilumus. Oskan üritusi korraldada ja suurt majapidamist juhtida. Seda enam, et täiendasin igal sügisel oma teadmisi ja oskusi erialastel koolitustel ja kursustel.
Lahutatud naise – ja eelmisest abielust saabunud mehe – liiduna oli meil kärgpere. Liialdamata öeldes elu karussell.
Sel karussellil sai mulle saatuslikuks, et tegin oma tööd liigagi suure kohusetundega.
Võtsin kõike, mida südamega tegin, ühtlasi ka otse südamesse.
Kodu ja töö olid ühel aadressil – seega päriselt oma aega mul ei olnudki.
Mind hakkas kimbutama stress. Sellest tekkisid terviseprobleemid – nii füüsilised kui vaimsed. Magada sain ainult unerohtude abil.
Minu ainuke rõõm oli lõpuks rahulolev klient.
Unustasin teisi teenides iseenda. Matsin end tööde alla – koristasin ja kasisin kõike peale oma enese meelte ja mõtete.
Kandsin näkkukasvanud maski minuga-on-kõik-korras.
Toetuda mul kellelegi polnud. Enamuse nädalast olin üksinda suures majapidamises ning majast välja eriti ei saanud. Kui olingi vabam, olin nii kurnatud, et ei tahtnud peale vedelemise mitte midagi ega kedagi.
Mees tegeles oma töö ja hobidega ning majapidamisest võttis osa oma äranägemise järgi.
Minul oli häbi oma muret jagada. Jah, see oli valehäbi.
Mul tekkis süütunne ja enesehaletsus, alaväärsuskompleks ja armukadedus. Selleks oli ka põhjust, sest ma olin korduvalt avalikult petetud naine.
Mõtted keerlesid kogu aeg minevikus – heal juhul tulevikus – ning olid minu suurimad vaenlased.
Alguses tekkis stress – edasi pidev ärevus, depressioon ning miniinsult. Õnneks leebe lõpuga. Ma sain aru, et niimoodi enam edasi ei saa.
Olin kõiges läbi põlenud ja vajasin kiiremas korras abi.
Tegin elumuutus. Jõuga. Laste abi ja toetusega. Viimse jõuga.
Uus kodu. Linn. Õpingud. Uus amet.
Kõik nullist. Algusest.
Õppides ja elumuutust teoks tehes sain aru, et olin klammerdunud materiaalsusse. Elasin nii vaimselt kui füüsiliselt kurnavas suhtes – mis oli lõpeks ka vägivaldne.
Elasin sõltuvussuhtes alkohoolikuga ning olin ise kaassõltlane.
Talusin tema joomist. Jõin koos temaga. Kannatasin selle pärast temast rohkem. Naine ju!
See elu kahjustas mind sõna otseses mõttes.
Tänu elumuutusele, perearstile, sõpradele, õpingutele ja enesearengule linnas olen lõpeks kogu sellest loost, oma eluloost! – võitjana välja tulnud.
Minu taastumisele on kulunud aasta – ja kulub veel aastaid.
Olen tänulik kõigi nende kogemuste eest. Olen tänu neile palju enesekindlam, otsustusvõimelisem ja vastutust võtvam kui eales varem.
Mitte keegi teine peale mu enese mind õnnelikuks teha ei saa.
Tean oma väärtust, tugevusi – ja nõrkusi ka.
Austan ennast just sellisena, nagu ma olen.
Teised ei saanudki mind seni austada, kuni ma ise ei austanud…
*
Kogemusnõustajate koolitus oli teekond minu enese tervenemise suunas.
See kursus andis mulle sihi, eesmärgi ja enesekindluse.
Sain õppida ja kogemusi jagada turvalises toetavas keskkonnas.
Edasi õppides ja ennast arendades saan olla abiks ja toeks saatusekaaslastele.
Saan omandatu edasi anda üha targema ja haritumana, varuks koolitustelt kaasa saadud tehnikad ja tööriistad.
Õpin üha edasi, kuna tänaseks jalga sobitatud kingad on mulle praegu veidi suured. Veel.
*
16.augustil 2019 jätsin kahju tundmata – siiski raske südamega – selja taha oma pikalt kestnud kärgpere-suhte koos ühiselt rajatud turismitalu kui elutööga.
Kogu kompleksi rajamisse olin panustanud 200% oma tervise hinnaga.
Töötasin ennastohverdavalt ja naiivselt. Ikka helgema tuleviku nimel.
Täna, kogemusnõustaja koolituse läbinud naisena tean, et minu kogetud suurt elumuutust nimetatakse kriisiks. Olin läbi põlenud, depressioonis ja iseennast täiesti kaotanud.
Taastumine, iseenese ja motivatsiooni leidmine uuel teel on olnud vägagi raputav, aga ka valgustav, toetav ja kogu ellusuhtumist muutev.
Olen õppinud andestama ja vabanema.
Seni olin materiaalsuses ja vanematekodust kaasa saadud mustrites kinni.
Hakkasin seda märkama, lugedes koolituses kohustuslikku kirjandust.
(Kimmo Taganen „Tundelukud“ ja „Murra tundelukke“, John McLeod „Nõustamisoskused“, Tommy Hellsten „Jõehobu elutoas. Lähisõltuvus ja kohtumine sisemise lapsega“, Martti Lindqvist „Aitaja vari“.
Kogu õppeprotsess on olnud suur väljakutse – verbaalne väljendusoskus on nüüd palju rikkalikum ja teadlikum. Oskan vahele segamata kuulata.
Muutust märkan ka oma perekonnas.
Muutes ennast muutuvad inimesed mu ümber – nüüd saan sellest väitest aru.
Ma ei ole enam kindlasti see… eelmine naine.
*
Kõik läbi elatu on praeguse minu osa. Sellele tuleb öelda JAH.
Vabana saan anda andeks iseendale ja teistele, kes on mulle haiget teinud.
Me kõik oleme ohvrite ohvrid.
Kurjuse tunnistamine ja aktsepteerimine – ka iseendas! – purustab kurjuse loogika ning teeb meie enese varjukülje meile turvaliskes. Halba enesetunnet ei saa ära võtta muutuse-valuga leppimata. Valgustumise saladus on lihtne: pole mingit saladust – sööd, kui oled näljane – magad, kui oled väsinud.
Teiste aitajaks ei saa, kui pole elanud aidatava rolli põhjani läbi – ja põhjas olen mina elus mitmeid kordi käinud.
*
Nii praktika kui esimeste individuaalsete nõustamiste eel olin alguses väga ärevil – ma ei teadnud, mis mind ootab. Kirjutasin juhuks, kui kinni jooksen, mõned tüüpküsimused kui päästerõngad endale paberile valmis… ja neid ei läinudki vaja.
Klient hilines. Palju. Ja istus sinna, kust ma kella ei näinud – vestlustunnist kujunes 2,5-tunnine kohtumine.
Teemaks oli lein, segased suhted – ja silmad kogu aeg märjad.
Kuulasin. Tagasisidestasin. Tõin välja kliendi enese vajadused. Ja kallistasin.
Järgmisel kohtumisel oli meil juba ääretult vaba olemine. Teemaks tema vana ja kiuslik ema. Sain jagada ka oma värsket kogemust.
Siiski pole kogemusnõustamine lihtsalt ära kuulamine ega sõbrannade lobisemine.
Tänan Avitus MTÜ-d – aga ka töötukassa karjäärinõustajat – vägeva spurdi eest enesekindlama-teadlikuma mina suunas.

„Minu praeguse Mina poole liikumise teekond toona Viljandis alles algas.
Arvame alati, et natuke pingutame-kannatame – ja edasi on kõik lihtne ja ladus. Jah, Mia, edasi tulevad lihtsalt ja ladusalt üha uued pingutamised ja kannatamised. Iga korraga kraad kangemad.
Saime endale üürikorteri Viljandis ja võisime taas koos lastega perekonna moodustada. Hakkasin minagi abiks käima mehele tööle – leidsime tasulise lapsehoidja selleks ajaks.
Kõigil aegadel on olnud mõistlikum korter osta kui üürida. Ühtlasi on kõigil aegadel olnud tarvis selleks laenu võtta. Laenul peab olema tagatis. Minu vanemad panid hüpoteegi seadmise nimel mu lapsepõlvekodu panti.
Meil oli nüüd päris oma kodu.
Meie elu oli rõõmsavärviline. Kodu sai ajapikku kauniks. Suutsime nii laenu maksta ja mu vanemate usaldust õigustada kui uhiuue auto osta.
Aeg lendas.
Alles mu tütreke sündis – juba käis poeg koolis, tütreke lasteaias… – kõik oli hästi.
Veel enam.
Minu isa sai tagasi oma lapsepõlvekodu, mis kandis meie perenime, aga kus elasid heausksed-pahaaimamatud inimesed, kelle väljatõstmine olnuks uus represseerimine.
Isa sai kompensatsiooni, mille jagas meie vahel. Mina sain 10 tuhat. Kusjuures… kujutad ette, Mia – ma ei mäleta, mis ühikut! Ilmselt eesti krooni, sest kui ma selle summa meie korterisse paigutasin, saime osta topelt välisukse, kahetariifse voolumõõtja – ja tegime suures toas remondi
viimne kui sent läks kodusse. Otseselt iseendale ei ostnud mina midagi. Aga seesugune raha kasutamine just mulle endale oligi. Mulle meeldis – ja meeldib tänini – heldelt ja närutamata kodu sättida. See oli minule tähtis, et mu perel oleks seal hea olla.
Paneelmaja ette rajasin lillepeenra, milles olid mu lapsepõlvekodust toodud pojengid ja floksid. Lapsepõlve lillede õitsemine aitas mul täiskasvanuks saada. Tänu lillepeenrale ma enam nii väga oma vanemate järele ei igatsenud.“

Naine silmitses arvutiekraanile reastatud valikuid.
Küll on nõidade ja kõutšide turul trügimist! Igaüks, kes oli koorijuhi või teletähe elust väsinud, rajas oma tuntusele toetudes erapraksise nõustaja võ tervendajana.
Hinnakirja vaadates hämmastus Naine veel enam kui lõputute koolitajate-programmeerijate-tuunijate arvukust nähes. Hinnad! Mõne teejuhi kuutasu oli ligi 10 tuhat. Ja mitte eesti krooni, vaid eurot. Või siis 300eurone seanss. Palun väga. Igale rahvakihile kahtlemata oma – ministritele endine minister-coatch, superstaaridele senine staar-nõustaja…
Ent üsna samal ajal, kui Naine oma nõustaja-praksisega alustas, hakkasid läikivatest mahagon-kappidest ridamisi luukered välja kukkuma. Veel hiljuti jõukad ja edukad emandad läksid Esse-saatesse või Kuu-uurijaga lustima ning kirjeldasid, kuidas neist lühikese ajaga invaliidid said.
Skeem oli üha ühesugune. Mees varitses eduka naise tagalas, kogus kompromaati, konkureeris ja töötas vastu. Heal juhul piirdus psühhoterroriga – sageli andis peksa ka. Ükskõik, kas kadedas alaväärsustundes mees jõi üksi või koos tubli kaasaga – igal juhul laastasid mehed edu-emandad hämmastavalt üldiselt toimiva trendina rahast lagedaks ja tervisest logisema.
Seega seisid valikute ristteel maksejõuetud naised – sageli koos lastega – kellele vaatasid nõustajaid guugeldades vastu kümned nõiad ja sajad trendi-tuunijad summade eest, mis olid kriisis kiratsevatele naistele ulmelised.
Naine tegi ettepaneku registreerida enda-suguste kogemusnõustajate võrgustik Terviseameti juurde – õigupoolest ei olnudki teisiti kohta, kust abivajaja nad üles leiaks.
Naine oli täiesti nõus olema avalikult ja eeskujulikult läbi tule-vee-vasktorude tulnud nõustaja kes teab omal nahal kogetu põhjal väga täpselt, mida saatusekaaslaste heaks teeb. Nii, nagu pakkusid abi ka haavatud tervendajad ja endised sõltlased. Loogiline!
Ja ikkagi paistsid makstud reklaamide ja hinnaliste kodulehtede tõttu silma tuhandeid eurosid küsivad teiste häda pealt teenijad.
Naiste-laste ründajad, kelle kohta Naine ei tahtnud isegi mehe aunimetust tarvitada, olid otsekui loomariigi kõverpeegel. Tugevam pool pidi ju olema loodud naisi-lapsi kaitsma ja toitma.
Maksejõuetute, haigete ja läbipõlenud temakeste suurim lootus oli suguvõsa.
Hõimlased korjasid hättasattunud naised-lapsed oma tiiva alla. Ja kui mitte lausa teraapiat, siis vähemasti ringkaitset võimaldasid ka.
Koletise ballil tantsima harjunud naised oleksid ise ilmselt mõne aja pärast tagasi monsteri juurde imbunud – sugulased ei lubanud. Omade ring toimis kui kohatu andestamise tõrje.
Naine oli oma kliente kuulates aimu saanud, miks mürgisest suhtest sõltuvuses naised viimase võimaluseni salgasid, kui hull olukord on. Mitte ainult häbi. Ka enesele edasi-tagasi käimise tee jätmine oli see. Mehe vägivaldsuse ja pahelisuse varjamine oli otsekui alateadlik kaitse kaitsjate eest.
Paradoks.
Kusjuures kohutavalt nakkuslik paradoks ka veel. Häbenedes ja vaikides, varjates ja salates lasti suguvõsadel haru-haaval läbi mädaneda, nii et toimimatus kui elunorm oli otsekui hiilivalt võidukas eesti matus.
Naine nägi lõputut tööpõldu – ta võinuks iga päev 12 tundi jutti nõustada saatusekaaslasi, kes talusid kõike, mida sugugi taluma ei pea.
Naine otsustas teha end abivajajatele nähtavaks. Näiteks raamatu kirjutada.

„Oh Miakene, teel oma raamatuni oli mul kõik kirjutamisväärne ja jagamist eeldav alles ees. Kogemisel.
Alustasin nüüd Viljandis kogemusega, mis on tuttav veel suuremale enamusele naistest kui vägivald.
Armununa ja last oodates, kodu luues ja juba mitut last kasvatades ei usu me keegi, et mees võib petta.
Mina, naine, käin lisaks kõigele mehega kõrvuti tööl, panustan raha ja…
Aga mees ju ei sünnita ega imeta. Mehel on igav. Ja alakas ka. Parim moodus oma haigetsaanud egole ja paaris-elunditele peale puhumiseks on kaunikesed-lihtsakesed, kes vaatavad mehele alt üles. Ettekandjad ja juuksurid ei ole kodus perekonnapead. Nad on lihtsalt emased ilusad olevused.
Naistevaheline konkurents on aga teatavasti armutu.
Mitte ainult sellepärast, et Stalin mehed maha tappis – amatsoonid on ka kõige julmemad sõdalased…
Mees oli mul ilus, Miakene…
Ta teadis loomulikult seda ise ka.
Valjusti ja veenvalt kõigi vahenditega öeldi talle seda…
Lihtsakesed-noorekesed – aga ka veidi vanemad üksijäänud väikelinna naised käisid meil akna all.
Kujutad ette, kallis tütar – ma olin nii loll, et ei saanud aru, miks nemad seal puusa nõksutamas käivad. Mehel – ja tegelikult mul endal ka oli naiste auvahtkonnale usutav seletus.
Nagu kõik petetud naised, nii mina ka usaldasin oma meest.
Me ju nägime koos nii pulmade kui koduloomisega nii palju ühist vaeva…
Olid ajad, mil olin õhtuks nii omadega läbi, et vajusin jala pealt koos lastega tuttu. Just õhtupoole ööd, kella 2ni magasin nii sügavalt, et tankiga võinuks sõita mu kõrval.
Noor mees. Pidevalt kurnatud naine. Romantiline? Seksikas? Jajaa…
Mulle hakati rääkima, et minu mees käib öösiti häirimatult minu juurest ära, kui magan. Külarahvas rääkis küll, et ta peab kodus olema kell 3 – tegelikult lõppes mu ebanormaalselt sügav uni siiski juba varem…
Kujutad ette, Mia – endast kõik andnud naine langeb voodisse ja pigem minestab kui uinub. Aga mees läheb trilladi-tralladi naistesse. Nagu eriti halb unenägu. Sõna otseses mõttes.
Meil oli selleks ajaks juba oma ettevõte. Uhiuue auto ostsime salongist. Olin lastega koduperenaisena kodus. Mis on teatavasti päris ränk töö. Meil käis palju külalisi, palju oli seltskondlikku läbikäimist. Mees läks lisaks inglise keele kursustele… ja siis hakkaski kõik kiiva kiskuma.
Käisin väga tihti oma vanemate juures Tartus, sest isal diagnoositi kõrivähk. Selle tõttu pidime sageli sõitma ka Tallinnasse – olin vanematele toeks ja abiks. Isa operatsioon ja taastumine Hiiul oli nii jube, et ma mõtlesin: annan otsad. Isa, mu kõige kallim mees maailmas – ja äkki nüüd… Ma ei suutnud seda lauset lõpuni mõeldagi.
Isa oli töötades Tartu lihakombinaadi nahalaos saanud kõrivähi. See oli mürgine töö – kemikaalid ju. Iga päev tõi ta koju pudeli piima, mis talle anti tervistkahjustava töö eest korvamiseks juua, aga tema ei joonud seda ära. Ta tõi piima koju lastele.
Ennastohverdav ta oligi – alati. Laste ja kodu nimel valmis kõigeks.
Mia, olen nagu isa – liigagi tema moodi – koos ennastsalgava käitumismustriga.
Vanemate juures käies olid mul enamasti lapsed kaasas.
Mehekene seega oma seiklusteks täiesti vaba.
Tegin talle alati enne äraminekut toidu külmkappi valmis, et tal oleks võtta – aga ta ei võtnud sealt soojendamiseks mitte midagi – külmana söödud polnud ka midagi.
Tegin püüdlikult kodus süüa, et raha kokku hoida. See vähe-raha-jutt minu kodust ära olles ei kehtinud. Sittagi – väljas söödi. Vabandust.
Korra käisime ka meie kahekesi lõuna ajal väljas söömas. Selle juurde kuulasin juttu, kuidas peaksime kokku hoidma – muidu ei vea palgapäevani välja. Ma siis ei söönudki selles ühise väljas käimise lõunalauas. Tema sõi üksi. Häbitundeta. Harjunud ju…
Mees harjus aina jultunumalt ka öösiti naistes käima. Mina läksin lastega koos magama – ja hommikul – ime küll, mees maast lahti ei saa! Oli väsinud, haises viina järele – ja ma sain loomulikult aru, et elumees oli kuskil käinud.
Kui meie kangelane ärkas, küsisin temalt söögiraha – ja mulle anti kümnekas. Polevat rohkem. Tehku ma lõuna. Ma olin vihane, aga ei näidanud seda välja. Teadsin, et ta ei kannata seeni. Sellest teadmisest talle kohase kingituse tegingi. Sisustasin päeva metsaskäiguga. Korjasin seeni ja turult ostsin hakkliha tema õnnetu kümneka eest. Tegin seenesupi, seenekotletid ja eilsest morsist mannavahu – kolmekäiguline lõuna missugune.
Pohmas mees oli esmalt rõõmus – ikkagi kotletid.
Edasi sai sedasi, et kümneka eest valmistatud kolmekäiguline lõuna vaimustas meie pereisa nii vähe, et nii vähe toiduraha ta mulle enam iial ei jätnud.“

Kolmekordne pelmeen ja kriminaal.
See lause kõlab nagu humoorika farss-kriminulli pealkiri, ent paraku kuigi palju nalja ühtki osapoolt selles loos ei lõbusta.
„Olen hariduselt matemaatik. Ametilt raamatupidaja… olin… nii et väga osav sõnaseadja ma pole. Siiski on kolmekordne pelmeen ja kriminaal – minu lugu noh – mu meelest päris intrigeeriv väljend,“ muigas Koristaja kasinalt. „Matemaatikuna ütleksin lausa: pelmeen kuubis. Ainult et ma olen nüüd lihtsalt koristaja. Hea, et sellegi töökoha sain.
Seda troinoi pelmeeni hakati kokku veeretama ajal, mil mina olin vangis.
Vangis jah. Mina jah. Küllap olete kuulnud suurfirmade raamatupidajatest, kelle kaela aetakse firmajuhtide maksupettused ja muud toredad ideed. Mina olen üks neist. Tanki pandud raamatupidaja.“
Naine oli loomulikult sedalaadi kombest kuulnud – alailma pandi teistele hirmutamiseks mõni soliidne daam vangi. Ent neid hirmutamisi oli 21. sajandi Eestis nii palju, et ta ei tahtnud neid kurbi keisse teada. Üks neist istus tal siis nüüd siin nõustamisel. Mis seal ikka – kui pakutakse, võta vastu!
Oli selle tankipanemiste skeemiga, nagu oli – Koristaja oli siin praegu sellepärast, et seoses kinniistumisega oli ta oma kodus troonilt tõugatud. Veel enam. Varem oma lihttöölise palga ja positsiooniga naisest mitu taset allpool mossitanud mees oli nüüd ennast koletislikuks kunniks krooninud. Tema tagasitegemise iha, mida ta oli kogu ebavõrdse abielu jooksul mornilt varjanud, taandas oma õukonnas ka lapsed kojameesteks ja tuhkatriinudeks.
Mitte keegi peale isakese enam oluline ei olnud. Isegi inimene mitte.
Matemaatik-raamatupidajast vangi ja seejärel Koristajaks kukutatud kuninganna oli vangis koroona ajal. Õigupoolest oli siis küll kogu maailm vangis. Lapsed olid mäletatavasti pandeemia ajal distantsõppel. Töölis-issi võis tööl edasi käia. Ja oli kangesti rahul sellega, et koolitoit saadeti mõnda aega kooli tagauksest koju.
„Lapsed rääkisid, kui väga rahul nende isa oli koolist saadetud vorsti, müsli ja pelmeenidega. Nad olid issi tähelepanu sellele juhtinud, et too sööb nendele mõeldud toidu tuimalt nahka. Ütlesid vaesekesed talle, et see on ju nende koolitoit. See ainult mühatas – ma tean! Väga hea…
Miskipärast sai pelmeenidest – need sõi mees laste toidukotist reeglina esimesena ära – ühtlasi tema kinnisidee. Tuhnis mööda netti ja otsis pelmeenide valmistamise retsepti. Hakkas ise neid tegema. Ja sundis ka lapsi neid sööma. Kuni kinni olin, ei saanud ma aru, miks lapsed selle üle kurdavad. Sain teada.
Kui ma vabanesin, tegi mees minu tuleku puhuks pidulikud pelmeenid. Issand…
Väljast nätsked. Seest toored. Aimasin, et me lastega ei tohtinud välja näidata, et need ilased jahutooted olid jõledad…“ ohkas Koristaja.
Naine omakorda aimas, mis edasi juhtus.
Nii tema enese pere- kui lähikonnas oli piisavalt alaväärsuskompleksiga ja läbi närvidega mehi, kes iga pisiasja – nii tegeliku kui kujuteldava solvangu peale vägivaldseks muutusid. Ja nii oligi.
„See tont oli hakanud juba minu kinniistumise ajal lapsi peksma. Pidulike pelmeenide peale vist siiski nina kirtsutamise eest – püüdsin end tagasi hoida, aga ei õnnestunud… sain kõrvakiilu. Toidulauas. Laste ees.“
Edasine lugu oli loogiline. Raamatupidaja ei saanud oma vahepeatuse tõttu enam ei finantsistiks ega ka mitte kooli matemaatika õpetajaks. Tegi lihtsaid töid, kuhu teda samuti kõheldes palgati – intelligent, vang – oskab see üldse koristada?
Ühtlasi täitis Koristaja nüüd kramplikult kohustust mehele alt üles vaadata.
„Ühel päeval veeres münt kapi alla. Meie türann viskus kõhuli põrandale. Ainsaks ihuvarjuks bokserid. Kellapark säärest väljas.“ judistas Koristaja end.
„Tema vedel vats – mitte väga suur, aga vastikult lödi – vajus kahele poole laiali, kui ta seal münti õngitsedes vingerdas ja puhkis. Suur ebardlik… pelmeen.
Teie vastuvõtule tulin aga… mitte selleks, et troinoi-pelmeenist rääkida. Isegi sellepärast ma ei tulnud, et pideva peksasaamise üle kurta. Kuninganna proletaarlase poksikotiks – pole paha!
Tänaseks olen aru saanud, et ma ei saagi oma senist positsiooni tagasi. Ma ei saa väärikamat töökohta. Seega olen ülimalt madalapalgaline. Igavesti.
Lapsed unistavad aina kodust ära kolimisest. See polegi justkui enam kodu, vaid tondiloss. Minu palgaga on mõeldamatu sealt pääseda.
Abi järele tulin selleks, et paluda nõu, kuidas…“
Koristaja vaikis.
Naine sõrmitses mõttes variante, mida oma suurt katsumust läbiv lapiga leedi järgmiseks ütleb. Parema palgaga töökohta? Samuti kogemusnõustajaks? Oma ettevõtet? Mida ta – paraku üsna tüüpilise juhtumiga – soovis?
„Tahaksin teada, kuidas mõrvamõtetest pääseda.
Ma ei naljata.
SEE algas just siis, kui mu… mees… oma mündijahi ajal seal maas rasvavoltide lainetades püherdas.
Sel hetkel tahtsin ta ära tappa. Kohe.
See tundus nii lihtne. Kusjuures mõrva eest vangi tagasi pääsemine näis nii ahvatlev. Jaajaa, lapsed! Kümme käsku – sina ei pea mitte!
Saate aru, ma pole enam üldse kindel, et ma seda ühel päeval ei tee.
Mingi osa minust võib silma pilgutamta selle despoodi ära tappa.
Lastel oleks lastekodus või asendusperes – ja minul elu lõpuni vanglas – parem.“
Naine mõtles palavikuliselt, mida öelda.
Kujutluspilt tõi tema silme ette mitmetes dokumentaalides ja seriaalides nähtud naistevanglad. Ta teadis, et seal on võti. Mis neil piltidel valesti oli? Mis oli see miski, millega veenda Koristajat vanglasse tagasi mitte tahtma?
Käes!
„Vangla on kindlasti üks võimalik pansionaat – soe, varustatud, raamatukoguga ja puha,“ naeratas Naine. „Ent kas te seal viibides meessoost puudust ei tundnud? Kõik edasised eluaastad ainult naiste seltskonnas. Samal ajal, kui planeedi 8 miljardist inimesest pooled on mehed.“
„Ei huvita, ma olen frigiidne,“ kehitas Koristaja õlgu.
„Ma ei pea seda silmas,“ naeratas Naine – ega öelnud, et kõigi sittade meeste naised peavad end frigiidseks. „Ma pean silmas seiklusi ja vestlusi, uusi inimesi ja ideid, reisimist ja loomingut. Elu on ju looming.“
„Reisimine ja seiklused eeldavad raha,“ kohmas Koristaja kiretult.
„Vaadake maailms värske pilguga ringi. Nii palju uusi inimesi. Vaadake töökuulutusi. Sirvige tutvumiskuulutusi. Mitte ainult Saku – ka Soome. Mitte üksnes Antsla – ikka Austraalia ka. Võõrsil ei huvita kedagi teie senine karjäär ja positsioon – samuti mitte vahepealne… ee… episood. Puhas leht,“ julgustas Naine.
Ta ei tundnud vähimatki süümepiina, et aatelise isamaatütrena suguõde riigist lahkuma julgustas.
„Jah, aga raha…“ alustas Koristaja põhjendamist, miks ta ei saa mugavustsoonist väljuda.
Naine tuletas kliendile leebelt meelde, et see on fiktsioon. Selle nimel ja pärast, eest ja tõttu ohverdatakse miljoneid inimesi – ent tegelikult pole raha olemas.

Meie, keskmiselt varakad kenad kodanikud ühtaegu nii naerame kui kadestame rikkaid. Pole viga, Eduard Vilde ja Juhan Smuul tegid seda samuti. Rikaste ringkondades ringleval Kaur Kenderil, Kerttu Rakkel ja Kadri Kõusaarel pole samuti piinlik oma või leivaisade ringkonna üle muiata. Iroonia Tallinnast olevate maksjate suunal on vahel päris vahe. See, et edukad ettevõtjad ja õpetajad – Armin Kõomägi ja Jürgen Rooste näiteks – raamatuid kirjutavad ja näidendeid-filme loovad, on lahe.
Terav oli oma jõuka äiapapa suhtes nii Vilde kui Tammsaare. Kirjandusklassikute loodud tegelased Westmann ja Köögertal, aga ka härra Maurus, kelle juurde raha tooma võib tulla kasvõi südaöösel, on saanud samasugusteks sümboliteks, terminiteks, isegi diagnoosideks, nagu Mogri Märt.
Me ei oska oma maajuurse päritolu tõttu ka Elon Muski unistustesse ja nende täitumisse, piiramatusse küllusse ega selle kasutamise raamideta võimalustesse mitte kuidagi suhtuda. Isegi kadestamise jaoks on nulle hõlmamatult palju.
Kirjanikul peab olema keskmisest oluliselt enam huumorimeelt, et iroonia ja satiir ei läheks liialt groteskseks ega sarkastiliseks.
Armastus mere ja laevade, looduse ja inimlikkuse vastu võimaldab Juhan Smuulil sooja naeruga portreeteerida suvitajaid ja polkovniku leske nii, et see ei solva, vaid naerutab. Meil on Smuulilt ja Vildelt laenatud siseringinaljade, kõigile mõistetavate väljendite pidemetäis: me oleme Tallinnast ja maksame!, kord Westmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all…
Tegelikult on all Vilde ülim aatelisus ja missioonitunne. Eetiline eestlaseks olemise põhi, mis sünnitas igihalja „Mahtra sõja“ ning „Külmale maale“ sügavusega südame-sügamised. Reegleid võib rikkuda see, kes neid tunneb.
Oma rahva üle naerda saab vaid rahvaga sügava ühtsuse tajuja.
Aastal 2022, siin ja praegu adume Vilde ja Tammsaare teoste sügavust. Ka täna, just nüüd, toimub täpselt seesama. Nii, nagu Vilde kirjutas oma aegumatud teosed ajalehtede jutulisana – toimetuse jooksupoiss ukse taga käsikirja ootamas – kirjutavad täna Kristiina Ehin, Leelo Tungal, Sass Henno ja Valdur Mikita uusima ajaloo sünnivaludest. Kulleri asemel on Facebook, Instagram ja Twitter.
Viimases neist lubatakse kehtestada ja tagada tõeline ja täelik sõnavabadus pideva karistamise ja sulgemise hirmuta. Pärast esimest vaba auru väljalaskmist on seal tsensorite, pealekaebamise ja vihakõne-sildita olulisimatest asjadest võimalik päriselt rääkida.
Räägime tõsiasjast, et mitte ühegi rahasummaga endist Maad tagasi osta ei saa.
Juba eelmistel sajanditel rääkisid kirjanikud kui rahva mõistus ja südametunnistus ületarbimise naeruväärsusest. Mees saab kanda ühe korraga üht ülikonda. Naine võiks igal hooajal uue kiirmoe järele Pariisi-Londonisse-Milanosse lendamise asemel õmmelda päris oma riided ning neid kaunilt kaua kanda.
SARS ja pandeemia, mis üha uute lainetena peale tuleb ning arutute lendude jaoks taeva ja kaubanduskeskused suleb, vihjab valjusti: edaspidi sööte ja kannate seda, mida loob teie enese maa ja rahvas. Kolmas maailmasõda kordab tarkuse emana: praegustel asjaoludel lennukitele taevast lahti hoida ei saa. Energiakriis koos naftavarude lõppemisega Emakese Maa soontest, kuhu voolab asemele puhas mage vesi jutustab taastuvate energialiikide kasutuselevõtust. Uutest energialiikidest ka.
Vilde ja Smuul olid optimistlikumalt kui Tammsaare ja Tuglas veendunud, et igale probleemile on lahendus. Nad ei teadnud veel karta aerosoole ega freoone, mis põhjustavad osooniauke. Nad ei sorteerinud prügi ega kirjutanud kilekottidest või kasutatud maskidest, mis loomi ja linde tappes ookeanis ja kõrbetes hukatuslikke saari ja vaipu moodustavad.
Iga pähkli jaoks on tangid. Iga pott leiab kaane. Plastikust ja sünteetilistest rõivastest-jalatsitest saab näiteks ümbertöödeldud graanuleid ja rannikualade uusi hinnalisi laiendusi. Usutavasti jagunevad ka supervarakate miljardid uue hea ilma eetikareeglite kohaselt nii, et toitu ja mereveest filtreeritavat joogivett ning päikese, tuule ja vee energiast loodud elektrit jätkub kõigile ning tänased trügimised kaotavad põhjuse.
Tänased kirjanikud kui sõnumitoojad on üha veendunumad, et oleme teel riikide ja piirideta Maa poole. Kui pole isuäratavat konkurenti, pole ka kellegi vastu võidelda. On aeg – ikka ja aina poolt – puhta edenemise eest hoolitseda ja armastavas sageduses koos luua.

Maksame ja peksame… Uue ajastu rehepapid on küll mujal kui rehe all.
Maniküürija – moodsa nimega küünetehnik – voolis vilkalt ja vilunult Naise küüsi ning küsis otsekui tema keskmiselt sõrmelt: „Aru ma ei saa, miks mind minu mehe armukesed nii kohutavalt väsitavad.“
Järgmisele sõrmele selgitas käsitöömeister, et jaa, seda nagunii, et armukeste pidamine solvab surnuks ja alandab armetuks, aga miks nii hullusti kurnab, et esisild on järjekordse armukese tekkimisel seaduslikul naisel hommikust saadik sees.
„Nukrus närtsitab – biokeemiliselt lausa,“ nentis Naine.
„Ma ei ole väga spirituaalne tädi, aga selles nähtuses on midagi müstilist. Energeetilist. Ja kõik need teised sõnad,“ õiendas maniküürija kolmandale sõrmele, mitte kolmandale silmale lihvi andes.
„Energeetiliselt on nii, et naine annab mehele väe. Ürgajast saadik. Naine hoiab tagalat ja toetab oma meest, et see saagi kütiks ja lapsed toidaks… Kui mees käib naistes, laotab ta sinna oma naise energia laiali. Naise külge on truudusetu mehe tõttu haagitud terve tarbijate rong. Meid tassitakse laiali, nagu tihased möllaksid lindude söögimajas – terahaaval tühjaks.“
Küünetehnik kõneles, et hakkas seda tühjakstõmbamise teemat eriti teravalt tunnetama, kui tulevane isa talle raseduse ajal tripperi tõi.
Võõras mikrofloora lõi tema füüsise paigast ära mehe ärakäikudel niikuinii – suguhaigus ja lapseootus aga võimendasid teineteist košmaarini. Igal tasandil.
„Me voolame läbi üksteise jah,“ nõustus Naine. „Tulevase lapse rakud voolavad ka ema vereringesse. Väidetavalt jäävad sinna informatsioonina alatiseks.
Mehe sperma tiirutab naises mitmeid päevi pärast vahekorda. Olen lugenud teooriat, et see on ka põhjus, miks kaua koos elavad paarid ühte nägu lähevad.
Ehk on sedasi, et kui mees omakorda võõrasse naisesse ejakuleerib…“
„Mida?“
„Kui mees purskab võõrasse naisesse,“ muigas Naine. „Äkki jääb ta siis energeetiliselt oma sperma kaudu lõksu. Armuke võtab mitmekordselt matti. Su mehe neste, sinu vägi… Ja sinu veres aegade lõpuni leiduvate laste energia ka veel. Armukeste pidamine tähendab, et me voolame liiga arvuka seltskonnana läbi üksteise.“
Küünetehnik arendas teemat üllatunud ahhaa-avastuse pealt edasi.
Tõepoolest pole asjad nii lihtsad, nagu endisaegsed naiivselt kirjeldasid – kui naine petab, sülitatakse majja sisse – mees sülitab pettes kodust välja. Nii on küll kah jah, aga koos sülitamisega sülitatakse üksiti ka väeline andam ei-tea-kuhu.
„Mu õde keeldus oma titte tissitamast,“ jutustas maniküürija. „Mina arvasin esialgu, et ei taha büsti tuksi keerata. Aga asi oli hoopis kirjum. Tibi ei tahtnud kohe mitte ühelgi tasandil last oma rinna otsa. Oligi igas mõttes imetamatus.
Ta pani tite hakkama selleks, et mehele saada. Mitte et ta üldse seda last ei tahtnud – projekti osana, mehe lisana tahtis vast küll. Või natuke.
Ütles, et sellist sidet, millest lauldakse ja filme tehakse, ei ole. Lisaks ei talunud mu õde, et tema rinnanibusid näpiti. Kuidas tal voodis see värk oli, ma ei tea – igatahes lapse puselemine tissi otsas oli talle väljakannatamatu.
Ja nüüd ma siin mõtlengi – järsku ei tahtnud mu õde piima kaudu oma keha rakke ära anda ega endast välja poole ringlusse saata…“
Vaata kus saatan – arutlejal võis õigus olla.
„Kui tulevase lapse rakud jäävad raseduse ajal ema verre, siis voolavad need ju ka läbi tulevaste laste. Salajane mitmekordne vereside siis…“ viilis tehnik Naise viimast küünt. „Kuna minu vanema õe rakud on läbi minu voolanud, ongi minu asi ka tema veider side või õigemini mitte-side tema lapsega. Ahhaa!“
Tõesti ahhaa, miks ei ahhaa. Naine tardus. Taipamise külmad ja kuumad lained võtsid ta hingetuks. Järelikult kohtusid sündimata laste õed ja vennad ju ikkagi nende lastega, kes aborteeriti. Sündivad lapsed – kui nad tulid pärast aborte – kohtusid emaüsas nende lastega, kes samuti olid seal olnud, ent mitte ilmale tulnud.
„Me kanname kaasas iseenda eelmisi elusid. Lohistame järel oma hõimu karmat ja karme mustreid. Ja õdesid-vendi ka veel – rakutasandil – ilma et ise enamasti üldse millestki midagi teaks,“ naeris küünetehnik märkamata, et Naine oli minestuse äärel.
„Kui mees paneb vasakule, purskab ta oma… ee… materjali võõrasse naisesse, kelle vereringesse imendudes kohtub sinu mees nii enese kui sinu teadmata tolle naise sündinud ja sündimata lastega – ja nad kõik saavad osaks sinu elust… Palju õnne!“
Ilusad küüned.

Mul on oma hirmudega tegelikult hästi, mõtiskles Naine.
Minu hirmud on minu parimad sõbrad, kui ma neid vaenlasteks ei pea. Kartus kasvab tundmatusest, mille vastu aitab tuttavaks saamine ja teadvustamine.
Kardan kaotust ja konni, ülekoormust ja hüljatust, rästikuid ja mitte kellelegi vajalik olemist. Kuni neid hirmusid naudin, seni neid saangi. Aga mis siis, kui… Mis siis?
Kutsun ärevuse põhjustajad ükshaaval enda ette ja ütlen: „Tere, mina olen Kati. Mina ei ole hirm. Mina ei ole sina ega kellegi teise hirm. Minul on hästi.“
Paanikahoog pimeduse ja suletud ruumi ees ja sees saab selles kahekõnes selgitada kes tema on. Ta on määramatus, milles me ei tea, kuimitu rästikut seal on ning kuidas nende seast välja saab.
Valguse süttides on madusid üks, mitte 17594. Seda üht kardame vist kümnete tuhandete aastate eest kogetu pärast. Reptiilide aegadest toovad tervitusi ka linnud, keda me ju ometi karda. Tere, ussikene!
Ole tervitatud elu iga vorm siin Maal!
Kõik on kõige ja kõigiga ühenduses – seega on ämbliku, liblika ja nahkhiire vägi minus ka. Selle väe võtan abiks, kui pean rahva ees esinema. Hingan ennast koos kujutlusega jõehobudest või sookollidest rahulikuks. Minu publik on silmapaar-haaval ilusad hinged, mitte umbmäärane gorillakari.
Iga silmapaar tunneb samu foobiaid, millest me saame koos üle.
Meie, Jumala näo järgi loodud, oleme paradiisist välja kasvanud. Ärkame üles ning võtame vastutuse iga mõtte, sõna ja teo eest. Siin ja praegu lõikame läbi hingesidemed genotsiidi, küüditamiste, paguluse ja igasuguse muu märterlusega.
Mina olen valmis astuma üks teadlik samm korraga. Ei 42 ega kaheksa autasu võideta korraga, vaid ükshaaval.
Hale hala „aga mis siis, kui…“ ei kehti. Trepist üles minnakse üks aste korraga.
Kui võtan iga kohta ja kohtumist kui kingitust, pole mu elu poolteisetunniste painajate jada, vaid inspiratsioon.
Kuidas mind jätkub perele, koolile, tööle, hobidele ja hobudele ning iseenesele? Elame, näeme. Üks samm korraga. Nüüd, nüüd, nüüd olen täiesti piisav.
Praegu ei pea ma teadma, kelleks tahan saada. Mul on hästi, kui võtan vastutuse iga oma tunde eest.
Riik võib mu poole seljaga olla – minul on hästi praegu just. Tuhande kilomeetri kaugusel arvutimänguna rulluv sõda ärgu hirmutagu mind mu oma elu asemel arvutimängudesse ega lauaviinasse peitu.
Üks hingetõmme, üks mõte, üks keskendumine korraga – siis ma võõrasse maatriksisse ei heitu. Kelle elu ma elan? Millele panustan oma väe? Hommik on õhtust targem iga päev.
Orjale õpetati, et enesest ei tohi hoolida, sest see on isekas ega ole viisakas. Vabanedes armastan iseennast, kes teab, mis on minule hea. Ära mine või mine ära? Ära tee või tee ära?
Püüdmata ette muretseda kolme või 33 kuu pärast toimuva pärast märkan: mul on hästi, olen piisav, kõik voolab suurepärases sünkroonis. Minu hirmudel on minuga hästi. Ma ei karda, vaid tänan ja õnnistan neid. Armastan teid ja tänu teile avanevaid senitundmatuid teid.
Hirmudele otsa vaadates avastame, et neid… ei ole olemas.
Õigupoolest vaatame otsa iseendale läbi hirmude peegli.
Siin ja praegu kipume leinama seda, mida ei ole kunagi olnud.
Siin ja praegu muretseme selle pärast, mida ei tule mitte kunagi.
Siin ja praegu kardame endale kaela selle, mida ei taha – aga seegi pole hirmus.
Hirmud on surnud – elagu hirmud!

„Tütrekene, ma olin ka siis mitte ainult minestuse äärel, vaid mitmeid päevi lausa surnud – kui mulle räägiti, et minu mehel on silmarõõm. Nii palju siis ühistest pürgimistest ja pingutustest, oma ettevõttest ja kodust, autost ja lastest ja tulevikuplaanidest…
Minu maailm varises kokku.
Olin ju nii vähenõudlik ja edasipüüdlik olnud. Alati seadsin kõik teised oma vajadustest ette – mul polnudki vajadusi. Ma ei teadnud neid.
Olin lastega kodus – mehe ülalpidamisel. Ajani, mil hakatakse uhkusega rääkima naistest kui jumalannadest, oli veel aastakümneid areneda…
Mehe vajadused olid alati täidetud. Mina väsisin õhtuks laste ja kodu korras hoidmise trallist. Põhjus, miks sina, Mia, sündimata jäid, oli osaliselt samuti see, et ma olin ja olen ka nüüd väga pedant, ei tahtnud sünnitada kedagi ellu ja keskkonda, mis on grammigi vähem kui täiuslik.
Meil olid pidevad pahandused sellepärast, et ma olen justkui pidevalt kodus ja olemas – aga mehele ei jätku naist.
Loetlesin, nagu pahandust teinud tüdruk: ma teen sulle hommikusöögi, lõunasöögi ja õhtusöögi, nii sinu kui laste riided on pestud, triiksärgid triigitud, püksid viigitud ja lipsud kaunis reas, kodu korras, toit poest toodud, lapsed kasitud ja neile turvaline tagala loodud.
Mees aga oli nii veendunud, et ka mina sain aru: see pole töö. See ei too sisse. See ei tähendanud, et alati kena ja korras kodu mehele meeldis. Ta oli rahul. Aga pidas kõike minu tehtavat enesestmõistetavaks.
Ükskord võttis ta lõunale tulles meie koju kaasa sõbra, et tolle ees suurustada. Mul oli laud kaetud, toidud kaunistatud – nagu ikka, mees võis minu peale kindel olla. Sõber küsis kohkunult, kas kellelgi on sünnipäev.
Mees ei saanud esmalt aru, miks semu üldse sedasi küsib. Kamraad seletas, et argipäevadel ometi sedasi lauda ei kaeta. Ehkki mees oli tulnud kindla peale sõbrale näitama, kuidas meil elatakse, oli igapäevane idüll tema jaoks väärtusetu nagunii-ta-teeb tühiasi.
Teadsin sind, Mia, ootama jäädes, et sünniks tüdruk.
Meie, tüdrukud, oleme olnud enesestmõistetav orjataride haarem.
Mehed pole olnud tänulikud ei seaduslike naiste ega armukeste eest.
Mis siis, et on meie najal üldse püsti püsinud ja olemas olnudki.
Öeldakse: mille eest tänulik ei ole, see võetakse sinult ära.
Mina jäin ilma sinust ja veel 11 sinu õest-vennast.
Tänu küünetehnikule jõudis mulle kohale, et te kõik olete minu maise matkani minu sees. Te kõik olete mu vere hääl, kutse ja kohustus.
Enne sellele kohustusele jägnemist tuli aga lahutus ja kohus.“

III Johannes

„Kolmas ilma narkoosita.
Johannes, ma tahtsin sind nii väga, et mu kolmas abort oli narkoosita rohkem hingelises kui füüsilises mõttes.
Jõulud olid tulemas.
Mina olin rase. Teadsin, et oled poeg ja et sinu nimi on Johannes.
Ja alistusin pisitõsiasjale, et isa ei tahtnud sind üldse. Päriselt kohe – mitte sugugi. Pärast ei kahetsenud ka, et sa läksid ära ilma, et oleksid tulnudki.
Nagu kurjast vaimust vaevatud. Mees justkui ei saanud arugi, et sina olid vahepeal meiega – mina ootasin, tema peletas – ja nii sind justkui poleks olnudki.
Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, räägitakse, et me olemegi olnud sõna otseses mõttes pimedusega löödud. Teadlikult programmeeritud. Kurjast vaimust vaevatud.“

Täna teame, et kogu meie elu – õieti kõigi meie elude vältel on olnud oht, et juhtub kogu inimkonna abort. Samal ajal, kui meie oleme kogenud vägivalda selle kõigis vormides, on küsimuseks olnud inimkonna ümbersünd või lõpp. Kõigi meie isiklike konveierite – abortide ja samades mustrites kakerdamise – ümber ja üle on toimunud galaktiline sõda.
See hapral piiril balansseerimine on olnud nii rabedal ohu piiril, et isegi Lucifer ja Lilith astuvad vahele. Isegi põrguvägedeks ja saatana sigidikeks peetud erilised inglid on meie pärast õigustatult mures olnud ja appi tulnud.
Vaevatud – see tähendab väsinud.
Väsinud – tähendab haavatav.
Haavatav hing langeb ladusalt lõksu. Vajub nende samade käte vahele, kes ta ära vaevasidki. Olgu see siis ususekt või mees. Vaevatu on juba eos nii sügavalt ja süngelt programmeeritud, et heal juhul langetab tiivad porisse – halvemal juhul annab sootuks ära.
Südameüdini väsinu kuulab katteta lubadusi, talub lubamatut ning samal ajal teenib ja orjab – ta on hüpnoosis. Ta peabki enda arvates üha tegema-tegema-tegema, samal ajal kui tema kurnaja ainult räägib ja rapib. Ses mõttes on sõge sekt ja mõttetu mees vägagi sarnased.
Ja sõltuvust tekitavad.
Isegi adudes, et toidame puuki, pöördume üha tagasi. Nõel jääb hüppama.
Sisimas teame, et oleme sündinud õnnelik olema ja üksteisele väge lisama.
Hüppav nõel ei lase oma tõelises väes ja kõrguses, säras ja sageduses tõusta.
Kui jääme oma hüppava nõelaga üksteist väestamise asemel vaevama ning laseme ennast tühjaks imeda, vaadakem PÄRISELT, mis on pildil valesti.
Miski-keski kangutab sagedust maha.
Keha ütleb selle peale köss ja süda teeb vuss – nägu viss niikuinii.
Oled siin selleks, et kaasteelisi inspireerida, mitte kuritarvitada oma lahendamata lepingutega. Kui leping on täidetud või osapooli ei teeni – lõpeta ära!
Muidu lõped ise ära. Mis on kahtlemata täiesti lubatud lahendus. Suremine on vägagi vaba ja veetlev võimalus. Puhkad ja naased.

„Johannes, kallis – samavõrd kui ma toona sind tahtsin, veensin ennast, et sinu ärasaatmine on sulle parem.
Vaba ja veetlev võimalus parematele vanematele sündida.
Olin sedavõrd sügavalt orjameelde muserdatud, et tundsin: ma ei vääri sind.
Kas ma tahaksin oma pojale sellist naist, nagu mina?
Tookordset mind… Kindlasti mitte.
Need lapsed, kes mul sündisid, pole samuti mind pahatihti aktsepteerinud. Nad on näinud, kuidas lasen end tallata ja ära kasutada, petta ja peksta, vägistada ja orjastada ja… hoiavad isa või kasuisa poole.
Olen oma lapsi kasvatanud nii, et tahaksin endale selliseid kaaslasi – aga nemad pole leidnud erilist põhjust mind endale kaaslaseks tahta.
Seega… sul läks hästi. Said teise võimaluse.“

Katkend päevikust:
Isa on ema suure abiga linna maja valmis ehitanud ja minu koolitee jätkub uues koolis. Nüüd siis juba keskkoolis.
Kuna maakoolist klassiõde valis kaubanduskallakuga klassi, otsustasin ka mina sinna minna. Oleme nüüd saatuse tahtel mõlemad linnatüdrukud. Koos ikka lõbusam.
Kartsin uues suures kohas nii kohutavalt üksijäämist, et jooksin jah tema sabas.
Sai vist nihu otsustatud. Võimendame teineteise haledat tausta.
Kuna me oleme totaalsed maakad, siis mina küll sellesse uude seltskonda hästi ei sulandu ja mul on päris raske siin olla.
Ma nii tahtsin maaeluga kaasas käivast tööst ja tööst ja veel kord tööst välja ja vabaks.
Nüüd narritakse, et olen maakas.
Narritakse riietumise pärast, jalanõude pärast…
Hoian siin kõigist ja kõigest eemale.
…
Viimase klassi jätan pooleli.
Ma ei suuda koolis käia.
Piin on olla siin.
Saan ema tööraamatuga tööl hakata käima.

„Johannes, minu kui naise elu algas armukesena.
Teisena.
Abielumehe lõbustusena.
Sain töökoha lihakombinaati ja sellest sai minu saatus – suur muudatus minu elukaarel.
Pole sellist statistikat – ega ole vajagi – kui paljud noored naised on eakamate paaride vahel armukesed.
Elukogemus ütleb, et nendest noortest naistest endist saavad siuhviuh kiiresti nood eakamad emandad, kelle abielu vahele armukesed tulevad.
Minul, pojakene, on olnud mitu abielu – ja nende kõigi vahel on olnud kõrvalised.
Jah, ühel hetkel saad hämmastava auhinna, mida mina ausõna ei küsinud – noore armukese. Päriselt ka – sulle võin rääkida – 50aastasena sain kogu selle suhterägastiku konveieri krooniks kogemuse, et võid olla endast palju noorema mehe abielu täiendus küpse jumalannana oled.
Missioon seegi.
Iseasi, kas neid toimimatuid abielusid peab armukeste abiga alal hoidma.
Maailm on täis pangalaenude ja laste, kinnisvara ja külarahva arvamuse nimel kunstlikult koos hoitavaid paare.
Hapude abielude sõnatud autosõidud ja säratud sõrmused. Paralleelmaailmad, millega kaasneb vampiiride võrgustik: naine toidab meest, kes toidab armukesi.
Tunnen just sulle pihtida, kui valus on neiukese-noorukesena olla mitte oma mehe elu armastus ja ainus aare, vaid salanaine.
35 aastat tagasi jätsin keskkooli pooleli ja läksin tööle, selle kõrvalt ka õhtukooli – ja tutvusingi töökohas ühe mehega…
Selle tutvuse tagajärjel – või tulemusel – sünnitasin ma pojakese.
Kui ma ise aimu sain, et ma rase olen ja seda oma „sõbrale“ teatasin, siis mees raevus ja loomulikult käskis abordile minna. Muidugi andis ta mulle ka selleks ümbriku ja manitses, et asi oleks korda aetud.
Rohkem ta minust kuulda midagi ei tahtnud. Ma olin nii suures südamevalus… ja ei saanud aru, miks kõik nüüd siis lõppes.
Minus olid kasvanud tõelised tunded, mind hoiti ja armastati… arvasin ma.
Ja siis – plaks! – rasedus – ja kõik oli läbi.
Mees, kellest ma rasedaks jäin, oli minust 12 aastat vanem. Hiljem tuli välja, et tuntud naistemees. Ta ei lubanud kellelegi rääkida, et me aegajalt kokku saame ja saladust ma oskasin hoida.
Ma olin maatüdruk, keda kasvatades olid vanemad alati manitsenud, et saladusi peab hoidma. Nii see lugu siis senikaua saladus oligi, kuni mu kõht välja paistma hakkas. Seisin endas kasvava sündimata elu eest, kelle olin otsustanud iseenese ainuotsusena ilmale tuua.“

Vastutus teiste elude eest on kõigi ajastute kõiki naisi ühendav ürgolemus.
Õigupoolest on see algomadus maassetaotud temakeste ainus põhjus ka iseenesest nii palju hoolida, et teiste teenimiseks elus ja terved püsida. Niivõrd-kuivõrd.
Pekstud ja hirmutatud naised on kerge saak gigolotele-dändidele-nipernaadidele, kes puid ja maid kokku luulutades panevad miljoneid maadest-puudest madalama enesehinnanguga naisi end hetkeks erilise ja armastatu, vajaliku ja hinnatuna tundma.
Sellel vajalikkusel on hinnasilt. Kui sa suvega kümmet tonni ei teeni, on pekkis. Kui sa oma niigi 7 inimese tööle lisateenistust juurde ei otsi, lülitatakse elekter välja, sest sinu maksta jäänud arvet kused mitmendat kuud tsimarukene-haaval – ja pead teenistust juurde leidma.
Seniks meeleolumuusikat.
Naise teadmata pandib ja hüpoteegib ühest deliiriumist teise, kainetelgi lühiaegadel süvenevates psühhoosides ja eufooriates ekslev lilleke rohus kõik, mille naine on loonud ja millele lootnud.
Peaasi, et külarahvale näha olevad kardinad on viimase peal – et lamav kangelane õilmitseb nende taga külmkapi ja sängi vahet, keegi ei tea. Kui dekoratiivne ja eksootiline pool-isas-isend lõhnastatu ja kammituna välja läheb, tundub ta nii usaldusväärne ja esinduslik, et ikka veel leidub keegi, kes talle laenab ja tema eos-pekkis-projektidesse panustama kobatab.
Õel-karismaatiliselt ja ülbe-hurmavalt naeratades laenusid võtvad lapsmehed valetavad ja vassivad – ise seda märkamata – tegelikust mädasoost välja paistab vaid hea hambumus. Ja need kuradi kenad kardinad.
Rõhk sõnal KURADI. Deemoneid katvad kardinad.
Tagastamata laenud ja maksmata arved hakkavad paistma koos saabuvate täituritega.
Naabrid seda tänu kardinatele ei näe.
Tänu mittenägemisele saavad naabrid öösel rahulikult magada ega pea südant valutama selle pärast, et on kaasosalised.
„Tead sa ka, et tal on korstnad mitmes tulekahjus tühjaks põlenud ja koldeleegid paistavad läbi plekkahju roosteaukude tuppa?“ küsis Naabrinaine heatahtlikult Külamehelt.
Jah. Aga ikka teen. Järelikult olen teadlikult kaasosaline.
Heasoovlik kogukond pikendabki pekkis aiapäkapikkudeks mandunud kaunismeeste agooniat. Noojaamää, teame küll, et ta on täna omadega täiesti põhjas. Aga mäletamää, kui vägevate kavatsustega ta mede külla tuli. Ostis küla tunnus-häärberi ja lubas sinna rajada seda-toda-kolmandat. Püüdis ju teha ka. Aga aiapäkapikkudele käivad täitmised nõnna üle jõu, et viimaks ei jaksa nemad enam isegi lubada mitte.
Udumäekuningate mürgiaurud hääbutavad neid endid ning rüvetavad kogu ümbruse.
Naine- ja sõpruskond haaval tullakse ilusale isasele eluvaimu sisse puhuma.
Talgud ja projektid, ettevõtmised ja sooritused. Tema naeratab armulikult. Nii ilus.
Naised ja sõbrad väsivad ja loobuvad – ühepoolne energiaringlus ei toimi lõpmata.
Voodi ja külmkapi vahet vankuv aiapäkapikk tüseneb ja tursub ja toriseb.
Kuidas tohib teda enam mitte ülal pidada ja järel vedada?
Keegi ikka peab ja veab.
„Sina teed heast südamest tema talvepuud – tema paneb niigi varemeteks vajunud häärberi nendega põlema. Kuriteo kaasosaline oled,“ sisises Naabrinaine.
Külamees märkis pakkude tondilossi vedamist katkestamata: sina ju ka. Peaksid oma eetika järgi teatama, kuhu vaja. Eestlased ju oskavad kaevata ja muretseda. Igas mõttes ja tähenduses. Aga sina tahad olla kena inimene. Mina ka.
„Me kõik teame, et aiapäkapikk on alati olnud aiapäkapikk. Külasse tulles oli ta klants ja kompu. Nüüd on kulunud-mõranenud – näeb nii seest välja kui väljast sisse välja-sisse nagu õudusfilmi 130kilone monster,“ nõustus Naabrinaine. „Me kõik teame, et ta on kõik oma naised energiast ja rahast, elujõust ja armastuseväest tühjaks imenud. Tema ema on kõiki neid naisi hoiatanud: minu poeg on must auk.
Missugune armunud emane hoiatusi kuulab? Isegi kui need tulevad kõige algsemast allikast… Mina tean, mina teen, mina suudan – voh mina just armastan ta kuningaks. Ainult mina näen tema tegelikku potentsiaali, mina vallandan tema loovuskose…
Kuni ta ka sellele naisele kõrgelt kuseb. Või madalalt.
Külamees küsis tondilossi kolleteta küttepakke kantides ja veeretades, kas vastab tõele, et naised kirjutavad mingit raamatut.
Naabrinaine vaikis. Tema oli üks neist, kes Naise ja Kirjaniku koostöö-klubisse oli tõmbunud tõesti. Temalgi oli oma lugu rääkida. Sest tema oskas kogetud vägivalla ohvrina samas mudelis loksuda ka lesena. Pekstud keha ja krooniliselt psühhotraumeeritud hing ei lasknud surnud mehest lahti. Elas oma kitsekarjaga nunnaelu ning vihkas ja nautis haavaarme. Haav-haava oli hoopis teine tera kui haab-haava, mida Külamees ei-kuhugi kaaskuritegelikeks ahjupuudeks haavas.
Arm-armi keelas tal ka arm-armu käsule kuuletuda.
Ei lubanud ta endale elurõõmu – ega läinud ka aiapäkapiku peale valda kitse panema.
Ametkonnad olid mõnekümneaastase omariikluse jooksul osutunud kulukateks, ent võimetuteks konnadeks.
Kogukonnad pidasid vaikivat kokkulepet ning poputasid oma aiapäkapikke nii, nagu muistegi vallasandid elus said peetud – need konnad on ju imelised loomad.
Naabrinaine võtab oma kitse paela otsa ja kõnnitab ta mööda kuritegu varjavat metsarada koju ära. Ei pane kitse.
Külamehe osavõtlik rassimine mängleb „ära“-sõna maagiaga seni, kuni see ta meeled lummutab: ära tee ära tee ära tee… Kumb siis, ära tee – või tee ära? Äh, mine ära mine ära mine. Vaikitakse. Rassitakse-tassitakse-prassitakse, et mitte mõelda. Rassides valu leevendamine on jumitmetes rassides üldtunnustatud asendustegevus.
Oodatakse, millal naiste ühiselt munetav ja hautav raamat valmis saab. Oi, kuidas juba tahaks lugeda…
Mõlkis vanarauale, mida iga päev juurde tekib – vastavalt sellele, millisest õnnetust tööriistast püdel aiapäkapikk üle sõidab – sõidukid kuhja all ja otsas – tõmmatakse seniks kate peale.
Ent noorukesena käima peale saades lapsekõhtu ju sel äbar-isasel moel varjata ei saa.
Noorukene ei teadnud toona, et hakkab liikuma oma kogemusnõustaja ameti poole. Ei teadnud, et teda voodisse rääkinud küpses eas mees on abielus. Ei teadnud, kuidas on teismelise rasedana isa käest peksa saada ning õe juurde linna kõhukest kasvatama pageda. Ei teadnud, kuidas end töö, õhtukooli ja tite vahel jagada. Ammugi ei teadnud ta, et oma teed läinud lapseisa võõrast väge tuleb aegade lõpuni valitseda ja talitseda ka siis, kui laps on kahe järgmise elukaasaga koos meheks kasvatatud. Kui.
Kitsedest unistav piiga ei aimanud, et saab oma kitsed pärast salajast, aga see-eest pidevat mehe käest peksa saamist. Kitsed – ja ainult kitsed tema pärisosa ongi.
Kirjanik ei kujutanud ettegi, et ülikooli ja kursusevennad, kes õhtuti tema erakas õlut joovad ja filosofeerivad, on taasisesesvunud Eesti Vabariigi esimene valitsus. Läbi fosforiidisõja ja laulva revolutsiooni üliõpilasseltse taastades ning esimesi tänavale toodud sinimustvalgeid julgustükke, suuri ja väikeseid lippe õmmeldes liikus ta läbi isikliku lapsekaotuse ja psühhoterrori kogemuse tänase enese poole.
Las jääb.
Kitsedega Naabrinaine – see, kes kitse ei pannud ning oli koos kogu külarahvaga seetõttu otseselt ja kaudselt kaasosaline kuritegudes inimese kuninglikkuse ja looduse, muinsuse ja loovuse vastu – küsis Naiselt: „Kas me kirjutame meeste peksmise raamatut?“
Ah?
Naabrinaine selgitas, et külarahvas ootab apla kahjurõõmuga tõbrasmehi paljastavat ja peksvat teost, kuna igas teises kodus on mõni selline või tolline.
Külarahvas käib pekkikukkunud tonti kordamööda aitamas. Pikendab sellega tema põhjakäiku või agooniat. Aga nii hea on ju hea olla. Eriti kui on lootust autasuks seda meeste-peksu-piiblit lugeda, mis kuuldavasti küpsemas.
Teate küll seda kena inimese tunnet – keegi ju peab, voh mina olengi see hea – ehkki tean, et pikendan väljasuremisele määratud biomassi tarbivat lödisemist – Jumal näeb ja tasub mulle, peaasi, et külarahvas teada ei saa, mismoodi ma oma hingerahu nimel mõne hääbuva tölli maiseid piinu pikendan. Pealegi – kui ta oli rikas ja ilus, aitas tema ju heldelt mind ka…
Nii tehakse kõikjal eestimaailmas Räpinast Sillamäeni.
„Kuidagi justkui kohustus lausa on meile nüüd selle raamatu ilmutamisega pandud,“ imestas Naabrinaine.
Aina kordan Karl Marxi vana-targa-juudi juttu: vabadus on tunnetatud paratamatus.
„Vabadus! Vabadus! Vabadus!“ osatas Kirjanik. „Asjad on õhus – ka mina olen koos ülejäänud külarahvaga viimastel aegadel just sellele samale teemale mõelnud. Kuidas tekivad nii antiigis kui Ameerika imedemaal, nii Kundas kui Uus-Meremaal ilusatest inimestest moondunud monstrumid?
Mida imelisem isend – seda jubedam jäänus.
Vastus on iidsete rahvaste meditsiinilisest tarkusest tulenev: mõistlikus koguses ravimina toimiv muutub liialdustesse langedes mürgiks.
See puudutab ka küllust. Rikkus toob kaasa hedonismi. Rikkus nii mõnegi inimese ära rikkus. Miljonid, täpsemalt. Olgu inimene sündinud, hõbelusikas suus ning harjunud luksusliku elulaadiga – või töötanud ja õnnestunud jõukaks – igal juhul tarbib ta kõike ja kõiki nii palju kui vähegi saab. Palju saab.
Kõrge latt elule ja kaasale muutub enesestmõistetavaks.
Mis juhtub hedonistliku õnnesärgis sündinu või õnneseeneks jopanuga? Maha käib.
Pea alati – kui ta just sportlik-spirituaalne Urmas Uriel Sõõrumaa ei ole. Sõõrukaid on üks – mugavaks manduv kõrgklass on matsakalt maitsev ilkumise objekt läbi aastatuhandete.
Süüa-juua-seksida-suitsetada-magada-süüa-suitsetada-magada-süüa-s… Äh, enam ei jaksa ega viitsi lõpeks seksida ka. Ilma et oleks üha uus partner või orgiad.
Põhjus ja tagajärg voolab rasvuvates ajudes tagurpidi. Sära ja seosed kaotanu lakkab loomast midagi muud peale ainevahetuse. Sitt on tema toodang. Kes lakkab loomast, seda lahutab loomast vaid noobel peldik.
Olete märganud tegelikult toimimast lakanud jõukurite ja nende surnud suhete keskel troonivaid kempse – mida vägevam vets, kus elav laip tunde troonib, seda kindlam, et mitte midagi peale seal sooritatava ta ei loogi.
Kuna ta on harjunud olema rikas, on kõik teised tema vaesumises mõistagi süüdi. Kogu inimkond, mitte üksnes kogukond, on teda-mandunut kohustatud nüüd aitama.“
Asjad on tõesti õhus, nõustus Naine.
Tema kui kogemusnõustaja poole pöördus just ühe sellise kadestatud rikkuri kaasa.
Trofeenaine oli õppinud ülikoolis juristiks, ent tal polnud põhjust oma erialal tööle minna, kuna tal läks korda abielluda rikka mehega.
Edumees kasvatas oma küllust ja kõhukest Ladina-Ameerika vihmametsade väärispuitu papiks teisendades. Igas mõttes. Kõhukest hakkas mees kasvatama, kui harjus noore ilusa naise omamisega liiga ära. Ära. Kadus sära ja motiiv olla vormis ja normis. Seega oli üha tarbima harjunud mees pidevalt laksu all.
Trofeenaine aimas, ent sekkuda ei tahtnud ega tohtinud. Kes maksab, tellib muusika.
Paraku on torukese kaudu ninna tõmmatud muusika häälestatud muinasjutu tegelikuks kujustamisele. High-way-meelikud kujutavad ette, et luulu-ilm ongi juba reaalne. Nende hoogsad kirjad-kõned lähtuvad ulmade reaaliast.
Teatud piirini õnnestub behave-as-if-meetodil liidril ses tiivulises stiilis ka meeskond kõrgemasse dimensiooni veenda. Kui paisuva punu ja punetava ninaga boss enam üldse pilvist alla ei saa, ongi mürgitus käes. Igas mõttes.
Hilja.
Trofeenaine, kes Naise nõustamisele tuli, sai tegelikele seisudele jaole siis, kui senine jõukus oli pöördvõrdeliseks kukkunud. Maksmata arved ja laenud voolasid ühe korraga nii Ladina-Ameerikast kui ilusalt isamaalt temakesele kaela.
Narkootikumide tüüptoime on illusiooni loomine – kõik ongi juba nii, nagu tarvitaja kujutleb. Teekond unistustemaale jääb vahele.
Nüüd oli kaunis juristiproua see, kes pidi paaristõugetega vahelejäänud redelist üles ronima asuma, tüsenenud-tursunud edumees rippriistu-pidi järel. Lapsed ja liisingud, elekter ja ette välja võetud dividendid – kõik tuli korraga ja kordamööda tasuda.
Tegelikkus tegi Trofeenaisest sammhaaval selle, kelleks ta oli sündinud ja õppinud. Jurist. Advokaat. Teiste omasuguste teenistuses. Kõik sai päästetud ja paika – ainult et armastus sai otsa. Mitte et Advokaadiks puhkenud daam üksnes raha pärast oma meest armastanuks. Võim ja vara on seksikas jaa. Siiski on täiesti tegevusetut tonti iga sekundi ja suguelamise püüdega üha tõsisem töö armastada.
Tingimusteta armastus, halastus ja ükskõiksus – kõik tuleb mängu. Võidab EI. Ei taha – ei halastada ega mehe enese seatud lati alt läbi voolavat biomassi teenindada.
„Selliste süüdimatute vagabondide lipulaev Toomas Nipernaadi oli vähemasti loov ja produktiivne – aga Inriid Nipernaadisid on maailmas üks,“ naeratas Kirjanik. „Loe!“

Nipernaadi, Gailit ja teised hipid

Sangaste poiss, krahv von Bergi naabrimees August Gailit oli oma rändurikirega trubaduur, kellesugustest ta oma novellides ja romaanides erinevast rakursist ka kirjutas.
Nii toonaste kui tulevaste hipide olulisim eeldus on rändrüütlielu vabatahtlikkus.
Vaid vabatahtlikus aastaaegadega kaasa voolamises kätkeb inspiratsioon, mis paneb looma. Kui okupatsioonid lennutavad sunniviisil inimlooma mööda planeeti, saab kaasavoolamisest pagendus.
Vaba hing tahab kevadel minna ja sügiseks koju tulla, et talvel kirjutada, mida suvel koges.
Sarnaselt „Nipernaadi“ autoriga kulgeb soojade-külmade maade vahet ka tänane trubaduur Tom Valsberg, raamatute „Kuidas rännata ilma hirmuta“ ning „Eluterve pohhuist“ autor. 21.sajandi hipid saavad koju tulla, nõukogude režiimi poolt kahte lehte peletatud sädeinimesed olid võõrsil südameüdini õnnetud.
Siberisse-saadetud võitlesid elu eest ning pahatihti kaotasid selle lahingu. Läände emigreerunud väljarändajad olid Rootsis ja USAs turvaliselt elu üles ehitades ikkagi immigrandid, hinges igatsus.
Eestis elurõõmsas toonis loonud Gailit muutus võõrsil süngeks. Samas polnud ka tema iseenese surnuks kujutlemine kirjasõnas nii karm kui see, mis sündis samal ajal Eestimaal.
Filmi „Toomas Nipernaadi“ esimeste episoodide tegevuskoht on Eesti-Vene-Läti kohtumisnurgas tänagi toimiv Aave Kullangu esiisade talu. Küla küüditati tookord tühjaks, hobused aeti metsa või lasti maha. Uuesti omariiklikku talupidamist alustanutele anti heal juhul mõni setukas kolhoositallist asemele – sedagi mitukümmend aastat hiljem.
Aastakümneid pärast filmivõtteid on Gailiti-aineline linateos ka selles mõttes tänuväärne dokument, et Jaan Rekkorist, Egon Nuterist ja Margus Oopkaubist on saanud vanad tüsedad. Vandersell Paul Poom sai öistel tänavatel dramaatiliselt peksa. Öistele uulitsatele müttama on kõigi ajastute kaunid hinged eksinud meeleseisundit muutvate ainete ajel. Ahistatud vagabondid ja lillelapsed ei talu tundeid, mille põhjustab sundus.
Iseendana neist kogemustest läbi valutamine on talumatult piinav. Veel piinavam on kahjutunne elamata jäänud elude pärast.
Tõnu Kark on optimistlik näide, et igal ajastul saab täie rinna ja laia lõuaga elada. Anekdoot järgmine. Küsib kultuurihuviline: „Kuidas uus film oli?“ Vastab teine kultuurisõber: „Ikka Karguga.“
Meie kääname karku perekonnanimena „Kargiga“.
Nipernaadina on Kark kinnistunud sama ainumõeldavaks tüübiks kui Hannes Kaljujärv Rummu Jürina. Meie oma Robin Hood ja rändrüütel on mõlemad otsekui valged mustlased. Nipernaadi on psühhoanalüütik ja preester, kes elab hetkes – niisiis ta päriselt ei valeta ega tüssa. Sel hetkel ta ongi kauge sugulane, armunud kosilane ja peibutaja. Ta kustutab iseenese süüdatud tulekahjusid, nagu rahvajuhid ikka.
Storyteller muudab maharaja tütrest Enelelest ja kuningas Salomonist pajatades elusid. Nii Milla, Tralla, Ello kui Kati on valmis talle järgnema. Mehe eneseteadvus saab sellest tiivad järgmise suveni. Ka senisesse ellu jäädes vaatavad need hämmastavate nimedega tegelased ennast ja ümbrust värskelt lahtise pilguga.
Gailiti nimelooming on omaette kunstiharu: Toora Jookus, Ekke Moor ja Inriid Nipernaadi…
Need nimed maitsevad otsekui mitmetes maitseainetes veeretatud kompvekid. Iseenast meremeheks ja rätsepaks luuletav kirjanik on süüdimatu käivitaja, kes oma naist päriselt ei peta. Laisk ta ei ole – katsetades erinevaid kohti päikese all püüab ta nii sulane kui laevaehitaja olla küll, aga osutub mitmekülgselt andetuks.
Sobivam on talle ikkagi töödejuhataja positsioon, nagu tänastelegi mitte-millegi-oskajatele. Sellele on omane 0-vastutuse, aga ka 0-pahelisuse veregrupp.
Ilma jalgrattata, mis talle poole filmi pealt tekib, lahkub kuldkäivitaja talust, kus lehmi jumaldava Kati eest pakutakse hobune ja suur maatükk. Sinna võib jätta selle piiga ning noore kaluri hoolde usaldada Maret Vaa, kelle hurtsikust proua ta koju laste juurde sõidutab. Kirjutamine on tema töö, suvel ei ole temaga midagi peale hakata.
Kui kirjanikud ei oleks Eestist lahkunud, poleks meil võimalik arutleda, kui osavad naiste sebijad, kosjasobitajad ja rollimängurid olid nende tegelased. Ulgueestlased hoidsid piiritaga alal endisaegse rippumatu ja teistest keeltest rikkumatu eesti keele.
Kompromissitumate raamatud olid keelatud, osavamate autorite tööd andsid kordustrükke, lavastusi ja filme käivitades tööd sadadele kultuuri- ja meelelahutustööstuse professionaalidele.
Tänu olnud ja tulevastele eestikeelsetele unistajatele on meil põhjust pere-, sõprus- ja meeskonnaga kinno ja teatrisse eesti-keeles-elamuste järele minna. Ka siit ilmast lahkunud isiksused on ikka veel meie teenistuses, et saaksime ühiseid ajas tõusva väärtuse ja sõnumiga elamusi ega sureks assimileeritud aborigeenidena välja. Püüa tuult väljal!

Uushipid oli teema, mille tõid Naine ja Kirjanik spiritualistlikust laagrist vikerkaarevärvilise küsimärgina kaasa.
Nad olid kolm päeva mõlemad oma maailmast ära. Spiritirilaagrisse minna otsustades arvas kumbki salaja, et tegelikult ei saa seda endale lubada. Teisele ei tunnistanud, et oli alla andmas ja loobumas. Ja pärast selgus, et said küll. Vabalt said.
Said vabalt olla kolm päeva hipsterid. Lillelised seelikud, suled juustes ja karvased rõngad kõrvus ja pahkluude ümber.
Tantsisid ja läbisid erinevad rännakud ja meditatsioonid ja-ja-ja.
Istusid lõpeks täiesti probleemitult alasti nii saunas kui tünnis.
Lahustusid ja suutsid lõpeks samuti olla muretud roosa-mulli-inimesed.
Oma koju tagasi sõitmise eel seitset asja pakkides ja pisikesi pop-up-telke tagasi rõngasse surudes tundus, nagu nad oleksid koos telkidega ka mitmest sajast spiritiri-inimesest õhu välja lasknud.
Positiivsus! Naer ja tants! Pill ja trall!
Kena, aga kes neist viirukilõhnalistest nunnupunnudest võinuks nende kumbagi kõrvale sobida?
Mitte keegi.
Aiapäkapikud – see oli täpseim väljend heatahtlike rõõmsameelsete trummi ja tumeda šokolaadiga ilusate inimeste kohta. Saledad ja siredad. Puhtad ja päikeselised.
Ja samas nii elukauged. Või lähedased. 2022. aastal sõja ja energiakriisi paaristõugetaga kiirelt ja kindlalt vaesuv rahvas ja uushipide salajane – pigem enesestmõistetav küllus panid küsima, kes siis õieti elada oskas?
Kelle käes raha on? Palun väga, spiritiri-rännakute-kogunemiste parklates oli vastus ja võti. Siin. Uhiuued hübriidid ja mersud, sajatorulised sportkabriod ja teslad.
Need inimesed elasid võrratutes korterites kalleimates linnaosades ning tegelesid aladega, millest külades-taludes-agulites-korterelamutes kügeleval rahval aimugi polnud.
Kingitustest ilma jäävad elavad laibad, vaimupimeduse ja alko tõusulainetes hulpivad tavainimesed lakkasid imede nägemise ja Kuldajastusse jõudmise asemel viimseidki ilusaid ja elusaid hetki kogemast.
Mida sügavamale vajus tavainimestest koosnev lootuse kaotanud ja end vigaseks orjanud biomass, seda kõrgemale tõusis uushipsterite küllus ja lennukus.
Eestimaailma inimkonna asendi nimi oli spagaat.
Enam kaugemale teineteisest käärida ei saa.

„Jah, Johannes, minust sai perekonna häbiplekk, sest minust oli saamas vallasema. Nii sellist ema tollel ajal nimetati. See oli selle ajastu suurim jama minu ema jaoks, kes ise on viie lapse ema.
Eks ta ise teadis oma kogetu põhjal ju nii täpselt, kui raske on lapsi kasvatada ja kui suurte raskustega tuleb hakkama saada, et ühest väikesest lapsekeset inimene saaks. Tema kasvatas ja sünnitas oma esimesi lapsekesi ju siis, kui sõda oli alles lõppenud.
Mulle meenub, kuidas õed ja vennad kutsuti kokku ja tehti pere salajane koosolek,  kus otsustati minu, raseda neiu, saatuse üle.
Minu ema õe tütar võttis koos minu vanema õega mind näpuotsa ja viisid naistekliinikusse, kus nad olid juba arstiga kokku leppinud, et abort tuleb teha. Toomemäele mineku teekond jääb mulle alatiseks meelde.
Seda erilist ängi ei suuda ma tänini unustada.
Minu jaoks oli see üleüldse esimene naistearsti visiit.
Kui alandav!
Püksikud tuli jalast võtta, pukki ronida ja jalad laiali ajada.
Ma olin ohjeldamatutes pisarates. Pisarad voolasid ja voolasid ja neil ei olnud lõppu.
Naistearst oli hooliv – ta nägi 17aastase tüdruku ängi. Ta lohutas mind ja ütles: „Kui sa ise seda ei soovi, siis ei saa keegi sulle vägisi aborti teha!“
Kivi langes mu südamelt. Ma olin päästetud! Pääsenud ema ja vanemate õdede küünte vahelt. Päästetud on minu sündimata lapseke.
Sain naistearstilt abordi asemel endale rasedakaardi ja järgmise visiidi ajagi.
Nüüd olin ma arvele võetud kui tulevane ema.
Ma olin nii uhke. Mis siis, et ma ei teadnud päris täpselt, mis mind ees ootab ja kuidas see kõik olema hakkab, aga ma teadsin, et ma saan hakkama!
Aitäh, et mind ära kuulad, Johannes!“

Hakkamasaamise teekond:
1989 Õhtukeskkooli lõputunnistus
2000 InBro&Partners kindlustaja tunnistus
2005 Phare ettevõtluskoolituse maaturismi alane õppereis Soome
2008 Kutsehariduskeskuse tunnistus – teeninduse korraldamine maaturismi ettevõttes
2010 KHK tunnistus – läbipõlemise ennetus
2011 KHK tunnistus – hea teenindaja suhtlemisoskused
Eesti Punane Rist – eurosertifikaat esmaabi põhikursuse kohta
2012 – Päästeteenistuse aumärk – elupäästja III klassi medal
Rallipass firmalt Paat
2013 Võrtsjärve rattamatka toetaja kaatrisõiduga
Tartu Rahvaülikool – konfliktide mõistmine ja juhtimine
hääl kui töövahend
2016 KHK – elamusteenindus turismiettevõttes
Eesti Maaülikool – toiduhügieen
2020 Põlistarkuste ja rahvaravi kool – teadveloleku harjutuste ja meditatsiooni laager
Kunstituba – Sisemine rahu – Traspersonaalse loovteraapia meetodid –
klienditöö ja enesereflektsioon
SA Väärtustades Elu – üksikisikutele suunatud PREP-programm – minu suhe
on minu kätes
Avitus – kogemusnõustaja koolitus
2021 – Loov ruum – psüühikahäiretega töötajate ja klientide nõustamine,
kaasamine ja toetamine
Eesti Vabariigi Sotsiaalkindlustusamet – naistevastase vägivalla vastane koolitus
Üle-eestiline naiste tugikeskuste suvekool ohvriabi suunaga
Transpersonaalse Psühholoogia ja Hüpnoteraapia Erakool – Jerzy Igor Biechonski ja Meeli Laane koolitus naiste ja meeste erinevusest, tunnistus nr 3335

Teeneline Toomemägi.
Sünnitusmajaks nimetatud konveier, kus tegelikult tehti kõike.
Sünnitati ja katkestati. Raviti katkestamistest tingitud viljatust. Sünnitati – opereeriti vaevatud emakodasid – ning katkestati veel ja veel. Statistika on ka kindlasti olemas – mis tast enam…
Stiilselt ühtaegu sünge ja rõõmus palee. Rahvasuus nii Kurepesa kui Abordikombinaat. Leidlikult jagatud majatiibadega, et erinevad energiad ja hääled üksteist ei segaks. Sünnitavate naiste, vastsündinute, opijärgsete vaevlejate ja aborteerijate kisa on ju väga erinev.
Muinasaegsed vanaemad käisid aegadel, mil abordid polnud veel lubatud, kusagil sealsamas Toomemäe nõlval nurgataguseid aborte tegemas. Jäädi ellu. Ning jäädi ikka ja jälle soovimatult rasedaks. Viimase sõja ajal eelistasid naised nurgataguste katkestamiste riske meesteta emadusele.
Sõda on sõda.
Nõukogudeaegse rasestumisvastaste vahendite puudumise ja voodikultuurituse kümnenditel oligi rasedus põhiline rasestumisvastane vahend. Kanname lubatud piirini, katkestame – ja täiskäik edasi.
Arstid mäletavad naisi, kel oli olnud 40 ja enam katkestamist.
40 röövlit, papagoid ja… aborti.
Legendaarseid rahvajutte on mitmesuguseid – enamus neist elust enesest.

„Minu jaoks, mu sündimata jäänud pojakene, oli nii oluline sattuda Toomemäe labürinti sünnitajana, mitte katkestajana – olin ju alles päris laps.
Ma olin nii õnnelik, nii väga päästetud tundega.
Ma jooksin naistearsti kabinetist välja ja teatasin uhkusega sugulastele: te ei saa mind sundida abordile!
Jooksin Toomemäest alla kui tuulispask. Rõõm suur südames, see kaitses mind ja minu sündimata poega. Just nimelt poega. Ma teadsin täpselt, et poega – kust see teadmine tuli – ma ei tea.
Teadsin sinu puhul samuti, kullakene.
Sel ajal polnud ju veel aparaate, mis juba mõne kuu möödudes teevad kindlaks nii tulevase lapse tervisliku seisundi kui soo.
Olin pisikese tüdrukuna unistanud, et mul saab olema kaks last – poeg ja tütar.
Olin isegi nimed välja valinud, aga neid nimesid kahjuks ma kellelegi panna ei saanud – nagu mina ise tahtsin. Andsin oma vanematele poja nime valimisel järele. Olin alandlik ja kuulasin sõna. Mis siis, et nad olid tahtnud seda poisikest tappa – ja nüüd panid talle vägisi nime. Minu ema võim oli majas nii suur, et suud paotada tohtis sinna ainult pudru toppimiseks. Muul viisil sündis suuavamisest äikesetorm.“

Kes peksab, see armastab.
Vanasõna. Sõna otseses mõttes vana sõna.
Nende aegade sõna, mil inimene oli kõigi ja kõige ees palju kaitsetum kui kõnelda tavatsetakse.
Vägivald kui hoolimise märk – no andke andeks!
Näkku, makku, südamesse – igale poole tohib lüüa, nii või?
Mis nõuandeliinid, turvakodud, portaalid – molli!
Toona ei olnud haiget saanud naistel ei pärast peksu ega selle ennetamiseks mitte kuhugi pöörduda. Pageda võis puukuuri või sõprade juurde – aga sinna ei saanud ju lõpmatult jääda. Lõpeks suunduti ikka tagasi sinna, kus…

„Johannes, pojakene, mina tegutsesin oma esimest last oodates pesa punuva emalinnu kombel.
Tema isa käest abordiks saadud raha eest suundusin turule ja ostsin oma sündimata lapsele esimesed riidekesed. Sinised, pehmed ja armsad. Nii armsad, nagu sellel ajal saada oli. Flanell ja puuvill – sünteetikat peaaegu üldse mitte.
Kõik oli ehtne ja lihtne.
Nagu ka minu ja lapse kohal varitsev oht rasedana peksa saada.
Ma ei julgenud koju minna.
Mul olid karmid vanemad. Kui ema keeras isa juba üles, siis sellest head nahka ei tulnud. Keretäis oli kindlasti tulemas – ja väga lihtsalt.
Kerepeale sai sel ajal rihma pandlaga.
Püksid tuli jalast ära võtta, tagumik urvi ajada – see oli väga teistmoodi kui naistearsti juures. Ette kummardades. Õlad nagu linnupojal ümber kõrvade üles tõstetud – ja siis said.
Nutta ei tohtinud – kui nutsid, siis said veel.
Teinekord tuli keretäis lapatiga.
Lapat oli kärbsepiits, mis sel ajal ise tehti, sest poest polnud midagi saada. Pajupõõsast võeti oks. See kooriti paljaks. Lihviti ära. Ots lõigati pooleks. Nii natukene, et sinna vahele mahuks kalossi tallast lõigatud ovaalne tapariist kärbeste jaoks.
Kalossid olid mäletatavasti kummist jalanõud. Kummiriba kinnitati traadiga pajuoksa külge.
Sa ei kujuta ette, pojakene, kui valus oli sellise ma-ise-ilu-tegija tarberiistaga mööda tagumikku saada. Praegugi seda sulle rääkides tuleb klomp kurku, sest kipitus on tagumise põse peal alles.“

Nii paljud inimesed suudavad oma topeltmoraaliga rahumeeli silma vaadata inimesele, kelle sündimise eel nad aborti nõudsid. Ei teinudki aborti? Nojah, tere siis, ma olen nii muuseas sinu isa…
Kelle sündimise järel emale suguhaiguse tõid. Ei saanud haiguse ja rämedate antibiootikumide pärast rinnapiima? Aga piimapulbrid olid ju olemas – näe, kasvasid suureks ikka, mida sa hädaldad.
Kelle kõrvalt marlimähkmete keetmisest ja haudunud tagumikuga tite viginast tüdinud issid ettekandjaid, juuksureid ja tudengeid panid. Kõik mehed teevad ju nii.
Teevad või?
Nad teevad oma naistele nähtamatud kärg-sõrg-härg-pärg-pered, millest kõik teavad, aga keegi ei räägi.
Neil on alati põhjus ja õigustus. Naisel polnud tema jaoks aega. Naine oli vormist väljas. Naine töötas ja teenis rohkem kui tema, nii et oma paariselundeid oli vaja lihtsaimal võimalikul moel tõestada.
Litsakaimal.
Litsi mehe naine toidab oma energiaga kogu haaremit, olete sellele mõelnud?
Naine annab mehele energiat – too aga puistab selle külapidi laiali.
Võimalik, et teeb mööda ilma oma seaduslikule, ehkki soovimatule lapsele ka salajasi õdesid-vendi. Või siis teevad ka armukesed aborte.

Nii oma esivanemate kui Maa peal olnud tsivilisatsioonide, kadunud kaasteeliste kui lahkunud loomade puhul teame ju küll – nad lähevad hingekoju, puhkavad ja mängivad, kui neid kutsume, saadavad linnusule ja konna keeles märgi – ning tulevad taas. Tunneme nad ära. Sõlmime hingekodus lepingud, mida ses kehastuses siin ja praegu täidame. Igas kehastuses erinevad lepingud erinevate koolituste läbimiseks.

Oluline, et me end nende aastatuhandete vanuste lepingutega ei ahelda ega orjasta.
Kõrgem mina teab, millal leping on täidetud.
Täidetud leping on lõpetatud.

Kui lepingu teine osapool püsib koostöö alguses ega astu sammugi arengu ega avanemise suunas – oh kandke mind! – kuulub osapooltele kahjulikuks osutuv leping tühistamisele. Siin ja praegu.

Kehtib ja kehtib ja jääbki kehtima üks universaalne reegel:
olen õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega tegemas õigeid asju kõigi osapoolte hüvanguks parimal võimalikul moel.

See on Tõde.
Tõe kinnitus on pisitõsiasi, et hommikul ärgates on lihasvalu ja külma saanud kõrva tuikamine, ümmarguseks tatsatud tallad ja laperdav süda, lähenev tuulenohu ja kurbuseköha möödas. Hingekodus tervened une ajal täielikult ja müstiliselt seni – ja ainult seni – kui oled omal Teel.
Kõrvalhaagid jätavad pikemaks pikali, sest siis sind Kodus töökorda ei kõbita. Lesid, kuni end tagasi oma teele tuunid.

Kui oled seekordseks maiseks matkaks valinud tuumajaama väärse tee, oled õnnistatud võimalusega enda ümber koondada reaktoriteks nähtamatud ja loomrahvad, abilised galaktika teistest piirkondadest – ning kohustusega ühendada väed Teenimiseks.
Saagu nii.

„Kui aus olla – ja selleks ma jus sinuga, Johannes, kõnelengi – jäi esimene abort tegemata kartuse pärast.
Minu aborditegemise hirmud sündisid sellest, et kuulsin vanema õe juttu emale.
Köögis sosistades nutuga räägiti.
Õde soovis veel ühte lapsekest, aga vaatamata igasugustele pingutustele ei õnnestunud see neil mehega kohe üldse. Õde oli peale oma esimese lapse sündi uuesti rasedaks jäänud ja abordi teinud. See oli aga tema ellu ja kehasse suure märgi jätnud, millega seoses ei olnud rasestumine mitte kuidagi enam võimalik.
Tagantjärele meenutades saan ma aru naispere koosoleku mõttest ja suurest moraalist, mida mulle loeti.
Mind taheti säästa ja päästa.
Õed ja ema ju teadsid, kui raske mul olema saab – olin kõigest 17.
Lapseke pidi sündima augustis, ma ise sain septembris alles 18. Nad tahtsid oma kogetu põhjal mind kaitsta.
Aga mina olin oma otsuse juba teinud ja ma ei kuulanud mitte kedagi teist – ainult oma südame häält.
Ma saan õdede ja ema murest alles nüüd, sinuga rääkides aru. Siis arvasin, et kõik nad on minu vastu.
Johannes, ma ei saanud nendest aru – noorukene mina küsis, miks nad minul last saada ei luba – neil endil on ju ometi lapsed!!!!!!“

„Kas Jumal lubab mul teha seda, mida ma teen?“ küsis katseklaasi laste legendaarne isa dr. Andrei Sõritsa.
„Kui Jumal lubas välja töötada tehnoloogia ja moodused, kuidas kunstliku viljastamise teel lapsi saada, ju ta siis lubab seda ka rakendada – igal moel loodud elu on püha,“ vastas Padre Eenok Haamer.
Kunstlik viljastamine on erinevatel põhjustel viljatuks jäänud naiste võimalus emaks saada. Teame-teame – Maa on üle rahvastatud ning kulukad püüded inimesi planeedile juurde luua on mõnevõrra paradoksaalsed. Eestlastel on argument – meid on juba vähem kui miljon.
Seda argumenti on nii era- kui riiklikud kliinikud kasutanud ka haigekassaga väideldes. Väga igatsetud beebide saamine peab olema kättesaadav ka neile, kes luksusauto või väikese maja hinnaga protseduuride seeriat ise osta ei saa.
Miks munajuhad ummistusid või mõni muu genitaalne avarii juhtus, ei puutu asjasse.
Hormoonpreparaatidega kutsutakse emaks saada ihkaval naisel esile super-ovulatsioon – korraga valmistatakse ette hulk follikuleid. Need nopitakse mehhaaniliselt katseklaasi ja pulmaöö spermatosoididega võib alata.
Munarakud, mida kohe ei kasutata, pannakse sügavkülma – kuidas sa tulevaseks eluks saada võiva materjali ikka ära viskad…
21. sajandi elulaadi tõttu – istuv eluviis, ained, traumad – võib samas juhtuda, et probleem on hoopis mehes. Mida tugevam sugu oma õrnuses reeglina ei tunnista.
Klassikokkutuleku filmis käib mäletatavasti suur osa tantsust ja tagaajamisest ümber Genka-kehastatud muusiku viljatuse.
Arstid manipuleerivad ka jõuetute seemnerakkudega viimse võimaluseni – liikumisvõimetud isendid näiteks süstitakse munaraku sisse. Kui materjali üldse pole, tuleb minna spermadoonorluse teed.
Milles pole midagi erilist – jahmatavalt suur protsent lapsi on ka loomulikul teel sigitatuna pärit… „doonoritelt“. Ilma et mehed ise sellest midagi teaks.
Ja lõpeks – mis vahet seal on? Isa on see, kes lapse üles kasvatab. Mõnel lapsel on neid mitu, mõnel mitte ühtegi – kuidas just veab.
Kusjuures ka kunstiliku viljastamise teema puhul on vedamine jutuks ka selles mõttes, et mitte kõik hinnalised embrüod ei kasva lapseks.
Hoolikalt ette valmistatud emakasse istutatakse 2-3 embrüot. Kui kõik 3 kinnituvad, peab naine – või paar – otsustama, kas soovitakse 3 või 2 beebit.
Mida tunnevad emakojas kasvavad kolmikud, kui otsust langetatakse…
Üleliigse loote aborteerimist nimetatakse delikaatselt redutseerimiseks.
Vähendamine… Aga mõte jääb samaks.
Väga tahetud laste loomisega kaasnevad paratamatud valik-abordid.
Sellest ei räägita.
Õnneks ei näidata nüüdseks ammu enam näpuga neile, kes on sündinud katseklaasi lastena. Neid ei peeta enam homunculusteks ega frankensteinideks – laps on laps.
Kusjuures tänased lapsed, kes teavad sars-viirusest juba kõike, on unustamas aidsi – päriselt ka – ei teata ega mäletata…
Kui kogu maailm on ametis kroonviirusega, arstid-haiglad üle koormatud ning maailm rapleb mitmenda laine pandeemias – kas ja kes üldse praegu viljatust ravib ja aborte teeb? Kas ja kes noortele rasestumisvastastest vahenditest räägib ja näiteks koduõppel omasoodu kulgevatele lastele ennetust-selgitust sooritab?

„Minu õe pingutused pärast ebaõnnestunud aborti üldse enam veel rasestuda olid minu hinge jätnud tema juttude põhjal nii suure kaasa tuntud valu haava, et ma kartsin esimest rasedust katkestada.
Kartsin, et minust ei saa mitte kunagi ema, kui peaksin sama teed minema.
Otsustasin emaduse eest võidelda rinnutsi kodust välja viskamise hirmuga.
Minust pidi saama igal juhul ema.
Meil olid minu emaga selle pärast nii suured tülid, et töölt koju ma minna ei julgenud. Kõndisin heitunu ja kohatuna bussijaama, istusin bussi peale ja sõitsin maale – venna juurde.
Vend oli ainuke, kes naiste ja üleskeeratud isa minu-abordi-nõudmise koosolekust kõvahäälselt osa ei võtnud.
Vend koos naisega võttis mind oma kaitsva tiiva alla.
Selge, et ma ei saanud alatiseks nende perre paisuma jääda, nii et koju tagasi ma läksin.
Oh poeg, kerge seal polnud.
Isegi mitte minu lubamatu emaduse pärast. Ema ja isa tülitsesid ka minu teemata pidevalt. Kogu aeg oli mingi jama.
Et mitte kodus keset tülide konveierit köötsutada, käisin viimase raseduspäevani tööl. See polnud minu jaoks kerge, sest ma nägin seal päevast päeva oma sündiva lapse isa. Kuigi ta vältis ja eitas, vaikis ja eiras, puutusime paratamatult aina kokku.
Kivist ega põhjani kalk ta polnud – peale lapse sündi käis ta natuke aega ka poega vaatamas…
Mis oli katastroof.
Sest ma jäin pea kohe uuesti rasedaks.
Selline suhtlemine siis…
Sedapuhku läksin meespoolega üksmeelel selleks naistearsti vastuvõtule, et abordi aeg kokku leppida.“

Naine oli harjunud ühtaegu nii rääkima kui vaikima.
Kõigi ajastute inimesed on erinevate normide ja hirmude tõttu üht ja sama laadi valudest pigem vaikinud kui rääkinud. Sünnitus- ja abordivalu on üht ja sama laadi. Kuna sünnituse tulemus on laps, räägitakse. Kuivõrd abordi tagajärg on tühjus, vaikitakse.
Nõukogude eestlannad on kõnelnud sünnitusest kui sadomaso kõrgemast pilotaažist. Karmide ja koletute kangelassaagade keskmeks numbrid. Kui mitu piinarikast tundi sünnitus kestis – ja kui mitu õmblust tehti. Mitu päeva või nädalat istuda ei saanud – ja kuidas mees seni omad asjad lahendas.
Alles viimastel aastakümnetel, mil jutuks on loomulik ja isegi orgastiline sünnitus, on vaibunud kannatusi-kannatusi-kannatusi kirjeldav kõnekoor, mis ei jäta ruumi rõõmule lapse sünnist.
Ent seesugust hämmastavat nähtust, nagu loomulik või orgastiline abort pole teatavasti olemas – sündimata elu eemaldamine emakast on paraku igal juhul rubriigist lihakarn. Sahmakas joodi sünnituse järgsetele õmblustele või haavatud emadusele – need on kaks väga erinevat asja. Räägitakse ja vaikitakse…
Olenemata vahendite ja vaigistite, medikamentide ja uinutite toimest naiste peal – arstid on sunnitud tegema ikka sama. Küreteerima. Emaka sisu vaakumiga purki luristama. Nad on arstiks õppinud ja ametivande andnud naiste ravimiseks ja laste ilmale aitamiseks. Paraku peavad nad kordamööda graafiku alusel ikkagi konveieri selles lõigus töötama, millest ei räägita.
Naine oli oma abortidest vaikinud 30 aastat.
Sellel õudsel päeval, mil talle tehti esimene abort, istus ta naistekliiniku osakonna ukse taga. Selleks protseduuriks ekstra eraldatud patuste temakeste koridoris.
Toomemäe hea akustikaga ruumides võimendus nende riistade klõbin, millega naiste seest ilma igasuguse tuimestuseta rasedust välja kraabiti.
Esimest last sünnitades oli nooruke naine samuti teiste naiste valuhääli kuulnud, aga need olid nii väga erinevad abordiruumist koridori kostvatest karjetest-oietest-nutust ja arstide-õdede reaktsioonist. Mitte midagi sarnast ei olnud neis häältes ega suhtumistes. Räägivad ja vaikivad…
Konveierist kurnatud meedikud – vaevusid piinlevaid naisi küll mõnevõrra lohutama – ent sõimata oli lihtsam. Kes tahab lihunik olla. Ja kui juba oled, hakkad alateadlikult karjuma – ehk siis abordiema sõimama. Oli sul jälle vaja…
Naine kuulis ukse taga kesk-med-personali ka muretult klatšimas – kuidas see või too end rappimise ajal üleval pidas või milline see ja too välja nägi. Tuntud temakeste arvustamine oli õõvastavat tööd tegevatele õdedele-sanitaridele eriti magus. Ise harititud naine – ja nüüd siis siin sedasi, jalad armetult laiali, rada taga…
Päevik kõneleb:
„Mina pidin naistekliinikus hommikul kell üheksa kohal olema. Olin kindlasti seal varem, öösel magada ei saanud ja bussiajad ka tõid mu varem kohale.
Aga minu aeg oli alles peale lõunat. Seega kuulasin koridoris istudes kogu päeva teiste naiste hääli ja meedikute kommentaare ukse taga.
Mu närvid olid viimseni krussis  ja nutt tikkus üha peale. Pisarad aina voolasid. Hirmu ja alanduse pärast. Kristjanist ilma jäämise valu jõudis alles hiljem kohale…
Aga ma pidin minema, sest ma juba täpselt teadsin, mis mind ees ootab, kui ma nüüd ei tegutse. Käed ja jalad värisesid – mind jäeti kõige viimaseks.
Lõpuks tuli minu kord. Elatanud naine kutsus mind ukse vahelt nimepidi. Olin kui soolasammas ega suutnud end liigutada.
Olin 18aastane.
Mul oli beebi kodus.
Ja ma läksin. See elatanud daam – oli ta siis õde või ämmaemand, ma ei tea – põrnitses mind sõna otseses mõttes pea laest jalatallani õudse pilguga. Ta käsutas mul püksikud maha.
Pukki! See pukk oli mulle nüüd juba tuttav. Tegin, mis kästud… ja ometi käratas see vana naine mulle:“Aja jalad laiali, igavene lits sihuke!“
Ah?
Ta viskas mulle jalgevahele kopsikuga külma vett.
„Käite ja aelete ringi, vahi mihuke sa välja näed! Kõrvatagused on sul alles piimased ja juba sa tuled ja oled siin. Miks sa arvad, et mina siin sind haletsen? Jäta töinamine järele – ära ulu! Pane suu kinni – ära ulu!“
Eks ta oli tööpäeva lõpuks väsinud ja minusuguste talitamisest väsinud muidugi…
Seepeale hakkasin valju häälega nutma.
Tahtsin toolist alla tulla.
Olin šokis.
Mul tuli siiski vaikselt üle huulte, läbi pisaratemere sellele ennast julmaks elanud naisele lause: „Mul on kodus väikene pojake juba olemas, ma ei ole lits!“
Nüüd nutsin juba hüsteeriliselt.
Seda kõike kuuldes tuli operatsioonituppa valges kitlis nooremapoolne mees, kes selle elatanud eide protseduuride ruumist viisakalt välja viskas.
Kuid minu häbitunne kasvas veelgi suuremaks.
Mina alasti.
Võõras mees…
Ja ma ütlesin tohtrionule, et ei ma ei saa.
Arst küsis: “Miks ei saa?“
„Te olete mees ja ma häbenen teid.“
Tema naeratas, lohutas ja rahustas: „Ära selle pärast küll nuta. Kõik saab korda – mind ei pea sa häbenema ega kartma. Ma olen arst.“
Andsin järele.
Ilmselt mõjus mingi rohi, mida mulle süstiti – ega mulle ju ei räägitud, mida anti – ja kas anti.
Kohutava operatsiooni järel sain ma koju.
Terve ihu, mitte ainult petetud emakas, valu täis.
Mitte kellelegi ei tohtiud ma oma muret ega valu kurta. Sellest oleks tulnud suur skandaal.
Olin oma murega üksi – täiesti üksi…
Koju minnes, tühja emaka kokkutõmmetest kõveras, kamandas ema mind: aknad on vaja ära pesta ja üldse – kus sa oled olnud, kardinad on ka vaja vahetada.
Nojah.
Kogu selle aja, mis ma vanematekodus elasin, käis üks hull kardinaralli… Aina uued. Üha akende pesemine. Milleks – ma ei tea.
Tegelikult tean küll. Et külarahvas näeks. Teise inimese piinatud südamesse ja emakasse nad ju õnneks ei näe.“
„Edasi, Johannes, mu kallis sündimata laps, läheb lugu pisut rõõmsamaks.
Mu väike pojake kasvas ja temast oli nii palju rõõmu.
Koos kasvasime suureks.
Mina olin ju ka alles päris täitsa laps.
Tänu vanavanaemale, kes elas meie juures alumisel korrusel sain ma tööle tagasi minna, sest raha nappis ja vanemate käest ma ei tihanud ju küsida.
Täpsemalt – ei tahtnudki küsida.
Ega sealtpoolt abi ei pakutud ka.
Mul oli ju tänu vanematele kõht täis, pea kohal katus ja arved olid neil makstud.
Hea, et üldse olla sain seal. Viriseda polnud midagi. Mis rahast me siin veel räägime!
Isa võimaldas mul minna autokooli. Sõitma oli ta mu juba 5aastasena õpetanud – nüüd võimaldas juhiloa ka. Haarasin sellest võimalusest kinni.“

Johannese 20:19-23 Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!” Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes. Jeesus ütles nüüd neile taas: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.” Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.”
Kuidas on see võimalik, et keegi on oma elu suurimal eksamil põhjalikult läbi kukkunud õpilastega nii kannatlik ja suudab eksinutest nii palju hoolida? Hämmastavalt palju suudab Jeesus neile ja küllap meilegi andestada. Hämmastavalt suur on Tema armastus! Peale kõike seda, mida tema lähimad jüngrid on Talle teinud ja tegemata jätnud oleks Tal piisavalt põhjust, lasta neil nüüd põhjalikult oma söövitava süütunde ja hävitava hirmu käes praadida. Tema seda ei tee. Tema selline ei ole. Ülestõusmispäeva – pühapäeva varahommikul ilmub ülestõusnud Jeesus hauale tulnud Maarja Magdaleenale ja saadab naise kiiresti teele. Ta ütleb: Magdala Maarjale: “Mine minu vendade juurde!” Ja veel palub Ta ütelda, et Ta läheb üles oma Isa ja nende Isa juurde, oma Jumala ja nende Jumala juurde. Ta toonitab, et see sõnum jõuaks kindlasti ka Peetruseni – Tema õpilaseni – kiidukukeni, kes oli Teda hiljuti kolm korda salanud enne kui kukk kaks korda kireda jõudis. Ülestõusnu aitab esimesel võimalusel need hirmunud ja ekslikud, meeleheitel ja lootusetuse valu kogevad mehed nende koormate alt, nende purunenud lootuse rusude alt ülesse. Ta laseb neile ütelda, et Tema peab neid endiselt oma vendadeks ja et nad ei pea kartma, et Jumal neid on maha jätnud. Nad ei pea laskma süütundel oma närve rikkuda. Nad ei pea kahtlema selles, et Ta armastab neid. Kuid ega need mehed siis seda naise juttu eriti uskunud. Vaid kaks nendest jooksid hauale. Ülejäänud eelistasid jääda turvalisena tunduvasse lukustatud ustega tuppa. Ja kui kaks neist on tühja haua juurest sinna tuppa tagasi jõudnud, panevad nad uksed uuesti korralikult lukku ja on seal üheskoos hirmul ja segaduses. Küll on hea, et Ülestõusnu sinna tulles seekord ei koputa! Mõne seesolija süda oleks võinud Tema koputuse peale seisma jääda.
Johannes kirjeldab Kristuse ülestõusmise päeva õhtul sündinut, kui ta kirjutab: “Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!””
Johannese jaoks ei ole tähtis, kuidas Jeesus sinna lukustatud uksega ruumi sisse saab. Ta lihtsalt saab. Armastus on lõpmata leidlik ja Jumal on kõigeväeline! Ta lihtsalt tuleb ja seisab nende keskel. Jeesus on tõotanud olla alati seal, kus kaks või kolm Tema nimel koos on. Ta ei luba olla kõikjal, kus veidi rohkem inimesi mistahes põhjusel kokku tuleb. Ta on tõotanud olla seal, kus inimesed on koos Tema nimel. Kuidas Ülestõusnud Jeesus meie keskele saab? Ta lihtsalt saab. Ta lihtsalt tuleb ja mitte miski ei suuda Teda takistada. Sinna, kus oleme Tema nimel koos, Ta tuleb. Küsimus on vaid selles, kas me tahame seda näha, kogeda või sulgeme oma silmad ja südame.
Esimene, mida ülestõusnu oma hirmunud jüngritele ütleb, on tol ajal väga tavaline tervitus. Ka siis, kui Ta teisel korral vaatamata lukustatud ustele kõigi jüngrite keskele ilmub, alustab ta taas selle sooviga : “Rahu teile!”
Miks soovib ülestõusnud Jeesus oma jüngritele nii lihtsa soovi? Miks ta alustab taas ja taas sõnaga: Rahu teile! Küllap Ta teab, et seda vajavad need tema õpilased kõige enam ja vaid Tema võib seda neile anda. Vaid Temal on see rahu ja need, kes Tema armastust ja andestust kogevad, leiavad selle rahu ja lisaks rahule ka rõõmu. See on rahupakkumine. Ja pakkuja ei ole mõni heitlik ja nõrk inimene, vaid igavene Jumal, kes on võitnud suurima sõja – võtnud surmalt tema lõplikkuse – tema väe. Kuhu läheme meie, kui meie süda on rahutu? Kust me otsime rahu? Täna soovib Ülestõusnu ka meilegi: rahu teile!
Ja siis ütleb Jeesus neile: “Võtke vastu Püha Vaim!”
Järgmine pakkumine. Neile, alandlikkuse võimsa kooli läbi teinud hirmust ja kahtlusest loobunud meestele annab Jeesus Püha Vaimu. Nüüd on nad vist valmis seda vastu võtma. Nad ei ole enam täis iseennast. Nad on saanud tühjaks ja neisse mahub nüüd palju. Ja saades saavad nad ka ülesande: Patte andeks anda ja kinnitada. Siit võtab kirik mõtte, et vaimulikeks pühitsetutele – esimeste apostlite järglastele antakse edasi nn võtmete meelevald. Koos Püha Vaimuga on see imelise väega võimalus, mille läbi on sündinud ja sünnivad selles maailmas lõpmata suured imed. See võib tuua tervenemise, anda andeks-saanule hämmastava jõu armastada, andestada, maailma paremaks muuta.
Mis tegelikult sünnib, kui vaimulik tõstab oma pattu tunnistanud ja kahetsenud koguduse üle oma käed ja ütleb: “Mina, kui kutsutud ja seatud Jumala Sõna sulane, kuulutan teile, et teie patud on andeks antud?” Vaimulik kuulutab oma patu pärast kurbadele ja neid kahetsevatele kristlastele Jumala armu. Selle andestuse ja armu vastu võtja võib olla nagu inimene kelle käte ja jalgade küljest kukuvad ahelad – ta vabastatakse süütundest, hirmust ja rahutusest ja vabana suudab ta seda, millest ta aheldatuna ei osanud unistadagi.
Kui Jeesus seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim!” Sellest hetkest alates on need 11 muutunud mehed. Eelmised päevad olid selgelt näidanud, et vaid Jeesuse tundmine ja ka isegi mitte tema õpilaseks olemine pole piisav, et minna ilma kõikumata, murdumata läbi suurte tormide – et jääda püsima elumere lainetes. Nüüd lähevad nad kartmatutena täitma hämmastavalt suurt ülesannet. Neid ei peata enam miski. Lõpetan täna taas ühe vana küsimusega: Mille peale sa loodad, kui sul ei ole jumalat ja mida sa kardad, kui sul ta on?
PALVE: Aita Sina meil muutuda tühjaks, et saaksid meid täita oma täiusega. Issand, kingi meilegi oma rahu ja rõõm…..
Jaan Tammsalu “Vaimulikud Mõtisklused 4.”

„Nüüd, Johannes, mu lugu enam nii ladus ei ole.
Seda kuuldes saad ehk aru, miks ma polnud valmis sinu, Kristjani, Mia ja järgnevate inglite ilmale tulekuks. Sellisesse maailma, niisuguste inimeste hulka… Ei!!!
Ühel päeval oli töö juures tohutu skandaal.
Minu ülemusel oli kitlitaskus olnud kullast kett. Nüüd oli see kadunud.
Meid töökaaslasega võeti läbi ja süüdistati, et me oleme kuldketi kadumises süüdi. Olime nii löödud. Samuti nägin sel päeval oma lapse… laste… isa töö juures ja otsustasin, et peaksin ikkagi tema käest ka mingitki abiraha nõudma.
Tema aga ütles mulle mõnitades, et ta ei ole kindel, et see üldse tema laps on – ja kui ma hakkan kunagi pojale autot ostma, kas ma siis tulen ka tema ukse taha raha lunima.
Ma olin nii löödud ja pettunud sellisest käitumisest, et otsustasin selle mehe igaveseks kus see ja teine jätta ning temaga üldse mitte mingisugust tegemist teha. Sellega sai minu karikas täis. Viimane piisk oli langenud.
Õhtul koju minnes oli emal ja isal käsil jällegi mingi kanakitkumine.
Emaga suutsin ka mina nii tülli minna, et see oli päevale nagu „i“- le täpp. Kirss tordil.
Stress tööl.
Lapse… laste… isa mõnitused ja alandused – ja kodune närviline elu.
Ma olin murdunud.
Murdunud sõna otseses mõttes.
Eluisu sai otsa ja ma läksin ema rohukapi juurde.
Teadsin, milliseid rohtusid võtta – ja tõin need enda tuppa.
Enne seda sõin õnneks või õnnetuseks kõhu täis, sest isa oli valmistanud õhtusöögi. Ta tegi seda alati.
Mina sõin.
Ema tuli trepist alla ja hakkas mingit oma joru ajama.
Õhkkond läks nii pingeliseks, et jätsin söömise pooleli, võtsin klaasi vett ja oma pojakese kaasa – ja läksin oma tuppa.
Pojake hakkas mängima oma asjadega.
Ma olin juba nii pinges, et ei andnud endale üldse aru, mida teen.
Haletsesin ennast ja oma elu sel hetkel ning… andsin alla.
Andsin eluraskustele alla – sõna otseses mõttes.
Läksin lihtsama vastupanu teed ja andsin alla.
Mõtlesin oma elu nii mustaks kui veel võimalik – ja otsustasin enda elu kallale minna. Ma ei suutnud sellist elu enam elada.
Olin eelnevalt püüdnud üürida kuulutuse kaudu endale üürikodu, aga lapsega naist üüriliseks polnud mitte kellelegi vaja.
Tundsin, et mind pole vaja.
Nõme mõte jah – mul oli ju poeg – minu liha ja veri, aga ma olin nii nõrk sellel hetkel, et ma ei mõelnud enam kainelt.
Otsustasin tablettide kasuks.
Võtsin tabletid ja neelasin.
Nutisn ja neelasin.
Mu pojake küsis: „Emakene, miks sa nii palju rohtu võtad?“
Ma purskasin nutma.
Poeg oli 3aastne.
Ütlesin talle ainult: „Tea oma hinges alati, et ema armastab sind üle kõige maailmas, ema jääb sind alati valvama ja ei jäta sind kunagi maha.“
Ma ju valetasin, Johannes… Võib-olla just selle hetke pärast otsustasingi nii väga soovitud sinu oma teed saata. Sul ei olnud vaja midagi sellist kogeda, nagu sinu vennal.
Ei saa olla nii nõrk, et jätad oma elu elamata ja võtad pojalt ema ära mingite suhete virrvarri pärast. Oleksin ma siis nii tark olnud, kui ma olen nüüd….
Pojake pühkis oma siidise väikese käekesega ema suuri pisaraid, mis ojadena mööda põski voolasid.
Ta lohutas innukalt, öeldes: „Ema ära nuta, sa võtsid rohtu ja su pea varsti enam ei valuta! Mamma alati ütleb, et varsti, varsti on tal valu möödas! Oota natuke, kannata ära!“
Ma olen oodanud ja ära kannatanud 30 aastat.
Sel hetkel oli mul endast, sündinud pojast, sündimata pojast – sinust, Johannes – kõigest minu ja teiega, pojad… toimuvast nii kahju, et mul pole selle väljendamiseks sõnu.
Täna ka ei ole…
Andke mulle andeks!“

Kolmkümmend aastat hiljem palus Naise vastuvõttu saabunud Arst samuti andeks, kuna oli mõõdukas pohmellis. Tohtriemand muigas, et tema enese vastuvõtule saabutakse esmasena samuti märkimisväärselt sageli jääknähtudega.
Ta oli psühhiaater. Abielus venelasega. Töö ja eraelu sünkroonist kuulid koos.
Mitte et ei-ole-kingsepal-kinga-ega-pagaril-leiba, aga ennast teatavasti aidata ei saagi.
Naine oli ühtaegu nii tõstetud kui pelutatud, et teda – maamatsi self-made tütart – kõrgesti koolitatud psühhiaatri nõustamise vääriliseks arvati.
Lugu oli iseenesest lihtne.
Ukraina sõja alates jättis Arsti mees end teadlikult ja osavalt kremli ja ainult krempli infovälja. Ta oli sellest juba nii läbi imbunud, et talle polnud võimalik mingit ajupesu-juttu rääkida. Sel puhul väitis ta vastu, et just NATO struktuuride konstruktsioonid kogu maailma ajusid pesevadki.
Kogu professionaalsuse ja elutarkuse juures ei saanud Arst selle moskoviitide pläma sees kümmeldes neutraalseks ega harmooniliseks jääda. Tema patsientide hulka saabus järjest ja üha ning veel ukrainlasi.
Sõjapõgenikud tulid „spetsialnaja operatsija“ eest, ühes käes laps, teises komps, kassipuur heal juhul hambus – potilillest ja seinakellast ilma puha.
Ravile jõudsid nad nii kohe Eestisse jõudes šokist väljumise erinevates faasides kui hiljem, kui selgus, et sellest õudusunenäost ärgata ei saagi, sest kodu, kuhu naasta ja tõusta enam ei ole.
Arsti tõi Naise kui kogemusnõustaja juurde mitmekordne resonants.
„Saate aru, õekene – meie psühhiaatriahaiglas on enam kui pooled arstid ja õed, sanitaridest rääkimata, venelased. Neist üheksakümmend protsenti on kremlimeeletud. Nüüd kujutlege meeleheitest hullunud ukrainlast tulemas putZler-positiivse psühhiaatri hoolde…“ muigas Arst. „Küsin raššistist kolleegilt, kuidas ta saab päevast päeva ukrainlasi ravides väita, et nad on lavastus. Tema vastab: „Aga neid ei saa ju uskuda – nad on hullud. Vahetame ravimit. Tõhustame doose.“
Mina olen nüüd siis piiril. Võitlen iga päev endas üha vastupandamatumaks muutuva agressiivsusega. Tahan oma ajupestud mehele keset näilist idülli panniga pähe panna. Ukraina massimõrvast pääsenuid segi süstivad kolleegid tahan lihtsalt ära kägistada.“
Pärast Arstiga veedetud mitmeid tunde Kirjanikule helistades ja jutustades, mida koges, avastas Naine midagi uut. Tema uus amet oli selleski mõttes sulnis, et kogemusnõustamisele tulnud inimesed olid vastuväide arvamusele, et tema elu on olnud maailma kõige õnnetum.
Arvad nii?
Kopp-kopp, tere! Mina olen puntras psühhiaater.
Hallo! Mina olen tabletisõltuvusega võitlev professor.
Tohib tülitada? Mina olen… ah… pigem mitte, ma helistan teine kord… Tuut-tuut-tuut.
Orwelli kirjeldatud ajad on tõeks saanud.
Inimkond on lugenud ennast 21. sajandisse moonutatud pühakirja pähe õppides ja keelatud kirjanduse järele janunedes. Georg Orwelli loevad ja tsiteerivad praegu kõigi kontinentide poliitikud, müstikud, filosoofid ja kunstnikud.
Raplamaa noortega samal ajal neelas kafkalikku mõistujuttu ka maestra Terje Luik Floridas. Filmi „Vallatud kurvid“ tuntusest hoolimata ei läinud Terje superstaariks, vaid režissööriks. Ta juhtis paarkümmend aastat Moskvas Kesktelevisiooni kultuurisaadete peatoimetust. Paar aastakümmet oli ta ka Juuru kooli vene keele ja kirjanduse õpetaja. Samal ajal rajas täna poegade juures talvituv õpetajanna Mahtrasse imede aia, mida käiakse tänini vaatamas kõikjalt maailmast.
Terje luges Orwelli vene keeles.
Tartu üliõpilased said keelatud tekstid enne laulvat revolutsiooni kätte tänu öövahina töötanud Matti Miliusele. Tema trükkis vääristeoseid mehhaanilisel kirjutusmasinal, viis lehte korraga masinas, kopeerpaberid vahel.
Kõik loomad on võrdsed, aga mõned on võrdsemad, väitis Orwell „Loomade farmis“. Keelatud ja suletud raudse eesriide aegadel pääsesid poliitkorrektsed KGB lubadega seda raamatukogu erifondi lugema. Uurimused pidid loetu mõistagi ümber lükkama.
1948. aastal kirjutatud düstoopia ehk utoopia äärmuslik vastand näitab pärast III maailmasõda kolmeks jagatud totalitaarset planeeti. Okeaania pealinn on Londonis, Euraasiat juhib uusbolševistlik Venemaa ning kõike kontrollival Suurel Vennal on silmis kaamerad. Teda ennast pole üha sõdiv ja pooli vahetav inimkond näinud. Küll aga on ta neolinguat, äärmuseni kastreeritud keelt kõnelevale inimkonnale ajupesu teinud. Alguses oli sõna. Sõnavägi on piiritu ning tühistatud nähtused kaovad meie teadvusest. Jumalaga, usk, lootus ja armastus!
Rahvaid on sunnitud korraga ja kordamööda pähe õppima Koraani ja kommunismiehitaja moraalikoodeksit. Täis tehtud mälumaht ja kohitsetud sõnataju ei võimalda ohtlikult vabade mõtetega mängida. Nuhk nuhib nuhki ja ametnik teeb kahjutuks teise mutrikese. Mefistofeles ja Lutsifer on selle sadistliku koerakarja või sigala kulisside taga alaliselt ärkvel – ja vaenlane ei maga.
Pole juhus, et filmi „Kaldale uhutud“ merehädaline Tom Hanks saab ainsaks kaaslaseks võrkpalli nimega Wilson, kes on otsekui saadik „1984-st“ ning Winstoni kaksikvend…
Sõda on rahu. Vabadus on orjus. Teadmatus on jõud. Tänapäeval on vastupidiselt likvideeritute välja puhastamisele infoväljast võimatu interneti avarustest pääseda. Mis täna sotsiaalmeedias, see homme Delfis. Isiklikke kirju ei messengerist ega e-postist iial enam ära kustutada ei saa. Uuskeelset ajalugu ümber kirjutades tõlgendab iga varjutaja sind, nagu ise tahab.
Tõe ministeerium on ruulinud mitu tuhat aastat. Meie praegused telefonid ja uued telerid on jälgimisseadmed, mis valvavad, ett valgustatud sõnumitoojad ei muutuks illuminaatidele liiga ebamugavaks. Eesti illuminaadid lasevad pööblil oma esindaja, hapra blondi naise kallal kallast järada. Kallas on kõigest Suure Venna hääle kaja. Head lapsed, need kasvavad vitsata. On jumalikud tõe ilmnemise ajad. Pimedus enne koitu on pimedaim ning eredas valguses nähtavale ilmuv saast rõvedaim.
Eesti keeles on ilmunud raamatud „Kosmiline siug“ ja „Kosmiline kood“, mis tõlgendavad moonutatud pühakirja ja peidetud Püha Graali ridadevahesid ning täidavad lüngad.
Teadlased selgitavad Vanas Testamendis kirjeldatud maailma loomise lugu, jõudes üksmeelse järelduseni: inimene saabus siia kõrgemate tsivilisatsioonide tahtel, mitte ahvi aretisena vastavalt Darwini teooriale. Planeedil Nibiru elavad anunakid kloonisid orjadeks sobivaima mudeli pärast Kentauri ja Sfinksiga katsetamist. Monatoomset kulda ja teisi tooraineid kaevandama toodud tööloom-isendite kahesooliseks kohendamine on tuntud Adama ja Eva loona.
Moosese raamatud ehk Toora, juutide pühakiri – aga ka Koraan – on tegelikest sündmustest erinevaks vassitud. Miljonid lollitatud inimesed on palju millenniume oma niigi nappi ajumahtu ummistanud pühakirja-laadse toote päheõppimisega. Alles praegu muugitakse meie geneetika genealoogia lahti ning selgub: me polegi kogu universumi ainsad mõtlevad olendid. Me pole surelikud, kehastume järgmistesse eludesse, et areneda selleks, kes me tegelikult oleme – Jumala näo järgi loodud valgused.
Alles nüüd, mil Nostradamuse ja Johannese Ilmutusraamatu aeg on reaalselt käes, selgub suur pettus. Ashtar-tribe’i suur poeg Jeesus oli teadlik oma missioonist, mitte vaene laudassündinu. Ristilööduna palus ta Jumalal inimestele andestada, sest need ei tea, mida teevad.
Oleme meile kingitud eeskuju surnuks põlanud, tema armastatu langenud naiseks alandanud. Meie peapiiskop kinnitab: jüngrid Maarja Magdaleena ja Johannes on apostlite apostlid.
Uues Testamendis kirjeldatud viimased ajad, millega massid orjadeks hirmutati, ei tähenda maailma lõppu. Orwelli ja Kafka kirjeldatud ajupesu ajad on läbi – see ongi armagedon ja purgatoorium. Loeme tänu ja austusega selgitavaid valgustatud tekste, mis on nii 15. sajandil kui 1945. aastal püüdnud tõde alal hoida. Püha Graal on valguse vennaskonna ustava teenimise tulemusel aegruumis meieni jõudnud.
Ongi nii, nagu Albert Einstein, Jaan Kross ja Shakespeare on kirjutanud. Ülestõusnud meistrid on alati Tõde teadnud ning selle nimel riskinud väljanaermise, vangistuse või isegi eluga.
Edgar Valter ja Oskar Luts on tegelikkust esitlenud muinasjuttudena, Harry Potteri ja Tolkieni saaga on kasutanud äärmuslikku varjude mängu. Täname, teejuhid – valgus võidab alati, see on tõde!
Päevik räägib:
Me kasvatame tänini oma poegi, tulevasi oma naiste mehi sõnadega „ole tugev, ära nuta, mehed ei nuta, kannata ära, ära kaeble, sa oled ju mees, võta ennast kokku, ära ulu, tee ära!“
Kurat küll…
Kes on meid õpetanud oma poegade vastu nii julm olema?
Mitte ühtegi tunnet ei tohi kogeda ega välja näidata…
Ja siis imestame, et meie mehed on tundetud, emotsioonitud ja kalgid.
Emad, tulge mõistusele!
Las pojad nutavad ja elavad end välja – kogevad ning õpivad ennast tundma ja armastama.
Me kasvatame oma poegadest naistele mehed ja lastele isad.
Meie poegade naised ja lapsed tahavad näha ja teada, mida see mees tegelikult tunneb. Kõigile on lubatud emotsioonid ja tunded.
Inimesed käivad tänapäeval selleks hinnalistes erakoolides, et oma tundeid väljendama õppida.
Lõpuks ometi.
Teisi, kellele on loomulik kohal-olek ja reageerimine taeva poolt kaasa antud, manitseme: talitse oma emotsioone…
Nüüd ma ärritun – ja kirjutan, nagu tunnen.
Fakkkkkkk!
Käige persse!
Tundlike meeste kohta väidetakse, et neil on närvid läbi – nad ei olevat normaalsed.
Aga minul on küsimus – kes määratles, kes on normaalne?
Uues normaalsuses on ammu aeg defineerida uus ja tegelik normaalne.“

„Mul oli suur pissihäda ja ma hakkasin trepist alla minema, sest kemps oli alumisel korrusel.
See on siis nüüd see, mida oma enesetapust mäletan.
Veeresin alla ega mäleta, mis juhtus.
Ma olin minestanud ja tabletid olid hakanud mõjuma.
Nii lihtsalt olekski võinud KÕIK lõppeda.“

Tahtlikud ja tahtmatud enesetapud sisenevad meisse valesti valitud toidu, e-ainete ja taime-“kaitse“ vahenditena. Sigarettide ja etanoolina.
Toidupoe müüja ja raadio-tele uudistelugeja on sarnases olukorras. Nad teevad, mida palutakse. Müü mulle see killer – loe mulle ette too sageduse langetaja.
Nii supermarketites kui näiliselt süütus televiisoris toimuvad iga päev anonüümse lihuniku vahendatud massimõrvad.
Loomakasvataja näitab vähemasti lihunikule ausalt kätte: täna tahan potti panna selle jäära, soku või pulli.
Saastatud toit ja mürgine uudiste voog seestub meisse salakavalalt, ausalt kätte näitamata, et me oleme ohvriloomad.
Lisaks meie igapäevased surmad kõige lähedasemate sõna läbi.
Need sõnad on näiliselt süütud, nagu pestitsiid: sa oled selline ja tolline.
Sõnad seavad meile sildid, mis on nähtamatud, nagu herbitsiidid – aga tapavad.
Oleme pakitud kõige-kindlasse vahasse, nagu võõrsilt saabuvad fruktid. Ja nii me lõpeks päris minaga ei kohtugi. Hulbime olemise ja näimise hapral jääl…
Peaasi, et kardinad on ees, nagu meie vana-mustri-monster-mamad õpetasid – siis keegi ei näe, mis tegelikult toimub. Me ise ka mitte.
Las kõik kadestavad kalleid ruloosid, markiise, drapeeringuid. Kui igal aastal on aknad pestud ja uued kardinad, on kõik korras, eks?
„Tahad teada, kuidas ma tookord tagasi tulin, Johannes?
Mäletan suurt veekopsikut oma nina all.
Siis valget kitlit.
Seejärel suuri kõrgeid lagesid…
Tervisi teisest ilmast – ma olin hullumajas.
Mina, noor – vist ilus… – naine ärkasin pärast rändu teispoolsusse kinnises osakonnas, kust mind hiljem üle tavapalatisse viidi.
Pikapeale – ma ei tea tegelikult, kui kaua ma seal olin – palusin ma ennast välja lasta.
Lubasin kodus lapse juures endale määratud tabletikuuri ilusasti lõpuni süüa.
Sain välja.
Sellest seigast meie pere vaikis.
Mõnda aega säästeti mind ja üksteist – ja siis alustas ema uuesti oma saagimisega. Mina käisin autokooli lõpuni.
Lõpetasin õhtukooli ja sain sedasi keskkooli lõpetatud.
Mu pojake käis lasteaias ja kui ta seal haigeks jäi, aitas mind vanaema – emaema, kes mind väga hoidis.
Meie kasvasime pojaga koos suureks.
Niivõrd kuivõrd…
Igatahes ta oli minu silmatera ja rõõmuallikas. Väga raske oli majanduslikult üksi hakkama saada. Aga kuna poja isa mitte kuidagi meie elust osa ei võtnud, mina enam ei plunud. Eneseuhkus ei lubanud.
Punnitasin pärast tervenemist ninast või vere välja – ise, ise…
Ma saan hakkama!
Ja sain ka.
Aga sinu emaks saamisega, Johannes, ei saanud… Anna mulle andeks.“

II Mirtel

„Hirrrrrrrrrrm.
Viimastel nädalatel kuulsin seda urinat nii palaviku tõustes kui helgematel hetkedel.
Jah, tütrekene, ma põdesin 21.sajandi katku läbi.
Olin kroon-viiruse käes üksinda kodus voodis. Põletasin karmat ja lasin mälestustel rulluda. Mul polnudki palaviku- ja köhahoogude taustal muud võimalust kui neil rulluda lasta – ei jaksanud.
Ma olen nii väike ja uus veel.
See oli esimene lause, mis mulle neis viirusevapetes mõttesse tuli. Saatsin su, kullakese, toona sellepärast ära, et olin liialt uus ja väike.
Otsust tehes ning jalgu günekoloogitooli pukkidele tõstes pidasin silmas, et olen nii noorukene – sama uus ja saamatu, nagu su venda Kristjanit minna lastes.
Ilmselt teadsin, et oled tüdruk.
Ma ei tahtnud, et koged sama, mida olen enne ja pärast sinuga kohtumist veel ja veel näinud. Naised rügavad 24/7 keeta-koristada-ehitada-istutada. Mehed teevad kodus vaid neid töid, mis neile meeldib.
Üks meestele meeldivatest töödest on viina joomine ja juhuslike partnerite pruukimine – naine on kogu aeg hõivatud, õhtuks väsinud ja tujutu. Nojah, sest mees on jälle purjus ju ka…
Mirtel, kas tead – kui naine elab nagu mees, on ta lits ja joodik, mees on matcho.
Küllap tead. Aiman, et sündisid mulle üsna lähedale – ja ikkagi tüdrukuna.
Tänaseks mõtlen sinuga seoses sellele abitule lausele väga teisel tasemel, tütrekene.
Olen uus, alustav hing.
Vastutus teiste alustavate naiste eest tundus nii siis – kui tänaseks vanaemana – hirrrrrrrrrrmus.
Olen läbi elu sinuga põgusast kohtumisest tänaseni ahminud ja õppinud, täiendanud ja teada saanud – õieti mitte kunagi sedasi puhanud ja mänginud, nagu oskasid „Nukitsamehe“ filmi Iti ja Kusti. Olen olnud iseenda kurikarm nõid, ansambel orakannike ühes isikus. Olen tagantjärele teadnud, et sinu ärasaatmise otsus oli õige, Mirtel, kullakallis – kes ja kus iganes sa täna oled.
Küllap sina, minust suurem ja targem, tead seda ise ka.“

Uus kultusfilm on sündinud, teadis Naine kroonviirusest väljudes uue aja kultusdokki „Tuuli Roosma mees“ vaadates. Esimesel vaatamisel oli suisa jahmunud – see Lugu stooritellis tema enese abieludest! Nii tema, tema ema, õdede kui sõbrataride abielud aina puha kõik sellised…
Vaatas teist korda veel. Ja oli üleni tänulik. Eriti sellepärast, et Arbo Tammiksaar ilmselgelt ise enda üle naermise algatas ja sooritas – ning Tuuli stoilistest reaktsioonidest õppis Naine ka.
Kui tema ema või ta ise olnuks nii väärikalt rahulikud, poleks nad oma meestelt peksa saanud. Nagu Tuulil, nii neil kõigil olid sarmikad, mõnel isegi kaunis ja seksikas mees, kes aina jutustas, mida kõike tema teeb. Heal juhul alustas. Sageli ei sedagi.
Need piinatud geeniused patustasid napsiga – erinevalt hurmavast Arbost polnud neil naist, kes nad igal aastal erinevasse riiki elama viis ja saatusekaaslastest jotakottide raamatud-laagrid vormistada aitas…
Nende elude režissöörid jaurasid garaažis, laotasid naiste loodud kodudesse diislit ja viina, läbu ja laga. Naised vastutasid ja teenisid. Lubasid need rajakad parlju varem maha jätta, kui tegudeni jõudsid. Õmblesid kulmusid ja lastele riideid, tegid vaheldumisi talvepuid ja aborte, kandsid vett ja tittesid…
Sest Reede Telepaat polnud veel näidanud, et nii ei pea. Mitte kellelgi ei saa naiste kuritarvitamisest hea. Tuuli oli oma kaunikesele üli-täpselt nii ahvatleva mõrsja kui üdini rahuliku ema eest. Õppematerjal missugune! Tagantjärele tarkusena küll jah. Parem hilja kui… mitte kedagi. Nali selline.
Kestev nõrkus ei olnud naljakas.
Naine polnud epideemiaga pihta saades ülemusele öelnud, miks kodus haiguslehel on.
Arvaku kasvõi, et paneb tina või mida iganes.
Mida iganes voolas Naise teadvusse hoolikalt valitud muusika ja filmidena. Ta pidi kõrgete vaibide abiga võimalikult kähku jalule saama.
Võttis kuulda, mida sõbrad ja netflix jagasid – puhastas helgete vaatemängude abiga kõrvadevahe oma enese mõtetest.
Ja tervenes.
Naisel oli nii väga vaja oma enese maailm üles ehitada ja uus Mina luua, et ta ei võinud vallandamisega riskida. Ja üldse tundus haigeksjäämine kuidagi häbiväärne.
Just häbenemine ja varjamine tegi korontsi senikogetud tõbedest hullemaks – ja ühtlasi näitas omal nahal, miks ja kuidas seda tahtlikult ja tahtmatult levitati.
Sümptomiteta kandjad. Need, kelle pereliikmed olid haiged. Kergete sümptomitega pääsejad. Kõik käisid usinasti tööl, et mitte kohta kaotada… jagamas.
Kroonviiruse ajal helistas Naisele ta parim sõbratar teisest Eestimaa otsast: „No näed siis nüüd, kuiväga tahaksin – ma ei saaks ju praegu sind nunnutama tulla.
Järelikult pead ise saama hakkama klassikalise sibide harjutusega – kui oled kõrvuni sitas, ei tohi nina norgu lasta.
Teiseks on just praegu aeg, mil abistajate ja abistatavate vahekorrad teisenevad täielikult – meile jääme me ISE.
Ei gurusid ega imetajaid.
Kolmandaks on järelikult ülim aeg süvaselgusele jõuda, millest meie sitt koosneb, milleks ta hea on ning mida sellest luua saab.“
Naine oli ühelt kõrgelt-hinnatud nõialt just kuulnud, et ta on noor hing, algaja… Kuidas siis nüüd ise… õpetajata… teejuhita…
Sõbratar pani telefonis muudkuiaga puid alla.
„Sa oled SELLES üksi.
Nagu sündides ja surres ja uuesti sündides oled üksi, jäetakse sind nii universumi kui abiliste poolt tõsise shifti hetkeks üksi. See hetk võib kesta sekundi või 3 kuud. Pigem viimast. Mida tõsisem tõus, seda äärmuslikumalt-kõigitisemalt üksi – silmitsi kõigi elementide ja stiihiatega. See oled uus sina, palun väga!“
Naine tahtis vaielda – ei oska, ei saa, ei ole…
Sõbratar aga kirjeldas protsessi flip-flopina. Flipp üles – järgnema peab uues energias ankurdumise flopp – kuni see protsess on joondumises, oled õhus ja üksi.
Platoo aegadel – teekonnal järgmise tõusuni – saad igalt nähtavalt ja nähtamatult olendilt kõigis kanaleis sõnumeid.
Märkide tulevärk, tänulik vaimustus, pidulik tunne… Ja vaikus.
Mis on tõusutulva tunnus.
„Mul näitab see flipp end esmalt kannatamatusena – kuidas te ometi aru ei saa, noh!?!
Kirjad ja kanaldused igalt mandrilt tunduvad järsku nii lapsikud, äraolnud ja korduvad – neile pealevaadateski tean, mis seal on. Sama-sama-sama – ainult loomrahvaste teated on neil üksijäetuse flopi-eelsetel aegadel uued.
Seni kõnetanud ja sünkinud spiritiri-õdedevendade ja kaasteeliste teated ja saatmised… nii tobedad-tüütud-lootusetud äkki kõik. Läbinähtavad ja mannetud.
Kuni floppides vaakumist väljud ja uude sünki joondud.
Siis muutuvad teised kah jälle arukaks,“ naeris tilkuvmärg telefon.
Naine oli viiruse järel veel nii äpu, et telefoni hoidvad näpud kaltsustasid selle ära.
Tal oli üsna ükskõik, mida sõbratar kõneles – peaasi, et ta seal oli.
Sõbrataril oli isevärki mähkiv hääl – ta mässis kuulaja oma häälde, nii et polnud oluline, millest jutt käis. Nõiapoolne sõbratar ise itsitas, et kuni ta oma häälel voolata laseb, vaatab tema tegelik mina inimeste maskide taha…
Selles mõttes, et pooside ja rollide – mitte näkku tõmmatud aluspükste taha. Keelati moslemitel näokatete kandmine – nüüd keelati keelajatel ilma näkkutõmmatud alukateta kodust väljuda. Niisuguseks oli maailm muutunud… ja kohusetundlikult maski kandnud Naine oli ikkagi haigeks jäänud.
„Ainus, mis enam ei muutu on ülitundlik kuulmine-haistmine-nahapind-teisitinägemine – iga tõusu järel tuleb taas kohaneda, et oledki nüüd selline säraküünal.
Transformatsioon tuletab igal võimalikul moel meelde – inimene peab olema tervik.
Kuni oled eksinud kellelegi lootmisse – olgu see abikaasa, laps, kolleeg või preester – teeb flip-flopi iga järgmine shift selgeks: sul oled ainult sina. Aga see-eest kõikvõimas.
Su enese väest vallandub juhtumite jada – uuemal ajal jälgid seda täiesti emotsioonitult – ainult keha mälu võdistab endalt vanu mustreid maha. Jääd jõuluks traktorita ja talve karmimateks kuudeks ka autota – jookse ja tassi, kanna ja käruta, veereta ja kühvelda käsitsi-jalgsi ning jõua selgusele, mida õpetati.
Ainult 3 kuud läkski aega – juba mõikasin – hallituse-rooste-muda-diisli keskel istudes ning käruga kulu vedades – tänasin ja aevastasin ja taipasin.
Mul on muide päris tugev hallituse allergia, nii et juttu jätkus kauemaks…“
Sõbratari madal mahe hääl uinutas ja lohutas. Nõiatar oskas ka jamadest nii humoorikalt kõnelda, et tema äpardused näisid taotluslikud.
Naine rahunes.
Ta tahtis väga uskuda, mida märjast peost üha välja lutsav telefon sisendas.
„Transformatsioon tuletab igal võimalikul moel meelde – su vägi on piiritu.
Jagades kogu oma väe tulevase muinasmaa loomisele, jätad oleva tänu ja tähelepanuta. Igapäevase hingejõuta hoone muutub ahervaremeks – täpselt nagu sa ise. Suunad kogu oma tuumajaama ja haldjate rügemendi sooritused uue loomisele ning su enese silma all läheb vana truup põlema. Jälle. Ronid pärast kustutamist pööningule kontrollima – ja näed, et sinna on tuisanud hang, mis sulle kaela sulades latakatena krohvi kaasa toob. Nii see käib,“ naeris sõbratar – ehkki jutu sisu tundus Naisele pigem katastroofi kui naljana.
„See on nagu paradiisist välja viskamine.
Jumal pole su lapsehoidja.
Sa ei saa ühtki inglit ega haldjat rohkem kuritarvitada. Oled ise kõikvõimas.
Hull vastutus jaa – kõigest iga hingetõmbe ja valiku eest. Eranditult.
Kõik elemendid ja stiihiad tulevad üksinda jäetud sulle appi, et näidata: sina lood reaalsuse, mida sina hoiad koos ja püsti.
Trots, väsimus, kurbus ja lagunemine on see puhastus-tsentrifuug, mida praegu kogu inimkond hirmude kastmes kogeb. Kui oled üksi jäetud, on sul kaks võimalust – ära surra või uude vaibi sündida.“
Naine võpatas.
Ta ei tahtnud ära surra.
Kummaline kojuigatsemise ja minnalaskmise tunne oli – surra ta küll ei tahtnud!
Olnud aegadel – enamasti märtsis ja septembris – oli ta oma kaasadega koos püüdnud surmahirmu ja samas kehas uuesti sündimise hirmu alkoholiga leevendada – nüüd polnud see energo-psühho-füsioloogiliselt absoluutselt võimalik. Torusiil ja katlakivieemaldaja olnuks ohutumad.
Alkoholi senine ainevahetus oli lakanud.
Justkui torpeedo olnuks tagumikus – atsetooniks ja formaliiniks reageeris. Võeh!
Oma eksmeest eemalt vaadates nägi Naine, et too on kaks kuud jutti joonud. Veel enam – kaks aastat. Ah, mis, olgem ausad – kõik kõrvuti kulgetud 20 aastat tegelikult ju… Kas see oli Naise asi?
Meil on oma meeste ees emainstinkt, millega nii meeste arengut kui meie endi eneseteostust torpedeerime.
On omanditunne – mina oleksin tema koonu veel ja veel hoidnud maal ja veel… Milleks?
Mis siis?
Oma koon. Omad maad ja veed.
Sõbratar arutles vastust ootamata: „Üksijäetuse vaakumis jääb nõel otsekui hüppama.
Keegi ei saa su lihtsaimastki jutust aru. Kirjavahetus lonkab kõiki kaheksat jalga. Dokumendid käkerduvad-takerduvad. Lihtsad ja loogilised lahendused on käeulatuses. Hommikuti näib kõik võimalik – õhtul tahad taas surnud olla. Oledki.
Järjekordse põlengu-varingu järel tallavad kassid sul seljas – et neile molli mõõta, tõused voodis istuli ja… Sulle vaatab vastu valgusolend, keda kassid püüdsid näidata.
Ta lihtsalt on. Ta elab siin. Samaväärne ja tuttav.
Temaga tõtt vaadates mõistad, et nüüd on täiega nii. Mõeldav on vaid tervik-isiksuste koos-loome – küürakas enam santi ei toeta. Kedagi süles ei kanta. Kuni sellest tõigast on miski puudu – takerdud. Üksi.
Varem nimetati neid kummitusteks. Nüüd on nad enesestmõistetavad naabrid meil.
Sa ise oled ka neid kirjeldanud – nii vanematekodus kui taludes oled näinud…
Tänavu on loodus ja loomine peetunud, sest meilt nõutakse palju enamat – näiliselt võimatut. Mis on reaalselt võimalik.
Ka vanades mustrites olid meil sinuga kontod sageli tagurpidi, aga pilt ja siht selge. Olime nii väge täis, et metsamehed ja ehitusmeistrid usaldasid – tõi mehed ja materjalid ja hakkasid ehitama, sest nad teadsid, et päeva lõpuks saame hakkama. Kuna meiesugused sirged tüdrukud ütlesid ausalt: ma ei tea, kuidas ja millega maksan… Saime teadma. Voog vallandus. Ja nii ongi.
Anna kõiksusele tegelik pilt ja plats – ja imed sünnivad.
Illusioonideta, et sul on käepärast kedagimidagi enamat kui sa ise.
Sinust enesest piisab täiesti!“

„Jah, tütrekene, ma arvan, et neist sõbranna kirjeldatud vaimolenditest üks olid sina. Ma nägin valget naisekuju mõni kuu pärast sinust eraldumist. Keha oli toibunud, hing vabaneb sellest armist alles praegu.
Meil läks hästi ja õigesti, eksju, Mirtel?
Täna ma juba usun ja tean, et meie abort oli hea.
Sõna on vale. Mõte õige. Me tegime õigesti.
Me valisime aegadel, mil toimus kõik seesama, mis praegu – ainult et asju nimetati teiste sõnadega või ei nimetatud üldse.
Laste sünni ja abordikonveier töötasid rööbiti – selle erinevusega, et lapse sünniga lõppenud planeerimata rasedus tõi kaasa hilisemad hüljatuse, koolikiusamise, soovimatuse ja sealt edasi enese tallata, raamida ja sildistada laskmise haavad.
Nagu koera saba lõikamine sentimeeter-haaval.
Ma pole ennast kunagi soovimatu lapsena näinud – üsna hüljatuna küll. Rääkisin su sündimata jäänud vennale, et jäin enneaegse õeniru tõttu alaliseks teiseks ja pigem isa hoolde kui ema helluse rüppe.
Ei olnud selles hullu ega erilist midagi.
Alles täna, mil lapsed on pandeemia tõttu kodus emade-isadega koos selgub, et neid soetades – sest nii on kombeks – ei arvestatud võimalusega, et nendega tuleb ka koos olla. Aastaid. Tänu ja rõõmuga soovitatavalt…
Nõukogude ajal läksid lapsed koguni kahekuiselt sõime.
Kellel vedas, oli kodune vanaema – kellel sõimekohta ega vanaema ei olnud, veetis beebiea üksinda võrevoodis nuttes. Emadel oli võimalus kolme – või oli see nelja? – tunni tagant imetama lipsata…
Kommunismiehitajad kasvasid sedasi, eks ole.
Kui palju üksinda või mõneaastase õe-venna hooleks beebisid otsa sai, sellest ei räägitud.
Pärast sõime ja lasteaeda kooli, sealt ameti- või ülikooli. Soovitavalt korteriga töökohale – ja pensionile. Lihtne ja turvaline ettemääratus.
Milles ei sisaldunud vanemate ja laste kooselu. Ega ka vanurite ja nooremate põlvkondade kõrvuti kulgemine.
Võib liialdamata – julmalt, aga tõeselt – öelda, et nõukogude ajal aborteeriti sündinud lapsed kahekuistena sõime. Nüüdsetel läheb hästi – poolteist kuni kolm aastat armuaega saavad.
Mul enesel oli mahe ja lahe lapsepõlv – ent konveieri jaoks lapsi sünnitada ma ei tahtnud. Saad aru küll.
Mina läksin oma kodust nii 0-klassi kui esimesse klassi. Maalapsena polnud ma nii väga hüljatud. Ei pidanud ka ekstreem-romantiliselt hangedes elu eest võitlema.
Eel- ja algkooli sain kenasti koolibussiga – ja tagasi ka.
Meie kodu lähedal mäe otsas oli kaalukoda viljaaidaga.
Koja küljel oli suur redel, mille peal istuv väike õde mind alati ootas.
Kuna vanaisa oli mu lapsepõlvekodu ehitanud selle mäe jalamile – niivõrd kui need muksud meil siin mäed on – siis tulid kaalukoja viljaaidast igal kevadel rotid talvitumast.
Võhrusid oli nii palju, nad olid nii pirakad ja ülbed, et isa saatis meid õega alati teise korruse magamistuppa läbi köögi kõrval oleva külma toa… püssiga.
Püssiga! Päriselt ka.
Rotid hõivasid kogu alumise korruse.
Meid õega hoiti igaks juhuks magamistoas luku taga – kui ärkasime, hõikasime – ja vanemad eskortisid meid rottide vahelt kööki.
Naabrionu poolmetsik peni – kes minu juurde tulemise eest tärpentini tagumikku sai – ning reaalselt eluohtlikud rotid… Mõni ime, et minust ei kasvanud just väga loomainimest. Olen neid austanud, aga mitte vajanud.“

Naine ütles Kirjanikule, et tajub pea kõigi meeste vägivalla ja tölbi julmuse taga alaväärsustunnet.
„Mul on sellest üks tekst,“ kinnitas Kirjanik.
Imelik ka, kui Kirjanikul teksti ei oleks, eks ole.
„Ära hakka mind jälle järelharima,“ muigas Naine.
„Ma harin iseennast. Peegeldan oma tekste sinul ja jälgin, kas mõte jõuab kohale – kuulan, milliseid mõtteid sealt edasi välja kasvab,“ õiendas Kirjanik. „Palun loe!“

„Kreutzwald, Kristjan ja Eno Raud, Lennart Meri ja Juhan Peegel teadsid seniarvatust palju täpsemalt, mida nad müüte, muistendeid ja regivärsilist pärimusluulet jäädvustades tegid.
Nad paigutasid eestlase süvaolemuse maailmakaardile, kus on teiste rahvaste müütilised sugulased.
Nad kuuletusid oma südame kutsele tuua legendid tulevaste põlvedeni, põlistada kaunilt kujundlik emakeel, rännata võõrsile iseennast avastama ning saada sõnaväe abil üle isiklikust hingevalust.
Tulevane president Meri sai just Siberisse küüditatuna aimu meie soomeugri päritolu hõbevalgest vägevusest. Tulevane Tartu Ülikooli professor, ajakirjandusosakonna rajaja Juhan Peegel sai regivärsi kujundeisse sukeldudes üle ahastusest oma pere ja küla hävimise pärast samal ajal, mil ta ise oli võõra sõja sõdur.
Kreutzwald täitis meie soovi olla tegelikult 5 meetrit pikk ja elada mitmesaja aastaseks. Kuivõrd üsna kõigil rahvastel on oma pooljumalad, hiiud ja vägilased, on neis eepostes mingi tõde, mille mäletamine on kohustuslik.
Kristjan Raud aitab mäletada pildis ning Eno Raud ümberjutustusena nende jaoks, kes end värssidest läbi ei suuda sundida. Täiuslikult ebatäiuslik ja inimlik Kalevipoeg pärisnimega Sohni võiks olla eestlaste massiivne kaubamärk.
Enam kui poolsada Maarjamaa kohta Varbolast Saadjärveni on seotud Kalevipoja kangelastegudega. Siin tema ehitas, seal kündis, kolmandas paigas viskas võidu kivi, et kuningaks saada, neljandas prassis, viiendas tassis laevu ja laudu, kuuendas kaotas taevase soosingu, seitsmendas jalad ja elu.
Kui me püstitaksime igasse eepost meenutavasse kohta 15 meetrit kõrge skulptuuri, oleks meil üle-eestiline monumentide võrgustik, mida vaatama sõita või kuhu end distantsilt zoomida. Iga kuju juures saaks pidada koolitusi ja perepiknikke.
Üks seesugune monument maksab veerand miljonit eurot. Võimalik, et edevad rahamehed lasknuks oma näo ja nime mõne Kalevipojana jäädvustada, et ainulaadses üleriigilises skulptuuripargis olla. Kriiside jada tõstis materjalide hinda, pandeemias käis idee algatajate kuraas maha ning lõpeks tuli sõda peale.
Enne 2022. aasta 24. veebruari tundusid tähtsad ja teostatavad nii mõnedki algatused, mis täna pole enam olulised. Keda huvitavad praegu uued armastusseriaalid või pehmete väärtuste filmid. Praegu palvetame kõigi jumalate poole, et sõda meie maale ei veereks. Vägev on muinasaegade hiidusid või tänase Ukraina presidenti eemalt imetleda. Ise rasket mõõka kätte võtta ja elu eest sõdima söösta oleks hirmus.
Veel hirmsam oleks uue aja Lindana oma poegi ja meest matta ja leinata. Venemaa asemel Soomest tarviliku toomisega saame vast hakkama. Ometi on turgutav mäletada, kui paljud parimad kirjanikud, kunstnikud, filosoofid, seiklejad ja rahvajuhid on müstiliselt inimliku heerose juhtumistele pühendunud.
Ingrid Rüütel, Jüri Arrak ja Tauno Kangro on ennast koos Kalevipojaga põlistanud. Kiidetud olgu Jumal, meie mehed on naabrite Gediminase, Lacplesise, Edda ja Kalevala kõrval Olympose pooljumalatega võrdväärsed.
Kui maailm pärast praeguseid sündmusi alles jääb, küsivad ka meie lapselapselapsed naljatades: kes oli Kalevipoja, Olevipoja ja Sulevipoja ema. Või siis: keda loetles arstist lauluisa Kreutzwald: üks oli Irmi, teine Armi, kolmas murdja Mustukene.
Valik on sinu, kas ootad Kristuse taassündi, Kalevi imelist kojujõudmist või tulnukaid teistest tsivilisatsioonidest. Kuldajastu looja oled ikkagi sina, Kalevite kange rahva laps ja pärija.“

Kui Naine hakkas haavatud tervendamise meetodil saatusekaaslasi nõustama, sai ta aimu, et sõnastamata hüljatus oli murendanud kujuteldamatult paljude inimeste isiksuse alustalasid.
Miks sa mu kutsusid, kui tegelikult mind oma ellu päriselt külaliseks ei soovinud?
Kroon-viiruse tõttu päris-peredeks sunnitud paarid läksid suurte paukude saatel lahku ning nende teismelised tapsid ennast ära. Kui mitte otseselt – mida juhtus oluliselt rohkem kui uudistevoog edastas – siis virtuaalmaailma ja suisaidaalsesse mitte-tegelikkusse varjudes ikkagi.

Lasteaiakaaslanna kirjutas Brüsselist:
„See raev kroonviiruse ja riigivalitsejate vastu… Kellelgi neist ei olnud (ega ole ka praegu) piisavalt infot, et teha häid, pikaajaliselt kestvaid otsuseid. KÕIK olid ulgumerel, kaarti pole, kompassi ka mitte ja aru ei saa, kuhupoole ujuma tuleks hakata. Nad tegid parima, mida selles olukorras oskasid. Jube on ju, kui äkki surevad inimesed haigusesse, mis vahel väljendab end sümptomitega, aga vahel mitte, hüppab ühelt inimeselt teisele, ründab erinevaid organeid, ravi ei ole ja mitte keegi ei tea, mida teha. Mingid asjad on vanasti katku puhul aidanud, aga need on niivõrd ebainimlikud ja vabale ühiskonnale vastuvõetamatud, et tegelikkuses ei saa seda rakendada. Lisaks on osad inimesed uskumatult rumalad, loovad omaenda piiratud teadmiste pealt mingeid teooriaid, mida siis vaenulikud trollivabrikud omakorda takka õhutavad – sest neile on kasulik, kui inimesed maha surevad ning omavahel kaklevad – lõhestunud rahvas on vaenlasele kerge saak. Ja siis peavad juhid ja valitsejad siiski midagi ütlema, mingid suunised andma, et päris anarhiaks kätte ära ei läheks. Ma ei arva, et kunstiinimesed olid kuidagi välja valitud, et vot nemad nüüd suretame välja. Kõik pidid kohanema ja meelde tuletama, et kolme aasta varud tuleb aidas hoida, sest üks aasta on põud, järgmine aasta liigvesi ja ülejärgmisel aastal võtab öökülm orase ära. Jah, mitte keegi ei hakka tänapäeval oma elu seadma selle järgi, et saaks rämeraske käsitööga mõne liitri piima lauale. Sest selle rahaga ei maksa sa ei elektrit ega netiühendust, telefonidest ega arvutitest rääkimata. Need aga on tänapäeva reaalsus, ilma nendeta oled vaesuses, rumal ja haige. Üksikud erakud võivad endale maailmast väljaastumist lubada; enamik tahaks ikka kuidagigi teiste inimestega suhelda – ja olemegi interneti ja arvuti juures tagasi.
Veider, kuidas arvutis peaga tööd tehes saame endale lubada primaartootmise hobi. Kedrata lõnga, viltida vaipa, küpsetada leiba ja lüpsta oma lehma. Mitte kuidagi ei õnnestu seda kasumlikult müüa, see on ainult enesele naudingu pakkumine, käegakatsutav looming. Masinad ju selleks välja mõeldigi, et saaks kiiremini, kergemalt ja odavamalt toota. Et oleks rohkem vaba aega. Kus saaks teha, “mida ise tahan” ja lõpuks ka luua. Sest lõppude-lõpuks on loomise vajadus inimese hinge sisse kirjutatud. Ta PEAB saama luua või ta läheb hapuks. Vinguvaks ja virilaks.“

Naine õppis kogemusnõustajana teistelt naistelt palju rohkem kui kogemusnõustajaks õppides. Lood elust enesest näitasid kauneid daame ja emandaid, kes olid läbi elu tulnud teadmisega, et neid ei tahetud. Neil olid indiaaninimed Katkestatud Suguühe ja Valesti Loetud Päevad. Hiljem ka Katkine Kumm ja Altvedanud Tablett. Miks ja kuidas keegi oma soovimatusest teada sai, oli erinev.
SOOVI-MATUSE tagajärg oli sarnane – sellise taustaga ilusad hinged olid oma soovid matnud. Mis nüüd mina…
Nad murdusid tahetud tüdrukutest sagedamini koos meestega jooma ning lasid oma joodikmeestel ennast oma kaas-alkoholismi eest tallata ka siis, kui nad ise enam ei joonud – vaid vaatasid pealt, kuidas mees end põhja joob. Või siis surid sellesse.
„Guidaz-z-za ei mäleda-hk, kui mitu gorda zind on olnud vaja emoz lobudada, edza odzi ei annagz-hk,“ römises alkomonster ühe naise kodus, kui Naine tema kutsel kogemusnõustajaks tuli ning otsekui tellitult tolle temakese kogemuse tunnistajaks oli. „Alazdi ajazid mind mööda maja ja nõudzid kh-kh-kheppi…“
Kogemusnõustatav sai oma tondi mitmendal katsel magama.
Mehelaadne toode, iseenese karikatuur jõudis enne korduvalt läbi maja mürgeldada – uksed pärani, kassid-koerad ähmis – ning blääblääblää monolooge pidades endale voodisse võileibu kaasa tehes köögi laastada.
Nagu nii paljud meist tundis nõustatav proua piinlikkust – me ju võtame alatihti vastutuse oma vanemate ja laste – ammugi abikaasa veidruste eest. Mis pole ju tegelikult meie teha ega häbeneda…
Vaikseks jäänud kööki kasiv emand ohkas: „See alasti-episood oli mitu aastat tagasi meie eelmises kodus. Minu mehe mälunõel jäi selle koha peale hüppama. Alati täpselt sama jutt. Variatsioonideta…
Nii kui pitsi võtab, aastatetaguseid aga-sina-asju ökitama hakkab.“
Naine aimas, et järgmisel päeval mehikene emb-kumb kas tõesti ei mäleta või ütleb, et ei mäleta oma monoloogidest mitte midagi. Nii lihtne ju.
Korraga märkas ta, et alkoholile haledalt alla jäänud mehe naisel on ühel koeral ja ühel kassil absoluutselt inimese silmad. Käitumine ka. Täiesti.
„Ühed ütlevad, et indigo-loomad on samamoodi nüüdsel ajal täiesti teistsugused kui varasemad. Aga üks mu kolleeg läbis kõik viis Ingvar Villido koolitust ning rääkis just, et jutuks oli ka eriliste loomade zen-käsitlus,“ pesi temakene kapiustelt oma erilise looma plökerdusi. „Mõte selles, et erilised koduloomad võivad olla kahe inimeseks kehastumise vahelised puhver-elud. Eriti siis, kui keegi on end ära tapnud või väga äkki õnnetult otsa saanud. Enesetapjad saavad uuesti sündides samad ülesanded – ainult et kraad kangemalt. Mõnel juhul tuleb Jumal neile vastu ja laseb neil pärast enesetappu, üledoosi või enese purjuspäist kasti-sõitmist toibuda ja järele mõelda.
Ma näen ise ka, et mu penil on ilmselgelt inimese pilk ja kolmest kassist voh sellel täiesti inimese silmad. Ei ole üldse liigiomased. Olgu selle Villidoga, kuidas on – mulle meeldib mõelda, et meie lähiloomad in suisaiderite inkarnatsioonid. Selle teooria järgi võib isegi mu mehetolgusel õnnestuda mu järgmiseks peniks sündida, kui ta end ükspäev teisehomme kasti kaanib.
Mis muu kui aeglane – kusjuures üsna teadlik – enesetapp on nii alko kui narko ja sellega kaasnevad õnnetused…“
Inimesed on piiramatult leidlikud põhjenduste ja vabanduste leidmisel.
Ainult inimloomal on lisaks erosele teine käivitav kirg veel – tanatos. Surmaihalus.
Benjihüpped ja ained, ameerika mäed ja emotsionaalsed enese hävitamised – milline teine loom sedasi teeks?
Pole kindel, et inimeseks kehastumiste vahel kassina saabunud hinged meilt enesehävitust juurde õpivad – pigem saavad võimaluse sellele kõrvalpilk heita, et see igaveseks vabaks lasta.
Nagu ka kiusamine ja tapmine lusti ja räpase rahulduse pärast. Ka seda ei tee ükski teine loom. Kui jahimaade ja nälja pärast pole vaja kedagi ära ajada või murda, seda ju ometi ei tehta.
Inimesed aga teevad üksteisele hingelised sebratriibud alatiseks.

„Sulle oma tüdrukupõlvest jutustamata ma ei meenutaks.
Olen harjunud väga paljusid asju unustama.
Isegi siis, kui televiisor ja raadio undavad koolikiusamise teemadel, sulen mäluvood ja südame.
Pole minu asi.
Kui ei oleks, siis ma ju ei kuuleks… Mäletan, et tulin koolist nii mõnigi kord jala koju, sest poisid kiusasid mind koolis.
Ma ei tea, miks täpselt.
Nad tõukasid ja lõid.
Kusjuures mitte klassikalisel põhjusel – tüdruk meeldis. Ei. Tulid kambakesi külge, nagu mehele muiste.
Miks?
Vaatan vahel tänagi peeglisse ja üllatun.
Ma olen ilus.
Miks minu ema seda mulle kunagi ei öelnud?
Ma olen ilus.
Mispärast poisid mind sellest hoolimata kiusasid?
Ma olen ilus.
Miks minu elus olnud mehed on mind petnud ja peksnud, mitte kätel kandnud ja jumalannana kohelnud?
Näed, Mirtel – ma poleks osanud olla sulle ema, kes nendele küsimustele vastust teab. Oleksin kardetavasti eluvõitlustes jätnud sullegi ütlemata, et oled ilus.
Minule õpetati kodus, et kakelda ja kiuselda ei tohi.
Koolibussi ma pärast kiusamist ei läinud – olin nii solvunud. Koju jõudsin pimedas – maa oli pikk, vanemad mures… Aga mitte toeks.
Mulle öeldi lihtsalt, et esimesena lüüa ei tohi, ennast kaitsma peab…
Tõlgendasin seda loana vastu lüüa.
Abiks ikka. Enam ei kiusatud.
Seisin alati enda eest, kuni mu ellu tulid mind nõrgestavad, mitte jõudu andvad kiindumused. Kas need olid armastused…Ma ei tea.
Üllatavalt palju asju oma noore hinge teel olen teada saanud, minnes sinna, kuhu ei taha. Kes ikka väga meelsasti haiget saab. Ma pole tahtnud minna sinna, kus kellelgi on kindlalt valus – ja tema valu kaevab välja minu valud, mille olemasolustki ma ei tea…“

Ma ei taha!
Oma hapras olemises tundis Naine teravat tõrget igasuguse soovimatu energiaga kokku puutumise vastu. Ta polnud oma immuunsuses enam, veel, üldse kindel.
Nii vaimses kui füüsilises mõttes.
Kroon-viirus oli ehmatav.
Kaks aastat ise-olemisse õppimist veel rängem.
Ta hoidus vaistlikult logisevate abielude keskele sattumast.
Veel enam – harmooniliste abielude ligi trehvamisest hoidus ka, et oma äsjase krahhi ja rabeda vallalisusega mitte harmoonia illusioone kõigutada. Teadagi need tuvikesed.
Kolleegil oli kodus tulekahju. Kaablitega juhtus midagi. Kogu aeg juhtub kusagil kellelgi midagi, ent seekord polnud see enam pelk statistika, vaid reaalse inimesega tegelikult juhtunud pabahh.
Tulekahju.
Hirrrrrrrrrrmus sõna, onju.
Vastu tahtmist appi sõitev Naine oli kogenud, et sageli tuleb just sealt, kust oodata ei tea, midagi eriti olulist ja head. Õpetlikku ja edasi juhatavat.
Kui kolleeg nägi Naist pärale jõudmas, hakkas ta naljakalt rabistama – käristas kuuriakna ees tolgendava kile maha, tõmbas sara ukse asemel ühe naela otsas kõlkuva vineertahvli maha, riputas hooletu liigutusega oma jope katteks vanarauahunnikule – see pidi olema miski sam-kompunn-tööriist vist…
„Mis möllad?“ küsis Naine, kes tabas ainsa pilguga kolleegi tegemas sama, mida tema ise oli sadu kordi teinud – peitis ja varjas mehikese käkreid.
„Vaatasin oma õue sinu pilguga,“ muigas perenaine kibedalt.
Kus mees?
Mis mees…
Kolleeg tunnistas, et on õppinud nautima iga issanda sekundit, mil peremeest pole kodus kaost ja katastroofe külvamas või lihtsalt segamas.
„Ta on ju luulutaja tootesarjast „Kõik-mis-puutub-sitaks-muutub“,“ turtsus kolleeg.
„Luulutas siin, et me paneme kohe-kohe päikesepaneelid – ja oma peas olidki need juba olemas. Torkis külmalaine ajal igasse seina elektriradikad – päikesepaneelid on ju! – ja nii see läks. Et keegi oli peenikese kaabli pannud ja kümme korda rohkem koormust taha nööpis vä? Mees ei tea midagi, sest mees ei mäleta.“
Naised süütasid sigaretid ning arutlesid, kui lihtsalt sujub meestel enesestmõistetav naiste tarbimine. Püha tubakas ei kuulanud pealt tavalugusid kõik-mehed-on-si…
Jutuks oli elegantne elukunst.
Kui mees ei tea, kuskohas küttepuud asuvad, ei pea ta neid ka tuppa tooma – järelikult pole põhjust ka selle pärast põdeda, et kogu eestimaailm teeb järgmise talve küttepuid. Naisel kusagil on. Tuba on ju soe.
Kui õues on soe, saab päikese käes olla. Oma keskkonnast, mille keegi on kuidagi puhtaks ja õdusaks loonud, tüdinedes saab mujal päikest nautida. Seda jätkub.
Sügiseks on keegi moosid varunud – nämma – ja ravimtaimed kogunud – nunnu.
Ja Inriid Nipernaadi läheb toob oma mehikese koju tagasi, enne kui külmaks läheb.
„Kui ilma kaabliteta huugavate radikate tõttu tulekahju tuli, läks mees puid tooma. Maja haises, hull koristamine – vastik ju. Ongi teine kaks nädalat puid toomas,“ kustutas kolleeg koni. „Tellisin naabrimehelt – siin nad nüüd on. Laon. Aitäh, et tulid.“
Naine ei küsinud, miks kolleeg talguid ei tee. Ta oli korduvalt kogenud, et ise tegemine – tellid traktorid-masinad-mehed – on kalleim asjade tegemise moodus. Talgud on kulukuselt järgmine võimalus. Söömad-joomad-tehnika-vahendid-kütus…
„Mees lubas puid otsima minnes abilised ka tuua. Hetkel, mil ta lubab, on asi tema jaoks ära tehtud. Seda, et naine üksi 7 mehe eest müttab, ta ei tea. Mida ei näe, seda ei ole. Näha ei taha, sest väsinud naine on päeva lõpuks kole.“
Ja Naine võpatas.
Kole ja peletav.
Täpselt sama moodi oli tema enese eksmees tänitanud – praegu on moes olla spirituaalne, ennast virtina-sulase-koka-aednikuna rööpräheldes läbi küpsetanud naine oli mehe sõnul pigem valgustöölise mõnitus. Klientidele peletav ja mis kõik.
Ja mees nokitses samal ajal kangelaslikult masinate kallal või võttis sõprade ja klientidega napsi – igaks õhtuks tindine. Kuna napsisena läks nii mõnigi nokitsemine pekki, andis see pisiasi omakorda põhjuse kangelaslikult neid lõputuid ise tehtud vigu parandada. Mees on hõivatud, kuis te ei näe!
Kolleeg ladus rütmiliselt ning võttis ilmselgelt hoogu millegi sõnastamiseks.
Rütmiliselt.
„Olen aina jälginud, kuidas mehed on oma naistega koos töötamise asemel nende peale kadedad ja töötavad vastu. See on mingi paradoksaalne konkureerimine. Kade kaklus perekonnaga, kes on ometi ju papsi poolt. Ise ei tee – ja teistel ei lase teha.
Mille taga on minu meelest… Kui ma seda nüüd sõnastan, kõlab ogaralt jaa… Seal taga on hoolikalt kappi pakitud luukere.
Salapedesus,“ vaatas kolleeg ettevaatliku huviga, mis näo reipalt laduv Naine nüüd teeb. „Päriselt ka. Ei ole midagi noid omasooiharaid uuel ajastul juurde tulnud. Nad on kogu aeg olnud. Kuna nad on olnud ära keelatud ja põlatud, on nad mitmeid põlvkondi seda piinlikku tõsiasja varjata püüdnud.
Ravida on proovitud.
Vangi on pandud.
Olnud aegadel ei tunnistanud todamoodised oma häda endale – ammugi mitte teistele. Võtsid püüdlikult naise ja elasid kannatlikult fassaadabielu. Pidasid ennast vargsi haigeks – ja hakkasid isegi oma loomingulisust varjama.“
Miks?
Kolleeg seletas, et loovus on sageli ühenduses naisalgega. Kuna loomingulisus ähvardab naisalge paljastada, siis kapigei pigem ei loo. Kannatab selle all – kadestab ja halvustab loojaid – ja kibestub üha enam.
„Kapihomodel on oluline hingeosa kaotsis. Tühik toimib nagu must auk – nad võibolla isegi suudavad päris hästi küllust luua – aga pihustavad selle hetkega laiali. Nende egregor – hangunud-hävitav musterloom – tõmbab musta auku lõputult ligimeste armastust, raha, aega, energiat. Kuhu järjekordne kümme tuhat jäi? Keegi ei tea. A-mina-vä?“ küsib keradega beib süüdimatult. Kuna ta ennast ei austa ega armasta, on ta piiritult isekas. Hüsteeriline nahahoidja suisa.
Printsess herneteral on tõeline printsess herneteral.
Ta peksab teistelt igal moel hoolitsust välja – predaator ju. Kiskja. Vampiir. Tarbija. Sest ta on nii katki, et mitte midagi juurde ei loo.“
Oi aeg, kui palju võõrsõnu, mõtles Naine.
„Kas kõik see jutt käib sinu mehe kohta?“ küsis ta higipärleis kolleegilt.
„Mis sa ise siis arvad,“ naeris too.
„Mispärast sa tema juurest ära ei lähe?“
„Ta hukkuks lapsehoidjata. Jah, ma tean – tema potitamine peatab nii tema kui minu arengu. Aga ma ei suuda lahti lasta kohast, kuhu ma nii suure osa oma hingest olen andnud…
See kõik kukub kokku. Kahju…
Ja ma ei raatsi teisel põhjusel ka. Kedagi nii head kui sala-gei pole voodis olemas. Seda tundlikkust ja andumust pole võimalik kirjeldada. Iga sõna jääb selle jaoks väheseks.
No vot ja siis ongi sedasi, et tema lummuses kannatan välja tema luulutamise ja tükati päris psühhosuse. Mõistan teda. Aidata ei saa. Armastan.“
Mõlemad naised päärasid võpatades ümber, kui keegi nende selja taga köhatas.
See oli tumedate silmaalustega – ilmselt üsna ilus, aga tühjaks imetud ja läbipõlenud olekuga eatu naine.
„Vaatasin mina just järjekordset telesaadet, kus naiste ahistajad miii-tuuu risti löödi. Teate ise, milliseid paariselundeid pidi…“
„Sa ei pidanud ju telekat vaatama!“ pahandas kolleeg. „Tulid siia juhet täielikult seinast välja tõmbama. Elumuutuseks hoogu võtma. Mäletad?“
„Mäletan-mäletan. Juba suudan. Juba saan. Miks need poisstüdrukutest saatejuhid arvavad, et salageid on kuidagi lubatumad kui ürgisased alfamehed?“ ringutas Hoovõtja naginal. „Kui isane ehitab ja rajab, siis tema krabab ja vajab. Ta on mees, kurat küll noh. Niimoodi kohitsetakse viimasedki päris mehed ära.“
Naised arutlesid, et kohitsedes tehakse orjasid.
Soome keeles on kohi teatavasti ori. Ja nii ongi.
Teener.
Hoovõtja selgitas, miks ta Naise kolleegi vaikses tagatoas hoogu võtab.
„Teenisin laste nimel üht ori-meest, kes mu kui tahes suure pingutuse ja panuse peale aastaid ühtki aitähhi pole poetanud. Ta isegi ei tea, mis vahe on lumelabidal ja sahal, kuidas soojustamata majas pakasega torusid lahti hoitakse, mis tunne on pidevast füüsilisest ja vaimsest ülepingest retsituna suvalisel hetkel verd joosta…“ loetles Hoovõtja ühe hingetõmbega. „Juhtisin tema tähelepanu, et katus sajab läbi, sest maja vajub. Seepeale tagus tema haamriga krohvi keset kööginõusid ja kuivavat pesu seinast maha – ei ole mingeid pragusid, ei vaju miski – peaasi, et midagi tegema ei peaks.
Saiko.
Ma otsustasin iga haamrilöögi ajal: lähen ära. On aeg. Lapsed on suured. Head aega.
Aga tiba pasa olen ka – kõigepealt tulin sõpsile külla, et proovida, kas saan hakkama.
Saan.“
Ja seal ta tuli!
Võluv puusanõks. Elegantsed käed. Hunnitu naeratus.
Rrrrrr, milline mees!
Kuna kolleeg oli Nipernaadide salapedesusest ständapi mõõdus monoloogi sooritanud, vaatas Naine toda dekoratiivset isendit väga ilma rrr-ita.
Eksootika.
Võimalikult kaugel paluks, jah.
Nartsislikust isiksuse spektri häirest rääkiva raamatu kaanepilt või filmi peategelane.
Kõik valud ja haavad hunnitut minakest täis laotud. Tegeliku enesega kontakt olematu.
Säravalt naeratav mees tuli ja… istus puuriidale.
Tegelikult ka. Ta reaalselt ei näinudki, mille peal istus.
Õitses ja õilmitses, lilleke rohus.
Tema naine seisis ta ees, sületäis halge käes.
„Päris mitu päeva tagasi läksid puid tooma…“
„Näe, aga siin on ju,“ rõõmustas ilus inimene halgude üle oma võluva pepu all. „Olin paar päeva ema juures. Sorteerisin vanu asju. Näe!“
Mees valas kotist välja oma… mänguautod.
„Tüdrukud, lõbustage mu naist – ta on jälle nii vissis ja krimpsus – see ei ole ilus!“

Kirjanik ütles seepeale, et eesti naised on põlvkondi kidunud tõeliste meeste, kangelaste puuduses. Mida enam filme vaatame, seda põletavamalt januneme. Ometi on väga päris isased inimesed ju meie oma kultuuris täiesti olemas:
Väikerahvas mäletab ja kirjutab end suureks oma kangelaste ja pooljumalate legendidega. Meie rahvuseepose hiid Kalevipoeg on inimlikult ebatäiuslik ning Rummu Jüri ja vürst Gabriel kogu nende röövellikkuses romantiseeritud.
104aastane Eesti on kaetud eepose-väidetud poolesaja Kalevi-pere jäljega. Mis siis, et Kalevipoeg tappis, röövis ja vägistas ning me ei tea isegi tema nime. Ah Sohni? Olgu siis Sohni. Mis siis, et meie oma vürst Gabriel oli vene vürst, kelle tervendajast isa peitis ennast Eesti metsades. Kuna sangar ja šamaan tõid vene väe eestlastele sakslaste vastu appi, mõtleme nad ikka omadeks.
Tahame üle oma varju hüpata kasvõi tule ja vere hinnaga. Kalevipoeg oli töömees ja ehitaja, ent sellest meie alaväärsustunde leevenduseks ei piisa. Meie viikingitest eelkäijad käisid Rootsit rappimas ja kuningat kiusamas ning meie veename end, et see oli Robin Hoodi moodi missioon. Teiste kodus mürgeldamas – reliikvia missugune!
Paraku on varandusejagamine toimunud läbi ajaloo alati tuhandete elude hinnaga. Mõisad põlevad, saksad surevad. Mõisad olid baltisakslaste poolt Maarjamaale rajatud arhitektuuriväärtused. Vanalinnu ja kirikuid on vallutajate vaheldumise rütmis mõõdutundetult pommitatud ja viljahoidlatena kasutatud.
Sakste suremine tähendab ka naiste ja laste hukkumist. Nii keiserlik läänenaaber kui tsaariaegne idanaaber rajasid siia paleesid ja koole ning iga mõisa ümber toimis täiusliku tootmisahelga väike maailm. Mõtlejad peletati, kultuur põletati ja majandus taandarendati.
Eestis turritavad tänini taeva poole viinaköökide korstnad ja aitade müürid. Nende kõrval lagunevad taasiseseisvumise ajal juhtunud ebaõnnestunud omandireformi tagajärjel tekkinud järgmised varemed.
Nõukogude okupatsiooni rajatud kolhooside ja sovhooside hoonete najal uusriikliku põllumajanduse üles ehitamise asemel tagastati, lammutati ja unustati. Lenin ees, Stalin järel aeti suhted venelastega küüdistamiste, vangistamiste ja massimõrvadega tänaseni sassi.
Põrnitseme, kuidas silmitu Putin täna Ukrainas vennatapusõda peab. Naised, lapsed ja kahurilihaks taandatud ukraina mehed on 21. sajandil ebareaalsel kombel tappes. Vahime abitult, rusikas taskus ega saa pealiskaudses infotulvas aru, kes-kellega-miks sõdib. Peaasi, et meile endile jälle kallale ei tuldaks – NATO ja EU appi!
Unistame Kuldajastust ja lunastajast, kelle taastulekuni jagavad vürst Gabriel ja Kalevipoeg õlg õla kõrval küllust õiglaselt ümber. Paraku kujuneb see vaesuse ümberjagamiseks, kui midagi juurde ei toodeta.
Tootmise motivatsioon kaob ilma turuta ära. Nii peremeeste kui pärisorjadena oskame ja tahame tööd teha. Kahjuks jaksavad väikesed usinad orientaal-meistrid kogu maailmaturu täis teha. Eesti Volta ja Ilmarine, Pöögelmann ja ekskavaatoritehas on koos Kommunaari kingadega ja Klementi kleitidega ajaloo prügikastis.
Ja mis on siis meie reliikvia? Vabadus kah muidugi jah. Bornhöhe teose järgi on meie reliikvia mitte kirstutäis konte, vaid kaunis naine. Agnes, aga ka Saarepiiga või Kalevipoja ema on meie porispõlvitav varandus. Meie varemete-vabariigi tulevik oleneb jumalannadest, kes tiivad mudast tõstavad, et oma mehed rahvajuhtideks armastada.
Tõeliselt suur mees ehitab, loob, hoolib, arendab, rajab – tapmine ja tagaajamine pole enam moes. Kättemaks ja karistamine jäägu Jumala hooleks. Põgene, vaba laps! Maatriksist välja. Või jää sündimata…

„Tütreke, nii mõnelgi korral olen oma katkendliku haridustee pärast kurb olnud. Tänaseks olen vajadusest ja sisetundest, soovist ja sunnist vaheldumisi läbinud nii palju koolitusi, et tunnistusi ja sertifikaate, litsentse ja adjustaate on kilo. Vähemalt.
Ikkagi tunnen end ebakindlalt, kui korraga väga palju tundmatuid sõnu kuulen. Predaator näiteks… Kiskja, vampiir, puuk…
Kuna ma olen suutnud nii palju koolitusi läbida ja mitu jõulist kannapööret teha, siis olen endast vargsi visiseva kadeduseussi välja koolitanud.
Mis ei tähenda, et ma ikka veel aina ja üha minu peale kade olemisi ei kogeks. Kadestavad, sest nad ei tea.
Tahaksin mõelda, et mu väike õde oli sellepärast mu kooli-minnes kurb, et mind armastas. Tegelikult on hilisema elu jooksul süvenenud muster näidanud tuhandeid varjundeid, millest ühegi pealkiri pole armastus.
Jah, külgetõmbe seadus ütleb, et me ei tõmba ligi midagi, mida meis endas pole.
Ma õpin ja õpin – veel ja veel.
Kui läksin teise klassi – koolis, kus käisin 8. klassi lõpuni – nuttis õekene-õrnakene seni, kuni ka tema pandi hulk aega enne kooliealiseks saamist esimesse klassi. Tal tundubki olevat saatus igal poole enne õiget aega kiirustada ja sellega ohtrasti eriolukordi põhjustada.
Meile mõlemale, nii tillukesele õele kui mulle, põhjustas ka perekonnanimi ohtrasti eriolukordi. Sel ajal veel ei teadnud keegi ei väikeses külakoolis ega ka nõukogude väikeriigi üldsuses, et sama perenimega Tanel hakkab kord meie rahvast nii edukalt Eurovisioonil esindama, et toob selle koos Aruba kuningaga lausa Eestisse. Või et selle nimega põlluminister saab olema kõigi aegade kuldseim ning jääb meie riiki Brüsselis esindades ikkagi Ivariks. Inimeseks.
Ikka olin Pott. Õega koos olime toredasti Suur ja Väike Pott.
Nagu sellest oleks veel vähe olnud, lõikas ema meie juukseid… no mitte päris poti, aga mütsi järgi küll. Saavutas nii täiuslikud potisoengud, et mul oli võimatu mitte vihata nime, soengut ja iseennast.
Mirtel, armas – kogu senise elu olen sellest vihkamisest välja koorunud. Ma tahan armastada!
Ehk on tõesti nii, et armastuse ja pühendumise hind on selle alla palju, aga see-eest pidevalt haiget saada.
Nüüd hõikab iga päev mõni tuntud inimene – sageli oma uue raamatu või plaadi müümiseks – mind ahistati! Sellest, kui palju on õpetajad lapsi lõhkunud, seni veel väga ei räägita. Mida sa inimestest selle palga eest tahad, eks ole – seda enam, et oma meelis-ala õppima läinud inimestest paljud tegelikult ju õpetajaks saada ei tahtnud. Mujale ei kõlvanud…
Igal elualal ja ametis on sama moodi, nagu inimese enesega – meis elab nii valge kui must hunt. Kumba toidame, see kosub…
Meid pandi üsna kohe internaati.
Kodust oli kooli läbi soo 7 kilomeetrit, suur kraav, sillaks isa pandud palgid – ning üksnes sügava lume või eriti hullu vihmaga tuli ta meile traktoriga järele.
Esmaspäeviti läksime, reedeti tulime – internaadi voodiriided kodus pesemiseks kaasas ning minul väike õde näpu otsas.
Küllap ka seal, kuhu sina, Mirtel, lõpeks sündisid, on praegu nii, et lapsed ei astu jalgsi sammugi. Ju sa tead – võibolla pareminigi kui mina – et paljude perede emad on oma laste logistikud ja autojuhid. Eriti Tallinnas. Maal isegi mitte nii väga. Trennide-stuudiote vahet eduredelil turnivad lapsukesed ei jääks muidu ellugi.
Sa pead seda viiulit kääksutama ka seda vihates – nii saad kuulsaks, tantsi oma lampjalgade ja karukaela kiuste – äkki saad ilusaks… Mõni ime, et kroon-viirus tuli ja peatas sedalaadi perevägivalla. Ela mu unistust, lapsuke – mina ei jõudnud parnassile, sina pead, oled mu elutöö.
Mina oma lastega sedasi teinud ei ole. Küllap sa tead, kullake…
Mäletan ikka veel imelikult selgesti aega, mil internaadi kasvatajad – need olid ühtlasi meie kooli õpetajad, kes teadsid kõikide laste koduseid elusid – pilkasid meid.
Jällegi kadeduseuss.
Kui praegu on ainuvõimalik moodus ellu jääda maale kolimine, siis toona tahtis iga vähegi elujõuline perekond külaelu idiotismi käest minema. Koolis saadi teada, et Pottide ema ja isa ehitavad linna maja. Kui mul mingit vihikut kaasas polnud, siis mainiti kohe ära: kas vihik läks juba ees linna ära – või sattus emal toidu asemel pannile, majaehitajatel on ju kokkuhoitlik olla vaja…
Mäletan eriti vastutahtmist päeva, mil internaadi öökasvataja ajas kellaaja sassi ning äratas meid kell 5 hommikul kella 7 asemel. Panime uniselt riidesse, pidime õuest puukuurist ahju juurde puud tooma, et kasvataja saaks ahju kütta.
Kuuris oli pime.
Võtsime puud riidast sülle ja tõime tuppa.
Keegi oli sittunud puuriida peale.
Kuna oli pime ja me saime puud sülle kobamisi, ei näinud me seda hunnikut. Toas aga sai kasvataja aru – me ise muidugi ka, et oleme üleni sitased.
Kellelgi oli kaasas odekolonn. Lasime seda riietele peale.
Olime ju lapsed – kogenematud – ise enese tarkusega.
Praegusel ajal öeldakse auto lõhnakuuse kohtagi sellisel puhul: justkui keegi oleks kuuse all sital käinud.
Kaks tundi liiga vara ärganud ja pimeduses kobanud, istusime ja ootasime kokatädi, nii et ka köök haises… Ja ikkagi kästi meil kooli minna.
Saime ikka väga korralikult naerualusteks. Kogu kooli ees.
Meid saadeti tagasi internaati riideid pesema.
Nüüdisaegsed tehnikaajastu hellikud ei kujuta seda ettegi. Eriti mitte teismelised. Käsitsi? Külma veega? Suvalist sitta?
Mina igatahes põgenesin keset koolinädalat internaadist nutuga koju.
Olin umbes 14aastane.
Õde tahtis kaasa tulla, aga ma ei lubanud.
Tahtsin nii väga ise ja ainult mina, üksi ja päriselt ema ja isa juurde. Olin alati teine, kõrvaline. Nüüd vajasin esimese ja ainukese kohta.
Koju jõudes avastasin, et maja ukseesine oli paksult verine.
Majauks oli lukus.
Koputasin ja suisa kolkisin uksele…
Ema lõpuks avas.
Sissejuhatuseks sain pahandada, miks ma koolist olin ära tulnud ja ema käskis mul tagasi minna.
Läksingi. Ahastusega.
Verine kodu. Tõre ema. Nii vägavägaväga üksildane mina…
Hiljem sain teada, et isal oli juhtunud õnnetus. Talle oli teine mees võsalõikaja kettaga jalga lõiganud ning isa viidi kiirabiga Tartusse haiglasse.
Saad aru, Mirtel, tütreke – selle asemel, et minuga koos nii seda ehmatust kui minu üksildust ja hellusevajadust jagada, saatis ema mu ära…
Ema…“

Kes on need inimesed?
Need võõrad veidrad isikud…
Naine teadis muidugi – need on õed-vennad, ema ja teised veresugulased.
Just 2020. aastal muutusid hõimlased hämmastavalt võõraks.
Kohusetunne enam ei kehtinud. Ta ei tahtnud mitte kedagi enam kohusetundlikult armastada ega isegi mitte taluda sellepärast, et ta on sugulane.
Teekaaslased kinnitasid, et kosmoses ja Maal energeetiliselt toimuv sõlmibki lahti sugulus- ja sõprussidemed, mis meid enam ei teeni. Moodustuvad uued hinge-pered, mille liikmed tunnevad üksteist üha ja järjest ära.
Ikkagi niheles Naise südames väike süüdlaslik tüdruk: kuidas nii, ta on mu see-ja-teine – ja ma ei tunne mitte midagi. Heal juhul. Pigem äratõuget ja põgenemistungi.
Naine otsustas: kuna sellest räägitakse ja kirjutatakse paljudes keeltes mitmetes meeltes ühe korraga, siis järelikult nii peabki olema.
Tuleb harjuda. Ennast mitte paha tüdrukuna tunda. Ja veel ja veel harjuda.

„Ehkki see oli ausalt öeldes täiesti õudne koht, harjusime ka internaadis pikapeale ära. Riik oli andnud kodudele asjaliku ja üldise võimaluse oma lapsed aborteerida – mis siis ikka, harjusime – et ellu jääda.
Harjumine jättis hinge ruumi ilusateks märkamisteks. Mäletan sügisest leheaega. Kiriku pargis tegime värvilistesse lehtedesse teerajad – nagu labürindid. Mängisime selles laehesajus.
Minu päevikust: „Oleme just kolinud, sest isa sai endale teise töökoha – metsavahiks. Ema jääb nüüd koduperenaiseks. Ma lähen teise kooli, teise klassi – maa kooli. Õpetaja, kes oli ka minu isa õpetaja, hakkab nüüd õpetama ka mind – matemaatikat.
Kuna kooli on kodust nii pikk maa, pannakse mind, koos minu õega, internaati. Praegusel ajal kutsutakse sellist asutust õpilaskoduks. Sealt saab koju alles laupäeva õhtul, sest koolinädal kestab esmaspäevast laupäevani.
Internaat on ikka jube koht. Oi ,kuidas tuleb emahäda peale, oi, kuidas tahaks ema ja isa sülle – ja kuidas oleks tahtnud, et keegi mu peakest paitab. Hellust vajab hing, aga tuleb olla tugev.
Meie tahtmine ei loe. Vanemate otsus, lastel koolitee lühem. Meil on kooli seitse kilomeetrit. Kooli ja koju kokku 14 kilomeetrit. Ei loe, kas vihm, torm, tuul või paksud hanged – pebminema – jala muide. Ei loe ka peavalu. Me ei tohi õieti teada, mis see on ja vinguda ka ei tohti
Peame kõigega ise hakkama saama ja peame olema tugevad.
Kui mul kaheksa klassi lõpetatud, kolime linna elama.
Vanemad ehitavad linna maja.
Ma nii tahan juba kohe sinna minna!

Talvel käisime kirikumäel liugu laskmas.
Näed, Mirtel – kirik kaitses meid ka siis, kui me ei mõelnud sellele, et see on pühakoda… Tema juures oli seletamatult hea. Polnudki vaja seletada.
Ema õde tõi meile õega jänesenahksed kasukad. Ingel-valged.
Kelku meil polnud. Kasuka selja peal sai väga pika liu. Oi, kuidas see libises! Libises kohe nii hästi, et minu kasuka seljal polnud enam ühtegi karva.
Ma ei hakka sulle, tütrekene, kirjeldama, kuidas mina emana sellisel puhul reageerinud oleksin. Naer olnuks ehk teretulnud…
Tuli hoopis järjekordne pahandus.
Ema ei naernud ka vanemate õdede-vendade üsnagi vaimukaid vingerpusse.
Isa hoidis minu ema lapsi kui oma lapsi.
Nad läksid vennaga metsa tegema. Käruga võeti kaasa družba-saag ja muud vajalikud asjad.
Vanem õde käskis mul, väikesel õel – olin siis vast 8aastane, minna ja metsast salaja käru ära tuua.
Käsk ja õde – mõlemad vanemad kui meie – tuli minna.
Sõnakuulelik laps…
Tõin ära.
Vingatsist vend ja minu isa, kes ei vingunud kunagi – tassisid kogu selle tavaari seljas koju tagasi.
Siis nägin, et minu isa oli mees kui tammepuu.
Ta oli läbi tulnud tulest, veest ja vasktorudest. Sõna otseses mõttes.
Minu isa oli kaotanud oma vanemad, elanud läbi vanemate küüditamise, kaotanud kodu ja kasvanud võõrsil.
Vastutasuks õe viguri eest virutas vend siis, kui mu vanem õde välikempsus kükitas, kaikaga peldiku tagaseina vastu sellise paugu, et õekene kargas, püksid rebadel, ehmatusest röökides peldikust välja.
Õuel ootas teda vaatajaskond, kajakanaeru lagistades kõveras.
Minu enesega juhtus tavaline äpardus, mis vist pea kõigist lastest üle on käinud.
Tahad kuulda, tütrekene?“

Naabrimees helistas Naisele.
Nojah, endine naabrimees.
Kakskümmend aastat pühendumist koos kaasnevate nimetuste ja mustritega ei taha kahe aastaga lahustuda. Minu oma. Minu naaber. Minu peenar. Mina tantsib ses seostepusas vampiiridega. Annab tegelikku ennast üha ja veel ja jälle ära. Vaene mina. Mitte-Mina.
Kuledsa-su-talust-tuleb-musta-kibedat-tossu-kogu-küla-pääle.
Kullapai, mina tulin sealt külast kaks aastat tagasi ära.
Jahhhaga-ullusti-tossab-rohkem-kui-tavaliselt-kui-su-mees-lõket-teeb…
Ta pole mu mees. Not my monkeys, not my circus!
Midäää?
Määä.
Vastikvastikvastik!
Naine süütas oma uue elamise ja olemise rõdul kaks sigaretti järjest, et mälumeeltesse kerkinud kummi kärssamise hais püha tubakaga katta. Kolm lausa. Ebatervislik jah. Aga lühikeseks meditatsiooniks, peas ringi keksiva pärdiku peatamiseks hea.
Eksil oli isekas komme nende taluõuel lõket teha suure rehvi sees. Kui kumm viimaks süttis, oli lihtne ja loogiline sinna otsa ka teised rehvid lennutada. Kui juba siis juba. Trumm ja pulgad. Ja need teised inetuse kumuleerumise õigustamise jadad.
Rehvituli oli suisa sümbol. Mina võin. Kõik nõukaaegsed talumehed tegid nii.
Tore. Nõukaajal polnud talusid. Peremehed nii ei tee – oled kas lisaks oma koduõuele ka kogu planeedi peremees ja austav asukas – või oled vanadesse mustritesse kinni jäänud ori forever.
Naine mõistis viimast sigaretti kustutades, millest eksnaabri haisev sõnuv eksmehe eksituste kohta rääkis. Vaeseke oli lõpusirgel.
Tema ilmavaade – eeskirjad on kõigile, aga mina võin… – oli ta hukatusse viinud.
Enesele upsaka erandi tegijatest, liiklusõnnetuste-roolijoodikute, tulekahjude põhjustajate ja uppujate statistikast koosnes vanasse matrixisse hangunute nimed-marmortahvlil. Darwini auhinnaga pärjatute posthuumne nekroloog.

„Mõistlik on juba lapsena ära õppida, et füüsikaseadused ja looduse reeglipära kehtib kõigile. Eranditult. Need on. Nii on.
Küllap sina, tütrekene, tead minust paremini ja varemini, kui mõttetu on püüda vastutust oma tegude eest endast väljapoole tõsta. Mina teen ja vastutan. Kui mulle on selgitatud – või olen varasematest kogemustest justkui õppinud, mis juhtub, kui teen – vastutan mina. Mitte selgitajad.
Ennast paksuks õgides võin süüdistada neid, kes mind närvi ajasid – nii et ma pidurdamatult õgima eksisin – võin sõimata suhkrut ja nisu, isutekitavaid ravimeid ning rohke kaloriidsusega alkoholi. Lõpeks olen paks ikkagi mina, sest kogu selle jama endale näost sisse laadisin mina.
Meil oli lapsepõlve koduõuel kooguga kaev, mille keti külge karistuse ähvardusega keelati talvel keelt panna.
Ma ei tea, mismoodi lapsele tegelikult peaks näitama, mis siis juhtub.
Kuna seda keeldu nii karistamisvalmilt kogu aeg meelde tuletati, siis suure külmaga mina selle keele sinna ikkagi litsusin…
Üllatus-üllatus – kinni ma seal keeltpidi ka olin.
Kaua. Liiga kaua. Kuni isa sealt mu leeklambiga kaevukooku soojendades ära päästis.
Keel nahata.
Rihmaga laks tagumikule ka veel…
Aitäh.“

Naine luges e-postist oma koolikaaslase kirjast, et tolle mees põletas nende kodumaja maha. Maani. Mitmendal katsel kusjuures. Ja üldse mitte klassikaliselt joogisena.
Tema esivanemate talu oli okupatsioonide ajal olnud mitmete perede peavari, ühiselamu. Iga pere ehitas oma tuppa oma pliidi. Ja slepi. Kuidas ise tahtis. Sooja tahtis, nu.
Esimese truubipõlengu järel sai koolikaaslanna teada, et neid taidlus-sleppe päriselt puhastada ei saa – liiatigi on korstnad seest nii lagunenud, et kogu küttesüsteem pliitidest-ahjudest korstendeni tuleb maha võtta ja uuesti ehitada. Numbreid nimetamata.
Maja ise ei maksnud hetke kinnisvara turul ka nii palju.
Et mitte kulusid kolmekordistada – küttepuud, tulekahjude kustutamine, elekter – otsustas naine elektri kasuks. Mehel oli ükskõik. Peaasi, et soe oli.
Ühel päeval, kui naine oli tööl – mees mitte, milleks, naine ju oli juba… – tegi mehike ikkagi tule ahju. Mitu kuud kasutamata ahju plekk-korpusest paistsid leegid tuppa – ja äravajunud slepist, mille vahemaa korstnast oli juba mitu sentimeetrit, tulid nood leegid tuppa ära ka.
Kui naine pärast varemeid kustutava tuletõrje lahkumist küsis: miks ometi!?!?!?
Vastas mees: tahtsin.
Ning Naine mõtiskles rööbiti kahel teemal – kuskohas milliseid riideid-jalanõusid-tekke-patju üle on, et koolikaaslannat aidata – ning: kui palju ometi maailmas noid Nipernaadisid on? Mina, lilleke, tahan ja leban, tahan ja kütan, tahan ja lõhun…
Mis õigusega?

„Miljonid naised on püüdnud noid nipernunnusid aidata. Parandada. Järje peale aidata. Nüüdseks on selge, et isiksuse spekter ja aju ensüümi häire pole ravitavad. Nendega kaasnev ning neid vastastikku võimendav alkoholism ka mitte.
Mina võin tina panna, sest mina olen eriline ja mu õnnetus on teiste jamadest kõrgem ja olulisem – halleluuja, võeh.
Kas see, et ma sinule oma Lugu rääkides aina süüdimatutest-predaator-salageidest-sõltlastest jutustan, tähendab – sündisid lõpeks ühena nendest? Oled umbes 30aastane the-chosen-one? Mis siis ikka – seilasime, teame.
Ja mõnd sellist kohates karjudes põgeneme. Tõsiselt.
Seda õppisin ma oranžide žigullide varal.
Mu vanimal õel oli selline – uhke ja läikiv.
Tema mees hoolitses selle läike eest nii kõvasti, et ainult autot tema poleeriski.
Teda ega tema naist, oma õde, ma ei sallinud.
Nüüdsel ajal kõnelevad piisavalt arvukad ilusad hinged oma hõimlastest võõrdumisest ja tegeliku hingeperekonnaga liitumisest, et seda mitte häbeneda.
Toona ei suutnud ma oma õde taluda.
Põgenesin. Kui ei oska käituda, ära käitu – lase jalga.
Käituda ei osanud ma sellepärast, et meie ainus vestlusteema oli minu välimus. Ainus! Õde narris mind kogu aeg paksuks – ka siis, kui ma neiueas välja venisin – ja kui ma metsatuka tagant nägin seda žigulli tulemas, siis ma metsa oma onni peitu ka lidusin.
Vapralt.
Jaa, Mirtel, mul oli oma onn!
Tegelikult oli meil seal põnev lapsepõlv – me mängisime seal teiste õdede lastega, kellele ma tädi olin.
Pidin tegelikult üsna võõraid lapsi kantseldama, sest olin vanem – ja vastutasin nii nende kui ka enese tegude eest.
Majapidamine oli vanematel suur. Väga suur. Liiga suur.
Nende üüratu töökoormuse kõrvalt nägemine ja kaasa tegemine on mind läbi elu sinusoidina, pendlina linna meelitanud… Misjärel sisehääleke-kiusajakene on mind ühel hetkel ikka tagasi maale keelitanud.
Kusjuures olen vanemate suurest veel suurema suure vedada ja pidada võtnud. Alati. Lapsepõlvekodus olid loomad, kartuli- ja peedipõld.
Oi, kui pikad need vaod olid kõblata. Ring ümber maakera suisa.
Üht tööd tehes õppisin teisest puhkama.
See on läbi elu olulisim oskus olnud.
Kui puhkust kunagi ei ole, siis on puhkus kogu aeg.
Suvine heinategu on puhkus sügisesest peedi- ja kartulivõtust. Loogiline!
Isa jahiskäigud olid tema puhkus kodust.
Meie oma loomadele seakartulite keetmisele oli vaheldus ja puhkus metsloomadele vilja kõrvetamine nende peibutamiseks jahihooajal.
Isaga koos jahil käimine… oh… Ei, ma ei hakka halama, miks-ma-ei-võinud-poisiks-sündida. Hoopis nali tuleb siit.
Pihta saanud sea eest põgenesin puu otsa – sirget tüve pidi, kust alla ma pärast ei saanud. Küll aga sai kust küll ja veel – tegin hirmuga puu otsas püksi, sest siga nühkis oma haavatud selga vastu puud.
Erinevalt õe räigest oranžist oli isa punane auto, Moskvitš 408, mulle armas.
Sellega sõitma õppisin isa kõrval. Oli tarviline oskus, sest kui isa purjus oli, siis käskis ema minul auto joomapaigast koju tuua.
Selle eest oli emal silm ei-tea-miks-küll sinine ja auto võtmed ikkagi edaspidi hoolega peidetud.
Ma tean, et kõik mehed on si-si-siii-sissi-sitapead – laul selline – ometi armastasin oma suurt vägevat elutervet isa kõigi tema pahede ja pattudega lõpuni ja kauemgi.
Nüüd, kui ta on teisel pool, mõistan ja armastan teda veelgi sügavamalt ja pärisemalt. Mirtel, kui see on sinu võimuses – palun ütle seda mu isale, eks?
Mõistus teab, kui palju inetusi isa oma vissis ülinõudlikule naisele ütles ja tegi.
Süda teab, kes see mees tegelikult oli.
I’m human being, not human doing…
Mu helgeimad õrna ea olemised olid isaga heinateol. Olin traktoriroolis ja sõitsin edasi, kuni ema ja isa heina traktorikasti loopisid.
Oleksin tahtnud isaga kahekesi olla, sest ema kätsatamine rikkus pea iga päev isa tegeliku hea tuju ja oleku ära.
Elasin end välja lakas heina sõtkudes – meeldiv kasulikuga ühendatud. Nagu „Tõrksa taltsutamise“ filmis Celentano puid lõhkudes ja oliividest õli välja tantsides. Ma sõitsin oliivitünni asemel suveaedikus sigade seljas.
Nii tore.
Üks suur melu, mis aina kordus ja kordus ja kordus ja millest ma igatsesin pääseda. Mitte uude aastaaega ja uude töödetsüklisse, vaid linna elama.
Mul on see, mida igatsesin, nüüd mitmes kodus erinevates variatsioonides ammu olemas.
Toona tahtsin kraanist sooja vett, kanalisatsiooni ja veega peldikut, vanni ja iseenesest soojaks minevat tuba. Vanemate majapidamises oli nii kohutavalt palju tööd, mis ei teinud inimeste elu paremaks mitte ühelgi moel.
Inimesed ei teinud muide ka üksteise elu paremaks.
Tahan mäletada head. Mitte naiivselt. Teadlikult ja tänulikult.
Kui meil oli kellelgi sünnipäev, siis isa pani oma punasele mossele suure tüliga – ema hoolitses selle eest, et traditsiooniliselt käis kõik tüliga – hääled sisse.
Meid sõidutati linna.
Terve teekond oli ainult üks suur sõda – ema jaoks oli eranditult kõik valesti.
Me pidime seni õega jube vait olema, või oli ka meil kõik veel valestimini kui seni. Salaja itsitasime.
Linnast osteti pidupäeviti teekooki Tarhuni.
Olen seda tarhunni ka nüüd proovinud – enam ta sellise maitsega ei ole.

Jumal on surnud.
Naine mõistis pärast isa lahkumist, et meessugu – ju ka siis, kui nad on süüdimatud tarbijad nipernaadid-vagabondid – õpetab naistele tingimatut armastust.
Ehkki Naine polnud loomainimene, mõistis ta seda just koduloomade üldlevinud tavast suhtuda peremehesse kui Jumalasse. Naine oli tiss. Alma mater.
Ka siis, kui mõni põrsas või tall oli vaja eluloomaks lutitada – ikka oli perenaine kõigest toitja, peremees oli tingimatult karjajuht ja Jumal.
Kui Jumal oli purjus, olid kõik koduloomad närvilised ja murelikud. Mida mõistagi emanda pahane ja kurb hirmunud-olek omakorda võimendas.
Meie poolikute ja katkiste kärg-härg-pärg-sõrg-perede eestimaailmas on harmoonilised perekonnad üliharuldus. Ka siis, kui meessoost lemmikloom on majas, ei ole uuel põlvkonnal temast ega emast tegeliku paarisuhte kohta miskit muud õppida kui seda, mis asi partnerlus ei ole.
Partnerlus eeldab, et mõlemad osapooled näevad-kuulevad-tajuvad ühtviisi.
Tänases ilmas on kõva sõna, kui mõlemad üldse näevad-kuulevad-tajuvad.
Pigem vaadatakse-kuuldakse-põgenetakse.
Kiiresti erinevas – või koos vales suunas.
Ja Naine otsustas.
Mina, Naine, olen Jumal.

I Kristjan

Mälestused on pühad. Meeles on lõhnad ja tegevused, asukohad ja kohustused. See on meie pärisosa. Käime oma mälestustel iga päev erinevatel põhjustel ja meeleoludes külas. Oleme nad konserveerinud – ja veeretame tänases päevas seda, mida tegelikult enam ei ole.
Siin ja praegu on need kohad väga teistsugused kui toona.
Siin ja praegu oleme ise teised kui siis.
Siin ja praegu neisse paigusse naastes kohtume toonase iseendaga – kallistame teda ning laseme tänades ja naeratades selle eluperioodi lahti. Vaba. Nii toonane kui tänane mina.
Pööritame oma töölaual liivakella, mis ütleb: kõik on täna palju lihtsam ja arukam, kui me üle ei mõtle. Lihtne ja rõõmus, tantsiv ja laulev, naerev ja helge-kerge.
Tekib uus korrastatus. Loome uued ruumid, mis on täna meile jõu ja vajaduste kohased.
Küllap need, kes meie pühad mälestuste ajad ja rajad omale tänaseks koduks soetasid, teavad, mida ja miks ning mille nimel teevad.
Me ise lükkaksime nüüd need kaduviku-lõhnalised ja hangunud hunnikud kokku. Ära. Nende praegused omanikud teavad, miks nad neid veel talletavad. Meil polnud seal enam horisonti ega sädet, neil on – ja see on nende püha pärisosa.
Ületame ennast, et ületada tookordsed läved. Möödas. See värav seal on kõigest värav – ka siis, kui me ise ta ehitasime. Siis eriti. Need võimuvõitlused, eneseteostamised-tõestamised-teotamised on möödas. Värav on värav. Uute võitlejate-tõestajate-teostajate päralt. Mingu neil hästi.
Viivuks veel tõuseb käsi seljaaju mäletamiste tiivul neid peenraid rohima ja aknaid pesema – ja siis ütleb hääl kukla taga: las minna ja olla nii, nagu ta just on.
See hääl oled sa ise.
See on sinu isa, kes küsib: oled sa, tütrekene, siin ja praegu õnnelik.
Ära üle mõtle – kõik on palju lihtsam.
Hingetõmme- ja sammhaaval iseendamaks.
Veel oleme hübriidid – taevase ja maise mikstuur. Nagu tänased autod, mis põimivad uue ja vana – elektri ja bensiini liikumiseks. Liigume edasi. Aina vähem vajame vana bensiini selleks, et uskuda – uued energiad on olemas.
Keskendume uuele endale, uuele korrale, uuele tegelikkusele, mis ei ole olnust aheldatud ega orjastatud, vaid tänulik ja tantsiv-naerev-mänglev. Vaba.

*

Krrrrrrrüttt!
Keha vapustus võõrast valust on nii üdini tungiv, et Naine on ka ise üllatunud võimest praegu üldse midagi kuulda. Tema süda on kurgus, külm higi voolab pisaratega segunedes laubalt juustesse.
Metalne valu kõige õrnemas paigas keset emadust.
Kuum ja külm kõrvetus korraga ja läbisegi.
Medikamentide ja kemikaalide kokteil Naise sees ning õhus ümber arsti, õe ja sanitari. Nende pilkudes pole midagi – ega kedagi.
„Õde, küret!“
Kürrrrrreteeritakse…
Naine püüab hingata-hingata-hingata, et seda piina vaikides taluda. Kume oie sumbub kuhugi lauba taha. Ta on minestamas.
Õnneks.
Kahjuks mitte. Ta kuuleb oma tahtele allumatult värisevate jalgade vahel uusi hääli.
Lurrlurrlurr-krrrrütttttt!
Emakas tühjeneb klaaspurki.
Läbi vere ja limaklimpide pole õnneks näha, kes on seal sees.
Viimane õõvastav kõrvetus – tundub, nagu kogu emakas valataks joodi täis.
Naine on nii noorukene, et varem on ta joodi põletust kogenud vaid marrastatud põlvedel ja küünarnukkidel. Nüüd on tema hilisteismeline sisemus joodi täis valatud.
Ja vaikus.
Naine ja emakas, arst ja õde, kell ja protseduuridetoa akna tagune tihane on vait.
Palun järgmine!
Naine veeretatakse palatisse, järgmine ronib tooli.
Arst ohkab ja ringutab, õde tõstab tema kõrvale autoklaavist tulnud puhaste instrumentide vaagna.
Krrrrrrüttttt!

Kristjan, kullake, aastakümneid hiljem kuulsin seda krrrrüttttt-häält kinos.
Täispikas multifilmis „Pahatar“ häälitses niimoodi tillukene nunnu haldjaplika. Filmis selgus, et Angelina Jolie kehastatud Pahatar oli hea – kõigi muinasjutuliste intriigide ja õnnetuste taga oli tegelikult blond kuninganna. Ja õnnetused lõppesid ka viimaks õnnega…
Sina tookordses tulemises lapseks ei sündinud ning muinasjuttude vaatajaks ei kasvanud.
Oleksid täna 34aastane.
Tead laulu „Helisevast muusikast“ – I am 16 going on 17, I know that I’m naive… Totally unprepared am I to face the World of men…“
Mitte et ma täna vähem naiivne oleksin või meestemaailmaga osavamalt toime tuleksin – minu sisemine laps kõneleb minus sageli valjemini kui täiskasvanu – ent toona ma tõepoolest ei teadnud, mida teen.
Ei uskunud ma, et nii lihtsalt jäädakse rasedaks.
Ei teadvustanud, et rasedus on uus elu. Sellest sain aru alles pärast laste sündimist.
Ongi nii…
Toona arvasin, et see on maailma kõige suurem valu.
Tegelikult on sünnitus siiski valusam – ent auhind kannatuste eest… elusam.
Koos iga reaalse sünnitusega olen taas ja taas leinanud nii Sind, poeg, kui teisi 1 sündimata jäänud last.
Iga kord on SEE juhtunud ja toimunud erineval moel.
Tõde, et laps ise valib oma vanemad ja tulemise või pooleli jätmise on mind palju trööstinud. Sellest jutustab nii Materlincki „Sinilind“ kui Luule Viilma ellujäämise õpetus.
Abort ei ole üksnes isa käsk ega ema otsus – lubage mul uskuda, et otsustaja on selles elutee ülilühikeseks jäämises sündimata jääv inimene ise ka. Tema eriti. Palun, poeg – ütle, et see on nii!?

Oo, millised raamatute pealkirjad sarjast Esimene.
Minu esimene kiku, aabits, armumine… abort.
Täna on Naine 50aastane küps kaunitar, kelle poole sageli, aga see-eest innukalt 35aastased Adonised pürgivad. Otsivad ahvatlevat küpsust ja tütarlapselikku usaldavat värskust ühtaegu.
Naine ise ei otsinud, vaid usaldas vaistu ning otsustas oma Loo teistele samades kogemustes põlenud naistele toeks raamatusse jutustada. Üha reeglipärasemalt leiavad üksteist sama hingeparve temakesed. Ühendavad väed ja valud ning neist vaistlikest üksteiseleidmistest vallandub koosloome, kaaskogemine, ühispeegeldus.
Ja siis tuli Kirjanik.
Õieti küll läks Naine tema juurde. Algselt pidi see olema lihtne teos, milles Naine räägib kõik ära. Tema elu jaotati vastavalt kogetud 12 abordile tosinaks osaks ning ta jutustas igale oma sündimata lapsele, kes nende ema oli olnud. Nimed olid lastel juba varem. Kirjaniku enese sündimata jäänud lastel samuti.
Naine ja Sõnameistritar olid hingeõed.
Hilissügisest suure suveni sünnitatud raamat tõi kaasa jadakohtumised ning erinevat sorti päris kohutavad enesetunded vallapäästetud energiate tsentrifuugis. Mõlemad naised tõmbasid endale kimpude kaupa ligi saatusekaaslasi. Mõlema eludes – Naisel tiibu tõstva kogemusnõustajana, Kirjanikul nii eneseteostusliku kui eraelulise kannapöördena – nüüd alles hakkas toimuma. Raamatu koosloomine võttis aega aasta aega kauem, sest sündmused alles sündisid ning tegelik puhastumine algas.
SEE KÕIK oli nii käärinud ja haige, et lahvatas nüüd liikvele ka todapidi, et Naine haigestus kroonviirusse. Ja tervenes.
Väljus nii pärgtõvest kui läbi elu salakesi kaasa veetud peksasaamistest. Igas mõttes.

Kirjanik kirjutas Naisele:
„Tingimusteta armastus on tingimisteta
Tingimusteta armastus algab tingimatust armastusest iseenese vastu. Kui ma küsin valikuid tehes, mida ema ütleks, kuidas sõbratar teeks või mis naabrinaine arvab, sean juba endale tingimusi.
Piisav-olemine tähendab, et mul ei pea armastuse ärateenimiseks õiged riided või viimase peal telefon olema. Mina lihtsalt olen piisav. Küsin endalt mitu korda päevas: kas ma elan siin ja praegu oma enese elu?
Ehk püüan hoopis hea laps olla ja oma vanemate unistust elada? Võibolla teen valikuid sõbrannade eeskujul ja külarahva arvamusega arvestades? Miks ma siin koolis olen või mispärast ennast nii sageli ohvrina tunnen?
Kui ma ei oska end vabaks kujutleda ega igal hingetõmbel õnnelik olla, on sel hetkel pildil midagi valesti.
Ma ei ela iseenese elu, vaid lähtun võõrast edumudelist ja sobimatutest iluetalonidest.
Enamus sõdu algab sellest, et väike inimene püüab kellelegi oma suurust tõestada. Ajaloos on end ehitud võõraste sulgedega vallutatud maade varaaitadest.
Tänapäeval kasutatakse riistapikenduseks autosid ja kinnisvara.
Kui Eduard Vilde „Pisuhänna“ isand Sander ennast iseendana austanuks, poleks tal vaja olnud Piibelehelt ostetud käsikirja oma nime all avaldada. Kuna lombakas Laura oskas armastada nii ennast kui Piibelehte, sai mees talle tulevase äia rahadega kosja tulla.
Oleks „Kõrboja peremehe“ Katku Villu ennast tingimusteta armastanud, poleks Tammsaare saanud kirjutada tema enesetapust.
Armastatud naise abieluettepaneku peale enda maha laskmine oli ühesilmalise mehe ainus mehetegu selles elus. Tema isa andis ka sel puhul veel viimse pisendava hinnangu.
Mina ei ole meeleheitel koduperenaine ega maskis laulja. Mul pole vaja miljoneid, et olla minu maailma rikkaim inimene. Mul olen mina. Ma olen piisav. Ma armastan iseennast tingimusteta ja tahan kogu elu parimal võimalikul moel maailma ja inimkonda teenida.“

Naine sisenes 3.3.2021 portaali, küsides miljoni miksi asemel KUIDAS.
Kuidas ühitada enesedistsiplineeritud hetkespüsimine õppimisega: kui ma ei meenuta, mil moel siis varasemate valikute vigadest õpin?
Mismoodi Mina-keskmes siin’n’praegu rockides-rollides visioneerida, manifesteerida, materialiseerida???
Oo püha püüdlust ajalugu ümber teha. Oli see kunagine koera võtmine või paarilise valimine, kodu ostmine või muu eluoluline otsus – aga mis siis, kui oleks… Poleks. Ei Naine ega teda iga rakuga kuulav-nägev-tajuv Sõnameistritar poleks siis tänase endana siin.
Me oleme oma valikutega kogunud oma oskuste ja kogemuste portfelli.
Me pole volitatud ei endale ega ühelegi teekaaslasele etteheiteid tegema, miks ma või sa toona nii või naa. Vahet pole, kas toona oli 7 sekundit või 7 aastat tagasi. Oli nii. Ära oli.
Siin ja praegu saab olevast, mis koosneb 7 elu ja 7 miljonit aastat tagasi olnust, võtta parima. Siin ja praegu on ainus, mis on.
Pole vaja süümelda, et me projekteerime tulevikuvisioone endast lähtudes. See ei tähenda, et kalleid sel materialiseeruval pildil ei oleks – pildile tuleb ja jääb see, kes süngib ja oma vaibid lisab – mitte minu vaibe sünkimiseks ei alluta-muuda-musta.

Õnne valemi põhiline osa on vabadus.
Seda püütakse osta ja endasse vac-süstida, asendada ja maagida – ent õnne ja vabaduse müsteerium sellele liba-para-pseudole ei allu.
Vabadus on tunnetatud paratamatus. Marx’n’Engels
Kant ja Hegel ka on kõnelnud sama. Sinu vabadus peitub mõistmises, et sul oled sina ise. Sinu anded ja eeldused, haridus ja amet, oskused ja kogemused – ainult need. Igasugune püüe oma Minaga kedagi teist liita – tema anded-amet-oskused – on eeldamine. Vahel veab – haakume ja joondume ja moodustame sünergia jaa. Aga vabal sinul oled ikkagi vaid sina ise.
Mis eeldab oma vaba Mina loomisel ja hoidmisel iga-hetke-distsipliini.
Vaba Naise ette tõuseb igal hetkel tema isiklik tunne, mälestus, tunne, kogemus, tunne, unistus ja veelkord tunne. Tema on teejuht, kes vaba Naist juhatab, küsides: millest koosneb su praeguse hetke kurbus või pettumus, valu või kahetsus, enesehaletsus ja selles peituv teiste-süüdistus? No vot – nii ongi.

Oh poeg, kui sarnased on kogu maailma kõigi naiste uskumised-lootmised-armastamised.
Vaatan siin oma tänase Tallinna-korteri aknast välja ja näen, kuidas tõhusa gorilla suurune mees ronib tibatillukesse põrnikas-autosse. Autokene on vana, roosteplekkide peale on lapsed maalinud lilled – ent üha uued roosteaugud on rutem juurde tulnud kui lapsed kunstiteost täiendada suudavad.
Mehe enese autopann eemal parklaservas põõsas on maasse ja võssa kasvanud, nagu tolle isase isendi kaksikvend. Kapott kadunud, lambid katki ja sumpa ripakil.
Uksest väljudes römiseb mehelaadne toode naisele: sina oled kõiges süüdi.
Kogu aeg pahas tujus, kortsus ja kole – sellepärast ma vot joongi, bljäd.
Kell hakkab kümme saama ning monster-mees pressib end koos sõbraga tillukesse lillelisse autosse.
Minu korterisse kostab, kuidas viimase vindi peal, ülevaatuse ja kindlustuseta auto haprad rattakoopad vajuvad vastu rehve.
Tühja neist – ega mehel lube ka ei ole.
Kell saab kümme.
Iga selline pisietendus annab meile peegelpildi meist enestest.
Kui minus midagi sellist läbi töötamata ja puhtaks põletamata, vette ja tuulde, tulle või maasse laskmata ei oleks, ei satuks ma niisugust pisifilmi aknast nägema.

Tänan sind koos minuga otsimast, kustkohast pärineb minu hinges see haav, mille tõttu mina koos vägistatud auto perenaisega ikka veel arvan, et mind peabki niimoodi kohtlema.
Kui ei arvaks, ei tõmbaks selliseid vaatemänge ligi.
Ehkki minul on korralik linnamaastur, mille liising saab koos selle raamatu valmimisega tasutud, on osa minust see tillukese retsitud põrnikaga naine, kes vaatab kurvalt järele oma autojumbule – mille aknast gorilla talle kompositsiooni kaunistuseks rusikat näitab. Imeline.
Nagu tead, olen maatüdruk.
Kesk-Eesti külakesest me sinuga, poeg, oma viimsele ühisele protseduurile bussiga ju sõitsimegi. Tagasiteel muide polnud bussis istekohti, seisin kõik neliteist peatust püstijalu. Sain hakkama, ei minestanud. Ütlesin ju – sitke maatüdruk.
Ükski juhuslik nägemus ega kogemus ei ole juhuslik.
Miks ma õppisin end pidama soovimatuks lisakoormaks, kes peab armastust ja olemasolu õigust igal sammul ära teenima?
Jaa, poeg, iga mehe ja ka tööandjaga aina sama jama.
Ma pole kunagi piisav. Olen kole. Ja üldse olnuks parem, kui oleksin poisina sündinud. Kuna olen tüdruk, olen üksinda ka oma meeste eest rabanud, peale maksnud ja üha õppinud – mis ametit mingil ajahetkel just vaja on, selle litsentsi põlletaskus koju toon.
Kustkohast see ärateenimise märtrivärk ometi tuli?

Naine oli oma ema neljas laps, ent oma pesakonnas ikkagi vanem, esimene.
Tema kaks vanemat poolõde ja -vend olid nii palju varem sündinud, et lendasid pesast välja ning jätsid Naise keset nõukogude aja nii- ja naapidi talupidu vanemaks õeks. Kes tegutses ja teostas end enamasti mehelikes mustrites.
„Mu väike õde sündis enneaegselt ja oli paratamatault tõeline maailmanaba. Otsekui selleks, et väljavalitu ja eelistatu hüvedest veel ja veel osa saada oli õekene-äbarikukene targu üha haige.
Tilluke ja õrnake, armsake ja haiglane – loomulik ju, et ta sai kogu ema tähelepanu endale. Ma siis olin isaga. Mõnuga. Mu esimesi mälestusi on mõralise istmekattega traktori-iste, kus ma koos isaga kõõlusin ja roolisin.
Oh õnne, et toona polnud sadu euronorme ega turvanõuded, millises traktoris ja missuguse istme peal üks laps üldse olla tohib. Kus isa töötas, seal oldi. Millist tööd teha oli tarvis – tehti.
Diisli lõhn tähendab minu jaoks Isa,“ rääkis Naine ühele kaudse, aga see-eest pideva koduvägivalla all vankuvale saatusekaaslannale.
Naised arutlesid, mismoodi kaudne perevägivald töötab ning liigesed ja närvid ära sööb.
Seisid saatusekaaslanna ürgvana traktori kõrval, mille tolle mees oli purjuspäi ostnud, et naisel kergem oleks. Purjuspäi remontis toda vanarauda. Üks ja teine ja lõpeks kõik jupid nii untsus, et saatusekaaslanna kärutas käsitsi-jalgsi oma lehmade sõnnikud ja söödad.
Nagu ürg-traktoril, nii ka käruga jooksval perenaisel ütlesid üksteise järel üles liigesed ja närvid, neerud ja süda. Et seda mitte näha, säilitas mehike seal kõrval kah-midagi-nokitsedes end targu pidevas viinavines.
„Nii armas ju – naine kärutab, mees nokitseb – nagu vesternfilmis,“ muigasid naised elutargalt. „Naine teeb kärutamise sekka sooja söögi ja peseb pesud, kasib toad – ja siis kasib veel kord toad, kuna mees tuleb nokitsemast just nii, nagu tema tuleb.
Ei vägivalda siin ju mingit.“
Elati nõuka ajal nii, toodi need naistööjõupõhised mudelid kenasti oma riiki. Rahvuskehandi silm on harjunud, et majapidamises rügavad naised. Ainult naised. Mehed on… garaažis.
Kui naine käib kodust väljas tööl, on mees garaažis. Kui naisel on kodus töö, on mees veel eriti garaažis. Naine on ju nagunii siin. Mis siis, et mõnel päeval teeb õrnem pool siin 7 mehe töö. Naine ju.
Saatusekaaslanna sosistas Naisele, et on oma tööriistad targu ära peitnud, et mees neid laiali ei laotaks-kaotaks – muidu on liiga üheselt suure ja väikese Peetri loo moodi see asi neil. Kõigepealt käkerdab suur Peeter ära väikese Peetri tööriistad – siis kasutab igaüks oma.
Ja vaikima on seni nõnda elavaloomuline ja seltskondlik saatusekaaslanna õppinud.
Jutud, mis mitte midagi ei muuda, ajavad üksnes õhu paksuks.
Ehkki ta pole oma garaaži-kangelase käest peksa saanud… no hästi, ühe kõrvakiilu sai… edasi on alati kiirem-tugevam-osavam olnud… Piinlik lugu jah…
Ühesõnaga ta on õppinud vaikima.
Kes tõestaks ametnikele, et vaikides rühmamine, toitmine ja katmine lapsepõlvest toodud mustreid pidi on sageli suuremgi vägivald kui too klassikaline, mis sinised silmad ja kipsid-õmblused põhjustab?
Me ei tea ega tunnista seda sageli ka mitte ise, et asi pole pehmelt öeldes õige.

Kristjan, pojakene, kas tead, kui aegsasti õpime külapidi sinna pagema, kus meil on parem. Me ei kohenda oma olemist oma kodus ega pahatihti ka mitte iseenese sees õnnelikumaks. Põgeneme.
Kodukülas oli meil naabrionu.
Tema maja oli mäe otsas. Ma ei käinud veel koolis, aga tema oli juba vana nagu näärivana. Vanemgi veel. Ta tegi mulle eranditult alati, kui tema juurde lippasin, suhkrusaia. Traditsioon lausa kujunes meil.
Kuna mind oli vaja aina sealt mäe otsast otsimas käia, oli emal-isal sellevõrra lihtsam, et mul tutiga torumüts, mis paistis põldude vahelt välja.
Järel käis mul enamasti isa.
Miks ma kodus ei püsi, ei küsinud ei tema ega ema.
Naabrionult jäid mul aga pooled asjad küsimata, sest tema matused olid mu elu esimesed.
Kas ma õppisin sellest õigel ajal kõnelema ja küsima?
Kussa. Ka oma isa käest tahaksin just praegu, 50aastasena alles neid kõige olulisemaid asju küsida. Tõsi, olnut need ei muudaks – ennast mõista ja armastada aitaks.

Igas külas on tema inimeste ainukordne ühine vaib. Mõni küla kipub olema nagu mutiauk, mis neelab nii valguse, head kavatsused kui loogilised lahendused ja arenemise – koges Naine üht oma kogemusnõustamise partnerit külastades.
Mõnes külas on oma naisi kuritarvitavate meeste kontsentratsioon nii paranormaalselt kõrge, et naised ehitavad enda ümber ülejäänud koll-kogukonna eest kaitsvad seinad. Tänavad kroonviirust ja karantiini, et võivad ausalt öelda – sorrivaan, meile ei saa…
Ent muda otsivate ja mängeldes leidvate sigadena leiavad mehikesed ikka võimaluse musta augu monsteriga ühenduses olla. Kui seda oma koju ei lubata, siis tekitavad põhjuse sellesse kusagil mujal külas seestuda.
Ja toovad tükkis tinavilena täis iseendaga külaelu-idiotismi räpaseimad röminad kaasa. Kuna päris kõik psühhoosini pilditud mehed oma naisi ei peksa, leiavad nad, et on teistest troppidest oluliselt ülemad.
Üks mees keeras selleks, et vaakumina ligi tõmbavasse kloaaki pääseda, pere veoauto känni. Päise päeva ajal. Ise koomani kraadide all mõistagi. Voolas kummuli töövahendist välja nagu etanooline geel, kaameli ila või mis iganes rõlge substants. Ja oli naise peale solvunud, et too ei rõõmustanud, et vana tont mõlki muljutud masina alla ei jäänud.
Sai kangelane olla – parandas hukatud tööriista teise pere garaažis, kuhu kogu küla kõrid kogunesid tegema seda, mida kodus teha ei lubatud.
Naine tegi nende ülisuures kodus seni kõike käsitsi-jalgsi – 7 kilomeetrit kärude-pangede-korvidega päevas. Kui poolisui nurises, lubas mees küla pealt paar korda nädalas asendus-veoka tuua – lõpuks polnud peres sõiduautotki, sest kosmilise kumuleerumise seadust järgides kukkus sellel ka sumpa lahti ja kütusevoolik lendas lihtsalt lampi tagant ära.
Mitmendat nädalat seda kumuleeruvat kõntsa ühetasaseks „remontimas“ käinud mees tõotas omal algatusel, ilma, et naine midagi nõudnuks, joomise lõpetada – ent oli punkrilaadses garaažis oma saavutust käkerdamast tulles alati üha enam täis. Lisaks muule kaosele ja laosele lagunevate madalsageduslike paaride laiali-mineku-eelne alalispurjus-mängeldes kaklemise vaib kaasas. Ise nii filosoofiline, et… selle kõige kasimine riietestki kulutas elektrit ja pesupulbrit terve roodu eest.
Teiste äba- ja libaperede emandad kippusid naiselt nõu küsima – neid suutis too endast eemal hoida – tagauksest imbusid teiste perede hädad ja õnnetused koos kalli kaasaga koju ikkagi.
„Ma tean, miks minu mees ühestki prohmakast ei õpi. See üks samm edasi ja kaks tagasi tants tuleneb sellest, et ta elab hetkes. Ehkki vaimsed õpetused soovitavad hetkes elada, keerab see sulnis oskus kõverpeeglisse, kui ühegi hetke eest vastutust ei võta.
Ühe hetke kodurahu ja voodirõõmu nimel jagab inimene, kes pole ühenduses mitte ainsagi oma tundega – ammugi mitte ei musta ega valge hundiga endas tervikuna – lubadusi, mida keegi temalt üldse ei palugi.
Ma ei joo enam, teen seda, remondin toda, parandan kolmandat… Ta ise usub siiralt. Ja uuel hetkel on juba unustanud. Ega saa aru, miks eit on vingus ja naabrid norus – meile kõigile lubati absoluutselt täidetamatuid puidmaid – ja unustati,“ kirjeldas too lootuse kaotanud naine kogemusnõustajannale.
„See pole tema süü. Aga see on suurele pildile täiesti sobitamatu puue.
Kusjuures kui ma ise olen just harjunud ja leppinud ja aktseptinud selle erivajaduse – jälle! – tuleb keegi külla või telefoni või messengeri ja lükkab mu kaardimajakese pikali. Ma ei oska vastata küsimusele, miks ja kuidas ma sellise enese ja meie kõigi kuritarvitamise välja kannatan. Jah, ta on voodis jumalik. Aga me ei jõua ju voodini.
Keerame käki – ja nõuame kaastunnet. Käkerdame käki tagajärgi – ja oleme kangelased. Niipea, kui seisud stabiliseeruvad ja tõus võiks alata… korraldame tõusu kartuses järgmise, veel suurema sita.
Kes tütardele õpetaks, et see ei ole abielu? Eks need emad, kellel selline kulukas õppimisvõimetu koduloom majas, oma tütardele elus näitega. Abiks ikka.“

Kallis Kristjan, sinu sündimata jäämine jättis sind ilma tohutust hulgast valudest, mida vanades mustrites nii loomulikuks peeti. Need pisikesed pettumised ja ilmajäämised, võrdlustes ja edetabelites igaveseks teiseks osutumine, ärakeelamised ja surnukshirmutamised on meid siin maisel matkal hällist hauani nõnda enesestmõistetava piiramisrõngana sisse piiranud, et me taipa enam oletadagi: ka teisiti saab.
Alles nüüd, 50aastasena, olles läbinud haavatud tervendades terveneja kolgata, ütlen: täiskasvanud inimese tahteavaldus pole lapsik kapriis ega ühekordne jonn, mille eest saab nurka panna – me pole sorgus patsidega plikad ega nokutnäppivad jukud – oma tulevikuvisioonide ja suure pildi jagamisel peame kõige lähedasematele päevast päeva kinnitama – no ei ole pick-me-tuju – nii ongi!
Jutustan sulle ühe petetud ja pettunud peni ja plika loo.
See on natukene sarnane Exupery Väikese Printsi looga, mis õpetab: vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud.
Naabironul, kellest sulle juba rääkisin – mu lapsepõlve esimene parim sõber ja lein – oli koer, kes ainult minule ennast kätte andis ning ise minu juurde tuli. Paraku on koerad teatavasti kodustatud hundid. Kui nad on metsikuvõitu, siis nad vastavalt ka käituvad.
Minu sõber-koer käis meie laudas kanamune söömas.
Isa käskis mul koera enda juurde meelitada. Peale seda, kui koer oli minu abiga kätte saadud, käratati mind kurjalt tuppa.
Koer ei tulnud enam kunagi.
Hiljem, suure tüdrukuna, kuulsin: nad lasid koerale tagumikku tärpentiini.
Ma ei teadnud, mida mehed teevad. Ma ei reetnud…
Aga naabrionu rääkis pärast, et vaene loom istus oma rüvetatud tagumiku, sõpruse ja armastusega muldpõrandal mitu päeva – meie teda rohkem oma kodus ei näinud.
Oh kullake, et rüvetatud saba ja armastuse teema tekitab paralleele… on paratamatu.

Veel enne, kui Naine oli selgusele jõudnud, et on haavatud tervendaja pühendumuse teele asunud, sattus ta igal külaskäigul teemasse.
Klassiõde oli oma kena keskklassi kodukese ette kaks suurt lillepotti toonud. Selleks, et ilus oleks. Tal oli kogu kodu, nagu pühamu ning iga sätung nii toas kui õues otsekui altar.
Mees-pehmopoolne salajoodik oli lasknud naabrid sujuvalt klassiõe altarisse parkima. Sõitsid mööda emanda väejooni ja pekutasid pühamus, nii et suured lillepotid näisid temakesele leebeim lahendus.
„Kui need kaunid anumad tõin, ütles mees: niisama neid ikka siia sättida ei saa – enne peab naabrite käest küsima. Mida? Minu kodu ju!“ ohhetas klassiõde, kui Naine talle külla sõitis ning hämminguga nentis, et nüüd olid naabrid oma õlitilkuva stiili-auto parkinud… lillepottide ja magamistoa akna vahele.
Naine nägi tookord klassiõe juures lihtsat tegelikkust: kui peremehe sõna ei maksa, ei saa maha kehtestatud ühtki kokkulepet – pole meest, pole ka pääsu naisest üle sõitvast külarahvast ega kõige sobimatumatel hetkedel kohale kakerdavatest zabutõlnikutest, kes otsivad küll oma koera, küll naist – tegelikult lihtsalt peaparandust.
„Ma tahan siit ära kolida. Oma ja ainult oma kodu tahan. Lapsed on suured. Kassid võtan kaasa. Kõik!“ sosistas klassiõde sisinal.
Ta ei tahtnud oma uude olemisse meest, kes kartis oma enese maa peal mingeid matslikke taktituid ülbeid naabreid. Miks mees kujuteldavat kolli kartis?
Eestlasi on 700aastase orjaaja pinnalt nii lihtne hirmutada. Rahvuskehandil on alistamise sõltuvus. Kui laseme kellelgi endale magamistuppa parkida, ei pea sealsete tegelike teemadega tegelema.
Oleme valmis end varvastest pealaeni valgesse maski mässima ja ennast seal sees ise surnuks peeretama – näete, annan vapralt alla!
Ja pääsen enda sisse vaatamise kohutavast väljavaatest. Nojah, sissevaatest.
Kui hirmudoosist jääb väheks, ahmime seda kõigilt elualadelt juurde-juurde-juurde. Meil on oma toksilise hirmu suhtes omanditunne. Perversne emainstinkt. Mugavustsooni pseudode pseudo versioon. Sõltuvus. Kui hirmust ilma jääme, satume tühjusse – sealt põgenetakse tõusu ja arenemise asemel ainetesse, liba-eba-suhetesse, padjaklubidesse hirmu ja sõltuvust võimendama – võimalusel Balile – mask ees, surmahirm sees. Mida küsid, selle saad – tänan pakkumast, ei!
„Kust sa tead?“ küsis klassiõde.
„Mida?“ imestas Naine.
„Minu nõmeda alistumise taga on katkine emainstinkt ja omanditunne jaa.
Ma tegin äsja aborti.
Juba paar aastat õieti päevi ei olnud – ja äkki jäin rasedaks.
Ma ise oleksin ilmselt ligi 50aastasena riski võtnud.
Aga mees rääkis uudisest kuuldes seda kohe… oma emale.
Vana, haige, suitsetaja…
Mina. Saad aru küll.
Lisaks ütles ta, et mu mees on halb isa, üldse kõiges halb ja saamatu.
Selle asemel, et vastata: sina ta selliseks kasvatasid, naine! – lõpetasin oma late-harvest-rõõmu.
Abordi järel üksinda uitama jäänud emainstinkt võttis sülle nii keradega beibena ilutseva mehe kui kõik võimalikud hirmud – ninnu-nännu!
Ma ei saa teda käest lasta – minu! – liiatigi saavad teised siis teada, kui hale ta on. Väike vänt, enneaegne seemnepurse, eneseimetlus… Ja minul abort.“
Ilmselt just seal sündis Naise otsus koos-luua see raamat siin.
Seal, 16aastase enda ja 45aastase klassiõe abortide konveieril.

„Tead, esmasündimata pojakene, kustkohast on pärit meie lood ja hirmud?
Meist enesest.
Mis iganes filmides näidatakse ja raamatutes kirjutatakse – see on juhtunud.
Nii, nagu „Kevade“ raamatus ja filmis kukkus Raja Teele läbi tiigijää, sest Toots ahvatles ta õhukesele jääle, kukkusin mina ka. Keegi ei ahvatlenud, ükski Arno mind päästma ei pidanud – ja autasuks kopsupõletikku seega ei saanud.
Ent filmi vaadates tundsin end ära.
Me tunnemegi end lugedes ja kaasa kogedes aina ära.
Õekest jäises saunas viheldes olin mina Toots – keda nägin pärast üha uuesti, alati erineval moel, „Kevades“.
Me kõik oleme Pal tänava poisid ning minu pered ja muud loomad.
Tean, et oled pärast meie ühist otsust ja valikut juba ammu kehastunud, lugenud ja kirjutanud – kui sündisid Eestisse, siis samu lugusid.
Igal lugemisel loeme otsekui täiesti uut ja tundmatut teksti – alati iseendast.
Kas seal, kuhu pärast Seda hiljem sündisid, on talved?
Mäletan aega, kui minu vanem õde tõi linnast meile uisud.
Ma panin need jalga ja ronisin mööda redelit üles laudakatusele.
Mil moel ma sellisest mäest alla uisutades maanduda kavatsesin, ei tea.
Igatahes seal redeli all oli koerakuut. Ajastuomase eterniidist katusega.
Meil oli taksikoer.
Mina kukkusin läbi pehkinud redelipulkade koerakuuti ja koeral oli kõht ehmatusest lahti.
Naljakas, onu?! Minuga ei juhtunud midagi. Koer oli lõpeks rõõmus.
Sellest hoolimata oli pahandus oli suur – redel, kuudikatus…
Usu, mina olen neile su õdedele ja vendadele, kes sündisid, väga teistsugune ema olnud. Vähemalt mulle endale tundub nii.
Pahandus, pahandus, pahandus…
Kummaline palvehelmeste kee oma lapsepõlve lahti harutamiseks, eks?
Tädi – ema õde, kes töötas karusnaha vabrikus – tõi mulle valge jänesenahkse kasuka. Väljas oli talv. Sulapoolne, nagu nad meil just siis on, kui oletame, et nüüd kannab.
Läksin tiigi peale kõndima – ja kukkusin läbi jää. Vanem õde tõmbas mu seal välja.
Ma ei mäleta, kuidas vettinud valge jänes põhja poole vedas – olin märg kui küülik – ja… pahandus oli suur.
Nagu ka klassikalise elust-enesest-saunaloo puhul.
Õekene oli ju väike ja õrnake. Mina olin Toots-tüdruk.
Meil oli majast allpool soo servas saun, mille isa oli ehitanud.
Mind jäeti noorema õega koju. Vanemad olid tööl – otsustasin samuti kasulik olla. Õde vaja pesta. Hakkasin sauna kütma. Abiks ikka.
Sauna eesruumis oli laud, mille peal me joonistamise koos väikese õega, kes oli kogu aeg minus sabas. Tüütuseni.
Kus mujal tal olla oligi…
Kui nii, siis peseme äbariku puhtaks, eksju.
Kamandasin tal riided seljast ja ajasin ta sauna.
Kui isa meid leidis, oli õekene lava peal olnud sinine nagu troopiline konn.
Saun polnud sooja-poolnegi olnud.
Isa kirjeldaski seda kui Tootsi sauna kütmist – kusjuures ma olin targasti vett ka käskinud härmas kerisele visata…
Järgmise juhtumiga karistasin ennast ise.
Õde kinkis mulle väikese õmblusmasina, millega ma köögis õmmelda püüdsin.
Nõel läks läbi pöidla – ja oligi õmmeldud. Haiglasse sõit.
Piltidel – neid on meil õnneks vähe – olen alati nutetud näoga. Kogu oma ettevõtlikkuse ja elujanu juures õrna hingega ja ülitundlik. Isa, mu Jumala kehastus maa peal, oli karmi käe ja kõva sõnaga. Nii see nutt oligi kerge-sage tulema.
Pojakene, kas tead, kui palju kodusid ja iluaedu naised rajavad, et kõigil oleks hea…
Mina olen mitmeid taevalikke aedu loonud. Minu ema oli kogu aeg aias.
Nad meeldisid lilledega üksteisele ning tänu sellele oli lilleaed võimas
Minule, oma kahest vanemast võrdselt koosnejale, meeldisid samavõrd isa suurte masinate istmed.
Isa oli alguses virtsapüti peal autojuht ja hiljem kraanajuht.
Mäletan neid istmeid ja neid autosid – ja nendega seostub mu jaoks miskipärast meeletu hulk rotte ning nende pärast karjuv vanemat õde, kes neid väga jälestas.
Kallis Kristjan, selleks tuleb väga suurtest jamadest ja valudest – sõna otseses mõttes läbi tule, vee ja vasktorude tulla, et saatusekaaslastele haavatud tervendajaks tõusta.
Meil on valik.
Alati ja igal sammul.
Mu päritolu põhjal võinuksin oma nii-ja-naa haridusega tõusta tankla töötajast juhatajaks – ent sisemine pürg toob meiesuguseid tankla-akvaariumi piiratud mugavusstsoonist varem või hiljem välja.
Varem või hiljem mõistame, mis on meie emade ja vanaemade, õdede ja sõbrataridega salaja – aga see-eest sajandeid – tehtud.
Mäletan alailma haiget ema pidevalt voodis…
Selleks peab olema endal huul õmmeldud ja kulm lapitud, ribid kuude kaupa paranedes igal hingetõmbel tuld löönud, et teada ja mõista.
Ema oli neil puhkudel isa käest peksa saanud.
Loomulikult ta varjas seda – nagu miljonid naised – me tunneme nii peksa saades kui aborte tehes, nii vägistatuna kui psühhoterroriseeritutena, et oleme selle ära teeninud. Järelikult on targem varjata – muidu saavad kõik teada, kui armetud ja halvad me oleme.
Kuna ema vaikis, läksid need peksasaamised käärima ning ema põdes kõike seda nuttes, voodis vaakuvas depressioonis.
Emal oli tegelikult üsna kohutav iseloom ka – ta näägutas kogu aeg isa kallal, kui isa purjus oli.
Mõistetav.
Aga eks siis isa talle vastu nina andiski.
Ju vist. Sellest ei räägitud. Nüüd aiman.
Oma kogemustest. Mida püüan teiste naiste teenistusse suunata. Mingigi kasu neist.

Maal kasvanud ja suure talu rajanud Naine kolis enne oma Loo jutustamist teadlikult linna. Teine keskkond. Uus algus. Neitsilikkus…
Kusagil majade ja metsade taga jutustas veebruaripakastes nina jäisest maast välja pistev konnatatar iga iduga elujõust ja hakkamasaamisest.
Lopsakas seller ja tärkav üheksavägine kõrvuti metsmaasikate ja nurmenukkudega kinnitasid ka siis, kui Naine neid linnas ei näinud, vaid mäletas: muinasjuttudes räägitav on Tõde. Metsmaasikad veebruaris? Jaa!
Mutid ja ujurid, pokud ja kuusevõrsed, jäisest koorikust prõginal valla pakatavad urvapungad – 1001 lindu ja putukat – kõik ärkas unistustest suuremale puhtale lehele.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Pühas neitsilikus joondumises. Distsiplineeritud igas eas tüdrukute julgemadki unistused täituvad, kui keskmes on Mina.
Oma linna-nunna-kambris puhastus Naine neitsilikult vabaks ja puhtaks piiravatest veendumustest ja raamidest.
Lõpetas Jumala suurele plaanile vahele segamise, sest Algallikas teab, mis on igaühe kõrgemale Minale päriselt vajalik ja hea.
See on Tõde.

Kirjanik tutvustas Naisele Tammsaare lugudest arusaamise võimalikkust küpses eas:
Anton Hansen Tammsaare on läbi sajandite kõige loetum eestikeelne kirjanik. Tema teoseid on ka lavastusteks ja filmideks loodud määral, milleni isegi Kivirähal on pikk tee minna. Kirjandusklassikuks saamise eeldus on üldrahvalikult olulistel teemadel kirjutamine sedavõrd paljusid rahvakihte, teemasid ja valusid kirjeldades, et iga lugeja tunneb ennast ära.
Tammsaare-tõrge saab olla tingitud sellest, et ta on kohustuslik ning suurmeistri lugusid peab lugema liiga noorena. Kuni puudub kogemus ja isiklik seos, ei kõneta, vaid peletab: paksud raamatud, pikad filosoofilised heietused, võõrad mured – ei huvita!
Elukogemuse lisandudes hakkab huvitama. Pruugib olla ise rutiinset füüsilist tööd rüganud – ja mõistad, mida talusid paljude põlvkondade talupojad ning nende sulased ja hobused – naistest rääkimata.
Saame oma hellitatuses aru, et poode, kust toitu ja riideid osta, hängida ja tšillida, päriselt ka üldse ei olnud. Toit kasvatati, rõivad õmmeldi ja kooti kodus. Selleks, et talus kui väikeses majandusüksuses oleks rohkem tööjõudu, sünnitasid naised reeglina igal aastal järgmise lapse. Järglased karjatasid loomi alates sellest, kui kaela kandsid ja käisid koolis nii palju kui võimalik. Lasterikkus tagas selle, et keegi neist tahtis ja suutis majapidamist edasi viia. Õrna kondiga kaunishinged läksid linna, mille kiusatused ja pahelisus rikkus nende hingerahu ja tervise.
Tammsaare „Tõe ja õiguse“ erinevad osad kirjeldavad armastust ja abielu, moraali ja unistusi nii Vargamäel kui Tallinnas. Haiget said nii need, kes end vigaseks töötasid või sünnitasid kui need, kes 25 aastaks vene kroonusse võeti või lausa sõtta saadeti.
Pettunud olid isad, kelle pojad ei tahtnud nende eeskujul talu pidada ning õnnetud olid emad, kelle tütred läksid mehele minnes oma veimevakaga teistesse taludesse tööloomadeks ja sünnitusmasinateks.
Kes siin armastusest küsis: kui üks naine ei pidanud vastu, tuli teine võtta, mis siis, et pärast Krõõda surma Mari kosinud Andres põhjustas sellega Jussi enesetapu.
Talu ja pere, põld ja loomad, laste elujõud ja tervis oli oluline.
Keegi siiski küsis armastusest – Tammsaare ise.
Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus!
Küpses eas kaasamõtlejad mõistavad koos Tammsaarega, et nii ongi, sest armastust on mitmesugust. Tööga tuleb suure tähega Armastus iseenda, oma kodu ja maa ning pere vastu.
Nii on see siin ilmas ikka seatud.
See on sõnameistri lemmikväljend, kui ta jälgib „Kõrboja peremehe“ põhjamaiseid armudraamasid või „Põrgupõhja uue vanapagana“ tahtmist õndsaks saada. Selge see, et nagu Hemingway või Undset, jutustab ka Tammsaare oma enese lugu.
Ta teeb seda aga niivõrd mõistval ja andestaval moel, et mitte üheski tema teoses ei ole klaarimist, kättemaksu ega hinnanguid. Tammsaare ei ütle, et ülemäära rassivad maamehed on pahatihti julmad või rahast ja mugavusest pimestatud linnanaised on kerglased. Ta kirjeldab nii, et kõik on selge, mitte keegi ega miski pole üheselt must-valge. Seega pole trükitööliste vaev tähthaaval tuhandeid lehekülgi ladudes olnud asjatu ega paberipuud tühja raisatud.
Nende raamatute juurde pöördutakse üha tagasi, kuna nad on eestlaste portree.
Nad näevad meid läbi, ehkki on kirjutatud ammu enne meid.
Kirjutatud on sügavalt, nagu Oskar Loorits või Uku Masingki meid rakutasandini lahti on harutanud ja meie depressiivselt töökat olemust arutanud.
Mõtestatud töö on see, mis eestlase püha motivatsiooni püsti hoiab. Põllud pikemaks,
majad tubahaaval suuremaks, lapsi juurde ja kari arvukamaks!
Kord kuus kõrtsi, kord nädalas kirikusse, kord aastas linna – ja töötame aga edasi.
21.sajandil kogunevad punkarid ja teised vabameelsed Tallinnas Tammsaare monumendi juurde. Ta on omasugune aus ja arukas mees.
Perekonnad sõidavad suviti Anton Hanseni talu maile, kus ta omal ajal tuberkuloosi trotsides oma askeetlikus kambris kirjutas. Vargamäel lavastatakse igal aastal mõni suurvaimu lugu, mis tundub iga kord nagu täiesti uus.
Igas linnas on Tammsaare tänav ilmselt sellepärast, et ta on sedavõrd tundlik eestlase hinge insener. Sisu ja pinge saavutamiseks polnud tal vaja Juhan Smuuli kombel merele ega Lennart Meri moodi Siberisse sõita. Ei läinud ta koos Tuglasega kuhugi Pariisi ka. Kõik, mis teda päriselt huvitas, oli siinsamas, kodukülas ja -tänavas, üdini tuttav ja oma.
Mismoodi õpetada geeniuse romaanide härra Mauruseid ja ahneid Köögertale tänases päevas? Koolmeistrid ja rikkurid on noortele tuttavad tänagi. Põlluharimine, karjakasvatus, käsitsi metsategu ja kuivenduseks maade kraavitamine, kangakudumine ning viina ja õlle ise pruulimine võivad praegu näida ürgaegsete oskustena. Tegelikult oleme Igor Mangi ja analüütikute arvamusel tagasiteel Vargamäele. Nii saab taas olema.
Planeet on tühjaks tarbitud ja keskkond äärmuseni kurnatud, tagasi juurte juurde õppides saab ellujääjate piibliks „Tõde ja õigus“. Seal on kirjas, kuidas tulla toime hukas nooruse, lesepõlve, taudide ja kiskjate, välisvaenlaste ja vastiku naabriga.
See kõik on olnud – ning kordub taas, üha uuena. Uus on hästi ununenud vana, tänu millele eestlased kestavadki.

Naise töö tema teises nooruses hästi ununenud vana enese kestmise heaks teisenes meeltes intuitiivseks pidevaks meditatsiooniks. Oskused ja taipamised voolasid otsekui iseenesest.
Tema taluperenaise-eluski oli selliseid kogemusi olnud. Olgu see mulluse risu ja okste lõkkessekandmine, tegevuskavade loomine, istutamine või arvutamine – temaga koos mängles haldjate rügement, nähtamatud abilised ning loom- ja lindrahvad.
Aga seda justkui ei tohtinud rääkida – töötades ja pühendudes ei tohtinud rõõmustada.
Kogu maailma valgustöölised nendivad alles täna, et jama on majas – on kogu aeg olnud – kui oled täheseeme, pead töötama tasuta. See tuleb sul ju iseenesest ja raha on räpane – sina ju ei tööta… Jah, peagi on võimalik valgusega – õiglase külluse jagunemisega oma lapsi ja loomrahvaid sööta.
Praegu peab energiaringlus õiglane olema. Mõistis Naine linna-erakluses.
Muidu meid lihtsalt ei saa. Otsustas ta oma uuel missioonil.
Kui oleme keskmes, joondumises – siis saame sünkima sama vaibi kaasteelised, kellele pole vaja oma väärtust tõestada. Naine kogus igal järgmisel koolitusel mõne litsentsi, ent seda ei pidanud raami sees seinale naelutama.
Raame ei olnud enam. Vabade kodade piiritu küllus. Ja üldse oli asi lihtne – kui on vaja seletada – ei ole vaja seletada.
Endale küll.
Kui teise poole näputades näitavad ülejäänud sõrmed su enese poole, siis kas… Kas siis, kui näib, et ümberringi keegi ei õpi, üha venitatakse kummi ja orjatakse vanu mustreid, kehtib see su enese kohta ka?
Kui tegeliku puhta lehe asemel põhjendatakse viivitust oludega – lapsed vot siin koolis, ei saa vägivalduri juurest veel lahkuda näiteks – kas siis peaks Naine kui kogenu ikka-veel-viivitajale selgitama, et peksja joodiku tarre takerdumise päris-põhjus on hirm tundmatuse ees.
Pigem oma nunnu vampiiri-vahekorraline õõvakolla kui vabadus, kus tuleb tõeliselt võtta vastutus.
Naine küsis: kui ma õpetan teisi energeetilist nabanööri läbi lõikama ja imetamist lõpetama, aga ise jätkan oma kummikeksu – olen siis ikka õpetaja ka vä?
Nähes teist kangelaslikult oma enese tekitatud kahjusid lappimas mäletamata, miks ja kuidas too need kahjud tekitas… Ei saa õpetada.
Iseennast saab enesekaitseks oma enese energiaringi kokku tõmmata.
Kui teisiti oma maailma luua ja kaitsta ei mõista, piirame end müüriga.
Kui kaua veel sa ennast samadesamadesamade jamade peale kulutad, onja? Jaa.

Aastaid hiljem arutles Kirjanik, kelle sisetunne Naise ellu kutsus:

Püsigem keskmes ja kutsugem hulkuma lastud hingeosad enda juurde tagasi. On üks naljakalt kujundlik väljend – taigna õhukeseks venitamine. Tahaks teha ja panustada, kogeda ja rügada igas suunas korraga, ent täiesti kindlasti sellest, millele parasjagu väge ei jaga, asja ei saa.
Ajutiselt või päriseks sinu energiata jäänud vald ja kond pudiseb kindlalt ja kiiresti – mõistagi parem, kui sa seda pealt ei näe. Mõtte, sõna ja teoga loomine peab sündima igal hingetõmbel. Eranditult igal. Peab olema rohkesti rõõmu ja naerulisust, sest iga muu seisund kui õnnelik olemine eeldab seisude muutmist. Kohe.
On üks hea nipp – takerdumiste ja põrkumiste puhul on mõistlik küsida: kelle elu ma elan?
Enamasti selgub – oma laste ja sõprade, loomade ja taimede elu eksime iseenda teel püsimise asemel elama. Nende sekkumiste tunnus on see, et püüame kontrolli võtta asjade üle, mida meie kontrollida ei saa ega tohi.
Õnneks kutsuvad pisiasjad – kasvõi kuumus, parmud, puhkuste ajad – meid korrale. Näe, praegu ei saa – peatu, hinga, jahtu. Sa ei pea igal hetkel niitma-kirjutama-koolitama. I’m human being, not human doing, mäletame ju küll.
Igas suunas sekkumise, kontrollimise ja taigna rebenemiseni õhukeseks venitamise ainus, aga see-eest täiesti kindel tõrjevahend on distsipliin. Jälgigem iga mõtet, sõna ja tegu – KELLE ELU MA ELAN – millises sageduses ja kelle hüvanguks see toimub?
Pole justkui viisakas minatada – mina-mina-mina – aga peab. Kuidagi teisiti kohe üldse ei saa

Kirjanik tutvustas Naisele Exupéry palvet.
Öine lendur kirjutas selle vaid õige pisut aega enne hukkumist.
Keegi peab ju kunagi näitama, et alati on niimoodi olnud. Kasvõi napilt enne, kui…

Exupéry palve:

Armas Jumal, ma ei palu sinult imesid ega nägemusi, vaid tugevust igasse oma päeva. Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.
Tee mind tähelepanelikuks ja leidlikuks, nii et saaksin igapäevaelu sagimistes nende avastuste ja kogemuste juurde, mis mind omal ajal erutasid. Õpeta mind aega õigesti juhtima. Anna mulle peent tunnetust, et teha vahet esmatähtsal ja teisejärgulisel. Palun jõudu hoiduda ja ära öelda asjadest, mis panevad mind elus laperdama ja elust läbi libisema ja palun abinõusid, mis aitaksid mul oma päeva targalt kavandada, nii et näen selle tipphetki ja leiaksin vähemat aeg-ajalt mahti nautida kunste. Aita mul mõista, et unistamine siin ei aita – ei mineviku ega tuleviku unistused. Aita mul olla siin ja praegu ja pidada kõige olulisemaks praegust hetke.
Päästa mind naiivsest veendumusest, et elus peab alati kõik laabuma ja sujuma. Anna mulle selge teadmine, et raskused, lüüasaamised, langused ja ebaõnnestumised on vaid loomulik osa elust, tänu millele me kasvame ja küpseme.
Tuleta mulle meelde, et süda vaidleb sageli mõistusega. Saada mulle õigel ajal keegi, kellel on julgust öelda mulle välja tõde, aga teha seda armastavalt! Ma tean, et paljud probleemid leiavad lahenduse, ilma et peaksin midagi tegema, nii et anna mulle kannatlikkust!
Tead ju küll, kui palju vajame sõprust. Luba mul olla selle saatuse kõige ilusama ja õrnema kingituse vääriline. Anna mulle rikkalikult kujutlusvõimet, et saaksin õigel ajal õiges kohas kas vaikselt või välja öeldes anda kellelegi vajaminevat soojust. Tee minust inimene, kes teab, kuidas jõuda nendeni, kes on omadega täiesti “põhjas”. Päästa mind ära hirmust, et mul jääb elus midagi vajaka. Ära anna mulle seda, mida endale soovin, vaid seda, mida tegelikult vajan. Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.

Antoine de Saint-Exupéry eksistentsialismi kõrgemast pilotaažist Naisele kõneldes tasandas Kirjanik ühest küljest tema õhukesepoolset haridust – teisalt näitas, miks ja kuidas on enne meid meile nii tuttavaid asju sõnastatud.
Keegi ju peab:

Lendur Antoine de Saint-Exupéry on oma kultusteosega „Väike prints“ loonud eksistentsialismi tippteose, mis võtab mängleva valulikkusega kokku inimeseks olemise igihalja võlu ja avaliku saladuse, kinnitas Kirjanik.
Tegemist on otsekui lapsiku muinasjutuga, mida uuesti üle lugedes avastavad ka nn suured inimesed iga kord midagi uut. Avastavad – järelikult polegi veel lootusetult täiskasvanud. Tunnevad väikeses printsis ja autoris ennast ära – järelikult on ühendus oma sisemise lapsega kenasti alles.
Lendur teab, kui lihtne on tähtedele nii lähedalt surnuks kukkuda. Seega tunnetab ohu piiril lendav mees iga elupäeva ja hingetõmbe väärtust. Ta suudab nappide sõnadega jäädvustada inimeste armsalt armetu olemuse ja nutmaajava üksinduse.
Lapsed mäletavad oma galaktilist päritolu, on läbinägelikud selgeltnägijad ilma tuleproovita.
Nii Antoine, Anton Tšehhov kui meiekeelne Anton Hansen Tammsaare on ennast sõnateraapia abil aastaid tervendanud, et taas joonistada ja taktitundeliselt naerda.
Tänu empaatiale aimame, kui pettunud oli poiss selle üle, et nö suured ei näinud boamao sisse joonistatud elevanti. Ühel päeval tuleb ikka väike prints, kellele joonistada õige näoilmega lammas. Eriti hea on kasti joonistatud lammas. Ülihea on ka öise lenduri poolisui muie selle üle, et ta tundis tänu koolis õpitule pimeduses ekseldes ära, kas see on Arizona või Hiina.
Exupéry mahe iroonia on täpne, absurditaju peen ning metafoorid süütult sügavad. Tõelisim lugu ongi muinasjutt kui fantastilise eksistentsialismi kõrgem pilotaaž.
Ka koomiksilaadsete joonistusteta tajume satiirilist punase näoga seenelikku meest ja 43 päikeseloojanguga asteroidi. Loogika, faktitruudus ega füüsikaseadused ei loe, kui oluline vajab jäädvustamist.
Kuumuses ja veepuuduses hallutsinatsioone nägev lendur kogeb võibolla miraaži või hologrammi.
Pigem võib olla jutuks reinkarnatsioon, planeedile Maa saabumine seemnena, DNA või teleporteerumisega.
Naiselik lugeja tunneb südamega, mida tähendab oma väikese planeedi puhastamine iga päev.
Meeslugeja mõtleb kaasa paradoksile, et asteroidi tohib avastada vaid sabakuues, mitte rahvuslikes rõivastes türklane. Väikese printsi armastatud roosi nipsakus on tuttav igaühele, kes on rutiinselt hoolitsenud kellegi ülinõudliku eest, kes paneb partneri süüdlaslikult põgenema oma oskamatuse eest armastada nii, et roos oleks rahul.
Allegooriline roosi juurest põgenemine rändlindudega ei saa kuidagi teisiti lõppeda kui tema juurde naasmisega ilma tülikalt ebatäiusliku kehata.
Pärast rännakul kohatud groteskseid karaktereid tahame samastuda täheseemnetega, kelle jaoks tähistaevas õitseb, sest ühel planeedil on ainulaadne roos. Teadagi, mida tähendab kusagil kõrbes peituv kaev.
See on hinnalisem kui alamateta kuningas, imetlejateta uhkeldaja, numbrite maanias ärimees, geograaf ja joodik kokku.
Kohusetundlik laternasüütaja on liigutavalt ustav ega tea, et 7. planeedil on enne elektri avastamist terve tema kolleegide armee.
Seitsmes on sinu, sest peas on tal valjad. Ja siis tuli rebane. Sa ei saa kedagi päriselt tundma õppida, kui teda ei taltsuta. Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Pead tulema täpselt kokkulepitud ajal, sest muidu on taltsutatu su juba ära oodanud ja tal on jälle paha tuju.
Peaasi, et sinu tujukas roos ei saaks teada: kusagil on tuhandete roosidega lilleaiad.
Tema on siiski nii eriline, et oled valmis tema juurde tagasi pääsemiseks surema. Need kuldsed laused vallandavad äratundmisjudinad. Oo kujundlikkuse hõrku lennukaart, mis nimetab rööpaseadja inimeste sorteerijaks ja leiutab janukustutavad tabletid!
Maalekukkumise aastapäeval sõlmib lenduri sisemine laps, väike prints maoga lepingu: mürgine hammustus vabastab ta kehast, surma ei ole olemas ja kehast vabanemine ei ole kurb. See on nagu Jeesus Kristuse ülestõusmine.
Üleni hämmeldunud lendur sai väikest printsi leinates oma lennuki korda, et ühel päeval sellega viimast korda alla kukkuda ning väikese printsi juurde tõusta.

Ketrud Tühane

Tuul puhub mu hinges
Külm mul hakkab
Veri jääb seisma
Süda löömastki lakkab

Vist tulnud mu tund
Sest tundedki läinud
Nüüd rahus näen und
Maise tee läbi käinud

Ma vaba kui lind
Ringi lendan ma nüüd
Kõrgelt ülevalt vaatan
Kandes kuldset rüüd

Ma vaatan Sul silma
Ma armastan Sind
Sa oled nii habras
Ja usaldav hing

Sa tulid mu ellu
Ei oodanud Sind
Kuid täna sel imel
On piiritu hind

*

Su silmad, Su juuksed,
Su naeratav suu
Taevast alla tooks Sulle
Kõik tähed ja kuu

Sa oled mu ingel,
Mu tagala
Su kõrval end tunnen kindlalt
Ja vabana

××××××××××××××

Ma hoian Sul käest
Su kõrval ma käin
Mul hing jääb kinni
Ja mõtted on läind

Ma vaatan Sul otsa
Ma imetlen Sind
Ja olen nii tänulik,
Et märkasid mind

**************

Mõtted mu peas
Ja tunded mu südames
Ära ma peitnud 
Olen sügavale eneses

Et sobida raami
Ja sulada massi
Need surume kaugele
Sügavale kasti

Nii elame pikalt
Kui aru kord saame
Ei vaja me üldse
Neid piiravaid raame

Mu süda on prii
Ja mu meel lõpuks vaba
Nüüd käija saan julgelt
Mööda tunnete rada

Ma vabana liigun 
Ja õnne saan jagada
Meil kõigil on õigus
Tunda end elus ja vabana

Sa hoiad mu poole
Ma hoian Su poole
Me vajame teineteist

Sa tõukad mind ära
Ma tõukan Sind ära
Kuid ikkagi vajame teineteist

Sa haiget teed mulle
Ma haiget teen Sulle
Me ikkagi vajame teineteist

Ma peegliks olen Sulle
Sa peegliks mulle
Seepärast meil vajagi teineteist

 *******

    Me elame elu,
    Mis meile on antud,
    Kõnnime rada,
    Mis vanematelt edasi kantud

    Me käime seda rada
    Ja üldse ei märka,
    Oma enese rada,
    Kus elu ka tärkaks

Elus on rõõmu
Elus on päikest
Vahel on torme
Vahel on äikest
Elutee käibki
Ülese-alla 
Kui elada julgeme
Nii, et me meeled on valla

 Sa kirjutad lugusid,
          Mõtteid ja tundeid
          Hoiad nad endale,
          Teiste eest varjad
          Kirjutad sahtlisse
          Kuniks Sa taipad,
          Et kuskil on keegi,
          Keegi – keda elus 
          Nende lugudega
            Edasi aitad

              ××××××××××××
 **********************

Ma unistan suurelt
Need täituvad vahel
Nii lennata saan
Ma murede vahelt

   ********************

Ma hingan õhku,
Et Sulle ei jätkuks
Sa vaatad mind ja soovid,
Et Su elust ma lahkuks

Ma olen Su elus,
Et Sa enda eest seisaks
End kokku Sa võtaks
Ja hirmud minema heidaks

   **********************

Mu sees käib sigin ja sagin,
Mu peas kõik on pilla-palla,
Ma edasi elada soovin,
Niisama, lihtsalt, 
Ma alla ei anna 

30.09.2022 Tallinnas
ENDAST: Minu nimi on Piia Padar.
Olen elupõline tartlane. Lihtsast viie lapselisest perest. Viimased 3 aastat olen Tallinna linna uus kodanik koos oma emaga, kes elukaar tahtel pidi samuti jätma oma kodu ja elab täna Viimsis – Rannapere pansionaadis, sest vajab ööpäevaringset hooldus.t
Olen kahe täiskasvanud oma elu elava lapse ema. Olen tütar, õde, tädi, ämm ja vanaema. Täna on õnn olla sõbranna oma tütrele.
Uhkust tunnen ennekõike selle üle, et olen positiivse ellusuhtumisega, südamlik, aus, ambitsioonikas, lahendustele orienteeritud ja õpihimuline inimene. Olen tugeva enesedistsipliiniga, kohusetundlik ning kangekaelne naine. Minu tugevuseks on alati olnud sihikindlus, planeerimise oskus, intuitiivsus, empaatiavõime ning tugev analüütilisus. Olen teadlik täna oma ülitundlikkusest. Teiste antud negatiivsed hinnangud on kõik osutunud minu tugevuseks, sest ilma nendeta ei oleks ma jõudnud oma uuel elutee etapil täna siia, kus ma olen.
HARIDUS:
Õppimiseks mul aega noorena ei olnud. Töö kõrvalt lõpetasin õhtukeskkooli ja sealt edasi juhatas elutee tööle ja ettevõtlusse. Oma elus olen läbinud hulgaliselt erinevaid ettevõtlus- ning erialaseid müügi-, turundus- ja suhtlemiskoolitusi.
Minust sai töötukassa abiga kogemusnõustaja. Olen KNKR liige. Asutasime MTÜ Väärtustades Ennast, millega olen täna ka TK koostööpartner. MTÜ ja kasvatatud heaolu meeskonnaga teeme projektipõhist tööd VV-le ISTE projektis ning olen osalenud ja kaasa teinud ka projektis, kus toetasin tööealisi inimesi, kes hooldasid kodus oma vanemaid. Suunasin nad sotsialteenuste kasutamise juurde.
Õpin Transpersonaalse Psühhoteraapia ja hüpnoteraapia koolis Teadlik Mina. Olen teise kursuse tudeng. Sealt olen saanud teadmisi töötamaks oma teadvuse ja alateadvusega, kasutamaks töös oma meeli ja keha. Õpin nägema ja kuulma, tunnetama ja mõistma seda, mida pole esmapilgul näha.
Teen vabatahtlikuna tööd Eesti Naiste Varjupaikade Liidu Tallinna Naiste Tugikeskuses. Lõpetasin SKA Naistevastase vägivalla koolituse ja SA Loov Ruum poolt korraldatud koolituse – psüühikahäiretega inimeste ära tundmine, mõistmine ja toetamine.
Lõpetasin kevadel karjäärinõustaja koolituse – seekord tunnistusega. Õpe oli vajaduspõhine minu tänases töös.
Täna töötan Jõelähtme VV-ses. Olen Jõelähtme valla Päevakeskuse ISTE projekti tegevusjuhendaja. Töötan erinevate diagnoosidega inimestega. Tegevusjuhendaja ja toetatud töötamise koolitus algas oktoobris. Ka selle koolituse võimaldab mulle Töötukassa programmi Tööta ja õpi, sest olen 50- aastane ja vähenenud töövõimega alates aastast 2011.

Eelnev töökogemus:
Eraettevõtluses on mul pikaajaline kogemus – olin turismitalu perenaine eraettevõttes. Minu kogemuspagasis on majutusasutuse loomine, kujundamine, ehitamine, igapäevatöö korraldamine, edendamine ja arendamine, müük ning turundus, teenindus pereettevõttes. Olen olnud ürituste planeerija ja korraldaja, kes oskab kaasata ümbruskonna ettevõtjaid. Mulle on tuttav ka arendusprojektide kirjutamine majutusteenust pakkuva ettevõtte jätkusuutliku eesmärgi nimel.
Mul on kogemus kogukonna projektitoetuste hindamiskomisjoni liikme ning projektitoetuste hindajana.
Elukogemus, mille pinnalt nõustan:
– Füüsiline ja vaimne tervis
– Traumajärgne taastumine
– Üksindus, üksildus suhtes, hüljatus
– Elukriisid, lähisuhte vägivald ja sellest väljumine ning taastumine
– Stress, läbipõlemine, depressioon, paanika- ja ärevushäire, ülitundlikkus
– Sõltuvused ja kaassõltuvus
– Emakaga seonduv – rasedused – sünnitused – abordid – diagnoosimine – operatsioon ning emotsionaalne toimetulek kõige sellega
– Kohanemine elumuutuste ja karjääripööretega
– Lähedase kaotus, lein
– Eaka lähedase hooldamine ja tema toetamine hooldekodusse, kaasnevate emotsioonidega toimetulek.
SIHTGRUPP – kellele teenus võiks sobida, ka lähtuvalt suhtluskeelest: – minu töökeel on eesti keel
Liikumine: lihastoonuse nõrkus, lülisamba probleemid, liikumishäired.
Psüühikahäired: posttraumaatiline stressihäire.
Südame- ja veresoonkonna haigused, insult.
Neuroloogilised haigused: borellioos jne.

Tänu oma suurele elukogemusele on mul anda palju inimestele, kes tunnevad, et tahavad minuga kontakti otsida ja jagada oma teekonda. Annan edasi kõik, mida olen juba kogenud – olgu vastuvõtjaks siis noor või eakas, mees või naine.
Meie lood on sarnased.
Muster on üks. Täna ma seda juba tean – olen ise kogenud.
Olen usaldusväärne, lahendutele orienteeritud kogemus- ja psühhosotsiaalne nõustaja ning jõustaja, kes ei anna hinnanguid.
Sulle on tundunud, et istudes oma mugavustsoonis rahulolematuna, hapu nägu peas, teisi süüdistades on mugav ja turvaline. See on hästi õpitud ja tihti korduv muster.
On ütlemine: kui elu annab sulle sidruneid – tee neist limonaad. Tegin ise sedasi ja oskan ka aidata, näidata teed, mis pole sulle esmapilgul nähtav.
EDULUGU:
Need juhtumid elust enesest on nii konfidentsiaalsed, et kirjeldan diskreetselt:
Varem tuppa sulgunud ja hirmu tundev depressioonis inimene käib nüüd, pärast nõustamist õues ja toimetab omas tempos.
Kaua aega kodus, pere eest hoolitsenud naine on läinud ümberõppele ning suundunud tööle.
Omaste hooldajad on andnud oma hooldatavad professionaalide hooleks ning suundunud tööle.
Elu hammasrataste vahel olevad diagnoosiga inimesed on leidnud tee rõõmu ja tegevuste juurde ning on sotsialiseerunud läbi tugigrupi tegevuste.

Munn oled

Oi.
Jah.
Nii täpse sõnastusega algab kiri, mille naine saatis mehele oma sünnipäeva hommikul.
Konveierina armukesi pidav mees oli talle sugulisel teel haiguse toonud.
Konveierina hiigelsuurt majapidamist ilma ühegi abiliseta vedaval naisel olid maksmata veel mõned arstide arved, mis esitati tema kokkulappimise eest pärast peksasaamisi.
Konveierina oma kurba tööd tegevalt abordikonveierilt oli eluiga ta maha aidanud.
Ent nood 12 sündimata last olid tal kaasas, kui ta oma Looga kirjaniku juurde tuli.

Kiidetud olgu jagamine ja tööjaotus, harmoonia ja tasakaal, millel põhineb Valguse pealejäämine ka siis, kui vaagimine on hirmutavalt imelik. Lõpuks on kõik hästi – kuni pole, ei ole lõpp ka veel. Naudi vihma, muidu oled lihtsalt märg. Mida iganes praegu öelda tahad, ütle seda homme.
Või kirjuta…

„Kulla mees, minu analüüsi vastus on positiivne. On ureoplasmoosi diagnoos – ja see saadakse sugulisel teel. Fakt!
See tähendab, et sellest lahti saamiseks peab kaks inimest ennast üheaegselt ravima. Soovitavalt mõistagi ka see naine, kelle käest see „asi“ toodi. Aga eks sa ise tea – ja kindlasti täna temakest minu poolt ilusa kingituse eest.
Nagu ma eile sulle ütlesin, tunnen, et olen reedetud, ära kasutatud ja alandatud ning seda tunnet enda seest on väga raske välja saada. Kõik vanad haavad on jälle lahti kistud, ka kõik need, mis näiliselt juba enam haiget ei teinud. Nüüd valutavad ka need – ja sama kibedalt kui vanasti.
Mul on suur masendus ja mul on endast nii hale, sest ma olen aastaid uskunud, et
sa muutud ja jääd rohkem perekeskseks ja muutud ka ise oma naise suhtes hoolivamaks. Aga sina hoolid ikka ainult iseenda naudingutest ja heaolust ega mõtle tagajärgedele, mis iga teoga kaasas käivad.
Aga muidugi, kes olen mina, et sulle moraali loen – üks loll kodukana, ebaseaduslik ori igasmõttes. Näe, nüüd on ta nii ülevalt kui alt haige ka veel.
Sina võid olla alati minu peale kindel, mina aga pean kogu aeg igas eluvaldkonnas arvestama variandiga, et pean absoluutselt kõigega üksi hakkama saama.
Usu, mina võin muutuda – ja ma usun, et kui ma oma kompleksidest lahti saan, siis ma tõestan ise endale kõigepealt, et ma ei ole sinust sõltuv, saan ise endaga hakkama ja olen Naine sõna otsese mõttes.“

Naised kohtusid intuitiivkirjaniku töölaual.
Sarnaste kogemustega inimesed tõmbuvad alateadlikult üksteise poole ning laotavad oma Lood üksteise hooleks. Peegeldame ja puhastame, valutame ja vahendame koos.
Me kõik oleme elult korralikult nüplit saanud, enamus nõukogude ajast tulnud naisi on moel või teisel lapsi kaotanud, psühho- ja finantsterrorit talunud ning lasknud ühel või teisel põhjusel – aga see-eest igas eluvaldkonnas – end kuritarvitada.
Astume üksteise ette saadetud ja saatmata, põletatud ja põletamata kirjade pakkidega. Meis on tervendavat kirjutamist alustades püha kättemaksujanu ja õigluse jalule seadmise himu. Mõistetav ka. Ent me oleme juba nii suured tüdrukud, et oma tooreid hingevermeid me turule ei too.
Võib ju väita, et intelligentsed inimesed üldse turul ei olegi. Ent nii, nagu kultusfilmis „Viimne reliikvia“ lauldakse sellest, et lõpuks on ainult üks enesemüümine, turul me oleme vennad ja õed, on tänagi. Vanade mustrite puhtaks kasimise kauni lõpuni.
Üks naine oli sel kirjaniku töölaual kohtumise hetkel oma Loo puhastanud ja uude enegiasse väestanud ning tema raamat on täna turul – kus mujal. Teine naine oli läbi pekstud ja petetud poepidaja piinade kasvanud elujõu keskuse emandaks, taimetargaks ja pilatese treeneriks – tema kaup, väetaimede hüdrosoolid, on täna… kus? Õige, turul!
Alfaemaste – kusjuures puha Piiade! – kokkutulek algas aastaid tagasi. Nende – meeste heaks, meeste kiuste, meestest vabaks tähelennud – olid erinevas staadiumis, jahmatavalt sarnased ning haakuvad mu enese kui naise-ema-looja Looga sügavalt.
Uutmoodi konveierile – koolituste jadaühendusse – astunud Piia Padar on tänaseks ennast õppinud suurtalu perenaisest kogemusnõustajaks.
Ta alustas linna kolides tegevusjuhendajana ning on selle raamatu loomise käigus, päeva lõpuks, valmis oma praksist alustama.
Juba 7 aastat tagasi oli ta liiderliku-tänamatu ning majanduslikus mõttes kurikavalalt ettenägeliku mehe vägivaldsest orjanduslikust maailmast lahkumas – aga polnud selleks toona valmis, karikas oli põhjani tühjendamata.

„Jah, armas mees, tahan ikka ja jälle kirjutada. Kui sulle midagi silmast silma öelda, siis sa ründad oma sõnadega ja rikud kogu vestluse esimese vastu karjumisega ära.
Sa tead küll, mille peale sa mind seekord kohe ründama hakkasid – sinu tegevus FB-s. Kui sinu kõrvad ei kannatanud mu sõnu, et sa flirdid ja landid seal, siis on lihtne järeldus – südametunnistus ei ole puhas!!!!!!!
Sinu enda tegevus ja sõnade valik paneb mind kahtlustama.
Kui sa oleksid aus ja ilma ülakomadeta mees, siis sa ei käituks nii.
Keelad mulle tujud ning eeldad nii ühes ruumis kui telefonis, et ma põlvili laskuksin ja nurruksin. Tehtud sedagi. Elatud piisavalt kaua, et tead, millistel numbritel sa, mees helistad. Need ei ole infoliinid. Need numbrid ei alga 5163…, vaid 9000… Litsid nurruvad ja räägivad sulle minu teenitud raha eest nii, nagu sa kuulda tahad.
Minusugused kurnatud koduabilised enam ei jaksa. Oled mind paljude aastate jooksul täiesti tühjaks imenud. Mine parem heaga jälle kuhugile „kalale“. Ausalt – saame siis paremini läbi. Ja joo. Kasvõi surnuks laku ennast – peaasi, et sa mind ei puutu. Võta joo seal „töölaua“ taga ka – kõigil on kergem olla.
Kes iganes minu rajatud talu pärast mind pidama tuleb, kes iganes minu voodis sinuga püherdab – nii kaua kui mina, su kõrval enam kunagi keegi orjama ei saa.
Oled vana ja väsinud mees. Tänamatu orjapidaja.
Munn oled.“

Me kõik kirjutame kirju, millest enamus jääb saatmata. Kui nad on mäluvoogude zip-failis laagerdanud, saab mõnest kirjapakist hoopis teistsugune raamat kui oleks saanud sündmuste toimumise ajal päevaraamatuna. Õnneks.
Nüüd on meie Lood saatusekaaslasteel abiks ja teejuhiks.
Pandeemiline endasse tõmbumine on olnud suurepärane setitamise aeg.
Kroonviirusega pandi kasutamisjuhis kaasa. Kes kanaldab, kes vahendab kanaldatut, kes näeb, kes näitab…
Piia toodud ja saadetud, kogetud ja kogutud materjalide põhjal võinuks neid esialgse toorikuna tarvitades saada ajakirjandusliku dokumentaali a la suudpuhtaks-kuukulgur-kauavõib peavalu-meediasse.
Tänu millele saaksime lahedasti kohtukeissid, mille kiiluvees raamatut müüa. Täname pakkumast, ei!

Me laseme ennast pidevas hirmu ja ärevuse, surma ja kannatuste teadvuses loputada, nii et see pole inimloomade jaoks enam raputav, vaid harjumuspärane haige taust.
Kui me ise enam aru ei saa, mida teevad meiega peavalu meedia varjutatud info vood – corona-totalisaator, õnnetused ja katastroofid, surmad ja kadu – tulevad loomrahvad appi.
Meiega koos elavad loomad „lihtsalt“ kümblevad mustas koses, mida telekas meile näiliselt süütu lambina tuppa laseb. Kui saate teemaks on loomrahvad ise, saavad meie koerad-kassid toas – hobud-jõepardid-tihased-rotidki õues laienevate hirmuringidega nii ilmekalt ja vahetult pihta, et seda pole võimalik mittemärgata.
Suudpuhtaks telesaate eelreklaamis on miski maniaki kui ajastu sümbol-saatana mürgitatud koertepargi ohvritest. Mürgipala söönud koera agooniline valuhala mõjub teleri läheduses pahaaimamatult meelisklevatele loomrahvastele nagu õhuhäire.
Tundmatu koera karjeid kuulma sunnitud peni teeb teleka ees sõna otseses mõttes püksid täis. Ta ei tule 7 tundi voodi alt välja ja keeldub õue minemast.
Aga inimene vahetab kanalit – okei, vaatame siis pigem, kuidas lennukid kukuvad ja inimpommid plahvatavad.
Kindlasti on universumi suurel pildil plaan ja põhjus, miks need taipamised tulevad.
Lahustame hirmu ja lohutame üksteist. Ja edasi? Võtame peale? Täname, ei!
Suurel pildil antakse meile kõigile igal hetkel võimalus valida. Uuesti valida. Ümber valida ja väestada.
Intuitiivkirjanikulegi antakse valik, kelle Lugu tuhandetele saatusekaaslastele raamatuks vormida.

„Allooo! Kuledsa, sina oled nõid ja… Ei ole vä? No vähemasti sa suhtled nõidadega ja oskad mulle vaadata, miks mu pealagi nii õudselt valutab.“

Aitäh pakkumast, teiste jaoks vaatamised tundusid huvitavad 15aastasena.
See pole kõrkus, et ma 54aastasena tagasi teismeliseks ei taha.
Teist ühe korraga mitu korrust liftiga üles sõidutada ei saa. Ega tohi. Tema asi.
Mina võin rääkida, milliste tunnustega kulgeb transformatsioon 3D reaalsusest 5Dsse.
Kui temakene jätkab vampiiri-vahekorralist kooselu töötu joodikuga ning leiab ikka veel põhjendusi, miks ta juba üleeile oma teed ei läinud, on see tema asi. Lapsed peavad ikka kooliaasta lõpuni samas koolis käima ning öösel perevägivalla peale ärkama? Ah soo… Kodukontoris kolmel kohal töötaval temakesel on turvalisem vait olla, kui töötu ja vägivaldne mees kroonviiruse algusest alates ainult külmkapi, voodi ja viinapudeli vahel elab. Naise raha eest. Kodukontoris vähemasti keegi ei näe, et meest otsitud põhjustel üleval pidaval naisel on sageli ka silm sinine. Ning ta ise ei näe, et jätkamise põhjuste otsimise põhjus on hirm. Õhkuastumine. Mis tegelikult ei saa olla koledam kui praegune elu.
Kirjanik seda targu ei seleta – ülalpeetav vägivaldne mees teab, kus ta elab…
Kusjuures kui on vaja seletada – siis ei ole vaja seletada.

„Näh, ma tean sind. Sa oled see kirju elulooga kirjanik ju. Kirjuta minu elust raamat. Mul on pääävikud alles ka puha. Jube, kui mu lapsed need ükskord niisama kätte saavad. Annan need sulle, sina kirjutad raamatusse, milline lits ja joodik ma olin. Ja vsjoo, kogu moos. Aga siis alles, kui ma surnud olen. Varsti. Kussa elad, ma toon oma kladed sinna.“

Nõiaotsijad ja jotamutt, kümned ja sajad elulood asetuvad valikuvõimalustena mu ette, et peegeldada, kes mina ei ole. Sealt on vaid sammukese kaugusel teadmine, kes olen.
Samamoodi pole see raamat siin kättemaksuakt ega skandal-paljastus, vaid paljutasandiline õppevahend sama kogenutele ja uuesti valijatele.
Kroonviiruse-puhune tagurpidine ahelreaktsioon kogu planeedil loob meie tegelikkust ja uut normaalsust, mis ei saa jääda normaalsuseks. Sellega ei saa ei leppida ega harjuda. Iga praegu loodav tekst ja raamat, foto ja film olgu tegeliku uue normaalsuse loomise teenistuses.
Musti varjutajaid teenivad „rahvajuhid“ on pandeemiat parapidi pruukinud. Selleks, et inimkond tervikuna – aga see-eest põhjani – orjastada. Ka siis, kui viiruse pärast kummalisel moel rõõmustaja on justkui piisavalt rikas, et vaesusteadvusest üle olla, näitab ta ikka hirmu võibolla-ähvardava vara ja võimu kaotuse ees. Ja paljastab seega kogu illuminaatide gängi.
Inimene on kehastunud rõõmus ja vaba olema.
Kultuur ja meelelahutus kui valguse kandja ja sageduse tõstja on selle sünniõiguse teenistuses. Kui kutsutud-seatud ei saa rahvast õnnelikuks laulda ja näidelda, on kuldajastu helgelt mängulisel energia voolamisel ülemaailmne blokk peal.
Kroonviiruse muteerumise peale para-rõõmus Bill Gates suisa kilkab: uued tüved vajavad uusi vaktsiine! Temas kõneleb misantroop versus aktsiad farmafirmades.
Meie vahime abitu lambakarjana miljardite kaldumist vasakule ää – ja mitte üks mää.
Miljardid taalad ja eurod kulutatakse peavalu meedia kaudu hirmu külvamisele. Koronoid-foobiad, testitute-nakatunute-vaktsineeritute-surnute totalisaatorit paljundav massikommar tallab meie mõtete, sõnade ja tegude peal. Miljardid kuluvad testidele, vaktsiinidele, maskidele – ja nende kontrollimise kontrollimise kontrollimisele. Kafka ja Orwelli prohvetlikud teosed on praegu toimuva kõrval poisikesed.
Sissetulekuta ja eneseteostuseta, elamuste ja väljundita koju suletud ilusad hinged on nõiaringis. Vangistus muudab nad iseenda varjudena inetuks.
Koolitus-haaval koolitajaks tõusnud kogemusnõustaja Piia Padar näeb oma uues praksises, kui kujuteldamatult palju vägivalda ja kuritarvitamisi, alko-narko monstereid ja suitsiide on äraspidine sulgumine põhjustanud.
Galaktilisel suurel pildil pidid inimesed hullunud tarbimise, arutu ringi lendamise ja põhjendamatu laastamise-saastamise lõpetama – tegelikult on rahvad halvatud ja maas. Hea teada, et teiste tsivilisatsioonide abilisi – suures osas teiste kosmoserasside naisi – saadetakse üha juurde meile appi.
Ja me ise?
Miljardid taalad tulnuks suunata uue hea ilma võrgustikule – kodukontorid, koduõpe, kodukultuur – teater, kontserdid, koolitused kodudes kättesaadavaks. Tööta jäänud muusikutel pidanuks aitama online-lauluõpetaja praksist alustada, lavalt maha köhitud näitlejad peaksid Pointi eeskujul digiteatrina meie kodudesse tulema.
Selle asemel on kodud müügis ja lagunevad tühjalt. Senistele tuhandetele taludele lisaks pidid oma kodud jätma mullu 400 maksujõuetuks jäänud peret.
USAs on parklatäite kaupa karavani-peresid. Kuna meil pole toimivat riiki ega tegelikke rahvajuhte, me sellest ometi ei õpi. Poliitikud purelevad kirpu otsivate penidena pistise-hüvedekasutuse-trateabmille ümber. Sissetulekuta jäänud kaunishinged-valgusekaldjad-vaimuinimesed… vaadaku ise.
Mustade diktaadile sobivatele maksujõulistele ehitatakse linnadesse uusarendustena üha uued puurid, kus parapidi miljardite teenistuses orjad-vangid-ohvrid on kenasti taltsad, pimedusega löödud ja kahjutustatud.
Rahvajuhid peaksid tühjanaseisvad talud asustama, inimesed põldu harima ja lehma lüpsma õpetama – tuleb eluala-haaval tööjaotuses kommuunid luua. Ning seejuures üksnes endale, oma sõprus-tutvus-perekonnale loota.
Eesti valitsust ega pankasid, euroliitu ega teisi suurorganisatsioone pole enam tegelikult olemas. Rahal pole kullakatet, organisatsioonidel tegelikku funktsioone ega poliitikutel pädevust.
Minevikku – ka eile juhtunut – muuta ei saa. Kogemused saab ümber väestada ja tänase enese teenistusse kutsuda. Kes ei õpi, läheb eludevahelisse ruumi puhkama – tupsutadaa. Meie jätkame matka.

Kuldajastu raamatud peavad lisaks vana maailma tähtteostele „Tuulest viidud“ ning „Tõde ja õigus“ olema praktiliselt kasutatavad.
Meie tekstid peavad olema otseühenduses Algallikaga. Puhtad ja puhastavad.
See on Tõde.

Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad.
Sportlased pissivad üksteise järel pahasti. Kaubanduskettide müüjatel keelatakse ostjatega igasugune suhtlemine – boonuspunktide-sooduskaartide-kampaaniate asjus ka. Et inimesed sentigi ketist välja ei libistaks. Lahutavad paarid koputavad üksteise peale peavalu-meedias ning on üksteise vastu, nagu selgub, juba pikalt kompromaati kogunud.
Kõige lähedasemad on tõhusaimad vaenlased üksteise tagalas. Oleme nagu väljasuremisele määratud laborihiired – veel veidi alkot-narkot, järgmised enekad, veel rusutist ja perevägivalda – ja ongi olemas vastus küsimusele, mida teha ülerahvastatusega.
Kõik me kirjutame endast ning loeme ja näeme iseennast – kedagi teist peale minu Mina mitte kellelgi meist käepärast polegi.

„Ma poleks sind kunagi maha jätnud, kui sa poleks mind taas petnud ja suure majapidamise koormaga üksi jätnud. Rääkisin sulle juba 3 aastat, et ma ei jaksa üksi majapidamist üleval pidada ja sa lubasid iga hooaja alguses mind aidata. Mina uskusin sind.
Lõpptulemusena olin ikka esmaspäevast neljapäeva õhtupoolikuni üksi majapidamises ja kui tulid, tegid küll midagi garaažis, kuid ikka oli su hobi esikohal. Ka enamuse nädalavahetusi veetsid sa kala püüdes. See on fakt. Seda kinnitavad ka kliendid.
Kogu aeg mina üksi maja teenimas ja neid teenindamas.
Sa ütlesid: ära tee tööd ja puhka!
Nii sina kui su sõbrad – ja kahjuks lõpuks juba mõned kliendid ka – hakkasite halvustama, kui väsinud ja tige, kuri ja kole ma ikka olen… Ma ei jaksa!“

Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses – iga naine, kellele on tuttavad rügamine ja südarid, murdumised ja joomasööstud, teab neid asju. Meid pruugitakse ühepoolses energiaringluses põhjani – ja kui me oleme tühjad ja katki, põlastatakse. Päh, milline sa oled!

„Ma olen 100% kindel, et ma ei soovi enam olla sinu tuhkatriinu ja majahoidja.
Ma ei viitsi sinuga seda kummi enam kauem venitada, raisata sinu peale veel mõned aastad oma noorusest ja siis täiesti otsas ja ummikus olla.
Ma tahan ära minna sinu juurest, sest ma olen sinuga koos õnnetu ja mul ei ole enam mitte mingisuguseid tundeid sinu vastu. Minu see olev viha aina kasvab ja kasvab sinu vastu ja ma ei suuda enam sellega toime siin tulla.
Ma tahan elada ja olla õnnelik – aga see on võimalik vaid ilma sinuta. Sa ei vääri mind.
Pangalaenu kuupäev hakkab tulema – selleks on vaja raha…
Mina töötan ainsagi abiliseta, sina elad ainult iseendale.
Olen jõudnud siira arusaamiseni, et nii edasi minna ei saa. Sellest saad sa ka kindlasti ise aru. Meie ellu on kogunenud tänu sinu vastutamatusele palju asju, mis teevad inimhingele haiget ja mille tagajärg on minu murdumine.
Tänan sind nende kogemuste eest. Olen aru saanud, et inimesena sina mitte kunagi ei muutu, vaid tallad oma mugavat elurada lihtsalt edasi. Käsed minul muutuda. Selleks, et muutuda, peab muutuma!“

Teame, kui kõigitine ja püha on tingimatu armastus.
Ent kes õpetaks vahet tegema tollel tingimatul armastusel versus põhjendamatu poputamine. Mis on oma ühepoolses energiaringluses teatavasti poputatava kahjustamine ja poputaja kuritarvitamine. Kumbki ei edene – üks ei õpi ega arene mugavusstsoonist välja, teine ei kulge oma teed ega teosta iseennast.
Ja, eksisteerib vaid siin ja praegu – minevikku ei saa muuta samal hetkel, kui hetk oli hetk tagasi ära. Naised võivad meeste kallal kiunuda – nää, kogu põhjala teeb puid ja ehitab – ent kiun ja võrdlemine viivad vaid kolakani. Naine saab olnu ümber jaurates molli kas mehelt või oma enese terviselt. Samal sekundil, mil lakkad oma igapäevast 7 km töid mööda suurt majapidamist kasvõi viivuks olemast õnnelik, saad sinika või kipsi.
Naudi vihma, muidu oled lihtsalt märg. Mis ei tähenda, et sa vihmavarju soetamisele mõtlema ei peaks.
Minu ja ainult minu emotsioonid on minu haldusalas – minu loovus, distsipliin, pühendumine. Kui olen end teise elu elades suhtesse uputanud, on see lõpeks ikkagi minu probleem, mida lahendada saan mina.
Mina muutun – ja selle tõusuga peab kooskõlas tõusma ja teisenema minu territoorium, looming ja eneseteostus. Kui blokk on ees, olen sekkuma lubanud kellegi mitte-päris-mina.
Mina olen valgus, mitte ori. See tähendab töötamist tänu ja rõõmuga.
Õppimised läbi külaliste tulevad arengu kiirendamiseks. Kui sulle enesele on tunduma hakanud, et juba oskad ja saad ja oled, tuleb keegi, kes nõrku kohti näitab.
Üks külaline märkab märke su kodus päedematult käkerdanud haamriga vandaalist, teine aitab sul haista valede võrgustiku ohtu, kolmas küsib, miks sa enda jaoks projekte ei kirjuta…
Kitumine – aga vot ta ei tee või teeb või teeb valesti – ei vii kuhugi.
Mõtled pigem välja, mida sina ise selle värgiga edasi teed. Iseenda heaks.
Saab küll küsida, mida teine on õppinud, millest unistab – aga mitte tema eest teha.
Kuidas sina end tunned?
Füüsiline väsimus jutustab vajadusest midagi olulist su elukorralduses ümber luua. Psüühiline värelemine kõneleb mõne või mitme tasandi terrorist – jajah, keegi teine võib küll olla terrorist – ent sellest mängust välja astud sina. Ära karda, see ei tähenda kallimast ilmajäämist – võibolla on ta endamisi-alateadlikult lausa oodanud, millel sinul emarollist-potitaja positsioonist küllalt saab.
Vaimne vägivald iseenda kallal – ületöötamine või võõral alal töötamine – on sama otsustavalt lõpetatavad kui olmelise koormuse toomine kontrolli alla.
Siis lõpeb ka pidev finantsiline tasalülitamine.
Tead küll, kui oled nihu teel, annab autol korraga ja kordamööda iga jupp saba – öeldes: käi jala ja mõtle järele. Kuidas ja mis vahenditega selle auto ostsid? Kuhu ja miks sõidad?
Emotsionaalne egotripp, mida oma põhjendamatu ja üldse mitte õnneliku koorma lohistamisel kõige sagedamini sooritame, on oma tervisehädade tagurpidi-tarvitamine.
Saba ja naba aitavad meid ennast märgata – liiga palju saab.
Aga meie anname järele kiusatusele oma paarilisele ja lastele sellest saba ja naba sõnumist teada anda. Ikka koos järelhaagisega: aga vot võibolla suren üldse ära ja siis on teil kõigil kahju, aga hilja juba…

„Sinu sõber kõnnib ja näitab meie majapidamist võõrastele, nagu oma kodu, sõbrad toovad sulle elusaid kingitusi, keda sa seni meie voodis pruugid kui mina köögi ja külaliste vahet leegin.
Kui su mõlemad käed olid kipsis – kes sind hooldas ja hoidis?
Kohtutäiturid kõnnivad väravatest sisse ja välja nii, nagu tahavad ja müüvad meie ühist kodu ja vara.
Võlguandjad helistavad oma suva järgi, sest sina ei täida lubadusi, vaid jagad neid väga kergekäeliselt, sul puudub vastutus ühegi oma sõnade eest. Külalislahkuse pakkumine kodus väheste abilistega, kõigi sinu pidustuste tagajärgede koristamine alati…
Sinu nipsakus ja minule hinnangute andmine, kuigi ma aitan sind nii, nagu ma oskan. Enam ei oska – aga sina arvad, et hoopis mina olen ülbe ja nipsakas, kuigi ma seda ei ole kunagi olnud. Sa ei saa nii arvata. Ma ei ole kade, omakasupüüdlik ega ihne inimene mitte kunagi olnud.
Sa ei ole selgeltnägija ja sa ei saa mulle hinnanguid anda.
Kui minu isa viimset korda haiglasse läks – kas sina olid mulle toeks ja abis?
Ei – sa sõitsid minema. Jätsid mind minu murega üksi. Mul oli suur koorem kanda – minu pea läks murest halliks. Aga kodu oli hoitud ja kliendid ikka parimal võimalikul moel teenindatud ja lõbustatud.
Sina võid minu peale alati loota ja minuga arvestada – mina pean aga alati ise hakkama saama – ja sina oled peremees, mina mitte keegi.“

Sünergia ja sünkroon tekkis intuitiivkirjanikul Piiaga sedasi, et Piia jutustas, kirjanik… minatas.
Selles mõttes, et iga juhtumi ja näite puhul volksas pinnale mu enese samalaadne.

„Olen ostnud su järjekordsele armukesele, keda sa meie voodis magatasid, kompensatsiooniks meie juurest ära varastatud riiete asemel uued. Olen väga suuri summasid kulutanud oma näo taastamise peale, mille sa siniseks peksid rusikaga. Mul õmmeldi alahuult ja lõuga, käisin korduvalt hambaarsti juures oma naeratust taastamas.
Kas see on kõik meelest läinud? Mul on siiani armid lõua peal ja sõrme nukkide jäljed paremal põsesarnal. EMOS ja politseis on kirjas sinu tekitatud vigastused minu näol….Eelmisel hooajal ei tahtnud sa mulle kuupalka lisaks väikesele töötasule maksta, vaid lubasid preemiat hooaja lõpus – pakkusid ise, kuid seegi jäi saamata. Mõtlesin: ok – oleme pere, mis ma ikka ajan raha taga – aga nüüd su kirjast saan ikka aru, et sinu on sinu ja minu on minu raha.
Sinu maad. Minu poolt vabatahtlikult sulle ehitatud majad. Juriidiliselt on kõik ok ja jokk.
Kõik, mis su lubaduste kohaselt mulle kunagi sai, jäi su järgmistele – vaata aeda! Puud – põõsad – lilled……olen õnnelik, et nad kasvavad.
Korteri sisustus – sinu sõnul on see ainuisikuliselt MULLE – me sisustasime seda linnakorterit MEILE. Meil pidi olema koht, kus talust puhata ja omaette olla.
Kõik oli vormistatud sinu kasuks. Ma ei uskunud, et me lahku läheme, ehkki sa oled mind petnud aastaid oma liiderliku eluviisiga ning oma alatute trikkidega.
Minu suur töökoormus ja emotsionaalne ning psüühiline vägivald kodus, mille all ma kogu aeg elasin, ei jätnud jõudu märgata, et mulle ei jää midagi peale õppetundide.
Vaatamata kõikidele minu läbielamistele olid sul seljas puhtad riided, puhas kodu, hooldatud majapidamine ja töötav ettevõte. See oli minu töö, mida tegin kogu hingest. Vaatamata kõigele ma püüdsin olla tubli.
Meie korteri sisseseadmise 20 kilo? Selle sisustuse maksid sa meie firma arvelt – mina ja ainult mina ise teenisin selle raha sinna. Minuga kunagi meie – ehk siis sinu tallu kaasa tulnud asjad on nüüd kõik sinu. Ja minu uue alguse pesa ka?
Ei lähe läbi. Ma olen elus ja ilus. Mul on uus amet ja pühendumus. Järgnen uue enda kutsumusele ning sina oled minevik.“

On ikka kõik korras või? Nii küsib korraga ja kordamööda siin Eestimaal mitu tuhat meest oma väsinud naise käest.
Ei ole.
Ent kui ei ole, siis korda saamine oleneb ainult ja üksnes naisest enesest.
Sünnib see korrastumine ja ümber-joondamine mehega või ilma – on valikute värk. Kuna enamasti ilma, venitavadki naised toda veel-ja-veel-ja-veel kummi.
Mis sul jälle viga on? Vastus kümnete ülalpeetavate ja järelveetavate meeste küsimusele on lihtne: mitte jälle, vaid veel.
Pead iseennast asetama kogu planeedi suurele pildile.
Kas lähenev kevad lahustab peavalu meedia kultiveeritud hirmu ja ärevuse voolu? Tunned rõõmu sadadest läbi talve tulnud jõepartidest, tuhandetest talvikestest-tihastest-varblastest – ning eriti sellest, et mitmendat päeva kõnnib su kannul noor hõbehall rohke valgega tuvi?
Nokib ja jalutab, kuulab su kasside-eest-hoiatamise-juttu – natukene lendab – maandub jälle su läheduses ja käib jala… Ahhaa! Linnugripp ründab! Saad kohe oma tuviga-hetkede rõõmust üle, kui kuuled: linnugripi mis-iganes-tüvi nakkab inimesele nii lindude endi, liha kui munade kaudu – kui su kodujõe pardid on praegu terved, siis oota vaid, tulevad rändlagled-haned ja situvad teid kõiki haigeks – su sõbrad peavad oma kanad-pardid kinni panema – mis päike ja õhk – kinni kõik!!!
Korras. Tehtud. Kui ise erakluses elad, siis ikkagi ei pääse. Viirused sajavad taevast, lällajad sõidavad, joodikud trallavad, unustatud haigused tulevad tagasi-tagasi-tagasi.
Kuni sa seda lubad.
On sinu valik, kas näed nelja päikesega halos taeva tõotust või apokalüpsist.
Sina valid, kas Sahaara liivatorm näeb Eestis välja nagu kusi või kuld.
Sina otsustad märgata ja ärgata.

Meie Loo 12 inglit, sündimata lapsed, kes jõulise lahtihüppe ajal ja järel oma ema saadavad, olgu ka sinule teejuhtideks ja julgustajateks, hea lugeja-kogeja.
Et mitte kellelegi – ka endale mitte – asjatult haiget teha, rändame läbi Piia elu ilukirjandusliku Loona.
Jah, kõik kokkusattumused ja tuttavatena tunduvad isikud on juhuslikud – sinu elus on ehmatavalt samasugused sündmused ja jahmatavalt sarnased inimesed.
Oleme karmide saatuste konveieri mutrid.
Kas sinul on abielu vara ja töölepingud korras või usaldad pimesi? Mis siis saab, kui jääd töövõimetuks või lahkud sellest kooselust? No vot.
Vabatahtlikult panustasid, armastusest miljonid teisele teenisid – jumalaga!
Sinagi oled õmmeldud ja kokku lapitud pärast perevägivalda – sinulgi on psühhoterrori tõttu paanikahood ja ärevushäired – ja enam mitte ainsatki sõpra? Tere tulemast klubisse – meie konveier ongi selline.
Kuni üksi ja üheskoos, ise ja üksteist abistades sealt maha astume.
Selles raamatus peitub abikäsi vägivalda ja petmist, enesesalgamist ja aborte, vägistamisi ja materiaalset ärakasutamist, depressiooni ja alkoholismi nii seestpoolt kui kõrvalt kaasa kogenutele.
See on Piia lugu.
See on minu lugu.
See on sinu lugu.
Tänu sellele on varjamine ja häbenemine lõppenud. Meie otsustasime nii.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses.
Süda teab seda – ja sirutub sinu poole, ilus hing.

Sinuga on juhtunud rohkem kui mäletad.
Kehas ja rakumälus on alles kõik, mille oled (ala)teadlikult mäluvoogudesse uputanud.
Sa pole täna see väike tüdruk, keda kuritarvitati ja hüljati.

Sinust on kasvanud naine, kes ei taha mõelda tehtud abortidele ega kogetud vägivallale. Ka sellele mitte, et teda ennast taheti abordikonveieril „katkestada“.
Oled vägistamise, peksasaamise, psühhoterrori ja mõtte-sõna-teo-traumade ajal endast otsekui välja astunud ning toimuvat kõrvalt silmitsenud.
Oled kolmandas isikus neid lugusid silmitsenud: päriselt ka on nii või?

Sina, mees, omakorda ei pruugi teadagi, et sinu tõttu on aborte tehtud, et sinu meelest kirglik armatsemine oli temakese jaoks halastus- või enesekaitse-seks või suisa vägistamine.
Vägivallatsemisi sa ei mäleta või ei tunnista. Põhjendad: aga tema ju…

Samasse jõkke ei saa mitu korda astuda. Valud on jõepõhja langenud hingekildude üha uuesti haavavate komistuskividena, millele taas ja taas astudes ei saa sina ise ka aru, miks nii piinavalt valus on.

Piia pani oma abordi-lastele nimed.
Kati kogus südamesülle kümnete õdede-saatusekaaslaste ning nende meeste ja laste, emade ja isade pihtimused.
Jutustame ilukirjanduslikus võtmes 12 sündimata jäänud lapsele, millest nad pääsesid või ilma jäid.

See on lugu SINUST.
Et sinuga nii ei juhtuks.
Kui juhtus, ära süüdista ennast.
Ära häbene ega mata end elusalt – andestus ja armastus on sinu sünniõigus.
Võta vastutus iga mõtte-sõna-teo eest ning kõik läheb hästi.
Jumal on alati kodus.

Kati Murutari ja Piia Padari ilukirjanduslik nõuanderaamat „12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ tuleb nii paberist, digi- kui audioraamatuna Sinu argipäevadesse, mil pühad ja kampaaniad on möödas.
Sinuga jääb lugude Lugu, mis kinnitab: ei ole Sa ainus, keda on hüljatud ja ahistatud, pekstud ja petetud. Jutustajad tulevad Sulle raamatu igas peatükis poolele teele vastu. Tunned end ära ja rõõmustad: kasvasid nemad oma taagast välja – tõusen ja säran mina ka!

Küsimus, miks sellist raamatut vaja on, kõlab sama inspireerivalt kui küsimus: miks Sind vaja on?

Elu on tee, mitte kampaania. „12 ingli“ autorid ühinesid tänulikult Eluliini algatatud Sõnavägi.ee petitsiooniga. Ent raamat Sinu käes on toeks nii enne kui pärast füüsilise ja psüühilise vägivalla vastaste seaduste kehtestamist.

Elu on pidev protsess, mitte kord aastas tiibu lehvitav jõuluinglite aeg. Keegi vajab tuge abordist või koolikiusamisest üle kasvamisel iga päev. Ta ei pruugi valjusti appi hüüda – loeb-kuulab raamatut ja leiab omasuguste pihtimustest tröösti.

Elu on kulgemine, mitte tähtpäevade jada – emade-isade-naiste-sõbrapäevad on kenad jaa, ent oma enesepisendamisest ja vabatahtlikust orjastamisest kasvad päevast päeva vabaks Sina ise.

12 inglit on sündimata jäänud lapsed, kellele Piia pani nime ning kellele koos Katiga jutustatakse nende ema Lugu. Kuna tema ise kasvab konveierilt kogemusnõustajaks, jutustavad omakorda talle nende konveieritest klassiõed ja kolleegid, kliendid ja superstaarid, juhukohtumised ja… Sina ka. Tunned ära, jutustad iseendale ja tervened.

Tead ju küll – millele tähelepanu suunad, sellele väe annad. Iga päev. Nüüd.

Täna on minu esimese koera sünniaastapäev.
Tunnen mitte arvutada, kui vanaks Lissi saanuks, kui sain ta 12aastasena.
Tunnen tema ja teiste olnud – AGA KA TULEVASTE! – loomade lähedust. Nii on. Ja jääb.
Õnne meile kõigile siin ja sealpool habrast piiri.

Kui inimesed elavad minevikumälestustes või minevikukogemustes, vajub teadvus jälgedesse, mis eksisteerivad madalaimates dimensioonides, praegusest teadvusest allpool.
Kui mõtleme minevikumälestustele ja mõtiskleme minevikus tekitatud valu või trauma üle, tõmbab see meie teadlikkuse olevikust välja ning suunab meie tähelepanu ja energia praeguse ajajoone madalaimatele sagedustele. See korduv käitumine võib takistada inimestel oma teadvust tulevikku kasvatamast või laiendamast, sest kui nad elavad oma minevikumälestustes, elavad nad mineviku identiteedi mõttevormides ja see jaam asub allpool nende praeguse ajajoone sagedusriba. Madalama sagedusega 2. mõõtme väljad on koht, kus talletatakse minevikumälestused ja kus valukeha vormides tekivad identiteedi hälbivad või traumeeritud aspektid.
C. M. S

Marek Raie:
Ikka kummaline koht on see maailm. Arusaamatu. Puudub mõtestatud terviklik idee, maailmast kui sellisest.
Kas me inimesed oleme rohkemat, inimese kujulisest masinast. Meid sündinuid siia pandaks kui konveirilindile, kus meile antakse ühenäolisus. Ühesugused mõtted, arusaamised, emotsioonid, püüdlused, sihid. Millel on justkui algus ja lõpp. Toode 60-70 aastaks. Peale seda kaob inimeseks olemise mõte ära. Inimesed hakkavad tundma end, kui mittevajaliku tootena, mis on lükatud silme alt ära. Ja kõikke seda korraldatakse läbiva, pideva ajanappuse sildi all. Pole aega mõelda, et saada maailmast aru. Kogu aeg on vaid vaja tegutseda ja tegutseda. Mingisugust näiliselt vajalikku toodet valmistada, millest mõne aja pärast küllastuvad prügikastid ja loodus keskkond.
Ma olen jätkuvalt kangekaelselt arvamuse juures, et tulime siia hingega. Mis tõsi küll, on kui ainult sõna, lõpmatuseni ära leierdatud sõna, mille kohta paljud lihtsalt naeravad ja mõni vängemagi sõna tema kohta ütleb. Näiteks kasvõi meie hooliv arstiteadus. Ametliku käsitluse järgi oleme veel endiselt mingi imeliku juhuse tahtel ahvist muteerunud inimene, kes justkui ei oska päris hästi arusaada, mis tal siin inimese kehas peale on hakata. Samas justkui mugav ja põnev selles skafandris olla…………aga ……., ei midagi erilist.
Kargas täna hommikul justkui pähe, et inimesse kaasasündinud nähtamatu hing on kui realisatsiooni vajav potentsiaal!!!
Kas me suudame……. kas me suudame end sellel realiseerida üle eluväljaku vastas olevasse vabastatuse väravasse ja karjuda kõigest jõust
“UKA – UKA , MINA PRII” – ja tunda peale seda… jah, seekord see lõpuks õnnestus! Õnnestus jõuda tervikuni enese äratundmistes ja selle kõik ka realiseerida siin ilmas.
Elu, Looja, Vaim, Lõputu teadvus – ma ei teagi kuidas teda õieti kutsuda, on kui meie vastasmängijaks, mängus nimega” ELU Maapeal”. Põhiküsimus on, kas me suudame oma hingust maises keskkonnas realiseerida või ei! Kas me suudame enese realiseerida ennast vabaks, andes enese potentsiaali läbi realiseerimise maailmasse ja saades seeläbi vabaks. Kas see ongi see ohver, mille toomisest räägitakse korduvalt ja korduvalt.
Meil on vaja vaid meelde tuletada ja mäletada, milline on eneseohverduse tõeline tähendus. Mitte pseudo tähendus, et näiteks,
kõik koos hoolime ja laseme endile suraka õlga. See oleks liiga lihtne ja liiga masinlik, ühenäoline pseudolik eneseohverdus. Pigem on selline lähenemine endast loobumine.
Küsimus on, aga mis saab siis, kui inimene ei realiseeri enda hinge, enda eluülesannet siin maailmas. Siis on nii , et tema hing jääb maailma kätte vangi, selle teenistusse. Et maailm kui selline, saaks üldse püsida.
Täpsustuseks ütlen, me ei võta kogu oma hinge maailma kaasa, see oleks liialt riskantne. Võime jääda ilma hingeta. Sest panused on kõrged.
Et seda vältida, võtame endaga kaasa vaid osa, oma olemisest . See on kui tulla missioonile, siia maisusesse.
Siit ka enese ees, suur vastutus, kas võidame end endale tagasi või loovutama enesest osa taas maailma üleval hoidmiseks.
Tuleb meelde kunagi ühe tuttava teadmanaise ütlemine, kui ta vaatas ühele säravale olnud inimesele, kes oli hiljem oma sisemuses tuhmunud. Ta ütles ” mul on valus seda inimest vaadata. Ta tuli siia maailma täis eneslikku ja talle ainuomast sära ja kõik mis temast järgi jäänud, on tuhmus”.
Sama näen ka paljude popstaaridega, kes nooruses särasid, lausa leegitsesid ja hiljem on eneses, justkui vastu seina surutud.
Vahel ma kuulen , et mõni kes kõnnib
“ametliku ja mitteametliku” teadvuse ja maailmakäsitluse piirimail, ütleb kellegi kohta, et tollel seal puudub hing, et too on kui kloonitud. Tavaliselt käib öeldu mõne tähtsa poliitilise tegelaskuju kohta. Ma ise arvan, et need inimesed, kellele on niimoodi näidatud, on loodud olemaks, kui eksitajad. Neile on antud väline sära, et inimestel oleks soovi neid järgima hakata. Kahjuks on neisse sisestatud mingi enehävituslik programm, mis hakkab lagundama ka tema järgijaid ja imetlejaid. Vaadates lahtiste silmadega maailmas toimuvale ja ka juba eelnevalt toimunule, siis saame aru, kust sisemised vead välisesse levivad. Võime öelda, et need on hingeviirused, takistamaks oma sügaivaid realisatsiooni tunge siia maailma sünnitamaks.
Räägitakse karmast. Mina näen piltlikult, et see on meie eneste poolt loodud elav programm, mis ei luba meie praegust realisatsiooni valgelt lehelt. Ta on kui vastasmängijaks eluväljakul, kes takistab meid jõudmaks eneserealisatsiooni väravani. Võimalik, et too programm on loodud ja disainitud selleks ,et meil oleks põnevam. Et meil oleks siin maapeal väljakutseid. Võimalik võib olla ka, et oleme kui gladiaatorid elus, keda jälgivad kosmilised pealvaatajad, kes soovivad, et vaatemäng neile põnev oleks. Füüsiline reaalsus neile puust ja punaselt ette mängitakse.
Teadke, et igal inimesel kellel on säilinud veel küsimus, “mis asi see elu tegelikult on” mängib veel oma hingel üle eluväljaku, eneserealisatsiooni värava poole.
Viimane aeg on hakata mängima teadlikult. Mäletada, millise eneserealisatsiooni me võtsime endaga siia maailma kaasa. Ja viia see, enese eelnevatest mängudest loodud karmast mööda ja lüüa enesele ja oma meeskonnale VÕIDUVÄRAV, saavutamaks vabadus tulla ja minna eluväljakule puhtas teadmises ja mäletamises!
Ja miks ka mitte, võib olla saavutada maisest elust ka immuunsus!

Evald Piirisild:
Külmatäiskuu.
Detsembri 21 päeval saabub talv ja 8 detsembril Täiskuu nimetatakse Külma kuuks. Seda nimetatakse ka pikkade ööde kuuks ja Lumekuuks enne jõulukuud.
Detsembri täiskuu ja selle Kuu kuninganna vaimne tähendus
Ühendage detsembri täiskuu vaimse tähenduse ja tarkusega, mida see meile aeglustamiseks pakub.
Igal kuul täiskuul on eriline nimi, mille annavad sageli nii põlisrahvaste hõimud kui ka teised põhjapoolkeral elavad inimesed. Detsembri täiskuu on kõige populaarsem kui Külm Kuu.
Detsembrikuu rahvapärased nimetused lähtuvad talve ning jõulude kui talvepühade saabumisest: jõulukuu, talvistepühakuu või talsipühakuu. Lume ja pakasekuu. Veel on ka Pikaöö Kuu. See on vast sellest et tulemas on pööripäev ja tulemas on aasta pikem öö ja kuud saab nautida kõige kauem.
Talvine pööripäev, mis langeb 21. detsembrile, on kuuhooaja tipphetk. See on aasta pimedam pool, mil kipume Kuud taevas sagedamini nägema. Vaimsest vaatenurgast on see aeg sisemise töö jaoks, nagu õppimine, mõtisklemine, mediteerimine ja palvetamine, samas kui aasta helgem pool sobib paremini välisteks praktikateks, nagu produtseerimine, loomine ja väljendamine. Talvine pööripäev tuleb ka pühade hooajaga. Iidsed paganad nimetasid selle kuu kuud enne jõulukuud.
Külma kuu vaimne tähendus on otseselt seotud selle ajastusega kalendriaasta viimase täiskuuna. Aasta viimase täiskuuna, kuid tõustes talve keskel, tähistab külm kuu aega üksikasjalikuks ja keerukaks peegelduseks. Võtke omaks oma vaim ja tasakaalustage oma meeles mõtteid minevikust, olevikust ja tulevikust.
On aeg mõelda möödunud aastale ja mõtiskleda saavutustele, ületatud takistustele ja kõikidele õppetundidele, mida olete õppinud, kuid mitte unustada tulevikku. Kõige pimedam ja külmem aeg on peaaegu möödas ja siit edasi läheb tulevik helgemaks ja soojemaks. Asjad võisid olla keerulised, kuid olete sellest üle saanud ja nüüd on aeg tähistada.
Kuidas tasakaalustada detsembri täiskuu energiat
Külma Kuu ja talvise pööripäeva energiat saab tasakaalustada sooja ühenduse, küünlavalguse ja toitva toiduga koos rohke puhkuse ja vaikusega. Kui austame seda energiat tasakaalus, veedame rohkem aega magades, mõtiskledes ja unistades. Pühendame rohkem aega oma vanematelt teabe hankimisele, veedame aega nendega, keda me kõige rohkem armastame, ning jagame toitu, lugusid ja oma teadmisi. See energia võib tunduda vaiksem ja õrnem kui aasta soojemad päevad.
See aastaaeg toob aga sageli kaasa tasakaalutuse tunde – projektide lõpetamisel hiljaks jäämine, pidudel käimine ja uute inimestega aja veetmine ning pühadeks erinevatesse kohtadesse lennates võib meid tunda läbipõlemisena ja rahutuna. Kui pühadehooaeg toob kaasa kiirustamise ja ülekoormamise tunde, on kerge tunda masendust ja stressi ning veelgi lihtsam on haigestuda.
Siin on mõned viisid, kuidas saame aidata end tasakaalus hoida ja austada detsembri täiskuu vaimseid tähendusi:
Võta aeglasemalt. Kas on ülesandeid, mida saate ära jätta? Ajakava, mida saaksite pikendada? Abi, mida võiksite küsida? Kas te suudaksite survet maha võtta?
Planeerige pühadehooaeg, mis hõlmab aja veetmist inimestega, kellega tunnete, et saate olla täiesti sina ise.
Sööge maitsvaid ja toitvaid hooajalisi toite naudingu ja ühenduse loomiseks.
Võimalike stressitekitavate sündmuste jaoks koostage enesehooldusplaan. Laske endal kogunemiselt lahkuda, et puhata, ja veenduge, et teil on võimalus koju jõuda, kui lahkute varakult. Võtke pärast seda üks puhkamis- ja taastumispäev, kui tunnete vajadust.
Kui olete reisil, veetke oma reisi alguses mõnda aega väljas. Külma ilma korral hoidke teineteise käest. Tutvustage endale seda võõrast maad või oma enda kallist Eestimaad Olge seal kui külalisena. Tehke vaikse või suulise palve kaudu ja tutvuge sellega veidi – avastage kohalikku parki või randa. Metsa või mäge. Imelit orgu ja seda jõge või jätve seal all kuskil sügaval.Las maa toetab teid ja näitab seda kõike, mis on te ümber.
Uinake siis, kui tunnete, et unest võiks kasu olla. Minge võimalusel varem magama, et saaksite vajaliku puhkuse.
Imetlege regulaarselt kuud. Detsembri täiskuu peaks olema helge ja kohal olema suure osa ööst, nii et minge välja ja nautige kuuvalgust või vaadake läbi akna.
Tee Kuuvesi ja joo seda tee sisse või lisa sooja vanni.
Mediteerige iga päev, isegi kui see kestab vaid paar minutit. Veetke see aeg armastavalt oma keha kuulates.
Head detsembrikuu täiskuud!
3 ilusat rituaali lumega
Võlutud lumevann
Koguge puhas, värskelt sadanud lumi kaussi ja suruge oma käsi sellesse täpselt nii palju, et jätta endast jälg. Kujutage selgelt ette oma kavatsusi lumega seoses, näiteks puhastada pärast haigust või hajutada ärevust.
Laske lumel sulada ja lisage see vannile või jalale või määrige end sellega pesulapi või käsnaga. Kujutage ette nii lumevett kui ka oma energiat hõõguvat, hingates sügavalt energiate ühinemisel. Kujutage ette mis tahes tumedaid või pleekinud alasid oma energias täitumas lumevalgustusega. Kui tunnete end puhtana ja värskena, patsutage end õrnalt kuivaks. Kindlast ärge tehke seda rätikuga kuivatades. Võimalusel tagastage lumevesi maapinnale.
Negatiivse energiaga lumme matmine
Kui lumi langeb ja sulab tsükli jooksul, aitab see lagunenud taimset ainet lagundada ja muuta maa toiduks. Samal ajal annab looduse hooajaline paus maale aega kasutada neid toitaineid, et toetada kasvu tulevastel rikkalikel aastaaegadel.
Saame seda energiat kasutada selleks, et enda jaoks sama teha. Kirjutage kompostitavale paberile asjad, mis teid enam ei teeni. Nimekiri võib sisaldada kõike, mida soovite muuta, alates küünte närimise harjumusest kuni piiride seadmiseni oma suhetes.
Matke paber esikülg allapoole sügavaima lume alla, mis võimalik, maapinnale võimalikult lähedale. Kuna paber laguneb ja muutub maa toitaineteks, aitab see kõrvaldada energeetilised takistused ja hõlbustada küllusliku tuleviku ehitamist.
Teie kirjutised katavad rohkem lund, puhuvad tuul või sulavad lihtsalt ära. Kuna kirjutis on hajutatud, hajub ka energia, mille te sellesse panite. See on suurepärane vahend manifitseerimiseks, kuigi see võib võtta veidi aega, kuna lumi liigub pehmelt ja aeglaselt.
Lumemaagia täiustamine
Kuigi need rituaalid on mõeldud olema võimalikult lihtsad, ärge kartke neid isikliku hõnguga vürtsitada. Kõigile nendele rituaalidele võite vabalt lisada kivimandalaid, soolaringe, ürte või isegi veekindlaid kristalle.