Tarrvi Laamann avab näituse ja esitleb Jamaica-raamatut

Neljapäeval, 7. veebruaril kell 17 avab kunstnik ja Eesti reggae-pidude sarja Bashment korraldaja Tarrvi Laamann Tallinnas Vabaduse Galeriis (Vabaduse väljak 6) oma uue isikunäituse “Mi Jamaica”, mis jääb avatuks vaid kaheteistkümneks päevaks. Kunstinäituse tarbeks valminud töödeks on Tarrvi käinud viiel korral Jamaical inspiratsiooni kogumas.

Samas esitleb autor ka oma värsket raamatut “Minu Jamaica. Pole probleemi!”, millesse on koondatud Tarrvi ning tema perekonna ja sõprade seiklused sel paradiisisaarel. Raamatut kaunistavad autori puulõiketrükised, mis asendavad “Minu” sarjas tavapäraseks saanud reisifotosid.

Oled oodatud! Pakutakse rummi ja sakummi!

Esitlusel müügil raamatud soodushinnaga 10 eurot.

Eelteated: neljapäeval, 21. veebruaril esitleb Tarrvi “Minu Jamaicat” Viljandi Linnaraamatukogus, kus samal päeval avatakse ka tema kunstinäitus.

Samuti neljapäeval, 14. veebruaril kell 18 on Tartu Linnaraamatukogus külas “Minu Keenia” autor Janika Tamm.

“Minu Jamaica” katkendeid vaata siit.

Tarrvi töödega tutvu lähemalt: laamann.ee.

Tarrvi reggae-tegemisi jälgi: bashment.ee.

Kairit Lillepärg
Petrone Print, kirjastaja
kairit@petroneprint.ee
mob 5667 5669

Rosin välja taga

Kati Saara Vatmann

Maailm pole enam tõepoolest endine – ka raamatute lugemine ei pea enam sugugi olema kerge meelelahutus ega süütu ajaviide. Tõelist mõtet lugeda on just neid raamatuid, millega koos viibimine võtab päevi ja isegi nädalaid sügavat ja keskendunud aega – nende autorid viivad näiliselt lihtsalt, oma teadmistest-kogemustest lobisedes mõtisklustele, paralleelidele, äratundmisele ja edasimõtlemisele.

Ühel juhul on tegemist näiteks selliste portreedega, mida ajakirjandus ei avalda – nagu Kõusaare ja Laanemi loomingus leiduvad raputavad salaelud. Teisel juhul justkui polegi tegemist ei ilu- ega kolekirjandusega, vaid reisiraamatutega – nagu Tom Valsbergi „Kuidas rännata ilma hirmuta“, Marek Sadama „Bussiga Miamist Los Angelesse“ ning kummalisel kombel ka Mai-Agate Väljataga ja Kreet Rosina siseränderaamatud „Iga Sinu tunne loob Sind ennast“ ja „Teejuht tööks iseendaga“. Pole need ei pelgad reisikirjad ega eneseabiraamatud, vaid mitmekihilised meditatiivsed jalutuskäigud inimeseks olemise maastikel. Nii oma siseilmas kui mööda planeeti rännates kohtume Inimesega – iseendaga, kes uutes kohtades-tingimustes meiega alati kaasas on, üha uutest aspektidest end ilmutab ning kujutab endast Jumala kehastust inimesena. Tänu millele ükski viga ega puudus pole pelk viga ega puudus, vaid midagi jumalikult olulist, äraõpitavat ja väljakasvatavat – mis samas pole lohutus, vaid töökäsk.

Hea kooliõde, lauljatar Heli Vahing, kes on eesti filoloogist taluperenaine, tõdes juba enam kui kümme aastat tagasi, et ei viitsi enam pelka belletristikat lugeda – elu on nii lühike, et meie kasinate tundide jooksul loetu peab olema Päris. Kui oled mitukümmend aastat inimesi näinud-lugenud-kogenud, ei paku meelelahutusjutukesed ega pindmised olukirjeldused midagi.

Ning praeguses ajahetkes tunduvadki erilised reisiteosed olevat need Päris. Tom Valsbergi raamatut toimetades kujutlesin tema potentsiaalset lugejat – oletasin, et seda lihtsat, kogemuslikku ja mitmetasandilist kingitust võiksid vajada need, kes ise ei julge, viitsi ega saa kodust ära sõita ning peavad piirduma rännakutega enda sees ja raamatute vahendusel. Nüüdseks on selgunud, et hirmuta rändamise raamatut võetakse kaasa ka reisidele lugemiseks – ta on nagu peegel, võti, kaaslane.

Andekatel isiksustel on reisilugudes kogemustele lisada laulusõnu – mis on otsekui rütmiline-meloodiline kõne. Nii Tomi kui Sadama raamatud hakkavad tänu laulusõnade vahelepikitusele käes laulma – sõstrapõõsaste vahel… Ja lugedes meenuvad nende kontserdid, kus on väga hea seltskonna, häälestuse ja lootustega käidud. Just nagu Rumi soovitabki maise matka teekaaslasteks valida need inimesed, kes toetavad ja võimaldavad su Olemist.

Kõik aastavahetuse puhul tehtud prognoosid-nõuanded ongi olenemata sellest, kas neid jagatakse Mangnam stailis või tõsitead(us)likult soovitanud: võta vastutus igal hetkel, süvene ja vaatle igal hetkel iga oma tunnet – õpi kurjust ja muid vissis visandeid endas valguseks transformeerima. Mai-Agate Väljataga kinnitab, et viha ja tema erimid on ülikõrge sagedusega energia, tänu sellele saab sellest tohutus koguses valgust ja armastust muundada. Olen seda 4D-energiate Maale laadimise kõrgpäevadel päevast päeva ka ise kogenud – see muutub väga paljude inimeste jaoks enesestmõistetavaks ja ainumõeldavaks protsessiks. Pärast talvist pööripäeva on enamusel inimestest just sellised aistingud nagu väljataguse rosina kaante vahel kirjeldatud – pearinglus, iiveldus, virvendus, südame kloppimine, perifeerses nägemises toimiv tihe sagimine. Seepärast on mõistlik lugeda, kui nägelikud-kogenud teejuhid on samasugused rakkude rekalibreerimisega kaasnevad aistingud kirja pannud ja lahti seletanud – me ei arva siis uue ajastu inimeseks transformeerudes, et see juhtub ainult minuga. Juhtub kõigiga, kes jäävad ja kaasa tulevad.

Ka praeguses õnnelikus olukorras, kus filmis 2012 kirjeldatud kataklüsme pole galaktilise footonvöö läbimisel juhtunud, pooluste vahetumine, maakoore sõitmine pole kaasa toonud tapvaid vulkaane-maavärinaid-tsunamisid, ei kannataks ükski elusolend tiheduse ja vibratsiooni kiiremat tõusu välja. Planetaarne tõus läbi Tähevärava pole sõit imedemaale ega seikluslik soojamaareis, vaid iga isiksuse suhtes nõudlik kulgemine ja jumaliku aspekti koorumine igaühes meist. Sellest kõnelevadki nii Tomi ja Sadama monoloogid kui rosinate leidmise dialoogid väljade tagant.

Kui mõne aja eest peeti väljataguste rosinate raamatuid esoteerikaks, siis nüüdseks on neist saanud meinstriim, kirjandus parimas mõttes. Need portreteerivad Inimest ja jutustavad seeläbi Jumalast. Nad on spontaansed, Suure Vaimu ja nähtamatute teejuhtide osalusel peetud dialoogid, mis õpetavad vabastama, transformeeruma ja tänuga omaks võtma kuitahes valusaid maiseid kogemusi ja niinimetatud vigu, mida tehes oleme end asjatult süüdistanud – pigem õppigem olema tänulikud hingesugulaste vastu, kuitahes jubedad isikud meie teele ka päevateadvuse tasandilt sildistades satuvad.

Ülestõusmist ja avanemist takistab hirm, viha, eitamine-toppamine, kurbus, ego, negatiivsus, emotsionaalsed probleemid, keel-hääl-sõnad, kahjulikud harjumused, piiratud uskumused, välised mõjutajad ja toit. Kõrgemat tihedust loob enese aktsepteerimine ja väärtustamine, usaldamine, ausus ja tõde, kaastunne, armastus, andestamine, elurõõm, tänulikkus, õnnistamine ning vastutus iseenda arendamise eest. Loetlevad Väljataga ja Rosin ning tehkem pärast nende teoste lugemist nii, nagu soovitab Marek Sadam: siit alustagem eneste reisimõtteid, sõbrannad ja sõbrad!

Kasside kirjaniku ilus igavus

Kati Saara Vatmann

Tõnu Õnnepalu „Mandala“ (Varrak 2012) on otsekui vastus Tom Valsbergi küsimusele „kop-kop-kes seal on, kes see räägib minu peas?“. Parem mina. Lihtsalt mina. See, keda on kuulda, kui ümberringi kogu aeg mingit lärmi väljast ja ümbert kaela ei tule. Enamasti tuleb. Sest inimesed kardavad vaikust, kus keegi hakkab peas rääkima. Sellepärast enamus inimesi kirjanikud pole – ja lihtsate-ilusate-oluliste mõtete peale ei tule. Hirm ja tunglemine ei lase.

Üks olulisi kop-kope, mis minu peas seda Õnnepalu monoloogi maitstes kuuldus, oli: oi neid eelarvamusi! Oleme solvunud, kui keegi suhtub meisse eelarvamuslikult. Aga mida me teistega teeme? Tõnu-sugustest esteet-erakutest arvame näiteks, et nad on eluhellikud, kes sobivad ainult Pariisi üürikorterisse geiromaane kirjutama, siidnäppe säästma… Ma vabandan. Ja mitte Ansipi moodi – kogu südamest.

Tegelik Tõnu ehitab – ja kirjutab sellest. Elab koos kassidega – ja kirjutab nendest. See on tuttav tung. Loomad on seda kõnekamad ja põnevamad, mida sügavamalt nendega koos elada – iga nende pilk ja hingetõmme, liigutus ja mõte hakkab elama ja kõnetama ja seda tahaks tõepoolest jagada, sest linnalärmis tuimaks taotud inimesed, kes loomi ei tunne ega taju, on nii paljust ilma jäänud. Mistahes liiki loomad on meie kõrval nagu peeglid, katalüsaatorid, inimeseks olemise võrdlevad mõõdupuud.

Õnnepalu jutustab läbi emakasside dünastia Eesti ajaloost – kuna ta jutustab lastele, teeb ta seda lihtsalt ja loogiliselt – ning seda õõvastavam ja ebaloogilisem tundub meie õnnetu isamaa ajalugu. Ja tänapäev.

Koos kolhoosilauda ja lehmadega kaotavad koha ja tõelise elu ka dajarkad Ukrainast ja teistest riikidest, kust nad okupatsiooni tiivul siia toodi. Üks pangalaenukrahh teise järel jätab pere pere järel koduta, unistusteta ja tulevikuta. „Mandalat“ lugedes tunned taas ja taas seda, mida nagunii päevast päeva – ausõna, kui sügisesel pööripäeval ei toimu suurt nihet, uue hea ilma värava läbimist, murdume tuimas ja lootusetus rutiinis lihtsalt katki. Veel ja veel Eestimaad läheb tagatisvara haaval svenssonitele, kes ärritavad meiesuguseid tegusaid isamaalasi pisarate ja vereni välja – raadio Elmar sünnipäevapeol rääkisime kapten Mart Saarsooga, kes praegu siin Pärnu lähistel talu peab, millise upsaka ignorantsusega rootslased tema talu ümbruse oma ülbusega sisse soolavad, sest nad on svenssonid – ja meil pole midagi parata, sest pangaprohmakate tõttu tuleb neid juurde-juurde-juurde…

Õnnepalu kirjeldab, kuidas mehed annavad tänase Eesti maaelule alla – põgenevad poole töö pealt linna tähtsaid asju ajama – ja naised jäävad elatislisaks meisterdama selliseid takunöörist mänguasju, mida nende endi pojad jälestavad. Aga õnneks on kassid. Ehkki hiired on jõudnud nii mõisa- kui aednikumajad auklikuks ja tuuliseks närida, pakuvad tänased kassid silmailu ja metafoorset võrdlusvõimalust. See on naljakas ja kujundlik, kuidas mõisa Kriimu võidab armuvalusas märtsisõjas lahingu Jupi ja Mereröövliga ning saab üha uute ja uute kassipoegade isaks. Sama keemia, mis meil, eks…

Meil on ühine nii kiima- kui kliimavöötme õnnetus. Nii inimesed, kes oma romantikameele ja alaka rahuldamiseks mõisnikud tahaksid olla kui nende kodustatud loomad on sattunud siia ebanormaalsete, eluks sobimatute ilmadega Põhjalasse. Kui tegemist on abstraktselt elusse armunud  erakkirjanikuga, saab ta vähemalt vahepeal Indiasse sõita – ja siis oma kohvrit üle hangede tagasi kollase maja juurde sikutada. Vaimne teekond on talle omane sellest saadik kui ta end mäletab – tunkede ja mootorsaega aedniku aspekt temas aga vaimustab teda ennastki.

Kes meist ei üllatuks aeg-ajalt, nähes end rassimas, käes sang-kang-hang-pang – olen see tõesti mina? – mis siis, et selline mina müttab meie enese vaateväljas päevast päeva.  Kena on igas mõttes kollegiaalselt märgata, et ka Õnnepalu peab vajalikuks ja põhjendatuks seda raamatusse raiuda.

Fondid ja projektid võivad küll kultuuritalusid-mõisaid koonukest pidi vee peal hoida ja vaimsetele ringkondadele staape pakkuda, aga tegelikult ei kõlba meid pidevale olelusvõitlusele sundiv põhjamaa isegi mitte vaimlemiseks. Võime küll hetkeks kohusetunde minetada ja India ašramisse põgeneda – aga peagi peavad Pipid taas Kurrunurruvutisaarelt tagasi tulema, et veenduda – iga talv on õppetund.

Seda on tuttavlik ja mahe lugeda. Aga. Viimasest kolmandikust läheb venima. Kõik on mõistetav – üksildased inimesed vajavad kedagi, kellega rääkida – iseennast kasvõi – kes leiab lahenduse oma Soone talu päevaraamatu kirjutamises, kes üllitab päris raamatu. Aga. Me, kirjutajainimesed peame õppima lühemalt hakkama saama. Inimestel pole aega lugeda. Pinge peab olema kontsentreeritud. „Mandala“ on trükitud mahupaberile, nii et pole nõnda priske kui peale vaadates tundub – mõnevõrra lohisev siiski. Nõnda et kohati hakkab ümbrus Tõnust üle rääkima – minul tekkis naljakas situatsioon, kus keset lõiku, kus Õnnepalu kirjeldab, et tahab olla pigem aednik kui kirjanik (ja mina loomakasvataja, mitte ajakirjanik – teame-teame), ütles Tuuli Roosma Siberist vahele: „Pügatud muru on absurd, raiskamise, mõttetuse ja kasutuse tipp!“ Just. Võtke parem lambad. Ja kirjutage neid silmitsedes lühidaid-pinevaid tekste, mis lugejaid laevad. Ja samas liiga pikaks ajaks lugejat tegelikust elust ja sõpradest ei eraldaks, sest sõpruskond on nagu aed, mis metsistub kiiresti, kui tema eest ei hoolitseb. Ütleb Tõnu. Õige! Nagu seegi, et rollimängud on ohtlikud. On. Pigem olla, mitte mängida.

Tiina Laanemi lühivormid

Kati Saara Vatmann

Tiina Laanemi jutukogu „Õnnelik jää“ (Pegasus 2012) kinnitab, et oleme täna, just praegu, paremad ja suuremad, küpsemad ja arenenumad kui kunagi varem – ka siis, kui inimlike mõõtmete järgi asjad hästi ei ole. Ka palavikus ja peavalus, maksmata arvetega ja elust Maal kurnatud inimene on ikkagi parim võimalik. Kui õppetunnid on õpitud, võib ära surra ja puhkusele minna.

Mida töönarkomaanist pereisa ühes tema novellis ka teeb. Ta saab aru, et töö-töö-töö ei lõpegi iial otsa, jääbki olema kiire ja väsinud ja õigeteks asjadeks aega pole – ning otsustab naisega puhkusele lennata ja… upub päev enne puhkusereisi vanni. Õnnelik surm õigupoolest. Lähedastele ka kergendus – naine ei pea enam neurootiliselt põrandat lakkuma, võib vabanenud kohale oma lastele eeskujuks hoopis mehema mehe leida. Et selline surm pole reaalne? On küll. Esiteks peabki heas kirjaloos olema asi mõnevõrra üle võlli. Teiseks surrakse iga päev kõige võimatumatel moodustel. Kuidagi ju peab.

Samuti kirjeldab Tiina läbi proua „Tasuta Lõunad“ fenomeni, kui tungivalt peab inimene ühel – kuitahes ootamatul – päeval seniselt pumba juures olemise lõputuna-näivalt rattalt maha saama. Nii paljud mu kolleegid elavadki sellist inimlikkust-tapvat elu – kohustuslikud presentatsioonid, pugevad partnerid, vihkavad kolleegid, rõõmutu-kiretu töö – ja kotid tasuta trofeesid täis. Kui saabub kiire king, jääb ordeniks sitatükk peos. Tasuta. Eks pärast šokki saabub vast ka kergendus, et see kõik enne maailmalõppu lõppes.

Kolleeg Laanem ütles ühes hiljutises teleesinemises, et talle meeldib inimesi jälgida ja nende juures olevate märkide põhjal nende elulugusid kujutleda ja jutustada. Ja see tuleb tal suurepäraselt välja – olgu tegemist geidest lilleseadjate või pildiajakirjade rahvaga, kellest on mõistlikum eemale hoida, et mitte klantsmürgitust saada.

Kui võrrelda Tiina ja Õnnepalu „Mandala“ kirjeldatud tänapäeva mõisnikke ning vaadata ka raamatutevälises reaalis toimuvat, tundub väga, et isehakanud mõisnike ponnistustesse ongi rist ja viletsus kodeeritud. Ajaloo ümber tegemise asemel luuakse lootusetud pankrotipesad. Tiina variandis põgeneb pekki majandanud pere naine Floridasse ja mees St. Peterburgi. Mis on ses mõttes mõistetamatu, et kui inimesel on raha täitsa otsas, siis tal on raha täitsa otsas ja ta ei sõida kuhugi.  Tiina mõisnik-meeleheitja sõidab, kui on koerast ilma jäänud – ja abiellub meeleheitlikult. Misjärel saab teada, et kuitahes kaunist ja kirglikku naist ei saa tema kodupaigast lahti juurida – õnnetu naise kõrval ei suuda mees raha teenida ja kõik laguneb koost – ja kolib tagasi oma mõisa, otsustades võtta uus koer. Mitte naine.

Kogumiku nimilugu haakub kenasti tänapäevase huvi ja lootusega nähtamatu maailma suhtes – keskpärane kokk õpib hiinlaselt vee õnnelikuks laadimist ning rajab õnneliku jää tiivul õnnelikuks toidetud inimeste menurestorani. Mis laguneb koost, kuna ta ise on mull – nii mull, et fotodelegi ei jää. Ning just seda novelli lugedes avastasin taaskord, kui karmid asjad on raamatud. Leiame neist oma enese psühhotraumad, mida oleme hoolikalt enda eest varjanud. Põeme teiste lugudele kaasa elades oma varjatud haavad lahti ja terveks ja oleme tänulikud. Eriti kui need lood on kirjutatud Tšehhovi tasemel tabavusega, Armin Kõomäega võrreldava lakoonilise veenvusega.

Kui lakooniliselt tabav poleks, siis vist tänapäeval loetuks ei osutukski – kellelgi pole aega. Kõik küsivad analoogselt Laanemi lavapoisiga unistuste prügimäelt: millal siis algab päris elu ja mis kuramuse värk see on, milles praegu, eluks valmistudes kümbleme? Sitt, veri, higi, pisarad – võetakse nii palju ja vastu antakse nii vähe… Aga napsisena on hoirassaa. Korraks. Kusjuures kõigil kordadel täpselt ühte moodi – nõel hüppab samade juttude peal. Sitt, veri, higi, pisarad…

Tiina näitab, et samamoodi, nagu pole hea teada, mis on vorsti sees, ei ole vaja teada ka maagilise silmaga kunstniku tegelikku elu. Mees, kes loob müstilisi maale ja fotosid, on eraelus killustunud geenius, kõigi ümbritsejate jaoks vampiir, kes kasutab neid ära, raiskab julmalt nende aega, raha ja elu, koorib mandi, lagastab ja laamendab julmalt teiste eludes – ühesõnaga õudne tont. See, keda on mõni geenius või mull sel kombel koininud, läheb Tiina kirjelduse lugemisel äratundmis-närvi – ja eks siis rahuneb äratundmisrõõmus, et ka teisi on sedasi hanitatud ja tühjaks tõmmatud, järelikult elame üle ja edasi.

Saame teada, kui ebaõiglased me üksteise vastu oleme – näiteks ühe gurmeemehe ukse taga nuuskiv memmeke pole tegelikult nuhk, vaid jumaldab häid ülemaailmseid lõhnu, samal ajal kui ta ise on vaid Lätis käinud. Üks naine, kes Soomes töötab – nagu pool Eestit – ei kujuta ette, kuidas samal ajal piinatakse Eestis tema üksik-isa elu elav mees kingituste ja almustega enamvähem surnuks. Ja keegi meist ei saagi ju õieti aru, mis meid eraldab unistusteni jõudmisest. Miks me tõepoolest ei müü oma maist kraami maha ja ei koli Taisse või Indiasse või ei poe haagissuvilaga padrikusse, kus lihtsalt õnnelik olla ja õieti mitte midagi enamat vajada. Miks? Hirmu pärast. Mis siis, et nii nagu praegu ei taha ega talu – õhkuastumine on hirmutav.

Enne kui elama julgeme ja jõuame hakata, on kallal vananemine – nagu kirjanike pansionaadis oma kompleksides vintskleval kirjanikuemandal, kes näeb nii unes kui ilmsi vananemise tunnuseid ja oletab kaeblikult, iga hetkega maha käies, et vana ja väsinud suu kõlbab vaid teistele kiidulaulu laulmiseks. Lohutuseks nii proua Laanemile kui meile kõigile: ühel hiljutisel talvehommikul luges Gerd Kanter Terevisioonis ette rõõmustava uudise uuringust, mille kohaselt keskeakriis on u-kujuline – sealt väljutakse kuuldavasti 47.eluaastal. Õnne meile kõigile selle väljavaate puhul! Ehkki… mis keskeakriisist me saame rääkida kirjanike puhul, kes täiskasvanukski ei saaks – kui lapsemeel välja kasvaks, kaoks ka Tiinale omane üllatumise võime ja soov üllatavaid tähelepanekuid jagada. Väike väänik, anna asu, et me suureks eal ei kasu!

Raamatu “Anna hambad” esitlus lastele Viljandis ja Tallinnas

Valminud on uus lasteraamat, Epp Petrone “Anna hambad”. Kolm aastat tagasi ilmunud raamatu “Marta varbad” peategelane saab ühel päeval teada huvitava uudise: saabumas on tulevane õde Anna. Kahe õe mängud, kaklused ja leppimised on jäädvustatud lühikestes lugudes, juures soojad ja naljakad pildid.

Raamatut esitletakse lastele Viljandis ja Tallinnas. Viljandis on üritus pühapäeval, 9. detsembril kell 12 Pärimusmuusika Aidas (Tasuja pst 6) keldrikorrusel asuvas muinasjututoas, Viljandi Vaba Waldorfkooli jõululaada raames.
Tallinnas on esitlus 29. detsembril, samuti kell 12, Lastekirjanduse Keskuse (Pikk 73) pööningukorrusel toimuval perehommikul.

Mõlemal esitlusel on kohal raamatu teksti autor Epp Petrone ja piltide autor Piia Maiste. Nad räägivad sellest, mismoodi sünnivad lastelood ning nende illustratsioonid ja kuidas neist saab edasi raamat. Kaasas on ka illustratsioonide originaale. Kõigil osalevatel lastel on võimalik ka ise proovida kunstniku ametit. Noorte kunstnike vahel loosime välja Petrone Printi lasteraamatuid.

Tallinna ürituse jaoks on vaja registreeruda meiliaadressil katrin@elk.ee.

PS Tuletame meelde, et 31. detsembrini on Petrone Printi poes (Tartu, Küütri 16) ja veebipoes kõik raamatud 20% odavamad. Ja sama hinnaga on raamatud Eesti Rahvusraamatukogu jõululaadal, kus oleme kohal 6.-8. detsembril.

Lugemiseni ja kohtumiseni!
Info raamatu “Anna hambad” ja lasteürituste kohta: epp.petrone@gmail.com

Tere!

Mul on hea meel esitleda teile enda uut raamatut “MUINASJUTUD. Lastele ja suurtele”, mille on illustreerinud Regina Lukk-Toompere ning mis jõuab poelettidele detsembri alguses.

Need on muinas- ja mõistujutud ning muistendikesed, milletaolisi ma oleks tahtnud ise lapsepõlves lugeda. Ma tahtnuks neid lugeda ka täna ning loodetavalt tahaks ma selliseid lugusid lugeda ka mõnekümne aasta pärast.

Siinkohal väike stiilinäide:

METSAST LEITUD PEPU

Kurb ja trööstitu oli vaespoissmeeslapse elu, sest oli ta ju juba päris suur poiss, kolmekümne aastane, aga noorem kasuvend kiusas teda aina ning kuri kasuema käskis igal õhtul prügiämbri välja viia ning salaja naabri konteinerisse tühjaks kallata. Nukrad olid need tunnid, mil vaespoissmeeslaps pidi heki varjus passima, et naabri koer magama läheks, ei julgenud ta varem hiilida prügiämbriga üle hoolitsetud muruplatsi. Kurb ja trööstitu!

Kuidas muinasjutt aga lõppeb, sellest lähemalt juba raamatus!
Raamatut saab osta kirjastus FUTU Print e-poest, klikkides allolevale lingile:

MUINASJUTUD. Lastele ja suurtele

Pokuaabitsa tööraamat kristalliseerib sisemise lapse!

Kati Saara Vatmann

Seda ma küll ei tee!

Mul pole kunagi olnud kannatust oma lastele tähti õpetada. Lapsed on üksteisele ise tähti õpetanud, kui järjekordsel jõnglasel huvi tekib – sellepärast ongi hea, kui on palju lapsi. Ning Pokuaabitsa tööraamatut eemalt põrnitsedes meenutasin, kuidas oma – tänaseks 20aastasele – esimesele tütrele tähti õpetasin. Esimene, täna 23aastane poeg õppis lugema-kirjutama issanda abiga ehk siis naabritüdruku juures. Tütrele püüdsin õnnetut E tähte päev otsa õpetada.

Tegime selle vihikusse. Mina ees, Margareta järel. Pidasime pausi.

„Mis täht see on?“ – „Ei tea.“

Tegime uuesti vihikusse. Mina ees, Margareta järel – E umbes 3-4 liigse kriipsuga. Kamm. Igas mõttes.

Lasin tal terve lehekülje õige kriipsuhulgaga E-sid kirjutada, küsisin seejärel, mis täht see on…

„Ei tea.“

Istusin maas ja sisisesin, et mitte karjuma hakata. Nii see laps kui kõik järgmised on mingil moel ikkagi lugema-kirjutama õppinud ning igasuguse aabitsaga kohtumine ajab mu juuksed otsemaid tõrksalt püsti – ma ei tee seda! Nojah, võib-olla ehk lapselaste puhul teen erandi…

Mismoodi õigupoolest Pokuaabitsa tööraamat E-tähte õpetab? Piilusin leheküljele 62 – ja pauhh! Sattusin üleni selle raamatu ja selle taguste mitmekihiliste-igameeleliste maailmade sisse. Põhjus oli väga lihtne. Kord, kui rääkisime sellesama E-negatiivse tütrega uuestisünnist, oletasime, et tEEtanuse tõttu tEispoolsusse lahkunud hobunE VEnEEtsia on nüüdseks rEinkarnEErunud – ilmselt vEEl EdEnEnuma Elukana kui hobunE – Ergo ElEvant. Ja siis ta tuligi. Minu elevandikujuline kaitseingel ja väeloom – noor hiiglaslik isaelevant, kellega alati kohtun, kui on hädasti tarvis rõõmu või kurbust jagada ja olemine parlanksi saada.

Nüüd ka! Kaie Kubri, Thea Simmermanni sõnalis-sisulisel ning Edgar Valteri ja Liina Tuulingu pildilisel tahtel istub tööraamatu-elevant keset pokusid oma hEatahtliku pEpu peal, valmis äratama sisemise lapse kõigis, kes talle silma vaatavad – ja juhatama selle sisemise lapse kristalltasandile, kuitahes hangunud ta enne ka olema juhtus.

Ja siin ma nüüd siis äsjaärganud indigojumbuna põrandal kõhutan – meenutan sõnu, ühendan kujundeid kriipsudega, joonistan ette pakutud raamidesse pilte – hEldEkEsEkEnE, kui mõnus! millal ma seda viimati tegin? Seda nimetatakse mediteerimiseks ja nüüdisajal makstakse nii seesuguse olemise õppimise kui sooritamise eest raha. Ometi võib sama tarkus tulla ühe tittede tööraamatuga – elevant ees, uus tasand taga.

Sama tööd toimetavad oma võrgustikuga kümned Eestimaale laotunud ühendused – Valgusepesa ja Lilleoru, Preeriakoda ja Hagal-õpetuse Pesa ning Ovaalstuudio, kus käime koos 6aastase tütre Indiraga brasiillase Eduardo Agni šamaanitrummikoolis Maa rütme omandamas ja äratamas. Mida teeb muide täiesti hämmastaval kombel ka seesinane uus-pokundus – kindlasti pole see pisipedagoogiliselt päris uus võte, aga mina nägin ses trükises esmakordselt mustreid, millega kujutleda puuriida ladumise või kala ujumise ja oja vulisemise erinevaid rütme ja visualiseerimisi.

Kui laps minus on nõus vihma ja moosikeetmise visualiseeritud liikumismustrite, trajektooride ja tunnetuslike vaateskeemidega, siis kured-läinud-kurjad-ilmad heiastus minu sisesilma ees teisiti – nii – PILT!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!1

Oi, ma sodisin raamatusse! Aga nii pidigi. See raamat peibutab nautima ja meelisklema, sodima ja joonistama. Mängid – ja näitad lapsele. Järgmise lehekülje sikerdab tema skeemiliseks-pildiliseks – ja siis jälle sina-laps. Kristalsed mõlemad – nii sina-laps kui sinu laps.

Kahtlemata peaks praegusel ajal lastele kohe aegsasti õpetama ka X-Y-Z-W maailma, sest nüüdseks on emadeks-isadeks kasvanud juba ka nn x-generatsiooni lapsed, kelle nimesid – enda omadest rääkimata – tänased jõnglased võõrtähtedeta kirjutada ei saa. Valtu lasteaia vanemas rühmaski on ühe emme nimi näiteks Leaanyka. Ja praeguses hetkes oleks Maestro Valter senise sõbraliku Etsi asemel ilmselt Ec – oh ic ja irw!

Ent talle meeldiks tänane aeg koos kõigi eelloetletud stuudiote ja kodadega, mis teevad sama valgustööd, mida tema eluaeg tegi. Hingedeaeg soosib ja süvendab meditatsiooni ja sealpoolsetega kohtumist – ja erinevate nähtuste olemuslikku kohtumist, Aino Praakli soki- ja labakumaailm ilmutab end muide pokunduse 84/85 leheküljel – ning toob meie kallid turvalisel ja hellal moel siia. Mis on oluline põhjus, miks seesinane tööraamat ka jõuluvanakotti viia.

Milleks või? Et lasteaed kasvatagu-õpetagu me lapsed? Jaa, muidugi, lasteaedadele peaks päkapikkude armee selle tööraamatuga suisa dessandi korraldama. Ent lapsed veedavad õnneks õhtud siiski ka kodus ja seejuures mitte aina teleris-arvutis. Paljud lapsed kasvavad ka uusimal ajal emade-vanaemade põllepaelte küljes – teadlikult, nii nagu üha enamad kristalltited ka sünnivad kodus ja õpivad ka kooli asemel köögilaua taga. Sest pedagoogid pole valmis kristallrahvast harima.

Mina usun, et pedagoog, kes sedasorti raamatu – nagu ka äsja ilmunud Merike Miti „Väärtuskasvatus tarkuste hoidise abil“ – paistel vaimselt-hingeliselt päevitab, valmib ja kasvab nii, et on valmis. Nii lapsevanem kui õpetaja, kes on mõnuga raamatusse sodinud ja pokusid kokku lugenud, ülesandeid täitnud ja endas miskit ununenut läitnud, ärkab uuele tasandile ja sirutab indigoajastule käe.

Ja näe – igaüks leiab nende kaante vahelt oma õnne – minu oma on nii nimele, elulaadile kui meelestatusele kohaselt lehekülgedel 90/91. Kadrid toovad karjaõnne. Aitäh! Nii raamatu loojatele, õnne toojatele kui Eestimaa aastaaegadele, mis just praegu annavad võimaluse meie ilusasse emakeelde süveneda ja lastega koos parimas mõttes lapseks kasvada. Ma tegin seda – ja teen veel!

Anna Alfa ja Kadri Oomega

Kati Saara Vatmann

„Alfa“ (Kirjastus Hea Lugu, 2012) ei ole Kadri Kõusaare lubatud Alaska-romaan – see on Rääma põnevik, mille lõpus jõuame siiski Alaskani. Seega moodustub praegu ilmselgelt ära tundtava mis-tahes-nime-taguse Kadri senise eluloo teemaline triloogia – „Ego“, „Vaba tõus“, „Alfa“. Kohati on Vaeste patuste alevi rütmides tiksuva teose peategelanna ümber külm nagu põhjanabal, seega on Alaska lähedal ja seal tõotab kummalisel kombel olla soojem kui seniste teoste kõigil lõunamaadel ja saunades kokku.

Saame teada, kuidas saab kaunist sihvakast neiust külm esteet-erak, kiretu masturbant, kes alalises üksinduses filme ja malet nautides automaatselt end rahuldab – ja seoses sellega kummutab psühholoog Mart Laisa väite, et masturbeerimine aitab naisi kõigi komplekside ja traumade puhul, kuna tekitab seose teo ja mõnu vahel. Ei aita. Ka mitte salajased orgasmid Tervise paradiisi „kliitorivannis“, kus veejuga keset pakse ja rõvedaid inimesi sobivasse piirkonda suunata ja liikumatu nägu säilitada.

Kadri nimetab noore erudiiditari hingeseisundit kaugelearenenud ükskõiksuseks. Ta on jõudnud tuima endale elamiseni ja manifesteerinud, et ei püüagi õnnelikuks saada. Niisuguse kapseldatuseni jõutakse läbi koolikiusamise. Seilasime, teame. Kes veidigi üldisest massist erineb, see kogeb karja sihikindlat püüet teda nahka pista. Mida hellemas seisus on erineja, seda rajum on mahamurdjate verejanu. Anna/Kadri õrna ea leevendus oli dramaatiliselt temasse armunud õpetajanna. Hilisemas eas Skype-globaalne üksildus. Ja teise tegelasnime all raamatute kirjutamine. Mis sisult ei erine päevikutest-blogidest.

Nii raamatu kui päeviku kirjutamine võimaldab lisaks oma seisukoha väljendamisele ühtlasi paljud hellad asjad selgeks mõelda ja lahti sõnastada. Kus mujal kui Anna arutlustes saaks Kadri rääkida pornost ja iraanlaste-juutide probleemidest, oma elegantsetest režiimängudest ja fotoshoppamistest samal ajal, kui naabermaja Hildal pole majas raamatuid ega plaategi. Kaunitar, kes ka ise on üllatunud ja mõnevõrra murelik sellepärast, et alkohol ei tee teda purju, saun ei pane higistama – nii kaugele on arenenud endassesuletus – nututab end samas teadlikult filmidega ning on sisimas salaja õrn ja abstraktselt armastav. Just abstraktselt, mitte universaalselt.

See pole kõrkus, vaid jahe faktitunnetus, et säärased isiksused nagu tema on asendamatud. See pole põlgus, vaid kõrgemalseisev nukrus eestlaste elujõuetute-lootusetute nimede pärast a la Raido. Ja just siis, kui tundub, et ilma diskussiooni ja intriigita kisuvad monoloogid ja sisekaemused igavaks, viiakse meid Al Quairi viimsesse, islamiusust pehmelt öeldes ära pööranud laagrisse. Mille eest Kadri võib kahtlemata moslemitelt korraliku koslepi saada – aga ta on „Magnuse“-filmi ärakeelamise ristsed üle elanuna ilmselt selleks valmis.

Nagu ka kenade keskmiste kodanike vihaks selle pärast, millise põhjendatud põlglikkusega suhtub Anna oma masendavalt tavalisse õesse ja tema ärahellitatud lastesse. Nad on märksa talumatumad kui normaalsete inimese mõistes õudsed Ruth ja Dan ja nende tütar Ronja, kes teevad futufalloslikust külmkapist jäätmehoidla ja elavad üldse nii, nagu impulsid annavad ja muusatiivad kannavad.

Kadri tutvustab meile mitmeid vägagi põnevaid inimtüüpe. Anna ehk ilmselgelt Kadrilik naisenatuur on tibi välimuse taga varjuv sala-šaakal, kelle sisimas peitub habras hing, mida peab kaitsma nii tiblik poos kui külmalt kiskjalik teine mina.

Varjamist vajav juut Ari – kas 21. sajandi Räämal saab olla vajalik ja võimalik juuti varjata ja selle patu eest ise vangi sattuda? – kelle arvates inimese eluülesanne on hõimukaaslaste leidmine. Ta nimetab hõimukaaslasteks hingesugulasi, kes ei pruugi olla samast suguvõsast ega rahvusestki. Mõnedes ringkondades nimetatakse sääraseid teekaaslasi pigem vennaskonnaks. Näiteks Helesinine Vennaskond on tänasel Maal üsna arvukalt esindatud rahvas, kelle hulka nii Ari kui Anna tunduvad kuuluvat.

Isukalt raevuka sõnamaalinguga on kujutatud megajuut George’i – sellist rikast ja stiilset rokkivat alfaisast, kelle peale Anna reeglina vaatamata vanusevahele kirglikult märjaks läheb – kes aga osutub enneaegse seemnepurskega vampiiriks, häbistavaks elevandiks, kelle ülbetest embustest meeldivam on päevitada Jeruusalemma plaažidest üle lendavate hävitajate all ja üha järgmistele ettepanekutele tahapanekute asjus ära öelda. Peaasi, et haukamise hasart taas mõnd sitta täis kindersurprise’i meenutavat minister Vellot voodisse ei laseks. Pardon, tsiteerin – ja tunnustan preili Kõusaare elegantset ropendamise oskust.

Ka on nauditavad kirjaniku kujundid ja paralleelid. Tema tegelaste galeriis on vihast kivikõva libahunt, kes vahutab saare peale, mida tal osta ei õnnestunud. Ja kes samas julgustab kõiki teisi vihast vabanema. Nii, nagu ikka kipuvad õpetama need, kes ise ei oska.

Üks väheseid mehi, kes on tõepoolest süviti ja laialipudenematult alfa, meie kikilipsu-suurkaslasest president. Ta on ainus, kes kuulab ja mõistab Anna kõnet oma vastuvõtul. Ja samas peab olema mõistetav ja vastuvõetav aguli-Hildadele, kes veeretavad ka oma idüllilist (järgnevat tragöödiat ennustavat) argipäeva tuima asjalikkusega nagu oli omane teadmata ajaks Siberisse saadetuile.

Väliselt külm ja kaalutlev, vajab Anna-sugune eriline indiviid sobiva partneri puudumisel rahulduse asemel adrenaliini, varastab kogemuse saamiseks kasvõi tühised kindad ning kannab kõrgklassi seas tsirkuleerides kaasas hüsteerilise emainstinkti käes valulevat vagiinat ning suudab uskumatul kombel enda teada jätta äsjase mõrva. Pole karta ka, et sisustuseta-iluaiata tädid loeksid „Alfat“ ja tikuksid mõistatama, milline Hilda seal Pärnu äärelinnas õigupoolest ikkagi igaveseks tuttu kihvtitati. Vaid väga erilised, kõrged, andekad ja isekad intellektid kannatavad välja, kui elu ilu ja valu nad alfadeks murrab. Vaid tädidest üle astujad vajavad pärast sabatit armastuse kiirabi või vähemalt spaad. Nad leiutavad enda ja omasuguste iseenese jaheduse käes külmetajate jaoks „prantsuse keele“ ning on ühel ootamatul hetkel kohtuma jumaliku mehega.

Ilmselt on sellesinase teose lõpus Anna kõrvale kõrgele areenile astuv Artemis see Thor, kellega Kadri Alaskat avastas ning meil on põhjust oodata tema neljandat romaani sellest, mis ja kuidas seal sai. Juba kolmanda raamatuga tekkis järjepidevus, mis paneb soovima, et raamaturiiulis oleksid reas kõik selle eriliselt ja kargelt talendika poiss-daami pikantselt egotsentrilised raamatud.

Troopiline teisipäev “Minu Brasiiliaga” Tartu Botaanikaaias

Suvi Eestis ei ole tänavu päikesenautijaid hellitanud, sestap kutsume soojalembesi raamatusõpru 14. augustil kell 17 Tartu Botaanikaaia troopikamajja Pille Gerholdi “Minu Brasiilia” esitlusele. Botaanikaaias vaatame autori fotosid, kuulame vihmametsa-lugusid ja sööme brasiiliapärast maiust. Tublidel loodushuvilistel on võimalik troopikamajas Pille juhendamisel ka väike taimetundmisretk läbida. Loomulikult on saadaval ka trükisoe raamat!

“Minu Brasiilia. Sipelgajaht vihmametsas” viib lugejad nüüdseks suures osas hävinud vihmametsa Kirde-Brasiilias, kus raamatu autor uuris oma doktoriväitekirja tarvis lehelõikajasipelgate käitumist. Elu telgis, töötamine öösel kottpimedas vihmametsas, külluslik ja ettearvamatu troopiline loodus, aga ka pinged tõsist töössesuhtumist ootava eestlasest juhendaja ja laisavõitu, kuid alati naeruhimuliste brasiilia tudengite vahel – kõike on kirjeldatud sooja huumoriga. Autor puudutab raamatus ka selle kauni maa pahupoolt ja ohtusid.

Tule ja tee endale troopiliselt mõnus teisipäev!

Kairit Lillepärg
Petrone Print, kirjastaja
kairit@petroneprint.ee
5667 5669

Minu Surinamet”

Sel kolmapäeval, 18. juulil kell 18 ootame raamatuhuvilisi Tallinna, Viru Keskuse Rahva Raamatu poodi, et esitleda seal raamatut ühest eksootilisest Lõuna-Ameerika riigist. “Minu Suriname” autori Liina Oruga vestleb Epp Petrone. Kavas on fotod-jutud illegaalsetest kullakaevandustest, uputatud vihmametsadest, metsaneegrite ja indiaanlaste küladest, kilpkonnakolooniatest ja muust põnevast, maitsta pakume Suriname-päraseid küpsetatud banaane.

Alanud nädalal ilmub ka järgmine “Minu” sarja raamat, seekord “Minu Vietnam”, mis on Aasiat beebi ja seljakotiga avastama läinud Kristina Kallase kogemuskiri. 

Lisaks on kohe ilmumas meie uus värviraamat, Maara Vindi piltidel põhinev “Teeaur ja kohviaur”. Seda raamatut esitleb Maara Vint koos oma isikunäituse avamisega Tallinnas Laial tänaval Lastekirjanduse Teabekeskuse majas 1. augustil kell 16.

Mõnusat suve ja head lugemist!

Pisikesele maale suur õnn ei mahu?

Kati Saara Vatmann

Aune Past on Eesti suhtekorralduse Suur Ema, kelle vastne raamat „Printsi poole teel. Minu unistus Monacost“ (Varrak 2012) on ühtaegu nii reisijuht, reisikiri, kultuurifilosoofiline esseede jada, elulooraamat kui humoorikas-maitsekas pihtimus.

Proua Pasti raamat on äärmiselt stiilne lugu sarjast „Sind otsides“ või „Rääkimata lugu“. Aune otsib Printsi. Aune jutustab oma lapsepõlvest, nõukogude absurdiga tembitud noorusest – ja Prantsuse Sõbrast, olgu härra Urmas talle armuline.

Sedalaadi raamat on eriti tänuväärne kingitus neile, kes teleka eest Monacosse ega mujale lennata-rännata ei saa, ei julge, ei jaksa. Umbes nagu seriaal, millesse sukeldudes pääsed iseenda käest natukesekski kuhugi mujale.

See mõtete-tunnete-teadmiste-kogemuste-mälestuste-unistuste voog, mida liigendavad vaid fotod, on midagi samalaadset, nagu toimub meie peas. Iga mälestus, lõhn, maitse, pilt ja elamus tekitab assotsiatsioone, mis hargnevad mõttepuu okstena erinevatel tasanditel erinevatesse stiilidesse ja valdkondadesse.

Raplamaa tüdruk jutustab enese üle imestades ja naerdes oma teekonnast printsi poole. Pihib sellest, kuidas armus plikana Prints Albertisse – tegi koguni ühele poiss-nukule oma patsist vuntsid, et oleks nagu päris.

Selline pühendumine ja süvenemine aadliperekonna kulgemisse meenutab mulle kalli kirjandusõpetaja Aino Kaldma kirge kroonitud peade vastu. Temast jäi maha terve torn albumeid väljalõigete, fotode ja kirjapanekutega. Aune ja Aino erinevus on selles, et Aunel õnnestus oma Prints ka tegelikult leida ja ära tunda – ta enese abikaasa. Printsi poole teel olemise lugu ongi õigupoolest armastusavaldus Urmasele – väga šikk seejuures.

Aune kvaliteet-teksti iseloomustab ülim detailitundlikkus, kuldne mälu, tõlgendamise ja üldistamise võime ning muinasjuttude jutustamise oskus. Raamatu esitlusel näitas see daam ka suurepärast etenduste andmise võimet – ta mängis Rapla raamatukogus stseenid raamatust sedavõrd käegakatsutavateks, et pärast raamatut peale lugedes järgnes üks äratundmisrõõm teisele.

Liigutav – ja samas tuttavlik – on osaduse tunne Erika Salumäe, printsess Diana, Jaan Tätte ja kümnete teiste inimestega, kelle soe jälg emakesel Maa jääb alatiseks püsima. Aune põimib stiili ja tasandi pärast muretsemata uhkeks patsiks sündmused Monaco kuningaperes, kobamise IT-maastikul ja mälestused nõukogude aja žigulidest, kus beebid ka turvatoolideta miskipärast ellu jäid.

Kasiino kirjeldus ja analüüs viib pikantse Prantsuse Sõbrani, kelle karismaatiline isiksus on sõnadega meisterlikult lugejani toodud – ja samas veetlev saladus õhku jäetud, üksikasjalik Monaco ajalugu tipneb mälestuspildiga endast, tütrest ja hiiglaslikust kübarakarbist Londonis. Eesti kõrgklassi kuuluv daam kirjeldab mängleva humoorikusega, enesestmõistetava lihtsusega kella-viie-teed Ritzis – ja kõiki muid hinnalisi-luksuslikke elamusi-kaupu-toite. Ta otsekui ei märkakski, kuivõrd erinevad tema jaoks tavalise maailma hinnad meie kodustest – ja kuivõrd need meie sissetulekutega vastanduvad.

Üks parim peatükk tekstist, mille moodustavad emotsioonid-eruditsioon-esteetika, on erootiline miniatuur teatriskäigust, kus apetiitne blondiin tema Prantsuse Sõbraga topeltetenduse annab.

Kuivõrd Aune on Eesti suhtekorralduse ema, analüüsib ta ka legendaarset Grace Kellyt kui suhtekorraldajat, kes oma peret esitles ja kaitses – iseäranis peoloomast printsess Stephanied. Ta ise teeb kohe sinna otsa promot sõbratarile moekunstnikule Ülle Suurhans-Pohjanheimole, kelle triumfi Monaco moefestivalil ta assisteeris.

Saame teada, et ka temal – nagu meil kõigil – on pidevad dilemmad. Kas olla ülikooli õppejõud ja teha teadust – või kirjutada oma armastatud alast elusaid tekste ja raamatuid. Kuidas olla ühtaegu hea vanaema lapselastele, kes elavad Ameerikas, ja Tartumaa taluperenaine, kes on end ümbritsenud loendamatute lindudega, lisaks ponid ja peni.

Pärast mõtiskluse-lehekülgi saame neelatada, lugedes gurmee-toitude kirjeldusi, mis suubuvad meenutustesse Lennart Merist ja Juhan Peeglist. Käsitsi kootud siidkangas Louis XV salongis assotsieerub Rein Kilgi valduses oleva analoogiga.

Okeanoloogia muuseumist inspireeritud lõiku Hagudis sündinud maadeavastaja Krusensternist lugesin mina isiklikult mingi müsteeriumi tahtel rongis, mis sõitis täpselt samal ajal läbi… Hagudi!   

„Pisike-pisike on maailm. Ja kokkupuutepunkte on päris ootamatuid. Enamasti tunduvad üllatavad kokkupuutepunktid ebaolulised. Ometi aitavad need näiliselt tühised seosed meil maailma üheks tervikuks kududa. Nagu puslekillud, mille puhul iga konkreetse tükikese väljalõiked ei muuda selle sisu selgemaks ega olulisemaks, vaid aitavad kokku panna suure pildi.“ (lk. 96)

Seega on loomulik, et Grace Kelly ameerikalik taust toob raamatusse paralleelid Pastide tütre ülikooli lõpetamisega Pennsylvania Ülikoolis. Fakt, et papa Kelly oli kõva sõudja, juhatab mäluvoo Jüri Jaansoni juurde. Ning Monaco kuulsast Botaanikaaiast ja sealsest maagilisest grotist jõuab Aune sujuvalt Kaali järve äärde, kus ta küsib: kas Eesti on liiga eriline, et olla maailma osa? Ja vastab ise, et nii on see vist tõesti – küll aga ei vasta tema sõnul tõele pahatihti korrutatud ja endale kaela manatud libatõde, et pisikesele maale suur õnn ei mahu. Mahub küll.