Trükist tuli „Minu Guatemala”

Reisisarja värskeim raamat „Minu Guatemala” jutustab ühe eesti perekonna loo, keda pereisa positsioon rahvusvahelises suurfirmas on mööda ilma pillutanud viimased kümme aastat. Elu välismaal algab Leedus, liigub edasi rahutusse Kiievisse, et sealt jõuda sootuks kaugemale Guatemalasse, Kesk-Ameerikas.

Autorist Kaja Kahust saab Guatemalas koduperenaine, kelle kaks järgnevat aastat igapäevaelu, olgu selleks siis keeletunnid, turul- või kohvikuskäigud, möödub ihukaitsjate tiiva all. Nõue sedalaadi turvameetmete kasutuselevõtu kohta tuleb abikaasa Juhani töökoha poolt, kuna suurfrma ei taha riskeerida välismaalaste elu ja tervisega, mis on Guatemala kõrge kuritegevuse taustal põhjendatud kartus.

Esialgsest võõristusest uue elukorralduse ees ülesaanuna naudib autor elu uuel kodumaal ja sellele ajale tagasi vaadates peab neid aastaid elu parimateks.

Katkendeid raama tust loe siit.

Autor arutleb pärast raamatu valmimist oma kirjutamiskogemuse üle kirjastuse blogis.

Järgmine raamat populaarses „Minu-…” sarjas on aprillis ilmuv „Minu Amsterdam”, mille autor Margot Roose tutvustab eesti lugejale normaalselt hulle amsterdamlasi ja annab põhjaliku ülevaate sealsest sallivast ja vabameelsest ühiskonnast.

Tütrele kingitud seebitagused sügavused

Kati Murdmaa

Kerttu Rakke “Seitse aastat seebiselt” (Kadikas 2010) on autor Kadi Kuusi oma väikekirjastuse väljaanne. Oma äärmises avameelsuses, lausa meeleheitlikus siiruses ja faktide reastamise pedantsuses on see dokumentaal-autobiograafiine teos eelkõige kingitus Kadi väikesele tütrele Lilyanile.

See raamatututvustus siin on mõeldud uudishimu ja ostuhuvi äratamiseks: kirjaoskajad, palun ostke see vapustav raamat, et Kerttu Rakke saaks oma väikest peret kirjanikuna elatada. Produktiivse ja intellektuaalse kirjanikuna on see naine liialdamata öeldes rahvuslik rikkus.

“Seitse aastat seebiselt” on austustvääriv panoraam, kus ühinevad telerist nähtud “Kodu keset linna” tegelased-sündmused, tagamaad, Kerttu isik koos pahede ning neid põhjustavate valude ja kompleksidega. Kokku on moodustunud eetiline ja  sajavägine ülemlaul inimhinge kaunile inetusele ja kohutavale ilule.

Eestlane saab sellest panoraamist endale teadmiseks lugeda, mis on olnud Eesti esimese iga-argipäevase seriaali sees ja taga – ning mis on olnud stsenaristi sees ja taga. Just iseenda sisemust-olemust-tausta avades on Kadi Kuus kui naine teinud hulljulge teo.

Kui meesterahvas kirjutab seksist ja kanepist, rastapatsidest ja kärakast, tunnustatakse: on ikka lahe boheemlane ja andekas hurmur! Naisterahvas, kes jutustab oma partneritest, igahommikusest Jäägermeistrist, rinnaproteesidest ja kommisest-kivisest telesaadetes esinemisest, on teatavasti joodik, narkar ja lihtsalt lits.

Kerttu teos näitab elegantselt ja intelligentselt keskmist sõrme kollasele ajakirjandusele: selles teoses on KÕIK sees. Karge ja šikk 21. sajandi daam ei jäta raipenokkijatele mitte mingit nuuskimise-paljastamise võimalust – olge lahked, siin on kogu tõde, ja nüüd jätke inimene rahule!

Raamat on nagu kihiline väärispala, mis koorib kihthaaval lahti igale maitsele ja huvile sobiva tasandi. Esiteks on jäädvustatud seriaali tegevustik ja karakterid, mis on olnud per-televiisor kõigile näha ja nüüd dokumendina raamatusse raiutud. Teises kihis on kandikule asetatud lavastajate, näitlejate, tootjate ja külgnejate isiksused ja intriigid. Kuna Kadi Kuus on sügavalt aristokraatlik naine, on seda tehtud delikaatselt ja pieteeditundega, küll teravalt, ent kellelegi kätte maksmata või hinnanguid andmata.

Kolmas kiht on liigutavaim. Kadi enese elu. Ta kirjeldab, milline stress kaasneb igapäevase stsenaariumi kirjutamisega – ning kuidas sellist spliini üksnes alkoholi ja kergete narkootikumide abiga on võimalik välja kannatada. Ühtlasi aitavad erinevad ained ka avalikkuse, publiku ja kriitika kartuse vastu, sest igaühes meist peituvad kompleksid ja hirmud – mida upsakama poosi ja maski võtame, seda sügavamad.

Jada pidudest ja sõpradest, seksist ja armastusest, reisidest ja rahast, boheem- ja miljonär-armukestest on kirja pandud rahuliku kulgemisena – selle on stiilse asjalikkusega kirja pannud Kadi Kuus, mitte Kerttu Rakke. Väike tütar kusagil lähedal mängimas ja oma soove avaldamas…

Kadi jutustab rinnaoperatsioonist, rastapatsidest ja kanepist nii ausalt, nagu räägitakse vaid lähimale sõbrale – järelikult on ta seda kõike rääkinud tütrele. Selles pole midagi sensatsioonilist. Loodetavasti ei kasuta politsei raamatus sisalduvat. Sest see on eelkõige ühe eluperioodiga lõpparve tegemine. Autori enese aitamine senisest kertturakkendusest üle ja välja.

Kuna kirjutamisega on vaja elatist teenida, heidab Kadi tütrele pühendatu kartmatult meie ette – voh, saage siis teada, mis on minu jaheda naeratuse, ülbe pilgu ja terava keele taga. Ja see on hea. Oleme kõik omavahel seotud. Televaatajate, tegijate, inimhingedena. Tunneme ennast ära nii seriaalitegelastes kui Kerttus eneses. Kes meist poleks vahel nõrk ja väsinud, patune ja maas.

Mis peamine – seesinane seebiraamat on suurejooneline kingitus kirjaniku tütrele. Heakene küll, et meie saame teada, et lapsukese isa on prantsuse vietnamlane ning leheneegrid jäävad nälga, sest paljastada pole enam midagi – ehk leiavad kõmurdid tänu töötajäämisele uue ja parema elukutse. Oluline on: tütar Lilyan  saab eluteele kaasa ema sellisena, nagu ta tegelikult on.

Meie üldine viga kipub olema, et oleme jätnud oma lastele Oma Loo rääkimata. Üldsusele nagunii meeldida ei saa, ei pea ega tohigi. Parim kaasavara lastele on aga nende emade ja isade tõelised lood.

Avo Kulli “Haigla” – kuidas põdes ja paranes Eesti riik

Kati Murdmaa

Pärnu Postimehele

Kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse võitnud Avo Kulli “Haigla” on ühtaegu nii tõestus kui vastuväide rahvatarkusele “iga kingsepp jäägu oma liistude juurde”. Romaanivõistlused on nagu Eurovision – need annavad loovuritele tärmini ja väljundi, mille puhul endas pakitsenud taies üles kirjutada. Sedalaadi võistlused üllatavad ühtlasi sellega, kellel üldse millised liistud on. Niisugust elukutset, nagu kirjanik või helilooja otseselt ju olla ei saa – diplomeeritud andekust pole. Ehkki boheem-teenistujate tsunftid tahaksid kahtlemata mundriõiguse omade ringile ära reserveerida. Kusjuures tsunfti häirimatut upsakust ilmuvad mõnikord kõrvalt-uksest üsna küpses eas inimesed – nagu kord vapustas lugejaskonda oma panoraamse teosega “Seitse tähte taevasõelas” ka eluõhtul Made Kalda.

Romaanivõistluse võitnud debüütromaani tegelased Kalvi, Tiina ja Armin on eestlastele oma sünniga päris kindlasti väärtuslik saak. Raamatuid pole meile ju pelgalt selleks vaja, et kirjandus kui kultuuriruumi kohustuslik osa oleks olemas. Ehkki raamatud kui esemed on kohustuslikud olnud küll. Kasvõi selsamal 1978. aastal, millest jutustab härra Kull, olid raamatud tüüpkorterite sektsioonkappides kohustuslikud sisustuselemendid vaheldumisi tšehhi kristalliga, millel peegeldus talongi alusel soetatud vaip ning mida oli kena Viisnurga, Vikero ja Standardi üheülbalise mööbli pealt silmitseda.

Avo Kulli romaan tuletab ehedalt meelde, milleks me kirjandust tegelikult vajame. Boheem-elitaar-intellektuaalitsejata õnnetuseks – või distsiplineerimiseks – on mõne tegeliku elukutse esindaja teosed huvitavamad kui üldine humanitaar-udu. Praegu vaikelu elava kirjastuse Vastus juht Leena Valter tellis käsikirju põhimõttel, et romaani tegelastel pidi olema mõni reaalne ja põnev elukutse. Norra ajakirjanduskoolidesse aga võetakse vaid neid üliõpilasi, kellel on juba üks amet olemas. Et kahekordne vundament tagab pidava ehitise, seda tõestab ka isa ja poja Enn ja Markus Vetemaa kui loodusteadlastest kvaliteetkirjanike fenomen või südamearst Ilmar Särg oma teostega.

Kull kirjeldab oma põhjalikult läbi elatud ja põetud, kogetud ja analüüsitud kogemuse pealt, kuidas nõukogude ajal väikesesse linna suurt haiglat ehitati. Plaanimajandus ja defitsiit. Ehitusgigant ja ministeerium. Parteimaja ja nuhistaap. Joomarlus nii ehitajate soojakutes kui valgekraede kontoris.

Koos nõukogude-okupeeritud Eesti riigiga selle õõvastava epohhi läbinud Avo on kirjutamist ilmselgelt nautinud. Tema keel on barokne, väljendumine vaimukas ning kirjeldused kujundlikult maalilised. Mahuka teose efektseim peatükk kirjeldab hiigelehituse kokku varisemist. Seda võib võtta metafoorina. Ent faktiliselt juhtus lihtsalt nii, et nõmedate parteigenossede käsul talvekülmaga ehitatu kukkus kevadise sulaga hunnikusse. Just sama moodi põdes, pudenes ja paranes ka Eesti riik.

Tänu okupatsioonile aga tekkisid Eestisse ja meie kirjandusse ka Tšehhovi ja Dostojevski laadis õnnetud amentiku-nuhi-värdja karakterid. Midagi hoopis muud kui Tuglase või Lutsu maailma tüübid. Kull tutvustab meile kaageebeenduse idast-imporditud haletsusväärset väärandlikkust ja intrigaanlust. Vastik ja üldtuntud – ja nüüd ka sügavuti dokumenteeritud.

Kuna küpses eas härrasmees on oma romaani kirjutades nostalgiliselt nautinud kunagise armastuseloo kirjanduseks vormimist, on ka lugejal ehitusjuhi ja kirgliku naistearsti romanssi meeldiv lugeda. Selles loos on tõelist kiindumust, imetlust ja – mis peamine – andestust. Avo laulab ülemlaulu ilmselgelt isiklikult kogetud sügavale armastusele, mis purunes temakese truudusetuse tõttu. Tõsiasi, et truudusetu naise mees semmib samal ajal naise sõbrannaga näib küll mõnevõrra latiinoseebilik – aga elu ongi seebim kui seriaalide autorid eales välja suudavad mõelda. Ja elu tekitabki paradokse – head ja ilusad inimesed jäävad paariliseta ka armastades.

Kuna kandev on nii nõukogude ehitusporno, nuhinduse kui igihalja armastuse liin, on massiivse teose iga lehekülg vajalik ja väärtuslik, ehkki tulemus on tõhus tellis. Härra Kull, kellega tutvusime juhuslikult Rapla Konsumis, saatis mulle oma eduka debüüdi postiga. Postiljonipoiss ütles mulle raamatupakki ulatades: “Avol on siin Raplas lambiäri, ei tea, mis see nii kandiline ja raske on, mille ta teie tallu saatis?”

Järgmisel kohtumisel võisin postipoisile öelda: “Endine ehitusmeister ja tänane ärimees, siin kandis austatud ja tuntud küpses eas härra on Eestit üllatanud väga jõulise ja veenva raamatuga, mille keel ja väljenduslaad ületavad proffidegi taset.”

“Kutsikas ei mõistnud, mismoodi oravake puu otsa pääses. Ta üritas ja üritas järele ronida – ent iga hüpe ja küüntega puukoorega kraapimine lõppes
Tähekiire jaoks tagasi mätta peale maandumisega.”
http://www.tahekiir.blogspot.com/2010/02/oravapoiss.html

“Öise metsa alt kostus kõva raksatus, mütsatus ja vaikne valukarje. Siis jäi kõik vaikseks.
Möödus mõni hetk, kui varjudest tuhises välja midagi heledat – nii valget ja silmatorkavat, et isegi pimedus taganes selle ees.”
http://www.tahekiir.blogspot.com/2010/02/rajaleidja.html

“Tema kõrval istus ähmis ja unise näoga Tähekiir. Rohkem polnud ümbruses hingelistki.
Ei märkigi öisest kallaletungijast.”
http://www.tahekiir.blogspot.com/2010/02/oine-ehmatus.html

“Kätte olid jõudnud talve võimsaimad tormid – aeg, mil kõik elav peitus urgudesse ja koobastesse, oodates kannatamatult maru vaibumist. Tuul keerutas
lund, murdis oksi ja puid, kuhjas hangesid. Metsast oli saanud läbipääsmatu rägastik, kus eksida kerge, teed leida aga raske.”
http://www.tahekiir.blogspot.com/2010/02/eksimine-lumetormis.html

“Oi kui lõbus oli Tähekiirel ringi joosta, vudida inimeste vahel, jahtida lendavaid palle maast ja õhust.
Kuigi koer vahel mõnele jooksjale jalgu jäi ja too seepeale hange koperdas, ei vähendanud see kellegi lusti.”
http://www.tahekiir.blogspot.com/2010/02/lumemomm.html

Video: lumekoer
http://www.tahekiir.blogspot.com/2010/11/video-lumekoer.html

Valge Tähekiire seiklused jätkuvad siin:
http://www.tahekiir.ee/seiklus
http://www.tahekiir.blogspot.com
Uus lugu Valge Tähekiire seiklustest ilmub igal tööpäeval.

Mõnusaid lugemiselamusi!

Marko Kaldur & Valge Tähekiir
marko@markokaldur.com
5223700

Ohtlik lend 6: kes lavatagust liiklust ei tunne, saab nuga?

Markus Sirp

Krimkasarja “Ohtlik lend” kuues raamat tõestab aksioomi: kõik elu jooksul õpitu tuleb ühel hetkel kindlasti kasuks. Selle põneviku tegevus toimub väikelinna teatrimajas. Lugeda ja tunda on, et nii Mihkel Ulman kui Kati Murdmaa on teatri lavataguse ja –alusega põhjalikult tuttavad.

Omamaise telesarja “Ohtlik lend” stsenarist Ulman on kirjutanud Pärnu Endlale näidendeid ning ilmselgelt nende prooviperioodide ajal põhjalikult teatri sisemist ilu tundma õppinud.

Kriminulle raamatuteks vormiv Kati on Pärnu teatris üles kasvanud. Kirjastusele Petrone Print koostatud lapsepõlvelugude käsikirjas “21 rööklauset” meenutab Kati Vasar-Murutar-Murdmaa, kuidas ta 11 aastat Aita Indriksoni balletistuudios tantsides pärast treeninguid mööda rekvisiidiladusid ja lavapealseid dekoratsioonisildu turnis. Abiks ikka.

Nagu eelmises viies sarja raamatus, on kirjanikud ka seekord astunud otsekui ühe paari kaks jalga. Ulmanilt on haarav süžee ja eluline intriig. Murdmaa lisab igale tegelasele tausta, isikliku loo. Kusjuures see isiklik on ühtaegu seotud nii kurbloo mõne tegelasega kui kirjaniku enesega.

Sel suvel kolis perekond Murdmaa oma laste- ja loomakarjaga Raplamaale Kehtna valda Kumma külla Soone talu pidama. Kumma külas on sündinud ja üles kasvanud Laurimaade suguvõsa kauneim õis, Pärnu teatri näitlejanna Piret Laurimaa. Sellest taustast lähtudes kirjeldab Murdmaa seriaalis üht põhitegelast kehastava Laurimaa päritolust inspiratsiooni ammutades, mis asi on Eesti külaaristokraatia.

Küla-aristokraadile vastandub linnaagulist pärit keglasem karakter. Ning üllatavalt sümpaatsena on avatud rekvisiitori-mamsel, kes on pärit kolhoosideaegsest paneelmajast, millesugused on kõikjal Eestis UFOdena põldude vahele istutatud.

Kuna üks krimka tegelasi on mõrvarelvast nuga, kirjeldab Murdmaa, kuis rekvisiitor plikana analoogse riistaga kodualevis oinast suskas. Sest kõik ümberkaudsed mehed olid liiga täis, et lambatapuga toime tulla. Üksteist said teised küll ära veristatud.

Elulisus, mis süveneb kohati lausa dokumentaalseks, paneb antud krimka puhul natukene kirjanikuproua pärast muretsema – et nüüd teda ennast karistuseks ära ei susata. Millest oleks kahju, sest “Ohtlik lend” 7-21 on ju alles kirjutamisel.

Ühest küljest esitab raamat kaastundliku sissevaate provintsiteatri rutiini. Loeme südamlikult iroonilises võtmes kirjeldust, kuidas näitlejad on klubimeeste ja armukestena linnakese infrastruktuuri põimunud. Ja kuidas saunakaaslaste ja äripartnerite vahel on võimatu suurt kunsti teha ja laval oma väikekodanlikest seostest vabaneda. See võib asjaosalisi ärritada.

Teisest küljest mängivad abikaasad Tiit Palu ja Piret Laurimaa väikelinna teatri esipaari. Kes nad ju teatavasti ka ise on. Paar mängib paari. Ja selle mängitava paari on Ulman-Murdmaa tandem suure mõnuga groteski pööranud. Ulmani loodud keskpärasele mehikesele on Murdmaa lisanud usutava tausta. Instituudis inseneriks õppinud tüüp elas oma ambitsioone välja rahvateatris. Kui ta abiellus näitlejannaga, õnnestus tal oma ambitsioonid professionaalsesse teatrisse kantida. Kõigile õnnetuseks.

Politseinike mundriau õnneks on uurija Andres Västrik sattunud ka üks kord enne mõrva lahendama saabumist teatrisse. Ja saatusliku bingona juhtus mees nägema “Hamletit”. Väikelinna teatrifantoomi mõistatuse lahendab Västrik just Shakespeare’ilt laenatud lõksuidee abil. Musta töö teeb ära tema paaridaam Rita Leidpalu – ja peab taaskord naisõigust nõudes jalgu trampima. Kas selles raamatus kujuneb Andrese ja Rita vahel ometi ka midagi romantilist? Kallistus tuleb juba ära.

“Ohtlik lend” – meie elu lood, suuremad kui elu

Markus Sirp

Teil on õigus – “Meie elu lood” on riigitelevisiooni igihalja seriaali “Õnne 13” tunnuslause ning “Suurem kui elu” käib seltskonnaajakirja Kroonika kohta. Ent need määratlused kehtivad ka kultus-seriaali “Ohtlik lend” romaaniversioonide kohta. Omamaine krimisari, mida BEC Eesti Televisioonile tootis, on rahvale sedavõrd lähedane, et fänniklubid tegutsevad ning veebi-arhiivist tõmmatakse alla Västriku ja Leidpalu saagat veel ja veel. Marko Matvere ja Eliisabet Tamm on eestlastele armsad. Ka stsenarist Mihkel Ulmani mahe fabuleerija-anne on selles kustumatus menus osaline. Kati Murutari inimestetundliku fantaasiaga koos võimenduvad need meie elu lood aga sõna otseses mõttes suuremaks kui elu.

Neli raamatut on olemas ning selge on, et Ulmani-Murutari tandem õigustab end täiuslikult. Ulmani ehe ja inimlik seosteleidmine, huumorisoon ja uje armastus ka nende tegelaste vastu, kellel tema lugudes pahasti läheb, on end tõestanud juba varasemates näidendites-filmistsenaariumides.  “Detsembrivalgus”, “Imede torn”, “Röövlirahnu Martin” – puha Ulmani šedöövrid ju.

“Ohtlikus lennus” on kirjanik kirjeldanud äärmiselt tavalisi elulisi lugusid, mis erinevad siin ja praegu meie ümber toimuvatest igapäevastest kurbmängudest pelgalt selle võrra, et keegi lüüakse maha. See on see osa argieludest, mille puhul osa inimesi teeb teoks selle, mida paljud meist mõnikord tahaksid – õnne ees risti laiutaja koksatakse ära. Niisiis on tegemist pilguga statistiliste numbrite taha – kes ja kuidas tegelikult ikkagi mõrvariteks saavad. Või mõrvatuteks. Mitte retsid. Tavalised inimesed. Meie!

Intuitiivne (aja)kirjanik Murutar on Ulmani stooridele lisanud omapoolse täispanga. Ta on loonud tegelastele meie elu lood. Nii kurjategijatel kui ohvritel, tunnistajatel kui episoodilistel tegelastel on taust ja päritolu, traagika ja põhjuslik-tagajärjeline saatus.

Kolm hooaega “Õnne 13” stsenarist olnud Murutar on kirjutanud ka need kolm aastakäiku romaniseeringuteks. Seekord laseb sarja igas raamatus lisanduv isiksuste ja saatuste galerii tema talendil mõnuga möllata.

Viitena ajakirjale Kroonika pidasin silmas seda, et raamathaaval koguneb läbilõige Eesti tegelikest oludest. Saame kokku dokumendi praeguse Eesti ühiskonnast. Tänu sellele läheb Ulmani-Murutari kaheraudne valang ilmselt meie kultuurilukku ning võimalik, et kujuneb isegi klassikaks.

Selle väitega on lugejat lõbus õrritada, sest mõlemat sensitiivset autorit tarbitakse – ja samas pekstakse halastamatult. Nende hingejõust ja teraapilisest loomingust saadakse ühtaegu abi ja tuge ning samas kritiseeritakse neid kurjalt maatasa. Peksavad, tähendab armastavad?

Mis siis ikka, sõimake – aga lugege – selle tandemi ühisloomingust võib julgelt harjumuse kujundada. Kui soovite, siis ka sõltuvuse. “Ohtlikke lendusid” tuleb kuuldavasti kokku 21. Pärast neid jätkavad Mihkel ja Kati oma duetti ka praegu TV3 eetris käiva “Kättemaksukontori” raamatuversioonide loomisel. Lisaks on kirjanikel kenad plaanid “Röövlirahnu Mariniga”. Kui emakest Maad ikka jätkub, oleme näiliselt kerge ja ajaviitelise lugemisvaraga mitmeid aastaid kenasti varustatud. Näiliselt kerge. Süvenedes selgub, et need raamatud on sügavamad kui elitaaritsev “päris” kirjandus.