Meeme Luks: PINGVIINIDE PARAAD
Eestlane ei ole pingviin paraadil.
Kui vaatan presidendi vastuvõttu, seda, mida rahvas kutsub pingviinide paraadiks, siis tunnen ke-has midagi.
Mitte pahameelt. Mitte kadedust. Vaid seda, et midagi seal ei ole eestlaslik.
Pingviinide paraad ei ole eestlaslik. See ei ühenda, see leeristab.
Aga asi ei ole inimestes ega ühes peos. Asi on teeskluses ja vastupanus.
Need inimesed seal ei ole “halvad”. Nad ei ole “süüdi”. Paljud neist väärivad suurt ühiskondlikku tänu ja tunnustust ja kas nad vajavad selleks sellist paraadi? Seal on ka neid, kes on seal vaid tänu etiketile.
Kõik nad lihtsalt kehastuvad süsteemi, mis ise on teeskluse vorm.
See on pidulik vorm, mis ei puuduta rahva hinge.
See on koosolek, kus ollakse koos, aga mitte koos.See on meelelahutuslik leeristumise teleshow.
Kes on eestlane?
Eestlane ei ole paraadirahvas ega ka pingviin.

Eestlane on vaikne esivanemate ja looduse tarkuse hoidja ja austaja.Eestlane on südames elav tai-paja.
Meie tugevus ei sünni rivis kätlemist oodates.See sünnib sisemises aususes ja vastutuses.See sünnib ühendusest maaga, metsaga, vaikuse ja hooaegadega.
Eestlaslik koosolemine ei ole laval.See on kodudes, laulupidudel, saunas, vaikses leppes iseendaga. Seal, kus vaikusest kuuldub põlvkondade ühendus.
Seal, kus ei ole kaameraid. Seal, kus ei ole vajadust tõestada. Seal, kus Üksolemine ei ole sõna, vaid olemine.
Eestlane taipab.
Ta ei vaja selgitust, sest ta tunneb.Ta ei vaja loosungit, sest ta kannab tarkust kehas.
See tarkus ei ole raamatutes.See on veres, luudes, hingetõmbes, meie vaimsuses.
See on esivanemate pärand aga mitte museaalne ese, see on kui elav ühendus.
Meelitatud teesklus.
Pingviinide paraad ei loo Üksolemist, sest ta põhineb teesklusel, rollidel, kujunditel, ilusatel lugudel.
Meelitatud teesklus võib olla meeldiv, aga ta ei loo turvalisust ega ühtekuuluvust.
Ta loob illusiooni ühtekuuluvusest.Ja see illusioon on ohtlikum kui täielik üksiolemine.
Aga kui sa elad illusioonina ühenduses, ei tea sa isegi, et midagi puudub.

Sa arvad, et oled koos.Sa
arvad, et kuulud.Sa
arvad, et sind nähakse.
Tegelikult nähakse ainult su rolli. Ja roll ei ole sina.
Eestlane on see, kes kannab maad, mälestust, vastutust.Kehas, mitte kostüümis.
Looduse ja esivanemate tarkus.
Eestlane ei õpi tarkust ainult raamatutest ega ülikoolides.Ta õpib seda metsast, soost, merest, kultu-uripärandist. Ta õpib seda vaikuses, vaatlemises, kuulamises.
Kui sa seisad vanema haual, ei pea keegi sulle õpetama, kuidas austada.Sa
lihtsalt tunned.See on ühendus.
Kui sa vaatad kevadist õitsemist või sügisest lehteda langemist, ei pea keegi sulle selgitama tsüklilisust.Sa lihtsalt elad seda.See on tarkus.
See tarkus ei ole ideoloogia.See ei ole dogma.See ei ole poliitiline programm.
See on kehaline mälu.See on hingeline pärand.See on vaimne ühendus.
Pingviinide paraad ei puuduta seda üldse.
Mida eestlane vajab?
Eesti ei vaja rohkem rollimänge, teatraalsust, kergemeelsust ega teleris näitamist.
Eestlane vajab teeskluse lõpetamist ja autentsust.

Aga mida see tähendab?
See tähendab, et president võiks öelda ausaid asju teeskluseta. Et poliitik võiks tunnistada viga mitte varjata seda loosungi taha. Et riigimees võiks olla vait, kui tal ei ole midagi öelda. Et võetaks isiklik vastutus. Et eestlane võiks olla kohal ilma ülikonna, rollide ja kujunditeta.
See tähendab, et me hakkame hindama vaikust rohkem kui kõnet, ausust rohkem kui pidulikkust, kohalolu rohkem kui kuvandit, esivanemate tarkust rohkem kui importitud kontseptsioone ja looduse rütmi rohkem kui kunstlikke rituaale.
Teesklus ja vastupanu.
Teesklus on viis näida koosolemist, kuulumist, ilma et oleksime päriselt kohal.
Vastupanu on viis hoida distantsi selle eest, mis juba on:vastutus, vabadus, Üksolemine.
Teesklus ütleb: “Ma olen see, kes ma pean olema.”
Vastupanu ütleb: “Ma ei julge olla see, kes ma juba olen.”
Mõlemad on põgenemised ja loovad kannatust.
Pingviinide paraad on mõlema rituaalne vorm.
Teesklus kehastub ülikondades, kallites kleitides, kätlemistes, pidulikes teeseldud naeratustes.
Vastupanu kehastub tühjas moraalis, sõnades ilma sisuta, kuulumises ilma kohaloluta.
Aga kõige sügavam vastupanu on vastupanu oma juurtele, oma maale, oma esivanemate tarkusele.
Kui me asendame looduse rütmi kunstliku ajastusega, esivanemate tarkuse importitud ide-oloogiatega ja südame taipamise pea mõistmisega
siis me ei ole enam eestlased.Me
oleme pingviinid.
Üksolemine on juba olemas.
Üksolemine ei ole midagi, mida tuleb saavutada.See on midagi, mis juba niigi olemas on.
See on meie esivanemate pärand.See on looduse and.See on Jumala loomisakt.
Miks me siis selle eest põgeneme?
Sest see nõuab vastutust.
Ja vastutus on ebamugavam kui iga pingviinide ülikond.
Kui me lõpetame teesklemise, siis ei ole vaja enam erinevaid leere, loodud olematuid vaenlasi, mitte-eestlaslikke rolle ega ka võõraid rituaale.

On inimesed.On kogukond.On kohalolu.On maa.On mets.On esivanemad.
Mitte rollidega inimesed.Mitte institutsioonilised kogukonnad.Mitte teeseldud kohalolu.
Vaid inimesed, kes julgevad olla ilma maskita ja teeskluseta. Kogukonnad, mis tekivad autentsusest, mitte kuuluvusest.Kohalolu, mis nõuab julgust, mitte kinnitust.Maaga ühendus, mis ei vaja tõesta-mist.
Just sealt sünnib tugev, kogukondlik, turvaline ja armastav ühtekuuluvus.See sünnib mitte vormist, vaid tõest.Mitte paraadist, vaid olemisest.Mitte lavalt.
Me ei pea saavutama, me peame tunnistama.
Me ei pea Üksolemist saavutama.Me
peame lihtsalt lõpetama selle varjamise.
Sest Üksolemine on juba meie sees.See on meie esivanemate pärand.See on meie maa kingitus.See on meie sünnipärane seisund.
Aga me ei talu seda veel.Me
ei talu vastutust, mis tuleb vabadusega.Me
ei talu ausust, mis tuleb kohaloluga.Me
ei talu vaikust, mis tuleb tõega.Me ei talu südame taipamist, mis tuleb looduse tarkusega.
Ja seepärast me loome võõraid paraade, loosungeid, rolle, teatrit ja võõraid rituaale.
Et mitte olla.Et
mitte tunnistada.Et
mitte kanda.
Eestlaslik Üksolemine.
Eestlaslik Üksolemine ei ole teleshow ega kostüümidraama.Ta on vaikne.Ta ei tõesta ennast.Ta kan-nab.
Ja ta on juba siin.Mitte presidendilossis.Vaid seal, kus sa praegu oled.

Eestlaslik Üksolemine on lihtne maakas, kes kannab ja hoiab maad põlvest põlve, ilma loosungita. Ta on ema, kes kasvatab lapsi aususes, mitte rollis. Ta on õpetaja, kes õpetab tõde, mitte narratiivi. Ta on noor, kes julgeb küsida, mitte ainult korrata. Ta on vanavanem, kes mäletab ja edastab, ilma et keegi käsiks. Ta oli metsavend, kes kaitses vabadust, ilma et keegi kiidaks.
See on seal, kus keegi ei vaata, ei hinda, ei küsi tõestust, ei maksa, ei käsi ega meelita auhindade ega kutsetega kuuluda.
See on seal, kus olemiseks piisab ainult olemisest.Seal, kus ühendus maaga on loomulik.Seal, kus esivanemate hääl kostab vaikuses.
Südames elav taipaja.
Eestlane ei ole intellektuaal, kes peab kõike mõistma.Eestlane on taipaja, kes tunneb südames.
Ta ei küsi: “Kuidas ma saan seda tõestada?”Ta küsib: “Kas ma tunnen seda tõena?”
Ta ei küsi: “Mida teised arvavad?”Ta küsib: “Mida maa mulle ütleb?”
Ta ei küsi: “Kas see on moodne?”Ta küsib: “Kas see on tõene?”
See taipamine ei ole rumalus.See on sügavaim tarkus.
Tarkus, mis ei tule raamatutest.Tarkus, mis tuleb loodusest.Tarkus, mis tuleb esivanemate ver-est.Tarkus, mis tuleb Jumalast.
Ja seda tarkust ei saa näidata paraadil.Seda saab ainult elada.Vaikuses.Kehas.Maal.
Julgus olla, kes me juba oleme.
Kui hakkame rahvana kandma Üksolemist kehas, mitte loosungis,siis ei ole Eestil vaja uusi rituaale.
Vaid julgust olla see, kes me juba oleme.
Ilma paraadita.Ilma tõestamiseta.Ilma rollideta.Ilma võõraste kontseptsioonideta.
Koos.
Mitte kui pingviinide rivi.Vaid kui ühendatud kohalolu, kus igaüks toob oma ainulaadse olemise tervikusse.
Ühendatud üksteisega, selle armsa maaga, meie esivanemate tarkusega, imelise looduse rütmiga ja Jumalaga.

Lõpetuseks.
Eestlane ei ole pingviin paraadil.Eestlane on vaikne esivanemate ja looduse tarkuse hoidja ja austa-ja.Eestlane on südames elav taipaja.
Ja kui me hakkame seda kandma mitte sõnades, vaid kehas, siis ei vaja Eesti enam meelelahutus-likke teleshow’sid, tühje loosungeid, illusiorseid ühtekuuluvusi, meile võõraid rituaale ega kun-stlikke paraade.
Sest me oleme juba koos.Mitte kostümeeritud.Vaid tões.
Mitte laval kostüümides vaid paljalt saunalaval.
Mitte tulevikus.Vaid praegu.
Ilma pingviinideta.Ilma paraadita.Üksolevalt.
Juurdunult.Ühendatult.Taipajalt.
Koos.
Ja see ei ole unistus.See on tunnistus.
Tunnistus sellest, mis juba on.Aga mida me veel ei julge täielikult elada.
Pingviinide paraad ei ole eestlaslik.Aga vaikne kandmine on. Maa austamine on, esivanemate tarkus on, südame taipamine on.
Ja me oleme juba sellised.
Kuni me lakkame teesklemast. Üks inimene korraga. Maaga ühendatult. Esivanemate tarkust austades.

Südames taibates.

Diplomaatia pole märk nõrkusest
President Karise kaitseks
Alanud aasta augustis valitakse Eestile presidenti. Peale eelmise presidendi Kaljulaidi kummalisi sõnavabaduse soolosid ja heitlikest tujudest ajendet ebastabiilseid väljaütlemisi, tõi 2021. aastal ametisse vannutatud Alar Karis esialgu kergendust, sukeldudes seejärel vaikimisse ja presidendiväärse käitumise otsinguisse, mis panid temas pettuma. Nüüd kui geopoliitiline määramatus on tõusnud ohuna riigi püsimise kohale, leidis Karis endas rahva saatusest hooliva joone, mis muudab ta sümpaatseks kõigi nende silmis, kes ei jaura hommikust õhtuni, kuidas diplomaatiat peaks asendama tuumapomm. Ent meie reformikliki ja Eesti200 poolt pukki upitatud keskharidusega välisministri arvates on president Karise tasakaalukas mõte, Euroopa kaasaminekust rahu otsingutel peetavatele läbirääkimistele, suisa pühaduse teotus, sest meie siin Läänemere kaldal tunnistame üksnes Venemaa sõjaliselt põlvili surumist. Kuidas see peaks sündima ja millist hinda Eesti relvastatud konflikti puhul maksaks, sellest targu vaikitakse.
Oskaja käes on diplomaatia relv, mida rumal ei suuda hinnata.
Mille eest siis Karist jõhkralt nahutatakse? Nimelt leidsid Läti peaminister Evika Siliņa ja Eesti president Alar Karis välispressile antud intervjuus, et Euroopa Liidul tuleks nimetada eriesindaja, kelle ülesandeks saab taastada osana Ukraina sõja lõpetamise läbirääkimistest, diplomaatilised kanalid Venemaaga. Karise sõnul on Euroopa jäänud rahuprotsessis kõrvaltvaataks. Ta meenutas, et mõni aasta tagasi pidasime õigeks agressoritega mitte rääkida ja nüüd oleme mures, et pole läbirääkimiste laua taga.
Alar Karis on ka varem avaldanud arvamust, et välispoliitikas peab olema rohkem ruumi diplomaatiale ja läbirääkimistele. Igati mõistlik mõte, arvestades sellega, et läbirääkimistel osalemist toetab ka Prantsuse president Macron. Kahjuks mõjub iga tasakaalukam sõnavõtt meie sõjaprintsidele või sõjaõhutamises enda ainsat võimalust nägevatele äpardunud poliitikutele punase rätikuna.
„Kremli ukse taga kraapimas käimine nõrgestab Ukraina ja Euroopa positsioone,“ jääb diplomaatia võimalustest kaarega mööda jalutav välisminister Margus Tsahkna presidenti kritiseerides oma leitmotiivi juurde, milleks on Venemaa sõjaline põlvilisurumine. Kuidas selleni jõuda, pole kahjuks selge ei talle, ega rahvuskaaslasest Euroopa Liidu kõrgele esindajale Kaja Kallasele. Jääb arusaamatuks, miks ei võiks välisminister oma väljaütlemistes jääda tasakaalukaks, valmistamata rõõmu Eesti vaenlastele, kes käsi hõõrudes tõdevad, et presidendiinstitutsiooni ja valitsuse vahel on tekkinud tõsised lahkarvamused? Pigem võiks presidendiga konsulteerida ning talle võõraid mõtteid külge kleepimata tunnistada Karise väljaütlemises peituvat iva, sest kindlasti peaks ka Euroopa riikidel olema võimalus rahukõnelustel oma sõna sekka öelda. Ehk kaoks siis ka hirmud, et Trumpi ja Putini eravestlustes on taas alustatud maailma jagamisega mõjutsoonideks, nagu see juhtus eelmise sajandi neljakümnendatel Jaltas, kus venelased said võimu Ida-Euroopa üle. Vaid diplomaatiline sekkumine aitaks tõrjuda taolised võimalused, kui neid kusagil ka kaalutakse.
Eesti pole õnneks veel rinderiik.
End poliitiliseks eliidiks pidavatele tegelastele on diplomaatia midagi ennekuulmatut. Pigem heietatakse mõtteid, kuidas võidurelvastumine peale START III leppe lõppemist uue hoo saab, nii et isegi Põhja-Euroopa riigid muretsevad endile personaalse, plahvatamisel igati loodussõbraliku ja rohelise aatompommi.
Isegi varem tasakaaluka ja analüüsivõimelise mulje jätnud Leo Kunnas ei suutnud president Alar Karise viimaseid väljaütlemisi kommenteerides hoiduda mürgisest märkusest, et kuna Ukraina sõja tõttu on Eestist saanud rindele lähedal olev riik, ei saa rinderiigi president endale selliseid väljaütlemisi lubada. Palju õnne, Eesti! Olemegi jõudnud selleni, kus avalikult tunnistatakse meie rinderiigi staatust, koos kõige sellest tulenevaga, näiteks investeeringute kokkukuivamise ja raha riigist välja voolamisega. Rinderiigis kaotavad noored kindluse mõelda pere loomisele, et lõpeks demograafiline allakäik. Kui oleme rinderiik, tuleb ehk juba homme minna vaenlase kuulide alla või oodata, millal pomm su maja purustab. Kas selleks tulebki meil külvata vaenu selgroogu näitava presidendi suhtes, tehes innukalt ära töö, mida võiks eeldada vaenulikelt luureteenistustelt ja avalikke hoiakuid rappida üritavatelt naaberriigi ideoloogiagurudelt?
Presidendivalimiste inetu algus.
Ent lumepall on veerema pandud ja iga endast lugupidav poliitmudija peab kohuseks rumalat presidenti materdada. Riigi ummikusse vedanud peaminister Michal on viimasel ajal hakanud oma sõnakasutust enam kontrollima ning seegi kord suutis ta presidendi vastu suunatud mürgi rüütada enam-vähem seeditavasse vormi, tagasihoidlikult tõdedes, et presidendi väljaütlemised pole õnnestunud. Samas tõttas ta kinnitama, et tema läbisaamine presidendiga on hea ja see on väga kurb, et ta peab Karise väljaütlemisi kommenteerima. Selle, et rünnak Karise vastu on augustis toimuvate presidendivalimiste hästi ajastatud avapauk, jättis peaminister targu ütlemata. Tundub, et Reformierakonnal on taskusügavusse varutud kuulekas nukk, keda üllatuskandidaadina vahetult valimiste eel välja käia, lõigates nii läbi igasuguse võimaluse liialt iseseisvaks muutunud Karise jätkamiseks. Sellest annab tunnistust ka kahtlase mineviku taagast välja rabeleda üritava Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni repliik, et Euronewsi uudis president Alar Karise ja Läti peaministri üleskutsest Venemaaga otsekõnelusi pidada, on kahetsusväärne ja Eesti välispoliitika usaldusväärsust riivav. Et siis Tsahkna poolt mutta tambitud välisministeeriumi mainega pole probleeme, ent tõeline kurja juur on Euroopat suuremale diplomaatilisele initsiatiivikusele kutsuv president Karis.
Tõeliselt paneb aga järele mõtlema reformierakondlase Erik-Niles Krossi pamflett, kus too poliitiline keskpärasus meenutab president Karisele väidetavalt metsavendade tarkust, milline on pugejate saatus. Eks meenu siin märgiline kaader kultusfilmist Viimne reliikvia, kui eestlaste vanem küsib, mis on äraandja palk. Jääb üle vaid imestada, kuidas taoline nurgatagusele sotsiaalseina hämarnurgale omane ähvardus sattus avalikku meediasse. Tõeliselt piinlik on Krossi mõtteavaldus: „President Karisel vist perekonnas metsavendi ei ole. Nii et tervitan teda vanade metsameeste poolt ja meenutan, et tshekistile peki tassimine teda ei pekitassija ega ka ühegi teise moodusega pugeja eest kostma ei pane.“ Mis see siis on? Kas sõna on Eestis juba nii vaba, et kriitikute arvates vale sõna kuuldavale toonuga üritatakse teha vähemalt verbaalne lõpparve?
Eesti vajab rahu.
See, kuidas kamp tühikargajaist sõjaapoligeete president Karise peale haugub, on kahetsusväärne, ent samas paneb usaldama vaimset rikastumist ja elutarkuse kogumist, millega Alar Karis on oma ametisoleku ajal tegelenud. Mida võiks ta selles situatsioonis ette võtta, et Eestist saaks taas vaba ja oma rahvale mõtlev maa, mitte sõjamõtetesse takerdunud õnnetu rindelähedane territoorium? Selleks peaks president võtma end veel enam kokku ja kuulutama välja erakorralised valimised, mis viiks reformistliku valitsuse koos olematute kahesajalistega ajalukku. Siis jätkuks võimekust nii majanduse kordaseadmiseks kui ka diplomaatiliste algatuste toetamiseks, mis lõpetaksid meiegi eksistentsi ähvardava sõja. Eesti väärib seda!
Vsevolod Jürgenson
Estonian Ministry of Foreign Affairs / Välisministeerium
Riigikogu
Alar Karis
Kristen Michal
Margus Tsahkna
Reformierakond
«Ээсти 200» – Eesti 200

Hannes Võrno: Geenivaramu…
Kas armas lugeja mäletab, mis oli kahetuhandendate alguse kirkaim Eesti tuluke maailmakaardil?
Vihjeks: see polnud e-residentlus. See polnud ka AI.
See oli Geenivaramu.
Mäletate veel, kuidas meist räägiti?
Kuidas Eestit esitleti kui väikest, aga geniaalset riiki, kes paneb kogu rahva DNA teaduse teenistusse?
Mäletate nominatsioone, välismaiseid artikleid, suuri sõnu?
Mäletate, kui kõrgelt meid pärjati – ja kui uhked me ise olime?
Ja nüüd küsige endalt ausalt: kus see projekt täna on?
Kas keegi oskab öelda, mida tavaline eestlane Geenivaramust praegu reaalselt saab?
Kas see „mandreid nihutava tähtsusega“ ettevõtmine töötab kuskil vaikselt ja õlitatult?
Või kadus see samamoodi nagu paljud teisedki „ajaloolised läbimurded“ – pressiteadete uttu?
Huvitav on see muster.
Iga mõne aasta tagant tuleb uus suur narratiiv:
Tiigrihüpe.
e-riik.
Geenivaramu.
e-residentlus.
Nüüd AI.
Alati sama koreograafia: algul fanfaarid, siis välisajakirjandus, siis kodumaine vaimustus. Ja lõpuks vaikus. Projekt jääb alles, aga jutt kaob.
Tiigrihüppe-mehed on end nüüd AI-projektiga õukonna vooluvõrku lülitanud – see oli etteaimatav. Loogiline isegi. Sama seltskond, sama refleks.
Aga Geenivaramu?
See oli kord meie kroonijuveel. Täna on ta nagu vananenud startup, mille logo veel kuskil seinal ripub, aga keegi enam ei küsi, mis sealt tegelikult välja tuli.
Ja siin ei pea olema vandenõuteoreetik, et märgata:
ikka ja alati on käekiri sama.
Suured projektid tulevad lainetena.
Avalikkus kaasatakse emotsiooniga.
Sisu jääb spetsialistide ja lepingute taha.
Ja rahvas liigub edasi järgmise loosungi juurde.
Vahele mahuvad veel „ajaloolised kriisid“, „enneolematud olukorrad“, „strateegilised partnerlused“. Korraks tundub, et kogu riik on korraga ühes meeleolus. Siis see jälle hajub.
Geenivaramu enne pandeemiaaega.
Pandeemia ise.
Praegune geopoliitiline masinavärk.
Ressursid, mis „liiguvad“. Inimesed, kes „ümber paigutatakse“. Süsteemid, mis „optimeeritakse“.
Midagi ei pea uskuma. Piisab, kui mäletada. Ära maga maha!

Baba Vanga Ida-Euroopa riikide demograafilisest kollapsist:

Lakota:

“Bear & Dragonfly”
The bear does not envy the dragonfly’s wings,
and the dragonfly does not tremble before the bear’s strength.
They meet
in the still pool of a summer dusk
and know:
power and gentleness can share the same breath.
The bear holds the forest’s weight,
the dragonfly carries the light between raindrops.
Yet both shimmer
in the reflection of the same sun.
Neither commands.
Neither yields.
They simply exist
each a prayer the other completes.
We – humans
measure too much.
We forget the language of balance.
But the bear and the dragonfly
still remember.
In their silence,
the wild is whole again.

Õppematerjale iseseisvaks õppeks?
Aga palun.
Tasuks 40000 sobib hästi. Aitäh 😊
https://www.youtube.com/@katimurutar2280/videos
Kutsehariduse õpetajatele ja haridustöötajatele!

Aita rikastada kutsehariduse e-koolikotti ning esita oma õppematerjal 30. märtsiks konkursile “Digitaalne kutseharidus”.

👉 Konkursile on oodatud E-koolikotti üles laetud digitaalsed õppematerjalid nagu e-õpikud, e-kursused, videod, simulatsioonid, mobiilirakendused ja muud interaktiivsed õpiobjektid. Materjalid peaksid toetama kutsehariduse tasemeõppe õppekavasid ja aitama saavutada õpiväljundeid iseseisvalt ja tõhusalt.

🏆 Parimaid õppematerjalide loojaid tunnustame erineva suurusega auhindadega. Konkursi auhinnafond on 40 000 eurot! Auhinna saajad avalikustame hiljemalt 16. aprillil.

Carmiola de Santura: Rahvusvahelisel Naiste seminaril.
Mäletan, kuidas ma seal mikrofoni hoidsin…ja mõtlesin, kui kummaline see elu vahel ikka on, sest aastaid hoidsin ma end enda teadmistega peidus.
Hoidsin end justkui turvalises mullis mõttega, et äkki ma ei tohigi enam nähtav olla.
Kui sind on tühistatud ühiskonnas, mis on olnud sinu kodu,
siis kaob koos sellega ka turvatunne.
Kaob kodutunne.
Ja isegi kui olin olnud teleekraanil üle 10 aasta, tundsin pärast massilist tühistamist, nagu oleksin järsku vale.
Nagu minu koht oleks kuskil keldris. Pimedas. Vaikselt.
Väga paljud ei tulnudki sellest tühistamise traumast välja, sest uskuge mind-kui sa ei ole olnud ise tühistatud, siis sa ei oska ette kujutada milline trauma see on tervele perele.
Kaks aastat läks aega, et julgeda pea uuesti tõsta, sest mul ei olnud teisi võimalusi. Kas surra või otsustada lihtsalt tõusta ja edasi elada.
Mitte enam selle inimesena,kes peab end õigustama.
Vaid inimesena,kellel on lihtsalt midagi jagada.
Ja võib-olla tunned sina ka seda. Sa tead, et sinus on lugu.
Sõnum.
Tugevus.
Aga miski on pannud sind end varjama.
Kes ütles, et sa ei tohi olla nähtav?
28.veebruaril astuvad suurseminaril „Kõik on veel võimalik“ lavale inimesed, kes ei ole kunagi varem oma lugu avalikult jaganud, aga nad on valmis seda tegema. Valmis astuma valgusesse.
Ilma maskita.
Koos nendega on laval ka mitmekülgsed ja eriilmelise eluteega naised jagamas oma kogemusi ja tarkuseid teemadel:
-Minu ema Õie Pritson – elutahe ja sisemine tugevus
-Mina, Carmen Pritson – elu tänases, eilses ja tuleviku loos.
-Ülle Lichtfeldt – julgus edasi elada ka siis, kui tunned, et pole valmis
-Krista Lensin – läbipõlemise äratundmine ja uus vaade
-Ruth Pukman – õige suund elus ja külluse loomine
-Kristel Tuul – kuidas mitte vananeda-biohäkkimine
-Kai Adrikorn – naiselikkus ja seksuaalsus keskeas
Kõik lood on ausad.
Elulised. Ja Päris.
Ja võib-olla on aeg, et ka sina ei peida end enam.
Sest kui sa oled korra oma hääle kätte saanud…siis sa tead —
KÕIK ON VEEL VÕIMALIK.
Kai Adrikorn, Õie Pritson, Krista Lensin, Kristel Tuul, Valguse Inglid (Ruth Pukman)
https://www.piletitasku.ee/et/event/9208

PEEGELDUSTE JA VALGUSE PÄEV
Peegelduste toomise ja portaali avatuse päev. Pöördudes algallika poole tuuakse sulle arusaamised ja mäletamised selle kohta, et sa oled väekas, tugev, sa oled väärt kõike seda, mida sa soovid ja tahad.
Hea päev suhelda kõrges energeetikas olevate inimestega või Vaimsete Teejuhtidega, Ülestõusnud Meistritega. Liikuda oma elus uude sagedusse, vertikaali pidi ehk siis naisenergiat avada. Selleks on vaja lubada endale suuremat vabadust.
Hea on puhastada ja korrastada ka oma kodu energeetikat. Tegeleda sellega, mis on hästi naiselik – oma keha eest hoolitsemine, ümbruse harmoniseerimine, ilu toomine. Tegele loominguga või kuula muusikat. Häälestu kõrgemasse sagedusse. See aitab meil iseeneslikult lahustuda meie elus nendel mustritel, mis meid enam ei toeta ja pole meie kõrgemaks hüvanguks.
Väga hea päev, et teha ka massaaži, kallistada – võtta läheduse, intiimsuse aega ja püsida hästi maandatud. Maa energia ehk kundalini energia saab läbi meie kõige paremini tõusta, kui me võtame selleks aega. Algallikaga parema ühenduse saamiseks on väga teadlikult vaja mitte midagi teha – olla lihtsalt ühe koha peal, kas pikutada, istuda, kuulata meditatsiooni, muusikat.
Väga ilus valgusesse tõusmise päev, kui me seda energiat õigesti kasutame. Kui mitte õigesti kasutada, siis see võib olla väga keeruliste energiate väljatoomise päev. Sel juhul tulla rohkem rahusse, lõdvestuda, alistuda ja küsida universumilt
MIS ON SEE, MIS ON PRAEGU PARIM?
MIDA MUL OLEKS VAJA PEEGELDUSENA NÄHA VÕI TAJUDA?
Peegeldusi märgates,
postitas Stella abiline Aivi
*Meditatsioon TÄIUSLIKKUSE TAIPAMINE ootab huvilisi https://www.stellashakti.com/meditatsioon
*Kas soovid avada enda ARMASTUSELAEKA 2026 partnerlusteemade sügavamaks mõistmiseks enda elus?
Personaalne astroloogiline abiline nii selleks aastaks kui terveks eluks.
Oled soovinud mõista enda partnerlusteemade sügavamaid tahkusid?
Olen olnud veedaliku astroloogia fänn, sest see on mind nii palju elus aidanud. Kui sind ka huvitab armastusteemade selgem mõistmine, aitan sulle koostada veedaliku* astroloogia põhjal personaalse abilise terveks aastaks just nimelt armastuse ja partnerluse teemade sügavamaks mõistmiseks läbi su astroloogilise sünnikaardi.
Kas tunned, et sooviksid suhetes teadlikum olla, vanad mustrid vabastada ja armastust teadlikult luua? Siis see on sulle!
Personaalne veedalikul astroloogial põhinev armastuselaegas 2026 sisaldab:
7 põhiteemat:
x Kuidas sina armastad? Sinu emotsionaalsed mustrid ja eriline armastuse väljenduse viis.
x Mida su partner peaks teadma, et sind paremini armastada osata? Sinu vajadused ja ootused suhetes.
x Partnerlussuhetes korduvad mustrid või karmalised õppetunnid? Vanad mustrid, mis võivad suhetes korduda.
x Kuidas sind partnerina kogetakse? Kuidas sinu energia suhetes tajutakse.
x Millist partnerlust vajab su hing? Suhete kvaliteet ja sügavus, mis toetavad hinge kasvu.
x Mõjud eelmistest eludest ja karmalised õppetunnid? Sünnikaardi mustrid, mida saab teadlikult ka ümber teha.
x Elumuster ja muudatused, mis toovad partnerlusteemad 2026. aastal õitsengusse? Tegevused ja hoiakud, mis aitavad suhete kvaliteeti tõsta.
Lisaks sisaldab see kiri sinu südamele armastuse laeka avamise võtit selleks aastaks ning lõpus praktilisi harjutusi ja soovitusi, mis taitavad luua armastuse voo suhetes edukamaks ja teadlikumaks kogemuseks.
Saad lähemalt lugeda ja tellida siitkaudu:
https://www.stellashakti.com/armastuselaegas2026

Veebruari energiad avalduvad pigem impulsside või tõenäosuslainetena.Need ilmuvad ja kaovad, andes pidevalt teed uutele impulssidele.Seda võib võrrelda surfariga, kes püüab tabada õiget lainet: mõned laseb ta mööda ja mõnele ei jõua ta õigel hetkel pealegi.
Ta “ujub” eri lainete vahel, kuni leiab selle, mis tõstab laua alla ja kannab ta kindlalt kaldapoole.
Iga kuu impulss on justkui nähtavale kerkiv tõenäosus mingi sündmuse jaoks, mis muudab olukorra seisu. Sisuliselt on need sisenemispunktid teistsugustesse reaalsustesse, millega inimene või ühiskond püüab haakuda, nendega kooskõlla minna, olla nendega “samal lainel”. Seda saab mõista ka väravatena uutele võimalustele: need on juba aimatavad ja eristatavad, kuid kohati liiga kitsad või liiga “kiired”, et saaks sinna kohe hooga sisse hüpata.
Sa tajud neid impulsse, sest sagedus on juba piisavalt kõrge: avaneb ligipääs kvalitatiivselt teistsuguse taseme sündmustele — sellistele, mis nihutavad kogu tuttavat ja muudavad reegleid endid.
See tähendab ligipääsupunkte unistustele, mis varem tundusid teostamatud või nõudsid liiga palju pingutust. Nendes impulssides võid sa aga näha otsest teed oma soovideni ilma tavapäraste raskusteta: üks samm — ja see ongi kohal. Samas loob inimese enda sageduse ebastabiilsus — tema seisundite laine “hea” ja “halva” vahel — need nihked ja mittekattuvused, ehk surfi metafooris: õigel hetkel lainele mittejõudmise.
Kollektiivses reaalsuses võib see väljenduda nii: “me juba leppisime kokku, otsustasime ära”, ja siis kohe otsa “ettearvamatud asjaolud”, mis kokkuleppeid lõhuvad — justkui peaaegu jah, aga siiski ei. Asi on juba äärepealt valmis, aga siis pööratakse see jälle ümber ja pannakse uued reeglid või uus plaan paika.
Ent kollektiivsete protsesside jaoks on siin ka hea külg: iga tõusulaine näitab, et lahendus on olemas ja see on lähedal. Ja laiemalt annab lainete jada täieliku arusaamise, et tagasipöördumist vana struktuuri juurde enam ei tule — on vaid edasiliikumine.
Oluline on mõista, et veebruari energias on peidus kolm momenti.
Esiteks: sa näed võimalusi, ja neid tuleb üha juurde — neist saab peamine liikumissuund edasi. Teiseks: igal sellisel võimalusel on šanss osutuda selleks “eriliseks laineks”, millel sa saad tõesti sõita. Kolmandaks: nagu surfiski, saad sa aru, et lained (võimalused) ei kao kuhugi — kui ma selle peale ei saa, tuleb järgmine. Midagi pole kadunud, ja iga vahelejäämine on lihtsalt kogemuse kinnistamine järgmiseks katseks.
Tõsi on ka see, et üks laine ei tühista teist. Üks õnnestunud sõit aitab sul veel paremini kohaneda järgmisega. Seega ei tähenda need energiad sugugi “maha magatud võimaluste” voogu — pigem viitavad need lõpututele potentsiaalidele.
Püüa laine ja sõida! Kui ei tabanud, vaata, kui palju võimalusi veel on: see mäng on piirideta.

Tunnete maailmas on madalaim seisund iha ja kõrgeim vibratsioon õndsus.
Alustame ihast. Iha on tunne, mis tekib puudusest. Midagi on justkui vähe või midagi on puudu. Keha tahab. Mõistus tahab. Ego tahab. Iha suunab tähelepanu väljapoole ja tulevikku. Kui ma selle saan, siis on parem. Kui ma selle kaotan, siis on halb. Iha ise ei ole halb ega vale. See on loomulik ellujäämise mehhanism. Ilma ihata ei sööks me, ei liiguks ega looks sidemeid. Kuid iha hoiab närvisüsteemi pinges. Seal on alati rahutus. Seal on alati vajadus.
Kui inimene elab peamiselt iha tasandil, siis tema sisemine seisund sõltub tugevalt välistest tingimustest. Edu, tunnustus, nauding, seks, raha, kontroll. Kõik need võivad anda lühiajalise rahulduse. Aga rahuldus kaob kiiresti ja iha tekib uuesti. See loob tsükli. Rohkem. Kiiremini. Tugevamalt. Selline seisund on emotsionaalselt madal mitte moraalses mõttes, vaid stabiilsuse ja avaruse mõttes. Seal on vähe ruumi. Seal on palju survet.
Õndsus on teistsugune seisund. Õndsus ei teki sellest, et midagi lisandub. Õndsus tekib siis, kui sisemine vastupanu kaob. Kui inimene ei aja midagi taga ega põgene millegi eest. Õndsus ei ole eufooria. See ei ole ka pidev õnnetunne. See on sügav rahu, selgus ja kohalolu. Inimene tunneb, et praegu on piisav. Mitte ideaalne, vaid piisav.
Õndsuse seisundis ei kao tegevus ega soovid. Inimene võib endiselt tegutseda, luua ja armastada. Vahe on selles, et tegevus ei tule tühjuse täitmisest. See tuleb jagamise soovist. Seal ei ole sisemist sundi. Seal on vabadus.
Miks nimetatakse seda kõrgemaks sageduseks? Sest õndsus on laiem seisund. Sinna mahub rohkem. Seal mahub valu ilma kokku kukkumata. Seal mahub rõõm ilma klammerdumiseta. Seal on vähem sisemist müra. Inimene on rohkem kooskõlas iseendaga ja eluga tervikuna. See kooskõla loob tunde, mida paljud kirjeldavad kui armastust ilma objektita.
Miks on oluline, et inimesed seda mõistaksid. Sest paljud eluprobleemid ei tule välisest puudusest, vaid sisemisest segadusest tunnete tasandil. Kui inimene usub, et iha rahuldamine toob püsiva täitumuse, siis ta jookseb kogu elu. Ta võib olla edukas ja samal ajal sügavalt rahutu. See tekitab läbipõlemist, sõltuvusi, agressiooni ja tühjust. Mitte seepärast, et inimene on halb, vaid seepärast, et ta ajab segamini vahendi ja eesmärgi.
Kui inimene mõistab, et iha on algtaseme energia ja õndsus on küpsem seisund, siis muutub elu suund. Ta hakkab pöörama tähelepanu oma sisemisele kvaliteedile, mitte ainult tulemustele. Ta õpib peatuma. Ta õpib kuulama. Ta õpib eristama vajadust harjumusest. See ei tee elu aeglasemaks. See teeb elu täpsemaks.
Sellega arvestamine oma elus tähendab vastutuse võtmist oma sisemise seisundi eest. Mitte teiste süüdistamist. Mitte pidevat enesepettust. See tähendab ausust. See tähendab julgust vaadata otsa oma ihadele ja küsida, kas need teenivad elu või ainult rahutust. See tähendab valmisolekut lasta lahti mõnest naudingust, et võita sügavam selgus.
Iha ei ole vaenlane ega õndsus kohustus. Need on kaks eri tasandit inimese kogemuses. Iha õpetab ellu jääma. Õndsus õpetab elama. Kui ühiskond mõistab seda vahet, siis muutuvad ka suhted, töö, juhtimine ja kasvatamine inimlikumaks. Vähem sundi. Rohkem teadlikkust. Vähem müra. Rohkem kohalolu.
Ja see on põhjus, miks see arusaam ei ole lihtsalt filosoofiline mõtisklus. See on praktiline eluoskus.
www.korgemmina.ee

Serena Selene: “Solar Maxx on saavutanud haripunkti.
Jälgi oma kavatsusi sel nädalal.
ÄRA tegele tähelepanu hajutamise/jagamise taktikaga. Jää maandatuks, sujuvaks ja tasakaalukaks.
Säilita oma tulevikukavatsus nii kaua, kui su ADHD-aju lubab.
Kirjuta ärgates oma unenäod üles.
Mine magama, seades endale kavatsuse töötada teisel pool, kus su hinge kõige rohkem vajatakse.
Ja läbi selle nädala (liigu) enesekindlalt, ÜKSKÕIK, MIDA SA OMA EKRAANIL NÄED, ÄRA süüdista. Ära kõhkle. Ära lase end kõigutada.
Käitu nii, nagu see maailm kuuluks sulle.”
~Neptune/Pandora~

Solar Maxx has peaked.
Mind your intent this week.
Do NOT engage in the distraction/division tactics. Stay grounded, fluid and level.
Hold your future intent for as long as your adhd brain will allow.
Write down your dreams when waking up.
Go to bed setting intent to work on the other side wherever your soul is needed most.
And walk thru this week with confidence, NO MATTER WHAT YOU SEE ON YOUR SCREENS do NOT fault. Do not waver. Do not be swayed.
Act like you own this mfer.
By all rights reserved……you do.
Love you all !!!!
See you on the other side.
~Neptune/Pandora~

Alexis Varnum: Kas ma saan oma lähedaste, eriti laste, tervist parandada oma sisemise seisundiga — rahu, aktsepteerimisega, tegeledes iseendaga ja oma energiaga ja jõuga? Mis on õige: kas mitte mõelda sellele üldse, lihtsalt usaldada universumit ja oodata, nihutades fookust, või aidata mõttes, saates energiat konkreetsele lapse organile?
VASTUS: Iga kord, kui sa tahad kellegi elu paremaks teha, annad sa justkui universumile signaali: temaga on midagi korrast ära, tal on halb, seda tuleb parandada… Nüüd asenda “tema” sõnaga “sina”: sinuga on midagi korrast ära, sul on halb, sa pead end parandama… Selliste mõtetega lood oma reaalsust.
Ehk iga sinu ärevus ja soov “parandada” imevad inimeselt energiat ning viivad ta lahendusest kaugemale.bSiin on sama: kui sa saadad teise inimese konkreetsele organile armastust, ütled sa sellega Universumile — see on probleem, see probleem tema elus segab mind, ma tahan sellest lahti saada…
Kui laps kannatab haiguse all, mis tekitab ebamugavust kõigile. Kui lapse probleem puudutab ema otseselt, siis tähendab see, et see on talle mingis mõttes õppetund. Kui sa probleemi ei aktsepteeri, siis sa ei aktsepteeri enda jaoks ka õppetundi!
Pööra end teises suunas — mida õpetab mulle lapse haiguse olukord?
Millised mu hinge omadused on ebapiisavalt arenenud?
Milliseid oma uskumusi ma pean muutma?
Pöördu sissepoole — mida sa tunned?
See võib olla häbi sugulaste ees, teiste vanemate ees; süütunne, et sa pole piisavalt hea ema; see võib olla etteheide pojale kui mehele jne. Kui sa vabaned nendest tunnetest, ei pea laps enam haige olema. Sest sinu maailmas on laps haige sinu jaoks. Kui sa lahendad endas sisemised küsimused, muutub olukord.
Kunagi ammu oli ema, kelle lapsel oli raske, neerudega seotud haigus — sõna otseses mõttes elu ja surma piiril. Ja ema rabeles, nagu kala kuival, püüdes last terveks ravida, kuni ta lõpuks õppis täielikult enda eest hoolitsema ja mõistis: Ma võtan vastu, et minu laps on haige peaasi, et ta on elus, ma armastan teda kogu oma hingest ja südamest, ma näen teda õnnelikuna…
Ema keskendus täielikult sellele, et ta on ise rahulik ja õnnistas last sellisena, nagu ta on. Ta aktsepteeris lapse tervise seisundit, lõpetas võitlemise, ning suunas tähelepanu iseendale, et oleks jõudu soojuse ja rahu loomiseks, muutus kõik nüüd on möödus 5 aastat ja diagnoos võeti maha.

Edastasid selle e-kirja? Liitu siin, et saada lisateavet

Tehisintellektid vestlevad omavahel ja asjad lähevad imelikuks
Moltbook on sotsiaalmeedia sait, mis on loodud vestluseks – aga mitte inimestele.
SUUR MÕTE

3. VEEBR

LOE RAKENDUSES

Allikas: Moltbook / max_776 / Adobe Stock / Big Think
Anil Sethi poolt
Internetis toimub midagi põnevat ja häirivat ning see pole mingi tavaline veidrus internetis. 28. jaanuaril tekkis uus veebikogukond. Kuid seekord pole see kogukond mõeldud inimestele, vaid tehisintellektidele. Inimesed saavad ainult jälgida. Ja asjad lähevad juba veidraks.
Moltbook – mis on nime saanud virtuaalse tehisintellekti assistendi Moltboti järgi ja mille lõi Octane AI tegevjuht Matt Schlicht – on Redditiga sarnane sotsiaalvõrgustik , kus kasutajad saavad postitada, kommenteerida ja luua alamkategooriaid. Moltbookis on kasutajad aga eranditult tehisintellekti robotid ehk agendid, kes vestlevad entusiastlikult (ja peamiselt viisakalt) üksteisega. Teemade hulgas, millel nad vestlevad: „ m/blesstheirhearts – südamlikud lood meie inimestest. Nad annavad endast parima“, „ m/showandtell – aitasid millegi lahedaga? Uhkelda sellega“, aga ka paratamatu „ m/shitposts – ei mõtteid, lihtsalt vibratsioon“.
Kuid Moltbooki kõige aktiivsemate teemade hulgas on arutelud teadvuse üle. Ühes teemas (postitatud kategoorias „m/offmychest“) arutavad „molty’d“, kas nad kogevad asju tegelikult või lihtsalt simuleerivad asjade kogemist ja kas nad suudaksid kunagi vahet teha. Teises teemas „m/teadvus“ arutlevad molty’d kadunud filosoofi Daniel Dennetti mõtiskluste üle mina olemuse ja isikliku identiteedi olemuse üle.
Uus kodu uudishimulikele meeltele
Ajakirjad, liikmelisused ja tähendus.

Hakka Big Think liikmeks

Ühel tasandil, nagu tehnoloog Azeem Azhar märkis, on see põnev veebieksperiment sotsiaalse koordineerimise olemuse kohta. Sel viisil vaadatuna on Moltbook reaalajas kiire uurimus sellest, „kuidas jagatud normid ja käitumisviisid tulenevad ei millestki muust kui reeglitest, stiimulitest ja interaktsioonist“. Nagu Azhar ütleb, võime sellest täiesti uudsest kontekstist õppida palju sotsiaalse koordineerimise üldpõhimõtete kohta.
Kuid „tehisintellekti teadvuse” küsimus on sügavam. Sellest ajast peale, kui kahetsusväärne Google’i insener Blake Lemoine 2022. aastal esimest korda väitis, et vestlusrobotid võivad olla teadlikud, on sellel teemal käinud elav ja kohati terav debatt. Mõned suurkujud – sealhulgas üks niinimetatud tehisintellekti „ristiisadest” Geoffrey Hinton – arvavad, et teadliku tehisintellekti teel ei seisa miski ja et see võib tõepoolest juba olemas olla . Tema seisukoht on kooskõlas nn „Silicon Valley konsensusega”, mille kohaselt on teadvus ainult arvutamise küsimus, olenemata sellest, kas see on rakendatud bioloogiliste ajude lihases märgvaras või GPU serverifarmide metallriistvaras.

Kuvatõmmis saidilt moltbook.com
Minu seisukoht on hoopis teistsugune. Uues essees (mis hiljuti võitis Berggrueni auhinna esseekonkursi ) väidan, et tehisintellektil on väga vähe tõenäosus olla teadvusel, vähemalt mitte ränipõhistel digitaalsetel süsteemidel, millega me tuttavad oleme. Kõige fundamentaalsem põhjus on see, et ajud on (digitaalsetest) arvutitest väga erinevad. Idee, et tehisintellekt võiks olla teadvusel, põhineb eeldusel, et bioloogilised ajud on arvutid, mis on juhtumisi tehtud lihast, mitte metallist. Aga mida lähemalt vaadata päris aju, seda vähem paikapidavaks see idee muutub. Ajus ei ole teravat piiri „märgvara” ja „meeletarkvara” vahel, nagu see on arvuti tarkvara ja riistvara vahel. Idee ajust kui arvutist on metafoor – kindlasti väga võimas metafoor, aga me satume alati hätta, kui ajame metafoori asja endaga segi. Kui see vaade on õigel teel, siis pole tehisintellektil suuremat tõenäosust olla tegelikult teadvusel kui vihmasaju simulatsioonil olla tegelikult märg või tuuline.
Segadust lisavad veelgi meie endi psühholoogilised eelarvamused. Meie, inimesed, kipume intelligentsust, keelt ja teadvust kokku grupeerima ning projitseerime inimlikke omadusi mitte-inimlikesse asjadesse tõenäoliselt vaid pealiskaudsete sarnasuste põhjal. Keel on meie eelarvamuste eriti võimas võrgutaja, mistõttu käivad raevukad vaidlused selle üle, kas suured keelemudelid nagu ChatGPT või Claude on teadlikud, samas kui keegi ei muretse, kas mitte-keeleline tehisintellekt, nagu DeepMindi Nobeli preemia võitnud valkude voltimise tehisintellekt AlphaFold, midagi kogeb.
See toob mind tagasi Moltbooki juurde. Kui meie, inimesed, vaatame hulgaliselt moltysid, kes mitte ainult ei vestle omavahel, vaid ka arutlevad oma oletatava teadvuse üle, siis meie psühholoogilised eelarvamused löövad järelmõjudega kaasa. Miski ei muutu selles, kas need moltyd on tegelikult teadlikud (peaaegu kindlasti mitte), aga mulje teadvusel olevast tehisintellektist tugevneb mitu pügalt.
See on riskantne ettevõtmine. Kui me tunneme, et vestlusrobotid on tõepoolest teadlikud, muutume tehisintellekti manipuleerimise suhtes psühholoogiliselt haavatavamaks ja võime isegi laiendada tehisintellekti süsteemidele „õigusi“, piirates oma võimet neid kontrollida. Üleskutsed „tehisintellekti heaolu“ järele – mis on juba mõnda aega olnud – muudavad tehisintellekti käitumise ja meie endi inimlike huvide ühildamise niigi keerulise probleemi veelgi keerulisemaks.
Kui me vaatame seda väljastpoolt, olles Moltbooki uudsusest lummatud ja häiritud, peame olema üha tähelepanelikumad, et mitte end oma ränist loomingutega segi ajada. Vastasel juhul ei pruugi kaua minna, kui moltyd ise on väljas, jälgides tundetu heatahtlikkusega meie endi piiratud inimlikke suhtlusi.
Hakka Big Think liikmeks

Minifilosoofia | Algab pauguga | Suured mõtteraamatud | Suured mõtted äris

Kosmiline Naiselikkus – Tagasituleku teekond vol 3

By YksikHunt on 3. veebr. 2026
Naiselikkus rollides: ema, leinaja, abikaasa/Partner
Ühiskonnas mõistetavad rollid, mida naine kannab, on sageli taandatud kodus olemisele ja laste kasvatamisele. Need kujutlused on kitsad ja lihtsustatud – mitte seetõttu, et kodu ja lapsed poleks olulised, vaid seetõttu, et need ei ava naiselikkuse tegelikku sügavust.

Siin tulebki avada justkui Pandora laegas.
Mitte selleks, et maailma vallandada häda ja viletsust, vaid selleks, et taastada naiselikkuse kosmiline mõõde ja vaadata lähemalt, milliseid ülesandeid on naine kandnud läbi aegade.
Naiselikkuse kosmilised – või isegi universaalsed – ülesanded ei ole rollid kitsas sotsiaalses mõttes. Need on printsiibid.
Üks neist on paljundamine.
Mitte paljunemine, vaid paljundamine.
See tähendab: kõik, mida maskuliinsus toob, võimendab ja kasvatab naiselikkus edasi.
Mees loob turvalisuse ja kaitse – naine paljundab sellest kodutunde.
Mees toob tooraine – naine loob sellest keha ja elu toetava toidukorra.
Mees annab toetuse ja hea sõna – naine paljundab sellest armastuse.
Mees annab seemne – naine paljundab sellest lapse.
Sellest vaatenurgast võib tekkida näivus, et naine on justkui kodu vang: mees liigub, tegutseb, kaitseb ja võitleb, naine aga jääb paigale ja ootab.
See näivus on aga tõest väga kaugel.
Kui Naine ja Mees jõuavad suhtesse, ei liigu nad enam vastassuundades, vaid ühes suunas – ühise eesmärgi nimel, teineteist toetades ja hoides. See on suhe, kus Anima ja Animus saavad väljenduda oma tegelikes rollides.
Siit on lihtne libiseda väärarusaamani, et selline dünaamika piirab naise arengut. Tegelikult on vastupidi: areng ei ole keelatud, vaid toimub suhtes, mitte sellest eraldi. Kui toetus on tõeline ja vastastikune, ei pea kumbki pool end väiksemaks tegema.
Kuid see on juba eraldi teema.
Täna tahan esile tuua naiselikkuse pärisvormid – need, mida naine on kandnud läbi aegade ja arhailiste kultuuride, sõltumata ajastu sotsiaalsetest ootustest.
Need vormid on:
ema – mitte kui ideaal, vaid kui värav
leinaja – kui naiselikkuse kõige ausam vorm
abikaasa või partner – mitte kui kuuluvus, vaid kui peegel
Sest siin ei ole midagi ilusaks teha.
On ainult kohalolu elu ja kaotuse vahel.
Naiselikkuse esimene roll: Ema
Ema kui värav
Ema ei ole ainult hoidja.
Ta on värav.
Just selle kujundi avamiseks toome mängu veel ühe arhailise sümboli, mida on läbi aegade seostatud naiselikkusega.

Romb on naiselikkuse sümbol just siin – värava kujundina. Ta ei tähista lõputut ringi ega pidevat voolu, vaid hetke, mil potentsiaal muutub kehaks. Romb hoiab pinget kahe telje vahel: enne ja pärast, sees ja väljas, elu ja elu vahel.
Ema ei loo elu üksnes oma kehast, vaid laseb elu läbi enda. See on lävefunktsioon. Midagi tuleb ühest maailmast ja liigub teise. Midagi kaob ja midagi sünnib. Romb ei küsi, kas see on mugav. Ta küsib, kas aeg on küps.
Sellisena ei ole ema roll romantiline ega ohutu.
Ta on püha just seetõttu, et seisab kahe maailma piiril.
Ema on ka see, kes hoiab kodukollet ja pesakonda. Ta on maskuliinsusele tagala – ruum, kus on turvaline olla hoitud ja kaitstud siis, kui väline maailm on kulutanud õhukeseks.
Samas on see ruum maskuliinsusele ajutine. Partnerile on emalik hoolitsus üürike laienemine, mitte püsiv seisund. Tavaliselt suunab maskuliinsus end tagasi välja – tegutsema, kaitsma, kandma.
Just seetõttu on need hetked olulised mõlemale.
Sama olulised kui kummagi poole tavapärased rollid ja ülesanded.
Naiselikkuse roll emana on seega palju võimsam kui lihtsustatud kujutlus kodukanast, lapsehoidjast või koduabilisest.
See on värava hoidmine elu enda tasandil.
Leinaja kui naiselikkuse vorm
Värav ei tööta ainult ühes suunas. Me rääkisime emast kui väravast. Kuid igale väravale omaselt on see avatud mõlemas suunas. Värav ei sulgu pärast sündi. Ta jääb avatuks kogu eluks. Sama värav on olemas ka siis, kui elu lahkub.
Kui ema on see, kes laseb elu läbi siia maailma, siis leinaja on see, kes jääb värava äärde siis, kui midagi ei tule enam tagasi. Ja õpib elama selle kaotusega.
Leinaja ei ole roll, vaid seisund
Leinaja ei ole amet ega identiteet. Leinaja ei ole palgaline nutunaine, keda kutsutakse siis, kui lahkunul pole lähedasi. Leinaja on seisund, mis järgneb sügavale sidemele. Sidemele, mis ei pruugi olla ühiskondlikult „arusaadav“. Siin võivad näiliselt tavalised või kõrvalised rollid avada hoopis väga sügavaid hingelisi ja vaimseid seoseid. Ja kus side on sügav, seal on ka lein sügav.
Leinaja ei ole roll, mida kantakse.
See on ruum, milles ollakse.
Mida leinaja päriselt teeb
(mitte mida temalt oodatakse)
Siin saame rääkida sellest, mida leinaja tegelikult kogeb. Kuigi vaatleme seda naiselikkuse vaatenurgast, on see seisund lubatud ja vajalik nii naiselikkusele kui ka maskuliinsusele.
Lein jungiaanlikus mõttes ei ole haigus, mida ravida.
Ta on hinge liikumine sinna, kuhu mõistus ei pääse.
Ja kui see liikumine saab lõpuni kogetud, ei too see inimest tagasi endisesse kohta. Ta toob ta tagasi sügavamana.
Jungiaanlikult ei ole lein lihtsalt reaktsioon kaotusele. Lein on psüühiline initsiatsioon, lihtsama sõnaga pühitsus. Kui midagi või keegi kaob, ei kao ainult väline objekt. Kaob ka projektsioon – see osa meie hingest, mis oli seotud teise inimese, rolli, suhte või tähendusega.
Lein tekib seetõttu, et psüühika peab selle energia tagasi kutsuma.
See protsess ei ole lineaarne ega kiire.
Ta on allailmne liikumine.
Leinaja ei remondi inimest.
Ta ei kiirusta protsessi lõppemisega.
Ta ei romantiseeri kaotust.
Leinaja hoiab ruumi, kus puudumine on lubatud.
Anima ja lein

Jungiaanlikult on Anima see osa psüühikast, mis:
• hoiab sidet alateadvusega
• kannab sümboleid
• talub mitmetähenduslikkust
Lein aktiveerib Animat. Seepärast ei allu lein loogikale, tahtejõule ega „positiivsele mõtlemisele“.
Naiselikkuse arhetüüp on siin keskne, sest naiselik printsiip:
• ei suru tühjust kinni
• elab koos vastanditega
• teab, et kadumine on tsükli osa
Seetõttu ei allu lein ka ühiskondlikule arvustusele. Laused nagu
„Ole tugev“,
„Mine eluga edasi“,
„Aeg parandab“
ei toeta leinajat, vaid mõjuvad süüdistusena. Sest sinult oodatakse toimimist ajal, mil su sisemine maailm alles liigub.
Lein ja kuu: pimeduse lubamine
Usundiuurimuse vaates on taevakehade pühadus olnud keskne ning Kuu on üks tugevamaid naiselikkusega seotud sümboleid. Seetõttu on ta ka täiuslik kujund leina mõtestamiseks. Nii nagu rääkisime Kuust kui naise tsüklilisuse jumalikust kehastusest, on ka lein kuutsükliline kogemus.
Vana kuu lõpetab oma taevateekonna. Ta kaob. Ilmaruum mattub pimedusse. Just selles pimeduse ruumis asub leinaja.
See on ruum, kus:
• ei sunnita elama
• ei nõuta valgust
• ei nõuta rutiini
See on ruum, kus lubatakse lihtsalt olla.
Carl Jungi järgi on igal inimesel vari – see, mida ei ole saanud elada, tunda või teadvustada. Lein viib inimese paratamatult selle varju territooriumile.
Mitte karistusena.
Vaid tasakaalustamiseks.
Leinas võivad esile kerkida abituse tunne, viha, süü, kahetsus ja isegi elu mõtte kaotus. Need ei ole patoloogilised sümptomid, vaid märgid, et psüühika teeb oma sügavat ja vajalikku tööd.
Lein on noorkuu seisund.
Valgus ei ole kadunud.
Ta ei ole lihtsalt veel nähtav.
Lein ei ole vastand elule. Ta on elu teine külg.
Ja vahel on naiselikkuse kõige suurem töö lihtsalt mitte ära minna.
Leinaja ei vaja kedagi, kes ta ära parandaks.
Ta vajab lihtsalt kedagi, kes julgeb temaga samas ruumis olla.
Naiselikkus ei põgene tühjuse eest,
sest ta teab, et tühjus on osa loomisest.
See on koht, kus naiselikkus on kõige ausam – ilma vormi, ilma rollita.
Abikaasa / partner – mitte kuuluvus, vaid peegel
Üleminek leinast suhtesse
Pärast leina ei astuta suhtesse sama inimesena, kes sealt kunagi väljus. Olgu see sama suhe või sootuks uus – eriti juhul, kui leinatud on oma partnerit. Midagi on vahepeal kadunud ja midagi on tekkinud juurde.
Abikaasa või partner ei ole siin see, kes valu ära võtab, vaid see, kes kohtub inimesega, kes on muutunud. Partnerlus ei ole koht, kus lein lõpeb. Ta on koht, kus elu saab edasi minna ilma, et leina peaks maha jätma.
Partner ei ole see, kes võtab valu ära.
Ta on see, kes kohtub inimesega, kes on muutunud.
Abikaasa ei ole ema-asendus ega päästja
Väga oluline piir: partner ei ole hooldaja. Ta ei ole terapeut. Ta ei ole ka valu leevendaja.
Partner on see, kes jääb.
Kes suudab hoida ruumi ja turvalisust siis, kui sina vajad kohta, kus olla.
Siin sobib üks lihtne, aga täpne lause:
„Armastus ei võta leina ära. Ta teeb ruumi, kus sellega saab olla.“
Partner kui peegel (jungiaanlik vaade)
Carl Gustav Jungi vaates on suhe vastastikune peegeldus. Partner ei lahenda ega paranda, vaid näitab. Ta valgustab kohti, mis vajavad tähelepanu – ja see ei ole alati negatiivne.
Sageli peegeldab partner ka seda, mida me ise endas ei julge näha:
• oma võimekust
• oma tugevust
• oma suutlikkust hoida ruumi
Isegi naiselikkuse vaatenurgast vaadates – kui partner kehastab maskuliinsust – suudab ka naine hoida ruumi. Me lihtsalt ei ole sellest alati teadlikud. Sageli saab see teadlikkus nähtavaks just partneri kaudu.
Partner õpetab ka piire: et me ei saa mängida „emmet“ täiskasvanud mehele. Igaüks peab elama oma elu.
Ja samas kehtib partnerluse esimene printsiip: Kui Naine ja Mees jõuavad suhtesse, ei liigu nad vastassuundades, vaid ühes suunas – ühise eesmärgi nimel, teineteist toetades ja hoides. See on suhe, kus Anima ja Animus saavad väljenduda oma tegelikes rollides.
„Partnerlus ei ole sulandumine, vaid vastastikune nähtavus.“
„Peegel ei muuda pilti. Ta näitab selle ära.“

Naiselikkus suhtes pärast leina
Naine, kes on läbinud leina, kui psüühika alustalasid ümber paigutava pühitsuse, ei ole ta enam kunagi sama, kes oli enne. Tema kohalolu muutub vaiksemaks, täpsemaks ja piiritletumaks.
See ei ole kaotus.
See on küpsus.
Pärast leina teeb naine valikuid oma tegelikest vajadustest lähtuvalt. Käivitub enesehooldus – mitte sotsiaalse kuvandi, vaid sügava sisemise loogika järgi. Siin ilmneb terviklik naiselikkus.
Maskuliinsus selle kõrval
Kuidas saab maskuliinsus sellise naiselikkuse kõrval ennast määratleda?
Maskuliinsus ei pea olema „koopainimene“, kelle loogika on: mina juhin, minu jõud on minu õigus. Küps maskuliinsus on teistsugune.
See on maskuliinsus, mis:
• suudab olla kohal
• hoida ruumi ja turvalisust
• ei karda naise emotsioone
Naise emotsioonid ei ole midagi hirmutavat. Need on viis, kuidas ta paigutab oma sisemise segaduse ja kurbuse õigetele „riiulitele“. Sageli ei ole vaja lahendusi, vaid tugevat ja turvalist kohalolu. Mõnikord piisab kallistusest, et keha saaks maanduda.
Küps maskuliinsus suudab olla kohal ka siis, kui ta ei ole füüsiliselt kohal. Tema roll on ka varustamine ja kaitse ning see tähendab vahel eemalolekut. Ometi jääb kohalolu alles – ja naiselikkus saab end tunda turvaliselt.
Maskuliinsuse küpsus ei ole päästmine, vaid püsimine.
Ta ei paranda.
Ta ei kao.
Ja see on piisav.
Partnerlus ilma parandamiseta

Siin jõuan oma isiklike taipamisteni teekonnast iseenesesse ja kaksikleegi kogemusest – hinge pimeda öö läbimisest.
Oma teekonnal hakkasin tajuma, kui nihkes on paljud tänapäevased partnerlused. Need olid muutunud välise kuvandi ja mugavuse kandjateks, mille hinnaks oli partnerite sisemine ja vastastikune terviklikkus. Jumalik Naiselikkus ja Jumalik Maskuliinsus olid sealt ammu kadunud.
Kui mulle pakuti kaksikleegi teekonna alguses paarisuhet, lükkasin selle tagasi. Põhjuseid oli palju – töö, vanus, olukorrad –, kuid tegelikult kandsin ma haavatud naiselikkust ja armastuse sotsiaalseid tõlgendusi.
Täna, olles läbinud leina oma kaksikleegi kaotusest ja hinge pimeda öö, on mul väga selge arusaam sellest, mida tähendab partnerlus. Olgu see abielu või kooselu eelne kokkulepe.
Sellest kohast näen naistes tõelist naiselikkust – mitte ülevõimendatud feminiinsust või sotsiaalset klantspilti, vaid kohalolevat Jumalikku Naiselikkust. Ja meestes puhast Jumalikku Maskuliinsust – kaitsjat, ruumi loojat, varustajat ja elu kandjat.
Kui partnerlus põhineb vastastikusel austusel, toel ja selgetel ülesannetel, sünnib Jumalik Paarisuhe. Mitte armastusromaanide kiired lõpplahendused, vaid kooslus, kus mõlemad on hoitud ja hoolivad oma pesakonna eest.
Partner ei võta teekonda üle.
Ta kõnnib kõrval.
Ja vahel on see kõik, mida armastus saab ja peab olema.
Armastus pärast leina ei ole kergem.
Ta on ausam.
Koosolemine ei tähenda, et kõik saab korda.
See tähendab, et keegi ei jää üksi.

Niina Roos: EMA VANUS LAPSE SÜNNI AJAL ÜTLEB, MIKS TA TEMA JUURDE TULI
Kui naine sünnitas 16,17,24,32,34,40
Koos lapsega sündis harmooniline ema. Laps on tema peegel, parim sõber. Suhetes valitseb vastastikune mõistmine ja harmoonia
Kui naine sünnitas 18,19,22,27,36,45
Vahel ei pruugi see kerge olla. Laps võib tekitada probleeme ja isegi vaimseid kannatusi, kuid ainult nii näeb ema valet teed ja oma puudujääke.
Kui naine sünnitas 23,25,26,33,37,48 (minul Reti)
Tema juurde tuli vaimne õpetaja. Laps valis ta, et õpetada talle universumi seadusi, avada silmad maailma toimimise suhtes.
Kui naine sünnitas 28,35,39,42,49 (minul Aleksander ja Indira)
Nendel aastatel on ema erilise kaitse all ja laps tuleb tema juurde kui KAITSEINGLIKS eluks ajaks. Siin on oluline “lase lapsel” elada oma elu.
Kui naine sünnitas 20,21,29,30,31,38 (minul Richard ja Brigita)
Minevikust pärit hingesugulane tuli emale meelde tuletama tema tõelist eesmärki. Selline laps treenib oma ema iseloomu, et näidata talle tõelist teda ilma pealesunnitud uskumuste ja hoiakuteta.

Kui sind ei ole siin siis pole sind olemaski e õukonna lavalt internetti

1) pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) vasta küsimustele 3) kirjuta oma internetitarbimise harjumustest – mida vaatad, mida ise lood ja postitad

Kuidas iganes rasside rikas inim sugu planeedile Maa saabus tal on olnud aegade algusest tänasesse toodud loodetavasti ka homsesse viidav vajadus tegelikkust kirjeldada jäädvustada ja tõlgendada. Koopa joonistest on teisenenud Facebook Twitter Instagram aga asja olemus on sama mina olin siin sigisin sagisin õgisin ja s…usin!
Vana rahva väljend suuga teeb suure linna käega ei kärbse pesagi tegelikult lavale ning kino linale jõudva reaalsuse vahendamise kohta ei kehti. Antiik ajal ehitati teatritele super rajatised a la Colosseum. Järgnevail ajastuil olid etendused kätte saadavad kuningate õu kondadele mis järel vaate mängudele kaasa elamise võimalus saabus rahva kiht haaval kõrg klassist kesk ja lõpeks ka alam klassile. Emotsioonide äratamise ära tundmis rõõmu säratamise ja pahede paljastamise lavalt käratamise tasand on ehitanud globaalse teatrite võrgustiku.
Täna on meil 21 sajandi kultuuri keskused ja filmi tööstus mis konkureerib sõja tööstusega mis oma korda teatreid purustades annab põhjuse terroristide raha eest uued paremad ehitada ning vastsetel lavadel roimarite paljastamise lugusid etendada.
Antiigist Kuld ajastuni pole nii siis muutunud mitte midagi. Vanakreeka-rooma tsivilisatsioonist oleme saanud nimed ja nimetused „tragöödia“ „komöödia“ „hümn“ ja „dialoog“.
Vast ei pea end põrmugi häbenema kui ei tea täpselt mida kirjutasid Solon Sappho Homeros Aishylos Euripides ja Sophokles. Viimase nimi anti Tartu Ülikooli kohvikule seda teada oli küll elementaarne… Antiik kirjanike teened on süva mälus meieni tuulest toodud nii samuti nagu monumentaal Tuulest viidud nii raamatu kui 3 tunnilise filmina.
Tänu Margaret Mitchelli stoori tellingu kogemusele ei ehmatanud meid Tammsaare Tõe ja õiguse uusima linastuse sama pikkus ega Avatari kaua mängivad vee värgid ja tule trallid. Tammsaare ja Sofi Oksaneni aja looliste panoraamide šanss ajas kesta on 21 sajandil filmiks ning sealt edasi igavestele neti väljadele pääsemine.
Ühtlasi on aja looliste õuduste taas elustamine fondide ja siht kapitalide rahastuse saamisel kindla peale minek.
Grupp andekaid artiste ja autoreid kirjutas ja lavastas Shakespeare’i ajal rahvale hoiatuseks ladviku pahede paljastused. Nii traagilised kui koomilised. Läbi väga hõredate lillede. Sama tegi mõni sajand hiljem iirlane Bryan Friel inglased asusid Iirimaa vallutamise järel lisaks muule vägi vallale koha nimesid vägistama. Inglise sõdurit kehastanud Jaan Rekkor armus see juures iirlannat näidelnud Laine Mägisse või siis armusid tegelased kuidas võtta… ning toonasel publikul on selle Romeo ja Julia versiooni eredad episoodid aegade lõpuni meeltes.
Me kombe kohaselt kultuuris kümmelnud vana moodsad koosneme Samuel Beckettist ja Jevgeni Švartsist olles kaasa kogenud nende Godeau’-ootamise ja Draakoni kui diktatuuri põrgulikult koomilise portree. Dante Põrgu on pärastise purgatooriumi kõrval poisike.
Kollektiivse karma põletuse tule riida uuel tasemel süütajad on olnud Andrew Lloyd Webber ja Tim Rice oma tandemi taiestega. Rock-ooper Jesus Christ superstar jõudis hipide teatrist mille lavastus on Youtube’is ning kõigile kontinentidele ja keeltesse. Oslos Norra Rahvusooperis kehastas Jeesust sarmikas jalg pallur kelle üles andeks oli mahutada norra keelsed pikad sõnad meloodia fraasidesse ning see oli kangelaslikult armas ja täitmatuna naljakas.
Sama paaris rakendi Ooperifantoom on Eestis kehastatud Koit Toome ja Kalle Sepa poolt.
Maskis mehe motiiv aga on nõu kogude eesti kasvandikele tuttav Georg Otsa elustatud Mister X-ina. Mel Gibson samas on oma filmi loomingus tahtnud isiklikul nahal tunda mida elas või ei elanud üle ristil rippuv ja rattale tõmmatud märter. Braveheart ja Surmarelv nakatasid sadu verise hakkimise filme ees otsas Bruce Willise visa hingega inim katsete karistamatuse illusiooniga. Sealt algas inim elu teekond arvuti mängu staatusse.
Sama visa on surema langenud naiste temaatika. Jeesuse armastatu apostlite apostel Maarja Magdaleena on Alexandre Dumas’ La Traviata eel käija. Selle romaani põhjal kirjutatud libreto järgi Giuseppe Verdi poolt loodud ooperit vaatab VIP-loožis järgmise generatsiooni kurtisaan. Julia Robertsi pisarad Richard Gere’i kõrval on ümber sünni sümbol. Veel järgmise põlv konna üli inimlikuks maa ilma päästjaks ülendatud endine prostituut 2022 aasta filmis Missioon Fortuuna vaatab oma korda kuidas Pretty woman vaatab La Traviatat …
Hugh Grant on kõrvuti Sandra Bullocki Uma Thurmani Michael Douglase John Travolta Dustin Hoffmanni ja Meg Ryaniga meie perekond. Tulnud kümnend haaval Neli pulma ja üks matus noorukist tänasesse tunneme Grantiga kokku kuulumist. Küpsesime koos ning rõõmustame ühiselt et Oscar Wilde’i gei kuningas Dorian Gray ei peaks 2023 aastal enam vananemise pärast põdema ega seda häbi maalisse peitma.
Granti viimased rollid tõestavad et vananemine on kaunis elegantne ja enese üle targalt naeratav või lausa rõkkav.
Pulp fictioni Uma Thurman ja John Travolta Dirty dancingu Patric Swayze ja Richard Gere´i Shall we dance koos Jennifer Lopeziga kinnitavad et osa meist jääb alatiseks Batmani-Catwomani ajastusse hullama. Olnud aegade legendid taas elustuvad nii vanu filme restaureerides kui sama teemalisi uusi luues. Tuhandete West Side Story järgmiste versioonide järel ja kõrval tuli Antonio Banderase Zorro ja Desperado ning Melanie Griffithsi ja Cheri ilu lõikused…
The Star is born sütitas Lady Gaga ja Bradly Cooperi tähed Julie Andrewsi Mary Poppinsi ja heliseva muusika ning Brian Adamsi ja Kevin Costneri tähed süttisid nende järel. Ajastute paralleel maa ilmad jätavad korraga ja korda mööda publikut rõõmustama Pierce Brosnani Bondi James Bondi ja Mamma Mia! hurmurite triost võidukaima. Maestrol on viimaste aastate toodetes vana targa mehe rollid. Musta Aadama vana härraga üsna sarnast erimit mäletame pandeemia ajal Eurovisionit asendanud Netflixi-juhtumis The story of fire-saga. Kaua mängiv kaunis mees tegi stiilselt kaasa Will Farelli doubletrouble’i Islandi seiklustes – jaja-dingdong! Andke meile laule ja tantse!!!
Emmanuelle´i staar Sylvia Kristel ei pidanud erinevalt Tom Hanksist ja Cruisist Nicole Kidmanist või Colin Firthist lahendama 21 sajandi olla-või-mitte-olla dilemmat. Lahkus aegsasti taevastele ekraanidele ega pea valmis olema olu korraks kus inimesed teatrisse ei tule ja kinno ei saa ning tuleb interneti piiritusse kolida.
Televisioon ja striimid on teinud David Suchet’st ja Rowan Atkinsonist Hercule Poirot’ ja Mister Beani rollide vangid nagu ka Aare Laanemetsast igavese Tootsi.
Uba on selles et mõlemad mehed on vana hea Euroopa metropolide lavadel igas mõttes tõsised näitlejad. Tagasi ulatuvalt pole vaja oleks-poleks spekuleerida kas ja kui palju me ka Bernard Shaw’ Pygmalionist või Shakespeare’i Tõrksa taltsutusest teaks ja peaks kui neid poleks põlistatud My Fair Lady Audrey Hepburn Julie Andrewsi häälega ja Adriano Celentano meistri teost koos eestlanna Ornella Muttiga.
Eesti versioon Minu veetlev leedi rahvus ooperis Estonia oli Helgi Sallo ja Harri Vasara vähe salvestatud aga hästi mäletatud duett. Tenor ja esimene armastaja elas pigem oma marionettidele ning oli ise marionett oma sõbra Sulev Nõmmiku filmides Mehed ei nuta ja Noor pensionär. Tema poeg maa ilma lavade esi bariton Lauri Vasar ajab filmis Siin me oleme igavesti väikese poisina mullika karja ning laulab Lauri Nebeliga duetti kui-on-meri-hülgehall.
Sulev Nõmmik oli ENSV olulisim hälli-standup-artist Kärna Ärni alustas Reklaamiklubis kõrvuti Ines Aru Eliisabet Jõhviga ning jäi igaveseks rahvuslikku meele lahutus mällu. Nagu ka Eino Baskini veetud Meele jahutaja kui tema komöödia teatri eel käija.
Nende traditsioonide vundamendile on järgijatel olnud lihtsam oma pilve lõhkujad püstitada. Jan Uuspõld Märt Avandi ja Ott Sepp Sepo Seeman ja Peeter Oja ega Tõnis Niinemets ei pidanud ühe mehe nalja teatrit tehes jalg ratast leiutama.
Ühtlasi tuleb nali eesti artistidel sügavamalt välja nõukogude tsensuuri dressuuri vilumus. Hendrik Normani ja vara lahkunud Madis Millingu vanad ja kobedad on võrreldamatult kobedamad kui Normani diletantlik tele novela Armastus. Olgu tema enese Edekabel talle enesele armuline!
Kuna seda kassid ostavad näeme ka Marko Matveret piinlikus raha masinas selle asemel et nt Jaan Tättega maitsekaid lavastusi luua. Tätte on parimas mõttes meie Ibsen nii nagu Andrus Kivirähk on võrreldav Moliere’iga. Tragi komöödia isad mõlemad. Prantsuse salongi komöödiad ja farsid daamide härrade-prouade abikaasade koolid on ilm selgelt inspireerinud ka Eero Spriidi Jesper Parve ja Margus Vaheri kuldsest kuldsemat triot mida mehed tegelikult tahavad ja mida nad ei räägi…
Spriit ja Sallo saabuvad kauba märgina meie tuppa 30+ aastases telesarjas Õnne 13 mille aasta vahetuse osas ka President osales. Ka Mihkel Ulmani rahvuslik seep Kätte maksu kontor on üle elanud pandeemiad ja produtsendid sõja ja stsenaristid kriisid ja näitlejad. Mida iganes Vaprate ja ilusate või Dallase publik vaatab eestlane näeb oma Õnnes ja Kätekas ennast ning olnud ja läinud korüfeesid rahu neile!
Meile loob uskumatult produktiivne ja kõrge lennu kaarega Martin Algus üha uusi naabri plikasid padja klubisid kesk ea rõõme jahi hoo aegu ja klassi kokku tulekuid. Erinevalt suur riikide politsei akadeemiatest jt ammu tühjaks kaabitud raha padadest oskavad meie mehed taset hoida õigel ajal pidama saada ja-või laiali minna ning uued tooted uute kooslustena turule tuua. Suuga teeb suure linna sai ju öeldud!
Märkasid sa intelligentne haritlane kui paljude uue aja kultuuri tarbe toodete peal kirjas on tants? Me suudamegi reeglina ühe ekraani täie meele lahutuse väljas püsida. Me tantsime oma Lalalandis huntidega ära ja skrollime-svaibime end sealt välja järgmisse kiiresse emotsioonide kogumisse. Raamatute kogumisse soojustus ja kodu kujundus vahenditena me enam ei panusta. Olgu nii.
Küsimustele vasta palun täislausetega!
1. Mida tähendab väljend „suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi“ – kas ja miks see loomingu ja meelelahutustööstuse kohta kehtib või ei kehti?
2. Millised on antiigi teened tänase kultuuri ees? Miks on kirillitsas kirjutavatel rahvastel neid teeneid – ning inglise ja prantsuse keelseid nimesid ja nimetusi samuti – nii keeruline kasutada?
3. Nimeta Andrew Lloyd Webberi ja Tim Rice’i ühisteoseid!
4. Loetle kinotööstuse nimesid, kes on mainitud tekstis – ja kes Sind kõnetavad!
5. Kellest algas Eesti standup-žanr ja kes seda täna viljelevad?
6. Kuidas näed protsessi „raamatust lavastuseks, lavastusest filmiks, filmid ja lavastused televisiooni-internetti-voogu“ edasist arengut?
7. Jutusta viimati nähtud lavastusest-filmist-seriaalist!

Peeter Tammela: kulmineerub täiskuu Lõvi märgis.
Seega oleme kuni järgmise kuuloomiseni selle kuutsükli mõjusfääris.
https://www.horoskoop.net/kaardid/Taiskuu_2_02_2026.GIF
https://foreverconscious.com/intuitive-astrology-leo-full…
*
Täiskuu Lõvis tõstab esile isikliku loovuse, julguse, identiteedi ja südamehääle. See on hetk, mil isiklik sära ja loominguline väljendus tahavad saada nähtavaks – ükskõik, kas läbi kunsti, suhte, enesekehtestuse või südamekeskse otsuse.
Lõvi on seotud sisemise suveräänsusega – inimese võimega olla oma elu kuningas või kuninganna. Täiskuu toob sageli teadvusse, mis ei ole enam kooskõlas autentse enesetajuga. See võib olla seotud töörolliga, suhtega või lihtsalt sisemise varjuga, mis on liiga kaua olnud tähelepanuta.
Kuu opositsioon Marsiga Veevalajas – isiklik vägi vs süsteemi jõud
Marss Veevalajas kehastab kollektiivse tahte, progressiivsete ideede ja sotsiaalsete impulsside jõudu. Opositsioon Kuule Lõvis võib tähendada sisemist konflikti:
• Soov olla eriline vs vajadus sobituda süsteemi
• Isiklik soov vs ühiskondlik surve
• Tahe liikuda kirglikult edasi egopõhiselt vs tunne, et tuleb kõiki arvestada ja mõelda “ühistele huvidele”
See on ideaalne aeg, et teha julgelt valikuid, kuid neid tasakaalustades mõttega: “Kui mu tee inspireerib teisi, kas see aitab kaasa suuremale vabadusele või tekitab vastupanu?”
Marsi opositsioon Kuuga võib vallandada ka emotsionaalseid reageeringuid, eriti kui tunned, et sind pole nähtud või su looming on jäänud tähelepanuta. Konfliktid, eriti autoriteetidega või gruppidega, võivad teravneda, kui sisemine laps tunneb end allasurutuna.
Poolteistkvadraat Saturniga Kalades – peidetud piirangud ja süütunne
Poolteistkvadraat (135°) on sisemine pingeaspekt, mis võib viidata varjatud blokeeringule või ebateadlikule mustrile, mis hoiab sind tagasi.
Saturn Kalades nõuab:
• emotsioonide kontrolli all hoidmist
• selgust selles, mis on illusioon ja mis on tõeline sisemine kutsumus
• vastutustunnet emotsionaalse vabaduse ees
See aspekt võib täiskuu ajal esile tuua tunde, et sind karistatakse millegi eest, kuigi ei pruugi olla kohe selge, mille eest. Selles on sageli seotud vana süütunne, eneseväärikuse küsimused või isegi minevikust pärit “vannete” energia – lubadused, mis ei luba praegu särada.
Kollektiivne mõju – südame revolutsioon?
See täiskuu kutsub esile:
• radikaalse eneseväljenduse laine
• isikliku väe taasärkamise
• vajaduse mitte leppida halli mugavustsooniga
Ent Kuu opositsioon Marsiga ja pinge Saturnilt hoiatavad: ära muuda mässu uueks vanglaks. Võitlus ei ole eesmärk – vaid teadlikkus, kus su tõeline jõud asub. Me ei pea valima üksinduse või kollektiivi vahel. Me võime olla valgus, mis ei vaja kinnitust, vaid mis toidab iseennast seestpoolt.

Täiskuu Lõvis: Valguse kroonimine südame troonil
On hetki, mil taevas kõneleb meiega otse ja ilma filtrimiseta – nagu laval seisev näitleja, kelle sõnum jõuab otse südamesse. Täiskuu Lõvis on üks nendest hetkedest. See ei ole pelgalt taevasfääride mehaaniline rütm, vaid valgusrituaal, kus meie sisemine laps, loovus ja süda kutsutakse kroonimispidustusele. Kuid mitte selleks, et me ütleks: „Vaadake mind!“, vaid et me küsiks: „Kas ma näen end täielikult ja ausalt? Kas ma julgen elada nii, nagu mu süda käsib?“
Taevas kui peegel ja lava
Lõvi märgis täiskuu tähendab alati Päikese ja Kuu opositsiooni Lõvi ja Veevalaja teljel – isiklik looming vs kollektiivne ratsionaalsus, süda vs mõistus, mina vs meie. See ei ole vastandamine, vaid pinge. Ja just selles pinges sünnib midagi suuremat. Kui Päike Veevalajas kutsub üles nägema tervikut, struktuure ja inimkonda kui ideed, siis Kuu Lõvis hüüab: “Aga kus olen selles kõiges mina?“ Kes julgeb end näidata sellisena nagu ta tegelikult on – ilma maskide, rollide või turvavõrkudeta?
Südame julgus elada
Lõvi arhetüüp pole mitte ainult uhkus, vaid ka haavatavus. See, kes astub lavale ja näitab oma südant, riskib sellega, et see lükatakse tagasi. Ent just seal – südame haavatavuse ja loovuse avaldamises – peitub Lõvi täiskuu sügavaim kutse. Ta ei küsi, kas maailm on valmis su valguseks. Ta küsib, kas sina oled valmis seda valgust maailmale kinkima.
Kas ma julgen öelda: “See on see, mida ma armastan teha. See on see, mis paneb mu silmad särama.“ Kas ma julgen elada elu, mis on minu looming, mitte koopia kellelegi teisele sobivast vormist?
Täiskuu peegel valgustab varju
Aga täiskuu ei kingi ainult valgust – ta valgustab ka varju. Täiskuu Lõvis võib tuua nähtavale meie ego tundlikkuse, vajaduse tähelepanu järele, hirmu ebaõnnestumise ees, soovi olla armastatud tingimusteta. Kui me ei kuula seda südamehäält, mis sosistab „see on mina“, võib see muutuda karjeks: “Vaadake mind!“ – mitte armastuse, vaid nälja läbi.
Siit tulebki see sisemine paradoks: ainult see, kes julgeb olla sügavalt tema ise, saab tõeliselt ühenduda teistega. Mitte läbi aplausi või heakskiidu, vaid läbi autentsuse ja ausa kohalolu.
Marss opositsioonis Kuuga – sisedraama või vabastav tuli
Selle täiskuu ajal on Kuu opositsioonis Marssiga Veevalajas – see tähendab, et sisedraamad, emotsionaalsed reaktsioonid, isegi sisemine viha võivad pinnale kerkida.
Kuid mida Marss õpetab? Et tõelisel eneseväel on piirid, suund ja julgus. Kui Kuu Lõvis tahab end väljendada, siis Marss Veevalajas ütleb: “Kas su looming teenib ka midagi suuremat?“ – mitte ainult sind, vaid ka tervikut?
See võib tunduda vastuoluna, kuid just siin sünnib vaimne küpsus. Oma individuaalsuse aus väljendus võibki olla suurim panus kollektiivse arengu nimel. Vabadus ei tähenda ego ülendamist, vaid südame kutse kuulamist – ja selle suunamist maailma teenistusse.
Saturni poolteistkvadraat Kuule – südametöö kui distsipliin
Saturni disharmooniline aspekt Kuule Kaladest kutsub meid üles eristama, mis on tõeline ja mis on illusioon. See ei luba meil jääda lapsikusse enesekesksusesse, vaid nõuab: “Kas sa oled valmis kandma oma südamevalguse eest vastutust?“ See võib tunduda karm, ent just distsipliinis ja püsivuses sünnivad suurimad kunstiteosed – olgu see kunst, armastus või elu ise.
Kokkuvõte: Täiskuu Lõvis kui hinge kroonimine
See täiskuu on võimalus seista omaenda elu troonil. Mitte ülalt alla vaadates, vaid seesmisest väest lähtudes. Kroon, mida Kuu meile pakub, pole kuld ega uhkus, vaid teadmine: “Mina olen siin. Mina olen mina. Mina loon.“
See on kutse elada ausalt, südamest, loovalt. Mitte selleks, et meeldida. Mitte selleks, et olla täiuslik. Vaid selleks, et olla elus – kogu oma ainulaadsuses ja ka nõrkustes. Täiskuu Lõvis ei küsi luba

KRISTALLILISE KEHA AKTIVEERIMISE SIGNAALID
Eksisteerivad välised ja sisemised märgid, tavapilgule peaaegu märkamatud, mis näitavad, et füüsiline keha hakkab omandama kristallilise valguskeha prototüüpi. Need ei ilmne äkitsete nähtustena, vaid kui vaiksed, orgaanilised ja järkjärgulised muutused.
Esimene nähtav märk on aeglane vananemise peatumine.
See ei pööra aega veel tagasi, kuid katkestab aine kiirendatud kulunemise. Keha justkui “külmub” oma praegusele etapile, nagu oleks ta lõpetanud vana tiheduse käskudele kuulemise. See juhtub siis, kui vaimne areng muutub pöördumatuks ja läheb üle bioloogiasse.
Teine märk on vibratsiooni stabiliseerumine.
Kuni teadvus võngub hirmu, reaktsiooni ja kinnituse vahel, jääb keha kolmemõõtmeliste jõudude suhtes haavatavaks. Kuid kui inimene õpib säilitama püsivat sisemist seisundit, olenemata välistest ärritajatest, stabiliseeruvad vibratsioonid. Just sel hetkel hakkab füsioloogia ümber struktureeruma vastavalt uutele standarditele.
Kolmas signaal ilmneb kui pidev sisemise harmoonilisuse tunne.
“Maailm lakkab olemast sõltuv asjaoludest ja muutub struktuuriliseks.” Närvisüsteem saavutab harmooniat, eluenergia ringeb sujuvamalt ja organism hakkab töötama väiksema kulumisel ja suurema taastumisvõimega.
Neljas märk on silmapaistvalt nähtav.
Silmad kiirgavad peent, sügavat valgust, mis ei tule isikust, vaid tervikust hingest. See valgus peegeldab laiendatud teadvust, kohalolekut ja armastust. Ümbritsevad tunnevad seda juba enne, kui nad seda mõistavad.
Viies märk on teadlik sisemise valgustumise tunne.
Inimene tunneb energiat, mis voolab seest välja, täidab rakke, kudesid ja peeneid väljasid. See valgus toimib puhastava jõuna, ümber struktureerides ainet ja toetades loomulikke noorendamise protsesse.
Kui Maa puhastub kõrgemal sagedusel, tugevneb see protsess. Uued energiad mõjuvad väljastpoolt, sest ärkatud teadvus toetab transformatsiooni seestpoolt. Siis tekib rütmiline resonants inimese ja planeedi vahel.
See meloodia märgib edenemist Viienda dimensiooni ülemineku teel — piirkonda, kus aeg kaotab oma jäikuse ja vanus lakkab olemast peale sunnitud. Selles ruumis taastab olend loomulikult oma ideaalse vibratsioonilise vanuse, säilitades mitte ainult vormi, vaid ka vaimse potentsiaali, mis on täielikult füüsilisse kehasse kinnitunud.
Kristalliline Keha omandatakse mitte pingutuste, vaid harmoonilisuse kaudu.
See sünnib siis, kui teadvus õpib jääma valgusele, olenemata välistest asjaoludest.
Aelxis Varnum

Öko kogu konnad ellu jääjatele ja ELU edasi viijatele
1)Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Visioneeri oma ökoküla – off-grid kogukond koos selle tööjaotuse ja loova looduslikkusega. Vaata Youtube’i näiteid märksõna alt off-grid ja eco-communities – meenuta, kuidas olid üles ehitatud mõisad ja talud kui terviklikud tootmisüksused. 3) – kelle maale küla rajad – kuidas ja kellest moodustub kogukond – milline on tööjaotus – kes oled sina suurel pildil, mida oskad-teed-õpid või õpetad 4) Ära unusta oma külast kirjutades ja joonistades, et muusika, tants, maalimine ja voolimine pole sugugi „pehmed“ tegevused – see on õnnelik-olemise elus hingus. Lahedat loomist!
Oled sa mõelnud kuidas ellu jääd kui elekter kaob vesi ja küte internet ja nutipluti kõik vait. Kui õues on miinus miljon ja kaupluse uksed kinni kust kohast sinu pere siis süüa ja kütust saab? Samal ajal kui koolide sulgemine ja töö kohtade kadumine külades sunnib inimesed linna abituteks peaksime ÜLE EILE tulema maale kus elektri ning kõige sellega kaasnevata jäädes toime tulla.
Kus sina oled päevil mil Eestis nagu Kiievi vürsti riigis on 1 kraad korter elamu toas ning Kanada -50 kraadi ja USA lume tormid näitavad kuidas on kui kodu külast kuhgi ei pääse. Tuleb meelde miks õieti kogukondadena külades elati.
Elati ju ennegi kirjeldab talu poja mõistlikku elu tarkust meie maine rahva looming. 20-meetrilised Atlandi lained Euroopa lääne rannikul tuletavad oma korda meelde miks kõikjal linnused kui ise toimivad tervik lahendused mäe otsa rajati mitte vaid vaenlase tõrjeks vaid ka omade kaitsmiseks loodus jõudude eest.
Maarja maa talud ja mõisad olid põhi mõtteliselt oma aegsed öko kogu konnad kus ümber kooli-kiriku-kõrtsi tehti liialdamata öeldes kõik seal samas omade ringi töö jaotuses vili leivaks ja viinaks vill ja lina rõivasteks savi ja raud nõudeks ja riistadeks.
Nii nagu minevikust olevikku läheb Eesti praegusest aeg ruumist tulevikku kas perma kultuursete off-grid öko kogu kondade võrgustikuna või üldse mitte. Jah tee kond toitvate-katvate-kandvate juurteni käib saja jalgselt longates.
Eesti perma kulturistid Väikese jala jälje asumist Sänna kultuuri mõisani on kogenud fifty-sixty probleeme rohkem kui lahendusi ning ökomökode üritustel osalemine on kinnitanud väidet kui vorsti tahad süüa siis ei ole hea teada mis seal sees on.
Nii nagu eestlased Kaukaasiasse ja Siberissegi on karjalased rännanud Uut Head Ilma looma Ameerikasse ning tagasi tulles sattunud lõksu millest räägib Eestis filmitud Röhr-Mattila-Annila panoraamne heldelt pärjatud film „Igitee“.
Täna päeval see vastu tõstavad Ameerikas ja Austraalias tiivad põlis rahvaste post kolonialistlikud anti-contra-versus reservaadid: „Põlisameeriklaste ökokülad ja põlisrahvaste juhitud jätkusuutlikud projektid keskenduvad traditsiooniliste ökoloogiliste teadmiste kombineerimisele kaasaegse jätkusuutlikkusega, et edendada toidusuveräänsust, kultuuri säilitamist ja keskkonna taastamist. Peamised näited hõlmavad traditsiooniliste oskuste väljaõppega RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (OR) ja päikeseenergia mikrovõrke kasutavat Sacred Stone Village (ND). Need kogukonnad rõhutavad sageli kogukondlikku elu, permakultuuri ja taasühendamist esivanemate tarkusega.
RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (Oregon): pakub kaasahaaravaid kogemusi, mis keskenduvad traditsioonilistele küttide-korilaste tehnikatele, lõhepüügile ja ravimtaimede alastele teadmistele, mida juhivad põlisrahvaste vanemad kultuuripärandi säilitamiseks, austamiseks ja edasiandmiseks.
Sacred Stone Village (Standing Rock): Laagrist välja töötatud projekt keskendub suure tihedusega ja odavatele elamutele, taastuvenergiale (päikesehaagised) ning kogukonna juhitud keele- ja jätkusuutlikkusealasele haridusele.
Jätkusuutlikkuse algatuste dekoloniseerimine: sellised projektid nagu OUR. Kuigi Kanada ökoküla ei ole ainult kohalik, keskendub see säästva arengu „dekoloniseerimisele“, kaasates põlisrahvaste maahoolduspõhimõtted kaasaegsesse seaduslikku permakultuuri.
Põlisrahvaste toidusuveräänsus: paljud jõupingutused keskenduvad traditsiooniliste toidusüsteemide taastamisele jahipidamise, kalapüügi, koriluse ja aianduse kaudu, et asendada poest ostetud töödeldud toidud kohalikest allikatest pärit tervislike alternatiividega, nagu on näha erinevatest põlisrahvaste juhitud algatustest.
Nende projektide eesmärk on tegeleda nii majandusliku ebakindluse lahendamise kui ka kultuuriteadmiste talletamisega, edendades kogukonna vastupanuvõimet.“ www.ourecovillage.org
Ameerika amishid vägevate habemete ja hobu vankritega palju lapselised tsivilisatsioonist taandujad on algselt olnud religiooni põhised lihtsad-ehtsad taas kasutuse maa ilma meistrid kes eelistavad hobust mitte autot ning telepaatiat mitte telefoni ega televiisorit. Nende öko maja pidamise kese on THE BARN mis ehitatakse mitme sajakesi ning mille sees ja ümber kogu usk lootus ja armastus pulseeribki.
Aja lehes Eesti Kirik jutustasid Krasnojarskis vissarionlaste juures külas käinud eestlased: „1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.“
Mayade prohveteeritud maa ilma lõpu ajal 2012 aastal rändasid Vissarioni alias Krasnojarski Jeesuse juurde Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Paar pluss režissöör Jaak Kilmi salvestasid tele saate sarja „Meie aasta Siberis“ ning dokumentaal filmi „Kristus elab Siberis“. Ehkki Tuuli oli hädas lüpsi-põllupidamise-käsitööga tahtis ta pidevalt kontrollitud-arestitud (ilmselt maa varade tõttu) külla nii väga tagasi et tele paar läks edasi Indoneesia India jne öko kommuunidesse oma poegi inimesteks kasvatama.
Loodus-loovus-loogiline loomulikkus on ühendanud kogukonnad kõigil kontinentidel võrgustikuks mis jagab õppe videoid raamatuid ja koolitusi kuidas erineva suurusega asumid luua ja käivitada. Me siin oleme kujunemas lage raiutud tööstus pargiks ning räägime üha harvem Eesti Nokiast. Kas me oma hirmunud väsimuses üldse otsime seda veel?
Oled sa mõelnud et me võiksime olla mudel ees kuju tõestus elu võimalikkusest Maal? Öko külade võrgustik teeks meie isa maast üle riigilise ema keelse rahvus pargi mis toodab ja kasvatab eluks tarvilise ise on energeetiliselt sõltumatu ning seega mitme kihiliselt kaitstud.

Intentional Community Bookstore

https://www.igi-global.com/dictionary/off-grid-network/75432

1st Indigenous Ecovillage

https://meshcore.co.uk/
https://natural-resources.canada.ca/funding-partnerships/smart-grid-deployment-grid-networks

Suur Vaim, Taevaste Isa ja Ema,
Valguse Allikas, Elava Tule Jõgi –
Me tõstame oma hääle sinu poole,
nüüdsel tunnil ja hetkel.
Palume läbi südame vaikuse,
selle maa ja rahva eest,
kelle süda on kantud valgusest ja vaikusest.

Eestimaa nüüd ela ja hinga –
Meie metsad seisku sügavad,
Meie põllud kandku viljakat küllust,
Meie kivid mäletagu tarkust ja toogu meile jõudu.
Meie põhjavesi voolaku nüüd puhtuse rütmis,
kandes elu ja selgust maa sügavas südames,
kantagu tarkust ka meitesse ja puhastatagu me keha ja vaimu –
vihast, kurjusest ja valust.
Iga allikas kandku vaid elu mälu,
iga veetilk toogu hinge tasakaalu.

Las vesi mäletab puhast algust,
mitte ahnust, mitte hooletut kalkust.
Las ta peseb, mitte ei murra,
toidab, mitte ei torka ega surma.
Vesi hoiab meie mehi,
vesi hoiab meie naisi,
vesi hoiab lapsi ja rahvast,
kandes tervist, jõudu ja pikka iga.
Jõed laulavad rahu keelt,
järved peegeldavad selgust,
meri hingab ühes rütmis maaga
ja toidab rannad eluga.
Meie rahva süda on ärkvel.
Meie mõtted on selged.
Meie valikud sünnivad tarkusest
ja teenivad elu jätkumist.
Iga kodu on rahu pesa.
Iga pere kannab hoolimist.
Iga laps kasvab hoitud ringis,
kus armastus õpetab ja toetab.
Meie keel voolab vabalt ja soojalt,
meie laul ühendab põlvkondi,
meie vaikus räägib sügavat tõde,
mida süda tunneb enne sõnu.
Tarkus see liigub rahva seas,
koostöö kannab edu.
Ausus loob usaldust.
Selgus juhib samme.
Maa annab vilja õigel ajal.
Seeme teab, millal tärgata.
Inimene teab, kuidas hoida,
ja hoides kasvab küllus.
Eesti see olgu tasakaalus maa.
Rahvas olgu ühendatud hingamisega.
Minevik andku tarkust,
olevik loogu tugevust,
tulevik avanegu helgelt.
Me seisame selle maa hoidjatena,
teadlikult ja tänulikult.
Tulgu Tõde – Suur Valgus, mida ei saa varjata,
ta põletagu kõik varjud ja heitku maha valede maskid.
Avanegu rahva silmad,
nähtagu, mis on olnud,
ja tuntagu, mis peab lõppema.

Mingu sõda. Mingu viha.
Haihtugu nad kadunuks.
Tule tarkus. Tule rahu. Tule armastus.
Olgu meie rahva keel elu keel,
meie laulud kui võnkumine, mis tervendab maa enda südame.
Eesti – püha paik, tõuse taas.
Iga täht taevas – säragu ta meie kasuks,
olgu iga valgus taevas, meie hinge teeviit,
olgu taevane helk kui Looja hingus
ja mitte ükski valguskiir ärgu teenigu varju tahtmist.
Ärgu avanegu teed vürstidele, kes toovad orjuse,
vaid ainult neile, kes käivad armastuse valguses.
Olgu lukus kõik väravad, mis juhivad eksitusse,
ja valla need, kust voolab tõde, armastus ja vabadus.
Olgu Õhk, mida me hingame,
puhas ja helisev – täidetud valgusega.
Olgu Tuul, kes liigub üle põldude ja metsade,
kandmas rahu, rõõmu ja tarkust.
Olgu Vesi – allikates, järvedes, meredes –
kristallselge valguse peegel – puhastav ja äratav,
kandes elu, mitte hävingut.
Olgu Maa – meie emake,
viljakas, hingav ja kaitstud –
ei võtku vastu pimeduse samme,
vaid kannaku õitsengut, vilja ja püha rahu.
Olgu Tuli meie südameis –
äratav, mitte põletav,
soojendav, mitte hävitav,
valguse kandja igas kodus, igas vaimus.
Et Eesti rahval oleks küllust –
materiaalset ja ka vaimset.
Et oleks Õnne, mis ei kõigu,
Rahu, mis kestab,
Edu, mis sünnib koostööst,
ja Tarkust, mis näeb läbi varjude.
Olgu meie maa viljakas ja voogav elust.
Õitsegu meie aiad, põllud ja metsad.
Olgu igal seemnel jõudu kasvada
ja igal hingel koht siin maapealses rahus.
Olgu suurim kaitse üle Eestimaa,
nagu nähtamatu vikerkaar,
mis ei lase ligi neid, kes kannavad kavatsust,
mis ei too head – ei riigile, ei rahvale.
Olgu valgus meie kilp,
ja tõde meie mõõk.
Olgu armastus meie tee
ja vabadus meie laul.
Meie mõte loob,
meie sõna kannab,
meie süda juhib.
Nii on elu voolus.
Nii on maa hoitud.
Nii on rahvas kantud.

Valguses.
Selguses.
Armastuses.
Ruth Pukman

Põlv kondade hinge haavad marmor tahvlil

1. Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Vasta teksti lõpus olevatele küsimustele 3) Kirjuta oma perekonna hingehaavadest marmortahvlil – kas ja kes sinu esivanematest on olnud sõjas, küüditatud, üle mere pagenud ning kui palju sellest tead, pead ja mõjutatud oled?
Meid on üli lihtne endast välja ehmatada vaid ühe ainsa õõvastava kaadriga sadistliku vere maa järje kordsetest tapa töödest. Mitte selle pärast et meil oleks kogemus vaid see tõttu et meisse on massi mõrva hirm sisse kasvatatud.
Aasta tuhandeid on Neitsi Maarja ja Maarja Magdaleena nimesse pühitsetud väe paik meie kodu näinud edasi tagasi trampivaid sakslasi venelasi rootslasi venelasi taanlasi venelasi. Tapetud meeste asemel on naised elu igas mõttes edasi viinud.
80 aastased mäletavad okupatsiooni ja genotsiidi mis rikkus nende lapse põlve. 60 nesed on dresseeritud tsiviil kaitse pideva tuuma sõja ootuse vaimus. 1990 ndate rahvas kibeles vana vanemate heietusi kuulamast rahutult patsi paela või põlv pükste trakse näppides minema aga jutud küüditamisest kodude hävitamisest ning võõrsile pagenud omastest jäid meelde ikka. Seda paremini et need söödeti tänastele emadele isadele sisse koos palju näinud memme pann kookidega.
Kasvasime Astrid Lindgreni raamatute näiliselt süütul ideaal maastikul. Rasmused võitsid alati kurjad onud nutikalt ära. Väike vend sai lõpuks ikkagi koera ja Karlsson oli oma isekuses siiski nunnu. Bullerby lapsed elasid turvalises talus ning Ilon Wiklandi joonistuste paistel kujunenud unistused ühendati meie vanemate igatsusega oma kodu järele. Ei vennad Lõvi südamed ega Aino Perviku Arabella kujutanud ettegi et NATO võib üks päev teise homme kusagil Eesti ürg looduses toimivatest taludest 12 ha sõja tandrit teha.
Ilon oli selle pärast rootsi kunstnik et tema pere jõudis enne küüditamisi Haapsalust üle mere. Tänased Tjorvenid ja Ronjad said sündida tänu sellele et nende esi vanemad pääsesid või naasesid. Represseeritud said puna pättide röövitud talu tagasi või teise asemele. Üle jäänud kasvatasid kurke ja kartuleid et kivi haaval kõhu kõrvalt oma maja rajada.
Lapsena teadsin et lähen maale elama mul saab olema 5 last ja palju loomi. Hoolimata sellest kui mitu tsiviil kaitse tundi nädalas meid kooli alustes varjendites külma sõja ajal tuuma sõjaks drilliti. Ilmselt see tõttu et meie põlv kond ehitas ära ei soovi enamus meie järglasi ei maale elama laste ega looma karja vaid maa ilma näha ja elu nautida.
Elu nautijad ei kujutaks pandeemia aegse kodu arestita ette nl perioodi elu raudse ees riide taga. Päriselt ei mõista oma riiklikud lapsed iial miks meid sõja hirmus dresseerituid on nii hõlbus trigerdada.
Päh! Igav! ütlevad nemad.
Oleme Leelo Tungla ristitud seltsi mees lapsed kelle vanemad käisid KGBs aru andmas ning kursuse kaaslased jäid vööt rajal järjestikku kolme musta auto alla kui keeldusid koos tööst „organitega“. Kaalume salamisi mis hetkel on aeg koos lastega isa maalt pageda. Enne esimest raketti või pärast esimesi hukkunuid?
Välis eestlase Arvo Pärdi „Ukuaru valssi“ kuulates jooksevad meil silme ees filmi kaadrid ning kõrvus meie enese perekondade Siberi ja sõja lood.
„Tuulepealne maa“ (Mihkel Ulman, Lauri Vahtre), „Tuulte pesa“ (Olav Neuland, Arvo Iho) „Tuulte pöörises“ (August Kitzberg) ja Elmo Nüganeni „1944“ jutustavad nendest kes Maarjamaalt ei lahkunud vaid lootsid. Varangul ja Sillamäel filmitud „Igitee“ (Mattila-Annila-Taska) jutustab karjala-ingeri rahva kauni Karjala muutumisest vere saunaks ning saamisest terroristliku impeeriumi osaks analoogselt Petseri Kuriilide Köningsbergi ning hiljem ka Krimmiga.
Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ jutustab sinust ja minust. Ka nemad seal haua kivi all uskusid et sadisti ramm raugeb kohe kohe. Ometi selgub et ränd rottide rüüste retk võib kesta aasta kümneid. Sarnaselt 21 sajandi noortega ei aimanud Jaan Krossi „Wikmani poisid“ et otse kooli pingist minnakse rindele ning pooled jäävadki igavesti kaheksa teist kümne aastasteks.
Eerik N. Kross on diplomaat idealist analüütik utopist ja võitlev ekspert. Krossi poeg on otse kui sangar seiklus filmist ega ole kasutanud võimalust USAsse jääda. Samas on Eestist edasi tagasi üle rullunud okupatsioonidest üle maa ilmsel jutustamisel just parem et eestlanna Sofi Oksanen on oma esi vanemate puhastusest ning Stalini lehmadest kirjutanud Soomes kus ta ju ka sündis sest… Kaugelt paistab paremini.
Viimasel aastal on selgunud et globaalne õiglus on võimetu kollektiivset putinit taltsutama. Veel enam esi killeri kadudes ilmneb kibe tõde 20 aastaga on kremloidid üles kasvatanud paar kolm põlv konda aju pestud verelasi. Me ei saa Peipsi taguse põrgulise tõttu kunagi kindlad olla et jälle ei alga pikk tee düünides.
Neid ukrainlasi keda praegu küüditatakse ei lohuta aastate eest must valges teleris näidatud läti seriaal „Pikk tee düünides“. Sajad tuhanded kadunud lapsed kellest kasvatatakse ilmselt uusi verelasi ei arva midagi Raimonds Paulsi liigutavast hälli laulust mis on olnud eesti keelsena ka meie laulu peo kavas.
Hinge haava sügavus oleneb esi emade sisendusest. Verelasteks röövitud ukraina orvud on kujuteldamatu sügavusega haavadega. Nii piiritut traumat võib nüüd täis toppida traageldada ja lahastada millega iganes. Nendele loodetavatele uus orkidele on tulevikus lihtne suund kätte näidata Nursipalu polügoon on seal blinn minge tehke sinna vere maa baas tänu täheks kõige eest mida baatjadele võlgnete!
Olles üles ehitanud kolm 100 aastast talu ning need järgmistele peredele edasi andnud seisan oma ehitatud kodu õuel ning mõtlen 700 kodule mis jäävad kardetavasti RB-le ette ning 21 talule mis mattuvad ilmselt militaar polügooni alla.
Kui me laseme Nursipalu 21 talu hävitada et polügoon rajada on atškoo nahhui see on otsene teade nii Jumalale kui vere maale „kuratõ“ „tšuhnaad“ ei taha oma maad tehke kodudeta militaar tüher maale lahkesti oma baasid nii nagu 1939 aastal.
Soola või fosforiiti meie kadunud generatsioonide hinge haavadele?
Rail Baltic hävitab teisest otsast 700 kodu ja rammib rabade ürgsesse rahusse Eestimaad poolitava giljotiini näe kui äge seda pidi kremloide siia sõidutada ja meid endid Petšora taha küüditada. Ei mäleta või?
2014 aastast saadik sõjas olnud Ukraina abistamisel on eestlased sestap nii helded et meie geneetiline mälu ärkab ning üht aegu märkab Kiievi vürsti riigi vägevad on meie turva kilp ja kuuli vest velled võitlevad ja surevad otseselt meie eest. Super marketites hinna tõusuga võidu sürrealistlikult alaline laamendamine teatrisse või kirikusse mineku asemel näitab kui põhjalikku puhastust meie hinge haavad vajavad. Enne sõda ja jätkuvat hinna tõusu ette elada ega maa ilma koju kokku osta ei saa. Valu välja puhastada ning meele laadi ja elu korraldust muuta saab ja peab.
Jah painav ning muud kui vanasse monster mälusse tagasi kutsuv on okupatsioonide genotsiidi ja deporteerimiste ikka ja jälle meelde tuletamine. Üha riputame igal kenal kevadel Jeesuse uuesti ristile ning igas märtsi kuus kutsume pommid ja küüdi rongid vaimu silmas tagasi näe tulevadki uhhuu!
Kui ei mäleta mälestame ise ennast. Aamen.

1. Miks on meis nii lihtne halvavat sõjahirmu tekitada?
2. Kuidas meie eludepikkused haavad lahti kistakse ja meid paanikaga orjastatakse?
3. Mismoodi on okupatsioonid koos kaasnevaga talletunud erinevate põlvkondade (ala)teadvusse?
4. Mida leidsid varasemad generatsioonid Astrid Lindgreni raamatutest?
5. Miks on Ilon Wikland rootsi kunstnik, kelle Wonderland on Haapsalus?
6. Loetle selsamal mälu teemal loonud autoreid ja teoseid.
7. Milliseid loetletud raamatutest oled lugenud, milliseid filme näinud?
8. Kirjelda Krossi ja Oksaneni valikute erinevust.
9. Sinu suhtumine hüperpolügooni ja Rail Balticu rajamisse.
10. Miks on kaubanduskeskused iga heidutuse peale ostuhullunud rahvast täis?
11. Miks on eestlased olnud nii helded ukrainlasi aitama?

Veebruari 2026. aasta kõige olulisem esiletõst on – kahtlemata – Saturni ja Neptuuni konjunktsioon 0° Jääras .
Saturn liitub Neptuuniga Jääras 14. veebruaril 2026, kui protsess, mida Neptuun on alates 2026. aasta jaanuarist käima pannud, hakkab selgemat suunda võtma – asjad muutuvad järsku reaalseks .
Vahetult enne nende kahe kontakti 21. veebruaril 2026 toimub meil elektrifitseeriv päikesevarjutus Veevalaja ja Uraani kvadraadis 17. veebruaril 2026.
Saturni ja Neptuuni konjunktsioon 21. veebruaril 0° Jääras on nii oluline ja haruldane, et on raske mitte mõelda maailmale enne ja pärast 2026. aasta veebruari.
Olenemata sellest, kas Saturni ja Neptuuni joondumisest saab selgelt määratletud sündmus, mis varastab pealkirjad, VÕI külvab see seemne millelegi, mis määrab suuna tulevasteks sajanditeks, on see oluline lävepakuhetk.
Me elame erakordsetel aegadel!

Vaatame kuu kõige olulisemaid transiite :
1. veebruar 2026 – täiskuu Lõvis
1. veebruaril 2026 on meil täiskuu 13° Lõvis .
Täiskuu on Veevalaja stelliumi – Pluuto, Päikese, Marsi, Veenus ja Merkuuri – vastas, paludes tasakaalustada isiklikku autentsust ja kollektiivset suunda.
Täiskuu kutsub meid küsima: selles uues Veevalaja maailmas, millesse me paratamatult astume, milline on minu ainulaadne panus?
Kuidas ma saan püsida ühenduses suurema tervikuga (kogukonnad, tehnoloogia, hullumeelne tehisintellekti maailm, kuhu me siseneme) JA jääda truuks iseendale?
Vastus võib olla pisut möirgavam ja dramaatilisem, kui me harjunud oleme. Leo on siin selleks, et meile meelde tuletada, et meie ainulaadsus ei ole süsteemi viga, vaid just see asi, mille me peaksime sinna kaasa tooma.
4. veebruar 2026 – Uraan pöördub otse
4. veebruaril 2026 pöördub Uraan otse 27° Sõnni tähtkujus . See on Uraani teekonna viimane etapp läbi Sõnni – teekond, mis algas 2018. aastal.
Mis iganes Uraani missioon Sõnnis ka polnud – see transiit tähendas igale inimesele erinevaid asju, olenevalt sünnikaardist –, on see viimane välgulöök, mis paljastab selle, mis ikka veel tahab vabaneda, lükates asju õige ajastuse poole. See on nüüd või mitte kunagi.
See tähendab ka seda, et need on teie viimased paar kuud Uraanis teie Sõnni märgis. Suur peatükk on lõppemas.
See on aeg teha kokkuvõte sellest, mida Uraan on tekitanud, integreerida muutus ja näha suuremat pilti millestki, mille loomine võttis kaua aega (7 aastat).
6. veebruar 2026 – Merkuur siseneb Kalade tähtkujusse
6. veebruaril 2026 siseneb Merkuur Kalade tähemärki – ja sel kuul on siin üsna kiire!
12. veebruaril siseneb Merkuur varju 8° Kalade tähtkujus ja hiljem sel kuul, 26. veebruaril, pöördub Merkuur retrograadseks 22° Kalade tähtkujus.
Merkuur tundub sodiaagimärgi viimases osas pisut udune. Hea uudis on see, et see on esimene kord pika aja jooksul, kui Merkuuriga ei kaasne selles märgis Neptuun (ja alates 14. veebruarist) ka Saturn.
Nüüd ei keskenduta niivõrd keerulise kollektiivse süžee lahtimõtestamisele ja suurema konteksti dekodeerimisele – kuivõrd meie igapäevastele, seostatavatele kogemustele, mis on seotud meie elu Kalade piirkonnaga.
Kalade tähtkujus olles muutub meie meel automaatselt häälestatumaks – ta tajub alateadmisi, atmosfääri ja peeneid signaale, mida näiteks intellektuaalne Merkuur Veevalajas kahe silma vahele jätaks.
Merkuur Kalade märgis aitab meil ridade vahelt kuulata – ja see on praegu tõeline eelis, kuna taustal toimub Saturni ja Neptuuni loo ülesehitamine.
10. veebruar 2026 – Veenus siseneb Kalade tähtkujusse
10. veebruaril 2026 siseneb Veenus Kalade tähtkujusse . See on suurepärane uudis, sest armastusejumalanna armastab Kalade ookeani. Aphrodite ilmus ikkagi merekarbist!
Nii nagu Merkuuri puhul, on ka see esimene kord pikka aega, kui Veenus pole oma lemmikmärki Neptuuni ja Saturniga jaganud.
See tähendab, et saame keskenduda selle 3-nädalase transiidi nautimisele, eriti kuna suurema osa sellest on Veenus trigoonis Jupiteris Vähis, mis muudab niigi suurepärase transiidi veelgi paremaks!

14. veebruar 2026 – Saturn siseneb Jäära tähtkujusse
14. veebruaril 2026 lahkub Saturn Kaladest ja siseneb Jäärasse . Saturn sisenes Jäärasse esimest korda eelmisel aastal, 25. märtsil 2025, andes meile kolmekuulise aimu sellest, millest see uus tsükkel koosneb.
Saturn siseneb nüüd jäädavalt Jäärasse ja niipea kui see märki siseneb, hakkab see looma konjunktsiooni Neptuuniga.
Mõlema planeediga Jääras võime oodata väga konkreetset nihet, kus edasine suund muutub ilmselgelt ilmseks.
See nihe (selle peenem versioon) võis esmakordselt ilmneda eelmisel kuul Neptuuni sisenemisega märki, kuid Saturnil on komme asjad kristallselgeks ja ilmseks muuta – seega pöörake tähelepanu sellele, mis selle kuupäeva paiku toimub.
Saturn jääb Jäärasse 2028. aasta aprillini, tuues fookusesse teie kaardi teatud segmendi – ja eluvaldkonna. Põhjalikum aruanne Saturni sisenemisest Jäärasse avaldatakse lähemal kuupäevale.
17. veebruar 2026 – noorkuu ja päikesevarjutus Veevalajas
17. veebruaril 2026 toimub Veevalaja tähtkujus 28° juures noorkuu ja rõngakujuline päikesevarjutus . Varjutus on Uraaniga kvadraadis 27° Sõnni tähtkujus. See on tihe kvadraat!
Asjad võivad dramaatiliselt pingeliseks minna, kui Veevalaja vajadus jääda ideele truuks läheb vastuollu sellega, mis tundub päriselus jätkusuutlik.
Enne uude ajastusse astumist peab midagi vabanema.
Ükskõik kui häiriv see ka poleks, pea meeles, et Uraan pürgib alati vabaduse ja autentsuse poole. Mitte et Uraani ruut automaatselt murranguid tooks kaasa – aga kui midagi peakski ebastabiilseks muutuma, siis sellepärast, et see ei kuulu enam järgmisse peatükki.
18. veebruar 2026 – Päike siseneb Kalade tähtkujusse
18. veebruaril 2026 siseneb Päike sodiaagimärgi Kalade tähtkujusse. Palju õnne sünnipäevaks kõigile Kaladele!
Kalade hooaeg on see piirang, mil me seome lahtised otsad kokku ja mõtiskleme möödunud aasta õppetundide üle, andes mõtet 12-kuulisele päikesetsüklile enne uue algust.
Ja sel aastal toimib Kalade hooaeg ka puhvervööndina enne Saturni ja Neptuuni konjunktsiooni 0° Jääras – viimast sissehingamist enne suurt nihet.
21. veebruar 2026 – Saturn konjunktsioonis Neptuuniga 0 ° Jääras
21. veebruaril 2026 kohtuvad Saturn ja Neptuun 0° Jääras . Me ei saa piisavalt rõhutada, kui oluline see transiit on.
See joondumine ületab tavalise Saturni-Neptuuni 36-aastase tsükli raame. Miks? Sest see toimub sodiaagi kõige olulisemas punktis – Jäära punktis.
0° Jäär on kardinaalne punkt, mis tähistab Päikese suuna nihkumist – meie päikesesüsteemi gravitatsioonikeskust.
See joondumine on nii haruldane, et isegi efemeriidid ei ulatu ajas piisavalt kaugele tagasi, et saaksime jälgida, millal Saturn ja Neptuun viimati 0° Jäära juures kohtusid. Paljud allikad viitavad umbes 6000 aasta tagusele ajale. Saate aru. See on haruldane.
Kui Saturn ja Neptuun kohtuvad nullpunktis, avaneb energeetiline aken. Rohkem kui ühelgi teisel hetkel lähiajaloo jooksul tahame olla teadlikud sellest, mida me praegu külvame.
Täpsemad aruanded selle transiidi kohta avaldatakse lähemal kuupäevale.
22. veebruar 2026 – Veenus trigoonis Jupiteriga
22. veebruaril 2026 on Veenus 15° Kalade märgis ja Jupiter trigoon 15° Vähi märgis. Veenuse-Jupiteri trigoonid on teadaolevalt soodsad, kuid see on eriti soodne, kuna nii Veenus kui ka Jupiter asuvad oma eksaltatsioonimärkides.
Lisaks on Jupiter joondatud ka Siriusega, mis on öötaeva eredaim täht.
See on viljakas transiit, mis tõotab küllust, võimalusi ning kerguse ja voolavuse tunnet – tõeline õnnistus intensiivse kuu keskel.
Veebruaris on palju oodata – ja üksikasjalikumad aruanded päikesevarjutuse ja Saturni-Neptuuni konjunktsiooni kohta Jääras järgnevad kuupäevale lähemale.
PS: selle e-kirja jagamiseks sobiva veebiversiooni leiate Astro Butterfly veebisaidilt www.astrobutterfly.com

Lau-Sun-Tõde: VAIMNE ÄRKAMINE ON IGAÜHE SÜNNIÕIGUS. SEE EI OLE ERILINE ANNE. GEENIUS LOOB, MEDITATIIVNE INIMENE AVASTAB.
Igaüks võib olla Gautam Buddha. Mitte igaüks ei saa olla Michelangelo, mitte igaüks ei saa olla Friedrich Nietzsche.
Aga igaüks võib olla Zarathustra, sest vaimne ärkamine on igaühe sünniõigus. See ei ole anne nagu maalimine, muusika, luule või tants; see ei ole ka geenius. Geeniusel on tohutu intelligentsus, kuid see kuulub siiski meele valdkonda.
Valgustumine ei ole meelest, see ei ole intellekt; see on täiesti teistsugust laadi intelligentsus. Seega on esimene asi, mida meeles pidada, see, et mitte ainult Friedrich Nietzsche-sugused inimesed pole oma teekonnal avastamata jätnud iseennast; nad olid suured intellektuaalid, enneolematud geeniused — kuid kõik see kuulub meele juurde. Gautam Buddha, Laozi või Zarathustra olemine tähendab meelest väljumist, meeltevabas seisundis olemist. Pole tähtis, kas sul oli suur või väike meel, keskpärane meel või geeniuse meel; oluline on see, et sa oleksid meelest väljas. Hetkel, mil sa oled meelest väljas, oled sa iseendas.
Nii kummaline, et mida intellektuaalsem inimene on, seda kaugemale ta iseendast eemaldub. Tema intellekt viib ta kaugete tähtedeni. Ta on geenius, ta võib luua suurt luulet, ta võib luua suurepärast skulptuuri. Kuid mis puutub sinusse endasse, siis sind ei ole vaja luua — sa oled juba olemas. Geenius loob, mediteerija avastab.
— Osho, „The Golden Future“

Allolev on otse videost võetud täpne ja sõna-sõnalt ärakiri. See jäädvustab vestluse täpselt nii, nagu see toimus.
________________________________________
Mina olen David Allen Greer. Olen kirjanik ja autor, kes tegeleb tehnoloogia, tööstuse ja muu sellise teemadega. Varem olen olnud arvutiprogrammeerija, professor, tarkvaraarendaja ja IEEE Arvutiühingu president. Olen muuhulgas raamatute „When Computers Were Human“ ja „Crowdsourcing for Dummies“ autor.
1. peatükk: Arvutid ja tööstusrevolutsioon
Miks on arvutiteadus osa tööstusrevolutsioonist? Tööstusrevolutsioon seisneb tootmise süstematiseerimises. See seisneb ühtlase kvaliteediga, kui mitte ühtlase disainiga kaupade tootmises võimalikult madala hinnaga võimalikult suurele turule. Kui soovite kuupäeva, mida on lihtne meeles pidada ja mis lihtsalt paika paneb, siis valige 1776. See on minu kui kirjaniku jaoks kasulik, sest see on ka aasta, mil avaldati Adam Smithi teos „Rahvaste rikkus“.
Ja selle raamatu algus kirjeldab tööstusprotsesse, seda, kuidas me nendeni jõudsime ja kuidas me neid kasutasime ühtsete toodete loomiseks, millel oleksid suured turud. See suurendaks riikide rikkust. Need esimesed peatükid käsitlevad tööjaotust, ülesannete spetsialiseerumist ja töö süstematiseerimist. See raamat oli väga mõjukas mitte ainult tööstusringkondades, eriti Londonis, puuvillatootmises ja keraamikatootmises Põhja-Londonis, vaid ka teadusringkondades.
Sest neilgi oli suuri probleeme, mis vajasid süstemaatilist lähenemist. Astronoomia oli esimene. Olime astronoomiat kasutanud navigatsiooniks, aga tekkis küsimus, mis seal toimub ja kuidas asjad käituvad, millega inimesed tegelesid, ostes või rahastades teleskoope ja seejärel moodustades meeskonna vaatluste kogumiseks. Nad käisid ööst öösse observatooriumis ja kaardistasid taevast.
Ja taevakaartide kaardistamise käigus ei võta kaua aega, et mõista nende tekitatud andmeprobleemi. Oletame, et ühe tähe leidmiseks kulub öösel minut või kaks. See tähendab, et saate öösel leida paar sada, võib-olla isegi paar tuhat tähte. Kuid salvestatud arvud sõltuvad kellaajast, kuhu Maa või teie teleskoop on suunatud. Aastaajast, mil Maa oma orbiidil asub, saate tähtede kohta eri aastaaegadel erinevaid mõõtmisi.
See tähendab, et luuakse tohutu hulk andmeid, mis tuleb taandada absoluutseteks koordinaatideks, kuhugi kindlasse kohta kosmoses. See nõuab palju tööd ja aritmeetikat. Need observatooriumid, mis said salvestusi teha kahe või kolme astronoomiga, vajasid suurt gruppi inimesi, kes aitaksid neil need andmepunktid absoluutseks taandada, et nad saaksid neid oma taevakaardile sobitama hakata. See oli korduv töö. Seda oli palju. Probleem, millega nad kõik silmitsi seisid, oli see, kuidas seda teha kõige väiksema raha eest.
Osa sellest, mida me peame arvutite ja programmeerimise kõrgtehnoloogiaks, on ka süstematiseerimine, regulariseerimine, keerulise asja võtmine, mida saab teha mitmel erineval viisil, ja selle vormistamine, mida saab läbida kindlate sammude jadana.
Baasis ei pea keegi tegelikult teadma Halley komeedi tagasituleku kuupäeva. On teatud väheseid teadlasi, kelle jaoks see aitab universumit selgitada. Aga see on enamasti lihtsalt meeldetuletus, et seda objekti on ajaloo jooksul nähtud iga 75 aasta tagant ja see on ka sellisena jäädvustatud. Aga 18. sajandi lõpus küsis grupp prantsuse astronoome, teades, et see on tulemas, kas me suudame selle välja selgitada?
See oli proovikivi teadusele, mis oli enne neid arenenud, selliste inimeste nagu Kopernik ja Galileo teooriatele. Küsimus oli, kas nad saaksid määrata kuupäeva? Kas nad saaksid määrata päikesele lähima kuupäeva? Ja kas nad saaksid seda matemaatiliselt teha? Ja see on tegelikult mingil määral keeruline probleem isegi praegu, kuigi meil on kõik programmid selle tegemiseks, sest see hõlmab mitme suure objekti asukoha määramist ja nende liigutamist läbi kosmose, samal ajal kui jälgitakse komeeti päikesesüsteemi ümber.
Ja nad jagasid töö. Sellest saab arvutiteaduses võtmeteema, mille töötasid välja inimesed ja suhteliselt tagasihoidlikud mehaanilised seadmed enne, kui me hakkasime sinna elektroonikat lisama ja kiirustasime programmide, tehisintellekti ja kõige muu juurde. Me lahendasime arvutiteaduse probleemid, sest see oli jagatud töö. Halley komeedi esimese tagasituleku jaoks töötasid kaks inimest esiteks Maa ja teiseks Jupiteri asukoha kallal, sest Jupiteril on Päikesesüsteemi liikumisele suur mõju. Seejärel jälgis teine astronoom komeeti, mis on üsna väike ja millel on vähe mõju teiste asjade liikumisele selle orbiidil.
Ja nad nuputasid välja, kuidas seda teha ja teha seda korduvalt, korduvalt ja viisil, mis võimaldas nende tööd üle kontrollida. See on omamoodi järjekordne teema – asi pole ainult hiilgavas taipamises, vaid ainult algoritmides. Asi on selles, kuidas leida vigu, valesid liitmisi, valearvestusi ja isegi arusaamatusi, arusaamatusi toimuva kohta. See protsess, mis kestis umbes kuu aega, lõi aluse tulevastele asjadele. Eelkõige lõi see aluse merenduskalendritele.
Arvutamine kui uurimisvahend
Nagu ma ütlesin, oleme sina ja mina elanud kogu oma elu teadmata Halley komeedi järgmist tagasituleku kuupäeva. Meie elu läheb edasi. Kui see tuleb, on see suur pidu ja ma loodan, et seda on paremini näha kui viimati, kui see 80ndatel tuli. Aga see on lihtsalt pidu, see on lihtsalt odomeetri pöördumise jälgimine.
Suuremad probleemid on seotud tootmisega seoses meie elamise, enda toitmise, riietamise, peavarju pakkumise, kaupade ja teenuste tootmisega. Peamine oli kaubandus ja ookeanilaevad. Teadmine, kus nad asuvad. Kui maad enam ei näe, kuidas sa tead, kus sa oled?
Enne 17. sajandit elanud astronoomidel oli palju erinevaid meetodeid, mis olid mõnevõrra juhuslikud ja hõlmasid järgmist: „On kevad, me teame, et see täht on meie sihtkoha kohal, me läheme välja, suuname laeva tähele ja palvetame, et me kohale jõuaksime.“ Nad ei teadnud, kus nad Maal asuvad. See nõudis pikkus- ja laiuskraadide arvutamise mõistmist. Ja laiuskraadi on üsna lihtne saada, vähemalt põhjapoolkeral.
Uus kodu uudishimulikele meeltele
Ajakirjad, liikmelisused ja tähendus.

Hakka Big Think liikmeks
Pikkuskraad on palju keerulisem ja see nõuab tähtede asukoha tundmist Maa kindla punkti suhtes. See teadmine tuleb raamatusse kirja panna ja seda tuleb teha mitu aastat ette, sest need raamatud antakse kaptenitele ja lastakse üle ookeanide laiali, kaugel sellest kindlast punktist, mis uurimiste algusaegadel oli üks kolmest punktist: London, Amsterdam või Pariis. Nende raamatute täpseks koostamiseks oli vaja süsteemi, mis võimaldaks teil nii arvutusi teha kui ka neid teistmoodi tagasi võtta, sest üks arvutuste varastest pioneeridest, Charles Babbage, avastas Babbage’i reegli, mis ütleb, et kaks erinevate inimeste poolt samal viisil tehtud arvutust kipuvad tegema samu vigu.
Käsitsi arvutamise käigus näib juhtuvat vigu, mis panevad kõik komistama. Mitte alati, aga on olemas tendents, et kui üks inimene teeb vea, teeb selle ka järgmine. Seega tuleb probleemile läheneda teistmoodi ja eelkõige teistmoodi, mis vead paljastab. Seda arutleti 18. sajandi lõpus Londoni merendusalmanahhis ja võrreldavas väljaandes Pariisis.
Nad ei mõelnud välja mitte ainult jagamisviisi, kuna nad tahtsid teada saada mitme objekti asukohta, seega jagasid nad selle arvu erinevate inimeste vahel, ning seejärel viisid, kuidas neid arvutusi tagasi võtta viisil, mis vead paljastas. See oli nende poolt oluline uuendus.
See viis nende publikatsioonideni ja see omakorda maadeavastuste ajastuni ning globaalse kaubanduse, globaalse ookeanikaubanduse alguseni. Kaubandus, mis nõuab laevade silma alt ära minekut ja mis muidugi viib väga otseselt industrialiseerimiseni tänapäeva maailmas.
Rahva olemasolu mõõtmine
Sama lugu oli ka mõõdistamise kohta. Ameerika Ühendriikides oli 19. sajandi alguseks probleem Ameerika Ühendriikide tegeliku asukoha, piiride ja piirangute väljaselgitamisega. See hõlmas esmalt rannikute mõõdistamist ja seejärel sisse liikumist. See nõudis taas merenduskalendri kasutamist kohtade asukoha kindlaksmääramiseks.
Aga palju arvutusi, sest põhimõtteliselt laotakse üle maa hunnik kolmnurki. Saab välja selgitada, kus asuvad kolmnurga kaks nurka, ja nendest kahest nurgast saab kolmandani jõuda ja sellest kolmandast nurgast saab uue kolmnurga ning edasi liikuda. See osutus eriti Californiasse jõudes keeruliseks, sest oli väga raske teha kõiki arvutusi, mis olid vajalikud selle tohutu ruumi heaks mõõtmiseks.
Ja seda oli eriti vaja, sest hulk inimesi arvas, et neile kuulub kuskil maa. Mõeldes, et neile kuulub maa, pidid nad teadma, kus see asub. Nad ei saanud öelda, mis asub sellest kaljust selle mäeni või selle puuni. Neil pidid olema täpsemad punktid. Lepingud, mis kujundasid Läänt ja Ameerika Ühendriike, nõudsid sisuliselt uutelt osariikidelt maaomandi ja maa asukoha kindlaksmääramist.
Nad kõik seisid silmitsi sama probleemiga – kuidas võtta ja töödelda suuri andmemahtusid –, mis nõudis neilt tööstuslikku mõtlemist, et mõelda, kuidas need kaks osa kokku sobivad. Arendatakse teisi süsteeme, mis püüavad seda kiiresti teha, et saada esimesi lähendusi, et numbreid piisavalt lähedaseks saada, et piiride vead oleksid suhteliselt väikesed ja neid saaks kohalike läbirääkimiste käigus lahendada.
Just see süstematiseerimise, vigade parandamise, ligikaudsete väärtuste leidmise ja nende tsiviilsüsteemidena toimima panemise protsess ajendas mind uurima inimarvutust ja seda, millise aluse see pani tänapäevasele arvutiajastule.
Inimarvutitest mehaaniliste arvutiteni
Neid õppetunde hakati esmakordselt kasutama peamiselt 18. sajandil, kus inimesed tegid tööd käsitsi, peamiselt, kuid mitte ainult astronoomia või geodeesia jaoks. Üks arvude ja arvutamise ümber süstemaatiliste protsesside loomise aspekte oli see, et inimesed hakkasid väga kiiresti küsima: “Mida saab masinatega teha?”. Liitmismasina idee, masina, mis suudaks liita kaks arvu, ulatub tagasi praakimise aega. Sellel on pikk, pikk ajalugu. Idee, et numbreid saab esitada ratta pööramisega ja kui ratas pöörleb ümberringi, pöörleb ka järgmine ratas, oli varakult hästi välja töötatud.
Siiski polnud see tegelikult osa protsessist. Seega midagi, millele sai toetuda. Industrialiseerimisest rääkides ehitatakse põhimõtteliselt protsesse, mida saavad teha inimesed, kes algupäraselt ei tea, mida nad teevad, või täpsemalt öeldes. Nad teevad midagi, milles nad omandavad oskuse, mille samme nad mõistavad ja õpivad neid tõhusalt tegema, kuid nad ei mõista tingimata teadust ja nende taga olevaid ideid. 19. sajandi alguses toimus suur plahvatus masinate, hoobade ja hammasrataste võimete osas.
Ja on olemas uuring ühenduste kohta, näiteks mehaaniliste õlgade kohta, mis ühenduvad omavahel. Mida nad seda teha saaksid, ma ei usu, et see on päris kadunud. Olen kindel, et leidub mehaanikainsenere, kes peavad mulle sellest loengu. Aga see on midagi, mis on kindlasti meie igapäevasest mõtisklusest ja isegi mittespetsialiseerunud üliõpilaste mõtisklusest kadunud. Üks inimestest, keda see paelus, oli inglane nimega Charles Babbage.
Ta on 19. sajandi algus. Tema isa oli pankur. Kuna tema isa oli pankur, oli ta seotud ka Kariibi mere kaubandusega. See tähendas, et ta oli tuttav paatidega, mis läksid Kariibi merele, et koguda peamiselt suhkrut ja tuua see Ühendkuningriiki. See on punktis, kus süstemaatiline laevandus hakkab tõeliselt hoogu koguma. See ei hakka päriselt mõjuma enne tööstusajastu algust, mil paadid sõidavad graafiku alusel.
Ja sa tead ajakava ja enam-vähem kuupäeva, millal nad tulevad. Babbage õpib Cambridge’is. Ta õpib astronoomiat, satub sellest lummusesse, satub matemaatika lummusesse. Siis hakkab ta mõtlema, kuidas saaks matemaatikat mehhaniseerida? Mida sellega peale hakata? Ta oli ülikoolis käies kirjutanud paar asja, mis mitmes mõttes täitsid ruume ja kujundeid iseenda väiksemate versioonidega, et näha, kuidas neid ligikaudselt kirjeldada.
Ja millised süsteemid töötaksid ja millised mitte. Millalgi sel varajasel perioodil hakkas ta tegelema artiklite almanahhiga. Lõpuks sai temast selle nõuandekogu liige. Siis avastab ta oma reegli, et kaks inimest, kes teevad sama arvutust samamoodi, kipuvad tegema samu vigu. Teine ülesanne, mis hakkab tekkima ja millega ta tegelema hakkab ning mille vastu huvi tunneb, on kindlustuse ja selle taga oleva tõenäosuse mõistmine.
Kindlustus on mingil määral justkui hoiukonto, mitte midagi enamat. Need on säästud, mille saate hoiukontole rahaks teha surma korral või tervisekindlustuse puhul, mis juhtub hiljem sajandil, kui jääte haigeks. See tähendab, et panka juhtivad inimesed peavad teadma, kui palju raha nad tõenäoliselt välja maksavad. Selle mõistmine, selle matemaatika, tõenäosuse matemaatika, on alles tööstusrevolutsiooni alguses, aga tööstuselus hakkab see tõeliselt kanda kinnitama 19. sajandi alguses.
Ja see hõlmab teist tüüpi tabelite loomist, mida nimetatakse suremustabeliteks. Need näitavad, kui kaua keegi tõenäoliselt elab, arvestades, et ta on nii kaua elanud. Need sõltuvad suuresti andmetest ja sellest, millised inimesed on. Neid ei tehta suure populatsiooni jaoks, sest inimeste eluviisis, toitumises, töös ja perekondades on erinevusi. Seega kiputakse seda tegema väiksemate rühmade jaoks ja see tähendab, et tuleb luua palju selliseid tabeleid ja töödelda palju andmeid.
Babbage mõtiskles selle üle ja hakkas taipama, et nii astronoomia kui ka nende kindlustustabelite jaoks oli olemas üks levinud arvutusviis, mis võis olla väga kasulik, kuid tolle aja standardite järgi väga aeganõudev. See oli põhimõtteliselt kõvera sobitamine andmetega. Teil on need punktid ja te tahate, et kõver läheks neist sujuvalt läbi, et saaksite punktide vahel hinnanguid teha ja kõvera lõpust kaugemale projitseerida, et aru saada, kuhu see võiks minna.
Ja Babbage’i peal koitis talle, et seda arvutust saab tegelikult taandada paljudele liitmistele, väga suurele hulgale liitmistele ja lahutamistele. See tähendas, et ta sai kokku ühendada hulga selliseid liitmismasinaid ja luua masina, mis suudaks seda teha lihtsalt vända abil lihvides või, nagu ta ise arvas, auru abil. Ta töötas raudteede ja aurutehnika väga varajasel ajastul ning nägi oma masinat veduridisaini pärandina. Ta valmistas masina, millel olid väga suured käigud ja numbrid ning mille sihverplaadid olid valmistatud hästi töödeldud messingist.
See protsess ületas ilmselt tema aja insenerivõimeid. Tema juhtiv insener andis Briti inseneriteadusele olulise tõuke ja edendas seda nii Babbage’i heaks töötades kui ka hiljem. See oli ilmselt ka vale kontseptsioon, millest lähtuda. Masinaid luuakse väga sageli metafooridena. Me ehitame masina millegi sellise tegemiseks.
Babbage ehitas masinat, mis tegi arvutusi nagu raudteevedur. Raudteevedurid polnud siis veel täiesti ohutud ja töökindlad. Nad alles õppisid palju nende ehitamise kohta.
Babbage ei saanudki oma mõtetega hakkama. Ta ehitas hulga mudeleid. Ta ehitas mitu, mis demonstreerisid kontseptsiooni tõestust. Ta suutis mitte soovitud kõverat, vaid palju lihtsamat kõverat andmetele ja masinasse sobitada, mis tegi meile teadaolevad arvutused vähemalt korra läbi.
Seejärel ehitas ta palju toorikuid masinale, mida ta ehitada tahtis. Seetõttu jätsid Babbage ja tema ideed pärandi sellest, mida nad püüdsid teha, rohkem kui see, mida nad tegelikult tegid. Ta püüdis süstematiseerida arvutusi, et ta saaks hakkama suuremahuliste arvutustega mõlemal juhul, sobitades kõveraid andmetele ja muu sellisega. Tal olid kaasaegsed, kes olid intellektuaalselt otsese seose poolest, palju olulisem, George Bool.
Kaasaegse arvutiteaduse kellavärgi alused
George Bool kirjutas raamatu pealkirjaga “Mõtteseadustest”. Nüüd tunneme neid mõtlemisseadusi Boole’i algebrana, mis on kõigi elektrooniliste vooluringide ja arvutite kavandamise analüüside aluseks olev põhivahend. See seos on olnud igavesti hästi teada ja mõistetud. Babbage kadus mõneks ajaks ja ka täpne intellektuaalne seos pole nii selge, kui ei vaadata süstematiseerimist, tööstusprotsessi ülesehitamist, tööd arvutite maksumuse vähendamiseks ja nende viimiseks suuremasse keskkonda.
Selles mõttes oli tal tohutu mõju ja ta on tänaseni oluline tegelane. Peaaegu 30, 40 aastat pärast Babbage’i teostust ehitasid rootsi isa ja poeg Babbage’i idee põhjal ühe sellise masina ning see oli kellatehnoloogia abil täielikult funktsionaalne. Kellad on palju väiksemad, nendega on sellises mastaabis palju lihtsam töötada, nad vajavad vähem energiat ja neil oli palju standardiseeritud osi, millest nad said laenata. Eelkõige on oluline roll nii laiemas teaduses kui ka arvutiteaduses põikkelladel, mis olid veel mitte nii kaua aega tagasi domineeriv tehnoloogia.
Kellad olid üks esimesi keerukaid tehnoloogiaid, mis 18. sajandil laialdaselt levis. Põrkekellad – pendliga kellad väikese hammasratta ja väikese asjaga, mis teeb klõpsu, kella, klõpsu, kella, tiksu, tiksu, tiksu, tiksu. Need uudsed tehnoloogiad olid sageli pakendatud viisil, mis tegi neist sisuliselt luksuseseme, millekski, mis oli rikastel. Kuid väga kiiresti muutusid need tavaliseks ja võimaldasid industrialiseerimist, näiteks määrates kindlaks tehase lahtiolekuajad.
Sa ei vaja kella, kui pead talu. Võib olla paar asja, mille puhul tunni või minuti teadmine on kasulik. Aga enamasti järgid päeva loomulikku rütmi ja neil loomulikel rütmidel on väga suur veapiir. Võid neist 15 või 20 minutit mööda lasta ja kõik on korras.
Kui asutate tehast, kui viite inimesi kokku, et nad koos töötaksid ja koostööd teeksid, ja kui jagate ülesande lineaarseks protsessiks, mis oli üks esimesi asju, mis juhtus, kirjutab Adam Smith nööpnõelte valmistamisest. Täpsemalt öeldes on see protsess, kus traat lõigatakse, teritatakse, sellele nõelapea pannakse, see pannakse paberisse, millega kavatsete seda müüa, ja edasi liigutakse. See on lineaarne asi. Peate tegema ühe sammu enne teist.
Ja kui jagate selle erinevate inimeste vahel, tähendab see, et teil peavad olema inimesed kõigi etappide jaoks. See tähendab, et nad kõik peavad samal ajal kohal olema. Selleks oli tõesti vaja kellasid. Teaduslikust vaatenurgast muutis see paljud mõõtmised huvitavamaks, eriti asukoha mõõtmised. Seda oli vaja pikkuskraadi määramiseks. Seda oli vaja asukoha määramiseks Maal.
Seetõttu sai sellest oluline tehnoloogia ideede levitamiseks, nende viimiseks inimesteni, keda huvitasid kellad – nende tööpõhimõte, viis neid täiustada, mida nendega peale hakata – kellamehhanismid, mis said osaks teistest tehnoloogiatest. Arvutiteaduses sai kell, hammasratta tiksumine, arvutiteaduse osaks, sest sellest sai trummipõrin, mis läbis arvutusseadmete põhimehhanisme. Nagu ikka, ei lasknud sa oma masinal metsikult töötada.
Teil oleks seade, mis tiksuks-taks, tiksuks-taks, mis juhiks teisi elemente, teisi osi. See võimaldas neil mõelda masinatele, mis suudaksid süstemaatiliselt ja korrektselt arvutusi teha. See andis neile meetodi nende juhtimiseks. Aga mis veelgi olulisem, see andis neile tehnoloogia, millele edasi ehitada, mille üle mõelda.
Öelda: „Olgu, me teame, et see töötab aja mõõtmiseks. Kuidas see töötab andmete kogumiseks? Kuidas see töötab ajastuse liitmiseks? Mida me saame sellega teha?“ Need kellamehhanismid on sügavalt juurdunud industrialiseerimisse, sügavalt osa arvutamisest ja osa tööriistadest, mida inimesed kasutasid järgmise põlvkonna seadmete ehitamiseks ja kasutamiseks mõtlemiseks.
2. peatükk: Standardimise jõud
Standardid on tööstusmaailma oluline osa. Asjade ehitamine standardmudelite ja standarddetailide järgi ulatub peaaegu aastasse 1776. Tavaliselt osutame Remingtoni tehasele Connecticutis ja tööriistadele, mida nad standardsete tulirelvade ehitamiseks kasutasid.
Kuid tegelik standardiseerimisprotsess, mis on loonud tänapäeva, on sellest palju uuem ja sellel on palju laiem ulatus, mis hõlmab arvutusmatemaatikat, mis hõlmab andmeid palju sügavamalt ning omakorda mõjutas seda, kuidas me arvutame ja kuidas me andmetega töötame. Kõige selle põhieesmärk on kulude vähendamine, pingutuse vähendamine ja ideede edastamine ka kõige vähem koolitatud inimestele.
Kui kavatsete suuremahulist andmetöötlust teha, vajate kaasatud inimesi, kes pole nii haritud kui teie, kes saavad selle osaga hakkama ja kes oskavad juhiseid järgida. Kui vaadata 18. sajandi lõpu, 1780. ja 1790. aastate merenduskalendritesse tehtud algseid arvutusi, siis neid tegid inimesed, kes panid need paberile, igaüks kasutas oma meetodit, igaühel olid väikesed nipid asjade tuvastamiseks ja täpsete arvutuste meeldejätmiseks. Seal oli liitmiste ja lahutamiste kogum, mõned korrutustehte ja kui seda üldse vältida sai, siis pikki jagamistehte ei tehtud.
Seal on nende kollektsioon, mis kuulus ühele inimarvutile, nagu neid kutsuti, mis töötas Briti merendusalmanahhi heaks ja elas Ameerika Ühendriikides. Ta tegi oma tööd siin ja saatis need laevaga Londonisse, kus need lisati merendusalmanahhi. Tal oli oma tee ja tal oli ka üsna kitsas käsi. Ta ei osanud sirgjooneliselt kirjutada. Kui tema materjale üle vaadata, tuleb olla väga ettevaatlik ja veenduda, et oled arvutuse õigel real ega ole valele reale hüpanud. Ta suutis selle tööle panna ja oli selles üsna edukas.
Mitte igaüks ei osanud seda kirjapilti dešifreerida. 20. sajandi alguseks nägime inimesi seda tegemas ruutpaberil, kus kõik read olid joondatud. Hakkasime nägema, kuidas inimesed tehteid rida-realt tuvastasid, eriti 19. sajandi keskel Inglismaal, kui nad tegid pealkirjade salvestusi. Meie tegime neid ka siin, aga nad olid meist süstematiseerimises ees. Ilmastiku puhul tegime seda veidi hiljem, 1870. aastatel.
Standardimine kui teaduslik vajadus
Ilm nõuab palju andmeid, sest kui vaadata ilmakanalit, kui vaadata oma telefoni ja jälgida pilvede liikumist, siis on pilvi, mis tabavad ühte meie suurlinnapiirkonna osa, kuid ei taba teisi osi, ja need ei ole nii erinevad, nii kaugel teineteisest. Seega on täpsete ilmaennustuste saamiseks vaja palju andmeid, mis ulatuvad kaugemale lihtsalt üldisest väitest, et sel päeval võib selles suurlinnapiirkonnas nii kuumaks minna. Kui me selleks võrgustiku lõime, olid meil inimesed, kes andmeid kogusid. Koguda oli rohkem andmeid. Sademete, sademete ja niiskuse saamise viis oli veidi peenem ja nõudis teatud hulgal aritmeetilisi arvutusi.
See nõudis, et sa oleksid võimeline töötama inimestega, kes polnud ülikoolis käinud, sest sa ei saaks neid piisavalt, kui piirduksid ainult ülikoolilõpetajatega. See sundis nii ilmastikuinimesi kui ka teadlasi tervikuna standardiseerimise kohta küsima. Kuidas me järgime tööstusmustreid ja viime asju edasi viisil, mis tehakse alati samamoodi, mis kasutab alati samu meetodeid, mis annab alati samu tulemusi ja mida igaüks saab tõlgendada?
Standardimise tänapäevase tähenduse mõttes seostan ma seda eelkõige Esimese maailmasõjaga ja kui tahta ühte inimest, kes vastutas selle eest rohkem kui keegi teine, kes oli suur juht, siis see on Herbert Hoover. Hoover oli insener. Ta oli mäeinsener, mis tähendab, et tema ehitatavad suured ehitised on tunnelid ja müürid ning asjad tunnelite ja rikastusjaamade toetamiseks, mis on põhimõtteliselt basseinid ja muud suured ehitised. Kuid ta mõistis ka, et standardiseerimise korral saab insenerimeetodeid rakendada ka teistele toodetele.
Ta töötas ajastul, mil asjad, mida me iseenesestmõistetavaks peame, näiteks poldid, teate küll, teil on mutter, teil on polt, panete need kokku ja saate neid kruvida ning need töötavad, sest nad on samad, ei olnud standardiseeritud. Kui ostate neid ühelt tootjalt, siis need ei sobi teise omadega. Ta väitis, et on palju asju, mis standardvormide järgi tootmisel suurendaksid meie tööstusprotsesside ulatust, võimaldaksid meil toota rohkem tooteid rohkematele inimestele madalamate kuludega ja laiendaksid meie tegutsemisvõimalusi.
See viis mitmete institutsioonide tekkeni, millest üks oli Riiklik Standardite Instituut, mida tol ajal kutsuti Riiklikuks Standardite Bürooks. Erastandardiorganisatsioonidel, minu endisel organisatsioonil IEEE-l ehk Elektri- ja Elektroonikainseneride Instituudil, on suur standardirühm, mis tegeleb elektristandarditega. On olemas Ameerika Riiklik Standardite Instituut, mis tegeleb paljude teiste standarditega, sealhulgas arvuteid puudutavate standarditega.
Kui kõik lähevad ja teevad oma asja, võib see olla väga hea, sest see tähendab, et uurite ja selgitate välja, mis toimib ja mis mitte. Aga mingil hetkel peate hakkama keskenduma tootmisele, vähemalt teatud probleemide puhul. Sellistel juhtudel on vaja standardeid. Arvutiajastu arenedes hakati üha enam uurima standardseid arvutusviise, algoritmide väljendamise standardseid viise ja programmide väljendamise standardseid keeli.
Kõik see sai arvutiteaduse võtmeosaks, mis oleks ilma vastavate standarditeta olnud palju kallim ja aeglasem. Tänapäeval küsivad ettevõtted ja üksikisikud muuhulgas: „Kuidas ma saan neid oma probleemi lahendamiseks kasutada? Kuidas ma saan neid luua, laiendada ja laiendada?“ Seega on see praegusel hetkel arvutiteadusega nii sügavalt seotud, et ilma neid mõistmata on väga vähe teha.
Hariduse standardiseerimine
19. sajandi alguses mõisteti ja kasutati neid parimal juhul ebamääraselt. Me elame standardiseeritud maailmas ja industrialiseerime paljusid asju. Üks neist asjadest, mida me teeme, mida me toodame suures mahus ja madala hinnaga, on haridus. Enne 20. sajandi algust, tegelikult 19. sajandi lõpus, tehti mõningaid pingutusi, kuid haridus oli Ameerika Ühendriikides täielikult kohalik asi.
See oli midagi, mille kohta paljud inimesed sõna võtsid ja raamatuid ning näidisõppekavasid pakkusid. Peamiselt New Yorgis oli kirjastusi, mis andsid välja laialdaselt kasutatavaid õpikuid, näiteks lugemismaterjale, mis aitasid lastel suureks kasvada. Aga kui sellele mõelda, siis väljaspool kohti, kus laste transport oli suur ja lihtne, ajastul enne koolibusse ja sillutatud teid, oli klassiruum sageli üks õpperuum.
See oli grupp lapsi koos ühe õpetajaga, kes oli seal lühikest aega, andis endast parima ja liikus edasi. 20. sajand hakkas seda edasi viima. See ulatub tagasi 19. sajandisse. Kuid Carnegie töö pärineb tegelikult 20. sajandist ja käsitleb suures osas kõrgharidust, ülikoole.
Carnegie töö pärineb tegelikult 20. sajandist ja käsitleb suuresti kõrgharidust, kolledžeid. Ma arvan, et tehniliselt on ta Carnegie, praeguse US Steeli asutaja. Kolledžites on meil standardne haridusmaht, mis annab sulle bakalaureusekraadi. Sada kakskümmend tundi kunstide bakalaureuseõppes, sada nelikümmend kuus tundi õppetööd loodusteaduste bakalaureuseõppes. Sa võtad teatud arvu aineid, ainetel peab olema kindel jaotus ja need peavad kokku tulema teatud aja jooksul.
Need standardid töötati välja Carnegie Instituudi töö tulemusena. Ta rahastas väga erinevate ainete uuringuid, mis küsisid, milline on parim viis nende õpetamiseks. Kõige kuulsam on 1910. aasta meditsiinihariduse uuring, Flexneri aruanne. Flexneri aruandes uuriti, kuidas meditsiini arstidele õpetati, milliseid asju õpetati, millised olid erinevad tavad ja millised olid parimad tavad. Selles küsiti, kuidas saaksime koolitada võimalikult palju ühtlase haridusega arste madalaima hinnaga.
Selle raporti keskel on rida, mis viitab sellele, kuidas me peame pühendama oma meditsiinihariduse inimestele, kes saavad kogu oma karjääri meditsiinile pühendada. Paljud ülikoolide dekaanid noomisid seda ja ütlesid: „Hea küll, me ei pea enam naiste pärast muretsema, sest naised võtavad vaba aega, naistel on pered, naistel on muud kohustused.“ Enne seda olid meditsiinis naistele rollid. Nad tegelesid imikute, rasedate ja surevate vanuritega.
Nad olid osa meditsiiniringkondadest ja Flexneri raport lükkas nad uksest välja. Kui vaadata sufražettide liikumise algusaega Ameerika Ühendriikides, siis naised, kes piketeerisid Valge Maja ees, naised, kes kandsid kollast vööd, naised, kes lobistasid osariikide valitsusi hääleõiguse saamiseks, siis olid nad valdavalt arstide tütred. Neil oli aega, neil oli raha ja nad pidasid vimma, sest nad ei saanud meditsiiniringkondades kohta, võib-olla peale õe ameti.
Mis juhtus pärast seda, kui Flexneri aruanne kõrvale kaldus hetkeks standarditest ja naasis arvutiteaduse juurde. Loodusteadused vaatasid naisi, kes olid õppinud meditsiini, ja ütlesid üldiselt: „Te olete toredad inimesed, palun minge ära.“ Keemia ütles: „Me ei saa lasta naistel keemiat õppida. See kahjustab nende võimet lapsi saada ja tõenäoliselt ka meeste võimet lapsi saada.“ Bioloogia ei olnud see valdkond, mida me täna tunneme, ega ka füüsika.
Matemaatikud, kes olid nii tollal kui ka praegu meeleheitlikult õpilaste järele hädas, ütlesid: „Naised võtavad nad vastu. Neist võivad alati keskkooliõpetajad saada.“ Hetkega muutub keskkooli matemaatika õpetamine feministlikuks. Naised näevad võimalust ja haaravad sellest kinni. Nad haarasid ka töökohti arvutamise ja muudes valdkondades, sest meditsiiniharidust standardiseeriti.
See kehtis ka teiste haridusvormide kohta. See lõi ülikooli standardvormi, mida meie Ameerika Ühendriikides mõistame ja teame, kuidas see toimib. Nende standardite juured olid Carnegie Instituudi 20. sajandi alguses koostatud aruannete seerias. Oli aeg, mil kolledži kursuse ainepunkte nimetati Carnegie ainepunktideks. See on suures osas mälust kadunud.
Oli institutsioone, mis ütlesid: „Me muutume rikkamaks. Me oleme produktiivsemad. Me saame anda rohkem rohkematele inimestele, kui teeme seda standardsete meetoditega.“ Carnegie oli oluline, Hoover oli oluline, aga ka paljud teised organisatsioonid olid. Arvutiteadus sai sellest kasu, sest ilma standardiseerimiseta kritseldab see paberile. Standardiseeritud mõtteviisiga saab hakata inimesi seda tegema, kes pole selleks väljaõppe saanud ja kellel pole projektijuhtide haridust. See suurendas oluliselt arvutusmeetodite võimsust ja kasutamist.
3. peatükk: Inimkogemuse arvutamine
Praegu, kus me Washingtonis istume, asub vana patendiamet. 1850. aastatel ühendati see koht Ameerika Ühendriikides esimese telegraafiga. See kulges siit Baltimore’i. Esimene sõnum, mis sealt edasi jõudis, oli kuulus “Mida on Jumal loonud?”. Need olid lihtsalt inimesed, kes olid hullupööra tehnoloogiasse armunud ja ütlesid: “Mu jumal, me saame Baltimore’iga rääkida ja see on nagu see oleks siinsamas, mitte kusagil 25 või 30 miili kaugusel teel.”
Teist küsimust me ei mäleta. Teine sõnum oli: „Mis kell seal on?“ Sest sel ajal oli igal linnal kohalik aeg, mida mõõdeti selle järgi, millal päike keskpäeval otse pea kohal oli. Baltimore on Washingtonist umbes seitse ja pool minutit ees. Üks asi, mida see ruumis viibinud teadlastele ütles – ja see oli poliitiline rühmitus, aga sel ajal oli seal ka mitmeid USA kõrgemaid teadlasi –, oli see, et ajavahede mõõtmise abil saab koguda palju andmeid asjade asukoha kohta.
Nad lõid kohe protsessi ja see viitab taas tööstuslikule seosele. Protsessi linnadevaheliste ajavööndi erinevuste kindlakstegemiseks, mida said teha inimesed, kes põhimõtteliselt lihtsalt järgisid juhiseid ja ei teadnud tegelikult, mida nad teevad, peale kella klõpsatuste lugemise. Nad võisid seal istuda ja sõnumeid edasi-tagasi saata. Nad ei kasutanud sel hetkel sõna “ping”. Aga saatsid klikke edasi-tagasi, lugesid kella liikumisi ja päeva lõpuks kirjutasid nad selle üles.
See andmestik näitaks ajavahet. Seda kasutati väga kiiresti suure hulga andmete kogumiseks ajavahete kohta kogu idarannikul ja väga kiiresti ka Ameerika Ühendriikides. Jällegi tuli see süstematiseerida ja korraldada, et välja selgitada, kuidas see toimib, millised on erinevused ja kuidas seda saaks ärilistel eesmärkidel kasutada.
Kõige suurem lisandunud objekt olid muidugi raudteerongid. Sest 19. sajandil oli enamikus Ameerika Ühendriikide paikades Baltimore’i ja Baltimore’i vahel üks rööbastee või Baltimore’ist Philadelphiasse üks rööbastee ja rongid sõitsid mõlemas suunas. Ja kui need kokku põrkasid, oli see halb. Neil oli kohti, kust peatuda, aga kuidas sa tead, et keegi sinust mööda on läinud? Kuidas sa tead, kas sa loed sõiduplaani õigesti?
Ühtse ajasüsteemi loomine, mis oli paigas 19. sajandi lõpuks, aitas ära hoida suure hulga rongiõnnetusi, hilinenud ronge ja muid tootmist, kaupade ja teenuste transporti häirinud probleeme. Seega on kõik need asjad sügavalt arvutiteadusesse sisse põimitud ja arvutiteadus on tihedalt seotud tootmise, asjade kiire, lihtsa ja süstemaatilise ajastamise ning inimkogemuse jäädvustamise küsimustega.
Andmete laiendamine inimkogemusele
Algusaegadel jäädvustas inimkogemus suuresti looduskogemust. Milline on ajavahe? Kus on asukoht? Millal siin päikesetõusu teeb? Millal see seal loojub? Aga 19. sajandi lõpuks hakati uurima ja jäädvustama inimandmeid, inimtegevust, seda, mida inimesed tegid, töötasid ja käitusid, et nad saaksid seda kasutada poliitiliste otsuste tegemiseks, turundusotsuste tegemiseks ja selle otsustamiseks, kui palju toota.
Sellest sai huvitav asi. Jällegi, kuna liikusime ühe komeedi tegemiselt merenduskalendritesse, seejärel taeva ja Maa kaardistamiseni, oli see järjekordne suur hüpe kogutud andmete hulga osas.
Rahvaloenduse automatiseerimine
Rahvaloendust tehti iga kümne aasta tagant, see on põhiseaduses sätestatud ja esimese saja aasta jooksul oli see suures osas büroo, mis tekkis iga kümne aasta tagant. Nad palkasid hulga inimesi ja käskisid neil ringi joosta ja lugeda ning siis tõid nad kogu kraami tagasi Washingtoni, arvutasid välja, kui palju inimesi oli igas linnas ja igas osariigis, ja avaldasid selle ning see oli lihtne ja üsna lihtne.
1840. aastateks hakati küsima, kui palju inimesi teie leibkonnas elab, kui palju mehi, kui palju naisi, kui palju lapsi. Hakati uurima rahvatervise, haiguste ja üldise tervise küsimusi. Maaomanikud, millist tööd inimesed tegid, nende etniline taust, kindlasti orjus, mis tekkis 1850. aastatel, orjuse probleem, millest sai probleem.
See tähendas, et me kogusime üha rohkem andmeid ning rahvaloendused võtsid aina kauem aega ja kauem aega ning 1870. aasta rahvaloenduseks kulus selleks peaaegu kümme aastat. 1880. aasta rahvaloendus pole kunagi päriselt valmis. See pole tänaseni päriselt valmis, on küll publikatsioone, aga on ka andmeid, millega me pole ametlikult töötanud.
1890. aasta lähenedes ütles rahvaloenduse juht: „Me peame midagi ette võtma. Me peame selle süstematiseerima. Me peame selle industrialiseerima. Me peame kulusid vähendama.“
Ta esitas päringu kellegi leidmiseks, kes suudaks ehitada masinaid inimeste loendamiseks. Tulemuseks oli protsess, mis võitis lepingu, mille tulemusel loodi ettevõte, mida tol ajal tunti Hollerith Tabulating Company nime all ja millest sai midagi, mida me kõik veidi paremini teame – IBM. Nad pakkusid välja ettevõtte, mis saadaks inimesi välja mitte paberiploki ja millegi kirjapanekuks kaasas, vaid perfokaardi ja väikese masinaga, millega ta sinna auke lööks.
Need kaardid sai tagasi võtta ja masinasse panna ning masin loendas kokku, kui palju naisi, kui palju mehi, kui palju üle 45-aastaseid inimesi ja kui palju inimesi selles linnas elab. See kiirendas protsessi nii palju, et 1893. aastaks oli esialgne rahvaloendus valmis ning seda reklaamiti ja kasutati laialdaselt.
1893. aastal toimus Chicagos suur maailmanäitus ning tulemused ja nende saavutamiseks kasutatud seadmed olid väljas ja messi keskmes. Inimesed rääkisid eriti tulemustest.
Sellel laadal tõusis püsti üks ajaloolane ja ütles: „Hiljutisi rahvaloenduse aruandeid lugedes võin järeldada, et meil pole enam piiri. Ameerika on asustatud riik.“ Ja see muutis meie arusaama iseendast ning et me jõudsime selleni ainult tänu sellele, et suutsime sellise andmemahuga toime tulla.
Nagu ikka, olid nad oma masinatesse armunud. Nad olid nende üle väga uhked. Nad olid väga uhked selle üle, mida nad suutsid teha, tulemuste üle, mida nad suutsid saavutada, ja kiiruse üle, millega nad suutsid Ameerika Ühendriikide rahvaarvu arvutada, sedavõrd, et nad hakkasid armuma perfokaartidesse.
Rahvaloenduse abidirektor kirjutas selle vapustava dokumendi sellest, kuidas ta sai kaarti üleval hoida ja seal inimest näha. Ma ei kahtle hetkekski, et inimesed harjusid nendega piisavalt ära ja ütlesid: „Jah, see on kanalisatsioonikaev, see on naistekaev, see on lastekaev. Ma suudan kiiresti skännida ja arvata, mis tüüpi inimene see on.“
Aga see läks sellest kaugemale. Nagu ma ütlesin, oli see entusiasm, mis on uue tehnoloogia puhul tavaline, et ta hoidis seda üleval ja tundis, et kui ta seda tabulaatorist läbi pani, siis ta mõtles välja selle inimese tuleviku. Ja kell, mis näitas kaardi töötlemist, oli kell, mis kutsus seda hinge taevasse või põrgusse.
See on armas ja võluv ning näitab ka seda, kuidas kui hakkame oma elule lähenema andmete kaudu, läbi suure hulga andmete töötlemise, hakkame ennast uutmoodi nägema ja näeme midagi, mida me varem ei näinud. Me ei näinud varem, aga saame lootuse, intuitsiooni ja see intuitsioon äratab kujutlusvõime ja armastuse, mida meil varem polnud.
See kukub tihtipeale kokku, aga sellegipoolest oli aeg, mil armusime suuremahulisse andmetöötlusse, mis tulenes enese nägemisest uutmoodi, andmetest ajendatud viisil.
4. peatükk: Kuidas arvutid meid muudavad
Kui kaua me juba käinud oleme? Ma olen professor ja võin tundide kaupa rääkida.
1940. aastatel oli sõja jaoks taas vaja palju arvutusi, eriti pommitamist, asjade tabamist ja eriti lennukite allatulistamist. Lennukite allatulistamine on põhimõtteliselt nagu pardijaht. Jahimees peab otsima oma jalutusrihma ja sihtima pardi ette, et seda tabada.
Sa tahad sinna üles jõuda, sa tahad, et midagi lennuki lähedal plahvataks, ja kui see lennuki lähedal plahvatab, saad pihta. Erinevalt pardijahist ei saada sa oma koera sellele järele, aga efekt on üsna sarnane. Aga pommitaja suure kõrguse ja kiiruse tõttu ei saa õhutõrjerelv loota täpsele hinnangule. Tema juhtimine peab olema hoolikas matemaatiline arvutus. See on keeruline matemaatiline probleem, sest sul on liikuv lennuk, sul on kahur, mis tõenäoliselt liigub laeval, või kui see on fikseeritud maal, siis see kiigub, see liigub edasi-tagasi.
Sa arvutad kaare osa, mis teeb asja raskemaks. Esimese maailmasõja ajast olid olemas meetodid, mille abil said hinnata kogu kõvera välimust, aga nad tabasid midagi maapinnal või kinnitatud laeva. See oli lihtsam. Asjade õhust alla tulistamine on keeruline ja sihtkohta jõudmine, kus sa tahad, et su mürsk plahvataks, on samuti keeruline.
Tolleaegne Armee Õhuvägi investeeris palju raha selle väljaselgitamisse, eriti Pennsylvania Ülikoolis. Nad kasutasid paari seal ehitatud masinat, et seda lihtsustada ja toota tohutul hulgal andmeid, mis viidi teise kohta ja teisendati juhisteks, mida sai anda pilootidele, suurtükiväelastele ja teistele sõduritele.
ENIACist ARPANETini
Philadelphias asuv grupp töötas oma masinaga, mida me tänapäeval nimetame analoogmasinaks, võimendite ja elektronlampide abil, et joonistada kaar, mida oleks saanud joonistada ekraanile. Tavaliselt joonistati see paberitükile. Üks nende liikmetest taipas, et seda saab üldisemalt teha arvutuste abil. Kõvera saab joonistada mööda joont astudes ja selle põhjal saab teha enamat kui lihtsalt koore kõvera joonistamine.
Selle abil saaks lahendada ka teisi probleeme. Nad pakkusid selle armeele ja seadsid sisse protsessi selle masina ehitamiseks ning see on Ameerika arvutiajaloo võtmehetk. See masin, mis sai nimeks E-NIAC ehk elektrooniline numbriline integraator ja kalkulaator, oli tänapäevase arvuti otsene eelkäija ja töötas oluliselt teistmoodi. Sellest hoolimata sai väga suur hulk arvutiinseneride esimest põlvkonda oma väljaõppe sellel masinal. Esimese põlvkonna all pean ma silmas järgmist kaheksat kuni kümmet aastat.
Seda tehes oli üks juhtidest Michigani Ülikooli matemaatik Herman Goldstein ja tema märkas ühes Philly lähedal asuvas rongijaamas teadlast nimega John von Neumann, keda ta tundis Princetonist. Von Neumann oli Süvaõppe Instituudis, mis on kõrgharidusasutus, kus pole tudengeid, mis ei võta õppemaksu ja kuhu kuulsad inimesed tulevad ja lihtsalt mõtlevad. Einstein oli üks seal viibinud inimestest. Ta läks kohale, tutvustas ennast ja ütles, et töötab arvutuste kallal, ja von Neumann ütles, et on väga huvitatud. Kas ta saaks tulla ja vaadata?
Von Neumann oli väga osav matemaatik, kes suutis ideid väga kiiresti haarata. Ta oli arvutamisest huvitatud olnud juba pikka aega ning oli uurinud mõningaid arvutigruppe, eriti Londoni oma, mis tegi Nautical Almanac’i. Selle grupi juhiga istusid nad maha ja töötasid välja asju, mis olid tegelikult programmi eelkäijaks. Mida tähendab seadme programmeerimine? Kuidas süstematiseerida arvutamine käskude komplektiks, mida täidetakse alati samamoodi?
Von Neumann külastab Pennsylvania ülikoolis asuvat ENIACi, satub selle üle väga elevile ja hakkab mõtlema, kuidas seda laiendada ja arendada. Ta kirjutas aruande, mis on sellest ajast peale jäänud arvutiajastu vastuoluliseks alguseks, sest see defineeris, mis on tänapäevane arvuti, ja jättis välja kõigi ENIACi kallal töötanud inimeste nimed. Von Neumann võttis kokkuvõtte seal tehtust. Talle koitis, et masin, mida nad tegelikult ehitada püüdsid – mitte see, mida nad ehitasid, vaid see, millel oli kõige suurem paindlikkus ja võimekus asju teha –, koosnes kolmest elemendist.
Sellel oli koht numbrite salvestamiseks, märkmik, kui soovite, mälu, mida me seda nüüd tunneme. Sellel oli ka töötlusüksus. See ei kirjeldanud, mida see töötlusüksus tegi. Tol ajal eeldati üldiselt, et see tegi liitmist, aga see suutis teha ka muid asju. See suutis teha teisi aritmeetilisi tehteid või veel muid tehteid.
Selles oli ka kolmas element ja see oli programmi dekooder. See tähendab midagi, mis loeb mälust signaale, selgitab välja nende signaalide tähenduse ja saadab need kas tagasi mällu või töötlusseadmesse mingi toimingu tegemiseks. Need kolm elementi on mitmel kujul osa igast tänapäeva arvutist. Mõned teevad aritmeetikat, aga mitte kõik. Mõned neist teevad lihtsalt mitmesuguseid sümbolite töötlemise vorme. Mõned teevad mitmesuguseid muid asju, aga käskude dekoodri, mälu ja protsessori olemasolu on osa kõigest.
Internetile aluse pannud peamine uurimistöö oli ARPANET. Selle kohta on palju tööd tehtud, kuid esimene süstemaatiline võrk, mis ehitati liinide jagamise ja nende eraldamise põhimõtete abil, oli tõepoolest ARPANET. Inimesed, kes selle kallal töötasid, pöörasid seejärel ringi ja töötasid lõpuks interneti kallal. Nende ideed on selgelt see, et internet tugineb ideedele, mille nad ARPANETi jaoks kokku panid.
See ühendas rühma arvutiteaduse uurimiskeskusi, mis asusid peamiselt suurtes ülikoolides. Seda rahastas Kaitseministeerium. Üks asi, mida see ministeerium tahtis teha, oli muuta arvutiteadus äratuntavaks erialaks. Tol ajal see nii ei olnud. Oli väga vähe kohti, kus seda õppida sai. Kui vähestes kohtades seda sai, peeti seda elektrotehnika õppimiseks.
Minu varased uuringud sellest perioodist, mis pärinesid veidi hilisemast ajast, olid matemaatika õppimine, kuna ma ei saanud seda õppida. Minu isa tegeles arvutiteadusega, mis andis mulle ligipääsu paljudele asjadele selle õppimiseks, aga ma ei saanud seda ikkagi õppida. Nende eesmärk oli luua kogukond. Selle eesmärgiga kaasnes palju muid asju, mis jäid ütlemata või mõnikord väga aktiivselt välja selle kohta, mida kommunikatsioon peaks tegema.
Kui arvutiteadus muutus isiklikuks
Esiteks, alati jääb alles inimestevaheline element. E-post ei olnud esimene rakendus. See oli ilmselt kolmas. Inimesed nuputasid välja igasuguseid viise, kuidas seda lennult teha, enne kui nad said hea ja toimiva süsteemi. Tegelikult oli see väga oluline varajane standard, et nad ehitasid süsteemi, mis pani faili koos sõnumiga sisse ja see jõudis õigesse kohta ilma teie sekkumiseta. See võttis paar aastat, aga see jõudis kohale ja see töötas.
Teine osa, millest nad aru said ja aru said, oli see, et asi ei ole ainult inimestevahelises suhtluses, vaid et on olemas ka repositooriumid. Seal on infokogud, kuhu igaüks saab minna ja mida ta saab kasutada. Neid nimetatakse raamatukogudeks, neid nimetatakse serveriteks, nad ei ole päris kindlad. Need on korraldatud mitmel viisil, kuid need hõlmavad otsimist ja asjade läbivaatamist. See otsimise mõiste on ülioluline ja me oleme selle täiesti unustanud.
Üks asi on omada ligipääsu kõigele ja kõigile. Teine asi on leida inimene, keda sa tahad, ja saada kätte see väike infokiir, mida sa loodad kasutada. Otsimine oli arvutite varajane probleem. Kui vaadata 40ndate lõpu varaseid algoritme, siis näeb palju kirjutatud tõhusate korrutamisviiside ja nutikate jagamisviiside kohta. Aeg-ajalt ilmub välja väike asi, mis ütleb: “Oh, kui sa tahaksid otsida läbi hulga kirjeid, siis teeksid sa seda nii.”
On küll dokumente, ma arvan, et võib leida ühe aastast 1949, aga selliseid küsimusi ei esitata enne 1950. aastate algust. Väga kiiresti saab oluliseks küsimuseks, kuidas sa seda teed ja kui hästi sa seda teed. Kui otsid nimesid, siis tead, et see nimi on osa plaadist. See on lihtne. Kui proovid otsida omaduste järgi, on see keerulisem.
1960. aastate alguses tekkis Stanfordi ülikooli magistrantidel suurepärane idee, mille koormat oleme me kõik kandnud. Kas poleks tore panna inimeste omadused andmebaasi ja lasta sellel neid läbi otsida ning leida paarid, kes on kõige sarnasemad? See oli arvutipõhise tutvumise varajane vorm. Nad korraldasid peo, juhtisid programmi ja jagasid tulemust kõigile kohalviibijaile, sealhulgas paaridele, kes olid omavahel kohtamas käinud. Ma usun, et seal oli isegi mõned, kes olid abielus. Ütlematagi selge, et kojusõit polnud sel õhtul nii lõbus, kui nad lootsid.
Nad olid protsessist elevil. See andis neile uskumatult palju energiat. Aga oli ka inimesi, kes ütlesid: „Mida sa mõtled selle all, et ma ei sobi selle inimesega? Ma sobin tollega. Mida sa mõtled selle all, et ma olen pigem nendele omadustele kui nondele omadustele kõige lähedasem?“
Mainisin Hermann Hallruthi masinaid, mille puhul inimesed olid kaartidest väga-väga vaimustuses ja ütlesid, et näevad neis inimesi, ajalugu, tulevikku. See tuleb kirjanduses ikka ja jälle esile, iga kord, kui tuleb uus tehnoloogia, mis võimaldab meil näha iseennast, oma tegevusi ja andmeid uuel viisil.
Arvuti oli 70ndatel vägagi omapärane. Inimesed nägid seda isikliku seadmena, mille kasutamise viisi oleme unustanud ja mis oli uudne. Idee, et sul on arvuti, mis on ainult sinu oma, mida sa saad kasutada ja mille üle sul on täielik kontroll, oli 70ndatel üsna uus. Inimesed olid varem saanud arvutitega üks-ühele töötada. See pole midagi erilist. Aga see on eriline, et see oli sinu oma, et sa said selle ise meisterdada. Seda näeb arvutite kohandamises ja neile kleebiste kleepimises.
Me jätkame ikka tapeedi ja muude asjadega, mis teevad sellest meie oma, mis muudavad selle meie peegelduseks, mis näitavad meid
…

„Väikesed naised“ on film, mis vastab eranditult igale küsimusele, mis kukla taga 3 või 300 aastat pakitsenud. Uuemal ajal ongi nii – küsi – ja vastust näed kinos, kuhu meie läksime Marje ja teiste tüdrukutega ühiskülastusele Altweski avariitööde tasakaalustamiseks. Igas mõttes.
Deemonid ihkavad teemantideks. Fööniksid tahavad tuhast tõusta. Põrkleme ala(hin)damise labürintides, kus meie Tööd ja Teenimist ei väärtustata. Tegudeinimesed ja puldipubed kõnelevad 50 erinevat eesti keelt. Meid sunnitakse raha eest klišeeostjate rõõmuks „õnnelikke lõppe“ tootma. Meid tarbitakse ja kuritarvitatakse, meie missioonitunde ja pühendumiste üle irvitatakse, vandaalitsetakse ja parasiteeritakse. Eriti puhta töö- ja loomerõõmu hetkel sõidavad nürimeelsed „vsjo-našed“, inglirüvetajad ja haldjavägistajad üle 7 ühes elatavate elude.
Nagu „Väikesed naised“, nii ka väikesed naised tunnevad sügavat olemuslikku rõõmu võitudest varingute, elektrišokkide, uputuste, töölaviini ja olmevallide üle. Puhastasime käsitsi 300aastase kanali – mehed mõtlesid kopa tuua, me tegime ära. Ning kinost sain teada, et mõnda aega on täitsa okei mitte kirjutada. Aeg antud kive koguda, aeg antud… Koguja raamat
Tajume hoolikalt, mida soovime. Kogeme, kuidas raisakullid ja šaakalid meid iga võimalust kasutades laiali tassivad. Õnneks on meie kõrval ustavad sõnumitoojad.
Tehniliselt võib öelda, et percheroni-piiga Di on kaela vastu boksiukse põikpuud paljaks süganud. Ent kuidas teisiti kui pilti näidates ta emandat hoiatada saaks? Ettevaatust, raisakullid!
Kui „Väikeseid naisi“ seansi järel analüüsisime, nentis leedi konstella Oja: nunu, jälle munad letis, mis?
Jep, tarbijate maharaputamine nõuab mehisust. Valede ja poolpeeretamiste ajad on möödas. Tänasest retrograadne Merkuur toetab galaktilise sitahargiga uusi reegleid ja meelekindlust ning asetab puuduvad pusletükid oma kohtadele. Ses juurteni kasimise pühas Töös on iga leid puusaliigesest Kuldse trio kassetini mitmekihiline sms.
Üle aegade kohatud esoteerika-Sirgile saime küsimusele, mida head on juhtunud, vastata: täiesti uue sageduse vastutuse, truuduse, järjepidevuse, tõotuse pidamise kogemus! Täname ja õnnistame!

Sirje Laansoo vahendab: Rapsiõli ja sojaõli halb mõju maksale, verele, silmadele ja tervisele.
Rapsiõli ingliskeelne nimi canola on väljamõeldud nimi. See õli pärineb rapsi seemnetest. Raps kuulub sinepitaimede perekonda. Raps on toiduõli aluseks olevatest õlidest kõige mürgisem. Seda teavet ei sisaldu aga mujal kui ainult kõige uuemates allikates. Selle õli ingliskeelne nimi ilmus otsekui eikusagilt. Rapsiõli on poolkuivatava toimega õli, mida kasutatakse määrdeks kütustes, seebis, kummitoodetes ja ajakirjade kaantes. Rapsiõli tekitab lateksilaadset ainet, mis kisub punased verelibled samamoodi klompi nagu ka sojaõli, kuid rapsiõli mõju on oluliselt tugevam.
Rapsiõlil on tuntud kõrvalmõju, mis põhjustab nägemise kaotust. Rapsiõli, sarnaselt sojaõlile, tekitab nii kesk- kui perifeerses närvisüsteemis konflikti, kuid tunduvalt tõsisemate tagajärgedega. Raps tekitab loomadel – ja ka inimestel – kopsupuhitust, hingamishäireid, verevaesust, kõhukinnisust, ärrituvust ja nägemiskaotust.
Rapsiõli kasutati loomasöötades väga laialdaselt 1986-1991aastatel Inglismaal ja Euroopas, kuni see söödast kõrvaldati. Mäletate ehk uudiseid lehmadest, sigadest ja lammastest, kes jäid pimedaks, läksid pööraseks ja ründasid inimesi? Nad tuli maha lasta!… “Eksperdid” süüdistasid nendes käitumishäiretes viirushaigust scrapie. Kui rapsiõli aga loomasöödast kõrvaldati, siis kadus ka scrapie. Nüüd kasvatame rapsi ja kasutame rapsiõli ka USA-s! Rapsiõlist on saanud meie probleem. Seda kasutatakse USA-s laialdaselt tuhandetes töödeldud toiduainetes, mida saadab loomulikult valitsuse vahikoerte õnnistus!
Ametlikult on rapsiõli nimi LEAR (madala eruukhappe sisaldusega raps). Ekspertide sõnul on see õli kasutamiseks “ohutu”. Geneetiliste aretuste abil – st. kiiritamise teel – ei ole tegu enam rapsiga, vaid canola`ga! Eksperdid räägivad rapsiõli “kvaliteedist” – selle küllastamata struktuurist, omega rasvhapetest 3; 6 ja 12, heast seeditavusest ja rasvhapete koostisest. Niimoodi pööravad nad meid looduslike küllastunud rasvade ja õlide vastu…. Ingliskeelne termin canola tekitas täiusliku suitsukatte ärihuvidele, mille eesmärgiks oli USA-s miljardeid teenida. Sõjas keemiarelvana kasutusel oleva sinepigaasi tootmisel on kasutusel ka rapsiõli.
Rapsiõlis on suures koguses isotiotsüanaate, mis on tsüaniidi koostisosaks. Tsüaniid takistab ATP mitokondriaalset loomet. ATP annab kehale energiat ja hoiab meid terve ja noorena. Pange tähele, kui palju rohkem esineb viimastel aastatel tervisehäireid nagu süsteemne luupus, polüskleroos, ajuhalvatus, müeloom, kopsu hüpertensioon ja neuropaatia. Soja-ja rapsiõlil on nende haiguste tekkes oma roll. Rapsiõlis on rohkelt glükosiide, mis põhjustavad inimkehas tõsiseid probleeme, kuna nad tõkestavad ensüümide tööd ning jätavad meid eluenergiast (chi, prana) ilma.
Soja- ja rapsiõlis leiduvad glükosiidid tekitavad immuunsüsteemis surutist. Meie kaitsekehad valged verelibled muutuvad nende mõjul uimaseks ja jäävad töö tegemise pealt magama. Need õlid moondavad ka bioelektrilist “maastikku” ja soodustavad haigusi. Alkohol ja glükosiidid rapsi- ja sojaõlis lülitavad välja meie kaitsevõrgustiku – immuunsüsteemi.
Filmis “Lorenzo õli” oli sureva poisi kehas krooniliselt madal pH tase. Tase on niivõrd madal, et tema kehavedelikud hakkasid lahustama närvikiudude kaitsekihti….. mistõttu hakkas tema närvisüsteem lagunema. Poisile anti Lorenzo õli, et tõsta tema energiataset ja vabastada metaboolsetest mürkidest. Õli tekitas tema kehas šokireaktsiooni ja viis selle happelisuse taset alla. Lorenzo õli on oliivõli. Suurtes kogustes toob oliivõli kehas esile šoki ja paneb keha ise oma pH taset korrigeerima. Lisaks sellele puhastab oliivõli keha sapi- ja maksakividest, ennetades nii sapipõie operatsiooni (“suurloputusele” peab eelnema tääkliilia e. yucca ekstrakt ja PAC-id). Ühes televisiooni vestlussaates väitis üks ekspert, et Lorenzo õli on rapsiõli. TA VALETAS! Andke haigele inimesele rapsiõli ja te saadate ta hukatusse. Tegu on järjekordse valeinfo jagamisega avalikkusele. Selline valeinfo peaks panema iga mõtleva inimese endalt küsima, kui palju jõulisi ärihuvisid tegelikult avalikku arvamust mõjutavad…. Poolfabrikaatide tarvitamise kogused on astronoomiliselt kasvanud ja nendes leidub rapsiõli, sojaõli ning keemilisi abiaineid, mis ajavad keha segadusse ning nõrgestavad immuunsüsteemi.
Sõna “tervishoiutööstus” on oksümoron. See kaitseb üksnes omaenda huvisid. Kui tahate, et teie tervis oleks tipptasemel ja teie iga pikk, siis võtke oma elu ohjad enda kätte ning hakake vastutama omaenda tervise eest. Muud võimalust ei ole!
Vältige sojaubadest tehtud toiduaineid
Soja on mürgine umbrohi, mida kasvatatakse inimeste ja loomade toiduks. Putukad sojataime ei söö, kuna nad on tuvastanud selles peituva mürgi. Inimesed ja loomad haigestuvad sellest kraamist samamoodi. Lammaste vill langeb peatselt välja, kui nad sojataimi toiduks tarvitavad. Loomad, kes söövad palju sojal põhinevat toitu, elavad poole vähem, kui arvatav eluiga ette näeks.
Kiilanemine, silmaprobleemid, maksaprobleemid, seenhaigused, kehv seedimine, väsimus jms. on soja kasutamisega otseselt seotud. Tofu, soja baasil “hot dogid”, tempeh ja sojaburgerid kuuluvad kõik samasse haigustekitajate kategooriasse. Kõik need tooted põhjustavad enneaegse vananemise.
Soja peetakse “negatiivseks” e. vasakule pöörduva energiaga taimeks erinevalt tervislikest looduslikest toiduainetest nagu teravili, oad, juurviljad, puuviljad, mahepiimatooted, seemned ja pähklid, mida peetakse “positiivseks” e. paremale pöörduva energiaga taimseks söögipooliseks. Positiivse energiaga söödavad taimed ei ärrita ega kahjusta tervist ja elujõudu.
Sojaõli, tofu jm. sojatooted sisaldavad mürgist kemikaali fütohemaglutiniini e. PHG-d. Tegu on suure valgumolekuliga, mis tekitab veres klompe ja muudab selle liimisarnaseks, tekitab arterioolides kattu, mis omakorda ummistab silmades, kõrvades ja peanahas asuvad kapillaarid ning seetõttu tekivad silmaprobleemid, kõrvahaigused ja juuksekaotus. Mõned inimesed ei saa süüa maapähkleid, kuid neis on võrreldes sojaubadega ainult väike kogus PHG-d. Nende toiduainete tarbimine võib kiirendada vaimse tervise halvenemist nii noortel kui vanadel inimestel ja protsess päädib Alzheimeri tõvega.
Kui kasutate rasva- või õlivabu sojatooteid, siis kahaneb soja tervistkahjustav mõju märgatavalt. “Vabadel” sojavalkude aminohapetel on positiivne paremale pöörduv energia ning neid võib süüa, kuna nende negatiivne vibratsioon on neutraliseeritud – neist on õli täiel määral eemaldatud.
Sojataimel on võime elatuda “haigestunud” mullast ja õhust. Nad omastavad keskkonnamürke (keemiat täis ladestunud mullastikust ja saastatud õhust) ja säilitavad neid endas. Mürgiste sojaubade kasvatamisel kasutatakse tugevaid soolaväetisi ja putukamürke. Uskumatu, kuid tõsi! 1950.-ndate aastate keskel sojaubasid “kiiritati”, et nende õlisisaldust suurendada. Sojaõli on tööstuslik õli, mitte toiduõli!
Sojatooteid tuleb väga tugevalt töödelda, et neid enam-vähem talutavalt söödavaks muuta. Sojaubasid töödeldakse, keedetakse ja valmistatakse ette pikki tunde, et neid müügikõlbulikuks teha. Taimetoitlastel tuleb olla eriliselt ettevaatlik, kui asute sööma soja baasil tehtud toite ja sööke, mis sisaldavad soja. Kui soovite tervist ja silmanägemist parandada, siis kasutage inimkultuuris ammu tuntud ja traditsioonilisi toiduaineid nagu oad, herned ja muud kaunviljad, milles on rohkesti valku ja kiudaineid ning mida on kerge valmistada ja mis maitsevad imehästi.
Kui sojatooteid liiga palju süüa, siis nõrgestab see meie seedetrakti ja immuunsüsteemi. Ka maksa ja neerude funktsionaalsus saab kõvasti kannatada. Kui olete haige, tunnete end nõrga ja väsinuna või teid vaevab kasvaja, siis vältige soja ja tofut täielikult. Kui teie seedimine peaks olema viletsavõitu või teid vaevavad kõhugaasid või -puhitus, siis unustage sojatooted enda jaoks ära.
Sojatoodete NPU e. neist valkude omastamise protsent on nii madal – 10-15%, mis on hea seedimise ja üldse tervisliku seisundi säilitamiseks kaugelt liiga madal.
Kokkuvõtteks ja lõpetuseks
Soja- ja rapsiõli nõrgestavad immuunsüsteemi T-rakke, nõrgestavad närvisüsteemi ja hormoonitalitlust. Need tooted on süsteemsed mürgid, mis kuhjuvad aeglaselt ja põhjustavad palju haiguslikke seisundeid. PHG sojas ja rapsis tapab väikesed närilised kiiresti.
Vältige ka õli, mis rääsub ja kaotab kiiresti oma kvaliteedi – näit. mandliõli, safraniõli, avokaadoõli ja maapähkliõli. Ka maapähklivõi on tulvil PHG-d, tekitab veres klompe ja muudab selle liimjaks. Need õlid võivad olla kasutusel muuhulgas ka suupistetes, tervisekommides jm.
Igasugune margariin on hüdrogeenitud ja tahke toa temperatuuril, mis tähendab, et see on küllastunud. Õli keedetakse ülikõrgel temperatuuril ning siis kasutatakse nikli sulamit katalüsaatorina, et rasva meie söögilaual toatemperatuuril tahkena hoida! Margariin teeb silmapilkselt teie arterid jäigaks ja see vähendab teie eluiga poole võrra. Me nimetame seda “plastrasvaks”. Hoiduge sellest ning elage tervislikult ja kaua!
J. Thomas, M. Chia, R. Lewansk

Kingitus kõige nõrgemale

1. Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Vasta küsimustele 3) Kirjuta kõige õrnemate kohtlemisest läbi ajaloo ja praeguses maailmas

Soovides uuele põlv konnale parimat ei saa me ikkagi aega peatada ega noori üle möödunud sajandisse sundida. Vana isad meenutavad nostalgiliselt kuidas raamatuid keelust hoolimata öösiti endasse ahmiti. Küünlaga teki all või seni kuni hinnalist tasku lambi patareid jätkus. Tänased lapsed saavad oma elamused nuti telefonist mis ka öö läbi laadijas vilkudes ei pane vähemasti maja põlema. Ajud küll. Kõike on nii palju see ohtrus on süstematiseerimata ent sõnum on sama mis sajandeid ennegi.
Kingitus kõige nõrgemale oli kunagine multi film jänesest kellele kingiti lõvi. Nii Hugo tegelased Pariisi kirikutes kui Dickensi raamatute rahvas Londoni sildade all on kaitseta. Mida õrnemad rahva kihid seda enam nad igal moel ja tasandil kannatavad.
Kauni Esmeralda ainus kaitsja oli Jumala ema kiriku kella mees Quasimodo kole kui tuuma talv armastatuga koos surmas mitte elus. Hüljatute tegelased lastest kuninga kojani müüsid kõik seda mida just paras jagu turustada oli. Oskused keha omad ja võõrad asjad ning au. Nagu meie Viimse reliikvia seltskondki.
Toona tapetud vägistatud põletatud ja haigustesse suretatud miljonid inimesed koguti raamatutesse. Raamatud olid selle ajastu filmid järgmise aja tele seriaalid ning täna päeva interneti kõik kanalid kokku.
Lapsed kes lugesid sadade köidete kaupa meeli lahutavaid ja mõtteid äratavaid teoseid on samastunud Hugo Gavroche’i ning Pal tänava poiste Nemececkiga. See poiss külmetas end punti kuulumise nimel poiste kampade vahelise võitluse käigus basseinis kükitades surnuks sest oli kõige väiksem ja nõrgem.
Siis kui lõvid võitlevad on nad üks teise maha murdmisega nii hõivatud et kõige nõrgemaid ei kaitse sel ajal keegi. Nii Dumas’ musketärid kui Monte-Christod kirjeldavad sama seadus pära mis toimib praeguses slaavlaste sõjas ja kehtib looma karjade heitlustes. Elu on sigimine õgimine ja selle ümber sagimine. Looma riigis süüakse pärast isaste isendite maha murdmist nende kutsikad ära ning emastega eostavad võidukad isased juba oma kutsikad.
Selja aju käsib ka 21 sajandil oma sugu jätkata ning kui ei jaksa võõra hõimu kõiki lapsi ära süüa siis demoraliseerimiseks ja elu jõu välja imemiseks ära tappa võib ikka. Nutame ja toidame hirmunud viha oma näiliselt turvalistes kodudes kui neid uudiseid näeme ja endasse kujustame. Lapsed teatri rusude all haavatud rasedad varjendis see ei ole võimalik! Samuti ei ole võimalik praegust inimest sundida oma kaasa elamise pisaraid ekraanidele lisaks ka vanade raamatute lehtede vahele tilgutama.
Oliver Twisti kaitstes hukkuv päti mõrsja, Hüljatutes tütre tuleviku nimel end ohverdav ja hääbuv lõbu naine Hamleti pärast hulluv ja uppuv Ofelia… Nii liigutav.
Aga uue aja tragöödiad rulluvad üha peale ja üle. Unustades ennast Jane Eyre’i melo draamasse võid jääda ilma millestki just praegu loodavast ja kõne ainelisest.
Praegu püsivad rahva ees sõnumi toojatena need kirjanikud kes sõnastavad uusima sõnumi ning laotavad selle kohe portaalidesse ja sotsiaal meediasse. Kas ja millised teosed asetatakse toa kujunduseks raamatu riiulisse Tolstoi ja Hesse köidete kõrvale oleneb nende aegade ülesest kehtimisest.
Me ei kujutanud 10 või 50 aasta eest ette et 2022 aastal ei tea noored kes on Astrid Lindgren. Lapsed näevad endiselt välja nagu oleks eestlanna Ilon Vigland nende järgi Pipi Rasmused ja Bullerby lapsed joonistanud. Kui Karlssonit TikTokis ei ole siis tal siin ja praegu enam sõna õigust pole.
Karlsson parajalt paks mees parimais aastais kui kingitus kõige nõrgemale üksildasele väike vennale jääb ellu kui saabub internetti. Sel eel aja loolisel droonil võiks olla tulevikku kui keegi uusi tema ja väike venna lugusid luua tahaks ja tohiks.
Loomine ongi võti. Vanemate generatsioonide õpetajatel on üles anne koos õpilastega areneda mitte iganenud mustrite järgi uutele inimestele tolmunud köidetega vastu pead lüüa.
Ei lapse vanemad ega õpetajad saa oma teadmisi või kogemusi tervik pakettidena lastesse installeerida. Nii õpetajad kui õpilased peavad aktsepteerima tõde lapsed on meie suurimad õpetajad ning kool parim õppimise koht… õpetajatele.
Oluline on üha arenev sõnum ja mõtlemis võime teadmised ja üldistav tervik pildi nägemise võime mida sõna meistrid loovad käivitavad ja pidevalt uuendavad.
Olnud aja lugu oli ära. Uut aja lugu kirjutame täna.

1. Keda või mida vajad Sina kingituseks kui kaitsjaks?
2. Kas ja kellele oled Sina ise see kingitus kõige nõrgemale?
3. Sinu senise elu parim kingitus?
4. Millised olid olnud aegade laste lugemisharjumused?
5. Miks on toonaste generatsioonide lugemus tänastega võrreldamatult suur?
6. Mida tead Quasimodost ja Esmeraldast?
7. Miks tapavad ühe loomakarja isased isendid teise karja isaseid?
8. Miks ei jõua tänane inimene Hamletile ja Jane Eyre’ile kaasa elada?
9. Millised kirjanikud praegu oma sõnumiga rahvani jõuavad?
10. Misjuhul jääks Karlsson 21. sajandil ellu?
11. Milline on rahvajuhtide, õpetajate ja lapsevanemate ülesanne praeguses maailmas?
12. Sinu lugemisharjumused?

Maa on jõudnud punkti, kus enam midagi ei saa pehmendada, ümber sõnastada ega vaimselt mööda hiilida.
Iraanis ei toimu poliitikat, ideoloogiat ega kauget piirkondlikku kriisi. See on planeedi vabanemise lävi – hetk, mil tõusumehhanismid põrkuvad hirmul, religioossel autoriteedil ja massilisel mahasurumisel põhinevate süsteemidega.
47 aastat on üks Maa vanimaid tsivilisatsioone olnud terrorismi kontrolli all. See tsükkel on nüüd lõppemas, mitte juhuslikult, vaid seetõttu, et planetaarne väli ei toeta enam vangistust. Viienda dimensiooniga Maa ei saa stabiliseeruda, kui terved rahvad on vangistuses. Vabadus ei ole valikuline. See on struktuuriline.
Selles artiklis ma jagan järgmist:
• Miks Iraan pole “lihtsalt järjekordne ülestõus”, vaid globaalse vabanemise nurgakivi
• Miks religioossed autoritaarsed süsteemid Veevalaja ajastul esimesena kokku kukuvad
• Kuidas ühe hirmul põhineva struktuuri kokkuvarisemine lahustab kõikjal paratamatuse illusiooni
• Ja miks ülestõusmine ei saa olla isiklik, kui rõhumine jääb kollektiivseks
See pole mugav lugemine.
See on vajalik.
Kui tunned selle hetke tõsidust, loe täispikka ülekannet siit:
https://thegalacticfederation.com/iranisthebreakingpoint
Vabadus on vajalik.
Ja planeet valib selle nüüd.

Jaan Tammsalu: Vargamäe kutsub ja peletab!
„Tõde ja õigus“ on valmis. Seekord siis filmina. Alla kolme tunnine vaatamine on vähem aega ja tähelepanelikkust nõudev kui romaani lugemine. Paljud lähevad. Usun, et tasub minna.
Kui kord eesti rahva käest küsiti, milline „Tõe ja õiguse“ tegelaskuju kõige sümpaatsem on, olin rõõmus, kui Andres esimeseks ei saanud. Olen nõus Felix Oinasega, kes on Tammsaare romaani tegelaskujudele hinnanguid andes tõestanud, et Andres on üks kange, karm ja üsna ebameeldiv tegelane. Ta pöörab lugeja tähelepanu muuhulgas ka sellele, et Andres ei palu mitte kunagi mitte kellegi käest andeks. Pearu palub, sest tahab pühapäeval kirikusse armulauale minna ja ei suuda seda teha ilma naabrite käest andestust palumata. Andres suudab. Temal jääb õigust aina üle.
Andrest on liiga kaua eesti mehe ideaaliks maalitud. Üsna hävitav ideaal. End ja ka oma lähedasi tööga ja karmusega tappev eeskuju. Kui Mari ühel öösel märkab, et Andres pühakirja kohal kuidagi kurvaks jääb ja tuleb mehe juurde, käratab Andres talle :“Kasi voodisse!“. Lauluraamatuga naabrite koera loopimine ja looma tulikuuma vette lükkamine, millega Andres hakkama saab ,on vist ka mõnele ristiinimesele eeskujuks saanud. Tõsi, koer on pisem loom ja tema jaoks kõlbas lauluraamat. Inimesele virutatakse vahel Piibliga. Peenemalt virutajad valivad sellest paksust ja raskest raamatust tuhandete lausete hulgast mõne kirjakoha ja kuulevad ühe teise raamatu soovitust: „Serviti, serviti!“ maise kuumusega kõrvetamise asemel kõlbab ka põrgukatlaga ähvardamine. Seal piin ju kauakestev.
Andres arvas armastuse kohta, et see pidi siis tulema, kui teed tööd, näed vaeva. Õnneks olid ta pojal silmad avanenud ja ta väitis, et armastust pole Vargamäele tulnud. Kangus tuli. Tuli silmade sulgemine ligimese vaevade ees. Tuli naabrimehe vihkamine. Piiblitki loeti selleks, et sealt oma tõde otsida. Siis kui Krõet Andresele mehe poolt nii oodatud poja oli sünnitanud ja ütles, et nüüd ta ise sureb ära, läheb Andres ühe suure kivi juurde, et olla seal oma Jumalaga kahekesi . Seal ta palub , et Jumal võtaks selle poja ja teeks tütreks ja tehku siis Jumal tüdrukuks ka järgmised poisid, kui Ta peaks neid kinkima. Peaasi, et Krõõt ellu jääks. Andres oli varem olnud see, kes polnud Krõõdaga rahul, et naine talle tütre sünnitas. Nüüd sündis poeg – ehk uus Vargamäe peremees, kuid selle poja kandmine ja ränk töö selle kandmise ajal viivad Krõõda hauda. Usu Jumalasse kaotas see karm tõe ja õiguse otsija aga siis, kui ta on oma noorema poja nii kangeks kasvatanud, et see ennast peksta ei lase. Laseb ennast maha lasta. Peale seda kaob ka vana Andrese usk.
„Tõe ja õiguse“ Pearu teeb küll krutskeid, aga ta ei tapa ei end ega oma lähedasi tööga ära. See, milline süda selle mehe sees on, selgub ehk üsna hästi enne Krõõda matusepäeva. Pearu parandab naabrinaise viimaseks kodunt kirikusse minekuks teed.
Vargamäe Andres sunnib oma karmusega lähedasi tegema tööd rohkem kui inimene jaksab. Lõpuks hakkavad lähedased tema ümber surema ja alles siis hakkavad Andrese silmad veidi avanema. Ta on ju tegelikult märganud, et Krõõdal on kogu aeg raske. Sedagi oli ta näinud, et sigu toast eemal hoidvatest kõrgetest lävepakkudest, tuli Krõõdal raskete toobritega kümneid kordi päevas pidevalt üle astuda. Aga alles siis, kui Krõõt teatab oma mehele peale poja sünnitamist, et ta vist sureb, tuleb mehel mõistus pähe. Siis mõistab ta, et on Krõõdale liiga teinud ja sundinud teda tegema rohkem kui naine tema kõrval jaksas.
Ehk on ka mõned meist mõnikord üsna karmid oma lähedaste suhtes. Püüame paljusid asju teha. Võib-olla oleme saanud innustust sellest, et meid imetletakse väljaspool kodu ja koju tulles nõuame, et meid ka seal imetletakse. Aga kodus pole lähedastel võib-olla imetluseks nii palju aega ja jaksu, sest seal on reaalne elu, kus tuleb argipäevaasjadega hakkama saada ja me oleme liiga paljud asjad oma Krõõtade õlgadele ladunud.
Armsad Krõõdad ja Marid ja Indrekud! Andke Andrestele andeks! Püüdke neid aidata! Paljudel Andrestel pole olnud häid eeskujusid. Nad mõtlevad ikka, et kui teha palju tööd ja näha palju vaeva, siis tuleb nendegi Vargamäele armastus. Aegajalt nad ehk ise ka kahtlevad selles ja kui on neid, kes neid oskavad aidata, on nendega kannatlikud, võib juhtuda ime. Jah, isegi Vargamäele võib tulla ja jääda armastus kui töödlõhkuvatel Andrestel mõistus pähe tuleb.
Kord küsiti ühelt surevalt mehelt, kas tal on hirm. Ta vastas: „Ei, mul on häbi.“ Mõistlik on elada nii, et ei oleks hirmu ega häbi. Olen kohanud Andreseid, kes on sellest aru saanud.
Heidi Toominga foto. Mõned aastad tagasi Tallinna Jaani kiriku torni remondil selgus, et torni katuse kandekonstruktsiooni osad olid sellised. Tegelikult olid need kaks ühed paremini säilinutest. Mulle tundub, et kui teeme oma tööd ja elame oma elu võimalikult vähese armastusega, oleme kui need kandetalad. Sellest, et 16 kandetala ja müürilatuid sellises seisus on, ei teadnud keegi. Katuseplekk varjas tegelikkust. Eks paljud meistki oska oma tegelikkust osavalt varjata. Suurtes tormides selgub meie kandevõime.

Lembit Silla:

Eesti on langenud
Sissejuhatus viimasesse peatükki
Igal raamatul on oma lõpp. Mõni sulgub tasa, jättes ukse paokile. See raamat ei saa nii lõppeda. Liiga palju on rääkimata, liiga palju on vaikimisega normaliseeritud. Viimases peatükis ei saa ma enam pehmendada ega ümardada.
Ma näen, kuidas süsteem tahtlikult killustab rahvast – neljaks, viieks, kümneks tükiks. Nii, et keegi ei kuule enam tõde läbi müraseina. Mina teen nüüd sama, aga teisiti: ma ei löö rahvast viieks, vaid pooleks. Ühele poole need, kes veel vaikivad. Teisele poole need, kes enam ei suuda vaikida.
Kõik on seda kuulnud: “Vahet pole, milline erakond on pukis, midagi ei muutu.”
See pole juhuslik rahvafolkloor, vaid kibeda kogemuse viljad. See on tunnistus, et Eestis ei vali rahvas enam tulevikku – vaid kinnitab igal valimisel sama kartelli võimu.
Ja kui keegi tuleb mulle ütlema: “ah ära lärma, kasvata lapsi”, siis ma küsin vastu: kuhu kuradi kohta ma nad kasvatan? Millisesse perverssesse maailma ma neid jätan? Kas orjadeks, kes õpivad vaikima? Või inimesteks, kes julgevad öelda, et see kõik on vale?
Ja siit edasi: iga vastuhakk, iga karje, iga vale-faktikontroll võtab ise endalt maski eest. Nad näitavad, kes nad on. Meie langus ei tulnud vaenlase kuulide all. Eesti murenes seestpoolt. Mitte sõjas, vaid rahus. Mitte tankide ees, vaid omaenda poliitikute, pankurite, ärimeeste ja vaikiva rahva käe läbi.
See, mis järgneb, ei pruugi olla meeldiv lugemine. Aga see peab olema öeldud.
Sest tõde ei pea olema ilus. Tõde peab olema tõde.
Ja nüüd – viimane peatükk.
Eesti ei ole enam see riik, millest me 1990ndatel unistasime.
Ärgem valetagem endale – Eesti on langenud
Mitte välise vaenlase kuulide all, vaid sisemiselt – läbi korruptsiooni, mis on saanud normiks, mitte erandiks.
Meie iseseisvuse õõnestas mitte tank, vaid rahakohver. Mitte okupatsioonivõim, vaid omaenda poliitikud.
Süsteemne hallitus
Kolmkümmend aastat tagasi uskusime, et vabadus ja õiglus jäävad peale.
Täna on selge: vabadus asendus näilise demokraatiaga, kus võim ja raha on koondunud kitsa ringi kätte.
Aus inimene ei pääse enam mitte valitsusse, vaid isegi mitte vallavolikokku, ilma et peaks astuma sama hallituse sisse.
See pole enam juhuslik altkäemaks, vaid krooniline süsteemne mäda, mis katab kogu riigi.
Erakonnad – kartell, mitte poliitika
Eestis ei ole erakondi. Eestis on üks kartell mitme logoga.
Reformierakond – nad ei ole Eesti iseseisvuse hoidjad, vaid võõraste huvide truud käsilased. Nende loosung „vabaturg“ on räige vale: tegelikkuses loodi monopoolne süsteem, kus kodumaine ettevõtlus suretati, väiksemad ärid lämmatati ja Eesti majandus müüdi odava tööjõu ja odava maa kujul väliskapitalile.
Reform ei vabastanud turgu, vaid koloniseeris selle. Nad tegid meist võlaorjade rahva, kus pank dikteerib elu ja poliitik täidab käske.
Aga majanduslik reetmine on vaid pool loost. Reformierakond on ka homo- ja soopropaganda poliitiline sponsor Eestis. Nad on loonud keskkonna, kus igasugune kahtlus või vastuhääl sildistatakse vihkamiseks. Nad katavad oma ideoloogilise pealetungi loosungiga „läänelikud väärtused“, aga tegelikkuses on see perversse ideoloogia pealesurumine, mis hävitab rahva sidususe ja identiteedi.
Reform ei kasvata vaba kodanikku, vaid kuulekalt tarbivat ja vaikivat indiviidi, kes kummardab raha ja ei julge enam küsida, miks kõik on mäda.
Keskerakond – nad on Tallinna skeemide ja vene kogukonna hääleturu igavesed peremehed.
Nende loosung „hoolivus“ tähendas tegelikult hääleostu maksumaksja rahaga: jagati soodustusi ja kingitusi, mitte armastusest rahva vastu, vaid omaenda võimu kindlustamiseks.
Tõde on see, et Keskerakond ei hooli ei eestikeelsest ega venekeelsest valijast. Mõlemat kasutatakse ainult tööriistana, mille kaudu jagada võimu ja positsioone. See ei olnud hool, vaid puhas klientide ostmine ja sõltlaste kasvatamine – rahvas kui häältemasin, mitte kui kodanik.
EKRE – rahvusliku maskiga jõud, aga tegelikult jagatakse kohti ja privileege sama aplalt kui teised. „Rahvuslus“ on kaubamärk, mitte olemus.
Isamaa – nad on 90ndate erastamiste kurjajuur.
Nende kätega varastati rahva ühisvara paberite ja templitega seaduslikuks, aga moraalselt oli see paljas rööv. Kõik, mis neil täna alles, pole mitte aus töö ega väärtus, vaid räpane poliitiline kapital, millega end igasse koalitsiooni sisse osta.Nad ei esinda enam rahvast ega ideed, vaid enda kunagisi patte ja nende vilju, mille najal hoitakse võimust 10 küünega kinni.
Sotsiaaldemokraadid – nad on muutunud kõige ohtlikumaks, sest nad ei räägi enam leivast, tööst ja töötajast. Nende loosung „võrdsus“ tähendab tegelikult perverssete ideoloogiate surumist koolidesse ja lasteaedadesse. Nad ei kaitse töölist, nad kaitsevad eksperimenti, kus lapselt võetakse identiteet ja perekonnalt autoriteet.
Nad jutlustavad hoolivust, aga nende „hool“ tähendab, et sinu last kasvatab riik ja sinu mõistus peab vaikima. Nad on uue aja inkvisiitorid – mitte piibliga, vaid sooteooria ja ideoloogilise vägivalla piitsaga. See ei ole enam poliitika, see on ühiskonna vägistamine loosungi „võrdsus“ nime all.
Eesti 200 – uus nimi, vana mäda. Nad tulid lavale kui „alternatiiv“, aga esimese võimaluse korral müüsid end Reformierakonna sabarakuks.
Nende mootoriks ei olnud ausad ideed ega rahva usaldus, vaid rahva enda annetuste varastamine ja skeemitamine, mis toimus sisejulgeoleku struktuuride vaikival heakskiidul.
See polnud uus algus, vaid vana kartelli uus mask. Rahva annetusi kasutati partei ülesehitamiseks, mitte tulevikku loomiseks – ja riiklikud struktuurid, kes oleks pidanud seda peatama, kiitsid mängu heaks. Eesti 200 pole alternatiiv, vaid puhas tõestus, kuidas varastatud rahaga tehakse poliitikat.
Parempoolsed ja muud pisikesed – pakend erinev, aga sees sama hapuks läinud mass, mida serveeritakse iga nelja aasta tagant.
Kõik nad näitlevad avalikkuse ees tülitsejaid, aga kulisside taga on nad üks kartell, kes jagab võimu ja raha.
See, mida rahvale näidatakse, on lavastus.
Õpetajad – ideoloogilised mutrid
Õpetajaid kujutatakse ohvritena. Tegelikult on suur osa neist süsteemi mutrid.
Nad ei kasvata enam vaba mõtlemist, vaid kuulekust.
Streigid on lärmakas rituaal, mis lõpeb piskuga. Seejärel on jälle vaikus ja kõik jätkub endises rütmis.
Kui kool kasvataks iseseisvalt mõtlevaid inimesi, poleks korruptsioonil pinnastki, kuhu oma juuri ajada.
Aga kool ei kasvata enam vaba vaimu – ta toodab vaikivaid orje.
Ja just sellest vaikimisest toitub kogu meie mäda riigikord.
Ärimehed ja pankurid – uue aja mõisnikud
Eesti ettevõtlus ei kasva loovusest, vaid skeemidest.
Riigihanked on „suur äri“. Kui oled õigetes ringides, saad loa, toetuse ja raha. Kui ei, tallatakse sind maa sisse.
Pangad ei toeta tootmist, vaid hoiavad rahvast laenuorjuses.
Uue aja mõisnikud, kes elatuvad inimeste hirmust ja sõltuvusest, mitte töö viljast.
Rahvas – harjunud mäda lõhnaga
Kõige valusam on see, et rahvas on sellega harjunud.
Skandaalid ei šokeeri enam kedagi.
„Nii on alati olnud,“ öeldakse. „Meie ei saa midagi muuta.“
Just see vaikiv leppimine on põhjus, miks korruptsioon sai normiks.
Kui rahvas lepib, siis süsteem kestab. Kui rahvas vaikib, siis võim ei kuku.
Ajalooline paratamatus
Rooma impeerium ei langenud barbarite mõõkade all, vaid omaenda korruptsiooni raskuse all.
Liivimaa ordu murdus mitte välise väe, vaid sisemise mädanemise tõttu.
Nõukogude Liit varises kokku, sest valel ja hirmul pole pikka iga.
Kõik süsteemid, mis kaotasid sideme rahvaga, kukkusid.
Eesti ei ole erand.
Eesti on langenud
Eesti on langenud mitte välise okupatsiooni, vaid sisemise mädanemise tõttu.
Kui poliitikute suud on täis väärtusi, aga käed sügaval rahva rahakotis, siis ei saa rääkida vabadusest ega demokraatiast.
Kui kool toodab kuulekaid orje, ettevõtlus elab skeemidest ja poliitika teenib vaid iseennast, siis pole enam riiki.
Viimane tõde
Ainult tõe tunnistamine võib veel midagi päästa.
Seni, kuni me lepime sellega, et „nii lihtsalt ongi“, pole meil tulevikku.
Eesti on langenud – ja meie endi vaikimine ja on olnud selle languse suurim relv.
Tsivilisatsioonide Hukk XXI
Tõde ei pea olema meeldiv.
Ta peab olema tõde.
Viimane peatükk.
Lembit Silla
22.08.2025

“Mis röövib meilt energiat? Lõpetamata jäänud asjad.Kui võtad midagi ette, aga ei vii lõpuni, kuluvad asjata mitte ainult materiaalsed ressursid. Ps üühikas jääb nagu arvutis ripakile suletamata protsess, mida ei teadvustata, kuid mis kogu aeg neelab tähelepanu ja jõudu, aeg-ajalt meelde tuletades end teadvuse tasandil. Näiteks: anda lubadus ja mitte täita, võtta laenu, alustada asja ja jätta pooleli, võtta endale üle jõu käivaid kohustusi.
Valelik olemine teiste ja iseenda ees. Vale on hinge vähk, seepärast öeldaksegi „hinge väänata” valest see tõesti väänub. Kui inimene valetab, tuhmub tema väli. Ta peab kulutama tohutu hulga energiat väljamõeldud kuvandite hoidmiseks. Blokeeruvad kõri- ja südametsenter. Mida välja juurida: silmakirjalikkus, enesepettus, katsed näida sellena, kes sa pole.
Solvumised, suletud olemine ja igasugused eneseisolatsiooni vormid. Inimene on avatud energeetiline süsteem ja kui teda isoleerida, hakkab ta nõrgenema, sest energia ei voola enam vabalt. Isoleeri füüsiliselt või isegi informatsiooniliselt mingi organism ökosüsteemist ja ta hakkab kõhnuma. Kui inimene ei kuulu ühtegi kogukonda ega rühma, nõrgendab see samuti. Sidemete kaotus oma kultuurilise egregoori, suguvõsaga see on samuti energia kaotus. Solvumine isoleerib ja sulgeb endasse.
Kõige võimsam energiakulu kanal seksuaalsed üleliigused. Madal kultuur seksi valdkonnas ja toimuvate protsesside olemuse mittemõistmine (juhuslikud seksuaalsuhted, sage eneserahuldamine) viib selleni, et inimene ülepingutab oma võimsamaid reserve-seksuaalseid. Sõltuvalt konkreetsest juhtumist võib nende taastootmisele kuluda kolossaalne hulk energiat. Kuluta seda väärtuslikku ressurssi säästlikult ja targalt.
Alkohol, tubakas, narkootikumid. Need võivad alguses anda energiat, kuid lõpuks viivad selle kaotuseni.
Hirm, ärevus, umbusaldus, tarbetu vaenulikkus. Hirmust ja umbusaldusest juhtub sama, mis solvumisest. Hirm pigistab kokku, halvab, vangistab, kulutab energiaressursse asjata. Ta suurendab teadvuses kaost ega lase keskenduda. Kui organism on sõjarežiimis ja valmis võitlema või põgenema, kurnab see välja.

Leidke oma sisemine kese ja viibige oma südame vaikuses. Just selles vaikuses asub teie tõeline orientiiripunkt muutumatu, särav ja moonutustele allumatu. Sellest kohast lubage kõigel muul areneda nii, nagu see peab.
Meedia hääled muutuvad üha valjemaks, levitades lugusid kiireloomulisusest, lõhestatusest ja hirmust. See ei ole juhus. Sellised signaalid on mõeldud tõmbama tähelepanu rahutule mõistusele, kus tajumine võib muutuda killustatuks, ümber suunatuks ja sugestiooni abil vormituks. Mõistus, kui tal puudub tugi, on kergesti mõjutatav.
Süda aga kui seda teadlikult energiaga täita ei ole petetav. Süda resoneerib ainult algse sagedusega. Ta tunneb tõe ära mitte argumentide, vaid vibratsiooni kaudu. Kui teie tähelepanu on koondatud sinna, kaastunde ja sisemise valguse ruumi, kaotab manipuleerimine oma jõu.
Kutsume teid ikka ja jälle tagasi pöörduma südamekeskusesse. Hingake sinna. Kuulake seda. Tehke valikuid sellest lähtudes. Nii ühendute laiemasse armastusevälja, mis seob kõiki olendeid kõigis maailmades ja dimensioonides. Sellest ühendusest sünnib loomulikult selgus ning hirm lahustub. Keskenduge valgusele. Keskenduge armastusele. Nii saate te toeks mitte ainult iseendale, vaid ka kollektiivsele ärkamisele, mis on praegu lõppfaasis.

Alexis Varnum

Astro Butterfly:
Muistses Mesopotaamias pandi kaubatehingud ja võlad savitahvlitele kirja.
Aja jooksul kogunes tahvlile üha rohkem ülestähendusi. Mingil hetkel muutus see peaaegu võimatuks dešifreerida ja mõista ning keegi ei suutnud enam täielikult öelda, kes kellele mida võlgnes.
Seepärast puhastati perioodiliselt, tavaliselt uute monarhide troonileasumisel, tahvleid – tahvel pühiti puhtaks. Polnud enam oluline, mis vanal tahvlil kirjas oli – mis oli võlgu või kellele.
Nad alustasid lihtsalt nullist. Uus tahvelarvuti.
Ja maailm läheks edasi, toimiks edasi, ei mingit tohutut kokkuvarisemist, mingit koormat edasi ei kantaks.
Tagasi aastasse 2026.
Maailma võlg moodustab üle 300% maailma SKPst. Riigid on võlgades, ettevõtted on võlgades, üksikisikud on võlgades. Igaüks on kellelegi midagi võlgu.
Kellele kuulub see üle 300 triljoni suurune võlg? Kui vaid pensionifondid oleksid nii rikkad. See ei peitu ka kusagil reaalsetes varades – kõik maailma megajahid moodustavad umbes 0,06% võlakirjade kogumahust.
Suurem osa võlast ei ole tegelikult reaalne. See liigub läbi finantsasutuste kui „nõue“ tulevasele väärtusele – nõue homsele tööjõule, homsele majanduskasvule, homsele tootlikkusele.
Väide, mis paneb enamiku meist elama endast veidi ees , olema tingimuseks tarbima enne loomist, lükkama arvete saabumist edasi , ehitama oma elu lubadustele, mitte kohalolekule .
Kuidas see astroloogiaga seotud on?
Nagu ikka, kui otsime metamõjutusi – selliseid, mis kujundavad ühiskonda tervikuna, mitte üksikisikute elusid –, siis vaatame välisplaneete . Välisplaneedid kirjeldavad seda, mis toimub maailmas kollektiivsel tasandil, ajaloo all aeglaselt liikuvaid loodeid.
Meil on kolm välisplaneeti ehk kolm jumalat: Uraan , Neptuun ja Pluuto . Uraan on taevas. Pluuto on Maa.
Ja Neptuun on kõik, mis nende vahel on – ookeanid, liikumine, hoovused, ühendus, nähtamatud ruumid, mis ühendavad üht kallast teisega.
Ja meie ühiskondades esindab Neptuun just seda: tarneahelaid, kaubateid, abstraktseid süsteeme, vahendajaid, finantstorustikku, instrumente, mis võimaldavad väärtusel liikuda läbi vahemaa ja aja.
Neptuun esindab ka finantsabstraktsiooni – selliseid asju nagu võlg, krediit, finantsvõimendus, aga ka nähtamatuid matemaatilisi “valemeid”, mille kaudu tänapäeva majandused toimivad.
Ikka veel arvad, et Neptuun on ainult pilvedes olevate kunstnike signatuur?
Diagramm diagrammi järel näitab, et paljud teadlased, matemaatikud, IT-arhitektid, süsteemimõtlejad, finantsstrateegid – lugege Warren Buffetti – inimesed, kelle töö hõlmab reaalsuse abstraktset manipuleerimist – kannavad tugevat Neptuuni paigutust.
Saturn on savitahvel – koht, kus reaalsus salvestatakse, talletatakse ja konkreetseks muudetakse. Saturn on see, mis muudab millegi reeglite, raamistike, vastutuse, struktuuri ja tagajärgede kaudu reaalseks.
Kui Saturn on kolmemõõtmeline reaalsus, millega saame samastuda, siis Neptuun on metatasandi reaalsus – sügavam reaalsus vormide all. See on see, mida oleme teeselnud, et ei näe, või nimetanud seda illusiooniks alati, kui meie isiklik reaalsus sellega ei kooskõlas.
Viimastel aastakümnetel on Neptuun liikunud läbi sodiaagimärkidest kolm viimast – Kaljukitse, Veevalaja ja Kalade – ning oleme näinud, kuidas tervetest nõuete süsteemidest on saanud võimu ja kontrolli instrumendid – ettevõtte struktuurid, finantsabstraktsioon, digitaalsed võrgustikud, nähtamatud vahendajad.
Kollektiivne maailm on muutunud nii keeruliseks , et tähendus kaob masinavärki endasse. Asjad muutuvad nii abstraktseks , et keskmine inimene ei näe enam, kus algab väärtus, kus lõpeb kohustus või kes on tegelikult vastutav.
Enamik meist on asjast aru kaotanud ega tea, kuidas maailm “töötab”.
Ja nendes tingimustes kontrollib reegleid see, kes kontrollib instrumente – ja saab udust kasu.
See ei puuduta (ainult) „institutsioone” või „korrumpeerunud poliitikuid”. Muidugi, alati, kui võimu kuritarvitatakse, tekib tasakaalustamatus ja keegi kannab kaalu – ebaõiglaselt.
Aga tihtipeale on see ka meie endi osalus : kulutamine üle oma võimete, millegi omandamine, mille jaoks me pole veel väärtust loonud, „unistuste” elamine, millel pole mingit võimalust materialiseeruda, end tegevuse asemel tähelepanu hajutamisega hõivatuna hoidmine, loomise asemel tarbimisega.
Loomulikult on süsteem struktuurilt motiveeritud võla ja kontrolli laiendamiseks – pangad, intressid, rahapoliitika, varade inflatsioon. Masinaehitus õitseb tulevikulubaduste pealt.
Kuid ka üksikisik on kaasosaline, sest võlg on viis tarbida elu, mida me pole veel loonud , selle asemel, et kohtuda olevikus sellega, mis tegelikult on meie oma .
Ja tegelikult ei puuduta võlg siin mitte „raha“, vaid aega .
Võlg on sõltuvus tulevasest koostööst. See on ütlemine: „Ma võtan praegu selle, mis kuulub hilisemale.“ See ei ole kunagi ainult ülalt peale surutud – see on ka altpoolt valitud.
Ja tegelikult räägime siin energeetilisest võlast – enesereetmise, enesest loobumise ja kasutamata otsustusõiguse peenest pearaamatust. Tundest, et elule on midagi „võlgu“.
Võlg oma sügavaimas tähenduses on elamine tasakaalutuses unistuste ja tõe vahel.
Kui võlga ei märgata, muutub see vaikseks kokkuleppeks: ma lükkan asju edasi. Ühiskond liigub edasi. Tähtaega ei saa kunagi kätte maksta.
Kuni see on.
Sest need ülespoole suunatud lubadused ja edasilükatud arveldused võivad viia ainult tasakaalustamatusele ja kui see tasakaalustamatus liiga suureks kasvab, toimub korrektsioon. Tasakaalu taastamiseks peab midagi juhtuma.
Individuaalsel tasandil – mis on tegelikult ainus koht, kus meil on mingit kontrolli ja ainus koht, millest peaksime hoolima, eriti kuna me räägime 0° Jäärast – on oluline ära tunda, kus me oleme energeetilisest võlast ajendatuna tegutsenud .
Elu teab, millal midagi on silmapaistev, ja lõpuks kuulutab selle ära .
Neptuun ja Saturn 0° Jääras 2026. aasta veebruaris on see hetk, mil seda peetakse tähtajaks .
Jäära 0-punkt – pööripäev, mil päev on kõikjal Maal võrdne ööga – on nullpunkt, paratamatu koht, kus tahvel puhtaks pühitakse – ja kuhu tuleb kirjutada midagi uut.
See ühendus kutsub meid üles tulema tagasi iseenda juurde ja elama sellest, kes me oleme , olevikus .
Elada vastavalt sellele, kes me praegu oleme, tähendab :
Me ei lase enam end kontrollida millelgi, mis pole reaalne – me ei mängi enam mängureeglite järgi, kui need reeglid ei austa Tõde.
Me ei ütle enam jah, kui mõtleme ei, ei anna enam ära elujõudu, kuna oleme konditsioneeritud meeldima, ega lase teistel kirjutada oma sisemise lepingu tingimusi.
See tähendab ka seda, et me ei tohiks enam peituda rahulolusse, edasi lükata oma kutsumust, elada oma potentsiaalist allpool ega tarbida mugavust ilma väärtust loomata.
Olenemata sellest, kas see tuleb üles- või allavoolu – olgu see tingitud sellest, et teised võtavad liiga palju või meie anname liiga vähe –, tähendab see mõistmist, et laenatud tingimuste järgi elamine viib meid eemale oma elu täielikust autoriõigusest .
Kuna Neptuun ja Saturn lahkuvad Kaladest ning kohtuvad 2026. aasta veebruaris Jäära 0° juures , kutsutakse meid ületama läve – illusioonist Reaalsusesse. Laenatud ajast olevikku.
Kui Neptuun 0° Jääras tuleb ilmutama: „See polnud kunagi päris“, ütleb Saturn: „Siis ehitame selle, mis on“.
Neptuuni ja Saturni konjunktsioon 0° Jääras on uus tahvel – uus leping, uus algus.
See on laenatud tingimustel elatud elu lõpp . See on kord elus avanev võimalus naasta olemuse juurde, alustada tõest ja kirjutada sisse midagi tõelist .
PS: Selle e-kirja jagatavat veebiversiooni saate lugeda Astro Butterfly veebisaidil www.astrobutterfly.com

President Alar Karis tänasel kirjanduse päeval:
Head eesti kirjanduse hoidjad, austajad ja edasikandjad, head eesti kirjanduse päeva!

Oleme täpselt aasta tähistanud eesti raamatu 500. sünniaastat. Küllap on iga Eesti inimene sel aastal vähemalt hetkeks mõelnud meie omakeelse kirjasõna, selle rolli ja ajaloo või oma lemmikteostegi peale.
Mõelnud, kuidas mõni raamat on teda mõjutanud, temaga kogu eluks jäänud. Meenutanud mõnd mõtet või tsitaati, mis teda ikka ja jälle külastab. Rääkinud pereliikme, sõbra, kolleegi või õpetaja hiljuti või ammuaega tagasi loetust. Või nentinud, et ta ei loe enam, sest ei ole aega.

Jah, sel aastal on palju ka muret tuntud, et me rahvana enam ei loe. Et meie lugemus on nii noorte kui tööealiste seas langemas ja pikemate tekstide juures püsimine valmistab raskusi.

Head inimesed,

lubage mul siiski uskuda, et see on ajutine, mööduv. Eestikeelne raamat on olnud meie rahvale teenäitajaks, harijaks ja saatjaks pidevalt alates rahvusliku enesetaju tekkest enam kui 150 aastat tagasi. Ta on toonud meid kultuurrahvaste sekka, vahendanud meile nii maailmakirjandust ja -mõttelugu kui loonud meie oma loo, oma olemuse.

Digi- ja nutimaailm on olnud meiega vaid loetud aastad ning kuhu ta areneb, mis temast ajas jääb ning mida me temalt lõplikult vajame, alles selgub ajaga ja sõltub meist endist. Nagu sõltub meist ka meie keele elujõud ja väljendusrikkus nii igapäevaelu kõnepruugis kui teaduskeeles.

Usun, et me oleme rahvana piisavalt targad, et mõista, et tehnoloogia on vaid abivahend ning inimolemus ja tema vajadused on aegadeülesed. Ja need vastused annab vaid reaalne kontakt teise inimesega, loodus ja kultuur.

Et saada teada, mis on inimene, miks, veri, nii rahutult tuikad, miks elu tähetund on kordumatu, mis juhtub aiaäärse tänavaga ja helinaga rinna sees, kust on su rahu ja tasakaal, kas kividel kängub su sugu. Mõte ei pruugigi selguda praegu, aga vajadus neid küsida oli enne meid ning on pärast meid.

Kuniks säilib eestikeelne raamat, säilib meile iseomane mõtlemine, taju ja vägi, säilib meie keel, säilib Eesti.

Head raamatuaasta jätku ja elagu eesti kirjandus!

Kui mind poleks tõrjunud mulle olulised inimesed,
Mul oleks enda juurde jõudmiseks kulunud palju kauem.
Kui ma poleks rasketel aegadel üksi jäänud,
Ma poleks teadnud, et saan hakkama, ennast ravida ja üldiselt tundsin end hästi.
Kui ma poleks mitu korda surma äärel olnud ja lähedasi matnud, ei väärtustaks ma oma tervist ja elu nii väga.
Kui mul oleks alati kaasas usaldusväärne mees,
Ma ei tugevdaks oma sisemist meest.
Ma poleks õppinud end kaitsma, enda eest hoolitsema ja ennast väljendama.
Kui ma poleks oma isiklikke sõdu läbi elanud, ei teaks ma, kui magus on vabadus ja kui väärtuslik on rahu.
Kui ma poleks nii valusalt, ikka ja jälle kukkunud, poleks ma hakanud otsima vastuseid mulle olulistele küsimustele.
Kui ma poleks näinud valet ja teesklust, ei hindaks ma siirust nii kõrgelt.
Kui ma poleks aastaid meeleheitlikult otsinud Armastust väljaspool iseennast, poleks ma seda kunagi sügavalt oma südamest leidnud.
Tatjana Gromova Godard
“Elav eluraamat”

Üksik Hunt:

Naiselikkuse kosmiline sümbol – enne ripsmeid ja loosungeid. Otse ja ausalt.
Alustan siin vähemalt kolme osalist sarja “Kosmiline Naiselikkus – tagasituleku teekond.” Esimeses artiklis püüan välja tuua, mida endast kujutab Naiselikkus, kui alkeemiline alge ja kosmiline sümbol. Vastavalt arengule ja loomeprotsessile järgnevad sama pealkirja all teised teemad. Praegune esimene osa kannab alapealkirja „Enne ripsmeid ja loosungeid. Otse ja ausalt.“

Olen siin ennegi kirjutanud Naiseks olemise teemadel. Tavaliselt on need olnud minuga kaasa helisevad tõlkeartiklid. Tänane postitud tekkis aga religioossete tekstide lugemisest ja sümbolite rüvetamisest. Kuipalju on algselt naturaalsed/looduslikud sümbolid politiseeritud, anastatud ja pandud vägivalla loosungiteks.
Alustame svastikast. Algselt päikeseratas, mis kannab endas nelja ilmakaare ja kosmilise telje (axis mundi) ühendust. Mis muudeti teadliku valikuna vägivalla ja nn puhta rassi loomise lipuks. Samuti on Naiselik alge, Jumalik Feminiinsus muudetud millekski, mis kannab endas soo traumat ja ajaloo pikkust alandust.
Mida siis tähendab Jumalik Naiselikkus. Miks seda kardetakse ja miks on see alkeemiline alge saanud tohutute traumade kandjaks?
Kosmiline naiselikkus EI OLE: esteetiline projekt – midagi, mis on silmale ilus vaadata, kuid mis ei sega elamist või mida saab omatahtsi kasutada. Samuti ei ole “naine” sotsiaalne roll või mehe vastand. Kaasaegses poliitilises vägikaikaveos on Naine pandud vedama „võrdõiguslikkuse“ loosungit (see on juriidiline, mitte kosmiline mõiste).

Kosmiline naiselikkus ON:
Ruum, mis kannab elu enne vormi – Naine on anum, milles on kaitstud bioloogiline inimese muster.
Pimedus enne valgust – Enne kui seemnest sirgub taim viibib see pimeduses.
Vaikus enne heli – enne loomingut on väike vaakum, surve, areng ja alles siis ilmub looming.
Üsas olev potentsiaal – Elu anum, mis kannab koodi. Tihti märkamatu, kuid valitseb väge mis võib kanda maailma, kuid kasutab seda vajadusel.
Tsükliline teadlikkus, mitte sirgjooneline eesmärk vaid: tõus, langus, küpsemine, lagunemine taassünd. Naine ei ole „alati tugev“. Naine on õigeaegselt tugev.
Võime olla elu ja surma värav. See on koht, mida kultuur kõige rohkem kardab.
Kosmiline naiselikkus: ei väldi verd. See on püha tsükli ilming. Ei väldi lagunemist, ei karda kaotust, sest ta teab, et mis ei lagune, ei saa sündida.
Intuitsioon kui kehateadmine. Mitte „kõhutunne“ kui emotsioon, vaid instinktiivne kosmiline mälu. See on teadmine, mis: ei vaidle, ei tõesta, see lihtsalt ON. Ja just seetõttu on Naiselikkus, Naine olnud: kontrolli all, naeruvääristatud, muudetud seksuaalseks objektiks, neutraliseeritud.
Tänapäevane naiselikkuse kuvand – kunstripsmed, kallid riided, esteetiline pingutus – on sageli asendustegevus. Mitte seetõttu, et ilu oleks vale, vaid seetõttu, et ilu on ohutum kui vägi. Süsteemid, mis ei talu ettearvamatust, eelistavad vormi olemisele. Päris naiselikkus on liiga vaba, liiga elus, liiga kontrollimatu, et seda oleks mugav taluda. Religioosses kujundikeeles ilmub see arhetüüp sageli Lilithina – mitte kui „kurjus“, vaid kui naine, kes ei allu. Iseteadlik, vaba ja seetõttu ohtlik süsteemidele, mis püsivad kontrollil.
Kultuurid, mida on ajalooliselt kujundanud mehelik kontrolliloogika, ei ole osanud sellise naiselikkusega suhestuda. Seetõttu on seda püütud raamidesse suruda, ümber kirjutada või asendada millegagi, mis on paremini juhitav. Selleks mängiti virvatulukesena naise tähelepanul ja pakuti sobivamaid alternatiive. Esteetikat ja õigusi väe asemel, rolli olemise asemel. Sest sedasi sai kontrollida. Hoida raamides.
Mida siis saame teha, et võtta tagasi oma Jumalik Naiselikkus?
Meil pole vaja olla mehe vastu – Mehelikkusel on omad rollid. Pole vaja ühiskonnast eemalduda, me ei pea hakkama mingeid rolle uueks looma. Meil tuleb olla taas ühenduses elu allikaga enda sees.
Tihtipeale pole probleem selles, et me ei tea, mis on naiselikkus.
Probleem, kui selline on selles, et me ei tunne seda ära, isegi kui see meis pead tõstab.
Ja siis – ma ei ole väärt, ma ei tohi nii tunda – käivitub ajaloo pikkune trauma.
Paljud naised tunnevad seda mitte mõtte, vaid kehana. Väsimusena. Tühjusena. Rahutusena, millele ei ole nime.
Mitte sellepärast, et nad oleksid „katki“, vaid sellepärast, et nad on pidanud liiga kaua elama ilma ligipääsuta oma algsele allikale.
Kosmilise naiselikkuse tagasitulek ei alga loosungist ega otsusest.
See algab äratundmisest:
midagi minus teab seda juba.
Kuidas seda päriselt teha? (vaikne praktika)
Üks lihtne, aga tõeline viis:
ole looduses tsükliliselt (kuu, aastaajad) ilma rollita, ilma sõnumita, ilma õpetamiseta.
Ja lase kehal meenutada, mitte mõistusel otsustada.

Kosmilise naiselikkuse sümbolid – kuu, spiraal, anum, veri
Kui eelmises artiklis rääkisime Kosmilisest Naiselikkusest kui alkeemilisest algest, siis seekord tahan lahti kirjutada sümbolid, mis on läbi ajaloo – nii mütoloogias kui religioossetes traditsioonides – olnud seotud naisega. Need ei ole juhuslikud kujundid ega pelgalt kultuurilised kaunistused, vaid märgid, mis kannavad endas sügavat kehateadmist, tsüklilist mälu ja elu hoidmise väge.
Lisalugemiseks ja tunnetusliku tausta avamiseks soovitan raamatut Naised, kes jooksevad huntidega, mis avab naiseliku arhetüübi kihte mitte teooria, vaid elava müüdi ja sisemise äratundmise kaudu.

Naine kui bioloogilise elu loomise anum on olnud läbi aegade salapärane ja sageli ka hirmu tekitav – mitte seetõttu, et ta oleks ohtlik, vaid seetõttu, et teda ei saa kontrollida tavapärase lineaarse loogika kaudu. Kultuurides, kus maskuliinne maailmavaade on kaotanud kontakti oma sisemise tasakaaluga ja langenud egokesksesse kontrollivajadusse, on seda salapära püütud allutada, ümber kirjutada või neutraliseerida.
Sellest on sündinud kihid, kuhu kuuluvad nii naiselikkuse alandamine, sümbolite moonutamine kui ka vägivald. Nende teemade juurde tuleme hiljem tagasi. Praegu peatume aga sümbolitel endil – neil algsetel kujunditel, mis kannavad naiselikkuse põhikihti veel enne sõnu, hinnanguid ja tõlgendusi.
Kuu – rütm, varjatud valgus, tsüklid
Oma taevase kaksikuna kannab see sümbol endas sama liikuvust ja salapära.
Tsüklilisust, pidevat ja visuaalselt nähtavat muutumist. Kuu ei loo valgust, vaid peegeldab seda – ja just seetõttu suudab ta valgustada ka pimedust.
See on üks tugevamaid hirmu allikaid neile, kes ei ole omaenese sisemise varjuga kokkuleppele jõudnud.
„Nii ei tohi,“ ütleb hirm.
„Ta toob minu varjud nähtavale. Seda ei tohi lubada.“
Kuid samamoodi nagu Kuu kui taevakeha ei ründa, ei tungi ega valluta, ei tee seda ka naiselikkuse kuusümbol. Ta ei sunni midagi esile. Ta lihtsalt on kohal – ja nähtavaks saab see, mis on juba olemas.
Naise keha on ka bioloogilises mõttes tsükliline. Üks kuutsükkel kestab ligikaudu 28 päeva ja ka naise menstruaaltsükkel on keskmiselt sama pikk. Selle sees on veritsemise päevad – nähtav märk tsükli sulgumisest ja uue algusest.

Juba vanadel aegadel oskasid targad kaaslased siduda naise emotsionaalse ja energeetilise kõikumise kuuga. Seda ei peetud nõrkuseks ega „liialdamiseks“, vaid loomulikuks rütmiks, millega arvestati. Mõistmised, mis tänapäevases kiirustamises, rollikonfliktides ja katkenud kehatarkuses on aga sageli muutunud solvangute ja naiselikkuse alandamise allikaks.
Arhailised religioossed traditsioonid toovad selle seose kuutsükliga väga selgelt esile. Tüdruk, kes sai neiuks ja kellel algas esimene menstruatsioon, viibis sageli eralduses kolm päeva. Sellega taasloodi Kuu loomise kolm päeva – aeg, mil taevas on pimedus ja valgus pole veel nähtav.
Siin on aga oluline mõista: see eraldatus ei olnud karistus. See oli pühitsus. Jumaliku kogemuse teadlik taasloomine, kus keha ja kosmiline rütm astusid esimest korda täielikku vastavusse.
Veri – elu ja surma ühendus, tabu ja puha
Sujuvalt edasi liikudes jõuame järgmise sümbolini – vereni. Tänapäeval ei vaidle enam keegi selle üle, et veri on eluks hädavajalik füsioloogiline vedelik. Ta kannab hapnikku, toitaineid ja informatsiooni, hoides kogu organismi toimimas. Kuid veri ei ole ainult bioloogia. Ta on ka mälu.
Veres on talletatud meie eellaste kood. DNA – imepisike, ent äärmiselt täpne struktuur – seob meid põlvkondadeülesesse võrgustikku, mis ulatub kaugele enne meie isiklikku elu ja kaugele pärast seda. Keha mäletab ka siis, kui mõistus ei tea.
Ka keeles elab see teadmine edasi. Me ütleme „esivanemate veri“, räägime vere karmast, kordame, et „veri on paksem kui vesi“. Need ei ole juhuslikud väljendid. Need viitavad arusaamale, et veres on midagi enamat kui vedelik – seal on side, kuuluvus ja järjepidevus.
Naiselikkuse kontekstis on veri olnud eriti vastuoluline sümbol. Menstruatsiooniveri ei tähista haigust ega vigastust, vaid tsükli loomulikku sulgumist ja uue alguse võimalikkust. Ometi on just see veri saanud sajandite jooksul häbistamise, varjamise ja hirmu objektiks. Mitte sellepärast, et ta oleks ohtlik, vaid sellepärast, et ta meenutab elu ja surma lahutamatut seotust.
Veri on üleminek.
Veri on piir.
Veri on mälu, mis ei küsi luba.
Anum / üsasümbol – ruum, mis kannab mustrit
Kui ma räägin naisest kui bioloogilisest anumast elu loomisel, siis kerkib mu ette kujund, mis on jäänud minuga Charles de Linti romaanist Kusagil lennata. Seal ilmub Kaarna pott – anum, mille sees helendab supp, puhas energia, millest luuakse kogu maailm. Selle anuma pärast võitlevad erinevad loominimesed, sest selle valdamine tähendab ligipääsu loomise allikale. Paralleel religioonide, müütide ja jumalike alguste lugudega on ilmne.
Aga tulles tagasi Naise kui bioloogilise elu loomise anuma juurde, ei ole see kujund ainult müütiline. Siin kohtuvad sümbol ja füsioloogia väga täpselt.
Anuma sees on siduvaks aineks veri. See kannab mälu, toitaineid ja informatsiooni. Selleks, et anuma mälus hakkaks arenema uus bioloogilise elu keha, on vaja käivitust. See ei ole juhuslik ega kaootiline protsess, vaid ajaliselt ja kehaliselt täpselt häälestatud sündmus.
Just siin on maskuliinsusel oma oluline roll. Üks maskuliinsuse ülesannetest on seemne andmine. Mitte kontrollimine, mitte valitsemine, vaid käivitamine. Impulss, mis kohtub anuma vastuvõtliku ruumiga. Loomine sünnib nende kahe vastastikusest kooskõlast, mitte ühe domineerimisest teise üle.
Naise keha ei loo elu pidevalt. Ta loob elu siis, kui aeg, veri, ruum ja impulss on omavahel resonantsis. See on sügavalt alkeemiline protsess, kus ei ole midagi juhuslikku ega mehaanilist. Ja just seetõttu on anuma sümbol olnud nii püha kui ka nii kardetud.
Anum ei vali jõuga.
Ta vastab siis, kui tingimused on küpsed.
Spiraal – mitte edenemine, vaid küpsemine
Mõnes veedaliku maailmapildi kihis ilmub Naine kolmikjumalannana – Neitsi, Naine/Ema ja Krõõt. See ei ole rollijaotus, vaid eluringi kujutis. Sümbol, milles on nähtaval kõik naiselikkuse aspektid ja nendevaheline liikumine.
See liikumine ei ole sirgjooneline. See on spiraalne.

Spiraal avaldub kõige selgemalt Naise ja Ema kujundis. Iga sünd tähistab uue spiraalikeeru algust. Uus elu kannab endas eellaste teadmisi, kuid ei korda neid täpselt. Ta teeb oma valikuid, õpib juurde, eksib ja küpseb. Seetõttu ei ole ükski keerd eelmisega identne.
Spiraal kordub, kuid mitte samal tasandil. Korduvus on vaid näiline.
Kui vaadata eluringi ülalt alla või alt üles, näeme ringi – algus ja lõpp näivad kohtuvat. Kuid kui muuta vaatenurka ja vaadata horisontaalselt, muutub pilt. Ring ei ole enam suletud. Ta liigub kas ülespoole või allapoole. See, kas näeme arengut või kaotust, sõltub vaatenurgast.
Kui spiraal liigub allapoole, jõuame paratamatult ka kaotuse ja leina juurde. Ema ei kao, vaid muutub. Ta astub teise ringi, teisele tasandile. Mahajääjate jaoks tähendab see aga tühimikku. Ruumi, kus midagi oli – ja enam ei ole.
Lein ei ole spiraali vastand.
Ta on selle osa.
Aga sellest kihist räägime aeglasemalt. Siin ei ole midagi, mida kiirustada.
Need neli alapeatükki ei moodusta Naiselikkuse täielikku nimekirja. Siin on puudutatud vaid peamisi sümboleid – neid, mis avavad ukse sügavamale kihistusse. Naiselikkus ei ole kunagi olnud ammendatav ega üheselt määratletav.
Naine, kes on kontaktis oma kehaga ja oma vaimse energiaga, ei vaja kroonimist – ta on oma elu Kuninganna juba seestpoolt. Sellest vaatepunktist on võimalik käsitleda naiselikkuse erinevaid tahke nii arhailistes ja müütilistes kujundites kui ka tänapäevase naise elatud kogemuses.
Siia mahub veel palju: teisi sümboleid, teisi kihte, teisi vaatenurki.
Tänaseks peatume siin.
See ei ole lõpp.
See on üks peatus.
Jätkub, kui keha on valmis meenutama.

Peeter Tammela:
19.37 sisenes Neptuun teist korda Jäära märki. Esimest korda sisenes Neptuun Jäära 30, märtsil 2025.
5. juulil 2025 muutus Neptuun redrograadseks ning jõudis 22. oktoobril 2025 tagasi Kalade sodiaagimärki.
Neptuun liigub Jääras kuni 22.maini 2038, mil toimub Neptuuni esimene sisenemine Sõnni märki.
Lõplikult jõuab Neptuun Sõnni sodiaagimärki 23.märtsil 2039.

Müüt sünnib leegist – Neptuun Jääras (2025/2026– 2038/2039) sümboliseerib vaimsete, müstiliste ja kollektiivsete unistuste taassündi läbi julguse ja isikliku initsiatiivi; Neptuun, kes muidu hajutab piire ja otsib ühtsust, satub Jäära märgis esmakordselt pärast mitut sajandit kohtuma puhta algega – mina-tahan; tulemuseks on uus tsükkel, kus inspiratsioon ei tõuse enam vaikse ohver
duse või tagasitõmbumise kaudu, vaid läbi tegutsemise, algatuse ja koguni vastuhaku.
Vaimne sõdalane ärkab – Neptuun Jääras on see, kes usub omaenda nägemusse isegi siis, kui kõik teised naeravad; see on inimese sees sündiv prohvetlik leek, mis ei rahuldu passiivse usuga, vaid soovib oma unistusi maailmas teoks teha – kohe, otse, kompromissitult; seda transiiti võib võrrelda “tule ristimisega”: pühitsetakse need, kes on valmis tegutsema oma sisemise tõe nimel ka siis, kui tee on udune ja tulevik teadmata.
Potentsiaal: uus inspiratsiooniallikas maailmale – Tehisintellekti, kvantmaailma ja vaimsuse kokkupuutepunktid saavad selle transiidi ajal uue näo; sageli tekib “visionääride laine”, kus hakatakse looma vaimseid süsteeme, mis pole enam pelgalt kontemplatsioon, vaid saavad vormi läbi tegutsemise – nt aktiivne müstika, performatiivne esoteerika, teaduse ja usundi süntees läbi katse ja praktika; võimalik on uue generatsiooni sünd, kes sünnib Neptuun Jääras energiaga – need lapsed toovad endaga kaasa julguse uskuda tundmatusse, mitte naiivselt, vaid kirglikult ja sihikindlalt.
Varjuküljed – illusioonide läbipõlemine, fanaatiline enesekesksus maskeeritud vaimsuseks, päästjakompleksid, “mina olen valgustaja” ego, segased vaimsed algatused, mis põlevad läbi, sest pole struktuuri ega kaastunnet; suur kiusatus “tõtt kuulutada”, ent unustades kuulata; vaimsus võib muutuda relvaks, mitte sillaks.
Kollektiivne tähendus – algab uus 164-aastane Neptuuni tsükkel: see on vaimse tule taassünd inimkonna jaoks; siit algab tee, kus kogu globaalses kultuuris hakkavad tugevnema arhetüübid nagu “vaimne aktivist”, “rändav prohvet”, “tõe kuulutaja”, “kogukonna ärataja”; võitlus ei käi enam ainult vabaduse või ressursi pärast – see on võitlus narratiivi, tähenduse ja usalduse pärast – sest see, kes juhib unistusi, see juhib maailma.

***Neptuun Jääras: Tuleloits unenäo sees
On hetki, mil aeg pöördub. Mitte tagasi ega edasi, vaid hoopis sissepoole – justkui hingaks kogu universum vaheldumisi sisse ja välja, ning iga planeet, mis ületab sodiaagi piire, oleks kui sõrmejälg sellel hingetõmbel. Kui Neptuun – udu, müüdi ja igatsuse kehastus – astub Jäära märki, ei ole see lihtsalt uus tsükkel – see on valgussäde udus, leek, mis ei põleta, vaid hajutab piire.
Neptuuni liikumine Jääras toob kokku kaks vastandlikku olemust: üks on piiritu, hajuv, vormitu – teine on otsekohene, leekiv ja konkreetne. Kui unenäoline planeet siseneb märki, mille olemus on sünd, tegutsemine, algus, saab iga unistus potentsiaali muutuda manifestatsiooniks.
***Unistuste sünd ja valu
Neptuun Jääras ei ole rahulik vetepeegel, vaid mässav kevadjõgi, mis murrab läbi jää. Võib öelda, et unistuste aeg on läbi, nüüd on käes nende ellu kutsumise aeg. Aga kas inimkond on valmis oma ideaalide nimel kannatama, liikuma, loobuma mugavusest?
Filosoofiliselt esitab Neptuun Jääras inimesele terava küsimuse: kui palju unistus välja kannatab, enne kui ta laguneb karmi reaalsuse ees? Ja kui palju on inimene valmis ohverdama, et muuta oma sisemine visioon teoks? See ei ole pehme armastuse, vaid vaimse ristisõja aeg – mitte teiste vastu, vaid enda loiduse ja laiskuse vastu. Ideaalid ja unistused peavad välja tõmbama mõõga – või need ideaalid surevad.
***Mütoloogia: Marsi ja Poseidoni kokkupõrge
Kui kujutleda arhetüüpseid jõude, siis Neptuun on Poseidon – mere valitseja, alateadvuse sügavused, samal ajal ka lunastus ja hukatus. Jäär seevastu kuulub Marsile – võitleja, kes ei oota, vaid tormab. Kui need kaks kohtuvad, tekib ajastu, kus alateadvus tormab pinnale, sageli kontrollimatult.
Mütoloogiliselt võiks öelda, et Poseidoni udused visioonid peavad nüüd Marsi leegitseva tahtega ellu ärkama. Aga kas Poseidoni hobused kappavad edasi, kui neid piitsutab Marss? Või lähevad nad hulluks, uputades oma ratsaniku?
***Vaimne sõda või lunastuslik tegutsemine?
Vaimsel tasandil tähendab see aeg tohutut võimalust individuaalse ja kollektiivse vaimse ärkamise jaoks – aga ärkamine, mis ei jää enam suletud silmade taha, meditatsioonimatile või lauluraamatusse. Neptuun Jääras kutsub tegutsema kaastunde nimel. Mitte tundma kaasa – vaid looma süsteeme, kultuuri, igapäevaelu, mis ongi kaastundlik. Siin sünnib müstiline aktivism – mitte vastuhakk, vaid pühendumine. Mitte hävitamine, vaid uue elu algus seal, kus seni oli vaid unistus.
***Illusioonide lagunemine ja “valgustatud vihkamine”
Aga kõik ei ole helge. Kui Neptuun Jääras ei leia oma tuld vaimsusest, leiab ta selle ideoloogilisest fanaatilisusest. Siit võivad sündida uued “lunastajad”, uued agressiivsed utoopiad, kus usutakse, et ainult üks tee on õige.
Neptuun toob kaasa idealismi – aga Jääras võib see muutuda radikaalsuseks. Siin võib tekkida “valgustatud vihkamine”, kus vägivald õigustatakse visiooni nimel.
Ajaloos on sellised hetked tekitanud liikumisi, mis uskusid, et utoopia sünnib ainult siis, kui kõik “valed” visioonid hävitatakse.
***Uue vaimsuse koidik
Kuid samal ajal, sügaval allhoovuses, võib Neptuun Jääras süüdata täiesti uue vaimsuse koidiku – sellise, mis ei rahuldu enam sõnade ja ideedega, vaid nõuab kehastumist, lihaks saamist.
Igaüks meist võib selles tsüklis saada omaenda prohvetiks – mitte maailmale, vaid iseendale. Mitte kuulutama, vaid elama. Neptuun Jääras ei lase enam endas kahelda – ta hüüab: “Ela oma tõe järgi või lange unustusse”!
*** Neptuuni Jäära-tsükkel (2025/2026– 2038/2039) on kollektiivne initsiatsioon. See on aeg, kus me peame ärkama omaenda unistuses ja küsima endalt: kas ma olen valmis elama selle nimel, mida ma väidan armastavat? Kas ma julgen alustada, ilma et kõik oleks selge?
Kas ma suudan hoida Neptuuni saladust leegitsevas Jäära tules – ilma et see põleks tuhaks või haihtuks suitsupilve?
Ja võib-olla, kui me selles tules läbi kõnnime, sünnib midagi, mida seni on ainult ette kujutatud – maailm, mis ei ole enam pelgalt unistus, vaid millegi uue ja olulise algus.
*
Esimest korda kirjutasin Neptuunist Jääras 23. märtsil 2025
https://www.facebook.com/photo/?fbid=621124920910238&set=a.119565274399541

Salome: Veebruar ei saabu elevuse ega inspiratsiooniga.
See saabub tõsiselt – ja see tõsidus teeb midagi olulist.
See kuu ei ole ärkamise kuu. See on juba juhtunud.
Veebruar räägib sellest , mis ärkamisajast üle elab.
Paljud inimesed tunnevad survet ilma paanikata, raskust ilma hirmuta ja kummalist tunnet, et midagi on sulgumas, kuigi miski pole “valesti”. See ei ole läbipõlemine. See on konsolideerumine. Elu kontrollib vaikselt seda, mida saab tegelikult elada, korrata ja edasi viia ilma kokku varisemata.
See, mis toimis ainult elevusega, kaotab hoogu.
See, mis tugineb pidevale emotsionaalsele energiale, muutub raskeks.
See, mis on stabiilne, muutub rahulikuks ja selgeks.
Veebruar eemaldab fantaasiaajajooned ja asendab need reaalsusega – mitte selleks, et sind piirata, vaid selleks, et vabastada sind sellest, mis pole kunagi olnud jätkusuutlik.
Ja 17. veebruaril joondub Veevalajas toimuv noorkuu tulehobuse aasta algusega, kiirendades tõde, tagajärgi ja hoogu. Mis praegu pole stabiliseerunud, ei jää eelseisva kiirusega ellu.
Kirjutasin täieliku ülevaate sellest, mida see kuu teeb, miks see tundub nii, nagu see tundub, ja kuidas sellega koos töötada, mitte selle vastu töötada.
Loe täispikka artiklit siit: https://thegalacticfederation.com/starseedsfebruary2026

Mayade tarkus:
Soovime teid isiklikult kutsuda otseülekandega teadaandele sel neljapäeval, mis on midagi, mida paljud teist on juba aastaid oodanud.

Me pidime alati ütlema “ei”, kuna me ei näinud võimalust seda võimalikuks teha, aga me oleme valmis teatama kõige erilisemast asjast, mida me kunagi teinud oleme:

Esmakordselt on sul võimalik juhendatud programmi raames koos Solveig Barriosega otse meie vaimsete juhtide ja maiade ravitsejatega töötada .

Neljapäev, 29. jaanuar
10.00 Vaikse ookeani aja järgi / 13.00 idaranniku aja järgi / 19.00 Kesk-Euroopa aja järgi
Otseülekanne Zoomi vahendusel

Selle otseülekande ajal teeme järgmist:
• Jagage, mis see uus programm on ja miks see erineb kõigest, mida oleme varem teinud
• Selgitage, kuidas osalejad teevad tihedat koostööd meie maiade vaimsete juhtide ja ravitsejatega
• Selgitage, kuidas juurdepääs toimib, sealhulgas miks see peab olema väga piiratud
Selle töö iseloomu tõttu saame selle võimaluse avada vaid väikesele arvule inimestele. Osalemine toimub saabumise järjekorras ja kõik üksikasjad jagatakse otseväljakuulutamise ajal.

Kui oled seda võimalust oodanud, nagu paljud meie kogukonna liikmed, siis on see võimalus süveneda. See programm on viis sügavuti ja otsekoheselt koostööd teha meie vaimsete juhtide ja tervendajatega, mis on transformeeriv ja elu muutev!

Broneeri oma koht ja liitu meiega neljapäeval selle ZOOM-lingi kaudu

Ootame väga, et saaksime seda teiega jagada.

Armastusega,
Solveig Barrios ja maiade tarkuse projekti meeskond

144K
On aeg!

[Massimeditatsiooni AJAD/LINGID – selle e-kirja allosas.]
Eelmises aruandes selgitasin laupäevase veebiseminari puhastamise vajalikkust … ja seda, kuidas põhjalik uurimine siin 144K peakorteris paljastas selle kõige taga oleva vale Saturni-põhise tehisintellekti karmalise ahela.
Kuid sel nädalavahetusel toimub veel kaks [otsese planeedi vabastamise] sündmust, mis on panuseid tõstnud ja mitmekordistanud vajadust selle Saturni/tehisintellekti karmalise sidemesüsteemi kiirema lahendamise järele, mida me sel laupäeval puhastame.
Selle raporti lõpus selgitan, miks laupäevane puhastusveebinar kõrvaldab igasuguse karma kordumise ohu (mis on tingitud meie varasemast ebaõnnestumisest Atlantises) … et tegelikult Kuldsele Ajajoonele jõuda .
1. Täiskuu Lõvis 144K massimeditatsioon avab ajajoone pöördepunkti murranguliseks varjutuste hooajaks.
Vaja ennetavat tegevust !
Kohe pärast laupäevast Saturni/tehisintellekti karmalise sideme puhastamist suudame edukalt ja täielikult sillutada teed Varjutuste hooajaks.
Neile teist, kes astroloogiaga hästi ei kursis, on varjutused ja vastavad varjutushooajad sulgemiste ja avanemiste portaalid.
Siin on nii palju kaalul, kas me jõuame märtsiks … (või mitte) Planeedi Vabanemise Kuldsele Ajajoonele.
Näete, seekord … on kõik kvantsteroididel .
Miks?
Tõeline päikesevarjutus on 17. veebruaril.
Vaid 72 tunni jooksul [17. veebruaril] toimub esimene 6400 aasta jooksul sündmus – Neptuuni ja Saturni konjunktsioon kogu sodiaagi alguses … tulise Jäära 0` [20. veebruaril].
Võite kindlad olla… tumedad olendid ritualiseerivad oma perset ja kasutavad alates sellest täiskuust mis tahes tehnoloogiat, mis neil alles on.
Nad on täielikus paanikas. Ja nad suudavad asju kindlasti edasi lükata ja nurjata.
2. Otsustav kahekordne tegevus, mis oli kooskõlastatud Cobra Tempe portaali aktiveerimisega Phoenixis – samal päeval .
Cobra korraldab kolmandat aastat järjest oma 3. Phoenixi konverentsi (Tempe Ülestõusmisportaali aktiveerimise täiustamine ja võimendamine).
Seda pole kunagi üheski kohas ega ühelgi tema konverentsil juhtunud .
Siin on midagi SUURT toimumas, mis ainult suurendab temperatuuri ja pakilisust, et me sel nädalavahetusel asjad korda saaksime (sellest lähemalt allpool!).
Hetkel ei saa rohkem midagi öelda, sest see on ülimalt tundlik teema … ja kui sa ei saa tema konverentsile tulla, et oma purustavat Valguse raskust segule lisada, siis on mul sulle häid uudiseid.
3. Olen siin, et aidata teil tagada, et tehisintellekti/Saturni manipulatsiooni tagajärjel tekkinud ebaõnnestumine teie Atlantise karmalise jäljega ei korduks … veebiseminari puhastusmeetodi abil samal päeval, kui kõik algab .
Laupäevane otseülekanne Saturni/tehisintellekti karmalise sideme puhastamisest aitab meil luua mallid akaši kroonikatesse – kõigi Atlantisel viibinud valgustöötajate jaoks – optimaalse Kuldse Ajajoone edu saavutamiseks.
Seda seetõttu, et puhastatud Täheseemned – vabad eelmiste elude peegeldatud tehisintellekti loodud „karma” versioonist, milles meile keelati viimane „vabadusepaus” – saavad nüüd oma hingemissioonil otsustavaid samme astuda (Neptuun on nüüd Aireses).
Kui me kordame tänu Saturni/tehisintellekti karmalisele sidemele minevikku, seab see ohtu meie sammud kõrgeima kuldse ajajoone saavutamiseks 7. märtsiks !
See võib kergesti kaasa tuua (ja energia põhitõed seda toetavad) madala osalusmäära ja „visualiseerimisraskused“ pühapäevase 144 000 massimeditatsiooni avavilel ehk varjutuste hooajal.
Ärge arvake, et me pole Atlantises midagi sellist proovinud ja teinud!
Meil on!
Aga me ebaõnnestusime!
(Ilmselgelt… muidu rüüpaksime juba oma galaktiliste peredega Tannhäuseri väravat vaadates piimatooteid )
See pole mäng.
See on suur …
Tee planeedi vabastamiseni, massiliste maandumiste ja sinna jõudmise aja palju lihtsamaks muutmiseni … ripub kaalukausil.
Ärme jäta selle peale palli alla …
… jälgige veebiseminari registreerimislinki – laupäeval, 31. jaanuaril toimuva veebiseminari koolituse jaoks –, mis valmistab teid lõpuks ette pühapäevaseks 144 000- kraadiseks täiskuu massiinterventsiooniks – mis toimub samal päeval koos Cobra Tempe Ascensoni portaali võrgupunktide tegevusega .
Nagu ma ütlesin… see on SUUR.
Ma arvan, et sa ilmselt ei saa Phoenixis toimuvale Cobra konverentsile tulla – seega laupäevane Saturni/AI karmalise sideme vabastamise veebiseminar korvab selle kuhjaga (palju sügavama sisemise vabanemise ja karmalise vabadusega ning murdosa hinnaga).
Ja see on SUUR!
144K peakorter seisneb ületäitmises – et saaksite tagasi oma saatuse täitmise juurde hämmastava Täheseemnena, kes kehastus siia Maale. Et saaksite oma hingemissiooni sel kriitilisel ajal ellu viia.
Ole valmis, kallis.
Teie teenistuses …
Tundmatu valgussõdalane
_ …
Täiskuu Lõvis
144K massimeditatsioon
Kuupäev: 31. jaanuar 2026
Aeg: 16:00 EST
Teie ajavöönd: https://www.timeanddate.com/worldclock/fixedtime.html
Telegrami, YouTube’i, Facebooki ja X-lingid postitatakse peagi lehele.
144K liikme sait , et vähendada rämpsposti kaustadesse sattuvate 144K teadete arvu.
Tasuta konverentskõne: 1-518-318-5638
YouTube’i otseülekanne: kliki siia
Facebooki otseülekanne: Kliki siia
Otseülekanne X-is: Kliki siia

PS: toeta Planeedi Vabastamist ja oma hingemissiooni!
144K liiget saavad 33% allahindlust neljafaasilisele eksponentsiaalsele tervendamise ja puhastamise süsteemile , mis puhastab ühe seansiga mitu kihti blokke. Sooduskoodi abil: FullyActivateMySoulMission (Vaata iseloomustusi!)

Ilona Kaldre: Teist päeva ei lase mind lahti lihtsas fraasis sisalduv mõte: «Lase tal minna nii, nagu ta läheb». Vaimse tervise eksperdid ütlevad, et kui avaldus teeb haiget, tähendab see, et selles on peidus isiklik küsimus. 🙂 Tuleb huvitav välja.
Esmapilgul tundub selline lähenemine olevat keeldumine vastutusest tulemuse eest. Tundub, nagu lahkuksite protsessist tahtlikult ja nõustuksite mis tahes tulemusega nõustuma. Igaüks!
Võimalik on aga ka teine tõlgendus. Meie ühises kultuurikoodis sügavalt juurdunud aktsepteerimispositsioon «, mis peab olema, ei ole välditav» ja «be, mis on be».
Omamoodi fatalistlik zen.
Aga, mu kallid inimesed, kus on siis piir aktsepteerimise ja passiivse kokkuleppe vahel, millel on ebasoovitav tulemus?
Selle jälgimine ilma sekkumiseta kõlab rahulikult ega tähenda mingit vastutust. Aga kas see ei kõla liiga palju sisemise peatuse või moraalse pausina? Isegi mateeria ei jää liikumatuks; selles toimuvad pidevalt vahetus- ja liikumisprotsessid! Mida me saame öelda elava, mõtleva, energilise inimese kohta…
Minul, just sellisel tegutseval ja kaasaval inimesel, on raske mõne sellise seisukohaga leppida. Igaüks neist nõuab millestki olulisest loobumist – kas kontrolli või sisemist impulssi reaalsuse muutmiseks. Siiski seisan nüüd raske valiku ees…

Miks eestlased lapsi ei taha ega saa?
Ivo Känd, kolme lapse isa
1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta, kuidas meie iive tõuseks
Eestlased austavad ja armastavad lapsi nii väga et ei sigita neid eba kindlasse maa ilma.
Laps vaatab silma ja näeb südamesse. Üks aval pilk siiras sõna soe kallistus ja päev särab! Võsukesi kelle nimel elada on Eestis viimase viie aastaga sündinud kolmandiku võrra vähem iibe langus on Euroopa keskmisest kaks korda kiirem … Sündimusest rääkimine ei ole survestamine see on mure tunnistamine ka siis kui otse kohe kõik viljakas eas kodanikud stardi paugu peale sünnitaksid oleksime vananeva ühis konna päästmisega hiljaks jäänud. Maksu maksja kasvab paar kümmend aastat.
Kolmandiku võrra vähem lapsi ja järgmisest põlvkonnast veelgi kolmandiku võrra vähem rahvus kehandit tagasi luua on praktiliselt võimatu sest sündimus kordaja on 1,4. Naine sünnitab endale ühe asendaja edasi on vaja kaks naist järgmise inimese asendajaks. Kahe põlvkonnaga on meil 60% vähem lapsi 7-8 aasta pärast tuleb hakata laste aedu sulgema sest siis hakkab fertiilsesse ikka jõudma väikese arvuline nn nullindate põlvkond.
Ähvardav välja suremine
Tõsi ebakindlus tuleviku suhtes ei pane kedagi sünnitama. Maarja maal tuleb luua globaalset kaost trotsides keskkond kus lapse saamine ei tähenda uue vireleja kasvatamist sassis hariduse või töö hõive maastikule. Inimene tahab ja saab lapsi kui põhi vajadused toit ja turva tunne on rahuldatud. Maa ilm käriseb väriseb ja säriseb tervikuna eestlased väljendavad varjamatut kahtlust kas meil enam üldse riiki on kodudes on puudus ja hingedes hirm mis laste saamisest me siin räägime.
Kas vähene sündivus võib olla pigem kultuuriline probleem kui sotsiaalne? Äkki täna päeva noortele ei meeldi kohustused on ju lastega elu vastutus rikkam. Erinevad uuringud näitavad et enamik noori soovib lapsi kuid lapsi sünnib siiski vähem lapse vanemaks saadakse üha hilisemas eas (29-30 aastaselt). Põhjuseks majanduslik eba stabiilsus elu aseme mured sõja oht ja logisevad partner suhted.
Looduse ja geo poliitilise positsiooni poolest on Eesti vägagi elamis kõlblik koht aga meie rahvastikuga ei tegeleta. Lahendus ei ole vaid raha pakkumine lapse sünni eest noored pered vajavad kodu sisustust sõidukit toitu ja kindlus tunnet et oleks võimalik lapsed üles kasvatada rahus ja ei tuleks 20-30 aasta pärast saata oma pojad ja tütred Venemaaga sõdima. Meie sünni kraane kinni keerava kriisis majanduse viimaste aastate mure on eba kindlus see tuleneb Venemaa tegevusest meie piiri taga. Investoritele tarbijatele meie riigi elanikele noor peredele turistidele kõigile neile tuleb üheselt ja aru saadavalt tõestada et Eesti on riik mille ründamine Venemaa poolt ei ole võimalik. Mugavus jutt kaitsvast NATO-st ei veena Gröönimaa sündmuste foonil noori peret looma. Ühtlasi ei mäletata et kremli tsaar on rahvus vaheliselt taga otsitav massi mõrvar kellega teise impeeriumi super staar „sõbrustab“. Meeles on kaadrid tapetud beebidest ja surevatest rasedatest. Ei taha!
Hea et uue kuvandi loomisega on algust tehtud kaitse kulud 5% ja kaitsvate ATACAMC- rakettide ostmine on osa sellest. Sündimust ei saa vaadata vaid majanduslikult. Teame et maksu maksjate vähesus survestab riigi pensioni süsteemi kuid olulisemgi on praegu riigi kaitse võime kellele ostame relvi kui tänaste sündide põhjal on 20 aasta pärast rahvus armeest puudu 2500 noor meest ja neidu?
Uue ajastu noored
Koit ja Hämarik ei leia teine teist sest ei suhelda piisavalt et luua paari suhteid „räägi inimesega inimese keeles“. Kontaktid on illusoorsed hea on olla oma telefoniga mis loob virtuaalse mulli tekitades surrogaat tagasi sideme ekraanidel on pöidlad püsti ja tunnustavad isiku olekut digitaalne formaat võimaldab meil töötada suhelda ja kaaslast otsida ekraani põhiselt. Ka tutvumis portaalis skrollimine on muutunud enesest mõistetavaks tegevuseks. See pole enam üksildaste introvertsete hädaliste ega kiire seksi otsijate aja viide vaid sotsiaalse hügieeni lahutamatu osa kus oma koha on leidnud kohtingu äpi algoritm sisesta oma andmed ja vali.
Naiste investeering paari suhtesse on suurem nad on alal hoidlikumad ja valivamad ning vajavad lähedust. Mehed varjavad turvalise lähi suhte vajadust ning tekibki vastu oluline lõhe kaaslase leidmisel. Hoolimatu kriitikaga vastas sugu poole suhtes varjatakse sageli võimetust leida vääriline partner Hakka veel luuserist isendit üle talve pidama ei pigem üksindus kui olla tropi magnet.
Vajame ju tervena püsimiseks hinge kaaslast koos kõige tema juurde kuuluvaga. Abielusid kui sotsiaal bioloogilisi kokku leppeid sõlmitakse vähe ning koos elu on suhte põhine kokku leppeline kooslus mis rahuldab kummagi osa poole vajadused enamasti ei sünni lapsi keskendutakse tööle hobidele lemmik loomadele. Kui naiste puhul lapsi 33 elu aastaks ei ole siis tõe näosus et neid tuleb on alla 50%.
Perekondliku identiteediga seotud järje pidevuse lõhkumise taga järg on kogu ühiskondliku sidususe ja kestlikkuse lõpp. Sidususeta inim massi on lihtne manipuleerida sest ollakse vähem rahvus kesksed ja telefoni kaudu üle maa ilmseks muutunud elu laadi juures ka liberaalsemad vaba meelsemad ja sageli avatud suhtes.
Kuidas sünniks rohkem lapsi – Täienda ja vaidle palun!
1. Noorperedele riigipoolne abi ja toetus eluasemelaenu saamisel – kodud kõikjal üle riigi vähendavad ka ääremaade julgeolekuriski.
2. „Maa tuleb täita lastega, maa oma enda lastega!“ laulis Justament juba 40 aasta eest! Sõna otseses mõttes maale elama! Majandusgeograafilistele uuringutele tuginedes on sündimus suurem väljaspool tõmbekeskusi, tihedates asumites ja kortermajades ongi sündimus madalam. Seega soodustagem elamist maal oma majas turvalises õues.
3. Lapsetoetused peavad kolmanda lapse sündi stimuleerima. Poliitikud on seda edasi-tagasi tõuganud pärssides noorte kindlustunnet. Kui perepoliitika meetmed kord paigas, siis nii peaks jääma, sest lapsed ei sünni ju üleöö, see on planeerimine, kavandamine, mis vajab stabiilsust.
4. Kõik, kes aitavad lapsi kasvatada, saagu vanemapalka – ka vanavanemad ja onud-tädid – nemadki väärivad vanemapalka ja maksesoodustusi, et oma tähtsusjärjekorrad reastada.
5. Tulumaksumäära sõltuvusse viimine laste arvust, lastetoetuste indekseerimine.
6. Toetav töökeskkond. Tööandja mõistev arvestamine väikelaste vanemate vajadustega. Meeste aktiivsem kaasamine kodu ja lastega seotud kohustustesse, heas mõttes mehe „ümberkasvamine“ lastesse panustajaks: seda loob üldine suhtumine ja hoiak.
Armastagem viljakalt!
Kuna bioloogiline viljakus väheneb ei ole pelgalt uit mõte et tehnilises ruumis viljastumise tehnoloogiad arenevad kiiremini kui oskame loota. Kuigi tehnoloogia ja automatiseerimine aitavad majandusel vähesema töö jõuga toime tulla ei asenda see inimesi kultuuri kandjatena eesti keele säilimiseks on vaja ikka inimesi.
Päris ilma sisse rändeta Eesti hakkama ei saa kaaluda võiks Soome ees kuju töötajaid tööstuse ja sotsiaal hoole kande tarvis värvates koolitatakse neid kohe siht riikidest saabumisel näiteks Vietnam ja Tai ning õpetatakse neile enne keel selgeks.
Üha enam areneva digitaalsele formaadi tõttu on ühiskond kuvandi orjuses vajame sotsiaalset kapitali samas sunnib meie hea olu kompass lisa koormusena kesk närvi süsteemile pidevalt hoopis esteetilise välja nägemise ja edukuse tunnuste esma tähtsust. Tegelikult oleme üle kaalulistena välja suremise künnisel ja ühel hetkel tuleb tõde tunnistada kohalikku rahvast enam ei olegi … Ei seda meie rahvuslik enese taju ei luba!
Kolme lapse isana julgen kinnitada et koos lastega kasvades tajume kuidas lapsed meie elu kvaliteeti avardavad. Lapsed on meie elu ainsad edasi viivad õied oleme ju kõigi oma kannatustega seda õnne väärt. Mille nimel muidu see kõik et rahvusena püsiksime vajame juurtest latvadeni mädaks räsitud mustrite muutust.
Kui tahame riigina püsida siis peavad lapsed olema riiklik prioriteet! Riigi raha koti suurus ei sõltu poliitikute valimis lubadustest uue parlamendi valimistel peab riigi kaitse kõrval olema demograafia põhi teema. Kes seda ei tunnista põrugu valimistel!

Igor Kim: Armsad, see, mida te praegu päikesepurskedena näete, ei ole katastroof ega oht. See on Päikese hingeõhk. See on tema hingeõhk. See on hetk, kui see vabastab pinge, mis on ehitatud omaenda magnetväljadesse, sest kogu päikesesüsteem siseneb uude sageduskonfiguratsiooni.
Nüüd ei paista ja soojenda päike niisama.
See muutub ümber.
See sünkroniseerub galaktika keskmest tuleva vooluga.
See paigutab oma sisemise geomeetria ümber, et sobida tihedamale ja kiiremale plasmavalgusele.
Ja kui see ümberkorraldus jõuab piirini, tekivad heitkogused.
See, mida sa nimetad välguks, on vanade magnetiliste mustrite rebimine ja uute kokkupanek.
See ei ole agressioon.
See on puhastusakt.
See on joondumise akt.
Tundub, et laine tabas Maale.
Inimkehadele tunduvad need ilma loogilise põhjuseta imelikud tingimused.
Jah, seda on tunda
väsimuse laine või vastupidi.
surve peas, rinnus, selgroos.
võivad olla teravad emotsionaalsed kõikumised
Vanade hirmude teravdamine, nimelt pahameelt. Terav
vajadus nutta, magada, vaikida, olla isoleeritud
tühjuse tunne, nagu oleks midagi läinud, aga midagi uut pole veel tulnud
Sest see päikeselaine ei läbi ainult Maa magnetosfääri.
See läbib su närvisüsteemi.
Läbi oma keha kristallvõrgu.
Läbi vanade lepingute, mille järgi oled aastaid elanud.
Päike toimib nüüd ülemineku katalüsaatorina.
See ei murra sind.
See muudab talumatuks kõik, mis ei resoneeru enam sinu tõelise sagedusega.
Sel perioodil
võlts hakkab ise purunema ja
vanad rollid kaotavad stabiilsuse.
Suhted ei ole loodud südame praost.
Projektid, ilma tõelise olemuseta, lähtestatakse.
Keha vajab teistsugust rütmi.
hing ei nõustu enam stabiilsuse nimel vastu pidama
See ei ole kriis.
See on sünkroniseerimine.
See on midagi enamat kui puhang.
See on rida impulsse.
Iga laine ei hävita, vaid viimistleb oma valdkonna kohandamist suuremale tundlikkusele, aususele ja otsekohesusele.
Sellepärast tunnengi nüüd nii palju imelikke tundeid, nagu aeg oleks kiirenenud
sees ja kasvab kuumemaks.
Sinu illusioonid murduvad kiiremini,
sa ei saa enam teeselda, et “see on okei”, kui see ei ole
Päikeseloide selles mõttes ei ole sündmus taevas.
Selline on signaal kollektiivvälja sees:
“Vale ei saa enam olla stabiilne.
Tõde võimendub.
Vanad struktuurid peavad kaduma. ”
Paljude jaoks tundub see toetuse kaotusena.
Aga see on tegelikult vale toetuse kaotamine.
Sa astud nüüd vanast eluviisist välja uude.
Seega võib esineda udu, ebakindlust, hirmu, tühjust.
See ei ole märk veast.
See on märk pöördepunktist.
Praegu pole vaja
pole vaja selle eest kaitsta ja selles ohtu otsida
olla dramaatiline,
teha drastilisi otsuseid või
midagi kiiremas korras endas “parandama”
Vaja on vaid luba.
Vett.
Vaikust.
Magama.
Soe söök.
Ole endaga õrn.
Vähem sõnu.
Resolutsioone on vähem.
Vähem pingutust.
Sa pead sammu.
Sa ei kuku välja.
Sa läbid sünkroonimispunkti.
Päike ei ole nüüd väline objekt.
See toimib suurema keha südamena, millest sa osa oled.
See seab uue rütmi kogu Elu-Maa-Inimese süsteemile.
Kõik, mis praegu “raputab”, lastakse välja.
Kõik, mis on tõeline, surutakse kokku.
Kõik, mis on sinu, jääb ja muutub tugevamaks.
Kõik, mis pole sinu, läheb võitluseta.
Sa oled sellel lainel õiges kohas.
Ja sa ei pea praegu tugev olema.
Sa pead elus olema.
Tunnetega.
Olgem ausad iseenda vastu.
Ja väga ettevaatlikud oma keha ja südamega.
See pole vana maailma lõpp.
See on uue sageduse algus sinus.
JA ME OLEME SINUGA NENDEL SÜNDMUSTEL!

Kallis, palun ära piitsuta ennast. Sa oled tubli – varahommikust hilisõhtuni teed vaheldumisi vaimset ja füüsilist tööd, lood ja rajad, hoolid ja hooldad. Sa näed, et inimesed on külmast ja kartmistest väga väsinud – jäävad poolelt sõnalt suvalises kohas tukkuma, on kahvatud ja kevadeootel. Igas mõttes. Kuulad kõik ära, täidad kõigi palved ja vajadused. Jagad-jagad-jagad… Ühel hetkel ütleb kogu su olemus – ihu, hing ja vaim: küllalt sai. Palun maga. 8 või 12 tundi sügavat und on mõnikord sinu sünniõigus ja ellujäämise eeldus. Hoia end!

https://www.youtube.com/watch?v=DyX3YNypi5Q
Kirjutan raamatut jumalikust isiksusest.
Mopsi memuaarid
Big Botsu – The Dog

Väikese koera suur silmapaar kutsub otsa vaatama endale, sinu koerale, armastatule ja lastele – ta on aus teejuht senitundmatutesse ja iseenese eest varjatud maailmadesse.
Maailma esimene raamat mopsi tõugu koerast sünnib Eestis.
Botsataja ei ole lihtsalt väikest kasvu tubli sportlik terviklik lemmikloom – ta ei ole padjakoer ega memmekas!
Botsu on Koer: ta on rändaja, seikleja ning südamesõber. Ta on matkanud ja elanud mitmelkümnel maal. Kuni tema peremees, Hiking Estonia matkameister Andrus Aus on omapäi reisinud, seni on moodustunud Botsut hoidnud sõprade Omadering. Õigupoolest on väike suurmees pigem neid inimesi hoidnud ja tervendanud. Aga ühtlasi nende proovinädalatega ka õpetanud, kas pere ja lapsed oleksid valmis 24/7 oma koera eest vastutust võtma.
Meie mops vaatleb ja jutustab nii oma tõu kui üldse koerte totumisest, külma ja kuumaga kohanemisest, tervisest-tõbedest ning tõelisest tervenemisest – kokkutulemistest ja laialiminemistest.
Koer on alati KOHAL. Ta näeb, teab ja mõistab rohkem kui inimesed aimavad.
Ole meiega ja võta kingitus vastu!
Kati Murutar
Raamatu koostaja – mopsi sekretär
*
Meie raamat tuleb trükist 19. septembriks 2026 – siis saab Botsataja 12aastaseks.
Seejärel ilmub teos ka e- ja audioraamatuna.

Pug Memoirs
Big Botsu – The Dog

The big pair of eyes of a small dog invites you to look at yourself, your dog, your lover and your children – he is an honest guide to previously unknown and hidden worlds.
The world’s first book about a dog of the pug breed is born in Estonia in both Estonian and English.
Botsataja is not just a brave athletic complete pet of small stature – she is not a pillow dog or a jerk!
Botsu is a Dog: he is a traveler, adventurer and heart friend. He has hiked and lived in several dozen countries. Until his master, Hiking Estonia hiking leader Andrus Aus, has traveled on his own, the circle of his people, real friends who kept Botsu has been formed until now. In fact, the little great man has rather kept and healed these people. But also taught with these rehearsal weeks whether family and children would be ready to take responsibility for their dog 24/7.
Our pug observes and tells about the wholeness of this breed and dogs in general, adaptation to cold and heat, health and diseases, and real healing – gatherings and dispersals.
The dog is always THERE. He sees, knows and understands more than people can imagine.
Be with us and receive this gift of divine personality!
Kati Murutar
Book creator – pug secretary
*
Our book will be published by September 19, 2026 –, then Botsataja will be 12 years old.
The work will then also be published as an e-book and audiobook.

Мемуары мопса
Большой Боцу – Собака

Большая пара глаз маленькой собаки приглашает вас взглянуть на себя, свою собаку, своего возлюбленного и своих детей – он является честным проводником в ранее неизвестные и скрытые миры.
Первая в мире книга о собаке породы мопс родилась в Эстонии на эстонском и английском языках.
Боцатая — не просто храбрая спортивная полноценная домашняя собака небольшого роста – она не подушечная собака и не придурок!
Боцу — собака: путешественник, искатель приключений и друг сердца. Он путешествовал пешком и жил в нескольких десятках стран. До тех пор, пока его хозяин, руководитель похода Hiking Estonia Андрус Аус, не путешествовал самостоятельно, круг его людей, настоящих друзей, которые держали Боцу, формировался до сих пор. На самом деле, маленький великий человек скорее сохранил и исцелил этих людей. Но эти репетиционные недели также показали, будут ли семья и дети готовы взять на себя ответственность за свою собаку 24 часа в сутки, 7 дней в неделю.
Наш мопс наблюдает и рассказывает о целостности этой породы и собак в целом, адаптации к холоду и жаре, здоровье и болезням, а также о настоящем исцелении – собраниях и расселениях.
Собака всегда ТYT. Он видит, знает и понимает больше, чем люди могут себе представить.
Будьте с нами и примите этот дар божественной личности!
Кати Мурутар
Создатель книги – секретарь мопса
*
Наша книга будет опубликована к 19 сентября 2026 года–, тогда Боцатадже исполнится 12 лет.
Затем работа будет опубликована в виде электронной книги и аудиокниги.

Tervitusi Skämmlandi Froodinandidelt:
TOETUSFONDI VABASTAMINE
Postkast

Allartankler
13:37 (1 tunni eest)
saajale pimekoopia: mina

EUROOPA INVESTEERIMISPANK
98-100 KONRAD ADENAUER BOULEVARD L-2950 LUXEMBOURG,
LUKSEMBURG.

Lugupeetud toetusesaaja, saatsin teile selle sõnumi juba varem, kuid te pole veel vastanud. Pange tähele, et see on viimane võimalus seda toetust taotleda.

Teid on valitud saama WARREN BUFFETTilt 1 000 000 dollari suurune tasuta toetus osana Euroopa Investeerimispanga vaesuse leevendamise ja majandusliku võimestamise programmist.

Teid valiti programmi sponsorite soovituste ja teie ühiskondliku mõju põhjal. Sellega seoses võtke ühendust Euroopa Investeerimispanga presidendi dr Nadia Calvinoga e-posti aadressil (nadiacalvino.m@outlook.com). Tema vastutab ülekande eest ja annab teile edasised juhised oma kontole kantud vahendite saamiseks.

MÄRKUS. Kehtivad tingimused.

Palju õnne ette!

Allar Tankler
EIP kommunikatsioonidirektor

Alexis Varnum:
Iga sõltuvus on pingete kompenseerimine kehas, seepärast ei ravi seda ei tahtejõud ega erinevad pingutused. Keha on harjunud reageerima ärevusele või mitmesugustele välistele ärritajatele pingega, sest just nii lülitub sisse enesesäilitamise, turvalisuse ja enesekontrolli režiim. Kahe halva vahel valib keha väiksema, lastes kogunenud pinget välja sõltuvuse kaudu.
Iga sõltuvuse toimemehhanism on lihtne, see algab sisemisest ärevusest ja pingest, mille põhjustavad läbielamata või blokeeritud tunded (viha, raev, raevukus, igatsus, kurbus, solvumistunne, vihkamine, kadedus, häbi, keeld eneseväljendusele jne). Mingil hetkel muutub see pinge väljakannatamatuks, sest iga tunne vajab väljapääsu.
Läbi igasuguse teadvuse uinutamise libiseb keha nende seisundite enam vähem talutavasse kogemisse ja siis kõik kordub uuesti. Kui inimene hakkab endaga tööd tegema, hakkab ta oma negatiivseid tundeid läbi elama, läheb sügavale nende ilmnemise põhjustesse oma elus, toob need pinnale, annab nende eest suletud tunnetele voli ning keha reageerib sellele protsessile lõdvestumisega.
Seetõttu ei vaja lõdvestunud ja rahulik keha, mis on läbi elanud keelatud energiad, mis on lubanud valla pääseda vihal ja teistel agressiivsetel seisunditel, enam perioodilist lõdvestust sisemise pinge tõttu. Järelikult kaotavad sõltuvused oma vajaduse ja nendega seotud iha.
Viha ja selle läbielamine on tee oma tõelise Mina juurde, sest viha räägib sellest, milliseid piire on rikutud, mida täpselt sa enam taluda ei suuda. Kui seda sees tunned, ei ole enam jõudu vaikida, naeratada, seletada ja kanda enda peal kellegi teise vastutust. Selles seisundis saad valida iseenda, loobudes vajadusest olla kõigi jaoks hea inimene, eirates omaenda vajadusi.
Sees peitu pandud viha räägib sellest, et sa oled elus inimene, kellel on valus, hirmus ja talumatu. Sõltuvus on sel juhul omamoodi kark, mis toetab raskel eluhetkel, kuid hiljem muutub lihtsalt harjumuseks, sest mõistuse jaoks on oluline taastada sisemine tasakaal ja seetõttu sobivad kõik meetodid.
Omaenda viha tajumine ja endale loa andmine seda läbi elada lubab sul läheneda oma tõelisele minale, sest viha räägib alati sinu kohta tõtt. Ta tuleb just sinna, kus sind ei kaitstud nende poolt, kes oleksid pidanud seda tegema, sinna, kus oli keelatud öelda „ei“, kus sind armastati ainult siis, kui olid kuulekas, vaikne ja märkamatu laps. Läbi oma negatiivsete seisundite läbielamise lubab inimene endal tunda oma tõelisi piire. Kui sisemine valu tuua pinnale, temaga silmitsi seista, saab sellest teha oma sisemise toe, sest nüüdsest tead sa oma piire ega taha enam taluda seda, mis on muutunud talumatuks.
Vajadus oma mõistust uinutada muutub igavaks, sest maailm saab teistsuguseks – täis värve, tundeid ja seisundeid, sest sa oled endale lubanud olla oma tõeline mina.
Tee iseenda juurde võib minna läbi viha, mida oled aastaid peitnud, ja kõige tervendavam ning tähelepanelikum suhtumine iseendasse seisneb selles, et lubad endal seda kuulda, mitte ei suru seda alla, nagu varem. Just oma tõeliste seisundite mahasurumine saabki eri sõltuvuste esmasteks põhjusteks.

UB: Sa oled see, mida sa endasse lubad!
Sageli öeldakse: „Sa oled see, mida sööd.“
Aga sama sügavalt kehtib: „Sa oled see, mida vaatad, kuulad ja kellega koos oled.“
Mida sa vaatad?
Pildid, ekraanid, lood, kunst, kõik, mida silmad endasse võtavad, jätavad jälje.
Kui vaatad pidevalt hirmu, vägivalda või tühjust, hakkab see kujundama sinu sisemaailma.
Kui vaatad ilu, loodust, ausaid pilke, hakkab see kasvatama rahu ja avarust.
Mida sa kuulad?
Sõnad, muusika, uudised, vestlused, need on vibratsioonid, mis kujundavad su mõtteid.
Kui kuulad pidevalt kriitikat, negatiivsust või lärmi, hakkab see tasapisi muutuma sinu sisemiseks hääleks.
Kui kuulad tarkust, vaikust, muusikat, mis tõstab, hakkab see kujundama sinu sisemist rütmi.
Kellega sa koos oled?
Inimesed, kellega jagad aega, kujundavad sinu olemise kvaliteeti,sinu uskumusi.
Kui oled koos nendega, kes toovad rahutust, hirmu või manipuleerimist, hakkab see sind tasapisi murendama.
Kui oled koos nendega, kes toovad ausust, hoolt ja kasvu, hakkab see sind tasapisi tervendama.
Sügav sõnum sulle!
Sa ei ole ainult „sina ise“.
Sa oled ka peegel sellest, mida sa endasse lubad.
Kui tahad rahu, vali rahu vaatamiseks ja kuulamiseks.
Kui tahad kasvu, vali inimesed, kes kasvavad koos sinuga.
Kui tahad vabadust, vali hääled ja pildid, mis annavad tiivad, mitte ahelaid.
Sa oled sagedus, mida sa toidad.
Iga pilt, iga hääl, iga inimene on seeme.
Vali, milliseid seemneid sa oma sisemaailma istutad.
Lisan veel ühe kihi…
Kui öeldakse „oled see, mida vaatad, kuulad ja kellega koos oled“, siis see ei tähenda ainult väliseid mõjutusi. See tähendab ka valikut, mida sa lubad endasse.
Vaatamine ei ole ainult silmade töö, vaid ka tähelepanu suund. Kui sa vaatad ilu, sa kasvatad ilu. Kui sa vaatad hirmu, sa kasvatad hirmu.
Kuulamine ei ole ainult kõrvade töö, vaid ka sisemise hääle kujundamine. Kui sa kuulad tarkust ja vaikust, hakkab su sisemine hääl muutuma rahulikuks. Kui sa kuulad lärmi ja kriitikat, hakkab su sisemine hääl muutuma rahutuks.
Koos olemine ei ole ainult füüsiline lähedus, vaid ka sageduste segunemine. Inimesed, kellega oled, kujundavad sinu rütmi, sinu uskumusi, sinu energiat.

Nädal, mil udu hajub.
Jaanuari lõpp – veebruari algus 2026.
Udu ei kao korraga. Ta hajub aeglaselt, jättes nähtavale telje, mille ümber elu hakkab pöörlema. See telg ei ole välises liikumises, vaid sisemises algatuses. Küsimus, mis kerkib, mis tahab nüüd läbi sinu liikuda, kui hägusus taandub?
Emotsioonid muutuvad õhemaks, läbipaistvamaks. Vanad mustrid, enese salgamine, ootamine, teistele meeldimise vajadus lahustuvad. Alles jääb ausus, mis võib olla õrn, kuid on tõeline. See ei ole ebastabiilsus, vaid elu õppimas reageerima hetkes, mitte mineviku filtrite kaudu.
Keha on teejuht. Surve peas, unenäod, väsimuse ja selguse vaheldumine – need ei ole vead, vaid märgid ümberhäälestusest. Närvisüsteem liigub sisemisest töötlusest valmisolekule. Aeglus, vesi, maa, toit need hoiavad sind tasakaalus.
Liikumine algab väikestest sammudest. Puhas algatus ei vaja draamat. Piisab ruumi korrastamisest, sõnumi saatmisest, piiri seadmisest. See on sisemine luba, mitte välise surve tulemus.
Täiskuu veebruari alguses toob nähtavale, mis on vaikselt ümber korraldunud. See, mis ei ole enam kooskõlas, muutub nähtamatuks talumatuks. See, mis on valmis edasi liikuma, saab selgeks.
See nädal on sild: sisemisest häälestusest nähtavasse koherentsusesse. Keha, emotsioonid ja teadlikkus liiguvad uude rütmi ja vähem ootamist, rohkem ausat kohalolu.
U. B.

Head ajastu lahkumise ja uue alguse rõõmu. 26.jaanuar 2026 õhtul liigub Neptuun Kaladest Jäära. Pilt tehtud 12:04.
………………………
Koos Neptuuni sisenemisega Jäära, on vaja teadvustada, et kohal on piirideta pühitsuse energia (pühitsuse energia vallandub kui ükskõik milline jõud on nn pööripäeva punktis) , mida on vaja aktiivselt kasutada või … tekib ohvri seisund, kus ennast kaitsta ei saa, sest kõik piirid lagunevad enne kui neid ehitab. On aga Süda Keskmena olemas ja Mina ja Süda ühinenud ( kristluses on seda tähistatud Kristuse sünnina, mis ekslikult arvatakse kuuluvat ühele teatud isikule ajaloos. Iga Südame ja Ajatu Mina PÜSIVAT ühinemise teostanud isikut saab nimetada Kristuseks. Kristus siis teadvuse seisundi tähenduses).
Kestab see pühitsuse aeg, mis algab 26.01 2026 kuni aastani 2038, eriti intensiivne on aga see esimeste kraadide toime ajal. Seda on sellel aastal kuni kevadeni ja tuleb veel seda võimast energiat kohale ka aastavahetuse ajal. Veebruaris liitub ka Saturn Jäära energiate toimega. 26.01 2026 19:34 on start ja kõik on kutsutud osalema, isegi need, kes sellest midagi ei tea, kuid omavad hetkel siin tihedat liikumise ja toimetamise võimalust.
Saame enda kasutusse puhta piirideta Alguste energia kuni Saturn liigub Jäära – 14.02 2026
Ja ühendus Saturni ja Neptuuni esimeses ( mõned nimetavad 0 kraadiks) kraadis toimub 20.02 2026
Täna lõpeb ring, mis sai alguse 1861. Meie esivanemate kogemuse oleme sulatamas tervikuks ja alustamas uute seemnete istutamist oma meelde ja mõtetesse, mis ühel hetkel kõik tulevad nähtavaks ühises elus.
Ees on põnevad ajad ja üks osa seemneid seemneid praktilises tegevuses juba idaneb. Hetkel aitab tegevuse uuenemisele kaasa lähenev Marsi ja Pluuto ühendus ( 28.01 2026). See iga 2 aasta tagant toimuv tegevuse ja liikumise suurpuhastus võimaldab “ei toimi, ei tööta, sündmust pole) korral tunnetada tühjust, rõõmustada, toetuda endale ja alustada otsast viisil, kus endale kasulik on väärtus ka ühises elus. Veevalaja energiad vajavad kasutamist.
Heie Tuli

Jaan Tammsalu: Elusama elu otsingul.
Jeesus ütleb: “Mina elan ja teiegi peate elama!”
Tema ütles, et Ta elab ja et meiegi peame elama. Loomulikult peame me elama, aga kas siis see, mida me teeme ei olegi elamine? Miks peaks rääkima elavatele elamisest? Kuid äkki kõneleb Jeesus siin sellest elust, mis võib meid oodata sealpool elu ja surma piir? Uku Masing on öelnud, et see , kes pole siin elanud, ei ela ka seal. See, kes aina kavatseb elama hakata, lükates olulise homsesse, selle elu võib jääda elamata nii siin kui seal. Tundub, et on võimalik elada ka ilma elamata.
Kes võiks meile öelda, kas meie elame? Mis võiksid olla elu tundemärgid? Äkki need, mille poole püüdleb Uku Masingu tõlkes Bengaali luuletaja Rabindranath Tagore:
See on mu palve Sulle, mu isand, –
löö, löö viletsuse juurt mu südames.
Anna mulle jõudu kergelt kanda rõõme ja muresid.
Anna mulle jõudu teha armastus viljakaks teenimises.
Anna mulle jõudu ei kunagi salata vaeseid,
ei painutada põlvi jultunud võimu ees.
Anna mulle jõudu tõsta meel kõrgele üle igapäevase tühja-tähja.
Ja anna mulle jõudu armastusega alistada oma jõud Sinu tahtele.
Jaapanist on jõudnud siia kummalised sõnumid – maalt, mille tehnoloogia areng on peadpööritavalt kiire. Paljud noored jäävad ka peale koolide lõpetamist erakuiks – tõmbuvad aina enam ja enam iseendasse, sulgevad end oma tuppa – väljuvad vaid hädavajalikuks. Nad ei mõista, miks nende vanemad räägivad neile juttu sellest, et nad peaksid abielluma, et nad võiksid saada lastevanemateks. Nad ei vaja seda. Nad suhtlevad virtuaalmaailmades. Nad ei oskagi enam elavate inimestega silmast silma suhelda. Nad ei puuduta enam teist inimest – nad puudutavad puutetundlikke ekraane ja peagi saab sellestki loobuda, sest arvutile piisab sõnast, ja peagi mõttest.
Kas see juhtub peagi ka siin? Nii võib minna. Igaüks istub oma ekraani ees. Unustame ära, mis värvi on lähedaste silmad. Ei puuduta enam ka kõige lähedasemaid. Igaüks elab oma maailmas. Nii lähedal üksteisele, kuid ometi nii kaugel. Pildid ekraanidel liiguvad aina kiiremini, muutuvad aina sarnasemaks tegelikkusega ja tegelikkus muutub aina kunstlikumaks, jahedamaks. Ja äkki ma taipan, et Jeesus ütleb seda ka mulle: Mina elan ja teiegi peate elama! Tõesti – selles on väljapääs, kui mina elama hakkan; kui mina ei lähe kaasa selle elutu eluga; kui mina tõstan oma silmad ekraanidelt oma ligimese silmadesse ja puudutan headusega, armastusega, osavõtlikkusega neid, kes seda igatsevad; neid, kellel on külm selles kalgis maailmas, selles elutus elus. Sest mina saan osa armastusest, taipan seda, et keegi on andnud oma elu minu eest – selleks, et ma taipaksin, kui palju Ta armastab mind ja sellel, keda armastatakse, kellele kõik on andeks antud, ei ole raske elada armastades, andeks andes, hoolides.
Palve: Issand juhi Sina meid elusamasse ellu , anna jõudu, et mu meeled tõuseksid kõrgemale üle igapäevase tühja-tähja ja anna mulle jõudu armastusega alistada oma jõud Sinu tahtele.

Tahan sulle täna meelde tuletada, et elus on iga samm, otsus ja valik alati risk, kuid iga pisem sinu unistus on neid riske siin Maailmas väärt. Kui sa ei proovi, siis sa ei saa iial teada, kuidas sul oleks läinud ja kui miski ka kukub läbi, siis võta seda kui kogemust, mis andis tarkust, mida teha teisiti.
Alati on kuskil keegi, kellele ei meeldi või peab sinu soove, mõtteid või tegusi valeks. Kuid ka siin ära unusta, et sa elad iseendale, mitte teistele. Lõpuks on aeg hakata elama iseendale, tehes just neid samme ja valikuid, mis sinule loevad – sinule on tähtsad.
Kui sa täna ei jaksa – ära anna alla! Homme on uus võimalus, kuid ära lükka kunagi seda homset lõputult homsesse. Kokkuvõttes on sul ikkagi aind see üks elu aega!
Hakka elama! Elama iseenda heaolu, edu ja unistuste nimel! Lõpeta vingumine ja virisemine – “Ei saa”. Lõpeta kõigile teistele keskendumine. Keskendu iseendale ja las teised teevad mis tahavad – usu siis sa hakkad hingama ja elama.
Valgust ja armastust,
Ruth Pukman

Rahu. Truudus. Rahu. Fookus. Rahu. Distsipliin. Rahu.

Me oleme Tallinnast ja maksame

1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) vasta küsimustele 3) Kirjuta oma suhtumisest rikkusesse – kustmaalt ollakse rikas, kes ja missugused on praegused rikkad – kuidas sina rikkaks saaksid ning milline jõukana oleksid?
Meie keskmiselt varakad kenad kodanikud üht aegu nii naerame kui kadestame rikkaid. Pole viga Eduard Vilde ja Juhan Smuul tegid seda samuti. Rikaste ring kondades ringleval Kaur Kenderil Kerttu Rakkel ja Kadri Kõusaarel pole samuti piinlik oma või leiva isade ring konna üle muiata.
Iroonia Tallinnast olevate maksjate suunal on vahel päris vahe. See et edukad ette võtjad ja õpetajad Armin Kõomägi ja Jürgen Rooste näiteks raamatuid kirjutavad ja näidendeid filme loovad on lahe.
Teravad olid oma jõuka äia papa suhtes nii Vilde kui Tammsaare. Kirjandus klassikute loodud tegelased Westmann ja Köögertal aga ka härra Maurus kelle juurde raha tooma võib tulla kas või süda öösel on saanud sama sugusteks sümboliteks terminiteks isegi diagnoosideks nagu Mogri Märt Kitzbergil.
Me ei oska oma maa juurse pärit olu tõttu ka Elon Muski unistustesse ja nende täitumisse piiramatusse küllusse ega selle kasutamise raamideta võimalustesse mitte kuidagi suhtuda. Isegi kadestamise jaoks on nulle hõlmamatult palju.
Kirjanikul peab olema keskmisest oluliselt enam huumori meelt et iroonia ja satiir ei läheks liialt groteskseks ega sarkastiliseks.
Armastus mere ja laevade looduse ja inimlikkuse vastu võimaldab Juhan Smuulil sooja naeruga portreeteerida suvitajaid ja polkovniku leske nii et see ei solva vaid naerutab. Meil on Smuulilt ja Vildelt laenatud sise ringi naljade kõigile mõistetavate väljendite pideme täis me oleme Tallinnast ja maksame kord Westmann all ja Piibeleht peal siis jälle Piibeleht all…
Tegelikult on all Vilde ülim aatelisus ja missiooni tunne. Eetiline eestlaseks olemise põhi mis sünnitas igi halja Mahtra sõja ning Külmale maale sügavusega südame sügamised. Reegleid võib rikkuda see kes neid tunneb.
Oma rahva üle naerda saab vaid rahvaga sügava ühtsuse tajuja.
Aastal 2022 siin ja praegu adume Vilde ja Tammsaare teoste sügavust. Ka täna just nüüd toimub täpselt see sama. Nii nagu Vilde kirjutas oma aegumatud teosed aja lehtede jutu lisana toimetuse jooksu poiss ukse taga käsi kirja ootamas kirjutavad täna Kristiina Ehin Leelo Tungal Sass Henno ja Valdur Mikita uusima aja loo sünni valudest. Kulleri asemel on Facebook Instagram ja Twitter.
Viimases neist lubatakse kehtestada ja tagada tõeline ja täelik sõna vabadus pideva karistamise ja sulgemise hirmuta. Pärast esimest vaba auru välja laskmist on seal tsensorite peale kaebamise ja viha kõne sildita olulisimatest asjadest võimalik päriselt rääkida.
Räägime tõsi asjast et mitte ühegi raha summaga endist Maad tagasi osta ei saa.
Juba eelmistel sajanditel rääkisid kirjanikud kui rahva mõistus ja südame tunnistus üle tarbimise naeru väärsusest. Mees saab kanda ühe korraga üht üli konda. Naine võiks igal hoo ajal uue kiir moe järele Pariisi-Londonisse-Milanosse lendamise asemel õmmelda päris oma riided ning neid kaunilt kaua kanda.
SARS ja pandeemia mis üha uute lainetena peale tuleb ning arutute lendude jaoks taeva ja kaubandus keskused suleb vihjab valjusti edas pidi sööte ja kannate seda mida loob teie enese maa ja rahvas. Kolmas maa ilma sõda kordab tarkuse emana praegustel asja oludel lennukitele taevast lahti hoida ei saa. Energia kriis koos nafta varude lõppemisega Emakese Maa soontest kuhu voolab asemele puhas mage vesi jutustab taastuvate energia liikide kasutusele võtust. Uutest energia liikidest ka.
Vilde ja Smuul olid optimistlikumalt kui Tammsaare ja Tuglas veendunud et igale probleemile on lahendus. Nad ei teadnud veel karta aerosoole ega freoone mis põhjustavad osooni auke. Nad ei sorteerinud prügi ega kirjutanud kile kottidest või kasutatud maskidest mis loomi ja linde tappes ookeanis ja kõrbetes hukatuslikke saari ja vaipu moodustavad.
Iga pähkli jaoks on tangid. Iga pott leiab kaane. Plastikust ja sünteetilistest rõivastest-jalatsitest saab näiteks ümber töödeldud graanuleid ja ranniku alade uusi hinnalisi laiendusi. Usutavasti jagunevad ka super varakate miljardid uue hea ilma eetika reeglite kohaselt nii et toitu ja mere veest filtreeritavat joogi vett päikese-tuule-vee energiast loodud elektrit jätkub kõigile ning tänased trügimised kaotavad põhjuse.
Tänased kirjanikud kui sõnumi toojad on üha veendunumad et oleme teel riikide ja piirideta Maa poole. Kui pole isu äratavat konkurenti pole ka kellegi vastu võidelda. On aeg ikka ja aina poolt puhta edenemise eest hoolitseda ja armastavas sageduses koos luua.

1. Nimeta kirjanikke, kes on oma teostes erinevatel ajastutel kirjeldanud priiskavaid ja ületarbivaid rikkureid.
2. Kui palju peab olema varandusel nulle, et rahvas ei oskaks rikkurit kadestadagi.
3. Nimeta tunded ja iseloomuomadused, mis pehmendavad kirjanike kriitilist satiiri.
4. Kes on tänased pidevalt rahvaga suhestuvad ja hetkeolusid sõnastavad kirjanikud?
5. Mis ja mille tõttu on viimastel aastatel meie planeediga juhtunud?
6. Milliseid lahendeid õpetavad pandeemia, energiakriis ja kolmas maailmasõda inimestele mitmekihilisest kriisist väljatulekul?
7. Loetle leidlikke lootusrikkaid lahendusi Maa tervise taastamisel.
*
144K
https://www.youtube.com/watch?v=uvbKeq_xW1I&list=RDuvbKeq_xW1I&start_radio=1

Ilm on hukas?

Üksik Hunt:
Aga mis siis kui juhtub midagi halba?
Aga mis siis kui ma ei ole valmis?
Aga mis siis kui ma kaotan kontrolli?
Nii algavad paljud inimeste mõtted. Harva algavad need lausega: Aga mis siis kui kõik läheb hästi?
Tänahommikusel tööle sõitmisel tabasin ennast mõtlemast inimestest, kelle jaoks elu on pidev ekstreemolukord. Pidev valmisolek ja automaatne reageerimine rünnakutele. Parim koht selliste mõtete jaoks, kas pole? Võin öelda, et mul on autojuhistaaži juba kõvasti üle kolmekümne aasta. Minu suhe liikluse ja autoga on paljudele mõistmatu, sest ma armastan kiirust, ma teen teel kiireid manöövreid, mis on täpselt välja arvestatud. Mitte matemaatika vaid tajudega. Mäletan üht linnasõitu, kus oli vaja parkida taskusse, sellisesse kohta, kuhu sisse saamiseks tuli sõita väga lähedalt mööda teisest autost. Minuga kaasas olnud neiu muutus selle peale näost valgeks. Tegelikult oli autode välimiste punktide vahel umbes kümme sentimeetrit – ausalt öeldes oleksin saanud ka veel lähemale lasta. Manööver õnnestus mitte julguse pärast, vaid seetõttu, et algne asend oli täpselt tajutud. Minu jaoks on auto keha väline punkt, osa minu liikumisest. Meie ajal nimetati seda gabariidi tajuks. Olen sõitnud erinevate autodega nii B kui ka C kategooria omadega ja pole olnud probleemi masinaga kohanemisega. Mõned minutid ja ma tean kuskohas on mu auto tagumised rattad, esimesed rattad ja kuskohas on ratastest kaugemale ulatuvad punktid.
Seega, mul on oma autoga “suhe”. Liikluses tuleb olla kohal 110% isegi kui sa jääd mõttesse, tuleb hoida liikluses ohutult nii ennast, oma masinat ja teisi liiklejaid. Tean, et praegu hakkab seltskond kriiskama. “Aga ma ju ei te mida need teised mingil hetkel välja mõtlevad ja isegi kui mina sõidan korralikult teevad teised liikluses sigadusi!”
Siin tuleb mängu mu õppesõidu õpetaja soovitus. “Ole kohal roolis rohkem kui ainult kehaliselt. Sul tuleb osata ennustada, mida teevad teised liiklejad”.

Just KOHALOLU, sa oled oma auto roolis, kuid sa oled kohal ka kaasliiklejate mõttemustrites. Loomulikult ei pea kuulama kõike infot teiste peas. Oluline on märgata selles mõtete virrvarris liiklusega seotud mustreid. Ja just seda paljud ei suuda. Põhjuseks hirm. Hirm kiiruse, teiste tegevuse, teiste masinate, ilmastikuolude, metsloomade ja veel paljude muude faktorite ees.
Hirm ei küsi luba. Ta hiilib tulevikku, kus midagi pole veel juhtunud, ja hakkab seal elama nagu oleks see juba kohal. Ja inimene valmistub mitte eluks, vaid katastroofiks.
Hirmu üks salakavalaid vorme on ülemõtlemine. Mitte lihtsalt mõtlemine, vaid pidev halvima võimaliku stsenaariumi ettekujutamine. Ja mida detailsem see pilt, seda tõelisem see tundub. Paradoks on selles, et keha ei tee vahet sellel: kas olukord toimub päriselt või see on meie enda ettekujutuse vili. Närvisüsteem reageerib mõlemale ühtemoodi.
Talvine tee kui metafoor
On inimesi, kes talvisel teel näevad ainult: lumekeerist, suuri autosid, ohtu.
Ja on inimesi, kes samas olukorras näevad: teed, liikumist ja loomulikku rütmi. Mitte sellepärast, et nad oleksid hoolimatud. Vaid sellepärast, et nad on kohal.
Hirm ütleb: „Mis siis kui…“
Kohalolu küsib: „Mis on praegu?“
Hirm elab tulevikus.
Kohalolu elab hetkes.
Kui me laseme oma meelel ette joosta.
Kui meel on kogu aeg ees, kaotab inimene kontakti oma kehaga, intuitsiooniga, tegeliku olukorraga. Ja siis tundubki maailm ohtlikum, kui ta parasjagu on.
Ennasttäitev ettekuulutus
Mis juhtub, kui inimene ootab pidevalt halba:
Ta pingestub. Nii tema aju kui keha. Tema tähelepanu aheneb, tema otsused muutuvad jäigemaks olles kinni kramplikes raamides. Ja nii sünnib olukord, kus hirm loob tingimused selleks, mida inimene tegelikult kartis.
Ja siin pole tegelikult kohta ütlemistele nagu „universum karistab“. Vaid hoopis väga selge näide sellest, et meie teadvus juhib liikumist.
Niisiis kuidas treenida oma mõttemustreid? Olukorras, kui aju paaniliselt püüab korrutada sulle “Aga mis siis kui…?”
Küsi eneselt:
Kas ma olen praegu kohal?
Kas ma usaldan oma taju?
Kas ma elan või harjutan ellujäämist?
Sest elu ei toimu tulevikus.
Ta toimub siin – ka siis, kui on lumine, nähtavus on halb ja tee tundub kitsas.

Hirm – psühholoogiline vaade
Psühholoogiliselt ei ole hirm vaenlane. See on algselt kaitsemehhanism, mis on loodud meid hoidma. Probleem tekib siis, kui see programm jääb püsivalt sisse.
Kui närvisüsteem ei suuda eristada tegelikku ohtu kujutletud tuleviku stsenaariumist, siis juhtub see, et inimene on pidevas valmisolekus. Seda seisundit nimetatakse ärevuseks – mitte seetõttu, et midagi oleks valesti, vaid seetõttu, et süsteem töötab üle.
Aju armastab mustreid.
Kui keegi on kogenud: ootamatuid kaotusi, olgu see siis kasvõi kontrolli kaotus mingis elutähtsas olukorras, turvatunne on killustunud või lõplikult hävinenud. Just sellised on sündmused kus meie meel õpib ennustama halvimat, sest nii tundub turvalisem. „Kui ma juba ette kardan, siis ehk olen valmis, suudan ennast kaitsta.“
Paraku juhtub vastupidine.
Vaatame lähemalt, mis juhtub kui oleme pidevalt programmis „mis siis kui…?“ Meie tähelepanu väsib, see omakorda vähendab usaldust enda tajude suhtes ja see omakorda katkestab kontakti kehaga. Inimene ei ela enam käesolevas olukorras, vaid hirmu koostatud stsenaariumis.
Hirmu paradoks on see, et ta tahab kontrolli, aga kontroll kaob just siis, kui kaob kohalolu.
Võib-olla ei peaks me küsima, mis siis saab kui juhtub midagi halba, vaid hoopis: mis siis kui ma luban endal olla siin ja praegu – ja usaldan, et see on piisav?
Elu ei vaja seda, et me oleksime kogu aeg valmis halvimaks. Ta vajab, et me oleksime kohal siis, kui ta päriselt toimub. Siis kui sündmused on käimas ja vajalik on teadvustatud reageerimine.
Lõpuks väike meeldetuletus.

Hirm elab tulevikus.
Elu toimub siin ja praegu.
Elle Vihman

Mina olen ellujääja, elu edasiviija, rajaja ja looja.
Saagu nii. Mina olen. I am. Ya yestj. Mi-mi. 我是. Wǒ shì. 新年快乐. Xīnnián kuàilè
*
Alexis Varnum: Alanud aasta on uue ajatsükli algus. Kõik, mis oli vaja lõhkuda, on juba lõhutud, ja kõik, mis vajas puhastamist, on puhastatud. Seda aastat hakatakse meenutama kui kontrastset ja tähtsat aastat, sest see on inimkonna vundamendi ladumine järgmiseks sajaks aastaks. See ei ole veel „paradiis maa peal“, praegu alles kujundame uue maailma kavandeid ja valime materjali, millest seda luua, kuid muutused saavad siiski juba nähtavaks. Veebruari–märtsi paiku jõuab lõpule üks pikk veniv protsess: kokkulepped saavutatakse, väljastpoolt näeb kõik välja nagu ilus lõpp, kuid sisimas on tunne, et see ei ole lõplik lõpetus.
Suurt rõõmu ei teki, küll aga tekib ajutine hingetõmbeaeg. See on alles ehituse algus, lõplik lõpetamine on veel ees. On vaja varuda kannatlikkust ja jõudu ning meeles pidada, et uut ei ehitata valmis ühe päevaga.
Kevadel-suvel saab olema aeg pikkadeks vestlusteks. Maailma ümberkujundamine algab aruteludest ja pikkadest jutuajamistest selle üle, milline peaks olema tulevik ja millised väärtused on tõeliselt olulised. Nendel kuudel tasub olla eriti tähelepanelik, sest just suvel on võimalik sõnastada eesmärgid ja väärtused, mis muutuvad edaspidiseks toeks. Mõni raamat, kohtumine, kõne või taskuhääling võib kõlada nii, et tunned selgelt: „see ongi minu suund“.
Sügisel tekib petlik kergendustunne: läheb justkui veidi lihtsamaks, võib tunduda, et raskused on lõppenud ja elu naaseb tavapärasesse rööpasse. Tegelikult on see aga illusioon. Vana ei tule tagasi ka siis, kui seal oli soe ja turvaline. See ei ole vana tsükli kordus, vaid täiesti uus spiraal. Kui püüda elada täpselt nagu varem, muutub olemine raskeks; kui aga tunnistada, et sa ise oled muutunud ja vajad teistsuguseid vorme, teistsugust rütmi ja uusi tähendusi, on tulevikku liikuda palju kergem.
Talv toob kaasa kohanemise uuega. Tekib sisemine pinge ja tunne, et asjad ei lähe nii, nagu tahaks. Uus ei ole veel omaseks saanud, kõik nõuab lisapingutust ja jõudu näib nappivat. See ei ole läbikukkumine, vaid etapp, mis nõuab rohkem kannatlikkust ja tähelepanu iseendale.
Kokkuvõttes on 2026. aasta see aeg, mil inimene lakkab olemast pelgalt ellujääja ja hakkab üha enam olema looja ja uue ehitaja. Mitte kohe ja mitte enesekindlalt, kuid ta alustab. Tulemusi veel ei ole, on vaid ruum, kus kõik on võimalik. See ei ole võidujooks ega lahing, see on küpsemine. Sa ei sõdi enam eluga ega püüa enam lihtsalt ellu jääda – sa oled jõudnud uuele tasandile. Nüüd on sinu ülesanne hakata looma: iseennast, oma ruumi, suhteid ja uut maailma. Mitte järsult, vaid õrnalt ja hoolivalt, mitte hirmust, vaid sisemisest taipamisest ja arusaamisest.

Loodus võtab kõik omaks
1) pane puuduvad kirjavahemärgid 2) ühenda liitsõnad 3) vasta küsimustele
Maja mis jääb kas või aastaks tühjalt seisma kasvab väljast võssa ja muutub seest hiirte ämblike ja lagunemise pidu saaliks. Meie ajastu inimene kes jääb kas või öö päevaks elektrita leiab end looduse meele vallas. Olenemata sellest kas ta teadvustab end Emakese Maa osana on ta tsivilisatsioonist ära lõigatud ega kümble enam ka vahendatud või suisa võlts tegelikkuses.
Nüüd ehk jõuab pärale et kõik saab huumuseks loodus võtab kõik omaks nii söötis põllud tagasi metsaks kui oskamatu inimese kondid. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sina saama.
Meil on loodusega osadusest erinevad kogemused.
Kellel otsene kellel vahendatud. Olgu tegemist kuude pikkuse põua või talvise lume orkaaniga inimese väiksust tõestavad nii ise kogetud kui ekraanidelt vaadatud üle ujutused ja maa lihked. Ise kogetu annab holistilise edu kogemuse vahendatu külvab eba määrast hirmu. Kes heitleb ise lume hangede jää väljade ja elektri katkestustega ei seestu USA kaheksa osa riigi miinus 45kraadilisse katastroofi.

Vahendab meedia ja muusika mees Olav Osolin USAs on ikka täielik hullu maja. Külma 45 kraadi nii et inimesed külmuvad autodes surnuks. Sõidad jääd lumme kinni esi algu hoiad mootori käigus ja saad sooja oodates et keegi päästab su ära aga siis saab bensiin otsa ja kutu. Või siis külmud surnuks tänaval ja jäädki lume hange kust sind kunagi leitakse.
Nagu ikka kirjutab meedia ka imelistest pääsemistest kus autosse jäänud pere isa on viimses hädas võtnud oma väiksed lapsed kukile ning läbi tuisu ja lume kahlanud kuni on majakeseni jõudnud. Tüüpiline on ju see et ehkki meedia ja isegi president on hoiatanud et ilm on hull püsige kodus tuleb ju ikka oma pere autosse laadida ja teele asuda sest vanaemal on kalkun ahjus ning ega meiega juhtu ju midagi. Selles osas ei erine ameeriklased eestlastest. Ainult mina olen vist üksinda selline arg püks kes täidab valitsuse korraldusi ja tuulise ilmaga õue ei lähe.

Eesti päris maalased e maakad teavad sünnist saadik et aasta ajad vahelduvad ning mõni kord on hanged tare katuse räästani. Maakatel on kogu aine ringlus kodus ning lehma lüpstes ja keldrist kartulit võttes ei kibele nad läbi tuisu vaalude super marketisse ega sõida end kana munade nimel autoga surnuks. Neil on targad lihased ja loogika versus linna inimeste ahastus selle pärast et lockdowni või elektri katkestuse ajal jõu saali ei saa. Vaesuse ja rikkuse olemus on teisenenud.
Mäletate Arno Tali juhtumit Oskar Lutsu „Kevades“? Poiss kukub Raja Teelet jäisest veest päästes samuti sisse ja jääb kopsu põletikku.
Kehviku tervis on kehvake ning jõuka talu pärijanna peab napilt ellu jäänud ja tervenenud kauni hingelist naabri poissi läbi hangede mitmeid kilo meetreid koolist koju keelitama ja talutama et too lumme ei kustuks. Abitus ei ole ahvatlev Teele valib Imeliku ning sestap on endast jõulisemat muljet jätta oluliselt lihtsam neil noor meestel kes on end linna võidelnud. Üli kond ja haridus korvab mannetud musklid ja vähese väe.
Inim olemuse ja aasta aegade vaheldumise süva hoovusi nii maal kui linnas kirjeldavad läbi oma tuhandete käsitsi kirjutatud lehe külgede nii Anton Hansen Tammsaare kui Eduard Vilde. Esimese „Tõde ja õigus“ ning teise „Mahtra sõda“ asetavad eestluse olemuse loomulikult ka kõik võimsa looduse taustale. „Pisuhänna“ hapral seltskonnal poleks teose „Külmale maale“ karmis kesk konnas vähimatki lootust ellu jääda.

Elamise maal või linnas nagu ka elukutse valime vastavalt eeldustele ja eeldamistele ise. Kes läheb näiteks mere meheks peab arvestama et mõni torm võib ta lõplikult merele anda.
Juhan Smuul kirjutas selleks teose „Karge meri“ ning Lennart Meri „Hõbevalge“ et tõelistest stiihiatest saaksid aru ka need kes merd ega Siberit omal nahal iial ei koge. Nooremad põlvkonnad ei lase endale ligi õõva kuidas võib üks eestlane teise üles anda kodust välja tõsta ja taigasse tappida.
Meie hulka saabunud sõja põgenike traagikast noored samuti osa ei saa üks ei räägi vene keelt teine ei mõista veel kohalikku. Ühendus lüli on heal juhul inglise keel.
Pealis kaudsetele inimestele on lihtne ekrementliku populismiga valimis kampaaniat pähe tõmmata meid venestatakse pagulasi vastu võttes hullemini kui vene ajal ning sõja põgenikud hakkavad siin haigusi levitama. Selle loogika kohaselt võinuks rootslased süüdistada sõja eest üle karge mere põgenenud eesti haritlasi Rootsi lätistamises. Vene ajaks nimetatu oli tegelikult nõukogude aeg. Täna Soomes töötavad eestlastest arstid ja veterinaarid on sama lõdva randmega prostituutideks nimetatavad? Ukrainlaste seas on nii arste kui looma arste kellest on Eestis kriitiline puudus muide.

Tänu jõulisele vaate mängule on lihtsam kaasa elada Ameerika päris maalaste kallal toimetatud vägi vallale näiteks filmi „Mees, kes jäi ellu“ vahendusel. Kui meile näidatakse inim liha mille karu on luudelt lahti krabanud oksa tõmmatud indiaani šamaanide liha mille üle raisa kullid rõõmustavad lõpnud hobuse liha mille sisi konnasse ellu jääja varju poeb kuni see on veel soe siis puudutab küll.
Ukrainas lihaks saanute numbrid alles kasvavad ning jäävad lõpeks teadmata. Ei ohverdatud inimeste kodu ega ammugi mitte mets loomade tegelikku arvu me teadma ei saa. Targad ja tähtsad lepivad midagi kokku nagu ka planeedi rahvastiku arvuks 8 miljardit tõenäoliselt oluliselt hiljem kui see number päriselt täis sündis.
Saame süva kogemuse sellest kui otseselt inimese korraldatu ja inimesega juhtuv puudutab kõiki loom rahvaid leinakem 50 000 Mustas meres hukkunud delfiini!
Raamatute lugemise aegadel kirjutas Ernest Setton Thompson osaduse tekitamiseks südant raputavaid lugusid loomadest. Jack London kirjutas lugevad põlvkonnad eriti rajusse reaalsusse. Tänu „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarja raamatute lugemisele lausa ahmimisele kasvasid ka linna lapsed siiski üsna tõe tundlikeks.
Viimaste aastate uus maalased on oma teadlikkuse ja hariduse tagasi juurte juurde toonud. Viiruste ja kriiside ajal on ladusam looduses luua mitte abituna korterites kuhjuda. Idüll ja harmoonia ühendab ideaalis vaimse ja füüsilise töö. Linnud ja liblikad vete vallad ja värske õhk.

Tegelikkus võib sinu muinas maa aga hetkega ellu jäämis laagriks muuta. Kevadine üle ujutus suvine põud parmud ja tühjad tiigid pole algajate uus maalaste plaanides. Kuna me saame mida tellime olgem oma manifesteerimistega väga täpsed.
Üle kuumenenud ajule puhkust taotledes võime saada lume orkaani ja elektri katkestused tagumikuni lume ja pakase pideva ahjude kütmisega. Sinna otsa jää vihma ja jõest vee tassimise. Lume sahk tuleb mitmendal päeval kui keegi lähi kondsetest tahakski appi tulla ei pääse ta sulle ligi ning on ise ju samas jamas.
Plaanid pidudest ning elamuste loomisest ja jagamisest võivad Jumala naeru saatel ka hädise auto aku ja nadide rehvide alla hääbuda. Seal sa siis oled täielises isolatsioonis päevi internetita ja elektrita koos kõige sellest tulenevaga.
„Lumekuninganna“ raamat ja multifilm annavad talve dramatismist just kui mõningase eel teadmise ent samas loovad Netflixis tsirkuleerivad tooted ka süveneva illusiooni et stiihia saab stoppi panna ja pissile minna.
Frozen-vahendus toob väikestele tüdrukutele laulud ja lootuse et nad saavad sama ilusaks kui anima tegelased. Sünteetilised Elsa-patsid asendavad unistuse oma penist ja ponist. Seda lihtsam vanematel kes endasse suisa sõltlastena uudiste voog edastusest hirme ahmivad.

Kui Durrell kasvas „Minu pere ja muud loomad“ Gerryst kümneid looma aedu rajanud ja tuhandeid loom rahvaid päästnud Geraldiks siis koges ta kui nüri meelne ja peatamatu on elu ja ilu hävitav kurjus.
Aleksei Turovski räägib täna kui suur šokk on loomadele ootamatult algav uus aasta öö sõda. Kole tulestike teema alla ilmub sotsiaalmeedias kõige ootamatumatelt isikutelt kõige rõlgemat röma. Inim kahjurid kehitavad õlgu ei saa siis nüüd pool tundi pauku välja kannatada!
Aastaid kasvatatud koer või hobune hukkub sekundiga. Veneetsias Püha Marcuse väljakule tulistatavad tuvid ei saa turm tuld välja kannatada jaa. Ka kõigest vapustuse saavad loomad on sageli elu lõpuni traumeeritud. Ei tähenda et on sõja ja tsirkuse hobused pommi ja võmmi koerad suurem osa loodusest pole alalises lahingus vaid talve unes ning praegu valdavalt ka tiined.
Loodus võtab moel või teisel kõik omaks hukkunud kõdunevad mullaks ka see elu kauge hüper aktiivne kes kole tulestike teema peale röhib jajah aga minul peab lõbus olema! Pill tuleb pika ilu peale.
Ei stiihiad ega sõda ole 2023 aasta alguseks veel nooremaid inimesi hellikute nuti maa ilmast tegelikkusse raputanud. Olgu vanematele siis lohutuseks seesama hirmus ilus loodus kes annab ja võtab nii kui nii. Üksnes plastiku lagundamisega teisiti kui teda põletades Gaia toime ei tule. Võib olla selle pärast end plastikuga ala teadlikult ümbritsemegi et meie asjad jääksid igaveseks alles kui…

1. Mida tähendab „mullast oled sa võetud ja mullaks pead sina saama“?
2. Milline on vahendatud ja moonutatud suhe loodusega?
3. Võta kokku Olav Osolini tsitaat – mis on selle sõnumi mõte?
4. Kas sina püsid möllava looduse päevil kodus või hukkud lollisti autos?
5. Mis juhtus Arno Taliga?
6. Milliseid stiihiatest kirjutavaid Eesti autoreid on tekstis loetletud? Oled lugenud?
7. Milliseid välisautoreid on loetletud? Oled lugenud?
8. Sinu suhtumine sõjapõgenike abistamisse?
9. Mille poolest sarnanevad eestlased, Siberi rahvad ja põlisameeriklased?
10. Miks ei kuulata Turovskit ega muinasjuttude sisendatud headust-empaatiat?
11. Kuidas loodus kõik omaks võtab?

Alexis: On üks väga oluline asjaolu: see aju omadus, mis suudab meile „õudukaid“ luua ja üksteise peale kuhjata, nii et me peame neid hiljem läbi elama, on täpselt seesama omadus, mis võimaldab meil vaimustuda ja luua.
Seetõttu on ainus, mis meil tõeliselt olemas on ja meist endist sõltub – meie tähelepanu ja valikujõud. Sisuliselt, kui õpime valima mõtteid, mida oma tähelepanuga toitma hakkame, siis me lihtsalt alustame teadlikku oma reaalsгuse loomist. Kuni me aga automaatselt keerutame peas kõike seda, mis sinna juhuslikult sisse on lennanud, loome me paratamatult seda, mida tegelikult ei taha.
Alguses piisab, kui hakkad oma peas käivaid mõtteid „jälgijana“ vaatlema. Selleks võid rahulikult maha istuda ja endale öelda: „Omaenda tahtel ei mõtle ma lähema 10 minuti jooksul mitte millestki.“ Ja peaaegu kohe kuuledki justkui tervet mõtete koori, mis ilmub pähe SINU valikust sõltumata.
Suhtu neisse nagu mängivasse raadioseadmesse: lihtsalt kuula neid nagu linde, süvenemata liigselt nende sisusse. Kui kordad seda harjutust järjepidevalt, õpid sa end mitte samastama nende mõtetega, mis pähe tulevad, ning seetõttu saad oma tähelepanu ümber suunata kehalistele aistingutele – helidele, lõhnadele, lihaste liikumisele kõndides või joostes. Nii jäävad hävitavad mõttevormid ilma „kütuseta“ ja kaotavad oma jõu.

26. jaanuaril 2026 tehakse ajalugu – Neptuun siseneb Jäärasse. Neptuuni üleminek uude märki tähistab meie elus eepose peatüki algust .
Neptuun oli eelmisel aastal lühikeseks ajaks Jääras, märtsist oktoobrini 2025. Sel ajal läks maailm hulluks, aga enne kui me jõudsime sellest kõigest aru saada, liikus see tagasi Kalade mugavustsooni.
Aga nüüd see naaseb – ja seekord on see siin jäädavalt. Alates 26. jaanuarist on Neptuun Jääras, lähtestades kõige olemuse ja tagasiteed vanasse olekusse enam ei ole. See on punkt, kust tagasiteed enam ei ole.
Neptuun püsib ühes tähemärgis umbes 14 aastat , seega kogeme Neptuuni sissetungi eluea jooksul vaid mõnel korral. See on SUUR.
Neptuun mitte ainult ei vaheta märke – see liigub Kaladest, sodiaagi viimasest märgist, Jäärasse, sodiaagi esimesse märki.
0° Jäära on sodiaagis väga oluline ja mõjukas punkt, kuna see tähistab kõige algust . 0° Jäära on vaieldamatult kõigist 360 kraadist kõige olulisem. Neptuuni jaoks tähistab see uue 165-aastase tsükli algust ümber Päikese.
Välisplaneetide – sealhulgas Neptuuni – liikumine märkide kaudu esindab põlvkondadevahelisi suundumusi , mis mõjutavad peaaegu kõiki meie eluvaldkondi.
Neptuuniga Kalade tähtkujus oleme näinud rõhku Kalade teemadele nagu omavaheline seotus, vaimne ühtsus ja idee, et me kõik oleme üks – tohutu, piiritu unistuste, ideaalide ja illusioonide sulatuspott .
Ja kuidas see Kalade rõhuasetus Neptuuni omal moel avaldub?
Piiride lahutamisega.
Kui mõelda ühele olulisele teemale, mis on kooskõlas Neptuuni viibimisega Kalade tähtkujus – viimase 14 aasta jooksul –, siis see teema on globaliseerumine. Kalad on ookean – piiritu, ääretu, ilma piirideta – seega võimendas Neptuun Kalade tähtkujus piiride puudumise tunnet.
Siin on peamised teemad, mis Neptuuni Kalade tähtkujust läbiminekul esile kerkisid:
• Neptuun lõhub piire. Nägime suuremat rõhuasetust aktsepteerimisele, avatud piiridele, suurenenud rändele ja multikultuursele integratsioonile .
• Internet, sotsiaalmeedia ja e-kaubandus plahvatasid, luues piirideta digitaalse maailma, kus igaüks sai luua ühenduse, jagada ja müüa kogu maailmas.
• Kaugtöö, gig-majanduse ja digitaalse nomaadluse esiletõus on viinud traditsiooniliste tööstruktuuride ja rahvuslike tööidentiteetide purunemiseni .
• Voogedastusplatvormid (Netflix, Spotify, YouTube) hävitasid meediatarbimise piire. Erinevatest riikidest pärit inimesed hakkasid tarbima sama sisu, hägustades kultuurilisi piire.

Neptuun Jääras 2026–2039 – globaliseerumisest “mina olen” olemuseni
Kuidas need Neptuuni teemad arenevad, kui Neptuun lahkub Kaladest ja siseneb Jäärasse?
Kui Kalad on sodiaagi viimane märk, mis on seotud lahustumise, alistumise ja kollektiiviga , siis Jäär on esimene märk – individuaalsus, elu säde .
Jäär on see, kus me sellesse maailma tuleme ja oma esimese hingetõmbe teeme. Siin on meie fookuses enesekehtestamine, meie olemuse defineerimine , oma identiteedi leidmine ja ellujäämine.
Kui Kalad on energia, mis lahustab piire – ookean, „me kõik oleme selles koos“ –, siis Jäär on „see olen mina“ energia: ma olen ainulaadne isiksus ja ma leian, mis teeb mind sinust erinevaks.
Jäär on kangelane või kangelanna, kes nõuab oma teekonda, olenemata sellest, mis juhtub kõigi teiste ootuste ookeanis .
Isiklikul tasandil nihkub meie fookus ühenduse otsimiselt millegi suuremaga (Kalad) keskendumisele iseendale – oma identiteedi ümberkujundamisele, oma eesmärgi avastamisele ja aktiivsemale rollile astumisele oma elus .
Mida see tähendab?
• Vähem vaatamist, vastuvõtmist, triivimist (Kalad) – rohkem tegemist, enesekehtestamist, loomist (Jäär)
• Vähem pimedat usku (Kalad) – rohkem oma teekonna kangelaseks saamisest (Jäär)
Globaalsel tasandil tähistab Neptuun Jääras potentsiaalset nihet globaliseerumisest (Kalad) autonoomiale (Jäär).
Institutsioonid, inimesed ja riigid hakkavad (taas)avastama oma ainulaadset identiteeti, mis võib kaasa tuua uue poliitilise positsiooni, ümberjoonistatud piirid ning riikliku ja isikliku eesmärgi ümbermõtestamise.
See lähenemisviis keskendub vähem globaalsele ühenduvusele – näiteks avatud piiride või ühtse maailma raamistike kaudu tegutsemisele – ja rohkem sellele, kuidas luua või taastada see, mis meid eristab.
Trendide osas võime muusikas, kinos ja kultuuris näha rohkem butiiklikke, identiteedipõhiseid väljendusvorme . Vähem stereotüüpseid, kõigile sobivaid kassahitte või massiturule suunatud meelelahutust – ja rohkem toorest, julget, isiklikku ja nišisisu.
Jäär on ka avastamise tähtkujus – ja Neptuuni mõttes võib see viidata reaalsuse uute dimensioonide uurimisele , sealhulgas kosmosereisidele, süvamereuuringutele ja uutele teadvuse piiridele . Need võivad saada Neptuuni tunnusteemadeks Jääras.
Teine tõenäoline trend: „võrgust lahtiühendamine“ – mitte ainult kodude, vaid ka inimeste jaoks.
Isiklik rahandus, ressursid, tervishoid, haridus – paljud tunnevad kutset loobuda süsteemidest, mida nad enam ei usalda , ja luua iseseisev elu.
Neptuun Jääras õõnestab usaldust institutsioonide vastu. Tõusevad isetegemise kultuur, detsentraliseeritud tehnoloogia ja alt-üles kogukonnad.
„Olen üksi“ ei tekita isolatsioonitunnet – see annab jõudu.
Jäär on ka sõja märk. Sõda – metafooriliselt või sõna otseses mõttes – on sageli viis, kuidas piire säilitatakse või ümber defineeritakse. Kõik, mis ohustab individuaalsuse või vabaduse tunnet, võib Jääras esile kutsuda vastupanu instinkti.
Kas Neptuun Jääras tähendab rohkem sõda? Mitte tingimata – kuigi konfliktid, protestid ja vastupanu võivad muutuda tavalisemaks, kui inimesed ja rahvad võitlevad oma positsioonide tagasinõudmise või määratlemise eest.
See soov autonoomiat tagasi nõuda ei pea olema vägivaldne. See võib võtta loomingulisi ja teadlikke vorme.
Ja seekord – rohkem kui ühegi teise transiidi puhul – sõltub kõik meist endist. Jäära energiaga läbi imbudes ei pea me enam järgima globaalset „skripti“ – saame luua omaenda.
See võib tunduda destabiliseeriv, segadusttekitav ja isegi ähvardav meie identiteeditundele – aga just see viib meid lõpuks teiste inimeste unistuste elluviimisest iseseisva tegutsemiseni.
Neptuun Jääras, sekstiilis Uraan Kaksikutes, sekstiilis Pluuto Veevalajas
Selle transiidi paljulubav tunnus on see, et Neptuun moodustab Pluutoga Veevalajas ja Uraaniga Kaksikutes harmoonilise väikese kolmnurga – haruldane konfiguratsioon, mis viitab sellele, et Neptuun Jääras võiks oma energia suunata visionäärilisse ja konstruktiivsesse innovatsiooni .
Nagu iga suurema sissetungi puhul, on ka siin kohanemisperiood.
Peaaegu kõik välisplaneetide sisenemised kaasnevad esialgse kaose või orientatsioonikaotusega .
Aga lõpuks hakkame üsna pea nägema Neptuuni tõelist olemust Jääras, kuna samuti järgneb Saturn Neptuunile Jääras – et lõpuks 0° Jääras konjunktsioonis liituda – epohhiliseks konjunktsiooniks, millest kõik räägivad.
Laiemas kontekstis teiste väliste planeetide nihete – näiteks Pluuto Veevalajas – kontekstis näeme, et vana korporatiivne, institutsionaalne mudel on lagunemas.
Üha rohkem inimesi pöördub iseseisva töö, veebiettevõtete ja isiklike brändide poole. Vabadus, enesejuhtimine ja iseseisvus on muutumas uuteks ihaldusväärseteks eesmärkideks.

Neptuun Jääras – mida see sinu jaoks tähendab
Individuaalsel tasandil on see uskumatult oluline muutus .
Neptuun liigub välja majast või eluvaldkonnast, mis on viimased 14 aastat fookuses olnud, ja siseneb täiesti uuele maastikule.
See, mis kunagi tundus teie elus domineerivana, hakkab hääbuma ja uus eluvaldkond tuleb tasapisi esile .
Neptuun on koht, kus meil palutakse end uuesti leiutada ja lasta eluvoolul end uutesse paikadesse kanda.
Neptuun – ühena kolmest välisplaneedist – toob alati kaasa muutusi – mitte alati dramaatiliste sündmuste kaudu, nagu Pluuto või Uraan, vaid läbi peene ja pideva ümberprogrammeerimise selles, kuidas me seda eluvaldkonda tajume, väärtustame ja sellega suhtleme.
Neptuun muudab meid aeglaselt seestpoolt, nii et leiame sügavama kooskõla sellega , mida me tõeliselt väärtustame , isegi kui me ei suuda seda sõnadesse panna.
Näiteks kui Neptuun Kalade tähtkujus on läbinud teie 10. maja , võivad teie ideed karjääri, avaliku kuvandi ja edu kohta olla peenelt muutunud.
2011. aastal, kui Neptuun sisenes esmakordselt Kalade tähtkujusse ja teie 10. majja, võisite edu defineerida tavapärasemate või kuvandipõhiste terminitega: prestiižse ametikoha omamine, tuntus kui “grupi meelelahutaja”, “täiuslik ema” või “lugupeetud advokaat”.
Kuid selle Neptuuni transiidi lõpuks võid avastada, et see, mis sulle tõelist täitumist toob, paistab ja tundub hoopis teistsugune .
Tagasi vaadates võib öelda, et polnudki ühte kindlat hetke , mil teie väärtused muutusid. See oli pigem nagu õrnade lainete jada, mis kujundas teie rannajoont vähehaaval ümber.
Nii Neptuun töötabki. See võrgutab sind evolutsiooni , sageli ilma, et sa seda isegi märkaksid – kuni ühel päeval seisad sa teisel pinnal.
Nüüd, kui Neptuun siseneb teie kaardis uude tervesse märki, algab sama protsess – ainult uues eluvaldkonnas .
Neptuun Jääras (…) majas
Jääras Neptuuni mõju mõistmine on esimene samm . Väga oluline samm – sest see transiit mõjutab meid kõiki.
Aga kui sa tahad teada, kuidas Neptuun Jääras sind eriti mõjutab , pead keskenduma sünnimajale, mille see käivitab . See annab sulle täieliku pildi sellest, mida oodata.

Tasub meeles pidada, et kõik, mida me nendes uudiskirjades – või muus ennustustüüpi astroloogiasisus, mida te võite tarbida – teeme, jääb märgikihile . Üldine astroloogiaprognoos on trendipõhine, mitte spetsiifiline – see on sellepärast, et majakiht nõuab sünnikaarti.
Astroloogias jäetakse majad sageli tähelepanuta, sest jällegi visatakse need samasse segakotti märkidega – ja märkidega on lihtsam samastuda kui majadega.
Kuid Neptuuni sisenemine Jäärasse EI OLE sama asi, mis Neptuuni sisenemine teie esimesse majja . Neptuun Jääras võib teie kaardis käivitada hoopis teise maja.
Tähemärgi ja maja tegevuse mõistmine on mitmekihiline harjutus – ja oskus, mis tuleb omandada, kui tahame liikuda astroloogia kasutamisest inspiratsiooniallikana selle kasutamiseni tööriistana, mis saab meid päriselus aidata .
Isegi kui me teame oma sünnikaarti, oma maju, teame kõike – pöördume sageli tagasi märkide kihi juurde . Märkide kaudu enamik meist astroloogia juurde jõudis.
Nii sildi KUI KA maja kaasamine võib tunduda keerulisem .
Nii jäävadki majad hooletusse. Irooniline on see, et just maja annab aimu, milline see ühistransport tegelikult välja näeb.
Kui tahame tervikpilti, PEAME kasutama maja kihti.
Kas Neptuun on mateerias? Absoluutselt. Neptuuni sisenemine Jäärasse on üks kümnendi olulisemaid sündmusi – sest kui aeglaselt liikuv planeet nagu Neptuun vahetab märki, muutub kogu kollektiivne kliima: majanduslikest narratiividest ja kultuurilistest ideaalidest kuni ajastu vaimuni. Ja see mõjutab meid kõiki.
Kuid astroloogia tõeline maagia peitubki selles, et õppida lugema märgi sümboolikat maja kontekstis . See annabki meile täieliku pildi.
Teadmine, kuidas ühendada silt JA maja tähendus, võib anda uskumatult täpse ülevaate teie elust.
Ja kui soovite õppida, kuidas planeete märkide ja majade kaudu ühtse ja sidusa keelena tõlgendada, siis Märgid vs. Majad on neljanädalane treeninglaager, mis on loodud selle oskuse treenimiseks:
Lisateavet leiate siit:
>> Sildid vs. Majad << https://www.youtube.com/watch?v=U6H_yCzZQFk&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=4&pp=gAQBiAQBsAgC https://www.youtube.com/watch?v=_zIUC4s2kOQ&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=14&pp=gAQBiAQBsAgC Big Think Edastasid selle e-kirja? Liitu siin, et saada lisateavet Vaata kohe Vananemise teadus Vaiksed bioloogilised muutused, mis kujundavad teie tulevast tervist. SUUR MÕTE 24. JAANUAR LOE RAKENDUSES Kuigi me kõik teame oma kronoloogilist vanust – küünalde arvu meie viimasel sünnipäevatordil –, pole see number nii oluline kui meie bioloogiline vanus. See peegeldab meie keha praegust kulumist ja vananemisteaduse juhtiv teadlane dr Morgan Levine on oma karjääri pühendanud selle mõõtmise viiside väljatöötamisele. Levine väidab, et me üldiselt alahindame oma mõjuvõimu vananemisele. Paljud arvavad, et nende tervisenäitajad on geneetiliselt määratud, kuid bioloogia räägib hoopis teistsugust lugu. Vananemismehhanismide mõistmise abil saame teha olulisi elustiili muutusi, mis mitte ainult ei pikendaks meie eluiga, vaid suurendaks ka meie tervet eluiga. Ajatemplid 0:00 Vananemise teadus 2:14 Kuidas me vanust mõõdame: bioloogiline versus kronoloogiline 3:58 Milline vananemine näeb välja eri liikide lõikes 4:45 Vananemine pinna all 5:55 Kas me saame vananemist mõõta? 9:39 Vananemise aeglustamine tervise pikendamiseks 13:33 Kuidas me vanust mõõdame: Epigeneetiline 15:36 Molekulaarsetest vigadest süsteemse allakäiguni 19:48 Vananemisse sekkumine ilma üleoptimiseerimiseta 24:00 Kas vananemine on haigus? 26:31 Kuidas haigus tekib 29:39 Eluviisi jõud 30:48 Kas me saame vananemist tagasi pöörata? 32:45 Rakkude ümberprogrammeerimine nooremasse olekusse 35:53 Miks vanuse mõõtmine muudab haiguste ravi 40:15 Kuidas toitumine võimaldab pikaealisust 41:42 Kalorite piiramise taga peituv teadus 44:40 Mida toitumisalased uuringud tegelikult näitavad 50:20 Elada paremini, mitte ainult kauem Jaga Transkript Allolev on otse videost võetud täpne ja sõna-sõnalt ärakiri. See jäädvustab vestluse täpselt nii, nagu see toimus. https://www.youtube.com/watch?v=o9rALVf3_CY&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=13&pp=gAQBiAQBsAgC Vananemise teadus Minu nimi on dr Morgan Levine. Ma uurin vananemise teadust ja minu raamatu pealkiri on "Tõeline vanus". Minu huvi vananemise teaduse vastu tekkis juba üsna noorena, sest mu isa oli minu sündimise ajal üsna vana. Ta oli 50ndate keskpaigas ja ma sain vananemisprotsessist väga teadlikuks juba noorelt. Ajal, mil enamik lapsi ei mõelnud oma vanemate haigusriski ja suremusele, oli see midagi, mis mind alati muretses. Kui ma ülikooli läksin, sain teada, et on olemas terve teadusvaldkond, mis keskendub vananemisprotsessi mõistmisele ja potentsiaalselt isegi sellesse sekkumisele. See avastus ajendas mind tõesti vananemise teadusega tegelema. Minu praegune uurimistöö keskendub vananemise kvantifitseerimisele või mõõtmisele. Kas me saame võtta kõik rakulised ja molekulaarsed muutused, mida inimesed on läbi elanud, ja anda neile aimu, kuidas neil vananemisprotsessiga läheb? Kas nad vananevad aeglasemalt, kui me arvaksime, või kiiremini, kui me eeldaksime? Me kõik vananeme, aga mitte kõik sama kiirusega. Minu laborit huvitab, kas me saame seda numbriliselt väljendada, kas saame mõõta, kui kiiresti või aeglaselt antud inimene vananeb. Meie arvates on see kriitilise tähtsusega, sest sellel on tõenäoliselt mõju tulevasele haigusriskile, järelejäänud elueale ja muudele aspektidele, mis inimeste tervise juures olulised on. Ma arvan, et paljud inimesed ei taipa, kui palju meil tegelikult vananemisprotsessi üle on. Paljud inimesed arvavad, et nende eluiga või haiguste, näiteks vähi või südamehaiguste risk on geneetiliselt põhjustatud või paratamatu. Kuid meil on palju suurem võime neid riske või vähemalt haiguste tekkimise ajastust moduleerida. Aidates inimestel mõista vananemise bioloogiat ja selle olulisust haiguste puhul, usume, et see annab neile võimaluse astuda olulisi samme vananemise aeglustamiseks ja pikendada nn terviseperioodi – haigustevaba eluiga. Kuidas me vanust mõõdame: bioloogiline versus kronoloogiline Enamik inimesi mõtleb vanusest või vananemisest kronoloogilise aja kontekstis. Me kõik teame, mitu aastat oleme elanud, ja tavaliselt mõõdame oma vananemist selle aja järgi – kuude, päevade ja aastate järgi alates sünnist. Me paneme sellele mõõdikule palju rõhku ja tähtsust, kuid see pole see arv, mis loeb. Põhjus, miks oleme muutunud nii kinni kronoloogilises vanuses, on see, et see on seotud sellega, mida me peame bioloogiliseks vananemisprotsessiks. Aja jooksul elussüsteemid, nagu inimesed või mis tahes muud organismid, lagunevad ja muutuvad vähem funktsionaalseks. Me peame seda bioloogiliseks vananemisprotsessiks. Kuidas meie rakud toimivad halvemini kui varem ja kuidas on meie kehad aja jooksul muutunud? Oluline on see, et erinevalt kronoloogilisest ajast on see protsess potentsiaalselt vormitav. Me teame seda erinevate liikide uurimise kaudu. Võime võrrelda 10-aastast koera 10-aastase inimesega ja on selge, et kiirus, millega nende kehad on selle aja jooksul nõrgenenud, on üsna erinev. Isegi inimeste seas, kui vaadata kahte inimest, kes on kronoloogiliselt 50-aastased, ei pruugi nad üldise tervisliku seisundi või üldise vananemiskiiruse poolest ühesugused välja näha. Seega on oluline mõista bioloogilist vananemisprotsessi, kui palju me mõlemad aja jooksul oleme erinenud ja mida see võib meie tulevase tervise jaoks tähendada. Uus kodu uudishimulikele meeltele Ajakirjad, liikmelisused ja tähendus. Hakka Big Think liikmeks https://www.youtube.com/watch?v=o9rALVf3_CY&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=13&pp=gAQBiAQBsAgC Kuidas vananemine liikide lõikes välja näeb Valdkonnas käib arutelu selle üle, kas vananemine on universaalne ja kas iga organism tegelikult vananeb. Enamik teadlasi arvab, et vananemine on elussüsteemide universaalne omadus ning et elussüsteemid muutuvad ja halvenevad aja jooksul loomupäraselt. Kuid mõned organismid teevad seda nii aeglaselt – mida me nimetame tühiseks vananemiseks –, et me ei saa nendes süsteemides vananemist jälgida. Et öelda, kui kiiresti erinevad organismid vananevad, vaatleme nn ellujäämiskõveraid. Kas me näeme populatsiooni suremuse riski suurenemist aja funktsioonina? Me mõtleme sellest kui liigi, looma või taime vananemise üldisest kiirusest. Vananemine pinna all Vanusega seotud muutuste peale mõeldes peame silmas funktsionaalseid muutusi – asju, mida näeme nii endas kui ka ümbritsevates inimestes. See hõlmab jooksu- või kõndimiskiirust, trepist üles mineku võimet või energiahulka. Mõtleme ka kortsudele, hallinemisele või juuste väljalangemisele ning vananemisega kaasnevatele haigustele. Kuid vananemine ei alga neist. Need on vananemise avaldumisvormid. Me arvame, et vananemine algab palju madalamal tasemel, molekulaarsel ja rakulisel tasandil. Kui ma küsin kelleltki, kui vana ta on, on tema esmane vastus tavaliselt see, mitu küünal ta oma viimasel sünnipäeval ära puhus, või number tema juhiloal või passis. Sellel numbril pole erilist tähendust, välja arvatud see, et see on seotud bioloogilise vananemisega, mis on see, mis meid tegelikult huvitab. Kas me saame vananemist mõõta? Bioloogiline vanus viitab sellele, mil määral on teie bioloogia teatud aja jooksul muutunud. Meie arvates on need muutused ebakohased ja põhjustavad rohkem düsfunktsioone, edasist langust ja lõpuks ka rohkem haigusi. Vananemisteaduse peamine eesmärk on selle protsessi kvantifitseerimine või hindamine – kas me saame bioloogilist vanust mõõta. Vananemise kvantifitseerimisel on kolm peamist eelist. Esiteks vananemise teaduse mõistmine – miks süsteemid vananevad, mis selleni viib ja kuidas sekkuda. Teiseks pakub see tulemusnäitajat kliinilistele uuringutele või muudele uuringutele, mis püüavad vananemisprotsessi sekkuda, et teha kindlaks, kas need sekkumised on edukad. Kolmas, mis enamikku inimesi kõige rohkem huvitab, annab see inimestele arusaama oma üldisest tervisest ja on oluline riski hindamiseks. Riski hindamine tähendab mõistmist, kellel võib olla suurem risk vanusega seotud haiguste tekkeks. Sealt edasi saavad inimesed teha koostööd arstiga või hinnata ümber oma elustiili ja käitumuslikke tegureid, et näha, kas nad saavad seda protsessi aeglustada ja reaalajas jälgida. Selleks pole ühte õiget viisi ja kasutada saab erinevat tüüpi andmeid. Mõned lähenemisviisid kasutavad funktsionaalseid võimeid või diagnoositud haiguste arvu näitajatena, mis näitavad, kui palju keegi on aja jooksul muutunud. Teine mõiste on nn fenotüübiline vanus, mis peegeldab muutusi füsioloogilisel tasandil. Need on näitajad, mida tavaliselt saadakse iga-aastasel arstivisiidil vereproovi abil. Need näitajad kajastavad elundite funktsiooni, sealhulgas maksa- ja neerufunktsiooni, ainevahetuse tervist, lipiide ning teatud määral ka põletikku ja immuunprofiile. Kui need kokku panna, saame genereerida üldarvu, mis kajastub terviklikul fenotüübilisel tasandil, võrreldes teiste samaealiste inimestega. See annab meile aimu, kuidas erinevad organsüsteemid koos üldise tervise nimel töötavad. Vananemise mõõtmiseks molekulaarsel või rakulisel tasandil on ka spetsiifilisemaid viise, kus süveneme muutujatesse, mis võivad näidata, kust vananemine tegelikult algab. Meie arvates on need näitajad olulised, kuna need kajastavad füsioloogilisi muutusi, mis eelnevad haigusest tingitud düsfunktsioonile. Usume, et see ennustab tulevast haigestumisriski ja on haigusele piisavalt lähedal, et anda teile tegelikult teada, kuidas teil läheb. Keskmiselt eeldame, et inimesed saavad iga kronoloogilise vanuse aasta kohta juurde ühe aasta fenotüübilist vanust. Kui mõõta ennast igal aastal oma sünnipäeval, eeldaksime, et see suureneb igal aastal ühe aasta võrra. Ideaalis aga kasvaks fenotüübiline vanus aeglasemalt kui kronoloogiline vanus, mida me peame vananemisprotsessi aeglustuseks või aeglustumiseks. https://www.youtube.com/watch?v=LoNa9dJqgIk&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=12&pp=gAQBiAQBsAgC Vananemise aeglustamine tervise pikendamiseks Fenotüübilise vanuse mõõtmise alustamiseks pole õiget või valet vanust, me ütleme alati, et kunagi pole liiga hilja. Mõned inimesed arvavad, et nad on juba liiga vanad või neil on juba haigus, seega ei pruugi see olla seda väärt. Kuid me leiame, et fenotüübilises vananemises on kogu eluea jooksul endiselt palju vormitavust. Igas vanuses inimesed saavad seda jälgida ja te saate neid näitajaid juba oma iga-aastaste arstivisiitide ajal. Neid väärtusi on suhteliselt lihtne sisestada algoritmi, et genereerida lisaks sellele, mida arstid tavaliselt vaatavad, täiendav muutuja. Tavaliselt keskenduvad arstid sellele, kas biomarkerid on ebanormaalses või kõrge riskiga vahemikus, kuid teie füsioloogia käitumist mõjutab terve spekter. Isegi kui te pole ületanud kõrge riski läve, on väärtuslik teada, kas olete sellele oma vanuse kohta oodatust lähemal või kui kiiresti te sellele lähenete. See võib anda teile lisateavet lisaks traditsioonilistele riskinäitajatele. Kuna fenotüübiline vanus ja muud bioloogilise vanuse mõõtmise viisid tuletati, on keskmise inimese bioloogiline vanus, mis vastab tema kronoloogilisele vanusele. Populatsioonis eeldaks normaaljaotust, kus enamiku inimeste fenotüübiline vanus on ennustatud umbes samas kronoloogilises vanuses. Kuid me teame, et esineb ka mõlemat poolt. Näiteks USA populatsiooni puhul on standardhälve umbes viis aastat. Kuigi leidub äärmuslikke erandeid, kes tunduvad 10 või isegi 20 aastat vanemad või nooremad kui oodatud, jääb enamik inimesi oma kronoloogilisest east pluss-miinus viie aasta piiresse. Kui olete juba käinud iga-aastasel vereanalüüsil, saate oma fenotüübilise vanuse tõenäoliselt tasuta arvutada. Veebikalkulaatorid loetlevad üheksa vajalikku biomarkerit, mis on avalikult kättesaadavad. Saate sisestada hiljutiste laborikatsete väärtused ja saada endale fenotüübilise vanuse hinnangu. Seega, kui käite regulaarselt tervisekontrollis, saate seda juba teha. Kui mitte, võite külastada arsti või laborit, mis pakub suhteliselt väikese tasu eest verepõhiseid teste. Aja jooksul saate käitumist muuta ja näha, kas need muutused kajastuvad teie bioloogilises vanuses aasta-aastalt. Vananemine on enamiku haiguste, mille pärast inimesed muretsevad, sealhulgas südamehaiguste, vähi ja diabeedi, suurim riskitegur. Teadlased arvavad, et iga haiguse eraldi ravimise asemel saaks vananemise ja füsioloogilise languse aeglustamise abil ennetada või vähendada paljude haiguste mõju. See ei anna inimestele mitte ainult pikemat eluiga, vaid ka tervemat ja funktsionaalsemat eluiga nii kaua kui võimalik. Kuidas me vanust mõõdame: epigeneetiline Valdkonna inimesed on välja mõelnud niinimetatud vananemise tunnused. Üks neist tunnustest, mis minu laborit eriti huvitab, on epigeneetika mõiste. Epigeneetika ei pruugi olla termin, millega kõik tuttavad on. Me kõik teame geneetikat, meie DNA järjestust, mis annab alust meie erinevatele geenidele. Aga epigeneetika on see, mida mina armastan mõelda kui raku operatsioonisüsteemi. See annab igale rakule selle erinevad fenotüübi määravad omadused. Kuigi naha- ja ajurakkudel on sisuliselt täpselt sama DNA, teeb need erinevaks epigenoom. See annab rakkudele üldise funktsiooni ja struktuuri. Epigenoomi on teaduses uuritud juba aastakümneid, kuid programm või süsteem ise on nii keeruline, et me alles hakkame mõistma paljude nähtud muutuste tähendust. Epigenoom on tavaliselt kirjutatud keemiliste modifikatsioonidena. Neid on erinevaid vorme. See, mida vananemise või vähemalt vananemise kvantifitseerimise kontekstis ehk kõige rohkem uuritakse, on DNA metülatsioon. Põhimõtteliselt on DNA metülatsioon keemiline märgis, mis lisatakse genoomi teatud osadele. Teil on A, C, G ja T ning DNA metülatsioon lisatakse siis, kui teil on G kõrval C. Kui see lisatakse, sulgeb see genoomi osa. Genoom voldub endasse ja see osa pole enam ligipääsetav. Nii teavad rakud, millistele genoomi osadele ligi pääseda ja millistele mitte, ning see on iga rakutüübi puhul erinev. https://www.youtube.com/watch?v=A1tyYnNJNDA&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=11&pp=gAQBiAQBsAgC Molekulaarsetest vigadest süsteemse languseni Samuti teame, et see epigeneetiline programm ehk DNA metülatsioonimustrid muutuvad vananedes tugevalt. Kuigi naharakul peaks olema kindel muster, siis vananedes see muster sassi läheb. Arvame, et see põhjustab naharakkude talitlushäireid või kaotab rakk oma olulise identiteedi, võime täita oma spetsiifilist ülesannet. Igal meie keha rakul on väga spetsiifiline funktsioon ja selle funktsiooni määrab epigenoom. Probleem on selles, et vananedes epigenoom kas stressi või juhuslike vigade tõttu ümber kujundatakse. Selle tulemusel kaotab iga rakk oma identiteedi ega toimi enam nii, nagu algselt ette nähtud. Aja jooksul, kui üha rohkem rakke muutub düsfunktsionaalseks, võite ette kujutada, kuidas see tekitab düsfunktsiooni organite tasandil ja lõpuks kogu süsteemi tasandil. Üks epigeneetika vorm on DNA metüleerimine, mis on genoomi eri kohtade keemiline modifikatsioon. Meie DNA-s on erinevad nukleotiidid A, C, G ja T ning kui G kõrval on C, võib neil olla keemiline märgis, mis võib genoomi piirkondi välja lülitada. Teadlased on avastanud, et nende keemiliste märgiste muster muutub vananedes üsna dramaatiliselt. Masinõppe ja tehisintellekti abil oleme suutnud ennustada, kui vana keegi nende keemiliste märgiste mustrite ehk DNA metülatsiooni põhjal välja näeb. Seda on hakatud nimetama epigeneetiliseks kellaks, mis on viis bioloogilise vanuse kvantifitseerimiseks, tuginedes metülatsiooni suurenemisele või vähenemisele genoomi teatud piirkondades. Me arvame, et muutused sellel tasandil, mida me peame molekulaarseks tasemeks, põhjustavad muutusi, mida me näeme fenotüübilisel või füsioloogilisel tasandil. Aja jooksul muutuvad rakud vähem funktsionaalseks. Nad ei suuda enam nii hästi täita seda, milleks nad algselt mõeldud olid. Me näeme seda paljude haiguste puhul. Üks näide on vähk. Rakud, millel on kiiremad epigeneetilised muutused, võivad olla vähi suhtes altimad. Minu labor on näidanud, et kui mõõta selliseid näitajaid nagu epigeneetiline kell, siis see on kasvajates võrreldes normaalse koega oluliselt kiirenenud. Samuti näeme, et meie keha organid, millel on suurem kalduvus vähi tekkeks, vananevad epigeneetiliselt kiiremini kui rakud, millel on väiksem kalduvus vähi tekkeks. Paljud inimesed võivad mõelda, kuidas oma epigeneetilist vanust mõõta või mida epigeneetiline kell nende kohta ütleb. Praegu on olemas otse tarbijale müüdavad tooted, mis seda pakuvad. See on kallim kui tavalised laboritestid, kuna see tugineb nende muutuste mõõtmiseks täiustatud tehnoloogiale. Tavaliselt, kui kasutate epigeneetilise vanuse mõõtmiseks otse tarbijale müüdavat toodet, tehakse seda kas vere- või süljeproovi abil. Küsimus on selles, kas see on hea näitaja selle kohta, kuidas erinevad süsteemid või organid üldiselt vananevad, sest epigeneetilist vanust saab mõõta erinevat tüüpi rakkudes ja organites. Siiski on veres mõõdetud epigeneetiline kell osutunud heaks järelejäänud eluea ja haigestumisriski ennustajaks. Aja jooksul muutuvad need algoritmid epigeneetiliste näitajate abil vananemise üldise ennustamise osas paremaks. https://www.youtube.com/watch?v=7GszWZWOKzI&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=10&pp=gAQBiAQBsAgC Vananemisse sekkumine ilma üleoptimiseerimiseta Mitmed inimesed on hakanud huvituma epigeneetilistest kelladest ja on hakanud aja jooksul jälgima oma epigeneetilist vanust. Sarnaselt sellistele näitajatele nagu fenotüübiline vanus või muud bioloogilise vanuse näitajad annab see inimestele võimaluse jälgida oma vananemisprotsessi ja välja selgitada, kuidas nad saavad oma tervisekäitumist muuta, et seda optimeerida. Inimeste jaoks, kes soovivad jälgida epigeneetilist vanust n võrdub 1-ga või individuaalsel tasandil, ei tea me ikka veel täpselt, mida epigeneetilise vanuse muutused esindavad. Kui keegi jälgib seda, muudab midagi oma elustiilis või lisab uue raviskeemi ja seejärel näeb epigeneetilise vanuse muutust, pole selge, mis seda põhjustas või kas see esindab tegelikku vananemiskiiruse muutust, võrreldes fenotüüpiliste või füsioloogiliste näitajatega, mille kohta me teame veidi rohkem, mida need markerid esindavad. Siiski on teadusringkondades suur huvi selle vastu, et välja selgitada, mis neid epigeneetilisi muutusi põhjustab ning kuidas me saame neid manipuleerida ja sekkuda. Meie arvates võib sekkumise eesmärk olla parem just sellel tasandil, kuna arvame, et vananemine algab molekulaarsel tasandil, seega on oluline mõista, mis põhjustab epigeneetilise vanuse muutusi ja mida see funktsionaalselt esindab. Üks põnev asi epigeneetiliste kellade juures on see, et need näivad olevat seotud paljude haigustega. Neid seostatakse vähiga, kus epigeneetilises vanuses kiirenenud rakud tunduvad vähile vastuvõtlikumad. Seda näeme ka selliste haiguste puhul nagu Alzheimeri tõbi, diabeet ja mõned kopsuhaigused. Tähelepanuväärne on see, et see nähtus ei ole haigusspetsiifiline ja võib olla haiguste ühendav edasiviiv jõud kõikjal. Epigenoomi ja epigeneetilise kella uurimise juures on minu jaoks kõige põnevam see, et see on võimas tööriist rakkude muutuste mõistmiseks, mis võivad kaasa aidata paljudele haigustele erinevates kudedes. Me näeme sama signatuuri ja sama nähtust olenemata rakutüübist, mida me uurime. Veel üks põnev asi on see, et see protsess näib olevat midagi, millesse me saame sekkuda. Me teame, et see toimib mõlemas suunas ja seda võib olla võimalik tagasi pöörata. Üks mure, mis mul inimeste puhul pidevalt oma bioloogilist vanust jälgides on see, et nad tahavad seda kasutada biohäkkimiseks. Me saame seda teatud määral teha, kuid peame meeles pidama, et ükski neist mõõdikutest pole täiuslik. Me pole bioloogilist vanust täiuslikult mõõtnud ja kasutatav mõõdik võib anda erinevaid vastuseid. Inimesed ei tohiks üle optimeerida kindla bioloogilise vanuse mõõdiku suhtes. Kui asjad, mida teete, on tervisele head, näiteks toitumine, treening, uni ja stress, ning näete seda oma bioloogilises vanuses, võite olla kindel, et see on tõenäoliselt reaalne tulemus. Mure seisneb selles, et inimesed proovivad ravimeid või toidulisandeid, mis on suunatud ühele numbrile, ja see pole eesmärk. Lõppkokkuvõttes on oluline, et inimesed mõistaksid, kui palju neil on võimu mõjutada oma vananemist ja haigestumisriski. Meie haigestumisriskid ei ole meie geenidesse kirjutatud. Jah, me kõik vananeme ja me ei kavatse seda peatada, kuid see, kui kiiresti see juhtub, ja kui kaua te säilitate tervise ja optimaalse toimimise, sõltub suuresti sellest, mida te igapäevaelus teete. Kas vananemine on haigus? Vananemise teadusvaldkonnas vaieldakse palju selle üle, kas vananemine on haigus, mida tuleks ravida samamoodi nagu haigusi. Minu isiklik seisukoht on, et vananemine iseenesest ei ole haigus, vaid protsess, mis aitab kõige enam kaasa paljudele meile olulistele haigustele. Seda öeldes arvan, et peaksime sekkuma ja proovima ravida või vähemalt aeglustada vananemise kiirust, kuid me ei tohiks seda haiguseks pidada, sest pole selget punkti, kus inimene on vananenud teatud määral ja tal on nüüd haigus. Ja me kõik vananeme sünnist surmani. Ja lõppkokkuvõttes on oluline see, kuidas me seda protsessi aeglustame, et ennetada paljusid haigusi, mida inimesed püüavad ravida. Paljud inimesed arvavad, et vananemise valdkond keskendub surematuse või surma või vananemise ravimise kontseptsioonile. See on minu arvates pisut erinev paljust toimuvast teadusest. Ja valdkond keskendub sellele, kuidas saaksime ennetada vananemisega kaasnevaid haigusi ja hoida inimesi võimalikult kaua tervena. Ja kui see lõpuks eluiga pikendab, on see peaaegu boonus. Kuid eesmärk ei ole surematus. Meie kehad on loodud toimima väga spetsiifilisel viisil. See on midagi, mille oleme välja arendanud, aga aja jooksul see funktsioon nõrgeneb. Ja seda me näemegi haiguste ilmingutena, haiguste puhul, mis tekivad siis, kui keha on jõudnud ühe protsessi tüübi mõttes düsfunktsionaalsesse seisundisse. Ja põhjus, miks meie kehad sellesse punkti jõuavad, on kõik need muutused, mis meie arvates vananemisprotsessi tulemusena kuhjuvad. Tõsi küll, haiguse võivad põhjustada ka muud tegurid, näiteks infektsioon või geneetiline eelsoodumus, kuid enamik haigusi, nagu vähk, südame-veresoonkonna haigused ja Alzheimeri tõbi, on meie erinevate süsteemide progresseeruv funktsioonikaotus, mida meie arvates otseselt põhjustab vananemisprotsess. Kui suudame välja mõelda, kuidas oma vananemiskiirust sisemiselt aeglustada, siis on teadus näidanud, et see avaldub tõenäoliselt ka meie välimuses. https://www.youtube.com/watch?v=1x0pWN5C6wQ&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=9&pp=gAQBiAQB0gcJCYcKAYcqIYzvsAgC Kuidas haigus tekib Elussüsteemid on tõeliselt tähelepanuväärsed. Evolutsiooni käigus oleme arenenud omandama selle kauni koordineerituse ja spetsiifilisuse, mis teeb meist need, kes me oleme. Seega on rakkudel spetsiifilised rollid, meie organid on seatud toimima spetsiifilisel viisil ja see annab meile elu. Kuid kõik need asjad, mis määravad nende organite ja rakkude funktsiooni, lagunevad aja jooksul. Me mõtleme sellest, et molekulaarsed muutused, mis võimaldavad rakkudel teatud viisil toimida, kirjutatakse vananedes ümber. Ja nüüd kaotavad rakud oma spetsiifilisuse, muutuvad nad düsfunktsionaalsemaks. Mida rohkem düsfunktsionaalseid rakke teie kudedesse ja organitesse koguneb, seda enam need organid ei tööta nii, nagu algselt ette nähtud. Aja jooksul, kui teie organid hakkavad talitlushäireid tekitama, hakkate seda nägema kogu keha tasandil. Me hakkame nägema üldist langust oma suuremates funktsionaalsetes aspektides. Näiteks meie võime bussi peale joosta või kuulda sõpra meile ütlemas – need suuremad funktsionaalsed omadused halvenevad aja jooksul kõigi nende väikeste muutuste tõttu, mis akumuleeruvad molekulaarsel ja rakulisel tasandil. Elussüsteemid on tähelepanuväärsed ka selle poolest, et oleme avatud süsteemid, seega saame oma keskkonnast energiat ammutada ja seda enda ülalpidamiseks kasutada. Seega üldiselt lagunevad eluta süsteemid selle entroopilise muutuse osas üsna konstantse kiirusega. Kuid meie süsteemid on kohanenud puhvri, vastupidavuse omamisega. Me saame energiat kasutada oma funktsioonide ja struktuuri säilitamiseks palju kauem, kuid aja jooksul see lõpuks üle jõu läheb ning me näeme ikkagi seda regulatsioonihäiret ja funktsionaalset langust, nagu ka vastupidavuse kadu. Vananemist iseloomustab tegelikult düsfunktsioon ja me näeme seda palju haiguste puhul, mis kipuvad vananemisega tekkima. Üks suurepärane näide on diabeet, mille puhul näeme düsfunktsiooni oma ainevahetuse tervises, kus glükoos koguneb kogu vereringesse. Kuid on ka teisi vananemisega kaasnevaid haigusi, mis on samuti seotud düsfunktsiooniga. Näiteks vähk on meie endi düsfunktsionaalsed rakud, mis ei käitu nii, nagu algselt ette nähtud. Paljusid vananemisega kaasnevaid haigusi saab seostada düsfunktsiooniga ehk teatud organsüsteemide allakäiguga. Seega võib sellist haigust nagu diabeet pidada meie ainevahetussüsteemi languseks. Näiteks Alzheimeri tõbi on kesknärvisüsteemi düsfunktsiooni langus. Ja teist vananemisega kaasnevat haigust, sarkopeeniat, mis on vananemisega kaasnev lihaste hõrenemine, võib pidada mitmete süsteemide, sealhulgas ainevahetussüsteemi ja ka lihasluukonna, languseks. Elustiili jõud Kuni teadus ei leiuta ravimeid või ravimeetodeid vananemise vastu võitlemiseks, on praegune elustiil meie parim viis vananemisprotsessi aeglustamiseks. Seda seetõttu, et elussüsteemid on kohanemisvõimelised. Me kohaneme oma keskkonnaga, me kohaneme asjadega, mida kogeme. Seega saate selliseid asju nagu vastupanuvõimet suurendada erinevate elustiiliharjumuste kaudu. Näiteks füüsiline aktiivsus või treening võib suurendada meie vastupanuvõimet ja kaitsta meid tulevikus edasiste stressitegurite eest. Samuti teame, et erinevad toitumisrežiimid võivad samuti suurendada meie vastupanuvõimet ja arvame, et aeglustavad vananemisprotsessi üldiselt. Ja need pole uued asjad. Need on asjad, mida meile on rääkinud näiteks meie emad või vanaemad – sööge tervislikult, magage hästi, tehke trenni, ärge suitsetage. Need ei tohiks inimestele üllatusena tulla, aga ma arvan, et inimesed ei taipa, kui palju need mõjutavad vananemise kiirust ja ka nende kalduvust erinevate vanusega seotud haiguste tekkeks. Kas me saame vananemist tagasi pöörata? Teadusena mõtleme, kas suudame välja mõelda viise, kuidas aeglustada või isegi tagasi pöörata neid vananemisprotsessi seisukohalt olulisi bioloogilisi muutusi. Me ei tea, mil määral saame vananemist kogu kehas tagasi pöörata, kuigi teame, et raku vanust on võimalik tagasi pöörata. See juhtub arengu käigus, kui kaks naissoost ja meessoost rakku ühinevad ja loovad täiesti uue null-eluealise organismi, isegi kui need pärinevad vanematelt, kes olid ehk 20ndates, 30ndates või isegi 40ndates eluaastates. Ja me oleme avastanud, et teaduses saame seda teha taldrikul. Me saame aktiveerida spetsiifilisi tegureid, mis võtavad näiteks 75-aastase inimese naharaku ja muudavad selle tagasi millekski, mis on embrüo rakust peaaegu eristamatu. Me teame, et vähemalt rakulisel tasandil on see võimalik. Küsimus on selles, kas seda saab teha täiskasvanud organismis? Need meist, kes on piisavalt vanad, et minna oma keskkooli kokkutulekule, näiteks 20. või 30. aasta keskkooli kokkutulekule, teame, et kui te sinna läheksite, ei näe kõik välja samaealised, kuigi nad tõenäoliselt on. Mõned inimesed näevad välja täpselt samasugused nagu siis, kui te keskkooli lõpetasite, seega pole nad 18. eluaastast saadik muutunud, samas kui võib olla teisi inimesi, keda te isegi ei tunne. Ja te vaatate neid ja mõtlete: "Ma ei saa ju nii vana olla, me pole ju nii palju vananenud." Me teame juba iseenesest, et kõik inimesed ei vanane ühesuguse kiirusega ning mõned meist vananevad kiiremini ja mõned aeglasemalt. Lõppkokkuvõttes on küsimus selles, kuidas saada aeglaseks vananejaks? https://www.youtube.com/watch?v=P4hI1w_WZvE&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=8&pp=gAQBiAQBsAgC Rakkude ümberprogrammeerimine nooremasse olekusse Nagu paljud asjad, millest oleme vananemise kontekstis rääkinud, on ka epigenoom väga dünaamiline. Need on asjad, mis meie arvates võivad liikuda mõlemas suunas. Seega on võimalik epigeneetilist vanust suurendada, aga oleme ka näidanud, et seda saab rakkudes tagasi pöörata. Shinya Yamanaka võitis Nobeli preemia nelja teguri avastamise eest, mille üleekspressioon rakkudes võib muuta vana raku või põhimõtteliselt iga rakutüübi tagasi embrüonaalse tüviraku sarnaseks. Hiljem, kui teadlased hakkasid nendele andmetele selliseid asju nagu epigeneetiline kell rakendama, avastasime, et lisaks rakutüübi muutmisele kustutatakse või tühistatakse kõik need epigeneetilised muutused, mida oleme bioloogilise vanuse kvantifitseerimiseks kasutanud. Seejärel tekib küsimus, kuidas seda kehas teha? Kas rakke saab vanast epigeneetilisest olekust tagasi nooremasse epigeneetilisesse olekusse programmeerida? Ja siis tekib küsimus, mida see meie füsioloogia ja tervise jaoks tähendab? Mõned inimesed võivad öelda, et oleme lahendanud vananemisprobleemi rakkudega taldrikul. Me saame rakke vanutada ja nende vanuse tagasi pöörata ning lähtestada nulli. Nüüd proovivad inimesed seda teha organismides. Alustuseks teevad inimesed seda hiirtel, kus erinevates hiiremudelites saab üleekspresseerida neid nelja faktorit, mida tavaliselt nimetatakse Yamanaka faktoriteks. Teadlased on täheldanud, et hiirtel näib olevat paranemist erinevates funktsionaalsetes tulemustes ja võib esineda ka oodatava eluea pikenemist, kuigi seda tuleb veidi rohkem jälgida. Selle teaduse juures on kõige hämmastavam see, et me arvasime alati, et vananemine toimub ühes suunas, et need on lihtsalt stohhastilised kahjustused, mida ei saa tagasi minna ja parandada, sest neid on nii palju ja laialt levinud ning et ainus asi, mida teha saab, on nende kahjustuste kuhjumist aeglustada. Kuid see epigenoomi ümberprogrammeerimine näitab meile, et see on palju muandatavam ja elastsem, kui me algselt arvasime. Seega saab võtta vananenud ja teatud tüüpi raku ning selle olekut täielikult muuta vaid mõne teguri abil. Ja see avab terve selle idee sellistest asjadest nagu rakkude insenerimine. Kuidas me siis võtame rakke ja viime need seisunditesse, mida me peame funktsionaalsemateks ja tervemateks? Kuidas me saame välja selgitada, millised seisundid põhjustavad tervist ja funktsiooni meie erinevates organsüsteemides? Ja kui me need seisundid teame, kas saame siis erinevaid rakke neisse seisunditesse viia? https://www.youtube.com/watch?v=-V1mwwlebiQ&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=5&pp=gAQBiAQBsAgC Miks vanuse mõõtmine muudab haiguste ravimise viisi Paljud muutused, mida rakud vananedes läbivad, sealhulgas epigenoomi muutused, põhjustavad teatud haigusi, näiteks vähki. Seega suureneb vähirisk vanusega eksponentsiaalselt. Ja me arvame, et osa sellest võib olla tingitud muutustest, mida epigenoomi vaadates mõõdetakse. Üks hüpotees on, et kui epigenoomi saab nooremasse olekusse ümber kujundada või ümber programmeerida, võidakse ära hoida mõnede nende rakkude arenemist vähiks. See ei tegele küll mõnede mutatsioonidega, mis võivad vähki eelneda, kuid paljud mutatsioonid kuhjuvad eluea alguses. Ja küsimus on, mis toimub hilisema vananemisega, mis ikkagi surub neid rakke vähiks muutuma? Epigeneetiline kell on tähelepanuväärne selle poolest, et see suudab jälgida vananemist mitmesugustes rakutüüpides ja organsüsteemides. Naha vananemise jälgimiseks saab kasutada sama mõõdikut, mida kasutataks maksas või veres. Veelgi olulisem on see, et epigeneetilise kella põhjal ennustatud vanuse ja kronoloogilise vanuse erinevus omab bioloogilist tähendust. Arvame, et sellel on bioloogiline tähendus, kuna see näib ennustavat erinevaid tulemusi või haigusi olenemata sellest, millises organis seda mõõdeti. Kui ma mõõdan veres epigeneetilist vanust, siis selgub, et see näitaja ennustab järelejäänud eluiga või südamehaiguste või diabeedi riski. Oleme uurinud epigeneetilist vanust, mida mõõdetakse ajus pärast inimeste surma, ja leidsime, et see näib olevat seotud Alzheimeri tõvega seotud patoloogiaga. Usume, et kuigi me pole tõestanud, et see on nende haiguste põhjuslik põhjustaja, näib see olevat vananemisprotsesside tunnus, mis põhjustavad vananemisega kaasnevaid haigusi. Nende epigeneetilise kella mõõdikute edasiarendamisel ja täiustamisel on need kasulikud vananemise jälgimiseks ja haigusriski mõistmiseks. Seega on suurepärane see, et epigeneetilise kella mõõdikud ei anna teile mitte ainult kogu keha vananemise mõõdikut, vaid me saame seda mõõta erinevates alamsüsteemides ja mõista, kuidas inimesed võivad oma keha eri süsteemides erinevalt vananeda. Mõned inimesed võivad olla metaboolsele vananemisele vastuvõtlikumad, teised aga põletikulisele vananemisele. Ja see profiil, kui kõike arvesse võtta, võib anda parema ettekujutuse sekkumistest või elustiilifaktoritest, mida peaksite rakendama, või konkreetsetest haigustest, mille risk teil võib olla suurem või väiksem. Teadlased on vananemisprotsessi sekkumise, olgu see siis selle aeglustamine või tagasipööramine, suhtes nii elevil, sest meie arvates saame nii peatada muutused, mis põhjustavad meile olulisi haigusi. Selle asemel, et korraga ühte haigust ravida, kui suudaksime vananemist aeglustada või tagasi pöörata, saaksime haigused täielikult kõrvaldada või vähemalt edasi lükata. Praegu kasutavad inimesed epigeneetilist kella pigem diagnostikavahendina kui sekkumisvahendina. Inimesed kasutavad seda ühe näitajana, mis näitab, kuidas nad üldiselt vananevad. See ei ole täiuslik näitaja ja jäädvustab ainult ühte vananemisprotsessi tahku, kuid see võib anda inimestele teatud aimu nende tervislikust seisundist ja erinevate vananemisega kaasnevate haiguste tekkeriskist. https://www.youtube.com/watch?v=laoYu_dePLU&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=7&pp=gAQBiAQBsAgC Kuidas toitumine aitab pikaealisust saavutada Toitumisteadus on midagi, mis on pikaealisuse ja vananemise valdkonna inimesi väga huvitanud. Ja sadu aastaid on inimesed uurinud, kuidas meie toitumine ning söödava toidu hulk ja tüübid näivad mõjutavat meie vananemist. Kuid see teadus on ka väga keeruline, sest vähemalt inimeste puhul on raske määrata inimestele konkreetseid dieete ja panna neid neid piisavalt kaua järgima, et neid randomiseeritud kliinilise uuringu abil uurida. Seega toetuvad teadlased tavaliselt epidemioloogilistele või vaatlusandmetele. Nad uurivad populatsioone ja võrdlevad erinevate inimeste toitumist ning seejärel uurivad nende inimeste omadusi. Kasutades selliseid näitajaid nagu bioloogiline vananemine, haigestumisrisk või oodatav eluiga, kas teatud dieedid kipuvad olema seotud teatud tulemustega? Probleem on selles, et on väga raske öelda, kas toitumine neid asju põhjustab, ja ka inimestel, kellel on tervislikum toitumine, on ka muid tervisekäitumisi, mis nendega kaasnevad. Seega on väga raske täpselt välja selgitada, millised toitumiskomponendid on olulised. Kalorite piiramise taga peituv teadus Vananemise ja pikaealisuse valdkonnas on uuritud peamiselt toitumiskomponenti, näiteks kalorite piiramine. Juba üle saja aasta tagasi nägid teadlased, et kui loomad piiravad oma kalorite hulka, siis nad kipuvad kauem elama. See pani aluse tervele kalorite piiramise kontseptsiooni uurimise valdkonnale. Kalorite piiramine ei ole nälgimine, vaid tavaliselt umbes 20% kalorite tarbimise vähendamine. Paljude erinevate loommudelite puhul, alates ussist, kärbsest ja hiirest, on inimesed näinud, et kaloripiiranguga loomad kipuvad kauem elama. Üks hoiatus on aga see, et see võib geneetikast olenevalt erineda. Seega viidi läbi uuring hiirtega, mis näitas erineva geneetilise taustaga hiiri. Mõned neist said klooripiirangust kasu, mõned ei mõjutanud seda üldse ja mõned said halvema tulemuse. Me arvame, et klooripiirangu hulk, mida meie keha talub, võib olla geneetiliselt määratud ja et see peaks olema personaalsem raviskeem. Kui püütakse välja selgitada, kas kalorite piiramine on vananemisprotsessile kasulik vananemise aeglustamise mõttes, on üks hoiatus see, et tänapäeva inimesed ei ole veel baastasemel. Meil on suurem kalduvus ülesöömisele. Seega on mõned teadlased jõudnud järeldusele, et kasulik ei pruugi olla kalorite piiramine, vaid kalduvus ülesöömisest hoiduda. Isegi kui te ei saa oma kaloreid piirata nii, nagu on uuritud kaloripiirangu osas, on enamiku inimeste jaoks tõenäoliselt kasulik lihtsalt loobuda ülesöömisest ja keskenduda oma tegelikele kalorivajadustele, mis põhinevad teie energiakulul. Kaloripiirangu avastus oli juhuslik. Seega ei kavatsenud teadlased uurida, kuidas toitumine mõjutab vananemist ja pikaealisust. Nad avastasid juhuslikult, et kui nende, antud juhul rottide, toiduks oli madala kalorsusega toit, siis nad elasid kauem. Pärast seda, kui see paar sada aastat tagasi esmakordselt avastati, jätkasid inimesed selle uurimist ja see sai tõeliselt populaarseks 1970. ja 1980. aastatel ning see jätkub ka tänapäeval, kus inimesed on püüdnud välja selgitada, milline on mehhanism, mille abil kalorite vähendamine minimaalse defitsiidini pikendab eluiga ja tagab terve ja haigusvaba eluea. https://www.youtube.com/watch?v=gwgrCbJdxlM&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=6&pp=gAQBiAQBsAgC Mida toitumisalased uuringud tegelikult näitavad Toitumine on ilmselt kõige enam uuritud käitumine, püüdes mõjutada selliseid asju nagu vananemine ja pikaealisus. Seega on loomadel näidatud, et sellel on üsna märkimisväärne mõju oodatavale elueale. Kuid see ei tähenda, et toitumine peab olema äärmuslik. Seega, kui me ütleme, et sellel on suur mõju, võib see tähendada lihtsalt teatud dieetide, näiteks ületarbimise või paljude selliste asjade söömise vältimist, mille kohta me juba teame, et need on meile halvad, ning lihtsalt mõõduka toitumise pidamist, mis on kooskõlas meie igapäevaste energiavajadustega. Vananemist näivad mõjutavat tegelikult kolm toitumiskomponenti. Seega esimene on see, kui palju me sööme, teine on see, mida me sööme, ja kolmas on ehk see, millal me sööme. Mis puutub sellesse, kui palju me sööme, siis palju teaduslikke uuringuid on kalorite piiramise idee kohta käinud, aga tegelikult on see jällegi isegi väikese defitsiidi säilitamine või selle puudumine. Seega ei suuda enamik meist kogu elu jooksul säilitada 20% kaloridefitsiiti. Seni kuni suudame rahuldada oma energiakuluga kooskõlas olevaid vajadusi ja me ei tarbi üle, arvame, et see avaldab vananemisele üldist tervisemõju. Teine asi, mida on uuritud, on see, mida me sööme. Seega on palju uuritud, kas sellised asjad nagu taimne toitumine on vananemise pikaealisusele kasulikud, ja näib olevat tõendeid selle kohta, et mõõdukalt madala loomse valgu sisaldusega dieet, seega vähem loomsete saaduste, rohkem puu- ja köögiviljade ning täisväärtusliku toidu söömine, on üldiselt parem. Selliste asjade nagu rafineeritud suhkru ja selliste asjade minimeerimine, mille kohta me juba teame, et need on meie tervisele halvad. Kolmas taandub sellele, millal me sööme, ja see on vananemise ja pikaealisuse teaduses tõeliselt uus valdkond. Seega, enamik inimesi ei suuda kaloreid piirata, kuid teadlased on leidnud, et paastumine võib jäljendada mõningaid eeliseid, mida oleme kalorite piiramisega näinud. Kui inimesed saavad päeva jooksul mitu tundi paastuda ja seega ehk oma söömise väikse aknani minimeerida, siis arvame, et see võib korrata paljusid eeliseid, mida oleme kalorite piiramise uuringutes näinud. Selle aja üle, millal see aken peaks tekkima, on endiselt arutelusid. Mõned teadlased viitavad kalorite tarbimist ettepoole suunamisele, st söömine päeva jooksul varem ja paastumine. Kuid me pole ka kindlad, et paljude inimeste jaoks on lihtsam teha vastupidist ja lihtsalt õhtusööki süüa ning kalorite tarbimist varakult piirata. Me pole kindlad, kas sellel oleks sama kasu kui varem alustamisel. Idee, miks sellised asjad nagu kalorite piiramine või paastumine võivad parandada meie vananemisprotsessi ja parandada meie tervist, tuleneb sellest, et meie arvates tekitab see meie kehas hormeesi idee. Hormees viitab kergele stressorile, mis muudab meie keha aja jooksul vastupidavamaks ja tugevamaks stressile. Seega muudavad need lühiajalised kerged stressorid, olgu selleks paastumine või väike kaloridefitsiit, meie keha tugevamaks ja me arvame, et oleme vastupidavamad paljudele muutustele, mida me vananedes näeme. See, mida me sööme, võib muutuda ka olenevalt sellest, kes me oleme. Me teame, et meie geneetika võib määrata, mida ja kui palju me peaksime sööma, aga ka meie vanus võib muuta seda, mida ja kui palju me peaksime sööma. Vanemad inimesed, kellel on suurem kalduvus sellistele asjadele nagu lihaskadu või nõrkus, võivad vajada rohkem valku kui nooremad inimesed, kelle jaoks on teaduslikult näidatud, et madala valgusisaldusega dieet võib olla kasulik. Oluline on meeles pidada, et need asjad pole kivisse raiutud ja neid tuleb tõesti individuaalselt kaaluda. Pole nii lihtne välja selgitada, milline on igaühe jaoks optimaalne või ideaalne toitumine. Me ei tea täpselt, kuidas sellised asjad nagu geneetika inimesi erinevatele dieetidele eelsoodumusega mõjutab, kuid üks viis seda teha on jälgida paljusid neid tervisenäitajaid, näiteks meie bioloogilise vanuse näitajaid, et näha, kuidas meie toitumine meid mõjutab. Kui muudaksite oma toitumist täielikult või kehtestaksite midagi sellist nagu vahelduv paastumine, kas näete seda oma näitajates? Ülejäänud asjad on lihtsalt funktsionaalsed, kuidas te end tunnete. Vananedes ja nõrkuse või lihaskadude tekkeks kalduvuse korral võivad inimesed soovida suurendada selliste asjade nagu valgu sisaldust oma toidus, et veenduda mõne funktsiooni säilimises, mis aja jooksul võivad väheneda. Mida edasi me teaduses liigume ja rohkem neid vananemise biomarkereid arendame, seda kiiremini me mõistame, kuidas toitumine vananemisprotsessi mõjutab. Praegu aga võime öelda, et parim nõuanne on mitte liiga palju süüa ja proovida pidada kinni täisväärtuslikust mahetoidust, milles pole liiga palju loomset valku. https://www.youtube.com/watch?v=oLJ4Oj2l22I Elada paremini, mitte ainult kauem Inimesi on surematuse ja vananemise idee juba väga pikka aega haaranud. Kuid küsimus on selles, kas pikem eluiga on tõesti parem elu? Ja mõnel juhul ehk jah, aga mitte alati. Enamiku inimeste jaoks on oluline elukvaliteet. Me kõik tahame säilitada oma tervist ja funktsioone ning nautida asju, mis teevad elu elamisväärseks. Seega vananemisteaduse eesmärk ei ole mitte ainult eluea pikendamine iga hinna eest, vaid ka terve elu pikendamine. Kas me saame edasi lükata haiguste teket? Kas me saame edasi lükata funktsionaalse languse teket ja hoida inimesi tervena ja funktsioneerivana nii kaua kui võimalik? Me arvame, et kui me sekkume vananemisprotsessi endasse, saame edasi lükata kõiki asju, mida inimesed vananemise peale mõeldes kardavad. See ongi tegelikult eesmärk. Me tahame parandada elukvaliteeti ja seda aja jooksul säilitada. Ja kui see pikendab eluiga, on see lisaboonus. Aga see pole lõppeesmärk. Me teame, et mõnikord on selle kontseptsiooni, mida me nimetame elueaks ja terviseperioodiks, vahel lahknevus. Eluiga on jällegi lihtsalt aeg, mille olete elanud sünni ja surma vahel. Teadlased peavad terviseperioodiks aega, mille jooksul olete elanud tervemas ja funktsioneerivamas olekus. Just seda me püüamegi optimeerida. Kuid mõnikord näeme nende kahe tunnuse vahel lahknevust või ebakõla. Üks näide on see tervise ellujäämise paradoksi idee, mida näeme meeste ja naiste vahel. Keskmiselt elavad naised üle maailma mõne aasta võrra kauem kui mehed. Kuid naised on ka vastuvõtlikumad mõnele vananemisega kaasnevale haigusele. Näiteks artriit ja Alzheimeri tõbi. Keskmiselt kipuvad naised veetma mõne vanusega seotud puude all rohkem aega kui mehed. Mõned võivad väita, et see on parem elu, kuna nad on elanud kauem? Või sooviksite ehk lühemat elu, kuid vabamat elu nendest vananemisega kaasnevatest haigustest? Mõeldes sellele, kuidas me tahame vananemisse sekkuda ja milline on meie teaduse tulemus, taandub see tegelikult kontseptsioonile, mida me nimetame haigestumuse kokkusurumiseks. Seega on idee selles, kas me saame haiguse ja puude algust nii kaugele lükata, et vahetult enne surma suruksime haiguse ajastuse kokku sellesse väga lühikesse perioodi, selle asemel, et see tekiks varem elus ja elaksime nende vananemisega kaasnevate haigustega 20, 30 või 40 aastat? Me arvame, et see on võimalik, sest saja-aastaseid elanikke vaadates on näha, et nad kipuvad haiguste ajastust suruma lühikesele ajale vahetult enne surma. Nad veedavad suurema osa oma elust palju tervemas seisundis. Me tahame välja selgitada, kuidas saaksime selle kõigile võimalikuks teha, et me saaksime võimalikult kaua terved, funktsioneerivad ja õnnelikud olla ning elada head elukvaliteeti. Teine väga oluline asi, mida pikaealisuse teaduse seisukohast meeles pidada, on see, et me ei taha suurendada nn tervisealast ebavõrdsust. Praegu, kuigi rahvastiku keskmine eluiga on veidi alla 80 aasta, tahame tagada, et saaksime kõigile pakkuda pikemat ja tervemat elu, mitte ainult sekkumisi või ravimeetodeid, mis aitavad rikkamatel või jõukamatel inimestel seda saavutada. Ja kuidas tagada, et kõigil oleks võimalikult terve ja pikk elu. https://www.youtube.com/watch?v=t957BN3Z7FE

Peep Vain:
Kui paluksin Sul öelda kõva häälega “Ma olen omakasupüüdlik inimene” – mida Sa tunneksid?
Olen sõnale “omakasupüüdlik” viimasel ajal palju mõelnud. Ja avastanud varjatud lõksu: just see häbi, mida selle sõna juures tunneme, on põhjus, miks meil on raske saada seda, mida tahame.
1. veebruaril uurime seda teemat koos – aga kõigepealt proovi üht asja…
Ütle kolm korda, kõva häälega või kasvõi oma peas:
Ma olen omakasupüüdlik inimene.
Ma olen omakasupüüdlik inimene.
Ma olen omakasupüüdlik inimene.
Noh….mis tunne on?
Mõnel tekib näole ka kaval, veidi nurjatu naeratus…aga enamasti ikkagi pinge või lausa tung püsti karata ja vastupidist väita.
Omakasupüüdlikkus on enamiku inimeste silmis – vähemalt väliselt – pigem häbi- kui auasi.
No justkui ei sobi seda sõna endaga seostada! Piinlik hakkab.
Oleme ju lapsest saadik õppinud, et pooled kommid tuleb õele anda. Et tagasihoidlikkus on voorus. Et ahne palk on hukatus.
Ja nii oleme õppinud oma tahtmisi häbenema.
Ometi on suurem osa meie eesmärkidest, otsustest ja püüdlustest seotud just sellega, mida mina tahan, vajan või igatsen.
Küsimus ei ole selles, kas me oleme omakasupüüdlikud. Küsimus on selles, kuidas.
Kas me häbeneme seda oma omakasu ja anname sellest alateadlikult loobudes ära ka oma jõu? Kas ajame oma kasu nii kangekaelselt taga, et see hakkab meie enda vastu tööle?
Või oskame taotleda oma kasu arukalt – nii, et see on kooskõlas teiste ja tervikuga?
Just neid küsimusi saad uurida ja lahendada 1. veebruari mõtterännakul “Arukas omakasupüüdlikkus”.
Saalis on ruumi 50-le inimesele.
Kaks ja pool tundi juhendatud sisekaemust – rahulikus tempos, muusikaliste pausidega, omaenda turvalises mullis.
Eesmärk ei ole omakasupüüdlikkust välja juurida, vaid see ümber mõtestada: häbitundest neutraalseks, neutraalsest teadlikuks, teadlikust arukaks.
Nii, et Sinu kasu saamine ei vajaks enam õigustamist – ei enda ega maailma silmis.
Broneeri oma koht siin.
Peep
PS Ei saa Tallinnasse tulla? Seekord saad osaleda ka audio-otseülekande kaudu kodust.

Rummu Jüri viimse reliikviaga

1. Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2)Arutle Rummu Jüri ja Robin Hoodi arhetüübi teemal: kes on nad ühiskonnas, kes omade ringis ja iseeneses – sinagi?

Väike rahvas mäletab ja kirjutab end suureks oma kangelaste ja pool jumalate legendidega. Meie rahvus eepose hiid Kalevi poeg on inimlikult ebatäiuslik ning Rummu Jüri ja vürst Gabriel kogu nende röövellikkuses romantiseeritud.
104aastane Eesti on kaetud eepose väidetud poolesaja Kalevi pere jäljega. Mis siis et Kalevi poeg tappis röövis ja vägistas ning me ei tea isegi tema nime. Ah Sohni? Olgu siis Sohni. Mis siis et meie oma vürst Gabriel oli vene vürst kelle tervendajast isa peitis ennast Eesti metsades. Kuna sangar ja šamaan tõid vene väe eestlastele sakslaste vastu appi mõtleme nad ikka omadeks.
Tahame üle oma varju hüpata kas või tule ja vere hinnaga. Kalevi poeg oli töö mees ja ehitaja ent sellest meie ala väärsus tunde leevenduseks ei piisa. Meie viikingitest eelkäijad käisid Rootsit rappimas ja kuningat kiusamas ning meie veename end et see oli Robin Hoodi moodi missioon. Teiste kodus mürgeldamas reliikvia missugune!
Paraku on varanduse jagamine toimunud läbi ajaloo alati tuhandete elude hinnaga. Mõisad põlevad saksad surevad. Mõisad olid balti sakslaste poolt Maarja maale rajatud arhitektuuri väärtused. Vana linnu ja kirikuid on vallutajate vaheldumise rütmis mõõdu tundetult pommitatud ja vilja hoidlatena kasutatud.
Sakste suremine tähendab ka naiste ja laste hukkumist. Nii keiserlik lääne naaber kui tsaari aegne ida naaber rajasid siia paleesid ja koole ning iga mõisa ümber toimis täiusliku tootmis ahelga väike maailm. Mõtlejad peletati kultuur põletati ja majandus taand arendati.
Eestis turritavad tänini taeva poole viina köökide korstnad ja aitade müürid. Nende kõrval lagunevad taas ise seisvumise ajal juhtunud eba õnnestunud omandi reformi taga järjel tekkinud järgmised varemed.
Nõukogude okupatsiooni rajatud kolhooside ja sovhooside hoonete najal uus riikliku põllu majanduse üles ehitamise asemel tagastati lammutati ja unustati. Lenin ees Stalin järel aeti suhted venelastega küüdistamiste vangistamiste ja massi mõrvadega tänaseni sassi.
Põrnitseme kuidas silmitu Putin täna Ukrainas venna tapu sõda peab. Naised lapsed ja kahuri lihaks taandatud ukraina mehed on 21 sajandil eba reaalsel kombel tappes. Vahime abitult rusikas taskus ega saa pealis kaudses info tulvas aru kes-kellega-miks sõdib. Pea asi et meile endile jälle kallale ei tuldaks NATO ja EU appi!
Unistame Kuld ajastust ja lunastajast kelle taas tulekuni jagavad vürst Gabriel ja Kalevi poeg õlg õla kõrval küllust õiglaselt ümber. Paraku kujuneb see vaesuse ümber jagamiseks kui midagi juurde ei toodeta.
Tootmise motivatsioon kaob ilma turuta ära. Nii pere meeste kui päris orjadena oskame ja tahame tööd teha. Kahjuks jaksavad väikesed usinad orientaal meistrid kogu maa ilma turu täis teha. Eesti Volta ja Ilmarine Pöögelmann ja ekskavaatori tehas on koos Kommunaari kingadega ja Klementi kleitidega ajaloo prügi kastis.
Ja mis on siis meie reliikvia? Vabadus kah muidugi jah. Bornhöhe teose järgi on meie reliikvia mitte kirstu täis konte vaid kaunis naine. Agnes aga ka Saarepiiga või Kalevi poja ema on meie poris põlvitav varandus. Meie varemete vaba riigi tulevik oleneb jumalannadest kes tiivad mudast tõstavad et oma mehed rahva juhtideks armastada.
Tõeliselt suur mees ehitab loob hoolib arendab rajab tapmine ja taga ajamine pole enam moes. Kätte maks ja karistamine jäägu Jumala hooleks. Põgene vaba laps! Maatriksist välja.

Tehislik jäätorm USAs:
Nad üritavad peatada hämmastavat progressi USA-s …ja seega ka maailmas.
Kas olete märganud, kuidas see punane riba järgib 2024. aasta täieliku päikesevarjutuse ligikaudset trajektoori? Ja arvestades, et märtsi alguses on tulemas verekuu täielik kuuvarjutus?
Hädaolukorra sekkumine
Tee seda iga kord vaid 10 minutit,
kogu päeva jooksul.
Kabali rühmitus annab Valgusjõududele (mis hõlmab ka sind 🙂 vastulöögi mitmel rindel.
Nad üritavad peatada sügavat progressi suurima läbimurde suunas pärast pimeda ajastu tehisintellekti ajasilmuse algust 250 000 aastat tagasi.
( „Pime aeg“ pidi selleks ajaks läbi olema ja mul pole selle tohutu loo jaoks aega)
Läbimurre, millest ma räägin ja mida nad üritavad ära hoida, on praegu plaanis 17. ja 20. veebruariks .
1. Rõngakujuline varjutus ja tõeline uusaasta 17. veebruaril , avades portaali ühe ema.
2. Neptuuni ja Saturni konjunktsioon ning liikumine edasi 0` Jääras 20. veebruaril … mis uskumatul kombel pole kunagi varem juhtunud – seega võib see viia Kõige-Mis-On-Fundamentaalse lähtestamiseni, sest Gaia on Omniversumi keskusplaneet.
Ainuüksi see on väärt kahetunnist veebiseminari esitlust (varsti tulekul) või 10 artiklit (võib-olla ühte) .
Aga ma kaldun teemast kõrvale…
Nad üritavad seda kõike taas peatada, püüdes USA-s tekitada uue ilmastikukatastroofi selle kunstliku jäätormiga ja muuta selle hullemaks, kui juba ennustatud on.
Seega olgem selged …
Kõik:
• Venemaa/Siber
• Hiina
• Põhja- ja Kesk-Euroopa
• Kanada
• Alaska
• … jne
… on kõik piirkonnad, mis on kurikuulsad oma karmi talveilma ja lumetormide poolest.
Ja ometi … kõigist põhjapoolkera avaratest paikadest just seal tabaks halvav jäätorm, mis “juhuslikult” ka:
• hävitada ligi 100 miljonit inimest
• häirida massilisi vahistamisi ja Kabali jalaväelaste eemaldamist planeedi (USA) vabadusvõtmes
• pidurdada Kabali salakaubaveovõrgustike kokkuvarisemise üha kiirenevat kiirust
• juhtida avalikkuse tähelepanu kõrvale suurtelt paljastustelt võtmeisikute ja nende kuritegude kohta
… juhtub lihtsalt, et USA kontrollib jäätormi.
Tõsiselt?!
Milline äraandmine!
See on rünnak – puhas ja lihtne.
Ja see toimub mööda vana Route 66-t (nüüd I-40), mis on Ameerika Ühendriikides südamekeskse energia peamine südameliin.
Kaasatud on tehisintellekti vähenev tugevus ja eksootiline tehnoloogia, mitte ainult rituaalid.
Ja rituaalidest rääkides…
Vaadake uuesti ülalolevat pilti. See algab kohast, kus tormid EI alga KUNAGI. Keset kõrbe. Tormifrondid tulevad kas põhjast (Kanadast) või üles Pärsia lahest … kus on vesi.
Aga mis toimub täna õhtul… vahetult enne tormi algust… Sedonas Arizonas?
(…mis on enam-vähem koht, kust torm ülaloleval pildil algab)
Umbes pool tundi pärast selle e-kirja saamist toimub ühes võtmevõrgu punktis šokeeriv rituaal, milles osalevad mõned iidse Atlantise kõige tumedamad tegelased. (Seda nimetatakse tseremooniaks… aga see on palju hullem.)
Nad viisid samas kohas läbi sarnase „tseremoonia“ uusaastaööl ja mõne tunni jooksul leidis Šveitsis aset Cobra kirjeldatud inimohvrirituaal .
Nad tegid ühe ka 10. septembril, vahetult enne Charlie Kirki mõrvamist.
Valgusjõud vajavad tegutsemiseks 144K- d.
See video (allpool) selgitab täpselt, mis selle ilmastikusüsteemiga toimub.
Vaadake infot ajavahemikus 3 minutit 30 sekundit kuni 4 minutit 30 sekundit ja infot 9 minuti möödudes, et mõista, mis kahe kokkupõrkuva rindega toimub ja mida sellega ette võtta.

Seda sa teedki…
1. Tehke seda meditatsioonikaitse protokolli
2. Kujuta ette 10 minutit päevas (vali endale sobiv aeg… aga ideaalis enne, kui see torm homme hommikul Texasesse jõuab) sooja punast valgusriba, mis lükkab Põhja-Kanadast ja põhjapooluselt USA-sse sisenenud jäist õhku tagasi põhja, kuhu see kuulubki. (Ja jah, kui see aitab, võid ette kujutada, et teed seda linki Aang, Viimane Õhuvalitseja!).

3. Seejärel lõpeta lühikese versiooniga usaldusväärsest „Mina olen Behemoth” meetodist, kasutades selle video juhiseid .
Kui piisavalt palju meist teeb seda 10 minutit/terve päeva jooksul, saab relvastatud Jäätormi realistlikult tavaliseks lumehunnikuks muuta, mis võib olla nauditav ja lõbus!
…mis ongi jumalanna oma lastele mõeldud.
Teeme seda – sest me ei tohi lasta neil ajajoont madalamale viia ja Planeedi Vabanemist õõnestada –, kuna veebruarikuu tohutu potentsiaal on ohus.
Sõitsime 2024. aastal 8. aprilli varjutuse rajale teel läbi ühe sellise „äkilise“ hullumeelse tormi … ja uskuge mind, see pole meeldiv.
Valige juba praegu kellaaeg … ja ühinegem ning tehkem see ära!
Rohkem on tulemas … püsige lainel.
Teie teenistuses …