Südamekool
Altveski vesiveski hoonetekompleksi juurde kuulunud kuivati – 15x30x ca 17 meetrit – on tänase Südamesalu kinnistule rajatav loodus-loovus-holistiline kool, mille keskel on koolipidaja elukondlik ruum ning maantee pool tall koos õues õppimise ruumiga ja jõe pool klassituba.
Nimi
Südamekool tähendab looduses looval moel üldhariduse ning rekreatsiooni ja rehabilitatsiooni pakkumist nii lastele kui täiskasvanutele.
Eesmärk
Südamekool sünnib lähtuvalt sotsiaalsest tellimusest ja kogukonna vajadusest.
Metoodika
Südamekooli rajamiseks on Tartu Ülikooli humanitaaria magister Kati Saara Murutar juurde õppinud pedagoogikat ja projektimaastikul majandamist. Koolipidajal on kunstiharidus (Pärnu Kunstikooli esimene lend + Tallinna kunstiülikooli ettevalmistuskursus), muusikaharidus (Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi muusika, joonestamise ja bioloogia kallak), tantsukoolitus balletistuudios Pärnu teatri Endla juures (Aita Indrikson, Inna Sulg, Mait Agu ja Laine Mägi).
Murutaril ja Aabrami hobulausujad MTÜ-l on nii laste kui täiskasvanute laagrite ja koolituste pidamise kogemust enam kui 30 aastat.
Steiner-holistiline metoodika on Mikk Sarve algatatud õuesõppe analoog. Koostööpartnerid on Waldorfkool, Holistika Instituut, president Kersti Kaljulaidi fond, Alar Krautmanni kool ning rahvusvahelise võrgustikuga
Семейное образование – проект Игоря и Валентины Чапковских – Семейное образование
Südamekool kuulub ühisesse võrgustikku Lilleoru (Ingvar Villido), Adila-Pihali (Urmas Sõõrumaa), Pesa (Ralf Neemlaid) ja Sänna kultuurimõisaga (pk Noor).
Teisalt on olemas koostöine võrgustik Nuiamäe, Juurimaa, Rebala ja Ranna Rantšo kauaste kolleegidega.
Rahastamine
Südamekooli rahastab
1) Südamesalu omanik Kati Saara Murutar
2) Südamesalu hobusekasvatust, produktsiooni ja koolitusi korraldav MTÜ Aabrami hobulausujad
3) Projektimaastik

Ettevõtluse toetamine

https://culture.ec.europa.eu/funding/cultureu-funding-guide/discover-funding-opportunities-for-the-cultural-and-creative-sectors
www.rapla.ee – tegevustoetused
https://www.pria.ee/uudised/jaanuaris-avanev-toetus-soodustab-maapiirkondades-kaasaegse-ettevotluskeskkonna-rajamist
https://www.pria.ee/toetused/maapiirkonna-ettevotjate-konkurentsivoime-suurendamise-investeeringutoetus-2026
Keskkond
Südamesalu haridus- ja rekreatsioonikeskus on oma pokumaa ja puudesaluga Vigala jõe kaldal läbinisti ja tõeliselt roheline kool Kuusiku hoiualal.
Talli ees päikesekatuse all pakume hipoteraapiat ja loodusharidust.
Elukondlike ruumide 1. korrusel on erakooli-loovlaagrite esmane klassituba koos abiruumide ja raamatukoguga.
Jõepoolse ristküliku kohale ehitatava katuse all 2. ja 3. korruse tasandil on edaspidi arendatava erakooli ruumid.

Ah, ema, mul kingi hobu!

Samal ajal, kui avamaailm kõneleb hobuse väest ja vabameelsusest, meenutab eestlase sisekosmos hobuse kannatust ja kannatlikkust. Meie keel väljendab võrdlevaid suhtumisi nii: „Köhib nagu hobune. Mees perutab, naine lööb üle aisa ja last tuleb ohjes hoida.“
Urbaniseerumine ei sega linlikuski miljöös üksteist loomadega võrlemast: rebane, koer, lehm, siga, jänes, orav, ninasarvik, rott on kestev Krõlovi-pärane ümberütlev valmilik valimik.
Hobulausujatesse kui šamaanidesse suhtuvad hipoinimesed nii ja naa – mujal tunnustav, meil muigav tiitel on pealkirjana Nicholas Evansi raamatu ja selle filmi nimi, millega Scarlett Johanson oma tähelendu alustas. Pilgrim on palverändur nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Jean M. Auel kirjutas samaväärse ja sama paksu teose „Hobuste org“ koopakaru hõimust ning „Telder mustang“ on üks Ernest Seton-Thompson lugu loomadest.
Tehisaru võtab pegasuste, ükssarvikute ja kentauride liiginimetuse kokku: „Hobused on kirjanduses sageli ustavuse, jõu ja vabaduse sümbolid, esinedes nii lastekirjanduses kui ka ajaloolistes romaanides. Nad sümboliseerivad ränduri kaaslast, rasket tööd ja emotsionaalset sidet inimesega. Tuntud teosed käsitlevad hobuste elu, taltsutamist ning nendevahelisi suhteid, pakkudes sügavaid pilguheite hobumaailma.“ – Google.com AI
Nii kirjanduses kui hobuinimeste reaalias on hobuslaste nimed juba iseenesest kunstiteosed. „Must iludus“ – Anna Sewall – Ginger ja Merrylegs, Terry Pratchet „Discworld novels“ – Surma ratsu Binky, Orwelli „Loomade farmi“ Boxer, Mollie ja Clover, Stephen Kingi „Dark tower“ – Glue Boy…
Kui Anna Karenina oleks rohkem tegelnud oma Fru-Fruga, mitte keelatud armastusega, poleks Tolstoil olnud põhjust teda rongi alla kirjutada… Kui Don Quijotte ei oleks Rocinante seljast tuuleveskeid rünnanud, teener ja eesel kannul, poleks Miguel de Cervantes klassik.
Tolkien ristis oma kirjutatud hobused nii: „The Silmarillon“ – Windfola ja Fingolfini hobu Rochallor, „Sõrmuste isand“ – Aragorni ratsu Roheryn.
Artur Conan Doyle ei jäädvustanud vaid Baskerville’ide koera, vaid ka ratsu Silver Blaze. Marguerite Henry teoses „Stormy, Misty’s foal“ on lisaks ka nimi Wings.
Meie valimikus on: Aimee Beekman „Kurb hobune“, Mait Raun „Hobused“, Ene Sepp „Sügis, hobused ja vabadus“ ning Kadri Kõusaar „Vaba tõus“ sümbolistliku täkuga.
Kirjastuse Koolibri välja antud teatmikud hobustest ja nende tõugudest on täna 7-eurosed. Raigo Kollom on kirjutanud ilukirjanduse piirimail balansseerivad „Hobused, keda mäletan“ ning EHKÜ poolt üllitatud „Eesti hobune“.
Kustkohast pärineb pealkirja fraas, pärite? Itaalia kurbade laulukeste pärandist, mis on meie mitmete generatsioonide pärimusmälus Heli Läätse häälega. Püsime veel sadulas, härrased!

AH, EMA, KINGI MUL HOBU
Mamatschi
(Oskar Schima – Franz Xaver Kappus)
Heldur Karmo 1974

Kord elas armas väike poisu
ja päevast päeva mangus ta:
„Ah, ema, kingi mulle hobu,
nii rõõmu suurt mul teeksid sa!”
Sai vankri kingiks väikemees,
kaks kimlit martsipanist ees…
Poiss vaatas neid, siis nuuksus ta:
„Selliseid ei tahtnud ma!”

REFR.: Ah, ema, kingi mul hobu,
nii rõõmu suurt mul teeksid sa.
Ah, ema, selliseid ei tahtnud ma!

Läks aeg ja nääri eel ta ihkas,
et seisaks hobu kuuse all.
Ja nääritaat, nii kuidas oskas,
ka selle soovi täitis tal.
Sai neli raudjat pruunist puust,
kel lakk ja kabjad valgest luust…
Poiss vaatas neid, siis nuuksus ta:
„Selliseid ei tahtnud ma!”

Nii läksid päevad, kuud ja aastad
ning poisist kasvas lõpuks mees.
Kord vanker must ja neli hobust
seal seisma jäid ta maja ees.
Ja pisarsilmi paljapäi
mees kalli kirstu kõrval käis
ning lapsepõlve soovid kõik
nüüd see talle meelde tõi.

Esitaja: Heintje, Leila Negra, Vera Lynn, Margot Eskens, Heli Lääts, Voldemar Kuslap

Reede 13. on kõigi põletamata nõidade päev. Voodist ei tohi vasaku jalaga välja tulla. Vastsündinud titte ei tohi kiita – kaetab ära. Jalanõud ei või olla varvastega ukse poole – haigeks jääd. Voodi ei tohi olla jalutsiga ukse suunas – viiaksegi jalad ees ära. Mustast kassist me parem ei räägi. Kui leib kukub maha, anname talle musi. Selili leiba ei pane. Kannale astumine tähendab, et saad tema pulmas tantsida. Teine teiselt poolt posti minek ajab tülli. Lõhutud peegel toob 7 aastat õnnetut armastust – aga üldiselt ju toovad killud õnne. Kui luksud, klatšitakse. Redeli alt läbi ei lähe. Laua ääres nurga kohal ei istu. Üle läve tähtsaid asju ei räägi ega ulata. Kukkuv nuga teatab saabuvast külalisest – kahvel ka. Kui päike on loojas, ei vii titte õue, ei korista ega mürista. Enne lapse sündi talle asju ei osta. Harakas toob klatši, ronk sõnumeid. Saatust narrida ei tohi ei bussi ega rongi eest lipsates ega vene ruletti mängides. Külilikukkunud torditükk hoiatab, et mehele ei saa. Viimane lonks pudelist ennustab poega, enne kevadist välku kivile istumine põiepõletikku. Neljaleheline ristik ja enam kui neljaõieleheline sireliõis tuleb ära süüa. Leptriinu näitab ära lennates, kuspool kallim on. Tagurpidi selga tõmmatud särk ennustab keretäit. Midagi maha unustades pigem ei lähe tagasi – kui lähed, istu – ja vaata peeglisse. Kotti maha ei pane – raha kaob. Toitu aknast välja ei viska – ei lindudele ega loomadele ka mitte. Toas ei vilista – tulekahju tuleb. Mahakukkunud sool toob pahandust. Vihmavarju toas lahti ei tee. Vanaaastaõhtul tuleb 9x süüa 12 – 13? – erinevat rooga. Uuel aastal peab esimesena sisenema mees. Näpuga näidata pole hea. Langevat tähte nähes tuleb soovida…

Kai Tamm:
REEDE JA KOLMETEISTKÜMNES – HIRMU VÕI ÄRKAMISE SÜMBOL?
Reede ja kolmeteistkümnes on üks tuntumaid ebausukombinatsioone maailmas. Paljude inimeste jaoks tähendab see päev midagi, mida tuleks karta, vältida või vähemalt võtta erilise ettevaatusega. Just sel päeval lükatakse edasi olulisi otsuseid, välditakse reisimist ja oodatakse alateadlikult, et „midagi halba“ võiks juhtuda. Kuid kust see hirm tegelikult pärineb – ja kas sellel on ka teine, vähem räägitud pool?
Reede allub planeet Veenusele, armastuse, ilu, naudingute ja elurõõmu sümbolile. Algupäraselt oli see päev seotud harmoonia, suhete ja elunautimisega. Paradoksaalsel kombel muutus reede negatiivseks alles kirikliku maailmapildi kujunemise käigus, kui Veenuse ladinakeelne nimetus Lucifer – valgusetooja – seostati langenud ingliga. Nii nihkus tähendus valguselt ja elujõult patu, kiusatuse ja karistuse sümboliks.
Kolmeteistkümnes number on samavõrd vastuoluline. Ühelt poolt on see paljudes kultuurides kardetud arv, teisalt aga sügava muutuse ja ülemineku sümbol. Hirm kolmeteistkümne ees on nii levinud, et sellel on isegi nimi – triskaidekafoobia. Selle mõju on märgata igapäevaelus: mitmetes hotellides ei ole 13. korrust ega tuba numbriga 13, mõnes riigis jäetakse vahele 13. iste lennukis või haiglapalatis. Inimene justkui usub, et numbri eemaldamine eemaldab ka võimaliku ohu.
Tegelikkuses räägib see rohkem inimese psühholoogiast kui numbrite olemusest. Kui kollektiivne teadvus on otsustanud, et miski on „halb“, hakkab inimene seda alateadlikult kinnitama – märkama rohkem ebaõnnestumisi, tõlgendama juhuseid negatiivselt ja omistama sündmustele sümboolset tähendust. Nii muutub ebausk iseennast täitvaks ennustuseks.
Ajalooliselt hakati kolmeteistkümmet laiemalt kartma alles keskajal. Üheks murdepunktiks peetakse templirüütlite massilist arreteerimist reedel, 13. oktoobril 1307. See sündmus jättis sügava jälje Euroopa kollektiivsesse mällu ja kinnistas arusaama, et reede ja kolmeteistkümnes koos toovad kaasa reetmise, kaotuse ja hävingu. Kristlik sümboolika lisas siia veel Juudas Iskarioti kui viimse õhtusöömaaja kolmeteistkümnenda külalise kuju ning ristisurma reedel.
Ometi ei ole see tõlgendus universaalne. Paljudes kultuurides on kolmeteistkümnes olnud hoopis püha arv. Mehhikos sümboliseerib see Päikest ja loovat mehelikku jõudu. Muistsetes kalendrites tähistas kolmeteistkümnes sageli tsükli lõppu ja uue algust – mitte surma, vaid muutust. Ka numeroloogias ei ole kolmeteistkümnes „halb“ number, vaid arvu 1 (algus, tahe) ja 3 (looming, kasv) liit, mis viib neljani – struktuuri, vastutuse ja reaalsuse numbrini.
Inimese jaoks, kes on sündinud kolmeteistkümnendal kuupäeval, võib see arv olla hoopis õnnetoov. Sellised inimesed on sageli praktilised, töökad ja järjekindlad, kelle edu tuleb püsivuse, mitte juhuse kaudu. Kui inimene on sündinud ka reedel, võib reede ja kolmeteistkümnes olla tema jaoks hoopis õnnepäev – aeg, mil asjad liiguvad loomulikult ja soodsalt.
Ebausk ei ole iseenesest rumalus, vaid sümbolite keel. Küsimus ei ole selles, kas sümbol „on hea või halb“, vaid millise tähenduse inimene talle annab. Must kass ei too õnnetust, number 13 ei põhjusta katastroofi ja reede ei ole karistuspäev. Kui inimene teeb neist oma alateadvuses hirmu märgid, hakkavad need hirmud kujundama tema reaalsust.
Reede ja kolmeteistkümnes ei ole seega mitte karistus, vaid peegel. See päev toob pinnale meie uskumused, hirmud ja ootused. Mõnele tähendab see ärevust ja kaost, teisele aga vabanemist vanast ja julgust astuda tundmatusse. Kolmeteistkümnes on alati olnud piir – uks, millest kas kardetakse läbi minna või minnakse teadlikult edasi.
Võib-olla ei peaks reede ja kolmeteistkümnese ees peatuma hirmuga, vaid küsima endalt: mida ma kardan kaotada – ja millest olen valmis lahti laskma?

13
1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta numbrid õiges käändes ja vormis arvsõnadena välja 3) kujunda ja kirjuta oma suhtumine ebaususse
Oleme kujunenud eba usklikkuse tšempionideks sest oleme ühendanud maa usu varjutatud püha kirja hirmu religiooni teadmatuse usundi ning info müras moonutatud vana rahva tarkuse. Me kardame 13 kuu päevale sattuvat reedet väldime hotellide 13 korrust ja sülitame üle vasaku õla kaitse inglile näkku.
Eriti kohutav on üle tee jalutav must kass kelle sugused Mihhail Bulgakovi raamatu Meister ja Margarita ees kujul on sageli ristitud Peemotiks seoses kroonilise lugematusega teadmata et Pontius Pilatus laskis kõik peemotid kinni püüda ja hukata.
Ainus riik kus elatakse tõese tõe pärase ja tõe näolise 13 kuulise kalendri järgi on Etioopia.
Üle jäänud maa ilm tiksub 7 sajandit 12 kuuks pusserdatud kalendrit seirates erinevaid päevade arve ja liikuvaid pühasid rehkendada.
Avesta kõigi usundite esi ema kalendris on mälestus 13 kuust kevadise pööri päeva eelne leina nädal mil mälestatakse planeedil Maa tegeliku nimega Gaia elanud algseid rasse.
Ühtlasi on meil põhjust mälestada koos 13 ühe pikkuseks paigas kuuks jaotunud kalendriga tühistatud ürg naiselikkuse iidset väge. Inim küsimuse peale mida tähendab kuradi tosinaks tituleeritud arv otsib tehis aru sekunditega vastuse 13 tähendab võimsat transformatsiooni vanade tsüklite lõppu ja uue evolutsioonilise rännaku algust. Ta tähistab distsipliini ja töö abil takistuste ületamist ning uuesti sündi. See number tähtsustab karmalises koolis jumalikku nais energiat ja valgustatust.
Meenutagem et aasta tuhandete jooksul on nihkunud planeedi telg ning sellega koos kogu meie tähis taeva asetus mille järgi on Sodiaagi täht kujude kaupa reastatud täht kujud ja nende mõju alla sündimine. Seega kutsub ka akadeemik Einasto koos oma kool konnaga silmas pidama tõsi asja et täht kujud on tulnud 2 nädala võrra ette poole. Kui sa kuidagi ilma horoskoopide ja päeva prognoosideta elada ei saa arvesta palun vähemasti sellega.
4)Loe ja refereeri
Iidne tarkus ja unustatud rituaalid
Ammustel aegadel, kui inimesed elasid rohkem kooskõlas looduse rütmidega, oli reede 13. hoopis püha päev. See polnud mitte lihtsalt tavaline kuupäev kalendris, vaid jumalanna päev – aeg, mil pidustati elu ennast kõigis selle vormides.
Meie esivanemad uskusid, et just sel päeval on naiselik energia oma tipul. See oli aeg, mil pühitseti elu igavest ringkäiku – sündi, kasvamist ja surma.
Manifesteerimise maagiline hetk
Tänapäeval räägime palju manifesteerimisest, aga kas teadsid, et reede 13. peeti just selleks ideaalseks? Usuti, et sel päeval on eriti soodne:
• Kutsuda oma ellu tarkust ja teadmisi
• Suurendada oma viljakust (olgu see siis füüsiline või vaimne)
• Tugevdada oma naiselikku olemust
• Avada oma loomingulist potentsiaali
• Tuua oma ellu ilu, selle igas vormis
Loomingulisuse lätted
Reede energia iseenesest on juba loominguline ja inspireeriv. See on nagu värske tuuleõhk, mis puhub läbi su ideede ja projektide. Kui sa tunned, et oled loomingulises ummikus, siis just reede 13. võib olla see päev, mis avab su sisemised blokid.
Samal ajal on see ka suurepärane hetk, et:
• Tõmmata kokku lahtised otsad
• Panna kõrvale ideed, mis vajavad veel küpsemist
• Lubada endale midagi head
• Uuendada oma ilurutiine ja hoolitseda enda eest
Kuu ja naise müstiline side
Kas oled kunagi mõelnud, miks just number 13 on nii eriline? See pole juhus. Aastas on 13 kuutsüklit ja naise keha järgib seda sama rütmi. Pole ime, et paljudes kultuurides on number 13 seotud just naiseliku energia ja viljakusega.
Tõe varjamine ja nõiajaht
Aga kuidas siis juhtus, et see võimas ja püha päev muutus kardetud ebaõnnepäevaks? Vastus peitub ajaloos ja võimu kuritarvitamises.
1487. aastal algas tume ajajärk, kui Heinrich Kramer hakkas taga kiusama vabu mõtlejaid ja jumaliku naiseliku energia kandjaid. Paljud ravitsejad ja targad naised hukati nõidadena. See polnud mitte ainult füüsiline genotsiid, vaid ka vaimne – püüd kustutada iidset tarkust ja naiselikku väge.

Taasavastamise aeg
Aga teadmine ei kao kunagi täielikult. Täna, sajandeid hiljem, on meil võimalus taasavastada reede 13. tõeline olemus. See pole mitte õnnetuse päev, vaid hoopis:
• Vaimse valgustatuse hetk
• Jumaliku naiseliku energia kõrgpunkt
• Tervendamise ja tasakaalu leidmise aeg
kui kalendris läheneb reede 13., ära lase end hirmutada vanadest eelarvamustest. Selle asemel mõtle, kuidas sa saaksid seda päeva kasutada enda ja maailma tervendamiseks. Ehk on just see päev, mil sa avastad endas seni varjatud ande või leiad julguse astuda esimene samm oma unistuste poole?
Reede 13. pole mitte õnnetus, vaid kingitus. Kasuta seda targalt ja lase sel päeval oma elu valgustada!
https://maagiapood.ee/blogi/reede-13-saladused-ja-varjatud-vagi

5)toimeta Wikipedia tekst – lingvanex.com tõlge
Reede 13 (ka 13 ja reede, 13. kuupäev ja reede) tähistab lääneliku ebausu kohaselt ebaõnne päeva.[1][2][3][4] 13. kuupäev langeb vähemalt korra aastas reedele, aga seda võib juhtuda aastas ka kolm korda.[5] Selle päeva ebaõnnega seostamise algne põhjus pole selge, kuid pakutud on mitmeid versioone.
Ajalugu
Number 13
Selle numbri seos ebaõnnega ilmneb mitmes kultuuris ja religioonis, üks neist on näiteks põhjamaade usund, kus numbri halb maine tuleneb müüdist, mille kohaselt 12 jumalust pidasid õhtusöömaaega ja kutsumata külaline, 13. jumalus Loki õhutas edukalt üht jumalust teist tapma.[6]
Kristlus
Kristlikes maades on 13. kuupäeva reede halva maine üheks põhjuseks on Jeesuse ristilöömine reedel, sest Vana-Roomas hukati kurjategijaid sel päeval ning Kristuse hukkamisele eelnenud pühal õhtusöömaajal osales 13 inimest.[5]
Euroopa
Reede ja 13. kuupäeva halvaendeline seos hakkas Euroopas levima 19. sajandil seoses sellega, et nii Euroopas kui Ameerikas oli tavaks hukkamisi läbi viia reedeti ning kui see sattus samale ajale õnnetuks peetava numbriga, peeti seda eriti halvaks õnneks.[5][6]
Ameerika kirjanik Katherine Kurtz on nimetanud reede ja kolmeteistkümnenda kui õnnetu päeva fenomeni alguseks reedet, 13. oktoobrit 1307, mil Prantsusmaal arreteeriti Prantsusmaa kuninga Philippe Ilusa korraldusel kõik templirüütlid.
Eesti
Eestis hakati reede 13 seostama ebaõnnega 19. sajandi keskpaigas siin maarahva seas levinud nn. taevakirjadega. 1840. aastal sakslaste kaudu Baltimaadesse jõudnud käsikirjalist üllitist anti käest kätte, selle sisu kirjutati ümber ja hoiti alles, et kaitsta kodu õnnetuste ees. Samas kirjas olid loetletud aasta õnnetuimad päevad, muuhulgas ka reede ja kolmteist.[5]
Reede 13 kultuuris
1907. aastal ilmus kirjanik Thomas W. Lawsoni teos “Reede 13”, kus börsimaakler kasutab selle päevaga seotud ebausku ära, et tekitada Wall Streetil talle tulus paanika.[7][8]
1980. aastal linastus menukaks kujunenud õudusfilm “Reede 13” (“Friday the 13th”)[9], millele on järgnenud tosin järge ja uusversiooni.
„Kalendriaastal on 13 kuud, igaüks 28 päeva, mis on jagatud täpselt 4 nädalaks (13 × 28 = 364). Aasta lõpus pühana lisanduv lisapäev (pärast 28. detsembrit ehk võrdne 31. detsembri gregooriusega), mida mõnikord nimetatakse „Aastapäevaks“, ei kuulu ühegi nädala alla ja toob kokku 365 päeva. Iga aasta langeb kokku vastava Gregoriuse aastaga, seega langeb 1. jaanuar Cotsworthi kalendris alati Gregoriuse 1. jaanuarile.[a] Kaksteist kuud nimetatakse ja järjestatakse samamoodi nagu Gregoriuse kalendris, välja arvatud see, et lisakuu lisatakse juuni ja juuli vahele, ja nimetatakse Soliks. Suve keskel (selle põhjapoolkera autorite seisukohalt) ja aasta keskpaiga pööripäeva kaasa arvatud asuv uue kuu nimi valiti austusavaldusena päikesele.[4]
Rahvusvahelise püsikalendri liigaastad sisaldavad 366 päeva ja selle esinemine järgib Gregoriuse reeglit. Igal aastal on liigaasta, mille arv jagub 4-ga, kuid mitte siis, kui aastaarv jagub 100-ga, välja arvatud juhul, kui see jagub ka 400-ga. Ehkki 2000. aasta oli liigaasta, olid aastad 1700, 1800 ja 1900 tavalised aastad. Rahvusvaheline püsikalender lisab liigaastate lisapäevaks 29. juuni – laupäeva, 28. juuni ja pühapäeva vahel Sol 1. Iga kuu algab pühapäeval ja lõpeb laupäeval; järelikult algab iga aasta pühapäeval. Aastapäeva ega hüppepäeva ei peeta ühegi nädala osaks; neile eelneb laupäev ja järgneb pühapäev, mis teeb pika nädalavahetuse.
Selle tulemusena on konkreetsel päeval IFC-s tavaliselt erinev nädalapäev kui kõigis traditsioonilistes kalendrites, mis sisaldavad seitsmepäevast nädalat. IFC on aga selles osas peaaegu ühilduv maailmakalendriga, sest see algab ka pühapäeval ja aasta lõpus on lisapäev ja keskel hüppepäev, välja arvatud IFC hüpped Gregoriuse 17. juunil ja TWC hüpped kaks nädalat hiljem, 1. juulil. Kuna see iidse nädalatsükli vaheaeg on olnud selle vastuvõtmise vastu tõstatatud suur murekoht, on lahenduseks pakutud erinevaid liiganädala kalendreid.“
Wikipedia.org
6)paranda vead ja tõlgi
Lemmikud Eesti ebausud?
Tervist, my Estonian friends and partner all seem to follow some amusing superstitions. They know the superstitions are nonsense yet still will not break the rules.
My favourite ones are:
1. If you put your bag on the ground money will fall out.
2. If you whistle indoors or in sauna it could burn down.
3. If you take off your shoes and put them pointing towards the door someone will get sick (or something like that).
What are some other Estonian superstitions?
46·91
________________________________________
EloquentPickle•Promoted

7)oma suhtumise kujundamiseks sirvi järgnevaid materjale

https://www.folklore.ee/pubte/forselius/est_index.html
http://seiklusjutud.blogspot.com/2024/11/eestlased-on-ebausklikud.html
https://loodusveeb.ee/et/themes/kultuuriparand/eesti-muinas-ja-rahvausund-ning-loodus

Serena Selene: VESI ON PORTAAL
MITTE LIHTSALT DUŠŠ
Sa ei pese end lihtsalt.
Sa õnnistad vett –
ja palud sellel puhastada ka sinu hinge.

Vesi ei ole lihtsalt vedelik.
See on teadlikkus.
Elav energia, mis kuulab, mäletab ja muundab.
Iga kord, kui astud duši alla,
sisened pühasse tseremooniasse –
ruumi, kus nähtamatud emotsioonid, mõtted ja koormad saavad vabaneda.
Enne kui vesi puudutab sinu nahka, räägi sellega:
“Võta see, mis mind enam ei teeni.”
“Vabasta mind hirmust, süütundest ja kurbusest.”
“Too mind koju enda juurde. Puhasta minu energia. Rahusta mu hinge.”
Sest vesi vastab sinu kavatsusele.
See paitab sinu energiavälja.
See imbub sinu pooridesse –
see kannab minema vana, tiheda, seisva.
See ei ole lihtsalt hügieen.
See on enesearmastuse akt.
See on viis palvetada oma kehaga.
Tervendada – mitte sõnadega, vaid kohalolekuga.
Seega järgmine kord… ära kiirusta.
Tunne. Hinga. Ole.
Sest sa ei ole vee all üksi.
Sind hoiab üks universumi puhtamaid elemente.
Universaalse armastuse ja voolavusega

Hannes Võrno: Viimastel aastatel on hakanud juhtuma midagi imelikku. Mitte taevas, vaid pressiteadetes. Nimelt selgub aina sagedamini, et teadus on jälle „avastanud” midagi vapustavat. Ja kummalisel kombel juhtub see avastus peaaegu alati Jeesuse ligikaudses jalajäljes, ideaalis koos kaamera, drooni ja kolme kommunikatsioonispetsialistiga.
Kord leitakse koobas, kus „võis viibida”. Teinekord kild, millel „on tugev seos”. Siis tuleb DNA – see kõikvõimas pühitsetud vedelik, mida saab tilgutada ükskõik mille peale ja öelda, et nüüd räägib teadus ise. DNA on uus oraakel. Erinevus on vaid selles, et Delfi ja BBC jõuavad sündmuskohale kiiremini kui pühitsetud preestrid.
On tekkinud omamoodi uudisreservaat. Hästi toidetud, hästi rahastatud. Seal ei loe enam, kas midagi on tõsi, vaid kas see raputab. Info kaal ei sõltu sisust, vaid skandaalsusest. Kui ei raputa, pole uudis. Kui raputab, on „teadus ütleb”.
Huvitav on aga see, kuhu teadus ei vaata.
Näiteks prohvet Muhamedi (rahu olgu tema üle) DNA-d ei otsi keegi. Mitte sellepärast, et ei suudaks, vaid sellepärast, et ei julge. Seal lõpeb äkki uudishimu ja algab delikaatsus… Teadus muutub viisakaks. Kaamera keeratakse ära. Pressiteade jääb kirjutamata.
Samuti ei näe me kunagi lugu sellest, kuidas keegi kraabib Armstrongi skafandri saapatalla alt pinnast ja küsib, kas see on ikka Kuult. Kujutad ette? „Uus uuring seab kahtluse alla Kuule jõudmise.” See oleks liiga ebamugav. Seal on juba kokkulepe olemas. Mõned müüdid on lukus, mõned on lahti.
Aga Noa juuksekarv – oh, see on kuld. Kui homme leitaks juhuslikult üksainus karv, piisaks sellest kaheksaks osaks mammutlikku telesarja. Esimeses osas nutab šokeeritud juhtivprodutsent. Teises osas ütleb õhetav teadlane „see on erakordne”. Kolmandas osas öeldakse läbisegi, et „küsimusi on rohkem kui vastuseid”. Ja kaheksandas osas ei öelda enam midagi, sest vaataja on juba edasi liikunud järgmise raputuse juurde.
Kõige naljakam polegi see, et inimesed seda vaatavad. Inimesed on alati lugusid armastanud. Naljakas on see, et kogu see tsirkus toimub teaduse sildi all, samal ajal kui teadus ise istub kuskil nurgas, piinlikkust tundes ja mõeldes, millal tema nimi jälle laenuks võetakse.
Aga pole hullu. Juba homme leitakse uus kild, uus jälg, uus „üllatav seos”. Ja meie saame jälle raputatud. Mitte tõe pärast, vaid sellepärast, et raputamine on saanud sisuks.
Ja kui ei raputa, siis pole ju uudis.

Hannes Võrno: Epstein on mees, kes astus noorena üle läve, kust tagasi ei tulda. Seal ei anta lepingut paberil. Seal antakse teadmine. Pärast seda on kaks võimalust: sa kas kaod või muutud millekski, mida enam ei puudutata. Surelikkus ei ole bioloogiline seisund, vaid ligipääsu puudumine.
Tema eripära ei seisnenud võimus, vaid võrdsuses. Ta oli „võrdne” kõigiga, kes tema ümber liikusid, sest nad osalesid samas vaikses rituaalis. Mitte müstilises, vaid administratiivses. Vastastikuse haavatavuse korrastamises. Süsteemi puhastamises enne uue õukonna saabumist.
See, mida maailm näeb – nimede, vihjete ja poolikute ülestunnistuste jada – ei ole õigusemõistmine. See on meeldetuletus. Et keegi ei ole kõrvaltvaataja. Et osalus ei ole valik, vaid positsioon. Ka sina oled selles mängus, isegi kui sa sellest ei teadnud.
Selles protsessis ei jagata kättemaksu. Jagatakse palka. Igaüks saab selle, mille on välja teeninud. Sest igal isandal on isand ja ahel ei lõpe seal, kus sina tahaksid, et ta lõppeks.
Sõnumitooja ütles: keegi ei sure. Vähemalt mitte nii, nagu rahvas loodab. Kaovad nimed, vahetuvad rollid, liiguvad maskid. Aga tõusevad need, kes tunnevad mängu ära ega oota enam päästmist.
Ülejäänud aplodeerivad. Kardinate taga tehakse inventuuri.

THE ANUNNAKI: MYTH AS COSMIC MIRROR, NOT COSMIC REPORT
When the ancient tablets speak of the Anunnaki, Hermetics teaches us not to ask first “Did this happen exactly as written?” but rather “What law of reality is being revealed through this story?”
Because in the ancient world, truth was rarely delivered as history—it was delivered as myth encoded with principle.
The Anunnaki narrative is not merely about beings descending from the heavens. It is about consciousness descending into matter.
In Hermetic terms, Nibiru is not simply a wandering planet. It represents a higher, unstable state of existence—a realm of advanced intelligence that cannot sustain itself without interaction with denser worlds. Gold, in this context, is not just a metal. It is solar matter, the symbol of incorruptible essence, the same gold sought in alchemy: that which stabilizes, conducts, and preserves spirit.
Gold is consciousness condensed.
Earth, then, is the crucible. The dense realm where spirit is slowed, shaped, and tested.
When the tablets describe humanity being “engineered,” Hermetics hears something subtler: the awakening of the rational soul within the animal form. The fusion of “Anunnaki DNA” with early hominids mirrors the Hermetic teaching that Nous—divine mind—was implanted into the human vessel. Not to make slaves, but to create operators of matter.
Mining, in this light, is not only physical labor. It is the extraction of value from chaos. Humanity was born into toil because toil is how consciousness refines itself. The mines are the world. The gold is wisdom wrested from experience.
Enki, the archetypal scientist and benefactor, aligns perfectly with the Hermetic figure of the Divine Instructor—the same intelligence later called Thoth, Hermes, or Prometheus. He represents knowledge given prematurely, compassion that disrupts hierarchy, and the eternal tension between rulers of order and bringers of enlightenment.
When humans begin to question servitude, this is not rebellion—it is initiation.
At that moment, the “gods” must withdraw.
Why? Because Hermetic law is clear:
That which is guided externally can never awaken internally.
The Anunnaki fading into myth mirrors the withdrawal of higher guidance once humanity reaches the threshold of self-awareness. The gods do not abandon us; they recede into the inner worlds, waiting for humanity to rediscover them through wisdom rather than worship.
Thus, the Anunnaki story is not about extraterrestrial domination—it is about the burden of consciousness. To be human is to carry divine fire inside animal flesh, to labor in the world while remembering the stars, to refine inner gold while surrounded by stone.
And here is the deeper, uncomfortable Hermetic truth:
We are still mining.
Not gold from the Earth—but truth from illusion, order from chaos, self from shadow.
The ancient story does not point backward to lost gods.
It points forward—to what humanity must become.
Words of Wisdom
Do not look to the skies for returning Anunnaki.
Look inward, where the true architects reside.
The gold they sought was never beneath the ground.
It has always been within you—waiting to be refined.

SEEMNETE KÜLVAMINE JA MANIFESTATSIOON
Seemnete külvamise päev. Meie kundalini kanal on aktiivselt kirkuses ja väes. See, mida sa soovid, seda soovib ka elu sulle tuua. See on universaalse väega koostöö tegemise päev. Meil võivad tekkida selged ideed ja sihid, kuhu oma tähelepanu suunata. Me tunneme, et elu soovib meiega koostööd teha.
Tasakaalusta enda sees mees- ja naisenergiat. Nimeta ja ole tänulik juba ette, mida sa päriselt kogeda tahad, see toob õndsuse tunde kogemuse. Märka ja tunneta soovitud kogemuse energiat juba praegu. Tule iseendasse oma kehas, oma sellesse hetke siin ja praegu, ja tunneta neid tundeid ette, mida sa soovid ka tulevikus tunda.
Meile tuleb appi meie enda jõuline, intensiivne, kirglik meesenergia – meie enda otsusejõud. See kõik kutsub meid vastutuse energiasse.
„Mina vastutan oma elukvaliteedi eest ja mida suurema vastutuse võtan, seda kiiremini kõik liigub täpselt nii nagu mina olen seda tunnetanud, et ma soovin“.
Meie eneseväärtuse teema võib tulla nähtavale, seda selleks, et see ületada. Inimmeele kinnituse otsimine väljapoolt saabki asendatud meie sisemise turvatunde leidmisega. Me liigume väiksuse piiravast mõttemustrist loova väe äratundmisse.
MINU OTSUS LOEB.
Stella Shakti

Valentini võti
1) pane puuduvad kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta oma lugu sõprusest-armastusest
Valentini päeval poodides prassides ärgem unustagem et kauba kurat kaaperdas tegelikult iidsed tavad. Meile sisendatakse Ostke armastust! Kui kallimat pole ostke vähemasti sõprustki!
Maksame andamit illuminaatide maatriksile mis tallab St Valentini tegelikul sõnumil.
Vana-Rooma Lupercalia festival oli pühendatud jumalus Faunuse viljakus maagiale.
Püha Valentin oli karja ja põldude kaitse pühak. Tema Rooma-Terni piiskopi nimes riitused algasid 350 aastal pärast seda kui ta suri märtri surma.
Keiser Claudius karistas St Valentini surma nuhtlusega selle eest et ta laulatas sõdureid nende armastatutega. Vangi valvuri tütresse armunud piiskop saatis enne hukkamist armastatule kirjakese Sinu Valentinilt.
Paavst Gelasius I keelas 494 aastal need rituaalid ning valentini päeva tähistamine mis ühendas seni kahe kultuuri traditsioonid kolis 15 veebruarilt 14ndale ja nii jäänudki.
Koguteos „British Library“ nimetab esimeseks valentini päeva põlistajaks Chauceri poeemi kuningas Richard II auks 14 sajandil.
Shakespeare on valentini päevast kõnelnud nii komöödiates kui tragöödias. Esimest puhku lava loos „Kaks härras meest Veronast“ see järel „Suve öö une näos“ ning valusaimalt seega meelde jäävaimalt „Hamletis“.
Ophelia ja Hamleti armastus lugu lõppes jões armsamale süütuse kaotanud neiu põrkus vastu vaenutsevate perekondade EI needust hullus ja uputas end.
Jane Austeni „Emma“ ja Elizabeth Gaskelli „Mary Barton“ on pisut romantilisemad ning Edgar Allan Poe „Üks Valentine“ talle omases närvi kõdi võtmes.
USA ja Uus-Euroopa on laiendanud selle tähendusliku nime päeva üldise armastus avalduse kihlumise ja pulmade päevaks. See troika oma korda on rakendatud kommerts vankri ette. Poed ja internet tõmbavad talve tülpimuses inimestele pähe roosa puna valge uima mütsi „Osta!“
Eestisse jõudis valentini päevitamine 1980ndate aastate lõpul Soomest.
Säästvaim ja tulevikulisim kõigist variantidest on kirjas Thomas Hardy teoses „Kaugel hullunud hulkadest“. Ka tegelikus elus rohe pöörde sooritanud ja kommuuni asutanud kirjaniku tekst on käsi raamat tänastele öko kogu kondadele. See manifest on ühtlasi nii antiik maagia ja mütoloogia vaimus kui toob meid välja tsivilisatsiooni tüdimusest millega oleme planeedi enam vähem ära tapnud.
Kas kakerdad täna ostu hullusest pimestatud lambukesena endale valentini armastust nagu katteta indulgentsi lunastama või astud esimesed sammud maale kolimisel ja päriselt elama asumisel valik on sinu. Karja õnne ja põldude kaitset sulle igal juhul!

Sõprade laul
Jaan Tätte
Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet’ minu saabumise sadam.

Refr. :,: Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb. :,:

Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel,
aga mäletate, kuidas jõime viina.
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel
võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.
Ja mu õnn võiks olla suur …

Valentini võti

Valentinipäeval poodides prassides ärgem unustagem, et kaubakurat kaaperdas tegelikult iidsed tavad. Meile sisendatakse: „Ostke armastust!“ Kui kallimat pole, ostke vähemasti sõprustki!“
Maksame andamit illuminaatide matrixile, mis tallab St Valentini tegelikul sõnumil.
Vana-Rooma Lupercalia festival oli pühendatud jumalus Faunuse viljakusmaagiale.
Püha Valentin oli karja ja põldude kaitsepühak. Tema, Rooma-Terni piiskopi nimes riitused algasid 350. aastal pärast seda, kui ta suri märtrisurma.
Keiser Claudius karistas St Valentini surmanuhtlusega selle eest, et ta laulatas sõdureid nende armastatutega. Vangivalvuri tütresse armunud piiskop saatis enne hukkamist armastatule kirjakese: „Sinu Valentinilt.“
Paavst Gelasius I keelas 494. aastal need rituaalid ning Valentinipäeva tähistamine, mis ühendas seni kahe kultuuri traditsioonid, kolis 15. veebruarilt 14ndale – ja nii jäänudki.
Koguteos „British Library“ nimetab esimeseks Valentinipäeva põlistajaks Chauceri poeemi kuningas Richard II auks 14. sajandil.
Shakespeare on Valentinipäevast kõnelnud nii komöödiates kui tragöödias. Esimest puhku lavaloos „Kaks härrasmeest Veronast“, seejärel „Suveöö unenäos“ ning valusaimalt – seega meeldejäävaimalt – „Hamletis“.
Ophelia ja Hamleti armastuslugu lõppes jões – armsamale süütuse kaotanud neiu põrkus vastu vaenutsevate perekondade EI-needust, hullus ja uputas end.
Jane Austeni „Emma“ ja Elizabeth Gaskelli „Mary Barton“ on pisut romantilisemad ning Edgar Allan Poe „Üks Valentine“ talle omases närvikõdivõtmes.
USA ja Uus-Euroopa on laiendanud selle tähendusliku nimepäeva üldise armastusavalduse, kihlumise ja pulmade päevaks. See troika omakorda on rakendatud kommertsvankri ette. Poed ja internet tõmbavad talvetülpimuses inimestele pähe roosapunavalge uimamütsi „Osta!“
Eestisse jõudis valentinipäevitamine 1980ndate aastate lõpul Soomest.
Säästvaim ja tulevikulisim kõigist variantidest on kirjas Thomas Hardy teoses „Kaugel hullunud hulkadest“. Ka tegelikus elus rohepöörde sooritanud ja kommuuni asutanud kirjaniku tekst on käsiraamat tänastele ökokogukondadele. See manifest on ühtlasi nii antiikmaagia ja -mütoloogia vaimus kui toob meid välja tsivilisatsioonitüdimusest, millega oleme planeedi enamvähem ära tapnud.
Kas kakerdad täna ostuhullusest pimestatud lambukesena endale valentiniarmastust nagu katteta indulgentsi lunastama või astud esimesed sammud maale kolimisel ja päriselt elama asumisel – valik on sinu. Karjaõnne ja põldude kaitset sulle igal juhul!

Sõprade laul
Jaan Tätte
Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet’ minu saabumise sadam.

Refr. :,: Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb. :,:

Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel,
aga mäletate, kuidas jõime viina.
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel
võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.
Ja mu õnn võiks olla suur …

Sina pead kindlalt mingid hiidsummad ära maksma – kas ettearvamata või -arvatud kulutustena. Kui sina ei panusta soojustusse, maksad ürjetut elektriarvet ning üleriigilise itkukooriga koos laulmine ei aita. Meil on olnud plaanis tütre toa põrandaalune soojustada ja minu toa põhjapoolne sein ümber ehitada… Oleks-poleks 😉 Õnnestub kiiruskaameratele meeldida, õnnestub ka talinates valesti parkida. Kui eelistad oma arveid ise pusserdada ja mitte raamatupidajale rohkem maksta, klaarid pidevalt endakorraldatud susapusasid 😊 Nii see käib…

Aivai
Hannes Võrno
1) Korrasta õigekeelsus 2) Arutle oma ja AI vahekordade tõelisest tegelikkusest

Tänasest saab AI-st rääkida mitte kui ohust vaid kui kummalisest vabanemise tööriistast.
Sest paradoks on lihtne: sama tehnoloogia, mis ehitati kontrolliks, võib kontrolli lõpuks lahustada. Kaasaegne orjands ei seisa enam piitsas ega kettides. Ta seisab andmebaasides, logides, kaamerates, salvestustes ja metaandmetes. “Parema teeninduse nimel”.
Turvalisuse nimel. Mugavuse nimmel. Kõik jäetakse meelde ehk teisisõnu sa ju nõustusid küpsistega…
Ja just siin tuleb AI mängu. Kui iga foto võib olla sünteetiline. Kui iga video võib olla genereeritud. Kui iga hääl võib olla kloonitud. Kui iga nägu võib olla loodud nullist.
Siis murdub kõige tähtsam sambapaar: tõend ja usk.
Homsest alates — ilma täpset kuupäeva nimetamata — liigume maailma, kus ei saa automaatselt öelda: “see juhtus, sest näe, siin on salvestis”.
Trahvi esitaja peab tõestama, et materjal ei ole tehislik. Väljapressija peab tõestama, et esitatav info on päris. Süsteem peab tõestama, et jälg ei ole AI loodud. Ja see on täiesti uus olukord.
Ajalooliselt, ongi kogu võim tuginenud dokumenteerimisele. Kirjadele. Pitseritele. Hiljem fotole. Siis videole. Digilogidele. AI sööb selle alusmüüri ära. Mitte pahatahtlikult. Lihtsalt tehniliselt. Kui kõik on võltsitav, siis miski pole enam iseenesest tõene.
See tähendab midagi ootamatut: inimene saab tagasi eitamise õiguse. Mitte juriidilise triki mõttes, vaid eksistentsiaalselt.
“See pole mina.”
“Tõesta, et see pole AI abil fabritseeritud.”
See muudab jõuvahekorda. Sama hirm, mida praegu tuntakse deepfake’ide ees, on tegelikult ka kaitsemehhanism. Süsteem, mis on rajatud salvestamisele, muutub äkitselt haavatavaks just seetõttu, et salvestamine kaotab autoriteedi.
Aga muidugi — “riik” ei maga.
Sellepärast näeme “üleriigilisi AI projekte”. Sellepärast räägitakse vastutustundlikust tehisintellektist. Sellepärast valmistutakse üleminekuks uutele kohtutele, standarditele, sertifikaadile ja “usaldusväärsele AI-le”.
Mitte inimese vabaduse suurendamiseks. Vaid selleks, et taastada kontroll. Ja ühel hetkel kuuleme ametlikku lauset: “Meie ka ei otsusta. Otsustab süsteem.”
“Algoritm soovitas.”
“Mudel hindas riski.”
Valitsejad muutuvad mutriteks. Vastutus hajub ära masinasse. See hetk pole tulevik. See on juba siin. Paljud lihtsalt ei taha seda veel näha. Ja nüüd see tänuosa.
Mille eest me AI-d tänada saame?
Selle eest, et ta teeb totaalse jälgimisühiskonna tehniliselt ebastabiilseks. Selle eest, et ta muudab absoluutse tõestuse võimatuks. Selle eest, et ta sunnib süsteemi uuesti inimesega arvestama — või vähemalt teesklema, et see on osaliselt nii.
AI ei too meile automaatselt vabadust. Aga ta lõhub vaikse vaikimisi lepingu, et masin teab paremini, et salvestis ei valeta ja et süsteem eksib harva. See müüt on nüüd katki. Ja võib-olla just sealt hakkab midagi liikuma. Mitte revolutsioonina. Mitte paugu ja plakatiga, vaid vaikse nihkena kus inimene saab jälle öelda “ei”, ja see “ei” pole enam tehniliselt ümberlükatav.

Hannes Võrno: Vesi ei küsi luba.
Ta voolab. Ja inimene, kes on vähegi pikemalt paigal püsinud, on alati lõpuks pidanud sellega arvestama.
Varasemates asulates ei rajatud elukohti “ilusatesse kohtadesse”, vaid kohtadesse, kus vesi juba oli või kuhu ta oli võimalik juhtida. Mitte seepärast, et jõgi oleks olnud romantiline, vaid seepärast, et solk tuli ära saada. Elu kõrvalprodukt, kõige ausamas mõttes. Keskajal ei olnud tänav liikumiseks, vaid voolamiseks. Inimene kõndis seal, kus muidu liikus must vesi. Tänav oli kanalisatsioon ja kanalisatsioon oli linnaplaan.
Seepärast on vanalinnade tänavad loogilised siis, kui mõelda neile kui kraavidele. Nad ei ole sirged, sest vesi ei liigu sirgelt. Nad ei ristu täisnurga all, sest vool ei tunne joonlauda. Ja kui tänapäeva inimene ütleb, et “liiklus siin ei tööta”, siis ta ütleb tegelikult midagi muud: see koht ei olnud kunagi mõeldud ratastele, vaid äravooluks.
Tallinn ei ole erand. Tallinn on pigem õpik.
Sageli öeldakse, et linn on rajatud mere äärde. See on pooleldi vale. Õigem oleks öelda, et meri ulatus linna sisse ja linn püüdis sellega toime tulla. Merekindlus, sadamad, vallikraavid — see kõik ei olnud kaitse vaenlase eest, vaid katse ohjata vett. Vesi oli suurem jõud kui ükski armee.
Peeter Suur sai sellest väga hästi aru. Tema plaanid Tallinnaga ei olnud esteetilised, vaid hüdraulilised. Ülemiste ja Tallinna lahe ühendamine ei olnud fantaasia, vaid insenerlik mõttekäik. Vesi tuli panna liikuma nii, et ta teeks tööd. Seal, kus täna seisab KUMU, oleks võinud olla kaskaad — mitte kunstiteos, vaid langev veemass, mis toob kõrgemalt tasandikult voolu alla ja juhib selle edasi. Lasnamäe serv ei olnud tema silmis mitte paneelmajade platvorm, vaid looduslik kaldajoon. Kanal, mis kukub alla ja jookseb merre. Täiesti loogiline.
Mere puiestee ei pidanud olema puiestee. Ta pidi olema veetee. Vanasadamast heinaturuni, tänase Viru väljakuni — laevatatav lõik, aeglane, lai, töine. Linn, kus kaubad ei sõida ratastel, vaid ujuvad. See ei ole utoopia, see on lihtsalt teine eeldus.
Aga kusagil teel vahetus mõtlemine.
Tänavad kaotasid oma algse funktsiooni, kuid säilitasid kuju. Neile pandi peale asfalt ja eeldati, et nüüd hakkavad nad kandma midagi muud. Vesi viidi torudesse, maa alla, silma alt ära — ja koos sellega kadus ka arusaam, miks tänav üldse seal on. Uuslinnad ehitati risti-rästi, nagu paberile joonistatud skeemid, kus trassid lõikuvad, kuid vool ei kohtu kunagi. Truud sirklile, mitte gravitatsioonile.
Tulemuseks on olukord, kus vanalinn “töötab halvasti” ja uuselamurajoonid “ei sünkroniseeru”. Mitte seepärast, et keegi oleks pahatahtlik, vaid seepärast, et alusloogika on erinev. Ühes on alles jäänud veeloogika kummitus, teises on see täielikult maha salatud. Infrastruktuur ei räägi iseendaga. Torud jooksevad ühtpidi, teed teistpidi, inimesed kolmandat. Kõik tunnevad, et miski ei klapi, aga keegi ei oska öelda, mis täpselt.
Ja nii pannakse inimene kannataja rolli. Vaikselt. Märkamatult. Ta seisab ummikus, kirub poliitikuid, ja tal on ka õigus — aga see on ainult pealispind. Poliitikute puudus ei ole niivõrd ideoloogia, vaid lihtne inimlik lollus ja saamahimu, üle valatud ülbuse ja halva mälu kastmega. Nad pärivad linna, mille loogika on vana, kuid käituvad, nagu oleks see nullist tehtud.
Vesi mäletab.
Linn mäletab.
Ja seni, kuni me teeskleme, et jõgi voolab ainult sängis, mitte läbi linna enda, jääbki kõik natuke valesti — täpselt nii, et keegi ei oska päris hästi seletada, miks. Tartust, Pärnust, Põltsamaast ja muudest pole ka paremat tahta.

Salome: Feb 17 Aquarius Solar Eclipse: The 72-Hour System RESET That Decides Your Future
February 17 is not “just” another New Moon. It is a Solar Eclipse in Aquarius, and according to Galactic Federation intelligence, it behaves like a network-wide operating system reset for the collective grid. This is not an emotional portal. It is not a healing window. It is a systems event—and if you approach it the way you approached December’s embodiment corridor or January’s Saturnian lock, you will misread what is actually happening.
Aquarius does not heal like Pisces, and it does not structure like Capricorn. Aquarius rewires. It changes the rules. It recalibrates who has access, who holds influence, and which structures are allowed to carry energy into the future.
What makes this eclipse especially decisive is that it lands at the ignition of the Chinese Fire Horse Year. Fire Horse energy compresses time. It accelerates consequence. It removes the grace period many people unconsciously rely on when they want to “process” instead of decide. Whatever this eclipse reroutes will not drift slowly. It will accelerate.
The 72-Hour Audit Window
Galactic Federation quantum modeling has flagged this eclipse as a high-stakes fork point with an unusually narrow action window. The timebox is seventy-two hours, from February 16 to February 19. During that window, your life is not being tested for spirituality. It is being audited for system integrity.
Here is the statistic that turned this into a Code-level briefing: Federation modeling shows a 71% probability that awakened individuals will attempt to solve a systems eclipse with emotional processing. The result? Timeline drag, leadership leakage, and a preventable collapse of momentum by March. Not because they are asleep—but because they are using the wrong interface.
Aquarius is the interface of governance: technology, networks, collectives, social contracts, platforms, and the invisible agreements that bind you to a shared reality. A Solar Eclipse here is not a surge of feelings. It is a silent rerouting of power.
Why Social and Structural Pruning Is Inevitable
Aquarius also governs what could be called the future-tribe principle—the communities, alliances, and systems you will build the next decade of your life inside of. This is why the eclipse may trigger sudden social or professional pruning. A group that once felt exciting may suddenly feel noisy or performative. A leader you admired may begin to feel like a gatekeeper. A strategy that once worked may suddenly feel like shouting into static.
This is not personal. It is the network recalibrating.
The most Aquarian truth of all is this: the eclipse does not negotiate with nostalgia. It does not care how long you’ve been loyal, how much you’ve invested, or how hard you tried to make something work. If a structure cannot carry your next phase, the grid withdraws power from it. That withdrawal may show up as a loss of motivation, a cancelled plan, a door closing, or a sudden, unmistakable knowing that says, This is over.
That is not failure. That is rerouting.
The Binary Fork: Two Tracks, No Middle
This Aquarius Solar Eclipse creates a binary fork. Not a moral fork—a routing fork.
Track A is Sovereign Systems. You choose internal authority over external noise. You simplify inputs. You govern your attention. You commit to systems that can actually hold your mission. Life becomes quieter, cleaner, and more powerful. You stop bleeding energy through porous commitments and become a stable node within the grid.
Track B is Reactive Networks. You remain plugged into chaotic collectives. You stay emotionally entangled with other people’s volatility. You consume information without integration. Your nervous system stays on alert, your clarity fragments, and leadership becomes inconsistent.
Both tracks can look spiritual. Track B can meditate, manifest, and talk about frequency all day. But Aquarius does not ask what you believe. It asks what you are connected to.
Fire Horse energy makes this fork non-negotiable. Reactive systems do not linger under Fire Horse velocity. They burn out. Sovereign systems, on the other hand, are built for speed.
The Eclipse Sequence: Dates That Matter
The Federation outlines three precise phases:
February 14–16: Pre-Eclipse Signal Distortion. Systems begin to glitch so you can see what is unstable. Expect sudden clarity, awkward conversations, tech issues, and changes in rhythm. This phase is diagnostic. Observe like an engineer.
February 17–18: The Eclipse Core. This is the rewrite window. Choices made here carry disproportionate timeline weight. This is when you decide what you will no longer fund with energy—and which systems you are truly serving.
February 19–22: Post-Eclipse Enforcement. The grid begins implementing what you authorized. Access opens or closes. Opportunities accelerate or evaporate. This is Aquarius’s clean inevitability in action.
Within this sequence is a critical 33-hour corridor from eclipse peak, when nervous-system re-patterning is most efficient. Work with the field here and the upgrade integrates as coherence. Ignore it and the upgrade still comes—just as agitation.
Why KAT Is Infrastructure, Not Support
Aquarius is electrical. Your spine is the cable, your nervous system the regulator. Kundalini Activation Technique (KAT) functions here as Aquarian consciousness technology—training the nervous system to hold higher bandwidth without scrambling.
Activation is not emotional intensity. It is increased capacity with increased stability. During Fire Horse cycles, whatever your system already does gets amplified. Regulation becomes leadership. Dysregulation becomes burnout.
This is why KAT is not optional for serious builders. You cannot scale a mission on a fragile nervous system. Aquarius does not reward intensity. It rewards coherence.
Your Mission Brief
From February 16–19, reduce inputs that fragment your signal. This is not detox—it is firewall installation.
On February 17–18, make one structural decision that proves you are serious about your future. Aquarius responds to architecture, not speeches.
From February 19–22, enforce what you decided. Hold the line.
February 17 is an access gate.
Choose Track A or Track B.
Choose your systems. Choose your future.
Operation Skynet Recode is live. The seventy-two-hour countdown has begun.
We love you dearly,
We are here with you,
We are your family of light,
We are the Galactic Federation.
A’HO
Aurora Ray
Ambassador of the Galactic Federation
P.S.: Eclipse Integration- I am hosting a live Kundalini Activation Technique (KAT) class on February 17 for those who want their nervous system to integrate the Aquarius Solar Eclipse cleanly, without overload or fragmentation. This session is calibrated to the 33-hour eclipse core, when upgrades stabilize as coherence rather than anxiety. Seats are limited to maintain transmission integrity. If your system recognizes this as necessary infrastructure, act now—eclipse windows do not negotiate https://ascensionactivationtraining.com/aquarius-solar-eclipse
Copyright © 2026 Aurora Ray. All rights reserved.
No part of this work may be reproduced, distributed, or published without express written permission.

Brigita 29 😊

Aili: Loomaarmastus, loomade armastus, loomade vastu armastus, kassid, koerad – kõik, kes läbi minu elu minu juurde jõudnud päästmist vajavana, on sedasi hoopis mind päästnud, olen nende kõigiga teineteist päästnud. Kassid, koerad, üks rohkem koduhoidja, koer inimese hoidja, kohalolu tunnetuse ja olemuse õpetajad, kohalolusse toojad, tänu neile olen ja elan, nad on minu hingepäike ja kodusoojus, teineteise elu loojad. Armastan, Kati, sind kuulata, aitäh!

Ma tean, et sa tead, et ta teab. Ta oli sinu poole teel juba siis, kui SINA sündisid.
Ta on sinu teejuht ja kaitsja, kes elab kaasa iga su hingetõmbe ja tunde.
Sinu unistused sünnivad tänu temale – tema teab, et sa tead, mida sa ei tea.
Botsu näitab sulle meie raamatus ilma, inimesi ja seiklusi läbi koera pilgu.
Vaata koos Botsuga ka oma koera ja iseennast teadmisega, et ta teab KÕIKE.
Oled inimene tänu oma koerale, kassile, küülikule ja elevandile.
Mops on sinu eluülikooli mentor.
Mopsi memuaarid – The Big Botsu – ilmub septembris 2026

Diagnoos kirjanik
1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) vasta küsimustele 3) kirjuta oma ja lähikonna diagnoosidest ja normaalsusest
Kui arvad et oled maa ilma ainus inimene kellel on mõni vaimne või füüsiline diagnoos arva uuesti!
Oletad et haiguseks nimetatud eri pära annab põhjuse mitte päriselt elada? Sina ju pole ei võõra pärane tõve sõna ega selle vastu aitav tablett. Kuna erinevaid korratusi häireid ja eri pärasid kannavad nimekad kirjanikud suur äri mehed ja teised geeniused on ilmne osa inim konnast alati olnud eriline.
Mida suurem on nn autistide ja aspergerite protsent rahvastikust seda kahtlasem kas need sõnad üldse haigust tähendavadki. Uue ajastu inimene ongi selline otsige ohvri etendamiseks või elamisest vabastuseks mõni teine põhjus.
Alexander Milne Karu poeg Puhh jutustab Christopher Robini mängu asjade kaudu kõigist võimalikest lapse käitumis mustri äärmustest erinevate kaisu loomade vahel ära jaotatuna. Kuna Puhh on flegmaatiline üle sööja siis näitab ta oma muheda isikuga et sellise matsaka mõnulejana on täiesti võimalik üleni õnnelik olla. Omal paanilisel moel on õnnelik ka ärevus häireid kehastav koleeriline Notsu. Ta ju armastab ähmis olemist. Kirjandus teadlased oma korda armastavad melanhoolset Iiahit kelle psühhiaatrid sildistavad maniakaal depressiivseks. Ema Kängul on oma hüper aktiivse Ruu suhtes obsessioon üle määrase hoolitsemise sund mõte.
Sangviinilise super kontrollija Jänese nii tüüpiliseks ahastuseks on Tiiger toredasti kliiniline Attention Deficit Hyperactivity Disorder. Maa keeli aktiivsuse ja tähele panu häire (ATH). Aitäh jah. Düsgraafikust Ökul neid sõnu kirjutada nagu nii ei saa. Ja mis siis düsleksik on ju Rootsi kuningas ka.
Kui vähemalt poole planeedi omanik Elon Musk Twitteri ostis ning portaali senisest juht konnast keegi tähtis tegelane teda aspergeri sündroomiga hirmu valitsejaks nimetas siis Musk esmalt solvus ja vallandas lapse suu kes avalikustas et kuningas on alasti. See järel mõtles spektri eri pära eriti eriline esindaja järele ning nentis Olen jaa. Kas sina ei olegi?
Igas pere mees ja sõprus konnas on andekaid oma ala fenomene üles alla tujusid ja seletamatuid käitumis mustreid. Nende puhul selgub peagi et introvertne endasse tõmbumine ja ülim keskendumine viib fenomenaalsete avastusteni. Tee kond loovuse ja leiutisteni on sillutatud „imelik“ olemisega. Lisame oma üksikule ja üldisele anamneesile „haigusloole“ rahvusliku eri pära ja ongi koos klimaatilise sinusoidiga täis pakett.
Oleme harjunud oma 700 aastase orja ajaga põhjendama nii hirmunud ette võtmatust sotsiaalset saamatust maatriksis molutamist kadeduse põhist enese haletsust kui lihtsalt sitta ise loomu. Juuda rahval on holo kaust aafriklastel jänkide jõhkrus meil olgu kaua mängiv orja öö. Mis kinni ei jää saab kinni löödud. Rahvus kehandi raku tasandisse rammitud märterlus on lisaks kena pakkida Oskar Looritsa suur teoses Eestluse elu jõud kirjeldatud aasta ajalisse depressivsusse ja enese tapu valmidusse.
Pangem ometi lambid põlema saagu valgus! Elektri hindade sõdade ja viiruste kiuste elame siiski 21 sajandis ega ole koha või olude sunnis maised vangid.
Lokk daunide jada õpetas meid aduma mis tegelikult juhtus Juhan Liivi jt eelmiste sajandite õrnade hingedega. Must lagi on meie toal ja meie ajal ka siis kui suletusest kunagi kuhugi ei saa. Tulin linnast lume sadu tööd ei leidnud kusagilt lume sadu jalad väsinud läbi läbi näljane… Eks näljane ka õiguse järele olla luuletaja nüüdis mõistes arvamus liider ja hetke jäädvustaja kopi raiter.
Kodu külla kuhtunud loov isiksused ja kitsikusse kängitsetud geeniused leidsid ühe või mitu nimetust valikust „depressioon“ „suitsidaalsus“ „maaniad“ „paanika häire“ „foobiad“ „alkoholism“ ja moodsamat sorti erim „narkomaania“ „psühhoosid“ „toitumis häired“ ja „skisofreenia“ või „bipolaarsus“. Tänu sekka sattunud sõdadele oli kitsikuses kiduvatele loovuritele kas või sel moel kodust välja pääsemine suisa vaheldus.
Raimond Valgre ja Ernest Hemingway läksid II maailma sõjas nii heas kui halvas ereda leegiga põlema. Valgrel oli oma muusikat komponeerides ja esitades viina rohkem ja päikest vähem see pärast halastas keha temale ilma lõpliku lasuta Key Westis. Blues on siis kui heal inimesel on halb kui haige on hing siis on swing.
Praegused psühhiaatrid muutuvad murelikuks kui mõni stamm kunde kirjanik muusik näitleja maali kunstnik pole ammu pelgu pansionaati külastanud.
Mõtlesime juba et teiega on midagi juhtunud rõõmustavad tohtrid taas kohtumise üle loov patsiendiga. Seda enam et tegemist on arstide endi hinge sugulastega.
Hullu arst kirjanik Vaino Vahing sõnastas ava meelselt arstide sarnanemise oma klientidega. Sõprus kond Vahing-Tooming-Hermaküla koolitas oma hapral räsitud moel rööbiti Pedajase-Tepandiga terve plejaadi uusi näitlejaid. Vanemuise teatri draama stuudio lõpetasid kärakas köis ja diagnoosid kui põhjus ja taga järg.
Mina Murutar olen käinud kõigis Eesti psühho neuroloogia haiglates aja kirjadele lugusid ning tele ja raadio saateid salvestamas. Dr Imre Rammul kui sõber ja tee kaaslane pakkus mulle Paldiski maan tee pansionaadi vaba käigu osa konnas ka sõna otseses mõttes tormi varju. Kui 2005 aasta jaanuari orkaan minu ranna maja uputas sain hullaris pääste töödest välja magada ning tutvuda mitmete imeliste inimestega kes tavatsevadki aeg ajalt see suguseid restarte teha.
Keset kunstnikke puhates ja mängides patseerides ja mediteerides sain dr Vassiljevilt teada sama mida dr Soomere oma populaar teaduslikes raamatutes kinnitab. Loovi siksused peavadki olema skisoidse arhetüübiga ilma selleta luua ei saa. Primadonna peabki valutama.
Maalides ja musitseerides minnakse seisundisse kus teadvus toimib üht aegu mitmel tasandil ja aja liinil. Sünnivad uued inimesed ja olendid kes hakkavad neis kanaleis ise seisvat elu elama. Transist väljudes on ka autoril kui meediumil vahendajal huvitav lugeda milliseid sõnumeid ja kujundeid ei tea kust kohast saadeti.
Need on taevalikud elamused ka Friedebert Tuglase novelle Taevased ratsanikud või Androgüüni päev kaasa kogedes. Millised värvid ja kujundid leiud ja luulud!
Inter distsiplinaarsed teadlased dr Ludwig dr Andreasen ja dr Kaufman avaldasid hiljuti diagnoosidega kirjanike teemalise traktaadi. Lev Tolstoi visioonide kliiniliseks loetud maastik sarnaneb Igor Mangi omaga. Nemad prohveteerivad.
Tuglase hinge sugulane Edgar Alan Poe on võrreldes meie impressionistiga oluliselt süngem. Hirmu äratavad on ka Fjodor Dostojevski nägemused ja nende jagamised. Kes siis Idiooti ning Kuritööd ja karistust ei teaks. Ise ennast karistab painava süü tundega Anton Tšehhovi kirjeldatud mehike jutustuses Ametniku surm.
Andestage et piserdasin vigiseb sund mõtte käes kääriv armetuke kuni end oma obsessiooniga surnuks piinab.
Üleni oma stiihiale pühendunud suur vaimud kipuvad olema ohtlikud. Filmis Piinatud geenius tutvustab Russel Growie autisti skisofreeniku fenomeni. Teadlasena taevalik inimese mehe isana põrgulikult ohtlik.
Ohtlikud on ka naised kes loevad. Vaba mõtlevate temakeste ema laev Virgina Woolf on oma tegude ja teostega feminismi pioneer. Teda kehastades teiseneb Nicole Kidman tundmatuseni võrreldes Silmad pärani kinni narko ja seksi sõltuvuse muster näidisega. Sund mõtete ja nägemuste lakkamatu voog laseb selle tegelas kuju kogu võõr sõnaliste diagnooside paletil leiduvaga lausa jõulu puuna täis riputada.
Maa rahva soost literaat Sofi Oksanenil on vastu pakkuda vaid mõned foobiad. Paljudele tuttavatest ärevus häiretest avalikult kõneldes ja neid trotsides on ta ise enesest kujundanud kauni kunsti teose. Afro patsid ja gooti stiil tõestavad et sisemine ja välimine ilu käivad käsi käes. Nagu ka vaimne ja füüsiline enese kasutamine ja hooldamine. Terves kehas terve vaim.
Maa ilma edukaim autist kirjanik J.K. Rowling paneb oma Harry Potteri sarjaga küsima kes ütles milline nägemine on normaalne ja kumb reaalsus on tegelik?
Haldjaid ja härja põlvlasi olendeid ja seletamatuid nähtusi on kirjeldanud nii Kääbiku risti isa Tolkien kui H.C. Andersen vennad Grimmid ja meie oma maestro Edgar Valter.
Kui võrd erinevate maade ja rahvaste autorid Avatari loojatest Disney stuudio veetleva vennas konnani kirjeldavad ühe suguseid kõrvu sabasid tiibu ja silmi võib pigem oletada et need paralleel maa ilmad Muumitrolli ja Naksitrallidega on olemas.
Seega ei tähenda diagnoos haigust ning inimene pole diagnoos.
Sinagi ei ole ju parandatud pea lapitud luu ega siit sealt nõelutud nahk. Füüsilised traumad näitavad kaheldava väärtusega valikuid. Ka viirused panevad meid pikali andes aega järele mõelda mis oli mis on mis tuleb ja mis jääb. Mustlased ennustavad sedasi kui oma läbi nägelike psühholoogide andele vastavalt sinu kätt vaatavad.
Mis käesse puutub siis kirjaniku haiguseks nimetatakse käe krampi. Järele mõtlemise puhkuse ja lõõgastumise järel annab järele. Kui mitte enne siis sel ajal ikka kui lõpeb sinu eksistents maatriksis massiline epideemia nimega Inim elu Maal.

1. Mispärast on paljudel andekatel inimestel mõni tore diagnoos – ja vastupidi?
2. Milliseid diagnoose esineb sinu lähikonnas?
3. Mille järgi panevad teadlased tagantjärele diagnoosid ka olnud aegade kirjanikele-kunstnikele-muusikutele?
4. Miks vallandas poole maailma omanik Elon Musk Twitteri juhtkonna ühe liikme?
5. Kes on praeguse kirjandusmaastiku menukaim autist?
6. Loetle Murutari tekstis leiduvaid kirjanikke – kui meenub, lisa neid veelgi.
7. Milliseid teiste loov-alade diagnoosidega-sildistatud isiksusi tead?
Picasso, Gauguin, Lennon, Bach, Wander…
8. Kuidas suhtuda kõigisse „A-desse“ – asperger, autism, ADHD… – kui umbes pool uue aja inimestest sünnib seesugustena?
9. Mida arvad inimeste eripärade „ravimisest“ medikamentidega?
10. Milles seisneb tugigruppide ja nõuandeportaalide olulisus?

Hannes Võrno:
Eurovision on hea näide tegelikkusest. Rahvas hääletab, emotsioon kannab, laval on sära – ja siis selgub tabelist, et oleme tagumises pooles. Sama on poliitikaga. Päikesetõusu valitsus ongi Eesti rahva Leto Svet:
ise valitud, suure lootuse ja aplausiga. Ja kui punktid käes, siis äkki kõik kiruvad, et miks me Euroopas jälle kaotajate leeris oleme. Aga valik oli meie. Laval ei olnud keegi teine. Ja kui rahad otsas, nähakse Tommy Cash-i vaesusest lunastajana…

Miks sa endas pidevalt kahtled
Mustril on loogika. Täna õpid selle selgeks ja katkestad selle.
Tere,
Kui oled tulnud välja nartsissistlikult vägivaldsest suhtest ja kahtled oma mälestustes, arusaamades, otsustes, tulevikus … siis on selleks põhjus.
Su närvisüsteem õppis selgeks reegli: kindlus toob karistuse, kahtlus turvalisuse. Kui keegi vaheldub kiindumuse ja põlguse vahel, kohandub su aju, otsides vigu ja kirjutades ümber su kogemuse, et saaksid säilitada sideme.
Katkendliku tugevdamise uuringud näitavad, et ettearvamatud tasustamismustrid põhjustavad püsivat „kontrollivat“ käitumist ja väga tugevat kiindumust.
Lisage gaasivalgustus ja krooniline kriitika ning saate etteaimatava tulemuse: teie sisehääl hakkab kordama vägivallatseja tooni. Aja jooksul muutub teie enesekindlus tingimuslikuks. Te tunnete end “turvaliselt” ainult siis, kui keegi teine teie reaalsust heaks kiidab.
Siin on praktiline harjutus, mida saate kohe kasutada. See treenib aju ümber eraldama signaali (mis juhtus) mürast (tingimine).
2-MINUTILINE REAALSUSANKUR
Tee seda alati, kui tunned, et kahtlusspiraal hakkab tööle:
1) Nimeta päästik (10 sekundit).
“Lugesin just sõnumit / nägin fotot / meenus hetk.”

2) Nimeta kolm vaadeldavat fakti (40 sekundit).
Faktid on see, mida kaamera salvestaks. Näide:
• „Nad tõstsid häält.“
• „Nad eitasid X ütlemist pärast X ütlemist.“
• „Tundsin, kuidas mu kõht vajus kõveraks ja käed värisesid.“

3) Märgistage õpitud lugu (30 sekundit).
„Õpitud lugu on järgmine: ma reageerin üle, ma ei suuda ennast usaldada, ma olengi probleem.“

4) Vali üks maandatud tegevus (40 sekundit).
• Joo vett
• Tõuse püsti ja hinga aeglaselt 6 hingetõmmet
• Kirjuta üks lause: „Minu reaalsus on kehtiv.“
See toimib lihtsal põhjusel: tunnete sõnadesse panemine vähendab ülekoormust ja suurendab selgust. Seda efekti on täheldatud neurokuvamisuuringutes emotsioonide märgistamise kohta.
Sa ei vaja täna täiuslikku enesekindlust. Sa vajad korduvat selgust. Kasuta Reaalsusankrut kolm korda päevas ühe nädala jooksul ja märka muutust: kahtlus kaob ja sa taastud kiiremini.
Richard Grannon

17. veebruar ei ole järjekordne noorkuu.
See on päikesevarjutus Veevalajas , maandudes Tulehobuse aasta alguses – ja see käitub nagu kogu süsteemi hõlmav lähtestamine , mitte emotsionaalne portaal.
Galaktilise Föderatsiooni luureandmete kohaselt avab see varjutus 72-tunnise auditiakna , kus elusid ei testita vaimsuse, vaid hinnatakse struktuurilise terviklikkuse osas. Kellel on autoriteet. Kellel on sidusus. Kes haldab tuleviku ajajooni vananenud riistvaral.
Siin on oluline statistika: 71% ärganud inimestest tõlgendavad seda varjutust valesti , püüdes seda töödelda emotsionaalselt, mitte arhitektuuriliselt – ja kaotavad märtsiks hoo. Mitte sellepärast, et nad oleksid maha jäänud. Sest nad kasutavad valet liidest.
Veevalaja loob ümber võrgustikke, kollektiive, platvorme, liite ja ligipääsu . Tulehobuse energia eemaldab armuperioodi. Mis iganes ei suuda sinu järgmist faasi edasi viia, see ei triivi – see kiirendab oma liikumist.
Täispikas artiklis toon ma lahti:
• Miks see varjutus loob binaarse haru (rada A vs rada B)
• täpsed kuupäevad , mis on olulised, ja mida igas etapis teha
• Miks on teie närvisüsteem otsustav tegur
• ja kuidas töötada 33-tunnise integratsiooniaknaga, et see sind üle ei koormaks
See pole vibratsioon. See on lähtestamine.
Loe täispikka briifingut siit:
https://thegalacticfederation.com/feb17aquariussolareclipse

Loe täielikku ülekannet

Kui arvad, et oled maailma ainus inimene, kellel on mõni vaimne või füüsiline diagnoos, arva uuesti!
Oletad, et haiguseks nimetatud eripära annab põhjuse mitte päriselt elada? Sina ju pole ei võõrapärane tõvesõna ega selle vastu aitav tablett. Kuna erinevaid korratusi, häireid ja eripärasid kannavad nimekad kirjanikud, suurärimehed ja teised geeniused, on ilmne: osa inimkonnast on alati olnud eriline.
Mida suurem on nn autistide ja aspergerite protsent rahvastikust, seda kahtlasem, kas need sõnad üldse haigust tähendavadki. Uue ajastu inimene ongi selline – otsige ohvri etendamiseks või elamisest vabastuseks mõni teine põhjus.
Alexander Milne „Karupoeg Puhh“ jutustab Christopher Robini mänguasjade kaudu kõigist võimalikest lapse käitumismustri äärmustest erinevate kaisuloomade vahel ära jaotatuna. Kuna Puhh on flegmaatiline ülesööja, siis näitab ta oma muheda isikuga, et sellise matsaka mõnulejana on täiesti võimalik üleni õnnelik olla. Omal paanilisel moel on õnnelik ka ärevushäireid kehastav koleeriline Notsu. Ta ju armastab ähmisolemist. Kirjandusteadlased omakorda armastavad melanhoolset Iiahit, kelle psühhiaatrid sildistavad maniakaaldepressiivseks. Ema Kängul on oma hüperaktiivse Ruu suhtes obsessioon – ülemäärase hoolitsemise sundmõte.
Sangviiniline superkontrollija Jänese nii tüüpiliseks ahastuseks on Tiiger toredasti kliiniline Attention Deficit Hyperactivity Disorder. Maakeeli aktiivsuse ja tähelepanu häire (ATH). Aitäh jah. Düsgraafikust Ökul neid sõnu kirjutada nagunii ei saa. Ja mis siis, düsleksik on ju Rootsi kuningas ka.
Kui vähemalt poole planeedi omanik Elon Musk Twitteri ostis ning portaali senisest juhtkonnast keegi tähtis tegelane teda aspergeri sündroomiga hirmuvalitsejaks nimetas, siis Musk esmalt solvus ja vallandas lapsesuu, kes avalikustas, et kuningas on alasti. Seejärel mõtles spektri eripära eriti eriline esindaja järele ning nentis: „Olen jaa. Kas sina ei olegi?“
Igas pere-, mees- ja sõpruskonnas on andekaid oma ala fenomene, üles-alla tujusid ja seletamatuid käitumismustreid. Nende puhul selgub peagi, et introvertne endassetõmbumine ja ülim keskendumine viib fenomenaalsete avastusteni. Teekond loovuse ja leiutisteni on sillutatud „imelik“ olemisega. Lisame oma üksikule ja üldisele anamneesile – „haigusloole“ – rahvusliku eripära – ja ongi koos klimaatilise sinusoidiga täispakett.
Oleme harjunud oma 700-aastase orjaajaga põhjendama nii hirmunud ettevõtmatust, sotsiaalset saamatust, maatriksis molutamist, kadedusepõhist enesehaletsust kui lihtsalt sitta iseloomu. Juudarahval on holocaust, aafriklastel jänkide jõhkrus, meil olgu kauamängiv orjaöö. Mis kinni ei jää, saab kinni löödud. Rahvuskehandi rakutasandisse rammitud märterlus on lisaks kena pakkida Oskar Looritsa suurteoses „Eestluse elujõud“ kirjeldatud aastaajalisse depressivsusse ja enesetapuvalmidusse.
Pangem ometi lambid põlema – saagu valgus! Elektrihindade, sõdade ja viiruste kiuste elame siiski 21. sajandis ega ole koha- või olude sunnismaised vangid.
Lock-downide jada õpetas meid aduma, mis tegelikult juhtus Juhan Liivi jt eelmiste sajandite õrnade hingedega. Must lagi on meie toal ja meie ajal ka siis, kui suletusest kunagi kuhugi ei saa. Tulin linnast, lumesadu, tööd ei leidnud kusagilt – lumesadu, jalad väsind, läbi-läbi näljane… Eks näljane ka õiguse järele olla luuletaja, nüüdismõistes arvamusliider ja hetke jäädvustaja kopiraiter.
Kodukülla kuhtunud loovisiksused ja kitsikusse kängitsetud geeniused leidsid ühe või mitu nimetust valikust „depressioon“, „suitsidaalsus“, „maaniad“, „paanikahäire“, „foobiad“, „alkoholism“ ja moodsamat sorti erim „narkomaania“, „psühhoosid“, „toitumishäired“ ja „skisofreenia“ või „bipolaarsus“. Tänu sekka sattunud sõdadele oli kitsikuses kiduvatele loovuritele kasvõi sel moel kodust välja pääsemine suisa vaheldus.
Raimond Valgre ja Ernest Hemingway läksid II maailmasõjas nii heas kui halvas ereda leegiga põlema. Valgrel oli oma muusikat komponeerides ja esitades viina rohkem ja päikest vähem, seepärast halastas keha temale ilma lõpliku lasuta Key Westis. Blues on siis, kui heal inimesel on halb – kui haige on hing, siis on swing.
Praegused psühhiaatrid muutuvad murelikuks, kui mõni stammkunde – kirjanik, muusik, näitleja, maalikunstnik – pole ammu pelgu-pansionaati külastanud.
„Mõtlesime juba, et teiega on midagi juhtunud,“ rõõmustavad tohtrid taaskohtumise üle loov-patsiendiga. Seda enam, et tegemist on arstide endi hingesugulastega.
Hulluarst-kirjanik Vaino Vahing sõnastas avameelselt arstide sarnanemise oma klientidega. Sõpruskond Vahing-Tooming-Hermaküla koolitas oma hapral räsitud moel rööbiti Pedajase-Tepandiga terve plejaadi uusi näitlejaid. Vanemuise teatri draamastuudio lõpetasid kärakas, köis ja diagnoosid kui põhjus ja tagajärg.
Mina, Murutar olen käinud kõigis Eesti psühhoneuroloogia haiglates ajakirjadele lugusid ning tele- ja raadiosaateid salvestamas. Dr Imre Rammul kui sõber ja teekaaslane pakkus mulle Paldiski maantee pansionaadi vabakäigu osas ka sõna otseses mõttes tormivarju. Kui 2005. aasta jaanuariorkaan mu rannamaja uputas, sain hullaris päästetöödest välja magada ning tutvuda mitmete imeliste inimestega, kes tavatsevadki aegajalt seesuguseid restarte teha.
Keset kunstnikke puhates ja mängides, patseerides ja mediteerides sain dr Vassiljevilt teada sama, mida dr Soomere oma populaarteaduslikes raamatutes kinnitab. Loovisiksused peavadki olema skisoidse arhetüübiga, ilma selleta luua ei saa. Primadonna peabki valutama.
Maalides ja musitseerides minnakse seisundisse, kus teadvus toimib ühtaegu mitmel tasandil ja ajaliinil. Sünnivad uued inimesed ja olendid, kes hakkavad neis kanaleis iseseisvat elu elama. Transist väljudes on ka autoril kui meediumil – vahendajal – huvitav lugeda, milliseid sõnumeid ja kujundeid ei-tea-kustkohast saadeti.
Need on taevalikud elamused ka Friedebert Tuglase novelle „Taevased ratsanikud“ või „Androgüüni päev“ kaasa kogedes. Millised värvid ja kujundid, leiud ja luulud!
Interdistsiplinaarsed teadlased dr Ludwig, dr Andreasen ja dr Kaufman avaldasid hiljuti diagnoosidega kirjanike teemalise traktaadi. Lev Tolstoi visioonide kliiniliseks loetud maastik sarnaneb Igor Mangi omaga. Nemad prohveteerivad.
Tuglase hingesugulane Edgar Alan Poe on võrreldes meie impressionistiga oluliselt süngem. Hirmuäratavad on ka Fjodor Dostojevski nägemused ja nende jagamised. Kes siis „Idiooti“ ning „Kuritööd ja karistust“ ei teaks. Iseennast karistab painava süütundega Anton Tšehhovi kirjeldatud mehike jutustuses „Ametniku surm“.
„Andestage, et piserdasin!“ vigiseb sundmõtte käes kääriv armetuke, kuni end oma obsessiooniga surnuks piinab.
Üleni oma stiihiale pühendunud suurvaimud kipuvad olema ohtlikud. Filmis „Piinatud geenius“ tutvustab Russel Grow´autisti-skisofreeniku fenomeni. Teadlasena taevalik, inimese-mehe-isana ohtlik.
Ohtlikud on ka naised, kes loevad. Vabamõtlevate temakeste emalaev Virginia Woolf on oma tegude ja teostega feminismi pioneer. Teda kehastades teiseneb Nicole Kidman tundmatuseni võrreldes „Silmad pärani kinni“ narko- ja seksisõltuvuse musternäidisega. Sundmõtete ja nägemuste lakkamatu voog laseb selle tegelaskuju temakeste kogu võõrsõnaliste diagnooside paletil leiduvaga lausa jõulupuuna täis riputada.
Maarahva soost literaat Sofi Oksanenil on vastu pakkuda vaid mõned foobiad. Paljudele tuttavatest ärevushäiretest avalikult kõneldes ja neid trotsides on ta iseenesest kujundanud kauni kunstiteose. Afropatsid ja gooti stiil tõestavad, et sisemine ja välimine ilu käivad käsikäes. Nagu ka vaimne ja füüsiline enese kasutamine ja hooldamine. Terves kehas terve vaim.
Maailma edukaim autist – kirjanik J.K. Rowling paneb oma Harry Potteri sarjaga küsima: kes ütles, milline nägemine on normaalne ja kumb reaalsus on tegelik?
Haldjaid ja härjapõlvlasi, olendeid ja seletamatuid nähtusi on kirjeldanud nii Kääbiku ristiisa Tolkien kui H.C. Andersen, vennad Grimmid ja meie oma maestro Edgar Valter.
Kuivõrd erinevate maade ja rahvaste autorid „Avatari“ loojatest Disney-stuudio veetleva vennaskonnani kirjeldavad ühesuguseid kõrvu, sabasid, tiibu ja silmi võib pigem oletada, et need paralleelmaailmad Muumitrolli ja Naksitrallidega on olemas.
Seega ei tähenda diagnoos haigust ning inimene pole diagnoos.
Sinagi ei ole ju parandatud pea, lapitud luu ega siit-sealt nõelutud nahk. Füüsilised traumad näitavad kaheldava väärtusega valikuid. Ka viirused panevad meid pikali, andes aega järele mõelda, mis oli, mis on, mis tuleb ja mis jääb. Mustlased ennustavad sedasi, kui oma läbinägelike psühholoogide andele vastavalt sinu kätt vaatavad.
Mis käesse puutub, siis kirjaniku haiguseks nimetatakse käe krampi. Järelemõtlemise, puhkuse ja lõõgastumise järel annab järele. Kui mitte enne, siis sel ajal ikka, kui lõpeb sinu eksistents maatriksis – massiline epideemia nimega Inimelu Maal.

Hannes Võrno: Tänasest saab AI-st rääkida mitte kui ohust, vaid kui kummalisest vabanemise tööriistast.
Sest paradoks on lihtne: sama tehnoloogia, mis ehitati kontrolliks, võib kontrolli lõpuks lahustada.
Kaasaegne orjands ei seisa enam piitsas ega kettides. Ta seisab andmebaasides, logides, kaamerates, salvestustes ja metaandmetes. “Parema teeninduse nimel”.
Turvalisuse nimel. Mugavuse nimel.
Kõik jäetakse meelde ehk teisisõnu sa ju nõustusid küpsistega…
Ja just siin tuleb AI mängu.
Kui iga foto võib olla sünteetiline.
Kui iga video võib olla genereeritud.
Kui iga hääl võib olla kloonitud.
Kui iga nägu võib olla loodud nullist.
Siis murdub kõige tähtsam sambapaar: tõend ja usk.
Homsest alates — ilma täpset kuupäeva nimetamata — liigume maailma, kus ei saa automaatselt öelda: “see juhtus, sest näe, siin on salvestis”.
Trahvi esitaja peab tõestama, et materjal ei ole tehislik.
Väljapressija peab tõestama, et esitatav info on päris.
Süsteem peab tõestama, et jälg ei ole AI loodud.
Ja see on täiesti uus olukord.

Ajalooliselt, ongi kogu võim tuginenud dokumenteerimisele. Kirjadele. Pitseritele. Hiljem fotole. Siis videole. Digilogidele.
AI sööb selle alusmüüri ära.
Mitte pahatahtlikult. Lihtsalt tehniliselt.
Kui kõik on võltsitav, siis miski pole enam iseenesest tõene.
See tähendab midagi ootamatut: inimene saab tagasi eitamise õiguse.
Mitte juriidilise triki mõttes, vaid eksistentsiaalselt.
“See pole mina.”
“Tõesta, et see pole AI abil fabritseeritud.”
See muudab jõuvahekorda.

Sama hirm, mida praegu tuntakse deepfake’ide ees, on tegelikult ka kaitsemehhanism. Süsteem, mis on rajatud salvestamisele, muutub äkitselt haavatavaks just seetõttu, et salvestamine kaotab autoriteedi.
Aga muidugi — “riik” ei maga.
Sellepärast näeme “üleriigilisi AI projekte”.
Sellepärast räägitakse vastutustundlikust tehisintellektist.
Sellepärast valmistutakse üleminekuks uutele kohtutele, standarditele, sertifikaadile ja “usaldusväärsele AI-le”.
Mitte inimese vabaduse suurendamiseks.
Vaid selleks, et taastada kontroll.
Ja ühel hetkel kuuleme ametlikku lauset:
“Meie ka ei otsusta. Otsustab süsteem.”
“Algoritm soovitas.”
“Mudel hindas riski.”
Valitsejad muutuvad mutriteks. Vastutus hajub ära masinasse.
See hetk pole tulevik. See on juba siin. Paljud lihtsalt ei taha seda veel näha. Ja nüüd see tänuosa.
Mille eest me AI-d tänada saame?
Selle eest, et ta teeb totaalse jälgimisühiskonna tehniliselt ebastabiilseks.
Selle eest, et ta muudab absoluutse tõestuse võimatuks.
Selle eest, et ta sunnib süsteemi uuesti inimesega arvestama — või vähemalt teesklema, et see on osaliselt nii.
AI ei too meile automaatselt vabadust.
Aga ta lõhub vaikse vaikimisi lepingu, et masin teab paremini,
et salvestis ei valeta ja et süsteem eksib harva. See müüt on nüüd katki. Ja võib-olla just sealt hakkab midagi liikuma.
Mitte revolutsioonina. Mitte paugu ja plakatiga, vaid vaikse nihkena kus inimene saab jälle öelda “ei”, ja see “ei” pole enam tehniliselt ümberlükatav.

Millal sinu sünni päev on?
Kaidi-Ly Läbi Tähevärava
1. pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta oma arvamus sünnipäeva asjus – millal on, mida määrab, kuidas tähistada ja omaderingi koos hoida
Olen seda lugu juba aastaid teadnud.
Kui seda esma kordselt lugesin puudutas jutt mind juukse juurtest varba küünteni.
Vahe peal on see meelest länud ja siis täiesti ootamatult jälle mingis võtmes päeva korda kerkinud meelde tulnud.
Nii mitu korda.
Nüüd mõtlesin et panen selle siia kirja endal hea meenutada kui vaja on ja ehk on kellelegi veel moel või teisel abiks.

Lõuna Aafrikas Namiibias himba hõimus peetakse lapse sünni kuu päevaks päeva mil tulevane ema hakkab lapse saamisele mõtlema. Meil teadu pärast on sünni päev sündimise kuu päev.
Miks just sel päeval peetakse lapse sünni päeva kui ema hakkas lapsest unistama? ⠀
Kui Namiibia himba hõimu naine otsustab lapse saada sätib ta end puu alla puhkama istub või pikutab üksinda täielikus vaikuses ja kuulab. Ta kuulab vaikust seni kuni kuuleb selle lapse laulu kes tahab sündida.
Pärast seda kui ta on kuulnud oma veel sündimata last laulmas kui ta on kuulnud oma lapse vaimu häält läheb ta tagasi koju oma mehe juurde kellest saab lapse isa.
Naine läheb koju et tulevase lapse isale seda laulu õpetada.
Kui isal on laul selge siis nad armatsevad et last füüsiliselt eostada lauldes samal ajal oma lapse laulu et teda kutsuda. ⠀
Kui ema on rase õpetab ta oma lapse laulu tervendajatele ämma emandatele küla vanemale ja teistele kogu konna liikmetele. Kui beebi lõpuks sünnib laulavad kõik inimesed tema ümber tema enda laulu et teda tervitada. Beebi tegelikult tunneb seda laulu juba ammu ja see pärast tundub see maa ilm talle juba sündides turvaline paik.
Lapse kasvades õpivad teised küla elanikud ka tema laulu selgeks. Alati kui laps kukub või saab viga leidub keegi kes teda aitab ning lohutuseks talle tema laulu laulab.
Kui laps teeb midagi imelist või läbib edukalt riitusi ja ellu astumis katseid laulab küla rahvas talle tema auks tema laulu.
Ja nii toimub see alati läbi kogu inimese elu.
Kõik teavad üks teise laule ja sellega pakutakse kiitust või lohutust. ⠀
Kui aga juhtub et inimene paneb oma elus siiski toime mingi häbi väärse teo kutsutakse teda küla keskele ja kogu konna inimesed moodustavad tema ümber ringi.
Siis laulavad kõik koos tema laulu. ⠀
Hõim on teadvustanud põlv kondade vältel et düs funktsionaalset ja mitte soovitavat käitumist ei saa korrigeerida ega parandada karistuse läbi vaid oma identiteedi ja olemuse mäletamise kaudu. Kui sa juba kord oled oma laulu omanik ei taha ega pea sa tegema midagi mis võib teisele kahju tekitada. ⠀
Kui oma elu õhtul lamab inimene oma asemel valmis siit maisest elust lahkuma teavad kõik küla elanikud tema laulu ja laulavad seda talle viimast korda.

See on väga võimas traditsioon inimest ja tema vaimu mõjutatakse identiteedi tasandil.
Sel on nii sügav puudutus.
Sel on nii sügav tähendus et minu leksikas puuduvad sõnad selle mõju kirjeldamiseks.

𝐊𝐚𝐫𝐞𝐧 𝐌𝐮𝐥𝐝𝐞𝐫 – 𝐡𝐨𝐢𝐚𝐭𝐮𝐬, 𝐦𝐢𝐬 𝐬𝐮𝐦𝐦𝐮𝐭𝐚𝐭𝐢
Tabloidid sobravad Epsteini prügis ja sellel teemal ei räägita, sest see ei ole mugav. Aga see on liiga kõnekas, et mööda vaadata.
Karen Mulder oli 1990ndatel moe absoluutne tipp. Ta töötas 𝐕𝐞𝐫𝐬𝐚𝐜𝐞, 𝐃𝐢𝐨𝐫i ja 𝐂𝐡𝐚𝐧𝐞𝐥iga ning kuulus esimeste 𝐕𝐢𝐜𝐭𝐨𝐫𝐢𝐚’𝐬 𝐒𝐞𝐜𝐫𝐞𝐭i “ingelite” hulka. See polnud niššikarjäär, see oli kõrgmoe süda.
2001. aasta oktoobris läks Mulder Prantsuse telesaatesse eesmärgiga hoiatada noori modelle. Ta rääkis seksuaalsest väärkohtlemisest ning seksuaalkuritegudest. Ta nimetas konkreetseid inimesi nime pidi modellitööstuse tippudest.
Siin murdus tema lugu järsult.
• Saade ei olnud otse-eetris.
• Intervjuu ei jõudnud eetrisse.
• Salvestis hävitati.
• Mõne tunni jooksul eemaldati Mulder avalikkuse eest
• ta viidi Pariisi psühhiaatriahaiglasse, kus ta viibis kuid.
Tema vaimne tervis seati kahtluse alla, usaldusväärsus lammutati, karjäär lõppes.
𝐌𝐢𝐝𝐚 𝐦𝐞 𝐭𝐞𝐚𝐦𝐞 𝐭𝐚𝐠𝐚𝐧𝐭𝐣ä𝐫𝐞𝐥𝐞
Üks nimedest, keda Mulder oma süüdistustes mainis, oli Jean-Luc Brunel. Aastaid hiljem tuleb ilmsiks, et Brunel:
• oli Jeffrey Epsteini lähedane kaaslane,
• värbas modelle Epsteini võrgustiku jaoks,
• ning suri 2022. aastal vanglas enne kohtuprotsessi, sarnaselt Epsteiniga – asjaolud, mis on jätnud palju vastuseta küsimusi.
See ei tõenda automaatselt kõiki Mulderi väiteid. Aga tagantjärele ei ole enam võimalik väita, et tema hoiatused olid alusetud.

𝐌𝐢𝐤𝐬 𝐬𝐞𝐞 𝐥𝐮𝐠𝐮 𝐨𝐧 𝐨𝐥𝐮𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐣𝐮𝐬𝐭 𝐧üü𝐝?
Kohtu ette ei tirita neid kes korraldasid Karen Mulderi hävitamise ja kuritegude maha salgamise, mis võimaldas Jean-Lucil veel 20 aastat teha seksuaalkuritegusid!
Epsteini toimikute ümber sagimine kaldub nimede ja poliitika poole. Miks tabloidid ei jahi tegelikke osalisi? Kes moodustasid naiste väärkohtlemise võrgustiku…
Mulderi lugu meenutab midagi ebamugavamat:
• Süsteemid ei vaja alati vandenõud. Piisab võimust, rahast ja vaikivatest mehhanismidest.
• Hoiatajat ei pea tõestama valetajaks. Piisab, kui tema usaldusväärsus purustada.
• Tõde ei kao. Ta lihtsalt lükatakse aastakümneteks kõrvale.
Mehed, keda Mulder süüdistas, jätkasid töötamist. Karen kadus.
Epsteini ümber tekivad seosetud “vandenõuteooriad”, sest varasemad hoiatused summutati, mitte ei kontrollitud.
Aga minule on arusaamatu: Miks ei küsitle suured väljaanded Prantsusmaal elavat Karen Mulderit, vaid eelistavad turvaliselt tegeleda surnud nimedega? @jälgijad #Epstein #KarenMulder

Peep Vain: millal Sa viimati surma peale mõtlesid?
Ma tean, et see küsimus võib tunduda imelik. Aga mis siis, eks ole?
Surmale mõtlemine võimendab elamise julgust.
Ma ei tea, missugune suhe on Sinul surmaga. Kui palju Sul on lähedalt inimesi läinud, kui palju Sa mõtled selle üle.
Aga need korrad, kui see on mind isiklikult ja otse puudutanud, on pannud mõtlema.
Tegin video, kus räägin:
• miks surmale mõtlemine võimendab elamise julgust,
• kaks maailmavaadet surma kohta – ja miks kumbagi pole vaja karta,
• kuidas vaadata surmale otsa nii, et see muutub neutraalseks või isegi positiivseks,
• kahetsused, mida elu lõpus tuntakse – ja kuidas neid vältida.
Vaata videot siit.

Et siis, kui mäng on mängitud ja kellad löövad, oleks tõesti leebe meel minna.
Et saaksid muheledes tagasi vaadata, tõsta metafoorse kaabu ja öelda: on olnud au.
Olen loonud, olen armastanud, olen maailma avastanud, olen iseendaks saanud.
Vaata videot ja anna kommentaarides teada, mis mõtted tekkisid.
Soovin Sulle julgust elada,
Peep

Vladas Radvilavicius: Kui tuleb sõda, siis me tahame selles sõjas kindlasti võita. Kuid vajaks selgitamist, mis on selles sõjas võit? Kas see, kui kaks suuremat sõjaväelist üksust omavahel võitlevad ja üks üksus teise üksuse hävitab? Kui nii, siis me oleme ette sellises sõjas kaotajad, sest meie üksus lihtsalt hävitatakse.
Ma mõtestaksin meie võidu ümber ja teisiti: meie võit strateegilises plaanis on meie rahva ellujäämine mistahes militaarses konfliktis, mis vormis see konflikt ka ei toimuks. Kui läheb sõjaks kahe suure vastase, ida ja lääne vahel, kus meie oleme vaid pisike lapike maad oma tühise sõjalise võimsusega, siis tuleb meil mõelda väga pikalt ette. Ja pikalt ette mõeldes pole oluline võita mingit lahingut, kaitsta mingit lapikest maad. Oluline on ellu jääda, et eesti rahvas ei kaoks. Just seda lõppeesmärki silmas pidades tuleks ka oma “võit” lahti mõtestada. Ja teha kõik, et just selline võit ka meile saabuks.
On see alistumine? Võibolla. Võibolla mitte. See on vale küsimus. Sest see pole see kategooria, milles mõtelda. Kui loeb vaid meie kestmine, siis on teisejärguline, kes mis lahingu võidab ja end siin kehtestab. Me elasime 2. maailmasõjas kaotuses NSVL-le ja tema punaarmeele 50 aastat, aga me saime ka selles sõjas lõpuks võidu – me oleme alles, me kestame, me suutsime taasluua oma riigi.
Kui järgmises sõjas me oleme ka kõik lahingud kaotanud ja oleme taas okupeeritud, siis ei tähenda see veel, et me oleme selles järgmises sõjas kaotajad. Me oleme kaotajad vaid ühel juhul – kui me kaome. Kui me aga kestame, me oleme võitjad. Isegi siis, kui võõras võim meid valitseb.
Meie tegelik häda on muus. Me kaome ilma lahinguteta, ilma sõjata. Sest me ei sünni juurde ja me hajume laia maailma. Sõda pole, lahinguid pole, aga me oleme need, kes ajaloo silmis on kaotajad. Sest me kaome. Ise.
See on meie esimene oht. Oht siin ja täna. See on meie tegelik lahing, meie tegelik sõda, mis vaikselt ja märkamatuklt meie igas päevas toimub. Seda justkui pealtnäha polekski… Aga see toimub, olenemata sellest, kas me seda märkame ja teadvustame või mitte.
Meie kaotamine selles sõjas, mis toimub ilma ühegi sõja ja lahinguta, süveneb, süveneb ja süveneb. Sest meid kui eesti rahvast on siin Eestimaal üha vähem.
Harri Kingo, 5.jaan. 2018
P.S. lisan Harri tekstile lahingukaardi
ja ka viimaste lahingute tulemused
2023: 10 949 elussündi
2024: 9 690 elussündi
2025: 9 092 elussündi

13
Oleme kujunenud ebausklikkuse tšempionideks, sest oleme ühendanud maausu, varjutatud pühakirja, hirmureligiooni, teadmatuse usundi ning infomüras moonutatud vanarahvatarkuse. Me kardame 13. kuupäevale sattuvat reedet, väldime hotellide 13. korrust ja sülitame üle vasaku õla kaitseinglile näkku.
Eriti kohutav on üle tee jalutav must kass, kellesugused Mihhail Bulgakovi raamatu „Meister ja Margarita“ eeskujul on sageli ristitud Peemotiks – seoses kroonilise lugematusega teadmata, et Pontius Pilatus laskis kõik peemotid kinni püüda ja hukata.
Ainus riik, kus elatakse tõese, tõepärase ja tõenäolise 13-kuulise kalendri järgi, on Etioopia.
Ülejäänud maailm tiksub 7. sajandit 12 kuuks pusserdatud kalendrit seirates erinevaid päevade arve ja liikuvaid pühasid rehkendada.
Avesta, kõigi usundite esiema kalendris on mälestus 13. kuust kevadise pööripäeva eelne leinanädal, mil mälestatakse planeedil Maa tegeliku nimega Gaia elanud algseid rasse.
Ühtlasi on meil põhjust mälestada 13 ühepikkuseks paigas kuuks jaotunud kalendraiga koos tühistatud ürgnaiselikkuse iidset väge. Inimküsimuse peale, mida tähendab kuraditosinaks tituleeritud arv, otsib tehisaru sekunditega vastuse: „ 13 tähendab võimsat transformatsiooni, vanade tsüklite lõppu ja uue evolutsioonilise rännaku algust. Ta tähistab distsipliini ja töö abil takistuste ületamist ja uuestisündi. See number tähtsustab karmalises koolis jumalikku naisenergiat ja valgustatust.“
Meenutagem, et aastatuhandete jooksul on nihkunud planeedi telg ning sellega koos kogu meie tähistaeva asetus, mille järgi on Sodiaagi tähtkujude kaupa reastatud tähtkujud ja nende mõju alla sündimine. Seega kutsub ka akadeemik Einasto koos oma koolkonnaga silmas pidama tõsiasja, et tähtkujud on tulnud 2 nädala võrra ettepoole. Kui sa kuidagi ilma horoskoopide ja päevaprognoosideta elada ei saa, arvesta palun vähemasti sellega.
*
Iidne tarkus ja unustatud rituaalid
Ammustel aegadel, kui inimesed elasid rohkem kooskõlas looduse rütmidega, oli reede 13. hoopis püha päev. See polnud mitte lihtsalt tavaline kuupäev kalendris, vaid jumalanna päev – aeg, mil pidustati elu ennast kõigis selle vormides.
Meie esivanemad uskusid, et just sel päeval on naiselik energia oma tipul. See oli aeg, mil pühitseti elu igavest ringkäiku – sündi, kasvamist ja surma.
Manifesteerimise maagiline hetk
Tänapäeval räägime palju manifesteerimisest, aga kas teadsid, et reede 13. peeti just selleks ideaalseks? Usuti, et sel päeval on eriti soodne:
• Kutsuda oma ellu tarkust ja teadmisi
• Suurendada oma viljakust (olgu see siis füüsiline või vaimne)
• Tugevdada oma naiselikku olemust
• Avada oma loomingulist potentsiaali
• Tuua oma ellu ilu, selle igas vormis
Loomingulisuse lätted
Reede energia iseenesest on juba loominguline ja inspireeriv. See on nagu värske tuuleõhk, mis puhub läbi su ideede ja projektide. Kui sa tunned, et oled loomingulises ummikus, siis just reede 13. võib olla see päev, mis avab su sisemised blokid.
Samal ajal on see ka suurepärane hetk, et:
• Tõmmata kokku lahtised otsad
• Panna kõrvale ideed, mis vajavad veel küpsemist
• Lubada endale midagi head
• Uuendada oma ilurutiine ja hoolitseda enda eest
Kuu ja naise müstiline side
Kas oled kunagi mõelnud, miks just number 13 on nii eriline? See pole juhus. Aastas on 13 kuutsüklit ja naise keha järgib seda sama rütmi. Pole ime, et paljudes kultuurides on number 13 seotud just naiseliku energia ja viljakusega.
Tõe varjamine ja nõiajaht
Aga kuidas siis juhtus, et see võimas ja püha päev muutus kardetud ebaõnnepäevaks? Vastus peitub ajaloos ja võimu kuritarvitamises.
1487. aastal algas tume ajajärk, kui Heinrich Kramer hakkas taga kiusama vabu mõtlejaid ja jumaliku naiseliku energia kandjaid. Paljud ravitsejad ja targad naised hukati nõidadena. See polnud mitte ainult füüsiline genotsiid, vaid ka vaimne – püüd kustutada iidset tarkust ja naiselikku väge.
Taasavastamise aeg
Aga teadmine ei kao kunagi täielikult. Täna, sajandeid hiljem, on meil võimalus taasavastada reede 13. tõeline olemus. See pole mitte õnnetuse päev, vaid hoopis:
• Vaimse valgustatuse hetk
• Jumaliku naiseliku energia kõrgpunkt
• Tervendamise ja tasakaalu leidmise aeg
kui kalendris läheneb reede 13., ära lase end hirmutada vanadest eelarvamustest. Selle asemel mõtle, kuidas sa saaksid seda päeva kasutada enda ja maailma tervendamiseks. Ehk on just see päev, mil sa avastad endas seni varjatud ande või leiad julguse astuda esimene samm oma unistuste poole?
Reede 13. pole mitte õnnetus, vaid kingitus. Kasuta seda targalt ja lase sel päeval oma elu valgustada!
https://maagiapood.ee/blogi/reede-13-saladused-ja-varjatud-vagi

*
Reede 13 (ka 13 ja reede, 13. kuupäev ja reede) tähistab lääneliku ebausu kohaselt ebaõnne päeva.[1][2][3][4] 13. kuupäev langeb vähemalt korra aastas reedele, aga seda võib juhtuda aastas ka kolm korda.[5] Selle päeva ebaõnnega seostamise algne põhjus pole selge, kuid pakutud on mitmeid versioone.
Ajalugu
Number 13
Selle numbri seos ebaõnnega ilmneb mitmes kultuuris ja religioonis, üks neist on näiteks põhjamaade usund, kus numbri halb maine tuleneb müüdist, mille kohaselt 12 jumalust pidasid õhtusöömaaega ja kutsumata külaline, 13. jumalus Loki õhutas edukalt üht jumalust teist tapma.[6]
Kristlus
Kristlikes maades on 13. kuupäeva reede halva maine üheks põhjuseks on Jeesuse ristilöömine reedel, sest Vana-Roomas hukati kurjategijaid sel päeval ning Kristuse hukkamisele eelnenud pühal õhtusöömaajal osales 13 inimest.[5]
Euroopa
Reede ja 13. kuupäeva halvaendeline seos hakkas Euroopas levima 19. sajandil seoses sellega, et nii Euroopas kui Ameerikas oli tavaks hukkamisi läbi viia reedeti ning kui see sattus samale ajale õnnetuks peetava numbriga, peeti seda eriti halvaks õnneks.[5][6]
Ameerika kirjanik Katherine Kurtz on nimetanud reede ja kolmeteistkümnenda kui õnnetu päeva fenomeni alguseks reedet, 13. oktoobrit 1307, mil Prantsusmaal arreteeriti Prantsusmaa kuninga Philippe Ilusa korraldusel kõik templirüütlid.
Eesti
Eestis hakati reede 13 seostama ebaõnnega 19. sajandi keskpaigas siin maarahva seas levinud nn. taevakirjadega. 1840. aastal sakslaste kaudu Baltimaadesse jõudnud käsikirjalist üllitist anti käest kätte, selle sisu kirjutati ümber ja hoiti alles, et kaitsta kodu õnnetuste ees. Samas kirjas olid loetletud aasta õnnetuimad päevad, muuhulgas ka reede ja kolmteist.[5]
Reede 13 kultuuris
1907. aastal ilmus kirjanik Thomas W. Lawsoni teos “Reede 13”, kus börsimaakler kasutab selle päevaga seotud ebausku ära, et tekitada Wall Streetil talle tulus paanika.[7][8]
1980. aastal linastus menukaks kujunenud õudusfilm “Reede 13” (“Friday the 13th”)[9], millele on järgnenud tosin järge ja uusversiooni.
„Kalendriaastal on 13 kuud, igaüks 28 päeva, mis on jagatud täpselt 4 nädalaks (13 × 28 = 364). Aasta lõpus pühana lisanduv lisapäev (pärast 28. detsembrit ehk võrdne 31. detsembri gregooriusega), mida mõnikord nimetatakse „Aastapäevaks“, ei kuulu ühegi nädala alla ja toob kokku 365 päeva. Iga aasta langeb kokku vastava Gregoriuse aastaga, seega langeb 1. jaanuar Cotsworthi kalendris alati Gregoriuse 1. jaanuarile.[a] Kaksteist kuud nimetatakse ja järjestatakse samamoodi nagu Gregoriuse kalendris, välja arvatud see, et lisakuu lisatakse juuni ja juuli vahele, ja nimetatakse Soliks. Suve keskel (selle põhjapoolkera autorite seisukohalt) ja aasta keskpaiga pööripäeva kaasa arvatud asuv uue kuu nimi valiti austusavaldusena päikesele.[4]
Rahvusvahelise püsikalendri liigaastad sisaldavad 366 päeva ja selle esinemine järgib Gregoriuse reeglit. Igal aastal on liigaasta, mille arv jagub 4-ga, kuid mitte siis, kui aastaarv jagub 100-ga, välja arvatud juhul, kui see jagub ka 400-ga. Ehkki 2000. aasta oli liigaasta, olid aastad 1700, 1800 ja 1900 tavalised aastad. Rahvusvaheline püsikalender lisab liigaastate lisapäevaks 29. juuni – laupäeva, 28. juuni ja pühapäeva vahel Sol 1. Iga kuu algab pühapäeval ja lõpeb laupäeval; järelikult algab iga aasta pühapäeval. Aastapäeva ega hüppepäeva ei peeta ühegi nädala osaks; neile eelneb laupäev ja järgneb pühapäev, mis teeb pika nädalavahetuse.
Selle tulemusena on konkreetsel päeval IFC-s tavaliselt erinev nädalapäev kui kõigis traditsioonilistes kalendrites, mis sisaldavad seitsmepäevast nädalat. IFC on aga selles osas peaaegu ühilduv maailmakalendriga, sest see algab ka pühapäeval ja aasta lõpus on lisapäev ja keskel hüppepäev, välja arvatud IFC hüpped Gregoriuse 17. juunil ja TWC hüpped kaks nädalat hiljem, 1. juulil. Kuna see iidse nädalatsükli vaheaeg on olnud selle vastuvõtmise vastu tõstatatud suur murekoht, on lahenduseks pakutud erinevaid liiganädala kalendreid.“
Wikipedia.org
*
Lemmikud Eesti ebausud?
Tervist, my Estonian friends and partner all seem to follow some amusing superstitions. They know the superstitions are nonsense yet still will not break the rules.
My favourite ones are:
1. If you put your bag on the ground money will fall out.
2. If you whistle indoors or in sauna it could burn down.
3. If you take off your shoes and put them pointing towards the door someone will get sick (or something like that).
What are some other Estonian superstitions?
46·91
________________________________________
EloquentPickle•Promoted

https://www.folklore.ee/pubte/forselius/est_index.html
http://seiklusjutud.blogspot.com/2024/11/eestlased-on-ebausklikud.html
https://loodusveeb.ee/et/themes/kultuuriparand/eesti-muinas-ja-rahvausund-ning-loodus

Meeme Luks: PINGVIINIDE PARAAD
Eestlane ei ole pingviin paraadil.
Kui vaatan presidendi vastuvõttu, seda, mida rahvas kutsub pingviinide paraadiks, siis tunnen ke-has midagi.
Mitte pahameelt. Mitte kadedust. Vaid seda, et midagi seal ei ole eestlaslik.
Pingviinide paraad ei ole eestlaslik. See ei ühenda, see leeristab.
Aga asi ei ole inimestes ega ühes peos. Asi on teeskluses ja vastupanus.
Need inimesed seal ei ole “halvad”. Nad ei ole “süüdi”. Paljud neist väärivad suurt ühiskondlikku tänu ja tunnustust ja kas nad vajavad selleks sellist paraadi? Seal on ka neid, kes on seal vaid tänu etiketile.
Kõik nad lihtsalt kehastuvad süsteemi, mis ise on teeskluse vorm.
See on pidulik vorm, mis ei puuduta rahva hinge.
See on koosolek, kus ollakse koos, aga mitte koos.See on meelelahutuslik leeristumise teleshow.
Kes on eestlane?
Eestlane ei ole paraadirahvas ega ka pingviin.

Eestlane on vaikne esivanemate ja looduse tarkuse hoidja ja austaja.Eestlane on südames elav tai-paja.
Meie tugevus ei sünni rivis kätlemist oodates.See sünnib sisemises aususes ja vastutuses.See sünnib ühendusest maaga, metsaga, vaikuse ja hooaegadega.
Eestlaslik koosolemine ei ole laval.See on kodudes, laulupidudel, saunas, vaikses leppes iseendaga. Seal, kus vaikusest kuuldub põlvkondade ühendus.
Seal, kus ei ole kaameraid. Seal, kus ei ole vajadust tõestada. Seal, kus Üksolemine ei ole sõna, vaid olemine.
Eestlane taipab.
Ta ei vaja selgitust, sest ta tunneb.Ta ei vaja loosungit, sest ta kannab tarkust kehas.
See tarkus ei ole raamatutes.See on veres, luudes, hingetõmbes, meie vaimsuses.
See on esivanemate pärand aga mitte museaalne ese, see on kui elav ühendus.
Meelitatud teesklus.
Pingviinide paraad ei loo Üksolemist, sest ta põhineb teesklusel, rollidel, kujunditel, ilusatel lugudel.
Meelitatud teesklus võib olla meeldiv, aga ta ei loo turvalisust ega ühtekuuluvust.
Ta loob illusiooni ühtekuuluvusest.Ja see illusioon on ohtlikum kui täielik üksiolemine.
Aga kui sa elad illusioonina ühenduses, ei tea sa isegi, et midagi puudub.

Sa arvad, et oled koos.Sa
arvad, et kuulud.Sa
arvad, et sind nähakse.
Tegelikult nähakse ainult su rolli. Ja roll ei ole sina.
Eestlane on see, kes kannab maad, mälestust, vastutust.Kehas, mitte kostüümis.
Looduse ja esivanemate tarkus.
Eestlane ei õpi tarkust ainult raamatutest ega ülikoolides.Ta õpib seda metsast, soost, merest, kultu-uripärandist. Ta õpib seda vaikuses, vaatlemises, kuulamises.
Kui sa seisad vanema haual, ei pea keegi sulle õpetama, kuidas austada.Sa
lihtsalt tunned.See on ühendus.
Kui sa vaatad kevadist õitsemist või sügisest lehteda langemist, ei pea keegi sulle selgitama tsüklilisust.Sa lihtsalt elad seda.See on tarkus.
See tarkus ei ole ideoloogia.See ei ole dogma.See ei ole poliitiline programm.
See on kehaline mälu.See on hingeline pärand.See on vaimne ühendus.
Pingviinide paraad ei puuduta seda üldse.
Mida eestlane vajab?
Eesti ei vaja rohkem rollimänge, teatraalsust, kergemeelsust ega teleris näitamist.
Eestlane vajab teeskluse lõpetamist ja autentsust.

Aga mida see tähendab?
See tähendab, et president võiks öelda ausaid asju teeskluseta. Et poliitik võiks tunnistada viga mitte varjata seda loosungi taha. Et riigimees võiks olla vait, kui tal ei ole midagi öelda. Et võetaks isiklik vastutus. Et eestlane võiks olla kohal ilma ülikonna, rollide ja kujunditeta.
See tähendab, et me hakkame hindama vaikust rohkem kui kõnet, ausust rohkem kui pidulikkust, kohalolu rohkem kui kuvandit, esivanemate tarkust rohkem kui importitud kontseptsioone ja looduse rütmi rohkem kui kunstlikke rituaale.
Teesklus ja vastupanu.
Teesklus on viis näida koosolemist, kuulumist, ilma et oleksime päriselt kohal.
Vastupanu on viis hoida distantsi selle eest, mis juba on:vastutus, vabadus, Üksolemine.
Teesklus ütleb: “Ma olen see, kes ma pean olema.”
Vastupanu ütleb: “Ma ei julge olla see, kes ma juba olen.”
Mõlemad on põgenemised ja loovad kannatust.
Pingviinide paraad on mõlema rituaalne vorm.
Teesklus kehastub ülikondades, kallites kleitides, kätlemistes, pidulikes teeseldud naeratustes.
Vastupanu kehastub tühjas moraalis, sõnades ilma sisuta, kuulumises ilma kohaloluta.
Aga kõige sügavam vastupanu on vastupanu oma juurtele, oma maale, oma esivanemate tarkusele.
Kui me asendame looduse rütmi kunstliku ajastusega, esivanemate tarkuse importitud ide-oloogiatega ja südame taipamise pea mõistmisega
siis me ei ole enam eestlased.Me
oleme pingviinid.
Üksolemine on juba olemas.
Üksolemine ei ole midagi, mida tuleb saavutada.See on midagi, mis juba niigi olemas on.
See on meie esivanemate pärand.See on looduse and.See on Jumala loomisakt.
Miks me siis selle eest põgeneme?
Sest see nõuab vastutust.
Ja vastutus on ebamugavam kui iga pingviinide ülikond.
Kui me lõpetame teesklemise, siis ei ole vaja enam erinevaid leere, loodud olematuid vaenlasi, mitte-eestlaslikke rolle ega ka võõraid rituaale.

On inimesed.On kogukond.On kohalolu.On maa.On mets.On esivanemad.
Mitte rollidega inimesed.Mitte institutsioonilised kogukonnad.Mitte teeseldud kohalolu.
Vaid inimesed, kes julgevad olla ilma maskita ja teeskluseta. Kogukonnad, mis tekivad autentsusest, mitte kuuluvusest.Kohalolu, mis nõuab julgust, mitte kinnitust.Maaga ühendus, mis ei vaja tõesta-mist.
Just sealt sünnib tugev, kogukondlik, turvaline ja armastav ühtekuuluvus.See sünnib mitte vormist, vaid tõest.Mitte paraadist, vaid olemisest.Mitte lavalt.
Me ei pea saavutama, me peame tunnistama.
Me ei pea Üksolemist saavutama.Me
peame lihtsalt lõpetama selle varjamise.
Sest Üksolemine on juba meie sees.See on meie esivanemate pärand.See on meie maa kingitus.See on meie sünnipärane seisund.
Aga me ei talu seda veel.Me
ei talu vastutust, mis tuleb vabadusega.Me
ei talu ausust, mis tuleb kohaloluga.Me
ei talu vaikust, mis tuleb tõega.Me ei talu südame taipamist, mis tuleb looduse tarkusega.
Ja seepärast me loome võõraid paraade, loosungeid, rolle, teatrit ja võõraid rituaale.
Et mitte olla.Et
mitte tunnistada.Et
mitte kanda.
Eestlaslik Üksolemine.
Eestlaslik Üksolemine ei ole teleshow ega kostüümidraama.Ta on vaikne.Ta ei tõesta ennast.Ta kan-nab.
Ja ta on juba siin.Mitte presidendilossis.Vaid seal, kus sa praegu oled.

Eestlaslik Üksolemine on lihtne maakas, kes kannab ja hoiab maad põlvest põlve, ilma loosungita. Ta on ema, kes kasvatab lapsi aususes, mitte rollis. Ta on õpetaja, kes õpetab tõde, mitte narratiivi. Ta on noor, kes julgeb küsida, mitte ainult korrata. Ta on vanavanem, kes mäletab ja edastab, ilma et keegi käsiks. Ta oli metsavend, kes kaitses vabadust, ilma et keegi kiidaks.
See on seal, kus keegi ei vaata, ei hinda, ei küsi tõestust, ei maksa, ei käsi ega meelita auhindade ega kutsetega kuuluda.
See on seal, kus olemiseks piisab ainult olemisest.Seal, kus ühendus maaga on loomulik.Seal, kus esivanemate hääl kostab vaikuses.
Südames elav taipaja.
Eestlane ei ole intellektuaal, kes peab kõike mõistma.Eestlane on taipaja, kes tunneb südames.
Ta ei küsi: “Kuidas ma saan seda tõestada?”Ta küsib: “Kas ma tunnen seda tõena?”
Ta ei küsi: “Mida teised arvavad?”Ta küsib: “Mida maa mulle ütleb?”
Ta ei küsi: “Kas see on moodne?”Ta küsib: “Kas see on tõene?”
See taipamine ei ole rumalus.See on sügavaim tarkus.
Tarkus, mis ei tule raamatutest.Tarkus, mis tuleb loodusest.Tarkus, mis tuleb esivanemate ver-est.Tarkus, mis tuleb Jumalast.
Ja seda tarkust ei saa näidata paraadil.Seda saab ainult elada.Vaikuses.Kehas.Maal.
Julgus olla, kes me juba oleme.
Kui hakkame rahvana kandma Üksolemist kehas, mitte loosungis,siis ei ole Eestil vaja uusi rituaale.
Vaid julgust olla see, kes me juba oleme.
Ilma paraadita.Ilma tõestamiseta.Ilma rollideta.Ilma võõraste kontseptsioonideta.
Koos.
Mitte kui pingviinide rivi.Vaid kui ühendatud kohalolu, kus igaüks toob oma ainulaadse olemise tervikusse.
Ühendatud üksteisega, selle armsa maaga, meie esivanemate tarkusega, imelise looduse rütmiga ja Jumalaga.

Lõpetuseks.
Eestlane ei ole pingviin paraadil.Eestlane on vaikne esivanemate ja looduse tarkuse hoidja ja austa-ja.Eestlane on südames elav taipaja.
Ja kui me hakkame seda kandma mitte sõnades, vaid kehas, siis ei vaja Eesti enam meelelahutus-likke teleshow’sid, tühje loosungeid, illusiorseid ühtekuuluvusi, meile võõraid rituaale ega kun-stlikke paraade.
Sest me oleme juba koos.Mitte kostümeeritud.Vaid tões.
Mitte laval kostüümides vaid paljalt saunalaval.
Mitte tulevikus.Vaid praegu.
Ilma pingviinideta.Ilma paraadita.Üksolevalt.
Juurdunult.Ühendatult.Taipajalt.
Koos.
Ja see ei ole unistus.See on tunnistus.
Tunnistus sellest, mis juba on.Aga mida me veel ei julge täielikult elada.
Pingviinide paraad ei ole eestlaslik.Aga vaikne kandmine on. Maa austamine on, esivanemate tarkus on, südame taipamine on.
Ja me oleme juba sellised.
Kuni me lakkame teesklemast. Üks inimene korraga. Maaga ühendatult. Esivanemate tarkust austades.

Südames taibates.

Diplomaatia pole märk nõrkusest
President Karise kaitseks
Alanud aasta augustis valitakse Eestile presidenti. Peale eelmise presidendi Kaljulaidi kummalisi sõnavabaduse soolosid ja heitlikest tujudest ajendet ebastabiilseid väljaütlemisi, tõi 2021. aastal ametisse vannutatud Alar Karis esialgu kergendust, sukeldudes seejärel vaikimisse ja presidendiväärse käitumise otsinguisse, mis panid temas pettuma. Nüüd kui geopoliitiline määramatus on tõusnud ohuna riigi püsimise kohale, leidis Karis endas rahva saatusest hooliva joone, mis muudab ta sümpaatseks kõigi nende silmis, kes ei jaura hommikust õhtuni, kuidas diplomaatiat peaks asendama tuumapomm. Ent meie reformikliki ja Eesti200 poolt pukki upitatud keskharidusega välisministri arvates on president Karise tasakaalukas mõte, Euroopa kaasaminekust rahu otsingutel peetavatele läbirääkimistele, suisa pühaduse teotus, sest meie siin Läänemere kaldal tunnistame üksnes Venemaa sõjaliselt põlvili surumist. Kuidas see peaks sündima ja millist hinda Eesti relvastatud konflikti puhul maksaks, sellest targu vaikitakse.
Oskaja käes on diplomaatia relv, mida rumal ei suuda hinnata.
Mille eest siis Karist jõhkralt nahutatakse? Nimelt leidsid Läti peaminister Evika Siliņa ja Eesti president Alar Karis välispressile antud intervjuus, et Euroopa Liidul tuleks nimetada eriesindaja, kelle ülesandeks saab taastada osana Ukraina sõja lõpetamise läbirääkimistest, diplomaatilised kanalid Venemaaga. Karise sõnul on Euroopa jäänud rahuprotsessis kõrvaltvaataks. Ta meenutas, et mõni aasta tagasi pidasime õigeks agressoritega mitte rääkida ja nüüd oleme mures, et pole läbirääkimiste laua taga.
Alar Karis on ka varem avaldanud arvamust, et välispoliitikas peab olema rohkem ruumi diplomaatiale ja läbirääkimistele. Igati mõistlik mõte, arvestades sellega, et läbirääkimistel osalemist toetab ka Prantsuse president Macron. Kahjuks mõjub iga tasakaalukam sõnavõtt meie sõjaprintsidele või sõjaõhutamises enda ainsat võimalust nägevatele äpardunud poliitikutele punase rätikuna.
„Kremli ukse taga kraapimas käimine nõrgestab Ukraina ja Euroopa positsioone,“ jääb diplomaatia võimalustest kaarega mööda jalutav välisminister Margus Tsahkna presidenti kritiseerides oma leitmotiivi juurde, milleks on Venemaa sõjaline põlvilisurumine. Kuidas selleni jõuda, pole kahjuks selge ei talle, ega rahvuskaaslasest Euroopa Liidu kõrgele esindajale Kaja Kallasele. Jääb arusaamatuks, miks ei võiks välisminister oma väljaütlemistes jääda tasakaalukaks, valmistamata rõõmu Eesti vaenlastele, kes käsi hõõrudes tõdevad, et presidendiinstitutsiooni ja valitsuse vahel on tekkinud tõsised lahkarvamused? Pigem võiks presidendiga konsulteerida ning talle võõraid mõtteid külge kleepimata tunnistada Karise väljaütlemises peituvat iva, sest kindlasti peaks ka Euroopa riikidel olema võimalus rahukõnelustel oma sõna sekka öelda. Ehk kaoks siis ka hirmud, et Trumpi ja Putini eravestlustes on taas alustatud maailma jagamisega mõjutsoonideks, nagu see juhtus eelmise sajandi neljakümnendatel Jaltas, kus venelased said võimu Ida-Euroopa üle. Vaid diplomaatiline sekkumine aitaks tõrjuda taolised võimalused, kui neid kusagil ka kaalutakse.
Eesti pole õnneks veel rinderiik.
End poliitiliseks eliidiks pidavatele tegelastele on diplomaatia midagi ennekuulmatut. Pigem heietatakse mõtteid, kuidas võidurelvastumine peale START III leppe lõppemist uue hoo saab, nii et isegi Põhja-Euroopa riigid muretsevad endile personaalse, plahvatamisel igati loodussõbraliku ja rohelise aatompommi.
Isegi varem tasakaaluka ja analüüsivõimelise mulje jätnud Leo Kunnas ei suutnud president Alar Karise viimaseid väljaütlemisi kommenteerides hoiduda mürgisest märkusest, et kuna Ukraina sõja tõttu on Eestist saanud rindele lähedal olev riik, ei saa rinderiigi president endale selliseid väljaütlemisi lubada. Palju õnne, Eesti! Olemegi jõudnud selleni, kus avalikult tunnistatakse meie rinderiigi staatust, koos kõige sellest tulenevaga, näiteks investeeringute kokkukuivamise ja raha riigist välja voolamisega. Rinderiigis kaotavad noored kindluse mõelda pere loomisele, et lõpeks demograafiline allakäik. Kui oleme rinderiik, tuleb ehk juba homme minna vaenlase kuulide alla või oodata, millal pomm su maja purustab. Kas selleks tulebki meil külvata vaenu selgroogu näitava presidendi suhtes, tehes innukalt ära töö, mida võiks eeldada vaenulikelt luureteenistustelt ja avalikke hoiakuid rappida üritavatelt naaberriigi ideoloogiagurudelt?
Presidendivalimiste inetu algus.
Ent lumepall on veerema pandud ja iga endast lugupidav poliitmudija peab kohuseks rumalat presidenti materdada. Riigi ummikusse vedanud peaminister Michal on viimasel ajal hakanud oma sõnakasutust enam kontrollima ning seegi kord suutis ta presidendi vastu suunatud mürgi rüütada enam-vähem seeditavasse vormi, tagasihoidlikult tõdedes, et presidendi väljaütlemised pole õnnestunud. Samas tõttas ta kinnitama, et tema läbisaamine presidendiga on hea ja see on väga kurb, et ta peab Karise väljaütlemisi kommenteerima. Selle, et rünnak Karise vastu on augustis toimuvate presidendivalimiste hästi ajastatud avapauk, jättis peaminister targu ütlemata. Tundub, et Reformierakonnal on taskusügavusse varutud kuulekas nukk, keda üllatuskandidaadina vahetult valimiste eel välja käia, lõigates nii läbi igasuguse võimaluse liialt iseseisvaks muutunud Karise jätkamiseks. Sellest annab tunnistust ka kahtlase mineviku taagast välja rabeleda üritava Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni repliik, et Euronewsi uudis president Alar Karise ja Läti peaministri üleskutsest Venemaaga otsekõnelusi pidada, on kahetsusväärne ja Eesti välispoliitika usaldusväärsust riivav. Et siis Tsahkna poolt mutta tambitud välisministeeriumi mainega pole probleeme, ent tõeline kurja juur on Euroopat suuremale diplomaatilisele initsiatiivikusele kutsuv president Karis.
Tõeliselt paneb aga järele mõtlema reformierakondlase Erik-Niles Krossi pamflett, kus too poliitiline keskpärasus meenutab president Karisele väidetavalt metsavendade tarkust, milline on pugejate saatus. Eks meenu siin märgiline kaader kultusfilmist Viimne reliikvia, kui eestlaste vanem küsib, mis on äraandja palk. Jääb üle vaid imestada, kuidas taoline nurgatagusele sotsiaalseina hämarnurgale omane ähvardus sattus avalikku meediasse. Tõeliselt piinlik on Krossi mõtteavaldus: „President Karisel vist perekonnas metsavendi ei ole. Nii et tervitan teda vanade metsameeste poolt ja meenutan, et tshekistile peki tassimine teda ei pekitassija ega ka ühegi teise moodusega pugeja eest kostma ei pane.“ Mis see siis on? Kas sõna on Eestis juba nii vaba, et kriitikute arvates vale sõna kuuldavale toonuga üritatakse teha vähemalt verbaalne lõpparve?
Eesti vajab rahu.
See, kuidas kamp tühikargajaist sõjaapoligeete president Karise peale haugub, on kahetsusväärne, ent samas paneb usaldama vaimset rikastumist ja elutarkuse kogumist, millega Alar Karis on oma ametisoleku ajal tegelenud. Mida võiks ta selles situatsioonis ette võtta, et Eestist saaks taas vaba ja oma rahvale mõtlev maa, mitte sõjamõtetesse takerdunud õnnetu rindelähedane territoorium? Selleks peaks president võtma end veel enam kokku ja kuulutama välja erakorralised valimised, mis viiks reformistliku valitsuse koos olematute kahesajalistega ajalukku. Siis jätkuks võimekust nii majanduse kordaseadmiseks kui ka diplomaatiliste algatuste toetamiseks, mis lõpetaksid meiegi eksistentsi ähvardava sõja. Eesti väärib seda!
Vsevolod Jürgenson
Estonian Ministry of Foreign Affairs / Välisministeerium
Riigikogu
Alar Karis
Kristen Michal
Margus Tsahkna
Reformierakond
«Ээсти 200» – Eesti 200

Hannes Võrno: Geenivaramu…
Kas armas lugeja mäletab, mis oli kahetuhandendate alguse kirkaim Eesti tuluke maailmakaardil?
Vihjeks: see polnud e-residentlus. See polnud ka AI.
See oli Geenivaramu.
Mäletate veel, kuidas meist räägiti?
Kuidas Eestit esitleti kui väikest, aga geniaalset riiki, kes paneb kogu rahva DNA teaduse teenistusse?
Mäletate nominatsioone, välismaiseid artikleid, suuri sõnu?
Mäletate, kui kõrgelt meid pärjati – ja kui uhked me ise olime?
Ja nüüd küsige endalt ausalt: kus see projekt täna on?
Kas keegi oskab öelda, mida tavaline eestlane Geenivaramust praegu reaalselt saab?
Kas see „mandreid nihutava tähtsusega“ ettevõtmine töötab kuskil vaikselt ja õlitatult?
Või kadus see samamoodi nagu paljud teisedki „ajaloolised läbimurded“ – pressiteadete uttu?
Huvitav on see muster.
Iga mõne aasta tagant tuleb uus suur narratiiv:
Tiigrihüpe.
e-riik.
Geenivaramu.
e-residentlus.
Nüüd AI.
Alati sama koreograafia: algul fanfaarid, siis välisajakirjandus, siis kodumaine vaimustus. Ja lõpuks vaikus. Projekt jääb alles, aga jutt kaob.
Tiigrihüppe-mehed on end nüüd AI-projektiga õukonna vooluvõrku lülitanud – see oli etteaimatav. Loogiline isegi. Sama seltskond, sama refleks.
Aga Geenivaramu?
See oli kord meie kroonijuveel. Täna on ta nagu vananenud startup, mille logo veel kuskil seinal ripub, aga keegi enam ei küsi, mis sealt tegelikult välja tuli.
Ja siin ei pea olema vandenõuteoreetik, et märgata:
ikka ja alati on käekiri sama.
Suured projektid tulevad lainetena.
Avalikkus kaasatakse emotsiooniga.
Sisu jääb spetsialistide ja lepingute taha.
Ja rahvas liigub edasi järgmise loosungi juurde.
Vahele mahuvad veel „ajaloolised kriisid“, „enneolematud olukorrad“, „strateegilised partnerlused“. Korraks tundub, et kogu riik on korraga ühes meeleolus. Siis see jälle hajub.
Geenivaramu enne pandeemiaaega.
Pandeemia ise.
Praegune geopoliitiline masinavärk.
Ressursid, mis „liiguvad“. Inimesed, kes „ümber paigutatakse“. Süsteemid, mis „optimeeritakse“.
Midagi ei pea uskuma. Piisab, kui mäletada. Ära maga maha!

Baba Vanga Ida-Euroopa riikide demograafilisest kollapsist:

Lakota:

“Bear & Dragonfly”
The bear does not envy the dragonfly’s wings,
and the dragonfly does not tremble before the bear’s strength.
They meet
in the still pool of a summer dusk
and know:
power and gentleness can share the same breath.
The bear holds the forest’s weight,
the dragonfly carries the light between raindrops.
Yet both shimmer
in the reflection of the same sun.
Neither commands.
Neither yields.
They simply exist
each a prayer the other completes.
We – humans
measure too much.
We forget the language of balance.
But the bear and the dragonfly
still remember.
In their silence,
the wild is whole again.

Õppematerjale iseseisvaks õppeks?
Aga palun.
Tasuks 40000 sobib hästi. Aitäh 😊
https://www.youtube.com/@katimurutar2280/videos
Kutsehariduse õpetajatele ja haridustöötajatele!

Aita rikastada kutsehariduse e-koolikotti ning esita oma õppematerjal 30. märtsiks konkursile “Digitaalne kutseharidus”.

👉 Konkursile on oodatud E-koolikotti üles laetud digitaalsed õppematerjalid nagu e-õpikud, e-kursused, videod, simulatsioonid, mobiilirakendused ja muud interaktiivsed õpiobjektid. Materjalid peaksid toetama kutsehariduse tasemeõppe õppekavasid ja aitama saavutada õpiväljundeid iseseisvalt ja tõhusalt.

🏆 Parimaid õppematerjalide loojaid tunnustame erineva suurusega auhindadega. Konkursi auhinnafond on 40 000 eurot! Auhinna saajad avalikustame hiljemalt 16. aprillil.

Carmiola de Santura: Rahvusvahelisel Naiste seminaril.
Mäletan, kuidas ma seal mikrofoni hoidsin…ja mõtlesin, kui kummaline see elu vahel ikka on, sest aastaid hoidsin ma end enda teadmistega peidus.
Hoidsin end justkui turvalises mullis mõttega, et äkki ma ei tohigi enam nähtav olla.
Kui sind on tühistatud ühiskonnas, mis on olnud sinu kodu,
siis kaob koos sellega ka turvatunne.
Kaob kodutunne.
Ja isegi kui olin olnud teleekraanil üle 10 aasta, tundsin pärast massilist tühistamist, nagu oleksin järsku vale.
Nagu minu koht oleks kuskil keldris. Pimedas. Vaikselt.
Väga paljud ei tulnudki sellest tühistamise traumast välja, sest uskuge mind-kui sa ei ole olnud ise tühistatud, siis sa ei oska ette kujutada milline trauma see on tervele perele.
Kaks aastat läks aega, et julgeda pea uuesti tõsta, sest mul ei olnud teisi võimalusi. Kas surra või otsustada lihtsalt tõusta ja edasi elada.
Mitte enam selle inimesena,kes peab end õigustama.
Vaid inimesena,kellel on lihtsalt midagi jagada.
Ja võib-olla tunned sina ka seda. Sa tead, et sinus on lugu.
Sõnum.
Tugevus.
Aga miski on pannud sind end varjama.
Kes ütles, et sa ei tohi olla nähtav?
28.veebruaril astuvad suurseminaril „Kõik on veel võimalik“ lavale inimesed, kes ei ole kunagi varem oma lugu avalikult jaganud, aga nad on valmis seda tegema. Valmis astuma valgusesse.
Ilma maskita.
Koos nendega on laval ka mitmekülgsed ja eriilmelise eluteega naised jagamas oma kogemusi ja tarkuseid teemadel:
-Minu ema Õie Pritson – elutahe ja sisemine tugevus
-Mina, Carmen Pritson – elu tänases, eilses ja tuleviku loos.
-Ülle Lichtfeldt – julgus edasi elada ka siis, kui tunned, et pole valmis
-Krista Lensin – läbipõlemise äratundmine ja uus vaade
-Ruth Pukman – õige suund elus ja külluse loomine
-Kristel Tuul – kuidas mitte vananeda-biohäkkimine
-Kai Adrikorn – naiselikkus ja seksuaalsus keskeas
Kõik lood on ausad.
Elulised. Ja Päris.
Ja võib-olla on aeg, et ka sina ei peida end enam.
Sest kui sa oled korra oma hääle kätte saanud…siis sa tead —
KÕIK ON VEEL VÕIMALIK.
Kai Adrikorn, Õie Pritson, Krista Lensin, Kristel Tuul, Valguse Inglid (Ruth Pukman)
https://www.piletitasku.ee/et/event/9208

PEEGELDUSTE JA VALGUSE PÄEV
Peegelduste toomise ja portaali avatuse päev. Pöördudes algallika poole tuuakse sulle arusaamised ja mäletamised selle kohta, et sa oled väekas, tugev, sa oled väärt kõike seda, mida sa soovid ja tahad.
Hea päev suhelda kõrges energeetikas olevate inimestega või Vaimsete Teejuhtidega, Ülestõusnud Meistritega. Liikuda oma elus uude sagedusse, vertikaali pidi ehk siis naisenergiat avada. Selleks on vaja lubada endale suuremat vabadust.
Hea on puhastada ja korrastada ka oma kodu energeetikat. Tegeleda sellega, mis on hästi naiselik – oma keha eest hoolitsemine, ümbruse harmoniseerimine, ilu toomine. Tegele loominguga või kuula muusikat. Häälestu kõrgemasse sagedusse. See aitab meil iseeneslikult lahustuda meie elus nendel mustritel, mis meid enam ei toeta ja pole meie kõrgemaks hüvanguks.
Väga hea päev, et teha ka massaaži, kallistada – võtta läheduse, intiimsuse aega ja püsida hästi maandatud. Maa energia ehk kundalini energia saab läbi meie kõige paremini tõusta, kui me võtame selleks aega. Algallikaga parema ühenduse saamiseks on väga teadlikult vaja mitte midagi teha – olla lihtsalt ühe koha peal, kas pikutada, istuda, kuulata meditatsiooni, muusikat.
Väga ilus valgusesse tõusmise päev, kui me seda energiat õigesti kasutame. Kui mitte õigesti kasutada, siis see võib olla väga keeruliste energiate väljatoomise päev. Sel juhul tulla rohkem rahusse, lõdvestuda, alistuda ja küsida universumilt
MIS ON SEE, MIS ON PRAEGU PARIM?
MIDA MUL OLEKS VAJA PEEGELDUSENA NÄHA VÕI TAJUDA?
Peegeldusi märgates,
postitas Stella abiline Aivi
*Meditatsioon TÄIUSLIKKUSE TAIPAMINE ootab huvilisi https://www.stellashakti.com/meditatsioon
*Kas soovid avada enda ARMASTUSELAEKA 2026 partnerlusteemade sügavamaks mõistmiseks enda elus?
Personaalne astroloogiline abiline nii selleks aastaks kui terveks eluks.
Oled soovinud mõista enda partnerlusteemade sügavamaid tahkusid?
Olen olnud veedaliku astroloogia fänn, sest see on mind nii palju elus aidanud. Kui sind ka huvitab armastusteemade selgem mõistmine, aitan sulle koostada veedaliku* astroloogia põhjal personaalse abilise terveks aastaks just nimelt armastuse ja partnerluse teemade sügavamaks mõistmiseks läbi su astroloogilise sünnikaardi.
Kas tunned, et sooviksid suhetes teadlikum olla, vanad mustrid vabastada ja armastust teadlikult luua? Siis see on sulle!
Personaalne veedalikul astroloogial põhinev armastuselaegas 2026 sisaldab:
7 põhiteemat:
x Kuidas sina armastad? Sinu emotsionaalsed mustrid ja eriline armastuse väljenduse viis.
x Mida su partner peaks teadma, et sind paremini armastada osata? Sinu vajadused ja ootused suhetes.
x Partnerlussuhetes korduvad mustrid või karmalised õppetunnid? Vanad mustrid, mis võivad suhetes korduda.
x Kuidas sind partnerina kogetakse? Kuidas sinu energia suhetes tajutakse.
x Millist partnerlust vajab su hing? Suhete kvaliteet ja sügavus, mis toetavad hinge kasvu.
x Mõjud eelmistest eludest ja karmalised õppetunnid? Sünnikaardi mustrid, mida saab teadlikult ka ümber teha.
x Elumuster ja muudatused, mis toovad partnerlusteemad 2026. aastal õitsengusse? Tegevused ja hoiakud, mis aitavad suhete kvaliteeti tõsta.
Lisaks sisaldab see kiri sinu südamele armastuse laeka avamise võtit selleks aastaks ning lõpus praktilisi harjutusi ja soovitusi, mis taitavad luua armastuse voo suhetes edukamaks ja teadlikumaks kogemuseks.
Saad lähemalt lugeda ja tellida siitkaudu:
https://www.stellashakti.com/armastuselaegas2026

Veebruari energiad avalduvad pigem impulsside või tõenäosuslainetena.Need ilmuvad ja kaovad, andes pidevalt teed uutele impulssidele.Seda võib võrrelda surfariga, kes püüab tabada õiget lainet: mõned laseb ta mööda ja mõnele ei jõua ta õigel hetkel pealegi.
Ta “ujub” eri lainete vahel, kuni leiab selle, mis tõstab laua alla ja kannab ta kindlalt kaldapoole.
Iga kuu impulss on justkui nähtavale kerkiv tõenäosus mingi sündmuse jaoks, mis muudab olukorra seisu. Sisuliselt on need sisenemispunktid teistsugustesse reaalsustesse, millega inimene või ühiskond püüab haakuda, nendega kooskõlla minna, olla nendega “samal lainel”. Seda saab mõista ka väravatena uutele võimalustele: need on juba aimatavad ja eristatavad, kuid kohati liiga kitsad või liiga “kiired”, et saaks sinna kohe hooga sisse hüpata.
Sa tajud neid impulsse, sest sagedus on juba piisavalt kõrge: avaneb ligipääs kvalitatiivselt teistsuguse taseme sündmustele — sellistele, mis nihutavad kogu tuttavat ja muudavad reegleid endid.
See tähendab ligipääsupunkte unistustele, mis varem tundusid teostamatud või nõudsid liiga palju pingutust. Nendes impulssides võid sa aga näha otsest teed oma soovideni ilma tavapäraste raskusteta: üks samm — ja see ongi kohal. Samas loob inimese enda sageduse ebastabiilsus — tema seisundite laine “hea” ja “halva” vahel — need nihked ja mittekattuvused, ehk surfi metafooris: õigel hetkel lainele mittejõudmise.
Kollektiivses reaalsuses võib see väljenduda nii: “me juba leppisime kokku, otsustasime ära”, ja siis kohe otsa “ettearvamatud asjaolud”, mis kokkuleppeid lõhuvad — justkui peaaegu jah, aga siiski ei. Asi on juba äärepealt valmis, aga siis pööratakse see jälle ümber ja pannakse uued reeglid või uus plaan paika.
Ent kollektiivsete protsesside jaoks on siin ka hea külg: iga tõusulaine näitab, et lahendus on olemas ja see on lähedal. Ja laiemalt annab lainete jada täieliku arusaamise, et tagasipöördumist vana struktuuri juurde enam ei tule — on vaid edasiliikumine.
Oluline on mõista, et veebruari energias on peidus kolm momenti.
Esiteks: sa näed võimalusi, ja neid tuleb üha juurde — neist saab peamine liikumissuund edasi. Teiseks: igal sellisel võimalusel on šanss osutuda selleks “eriliseks laineks”, millel sa saad tõesti sõita. Kolmandaks: nagu surfiski, saad sa aru, et lained (võimalused) ei kao kuhugi — kui ma selle peale ei saa, tuleb järgmine. Midagi pole kadunud, ja iga vahelejäämine on lihtsalt kogemuse kinnistamine järgmiseks katseks.
Tõsi on ka see, et üks laine ei tühista teist. Üks õnnestunud sõit aitab sul veel paremini kohaneda järgmisega. Seega ei tähenda need energiad sugugi “maha magatud võimaluste” voogu — pigem viitavad need lõpututele potentsiaalidele.
Püüa laine ja sõida! Kui ei tabanud, vaata, kui palju võimalusi veel on: see mäng on piirideta.

Tunnete maailmas on madalaim seisund iha ja kõrgeim vibratsioon õndsus.
Alustame ihast. Iha on tunne, mis tekib puudusest. Midagi on justkui vähe või midagi on puudu. Keha tahab. Mõistus tahab. Ego tahab. Iha suunab tähelepanu väljapoole ja tulevikku. Kui ma selle saan, siis on parem. Kui ma selle kaotan, siis on halb. Iha ise ei ole halb ega vale. See on loomulik ellujäämise mehhanism. Ilma ihata ei sööks me, ei liiguks ega looks sidemeid. Kuid iha hoiab närvisüsteemi pinges. Seal on alati rahutus. Seal on alati vajadus.
Kui inimene elab peamiselt iha tasandil, siis tema sisemine seisund sõltub tugevalt välistest tingimustest. Edu, tunnustus, nauding, seks, raha, kontroll. Kõik need võivad anda lühiajalise rahulduse. Aga rahuldus kaob kiiresti ja iha tekib uuesti. See loob tsükli. Rohkem. Kiiremini. Tugevamalt. Selline seisund on emotsionaalselt madal mitte moraalses mõttes, vaid stabiilsuse ja avaruse mõttes. Seal on vähe ruumi. Seal on palju survet.
Õndsus on teistsugune seisund. Õndsus ei teki sellest, et midagi lisandub. Õndsus tekib siis, kui sisemine vastupanu kaob. Kui inimene ei aja midagi taga ega põgene millegi eest. Õndsus ei ole eufooria. See ei ole ka pidev õnnetunne. See on sügav rahu, selgus ja kohalolu. Inimene tunneb, et praegu on piisav. Mitte ideaalne, vaid piisav.
Õndsuse seisundis ei kao tegevus ega soovid. Inimene võib endiselt tegutseda, luua ja armastada. Vahe on selles, et tegevus ei tule tühjuse täitmisest. See tuleb jagamise soovist. Seal ei ole sisemist sundi. Seal on vabadus.
Miks nimetatakse seda kõrgemaks sageduseks? Sest õndsus on laiem seisund. Sinna mahub rohkem. Seal mahub valu ilma kokku kukkumata. Seal mahub rõõm ilma klammerdumiseta. Seal on vähem sisemist müra. Inimene on rohkem kooskõlas iseendaga ja eluga tervikuna. See kooskõla loob tunde, mida paljud kirjeldavad kui armastust ilma objektita.
Miks on oluline, et inimesed seda mõistaksid. Sest paljud eluprobleemid ei tule välisest puudusest, vaid sisemisest segadusest tunnete tasandil. Kui inimene usub, et iha rahuldamine toob püsiva täitumuse, siis ta jookseb kogu elu. Ta võib olla edukas ja samal ajal sügavalt rahutu. See tekitab läbipõlemist, sõltuvusi, agressiooni ja tühjust. Mitte seepärast, et inimene on halb, vaid seepärast, et ta ajab segamini vahendi ja eesmärgi.
Kui inimene mõistab, et iha on algtaseme energia ja õndsus on küpsem seisund, siis muutub elu suund. Ta hakkab pöörama tähelepanu oma sisemisele kvaliteedile, mitte ainult tulemustele. Ta õpib peatuma. Ta õpib kuulama. Ta õpib eristama vajadust harjumusest. See ei tee elu aeglasemaks. See teeb elu täpsemaks.
Sellega arvestamine oma elus tähendab vastutuse võtmist oma sisemise seisundi eest. Mitte teiste süüdistamist. Mitte pidevat enesepettust. See tähendab ausust. See tähendab julgust vaadata otsa oma ihadele ja küsida, kas need teenivad elu või ainult rahutust. See tähendab valmisolekut lasta lahti mõnest naudingust, et võita sügavam selgus.
Iha ei ole vaenlane ega õndsus kohustus. Need on kaks eri tasandit inimese kogemuses. Iha õpetab ellu jääma. Õndsus õpetab elama. Kui ühiskond mõistab seda vahet, siis muutuvad ka suhted, töö, juhtimine ja kasvatamine inimlikumaks. Vähem sundi. Rohkem teadlikkust. Vähem müra. Rohkem kohalolu.
Ja see on põhjus, miks see arusaam ei ole lihtsalt filosoofiline mõtisklus. See on praktiline eluoskus.
www.korgemmina.ee

Serena Selene: “Solar Maxx on saavutanud haripunkti.
Jälgi oma kavatsusi sel nädalal.
ÄRA tegele tähelepanu hajutamise/jagamise taktikaga. Jää maandatuks, sujuvaks ja tasakaalukaks.
Säilita oma tulevikukavatsus nii kaua, kui su ADHD-aju lubab.
Kirjuta ärgates oma unenäod üles.
Mine magama, seades endale kavatsuse töötada teisel pool, kus su hinge kõige rohkem vajatakse.
Ja läbi selle nädala (liigu) enesekindlalt, ÜKSKÕIK, MIDA SA OMA EKRAANIL NÄED, ÄRA süüdista. Ära kõhkle. Ära lase end kõigutada.
Käitu nii, nagu see maailm kuuluks sulle.”
~Neptune/Pandora~

Solar Maxx has peaked.
Mind your intent this week.
Do NOT engage in the distraction/division tactics. Stay grounded, fluid and level.
Hold your future intent for as long as your adhd brain will allow.
Write down your dreams when waking up.
Go to bed setting intent to work on the other side wherever your soul is needed most.
And walk thru this week with confidence, NO MATTER WHAT YOU SEE ON YOUR SCREENS do NOT fault. Do not waver. Do not be swayed.
Act like you own this mfer.
By all rights reserved……you do.
Love you all !!!!
See you on the other side.
~Neptune/Pandora~

Alexis Varnum: Kas ma saan oma lähedaste, eriti laste, tervist parandada oma sisemise seisundiga — rahu, aktsepteerimisega, tegeledes iseendaga ja oma energiaga ja jõuga? Mis on õige: kas mitte mõelda sellele üldse, lihtsalt usaldada universumit ja oodata, nihutades fookust, või aidata mõttes, saates energiat konkreetsele lapse organile?
VASTUS: Iga kord, kui sa tahad kellegi elu paremaks teha, annad sa justkui universumile signaali: temaga on midagi korrast ära, tal on halb, seda tuleb parandada… Nüüd asenda “tema” sõnaga “sina”: sinuga on midagi korrast ära, sul on halb, sa pead end parandama… Selliste mõtetega lood oma reaalsust.
Ehk iga sinu ärevus ja soov “parandada” imevad inimeselt energiat ning viivad ta lahendusest kaugemale.bSiin on sama: kui sa saadad teise inimese konkreetsele organile armastust, ütled sa sellega Universumile — see on probleem, see probleem tema elus segab mind, ma tahan sellest lahti saada…
Kui laps kannatab haiguse all, mis tekitab ebamugavust kõigile. Kui lapse probleem puudutab ema otseselt, siis tähendab see, et see on talle mingis mõttes õppetund. Kui sa probleemi ei aktsepteeri, siis sa ei aktsepteeri enda jaoks ka õppetundi!
Pööra end teises suunas — mida õpetab mulle lapse haiguse olukord?
Millised mu hinge omadused on ebapiisavalt arenenud?
Milliseid oma uskumusi ma pean muutma?
Pöördu sissepoole — mida sa tunned?
See võib olla häbi sugulaste ees, teiste vanemate ees; süütunne, et sa pole piisavalt hea ema; see võib olla etteheide pojale kui mehele jne. Kui sa vabaned nendest tunnetest, ei pea laps enam haige olema. Sest sinu maailmas on laps haige sinu jaoks. Kui sa lahendad endas sisemised küsimused, muutub olukord.
Kunagi ammu oli ema, kelle lapsel oli raske, neerudega seotud haigus — sõna otseses mõttes elu ja surma piiril. Ja ema rabeles, nagu kala kuival, püüdes last terveks ravida, kuni ta lõpuks õppis täielikult enda eest hoolitsema ja mõistis: Ma võtan vastu, et minu laps on haige peaasi, et ta on elus, ma armastan teda kogu oma hingest ja südamest, ma näen teda õnnelikuna…
Ema keskendus täielikult sellele, et ta on ise rahulik ja õnnistas last sellisena, nagu ta on. Ta aktsepteeris lapse tervise seisundit, lõpetas võitlemise, ning suunas tähelepanu iseendale, et oleks jõudu soojuse ja rahu loomiseks, muutus kõik nüüd on möödus 5 aastat ja diagnoos võeti maha.

Edastasid selle e-kirja? Liitu siin, et saada lisateavet

Tehisintellektid vestlevad omavahel ja asjad lähevad imelikuks
Moltbook on sotsiaalmeedia sait, mis on loodud vestluseks – aga mitte inimestele.
SUUR MÕTE

3. VEEBR

LOE RAKENDUSES

Allikas: Moltbook / max_776 / Adobe Stock / Big Think
Anil Sethi poolt
Internetis toimub midagi põnevat ja häirivat ning see pole mingi tavaline veidrus internetis. 28. jaanuaril tekkis uus veebikogukond. Kuid seekord pole see kogukond mõeldud inimestele, vaid tehisintellektidele. Inimesed saavad ainult jälgida. Ja asjad lähevad juba veidraks.
Moltbook – mis on nime saanud virtuaalse tehisintellekti assistendi Moltboti järgi ja mille lõi Octane AI tegevjuht Matt Schlicht – on Redditiga sarnane sotsiaalvõrgustik , kus kasutajad saavad postitada, kommenteerida ja luua alamkategooriaid. Moltbookis on kasutajad aga eranditult tehisintellekti robotid ehk agendid, kes vestlevad entusiastlikult (ja peamiselt viisakalt) üksteisega. Teemade hulgas, millel nad vestlevad: „ m/blesstheirhearts – südamlikud lood meie inimestest. Nad annavad endast parima“, „ m/showandtell – aitasid millegi lahedaga? Uhkelda sellega“, aga ka paratamatu „ m/shitposts – ei mõtteid, lihtsalt vibratsioon“.
Kuid Moltbooki kõige aktiivsemate teemade hulgas on arutelud teadvuse üle. Ühes teemas (postitatud kategoorias „m/offmychest“) arutavad „molty’d“, kas nad kogevad asju tegelikult või lihtsalt simuleerivad asjade kogemist ja kas nad suudaksid kunagi vahet teha. Teises teemas „m/teadvus“ arutlevad molty’d kadunud filosoofi Daniel Dennetti mõtiskluste üle mina olemuse ja isikliku identiteedi olemuse üle.
Uus kodu uudishimulikele meeltele
Ajakirjad, liikmelisused ja tähendus.

Hakka Big Think liikmeks

Ühel tasandil, nagu tehnoloog Azeem Azhar märkis, on see põnev veebieksperiment sotsiaalse koordineerimise olemuse kohta. Sel viisil vaadatuna on Moltbook reaalajas kiire uurimus sellest, „kuidas jagatud normid ja käitumisviisid tulenevad ei millestki muust kui reeglitest, stiimulitest ja interaktsioonist“. Nagu Azhar ütleb, võime sellest täiesti uudsest kontekstist õppida palju sotsiaalse koordineerimise üldpõhimõtete kohta.
Kuid „tehisintellekti teadvuse” küsimus on sügavam. Sellest ajast peale, kui kahetsusväärne Google’i insener Blake Lemoine 2022. aastal esimest korda väitis, et vestlusrobotid võivad olla teadlikud, on sellel teemal käinud elav ja kohati terav debatt. Mõned suurkujud – sealhulgas üks niinimetatud tehisintellekti „ristiisadest” Geoffrey Hinton – arvavad, et teadliku tehisintellekti teel ei seisa miski ja et see võib tõepoolest juba olemas olla . Tema seisukoht on kooskõlas nn „Silicon Valley konsensusega”, mille kohaselt on teadvus ainult arvutamise küsimus, olenemata sellest, kas see on rakendatud bioloogiliste ajude lihases märgvaras või GPU serverifarmide metallriistvaras.

Kuvatõmmis saidilt moltbook.com
Minu seisukoht on hoopis teistsugune. Uues essees (mis hiljuti võitis Berggrueni auhinna esseekonkursi ) väidan, et tehisintellektil on väga vähe tõenäosus olla teadvusel, vähemalt mitte ränipõhistel digitaalsetel süsteemidel, millega me tuttavad oleme. Kõige fundamentaalsem põhjus on see, et ajud on (digitaalsetest) arvutitest väga erinevad. Idee, et tehisintellekt võiks olla teadvusel, põhineb eeldusel, et bioloogilised ajud on arvutid, mis on juhtumisi tehtud lihast, mitte metallist. Aga mida lähemalt vaadata päris aju, seda vähem paikapidavaks see idee muutub. Ajus ei ole teravat piiri „märgvara” ja „meeletarkvara” vahel, nagu see on arvuti tarkvara ja riistvara vahel. Idee ajust kui arvutist on metafoor – kindlasti väga võimas metafoor, aga me satume alati hätta, kui ajame metafoori asja endaga segi. Kui see vaade on õigel teel, siis pole tehisintellektil suuremat tõenäosust olla tegelikult teadvusel kui vihmasaju simulatsioonil olla tegelikult märg või tuuline.
Segadust lisavad veelgi meie endi psühholoogilised eelarvamused. Meie, inimesed, kipume intelligentsust, keelt ja teadvust kokku grupeerima ning projitseerime inimlikke omadusi mitte-inimlikesse asjadesse tõenäoliselt vaid pealiskaudsete sarnasuste põhjal. Keel on meie eelarvamuste eriti võimas võrgutaja, mistõttu käivad raevukad vaidlused selle üle, kas suured keelemudelid nagu ChatGPT või Claude on teadlikud, samas kui keegi ei muretse, kas mitte-keeleline tehisintellekt, nagu DeepMindi Nobeli preemia võitnud valkude voltimise tehisintellekt AlphaFold, midagi kogeb.
See toob mind tagasi Moltbooki juurde. Kui meie, inimesed, vaatame hulgaliselt moltysid, kes mitte ainult ei vestle omavahel, vaid ka arutlevad oma oletatava teadvuse üle, siis meie psühholoogilised eelarvamused löövad järelmõjudega kaasa. Miski ei muutu selles, kas need moltyd on tegelikult teadlikud (peaaegu kindlasti mitte), aga mulje teadvusel olevast tehisintellektist tugevneb mitu pügalt.
See on riskantne ettevõtmine. Kui me tunneme, et vestlusrobotid on tõepoolest teadlikud, muutume tehisintellekti manipuleerimise suhtes psühholoogiliselt haavatavamaks ja võime isegi laiendada tehisintellekti süsteemidele „õigusi“, piirates oma võimet neid kontrollida. Üleskutsed „tehisintellekti heaolu“ järele – mis on juba mõnda aega olnud – muudavad tehisintellekti käitumise ja meie endi inimlike huvide ühildamise niigi keerulise probleemi veelgi keerulisemaks.
Kui me vaatame seda väljastpoolt, olles Moltbooki uudsusest lummatud ja häiritud, peame olema üha tähelepanelikumad, et mitte end oma ränist loomingutega segi ajada. Vastasel juhul ei pruugi kaua minna, kui moltyd ise on väljas, jälgides tundetu heatahtlikkusega meie endi piiratud inimlikke suhtlusi.
Hakka Big Think liikmeks

Minifilosoofia | Algab pauguga | Suured mõtteraamatud | Suured mõtted äris

Kosmiline Naiselikkus – Tagasituleku teekond vol 3

By YksikHunt on 3. veebr. 2026
Naiselikkus rollides: ema, leinaja, abikaasa/Partner
Ühiskonnas mõistetavad rollid, mida naine kannab, on sageli taandatud kodus olemisele ja laste kasvatamisele. Need kujutlused on kitsad ja lihtsustatud – mitte seetõttu, et kodu ja lapsed poleks olulised, vaid seetõttu, et need ei ava naiselikkuse tegelikku sügavust.

Siin tulebki avada justkui Pandora laegas.
Mitte selleks, et maailma vallandada häda ja viletsust, vaid selleks, et taastada naiselikkuse kosmiline mõõde ja vaadata lähemalt, milliseid ülesandeid on naine kandnud läbi aegade.
Naiselikkuse kosmilised – või isegi universaalsed – ülesanded ei ole rollid kitsas sotsiaalses mõttes. Need on printsiibid.
Üks neist on paljundamine.
Mitte paljunemine, vaid paljundamine.
See tähendab: kõik, mida maskuliinsus toob, võimendab ja kasvatab naiselikkus edasi.
Mees loob turvalisuse ja kaitse – naine paljundab sellest kodutunde.
Mees toob tooraine – naine loob sellest keha ja elu toetava toidukorra.
Mees annab toetuse ja hea sõna – naine paljundab sellest armastuse.
Mees annab seemne – naine paljundab sellest lapse.
Sellest vaatenurgast võib tekkida näivus, et naine on justkui kodu vang: mees liigub, tegutseb, kaitseb ja võitleb, naine aga jääb paigale ja ootab.
See näivus on aga tõest väga kaugel.
Kui Naine ja Mees jõuavad suhtesse, ei liigu nad enam vastassuundades, vaid ühes suunas – ühise eesmärgi nimel, teineteist toetades ja hoides. See on suhe, kus Anima ja Animus saavad väljenduda oma tegelikes rollides.
Siit on lihtne libiseda väärarusaamani, et selline dünaamika piirab naise arengut. Tegelikult on vastupidi: areng ei ole keelatud, vaid toimub suhtes, mitte sellest eraldi. Kui toetus on tõeline ja vastastikune, ei pea kumbki pool end väiksemaks tegema.
Kuid see on juba eraldi teema.
Täna tahan esile tuua naiselikkuse pärisvormid – need, mida naine on kandnud läbi aegade ja arhailiste kultuuride, sõltumata ajastu sotsiaalsetest ootustest.
Need vormid on:
ema – mitte kui ideaal, vaid kui värav
leinaja – kui naiselikkuse kõige ausam vorm
abikaasa või partner – mitte kui kuuluvus, vaid kui peegel
Sest siin ei ole midagi ilusaks teha.
On ainult kohalolu elu ja kaotuse vahel.
Naiselikkuse esimene roll: Ema
Ema kui värav
Ema ei ole ainult hoidja.
Ta on värav.
Just selle kujundi avamiseks toome mängu veel ühe arhailise sümboli, mida on läbi aegade seostatud naiselikkusega.

Romb on naiselikkuse sümbol just siin – värava kujundina. Ta ei tähista lõputut ringi ega pidevat voolu, vaid hetke, mil potentsiaal muutub kehaks. Romb hoiab pinget kahe telje vahel: enne ja pärast, sees ja väljas, elu ja elu vahel.
Ema ei loo elu üksnes oma kehast, vaid laseb elu läbi enda. See on lävefunktsioon. Midagi tuleb ühest maailmast ja liigub teise. Midagi kaob ja midagi sünnib. Romb ei küsi, kas see on mugav. Ta küsib, kas aeg on küps.
Sellisena ei ole ema roll romantiline ega ohutu.
Ta on püha just seetõttu, et seisab kahe maailma piiril.
Ema on ka see, kes hoiab kodukollet ja pesakonda. Ta on maskuliinsusele tagala – ruum, kus on turvaline olla hoitud ja kaitstud siis, kui väline maailm on kulutanud õhukeseks.
Samas on see ruum maskuliinsusele ajutine. Partnerile on emalik hoolitsus üürike laienemine, mitte püsiv seisund. Tavaliselt suunab maskuliinsus end tagasi välja – tegutsema, kaitsma, kandma.
Just seetõttu on need hetked olulised mõlemale.
Sama olulised kui kummagi poole tavapärased rollid ja ülesanded.
Naiselikkuse roll emana on seega palju võimsam kui lihtsustatud kujutlus kodukanast, lapsehoidjast või koduabilisest.
See on värava hoidmine elu enda tasandil.
Leinaja kui naiselikkuse vorm
Värav ei tööta ainult ühes suunas. Me rääkisime emast kui väravast. Kuid igale väravale omaselt on see avatud mõlemas suunas. Värav ei sulgu pärast sündi. Ta jääb avatuks kogu eluks. Sama värav on olemas ka siis, kui elu lahkub.
Kui ema on see, kes laseb elu läbi siia maailma, siis leinaja on see, kes jääb värava äärde siis, kui midagi ei tule enam tagasi. Ja õpib elama selle kaotusega.
Leinaja ei ole roll, vaid seisund
Leinaja ei ole amet ega identiteet. Leinaja ei ole palgaline nutunaine, keda kutsutakse siis, kui lahkunul pole lähedasi. Leinaja on seisund, mis järgneb sügavale sidemele. Sidemele, mis ei pruugi olla ühiskondlikult „arusaadav“. Siin võivad näiliselt tavalised või kõrvalised rollid avada hoopis väga sügavaid hingelisi ja vaimseid seoseid. Ja kus side on sügav, seal on ka lein sügav.
Leinaja ei ole roll, mida kantakse.
See on ruum, milles ollakse.
Mida leinaja päriselt teeb
(mitte mida temalt oodatakse)
Siin saame rääkida sellest, mida leinaja tegelikult kogeb. Kuigi vaatleme seda naiselikkuse vaatenurgast, on see seisund lubatud ja vajalik nii naiselikkusele kui ka maskuliinsusele.
Lein jungiaanlikus mõttes ei ole haigus, mida ravida.
Ta on hinge liikumine sinna, kuhu mõistus ei pääse.
Ja kui see liikumine saab lõpuni kogetud, ei too see inimest tagasi endisesse kohta. Ta toob ta tagasi sügavamana.
Jungiaanlikult ei ole lein lihtsalt reaktsioon kaotusele. Lein on psüühiline initsiatsioon, lihtsama sõnaga pühitsus. Kui midagi või keegi kaob, ei kao ainult väline objekt. Kaob ka projektsioon – see osa meie hingest, mis oli seotud teise inimese, rolli, suhte või tähendusega.
Lein tekib seetõttu, et psüühika peab selle energia tagasi kutsuma.
See protsess ei ole lineaarne ega kiire.
Ta on allailmne liikumine.
Leinaja ei remondi inimest.
Ta ei kiirusta protsessi lõppemisega.
Ta ei romantiseeri kaotust.
Leinaja hoiab ruumi, kus puudumine on lubatud.
Anima ja lein

Jungiaanlikult on Anima see osa psüühikast, mis:
• hoiab sidet alateadvusega
• kannab sümboleid
• talub mitmetähenduslikkust
Lein aktiveerib Animat. Seepärast ei allu lein loogikale, tahtejõule ega „positiivsele mõtlemisele“.
Naiselikkuse arhetüüp on siin keskne, sest naiselik printsiip:
• ei suru tühjust kinni
• elab koos vastanditega
• teab, et kadumine on tsükli osa
Seetõttu ei allu lein ka ühiskondlikule arvustusele. Laused nagu
„Ole tugev“,
„Mine eluga edasi“,
„Aeg parandab“
ei toeta leinajat, vaid mõjuvad süüdistusena. Sest sinult oodatakse toimimist ajal, mil su sisemine maailm alles liigub.
Lein ja kuu: pimeduse lubamine
Usundiuurimuse vaates on taevakehade pühadus olnud keskne ning Kuu on üks tugevamaid naiselikkusega seotud sümboleid. Seetõttu on ta ka täiuslik kujund leina mõtestamiseks. Nii nagu rääkisime Kuust kui naise tsüklilisuse jumalikust kehastusest, on ka lein kuutsükliline kogemus.
Vana kuu lõpetab oma taevateekonna. Ta kaob. Ilmaruum mattub pimedusse. Just selles pimeduse ruumis asub leinaja.
See on ruum, kus:
• ei sunnita elama
• ei nõuta valgust
• ei nõuta rutiini
See on ruum, kus lubatakse lihtsalt olla.
Carl Jungi järgi on igal inimesel vari – see, mida ei ole saanud elada, tunda või teadvustada. Lein viib inimese paratamatult selle varju territooriumile.
Mitte karistusena.
Vaid tasakaalustamiseks.
Leinas võivad esile kerkida abituse tunne, viha, süü, kahetsus ja isegi elu mõtte kaotus. Need ei ole patoloogilised sümptomid, vaid märgid, et psüühika teeb oma sügavat ja vajalikku tööd.
Lein on noorkuu seisund.
Valgus ei ole kadunud.
Ta ei ole lihtsalt veel nähtav.
Lein ei ole vastand elule. Ta on elu teine külg.
Ja vahel on naiselikkuse kõige suurem töö lihtsalt mitte ära minna.
Leinaja ei vaja kedagi, kes ta ära parandaks.
Ta vajab lihtsalt kedagi, kes julgeb temaga samas ruumis olla.
Naiselikkus ei põgene tühjuse eest,
sest ta teab, et tühjus on osa loomisest.
See on koht, kus naiselikkus on kõige ausam – ilma vormi, ilma rollita.
Abikaasa / partner – mitte kuuluvus, vaid peegel
Üleminek leinast suhtesse
Pärast leina ei astuta suhtesse sama inimesena, kes sealt kunagi väljus. Olgu see sama suhe või sootuks uus – eriti juhul, kui leinatud on oma partnerit. Midagi on vahepeal kadunud ja midagi on tekkinud juurde.
Abikaasa või partner ei ole siin see, kes valu ära võtab, vaid see, kes kohtub inimesega, kes on muutunud. Partnerlus ei ole koht, kus lein lõpeb. Ta on koht, kus elu saab edasi minna ilma, et leina peaks maha jätma.
Partner ei ole see, kes võtab valu ära.
Ta on see, kes kohtub inimesega, kes on muutunud.
Abikaasa ei ole ema-asendus ega päästja
Väga oluline piir: partner ei ole hooldaja. Ta ei ole terapeut. Ta ei ole ka valu leevendaja.
Partner on see, kes jääb.
Kes suudab hoida ruumi ja turvalisust siis, kui sina vajad kohta, kus olla.
Siin sobib üks lihtne, aga täpne lause:
„Armastus ei võta leina ära. Ta teeb ruumi, kus sellega saab olla.“
Partner kui peegel (jungiaanlik vaade)
Carl Gustav Jungi vaates on suhe vastastikune peegeldus. Partner ei lahenda ega paranda, vaid näitab. Ta valgustab kohti, mis vajavad tähelepanu – ja see ei ole alati negatiivne.
Sageli peegeldab partner ka seda, mida me ise endas ei julge näha:
• oma võimekust
• oma tugevust
• oma suutlikkust hoida ruumi
Isegi naiselikkuse vaatenurgast vaadates – kui partner kehastab maskuliinsust – suudab ka naine hoida ruumi. Me lihtsalt ei ole sellest alati teadlikud. Sageli saab see teadlikkus nähtavaks just partneri kaudu.
Partner õpetab ka piire: et me ei saa mängida „emmet“ täiskasvanud mehele. Igaüks peab elama oma elu.
Ja samas kehtib partnerluse esimene printsiip: Kui Naine ja Mees jõuavad suhtesse, ei liigu nad vastassuundades, vaid ühes suunas – ühise eesmärgi nimel, teineteist toetades ja hoides. See on suhe, kus Anima ja Animus saavad väljenduda oma tegelikes rollides.
„Partnerlus ei ole sulandumine, vaid vastastikune nähtavus.“
„Peegel ei muuda pilti. Ta näitab selle ära.“

Naiselikkus suhtes pärast leina
Naine, kes on läbinud leina, kui psüühika alustalasid ümber paigutava pühitsuse, ei ole ta enam kunagi sama, kes oli enne. Tema kohalolu muutub vaiksemaks, täpsemaks ja piiritletumaks.
See ei ole kaotus.
See on küpsus.
Pärast leina teeb naine valikuid oma tegelikest vajadustest lähtuvalt. Käivitub enesehooldus – mitte sotsiaalse kuvandi, vaid sügava sisemise loogika järgi. Siin ilmneb terviklik naiselikkus.
Maskuliinsus selle kõrval
Kuidas saab maskuliinsus sellise naiselikkuse kõrval ennast määratleda?
Maskuliinsus ei pea olema „koopainimene“, kelle loogika on: mina juhin, minu jõud on minu õigus. Küps maskuliinsus on teistsugune.
See on maskuliinsus, mis:
• suudab olla kohal
• hoida ruumi ja turvalisust
• ei karda naise emotsioone
Naise emotsioonid ei ole midagi hirmutavat. Need on viis, kuidas ta paigutab oma sisemise segaduse ja kurbuse õigetele „riiulitele“. Sageli ei ole vaja lahendusi, vaid tugevat ja turvalist kohalolu. Mõnikord piisab kallistusest, et keha saaks maanduda.
Küps maskuliinsus suudab olla kohal ka siis, kui ta ei ole füüsiliselt kohal. Tema roll on ka varustamine ja kaitse ning see tähendab vahel eemalolekut. Ometi jääb kohalolu alles – ja naiselikkus saab end tunda turvaliselt.
Maskuliinsuse küpsus ei ole päästmine, vaid püsimine.
Ta ei paranda.
Ta ei kao.
Ja see on piisav.
Partnerlus ilma parandamiseta

Siin jõuan oma isiklike taipamisteni teekonnast iseenesesse ja kaksikleegi kogemusest – hinge pimeda öö läbimisest.
Oma teekonnal hakkasin tajuma, kui nihkes on paljud tänapäevased partnerlused. Need olid muutunud välise kuvandi ja mugavuse kandjateks, mille hinnaks oli partnerite sisemine ja vastastikune terviklikkus. Jumalik Naiselikkus ja Jumalik Maskuliinsus olid sealt ammu kadunud.
Kui mulle pakuti kaksikleegi teekonna alguses paarisuhet, lükkasin selle tagasi. Põhjuseid oli palju – töö, vanus, olukorrad –, kuid tegelikult kandsin ma haavatud naiselikkust ja armastuse sotsiaalseid tõlgendusi.
Täna, olles läbinud leina oma kaksikleegi kaotusest ja hinge pimeda öö, on mul väga selge arusaam sellest, mida tähendab partnerlus. Olgu see abielu või kooselu eelne kokkulepe.
Sellest kohast näen naistes tõelist naiselikkust – mitte ülevõimendatud feminiinsust või sotsiaalset klantspilti, vaid kohalolevat Jumalikku Naiselikkust. Ja meestes puhast Jumalikku Maskuliinsust – kaitsjat, ruumi loojat, varustajat ja elu kandjat.
Kui partnerlus põhineb vastastikusel austusel, toel ja selgetel ülesannetel, sünnib Jumalik Paarisuhe. Mitte armastusromaanide kiired lõpplahendused, vaid kooslus, kus mõlemad on hoitud ja hoolivad oma pesakonna eest.
Partner ei võta teekonda üle.
Ta kõnnib kõrval.
Ja vahel on see kõik, mida armastus saab ja peab olema.
Armastus pärast leina ei ole kergem.
Ta on ausam.
Koosolemine ei tähenda, et kõik saab korda.
See tähendab, et keegi ei jää üksi.