Lendav hollandlane – püha piimaga laulatatud ja juustuga abielus

Sarnane tõmbab sarnast – töömesilane lendab mesipuu poole ja hollandi juustumeister Pascal Smits loob koos Nopri talumeierei tegudeinimestega maailma parimaid juustusid. Piim kui elusolend on tema pedantsetes kätes täiuslikemal moel koheldud. Juustule kui kunstiteosele lisatud bakterid teevad, mida meister soovib – ja annavad pühale elusainele maitsed karulaugust metsaseenteni. Pideva protsessina erinevas valmimisjärgus juustud on Niilode juustukoja nii sisuliselt kui vormiliselt mitmekordistanud. Mis omakorda on tähendanud Kärinä töömesilaste töö ja lüpsilehmade arvu kolmekordistumist. Tänu sellele on eestlaste laual meie endi töödiku-loomusega sobiv elus Juust. Sarnane tõmbab sarnast!

Tõsi, juustuvannide-riiulite vahel lendav hollandlane Pascal Smits (52) ise eestlastest üldisemalt ega süvamalt väga ei tea – sest tema jaoks on oluline juust. Seda, et hämmastava kokkusattumusena elab Misso taga Kärinä külas teinegi, temaga samast kesk-Hollandi väikelinnast pärit hollandlane, ta mõistagi teab – kolmas samalinnamees elab Alatskivi kandis hobusekasvatajast eestlannaga. Ent üldjoontes äärmuslikult keskendunud perfektsionistist Pascal sellest väga välja ei tee, et teenib oma jumalat kusagil päravõrumaal. Kus sobiv suhtumine ja tema soovidega arvestamine olemas – seal teenibki, nagu Juust juhatab.

Justnimelt juustu tiivul mees Võrumaa kuppelmaastikule jõudiski ning elab keset maalilist ürgloodust, millelaadset tema isamaal ammu enam pole, ühes maale-elama-missiooni rajatud majadest. Niilod on Kärinä-Tsiistre ümber kodudeks elustanud mitu maja, kus elavad nende enese dünastia lapsed ja lapselapsed, töötajad ning üha täienev noor kogukond. Smits omakorda täiendab-laiendab meiereirahva aastaid elatud unistust: kuna piim on püha, juust jumalik ja meistriklass perfektsionistlik, siis peab kogu meierei olema kõige-kõigem.

Tal enesel Hollandis oli. Kuni…

Self-made-man

Nopri tänane juustukuningas sündis 27.ja 28.mai vahel südaööl kell 00.00. Ema valis tema sünnikuupäevaks 28. Kaksiku tähtkuju esindajana on mehel aga 52 aastat olnud võimalik valida, kumb tema oma loomust parasjagu näitab. Üks Pascal, kellega kaasteelistel sagedamini suhelda tuleb, on terava ütlemisega introvertne pedant. Teine – see, kes kõneleb piimaproteiinidest ja nendega koostööd tegevatest bakteritest – on päikeselise naeratuse ja säravatega silmadega helgus ise.

Juustuni jõudis hollandlane pärast erinevate toiduainete tehnoloogia õppimist ja nendega praktiseerimist. Hollandi suurimas bekereis ja Heinekenis õige palju aastaid. Toiduainete tehnoloogia kasuks taipas ta õpinguteed valides otsustada juba teismelisena.

„Minu lapsepõlvekodu oli kõike muud kui rahulik ja harmooniline. 15aastasena oli mul pidevatest tülidest, kokku-lahku ühendamistest ja pehmelt öeldes mitte idüllilisest kasvukeskkonnast nii sügavalt ja lõplikult küllalt, et pakkisin asjad ja… Pole pärast seda ei ema-isa ega venda enam kunagi näinud,“ mühatab Pascal, ise küünarnukkideni kitsejuustuvannis – kitsekat on tulemas mõnevõrra väiksem kogus kui tema rahuloluks vajalik – aga ta polegi ei enda ega teiste saavutustega kunagi päriselt rahul. „Koolitasin ennast ise, kui Lõuna-Hollandist ülespoole kolisin. Esimesel poolaastal aitas mind väga toetav ja hooliv koolidirektor. Edasi töötasin ja õppisin ühtaegu. Majapidamist ja enese eest hoolitsemist õpetas elu ise.

Asi, mis jääb perekonnatul noorel inimesel paraku omandamata, on armastuse jagamine.

Mul on pärast orvu-lähedast lapsepõlve tänini raskusi kallistamisega ja südame avamisega…

Aga see-eest on iga toiduainetööstuse haru, kus ma praktikal olen olnud ja tööl käinud, on mind päriseks jääma kutsunud. Nii et ma olen saanud põhjalikult ja teadlikult kõiki võimalusi kogeda ja otsustada, et minu päris-ala on Juust.“

Sa oled mul teine

Kui Pascal kohtus oma tulevase kaasaga, kellega nad jõudsid hõbepulmadeni, oli ta oma erialal juba tehtud mees – ja südame jäägitult juustule andnud. Ent ta oli mõrsjaga jäägitult aus, kui too teda kosis.

„Kosis jah tema mind – ehkki peaks vist tõesti vastupidi olema,“ naerab Pascal heldinult. „Mina ütlesin talle, et armastan teda küll jah – ja naiseks tahan kah – aga ta peab arvestama faktiga, et juust on ikkagi kõige tähtsam. Tema on ja jääb teiseks. Sest juust kui elusolend on oma lõppematus protsessis, erinevad sordid läbivad oma tsüklit erinevates faasides. Keda tuleb pöörata, kelle laagerdamist jälgida – pidev meierei vahet jooksmine ning juustuga suhtlemine ja tema kohtlemine oli meie abiellu algusest saadik sisse kirjutatud.

Õnneks olid naisel tema hobused – nii et ta teadis, mida tähenab jäägitu pühendumine.“

Kaasad ühendasid oma kiindumused farmiks. Rantšo-tüüpi farmi rajati meierei. Sündisid tütred, kellest üks on täna 25-, teine 21aastane. Meierei juurde loodi restoran. Ja Pascal asus koolitama juustumeistreid igalt kontinendilt.

„Eestisse sattusin esmakordselt siinse juustukuningate suurürituse žüriisse. Küll mina üllatusin, misasju siin kõik juustuks nimetati! Tahe oli suur, oskused olematud… Ent siinse rahva töökus ja tahe tekitasid ka minus hasardi teada saada, mida annab mitte-millestki arendada,“ meenutab Pascal. „Kõigepealt tegutsesin Rakvere lähedal Arkna mõisas. Möödunud aasta jõuluajast alates Nopris – nii et ka Nopri, nagu abikaasagi – on mul teine.

Eestisse-kolimiseks oli ajastus õige. Kahjuks ja õnneks. Jäin leseks.

Ja sellest alates ongi minu ajaarvamine jagunenud ajaks enne ja ajaks pärast naise surma.“

Töödikute-küla töödik

Pascal meenutab nüüd juba rahulikult ja leppinult, kuidas sügavalt armastatud kaasa vähk põhjustas tütardes kroonilise ahastuse, mis tõi kaasa probleemide jada, loobumiste ja poolelijätmiste kose. Isa seadis tookord tütred esikohale, oli nendega kodus ning kolmekesi üksteist toetades jõuti tagasi järjele.

Ainult et oma väikest meiereid nüüd enam pole.

Isal pole ka illusiooni, et lapsed peaksid vanemate jälgedes käima ja samu unistusi teostama. Üks tema tütar on ülimalt andekas ja tunnustatud valgusrežissöör! Isa püüab tütarde juures Hollandis käia ja neid Kärinä-Tsiistre meridiaanile meelitada nii sageli kui võimalik. Tegelikult on Pascalil raskusi iseenda linnagi sundimisega.

„Korra kuus otsin ikka põhjuse Tallinnasse sõita, et inimestest päriselt ei võõrduks. Aga 350 kilomeetrit sinna ja tagasi – ja minu juustud samal ajal ilma minuta Nopris… Nii ei saa ju!“ ütleb mees, kes elab pärast lesestumist ainult tööle. „Juustumeister peab olema truu ja ööpäevaringselt pühendunud – või ta ei ole Meister.

Olen kõige ehtsam töödik (workaholic) – seega on mul Niilode kui samasuguste ööpäevaringsete rügajatega väga hea klapp ja vastastikune mõistmine. Nad kuulavad minu nõuandeid kenasti. Selge, et ma tahaksin kõiki arenguhüppeid… eile. Nii hügieeni asjus kui ruumide laiendamise ja ümberkorraldamise mõttes. Pole ju kallis… Aga noh, eks ma näen ju ka, et nad teevad kõike nii hästi ja kiiresti kui vähegi võimalik.“

Pascal peseb end kolm korda päevas. Ja tema kätega on Juust kui jõuline substants korraldanud sellise sürrealistliku tõsiasja, et tal pole enam sõrmejälgi. Kohe üldse mitte! Ja et mitte veel rohkem end pesta ja riideid vahetada, loobub mees mõnel päeval laudas lehmadega suhtlemisestki – ehkki talle meeldib see väga. Kõigel on hind.

„Tulen varavalges meiereisse, pööran juustusid, vaatan üle, kuidas neil läheb. Lõunalauas räägin pika laua ümber sööma kogunevatele inimestele mõningatest põhitõdedest. Pärast lõunat, kui juustud jälle pööratud, kõnnin koju duši alla, joon klaasikese head veini ja teen lõunauinaku. Õhtul olen tagasi meiereis – ja minu jaoks juse see ongi õige elurütm ja võimalikult õnnelik olemine.

Elusolendiga töötamine nõuab perfektsust. Perfektsionism aga tingib paratamatu rahulolematuse…“

Püha piim

Nii piim kui temast saadud tooted on elusolendid. Tulgu temast juust või jogurt, kohupiim või keefir – ikka toimivad seal mitmete liikide olendid, kelle jaoks loodava keskkonna Pascal pH-perfektseks tuunib – ning kes seejärel inimeste soolestikku toidavad ja hooldavad.

Mõistagi on Pascal kuulnud veganite väljendit: piim on beebidele, täiskasvanu joogu mahla! Ent kui kaltsiumi ja teiste vaid piimas sisalduvate kasvuhormoonide-antikehade puudus on põhjustanud luuhõrenemise ja hammaste lagunemise, satuvad loosungid pisut realistlikumasse valgusesse.

„Mina ei usu, et üldse mingit piimaallergiat olla saab. Allergia on inimese kõrvade vahel asuv haigus. Kui ma restorani pidasin ja kõiki kliente enne teenindamist nende haiguste asjus küsitlema pidin, sain teada seaduspära – kõige haigemad ja kogu valiku allergiate küüsis olid reeglina veganid,“ on Pascal resoluutne. „Ja kui siin meiereis keegi järsku toorpiimaga sama õhkugi hingata ei suuda, siis on ta lihtsalt väsinud. Tuleb puhkusele saata – pärast suudab jälle Elule silma vaadata.“

Ärganud ja avanenud inimeste kommuunid ja kogukonnad, mis vabatahtlikest ja alalistest asukatest kõikjal üle Maa üha arvukamalt moodustuvad, on eriti tulevikuliste inimeste pärusmaa – just ühest sellisest šoti kommuunist naases Nopri noorem juustumeister Hannes Rohtsaar väljaõppega, millest vanemmeister Smits on väga heal arvamisel.

Elusa aine ümber kogunenud inimeste keskmisest kõrgemast religioossusest omakorda annab märki tõsiasi, et usklik on nii Hannes kui Pascali eesti keele õpetaja ühest Võru kogudusest.

„Erinevalt sellest, kui kergesti jääb piimale külge iga õhus hõljuv aroom ja maitse, ei jää minule eesti keel sugugi külge – mul pole iseseisvaks õppimiseks väga aega ning siin Nopris räägitakse minuga ikka inglise keelt,“ kirjeldab Pascal kurgukumeda hollandi aktsendiga – ja mitte väga suure murega – Juust on olulisem kui keeletunnid.

Pascali ärisaladus on meierei külmutuskapis – seal on bakteripakid, millega ümber käia oskab vaid tema ise. Meistri nõuandeid vaguralt kuulav Niilode patriarh Tiit hakkab tasapisi taipama, mil moel Smitsi käsuvormilisi soove niimoodi täita, et ta päriselt Kärinässe jääks. Ilmselt tuleb lambad võtta. Piimalambad – sest piim on püha, vill ja liha lihtsalt pealekauba.

„Magus lambapiim on nii kõrge rasvaprotsendiga, et temast saab ökonoomselt kordades suuremas koguses juustu kui teiste loomade piimast,“ teab mees, kelle meistritöö esimesed tulemused on nüüd päravõrumaal valmis – juust laagerdab 2-4 kuud ja kauemgi. „Tahaksin turule tuua lambajuustu – ja olen seal, kus ma seda teha saan!

Minu meelest tuleb Eestist maailmaturule saata kindlalt juustu ja teisi elusaid piimaprodukte – mitte piimapulbrit. Pealegi on kohalik turg praeguste oskuste ja koguste jaoks täiesti piisav. Pole vaja tungida sinna, kuhu võimed ja mahud ei küüni.

Õpitagu – siis võib maailma vallutada. Seda ütlen alati ka siis, kui mulle järjekordsete telekaameratega külla tullakse. Ja ütlen ka seda, et hästi tehtud töö ei vaja reklaami – ta promob ennast ise.“

SIDEBAR

Mõista-mõista, kes see on?!

Ta on elus.

Temas elavad nii piimavalgud kui seened.

Kui teda õigesti kohelda, on tema pH-tase ideaalne.

Tänu sellele korrastab ta ka inimese seedetrakti pH – meie mikrofloora elu- ja töökeskkonna.

Tal on 1001 traditsioonilist ja moekat maitset metsaseentest karulauguni.

Tema loomiseks tarvilikku piima võib saada nii lehmalt, kitselt kui lambalt – kaugemad rahvad kasutavad ka pühvli, hobuse ja kaameli piima.

Tema kui kunstiteos vormitakse harmoonilisteks keradeks ja ratasteks, vahatatakse kaupluses kestma – ning meistri pitser pannakse pidulikult peale.

Õigus, see on Tema Ise – õilis ja alati erakordne Juust!

Rene Vilbre režiiga „Klassikokkutulek 2“ Martin Alguse dialoogidega euroformaadi järgi on Taska filmi seni mahlakaim produkt. Meie-tundest kantud linateos on hoogne jada siseringi- ja laiemalt toimivaid nalju ja killurebimisi, mis kõõlub osavalt hea maitse ja usutavuse piiril. On mõistetav nii 25- kui 85aastastele. Ning märgiliselt inimliku võttena on mitmes kohas teadlikult sisse jäetud teksti-komistused, mis näitavad ja toetavad fakti, et me kõik oleme täiuslikult ebatäiuslikud inimesed.

Esilinastusel nimetasid suhtekorraldajad pulmade-matuste üht peategelast Ago Andersoni Pärnu populaarseimaks meheks. Mis võib hetkel vabalt nii ollagi – kõrvuti nukulik-pildiajakirjalikus „Pilvede all“ kinoversioonis neljandat õde kehastava Karin Tammaru üliveenva rollitöö tulemusena ilmselt keskealistele temakestele väga omaks muutumisega.

Ago väidab, et kaubanduskeskustes tulevad tõesti ostukärudega emandad tema kui filmitegelasega klassikokkutuleku teemat tõukama – mis on rahvuskehandi psühholoogia võtmes põhjendatav sellega, et nad on tänulikud selle eest, et neid endid leidub Martin Alguse laiajooneliselt soojas ja alastirebimiseni mõistvas stsenaariumis lohutavalt ohtrasti.

Maarja Jakobsoni kehastatav koduperenaine pettis armastatud meest sellepärast, et aastakümnete-pikkuse õnneliku abielu sekka sattus kiusatuseks näiline värskendus kellegagi, kes oli nii teistmoodi. Ja ei tähendanud midagi. Üksnes seda, et patu palk on kalmistu – ja kõigeväelise Looja otsusena kasti too sõpruse ja abielu rüvetaja läkski.

Harriet Toompere mängib temakest, kes oma naiivses headuses justkui näeb kõike – ent ei mõista muhvigi – nutab ja hoolib siiralt, ent ei sure sellesse. Sest sadasorti süda-peopesal-naised Jäävad. Kõrvuti Külliki Tooli ja Anne Paluveri harpüiadega, kes teavad ja teevad kõike nii, nagu peab – ja näitavad värvikalt, kui hirmus on pidamist-pidi raamides kroolida ning kõike võõrastades ja kartes sappi pritsida.

Filmisangarite sõnul on enne klassikokkutuleku vol. 2 linaletulekut baarides-pubides omakorda reeglina jutuks võetud Malmsteni munad – kuidas neidpidi ikka saunalava vahele jääda sai. Uues osas on publiku rõõmuks pedaal veel päramas põhjas – seal tema hunnitu kaunitariga viagra ja vaginismi kaheraudse koosmõjuna kinni jäi. Mistõttu rämekoomiline teos on alla 14 aasta keelatud. Ehkki kui seda lugu meie noortestuudio MINA OLEN noortega ühiskülastasime, kehitasid nood suguühtes kinnijäämise stseeni peale õlgu: häh, koertel on ju samamoodi!

Ja päris elus on samamoodi, et külasuu sildistab ühtviisi lobedalt litsideks nii süütuid koolitüdrukuid kui oma tööd tegevaid daame, kes on vihastavalt dekoratiivse-apetiitse välimusega – ent on profid siiski ülevaltpooltvööd piirkondadega – südame ja kõrvadevahega. Seksoloog Imre Rammul teab pikalt kõnelda, mil moel vastumeelsus sugusoorituse suhtes õrnema soo delikaatseimad lihasgrupid krampi käratab – tegelikud nümfomaanid vaginismiga publikut ei lõbusta. Kas külalõugu sulged sa… Ei.

Populaarsuse-teema – mis filmis on hingel kustuval rockstaaril Genka kehastuses – puudutab osatäitjaid sedavõrd, et mullusuvisel võtteperioodil kujunesid nende suurimateks fännideks oma lapsed: issi, millal sa koju tuled!? Ja see trend saab lisa. Režissöör Rene ütleb, et lõputu klassikokkutuleku teist osa filmides meeskond veel ei teadnud, et tuleb ka kolmas osa – ent täna seda juba kirjutatakse. Seega saab sedasi, et esimene osa oli Malmsteni martüürium, teine tuli Genka kõrbemine ja kolmandast saab Ago Andersoni saaga.

Ehkki tiim ise seda ei teadvustanud, viskasid nad sellesisulise tellimuse õhku koos abielusõrmusega, mille lendamise ajal karjatab Ago täpselt nii, nagu lõputu Jääaja-filmide seeria oravalaadne-tahtmatult-pahaloomake, kelle kukutatud pähkel alati apokalüpsise vallandab: eeeiiiiiii! Nunnul pahalasel on kriiskeks oma põhjus – aga tervikpildil toimib see ikkagi saatusliku sünkrooni sõrmena.

Esimesest osast õhku jäänud küsimusele, milline oli Genka spermaanalüüsi vastus, ei saa me vastust arstitõendina, vaid faktina, et sedapuhku lendab ta helikopteriga naisemeheks. Päästvat kopterit juhib stsenarist Algus, kellel on Hitchcookiga analoogne tava nii endale kui Vilbrele maitsekas pisiroll tekitada ja seega tegijad tootesse jäädvustada. Seekord siis kustuva tulukese ja Kukerpillide ainsa fännina.

Jäädvustatud on ka episoodiliste vilks-staaride nägudekalerii – Stig, Merca ja Müürisepp saavad ühe-repliigi-rollid, esitades neid ka püksid-rebadel-tasandil ülima väärikusega. Anu Välbat aga näeme kriips-suises karm-värvingus, millelaadset ta iginaeratava teletädina pole näidanud. Ning Indrek Ojari vändagängsta topeltmäng saab ette kantud ülikõva rollitöö suurte plaanidena – respekt!

Meie-maitseline linalugu astub üle ja välja tavapärasest reeglipärast suhtuda nii 10 kui 30 aastat pärast kooli lõpetamist üksteisesse ikka samade mustrite järgi, nagu need toona olid. Lõputu klassikokkutuleku kuldne trio võtab üksteist siin-ja-praegu tegelike ja tänastena. Mistõttu see kultusfilm – liialdamata öeldes! – on üksiti ülemlaul tingimusteta armastusele. Plakatlikuks sümbolstseeniks aegluubis kaamerasse astumine, kõige suurema sõbra kostüümis Genka keskel. Massikultuuri-teadlikuma publiku jaoks tähendab see üksiti dünastia ja järjepidevuse põlistamist – kunagi oli selles kostüümis Harry, nüüd Henry Kõrvits… Liigutav.

Liigutav on ka saatuslikus lapsesuu rollis Ago parandamatu pläralõua missioon – igal võimalusel kõige valemaid ja valusamaid lauseid lennutades teeb ta tahtmatult sõprade eludes oma aususega suurpuhastuse ning hoiab teadmatult iseennast Preili Õige jaoks. Tegelaskuju kui ebadelikaatsuse ekvivalent – kõik teised võrduvad null koma null tema ühikut – lohutab iga kinokülastajat meeldetuletusega, et me tohimegi olla ebatäiuslikud ning et just seepärast leidub igaühe jaoks kuskil keegi. Kasvõi sulnis saaremaa-ö-ga hauakaevaja-piiga Kristel Aaslaiu mahedaimas olekus.

Ilmselgelt saab eestimaise filmiklassika pärliks haua põhjas looteasendis lapselikku nuttu tihkuv Ago-jumbu – ning kriisi põhjas ära käimise teemaga lõpuni läinud ja kirstu alla näoli jäänud Genka, kellest just seal maa all koorub küllalt Mees, et vot just ollagi pehmo. Liigutavaim ses MEIE-loos – mida pärast esilinastust Genkale ütlesin ka – oli tema kohmetusest välja paisunud-koorunud “Nii vaikseks kõik on jäänud” – see tõusis tõeliseks hümniks täiuslikule ebatäiuslikkusele 🙂

Ehkki juba võtete ajal olid nii pastoriemandat kehastav Britta kui veetlev vambitar Tanja edasisi sündmusi ja sündimisi rehkendades õnnistatud olekus, pole nad paljuks põlanud ühtki röökivnaljakat õhulendu ega nasaalninalist prillhematoomi ega sebrakostüümi all pikantse paarisrakendi moodustamist.

Tanja Mihhailova kaunis ja kreisi, nüansirikas ja lõpmata vaimukas, müüte ja eelarvamusi täiel rinnapartiil naerev roll on lõputu klassikokkutuleku teise taise kirss tordil. Ootame juba ette tänades ja naeratades kolmandat. Oma labidaleedi ülesleidmiseks soovitame Agol lahkesti filmi tagasi kerida ja pisaratesse ujutatud Miša – pardon, Kristeli – telefoninumber üles otsida. Meie tahame ja täname!

Suurtest ettevõtetest, kärast ja tähelepanust küllastunud inimesed hoiduvad taastumiseks loomade ligi. Mõnikord juhtub selle Ühenduse käigus kannapööre ning loomad-tervendajad inspireerivad inimesi uuele rajale asuma. Ettevõtjatest-ajakirjanikest saavad omakorda loomade tervendajad – kelle korrastatud-abistatud loomad omakorda saavad oma pererahva tervendajateks.

Ajakirjanikuhariduse ja -kogemusega Rein Kikerpill alustas Tallinna äärelinnas Viljandi maantee ääres asuvas loomade varjupaigas esmalt vabatahtlikuna koeri jalutamas käies. Kui üks koertest, nüüd juba üsna eakas, aga suurepärases vormis Bingo ta endale isandaks valis, sai neist üha uute hädaorust varjupaika sattunud koerte hingeseisundi ja käitumise korraldajate tandem. Kutsumusest sai elukutse.

Niitväljal loob ja lehvib Piret Iter oma kodus nahatöötlemise masinate ja nahahooldusvahendeid keetva pliidi vahet ja nimetab kõiki oma tööriistugi nimepidi. Varem üsna suurt nahatööstust juhtinud naine valmistab nüüd kodus nahast koerarihmu-vahendeid ja tembib nii elusa kui elutu naha määrdeid. Alustas oma õrnade penide pärast – ja sai teada, et need määrded teevad imet ka tema ja kalli kaasa „käpakestega“.

Rein ja Bingo

…on tandem, kes leidis teineteist totaalse muutumise käigus ning töötab nüüd arglike asotsiaalidest koertega, et need uute kodude küpseks harjutada.

Rein oli eelmisel eluperioodil ajakirjanik, Bingo bomžide (bez ofitsialnovo mesta žitelstva – kodutu) peni. Võibolla 8aastane, aga ehk ka oluliselt vanem – keegi ei tea pilpakülast päästetud koera sünnipäeva.

„Isegi natuke kahju on, et see krantside maailm – Eesti uskumatu geto – , kus koerad saavad kasvada koertena, on kadumas. Pilpaküla koerad – umbusklikud, aga absoluutselt agressioonivabad, sotsiaalsed teiste loomadega, pelglikud inimestega, on kaduv liik. Bingot, kellega koos on teiste koerte julgustamine ja sotsialiseerimine imelihtne, asendada ei oleks mõeldav,“ kirjeldab Rein arukaid-tundlikke koeri, kes looduslikus valikus 21.sajandi Eesti kohta hämmastavas keskkonnas JÄÄVAD. „Mina ise aga õppisin 1997.aastani ajakirjandust – suhteliselt hilja läksin õppima ja lõpetasin – pidamata vajalikuks 2 viimast diplomini viivat eksamit teha – just ajal, mil seni 5aastane õpe läks üle 3+2 süsteemile. Sain praktikuks teadmisega, et minu haridus on magistrikraadi vääriline, aga kannaks hellitusnime bakalaureus, kui motivatsioon poleks kadunud.“

Soe ja tasakaalukas mees meenutab, et juba ajakirjanikuna töötades koges ta šaakalmentaliteedi pealetungi – kõik müügiks-söögiks. Nüüd näeb ta koerte keskelt inimliigi uperpalle uudistades kunagise Akadeemia Peegeliana eetikale vastupidist kiskjalikku para-meediat saaklooma poolelt. Tal on avalikkusest siiber – harvadel juhtudel vastab ta õige asja ajamiseks žurnade küsimustele ise kirjalikult, et mõnd järjekordset kallutatud-hinnangulist või lausa valede faktidega jura ei juhtuks.

„Tulin koerte varjupaika taastuma ja tervenema – ja sain vabatahtliku peni-patseerimise käigus teada, et olen tõesti sündinud koerainimene. Mida juba lapsena oletasin,“ on mees tänulik endale määratud Teele jõudmise eest.

Vanaisa kinkis 6aastasele Reinule kaukaasia lambakoera kutsika, kellest keerukamat tõugu on teatavasti raske kujutleda. Kui poisike iseloomuka hiiglasega jalutama läks ja vanaisa keelas rihmast lahti lasta, kelgutas kohusetundlik laps volaskil kasvõi kõhuli järel – ja piltlikult öeldes on üsna samamoodi tänagi.

„Meil – inimestel ja koertel – on silmad pea fassaadil, mitte külgedel. Seega on meil ladusam üksteist mõista – samas oleme rohusööjate kui saakloomade jaoks alateadlikul tasandil ohtlikud. Ent ka hirmunud hulkurkoerale tuleb nädalaid läheneda külg ja selg ees, et ta paanikasse ei satuks ja püksi ei laseks,“ arutleb koeralausuja. „Varjupaika sattunud koerte hulgas on loomult koerte koeri ja inimeste koeri. Tänu sellele, et teiste koerte sotsialiseerijaks sündinud Bingo valis minu päriseks endale, saame hakkama mõlematega.

Alatoidetud ja pekstud või lihtsalt suhtlemata koerad on väärikuseta ja elamise julguseta. Töö nendega on pikk ja peenetundeline.

Alguses vaimustas mind mõistagi suurte agressiivsete elukate taltsutamine – aga üsna ruttu selgus, et see on kiire ja lihtne sooritus. Koer on lihtne loom. Kes on ülimalt variatsioonirohke liigina mulle tänaseks üksiti õpetanud ka austust ja imetlust väikeste koerte suhtes. Pole nad kompleksides rakatsid ühtigi!“

Rein teab, et liigiti on loomrahvaste kehakeel üksteisele universaalselt mõistetav. Kuna Bingo ütleb räuskavale-pabistavale liigikaaslasele kehakeelitsi RAHUNE MAHA – JA KUI SUUDAD, ÄRA SOLVA MIND! – siis nii ka saab.

Ning varjupaiga kasside tuppa oskab üksnes Bingo siseneda kehakeelse lipuga MA TULEN RAHUGA! Endal on küll pisut hirmus, aga kassikari teda ei puutu – iga teise koerlase teeksid kambaka käigus pastlapaelteks.

Kassidel endil seal soojas-turvalises-päikeselises kasside toas muide hirmus pole. Sinna on kujunenud rahulik ja harmooniline braid. Selge, et eakad suhtlemisaltid kassid pigistavad loomasõbra südant. Ja kaunis konditsioonis tõukassid pigistavad südant ka seetõttu, et nad on otsekui Eesti riigi suurendusklaas: loobunud ja Maarjamaalt lahkunud perekonnad toovad oma veetlevad kiisud varjupaika lootuses, et äkki neil läheb paremini kui pererahval…

Varjupaiga enesega on üsna samalaadsed lood, nagu kõigis meie eluvaldkondades: aegajalt tekib mõni konkureeriv varjupaik, kes tahab mittetulundusühingu rahad ümber jagada. Ent Jumal näeb ja teab. Ja PETS jätkab ikka oma 16-18 töötajaga ustavat rühkimist.

„Loomaarmastajad kujutavad oma naiivsuses ja isekuses ette, et 12 kõutsi korterisse kogumine ongi varjupaik – ja kui neile selleks raha ei annetata, et nad loomi saaksid armastada, lähevad tigedaks. Iga pühendumine eeldab suurt pilti. See pole tegevuskava – ammugi mitte äriplaan, kui sotsiaalmeediasse paisatakse mõne haige looma pilt ja abipalve ning annetuste eest toidetakse ka ülejäänud loomi,“ kinnitab Rein. „Loomainimesed kipuvad takerduma kollektsioneerimise kire lõksu ning oma lillelapselikust ilmavaatest tingitud pettumuste tõttu muutuma inimvihkajateks. Mis seal salata, minagi eelistan sageli inimeste seas siblimisele koerte seltskonda.

Jälgin, kuidas Bingo mõnd järjekordset heidikut redust väljuma ja mängima kutsub. Imetlen ja õpin.

Ja rõõmustan mõistagi selle üle, et igal nädalal läheb siit kümmekond „korda tehtud“ koera uude koju. Sageli üldse oma esimesse koju.“

Koera-Kikerpill on ühtlasi ka see, kes telefonikõnede peale kohale sõidab ja hulguse kinni püüab. Koerapüüdmisel kehtib sama, mis sotsialiseerimisel – agressiivsega on lihtsam kui pelglikuga. Kusjuures püüdmisvahend – silmusega kepp – meenutab kolkisaanud koertele mõistagi kõike muud kui pääsemist. Kaigas on kaigas…

„Pilpakülana tuntud Soodevahe külla olen varasematel aastatel viinud soomlasi ekskursile – ehkki paljud eestlasedki ei tea, milline uskumatu imedemaa 2 kilomeetri kaugusel Tallinnast õilmitseb. Punkrid ja peenrad, bomžid ja penid läbisegi,“ kirjeldab Rein. „Soomlased tavatsevad sellepärast Eesti varjupaikadest koeri valida, et neil seal segaverelisi koeri enam ei leidu. Tõukutsikad kasvatatakse kennelites üles ja müüakse steriliseerituna. Isetekkelised krantsid on eksootiline haruldus, mida eurodirektiivide maailm ei võimalda.“

Samas töötab just nende direktiivide tõttu ka nii mõnigi endine loomaaiatöötaja täna varjupaigas ja enam mitte zoopargis. Kui näiteks talitaja oli harjunud hoolealuste hiidloomadega kallistama ja ratsutama – õhtuti käisid talitajad näiteks elevantidega ratsa kõndimas. Siis tulid kallistuste ja läheduse asemele eeskirjad, mis ei luba talitajal olla samal pool võrku.

Kui seni polnud tõsiasi, et looma koht ei ole loomaaias, nii valusalt ilmne, siis nüüd on. Ja see on järgmise ajakirjaloo teema, milles me ei räägi eluvõõra-naiivse-ülipüüdliku loomakaitsja kombel. „Tean, et kõik on energia. Bingo ja minu sünergia on energia, mis muudab abistatavate koerte vibratsiooni. Taimede energia ütleb loomadele, millist taime võib süüa, millisest hoiduda. Sellest on nii palju õppida… kui võre õpetajaid ja õpilasi ei lahutaks.

Mina võin kindlalt öelda, et minu suurim õpetaja on selles elus olnud mitte ülikool, vaid Bingo.“

Võib ju küsida, miks hädas koertesse nii palju panustatakse, kui inimesedki on hingeliselt hädas ja materiaalselt mädas. Aga sellepärast, et tervendatud koerast saab inimesele ustavaim sõber, kes omakorda oma uut peremeest tervendab nii, et tolle korrastuv hing võimaldab uuele eduteele asuda.

Piret – suurest väikeseks

Noorusvaimustunud Piretil oli koos kaasa Kaidoga Keilas üsna suur nahavabrik, kodus Niitvälja taga metsas arvukas lambakari, suured koerad – kuni tuli taltumine. Küpse eaga kaasnevad tervise trikid tingisid selle. Väike ja kodune on suure ja massilisega võrreldes umbes nagu poni võrreldes raskeveohobusega, otsustasid Iterid – ja tõmbusid teadlikult väikeseks-käepäraseks.

„Iga on selline, et meie mõlema tervis eeldab läbimõeldud kabariite. Meil mõlemal on tänini meeles kõigi meie suure-karja-aegadel olnud kihnu maalammaste nimed ja põlvnemised – vahel on nendeta väga tühi ja kurb. Aga kuna mul on üks seljadisk nihkunud, pean väga hoolega tunnetama ja arvestama, mida kere lubab, mida mitte,“ nendib Piret, kelle kodutalu on end nii suurte kui pisikeste ehituste ja detailideni ise loonud ja kujundanud. „Meie kaks poni täidavad tühja koha – ja lisaks neile hingeloomadele on meil ka kääbus-bullterjerid Aadu ja Pipi. Maailma südamlikemad-tundlikemad sülekoerad vastupidiselt eelarvamustele selle tõu asjus.

Kogu meie kodu on elusolendeid täis – üks mu nahamasinatest siinses kodutöökojas on Triinu, sest ta on mul lepatriinuks värvitud. Elektriauto, mida ma veidi võõrastan, sest ta on ajast ees ja eblakas, on Röster.

Kuningboa, kes meil elutoas terraariumis resideerib, pole mitte ainult eriline müstiline lemmik, vaid ka tooraine allikas. Rotsi kestavahetuse ajal saame mitu meetrit jumalikku ussikesta, millest lisaks tavalisematele koerarihmadele-vöökottidele-ehetele ussinahkseid väevärke meisterdan. Ja avastan üha, kui asjata ja naljakalt inimesed mao kestast ehteid-talismane kardavad.

Tänane eestlane ostab pigem topšopi-netipoodide naftanahkadest ebatervislikke rihmu-kotte kui et adub käsitöise-kodumaise eheda eseme väge. See on tagasipööramatu protsess – ja mul jääb tänulik olla, et naturaalse ürgmaailma rütmidele on siiski oma tarbijaskond.“

Seda ürgset valvab Pireti-Kaido viikingihõnguga kodus Memm. Istub püstkoja tagumises seinas altaril ja hoiab ümber koja asjataval ponipaaril Ruudil-Daalial silma peal. Väestab neid sadu kive, mille Piret on kõigilt Eestit-pidi sõitudelt auto pakiruumis koju tarinud ja aedadeks-kujunduseks ladunud.

„See kivimajandus mu selja ära sigrimigriski. Samas on hädadel kena omadus midagi uut luua. Varem segasin ainult parknaha hooldamiseks salve kokku – kuna avastasin, et suurtootjad libistavad tasapisi oma määrete retseptidest kõik vähegi väärtusliku välja. Kui nahavõidest kadus mesilasvaha ja asemele sokutati parafiin, hakkasin ka inimestele ja koertele-hobustele sobivat kreemi ise tegema,“ soovitab Piret lugeda, mis purkide peale kirjutatud on. „Kui mu bull-piiga Pipi käpad hakkasid allergiast kirvendama, mõtlesin – õieti tunnetasin – lisaks parknahale sobivale määrdele purki ka elusa naha hooldamise möksi.

Mitte ainult Pipi varbad – ka minu käed, mis nahatööga-koduhooldamisega pidevalt topelt-vatti saavad, on korras – ja mehe kannad samuti!“

Seest pehmendatud – vastupidiselt tava-koolkonna seest kidalistele-allutavatele! – kaelarihmu, efektseid aksessuaare ja muid nahk-olendeid müüb Piret erinevates gildides, internetis ja kodus. Nii viikingi-kantsilikust pesast kui püstkojast on turistimentaliteediga juhukülalised kenasti eemale palutud, et Pireti loomingul oleks võimalikult täieline vägi sees. Orgaaniliselt on tema käpakeste-võide sees aga mesilasevaha, taruvaik, glütseriin, kookos, astelpaju – ja sisetunde järgi teisedki hoiutavad väetaimed.

Eelkõige vajab vägiste tuge ta ise – aastad ja tõved on tahtnud nii, et üsna kogu majapidamine ja ettevõtlus on ainuisikuliselt selle nääpsukese naise peal. See tõsiasi tingib valikutes mõõdu ja määra ning õpetab tingimusteta armastust, mis eluhellikutel enamasti ära õppimata jääbki.

Lõputu klassikokkutulek – jääajal omadega

Rene Vilbre režiiga „Klassikokkutulek 2“ Martin Alguse dialoogidega euroformaadi järgi on Taska filmi seni mahlakaim produkt. Meie-tundest kantud linateos on hoogne jada siseringi- ja laiemalt toimivaid nalju ja killurebimisi, mis kõõlub osavalt hea maitse ja usutavuse piiril. On mõistetav nii 25- kui 85aastastele. Ning märgiliselt inimliku võttena on mitmes kohas teadlikult sisse jäetud teksti-komistused, mis näitavad ja toetavad fakti, et me kõik oleme täiuslikult ebatäiuslikud inimesed.

Esilinastusel nimetasid suhtekorraldajad pulmade-matuste üht peategelast Ago Andersoni Pärnu populaarseimaks meheks. Mis võib hetkel vabalt nii ollagi – kõrvuti nukulik-pildiajakirjalikus „Pilvede all“ kinoversioonis neljandat õde kehastava Karin Tammaru üliveenva rollitöö tulemusena ilmselt keskealistele temakestele väga omaks muutumisega.

Ago väidab, et kaubanduskeskustes tulevad tõesti ostukärudega emandad tema kui filmitegelasega klassikokkutuleku teemat tõukama – mis on rahvuskehandi psühholoogia võtmes põhjendatav sellega, et nad on tänulikud selle eest, et neid endid leidub Martin Alguse laiajooneliselt soojas ja alastirebimiseni mõistvas stsenaariumis lohutavalt ohtrasti.

Maarja Jakobsoni kehastatav koduperenaine pettis armastatud meest sellepärast, et aastakümnete-pikkuse õnneliku abielu sekka sattus kiusatuseks näiline värskendus kellegagi, kes oli nii teistmoodi. Ja ei tähendanud midagi. Üksnes seda, et patu palk on kalmistu – ja kõigeväelise Looja otsusena kasti too sõpruse ja abielu rüvetaja läkski.

Harriet Toompere mängib temakest, kes oma naiivses headuses justkui näeb kõike – ent ei mõista muhvigi – nutab ja hoolib siiralt, ent ei sure sellesse. Sest sadasorti süda-peopesal-naised Jäävad. Kõrvuti Külliki Tooli ja Anne Paluveri harpüiadega, kes teavad ja teevad kõike nii, nagu peab – ja näitavad värvikalt, kui hirmus on pidamist-pidi raamides kroolida ning kõike võõrastades ja kartes sappi pritsida.

Filmisangarite sõnul on enne klassikokkutuleku vol. 2 linaletulekut baarides-pubides omakorda reeglina jutuks võetud Malmsteni munad – kuidas neidpidi ikka saunalava vahele jääda sai. Uues osas on publiku rõõmuks pedaal veel päramas põhjas – seal tema hunnitu kaunitariga viagra ja vaginismi kaheraudse koosmõjuna kinni jäi. Mistõttu rämekoomiline teos on alla 14 aasta keelatud. Ehkki kui seda lugu meie noortestuudio MINA OLEN noortega ühiskülastasime, kehitasid nood suguühtes kinnijäämise stseeni peale õlgu: häh, koertel on ju samamoodi!

Ja päris elus on samamoodi, et külasuu sildistab ühtviisi lobedalt litsideks nii süütuid koolitüdrukuid kui oma tööd tegevaid daame, kes on vihastavalt dekoratiivse-apetiitse välimusega – ent on profid siiski ülevaltpooltvööd piirkondadega – südame ja kõrvadevahega. Seksoloog Imre Rammul teab pikalt kõnelda, mil moel vastumeelsus sugusoorituse suhtes õrnema soo delikaatseimad lihasgrupid krampi käratab – tegelikud nümfomaanid vaginismiga publikut ei lõbusta. Kas külalõugu sulged sa… Ei.

Populaarsuse-teema – mis filmis on hingel kustuval rockstaaril Genka kehastuses – puudutab osatäitjaid sedavõrd, et mullusuvisel võtteperioodil kujunesid nende suurimateks fännideks oma lapsed: issi, millal sa koju tuled!? Ja see trend saab lisa. Režissöör Rene ütleb, et lõputu klassikokkutuleku teist osa filmides meeskond veel ei teadnud, et tuleb ka kolmas osa – ent täna seda juba kirjutatakse. Seega saab sedasi, et esimene osa oli Malmsteni martüürium, teine tuli Genka kõrbemine ja kolmandast saab Ago Andersoni saaga.

Ehkki tiim ise seda ei teadvustanud, viskasid nad sellesisulise tellimuse õhku koos abielusõrmusega, mille lendamise ajal karjatab Ago täpselt nii, nagu lõputu Jääaja-filmide seeria oravalaadne-tahtmatult-pahaloomake, kelle kukutatud pähkel alati apokalüpsise vallandab: eeeiiiiiii! Nunnul pahalasel on kriiskeks oma põhjus – aga tervikpildil toimib see ikkagi saatusliku sünkrooni sõrmena.

Esimesest osast õhku jäänud küsimusele, milline oli Genka spermaanalüüsi vastus, ei saa me vastust arstitõendina, vaid faktina, et sedapuhku lendab ta helikopteriga naisemeheks. Päästvat kopterit juhib stsenarist Algus, kellel on Hitchcookiga analoogne tava nii endale kui Vilbrele maitsekas pisiroll tekitada ja seega tegijad tootesse jäädvustada. Seekord siis kustuva tulukese ja Kukerpillide ainsa fännina.

Jäädvustatud on ka episoodiliste vilks-staaride nägudekalerii – Stig, Merca ja Müürisepp saavad ühe-repliigi-rollid, esitades neid ka püksid-rebadel-tasandil ülima väärikusega. Anu Välbat aga näeme kriips-suises karm-värvingus, millelaadset ta iginaeratava teletädina pole näidanud. Ning Indrek Ojari vändagängsta topeltmäng saab ette kantud ülikõva rollitöö suurte plaanidena – respekt!

Meie-maitseline linalugu astub üle ja välja tavapärasest reeglipärast suhtuda nii 10 kui 30 aastat pärast kooli lõpetamist üksteisesse ikka samade mustrite järgi, nagu need toona olid. Lõputu klassikokkutuleku kuldne trio võtab üksteist siin-ja-praegu tegelike ja tänastena. Mistõttu see kultusfilm – liialdamata öeldes! – on üksiti ülemlaul tingimusteta armastusele. Plakatlikuks sümbolstseeniks aegluubis kaamerasse astumine, kõige suurema sõbra kostüümis Genka keskel. Massikultuuri-teadlikuma publiku jaoks tähendab see üksiti dünastia ja järjepidevuse põlistamist – kunagi oli selles kostüümis Harry, nüüd Henry Kõrvits… Liigutav.

Liigutav on ka saatuslikus lapsesuu rollis Ago parandamatu pläralõua missioon – igal võimalusel kõige valemaid ja valusamaid lauseid lennutades teeb ta tahtmatult sõprade eludes oma aususega suurpuhastuse ning hoiab teadmatult iseennast Preili Õige jaoks. Tegelaskuju kui ebadelikaatsuse ekvivalent – kõik teised võrduvad null koma null tema ühikut – lohutab iga kinokülastajat meeldetuletusega, et me tohimegi olla ebatäiuslikud ning et just seepärast leidub igaühe jaoks kuskil keegi. Kasvõi sulnis saaremaa-ö-ga hauakaevaja-piiga Kristel Aaslaiu mahedaimas olekus.

Ilmselgelt saab eestimaise filmiklassika pärliks haua põhjas looteasendis lapselikku nuttu tihkuv Ago-jumbu – ning kriisi põhjas ära käimise teemaga lõpuni läinud ja kirstu alla näoli jäänud Genka, kellest just seal maa all koorub küllalt Mees, et vot just ollagi pehmo. Liigutavaim ses MEIE-loos – mida pärast esilinastust Genkale ütlesin ka – oli tema kohmetusest välja paisunud-koorunud “Nii vaikseks kõik on jäänud” – see tõusis tõeliseks hümniks täiuslikule ebatäiuslikkusele 🙂

Ehkki juba võtete ajal olid nii pastoriemandat kehastav Britta kui veetlev vambitar Tanja edasisi sündmusi ja sündimisi rehkendades õnnistatud olekus, pole nad paljuks põlanud ühtki röökivnaljakat õhulendu ega nasaalninalist prillhematoomi ega sebrakostüümi all pikantse paarisrakendi moodustamist.

Tanja Mihhailova kaunis ja kreisi, nüansirikas ja lõpmata vaimukas, müüte ja eelarvamusi täiel rinnapartiil naerev roll on lõputu klassikokkutuleku teise taise kirss tordil. Ootame juba ette tänades ja naeratades kolmandat. Oma labidaleedi ülesleidmiseks soovitame Agol lahkesti filmi tagasi kerida ja pisaratesse ujutatud Miša – pardon, Kristeli – telefoninumber üles otsida. Meie tahame ja täname!

Mummi Saara on Lamba aasta Jäär, kes saab 21.märtsil 51aastaseks. Mitmed Teadjad nimetavad teda küll Hobuse aasta Kalaks – sest arvutavad Asju aegade jooksul pöördunud planeedi järgi. Lammas või Hobune – igal juhul alfaemane karjajuht, kes kohtleb nii oma lihaseid kui enda juhitava noortestuudio MINA OLEN lapsi ning nii oma talus peetavaid hobuseid-lambaid-koeri-kasse-kanu – aga ka metsas ja võõrsil elavaid nähtavaid ja nähtamatuid rahvaid võrdsetena.

Ta on kõiki oma 5 last ja tänaseks 5 lapselast alati tervitanud kingituse, saatuse saadetud teekaaslase – mitte omandina. Ta on oma lastega täpselt samamoodi, nagu oma hingelise-vaimse-spirituaalse-intellektuaalse Perekonnaga lävides nii lapselikult aus ja avameelne, et satub otsekui muinasjututegelane pidevalt tähelepanu keskpunkti.

Lapselapsed – ja nüüd juba mitukümmend noortestuudio last – kutsuvad teda Mummiks.

Järglased ja järgijad avastavad üha, et Mummi elu on nagu ameerika mägedena kihutav film. Kord raju komöödia, siis katastroofipõnevik – aga enamasti ikkagi õnneliku lõpuga muinasjutt.

Saara jagab nii tütarde kui poegadega – nüüd ka nende tütarde ja poegadega – kõiki elu jooksul saadud kogemusi-oskusi-teadmisi ka sõnadega, mitte ainult sõnadega. Mitte kunagi ei ole nii, et käige mu sõnade, mitte tegude järgi.

Lastega õlg õla kõrval rühkides on ta üles ehitanud laste isa elamise Võrtsjärve ääres, siis majapidamise Pärnus Raekülas, seejärel talu Liu majaka all ning nüüd Raplamaal Soone talu. Ema kannul niites-saagides, müüri ladudes ja sõnnikut kühveldades on tema lapse ära õppinud nii naiste kui meeste tööd, sest Mummi on otsustanud: tema kari jääb ellu. Kusjuures tema kari on temaga alati kaasas. Nii lapsed kui lapselapsed on kallis kingitus, millele ei otsita hoidjaid ega ärapanemise kohti. Elamist õpetab elu.

See on üsna paratamatu, et väike, aga väga väekas Mummi meenutab üha suureneva lasteparvega koos liikvele minnes nii kaubanduskeskuses kui lennujaamas alati midagi tabor-uhodit-v-nebo laadset. Kuna ta on oma lapsi enesestmõistetavalt siis ja seal imetanud, kus titt tahab, võis see vabalt juhtuda nii kinosaalis kui loengut pidades – noorim, täna 11aastane tütar sai rinda 3 aastat.

Alates vanimast, 28aastasest täna 2 lapse isast, on Saara võsud igal tööl ja üritusel emaga kaasas olnud. Mistõttu Mummil on tänini väga valus meenutada, kuidas poissi 14aastasena ema saatjana Püssirohu keldrisse vastuvõtule ei lubatud. Ja et tal polnud enamuse lastega oma 40.sünnipäeevaks Itaaliasse lennates piisavalt raha, et vanimat kaasa võtta…

Et raha jätkuks, pole Mummi ei enda ega teekaaslaste mäletamist mööda mitte kunagi puhanud. Koos 4kuise esiklapsega Tartust Pärnusse sanatooriumi sanitariks, Hiireuru nõudepesijaks ja Pärnu Postimehe ajakirjanikuks manööverdas Mummi end liinibussiga… millest jäädi maha. Laste isa kihutas oma ema punase sapakaga bussile järele, peatas Ikaruse – ning Mummi lennutas pardale 7 kotti, Zekiwa titevankri ja lõpeks iseenda koos titega.

Kui vanim tütar, nüüd 26aastane 2 lapse ema oli pooleaastane ning vaja oli kahe mudilasega Tartust Võrtsjärve äärde jõuda, läks ta – üks põnn käe kõrval, teine kaenlas, jalgsi maanteele ning neid peale võtnud villis viis nad mõistagi sihtpunkti kohale – ehkki endal päris sinna asja polnud.

Praegu armastab megaema vanu, isikupära ja elulooga stiilseid autopanne – kui juba, siis täiega. Ning neil on nimed – Dolly Parton, Voldemar Kuslap, Twiggy-Piggy-Hipster…

Kui kellelgi lastest vaja, annab Mummi talle auto või püksid jalast ära. Päriselt ka – nii on juhtunud! – ja üllatub hetk hiljem, et käib ise jala ja püksata.

Võimalik, et see heldekäelisus on natukene armastuse ostmine ka. Sest aegajalt ei kõlba sedasorti täiel rinnal Elav Mummi mõnele oma lastest. Kellegi lapseks sündimine näib teatavasti vahel karmi karmana. Saara on südameüdini veendunud, et keegi pole kellegi omand. Ta on tähtede taha ja tagasi õnnelik selle üle, et Kuusiku Altveskil tema armastatu Roberti algatusel loodud kultuurikeskusesse tekkis noorte endi soovil stuudio MINA OLEN, kuhu tuleb üha enam 5-75aastaseid Lapsi. Mispeale naasevad ema juurde ka pausil olnud ihuviljad – uudishimu ja rakumälu toob neid pärast jonnimisi uurima, mis asja kõik need soojad ja tingimusteta armastavad hinged selles sõgedas leiavad.

Sealt leitakse piiritut pühendumist ja ainult iidsetele hingedele omast lapsemeelset Teadvelolekut. Kui tema papa Harri Vasaraga samal päeval sündinud pojatütre nabanöör oli just läbi lõigatud, helistas ta ja küsis: noh, kumb – tüdruk?

Kui keegi lastest mingi küsimusega helistab, kuuleb ta kõigepealt mitu minutit sõnavalangut hetkeolukorrast Soonel-Altveskil – ja seejärel sõnastab ema ise küsimuse, sest ta Teab. Alati.

Mida enam varjatakse, sed selgemalt teab. Kuuleb kõneldes ja näeb pimedas.

Lapselapsed – iseäranis vanim tütretütar – jäävad sageli mitmteks minutiteks Mummile sirgelt silma vaatama, sest sealt silmade tagant leiab Lugusid. Kõigilt mandritelt ja rahvastelt – ja Taevariigi seaduste järgi elamisest.

Aga ka lugu sellest, kuidas Mummi käis kord Liust keset paksu lume ja pakasega talve Kroonika peol. Koos 2- ja 6aastase lapsega, kes olid just tuulerõugetest paranenud, aga veel üle näo tihedalt briljantrohelise täpilised. Furoori põhjustasid nad niikuinii. Tegelik Lugu on aga selline, et nad jäid südaööl koduteel mõnesaja meetri kaugusel oma talust tuisuvaaludesse kinni.

Murutar, kes pole vaatamata oma isa eestindamiseelset nime Vatmann kandmisele sellest kaubamärgiks töötatud nimest vabanenud – ega tahagi! – jättis põngerjad sooja surisevasse autosse magama, kääris maani musta kitsa kleidi üles ning kahlas siidisukkade välkudes läbi hangede lähima taluni. Peremees ärkas, põrnitses lävel seisvat ilmutust, lubas end appi sättida – ent juba oli härmas tulnukas ukse kõrvalt lumelabida haaranud ja tuisuöhe kadunud.

Kaevas õhtukleidi raginal auto hangest välja, jättis labida omaniku väravasse kenasti püsti – ja viis oma lapsed koju. Kumbki rohelisetäpiline kullake autost süles voodisse, kallimusipai – ja näh, miskit erilist ju ei juhtunud. Aastaid hiljem arutati juba täiskasvanud seikluskaaslastega,et selline see Elu ongi.

Paaritatakse koos lambaid, nähakse kutsikate sündi, võetakse varssasid vastu, lutitatakse ka kõige igerikumad talled elule – ning kui Mummi ilmub vastu hommikut sõnnikust-looteveest-ternespiimast tilkudes õnnelikuna koju, polegi ju mõtet küsida, mida värki öösiti mürame. Selge, et kellelgi sõpradest oli mullikal ränk esmapoegimine. Ning kindel, et kui Soone Saara kutsuti appi – ja ta tõi koos vissiga mitu tundi pöörates-pingutades-pressides vasika ilmale – siis juhul, kui sündisid kaksikud, pani pererahvas neile nimeks Kati ja Saara.

Ühel õhtul, kui Mummi oli kõige ja kõigi kuhjumisest üle kriitilise piiri väsinud ja puhkes arvuti taha talle sülle roninud vanimale tütretütrele kuklasse nutma, sosistas too väikevennale: ära praegu autoga mängi – Mummi on kurb, arvab, et me sõidame ära – ja siis on Mummi veel kurvem.

Misjärel ütleb nõrkusehetke eest andeks palunud ja sõpruse eest tänanud Mummile: pole hullu, kõik läheb hästi, võta heaks palun jah.

Kutse EW 100 sünnipäevapeole või rahvusriigi matustele?

Sotsiaalmeedia netiavarustes ühinemist ootav aktsioon „Kutse Eesti Vabariik 100 sünnipäevapeole“ on meie üldiste mentaliteetide ja meeleoludega võrreldes hämmastavalt isetu ja äritu kodanikualgatus. Suhtekorraldusfirma Alfa-Omega Communications ei saa mingit kadestamisväärset kasu eestimaalaste fotode lükkimisest muusika taustale, juures päritolu-maakonnad ja sisuks muu maailma kutsumine meie rahvusriigi suurpäevale.

Nädala alguses oli Viive Aasma ja Mart Valneri algatatud ettevõtmisega ühinenud 2000 inimest, kolme tunni jagu voogavat näopildirida. Leidlikud loovurid tunnistasid, et eeldasid vähemalt 100 tuhande inimese ühinemist selle aatelise-emotsionaalse nägude loendusega, mis jääb pärast pidustusi netti ja saab kingituseks Eesti Rahva Muuseumile. Meil on aega veel – pühapäevani saab oma pildi sesse virtuaalsesse Balti keti erimisse lükkida.

Samal hetkel, kui mina seda kutsungit nägin, otsustasin ja liitusin. Stoilist tõugu kaasa nentis: „Oled nii eestlane, et sa ise ka ei saa aru, kui suur patrioot sa oled – kõiges osaled, kõigega kursis, tead kõiki, näitad ennast. Mis kahtlemata ongi kodanike ühiskonna funkamise eeldus…“

Viive ja Mart on algatuse avalioleku nädalalil teada saanud, et inimestele on suurim üllatus ja pidur id-kaardi või mobiiliga identimise kohustus. Sest me oleme kafkalikuks muutunud ilusal isamaal hirmunud ja umbusklikud. Jälgimiskartus on aatelise akti puhul tegelikult naljakas – meid jälgitakse teatavasti kõikjal ja kõiges. Telefone ja e-posti kuulatakse-puistatakse – teatakse meist igaühe suhtlusringkonda ja temaatikat – isegi FB testidel-robotmängudel läheb ju meie andmete analüüsiga mõnikümmend sekundit. Ja kui gmail-kirjakastist kirja saates kirjutame, et manuses on või manustasin, nõuab google-tark-mees-taskus: lubasid, aga ei pannud manust – pane, või ma ei saada su kirja ära!

Alfa-omegad selgitavad rahva rahustuseks, et pidukutse pilte sisestades identimata ei saaks olla kindel, et ennast lisanud isik on ikka tema. Nad ise võinuksid sel juhul õhtuti näputööd teha ja kõigi Facebookis leiduvate eestimaalaste profiilipilte ritta nügida. Mis ei tähenda, et need profid poleks reaalset tööd ja suhestumist sooritanud. FB profiilipiltide teemal isiklikult tutvusimegi – Viive juhtis mu saadetud pildi asjus tähelepanu, et resolutsioon on hõre, valis mu piltidest mõned sobivad ning me ühiselt otsustasime selle kasuks, mis sünnipäevakutses nüüd üleval on. Peipsi rääbise kui kuldkalakesega aegade lõpuni.

Kafkalik-kartlikud meeleolud, mis igasugust identimist-jälgimist pelgavad, on aga tingitud kuldkalakese jahist tänase valitsuse moodi. Laamendamine maksuraha juurde otsimise rindel toob igal õhtul meie kodudesse per-teler aukus silmadega või suisa plaasterdatud ninadega ministreid, kes nendivad, et alkoaktsiisiga pandi puusse – sest, ülla-ülla!, Läti on endiselt nii lähedal ja sealt on lihtne nii kraami kui kaasasid tuua. Ning autode maksustamisega sattuti kuu peale, sest need kanditi massiliselt firmadelt eraisikutele ära. Nurimõte restoarved sirgelt maksuametisse servida toovad vanad head kassaaparaadid tagasi moodi. Et meie juubilar-riigi kafkalikkust veidigi õgvendada.

Nüüd pelgab rahvasuu kliendikaarte pidi puistamiste lainet. Umbes nii, et kui pole palka, kuis siis ehitusmaterjale-raamatuid-pesu ostad, nagu kliendikaartide luuramine tuvastab? Pessimistid prognoosivad tagantjärel maksude ja viivistega lajatamist, kodude arestimist ja üha uute ahistatute välismaale plagamist. Optimistid muhelevad: mida prst, mul on juba ammu kogutud rutsid kilumannergus – püüdke tuult väljal!

Üks neist optimistidest, Harry Raudvere sõna otseses mõttes tuult väljal püüabki. Samal ajal monopolistide lõa otsas vingerdava riigiga sõdides püstitab tuulegenekaid Ida-Virusse ja Saarde. Ning veendus äsja Raikküla kui kärajate pealinna kogunemist jälgides, et tegelikult toimivat riiki meil poe. Anarhistid-autsaiderid räägivad end kusagil mõisavaremetes tühjaks, ilma et lahendust, toimivat juriidilist keha ja tulemust oleks või tuleks.

Tegelikult toimiva riigi, kuhu ka muul ajal kui pidustuste puhul oleks väärikas maailm imet kaema kutsuda, tekitaks üksnes puhas leht. Vanad-haiged endised ning laenude-liisingute lõksus noorpoliitikud ei sobi rahvajuhtideks. Tõelised juhid saavad olla vaid need, kes on ise suutnud. Ega ahnitese. Ega siple armetute hirmude koorma all. Nii Soomes kui Aafrikas toimivad edukate-usaldusväärsete klannide juhitud ühiskonnad. Kui kõik võimalik on saavutatud, pole vaja ahnitseda. Kui valitsev klann on auväärselt suuremeelne, ringleb raha nii õiglaselt, et kõigil 43 miljonil inimesel on päeva lõpuks toit ühes ja vaba šillling teises käes.

Puhas leht peaks ka meil looma riigi, kus vähemalt 1000 eurot kätte saavad eestlased maksaksid makse au ja rõõmuga ning väiketootjad oleksid au sees. Vastupidiselt praegusele hirmunud õhumüüjate kogumile, mis koosneb vahendajatest-tervendajatest-tarnijatest, mitte tootjatest. Ühtviisi paanikas kõik nad. Mis väljendub kasvõi hüperkadeduse sündroomis, kus uuema trendina mehed naisi kadestavad. Näiteks pooletoobised saatejuhid formaadist naabrist parem nimetavad tõeliselt võimsaid ja andekaid daame kriiskajateks. Sest mehikesed kardavad allajäämist suurilmalikul tasemel sopranitele nii väga, et hammustavad neid… kannast. Kadedusekrampides külarahva ette on nii Eurovisionil kui muudel konkurssidel riskantne astuda, kui massi hulka ei kuulu – välja kipub kukkuma mitte kuldkalakese püüdmine, vaid pärlid sigade ees.

Viive ja Mart oma peokutse avantüüriga kuldkala ei püüdnud. Alfa-Omega on sedavõrd teenekas ja tugev, kindla välispartnerite võrgustikuga agentuur, et kunstnikuharidusega saarlanna ja ajakirjanikudiplomiga noor pereisa Järvakandi-Kassisaba paralleelidelt ei pelga üleliigseks osutumist. Mis meie kitsukesel turul igas eluvaldkonnas väga hõlpsasti juhtub.

Kassisaba all hirmunult kössitama ja kannatama me teatavasti harjunud olemegi. Mida tuletab meelde Mart „multi“ Sanderi kirjutatud-lavastatud-helindatud teleseriaal „Litsid“ oma stiilipuhta-igihalja voogamisega. Analoogselt „Kabaree“-filmiga teevad katastroofipiirilised ühiskondlikud olud enne revolutsiooni või okupatsiooni meist kõigist litsid. Tsiteerides Stalinit. Meie juubeliks-valmistumist palistavad paatose asemel repliigid „emme, litsid algavad – issi, kas sina ka litse vaatad“… Kõlab küll õõvastav-naljakalt, ent annab samas kvaliteetaja kaasa tunnetada, kuis meist kõigist needsamusedki saanud on. Paaniliselt endale sobimatu või suisa vihatud töökoha küljes. Ennast ja oma perekondi lõhkudes.

Õilis enesemüümise kunst tähendab ju tegelikult kõigest oma oskuste-eelduste-hariduse rakendamist ning sellest tulenevat loomulik-loogilist-loovat raharinglust. Millele kontrastiks võime vaadata kuuuuriija-tüüpi räigete šaakalite galeriid – või vaatamata jätta. Et mitte sellest soovimatust hävinguenergiast määrduda ja sisemist harmooniat ega hingerahu kaotada.

Alfa-Omega muide – olgu teiste rahakottides tuhnijate rahustuseks öeldud – ei saanud ei kulkalt ega EV100 toimkonnalt oma algatuseks sentigi. EASi Turismiagentuurilt saadi projektile osaline rahastus, mis võimaldas kaasata Tartu entusiastlikud loovagentuurid gotoAndPlay ning Nope. Seega on missioon käinud suures osas vabatahtliku kodanikualgatuse korras. Tasuks panoraamne pilt meie sees ja meie suunas toimivatest hirmudest ja eelarvamustest.

Eelarvamusi pole kõigutanud ka briti poissmeeste populaarsed lõbureisid Tallinna. Kui Viive-Mart tegid Guinnessi rekordite rahvale ettepaneku ka meie tundidepikkune nägudejada rekordiks arvata, oletati, et id-kaardiga identimine tähendab seda, et eestlane seisab, id-kaart näpus, teeb endast sellise pildi, laeb üles – ja ongi idenditud…

Teeks õige nii, et me ei pea päris-Eestit tutvustades tunnistama, et tühjenev riigikassa viib läbi õpetajate-arstide palgarahade lõppemise pankrotini, et maksuameti ja riigikaitse mainimine paneb meid erinevatel asjaoludel, aga kindlalt võpatama. Teeks õige riigi. Kus peokutse pole kurblik liigsete-list. Alustuseks meenutagem, mis töid tegelikult teha tahame ja oskame, kui tõeliselt toimiv riik selleks ometi kord võimaluse annab. Kelleks tahad saada, Kersti? Mida oskad, Jüri? Aga sina?

Halloo, kosmos! Tervist, Aafrika!

Kati S.V. Murutar

Oma riigi sünnipäeva on teadlikult hea tähistada, kui käia vahel teda väga kaugelt vaatamas. Aafrikas üle ekvaatori laotuv Uganda sobib suurepäraselt meie ja meie kodu peegliks: sama palju nähtusi kui on ootuspäraselt erinevad, on üllatavalt rohkesti sarnasusi. Mis peamine – me naerame sealsete kaunite ja arukate inimestega samu nalju.

Kizito Cosmos

Kampalast pärit, täna koos rwandalannast kaasaga Ntungamos kirikut ja kogudust juhtiv 32aastane preester on praegu Ida-Aafrika Ülikooli kompuutertehnoloogia üliõpilane. Neil on Monique’iga 4aastane tütar, kes käib eelkoolis 3aastane poeg valmistub algkooli juurde kuuluvas lasteaias samuti haridusteele asuma. Kogu Uganda on kaetud ülitiheda koolide võrgustikuga, et 42 miljonist elanikust võimalikult paljudele edutee ette anda.

„Minu elu on üks õnnelike juhuste rida,“ on geoloogide asjaajajana karjääri alustanud Cosmos tänulik. „Sündisin Kampalas. Mu isal oli kaks naist, kellega ta sai kokku 13 last. Ehkki paljud lapsed sünnivad siinmail kodus, sündisin mina siiski sünnitusmajas. Esimene vedamine. Järgmiseks sain päris korraliku hariduse, millest piisas selleks, et Eesti geoloogid võtsid mu tööle.

Kuna mäed, kus töötasime, asusid Ntungamo lähistel, kohtasin võluvat rwandalannat – ja meie vahel puhkes armastus. Maksin naise isale oma auga teenitud palga eest 4 lehma – see pole mitte naise ostmine, vaid tõestus, et mees suudab naist üleval pidada.“

Kizito ja Monique rajasid Ntungamosse kiriku, kus õpetavad kohalikele nii pühakirja kui ellujäämist ning kui töö- ja eravestlustes on mees vaikse ja tagasihoidliku häälega, siis kogudusega kõneldes on ta häälekas-sisendav, nagu Aafrika preestritele omane.

Ülikooli jaoks on Cosmos saanud mõned stipendiumid. Summad, millega ekvaatoril toime tullakse, on müstilised. Õpetaja palk on näiteks 70 eurot kuus. Parimad palgad on advokaatidel – mitte niivõrd ametitöö tõttu kui info juures olemise ja loendamatute osaluste abil.

Ugandalased tahavadki oma paradiisist mujale – või vähemalt oma lapsi ära saata – töökohtade ja palkade pärast. 42 miljonit on pehmelt öeldes tihe asustus. Lisaks ei saa rahvas oma maa rikkustest osa: vaatamata ameeriklaste meetmetele enamus maavarast ikka smuugeldatakse võõrsile ning tulud voolavad maalt välja.

Samas ei kujuta Uganda inimesed ette, millised tingimused Põhjalas on – neile adumatud aastaajad, suvine talvevarude kogumine üha halvenevas kliimas, ellujäämise heitlus talviti – ligimese suhtes tõre hajaasustus. Pluss aeglaselt tervenev orjasajandite valumälu, üksteise ees suurustamine ja üksteise pelgamine.

Õnneks ei saa enamus inimesi, kes naiivselt usuvad, et kõikjal mujal on parem ki kodus, seda summat ilmselt iial kokku, mille eest Tallinnasse lennata. Meie pagulashirm aga on Cosmosele tuttav. Radikaalse diktaator Idi Amini ajal tehti ka Ugandas jõulist võõraste tõrjet – autoritaarne despoot saatis brittidega koos maale saabunud hindud välja… ja nüüd on väljasaadetud hindud ettevõtjate-ärirahvana topelt tagasi, lisandunud on massiliselt maid kokku ostvad hiinlased.

Hindude ja kristlaste, moslemite ja põlistavandi religioonid on samas sõbralikult kõrvuti. Ja nimi Cosmos on religioosne ja äärmiselt levinud nii ees- kui perenimena.

Mitte ainult religiooni, ka maitseharjumuste tõttu ei tarbi suurem osa Ugandast ei alkoholi, kohvi, teed ega tubakat – seda villitakse ja kasvatatakse ekspordiks. Cosmos teab oma lähikonnast vaid üht suitsetajat – see on üks ta kuuest vennast.

„Miks ma kannan pidevalt märkmikku kaasas? Ma kirjutan üles vestlustes kuuldud fakte, neist tekkivaid ideid – sest ma tahan raamatut kirjutada,“ selgitab ärgas ja intelligentne mees, kes on ka Kampalas ülikooli eksamitel olles pidevas ühenduses naisega – loomulikult nutitelefoni teel. „Olen realist ega looda kunagi Euroopasse jõuda – küll aga olen õnnelik, kui kiidetakse Uganda arengut ning öeldakse, et me oleme kaunid, andekad ja hea huumorimeelega. Tänan. Jumal õnnistagu teid.“

Cosmos oletab, et ugandalaste ülimalt suur kihistumine jääb veel kauaks püsima. Äärmine rikkus üleval linna igas-mõttes-tippudes ning ülim tagasihoidlikkus – ent tänu loodusele mitte nälg! – all-linnas. Väheseid õnnelikke viib väga suur töö ja tahtmine edukamasse kihti, ent kusagil rassib ikka arvutu rahvamass, keda sünnib igal aastal miljoneid juurde, käsitsi põldu pidada, käsitöö ja kutseoskuste abil tibatillukest elatist teenida – ja muide pidevalt koristada-koristada-koristada, sest mägise maa punane savitolm ei halasta. Uganda on lakkamatult pesu pesevate ja luudadega askeldavate pereemade maa. Nad tulevad kopikatega toime – ei virise ega konkureeri omavahel.

Aga samas ei saa nad ka aru, kui suur õnn on puu otsast aasta ringi vilju korjata ja isegi kodutuna ellu jääda, sest ekvaatoril on aastaringne suvi. Mõnenädalased vihmaperioodid paar-kolm korda aastas ei pane rahvast looduse vastu töötama. Siis lihtsalt istutakse ja oodatakse rahulikult, millal punane savimuda taandub ning saab kas jalgratta või Lexusega – kuidas kellelgi õnne olnud – oma 1001 väikese asjaajamise juurde põriseda.

Aega ja asju lastakse planeerida Jumalal – meie plaanide üle on too küllalt naerda saanud.

ESIMENE SIDEBAR – Uganda kaart koos autori läbitud trajektooriga

Endebbe

Kampala

Niiluse lätted

Jinja

Vihmamets

Ntungamo

Queen Elizabeth’s national park

Päris mäed Rubareres

Kampale

Ekvaator

Kampala

Endebbe

TEINE SIDEBAR – erinevad Uganda mehed

Ediriza

Kõrgharidusega moslemist geoloog, kes ei saa 28aastasena ei eraelu ega ammugi mitte naisevõtu peale mõelda, sest ta on pärit nii suurest perest, et talle ei jätku maad ega lastele vajalikke eeldusi.

„Olenemata usust võib Ugandas võtta nii palju naisi, kui mees suudab maju ehitada. Igale naisele ja tema lastele oma. Mitte ühtki naist ei saa võtta, kui maid ja vastutuse kandmise võimalust pole,“ selgitab Ediriza, väärikas ja tark tööinimene.

George

Tudengist 20aastane külapoiss kaevanduste ja karjakasvatuse piirkonnast – õpihimuline, kaunis, liigutavalt taktitundeline ja täpne.

Tema isakodus – meie mõistes talus – elab koos palju vendi ja nende lapsi. Kui ta eestlastelt kingituseks tahvelarvuti sai, hakkas nutma.

Samas ei pane teda nutma tõsiasi, et perekonna Vanaema on lahkumas ning istub eriliselt ilusa ja hoolitsetuna oma puhtas-õdusas savionnis papüürusmattidel. Ta on astmasse hääbumas ning ootab keset loodetavalt ravivaid või vähemalt leevendavaid piimakannusid leebelt ja leplikult lahendust.

George, Bituda ja teiste järglaste esiema on oma eluõhtuses vaevas alistunud ja loobunud – ta ei vaja abi ega ravi, vaid leevendavat hellust ja sõnatut inimlikku puudutust.

Nikolai

Erusõdur, kes on läbinud narkolaadungeid hävitades tuhandeid kilomeetreid džunglit ning kogenud uskumatuid hingelisi ja ihulisi katsumusi. Mis näib väheldase muhedalt mööda Kampala tänavaid kulgeva taadi puhul juba uskumatu.

Vaatamata teenetele on vanamees Uganda keldrikorterisse hindude ja kristlaste hostelite vahele sõna otseses mõttes unustatud – ja nii ta juba 25 aastat restoranilobides ja kohvikutes istub ja ON. Ainsaks päiksekiireks ja elumõtteks poeg Ivan, keda ta koos ugandalannaga kasvatab.

10aastane Ivan on imeilus 5.klassi mulatipoiss, tubli õpilane ja osav jalgpallur. Ta on piiritult armas ja abivalmis – ning megaõnnelik, kui saab külaliste heaks lipata muffinite ja telefoni kõneaja järele.

Papa Koljalt võib Uganda-huviline rändur saada nõu, kuidas rahvusparkides-vihmametsades liikuda ja mida jälgida – ise enam teenäitaja olla ei suuda, aga teab kõike: „Valged saavad ainult varahommikul liikuda – kuumenedes midagi ei näegi, sest loomad on päikese eest redus – aga pimedaks läheb siin pool seitse õhtul järsult ja jäägitult. Kuumal ajal tuleb magada – äärmisel juhul mõnes veekogus istuda. Eeldusel, et seal juua ja jahutust otsivad metsloomad juba ees ei istu.“

Steven

30aastane puuviljakaupmees, kes peab Kampala lennujaamapoolses äärelinnas Uganda taluviljade-koduaiasaaduste kokkuostu. Puhas ja korrektne büroo ja ladu, kaalumise ja pakkimise ruumid on sisustatud briti retrostiilis.

Nutiseadmed, millega Steven kogu maailmaga ühendust peab, ei ole tegelikult ümbritseva slummiga kontrastis – ka ümbritseva lihtrahva käes on jahmatavalt palju väga korralikke telefone. Ainus, mida inimesel keset heldet loodust vaja, on telefoni kõneaeg.

„Olen põhimõtteliselt aus ja usaldav ärimees. Saadan ju ka Tallinnasse puuvilju pimesi. Aga kui ise oled täpne ja usaldav, vastatakse samaga. Oluline on koostööpartneritega võimalikult sageli ja inimlikult suhelda – siis saab kõik asjad selgeks rääkida ja – mis peamine, naerda.“

KOLMAS SIDEBAR

Hinnanguline eelarvamus – kõik mustad on…

Aga ei ole. Must muusika ja teeäärsed slummid on üks variant – tegelikes Aafrika põlismetsades-mägedes-järvedel üsna teine elulaad. Tegus ja elurõõmus, teadlik ja tihedasti koos elades õlg õla kõrval päevast päeva oma selget eluteed ja lihtsa-ehtsa ühiskonna tööjaotust rühkiv.

Linnades kasvab rahvakihtide heaolu ja jõukus mööda mäekülgi laotuvas linnas ülesmäge. Kampala mäestik jagunebki põhimõtteliselt, nagu Mustamäe-Lasnamäe-Õismäe – ning tippudes on kujuteldamatut küllust ja väärikust, edu ja haritust. Maanteede ääres mägede all kuhjuvad turud-hurtsikud-tited-kitsed-lehmad-marabuud on küll üks osa ja võimalus, aga kaugeltki mitte kõik.

Korterites-villades-büroodes-stuudiotes elavad ju samuti ugandalased – haritud-tegusad-jõukad, väga hinnaliste rõivaste ja autodega ning aukartust äratava karjääriga.

Eesti külas elav kinnises-käsitöises tootmisringis tiksuv talumees pole ju samuti Tallinna klaaspaleedes surfaja ning agulielanik pole uuselamu korteriomanik.

Õppimisväärne soe sallivus

Tihedalt kõrvuti elades on üksteise tingimusteta talumine ja inimlik poolehoid ainuvõimalik.

Araabia mõju aegadest tulenevalt on väga paljud ugandalased moslemid, kelle kõrval elavad miljonid Euroopalt omandatud, ent musta rassi olemuse ja loomusega kohandatud kristlased, vaba hingamine on India budismil – ja nüüd aina jõulisemalt peale voolaval Hiina tavandil.

Jumala teemadel ei räägita, usulistel teemadel ei vaielda – ja ongi lihtne kõrvuti kulgeda, kõik külad-linnad pühakodasid täis ning ühissõidukitel matatudel-veokitel kõrvuti kiirteedel ja ummikutes kirjad Allah akbar ja God loves You.

Jõukad kirikuõpetajad sõidavad oma hummeritega ning šamaanidest kurjade vaimude välja ajajad mersudega sõbralikult kõrvuti, nende vahel loendamatud boda-boda-võrridega inimeste ja kauba vedajad, jalgrattad ja iga hinnaklassi autod – mis kõik kokku moodustab palju tunde kestvaid ummikuid pehmelt öeldes soojas sudus.

Varsti 43 miljonit – ja kõik mahuvad. Ilmselt tänu kiirele ja täpsele demokraatiale ja õigusemõistmisele. Ehkki ühiskonnas toimib 21.sajandi kohtusüsteem ja seadusandlus, loobitakse vanade lollikindlate reeglite järgi ikkagi vargad kividega surnuks ja truudusetud naised saadetakse kaugele saarele ära.

Maa tuleb täita lastega?

Samal ajal, kui Eestis püütakse iivet kõrgemaks laulda, on Ugandas kõikjal plakatid soovitusega meestel vasektoomiale mõelda, kui pole piisavalt maad, et veel üht last kasvatada-koolitada.

Igas külas on korralik arstipunkt – ja hämmastavalt tihedalt koole-ülikoole. Samas kehtivad inimestest kubiseval maal traditsioonid, mis loovad-säilitavad inimeste vajalikkuse. Mitte sellepärast, et haljamale oksale jõudnu ise ei saaks muru niidetud või nõusid pestud – lihtsamate tööde delegeerimine on suisa reegel, et ühiskonnas raha kasvõi šilling-haaval jagada.

Teine ülerahvastuse piirile jõudnud maa nipp on igal elualal käsitsitöö alal hoidmine – põlluharimine, kivikamakatest killustiku lõhkumine, mööbli meisterdamine, papüüruse punumine, keraamika, trummide tegemine, puuviljade korjamine – kõik käsitsi ja ainult käsitsi.

Mõeldamatu, et saak jääks Eesti moel ilmade tõttu põllule – rahvas kokku ja tegudele!

Globaliseerumise kirev naftanägu

Nii külade kui linnade naistel-lastel on reeglina värvilised Hiinas valmistatud sünteetilised rõivad – need ei määrdu, sulevad higi kile alla ning rikuvad kontrollimatult ugandalaste tervist, nagu ka mujal keelatud materjalidest mänguasjad.

Mannekeenid-rõivamudelid on teisel pool maakera loodud vastavalt ugandalannade pepukale figuurile. Geneetiliselt jõulised pepud aga tagavad mehelesaamise ka 21.sajandil. Kirikuõpetaja tütar võrdub 50 lehmaga, lihtsam piiga 5 lehma – mis kinnitab, et mees suudab naist ülal pidada.

Mõne lehma armastatu eest suudab hiina matšeetega tööd rügav tubli, hurmava naeratusega noormees ehk isegi välja töötada. Kui on armastus, siis üha pesevad-koristavad neiud ootavad.

Abi kolonistide või Ameerika moodi? Tänan, ei!

Haritud ugandalased imestavad – nende rahvastel on meeles belglaste-hollandlaste kunagine julmus koloniseeritud aafriklaste kallal – ja eestlased täidavad paaniliselt samade rahvaste koordineeritud direktiive, kuuluvad vabatahtlikult keskvõimu alla…

Ugandalased on tõeliselt ja sügavalt tänulikud brittidele – koloniseerimise asemel oli seal protektoraat. Brittide rajatud mõisad-pargid on tänased koolid-tervisekeskused-adminhooned-muuseumid. Ehkki ka eestlastel on teatavasti saksa mõisad-kirikud, ei mäletatagi sageli, kuskohast see ilus vana hoone on pärit – lihtsalt noobel on omada.

Ameerikalik vägisi abistamine näib tõelist Aafrikat seestpoolt vaadates kui 21.sajandi vägivald. Jah, lapsi on kujuteldamatult palju, nad on oma emade selga seotud, pidevalt emadega koos põllul ja poekeses, kuni on aeg kooli minna. Aga need lapsed pole hädas – nad ei nuta, nende jaoks on tänu beebieale keset tegutsemist ja tööjaotust töötamine veetassimmisest puuviljakorjamiseni loomulik.Nad karjatavad loomi – kuni harivad end linnadesse – kui neid sealt loomulikult teelt kõrvale ei abistata. Pädematu abi on nagu kala päästmine uppumissurmast.

Fakt – inimene on tarbiv viirus või vähkkasvaja

Ehkki inimene eitab seda, on tema, nagu iga teisegi looma põhiline tegevus õgimine-sigimine ja selle nimel sagimine. Tallinna ja Kampala liiklusummikutes naftat põletades tekib igal hetkel sama küsimus – kuhu me kõik vahetpidamata sõidame ja lendame?

Nafta põleb paakides ja lõõskab plastikriietena meil seljas. Kaupu tassitakse mööda maailma, ees totaalne kõige ületootmine ja taga räpauputus. Ja lennukid üha lendavad hotelle täita – ka Kampalas kogunetakse konverentsidele teemal, kuidas peatada planeedi hävitamise kurssi. Tagasi džunglisse?

Sovitus maailma tundmaõppimiseks

Ehkki supelrannaturism on odavaim, piirdub maailma tundmaõppimine sel moel hotellirahva ja beach-boydega – ning võibki jääda väga pinnapealne oletus, et kõik mustad on sebod ja njabud – nagu öeldakse uganda keeles poiste ja tüdrukute kohta.

Et maid ja rahvaid päriselt tunnetada, leidke seal tõeline tegevus ja kohalik teejuht, tehke võõrsil tööd – sellega sulandute ja teenite samas raha rämnata järgmisi maid tegelikult avastama.

Toit pole lemmikloom

Kui olete harjunud Põhjala kombel loomadelt hingesoojust leidma, arvestage – Aafrikas on see haruldane vedamine, kui loom sinuga suhtleb. Loomadega ei nunnutata. Koerad-lehmad on võrdselt suhtlemata-kohtlemata – väiksematest elukatest rääkimata.

Minul oli kahe nädala jooksul loomadest-lindudest kubiseval maal vaid kolm tõelist kontakti: siga, kes tundis huvi, aga kartis valget nägu. Ameeriklannast väiketöösturi koer – kes tundis vahelduseks endast läbi ja mööda vaatavatele mustadele lõputut rõõmu kallistamisest ja mängust mu tütrega.

Venelaste-külastatava kohaliku toidukoha nooruke keldrikass, kellelt sinnaunustatud venelased ja nende mulattidest lapsed hingesoojust leiavad.

See on Hemingway raamatu pealkiri.

Igal meist on siin maisel matkal kirjutada oma Raamat.

Kuitahes kõrgemaks inimene end muudest eluvormidest ja loomariikidest ka peab – oma kõrgis ja piiritus tarbimises on ta ikkagi emakese Maa pinnal, nagu kiiresti leviv viirushaigus või vähkkasvaja. Õgime-sigime-sagime – ega tunnista, et oleme planeedile kohutavat kahju tekitavad loomad. Kahjustame oma kodu ning püüame samas teisi maid ja rahvaid muuta ja allutada. Kui see ei õnnestu, halvustame – ja abistame vägisi.

Aafriklane on paigas ja soe, helge ja leebe inimene. Vähenõudlik ja päikeseline – mis paistab kasvõi sellest välja, et Aafrika lapsed ei nuta peaaegu üldse. Ja samas hõlpsasti suurte massidena sõgedal kombel kuhu-iganes-suunas liikvele aetav.

Mis aga jääb veel aegadeks muutumatuks, on nii Uganda kui teiste riikide jagunemine erinevate tegevusalade piirkondadeks – kusjuures ülisuurt osa tööst tehakse käsitsi. Killustiku raiumisest mööbli meisterdamiseni. Et inimesed ei osutuks üha paljunedes katastroofiliselt tegevusetuteks-mõttetuteks. Siis lähevad nemad massiliselt sõgedaks.

Kui üks küla meisterdab taburette, teine teeb kõrvitsatest matšalkasid ja kolmas trumme, siis üks on üldine – kõikjal on onnide ees teeääri puhtaks närimas ja igal haljal aasal sebradega kõrvuti lehmad-kitsed. Ka linnas on lehmad ja kitsed olulised niitjad – kõrvuti poistega, kelle käes välguvad trimmerite asemel Hiinas toodetud matšeeted.

Sigu on näha ülivähe – kuna paljud aafriklased on moslemid, pole siga toit. Aga inimene peab enda kõrval sealkandis vaid neid loomi-taimi, kes on söödavad. Kusjuures nii koerad kui lehmad, kitsed kui harvad põssad on hämmastavalt asotsiaalsed. Mustad oma toiduga ei kudruta.

Ja selle va toiduaspektiga on karjakasvatuse seisukohast hämmastavad lood. Aafrika haljad aasad, nagu Hemingway neid nimetas, tunduvad ju lõputult lopsakad ja külluslikud – aga lehmad annavad samas piima vaid 5 liitrit päevas. Kõik lokkab, tohutud puuviljade ja papüüruse salud pakatavad elust – ent kuna see kõik kasvab ülikiiresti, on ta toitainetevaene.

Taimedesse ei kogune eestilikul kombel toitaineid – veised on kenas konditsioonis, aga piima annavad jahmatavalt vähe.

Tänavareklaamid kiidavad hullult töödeldud poepiima, mis ei rikne – kõige-pakkumise spaleeris teede ääres ei leia aga mitte kusagilt mitte mingil kujul piima. Üksnes harvades-haruldastes mobiilsetes putkades. Liha on lademetes – piima ei mingit.

Juustu ammugi mitte. Võiks oletada, et sel juhul on paljumiljoniline Uganda ju ometi suurejooneline turg – nagu ka naaberriigid Rwanda, Kongo ja Tansaania. Ugandas on täna 36, järgmisel aastal 37 miljonit inimest – ja kui mehed kõikjal laiutavaid steriliseerimise reklaame tõsiselt ei võta, on igal uuel aastal veel miljon juures.

Ent kõigile nendele massidele on võimatu võõrast toodet peale suruda. Nagu ka võõrast elulaadi, mida tublid jänkid jõuga teha püüavad – ent liigne agarus on teatavasti ogarus. Nagu ka viimse piirini arenenud globaliseerumine, mis meist veel eriti vihase viirusena toimija-tarbija teeb.

Tööriistad-rõivad lendavad hiinadest Aafrikasse. Puuviljad-lilled omakorda lendavad läbi Hollandi meiegi rimidesse.

Meie ettevõte www.tervistaafrika.ee toob igal nädalal nüüd juba kaks korda puuviljad Telliskivi loomelinnakus asuvasse kauplusse otse Aafrikast – aga Nopri juustudega ilmselt nende viljade eest maksma me kunagi ei saa.

Aafrikas võivad küll taevalikus harmoonias kõrvuti tiksuda kristlased-moslemid-budistid – ja nüüd juba ka hiinlased – aga keegi neist ei tea juustust absoluutselt mitte midagi. Hakkame selle tõsiasja vastu ülemaailmset kihutustööd ja revolutsiooni tegema?

Ilmselt siiski arvestame pigem sellega, et asjad on nii, nagu nad just täpselt on.

Matriarh Mari I siseringi kultusseebikast

Kati S.V. Murutar

Juba esimestel ekraaniloleku päevadel kultuslikke rahvahorde kinodesse toonud film „Pilvede all. 4.õde“ on siseringi ajahüpe. Linatoode viib tegevustiku võrreldes viimasel hooajal teleris servi seisma jäänud seisudega mõne aasta edasi – ja annab seega uuele hooajale ilmse lendstardi. Sisering – need, kes seebikat jälginud – saab selle toote näol neli osa korraga. Kes pole jälginud, ei saa pooltest asjadest aru – õhk on tiine nimedest, keda ei näidata ja kes millegagi ei seostu – ent nii need salapärased tegelasnimed kui uued avatud tegevusliinid lubavad telenovelale pikka iga.

Neli järjestikust seriaaliosa, mis see film sisuliselt on, säästavad publikut justkui reklaamipausidest – ent tegelikult on pakitud lakkamatute halvastivarjatud reklaamide pidevalt rulluvasse tapeeti.

Nissan-almapiim-framare-kuursaal-catering ja Suklese klann on kõige avalikumal ja lapsikumal moel üha suures plaanis – ja mis siis, kuidas teisiti massikultuuri toota ja rahvale ette sööta!? Avalik varjatud reklaam on oluliselt maitsekam kui asjasse mitte puutuvate vanade tsirkusemärade püünisena pruukimine. Meie, ullikesed, vaatame reklaam-treilerit ja oletame, et kroonilised eputrillad teevad ka filmis miskit sisulist. Tühjagi, ainult müüvad – oma klantspildimaailma, aegumakippuvat ennast ja sedasinast filmi. Ehteestilik monkey-business on samas koduselt nunnu.

Film aga pingpongitab vaimolendeid, keda kodutööd tegemata – teleka ees kaasa elamata – inimnäoliseks kujustada ei oska. Mis ja miks surnud Gunnar? Kes Riina? Ahsoo, tal oli ka musterpapa Indrekuga afäär – aga telekas põtkis Murakas ju tolle tulise tüki lähenemiskatsete vastu nii edukalt? Näh, kui publik kinno tuli, oli kõik ilusvalusinetu juba kusagil mujal ära olnud!

Ajahüpe on Mammu teismeliseks nähvitsaks kasvatanud, Mummu vanadekodusse pistnud. Peale selle, et Erik on telešaakal ja temaga taas abiellunud Kertu tõusev psühhotäht, me ametitest ega taustadest filmi lahke abiga, õieti abita, midagi teada ei saa. Sellest ka mitte, kuidas Andres ja Liina, senised kaasad – laevakapten ja ment – selles sõgedas sõrgkärghärg-peres taas ühinenud on.

4 seebitükki-seriaaliosa ühes on alguses veniv ja tolmune, nagu Voltsi foto – mis iseenesest jätab Voltsi tegelaskuju sama hämaraks kui teised vaid nimepidi hetkeks taaselustatud. Aga ootamine ongi ju alati tüütu ja vastik.

Meie saalis ootame koos õdedega neljandat, õieti küll esimest õde. Sirje ootab ja pühitseb surma. Erik Eriline ootab veel suuremat menu, Indrek Marit tõeliselt koju – ja Mari ootab kihistama-panevaid kirju kelleltki tundmatult.

Õnneks on meiega tuttavad kodukäijad-novelanäod ning lugu ise läheb teises pooles tempokamaks ja emotsionaalselt erutavamaks. Ülihead näitlejatööd – Indrek Sammul, Rita Rätsepp ja Karin Tammaru – hüüavad globaalset parnassi, aga… Me siin olgem tänulikud selle eest, mis on. Endla teatri näitlejanna on Kirsi-kuningriigis võimsa soorituse teinud. Ja lihtrahvas on viimase hetkeni salatsemise abiga – nooh, Palmiste või Lensin, kumb parim-enne viimse müügikuupäevani vastu peab? – täiendava naudingu osalemis-illusioonist kätte saanud. Telesarju mitte-tarbiv Karin, proua Taalma aga eristub ülejäänud klants-vunts-nukumaailmast lopsakalt mahejõulisel moel.

Pärnulanna rollilahendust tahaks tungivalt edasi vaadata. Kas Iiris tuleb tagasi? Ehk astub ka Ilona teleuksest meie kodudesse sisse? Et kes need on või? Ei pruugi soovitadagi – minge kinno ja saage teada – nagunii minnakse, sest me kõik oleme nii teadvuse kui alateadvuse sadu sabasid pidi juba ette sellesse lõksu püütud. Tahame tükati rohkemgi kui oma enese hõimlaste kohta teada saada, mis Gunnariga juhtus, kuhu Riina kadus – ja mis Urmase kirjanikutalendist sai või kuhu Kertu kirjutajasoodumus jäi…

Oma suguvõsa sünnipäevi me pahatihti ei mäleta – küll aga oskame geniaalse Kirsi ja Eleonora Bergi osava manipulatsiooni tulemusel küsida: kas Eerik on lisaks Kertu ja Liisa seaduslikele lastele ka Andrese poja isa, kuivõrd Andres ju lapsi ei saanud – ja mis sellest kompotist välja käärib? Mäletame ka seda, et naistearst Piret oli seriaali stardiribal surrogaatema, kelle laps on kusagil Madalmaadel – ja võib vabalt edasistele sündmus-sigrimigridele rohkem värvi anda kui leedi Lunge punaseks värvitud juuksed.

Elisabet Reinsalu ja Liis Haab on tänu filmile juba jõulisi värvinguid ja aspekte juurde saanud. Olenemata sellest, kas Sirje tegelaskuju kirjutatakse seebist välja või juhtub imeline tervenemine – filmi lõpukaadrites on Marist juba saanud kogu sugupusa võimukas matriarh. Väärib imetlust.

Muinasjutt põdrakarva stringidest

Põder vaatas ja imestas.

Ehkki ta oli elanud terve elu inimestega kõrvuti, polnud ta neid kunagi varem nii lähedalt ja päriselt näinud. Ta oli jälginud, kuidas maainimesed niidavad trimmerite ja murutraktoritega heinamaid – selle asemel, et seal kedagi või midagi kasvatada. Ta oli maantee ääres ükskord peaaegu auto ette jäänud, kui silmitses üha linnadesse-linnadesse-linnadesse ja võimalusel võõrsile kihutavaid sõidu- ja veoautosid. Mitmed põdra liigikaaslased olid maanteele eksides otsa saanud.

Põder näsis maantee ääres puulehti ja juurdles, miks inimesed ometi vahetpidamata kuhugi kihutavad ja mööda maailma asju tassivad – oletades, et nii ja ainult nii saab. Märkamata, et oma õgimise-sigimise-sagimise juures on nad täpselt samasugused loomad, nagu teised. Ainult et peavad end kõrgemateks ja paremateks ning võtavad õiguse oma masinate ja mehkeldamisega planeet naftast ja puhtast õhust, veest ja maavaradest tühjaks kurnata.

Põder vaatas ja imestas. Ja nüüd, kus tal enam keha ei olnud, üllatus ta üha sügavamalt, kuidas inimesed püüavad lisaks loodusele ka üksteist muuta. Teistele liikidele omase leebe leppimise asemel kahtlustasid nad kõike endast erinevat. Mida kahtlustasid, seda kartsid. Ja kui kartsid, pidasid võõrastatavat-mõistetamatut mustaks maagiaks, satanistlikuks müstikaks – ja püüdsid endast erinevat veel 21.sajandilgi tuleriidale tassida. Kui see ei õnnestunud, helistasid politseisse ja ametkondadesse, ajakirjanikele ja üldse kuhu vaja. Keelake ära! Karistage! Peletage minema!

Põder vaatas ja imestas.

Kui ta sündis, pidi tema lihtsalt ennast karjas tõestama. Võitles endale noore isasena koha, leidis kaaslanna, sigitas mitmel aastal vasikad ja jälgis, et põdralehm nood võimalikult turvaliselt üles saaks kasvatada. Mõnikord see õnnestus – kui lehmal õnnestus ennast ja vasikaid inimestest eemale hoida. Ent paratamatult sattusid just noored isendid sagedamini jahimeeste püsside ette.

Igal loomaliigil on oma ettekujutus hästi korraldatud maailma ja elu korraldusest. Inimloomad pidasid vajalikuks põtrade-kitsede-metssigade arvukust piirata. Kuni jahimehed tõid neile talvel metsa toitu ja pidasid jahti õiglaste-väärikate reeglite järgi, nagu muiste, olid asjad õigesti. Metsloomad ei klammerdunud ei elu – ega õigupoolest ju üldse millegi kohta.

Põder vaatas ja imestas.

Inimesed, kelle paljakstrimmerdatud heinamaade taga metsas oja ääres ta joomas käis, klammerdusid nii üksteise kui maa, nii kinnisvara kui laste ja koduloomade külge. Millised just kellegi tähtsuse järjekorrad olema juhtuvad.

Inimesed kartsid kõike. Metsa ja pimedust. Üksteist ja surma. Metsloomi ja pankrotti. Nad olid nii põhjalikult ja olemuslikult oma hirmude vangid, et ei teadnudki ise enam, et on orjad. Nad ei tunnetanud iseennast toitumisahela osana ega emakese Maa lastena. Rabelesid paanikalõksus märkamata, et nende ülitähtsate kakluste ja pingutuste sügavam ning samas lihtsam siht on ikka ja ainult sigimine-õgimine ja selle nimel sagimine.

Põder vaatas ja imestas.

Erinevaid ameteid pidavad mehed kogunesid nädalavahetuseti jahimeestena salkadesse ja mürrasid end metsas hirmudest vabaks. Jahipidamise eesmärk oli nii toidu küttimine kui hasardi abiga orjameelest hetkekski vabanemine. Ja ulukite arvukuse piiramine. Et nad liiga massiliselt maanteele eksides inimeste arvukust ei piiraks. Eestimaal oli nii vähe inimesi, et igaüks neist oli hindamatu väärtus – samal ajal, kui aafrikates-aasiates nähti kurja vaeva inimliigi arvukuse piiramisega, lauldi Eestimaal: maa tuleb täita lastega.

Teistel kontinentidel tegid inimesed kestvalt käsitööd – olgu killustiku tagumine või mööbli meisterdamine, naftast rõivaste õmblemine või pottide voolimine ja põllu hooldamine – käsitsi-käsitsi-käsitsi, et mitte olla üleliigsed.

Kuna Eestimaal tunti end vaatamata postmodernistlikult priiskavale elulaadile pahatihti salakesi liigsetena, leidis üha arvukamalt neid, kes ärksamalt-märksamalt mõtlesid ja tajusid, tagasitee loodusesse. Kolisid linnakarpidest maakodudesse. Pühitsesid metsadesse pühakojad. Teenisid ülestõusnud meistrite juhtimisel valgust ja armastust, ühtsust universumiga ja planeeti kui tervikut.

Avanenud inimesed rajasid metsadesse higitelke ja püstkodasid, kus palvetada ja puhastuda. Ehitasid mayade ja altai, keldi ja muinas-skandinaavia rahvaste jälgedes päikeseväravaid, mille abil saada ühendus nii iseenda kui kõiksusega. Raputasid neil helgeil hetkil end tapvast tsivilisatsioonist lahti ja olid nemad ise.

Põder vaatas ja imestas.

Neil puhkudel, kui haritlased ja raharahvas trummipõrina saatel metsa kogunesid ja tseremooniaid pidasid, olid metsloomad sealsamas lähedal ja osalesid. Ning nägid, kui erinevalt inimesed oma higi ja vaevaga teenitud raha kasutasid. Kes reisimisele, kes omamisele, kes teenimisele. Neid, kes pidasid vajalikuks enda kõrval elavaid suuri koduloomi teenida, kadestati. Nii hobune kui lehm näisid kadestajatele jõukuse ja uhke omamise sümbolina.

Mida nad tegelikult polnud. Hobused ja lehmad olid valgustööliste jaoks mitte tööloomad ega toit, vaid peegeldajad ja võimendajad. Ühendustes suurte koduloomadega saadi kontakti kõiksuse ja iseendaga, loodi ja lauldi, palvetati ja tantsiti ja pikendati inimkonna kui jõhkralt tarbiva viiruse eluiga planeedil Maa.

Avanemata, hirmude vangis inimesed ei julgenud üksteise eludesse minna. Eriti seal, kus põhjala oli hõredalt asustatud ja pimedad ööd hirmud veel jaburamalt suuremaks paisutasid. Kui valgustöölised ka kutsusid hirmudesse hangunuid oma lauludest ja palvetest osa saama, ei söandanud paanikalõksus siplejad minna. Viha tundus energeetiliselt toitvam kui austus ja armastus. Märterlus pakkus naudingut. Tõeline tutvumine valgustööliste tegemistega oleks seganud ohvrirollis püherdamist.

Põder vaatas ja imestas.

Ja rõõmustas idee üle, mille mitukümmend aastat Siberis ja mägedes vägede valitsejate juures õppinud šamaan koos püstkoja rajamisega Eestimaa metsa tõi. Väemees ja paljude avanevate hingede teejuht otsustas oma püstkoja põdranahkadega katta. Selge, et selleks, et inimestele vihma ja lund kaela ei tilguks, kui nad kojas mediteerivad ja maailma asju arutavad. Aga selleks ka, et puid säästa – mõte põdranahkadest kattest säästis mitukümmend puutüve. Ja andis jahimeeste poolt maha lastud põtrade lahkumisele pühitsuse.

Inimesed ei teinud tapetud metsloomade nahkadega midagi – parkimine oli kallis ning nahkadega kodude kujundamine polnud noobel. Nahad jäeti metsa.

Šamaan vajas oma ilusa idee teostamiseks 21 põdranahka – ja nende nahkade kandjad vaatasid teispoolsusest selle püstkoja kui kunstiteose valmimist tänuliku rõõmuga. Nad polnud oma elu külge klammerdunud. Nad teadsid, et metsloomadel oli üha vähem kohti, kus elada – metsad tarbiti maha, heinamaad künti mürgiste rapsipõldude alla… Põder oli sellele jahimehele, kes tema seekordse maise matka püssilasuga lõpetas, isegi tänulik. Aitas küll.

Põder vaatas ja imestas.

Hirmupimedatele ei aidanud oma paanikas pladistamisest veel niipeagi. Nad kahtlustasid metsas palvetavaid ärimehi ja kunstiinimesi mustas maagias ja satanismis. Mida suurem valgus, seda pimedam pimedus seal kõrval. Koos Armastuse kartmise ja helgete hingeda kahtlustamisega kõigis seitsmes surmapatus. Inimesed mässisid universumis piiramatult jagatava külluse ja õnne võimalused kurja kadedusse.

Pime viha pulseeris puhangutena. Kui mõni valgustööline televiisorisse sattus või mõne autasu pälvis, lapse sai või midagi uut ehitas, leidsid vaenajad järjekordsed tondid, mida ettekäändeks krabades rünnata.

Kehata jäänud põder uitas ümber väetalu õue, kus püstkojaks mõeldud põdranahad hoovile laotatuina kanade ja koerte abiga nende külge jäänud liharibadest puhastati. Ta nägi, kuidas koerad ja rebased, šaakalid ja suured linnud sikutasid põdranahkade küljest ribasid ja tassisid neid ka naabrite aedadesse – loomad ju piire ega kupitsaid ei tunne.

Naharibasid rappides ja rapsides puistasid penid-rebašaakalid nende küljest karvu laiali. Lihtne ja loogiline loomade lustimine. Mille peale loodusest ja teiste loomaliikide käitumisest võõrdunud inimesed ei tulnud. Nemad otsisid hirme, mida nautida. Mõtlesid välja, et valguse teenijad on mustad maagid, kes käivad öösiti nende õuedesse ohtlikke mustreid maalimas.

Põder vaatas ja imestas.

Kui laialilennutatud karvade pärast politseisse ja ajakirjanikele helistati, siis ajakirjanikud võtsidki toru. Kollased ju. Väerahva enda käest ei küsinud midagi. Kirjutasid õõvastava loo sellest, kuidas ontliku külarahva õuele ilmusid põdrakarvast ringid. Itikoll poolitas, liitis ja lahutas sõnu nii, nagu ise tahtis – ja tulemuseks oligi avalik sõna PÕDRAKARVA STRINGID.

Põder naeris. Maise matka ajal ta stringe ei kandnud. Nüüd oli temast maa peale jäänud uus hämmastav peenpesu.

Järjekordsest nõiajahist toibunud väepaiga teenijanna naeris ka. Enne toibumist oli ründest šokis – ehkki reptiloidjad sabaastla torked käisid pulseerivate lainetena, polnud ta nendega ikka veel kohanenud. Vapustatuna nuttis teenijanna oma laste juuksed märjaks. Teda armastav mees küsis: kas loobume ja kolime mujale? Mees oli seda juba seitse korda küsinud. Seekordne EI oli kindlaim kui kõik senised kokku.

Kui Ülemised olid teenijanna kuhugi väepaika hooldama määranud, siis seal oli tema koht. Mida rohkem teda vaenati ja varitseti, seda selgem, et ta tegi oma tööd hästi ja õigesti. Mida valusam, seda karastavam. Tänu oma lastele ja mehele, šamaanidele-vendadele ja läheduses toetavatele kehaga ja kehata mets- ja koduloomadele sai ta aina tugevamaks. Ilma igasuguse müstikata. Tööga.

Põder vaatas ja naeratas.

Tuhala karstivaramu kohal ja Lahemaa laantes elavad haritud ja tulevikulised ettevõtjad, kelle teadlikkus ja terviku nägemise võime tõmbavad puhtasse uude heasse ilma kaasa ka külgnejaid-järgnejaid. Nii ettevõtluse kui vaimsuse mõttes.

Jaanus Saadve on oma lastetoa ja kogemused fokuseerinud ühtseks mahepõllunduse suureks pildiks.

Vihmaussiveski

Jaanus Saadve – Bio OÜ juht – elab-loob-lehvib oma esivanemate maadel Tuhala ja Pirita jõe vahel. Murastes kasvanud poiss on tagasi juurte juures igas mõttes. Nii põlvnemise kui tagasi tulevikku kulgemise tasandil. Maakera pöördub mahedaks – või jätkab pöörlemist eluta planeedina. Kuivõrd maavarad on Emakese põuest üsna välja õngitsetud ja põllupinnad tagumise piirini kemiseeritud, saab edasi minna vaid looduslikult-loomulikult.

„Üha enam teadlasi-mõtlejaid-tegutsejaid on seda meelt, et vihmaussid päästavad maailma. Meie – ja riburada teisedki teadlikud – töötleme veisesõnniku vihmaussidele sobivaks ja ohutuks, laseme kümnetel tuhandetel vihmaussidel selle ära seedida ning vormistame-pakime seesuguse topelt-pepu-produkti taimerammuks ja üksiti ka taimekaitsevahendiks. Selle komposti peal kasvatatud kurgid-tomatid-marjad on üli-tuntavalt teist mekki.

Mahekasvandused siin Tuhalas võiksid teoreetiliselt toimida Pirita jõe hüdroenergia baasil, ent praktiliselt oleme rajanud päikesepaneelide põllu, mis varustab nii vihmausse kui kasvuhooneid elektriga. Sellepärast, et minu eellastele kuulunud vesiveski oli nõukogude ajal kenade kultuursete inimeste käes, kes lasid ta ära laguneda,“ jutustab ehitusinseneri haridusega mees, kelle eelmise eluperioodi teod ja teadmised tulid ohtlike jäätmete töötleja kogemustest. „Tagasi juurte juurde on ringi täitumine mind toonud ka teist, pehmelt öeldes teisenenud liini pidi. Mu isa oli Kirovi kolhoosis ehitusel tööl. Kunagises Kirovi majas Pärnu maantee alguses on täna salsaklubi. Mina tantsin selles klubis salsat – ja olen muuseas algajate tantsupartner. Mis on mulle endale tohutult arendav.

Sellega on umbes nagu autosõiduga – automaatkastiga tutikaga oskab igaüks sõita – erinevate kapriiside ja eripäradega mudelite juhtimine õpetab tõeliselt.

Mis puutub autojuhtimisse, siis just arvutasin kokku – olen oma elust üle 7 aasta roolis veetnud.

Vihmaussi asjandust olen õppinud 9 ja praktiseerinud 3 aastat. Ja see on käinud kõrvuti Otiveski kogukonna rajamisega.

Meie külas elab 70 inimest – 22 majas üsna mu sise- ja lähiringi rahvas – kümmekond maja olen siia ise ehitanud. Meie küla keskel on sõna otseses mõttes taevast sadanud – ilmselt meteoriidi-lähteline – veesilm, selle kaldal laste mänguväljak…“

Ja ka vihmaussindus on muide sisuliselt laste mänguväljak.

1860ndastest säilinud Tuhala mõisalaudas on soe-hämar-mahe kasvandus, mida teenindavast tehnikast on suur osa meisterdatud-leiutatud-kohandatud. Talve hakul askeldas hoolikalt töödeldud sõnniku vaaludes poolteist tuhat vihmaussi, kes paljunevad kevadeks paljukümne tuhandeni – ja läbitöötatud taimerammu vaalud ise kerkivad talvega meetrikõrguseks.

Vihmausside töö on seedimine. Inimeste ülesanne on hinnalise pepuprodukti toore ette valmistada. Lehmasõnnik laagerdab vaaludes umbes neli kuud – teda pööritatakse ja tuulutatakse eritehnikaga, heinavõrgud-silokiled korjatakse välja, samuti luhvtitatakse komposteerimise käigus sealt välja ka ussidele ohtlikud bakterid.

„Inimene kipub teiste liikide suhtes üleolev olema – seepärast tasub teada, et vihmaussidel on eraldi elu- ja lastetuba ja kemps. Lisaks tavatsetakse kasvandustes, kus on tagasi tulevikku jõudmisega kaugemale edenetud, vihmaussidele klassikalist muusikat lasta,“ kirjeldab Jaanus – kes teab, kuis mõjub heliline vibratsioon isegi veeekristallile, keerulisematest eluvormidest rääkimata – ning kelle enese telefonihelin on Tšaikovski „Lillede valss“.

Vihmausse koheldakse-suheldakse kühvlitega üliõrnalt, et neid ja nende mudilat mitte vigastada. Loomulikult on Jaanus kuulnud rahvajutte poolekslõigatud vihmaussi võimest kahe poolena edasi elada – ent olulisem on siiski Exupery „Väikeses Printsis“ sõnastatud tõdemus: sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud.

„Vihmaussid on kahesoolised olendid. Kahe vihmaussi kohtumisel otsustatakse, kumb on poiss ja kumb tüdruk – ja asutakse elu edasi viimise nimel tegutsema,“ selgitab mees, kes elab praegu kuldse retriiveri Emersoniga kahekesi.

„Telerita ja mürata majas, kus endamisi loen-meelisklen-mõtisklen, peame koeraga tasapisi aru, kuhu päris oma kodu ehitada. Praegune on üks müügiks mõeldud majadest. Kõigist teistest erinev, nagu kõik majad siin meie loodud külas.

Meile just see meeldibki, et iga maja on Oruveskil isemoodi. Kes soovis, ehitas väikese traditsioonilise maja nagu maja, kellele sobis, rajas modernse villa. Erinevus teatavasti rikastab – ja kodudega on sama lugu nagu tehnikaga – kes eelistab kõike-ühes nutiseadet, kellel on telefon-fotokas-arvuti eraldi, et pidev tilksumine elamist-keskendumist ei hakiks,“ arutleb mees, kes on otsustamas, kas järgmine eriline ehitada Pirita jõe kaldale või saarele. „Kodust ära roolis-aastaid veedan ma sellepärast, et meie põhiline kasvandus asub Lätis-Venemaal ja arvukaim-teadlikem klientuur Soomes-Rootsis. Siia Tuhalasse on päikeseenergia ja vihmaussi-taimerammu peal toimivad kasvuhooned alles ehitamisel.“

GreenTOPi pepu-produkti-proletaarlased on muide kullakaevajad. Tõug on Staratelj – Venemaalt toodud, tõlkes kullakaevaja. Tavapilgule üsna samasugused, nagu meie aedades nihveldavad loomakesed. Kui nad aeda lahti lasta, hakkavad nad sama elu elama ja sukelduvad talveks sügavamatesse mullakihtidesse anabioosi, kuni kevad nad taas tegudele meelitab. Kanadele ja kalameestele meeldiksid nad samadel põhjustel, nagu tavaussikesed. Kuna nad meeldivad täpse temperatuuri ja toimega kasvanduses ka hiirtele, nagu söödav kraam muiste, kaalub Jaanus farmi kasside võtmist. Kuitahes teaduslikult koos Helsinki Ülikooli teadlastega tootmist ka tõugatakse – loodus on ikkagi loodus.

Ja tervik on tervik. Pakkimistsehhis seisavad taimerammu kottide-pakkide-pudelite kõrval ka raamatupakid. Meeskond on tõlkinud-trükkinud Anatoli Mihhailovitš Igonini „Vihmaussiraamatu“ – aga ilmavaatelise tervikpildi osana ka David Icke „Meelepetted“ ja „Näiline mina“. Kolmeköitelise kilepakendilise kinke-tellisena.

„Teadlike inimeste ridiküli ja portfelli sobivad nii meie kirjastatud spirituaalse suunaga raamatud kui puhas taimeramm. Mille puhul on teaduslikult tõestatud, milliste orgaanilise keemia valemite kaudu ta tomatid ja põõsamarjad eriliselt magusaks ja klaariks reageerib,“ kinnitab Jaanus, kellel on Helsinki teadlastega tervikpildiliselt edukad suhted.

Suuresti tänu neile on karstialadel – maa-alute jõgede kohal, rohunepi levilas täna kaevanduste asemel kolm kaitseala. Eestlaste avalikus teadvuses tähendab Tuhala Nõiakaevu ning algselt sealt üle ja läbi kavandatud Rail Balticut.

„Olen küll jah üks Avalikult RB-st liikumise asutajaid – aga ma olen aru saanud, et see, mille vastu võitled, saab sinult väge. Samamoodi, nagu muretsemine on palvetamine selle eest, et juhtuks see, mida sa ei soovi. Tean faktiliselt, et RB õõvastava idee taga on ränk raha – maavarade tassimine läbi Euroopa ja üle meie. Aga praeguseks eelistan võitlemise ja seeläbi sellele koletule nähtusele jõu andmise asemel öelda: jääb ära.“

Tulnud on hoopis Õpetajad ja sütelkõnd, teadmine iseendast kui kõigi seniste elude summast ning õpilased. Olgu tegemist demokraatia või spirituaalia, ettevõtluse või äritervikuga – üks on Jaanuse sõnul ühine: kedagi ei saa vägisi õpetada. Vaimne, kohalolev tegutsemine on samas tõelisem arengu ja avanemise tee kui kloostrimunkade paratamatu probleemi suretamine, mitte lahendamine. Teadliku ja vaba erakluse eelis on võrreldes suletud eremiitlusega päriselt Elamine.

„Nii, nagu loodame kevadeks oma kasvanduses tervitada 50 tuhat talvega kosunud vihmaussi, on 50 tuhat ka demokraatia lagi – suuremas inimkogumis tõelist demokraatiat olla ei saa. Nii, nagu energia peab looduses ja inimeses teiste eluvormide hulgas ringlema, peavad kodanikud kordamööda juhirolli roteeruma. Kuni seda ei toimu, on meie lootus sarnaste hingede ühinemine, kommuunide moodustumine – ja vihmaussid. Päriselt ka – vihmaussid päästavad maailma!“

Keegi teab retsepte

Kati S.V. Murutar

Talveõhtutel on Eestimaa hoitud metsade vahel ja ka linnades omasoodu podisevate pliitide võrgustiku poolt. Seebi-salvi-juustukatelde ümber tantsisklevad ülimalt naiselikud retsepti-teadjad, kes on taibanud kokku keeta koostisosad, mis meie-teiste köögiriiulites heal juhul eraldi osistena seisavad – samal ajal kui ummispäi poest looduslike segude asemel naftatooteid või lauskeemiat ostame ega teadvusta, et teeme endale kui taevalikule tööriistale sellega hea asemel halba.

Silva Jõulu ja Laivi Roosipuu alustasid „möginate“ kokkumiksimist iseenda, kallite ja kaasteeliste tõbede tõttu ning on nüüd kumbki oma nõiaköögis terve teadliku ja Teeniva maailma loonud.

Vändra metsas Pärnumaal jagab kõrgeltharitud humanitaarlanna Silva end kitsepiima võluväe ja käsitöö vahel. Saugas palvetab pisike Laivi oma maagiliste pesu- ja ravivahendite keskel ebareaalses kloostris unistuste elu poole rühkida, öeldes igale salvile ja tiibeti teeseenele TEMA, mitte see.

Silva – rändajast paikseks

Põndaku talu perenaise Silva Jõulu sees on lõunamaiselt tõmmud-temperamentsed geenid, mida ta on läbi elu kanaliseerinud multitalendikalt humanitaarsetel radadel. Nii, nagu omaaegsest Roosna-Alliku kooli direktorist isa Kaleph Jõulu, on karismaatiline kaunitar ka oma andeid kasutanud iluvõimlemisest ja rahvateatris näitlemisest õpetaja- ja ajakirjanikuameti järel tõlkebüroo loomiseni, matemaatikaõpetajast ema on teda liigsest boheemitsemisest hoidnud.

Suuri numbreid, mis raharikkust tähistavad, võõrastab Silva tänini. Tema Kolumbias-hukkunud maailmarändurist vend oli rahakas, aga… Jõukate naabrite kulgemisest huvitab naist Eesti suurim angerjakasvatus ja kaasaegseim viljakuivati kui edukad nähtused – mitte arvude kogumik.

„Minus on Järvakandi mõisniku ja mongoli-tatari verd ning ühtlasi Paul Ariste ja Riho Sibulaga samu sugupuid pidi põlvnemist. Oleme lastega polüglotid – lugeda, tõsi küll, saan viimasel ajal vaid talvel, kui kitsed ei lüpsa, vaid ootavad tallekesi.

Lapsepõlve veetsin Raplamaal – Purkus on mul korter praegugi alles. Õppisin klaverit ja akordioni, mandoliini – ja hiljem ka kannelt. Sest juhatasin Valtus folktantsurühma ja praegu siin Suurejõe rahvamajas eakate ansamblit ja kapelli. Teen ise nendesoovitud lauludele 3häälsed seaded ja kirjutan laulusõnad, endal kõrvaklapid peas, et mees talle vajalikud tunnid magada saaks.

Siia Kurgja-lähistele Põndakule aga sõna otseses mõttes hääletasin end autostopiga 7 aastat tagasi,“ naerab Silva, kes toona Pärnu turiismiinfos töötas ja Sindi teeristist Purku poole pürgides oma tänase abikaasa Ennu autosse sattus. „Meil tekkis tol esimesel sõidul nii sujuv kontakt, et Enn sõidutas mu koju, läksime kuuvalgel ujuma – ja edasi kulgesime juba tema põliskoju, mis on nüüd juba mitmeid aastaid ka minu kodu, kus rügame õlg õla kõrval mõtestatud tööd teha.

Enn on iga asise ala meister puidust metallini – ehkki ta on Jannsenide järglane ja välimuselt Koidula papa koopia, jäi ta enese haridus talutööde ja eluolude survel kasinaks. Uues heas ilmas pole sellest hämmastaval kombel midagi – minu hea ja hell mees oskab ja teab KÕIKE.“

Põndaku-aastad on hoopis ülilaia töödeprofiiliga emandaks kohanenud Silvat sundinud üha juurde õppima, ennast tõestama ja 24/7 kujuteldamatult palju tööd tegema. Lisaks oma talu saadustele, mida paar kasvatab, kokku miksib ning Vändra ja Sindi turgudel müüb, on naine uuemal ajal värskeid ideid toonud Türgist. Tema tõlkebüroos töötav tütar abiellus türgi haritlasega ning Silva väitel türklaste kui meie sugulasrahva juures külas käies tõi leidlik nõiaköögi kuninganna rabarberi-suvikõrvitsa-marjapõõsaste-viljapuude saaduste kõrvale roosiõite ja kikerherneste lummuse.

„Isalt on mul päritud ka tikkimise vaimustus,“ tunnistab Silva, kelle kodu igas toas on mõni ta enese tikitud erinevates tehnikates meistriteos. „Papa koostas hiigelsuure raamatu „Maailma 33333 rahvatarkust“, mille loomise kõrval ta tikkis metseenile aasta aega meistriteost ning raamat sai veidi enne tema lahkumist õnnelikult välja antud. „Esiemadelt olen saanud ka tervendaja-nõiamoori ande, aga Veeliksi kingitud pendel seisab mul siin jõude. Avanemise suvelaagris küll mõnikord käin – aga tegelikult õnnestab mind enam, kui Metsaema näitab mulle kahe tallega hirveema…

Tunnetan vaistlikult, mida meie jogurtitesse-juustusse ja kehakreemidesse segada – ja neil nõidade kokkutulekutel, kuhu olen sattunud, olen ladusalt kõik ülesanded täitnud ilma otseselt teadjanaisena praktiseerimata. Igapäevane talukarussell on üleni üks pidev maagia ja müsteerium.“

Enn toimetab suure peni Rexi saatel igiliikurina õues ja karjaköögis, Silva jagab pisikese Tipsu-koera ja 16aastase kõutsi Robi saatel end köögi-kompuutri ja kohustava aardekirstu vahel. Ta tõi Pärnumaale kaasa hinnalist-haruldast käsitööd, millest osa on Kurgjal püsiekspositsioonis, osa aga meenutab naisele, et ta tahab-oskab-armastab käsitööd teha. Näitusi on ta muuseas Raplas-Järvakandis-Vändras korraldanud mitukümmend.

„Mu tegevuste panoraam võib küll arutult hõlmamatu tunduda, aga ma olen lapsest saadik harjunud end intensiivselt jagama. Sain tudengina Viljandi noortekoloonias praktikal olles tuttavaks oma laste isaga – tütar ja poeg sündisid väga väikese vahega ja olid mul ülikooliga rööbiti mõlemad tissi otsas. Ehtminuliku absurdihuumori võtmes juhtus, et kui tited koju jätsin, Tartusse eksamitele sõitsin ja ülikooli vetsus piimapaisu välja lüpsin, jõi üks kaastudeng eksikombel klaasitäie minu piima ja kiitis seda taevani. Kui tõe teada sai, õnneks ka ei minestanud.“

Küll aga andis Silva teine romantiline suhe Lelle rahvateatri aegadest viinale alla ning naisest ei saanud joodikmuusikust mehe nimesse proua Kuuske ega Jõulu-Kuuske. Hoopis Ennuga pulmad said peetud jõulude ajal – ka selleks, et nõukogudeaegne keelatud-ahistatud jõulumeeleolu topelt puhtaks ja väekaks luua.

„Mis puutub meie kitsedesse, siis oleme oma 40+-pealise lontkõrvulise karja valinud lisaks külluslikkusele ka selle järgi, et neiukestel tissid mööda maad ei lohiseks ega määrduks ja mikrohaavu ei saaks. Tänu sellele on meie piim haruldaselt puhas. Litsentsid erinevatele toodetele võtame pärast testimist, mida rahvas eriti ihaldab. Kreeka jogurt on praegu kuumim sõna.

Meie sokumaitseta piima ja võid saab erinevalt lehmapiimast sügavkülmutada. Nii jogurt-kohupiim-jäätis kui mozarella ja gouda juustud, mida oleme tegema õppinud, on üsna võrdväärselt ternese ja vadaku tuntud raviomadustega osutunud imeliste tervenemiste käivitajaks,“ kinnitab Silva, kes loomade tõttu üsna lühikese keti otsas talus pulseerides saab end turul müües nii tühjaks suhelda kui tagasisidet koguda. „Ma ise sain üsna varsti pärast siiakolimist puuborrelioosi – paari aasta pärast teist korda ka – ning raviva piima pärast saidki esimesed kitsed toodud, ehkki Enn oli tõotanud veisepidamist lõpetades mitte-kunagi-enam. Tänu jumalikule kitsepiimale jäi mulle vaid kõvaketta puhastus ettepoole – usun mälestusi, mida ema nüüd meenutab – ja kerge liigeste vibra tahapoole -, mis ei takista lakkamatus liikumises püsimast ega öösiti 4-5-tunnise unega piirdumast, et jõuaks kõik vajaliku ära teha. Mõnikümmend kana ja küülikut, kes meil siin lisaks kitsedele toitjatena töötavad, õnneks pigem annavad kui võtavad jõudu.

Kitsepiim ja või on mind aidanud välja luuhõrenemisest, mille tõttu kaks korda jutti pindluu murdsin. Tean öelda: roosiõitest tooted on nahale, kitsejogurt liigestele, keefir seedimisele, üks klaasitäis piima annab päevase vitamiinilaksu, piimasse minev vereurmarohi, mida kitsed söövad, tõrjub sooleparasiite – ja jogurtisse-kohupiimasse-tembitud moosid panevad i-le punkti. Minu leidustest minevaim on Kollane Kirjumirju – kõrvits-alõdža-tikker. Enn armastab ploomimoosi üle kõige.

Minu kundede hulgas on nii vähist kui reumast, unetusest kui seedehädadest paranenuid.

Et talgute ja pidustuste puhul oleks toidulaud täiuslik ja tervislik, suitsutame kitseliha, Enn püüab siitsamast mööduvast Pärnu jõest kala, küpsetame torte ja teeme koduveine. Nende sildid on joonistanud võrratu memmeke Malle, kelle elu ja saatus on juba ammustest aegadest füüsiliselt ninali vastu maad surunud – ja see kaunis elujaatus on siltidetagusesse märjukesse salvestunud.

Oma ämmaga, kes mind-erilist väga ei pooldanud, sõlmisin pärast seda, kui ta Lahkumise järelgi mind üha jälgis, töödesse-jagamistesse sekkus ja öösiti külas käis, rahu läbi tammepuude. Kui olin talle metsast kolm puukest toonud ja nendest kolmnurga sisse talle rahuruumi loonud, saabus tänulik vaikus – ja mina leidsin nii peenarde vahelt kui majast üles hulga endale kalleid asju.“

Lenda, Laivi!

Uuseesti inglislemb-keeles tavatsetakse öelda: lenda laivi! Kui pisike helge Laivi Roosipuu lendab laivi samas vibratsioonis teekaaslaste riitustele, on tal kaasas suur korv seepide-kreemide-huulepulkadega, mille hulgast iga õde-vend endale sobivaima võib valida. Raskustega – sest need on lisaks täiuslikule looduslikkusele ka ohhetama-panevalt kaunid kunstiteosed. Lisaks ehedale pesupulbrile, mille seebist-pihustamine on tükk meditatiivset tööd rööbiti füüsilisega, üllatab ta nohuköhalist teekaaslast eukalüptitrühvlitega, mida jalavanni pannes tuleb tekk üle pea tõmmata, et triitment oleks ka hingamisteid-pidine. Ja kui keegi juhtub kurtma, et ei talu keemilisi deodorante… võtab Laivi kotist nii muuseas omavalmistatud naturaalse purgikese. Maitsekas etikett peal, paelakesed-pitsikesed ümber, nagu tema kõigil meistriteostel.

„Tõi teine end mulle kingituseks külla – ise sügeles üleni,“ meenutab praegu mõnd aega Laiviga Uus-Sauga korterit jagav Hellika Spectra lõbustatult enda ja sõbratari ühise tee algust. „Kratsimise põhjustasid sünteetilised pesupulbrid-dušigeelid – koos mõtlesime välja, et see tähendab väljakutset hakata pesuvahendeid ise tegema. Nafta ja raju keemiaga flirtimata. Internett on olnud meile 3 aastat põhjatu teabe allikas. Et end hetkel väikese rohenäpu köögis mitte sissetunginud puugina tunda, usun, et olen impulss. Ütlen: hakkame tegema! Ja tema suubub transsi, ümbritseb end energiapalliga ja loob uut kreemi või seepi. Mina koon ja kuulan. Nii tore on.“

Hellika Spectra on Laivi edulugu. Ta töötab täna erivajadustega laste tugiisikuna – kui ta veel Pärnu haigla intensiivraviosakonna õe abi oli, avastati tal väga varajases staadiumis multiskleroos. See ägeneb lainetena, paneb noore naise üleni valutama ja aheldab voodisse… Ja siis tuleb Laivi magneesiumisalviga, määrib-tervendab-innustab liikuma. Mispeale Lääne meedikutest arstid nendivad: mida iganes te teete – tehke seda edasi!

Sama efektselt toimivad ka tema vesiheina kreem ning liigeste ja nohu kohtlemise võided.

„Lühidalt öeldes käib puhastus- ja kosmeetilistesse vahendisse üsna seesama, mida me sööme. Mis pähe tuleb, see seebi või kreemi sisse läheb,“ heidab Laivi kergelt – kusjuures päevatöö-harrastuste-riituste ja seebikokanduse vahel end jagades magab Silva-Piretiga analoogselt 4 tundi öö kohta. „Pesupulbris on seebihelbed ja kahte sorti sooda, sidrunhape ja aroom vastavalt maitsele. Seebis on seebikivi kõrval mu lemmik – kookosõli ning oliivi-, palmi-, shea-, kakao-, tudra-, jojoba-, nisuidu-, kibuvitsa-, viinamarjaseemne-, aprikoosituuma- ja kastoorõli. Kuidas üheski seebis – etikettidele panen korralikult kõik kirja,“ loetleb lapsena Vatlast Pärnusse kolinud ja Ülejõe gümnaasiumis bioloogia ja muusika keskel kasvanud naine, kes tegi sõbrataridega keskkooli ajal bändi ning praegu laulab oikumeenilise koguduse kooris – kus nad eduloolise haldjanaise Hellika Spectraga sõbrunesidki. „Veel leidub mu köögis lavendlit, kõikvõimalikke mahlasid, kaera ja kliisid ja nende õlisid, pruuni suhkrut ja mett, mesilasevaha, nõgeseid, kaselehti…

Miks ma kõrgkooli ei läinud? Sest kõik tundus noorena nii kohutavalt kaugel olevat. Nüüd teeb mu tütar, kes bakalaureuseks sai Inglismaal, Koreas magistrit ja veab seepe-salve siina. Muffinikujulised mustikaseebid on eriti aplalt oodatud. Ma ise aga tunnen, et mind ootab kunagi – loodetavasti võimalikult lähi- – tulevikus Hiiumaa.“

Nii Laivi kui tema kaksikleek Hellika Spectra on millegi suure ja hea ühis-õhinalises ootuses. Üks silm Hiiumaal, teine Albioni saarel ja kolmas silm Pärnu peal, kuhu nad tahaksid luua Tallinna Taevas&Maa keskusega analoogse väemaja, mis koondab kõik kuurorti-pidi laiali stuudiod.

Naistel, kes võimalikult sageli end kontsertidel ja Kirna mõisas laadimas käivad, on käsil maailma loomine – millest kui missioonist jutustavad ka Laivi käejooned. Jumala antud anne on ülesanne. Seega on Laivi üsna rõõmus, kui temaga suheldes oletatakse, et tal on tervendajana oma praksis. Nõiaköögi-võrra ju ongi – faktiliselt aga on ta praegu veel toruäri FEB müüjatar, kes paneb igasse müüdavasse vidinasse ja kliendisse tahes-tahtmata oma helge energia. Hommikuti viiest tõustes veab ta firma posti – ja õhtuti laulab. Nädalavahetuseti ja-või öösiti seebikokkab. Ning jaksab sedasi tiksuda nii oma unistuse kui kolme täiskasvanud lapse nimel, kellest abiturient-poeg veel emaga elab.

„Panustan nii palju kui suudan, et pälvida praegusel elujärgul parim võimalik. Meie staliniaegne korterelamu fassaadikirjaga 1952 on oma kodust alates tänava ja katuseni välja puhastatud ja väestatud – mis peegeldub kõigi naabrite silmis. Ja vaikivas telekas – ta on olemas, aga tungi teda mängima panna ei tunne meist keegi. Ehkki kella-seitsmeni-graafik torupoes on kontsertide-teatri-riituste külastamise mõttes ahistav, tuleb teenida, et oma unistuse jaoks papitali koguda,“ kirjeldab Laivi, kelle jõulisim laadija on laul ja Elu Teenimine. „Usun kindlalt, et teenin välja nii Pärnu tervenduskeskuse kui metsaonni Hiiumaal. Usku-lootust-armastust toetavad mu väikesed – kasside kohta siiski üsnagi kopsakad – tiigrid Sipsik, Tibu ja Jäpe.“

Nii Silva-Ennu kui Laivi-Hellika nõiaköökide külastamine on ääretult inspireeriv – tahan ka kodupidi laiali olevad komponendid, millest nemad võluvõideid-raviroogasid valmistavad, sama arukalt kokku segada! Siiski on mõistlik püsida tööjaotuse kursil – igaüks teeb, milleks sündis. Ühisväljast tasub endale jõulurahu kinnistamiseks noppida teadmine: me suudame – ja kui suutmine eeldab ülisuurt koormust, tuleb ennast hoida ja hoiutada, hooldada ja toita parimaga, mida emakesel Maal oskajate vahendusel pakkuda. Aitäh!

Veedatar teejuhiks

Aastaajaliselt hämaratel ning hingeliselt ja vaimselt ülikiirete muutustega hirmutavatel aegadel kostab pea kõigil meil 21.sajandi tavamürast üle soov teada oma Teed, tunda iseennast ja kohtuda oma teejuhtide-juhendajatega nii nähtavast kui nähtamatust ilmast.

Elame vastavalt sellele, kui pikk teekond on läbitud, erinevatel vibatsioonilistel korrustel ning igal tasemel on arvukalt juhendajaid-hoidjaid-tõlgendajaid. Sel malelaual on nii valged kui mustad nupud. Osa teeb oma igapäevast erialatööd mõnes asutuses, mida kuidagi spirituaaliaga ei seostata. Osa – enamasti küpsemas eas – on täielikult kaasteeliste abistamisele pühendunud.

Teadjatarid kinnitavad üksmeelselt: iga arenguhuviline leiab päris kindlasti oma rajanäitaja. Iga avaneja peab ise järjekindlalt ja teadlikult endaga tööd tegema. Selleks on ülioluline võimalikult sageli teleri ja nuhvliekraanide asemel tähistaevast silmitseda, infomüra ja peasisene vadin peatada ning oma tegeliku minaga teadlikult ühendusse jõuda.

„Juba aastate eest tuli teadmine, et mõistan üht võõrast keelt – oskan selles kirjutada, aga tõlkida mitte. Minu õpetajad on tänaseks kinnitanud, et see on valguse keel,“ kinnitab Alexis Varnum (51), kes teab, et on Maale kehastunud teisi inimesi aitama. „Olen palju õppinud, et maailma asjade käiku ja inimesi mõista, ennast täiendanud loengutel, ayurveedaga-alternatiivpsühholoogiaga tegelnud, haiguste mentaalseid põhjusi õppinud. Nüüdseks pean loenguid, palju inimesi käib mu vastuvõttudel – kanaldan informatsiooni, mis jõuab minuni piltide ja teadmistena. Kõik hea, mis mu elus teistega jagamiseks on, see on saavutatud suure töö ja enesedistsipliiniga.“

Igahommikune Alexis

Mereväelase tütar Alexis Varnum postitab igal hommikul isalt päritud kohusetundega selle päeva sõnumeid – mille olulisimaks osaks peab afirmatsioone, sõnastatud tellimusi kosmilisest kataloogist.

„Ma tean juba aastaid oma kogemustest, et need kinnitused toimivad. Olen terve ja edukas, mul on piisavalt kõike ning minu küllus teenib juurde uut küllust. Pluss iga konkreetse päeva täpsem positiivne loits. See töötab!“ kinnitab hele kaunitar, kelle kanalduste helgeim osa on venekeelne eesti keel.

Haldjaliku tervendaja-teejuhi ema on eestlanna, isa oli ukrainlane – paar õppis ühiseks keeleks vene keele. Kuna eesti ja vene keel on täpselt vastupidise lauseehituse ja tunnetusega, võtab kanalduste kirjutamine naiselt topelt aja – rikkas ja kaunis slaavi keeles mõeldes kirjutab ta sõnumi üles eesti keeles ning seejärel tõstab sõnu ümber, et rahvas tõredaks ei muutuks.

„Oleksin tahtnud tüdrukuna eesti kooli minna, aga isa militaarse ameti tõttu rändasime mööda Venemaad, et sain siiski ema-isa-ühiskeelse hariduse. Samas ei lõhutud tänu nõukogude ajale minu sünniomaseid spirituaalseid võimeid ära. Tänases interneti-nutiseadmete globaliseerumises ja kombinaatkoolides tasalülitatakse noored ühisväljas palju hullemini ära kui „meie ajal“ – võisime oma teistmoodi-tajudest vaikida ja salamisi iseendaks jääda.

Minu nooruses olenud sõbrad hoiatasid, et kui oma suhtlemisest nähtamatu maailmaga räägin, tuleb must auto. Hiljem on mu ema olnud mures, kuidas ma teejuhina teenides tulevikus pensioni saama hakkan. Ehkki mul pole ametliku töökohta, käin siiski ema talus puhkamas ja laadimas. Ja kui mul on puhkus – või nädalavahetus koos mehe ja meie kahe koeraga – siis ma puhkan, nagu kõik inimesed: ei kanalda ega kirjuta, ei tervenda ega nõusta, ainult siis, kui keegi saab tulla üksnes nädalavahetusel või on hädaolukord.

Minu eraklik lapsepõlv tõi nii ammu kui üldse ennast mäletan, mu kõrvale vaimolendi Aleksi. Tal oli mu unenäos ruuduline särk, naljakad vuntsid – minu Karlsson! – ning ta on mind ustavalt saatnud lapsepõlve. Temast tulenevalt mu veedatari-nimi Alexis.

Pärast mu sündi elasime Meriväljal, kui olin 7aastane, kolisime Piritale – seal suhtlesin pikalt loodusega ja taimedega, käisin väikeses-turvalises-rahulikus Pirita koolis. Kuna ema ja isa töötasid palju, olin sageli omaette ja mängisin isemeisterdatud nukkudega.

Pärast seda, kui vanematega isa militaar-ameti tõttu Põhjas elasime, olin ülirõõmus Tallinnasse, oma sünnikohta tagasi pääsedes. Siin armastatud maal mõistsin juba lapsepõlves, et maailm pole üksnes selline, nagu näeme – ta on laiem, täis saladusi ja imesid. Muinasjutte armastasin siis – ja armastan tänagi. Lugesin palju kosmosest – kummalisi asju, mida nägin, ei osanud ma siis veel seletada.

Võimed avanesid minus täielikult 14aastasena, kui joonistasin esimesed hingepildid. Kui teine tütar oli sündinud, hakkasin lisaks kanaldama – ja joonistasin oma esimesed kanaldamise kaardid. Hariliku pliiatsiga joonistatud komplekt kadus kolimiste käigus ära – ja ilmus 6 aastat tagasi ootamatult uuesti välja. See oli mark selleks, et luua uued kaardid, mille nimetus on kallatid, ehk info lugemise maatriksid. Tuli ka ootamatu teadmine, et ma pean lugema raamatut „Valguse rüütel ehk kvantsõdalane“. See sünkroonsus oli Võti.

Töötasin esimesi kaarte joonistades sekretärina – ja endale seda päriselt teadvustamata tervendasin kõiki, kes mind ümbritsesid – seejärel aastaid töötasin sotsiaaltöötajana erinevates projektides. Mul on pisipeda kesk-eriharidus. Töötamise jätkamiseks nõudis ministeerium uute seaduste järgi kõrgharidust.Tänu oma võimetele jõudsin otsusele, et tagasi ülikooli mineku asemel asun oma Teele, kuna ka tähtajaline leping hakkas lõpule jõudma. Töö sotsiaaltöötajana oli raske, kliendid olid narkosõltlased. Mõistan – joomine ja muud sõltuvused tulenevad muutuste kartusest, oma missiooni, elurõõmu ja õnne kaotamisest.

Abivahendiks on mul praegu uued kaardid, mille endale joonistasin ja mis põrkasid alguses vastu mu Ego. Enesedistsipliin, iga päeva tegutsemine, suhtlemine inimestega, kirjutamine, mantrate kuulamine, enesetäiendamine ja arendamine vaigistasid Ego. Minu ja kaartide vahel tekkis usaldus ja koostöö, ning äsja tekkis senisele 54 kaardile lisaks veel üks.

Olen täheldanud, et perioodide ja lainete kaupa tõmbavad kõik eravastuvõtudele tulijad ühe ja sama kaardi. Asjad on õhus – kiirelt muutuvad puhastuse protsessid, globaalsed muudatused – ja see transformatsioon veel kestab. Ja mõnel juhul lendavad kaardid käest – kui keegi on nähtamatutele toetajatele väga vastukarva või kaardid ei soovi inimesega töötada, kuna informatsioon on talle suletud.

Võtan neid tõrkeid sama tõsiselt kui mõne päeva sisetunnet täna-ei-kanalda-ei-kirjuta-ei-tervenda-ei-vasta. Samas ka Kuu kuu sees on olemas päevad, millal ei tohi kaartidega töötada.

Küllus tuleb siis, kui inimene usaldab ennast ja tunneb , et on oma kohal ja teeb õiget asja, on endas kindel. Siis puuduvad takistused, kõik toimub kiirelt ja õigel ajal, kõik nagu tuleb iseenesest ja kõik teed ja võimalused on avatud. Võtta ja tee ja tegevust jätkub. Tuleb osata hoida tasakaalus vaimset ja materiaalset, vahest kiirelt reageerida, pidevalt ennast täiendada, osata analüüsida tehtud tööd ja tulemusi, suhelda inimestega, vastata abipalvetele ja kirjadele.

Muutumise imed

Alexis kinnitab, et inimesega, kes kaks kuud kolm korda päevas endaga töötada suudab ja kindlasti usub ka seda, et see teda muudab, hakkavad muutused sündima kolmandal kuul. „Valmis“ ei saa keegi meist kunagi. Küll aga naudib naine ise lapseliku rõõmuga seda, kuidas õigel hetkel õige tramm ta vajalikku peatusse kannab – või kuidas iga päev juhtuvad väikesed imed ja tuleb kindel arusaam, et elu on kerge, kui sa oskad ennast ja oma elu usaldada.

Kui teejuhi senine raviuumi pakkuja teistesse ruumidesse kolis, leidis ta müstilise sujususega kiirelt päris oma kabineti. Ning kui ta kohtub mõne kaasteelisega ühe asja pärast, on täiesti kindel, et ühest asjast kasvab välja kolm või kolm tuhat.

„Mugavusstsoon ei arenda – inimene vajab impulssi. Teised inimesed, reisid, sündmused, energia muutmine tõukavad meid muutumisse ja tõstavad. Mustrimuutmine võib toimuda ka läbi sotsiaalmeedia – kui esitan headele inimestele näiteks küsimuse nende kogemuste kohta astraalmaailma, unenägude või teiste tsivilisatsioonide vaimolenditega, vallandub võimas vastustesadu. Energia läheb liikuma. Inimesed soovivad oma kogemusi jagada. Ja mina ise saan sellest ühtlasi kinnitust, et on aeg 15 aastat kirjutatud seikluslugu paralleelsetest maailmatest – mida teisiti kui tegevuses oleks keeruline kirjeldada – eesti keelde tõlkida ja välja anda,“ teab Alexis. „Samas lõpetan suhtlemist õhtul pärast kella 6 FB-s, olen väsinud peale päevaseid viisite, õhtul inimesed on rohkem väsinud-vintis-tühjad – ja on negatiivsetes mõtetes. Vene keelest eesti keelde tulnud tarkus HOMMIK ON ÕHTUST TARGEM on siin abiks – enamasti on õhtused ahastajad hommikuks iseenda seest lahenduse leidnud. Kuid kui asi on tõsine, kedagi hätta ei jätta. Üritan vastata kõikidele kirjadele.

Ma ise ka langetan otsuseid hommikuvärskena. Nii siis, kui keegi mulle oma portaali juures koostööd pakub kui siis, kui kellegagi ühisväljas toimima otsustan hakata. Ja veel eriti ei loe ma õhtuti lammutavaid-kriitilisi kommentaare, mille pealetulek on sama paratamatu kui malelaual leiduvate mustade-valgete malendite tasakaal.

Kriitikute olulisuse kirjeldamiseks meeldib mulle üks Idamaa lugu Õpetajast, kes mööda ilma rännates ja õpetades talus enda kannul liikuvat kaaslast, kes teda pidevalt maha tegi ja halvustas. Kui kaaslane suri, nuttis Õpetaja meeleheitlikult. Hämmeldunud mõistmatutele – kuidas saab selle pärast nutta, kes läbi aegade nii palju paha ütles!? – selgitas Õpetaja: ta hoidis minu Ego ohjes…

Mina suudan – nüüd juba – oma Ego ise taltsutada. Kui ta ikkagi käest ära tahab minna, on abiks mu täiskasvanud lapsed ja eriti mu mees.

Oleme 25 aastat koos olnud – ja mu Mees on mulle õpetanud, et mehed saavad naise kaudu kosmilist energiat ja arenevad seetõttu naistest aeglasemalt – kui mees ei taha areneda, pole siiski mõtet tema järelvedamisega ennast pidurdada. Sa saad ulatada oma käe, kuid sa ei saa tema eest tööd ära teha. Tuleb olla paindlik, mõistlik ja kannatlik, meil kõigil on erinevad teadvuse tasemed.

Mehed – erinevalt naistest, kes elu teises poolel sagedamini spirituaalse kutsumuse leiavad – ei tea sageli lõpuni, et on tegelikult ülestõusnud meistrid. Nad teevad seda tööd mingis täiesti maises ametis – näevad ümbritsejaid läbi, tervendavad ligiolekuga, peatavad ligimeste rapsimise, rändavad-kanaldavad – see on nende loomulik olek. Kuulake, kuidas mõni lihtne mees ütleb „kõik läheb mööda“ või „miski pole nii, nagu pealtpoolt esmapilgul paistab“ – on ta ikka lihtne?“

Alexis arutleb, kui palju lihtsam on teadjaid-teejuhte vene keeles liigitada – „kalduunja“, „vedjma“, “vorožeja” ja „veduunja“. Esimene ja teine nõiub, kolmas elab sünkroonis võimeid kasutades, neljas on vanade veedade valguses haritud teeejuht. Leiame „veduunjale“ kohe ka maakeelse vaste: veedatar. Ja veedatar Varnum võtab asja kokku nii: „Kui inimene tegeleb vaimse arenguga ja enesemõistmiseni jõudmisega – on seejuures sihikindel ja teeb tööd, mis talle tõesti meeldib – siis võib saavutada palju rohkemgi kui unistada oskame.“

SIDEBAR 1

Valgeklaari veedatar sõnastab:

• Austagem Suuri – ja nähkem nende õõnestajaid läbi! Elizabeth on planetaarne kuninganna. Nii on – ja nii jääb ka siis, kui ta kord lahkub.

  Keda häirib sinna kõrvale haibitav märter-Diana ikoon, saab alati on-off-nuppu kasutada.

• On-off-nupp on olemas igas eluvaldkonnas – nii tele-raadiomüra tarbimisel, arvuti haldamisel kui suhtlemispartnerite ja reisisihtide valikul.
• Tele-raadio-sõnumite püüdmisel olgem tähelepanelik – mitte ükski reklaam ega muusikafraas ei jõua meie kõrvu juhuslikult.
• Internetist ja massimeediast meie koju voolanu teadmiseks-võtmise järel on vaja ruum ja oma Mina puhastada, et oma aju tema kasutamise asemel mitte kurnata.
• Sama hoolikalt tuleb valida, keda oma koju laseme – ja parimaidki teekaaslasi isiklikesse ruumidesse ei lasta – isiklik on… isiklik.
• Kes meie juurde jõudma peab, see jõuab. Olgu ühe või 11 kaupa – Rahvas leiab oma.
• Nõiatarid on teejuhid, kellest igaühe õla taga on tema Hoidjad.
• Teadjanaised-veedatarid pole inimesi korda remontivad mehhaanikud – kes tahab terveneda, peab tööd tegema, mitte laiseldes end mööda mürisevaid viikende pudistama.
• Kui peatame lärmi ja loba oma kõrvade vahel (nn. Monkey mind – ahvimeel) tajume sisetunde järgi, kuidas end laadida, millistele maadele, milliste tsivilisatsioonihällide ligi hoida ja kellega lävida.
• Suhtes nähtamatu maailmaga on igaüks – meie ümber samas väljas on teised tsivilisatsioonid, vaimolendid ja energiad – vaja vaid vahet teha, millisest maailmast meie kaaskond pärineb, kellega suhestuda, kelle eest end kaitsta.
• Igal sõnal – ka mõttes lausutul – on vägi. Sõnatud sarvik avab ukse alumistele. Väerahvas puhastab pidevalt välja neist mõradest ja teadmatusest kokku raiutud ustest, mida vandujad-ropendajad tekitavad.
• Kõik me oleme tulnud arenema – osa kehastunuid ei tea seda, osa kardab muutustega kaasnevat uut ja joob-nargib vibatsioonitaset üha alla tagasi, et oleks nii, nagu on kogu aeg olnud. Kui hirm uue ees ei lase seda tunnistada ja loobuda, siis… seekord jääb nii.
• Pahatihti ei märgata, kuidas end programmeeritakse ja voolamises olemise asemel stereotüüpide raamidesse vangi jäädakse – areng eeldab raamidest välja elamist-hingamist.
• Ümberhäälestumine ei käi läbi loba, vaid mõteteta, siin-ja-praegu kõrgema Mina arukusega.
• Kuna tegelik Mina vaatab jäikadest mallidest välja, näeb ta ka seda, et illusoorselt ülistatud perering võib olla vägagi vägivaldne kooslus. Omamise-survestamise vahenditeks nii julmad sõnad, telekapult kui püüe muuta teist – ikka mõistagi tema heaks ja suunamiseks…– selle asemel, et ise muutuda.
• Ideaalne pere- ja ühiskond kujutab endast vabade inimeste kõrvuti kulgemist, Omade ühinemist.
• Erinevate parvede linnud on koostöös. Eestimaal on erinevate hingepilvede nõidade kogunemised-õppimised-laadimised, mille järel lennatakse tagasi oma raviruumidesse rahva teenistusse.

Võib juhtuda nii. Valgeklaar tajub vestluspartneri haralist-programmeeritud mõttemüra ja hirmude-suletud kanaleid, mis blokeerivad ka elundite tegevuse ja… lajatab ette hoiatamata käeservaga teekaaslasele abaluude vahele. Kumisev tou jääb kogu kehas mitmeteks päevadeks kumama – tiibade vahel aga on pikalt püsiv pipraplaastri tunne. Aitäh.

SIDEBAR 2

Alexis Varnum: „Praegu me elame nagu kahe reaalsuse, kahe maailma kokkupuute punktis ja see teeb meie elu veelgi huvitavamaks. See protsess on juba huvitav sellega, et uus maailm ja reaalsus voolab vana maailma sisse. Praegu reaalsuses eksisteerib mitmekihilisus, mis on praegu fikseeritud meie maailmas ja toimub inimeste jagamine nende kihtide vahel.

Me kõik elame aastas 2017, kuid juba erinevates reaalsuse kihtides ja seda paljud meist juba teadvustavad, tunnetavad ja näevad. Praegu meil kõigil tekib võimalus kasutada võimaluste akent, ehk saab liikuda ühest reaalsuse kihist teisse. Mida see tähendab?
Sa saad valida endale kõige optimaalsema reaalsuse kihi. Kõik on lihtne. Praegu peale kõikide varjutuste on nagu tekkinud koridor ehk unikaalne ruum ja sa saad muuta enda reaalsust. Sa saad valida endale ideaalse maailma, milles sa tahaksid elada ja alusta oma võluliikumist, praegu seda on kergem teha.

Sul on vaja vaid kindlaks määrata, millises maailmas sa tahaksid elada ja eksisteerida. Ja selleks imeliseks liikumiseks sa vaid pead teadvustama, mis sind aitab sellel teel. See on nagu asjade pakkimine enne reisi. Näiteks sa tahad või sinu plaanides on õppida mängima klaverit või sa tahad õppida uut eriala või sa tahad olla mõnes asjas suur meister. Kujuta endale ette suurt reisikotti ja pane sinna kõik, mida sa tahad näha oma uues elus.

Sa saad panna sinna klaveri, meisterlikkust, uue eriala, raha, uued suhted, õnneliku elu – kõike, mida sa vajad. Sellised võlu reisikotid võivad endasse mahutada terved maailmad. See tehnika aitab sind liikuda Uue Elu suunas. Lisaks sa vaid vajad enesekindlust, julgust, harmooniat – ja vali endale paremat elu.

Kooskõlas enda Kõrgema MINAGA sa leiad kõige paremat arengu ja edasiliikumise võimaluse – ja sul vaid jääb jälgida ja tunda rõõmu selle üle, mis tuleb sinu ellu. Avanevad uued ja imelised võimalused , mida tasub kasutada! Ma soovin sulle kergelt liikuda oma uude reaalsusesse, milles kõik on vaid sinu hüvanguks, külluseks ja arenguks, milles sa saad kasvada kui mitmemõõteline Valguse olend.

*

Energiad võivad olla lainelised: vahest neid võib tunda kui jahedaid laineid, kuid samas võid soovida rahu ja vaikust. Me läbime taas kohanemist tulevate energiatega, kuid võib olla me ei tunne seda oma kehaga nii aktiivselt kui varem. Praegu integreerime energiat. Kõik saadud kogemused on meile jumalik õnnistus.

Sinu tarkus juhib sind. Samas on võimalikud kerged peavalud ja võibolla soov rohkem vett juua. Võibolla kasvab ka söögiisu, sa võid tunda pidevat janu, väsimust, unetust, probleeme kaelaga ja peaga, heli kõrvades. Sa nagu midagi sees pidevalt tunned, kuid ei saa seda seisundit kirjeldada: nagu raskus ja tühjus – kuid samas sa tead, et algamas on midagi uut.

Vanad mustrid tahavad sind tagasi, kuid sina neid rohkem ei taha. See möödub. Hellita ennast, kuna energeetiline mõju on tõesti väga võimas.

Võimalik, et ümbritsevad inimesed võivad tunda ennast ebamugavalt ja käituda ka vastavalt. Võivad olla tülid ja konfliktid – sa võid rohkem tunda vastupanu ja võitlust. Kõikidel võib olla ebamugav, seega ole targem ja kannatlikum. Kui maailma ebamugavus sind rohkem ei puuduta, ole tänulik sellele seisundile, see on sinu saavutus.

Paljud inimesed võivad praegu nagu jääda lõpetamata lugude vahele ja oleks kergem, kui need lood oleksid lõpetatud. Luba energiate integreerimise protsessil rahulikult liikuda. Küll aeg paneb kõik oma kohtadele. Ära kiirusta selguse saamisega.

Sinu teejuhid ja kaitseinglid on sinu kõrval ja armastavad sind nagu varem: Maal ja inimeste eludes toimuvates suurtes muudatustes osaleme kõik me, nii nähtavad kui nähtamatud.

Soovin kõigile imelist armastuse ja liikumise aega.

Lõhnab ümmarguse maailma järele

Kati S.V. Murutar

„Minu näoga onu“ on Andres ja Katrin Maimiku tõsielujuurne pereprodukt, milles on kõik Eesti filmi osised ja omadused – ent ta pole veniv-halav tats-tats „eesti film“, vaid malbelt võimas EESTI FILM.

Stiilselt valuliku pildipillerpalli iga episood paiskab ruumi tuttavaid lõhnu. Kopitus ja kärakameri. Adru okastraadis ja piimakohv tolmunud lapsepõlvekodu vammi-hõnguga. Kalmukuused ja sinised kilesussid. Sellest ruumist elamusega – ja senisest elusamana – väljunute ühine hinnang on: VÄGEV!

Gurmaanide rõõmuks on onu-saagas õrnalt äratuntavaid valguse ja kaamera mängu tsitaate Tarkovskilt ja Bergmanilt. See teeb teose globaalseks – ja maailma ümmarguseks. Niisiis pole oluline, et Maimik räägib abikaasa abiga oma papa tõsielulise loo ning teeb seega talle mõistva-andestava ja andestust paluva kummarduse. Tuttav teema. Kõigile.

Meil kõigil on õigus oma sitale elule – tsiteerides klassikuid. Kelleks Maimikud ja Rain Tolk päris ilmselt kujunemas ongi.

Roman Baskini kehastatav papa – prototüübiks muusik Jüri Maimik – jutustab grüünes rühmateraapiasse kogunenud, tühja tooli kõnetavatele ravitavatele kunagisest Rõbinski veehoidla tragöödiast. Mitte et keegi teda väga kuulaks – igaüks on oma noku näppimise ja naba tuunimisega selleks liiga ametis.

Ent tegelikult oligi nii, et 5 veemotosportlast ja 5 muusikut said paadid ja missiooni sõita sügaval nõukaajal kahe nädalaga läbi hulga jõgede-järvede-merede äärde jäävaid kangelaslinnu ning igas neist kontsert anda. Pidev paatide lagunemine ja tuhat draamat venitasid selle aja mitmele kuule. Külade peale lastud Rõbinski veehoidla, millest turritavad ilmselt tänini välja kirikutornid, võttis seiklejad vastu tormiga kottpimedas. Sinna jäi neli meest.

Sellest hullust loost jutustava raamatu „Kümme neegrit Katjuušaga“ pealkiri osutus 2004.aastal põrgulikult prohvetlikuks – teose valmimise ajal ja järel lahkusid ridamisi raamatukirjutamise algataja Jaak Vaha, tema noorem vend Madis ning nende ema Lia Laats. Etsetera.

Aga miskit katastroofikoomiliselt naljakat on samuti käibele jäänud. Soviet-žurnalistide väänatud nimed Latsk ja Maišits (Lauk ja Maimik) on siseringis kasutusel tänini. Järjepidevuse kauni kingitusena kroolib ka see onu-lugu just tšetšeeni ja jobu (nende endi väljendid!) ehk Šeripovi ja Maimiku võsude tragikoomilise kummardusena isadele Eesti kultuurilukku. Auga.

Medekandi filmidele kohustuslik ajalootruudus on seega olemas – ent ilma halli itku ja soigtatsumiseta. Ka nali on olemas – aga arenemiste-edenemiste abiga mitte Saani-Tolgi telekahjurite-perioodi võtmes, vaid peen ja maitsekas. Vinjetiküllases-kenitlevas eesti keeles.

Vanade fagottide hauaääre-bisnis, enesehaletsus-üleliigsus ja kaeblikult nunnu armastusepalumine ON naljakas. See võib juhtida meie kõigiga.

Seepärast oskame juba ette mõistmise eest tänades ja suuremeelselt naeratades tunnustada ka „diiva“ Eve Kivi paatosliku pupe roli. Per voodi ad kinolina kulgeva sekretutka rolli tegemine pälvib sügavat respekti. Kui daam ikka aru sai, mida tegelikult teeb ja ütleb. Kui ka ei saanud – ikka on suurepärane töö.

Veel eriti jõuline saavutus on Roman Baskini suurte plaanide kaudu tema vanemate Ita Everi ja Eino Baskini näojoonte ja miimika, kõnnaku ja groteski taaselustamine ja jäädvustamine. Koos nukra küsimusega: sic transit, gloria Mundi?

Sick ehk siis haige on teistest tegelaskujudest tõsisemalt Rain Tolgi filigraanselt kehastatud kompleksikott, kelle pidetusega hakkamasaamine tõestab fakti: VALGED VÕIDAVAD.

Maarja Miti mängitud tõmmu temake taandub vanasse Euroopasse uut elu otsima – blond psühhoterapeut tuleb portselanmehikese haldamisega toime.

Mõlemad anorektilised energiadoonorid, kes geniaalselt ebatäiusliku mehe toitmise-laadimise käigus on iseennast talle taltsalt sisse söötnud, näitavad publiku rõõmuks nii tssi kui tussi – ent esteetide meeleheaks täiesti ebaerootiliselt. Ilusad-valusad kaadrid on. Anduva valge naise keel luubi all pole porno, vaid teadlik vampiiritoitmine, ses ta tahab ja oskab Armastada.

Kuidas ümmarguse maailma filmiüldsus selle uhke värgi vastu võtab, on ettearvamatu. Meie tunneme lõbustatult ära Chalice-Nestori-Kahu-jt, kes mängivad iseennast – ehk siis ei mängi, vaid ON. Hollywoodi-Cannes’i rahvas võib sellesse suursooritusse paraku suhtuda, nagu projektipõhise Eesti tüüpiliselt võhiklik projektilugeja: kena-kena, aga mis lugu ja miks ja kellele, aru ei saa – ei osutu kõlbulikuks. Vist.

Meie saame aru. Ja teame vastust filmi viimsele lausele: EGA ISA EI OLE VAJA? Vormunud on isatute eestlaste ühisvälja tervendav ülemlaul millisele-iganes isadusele – ja tingimusteta armastusele. Aitäh.

Esimene Eesti OTTide ülestõus Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tõi metsade tagant põldude ja karjamaade vahelt pealinna need oma niši leidnud talupidajad, kes on otsustanud oma puhast ja ehedat toodangut müüa turul, talupoodides ka käest kätte kaubana, mitte suurtes poekettides. Otse Tootjalt Tarbijale on Kuusalust Sirkka Pintmanni Nõia-talust lahvatanud vahendajat välistav ühinemine, mis jätab väärt kraami hinna mõistlikuks ning on samas Eestimaa terve OTTide võrgustikuga katnud.

Hea on teada, et see elujõuliste, tulevikku vaatavate perede üha kasvav kärg elab ja hingab, sest üldine legend räägib teatavasti külade-talude tühjenemisest ja eestlaste lahkumisest heal juhul Tallinna, eelistatavalt aga üldse võõrsile.

Kevadpühade-aegse ülestõusu, enam kui 100 OTT-talu linnatuleku päeval pakuti müügiks enim leiba ja juustu, liha ja vihmausse, kohvi ja glögi – aga ka raamatuid ja muusikat kui loovustalude toodangut.

Inara Luigas ja Martin Repinski

Riigikogulane Inara Luigas, Mikitamäe kogukonna köögi rajaja, ei teinud ülestõusule kogunenud rahvale pannkooke küpsetades muud kui sedasama, mida tuleviku-Setumaa kogukonna köögis tegema hakkab. Inara käib igal nädalavahetusel Toompealt koju, kus Luigased elavad mehe vanemate majas ning on helged plaanid üles ehitanud eelkõige naisväele.

„Kirjutasime just Piiriveere LEADERile projekti Mikitamäe rahvamajast kogukonna köögi loomiseks,“ kinnitab Inara, et nädalavahetuseti kodus käies elab ja hingab ta tõeliselt. „Selge, et setu sümbol on sõir – aga tegelikult on meie rahval külluslik toiduvalmistamise-hoidistamise kultuur. Hapendamine ja soolamine, vinnutamine ja kuivatamine. Kõik see tuleb käigus ja kasutusel hoida, talletada ja tulevastele põlvedele edasi anda.

Mis peamine – me peame head ja ausat toidukaupa ostma üksteise käest. Et raha ringleks kogukonnas, ilma et isamaine toit suurtes kettides uskumatute juurdehindluste tõttu järsku eksklusiivseks gurmeeks muutuks.

Me ise õpime naistega, kes kogukonna köögi ümber on koondunud, aina juurde – tänavu on Peipsiääre maitsete aasta ning meiegi käime üha õppimas.“

Martin ja Siret Repinski Konju kitsetalust on aga viimastel aegadel õppinud seda, kui palju hingelist tuge ja kõigi sõrgadega maanduses püsimist kingivad nende farmi kitsed lisaks piimale-juustule siis, kui inimesed teevad üksteisele poliitmängude ja inetute intriigide käigus tahtlikult haiget.

„Olen viimasel ajal õppinud rohkem kui kogu senise elu jooksul kokku,“ oskab Martin – kes OTTide ülestõusul oli oma kitsepiima-toodetega üks menukamaid müüjaid – katsumuste eest tänulik olla. „Kitsed – mitte tootjatena, vaid elus hingedena, on olnud minu kaitse ja tagala. Võin kinnitada, et just tänu kitsedele tulin õelatest atakkidest suhteliselt tervena välja. Seda, et nende piima hollandi kolleegide omaks peeti, mu kitsed õnneks ei tea.

Loomad – see on soe suhtlemine, tegelik elu, maandus – ning aukartus ja vastutus Elu ees. Inimesed võiksid eeskuju võtta: kõik teised loomaliigid hoiavad omasugustega kokku, kaitsevad üksteist… Aga inimesed kadestavad-võõrastavad-ründavad tegusamaid liigikaaslasi.

Loodame võimalikult varsti, kui kitsefarmi investeeritud, kitsede vahetusse lähedusse ka oma kodumaja ehitada. Praegu elame praktilistel ja ökonoomsetel kaalutlustel Sillamäel korteris – nii vanemad kui me ise tahame kogu hingest ka ise päriselt Konjusse. Ent see unelmate elu tuleb tõsise tööga välja teenida.“

Kanguste pagaritalu idüll

Sisetunnet järgides on Külli Pajuste just nimelt unelmate ellu jõudnudki. Pagaritalu asub tema mehe vanaema majapidamisega kõrvuti Vihula-Palmse kandi Võhma külas Eru ja Võsu randade läheduses. Tallinnas sündinud Külli õppis kaubandust, töötas pisut aega klienditeenindajana ning asus siis isa ette näidatud teele.

„Mu pealinlasest isa rajas Türile pensionile jäädes pagariäri. Küpsetas saiakesi ja kringleid, mida inimesed olid harjunud ilusal endisaegsel kombel kodusest bekereist tooma. Küpsetaja geen tõmbas mind pigem leiva poole. Väga paljud eestlased küpsetavad täna ka oma kodus leiba, ent see ilus hobi nõuab üksjagu planeerimist ja korraldamist. Tainas tahab juuretisega 1-3 päea käärida, siis soojas kerkida – ja kogu tsükkel otsast peale. Hobiküpsetajad tunduvadki pigem talviti leiba tegevat – kergitamine ühitatakse sauna kütmisega. Kodune harrastus-leivategu siiski leivaküpsetajate turgu ära ei võta,“ usub Külli, kelle kaubamärgi vapileib on kanepiseemne leib. „Minu põhiline müügikoht Taluturg on mulle õpetanud, kui ilus ja õige nähtus on ühiskondlik tööjaotus. Enamus naisi oskab nii moosi keeta kui kududa – aga õigem on teha nii, et mina küpsetan, naabrinaine keedab, üleaedne koob – ja siis tegeleb igaüks sellega, milleks tulnud on.

Palmses mehhaanikuna töötav mees on mulle eraldi kõrvalhoones sisse seadnud kõik vajalikud ahjud-kerkekapid. Elan nii keskendunult naiselikku elu kui üldse kujutleda saab. Hommikuti küpsetan – siis sõidan soojade leibadega Taluturule, kus suur osa kaupa on ette tellitud. Päeval on mul piisavalt aega lapsele, kelle kooli lõpuni 4-5 aastat veel Kuusalus elame. Edasi kolime alaliselt Kangustesse.

Kuusalus elavad nii Eesti OTTide asutaja Sirkka Pintmann kui sädemees Emil Rutiku, nii et praegu nende läheduses elada on sama õige ja õpetlik kui edaspidi alaliselt pagaritallu asuda. Sisetunne ütleb mulle, et suurtesse poodidesse pole mõistlik end pakkuda. Karmid kogused, hullud hinnad – ja liiga suur kogus kaupa pärast kätte tagasi. Tunnustuse dokumendid teen ära küll – aga ikkagi vean kolmapäeviti pigem rõõmuga inimestele leiba koju kätte kui vahendajatele loodan.

Mida väiksem ja lihtsam – seda ilusam ja kindlam.“

Maheveski mahlakas Aare

Põlvamaa-Orava-Hanikase Peedo talus ninapidi Vene piiri ääres Mahlaveskit pidav perekond Järvepera on juba mitmendat põlve oma talus. See on kindlaim moodus juurte juurde jääda – ehkki ka neist, kes ostavad talu esmalt suvekoduks ja siis leiavad oma tootmisniši, tuleb OTTidele üha lisaväge.

„Kõigepealt pidasin lihaveiseid – vend mässab mul siinsamas nendega tänini. Siis läksin taimse kauba peale üle, sest kogu paberimajandus on mahlade-moosidega möllajatel võrreldamatult lihtsam. Tõsi, ka jäätisesse tuleb ikkagi jogurtit või kondentspiima panna, nii et loomsete toodete dokumentatsioonist me päriselt ei pääse,“ kirjeldab Aare, kes lisaks oma pidevale turu- ja müügitööle käib visalt vet- ja toiduametiga ümarlauas istumas, et parem saaks. „Mahlaveski kaugus on see üks asi, mida muuta ei saa. Järelikult tuleb ääremaine asukoht teistmoodi tasa lülitada. Kahekordse väärindamisega näiteks. Topelt-töötlemisega on meil nii hästi läinud, et meie kaup on müügil nii Peipsiveerel kui Pühajärve ääres, nii Tallinna keskaegses Olde Hansas kui Piusa koobaste juures.

Avame Faehlmanni 3 uut talupoodi ka. Et miks mitte Võrru või Põlvasse? Lubage tuua paralleel mehega, kes ümber laternaposti tiirleb. Mida otsid? Võtmeid. Kus nad sul ära kadusid? Ei mäleta – aga siit on kõige valgem otsida.

Kaugus ja transport teevad meie elulaadi nii kulukaks, et eksida ei saa. Mis puutub Venemaa – turiste käib meil suveti mõistagi arvukalt – või Lääne turu vallutamisse, siis piltlikult öeldes õunakrõpsude kuivatuskapist sel juhul ei piisaks.

Tootmist ja seadmeid uuendame ja täiendame praegugi – ja 5-10% meie glögist läheb tänagi välisturule.“

Aare ülesanne on müüa, Tiina teeb ja loob. Ja laste peale loodavad nad tulevikku seirates üsna kindlalt. Noorim kolmest käib veel lasteaias, aga vanim, Peeter on juba kutset valimas. Järveperad arutlevad, et tegelikult muidugi Issanda teid ja töid ette kavandada ei saa. Nende oma lastega liitus väiksena külapidi luusinud poiss, kelle nad üles kasvatasid. Kasupojast on tänaseks saanud tubli ja Soomes kanda kinnitanud Kalevipoeg…

Nele Tamm – ilukirjandus Koongast

Sepa talu piimatoodete kuninganna Nele Pikavere külast on oma tuleviku kindlustanud sellega, et sõira-juustu-kohupiima tootev talu juba kuulubki kahest pojast vanemale. 11 lüpsilehma ja tiinet mullikat pidav emand jutustas varasematel aastatel oma talu arendamisest ausas ja õpetlikus blogis, ent kui ametkonnad hakkasid teda blogis kirjeldatu pärast piirama, nimetas ta kõik kirjas oleva ilukirjanduseks ega jaksa enam eriti kirjutada ka.

„Maainimestel on kõigil üks lauluke – tööd palju, raha vähe. Mina kavatsen oma loomade ja toodangu hulga optimaalseks ajada nii, et loomi saab olema 30. Abiks on mul lisaks poegadele üks palgaline lüpsja, üks ajutine abiline – ja romantiline idealism. Viimane mees põgenes siit töö eest minema, kui mõistis, et jääbki nii. Iga päev. Samas näen, et piima töötlejaid tuleb taludesse ja turule üha juurde,“ teab Nele, kes toob Sloveeniast maale piima töötlemise seadmeid. „Samal ajal, kui piimamüüjad lõpetavad ja loobuvad, tekib väärindajaid üha juurde. See protsess on just praegu tõelise paisu tagant pääsenud.

Eks need, kes lisanduvad, alustavad samuti turgudelt laatadelt, nagu mina – siis ühinevad OTT-liikumisega. Vähesed pürgivad suurtesse poekettidesse. Mina mitte.“

Nele teekond algas sellest, et tema ema pärandas talle kaks lehma ning naine usub, et ema on tänase temaga rahul. Samas teab ta, et Koongat kui nähtust ei-miski-keset-eikuskit ta ei päästa. Lisaks talle on Soontaga linnuse ja Mihkli laada järgi teatud piirkonnas Pikavere külas veel üks tööandja. Piima müüv farmer, kes trummi ei löö ja end ei afišeeri. Seega on Nele üllatunud, kui keegi üldse seda kanti teab. Ja jälgib rahuliku huviga, kes ja kus on tänapäeva Trallad a la Gailiti „Nipernaadi“ lehmameelikust piiga, kes tema poegadele Koongasse kaasadeks tulevad.

Multifunktsionaalsed Luiged 30 aastat abielus

Pärnumaal Võistes Luige puhketalu pidavad Riina ja Taivo Luik on oma pärlpulmaealise abielu viljana lisaks kahele täiskasvanud lapsele ja peagi kolmele lapselapsele loonud terviklikult sünergilise maailma.

Puhketalu – mille ülilai tegevus-skaala pakub paarile enesele kõike muud kui puhkust – on rajatud Riina lapsepõlvekoju.

„Taimekasvatus-hoidistamine-kokkamine on minusse tulnud emapiimaga. Aianduse ja maastikukujunduse diplomi õppisin endale Räpinas. Taivo aga kuulas vaatamata artisti-meelelahutaja-geenidele isa sõna ja õppis metsandust. Mis tulema peab, see tuleb – nüüd on mu mees pulmaisa-peokorraldaja-peielugeja ikkagi,“ loetleb Riina, kelle meelest on täiesti loomulik, et kõnelejageeniga mees jutlustab hommikul matustel, peseb siis käed liivast puhtaks, võtab pruudi jaoks lille kaasa ja läheb pulmapidu ohjama. „Elukaar ongi selline. Ja mõnikord natuke naljakas ka – kuna me laulatasime oma abielu 25.pulma-aastapäeval, oli meie laulatus poja omast nädal aega hiljem.

Minu päevakavas on istikud ja taimed, aiad ja maastikukujudus – ning toitlustamine ja majutamine. Meil saab ööbida 25 inimest.

Käsitööna valmivate maitsete loomisel on mul abiks kaks memmekest – võtavad näiteks kirsikive välja – aga pidude toidulaua katan siiski täiesti ise, sest mina ju vastutan.“

Riina keedab ja toodab ning Taivo ülesanne on see kõik maha müüa ning vahepeal Häädemeeste rahvateatriga konkurssidel käies need pika puuga ära võita.

„Õnn on, et mind on veri vedanud taimede ja nendest toodetava poole. Teen suvel hoidised purki ja võin sügisel-talvel kuitahes pikaks ajaks ära sõita. Loomakasvatajad on teatavasti lühikese keti otsas. Lisaks on loomsete toodete tunnustamiseks vajalikud paberid kordades keerukamad-kulukamad.

See, mida ma turul oma loomingut müües kuulen, on mõtlemapanev. Mõni naine põrnitseb minu purke ja õiendab, et kui ta oma kodus keldris olevad moosid maha müüks, saaks samuti püsti rikkaks, nagu mina. Aga palun – tee endale ka need paberid ja müü! Mõni mees põrnitseb mu kõrval kaubitseva talumehe sinki ja vorsti ja undab, et kallis on. Ole lahke, kasvata ka mõni loom üles, tee lihaks, vormi vorstiks – tule istu siin turul, kuula kriitikat – ja siis arutame edasi.

Tegelikult on kallis see, millel saab kahe käega ümber kinni võtta ja vastu südant hoida.“

Pärnaõie Tellissaared

Vello ja Annika Tellissaar tõusid oma Tõravere taluga Eesti kontserdikorralduse tähistaevasse. Kontserdi- ja teatritalusid on meil üha enam – nagu ka otse tootjalt tarbijale kirjandust, tseremooniaid ja tervendust ning koolitusi pakkuvaid talusid. Tellissaarte Tartu Kontsertkorraldus on aga laienenud koduõuelt üle-eestilisi tuure korraldavaks tervikpildiks, mida aktsepteerivad kõik teised meelelahutuskorüfeed.

Vello töötas enne ETV Tartu stuudios ja musitseeris ansamblis MTJ. Annika astus praeguseks 10 aastat tallatud rajale Postimehe toimetusest. Kui paar ostis Tõravere trahteri ja nende senise üürikorteri omanik nende vammi täis trööstitus seisus õnne vaatama tuli, ei uskunud ta, mida ehitusvõhikutest keskealised inimesed poole aastaga teha suudavad.

„Meie trahter on sisuliselt VIA Baltica – see vesiveski ja trahteri vaheline külatanum oli Liivimaa kubermangu aegadel Tallinna maantee. Esimene kontsert saabus meie õuele isetekkeliselt. Lindpriid lõpetasid siin tuuri – ja publikut kogunes kohe poolsada inimest,“ meenutavad Tellissaared aega, mil algas dekaad jõulist ja süsteemset tööd kodukontoris ja kõikjal Eestis. „Tänane Eesti meenutab valmis ehitatud lõbustusparki, mis ootab külastajaid, aga…. inimesi pole. Kui olime C-Jami keelpillikvartetiga Kuressaares, küsisime teineteiselt, mis on pildil valesti. Inimtühjad tänavad nii Kuressaares kui kõikjal teistes paikades. Õnneks on see inimtühjus enne hülgamist vähemalt eurorahadega ilusaks ehitatud…

Oleme pihta saanud, kuidas ühes või teises piirkonnas publikut kohale saada. Sisetunne aitab artiste valida ning ühe hooaja superstaaridel ja tegelikel arenemisvõimelistel talentidel vahet teha. Ettearvamatute ilmade ja turismituru uperpallide eest pole mõistagi kaitstud me keegi.“

OTT-meetodil koduõues kontserte korraldades on Tellissaared mõnevõrra isegi ebaeestilikul moel saanud naabritega kui alalise publikuga eriti soojadesse suhetesse. Vapramäe forellitalu peremees, kes kontsertide alates Pärnaõie talu külastades ohhetas „misssasssja-töökoht-oma-enese-kodus“ aga kolis ka ise mõnda aega pärast ohhetamist oma forellitiikide lähedusse elama.

Tellissaartel on kaks täiskasvanud tütart ja peagi kaks lapselast, kaks väikest peni ja kaks kindlat veendumust: ei kiusatusele sõprade kannul Tenerifele taanduda – ning ei ahvatlusele projektirahadega flirtida ja avalikuks külaplatsiks kvalifitseeruda.

Kui esimese OTTide ülestõusu kultuuriprogrammi „tootis“ Telliskivi loomelinnakus Soone loovus- ja loodustalu, siis 23. septembril teisel OTTide ülestõusul on Tellissaarte kord rokkida. Mis tulema peab, see tuleb – iga pähkli jaoks on kuskil tangid.