Uue hea ilma inimesed, kes on tänaseks 20-30aastased, tunnetavad senistest põlvkondadest selgemalt, milline on nende kutsumus ja mis stiihia nende teed juhib.

Katriin Raudvere teeb tuulegeneraatoreid püstitavas firmas Adepte seinast-seina-tööd, et Eestimaa tuulikutega katta ning tema stiihia on maailma meri – sukeldumine.

Kaider Zopp teenindab Tallinna lennuväljal lennukeid ja tema kutsumus on lendamine purilennukitega.

Agni Raitar töötab Londoni finantsettevõtte Tickmill Tallinna marketingijuhina, on rännanud emaga kõrvuti mööda Maa pühapaiku ja käivitanud kirjastuse Legend – teades, et iseenda muutmisest algab maailma muutmine.

Nähes tervikpilti

„Ma tean, miks minu isa Harry vaatab jahmunud ärritusega telesaateid, kus õpetatakse „kuidas olla alfaisane“. Sellepärast, et tema ongi üdini olemuslik karjajuht. Ta on osanud läbi elu oma kaheksa last ja nende emad kellavärgina toimima panna, nii et keegi ei tunne meie kärgperes tungi jonnida, ennast kõrvale jäetuna tunda või laisaks muutuda,“ kirjeldab Katriin Raudvere oma kasvukeskkonda.

„Meie isa on meid kõiki õpetanud ellujääjateks ja hakkamasaajateks – parimas mõttes vaba kasvatuse meetodil. Meie vabadus on meid õpetanud vastutust võtma – mis ei tähenda, et oleksime kasvatamatud. Sisetunne on mulle alati õige suuna kätte näidanud, aga seda hämmeldust mäletan küll, kui meilt 9. klassis lõplikku vastust nõuti: kelleks tahad saada? Aga me ei teadnud siis veel ju, millised elukutsed ja ametid maailmas üldse olemaski on!“

Juhtides isa parema käena – vend Gregor on samal ajal vasak käsi – Eesti viimist taastuva energia kasutamise rajale, kinnitab mõne aasta pärast 30aastaseks saav Katriin, et on tegelikult tänagi veel täiesti laps. Bakalaureus põneva karjäärikäiguga olemas – aga ei kuuletu õlale-koputajatele: bioloogiline kell tiksub, kus mees, kus lapsed?

„Mul on teised prioriteedid. Teen Windrose-tööd sõna otseses mõttes seinast seina: paberid-kirjad-dokumendid-taustauuringud. See on vägagi süvitsi ja loominguliselt võetav pühendumine. Ka siis, kui fossiilsetest kütustest lõputult rikastuda lootvad kildkonnad väga näotult vastu töötavad,“ kirjeldab kaunitar.

„Kui isa näeb, et mulle tuleb kõigi nende paragrahvide ja väänamiste käes maailmalõpp kallale, ütleb ta: teeme ära! Ja me teeme järjekordse sõidu mõnda seni avastamata või lemmikusse sukeldumispaika.

Minu lemmikpaik on Galapagos – Darwinit tema teooria loomisel enim inspireerinud atoll Ecuadoris. Kodust äraminek laseb kaugelt paremini näha niikuinii. Vee all peatuvad tavalised mõtted aga sootuks. Saad maailmamerega üheks. Liiati ei tea kunagi, mida-keda kohtad.

Mind lummavad hämmastavad mikroorganismid isegi rohkem kui suured kalad. Kalaparvedega kohtudes aga on huvitav kõrvalt jälgida, kuidas unustan – mitte küll ohtlikult –, et minul on kaasas kõigest 40 minuti õhuvaru.

Tõsiasi, mida igal sukeldumisretkel näen ja mis kinnitab, kui õigel teel rohelise energia eest võitlemisel ja töötamisel oleme, on kohtumine plastikumasside-haikonksude ja muu inimtekkelise saasta ja risuga.

Me ei saa teistele kultuuridele õpetada, kuidas nemad elama peavad.

Nad sünnivad-saastavad-sigivad-surevad seal. Aru saamata, kui massiivne see turismipiirkondadest ookeani ja kõrbesse voolav pahnamass tegelikult ikkagi on.

Totaalselt korraldamata-korrastamata jäätmemajanduse keskelt Põhjalasse kibeledes loodavad sealsed rahvad, et siin on sama paradiislik, paik, ainult et hüvederikkam pealekauba. Kohale jõudes avastatakse, et meie kliimas ellu jäämiseks peab tööd tegema, meie kultuuris kehtib kord ja puhtus. Ja siis hakkavad nad jonnima – miks teie juures meie reeglid ei kehti? Iga kord, kui jälle kusagil Euroopas mõni terroriakt korraldatakse, meenuvad mulle pidurdamatult kasvavad saastasaared maailmameres.“

Katriinile tundub, et maailmas on täna rohkem julmust kui varem. Näiteks kasvõi sedavõrd karistamatut koolivägivalda kui praegu, pole seni esinenud. Ja ta ootab tänuliku huviga, millal tema isa sel teemal oma laste näitel raamatu kirjutab.

„Pidevalt Ida-Viru vahet sõites on mu isal mahaistutud tagumiktundidest kahju, aga minu jaoks on need Aidu-vahet sõitmised üsnagi sukeldumisega võrreldatavad. Mõtlemise aeg. Või pikad süvavestlused isaga. Sukeldumine seegi,“ on Katriin tänulik selle eest mida, enamus kiruks. „Nii pikad sõidud kui ookeaniga ühildumised hoiavad muuseas ära selle, et ma heast peast emakodust Nõmmelt kuhugi kibeleksin. Meil on omavahel ülimalt kokku hoidvad koer ja kass, kes justkui meenutavad: mõelge, kuhu ja milleks oma ilusast stabiilsest keskkonnast kolida? Sama on võõraste linnade koduakende toime – vaatan ringi ja mõtlen: mida mina siin teeksin?“

Katriin loodab, et tema ja nooremate põlvkondade inimesed ei mineta lõplikult elulisi maiseid oskusi ujumisest kirve käes hoidmiseni. Et selleks ei oleks vaja mõnd katastroofi, mis virtuaaliast tagasi maa peale tooks.

„Suure pildi nägemine aitab armastada väikseid asju. Sukeldu või lenda – ja pilk oma kohale sel tervikpildil on klaar. Ükskord võidame niikuinii kohe päris kindlasti, sest põlevkivi saab otsa ja Eestimaa kattub tuuleenergiat kasutavate tuulikutega igal juhul,“ teab Katriin.

Pildi all:

Katriinile tundub, et maailmas on täna rohkem julmust kui kunagi varem.

Tõeliselt juhtides

Eesti purilendurite sõnul purilennunduse raudvaraks nimetatud Kaider Zopp on Orava-kandi noormees Hänikase külast, kus tema hõim tänini elab ja traditsiooniliste aladega tegeleb.

„Ka mina olen teinud kõiki mõeldavaid talutöid laudast põllu ja töökojast veskini. Mäletan, kuidas poisikesena heinaajal töö pooleli jätsin ja taevasse vahtisin, kui Ridali-Parksepa kohalt lennukid üle meie lendasid. Eks teised heinalised vaatasid ka – selle erinevusega, et mina läksingi lendamise teed. Kõigepealt sealsamas kodukandis. Siis käisin läbi Tartu Lennukolledži – ja täna töötan Tallinna lennuväljal lennukite hooldusmehhaanikuna,“ kirjeldab noormees. „Kuna asjad lähevad alati nii, nagu peavad, jõudsin mõne aasta eest Kuusiku lennuväljale. Nüüd on meil Tallinna Aeroklubiga siin üsna sõbraliku summa eest Inglismaalt soetatud purilennuk ja veel ühtteist. Putitame ja lendame ning sõidutame huvilisi igal võimalikul hetkel.

Nende hetkede näpistamine teeb nad veelgi hinnalisemaks sellepärast, et taeva tahtel sattus mulle juba õige mitme aasta eest naine, kes ei tõsta vabatahtlikult Tallinna linna piirist jalga üle. Kuivõrd meie tütreke on neljane, on mul seda töövihikuharjutust veel üksjagu aastaid lahendada.“

Kaideri lähemaid teekaaslasi lennukolledži kursusevendade ja aeroklubi kamraadide kõrval on 67aastane purilennunduse korüfee Urmas Uska, Tartu Ülikooli haridusega füüsik, kes on huvikeskuses Kullo aastaid ringe juhendanud ja teab – kes lennata igatseb, see ka lendab. Mehed võrdlevad purilennukit purjeka või hobusega – tuleb tõeliselt juhtida, tunnetada, kõigi loodusjõududega suhelda, mõelda ja tajuda ühtaegu.

„Tegelikult ongi purilennukid ainus lennukiliik, mis ka tulevikus inimese tahte ja teadmiste järgi lendab. Reisilennukid ja teised mootoriga masinad on juba praegu suurel määral automaatikale üle läinud. Tulevikulennukites saab olema üks piloot… koeraga. Koer on selleks, et valvata pilooti – et too kokpitis jumala pärast mitte midagi ei puutu,“ naeravad mehed, kes meie vestluse päeval angaaris oma inglase tiibade ja saba küljes olevaid mehhanisme õlitavad. „Lendamise suurim risk ongi inimlik viga. Meil siin Eestis on muidugi veel kaks häirijat: ametnikud, kes lendamisele vastu töötavad. Ja kliima. Kus iganes mujal on aastaaegade ja-või õhuvoolude mõttes asjad oluliselt helgemad.

Samas käsib lendurikutsumus ja õhustiihiale pühendumine ennast hoida – keha ei tohi eluviisidega rikkuda. Ja kuna meie missioon on võimalikult paljud lapsed lendama tuua, peame igas mõttes eeskujuks olema. Lastele peaks see ala ka rahvusvahlise haarde poolest peibutav olema – lätlastel-soomlastel-rootslastel on väga palju väikelennukeid, mida saaksime nii Kuusiku lennuväljale kutsuda kui ise siit nende juurde külla lennata. Mis muidugi tähendab, et kõik lennundusega kaasnev on kulukas. Aga hingematvalt ülendav.“

Kaider ütleb, et Lõuna-Eesti kaart on tal pisiasjadeni peas – Raplamaa kohal lennates ta alles õpib ja salvestab all nähtavat, et ekskursantidele täpselt öelda, mis see või teine objekt seal all rabade ja väljade vahel on.

Helge lennukaar on oma stiihiale pühendumise boonus, mille pälvib vaid see, kes valmis eriti massiivselt tööd tegema. On vaja teadmisi ja oskusi, mille jaoks veel ühtki nuti-äppi pole – ikka inimene ise.

„Kui oled kutsumuse ära tundnud, oled suuteline igasugused takistused ületama. Pühendumise eeldus on lõputu loobumiste ja kompromisside jada. Ja kui õpid kibestumist lahustama, jääd truuks nii keerulistele inimkooslustele kui Eestimaale,“ teab Kaider.

Pildiallk:

Kaider: „Putitame ja lendame ning sõidutame huvilisi igal võimalikul hetkel.“

Ootamatuga toime tulles

(Aja)kirjanik-kirjastaja-koolitaja-imagomeistri Inga Raitari tütar Agni Raitar nimetab end veerand-võrokeseks igas mõttes. Tallinnas sündinud-toimiv sihvakas piiga on see identiteediveerandik nii päritolult kui lapsepõlvesuvede veetmise mõttes vanaema juures Väimelas.

„Mul on selle üle hea meel, et mul pole kunagi olnud Tallinna kesklinna-laste tühje suvesid hallidel tänavatel ja kaubanduskeskustes. Usun, et olen siiski maalaps,“ on Agni tänulik. „Ka ema elab tööelu Tallinnas, aga samavõrd on tema Kodu Võrumaal. Sinna igatseme nii vanaema kui mõne aja eest ostetud suvekodu pärast.“

Ema Inga, kes teinud alati valikud sõltumata sellest, mida maailm sellest või temast arvab, on tütrele õpetanud, et ei tohi karta väljakutseid ega muutusi. „Kui ta pidas näiteks vajalikuks lahkuda hästitöötava imago-nõustamise ettevõtte omaniku staatusest, et asuda käivitama ajakirja Naised, siis see polnud ju kõige mugavam valik. Samas tean, et need valikud on alati olnud loovad – ka ajakirjast lahkudes asutas ta ju oma kirjastuse Legend. Ei läinud tagasi sissesõidetud radadele ega võtnud ühtki mugavustöökohta – see on väga meie moodi. Me oleme loovad ja liikumises ega aja taga positsiooni-kuulsust-stabiilsust. Ühendame loovuse ja ettevõtluse. Ja oleme meie ise.

Ema ja vanaema on mulle õpetanud teiste arvamusest sõltumatut iseolemist – vastutan kõigi valikute eest ning tänu sellele olen lapsest saadik teadlik ja kaalutlev. Ühtki kooli ega tööd pole ma valinud selleks, et emale meeldida. Kui teen oma asja, siis see just emale meeldibki. Vanaemal on moto: elule ei tohi alla anda. Meie dünastia naised pole kuitahes väljapääsmatut nägu olukordades alla andnud. See kohati näiliselt põhjendamatu julgus on ainulaadne ning ma olen selle eest eelkäijatele tänulik.“

Agni CV on tänaseks kolm lehekülge pikk ning reiside arv mööda Maad läheneb 40le. Ta alustas kaheaastasena emaga koos mööda püha- ja väepaiku rändamist. Kuivõrd Maa märgilised kohad pole kaugeltki kõik turistiradadel, on need seiklused õpetanud toime tulema ootamatute olukordadega, lahendusi leidma ja takerdumata probleemidest väljuma.

„Maa jõujoonte külastamine on õpetanud kartmatust võõraste inimeste ja uute olude suhtes. Maailmapilt on avardunud – ja ma ise avatud. Mulle meeldib tänini olla ema reisikaaslane, kui ta käib iidsete kultuuride avastusretkedel – jagame samu huvisid ja hobisid,“ kirjeldab Agni oma stiihiat.

Tal on olnud õnne proovida mitmeid huvitavaid töid, tänu millele ta on jõudnud endale sobivaima erialani. Uued kogemused ja katsetamine on ainus võimalus teada saada, kuhu kulgeda. „Tüütuid ja rutiinseid töid, mille ainus eesmärk on rahateenimine, pole pidanud tegema. Olen olnud Olde Hansa majaesindaja ja suhelnud vabalt välismaalastega tänaval, juhtinud kahe suvefestivali ommunikatsiooni, käivitanud neli start-up-projekti – seeläbi kiiret sihipärast tiimitööd õppides,“ loetleb tavamõistes edukaks, ent enda meelest pigem loovaks liikujaks liigituv neiu.

„Infoteadusi läksin Tallinna Ülikooli õppima sellepärast, et tekkinud on uued meediakanalid. Olin esimeses lennus, kes õppis ühendama info-, kommunikatsiooni ja digitaalmaailma. Täna töötan rahvusvahelise ettevõtte digiturundusspetsialistina. Minu otsene ülemus töötab Küprosel ja meie suhtlus Tallinn-Küpros toimub inglise keeles.“

Mis puutub rändamisse kui stiihiasse, siis Agni jaoks meeldejäävaim reis oli vabatahtlikuna Tais töötamine. Viiekesi töötati Birma piiri äärses Tai džunglis. Kohalikele lastele õpetati inglise keelt ja suhtlemist välismaailmaga. Andekatel lastel puudus nende vabatahtliketa võimalus elus edasi jõuda, kuigi nad tahtsid seda Agni sõnul väga.

„Olen õnnelik, et kuulun selle 5% hulka Maa elanikest, kes võivad omaks tunnistada maalapikest puhta veega kaevu, õunapuude ja privaatsusega. On võrratu teada, et sul pole naabreid kahe kilomeetri raadiuses – oled täiesti looduse rüpes. Ainuüksi selle luksuse teadvustamine ja teadmine, et mind ootab me Lõuna-Eesti Kodu, on toeks sõltumata sellest, kus parajasti elan või töötan,“ teab neiu, kui olulised on juured ja tagala neile, kes on sihiga sündinud.

Me oleme loovad ja liikumises ega aja taga positsiooni-kuulsust-stabiilsust,“ kinnitab Agni enda ja oma ema kohta.

¤ ¤ ¤

Paaril eelmisel aastakümnel saabunud indigod ongi sellised teadlikud inimesed. Praegu aga tulevad peale uued põlvkonnad kristall- ja vikerkaarelapsi – ootame huviga, KES nemad on.

“Südamesalu salavägi” on kogupere muusikaline muinasjutt, milles lapsed näitavad lastele 16 tantsu ja laulu ja lustakat näitemängu – täiskasvanud aga jutustavad täiskasvanutele, kuidas keskeakriisis Punamütsike kurja Hundi koerana ketti pani – ja mis juhtus siis, kui kokku tulid küpses eas Tuhkatriinu-Lumivalgeke-Fiona-Pinocchio ning Rapunzel ja Vaprake, Ronaldost ja Pöialliisist, Saabastega Kassist ja Baleriinist rääkimata. Brigita ja Paul musitseerivad, Evald lööb trummi. Heli Vahing, Emil Rutiku, Kati S.V. Murutar, Marge Järvi ja Tenno Alamaa näitlevad. Regina Evert-Tammistu pani kõiki meid tantsima – ja mängib ise Väikest Merimeitsit.

Näha saab veel 11. augustil – mil filmime etenduse ka igavesest ajast igavesti üles – ja 18. augustil, mil etenduse järel on Altveski salongis meie lavastaja ja Haldjate kuninganna Heli Vahingu kontsert nii publiku kui trupi heaks tujuks ja tantseldes sügisesse kulgemiseks – ilma keskeakriisita 🙂

Üllar Kruustik ja Andro Roos kujundavad tõeliselt toimivat Eesti riiki

Maarjamaal toimib üha jõulisemalt tõelise omariikluse meeles ja vaimus tegutsev paralleelne kooskond, mille vaimsed juhid on Üllar Kruustik, Andro Roos, Harry Raudvere, Emil Rutiku, Margus Lepa ja mitmed teised haritud-teenekad-kogenud isiksused. Neil pole karjääri ega rikastumise ambitsioone, mis ruulivad rööp-riiki – üksnes aade ja missioon. Nende sõnumit kuulutab Nõmme Raadio, Tallinna Televisioon, sotsiaalmeedia ja mõnel määral ka vaba ajakirjanduse tribüün www.objektiiv.ee

Ollakse nii jõulise programmiga vaimne ja aateline ühistu, et peavoolu meedia ei julge neid avaldada. Ühtlasi ei söanda vabades kanalites kõnelda need, kes tahavad end ka peavoolu meedias avaldada. Samas tahetakse oma ideid levitades ja visalt selgitustööd tehes jõuda selleni, et kui peavool nendelt küsib, milline on nende programm, võib vastata: „Meid on selleks juba liiga palju…“

Ühistu-meelse jõulise MEIE moodustavad haritud, aatelised, üldistusvõimelised isiksused, kes näevad asjadevahelisi seoseid ning teevad oma erialase pühendumise ja ettevõtluse kõrvalt kannatlikult, põhjalikult ja pidevalt valgustustööd. Ehkki nende – nagu meie kõigi – loovust ja ettevõtlust pärsib monopoolne jõupoliitika ühelt ja keskpärased korruptandid teiselt poolt, on need suurmehed kannatlikud, nagu vana kuradi vanaisad.

Neil on lihtsad nuppudega telefonid ja mõistlikud rahvaautod.

„Kallid vidinad on petlikud ja hinnalised hobid ohtlikud,“ naerab Andro Roos. „Näiteks võib mõni minister olla ju muidu vägagi mõistlik ja asjalik mees, aga tal võib olla kirg kallite autode vastu. Kulukad huvid seavad inimesele üles rahalõksu. Rahalõksus aga peitub NENDE hulka sattumise oht.

Kes on need nemad?

Koolis masinlikult mõtlema dresseeritud karjääriinimesed. Eluliste oskuste ja võimeteta keskpärane koridorirahvas, keda motiveerib hirm, mitte loovus ega ideed. Kui nad peaksid kaotama oma ametnikukoha soojas kabinetis, on nad omadega läbi. Neil on jadamisi akadeemilisi haridusi ja vuhvel-koolitusi – aga pole õrna aimugi, kelleks nad saada tahavad ega sellest, kuidas töötab tervik ja milline on nende koht seal mutripildis.“

Omariikluse ühistumeelsete suurmeeste hall kardinal Üllar Kruustik selgitab: „Keskpäraste funktsionääride ruulimine tingib paanilise püüdlikkuse ja rapsimise. See summutab meie mail lausa hävingulisel moel ettevõtlike inimeste loovust. Meid manipuleeritakse, karistatakse ja surutakse maha täpselt nii kaua, kui keskpärane kantseliidikeelne rahvakiht ruulib.

Madala lennukaarega keskpära kardab ja niidab tippe. Tipud aga on uskumatult kannatlikud ja vastupidavad – idee ja unistused hoiavad neid elus.“

Tippmõtleja ja Õpetaja Üllar Kruustik

Omariikluse vaba visiiriga vaimuväelased on tulnud ja tulevad veelgi läbi karmide katsumuste.

Tuuleparkide ühe arendaja Harry Raudvere habe on otsekui protesti sümbol, mida suurmees on lubanud kasvatada seni, kuni ühistu võidab protsessi.

Vendade Sõnajalgade kannatlikkus on neist kõigist vast kõige hämmastavam – teoreetiliselt kaotavad nad iga päev raha, närve, võimalusi ja peaksid nagu kaotama ka usku ja elurõõmu, aga… Panevad edasi. Leiutavad ja ehitavad, otsivad võimalusi ja patenteerivad. Tõeliselt geniaalsed fenomenid, kellesuguseid normaalne ÜHISkond peaks kätel kandma, mitte maha suruma.

Üllar Kruustiku eluaegne katsumus on olnud tema silmad, mis sõna otseses mõttes avanesid alles mõne aasta eest. Siiami kassi pilguga IT-guru teeb faktiliselt edukatele-teadlikele firmadele programme, õpetab Valga Gümnaasiumis noortele IT-asja ja kuulub samas vaimueliiti, kes püüab korruptsiooni ja omariigituse kiuste elujõulist rahvusriiki üles ehitada.

Reaalselt kuulub ta Eesti Klubi ja ühispanganduse ümber koondunud ajutrusti, mis ühendab majandusinimesi, teadlasi, tuuleenergeetikuid, filosoofe – kellest paljud peegeldavad oma ideid just tema peal. Kruustikult tulevad põhjalikud-humoorikad-kujundlikud kirjad Valgast – või Saaremaalt, kus ta sõprade juures end laadida ja tegelikkust peegeldada tavatseb – ning need essee-väärtuses kirjad ütlevad, kas kamraadide ideedel on jumet ja põhja.

Praktiliselt muudavad tema külaskäigud aga mustreid.

Üllar tõukab tasaselt, aga kindlalt argumenteerides täiskasvanud inimesed värsketele mõtetele ja neist tulenevatele tegudele. Lastele toob ta 21. sajandi parimaid teaduse ja tehnika saavutusi – näiteks nutitelefoni mikroskoobiks ja teleskoobiks muutvad läätsed koos õpetuse ja eeskujuga. Isegi koduloomad suhtuvad temasse usaldava vaimustusega, pelglikemadki introverdid astuvad ligi, võtavad ühendust ja tahavad seda kirgast hinge kogeda.

Siiami kassi pilk on tol täppis-mehel sõna otseses mõttes. Kassiliku silmateraga terases pilgus on terve elulugu. Miinus 12 nägemine jättis ta nooruses sõjaväe asemel reservi. Elukaaslasele võimaldas pühendunud suurmees kolm haridust ning andis ta siis isalikult vabaks: olematu silmanägemine ei kuulu temakeste instinktiivse elujõu-hindamise seisukohast just meeste tugevate külgede hulka…

„Kõrgkoolist läksin poole pealt ära, sest õppisin seal õpitava ära, rohkem diamatte-teadkomme-polökke ei soovinud – tegelik töö õpetas juba rohkem ja tõelisemalt. Walkos töötades tutvusin Harry Raudverega, kes õmblusvabriku turvasüsteeme ehitades õpetas mulle suurelt mõtlemist ja kõrget lennukaart,“ on Üllar tänulik. „Silmad aga otsustasid minu eest ühel hetkel ise, et aeg on terveks saada. Mul tekkis kolmekordne nägemine, mis pärast kõiki silmade menetlemisi muutis autojuhtimise võimatuks. Järgnes läätsede operatsioon – ja olengi küpses eas prillideta! Usun, et kujundlikus mõttes sünnib sama ka Eesti riigiga.“

Üllar üldistab, et nii ajurünnakud sõpradega Saaremaal kui senised kogemused kinnitavad: kõik on võimalik. Klassi oivik on istunud reaalselt vangis, see, kellele oli karu kõrva peale astunud, õppis sõjaväes trompetimängu – ja ta ise, kes ta seda eales arvanud poleks, on Õpetaja.

Praegusel ajal on õnneks sedasi, et õpetab see, kes teab – mitte see, kes muuks ei kõlba, nagu varasematel aegadel normiks oli. Õpetab see, kes on elus suitsetanud napilt kaks sigaretti ja mitte kunagi purjus olnud. Õpetab see, kes juba lapsena erinevalt teistest lastest mänguautos rooliga ei rapsinud – sõita tuleb otse. Ja teismelisena argumenteeris ta vanematelt oma soovid kätte – ei ühtki alandavat jonni ega laamendamist.

„Püüan õpilaste sõbrana tasandada üldiselt noorsugu abituks-ühetasaseks õpetava koolisüsteemi kahjustusi. Annan neile edasi oma enese teadmise sellest, et mitte ükski asi pole iseenesest hea ega halb – kõik oleneb sellest, mismoodi seda kasutada.

Ka kiirraudtee iseenesest pole ju kindlasti halb – Rail Baltic tuleks minu meelest kindlalt rajada vanasse raudteetrassi. See hoiaks kulutusi kordades kokku, püsiks seal, kus loodus-inimesed-infra on juba raudteega harjunud ja külgnevad asumid olemas,“ toob Üllar näiteks Eestile ohtlikema tuli-valupunkti. „Sama on ametite ja ametnikega. Kui meile jääb alles üks kolmandik tänastest ametnikest – ja nii see minema peab, teisiti pole mõeldav – tuleb vabaks jäävale kodanikemassile selgitada, et ükski amet pole vääritu. Nii 21. sajandi tasemel koristaja kui korstnapühkija on ausad elukutsed, mille omandamise peale ametnikutooli hangunud lihtsalt tulnud pole. Me teeme ju kodus ka kõiki lihtsaid töid – rõõmuga! – ja päris riik ongi meie kodu.

Riigis kui kodus peab iga amet olema mõtestatud ja tervikpilti seotud, mitte paaniline-rumal-kitsas võitlus leivakannika eest. Võitluse käigus tehakse palju paha. Vastutust delegeerides seejuures. Minu meelest peab iga ametnik sibist ministrini võtma vastutuse. Kutsutu ja seatu vastutagu, mitte ärgu põrgatagu otsuseid ja järelmeid nõunikult nõunikule. Ammugi on aeg lõpetada peitusemäng üha muutuvate ministrite ja ministeeriumide nimede muutmisega.

Ametnikearmeest tuleks otsekohe kaks kolmandikku või kolm neljandikku lahti lasta – nad kurnavad maksukassa tühjaks selleks, et meie oma raha eest meid manipuleeerida-hirmutada-kastreerida. Tahaks loota, et rahvuskehandi loovust ja ettevõtlikkust kohitseva ametnikemassi vallandamine äratab võimalikult paljudes neist endistki loovuse.

Tegevuseta jäänud – ja samas oskusteta-kogemusteta – kontorirahva peab suunama reaalsele tööle põllule ja metsa. Meil on küllalt lammutamist ootavaid varemeid, hooldamata võsa, tehnikaga ligipääsmatuid maastikke, mis ootavad labidaga kraavitamist.

Tegeliku töö käigus õpivad inimesed iseennast selgeks ja saavad üksiti labidaga kahekesi aru pidada, kas ikka on vaja läbi Eestimaa rabade kui meie magevee reservuaaride väikese kildkonna rikkurite hüvanguks ja riigi militaarse haavatavuse tekitamiseks Rail Balticut rammida.

Ehk õpitakse füüsilist tööd tehes mõtlema selles suunas, et RB on Euroopa püüd Venemaad koloniseerida ning poolekslõigatud Eestimaa saab seejuures olema vaid doonor ja vahend.

Oma kätega end läbi rabade ja selle täitmiseks tarvilike karjääride kaevates hakkavad seni manipuleeritud mõtlemise tõttu ka ülejäänud rahvast manipuleerinud mutrikesed päris kindlasti suurt pilti ja tegelikke seoseid nägema ega jaura enam kaupade ja reisijate voogudest, mis päevast päeva seda rahvuslikku ja ökokatastroofi põhjustavat koletist õigustavad.

Infomüra korrapärastamine ja klaarimine aga algab tõelise haridusega. Päris haridus annab inimestele loova ja vaba valiku võimaluse. Ja sellesse valikusse peaks päris kindlasti kuuluma ka aeg-ajalt ette võetav vaikuse kuulamine.

Vaikuses kohtutakse iseendaga. Vaikus ütleb kasvõi seda, et ei noorus ega ilm ole hukas. Kõik kordub. Kasvõi hektilise ilmastikuga suved-talved korduvad tsükliliselt taas ja taas.

Usun, et kordumas on ka kuningriigi ajad Eestimaal. Mulle tundub, et eestlastele sobib kõige paremini monarhia. Meenutagem nelja kuningat – lisaks saarlaste Leigerit. Kuningriiklased püüdsid Torgu kuningriiki mõne aasta eest luua – aga leidsid kohtlemist narridena. Mis pole samuti iseenesest ei hea ega halb. Suured mõtlejad, loodusseaduste ja suure pildi seaduspärade järgi elajad tunduvadki pahatihti klounidena. Suurvaim ei karda piiratuks ahistatud masside silmis imelik olla. Narr on alati olnud õukonna targim isiksus.

Ärgem väsigem unistamast ja oma ideid paljundamast. Et idee värske püsiks, tuleb teda uuendada ja täiendada. Selles aga aitab meie võrgustik üha liikumises ja loomises püsida.“

Üllaril on kena komme võrgustiku liikmetele nii ühekaupa kui kõigile koos öelda, mis valesti on. Tema eriliselt tugev külg on aga see, et ta teab ka, kuidas vigu parandada ja edaspidi arukamalt tegutseda.

Eesti Klubi president Andro Roos

„Miks lagunevad pered? Miks kaotavad inimesed kodu? Miks sünnib Eestis vähe lapsi? Miks võetakse võlgu ja elatakse piinavas hirmus võlatähtaegade ja kohtutäituri ees? Millest algas viga ehk allakäik?“ küsib ühistupanga liider Andro. „Eks selliseid küsimusi ole teisigi, aga vastus on üks: eluga ei saada tänastes tingimustes hakkama. Ja jälle – miks? Olevat ju meil loodud „kõik tingimused selleks, et…“ Kas need tingimused on siis teises dimensioonis ehk arvutis või kahemõõtmeliselt paberil, et tavaelus on neid raske tabada?

Paberi peal või digitaalsetes aruannetes märkusega „ametkonnasiseseks kasutamiseks“ on elu imeline! Miks ta siis meie kolmemõõtmelises ruumis päris paljude jaoks nii kängu jääb, et statistiliselt tuleb aasta iga päeva peale ka üks enesetapp?“

Oma Elva kodus kaht väikest last kasvatav ning koos kaasaga rahvapanga loomist vedav Andro näeb ühe võimaliku vastusena, et me ei oska enam üht ja sama eesti keelt mõistmaks, mida üks rahvakiht teisele öelda tahab. Eestlased vajavad amet- ja ilmavaade-haaval tõlki! Samas kahtleme, kas ütlejagi mõistab enda versiooni emakeelest nii hästi, et teaks, mida ta täpselt ütleb. Kui keegi ütleb, et „… peame astuma otsustavaid samme panustamaks jätkusuutliku tuleviku laiapõhjalisse edendamisse…“ – mida ta siis tegelikult mõtleb?

Andro ei näe seetõttu põhjust imestada, et meie lapsed eelistavad juba suhelda inglise keeles, õigemini ingliskeelsete sõnadega, sest võõrkeeltes on nii nimi- kui tegusõnadel palju selgem tähendus kui meie oma „panustamise diskursuse mõõtme viimises paradigmaatilisse dimensiooni“. Kas keegi sai aru?

„Me teenime ebajumalat, kes on meie elu pea peale pööranud. Selleks ebajumalaks on raha, mida meie vaenlane kasutab meie alistamiseks. Et mõista raha kui nii sise- kui välisvaenlaste poolt meie vastu kasutatava relva olemust ja pöörata see relv kasutaja enda vastu, tuleb teada lihtsaid põhitõdesid,“ manitseb uue põlvkonna majandusteadlane. „Esiteks: rahas ei saa mõõta rikkust ning rahas ei saa salvestada pensionisammast, sest raha on üksnes vahend ja märkmepaber hetketehinguteks.

Teiseks on ühenduses jõud – raha tuleb omasugustega kokku panna, et soetada ühised põhivahendid, mida saame läbi tulemusliku töö panna tootma endale ja mõttekaaslastele tänaseks ja pensionipõlveks vajalikke tooteid ISE, ilma võõraste vahelülideta, vahendajateta ja nende kasumita.“

Lisaks on vaja Eesti asustada, mitte RB-ga pooleks lõigata. On vaja nullist, õieti miinusest luua ühistuline külaelu, mis kataks riigi koolide-kultuurikeskuste-tootmisüksuste ja taastuva energia sõlmedega, kasvataks loova hariduse baasil leidurite-innovaatorite põlvkonna ning hoiaks alal ja looks laule-tantse. Ja omausku.

Meie kogudus Tarbatu Hiis on alustanud hiite elluäratamist – põlisusk oma maaläheduse ja loodusliku loogikaga on sama loov nagu universum ise. Tänase pihustatud enesemääramise ja -väärikuse foonil on meie meelest välistatud edasine flirt dogmaatilise riigikirikuga. Jeesus, Buddha ja teised lõunamaised pühakud pälvivad vaidlematult austust, aga pole Põhjala karmi-karge loodusega ühes hingava tunnetusega kooskõlas.

Skandinaavia pangad on samamoodi respektaablid – omadel maadel. Eestlastele on vaja oma rahvapanka. Ühistupangas ringleb meie oma raha meie oma riigi arengu hüvanguks. Ühistupank maandab riskid, hoiab inimesed kaasa mõtlemises. Meie hoiulaenuühistute võrgustik peaks kujunema rahvapangaks hiljemalt aasta jooksul. Eesti veksel käibib Tartus juba praegu – aastaga on ka pangakaartide-netipanga süsteem loodud.“

Andro kirjutab praegu doktoritööd ühistupangandusest ning märgilisel moel saab see valmis koos Eesti rahvapanga enesega. Mees ise soovitab samas noorsoole pigem rakenduslikku haridust – akadeemiline haridus tekitab illusioonid ning ükshaaval erinevaid akadeemilisi haridusi üksteise otsa lükkiv inimene muutub tegelikult abituks ja kitsapinnaliseks. Isegi ohtlikumal moel kui harimatus, mis jätab manipuleerimata inimesele praktilise meele ja elulised oskused siiski alles.

„Oleme rahva mõtlema õhutamiseks teadlikult jõulise stiiliga – kuidas muidu ikka infomürast läbi murda. Samas peame arukalt piiri tajuma, et mitte anarhistidena tunduda,“ muigab Andro. „Samas on päris kindlasti iga eestlane ja Eesti-meelne ilmselt meiega ühel nõul: meie omandis peavad olema maad, metsad, viljakandvad põllud, rasketööstus, kergetööstus, energeetika, kaubandus, eksport, import, valuuta, kuld.

Ainult siis on meie oma ka riik, mida on võimalik austada ning mis oleks pandiks meie praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.

Uskuge, kui ühendatud jõududel põhinev riik omab ja juhib kõike oma maal asuvat elutähtsat-strateegilist-tulevikulist – siis ei lagune pered, siis ei kaotata kodusid, siis sünnivad lapsed ja meie naised löövad särama, nagu ei kunagi varem!“

Regina Evert-Tammistu – sündinud treener-tantsija ja peojuht-pulmaema Liigutab Inimesi

Regina on sünniomaselt tegutseja. Tütarlapselik Kaksik – ilmselt sünnitähtkuju tõttu jõuabki ta palju ja hästi. Näiteks on ta tänaseks juhtinud üle 60 pulma ja enam kui 1500 muud pidustust. Ta on Monica Tuvi tantsustuudio Tantsugeen treener, kes õpetab siinmail ainsana erilisel toonusel põhinevat piloxing barreéd, lisaks ka piloxingut ja zumbat. Ta on juhtinud juuksurisalongi, töötanud sekretäri ja huvijuhina, olnud müügipiiga ning ehitanud üles raamatukogu. Neiuna on ta teinud sporti maakonna meistri tasemel. Ta on teist korda abielus – mehega, kellega teineteise leidmine kuulub absoluutsesse müstika valdkonda. Tal on kaks täiskasvanud tütart, mõlemad kahe jalaga maas oma Teel. Võrdlemisi palju ühe tütarlapse kohta, kelle tegelik vanus selgubki vaid täiskasvanud tütardest rääkides. Või ei selgugi!

„Lisaks on minu portfoolios ka kolm aastat naistevanglat ja teist sama palju meestevanglat,“ naerab Regina. „Kõlab hullusti? Tööl olin ma seal, mitte kinni,“ lisab ta oma üllatavalt madala häälega.

Indiaaninimi Vägev Hääl

Poleks ta töötamise asjaolu rõhutanud, võiks arvata, et just hääle tõttu ta ka meestevanglasse sattus.

„Vangi mu hääl mind ei ole viinud, aga pean tunnistama, et hääl on mulle probleeme tekitanud juba lapsepõlvest peale. Seda on peetud kas vihaseks, agressiivseks või vaenulikuks. Treeneritöö on seda veelgi parkinud ja nii võib juhtuda, et esimest korda minuga kokku puutuv inimene sootuks ära ehmatab,“ on naine kogenud. „ Igatahes on ta vähemasti kuuldav ja veenev – kui mikrit pole või elekter läheb ära, ei jää mina hätta. Üks noobel veemüügifirma, kus ma ka tööl olen olnud, tegi mulle, tõsi küll, kirjaliku noomituse ebakliendisõbraliku hääle eest!“

Treenerina järgib Regina oma kutsumust. Aga selle tööga tegelemine ei ole olnud alati nii lihtne. Hiljuti viibis ta oma lähetuses abikaasa saatjana pikalt Hollandis. Välismaalasena põrkus ta seal endale treenerina tegevust otsides mitmekihilisele vastuseisule. Hollandis viibimine kujunes tema jaoks raskeks mitmes mõttes. Lisaks sellele, et see oli kõige esimene eemalolek tütardest, tuli tal ise leida viis igapäevase suhtluse tagamiseks. Võõrkeelses keskkonnas ei olnud oma rolli mõtestamine just kerge, seda hakkas aegamisi võimaldama alles teiste – kohalike ja kohalikku keelt kõnelevate – treenerite vabatahtlik asendamine. Väikese, aga topelt-vaprana tuli ta sellest ikkagi auga ja oma rohke fännkonnaga välja. Selle tõestuseks on fakt, et vahetult pärast Hollandist naasmist avaldas seitse andunud fänni soovi Reginat Eestis külastada.

„Veetsime terve pika nädalavahetuse nendega Eestis koos, mul oli võimalus neile kolme päeva jooksul Eesti kultuuri tutvustada. Tegin seda hea meelega, sest üks asi, mida ma kolme ja poole aastase hingeliselt raske eemalolemise jooksul enda kohta õppisin, oli see, et ma olen totaalne patrioot,“ kinnitab Regina.

„Hollandis kogesin, kui raske on tegevuseta olla – viibisin oma mehe saatjana võõral maal ning see lihtsalt ei käi nii, et lähed teise riiki ja kohalikud võtavad su avasüli vastu, pakuvad tööd ja suurt palka.

Esimestel aegadel istusin kodus sellises letargias, et ei muutnud asenditki. Teistel aegadel jäin hommikul ühte diivaninurka, õhtuks olin teises nurgas – ja murelik mees küsis nukralt naljatades, kas ma istun diivanit ühtlaseks.

Kolmandatel aegadel asusin tegutsema. Hea õnn ja tahe ka hobikorras oma lemmiktegevusega tegeleda viis mu ühte spordistuudiosse titepuhkusel treeneri asendajaks – naiste vanus oli ses rühmas 40+ – kambas ka 92aastane daam, kel oli võhma ja liikuvust mis hirmus.

Esialgu põrkasin vastu protesti – miks nii palju nõutakse! Tase liiga kõrge! Miks ma kohalikus keeles ei räägi! Eks see protest tuli sellest, et ma lõhkusin nende harjumuspärase rutiini. Tegin temakestele selgeks, et lobisemiskogunemised pole tegelikult spordistuudio eesmärk. Esialgse kerge protesti järel tuli rühm minu nõudmistele järele – mind hakati pooldama ja mugavustreeneritele eelistama. Nipp oli lihtne – veensin nii ennast kui treenitavaid: ma ei pea midagi, kui ei taha, treeninguid viin läbi vabatahtlikuna ning siia, Hollandisse, ma ei jää – ja järgneski suhtumise totaalne muutumine.

Jäin fännidega ka siis, kui sünnitanud kolleeg tööle tagasi tuli. Lisaks käisin Eesti Koolis Hollandis iga kuu esimesel pühapäeval liikumisõpetajaks ja pea aasta ABC rahvusvahelises koolis, kus oli 21 rahvust. Õpetasin liikumist nii lastele kui täiskasvanutele.“

Hollandist naastes leidis Regina rakenduse Tallinnas Monica Tuvi juures Tantsugeenis. Abikaasa aga läks Tartusse õppejõuks. Teatud mõttes on Reginal selle üle isegi hea meel. Mitte eemaloleku üle – rutiinivaba omas rütmis tiksumise tõttu. Treeneritöö on tavalise kontoritööga võrreldes sootuks erinevas päevakavalises mustris. Sel ajal, kui kontori-inimene tööle läheb, treener alles puhkab, kui kontori-inimene töölt naaseb, on treener tööle läinud, et kontori-inimene saaks pärast tööd trenni.

Eemalolek ei lase vastupidisel päevakaval pereelusse segadust tekitada ning nädalalõpud on vaid kaasade päralt. Keskendunult, mitte hajameelselt.

„Loomulikult on mees, kes töötab Tartus õppejõuna, mind korduvalt enda juurde kutsunud. Tartusse? Ei, praegu on minu aeg! Olen selle välja teenimiseks parajalt näguripäevi näinud. Hollandist käisin korduvalt Eestis oma raha eest töövestlustel.

Kirjade saatmine spordiklubidesse ei viinud kuhugi – tuli täpselt üks vastus. Isiklikke sidemeid ja silmavaatamisi on vaja. Need õnnestusid alles siis, kui mullu Eestis zumba-laagris käisin. Sain kõigepealt Tantsugeenis asendustrennid. Aga nüüd on juba oma piloxing-barreè rühmad, kuivõrd olen barreé stiili ainus pakkuja Eestis,“ on Regina asjade  müstiliselt sujuva kulgemise üle tänulik. „Stuudios on üliväga omad inimesed – saalid on mul rõõmustavalt täis pelgalt kuulduse peale – suust-suhu reklaam toimib paremini kui mistahes kampaania. Mulle meeldib, et inimesed tahavad trennis teada, mis on milleks – kuidas füsioloogiliselt käte-jalgade asetus ja toonus torsot mõjutab ja vastupidi. Samas eeldan, et inimesed ütleksid mulle, kui neil mõni liiges või lihas haige on – ehkki ma Näen palju, päris selgeltnägija ma siiski pole. Kui räägitakse, oskan harjutused vastavalt võimetele ja võimalustele ümber häälestada.“

Peotantsust läbi ladinarütmide balletini

„Naastes Hollandist Eestisse leidsin ma niši tantsuliste ja fitnessi liikumiste stiilides, mida teised siinmail veel ei õpeta. Piloxing – ehk poks, pilates ja tants – oli Eestis vähesel määral ka varem tuntud. Selle treeningstiili lõi Rootsi päritolu treener Viveca Jensen, kes ühendas oma lemmikspordialad üheks tõhusaks treeninguks. Nii tõhusaks, et see sobis ka mulle ideaalselt,“ on Regina tänulik. „Piloxing barreé, milles ma olen Eestis ainuke treener, on piloxingu lisaharu. See kasutab balleti koordinatsiooni ja tasakaalu – ning sobib suurepäraselt ka meestele, keda võiks üha arvukamalt tantsukooli trennisaali muusika saatel ennast liigutama tulla.“

Nii ongi naine jõudnud ka balletini. Alustanud on ta aga peotantsust.

„Pingutasin noorukesena spordiga üle. Tegin võrk- ja korvpalli ja tõkkejooksu Viljandi meistri tasemel.12aastana oli mul seoses ülekoormusega seljaradikuliit käes. Võistlustants mõjus mulle hästi – aga seljahädast tõi mind parimal võimalikul moel välja zumba. Zumba on ladina-ameerika tantsudel põhinev fitnesstreening. Eestis on see juba aastaid tagasi kanda kinnitanud, kuid laialdase tuntuse asemel on leidnud tunnustust pigem piiratud spordiringkondades. Olen seda mitmel pool tutvustamas käinud ning minu arvates on see väga lõbus viis enda vormi ajamiseks ja vormis hoidmiseks. Olen õnnelik, et ma oma tantsimistahtega just zumba juurde jõudsin. Selles on minule sobilik energia, liikumine ja rütm,” teatab Regina rahuloleva naeratusega.

“Hiljuti, kui lasin enda peal ühe elektrilise masinaga stimuleeritud treeningul loomkatseid teha, siis sain selle tagajärjel valud südamesse. Sellest sain küll valusa aga väärtusliku õppetunni: tuleb olla truu. Antud juhul siis Tantsugeenile, kus nii Monica Tuvi kui Regina Teino kohtlevad mind oodatu ja hinnatuna, ning mis on tuhat protsenti oma ja kodune. Olen nüüd õnneks Tantsugeenis tunde andes näinud, kuidas minu viljeldav stiil aitab ka näiliselt eesmärgita inimestel kaalu kaotada. Kaalukaotus aga ei ole kõigi eesmärk. Minu jaoks näiteks muudab tantsuline liikumine elu linnas võimalikuks ja nauditavaks.“

Regina trennides on üsna rohkesti välismaalasi. Seetõttu on tema treeningud suures osas ingliskeelsed. Kui Hollandis pandi võõrkeelset treeningut pahaks, siis eestlased ei tee sellest numbrit ning peavad rahvusvaheliseks muutumist täiesti loomulikuks maailma kuulumise tunnuseks.

Juuksurisalongist jumalannaks

„Enne uut algust oli mul Tallinnas, Pärnu maanteel juuksurisalong, mille mehele Hollandisse järgnedes ära müüsin,“ meenutab Regina mõtlikult. Uue alguse all peab ta silmas seda, et läks tütarde suureks kasvades teisele ringile – ehk abiellus teist korda – lähtudes lihtsast veendumusest: ma võin! Lihtsalt anna endale võimalus!

„Mõlemad, nii endine, kui praegune abikaasa on sündinud 24. detsembril. Esimene oli vabamaadlustreener, teine on… klassivend! Elupõlistel teekaaslastel oli vaja teineteiseni kasvada.

Kolm ja pool aastat Hollandis võimaldasid vajalikku kooskulgemist, mis õpetas täna teineteisele vaba hingamise ruumi lubama. Alguses oli mu kaasa peojuht-pulmaema ameti suhtes kahtlustav – vintis inimesed, atraktiivne mina… Lahendus oli lihtne: ta käis autojuhina minuga mõnda aega kaasas, nägi kuivõrd teises elemendis ja oma mullis peojuhina olen. Ühel õhtul teatas ta – kõik, nüüd sõidad ise ja käid üksi. Miks? Sest mees usaldab.

Hariduselt olen huvijuht-noorempedagoog. Harku vanglasse läksin huvijuhiks, aga tööle asusin sekretärina. Sest mul on ka sekretär-raamatupidaja haridus. Tallinna vanglas ehitasin üles raamatukogu. Ei teadnud sellest eelnevalt väga midagi – loova loogikaga mõtlesin ise välja.

Olen töötanud firmades, mis on üht- või teistviisi tegelenud masinatega, näiteks Mazdade, korvtõstukite ja kraanadega. Kui mind ühest ametist kord koondati, sukeldusin kodus lisaks remondi tegemisele ka enese uurimisse ja inventuuri ning sain aru, mida olen 18.-43. eluaastani kõige põhjalikumalt õppinud. Inimeste vajadustest arusaamist ja nende suunamist vastavalt vajadustele.

Märkan pisiasju – näen, kui kellelgi on saapapael lahti ja teda ähvardab kukkumine, tajun, milline on ligimese hingamine, millistest emotsioonidest kõneleb küür ning mida sellega teha, loen kehakeelt – aiman kehahoiaku järgi, kuidas teisele inimesele end selgeks teha … See avastus sobitus kenasti senise treeneritööga, tahtmisega jagada ja juhtida.

Sellest ajendatuna sündis minu oma firma „Reina Meelelahutus“. Nimi „Reina“ on pärit hispaania keelest – see tähendab jumalannat, puhast, siirast. Leidsin selle nime kui saatusliku sõna aastaid tagasi, siis, kui ühe Kilingi-Nõmme grupiga kultuurireisil Hispaanias käisime. Seal, ühel seinal oli see sõna justkui Märk märkamiseks. Selle kõla ja tähenduse lähedus mu enda nimega paelus ja jäi hinge helisema.”

Peojuht ja pulmaEMA

Tänseks on Reginal peojuhina kogunenud aukartustäratav kogemus – üle 60 pulma ja enam kui 1500 muud pidustust. Aastatepikkune otsesuhtlus kõigi ühiskonnakihtidega on andnud väärtuslikke õppetunde. Ja teadmise, et ka vähese rahaga inimene tahab ja – mis kõige tähtsam – väärib Pidu!

„Peokorraldajana ei ole naisõhtujuht just väga levinud nähtus. Paar üksikut klienti on nais-peovanemast kuuldes ehmunult tagasi tõmbunud. Suurem enamus klientidest on õnneks paindliku suhtumisega, mõni on meeldivalt üllatunud ja mõni isegi spetsiaalselt naisõhtujuhti otsides minu poole pöördunud.

Meeskolleegide rohkearvulisus teeb samas oma töö. Ja see ei tulene mitte sellest, et meeskolleegid oleks oma naiskolleegide suhtes kuidagi pahatahtlikud. See on pigem juurdunud eelarvamuste küsimus. Mitte keegi ei kergita kulmu, kui öelda pulmaisa. See on normaalne. Küll aga tehakse suured silmad kui kuuldakse “pulmaema”. Mis ema?

Sama asi on tegelikult ju sootu mõistega “jõuluvana”. Igaüks teab 100% kindlusega, et selle mõiste taga peitub kergelt tüsedusele kalduv mees-habemik – nii umbes vanajumala sarnane. Ning keegi pole kuulnud isikust, keda kutsutakse jõuludaamiks. Need näited on otseseks põhjuseks, miks naisõhtujuhtide suhtes võib mõningal määral tajuda eelarvamusi. Mina ise aga olen veendumusel, et naiskolleegidel on sellele valdkonnale samuti oma osa anda. Kasvõi läbi naiseliku empaatiavõime.“

Regina loetleb õrnema soo eeliseid peokorraldajana: naine märkab, kuidas laud on kaetud, kuhu pannakse lilled, kes tegeleb lastega, kuidas käivitub tantsimine – naisel on alati kodused ülesanded täidetud pisiasjadeni välja.

„Küll aga paneb selline olukord rohkem pingutama, eriti, kui vead üksi oma firmat ja püüad ausalt makse maksta. Ausus on minu jaoks sama oluline kui need hetked, mil armastatud mehe kõrval autos sõites kahe ja poole tunniga kolm zumba-kava välja mõtlen ning rütmiõpetuse tunni jaoks tangosid ja teisi soolotantsusid loon. See on maagia, mis korvab kõik muu,“ voogab Reginast loomerõõmu.

Naispeojuhi ja pulmaemana või ka jõuludaamina tegutsemine ning soov luua ka vähem jõukatele eestimaalastele meeliülendavaid hetki nõuab pingutust.

„Tuleb kombineerida ja – iseennast tanki panna. Kui mitme partneri kaasamiseks ei ole kliendil vahendeid, tantsin ja esinen ise. Mu lemmikroll on seni olnud jõuludaam – oma mehe kirjutatud luuletustega,“ kirjeldab Regina. „Üks jõuludaami luuletustest on tegelikult väga täpne eelkirjeldatud olukorra kajastus – väikses talus metsa sees oodatakse jõulumeest – ning samas tutvustab see tabavalt moodsaid aegu, kui ukse taha võib oodatust erinevalt ka jõuludaam ilmuda.”

Isetegemine on Tammistute pereveres. Äsja tegi pulmaema 50aastasele pruutpaarile nende isikliku valsi ja tšatša. Mis puutub abikaasa luuletustesse, siis seegi pole veel kõik – kaasa joonistab ka koomikseid ja kirjutab lastele muinasjutte. Regina enese loomingulised palangud tulevad peale nii massiivselt, et vahel loob ta kuni 5 tantsu korraga. Abikaasa jälgib hämmeldunult, kuidas on võimalik, et naisel on 56 erinevat omaloodud koreograafiat ühes nädalas korraga peas – teiste omad lisaks.

Regina teab: „Oma andeid hakatakse täiuslikult kasutama, kui ollakse olnud sundseisus ja-või surmaga silmitsi seistud. Siis on vabadusel ja elurõõmul tõeline väärtus ja hind. Elu hind.

Varsti viis aastat tagasi käisin seoses ränga haigusega ära. Olen teiste surmapiiril käinute kogemusi kuulnud – kes sai nägijaks, kes tegijaks. Kuivõrd mullegi anti uus võimalus, on mul järelikult ülesanne. Milline? Aiman, et see ongi tundlik inimeste liigutamine.

Muudan arvatavasti tänu oma teisele indiaaninimele – Liigutab Inimesi – nii trennis käivate naiste kui nendega kaasas olevate väikeste laste saatusi. Pisike jaapani tüdruk, kes koos lähetuses oleva emaga mu trennis istub ja mängib, pakib alateadvusse teadmise Eestist kui õnnelikust lapsepõlvemaast. Kui pisike jaapanlanna suureks kasvab ja ameti õpib, tuleb ta väga tõenäoliselt oma oskusi eestlastega jagama, sest praegused hommikud Tantsugeenis minu käreda lärmamise saatel sisendavad teadmist, et meil siin on väärt paik.“

Ma ei pea – ma võin!

Oma mitmekesise elu jooksul on Regina olnud nii sundseisus kui ka seisnud surmaga silmitsi. Ta ei kahetse olnut ega siple mineviku mälestuste silmustes. Kui Reginal on hingeliselt või ihuliselt raske, tuletab ta endale meelde: ma ei pea mitte midagi – ma võin ja tahan! See on olnud seniste raskuste õppetund.

Praegu elab Regina Tallinnas Mustamäel tehnikaülikooli kõrval männimetsa veeres kõrghoones ja on avastanud, et see on tema jaoks hetkel parim võimalik kodu ja elulaad. Esiteks on tornelamu vaatega loodusele – teiseks armastab treener-rahvasütitaja trolliga sõita ja inimesi vaadelda. Inspiratsiooniks. Kuivõrd põhiline töökoht on Rottermanni kvartalis, oleks autoga rändamine parkimise mõttes hullupoolne. Troll on tore.

Pärit aga on särts sädepiiga Mustlast Õnne tänavast. Õppis väikestes koolides Mustlas, Mõisakülas, ning Helme Sanatoorses Internaatkoolis. Sinna läks ta õega, kellel oli astma ja südamehaigus – tollel ajal sai “haigustega kooli minna.” Näiteks selgus selles koolis, et tal on raamatukogu- ja toatolmu allergia – mis “tervenes” paradoksaalsel kombel hiljem raamatukogus töötades. Edasi viisid liikumised Suure-Jaani ja Tihemetsa. Õest aga on tänaseks saanud erivajadustega laste juhendaja.

Reginal on 23- ja 22aastased tütred, esimene neist Kalev Cramo cheeride treener Jüris. Teine õpib Sisekaitseakadeemias. Kogu elu tütardega pead-jalad koos elanuna oli kolm ja pool aastat tütardest eemalviibimist tema jaoks esialgu ehmatav, aga õpetlik. Näiteks oskab tilluke tütarlapselik ja tragi emme nüüd nautida ka mõnevõrra endisaegset põlvkondade lähestikku-olu ja ühtehoidmist.

Täna liiguvad kõik asjad vaid ülesmäge ja ta teab suurepäraselt: unistused annavad tiivad. Eriti, kui sa midagi ei pea – võid ja tahad!

Loovuse ruumis luuakse ennast oma sisemise lapse hoidjaks

Normalsed inimesed tegid varasematel ajastutel enne kuhugi minekut selgeks, mis koht on ja kes ootab. Uues heas ilmas ollakse usaldavas voolamises. Kui teekaaslased soovitavad, minnakse. Teades vaid, et Elena Koit on mitmekihiliselt haritud ja hinnatud rännakujuht, kes ennast tervendab ja tuunib nii käsitöiseid kristallidest ehteid luues kui Maire Taska legendaarsetes konstellatsioonides käies. Naiste-juttude tasandil on teada, et ta on Tapalt pärit, geenides rumeenia mustlasverd. Ning kolm tundi Elena Loovuse Ruumis kummutavad senise eelarvamuse, et suurlinna büroohooned on oma kalgis jaheduses… bürood.

Kadaka tee ärimaja kolmanda korruse Loovuse Ruum – sündinud Elena sõnul suurest armastusest ja huvist loomise, loovuse, kristallide, enesearengu ja isetegemise vastu, on kristalle-käsitööd-väepilte ja soojust tulvil tegudevalmis tuba. Neile, kes tunnevad tõmmet kristallide, väekate ehete, eneseavastamise ja uute praktiliste oskuste õppimise poole.

Minu käest küsib tõmmu eriliselt kaunis tüdrukulik daam pikema pühitsemiseta: „Kuhu su vägi jäi, naine?“

Laseb mul enda ees vabas asendis seista ja nendib asjatundliku pilguheidu peale asjalikult nagu hobusehindaja: „Selge, parem õlg on tunduvalt allpool – koorem veab maadligi. Istu! No nii… ette kookus ja küünarnukid põlvedel – nagu vana mees!“

Õigus. Ja selle õiguse taustu uurime kolm järgnevat tundi.

Olen nii Mai-Agate Väljataga kui Kalev Veskimäe, Kreet Rosina kui Bruno Brauni juhendatud meditatsioone kogenud ja Brandon Baysi rännakul käinud – Elena sooritus on kõige pikem, sekkuvam-suunavam ja kõige erinevamate alade oskusi ühendavam. Ta ei vii nii sügavale alfa, ammugi mitte teeta-tasandile – jätab osavalt erinevate teadvuse-lainete piirile. Ühest küljest allud-järgned ja töötad kaasa – teisalt jälgid, mis toimub – ilma selle jälgimisega koosloomelise mängu võlu rikkumata.

Elena, Loovuse Ruumi asutaja ja perenaine selgitab: „Loovus ja loomine on mind saatnud kogu mu teadliku elu. Paljud mu varaseimad mälestused on seotud justnimelt looduse ja millegi oma kätega loomisega.
Minu elutee on olnud kurviline ning paralleelselt loomingulise tegevusega on mind alati saatnud ka midagi ratsionaalset. Olen õppinud psühholoogiat ja täiendanud ennast mitmete erinevate alternatiivravi meetodite vallas, töötanud pikalt kinnisvara valdkonnas ning tänaseks juba üle kümne aasta valmistanud oma kätega ehteid – selleni viis muide küünetehnikuks õppimine.

Olen naine, ema ja tütar.
Lisaks sellele olen ma juba mõnda aega Loovuse Ruumi perenaine, suur-suur kristallisõber, blogija, koolitaja, nõustaja ja ehtekunstnik. Peab tunnistama, et ühtegi nendest arvukatest ettevõtmistest ei pea ma tänaseni oma tööks või kohustuseks. Nad oleksid justkui ise minu leidnud ning märkamatult on ühest välja kasvanud teine.“

Elenast hargnevad märksõnad kõlavad nagu laul: Kristallimaailm ja Miori ehted, Tikobella ja tšakrateadus, Verendum ja Libret. Ehk siis eneseteadvuse keskus ja koduhoidjate nikerdamise teadus.
„Minu lugu algab juba enne minu sündi ja on palju vanem, kui mina ise. Olen kasvanud Lääne-Virumaa väikelinnas oma vanavanematega. Minu lapsepõlv oli kõike muud kui tavaline ning juhtunu on minust vorminud selle inimese, kelleks ma täna saanud olen. Olen mõistnud, et me valime ise oma vanemad, peresüsteemi, oma õppetunnid ja õpetajad. Kõik meie kogemused toetavad meie eluteed ja eesmärki. Keegi meist ei ole siin niisama.
Meiega juhtuvad asjad ning olukorrad ei ole head ega halvad – sageli on need vaid kellukesed, mida helistatakse, kui me oma teelt kõrvale eksime.
Minu tee tõi pärast keskkooli lõpetamist Tallinnasse, rakenduspsühholoogiat õppima. Kooli kõrvalt asusin tööle kinnisvara valdkonnas, kus ma vahelduva eduga, vajadusest olla “normaalne ühiskonna liige” ka järgmised 8 aastat töötasin.
Seitse aastast on mu elu lahutamatuks osaks olnud ehete valmistamine, just tänu ehetele sai must 2010. aastal ettevõtja,“ meenutab Elena. „Hetkedel, mil olen kinnisvarast kõrvale põiganud, olen pidanud väikest stuudiopoodi Tikobella, kleidilaenutust ja tegelenud käsitöötarvete müügiga. Kinnisvaraturult põgenesin hingehaavade ja mitmekordse läbipõlemisega.

Lisaks sisemisele ängistusele, ärevusele ja apaatiale kimbutasid mind aastate vältel ka mitmed tõsisemad tervisehädad. Olin eksinud, kaotanud ühenduse isseendaga ning püüdsin oma valikutega valmistada headmeelt kõigile peale minu enda.
Üks asi viis teiseni ning märkamatult jõudsin ringiga tagasi psühholoogia, alternatiivmeditsiini ning kõikvõimalike põnevate iidsete teadmiste ja tehnikate juurde.
2015. aasta oli minu elus pöördeline. Lisaks sellele, et aasta möödus valdavalt õppimise ja enesetäiendamise kammertooni all, viis see kõik mu ülipõnevale taipamiste ja eneseteadlikkuse teekonnale. Sisemise paranemise ja iseendale lähemale jõudmisega kaasnesid ka uued algused, väljakutsed ja võimalused.“

Mind viib Elena esmalt varateismelisena Häädemeeste randa lehmadega indiaaniplikana südamesõprust sõlmima ja pikki juukseid soovima. Sealt rändame mu teise eluaastasse ja lastesõimes hammustada saamisega kaasnevasse isa-igatsusse. Edasi üheksandasse eluaastasse, mil lasin end ema tahte vastaselt tavaklassist muusikaklassi üle viia. Kõigi nende sündmuste taaskogemise teivasjaamadena köhin, nagu äraaetud hobune.

Hariduspakett, mille pealt Elena töötab: Rakenduspsühholoogia spetsialiseerumisega teenindusjuhtimisele, Mainori Erakõrgkool (2006-2009).
* Arvukalt erinevaid klienditeeniduse, ettevõtluse ja müügiga seotud praktilisi koolitusi (2006-2009)
* Stilistika kursused Mainori Erakõrgkoolis (2012-2013)
* Aksessuaaride disaini ja stilistika kursus Amrita Stuudios Vassilissa Danaviri juures (aprill-september 2015)
* Access Consciousness Barsi koolitus (juuni 2015)
* Kristalliteraapia I, II ja III astme koolitused Sisemise Tarkuse Koolis Universus (2015)
* Usui Reiki I astme koolitus (2015)
* Kogemusnõustajate väljaõpe Arengukeskuses Avitus (mai-november 2015)
* Süsteemse pereteraapia baaskoolituse Eesti Pereteraapia Ühingus (august-detsember 2015)
* Rahvusvaheline naerujooga juhendajate väljaõpe (2015)
* Kristalli-Reiki I astme koolitus Sisemise Tarkuse Koolis Universus (2015)
* EFT (emotsionaalse vabaduse tehnika) I ja II astme väljaõpe (2015)
* Teeta-tervendamise baas- ja edasijõudnute kursused (olen Theta Healing Advanced Practitioner) (2015)
* Taro kaartide tõlgendamise kursus (september – november 2015)
* Human Design (2015)
* Druiidide ruunimaagia (2015)
* Frantsila õieteraapia algkursus (2015)
* IIKA Keskuse alg-,põhi- ja süvakursus (2015-2016)
* AOEC Coaching Skills Sertificate programm EBS-s (märts 2016)
* Chakra Balancing and Healing Course, Natura Training Centre (2016)
Praegu õpib Elena
* Holistiline treening Holistika Instituudis (alates novembrist 2015)
* NLP Practitioner väljaõpe, Meta-Profit OÜ (alates jaanuarist 2016).

„Pean siiski tunnistama, et paljud väärtuslikud (kui mitte isegi kõige väärtuslikumad) teadmised ja taipamised on tulnud läbi minu enda isikliku kogemuse ning seetõttu pean täna teatud valdkondades kogemustarkust märksa hinnalisemaks, kui mistahes seinal rippuvat diplomit. Leian, et just ainulaadne ja täiesti kordumatu kogemus on see, mis teeb meid kõiki eriliseks ning mis tegelikult pajatab nii mõndagi meie annete ja eluliste eesmärkide kohta,“ möönab Elena.

Ta laseb mul lisaks lapsepõlveaegsetele ka 16- ja 24aastasena kõhtu kogutud külma valu känkra kõhust välja võtta. Panen selle kodumurule. Kui ümber pööran, on kängar kadunud – üks meie higitelgi-tseremooniate vend on selle koos telgikütmise kividega kärusse pannud ja veeretab läbi hobusekopli metsa poole. Noored hobused kõnnivad kannul ja kontrollivad.

Vend veeretab kivi allikasse, mis selle kohe neelab.

„Kus pussnuga on? Selle koht on puu küljes nööri vahel!“ pahvatan Vennale tänu asemel ning tajun õhus Elena arukalt lõbustatud muiet.

Samal hetkel helistab mulle Loovuse Ruumi nagis rippuva kasuka taskusse… seesama Vend.

„Nagu minu hariduslikust taustastki selgelt välja joonistub, käivad minu jaoks ratsionaalne ja teaduslikult tõestatu käsikäes holistilise, loomingulise, loova ning kohati isegi esoteerilisema poolega. Olen täiesti veendunud, et ehkki kõik materiaalne on lahutamatu osa meie maailmas, on meie sees ja meie ümber peidus nii palju enamat!“ teab Elena. „Olen veendunud, et meil kõigil on olemas võime ennast tervendada ning iga inimese isiklik areng on teekond, mida ei saa keegi teine tema eest läbida. Võimalik, et just seetõttu palubki mind eestkätt mitte inimeste tervendamine, vaid hoopiski erinevate enesearengut toetavate tehnikate, teadmiste ja oskuste kombineerimine ning edasi andmine.
Minu taust on väga kirju ning selle all ei pea ma sugugi silmas oma töökogemust.
Ma olin teistsugune laps, kellel oli väikesena väga raske sobituda ümbritseva keskkonnaga ning keda kunagi omal ajal koolis hästi omaks ei võetud – loe: kiusati. Allasurutud lapsest sai põhikooli lõpus aga mässumeelne vabadust ja kuuluvust ihkav pubekas. Keskkooli lõpus tekkis mul tugev vajadus mõista ennast ja inimesi mu ümber, leida vastuseid. Tõenäoliselt sellepärast viiski tee mind tollal Mainorisse rakenduspsühholoogiat õppima – suurt rolli mängis ka praktiline asjaolu – nimelt oli see ainus võimalus töö kõrvalt õhtuti mind huvitanud eriala õppida.
Suhted päritoluperega on minevikus olnud väga keerulised ning koha leidmine oma peresüsteemis osutunud suureks – ja täna pean tunnistama, et ülimalt põnevaks väljakutseks. Sama võin öelda ka korduvate mustrite kohta enda isiklikes suhetes ja elus üldiselt!
Ma olen olnud väga ebakindel, pole enamuse oma elust tajunud end kuigi väärtuslikuna, olen olnud väga pikaajaliselt rahulolematu oma välimusega – tegelikult lausa 15 aastat sõdinud oma kehakaaluga, olen seadnud lati ületamatutesse kõrgustesse, pole lubanud endal eksida ning turvatunde tagamiseks olen püüdnud kontrollida kõike ja kõiki minu ümber. Mingiks hetkeks olin ma kogenud nii palju valu ja pettumust, et ma ei suutnud enam usalda ennast, kedagi teist ega ka Univerumist või suuremat plaani. Ma olen olnud edukas, suutmata tunda sellest rõõmu ning ma olen kukkunud musta auku end seejuures piitsutades ja hukka mõistes. Ma pole julgenud rääkida oma tõde, veelgi vähem selle järgi elada. Aga kõik see on mind viinud ühele ülimalt põnevale ja imelisele rajale ning toonud mind tänasesse hetke. Ja kes teab, kuhu see praegunegi rada veel ühel päeval välja viib…“

Elena laseb mul enesel erinevates vanustes minuna oma kujunemisraja valukohtadele vaadata.

Avastan, et olen 14aastasena perekonna peaks nügituna tavatsenud kõiki lapsendada, kõigi eest hoolitseda – peale iseenda.

Teejuht laseb mul tänase endana kaheaastase enda sülle võtta ja lõua all hoida.

Väikese lukkuläinud enda, kes üha kõiki teisi emmeb ja lapsendab, tunnet on tarvis üha meelde tuletada. Et osata ennast turvatundes ja küllusevoos hoiutada.

Ma püüan…
„Minust enesest on praeguseks saanud inimene, kes jumaldab vaikust ja üksiolemist, pikki autosõite, head muusikat, uimaseid hommikuid, pimedaid öid ja kauneid hetki perekeskis,“ on Elena pisut ees – ja väga tänulik. „Mulle meeldib kastemärg muru, tormine meri, täiskuu ja hingematvalt värvilised päikeseloojangud.
Mind paeluvad erinevad inimesed ja maagiline maailm meie ümber. Mulle meeldib näha, kuulata, märgata ja mõista. Ma õpin aega maha võtma ja elama hetkes.“

Pärast meie ühist rännakut olen mina lihtsalt vatises heljumises – Elena judiseb pingelangusest, sest ta on endast kõik andnud.

Mina sõidan koju loomadele õhtumusi andma ja oskan nüüd erinevas eas laps-mina peale vaadata erinevas eas teist-minade pilguga – Elena läheb koeraga jooksma ja mõtleb seejuures tõenäoliselt paralleelilmaliselt nii kutselise psühholoogi, alternatiivi valdaja kui lihtsalt Valguse keeles.

Me kohtume veel. Märtsis saab mul täis 7×7 eluaastat – algab uus tsükkel. Ning juunis täitub ka 7 aastat Soonel. Et 21. märtsil 50aastasena parimal võimalikul moel uude tsüklisse suubuda, tahan veel Elena leebelt nõudlikku, osavalt professionaalset ja sensitiivset teejuhi-tehnikat kogeda. Aitäh.

Gravitatsioon näitab meteoriidina Eesti raugastumisseaduse lähiperspektiivi

Rakvere teater on Eesti üks tahedama-vahedama sotsiaalse närviga loovkooslusi. Tema uuema ajastu repertuaar pole küll lausa nii sotsioloogiline, nagu omaaegne legendaarne Pirgu-kooskonna ühiskonna puurimine. Ent kunstilisemad vahendid-lahendid mõjuvadki sügavamalt. Viivad teemasse südameüdini sisse ja muudavad saatusi. Selles mõttes, et reaalselt tegutsema panevad.

„Sinatraga kuu peale“ portreteerib Lichtfeldti-Mälbergi kehastuses patronaažiõdesid, kes potitavad-lutitavad vanahärrat, kelle üksildase elu viimne sündmus oli möödunud sajandil Sinatraga kohtumine. Mõlemad naised on meile nii kurjamoodi tuttavlikult armetu taustaga. Ühel mees töötu ja lapsel sellest hoolimata vajadused. Teise mees tropp, närvid läbi ja unistused tegelikult nii väikesed. Summad, mille ümber nutmaajavalt naljakas tants ja tagaajamine käib, naeruväärsed. Vahet pole, kas mahlakate rollivõttude viimane vaksal on kiriku pihitool või kohtupink – tee on temakeste ees püsti igal juhul.

Sama risti ja püsti on suusad läinud kogu Rakvere uuslavastuse „Gravitatsioon“ vanurite-gängil. Donald Tomberg on Riina Vanhaneni ülimalt leidliku kujunduse vahele komplekteerinud portreed lõppevatest elunatukestest, kellest mõnel pole üldse omakseid. Mõne lapsed või armastatud vajavad neid alles pärast meediakünnise ületamist – nagu rosetiga sülekoeri.

Käsikiri on fenomenaalne – just tänu vindiga lausetele, mille esimese poole järel on kolm punkti ning järgnev teine lausepool keerab mõtte pöördesse-väändesse. Leebe ja leidlik lavastaja Raivo Trass võinuks ka neile kolmele tegelasele, kelle taustast me midagi teada ei saa, autorilt Elu tellida. Viimne kui hing ses lavaruumis moodustab hämmastavalt kiiresti Perekonna – nii omavahel kui publikuga. Ent ongi ju hingeliste perede moodustumise aeg. See, et oled kellegi sigitatud või kellegi üles kasvatanud, pole enam nii kohutavalt kohustav kui muiste – ühtekuulumise alusel moodustunud sõrg-kärg-härg-pärgpered rokivad ja ruulivad tõelisemalt kui kunagi varem.

Mu kümnene tütar ütles keset „Gravitatsiooni“ etendust – umbes hetkel, mil „Naabriplika“ seriaali mendina tuttav Tarmo Tagamets sai kõne, mis teda jõuluks pere juurde ei tahtnud: „Mitte iial!“

Mitte iial ei taha tänane laps oma ema ja talu hüljata – tulgu või pampersid ja altzheimer-light.

Mitte iial ei taha ema olla oma talus lapse tulevast peret ahistav painaja… Mis meist saab?

Kui sõitsime hiljuti koos maestro Ülo Vooglaiuga filosoof Asser Murutari matma – nii Ülo, Asser kui medeküla akadeemik meenutavad muide väga gravitatsiooni-fanaatikust füüsikut Arvi Mägi kehastuses – arutlesime kolm tundi just samadel teemadel, mis kahevaatuselises kodulootuses õhus.

Esiteks oleme läbi aastakümnete meediat toitnud ja katnud, selle sooritamist õppinud ja õpetanud – ja nüüd on ta kontrollimatu, peatu ja peatamatu loomana meie kõigi vastu pööranud. Eranditult kõik me oleme ohvrid selle peatumatu ebaeetilise monstrumi käes. Nagu oleme kaitsetud ka praeguse hääbuva tsivilisatsiooni raugastumise ees.

Teiseks ongi Vooglaiu väitel käsil vanadekodude kriis. Nimetagem neid üleliigsete inimeste ära panemise kohti hooldekodudeks või pansionaatideks – juba täna on Eestis neid oluliselt vähem kui vaja oleks. Seda on märgatud. Nii mõnigi pere kaalub oma suurde majja erivajadustega laste või hoolivate omasteta vanurite kodu loomist. Mistõttu on insipireeriv ja intrigeeriv teatrilava kaudu mõnda neist avasilmi sisse vaadata.

Lavaloos panevad tudid küll ükshaaval vanadekodust erinevatel asjaoludel minema – aga enne seda on nad tõeline jagelev-hooliv Perekond. Koos minuga etendust vaadanud jaapani laevameister märkas sama: jah, mul on üks poeg Inglismaal ja teine Bahamal, olen kuuskümmend kopikatega… ja edasi? Meie kõigi lapsed on ilmariike ja elulaade pidi laiali, igal oma unistus ja karjäärimuster. Seega peame olema elu lõpuni sadulas – või õhtuks pehme maandumise juba täna ette valmistama.

Täna arendan siin Raplamaal iidsesse Kuusiku Altveskisse teatrit-koolituskeskust. Esimeses suvelavastuses kõlab teiste hulgas paar Maian Kärmase kirjutatud laulu millenniumivahetusel kirjutatud suveloost, kus Liisa Aibel mängis orvust tüdrukut. Täna on tüdruk ennaktempos vanadekodusse jõudnud. Nagu ka Lichtfeldtiga loodud monotüki lavastaja Toomas Suumann.

Sellest tulenevalt peame kõigepealt kirjutama lavalood järmiste elufaaside teemadel ning seejärel astuma järgmised sammud kooskõlas skeemiga, mille eest hoiatab „Gravitatsiooni“-nimeliste tiktak-tablettide karbikese infolehe võimalike kõrvaltoimete punkt: kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Muide – bravo, Rakvere teatri kavamaterjalide kujundajad – nii Sinatra-farsi kummikinnas kui Gravitatsiooni-kataklüsmi tiktakid on tujutõstev täistabamus. Eksta-meteoriit lisaks sellele, mis sisuldasa vanadekodusse kukub.

Edasine kõrvaltoime on kultuurikeskuse horisondi tõstmine päeva lõppu – temast saab eakate loovisiksuste pansionaat seenioride teatri-klubi-tegeluskeskuse ja missivõistlustega. Päriselt ka. Loojangu poole loogelnud intellektuaalide eakohased etendused ja harrastused pole üldse nali.

Komöödiad gravitatsioonist ja Sinatraga kuu peale sõitmisest õigupoolest samuti mitte. Samas oleks tõsisemas võtmes talumatu tõtt vaadata eksistentsiaalsete küsimustega sarjast „Mis minust saab.“

Kas minu lapsed armastavad mind tingimusteta? Kas mu bioloogiline perekond on tegelik? Kuivõrd mind turvavad täna kogutavad illusoorsed pensioni-sambad-rumbad? Mismoodi tegelikult õnnestub elu kestmine surmani – nagu julgustab elukunstnik Aune Past oma bestselleris. Keda mina ise viimases vaatuses armastan – kadunud meremeest, hiirt, meteoriiti, muinasjutte või kedagi, kelle eest hoiatab gravitatsiooni kasutusjuhend: on oht nakatuda reisipisikusse, värvida juuksed roosaks ning uute tuttavate külge klammerduda.

Kas Eestimaailma on veel võimalik päästa?

Eesti hüdrogeoloogia Ema Erna Sepp-Tšeban (90) on kogu oma elu nii otseselt kui kaudselt pühendanud planeedi Maa ning eriti mõistagi Eesti päästmisele oma eriala vahendite ja võimalustega – ning ta on tänaseks jõudnud arvamisele, et Eestimaailma võib päästa vaid ime.

12 aastat Estiko Plastari nimelist kiletehast juhtinud Triin Anette Kaasik väidab Tartu kiletööstuse tehnilist ja eetilist taset kirjeldades, et meil tehakse nafta lõpuni kasutamisel palju enam ja tulemuslikumalt planeedi tervise heaks kui arvata tavatsetakse – ent samas uputavad araablased-tailased oma kõrbed-mered-koduaiad kile-pleki-segamägedesse ning kolmanda maailma supertootjad Hiinast Brasiiliani paiskavad süüdimatult atmosfääri, mida iganes. Seega pole oma atmosfääris pöörleval planeedil ainuski paik „öko“ ega „zen“ ning arenenud riigid peavad järgnejatele jõuga selgeks tegema, kuidas koduplaneet ellu jäetakse. Ürgnaiseliku jõuga!

Eesti hüdrogeoloogia Ema

Auväärses eas Erna Seppa hindavad tänased ühiskonnategelased-mõtlejad endiselt imetlusväärses „töökorras“ professionaaliks, kes mõtleb päevast päeva aktiivselt kaasa nii Eesti kui Maa võimalustega järgmistesse ajastutesse elada ja hingata – optimismi jaoks on tal liiga palju teadmisi.

27.veebruaril 90aastaseks saanud maavee uurija Erna Sepp kavatses seda suurpäeva oma Türgi kodus tähistada, ent läks nii, et tema unikaalsete teadmistega puurimis-insenerist kaasa Konstantin viibib sel ajal Türgis, Erna Tallinnas Sõle tänava korteris. Ja hästi, et niigi läks – novembris passivahetust toimetama saabunud vanadaam sai viiruse ning oli ülihullus seisus pikka aega haiglas. Mis andis samas talle põhjuse ja võimaluse oma elutees inventuuri teha – meile aga tänulik olla, et ta on meiega ja jagab oma ainukordseid teadmisi.

„Olles juba pensionil tekkis Türgi kodu vahetusena Rannamõisa-kandi suvila vastu. Mu lapsed-lapselapsed, kes mitmete erialade võimekate professionaalidena mööda maailma laiali, ei ole Türgi apartementidest eriti huvitunud ega ka ametilt mu tee jätkajad – igal oma pühendumine.

Sooviksin professionaalset pühendumist ka neile ametnikele, keda praegu lähetatakse maale ja Maa püsimise seisukohast ülioluliste valdkondade nõustajateks ja kontrollijateks.

Meie ülikoolides professionaalide puudumine on meid ühes või teises majandusharus viinud hukule või selle lähedale. Eeskätt need asumid, kus peamiseks joogiveeallikaks on lahtiste veekogude vesi ehk pinnavasi – Tallinn, Narva ja rida teisi väiksemaid. Tegemist on joogivee vahetu reostusega õhu ja ümbritseva keskkonna kaudu.Elanikkonnale joogiveevarustuse tagamine välisreostusohtude eest on valitsuse otsene kohustus ja seda eriti mõne eriolukorra tingimustes. Paraku sellest on Keskkonnaministeerium hiilinud mööda. Mismoodi? Välistades oma uuringutes loodusressurssina põhjavee. Tallinna joogivee katastroofiline seisund on mind ahastama pannud juba aastaid.

Nüüd on meie maa ja rahva pea kohale lisandunud Rail Balticuga kaasnev tragöödia, mis sunnib mind üha arvuti taga kirju ja arvamusi tippima. Ehkki peaksin tegelikult lisaks oma senistele raamatutele viimase 25 aasta teed ja tööd talletama,“ tunnistab hüdrogeoloogia Grand Old Lady. „Venekeelsed ajalehed kirjutavad ausalt, et RB programmis tegelikult ei olegi kavandatud mingit ühendust Hiinas toodavate kaubavedudega, – need lähevad meist lõuna ja idapoolt mööda.

Ülihästi makstud kildkonnad panevad kaalule meie põhjavee, hõredalt asustatud Lääne-Eesti sohu rajatava hulluse varustamiseks on Maarjamaa juba niigi-rikaste vahel kaevandusteks ära jagatud – Eesti lehed aga sellest koletust ohust ei kirjuta.

Minul aga ei lasknud hästitasustatud konkureerivad kolleegid ei nõukogude ajal ega oma riigi alguses ei mõtte, sõna ega teoga kõige olulisemaid tegusid teadvustata, veel enam elluviimisel kaasa aidata..Vähemasti reisijuhina olen saanud nii Eestis kui kümnetel välismaadel giiditööd tehes inimestele valgustustööd teha. Need teed ja maad on mul mappide ja kaustadena siin Sõle tänava modernse kiriku taga – aga ma loodan südamest, et Eesti Rahva Muuseum, Rahvusraamatukogu või Teaduste Akadeemia raamatukogu korjavad need kaustad ja ka mu väitekirja oma hoidlatesse.“

Erna vanaisa oli tunnustatud mulgi rätsepameister, kes ostis Venemaale ühe maalahmaka metsaga ja rajas sinna eduka talupidamise. Venemaal sündinud ja kooliealisena isamaale saabunud Erna kaalus esmalt arstiks õppimist, ent ema kaotanult ta stipita endale seda lubada ei saanud. Niisiis astus ta Moskva Geoloogiliste Uuringute Instituuti, mille direktor oli kindraliauastmes. Ka tudengid kandsid mundreid – nii riiklikult oluline kool oli – ja stipendium kõrgendatud. Kui olles saanud Moskvas õppimisest ülevaate, proovis ta oma rakendus geoloogia-õpinguid Tartus jätkata, aga vana koolkonna professor Orviku veenis teda Moskvasse tagasi minna, sest Eestis nii olulise ala spetse ette ei valmistatud.

„Kui olin esimese lapse ootel EPA juhtkond otsustas hakata õpetama maaparandusinsenere. Mul tuli tuli rännata mööda Venemaad komplekteerimaks õppematerjale 3-4 distsipliini õpetamise tarvis.

Paar aastat hiljem hakkas Eesti valitsus looma oma riigis uut struktuuri – Maapõuevarade uurimise ja kaitse valitsust, – ülemaks kutsuti Kohtla-Järvelt kaevanduse markšeiderina töötav Aleksander Pilmani.

Kohustusliku viieaastase tööstaaži täitudes olin vaba. Geoloogiavalitsuse juhtkond pakkus Tallinnas Eesti Hüdrrogeoloogia Jaama ülema ametikohta ja korterit. Hiljem hakkasin aga tegelema temaatiliste töödega – kaardid, aruanded, monograafia.

1971. aastal suundusin koos puurimisinsenerist abikaasa Konstantiniga Sambiasse.

Tütred jäid problemaatilise hipide-aja keerises mu õetütre kasvatada. Ja kui lapsi i oleks meil olnud, oleksime ehk siiani koos abikasaga uidanud mööda Lõuna-Aafrika kõrbeid ja savanne.

Nüüd aastate möödumisel nukrutsen ikka selle üle, et taasiseseisvunud Eestile ei olnud mu teadmised eriti vajalikud. Kahetsen, et jäi tegemata arhitekti algatusel kavandatud Naissaare võimaluste elluäratamine. Jalutades koeraga rannas ja kirjeldades astang-paljandeid, hakkasin unistama Tabasalu mereteatrist või laevasadama rajamisest – mille rahainimesed on nüüd muidugi ära teinud.

Taasiseseisvunud Eestis olen 25 mitteametlikku tegevusaastat olnud pidevas võitluses põhjavee allikate puhtuse tagamise eest tallinlaste parema kvaliteediga joogivee nimel. Puurkaevude rajamisel kvaliteetse joogivee saamiseks on omad nõuded ja vajalikud oskused. Aga kui Eesti maapind on läbi torgitud tuhandete puuraukudega, millidest igaüks võib osutuda reostusemärke andvaks alumistele põhjaveekihtidele, siis see töölõik on põhjveekaitse seisukohast üks vastutusrikkamaid. Ja samas ei ole spetsialiste, teadmisi ega järelvalvet.“

Korüfee muretseb enim selle pärast, et Tallinnas – aga ka ülejäänud Eestis – on pinnase ja maapõue kohtlemine alates puurkaevude ehitamisest kuni süvapuurimiseni ja pumpamiseni kujunenud totaalseks isetegevuseks. See võib tähendada globaalset põhjavee kvaliteedi langust, solgitud pealinna peamist veeallikat – Ülemiste järvevee reostust kriitilise piirin. Puhastusseadmete ebaefektiivse töö korral see tähendab keskkonna kaudu kõikõimalike keemiliste ühendite sattumist puurkaevudesse, moodustades tervistkahjustava “kokteili”. Sinnavõivad sattuda ka mitmesugused medikamendid ja inimeste kehadest eritatavatest E-dest koosnevad uskumatud “kokteilid”.

Teadlasena, isegi pigem inimesena on vist parem mitte laskuda Tallinna kraanivee sisu ”saladustesse”.

Mul endal on kodus kraaniveefilter , korallide-kristallide-šungiidiga joogiveekann ning teises kannus joogivee töötlemiseks struktureerimisseade, mis muudab ta geeljaks massiks – vastavalt ravitava elundi vibratsioonile,“ soovitab Erna samal ajal joogivee-pakkumist kõigile, ka külarahvale – põhjavesi on juba enne Rail Balticu rabadesse rammimist hukas. „Meie inimesed on vaatamata infomürale tegelikult teavitamata. Kuulake, palun, Nõmme Raadiot – Andro Roos ja Harry Raudvere kõnelevad seal Margus Lepaga Ühispanga loomisest, tuuleenergeetikast kui energeetilise iseseisvuse tagatisest. Eriti nauditav on Andro selge ja veenev sõnum. Ja see kõlab mingigi lootustandva kiirena ajal, mil riik on kõik sigadused andeks andbud ja nüüd palkab ökokatastroofi ennetamise asemel Savisaart ajaloonõunikuks ning omakorda nõunikke. Milline andeksandmatu raha raiskamine rahva üldise vaesuse, roostetanud-lekkivate veetorude ajastul, mil rahvas maksab vaikides kõik lekked kinni. Aga mida kujutab endast Tallinna-Maardu reovete paiskamine Paljassaare taha? Keemiapommi, kust hoovused uhuvad. kogu selle keemiarünnaku tagasi kaunitele biitšidele.

Kuna minu isal oli tsaariajal ostetud Venemaal üks lahmakas maad kirjutasingi Putinile: vahetame – teie saate palju hektareid maad, mina aga tahan vastu Eesti piiri viimise Peipsi taha. Siis on meil vähemasti üks tagala-veekogu.

1960ndatel käisime teadlastega maapõue uuringutel-kaitsel viimse kui talukaevugi läbi – nüüd tullakse vassitud eesmärkidel Rail Balticuga. Kui me Peipsit endale ei saa, päästab meid hüdrogeoloogilisest katastroofist vaid ime – kui seegi.“

Tosin aastat teadvustamist

Triin Anette Kaasik, keda vanaia hellitavalt Trinetteks kutsus, on 12 aastat juhtinud Estiko kontserni kilepakenditehast, millesuguse kõrgtehnoloogiline keskkonnasäästlik aparatuur ja tehnoloogia on Euroopa tipptasemel. Keskkonnasäästlik rahvusvahelisele turule töötav kõrgtehnoloogiline tootmine sobib Eestile. Oleme oma tootmiskultuuriga ja toorme mitmeringilise lõpunikasutamisega Euroopa tipptasemel. Täna enam ei pea lapsevanemad võsukesi sellega hirmutama, et see kes ei õpi, läheb vabrikusse tööle. Plastari masinatega, mille vahel graanulitest kileks kulgev nafta liigub igal etapil nähtavalt, nagu Pompidou katedraalis, töötab tänaseks mitmeid Põhjala professionaale ning tsehhid on puhtad-helged-soojad – ei jälgegi nõuka aja reaaliast.

Tehast madalseisust välja juhtima palkas kontserni boss Neinar Seli proua Kaasiku Sangarist, kus ta varem oma majandusalast kõrgharidust rakendas. Kolme lapse ema, kes tööstusest puhta ja tubase töökoha on loonud, tegi algusaastatel öiseid üllatusvisiite – et ööpäevaringselt töötavate masinate teenindajatest välja juurida ettekujutus, et öösiti võib napsitada. Nüüd ei tule keegi enam selle pealegi – mustrid on muudetud.

Kileliinide kuninganna, kes algusaastatel kontrollis töötajaid ka üllatus-ööbikuna, käib tsehhides nüüd vaid päeval, kõnetab töötajaid epitsentris – mitte ei kutsu neid kabinetti vaibale – ning suur osa töökeelest on inglise, sest nii mitmedki töötajad ja tellimused on rahvusvahelised.

„Kenasid pildilisi toiduainepakendeid Eesti ja naaberriikide klientidele teeme virgin-graanulitest – nafta kräkkimise esimese ringi kõrvalproduktist. Nii tootmisjäägid kui taaskasutuskile läheb meil regranulaatorisse ja sealt puhutakse masinate abiga välja ehituskiled ja prügikotid. Mitmekordse taaskasutuse lõpplahendus peaks olema kiletoodete põletamine kombi-jaamades energia saamiseks, mitte vaba loodusesse laskmine,“ arutleb Triin Anette. „Biolagunev kile, mida mõned pealiskaudse mõtlemisega rohemeelikud ka praegu parimaks peavad, tekitas ka minus alguses vaimustust. Ent tootmise sees olles tean, et asi ei ole nii kaunis kui tundub. Esiteks tekitab biolaguneva kile tootmine kaks korda suurema ökoloogilise jalajälje – tema saamiseks sõidetakse traktoritega toormepõldudel rohkem naftat maha kui tavakile jaoks tarvis. Põldusid vajatakse rahvastiku arvu kasvades üha juurde – ja toidutootmine kipub õlitööstusega põldudel konkureerima. Kolmandaks laseb turundusrahvas selle biolaguneva kile peale ikkagi tarbijale hinge pugevad, aga paraku keemilised värvipildid trükkida. Kile ise võib looduses laguneda, aga värvimass imbub ju huumusesse ja läbi pinnase põhjavette, kus ta võib suures koguses ohtlik olla. Üksiku pakendi lagunemisel ei juhtu ilmselt midagi, suuremad kogused ühes ja samas kohas aga on reaalselt ohtlikud. Kujuteldamatud ühendid ettearvamatute reaktsioonidega, mis panevad inimese ja teiste loomade-taimede toimetuleku loodusliku valikuga tõsiselt proovile.

Olen seda meelt, et see, mis on loodusest võetud ja inimtarbeks loodud, tuleb lõpuni tarbida, mitte pseudo-ökol kombel loodusesse tagasi saata. Ka teadlik maailm on seda meelt – prügi ja jäätmed on saamas järjest suuremaks äriks, mis pakub aina arvukamale osale inimkonnast tänuväärselt massilist käsitööd. Kui praegu kipuvad nii araabia kui aasia maade inimesed ennast – vabandage väljendust – sitasse uputama, siis ühel hetkel peavad ju nemadki mõistma, et vanad mustrid, kus ukse taha heidetu kõdunes, enam ei toimi. See jääb – kuni kokku korjatakse ja ümber töötatakse. Edumeelsed riigid on kliimalepetega võrdväärselt panustamas kolmanda maailma harjumuste muutmiseks – kasvõi jõuga. Meil pole aega uusi mudeleid aegamööda harjutada – tuleb olla efekttiivne, aeg kipub lõppema – jõuliselt saab rutem ja planeet jääb ehk alles.“

Ka loomaemad õpetavad oma järglastele ellujäämiseks vajalikke oskusi üpris jõuliselt. Seega – kui Hiina ei lõpeta kujuteldamatut saastamist, teadlik maailm seal toodetut ei osta – ning see peaks mõjuma nagu hundiema turjaraputus kutsikale.

„Me ei saa loota ka sellele, et nafta lõpeb – leitakse aina uusi maardlaid. Nad on küll varasematest raskemini ligipääsetavad, aga külluslikud – nii et šeikide mäng jätkub. Seega tuleb üha juurde tekkiv plastik ja plekk planeedilt kokku korjata ja liigiti ümber töötada. Meie Plastaris põletame ka tootmisgaasid järelpõletis. Teistmoodi suhtumistega hüpertootjate, kasvõi Sao Paulo mürgipilvedest, mis atmosfääri kaudu meile jõuavad ja vihmaga alla sajavad, me aga globaalse vetota ei pääse,“ võrdleb Triin Anette jutte mahepõllundusest mürgivihma käes ühes supipoti nurgas pudru keetmisega. „Sama olulised kui CO2-kvoodid, peavad olema ka keskkonna risustamise kvoodid.

Pean tunnistama, et mina mõtlen globaalsetele valudele ja tervenemisvõimalustele ilmselt keskmisest inimesest sagedamini. Ka siis, kui järjekordne pseudoteadlik klient tahab biolagunevat pakendit ja me selgitame aina, et seni on uurimata, järelikult teadmata, mida sinna peale trükitud värvid pinnases tegema hakkavad. Tootjal ei peaks justkui vahet olema, mida kliendile tekitada – aga minul kui inimesel ja emal on.

Eesti vajab avalikkust, kus teadlased saavad praeguste isehakanud targutajate asemel sõna. Ning mõningane jõupoliitika, mis globaalsed saastajad veto alla paneb, on tarvilik. Paljud on kogenud, et kui me „Teeme ära“ talgute ajal – meie näiteks Ihastes oma koduümbruse ära koristame – toovad arenematud oma datšadest uue rämpsu samasse kohta. Ära koristatakse ju. Ühest küljest – hea, et toovad – vähemalt ei vea metsa alla. Teisalt – aeg on efektiivselt jõudu rakendada ja erinevad maailmad ühitada. Teadlikkuse suunal.“

Segaverelised sädeinimesed muudavad Eestimaa mustreid

Eestlased lähevad Eestist ära. Siinseid talusid, külakogukondi ning töökohti loovaid maiseid ettevõtteid käivitavad aga inimesed, kelle esivanemte üks pool on siia võõrsilt saabunud – ja kes on oma ideed-anded-oskused jõuliselt Maarjamaale kinkinud.
Emil Rutiku – muusiku ja showmehena tuntud setusaksapoolatürgi ristand – peab talu Uuri külas. On innukas Eesti Klubi liige, Rail Balticu ning teiste Eestit nõrgestavate poliit-militaar-majanduslike nähtustes kõhkleja, mõistlikute lahenduste pooldaja selle nimel, et neist tehtused ehk leedukas Vladas Radvilavitcuse sõnaleid „laristu“ ei saaks. Rutikust on kujunenud vapi-OTT – Otse Tootjalt Tarbijale värvikamaid võtmeisikuid, kes moodustab ingerlanna Sirkka Pintmani kõrval seni hajusalt asjatanud kohalike OTTide katusorganisatsiooni ning viib seda kaubamärki jõuliselt Eesti ja maailma kaubanduskaardile.
Robert Borodin on Uue Hea Ilma algusest 2012. aastal Kuusiku Altveski peremees. Tema emapoolsed esivanemad pärinevad Vigala-kandist ning hõimlased elavad pärast küüditamist Kuusikul – meremehest isa aga on Valgevene kreeklane. Tallinnas kasvanud ja haritud mees kulges läbi kinnisvaraäri Aafrikasse. Veetis 10 aastat enam Ugandas kui Eestis ning otsustas enda kui sünniaasta poolest Kuke aasta alguses ristteel seistes isamaa kasuks.
Seni on ta Altveskil välja ehitanud ühtaegu nii tarviliku kui müstilise jõetammi Vigala voogude kohale, kauni muistise võsast välja puhastanud ning endale eluruumid rajanud. Nüüd rajatakse Altveskile teater, kontsertsaal, koolituskeskus ja külalistemaja. Esimesed suvelavastused laste, proffide, hobuste ja kohalike meeste rallirekkadega toimuvad juba sel suvel.
Tuues Uganda talurahvalt siiamaile värskeid biopuhtaid puuvilju ja mahlu, seadis Borodin Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus sisse esmalt oma lao – seejärel aga kutsus ka Rutiku-Pintmani ning viiking Paavo Ränga loodava OTTide kaupluslao endale kompanjoniks. Eesti omamaise toodangu rahvani toomise ja külade elus hoidmise teemadel genereerivad nad nüüd Talukultuurikeskuse ideid õlg õla kõrval.

Uuri Emil
Omatoidu-maakodu peremees ja armastatud showmees Emil Rutiku nimetab puhtama ja ilusa Eesti eest seismist au küsimuseks neile, keda ei ehmata tõsiasi, et “illukad” ja tasku-rockefellerid on nii toidupliitika, mürkide kui Rail Balticu asjus kõik hüved üle rahva peade ära jaganud ja kasvõi elu hinnaga asjad enda kasuks otsustanud.
Setusaksapoolatürgi verd Rutiku vanaisa oli peaprokurör, setu vanaema valdas viit võõrkeelt, ratsutas, tantsis, – ning õmbles-kudus kogu perekonna rõivile. Emilil koos perega on Uuri külas ürditalu, lisaks vutid köögis ja kanad õues.
„Minu armastus on mis iganes taim – näiteks maarjaohakas mu taimepargist on parim sõprade-boheemide maksade taastaja – ning eriline kirg on seened. Otse Tootjalt Tarbijale liikumisest tuld võtma innustas otsene turuvajadus. Kui püüdsin küüslauku normaalse kilohinnaga supermarketitesse müüa, lisandus enam kui pool hinda ning lihtsast-ehtsast talutootest sai eksklusiiv-gurmee hinnaklassiga imevigur,“ muigab Emil, kes hoiab kätt Eesti elu pulsil igas üldrahvalikult olulises epitsentris. „Meie kandis on momendil kümmekond OTTi – igal pakkuda oma juurikad-värgid – mõned maale saabunud noored pered küsivad: mida vaja oleks – me kasvatame ja teeme.“
Tänu OTTide „ema“ Sirkka Pintmanni ning Naabri-liikumise liidri Paavo Ränki tööle on olemas OTT-võrgustiku kaart ja excel – kes kus mida toodab – ning see peaks maandama senise  hirmutamise-suretamise õhkkonna, kus väiketalunikud jaekettidesse ei pääse, otse-turule tulla ei söanda ning tarbija ei saa talutoitu kätte või ei usalda ega saa järjepidevusele loota. Nüüd saab. Valik on lihtne kas anda see raha ära poola või mõista oma maa ja inimeste arengu ja stabiilsuse olulisust. Ehitada või lõhkuda enada ümber.
Prantsusmaa ja teiste arenud-kogenud otse-turunduse kogemus on Emilile-Paavole-Sirkkale eeskujuks andnud panoraamsed terviklahendused – inseneridest mesinike ja pensionär-sõjaväelasest saiaküpsetajat õnnelikuks tegev ehe toode iga päev kindlalt olemas. Arenenud sõsarriikide kogemus põhineb väärtusel, et toit tuleb taludest sirgelt linlase lauale, sageli on meetodiks lihtne kastivahetus: täis kast tühja vastu – ja tuleval nädalal kohtume taas!
„Loodan väga, et aastal 2017 jõustub täiesti uus tase ja skeem – alustame selle kinnistamisega 15. aprillil Telliskivi loomelinnakus toimuva OTTide Ülestõusuga. Suur mess-mäss ja melu peaks viima selleni, et OTTide kauplusladu jääbki alaliselt Kalamaja veerde pealinlasi varustama. Esimesele Ülestõusule järgnevad läbisuvised nädalavahtuseti peetavad teema-pere-laadapäevad, mis julgustavad lisaks alalise turu kujundamisele noori peresid reaalselt maale kolima,“ usub sädemees Rutiku. „Lastega maale kolimise ees on seni seisnud küsimus: aga mida ma seal teen – kellele oma oskusi ja pühendumist müün? OTTide aktiveerumine peaks sellele küsimusele julgustava vastuse andma. Meil Eestis on nii nõukogude okupatsioonist kui uue omariikluse hookuspookustest kahjustatud põlvkonnad – kogukonna koostöö pole viimastel aastatel olnud mitte null, vaid miinustes. See aasta peaks jõudsalt tervendama neid kahtlustusi-kartusi kurbade kogemuste geeni pealt. OTT on kahepoolne tagatis ning kindel katus bürokraatia vastu, logistika lihtsustamiseks, järjepidevuse tagamiseks, eheduse garantiiks. 21. sajandi talurahvale paneb ta lisaks tagatisele samas vastutuse: panus peab meiega ühinedes olema kindel, koht tööjaotuses tagatud – kui sind pole siin, siis sind pole olemas!“
Rutiku enese jaoks ühendab OTTimine tema kui showmehe ja talumehe poolused. Telliskivi loomelinnakus sündiv kauplusladu ja nädalavahtuseti lahvatavad laadad moodustavad kokku päevajuht-moderaator Emili isikliku paketi ning kujunemas on unikaalne turismiatraktsioon.
Sel suvel kui korjeajal mängib Emil ka Kuusiku Altveskis avatud Loovuskosel etenduses „Südamesalu salavägi“ ketikoeraks aheldatud kurja hunti ja tema armastuslugu keskeakriisis Punamütsikesega. Heli Vahingu lavastatud muusikaline uus-muinasjutt võibaldab Rutikul nii showmehena kui filosoofina-ühiskonnategelasena etendustele spontaanseid päevakajalisi repliike lisades sõnumit võimendada.
„Ma tean lausa orgaaniliselt, kui oluline on sõnumi võimendamine. Näen kasvõi Rail Balticu teemaliste miitingute-üleskutsete sumbumise näitel, kui eluohtlik on meile mürauputus. Infotulv ei lase asjade olemuseni jõuda – tekkiv lootusetuse tunne kapseldab inimesed pealiskaudsuse mulli,“ mõtiskleb Emil. „Meie koolisüsteem kasvatab peale põlvkondi, kes ei oska üldistada, pähe õpitud fakte tegelikkuses rakendada ega seostada ning osutuvad tõelises elus pehmelt öeldes saamatuks. Illukas-manipulaatoritel on sellise taipamatuks õpetatud massiga lihtne mängida. Marionett-rahvas piirdub pealkirjade lugemisega ja on mugandunud padjaklubi tasandi seosteta abitusse. Sandistatud mõtlemis- ja tunnetusvõimega inimesed ei suuda vaikust kuulata ega tuleviku loomises osaleda. Kool toodab sellist rahvast juurde kahjuks – aga ainult meie ise ühiselt saame seda suunata arukama, terviklikuma ja kestlikuma poole. Ja sel toimetamisel on tänavune aasta murranguline.“
Kuusiku Altveskis partner Robert Borodini valdustes ringi vaadates oli Rutiku esimene küsimus: „Vigala jõe voogudest ise ikka elektrit teed? Kui ei, hakka kohe pihta! Tegeliku iseseisvuse ja omariikluse tekitamisega venitada enam ei saa – kuivõrd meiesugused värvilised toimivad intensiivsemalt, on toimimine ja vajadusel ka lärmamine meie ülesanne.“

Altveski Robi
Valgevene kreeka verd Robert Borodin mäletab end alates viiendast eluaastast koos emapoolse suguvõsa teiste väikeste poistega Kuusikul jooksmas. Emapoolne hõim jõudis sinna Vigalast läbi… Siberi, kuhu nad tubliduse eest küüditati.
„Tänased eidekesed mäletavad ka mind poisikesena – kui kogukonna asju arutama koguneme, siis kallistavad külakoosolekutel nagu oma last,“ on Robert tänulik, et teda kui kadunud poega tagasi tulnuna nii soojalt tervitatakse. „Täna mängin Vigala jõe kallastel Altveskit arendades üsna samamoodi – kõik tuleb ringiga tagasi. Õnneks on viimastel aegadel – pärast seda, kui 2012. aastal Altveski ostsin ja aru pidasin – vastavalt unistustele ja tellimusele moodustunud meeskond nii Loovuskose kultuurikeskuse rajamiseks kui selle seostamiseks Telliskivi loomelinnaku talukultuurikeskusega.“
Veskihärra Borodin sündis Tallinnas ja kasvas Mustamäe korteri poisina. Tema isa – valgevene kreeklane – tuli siia merekooli ja võttis naise. Robert õppis TPIs rakendusliku kõrgharidusena tööstuse automatiseerimist. Ja tänab õnne, et nõukogude lapsepõlv on meile kätte õpetanud tööriistad ja -oskused, millega igas olukorras ellu jääda ja hakkama saada.
„Mu esimese nooruse ajal tundus ärimaailm ehk liigagi põnev – kinnisvaraäri viis mu üsna Luige-lennu kõrgustesse ning mulle 30aastasena sündinud kaksikud sõtsid beebidena jeebi tagaistmel, kui kinnnituid müümas käisin,“ naerab Borodin, kelle 18aastased poeg ja tütar saavad tänavu suvel tegusat koosloomet isaga Altveski laste- ja loovuslaagrite, etenduste ja kontsertide juures. „Etenduse „Südamesalu salavägi“ sünni juures olen olnud selle esimestest hetkedest. Mina märkasin mõistagi juba vesiveskit ostes, et heinamaa keskel olev isetekkeline kuusering aseteseb südamekujuliselt. Šamaan Evald Piirisild pühitses selle verevalamiseta-vägivallata maalapiks siin paljukannatanud Eestimaal. Kirjanik ja teatrirahvas laadis uue aja muinasjutu mu silma all otse taevast alla – põrand pabereid täis, sündmused ja laulud robinal sinna jäädvustumas… Salaväeloos ei saa muinasjututegelased vabalt oma muinasjutulist unistust elada, sest keskeakriisis Punamütsike ei lase.
Küll aga on see ülijõuliselt käivitunud suvelavastus lasknud mu ümber tekkida imetlusväärsetel uutel sõpradel. Heli Vahing lavastab, Paul Neitsov teeb muusikalise kujunduse, Brigita Muruta laulab, mitukümmend last mängivad kõrvuti Emil Rutiku ja teiste täiskasvanutega – mina siis ehitan-haljastan. Nii sünnibki kogukonna teenistuses Loovuskosk.“
Elu lavastas eelmisel perioodil Roberti enese läbi masu Ugandasse. Kinnisvaramulli lõhkemine paiskas kahemeetrise mehe Aafrikasse kaevandustega tegelema. Tema sõnul oli 10 aastat koloniseerimata riigis, kus valgeid armastatakse, üsna harmooniline ja õpetlik aeg.
„Suure valge massana õppisin heaperemehelikkust ja sellega arvestamist, et alluvatele saab ette anda ühe mõtte korraga. Seda tänulikum oskan olla, et eestimaises kogukonnas võib rööbiti mitut mõtet, tervikpilti ja suurt plaani teekaaslastega jagada.
Olin Ugandas üsna tihedalt nii kohaliku kogukonna kui kogudusega seotud – ehkki pakuti, ma ei võtnud siiski vastu lehma-ekvivalendiga naisi, keda mul võiks sealsete seaduste järgi üsna mitu olla,“ naerab tänane veskimees. „Võtsin vastu koostöö, mis kannab nüüdseks OTTide liikumisega külgnevat nime „Tervist, Aafrika!“ Toon Uganda taludest värskeid puuvilju, mis jõuavad ideaalis ööpäevaga Eestisse. Lisaks naturaalmahlad ja kuivatatud puuviljad. Loome Eesti ja Aafrika talurahva puhtale toodangule õiglast ja loogilist turgu Telliskivi loomelinnakus.“
Altveski Loovuskosele saab Borodin teatri-kontserdisaali-koolituskeskuse luua tänu sellele, et enne selle endaleostmist jõudsid eelmiste ajastute mentaliteedid iidse vesiveski mitut ringi tühjendada. Pole halba heata – kui senist sisseseadet poleks laiali tassitud, lubanuks muinsuskaitse sinna vaid muuseumi rajada.
„Hiidhoone ühes tiivas on mu oma kodu – pelgupaik ja keskendumiskoht. Kohe, kui siia tulin, armusin sellesse vanadaamisse – nii ma Altveski hinge tajun – ja jäin. Lõplik otsus nüüd ja kohe ehitama ja etendusi-laagreid korraldama hakata lahvatas Kuke-aasta saabudes,“ on imposantne kreekajuurne küla-arendaja ka ise mõnevõrra üllatunud. „Hämmastaval kombel mängin suvelavastuses kõrvuti Rutikuga ka ise – täiesti uus kogemus – aga mis siis ikka, olen ammutanud elu lavastamises Emililt ideid ja kirge. Mul on meie meeskonnale pakkuda numbrid ja argumendid. Olen veendunud, et Südamesalu salavägi on armastus – Eestimaa vastu. Armastus aga on TEGU.“

Sirkka Pintmann
Poolenisti ingerlanna, Vaga talu perenaine, ühenduste Ehtne Talutoit ja OTT käivitaja, oma jahvatatud söödipõllu-toidulisandiga 2017 aasta Ajujahil 30 parima seas:

„Tulin aastal 2008 oma vanaema koju  Kahala järve ääres, neljas vänts kaenlas.  Viies titt tuli 2012, kui põrandad olid vanale majale alla saanud aga katusega asjad veel venisid.

Vanaema talust ongi meie olulisim toode nõgesejahu – söödimaa umbrohu pulber – ja ka ravimtaimed, mida kõrvuti nõgesemeega turundame. Nõgest hangime talunikelt üle Eesti. Ajujahil jõudsime 30 parima sekka,  seal on  meie kooskond just selle jahvatatud toidulisandiga, mis on sisuliselt Eesti oma spirulina. Muhu pagarid küpsetavad Telliskivi loomelinnaku juures asuvas pagariäris seda leivasse ja inimeste teadlikkus kasvab.

2009. aastal sai üsna isetekkeliselt loodud OTT – Otse Tootjalt Tarbijale. See ehtsa talutoidu inimesteni toomise idee sündis kodanikualgatusena, riigi toetuseta –  oleme riigi poolt kohanud haigutavaid daame-ametnikke, kes ütlevad igati lihtsa ja loogilise, liiatigi mujal maailmas läbiproovitud idee peale: pole sobivat meedet.

Toona,  seitsekond aastat tagasi käisime sõbrannaga Prantsusmaal tutvumas AMAP-maailmaga – see on neil 20 aastat vanem, meie OTTi analoog, väga jõuliselt-töökindlalt sisse töötatud ja ainumõeldavaks kujunenud kogukonna varustamise mudel mahetoiduga. OTT-nimi tuli meil pähe lennukis, tagasiteel. Edasistel aastatel loodud 15 kohalikust OTTist hargnev arvukas võrgustik on ellu kutsutud algatajate oma vahendite ja ajaga, mitte europappi pööritades ega konverentsiturismi harrastades.

Vaikuse katkestamine matustel on kõige täpsem kujund, mis mulle meie kodanikualgatust kirjeldades heiastub. Kõik on alati teadnud, et läbi jaekettide müübimine on talurahvale keeruline, et mitte öelda võimatu – meie siis otsustasime matusemeeleolud ja vaikuse katkestada ja olukorra ära pulmadeks pöörata.

Meie enese ettevõtmisega läheb tänavu nüüd siis tõsiseks tootmiseks. Nõgese kõrval saavad väärtuslikuks tooraineks  teisedki umbrohud- naat ja malts. Ma ise olen meie 3 osanikuga ettevõttes Vaga Aed loovkoosolekute pealik ja tootearendaja. Vaga talu kaubamärk on Nõid – üks meie armastatud tooteid on näiteks külmkuivatatud elus juuretisebakter.

Mul endal on ettevõtlusele baasiks Usuteaduste Instituudi ja Estonian Business Schooli haridus ning kõrval mees, kelle kvaliteet-kiirtoidukett avas just Tallinnas Suur-Karjas uue koha.“

Püramiidide küla Margus Aru „Nora“ Täheväravast

Püramiidide küla rajanud ja seal kesk teiste dimensioonide ja tsivilisatsioonide energiat ning kujutisi elav kunstnik Margus Aru on kirjutanud raamatu meist.

„Nora“ on Lugu igas eas lastele. Nii 9- kui 90aastastele. Eriti neile, kelles nende sisemine laps veel veidigi hingitseb. Oleme harjunud tsiteerima ja aduma Exupery „Väikese Printsi“ müstikat – Nora-lugu on sama hingelindude parve kuldmuna.

See on peegel meie endi ees – kuidas me oma vanemate vastu põrgates lukku läksime, mil moel seetõttu ei ennast ega oma lapsi tõeliselt ei taju ning kuidas meie lapsed saabuvad meid õpetama. Kui lukustumise juhtum on eriti sügav, tulevad lastele teiste dimensioonide-tsivilisatsioonide sõbrad appi.

See on lisaks väga haaravale lugemisvarale ka lootustandev filmistsenaarium – Tähevärava Aru ongi filmilooja samuti – ning selles Loos leiduvad laulusõnad, millele komponeeritud meloodia on ühtaegu teel nii raadiojaamadesse kui filmi tunnusmeloodiaks. Stsenaarium ongi valmis ja linale laotumise rahastus-tootmisjärgus.

Kirjatöö haaravus mõjus mulle-humanitaarlasele kahtpidi trööstivalt. Ühest küljest ei suuda ma juba mõnda aega lugeda ühtki muud teksti kui neid, mida peab. Teisalt ei saanud mu 10aastast tütart Indirat selle teksti seest enam kätte, ehkki kohustusliku kirjandusega on asjad… kohustuslikud – seda Lugu neelas tüdruk nagu vett või õhku. Ning lõppu jõudes hõiskas: „See tulnukaspoiss oli ju täpselt selline, nagu meie kodus nii sageli liiguvad – pikk-peenike-suurepealine. Ma olen täpselt selliseid nii sageli joonistanud ju!“

On.

Meie varasemate põlvede kirjanikud-kunstnikud on samuti püüdnud mängida mõttega, et Keegi on läheduses. Kui on mõte, siis järelikult ongi. Mõttesse ei tule midagi-kedagi, keda pole. Ka kujutlus ja unistus on tegelikkus. Ning see tegelikkuseks unistatud tasand on Margusel arendatud lõpuni ja veel kaugemalegi.

Eno Raud ja Edgar Valter jäid oma suurte-laste-müsteeriumiga „Lugu lendavate taldrikutega“ poolele teele ning pöördusid siis kohmetult tagasi – ah, nali-nali… Sest ajad olid üle-eelmised. Meistrite tandem teadis, mida öelda tahab – ent ei saanud. Margus saab.

Ta jutustab just sellisest kenade keskklassi kodanlaste perest, kelle peal väidetakse seisvat riiklikku jätkusuutlikkust, keda kadestatakse, kellesugustega on kaetud ka teiste nn arenenud riikide eeslinnad ja eramurajoonid ning linlikku elulaadi harrastavad küladki.

Edukas isa nutab ja töötab, et kahelapselist peret üleval pidada. Õieti ei nuta ka – ta ise läks nii õrnas eas lukku oma isa käes, kes läks lukku oma isa käes, kes läks lukku oma… ja nii edasi. Õieti tagasi. Isa ei mäleta. Mida ei mäleta, seda ei luba. Keelud ja kalkus lukustavad veel enam, kuni…

Kristlikult religioosne ema on vargsi oma esimesse armastusse kinni jäänud. Lisaks õilmitseb teoses Tammsaare „Tõest ja õigusest“ pärit Andrese-Krõõda-Pearu igihalja armastusekolmnurga taimekene. Naabrimees-lihtsake põhjustab katastroof-haaval teadmatult-tahtmatult ühe koorumise ja avanemise teise järel. Andku taevas, et liiga paljud pered ei peaks Algallikaga ühenduse taastumiseks nii koletuid tragöödiaid läbi elama.

Margus on oma kirjasõnaga teinud tänuväärse töö teiste dimensioonide-tsivilisatsioonide olemuse määratlemisel. Tulnukaspoiss kehastub Maale tänu Nora tungivale kutsele. Ta õpetab sügavas leinas avatud ja tundliku tüdruku telepaatiliselt tajuma-suhtlema. Annab tema emale ja isale võimaluse end lahti ja välja elada – sest tulnukaspoisil on võime võtta just selle isiku kuju, kellele inimesel on hetkel kõige olulisemad sõnumid välja sosistada või karjuda.

Tulnukaspoiss õpetab 12aastast piigat tundeid läbima, keskenduma ja oma valguskeha juhtima. Viimasel-hetkel-põletav-põneval piiril. Tõeline sõber näitab vääritimõistmiste ja asjade selgesse harmooniasse arenemise võimalusi. Ning eriti kauni kingitusena tutvustab ta enne Koju lahkumist Norale paralleelmaailmu – siinsamas meie kolmedimensioonilisega ülestikku-rööbiti pulseerivaid kauneid reaalsusi.

Püramiidide külast voogab seega meie lugemislauale paljukihiline tegelikkuste süsteem. On see kalk ja formaalne, mida katkised inimesed kuulekalt harrastavad, seejuures ennast ja lapsi veel rohkem lõhkudes. On unistavas teadvuses loodav. On peen paljudimensiooniline paralleelmaailm. Ja nii Linnuteel kui kaugemal Universumis pulseerivad ilmad ja olevused loendamatutel planeetidel.

Nukker on, kui justkui-haritud teekaaslased lukustunuina itsitavad „tulnukajuttude“ peale, mis tegelikult pole tulnukajutud. Margus Aru püramiidide küla on peetud pelgaks äriplaaniks. Saara Soone talu üheshingamist Siriuse ja Tagapäikesemaa tsivilisatsioonidega käiakse siin tseremooniatel kogemas – aga eemalt ikkagi itsitatakse. Mida ei tunta, kardetakse.

Marguse justkui-laste-raamat on ses mõttes hindamatu teene meile kõigile, kes me Teiste ligiolekut tajume ja vahendame. Teene on ta ka ses mõttes, et tuletab meelde, kui oluline on kalgi-formaalse pealispinna alla pugeda, et uuesti ennast, oma sisemist last ning kõiki ja kõike Armastama terveneda. See raamat loob ühendust. Nii inimeste omavahelise eraldatuse kui universumist äralõigatuse leevendamise palsamina mõjub see seikluslugu.

Olen veendunud, et ainuüksi „Nora“ kaasakogemine hoiab nii mõnegi õnnetuse ära – avatud südamega lugemine aitab avarduda ilma haiguste ja kaotusteta. Toimib nagu sõbralik äratus.

A’How! Namaste! Shalom! Päikest…

Läheneva kevadkünni eel on kohane ja kujundlik jutustada inimestest, kes on kogu teadliku elu vastutuult kündnud ning terved maailmad loonud vaatamata ministrite vahetumistele, büroode ja ametnike korraldatud kaosele ja näilisele võimatusele. Kaspar Järvala on viinud Eesti künnikultuuri maailma tippu. Merike Ivask on erivajadusega lapse kõrval loonud võimsa ilumaailma. Harry Raudvere seisab Eesti energeetilise, logistilise ja tõeliselt omariikliku iseseisvuse eest kõigil alustasanditel ning ei aja habet maha enne, kui tegelik Riik koos õigluse ja arengueeldustega loodud.

Kaspar Järvala kiirustab aeglaselt ja künnab end killustamata

Kui Eesti künnivõistlustele rahvusvahelisi kohtunikke ei tule, siis Kaspar Järvala omanimelise künniklubiga neil enam ei osale – selline jõuline mustrimuutja on ta, kui õiglus jutuks.

Kui talle öelda, et oleme temaga samadel künnivõistlustel osalenud, nendib ta pisut irooniliselt, aga see-eest kujundlikult, et kündsime erinevates põllu otstes – üks professionaali, õieti lausa fanaatikuna, teine tuntud inimesena, kes künnipäevadele kuulsust pidi tooma. Nüüdseks on künnivõistlused juba nii harjumuspärane nähtus, nagu mõni loodusjõud.

„See ei tohi harjumuseks kujuneda, et kohtunikud on vaid kohalikud mehed, kes mõõdavad võistlusvagusid selle järgi, kes on sõbram Nendel meestel ei ole maailma meistrivõistlustel saadud kohtunike kogemusi. Traktori najal kõikuv hindaja jätab mu rahumeeli oma subjektiivse soosiku järel teiseks – ja mul jääb alusetult MM-ile minemata,“ kirjeldab Kaspar, millised mustrid peavad muutuma. „Minu jaoks on künnivõistlused ja põllumasinad olemise telg, nii et ma ei saa sellist asja kergelt võtta.

On olnud eluperioode, mil olen end mitmete harrastuste ja pühendumiste vahel killustanud – tänaseks on iga selline, et tuleb keskenduda, tulemused saavad siis paremad.“

Kaspar võitis omal algatusel Šotimaale võistlema minnes Euroopa meistrivõistlustel külalisklassi – edukas on olnud ka Venemaal ja üldse kõikjal, kuhu on oma unikaalse traktoriga koos rännanud. Tänu sellele, et mees läks aastate eest Šotimaale, tutvus ta Niel M. Godsmaniga, kes on tema sõnul Eesti künni- ja üldse põllumajanduskultuuri heaks uskumatult palju teinud. Sinnamaale välja, et on investeerinud Koeru lüpsifarmi, kus varem hobustega sõnnikut välja veeti, 9 miljonit. Ta on viinud arvukalt noori Eesti mehi Šotimaale põllumajandamise kultuuri õppima. Üle 80aastase eluterve vanahärra Eesti-armastust on mõistagi süvendanud see, et mitmed eestlased on talle lähedaseks saanud.

Ning Kaspar sai temalt vana muheda traktori. Selle on Järvala oma kätega stiilselt korda kõbinud – viimse pisiasjani. Ja abistajate nimedega katnud, nagu tedremuna. Abilisi oli vaja siis, kui künnimeistrite MM toimus Uus-Meremaal.

„Minu unistus oli just Uus-Meremaale minna. Aga see oli mõistagi kohutavalt kulukas. Mina läksin lennukiga, traktor laevaga – ja tuli nii kaua, et ma ei jõudnud kohapeal enne maailmavõistlusi harjutadagi,“ meenutab mees, kelle kõik välisreisid on olnud nii uskumatute viperuste ja seiklustega, et eluaegne sõber Heino Laiapea kavatseb neist raamatu kirjutada. „Järgmine MM on Senegalis… Eestlaste sinnapääsemine ei olene mitte ainult sellest, kas ja kui edukalt kohalikel võistlustel osalen, vaid ka sellest, kes ja millise suhtumisega on minister.“

Niel M. Godsman on Šotimaal sellise suhtumisega, et tuleb aprillis taas Eestisse – vaatama, kuidas läheb tema farmil, Eesti kündjatel ning eriti Kasparil. Väärikas šotlane on veendunud, et kui üldse keegi, siis just Kaspar suudab konteineriga enda ja kompanjon Priid traktorid Aafrikasse viia ja maailma parimal tasemel künda. Ühtlasi on vanahärra just tänu Kasparile valmis ka järgmisi Eesti poisse oma kodumaal koolitama ja võõrustama.

Sünnikülas Sooalustel elava Kaspari trotslik edasipüüdlikkus on ta enda sõnul tingitud kunagisest järjepidevast koolikiusamisest. Oli õpetajaid, kes talle päevast päeva kinnitasid, et ta pole keegi ega jõua kuhugi. Hurjutatud Kaspar aga otsustas isa kõrval lapsest saadik õpitud oskusi rakendada just kodukandis, mitte kusagil mujal.

Seepärast on Järvala põllumajandusmasinaid müüv ja teenindav firma Rodnas just Kehtnas. Mis on teatavasti väikese Eesti pisikese linnakese Rapla taga üsna keset ei-kuskit.

„Mina elasin oma hingevalu välja tulemusi saavutades – ratsasport, ralli… Ja nüüd on meil siin Kehtnas väga suurte põllumasinate firma,“ on Kaspar rahul, et keeras hingevalu kibestumise asemel sõna otseses mõttes suurteks saavutusteks. Rodnas OÜ on 202. aasta mu isaga koos loodud ettevõte, mis on järjest laienenud. Alustasime kahekesi, nüüd on meid 14. Ostsime 1990ndate lõpus tühjaks jäänud tootmishoone, mis oli ikka kohe erakordselt räämas. Täna on töökoja juures kontor, mis on minu põhiline kodu.“

Kaspari kaasa Maret Salumäe on mehe kõrval olnud Kehtna MTK-s õppimisest saadik ning töötab Rodnases raamatupidajana. Ta tunnistab, et varasematel eluperioodidel oli tõelisest alfaisasest mees tõepoolest igal pool mujal rohkem kui kodus. Päeval tööl, õhtul-öösel garaažis – ja nädalavahetuseti rallil. Naine harjus ise kõigega hakkama saama ja nüüd, mil mees on otsustavalt rohkem kodus, on probleem sama, mis Soomes töötavatel meestel – kodus tuleb ennast üha uuesti kehtestada.

„Kaspar on väga tugev. Tema mehisuse tunnus on, et ta julgeb nõu küsida, oskab tööjaotust korraldada ja täiesti utoopiliste ideedega meile kontorisse tulles saavutab selle, et kõik õnnestubki. Enamus Kaspari hulle ideid toimivad!“ teab Maret kõige lähemalt, kui haavatav võib olla riskijulge, kaugeltki mitte kerge iseloomuga jõuline ürgmees. „Isiklikus plaanis pole me täna enam kaugeltki need, kes ligi 20 aasta eest kohtudes. Oleme kokkupõrgete hinnaga, tõusude-mõõnade sinusoidi pidi arenenud täiesti teisteks inimesteks.

Olime väga lähedased Kaspari mõne aja eest lahkunud emaga – alati, kui ühest eluperioodist teise arenedes raske aeg on, meenutan teda. Ja tean, et nii erakordse mehe kõrval elamine ei saagi lihtne olla. Kõigel on hind.“

Kontori all, kus Maret ja Kaspar töötavad, on ulmelisi imesid tegeva meeskonna jaoks saun, kus 13 töötajat lisaks pesemisele ka maailma parandavad.

„Juhtub, et mõni mees tahab minust veel kiiremini kiirustada. Olen jõudnud kogeda, et sihile jõudmiseks tuleb ikka tõesti ja alati mitmeid ja mitmeid aastaid ränka tööd teha.

Töömees võib oma palganumbrist arvata, mida iganes – tõus tuleb ikka aegamööda.

Suurelt mõeldes ei tohi reaalsustaju kaotada,“ manitseb Järvala nii ennast kui meeskonda, kes kõik tema sõgedaimadki ideed tasa ja targu ellu viivad.

Suur on Rodnase töökojas ja õuel sõna otseses mõttes kõik. Kanadast toodud eeder on lahmakas nagu ufo – ülimalt paljut peent tehnikat täis. Selle ilmaime maaletoomise stardiriba oli kümme aastat pikk. See-eest tellivad neid super-eedreid nüüd Rodnaselt ka konkurendid.

„Talvel hooldame-parandame – ja püüame toime tulla tõsiasjaga, et kui kirjutame arveid välja 60 tuhande eest, siis laekumisi tuleb kõigepealt 500 euro eest… Eesti põllumajandus! Palgamaksja asi see pole, et põllumajanduses on kõik pikaldane ja ettearvamatu. Oleneme toetustest. Piimahind on teatavasti alla omahinna – absurd! Viljakasvatajaid omakorda kiusavad väga vihmased ja jahedad suved, mille puhul pole saagikusest suurt midagi rääkida.

Aga tasapisi tulevad laekumised ja kõik loksub paika,“ kirjeldab Kaspar, kes on ka ise paika loksunud. „Et ennast tõeliselt teostada ja tõestada, tuleb valida üks kindel vagu, millele keskenduda ja mille ajamises oled siis tõesti parim.“

Merike Ivask leiab üha uued nišid

Rakvere tüdruk Merike on nüüd juba 30 aastat kodulinnast ära olnud – tema kannapöörded, mustrimuutmised ja üha uute niššide leidmised on aga tema kolmest lapsest nii otseselt kui kaudselt inspireeritud.

„Kui su 17aastane tütar kasutab laialt ja volilt su ülihinnalist kosmeetikat, mis on mõeldud küpses eas nahale, ei hakka sa pikalt õiendama-seletama, vaid asud ka soodsamat noortesarja maale tooma,“ naerab naiselikult jõuline ja karastunult eluterve kosmetoloog.

Eesti Esimese Erakosmeetikakooli – CIDESCO kooli asutaja ja omanik tahtis juba päris noorukesena kosmeetikuks saada. Toona oli see väga keeruline – nappidele kohtadele olid pikad järjekorrad, õppimine kestis mitu aastat ja materjale, mille järgi omal käel õppida, polnud.

Meditsiinikooli astudes sai alles mõne aja pärast kosmetoloogiale spetsialiseeruda – aga siis saadi endale mentoriteks ka sellised elavad legendid, nagu Junori esiemad. Auväärt Inna Tarmak käib praegugi mõnikord Merikese kooli-stuudiot-salongi oma visiitidega austamas.

„Pärast kooli lõpetamist asutasin kodulinna Rakverre kabineti – ühte keldrisse, nagu tookord mäletatavasti kõik head ja edulised asjad põrandaall olid. Harjutasin seal usinasti käelist tegevust ja nokkisin ninasid – kui avastasin ühe Soome erakooli kuulutuse. Sellele järgnemine oli ulme, aga ometi pääsesin ma hulljulgelt ja uskumatul kombel põmm-põmm-tehnikas Soome,“ meenutab Merike oma söakust 1989. aastal, laulva revolutsiooni aegu. „See oli erakool. See maksis palju – laenasin – ja teenisin oma kabinetis praktiseerides tagasi. Lisaks oli tollal vaja pikka viisat. Passi liikumine Soome politseis oli aeglane ja närvesööv – kui selle kord sealt välja võtsid, et koju sõita, sattusid taas järjekorra lõppu. Ja üsna rassistlike suhtumiste ohvriks – mis sa seal Viros nii tihti käid, otsusta ära, kas jääd või lähed.

Kooli astudes pidin psühholoogiga vaatamata olematule keeleoskusele ladusat ja veenvat vestlust arendama – aasta möödudes ei saanud kliendid enam arugi, et ma soomlane pole. Põhjus, miks mind nii ulmelisel moel kooli vastu võeti, oli kooli ambitsioonikus – ehkki eestlane, olin siiski välismaalane ning erakoolil oli vaja rahvusvahelist tasapinda.“

Merikesel oli kooli kõrval Eestis pillimehest mees, kellega suhe sai Soome ja Rakvere kabineti vahel jagatud naiselt kaheaastase katseaja. Ta ise elas väikeses üürikorteris, koges toona veel eestlaste kohalolekuga harjumata soomlaste üsna jõulist tõredust. Kui talle tehti ettepanek tööle jääda, valis tema pulmad mehega. Toonane pillimees, kes on veerand sajandit väeka naise kiiluvees brändide maaletoojana sõudnud, loovutas mustreid muutva Merikese Pärnu maantee kooli-stuudio endakäes olnud ruumi uuteks väljakutseteks. Uude aastasse astus vapper naine grimmi-kehamaalingute suuna väljaarendamise tuules ning ehitas välja presentatsioonide-demonstratsioonide saali.

„Alati just pärast seda, kui olen ennast üle koormates olnud läbipõlemisele lähedal, olen midagi uut ja tulevikulist loonud. Soomes kooli lõpetades olin nii läbi põlenud, et ei läinud lõpupeolegi – kohe, kui diplom käes, lennutasin konteineri asjadega laevale ja tulin sõna otseses mõttes jooksuga koju,“ meenutab naine, kellel on hiljem nii erialastel kui meditsiinilistel asjaoludel olnud ohtrasti põhjust mööda erinevaid riike rännata – ja mitte kuhugi alaliselt jääda tahta.

Üks valusalt oluline reisimise põhjus on see, et Merikese kolmest lapsest noorim, 12aastane poeg on sügava liikumispuudega. Asjatundjad Brasiilia sensitiividest kogu maailma teadlasteni on tänaseks kindlaks teinud, et poisil on ainulaadne geeniviga. See – maailmas väga haruldane – rike tekib, kui mõlemal vanemal on soodumus. Kaks last sündisid tervena, kolmas valis rikke.

„Olen oma poega jälgides imetlenud, kui erakordne empaatia, rahu ja armastus temas kätkeb. Ta rahustab ja maandab mind iga elujuhtumi puhul maailma kõigist inimestest kõige tundlikumalt. Ja ta on otsustanud kokaks saada. Veel enam, tulevane kokk Marko unistab oma restoranist. Ja selle loodetav käivitamine toob ilmselgelt kannapöörde ja mustimuutuse ka minu ellu,“ teab naine, kelle hallata on praegu – 800 ruutmeetrit oma kuningriiki, maaletoodavad tooted, õpilased, kindel klientuur – kellest mõnede stammkundede hooldamisel hoiab ka Merike ise käed töös ja harjumuses.

„Selja taga on mul elu rängimad ajad – kahe aastaga suri neli minu lähedasimat meest – kõik Kaalude tähtkujust. Neljade matuste vahel oli kolm mastaapset üritust – paljulapseliste pidu, mu enese juubel, organisatsioonide koolitus. Otse loomulikult juhtus nii, et pojale tehtud seljaajuvedeliku uuringu järgne haav hakkas lekkima. Kui poeg oli elule võidetud, võtsin pärast 22 aastat mitmekihilist hoo ja hoobi vaheta rassimist puhkuse.

Siia kooli jäi tegutsema 14 isetoimivat naist, mina püüdsin oma nina siia üldse mitte pista – siis on teada, et sukeldud töösse.“

Tänaseks pole Merikese kool enam õppekeskne – brändide maaletoomine ja grimmi-kehamaalingute suuna juurutamine täiendab senist koolitus- ja praktikakeskuse staatust, kuivõrd sellega on vahepealsetel hämmastavatel ministriaegadel juhtunud pehmelt öeldes kollaps.

„Need koolitusturu kataklüsmid juhtusid tänu uuele seadusele, mis kutsus turgu solkima lühiajalised koolitused kohapeal, suvalised tunnistused ja kontrollimatu taseme. Seda arutut liberaliseerimist põhjendati toona sedasi, et küll turg paneb kõik ametid paika. Nõnda siis enam polegi ei praktikakeskust ega õpetajaid ,“ on Merike oma elutöö seisundist tänasel „turul“ nördinud. „Olen veendunud, et kosmetoloogi hariduspagasis peab olema rakenduslik baas, poolteist aastat käelist tegevust, eksamid.

Nüüd ehk muutub olukord, kus seaduse muutmise seaduse muutmise seadust muudetakse aastaid ning seni võhiklikud ametnikud kontrollivad ei-tea-keda-ei-tea-kuidas-ja-miks. Mul on sellepärast suured lootused, et pärast 9 aastat on jälle Mailis Reps tagasi meie minister. Eelmisel ministriks oleku ajal pani tema meid tundma tõelise koolina.

Vaevalt ta kuuenda tita sündides lapsepuhkusele jääb. Seni pole ju kunagi jäänud.“

Merike pole ka kunagi mitte ainult lapse-, ka mitte sünnituspuhkusel olnud. Esimese lapsega kohanes emastaatusega kolm nädalat. Teisega ei ühtki päeva – kusjuures teekaaslased ei teadnudki, et kaunis naine taas lapse saab. Kolmanda lapsega lubas ta endale neli vaba päeva. Ka keisrilõiked pole teda rivist välja löönud – sama päeva õhtul jalul, järgmisel päeval palub koju.

Merike usaldab loodust. Ja usub endasse. Tema arstikstahtmine, mis tal meditsiinikooli astudes mõnda aega oli, lõppes praktikaga tuberkuloosikliinikus. Noor meditsiiniõpilanna nägi pealt kopsu operatsiooni – ise tahtis näha, aga sellega ei arvestanud, et vähist näritud kops nii äkki ja karmilt rinnakorvist kandikule lärtsatab. Opereeritud üsna noorel mehel vallandus operatsiooni järel verejooks ning kui õmblus pärast ekslikke elustamisvõtteid uuesti lahti tõmmati, oli kogu palat ja ümbritsejad üleni verd täis. Vähihaige oli tahtnud jõuluks koju – ja saigi… Merikest hämmastas arstide ükskõiksus. Just selle surivoodi juures otsustas neiu, et tema mistahes juhtumitel ennast kalestada ei lase.

„Sellest ongi tingitud ka praegune uus täiendav suund jumestuse-grimmi-kehamaalingute loomisele Kryolani grimmibrändi baasilt koos teatrite-telekanalite-kinostuudiote rahvaga. Mis puutub Maria Gallandi brändi maaletoomisse, siis siin on pisut tegemist ka nimemaagiaga – minu tütregi nimi on Callase järgi Maria ning esimene poeg sai Mario Lanza järgi nime,“ arutleb naine, kes tõi oma kooli-stuudio uude aastasse ümberehitatu-värskendatu-täiendatuna. „Minu päevakava ja elukorralduse määrab suuresti Marko. Ta käib tavakoolis – kus temasse suhtutakse väga toetavalt ja soojalt. Ent kuna me elame mere ääres metsas, tuleb teda koolist koju sõidutada. Olen seadnud nii, et Pärnu maanteel kohapeal olen hommikupoolikuti – pärast lõunat, kui tulevane restoraniomanik koju sõidutatud, teen arvutitööd. Olen valmis elu ja laste esitatud väljakutseteks – ja tänulik neile kõige eest. Meeskonna ees olen täpselt samavõrd tänulik. Tänulikkuse pealt on kaunis oma elu üles ehitada.“

Harry Raudverele seostub tänase omariiklusega kujund „Sada ja (hallitus)seened“

Tuuleparkide ja sadama arendajat ning mitmete jõuliselt vastutuult kündvate firmade juht nendib: „Meie riigi juubeli valguses hakkas kummitama Marqueze pealkiri „Sada aastat üksildust“, nõiduslik lugu ühe väikelinna tekkest ja hääbumisest ning hulk arusaadavaid ja arusaamatuid seoseid selles meisterlikus pusles.

Kui riigid, kellele me hardunult alt üles vaatame, soovides paaniliselt olla nende moodi, said eelmise sajandi teise poole veeta arenedes ja oma ettevõtlustele tugevat alust rajadades, siis meie tõime sellest ajast kaasa ainult isikliku alaväärsuse ja mahavaikitud süütunde mõisa köie lohistamisest.“

Harry nendib, et ajal, mil sada aastat on täis saamas, on meie sigivuslik iive pea kolmkümmend aastat olnud languses. Meedia kondised sõrmed näitavad tema sõnul sel puhul naiste peale, aga keegi ei kärata: „Kuradi mehed, miks te olete loonud vabas ja sõltumatus riigis tingimused, kus naised peavad kaheksa tundi päevas tsirkuse kupli all lõdvalt rippuval köiel oma numbreid tegema? Seal ei olda ju rase ega sünnitata!“ Ja eesti naine ei ole rumal ega sünnita siia riiki „pangalaenu teenindajaid, kaske, kaske…“

Sama lugu on erinevates riikides surfanud tegudemehe sõnul ka demokraatiaga, millest väidetavalt meie riik tiine peaks olema. Demokraatia õgib end tasahilju sabast, muutudes väheste valitute, keda on riigi jaoks liigagi palju, samanimeliseks türanniaks. Seega pole ka mingit võimalust kaasarääkimiseks ega demokraatiaks, mille olemasolu meedia meid siiski uskuma sunnib.

„Kui meil oleks diktatuur, siis annaks valitud diktaator riigile kindla suuna ja eesmärgi, sest see on diktaatori kohustus oma rahva ees. Kui meil oleks Riigihoidja, hoiaks ta meie riiki ja ettevõtlust, sest muidu oleks tal naaberriikide ees häbi,“ arutleb iga päev kõigil võimalikel rinnetel isamaa eest jõuliselt võitlev mees. „Kuulates äsja USA presidendiks vannutatud Trumpi ametisseastumiskõnet, tekkis ootamatu äratundmine, et kui sama juttu räägiks meie peaminister, saaks elu meil siin Maarjamaal ainult paremaks minna. Kui Eesti Energia hoolitseks, et eelkõige oleks energia omadel, kui kaitseministeerium tegeleks võõrvägede võõrustamise asemel oma poiste arendamisega, kui haridusministeerium tagaks meie noortele tegeliku eluga seotud hariduse, et emade nõudel erakoole ei peaks rajama, kui kultuuriministeerium tagaks meile eestlasliku väärikuse… siis oleks täiesti alleaa, alleaa – mitte praegune kaeblik kaske-kaske.“

Praegu oleme vastupidiselt unistustele ajas, kus ettevõtlus on tehtud võimalikult raskeks meie kalli raha eest ülal peetud otsustajate ja ühise raha jagajate poolt, kes ise pole meie riigieelarvelisse ühiskassasse sentigi tootnud ja kellel pole õiget ettekujutustki sellest, kuidas see raha sinna saab. „Ah et eelarve puudujääk? Tühiasi! Tõstame aktsiise, vääname trahve ja mõtleme uusi makse välja.“ Nad ei suuda isegi niipalju ette näha oma „rahateenindamise eufoorias“, kuidas näiteks need maksutõusud ja uued maksud mõjutavad käibemaksu laekumist, on Harry märganud.

„Kahjuks on aeg jõudnud nii kaugele, et ainult väljavalitutel on meie riigis võimalused. Ülejäänutel on kohustused ja keelud. Samas oleme oma valitutes ise lasknud tekkida tunde, et vabadus on tunnetatud karistamatus.

Need inimesed, kes suudavad loogiliselt mõelda, oma ninast kaugemale näha ja isegi hoomata mingite tegude kaugemaid tagajärgi, saavad oma eluga kenasti hakkama. Neid ei huvita võim ega teiste juhtimine oma tahte järgi. Võimu soovivad ainult enesekesksed piiratud maailmavaate- ning teadmistega maniakid, kes omaenese heaolu nimel on valmis isegi ämma tanki panema,“ pahandab sõnakas tuuleenergeetika juhtfiguur. „Naised on elu loojad, toojad ja alalhoidjad. Ja naised peavad olema julmad, et nende poegadest saaksid tõelised mehed, mitte ärahellitatud „tilliga tüdrukud“. Ja just naised peavad oma julmuses kasvatama oma tütardest ranged emad oma eesti soost lastele.

Alles siis, kui meid ei käivita ega juhi enam inimeste isiklik alaväärsustunne, millest reetmiseni on vaid üks samm, saavutab meie ühiskond vaimse ja kehalise jõu, et jõuliselt välja juurida kogu umbrohi meie ühiselt haritavast aiast. Julgegem mõelda, unistada ja teoks teha!“

November ja Niinemets

Rainer Sarneti „November“ Andrus Kivirähu „Rehepapi“ ainetel on kahtlemata Kunst. Nii kauneid ja kohutavaid kaadreid nii taluvusepiiril kontsentratsioonis pole Eesti filmimaastik seni reastanud. Sarnet on kultusraamatust valinud kõige õõvastavama liini ning ehitanud selle ümber totaalselt põhja vajutatud rahvusliku inetuse tulevärgi. Õieti küll ligase-nätske-armetu kloaagi.

Soovitan seda filmi vaadates tagala turvata – pärast räiget orgaanika pealevoolu suures plaanis küsib hing midagi rõõmsat ja ilusat peale. Näiteks Tõnis Niinemetsa monoetendus „Homme on täna“ sobib leevendavaks järelhaagiseks. Taastab usu elu võimalikkusse Eestimaal.

Oleme paratamatult kogenud ilusa isamaa klimaatilisi-sesoonseid-rahvuslikke eripärasid kõrvuni mudas – nende ülisuurde plaani tõmbamine on kohati lausa liiga Kunst. Maestro Jaan Tooming pole end ammu ekraanil ega laval ilmutanud – novembrivõtmes lõustade tegemine, ainelistest ollustest tilkumine ja mörisemine on…. tase. Nagu ka Pirgu sepa, Sepa Tommi ülisuurde plaani laotamine kogu tema römisevas muheduses.

Aine ringkäik looduses ei unune seda filmi vaadates hetkekski. Iga hetkega tülkamalt tekitab Sarnet progressiooni seebi söömisest sita-gurmeeni. Kogu seina täitev, publikule kaela valguv ligane inetus pälvib austuse selle pärast, et hullemaks enam minna ei saa.

Arvo Kukumägi võbisev nägu koos vaevalise diktsiooniga on lausa nakkav. Loomad elutoas on selle ülemlaulu kõrval elusast peast kärbuvale legendile tühitähi. Lendav vasikas ja kuutõbine kaunitar koos ihukarvade ja sünnimärkidega moodustavad ühendkoori uppuva külatüdruku viimse hõljumisega vetevallas… kust ta uuesti välja tõstetatakse ning veel ja veel solgutatakse.

Katariina Lauk naudib viimase vindini inetu olemise võimalust – talle on tekitatud hammastik, mis on külarahvale omane, aga ilusa inimese õrnas suus igal hetkel võigas. „Su nägu kõlab tuttavalt“ saate grimmikunstnikud on meid harjutanud piiramatute võimalustega inimese kui materjali ilustamise ja inetamisega. Katariinaga tehtu on kõrgem pilotaaž – ilus hing peab ise olema valmis selleks, et näidata, kui inetu võib ilus olla.

Vana paruni portselanjas väljalülitatus, leplikkus, kõige nägemine – ent mitte välja tegemine – on resonantsis talunoorte Lindgreni-lapseliku nunnususega. Hajameelsed ja pidetud mõlemad – nii hõrk esteetika kui kohatu armsus. Otsekui Ilon Wiglandi joonistatud talunoored ei sobi limasse ja räppa – ja ära nad kutsutaksegi.

Mudas ja mannetuses paneeritud inimeste kontrastiks on erakordselt oskuslikult koheldud hunt, kellega filmitud kaadrid on ka esteetiliselt hingematvalt imelised.

Võimalik, et loomakaitsjad ründavad filmitegijaid lendavate lehmade ja ahistatud huntide eest. Aga sel juhu on Sarnetil võimalik öelda: „Lazlo tegi!“ Alati on käepärast keegi fenomenaalne loomalausuja, kelle kaela kogu süü ajada. Nii, nagu Andrus Kivirähk tegi kooli ajal oma värvipliiatsitele karated – ja kui ema pahandas, miks pliiatsid katki on, sai süü pinginaabrile veeretatud. Pinginaabril on see siiani meeles – ja andestatud.

Nii ilusate huntide kui inetute inimeste kaadrid on nii jõuliselt erilised, et iga natukese aja tagant sosistad seda vaatemängu ahmides – ja samas tõrjudes – „See ei ole võimalik…“

Filmirahvas on linale kutsunud ja seadnud inimesed rahva hulgast – kogu kortsuderäga, karvastiku ja hammastikuga, mis kuulub samuti rubriiki „See ei ole võimalik.“. Tulemus on nii sisu kui visuaali poolest depressiivsem ja lapiti lajatavam kui Lars von Trier.

Ja selle painava laksu pärast, mille „November“ garanteerib, ongi mõistlik peale haugata midagi nii õhuliselt elegantset nagu Tõnis Niinemetsa püstitõusu kahetunnine maitseka naeru kogupauk. Tõnis on ise kümned inimesed rahva seast. Hüperaktiivne, nagu „Suure komöödiaõhtu“ kõurik – ja blingbling, nagu Suzi Vesik. Ta laotab leevenduseks rehepapi-maailma limase apluse peale argireaalia autodest parteideni, eneseabist lapstööjõu orjastamiseni. Seda fenomenaalset sketšide jada nautides ei tundu nii lootusetult koletu, et „Novembri“ hinged tulevad hauatagusest maailmast ikka veel õgima ja ahnitsema. Iseenese naeruks pööramine paroodiate jadana kätkeb null kurjust ja on raamistatud lillelapseliku geniaalsusega. Tõnis on reastanud, peab meeles ja esitab kaks tundi teksti, mille puhul pinge ei lange hetkekski.

Ometi kirjeldavad mõlemad N-id – November ja Niinemets – nõiaringi. November põlistab lootusetu traagika – Niinemets puhub peale. Meil on ehk siiski lootust, kuni endas ka ilu ja helgust näeme.

Liisu Krass tuleb kodulinna Sõnumit tooma

Kati S.V. Murutar

Pärnu tüdruk Liisu Krass (28) mängib oma kursuse diplomilavastust „Thil Ulenspiegel“ koos Viljandi Kultuuriakadeemia teekaaslastega ilmselt viimast korda. Kuna kevadel pudenevad uhiuued näitlejad Eestimaad pidi laiali, pole pärast Endlas etenduvat neid tõenäolist iial enam võimalik kogu komplektina rohkem kui kolm tundi laval laulmas-tantsimas ja sõnumit toomas näha.

„Meie lõpetav lend on akadeemia 11nes. See on 2013. aastal alustanud segakursus – esimene teadaolev – mille käivitas professor Komissarovi soovil rektor Anzori Barkalaja oma viimase kauni kingituse ja eeskujuna. Professor Komissarov on pikalt ajanud seda rida, et mõnedki muukeelsed noored saaksid läbi teatri-integratsiooni kultuuripilti tugevdama, aga varemalt on olnud mõnedel kursustel üksikud näitlejad. Sellisel kujul on koosloome esmakordne. Kuna Vene teatril oli noori näitlejaid vaja ja meie kool on ka varem otsest koostööd teatritega teinud – 8. lend Von Krahliga – siis sobis see mõlemale poolele igati.

Eesti-vene segakursus on toiminud tõelise integratsiooni-imena ning seda peaks kõigi koolide kõigi erialade juures reaalse lõimimise moodusena kasutama,“ kirjeldab Liisu mitmekordselt rikastavat õppetööd. „Vastu võeti 9 vene rahvusest näitekunstiõpilast, 9 eesti näitlejat ja 3 lavastajat. Venekeelsed noored tulid väga erinevate keeletasemetega – kes valdas vabalt ka eesti keelt, kes pea üldse mitte. Kuna õpe toimus eesti keeles ning meil tekkis läbi armastuse Teatri vastu soe sõprus ja ühtekuuluvus, on tänaseks kõigil sulandunutel kena eesti keel. Erialaeksameid tegid vene teekaaslased ka vene keeles. Mulle oli eriti nauditav Tšehhovi „Kajaka“ stseeni mängimine kahes keeles. Ning lõpptulemusena kinkis just ühine pind – armastus lavakunsti vastu – meile eriti küllusliku hariduse. Ei mingit rahvus- ega kultuurilist või ammugi mitte poliitilist konflikti.“

Liisu Krass lõpetas 2007. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi. Uus- ja Vana-Sauga tänavate vahelt pärinev neiu on põline pärnakas, kes ei näe põhjust meie kooli põhikooliks taandamist taga nutta – tulevikku tuleb vaadata.

„Alates neljandast klassist käisin Rein Laose näiteringis – kunstide maja juures tegutseb teatavasti legendaarne Saabastega-kassi-teatriks hellitusnimetatud väike teater, mis on midagi palju enamat kui näitering. Laos on oma õpilastele võrratu asepapa, kelle abiga minnakse läbi puberteediea kriisidest, pereprobleemidest ja identiteedi kobamistest. See pole teadlik näitlejadrill, fookus on omavahelistel suhetel ning sealt tekivad lähimad sõbrad ja sügav kokkukuuluvus,“ on Liisu tänulik. „Käisin tänu sellele rööbiti ka Enn Keerdi Endla-stuudios, et tema korraldatud näidendivõistlusele kirjutatud töö võitis ja sai seal lavastatud.“

Pärast Pärnu-lapsepõlve astus Liisu mõned korrad Tallinna lavakast… mööda. Asus õppima Tartu Ülikooli maalikunsti ning Viljandisse jõudis alles 25aastasena. Tartu-perioodil mängis neiu Kalev Kudu juhitavas Üliõpilasteatris. Viljandi kasuks aga valis ta ühest küljest „ealiste iseärasuste“ tõttu – teisalt sellepärast, et Viljandis pakutav lisaboonus kakskeelsuse kõrval oli ka koostöö nukuteatriga.

„Nukutöö eeldab spetsiifilisi oskusi – mängu nii „nähtamatuna“ kui koos nukuga laval – ning me saime kooli ajal osaleda nii Nukuteatri kui ka Ugala ja Rakvere lavastustes. Mis on ainumõeldav – kui oled midagi õppima tulnud, siis teedki seda algusest peale.

Nüüd viimast korda Pärnusse toodavas „Thil Ulenspiegelis“ saab 19 inimest ennast läbimõeldud karakteritega rollides avada ning ühtlasi taustarolle teha. Kindrali naise Anna rolli kõrvalt olen minagi külarahvas, vaim, lõbus naine – laulu ja tantsu kui palju!

Anna on õnnetu saatusega naine, flaamlanna, kes on sõjasaagina hispaanlaste juurde sattunud ning vastu tahtmist kindrali naiseks aheldatud. Kui ta armub flaamlaste poolelt saabunud Ulenspiegelisse – nagu kõik naised – aitab ta vaenlase tagalast arukalt ja osavalt neid võita.

Ta ise aga saab sellest armumisest tõuke vangistusest vabaneda.

„Kangelastegu on abielu luitunud vanamehega!“ ütleb mu kangelanna.

Ja näitab, kuidas siiras armastus päästab maailma. See Sõnum on ilmselt abiks paljudele publikus kaasa mõtlevatele ja tundvatele inimestele, kes veavad laenude-liisingute-kinnisvara ja külarahva arvamuse pärast ammu ammendunud abielusid ahelatena järel…

Mina ise olen abielus teatriga,“ naerab Liisu. „Kolisin just Kalamajja, sest otsustasin pärast koolilõppu Tallinna jääda. Kalamaja oma vaimsusega on imeline piirkond üleni kunstile elamiseks. Hetketi mõtlen küll oma vanuse peale – ent siis näen rõõmuga, et kõik loovad ja unistavad inimesed ümberringi üha noorenevad. Nii et 28aastase lapsena võin veel rõõmuga kehastada erinevaid Sõnumiga kangelannasid, kes aitavad vaatajatel ka oma asjades selgusele jõuda.“

Olete ehk märganud, et suur osa tänases Eestis ilma tegevaid ettevõtteid on 25aastased, nagu meie riigi taassündinud ajajärk ise ka. Need ettevõtted – kaasa arvatud Anne Ermi Jazzkaar, Tiina Loki PÖFF ja kasvõi Kehtna Kunstide Kool alustasid veerand sajandit tagasi tühjalt kohalt. Vastuvoolu ujudes, mängureeglite puudumise kiuste või abiga tehti võimatut. Nii piimatootjad kui moosikeetjad katsetasid siit ja sealt, tulid esialgse killustumise ja õige suuna leidmisega võidukalt toime, ületasid kriise ja raskusi – ja on tänaseks oma maailmad loonud. Kodutunde raamatut koostades avastasin, et Eestimaa seisab truude ja visade, kohkumatute ja väsimatute inimeste loodud ettevõtete, nende pakutud töökohtade ja neist elatuvate kodude peal. Endistesse pullilautadesse, töökodadesse ja kekkide-mekkide hoonetesse rajatud omamaise ettevõtluse võrgustik väärindab toorainet, toetab kultuuri ja sporti ning kannab ustavuse väge.

Linnades oli ka meie riigi tassünni aegne trügimine nende vanade hoonete ümber karmim – Hans Mooni mööblitööstus, mis Tallinnas Kadaka teel võrratut vanamuljelist mööblit tootis, väsitas end naabritega pinnasõda pidades – ent kultuurilooliselt oluline on, et just härra Mooni pealt sai kirjutatud „Õnne 13“ mööblitööstur Laur Põder.

Nopri kuningriik

Ehkki omamaise vanima – samuti veerandsajandise teleseriaali „Õnne 13“ meierei-peret filmitakse Esko talus, on talupaar Richard ja Anne-Mai tegelikult Misso-taguse Nopri talumeierei sünniga õlg õla kõrval loodud ning sealne pere jälgib algusest saadik seda süžeeliini äratundliku sisehuviga, ehkki sai alles sel aastal teada, et nemad need inspireerijad olidko.

Nopri on õigupoolest otsekui hea unenägu. Kolmandat sajandit Niilosid teeniv talu on terviklik elusa Eesti oaas, mudel või näidis. Aegadel, mil kõneldakse elu võimatusest Tallinnastki väljas – ääremaadest rääkimata – õitseb seal Impeerium-ei-kuskil. Üle Lõuna-Eesti kuplite lehvimas rõõmus lipp: Talust otse sinule!

Visaduse sümbol on see ühe-talu-keskne väike riik riigis samuti. Tegevuse eesmärgiks on oma lehmade piima väärindamine – teate küll seda Ivari Padari lemmiksõna! Kui kokkuostjatele müüa ei tasu, tehakse oma küla vahel kohupiimaks, jogurtiks, sõiraks ning siis müügile! Ning tegijatest võiks moodustuda loogiline kogukond, kes asustab ümberkaudsed tühjalt seisvad talud.

Tiidust sai juba Vastseliina Keskkooli 10. klassi õpilasena perekonnapea isa varajase surma järel.
Sovhoositöö kõrvalt peeti mesilasi, hooldati suurt marja- ja viljapuuaeda. Lisaks peeti veel kaht lehma ja mitut pesakonda seapõrsaid ja kanu.

Vanaisa Voldemar Niilo andis Eesti taasiseseisvumisel 1991.aastal varade tagastamise komisjonile sisse nõutavad paberid Nopri talu tagasisaamiseks. Ta loobus tagastamisel eelisõigusest pojapoeg Tiidu kasuks. Talu uut aega alustati nelja lehma ja kuue seaga. Kui paari aasta pärast hävis tuleõnnetuses vana Nopri loomalaut, taastati vana hoone ja ehitati juurde suurem, 19 lehmakohaga uus laut. 1996. aastal laieneti – Tiit ostis ära OÜ Kärinä pankrotivara hulka kuuluva viilhalli, vana lauda. Samuti õnnestus osta ait-kuivati ja mõned põllutöömasinad. Hilisematel aastatel osteti mitmeid kinnistuid, aga ka Tsiistre vana piimameierei ja sidejaoskond.

„Haritavat maad on 540 ha, teravilja kasvatame 200 ha ja rohumaad 340 hektaril. Veiseid on 430, nendest lüpsilehmi 190 ja noorloomi 240. Töölisi on nii talus kui meiereis 11. Turustame vähemalt 30 erinevat piimatoodet toorpiimast juustuni. Edasimüüvaid poode on vähemalt 300. Turunduseesmärgiks on teavitada tarbijaid, et meilt tuleb ehe Eesti maatoit – puhas, traditsiooniline, vähetöödeldud ja usaldusväärne,“ kirjeldavad Niilod.

Nopris keerleb inimeste ja loomade ümber kogu tsükkel – hein ja silo, vili ja piimatöötlus, maaelu näitamine serviti samuti. Köök ja kauplus lisavad veelgi töökohti – kusjuures igal inimesel on ses panoraamis raamatut-väärt lugu ja kuldaväärt elukogemus. Nagu meil kõigil.

Meierei memmede ja masinate vahel puudutab sügavalt tõsiasi, et suur osa sealsest kohupiima ja rosinate, jogurti ja marjade kohtumisest toimub käsitööna. Seega on need puhtad tooted lisaks ka veel sõna otseses mõttes memme musiga.

Otse loomulikult on Niilode endi kõik viis last pere-ettevõtluses kaasatud – Karlist Lisetteni ühise asja eest – ka need, kes esindavad peret linnas.

Gerli on õppinud Tallinna Polütehnikumis, fotograaf, elab Viimsis ja Kärinäl. Gerli poeg Aston (2013) on Niilode 8. põlvkonna esindaja. Tulevikus tahab Gerli maale elama jäädagi. Peamiseks tegevuseks näeb tulevikus loodusandide töötlemist ja väärindamist.

Gerda on õppinud Eesti Maaülikoolis, piimatehnoloog, kes elab Väike-Nopri talus Kärinäl. Töötab meiereis. Gerda elukaaslane Ivar on otsustanud luua ettevõtte – osutab digiteenuseid, sealhulgas Noprile. Kui keegi on huvitatud kaasaegse elektrisüsteemi või automaatika ehitusest, siis Ivar on selle peale meister.

Karl on õppinud Eesti Maaülikoolis ettevõtlust ja ökonoomikat. Nopri talu järgmine peremees. Hetkel pühendanud oma aja talumeierei tegemistele. Tootearendaja, turundaja, juustumeister. Karl lubab, et muudab Nopri talutoidu veel maitsvamaks. Aga ehitanud ka juba oma ettevõtte, Nopri Mahlad OÜ.

Lisette õpib Eesti Maaülikoolis põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist. Eks Nopri põllumaad vajavad samuti õigeid agrotehnilisi võtteid.

Joonas õpib Eesti Maaülikoolis maaehitust. Nädalavahetustel on alati maal abis ning Nopri sõir valmib just Joonase meisterliku käe all. Märgiline on, et ei Nopri-noored ega Jõgevamaa järjepidevad perekonna-kesksed ettevõtjad ei tunne end sellest aatelisest seosest ahistatuna.

Jõgeva-perede Valmeco

Jõgevamaa suurima tööandja, puitmaju ehitava Valmeco üks osanikke ja juhte Raul Taul meenutab, et 25 aastat tagasi oli üks õnnis hipilik periood, mil lippadi-lappadi-lilleline üleminek kommunismi ehitamiselt kapitalismile muutis kõik lubatuks ja võimalikuks.

„Paar aastat varem oleksime sellise leidliku tühikute kasutamise ja niššide leidmise eest, mida äiapapa Rein Mõtsaga ja teiste osanike-kompanjonidega harrastasime, kindla peale kinni läinud. Nüüd ammugi. Toona oli igasugune äri hea ja lubatud,“ arutleb Virumaa-juurtega mees, kelle isa oli loomaarst, esimene töökoht Tallinna raekoja riietehoidja ning stardipakk Jõgevamaale sattumise eel Rakvere teatri tehnikamehe positsioon. „Jõgevamaale naisele tulles sattusin KEKi valutsehhi meistriks. Kui Eesti riik taastati, olid mehed olemas, Tartu lennuväljalt lahkusid okupatsiooniväed – sealt sai volilt nii petrolit kui ümbervalamiseks sobivaid lennukikeresid.“

Täna nii Eesti kui mitmele välisturule puitmaju – enamasti eriprojektiliste tellimustöödena – tootev Valmeco alustas suurjuht Rein Mõtsa mälestustes oma katse-eksituse meetodil matka Olümpia hotelli ühest toast, kus alatihti välispartneritega kohtuti, et kunagise KEKi-MEKi pealt ettevõtlus püsti panna. Jõgeva esimeses korterkontoris polnud isegi telefoni ning ainus, kes loodavasse ärisse uskus ja laenu andis, oli Hoiupanga boss Olari Taal. Täiendavaks stardikapitaliks osteti hulljulgelt kaupa, mida ladustati eramute aedadesse – muud maad polnud. Okupantide lennukite ümbervalamine, metsa ülestöötamine, saekaater, õlleaed… Ning lõpeks tänased prussmajad, mida valmistatakse nn „rätsepatööna“ – Gröönimaale vanglahooned, sakslastele puhkemajad – kuidas saksad soovivad.

„Võimalik, et see on tingitud east, et toonased sündmused tundusid nii lihtsad ja ilusad. Inimesed olid helgemad, ärihipide kõik-lubatud-aeg kirgas… Aga no tõepoolest, selliseid probleeme nagu praegu – tööjõudu pole, palgajamad, müügi ja reklaami jõulisus – toona polnud. Eks oma närvikava ole aegadega tiba ära krussitatud ka – tänu jalgratta- ja suusaspordile olen seni suutnud siiski juhtmed lahti harutada, kui pere-ettevõtlusest tulenev Itaalia perekonnalik ühise pudrupoti poeesia siibrisse ajab. Päris siiber ei saa nii suure seotuse ja vastutuse tõttu samas kunagi saada.

Mõne aja eest avastasin klassikokkutulekul, et 90 protsenti on teisel või mitmendal ringil. Mina ei saa keskeakriisist ega tujudest lähtudes rabistada – maffia ei luba,“ naerab Raul, kes on tegelikult tänu truudusele ja ustavusele pigem turvahällis kui vangis. „Seda näen küll, et inimesed on ilmselt pöördumatult muutunud. Masinlikumaks. Kasvõi sellepärast, et arvuti ja nutiseadmetega asjaajamine eraldab meid üksteisest ja jätab jälje. Mingeid improvisatsioone ei saa olla – ja inimlikke kohtumisi on ka üha vähem.

Selles mõttes on armas jälgida, kuidas meie osaniku Hans Johannese pärijannast tütar Maris – ise teatavasti kultuuriinimene ju – ameteid põimib ja inimlikke sidemeid alal hoiab. Sõidab selleks siia, et rõõmsat juttu rääkida ja jälgida, et kõigil inimestel oleks hea. See pole lausa sotsiaaltöö – lihtsalt ilus on vaadata, kuidas inimene ühest küljest jälgib asjalikult tootmise ja rahavoogude liikumist, teisalt pole inimlikkust kaotanud.

Oma lapsi me pole perekondliku ettevõtluse vakku just vägisi surunud – äi juhib äri, ämm peab raamatut, mina näitan oma isiku pealt neljale pojale, kuidas selles äris tegelikult asjad on. Ja vanim poeg on täie teadlikkusega ikkagi meil siin Valmecos müügitöö ja joonestamise peal. Teine õpib ülikoolis arstiks ja kaks poissi on alles keskkoolis.“

Raul kinnitab, et seltsielu „toksimine“ värskendab ja toniseerib – sel talvel korraldas ta üheksandat korda Jõgeva kui rekordilise külmalinna jääpurikate valamise-sulatamise võistlust koos kultuurikavaga. Hipimeelelisematel üleminekuaegadel pidas Taul koos kompanjonidega õlleaeda, kuhu villise pärakärus Tartu õlletehasest vaatidena kesvamärjukest veeti – meeskoorid-puhkpilliorkestrid lisasid oktoberfestilikku õhkkonda. Ainult et ettevõtlus ei lubanud piisavalt panustada, et õhkkond kultuurilisest läburatooriumiks ei pööraks.

Praegu jälgitakse oma töötajate meeleseisundeid. Nõukogude ajast on õpitud kui oluline on asutuse pidude korraldamine ja ühised väljasõidud. Suhtumist näitab oma söökla – ning kui akadeemik Ülo Vooglaid käis Jõgeva ettevõtjatele juhtimisloengut pidamas, tunnustas ka maestro firmajuhtide kena kommet kõigile tere öelda. Kasvõi mitu korda päevas. Siis ei lähe töö ja rutiini käes suusad risti.

Makita algas valuutapoest

Tänassilma tehnokülast juhitakse kogu Baltikumi makita-tööriistade logistikat. Mees, kes mitukümmend aastat tööriistaturul on surfanud, on… Imre Rammul. Loomulikult tekitab see seksuoloogist tohtrihärraga seonduv nimi nalja ja segadust ning Makita-Imre peab enamvähem iga päev selgitama, et tema pole See Rammul.

„Rammulite suguvõsasid on kaks – Tartu ja Peipsiääre omad. Kaugemad juured on meil oletatavasti ühised. Minu isa töötas ühisfirmas – oli valuutapood, Hermani kauplus, kus Tallmac tegeles ka tööriistade müümisega,“ meenutab Imre Rammul II – või I – kuidaspidi just vaadata. „Mina läksin kooliraha teenimiseks isa juhitavasse kauplusse 1992. aasta rahareformi ajal tööle ja sedasi käisid mu käest läbi esimesed Makitad.

Hariduselt olen kokk-tantsuõpetaja. Olen selle põlvkonna esindaja, kellel ongi mitmeid haridusi ja tervikpildiline ellujäämisvõime. Tänu panoraamsele nägemisele ilmselt kutsutigi mind aegadel, mil toimus Baltikumi tööriistaturu jagamine erinevate diilerite vahel, Makita Soome esindusest Baltikumi juhtima.

Tänaseks on meie korporatsioonil üle 100 müügiesinduse, 39 tütarettevõtet ning pärast Baltikumi ja Skandinaavia ühise esinduse vedamist Soomes on meil nüüd oma staap Eestis, Rootsis, Norras – Taanis oli juba 25 aastat tagasi.“

Imre lisab, et Tänassilma tehnokülast pakutakse logistilist teenust kõigile korporatsiooni liikmetele, kes toimivad Balti-Skandinaavia sünergias. Kuni osad eestlased tahavad olla baltlased, teised põhjala pojad, ühendab Rammuli-juhitud peakorter need mõlemad. Logistika toimub põhiliselt laevade ja autodega. Kui muiste öeldi, et palju veetakse hobusega, siis tänapäeval on tõeliselt palju vedamiseks meretransport. Tehased asuvad tänaseks Jaapanis, Hiinas, Rumeenias, Saksamaal, Inglismaal, Brasiilias, Kanadas ja Tais – see teeb logistika lihtsamaks.“

Reeda kardinad viivad vanaemaga kohtuma

Luise tänava koduses-õdusas, stiilselt elegantses, erilisel moel külluslikus salongis Reet Reinoki toimetamist jälgides kohtusin hingelis-nostalgilisel tasandil… oma vanaemaga, kes oli pärast tütarlaste kooli, Inglismaal guvernandina töötamist samuti aastaid õmblejanna ja rõivaste konstruktor. Nii tema, mu ema kui mina oleme õmmelnud-kudunud-heegeldanud sadu kilomeetreid rõivaid-voodilinu-kardinaid – ja nüüd on see kõik kuhugi kadunud. Mööda saanud. Ja kusagile – kasvõi Reeda salongi – siiski alles jäänud.

Sarmika, ülihea rühiga endisaegse daami Reeda abikaasa Riho Põldma teeb samal ajal teise korruse ateljees kellegi tellitud kardinatesse öösi-auke. 25 aastat peetud firma nii disainib, valmistab, paigaldab kui hooldab kogu võimalikku kardinamaailma panoraami.

Professionaaliks sai nelja tütre ema, ka ise neljatütrelisest perest pärit Reet möödunud sajandil – läks rõivaste konstruktorina tööle Soome kardinafirmasse – arendas sellest koos sisekujundajast tütre Kristeliga oma salongi. Ning on nüüd loonud Luise tänavasse tõeliselt hubase, isegi teraapilise kohvi- ja kringlilõhnaga oaasi.

Ebareaalselt kaunis ja kodune, parimas mõttes endisaegne ruum on häälestatud-meelestatud õmblusmasinate ja tuttide-pärlite-paeltega. Erineva hinnaga kangad, padjad, kujukesed on terve professionaalse valdkonna pillerkaar ning samas otsekui Kodu kontsentraat.

Vastukaaluks nii paljude naiste nostalgiale – kunagi sai ju nii palju õmmeldud-kootud-heegeldatud

kuhu need ajad küll kadusid? Siin on need ajad alles.

Ja hõlmavad ka mulgijuurse Reeda tütreid – nad tegelevad nii konstrueerimise, sisearhitektuuri kui finantsiga, nad on töötanud merel või siirdunud külgnevatele aladele – näiteks veterinaariasse, ent nii Kirsti, Kristel, Karin kui Tiina ikkagi ema ligi.

„Ma ise põlvnen samuti nelja õe hulgast. Minu ema – Viljandi tütarlaste kooli kasvandik, andis mulle endakootud kardinatega inspiratsiooni eneseteostuseks ja kutsevalikuks,“ on Reet tänulik. „Ilmselt on kodusest kasvatusest pärit vastutus kõigi nende kodude eest, mida-keda veerand sajandit kujundanud olen – aga ka austus igasuguse mateeria vastu sel tasandil, et eranditult

kõik kasutatakse viimseni ära – kangatükid saavad vaipadeks-nukuriieteks kasvõi SOS lastekülas.

Salongi ülemisel korrusel töötajaid on buumi ajal olnud 24, praegu piisab 13st – järgmise buumini.

Mu oma kodus on Rooma voldikkardinaks seatud heegeldatud pits. Enamasti üleval, mitte akna ees, sest ma armastan valgust ja mu kodu on Viliveres, kus keegi väga aknast sisse ei piilu.“

Claire on ilus tüdruku nimi

Koos Eesti riigi taassünniga Paljassaare sadamas ettevõtlust alustanud Margit Veber ei vaja õigupoolest samuti aknakatteid – tema kodu Tagadis on keset noort metsa, kuhu ta perelogistika tõttu küll Lasnamäe büroohoonest enamasti oluliselt hiljem jõuab kui tahaks.

Margit nendib, et kui töö juures on õnnestunud stabiilselt ja konservatiivselt kulgeda, siis kodus on pehmelt öeldes ühtteist toimunud. Ta on Tagadi metsatukas elades metsniku tütrena teadnud, et väärtuslikku palgipuud sedasorti maastikelt ei saa – kuuse päss näsib puudel südamikud pruuniks, ainult kütteks kõlbavad. Ikkagi tehti lageraie. Toimunust ehmunud Margit ootas keset lagendikku, millal noorendikku istutama tullakse – tankistid müüsid raiesmikku hoopis käest kätte. Ent mõne aastaga on ka niisama kena lehtpuunoorendik kasvanud. Polnudki vaja enneaegu halliks minna. Selle eest on kaitsnud romantilises liinis ka sõjaväelasest sõbraga Muuga majapidamise hooldamine. Ja noorendiku pealekasvamise äraootamise õppetund on jällegi sümbol ja Võti.

Margit jõudis tänase positsioonini, alustades kodupaigas Tõdva poes, seejärel müüs teehöövleid, siis aiamööblit – ning Claire-Foodsi Eesti peakorterit on ta juhtinud selle esimesest päevast peale. Naine, kes on 18aastased kaksikud üksinda üles kasvatanud, jõuab ühtaegu nii jaekaubanduse džungliseadustega heidelda kui Kodutunde-sarja maheõli turundades heategevusse panustada.

„Oleme toidukaupade hulgimüügi ettevõte ja esindame Eestis üle 20 rahvusvahelise toiduainete tootja. Margit meenutab Claire-Foodsi algust, mil Paljassaare terminalis alustati koostööd – Belgia Oilio tehastega. Omanikuga otsustati Pariisis, et sündiva firma nimeks saab bossi tütre Claire järgi ristitud Claire-Foods. Peagi tõi kuller Lasnamäe õdusa kontori seinale Belgiast ka Claire pildi.

„Kodutunde tootesarja õliks valisime Oru tehase ökorapsi ja lina – rafineerimata külmpress –Paljassaares villime pudelisse. See on garanteeritud, et ta on täiesti puhas – öko-bio-toodetel on sõna otseses mõttes lauskontroll,“ kinnitab Margit, et kontroll on karmim kui operatsioon „kõik puhuvad“.

Sangaste töökojast uude ajastusse

Pea veerand sajandit on ka Sangaste kunagises töökojahoones peetud Heleni helbeid tootvat Sangaste linnast, kus kuus inimest katavad tänu üha uuendatavale tehnoloogiale kogu meiemaise ja ka naabrite pudruturu.

Luunja Grüne Fee ja Sangaste vahet sõitev Pille Pokk kui Keenis uute seadmete paigaldamist jälgiv Viive Puudist on juhtinud-hooldanud-hallanud varsti veerand sajandit Heleni helveste tootmist. Viive on pärit siitsamast Sangastest. Kui keegi tahab näha tõelist ääremaad, mingu nukrale ekskursile näiteks Mõnistesse, kus asub Viive-hooldatav ämmakodu. Vaikus.

Kus on Pille, seal kohe kindlasti vaikust ei esine. Loov liikumine.

„Aastal 1991 läksin vahetusüliõpilasena Soome. Koos riigikorra vahetusega sai minust ekspordijuht. Sangaste ettevõtmise algatas 1994.aastal Tapani Koski – täna on see tubli mees muide 82aastane. Ta sattus Eestisse valdade sõpruse liinis. Tänu sellele, et Tapaniga tutvusime, mina üldse Eestisse tehast rajama ja koju tagasi tulingi! Viljaveski rajasime vanasse töökotta. Meie Viivega panustasime oma parima,“ on Pille rõõmus. „1995.aastal olime just meie need pioneerid, kes tõid rahva sekka täna nii levinud poes degusteerimise idee. Ma ei tea, kui palju tonne on Viive käest vilja läbi käinud, kui ta oma kodus seda toidukraami on valmis küpsetanud, mida kaupluses on maitsmiseks pakutud – näitleja Veikko Täär maskotiks ja puha.“

Pille enese kodu asub Külitses. See on olnud tema projekt Maale Elama! – jättes pojaga kahekesi elava naise kena järve ääres looduses elades samas piisavasse Tartu lähedusse, et kõik toimiks. Oma juhtimiskoolitusfirma Serton Consulting töödega Tallinna vahet voorides veetis Pille pika perioodi, mil kell 4 hommikul oli äratus, pikad Tallinna-päevad vaheldusid Sangaste-sõitudega… Ja ühel hetkel aitas küll.

„Täna olen rahul ja paigas siin, kuhu voolab kokku Tartu-Rõngu-Valmiera tooraine ning sünnib kogu Eestit ja naabreid laadiv tervislik toit. Võimalikult täiuslik toitumine on minu väikeses peres pidevalt päevakorras sellepärast, et teismeline poeg tegeleb spordiga ning oleme professor Mihkel Zilmeriga põhjalikult vestelnud, mis on tegelikult meie koostöös välja töötatud funktsionaalsed pudrud.

Tänu neile teadmistele olen osanud toetada ka investeeringuid segamismasinatesse ja teistesse seadmetesse, mis jätavad toorainesse alles parima ning annavad talle koduse pudrukeetja jaoks parima valmisoleku,“ kõneleb tehasejuht õhinal. „Inimesed usuvad seemnesse. Tahavad teda nii leiva kui pudru sisse. Teadmata, et erinevalt rohusööjate seedimisest laseb meie sisikond jahvatamata seemne sirgelt ja segamatult läbi.

Seeme tuleb jahvatada, et me ta omastaksime. Ent mõned seemned tuleb silmarõõmuks jätta, kui inimene usub seemnesse.“

Aakre marjakene

„Bakula“ tähendab marjakest ning sama kaua kui on olnud Eesti uut riiki, on kunagises pullilaudas marjakesi esmalt vaati, nüüd ka jaemüügipurkidesse keedetud. Purki läks laulva revolutsiooni ajast saati oma rida ajanud Bacula tänu sellele, et mooside ja putrude turundamine ja heategevuse vaole suunamine oli hõlbus, tootjad omavahel ammused sõbrad ja teekaaslased ning Vahur Vuks piisavalt ladus ümberrivistuja olnud kõigil ajastutel.

Eesti suurim moositootja õppis esmalt “karukoolis“ laevaremondi lukksepaks ning pärast mereväes teenimist loobus Venemaale edasist meremehekarjääri edendama minekust. Temast sai pärast TPI lõpetamist diplomeeritud mehhaanik. Esmalt suunati noor insener Kilingi-Nõmme leivatööstusesse. Siis kutsuti kodukanti Rõngu Aiandusseadmete Katsetehasesse mahlatsehhi juhatajaks, kus oli Eesti esimene kontsentreeritud mahlade tootmise liin. Laulva revolutsiooni ajal aastal 1989 oli Vuks mahlatsehhi juhataja ning kui asutuste juurde lubati kooperatiive moodustada, sündiski Bacula. Ladinakeeli „marjake“ töötles mahlatootmisjäägid looduslikeks toiduvärvideks.

Koos Eesti Vabariigi taassünniga hakkas Vahur Rõngu kõverale kõrtsile, kui kõige lähemale kondiitrile, moose timmima – katse-eksituse meetodil. Sealt suubuski ta oma toodanguga hulgiturule. Võlusõnaks oli Kuno Plaan – kui üks esikondiitreid oli Bacula toodangu heaks kiitnud, kiitsid kõik. Ja kiidavad tänini.

Soome-Rootsi-Saksa kolleegidelt õppimine ja koos tootearendaja Ana Vingiga üha uute nippide ja nimetuste väljatöötamine ongi teinud Baculast Eesti suurima moositootja. 104 nimetust, 24 inimest,

4-6 keetu päevas.

„Külla minnes ei pea kaasa võtma kommikarpi. Soovitame võtta moosipurgi. Nimetame neid kinkepurkideks, mis on klaasist kaanega, kummist tihendiga ja traadist sulguriga. Just nagu vanaema moosipurk. Kaane kleepsu võib ise endale kujundada, kui on soovi,“ rõõmustab Vahur.

Funktsionaalne moos töötati välja koos Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskusega ning seni põhiliselt hulgitootja piima- ja pagaritööstusele peab eriti oluliseks, et haiglad-koolid-lasteaiad saaksid parima kraami.

Kõigi 25+ aastat vanade firmade juhid on koos peredega üsna kindlasti kordi ja kordi läbinud sinusoidi põhja, mil tekib kiusatus loobuda. Loobuda ei saa, kui süda on ustav ja pürgimused püsivad truudusel.

Suhtumine naise ja mehe vanusevahesse on aegadega teisenenud, kuna… naised on noorenenud.

Muiste oli naise „säilivusaja“ määraja tema fertiilsus – kui enam lapsi ilmale tuua ega üles kasvatada ei jaksanud, oli parim enne möödas. Kultuurides, kus rahvamassi juurde tootmine ja võimekate meeste geenide edasi kandmine nõudis mitmete naiste rööbiti sigimist, seati teatavasti sisse haaremi süsteem. Kes keda tegelikult armastas, pole mitmenaisepidamise puhul arvatagi oluline ning seda karmi korda tavatsevad eestlased seriaal-haaval teleris näidatavate Türgi saagade kaudu kaasa kogeda. Ning tänada ja naeratada, et meil nii ei ole.

Meil on nii, et paariline valitakse meeldimise ja armastuse järgi. Lastesaamine enam – paraku! – väga oluline ei ole. Mitmeid kümnendeid on mehed sellepärast keskeas kippunud seniseid kaasasid noorema keremudeli vastu vahetama, et endale keskeakriisi leevenduseks tõestada – nemad on noored, näete ju naisukese-noorukese järgi isegi. Ent see klišee on ammu ammendunud ja peab veel hapral moel inertsist vastu.

Tegelikult ei pea tänasel naiste noorenemise aegadel mehed ka eakaaslaste kõrval vastu ega sammu. Klassikokkutulekuil on pilt üsna üldiselt ühesugune – ajas muutumata, õieti isegi noorenenud-salenenud tütarlapselikud naised kohtuvad tüsenenud-kiilanenud vanahärradega, kellel kõigil on teemaks liigesed-südamed-eesnäärmed… Söakamad ja jõulisemad daamid on juba aastaid väitnud: üle neljakümnene mees ei sobi enam eluvõitluseks ega tööks, ei voodisse ega tantsupõrandale ei maal ega linnas. Karm?

Tegelikult ei saa me mõnd kaunist paari kõrvalt silmitsedes sageli arugi, et mees on oluliselt noorem. Peale on tulnud noorte vanameeste rinne parimas mõttes. Need on küpsed, tasakaalukad kompleksitud mehepojad, kes suudavad juba paarikümneaastasena olla perekonnapead, mõttekaaslased ning ka kasuisad südamedaamil juba olemas olevatele lastele. Need arukad ja harmoonilised elu peremehed – väärikalt ja õnnelikult endast kümme-kakskümmend aastat varem sündinud temakese kõrval tõestavad, et uued ja ilmselt head ajad on saabunud.

Mäletan neiueas kogetud vapustust teatrietendusest „Harold ja Maud“, kus Velda Otsus ja Ago Sal-Saller mängisid 50aastase vanusevahega armastajapaari. Üliheas vormis ja kaunis naine lahkus ühel hetkel selleks, et noormees vabaks anda ja lasta tal ühiskondlikult vastuvõetavamal moel õnnelikuks saada.

Tänased 75-80aastased daamid kinnitavad, et on endiselt naised – nii paruness Haldi, õpetajanna Terje kui tervendaja Mai-Agate ütlevad, et vajaksid hellust ja armastust, ent lähisuhteks sobiliku isanda leidmiseks on latt liiga kõrge, eakaaslased otsas, järelikult…

Järelikult tuleb tänada neid vapraid naisi, kes juba mõnekümne aasta eest, kui noorte vanameestega abiellumine veel ühiskonnas tavaks polnud harjutatud, tugevate ja hingelt küpsete paarilistega abiellusid ja ühiselt terved muinasmaad rajasid.

Arvatagi tuli näiteks hobusekasvataja Helil nii külarahva kui sõpruskonna ohhetamisega toime tulla, kui ta alustas Võrtsjärve ääres väikeses väsinud onnis kooselu endast 21 aastat noorema Veikoga. Täna on Varikutel kena kodu ja tall nii Rannakülas kui Rõngu-lähisel. Neil on kaks poega, suurepärased sporthobused. Ning Heli hobuseid ratsastav Katriin Sild tuli eelmisel aastal just selle paari loodu ja oma ema väe pealt juunioride meistriks.

Vanem mees poleks nii visa ja valulikku maailmaloomist vastu pidanud. Ja noorem naine poleks mehe kasvuraskusi ja tagasilööke välja kannatanud. Oluline on, et kooselus oleks piisava sagedusega rõõmu ja pidu – kasvõi pulmad sobivad ühtaegu nii suhte kinnistamiseks kui värskendamiseks.

Mu enese abielu endast 8 aastat noorema filmimees Peteriga ainult pulmadeks küll jäigi. Erakordselt sarmikas ja intelligentne, edev ja elegantne noorhärra avastas pärast suvelavastuseks kujuennud pulmi, et sügisel tuleb talus… sügis. Kolis talutööde ja kirjatööde pideva ja vääramatu vaheldumise eest iga ilmaga tagasi ema juurde oma maailma. Hiljuti, kui Tallinnast oma koolituste-etenduste-riituste jaoks hobubussiga toole vedasin, astus kinomees mulle hajameelselt auto ette, vaatas väsinud pilgul mulle otsa… ega tundnud ära. Sest mina olen noor.

Heli Künnapas – kõik või mitte midagi

Mullu ülijõuliselt edukaks kirjastajaks tõusnud kirjanik-poliitik Heli Künnapas kasvatas enne juulikuiseid pulmi endast 8 aastat noorema Herlendi targu suureks, enne kui oma nelja lapse isaga laulatusele läks.

Päris palju aastaid viljakat kooselu viisid taluperenaise, kelle talu Pärnu- ja Raplamaa piiril püüdis kasvatada küll küülikuid, küll lambaid-hobuseid – enne kui hakkas kasvatama raamatuid – sinusoidina läbi mitmete loobumispuhangute. Varem edukatel kontorikohtadel ja kontskingadel elanud Heli kolmanda lapse Maria ootamise ajal hoiatasid hõimlased Helit: „Jälle rase? Oo ei, sa satud sedasi ju Kodutundesse oma asjadega – ja abieluski te pole!“

Heli ja Herlend ostsid kooselu esimestel aastatel, kui esimesed pojad olid sündinud, korterist Koju pääsemiseks talu. Osutus põrsaks kotis – vastupidiselt kirjeldusele ja lubatule polnud Kuuse talus ei ahi, kaev ega soojustus pehmelt öeldes töökorras. Teadagi on ümberehitamisest soodsam ja lihtsam nullist ehitada, ent kui sa oled juba seal, siis seal sa juba oled. Ja ehitad.

Ja spikerdad eelkäijatelt-teekaaslastelt.

Heli põhiline suund oli küülikute kasvatamine. Lambad-hobused võttis alustav kirjanik ja loovustalu rajaja – mis seal salata – siinkõneleva taluperenaisest kirjaniku eeskujul. Kirjeldasin küll oma Eedeni aia raamatutes ausalt ja otse, kui palju tööd, millised riskid ja tagasilöögid – ikka võttis ka suured loomad. Ei sobinud. Samas on väikesed ja töömahukad loomad – küülikud, aga ka tšintšiljad – oma nõudlikkuse-õrnuse-haavatavusega omakorda raskesti hallatav seltskond. Eks Herlendile-Helile olid ka – tohutu aeg ja energia hooldusele, tõved ja kassid kallal – palju kära, vähe villa – painav tapmiskohustus, näituseidpidi sõitmine ja öised müttamised, et kogu maailmaloomine ööpäevasse ära mahuks.

Magamata ööd ja ehitus, laste viirused ja logistika, elukorralduse muudatused ja arendus, pettumused ja uued kaalutlused on kõik kirjas Heli menuraamatus „Minu ilus elu maal“. Nii tema, mina kui tsirkusekunstnik Kaja Kann on oma taluraamatute loomisel avastanud – ainult ausal kirjeldamisel on mõte – sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Kui keegi kolib sinust innustust ja julgustust saades maale ja järgib teistmoodi-talu-pidamise unistust, on aus talle aegsasti ette teada anda, mis ees ootab.

Kõigi oodatud ja ootamatute pöörete kaaslaseks – kaasa arvatud varasemate penide kena komme lambaid küttida… – on Helil endast noorem mees. Herlendi stiihia on raskerokk ja autod, mistõttu ta oma suurte poiste mänge mängides oli alguses küpsele-sihiteadlikule naisele otsekui lisalaps – see läks üle, kui mees läks Soome suurted masinate hooldajana taluehituse-perevedamise raha teenima. Kuivõrd mehe eelistus on hard-rock, naise oma kristlik kasvatus sedavõrd süvenenud tasemel, et ta korraldab igal suvel kristlikke lastelaagreid, on nad kokku mikstuur hard-rock-halleluuja.

Selleks ajaks juba nelja lapsega üksikema Heli elu niiväga halleluuja polnudki – mitut liiki loomad, pimedus ja libedus, kliima ja pidetuse tõttu lapsed aina haiged… Paar ohtlikku talutöist kukkumist ja esimeste raamatute menu viis paari otsusele – mees peab tulema koju keskkütet paigaldama ja tubasid välja ehitama. Poistele isa tegemine oli samuti aktuaalne. Täna on pere päriselt ja alaliselt koju jõudnud.

Sama tähistas ka 2016. aasta suvel toimunud laulatus – sellele eelnes Heli ülimenukas blogis pisiasjadeni kajastatud kaalulangetus ja äärmine pühendumine. Pulmad pidid saama nii täiuslikud, et rohkem poleks vaja korrata ega kogeda. Pereks kasvamine aga aina kestab – kodust on edusamm- ja vooderhaaval paigas ja korras kodu saamas – nüüd on tunnetuslike tuunimiste aeg.

Käsil on mustrimuutmine, mis säästaks lapsi samade mudelite rehasid pidi tallamast.

„Näen nii oma suguvõsas kui sõpruskonnas aina korduvaid mustreid – inimesed on end puntrasse elanud samu mustreid korrates. Teavad, mis toimub – ja ikka kordavad samu snitte,“ arutleb Heli. „Neid korduvaid rappaviivaid mustreid jälgides näen ka uskumatult terava luubi all iseennast teistes inimestes. Õpitud abitus ja enesehaletsus, teiste süüdistamine ja enese killustamine – nii tuttav!

Pea kõik inimesed kordavad oma perekonna mustreid.Teadvustavad ja teavad, et need vaikimise ja lammutamise mudelid ei vii kuhugi. Põlgavad ennast ja vihkavad neid mustreid – ning muudkui kordavad neid, otsekui hüpnoosis.

Olulisim, mida olen uuemal ajal teada saanud: me abiellume mitte üksnes armastatu, vaid kogu tema klanniga. Nii, nagu minu mees sai koos minuga mu vanemate paketi – külgnevad õed koos nende mustrikordustega ka veel – sain mina tema koos tema klanni sajandite slepiga.

Ei midagi erilisemat kui teistel eestlastel – kõigest põlvkondade kaupa mahavaikitud kannatusi, süütunnet, süüdistamist ja sellesse takerdumist arenemise ja avardumise asemel.

Mida kroonilisem on vaikimine-salgamine – seda jõulisemad on perioodilised plahvatused. Nii vaikimise kui plahvatamise teretulematu omadus on mõistagi nende edasi kandumine lastele.

Üks teretulnud asjaolu on ka. Meil on võimalus oma laste saatust muuta. Kui meie muudame mustrid, on lastel hoopis teine minek. Meie läbime harjumatu ja valusa aususe kadalipu.

See on karm töö. Seda ei saa üksi teha. Paaris, pere- ja sõpruskonniti läheb ladusamalt.

Kui just pole nii, nagu enamasti ongi – osa meeskonnast eelistab vanaviisi jätkata, sest sedasi on mugavam. Võimalik, et vanamoodi vao kündjate kaasa tõmbamine mustrimuutmisse on nende vägistamine. Siiski tundub mulle, et Libatses autosid, mitte Soomes hiidmasinaid remontiv Herlend on õnnelik kodus, mitte võõrsil. Kodu kasvatab.

Koos kasvamine viib endaga ühendusse. Ja abikaasaga samuti – mis on selles mõttes ülimalt oluline, et kõigis su lastes on pool temast. Saad tuttavaks oma kaasa tõelise olemusega, tunned põhjalikumalt ka oma lapsi.“

Riina ja Rimmo

Selle kauni ja sportliku paari 11aastase vanusevahe peale õigupoolest ei tuleks, kui Riina neljast lapsest vanim poleks juba üsnaväga teismeline. 25aastane perepea Rimmo Raudsepp viis oma pesakonna Kanaaridele, kuna seal on nii töö, teenistus kui kliima neile kõigile sobivam.

„Riinat nägin esmakordselt, kui olin pärast trennipäeva veekeskuses, kus mu sõber oli vetelpäästja. Juba siis tundsin selle naise erakordset energiat, aga hoidsin distantsi. Teist korda kohtusime spordiklubis MyFitness, kus tema oli treener ja mina käisin jõusaalis,“ meenutab Rimmo.

Riina jätkab: „Alguses oli see lihtsalt sõprus, sest mõlemal olid senised suhted lõpetamisel.

Sõprusest arenes midagi täiesti uskumatut. Nautisime teineteise seltskonda, meie kallistused on alati olnud nii erilised, et südamed lendavad… Oma südame olin pärast viimast valusat suhet otsustanud lukku keerata, ent mu sõbrad ütlesid mulle meie kohtumiste sädemetelennu peale, et olen ilmselt sellesse poisisse armunud.“

Atleetliku sõdalase olekuga Rimmo kirjeldab, et tema sõber käis selles baaris, kus Riina töötas, teenindus- ja müügitööd parendamas ning tollal mitmes kohas turvamehena töötanud mees harjus kiiresti ja põhjalikult selles baaris lõunal käima, sest… Pikkade usalduslike vestluste järel tavatseti teineteist kallistada, et õnnelikku päeva soovida.

„Mis mind Riina poole tõmbas? Juba poole nooremana kui täna otsisin oma Mina ning mind on tõmmanud inimeste poole, kes mõtlevad kastist välja ega lase teiste arvamusel oma tegemisi pooleli jätta. Aeg midagi teoks teha pole tegelikult kunagi õige – aeg tuleb õigeks teha! See eeldab avatud meeli ja piirideta mõtlemist,“ teab sportlik väemees, kes töötab täna Kanaaridel sukeldumise ja jalgrattamatkade instruktorina. „Kuna ma olen oma väikest õde ja vendi kasvatanud, teadsin üsna täpselt ette, mis mind nelja lapsega ühinedes ees ootab.“

Seda ühinemist lükkas tänane unelmate paar mitmeid nädalaid edasi, kuni Rimmo ütles otse, et tahab seda naist, langetas kõik müürid – ning Riina tõdeb, et see armastus, kirg ja lähedus muutis ta tütarlapseks. Tüdruk on oma noore Kuningaga nüüd kolmas aasta koos ning selle aja jooksul pool korda tülitsenud.

„Me pole pidanud millestki loobuma. Oleme sarnased, meil on ühised hobid ja eelistused – ja ka meie mõlema perekonnad suhtuvad meie Loosse hästi. Nähakse ju, et koos saame kõigega hakkama, sest oleme tervik – me mõlemad töötame, teeme kodutöid – nii tööjaotuses kui rahakoti haldamises on kõik ühine,“ on Riina õnnelik. „Rimmo on mu elu armastus.“

Elu armastus ise väidab, et Riina polnud enne nende kohtumist oma enese sisemusega tuttavgi. Koos mehega on üha noorenev naine avastanud, mis leidub tema südames ja kõrvade vahel. Koos sai paar teada, mis on tõelised kallistused – need ei küsi vett ega raha, ent on ülioluline osa nende päevadest.

„Suuri laevu saadavad alati kajakad,“ teavad Riina ja Rimmo, kelle Kanaaide-kodu on praegu alaliselt täidetud spirituaalse muusika ja viirukiga, sest Riina õpib reikit. „Oleme teineteise jaoks loodud, täiendame teist kasvõi selles, et ühel on lühem närv, teisel rahulikkust üleliiagi… Arvake ära, kummal!“

Elena turvaline kallim

Selgeltnägijate tuleproovi üks favoriite Elena Kanda on tantsijatar, kelle mees Dimitri on temast 19 aastat noorem. Massaaži ja numeroloogiat, reikit ja ayurveedat õppinud ja praktiseeriv Elena elab koos kallimaga Lasnamäe korteris, mille just mees on hoidisepurke täis loonud. Mahlad ja purgisupid, kurgid-kõrvitsad-moosid-kompotid – nii palju liitreid mehe valmistatud talvevarusid, et see süvendab paari igatsust oma majakese järele. Mõlemad on pärit maalt. Elena mõtleb oma armastuse-energiat pulseerivatel vastuvõttudel Dima peale ning väljasõitudel, mil emand nõustab ja tervendab kümmet inimest päevas, on mees oma naise lähedal. Keedab teed ja toidab ning laeb kallimat meheliku energiaga.

„Traditsioonilisest konservatiivsest perest pärit Dimitri on mu tütre Viktoria eakaaslane. Minu poole tõmbus mees sellepärast, et tema senises elukogemuses puudus Armastus. Tajudes ja vajades suurimat kosmilist tunnet pole vanus ega miski muu oluline. Küllap teate,“ naeratab Elena tütarlapselikult. „Minu esimene abielu Vikulja isaga lõppes rahulikult, ühise otsusena. Meie erineva pööretekiiruse ja mehe paigalmarsi tõttu. Ma ei tahtnud enam neli aastat ühe vannitoa remonti oodata, mehe kõrval seda ise teha – ega ühinenud kogu maailma katvate lõppenud abielude plejaadiga. Teate ju neid arvukaid kooselusid kinnisvara ja laste nimel – armastust pole enam ammu, hea veel, kui selle lõksusattunud olukorra tõttu üksteist ei vihata – mõlemad armastuseta kiduvad kaasad jäävad haigeks. Südamed ja potents, suguorganid ja ainevahetus – kõik kannatab, kui armastust ei ole.“

Ehkki see on loomulik, et noort asjalikku ja hämmastavalt elutarka Dimat tõmbas Armastuse poole, meenutab tantsijanna, kui ehmunud oli noormehe pere, kui nad üsna pika vimmapidamise järel otsustavalt kahekesi perekondlikule sündmusele marssisid. Nüüd on nad neli aastat koos olnud. Elena teab, mida teeb – ja teab, mida edasi tegema peab. Õnnestumiste eeldus on tema sõnul õiglane jagamine – nii raha, oskusi, energiat kui kõiki muid väärtusi tuleb asjaosalistega õiglaselt jagada. Teiseks on edu eeldus pakutu vastuvõtmine – olgu see telesaates osalemine või honorar – kui pakutakse, tänage ja võtke vastu, sest universum tahab nii.

Mehhaanik-insener Dima on pärit Pihkva ja Lõuna-Venemaa tegusate-töökate venelaste ühendatud hõimudest. Esiisadest 5 vennalt on kõik, mis nad üles harisid, ehitasid ja saavutasid, ära võetud. Erinevalt ülejäänud vene rahvast, kes kannatas Stalini massimõrva käes enam kui kõik teised rahvad kokku, jäid nemad vähemalt ellu.

Leena, kes nii nostalgilistel kui tulevikulistel kaalutlustel tahab praeguse korteri asemel võimalikult varsti maakodu – ja muigab, et ees ootavale töökoormale näkku vaatav 20 aastat noorem mees jaurab selle ülesande peale, nagu oleks tegelikult temast 20 aastat vanem, on ise aga kaheksa venna seas ainus tütar. Tema ema ilmale toodud lastest kuus on lahkunud – õieti vaiksena tulnud. Kaks venda ja Elena jäid.

„Minu tilluke tragi ema tahtis üle kõige saada mind, tüdrukut. Ta oli veel lühemgi kui mina – tohutu rinnapartiiga ja vastupandamatult elurõõmus. Lootuses järgmiseks elus laps sünnitada, vahetas ta teadlikult isasid – kasvõi keelatud suhetest, sisetunde järgi, häid tavasid trotsides valis ja sünnitas. Rändas taeva tahtel mööda Kasahstani ja Gruusiat, minu õnneks tuli oma viljakalt ja dramaatiliselt ümbermaailmareisilt siiski tagasi Tallinna – minul on siin olnud oma ühiskond,“ on Leena tänulik.

„Küll aga on mu ühel kahest elavast vennast vastupandamatu mustlastetõmme – kahe erineva mustlannaga on end sidunud… Mu tütar Vikulja on kaunis ja andekas. Olin jahmunud, kui ta kokaks õppis – siis sain aru, et see on õige otsus, iga oskus kulub ära. Töötanud on ta mitmetel rasketel ja kaunitel, tasuvatel ja armetutel aladel – kõik need proovimised on olnud nii Viktoriale kui mulle tänuväärne elukool. Tänu armastuse-energiale sai tütar kauaigatsetud ülikooli.

Kõik mustrid on ümberringi muutumises. Mida karmimatest protsessidest inimesed läbi tulevad, seda kiiremini mustrid muutuvad. Kohati on tunne, otsekui põrgu oleks lahti – maskid langevad, kenad inimesed käituvad koletistena – tohutu lammutamine ja kaos. Ärkajatel ja meistriks tõusjatel sisetunne rokib sajaga, avanemine on ülikiire. Seetõttu tekivad tohutud käärid – mustad ja valged, sikud ja lambad, terad ja sõklad ei leia enam üldse ühist keelt. Neist aegadest läbi tulemine on põnev ja karm. Meiesuguste õnneks leitakse üksteist üles, koos peame neil murrangulistel aegadel vastu.

Kui teil on väga raske, leidke keegi – laps või kallim, loom või taim – ja öelge otsekohe, kogu südamest: Ma armastan sind! Ja ime sünnib – hetkega hakkab kergem.“

Asjad on õhus

Mu iidne sõbratar, maausuline taluperenaine kõhkles just äsja mitu kuud, enne kui lubas endast 16 aastat nooremal Vanal Mehel, tõsisel töömehel ja mõtlejal endale öelda: ma armastan sind.

Minul enesel aga on universumilt tellitud 34aastane Vana Mees, kes kestaks. Aitäh.

Kes ei taha lennata…

…mingu teatrisse või kontserdile. Nii Henrik Normanni uskumatud seiklused New-Yorgis kui Paul Neitsovi kummardus legendidele on sõna parimas mõttes rännak. Henriku reisilugu jätab tunde, justkui oleksid sõbral külas ja ta jutustab sulle, mis juhtus. Mõlemal pikal-sihvakal heledal-helgel mehel on ülisuured ja selged sinised silmad ja nad teevad meiega üldjoontes sama. Viivad kumbki oma vahenditega reisile, laevad sel retkel meid hea energiaga ning hoolitsevad selle eest, et meil läheks paremini. Kui me pärast Pauli kitarri paistel ümbermaailmareisi või Henriku nukralt naljakate jahmerdamiste kaasa elamist üldse tahame kuhugi minna. Rännakuks ei pea tingimata oma maist kere kuhugi tassima. Suur hulk raha jääb alles ja mõned valud kogemata.

Norman toob oma elegantselt ja maitsekalt naljaka, ausa ja Tuttava tugitooliteatri Pärnusse 11.detsembril ning ka Neitsov jätkab publiku tungival nõudmisel tuuri. Õnneks.

Eks me teadsime ju enne ka. Et võlurpoiss Paul on üks eestimaailma parimaid kitarriste. Aga see, KES see noor Maag tegelikult on… Võtab hinge kinni. Suured sinised silmad, sihvakad väga erilised jalad – see on muide oluline osis, päriselt ka! – ja südame kohal kitarr, millega sünnivad tõelised imed. Isegi kui ta selgitab, mida ja kuidas teeb… see pole võimalik.
Imede ja ajaloo sünni juures on alati olla nii… imelik ja ajalik Nad Henrikuga mõlemad on Maale justkui juhukombel ära eksinud haldjarahvas. Nad ei pane pahaks, et neile tehakse pidevalt haiget. Nad jutustavad ja loovad selle ümber. Ja näitavad avalalt ette, kuidas teevad – Paul jagab lahkesti nippe, kuidas üksinda kitarril terve bändina kõlada – Henrik esitab paroodiate paroodiaid. Näitab, kuidas ta seda teeb – ja kui nukralt näiline see kõik tegelikult on. Kes ostab Hawaiilt viis kuldketti päevas, kes esitab Bronxi mendis sketše. Kes kutsub Jacksoni ja Coheni vaimu kohale, nii et õhk helendab. Misjärel mõlemad hiilivad ujedalt naeratades koju hakklihakastet sööma. Kurgiga.

Nende meeste iga keharakk on fenomenaalne instrument, millega sõnumit edastada. Sõnumi rahvani toomine on nende jumalik kutsumus ja nad valdavad nii ennast kui teemat, huumorit ja pause, tehnikat ja pisiasju lihtsalt geniaalselt.

Me kõik tahame aegajalt Ära.

Lihtsaim variant on telekasse sukeldumine, õhtunaps näpus. Või teler napsita. Või naps telekata. Teatrisse ja kontserdile minek nõuab pisut enam panustamist, ent on ühtlasi ka tegelikum. Me näeme ja kuuleme seal iseennast. Uutes sätungites ja kõverpeeglis, mille peale ise ja üksi ei tuleks. Mustreid muudetakse koos – ühendväljas lähevad asjad liikvele. Nende heledate müstikute puhul läheb liikvele viljakas, veidi valulik optimism ja usk õnne võimalikkusse. Tükkis valmisolekuga haiget saada.

Maestro Ülo Vooglaid, kellel on valmimas inimeseks – sh eestlaseks! – olemise õpik, näeb tänase maailma üldisima haigetsaamise põhjusena kognitiivset dissonantsi ehk nihkes tunnetust: „Teleri ja interneti abil luuakse inimestele – eriti hapra haridusega, elukogemuseta noortele – illusioon, et neid oodatakse igal pool. Sinna igale poole kohale jõudes avastatakse, et nii mujal kui ka siinsamas vajalik olemise eelduseks olevad tegelikud oskused ja teadmised puuduvad. Koju tagasi hiilides toodavad murtud inimesed üha suuremat ekspluateerimist – mida rohkem töötavad, seda vaesemaks jäävad. See on võõrandunud inimeste absurdne sundseis.“

Neil, kes on omal alal väga andekad, on võimalus see võõrandumine vähemasti naljaks või Muusikaks pöörata. Henrik ütleb: „Tõeline nali pole naljaka asja üle irvitamine, vaid nukra nähtuse juures koomilise aspekti avastamine – ja eksistentsiaalse üksilduse peale sel moel pisara poetamine, et naljakas hakkab.“

Pärast Pauli ja Henriku puhastavate rännakute kaasa tegemist ei taha enam mõnda aega vassida ega laperdada. Jumal tänatud, et keegi need asjad ära sõnastas ja Armastavas tehnikas kingakarbi või kitarri kõlakasti peal kosmiliselt kõnetavat rütmi trummeldas, nii et süda resoneerib. Ja Maagide fenomenaalseid leidusid, maitsekat naeru ja sätungeid naudeldes tuleb mõte. Ülima enesevaldamiseni jõudmiseks on mõistlik kodus püsida, õppida midagi väga hästi tegema – ning süüa emavalmistatud hakklihakastet ja kurki.