Maavalla koja vardja ning… sepp

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla koja vardja ehk asjaajaja, logistik Liina, on oma 39 eluaastaga, mil ta on olnud õpetaja ja lapsehoidja, tippgrimeerija ja käsitöömeister ning nüüd sepakutset omandamas, avastanud: „Mis tulema peab, saab su nagunii kätte. Järelikult tuleb asjadel lasta juhtuda. Olgu see lapse sünd, isamaale tagasi kolimine või üllatavana tunduv kutsevalikuline kannapööre – süda teab nagunii, kuidas edasi toimida. Mõni protsess on valulik siis, kui loogika ja ratsionaalse mõtlemisega vastu punnid. Lase juhtuda – läheb valutumalt!“

Pärast võõrsil-aastakümneid ümbritseb teda tuli igas mõttes. Ta käib maausuliste Emandana meelekaaslaste koosviibimistel tuld süütamas. Tema teekaaslane sepaks-õppimisel on ääsi tuli. Ta on oma eesti keelde sujuvalt ja mänguliselt liitnud soomekeelse tunnetusliku suhtumise öelda „tule“ seal, kus eestlased tavatsevad kasutada minemist. Tulen oskama.

20 aastat Soomes elades, lapsi õpetades ja südametunde järgi emaks saades harjus Meta kolm korda nädalas suuri grimeerijate ja kehamaalijate konkursse võitma. Tema mehed sellega ei harjunud. Naine kuulas Lääne-Virumaa puude kutset ning tuli tagasi 200aastasesse rehielamusse, kuhu ta nüüd koos ema ja väikese tütrega elades sepikoda rajab. Poole nädalast veedab seetõttu Pirgu sepa Taivo Kõrvemaa juures ametit õppides, Vigala koolis ennast täiendades ning suvel sukeldub etendustesse-üritustesse-kärajatesse-ürgturgudesse, kus kõiki oma andeid ja kogemusi ükshaaval ja korraga kasutada, et ilus isamaa oma andeka tütre tagasiolekust võimalikult palju võidaks.

„Sepikoja ehitamiseks on mul olemas kõik vajalik – palgid ja tahe, ettekujutus sisseseadest, tütrekene, kes kutsub ennast ise Minu Meel – ja ema, kes on arukaim ja taktitundlikem inimene, keda tean,“ on Meta tänulik. „Mu ema oskab inimestele niimoodi küsimusi esitada, et need kõlavad nagu pai – ning annab oma viimased talvesaapad ära, kui kellelgi neid vaja on. Kõnnib ise rahulikult ja õnnelikult sussidega poodi.“

Kihlvedude ajad

Teismeline Liina liigitus kategooriasse „raskesti kasvatatav“ – oli tavakoolist välja lennutamise ja Kaagverre saatmise noateral ning lahkus õe juurde Soome. 17aastasena oli ülejäänud Eestile üldlevinud tööriigina tuntud naabermaa tema jaoks pidude-pillerkaaride paik. Asi käis üle võli ära, kui aus ent lõbujanuline tüdruk kihlveo peale abiellus ning sattus hiljem raskustesse abielu lahutamisega, kuna… ei mäletanud seadusliku kaasa nime.

„Ma olin armas ja väike, teatud mõttes pehme ja ärakasutatav mänguasi – ja õnneks hakkasin õigel ajal endalt küsima: kes ma selles mängus ise üldse olen? Minust sai lapsehoidja. Siis tuli armastus. Ja 19aastasena sünnitasin poeg Aleksandri, kes elab praegu oma tüdrukuga – samuti 19aastasena – kenasti ja turvaliselt Soomes,“ loetleb Meta numbreid. „Ka mu 14aastane poeg Joosep elab Soomes koos isaga, kellega nemad on suurepärane kooslus, ent kellega mina ei saanud paar olla. Mees eeldas, et olen kena klassikaline kodukana, aga tol perioodil olid mul aina grimeerijate konkursid, koolilapsed ja nendega teatri tegemine. Nüüd mängivad nad pojaga kahekesi kitarri ja tennist. Minu jaoks on tohutu kergendus ja õigeim lahendus, et poiss on isa juures. Kui ta mul Sõmeru taga metsas külas käib ja mu teadlikke-õnnestavaid heitlusi jälgib, ütleb ta: ema, sa oled ülikõva mees!“

Tegelikult on Liina Meta nii südametark Naine, et lahutas tütre isast oma kolmanda seadusliku abielu siis, kui last ootas. Eelmine abielu näitas, kui vähe ja viltu töötab see lahend, et üksteisega tutvutakse ja sobitutakse juba lapse kõrval ning beebi peab kõik need lootusetud kataklüsmid kaasa tegema. Ema säästis tütart sellest.

„Lapsed sünnivad emade otsusel. Väike Susi sündis mulle. Olen rahul, et pojad sündisid rohkem isadele. Ja ma kuuletun tütrekesele. Kui 2aastane Minu Meel silmitseb mulle kui vabale ja vallalisele tüdrukule külla tulnud mehepoegi ja ütleb „nii, Liina oma puppa – ja sina lähed koju!“ – siis nii ongi.

Mu emakene, helge inimhinge etalon, on õhtuste tee-juurde-vestluste ajal sageli arutlenud, et naise areng jääb seisma, kui juhuslik või suisa vale mees on majas. Edenemise asemel tuleb ebakindlus ja hirm. Mina ei karda midagi. Olen valmis järgmiseks armastuseks, mis saabub peagi – hirmuta,“ teab Liina Meta.

Susi ja Suur Lind

Virumaa rabades on peatne naissepp lisaks oma Susi-nimelisele tütretibale ka neid päris-hunte kohanud. Omal algatusel ja täielisel valmisolekul. Maausulisele kohasel kombel läks naine ühel üsna hiljutisel ööl padrikusse tuld tegema, tsimarukene ürdinapsi kaasas. Veel enne tule läitmist kuulis ta üsna lähedalt huntide ulgu. Pidas aru. Otsustas mitte karta. Süütas lõkke ja meeliskles selle paistel soekarjaga kõrvuti tunde.

„Ühel üleväsinud hilisõhtul – tööd on selles elus ikka väga palju tehtud! – olin nii tühjaks töötanud, et kõik ihujupid värisesid ega lasknud magama jääda. Laotasin käed laiali ja… muutusin suureks linnuks. Mul oli tohutu tiivaulatus, olin valmis lendu tõusma, aga ehmatasin paraku tagasi endasse. Kuna käed tundusid veel mõnda aega kõikvõimsate tiibadena, tean, et minu lendutõus on ees,“ usub naine. „Pühendumus ja armastus tuleb siis, kui naine on selleks valmis.

Meiesugused naised kipuvad oma ellu kutsuma tuge vajavaid õrnakesi mehikesi. Kuningas saab tulla siis, kui need mustrid on muutunud. Eks ma Pirgu sepikojas neid mustreid muudangi. Ehkki püüan oma väga-naiselt-õelt snitti võtta, rõõmustan kujunevate vasaralihaste üle ja tean, et nii saab ja võib. Ja Maavalla kojas muudan ju samuti mustreid.

On hiite maharaiumise ajad, mil tuhanded noored hinged pole ühelegi teist liiki loomale silma vaadanud ega tea, et puu on elus ja lill hingab. Teen igal võimalikul moel kõik endast oleneva selleks, et ennast ülejäänud loodusele vastandavad inimesed saaksid aru, mida nad teevad – siis ehk tuleb ka teadmine, kes nad on. Minul on tulnud.“

Liigutav uudishimu

Mullu hingedeajal Aasta Hiiesõbraks valitud naine on väga rahul, kui meedias aegajalt jutustatakse, kuidas puud teda koju kutsusid. Ka mida-mida?-tasandi küsimus tõmbab üldsuse tähelepanu tõsiasjale, et puud kõnelevad ning keegi kuuleb nende kutset.

„Ma loodan väga, et iseendast ja loodusest võõrandumise kriis on põhjas ära – edasi peatub nende kohutavate põlvkondade pealekasv, kes teleri-arvuti vahel mitte iialgi ühtki elusolendit ei kohta ega hiie-sõnagi ei tea,“ usub Liina Meta, keda ennast on sünnist saadik edasi liigutanud ja südamepõhjani liigutavate avastusteni viinud lihtne ja loomulik uudishimu.

Ta on üks võtmefiguure, kes augustikuus Raikkülas peetavatel kärajatel nii Pakamäe riitusel, kolmepäevasel ürgturul kui Mustrimuutjate etendusel toimib. 800 aastat tagasi 15. augustist on Liivimaa kroonikates kirjas, et eestlaste vanemad kogunesid kärajatele asju arutama ja otsuseid tegema. Raikküla mõisapaar Ivo Lambing ja Karmel Jõesoo korraldavad seepärast üsnagi mastaapse juubelikärajate maratoni konverentsi, külapäeva, nelja teatrietenduse ja kontsertidega. Liina Meta roll selles suursündmuses on lisaks Pakamäe riitusele ka ürgturu ohjamine, Mustrimuutjate etenduses osalemine ning kõigi huvilistega olulistel teemadel vestlemine.

„Ma teen koja vardjana nii õiget asja kui veel saab – rahvavalgustusega võrdselt oluline on meeste võimumängude maandamine ja isiklik teadvustamine, et me ei vastandu kellelegi. Jeesus oli üks omadest – heast perekonnast kõrgestiharitud šamaan – järelikult ei vastandu me ka tõelistele kristlastele. Rõhk sõnal „tõelised“.

Iga tegeliselt usklik – olgu selleks sõnaks siis religioosne või spirituaalne – inimene tajub teiste dimensioonide ligiolekut. See annab jõudu. Aitab õiged võimalused ära tunda. Väljakutsed esitada – ja vastu võtta.“

Kui naine alustas tagasiteed koju, kutsuti teda Rakvere teatrisse grimmeerijaks. Tahtis – ja ei tahtnud ka. Aimas, et teatrisse on ülimalt lihtne kinni jääda – grimmituba ja traditsiooniline lava on ju tore võimalus, nagu ka mõne näitlejaga suhtesse astumine ja klassikalisse teatriellu üleni uppumine. See pole paha – aga mitte temale. Et see oht kõrvaldada, küsis ta palganumbriks Soome palga ja pääseski ahvatlusest.

„Kojutuleku hind oligi kõigist mu Soome palkadest loobumine – neid oli mitu, nad olid suured ja nad… olid ära,“ naerab Liina Meta, kelle ellu on ka Eestis ohutistemeistri-loodusmatkajuhi-ürditempija-sepana teenistus saabumas. Jõuliselt. „Tagasi siinsetesse metsadesse sõitsin mina muide jalgrattaga. Nägin unes, et sõidan mööda Soome maastikke ilma lenksuta jalgrattaga. Paralleelmaailma väemees ulatas mulle sepavasara. Keerutasin seda hetke nõutuna käes – ja kinnitasin jalgrattale lenksuks. No mida selgemat märki sina hing veel saada või küsida oskad! Nii kui Kojas sõna laiali saatsin, nii Pirgu sepp mulle kätte juhatati. Tükkis tema ropu suu ja sooja südamega.“

Raua needmine

See Veljo Tormise Eesti ballaadidest tuttav sõnapaar on Liina Meta ellu toonud kogemuse sellest, kui oluline on kaardipakis nii mustade kui punaste kaartide olemasolu, inimhinges valikute tegemine, kas toidetakse musta või valget hunti ning iga ala puhul nii meeste kui naiste pühendatuse võimalikkuse.

Pirgu sepp ütleb, et nii nagu mehi-naisi on fifty-fifty, on ka naiste võimalus sepaks saada fifty-fifty. Ta on vastupidiselt teistele, naistepõlguritest seppadele, välja õpetanud 11 naist, kellest 8 töötavadki sel alal: „Peamine on täie pasaga ja tuima näoga oma rada rühkida, siis ei eksi teelt.“

Meta tee viib Pirgus õpipoisiks – nojah, -tüdrukuks! – olemast Viljandisse selliks ja seejärel kodusesse rehte meistriks. Sellega külgnev tee on üsna ilmselt loitsunaiseks kujunemine – kelleks aga tõeliselt vormutakse alles pärast viljaka ea ümber saamist.

„Minu – ja mu ema – juurde tullakse juba praegu nõu küsima. Aina arvukamalt. Ja ikka samadel teemadel. Naiselikkuse probleemid on tulipunktis. Sellepärast, et meie mitmete põlvkondade naistele on tekitatud eelarvamuste taagast tingitud traumad. Kes sisehääle ja südame tarkuse ajel toimib, see on… teate isegi, kes. Igaüks tahab olla hea tüdruk ning surub oma tõelist olemust viimase võimaluseni maha. Vaikib valudest, salgab traumeerivaid sündmusi. Ja jõuabki minu juurde,“ kirjeldab Liina Meta. „Ka indiaanirahvad ning siberlased on läbi aegade teadnud, et pärast viljakat elukaare osa loitsunaisteks avanevad moorid on kordades vägisemad kui mistahes mehepojad. Eks ma sinnapoole musterhaaval muutudes teel olen. Enne tuleb kaks kaunist armastust vastu võtta ja üks mees matta. Ma tean. Ja saan hakkama.“

Liina Meta näeb ennast parimas eas Ronjana, kes ühitab raua ja teatri, käsitöö ja nõustatavad, õpib oma emalt ja tütrelt ning kannab igaks juhuks autos raudkulli sulge kaasas. Selleks, et kinkida see ühtekuulumise märgiks ja ohutiseks näiteks mõnele teekaaslasele, kelle ta ära tunneb. Kas olnud eludest või… tulevikust.

Mahetalude võrgustiku värvikaid

Nii maa- kui linna-ettevõtjad on veendumusel, et väike-ettevõtlusel on tänases Eesti riigis üliväikesed ellujäämise võimalused. Seda rõõmustavam on leida ja tutvustada leidlikke ja elujõulisi erandeid, kes oma nišis tiibu tõstavad. Mahetalude toimetuleku võti on perekondlik töövõtt ja hakkamasaamise saladus üleinimlik töö. See kehtib nii Tõrvaaugu kui Mahetarga pereettevõtete kohta.

Kustkohast leiavad ajakirjanikud teemasid? Toidulaualt ja maanteelt!

Olime lastega juba mõnda aega end kuusevõrsesiirupi ja astelpajumarmelaadiga laadinud ning hanerasva ja kodumaise huulekese-pulgaga poputanud, kui avastasime, et kümneid sarnase kujundusega omamaiseid toidu- ja hügieenitooteid saadab turule Tartumaal Mäksa vallas Poka-Vesiveski talus tegutsev Mahetark.

Just päevil, mil tervendaja Kreet Rosin jagas meiega oma elupõlist, üha süvenevat tatravaimustust, nägime aga maanteel enda ees sõitmas valget kaubikut, mille tagaluuk jutustas Tõrvaaugu mahetalu tatrast ja lammastest. Spontaanse telefonikõne peale oli talu noorperemees Janek Kuusik meeldivalt üllatunud – perekondlikus tööjaotuses ongi tema müügi ja promotöö peal ning kogeb päevast päeva üllatavalt ükskõikset õlakehitust, kui tervistavast tatrast, meest ja lambalihast kõneleb.

On üha tarvis jutustada meie talunike leidlikest terviklikest muinasmaadest ja tutvustada nende unikaalseid pakkumisi, mis kasvavad vaid Eestimaal. Järelikult on eestlastele oluliselt sobivamad kui mujalt planeedilt kohale lennutatud produktid. Siin-kasvatatu töötlemine ja väärindamine annab loomulikul moel tööd nii nende talupidajate oma peredele kui paljudele teekaaslastele, kellelt need tänuväärsed nišitalud toorainet ka kokku ostavad.

Tõrvaaugu tõhus tervik

Perekond Kuusiku rajatud panoraamsel muinasmaal said pehmet talve kasutades tööd lisaks oma suurele perele ka teised professionaalid, sest omaehitatud tatrakuivati kõrvale püstitati pria-toetuselist koorimiskoda.

„Kuivati ehitasime ise,“ silmitsevad perepojad Janek ja Janno ka ise ikka veel mõnevõrra üllatunult, kuidas Tõrvaaugu talus on kõik kujunenud – otsekui iseenesest, ainult et tohutu töö tulemusel. „Lisaks kuivatile oleme varasematel aastatel ka teisi hooneid-masinaid aina ise ehitanud. Katse-eksituse meetodil – aga töötavad! Nüüd oleme juba professionaalid – siin Eesti mõõtkavas. Ostame ka teiste tatrakasvatajate vilja kokku ja loodame, et see innustab üha uusi eestlasi seda vilja, mitte rapsi kasvatama.“

Ema Anette ja isa Jüri meenutavad, et Tõrvaaugu tänase tervikpildi loomine algas ikka kohe väga pisitasa. Alguses olid vaid Vigalast pärit Jüri mesitarud. Mesinduse vaimustuse sai mees oma päritolukohast rööbiti Vigala Sassiga ning naine sai oma põlvkonna kohta tavatu nime… Norrast.

„Minu isa oli skandinaavlane – sealt ka minu laplase näoplaan ja põhjala ellujääja-loomus. Isa tuli Eestisse loomaarstiks. Kui taasiseseisvumise ajal passe vahetasime, selgus, et poliitilistel kaalutlustel polnud mu dokumentides isa rahvust targu märgitudki,“ naerab lambakasvatajast naine, et pidi peaaegu tõutunnistuse ja korrakohaste kõrvanumbriteta jääma. „Jüri isa kinkis meile Jüriga selle talu siin. Esimese tatra külvasime mesilaste pärast – olime kuulnud, et see sobib mesilate ümbrusse kõige paremini.“

„Siis leidsid pojad, et meil on ikka arvatavasti igav – ja tõid kolm lammast. Nüüd on 130 põhikarja suffolki-tõugu lihalammast pluss talled. Jõusöödaks ongi meie lammastel tatar. Ja meie rõõmuks läheb väga suur osa noori lambaid siit elusana – uusi suffolki-karju looma,“ kirjeldab isa Jüri.

„Ühed leedukad palusid mõned nirumad uted välja valida ja sinna saata. Kui kaup kohale määgis, tuli kiri – nii head lambad olid, et läksid põhikarja vere värskenduseks – millised need tublimad tegijad teil siis veel on, kui viletsamad on nii vägevad?“ kirjeldab Janek rõõmu hästiõnnestunud töö viljadest. „Nüüd tõime Hollandist uue jäära, et head karja veel paremaks aretada. Meile meeldivad sedatõugu lammaste jõulised iseloomud ja arukus. Lambad on vastupidiselt eelarvamustele ikka ääretult nutikad olendid – nad poleks muidu ju ellugi jäänud.“

Kuusikute pere kirjeldab, et lambad teavad täpselt, kus on parim taimestik ning kui inimeste poolt määratud koppel väsib, võtavad aia massiga maha ja kolivad sinna, kus õigem. Inimpere võttis lambarahvast ohjama idaeuroopa lambakoera – kes osutus aga hoopis ideede generaatoriks. Talledega mängima kippuv Robin saab massiivsete rohusööjate käest lihtviisiliselt peksa – ent tema allergia näitas kätte veel ühe tatra tarvitamise mooduse.

„Robinil on allergia ja gluteenitalumatus,“ kirjeldab perepoeg Janno – nad on Janekiga mõlemad geodeetide-biotehnoloogide erinevate ametitega kõrgharitlased. „Koer reageeris tavapärastele koerakrõbinatele ägeda allergiaga – silmad-igemed läksid tulipunaseks, hingamistakistused ja leemendav nahk kippusid hinge välja võtma ning Sipa loomaarst Reet ütles, et meil vedas, et peni hambutuks ei jäänud. Doktor Reimann määras talle allergiliste koerte krõbinad. Vaatasime nende koostist. Võrdlesime. Tatar!“

Nüüd ongi Kuusikud alustamas koerakrõbinate pressimist, et allergilised koerad ei peaks üksnes tatraputru sööma, vaid saaksid ka endale liigiomasel moel krõbistada. Kolmas liik lammaste ja koerte kõrval, kelle kasvatajad on avastanud tatra eelised, on hobune. Hobustel aitab tatar – eelistatavalt samuti graanuliteks vormituna – ära hoida nii laminiiti kui nahaprobleeme, ei aja paksuks ning on toitaineterikkam kui mistahes teine vili.

„Olge lahked – tatratee ja Tõrvaaugu mee juurde on meil laual tatrajahu pannkoogid ja küpsised ning oma aia õuntest moos,“ serveerib Janno ujedalt muiates. „Mesitarusid peab isa tegelikult juurde võtma, sest kogu kümne taru mesi kaob klientidele rutem kui mesilased korjata jõuavad. Algsest allahektari-maast on tänaseks saanud umbes 200. Kasvatame ka Sangaste rukist – seda Eesti vanimat omamaist sorti, mille krahv von Berg aretas ja millel mullu suur juubel oli.“

Kuusikute suhtumist oma niššide loomulikku leidmisse ja lainemisse, tatra-lammaste-mesilaste sümbioosi võimaluste sujuvasse edasiarendamisse, tehnika ja töövõtete täiustammisse võibki nimetada ujedaks üllatuseks.

„Seda, et tatar on allergiavaba vili, selgitame rõõmuga üha ja üha uuesti ja uuesti – nii laatadel kui kauplusekettidele. Mitte ainult toiduna, ka patjade ja madratsite täidisena ei võta taimne voodivarustus tolmulestasid ligi ning hoiab suvel hästi jahedat, talvel sooja – ja kaitseb haudumise ja lamatiste eest nii titte kui taati,“ kiidavad Kuusikud. „Vastuseks neile, kes kurtsid tatrakestade kahisemise üle, sobib Kreet Rosina väide, et see on tervendav ja rahustav heli.

Vastus neile, kes kurdavad tatra kibeduse üle, on meietoodetud mahe suutäis ise.

Kibedaks läks nõukogude riparapa-röstitud tatar, millelt kuumusega kestad maha võeti ja mis pidi lihtsalt öeldes ärakõrvetatuna sada aastat säilima. Õigesti kuivatatud ja kooritud tatar on magus.“

Magus on ka hõimu tööjaotus, kus Anette teeb raamatupidamist ja Janeki pruudi ema valmistab professionaalse õmblejana mitmekabrilisi madratseid, mille täidis püsib kenasti paigal. Esialgu õmblesid-pakkisid ja käisid laatadel kõik Kuusikud oluliselt kaootilisema tööjaotusega. Eriti jõulude ajal olid Tõrvaaugu tatra-tuuslarid nagu kamp ülekoormatud päkapikke. Pakendasid ja vedasid – nüüd juba kahe autoga – müüsid ja selgitasid…

Õnneks on neid selles hõimus rohkesti – Janno sõbratar on Tallinnas ja Janeki naine Pärnus ning peretütar Liina teeb samuti samal ajal tööd, kui tema mees on tütrekese Liisaga lapsepuhkusel. Aina rohkem saab ka neid, kelle kasvatatud tatart kokku osta, töödelda ja turustada – praegu on neid paarkümmend.

„Viljakasvatuses ei saa teatavasti midagi kindlat prognoosida. Kui lammas kasvab kenasti iga ilmaga, siis eelmisel suvel näiteks hakkas mais maha tehtud tatar alles juulis idanema. Väga pirtsakas vili ta pole, nii et päris valesti ei saa midagi minna,“ kinnitavad Kuusikud. „Tundub, et meil on aeg välja anda Tõrvaaugu mahetalu kogemustepõhine käsiraamat. See vähendab suukulutamise vaeva üha üleseletamisel, et tatar on magus, tema kahin padjas rahustav ja toime madratsis tervendav ning et ta on allergiavaba toit igale loomaliigile, isegi inimesele.“

Mahetark

Tartumaal Melliste-Kaagvere kandis Poka-Mäksa tegusa tuiksoone loonud Rüütlite pere elab pereisa Mati esivanemate talus sammhaaval tiibu tõstnud jätkusuutlikku tuleviku-Eesti mudelit.

Mati Rüütel teab: „Minu vanavanaema talu – võimalik, et meie hõim elas siin ka juba kivikirveste ajal! – käis analoogselt teiste Eesti kodudega käest kätte. Nõukogude okupatsiooni tulles päästis informeeritu-poolne vihje mu esivanemad küüditamisest, aga kolhoosi äravõetud talus elasid võõrad. Meie saime oma riigi taassünnil siia uue elamu ehitada ning seadsime uue elu minema. Kuna elujõuline Eesti rahvas on kõigist uskumatult julmadest aegadest läbi tulnud, jääme ellu mistahes järgmise essu otsa sattudes.“

OÜ Mahetark on väike perefirma, kes tegeleb loodustoodete loomise ja müügiga. Ema-isa-poeg on paarikümne aastaga õppinud tundma astelpaju kui isiksust, temast toidu- ja kosmeetikatoodete loomise lõputuid võimalusi – ning lisanud astelpaju kui telg-taime kõrvale kuusevõrseid-vaarikaid-hanerasva. Kõike, mida looduslikust rahvatargast nõiaköögist leida.

„Mahetargad oleme meie – Mati ja Malle Rüütel. Mati kesk- ja Malle keskeriharidusega. Otseselt toidutootmist ei ole kumbki õppinud, aga tootmiskogemus on juba aastast 1999. Siis sai valmistatud esimesed astelpajusiirupid. Siirupile järgnes astelpajuõli ekstrakt ja siis astelpajusalv. Ideid tekkis järjest juurde ja see nõudis ka enesetäiendust raamatutest ning internetist. Käisime erinevatel koolitustel,“ teeb Mati lühikokkuvõtte haja-asustatud-haliseva külaelu ereda erandi ülesehitamisest. „Oleme teada saanud, et astelpajupõõsad on täpselt sama erinevad isiksused nagu inimesedki. Mõni käitub vaoshoitult ja piiritletult. Teine sirutub kõrgusse, kasvõi 8 meetri kõrguseks puuks. Kolmas – faktiliselt sama liiki ja sorti – ajab end hullunud umbrohuna laiali ja levib kas mügride või geenivingerpussi tõttu ohjeldamatu võsana kasvõi tuppa.“

Juba loodud toodetele said Rüütlid tagasisidet  esialgu pereliikmetelt ja tuttavatelt ning kuna see oli ülimalt positiivne, siis julgeti oma toodangut ka raha eest müüma hakata.

Astelpajuistanduse rajati 1995. aastal. Astelpajuistikud toodi Seedri talust .  Esimese saagi said oma miniriigi rajajad 1997. aastal. 1998 oli marjasaak juba märkimisväärne.

„Müüsime oma saavutust marjana – ja hea hinnaga. Aasta hiljem ei tahetud marja eest enam normaalset hinda maksta ja see sundiski mõtlema toodete valmistamise peale.

Marjakorjamine käis esimestel aastatel käsitsi. Siis oli istanduses 10 – 15 inimest abis marju korjamas. Igasuguse abi palkamisega aga teatavasti on sedasi, et aitäh on palju, raha sobib – ent arendamine ja investeerimine hoiab raha pidevalt… mujal,“ naerab Mati, kes ka selle vestluse ajal pria-dokusid kokku pakib – uut tootmishoonet on vaja! „Kuna käsitsi korjamine oli väga aeganõudev, okkaline ja ebaproduktiivne siis sai ostetud trimmeri baasil ehitatud  marjaraputaja. Selle raputi leiutas ja töötas välja legendaarne Tartu mees, geniaalne leidur Hando Kruuv ning see oli mitmeteks aastateks väga tubliks abimeheks saagi koristamisel. Istanduse kasvamisel ja vananemisel ei olnud raputajast enam abi, sest sellega ei ulatanud korjama.

Nüüd käib astelpaju korjamine okste lõikumise teel. Puu küljest lõigutakse marjadega oksad, millega piiratakse ühtlasi ka puu kasvu, eemaldatakse nõrgad ning valesti kasvavad oksad. Vähemalt 30% roheliste lehtedega oksi tuleb jätta puu külge – see tagab puu edasise kasvu.

Marjadega oksad külmutatakse sügavkülmas ja alles seejärel raputatakse marjad okste küljest lahti. Selleks on meil endal konstrueeritud vastav masin, mis seda tööd kergendab.“

Noorem perepoeg Madis õpib Olustvere maamajanduskoolis ja tahab põllumajandust üle võtta. Selleks tegi ta juba oma ettevõtte OÜ Vesiveski Talu. Peale pärija koolilõpetamist on plaan, et poeg tegeleb istanduste hooldamise ja marjade korjamisega ning Mahetark tegeleb toodete valmistamisega.

„Jälgin uudishimuliku imetlusega, kui edukalt ja julgelt Madis kui 21. sajandi inimene bürokraatiakoridorides ja ametiasutustes surfab – respekt! Ja sellest tuleneb sujuv perekondlik tööjaotus.

Tootmiseks on meil aga ostetud mahlapress, mis sobib astelpaju töötlemiseks – ja mahlapuhastusmasin. Samuti on muretsetud seemneõli press, millelaadseid Eestis on ainult mõned. Sellega pressime astelpajuseemneõli. Kuivatuskapid, astelpajuseemne eraldamise masin, marjapuhastusmasin on meie eneste konstrueeritud ja töötavad väga hästi.

Ka meie toidu- ja kosmeetikatoodete retseptid on oma väljatöötatud. Kui näeme laatadel kedagi meie juurest läinut sama toodet müümas – kaks tera suhkrut kaubal vahet – tekib küll küsimus: kas omal ideid ja autunnet üldse pole? Aga issanda õigluseveskid jahvatavad teatavasti õiglaselt ning uuemal ajal ka mitte väga aeglaselt.

Iga kasvataja aga teeb meile aina rõõmu – saame teistelt astelpajuinimestelt toorainet osta.

Enamuse toorainest kasvatame siiski ise ja varume oma talu maadelt. Meie talu juures olevate mahe-istanduste põhilises tooraines astelpajus on ühes marjas sama palju kasulikke aineid kui apelsinis. Valmistame sellest väärtuslikust loodusannist mahla, siirupit, õli ja marmelaadi. Samuti valmistame siirupeid kuusevõrsetest, mida kasulikke aineid janunevad inimesed vaistlikult ka metsas näksivad – ja võilille õitest, mis sümboliseerivad samuti kevadise vitamiinipuuduse lahendamise kiirabi.

Marjamaadelt toome oma talu mahevaarikad marmelaadis ning metsajõhvikast toodame siirupit ja marmelaadi.“

Kuus mahetarka toodet on pälvinud Tunnustatud Eesti Maitse Pääsukesemärgi: Astelpajusiirup, Astelpajumahl, Kuusevõrsesiirup taruvaiguga, Võilillesiirup ja Vaarikamarmelaad.

Tunnustatud Maitse Ristikumärki kannab Astelpajusinep. See tiitel on Mati sõnul sõna otseses mõttes maitseasi – žürii maitseb ja tunnustab. Kosmeetikatoodetega on oluliselt rohkem analüüse-antiallergilist testimist ja asjaajamist.

„Käesoleval ajal turustame oma toodangust 95 % Eestis ja 5 % ekspordime Soome Vabariiki. Ekspordi osakaal tulevikus kindlasti suureneb. Seda enam, et oleme välja töötanud ka mõned kosmeetikatooted, mis on saanud tarbijatelt rõõmustavalt positiivse hinnangu.

Huuleke on  hügieeniline huulepulk mis sisaldab muu hulgas astelpajuseemneõli. See ei tekita sõltuvust ja aitab parandada ka väikseid huulelõhesid.

Kreemike on mõeldud kasutamiseks näo ja käte kreemina, kuid seda võib kasutada üle keha. Sisaldab väga häid naturaalseid koostisosi ning ongi juba paljude tarbijate lemmik.

Loodame peagi saada riiklikult tunnustatud mahetöötlejaks. Mis tähendab tohutut pakki pabereid ja asjaajamist. Meie meelest peaks riik ise iga mahetegija ja maal tootja-looja eest seisma ning Eestil tervikuna on ülim aeg ja viimane võimalus saada üldiseks maheriigiks.“

*

SIDEBAR

Jaan Leetsar:

Olen siin Võrtsu ääres mõtisklenud meie riigi edasiste arengute üle ja jõudnud järeldusele, et kui me suuda käivitada üleüldist majanduslikku ühistegevust, millel oleks ka rahvusvaheline mõõde, muutuvad sisuliselt mõttetuks mistahes ponnistused luua mingit maheriiki või kasvatada rahvust kasvõi Põhiseaduse preambula vaimus.

Tundub, et siin peaks sekkuma riik – meie rahvas on vist liiga isekas, ta ei suuda vajalikul määral koopereeruda ega teha majanduslikult tulemuslikku koostööd.

Eeskujuks võiks võtta kunagised riigijuhid Jaan Tõnissoni ja Konstantin Pätsi, kes suutsid riigi initsiatiivil luua ühistegevuseks vajaliku raamistiku (Põllumajanduskoda, Ühistegevuskoda, riigi initsiatiivil loodud keskühistud jne) ning täita see eraomandusliku sisuga. Ka praegu on vaja riigilt jõulist sekkumist mitte ainult põllumajandusse vaid majandusse ja sotsiaalellu laiemalt.

Meie võiksime esiti omavahel selgeks vaielda, kas me vajame uut mõisasüsteemi või orienteerume väikeettevõtlusele ja talumajandussüsteemile (sh ühistegevus ja perekonnad)? Leian, et rahva majanduslik võimekus ise ennast aidata ei sünni üleöö. Ja kõik see peaks toimuma riigi tippjuhtide initsiatiivil ja tasemel, alates uuest presidendist, peaministrist jt riigijuhtidest, kes eestlust tahavad ja ka suudavad aidata.

“Kui õitseb põllumajandus, õitsevad koos sellega kõik teised kunstid. Kui aga jätta põllumajandus mistahes põhjusel hooletusse, lähevad koos sellega hukka ka kõik teised kunstid”, on öelnud üks vana-vana kreeklane (vist Xenophon?). Praegu oleme selgelt hukkamineku teel.

Head mõtlemist!

Bruno Braun: ärge muretsege – kaevake valget põllupoolt!

Bruno on Holistika Instituudi üks mees-teejuhtidest. Eelistabki tegelda Meeste Asjadega – nii holistilise regressiooniterapeudina kui meelerännakute teejuhina, kelle ees avati aastal 2006 uks ilma, et oleks mingit vapustust või tõbe tarvis olnud.

„Ühel hommikul ärkasin – ja kõik oli teistmoodi,“ kirjeldab Bruno, kes on habeme kasvatanud mugavusest, mitte edevusest. Ühel pikemal matkal see kasvas – ja jäi. Nüüd püüab holistiline terapeut omal nahal tunnetada, kas ka habe toimib antennina, nagu juuksed. Kas see summutab või võimendab kurgutšakrat, mille korraldada on meie suhtlemisosavus.

Kui Bruno enese üks kümne aasta tagune hommik oli teistmoodi, siis teistmoodi on võrreldes teiste teejuhtide-meelerännakute saatjatega ka tema ise. Vaikne ja salapärane. Vähesõnaline ja sirgjooneline. Ütleb rahulikult, et tšakraid ja auravärve tema ei näe – usub seda, mida nägijad väidavad – ning loeb palju. Ja tsiteerib loetut rahuliku rõõmuga. Oma raamatut ta vaatamata kaunile kulgemisele ja kenadele kogemustele kirjutada ei kavatse: „Iga inimene on unikaalne. Ja iga inimene peab endale määratud eneseteostuse ja arengu Teel püsimist ise harjutama. Võin küll oma kogemusi jagada – aga kui ma koostaksin raamatu, võib mõni oma kõrvalhaagid kogemata – ja kogemustest õppimata jätta.

Oluline on, et me ei muretseks. Ei enese ega oma kallite pärast. Iseendale tehke see teene, et asuge oma musta ja valget hunti ning musta ja valget põllupoolt uurima ja üles kaevama. Lastele ja armsamale aga võimaldage koos loodusse, rändama minek. Selle asemel, et neid muretsemisse projekteeritud stsenaariumidega õõnestada.“

Kus on uks?

Bruno ütleb mahedalt, et naudib väga oma erapraksist Holistika Instituudi juures. Tal on pühapäevaõhtuti meesterühmad ja üle esmaspäeva rännakud läbi tšakrate. Erakonsultatsioonides käivad kliendid teemadel nagu probleemid meeste ja naiste vahelistes suhetes, keerulised suhted vanematega, lähedastega, ühiskonnaga, elukriisid (eluetapi muutused, lähedaste kaotus jms), eksistentsiaalsed ja identiteedi teemad (Kes ma olen? Kuhu ma suundun? Milline on tõeline mees? Milline on tõeline naine?), erinevate terviseprobleemidega jne. Kõik see kuulub holistilise lähenemise kompetentsi. Tähendab ju holistika terviklikkust, inimese ihu-hinge-vaimu vahel. Regressiooni-meetod viib inimese meelerännakule tema minevikku. Nii selle elu elamustesse kui eelmiste kehastuste kogemustesse, mis on energiad blokeerinud. Bruno on üks neist terapeutidest, kes seda puhastavat ja vabastavat kulgemist juhendab.

Meditatsiooniõhtutele ei pea registreeruma, kursuste või sarjadega võib suvalisel hetkel liituda. Aastate jooksul on inimesed samadel tšakratuunimistel hakanud ka korduvalt käima. Kasvõi selleks, et ühel meditatsioonil südamekotta muna hauduma jäänud Hingelinnule järgmisel korral linnupoja-katsikule minna. Tõsi, seda saab Bruno sõnul ka ise teha: salvesta endale ise juhendatud meditatsioon, millega pärast meditatiivsele alfatasandile minekut ise ennast linnupoegadeni juhatad.

Tema juhitud meelerännakutel on mõnikord värvikad pildiread, teinekord nii sügavale sukeldumine, et midagi ei mäleta – mõnel juhul ka uinumine, mil alateadvus jääb ikkagi Braunile järgnema.

„Minu õpetaja Marina Paula Eberth oli just hakanud Eestis kursuseid tegema, kui ma teejuhti vajasin ja Holistika Instituuti tulin. Neli aastat õppisin ja katsetasin, lugesin ja proovisin,“ kirjeldab mees, kelle lemmiksiniseks on ka vaimsusse koolitatuna jäänud selge taevas ning parim roheline elab metsas. „Nüüd olen viiendat aastat üsna tihedasti hõivatud terapeut. Eks armastuse – ja lennuõnnetuse korral hapnikumaskiga – on sama, mis holistilise teekonnaga: kõigepealt ise, siis lähiring – siis juhatuse otsijad ning seeläbi kogu inimkond.“

Holistika Instituudis on loendamatute isiksuste hulgas õppinud eripedagoog Diana Tarand ja Kirna mõisaproua Tuuli Org, lauljatar-joogatreener Kadi Toom. Tema on koos proua Eberthi, teiste terapeutide ning Glen Pilvre ja Priit Pajusaarega esindatud ka Salasõna-sarja meditatsiooniplaatide autori ja esitajana.

Samas ei tea muide Pärnu mnt 139C naaberasutuste-spordiklubide-kohvikute töötjad, et sama maja kolmandal korrusel on sedavõrd armastatud ja valgust külvav instituut. Nendivad vaid, et väga palju küsitakse, kus see on…

Rändame?

Meditatsioonidel kasutab Bruno salveid ja teisi puhastavaid aromaatseid taimi, pimendab ruumi umbes paarikümne inimese ümber, kes tema õhtutele tulevad. Ning viib istujad-lamajad läbi südame hingatades alfatasandile – milles meditatsiooni tervendav-tasakaalustav mõte ongi. Mõtted peatuvad ning teejuht saadab kooskonna vastavalt sellele, millise tšakraga tegeldakse, kujutlusis loodusse ja oma enese südamesse, naha vahele ja mulli sisse.

„Ma ise käin neil puhkudel vaheldumisi meditatiivse ja päevateadvuse vahel. Kahe laine vahet hopsamine on paratamatu – ühest küljest olen osaduses, teisalt vastutan ja kontrollin. Ent ma armastan ikka ja jälle rõhutada, et ma pole guru ega õnnistegija – olen üks teie hulgast. Olen nii meditatsiooni kui tšakrate kohta üsna palju lugenud, proovinud ja harjutanud. Jagan seda rõõmuga,“ kirjeldab mees, kelle lemmiksõna on „jaa“. Tal on enda ümber kogunenute jaoks varuks punktiga „jaa“ kui nõustumise märk. Küsimärgiga „jaa“, kui on tunda, et arutleja-jagaja tahaks veel midagi öelda – ja seeläbi teistele peegliks olla. Hüüumärgiga „jaa“ tähistab seda, et metsmees on püüdnud midagi, mis kõlab talle enesele uudse või üllatavana.

„Üksi mediteerida ma ei karda – on küll jah küsitud, kas üksi rännates liiga kaugele ei satuta. Umbes nii, et tagasi ei oska tulla. Mõnel juhul lähen mina ja teised rändajad küll kuhugi teeta-tasandi kanti – nii et alfarännakutele omased pildiread hajuvad. Neid ei mäleta – ka juhendatud meditatsiooni saatehäält enam ei kuulda. Kõrgem mina saab omasoodu toimetada ja blokeeringuid lahti nööpida. Sinna sügavustesse-kõrgustesse-kaugustesse ei saa siiski lõplikult jääda ja end unustada. Meil on selline kaval asi nagu intellekt – see põrgatab meid teadvuse äärealadelt tagasi. Kus mu keha on? Küsib intellekt, teeb pistelise kontrolli – ja matkab edasi,“ julgustab Braun. „Jagamisring pärast tagasitulekut on üks hea asi. Info on jagamiseks – mina jagan raamatutest õpitut ja ise kogetut. Koos meelerännakul käijad kirjeldavad sageli samu asju ja nähtusi, teekondi ja kujundeid erinevatest vaatenurkadest. Tunnevad teistes ennast ära. Väljas on kõik olemas. Mina juhin mõnele väljas leiduvale tarkusele tähelepanu, sest see on mind ennast aidanud.“

Brunole imponeerib näiteks Positiivse Psühholoogia Keskuse juhtfiguuri Martin Seligmani „Eheda õnne maatriks“. Kirjeldus sellest, millised on kuus teed voorusteni, mille olemasolu puhul on inimene õnnelik.

Tarkuse ja teadmisteni viib teadmisjanu, huvi maailma vastu, õpihimu, otsustusvõime, kriitiline mõtlemine, avatus, leidlikkus, originaalsus, praktiline intelligentsus, sotsiaalne intelligentsus, isiklik ja emotsionaalne intelligentsus ning perspektiivitunne.

Vapruse kui vooruseni viib uljus, südikus, püsivus, toimekus, usinus, siirus, ehedus ja ausus.

Inimlikkuse ja armastuse tagatis on lahkus, suuremeelsus, armastus, võime armastust vastu võtta.

Õigluse tagab kodanikutunne, kohusetunne, meeskonnatöö, usaldusväärsus, õiglus ja juhivõimekus.

Mõõdukusele sillutab tee enesevalitsus, ettevaatlikkus, kaalutlevus, hoiatustega arvestamine ning alandlikkus.

Mõistuseülese vooruse tasandi pälvib ilumeel, täiuslikkuse hindamine, tänulikkus, lootusrikkus, optimism, tulevikulisus, vaimsus, eesmärgiteadvus, usk, religioossus, andestamisvõime, halastus, humoorikus, mängulust, särtsakas kirglikkus ja innukus.

„Inspireerin inimesi lugema neid autoreid, kes on mulle endale sobinud – juhatan kätte netis leiduvad testid ja materjalid. Ja võin kinnitada, et kuitahes kogenud vaimuinimese ja vilunud meelerändaja jaoks on pidev tasakaalust välja lendamine täpselt sama tuttav kogemus kui sulle või mulle,“ kinnitab Bruno, et pole kohanud inimest, kelle elueesmärk ja -mõte aegajalt keskmest välja ei eksiks. Mis iganes ärritus või muretekitaja, rünnak või isegi sihilik pahategu on teatud avanemise ja valgustumise astme juures alati ja igal juhul võetav stoilise nõustumisega. „Holistika võtab asju parimas mõttes lapsemeelselt – on nagu on. Täiesti kindlasti selgub mõne aja pärast, et nii, nagu on – see on lisaks ka parim, mis juhtuda sai. Kogu oma halbuses – mis on ju kõigest hinnang. On nagu on.

Aga kahtlemata on ka teatud seltskond virina nautijaid. Teatud inimtüüp ei tahagi ehedalt õnnelik olla ega end tervemaks-puhtamaks mediteerida. Tal on ikka süüdlasi ja väliseid olusid, mis ei lase õnnelik olla. Teda ei saa aidata, sest ta ei taha, et teda aidatakse. Pole mingeid lahendusi vaja välja pakkuda – need võivad ohustada õnnetuse nautimist. See on sõltuvus – kui üks kuulaja on tühjaks kurdetud, leiab ta järgmised ohvrid – tal on terve kollektsioon sensitiive, kes kõik tema hädadega võitlevad. Peale ta enese. Ja kahtlemata on selline sõltlane nende õnn, kes tervendajatena raha teenivad.“

Must ja valge põld

Bruno õpetaja, Holistika Instituudi looja proua Eberth on õpetanud ka teda, edukat ja õnnelikku, aina õnnelikum olema. Nii, nagu igaühes meist elab must ja valge hunt, on meil kõigil üles kaevata ka mustad ja valged põllud.

„Kaevasin oma selle ja eelmiste eludega kogunenud musta põllupoole läbi – nii mõnus ja tore oli. Mida veel!? Õpetaja soovitas loogiliselt – nüüd hakkad valget põllupoolt kaevama – pole just väga eestlaslik praktika, aga heaolu ja külluse suurendamine on lõputute võimalustega minemine,“ innustab Braun oma rühmadesse saabunuid, kes tõdevad üksmeelselt, et on meditatsioonist naastes üllatavalt noored, värsked ning alati oma elu parema-teadlikuma osa alguses.

„Mulle kui loodusinimesele on aastaringiga kooskõlas pulseerides olulised pööripäevased puhastavad restardid. Leian pööripäeviti enamasti mõne higitelgitseremoonia, milledelt teatavasti väljutakse vastsündinuna,“ soovitab mees ka teistel leida endale sobiv rituaal kui kingitus iseendale.

Kui Bruno metsa tuleb, siis ta… on metsas. „Ma püsin jah tseremooniaplatsil ega kuhju kuhugi vestlusringi. Need on minu enese tseremooniad. Filosofeerimise ja analüüsimise ajad on läbitud.“

Lisaks meelerännakutele rändab Braun ka füüsiliselt – kogub meie planeedi erinevaid paiku ja palgeid endasse – terveneb ja areneb mõistagi seejuures ise. See on osa tema tööst ja pühendumisest.

„Terapeut peab olema ise korras, mitte probleemide pundar. Kui ma kutsun inimesed mõne tšakra korrastamise õhtule, siis ma otse loomulikult tegelen ise enne mitu päeva selle tšakraga. Nii, nagu kasvõi higitelgi tseremooniameister on mitu päeva enne riitust juba teenimises.

Haavatud tervendaja teooriad on küll kenad, aga minu meelest on viisakas terve olla – puntrad on õppima ja abi järele tulnutel endilgi kaasas,“ arutleb mees.

Pühapäevaõhtud arhetüüpidega.

Oma meeste kursusel, mis pühapäevaõhtuti meeste arhetüübid armastajast ja sõjamehest kuninga ja maagini lahti harutab ja kokku paneb, on Bruno samuti üks poistest. Mitte kamba pealik, vaid üks neist, kes on olnud silmitsi-rinnutsi tõsiasjaga, et mehed ja naised on ikka tõepoolest kaks erinevat liiki.

„Arhetüüpide lahtiharutamine ja kokkupanemine on oluline selleks, et meestel tekkiks julgus. Julgus intiimselt arutleda ja jagada. Võrreldes naistega oleme selles mõttes erinevad liigid, et mees arutab asju iseenda sees ning kui selgusele jõuab, teeb. Või jätab tegemata. Naine arutleb valjusti ja väljapoole. Räägib-räägib-räägib – ja minu elus on olnud perioode, mis on olnud üks lõputu naise sõnastatud soovide täitmine. Nii lõputu, et tundub nagu ööpäevast jääks ka puudu. Kusjuures pärast on selgunud, et naise jaoks toimus kõik ära ja soovid olid täidetud juba sellega, et ta need lahti heietas,“ naerab Bruno. „Koolitusse tulevad mehed, kelle naine on arenguteel. Kui naine on asunud muutuma ja arenema, eeldavad nende vahelised suhted ka mehe liikveleminekut. Mitte nüüd päris nii üheselt, et naine saadab mehe kursustele. Kaudselt.

Mehel pole vajadust midagi lahata ega arutada. Pole ka sellist ühendust universumiga, nagu naisel. Mehe ühendus loojaga käib läbi naise – minul olulisel määral läbi looduse. Mehe tarve on eneseteostus-edu-teenimine. Head suhted on naise tarve.

Mees on rahul, kui saab rassimise rajalt korraks kõrvale – naps, kalalkäik, jaht – ka töö ja teenimine on varjupaik aina analüüsiva ja sõnastava naise ja naiste ühiskonna eest. Samas võib neid pühapäevaõhtusi meeste kursusi Holistika Instituudis võtta kui praktilist valmistumist uueks nädalaks. Esmaspäevaõhtusi meditatsioone ammugi – seal on kaks kolmandikku osalejatest naised. Kui tšakrad saavad alt üles kosmosesse välja koheldud ja käsitletud, lähen mõnele reisile ja matkale. Ja sügisel alustan koos loodusega uut ringi. Kuna ma ise olen sügiseks uus, siis on ka mul enesel huvitav, mis on vahepeal muutunud. Ei vähem ega rohkem kui kõik.“

Maestro Tauno Kangro suurelt unistatud Elu

Maikuus 50aastaseks saava imposantse skulptori ja elukunstniku poole pöördudes vormub tiitel Maestro iseenesest. See pole niivõrd hinnag Tauno Kangro loomingule kui tunnustus oskusele suurelt unistada ja seda unistust elada. Täiel rinnal. Kandes välja nii õpetaja kui vägimehe ürgjõudude elukunstiks pööramise rollid. Karvane ja loomanahkades kostüümidraama sobib andekaks ärimeheks peetud meistrile suurepäraselt – kusjuures ta on igas mõttes vaba mees ka veel!

„Juubeli puhul tuleb mul sel aastal seitse näitust,“ toimetab peremees väledalt oma Graniitvillas, mis on üldsusele tuttav telesaatest „Laula mu laulu“. Kujur keedab osavalt kohvi tohutus tallisaalis, suutes samal ajal kõnelda näitustest Saint-Tropez’s, Rahvusraamatukogus ja Tallinnas Vabaduse väljakul.

„Vabaduse väljakule panen telgi üles. Selline väike näitus…“ muheleb bassihäälne mees habemesse.

Kui enamasti on mehed monoprotsessorilised, siis suur kujur saab toidulauda kattes ühtlasi juhtnööre jagatud ka töömeestele, kes tema prantsuse-ekspositsiooni tarvis postamente meisterdavad ja koos kujude alustega sooja mere äärde ennast kaasa lubavad.

Laua aga katab karvane ja loomanahkades peremees köögist, kuhu oma ettevõtet pidav peakokk Erki Palo on eelmise õhtu asutusepeost jäänud suupisted-kreembrüleed rivistanud, et Graniitvilla tööinimesed need kuulsalt hõrgud palad lahkesti heaks võtaksid.

Niinimetatud väike saal, kus laulusaadet ongi salvestatud, on lihtsalt Tauno elutuba. Läbi kolme korruse kõrguva kamina, loendamatute kunstiteoste, elusa ja kõneka kivi-puidu-metalli-naha küllusega. Mees on ise oma Uue tänava ateljeest tulnud – jagab end linnastuudio ja tõelise koduna tajutava tall-villa vahel – äsjase aktimodelleerimise jälgi on kogu tema loodud maailm täis. Professionaalsed akrobaadid käisid poseerimas ja maestro meistrikursuse õpilased modelleerimas.

Nii üliproduktiivselt taieseid tootev kui mastaapset elulaadi vooliv kujur on Laitsesse loonud erinevaid kultuurivaldkondi ühendava tuiksoone, mida tunnustades enam ei õiendata, et ta on häbematult edukas ning seetõttu kitšimeister.

Enam ei itsitata tema unistuse üle Kalevipoja hiidkuju Tallinna lahte püstitada – hoopis kahju on, et seda seal pole. Ka ei sosistata enam, et villa läheb üleloomulikult ettevõtlikul ja edukal suurmehel käest ära. Kangro on tänulik, et Tallinna-ateljee ebakindel olukord andis põhjuse Laitse-kants soetada. Täna on ka villa finantsid – võimalik et tänu õuele loodud pühakojale! – joones. Laitses töötavad meistrid toovad kribinalkrabinal läbi kahe korruse sirutuva üheksa sviidi katuseakendelt lund alla, et hiidkodu savikrohv ja sviite täitvad kunstiteosed kannatada ei saaks. Korterimõõdus sviitides on maalid-pastellid ja kujuri väikevormid – nende seas tema suurteoste väikesed mudelid.

„Teiste kunstnike tööd on siia villasse sattunud enamasti vahetuse korras. Aga ka astroloog Igor Mang tegi vahetuse – oma portree jaoks poseeris linnaateljees Uues tänavas koos peni-Sulfaga, ent endale viis koju hoopis akti, ja tema portree on meil siin väärikal kohal,“ kirjeldab kunsti voolamist loovur, kelle käes plastiline väikevorm kujuneb paari tunniga – ent pronksivalu ja kogu protsess võtab aega paar kuud. „Õues on praegu 16 suurvormi, villas sees võtab iga kunstiteost hõlmav ekskursioon terve päeva – kui ma aga pidude-pulmade-seminaride ajal ise vaatamisväärsus olla ei taha, panen lihtsalt ukse kinni. Mul on maja ühes tiivas oma köök-ateljee ja magamiskamber, kuhu võin olenemata villa alalisest rahvarohkusest eraklusse tõmbuda. Liigagi eraklusse – akvaariumis pole praegu kalu ning kass peab põhiliselt õues jahti.

Olen juba kaks aastat poissmees olnud. Viimased lapsed, 12aastased kaksikud elavad ema juures. Ja ma olen juba üsna kaua ka karsklane olnud. Mulle meeldib kaine olla. See muudab võrratult tundlikuks ja produktiivseks. Poissmees olla…

Nojah, üks mu sõber leidis tutvumiskuulutuse põhjal Elu Armastuse ja peab koos temaga nüüd Mõisakülas juba üsna palju aastaid kohvikut, kus serveeritavatel kuuseriisikapannkookidel on armastuse maitse. Järelikult on kõik võimalik.“
Puskarimasin ja viinaköögikivid

Graniitvilla saamis-loomislugu algas nii suurtest jamadest, et maestro ei taha neid isegi meenutada. Ent väljapressimisjuhtumi eest ümber Uue tänava ateljee tuleb tegelikult tänulik olla, sest selle vapustuseta poleks Laitse kunstimeka sündinud – ja lõpeks on ka vanalinna-kants kenasti alles.

„Olin kord Laitse lossis Sulo Muldia juures võõrsil. Küsisin külalislahke lossihärra käest, ega ta tea siinkandis mõnd väikest lauta või sauna, kuhu oma kunstipesakese võiksin rajada,“ meenutab Tauno. „Sulo ütles, et üks on – aga see on väga suur, väga halvas seisundis ja liiga kallis. Umbes järgmisel päeval ostsin ta ära.“

Kangrole öeldi, et Laitse lossi hobutall kuulub näitleja Oja perele. Esimesena meenus koduotsijale Oja Pets, kelle Tauno tollane galerist Hispaania-puhkuselt tabas – ning kellele ei meenunud, et ta nii hoogsalt pummeldanud oleks, et selle käigus kingitud kinnisvara ei meenuks. Tegelikult oligi näitlejate Rein ja Tõnu Oja vanaisa Laitse erivajadustega laste kooli juhataja ning soetas mõisatalli selleks, et perele sinna kodu rajada – ent siis tuli teine ilmasõda ja okupatsioon.

„Mul on ääretult hea meel, et sain talli osta nendelt, kellele ta õigusjärgselt kuulus. Lisaks on Rein Oja siin mitu teatritükki lasknud lavastada – ja uut teatrit on nii tuppa kui õue veel ja veel tulemas,“ on kunstnik tänulik. „Kui talli endale sain, oli siin õue peal kohati viie meetri kõrgune prahihunnik. Kodutute punker oli hoone ühes otsas – kogu puit oli tallist ära köetud, kõikjal vedelesid koeralaibad ja taara. Hakkasin otsast harutama.

Nüüd olen uhke ja õnnelik.“

Kogu puit on uus. Või uuendatud taaskasutuslik. Või vanutatud uus. Prügimäelt leitud vana viinaköögi kividest ladus vägilane oma kätega kamina. Ligi 400 aasta eest käsitsi raiutud põllukivid kaaluvad nii rängalt palju, et selle töö juures pidi kujuril küll taevas ise abiks olema. Väga palju näinud ja teinud kividest hiidkamin on villa sümbol ja süda. Oma skulptuuride jaoks graniidi peab ta aga Soomest tooma, sest Eesti põllukivid võivad olla pragusid täis, nagu Eesti ajalugu isegi.

„Metallesemete – puhkpillidest pottide-pannide kollektsioonini – kuningas on puskariaparaat, mille päästsin metallikokkuostus sõna otseses mõttes presside alt ära. Viimasel hetkel. Nagu mitmed teenekad kööginõudki. Nüüd on mul meistriklassis plaanis nii täiskasvanute kui lastega algatada selline Rännak, et igaüks valib endale meelepärase anuma, mõtleb talle Loo ning sellest inspireerituna saab sinna juurde teha oma teose,“ on kunstnik lapsemeelselt õhinas. „Sisetunne toob sageli minu juurde inimesed, kes peavad end andetuteks. Ekslikult! Olgu see sõpruskonna häpening, poissmeesteõhtu, stiilne seminar või pulmapidu – intuitiivselt leitakse mänguline moodus oma käed ja närvisüsteem ühendusse viia ning tunni möödudes on eelarvamused ja barjäärid kadunud. Inimesed loovad ning leiavad endas õpetaja juhendamisel uued, õieti seni uinunud anded.“
Kuna inimesed on aina sagedamini valinud Graniitvilla pulmade pidamiseks, sai sinna ehitatud-modelleeritud pühakoda kavatsetust varem teoks. Tegin Pühakoja eelkõige enese tarbeks, kuid olen rõõmus, et saan seda jagada.

Kodu on seega ühtaegu nii kindlus kui kirik. Ilmselt oli pühakoja sünd see impulss, mis arendas juba loomisel sammasgalerii ideed edasi. Lasteiaga seljakuti koos sammasgaleriid hakkasin ehitama vabaõhuteatri jaoks. Et etendused ei oleneks Eestimaa kliimast. Mul on naabritega vedanud – lasteaed on hea üleaedne. Ka minu 6 hektarit ümbritsevad sellised isiksused, kelle meelest neil läheb hästi, kui minul läheb hästi – ja minul läheb hästi, kui naabritel läheb ladusalt.

Järgmise ehitusena ühendan siin villa ja lasteia vahel erinevaid kunstiliike – loodetavasti valmib vabaõhuteatri lava veel sel aastal. Märtsi alguses etendub meil Ivo Eensalu lavastatud ja Ivo Parbuse kirjutatud etendus „Oled see, mida sööd“ koos viiekäigulise õhtusöögiga. Märtsi viimasel päeval toovad pärnakad Laos ja Sarv koos Diana Klasiga siia indiaanlasest mõisavalitseja loo. Seejärel saabub väga nõutud Eesti Draamateatri suveetendus „Kass tulisel plekk-katusel“. Planeeritud on hulk Eesti tippmuusikute kontserte – Mihkel Mathiesen ja perekond Sarrap korraldavad neid regulaarselt juba viiendat aastat – Laitse Suvemuusika toob alati täismaja.“

Aina paremini!

Kangro voolis ja valas ekstra ja ainult Graniitvilla jaoks mitusada tiivulist küünlajalga. Ta soovis, et üle Graniitvilla läve astuv külaline oleks hoitud ja kaitstud. Iga külalise jaoks oli olemas kaitseingel, kes sümboliseerib kaitset ja hoolimist.

Neid hakati mängeldes Soovis müüma – ent maestro ei ajanud jälgi, kelle taskus nad sinna said. Ning nüüd on tiivulised koju püsima jäänud – mentaliteedid muutuvad.

Vanalinna Hariduskolleegiumiga koostööd tehes on Tauno näinud, et ka Niegeseni-Vooglaiu vaimsusega kool on midagi sootuks teistsugust kui nõukogude kombinaadid muiste. Mees mäletab, et omal ajal oli tavaks nurgas nukrutseja veel kambakesi üle togida, et ta kindlalt maasse saaks vajutatud. VHK suuremad poisid küsivad väiksematelt, kuidas neil läheb, kas kõik on korras – ja sedasi kasvavad uue põlvkonna inimesed.

„Aastate eest olin Setomaal sõbra Rinaldo Veeberi juures maalilaagris. Kuhu me varalahkunud skulptoriga ka vaatasime – kõikjal sebisid rebased. Uskumatult palju. Sõber ütles, et kuna nahku keegi ei taha, ei vaevu jahimehed kuuli kulutama. Nii nad paljunevad. Tegime kauba – ostsin 130 rebasenahka ja lasin ära parkida. Delikaatselt öeldes on mu maja nüüd palju suurem ning allesjäänud 21 nahale on tarvis lisa tellida,“ muheleb kunstnik. „Kui rebaste populatsiooni ei piirata, levitavad nad kärntõbe, tungivad toiduotsingul linnadesse – mis pole hea ei inimesele ega loomulikule loodusele. Inimesel on tasakaalust väljunud populatsioonide kontrolli all hoidmise kohustus. Me kõik vastutame selle eest, kelle oleme taltsutanud – ka meiega külgnevad loomad on teatud mõttes taltsutatud.“

Graniitvilla peremees on vitaalne originaal, kes unistab loomi ja muistendeid modelleerides ja joonistades sellest, et tema loodud muinasmaal elaks rohkem asukaid kui kunst ja vanavara, ainus kass ja naabri-Heigo lambad. Poole sajandi vanune mees õpetab siin issanda loomaaias suurelt unistamise ja oma unistuse elamise kõrget kunsti – näidates ühtlasi, kuidas elegantselt välja pidada ja kanda imposantsed rollid koos kaasnevate kostüümidega. Respekt!

Elu armastus tutvumisportaalist?

Mind kardetakse.

Olen tutvuskonnas juba ammu välja hõiganud, et ma ei taha üksinda elada. Tugev ja edukas, üsna kena – ehkki tiba liiga mehelik – ka. Ja juba päris palju aastaid üksi. Lapse vanus ütleb, et viis-kuus aastat täielikku tsölibaati ja nunnaelu.

Ma töötan. Pühendun elu edendamisele. Lapsele. Ja töötan.

Kui sõpruskonnas loogilise ja loomuliku pilguga otsivalt ringi vaatan… töötan ka. Kõik vestlused ja lähenemised pööravad ära koostööks või mingi ühise asja ajamiseks. Paariliseta isendid õlg õla kõrval. Sootuna. Tõmbeta. Ei seksi ega apiili.

Esoteerilised sõbratarid on mind kutsunud igasugustele reikikursustele ja tantravärkidele. Pisut olen käinud ka. Selleks, et töö nõiaringist välja pääseda. Ikka sellise pilguga ka, et ehk seal on keegi… Ei. Sõbratarid õpetasid, et kosmosele tuleb kindel signaal anda, et olen valmis. Siis saab ta mulle parima võimaliku paarilise saata.

Kõigepealt tegin endale konto portaali date24.ee – nagu sõbrataridel. Väga pikk ja aeganõudev test oli – aga autasuks hinnalise tööaja raiskamise eest oli esimene uudishimulik surfamine Meestepoes. Sajad isendid. Kenad ja õudsad. Huvitavad ja ilmetud. Tööga ja unistusteta, võõrsil ja pensionil – igasugused! Kümmekond tundusid päris huvitavad – neist kolm vastas ja kahega vestlesin pikemalt.

Üks vestluskaaslane ütles, et tal on konto ka teelejatoots.ee-s – tegin ka. See on mõõdukalt tasuline. Aeglasema ühendusega, aga pisut soliidsem. Vist. Kohtasin seal kohe paari ülikoolikaaslast ja kolleegi, lobisesime ja… Vaikus.

Kolmanda profiili tegin raadioreklaami peale – praegu tasuta, 30+, tulemuslikem… suhted24.ee on see. Ja arvan, et nüüdseks on mul üsna adekvaatne ülevaade, mis neis meestepoodides toimub.

Õieti – mis minuga toimub.

Ma ei panusta.

Mul oli nädal aega huvitav – e-post, mis on nende portaalidega ühenduses, andis pidevalt teada, millises portaalis keegi mind külastas või kirjutas. Lappasin kõigi kolme keskkonna tootekataloogid läbi. Lisasin enda kohta infot ja pilte. Ja tüdinesin ära.

Mind kõnetasid igavlevad töötud – ja sellistel töökohtadel munejad, kel seal midagi teha pole.

Minuga räägiti absoluutselt ebahuvitavatest asjadest. Selles mõttes, et niisugused jutumullid ei vii kuhugi.

Mu ellu sekkusid vastuskirjad ja kallistused, virtuaalkingitused ja külastajate tilksatused nii, et teiseks nädalaks sai hakitud argipäevast siiber – keerasin arvutil hääle maha. Mis ajas samas mu tööasjad kotti – olen harjunud pidevalt jälgima, mis toimub. Nüüd olin kotis.

Kolmandaks nädalaks saabus vaikus.

Igasse tegevusse peab panustama. Kuna mina ei panustanud – kedagi ei kõnetanud, ei müksanud, ei võtnud juttu üles – tekkis vaikus. Mitte et ma end lausa mahakantuna oleksin tundnud. Kogu mu olek ja ka kirjavastused hakkasid kõiksusse tõredust lekkima. Ei taha!

Ühe ehitusmeistriga jõudsime juurdeehituse hinnapakkumiseni. Käis, kohmerdas, justkui mõõtis midagi, rääkis oma hiiu juurtest ja viikingitest esivanematest – ega saanud midagi arvutatud. Ära kadus.

Üks tüüp kohkus, kui mu ära tundis – alluv ja kauge sugulane.

Üks kolleeg küsis, nähes mind lõunapausi ajal portaale põrnitsemas, kas ma tõesti loodan sellisest kohast päris meest leida. Aga ma olin kuulnud, et nende kuulutuste abil on inimesed päris tõesti üksteist leidnud, õnnelikuks saanud, kokku jäänud…

Sain aru, et mu nõrk koht lisaks sellele, et ma ei viitsinud pärast nädalapikkust uudishimulikku poestuhnimist panustada, oli see, et ma ei teandud, keda tahan. Osa minust kutsus noort kutti, kellega ennast värskendada. Teine osa kutsus sõpra-hingesugulast. Kolmas, kõige kutsuvam mina palus isakuju. Kedagi turvalist ja otsustavat, toetavat ja kaitsvat. Keda naine-mina tegelikult üldse ei taha.

Nii, nagu universum, tajub ka portaal kui väli ilmselt ära, et see moor seal on mingi polkovniku lesk – tahaks nagu torti või midagi soolast. Otsib samasugust töödikut nagu ta ise. Tahab teenrit ja isa ja supermodelli – aga inimest ei kutsu. Sellepärast inimesed ei tule ka.

Tulevad igavlejad ja need, kes loodavad sisse kolida, ülalpidaja leida, elu seisakust välja saada. Parasiidina. Kas mina tahan oma ellu parasiiti? Lapse kõrvale? Minu tööga teenitust elama?

Selliseid võib sealt keskkondadest sikspäkkidena välja õngitseda.

See ei vii kuhugi. See portaalindus. Kui laps paar päeva hullusti haige oli, sain aru, kui mõttetu tegevus see on ja et…

Ma ei tahagi mingit karvajalga oma elu segamini paiskama. Tegelikuks toeks ja sõbraks sealt keskkonnast ei tulda – seal otsitakse saaki, kuldkala, lõbu ja aseainet – ma pole neist ükski – ja oma koju ka neist ühtki ei soovi. Vabandan segaduse tekitamise pärast.

Kindlasti teen nii portaalide pidajatele kui siiralt lootjatele liiga.

Aga mina seal ühtki kontot ei pikenda. Oli ära. Vestlused hääbuvad tasapisi, sest need sepad – kümnete kaupa mulle ja lötapükse – ei jõua mitte ühegi teoni – külla või välja või tantsima või teatrisse – ei, möla ja enesehaletsus ainult.

Üldse ei kahtle, et ilusaid hingi, tagasihoidlikke tegudeinimesi ja tõelisi pärle võib ka püüda.

Ent see tähendaks, et ma usun asjasse. Ei usu, sest ma ei võta neid portaale päriseluna. Poosid ja maskid, asendustegevus ja teeseldud identiteet nii või teisiti.

Ja tõepoolest – miks need sajad mehed teistmoodi paarilist ei leia?

Ahjah, mina ju ka ei leia. Ei nii- ega teistmoodi. Ei seltskonnast ja virutaalkonnast.

Sest – mis see mu esimene lause siin pihtimuses oli?

Mind kardetakse.

Missioonimoorid Marge, Pille ja Sirje

Teiste abistamise teele asuvad inimesed, kelle enese elu on katsumus-, haigus- ja märkhaaval neid endid läbi abivajaja katkiste aegade äratundmisele toonud. Märjamaa puuetega inimeste koja juht, viie lapse ema Marge Järvi leidis oma tee läbi multiskleroosi diagnoosi ja kolme autoõnnetuse. Vändra erivajadustega inimeste vanemtegevusjuhendaja Pille Jürisaar ja hooldaja Sirje Meriluht näevad pilti terviklikult, elutervelt ja nii sügavalt, et tahaks Hiinasse pandabeebisid hooldama. Samas peab oma kodu jääma enda päralt kindluseks. Siis jaksame.

Märjamaa Marge

„Mul pole otsest töökohta – toimin kõikjal, kus olen,“ tõdeb puuetega inimeste kojale pühendunud multiametiline Marge, kes oma eluteed vürtsitanud multiskleroosi diagnoosi trotsides veel kaks last sünnitas ning tänaseks muide seda silti enam ei usu ega kanna. „Kes ma enne tegelikule teele asumist olingi… Kaupluse Edu juhataja. Vist. See pole enam tähtis. Seitse aastat töötasin Oriflame’i müüginaisena – direktoristaatuseni välja. Kui laval seisin, sertifikaati ja ordeneid vastu võtsin, küsisin endalt: mis toimub – millega ma ometi tegelen?

Seda küsimust esitas mulle enne lõplikku arusaamist, et olen eksiteel, kolm autoavariid.

Kolmas neist oli eriti karm – tulin sellest eluga välja tänu teadjanaisele Keava Laurale.

Üks sõber pani mulle üsna omal algatusel Laura juurde aja kinni. Olin väga võimekast kanaldajast-kaardimoorist kuulnud ning uudishimu ajaski vastuvõtule. Vestlesime tunde, ladusime erinevaid tarot’-kaarte – ja ta andis mulle kaasa ruunimärgid.

Mis puutub kaartidesse, siis viimne kui ettekuulutus oli õige – ehkki sensitiiv tõlgendas osasid endeid peegelpildis. Ruunimärgid aga joonistasin kuulekalt nii koduuksele kui autosse. Nii juhtuski, et mind päästeti kolmandal, otsustaval autoavariil vrakist välja vaid peapõrutusega – auto läks vanarauaks.

Sõitsin tol päeval postkontorisse Oriflame’i paki järele ning juurdlesin, kas võtan enne lapse lasteaiast või enne paki. Ei võtnud last. Tema turvatool oli pärast mitu tiiru üle katuse käinud autos pooleks, seda kohtagi polnud enam õieti. Ma tean, et ruunimärkideta polnuks ka mind.

Juhitavuse kaotasin sellepärast, et äkiline rahe muutis tee üleloomulikult libedaks ja nähtavuse olematuks. Pea alaspidi rippudes helistasin kõigepealt abikaasa Tennole, kellega oleme 18. eluaastast lähimad sõbrad olnud. Ta käskis mootori välja lülitada ja autost välja tulla – mida ma aga seoses plisseeritud ustega enne abi saabumist teha ei saanud.“

Marge läks ülikooli sotsiaaltööd õppima. Oriflame’i tooteid tarvitab tänini mõnu ja tänuga. Oma ala õppis endale aga sisetunde järgi. Temast sai riskiperede abistaja. Põhiline ülesanne oli õigesti elama õpetamine. Ja laste heaolu eest seismine. Mille käigus naine koges, kui suhteline on see õigesti elamise asi – ja kui delikaatne on sekkumise teema. Kui laps valib just need vanemad ja elutee – mil määral on ühelgi kõrvalisel voli vahele astuda?

„Seadsin endale kriteeriumiks – laste elu ja tervis peavad olema kaitstud. Õppetunnid selle kohta, et kui abi ei paluta, ära trügi aitama, sain mehised. Nüüd abistanud, kui küsitakse. Ja nõu ei anna üldse,“ kirjeldab Marge rahulikult. „Olen ka seda kogenud, kui suhtelised on puuded. Nii mõnigi inimene varjub puude kui vutlari, ülekere-maski taha – ta ei vajagi tegelikult tuge ega tervendust, vaid on elukutseline diagnoos. Sklerosis multiplexi diagnoosi algusaegadel läbisin minagi selle üleni-haigus-olemise staadiumi.

Proovisin teekaaslaste soovitusel Luule Viilma „Ellujäämise õpetust“ lugeda – ei õnnestunud. Pea hakkas pööraselt valutama ja uni tuli peale. Kui mul oli selline seisund, et sain raamatukapini vaid roomata, kaevasin raamatukuhjast Viilma uuesti välja. Ja siis jõudis kohale. Oi, kuidas jõudis!

Küll mina andestasin ja vabastasin, sisekaesin ja tõlgendasin – ja andestasin-andestasin-andestasin…

Ego sulatamise edusammude kinnituseks olen sünnitanud juba diagnoosi ajal veel kaks last lisaks kolmele varasemale – tänu neile olen juba ka vanaema. Neist viimane tuli otsekui pühast vaimust – me kumbki Tennoga ei mäleta, et… Tütreke tuli hinge- ja söögitoru anomaaliaga. Teda viidi valesti suubuvate hingamisteedega kohe operatsioonile ja mind jäeti teadmatusse. Natuke pärast lapse operatiivset ümberehitamist rebenes õmblus, toit sattus kopsu ja beebi sõna otseses mõttes suri mu käte vahel. Täna on ta suurepärane piiga.

Nendest aegadest sain kirgastunult ja terve mõistuse juurde jäädes läbi tulla vaid oma mehhaanikust-meistrist mehe Tennoga. Mees leidis möödunud aastal minu suureks rõõmuks ka oma tee ja stiihia. Kui mina olen juba mitmeid aastaid vaimsel teel olnud, siis Tenno läbis selle värava indiaani higitelgis. See on võimas!“

Samuti on võimas see, et 46aastane Marge on oma eluaegse armastatu kõrval nagu noor äsjaarmunud tütarlaps. Ikka läbi kriiside, kuidas teisiti!

„Kuna mina, naine, läksin avanemise teel ees ning mees ei teadnud raamatutest ega koolitustest, mida mina läbisin, esialgu midagi, tundsin ühel hetkel, et ta ei mõista mind. Kohe mitte üldse. Kirjutasin talle pika kirja oma üksildusest ja hingelisest hüljatusest – ja sõitsin Pärnusse. Natuke aega põrnitsesin oma hotellituba… ja siis kutsusin kallima kohtingule,“ naerab Marge. „Meil oli Tennoga süvasüdamlik restoranivestlus ning selle kirja ja väljasõidu järel kolis kogu abielu kõrgemale korrusele. Nüüd tean – rääkige! Mees ei tea muidu – ta isegi ei aima! – mis valesti on. Täpselt sama moodi tuleb kõiksusele selgelt sõnastada, mida soovid.

Mul enesel on olnud seis, kus mul on olemas kõik, mida üldse ihaldada võib – kodu ja lapsed, imeline mees ja suurepärane töö – ja ometi on midagi väga puudu.

See puuduolemise tunne on puuetega inimestele pühendudes taandunud.“

Marge rõhutab, et nii väljasõitudel kui esinejaid kuulates on ta üha mõistnud, kui väga oma valik on igaühe elus iga samm ja otsus. Kes valib olla terve, kes haige… Kusjuures erilist hämmastust on Marges läbi elu äratanud viinahaigete vintske tervis. Jälgides sellist elulaadi, nagu on valinud poe juures jõmisejad, võib ühest küljest imestada sedamoodi valijate tervist. Teisalt teab Marge oma lapsepõlvest, et ühe pereliikme niipidi valimine seab üsna valikuteta sundseisu tema lapsed.

„Mu ema ellu saabusid pärast isast lahkuminekut sellised kasuisad, kellest mõni näitas meile, kolmele õele, kui järjekindlalt on inimesed suutelised jooma – ja milline näeb välja deliirium. Läks üsna kaua, kuni toibusin mälestustest kuuris öösärgis peidus istutud talveöödest, mil ema ja õdedega ootasime, kuni kasuisa ajas ahjuroobiga majapidi paberist kitse ehk meie ema taga… Nüüd olen jõudnud sinnamaale, et kui lahkunud emale andestada püüan… selgub, et polegi midagi andestada – ma mõistan! Ja mälestus viimasest jahedast musist enne ema minekut on samuti ümber tehtud.

Õnneks oli kõigil neil aegadel isa olemas ja kõrval – tema kodu oli minu jaoks muinasmaa ja mudel, millisena oma kodu ja pere kujundada,“ on Marge tänulik. „Võibolla tänu sellele, et Tenno on mu parim sõber, pole mul sõbrannasid – on mõttekaaslased ja hingesugulased – kui pole sõbrannasid, siis ei lammutata ei mõtte, sõna ega teoga kõike seda head ja kaunist, mis on.

Põhiline tunne, mida kogen, on piiritu tänulikkus. Juurde otsin julgust öelda jaa kõigile väljakutsetele, mida elu esitab. Kui Looja teeb pakkumise, siis see on vastuvõtmiseks!“

Eluterved teenijad Sirje ja Pille

Nii Sirje Meriluht kui Pille Jürisaar on enne Vändra Tervisekeskuse hooldekoduni jõudmist olnud elupõlised loomakasvatajad. Täna on Pillet kodus laadimas ja maandamas kaks suurt peni Eufrat ja Tigris ning kolm samuti kogukat kassi. Hariduselt-teenetelt zootehnik Sirje kutsub ta vestlusringi selleks, et kõneleksime päris-asjadest. Mitte pelgalt sellest, kui humaanne on, et ühiskond hoolitseb oma hädasolijate eest ning aitab nad oskuslike ja hoolivate käte ja teadmiste toel võimalikult inimväärselt õhtusse.

Pille on pärast aastaid Eidapere kooli huvijuhi tööd ja Pärnus Kutsehariduskeskuses hooldajaks ning Tallinna Tervisearengu Instituudis tegevusjuhendajaks kõrgharimist Vändras endapeale võtnud hooldekodu bürokraatia ja erivajadustega inimeste saatja ameti nii mõtte, sõna kui teoga.

Sirje oli varem aastaid Raasikul zootehnik, kes tegi maaelu reaaliale alistudes lisaks oma tööle suurfarmis kõigi nende tööliste tööd, kes olid purjus. Kui karjak oli purjus, puhastas asemed ja karjatas. Purjus lüpsja asemel lüpsis. Hooldas nii veised-hobud kui kõik teised, kes potitamist vajasid.

„Tulin Vändrasse talu pidama ja kohe otsustavalt mitte majandisse, vaid hooldekodusse. Tegelikult on siinkandis hoopis teistsuguse mentaliteediga farmid ning pigem hooldekodus olen väga põhjalikult näinud, mida alkohol Eesti maa ja rahvaga teinud on,“ nendib Sirje, kelle töö on hoolealuste pepude puhastamine-mähkimine, tujude talumine ja turvamine. „Kuus aastat tagasi hooldajana alustades olin veel naiivselt üle pingutav moositädi. Muudkui tassisin maiustusi, kallistasin ja hellitasin – ja mõistsin tasapisi, et ennast sihikindlalt ja lõplikult hooldusasutusse joonud inimesed on kurjad, isekad, nõudlikud. Kõige muu mahajoodu hulgas on nad minetanud ka aitäh-sõna. Nende pered on neile ammu selja pööranud ja loobunud.“

Pille lisab, et peretute-lootusetute hooldatavate ümber käib alaline riiklik-bürokraatlik pingpong – väga väikese raha eest väga suured nõudmised. Mis on vaesust ümber jagavas ühiskonnas paratamatu. Näiteks on üks vanahärra seni 7000 euro eest hooldekodu kasinate palkade arvelt elanud, kuni kaks valda vägikaigast veavad, kumba kohustus ta on.

„Me ei tohiks bürokraatiast lähtuvalt tasulisi ja riiklikke hooldatavaid ühte panna – aga tegelikkuses ju mõned inimesed sobivad omavahel, mõned mitte. Kuivõrd läbipõlenud hingekesed on niigi riiakad, pole ju mõistlik sobimatuid ühte suruda sellepärast, et nende pidamisraha tuleb samast allikast,“ arutleb Pille. „Samas liiguvad meie mõtted päevast päeva ümber küsimuse, miks Jumal nii teeb ja seab. Miks on asjad nii seatud, et inimesed mädanevad igasuguse lootuseta – sageli ka mõttetööta – pikki aegu. Hing ei lähe ära, hooldajad keeravad ja mähivad. Omavalitsused maksavad. Miks mõni elu nii lõpeb?“

Sirje ja Pille tunnistavad, et seriaali „Üheotsapilet“ on neil olnud väga valus ja raske vaadata – nad töötavad keset lahkumiseootel inimesi, kellest paljud ise midagi ei oota ja milleski kaasa ei räägi. Liigutav oli vaadata, kuidas hingi ühest ilmast teise aitav Ingel suutis veenda ajusurma suubunud noort pereisa oma lootusetust kehast lahti laskmast – ta ise koos lesega vajutas aparaadid välja…

„Meie majas poleks eutanaasiast abi,“ kirjeldavad naised. „Suur osa inimesi ei mõtle-tunne ega räägi milleski kaasa. Kui mädanev keha ise ei räägi eutanaasiaotsusel kaasa – kes siis karmavõla saab? Hääbuja ilmselt oma karmat siin linade vahel juba põletab. Aga otsustaja – mis temast saaks?

Tänu oma ametile näeme tervikpilti üsna teistmoodi kui teised, niiöelda tavainimesed.

Meie arutleme eluterve huumori prisma läbi, reaalselt ja eluga väga nina pidi kokku pistetuna, kui õige on viljatuid inimesi kunstlikult paljundada. Mille nimel hoitakse elus lootusetu väärarenguga lapsi. See on ju selge, kelle arvel – meie kõigi. Nii mängufilm „Ema“ kui elu ise näitavad kujuteldamatult paljudes kodudes, kui paljud pered elavad vaikselt lootusetu hooldatava nimel. Lapsed kannatavad – hooldatav saab kogu tähelepanu. Abielud lagunevad – lootusetu rutiin võtab kogu elurõõmu ja sära. Meie, hooldekodu rahvas, oleme lahendus.“

Sirje tunnistab, et on hooldusmaailmas mõne aastaga 17 kilo juurde võtnud ja naerab nüüd ausalt ja avameelselt, et tema elu ongi kehad – oma ja teiste. Sügavalt humaanne zootehnik pihib, kui hingeraskeid hetki on öövalves kiusaka hooldatavaga sõdides – aga ratastooliga uksest välja teda ju ei otseses ega ülekantud tähenduses ei sõidutata…

Hooldatavate asendamatu kehaväline mälu ja asendusaju Pille nendib, et pidev erivajaduste tasandil lävimine mõjub ka oma intellektile – nii, nagu kõnehäiregi nakkab vestluspartnerile. Ning olulisim mõte, mida lasterikas pereema endamisi veeretab, on vaesuse ja viletsuse ühiskondliku ümberjagamise ideaalne korraldus. Eestis on… nagu on.

„Minu töö on sünnitanud minus unistuse. Ma tahan minna Hiinasse pandabeebide kasvatajaks. Päriselt ka. Kui mu kaks nooremat last on suureks kasvatatud, lähen ka. Minust saab pandakarude kasuema,“ lubab Pille täies veendumuses.

Keegi aga jääb siia. Alati. Ka siis, kui enamus ära läheb.

Perekonnavalede klassikokkutulek

„Klassikokkutuleku“ ja „Perekonnavalede“ – värskete Eesti filmide – toime publikule on teineteisele vastupidine, ent paradoksaalne mõlemal juhul. Ehkki perevalede mustrite muutumatu voolusäng on rafineeritult õõvastav, laulab Margarita Voitese Hääl – filmi peategelane! – meeled helgeks, ja tühja neist inim-inetustest. Klassikokkutuleku tegelik peategelane okse ja hemorroidide vahel on Hääbumine – ja seda vaadates õnnestub end nukraks naerda. Kuidas need mehed ometi…

Mõlema vastse linaloo kandev jõud on meie-tunne. Selle loob televisiooni ja seal alalisplinkivate seriaalide krooniline kohalolek. „Klassikokkutuleku“ kujundlik, vaimukas, paljusõnaliselt metafoorne keel kõneleb paari esimese lausega Martin Algusest kui stsenaristist, kes on padjaklubi-köögi-naabriplika-keskearõõmude-varjudemaa tekstifenomenina meie keeleteadvusse kinnistunud.

Nii, nagu Kõusaare „Ema“, näitavad ka „Perekonnavaled“ ja „Klassikokkutulek“ varielude väljaoksendamist, pampersi vahetamist ja inetut seksi suures plaanis. Mis on põhjus, miks Eesti kandvad lavajõud – just nende kataloog ju iga jõuline omamaine film on – eelistavad linastuda, mitte lavastuda. Kuidas sa teatrilaval ikka…

Kui kinodes teeb täistallaga-kokkutulek kassarekordeid, siis analoogselt Ema-draamaga hõrk perevalestik arvatavalt masse ei mässi. Nii kino- kui teatrisaali aga tuleb telemaastikke imetlemast aegajalt minna täpselt samal põhjusel, nagu oma e-kirjade-sotsiaalmeedia partneritega perioodiliselt silmast-silma kohtuda – veendumaks-värskendamaks nende isiksuste tegelikku olemasolu. See tarviline tõsiasi sai kinnitust, vaadates Ingomar Vihmari ja Kleer Maibaumi viimast Endla-eelset eestidraamasooritust „Kuldne Lurich“ – Sukk-Lill-Oja-Luik-Murel-Annus pälvisid ühiskülastuste bussitäitena saali toodud koolilaste sosinad – näe, kälimehed-viimane võmm-jne – ning õpetajad-lapsevanemad heldisid vana kaardiväe äratundmises. Pajusoo-Veinmann…

Just selle vana kaardiväe pära(ku)saladused „Klassikokkutulekul“ nii laia lõuaga naeru kui hillitsetud itsituste võtmes keskearõõmsatele peegliks linastatigi. Kui liiga rämedalt naerda römiseda, põrkab peenem mööda, aga naerda meie rahvas täna tahab. Mida näitab ka laadivahetus võrreldes Taska-filmi samuti klassikokkutuleku-teemalise „Kuldrannakesega“. Korolev-Malmsten-Lichtfeldt on sujuvalt ühelt kokkutulekult teisele jõudnud ning lugu rahvusvahelise tootena ära proovitult lihtne ja lollikindel. Keskeakriisi kobardunud mehed, kes on end töösse-sõltuvustesse-salgamisse uputanud, lähevad enne klassikokkutulekut kujuteldavaid kuritegusid sooritama ning oksendavad end pigistavasse hello-kitty-toppi kängitsetuna otse laval korralikult tühjaks. Naljakas. Ja tegelik – kriisi põhja läbimata lahendust ei tule. Kuivõrd inimeseks-olemine tervikuna tükib olema diagnoos, siis tervenemise ainumõeldav tee on ausus. Nii kunstis kui tavaelus. Aus isend siin inimhingede ravilas ei pea meeles pidama, kellele mida valetas ning on ennast torpedeerivatest valedest loobudes läbipaistev. Seega haavamatu.

Haavatavate sarivaletajate sümfooniat näitab „Perekonnavalede“ lugu neljast ühesugusest naisest Verdi-Mozarti-Straussi kastmes. Ülle Kaljuste, Eva Koldits, Laine Mägi ja Scarlett Johansson… tähendab, Jaanika Arum – on Kuigi-Vainokivi poolt Pärnu kontserdimajas ja haiglas, kaunites interjöörides ja pärnakale tuttavatel tänavatel Margarita Voitese Hääle saatel filmitud puntraks, kus kõik on nii sarnased, et ei mahu – ja mustrid ei muutu.

Intriigid ja topeltelud kanduvad põlvest põlve, valede laviin koguneb iga generatsiooniga üha suuremaks. Vana päss saab insuldi, noor jäär dirigeerib end samu kanaarilinde toitma. Esimese tütar, teise naine on kogu pusle räsituim tegelane: kõikvõimas isa invaliidistub – ja tema kontod tühjenevad varielu katteks; endisest primadonnast ema on salajoodik – ja tema hiilgeaegade Voitese-hääl salajoomise alaliseks taustaks ajab tütre hulluks; mees leiab äia jälgedes armukese ning paneb oma kaks naist sünkroonse kaheraudsena paksuks. Nõnda et flööt ei maitse enam Kolditsa-kehastatavale kangelannale. Küll aga maitseb õpetajaamet. See on pääsemine, vabanemine ja uus elu. Mis üksiti puhastab näitlejanna seriaaliga „Varjudemaa“ sarnaneva virila neurootiku kuvandist – emadus ja vabanemine on sedavõrd täiuslikud, et järgnev pole oluline.

Pärast Voitese koloratuuri vaibumist kinosaalis tegelikult ju seal meta-Pärnus nüüd alles asjaks läheb – topeltnaisi-lapsi seal suvepealinnas üha sigineb ja kanaarilinnud ootavad toitmist. Ent oluline on muusika, vabadus ja veel kord muusika. Endlasse on tulemas keskeakriisis meeste lavastus, enda üle naermine on ammendamatu nišš. Kõlama aga jääb… muusika!

Aleksan Aleksanyan Aparanist

Aleksan Aleksanyan (46) on koos oma punapäise armeenia-vene perekonnaga näide ehitavatest ja lisaväärtust loovatest mitme põlvkonna sisserändajatest, nende järglastest ja ristanditest. Viieteistkümne Eestis-elatud aastaga on pere ehitanud Ülemiste järve kaldale omale kodu, rajanud rahvusrestorani, osaleb koduigatsuse leevenduseks armeenia siinse kogukonna pidudel ja jumalateenistustel Swiss-hotelli lähiste kirikus – ning on siin kaks last täisealiseks kasvatanud ja seisab kolmandat, autismi-spektriga poega jälgides silmitsi tõsiasjaga, et erilise lapse ühiskonda integreerimine on õigupoolest ainus põhjus eesti keelt õppida.

„Eestlased kardavad pagulasi. Tumedad inimesed tekitavad juba välimusega hirmu. Otsekui selleks, et meie 15 aastat Eestis elanud peret ei kardetaks, on mu venelannast abikaasa Natalya punapea osutunud nii dominantseks, et lisaks lastele on ka lapselapsed punapead!“ naerab Aleksan, omadele Alik. „Minu kaunis kaasa eelistab oma nime sedasi igrekiga kirjutada, et peletada ka venelaste-võõrastust. Oma elu Eestimaal mäletan algusest saadik ühe lõputu ehitamise ja lastekasvatamise jadana. Sama, mis teil endil – ja kõigil siin elavatel rahvastel ühisnimetusega eestimaalased. Ei ole meid siin kunagi keegi kiusanud – pigem tuleb pidevalt vastata küsimusele, kas meil, lõunamaalastel, siin külm ei ole. Ei ole – inimene kohaneb kõigega, kui tahab. Ja tahab siis, kui armastab. Mina armastan oma naist – kuna tema tahtis küllusliku Saksamaa asemel Eestis elada, kohanesin. Ja nüüd armastan ka Eestimaad.“

Mägede pojad

Alik juhib tähelepanu sellele, et eestlased võiksid ebamäärase pagulashirmu asemel märgata, kui pidurdamatult ja ohtlikult nad ise välja rändavad. Karta tuleb väljarännet – see teeb ka sisserände ees abituks, sest Jumal teatavasti tühja kohta ei salli.

„Armastus otsustab kõik,“ teab Aparani linnakesest pärinev Aleksan. „Mu Tallinnas-sündinud naine pole eesti keelt mõistmise tasandist põhjalikumalt ära õppinud sellepärast, et tal ei ole seda vaja olnud. Ja tunnet pole olnud. Aga armeenia keele õppis austusest minu ja armastusest oma armeenlastest hõimu vastu kiiresti ära! Saksa keele õppisime aastaid Saksamaal elades samuti mõlemad ära.“

Aparan asub Aragatsotni piirkonnas mägedes, on muistne arhailise kultuuriga linnake, mille üks sümboleid on vanimaid ristiusu-kirikuid – ja Alik elab sügava kroonilise koduigatsuse varju al. Mees tahaks kodukandis sagedamini kui kord aastas käia, ent pereisa ja ettevõtjana on ta nüüd juba pöördumatult Eestis juurdunud ja kinni mis kinni.

„Meie traditsiooniline armeenia pere on alati põllumajandusest elanud. Õe ja venna pered, kes praegu vanematetalu peavad, on tänini karjakasvatajad. Lambad-põllud – ja erakordselt harali rahalised käärid. Armeenias on väga suur aineline klassivahe. Kes on rikas, on väga rikas. Kes vaene – see ei leia sellest viletsusest väljapääsu. Kogu aatelisuse juures pole pärast Karabahhi-sõda aseritega, mis meie isamaa majanduslikult laastas, lihtne – et mitte öelda võimalik – sellist ettevõtlust ja teenimisallikat leida, et neid toimetuleku-kääre ületada,“ on Aleksan siiski rõõmus, et Karabah vähemasti Armeeniale jäi. „Mina lahkusin kodust sõja ajal 1988.aastal, kui teil siin oli laulev revolutsioon, fosforiidisõda, öölaulupeod. Mu perekond elab täna meie mägilinnakeses täpselt samamoodi, nagu toona. Eestis asereid kohates ma mingit vaenu ei tunne – siin oleme juba eestimaalased, eurooplased. Mis seal oli, see oli ära.“

Aleksan rändas perekonna heakskiidul – et keegi ellu jääks ja Aleksanjanide verd edasi kannaks – sõja eest esmalt Saksamaale autoärisse. Ka mereväelase tütar Natalya oli Saksamaal tööl. Ning naise koduigatsus tõi loodud perekonna Eestisse. Ehkki armeenlastel on väga patriarhaalne kogukokond, on naine ikkagi see kael, kes pead keerab.

Natalya

Ehkki eestlased transkribeerivad seda slaavi nime Natalja ning Alik kirjutab Natalia, armastab suure pere emand ise rahvusvaheliselt kaitsvat kirjapilti. Tema isa tuli Venemaalt merekooli. Kohtas varem siia juurdunud ema. Ja Natalya sündis tallinlannana.

„Olen lasteaiast-koolist saadik elanud vene kogukonnas – eesti keelt pole vaja olnud. Nii on see väga paljude meie põlvkonna siinsündinutega. Noored õpivad ära kõigepealt inglise ja saksa keele – siis alles eesti. Aga uuemad siiatulnute järglased oskavad tegelikult väga hästi eesti keelt – eks Tanja Mihhailova ja Artjom Zavitski on neile ka eeskujuks olnud,“ arutleb pere-ettevõtte, rahvusrestorani Aparan emand. „Meil on kaks täiskasvanud, igasuguseid keeli valdavat last. Kui perega Armeenias käisime, armus tütar armeenlasesse ning me importisime väimeheks veel ühe puhastverd armeenlase. Sarkiz Gasparyan on meil peakokk, kelle hõrgud ja õhulised road on meie restorani rõõmustavalt mainekaks ja menukaks teinud.“

Äial ja väimehel on lisaks rahvusele veel üks ühine omadus. Mehed põgenevad koduigatsuse ja kevadtalvise kliima eest ekraanide taha. Kumbki vastavalt oma põlvkonnale. Sarko elab igal köögist vabal hetkel nutimaailmas. Kõhnake-kahvatu-tubli – ja peidus. Patroon Alik eelistab Eurospordi kanalit suures teleris – niipea kui teemad on valusad ja vastus küsimusele paneb liiga teravalt süvenema, poeb näiteks laskesuusatamise paralleelmaailma varjule.

Aleksanyanide noorim poeg – ikka punapea! – on põhjus, miks perel oleks vaja eesti keele oskust.

Autismi spektrihäirega laps käib venekeelses erikoolis. Hipoteraapia ja teised tugirühmad aga on üksnes eestikeelsed… Asjalik ja rahumeelne Aram ise väldib üldse üheski keeles kõnelemist, temaga aga peaksid kõnelema venekeelsed professionaalid. Samuti tunneb ema puudust venekeelsetest spirituaalsetest kursustest-koolitustest-tseremooniatest. Selleks, et oma tegudega eeskuju näidata ja saatusekaaslaste ellu värve luua, toovad Aparani-pojad Haapsalu erivajadustega laste kooli lapsi näiteks batuudikeskusse, mis asub nende restoraniga samas majas.

Tänu sellele, et armeenia-vene hõim hoiab ühte ja jagab tõeliselt nii rõõme kui muresid – moel, millest oleks eestlastel mõndagi õppida – saab ema täiel jõul Aparani-restoranis tööl käia ja kogu hõimule väärikas Ema olla. Aleksanyanid arutlevad, et integratsioonijuttude asemel võiksid siinsed spetsialistid-professionaalid pöörata näoga venekeelse turu ja niššide poole.

Aparan Amazonia all

Aliku igatsetud kodulinnakese järgi nimetatud rahvusrestorani klientidest on hämmastaval kombel 90% eestlased. Koht asub pära-Lasnamäe industriaallinnakus – samas majas, kus oomipood ja teisel korrusel looduskauplus Amazonia. Üsna kõnekas pakkumiste ja maailmakaardi paabel – mille on üles leidnud nii lõunalkäijad kui pere ja asutusepidude pidajad.

Sarkiz valmistab üksnes armeenia köögile omaste mahedalt jõuliste vürtsidega sašlõkke nii lambast, seast, kanast, kalkunist ja põldvutist kui forellist. Hõrgutiste jadas on ljulja kebabi kõrval ka rahvusomased dolmad, basturmad ja montid – mägilaste lihataskud ohtra rohelisega, et Lasnamäe reaalias kevadeni kesta.

Alik ja Sarko hindavad nii armeenia köögi kui rahvuse erinevuse grusiinidest mõnevõrra häraandlikumaks, leebemaks ja diplomaatilisemalt plastilisemaks. Mehed ütlevad, et see erinevus annab tunda nii muusikas-keeles kui mentaliteedis-anekdootides ja mahedamas-õhulisemas toitude maitses.

„Kuulume aktiivselt siinsesse armeenia kogukonda – meid on 1500. Armeenlasi on 9 miljonit – vaid 3 miljonit elab täna isamaal. Ülejäänud on maailmapidi laiali – aga tugeva identiteediga, mis hoiab igas riigis alal meie keele ja meele,“ kinnitab Alik. „Kui me pakume siin õhtujuhiga banketti ja pidustusi, soovitame ka eestlastele eelkõige armeenia stiili ja tegijaid. Saagem üksteise parimate pakkumistega tuttavaks, siis on lihtsam sõbrad olla. Seda enam, et armeenlased pakuvad siin Eestis ka sušit ja logistikateenust, käsitöömeistrite ja kultuuritegelaste oskusi.“

Ülemiste ääres

Aleksanyanid elavad oma kätega ehitatud kodus. Esmalt asuti Saksamaalt Eestisse kolides Natalya vanematekoju. Nüüd on rajatud Ülemiste-äärsesse Assaku-Järveküla asumisse oma maja, kuhu kogu mitmegeneratsiooniline punapeade hõim lahedasti põimuma mahub.

„Mina ei sekku meeste äridesse,“ kinnitab emand, kes on geneetiliselt dominantne punapea. „Olen olnud… päris kaunis. Ja meie hõimus on soorollid paigs. Naised on Naised. Kui soorollid on loomulikud, on ka lapsed rahulikud ja kaitstud isegi siis, kui mõni neist on autist.“

Seda rahu ja väärikust on ka armeenlaste pereettevõttes. Rahu ja rahvaste sõprus – sõna otseses mõttes! – on igas pisiasjas ja pilgus. Õhus on ülevat mägede hõngu ühenduses ühtehoidva hõimu harmooniaga.

„Eestlased on tuhandete võimaluste seast meie restorani üles leidnud – loodame, et leitakse ka meid kui erivajadustega laste vanemaid,“ paluvad ema ja isa õieti ju nii vähe. „Kui Eesti juba on kord selline segavereline rändrahvaste paabel, nagu ta ajalooliselt ja geograafiliselt kujunenud on – hoidkem siis omavahel ühte. Armeenlased ja eestlased kui visad ja vitaalsed väikerahvad mõistavad teineteist. Kui oleme üksteisel tegude ja teenustega olemas, siis ei raiska me ka aega ja energiat sellele, et kardame pagulasi. Meil on ühine ülesanne pigem selle eest seista, et Eestis kohanenud siin juurduksid ning et eestlased ise oma maalt ei põgeneks. Kes teab selle missiooni olulisust paremini kui need, kes on ise kodumägedest kaugel Lasnamäel…“

Meie Isa Palve armeenia keeles:

Minu Õpetaja – Soone Indira

Õpetajatelehele
Idamaine tarkus ütleb: poeg on oma isa isa. Meheks teeb. Põhjamaine elukaare teenimine täiendab seda põlistõde tõsiasjaga, et koos oma lastega õpime Inimeseks. Elukaare teenimine aga tähendab erinevate loomrahvastega kõrvuti kulgedes tajuma sündi ja seedima surma, ühitama leplikuks ja alandlikuks tasakaaluks eufooria ja leina. Mida inimesed otseselt ära suremata, eksistentsiaalseid maksahaake ja kabelimatse jagades kõigist loomadest halastamatuimalt jagavad.

Oma vanemate lastega koos piirdusin elukaare teenimisega koerte tasandil. Küpses eas sain viiendat põlve linnainimesena hakkama Eedeni aia loomisega ning noorimal võsul on seega olnud massiivseim võimalus õpetada. Lihtsalt olles. Kui mu noorim tütar Indira oli väike, varjasin tema eest oma masendust paratamatuse pärast – kus on sünd, seal on ka teine pool. Ja kui mõnel aastal on õnne pääseda surma setitamiseta, siis teisel aastal ikka tuleb vaikselt või hääbujaid ning mõni lootusetu loomalaps annab nädalapikkuse või isegi kolmekuise õppetunni paratamatusega leppimiseks, enne kui lahkub, et uuesti tulla. Nüüd, kus Soone loovus- ja loomatalu noorperenaine Indi on kümneaastaseks saamas, analüüsime kogu toimuvat koos.

Indiisu on meisterlik leinaläbija. Vallandab ühe vabastava pisara. Ohkab. Lehvitab. Lepib. Ja naeratab. Ega unusta. Alistub ja jätkab matka.

Oma viiest lapsest noorimaga olen kõige jagamiseks julgustust saanud ühistest meelerännakutest. Mai-Agate Väljataga, Kreet Rosin, Holistika instituudi Salasõna-tüdrukud, Bruno Braun ning higitelgitseremooniate meistrid Lauri-Kare Laos ja Evald Piirisild on meid nii kodusel riituseplatsil kui väekeskustes kõnnitanud läbi elude kõneka maastiku ja sisekosmose. Indi on võrratu meelerändur – tõsi, kuivõrd igalt külaskäigult mõnda eelmisse ellu naastakse toonasest kehast vabanemise hetkel, kaasas klaarimist ootav tunne, saabub ta oma tänasesse olemisse sageli vesise ja süüdlaslikuna. Keegi jäi maha. Ent ta tunneb teejuhi abiga toona mahajäänu ära ning Teab, kes on kes. Teab, millised lepingud hingede pasjansis tähtede taga on sõlmitud ning kes tänases pusles millist ülesannet täidab. Olgu ta poni või lammas, õde või ema sõbratar – kõigil suhetel on nähtamatu pool. Ning lihtsus-loogika, millega Indira oma rännukogemusi sõnastab, on inspireerinud mitmeid minu kirjatöid. Näidendi „Täisring“ ainetel kirjutatud kolmeosalises raamatus on sellest üsna põhjalikult ja üldhuvitavalt juttu.

Sel kevadel mööda Eestimaad tuuritav väeetendus „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ on ise samuti Indira kanalduse järgi kirjutatud ning „Mustrimuutjad“, millega suvel väeteatraalselt rahva ette tuleme, on loomuliku jätkuna mu noorima tütre poolt Kirna Tähevärava põõsast toodud.

Mamma Mai-Agate itsitab – loomulik, et ema laenab tütre kanaldusi – väike tütar on ju temast paarsanda ringi ees! Selles mõttes, et kui ema on siin 600+ korda, siis tütreke-targake kõnnib 800+ tiiru. Ning Pärnu nägijatar Helve Pärna on korduvalt õnnitlenud, et Saaral on õnnestunud 40. eluaastal ilmale tuua arstide keelu vastaselt saabunud Meistritar. Nimi ees, tüdruk järel – ja emal nii palju õppida. Aitäh.

Indiisu aitab emal mõista oma vanemaid poegi-tütreid. Neljakordne tädi, kelle vanema õe ja venna lapsed on tema eakaaslased, võiks kanda indiaaninime Ootab Rahulikult. Ta võtab stoilise leppimisega inimsuhete sinusoidi – lähenemised-ühinemised-tüdimised-kaugenemised. Loovutab lähenemiste ajal suuremeelselt hüvesid – tunded-aeg-finants – täiskasvanud õdedele-vendadele. Väike tädi teab, et täiskasvanud õed-vennad taanduvad nende ühinemiste järel, kui on võetud, mis seekord võtta andis, oma maailmadesse tagasi. Teab ega protesteeri. Seilasime, teame – nii on enne olnud ning saab olema veel ja veel.

Erinevalt nurimõttes täiskasvanuist tema, kes ta ootab, jagab ja alistub, ei parasta – ma ju ütlesin. Ta sõnastab: „Näe, kui vahvad rollimängud sinust siin jälle üle rullusid. Mängiti näitemängu „hea laps“ – õigused võeti, kohustusi mitte. Sina muudkui töötad – hea laps hakkab tasapisi nohude ja teiste kohustuste taha varjuma. Nähtud küll neid eluteatri etendusi nimega „leidlik asendusvarjuja“. Sa tead ju küll, et kui sa enam ei lutita-potita, tuleb selleks korraks viimane vaatus – paha oled – ja tadaa!

No nii, mida me siis seekord TEEME?“

Väike Meistritar teab, et rollimängude lõpetuseks me reeglina Ehitame midagi. Uue kopli või poniboksi, toa või terrassi. Elu läheb edasi. Ühe etapi lõpetatuks-kuulutamiseks uuemal ajal noorukese teadjatari sõnastused: „Kui rollimängud kolivad lavalt ellu, võivad näiliselt julmad ja alatud manipulatsioonid sind ju näiteks… meessooga lepitada.“

Jutt jumala õige: mitte ainult majapidamisse sulaseks või koduväiks imbuvad mehed ei tiksu rütmis 2-1-1 – kaks kuud kaasa-tegutsemist-unistamist, üks kuu asendustegevust-varjumist ja üks kuu kaugenemist-põgenemist. Minu mustris kehtivad ka sõprade-lastega needsamad rütmid – ja vajavad õiglase ühenduse saavutamiseks muutmist. Tänu tütretibale tean: muutus õiglase energiaringluse suunas eeldab nõiaringist välja astumist. Läbitud-õpitud-aitäh!

Nõiaringil on veel üks aspekt – pidevalt, aga selle eest palju tööd tegeval naisel on vintsked musklid. Kui unistuse elamine ja helge tuleviku poole rühkimine on naisest teinud mama Tarzani – milline kuningas siis teda küll kätel kandma ja naiseks armastama võiks küündida?

Appi tuleb… mitte sensitiiv ega stiilne viisik, vaid tütar Indi kui eeskuju.

Tüdruk ringleb enda-otsustatud-valitud karussellil – ratsutamine-iluvõimlemine-ujumine-talutööd. On tänu sellele jahmatavalt tugev nagu Pipi ning haldab-valdab nii oma väikest sitket keha kui tööriistu. Ent ta oskab ühitada.

Küünelakk, ehted, soengud on väikese Meistritari enesestmõistetav ja loomulik stiihia, millega ta absoluutselt iga päev end autasustab ja õnnistab. Kõigi tööde ja riistade valdamine ei välista tõsiasja, et ta on Naine. Hoolitsetud ja ehitud.

10aastase noorukese emanda kõrval kujuneb emal praktiliselt ja rakenduslikult välja ka selline õnnestav kunst nagu loov loogika – koos selgituste ja analüüsi, sõnastamise ja ettenäitamisega muutub intellektuaalseks ja spirituaalseks, loovaks ja sünkroonseks soorituseks nii koristamine, ehitamine kui elementaarse päevakava paikavoolutamine.

Üsna kindlasti on meil väepiiga puberteedi saabudes teised meeleolud ning kuivõrd karakter on kange, saan ilmselt uut ja vana näha. Ent vana on ennegi nähtud ja ära õpitud. Uueks, mis tema täiskasvanuks saamisega kaasneb, valmistab ta ise mind aegsasti ette. Selle eeldus, et meile kingituseks saadetud väikesed õpetajad saaksid oma parima anda, peab nende koos olema ja kogema, tegutsema ja looma.

Tütrega jagades-sõnastades saad ka ise need kogemused-oskused-omandatu selgeks, mille nimel kõik see 49 aastat emakest Maad on mõõdetud. Lapsesuuga koos kinno minnes pead olema valmis vastama küsimustele, mille peale ise oma tasandi filmineelamisel ei tulekski: „Kustkohast „Mees, kes jäi ellu“ indiaanlaste ja trapperite hobused keset Põhja-Ameerika talve süüa said? Filmis on neil seal paksus lumes heinad ees muidugi, aga kustkohast pidevalt rändavate ja kaklevate inimeste loomade heinad reaalselt tulid – mitte filmis, TEGELIKULT?“

Chihuahua Sõprade Liit teeb iga triki ja haugatusega selgitustööd, et tibatilluke koer on suure hingega, nutikas ja teenistuv Koer.

Ettevõtlik daam Krista Laanet töötab selle nimel, et sülekoeri kuuletuma ja avalikus ruumis käituma koolitada ja muudab oma treeninguga inimese ja mikroskoopilise looma kooselu täiuslikuks. Tema koeratunnid toovad koos kodudest välja emad ja pojad, abikaasad ja muidu seriaalilummuses heljuvad vanaprouad.

Ent kaunis naine teeb ka pidevat tegusat selgitustööd, et minikoera elu on peremehega kaasas käies võrreldamatult huvitavam ja tõelisem kui üha kodus ootavate koerte saatus. Lisaks ühendab minide kool koerad ja peremehed nii, et teismelised poisid ja turjakad pereisad tunnevad oma koolibrite üle õigustatud uhkust.

„Arvamus on selline, et chihuahuad on tibikoerad, eks ei oska muud kui kotis istuda ja beibede kostüümide aksessuaariks olla,“ teab Krista, kes oma mitmete ametite, töökohtade ja koerakoolituse rühmade vahet kurseerides on ise samuti stiilselt sätitud ja väljapeetud. Nagu tema chihuahuad, kellele muide lihtsaid ja ilmetuid riideid ei müüdagi. Rõivaid tuleb koeratõugude maastikul koolibriga võrdväärsel nääpsul aga meie kliimas suurel osal aastast kanda täpselt samal põhjusel, miks inimesed riides käivad. Külm on! Poolteist kuni kolm kilo kaaluv habras tõug on aretatud Mehhikos. „Chihuahua oskus kotis istuda, kohvikus käituda ja seltskonnas stoilisena püsida on suure kasvatus- ja õpetustöö vili. Ehkki tilluke, on ta olemuselt energiline ja tema arukas tegutsemisjanu vajab väljundit. Ta on teenistuskoer, mitte padjaloom!

Mina alustasin chihude õpetamist seitse aastat tagasi praktilisest vajadusest lähtudes.

Minu vanema koera Mathilda-Rosalie poeg Augusto on keerulise iseloomuga ja ma otsisin võimalusi tema taltsamaks muutmiseks. Läksin temaga Koeraspordiklubi Koerus kutsikakooli. Kutsikakoolis selgus, et Augusto on kiire õpivõimega ja ühine juhendatud tegevus aitas mul teda mõista ning suunata. Asusin talle kodus juba enda välja mõeldud trikke õpetama.

Mõistsin, et olen sattunud tervesse uude mikrokosmosesse. Treenisin oma mõlemat koera ja arenesin koos nendega. Ühel hetkel oli aeg sealmaal, et ilmus ka teisi koeraomanikke, kes soovisid minu väljatöötatud trikke oma koertele õpetada. Täna õpib ja treenib Chihuahuade trikikoolis kolmkümmend sülekoera, kellest enamus on chihuahuad. Kuna mul on välja töötatud ja suures osas oma kätega valmistatud või valmistada lastud väga eriline ja ainulaadne trikirada pisikestele koertele mõeldud takistustest, soovis ka Koeraspordiklubi Koerus minult väikestele ja keskmist kasvu koertele samalaadset trenni. Täna õpib kokku minu juhendamise järgi pea kuuskümmend koera.“

Korraldatakse nii sülekoerte mängutunde, koerte kohvikukoolitusi kui ka sülekoerte kotispüsimise koolitusi. Kõik ikka selleks, et neid väikesi päkapikukasvu tegelasi sotsialiseerida ja kasvatada, kuna nad on sageli ja mõned neist ka terveid päevi omanikuga kaasas.

Krista on neli aastat juhtinud koos Maris Rumbergi ja Gerli Asmeriga Chihuahua Sõprade Liitu, mitut trikikoolituse rühma, on ametilt terviseõpetaja ja massaažispetsialist, turundab üleriideid ja jalanõusid – ning minikoerte mängupükse ehk „pamperseid“, mille ta ise välja töötas. Aastaid Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni juhatusse kuulunud kaunitar nendib, et tema pärisosa on olnud mittetulundusmaastik, näiteks liikumispuudega lastele pühendumine – ta oli aastaid Liikumispuudega Laste Tugiühenduse juhatuses.

Ta on olnud aastaid BPW Tallinna klubi juhatuse liige, korraldanud klubi heategevusprojekte ning pannud aluse legendaarsele EENA heategevuslikule kübarapeole. Ühiskondlik töö on Krista jaoks elukvaliteeti tõstev looming!

Elu koertega

Kui Krista kogub Laki tänavas spordiklubi Koerus treeningsaalis teisipäeviti ja pühapäeviti enda ümber nii kümned chihud kui mitmete teiste tõugude vaprad ja ilusad, ühitab ta ühtaegu nii koera ja peremeest kui koeri ja peremehi-naisi omavahel. Ta on leebe ja läbinägelik, tark ja tundlik – nii et käsklustele kuuletuvad nii koerad kui naised-mehed-lapsed, kelle teekaaslasteks nad kutsutud on.

Krista väljatöötatud ja nüüd edukalt toodetavad mängupüksid, mis sobitavad väikekoerad pahanduste ja loikudeta avalikku ruumi, ei summuta olulisimaid teateid koerte postkontoris. Mõne emaskoera innaaeg tekitab lisaülesande nii tema enese treeningrühma kui jätab tugevasti loodusliku jälje ka järgmiste gruppide isaspenide postkontorisse. Kristal on pidevalt käepärast puhastav-neutraliseeriv sprei, millega pisipenide postkontorit korrastada, ent ka väga väike koer on ikkagi tilluke hundi perekonna isend, kes tahab teateid jätta, vastu võtta – ja neile kohaselt reageerida. Loe: sugu jätkata.

„Mind peab kümnetele inimestele ja koertele ühtaegu jätkuma. Igaühel on oma karakter ja käitumine. Üldisest mürafoonist peavad välja kooruma täpsed hääl-žest-kehakeel-käsklused. Chihud on reeglina algusest saadik meie juures alustanud ja edenenud. Koeruse buldogid-spanjelid-jorkid on mõnikord teistes agility-rühmades saanud baasi, mis vajab tasandamist. Võtan asja rahulikult, ei suru kedagi – ning kõik loksub leebelt paika,“ kirjeldab Krista oma linnalooduslikku pühendumist. „Tuletan muudkui meelde, et koerale tuleb sõnu öelda ja neid kehakeelega dubleerida – A, tunnel, üle, alt, läbi, peale, kardin, lükka, käpaga. Loomake püüab käsklusi küll õhust ja loeb peremehe soove silmist, ent koerad tunnevad ja mõistavad väga paljusid sõnu. Need – nagu ka loendatavad numbrid – tuleb sõpradele lihtsalt kordamise teel selgeks õpetada.

Koer näitab inimesele kõige ilmekamalt, milleks on meie kõrval elavad loomaliigid suutelised, kui nendega suhelda ja koos tegutseda. Ketikoer ja kodus igavlev peni on otsekui ooterežiimile pandud. Nii, nagu karjas elav hobune või lehm ei saa inimesele oma arukust ja andekust näidata, sest seda ei tooda välja ega küsita, jääb ka ülisuure osa koerte talent avastamata ja rakendamata. Tõsi, see on ka inimeste endiga ju sageli nii.“

Krista tunnistab, et suhtlemine ja uudishimu, mida üks või teine loomaliik suudab, on tema kõrval eranditult iga olendi trikitama pannud. Tema loomad on alati tsirkuseväärseid trikke teinud, kõik papagoid rääkima õppinud, küülik palju trikke osanud ja tööl kaasas käinud ning akvaariumika Renars Kaupers koos temaga tantsinud. Krista muusika järgi akvaariumi juures ees – kala tema liikumismustreid matkides järel.

Praegu on tal ema ja poeg chihud, kes käivad temaga kõikjal kaasas. Terve oma lapsepõlve vedas väike Krista oma ema suureks meelehärmiks aga tänavalt leitud kasse koju ja unistas oma koerast. Kuna vanemad koera mitte mingil juhul ei soostunud ostma, korraldas Krista kolmandas klassis koera endale ise. Nimelt lasi ta endale klassikaaslastel omaenese kogutud raha eest „sünnipäevakingiks“ turuväravast segaverelise kutsika kinkida! Koolivaheajad veetis ta oma tädi ja onu loomalaudas, et seal lehma kammida, põrsast paitada ja küülikuid sööta. Loomad on ikka ja alati Krista õnnelikuks teinud – ja tema neid.

„Kuna mind pole mitte kunagi kodus, siis teisi teekaaslasi pidada ei saa,“ tunnistab naine, kelle kaks koolibri-koera vupsavad trenni lõppedes oma kotti ja asuvad seda delikaatselt ent veenvalt valvama. Koerad ju. „Mul on mitu ametit ja ettevõtet, mitu koeragruppi ning sõidud koertenäitustele, sülekoerte moedemonstratsioonidele-karnevalidele, showdele, moeetendustele, fotosessioonidele, telereklaamidess ja rahvusvahelistele võistlustele. Tallinnast väljas asuvasse koju jõuan koos chihudega reeglina pärast kümmet õhtul ning kütan siis koos miniatuurse meeskonnaga pliiti ja mõtlen maailma asjade ja oma missiooni üle järele.“

Koera elu

Niinimetatud tavaline koer veedab enamuse ööpäevast peremeest koju oodates. Ta toimib valvesüsteemina, kes pererahva saabudes otsekui varjusurmast ärkab ja riiulist välja võetakse. Linnaloomana viib inimese välja jalutama – ja asub tagasi ootele. Koolibri-koer, tragi tilluke teekaaslane on kotis oma karjajuhiga kaasa kandudes üks õnnelikumaid koerlasi, mitte aksessuaar.

„Oleme oma chihu-sõprade liiduga selle kostüümidraama külje lõbusa äärmuseni välja arendanud. Koer – nagu iga loomaliik õigupoolest – õpetab inimese inimeseks. Aga ta paneb ka fantaasia tööle ja pakub helget meelelahutust. Tillukeses kärus teist chihut lükkav või rulaga sõitev koolibri-koer on naljakas ja nakkavalt elurõõmus teenistuja. Ent kui me kutsume koerakasvatajad karnevalile ja moedemonstratsioonile, tõstame ju nende loovuse veel kõrgemale tasandile. Inimesed ja koerad kostümeeruvad, võtavad riietusele vastava rolli ning saavad seltsielulise lisadopingu, mida nad oma sõpruskonnas ja töö juures levitavad. Ilma et kõrvalseisjad teaksid, miks mõni inimene nii rõõmus ja elus on. Sellepärast, et ta käis eile näiteks Cruellaks-riietununa koos chihudega Elu-nimelist mängu mängimas!“ kirjeldab Krista täiuseni timmitud koeraelu, mis muudab inimese elu koos koertega Eluks.

Ettevõtliku koertehaldja abikaasa Urmas on avastanud naise harrastuse juures ekstrabonuse. Suuri autosid ja koeri peetakse alaväärsustunnet korvavate inimisendite „riistapikendusteks“. Tillukesed koerad aga ei muuda nendega jalutavaid mehi, keda on klubis õige mitu, sugugi naeruväärseks.

„Kui ma käin meie koertega jalutamas, kogun kõik elavad ja hingavad naised-neiud nagu võluväel enda ümber – värviliste vestidega koerakesed toimivad absoluutselt garanteeritud magnetina,“ naerab kogukas Urmas.

Stiilipidude puhul küpsetavad-kaunistavad chihu-sõbrad koeratorte, mille täidiseks on kanasüdamed ja linnuliha, vutimunad ja puu-juurviljad. Koosviibimiste ajal kihab põrand kääbuskoerlaste seltsielust, jagelused lahendatakse sujuvalt ning teistest tõugudest enam ilmutavad koolibrid arukat sallivust ja kohanemist.

„Mulle meeldib jälgida, kuidas nii chihu-koolis kui Koeruse rühmades käivad koos kodust väljas emad ja pojad, abikaasad ja mõnikord terved perekonnad. Aegadel, mil pered kohtuvad omavahel vaid teleri ees diivanil, nutiseade ühes ja pult teises käes, on see erakordselt suur asi. Väike koer pakub inimesele ühenduse tõelise elu ja teiste inimestega!“ on Krista õnnelik. „Seda tuleb aga küll koerast unistajale hoiatuseks öelda, et kui ta on otsustanud sülekoera kasuks, siis südamesüles seda olendit pidevalt kanda tulebki. Mehhiko miniatuurid eeldavad 95% ööpäevast inimese lähedust.

Kes arvab, et väike koer ei tee üksijäetuna pahandust, eksib väga. Õpetamata ja üksildane päkapikk suudab suisa üleloomulikult kogu majapidamise ribadeks närida ja ära märgistada. Kuna ta on energiline teenistuskoer, otsib ta ilma seltsilise ja teejuhita ise tegevust, mille tulemus on tagajärg.

Pöialpoiss-koerad on suurte ja tähtsate inimeste ees otsekui peegel. Nad meenutavad meile igal hetkel Exupery tõdemust „Väikesest printsist“: sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Aga nad kinnitavad meile igal hetkel ka, et anded on arendamiseks, oskused kasutamiseks ja elu elamiseks. Me keegi pole sündinud selleks, et ooterežiimil mingit kitsast rida ajades rahateenimise funktsiooni täita ja piltlikult öeldes ketikoertena õnnelikumaid aegu oodata. Pangem end leidlikult riidesse ja tundkem rõõmu üksteisest ja endast.

Krista ütleb sageli trikishowde lõpus pealtvaatajatele, trikikoer on tark, nutikas ja õnnelik. Armasta ja austa oma koera, anna talle võimalus näidata, kui tark ja tubli ta on, nii veedate koos üksteist tundma õppides suurepäraselt aega ning õpite teineteist usaldama, austama ja armastama.

Koolibri-koerad õpetavad, kuidas õnnelikolemine käib!“

Kreeda raamatute ja väekaartide leebe lummus

„Minu jaoks on iga aeg hea ja õige. Ma ei pea plaane – õigel ajal antakse raamatud nii nende kirjutajale kui lugejatele,“ teab Kreet Rosin. „Minu raamatud on immutatud sellest energiast, millega nad tulid – seega tervendavad ka lugedes, kui harjutusi kohe kaasa ei teegi. Küllap jõutakse ka harjutusteni – iga aeg on hea ja õige.“

Tervendaja ja teejuht Kreet võttis „Piirangutest priiks“ tekstid vastu paadisillal vete peal istudes ning pakkus neid enne trükki saatmist lugeda mitmetele inimestele, kelle tõlgendus ja tutvustussõnad on nüüd sirerohelisse teosesse hõlmatud. Saatesõnajate sõnum on lühikokkuvõttes lihtne: see on õpik.

Tõestuseks kosmilise sünkrooni igikehtivast kõikvõimsusest juhtus sedasi, et kui sisenesin piirangutest vabastava tööraamatu sellesse eksemplari, mille Kreet oli kinkinud mu keskmisele tütrele, lugedes pühendust noorima tütre silmist – julge kasutada oma Väge! – langes mu pilk koduseintel olevatele loodusfotodele. Nende autor on taimetark ja õietilgameistritar Mall Värva ning nad on minuga talust talusse kaasas käinud. Ning miski ei juhtu, vaid on meie abiliste ja juhatajate poolt kenasti ette ja kätte juhatatud ja paika loksutatud. Hingeaabitsa kandvaim saatesõna pärinebki Mall Värvalt ning hetkel, mil selle avastasin – teine silm tema väefotodel – helistas ta meile! Mitme aasta järel. Sest tunne oli selline. Nii need asjad siin võrratus ühisväljas käivadki.

Lisaks piiramatule ajale on Kreet oma raamatu loomiseks võtnud ka lahedasti ruumi. Ta selgitab põhjalikult, mis tekst see on. Kordab. Ja selgitab ka teist ringi. Et samas energias kambakesi rabas olevad inimesed saaksid kindlalt aru: see mahukas töövihik aitab märterlusest välja, vabastab vibra-ahelaist, millega kambakesi rabas rapsijad üksteist kinni hoiavad ning üksteist süüdistavad, et edasi ohvrirollis käärida.

Hea Rosin selgitab, et piirangud koosnevad meie enda kokkukorjatud karmast, vanemate kompleksidest, geneetilisest kandamist ja uskumustest. Oluline osa blokeeringute tühistamises on vaesusevandest lahti ütlemine.

Piirangutest vabanemise raamat on õigupoolest ka õpiku kirjutamise õpik. Samal ajal, kui paarikümneaastased hingekesed paiskavad turule endameelest epohhiloovaid autobiograafiaid, näitab Kreet, kui oluline on, et enne teistele tegelikult tarviliste tekstide loomist peavad olema kogemused. Peavad olema tegemised ja teened, mis on loonud usaldusefooni. Ja teretulnud on ka näited elust enesest – mis nii Kreeda kui tema patsientide pika teekonna jäädvustusena on samuti võtnud aastaid. Aega on alati – ja iga aeg on hea!

Kuivõrd tegemist on muu hulgas õpikukirjutamise õpikuga, näitab Kreet, kuidas käib lugeja kaasashoidmine – teksti sees on testid ja ankeedid, harjutused ja näited, mis hoiavad ärkvel.

Selles teoses pühendab autor kõigist tšakratest enim tähelepanu kesksele, kolmandale päikesepõimiku-tšakrale. Kirjeldab, miks meie pusserdamised keskset patareid tühjendavad, kuidas ainuüksi kehaasendiga ennast ümber laadida, et kõhutunne saaks sõna otseses ja ülekantud tähenduses kõnelema hakata. Kreet pakub meile visualiseerimise ja kujuteldava skaala kasutamise mängulisi, ent samas tõelisi trikke.

Ta kirjeldab, kuidas sümptomitest järelduse tegemine ja vibratsiooni tõstmine toob nii kiired ja tegelikud muutused, et ka meie kooskond hakkab hoogsalt teisenema. Jonnakas vana vibratsioon püüab koos oma mõtetepaketiga üha naasta – nii visalt naasvate raba-asukate majja-kippumisega kui kasvõi sel moel, et meile pakutakse poolikuid lahendusi kui proovikive. Oleme eelmises energias mõnd töökohta soovinud – nüüd seda meile pakutakse – ja meie asi on kõhutunde abil ära tunda, et tegemist on proovikiviga. Neid eksameid on Kreeda sõnul reeglina kolm, iga järgmine eelmisest jõulisem.

Oma edenemise jälgimiseks ja jäädvustamiseks soovitab Kreet isiklike kogemuste põhjal pidada logiraamatut. See aitab märgata, et mugavusstsoon on viletsustsoon. Ning meie kehast paremat märguandjat-reageerijat meile maisele matkale kaasa antud pole. Vastavalt kinesioloogia seaduspäradele on meil kehas igale mõttele-tundele hetkega vastused-suhtumised olemas.

Et aktiveeruda, soovitab neiu Rosin igal elujuhtumil klaasikese sooja vett juua – enne väekaartidega suhestumist, enne paberilehtedele seisma asutamist oma tegelike soovide-suhtumiste tuvastamiseks, enne TFT-d – mis on Kreeda lemmik. Mõttevälja tervendus koputamisega aitab piirangud tuvastada, kordusi armastav autor juhendab oma tekstis korduvalt ja põhjalikult, kuidas koputada – ning tema õpetaja tuleb muide märtsikuus Eestisse ka.

Oma julgete väidete pärliks soovitab teejuht mitte üle mõelda, vaid kõhutunnet uskuda, end ahistavad piirangud iseenda ristküsitlemisega sisse piirata ja paljastada ning avaldada teadlikkust Deepak Chopra vaimus. Chopra on õpetanud, et reptiiliaju tirib meid üha tagasi orjameelsesse klammerdumisse, mürgitab meid vastumeelsusega, eksitab hetkest uitama – kipume taas ja taas mõnd oma hingeosa kaotama, oma väge ära andma, Ühendust mitte tajuma ning teadmatusse uppuma ning seetõttu end laiali puistama.

Ka näiliselt meist-olenematus olukorras saame Gunnar Aarma õpetusest lähtudes endaga töötades halva tähtedeseisu mõju alt vabaneda, ohvrirolli asemel vastutuse võtta ning ikka ja jälle küsida, millise teadmatusega ma selle või teise olukorra põhjustasin. Andestamine võtab blokeeringu maha, vibratsioon tõuseb ning siis saame juba täies veendumuses väita, et ebaõnnestumine on edasilükkunud õnnestumine.

Kui vabastame hirmud, lahustub viha ja paranevad haavad. Pole oluline, kas nimetame tööd endaga reikiks või shindoks – mida paljud meist instinktiivselt teevad, teadmata, et teevad – oluline on, et julged-teadlikud naised nagu Kadri Allikmäe, Inara Luigas ja Merle Peipsi jagavad oma õnnelikke kogemusi. Kõik me oleme suutelised mediteerima ja visualiseerima, vaatenurka ja hingamismustrit muutma. Sõna väestab mõtte, mõte loob tunde, tunne tõstab vibratsiooni.

Teejuht pakub teadlikke Loojaga üks olemise harjutusi – teadlikkus viib otsustuseni, vastutuse võtmiseni ning loomuliku kulgemiseni. Kramplik ootus on mürk, mille vastu aitavad mängulised testid, mis ei lase end petta ning aitavad eluetapp-haaval vibratsiooniliselt tõusta. Abiline seejuures on ka nii see kui teised Kreeda ja Mai-Agate raamatud – nad on kõrgest tervendavast vibratsioonist immutatud ning tuunivad ka siis, kui esimesel nuusutamisringil teste ja harjutusi kaasa ei tee.

Üksiti panevad nad tänulikult sünkrooni märkama – nii, nagu Kreeda raamatusse pugedes sain kõne Mall Värvalt, sattusime lastega täiesti planeerimatult raamatupoodi ning soetasime sisetunde järgi piirangute-priistamise raamatu juurde kuuluvad väekaardid just siis, kui jõudsime raamatus kohani, kus neid kaarte reaalselt tarvis tuli.

Kreet Rosina ja Mai-Agate Väljataga raamatud-loengud-plaadid on meie kätte voogamisega juba ise tõestanud, kui paigas ja sünkroonis on universumis kõik – usalda, püsi voolamises – ja kõik tuleb õigel ajal ja õiges kohas. Kreet kinkis Brigitale oma piirangutest-priiks-raamatu – mõni päev enne seda, kui Saara seda lugedes väekaartide kasutamise ja tõlgendamise peatükkideni jõudis, sündis imeline sünkroon. Läksime lastega Tallinnasse justkui väikese printsi filmi vaatama – ent sattusime hoopis sõgedate õdede filmile, mis oli sel hetkel informatiivseim ja laadivam võimalus. Lisaks jäi meile enne võimalus noppida harmooniliste energiasidemete tuules raamatupoest Kreeda väekaardid ning tema ja emme-Agate ühise delfiinidega meditatsioonide cd. Juhendatud meditatsioonide plaate on kolm – ja neid saab kuulata ka www.teadlikareng.ee koduleheküljelt.

Õhtul vaigistasime koerad ja meeled ning panime rännakuteplaadi otsekui juhuslikult kingituseks saadud plaadimängijasse…

Me kõik – Brigita, Indi ja Saara – saime taas kord teada, miks me kõik siia kogunenud oleme.

Toppamise meditatsiooniga libises Indira hiljutisse Lätti, kus nad olid Brigitaga joodik-abikaasad – ainus mure nende vedelas elus oli joogi lõppemine. Indi oli paks kole mehelooskam ja Brigita tema kärts jotamoor – viskas jõmm-Indi välja, tänu millele mehemürram elas kenasti Indiks sündimiseni. Tädi lõppes varem, et Brigitaks tulla. Mis on nende kõrgemate minade hämmastav valik pärast meie ühist Tiibeti-mungapoisteks olemise kogemust, mida jagasime ka Kareka Sherley ja väikese suvelaagrisse saabunud Karoliinaga.

Meie jõulu teise püha Täiskuu tseremoonial Evald Piirisilla meisterdatud higitelgis nägi reikimeistritar Gerli Reiljan, et nad olid Brigitaga kunagi õed – lihtsates hamedes väikesed tüdrukud, üks 3- ja teine 5aastane. Nüüd läks Brigita sellesse ellu – Lõuna-Prantsusmaa plataanide-puuvillaistanduste vahele. Kahest blondist kaunist tüdrukust vanem, Gerli varastati kardinalilossi, kus tema pesuköögi-elu tähetunnid olid siis, kui ehale saabus perepoeg – kelle jaoks ta varastatigi. Papa, kes pojale kauni kaisuneiu näppas, on mu laste tänane isa – kes muu hulgas osalt kardinalilossis koos musketäridega ju elabki.

Brigita töö Lõuna-Prantsusmaal oli põldude valvamine ja põlengute ennetamine – kaunis ja hele piiga oli tohutult õnnetu nii sellepärast, et õde rööviti kui sellepärast, et teda ära põlati – ent oli üldiselt õnnelik ja kirgas – kuni lahkus tööõnnetuse tõttu puu otsas. Tänane Brigita sai talle vastu minna ja jutustada, mis hingerännakust edasi saab.

Minul vajusid jalad köögipõrandal sirgu, et kõht sülle ära mahuks – noor peni-Jordan ilmus jahtunult mu punu uurima – võeh, kui kole! Kole jah. Olin 13.sajandi Venemaa pikaninaline külatüdruk, kellel õnnestus punapõsine noormees korraks voodisse vedada – ja kes sattus seejärel obsessiooni küüsi. Kujutlesin 67.eluaastani, et olen kaunist noorukist rase, kõndisin majast majja, kerjasin ja kurtsin ja halasin, et poiss jättis mu rasedana maha. Selle kerjamise ja kaeblemise käigus muutusin kortsuliseks-soolatüükaliseks nõiamooriks, hiiglaslik vats ees ja tume ürp seljas. Selle ürbi hõlmade alla peitsin andameid, mida jagasin koledas putkas, kus kogu elu konutasin, oma ainsa elukaaslase ja armastatu – halli kitsega.

Mai-Agate juhatas plaadi-meditatsiooniga tänase minu selle õõvastava punnkõhulise hiidnina ja kortsuvolangidega olendi juurde. Eit ei ehmatanud. Ta oli suremas, püüdis nüri noaga oma kallist kitse ära lõpetada, aga ei jaksanud. Silitasin tema nägu – ta hakkas oma helehallide vesiste silmadega nutma – sellest saadik, kui ta toreda poisiga magas, polnud mitte keegi kunagi teda puudutanud. Teda puudutades sain teada, et poisu, kes läbi elu kerjavat vanamoori külatänavas taluma pidi, oli mu tänase kehastuse isa. Pärast seda paralleelselt kehastumist oli ta Veneetsias mu petetud gondoljeero, vene aristokraat, nüüd tütrepoeg.

Minu maag, müstik, võlur papa tõi sealsest siberivene elust kaasa mälestuse toonase minu kortsumustrilisest mollist ning voolis seda korduvalt oma nukunäidetitesse – nii nõia- kui laanemoorideks, nukkudeks kui dekoratsioonideks. Isa Teadis!

Ja ta vormis selle mälestuse tasakaalustamiseks printsesse ja haldjaid, kellest üheks sündisin mina. Ning ta vormis selle elu isana mulle eluteele saatjateks-abilisteks härjapõlvikud. Päkapikurahva tükkis tallitontide ja muinasjutulise loomrahvaga lumivalgekese ümber – midagi paremat tal tütrele anda polnud. Ning ma võtsin tema mustri ja soovi, kingituse ja palve üleni vastu. Aitäh, isa!

Saime ülesande viia tänase endana toonasele lahkujale tröösti. Mina viisin sureva õõvabaaba ette meie juures hobutervenduses käivad kristall-kaksikud – ja lubasin tema kitse eest hoolt kanda. Kitse hing võttis minuga seepeale ühendust, andis teada, et sünnib nüüd dextervissi Maasi Murutari vasikana ning saab koos kaksikutega ainulaadse poni-veise-peni-lasteetenduse peategelaseks.

Kuna plaadimängija nupud olid üleval köögiriiulil, tüdrukud leso peal ja mina pliidi ees põrandal, polnud kedagi, kes meditatsioonide vahel knopkat painaks – sedasi läbisime neli rännakut jutti.

Rekalibreerimise meditatsioonis viis emme Agate meid vee alla rakutasandil vibratsiooni üles laadima. Mina muutusin vees jõehobuks. Kui minu juurde delfiinid saadeti, sulasin tagumise delfiiniga üheks – mis sündis muide ka Arne Lauri meditatsiooni ajal – seejärel avasin tohutud heledad hiilgavasulised tiivad. Kui delfiinidele oli tarvis tänuks lill viia, ilmusin ilmamere sügavusest olendina, keda oli peetud koletiseks – tumedast varjust puhkesin kosmiliste pulseerivate mustritega meremaoks, tõusin veepinnale, rullusin kaksikheeliksiks ning minust kasvas välja kiirgav-pulseeriv õrnroosa õis, mis pihustuslahustus delfiinidesse.

Kuna üks rännak voolas teiseks, võtsin piduliku vastuvõtu meditatsiooni kaasa papa kaasavoolitud härjapõlvikud. Võtsime koos põlvikutega istet tohutu kännu ääres, kuhu emahirv serveeris hirvepiima-koorevahu metsmesilaste mee ja õietolmunestega. Toostiks palusin härjapõlvikutel koos kohahaldjas Klaudiaga meie kaheaastane Nibiru-sälukene oma hooleks võtta – maandada ja kuundada, et tema nooreks märaks koorumine oleks sujuv ja turvaline. Aitäh!

Koos minu, mu üheksa kikk-kõrvalise haldjapoisi ja jänksidega tulid vahukoort nautima kolibrid. Iga sõrme külge istus üks väike tänulik nokklinnuke. Mu juustes olid putukad ja liblikad, jalad sisalike ja pisikeste loomadega ümbritsetud…

Ühenduses iseenda viienda tiheduse aspektiga kohtusin lavendel-pärlmutter kuldhelesinise kiirgava heleheleda naisega, kelle juuksed pulseerisid tähtedeni. Olin selle hiilgava vaimolendiga ühenduses ka meie esimesel kohtumisel Lille Lindmäega tema kodus – ning vaimolendi kristalltuba külastasin Ulvi Michelle südamemeditatsioonil. Tere taas! Viienda dimensiooni mina viis mu tagasi ühte päevasesse hetke – kui hobuste lakkasid kohendasin, selgadelt kätega tolmu maha hõõrusin, jalgu üle vaatasin ja silmi silitasin, olin seesama Mina. Helendavsoe vaimolend viis mu päeval juba olnud ühisvälja hobustega ja kinnistas selle koosloome. Ühenduses hobustega olen tõeline Mina.

Viienda kõrguse mina ise viis mu paistes esijalaga poni-Manni kõrvale põlvili. Sain sujuvalt, üleni armastuses helendades tegelikuks iseendaks. Mann tõstis paistes papu mulle sülle ja lõõgastus täiuslikult. Toetas koonu vastu maad ja puusa vastu mu õlga. Hoidsin väänatud rannet pihkude vahel ja… lihtsalt Armastasin.

Ära arvasite. Õhtuks alanes paistetus ja täna ta enam ei lonka!

Autasuks hobustega koos tegeliku enesega ühenduses olemise eest kinnitas kuuvanune tütrepoeg pilgu mu laubale – mitte silmadesse – mõtiskles, vormis suud ja sõnumit – ja naeratas laialt. Tere… Neelasin esmalt ise tütrepoja naeratust – selles oli kirjas, et kõik on õige, kõik ongi nii – me olemegi sellepärast taas koos, et… Ja siis viisin poisipunksi koos laia rõõmsa titenaeratusega tema tädide ette. Nüüd naeratasime koos – mu tütardele vaatab väike Jaak silma – mulle kuhugi kroontšakrasse – ja rõõmustab.

Jäänud oli Leping Maaemaga – juhendatud meditatsioon plaadilt. Koerad teadsid juba eelmisest õhtust, mis toimub. Bella ronis diivanile ja Jordan heitis tütarde ette lesovalvesse – heitis pilgu mu kõhule – ega ma jälle mingit koletut vatsa ja nõna ei kasvata – ja läks koos meiega lendama.

Meil Brigitaga mõlemal oli Maaema kehastus… pirakas emakaru. Halli lopsaka kraega ja sügavsinise pilguga. Pärast lepingu allkirjastamist – olen alati õigel ajal õiges kohas tegemas õigeid asju kõigi osapoolte hüvanguks – tulin mina oma rännakul läbi hobusekopli, kaksikute papa Martin ees, meie kolmeaastase hobu-Namastega tema kannul ning lisaks oma kinnastele ladusin ka Martini ja Eda, kaksikute ja oma tütarde kindad Namaste laudjale ritta. Ent enne seda, Maaema palge ette minnes võtsin käe otsa oma ema!

Olen neil rännakuil oodanud ja palunud kohtumist oma tänase emaga. Nüüd oli ta mul umbes viieaastase pliktirtsuna näpu otsas, kui me lepingut allkirjastama läksime. Tüdrukul olid peenikesed suurte põlvedega koivad ja suur pea – nagu mu vanimal pojal väiksena! – kaleheledad kohkunud-etteheitvad silmad ning ka õlad-käed nagu mu vanimal tütrel – ninajoon-naeratus-miimika ja liikumine nagu mu nooremal pojal ning ta köhis kohutavalt.

Maaema ees tahtsin viienda sageduse endana oma ema südame sülle võtta – ent Maaema ei lubanud: laps ei ole oma emale ema! Ta võttis mu ema oma rüppe. Lepingu sõlmimise järel järgnesin Namastega kaksikute isale – lovest väljudes ütlesin aga valjusti: krdikrt, ma jätsin ju oma ema karu kätte! Mispeale Brigita ütles, et temal oli samuti Maaema karuks kehastunud – ja ma mõistsin kergendusega, et jätsin ema Maaema hoolde – ja siis oli juba kergendav naerda: Maša ja Karu!

Kreeda tekstid panevad tahtmatultki sõna maagia üle mõtlema. Ta juhib tähelepanu „ükskõik“-tähendusele – Väljas on kõik üks. Meile tütardega aga sai „meelelahutus“ meditatsiooni järel südamest naerdes teise tähenduse. Kui enamasti käsitletakse seda sõna lõbustuse ja pinnapealse lusti tähenduses, siis sõlme läinud ja kokku jooksnud meelte lahutamise tähenduses on Kreeda pakett – raamatud-kaardid-plaadid kõige hõrgum ja toimivam meelelahutus, mida endale ja kallitele soovida.

Marti Hääle mahe missioon

Marti (43) võiks oma advokaadikarjääri ja õliäri pinnal rahumeeli õhtusse tiksuda, peites mure Eestimaa pärast jahimehe harrastust nautides metsa ja lihaveisekasvatuse isiklikele maastikele. Ent energeetiku ja loomakasvatajana praktiseerides teab mees, kui hapras olukorras on Eestimaa. Kuidagi teisiti kui teda hobuste-veiste-lammaste mahedas koostöös hooldada ja harida ei tohiks. Taastuvad ja fossiilsed kütuseliigid tuleb siinmail sel moel ühitada, et tuhanded tööta jäävad virumaalased ei lahkuks Eestimaalt kui uppuvalt laevalt. Ta ise räägib oluliselt vähem kui teeb.

Mitmekülgne isiksus on panoraamne tervikpilt, nagu läbilõige ühiskonna paljudest võimalustest. Hääl on olnud kõrgelt hinnatud vandeadvokaat ja Eesti ühe juhtiva advokaadibüroo asutaja ja juht, ta on Alexela grupi võtmeisik, Kiviõli Keemiatööstuse liidreid, LNG turu käivitaja, – aga ka Eesti Ratsaspordi Liidu juhatuses, Eesti Hobumajanduse Liidu eestvedaja, Ruila talli omanik, rahvusvahelise kategooria ratsakohtunik, ning Gustav Adolfi Gümnaasiumi SA nõukogu esimees, Juminda Poolsaare Seltsi aktivist ja Lahemaa asjade ajaja, vabatahtlik merepäästja ja Tammistu külaseltsi sädemees. Seega on Hääl astunud nii iseenda ja oma pere kui Eestimaa ja planeedi ellujäämise ja õnneliku edendamise teed, mis ühendab maheteadlikul ja missioonitundlikul moel erinevad eluvaldkonnad.

„Internetti ei saa ära kustutada, seega võib mind, energeetika ja hobumajanduse vahel jagunenut endiselt advokaadi ja advokatuuri aseesimehena välja guugeldada – ent ma ei praktiseeri enam sel alal. Tundsin ühel hetkel, et see mis mul oli advokaadina anda, oli ära jaganud ning tiksuja tüüp ma pole – ehkki võinuksin sel alal sujuvalt pensionini heljuda. Eluperioodid peavad vahelduma, et silm saaks särada,“ teab Marti, miks mugavusstsoonist väljutakse. „Minus tekitab vaimustust Eestimaa hooldamine ja korrastamine hobuste ja veiste, mitte masinate abiga – see on inimkonna õnneliku osa tulevik! Mind paelub ka lisaväärtuse ja töökohtade loomine tulevikus nt maapõuevarade väärindamisega või puhta ja tasakaalustatud energiatootmise läbi nii, et see keskkonda asjatult ei kahjustaks. Kujutan ette, kuidas peaks välja nägema Eesti, kuhu inimesed jäävad ja kus mõtestatult töötades õnnelikud ollakse – ning tegutsen selles suunas.“

Hobumajanduse juht

Marti hingelähedasim teema on Eesti hobumajanduse paika loksutamine. Emotsionaalselt ärgastub iga inimene, kes näeb haljaid aasasid või rannaniite puhtaks söövaid hobuseid. Faktiliselt tuleks neid hobumees Hääle sõnul paralleelselt erinevate loomadega karjatada, sest iga liik eelistab erinevaid taimi – angervaks näiteks on hobusele maiuspala, veisele kõlbmatu. Samas tähendab mõistlik ja heaperemehelik hobumajandus üha suuremat hulka töökohti linnast maal – kaalutletult aretatud hobuseid on vaja õpetada ja rakendada, kasutada ja turustada. Mis tähendab tervet pikka nimistut ameteid.

„Tori hobusekasvanduse 160. aastapäeva lävel võtsime Kalmer Visnapuu ja teiste ärksate mõtlejatega ette legendaarse ja ainulaadse hobusekasvanduse äriplaani ja arengukava üles ehitamise, et unikaalne kultuuripärand vastu taevast ei lendaks. Meie eelis selle pääste- ja arendusmissiooni juures on tõsiasi, et kellelgi meist pole eri- ega ärihuvisid seal. Meie ainus ambitsioon on alal hoida ja helgesse tulevikku aidata Euroopa üks unikaalsemaid kasvandusi. Õnneks on meile toeks maaeluminister Urmas Kruuse, kes on teemale puhtalt lehelt lähenedes üks hobupositiivsemaid ametnikke, keda meil õnne koostööpartneriks on olnud.“

Marti arutleb, et igal ministril on vaja ka väikeseid, aga väga tõelisi ja tegelikke võite. Juubeliaastasse astub hobusekasvandus lagunenud varjupaiga seisundis, kiled akende ees ja varsad viis aastat sündimata. Et seakatk, piimahinnad ja aeglane Hiina turule minemine ei too rahvale maaelust just häid sõnumeid, siis mõni põhimõtteline otsus ja tulevikuline allkiri Tori hobumajanduskeskuse loomiseks, legendaarse kasvanduse varade riigistamiseks ning pääste- ja ehitustööde alustamiseks – ja ongi võit.

„Paar-kolm aastat raju ehitamist tuleb Toris. Küllap selleks perioodiks jaotatakse hobused meie teenekate tori ja eesti tõugu hobuste kasvatajate kätte laiali – genofond ja tõulavad on turvalise võrgustikuna mööda Eestit laotunud nagunii. Ja küllap tuleb ka Toril – nagu on läbitud näiteks meil Ruila mõisapargis – mõningast trügimist muinsuskaitsega. Meil õnnestus mõistlikul ja loogilisel moel tallide taha sobiva välimusega maneež ikkagi ehitada.

Maneeži on Toris lisaks katustele-veevärgile sealse kuue talli juurde vaja selleks, et argipäeviti hobuseid õpetada-arendada, pidupäevadel rahvusvahelisi oksjoneid, võistlusi, koolitusi ja näitusi-ülevaatusi korraldada. Koos pullidega näiteks. Oleks tehnika ja elukorralduse seisukohast loogiline,“ unistab Marti suurelt. „Torisse peab kujunema garanteeritud kvaliteediga hobuste –rahvusvaheliselt tuntud kauplemiskoht. Sinna viiakse kontrollitud ja ette valmistatud loomad, keda professionaalid seal õpetavad-täiendavad ja huvilistele esitlevad ning nii oma kui maailmaturule müüvad.“

Marti enese võistluseas hobused on praegu Hollandis talvitumas ja treenimas. Selleks, et nad läbi igasuguse ilmastiku vormis püsiksid ja kevadisel võistlushooajal parimat taset näitaksid. Mees on piisavalt näinud, kuidas meie hobuseid Lääne-Euroopas müüakse – nõrga esitluse ja esitamisega, üha omanikult raha juurde küsides. Selles näeb Hääl meie ratsastajate otsatut tööturgu. Kui praegu on Särevere hobumajandajate kool üsna hobusekasvataja ja –hooldaja keskne, siis tegelikult on tegemist üliolulise ameti õpetamisega: „Treeneritest-ratsastajatest oleneb kõik. Lihtsalt. Nii see, kuidas hobune tööle hakkab kui see, kas ja mis tasemel algaja-ratsanik sellesse sporti jääb. Kui täna on see professioon üsna juhuslikult kaetud – ratsaliit on vabatahtlikkuse alusel kontrollinud ja atesteerinud, ent tegelikult on olukord kaootiline ja häid sõitjaid-õpetajaid pole õieti võtta – siis edaspidi peaks turvalise ja tasemel ratsakunsti valdajaid ja edasiandjaid üha juurde koolitama.“

Marti loodab, et Urmas Raagi ratsakool Luunjas ja Rein Pilli kliinikud Ruilas üha jätkuvad ja koguvad tuntust. Meie teiste tippsõitjate omad mõistagi ka. Ning et pärast tagasiriigistamist-ülesehitamist kujuneb Torisse tasemel ratsakool – mida Maila ja Maie Kukk ning Kati Raidma on praegu entusiasmist ja austusest hobuste vastu kangelaslikult, võimatutes oludes üleval hoidnud.

Tõlla ees meil tormab…

„Lisaks võiks „nelja täku talli“ tuua tagasi Eesti kullafondi – garanteeritud tasemega tõutäkud nii tori, eesti, eesti raskeveo kui miks mitte ka trakeenide-araablaste aretuseks,“ kirjeldab mees helget tulevikku. „Nende täkkude puhul peaks olema vaidlemata selge ja kindel, et nad on parimad. Ja minule isiklikult meeldib väga idee ka raskeveokate-rakendihobuste Torisse toomisest. Sellepärast, et ma olen enda jaoks rakendikultuuri avastanud – nii aiste vahel töötavate kui võistlevate hobuste suunal. Iga selline – pilt muutub küpsedes terviklikumaks ning silm tahab näha alusmetsa säästvaid metsaveohobuseid ja keerulisi rabamaastikke hooldavaid õrnu töövõtteid hobuste abiga.“

Marti on üks neist, kes koos Ivari Padari ja Ennu Tšernjavski, Peeter Nurmiku ja Urmas Saksaga propageerib ja tegudega näitab rakendikultuuri nii Palmses kui Virumaa metsades. Tema jaoks on märgilisim, kui publiku seas mõni pereisa ütleb: „Poisid, müüme ATV maha ja ostame hobuse koos riistadega, see on midagi tõelist!“

Paraku ei oskaks Hääl praegu vastsündinud huvilistele täna öelda, kustkohast osta etteõpetatud hobune, keda ka harrastusratsutamiseks tarvitada – ning kus Eestis müüakse korralikku rakendivarustust. See näitab optimistile jällegi tuleviku elukutseid – ette õpetajatest varustuse ja riistade meistriteni.

„Eesti maastiku hooldamine käib ideaalis erinevate loomaliikide koostöös – seda söövad heakorda vaheldumisi hobused-veised-lambad, vähemalt kaitsealade metsa, niitude ja teeservade hoolduseks on hobused võrreldamatult keskkonnasäästlikumad kui traktorid. Reaalne töö väärindab ja mõtestab hobused. Õpetamata-kasutamata hobune on – antagu mulle, realistile andeks! – liha. Igasugune anonüümne kariloom on inimese kui temasse panustaja poolt vaadates toit, mitte koostööpartner,“ manitseb Marti. „Kui meil paljundatakse ohustatud tõugu hobuseid ainult peade arvu pärast, siis toetuse nimel sigivad poolmetsikud isendid jäävad väärindamata. Kui tallides tekitatakse juhuslikke, läbi mõtlemata eesmärgil aretatud varssasid, pole pärast mõtet kurta, et hobuseid saab palju, turgu pole ja teha nendega midagi ei oska – kallis pidada ja raske orjata.

Igal hingel peab olema eesmärk, mitte üksnes arv ega number. Meil on käes kogemus, kuidas saartel kontrollimatult sigivad ja sagivad hobused kopleid lõhkudes teisi karju terroriseerivad. Ja Ida-Viru raskeveo-mustangite püüdmine-taltsutamine, et neid üleküpsenud eas väärindada ja müüa, on ühekordse aktsioonina põnev ja naljakas, aga mitte elunorm.

Hästi korrastatud kooskonnas peab olema kõigi isiksuste ja isendite vahel diil. See kehtib ju ka puhtalt toiduks kasvatatavate põllumajandusloomade kohta – siga ja lammas on toit, kes kena kohtlemise korral teab seda ja on sellega suuremeelselt nõus.“

Jahimees

Marti on Juminda poolsaarel oma külas ainus, aga see-eest reaalselt igal nädalal toimiv ja tegutsev jahimees. Üliheas füüsilises vormis ja elutervelt särava pilguga. Lisaks ulukite küttimisele ja nende arvukuse reguleerimisele tähendab kütikultuur ka põllumajandusloomade hädatappu, kui vaja. Mees kirjeldab metslooma küttimist ausa ja võrdse üks-ühele võitlusena, kus jahimees võib vabalt teiseks jääda. Kodulooma lõpetamine on ühene. Valikut pole kummalgi – ei loomal ega tema toiduks-kasvatajal. Ega ka lihunikul. Järelikult tuleb suhtumised paika seada, et hing haiget ei saaks.

„Maastiku ja tegevusvaldkondade poolest mahuks Eestimaale tänase 12 tuhande asemel 20 tuhat hobust. Ent tingimata õpetatud ja tegutsevat hobust. Ja kui keegi lähebki hobuseliha kasvatamise ja töötlemise teed, on seegi täiesti okei – ainult et suhtumised ja suhted peavad eetiliselt ja ühiskondlikult korras olema,“ teab ta. „See on just seesama panustamise ja arenemise küsimus, millele vastates ma advokaadina praktiseerimise lõpetasin ning tagasi vend Heiti kõrvale Alexela igapäevategemistesse tagasi tulin. Et vorst oleks perel leiva peal. Energeetika teemasid edendades näen samasugust eelarvamuste ja kinnisideede panoraami nagu hobustesse suhtumises. Võrreldakse võrreldamatut ning torpedeeritakse ennast ja arengut hangunud klišeedega.“

Hääl nendib, et eelarvamus ongi eestlase sünonüüm.

Kuna nõukaaegse majandamise tõttu kujunes Ida-Virumaast karm tööstusmaastik, siis järelikult on põlevkivi paha. Tegelikult ju pole – põlevkiviõli on mehe selgituse kohaselt sama, mis nafta, ainult valmib kontrollitud keskkonnas maapinnal. Seega saab teda kätte ilma, et emakest Maad varjatult haavaks – ning tema töötlemine annab täna Eestis kümnetele tuhandetele inimestele tööd ja teenistust, riigile ligi 300 miljonit tulu aastas.

Nõukogude okupatsiooni lõpuaastate kavatsus fosforiiti kaevandada ja selle alt veelgi väärtuslikumat vara kätte saada vallandas laulva revolutsiooni ning viis meie iseseisvuse taastamisele. Üksiti aga jättis ka eelarvamuse, et fosforiit on paha.

„Nõukogude ajal oleks olnud sedapidi, et looduselt matti võttes tekitatakse siin kahju, kasu tassitakse mujale,“ usub Hääl. „Nüüd saame Eestisse jätta tulud ja arengu, mitte pelgalt kulud ja kahju.

Roheline Eesti mudel

Marti on mõistagi nõus vendade Sõnajalgade väitega, et tuul on üks puhtam-piiramatum energiaallikas, teda saab ja peab koos päikeseenergiaga kasutama ja akumuleerima. Ning tuulegeneraatorite ja päikesepaneelide tööstusega Eesti tööjõuturgu rikastama. Aga. Esiteks eeldab nii tuulikute kui paneelide tootmine ikkagi maapõuest mati võtmist. Mongoolias on maad ja jõed päikesepaneelide tootmise tarvis tarnitud komponentide räpaka kaevandamise tõttu rikutud. Teiseks eeldab tuulistel-päikeselistel perioodidel energia salvestamine ja edasi transportimine alles leiutamist – kui leidurid oma töö ära teevad, saab kasvõi kogu Sahaara päikesepatareidega katta ja sealt igasuguste ilmadega elektrienergiat kuhu vaja saata.

„Põlevkivi on meie energiajulgeoleku kontekstis täna kullast kallim. Tänagem õnne, et okupandid põlevkivi hävitades selle alla ei trüginud. Olgem heaperemehelikud tolle nafta sugulase väärindamisel kõrvuti muude maavarade uurimisega. Ehkki ka mujal Eestis leidub erinevaid maavarasid, on keemiatööstuse tulevik seotud Ida-Virumaaga, kuna regioon on piltlikult öeldes oma haavadega juba harjunud. Samuti tuleks avalikult ja läbipaistvalt kaalutleda, miks on vaja Rail Balticut kuhugi Eestimaa rabadesse rammida,“ hoiatab tervikpilti nägev mõtleja. „Miks ei kavandata RB-d juba algselt samasse trassi, kus on raudtee alati olnud. Nii loodus, loomade kui inimeste infra on olemasoleva trassiga harjunud. Praegusel ajal ei tohiks enam selliseid arendusi joonlaua abil kabinetivaikuses ellu viia.

Selge, et Eestist võiks kunagi fosforväetisi – rõhutan, Eestis lõpuni väärindatud fosforiiti! – Euroopasse vedada, et sealsed tühjaks kurnatud maad suudaksid järjest rohkem inimesi toita. Siia nood peljatud pagulased ei tule. Siit minnakse ära. Lõunamaa inimesed on võrreldavad araabia hobustega – kui nood on siin sündinud-kasvanud, kohastuvad meie põhjala kliimaga – sissetoodud araablased on abitud ja hädas.

Island tuli rängast majanduskriisist välja võitjana – ehitas üles uue, just väikeses, igakülgselt meres elavas riigis toimiva mudeli. Vastupidiselt Kreekale, kes ei kavatsegi kuhugi väljuda ega midagi lahendada. Eestil on tänu suurepärasele geograafilisele asendile üks lahendus – vaadata pikalt ette. Aga selleks on praegu meil riigijuhtimises puudu visionääridest ja liiga palju on seal administraatoreid, kes oskavad hästi teiste loodud lisaväärtust ümber jagada.“

Peep Puis – kaerajaani kaubamärgiga

Peep Puis (53) on Võnnu kultuurimaja direktori ja koorijuhina, Ülenurme staažikaima vallavoliniku ja riikliku pulmaisana inimvõimed nii täpselt kuldsele keskteele mahutanud, et tema kui sädeinimese õnnestunud kulgemist kinnitab Vanemuise ooperilauljannast-lauluõpetajast Karmeni üha kaunimaks ja säravamaks muutumine. Eks tegelikult on Karmen 22 aastat Peepu väestanud – otsige naist!

Elukaaslaste talitaja

„Noorpaaride ametliku ühtekõneleja riiklik nimetus on perekonnaseisu toimingute talitaja.

Ametinimetus on perekonnaseisuametnik, aga töökoht TMV kantselei rahvastiku toimingute talitus, sealt see talitaja. Väga laudalõhnaline sooritus-nimetus – siiski mitte nii naturalistlik kui paaritaja. Kuna kooselu saab nüüd registreerida ka notaris ning tehingupartneri uus nimetus on varsti elukaaslane, mitte mees ega naine – abikaasa, siis on selles lepingus muiste kätkenud pühalikkus ja püsivus paraku kaduma läinud,“ arutleb läbi aastate malevahai ja raadiomehe, Vanemuise laulja ja ühe esimese isapuhkusel viibinud mehe tiitleid kandnud värvikas tegudeinimene. „Olen päris palju aastaid see „talitaja“ olnud, aegajalt täiendustel ja atesteerimisel käinud – ja lõppenud aastal tuli ära ka see katse, mille suunas tants ümber kooseluseaduse meid paratamatult on nüginud.

Olin Tallinna legendaarses õnnepalees koolitusel, mille viimane päevakorrapunkt oli eksam – seda, et minul oligi eksam, sain teada siis, kui mind ette hõigati. Selle üllatus-atesteerimise käigus aga sain lustida nii mina, teised ametnikud kui kaks noorpaari, kes mulle ülesandeks esitati, sest… mõlemad paarid olid samasoolised. Armunud mehed ja armastavad naised.

Mul kui elupõlisel meelelahutus- ja teatrimehel on palju geidest tuttavaid ja suisa sõpru – keegi neist ei vaja mingit kooseluseadust ning neile see vastandamine ja afišeerimine just kõige enam liiga ja tüli teebki.“

Peep nendib, et paradoksaalsel kombel teeb artistidele ja lavaloovuritele liiga ka teater. Kavalehtedele kirjutatakse inimese asemel näiteks häälerühm ning krooniline omadest mittehoolimine tekitab lavailu taha palju kulissidetagust valu. Mis on ka põhjus, miks tema juba ammu enam ooperikooris ega üldse mitte teatris pole.

Selleks, et Karmeniga kohtuda, polnud tegelikult vaja teatrikoridorides tsentrifuugida – malevahai lapsepõlv pikenes mehel elumerelainetele, mille harjal ta mitmeid aegu teiste toredate kohtade seas Püssirohu keldri ja Elleri-kooli vahelises keldribaaris jõmises. Ühel päeval tuli sinna nurgalauda kohvile-pirukale kena lauljatar, keda nähes Peep kuulutas: temast saab minu naine! Sai küll.

Ja pärast seda õnnelikku kohtumist Peep ise enam endale liiga ei tee.

Elutöö tasuks pälvis ta endale siiski südame rütmihäired, mille tõttu ta on korduvalt erakorralise meditsiini, südameuuringute ja ravi osakondi väisanud. Elektrišoki ja moodsaimate elektroodiliste südame rütmi ajamise meetoditeni välja. Ka üks sünnipäev on tulnud PERHI kardioloogia osakonna intsensiivpalatis torude ja tilgutite all tähistada – kunagised malevakaaslased voodi ees laulmas…

Sädemees

Peep nõustub linnalegendidega, et ta on üsna hull kuju – ning lisab juurde, et erakordselt järjekindel seejuures ka veel. Kõige õnnelikum on ta omaloodud laulukooride üle: Vanemuise kammerkoor, madrigalikoor koos sõber Guido Kenneriga nagu ka meesansambel VIIES RATAS, Vanemuise laulupeokoor kaadritagustest inimestest, Tartu Tamme Gümnaasiumi vilistlaskoor MEIE, Võnnu kihelkonnakoor. Viimase puhul on Puis imetlenud sõna jõudu. Harrastuslauljatele on ääretult oluline ja emotsionaalselt laadiv kanda kihelkonna nimetust.

„Laulsime end laulupidudele – mitu koori mitmele laulupeole korraga. Kusjuures siin Võnnus tulid koori mitmed, kes absoluutselt nooti ei tundnud. Laulsin neile partiisid linti. Laulsime autos koos. Nii sai märkamatult koos meloodiaga ka nooditundmine meestele nii kätte õpetatud, et laulupeole pääsemise katsetel astusime uhkelt ette – meie õppisime ära neljahälse seade! – ning mehed keerasid nüüd juba minu ees oskuslikult partituurilehti!“ rõõmustab Peep, kellel on Jäärana omadus rahvajuht ja masside ühendaja olla. „Kui poolteist aastat tagasi Võnnu kultuurimaja direktoriks sobisin, korraldasin ühe esimese suursündmusena lasteaia isadepäeva kontserdi. Seni oli siin vallamajaga samas hoones asuva kultuurimaja kõrval lasteaias igal rühmal enamasti oma pisipidu olnud – nüüd tõime ühendatud peoga kokku 10 protsenti valla elanikest!“

Asutuses, mis põhiliselt suurest saalist ja mõnest kõrvalruumist koosnebki, toimub pea igal õhtul midagi – kultuuriklubi ja rahvateater, tantsuringid ja naisteklubi, titemängud ja veel mitmed inimesi kodust välja toovad ettevõtmised. Kui mõni ring soikub, tulevad uued ka asemele. Eriti teeb head meelt hästi käima läinud sariüritused “Kohtume külalisega kell kuus” ja “Reinu rännuretked”. Maailmarändur Rein Lepik annab kuulajaile võimaluse nii pildis kui reisikirjeldustes osa saada kaugetest paikadest, kuhu muidu naljalt ei satu.

Kihelkonnakoor sai 31.oktoobril juba aastaseks, aukülaliseks oli Hugo Hiibus ja koorilauljad said temalt šaržid. Uusim kollektiiv on kultuurimajas mitmed esimesed ülesastumised teinud Võnnu Trio – laulvad, pilli sõrmitsevad vallajuht, koolijuht, kultuurijuht.

Näiteks Kaera-Jaani laulu ja tantsu ümber koondunud Meie-vaimuline ühinemine. Peep on kaubamärgina aus ja hoos hoidnud Võnnu valla kaubamärki, sealsündinud lorilugu, millest Wikipedia kõneleb: Friedebert Tuglas on kirjutanud, et “Kaera-Jaanile” nime andnud mees oli Lääniste küla sepp Jaan Matson (1858–1921), hüüdnimega Kaera-Jaan. 1889. aastal juhtus temaga Ahja mõisas tüdrukuid passides mingi koomiline vahejuhtum, millest sepitseti pilkelaul algusridadega “Ai Kaara-Jaan, Kaara-Jaan, ai karga välla kaema”. Algselt pikast ja ilmselt obstsöönse sisuga laulust jäi laiemalt levides alles vaid paar salmi.

„Selleks on vaja ülijõulist emotsionaalset tõuget, et inimesed kodust välja tuua. Sport tuleb lastele ja noortele koju kätte tuua, et nad selleni jõuaksid ja tühjadel tanumatel ei kambataks. Küpsema publiku kättesaamine helesiniste ekraanide eest on aga tõeline kunst. Mida iganes rahvale ka tuuakse – nad on valdavalt linnast töölt tulnud, kodused toimetused ja lastega kohtumine käsil – enam välja naljalt ei tule, kui asi ennast väga isiklikult ei kõneta,“ teab Peep. „See on sedasi kõikjal Eestis, mitte ainult Võnnus – mida paluks mitte segi ajada mitme teise Võnnuga – eriti mitte Läti-lähedasega, kus sellenimeline lahing toimus. Meil toimuvad lahingud olemasolemise nimel.“

Tõepoolest – mida me teame Luunja ja Räpina vahele jäävast alast? Mäksa moludeks nimetatakse sealseid inimesi, seal on Emajõe Suursoo, tükk tühja maad, üks tubli puidutööstus. Ja Kaera-Jaan koos kihelkonnakooriga.

Ülenurme ülesehitaja

Peep käib Luunja-tagusele tundmatule maale tööle Ülenurmest. Sinna ostsid nad Karmeniga aastate eest kõigepealt korteri, millest Eesti esimene avalikult ja uhkelt isapuhkusele jäänud mees kõneles rõõmu ja rahuloluga, kuni…

„Trepikojarõõmudest ma ei räägigi – kui koos on erinevaid elulaade ja rahvusi, taustu ja püüdlusi või püüdlematusi, pole väga suurt kujutlusvõimet vaja, et sellest värvi-heli-lõhnakirevast segasummast aimu saada. Karmenil sai kortermaja romantikast siis küllalt, kui naabrilapsed tema istutatud lilli tallasid ja kitkusid. Võtsime endale pensionini laenu ja rajasime päris oma kodu Ülenurme keskuse ja lennundusmuuseumi vahele,“ kirjeldab pereisa, kes on vallavolinikest kõige kauem järjest rahvast esindanud mitte sellepärast, et midagi saada, vaid selleks, et asjad oleksid korras. „Tartust Võru poole välja on viimastel aastatel ehitatud keeruline sõlmeline mitmetasandiline võrgustik, midapidi end peaga linnast välja heegeldada. Algselt ei pidanud Ülenurme ja Tõrvandi vahele üldse magistraali ülekäiku tulema. Siis pakuti jalgteed. Siis ühesuunalist sõidusilda. Nüüd võitlesime ikkagi korraliku kahesuunalise ühenduse välja. Ja hiljuti taastasime oma vabatahtliku päästeameti, mille kõrgemad asjamehed sulgesid.

Veider muidugi, mille pärast peab võitlema ja millele aega kulutama – ega kõigile ametikohtadele kandideerimiseks vajalikud koolitused-atesteerimised-adjustaadid ju ka kõige mõistuspärasemad ole. Aga mina olen vajalikud paberid kätte õppinud, ennast ära tõestanud – kuna süda käib ka kolm pluss rütmis, oleks patt viriseda.

Rahuloluks võib piisata ka peldikust.

Uuendasin esimese asjana siia Võnnu tööle tulles ära kultuurimaja vetsud – leidlikult, partertehingute taktis – ja nii hea meel on. Sama hea meel kui Võnnu rahvariidemustriga klubiseinu imetleda või lava seinavaibale tikitud Gustav Suitsu nime lugeda. Ja eelkõige inimeste üle. Kirik on muide Võnnus ka erakordne, teeneline ja kuidagi… tõeline. Kerkokell kestab… Kihelkonnakoori on omaks võtnud ka kirikuõpetaja, kes samas ka vallavolikogu esimees. Teeme meelsasti koostööd.

Projekte ma kirjutada ei oska – selles mõttes on Luunja rahvamaja juhtiv Toomas F. Aru tõeline fenomen. Kadestan, heas mõttes muidugi. Seepärast on ka vaevaline mu uuenduste järjepidev jätkamine kultuurimaja heli- ja valgustustehnika osas – töö jätkub ning tehtud on juba palju. Olen ütlemata tänulik vallavalitsusele ja vallavolikogule toetava suhtumise eest, et nad mõistavad – see, mida teeme, on meie inimestele ja meie lastele.

Mina oskan aga laule kirjutada ja laulda, koore moodustada, rahvast ühendada, uusi asju algatada – olin üks Raadio Elmar alustaja-saatejuhtidest – reklaame lugeda, mis on tänu kõlavale r-ile minu maitsev leivanumber, Puisi-agentuuri alt õhtuid juhtida, vaimustust tekitada – ja ise vaimustunud olla.“

Hullu, aga see-eest järjepideva isa poeg Oskar on kolmeteistkümneaastasena enda jaoks avastanud nii teatri ja muusika kui spordi ning on mõlema vanema üle uhke. Puisi nimest on üles töötatud kaubamärk, mida väärikalt kanda.

„Mulle on sageli öeldud, et näen praegu välja noorem ja kenam kui kunagi varem ning inimesed küsivad sageli vandeseltslaslikult, kas olen kellessegi armunud – umbes et teine noorus või nii,“ naerab lauljatar Karmen, kelle puhul kehtib väljend nomen est omen – nimemaagilisel kombel on ta tõesti täieline Karmen. Selline, nagu Bizet ooperist teame. Aga ka selline, nagu tema sõna „carmen“ mõnes keeles määrab – laul.„Olen armunud jah – elusse. Ja armastan oma meest – ilma lillede ja liblikateta.

Mind on aastad selle järjekindlalt ja mõistliku visadusega rühkiva mehe arengut jälgides õpetanud teda üha sügavamalt ja teadlikumalt austama ja armastama. Olen tänulik selle eest, mis on. Aga meie peres kuulub poeetiline ja romantiline eneseväljendus absoluutselt Peebu pärusmaale. Mina olen kainelt ja ratsionaalselt mõtlev kahe jalaga maa peal olev tegutseja naine, kes paneb kodus mööblit kokku ja töötab aias ja värvib maja, ja parandab asju. Peep meil luuletab ja räägib kaunilt. Samas on ta nagu mustlase püss, kust iial ei tea milline pauk võib tulla – ja taaskord olen mina see pidurdav element pigem, et tiiger-jäära kõrgelennulisi ideid maisemaks ja rahulikumaks kujundada. Ning järske väljaütlemisi leevendada ja kodusemas plaanis suhtekorraldaja olla. Aastad tema kõrval on mulle õpetanud tasakaalukust, kannatlikkust, tarkust-oskust olla kõrval ja olemas siis, kui seda on vaja ning samas eest ära, kui seda pole vaja. Ja tingimusteta armastamist. Teades, et ka tema on meie jaoks alati olemas ja valmis kõigeks!“

Helve Pärna Papli paradiisist

Helve Pärna sündis nähtamatut maailma nägeva tüdrukuna – lapsepõlves saadud piksetabamus süvendas indiaaniplikana üksinda metsades seigelnud tüdruku salajast erilisust ning tänaseks on terve ja harmooniline, nooruslik ja kaunis tervendaja hinnatud teejuht nii Pärnus, Palm Beachil kui Marbellas.

Teejuht kui tootenäidis

Pärnus Tervise paradiisi juurest algavas Papli tänavas on kolme miniatuurse naise – Helve (43), Mirelle (10) ja Merilee (8) kodu. Seal kodus on samas ka nägijatar Helve Pärna stuudio, kus teistmoodi-tüdrukuna sündinud Helve võtab oma kristallide ja altari, elava tule ja jumalike lõhnade vahel vastu ka abivajajaid ning tee- ja mõttekaaslasi. Liiatigi elavad Papli tänavas ka tema sõbratarid-kolleegid Eve ja Herdis. Kreet Rosina noorema õe Herdis Elmendiga koos teeb Helve rühmameditatsioone ja ühisrännakuid ka südalinnas Mahediku keskuses. Naise pühendumise meetodid ongi meditatsioon ja rännak, maagiline reiki, aroomi- ja kristalliteraapia, jooga ning energiapiltide loomine.

„Mind huvitab viimasel ajal üha enam just rühmameditatsioonide ajal tekkiv ühisenergia. Selle kaudu toon oma Kanalisse minnes just sellele grupile ühisväljast sõnumi. Viin kooskõlas võnkuva rühma rännakule, mille järel küsitakse: mis sa nüüd tegid,“ kirjeldab Helve oma kulgemisi, mille juures tema tütred on alati kaasas – olgu emal reikiretk Tartus või Costa del Solis, laste koht on ema kõrval. Selleks nad siia ilma tulidki. „Oleme esimesed ühismeditatsioonid ka linti võtnud, laen mõne neist Youtube’i ja testin tagasiside järgi, ehk on juhendatud meditatsioonide jagamine üks väljund, mida siin ja praegu minult oodatakse ja vajatakse.

Ma tean, et hetkel oleneb just naiste ärkamisest ja tagasi enda juurde jõudmisest, kas meie planeet üldse kestma jääb. Naised väestavad oma mehi ja kasvatavad lapsi. Ent täna on lapsed antud lasteaia ja kooli kasvatada ning mehed üldse hooleta. Kui temakesed laotavad ja puistavad end laiali töö ja karjääri, raha ja edu vahel, jäävad mehed naistelt saadava taevase väeta. Vastastikku laadiva paarisuhte asemel kujuneb konkurents, kus mõlemad kütivad mammutit… Ja mees hakkab reeglina nagunii vägevama naisega konkureerimise asemel teisi naisi küttima. Selliseid, kes energeetiliselt ei kastreeri.

Paraku eksivad ka väga väekate naiste mehed end hüljatute ja alamatena tundes jahile isegi siis, kui naine teab, mis toimub ja valesti on. Minu kogemus ütleb, et teatud sündmusi ei saa ära hoida, sest meie hinged on Sealpool sedasi kokku leppinud – ning mõni suhe tulebki meie ellu selleks, et lõpetada eelmine, ammendunu. Olgem nende käivitavate inimeste ja suhete eest tänulikud ning jätkakem matka!“

Helve pole nägijatariks-tervendajaks saanud ühegi ränga tõve ega trauma tõttu. Ta on olnud sellel teel ja teenimises sünnist saadik – teadlikult pea paarkümmend aastat. Ta jälgib huviga tunglemist tänasel nõiaturul, kuhu üha lisandub neid, kes oma erialal läbi põlenud, haigeks jäänud, mõne sensitiivi juures paar korda tuunimisel käinud – ja „hakkavad“ ka ravitsema.

„Neid kahe seansi järel tervendajateks põrganuid tekib kindlasti veel ja veel – ju see on meie keerdus aegade ja inimeste üks peegeldus. Mõistan täiesti nende skepsist, kes arutlevad: alles ta oli üleni haige, käis nõia juures – ja nüüd on ise nädalaga nõid valmis. Minu meelest peaks tervendaja ise terve olema. Jah, on haavatud tervendajaid ülistavaid teooriaid – ent ideaalis võiks teejuht ja abistaja olla ise oma „tootenäidis“.

Mõistan ka nende vastsündinud meistrihakatiste rõõmu, kellele palju helistatakse ja nõu küsitakse. See on õppimise faas. Tegeliku Meistri tunnus on, eet teeotsale aidatud abivajaja ei klammerdu ega helista lakkamatult. Mina tunnen üsna kohe ära, kas minu poole pöördub energiapilti tellima, maagilise reiki või meditatiivse rännaku seanssi saama – nii Papli tänavas, skype kui telepaatia teel – arenemiseks avatu või klammerduja. Olen nende päralt, kes töötavad kaasa. Ja tüssata meiesuguseid tüdrukuid ei saa, sest me oleme… teistmoodi.“

Välgust tabatud metsapiiga

Helvel oli väikese tüdrukuna oma emaga kokkulepe, et ta ei räägi, mida Näeb. Pärnumaa männikutes ja rabades eelistatavalt ise ja omaette uidanud tüdruk nägi juba pisikesena inimesi ja loomi, taimi ja kivimeid värvilistena. Kui mängukaaslastele neid värve kirjeldas, koges suhtumist jube-pull-kuidas-sa-seda-teed-igaks juhuks-kardame-sind… Ja ema soovitas Nähtavast üksnes kodus, mitte võõrastele jutustada.

„Minu Koht on Häädemeeste rannametsades. Seal on mul alati olnud ühendus esivanematega, keda ma füüsiliselt kohanud pole. Nii nagu lapsepõlves, sõidan ka praegu mõnikord Liivi lahe äärsetele luidetele, uitan ja Olen. Kui oled kusagil 7aastasena välgutabamuse saanud, jääb see sinu Kohaks, sest seal oled sa valgustunud,“ teab Helve. „Tulin läbimärjana ujumast ja vadistasin vanaisale, mida nägin – ning ühel hetkel sööstis vanamoodsasse musta voolumõõtjasse löönud välk sealt sirgelt minusse. Mäletan teravat valu liigestes – ja järgmine hetk oli paar tundi hiljem vanaisa süles ärgates. See oli juhtunud.

Lisaks värvidele jõudsid nähtamatu maailma ligiolekust kõnelevad aroomid minuni 25aastasena, kui lahkus mu ema. Ta oli selleks ajaks kõik siin ilmas ära teinud, sai insuldi ja lahkus jalapealt. Oli nii üleloomulikult ja ebamaiselt kaunis seal lamades – ja ümber tema oli hüatsindilõhn. Tugev ja trööstiv. Inglid olid temaga!

Ehkki ema on ammu taas tulnud, on tema üks sagedus jäänud paralleelmaailmas minu teejuhiks ja hingesõbraks. Meil on pikad jutud – kõrvuti vestlustega Mai-Agate Väljatagaga. Need naised on mulle leebelt, aga kindlalt selgeks teinud, et oma Teelt me keegi kõrvale kalduda ei saa.

Olles juba oma tervendavatest võimetest teadlik, püüdsin siiski tavalise inimese kombel ameti õppida, tööle minna ja niiöelda turvaliselt ja normaalselt elada. Töötasin Pärnu Kommertspanga Häädemeeste kontoris, suhtlesin sealkandis vaid paari inimesega ja varjusin igal võimalusel Loodusse kui oma tõotatud maale… Ning tegin hotelli Pärnu oma aroomiteraapia kabineti.“

Kuuldused tillukese temperamentse terapeudi erilistest võimetest levisid aastatuhande vahetusel hotellist kõigile kontinentidele ning ta mõistis – kinnituseks Mai-Agate naeruturtsatus „ära loodagi, ei lähe läbi!“ – oma andeid ja missiooni riiulisse panna ei saa.

„Kui mu tütred olid tillukesed ja Mai-Agate tuli meile külla ning jälgis minu ja tütarde isa kooslust, muigas ta rõõmsalt: jajaa, sulle on seda kogemust väga vaja… Ning pärast kümmet aastat kooselu läks tütarde isa jahile. Ta sõitis mu ellu nagu kiirrong, kui olin oma täiskasvanud poja isaga 17 aastat koos olnud. Raputas mu sellest kooslusest välja. Ja tuhiseb nüüd järgmiste jaamade poole. Aitäh talle. Nii kogemuse kui tütarde eest, kes on minuga kõikjal kaasas, mitte riigi kasvatada.

Kogemusteta ei oleks ma nii teadlik teejuht ja tervendaja kui praegu. Inimesed on nii paaniliselt keerdus ja kinni, et kohati tundub uskumatu, et Looja on sellist kaost ja kapseldumist, pimedust ja kurjust tahtnud. Ma käin poes, pilk maas, et endale nendest reptiloidjatest keerdudest mitte auke sisse saada. Mu tütred on korduvalt nõudnud koduõppele jäämist – ehkki Pärnu Vabakool Noorteväljaku taga on võrratu väike haridusasutus. Lapsed peavad mõõdukalt sotsialiseeruma, et paratamatud kontaktid reptiloidide agooniliste sabalöökide käes väänlevate inimestega liiga valusad ja vilutamatud ei saaks.

Õnneks on neid hetki, mis taastavad usu, et maailma ja inimkonda on veel võimalik päästa, piisavalt palju, et ma suudan ja tahan veel ja veel inimesi vastu võtta ja juhatada, abistada ja nende kanali ja oma kanali koosloomes edasi aidata.“

Kolm last kolme tunniga

Helve kõik kolm last on Nägijad.

Neist keegi pole traditsioonilises mõttes planeeritud – igaüks neist on kingitus. 17aastasena saadud poeg Roland on 26aastane autoärimees, kes on vaatamata asisele ametile spirituaalne noorhärra, kes saab aegajalt emalt kui parimalt sõbralt ja seikluskaaslaselt energiapilte ja soovitud seansse. Automaailmas ringleb muide mitmeid vaimseid isiksusi ja tervendajaid – Altroff, Lilienthal…

„Nii poega kui tütreid sünnitades kogesin, kuidas peavad lapsi ilmale tuues olema paigas suhted oma vanemate, sündiva lapse ja eelkõige iseenda naiselikkusega. Mul on õnnestunud sündijatega sõlmida sellised kokkulepped, et lapsed on kolme peale kokku alla kolme tunni sündinud. Mul on alati ligi olnud suur hele Kristuse energias vaimolend – mu enese kõrgem mina.

10aastase tütre nimi pidi alguses oleme Mirelle-Merilee – ent kui ta saabus, teadsin kohe, et tema on Mirelle – Merilee keegi teine. Ning kahe aasta pärast tuligi esimesest nii erinev kui veel võimalik noorem tütrekene. Tütred on minuga juba ammu kaasas. Sajandeid.

Me olime nende isaga palju aastaid tagasi indiaanlastena koos. Kahest erinevast hõimust. Pealikud ei lubanud meil abielluda – aga meie vandusime teineteisele siiski kaljutipul truudust. Mu armastatu lasti tookord noolega surnuks ja loodetud lapsed jäid ootele. Kui tütarde isa mu ellu tuhises, saime toonase kokkuleppe täita ja siin mu lapsed nüüd on! On jah hämmastav, et me oleme vanema tütrega mõlemad indiaanlaste moodi. Väga ühest puust – ja mitte siinsest keskkonnast pärit.

Ent olulisemgi on minu jaoks, et tervendaja oleks ise terve ning teisi naisi aitav naine oleks ise oma naiselikkuse ja emalikkusega kontaktis nii, et tema eluloo õnnelikud-kerged-helged sünnitused tasakaalustaksid infovälja ummistavaid ööpäevapikkuste-õmblusküllaste koll-sünnituste kangelassaagasid.“

Papli paradiis

Helve naiselikkuse-emalikkuse-uue hea ilma inimlikkuse kool ja kliinik on tema Papli tänava ridaelamus keset elavat tuld, kristalle, taimi ja loomi. Ta proovis küll rendipindadel praktiseerida, ent aeroobikasaalide energia ja tümps polnud taustaks päris see.

Helve 14aastane kiisu näeb emanda loodud energiapiltides midagi, mis kassi keskendunult pikkadeks minutiteks neisse piltidesse ja kaasnevatesse värssidesse sukelduma saab. Ning samas tänavas pulseerivad sõbratarid-kaasteelised Eve ja Herdis.

„Olen Usui õpetusest inspireeritud maagilise reiki praktiseerija – ent õigupoolest pole oluline, kuidas seda energiatööd nimetada,“ on Helve täiesti päri sellega, kui Hagal-Pesa meister Ralf nimetab universumi väge harmoonia energiaks, ent mõni valgustunud loomakasvataja tajub reiki kui sõna mõju ja väge nii tundlikult, et kasutab seda sõna ja praktikat ka otseselt õppimata, sest süda on tark. „Kui keegi võtab minuga ühendust, siis on see abipalve ning ta on andnud mulle loa minna tema kanalisse. Ajal ja ruumil pole mingit tähtsust. Väljas on kõik üks ja ühenduses. Saan läbi kanali inimese iga kehaosaga kontakti – nii, nagu meie keha reageerib infole kananahaga, kõneleb iga meie organ blokeeringutest ja valudest. Nii silmast silma kui kaugseanssidel on kanalis võimalik blokeeringud lahustada. Seansi lõppedes väljun kanalist ega jää teise inimese tagatuppa kooserdama. Olen hea nõid. See sõna, tõsi küll, on devalveerunud. Nõidadest on saanud artistid selgeltnägijate tuleproovides, kes harrastavad oma hirmuäratavate kostüümidraamadega musta maagiat ning toidavad keerdus televaatajate paradoksaalset õõvajanu. Ajutine arengufaas!“

Paralleelmaailmad

Helve, kes kohtub ema ja esivanematega teistes sagedustes ja maailmades, rändab teejuhtidega teistel planeetidel ning pulseerib Kristuse energias. Tema ümber on väenaiste kogukond, kelle seas mõni on roheliste sõrmedega taimetark, mõni tervendava häälega kehakunstnik, mõni lootosena avatud südamega loomalausuja.

Naine möönab, et samas sageduses võnkujatega lävides võib tekkida illusioon, et inimkond ongi selline – ning seetõttu tulevad teistlaadi vibratsiooniga massidega kokkupuuted karmide üllatustena. Ent just omasugustega kokkuhoidmine Muhu saarest Marbellani – ka hoitud ja kindlustatud naised on muide praegustel ülikiirete muutuste pulbitsevatel aegadel sageli end kaotanud! – aitab läbi talve kevadesse kesta.

„Tundke ära endale sobiv teejuht. Tunnetage, kus on teile sobiv energeetiline oaas, kus turvaliselt ja usaldavalt koos hingesugulastega mediteerida ja rännata. Sealt naastes on ihu paranenud – hingest rääkimata. Koos saame retk-haaval mänguliselt ja õnnestavalt teada, millised lepingud meil siia ilma tulnuna seekord täita on,“ julgustab Helve.

Ruum tema ümber on tulvil jasmiinitee ja viiruki, Angel-parfüümi ja vaikelu täiendavate küülikute õrna elusat aroomi. Mirelle koob vaikides Papli paradiisi toataimede vahel ning Merilee võtab kamina ees enesestmõistetavalt meditatsiooniasendi ja ütleb tasakesi: OM. Mitte keegi meist pole mitte kunagi üksi – seda on lumehangedes pakasevõitlust pidades hea teada.

Imre Odraks – talent tuli koju

Ilusate kodude looja Imre Odraks (47) pidas endaga möödunud aastal lõpliku lahingu – koju-mittekoju… – kuni kokkusattumused ja kohalejõudmised andsid oma jõulise tõuke ning andekas-mainekas linnaruumi ja 21.sajandi külade nägude kujundaja tuli koju.

Arhitekt-maastikukujundaja ostis Levandite-dünastia põliskodu Otepääle, asus koos väikese pojaga seda koduks looma – käies Skandinaavias töös olnud kommuune lõpuni ehitamas. Ning unistas siinsamas kodu ümbruses kujundamisest-ehitamisest, et enam mitte võõrsivahet voorida. Nähes mõnesaja meetri kaugusel lahvatavaid hotell Bernhardi põlenguleeke kohkus mees: armas taevas, kodu lähedale tööd paludes SEDA ma küll ei mõelnud…

„Veensin ennast päris kaua ja edukalt, et mu viimase 15 aasta elukorraldus oli õige. Tallinnas kõrghoone viimasel korrusel korter vaatega merele ning samas Rootsis ridamisi kodude ja kontorite kujundamisi ning tohutul hulgal muid kunstipäraseid töid. Nii kenasti makstud, et Eesti nimekatele, aga siinse kultuuriruumi kombel alatasutud isiksustele sain kodusid sümboolse summa eest ehitada. Ent tegelikult ei tahtnud ma enam välismaa ja korteri vahel kusagil õhus elada. Eriti väikese poja sünd veenis: on aeg juurduda,“ kirjeldab mees enda kui talendi kojutulekut. „Nagu tellitud, jäid mu väga suured projektid ootele. Mul oli mõtlemisaeg, kas nende tööde alates hakkan enam voorima. Pigem tahtsin Eestisse kodusid kujundada-ehitada.

Mõtlemisaega võimaldas see, et kui Tallinna ajutise pesa müügi eest sain endale osta päris Kodu Otepääle, siis vaatamata boheemlaseloomusele käskis sisetunne mul mõne aja eest puhversumma enda ja kiusatuste vahele jätta. Ühe suure honorari jätsin tallele ning olen hoolitsenud selle eest, et see vabaduse fond kaitseks mind huupi ja hädaga valimiste eest…“

Nüüd on vabahärra Odraks end juurinud talvepealinna põlistallu, millest on kujunenud osa Otepää aedlinnast, kus koos taluga istutatud hiiglaslik hõbekuusk on akna taga ning 1001 konna aedlinna parimas iidses kaevus talvitamas.

Erakordne eluase

Kui juba kannapööre teha, siis õnneliku juhuse ja valjuhäälse sisetunde ajel eriti erakordsesse majapidamisse! Imre koduks sai Levandite dünastia sünnikodu. Allari vanematekodu, kust suusalegend käis toomas oma olümpiamedalit. Nüüdsest Odraksile kuuluv maja kükitab leidlikult mäenõlvasse juuritud kantsina keset maalilist kodudesülemit.

„Garaaži ehitan jõusaali, spordivaim ei kao siit seinte vahelt küll kuhugi,“ unistab tegusalt mees, kes tahab leida igale ruumile ning nurgakesele majas vajaliku funktsiooni. Iga ruutmeeter siin majas leiab oma koha. Nagu ruumilahenduse puhul ikka, esmalt muudatuste skeem koos põhjaliku analüüsiga ning siis ka kontseptsiooni elluviimine.

Praegu elab mees küll vaid alumisel korrusel, ent juba praeguseks on seal sisse seatud ateljee-kabinet ning selle peal magamistuba rõduvaatega hotellile Kuldne Kroon – ja ilmselt Imre enese käte- ja vaimutöö toel taassündivale Bernhardile.

Pühjärve randa on siit paarsada meetrit ning kuldsete kätega mees rõõmustab võimaluse üle juba majas sees elades oma esimest tegelikku Kodu ruumhaaval enda jaoks tuunida. Allari isa Anti poolt vana krusa piduritrumlitest kujundatud saunakerisest saab tema käes unikaalne grill, 70ndatest pärit peenekoivaline kirjutuslaud saab uues kuues väikesele pojale Arturile koolilauaks. Allari puust püssiga mängib ja naljatab papa Imre ise – seda lapse kätte ei anna. Ajad Euroopas on niigi teadagi-millised. Allari ema Agnes aga kujundab uue peremehe aegu sellega helgeks, et helistab sageli ja kinnitab, kui õnnelik on nende klann selle üle, et just heade kätega kunstnik nende Kodu kodustas.

„Mulle meeldib, et Anna Levandi soovil ehitatud tantsuplatsiga külgnev maja kasvab mäe seest, nagu Hispaanias – eest esinduslikult kahekorruseline, tagantpoolt tagasihoidlik kodukene. Minu isapoolsed vaarid olid kaldaleuhutud meremehed Hispaania või Portugali laevalt, vähemalt peale laevaõnnetust keset merd hulpivalt lauatükilt leitud tume kräsupeaga poisike oli rääkinud just seda keelt. Ja need Hiiumaa tõmmud kräsupead said tuletisena toredast kohalikust sõnast „odratolgus“ perenimeks Odraks,“ muheleb Imre ka iseenese import-hõngulisse habemesse.

Kirju hõim

Ühtaegu nii suurte kui väikeste poiste kauneid ja karme mänge mängides ennast Otepääle juuriv kunstnik nendib, et tahaks nii Odraksite kui esiema Anna Vasara, kes on ka tenor Harri esiema, järglaste sugupuud kokku joonistada ning suguvõsa kokkutuleku korraldada. Keegi teine vist nii söakas poleks, et rahvarohkuse poolest beatch-party-väärilise mäsu korraldaks. Kuna sugupusa kõigil harudel on olnud mitmete paarilistega palju lapsi, tuleks kokku tuhat värvilist elukäiku.

Selle suursündmuse unistab disainer-maag ühitada Bernhardi taasavamisega. Seegi taassündiv hotell on ju pehmelt öeldes erilise saatusega.

„Muist saatusi on lausa liiga värvilised. Nüüd on mul siin ühes vanas puhvetkapis hunnik sorteeritud fotosid, aga austuse ja ahastuse segu, mida ajalukku ja genealoogiasse kaevumine põhjustab, annab veel sorteerida,“ nendib Imre. „Täismehena olen saanud teada, miks mulle ei räägitud mu esiisade kohta kogu tõde. Kes sattus sõjakeerises ühele, kes teisele poole. Kes küttis metsavendi, kes punaseid. Kõik tahtsid parimat – keegi ei tahtnud ei tappa ega surra…

Siiski usun, et meie esivanemad on põletanud oma karmavõla ise nii maha, et uues elus ei tule enam liiga palju haiget saada. Ja loodan, et seitse põlve pattude nuhtlemist ei tähenda siiski, et neid eksimusi laste kaela nuheldakse. Pigem ehk on sedasi ikkagi, et seitse iseenese uut kehastumist saavad seda suppi helpida – lastel on oma supid, eks?!“

Hiline valmija

Imre enese saatus on olla oma supi valmis keetmisel hilise haudumise ja vindumisega. Ja õigete kaaslastega. Tallinna Miilitsapataljonist, kus ta Vene kroonut teenis, tuli ta ellu sellise naise kõrvale, kes on tema südamesõbraks jäänud tänini. Asjaolud seadsid nii, et tulevikuplaane ei saanud teha, seega oldi õnnelikud olevikus ning õpiti siin ja praegu Elama.

„Püüdsin omandada oma sisemise tasakaalu ja rahu valdamist. See on aidanud aegadel, mil ülim stabiilsus on ainus mõeldav taktika. Kui ma oleksin sõdinud ja rabistanud, oleksin pälvinud ka nüüd ligi 50aastasena isaks saades oma lapse asemel südamevalu. Näiteks. Ehkki ka rabistatud on elus palju. Ja tehtud väga palju valesid otsuseid. Paraku – või õnneks. Ka haiget ona sageli kellelegi tehtud. Iseendale kohe kindlasti.

Aga head teekaaslased on ehitanud minu kui hilise küpseja tugevatele alustele, minu poeg on täna päris palju minuga – ja me kõik oleme rahul,“ on isa tänulik. „Levitan siin Kodus nüüd igasse ruumi peremehekätt. Saatuse tahtel laienes see professionaalne puudutus nüüd ka naabritele. Nii oma kui naabrite majas töötan sedamoodi, et ei kahjusta Levandite aastakümnete jooksul loodut, tellijate ootusi ega loodust. Aga samas sedasi, et see mind ennast ei raamista ega pidurda.

Mõõdupuuna, kuidas minu vaba loovuse ja mõtlemisega lood on, toimivad vestlused Raivo Kiisleriga, kes siin üsna üleaedsena resideerib ning kellega vastastikku on kena teineteist testida ja toetada. Ega me kumbki vist päriselt aru ei saa, millega teine tegeleb. Ja see polegi oluline – siin ja praegu.“

Kunstnik Odraksi tegelemised on tegelikult väga lihtsad ja loogilised. Tema kauane disainifirma O-Disain näeb ta enese sõnul puude taga metsa: „Parim inimlik oskus on luua midagi – eriti täiesti erinevat olemasolevatest arusaamadest ja kehtivatest reeglitest. Julged ja värvikad ideed on minuga alati kaasas käinud. Haaran teemasid lennult ning suudan üllatada tulemusega kõiki, kaasarvatud ka iseennast. Juba lapsena meeldis mulle väga joonistada. Aja möödudes kasvas see meeldimine üheks eneseväljenduse tahuks. Nii olengi läbi aastate tegelenud sise- ja väliskujundusega, õppinud valguskujundust ning maastikuarhitektuuri. Loomingulise karastuse olen kogunud teatri- ja filmidekoratsioonide alal. Eestis sai viimati kaasa löödud muusikalile „Shrek“ dekoratsioonide valmistamisel. Tegelikult just erinevate, ka absoluutselt äärmusest äärmusesse valguvate tööde ning nendega kaasnevate eripärade kooslus on mind köitnud oma tegemiste juures. Ja kindlasti ka ülihuvitavad inimesed erinevatelt elualadelt, kellelt igaühelt on mul olnud midagi õppida ning endaga eluteele kaasa võtta.“

Imre kirjeldab voolamises olekut niimoodi, et ta leiab lihtsalt erilised küljed tulevases elamises ning neid rõhutades ning kokku punudes on tulemuseks ainulaadne lahendus. Olgu tegemist eramaja või autosalongiga, lasteaia või mõisaga. Kõiki neid on ta oma pika küpsemise teel loonud. Igal tasandil – mees on lisaks konsultatsioonile ja projekteerimisele ning sise- ja väliskujundusele teinud valguskujundust ja maastikukujundust, kavandanud haljastust ning ehitanud oma jõuliselt elegantsete kätega käsitööpalkmaju, saunasid ja grillikodasid. Kusjuures ta ei istu päevad läbi arvuti taga, vaid kõik projekteeritu ja kujundatu ehitab ta alati oma kätega ka valmis. Tema kuuekeelne kodulehekülg näitab ette ainult väikese osa seniloodud terrassidest, talveaedadest ning kujundus-dekoratiivelementidest aedadesse ja parkidesse tekitatud tuuleveskitest, pinkidest, väravatest, kiikedest ja sildadest.

„Üsna ilmselt sattusin siia Levandite päriskoju põhjusega. Oma kodu sisse seades ja arhiive korrastades taastan ühenduse oma juurte ja identiteediga ning kasvatan poja õnneliku tuleviku ja identiteedi nimel tugeva Elu Puu. Aastaid ringilehvimist pole vaatamata heale teenistusele ja eneseteostusele mingi nali – ligi 50aastasena küsimusele kes-ma-olen vastamine ja karm töö. Paljut on vaja endale ja esivanematele andeks anda. Ja Koju jõudnud inimesel omakorda on puhtalt lehelt ja värske hooga nii palju pakkuda Eestimaale, kes ehitab ja ennast avastab. Otepää-sündmused on sellest liigagi ere tunnismärk. Olen ehitava Eesti ja kirju põlvnemisega eestlastega kenas sünkroonis,“ teab Imre, kelle luulekogu „Veel enne vaikust“ motoluuletus on tema poeetiline visiitkaart:

kadaka alla

on maetud mu ootus

unine äratus

tusk ja lootus

naudingud

viha

usud ja sademed

terve mu algus

lähe

ning mademed

tasased andmised

ärksad võtted

ununud kelmused

kiired mõtted

uksed mis kinni

aknad mis valla

kõik nad on peidetud

kadaka alla

*

Meie Isa Palve hispaania keeles