Kai Balode 20+ last ja kolm koera tagakäppa

„Tüdrukud, õhk lõhnab tomatite järele!“ ütleb Kai Balode (60) Türil oma 15 lapselapsest kolmele piigale, keda ta nende viienda korruse kodus hoidmas on, kui tütar teeb medõena Tallinnas mitmeid järjestikuseid valvepäevi ja tema mees on tööl Norras, nagu enamus Kai lapsi. „Varsti on nii kevad, et me paneme väikesed tomatitaimed pottidesse kasvama. Siis on vanaema korteris natukene aega aed. Piisav aeg ja aed, et olla õnnelik. Seejärel istutame taimed maha kas mu kodutallu Rannu lähistel Kaarlijärve ääres – või siinsamas Türil mu sõbranna aias. Igal juhul on hästi.“

Kai talus elab praegu tema kass ja poja pere, ühetoalises poissmehekorteris kogeb riiulitäie elulooraamatute väärse teekonna läbinud naine esmakordselt elus üsna endale elamise võlu. Ta ei pea vajalikuks üle jõu käivat kinnisvara omada, suur osa maailmast on mõnuga läbi rännatud ning lisaks neljale lihasele lapsele ja 15 lapselapsele ka mitu isehakanud last Eestimaale kingitud. Elujõust ja –ihast pakataval hoogsal naisel on vaid üks väike soov: kui vaid jalg alles jääks… Tal on jalaveenide ateroskleroosi tõttu tänavu juba kolm operatsiooni olnud. Õde lahkus siit ilmast selle haiguse tagajärjelt ridamisi saadud insuldi ja infarktiga. Kui vahetatud ja kohendatud veresooned ikka ei funka, tuleb üks jalg eemaldada, aga Kai tahab siin elus veel nii palju näha ja teha – ja jalaga on see igal juhul ladusam kui ilma.

Kalle ja Fedja

Need on kaks meest, kellega mahlakas emand elab. Fedja on kodukäija, kes käib Kaiga kaasas, osaleb tema elus ja liigutab nii reeglipäraselt uksi-mööblit-veekraane, et see on naise jaoks juba ammu tavapära, mitte paranormaalia. Imelik on pigem, kui Fedja end mõnda aega ilmutanud pole. Kargu-Kalle aitab kõndida pärast 18 narkoosiga ja hulka seljatuimestusega tehtud operatsiooni, mille ajal vaimuka väljendumisega naine on nadi olukorda trotsides saanud arste naerutada. Üldnarkoose pole ta, ise medõde ja vetvelsker sellepärast rohkem tahtnud, et mõni hall ajurakk võiks alles jääda – kuidas muidu lugeda ja luuletada, horoskoope arvutada ja ristsõnu lahendada nüüd, mil selleks piiramatult aega käes.

Kai kirjeldab end nii: „Kui vihastan, võib juhtuda, et ilma halvaks  pööran. Ees kohvitass – nii pikad ööd ma loen ja vardaid keeran. Olen suure pere esiema: neli last, viisteist lapselast. Ja kolm koera tagumist jalga. Miniad muidu armsad asjad. Ka need, kes poegadest lahus. Raamatud, jalgpall, vormel1, Metsatöll ja muu raske jõmin, mis mind ennastki meenutab. Aed ja lilled, kudumine ja moosikeetmine, seenelkäik ja mullas müttamine, ristsõnad ja mälumängud, hea söök, harva klaasike viskit, poliitika ja History. Ja ongi maailm ümmarguseks hobitatud. Vihkan väiklust ja lauslolle, ennasttäis tölplasi ja rind-ees-trügijaid. Olen pensionär, aga Savipätsi poolt ei hääleta!“

Nende kolme tagajalaga on nii, et tema kahest pisikesest koerast ühel, Wifil on töökorras vaid üks. Naine võttis koerakese ära perelt, kes pisipenile nii hoogsalt peksa andis, et epilepsiahood on tal kõik senised kaheksa koera-aastat peal käinud. Pafi aga on õnnesärgis sündinud – õigemini jääsupis ujunud. Ühel leebel varakevadisel päeval täpselt aasta tagasi läks naine Rannu-mail Tamme paljandi all koos Wifiga Võrtsjärve äärde jalutama ja märkas, et miski sipleb kaldavees jääpudrus. Peopesasuurune kutsikas. Elunatukest päästev Kai sai kannikateni märjaks, liigikaaslase pärast mehiselt kroolinud Wifi samuti – üks koer põues, teine varrukas – nii nad kolmekesi ühist elu alustasidki.

„Arvatavasti viskas keegi „inimene“ terve pesakonna järve, ühel õnnestus imeväel pääseda. Tänapäeval ju vastsündinud soovimatuid loomapoegi ausal-humaansel kombel uputada ei tohi – millisel maainimesel on raha halastussüst tellida ja kõik oma loomad steriliseerida? Veel hullem on lugu lautades, kus toimivad Brüsseli reeglid ajavad mind lihtsalt nutma,“ pühib Kai olukorda kirjeldadeski oma paksude prilliklaaside taguseid teraseid silmi. „Vanasti oli nii, et kui lehm jäi lootusetult haigeks, tõmmati kõri läbi ja lõpetati mahajäänud looma piinad, liha andis veel kasutada. Nüüd ei tohi. Kui päevas 60 liitrit lüpsev õnnetu elukas pikali kukub, jäetakse laudanurka surema – ja kui tal on õnnestunud hirmsates piinades siit ilmast lahkuda, tuleb Väike-Maarja auto.  Sigu ei tohi inimlikul kombel kodus veristada – saadetakse hirmsa transpordistressi käes lihakombinaati kisa ja verelõhna sisse, mis talutoodang see niimoodi enam on?

Küll oli see üks ilus aeg, kui mul olid kodus laudas lehmad Kati ja Maasu. Orikas Elmar vaatas lüpsmist pealt ja kommenteeris – magad? kus-mas-magan, kui sa lüpsad!tahad piima? tahan…“

Muna hind üks rubla

Kai on medõde ning palju aastaid ses ametis ka töötanud – Pelgulinna „hullumajas“ põhiliselt. Kui tema neli last olid väikesed, polnud 62rublane õepalk mõeldav, ehkki oma lehmadelt tuli piim, või ja sõir, mida ta suurepäraselt teha oskas.

Naine läks tööle lüpsjana ja õppis ka vetvelskriks, kelle ülesanne oli lisaks kõigele muule ka kultide kohitsemine – üks kuldimuna üks rubla. Enda üle nalja visates ja laulu lastes käis lasterikas ema seda tööd ka küla peal tegemas. Sai mehiseid maatöid tehes nii tugevaks ja vägevaks, et pani vajadusel keskmist kasvu mehe ühe käega maha.

Laste isa jäi töölt tulles Sovtransauto alla ja hukkus. Viienda lapse, keda Kai tookord ootas, viis mees endaga kaasa – laps lahkus viiendal raseduskuul. Ent isa tahtis ka oma lemmiklast enda juurde. Tollest ajast saadik ongi Kail saatjaks kodukäija Fedja: „Ühel õhtul, kui lapsed mängisid ja kõige pisem, aastane Ralf, kes oli isa lemmikpoja, nende seas päterdas, kukkus väikemehele täiesti ootamatult riidekapi uks peale. Õnneks sai ainult sinise jala ja ehmatuse. Loomulikult ei saa üht last teisele eelistada, aga hingelemmikud on siiski – eks minulgi. Ja Ralf kukkus kaevu, jäi auto alla – mida iganes. Ent inglid hoidsid. Inglid ja haldjad hoidsid nii minu kui teiste tollaste emade lapsi, kui emad laste toitmise-katmise nimel tööd rügasid.

Jätsin näiteks kõige pisema koju magama ja jooksin rabaserva lehmi lüpsma. Tõstsin lehmaketid tikuga edasi – ja ämbritega padavai koju tagasi. Kord juhtus nii, et samal ajal kargasid kitsed lahtisest köögiaknast majja, pöörasid hapupiimakirnu ümber, mina ajasin neid hirmsasti põrkides luuaga taga… ja siis saabusid linnast peened sugulased külla…“

Kui seesama poeg sõjaväest naasis ja emaga pool ööd juttu rääkis, ei saanud noormees teisel poolel ööst sellepärast magada, vaid luges hommikuni raamatut, sest riidekapis käis pidu. Uksed õõtsusid ja riidepuud koos ülikondadega kiikusid. Pärast seda ongi Kai juba harjunud, et lukus uks lendab lahti – ja tagasi kinni. Inetult suud pruukiva inimese pihta lendab nõuderestil kuivav veeklaas ning Kai praeguses poissmehe-üürikas on korduvalt veekraan jooksma keeratud.

13aastane tütretütar Rebecca, Kai hingelaps, kes Fedja möllamisi korduvalt pealt on näinud, naerab: „Vanaema ütleb sellistel puhkudel Fedjale: ära jukerda, mina pean ju vee eest maksma!“

Mamma Balode

Võib arvata, et Fedja on Kai kadunud kaasa, kes teda läbi elu saadab. Naine on pärast lesestumist korra küll mehel ka käinud – Lätis. Põhiline, mille ta abielust sai, oli lastest erinev perekonnanimi, teadmine, et kuitahes vahvad vanemad ei korva mehe rumalust ning avastuse, et kui inimese lõhngi ei sobi, ei anna midagi parata ega muuta. Naine pööras ühel päeval oma Läti-koju sisenedes ja teleka ees haigutavat mehikest vaadates lävel ringi ja tuli ära koju ega tõstnud enam kordagi oma jalga sinna. Jäänud on Fedja ja Kargu-Kalle.

„Ma pole saanud papist poiss olla – vanemad on selleks liiga krehvtiste geenidega. Emast, hobuste ratsastajast, on mul pilt, kus ta kübara ja pika sigaretipitsiga sadulas istub, sale ja elegantne ja pisike. Isa oli Magadani küüditatud, põgenes sealt ära, tegi minu ja venna valmis, andis õige asja eest valele mehele – miilitsale, noh – vastu hambaid ja küüditati tagasi,“ muigab Kai. „Ma ise käisin tubli pioneerina aastaid Artekis ja olen sealseid sõpru külastades vabatahtlikult pool Venemaad läbi sõitnud. Kui ma nüüd loen punavanakeste elulugusid, kuidas nad missiooni nimel sisemiselt sinimustvalgetena sunniviisil pioneeriks ja parteisse astusid, läheb mul süda pahaks. Inimesed, olge ometi ausad! Me ju mäletame. Nii nagu tulevikus mäletame ka seda, kuidas praegune valitsus ei suutnud oma riiki ja rahvast hoida – nagu minu enese lastest, on ka kogu rahvast varsti kolm neljandikku Soomedes-Norrades tööl. Vabatahtlikult. Tegelikult tapja-raha orjamise pärast jällegi sunnitööl. Kodust pere juurest minema küüditatud.“

Kai peres on pea kõigil lastel sünnipäevad juuni alguses. Kogu pere koguneb, laulab ja rõõmustab. Üks poiss, kes külalisena elus esimest korda midagi sellist nägi, palus endale sünnipäevaks sellist vanaema, nagu Kai. Ja sai. Kinkis kasumammale 60. Sünnipäevaks sülearvuti, et memm saaks avamaailmaga ühenduses olla. Avamaailmast tulevad mammale pidevad kõned, kus ta teisel pool kõnelejat – kes asub reeglina kusagil Skandinaavias – kõnetab „kallis“. Ja võõrsil teenistuvate laste abiga on ostetud ka telekas ja mööbel poissmehekorterisse.

Kaardid ja purgiseened

„Tütar oleks tahtnud, et elan tema juures – nad on mehega aina tööl ja mina mammana väga vajalik. Aga minu jaoks on viienda korruse vahet ronimine ikka tõeline Tartu maraton.  Mul on esimesel korrusel resideerides hea koertega jalutama minnes üksiti raamatukokku põigata ja värsket lugemist võtta. Ma pole eluski saanud nii palju ja mõnuga lugeda kui nüüd. Plikad saavad minu juurde tulla – varsti see tomatitaimede asi ju ka käsil ja… Mis seal salata, ma saan iseendaga päris hästi läbi. Kuni ma ilmaski üksi ei olnud, ei teadnudki. Tore avastus. Hommikul panen endale kolm kaarti, mida päev toob. Sõbrannadele panen ka. Ja mõned kunded sõidavad Tallinnastki minu juurde kaarti panema ja taevakaarti arvutama. Ega ma ise kundedeni mingil moel ei pääseks ka – jalg sureb ja sogab, kuidas sa sellisega pedaale painad,“ arutleb Kai. „Katastroofistsenaariume ma ei hau, aga kui opid enam ei aita ja jalast tuleb loobuda, on kõige suurem probleem seenele pääsemine. Selleta ma ei saa. Seened ise on võrratud. Seenelkäik veel võrratum. On see, mis on. Ma tean, et ma saan uskumatult kõigega hakkama. Olin 34, kui haigestusin vähki. Kuna tundsin end täiesti tervena, tuli arstidel mind üsna vägisi lõikusele-kiiritusele-keemiale tirida – ent ellujäämise hind oli siis ka kliimaks selles noores eas. Organism hakkas tavapärasest kiiremini vananema – ma ise mitte. Ega hakkagi. Nagu kirjutas mulle hiljuti üks lapselastest: ma ei ole üldse kole, kuigi hambaid väga pole…“

Teatraalsed nišimehed

Eduard Salmistu ja Kalev Kudu töötavad mõlemad ühel näiliselt edevaimal ja ambitsioonikaimal alal – teatris. Ent kumbki on leidnud vaikse ja väärika niši, milles küntud vagu on aastakümnetepikkune, ebatänapäevalikult stabiilne ja oma kohatises pahelisuseski positiivne.

Vaikne ja väärikas väikelinna seriaalisaadik

„Kutsuge Salmistu, kui teie seriaal vajab lausa või natuke negatiivse tegelase kehastajat!“ tundub olevat Eesti telesarjade maastiku reegel, kui otsitakse kehastajat natuke või päris paha mehe kehastamiseks. Teda ei häiri, et ta inspireerib lavastajaid-režissööre paadunud tüüpide mängijana. Eduard (50) võtab rahulikult ja märgiliselt vastu, mida pakutakse ega hellita 1984. aastast saadik Rakvere teatri näitleja olnuna ülepaisutatud ambitsioone. Lavastada tahab küll – sahtlis on üks humoorikas armastuslugu. Peab vaikselt ootama, kuni see riigiteatri repertuaari sobima loksub – suur masinavärk ei olene ju teatavasti üksikisikute unistustest vaid sotsiaalsest tellimusest.

Pahad poisid on hr. Salmistu kaubamärk. Kui tahes palju kirgastavaid töid näitleja ka teatrilaval teeks – 21. sajandi avalikku teadvusse jäädvustub ta siiski läbi televisiooni ehk siis seriaalide kiiremini-kindlamini-kauemaks. Eduard on „Kättemaksukontoris“, „Kelgukoertes“, „Ohtlikus lennus“ ja nüüd ka uues „Süvahavvas“ mänginud ja mängimas kolemeeste kaleidoskoopi.

„Olen oma armsa eesti rahva ees mänginud tüüpilist pundunud ja mahakäinud kiimakotti, kes püüab kena allüürnikuneiu käest renti nii rahalisel kui naturaalsel moel välja pressida. Ja pahelist isa. Nüüd „Süvahavvas“ kehastatava joodik-füüsiku rolli jaoks palusin kõik osad ette ja kätte, et tekiks panoraam, mis aitab inimsaatuse põhjused ja tagajärjed selgeks sättida. Minu ettepanekut – joodikteadlases on säilinud härrasmehelikkuse rudiment lipsu ja muu nukra butafooria näol – võeti kenasti arvesse ka,“ arutleb Eduard. „Ka „Ohtliku lennu“ üheksandas osas „Päevik“, mis peagi raamatuna sarja täiendab, on mul etendada prükkariks mandunud mehikese tegelaskuju. Igapäevane ja vajalik mõtlemisaine – mispärast mõne kena ja üsna aruka inimesega niisugused asjad juhtuvad. Kuhu jääb väärikus, elujõud ja ettevõtlikkus. Miks mõne isiksuse elus ei juhtu ühel hetkel enam ainsatki head asja. Ja samas – mis üldse hea on? Kellele miski hea on.

Endale olemuselt võõra halva kehastamine tutvustab näitlejale teda ennast. Tänu rollimängudele pole endal vaja kõike proovida. Eks see olegi üks näitlemise võludest – saame elada mitu elu ühes, ilma et oma enese karmat ära sodiks.

Teine küsimus on mõistagi, kas mitte seegi pahapoisitegu ole, kui mängime ja paljundame halba. Igatahes üks mis kindel – negatiivsete kangelaste mängimine aitab tasakaalu, miski ei löö enam rivist, isegi kui seda miskit päris elus kogenud pole. Läbi tunnetatud on.“

Tänavusuvine vabaõhulavastus – Karl Ristikivi Pivarootsis – jõudis avalikkuse ette taluperemehe ja lavastaja naginaga näitlejate palkade ümber. Eduard oli nii lavastuse kui suvega rahul – ja ka siis, kui tasu ikka veel vaid lubati, ka raha asjus rahu ise. Küll saab.

Selline pikkade mõttepauside ja asjade paika loksumise mees ta ongi. Ei kaota ebakõlade puhul pead, mis iganes kakofoonia ka põhjustab. Pärnu endine poliitik ja hooldekodu juhataja Priidu Pärn asutas näiteks projektiteatri Neljas Sein, mis lavastas näitemängu „Õhtust, Leon!“ – sama lugu, mida etendasid Endlas Feliks Kark ja Jüri Vlassov – ent sõit jäi Eduardi endise kolleegi vastutöö tõttu seisma.

„Ma olen täiesti kindel, et see läheb edasi. Ootame ära. Pole vaja rabistada ega sõdida,“ naeratab mees vaoshoitud muiet, mis on samasuguse väljapeetusega nagu mõttepausid – kui huvi on, ootad ära, kui huvi pole, ära üldse küsigi. „Projektiteatrite puhul on minu jaoks olnud huvitav kõrvalt jälgida, kui võimalik või siis võimatu on ühel inimesel ennast mitme tasandi vahel jagada. Meil on selliseid fenomene nagu Dvinjaninov, Ojasoo ja Jalakas, kes suudavad ühtaegu olla nii ärimehed kui lavastajad, näitlejad kui heliloojad. Enamus inimesi aga suudab keskenduda ühele väljundile.

Nii võibki juhtuda, et esietenduse eel avastatakse – promot polegi tehtud, rahvas ei teagi teatrisse tulla. Äsja just nägin, kuidas näitlejad seepeale ise ja omal algatusel tegutsema hakkasid, oma vahenditega reklaamklipi filmisid, plakatid tekitasid ja levitasid…“

Samas kinnitab Eduard, et teatrid enam näitlejatelt sunnismaisust ei eelda. Kui varasematel aegadel ei nähtud hea meelega, et koosseisuline artist väike- ja projektiteatrites osaleb, siis nüüd on pigem vastupidi. Riigiteatri juhid on rahul, kui näitlejatel on värskendavalt mitmekesine töö ja täisväärtuslik rakendus. Sel kombel esindavad nad ju ka oma emateatrit, luhvtitavad iseennast ning on rahulolevatena võrreldamatult loovamad-lehvivamad kui ooterežiimil tiksudes.

Peagi 30 aastat Rakvere teatris töötanud mees ei kipu ei kuhugi suurlinna ega välismaale pikemaks ajaks imet vaatama ega endale olemuselt sobivast korterist eramusse. Tema vaikse väärikusega sobib väikelinna rütm. Ja maiste tööde kohta ütleb ta siiralt, et peale puutöö neid „päris meeste töid“ ei mõista ega isuta.

„Oma puutöö ja erapinna tunde tarbe saan rahuldatud suvekodus Prangli saarel. Kuhu ma muide sel suvel ei jõudnudki. Saarel asuvasse suvilasse tuleb ju ekstra sõita ja pikemalt jääda ning ükski juhuslik mööduja, kellel pole midagi teha, ei maabu samuti seda sinu juurde tegema,“ muigab Eduard. „Kui maailmas peaks juhtuma midagi sellist, et näitleja amet kui niisugune ära kaob, peaksin hakkama oma poolesajandilise elustaaži juures uusi oskusi õppima. Peale näitlemise ma midagi eriti ei oska. Ja samas seda ju polegi nii vähe. Ning seda kannapööret, mis teatri maa pealt kaotaks ei kujuta ma ka ette.

Teater oma siin-ja-praegu efekti tekitamise võimega, samastumisvõimaluse pakkumisega, asenduselude võimaldamisega ning kujuteldavate pahade – ja heade – ja uskumatute sündmuste loomisega lubab piiramatuid kogemusi ja läbielamisi ilma toolist tõusmata. Nagu sportki. Vähesed teevad, enamus tahab vaadata ja samastuda…

Mis puutub Tallinnasse, siis see on nii kalk ja kalestav keskkond, et mulle piisab seriaalide võttepäevadest – ja armastatud Margotist, kes elab pealinnas. Tutvusime temaga, kui ta oli nukuteatri grimeerija, nüüd teeb ta sotsiaaltööd ja sümboliseerib minu jaoks parimat osa Tallinnast.“

Eduard kinnitab, et ei läinud lavakasse ei-tea-mis edevusest ega ihast õilsaid kangelasi mängida. Hoopis juhuse tahtel, sest sõbrad läksid ja tema sai sisse, nagu see ikka trehvab – ja mängima just neid karaktereid, keda vajadus ja saatus lavastaja vahendusel ette seavad. Seepärast võtab ta rollipakkumised kui Märgi ja Õppetunni enamasti ikka soojalt vastu – kuitahes paheline ja silmnähtavalt haisev mõni läbi tunnetatavatest tegelastest ka on.

„Minu meelest on väikelinnade teatrite tähetunnid kuidagi erilisemad ja igavikulisemad kui metropoli mürasse mattuvad šedöövrid. Provintsi pärlitest meenuvad lisaks meie „Libahundile“ kohe Pärnu „Tõlkijad“, „Soo“, „Metskass“ või Vanemuise „Mõrv katedraalis“, „Faust“… See näitab, et väikelinna riigiteatris on täiesti tavapärane see õnnelik juhus, et repertuaarivaliku protsendid ja proportsioonid, sotsiaalne tellimus ning tegijate tahe ja tulemus kohtuvad kuldlõikes,“ teab mees, kelle peas, südames ja kodusel kirjutuslaual küpseb leebelt koomiline armastuslugu. „Millest muust kui armastusest ja-või Armastusest kõik lood ja laulud ikka räägivad. Midagi muud pole ju selleta olemaski.“

Arukalt nukra pilguga mees, kelle naeratus muudab üllatavalt kogu tema olekut, kinnitab, et ehkki kannatlik, polevat ta sisimas nii malbe midagi: „Üks õel küsimus või silmavaade – ja ma oleksin viisakalt kummardades lahkunud. Me pole siia ilma tulnud ja omavahel kokku saanud selleks, et halba teha – me võime seda mängida ja katsetada, et mitte iseendas tegelikku looma lahti lasta – võimaldame vaatajatele kahjutu viha ja vastikuse tunnetamist ja seeläbi puhtaks põlemist – ja kuhjunud pingete leevendamist läbi selle, et võtame löögi oma professionaalse mina-poole peale.“

Kalev Kudu kosub come-backiks

„Olen alati tundnud olemuslikku huvi ja tõmmet alade vastu, mis manipuleerivad inimestega nii heas kui halvas mõttes. Ajakirjandus – pigem halvas – ja teater reeglina heas mõttes,“ kinnitab Tartu Ülikooli tudengiteatri juht Kalev Kudu (52), kes lisaks lavastamisele-kujundamisele ja teistes riikides õppimisele-töötamisele-õpetamisele kavatseb lähiajal ka näitlejana lavale naasta. „Saatus on teinud kõik selleks, et ma püsiksin kenasti teatri juures ja just täpselt oma nišis. KGB ja sõjaline algõpe peletasid mu žurnalistikaosakonnast akadeemilisele puhkusele ja rettu – teatrite, just dünaamiliste, vabade ja värskete väiketeatrite juurest pole mind aga viimase poole sajandi jooksul miski ega keegi suutnud eemale tõrjuda.“

Harrastusteatriteks klassifitseeruvate koosluste juurde jõudis Kalev pärast Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhiks õppimist ning Tartu Ülikoolis ajakirjandust õppides Vanemuise draamastuudios tegutsedes. Jaan Toomingat peabki mees oma olulisimaks õpetajaks-eeskujuks-julgustajaks, tänu kellele on härra Kudu julgenud sõnastada sedavõrd radikaalselt riigiteatrite kui konveier-kombinaatide vastase teksti nagu üliõpilasteatri manifest. Tartu Lasteteatris selle algusest lõpuni näidelnud, Võru kooli- ja harrastusteatris osalenud mees on suure põlemise ja vaimustusega lavastanud ja mänginud, tõlgendanud ja edasi arendanud Beckettit ja Strindbergi, Mrožekit ja Dostojevskit, Vahingut ja Mehis Heinsaart.

„Kõige enam on mind värskendanud ja mõistagi ka finantsiliselt vee peal hoidnud – Tartus makstakse meile juba viis aastat 140 eurot kuus ja kultuurkapital toetab ka nii-ja-naa-üle-ühe-kahe – võõrsil lavastamised ja mängimised. Ehkki ka seal võib juhtuda absurdseid fiaskosid. Näiteks lavastas üks pisike pime teatraal Soomes muusikali, mille mina lõpule aitasin viia – aga mitte kellelgi ei olnud meeles reklaami teha. Niisiis ei leidnud rahvas seda üsna õnnestunud ja erilist tööd üles, saalid jäid tühjaks, rahad saamata – ja mina jäin seetõttu ilma oma ilusast noorest pruudist, kes mind vaesena nii palju ei armastanud kui rahakana oleks armastanud…“ muigab Kalev. „Hoolimata sellest, et mu lapsed on näinud väga lähedalt ja veenvalt, mida tähendab niši-tegutsejast teatraali elu, pole samas nemadki sellest vääramatust saatusest pääsenud.

Poeg elab Nele-Liis Vaiksooga, tütar sõidab Albioni saartele performance’i-kunsti ja fotokunsti õppima. Ostsin talle sinnasõidu pileti, ehkki mu meelest on tema valitud nišš veel hullem riskibisnis kui mu enda oma. Ja mul enesel on õnnestunud oma elu sedasi korraldada, et ma ei riski õieti millegagi.“

Teatrimees elab ühetoalises korteris Tartu Pikas tänavas koos kassiga, keda aegadel, mil peremees Norras, Soomes, Valgevenes või Filipiinides loob ja lehvib, hooldab tütar või päästeteenistujast sõber.  Kalev itsitab, et Valgevene kolleegidega on kasvõi sellepärast kena koostööd teha, et valgevenelannad  – tänu ette jäävatele rabadele mongoli-tatari ikkest erinevalt suurvenelastele pääsemisele – on maailma kõige ilusamad naised. Poissmehe elu elav intellektuaal arutleb, et võiks ju veel oma asjade korralduse ümber seada ja noore, nii 25aastase – nojah, see on ehk palju tahetud ja 30+ oleks kah ok – kaunitari koju tuua, ent ta tundub endale nii radikaalse muutuse jaoks juba vanavõitu olevat.

„Olen viimastel aegadel end harjutanud alkoholita eluga – viin hakkas segama, loobusin täielikult, mispeale alguses oli väga veider nii külas käia kui mõtlusega tegelda – ka füüsiliselt oli üsna ränk aeg. Meenutagem, et Mattiiseni, Ehlvesti ja Vahingu viis järsk loobumine ju sootuks minema… Nüüd olen jõudnud uue ärkamise ja eneseavastuseni. Mees tahab taas lavale. Kuna ta on perfektsionist ning roll, mida tema ambitsioonid ta mängima viivad, eeldab ohtrat tantsu ja lavaliikumist, peab ta veel usinasti ujuma ja jalgrattaga sõitma, et saada korda kapitaalselt lapitud pahkluu, millele sõbra juures talgutel palk peale kukkus. Trotsi tal selle ülesande täitmiseks jätkub.

„Eks mu üliõpilasteater ole samuti suuresti trotsiteater. Olen olnud alati kombinaatide vastu. Televisiooni ja interneti poolt nivelleeritud maitse järgi joonduva riigiteatrite keskmise massimaitse teatri vastu olen olnud. Sellepärast olengi nüüd juba aastakümneid kuulunud avangardistlikesse teatrirühmitusse, kus lõõmab vaba mõte, mängitakse äärmiselt põnevat materjali kohati vägagi tavatus võtmes,“ kinnitab Kalev. „Üliõpilaste jaoks rahuldab teater ühest küljest eneseväljenduse tarvet. Teisalt annab ainepunkte. Kolmandaks inspireerib sageli teise hariduse juurde triivima. Kolmandik Viljandi ja kolmandik Tallinna teatrirahva taimelava praegustest kursustest koosneb minu õpilasest, kes on uue eriala valinud. Mõned  juba töötavad teatrites, aga ka vabakutselistena – näiteks Kerttu Moppel.”

Kalev möönab, et tal oleks kõrvale vaja maiste tasanditega tegelevat produtsenti – nii nagu moodustavad tandemi VAT-teatri liidrid Aare Toikka ja Tiina Rebane. Produtsent peaks võimaldama turvatunde ja loomevabaduse ning vaimsele juhile Kalevile jääks võimalus mööda võõraid maid rännata ja oma etendustesse suvalt soovitud lahendusi ja näitlejaid tuua.

„Jah loomulikult on mul ka suurte lavade ambitsioon täiesti olemas. Olen suurtes teatrites lavastanud ja mänginud ka. Mu pakkumisi on sealt tagasi lükatud. Ja mõned ettepanekud on sealsetel ootelehtedel-töölaudadel – hoidkem pöialt, et õnnestub,“ loodab Kalev. „Maailma on vaja kunsti ja kujundeid, mitmekihilisi sümboleid, tantsu ja muusikat ja riukalikku sõna – et teist-moodi tegelikkus rikastaks ja tõlgendaks kõigest-tegelikkust.“

Taavi Malmre ümmargune teletehtud maailm peeruvalgel

Me kõik tahame televiisorist häid ja elulisi, seikluslikke ja saatuslikke saateid vaadata, aga kui meie endi võimalik osalus tuleb jutuks, siis tekib osalustuhina asemel tõrge – mis nüüd mina, mida teised arvavad, ma ei julge. Taavi Malmre (42) on aga just tänu tele-realitytes osalemisele oma maakera ümmarguseks saanud ning internetist kauni kaasa leidnud – Vanessa Iguana (24) on filipiinlanna.

Kui Taavi oli elulooslepiga Eestimaa naiste elus kolmas-neljas-viies olemisest väsinud, kuulas ta sisetunnet. Kui kõigevägevam lasi inimkonnal leiutada internetiavarused, järelikult on need kasutamiseks. Nii, nagu telesaatedki on osalemiseks, mitte saatanast – sealt saab võrratuid kogemusi ja suurepäraseid sõpru eluks ajaks.
“Kui netitutvustesse mitte niimoodi suhtuda, nagu kataloogikauba ostmisse, siis juhatab juhus su müstilisel kombel õigete inimesteni, kes on saatusel sinu jaoks maailma kaugeimas otsas ootel. Vanessa leidsin interneti keskkonnast jah. Kaks aastat väga õnnelikku abielu on näidanud, et see oli tõeline peavõit. Kuivõrd filipiinlastel on suured pered, kedagi ei põlata ega eelarvata, siis võeti ka mind vastu nagu kadunud suurt valget poega,” on Taavi oma arvuka helge pere leidmise ja sinna sulandumise eest südamest tänulik. “Kui teistsuguseid kogemusi poleks, ei oskaks ju ka praeguse eest tänulik olla.”

Telesaadete teened

Telesaadetes osalemist rahulikult ja loomulikult – ja samas mitte ülearu sihilikult võttev Taavi on tänu erinevatesse maailmaotstesse teleporteerumisele planeedi sedavõrd selgeks õppinud, et teab, millisest tulevikust unistada: suved Eestis – ja kindlasti enam mitte korteris! – muud aastaajad Filipiinidel, sealsele 99 miljonile inimesele oma kahe kõrghariduse juures… söögiks sigu kasvatades.

„Enne pean meie biogaasil töötavad elektrijaamad korralikult käima saama, siis saan end rahuliku südamega kahe riigi vahel jagada,“ lubab Taavi. „Suveti ei tea ma maailmas paremat kohta kui mu Keila-Joa kodu – see, millised suved on mu abikaasa kodumaal, mind aga ei üllatanud. Osalesin reality-shows „Malaisia“ ja teadsin juba ammu, et suvine troopika laksab sulle kohe lennujaamas nagu kuuma märja käterätikuga näkku – ja nii jääbki. Suudadki ainult oimetult lamada ja mõnda muud aastaaega oodata. Vales keskkonnas muutubki inimene erineval moel oimetuks – korterisse suletuna saan vaid stressiravimite toel elada. Kõik me peame teadma, mis meile sobib – elu on liiga lühike, et seda valedele tingimustele, tegevustele ja kaaslastele raisata.“

Kui Malaisia-seriaal näitas Taavile elu võimalikkust džunglis, vihmametsade vahele peidetud linnades ja külades, siis preemiareis Egiptusse tutvustas kuiva kuumuse toimet inimesele. Egiptusse sattus mees telemängu „Vallalised ja vallatud“ tulemusel – kusjuures saatesse trehvas ta publiku hulgast. Kui väljakutse esitati, ei kõhelnud ta hetkegi, kuna väljakutsed pole süütud juhused, vaid nad on kasutamiseks.

„Saatesse „Üksikvanem otsib kaaslast“ viis mind samuti juhus. Ehitasin oma Keila-Joa kodus basseinile küttesüsteemi, et seal saaks ka talvel pärast sauna istuda ja tähti vaadata, läksin korraks tuppa –ja telekas näidati just selle saate reklaami, täpsemalt Leenat, kes mulle väga meeldis. Leena, mustlasverega väga temperamentne daam, oli minuga pool aastat, edasi läks sedasi, nagu läks. Mis puutub eestlannadesse ja eestimaalannadesse, siis nendega ongi nii, et naisega tuleb su ellu terve tema hõim. Lisaks lapsele ka lapse isa ja tema suguvõsa. Kusjuures tähtsusjärjekorras oled sina, uus mees, seal kusagil nende järel ja sulle endale on parem, kui kõigi nende eelmise elu inimestega kenasti sõbraks saad,“ on Taavi kogenud. „Leena klanniga ühinemise tegi keerukaks ka see, et ta oli alles äsja lapseisast lahku läinud ega olnud sellest üle saanud. Kogu mõistvuse ja rahuliku meele juures… varumees ma siiski pole.“

Klanniga laulatatud

Paradoksaalsel kombel on Leena ja Taavi filipiinlannast abikaasa praegu head sõbrannad. Nende korterid Lasnamäel on samas kvartalis ning ilmselt on naiselikult nutikas filipiinlanna võimaliku konkurendi sel kombel kahjutuks teinud, et on nende sõpruse rivaali ja oma mehe vahele seadnud.

„Mingisugust privaatsust pole ka Filipiinidel,“ muigab Taavi, kes tegelikult vajab rahu ja vaikust üsna suurel määral – samal ajal, kui tema kaasa jaoks on Eestis paranormaalselt vähe inimesi ja talumatuse piiril vaikne, on ta enese jaoks raskesti seeditav lakkamatu mürafoon ja vadin, mis valitseb armastatu isamaal. „Lisaks avalike kohtade rahvarohkusele on korterid ja majad väga väikesed, toad üksteisest vineerseinaga eraldatu ning kõik kõigi ja kõigega alaliselt seotud. Selles mõttes on mul meie kahe ja poole aastase abielu jooksul kenasti läinud, et Vanessa Iguana hõim on mu kenasti omaks võtnud, minu hüüdnimi filipiinlaste seas on Joe.“

Vanessa Iguana on hariduselt medõde – tema maal teenivad medõed, õpetajad ja autojuhid kõige enam. Siin Eestis on naine Tai restoranis kokk. Koos naise hõimuga on Taavi valmis tükkis oma kahe kõrgharidusega – infotehnoloog ja energeetik – hakkama tootma ligi sajale miljonile filipiinlasele sealiha ehk siis saama suureks Sea-Joeks. Seni, kuni siinsete biogaasil põhinevate elektrijaamade projektid laitmatult käivituvad, peab mees aga püüdma endale olemuslikult sobimatus korterielulaadis ellu jääda. Keila-Joalt Tallinnasse tööle käimine on arutult aja- ja kütusekulukas. Elulaadilise lõtku tasandamiseks on ta leidnud mõnusa lahenduse. Tema endine õppejõud, skandinaavia-juurne jänki Truls Tuxen Ringkjob ehitab Rapla lähedale Saunakülla rehielamust viikingi kantsi ning Taavi käib vabadel päevadel õpetaja juures puitehitust harrastamas.

Kui kõik peerud kahel otsal…

Biogaas tekib sõnniku lagunemisel. Gaasist toodetakse elekter – ehk siis piltlikult öeldes süütab peer valguse. Kergeks ja haisutuks töödeldud sõnnikut aga tahavad talumehed meelsasti tagasi, põldudele väärtuslikuks väetiseks.

„Suurfarmide juurde selliste väikeste elektrijaamade rajamine nagu Vinnis ja Väos juba on ning nagu meie firma Märjale rajab, on väga loogiline lahendus – tulus ja tulevikuline ning ei põhjusta erinevalt tuulegeneraatoritest, millega Hiiumaal alustada püüdsime, aga rahva umbusu taha takerdusime, eelarvamusi. Gaas elektriks, jääkmass väetiseks – ja suurfarmide sõnnikulademed pole enam probleem vaid õnnistus,“ kirjeldab Taavi. „See on tegelik taastuva energia kasutamine erinevalt praegusest „rohelisest energiast“ kui petukaubast. Ökoloogiliselt teadlikud inimesed maksavad praegu suuri summasid selle eest, et tegelikult aetakse Ida-Virumaal hakkepuitu põlevkivi kateldesse. See pole tegelik roheline energia, vaid kulukas petukaup.

Meie – muidu ju nii väike ja ilus – maa on osutunud taastuva energia kasutusele võtmise asjus uskumatult jäigaks monstrumiks. Alternatiivse, kohaliku ja paindliku elektritootmise peale mõeldi natuke siis, kui valmistuti talvise pööripäeva maailmalõpuks. Nüüd muutub taastuva energia lokaalne kasutamine uuesti huvitavaks koos esimeste elektriarvetega uute tariifide järgi. Siis ennustan nii biogaasi, tuule- kui päikeseenergia elektriks muutmisele väga kuumaks ja nõutuks muutumist.

Tõsi küll, siinset aeglust ja kanapimedust, asjaajamiste konarlikkust ja rahvavaenulikkust jälgides ei saa ma ise ka aru, mis asi mind siin veel kinni hoiab… Nojah, Filipiinide talumatult märg-kuumad suved vist. Vanessale on samas siin raskesti talutav – ei, mitte külm – pimedus. Kuivõrd ekvaatori lähedal on öö ja päev väga konkreetsed vahetujad, on tal siin põhjalas suvel võimatu magama jääda ja talvel ärkvel püsida. Seda on vast eestlastel lohutav teada. Võõrsilt saabunud naise puhul küsitakse ja räägitakse tavaliselt ilust ja naiselikkusest – see on üsna leierdatud stereotüüp, eks ole. Ent minu meelest võiks eestlannadele olla leevendav teada, et samal ajal, kui me ise vargsi une käes vaevleme ja pimedusest masendusse satume, juhib mujalt tulija sellele avalalt ja värskelt tähelepanu. Et ongi raske. Ja ongi ebanormaalne. Ja kuningas ongi alasti. Teadvustatud probleem on juba pooleldi lahendatud probleem. Pimeduse lahendus on valgus. Selleks, et valgus oma hullude hindadega omakorda stressi ja depressi ei tekitaks, tuleb seda tekitada näiteks biogaasist – ja ongi närvid igas mõttes korras. Saagu valgus!“

Kaia Karlep – emad saavad alati hakkama… ?

„Tegin tänavuse Hundi – või hundiseaduste? – aasta esimesel päeval oma elus revisjoni ja täheldasin, et SEB-panga kontol oli miinus 18 tuhat eurot, Swedi kontot ei saanud tehnilistel põhjustel kasutada, mul on majas kolm last, väimees, minia ja lapselaps, küttesüsteem rikkis ja enamus vähesest allesjäänud majakraamist vaja eks-mehe käest paljukordse hinnaga välja osta. Midagi peab muutuma, otsustasin ma. Ja kirjutasin teile. Ning otsekui sellest sammust ajendatuna toimus järsku mingi murrang paremuse poole. Tore muidugi, et nässus konto lubas vee ja elektri eest maksma hakata – aga otsus jutustada oma lugu teistele hoiatuseks ning teadmiseks, et me keegi pole oma uskumatu ummikuga tegelikult haruldased ega üksi, pani mingid head, vabastavad ja edasiviivad energiad liikuma,“ naeratab helge, päikeseline, haritud ja eriliselt ilus Kaia (42), kolmel kohal töötav ja magistrantuuris õppiv erivajadustega laste pedagoog ja kooliõpetaja. „Vaatan mitte ainult oma elus, vaid Eestis üldse jahmunult ringi, kuidas mehed väänavad jõuga või meessoost ametnike abiga viimse välja naistest, keda nad kunagi armastasid, kes neile lapsi sünnitasid ja neid nüüd üksinda kasvatavad. Kusjuures naised jäävad sellise massilise vägivalla käes – millest paljud häbenevad rääkida – ellu ja rahulikuks ega lõhu end ka ülearuse meessoo vihkamisega. Mis siis, et Maarjamaal suhtutakse endiselt naistesse kui alama klassi lüpsilehmadesse – kui vana tüütab ära, võtame uue, vanalt jääme raha välja pigistama…“

Naine, kelle vanaema tuli Siberist nelja elusa ja terve lapsega tagasi, tahtis juba väikese tüdrukuna õpetajaks saada. Läks pisipedasse, kus õppides vedas end vaatamata väga kõrgele palavikule peole koos polütehnilise instituudi poistega, sest elu suurim ämber oli sisse astumiseks valmis pandud. Nooruke Kaia tantsis viimase tantsu oma tulevase lasteisaga ning kuivõrd sellest armumisest sündis kolm last ja praeguseks ka pojatütar, ei saa seda 20aastast abielulugu ka päriselt ämbriks põlata.

Uskumatu lõpuga edulugu

„Seitsme viimase aasta jooksul olen iga päev oma vaprata vanaema meenutanud – sai tema Siberi-kolgataga hakkama, toon mina oma karavani meeste majandusterrori käest ammugi teisele kaldale,“ kinnitab sirge selja ja kindla hoiakuga daam. „Meie perest kirjutati Rapla maakonnalehes aasta enne krahhi ilusarmas edulugu, kus polnud juttu sellest, et ma kolmanda beebi kõrvalt üsna kohe tööle läksin ja suuremaid lapsi koolide vahet vedasin, sest nende isal oli uus elu algamas. Ann-Katre, kes on nüüd kaheksane, nägi isa viimati aastasena, Kristjan (24) ja Ailen (23) neli aastat tagasi. Kohtus.“

Karlepid abiellusid 1987.aastal ning kolmanda lapse sünni eel võtsid 2003.aastal pangast ligi miljon eesti krooni kodulaenu – kaks aastat hiljem koliti juba oma suurde ja kaunisse eramusse Rapla kesklinnas Vigala jõe ääres. Mees töötas külmseadmete firma juhina, naine kolmes kohas õpetajana ning vaatas kõrvalt, kuidas mehed pööritasid miljoneid, millest seitsmest ta teadis, kahest mitte. Neid kahte ongi ta nüüd pidanud, veri ninast väljas, üksinda lapsi kasvatades kinni maksma. Seitse aastat tagasi leidis mees teise – Kaiast paarkümmend aastat noorema slaavitari.

„Seitsme aasta eest oli mu senise elu jubedaim aastavahetus. Jõulude ajal kõnetas mees mind läbi une vene keeles ja nimetas võõra nimega. Vana-aastaõhtul helistas uuele südamedaamile juba avalikult ning mõningase ajas-ruumis-vassimise järel ei tulnudki enam koju. Samal ajal, kui mina seoses null-toetuse-suhtlemisega beebi kõrvalt Rapla-Hagudi-Kohila kolmnurgas kolmel kohal töötasin, alustas laste isa meie sihikindlat nurkasurumist, et maja endale saada. Kõigepealt selgus, et ta polnud kaks kuud majalaenu maksnud – hakkasin pärast võla tasumist seda targu ise maksma. Seejärel tassis ta minema mööbli, vetsu- ja supipotid, kuna ma tegin elatislisa teenimiseks laste koduhoiu, mis talle ei meeldinud – rüüsteretke korraldas ta võõraste väikelaste nähes. Kuu hiljem oli järgmine rüüsteretk – selle käigus rikkus ta ka maja küttesüsteemi, nii et kogu suurt maja kütabki tänini esimese korruse raudahi.

Vaatamata sellele, et ükski ametnik ega täitur, inkvisiitor ega käteväänaja pole meil käinud, arestiti minu laste kodu sundmüügiks. Mul ei jää muud üle kui veel laenu võtta, et maksta mehele 16 tuhat eurot, mida ta mööbli ja kodumasinate eest tahab, olles enamuse neist ju ammu minema tassinud. Mehed-funktsionäärid muudkui arestivad ja kohtutäidavad, ilma et keegi oleks midagi hindamas käinud. Ainult sotsiaalametnik käis ja pakkus, et võime sotsiaalkorteri saada… Aitäh muidugi.

Ehkki lahutusel sain tänu DNA-testile faktiliselt lastele elatise, pole ta seda maksnud. Küll aga tegi mees minu selja taga mu Audi mehele, kellele suulise lepingu järgi 2 miljonit eesti raha võlgnes. Ehkki ta kehitab laste elatisraha asjus süüdimatult õlgu – raha ei ole – on ta palganud Eesti kalleima advokaadi, kasvatab noore naisega uut last. Et meie kodu arestist ja sundmüügist päästa, pean talle maksma inkvisitsiooni nõutud tuhanded, et ta saaks oma võlgu maksta ja minu vastu advokaati palgata,“ kirjeldab Kaia üllatavalt rahulikult. „Eriti küüniline on, et kui mulle tekkis austaja, teatas laste isa, et ta ei küsi tema käest minu juures viibitud ööde eest üüri, vaid tasaarveldab selle laste elatisraha võrra. Ühesõnaga – kui tahan olla armastatud ja mu elus on keegi mees, pean ka selle eest maksma.“

Rahu, ainult rahu

Suutsite neid fakte lugedes rahulikuks jääda? Ilmselt mitte. Sest meid, naisi, on mehed ja ajaloopöörised sedavõrd vägistanud ja röövinud, et igaühel meist on jutustada analoogne lugu – mistõttu tuttavlikule loole kaasa elamine tõstab paljude isiklikud äratundmiskarvad turri. Nii tavaline: oli armastus ja lapsed, kodu ja ühised unistused – siis tuli teine, võlad, kohtuprotsessid ja julm röövimine. Mis tähendab, et naise elust 20 aastat on ta olnud ära kasutatud ja paljaks varastatud. Lihtsalt.

„Meest, lapsi ja ilma ei tohi kiita, siis lähevad nemad rikki,“ manitseb Kaia oma 23aastast tütart, kes armunud naisele omase õhinaga oma armsamat kiidab. „Keegi meist muidugi nõuandeid ei kuula ja ohumärke ei näe või ei tee välja. Minu laste isa varjatud röövliloomus ilmutas tegelikult ennast juba ajal, mil elasime Kodilas kolmetoalises korteris. Juba siis tavatses ta suurustada: minu korter, minu merisiga, minu laps, minu naine. Eks nüüdki käib kogu see inetu, nii mitme inimese elu ilusamaid aastaid rikkuv madin maja pärast.

Meil aitab ses häärberis head tuju säilitada ja tulevikku vaatavalt toimetada lastekari ja sõpruskond. Kuna asume keset Raplat, astutakse ikka läbi ja soojendatakse end meie ainsama ahju paistel.“

Teenelise töölooma ordenit väärt suurpereema möönab, et häärber kipub vaatamata noorte ja sõprade tekitatud positiivsele väljale olema siiski monument hävinud abielule ja isasele alatusele ning liiatigi pole lame katus Põhjalas ei klimaatiliselt ega energeetiliselt õige leiutis. Kui vaid keegi selle lossi ostaks, saaks pere võlast vabaks ja kuhugi metsa mõnusa viilkatusega kodu, mis on ehitatud näiteks aegadel, mil teati, milliseid-mispidi-kuhu maju ehitada.

„Praegune purgatoorium õpetab kogu mu pesakonnale kokkuhoidmist. Valtusse sõidan tööle küll autoga, ent Kohilasse ja Hagudisse tööle ning Tallinnasse magistriks saama rongiga. Ja kokku hoidmist pereliikmete vahel õpime ka – õnneks teenivad ka mu ehitajast poeg, väimees ja kavaler, nii et mina saan säilitada rahu, ainult rahu, jälgides, kuidas kõik mu kolmel-neljal rindel teenitu kiskjate lõugade vahele voolab,“ kinnitab Kaia. „Tütar on nüüd õnneks täiskasvanute gümnaasiumi lõpetamas – kui veel väimehi polnud ja näljapiiril virelesime, jäi tal kool pooleli. Maalerdasime koos laste isa täitmatu isu hüvanguks. Kilomeetreid seinu ja liiste… Pärast seda ütleb Ailen, et isa pole talle mitte keegi. Pole viha, on tundetu põlgus. Ann-Marii ei mäletagi meest, keda aastasena viimati nägi. Kristjan vahetas temaga paar lauset neli aastat tagasi kohtus.“

Ei ole võimalik?

Kaia tunnistab, et ka erivajadustega laste spetsialistina, kes õpetab lapsi kõnelema ja käituma, pole ta ise osanud niimoodi käituda, et kõigi nende halvaunenäoliste aastate jooksul oleks laste isaga inimese kombel rääkida saanud.

„Kõige uskumatum lugu juhtus, kui tulin oma koolilaste jõulupeolt ja parklast oli treileriga mu auto minema viidud. Pärast selgus, et see oli paar nädalat varem laste isa võlgade katteks teise mehe nimele tehtud. Kui käisin politseis oma asjade järel, mis autosse jäid, öeldi mulle, et sisuliselt olen ma autovaras, kes sõitis päevi ärandatud autoga!“ muigab daam kafkalikult sürrealistliku ametniketerrori üle, „Jälgin huviga, mis minu kui isiksusega toimub. Jah, ma ei saa sellepärast laste elatisraha, et mul on austaja, jah, minult välja väänatud raha eest palgatakse minu vastu protsessimiseks advokaat ja kasvatatakse teise naise last. Jah, ma olen nagu tegelane naljandist, mida mehed armastavad – vahetan ühe 40aastase kahe 20aastase naise vastu… Aga minus ei ole viha, kättemaksujanu ega muid lammutavaid tundeid. Mehed-asjad-raha pole maailmas otsa lõppenud. Maksan kooliraha – ja saan samas hindamatu koolituse viharavi alal. Ebaõiglase ja armutu meeste maailma lammutamise ja laamendamise käes oleks ülimalt lihtne murduda ja laguneda, kui ma ise viha rappa eksiksin. Ma ei eksi, sest mu lastel on mind vaja. Selge, et vastikusekihvatused on paratamatud, kui kogu see košmaar meenub – aga ma oskan neid taltsutada ja kahjutustada.“

Kaia lapsed on üdini veendunud, et ema on alati olemas, ema saab alati hakkama ja ema võib alati usaldada. Kõiges. Ema on üle saanud ka kahjatsusest, kui palju aega kulub advokaatide-täiturite-pankuritega oma pere eest võitlemiseks, kui ta on ometi sündinud õnnelik olema ja teisi aitama. Et kodus poleks lahinguväli, on enamus hirmutavaid pabereid juristide käes.

„Nii, agu ma olen erivajadustega laste õpetajana õppinud, et erivajadustega pole ainult puuetega lapsed – ka äärmiselt andekad ja erilised indigod on erivajadustega, olen õppinud ka seda, et kõigevägevam lihtsalt ei lase meil end lõdvaks laskma. Oleme sündinud olulise ülesandega. Aeg läheb väga kiiresti. Seepärast ei tohi hetkekski lõdvaks lasta – niipea kui tundub, et rahaliselt-olmeliselt on nii hästi, et nüüd tohib pisut puhata, kihutab kõik laviinina allamäge. Järelikult tuleb olla rütmilises liikumises, ühest tööst puhata teist tehes – aga tegevusetus on nüüdsel inimkonna eluperioodil igatahes karmilt karistatav,“ teab Kaia. „Olen asjade ja raha pärast kahju tundmisest ja klammerdumisest ammu vaba. Täiuslikust koolitusest on ehk tõesti puudu veel mehe taustade tundmaõppimine. Ma peaksin teada saama mida tema on kõik need seitse aastat oma laste vastu sõda pidades, raha ja asjade nimel hävitades ja lammutades tundnud. Tahaksin teada, miks ja kuhu kadus armastus meie kõigi vastu. Eks natuke huvitav on seegi, kuhu kadusid kõik need miljonid, mis tema käes on pöörelnud. Nojah, rahvatarkus ütleb, et nendelt, kes ei oska hinnata ega kasutada, võetakse ära. Mis iganes see on. Kes hindama ja kasutama õpib, teenib uue. Mis iganes see on.

Nii nagu jutustasin teistele äratundmiseks ja hoiatuseks oma loo, tahaksin üldistuse ja motiivide mõistmise mõttes teada, miks mehed kogu oma senise elu ära viskavad. Mina ise aga tunnen just viimastel päevadel täiesti paradoksaalset energiapuhangut. Ma ei tea, miks, aga ma olen täis elujaatust ja usku, et parem – lausa parim! – on ees. Kindlasti.“

Andrus Avarand härrashipide kommuunist

Muusik, noor jurist ja mitmekihiliselt loova elulaadi harrastaja Andrus (23) on helgete indigohipide kommuuni hing ja kese. Ta kummutab oma elamise ja olemisega endisaegse arvamuse, et kõik siin ilmas jaguneb kas/või alusel kaheks. Kas hipi või härrasmees. Kas andekas või jõukas. Kas kunstnik või realist. Kas kesklinna eduinimene või… Noorsand Avarand on seda kõike korraga ning kavatseb oma trummikooli, juuraõpingute ja telesaate Õhtusöök viiele äsjase võidu kõrvalt esitada Eurovisionile kaks lugu. Mis pole vana maailma mõistes kuigivõrd eurovisioonilikud, ent maailm pole ka teatavasti enam endine.

Kahetoaline trepiga tuba

Andrus elab oma eriliselt mitmekihilist elu samavõrd mitmekihilises korteris. Juugendstiilis majas Tallinnas Tatari tänavas. Kõrgete lagede alused torusid-kaableid täis Pompidous’ katedraali stiilis ning elutoa taga korterisügavuses trepp, mis viib noorsand Avaranna juurde. Kuna sisenev trepp poolitab apartemendi, ongi ta otsekui kahetoaline – paremas tiivas harmoonium, trummid ja muudki muusikariistad, vasakus hiiglaslik voodi, maalid ja raamatud.

„Küllap vist mul poleks probleemi oma tohutusse sängi kaaslase leidmisega, sest muusikuamet ja meedia on mind piisavalt põnevaks teinud – ei vaibu meenutused mu senistest suhetest, eriti Liinaga – ega vihjed oletatava isaduse kohta,“ naerab äärmiselt dekoratiivse välimusega noormees 205 sentimeetri kõrguselt. „Aga ma vajan hetkel päris pikka suhtepausi. Mitte niivõrd teadlikult kui sisetunde järgi. Selleks, et südant ja meeli puhastada ja õige ära tunda. Kes peaks seda veel paremini teadma kui muusik, kes on nii paljudes pulmades mänginud. Tuleb tunnistada, et näen ka tantsuks mängides eemalt ära, milline paar jääb kokku, millise puhul on tegemist lihtsalt ühe peoga. Ma loodan, et mind selle tähelepanelikkuse pärast edaspidi kutsumata ei jäeta – mul on ju vaja üüri maksta ja teatud määral riides ka olla.

Mul enesel oli järjest kaks pikaajalist suhet – üks, 17aastaselt alustatu, kestis neli aastat. Teine, kahe aasta pikkuseks kujunenu, õpetas, et teatud inimestega on võrratu koos olla, aga mitte samas toas elada. Mis pole kahtlemata midagi uut, aga maailmas polegi midagi uut.

Nii ma siis käin endiselt emaga kinos ja õpin temalt koogiretsepte ja kiši-valmistamist. Sest ma olen sõpradele lubanud, et hakkangi külalisi edaspidi korralikult toitma. Ja kui me olme emaga mu lapsepõlvest saadik koos olnud, kui ta on mu parim sõber – miks ma peaksin siis sellepärast distantseeruma, et mind memmepojaks ei peetaks?

Sain juba teises klassis, kui plokkflööt mu käes naljakalt pisike hakkas tunduma, et olen pikk poiss, ma ei pea enese kehtestamiseks kaklema ega millegi tõestamiseks midagi sellist tegema, mida ma ei taha. Kusjuures mul on kaks tosinat aastat õnnestunud elada nii, et teen, mida tahan – sest minu tahtmised on võimaluste, võimete, seaduse  ja sissetulekuvajadustega kooskõlas.“

Rütmilise verega

Trummid ärkasid Andruses ellu juba lapsena, ta kippus – ja kipub praegugi – mööbli peal erinevaid rütme trummeldama ning saadab oma mõtteid suuga tekitatava muusika ehk biitboksiga. Mida ta ise ilmselt ei märkagi.

Tatari tänava juugendmajas, kus elab muide ka Ivari Padar, teatakse Andruse rütmilist verd vägagi põhjalikult. Nimelt on esimese korruse avarasse luksuskorterisse kogunenud haritud ja elurõõmsate inimeste intelligentne ja helge hipikommuun, kaasaegse nimetusega skvatt. See tähendab, et igas toas elab isiksus või paar ning jagatakse üldkasutatavaid ruume – seejuures ülimalt sujuvalt ja sõbralikult. Nii köögis kui vetsus-vannitoas on lisaks isiklikule kraamile ka ühisvarud, millega keegi ei priiska ja mida kõik täiendavad. Kusjuures iga tuba on erinev, kaunis ja isikupärane.

Nüüd, kus üks neiu läks USAsse tööle, on üks tuba skatis saadaval ning Andrus kirjeldab: „Kamba peale on üür meil vägagi mõistlik. Küll aga peavad meie kommuuni liikmed arvestama sellega, et kõigil meie koosluse liikmetel on arvukalt sõpru. Minul kasvõi seoses sellega, et olen muusik.

Meil on sagedasi koosviibimisi – oleme kõik vabad inimesed, kes planeerivad oma aega ise. Rekord on olnud kakssada inimest ning paar korda on naabrid ka elektri välja lülitanud, et lõpetada meie live-kontsert, mis reeglina meie koosviibimistega kaasneb.“

Kui lärmakad need aristokraatliku hoiakuga noored tegelikult on, jääb mõnevõrra looritatuks, sest hõrgu absurditajuga Andruse puhul pole kunagi kindel, kas ta räägib tõsiselt või naljatab. Muusikud, kes koos elegantse trummariga armastavad musitseerida, on härrandlikud, nagu ta isegi – Mart Sander, Koit Toome.

Andrusel enesel on omanäolist indipoppi viljelev ansambel Lone Eskimos, mille üks muusikutest Ott Ojamets on muide inspireeriva keeleõpiku autor, nii et Avaranna kogukonna ja sõpruskonna ühine omadus on külgnevate radade ühitamine.

Külgnevate radadega Eskimo

Andrus mängib karismaatiliste noorte bändis erinevatel trummidel, mida ta omavahel põneval moel kombineerib. Kolm lugu saadetakse ka Eurovisionile – mis siis, et traditsioonilises mõistes pole just eurokommertsiga tegemist. Väljund ja väljakutse ikka.

„Elu peab olema fan.

Mitte lõbutsemise ja mittemidagitegemise mõttes, vaid loovuse ja palju tegemise mõttes. Kui ma olin pärast Otsa-kooli lõppu ja mõnd aega muusikuna ja trummiõpetajana töötanud, tundsin, et külgnevat rada oleks kõrvale vaja. Kontrastiks, täienduseks, turvatundeks,“ räägib Andrus. „Läksin juristiks õppima ning olen nüüd juba pangas töötanud ja sain hiljuti ühte advokaadibüroosse üsnagi muljetavaldava palgaga tööpakkumise. Ütlesin ära.

Me kõik võime mõelda – nagu ka poliitikasse minejad, eks – et mind see ei muuda. Voh, mina olen nii tugev ja eriline, et mind ei lülita juura või poliitika, majandus või turundus loomelainelt maha. Mina suudan loovuse ja uue energia hoopis juurasse-poliitikasse-majandusse-turundusse tuua.

Tore oleks.

Aga ei ole. Inimene ei ole robot, inimene läheb raha ja-või võimu pärast rada vahetades teise energiasse ja võib jätta tegemata selle, milleks sündis. Toompeadel või bürootornides kõõlujad ei saa iial samal ajal hängida ja luua – mõeldamatu. On küll mõned erakordsed „valgustatud monarhid“, kes suudavad rutiini kõrvalt palverännakutel ja tseremooniatel käia, aga nemad on suur erand. Ja me keegi ei saa kindlad olla, et kuulume nende erandite hulka. Kui kindlad pole, jätkem inimkatsed endaga targu tegemata. Kuni üüri ja hüvede eest muusikuna teenituga maksta suudan, ajan seda vagu – teine kulgeb targu kõrval. Käe-jalaulatuses.“

Avaranna trummikool

Nõnda söandab Andrus olla teadvustatult ja häbenematult enesekeskne ja nautlev, kuniks elu… seda perioodi. Juristina on noorhärra spetsialiseerunud inimõigustele ja kodanikuõigustele. Nii tunneb ja tunnetab ta inimeseks olemise võlu ja valu mitmel tasandil.

„Trummitunde andes olen avastanud, et kui teismelised ja täiskasvanud vajavad pigem individuaaltunde, siis lastele on vaja pisut suuremat rühma, kus ühiselt põristada ja sünergia moodustada,“ arutleb mees, kes teab väga hästi, mida annab inimesele trummimäng. „Trummide abil kogeme oma sisemisi rütme – ja väljendame neid. Väljendamise käigus ühtlasi reguleerime ja seame nad Maa rütmidega kooskõlla. Lisaks kätkeb trummides puhas meelelahutus ja selge rõõm.

Olen jälginud, millise heas mõttes lapsiku lustiga mu külalised trummide kallale kargavad. Ja peale sattunud, kuidas meie kommuuni liikmed ja nende külalised trummidega üksi jäädes end välja elavad. Professionaalinagi ei kipu ma ütlema, et spontaanselt ja intuitiivselt trummeldades midagi valesti tehakse.

Algajate ja amatööride jälgimine on pigem armas ja õpetlik. Nagu ka meie hipikommuunis elamine – siin kehtivad väärtused, mis on käärivas maailmas kohati kurja moodi kaduma läinud – üksteisega arvestav kodukord, jagamine, tööjaotus, enesedistsipliin teiste huvides ja konfliktide vältimine kogu koosluse harmoonia nimel.“

Eesti pole hiljaks jäänud

„Loodan väga, et katastroofistsenaariumid ei käivitu ning inimkond ja Eesti ei õpi liiga valusatest vigadest,“ soovib Jaan (31), kes ei süvene erinevatesse Ülemineku ega maailmalõpu stsenaariumidesse isegi siis, kui need pärinevad NASAlt eneselt – tema pärusmaa on tegelike tegude tegemine 100protsendiliselt taastuvenergial tiksuva Eesti nimel. Mõte ja sõnagi on tegu ning Jaan loodab, et Eesti pole elektri tootmise üleminekuga tuule-päikese-vee jõule ja biomassile hiljaks jäänud.

Ideaalis peaksid jah kõigil küngastel tuulikud vihisema ja katustel päikesepaneelid särama, igal voolukamal jõel peaks turbiinid hõiskama ja metsa-alused puhastatud, võsa rahva rõõmuks ahju aetud olema, ent… on täpselt nii, nagu praegusel hetkel on. Tulevikus saab loodetavasti olema nii, nagu unistavad ja arengut suunavad Jaan, tema kolleegid Eesti Taastuvenergia Kojast ning Eesti Keskkonnaühenduste Kojast, kelle ühistööna valmis hiljuti avalikustatud Taastuvenergiale ülemineku kava.

Tuuleveskite EEST võitleja

Filosoof ja Meister Marja Danil Ovaalstuudiost kirjeldas, millised on praegu meie ühiskonnas paralleelmaailmadena toimivad põlvkonnad. Vanades heades illusoorselt paigas mudelites rühkiv vanim põlvkond, vabalt kulgev noorem põlvkond – ja keskmine, nn x-generatsioon, mille esindajaid peetakse karjäärile orienteeritud eduinimesteks, kes loobuvad missiooni nimel traditsioonilisest pereõnnest ja muudest pehmetest rõõmudest. Näiteks selle nimel, et see maailm, kus pehmeid väärtusi hellitada, üldse kestma jääks.

Jaan on õppinud politoloogiat ja rahvusvahelisi suhteid magistrikraadini nii Eestis kui Londonis ja Dublinis. Ta on töötanud vanemanalüütikuna Global Governance Institute’is, majanduspoliitika nõunikuna Euroopa Parlamendis ning Eesti Keskkonnaministeeriumis ja lle eelmine suurem missioon oli seotud ÜRO humanitaarabiprojektiga Kambodzas, aidates 2011. aasta suurte üleujutuste küüsi sattunud abivajajaid.

Üha kindlamini võib öelda, et nn ekstreemsed ilmastikusündmused on seotud kliimamuutustega. Üleujutused riikides nagu Kambodza ja Bangladesh, pikendatud põuaperioodidest tingitud ikaldus ning metsatulekahjud mõjuvatavad inimeste eluolu ning nende riikide majanduslikku käekäiku. Inimesed on sagenevate katastroofide tõttu sunnitud ära kolima oma kodukohtadest, mis mõjutab otseselt nende elukvaliteeti. ÜRO abiga on need riigid sunnitud juba kirjutama kliimamuutustest kohanemine läbiva printsiibina oma arengukavadesse.

Mõnes mõttes võib öelda, et hetkel oleme pääsenud sellistest muredest Eestis. Samas näitavad uuringud, et Põhjapooluse jääkilp sulab enneolematu kiirusega, mis aga tähendab, et päike soojendab üha enam varem jääkilbiga kaetud vett ning kliimateadlased hoiatavad, et see hakkab üha enam mõjutama kogu Euroopa ilmastikuolusid juba lähiaastatel.

Nüüd on mees end veerand viimast aastat pühendanud poolteist aastat tagasi moodustatud Eesti Taastuvenergia Kojale: „Koja loomisel arutati pikalt, mis võiks olla meie eesmärk ning leidsime, et see võikski olla täielik üleminek taastuvenergiale. Koda koondab enda alla taastuvenergiale üleminekust huvitatud isikud ja ettevõtjad, sealhulgas suurema osa taastuvenergia tootjatest Eestis. Meie roll on olla vahenduslüli nende inimeste ning valitsuse vahel. Kui vaadata arvamusuuringuid, siis tegelikult on paljud eestlased mures oma ökoloogilise jalajälje osas. Kasvõi augustis avalikustatud Keskkonnaministeeriumi uuring näitab, et 44 protsenti inimestest peavad elektritootmisel kõige olulisemaks seda, et see oleks võimalikult väikese keskkonnakahjuga, samas kui 36 protsenti peavad olulisemaks hinda.

Põikpäised hilinevad?

Allikad, mis räägivad äärmuslikest muudatustest Maal seoses tõusmisega neljandasse dimensiooni, on erinevad – üks on aga vastutustundeliste inimeste mure selle pärast, et planeet, meie riik kaasa arvatud, pole ikka veel üle läinud piiramatutes kogustes saada olevate energialiikide kasutamisele, ehkki apokalüpsis võib praeguse elukorralduse kummuli kukutada kasvõi kohe praegu.

„Taastuvenergiale ülemineku kava, mille avalikustasime augustis, on visioon uuest suunast energiasektori ja puhtama tuleviku jaoks Eestis. Sellisena on ta avatud kommentaaridele ning loodame, et on avaliku arutelu aluseks. Koja liikmete näol on tegemist taastuvenergia ekspertidega ja loodame, et kava ümber juba tekkinud arutelu aitab kaasata laiemalt Eesti inimesi ja laiema ringi energeetika eksperte, et sellise olulise valdkonna otsused ei tehtaks vaid kitsas ministeeriumi ametnike ringis,“ leidis Jaan.

„Kavaga, mis põhineb ligi aasta jooksul tehtud põhjalikel arvutustel tarbimisprognooside ja tootmishindade kohta. Kava kohaselt on üleminek taastuvenergiale Eestis aastaks 2030 nii majanduslikult mõtestatud kui toob kaasa rea positiivseid sotsiaalmajanduslikke mõjusid. Sellise kava elluviimiseks vajalikud investeeringud saab teha vaid juhul, kui tootjate jaoks on see majanduslikult tulus. Sellest ei saa üle ega ümber. Näiteks tootmishindade võrdluses taastuvenergia stsenaariumis ja põlevkivi-tuuma stsenaariumis on toomishinnad taastuvenergiale ülemineku puhul odavamad, mis omakorda tähendavad odavamaid hindu tarbijale,“ kinnitab Jaan. „8.oktoobri korraldame kärajad Tallinnas, kuhu kutsuksime kõiki huvilisi antud teemal arutlema.“

Merebioloogist kirjaniku Markus Vetemaa meeskond tegi tohutu uurimistöö selleks, et kummutada hiidlaste kartust, et kaldavetesse püstitatavad tuulegeneraatorid ohustavad linde ja kalu ning eksitavad rannarahva elu lisaks sellele ka müra ja vibratsiooniga. Tegelikult meelitavad kaablid ligi vetikaid, keda kogunevad sööma kalad, kes omakorda maitsevad lindudele – ning mõistagi ka kalameestele, nende peredele ja meie rahvuslikule kalatööstusele.

„Juba on häid näiteid sellest, kuidas inimesed on võtnud vaevaks püstitada väiketuulikud ning päikesepaneelid ning  vähendavad oma elektrienergia arveid selle abil. See nõuab aga investeeringuid, mis ei ole alati kõigile taskukohased. Selleks, et tarbijatest saaksid tootjad on aga vaja mitmeid regulatiivseid muudatusi, mis aitaksid näiteks mikrotootjatel võrguga lihtsamatel tingimustel ühineda.,“ kinnitab Jaan „Energiaühistud, mis toimivad edukalt Taanis ja Rootsis võimaldaksid väiksemates kohtades inimestel ühise projekti raames luua väiksem tuulepark, et toota elektrit. Ka selliste ühistute loomiseks on vajalikud seadusmuudatused.“

Kui keegi ostab, ennistab ja taaskäivitab vesiveski põhimõttel töötava villaveski, eeldades, et kõik asised ja teadlikud lambakasvatajad tulevad oma villaga, siis… tegelikult see nii ei ole ja investeering jääb kasutuna seisma. Teine, kellele näiteks esiisad vesiveski pärandavad, ei loodagi, et „küll tuleb rahvas rõõmuga siis kõrge veskikoormaga“ – ja veski seisab vete pääl nii, et veed voolavad kasutamatuina tema alt läbi.

„Kahtlemata oleks väga vahva täiesti vabalt ja sõltumatult oma ja küla tarbeks elekter toota ja tarbida – alati ei suuda üks majapidamine või küla pidevalt end ise varustada. Seega on loogiline, et tuulise ja-või päikeselise ilmaga toodetu müüakse võrku, kes siis tasaarveldab aegadel, mil küla või kodu ise elektrit ei tooda. Täiesti kindel, et need suhted sätitakse seda arukamasse paika, mida enam väiketootjaid juurde tekib. Vaatamata sellele, et nii tuulegeneraatorite püstitamiseks kui päikesepaneelide paigaldamiseks saab kirjutada projekti, peavad eelarvajad seda püüdmatuks luksuseks. Ka arvatakse, et nende projektide ja liikumise abil saab keegi kurjam vastikult rikkaks. Eestlastel on raskusi ka kooskonna moodustamisega.

Suurepärane sünniaeg

Jaan nendib, et 30aastaste põlvkonnal ongi selles mõttes võrratu sünniaeg, et nõukogude aeg andis tänuväärse elukooli, praegused võimalused lasevad ühendada nii need kui nüüdishariduse ja kogemused avamaailmas millekski seni olematuks – mida tahavad ju siin maisel matkal õigupoolest kõik inimesed teha.

„Mäletan 1991.aastat, mil taassündis Eesti riik, olid kõik koolilapsed õnnelikud Rootsist saabunud abipakkide üle. , aga juba tekkis teatav võidujooks. Mu koolikaaslased tänasest Saksa gümnaasiumist moodustavad selles mõttes hea läbilõike Eesti riigist,“ meenutab tulevikuliselt kirgaste silmadega visionäär-tegudemees.

Tänaseks on individualismiaeg möödas. Kõik ei saa ega jõua ega suuda nüüd äkki maale kolida, et mistahes olude ja sündmuste puhul iseseisvalt hakkama saada. Nii linnas kui maal peavad inimesed ja pered, külad ja riik ning kogu Maa taastuvenergiale suubumises ühinema. Me ju ei tea veel praegu, millised saavad olema uued energialiigid – praegu on see, mis on.

Korteriühistute koosolekud, kus räägitakse hoonete soojapidavaks muutmisest või päikesepaneelide paigaldamisest, pole formaalsed ajaraiskamised. Aastaks 2030 peavad meie majad olema 0-energiakaoga. Selge, et seda saab tagada seaduste ja ähvardustega – ent olulisem on teadvustamine, et korterit ostes ei soetata vaid karbike tervikust, vaid vastutus ja kohustused selle terviku ees. On jah keeruline lugu, kui mõnel korteriomanikul pole võimalust panustada. Ja on ka fakt, et inimesed hakkavad kortereid ostes üha teadlikumalt uurima, kui teovõimeline on maja kui kogumit haldav ühistu. „Energiasääst on väga oluline osa meie kavast. Selle jaoks, et saavutada kavas ette nähtud elamufondi renoveerimise ja uuenemise eesmärgid, mida ka Euroopa direktiivid nõuavad on võimalik luua tingimused energiasäästu ettevõtete rajamiseks, mis toimivad edukalt teistes Euroopa riikides ja mis aitavad katta esialgsed kulud akende vahetamise ja seinte soojustamisega.“

Tegelikult usub Jaan, et , et kõik läheb hästi. „Oleme rahumeelse, ent kiire arenemise teel. Taastuvenergia sektor kasvab majandussurutise tingimustes fenomenaalse kiirusega ning sel on potentsiaali olla üheks majanduse kasvumootoriks. Need, kes energiasektoriga tegelevad, usuvad, et üleminek 70-80 protsendi ulatuses on nagunii vajalik. Euroopa Liidu energiapoliitika eesmärgid peavad võimalikuks 85-90 protsendi ulatuses loobuda sõltuvusest fossiilenergiast.  Geograafiliselt soodsa asukoha tõttu on meil rohkem kui piisavalt taastuvenergia ressurssi biomassi ja tuule näol, seda eriti just avamerel. Sellega on meil suurepärane võimalus olla teerajajaks ja eeskujuks ka teistele.“

Karl von Ramm – mõisnik uue aja muinasjutust

Tekst ja fotod Kati Saara Vatmann

Kõik neiud – mõni meist pensionieani ja kauemgi – unistavad printsist valgel hobusel. Nõukogude aja pseudo-võrdsustamise järel on meil raske uskuda ja mõista, et siniverelised ülivõimsa ja teeneka sugupuuga aadlikud on tõepoolest olemas. Karl von Ramm (28) on nii oma olemasolu kui olemusega selle elav ja elujõuline tõestus.

„Kuidas saaja nimi on?“ küsis kuller, kes tõi stiilselt taastatud, hotellina-konverentsikeskusena töötavasse Padise mõisa mõned karbitäied seepi ja šampooni.

„Von Ramm,“ vastas Karl, ligi 400 aastat Eestimaal resideerinud dünastia pärija, kelle pere teenis võõrsil oma annete ja oskustega tagasi kõik, mis sõdade käigus kaotatud ning ostis oma klanni keskse ja seoses kloostriga külgnemisega olulisima mõisa tagasi.

„Aktsiaselts või osaühing?“ küsis kuller, kelle jaoks ajalugu sulgus koos kooliõpikuga – kuidas saab siin su kõrval majapidamiskraami vastu võtta keegi, kes ongi…

„See on perekonnanimi,“ vastas Karl, kelle perekonnale on ajalugu äri ja kes ise on selles äris Eestimaal leidnud oma missiooni, mis kulgeb helge tuleviku silmapiiri taha.

„Mis asja… von… nagu muiste? Ma toon prillid,“ tahtis lihtne hea inimene seesugust isikutunnistust väga selgelt ja tõeliselt näha. „Oletegi von Ramm…“

Missiooniga mõisahärra

Karl ühendab endas mitu rahvust ja kultuurislepi paljudelt maadelt, seepärast pole ta säärane parun, nagu oleme harjunud Eesti filmides nägema. Tema näojooned on tänu ema norra geenidele pigem skandinaavialikud, eesti keel Ameerika aktsendiga ning mõtte- ja tundehaare globaalne. Mis erineb vägagi siinsetest isehakanud „mõisnikest“ – mõisate kokku ostmise buum näitas, et see käbi taidlejatele nii rahaliselt kui olemuslikult üle jõu. Ei vea ega pea välja.

„Meie perekonnal oli omal ajal kaheksa mõisa, Pakri saared, väärikad ametikohad ja legendide hulgas nii uhkeid kui sentimentaalseid. Mu vanavanaemal oli 21 last ning kümmekond tervet ja tugevat, hästi haritud ja kõrgeealist last oli meie suguvõsas normaalne,“ jutustab Karl, kelle hüüdnimi koolis oli muide von Trapp. „Legendid tuleb kord kindlasti raamatuks kirjutada – selleks pean eesti keelt põhjalikumalt valdama. Ühe mu lemmikloo peategelased on siin mõisas kesksel seinal – minust kümme põlve eespool elanud esiisa Reinhold ja tema sõber Peeter Suur, kellega nad sõbrunesid läbi naljaka arusaamatuse.

Sõdade käigus põgenesid mu esivanemad Poola Danzigisse. Maalid ja mälestusesemed võeti kaasa –ent enamus neist hävis. Sealt edasi liikus perekond Bremenisse, sealt Kanadasse – mina olen sündinud Põhja-Carolinas. Õppisin Temple’i ülikoolis puhkemajandust ja töötasin sel alal Philadelpias Loews Hotels-Resorts-is. Magistrikraadi omandasin Cornelli ülikoolis ning seda ma 2010. aastast alates Padise mõisas rakendangi.“

Karli isa oli suuteline Padise mõisa 1997.aastal tagasi ostma tänu sellele, et on geniaalne ja edukas ultraheli-tehnika insener. Nii perega kui ameti tõttu väga palju maid ja võimalusi näinud Karl arvas, et tuleb koos sakslannast, samuti üliulatuslikult rännanud kihlatu Judithiga Eestisse, taastab ja paneb Padise hotell-mõisa käima ning läheb edasi. Ent tänaseks on noorhärra avastanud, et ehkki rahvusvahelised sidemed, oskused ja hea õnn on pannud investeeringu end juba edasi teenima, ei kipu ta enam Eestimaalt kuhugi, sest missioon on oletatust laialdasem, huvitavam ja õnnestavam. Judith kinnitab naeratades, et tehakse nii, nagu Karl tahab ja otsustab.

Kingitus kõige nõrgemale

Noorpaari missioon seisneb selles, et mõisa peaks lisaks rahvusvahelise turismi-konverentsi-puhkuse keskuseks olemisele taaskäivitama ka samalaadse nähtusena, nagu olid mõisad muiste. Väikesed riigi mudelid. Kogukonna südamed.

„Mõisnik tõi Eestisse Euroopast teadmised, ideed ja kapitali ning kinkis siinsele maale seega arhitektuuri, kultuuri, agronoomia, hariduse. Maa oli kaetud hästi toimivate kogukondade võrgustikuga,“ meenutab Karl.

Kui talle jutustada, et rahvasuu räägib esimese öö õigusest – pulmaöö veetis maarahva verd noorikuga mõisahärra – tänu millele kingiti matsirahvale ka sakste geenid – nendib von Ramm, et ta pole seda enne kuulnudki. Ning kuulab huviga mõttekäiku, et samavõrd kui eestlased kõiki ja kõike võõrast põlgavad ja pelgavad, on nad erakordselt uhked ja õnnelikud, kui neis tilgakegi muud verd leidub.

Karl, kelle perelugu hõlmab Trubetskoisid ja sugupuu teiste siinsete aadlike hulgas ka Stenbocke, imestab, millest küll kohaliku rahva sajanditepikkune alaväärsus ja võõristus nii vintsket jõudu sai, et tänini kestab: põletame maha, võtame ära – ja edasi? Jüriöö ülestõus 1343.aastal, mil Padise klooster maha põletati ja mungad tapeti, püstitas selle küsimuse – ja vastas ühtlasi. Ei midagi.

„Tänane Eesti küla kipub teatud piirkondades ja tasanditel olema ise end maha põletanud – oma ainevahetuses eluks sobimatutes kogustes viina põletades,“ muretseb Karl. „Viinal on külas oma koht küll – terviklikus ja tasakaalustatud asumis võiks olla nii viinaköök kui õllepruul, pagar kui mölder, kangakuduja kui sepp. Unistan analoogselt Eesti ökokogukondade ja teiste edumeelsete ühendustega elujõulise isetoimiva ning turvaliselt sõltumatu koosluse äratamisest.

Sellepärast ma Padise koolis inglise keelt õpetan ka – läbi laste ja nende perede jõuan kohaliku rahvani, keda muidu ju kusagil mujal kui kloostris kontsertidel või kaupluses ei kohtakski. Nendega suhtlemine õpetab samas ka mulle tõelisemat eesti keelt. Praeguseks hakkab mu eesti keel jõudma samale tasemele, kus saksa keel – üks on kolm miinus, teine kolm pluss – kui tahan täpselt väljenduda, kasutan inglise keelt. Veel.“

Start, hasart, meisterlikkus!

Karli kihlatu Judith leiab, et kohaliku ei-viitsi-sootsiumi suhtes õigustatult tuntavat skepsist pole samas mõistlik valjusti välja öelda, sest mõtted materialiseeruvad. Järelikult on hea veenda, et ei ole midagi ah-käib-kah – ehk hakkab nüüdse aja energiate abil töölegi. Noorpaar tahaks loota, et tänane Eesti küla ei vaja sellist häda-keeles-õpetamist, nagu senine ajalugu. Kui helged ja edumeelsed hinged ühinevad – nagu näiteks ka 1622. aastal Rootsi kuningas Gustav II Adolfi poolt von Rammidele kingitud Padise kloostri kontsertide ajal – küll siis ehk saab. July nimetab esimese meenuva sama-laine-koostööpartnerina hobusekasvataja Liis Ira.

„Minu kogemused laiast maailmast ja järeldused ajaloost on õpetanud – parim inimkonna ravi ja rahustaja on rikkuste-edenemise juurde tekitamine, mitte elurõõmu väljasuretamine ega vaesuse ümberjagamine,“ arutleb Karl. „Minu perekonnalugu on mind veennud, et maailm annab sulle alati su pärisosa. Kui perekond kingib anded ja oskused, tuleb küllus nii või teisiti. Meie mõisa puhul praegusel hetkel tänu Ämari NATO-lennuväljale, Niitvälja golfile ja looduskaunitele kohtadele. Otsin ja leian võimalikult kõikjal sõpru, liitlasi, mõttekaaslasi – see ongi edu tagatis. Kõigil kontinentidel igal ajastul. Muretsemine ja vastandumine ei vii kuhugi.“

Nüüd, kus mõne aja pärast pole mõisa kui ettevõtte turgutamiseks vaja loota Karli von papa investeeringutele, võib noorhärra mõelda ka oma enese elukorralduse põlistamisele Padises. Alguses elas ta mõisahoones, ent kui see tööle ja toimima hakkas, avastas, et ei pääse niimoodi kunagi töölt koju. Seepärast elab elegantne, ent samas lihtne ja soe suurilma-paar korteris. Seni. Tulevases toimivas mõis-kogukonnas saab olema ka päris oma kodumaja, kus Karl kasvatab oma saksa-norra-verelised lapsed… eestlasteks. Kui Eestimaal – kelleks siis veel?

Olga  naiselikud tantsud sabale ja kõhunabale

Pimedad inimtühjad väikese asula tänavad. Pühapäevaõhtu. Valtu seltsimajas tantsib õblukese Olga Soku (49) selja taga Araabia rütmide järgi viis kuni kümme naist. Vahel vaid paar – hirmsate ilmadega on raske kodunt välja tulla, võõrsil töötavad mehed on just nädalavahetuseti kodus, ja kuidas pereema siis kodunt välja läheb – peretütred omakorda kükitavad arvutite ees, mis asula korterite ja eramute aknad helesiniselt kumama panevad, oletades, et nad ei oska, ei saa, ei sobi.

„Kui mul on reedel-laupäeval esinemine olnud, tahaks küll pühapäeval pool päeva Valtu ujulas mõnuleda, saunas uneleda ja voodisse pugeda, aga tantsutrenni tulijate nimel ajad end tagajalgadele – ja pärast muusika saatel liigutamist ei usu, et see, kes enne laiselda tahtis, üldse mina olin,“ naeratab oma tegelikust east paarkümmend aastat noorem välja paistev Olga tütarlapselikult. „Võin 30aastase tantsukogemuse pealt kinnitada, et need naiselikud rahvatantsud sobivad kõigile. Vanus ja figuur pole absoluutselt olulised – neid naiselikke tantse tantsides on eranditult iga naine kaunis. Seljavalud kaovad, liigesed tänavad – ja ammu unustatud naiselikkus tõstab taas ettevaatlikult pead.“

Sala-Kadri

„Inimeste elud koosnevad segaste ja keeruliste lugude jadast. Sellepärast on mul jutustades alati tunne, et ma räägin  valesti,“ tunnistab ettevaatlik ja väga naiselik daam, kes meenutab ujedat, ent tulist gaselli. „Võimalik, et see alaline ebalus on tingitud äraspidisest nimemaagiast. Olen sündinud kadrilaupäeval ja mu eestlannast ema tahtis mulle Kadri nimeks panna. Venelasest isa läks üksinda nime panema – ja nõnda minust Olga sai. Identiteet on mõistagi eestlase oma. Me kõik oleme siin ajaloo ristteel ju rohkem või vähem ristandid ja segaverelised.

Ühtlasi on meie eludes kõik igavesed asjad ajutised – ning ajutised asjad alalised. Olen oma täiskasvanud poja isast lahutatud – nii et abielu mul just väga igavene välja ei kukkunud. Ja mu ema, kes oma lahutuse järel ajutiselt Pärnust Raplasse tuli, jäi jällegi siia alaliseks.

Mina olen siin asulakorteris väga rahul – üksik naine ei pea end tingimata maja pidamisega rebestama, olen harjunult-veendunult korteritüüpi inimene ja samas ei tahaks suurlinnas elada. Võin kinnitada, et kolhooside ajal maale rajatud korterites keset põlde ja metsi ei ela luuserid, kes ei saa oma maju ehitatud ja peetud. Minusugused haprad ja üksikud naised võivad sellise elulaadi väga teadlikult valida. Tallinna elu proovisin TSIKi ajal kergejõustikku tehes. No ei. Nii võistlustele kui suurlinnale. Olen tundlik natuur, kes armastab joonistada ja loovust, muusikat ja tantsu – olen kõiki neid alasid rõõmuga õppinud.

Varases nooruses töötasin niinimetatud Pentagonis – endises Rapla KEKis, kus tassisin seguämbreid ja sain selle eest märkimisväärselt head palka. Töömehed küsisid mõistmatult, miks ma mingisse kõrgkooli tahan minna, kui elu on ju ometi paigas, palk olemas, imetlevad silmad ümberringi… Eks ma teadsin, et eluga peab edasi minema – seda, et olen tantsu jaoks sündinud, sain hiljem teada.“

Olga, kellel on täna tantsustuudio Lootos, kes on õpetanud vähemalt sada tantsuhuvilist, kinnitab, et ta ei tituleeri ennast kuidagi. Ei pea vajalikuks end õpetajaks nimetada. Õpetamine kujunes välja juba siis, kui naine pühendus koos sõbrataridega Raplas põhiliselt flamenkole – õpetajad Tallinnast ei saanud enam käia ning ainus võimalus edasi tantsida oli julgeda ise teha.

„Imetlen neid õpetajaid, kes naudivad, mitte ei põlga üha uuesti alustamist uustulnukatega. Olen näinud ka selliseid juhendajaid, keda ärritab tagasi algusse pöördumine. Minu meelest näitab just uute alguste nautimine inimese tegelikke oskusi ja suurust. Mulle on kestvalt värske alustamise oskust õpetanud Amira – temalt pärinevad ka kujundlikud harjutuste nimetused, mille avastamine teeb ka enda jaoks mõne liigutuse või võtte edastamise lihtsaks ja rõõmsaks. Kasvõi tagant ette puusanõksu võrdlemine kahe kulbiga, mis on daamile kummagi puusa külge kinnitatud ja millega ta kordamööda potikestes putru segab,“ naeratab Olga. „Või siis puusa järsu langetamise nimetamine „kuku!“ – nii armas ju. Edasijõudnutega on muidugi uhke püünele pürgida. Aga tegelikud värsked õnnelikud, kes mu enese kombel tantsus enesekindluse ja elurõõmu leiavad, on just need naised ja neiud, kes meie kandi küladest keskusse seltsimajja kogunevad ja teevad midagi sellist, mida tehakse ka seriaale vaadates – käivad oma tavalisest ja rutiinsest maailmast ära – selle erinevusega, et kogu keha liigesed ja kõõlused, luud ja lihased ärkavad ja tervenevad. Naeratuse lihased kaasa arvatud.“

Tuljakust mustlasteni

Olga arutleb, et kuna erinevate rahvaste tantsud on nii erinevad ja üksteise jaoks nii eksootilised, ei tulda sageli selle pealegi, et tegemist on rahvatantsudega. Energeetiliselt aga viib teiste rahvaste tantsudesse libisemine meid palju sügavamalt nende kultuuri ja väe ligi kui seriaalide või ka kvaliteetfilmide vaatamine ja passiivne reisimine. Lisaks on üllatav ja õnnestav see, et erinevate maailma piirkondade tantsudel on ühised jooned, mis ühendavad inimsust.

33 aastat tagasi sukeldus Olga ise Ilma Adamsoni käe all rahvatantsu. Rapla rühm sattus Hispaaniasse folkfestivalile ning naine sai vapustuse, kui nägi sadu hispaanlasi ühe korraga flamenkot tantsimas. See oli midagi sama rabavat kui Brasiilia tänavad ja staadionid tulvil samba ja rumba tantsijaid. Meeletu ekstaatiline vägi, millega osadusse Olga temperamentne segaveri ka teda ennast tahtis viia.

„Siis sain teada, et igale maale sobib siiski oma tants – just füüsise poolest. Põhjamaa inimese liigesed ei kannata sageli flamenkole omast tulist põrutamist, meil on ju külm ja niiske ja liigesed nagunii õrnad,“ teab Olga. „Õnneks on idamaiste tantsudega samas vastupidi. Kõhutants, mida on mulle õpetanud Pille Roosi, Kaidi Udrits, Berit Vill, Iris Frolov ja Sandra Vokk, mõjub ravivalt nii meeleolule kui kehale.  Teada on, et üks teraapia vorm on shakeing – kõhutants teeb sedasama, ainult et emotsionaalse muusika saatel, mis paneb naeratama iseenesest, mitte ekstra taotluslikult. Massöörid ja füsioterapeudid on ametis meie selgroolülide lahti saamisega üksteise küljest – mille saavutame teatavasti sundasendis arvuti taga, autoroolis, tugitoolis – meie liigeste ja kõõluste taastamisega kahjustuste järel, mida saame tassides ja küürutades, rassides ja punnitades. Idamaine tants teeb sama töö ära nii, et ühtlasi on vaatepilt ilus ning avanevad kanalid ja liikuma läinud elumahlad meenutavad naisele kui tööloomale, et ta on ühtlasi ka mingist soost. Õrnast ja kaunist soost näiteks.

Flamenko tulisust on minu jaoks viimastel aastatel asendanud mustlastants – hingeline ja kirglikult vaba…“

Heategu sabale ja kõhunabale

Olga sõnul pole absoluutselt oluline, mis eas, kaalus või inimtüübis naisega tegemist on – tants on talle igal juhul sobiv ja hea. Kui viimseid aegu tiksuv vana maailm on kogenud liigagi palju agressiivset ja järsku, siis kõhutantsuga kaasneb malbe ja helge muusika. Kui meie vaagnaluud ja neid püsti hoidvad liigesed on väsinud päkkadel kõndimisest – kontsadel kõndimine on ju elunorm – siis kõhutantsu sammud käivad üle kanna ja kõõlused tänavad selle eest. Liiatigi taastab sedaliiki äärmiselt naiselik tants kõigi kehaosade naiselikkuse – liikuv puus paneb läbi paraneva verevarustuse liikuma ka siseelundid ja emotsioonid ning käte graatsia hakkab oma lugusid jutustama. Olgal on tema õpetajate, kolleegide ja austajate sõnul muide eriliselt plastilised ja elegantsed käed.

„Kui oled oma kehaga kontaktis, oskad trenni alguses ja lõpus ka peegleid niimoodi tassida, et ühelegi ihujupile liiga ei tee. Ja minu meelest on lausa naljakas, et naine, kes on õppinud alt- ja ülaltpoolt naba oma keha autonoomselt liigutama ja kõnelema panema, võib vabalt üle aia naabriga juttu rääkida ja samal ajal sabaharjutusi teha, ilma et naaber näeks ja teakski,“ naerab Olga. „Mul on ka siis hea meel, kui minu tundides käivate naiste ambitsioonid piirduvadki seljaraviga. Üks väga kirgas ja andekas naine – mõnusalt lopsakas ja eriliselt kena – tuli seljavalu pärast, õppis põhilised võtted kätte – ja tõmbus koju tagasi. Nüüd nõksutab ja väristab rõõmsalt pliidi ees ja selg ei valuta.

Väljundit on siiski ka vaja. Tants on vaid osaliselt isiklik teraapia ja meditatsioon – sellega jutustatakse samas teistele ka oma lugu. Tantsuõhtutel on väga väike osa repertuaarist selline, et minu neiud Saunakülast, Raplast ja Kohilast saaksid saba ja kõhunaba oskused mängu panna. Ikka esineda on vaja.

Esimestel festivalidel Salme kultuurikeskuses olin ehmunud, kui nägin enda ees tohutut rahvahulka ja pidin nende ees oma oskusi siin ja praegu ja päriselt näitama hakkama. Aga siis hakkas meeldima. Aina rohkem.  Praegu teeme sõbrataridega ka tuletantse – äsja oli etendus Märjamaal, Kadripäeval tuleb Rapla kultuurikeskuses. Loodetavasti seekord ei lähe me tulega nii liiale, et oleme pärast kõik näost tahmased, nagu eelmine kord – vuntsidega kaunitarid… nojah, kadripäeval on lubatud.“

Suletud uste aeg

Olga kinnitab, et tantsumaailm ajab inimesed mõnevõrra teise dimensiooni ka ilma tule ja tahmata – ta on korduvalt tabanud end kummalistes situatsioonides – nagu näiteks kohvikulaua taga valjusti õiendamas, et sõbratar tõi talle punase asemel roosa rinnahoidja.

„Mulle meeldivad need teistsugused reeglid ja ideaalid. Ka see, et volüümikad daamid paljastavad kompleksitult talje. Erinevalt nüüdisaja pilbas-ideaalidest peab tõeliselt ideaalsel naisel siiski midagi väristada olema. Ja oskuslikult organiseeritud volüümid pole sugugi inetud. Ja mulle meeldib meie väike saladus – kõhu ja saba väristamine tähendab tegelikult muide hoopis seda, et jalad teevad tohutult intensiivselt ja kiiresti oma nähtamatut tööd,“ laseb Olga silmadel särada. „Ja mulle meeldib meie küpses eas emandate grupp – 60+ naised on sellepärast vahva kaader, et nad on eriliselt entusiastlikud ja esitavad küsimusi. Nendele vastates mõtlen ka ise mitmed asjad, mille pealegi ei tulnud, selgeks.“

Täiesti selge, et tantsule pühendunud valtulanna oleks veel õnnelikum, kui proovisaalid oleksid pilgeni täis. Mitte raha pärast, muide. Selleks, et rõõm ja raha oleksid eraldatud, käib naine Raplas palgatööl ning ei mõtle paari euro kaupa kogunevale trennirahale. Nii väga. Hoopis naiste endi pärast on oluline, et neist võimalikult paljud murraksid suletud uste ajastust välja ja tuleksid välja nende siniselt kumavate korteriakende tagant, kus elatakse telekava järgi.

„Kummaline ajastu on jah. Naised istuvad üksinda teleka ees. Lapsed ja noored kõõluvad bussipeatustes ja kangialustes, ilma et väikestes asulates – aga ka väikelinnades – õhtuti õieti midagi  toimuks. Ja kui toimub, siis ei taibatagi enam kohale tulla – meie inimesed otsekui ei teakski enam, mida elult oodata. Meestega on ju asjad veel nukramad. Jahid-rallid käivad harva. Ülejäänud õhtutel-nädalalõppudel otsitakse üksteise seltsi kodukorteritest väljaspool. Naistele ei meeldi, et mehed nende juures sumisevad – ja nad ajavad mehed välja. Need kogunevad garaažidesse ja keldritesse, kus ei tundu nii kitsas ja trööstitu, kui joogine olla. Selle skeemi juures on midagi väga valesti. Naised ei tohiks oma mehi ja lapsi sel enesestmõistetaval ja regulaarsel moel kodust välja tõrjuda…

Või mis rääkija mina olen – ma ise olen ju ka lahutatud… Ma tean, et kõik inimesed vajavad hingamisruumi ja eneseteostust, austust ja vabadust… Endal on samas olnud üsnagi raskeid ja keerulisi aegu. Ah, ütlesin ju, et kõigi meie elud on keeruliste ja segaste lugude jadad, millest on väga lihtne valesti rääkida. Või kes üldse määrab, mis on õigesti või valesti.

Õige on see, et tants annab naisele enesekindlust, rõõmu, energiat ja meelerahu. Kui mul on endal olnud rasked ja keerulised ajad, siis olen tantsust abi saanud. Nüüd tean kindlalt, et igasugune liikumine aitab stressi maandada ja mõtteid eemale viia. Püüan teha seda, mis mulle tõesti meeldib, see rahustab. Kuid kõige tähtsam on armastada ennast sellisena nagu ma olen.

Nii ma sõidangi lähinädalail üle isiklike raskuste ja globaalsete kataklüsmide naiseliku energia ajastule vastu – Egiptusesse – et nende õigete-valede  siksakkide üle järele mõelda. Ja tagasi tulles värskelt, uue energia ja väega tantsida-tantsida-tantsida… Teine pool sajandit veel. Vähemalt.“

Meister ja Margarita, küülikud ja keelitsejad  – see on Eestimaa elujõud!

Meie ilus isamaa on nii elujõuline kui tihedalt ja ühtlaselt ta asustatud on. Maarjamaa on õnneks kaetud selliste kodude võrgustikuga, kus loomulikus ja looduslikus elulaadis toimides peetakse samas erinevaid kõrgharitud ameteid. Ning ehitatakse, ehitatakse, ehitatakse – oleme sipelgarahvas, kes tahab oma tared ja talud aina paremaks ja kaunimaks, käepärasemaks ja erilisemaks ehitada ka naistena, kasinate vahenditega ent selle eest sügava pühendumise ja armastusega.

Katrin Laiapea on tõlk ja keeletar Äksist, Rita Kaljus teeneline pedagoog Vahakulmust ning Heli Künnapas kirjanik-küülikukasvataja Vigala lähistelt.

Kalevipoja kolme kivi keskel
Perekonnanimi Laiapea ütleb pea iga eluala inimestele midagi – ja nimelt et tegemist on väga tegijatega. Seda perenime kannavad legendaarne hobu- ja spordimees, filmitegija ja raamatuärimees, vinoteegi ja unikaalse tõlketeenistuse looja.
„Geneetiline Laiapea ma pole – mu ema Nadežda tõi isa Juhaniga abielludes kolm last Laiapeadeks ja sünnitas kaks juurde. Laiapeade nimi tundub hea väega olevat tõesti – ja lisaks on Äksi olnud eriline tõmbsoon. Praegu näiteks peab raamatukauplust Krisostomus koos mu vennaga veel paar siit kandist pärit inimest. Mina olen siin Saadjärve ääres sündinud ja Kalevipoja kolme mütoloogilise kivi otsas üles kasvanud. Oleme elanud kolmes erinevas majas – õnneks jõudis isa ka ise elada meie praeguses, mille ehitamisse ta nii palju jõudu pühendas,“ arutleb särtsakate silmadega Katrin (40). „Olen õppides ja töötades küll üsna palju võõrsil ja linnades olnud, aga lõpuks ikkagi siia koju tagasi tulnud. Hetkel olen rohkem ja teadlikumalt tagasi kui kunagi varem – ehkki isa lahkumise järel, kui lisaks tema kaotusele ka masu peale tuli, on meie majakene permanentses ehitusseisundis.“
Katrini lasterikas isa oli Saadjärve ääres nõukogude ajal peaenergeetik, kes panustas põhijõu jahisadama kõrval asuva kodumaja keldri ehitusse – seal oli vaja hoidistada-ladustada juurikaid ja kurke, mida tollase traditsiooni kohaselt Venemaale turule veeti. Praegu on kolm naist – Katrin, tema ema ja tütar – jagunenud maja kahte tiiba, mida ühendab avar ja valge köök-elutuba.
„Panime ühishalli põranda alla gaasikütte, sest tookord oli see soodsaim – nüüd enam mitte. Või kes teab, kuidas hinnad pärast elektrihindade tõusu taas pööravad. Ega me oskagi valikuid tehes lõpmatult ette arvutada – paljud asjad ei olene ju meist,“ arutleb õbluke Katrin, kellel on ökoloogilise arhitekti Rene Valneriga11aastane tütar Isabel Laiapea. Ehkki isal on uus pere, veedab Isabel ka ohtrasti aega isa juures – ja isa järgmised lapsed omakorda nende juures Äksis, sest nii on normaalne.
Isabel käib Tartu Erakoolis, kus ka ema Katrin mõnda aega õpetaja oli. Tartu Ülikoolis saksa filoloogiks diplomeeritud naine nendib, et põhiolemuselt on ta siiski tõlkija, mitte õpetaja ning peab saama suhteliselt suure osa nädalast rahulikult ja omaette kodus töötada ja tegutseda. Ülikoolis õppis ta saksa keelele juurde hollandi keelt ja mitmeid teisi keeli, mille valdajaid Eestis palju pole. Käis end võõrsil täiendamas. Käivitas ühe kindlapiirilise eluperioodina Tallinna Ülikooli juures hollandi keele programmi – mille käigus selgus, et unikaalsete asjade nišš pole Eestis sugugi suur ega teeniv. Sinna mahub just tema ise.
„Tõlgin erinevatele Eesti tõlkebüroodele ja kirjastustele seinast-seina teemasid. Äsja oli näiteks tarvis end kurssi viia soomukite „hingeeluga“, mõned aastad tagasi aga tuli trükist käsiraamat autistidele „Ma olen eriline“ ning kummalisel kombel on ka kohtuasjad üks huvitav tõlkimine,“ kirjeldab Katrin. „Kui uus teema ette tuleb, hõõrun mõnuga käsi – oi kui huvitav! – ja sageli koostan endale ka oskussõnastiku, et mitte eriala terminoloogiat otsides aega raisata. Iga teema viib omaette maailma ja vibratsioonide vahele. Pean tunnistama, et ilukirjandust tahaks rohkem tõlkida. Küllap saan ka.“
Katrini arvukas intellektuaalidest sõpruskond saab tema juures Äksis imelise kiriku ja jahisadama vahel Tartu-lähiste öömaja, kui ilusasti küsib – see toob Laiapeade õdusasse residentsi värskeid tuuli, uut hingamist ja mõtete sünergiat. Pole raske kujutleda, kui põnevad vestlusõhtud seal kujunevad, kui läbi astub araabia ja teiste Eestis eriliste keelte asjatundja, Gilgameshi tõlkija Amar Annus või poeet Indrek Hirv.
„Mu südamesõbratar, helilooja Age Veeroos kolis koos poja Pärtli ja tütre Lennaga äsja minu suureks rõõmuks siia elama. Praegusaja naised ei ole abitud ei linnas ega maal, kuid maal on elurütm rahulikum ja aega ning ruumi oma elu seada rohkem. Ahjud-kaevud tagavad kindlustunde ja toimimise igasugustel aegadel,“ usub Katrin, kes muuseas ei talu jõuravaid-haisvaid-raiskavaid muruniidukeid ning on nõus elama pigem koos muttide ja mügridega kui Saadjärve vaikelu inglismuru müristamisega rikub. „See, et Maa peal on olnud igasuguseid aegu, seisab meil siin kenasti meeles – mõnesaja meetri kaugusel mu kodust on uhiuus multimeediapõhine Jääaja keskus, mis meenutab ja näitab. Eks see on nüüd uus ja väga vinge tõmbsoon lisaks senistele – järv, kirik ja Äksi nõid. Jajaa, ka see on meil siin täiesti olemas, ehkki eelmine lahkus igaveste loitsude maale. Praegune laseb kuuldavasti kundedel autodega ritta võtta nagu ühes kenas keskearõõmude filmis ja vaatab-ravib ühest autost teise istudes. Mis siis ikka, töö on töö.“ Ning tänane maailm on väike ja ümmargune. Katrin on kaugsuhtes Jerome Walkeriga, kes on sündinud Illinoisis, elab-töötab Georgias ja sattus Ameerikast Eestisse eesti ja vene keelt õppides. Südamedaami elus terendab ta regulaarselt arvutiekraanil – „kallikallimusimusipaipai“-keeles.

Katrin nendib, et tahab lisaks tõlkimisele veel ja veel keeli õppida-tunnetada-rakendada – need teevad teda tema väikeses õdusas kuningriigis õnnelikuks. Ja kui linnavajadus tekib, siis Tartu paistab – Eestis on ju kõik siinsamas…

Meister ja Margarita

Rita Kaljus (62) on teenekas pedagoog, kes muude väärikate ametikohtade hulgas juhtinud Saaremaal erivajadustega laste kooli ning kelle ideed elust ja inimestest, haridusest ja kõiksusest ei sobi seniste klišeedega kokku. Kuivõrd Rita põlvneb vene aristokraatiast ja on Valgusetöötajate hõimu ema – sellest ka kujund Meister ja Margarita -, pole tema jaoks kompromissid mõeldavad. Kas kõik – või ei midagi. Mis osutub samuti ootamatult kõrgeks kõigeks, mida kõiksuselt küsidagi ei osatud.

Rita on koos kolhoosi tipptöötajast kaasa Eikiga elanud Moe piiritusetehase taga Vahakulmus umbes 30 aastat – hiljuti leidis samuti Valgusetöötajast poeg Raigo juhuslikult pealinnast ka tänavasildi Õnneheina tee, mis nüüd vanematekodu küljes head sõnab. Oma kodu on Kaljused vanast rehielamust oma kätega ehitanud elegantseks, õhuliseks, kuninglikuks kompleksiks, mis pidi Rita soovil Eiki teostuses olema midagi väga erilist ja isikupärast.

On ka – ja ses erilisuses sedavõrd Oma Olemine, et paar ei saa ega taha ka pärast Eiki insulti ja Rita erruminekut lahkuda mõisast, mille pidamine neile kohati üle jõu käib. Nagu temperamentne ja emotsionaalne Rita kirglikult hüüatab: „Milline paradoks – nii Eiki kui mina oleme panustanud siia maale tipptegijatena oma elutöö ja nüüd oleme sissetulekuta kodupere, kes õigupoolest oma kodugi pidada ei jõua. Kas on maailmas veel mõni paik, mis istutab teenelised professionaalid eluõhtuks nälja piirile?

Aga meie ei anna alla. Meie noored on küll välja pakkunud, et müüksime oma rajatu ja asuksime koos nendega Läänemaale Valgusepesa looma. See saab Raigol ja tema kaasal Evel olema uue hea ilma sagedusel energiamustrite puhastamise ja inimeste abistamise tuiksoon, mis juba praegu Tallinnas tasapisi pulseerib. Me jääme siiski oma koju. Nii, nagu olen õppinud teistele inimestele Inglikaitset vahendama, on ka meie pere ja kodu ümber Inglikaitse.

Näen unes ja lovesse mineku piiril, et esivanemad manitsevad: oma kodu ei jäeta maha – tee õiget tööd ja sa teenid piisavas koguses hea väega raha. Mitmed nurjunud katsed siinkandis õpetajana tööd leida on näidanud, et see periood on ilmselt lõppenud ja minu tee on edaspidi inimkonna teenimine Inglite vahendamisega.“

Insuldist kenasti toibunud Eiki – samuti sügavapilguline Valgusetöötaja, kes oma töö ja teega järgnejaile valgust näitab – naerab leebelt, et nad pole ära pööranud, pigem on nende pere laadsed hõimud uuemal ajal norm, mitte iseärasus. Nad mõlemad on raskuste käes lisaks ärkamisele ka teineteist uuel tasandil leidnud, koos nutnud ja naernud ja oma füüsilised tervised rasket metsatööd tehes korda saanud. Jah, Kaljused teevad äraelamiseks kahekesi metsa. Nagu Ukuaru omad. Kõik siin ilmas on juba olnud – ning kõigi ja kõigega seotud.

„Inglitega suhtlen Tarot’ kaartide vahendusel eelistatavalt kell 11.11 nii hommikul kui õhtul – siis on taevaväravad lahti. Ega see ei ole kerge – muutun ülitundlikuks, eriliselt spastiliseks, näolihased ei kuuletu – ja see pole mängitav ega näideldav. Sa kas asud vahendaja, meediumi tasandile – või jäta see roll mängimata. Nagu ütlesin – minu jaoks eksisteerib kas kõik või mitte midagi, kompromisse pole, ajad on kiired ja karmid,“ teab Rita. „Mu nähtamatud abilised on teada andnud, et peangi Inglikaitse vahendaja ja sõnumite tõlgendajana teenistuma ja teenima.

Seal Üleval on asjad korraldatud väga korrektselt ja “kärjestruktuurist” lähtuvalt. Selgitan: tegelen inimestega lähtuvalt vaid ühest probleemist, mille ta ühe korraga mulle lahendamiseks saab anda – ja lahendan sellele samuti korraga. Palju asju korraga tekitab tõelise kaose, kui need Sinna Üles saata. Seal on kõik filigraanselt korras – vastust ei tule, kui saadan mitu probleemi lahendamiseks. Oma Taevaste Seansside algusperioodil saatsin, nüüd  samm-sammukese haaval – ja siit ka korrektsus minu töös ja garant sellele. Ja ise astun ka üks päev korraga, erilisi plaane ei tee, seegi tekitab kaose. Üks asi korraga, aga hästi tehtult edasi, siis on ka Kaitseinglil lihtsam tulla kaaslaseks sulle igasse päeva.

Kui Eikit tasakaalustab ja kanaldab pigem meie leebe ja taktitundeline k oer Papi, siis minu lokaatorid on meie kolm erinevast generatsioonist Siinai kassi, kelle järglased on ka poja Valgusepesas energiamustrite puhastamisel tööl – šamanistlike muusikariistade-taimede-sulgedega kõrvuti.“

Rita rõõmustab kogu hingest, kui inimesele, kellele ta sõnumit vahendab, head kaardid tulevad. Ainult ta ise teab, kes on seal nähtamatus ilmas, kust jagatakse soovitusi kaarte valida ja tõlgendada – tema, nagu üha enamate inimeste jaoks – on mitmekihiline maailm üha ainumõeldavam. Piir siin- ja sealpoolse, meie ja nende vahel on hajumas – õnneks, sest teispool piiri on sõbrad. Omad.

„Ma ei eita, et paljud paratamatud asjad kõigutavad veel mu enesekindlust. Pelgan erimeelsusi lastega – ehkki tean, et põlvkonnad ja põhimõtted seisavad paratamatult pidevalt kuristikuserval ja nii ongi loomulik. Kardan seda väärikuse kaotamise õõvastavat tunnet, mis kaasneb rahapuudusega – eriti siis, kui keegi on sulle tuhandeid eurosid võlgu ega mõtlegi ilma tüli ja surveta sulle kuuluvat loovutada. Eks see on õppetund – aga pean siis mina seda tundi omandades kõnehäired saama ja mees kuumi alandusepisaraid nutma?“ küsib Rita. „Ja seda enam jääme Oma Olemise ja koduga kokku. See pole meie kui paratamatus pinges elajate meelest veel piisavalt korras ja valmiski, et minna. Paekividest aed on lõpetamata, saunakene veidi vajunud ja toestamist vajav, teine korrus ja esimese korruse põrand lõpetada…

Jah, me ei häbene väsimusest nutta ja oma hubases soojamüüri taguses magamistoas teineteise kaisus teadlikku ja küpset armastust kogeda. Oleme vihmade ja tähesajuga, lumetuiskude ja pakasega üks. Meil on pisut ebaloogiline ja üsna seletamatu, aga see-eest väga tugev ja tõeline turvatunne.“

Ja kui linnavajadus tekib, siis Tapa paistab – Eestis on ju kõik siinsamas…

Küüliku-Heli kikkis kõrvad laste ja loomingu keskel

Heli Künnapas (30) on Pärnu-Jaagupist pärit piiga, kes lõpetanud Tallinna Sisekaitseakadeemia, saanud EELK Usuteaduste Instituudis magistrikraadi, kirjutanud kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel edukad romaanid „Lõpupidu“ ja „Homme on ka päev“ ning peab teist aastat Pärnu- ja Raplamaa piiril üsna Via Baltica veerel Kuuse talu küülikufarmi.

Tal on vahvalt vägised ja jõuliselt oma teed ja tahtmisi teadvad pojad Mathias ja Joosep ning tütreke Maria – ja nende hellalt mehine isa Herlend. Nii mehine mees, et nimetab end rahumeeli oma kauni kaasa neljandaks lapseks.

„Küülikutes tundsin oma hingeloomad ära juba üsna lapsena. Olen terve elu nendega kõrvuti elanud ja hinganud ja nendega erilises energiaringluses olnud,“ kinnitab sumeda peeglitaguse pilguga Heli. „Selge, et lisaks sündidele ja paaritamistele, rõõmule ja vuntsikergitustele kaasneb küülikukasvatusega paratamatus muist kasvandikke mitte elusaina, vaid lihana müüa – ja välja praakida emad, kes pole töökorras – ses mõttes et tavatsevad oma pesakonnad ära süüa – sest kasvandus kui tervik peab end ära elatama, et tal oleks mu pere seisukohast vaadeldes mõte.

Pere ja farmi vajadused kipuvad meie elulaadi juures konkureerima nagunii – eelmisel aastal ehitasime hoogsalt jäneste varjualust ja puure, nii et oma köök sai alles novembrikülmade keskel kasutuskõlblikuks. Tänavu on vajadus jänestele – nojaa, küülikute, jänksikasvatajad ei seedi eriti, kui küülikuid metsajänkudega sarnaselt jänesteks nimetatakse – veesüsteem ehitada juba ette võitnud kõik elumaja tarvidused, sest läbi pakase kogu kasvandusele vett tassida on ikka karm mis karm.

Ega selliseid vanu talukohti ostes saagi teada, mis on seinte vahel ja kas lubatud kaev ikka tegelikult ka olemas on. Mis siis ikka – kõik selgub ehitamise käigus – ja kui tuleb puurkaevusse investeerida, siis tuleb. Meie pereisa Herlend oskab eranditult kõiki töid, ta on nii ehitaja kui elektrik ja töötab õnneks Tallinnas, mitte Soomes – nii et kõik meie kodus on tema kätega ehitatud.“

Noor kirjanik-vaimulik-küülikuemand kinnitab, et selline tuhande töö valdamine annab rahu ja tasakaalu – ei teki rabistamist ega pabistamist. On kindlustunne, et kõik saab nagunii tehtud ja makstud ja elu edeneb päris kindlasti.

„Herlend on meie poegadele suurepärane eeskuju. Nad on temasse meeletult kiindunud. Mina ka. Ja mees meisse ka – seega pole oluline, et me pole laulatatud. Esimesest, laulatatud abielust väljusin mitme olulise teadmisega. Esiteks sain tunda, kui vale asi on vale perenime kandmine. Teiseks kogesin, kui hull asi võib olla tülideta lahkuelamine. Kolmandaks olen toda esimest kiriku silmis nagunii petnud – tõelise taevariigi ees aga oleme Herlendi ja lastega ühine tervik nagunii,“ naeratab Heli, kellel mõtteis mõistagi juba kolmas romaan. „Oleme mehega väga erinevatest peredest pärit – kohanemine ja õppimine on käinud päris kangete raginatega ja ega see protsess kunagi lõpule jõuagi. Elu koos kõigega, mis sellega kaasneb, on pidev kulgemine.“

Selle kulgemise ja õppimise, enese jagamise ja pühendamise käigus on Kuuse talus teada saadud üks oluline erand, mis reeglit kinnitab – kui üldiselt arvatakse, et asendamatuid inimesi pole, siis seal küülikute ja kirjatöö, ehituse ja edenemise vahel ollakse üksteisele vägagi asendamatud. See teadmine süvendab austust, usaldust ja armastust üksteise, iseenese ja kodu vastu.

Ja kui linnavajadus tekib, siis Pärnu paistab – Eestis on ju kõik siinsamas…

Piret Viisimaa – väikesed teod viivad suurte tulemusteni

Väikesed teod ei paista sageli oma kodade seest välja. Ja tagasihoidliku meelelaadiga näitlejad ei paista vahel kostüümi seest välja.
Kes on telesaate Vembu-Tembu pärdikute kostüümi  sees üks, see plika? Piret (50).
Kes peitub Ninaprilli tegelaskuju taga? Jälle Piret. Ja nii ei teata ka sageli, kes seisab tasapisi-teeneka Teoteatri taga: kes seda väiketeatrit  juhib,  seal lavastab, tantse seab, näidendeid ja laulutekste kirjutab ning  äärmisel vajadusel  ise ka mängib? Piret.
Ja hoolimata sellest, et  tegus  teoemand alles hiljuti poolesaja eluaasta verstaposti  selja taha jättis, rabeleb ta väsimatult kogu teatri korraldusliku poole kallal , lavastab uut jõulutükki ning kirjutab  öösiti lasteraamatut.
„Ma ei ole kunagi  osanud  ennast upitada. Olen mõnes mõttes täiesti sobimatu teatrijuht , minust sõltub  palju, aga mina ei oska äritseda,  pugeda, raha küsida ega kaubelda,“ tunnistab tagasihoidlik naine.
“Ma ei ole tahtnud kunagi olla kuulus. Pigem ikka kummaline….”

Tasaselt avalik

„Midagi imelikku on juhtunud  ajaga,“ kurdab mitmekihiliselt soojade silmadega naine naeratades. „Varem jõudis ööseks ärkvele jäädes tohutu hulga mõttetööd ära  teha. Nüüd vaatad jahmunult, kuidas aeg öövaikuses minema vihiseb. Mis toimub? See ajavihin ei tulene ainuüksi sellest, et mõnel meist pool sajandit kukkus. See on midagi üldisemat.
Olen teatud määral väsinud ajaga võidu jooksmast. Kui palju ma ka ei rabeleks, midagi jääb ikka tegemata. Mõnele võib tunduda, et kui puhkan, siis roostetan. Aga mind tõmbab  vanemaks saades üha enam vaimsete väärtuste poole. Ma ei kihuta enam pikkade sammudega suurel maanteel, vaid olen rõõmus  nende väikeste asjade üle, mida leian raja äärest.
Me kõik ootame aina midagi tulevikult ja selles valitseb suur oht vaadata mööda väga tähtsast päevast- tänasest! Maailmas ei saa alati teha suuri asju, küll aga väikesi asju suure armastusega. Olen õnnelik inimene, sest tunnen, et olen valinud õige tee. ”
Pole ime, et teatrilava Piretit juba lapsest saadik võlunud on, sest  teatrigeen teeb selles suguvõsas järjekindlalt oma tööd. Kuhu sa pääsed, kui isa on elegantne ja erilise andega estoonlane Vello ja ema  baleriin Teesi Viisimaa. Vanavanaisa Jaan Visman juhtis  Sangaste näitemänguseltsi, vanaisa Aarne Viisimaa oli tuntud ooperilaulja ning vanaonu tütar Heli Viisimaa  mängis Eesti teatrilukku nii mõnedki meeldejäävad rollid. Nimekatest teatrimeestest on sugupuus veel Ants Lauter ja Evald Hermaküla.
Kuidas toimib käbi ja kännu suhe poja Normaniga, näitab tulevik. Esimesed sammud teatrilaval on poisil juba tehtud.
Estonia teatris üles kasvanud Piret alustas oma teatriteed Ellu Puudisti noortestuudios praeguses Salme kultuurikeskuses, läks pedasse näitejuhtimist õppima ning diplomitöö ja esimesed kaalukamad lavastused jõudsid publiku ette samuti Salme laval.
“Minult on palju küsitud, miks ma lavakasse ei läinud. Isegi mitte katsetele. Aga olles juba 15. eluaastast saadik  lavaelu võlusid-valusid maitsta saanud olin jõudnud äratundmisele, et minu näitlejavõimed üle keskmise ei küündi ja mingi “neljanda rea kaheksas jänes” ma ka olla ei taha. Need mõned väikesed lavastajast näitlejaks ümberkehastumised, mis  praegu olude sunnil oma teatris  teha tuleb, mängin  suure mõnuga. Mõni ootamatu püstolroll lisaks. Sellega on edevusekarikas täis. Minu teatrigeen on kaldega kulisside taha.
20 aastat tagasi veendusin selles, kui hea on halb. Salmes vallandusid intriigid, mille tagamaad on mulle tänase päevani arusaamatud. Võin ainult oletada, et mingi kollane kadeduse-uss kellegi hinge näris ning sundis käituma alatult ajal, mil olin kõige haavatavam. Mu isa oli jõudnud oma maise teekonna lõpusirgele ning kogu meie pere hool ja energia oli temaga.
Mul ei jätkunud võitlusvaimu ja ma taandusin väärikalt. Üllatuseks astus minuga koos teadmatusse ka 35 toonast Salme teatri näitlejat. 5 jäid sinna.
Hetkel saan intriigipunujaile ainult kenasti tänulik olla, sest Eesti kultuurimaastikule tekkis ühe teatri asemel kaks – Salme teatriga liitusid edaspidi uued noored inimesed ning see tegutseb  kultuurikeskuses tänaseni. Teoteater sündis minu elutoas, ühtehoidvate ja ühtemoodi mõtlevate inimeste hea tahte tulemusena. Meil ei olnud ruume ega eelarvet – mitte midagi peale teatriarmastuse ja eestlasliku jonni. Etendusi andma sõitsime viimse võimaluseni täistuubitud isiklike autodega, kogu elu teo kombel seljas… Sellest inspireerus uus nimigi. Kahetähenduslik, nagu see eesti keeles sageli juhtub – meie teod saavad teoks teo kombel, eluks vajalik kraam kogu aeg kenasti  kaasas.“
50 eluaastat, 35 lava-aastat, 20 aastat Teoteatrit, 21 lavastust, 24 rolli, esinemised televisioonis ja raadios, filmide ja multifilmide dublaaž, mitmed meelelahutusprojektid… Teoteater on mänginud Riigikogus ja hullumajas, Rahvusooperi laval ja laadaplatsil, lasteaias ja vanadekodus. Aga kes on Piret Viisimaa? Enamus pole kuulnudki.
“Vello Viisimaa tütar!” mäletab vanem põlvkond.
“Kättemaksukontori tädi Helle, kes noa rindu sai,” imetleb noorem generatsioon.
Meedial on võimas hääletoru, 20 aastat teatrijuhtimist  versus populaarne telesari.
Ülekaalukalt võidab helesinine ekraan.

Mitme muusa Meister

Paljud lavainimesed pelgavad meediat ja laia avalikkuse tähelepanu ning  Piretki pole selles mõttes erand. Ehkki tegus ja nägus – ei ihale ta  tähelepanu keskpunti sattumist.
Teo teatrimajast rääkides löövad teatrijuhi silmad  alati särama. Olgugi rendipind, on väike hubane teokarp kuue aastaga teiseks koduks muutunud. Vana-Kalamaja 9a sauna taga asuvatesse ruumidesse trupi ühiste jõupingutustega väikest-leidlikku-käepärast teatrit ehitades on Piret ise nii akudrelli kui relakat piisavalt käes hoidnud. Pahteldamised, saagimised ja värvimised on medali mehelikum  külg.
Teatrit juhib Piret  siiski pigem üdini naiselike meetoditega.
“Sensitiivid ütlevad, et olen nn. “vana vaim”- 977. elu on käsil. Eks olen ilmselt nende elude jooksul piisavalt hingeharidust kogunud, et armastuse ja empaatiavõime läbi inimesi  enda ümber koondada.
Teatrigeen ja tantsugeen on minu sees pidevalt omavahel rinda pistnud, aga laulmine pole kunagi minu tugev külg olnud. Oma lavastustes kasutan sageli tantsulisi liikumisi – sean need  siis  ise või palun mõne andekama koreograafi abi.
Tants on minu suur nõrkus ka väljaspool lava. Heas seltskonnas ja hea muusika järgi võin hommikuni väsimatult tantsida. Kasvõi üksi. Mis siis rääkida veel heast partnerist…
Luuletusi üllitasin plikapõlves sahtlipõhja nagu enamik teismelisi. Praegu kirjutan valdavale osale Teoteatris kasutatavast heliloomingust laulutekstid ise. Mulle meeldib mäng sõnaga.”
Piret on lavastanud Krossi ja Disneyt, Steinbecki, Kitzbergi, Patrickut ja Preusslerit. Seiklusi on jätkunud lavale ja lava taha. Kümmekond aastat tagasi Draamateatri väikses saalis külalisetendust andes tehti majale pommiähvardus. Etendus katkes 15 minutit enne lõppu ja näitlejad võtsid lilli ja õnnitlusi vastu õhukeste kostüümide väel sügistuules lõdisedes, pommikoerad samal ajal teatrit läbi otsimas.
“2005.aasta suurprojekt ”Draakon” endise Polümeeri tehase kummitsehhis kompas trupi taluvuse piire. Proovid algasid siis, kui lumi alles sulas. Tsehh oli jääkülm, spetsiifiline tolm mõjus lauljate häältele kehvasti. Lavastuseks vajalikku kallist valgusparki ja lavatehnikat tuli  kaks kuud öösiti valvata, et kurikaelad seda läbi seina  minema ei viiks. Naised patrullisid kahekaupa, pesapallikurikad julgustuseks kõrval. Mina kui projektijuht ajasin kõiki asju -meeskonnast kuni kemmerguteni.72 inimest oli laval või lava taga selle hullumeelse ettevõtmisega seotud. Kui keegi kippus väsima, tuli isikliku eeskuju varal nõrkejaisse jõudu süstida. “Kuskohast sina , Piret, selle energia võtad?” küsis kunstnik Aime Unt imestades. Ei mina tea, ju siis kõrgemalt poolt saadeti.  Tulemus oli vaeva väärt.  Viimase etenduse finaali ajal oli kõigil klomp kurgus. Pisaraid ei saanud pidama, kui nägin, et koos trupiga laulavad hardalt kaasa  ka kõigil neil kümnel etendusel silma peal hoidnud turvatöötajad… “

Miinimumpalk…

Kummalisel kombel ei paista Pireti puhul välja – või varjab ta seda osavalt – et tema ajaliku elu suurprojekt – naine nagu teater-  ainult  miinimumpalgaga  päädib. Õnneks toetab poega tema isa, muidu poleks ilmselt võimalik 21.sajandi tarbimus-Eestis hakkama saada.
Teatrijuht  on ainus inimene, kes  Teoteatris palgal  – ja ometi tundub isegi teeneline roosteplekk tema praktilise auto küljes  kuidagi rõõmsana. Kas just õnnelikuna… õnne ja rõõmu vaheline piir on habras, aga oluline.
„Meie näitlejad töötavad ju  põhikohaga  mujal ja teatrist palka ei saa,  kui võtame külalisnäitleja mõnest teisest teatrist, maksame loomulikult   töötasu. Proovide ja etenduste planeerimine on nagu malepartii, et kõik figuurid lõpuks paika saaks. Mängime keskeltläbi 12 etendust kuus, repertuaaris on nii laste-, kui täiskasvanute lavastused. Raha tuleb raske tööga, tuntus teosammul.20 aastaga oleme roomanud Eesti kultuuripildile. Tigu all paremas nurgas…” kinnitab Piret reipa särtsuga, mida ta ilmutab ka selliste asjade suhtes, mis laseksid iga teise naise sorgu.
Nagu näiteks mehe kaotsiminek. Piret tõdeb leebe  naeratuse valgel, et nad kasvasid tema poja Normani  isaga lahku. Lõplikult otsustas asjad Euroopa pealinn Brüssel.
„Kui poja isa sai tööpakkumise Brüsselisse, oli mulle kohe selge, et ma ei saa ega taha Teoteatrit jätta. Oma armastatud teater on elus asi, mille juhtimine distantsilt poleks olnud  mõeldav. Põhjuseid oli… teisigi… ning mina jäin lapsega siia. Brüsselisse sõidu loteriivõidu noppis üks teine naine. Mis seal´s ikka. Ma arvan, et inimesed ei tule sinu ellu juhuslikult, vaid mingi kindla eesmärgiga, kas midagi õpetama või andma. Meie ligi 12 aastane kooselu õpetas mulle palju ja andis selle, mis mulle kõige kallim – poja. Olen õnnelik ja tänulik iga kogemuse eest.”

Loomad elutoas

Nagu paljud õrna ja avatud unistajahingega inimesed, eelistab ka Piret sageli loomade seltskonda inimeste omale. Nende peres on kahe- ja neljajalgsete arvsuhe alates möödunud aastast 3:3 – pere kahele kassile lisandus nooruke saksa lambakoer Saara.
“Ema lubas päevapealt ära surra, kui meie pisikesse majapidamisse koer tuleb. Liiati veel SUUR koer. Aga minu hinges oli juba pikka aega olnud koerakujuline auk… Vajasin sõpra.
Saara tuli meie ellu juhuslikult, päevapealt ja minu jaoks väga õigel hetkel.  Ja kuna autod, mehed ja koerad peavadki minu meeldimist mööda “suurt kasvu” olema, siis sobisid ka uue pereliikme kabariidid.
Noore ja energilise koera  ülevoolav rõõmujoovastus sunnib ema küll sageli seinast tuge otsima ning meie pere kassirahvas avaldas alguses sissetungija suhtes üsna ühest hukkamõistu, aga tänaseks päevaks on  rahu maa peal ja kõik osapooled elus.
Saaral ja kassirahval on linnaelust muidugi oma arvamus. Nende aeg tiksub äraootavalt uue suve suunas, et saaks maakodu murule, nelja seina vahelt välja. Tedremäele  ihkame ka meie- pere kahejalgsed liikmed. Siin on korter, seal on kodu. Kindlasti jõuab kunagi kätte ka  see aeg, kus saame sellele paigale rohkem pühenduda. Ja mitte ainult tööd rabada, vaid ka  lihtsalt niisama olla. Tänapäeva elutempos pole enam sellist mõistet nagu püha jõudeolek. Aeg iseendaga olemiseks. Aga peaks olema.
Pärast isa lahkumist tundub siiski, et lihtsalt olemise aega siinpoolsetele ei jää – ja et asendamatud inimesed on vägagi olemas ja paraku läinud.
Isa ajal oli rohi rohelisem ja  taevas sinisem. Seda sellepärast, et rõõmu oli rohkem, isaga koos käis  alati naer ja elulust.Ta armastas inimesi ja inimesed teda. Naabrimeeste abiga sai rajatud tee jõe äärde. Nüüd on see  võsastunud, sest mehed on kõik läinud.
Taludevaheline põllutee, mida mööda kaugemate naabrite juurde kulgesime, on ühe väiklase maamehe vargamäe -pearuliku jonni tõttu läbipääsmatuks muudetud, meie sõbrad ei pääse autoga oma kojugi, hiilivad jalgsi põlluserva pidi…
Pearu oli muide meie pulli nimi. Teine oli Andres. Võtsime need – ja sea – selleks, et maainimeste moodi majandada. Pullidega pidime saama raha, seast liha. Tegelikult saime sõbrad. Mis on lihaks ja rahaks kasvatatavate olendite puhul väga õudne asi, kui sa päris talupojahingega pole.
Nii  toimetas-ehitas-saagis-rajas papa Vello meie maakodus  ikka niimoodi, et  oinas Ott kõndis sabas…
Jõuluõhtul oli siga Robert toas.   Täisväärtusliku pereliikmena, mitte küpsetatuna kandikul, õun suus.
Kui tuli loomade äraandmise aeg, nutsime kõik. Sõpra ju ei sööda…
Minu ja õe Marise loomaarmastus on isalt päritud.Olen selles osas  väga ülearnenud kiiksuga- püüan vältida putukate laiaksastumist ja korjan   kärbsedki  pesukausist välja, kui neid seal uppumas näen. Mis parata. “Aukartus elu ees”, kui Albert Schweitzerit tsiteerida.”

Selline on naine, kes oskab juhtida autot ja kultuuriasutust, lavastada,  luuletada ja lugusid kirjutada, krohvida ahju ja restaureerida mööblit, olla  mõistev sõber ja innustav ema.
Aga aega ta siiski jagada ei oska. Vähemalt mitte nii, et iseendale ka midagi jääks.Sest teda on ainult üks. Peaks olema mitu. Või vähemalt kaks. Meest on kõrvale vaja. Ta ei püüagi teha nägu, et ta meest ei vaja. Iga naine vajab – ja seda on mõistlikum tunnistada, mitte varjata ega maha suruda. Kui salgame, siis ei saagi. Aga tunnistades tuleb ka õigesti küsida. Kogenumad kinnitavad, et kõiksusse tellimust esitades tuleb olla täpne. Kui ikka juustuga vorsti tahad, siis nii küsigi – muidu saad lihtsalt juustu ja siis on juust süüdi, et ta vorst ei ole!
Mees, kes kusagil ajas-ruumis Pireti poole kulgeb, võib ta ära tunda selle järgi, et keegi naksis naine, kes näeb välja pigem 30 kui… sooritab tänaval järsku väikese hüppe ja laulab „Üks-kaks-kolm – hopp! – aga pojad jäivad järeleeeee!“ Sellistel puhkudel ilmutab end papa Vello, kellega neil oli selline omade-nali – papa loendas üks-kaks-kolm ning Teesi ja Piret pidid suvalise soliidsuse astmega kohas seejärel vastuvaidlematult hüppama ja hüüdma.
Teismelise ikka jõudnud Norman vaatab sellise kepsleva ema peale kahesuguse pilguga- ühelt poolt on oht, et kui mõni koolikaaslane nägemisulatuses on, võib selline kentsakalt käituv lapsevanem  “margi täis teha”. Teisalt leiab ta, et säärane kiiksuga emps on siiski kuldaväärt tegelane. Hoolimata 38 aastasest vanusevahest kinnisevõitu pojale ka hea sõber.
Vanemate lahkuminekut elas laps raskesti üle. Et isal oli uus elukaaslane , otsustas tol ajal 8-aastane poeg ema üksindusprobleemile ka lahenduse leida, kinnitades maakodu aiaväravale väikese vineertahvli kirjaga:” Maanaine otsib meest. Maanaise nimi Piret Viisimaa. Mees võiks olla  jahipüsiga.” (ta kirjutaski ühe s-iga)
“Õnneks jõudsin sildi enne relvastatud kosilaste tormijooksu siiski maha võtta, “ naerab Piret. “ Ja püssi  võivad potensiaalsed printsid lahkesti põõsasse visata, valgest hobusest on rohkem kui küllalt.”

Inge Soosaar – naerupidi näokurdudega naine

„Minu paanikahäired olid nii sügavad ja hirmutavad, et kiirabigi käis mind metsast inimeste sekka viimas. Nagu me kõik, lootsin esmalt muuta teisi inimesi – ikka kõige lähemalt, oma mehelt, rohkem tähelepanu anuda… – ent siis mõistsin, et muuta saab vaid ennast ja oma elukorraldust,“ kinnitab Inge (55), kellel on vaatamata kirjumirjule elukäigule näos üksnes naerupidi kurrud. „Paanikahood möödusid, leidsin endale Õpetajaks šamanoloog Tiit Terase, kes julgustas mind kaartidele keskenduma ning Kelli Tõnsingu juhatusel otsin ühendust kristallidega. Ma arvan, et minu õpetajate õige energia mõjub ka sõõrikutele, mida meie kohvikus küpsetatakse – nii lihtsalt on.“

Hõlptuluga pruut

Ingest mõned aastad noorem metsamees Uno naerab, et sai endale omal ajal hõlptuluga pruudi – naisel oli esimesest abielust juba kaasavarana olemas kolm tütart – kaks Krissu – Kristel ja Kristine ning üks Kirss – Kirsti. Ka Soosaared said tütre – Sigridi, kes elatab end praegu Soomes ja on Tartus-õppinud kunstnik.

„Pojaõnne meil polnud. Kuna Uno käis Tšernobõlis, sündis eluks sobimatute hulgipuuetega poeg. Aga selle eest on lapselaste põlvkonnaga võimalik poegade sünd ju tasakaalu saada. Meie lapselapsed on meie tõeline aare – mida see tegelikult tähendab, saab aru vaid seda kogedes. Et üks nendest on autist, pole minu meelest mingi probleem – autistid on intelligentsed, andekad ja eriliselt huvitavad inimesed,“ on kogemused Ingele õpetanud. „Elu on näidanud, et mingi keskmine värk meile ei sobi – kui linn, siis linn, kui mets, siis täitsa mets. Oleme elanud Essus ja Tudus asulakorterites, nüüd on meie maja paksus Palasi-kandi metsas ja Rakvere südalinnas on ka korter. Mul peab see olema. See ajas kõik paika. See on võimalus. Ka ihuüksi kodus olles piisab teadmisest, et mul on linnas neitsitorn olemas – ja juba saan enda ja maailmaga hästi läbi.“

Soosaared muigavad, et Inge on kaasaskantav – ta pole autojuhtimist ära õppinud. Kui kunagi ammu sõitu õppida püüdis, hakkas paari esimese märkuse peale nutma ja rohkem rooli istunud ei ole. Arvestab paari bussiga, mis Rannapungerja teed pidi kulgevad – ja ka mees töötab nüüd kodule lähemal. Vahetustega metsatöö tõttu on küll öö ja päev sigrimigri-sassis, aga mees vähemalt kodu läheduses.

„Perele elatise teenimiseks töötas Uno aastaid Siberi metsades. Ikka kohe päris Baikali taga taigas. Minu jaoks tähendas see kõigi laste ja muredega üksi rassimist – olen olnud müüja, baaridaam ja kohvikuemand – ja paratamatult kohatist naiselikkuse kadu. Mis on nüüdseks välja kasvatud – olen jälle naksis neiu,“ naerab Inge. „Uno sai kaks hoiatust – korra pidi koos harvesteriga kuristikku kukkuma ja korra langes hiiglaslik puu traktori peale, kabiinist napilt mööda. Sellest tegi mees järeldused ja korraldas oma elu ümber. Igas mõttes.“

Uno ise ütleb tõsiselt, et mets ei ole enam endine – nagu maailm tervikunagi. Mets on varasematest aegadest märksa karmim ja ettearvamatum. Seda näitas ka mõne aasta eest üle Palasi käinud tornaado, mis jättis Soosaarte tare terveks, aga ümberringi tegi uskumatult ulatusliku lageraie. Just pärast seda, kui suur Loodus nende kodu ei puutunud, loobus seni pimeduses peitunud nähtamatust võõrastanud Inge akendele kardinaid ette sikutamast ning hakkas nautima üksinda metsas kulgemisi. Metsaga on ta lapsest saadik sõber – katastroofist puhtalt pääsemine tekitas usalduse ka Nähtamatu vastu. Ainult inimesi on vaja karta…

Paanika!?

„Praegu lähen metsa lihtsalt olema ja hingama – ja kuna ma metsalt midagi ei nõua, tulen reeglina tagasi otsekui iseenesest täitunud korvidega. Mõne aja eest tabas mind inimtühjas tares – kus teadjate sõnul on tegelikult arvukalt heatahtlikke inimsilmale nähtamatuid olendeid, alailma klassikaline paanikahäire. Kes on seda kogenud – ja kogenuid on tegelikult palju rohkem kui ette kujutame, sellest lihtsalt ei räägita – teavad, et see on vastupandamatult jube tunne.

Kõris hakkab pigistama, silme eest läheb mustaks, süda puperdab ja põlved nõtkuvad. Tänu sellele, et tuntud inimesed on sellest haigusest rääkima hakanud, söandavad ka lihtsurelikud üksteisele toetuseks sellest rääkida. Nüüd juba tean, et mu tutvuskonnas on inimesi, kes ei saa üksinda tänavale minna, kes ei suuda sõiduteed ületada ega kaubanduskeskusse siseneda. Mida enam sellest räägitakse, seda enam meiesuguseid selle koleda kõrvalekalde vastu abi ja tuge leiab.“

Inge jaoks oli lahendus ta enese elulaadi ümber korraldamine. Ta üüris endale Viru kohtu taga asuvasse endisesse vanglasse väikese käepärase korteri. See neitsitorn on päris tema oma pesa, kuhu lapsed saavad koolist tulla ja kus ta ise saab hetkel sobivaimatesse – praegu põhiliselt vaimsetesse – raamatutesse süveneda, mediteerida ning oma kunste ja oskusi harjutada.

Ta helistas sisetunde ajal Põhjakeskuse sõõrikumaailma omanikule – ja vaatamata arvukale konkursile oli temas omakorda omanik Madise sisetunde jaoks midagi sellist, et ta osutus ainsa telefonikõne peale, tseeveedki saatmata, valituks. Ja töötab senise elu mõnusaimal ja sobivaimal töökohal. Öeldes, et ei loe CV, vaid juhused – aga neid tegelikult pole, sest kõik on täpselt nii kuis peab.

Pontšikuemand ja tema kuningas

Inge sõnul on nendes värsketes soojades pontšikutes, mida Põhjakeskuse ukse kõrval pakutakse, midagi turvalist ja heatujulist – ning naturaalsetes jäätistes midagi energeetiliselt väga õiget. Nagu helgetes neidudeski, kes Inge alluvuses töötavad. Pontšikuemand kinnitab, et õigupoolest polegi mõtet sõõrikute retsepti salastada – lisaks jahule-maitseainetele moodustuvad jäljendamatud küpsetised õige keskkonna, isiksuste ja keskuse ühisvälja mõjul. Ingele enesele meeldib see amet seepärast, et on maitsvalt naiselik – ja tekitab maailma midagi tegelikku, mis teeb inimestele head.

„Ka siis, kui üha enam ravija-häälestaja-meelestaja kutsumusele pühendun – ja sellele kõik märgid viitavad – jään igal juhul ka midagi „tegelikku“ tegema. Ka kodus teeb keetmine ja küpsetamine mind õnnelikuks – tänu sellele olen ka hirmudest vabanenud ja majakesega sõbraks saanud. Minu jaoks on hetkel oluline, et ma nüüd, paika saanuna, meie koosluses liialt ei domineeriks. Ükski emand ei saa olla õnnelik, kui kasvõi kogemata või kuninga troonilt tõukab,“ teab naine, kelle mees oli pere jaoks raha teenimise nimel nii ära, et lõpeks oli juba väga valesti ära – ja endale oma olemise pununud Inge oli meelt heitmas. „Loobumise asemel kujunesid meil hoopis uued mesinädalad. Nüüd on minu jaoks väga oluline oma mehe troonile armastamine. Praegustel aegadel on paaride vägi ülioluline. Tunnen seda alati, kui mu kaardid näitavad mõnele saladusekatte kergitajale laialiminekut, mille puhul ma tahaksin väga, et kaardid mu käes nii täpsed poleks…“

Tarot ja tatoo

„Kaartide tõlgendamine on looming, mille moodustavad vägi, teadmised ja elukogemus. Viimasel ajal olen mitmeid raamatuid uurides ääretult suure naudinguga mediteerinud. Eks mul ole üsna mitu põhjust, miks kaardid mu käes jutustama hakkavad. Mu tädi on Jäneda nõid ja vend sensitiiv. Tädi juurde voolab pidevalt meeletu rahvavool – mitte põrmugi väiksem, pigem suurem kui sensitiividele liiglootvat pööblit naeruvääristava filmi „Keskea rõõmud“ aegadel.

Nõiast on saanud elukutse. Aina enam ärganuid tahab sellest oma palgatööd ja elutusallikat teha. Mina pole seda meelt. Amet peab olema üks – vaimne missioon teine, rahast lahus. Kui näen „professionaalseid“ nõidu internetis oma kundedelt raha lunimas, kui šamaanitsejate kodulehekülgedel on kõigepealt hinnakiri ja siis lubadused, mida kõike nad telefoniteel või lausa lambist teevad, kui ülekanne on laekunud… No andke andeks. Piinlik. Isegi kui inimesel on mingid anded olnud, lähevad need sellise käitumise puhul kindlapeale blokki,“ arutleb Inge. „Minus äratavad usaldust suurvaimud, kes pakuvad inimkonnale mitmel tasandil midagi tõelist – nagu Kelli lisaks oma Kaksikleegi pühendumisele kauplust juhatades, nagu Mare siin Rakveres oma Biore tervisestuudioga. Kui tegelikult teha ja anda, tuleb ka raha ja jõukus.“

Üks Inge tütardest on saanud tunnustatud tatoo-kunstnikuks. Tahtis tatood, meister tegi haiget, tegi ise ja hea sai. Ema ja Uno on tema tänulikud ja tänuväärsed modellid. Neiu, kes on oma enese kehamaalingud teinud endale ise, on emale kavatsetud keldi märgi asemel tätoveerinud terve „projekti“ – õlale-seljale-kaelale suure ingli, säärele haldja ning paremale randmele käevõru, mis ühendab igavese ahelana Inge ja Uno.

Unol on tätokat tõhus seljatäis ja ta on kogenud, et päevad on väga erinevad – mõnel päeval võib ta Krissu nõelte all suisa magama jääda, mõnel päeval ei talu ainsatki puudutust. Enamasti siis, kui on öösel metsatöödel olnud ja närvid helendavad magamatusest nagunii.

Tsurr? Ei, start!

„Uno on samuti märkimisväärsete ülemeeleliste võimetega. Ta on siin ööde kaupa mu venna ja Heiki Krimmiga parapsühholoogilistel teemadel vestelnud. Ja põrganud vastu sisetunnet, et ta on – vähemalt praegu veel – edasiminekuks liiga must. Mina arvan, et ta on jõudnud lihtsalt selle piirini, millest üle astudes tegelikud sündmused alles algavad. Ent see on inimlik, et muutunud teadvuse piiril tekib hirm – hetkelise teadvusekaotuse illusiooni viivul kardab inimene kontrolli kaotada, pelgab seda dimensiooni, kuhu teadvus avaneb,“ on Inge kogenud. „Ma ise arvasin Kelli Tõnsingu vabastava hingamise seansi ajal, et upun ära. Kuival maal, armas aeg! Hakkasin pindmiselt lõõtsutama, uppusin ja lämbusin ja oli tunne, et kõrvad on kohutavalt vett täis. Järgnesid otsekui vastsündinu esimesed hingetõmbed.

Kui juhus viis mu Nõmmele Tiit Terase juurde – kusjuures ma teadsin juba varem, et olen peagi oma Õpetajani jõudmas – andis ta mulle rohelise tule, et ma võin kaarte panna. Nii endale kui teistele. Mitte ainult võin – kui küsitakse, siis lausa pean. Eelistan seda teha Rakvere korteris – Palasi tares ma kaarte ei hoiagi. Palasi-pesa on pigem see pelgupaik, kus kogu meie pere ellu jääb, kui ülemineku kulminatsioon saabub. Meie peret on muide kokku tuhat inimest – nii ema kui isa poolt kokku on 21 tädi-onu ja kõigil neil omakorda ohtrasti lapsi… Saadet „Meie aasta Siberis“ vaadates kerkib paratamatult küsimus – surm siin või Siberis? Elu. Elu siin, Eestimaal!“

„Ralla“ – pahade tüdrukute pansionaadi päike

„Pahade tüdrukute pansionaat pole tegelikult selline, nagu näidatakse seriaalis „Pahad tüdrukud“ – mis on olnud muide mu lemmikseriaal oma vaimukuse ja mahlakuse pärast, mitte sellepärast, et ma ise vanglas töötan,“ naeratab Raila (50), keda kutsutakse kinnepeetavate seas kuuldavasti proua Päikeseks. „Mõistagi on meie asutus see viimane koht, kuhu tahetakse elama sattuda. Samas jäävad sellised naised oma… ee… erivajadustega ilmselt seniks eksisteerima, kuni kestab inimkond. Ja tööl on seal tegelikult täiesti lahe käia. Ega ma oleks seal 12 aastat töötanud, kui me kolleegidega poole silbi pealt nõrkemiseni naerma ei võiks puhkeda ja üksteist kolleegidega põhjani ei tunneks ja ei usaldaks.

Mis puutub kinnipeetavatesse, siis õigupoolest võiks ja peaks mõni omamainegi seriaal viima kenad kombekad kodanikud vaatama, millised mentaliteedid ja tasandid siinsamas meie kõrval elavad. Mõned jõuavad vanglas raamatute ja hariduseni, uute unistuste ja pürgimusteni. Paljud aga püsivad naba tasandil ja allpool seda mõtlemise juures ega mõtlegi hakata elama kuidagi teisiti kui enne rahvasuus „kinnimajaks“ nimetatud riigiasutusse sulgumist. Hüüdnimi „Ralla“ pärineb ühe kinnipeetava kirjutatud armsalt sünnipäevakaardilt… See naine pole oma päritolus, harimatuses ja pahelisuses süüdi. Üsna reeglipäraselt ei pea keegi ennast ka oma kuritegudes süüdi olevaks. Loogika on meie majas väga teistsugune. Ja minu meelest peaks siin olema palju rohkem tööd ja tegevust – tegevusetus tekitab kontrollimatuid mõtteid ja suunamata tundeid. Töö on iga inimese parim kasvataja – nii siin kui sealpool müüri. Eks ka need, kes on vabaduses töö ja tegevuseta, loomastuvad – olgu loomad mulle selle väljendi pärast armulised. Töötades peaksid ka need inimesed end ise üleval – maksumaksja raha vabaneks kasvõi näiteks arstide jaoks ja ühiskonnas rahulolematust kohe mitu korda vähem.

Ja veel peaks mu meelest kõigevägevam üle vaatama sigivuse jagumise erinevate naiste vahel. Samal ajal, kui nii masendavalt paljud tublid naised ei saa lapsi, on meie karm kontingent lausa arusaamatult viljakas. Üks temake, kes oma niigi ligi kümne lapse juurest väga pikaks ajaks meile tuli, oleks jõudnud käimasoleva raseduse peatada – lapsed lähevad teatavasti pärast beebiiga siit ära lastekodusse. Temake teatas, et tahab lastetoetust saada. Sisuliselt eluaegsena ei saa ta ju seda nagunii!

Mis puutub laste teemasse, siis pahade tüdrukute puhul pole õieti ükski lahendus hea. Et niinimetatud vanglalapsi mitte emadest eraldada, võiks naistevangla juures olla lastekodu, kus lapsed pidevalt emadega kohtuvad – ema on ju lapsel igal juhul üks ja ainus – milline iganes ta on. Teadjate sõnul valib ju laps ise, kellele sünnib – seega enda jaoks parima võimaliku ema. Ent nii võivad soovimatud mustrid ja tõekspidamised lapsesse siirduda. Mida need ju geneetiliselt niigi teevad. Vanglast lastekodusse viidud laste lapsendamine on sel geneetilisel põhjusel teatavasti mõnevõrra riskantne. See hundi ja metsa poole vaatamise vanasõna ju… Ilmselt on lapse jaoks parim sugulaste juurde sattumine. Vist…

Nojah, minu asi on kenasti ise tasemel olla. Olen politsei- ja piirivalvekooli kasvandikuna aina kvalifikatsiooni tõstnud, sportinud nii palju kui eeskirjad ette näevad, täiendanud end võitluskunstide alal – ehkki mu tosina-aastase karjääri jooksul on vaid paar korda olnud vaja kaklejaid lahutada. Aga öösiti magavad nad süütult, mina jälgin kaameraid ja tean, et muidugi nad nüüd nii süütud pole kui magades paistavad… Peaasi, et ise olen terve ja tubli, et silm seisab lahti ja meeled ärksad, sest ma kavatsen kaua elada ja nüüd, elu teises pooles õnnelikuks saada veel pealekauba.

Tahan veel kaua kanda miniseelikuid, armastada motikaid ja rokkivaid mehi – ja amstaffe. Kes need on? Ameerika staffordshire’i terjerid – ägedad võitluskoerad, kellest kõik need, keda mul on olnud õnne kohata, on olnud heasüdamlikkused ise. Ainus kahjutegu nende poolt on sinikad, mis tekivad innuka mataki-lähenemisega ja muudavad miniseeliku kandmise mõnevõrra probleemseks.“

Otsige meest

Ehkki prantslastelt rahvusvaheliseks levinud soovitus ütleb – cherchez la femme, otsige naist! – peab Raila sõnul nii tema kui kõigi teiste naiste, kellel vähegi midagi valesti, probleemide tagant otsima meest. Ja samas peaks iga naine selleks, et õnnelik olla, õiget meest otsima.

„Minu viimane eluperiood enne Janisega kohtumist oli totaalne õudus – üksindus, võlad, alandavad ettepanekud. Üksindus järgnes sellele, kui eks kadus Soome. Nagu nad kõik, eks ole. Võlad ja miinustes krediitkaardid jättis mulle samuti tema. Alandavad ettepanekud aga tulid meestelt, kes peale seksi minult muud ei eeldanud – endal naised kodus. Ma mäletan juba sindrima abielu ajast, mida tunneb naine, kui aimab, et mees tuleb teise juurest… Oh kui palju on selliseid valelikke ja alatuid mehi oma alandavate ettepanekutega – ja oh kui hea on praegu olla kindel, et ma ei pea meest kellegi teisega jagama.“

Raila maksab oma ametnikupalgast eksmehe jäetud võlgu. Elab üürikorteris Vikerlase tänava majas, kus varem elasid Budimexi ehitajad, siis politseinikud. Neist seitse elab praegugi daami üürika seina taga. Ta tõdeb, et üüripind on üks riskantne värk – võib suvalisel hetkel käest minna. Tema aga on kodu küljes väga kinni. Mis siis, et kodu tekib ja käib kaasas koos oma asjadega. Pelutav väljavaade on siiski umbes homme taas ei-tea-kuhu teele asuda. Seda küll, et liigne jääb maha. Igas mõttes. Ent igas uues kohas tekitame uut liigset taas juurde. Igas mõttes.

„Päris omad tunduvad olevat mu kolm meest. Janis, Ruts ja Pets. Janisega oleme koos elanud vaid veerand aastat, seega on see „oma“ veel uus ja õrn. Rutsi ja Petsi kinkis mulle tütar selleks, et ma enam ei nutaks. Ise kardab rotte paaniliselt – aga ostis ja tõi ära!“ naerab Raila tänulikult.

Rotiemme

Ruts ja Pets on täiesti erinevate iseloomudega rotipoisid. Üks intro- ja teine ekstravert. Üks tegudemees, teine mediteerija. Üks ründab isegi põrandaharja, teist ei ärgasta ka mitte toit. Ühine on neil üks omadus – arukas truudus ja piiritu sõprus Raila suhtes. Janis muigab, et rotipoisid on otsustanud oma suure kahejalgse emme lihtsalt surnuks limpsida.

„Alustasin rottide pidamist 44aastaselt. Mu eksmees läks hirmsas pohmakas – nagu see alkohoolikutel ju nii sageli külas käib – uitama ja sattus saja rotiga puuri peale. Lasi nad lahti… Üks rott jäi põgenemise asemel kükitama ja mõtisklema, eks pistis ta taskusse ja tõi koju. Lisaks veel suitsupakis väga väike karvutu rotipoeg,“ meenutab Raila. „Suurem sai nimeks Ruts ja väiksem, kelle toitsin pipetiga beebist rotiks, Pets. Kuni selgus, et hoopis piiga on. Sinnamaale oli kõik armas ja naljakas.

Edasi tuli lein. Mu 45. sünnipäeval tegi kass külas, kuhu pererahva palvel oma rotid kaasa võtsin, puuri lahti ja… Ma pole ei enne ega pärast nii palju nutnud. Nõnda siis mu rotipelgurist tütar silmad kinni pigistas ning uue Rutsi ja Petsiga minu juurde kangelaslikult saabuski.“

Rotiemmendus on kenas kooskõlas Raila üldise punkariloomuga – rokk ja rotid, motikad ja tagid. Eks ta sellepärast endast mituteist aasta nooremale mehelegi sobib. Janis tuli suvepäevadelt külla… ja jäigi. Ta on läti verd toiduainetetehnoloog, kelle amet kippus pärast nõukogude okupatsiooni kaduma. Ta proovis ka Brüsseli-keskse maailma ametnikuelu. Ja on nüüd vabakutseline, nagu peenetundeliselt väljenduda tavatsetakse.

Armastatud ja varustatud

Railale meeldib, et mehel on alles ka tema enese korter. See jätab võimaluse soovi korral minna ja eralduda. Selle asja nimi on vabadus. Ja vabalt valitud kaksindus on sunniviisilisest võrreldamatult meeldivam.

Maalt Läti piiri äärest toob Janis nende väikesele harmoonilisele perele nii palju juurikaid ja puuvilju, et veetlev vangivalvur on kõik vabad hetked olnud ise vangis. Pliidi ja hoidistepurkide vahel. Sügavkülm ja rõdu, kapid ja riiulid on tulvil. See annab kindlustunde. Jäägu eksi võlgade tasumisest kui tahes vähe palka üle – nälga ikka ei jää.

„Janise kõrval olen endas uuesti naise avastanud – see läks viimaste aastatega ikka üsna kaduma. Ehkki geelküünte hooldamine on kallis, lasin endale taas kord need panna – äärmiselt tugevad ja mugavad majapidamisvahendid on need muuseas! Luban endale jälle regulaarset ja õigel ajal juuksuris käimist. Ja olen peaaegu õnnelik,“ imestab naine purki hoidistatud põdraliha pannile keerates. „Põdraliha saime selle eest, et Janis käis ühele jahimehele katust ehitamas. Jahimeestel on seda nii laialt käes, et jagavad suisa meetriga. Ja ma ütleksin, et põder purgis on palju parem kui maanteel ja autosalongis… Elasin Maardus selle parkla kõrval, kuhu toodi avariissesattunud autod. Valge nahksisu pärast põdra kiiret visiiti on… Huh.“

Janis ütleb rahulikult, et Valga lihakombinaadis oma kõrgharitud tööd tehes harjus ta päevas sadu ja tuhandeid rümpasid nägema nii, et kulm ka ei liikunud. Nüüd on tiramisu aeg.

„Ma ei osanud varem tiramisut teha,“ itsitab naine, kellel on kodus pedantse käekirjaga mitmevärviliste pliiatsitega täidetud supersulniste retseptide raamat. „Kord juhtus nii, et tegime sõpradega tiramisut, mis läks otse väljendudes peesse. Laual oli pudel Casino-rummi – mul tekkis idee… Ja ma polnud enne näinud, et lusikad võivad Casino ja motsarella-juustu armastusest sündinud tiramisu kausi vahet nii kiiresti käia. Nüüd näen seda sageli – sellest on kujunenud üks minu firmaroogadest.

Ma usun miskipärast ikka veel, et kõik on võimalik. Ühel päeval saabub õnn minu õuele. Õigemini – saabub minu õu. Ehkki ma praegu ei tea, mille eest ja kuidas on võimalik seda osta, aga kord saab mul olema väike maja keset suurt ürdi- ja juurikaaeda. Seda pole ju nii palju? Kui mind on töö juures kauase kohusetundliku teenistuse eest ordeniga tänatud – ehk otsustab siis Loojagi mu suhtes ühel päeval sama!?“

Andrus Liimann – ema hingejõul taas jalul

Andrus (33) on sõna otseses mõttes uuesti sündinud mees, kes õpib tänu ema Kristi üleinimlikule pühendumisele taas kõndima ja endaga olmeliselt hakkama saama. Rääkima on juba õppinud, ehkki mälu on veel äärmiselt lühiajaline – tänu ema hingejõule ongi võimalik see, mis arstide 4 aasta taguse üksmeelse arvamusena võimatu oli. Me vestleme.

„Arstid ei andnud mu pojale elulootustki,“ naeratab Kristi elutargalt. „Minu ilus naistekütt ja elumees oli pärast aju aneurüsmi, veresoone lõhkemise järgset verevalandust otsmiku piirkonnas, kägaras nagu loode ja mul soovitati õnnelik olla, et Andruse kaksikvend ja kaks vanemat poega on mul ju alles.“

Ime nimi on Kiki

„Kiki, ma tahan juua!“ nõuab Andrus umbes kolmeaastase natuke jonniva lapse stiilis, huuled torus ja pisar kohe-kohe silma tulemas, kui oma tahtmist ei saa. „Kohvikus peab juua saama, onju.“

Onju-eksju, aga vaat ei ole nii, sest pärast on vaja vetsu minna. Ema, keda kõik pojad-miniad südamlikult Kikiks kutsuvad, ja poeg on juba terve hommikupooliku veetnud Adeli Rehabilitatsioonikeskuses Tallinnas Kadrioru ja Lasnamäe piiril. Dr. Kallaste on nendega vestelnud, lisaks füsioteraapia, kõnnirobot… Ema on natuke väsinud. Ja poeg kardab pisut kaldteid: „Mis siis saab, kui ma üle pea lendan ja ennast ära löön? Ma kukun nagunii päris tihti, onju. Aga ma tõusen püsti. Emale mõnikord ei ütlegi, et kukkusin.“

Ema teab seda tegelikult nagunii – ent lasebki täismehest lapsel ise püsti tõusta, sest täpselt niimoodi just taas endaga hakkama saama õpitaksegi. Võimalik, et visa töö tulemusel, millest on saanud uskumatult elurõõmsa ja heatujulise elu põhiline osa, omandab Andrus isegi mõne lihtsa töö võtted ning on võimeline näiteks kartulikoorija või harjameistrina elatistki teenima.

„Ma olin enne Hawai Expressis tööl. Tegin suuski ja rattaid korda. Kuskil olin veel enne ka tööl… ma ei mäleta. Kus mu telefon on?“ räägib Andrus.

„Autos,“ naeratab ema ja teeb vestluskaaslasele silma – puuduva operatiivmälu tõttu hakkab see küsimus lõputult korduma.

„Tulin töölt ja järsku oli peas jube valu. Kukkusin… Rohkem ei mäleta midagi. Kuule, ma ei taha oma haigusest rääkida. Pisar tuleb silma. Nutma hakkan, noh,“ hakkab Andrus korraga õhetama, silmad tõmbuvad veekalkvel… Ja kohe toimub tujupööre. „Teie nimi on Kadri, eks?“

„Kadri on Andruse füsioterapeut,“ muheleb ema – tuleb tänulik olla selle eestki, et ta teda mäletab.

„Kus mu telefon on? Mulle meeldivad ilusad tüdrukud. Pruuti oleks vaja. Enne pean käima õppima. Mu vasaku jala varbad ei leia veel aju üles. Käin siin. Kadri aitab. Varbad hakkavad aju leidma,“ noogutab Andrus innukalt.

Kristi ütleb, et ise on oma igapäevase eneseületamisega – nii vaimse kui füüsilisega – harjunud, aga näiteks Keila taastusravikeskuses hooldajaid jälgides oli imetlusest sõnatu. Ja õppis nendelt. Ehkki elu ise on juba naist võimatuga toime tulema dresseerinud küll ja küll.

Ta on õmblejanna, kes veel praegugi kodus tuttavatele õmbleb – üks pruutkleit ootab teda õmblusmasina all, kui ta pojaga Tallinna-vahet sõidab. Peaks õigupoolest iga päev sõitma, aga rahaliselt on see pensionärile arvatagi võimatu. Nagu ka kõigi etenduste-kontsertide külastamine, mida näha tahaks – ja Andruse seisundi poolest nüüd juba ka saaks.

„Pole vaja väga suurt kujutlusvõimet, et aimata, millise drilli ma juba enam kui 30 aastat tagasi sain. Mu vanim poeg oli kolmene, teine poeg aastane – ja siis sündisid kaksikud pojad…“ naeratab Kristi laialt ja siiralt. Sellest, et poiste isa lahkus siit ilmast varakult ja dramaatiliselt, naine rääkida ei taha. Kogutud stressid räsisid tema keha sedavõrd, et lõigatud on nii sapipõit kui selga, et elu edasi kestaks.

Täismehest väikelaps

Selleks, et poega oleks kergem kanda ja talutada, elab ema temaga Rakvere lähedal maakodus. Ja jälgib teda neljandat aastat 24/7, kui just ise parasjagu haiglas pole – ent sinna läheb ta oma tuhandet pidi proovile pandud tervisega alles siis, kui kiirabi viib ja üldse kuidagi teisiti ei saa.

„Ma oskan võileiba teha. Mis ta siis on – kökimöki!“ ajab Andrus huuled uhkelt torru ja naerab vastupandamatult. „Riidesse panen ka. Ema ei aita. „

Kristi kinnitab, et poeg saab tõesti elementaarse toidu tehtud, ent talle tuleb meelde tuletada, et seda on vaja teha. Seega peab ta lapsele helistama ja käsu kätte andma, kui temast eemal on. Mis on siiski tohutu edusamm, kui meenutada, et veel üsna hiljuti pidi ema lapse sõrmed-jäsemed kähardusest lahti harutama, seejärel temaga nagu beebiga sugulaste-sõprade juurde sõites mähkmed ja pissipotid kaasa tassima, poega ees ja ratastooli järel süles kandma… Aga sõitmata jätta – nii taastusravisse kui sõpradega suhtlema – ju ammugi ei saanud, sest esimest oli vaja poja edenemiseks, teist terve mõistuse juurde jäämiseks.

„Kus mu telefon on?“

„Autos. See korrutamine mind ei häiri – tuleb automaatselt. Mind väsitavad agressiivsuse ja tujukuse sööstud. Need on tingitud teadagi testosteroonist – meessuguhormoonist, mis arusaadaval põhjusel rakendust ei leia,“ ohkab ema – ikkagi naeratades. „Neli korda on need puhangud olnud sellised, et tunnen, enam ei jaksa. Pean minema androloogi juurde ja nõu pidama, kas on mõni medikament või keemiline element, mis sugutungi maha võtaks.

Praegu on lahendus lihtne ja loogiline. Annan poisile käterätiku koos soovitusega väikest sõpra aidata – ja jätan ta omapäi. Loodus. Võtame asju nii, nagu nad on. Ja suuname nii palju kui meie võimuses. Kuna minagi vajaksin privaatsust, tahan jõuda selleni, et Andrust saab mõneks ajaks – kasvõi tema korterisse Rakvere linnas esimesel korrusel – üksi jätta. Praegu helistab ta mõnikord teisest toastki päästeametisse, taipamata minu enese käest küsida, kas tohib üles tõusta. Päästeametist tuldi algul kohale ja öeldi naerdes, et Andrus tahaks voodist välja tulla. Nüüd piirdutakse helistamisega – meile tundub, et teie poeb vajab pisut abi… Toredad inimesed on, juba tunnevad meid ja Andruse kõnesid ega pane neid pahaks.“

Kristil on olnud nii suurte kui väikeste poiste kasvatamiseks ja õpetamiseks papu reegel. Väikesed poisid pidid igal õhtul oma tossud puhtaks pesema ja ritta seadma. Hommikul oli selge, et see või teine asi jäi maha, oli vaja tagasi minna – ja puhaste botastega võis kõik see neli korda kaks jalga vabalt majas ringi kapata.

„Nüüd loobin Andruse sussid laiali, et ta neid ise kokku peaks korjama,“ naerab Kristi. „Ja kui ta kukub, siis ei torma teda päästma. Tõuseb ise. Kriimustustele puhun peale. Mis seal ikka. Peame ju arvestama, et emad ei ole igavesed.“

Ime koduse nimega hoidub oma vanemaid poegi koormamast, et ennetada igasuguseid võimalikke probleeme ja ütlemisi. Ta leiab, et kogu sel kohutaval katsumusel on olnud nii ta enese kui poja jaoks karm karmapõletuse vägi. Naine aimab, et ilmselt on nad mõlemad eelmistes eludes teatud reeglite vastu eksinud. Heastavad nüüd üks ühel, teine teisel moel kunagi tehtu – millest täna ju samas midagi ei tea – ja pärivad tasuks helgema ja kergema järgmise tulemise siia planeedile, kus näiliselt nii tugev ja kõikvõimas inimene on ometi nii õrn ja haavatav. Igas mõttes.

Kalev Tyllinen – unelmatemees, kes ei maga ega söö

Kalev (45) on üleinimlikult töökas mees. Eestis sündinud-kasvanuna on ta endas ühendanud eestlasest isa ja soomlannast ema parimad omadused ning pühendab need nüüd hobulausujana oma üheksapäisele väga erilisele agility-hobuste karjale. Inimestega koos elamisele eelistab see erakordselt soe, helge ja tundlik isiksus üksielu paksudes Soome metsades – mis siis, et maja puhub läbi ja vett tuleb vinnata ämbriga ja vedada käruga mitmesaja meetri kauguselt. Tema aastase tütrekese nimi on Ronja Raakel Olivia.

Millest on tehtud…

Tundub, et eriti tegusa ja tööka mehe kokku miksimiseks on vaja soomlannast maalrinäitsiku ja eestlasest torujüri – Kalevi väljend – geene, mis sügaval nõukaajal tavatul kombel seaduslikku abiellu ei astu, küll aga kasvatavad oma eriliste taevasiniste silmadega poja üles Kohtla-Järvel…

„Olen elu aeg päris palju sporti teinud – jalgratast, suuska… Tihemetsa ja EPAsse läksin põllumajanduse mehhaniseerimist õppima sellepärast, et sõbrad läksid. Kesse ikka keskkooli lõpetades päriselt teab, kelleks tahab saada. Jõudsin enne Eesti iseseisvumist teenida Nõukogude armee õhuvägedes – kaitsesin Moskva õhuruumi ka sel koomilisel hetkel, mil sakslane Mathias Rust Punasel väljakul oma väikelennukiga Kremlit vaatama maandus. Ma ise maandusin just Laulva revolutsiooni ajal taas Eestis, oma väikefarmi rajama,“ meenutab Kalev. „Farmi rajamiseks töötasin talveti Soomes. Koos sõbraga võtsime kaksteist hobust, mingil ajal õnnestus mul ka kolm aastat abielus olla. Üsna ühel ajal läks untsu nii abielu kui sõprus – ja ma lahkusin tühjade kätega Soome.“

Kalev õppis 1991. aastal Soome asunult ettevõtlust rahvusvahelise nimetusega Outdoor Leadership, et rajada seiklusrajad koos kanuude ja mägironimise võimalustega ning läbis Peterburis turunduskursused. Misjärel süvenes jäägitult hobulausumisse – hobuste dresseerimisse, nendega koos töötamisse ja nende oskuste-võimete näitamisse ilma igasuguste abivahenditeta.

Horseagility omandas mees arvukate õpikute ja videote järgi ning proovis järele nii Hemflingi kui Monty Robertsi, Parelli, Leslie Desmondi kui Marty Marcuse meetodid. Selle aastatuhande alguses ühendas mees täiesti naturaalse metoodika – soome keeli „vapaat hevoset“ – clickeri kasutamisega. Klõpsatusega kepike võimendab hobusele kehakeele, pilgu, hingamise ja häälega antavaid käsklusi.

Viie aasta eest andis Kalev oma hobumeeskonnale nimetuse Koikkaloikka – mis võiks eesti keeles tähendada umbkaudu liibalaaba või tillatölla – ning kolm aastat tagasi koostas ja kirjastas täiesti ise oma hobu-agility õpiku.

Unelmate mees

Hobu-agility on liigutav hobudressaaži suund. See põhineb täielikul usaldusel, vastastikusel kehakeele mõistmisel ja järgimisel ning koostööl, mis ei vaja ei päitseid ega piitsa, sadulat ega muid tavalisi hoburiistu.

„Hobune, kes usaldab inimest, sooritab harjutusi, mis on sellele hiiglaslikule rohusööjale olemuslikult võõradki – läbib pimeda tunneli, kõnnib mööda krabisevat kilet, balansseerib poomil ja platvormil. See tuleneb sellest, et me mängime – meil on lõbus ühiselt ennast ületada ja võimatut saavutada,“ kirjeldab Kalev. „Selle koostöö eeldus on, et toimime nende üheksa hobusega kui perekond. Meie vahel valitseb austus, armastus ja vaikus.“

Vaikuse ja keskendatuse saavutamiseks elab Kalev oma koikkaloikkadega Tampere lähistel Pälkäse metsades Suutariihentie lõpus tihedas ürgses kuusikus õhulises majakeses, kus  pole ainsatki liigset hingelist ega eset. Kilomeetri kaugusel on külapood, üle põllu resideerib Tampere ühispanga pomo oma paari hobusega.

Kalev õpetab hobuseid, käib neid showdel näitamas – ja õpetab ka neid, kes tahavad vabade hobuste trikimängu õppida – vaid korra on ta seda Eestis, Anne-Mai Müürsepa juures Vändra metsas Pärnumaal näidanud.  Tookord arutlesid Kalevi sõnatut-tasast-väekat mänglemist jälgivad eestlannad: „Kui ta juba hobuseid nii tundlikult, mõistvalt ja üleloomulikult kohtleb – kujutage siis ette, milline armastaja ta naisele võib olla… Hullumoodi töökas ja erilaadselt kena on ta ka – unelmate mees!“

Ent sellise muinasjutulise fassaadi taga on tegelikult tohutu igapäevane eneseületus, hobuste ja tütrekese nimel absoluutselt kõigest liigsest loobumine, iseenda pealt kokku hoidmine, lõputud unetud ööd ja mitu palgatöökohta, et kogu oma unelmateriik ära majandada. Me kõik arvame, et just meil on kõige raskem, seepärast on sekka õpetlik näha, mis on teiste tegijate paraadportree – näiteks Kalevi oma on www.eqexpressionists.com – taga. Peeglitagusesse maailma vaatamine sisendab usku inimvõimete piiritusse.

Kaks tundi und kolmes ööpäevas

Nüüd räägime asjadest nii, nagu nad tegelikult on. Õhuline majake on renditud. Ehkki hobulausujal tuleb selle eest koos elektrikuludega välja käia ligi 1000 eurot kuus, pole ses õhulossis midagi peale kõigi ebamugavuste. Ehitus on poolik – ja omanik ei kavatse sinna sentigi investeerida. Sipelgad on soojustuse auklikuks närinud, seega puhub tubades tuul – mis ei häiri vammi ja hallitust vohamast. Veesüsteem on tuksis – sellest ka igapäevased pikad matkad veeplännergute ja käruga teisele poole põldu vett vinnama. Ja sellest ka võimatus oma väikest tütart enda juures kasvatada.

Lisaks on eranditult kõik üheksa hobust moel või teisel päästetud – kui nad poleks Kalevi koikkaloikkad, oleksid nad surnud. Kuna neid koheldakse-hooldatakse ülima pühendumisega, on tänaseks kõik terved ja tublid – aga mis hinnaga…

Üks hobune oli ohtlikult kuri ja koostöövastaline, lisaks diagnoositi tal luustiku degeneratsioon ja ta kanti… ei, mitte maha, vaid Kalevi juurde, kus ta on üks andekamaid, efektsemaid ja võimukamaid-võimekamaid sukse. Teisel oli nii palju vigu, et mürgisüst oli juba valmis – aga Kalev jõudis veterinaarist ette. Kolmas saadeti Eestist minema, kuna väärkohtlemine muutis ta närviliseks. Neljas muutus sagedasest omanikevahetusest eluohtlikult apaatseks. Viies oli Kaleviga kohtumiseni ratsutamiseks kõlbmatu ja hobukarjas hakkamasaamatu. Kuues ei lasknud endale üldse kedagi selga. Seitsmes pelgas lisaks erinevatele luukasvajatele talliminekut, nii et lõi paanikasse sattudes korduvalt kolba lõhki. Kaheksas oli nn põlluõnnetus – tõuhobusele ei-tea-kelle sehkendatud sohilaps, keda kellelgi millekski vaja polnud. Üheksas – poni, kellega senised omanikud ei osanud midagi peale hakata.

„Mul on koduleheküljel küll uhkesti kirjas, et elatan end hobuste õpetamise ja näitamisega, aga tegelikult töötan kahes vabrikus, et lisaks majapidamiskuludele teenida enam kui poole tuhande euro eest hobusööta kuus – ja kõike muud ka,“ tunnistab Kalev, et paber, ka virtuaalne, kannatab kõike.

Just paberi tootmise alal ta töötabki – koob hiiglaslikel masinatel kangast, mis käib paberirulli poolide peale – ja mida tal enesel on hobu-agility juures hea kasutada – tõkete ja harjutusvahendite materjalina. Ühes tehases teeb mees tiheda tööpäeva, siis hooldab hobused – nii palju kui vähegi jaksab, õpetab ja liigutab neid – ja siis läheb teise vabrikusse.

„Jah, ma tahaksin ööpäevaringselt ainult hobustega tegelda. Olen selleks loodud. Armastan ja oskan seda tööd – aga paradoksaalsel kombel on mul just selleks kõige vähem aega,“ tunnistab kirgaste süvasiniste silmadega mees. „Mind ei saa siin majapidamises ka keegi asendada – ainult ma ise tean, kus miski asub, mis nipiga ükski süsteem töötab. Olen kogu elu eelistanud üksi olla – ehkki mingil tasandil teeb see mõnevõrra melanhoolseks.

Keskmisest suurem iseolemise tarve on tinginud ka selle, et meil on tütre emaga eraldi elada oluliselt parem kui koos. Siis ei lähe ma nii närviliseks – ega ela oma närvilisust kallite peal välja. Mis puutub kroonilisse magamatusse, siis sellel on oma võlu.“

Kalev on juba varajases nooruses õppinud magamatusega kaasnevaid ülemeelelisi elamusi nautima. Kord, kui ta Tihemetsa tehnikumis õppis ja paaril viimsel ööl eksamiks valmistus, otsustas ta vintske jalgratturina kohe pärast eksamit koju Kohtla-Järvele vändata. Kuna ta eksis magamatuse uimas Viljandi järve ääres ära ja jäi sinna tundideks tiirutama, jäi ta järjekordse öö kätte.

„Nägin enda kõrval sõpru ja teekaaslasi, kes mind ärkvel hoidsid ja kraavisõitmise eest kaitsesid. Vestlesin tavamõistes olematute tegelastega ja möödusin harilikus olukorras seal olematutest kohtadest-ehitistest. Kui lõplikult väsisin, kahestusin – pidasin iseendaga dialoogi. Üks mina tahtis põlluserva magama heita, teine nõudis edasi väntamist. Mõistlik magamismeelne võitis ja nii minu kaks mind kahetunnise une käigus ses kolmes ööpäevas taas üheks saidki,“ naerab Kalev. „Nüüd juba oskan pidevalt sellises rütmis elada.“

Ronja ja Koikkaloikka vahel

„Ma vastutan igas suunas, kuhu poole ka ei vaataks,“ nendib väheldast kasvu mees. „Tahan Ronjaga nii palju koos olla kui vähegi võimalik – aga suur osa talle mõeldud ajast kulub raha teenimisele. Sama on hobustega. Kusjuures kõiki oma arveid ja võlgu ei suuda ma nagunii iialgi ära maksta. Aegade lõpuni. Vähemasti nende aegade, mis praegu käsil on. Mind – ja teisi minu suguseid saab päästa vaid uue ajastu saabumine, mil raha kui nurine nähtus üldse olemast lakkab.“

Kalev möönab, et mõnikord teeb üksindus ja ületöötamine nõrgaks küll. Aga siis mõtleb ta sellele, et alati on võimalus teisiti valida. Võib kellegi enda kõrvale kutsuda. Võib Eestimaale – näiteks Võrumaal elava sõbra juurde, kes seda võimalust on pakkunud – koos kõigi oma hobudega tööle ja tegudele kolida. Kuivõrd need võimalused on olemas, siis järelikult on praegune karm olukord vaba valik – ja vabadus kui tunnetatud paratamatus ei tee enam nii abituks.

„Asi, milles ma olen tõesti abitu ja oskamatu, on äri ja reklaam. Tean, et võiksin oma hobustega mööda maailma rännata ja agility-showdega kena raha teenida. Aga ma ei oska end promoda. Ei oska ka enda koostatud-kirjutatud õpikut müüa. Lasin selle inglise keelde tõlkida ja panin maailma suurimasse, Amazoni rahvusvahelisse netimüügi ketti paljudele maadele müüki. Jõulumüüki. Pioneerliku teose. Tulemus? Müüdi… üks raamat,“ kirjeldab Kalev rahulikult. „Kui sa oleksid selle numbri ära arvanud – ja mitte kahtlustanud, kuhu ma oma metsikust menust saadud miljonid peitsin, oleksin oma 200eurose Opeli sulle kinkinud.“

Kalevil on meile kõigile kinkida oskus pööraste raskuste ja näiliselt väljapääsmatu olukorra kiuste rõõmsameelseks jääda. Õigemini – üha tasakaalukamaks ja õnnelikumaks saada.  Ta ei muretse selle pärast, millise materjaliga magamistoa sein katta  – nagunii puhub läbi – ta on harjunud napilt plusskraadises ruumis magama. Teda ei häiri pisiasi, et külmikus on vaid pool pakki Eesti sugulaste külaskäigust sinna ununenud üksildast võid. Nagunii sööb mees töö juures – kui meelde tuleb.  Teda ajab naerma, mitte kõõksuma tõsiasi, et ta on hajameelselt rüübanud kolm aastat seljakotiga nagis rippunud piima koos kõige ja kõigiga, kes seal sees ujusid-heljusid-evolutsiooni läbisid…

„Ma tean, kui vähe on inimesel õnneks vaja. Kasvõi seda, et kui mõnd hobust kutsun, trügib terve jõuk ligi – kulla sõber ja pealik, mängi minuga-minuga-minuga! Või hetki, mil saan jäägitult tütrele pühenduda. Või järjekordse hobuse imelist tervenemist meie kambas. Nii vähe ongi vaja – ja mul on see kõik olemas,“ naeratab Kalev. „Ja teate, kullakesed, kui hea tunne on see, et sul ei ole siin ilmas mitte midagi kaotada – ainult võita. See on niimoodi meie kõigiga – ainult mõni jõuab hobuste seltsis varem selle äratundmiseni ja leiab tõelise rahu ilma, et selleks ära oleks vaja surra.“