Margus Annuk – elutee olgu pidevalt täienev pannoo

Meditsiinidoktor ja meditsiini edendaja Margus Annuk (50) on seda meelt, et elu kui pidevalt täienev pannoo ei tohi mingil juhul saada lukku ja raami sulgunud natüürmordiks. Sellepärast ei tähistanud tänavu augustis oma juubelit nii suurejooneliselt, nagu kombeks. Ta ei elagi nii, nagu kombeks. Liigne traditsioonilisus lülitab loovuse välja – tema aga eelistab üha edasi rühkida, nagu pisut üksildane, ent ääretult hasartne vedur. Eluaegsed sõbradki ei tea täpselt, millised vagunid just talle taha on haagitud – igatahes neid on palju ning enamus neist on erakordselt edukad ja tulevikulised ravimite ja ravimetoodika teadusliku uurimise ja inimkonna teenistusse rakendamise projektid.

„Pean tunnistama, et nooruses käivitas mind sageli tõestamisvajadus. Kuna olin oma vanematele teine poeg, aga oodati tütart, näitasin nii kaht kõrgharidust omandades kui ülikooli kõrvalt Tartusse maja ehitades neile, kui tubli poiss ma olen,“ naerab Margus – enne arstiks õppimist oli ta raskejõustiklasena tõhus kehakultuurlane. „Et arstid õpivad nii kaua, polnud mul aega elamisega oodata. Sestap olen juba ammu omandanud mitme paralleelse elu elamise vilumuse. Selleks, et arstiks õppides noore abielumehena ja isana oma perele kena kodu rajada ja mitte kunagi tulevikus elama hakata, kasvatasin lilli ja kurke-tomateid, vedasin neid Venemaale turule ning sel moel ehitasin oma noorele perele maja Tartu Veeriku linnaossa. Kivihaaval ja öösiti – nii et see on võrreldav lapsetegemisega.

Majaehitamine ei määri käsi küll sel kombel nagu autorondi putitamine, ent vasaku pöidla küüne lõin ikka aegajalt tumesiniseks. Olin tolle perioodi lõpus juba arst-õppejõud ning valge kitli taustal joonistusid mu kätele jäädvustatud öised saladused eriti reljeefselt välja. Seda eluperioodi jääbki minu jaoks sümboliseerima mõtlike arstitudengite pilk mu sügavmustal pöidlal…

Kui ma olen ehk kunagi valmis ka oma talud ja maavaldused müüma, siis Lõuna tänava Kodu mitte iialgi. Ehitan teda üha paremaks ning eks ka eluperioodid seal majas on vahetunud. Mu poja emale osutus ühtaegu ehitava-töötava-õpetava arst-multifunktsionääriga kõrvuti kulgemine kurnavaks ja ta läks oma teed. Oleme mõlemad veetnud huvitavaid ja viljakaid eluperioode…“

Eht-endalikult jõulise uue lehekülje pööramiseks läks seni Tartu Ülikooli kliinikumis neeruarstina töötanud Margus Uppsala Ülikooli juurde doktoritööd tegema ja kraadi kaitsma. Mis puutub edasiminekusse, siis ega ta kavatsenudki rea- isegi mitte tipparstiks jääda. Mõnda aega on küll põnev ja pühendunud tunne mööda haiglakoridore pissipurkidega joosta, ent ühel hetkel ei tundu enam kangelaslik jaaniööl pidutsevate sõprade kõrval telefonivalves istuda ning olla valmis siirdamiseks tekkinud doonorneeru järele kihutama.

„Rootsi kuningriigis doktorit tehes kogesin üksikisa elu võlusid ja valusid – elasime Uppsalas koos Mattiasega kenas väikeses majas, mille aias käisid värviliste immigrantide lapsed õunu mugimas, nagu väikesed ilusad, aga süüdimatud vasikad. Siis otsustasin, et ei müü mulle kuuluvaid talukujulisi tükke Eestimaast välismaalastele, kes võib-olla sinna migrantide asumid rajavad. Praegune kinnisvara hind pole minu ilusat isamaad väärt. Otsustasin nii palju ja tulemuslikku tööd teha, et ei pea midagi müüma, vaid suudan üha teenida ja investeerida,“ kirjeldab Margus oma üsna marulist arenguteed. „Aastatuhande vahetuse eel lootis meie geenikuru ja hea sõber Andres Metspalu, et uude sajandisse astudes oleme geenid lahti muukinud ja kõik saladused avastanud. Tegelikult oli vastupidi. Mida enam E-Geeni tiiva all uuriti, seda selgemaks sai, kui paljut me ei tea. Me teame sadadest inimkehas toimivatest proteiinidestki vaid murdosa – aga ülejäänud matsid ju ei moluta ka niisama, kõigel on koht. Investorid polnud vaimustunud, et võimatut imet ei sündinud. Profileerisime suure ettevõtte ümber. Ning minu jaoks on iga uude hommikusse ärkamine võimalus üha uusi fakte juurde õppida ja tervikpilti täiendada.“

Margus nendib, et arengupeetus ja tervikpildi kaotamine teebki teda paljude varasemate teekaaslaste puhul murelikuks. Ta arutleb, et teatud hetkel ammenduvad vanad teemad. Oleme üksteisele ära rääkinud, kuidas ülikooli algusaastatel kolhoosis reformvoodi serval istudes belamorkat suitsetas ja õunaussi peedikat rüüpas. Ühte nalja lõpmatuseni ei naera. Oleme näinud ja teinud trikke stiilis hommikumantlis Veeriku poodi ja üle kaarsilla. Samu vigureid pole huvitav korrata. Võiks ju taas vanad sõbrad oma uuenenud sauna leilile-dringile kutsuda, aga…

„Aga olulisem on, et neile oleks ka midagi uut öelda,“ teab Margus. „Pärast päris pikka Rootsi-perioodi viis meditsiiniettevõtlus mind Ukrainasse – väga sügavale sealse riigi ja rahva rüppe. Nii sügavale, et kosisin sealt kauni kaasagi. Andekas psühhiaater – kes paraku Eestis mitte kuidagi ei kohanenud ja mina oma tulevikku jäägitult ühegi võõrriigiga samuti ei seo.

Praegugi pidevalt Ukraina vahet lennates võin öelda, et eestlased peaksid olema väga-väga tänulikud ja õnnelikud nende õppimise ja karjääritegemise võimaluste üle, mis meil on. Meil on loomulik, et iga inimene võib päritolust olenemata kõrgkooli minna, arstiks saada ning mistahes eas üha edasi õppida, teadust teha ja sisuliselt iga inimese õppimise ning edu võimalused on piiritud. Oleneme ainult iseendast.

Ukrainas peab olema positsioonikas baatjake ja-või rikas, et võsukesed kuhugi jõuaks. Lihtsalt tänavalt ei tulda ei arstiks ega artistiks. Kuivõrd meil on kõik võimalik, on minu jaoks mõistatamatu, miks kõik ei püri ja ei edene. Miks teatud eas lõpetatakse unistamine ja unistuste poole liikumise nimel tegutsemine.“

Margus on piltlikult öeldes munad mitmesse korvi jaganud. Tema erinevad projektid toimivad erinevate firmade egiidi all. Ka temaatika on seinast seina. Kui tema doktoritöö teemaks oli „Endoteeliga seotud vasodilatsioon ja oksüdatiivne stress kroonilise neerupuudulikkuse puhul“, siis praegused projektid tegelevad kodutute tervise uurimisega (koos teise Marguse – dr. Viigimaaga), esnäärmekasvajate ravivõimaluste leidmisega, varbaküüneseente ravimooduste ja kontratseptiividega.

„Minu meelest on see kõik nii tohutult põnev. Võtame või küüneseene – tal on nii rakukest kui membraan ning selleks, et teda tappa, peab läbistama mõlemad – ent pigem kipuvad saama viga inimese enda koed kui seen ning seega tekib küsimus, mis – pigem kes see seen üldse on. Samuti on mu meelest erakordselt põnev kasvõi inimese mõistuse piiritud võimalused ja võimed, valikuline mälu, teadvuse ja alateadvuse vahekorrad… Ent kui ma teaduslikel ja meditsiiniärilistel eesmärkidel oma rahvuskaaslastest kolleegidega mõnd teemat arendan, põrkan vastu huvipuudust ja seiskumist. Kõik on oma status quoga rahul. Kodu on rajatud, positsioon saavutatud. Perekond kasvõi formaalselt olemas. Lapsed suureks kasvatatud. Mis siis, et ise ei oska enam kaasa rääkida isegi oma enese doktoritöös seitse aastat tagasi kirjutatu teemal…“ on doktor kogenud. „Nii ma siis Ameerika ja Pariisi vahet lendangi – kusjuures lendamine pole tegelikult üldse loomulik inimese seisund. Viimasel ajal püüan seda vältida.

Niigi on liiga palju ebaloomulikku, millel hajameelselt, sellele mõtlemata ja süvenemata toimuda laseme. Looduses on seatud nii, et kui inimese iga jõuab üle selle piiri, kus ta pole enam fertiilne, tulevad ka haigused – südame-veresoonkonna haigused ja luude hõrnenemine, kasvajad ja psüühilised korratused. Haigused tulevad selleks, et oma funktsiooni täitnud isend ära viia. Vabandage väga, aga nii see on – ja inimesed teevad samas kõik endast oleneva, et teist samapalju elada ja maakera üle rahvastada. Eluspüsimiseks vajavad nad ravimeid ja menetlusi, mis annavad tööd minusugustele meditsiiniteaduse ja –ettevõtluse igiriikulitele, aitäh muidugi.

Pean tunnistama, et olen ise oma tööle vastandliku elu- ja meelelaadiga. Ehkki uurin ja arendan, juurutan ja edendan kõige erinevamate tõbede vastaseid ravimeid, olen seda meelt, et inimesed peaksid lugema päevi ilma ravimiteta sama uhkelt ja rahulolevalt kui päevi napsi ja suitsuta.

Ukrainas olen pehmelt öeldes mõtlikult silmitsenud nii mõndagi karmilt ülekaalulist kardioloogi, kes silmnähtava pohmakaga võideldes, koni hambus uurib instrumenti, millega ravitakse südamehaigeid, kelle haiguse põhjus on ülekaal, joomine ja suitsetamine…

Ma ise otse loomulikult ei suitseta ning ainus alkohol, mida mõnikord pruugin, on kerge valge vein. Tänu elukaaslasele Kadile, kes kasvatab ürte ja kõikvõimalikku rohelist, toitume väga tervislikult. Nii et olen viimase aastaga 16-17 kilo maha võtnud.

Nüüd, kus hakkab lõpuks ometi tekkima aega ka millelegi muule kui õppimine ja õpetamine, karjäär ja arendamine, tegelen… ikka õppimisega. Esiteks õpin ilukirjandust – mul pole kunagi olnud aega nii palju lugeda kui tahaksin, nüüd teen seda süsteemselt. Teiseks õpin seltskonnatantse – sest mulle meeldib! Kolmandaks õppisin endas uut tahku tundma – tegelen pikamaajooksuga. Armastan jooksmas käia Elva lasketiiru taga maratoniradadel – pehme pinnas, võrratu õhk ja tee ääres pole tühje pudeleid. Aeg iseendaga olla. Ja pärast jooksmist järves ujuda. Jah, praegusel aastaajal ka. Kui Viljandi ümberjärvejooksul käisime, oli kaks naljakat seika. Esiteks jõudis Kadi enne mind autoni. Teiseks küsis stardis kohatud tuttav, kas tõin poja jooksma ning pidas järgmisel hetkel mu rinnal stardinumbrit märgates päris põhjaliku mõttepausi.

Ja neljas õppimine on järjekordne keel. Mul on kombeks ära õppida selle maa keel, kus pikemalt ja tõsisemalt tegutsen. Seepärast õpin praegu itaalia keelt. Kavatsen endale Põhjala aastaaegu talutavamaks muutva Itaalia-kodu soetada. See tähenda ka uut tutvuskonda, uues kultuuris kohanemist – igas mõttes uut hingamist.“

Margus selgitab, et üha juurde ja edasi õppimine hoiab ilmapilti süsteemse ja terviklikuna ega lase tekkida eksistentsiaalsetel silmaklappidel ega tuimusel. Võimalik, et ta pole päriselt vabaks kasvanud tarvidusest tõestada – nii endale kui vanematele, armastatutele kui pojale – mis mees see klassikaline Lõvi on. Igatahes on ta meie tutvuse 25 aasta lõikes kõige rahulikum ja rõõmsam, parimas vormis ja muhedam kui kunagi varem. Hõlmamatute vagunitega vedur lubab suuremate pidustuste jaama rühkida järgmiseks augustiks – dr. Annuki loomuses ongi korraldada midagi nii avantüristlik, nagu 51. sünnipäeva tähistamine mastaapse stiilipeoga. Mina lähen – ja pean olema selleks ajaks samuti midagi uut õppinud ja saavutanud, muidu on Marguse kõrval kuidagi väga… vagunisaatja tunne.

(allikas: teadusinfo portaal)

Tibusid loetakse sügisel

Lia Hanso (62) on parimas mõttes kanaema. Soe ja hoolitsev – ent vähe lärmitsevat-muretsevat tõugu. Ülearustest asjadest tema Orissaare-Pöide-vahelises kodus probleemi ei tehta. Kõik kujuneb-sujuneb tasapisi – ja kogemused kinnitavad, et enamasti õigesti.

Lia lõpetas Tartu Ülikooli psühholoogina esimest korda 1975.aastal koolipsühholoogina. Kuna ta asus tööle erivajadustega lastega, kandus rõhk ja huvi edasi meditsiinilisele psühholoogiale. Pärast laste – need on vanuses 22-42 aastat tema eluloo peale kenasti ära jaotunud – tingitud pause avastas Lia, et tema erialal on toimunud kolm muutust. Esiteks pole psühholoogia enam hirmutav, vaid moekas sõna – teiseks ei aeta seda enam psühhiaatriaga segi – kolmandaks on ala muutunud praktilisemaks. Ning lasterikas (vana)ema, mullune Saaremaa Aasta Ema, lõpetas Tartus sama ülikooli samal alal teist korda.

Helge ja arukas emand on end lisaks lasterikkusele veelgi tõestanud. Kõigepealt kummutas ta oma ema väite ja kartuse, et lasterikkus hävitab ajurakke ning tõi tele-miljonimängust koju veerand miljonit eesti krooni. Kuni suur emme mammutit küttis, sõitis issi Andres koos poeg Heikiga tillukese mootorpaadiga Londonist Saaremaale. Sellised poisid.

Hansode suurel perel on magistraali lähedal metsas mahukas maja, mille osa tube on sel lihtsal põhjusel välja ehitamata, et Elamine on selle kirka ja kauni klanni jaoks elulisem ja elusam kui eluruumide vuntsimine. Pereisa läks enne maja lõpuni valmis ehitamist Sharmelisse – nagu ta nimetab Sharm El Sheiki, kus mitmeid aastaid reisijuhina töötas – ning elab nüüd Kõrkveres. Sedasorti keskeakriitiline pudisemine küll natukene segab – ent mitte nii palju, et liiga palju segaks õnnelik olemist.

Tagatoas toimivad kunagised lastenarid praegu pesulaona ning kõike jätkub. Et kindlasti jätkuks, käib pensionieas pereema endiselt Kuressaare haiglasse psühholoogiks. On tänu sellele näinud, kuidas majanduslangus on inimestele mõjunud – nii mõnigi on krahhi eest või järel haiglasse peitu pugenud. Ent vilunud nõustaja ei ole nende jaoks vanaema ega nõu andja – kes annab nõu, see ka vastutab. Tema jätab nii patsientidele kui pesakonnale enesele vastutuse ja lahenduste leidmise. Parimas mõttes kanaema. Ka looduses ei püüa emad järglaste eest elu ära elada.

Ja ongi seda tüüpi matroonide piirkond – sealsamas metsa taga peab samuti psühholoog Maria Kaljuste koos oma lastekarjaga kümnes suunas arenevat talu.

Oma tibude haldamisel on imetlusväärsel emal paar lihtsat nippi, mida kõik me saaksime sujuvalt järele teha.: „Kõigepealt peab sul olema neid palju. Mida rohkem, seda põnevam – ja samas valutum. Nii, nagu iga lapse kandmise, sündimise ja lapsepõlve kogemused on erinevad, on ka nende täiskasvanukssaamist ja pesast lendamist – või mitte lendamist – täpselt nii palju variante kui on lapsi. Vaid üks on ühine – vägivalda ei või rakendada. Neid, kes tahavad kaugele-kõrgele lennata või ronida, ei või tagasi hoida, ehkki hirmsasti tahaks. Need pesamunad, kes hoiavad kodu ligi, vajavad ehk rohkem küpsemise aega – ning võib-olla saavadki nendeks, kes kord majapidamise üle võtavad.

Meil pole enam õnneks need jõuga määramise ajad, mil vanim poeg päris talu ja ülejäänud pidid kas õnnestunult abielluma või maailma hariduse, enne ja külluse järele minema. Nüüdisajal on maailma ilu ja valu kõigi jaoks võrdselt avatud – iga laps saab selle osa, mis talle sobib ja saatusest määratud.

Ema ülesanne on olla paindlik ja mitte välja näidata, kui mõne tibu pärast on hirm. Ükskõik, kas see kaob liiga kaugele maailma otsa, ronib liiga kõrgele või siis vastupidi – ei taha kuhugi. Seesuguseid mitte-tahtjaid, kes põhimõtteliselt ema tiiva alt välja ei püüagi kasvada, meie peres pole. Ja kui oleks – saaksime ka sellisega hakkama. Kindlasti sundimiseta – ei pesast välja lükkamise ega liigselt riskimast tagasi hoidmise mõttes.“

Ema Hansol on lapsi nii faktiliselt kui olemuslikult kolm paari. Hille ja Hannes on maailmarändurid, kes on tänu sellele ka Eesti üldsusele tuntuimad. Heidi ja Heiki on oma kutsumuselt džigitid ja kaskadöörid. Halliki ja Hendrik on õrnema loomuga koduhoidjad – ent samas ka võimalikemad vanematekodu ülevõtjad.  Mamma jälgib rahulikult – ega kiirusta neid takka.

Kõnekad kohtumised

Oli aeg, mil Tallinna lennujaamas seisis pisike blond plakatiga plika. Plakat juhatas eestikeelsete transfeeride juurde Londonis. Inglismaale sõitjaid saatis oma venna klientideks Hille ning transfeere tegi ning rahvuskaaslasi mitte-turisti-radadele sõidutas Hannes.

Hille on  – nagu õedki – üles kasvanud suuresti Muhu saarel legendaarset ratsatalu pidava Kivisoo  Martini hobuste juures – ning pärast aastaid EMTs töötab nüüd koos armastatuga Telia-Sonera lainepikkusel Türgis. Juba üle aasta Istanbulis, õpib aktiivselt türgi keelt ning tegutseb vabakutselise ajakirjanikuna ERRile ja Eesti Päevalehele, kajastades sündmusi ja elu Türgis ja Lähis-Idas. Produtseerib ka tele- ja filmiharjumusest „Teeme ära!“ ülemaailmsele kampaaniale Eesti-Türgi koostöös reklaamklippe ja aitas Teeme ära! kampaaniat Türgis juurutada. Hille kirjutab Petronedele raamatut Minu Istanbul ja jätkuvalt tegeleb naiste õiguste edendamisega nii Eestis kui teistes riikides. Kuna Hille ei saa ilma hobuseta elada, treenib ta oma dinosaurust – Rootsi sporthobust Quinhonit, et temast saaks Allahi tahtel Türgi takistussõidu tšempion.

Hannes  oli Londonis abielus noore arsti Claudiaga, kellega kohtus oma Aasia-rännakutel. Nüüd on nende lapsed Toomas ja Saara juba üsna suureks saanud ning elu edasi läinud. Claudial noorpõlvearmastusega veel pesakond lapsi sündinud ning end Ehuhhuduuri jalgrattamatkadega üldsuse teadvusse vändanud politoloog Hannes kasvatab finantsistist kaasaga pooleaastast poega.

„Mina austan seda, kuidas noored oskasid sõpradena laiali minna, kui armastus otsa sai,“ tunnustab Lia. „Hannes on nüüd Inglismaale eestlastest koduabilisi saatnud, et lapsed isakeelt  ei unustaks ning kõik koolivaheajad veedavad lapsed siin hobuste seljas – ka nendel on sügavalt positiivne hobugeen.“

Õde Heidi ongi üsna üleni hobustele pühendunud. Lugulaulud tema pakutavatest muhedatest ratsamatkadest ringlevad linnades ka praegu, mil ta kasvatab Orissaare lähistel lisaks ponidele ja silmailusatele püssidele ehk sporthobustele ka kaht väikest last ja vutte – polegi üksnes hobutüdruk, vaid vutimuti. Multi-hoogsatele Hansodele kohaselt produtseerib ta neljandat hooaega oma „tele-titte“ Rakett 69. Tema kaasa Risto on andekas ja edukas keraamik, peaasjalikult võrratute loodusmotiividega tasside võlur. Lähitulevikus on noorpaaril plaanis külastajatele avada poni- ja savi-suhtlemise suunaline turismitalu.

„Oma pojakese sünnitas Heidi kogemata kombel ja lapse enese otsusena Saaremaal,“ naerab ema. „Oli kindlalt Tallinnas maha saada otsustanud, sõitis Saarde vaid asjade järele. Kui temaga õhtul kohtusime, kehitas ennast ja seletas, et soolikad näe mässavad – öösel aga helistas ja küsis, kuskohas Kuressaares sünnitusmaja on.

Tütrele sattus taeva tahtel vana kooli karm ämmaemand. Aga Heidi kui kange Hanso hakkas talle tublisti vastu, keeldus selili maas ülesmäge sünnitamast – ja kokkuvõttes läks kõik väga hästi, võiks öelda, et isegi eht-meielikult naljakalt.“

Halliki, üsna noorelt tütrekese emaks saanud pesamuna, kinkis oma silmaterale esimeseks sünnipäevaks samuti aastase ponipoisi, kellega koos Pöide päkapikud nüüd õnnelikult kasvavad. Neiul enesel on neli eesti hobust – neist üks ta enese käte vahele sündinud kuldne märakene Aprikoos – kes elumaja ühte tiiba ehitatud tallis resideerides dikteerivad suuresti tüdruku elukorraldust. Eks ema oma ka – ent mama Lia on rahul ja naeratab.

Arboristist vend Heiki, kellel on ohtlike puude langetamise firma ArborEst, sai tuntuks peenikeste nööride julgestusel Tallinna teletorni ronides. Ema nägi seda sooritust alles televiisorist ning teab, et poeg poleks ka emme hingerahu nimel loobunud.

„Noorim vend Hendrik, kes ehitab alumiiniumlaevu, on tasane ja leebe – tõsi, temagi tegeleb MBX trikirataste ja tiibvarjudega, aga Heiki on maailma kõige alfaisasem mees, kes kohe peab kõigesse sekkuma, igale poole ronima ja kasvõi eluga riskides korda ja õiglust kehtestama – sellest jutustab ka tõsine arm tema kaelal, mille ta sai kaklejaid lahutades… Selle meheliku dominantsuse tõttu on nad samuti alfaisasest papa Andresega samuti elupäevad risti olnud – aastatega on see duell veidi järele andnud, vahekorrad on meeste ühiste seikluste käigus paika urisetud.“

Pikad põllepaelad

„Me ei tea õnneks kõige teravamaid ja ohtlikumaid hetki, millest meie silmaterad läbi tulevad – mida suuremad nad on, seda kaugemal meist nad oma ohtlikke puid langetavad ja metsikuid hobuseid ratsastavad,“ ohkab suur ema. „Jälgime Türgi-uudiseid ja palvetame. Ega sekku. Mina luban mis tahes eas lastel vabalt katsetada ja mängida. Pesamuna Halliki on nüüd otsustanud Säreverre loomaarsti abiks õppima minna, siin saares töö leida ja tütrekese lasteaeda panna. Muidugi tahaksin sekkuda, kui näen mõnd nõiaringi – näiteks et kooli võetakse vaid töökogemusega, tööle võetakse ainult koolipaberiga – aga ma ei sekku. Oma katsumused tuleb igaühel enesel läbida. Tütreke-hellake on ise endale valinud loomade vangi saatuse – nagu kõik loomainimesed paratamatult on – nii ei saa ta ka kuigi hõlpsasti elukaaslase Kareli kannul, kes pärast tegevteenistust ja ametikooli puutöökojas töötab, kuhugi mandrile putkata. Võib-olla ongi hea – see oleks kergema vastupanu teed minek.

Seda ma ei arva, et kaasade vahetamine ja elujärkude lõppemine ning uute algamine oleks kergema vastupanu teed minek. Oluline on leppida sellega, et mulle juba omaks ja lähedaseks saanud inimene taandub – teda mitte meenutada ega uue väljavalituga võrrelda – ja elu lähebki sõna otseses mõttes edasi.“

Hansode elu edeneb tänu emalaeva tasakaalukusele ja kõigutamatule rõõmusmeelele nii jõudsalt, et jõuluõhtul, kui kõik kuus last oma kaasade ja lastega Pöidesse kogunevad, läheb sõna otseses mõttes kitsaks. See tähendab, et muist ootel tube tuleb valmis ehitada. See omakorda eeldab, et keegi noor peremees peab majapidamises ohjad enda kätte võtma. Aga ema Lia ei suru ega sunni. Jälgib stoiliselt naeratades, kas õigem peremees oleks oma noorim poeg või noorima tütre kaasa või-või-või. Kaht peremeest ei saa olla – siis ei toimu midagi – või kui, siis nõnda, nagu eestlaste nelja kuningaga. Tark ei torma.

„Ja ma kordan veel kord – hea on, kui lapsi on palju. Lisaks sellele, et meil pole sel juhul aega ega võimalust nende suureks saamist takistada – keegi neist teeb ikka teoks meie unistused, kellestki saab meie mantlipärija, keegi näitab meile maailmu, millest me ise pole unistadagi osanud. Aitäh neile selle eest!“

Maimu Berg: püsigem õhtuni peateedel, daamid!

Kirjanik ja ühiskonnategelane Maimu Berg (68) tuleb Musta  mere kruiisilt, siis  Helsingi raamatumessilt, sealt läheb Lõuna-Eestisse kirjanike raamatukogutuurile ja siis kohe Strasbourgi oma tütre viieaastaseid kaksikuid hoidma. Proua Bergi külaeluteemaline jutt on üks tosinast kirjastuse Pegasus äsjailmunud Eesti kirjanike kogumikust „Mullast oled sa võetud“ – ja sealgi on Eesti mulla kõrval tegelasteks  kõrge-kauge-kauni ihalus ja suurilmalikkus, mis on temas eneses sügavalt olemas. Tema tütar Julia Laffranque on just ajal, mil Wiiralti kohvikus vestleme, Euroopa naistekalendri nädala naine.

„Julia on Euroopa tippkohtunikuna aidanud  panna piiri kommentaariumites vohavale anonüümsele kurjale. Kui kusagil maailmas on tekkinud tava teha tublidest inimestest kommarite liivakastis monstrumid ja need surnuks solvata, on aeg tublisid inimesi kaitsta. Loodetavasti on tulevikus   lihtsam järgmisi kannatada saamisi ennetada. Tean omast käest, kui halvav võib olla hirm kommarite ees. See ei aita, et nad on anonüümsed, et neid on vaid mõnikümmend ning küllap on nad  katkised ja õnnetud olendid. Ikkagi on kommarite-kartus sundinud mind ennast mõnestki kirjutisest loobuma. Loomulikult tean, et  kommentaare ei tohiks lugeda. Aga ma ei suuda loobuda. Ei tea, mis masohhism see on, võimalik et lisaks vabatahtlikule enesepiinamisele ka lootus mõni hea sõna leida. Muidugi on need head sõnad täiesti olemas ka, aga koletut verbaalset kahju ei korva ega tasakaalusta.

Samas võib sõim kavatsetule vastupidiselt kasu ja rõõmu tuua – näiteks see, kui Rein Lang Helsingi raamatumessil huilgas: ärge kuulake Bergi, ta on sotsialist!“

Inimõigus

Peamised kommentaariumi vabaduse kaitsjad argumenteerivad end sellega, et kommentaaride piiramine on vastu inimõigustele.  Aga kas siis kurjuse poolt?  Kui head sõnumit paljundavad tekstid jäävad sellepärast kirjutamata, et kirjutajainimesed ei kannata ristilöömist välja, on pigem nende inimõigused kahjustatud ning kahjuritele tuleb suukorv pähe tõmmata.

„Inimõigus, mis on hetkel minu jaoks oluline ja pidevas tulipunktis, on õigus elada õiges rütmis, sobivas keskkonnas ja õnnelikuna – mis peamine, ka elu õhtul elada. Ja terve olla!“ kinnitab endas erilist suurilmalikku hingust kandev daam. „Asudes lennujaamast või sadamast teele mõnele oma järjekordsele reisile vaatan üha süveneva kimbatusega ringi – kus on minu kaasmaalastest  eakaaslased? Enamasti neid ei ole. Ja kui nad ära ei ole surnud, siis on nad kodudesse ära eidestunud vöi eidestatud. See on nendega juhtunud mitmelgi pöhjusel, raha puudusel, tervise pärast, aga  kurb, kui põhjus on „kõrvade vahel“ – ja nii me elu peateedel küpses eas eestlasi naljalt ei näegi.

Samas, üks löbusamaid lugusid juhtus kunagi Soome laeval, kus tundsin ära oma endise õpetaja ja astusin ligi. Härra sõitis Helsingisse bridge’i-võistlustele, mõõtis mind ülalt alla ja küsis, kas on tõesti võimalik, et tema on kunagi olnud nii vana inimese õpetaja. Ma pole ammu nii südamest naernud. Ja me tegime mõnusad dringid.

Olen püüdnud teha kõik endast oleneva, et praegune eluperiood oleks elurõõmus ja  mõnus.  Tulin ära kauaselt töölt Soome instituudist. Ei läinud pensionile, ütlesin ülemusele vastuseks palvele ära-mine-äraaa!: kas sa pole märganud, et ma ei tee viimasel ajal tööd – olen aina Strasbourgis lapselaste juures või mõnel reisil või ajan muid asju. Ülemus nentis, et on märganud küll.

Mina aga olen elu aeg märganud, et mulle ei sobi kellast kellani ja kuupäevade järgi tiksumine. Muutun pisikeseks ja närviliseks, kui mingid seierid mind kamandavad. Vajan vaba kulgemist, et olla loov ja rahulolev. Sellepärast elan ka Tallinna kesklinnas, et pääseda igale poole jalgsi pärale, kui ma enam autot ei suuda juhtida. Ma ei tahaks olla mutistuja, kes kuhugi äärelinna lõksu jääb. Püüan püsida elu peateedel, kuni  on tervist, kuni elan. Elamine tähendab mõistagi kirjutamist ja kaasarääkimist. Tahaksin lahkuda nii, nagu mu vanaema, kes 86aastasena teatas: nüüd aitab, sõbrad on kõik läinud, mina ka enam ei taha, nägemist. Ja lahkus ainsagi tõve ja diagnoosita peaaegu  jala pealt.“

Elu peateedel

Äsja käis Maimu Helsingi raamatumessil juhtimas kirjanike vestluspaneeli teemal „Kas kirjanik valetab“. Kuna vestluses osalesid Indrek „Süvahavva“ Hargla, Jan Kaus ja proua Bergi lemmikud Sofi Oksanen ja Seppo Zetterberg, oli põhirõhk ajaloolise tõe edastamisel ja moonutamisel.  „Vestlus läks nii põnevaks, et piiratud kellaaeg mõjus lausa mõrvana ja lubasime samal teemal rääkida ka järgnevatel Helsingi raamatumessidel. Tore oleks, kui ka samas seltskonnas. Ma imetlen Sofi oskust tundlikult ja osavalt eestlaste ajalugu serveerida nii, et see jõuab kõikjal maailmas kohale. Jaan Kross tegi sedasama – nõukogude okupatsiooni kasvatatud lilledest läbi. Ent Sofi on pisike habras punapea, tema gootiliku patsikrooni all on tegelikult poisikeselik, kuid väga arukas, paljulugenud ja töökas tüdruk. Ma ei tea, võibolla peab ta vajalikuks end dekoreerida mitmel pöhjusel, enda sisemuse kaitseks, ehk ka selleks, et inimesed ütleksid Kirjaniku saabudes Oh! Või et  oleks hõlpsam end ka kuuldavaks teha. Kogesin seda, Sofit kunagi Ida-Viru esinemisel saates ja tõlkides. Ka vene poisikesed ütlevad ära selle olulise ohhi ja jäävad kuulama,“ naerab Maimu. „Mul enesel on samuti Narvaga kirglikud kogemused. Enne seda, kui mul oli seal lugejatega kohtumine, lasti kohalikus raadios tõlkekatkeid mu raamatust „Ma armastasin venelast“. Kontekstist väljarebituna ridamisi just neid lõike, mida võis tõlgendada venelaste halvustamisena. Mida ma tegelikult ei tee. Austan ja armastan kõiki rahvusi – ja olen tänulik kõigile rahvastele, kes on eestlase just nii elujõuliseks ja andekaks seganud, nagu tema on.

Kui tookord esinema minnes oletasin, et saalis on kümmekond kirjandushuvilist tädikest, siis… Saal oli noori vihaseid mehi täis. Tulid mulle, oletatavale natsionalistile kambakat tegema. Küsisin kohe sissejuhatuseks, kes on raamatut lugenud. Noored vihased polnud. Hulk naisi oli. Palusin lugenutel lahkesti neile teistele selgeks teha, millest raamat tegelikult räägib. Läksin kümneks minutiks saalist välja. Kui kisa-kära-kolin-mürin vaibus, naasin – ja publiku seast lahkus vaid mõni vihane noormees. Meil oli võrratult sisukas tõeliste juttude õhtu.“

Maimu, kes palub tungivalt meeles pidada, et poliitika puudutab meid kõiki pidevalt ja otseselt – milline iganes ta parasjagu ka tundub – jälgis sellesama tõeliste-juttude-pilguga ka kohalikke valimisi. Nii päritolupaigas Saaremaal kui kodulinnas Tallinnas. Ta ütleb, et Eerik Niiles Kross tegi tõelise ime – tõstis hääbuva IRLi  tuhast.

„Rahvas vajab etendusi, miks mitte ka selliseid uljalt kauboi-huligaanseid, nagu Eeriku totaalne äratus- või ärritustöö,“ naeratab Maimu ning samal ajal defileerib Wiiralti kohviku eest ja seest läbi illustratiivne isiksustegalerii – Hugo Hiibus, Meelis Pai, Valli Lember-Bogatkina, kapten Hillar Kukk, Jaano-Martin Ots… „Noor Kross sobibki opositsiooni, võitlejaks – ta  pole mugandunud kuninga tüüp. Küllap on tema ajalootõlgendajast isa Jaan teiselpool Jõge tema üle uhke. Nii, nagu väga eriline ja võimas Hansode perekond võib olla uhke, et Pöidest kasvas läbi kogu maailma rännates kogenud kuningas Hannes meeriks Kuressaare raatusse.“

Surnud hingi pole olemas

Maimu Berg nendib silmade särades, et kuni Hiibus-Bogatkina kohvikust läbi astuvad, seni maailm toimib. Ta ise on veetnud suure osa noorusest KUKUs ja Pegasuses ning kinnitab, et nii radikaalsed noored kui ka vahvad kohvikuvanamehed ja –prouad on alati olemas olnud.

„Kohvik Tallinnas pandi vanasti kõik maailma asjad paika, jagati uudiseid ja võeti nende suhtes seisukoht. Eks kohvikutes olid ka nuhid, aga kõik teadsid neid ning suhtusid neisse umbes samamoodi,  nagu lõvikari võtab rahulikult šaakalite ligiolu. Kirjanike liidus oli sama. Kord, kui Lennart  Meri avas tööle tulles riidekapi, vaatas talle sealt vastu blond kurbade silmadega noormees, üldteada koputaja,“ meenutab Maimu muigamisi. „Kulla poiss, miks teie asutus ometi pealtkuulamise tehnikat ei osta, naeris Lennart. Poiss kurtis, et kallis on. Ja jäi kappi.  Samamoodi on kapis need eestlased, kes on enda jaoks Lasnamäe venelased välja lülitanud. Kujutati ette, et see seal on mingi kauge kahjutu oblast , aga tegelikult ju Tallinna linnaosa.

Eestlased võiksid nädalavahetusel Lasnakale jalutama minna – kui korras tänavad ja hea valgustus, vuntsitud fassaadid ja kaunis kirik! Pole olemas surnud hingi. Igal inimesel on hääl ning reaalne heaolu otsustab. Mitte õõnsad aated. See pole madal ega masendav – nii lihtsalt on.

Samuti vöiks eestlastele teha kohustuslikke ekskursioone Venemaale – ja Prantsusmaale. Venemaal näeksime suure luksuse kõrval tõelist viletsust, mis samas ei summuta usku-lootust-armastust. Ja Prantsusmaal näeme… sedasama! Sealsed lasteaiad ja koolid ei priiska jõukusega. Lasteadades magavad lapsed lõunaund põrandal,  mõnel pool tuleb lapsevanematel ise voodilinu pesta, suured kärarikkad koolid ja pikad koolipäevad on väikestele 4-5-aastastele, kellel sealmaal koolikohustus, väsitavad. Katoliku lasteaed-algkool, kus minu kaksikutest lapselapsed käivad, on ses mõttes säästvaim – ja selle baasilt saab ka lähitulevikus Eestis haridusteed jätkata. Francois Holland kavatseb haridust küll jõuliselt reformida, aga tal põleb ju maa niigi jalge all…

Maailma lõpus

Madam Berg leiab, et inimkond vajaks tõsist raputust ja mõistusele toomist, mida tõotas mullune 21.12.12 ennustus Maiade kalendri järgi. Kuivõrd seesinane maailmalõpp jäi ära, oli tal enesel võimalus sündmuste – õieti küll sündimata jäämise – epitsentris kaebuste raamatut küsida. Ta viibis sel ajal Maiade-maal ning ronis just saatuslikul 13.11 kellaajal ülikõrgete astmetega templimäge pidi üles – tillukeste maiade kannul, hing paelaga kaelas – ja kogu maailmalõpp.

Kontrastiks sellele ekstreemile sõitis ta hiljaaegu Musta mere kruiisile, mis läbis  äärmises mugavuses ja turvalisuses Bulgaaria-Türgi-Ukraina-Rumeenia – kahesest mõnusast kajutist viis lift sööma ja ekskursioonidele, kõik oli lausa kohutavalt nunnu. Saatuse tahtel oli reisilaevaks vana hea „Konstantin Simonov“, millega Maimu on Eesti  kirjanike delegatsioonis 1990.aastate alguses mööda Läänemerd sõitnud – nüüd on alus Soome lipu all noorenduskuuri läbinud ning naise nime alla ristituna ära kastreeritud…

„Meile tegi sel turva-kruiisil nalja üks soni ja ratastooliga vanahärra. Täpsemalt – soni ja ratastool olid tal päeval, kui oli vaja lasta end mööda vaatamisväärsusi kärutada. Õhtuti lõi ta end üles ning saabus tantsima ja lantima!“ kirjeldab Maimu üht võimalikku novellitegelast. „Et kes me? Mina ja mu mees on kokku meie. Minu abikaasa on Soome kirjanik. Kuidas muidu üks Eesti kultuuripensionär reisida võiks? Ta on minust pisut eakam – aga väga heas vormis. Kui koos sporti teeme, annab tal kannul püsida. Mulle pole kunagi endast nooremad mehed meeldinud.

Meest aga olen enda kõrvale alati vajanud. Tahan end tunda naisena, õnnelikuna, armastatu ja hoituna. Mulle peab ütlema, et olen ilus.“

Ta ongi. Eatult ja eriliselt majesteetlik ja õitsev. Saarejuurne daam sai emapoolseilt esivanemailt päranduseks kolm hektarit Mustjala kandi randa – maailma lõpus ju seegi.

„Olen püüdnud endale küll oma maailma luua, ent üldpilt on trööstitu. Maailmalõpu ja mineku meeleolud. Saarelt ära. Eestist ära. Iseendast ära. Käepäraseim vahend selleks viimaseks on viin. Ja niisuguse doku nagu „Jonathan Austraaliast“ – filmitud just minu kandis – saab igast Eesti külapoe ümbrusest. Kusjuures ehkki inimesed ei talu oma tegelikkust ning joovad motivatsioonituse maatasa, on neil ikka uskumatult kõva tervis,“ imestab Maimu. „Mina olen talumatutel aegadel endale omaloodud oaasidena talutava ja isegi õnnestava illusoorse ilma tekitanud. Nõukogude ajal oli minu oaas kirik – käisin igal pühapäeval kirikus – erinevates, väga suure naudingu ja sisemise rahuloluga. Mul oli   uurimustöö tarvis raamatukogu erifondi luba – ka seal rändamine, eriti 1920.-30ndate aastate keelatud maa – oli mulle suurepärane varjupaik.

Aga praegu ma mingit oaasi ega põgenemist ei taha ega vaja. Tervist, liikumist ja avatust! Tervikpilti ja hea lõunasöögi juurde klaas elusat ja elustavat veini! Olen nii seestpoolt kui kõrvalt sedavõrd kaua ja järjepidevalt Eestimaa ilu ja valu vaadelnud, et sellest on võrsunud veendunud armastus iseenda, oma päritolu ja meie kõigi tuleviku vastu. Püsigem peateedel!“

Muhu Grete otsib omakseid

Margareta Kolk (63) on terve elu Muhu saarel elanud ning on otsekui selle saare vaimu kehastus. Konservatiivne, aga teadlikult ja heatujuliselt, vastu voolu ja ootamatutes suundades arenev. Igas mõttes sügisesse suubuv Grete arendab ja liigutab end teadlikult, sest sügisel on mandumine kerge tulema.

„Olen siin saarel elanud viies erinevas kodus, aga ikka mööda Muhku rännanud. Paiksus kutsub korrale. Suhted peavad olema korras. Ühes väikeses kohas elades ei saa olla mentaliteeti, et kui oma asjad ühes külas või riigis ära vusserdad ja keeruliseks elad, paned minema ja sodid järgmises kohas edasi. Väga lähestikku tuleb hakkama saada ka nendega, kes on faktiliselt vastalised. Kui õigesti käitud, siis vaenlasi pole,“ teab Margareta – õigeusu kirik ei lubanud talle nimeks Grete panna, nagu kogu saar teda kutsub – niimoodi tal kaks nime ongi. „Sügis kipub siin saarel võimendama teadmist, et me kõik aeglustume ja tõmbume endasse. Sellepärast siblin mina soikumise vastu küll muhu murrakut ja kodulugu uurides, küll käsitööd tehes ja feissbukis suheldes. Arvuti on küll aeglane nagu talvine laevatee, aga hoiab maailmaga ühenduses ikka.

Kuni ma käsitööd teha ei mõistnud, naersid teised munukesed – mis saarlane sa sõuke üldse oled! Kui ostsin hirmkalli – ikka väga hinnalise – muhu käsitöö raamatu, pahandas mees, miks ma kulutan. Aga nüüd tikin ja koon, tikin ja koon – ja olen õnnelik.  Armastan kasutada üht siitkandi rahvatarkust, mis sobib igasse eluvaldkonda – kes kunsti teab, see kunsti peab – ülejäänud lakkugu panni! Nojah, viimane sõna on kõnepruugis küll teine, aga see ei kannata trükimusta.“

Madam kinomehhaanik

Grete õppis mandril kinomehhaanikuks ning saab selle eest, et pidas seda ametit paarkümmend aastat, head pensioni kui preemiat paiksuse eest. Viimastel aastatel on ta olnud koristaja erinevates ümberkaudsetes asutustes. Need moodustavad tema jaoks õigupoolest mitmekihilise paralleelmaailma – samades hoonetes on tema teadvuses nii need meiereid-külapoed, mis hoonetes kunagi olid kui need kauplused-kalarestoranid, millest suur osa on avatud vaid suvel ning praeguseks talveunes.

„Jalutan eriti hea meelega mööda noortekeskusest, kus elu sõna otseses mõttes keeb – teeb tuju heaks. Katariina kirikuga, mis rootsi rahadega korda tehti – muidu vist seisaks aegade lõpuni tellingutes – tunnen erilist kokkukuuluvust. Eriti on mulle südame järele tema kõrval seisev vana saar. Kui selle imelise puuga juttu ajan, vabandan ikka veel jalaka-juraka ees, mille pidime mehega oma garaaži eest maha võtma, et põhjatuuled teda elumajale peale ei kukutaks ja juured pesukööki pikali ei lükkaks – kui saagimiseks läks, jooksis puu verd… Kole asi,“ kahetseb Grete. „Aga näe, pastoraadis töötavad mu sõbrad-restauraatorid vana koolimaja taastamisel ja ennistavad hinnalisi uksi. Mina alustasin siin kooliteed ja olen nüüd abiks raha kogumisel, et maja uue hingamise saaks.

Need hooned ja nähtused, mida saab elul ja alal hoida, tuleb tulevikku viia. Osasid asju enam ei saa. Minu emal olid lehmad, koolidirektoril oli lehm – tegi praeguse spordihoone vastas käsitsi teisele heina. Nüüd Liival enam lehmi pole. Karjamaidki ju pole. Kuidas sa loomi paela otsas mööda maanteed kaugetesse koplitesse viid. Jäävad viimata ja lastel teadmata, kesse lehm on.

Spordihoone jällegi meenutab mulle suurt rahvajuhti Jüri Räime, kelle luigelauluks see jäi – avamine tehti tsipa varem, et mees ise oma loorberid ära näeks ja kätte saaks. Venelastega asja ajamine rikkus tema maksa ära, see ta viis.

Ambulatoorium jällegi on endises „kulakute“ majas – küüditati kõik Siberisse, ainult imelise maitsega martsipaniõunapuu jäi neid meenutama…“

Aastakümneid abielu ja isaotsinguid

Muhu Margareta on püüdnud kogu elu võimalikult stabiilselt ja ühiselulisi reegleid järgides elada. Nüüd võib juba rääkida, et kooliõest sõbranna hakkas nende majas liiga sageli istuma ja pereisaga üha pikemat juttu ajama. Kooliõde on tänaseks siit ilmast läinud. Lastele jäi isa alles tänu sellele, et ema neelas kõik alla – aga sealt alt tulevad elud ja lood paratamatult meelde ikka, tahavad veel setitamist.

„Mu poeg ja tütar pole ametlikku abiellu astunud. Tütar juba üle neljakümne. Poeg ehitas aastaid Soomes luksusjahte – aga nüüdse majanduslanguse aegu pole kellelegi neid luksusi ehitada, kasvatab hoopis Roosna-Allikul koos armastatuga tema lapsi. Mis siis, et ise väidab, et isaks ei sobi ja oma enesegi eluga hakkama ei saa. Ikka saab,“ rõõmustab ema. „Mina olen oma kogemustest väga tugeva veresidemete taju ja vajadusega inimene. Olen kaheteistkümnendast eluaastast saadik teadnud, et mu ema mees polnud mu pärisisa ning praegu otsin – mitte lausa meeleheitlikult, aga kogu südamest – oma isapoolseid sugulasi. Emapoolsed on kõik läinud ja mind üsna üksi jätnud.“

12aastane Grete avastas oma sünnitunnistuse, kus oli isanimeks kirjas Aleksander Villemson.

Ema keeldus rääkimast, kes see on. Tädidel-sõbrannadel oli keelatud rääkida. Niimoodi jooksis nooruke Margareta saladuse uurimisega otsekui vastu seina.

Kui ema siit ilmast lahkus – ning tädid-sõbrannad ükshaaval samuti – läks isa, õieti nüüd juba poolõdede-vendade otsimise tahe aina tugevamaks, ent sein selle lahenduse leidmise ees samuti kõrgemaks. Ei kohalikud kirikuraamatud ega perbüroo paberid räägi tema tegelikust isast silpigi.

„Siinkandis on läbi ajaloo olnud palju läbisõitjaid ja vallutajaid – kui mitte merd, siis maismaad pidi. Sellepärast on palju segaverelist rahvast ning kohalikes kirikuraamatutes on tavaline asi, et vallaslapsukesed kannavad tiitlit Juula-poeg ja Mari-tütar. Minul on see Aleksander Villemson vähemasti olemas,“ naeratab Margareta lõunamaiste joontega nägu nukralt. „Isast on teada, et ta oli Pärnust või Pärnumaalt pärit autojuht. Tal oli olnud autoavarii, mistõttu ta lonkas tugevasti. Ja kõik. Rohkem mitte midagi. Pöördusin nüüd Pärnumaa kirikuõpetaja poole, et sealsetest kirikuraamatutest oma isa leida – ja sealtkaudu ehk poolõed-vennad üles otsida.

Miski minus tõmbab aina Ukraina poole – muusika ja mustrid, toidud ja olustik. Kes teab, ehk on isa oma juuri pidi sealt pärit.

Mul oli alati hea mõelda, et kasuisa pole mu päris isa, kui ta küla peale tina panema kadus. Muidu võib ju öelda, et jõi siis jõi, aga ta jättis siis loomad liibalaaba. Emal oli kilpnääre väga haige. Käis Tartus arstide juures, pidi kohe lõikusele minema, aga ei saanud – loomad oleksid siis koju üksipäini ja hoolitsuseta jäänud. Ja surigi ära, sest mees polnud usaldusväärne. Muidugi on sellise kurja moodi kurva loo peale hea mõelda, et minu isa oli hoopis üks natukene lombakas patune sohver…“

Ootab ja ei oota

„Kui ma siin nüüd koos Muhuga sügisesse sukeldun, juurdlen aegajalt, kas tahaksin, et samasugune tamm, nagu meid Saaremaaga seob, ehitataks ka siit mandrile. Ühest küljest kaoksid siis laevaomanike jagelemised. See on hea. Ja siin Liival meie kõrval ostjat ootav nukumajake leiaks siis kindlasti ostja. See oleks ka hea. Saartel tuleks hoopis teine elu ja hingamine,“ arutleb Muhu Margareta. „Aga. Kas see teine oleks teist küljest ikka päris hea? Praegu ju just niisuguse erilise riik-riigis muinasmaana me turistide magnet olemegi. Hooajalisus ja suletus on meie endi jaoks kunst ja olemise viis – tuleb nii rahasid kui elulaadi sedasi planeerida ja seada, et ikka kevadet näeks.“

Ometi pole Grete seda tüüpi daam, kes laulaks peenikese kaebliku häälega „las jääda nii kuis oli“. Ta itsitab, et sedalaadi muusikat kuulab tema kallis mees Heino õue peal pesuköögis õunamahla ajades ja hoidiseid tehes – nende majapidamises on see mehe töö.

„Minule meeldib hoopis räpp ja rock. Ma olen Toe-tagi-meelne tüdruk. Metsatöll kõlab minuga palju kenamini kokku kui vikerviisid. Mul on arvuti ekraani taustapildikski Kaarel Kose, mitte mingi ninnunännu. Noored muusikud, olge valvsad, te ei tea kunagi, kellele tegelikult meeldite!“ hoiatab Grete silmade särades. „Küll ma tahaksin teada, millist muusikat teevad, millist käsitööd mõistavad ja millest mõtlevad minu isapoolsed sugulased, kes kindlasti kusagil olemas on. Ma leian nad!“

Millega süüakse Surnumere kristalle?

Kati Saara Vatmann

Surnumere kristalle süüakse teiste inimeste kuldmedalite kastmes, maitseaineks võõras raha. Sel lihtsal põhjusel, et praegusel ajastul on raha planeedilt Maa otsa lõppemas. Seega jaguneb ta ebalt. EBA-võrdselt, -ausalt, -õiglaselt. Kui me ei saa oma pideva ustava ränga töö eest õiglast palka, hakkamegi kurvalt ja kurjalt põrnitsema: kui palju maksab ridikül ministriproua näpus, kui suure raha eest müüdi Londoni oksjonil olümpiavõitja medalid-rattad – ja mis ta selle raha eest teeb, mis maksab kosmeetikakohver ja kuidas seda müüakse…

Eerika Salumäe olümpiakullaga on minul emotsionaalne side seetõttu, et Barcelona olümpiavõit tuli 25 aastat tagasi täpselt sel hetkel, kui laste isaga abiellusin – registreerimisele hilinenud kursusevend tõi rõõmusõnumi. Inimlik ja empaatiline side aga ütleb: inimesel on õigus oma elutöö vilju siin ja praegu nautida. Omamine on uhke küll. Ega muidu trofeesid oksjonitel müüdaks. Raharahvas tahab omada. Ent ei sportlane ega kirjanik toida ega kata oma kalleid omamise faktiga. Tahame õnnelikud olla ning soovin Eerikale õnnelikku kätt ja häid nõuandjaid raha kasutamisel-investeerimisel. Paratamatu on, et avalikel aladel eneseteostajad ületavad uudisekünnise – loovisiksuste ja sportlaste saavutused on küll nende töö ja treeningu, eneseületamise ja maailma parimaks tõusmise tulemus – samas otsekui rahvuslik omand. Ometi ei olene maailma parima staatus sellest, kuskohas medalid füüsiliselt asuvad. Alamakstud, kurnatud ja määramatuse hirmus hoitud rahvast erutavad numbrid sellepärast, et me kõik oleksime teiste Euroopa riikidega võrdseid sissetulekuid väärt ning karistuseks ilusal isamaal püsimise eest pälvime vaid murdosa teenitust. Siis hakkamegi arvutama, et ühe kuldmedali eest saaks talu osta, teise eest pangalaenu maksta, jalgratta võrra ehitaks-sisustaks-reisiks… Loodetavasti Eerika seda kõike teebki. Meie aga võime ju alati siit julmalt, ebaõiglaselt ja kaamoslikult isamaalt ära kolida. Või ei või. Kuidas just valime.

Kui valime siiajäämise, on mõistlik valida ka sallivus ja inimlikkus olematute ja ebavõrdsete rahade liikumise suhtes. Meile pakutakse iga päev mõnd kosmeetikakohvrit või kohvimasinat, tolmuimejat või vähemasti ajalehetellimust. Meie valida on, kas võtame pakkumise vastu – ja kuidas suhtume.

Minu sõbrad hobusekasvatajad, kelle kõrval olin, kui nad oma kodutallu Kilgi hobukeskuse rajasid, käivad praegu kord kvartalis pikkadel-hinnalistel puhkusereisidel. Mitte tänu sellele, et väikesest perefirmast tõusti Lõuna-Eesti kaasaegseimaks hobuhotelliks-koolitus-võistlus-staabiks. Sellepärast, et pereisa Freddy ees, -ema Aire järel, on paar viimast aastat pühendunud Zinzino kohvimasinate-kohvide-teede müügile.  See sobib neile, nad pole oma sõpruskonda kohvikatkuga laiali peletanud, teenivad hästi ja puhkavad kuninglikult. Mina ajakirjanikuna ei saaks oma intervjueeritavatele kohvimasina ega muu võrkturundatavaga kosja minna – no andke andeks! – ent rõõmustan, kui sõpradel hästi läheb.

DeSheli tasuta näohoolduse „ohvreid“ olen küll saatnud maaletoojatele, kes äsja Tallinnas WTCs – kus asub ka Zinzino kontor 😀 – uue salongi avasid. Hoiatan kõiki naisi, kelle Iisraeli-Pariisi surnumerekristallidest valmistatud, fütotoonilise-liposoomse tasuta triitmendi rüppe juhatan: võtke see tasuta näo-spaa vastu, see ei kohusta tegelikult midagi ostma. Ei pruugi tunda kohuse- ega süütunnet kosmeetikute-konsultantide ees – kui neil õnnestub mõni kohvritäis kvaliteet-kosmetsi maha müüa, siis sellel on võrreldes omahinnaga mitmekordne hind, nii et nende maailm toimub ikka.

Mulle meeldib see mersu-klassi kosmeetika väga. Ma ei osta tavaliselt üldse mingit kosmeetikat ning see vähene, mis mul on, peab olema väga hea. Kuna mulle meeldib see kosmets – ja need inimesed, kellega olen DeSheli Tartu ja Tallinna salongides kohtunud – on mul kurb telekast näha marutavat teleprodutsenti, kes neid juutide käsilasi agressiivses müügitaktikas süüdistab.

„Seda renomeed enam puhtaks ei pese,“  õiendas üks seltskonnaajakirjanik vip-avamisel, suu head-paremat ja kõrvad hurmavad muusikat täis. Meenutasin talle, et tema ju saab tänu neile tööd ja süüa. Tööd ja süüa saavad surnumerekristallide maaletoojad ja kosmeetikud, teadlased ja tootjad. Turg on täis ning tarbijate kasina kauka kallale pääsemiseks peabki vist agressiivne olema.

„Vaesus teeb kadedaks ja kurjaks,“ ütles Tallinna esinduse emand Irena. „Kes pimeda Põhjala naistest ei tahaks end rakutuumadeni turgutada – kui endale seda lubada ei saa, tuleb enesehaletsus ja viha.“

Läbi inimese on kõigesse lihtsam poolehoiu ja mõistmisega suhtuda. Kujutlege oksjonil teenitu varal oma eluga edasi minevat Eerikat – ja juba naeratate. Irena mees Ruslan on oma poisikeseliku naeru ja põriseva r-iga muhe. Tartu salongis mulle tasuta hooldust teinud – nojaa, lõksu üles seadnud J – Hanna on hariduselt defektoloog, kellega oli paljust rääkida ning ta saab lähinädalail beebi. Tema ülemus rääkis, et loobus ise kõrgtasemel kosmeetika nimel suitsetamisest. Tallinna esineduse peakosmeetik Annika Üürike kui isiksus on aga lausa pärl.

„Olen temperamentne nagu mustlasepüss sellepärast, et põlvnengi Setu mustlastest – nagu lauluema Taarka. Elasin keset üsna pikka kosmetoloogi karjääri USAs – kuni mu kihlatu suri. Tema suguvõsa võttis mu oma tiiva alla, aga oma lapse pärast tulin Eestisse tagasi. Siin elan end välja flamencot ja salsat tantsides – nooruses olingi Mait Agu rühmas profitantsija. Bailame!“ naeris Annika sütitavalt, kuni mina näonaha kompuuterdiagnostikas nägin, et ühtlase päevituse asemel on meil näonaha sees pigmendipusad ning näiliselt klaar nahk võib olla kaetud surnud rakkude kalmistuga…

Ja edasi? Olen üsna hulk aega oma mersuga õnnelik – kuna kõik need taimed ja kristallid on kontsentraadid, jätkub neid kauaks. Minust ei saa ei kohvikarussellil ega kristallidest rahapaleedes keerlejat. Tunnen end parima iseendana, kui mul on oma talus tuultes-vihmades töötades ja arvuti ees raha teenides Surnumere kristallid näos, et ma Põhjala kliimas ei närtsiks. Ent see pole elukese.

Ma tean, millega süüakse neid kristalle, kullakuma ja kauge-kadestamisväärsena tunduvat küllust. Armastusega. Mõistmisega. Teiste inimeste edu üle rõõmu tundes. Nende nähtustega osadusse sattumise eest tänulik olles. Siis teeb võõraski raha – kuitahes kauge ja hõlmamatu – meile head.

Ilmar Raag  piidleb Kertut

Kati Saara Vatmann

Ilmar Raag (45) on parimas mõttes saarlane – resideerides maailma veerel elab ta ühtaegu kogu maailmas ning näeb samas igalt poolt eemal olijana. Avamaailmast siiapoole vaadates on mõistagi nii Kuressaare kui Tallinn ühtviisi ilma(ri)veereke, ent filmimaag-Raag on õppinud just igal pool ja ei-kuskil liiga sees uskuma, et ka headus on olemas.

„Olen jõudnud oma elu ja arenguga sinnamaale, et igatsen õnnelikke lõppe. Maailmas on nii palju masenduslikke gurmee-lõppe loodud, et praegu on aeg helgeteks lahendusteks,“ leiab Ilmar. „Miks? Ma arvan, et filmid peavad püüdma ausalt rääkida probleemidest, aga lôpuks on ikka vaja anda lootust. Maailma eksistentsiaalse môttetuse tôestamine tuleb niigi uksest ja aknast, meediast ja tänavavestlustelt, aga edasi elamise môtte leidmine on tunduvalt raskem. Juba “Eestlanna Pariisis” püüdis vaadata, kuidas on võimalik muuta nii ennast kui saatust, “Kertu„ puhul olen astunud sammu kaugemale. Kätt südamele pannes ei tea filmitegijad kunagi, kas tulevane film hakkab inimestega kônelema vôi mitte. Seetôttu ma arvan, et see on rohkem ajastu ja mitte filmi môjul, et inimesed tulevad mulle spontaanselt ligi, et öelda, kui põhjalikult ullikese ja joodiku armastuse lugu neid puudutas. Olen selle eest näitlejatest-kaasamõtlejatest kujunenud teekaaslastele ja konsultantidele tänulik. Õhtuste ajurünnakute tulemusel stseene üha ümber kirjutades püüdsime ju ausalt leida oma tegelastes neid noote, millesse me ise usuksime. Ühtlasi julgustas Villu ümber meie ühistööna sündinud maastik mind ennastki. Jah, ma olen valmis olema veidi lihtsameelne idealist, kes ei häbene, et räägib täiskasvanud kaasteelistele muinasjuttu. Kuri külakogukond, verepilastus ja teise inimese omamine, alkoholism ja autism – mitte ükski haigus pole suurem kui Armastus ning tänu sellele käivitab ühel hetkel inimest siiski arm, mitte hirm.“

Kõrge hind

Ilmar nendib, et filmide loomine on vähemalt tema jaoks parim võimalus edastada positiivset programmi. Mônel pool usutakse, et on vôimalik ka oma isikliku elu avalikkuse ette toomisega, anda ühiskonnale julgusavaid näiteid. Ilmar suhtub sellesse väga ettevaatlikult: “Meedial on olemuslikuks omaduseks muuta lähedased suhted peenrahaks.” hoiatab mees, kes jätab oma naisele ja pojale võimaluse ise otsustada, kas ja kuidas nad kaanenäod olla tahavad või mitte. “Olenemata sellest, kui heade kavatsustega ajakirjanik meie koju ja ellu saabub – eestilik suur külakogukond harrastab meie kallal woodoo-nõelte torkimist ikka omasoodu. Oma isikliku – ja eriti veel kallite – naha turule toomine on headuse paljundamiseks liiga kõrge hind. Lisaks tuleb arvestada, et me kôik oleme elus teinud vigu. Ka mina ei taha iial end moraalseks eeskujuks seada, aga see ei tähenda, et ma ei otsiks lahendusi. Probleem on selles, et meedia koos kommentaatoritega suudavad kôiki konflikte ja probleeme ainult süvendada. Kas te olete iial kuulnud, et kommentaatorite abil oleks môni probleem hea enesetundega seljatatud. Parem on meediale eraelust mitte rääkida ja kôik môtted panna kunsti,” on Ilmar veendunud.

Saaremaa kui riik-riigis on Ilmarile õpetanud sesoonsust. Kuressaares sündinud-kasvanud, kuid suved Kaarma vallas ema sünnikodus veetnud mees teab muu hulgas näiteks, kuidas ühe korraga teenitud raha sedasi jaotada, et sellest ka sissetulekuta aegadel peret elatada. Saarlased teenivad suvega võimaluse olla vaikses talveunes – filmirahvas peab arvestama, et isegi kui ühe filmi honorar vôib tunduda suur, siis selle rahaga tuleb teinekord mitu aastat ära elada.

„Hooajalise elulaadiga keskkonnast pärinemine on õpetanud projektipõhist elu. Mul peab olema pangas pool aastat miinimumpalga reservi ees. Kui hakkan juba seda sööma, hakkab punane tuluke plinkima – vaja uus filmtöö vormistada vôi siis ametit vahetada,“ kirjeldab režissöör-stsenarist, kes pärast riigitele juhitööd pole kusagil palgal, ehkki konsultandi-lektorina oma eelarvelisi ohutulesid ikka ennetab.

Sõnum paralleelmaailmast

Naastes Varssavi filmifestivalilt „Kertut“ esmakordselt välispublikule tutvustamast veendus Ilmar taas, et universaalsed reeglid kehtivad. Massisaalid olid publikust pilgeni ning rahvusvaheline vaatajaskond reageeris samamoodi nagu eestlased.

„Samas filmigurmaanide jaoks on Kertu-film liiga lihtne. Nüüd ma siis tean, et tegemist ei ole filmiga, mis rahvusvahelistel festivalidel auhindu vôidab. Aga olgu peale. Mul piisab sellestki, et ka rahvusvaheliselt toimis meie kaunis eesti keel ja Mari Pokineni muusika ekstraväärtusena,“ naeratab Ilmar, kellel eelmise Pariisi-eestlanna filmiga on vastupidised kogemused – kui prantslased olid Laine Mägi viietasandilisest meistritööst vaimustuses, siis eestlased jäid üsna leigeks. „Eks see motivatsioonita külamehe lugu ole tavaline jah. Sinnamaale, kui joodik-dändil diagnoositakse kõrivähk ning koos Elu Armastusega puhkeb ka tõeline elujanu. Tahtsin ise uskuda ja vaatajat veenda, et elu on igal hetkel muudetav, otsast alustatav – isegi kui seda tõelist elu ja õnne antakse vaid aasta.

See lihtne lugu sündis Villu-kujust.

Selles karakteris tuntakse ära nii Kõrboja peremehe Katku Villut – keda Mait Malmsten on ka varem mänginud – kui Ukuaru Akslit. Erilist äratundmisrõõmu kirjeldavad vaatajad stseenis, kus Villu oma võrri kõrval joomaund magab ja Kertu armastaval pilgul teda silmitseb. Kaameral ongi voli näidata vaatajale Ursula Ratassepa imelisi tundevarjundeid tulvil pilke suures plaanis. Täiesti selge on, et ta pole autist – nagu ilmselt võiks kõlada psühhiaatriline diagnoos.

Mis temaga siis juhtunud on, et ta nii endasse on tõmbunud ja suureks ei kasva? Koos psühhiaatrite ning nii Tallinna kui Tartu naiste varjupaikade inimestega mõtlesime välja – või saime teada, kuidas nende loominguliste asjadega nüüd just on… – et ta on isapoolse verepilastuse, intsesti ohver.

Minul oli see stsenaariumis algselt otsesemaltki sees. Ühislooming viis selleni, et tõde peitub hoopis Villu pilgus – stseenis, kus Kertu annab issile tolle nõutud musi. Villu silmades on kõik selge. Mu enese jaoks aga pole tänini selge, miks lasteahistajatest meeste naised selle õuduse alla neelavad. Kertu vanemast õest, keda kehastab Piret Laurimaa, on kasvanud kaalutlev lumekuninganna. Manipuleeriv nagu tema isagi – ent kuna ta on naine, siis manipuleerib tema vähemalt elu alalhoidmise ja kaitsmise suunas. Aga ema? Miks tema ja kümned-tuhanded teised näiliselt normaalsed naised neelavad perevägivalla ja ahistamised alla?

Väidetavalt nad enamasti teavad, mis toimub, kuid nad ei teadvusta endale probleemi. Vägivallatsejad ei ole ju kogu aeg halvad. Ka neil on helluse hetki ja nii elavad naised nende ôrnade hetkede ootuses, isegi kui vahepeal on palju alandust. Samuti kardetakse mehe juurest lahkumisega kaasnevat elumuutust nii kohutavalt, et jäetakse ainumõeldav lahtihüpe sooritamata. Nii enda kui ahistatud laste õnnetuseks.

Tartu naiste turvakodu töötajad rääkisid kord ühe loo, kuidas üks naine varjus vägivalla eest päevaks-paariks nende selja taha, aga siis läks mehe juurde tagasi ja hakkas hoiduma kõigist, kes teda abistada olid püüdnud. Mitmekihiline ja tabamatu hirm…   Tallinna turvakodu kohal valitseb lisaks ka rahahirm – linnavalitsus on otsustanud sellele hädatarvilikule oaasile enam mitte raha eraldada. Nii hakkab varjupaik toimima projektipõhisena, nagu filmi- ja saarerahva sesoonne maailm…“

Hirm ja arm

Maailma kauneimate silmadega Ilmar, keda peetakse pärast Mati Unti Eesti teenekaimaks ja tulemuslikemaks naisõiguslaseks, arutleb, kui paradoksaalne on tõsiasi, et ikka veel käivitab meid enamasti hirm, mitte armastus.

„Villu-kujuga soovisin näidata, et ka näiliselt motivatsioonita-ambitsioonideta küla-elumeest kävitab armastus, mitte surmahirm ega suguiha,“ kinnitab pildimaag Raag. „Enamasti me, inimesed, paraku teistest loomadest kaugemale jõudnud pole. Nii nagu madu, käivitab ka meid hirm – nagu gasellid, põgeneme meiegi ohu eest, mitte armastuse poole. Ja loomakarjaga analoogsel kombel tõrjume endast erineva ja mõistetamatu, sest võõrastus tekitab hirmu.

Inimkarjale omane julmus on mulle nii mõistetamatu, et olen seda nii filmides „Mina olin siin“ kui „Klass“ üha ja jälle analüüsinud. Režissööri kutse-eetika ilmselt näebki ette kaasteeliste raputamist ja äratamist. Loovisiksuste mõte ja sõna on meie tegu, panus ühiskondlikku tööjaotusse, inimkoosluse tervendamisse.

Parimateks tulemusteks on vaja just sellist sünergiat, nagu kujunes Mart Maastiku talus, kus võtteperioodil elasime. Just näitlejatega kogu eksistentsiaalse spektri üle vaieldes ja arutledes jõudsimegi veendumuseni, et tunnelis paistab valgus ning kaks haiget(saanut) saavad tõepoolest koos moodustada igas mõttes viljaka terviku. Nad ongi taevas kokku pandud paar. Selles ürgnaiselikus tõmbes ja tundmuses järgneb ka Kertu Villule mitte hirmust isa ees, vaid armastusest mehe vastu.“

Tänu sellele sünergiale kingib Raagi-maagia vaatajatele ka meiemaise filmikunsti ühe kaunima seksistseeni.  Koos päikesetõusuga, kuidas teisiti. Ning koorib head ja tundlikud inimesed välja ka ametnike ja funktsionääride mundrite alt. Nii politseinikud, parameedikud kui turvatöötajad osutuvad Armastuse paistel ikkagi inimesteks.

Haprad piirid

Ilmar tunnistab, et loomeprotsessi käigus on üsna valulik stseene välja jätta – ajapiiride ja terviku huvides. Nii näiteks jäi montaažiruumi kinni episood, kus näiliselt üdini kuri ja paheline poemoor-Merzin küsib Villult, kas too on Kertule öelnud, et on ainult tema pärast valmis joomist maha jätma. Samas on need nähtamatuks jäänud episoodid nähtavate kõrval ja taga täiesti tajutavad. Kuna praegusel ajastul on piirid nähtava ja nähtamatu vahel nii haprad, on Raag nüüdseks juba täiesti veendunud, et loodu jõuab vaatajani ja samal lainel vastuvõtjani ka siis, kui pole silmaga nähtavasse tervikusse mahtunud.

„Taevases filmoteegis ja raamatukogus on kõik tallel. Ka see, millest valmis loomingus otseselt üldse juttu ei ole. See annab meie tööle hoopis uued mõõtmed,“ rõõmustab Ilmar. „Ehkki surma pole teatavasti tegelikult olemas ning  Villu-Kertu loos me otseselt ei räägi, mis saab naisest siis, kui mees siit ilmast habraste piiride taha lahkub, teavad tundlikud vaatajad seda niigi.

Eks habraste piiride fenomen ilmutab end siin Eesti kitsukesel maastikul teistelgi tasanditel.

Telerisõprade jaoks seostub Leila Säälik eelkõige seriaali „Pilvede all“ emandaga, kelle minia on Kertu – meie filmis sama. Justkui mingi karma-värk lausa. Ent kui mujal maailmas on laveerimine filmide ja seriaalide vahel näitleja jaoks üsna raske manööver, siis eestlased tunduvad olevat sellise muutumismängu suhtes immuunsed. Meil võib üks ja sama näitleja vabalt mitmes seriaalis ja teatris ja kinos vallatleda – habraste piiride tunnetus on publikul paigas ikka.

Mõistagi jääb üle habraste piiride rahvusvahelisele filmimaastikule sööstnud näitlejale enesele valikuvõimalus, mida ta selle lahtihüppega edasi teeb. Meie jaoks on näiteks Laine Mägi tema tuntud headuses Laine. Talle üles ehitatud „Eestlanna Pariisis“ vaimustas prantslasi piiritult – nemad kannaksid teda kätel, annaksid talle üha uusi rolle-rolle-rolle… Tema aga eelistab tasaselt oma väikses tuttavlikus maailmas edasi elada.

Suurim õnn või õnne eeldus siin ilmas ongi, kui inimesed üksteist leiavad.

Mees ja naine. Režissöör ja näitleja. Loovisiksus ja teema. Sel juhul tiivustab meid arm, mitte hirm. Võin sosinal kinnitada, et minu järgmine film on mind juba leidnud…“

Eesti Naisele

Ulvi Saar – supikeetja tähevalgusega maailmas

„Mis oli, mis on, mis tuleb – mis jääb. Nii saame küsida nii iseenda, kallite, abivajajate kui kogu Maailma kohta,“ teab hingenõustaja Ulvi Saar (48). „Praeguseks ei tule inimesed „nõia“ juurde enam pealiskaudsest uudishimust, vaid tõelise arenemissooviga, et vanad koodid, mis on karmi karmasse takerdunud, lahti teha ja uuel tasandil eluga edasi minna. Rahva ravijad ei tee enam suuri müstilisi sõnu, vaid on nii lihtsad ja maised kui vähegi võimalik – kui minu õpilased kipuvad liiga pilvedesse hõljuma, toon ka nemad maa peale tagasi: kuna oleme kehastunud, järelikult peavad meie juured maas olema. Seda aitab meeles pidada aednikutöö ja loomade hooldamine, koristamine ja keetmine.

Maagia pole mingi tsirkus – ja kes on musta maagiaga tegelnud, on tänaseks juba ka oma vitsad saanud. Loobunud või lahkunud. Oluline on tõeline inimeste järje peale aitamine. Aidata saab neid, kes tulevad. Tulevad aga need, kes on samal sagedusel. Sama sagedusega abivajajate puhul näen nende soovi ja vajaduse korral nende eelmisi elusid – ning seeläbi võimalusi nende tulevik ümber kodeerida. Pole sugugi nii, et muudkui kannatame ja orjame eelmiste elude taaka – kes on samal sagedusel, näeb koodi ja võtab lootusetuna näiva pitseri maha. Kui oleme abivajaja või lihtsalt teekaaslasega samal lainepikkusel, võime mõnikord poolde öösse vestelda, olen pärast ise ütlemata heas energias ja elu on tõepoolest lill.

Sinu kanal, millest tulevad su tekstidesse valgustavad ja ravivad kanaldused, on muide number 365. Ilus number, mis.  Näen sinu käes kolme võtit, millega seoses öeldakse mulle kõrgemalt poolt: oled kange naine, kuid võiksid vahel endale head lubada ja hinge kosutada, sest mida heledamalt põleb sinu sisemine valgus – suuresti tänu loomadele, nagu näen – seda enam Sa musti jõude ärritad, nad lähevad pöördesse, ründavad ja räuskavad – ära muretse, varsti pöörduvad nad üksteise vastu. Kuri närib kurjal kõri läbi. Otsivad ühisvaenlast, ajavad resonantsiga oma ühise musta laine lakke – ja korraga avastavad, et on hoopis iseendaga vastakuti. Sageduse kiire tõusu ajal elame nagu mädapaisete miiniväljal – kõik, mis on küpseks käärinud, plahvatab päevavalgele, et sellega saaks lõpuks ometi midagi ette võtta.

Ennast pean Hingenõustajaks ja eelmiste elude järelvaatajaks. Näen, mis eelmistes eludes juhtunud ja kus inimesed elanud, kes nad olnud on ja miks nüüd järsku kõik kinni on ja vahel hullult tühjus ja segamini olek tuleb. Miks on palju hirmu ja paanikat meie sees, ning kuidas edasi hingata.

Me oleme suures muutumise ja korrastamise maailmas. Meie ümber on palju uut ja huvitavat, ning oleme suurel teatrilaval, paljudel osutub roll väga huvitavaks, – samas aga väga keeruliseks. Tark oled siis, kui sul on oma tagataskust välja näidata õppetükk ja naharakust läbi uhutud katsumus. Kaika Laine ütles mulle 18 aastat tagasi, kui ta jutul käisin, et vaata laps, sul on Uss-Rist ja Karikas otsaees. Kas tead, et oled suurt tööd tulnud tegema, kuid see tee pole kerge. Jah ma tean, kuid mulle meeldib inimesi aidata ja võtta aega, et selgeks teha, miks me siin oleme ja mida ära teha, et hing seekordsel kehastumisel võimalikult rahule jääks sellest rännakust siia kaunimasse Eedeniaeda. Jah – paraku on ta natuke ära kriimustatud inimeste poolt, aga küll korda saab, – selleks me siin oleme, et uuesti luua paremat homset. Mulle annab tulevikuusku näiteks teiste omasuguste leidmine – seatakse nii, et meie, valgustöötajad leiavad üksteist, et jõud ei lõpeks. Minu ringkonnas on nii mõnigi imeline Olend, kes sarnaselt minuga iluaeda peab, põllule ja metsale pühendub või loomadega tegeleb ja toidab Emakest Maad. Meisuguste kodud ja aiad, põllud ja karjakoplid säravad puhast Valgust teistele. Kellele see määratud, on piiritult tänulikud – kes ei mõista, jäävad väga paljust ilma.

Mulle anti ülevalt info – sina näiteks oled Siriuse korraloojate Meister – see on sinu missioon Maa peal. Peaasi on piisavalt puhata ja mängida – end Isa juures laadimas käia, et reptiloidid sind tühjaks ei tõmbaks. Muide, ka siis, kui teeme meditatiivseid rännakuid – enamasti on meid siis siin minu raviruumis tosin – palume samuti pahalaste eest kaitset, kus on head ja ilusat, sinna nad oma ahned iminapad suruvad. Alati. Õnneks on kaitset lihtne teha.“

Mis oli

Mispärast nimetavad mustad maagid Ulvit põlglikult – samas hirmunult – ja võib-olla isegi aupaklikult – supikeetjaks? Sest ta ongi hariduselt kokk ning sel alal ka õnnelikult ja rahulolevalt töötanud, kuni tervis lubas. Olles varsti pea kakskümmend aastat inimesi ravinud, võtab ta Supikeetja tiitlit komplimendina.

Naine, kellel on üks Raplamaa väekamaid ja kaunimaid iluaedu, on läbi isikliku kolgata – kuidas teisiti! – avanenud kolme lapse ema. Ta on sündinud ühena kaksikõdedest ning tema laste isa jättis ta teise naise pärast väikeste lastega maha. Sügavat auku, kuhu ta mahajäetuna sattus, kirjeldab nüüdne hingenõustaja oma esimeses, mullu ilmunud raamatus „Tähevalgusega maailmas“. Paljudest asjadest, mida ta eluloo ja mõtteraamatus kirjeldas, on ta pärast raamatu ilmumist veelgi sügavamalt aru saanud – raamatud ongi tema sõnul tervendava toimega nii kirjutajale kui lugejale. Neis on palju enam kui sõnad – need on väravad tervetesse ilmadesse.

„See ei juhtunud juhuslikult ega niisama, et olin kaksikõdedest see pisem – sõna otseses mõttes alumine, kes jäi alamõõduliseks ja oli justkui ülearu. Selleks on vaja olnud minu ikka küpseda, et mõista – kui inimesel on looteeas nabanööri peal seistes kraanid kinni keeratud, on teda hilisemas elus lihtne ära kasutada ja teenijaks alandada, armastust ära teenima panna ja lüpsta – aga seda vaid sinnamaale, kui inimene ise sellest aru saab,“ muigab Ulvi. „Nii veresugulastel kui teistel ligimestel on olnud väga lihtne mind panna tegema seda, mida ei taha. Sest ma olen palju aastaid ennast väärituks pidanud. Ma nimetan tänini oma laste isa „minu mees“ – nagu paljud meist oma endisi kaasasid tituleerivad. Ka siis, kui on pärast korduvaltki abielus olnud. Kõik on „minu mehed“ – need, kellega lapsi on, need eriti. Ja ongi nii – kui lakkaksime neid mäletamast-nimetamast ühena selle elu „minu meestest“, oleks õppetund asjatu.

Pärast nii pikka ja hullu auku, nagu oli minu oma pärast seda, kui mind maha jäeti, ma tean nii mõndagi. Kõigepealt seda, et müstiline liik nimega Naine on piiritult võimekas. Kui olin koos väga väikeste lastega maha jäetud, elasin hallpruunvärvitus udus, ent ometi tegin kõike, mida lapsed vajasid. Nagu robot. Ja niimoodi naised toimivadki – ise hingelt-vaimult poolsurnud suudavad nad füüsiliselt ikkagi kohust täita.“

Samuti sai Pahkla hiidrahnude lähistelt pärit Kohila-maade naine teada, et kui kolm aastat kujustada printsi valgel hobusel – ta tulebki. Vastavalt meie ajastule oli saabunud prints küll valge autoga, ent vaba ja tubli ja valmis koos Ulviga tema lapsed üles kasvatama.

Saatusel oli varuks veel üks õpetuste pakett – kui printsiga koos kodu rajada, on mõistlik valida selline, mida on tarvis koos kõbida, valmis lahendused pole siinkohal sugugi parimad ning ehkki mees on esmalt seda meelt, et maja ümbritseb vaid muruplats, saad tasapisi, ent kindlalt kulgedes viimaks ka Eedeni aia, millest mees alguses ei unistnud.

„Ületatud tõbedega ei kiidelda,“ on elulugu Ulvile samuti õpetanud. „See pole ärplemise jaoks. Äärmisel juhul teistele eeskujuks ja julgustuseks. Ja liiatigi võidakse sind hõlpsasti ullikeseks pidada, kui keksid näiteks ajukasvaja seljatamisega. Praegu on nagunii periood, mil inimestele tuleb selgeks teha väga palju sellist, mis oli varasemas ajas justkui hullumeelne luulutamine. Nende teadmiste doseerimisega peab olema täpne ja valikuline – nagu väikeste lastegagi: vasta, kui küsitakse.“

Mis on

18 aasta jooksul on rahvas kogenud, milliseid kanaldusi on Ulvil temaga samal sagedusel olevatele inimestele jagada ning teatakse ka, millisesse raviruumi nad satuvad, kui Alu alevisse Kuuse uulitsasse tulevad. Just raviruumiks nimetab Ulvi oma imeliselt pulseerivat aeda.

„See aed on minu jaoks midagi tegelikku, käega loodavat ja silmaga nähtavat. Praegu ongi vaimsete asjadega seoses kolm üldist tendentsi – esiteks on inimesed tüdinud ja küllastunud abstraktsest müstikajutust, teiseks vajavad ka valgustöölised ise tegelikku, maist tööd ja tegevust – kellel taimed, kellel loomad – ning kolmandaks jõuavad avanejad ja nägijad üha ühtsemalt numbriteni. Igaüks omaette. Kohati ka neid saladusi jagades. Ent koodide ja maatriksite maailma jõutakse hetkel nii üksi kui üldiselt.

Kui kellegi kolmas silm avatakse vägisi – mida ei tohi teha! – hakkab ta oma ennatlikult tekkinud meeleorganiga saama kanaldusi, millega ei oska midagi peale hakata. Kroon-, lauba- ja koljupõhimiku tšakrate ühinemisel kujunev meeleelund võtab vastu infot, mida see, kes pole valmis, kipub meeleheitlikult kõigile kuulutama ning suletakse seepeale ohutusse kohta. Kes ravilasse, kes koduaresti. Ei tähenda, et hullumajas ja kodutalu eraldatuses räägivad nii mõnedki infotulva kätte sattunud inimesed väga sarnaseid asju kodeerimisest ja kurjadest olenditest, kes meid oma võimu all hoiavad, et nad otsivad puuduvaid võtmeid, et ennast dekodeerida – see on abitu ja tõepoolest hulluks ajav olukord,“ teab Ulvi. „Jah, iga mõte on kood. Mõte väljastab koodid su eluraamatusse. Kui oled valesti ja halvasti mõelnud, külvad ise selle halva järgmisse päeva ja ka oma järgmise elu karmasse. Kõik fikseeritakse ajakanga raamatusse. Kõik su mõtted-sõnad-teod pannakse numberkoodide alla ja selle koodi realiseeridki uues kehastumises.

Kuivõrd kogu meie elu – ka Maa elu – on kood, tulevad paljudele hingedele kodeeritud vanded eelmistest eludest kaasa ja halvavad siinse rikkuse ja õnne. Need koodid – näiteks eelmiste elude ususektidele-kogudustele – saab õnneks lahti ja maha võtta. Minu juurest sai just abi naine, kes kuidagi endale kaasat ei leidnud – nägime, et ta on olnud mitmes eelmises elus munk ja nunn ja nii palju tsölibaadivandeid andnud, et neid kohe päris andis lahti muukida ja maha võtta.

Igal ravitsejal või hingenõustajal on teatud inimeste rühmad, keda tema aidata saab. Ka siin on koodenergiad ja karmamärgised. Pole ainsatki inimest, kes eksiks ravitseja juurde niisama. Seega pole vaja maagidel ka üksteise peale kade olla ega mõelda, et teine, kel palju rahvast, võtab temalt kliente vähemaks. Kadedus toidab egot.“

Minulgi on Ulvi tegemistega paar tänuväärset kogemust. Esimesel korral läksin lastega tema imeaeda pärast seda, kui lapsed olid olnud mitu päeva üsna madalate energiate mõjuvallas – meie kõigi tutvuskonnas on isikuid, kelle külaskäike me vältida ei saa ning pärast kelle visiite on vaja nii ennast kui lapsi energeetiliselt kasida. Ulvi raviruumis toimus puhastumine iseeneslikult ning hingenõustajat ei üllatanud, et jõnglased hakkasid esmalt nii omavahel kui ema peale kisama, seejärel pidid asulatänavale kõndima minnes kaklusse sattuma ning järgnes rahunemine, sõbralik kiikumine – ja kodus mõnus sügav uni.

Kui pihtisin salaaednikule ühe noore mulle lähedalseisva inimese olemuslikust, sinusoidina lahvatavast vihast mu vastu, nägi hingenõustaja Kaini ja Aabeli loo analoogi – olime kolm elu tagasi selle inimesega vennad. Too hingeke arvas kogu aeg, et vend saab nii asju kui armastust rohkem kui tema ning tappis venna. Selgus, et jõuga ei saagi. Sellest hoolimata kangutab ta selleski elus, mil oleme mõlemad naised, jõuga nii asju kui armastust, jätkab noa selga löömist igal võimalikul tasandil – ja ikka ei õpi. Sel üldlevinud põhjusel, et inimkond on paraku tõepoolest liigagi pikalt olnud pahalaste marionett.

„Algselt oli inimene loodud olendina, kellel oli 12 DNA spiraali. Nende materjal pärines universumi kõigi tsivilisatsioonide esindajatelt. Paraku vallutasid Maa uued peremehed, ja nende laborites loodi uued DNA-variandid, mis koosnesid vaid kahest spiraalist,“ kirjeldab Ulvi pahalaste musta kunsti. „Inimese rakud kui peened niitjad moodustised kätkevad informatsiooni, mis on puhas valguskood. Kui need niidid ühinevad kimpudeks, toimivad nad kiudoptika põhimõttel – see ongi meie DNA maatriks. Kui reptiloidid meid ümber tegid, jätsid nad alles vaid kaksikheeliksi. Ei enamat. Nii on meid lihtne kontrolli all hoida – me ei saa tervikliku valguskoodi kaudu teavet kätte.

Maa ümber moodustati aga elektromagnetiline katteloor, mis takistab valguse sageduse jõudmist planeedile. Kui valgus leiabki võimaluse sellest läbi tungida, siis pole kedagi, kes oleks võimeline seda vastu võtma.“

Rännakukogemus Ulviga viis tosina mediteerijat nende südame sügavusse, maailma ajalukku ja tulevikku – ma isiklikult sattusin „supikeetja“ raviruumis mediteerides koos temaga Atlantisesse, kohtusin oma hingelinnuga ja seisin Jumala palge ees. Ilus ja võimas. Väga.

Mis tuleb

Ulvi on asunud koos tee- ja valgustöökaaslastega üha põhjalikumalt selgitama, kes on tähetolm ja miks valgustöölised Maa peale saadetud on. Veel mõne aasta eest tekitas selline info tõrget ja umbusku – luulud, mis muud – ning viha ja kadedust ka – näe, peab end teistest paremaks, arvab, et on tähe pealt tulnud ja kuu pealt kukkunud…

Naine nendib, et tähetolmu teekond on karm – mitte väljavalitud, vaid tohutu missiooni ja kohustustega inimesed on need ning neile on keelatud eksimised ja inimlikud nõrkused – nad saavad iga fopaa eest mitmekordselt karistada.

Liiatigi ei saa rääkida mingist kõrkusest ega kõrgemast klassist, kui enamus valgustöötajaid on sisuliselt koristajad. Nad puhastavad talu- ja sõpruskondhaaval kohti ja inimesi – Ulvi enese võimsaim koristustöö kogemus on kirjas tema raamatu Inglismaa-peatükis, teele ja vabaks tuli aidata mitmeid kümneid tuhandeid kinni jäänud ja hirmunud hingi. Ent see ei väsitanud ega tühjendanud naist sedavõrd kui igapäevane silmitsiseismine ligimestega, kes tema kui valgustöötaja igal võimalusel tühjaks tõmbavad. Nii materiaalselt kui energeetiliselt. Ulvi kinnitab, et kõigil täheseemnetel on sama jama – kuna nad on helded ja isetud, kasutatakse neid igal võimalusel ära – anna-anna-tee-too-jaga – ning Maa peal tulebki ära õppida „ei“ ütlemise ülioluline oskus.

„Suurest valguse perekonnast on praegusel ajastul paljud hinged Maale kehastunud. Meid nimetatakse täheseemneteks. Oleme kehastunud ülesandega tõsta Maa vibratsioonitaset, sagedust – meil on kaasas kosmose kõrgem valguskiirte informatsioon.

Vale-peremehed on valguseseemnete kallal tarvitanud vägivalda – reptiloididele meeldib hirm, ärevus, nälg, vägivald. Selle abil on hea kõike kontrollida. Meie aga vaatame hirmule otsa ega karda ega toida kurjust negatiivsete emotsioonidega. Hirm ja kaos on maailma kurjuse parim toit.

Meie oleme siin, et aidata kaasa Maa puhastamisele vanast energiast ja laastavatest kontrollimehhanismidest. On aeg ühineda tervikuks, mitte otsida erinevusi ega valgusest eemalduda. Kui inimese kaksikheeliks areneb taas 12realiseks DNAks, hakkab inimesel toimima 12 energiakeskust ning taastub võime võtta kosmosest vastu kogu tõde Maal toimuva kohta.

12 energiakeskust on häälestatud päikesesüsteemi 12 taevakeha pöörlemisele. Pöörised on kooskõlas meie õige DNAga. Sellest kõrgemast sagedusest saavad osa kõik, kellega kokku puutume – ja hakkavad kiirelt arenema. Ka siis, kui vastu hakkavad ja kaklevad – reptiloidid ei lase saaki nii kergesti käest…“

Ulvi – lihtne ja heatujuline, suur ja soe naine – on kogenud karmi vastuolu. Ühest küljest on inimesi vaja teavitada, õpetada ja hoiatada – ent see tingib rajud rünnakud, kadeduse ja hirmu lööklaine. Selle vastu aitabki maine töö ja tegevus – laste, loomade ja taimede kasvatamine näiteks. Korra loomine ja hoidmine on suur ja püha oskus. Nagu ka enese hoidmine ja laadimine.

„Meie kehad on praegu eriti väsinud – keha aktiveerib unes seisnud närvirakke, et uut infot juurde laadida. Me magame palju. Köhime, palavikutame aastaajast hoolimata – ja kannatame mädapaisete all. Vana energia laguneb, kui uus tuleb läbi valgusväravate Maale. Meid väsitab praegu veel, et me ei suuda olla mitmes mõõtmes korraga. Kogu pakett avatakse inimesele, kui ta on jõudnud 6.dimensiooni sagedusele.“

Mis jääb

Ulvi jutustab, et ka täheseemnete ümber on kogu inimeste taustsüsteem ühtaegu nii peegel kui kõverpeegel. Nii vanemad kui lapsed, naabrid kui kolleegid näitavad oma käitumise, vooruste kui puudustega hetkeseisu – mida on vaja arendada, mida muuta.

„Meie, ruumimeistrid, kes kanname valgust, oleme tulnud täheplaneetidelt – me pole sellised, nagu inimestele paistame – meid kutsutakse olenditeks, märkamata, et oleme kehastunud siia inimeste hulka ja moodustame Maa peal omasuguste võrgustiku.

Algselt oli meie ülesanne päästa Maa – mitte inimesed. Kuna paljud hinged on valmis kasvama valgusse, algas siiski ka inimkonna tõus. Oleme võtnud ülesandeks kogeda õppimist Maal ning viime – nii kehastumiste vaheajal kui une ajal – oma koduplaneedile teavet Maal toimuvast. Meie selja taga on tähemeeskonnad, võime igal ajal nõu küsida, kui meil on raske… Uni on püha. Meie kirjutatud tekstid mõjuvad nagu ravitee – ja panevad kõige paremal kombel magama. Une ajal laetakse ja jagatakse infot. Ning enam pole ka vist moes kiidelda, kuidas keegi end piitsutab, puhkamata ja magamata tööd rügab teha – ülekoormus pole kooskõlas enese väärtustamisega. Mina olen kohalolek – ja selleks pean olema puhanud.

Maa vajab meie toetust ja sageduse hoidmist. See on meie võrgustiku mustri põhiolemus siin planeedil. Väga paljud tähesüsteemid on tulnud appi seda universumi kavandit teostama. Täheseemneid on Plejaadidelt, Siriuselt, Arkturuselt, Alfa Kentaurilt, Orionilt, Lüüralt – uudishimulikke valgusolendeid teistest galaktikatest on siin pidevalt uudistamas, kuidas Maa siseneb uude ajastusse. Seda protsessi jälgib galaktiline juhtkond ning aja ja ruumi universumite nõukogu.“

Ulvi muigab, et universum kohtleb inimkonda kui lasteaeda. Selleks, et inimesed ei saaks omavolitseda ega pahandusi teha, sünnitakse viie kuni seitsmeinimeseliste hingekogumitena. Igaühel on üks fragment koodist – terve kood saadakse kokku üksteist leides. Sellepärast tunnemegi mõne inimesega seletamatut tõmmet – meil on temaga üks ühine asi ajada.

Alu „supikeetjal“ enesel on samuti üks asi ajada. Lisaks igal esmaspäeval ja neljapäeval juhitavatele meditatiivsetele rühmarännakutele ja igapäevastele tervendamistele kirjutab ta oma teist raamatut sellest, mis Maa peal tuleb ja jääb.

Imre Rammul – troonilt tõukamatu seksikuningas

Imre (50) on Eesti esi-seksuoloog ehk siis troonilt tõukamatu seksuoloogiakuningas. Kõik, mis seotud seksiga, peaks lugejat teatavasti erutama ning sel teemal küsivad ajakirjanikud enamasti ka kommentaare dr.Rammulilt. „ Ajakirjanikud on juba harjunud, et küllap ma ka  ilma  etteteatamiseta  kohe hääle puhtaks köhatan, prillid läikima löön ning mistahes  seksiteemal vabalt vestlen,“ naerab sõnaosav ja vaimukas tohter. „Või kes teine jätaks närveldamata ja minestamata selle peale, et pooletunnisest jutust valitakse välja viis omavahel hämaralt seostuvat lauset ja serveeritakse minu etteaste pähe. Pole häda, küll järgmisel päeval jälle mõni kommentaar küsitakse ja niimoodi see tervikpilt pikapeale siis moodustub – olenemata sellest, mis tõlkes-kärpes kaduma läinud.“

Kes? Arst!

Dr. Imre Rammul on pärast kirurgia subordinatuuri  siiski psühhiaatriks spetsialiseerunud legendaarne tohter, töötanud 25 aastat psühhiaater-seksuoloogina. On veerand sajandit pidanud loenguid mitmetes kõrgkoolides, juhatanud  Tartu psühhiaatriahaiglas narkoloogiaosakonna juhtajana, Seksuaaltervise kliinikus ning oma ema Helvi Rammuli rajatud Arstlikus perenõuandlas nii  psühhiaater-seksuoloogina kui ka osakonna- või kliinikujuhatajana. Aastatuhande alguse esimese viisaastaku oli Dr. Rammul PERHi Psühhiaatriakliiniku juhataja Seewaldis. Ta on olnud võtmeisikuks  seksuaaltervisega tegelevates ühingutes–organisatsioonides, olnud (kaas)autoriks mitmetes seksuaaltervist käsitlevates õpikutes ja raamatutes, avaldanud arvukalt oma tegevusvalkondi puudutavaid artikleid. Muuhulgas olnud kaasatud ka mitmete meditsiinialaste õigusaktide, koolide inimeseõpetuse programmi , kliinilise seksuoloogia erialastandardite ning seksuaalkurjategijate ravijuhise väljatöötamisel . Viimastel aastatel töötab Dr. Rammul taas Arstliku perenõuandla juhatajana ja samas ka psühhiaater-seksuoloogina, olles ühtlasi MTÜ Eesti Abikeskused juhatuse esimees. Ülalnimetatud MTÜ ja asutuse juhtimisel  toimib Perearsti nõuandetelefon (nr. 1220), lasteabi ja kadunud laste telefon, Kaksikdiagnoosiga patsientide päevakeskus Seewaldis (neile, kel narkosõltuvus koos vaimuhaigusega), mitmed tööhõive ja alkoholisõltuvusega seonduvad projektid. Mees on juhtinud Tallinna Linnavolikogu Sotsiaalkomisjoni, toimetab portaali Inimene.ee ning on rajamas Vormsi saarele joomahaiguse ravikeskust.

„Kusagile tuleb need rikkad ja ilusad õrna käega isoleerida, kes kipuvad muidu kaamerate ees korduvalt alkotüüpilist pundunud lõvinägu ja värinaid demonstreerima, tõestamaks kui karsked nemad on – ja seejärel nurga taga veiniks muudetud vett järjest peale jooma. Ühtki inimest ei saa aidata ka siis, kui ainsa pilguga on selge, mis toimub – küll aga saab pakkuda  tavakeskkonnast erinevat pansionaati, mis neid eelkõige iseendi käest päästaks ning puhastumiseni ahvatlustest isoleeriks,“ kirjeldab arst, mida ta vanast sõjaväeosast Vormsi saarele ehitab – kuna vaatleb paratamatult kogu ühis- ja inimkonda arsti pilguga. „Minu isiklik arvamus on, et sõltuvustesse sattunud kuulsused saaksid teistele inimestele tohutu teene teha, kui seda tunnistavad ning üldsusele seejärel näitavad, kuidas saatan neist taganeb. See oleks julgustus ja eeskuju. Mis asi on vassimine ja jauramine? Risustab rahvuskehandi ühisruumi veel enam kui valimisaegne mädapaisete jadalõhkemine juba nagunii on teinud.“

Mees, kes ise töötab nii arsti kui ettevõtjana mitme inimese eest, peab oluliseks tervikpildi säilitamist – kodaniku ja meedikuna ka. Liigne spetsialiseerumine teeb tema sõnul kanapimedaks. Teeneka narkoloogina näeb ta nii meedias kui tänavapildis inimesi, kes vajaksid abi ning ehitabki siis selleks mõeldud pansionaadi – mitte emmteüü naiste turvakodu, nagu Kättemaksukontori uues hooajas. Ehkki ka turvakodud pole maailma panoraamselt ja heaperemehlikult jälgiva ja muutva mehe jaoks võõras teema.

Universaalne, ent keskendunud

Arstide dünastiast põlvneva Imre – tema isa oli kirurg, ema seksuoloog-günekoloog – panoraamne ilmapilt ja universaalne innukus on ilmselt geneetiline. Perenõuandlas tuleb ette pisikirurgiat, tema loengud on populaarsed ja nõutud – eriti liigutav ja rõõmustav oli tema jaoks äsjane publikumenu eakate suguelu käsitleva loengu vastu – ning samas hoiab meest pinevil asjade olemus ja fassaaditagune.

„Ma ei saa ei arsti ega mõtleva inimesena rahulikuks jääda, kui minu juhitud meditsiiniasutuste medõed näiteks mu selja taga patsientidele ütlevad, et tablette pole tegelikult tervislik süüa, sunniku keemia selline. No kuulge, mis siis toimub kui meediku ülesandeks jääb lohutamine ja mõne posija või külanõia aadressi edastamine? Samuti näen paratamatult mitte kaht, vaid palju enamat hulka Eestisid. Sõbrad-tuttavad helistavad mulle, et aitaksin nad väljaspool järjekorda eriarstile. Tavainimese jaoks on järjekorrad aburdselt pikad. Ühtlasi paluvad sõbrad minult pidevalt kõikvõimalikes terviseküsimustes abi, sest ametlikult ei pääse nad enne surma või iseeneslikku paranemist löögile,“ on karismaatiline ja kirgas mees nii professionaali kui maksumaksjana hämmeldunud. „Arstide streigi ajal riskisin pälvida kolleegide seas ebapopulaarsust, kui tõstsin selle vastu veidi häält. Streikimine on üks kõige ebasolidaarsem tegevus teiste kaaskodanike suhtes ja seda eriti juhul kui on „varjatud ressursse“. Samavõrd ebaeetiline on ülikoolist saadik välismaale tööle minekuks valmistumine. Riik maksab ühe arsti koolitamiseks tohutud summad. Temal aga on juba diplomit saades Soomes plats valmis vaadatud. Läheb pigem igavese tudengi kombel lõputut ühikaelu elama kui küpseb väärikaks kodanikuks. Tore, vaba maa ja vaba valik – aga sel juhul paluks riigile lahkesti koolirahad tagasi maksta. Tegemist ei ole alustava ettevõtja toetusega.“

Kolmandaks tuleks Imre sõnul kodumaiste meedikute palgad inim- ja teeneteväärseks saada nende haigekassarahade arvelt, millega praegu totaalseid ebaperemehelikke lollusi tehakse.

„Mind kui professionaali ja peremeest ajab meditsiinitehniline võidurelvastumine pöördesse. Igasse haiglasse ostetakse ülikallis diagnostikaaparatuur ja kulutatakse nii arutult raha – meie raha ju! – ülikalliste protseduuride tegemiseks. Siis saadetakse patsient järgmise eriarsti juurde – ja teises haiglas, kus on samasugune aparatuur, tehakse hiidkallis protseduur uuesti. Mõnikord valus ja ohtlik ka veel.  Samavõrd on probleemiks see, et ka tohtrid ise teevad sageli  kas patsiendi soovil või ehk ka enda tagumiku kaitsmiseks  arutul hulgal analüüse ning seejärel läheb see kõik kordamisele järgmises raviasutuses. Olen näinud väga mitmeid patsiente, kellel on ilmselgelt psühhogeenne probleem, kuid kes vaevu jõuavad tehtud analüüsidepakki kohale vedada. Mõelda vaid, kui palju palgaraha sedasi kokku ahnitsetud tehnika ja teenuste eest lollisti pankadele, mitte palkadeks makstakse – ning ongi talumatult ja hõlmamatult mitu Eestit.“

Käivitav kodanikutunnetus

Samasugusel ärksal, ent mitte riiakal, vaid pigem humoorikalt joriseval kombel võtab Tiskres väikest käepärast maja pidav arst sõna ka selle vastu, et Kakumäe rand lihtsurelike jaoks suletakse, sest võrdsetest võrdsemad ei talu, et teised inimesed neist mööda käivad: „Kulla väljavalitud, kes ligimese lõhna ei talu, peab metsa kolima. Kui me soovime elada tsivilisatsioonis ja pruukida lähedal asuva pealinna hüvesid, peame ka teiste inimkarja liikmete läheduse välja kannatama.

Mina tahan pigem karja mõistuspärases suunas nügida. Otseselt minusse ei puutu Haabersti linnaosa selvepesulad – aga kui ma näen, et neid on vaja, häälitsen. Raeapteek kui ajalooline väärtus, mille eest olen olles volikogus seisnud, on mu perele pigem konkurent – ka mu kauane kaasa Lemme peab apteeki.“

Nõnda siis ei lubagi Imre endale mõnusalt paigas rantjee-elu, mida isetiksuv perenõuandla ju õigupoolest võimaldaks. Pidevalt on vaja käivitada või käigus hoida tervet rida projekte, mis mehele enesele otseselt mingit profiiti ei too. Õnneks on Suur-Ameerika tänavas tööl äärmiselt tegus ja asjalik meeskond.  Arstliku Perenõuandla poolt on hetkel käimas  50 + vanuses alkosõltuvuses inimeste tööle ja ühiskonda tagasi nügimise projekt, kadunud laste ja lasteabi telefon.

„Eestis juba harjumuspäraseks saanud perearstitelefon 1220 on nüüd püstipanemisel  Venemaale, Moldovasse.  Algamas samasuunaline koostöö  Norraga.

Ida-suunal on aga arstide palgad säärased, et arstiteenus käibki lisatasu eest, mida meil nimetatakse altkäemaksuks. Kui haige inimene ei saa traditsioonilise isemaksuga arsti jutule – kuidas küll kalõmmi telefoni sisse suruda, mis?

Meil endal on õnneks seadusandlus nüüd sedamoodi mõistuspäraseks kõbitud, et saame perenõuandla majas ammu tahetud projektid käivitada. Esiteks ravimikuller. Selleks, et hirmsa peavaluga inimene ei pea oma migreeni emo-sse esitlema minema, vaid saaks kodus abi. Või väikesed lapsed saaksid palavikurohtu ja köhavaigistit-ninalahtistit ilma, et neid keset ööd riidesse topitakse ja haigemajja tassitakse. Ja teiseks ööarst, kes tuleb öösel selliste valude peale puhuma, mille pärast pole mõistlik kiirabi eksitada.“

Sõnad ja teod

Imre naerab, et ettevõtmatumad kaasteelised ei pea selle pärast väga muretsema, et ta rikkaks läheb. Projekti sõna ütleb juba ise, et arstionu algatused on pigem missioonitundest kui teenimiseks tekitatud.

„Kõik, mis teeninud, olen ka tublisti investeerinud – nõuandla oli vaja eelmiselt omanikult üle osta, Vormsi sõjaväeosa samuti – kuidas sa hing sinna teisiti võõrutuse-läbipõlemisennetuse keskuse ehitad, eks ole,“ loetleb kogu oma toimekuse juures siiski teatud olulistes asjades stabiilne ja konservatiivne mees.

Elukaaslase Lemmega on ta koos elanud juba kakskümmend aastat. Kummagi täiskasvanud lapsed on nad juba mõne aja eest vanavanemateks teinud.

„Kui ma arstina ja tervisejutlustajana pean paraku oma enese kehakaalu kohta ütlema, et ausõna, mul on kodus trenažöör ja ükspäev hakkan jälle ilusaks saledaks poisiks, siis kooselu võin õnneks küll uudishimulikele kaaskodanikele eeskujuks tuua,“ muheleb mees. „Lisaks sellele, et meil on Lemmega kaunis ja kauane harmoonia, saame suurepäraselt läbi ka lasteema Pireti ja tema mehe Antiga. Meil on nii inimlikul kui ettevõtluse alal kena kärgperekond.

Sõpruskonna ülesanne on meie eas poolesajandilistel inimestel aga muuhulgas mitte enam ühiste vallatuste sooritamine, vaid üksteisele meelde tuletamine, et elu ei jääks seisma. Ma ise püüan igal aastal vähemalt paaril-kolmel erialakoolitusel käia väljaspool Eestit.

Seda, et keegi mu  troonilt tõukaks, ma pigem loodan kui kardan. See tulevane keegi peab olema ülikooli astumisest saadik orienteeritud Eestile, mitte illusoorselt magusale välisturule. Ta peab olema rahvuslikule meditsiinile ja tervihoiule pühendunud, loova ja tervikliku, loogilise ja heaperemeheliku ilmapidiga. Paigas olemine ei tähenda paigalmarssi!“

Robert Sults – rahunenult teelahkmel

„Olen patustanud – selle eest rängalt maksnud ja risti löödud – ja kogenud, et inimesed võtavad endale kohtumõistja õiguse,“ ütleb reaalainete õpetaja Robert Sults (60), kes on jõudnud elu ristteele ning peab täna koos koolilastega vastama küsimusele: kelleks tahad saada. „Stereotüüp on selline, et küpses eas naisi ei vajata. Tegelikult ei vaja Eesti ühtki oma inimest. Ka mitte küpses eas mehi – ei haritlasi ega teadlasi, lapsi ega talupidajaid – kõigil meil oleks kusagil mujal palju lihtsam. Usun siiski veel, et vabalt kulgedes, asjadel paika loksuda lastes on ka siin maal võimalik õnnelik olla. Kas enam õpetajana… Kindel on, et vähemasti elu viimaseks veerandiks tuleb teha vaid endast lähtuvad otsused.“

Õppeaasta lõpuni oli Rapla südalinnas elav keemia-füüsika-Robert Kose koolis õpetaja. See tähendas, et varahommikuti kühveldas ta end Kohtu tänavas sahalükatud vallist välja ja tuhises mööda libedaid-auklikke ilusa isamaa teid igapäevasele teele. Et siis õhtul taas oma kadunud naiselt päritud, enda jaoks kolm korda liiga suurt maja kolmesajaeurose palga eest  hooldada… Ja edasi? Nii jääbki kolmeks pensionini jäänud aastaks? Mis saab täies elujõus sportlikust-tervest-tugevast mehest kolme aasta pärast, viimased Eestisse jäänud hakkavad talle pensioni maksma, et paarkümmend aastat enneaegu erru saadetud haritlane juriidilise korrektsusega õhtusse tiksutada või?

„Üsna vähe tõenäoline, et Raplamaale veel õpetajaks või koolijuhiks lähen. See siin on pitseriga piirkond. Omal ajal saadeti Tallinnast siia asumisele – nii, nagu Euroopa pagendas oma põhjakihi Ameerikasse – ja need mentaliteedid ei kao. Teisenevad, ent kahtlustav kurjus, suletud arengutõrge jääb ikka,“ on Robert kogenud. „Kuna mul on sügisest Haapsalus töökoht – keemiaklassist on sedapuhku labor eraldi ja kõik üldse väga nii kuis peab – peaksin peagi asju pakkima ja teele asuma. Üks positiivne programm on Rapla-maja andmine laste koduhoiu teenistusse. Teine, võib-olla ehk positiivsemgi positiivne on selle vahetamine talu vastu, kus hakata käitumishäiretega ja unaruses lastele ja noortele tööteraapiat pakkuma ja täiskasvanutele läbipõlemise ennetust võimaldama. Faktiliselt oleks otsustamisega justkui kiire – aga millegipärast olen rahulikult ja usaldavalt kõik looja kätesse usaldanud. Kõik loksub paika. See tundubki olevat selle suve sentents – kõikjal kuuleb seda rahulikku ja leplikku lauset.“

Tavaline elu

Alguses oli Robert üsna tavaline mees. Ebatavaline oli ehk vaid see, et ta läks viieaastasena kooli. Ent edasi tuli sport ja muusika, nagu ühe poisi elus ikka olema peab. Isa kinkis talle 17. sünnipäevaks pianiino, mis – õieti kes – on praegu Roberti ainus elukaaslane.

„Tahtsin minna spordimeditsiini õppima, aga tervisega oli just sel hetkel ajutine jukerdus, astusin reaalainetesse ning edasi tuli traditsiooniline armumine ja abielu. Nagu tollaste mudelite ja mentaliteetide puhul tavaline, ei kaalunud ma, kas ja kui suur see armastus ikkagi on – tehti nii, nagu kombeks. Tütar, kes meil Taimiga esimesena sündis, lõpetas gümnaasiumi hõbemedaliga, omandas ärijuhi kutse Taani Kommertskoolist ja on nüüd oma kolme lapse ja õnneliku abieluga Kohilas paigas.“

Pärast tütart sündis poeg – ja kuue aasta pärast veel üks poeg, kes, pärast gümnaasiumi lõpetamist, elab hetkel täiel rinnal Tallinnas noore vaba mehe elu: käib tööl ja samaaegselt õpib kõrgkoolis materjaliteadust. Robert rajas koos Taimiga Eesti ühe esimestest era-hambaravi kabinettidest, seejärel ehitas ta neid terve võrgustiku – ning saatuse tahtel kohtus seda juhuslikult tekkinud äriideed teostades noore daamiga, kellega puhkes midagi, mida tavalise elu vagu kündnud Robert polnud varem kogenud. Kirg.

Mees tormas südamedaami kannul kodunt minema ja elas mõnda aega Pärnus, kuni tema seaduslikul naisel ja laste emal avastati rinnavähk. Seepeale läks mees tagasi pere juurde – ent oli kolkarahva hambus selleks ajaks mõistagi ristseliti-ruutpesitsi risti löödud. Seda enam, et vanem poeg oli tõsise sünnitraumaga ja seetõttu üsna ränga puudega. Naisega koos otsustati, et kodu- ja kolkarahu huvides on töökohana mõistlikum vastu võtta Kõrveküla Põhikooli direktori ametikoht Tartumaal kui Kaiu Põhikooli direktori ametikoht Raplamaal. Nii ka läks. Järgnevatel aastatel on Robert oma pattu – tunnetele järgnemist… – vägagi karmilt lunastanud, ent provints ei unusta ega halasta.

Puhastustuli

„Rinnavähi avastas Taimi ise. Tänu sellele tundus, et lõikus – tõsi, päris ulatuslik, lisaks vasakule rinnale ka kõik sama kehapoole lümfisõlmed – oli õigel ajal ja kõik õnnelikult möödas. Mõne aasta pärast aga algasid väljakannatamatud seljavalud. Selgus, et naisel olid vähisiirded selgroos. Neid kiiritades läks aga nii, et ta jäi elu viimaseks aastaks altpooltvööd halvatuks. Kes füsioloogiast midagi jagab ning kujutlusvõimet omab, kujutab ette, mis sellega kaasnes. Voodihaige koos kõigi lisadega. Valud ja seederaskused – pehmelt väljendudes,“ loetleb Robert vaikselt. „Selles rängas loos pole põhjust kedagi süüdistada.

Nojah, kui, siis mind.

Ent meie poeg Rainer, kes jäi möödunud aastal 31aastaseks, oli sünnist surmani Eesti meditsiini praagi dramaatiline näide. Ta sai tserebraalparalüüsi, kuna sünnihetkel tekkis hapnikupuudus. See tekkis sellepärast, et nõukogude sünnitusbrigaadil oli vahetuse aeg. Kästi pressimisega oodata, kuni uus brigaad rivistub. Ja uus brigaad avastas, et oligi hilja. Rainer hakkas toime tulema vaid kõige lihtsama enesehoolduse ja kodutöödega.

„Viis aastat hiljem sündis noorem poeg. Taimi ütles toona – tee mulle veel üks laps, siis mine, kuhu tahad. Mina olin küll unistanud spordimeditsiinist, aga minu minemised kujunesid teiselaadilisemateks,“ naeratab Robert nukralt. „Mu elus on kõik olulised asjad toimunud mõningase hilinemisega. Ehkki mängisin lapsest saadik klaverit, kinkis isa mulle pianiino mu täisealiseks saamisel. Ja ikkagi lähen nüüdki ühele kohaliku aristokraatia sünnipäevapeole Valgret mängima…

Küllap ka kõik muud eluvaldkonnad õigel hetkel oma kohtadele paiknevad – taevase helduse kingina olen nooruslik ja heas vormis, nii et suudan veel kõike. Lasen sündmustel tasaselt läbi suve voolata – ja jõuan oma tõotatud maale. Kordan praeguse perioodi levinuimat motot – kõik loksub tasapisi ja parimal moel paika.“

Raineri ristiretk

Ka Eesti suhtumistes oleks ülim aeg nii mõnelgi nõukogude aja jäänukil, nagu näiteks puuetega patsientidesse suhtumine, paika loksuda. Meil on Roberti sõnul nagunii kaks meditsiini – tavainimestele ja vipidele. Ent lisaks jaguneb ka tavainimeste arstiabi ikka veel mitmeks – puudega noorel lastakse lausa sadistlikul moel piinelda.

Raineri haigus – lümfoom, lümfisüsteemi vähk – ja surm soolesulgusele järgnenud kõhukelme põletikku ja sepsisesse on ka kõrvalseisjale-põetajale nii kohutav kogemus, et sellest peaks piisama karmimagi karmavõla tasapõletamiseks.

„Rainer tuli 2006.aastel ühel hommikul putru sööma – ja lõua all oli suur muna. Tavaliselt kandis ta lõuani kinni tõmmatud dressipluusi, ent sel hommikul oli nii väsinud, et ei jaksanud lukku kinni tõmmata. Algas aastatepikkune arstide vahet käimine, nende veenmine ja palumine – uurige ometi välja, mis poisil viga on. See ju ei tähenda, et ta pole täisväärtuslik. Oma rõõmude ja saavutustega elukene ju seegi. Seda enam, et õpetajana olen ma ise olnud tubli ja truu maksumaksja. Rapla arstidest ei räägi ma üldse – ka Tallinnas kohtasin vaenulikku ükskõiksust. Meenub, et Rapla haigla osakonnajuhataja soovitas mul, kui Raineri kehakaal oli langenud juba 39 kiloni, oma lapsega psühhiaatri juurde minna. Meeltesegaduses isegi tegin seda, aga pärast poja läbivaatust, palus hingetohter mul kiiresti minna onkoarsti vastuvõtule, imestades, millise soovituse oli sama haigla osakonnajuhataja teinud.

Aga poja kõhnumine jätkus ja tema kustumisest ahastuses õnnestus mul ta lõpuks – koos endaga muidugi, ilma et koolirahvast oleks huvitanud, miks ma pikalt töölt ära olen… –  maouuringutele suruda. Kusjuures kõik ärajäänud ja edasilükatud arstilkäigud olid Raineri jaoks mitmekordne trauma – tal oli ema surmast saati suur hirm haigla ja arstide ees, nii et ettevalmistus ja viljatu pingelangus olid tema jaoks kohutavad. Selgus, et kogu mao sisepind oli vähist haaratud.

Algas hirmsamast hirmsam keemiaravi, mis alguses oli küll edukas, aga siiski jätkus aeglane ja ülimalt piinarikas hääbumine. Mu laps – selleks ta oma sünnitrauma järel ju peaaegu et 32.eluaastani jäigi – suutis lõpuks vaid maisikepikesi süüa. Ta ei osanud just paljusid töid, aga mida oskas, seda armastas – kuni suutis muruniidukiga vaid kümmekond meetrit astuda – ja seda veel neli päeva enne surma.

Ja ometi ütles ta kõigile küsijatele, kes tervise vastu huvi tundsid –  parem. Kui tal möödunud aasta mai viimaste päevade hilisõhtul väljakannatamatud kõhuvalud algasid, viisin ta ise koos naabrinaisega läbi alevi taburetil kandes – kiirabi saabumist ei suutnud ära oodata, uuesti kiirabisse sama valvearsti juurde, esimesel väljakutsel tilgutas paratsetamooli ja nüüd… ei pidanud vajalikuks analüüside võtmist ja isegi koduses valves olevat kirurgi  välja kutsuda, soovitas selle asemel hommikuni oodata, kuni tööle tulevad „päris kirurgid“. Viimaks end varahommikuks Tallinna kiirabisse võidelnud, lasti meid ka seal tunde-tunde-tunde koridorides ja seejärel haigla palatites vaevelda, suutmata-oskamata või tahtmata otsustada, mida Raineri seisundiga ette võtta – ja jäetigi palatisse vedelema.

Lahkamisel selgus, et mu laps oli piinelnud soolesulguse ja mao mulgustuse käes, mis lõpuks põhjustas soolte ja kõhukelme põletiku, mille tagajärjel tekkis sepsis. Ei tea, miks küll paratsetamool ei aidanud…“

Poja viimane lause isa käte vahel oli: „Ma tahan koju minna.“ Seejärel pisarad valgusid poja kinnistest silmadest mööda põski isa kätele …. Nad olid viimast hetke elavatena kahekesi koos … ja siis ta lahkus.

Isa oletab, et küllap ta ema juurde läkski.

Ta pesi ja sättis lahkunud lapse ise – ei tahtnud, et Hippokratese vannet mitte miskiks pidavad meedikud enam teda puudutaksid.

Kõigi Robert

„Olen olnud selle hoolimatuse ja julmuse pärast püha viha täis,“ tunnistab Robert, kelle tollases töökohas Kodila koolis ei tuntud õieti huvi, miks õpetaja Sults nii sageli ja pikalt haiguslehel on – küllap joob või laiskleb, eks ole… „Nii viha täis, et olnud tunne – lähen lõhki. Osaliselt läksingi – peas lõhkes veresoon sellises kohas, et jäin vasakust kõrvast kurdiks. Alguses oli monofoonilise maailmaga üsna keeruline harjuda – otsisin enda kõnetajat ei-tea-kustkohast, sest ühe kõrva kurtus ei lase ruumiliselt kuulda.“

Mis puutub ruumidesse, siis peab Robert nüüd tunnistama, et omal ajal võinuks rohkem kuulata teadjanaist Helgi Lillestet, kes kinnitas, et Sultside häärberis on kõige kohutavam koht just see nurk, kus on nende voodi – tuleb kohe ümber tõsta. Mõni meeter tõsteti ka.

Ent selles voodis oli juba jõudnud kulgeda hullustilõppenud rasedus, naise vähk ja lahkumine – kohe seal kõrval ka poja pikk piinarikas minek.

Kui nüüd mehelt küsida, miks nad ei kuulanud, kui pendliga Lilleste maja testis, nendib mees, et me ei kuula paljusid nõuandeid, mis jätaksid meid terveks või ellu ja võib-olla teeksid isegi õnnelikuks. Veel enam – pahatihti ei kuule ega kuula me üldse – selleks pole vaja füüsiliselt kurdiks jääda.

Robert ise kuulab ja kuuleb kõiki abipalveid – ja kuna teatakse, et ta on lahke andja-mees, siis palutakse ka. Kui lasterikka pere ühel lastest on õnnestunud kutsekool lõpetada, sõidutab Robert ta koolilõpetamisele ja sealt koju. Misjärel läheb mitmekümne kilomeetri kaugusele talle tundmatu memmekese aeda niitma. Aga õhtul juba õpetab kodus kellelegi eraviisiliselt matemaatikat, kes tänu sellele saab tagasi õpimotivatsiooni ja lõpetab ära põhikooli.

Kui naabrinaine tuleb bussiga teisest Eestimaa otsast, kaasas rasked kotid, sõidab Robert talle bussi vastu ja viib koju – ütlemata seejuures tädikesele, et pidi selle manöövri jaoks mitmekümne kilomeetri kauguselt tagasi sõitma, kuna ehitas ühe lehmatädi elektrikarjusele füüsikaseadustele vastavat maandust. Kui vaja, siis vaja. Ning läheb järgmiseks üksildase lamburineiu majapidamisse koplit ehitama. Sealt edasi kunagise lapsehoidja nõudepesumasinat remontima. Ja sugulastele kainet rooli tegema.

„Nende käikude abil olen endas seni keenud viha vähendanud. Seda nimetatakse vist ego lahustumiseks – edevus ja pealiskaudsus kaovad, kujuneb uue taseme valmidus järgmiseks elujärguks,“ tunnistab Robert. „Olen enda näitel kogenud, et sõpradega jõmisemine ega üksinda nukrutsemine ei vii kuhugi. Iga naise ja lapse aitamine teeb ennast tervemaks ja tugevamaks. Praegu pole ma üldse kindel, et ma enam õpetaja tahaksin olla. Kui, siis tõepoolest erivajadustega ja käitumishäiretega noori kohendavas talus… Kõik-kõik on uus septembrikuus!“

Kristi Ringkjob + Anne-Liis Leht = Annkris-Glass

Kati Saara Vatmann

Kristi Ringkjob(39) ja Anne-Liis Leht (29) on kuus aastat klaasikunstistuudiot vedades-pidades veendunud, et kuitahes palju vastutust, tööd ja raskusi ning vähe sissetulekut ja turvatunnet sedasorti tsunft Eestis toob – oma on ikka kõige õigem.

„Väiksema koormuse ja riskiga elada võib vanaduses,“ arutlevad kunstnikud. „Aga seda ei tule. Sest eluaastatel tänases maailmas tähtsust ei ole. 70aastased daamid on tänapäeval noored ning Eesti-sugune ürgne, metsik, osavate ja andekate tööinimeste maa pakub kõiki võimalusi karmilt karastuda ja eriliselt õnnelik olla.“

Valtu viikingid

Tutvusime Kristi abikaasa Truls Tuxen Ringkjobiga Kaerepere Karmanis. Eestikeelseid tellimusi esitasid toidupoes nende kaks teismelist poega, pereisa küll mõistab ja mõnevõrra ka räägib eesti keelt, ent eelistab vigade vältimiseks siiski inglise keeles väljenduda. Viikingi uhkus. Juba esimesel kohtumisel ütles mees, et ta on Norra viikingite järeltulija, pärit USAst Denverist ja tema siinne kants on külaserval endises kolhoosiesimehe majas – enne seda kuulus see maja ausatele talupidajatele, kes kuulu järgi küüditati – ja siis anti see kolhoosnikutele… Seal käivad abiks ehitamas Eesti Infotehnoloogia Kolledži õppejõust viikingi endised tudengid  ja praegused sõbrad ning kui võimalik, siis ainult seal metsas mees olekski.

„Minule meeldib elada just kahes, õieti kolmes kohas, sellepärast peab ka abikaasa koos minuga Tallinna ja Valtu vahet rändama,“ selgitab Ringkjobide pead keerav kael-Kristi. „Meil on korter Kalamajas, Anne-Liisiga klaasistuudio Veerenni tänavas ning  kodu see siin Kaereperes.

Olen Jüri tüdruk, kes läks pärast Tallinna Majandustehnikumi hotellimajanduse eriala lõpetamist Iirimaale lapsehoidjaks. Kuna ma olen suurt kasvu hands-on-girl ehk siis kõiki töid oskav ja jaksav naine, kogesin Euroopas suhtumist, et lapsehoidja on universaalne kodumasin. Niitsin muru, pesin autot, aitasin voodihaiget vanaema keerata.

Sõbratarid soovitasid teistsuguse suhtumise kogemiseks Ameerikasse rännata. Ja tõepoolest – seal oligi nanny ülesanne kitsalt ja täpselt lapsehoidmine. Iga muu töö jaoks oli eraldi mehike või neiuke. Mina aga asusin peagi tööle  õpitud turismi alal. Algas kõrvaklapid-peas ajajärk – töötasin büroos, mis vahendas reise agentuuridele, kaheksa tundi päevas kõned kümnel liinil pooleli. Hea kogemus. Ja seal me suusareisile tulnud Trulsiga tutvusimegi. Mõneaastase abielu järel Ameerikas tõin mehe Eestisse, põhjamaiste esivanemate juurte juurde – ta on siin õnnelik.“

Kristi kinnitab, et eestlastel oleks ääretult huvitav ja uskumatu näha, kui abitud ja üle-urbaniseeritud ameeriklased tegelikult on. Nad ei oska ühtki meile enesestmõistetavat tööde ega taju vähimatki sidet loodusega. Toit on karbis, iga töö jaoks spetsialist, iga koduse soorituse jaoks masin. Ning sedalaadi majapidamistest nagu meil Eestis nii tavalised, tehakse imetlevaid dokfilme. Tänu sellele, et Eesti on püsinud osava ja tööka, looduslähedase ja elujõulisena, oleme siin nagu inimvõimete reservaat – ilma et ise seda teaksimegi.

„Truls ei oska muide absoluutselt mitte ühtki meestetööd,“ kinnitab Kristi rahulikult. „Siin talus olen mina pannud põrandaplaadid, värvinud voodrilauad ning rajanud-hooldanud aeda. Mind see ei häiri, aga paradoksaalselt kõlab küll. Samas on Truls suurepärane kokk-kondiiter, võrratu isa ja mees – me oleme rahul ja õnnelikud.

Ja maakodus on meiega õnnelikud ka omad kassid Piidi ja Joey ning isetulnud kass Artur, kellel on rehe all toitmisautomaat aegadeks, mil meid siin pole. Mu mees on ka Kalamaja-kodus meie põhiline toiduvalmistaja-koduhoidja – jõuan enamasti pärast teda töölt koju ka, sest Annkris-Glassi stuudios peame Anne-Liisiga mõlemad iga päev viimse jaksupiisakeseni panema, et rendid-materjalid maksta – ning tööliste palkamisele raskeimate aegade läbimise järel me isegi ei mõtle. Ise. Kehtib reegel, kes esimesena kodus peab köögitoimkonda alustama ja teisele jäävad siis nõud. Mida aasta edasi, seda rohkem olen õppinud ka puhkama ja viimse piirini töötamist väldime reeglina. Kui ennast tööga ära ei nikasta, siis on töö palju produktiivsem.  Olen aru saanud, et naise stabiilsest seisundist ja harmoonias olemisest sõltub kogu peresisene kliima.“

Raplamaa ja Tallinna vahet sõidab Kristi nii kokkuhoiu kui mugavuse mõttes rongiga. Ning on mehele tänulik, et just tema innustas oma laste ema suhteliselt küpses eas Kunstiakadeemiasse astuma, kuna naine joonistas väga hästi – inimene peab tegelema sellega, mis tal kõige paremini välja tuleb – ning julgustas ka kohe kõrgkooli lõpetamise järel oma stuudiot rajama, mitte kusagil palgatööga piirduma.

Hiiumaa kõrvus

Anne-Liis, kes kannab kõrvades ehtekunstnikust sõbratari loodud Hiiumaa kaardi kujulisi hõbekõrvarõngaid, on Kärdlast pärit ning tema sõnul on Kalamaja, kus ka tema resideerib, muutunud isegi liiga moekaks ja trendikaks. Ta elab noori inimesi tulvil majas. Kui seni olid inimesed kohkunud ja kimbatuses, kui keegi Kopli lahe veerde kolis, siis nüüd on see kujunenud hindu lakke kruvivalt trendikaks linnaosaks. Kõik on muutumises.

Erinevalt kompanjonist astus Anne-Liis kohe kodusaare kodust välja kasvades kohe Kunstiakadeemiasse ning on vaatamata nääpsukesele kasvule vägagi kibe käsi nende klaasistuudio kahe ahju, liivapritsi ja kõige muu jahmatavalt mehisega majandamisel. Girl-power suudab kõike!

„Me pole naistraktorid, austame ja täname oma mehi, aga jah – naine suudab ka iga päev töötada ilma, et kulutaks tühje sõnu inspiratsioonist. Inspiratsioon saabub siis, kui tööle asun – ja asuda tuleb iga päev, sest arved tahavad maksmist, materjalid ja tehnika ostmist,“ arutleb neiu asjalikult. „Kuus aastat peetud stuudio algusaastatel vihtusime usinasti inglikesi ja muud hooajakaupa teha – nüüd enam oma tegelikke pürgimusi sedasi laiali ei pudista.“

Anne-Liisi mees tegeleb kaudses mõttes samuti klaasiga – haldab jäähalle. Ning naise sõnul on nemad kaks kõrvuti terviklikud egod. Hästi sobivad ised kui tervikud võivad moodustada parema paari kui pooled, mis omavahel kuidagi tervikuks ei klapi.

„Olen ümbritsevaid elusid jälgides aru saanud, et isekus on vajalik. Tohutuid altruiste, kõige laiali jagajaid ja meeldijaid ei austata. Need emad, kes on olnud väärikad, oma hinda teadnud ja piire kehtestanud, on vanuigi lugu peetud. Liigsed pühendujad lõpetavad viletsusse hüljatuna. Siinkohal ongi rääkida just eidekestest – taadikesed on selleks ajaks teatavasti välja surnud,“ muigab Anne-Liis. „Üldiselt minu meelest praegu enam traditsioonilised põlvkondade ega eluigade piirid ei kehti. Me ei tunne Kristiga mingit kümnendi vahet ning loodame saada sellisteks 70aastasteks, nagu on lennukad-tütarlapselikud ameeriklannad.“

Annkris-Glassi eatud piigad kirjeldavad pikajuukselist lehvivate heledate lokkidega Arizona daami, kes peab näiteks keset Arizonat vanamoodsat klassikalist motelli. Mis vana!? – lapsed on suureks kasvatatud, tõeline elu ja vabadus alles ees – tütarlapselik tädi kargab oma Harley-Davidsonile ja paneb Vegasesse – jipiajee! Nii peabki!

„Meil Eestis on ühest küljest küll inimlike oskuste ja loodusega koos elamise reservaat – aga teisalt kannavad inimesed end liiga vara maha. Selle asemel, et osta pilet ja kasvõi mõnele saarele sõita, kontserdile minna, külla kimada, tekitavad meie mammid meis hirmu,“ tunnistavad kunstnikud. „Kui neid trepikojas kohtame, tuleb vaim valmis panna ärakuulamiseks, milline kehaosa nende lõputute haiguste nimistus sel päeval eriti teravaid elamusi pakub ja elusisu kujundab. Haigused ja hädad pole elusisu ja 60aastaselt elu alles algab, sõbrad!“

Veerenni vabariik

Tallinnas Baltika kvartali õue peal kuuse all on klaasi kodu. Väikesest hoovimajast, kuhu klaasihaldjad on oma teise – või isegi esimese!? – kodu rajanud, voolab jämeda toru kaudu üle poole Tallinna vesi. Annkris-Glassi naised usuvad, et uus linnavalitsus jagab jõud ja ideed nii loogiliselt ja tulevikuliselt ümber, et edaspidised ehitamised ei eelda olemasoleva lammutamist ega ninasarvikulikku varemetel tammumist ning õdus-tegus majakene jääb alles. Hetkel on maja lammutamise saatus juba kahjuks otsustatud, kinnisvara firma haldab kõike ja linn –Loomeinkubaator – on vaid rentnik ja võimetu kaasa rääkima – ent kõike saab muuta.

„Me veedame siin ateljees palju enam aega kui kodudes,“ tõdevad naised, kellel on abiks mõttekaaslasest kolleeg Kristiina. „Eesti klaasikunstil on veel aega õppida maailma hoiatavast kogemusest. Legendaarsest Tšehhi klaasi traditsioonist on jäänud mälestus. Hiina klaas voolab kogu maailma klaasitööstuses kosena peale – ent see kosk on taandumas, kuna ka hiinlased hakkavad paremat palka nõudma, järelikult tõusevad ka ida-klaasi hinnad. Järelikult tuleb ilus isamaine klaasikunst alal hoida ja üha veendunumalt tagasi turule tuua.

Tarbeklaas on küll lõpetanud, ent Järvakandi kants on õnneks elus ning suhteliselt piiramatud Piusa-Vana-Vastseliina liivaklaasi varud samuti alles.“

Naiivne kõrvalseisja pilk ütleb, et kodumaise valge liiva uus-hoogne kasutussevõtt võiks olla äriidee. Kuivõrd võõrsilt toodav-müüdav klaasikunsti toore on aina keemilisem, võiks meie nagunii metsikuvõitu maa ehedat-ürgset alternatiivi pakkuda. Tegelikult eeldaks selline loogiline asjadekäik klaasientusiastist metseeni – tarvis on tervet meeskonda ja tootmistervikut klaasitehnoloogidest-tootjatest-puhujatest kunstnikeni. Seesuguse meeskonna moodustamine eeldab omakorda, et kellelgi klaasifanaatikutest on selleks aega.

Kuus aastat oma stuudiot vedanud-pidanud klaasihaldjad tõdevad, et on võimete viimse piiri peal rakkes ning samas veendunud, et on loonud maailma, mille tekitatav koormus ja rutiin vaheldumisi loovuse ja lihtsa inimliku õnnetundega sobib neile kõigist võimalikest kõige paremini.

„Kes ei suuda oma stuudiot ohjata, lõpetab enamasti aastaga,“ teab Anne-Liis. „Eks siis tuleb kunstiõpetajaks minna ja loota, et kunsti ei tule õpetada neile, kes seda üldsegi õppida ei taha. Ka meie käest on küsitud, kas meil plaani B tarvis ikka õpetajapaberid on tehtud. Ei ole. Igatahes õpetajaid meist ei saa.“

Nende aastatega on naised oma sulatusvannide-lihvide-liivapritsi maailmas ühtlasi veendunud, et suudavad olla värsked ja vabad ka mõne tellimuse puhul kümneid ja sadu ühesuguseid meeneid meisterdades. Meie kohtumispäeval oli kolme meistri töölaual ühe korraga Tallinna lennujaama meene, rahvusmustriga labakindad ja Kärdla kohvikupäeva raames avatud spordikohviku suveniir – maadleja Nabi autogrammiga klaasmehike ning mansetinööbid – muist nimelised, osa abstraktselt müüki. Daamide täidetud stend ongi tihedaimalt täidetud ehete-ehete-ehetega ning loomulikult paneb see koduse ateljeegi täidetus igal hetkel mõtlema sellele, et ka Prantsusmaal  ja Itaalias sulatavad ja lihvivad, loovad ja lehvivad kunstnikud analoogset kraami üha juurde luua.

„Mitte ühelgi hetkel ei tohi end ühelgi tasandil lõdvaks lasta,“ tunnistab Kristi. „Ei vaimselt ega füüsiliselt – mõte ja käed peavad kogu aeg käima, mõte seejuures mitmel tasandil korraga. Siin ja praegu. Homme. Poole aasta pärast. Tuhanded ideed ja plaanid peavad kõrvuti kulgema – ja selleks on meie meelest küll ainult naised suutelised.“

Anne-Liis ütleb, et nad Kristiga – mõlemad muide Disainerite liidu ja Eesti tarbekunstnike ühenduse liikmed ka – püüavad igal aastal vähemalt ühel näitusel osaleda, et oleks motivatsiooni ja väljundit. Sel aastal oli Helsinkis koos tekstiilikunstnik Monika Järgiga näitus – ja Hiiumaal Reigi pastoraadis, mis on ses mõttes märgiline, et seal lähedal Hütis asus Eesti esimene klaasikoda.

Klaas loorbereid ei usu

Täpsemalt – klaasist loorbereid pole olemas. Kunstis ja tihedalt täidetud turul tuleb olla pidevas liikumises ning seejuures siiski jälgida, et läbipõlemise piirile liiga lähedale ei satutaks. AK-Glassi tüdrukud tavatsevad analoogselt Kättemaksukontori naistega pärast ühe eduka töö- ja eluetapi lõppu reisile minna, et ennast korraks seinast välja tõmmata ja siis ahjud värske hooga huugama panna.

„Oleme kogenud, et pärast enese ribadeks töötamist on puslet palju raskem kokku panna – osa tükke kipub puudu olema – sellepärast on hea kahekesi-kolmekesi tegutseda, et üksteisele ollakse superviisorid ja iga tasandi peeglid,“ teavad kuusealused. „Oleme kümnetel maadel tavatsenud rännata seljakotiga. Ühel korral, kui juhe läks nii kortsu, et oli vaja see pakiliselt maha jahutada, ostsime Egiptuse turismipaketi – ja õppisime oi-kui-palju.

Esiteks nägime juba lennujaamas neid inimesi, kes olid enne reisilejõudmist end lootusetult ära lõhkunud – kaklesid ja oksendasid nii, et see kaamete-haigete inimeste kaos nägi välja nagu õudusfilm. Teiseks kohtasime hotellis egiptlast, kes oli õppinud Tartu Ülikoolis ning juhtis meid selges emakeeles turistitrassilt maha päris-maale.“

Kunstnikud kinnitavad, et iga reis kujutab endast inspiratsiooni-tasakaalu-harmoonia otsingut, tuhandete võimatute võimaluste vaatlust – paratamatult nähakse ju ilu kõrval ka inetust-viletsust-armetust, mis kinnitab – oma rajatud maailm ja ise valitud elulaad on parim. Eriti kui rännakult on värske jõud kaasa toodud. Siis on kergem Eestit armastada.

„Läbipõlemise ennetuseks püüame oma päeva blokkideks jagada. Nüüd on mansetinööpide aeg. Nüüd vastame e-kirjadele ja sõnumitele. See peaks neuroosi, killustumise-kuhjumise-kaose ära hoidma. Tegelikult helistab keegi keset küünlajalgade meisterdamiseks mõeldud päeva-blokki ja ütleb, et saatis olulise kirja – kui juba üht kirja loed, vaatad teisi ka,“ kirjeldavad sõbratarid, kuidas püüavad ühes päevas võimalikult tasakaalukalt võimalikult palju jõuda. „Õnneks annab meie ühine sünergia rahu ja usalduse, tänu millele ei teki ei sügistalvist kaamost ega kevadväsimust.“

Margarita käsitöine elujärk

Kati  Saara  Vatmann

„Eranditult  oleme kõik  erivajadustega,“ kinnitab Rita Kaljus (58),  õpetajanna, kes käib iga päev oma kodutalust Tapa tagant Vahakulmust  tööle Tallinnasse Sikupilli keskkooli, et õpetada väikeklassi koondatud keskendumishäiretega  lapsi. „Kui nii paljud lapsed saavad küll hüperaktiivsuse, küll autismi diagnoosi, peaksime järeldama, et uue ajastu lapsed ongi sellised. Nad teavad ülitäpselt, mida tahavad. Need tahtmised ei pruugi olla meie ettekujutusega korras just väga kooskõlas. Ent individuaalse lähenemise korral on absoluutselt iga lapsega võimalik kokkuleppele jõuda.

Olin seda meelt ka Orissaare kurikuulsat kooli juhtides, ent siis olin ajast ees. Nüüd on mul õnne direktor Villu Mengeli meeskonnas  UUE  KOOLI  hariduskontseptsiooni nii välja töötada kui selle ideaali järgi töötada ja elada.  Meie koolis õpetatakse ja kasvatatakse uusi inimesi, mitte õppeaineid!“

Rita tegevust võib nimetada indiõppeks. Tulenevalt individuaalsest, mitte vähimalgi määral kopipasteet kohtlemisest. Ja tulenevalt indigolastest – neid ei saagi ühe vitsaga lüüa. Seda enam, et head lapsed, need kasvavad vitsata. Ning seda te ilmselt teada ei taha, kui pisikese palga eest on pühendunud õpetajanna valmis oma kodutalu ja Tallinna vahet voorima, et erilisi lapsi õpetada. Õpetajanna kinnitab, et õppe – ja arenguplaani dikteerivad lapsed oma valmiduse ja häälestusega. Igal lapsel peaks olema isiklik arengu – ja õppekava . Neid koostab ka Inglikaitse – Ritana tuntud naine nii jäägitu pühendumise ja põlemisega, et direktor Mengel muretseb väga erilise ja kirka õpetajanna pärast – põletab end heleda leegiga läbi.  Tema enese elu on samas aga dikteerinud ikka teised ja olud  ning  korrad.

„ Olen ma sind kohelnud  halvasti tütreke ? „  Niimoodi küsib praegu sünninimega Margaritalt tema kasuema alati, kui temaga kohtub. Õhtusse jõudnud kasuema Martha on kasuõe  hooldada.  Kasuõde Epp on põllumajandusteadlase Heldur Petersoni  elukaaslane  ning koos peetakse  Haaslava vallas Roiu lähistel  samuti talu.

„Mu ema tuli vene aristokraatiast põlvneva isa juurest minu ja vennaga ära, kui olin beebi. Jõudsime Venemaalt Eestimaale niimoodi, et seitsmendal kuul – toona siis sügavalt enneaegsena  sündinud mina olin sepsises ja elulootuseta.  Tartu Oru tänava lastehaiglasse toimetas mu kiiresti tegutsenud vanaema  Pauliine, kus ma vaakusin piiri peal olles –  maisuse ja teispoolsuse vahel  – seitse kuud. Seitse näibki olevat minu jaoks kriitilise piiri ületamise number :  seitse kuud looteiga, seitse kuud haiglas… Sealt  edasi lastekodusse.

Meil pole peres kombeks eksistentsiaalselt tähtsaid asju küsida. Kui räägitakse, siis räägitakse. Ei küsi mina oma poja Raigo tulevikuplaanide kohta – tean, et tema valgustöine Valgusepesa astus uuele tasandile, aga kuidas ja millisele, ei küsi – ega küsinud ka emalt, miks mind äbarikku lastekodusse saadeti. Kasuema, ema õde, võttis mu sealt ära enda juurde ja kasvatas üles. Kui sündis poolõde Epp, saadeti mind tolleaegsesse Rakvere Internaatkooli. See oli minu jaoks šokk – tahtsin vastsündinud väikese õekesega kodus olla, aga otsustati teisiti . Ma pole küsinud, miks. Ja eks sestap nüüd ema õde, mu kasuema ,  küsibki igal kohtumisel, kas ta on mulle halba teinud ,“ arutleb Rita nukralt.

„Ei ole. Kui miskigi oleks teisiti olnud, poleks minust saanud eales Inglikaitse Ritat. Iga katsumus ja vapustus teatavasti tõstab ( avab )  inimest. Ilmselt aitab tavatu lapsepõlv mul tavatuid lapsi mõista. Ei lastekodude – internaatideta ega Orissaarest ja Põlulast kõvade kärgatuste saatel ära tulemiseta oleks minuga ilmselt toimunud sellist avanemist, nagu toimus.“

Varasematel aegadel oldi kimbatuses, kui saadi kanaldusi – ehk siis kuuldi moel või teisel „ hääli “. Sellest ei räägitud, et mitte ullikesena tunduda. Rita omandas võime läbi oma kaitseingli Marmei Inglitiiva suhelda ka teiste inimeste kaitseinglitega ning nähtamatud nõustajad õpetasid ta nii inglikaitsepilte joonistama kui tarokaarte tõlgendama. Ta on väga nõus hea ,  uue ilma arusaamaga, et eelkõige peab õpetaja ise teadma, kes ta on – mitte ainult õpilased, ka õpetajad vajavad arenguvestlusi – ning olulisemgi kui faktide õpetamine , on kasvatamine isikliku eeskujuga. Kõne all pole mitte ainult ühe Lasnamäe alguse kooli lapsed, vaid uue põlvkonna kasvatamine. Loovus ja haritus teeb noored inimesed tõeliselt vabaks ega lase neid enam manipuleerida nii, nagu meid.

Segaduses südamed .

„ Minu Orissaare ja Põlula aeg on jälje jätnud abikaasa Eiki südamesse. Vanasti  tippjuhina  töötanud mees pidas meie Tõnu  talu üksinda – ehitas, tegeles taimekasvatusega ja kasvatas loomi –  põletas enese nii läbi, et hiljuti vajasid tema südame veresooned sondeerimist-laiendamist ja paigaldati stent. See oli just enne tema 60.sünnipäeva ja meie 40.pulma-aastapäeva. Sain endale otsekui uue mehe,“ naeratab Rita. „Kusjuures südamed jukerdasid pea kogu meie perekonnal. Mu väikesel tütretütrel Andral  opereeriti  vatsakese vaheseinas olevat sünnipärast auku .  Mul enesel olid pikka aega sellised rütmihäired, et päris tõsine hirm tuli peale. Ei saanud ei kummardada ega pingutada – lõi pildi uduseks. Nüüd tean, et niisugust nõrkust ja füüsilisi korratusi, mis kaasnevad uute energiate Maale jõudmisega, on meil vaja veel ligikaudu kaks aastat  kannatada, siis läheb kergemaks.“

Selge, et tööd ei saa seni tegemata ega elu elamata jääda. Praegugi võtavad Rita ja Eiki kahekesi käsitsi kartuleid ja pusivad puid teha. Ning tänavad ikkagi õnne, et pole nõrkusehetkedele alla andnud ega kallist kodu ära müünud ja näiteks kuhugi mõisarahva teenijateks taandunud.

„Kui mul süda jupsib – või kui ma mehe ja lapselapse pärast väga muretsen – siis ma inglikaitsepilte ei joonista. Võib küll öelda, et see oleks otsekui meditatiivne eneseabi ju ka, ent minu eetika ei luba teiste inimeste tellitud kaitsepiltidesse oma valu ja korratusi joonistada,“ kinnitab perfektsionistist naine, kes on kompromissitu nii õpetaja, perenaise kui inglikaitse vahendajana. „Dilemma muidugi – materiaalselt aitaks piltide loomine maksta sel suvel otsad andnud sügavkülmiku vahetust ja ärasurnud saagide väljavahetamist. Väga paljudel on paaril viimasel kuul kõikvõimalikud pumbad ja boilerid, arvutitest-telefonidest rääkimata, otsad andnud. Aga minu kõlblus ei luba jah oma vaevasid teistele inimestele tehtavatesse piltidesse talletada.

Nõnda siis olen rahul olnud käsitöise elujärjega. Olen õppinud – koos kõigi teiste Eesti õpetajate ja vastu voolu talusid pidavate intellektuaalidega, kuidas piskuga niimoodi toime tulla, et see ei kujuneks närutamiseks ega mõjuks eneseväärikusele laastavalt.

Lisaks aia- ja metsatööle olen taas teinud käsitööd – mõnuga, oi kui suure mõnuga! – ning ühitanud koriluse ja käsitööga õppeainete töökavade  väljatöötamist. Kui mure meie kõigi südamete ja pideva finantspaine pärast kõrvale jätta, on tegelikult mu elu õnnelikumaid aegu. Meil kõigil on – ainult me ei kipu seda märkama ega hindama.“

Indiõpetaja .

Rita rõõmustab kogu südamest edusammude üle, mida on teinud tema erilised õpilased Sikupilli keskkoolis. Edusamme teeb tegelikult kogu kool, mida on muide juba mitmeid aastaid üritatud pelgalt põhikooliks kärpida – õnneks on poliitpumba juures olijail kogu aeg liiga palju muid painavamaid tegemisi, et haridusega tegelda…

Margarita selgitab, et koolidirektor Mengel, armastusväärne, hea ja südamlik inimene lähtub sellest, et kõik koolid ei pea eliidikad olema – nende koolis on antud võimalus ka isemoodi lapsukestele, kes õpivad suurepäraselt, kui nende arengukava koos nende endaga koostada. Tänu sellele, et lapsi juba kooli astumisel kastidesse ei suruta ega traumeerita, ei kasva neist ka poliitkuulekaid mutreid, vaid isiksused.

Kool on Ritale ainetunde juurde andnud, et OMA õpetaja annaks õrnale lapsehingele enam-vähem kõik ainetunnid samade eripedagoogiliste töömudelite järgi. Õpetajanna ütleb, et see on Taevase Vaimsusmaatriksi Mudel,mida hakkavad tasapisi kasutama kõik koolid. Kui sellest vaid rohkem räägitaks ja valgustatud jõud ühendataks.

„Mind lülitas direktor strateegiarühma, mis loob tõeliselt innovaatilist uuendusmudelit,“ rõõmustab Rita. „Selle järgi õpetatakse lastele ELU ennast. Miks ma olen, kuhu liigun – kus olin enne ja kuhu lähen pärast seda elu – hinge ja vaimsuse temaatika pole enam koolist välja tõrjutud.

Meil alustatakse iga koolipäeva oma klassijuhatajaga, kes viib kooli jõudnud lapsed õppimise lainele. Me ei tea ju enamasti ,mis on toimunud lapsukestel eelmisel õhtul kodus, kui õnnelikud või õnnetud nad on hommikul kooli jõudes.

Kogu edumeelne maailm on teadvustanud, kui vajalik on õpetajate hommikune mediteerimine koos lastega: mina oma lapsukestega kuulan VAIKUST. Tegin seda juba enne praegust kooli ja avanevaid mõtteviise. Seda parem on uue hea ilma rütmis toimida käsikäes humanistliku ja lapsesõbraliku meeskonnaga. See meeskond töötab välja uut haridushartat, mis muudaks sellised väikeklassid, nagu meie indiõppe omad, elementaarseks ja normaalseks. Seda nad ju ongi!“

Pirukad – kes ja milleks neid küpsetab?

Kati Saara Vatmann

Miks sa niimoodi teed?

Just, mitte „miks sa selline oled“, vaid miks sa niimoodi teed?

Sellist küsimust tahame esitada enamvähem iga päev. Näiteks kenale noorele daamile, kes näiliselt oma elu helgeimal ajal nuhib teiste järel, intrigeerib ja pühendub õnnelik-olemise asemel kõigi ümberkaudsete ja ligimeste tülliajamisele. Või teisele ilusale hingele, kes oma kaunis kodus pideva kaose tekitab – mida edukam ja tublim on ta väljaspool kodu, seda kaootilisemalt sõlmuvad kodus banaanikoored ja mahapudenenud kassitoit, mustad sokid ja puhas pesu, tühjad pakendid ja raamatud… Olen viha ja väsimuse tiivul nimetanud mitmeid aastaid enda kõrval kulgenud töömeest pohhuimulliks ja afromaindiks. Sellepärast, et temaga toimub pidevas kordumises üks ja sama – paar kuud teeb ta mõnuga ja pühendunult tööd. Tõsi küll, nii materjale, tööd kui teisi sama töö tegijaid kirudes, aga ikkagi rõõmuga ja tulevikuliselt. Seejärel aga kaotab sihi silme eest. Ütleb kõige kohta pohhui mul – sellest ka Pohhuimulli aunimetus. Ning laiemat pilti kaotades hakkab pisiasjades nukerdama, takerdub arengus ja unistustes nagu esimest põlve puu otsast all inimloom – eksikombel valgena sündinud. Taoks aga tamtammi, sööks puu all banaani ega pürgiks kuhugi – sellest afro-maind. Ja kui valge inimese kombel järjepidevuse, lepingutruuduse ja edasipüüdlemise taak üle pea kokku lööb, joob ennast täis. Misjärel lõhub ja laastab kõik paari kuu tubli tööga ehitatu. Viid ta kontsertidele-etendustele-tseremooniatele – on justkui rõõmuski – ent poeb alati kuhugi nurka, käib vahepeal suitsu tegemas ja ooperisse tuleb sihilikult dressipükstes. Mida enam teda kultuurisse-tsivilisatsioonisse kastad, seda suuremasse segadusse ta satub ja deprekasse maandub – justkui keegi temas kardaks ja tõrjuks kõike head, kõrget ja edenevat.

Nii ongi.

Küsige – ja teile vastatakse.

Kui mul tekkis üha tungivamalt küsimus, miks toredad ja kenad inimesed niimoodi teevad – kusjuures nendes krampliku paigalseisu, hävitamise, kaosetekitamise ja arenguvastalisuse mustrites on midagi jahmatavalt sarnast – saabusid ka vastused. Mitmetelt teadjatelt korraga. Järelikult tuleb paljundada, sest küllap kõigil meil on mitmete otsekui kurjast vaimust vaevatute kohta samasugune küsimus – miks. Miks sa oma elu ei ela ega õnnelikuna ei edene, miks sa oma kodu seda hullemasse kaosesse pöörad, mida mukitum ise väljapoole oled, miks ei loe ega naudi, ei ela ega sära, vaid tümistad vihast tamtammi…

Vastus hakkas lähenema telefonis. Kulla teekaaslane helistas. Üsnaüpris purjuna. Telefonist voolas möginajuga, nagu need lalinad ikka – üksainus tegelik teade, mis kaineks saades samuti ei kehtinud ning heietamine ma-pole-purjus-aga-sina-oled-selline-ja-selline-kõik-on-kõiges-süüdi-jne. Hoidsin telefoni targu kõrvast eemal – kõnet katkestada pole mõistlik, helistab uuesti, kuulata ei tohi, mürgine – ning selles möögamises oli puudu vaid parasiitfraas eksjutead – mu kolmas kahmees kasutab joogisena nii lause alguses kui lõpus eksjutead-sarvi ning siis on sekundiga selge, et ta on kuraditest haaratud.

Kusjuures ongi.

Ongi tšortikud.

Tänu sellele, et purjus mehed on nii sarnased, asetus ka teekaaslane oma joogise kõnega süsteemi, mida mulle ekskaasast kuradikeste võtmeisik, peapirukas ja Kollywoodi tippkokk põhjalikult tutvustas. Pirukas tuleb sõnast „piru“. Seega pirukas on inimene, kelle sees elavad nn. külalised. Nägijatar Teresa Mängel, Ülar Raudsepa õpilanna kirjeldab: „Need külalised on selgeltnägija silmale nähtavad, väga erineva ilme ja suurusega. Enamasti on ühes peremees-inimeses mitu pisikest piru korraga. Üksi nad tema üle võimust ei saa, mitmekesi küll. Pirud kardavad kõrgeid energiaid – ja põhjustavadki selle pohhuimullitamise – inimene, kes justkui tahaks head muusikat kuulata, ehitada ja luua, poeb nurka, hakkab heale ja ilusale vastu töötama ja lammutama. Kuna ta ise ka ei saa aru, miks seda teeb, tekibki deprekas.

Pirude osavaim nipp on see, et nad jätavad ukse lahti – kui peremees saab neist juba justkui võitu, lipsab uksest sisse veel mõni külaline ja peremees pannakse peldikusse kinni. Kui lausa keldrisse surutakse, on lugu kuri ja diagnoos käes. Skisofreenia või bipolaarne sündroom. Loomulikult on võimalik neid välja ajada – ent see nõuab teise inimese pidevat pühendumist ning sel juhul võib tema enese elu elamata ja ülesanne täitmata jääda.“

Hingenõustaja Ulvi Michelle Saar lisab: „Kui inimene hakkab valgusega täituma – juhtugu see kontserdil või kauneid taimi silmitsedes, loomadega suheldes või ehitades – lähevad külalised pöördesse. Ilma et pirukas – peremees-hing – ise arugi saaks, hakkab ta helgetel hetkedel neile sõpradele helistama, kes vibratsiooni tagasi teise dimensiooni tasemesse tirivad. Kiusajad käsivad nii. Samuti on puuke täis tegelased ise ses suhtes tundlikud, et kui inimene, kelle külge nad ennast on riputanud, on näiteks kirikus või meeliülendavas vestluses, helistavad nemad ning rikuvad sõna otseses mõttes kõik hea ja kõrge ära. Nad on saatanlikult täpsed – mida kirkam hetk, seda kindlam, et mõni pirukas helistab ja ime laiali lammutab.“

Pime nägijanna Jaanika Gross teab: „Sarnaste pirude peremehed tõmbuvad omavahel – sellepärast moodustuvad paradoksaalsed grupeeringud. Näiliselt kauged tegelased, kes üksteist põlgavad ja kritiseerivad – ja pahatihti teises just seda halvustavad, mis neile endalegi omane – põimuvad omavahel sõgedaks intriigipuntraks.

Omavahel punti puserduvad pirukad lahmivad lampi ühisvaenlase pihta – kuni lähevad isekeskis tülli. See juhtub varem või hiljem kindlasti. Ühisvaenlane – reeglina valgusekandja, kes neid oma mõistetamatu sära ja kõrgusega ärritab – tajub pirude mürgeldamise käes pidevat ärrituse fooni. Segajad on küll mõnevõrra inspireerivad ja kõverpeeglis olulist teavet edastavad teekaaslased, ent väsitavad ja tühjendavad koledasti.

Ja – kole küll – aga kui me endale sarnaste külalistega täidetud inimeste rünnakuid ligi tõmbame, siis järelikult on nende pirude idud ja peegeldus ka meis enestes… Kuulake neid pirukate jauramisi – ülbus ja nõudlikkus, null teavet ja ideid, etteheited empaatia asemel – ja vaadake endale ausalt näkku: mida nad meile näitavad-õpetavad?

Mis puutub pirukate peletamisse, siis kui tahes halvasti neile öelda ja kuitahes jõuliselt neid eemale tõrjuda – ega me sellega inimestele haiget ei tee. Tegemist on totaalse egolaksuga, hing haiget ei saa. Seega ei tee me ka oma lapsele, kes on mõnelt pirukalt nakkust saanud, haiget, kui teda sellest seltskonnast ja maneeridest ära lõikame – ta läheb jah pöördesse, sõdib ja räuskab – ent järgneb kergendatud vaikus ja taastunud tasakaal.“

Korduvad kogemused näitavad, et kuradikesi kandvad kaaslased ei lase meil hetkegi lõdvaks lasta. Mida vagam vaikelu valitseb, seda kindlam, et taustal tiksub tamtamm – peagi plahvatab pirude kääritatud mädapaise ning püüdlik tublidus suubub taas tüdimusse ja mõõdutundetusse tarbimisse, tänamatusse apaatiasse ja joomisse, lõhkumisse ja laiamisse. Pirukad hakivad nii su tööd ja tegutsemist kui mõtteid-tundeid-meditatsiooni – mida leebem harmoonia sul hetkel näiteks kassi hellitades või lapsele unejuttu lugedes valitseb, seda kindlamalt mõni pirukas sellesse helgusse rammib ja iminapad hea energia järele sirutab – mitte osasaamiseks, vaid hävitamiseks.

Pool tundi pärast suurpuhastust ja pesupäeva on nad punkri taastanud – sest külalised ei kannata korda. Koristaja pole jõudnud veel lappi ja moppi ära panna, kui neil on juba õllepurgid voodi all, kommipaberid pesukapis ja konid taskus. Valmis! Jälle kena pirukodune kloaak.

Meile tundub uskumatu, kuidas kurjast vaimust vaevatud pohhuimullid ise absoluutselt ei adu, mis toimub – null üldistusvõimet, tänulikkust ja seosteloomet – null. Pohuimull.

Kruvist autoni – kõike on õigus saada-saada-saada ning mis tasuta saadud, see kiiresti lõhutud-kaotatud. Nad ei näe, et neile pakutakse haridust ja töökohta, kultuuri ja vahendeid, rõivaid ja turvatunnet. Alaväärsus teeb ülbeks. Oma enese pahelisus paneb kadestatud kõrgema järel nuhkima – vaja paljastada ja troonilt tõugata – ning kui see ei õnnestu, põgeneme.

Kui pidevad haigused ja traumad, millega hoolitsust veel ja veel välja pressida, enam ei toimi – laseme jalga ja otsime uue imetaja, sest pirud vajavad toidet. Samuti on pirukatel ehk piru-peremeestel üks ühine omadus – oma iga liigutuse ülehindamine. Kuna nad ei oska ega jaksa, ei taha ega suuda tööd teha, on iga sooritus kulla hinnaga. Hüperhinnaline pirupeeretus… mille mürgiaurud ei võimalda ühtki kokkulepet-reelgit-lepingut pidada.

Sellepärast käivad pirudega pidevalt kaasas inkasso ja täiturid, omakohus ja närutamine. Madal energia tingib väikesed sissetulekud. Neile ei maksta palka välja, nad ei pea töökohti – ja nad puristavad ka selle sissetuleku laiali, kes neid ülal püüab pidada. Seda enam, et ülalpidaja-imetaja sooritab paratamatult hoogsat paigalmarssi, selle asemel, et areneda ja oma elu ülesannet täita.

Piruka hooldaja peab pidevalt lootusetult koristama. Madalate võngete põhiline tööriist on kaos ja sellest tingitud hirm ja ebakindlus. Seepärast külvavad pirukad ainsa käeliigutusega enda ümber segaduse ja punkrimeeleolud. Korrapära vajav inimene võib töötuba kolm tundi koristada – piisab ülbel pirukal üht haamrit ja naela otsida – ja kõik on endine. Totaalne kaos – pohhuimull! Tasakaalu tunnetav ja tekitav inimene paneb jalanõud esikus ja tassid köögiriiulis rahulikku ritta – pohhuimull pööritab needki pirutiivul hetkega pöörisesse, et oleks võimalikult kaootiline ja paha. Puid tuppa tuues rikub ta räpakalt riida, jätab pudirea riidast üle õue ja läbi kõigi tubade ahjuni ning kriibib ära ka uksed ja seinad. Ega märka seda ise. Pirudest pimestatud ju.

Võid püüda õpetada ja ette näidata, manitseda ja juhendada – lõpuks istub ikkagi tema diivanil ja jõllitab telekat, arvutit või mõlemat korraga – ja sina tood ise need puud-värgid, et riit jääks püsti, õu puhtaks ja värv seintele. Siit moraal – sa ei saa ühtki piru-peremeest aidata ega ümber kasvatada. Nende kultuurikümblemine ei tõsta neid, vaid suurendab segadust. Suuremeelset kohtlemist nad kuritarvitavad, mitte ei ülendu sellest.

Mähkud mõnda aega muljesse, et pirukast on su majapidamises hirmsasti abi. Korjad ta järel tööriistu ja prahti, kasid teda ja tema laamendamise radasid – ja avastad korraga, et ta pistab tükkis oma pirudega nahka nii su tasakaalu kui rahu ja vaikuse, puhtuse ja kõrgemad kaemused. Kui saadad ta minema, saabub selgus ja helgus – asjad püsivad oma kohtadel ja hingavad kergendatult.

Seepärast olingi jauravat telefoni kõrvast eemal hoides tänulik. Otsad põimusid pärast seda, kui olin endast läbi lasknud viha, vastikuse ja põlguse laine. Saabus mõistmine. Ja tühjus. Tänulikkus ka.

Näitlejannast valgustöötaja Jane Kruus soovitab iga inimest siin ilmas – ka pirukat – tänada selle eest, et ta on teatud tasandil su isa või ema. Vägede valitseja Ralf Neemlaid õpetab igale kurjast vaimust vaevatule ütlema: anna mulle andeks, ma armastan sind – ja mine nüüd oma teed.

Oma probleemidega tegeleb pirude peremees ise – kui mitte selles, siis järgmises kehastuses. Meie keegi ei pea võõraid pirusid ei taluma ega taltsutama. Head teed!

Mõned soovitused pirutõrjeks

Inspireeritud vestlustest lauljatar-taluperenaine Heli Vahingu ja taimetark-nägijanna Vaike Martiniga

1. 1. Kui sinu lähisuhtlemise partner ilmutab mingeid käitumismustreid, mis on sulle vastuvõetamatud – kurnavad-masendavad-alandavad-ärritavad – võid olla kindel, et need ei kao, vaid süvenevad
2. 2. Olgu see partner su täiskasvanud laps, mees või sõbratar – lõpeta temaga suhted, kui sa ei soovi temaga kaasas käivaid „külalisi“ oma alalisteks kaaslasteks ning samalaadi pirudega inimeste kogumit ka oma sõpruskonnaks
3. 3. Pirudest on võimalik vabaneda, kui pühendad koos oskajate-teadjatega pirude peremehele kogu oma aja-jõu-energia-finantsid – kui eelistad siiski oma elu elada, oma töödele ja eeldustele pühenduda ning ise areneda – saada ta minema, pole mõtet järgmist tsükliliselt peale vajuvat kiusajate tsunamit ära oodata
4. 4. Võimalik on piru-peremees ümber programmeerida – ent seda saab ta vaid omal soovil ja ise – keegi teine teda ei programmeeri
5. 5. Sina saad programmeerida ennast – muutub programm ja sagedus – muutuvad ka inimesed, kes sinu ellu tulevad ja jäävad
6. 6. Hoia õrnal perioodil – pirukatest ja nende jälgedest oma elus võõrdudes-kaugenedes – võimalikult kirgaste ja kõrgete isiksuste lähedusse, need aitavad ka sinu energiatasemel püsida piisavalt kõrgel, et programm ja mustrid muutuksid
7. 7. Kindel märk vabanemisest ja võõrdumisest on tühjus. Sa ei lakka armastamast oma last, kellest energeetiliselt end vabastasid ega vihka meest, kelle endast ära lõikasid. Valitseb rahu ja tühjus – see pole ükskõiksus, vaid enesekindel ja puhas rahu ja tasakaal.

Neeme Lall ja tema kuldne hipiroll

Kati SaaraVatmann

Säravkollast rõivast ja peapaela, rahumärki ja pronkspäevitust kandev Neeme Lall (49) on saanud autasuks õigete valikute ja eksistentsiaalsete eksamite sooritamise eest peavõidu. Avar ja eriline, nii visuaalselt kui vibratsiooniliselt pilgeni täidetud ruum nimega Avatud Ateljee vanalinnas Laias tänavas, tasakaal ja imposantne renomee. Ta on põhimõtteline mittetarbija – kujundab inimsoo toodangut mõnu ja efektiga ümber, ainus uus ja hinnaline asi, mille viimastel aastatel ostnud, on boiler ning igasuguse liigtootmise ja padutarbimise kohta ütleb külmalt ja karmilt „Mõmm!“

Kanaldaja

„Kogu mu ümbrus on kaetud mu enese käepuudutusega –kuna mu käsi on enamasti värvine, moodustuvad tõesti nii laudadele kui papudele, seintele kui autodele ornamendid ja märgid. Ju neid Sealtpoolt saadetakse,“ kirjeldab Neeme oma sumedalt-kumedalt värvilises erilises ruumis. „Maalimine -see on lihtne! Umbes nagu hingamine.Rütm ja sagedus on igal meist erinev.Maali peal on see lihtsalt visuaalselt tajutavam.Minu taiesed ongi värvides kujutatud hingamine. Jätan  armsa vaataja ilma hingeldamiskujunditest, õhupuudusest ning muudest erinevatest hingamisharjutustest.Olen praegusel ajastul uurimas just seda va hingamise värki.Jõuda ühte hingamisse Temaga, kes õhku annab nii sulle kui ka mulle, on täna ja hetkel mind erutav teema.

Olen segavereline Eesti kodanik – minus on emaliini pidi päris palju slaavi verd -, kuuekümne neljanda aasta mudel. Pikk,must & karvakasvanud, kuid mitte ropp.Kirjaoskuslik, sünnipäraselt kunstnik, kuid jonnakusest olnud ka kehv ärimees, laisk ehitaja ja kurb taksojuht.
Kardan Jumalat, sest muidu ei kardaks midagi.Natuke kardan ka kriitikat, ehkki see on kiirelt mööduv “nohu”.Jääv on see, et mul on kaks tütart – 24aastane on Tallinna Ülikoolis psühholoogiatudeng ja 23aastane Tallinna Tehnikaülikooli keskkonna tudeng, nad on olemuslikult KURESSAARE neiukesed.
90ndate algul ajasin autoäri – täitsin Eestimaad romudega. Sellal, kui teised lubasid katulikoortest toituda, ostsin mina süüa valuuta eest! 90ndate lõpus aga olin kaineks püsimise põhjusel mingi aeg taksi-kuski – väga hea enesedistsipliini moodus!
Täna on maalimine minu väljund –täna on orgaanilisim senikogetud elufaasidest.“

Neeme ei üllatu täna enam, kui juhtuvad Asjad. Näiteks nii, et ta näeb unes täiesti võõrast naist, kes saabub tema ateljeesse ja on ennast tutvustades absoluutselt teistsugune kui meedias – ja veel erinevam sellest, kes on ta tegelikult. Hommikul helistab see naine – ja tuleb sisetunde, kosmilise kutse järgi Neemele ateljeesse külla.

„Niisuguseid telepaatilisi kokkuleppeid ja korraldamisi tuleb uuemal ajal nii sageli, et tunnen vaid korraks äratundmisvärinaid – ja siis ütlen rahulikult-tänulikult: ahah. Minu ateljee ongi kõigile ja kõigele avatud. Miks ma muidu siia kesklinna elu peateedele sattusin,“ arutleb Neeme. „Sellega peab arvestama, et kunstniku kanalid on lahti. Avatud kanalitest tuleb inspiratsioon – me oleme Jumala tööriistad. Tajun väga selgelt ja alandlikult, et läbi minu kõneleb Tema. Mina olen vaid tööriist, kes märgid ja kujundid üles maalib. Autor on Kõigevägevam. See loomine on samas sõna väega nii orgaaniliselt seotud, et ma ei saaks nüansse ja allhoovusi üheski teises keelekeskkonnas maalida – keel on palju võimsam nähtus kui me ette kujutame.

Ja samas, kui mõnelt tuntud kunstnikult küsin, millistest kanalitest tuleb tema looming, ei tea ta mingitest kanalitest midagi – ikka tema on kõige autor! Mina tean kanalite asjus ettevaatlik olla – kui oled avalas ühenduses Allikaga, oled vastuvõtlik ka deemonitele. See on karm hind – aga sellega tuleb toime, kui seda teada. Olen kõigile ahvatlustele ja sõltuvustele vastuvõtlik nagu titt – nojah, nagu kunstnik – ja seetõttu juba 16 aastat kaine olnud.“

Lukkudeta uksed

Praegu on Lai 11 OpenGallery uksed Neeme sõnul selleks pidevalt lahti, et raha saaks uksest sisse kõndida. Tohutu ja eriline ruum on niimoodi sisse seatud, et avalikus ruumis ringlevad kunstinautlejad Neemet ja ta elukaaslast Ingridit ei sega. Kõik seinad ja lauad, papud ja pingid kannavad Puudutust – on nii tihedalt energiaga täidetud nagu pühakoda. Seepärast on eraldatuks-ehitatud ruumidesse asja vai neil, kel on Asja.

„Kui ruumid enda kasutusse sain, oli see üks liigendamata, aga see-eest kõigi ebamugavustega koppel – ei vett ega elektrit, kütet ega olemis-elamistingimusi. Nüüd on siin seina taga teine, veel suurem ruum, kus saab suurvorme maalida,“ kirjeldab kunstnik oma erilist oaasi keset äripindu ja noblessi. Tema imposantne elutuba külgneb baarinurgaga, mille taga on lustakas kemps. Kabinet ja riidekapp on omavahel sujuvalt ühendatud – arvuti ongi garderoobis – ja sinna peale on ehitatud kellukeste ja peeglitega magamistuba. Justkui suur ja leidlik poiss oleks vägagi tulemuslikult mängelnud. Eks ongi.

„Selline massiivne kirjumirju ei orjasta perenaist – niisugust tolmulakkumist, nagu euroremonditud salongides pole meil iial. Ja samas on mul piirid paigas – ehkki elan kesklinnas, ei tule see, kellel pole midagi teha, seda siia tegema. Olen ammu aru saanud, et loovhinged kipuvad pahatihti kergema vastupanu teed minema – neid on vahel ka nende enda jaoks liiga palju – vibratsiooni on väga lihtne madalamaks juua. Selle asemel, et Asjadest rääkida, viipavad mu pilgeni-baarinurga poole – kuule, vala üks sorts. Ja ongi majas just see – Sorts.

Kui praegu oma kõrgeid vibrasid kartes nad maatasa jooksin – ma pole kindel, et sellest kohe jooma ja tsüklisse puhkeksin – aga see avaks taas selle ukse ja võimaluse. No ei. 16 aastat tagasi oli mu praegustest lahtistest ustest vägagi erineval moel avatud ukse aeg. Olin Saaremaal peessekukkunud ärimees olles end nii põhja joonud, et mu punkri uksel polnud enam lukku – sees polnud midagi peale mu enese tuumapohmelli.

Ja ma teadsin äkki – tahan elada. Isa toetas. Kainete alkohoolikute ühendus aitas. Elutahe võitis. Tuli kannapööre – kõigepealt Aitab-küll-saanud Alkohoolikud, siis Avatud Ateljee. Ka lasteemaga  said suhted korda – ta on samuti merenaine, nagu Ingrid. Juba ligi 20 aastat. Ingridiga, kes on kaks nädalat laeval tööl, kaks vaba, me tänu töistele puhkepausidele üldse teineteist välja kannatamegi. Ta valis mind isaks ja õpetajaks.“

Neeme ütleb, et kõigi jaoks, kes kipuvad nendes redutavad tšortikud – olgu viina- või mängukuradikesed – hirmutavad ja ülejõukäivad olema ja peremehe peldikusse kinni panema, on Avatud Ateljee uksed lahti. Tuldagu-räägitagu – seilasime, teame!

Noobel flirt

Mees, kes tituleerib end mängujälgijaks Ensv-s ja illusioonide salvestusstuudio direktoriks, nendib, et nõukogude okupatsiooni ajal tegelikult meil mingeid päris hipisid polnud – neil, keda polnud, on küll kodulehekülg www.hipid.ee – see oli pigem vabaduseihast sünnitatud roll ja ilus lilleline mäng.

Neeme, kel enesel on kataloogid lall.dezine.net ja neemelall.tk, flirdib selle rolliga tänini. Rahumärk lokkavat juust ohjaval peapaelal ja kirkalt kollane munder – ning suurepärane aftershave ja eksklusiivne ateljee vanalinnas selle rolli kontrastiks, eks ole.

9 aastat tagasi lõi see suur ja veenev isiksus küll Türisalu pangal oma laagri üles ning pälvis sellega nii meedia- kui müügiedu, ent praeguseks on ligi poolesajandine mees siiski stabiilses ja suhteliselt turvalises kulgemises.

„Olen oma vaadetelt vasakpoolne. Enamus kunstnikke peaks seda justkui olema. Minu õnneks või õnnetuseks esindab Eestis seda vaadet keskerakond, kes on juhtumisi Tallinnas võimul ka. Ma ei näe mingit põhjust end selle eest risti lasta lüüa, et nendega flirtimise eest selle kõigi ebamugavustega kopli siin kasutada sain ja temast oma pühamu ehitasin. Flirtimisega on selline lugu, et piiri tuleb hästi tunda – kui kätte annad, tõmmatakse sind läbi ja visatakse tänavale,“ naerab Neeme. „Mis tähtsust on kunstnikul tegelikult poliitikast. Loojal on otseühendus Loojaga ja see on peamine. Meedia teeb meist kõigist olenemata sisust ja sõnumist tegelikult oma suva järgi mulli. Võtkem või minu sõber Võsa Pets. Arukas ja südamlik inimene – aga meedias sitakaevuri renomeega. Oleks tal nüüd uue, nagu ta väidab – positiivse – saate tegemiseks väge.

Millegipärast on praegu Eesti väerahvas üsna tühi ja kahvatu. Sooritatakse ülikiiret paigalmarssi, et julma vooluga lootusetult tagasi ei kanduks. Ma ei saa täpselt aru, mis toimub. Ilmselt keegi ei saa. Kunstnikud on kõigil aegadel kommertsi, kaose ja kustumisohu kummitoas põlenud ja pekselnud. Kokamägi ja Kangro saavad kommertsi eest sõimata – ent mida head on selleski, kui mõni Eesti Dali end müüa ei suuda ja on juba vaevalt paarkümmend aastat pärast lahkumist unustatud – nagu näiteks Aarne Vasar, kes siin vanalinnas lapiti külalistevoolu alla jäi ja noorelt hauda sai – milline võimas mõtleja ja looja, aga juba unustatud nii tema maalid-karikatuurid kui animatsioonid. Õpetlik ja hoiatav fenomen.“

Mõmm!

Neeme ise armastab üht või teist elunähtust lühida „mõmmiga“ kommenteerida ning on klaari jumega, päevitunud ja tervisest pakatav – pole kortse ega liigset kehakaalu – seega elab hästi ja õigesti. Aegajalt ilmutab oma kuldse hipi kogu mõnel miitingul – ent tegelikult veedab kaunid suvepäevad metsas ja mere ääres ning õhtuti on uksed ringikõndivale rahale avali.

“Ingrid on 12. naine, kellega “leivad ühes kapis”…aga mingis kõrgemas suhte-registris on käsil siiski viies abielu! MÄRKIMISVÄÄRNE ON EHK HOOPIS SEE, ET OMA KUUE EX-NAISEGA OLEN ERITI HEADES & SÕBRALIKES SUHETES SIIANI…Külastame teineteist pidevalt & Austus ning Osadus on olulised ka SUHTE lõppemise järgselt…

Kunstiharidus on piirdunud 46-nda keskkooliga, sest ühemõtteliselt on mulle tänini jäänud käsitamatuks ilminguks KUNSTI-tegemise ÕPPIMINE! KUNST on nagu SEKS…seda ei õpi …aga kui selle hoog peale tuleb…eks siis igaüks teeb seda…mis välja tuleb!”

Mees on elust enesest välja kasvatanud midagi reaalset ja praktilist, millega vanalinna-pidi patseerivat turistiraha oma arvete maksmisse suunata. Mõne aja eest suitsetas mees nii palju, et oma sõnul midagi muud õieti teha ei jõudnudki. Praeguseks on ta üle läinud e-sigaretile ning tühjadest suitsupakkidest on maalinud reljeefsete ornamentidega portsigarid. Nii saavad Avatud Ateljeest läbi jalutajad lisaks kunstielamusele ja laengule, elulaadiaimdusele ja osadusele ka mingi asja kaasa.

„Baarinurk mu ateljee vetsu ees on minu jaoks kui hoiatav miiniväli – iga alkohoolik teab, kui lihtsalt džinn pudelist välja pääseb ja deemonid jälle lahti on. See on haigus, millega ei saa mängida. Tark õpib teiste vigadest, loll iseenda omadestki mitte,“ manitseb „Mõmm“. „Seda tean ka, et edasiminekuks ei pea oma elu pea peale pöörama ega kurnavaid seiklusi otsima. See on juba ära olnud. Kuldne ja tasakaalukas kulgemine on palju hipim ja õigem kui kraavist kraavi mürgeldamine – see võis olla vanas ilmas käivitav ja inspireeriv stiil, praegu oodatakse isegi kunstnikelt – meilt eriti – stabiilsust ja arukust.“

Mirjam Püvi – vabaks väristamise haldjas

Kati Saara Vatmann

Mirjam (39) on gestalt terapeut, kes praktiseerib täna oma enese ettevõtte LooElu tiibade alt peale gestalt teraapia veel traumadest vabaks väristamist ja valgusravi nii Kristiines, Müürivahe tänavas kui Suurupi-kodus.

„Juba ämmaemandana töötades aimasin, kui suuri traumasid sündimine võib inimesele tekitada. Kindlasti on meil kõigil neid – piisab väga vähesest kujutlusvõimest, et aimata, mida väike keha läbi sünniteede ilmavalgele muljutuna kogeb – ent emadena oleme sünnimomendil iseendaga ametis ja lapsed ju ei räägi. Teadvuse tasandil ei mäleta ka. Võrreldes teiste loomadega on meil küll kõnevõime näol tohutu eelis – ent samas saame seda võimet alles pärast pikka ja pikali veedetud titeiga kasutama hakata. Aasta aega beebina, mil „laps räägib siis, kui kana pissib“ veedetakse tunnetades-kogedes-analüüsides – ent sõnastada laps seda ei saa ja pärast teadvuse tasandil ei mäleta. Alateadvus ja keha õnneks mäletavad,“ arutleb Mirjam. „Alateadvusele tuleb traumadest vabaks väristamise meetodi puhul appi lihasgrupp, mis asub meil nii sügaval selgroo ligi kõhuõõnes, et massaažis seda ei ole võimalik lõõgastada. Psoaaslihas peitub meis aegadest, mil läbisime evolutsiooniliselt keeliklooma faasi ning tema sirutamine ja lõõgastamine lahendab hirme ja valusid, mida oleme oma maapealsel matkal isiklikku evolutsiooni läbides endasse pakkinud.

Kas teate, miks te ei saa konfliktides sõna suust – tõmbute vaikides kössi, judisete ega tea ühtki emakeelset sõna, millega end kaitsta ja ründajale vastu hakata? Sest te olete pisikesena trauma saanud. Ema või isa karjus teie peale – ja teie tõmbusite kurja hiiglase ees krampi. Nüüd juhtub see alati, kui ülemus või muidu hirmutavalt suur vastane ründab. Iga vait-ehmatamine ja tummana kössitamine aga on uus trauma. Niimoodi me jäigastume. Õnneks aitab „kõigest“ kehatöö – õppinud juhendaja abiga väristamine kuitahes kopsakast hangumisest vabaks.“

Ämmaemand

Mirjam leidis iseenda jaoks TRE (truma realise exercises) juba kaksteist aastat tagasi gestaltterapeudi õpinguid läbides ja oma enese probleemidele lahendusi otsides . Tema elus oli ühe korraga viimne kui tasand puntras. Naine oli ämmaemandana praktiseerinud, ent polnud selles ametis üldsegi õnnelik: vahetus lõppes, kui üks või mitu sünnitust, mida ta juhtis ja abistas, oli pooleli ning pidevate poolelijäämiste taak kuhjus tema külge rängaks energeetiliseks ankruks. Pole välistatud, et ta pöördub sünniabi praksise juurde uuel tasandil ringiga tagasi.

Armastatud kaasa Meelisega jõudis samal ajal abielu vahejaama. Paar, kes praegu harmoonias ja ühise arengu laines koos kulgeb, Suurupis kodu peab ja Valgamaal mehe päritolupaigus keskendunult juuri kastmas käib, elas aasta aega lahus. Mirjam selgitab lühidalt, et eelmisel tasandil oli suhe ammendunud ja kaasad hakkasid teineteist lämmatama. Kuna nad on aga taevas teineteisele määratud paar, õpiti uuele tasandile ning praegu käiakse tseremooniatel ja seiklustel koos.

Ainus, mida Meelis Mirjamiisule ette heidab, on oskamatus raha küsida – kui naine näeb, et inimene on hädas, on tal raske töötasu küsida, kui hinda alla kaubeldakse. See tekitab aga terapeudis eneses tõsiseid probleeme ja tõrkeid – tuleb patsienti kohelda ilma allahindluseta, ehkki ise oled alla hinnatud… See on paljude alternatiivmeditsiini praktikute ühine kogemus, millest Mirjamil aitab armastav kaasa sirge seljaga läbi tulla.

„TREd hakkasin õppima Taani spetsialistide juhendamisel. Kuna olin ise puntras, mõistsin esimesest hetkest vastutuse suurust – ja mingit taidlust oma ellu ei lubanud. Praegu olen läbinud teise astme koolituse, mis lubab gruppe juhendada. Minuga samal tasemel tegijaid on Eestis kümmekond ja me oleme võtnud südameasjaks ka põlve otsas pusserdajate kinnipüüdmise. Meie alal on asjaarmastajana „klientidega“ manipuleerimine võrreldav nende ebaeetiliste sodijatega, kes avavad jõuga, tellimuse peale ja raha eest teiste inimeste kolmandat silma ja viivad nad eelmistesse eludesse kondama või kanaldama – ja jätavad oskamatusest kuhugi sinna keelatud maadele ripakile. Vusserdaja ütleb ups! Ripakile jäänu saab diagnoosi,“ hoiatab Mirjam. „Turg pole siiski põhjatu – inimesed tunnetavad ja valivad tegelikud teadmised ja oskused juba üsna kindlameelselt. Kui vahepeal pöördus igaüks, kes endas mingidki võimed avastas, oma ameti juurest nõidama, siis nüüdseks on ohtlikuvõitu harrastajad, pseudod ja parad kenasti päristööde juures tagasi ning hingeabi ja teraapiat teevad valdavalt siiski kutsutud-seatud-koolitatud. Eesti-suguses väikeses kogukonnas on õnneks sisekontroll üsna tõhus kaitse.“

Samal moel lähevad ju ka teatrikülastajad vaatama seda, mis on tõeliselt hea, mitte hambutut isetegevust. Mirjami õde on muide näitlejanna Ingrid Isotamm, kes lõppeval suvel koos kaasa Andres Dvinjaninovi ning Inga ja Toomas Lungega „Kunksmoori“ mängis.

Valehäbideta

Iseenese ja abivajajate hetkeseisu tõlgendamiseks tavatseb Mirjam aeg-ajalt kasutada Jungi varjukaarte. Need on teatavasti arhetüübi kaardid, mille karbis on pooled varjukaardid – isiksuse tahud mis hetkel edasiminekut takistavad – ja teine pool on valguskaardid, inimeses olev potentsiaal ja tugevus . Kui Mirjam ise nende varjukaartidega esmakordselt kohtus ja tõlgendustekste eesti keelde tõlkima hakkas, tõmbas ta oma varjukaardiks „Must lesk“ – lahenduskaart aga oli „Haldjasnaine“.

Seda haldjat endas on ta jõuliselt ja sihikindlalt otsinudki. Aasta tagasi ilmus ta Varbolasse Preeriakotta naiste sügisese pööripäeva riitusele magamatu ja närvilisena ning tulistas kohe avaringis end tutvustades lagedale, miks ta magamata ja liimist lahti on – mis tseremooniatel räägitud, see sinna ka jääb – ent selline see Mirjamiisu ongi. Vahetu ja siiras. Nutab ja naerab spontaanselt ning lobiseb seksist ja naiselikkusega seotud probleemidest sama sujuvalt ja vahetult kui ravitee või kaloriteta koogi retseptist. Ta tunnistab, et kippus gestaltkursustel alguses aina vinguma ja hädaldama, ent see on nüüdseks ammu välja kasvatud. Pole põhjust vinguda. Tehtud.

Pool aastat hiljem oli naine juba suuteline olema analoogse meeste-riituse emand ja matroon. Kui Tallinna vanalinnas Avaneja keskuses Gunnar Aarma endises kodus ühel talvisel täiskuu-tähistamisel paarikümne naisega mesilasvahast ja taimedest väekuule vooliti, tantsiti ja lauldi, oli tema see, kes tantsis tõepoolest nii, nagu keegi ei näeks – valehäbeliku kartuseta näida naljakas või kole. Kui ei karda, ei näi ka.

Nüüd teeb naine sealsamas Müürivahe tänavas, kus asuvad ridamisi Avaneja ja Loitsu keller, Jansuki pood ja Tom Valsbergi väestuudio, Oaas ja Namaste-pesa, valgusteraapiat ning on ka ise rõõmsalt üllatunud, et kuulub sellesse jõulisse valgustööliste kvartalisse.

Tema TRE- ja gestalt-teraapia sobib üsna mitmekümnele inimesele ning ka Mirjamiisu ise õpib aina edasi – liikumist ja häälitsemist, avaldumist ja avanemist: „Inimeses pole inetu mitte miski peale arenematuse ja valelikkuse. Mulle endale meeldib, et üürisin LooElu stuudio – või kuidas seda väikest mõnusa ahjuga elamist-olemist siin nüüd nimetadagi – jaoks Kristiinesse oma pinna. Esiteks ei too see mulle kliente koju – piirid peavad paigas olema – teisalt on mul nüüd endal ka kasvõi teoreetiline pelgupaik. Kui mu kaks last ja üks mees ära lülivad, piisab teadmisest, et mul on koht, kuhu evakueeruda – ja juba ei olegi vaja kuhugi pageda. Mõttes sutsti ära käidud ja tagasi tuldud. Gümnasistist poeg Siim varjub samal moel bändiproovidesse. Vääna-Jõesuu koolitüdruku Agnes-Saskia pelgupaik on Kukrumäe hobuste juures.“

Vapruse värinad

Meile kõigile on tuttavad kramplikud, tahtele allumatud värinad, mille päritolu seostatakse küll närvide, füsioloogia, küll vaimuilmaga. Külmetav inimene väriseb selleks, et lihaste sees endale ise sooja juurde kütta. Hirmunud ja vihane inimene väriseb ülepinget maha, et mitte plahvatada. Tänu iseeneslikule ennetavale mahalaadimisele jäävad mitmed kaklused ning sisse- ja väljapoole lõhkemised olemata.

„Naistele on tuttavad ka sünnitusjärgsed vapruse värinad. Pea kõik naised, kes on just lapse ilmale toonud, tudisevad pärast seda vastupandamatult, enne kui toimub pingelangus, rahunemine ja õndsusehetk,“ naeratab Mirjam. „Paljud naised kirjeldavad sõnades neid värinaid tundena, et oled just äsja ise ilmale tulnud. Eks me sünnitades emaks sünnimegi – just sellele lapsele. Liiatigi mõjub sünnitegevus just sellele psoaaslihasele, mida ka TRE voolib – nii et tegemist on tõeliselt evolutsiooniliste värinatega. Mida aga laps sünnitegevuse ajal tunneb, seda ta kõnelema õppides enamasti paraku ei mäleta – tuleb end tunneli läbimise traumadest teadlikult vabaks väristada.

Me kohtume oma psoaaslihasega muide iga juhusliku hirmusööstu hetkel. Mida teeb järsku kohkunud inimene? Kössi tõmbab. Psoaaslihas, mille üks ots kinnitub roiete ja teine reiepähikute juures, tõmbub instinktiivselt kokku ja hirmunud inimene ongi kägaras. Piisab isegi hirmutava nähtuse peale mõtlemisest – ja inimene on ussikesena rõngas. Väidetakse, et stressis inimese esimene tunnus on lisaks silmavaatele-miimikale-jumele just kühmus kehahoiak. Seda teeb meiega meie keskel elav keelikloomakene.

Loomakese rahustamiseks ja lõõgastamiseks, millega kaasnevad tahtele allumatud käte-jalgade, aga ka keha enese värinad, kulub tund-poolteist. Teeme kuus harjutust, millega personaalse teraapia käigus kaasneb reeglina spontaanne vestlus – inimesest voolab-voolab-voolab välja nii palju, millest ta isegi ei teadnud ning just siin on selleks koht. Mõni inimene on sedavõrd distsiplineeritud, et vabaneb värisema alles teisel-kolmandal korral. Ehkki ta ei tee midagi „valesti“ – ega oma jalgu emmates, kummardades ja sirutades, end kokku painutades ja sõnajalalehena lahti rulludes ju miski viltu minna saagi – oleme oma keha nii kammitsenud, rakkesse ja ikkesse pannud, et ei lase tal vaba voli järgi toimida. Nii, nagu piitsutame end ülemäära tööle ja magame liiga vähe – nii ei lase me kehal isegi loomulikul-looduslikul kombel vibreerida-tudiseda enne, kui TRE abil on ahistav vaht pealt maha voolanud.

Kui mehed värisema hakkavad, püüavad nad absoluutselt alati ratsionaalset põhjendust leida – ma värisen sellepärast, et… Kui baleriin, kes on aastakümneid kammitsetud, vabaneb, on tõmblused ikka kohe ohjeldamatud. Käte visklemine näib seoses sellega, et võdisema hakkab roiete ja vaagnaga ühendatud keelik, ebaloogiline. Ent neerupealised saadavad ajju signaali ning adrenaliinipuhang hakkab ka käsi loopima. Lihtne ja ilus süsteem.“

Kogupere kogemus

Ehkki Mirjami õpetatus lubab gruppidega töötada – nii et kõik teraapias osalejad saabuvad pärast enese tühjaks väljendamist-väristamist ja energiataseme üdini tuntavat tõusu kenasti siinpoolsusse tagasi – polnud ta enne meie ühiskatset lastega eriti tegelnud. Ta enese tütar Agnes-Saskia on emaga kodus vabaks väristamistel osalenud ja magab alati sealsamas põrandal kümme sügavat minutit.

Meie rühmakene koosnes mu 11-aastasest judo-poisist pojast ning 7-aastasest iluvõimlejannast tütrest. Esimesel kümnel minutil pärast ühist teejoomist ja halvaasöömist toimus loomulik eputamine – kuna mõlemad lapsed on oma lihastega sportlikult tuttavad, oli vaja kõigepealt end tühjaks eputada, spagaadid sooritada ja edevusele lõpuks ippon teha.

Ma ise tundsin läbi harjutuste Mirjamiisule oma psoaas-lihasele külla järgnedes kõigepealt kaastunnet keha vastu. Olen teda kohelnud nagu distsiplineeritud-mobiliseeritud tööriista, mitte asendamatut sõpra selles elus. Vabandust… Esimese kahe harjutuse ajal läksid käed-jalad paiste ja tuimaks. Kui tütar hakkas spontaanselt võdisema juba kummargil jalgu kallistades, ülakeha vabalt rippumas, poeg alustas vibreerimist selili sillatades, siis minu mobiliseeritus – ja hetkelised tursed – andsid järele seliliasendis lootose poosis. Olin oma võdisevatest jalgadest nii vaimustuses, et unustasime poja silda tuksuma, mispeale vallandus vabastav naer.

„Naer ongi parim, mis teraapia käigus juhtuda saab – ja õnneks puhkevad inimesed sageli hingepõhjast naerma, kui nende käed tahtele allumatult visklevad ja jalad hõljuvad,“ kinnitab Mirjam. „Me kõik vabaneme värisedes ja naerdes mõttetust alaväärsustundest, ettevõtmatusest ja mis-nüüd-mina-kompleksist. Naljakas on ju ka see, et lõdvestudes tuleb näolihased rippu ja lõug lotti lasta – selline konjas vaatepilt pole põrmugi peeglinägu. Mulle endale pakub jätkuvat huvi ja avastusrõõmu just peaga toimuv nende harjutuste ajal. Esiteks see, et iga harjutusega kaasnevast paindest tuleb üliaeglaselt välja rulluda – muidu läheb pilt taskusse – ja teiseks et silmi tuleb tingimata lahti hoida – kuna energiatase tõuseb teraapia käigus radikaalselt, võib muidu pea valutama hakata. See peaga seonduv räägib meile pea olulisusest – kui evolutsiooni varasemates staadiumides meil keelikloomakestena pead ju teatavasti polnud, siis nüüd on – ja temaga tuleb väga oskuslikult-teadlikult-aupaklikult ringi käia. Nii, nagu peaaju oskustest tuleneva kõnevõimegagi – kui meile on see võime antud, tuleb seda ausalt ja vabalt kasutada. Teatavasti on selline reegel, et mille eest sina tänulik pole, see võetakse sinult ära.“

Indiaanika – Jaanika Gross raamistas ühe eluetapi

Kati Saara Vatmann

Jaanika Gross (47) on 17 aastat pimedana inimesi professionaalina masseerinud ja ravinud Nägija, kes on selleks piisavalt korduvalt meedias esinenud, et arvaksime, justkui tunneme teda.  Kõigi tundmaõppimistega aga on teatavasti nii, et mida enam me õpime, seda vähem teame – saame iga õppetunniga pigem teada, kui vähe teame.

Ta on puusepast isa ja kirjanike liidu võtmefiguurist ema tütar, kellel oli majandusjuhtimise haridus ja karjäär – kuni suhkruhaigusest tingitud pimedus viis ta pimemassööride kooli. Tänu sellele, et pimedus saabus pikkamisi, jõudis ta selle mõttega kohaneda – läbis tasapisi kõik katastroofiga kaasnevad staadiumid. Eitus ja häbenemine, vastu punnimine – ja kohanemine. Pimedana inimesi puudutades tema seni-uinunud meeled tööle hakkasidki.

„Oli tunne, nagu korraga oleks sisse lülitunud kuus ekraani,“ meenutab Nägijatar, kuidas esmakordselt spontaanselt oma patsiendi elusid ja lugusid nägema hakkas. „Palusin kõigevägevamal hoogu veidi maha võtta, et sedalaadi nägemisega harjuda – nüüd toimub ja toimib see soovi ja palve järgi, mitte kõiki raadiojaamu korraga mängiva raadiona. Põhiliselt sisepiltide ja kujunditena. Jutustan patsienti kätega „tuunides“ tasapisi oma lugusid, ent samal ajal jookseb informatiivne pildirida, mis saabub abivajaja tõlkimiseks ja tõlgendamiseks ja järje peale nügimiseks.“

Jaanika elab tütre ja isaga Raplas. Aitab inimesi järje peale ka Tallinnas. Külastab laadimiseks ja korrastumiseks sageli laagreid ja tseremooniaid, mida meie ülitäidetud esoteeriliselt turult ääretult tundlikult ja nõudlikult valib. On vaba ja väeks Naine, kes ülistab-põlistab emadust ja ürgnaiselikku jõudu ning valmistub väga teadlikult ja põhjalikult koos 48 eluaastaga algavaks uueks eluetapiks.

„Laagrid ja tseremooniad hoiavad hoos ja koos,“ kinnitab Jaanika, kelle jaoks täitus tänavuses Juminda indiaanilaagris ka „Urbide-indidega“ koos kulgemise 12 aastat. Ta andis nüüd neis laagreis osalemise teatepulga üle tütar Oonale, kes osales seal aukülalisena. Seega on ka sedalaadi väekogunemistel ühe elufaasi raamija ja uue alustaja roll.

Telesaadetes-dokumentaalides „Rääkimata lugu“ ja „Teekond iseendani“ on kaunis tõmmu ja väga eriline Nägijatar masseerimise võimendamiseks ulgunud emahundina – tavatseb seda mõnuga ka tseremooniatel teha – ja näidanud, kuidas silmituna oma tütrekest hooldab. Teame, et ta jäi suhkruhaiguse tõttu pimedaks kogu oma hea hariduse ja kena karjääri harjal. Oleme lugenud, et kõige kohutavam oli pimedaks jäämise hetke ootus – kui see valu ja õudus oli möödas, läks edasi aina paremaks. Jaanikast sai massöör – ja sealt edasi tervendaja, kes ravib ja juhatab uute alguste ja radadeni pigem vägesid kui lihaseid valitsedes. Kes Jaanikat kontsertidel-tseremooniatel näinud, on imetlenud, kui osavalt ja sujuvalt see kaunitar ruumis liigub – nii et teadmatud ei märka ja teadjad unustavad, et ta silmad ei näe. Ta kehastab ühiskondlikus teadvuses ja rahvuskehandis võimalust olla tegus ja töine, ilus ja elus ning pühenduda erilisele emadusele ka niinimetatud puudega – inimene pole puue, inimvõimetel pole piire ja imed sünnivad. Uues heas ilmas pole enam ohvermärtrite aeg, pole musta kadeduseussi, vaid imetlus ja koostöö.

Uude tsüklisse

„Hetkel on minu jaoks väga oluline 48.eluaastaks valmistumine – mu slaavitarist sõbranna Elviina on uurinud teadustöid, mis lisaks astroloogilise tsüklilisuse teooriale inimese elu perioode käsitlevad. Ja 12aastaste tsüklite täitumine on tõepoolest oluline – need on murrangulised väljakutsete aastad. Ma tean, kuidas siis on, kui tosina täitumine on kõike muud kui Minu Aasta, nagu ennatlikult loodetakse ja eeldatakse,“ arutleb Jaanika. „Kui sain 12, tuli diabeedi diagnoos. Kui olin 36, suri mu ema, abikaasa sai surma – ja ma ise elasin üsna mitu õõvastavat päeva rinnavähi kahtlusega, mis õnneks siiski tõeks ei osutunud. Olen otsustanud, et 48.tuleb kogu senise elu õnnelikem aasta – selle kohta on mulle ohtrasti ka märku antud – nii unedes kui tseremooniatel. Armastan iga päevaga aina arukamalt ja teadlikumalt elu siin planeedil – tean, et piisaks lõplikust ülestõusmiseks ja ma ei pruugiks enam inimeseks kehastuda, aga mulle meeldib see – teen seda mõnu ja rõõmuga veel ja veel.“

Ma ei kujuta juba poolteist aastat oma elu ilma Jaanikata ette. Suhtleme temaga enamvähem iga päev – vahetame kirju nii eksistentsiaalsetel kui kõige maisematel teemadel, helistame ja käime koos väljas. Ta tuli mu ellu… uksest. Ütles, et kohtusime 19aastastena Tartu bussijaamas ja meie hinged lubasid tookord teineteisele toeks olla. Nii ongi. Tuli külla – ja nüüd me teineteise eludes olemegi. Nagu mosaiigikillud.

Oleme käinud koos kümnetel kontsertidel ja etendustel ning seda, kuidas tema neid vastu võtab, on rikastav kaasa elada. Kunstielamuse lisaboonus. Oleme turninud täiskuuööl Pahkla hiidkividel, et üht noort naist tulevase emadusega harjutada. Oleme voolinud endises Gunnar Aarma kodus mesilasvahast ja taimedest väepallikesi, laulnud ja tantsinud. Tähistanud Preeriakojas ja allikatel-tulede ääres pööripäevi. Tema muljed reisidest-tseremooniatest viivad ka ise seal osalemata kohale ning tema kõrval olen minagi sujuvalt hakanud senisest palju enam kätega, käsikaudu, teiste meelte abil maailmaga suhtlema. Hulk meie vestlusi ja arutelusid, seiklusi ja peegeldusi ja kooskulgemisi on jäädvustatud, kuna meilt oodatakse raamatut. Selle valmimisekski peame jõudma uude tsüklisse.

„Ääretult oluline on vanadest mudelitest, läbitust ja äraolnust vabaneda – ikka tõeliselt, mitte vaid sõnades lahti lasta – muidu veame uude tsüklisse ja elujärku vanad mustrid kaasa,“ teab Jaanika. „Mulle on viimasel aastal ääretult oluline olnud vaikus. Ümberringi on nii palju müra, et tegeliku enda ja oma teega kohtumine ei õnnestu päriselt seni, kuni me ei jõua vaikuseni. Vaikus kipub müraga harjunud inimesi hirmutama – selleta aga uude järku astuda ei saa. Vaikuse ja tühjuse puhvri läbimiseta uut taset ei saavuta.

Nagu mulle, nii paljudele teistele on hetkel oluline vabaneda ohvermärtri rollist, enesehaletsusest, lammutavatest loobumistest ja teiste huve esikohale seades otsustamistest. Peame veendunult ja kindlalt alustama nii lauseid kui otsuseid sõnaga Mina.“

Imeline emadus

Jaanika jaoks on olulisim teema praegu ja ilmselt üldse selles elus ürgnaiselikkus ja emadus. Austus oma naiselikkuse vastu – ka siis, kui selles elus pole emaks antud saada – ja samas energeetilise nabanööri läbilõikamine nii emana kui lapsena, kui see segab-peatab-häirib nii ema kui lapse edenemist.

Kuna Jaanika silmad ei näe, on kogu tema enese emaduse lugu olnud ime – ja ka eksam.

Ta oli seoses diabeediga – ja sellega külgneva haigustejadaga – juba emaks saamise mõttest loobumas. Polnud ka partnerit, kes ta emaks teeks – seega polnud naine ses suunas üldse häälestatudki. Ent tosin aastat tagasi – olles juba pimedusega leppinud ja kohanenud ning töötades hinnatud massöörina – kutsusid vennad Urbid ta indiaanilaagrisse. Tal õnnestus seal taas tantsima ja laulma „tuunida“ naine, kelle võimed olid karistuseks eksimuse eest sulgunud. Naine koos teiste indi-väenaistega edastas seepeale Jaanikale sõnumi: tuleb taevane kingitus. Tänavuses indilaagris Juminda poolsaarel kohtus Jaanika taas legendaarse Monaga, kes oli üks toonastest sõnumitoojatest.

„Monaga on oma lugu. Monat nägin peale meie esimest ühist tseremooniat  imekauni ja õrna Liblikana. Libliknaisena, kes  loob ilu, harmooniaid ja tasakaalu, olles ise samal ajal vajadusel uskumatult  jõuline ja  tugev, vahel karmgi, kui vaja.

Tol 2000. aastal oli lisaks Monale siin Andrea, kes oli  naine kui mägi ja  Maaema-kaljunukina ma teda ka nägin.  Esimest korda  mõistsin, kuidas laulul on vägi ja on energeetiline muster. Kuulasin teda ja  paralleelselt kuulamisega vaatasin imeliste energeetiliste kui hologrammide mustrite muutumist. Andrea oli kaotanud  tantsuväe, mille siis  väidetavalt minu abil taevastelt tagasi sai peale kaheaastast pausi. Tema peremuster ja energeetika oli siiski nii sassi löödud, et mees lahkus siit ilmast. Samuti väga võimas väemees Harington oli.

Nad kolmekesi koos pajatasid mulle Taevasest Kingitusest, lisaks neile kahele võimsale indinaisele  käis  tol ajal nendega kaasas  Mona sõbratar – ka väga vinge must naine Kay,  keda nägin  hommikukastena ehk et kes tuli  öö hakul ja lahkus  hommikuse päikesega. Hiljem sain teada, et ta ongi supervõimas unede nägija.  Temaga kohtusin veel veidi hiljem ka Washingtonis, kus tal külas käisime. Ta töötas naiste  vähikliinikus psühholoogi ja nõustajana.

Kindlasti oli aga Mona see, kes mulle kaks aastat peale esimest pejotet Jaaguranna lillelaagris ütles peale üht higitelgi tseremooniat: You’l get the child. Ma’p uskunud, kuna mehe surmast oli möödas alles pool aastat – aga just sel ajal  ootasid vend Mauri ja tema kaasa Eneli nende esimest ühist lapsukest, kellega oli ja on mul  täiesti oma side. Kahtlustasin Monat, et näeb Ukut… Aga Oona sündis täpselt kaks aastat hiljem augustis. Selline lugu oli.“

Naise ellu ilmus mees, kes jagas end kahe naise vahel. Ei saanudki jagatud ega ole praegu kummagi naise mees – kohtub viisakalt mõlema naisega saadud tütardega ja kõigi ülesanded ses pusles ongi täidetud. Jaanika kui haritud ja arukas naine teadis rasedaks jäädes mõistagi kõiki diabeetikute emadusega kaasnevaid ohtusid, ent ühtlasi teadis ta ka, et taevane kingitus pole katki. Seega ei läinud ta arstide kätte end hirmutada laskma, ta ei tahtnud oma emadust hirmude ja ähvardustega mürgitada – vaid reisis koos tulevase lapse isaga Brasiiliasse. Mitte turistiradadele. Piltlikult öeldes Viimsi asemel Kopli poolsaarele, kus iga samm tõi kaasa sõnumeid ja märke.

„Kohtusin nii iseendaga beebina, neiuna ja vana targa naisena – kui oma tulevase tütrega, kes tutvustas end just seal nimepidi,“ meenutab Jaanika. „Ehkki võtsin end rasedusega arvele alles siis, kui arstidel oli juba hilja sekkuda ja mu õnne rikkuda, korraldati mulle ikka emaduse eksam. Nii, nagu Eestis kiputakse ikka veel puuetega inimesed puudeks taandama, pidin ka mina näitama ja tõestama, et suudan last hooldada ja mähkida, pesta ja tissitada.“

Jaanika keedab ja koristab, tegutseb ja majandab kodus täpselt sama osavalt kui iga teine naine – lisaks on tal abiks soe ja ustav isa Rein. Neil päevil kaheksa-aastaseks saav Oona on nüüd juba ise emale abiks ja teejuhiks, sõbraks ja kaaslaseks ning kummalisel kombel on Jaanika, Oona ja indiaanlanna Mona märkimisväärselt üht nägu.

Indiaanika

Samal ajal, kui võhikud üritavad välja uurida, kui kommertslik või paheline võiks indiaanilaagrites toimuv olla, on need tegelikult parimas mõttes aborigeenide kohtumised ning vägede ühendamised ja valitsemised. Indiaanilaagreid on Eestis korraldatud Rakvere lähistel piisonifarmis, alaline Preeriakoda oma tipide-higitelkide-tseremooniaplatsidega on Varbola lähedal – ning tänavu laagerdati koos USAst saabunud indiaanlastega Jumindal.

Laagripäevil elatakse ürgses rütmis – päikesetõusu ja loojangut pühitsetakse riitustega, toitutakse tasakaalustatult, alkoholi ei tarvitata, õhtuti köetakse higitelk ning tantsitakse-lauldakse suure tule ümber. Higitelk on madal loomanahkade ja-või presendiga kaetud koobas, mis sümboliseerib emaüsa. Selle keskele kaevatud auku asetatakse lõkkekuumad kivid, millele puistatakse väetaimi. Loitsud-palved ning taimede aur toovad inimestele, kes tseremoonial osalevad, sageli pildiridu, mis tõlgendavad minevikku ja juhatavad tulevikku – eriti kui pihus hoitakse ka kristalle ja talismane. Selles tundlikus ühisväljas higistatakse mitmeid tunde ning väga vähesed osalejad kibelevad välja jaheda õhu kätte – õige häälestus, avatud meeled ja puhas keha teevad kuumusele ja kaemustele vastupidavaks.

„Kui nüüd sellesuvise indilaagri asjus põgusalt muljeid jagada, siis tuleb öelda lihtsalt: olin õigel ajal õiges kohas ajamas õiget asja ehk parimal ajal parimas paigas parimaid tegemisi tegemas.  Esimeses higitelgis Mona juures kohtasin Kotkast, kes end ilmutas. Kotkas on teatavasti indiaanlaste Suure Vaimu väelind ja sümbol – minu jaoks oli suur au, et ta end näitas.

Viimasel päeval  sealsamas Mona juures olles tõusis Kotkas mu sisesilme ees lendu. Kõik toimis parimal moel nõnda, et    pejote tseremooniale, kuhu sisenemiseks loa sain, mul minna vaja enam polnudki. Tuli eriline arusaam ja mõistmine, kui oluline on leida  üles omaenese sisemise vaikuse ja rahu punkt. Selleni  aitasid jõuda paradoksaalsel moel  Mürisejad, lobasuised laagrisse-eksinud, kes mulisesid, mürisesid ka  kesk kõige pühamaid  tseremoniaalseid hetki – esialgu mõnuga mind selle jobususega ärritades.

Siis aga sain aru olukorrast, mida võiks kirjeldada: ma elan oma majakeses teiste majakeste vahel.  Ma kuulen igast aiast  röökivaid  transistoreid, laste kisa ja pottide kolinat.  Ma võin ju minna naabrimehe juurde ja paluda tal raadio või naine vaigistada ja võin  minna ka teise juurde…  Aga ma ei  saa nõuda, et maailm minu ümber vaikiks, et mina saaksin  oma aiakeses rahu ja vaikust kuulata. Ma pean selle vaikuse iseendas üles leidma.   Kui ma ei   saa seda enda  ümbert, siis pean  sukelduma enda sisse ja tegema seda nõnda kaua ja nõnda sügavuti, kuni ma saan üheks omaenese sisemise vaikusega. Alles siis tuleb Kotkas ja kannab mu palved Loojani. Mina aga saan otseühenduse temaga, Loojaga. Ma sain!

Veel mõistsin sügavuti ja kogemuslikult seda, kuidas me oleme  muutunud ärimeesteks ja -naisteks, kauplejateks, kes  aina tahavad. Targemad juba teavad, et kui tahad,  pead ka midagi  vastu andma – aga ikkagi on see tehing vorst vorsti vastu. See pole veel Teenimine. Veel on meis palju kõrkust ja paindumatust mõista, mida tähendab  alandlikkus Elu enese ees, austus Elu ja Looja ees, südamest tulev tänutunne ja tänamine/vastuteenimine/ohverdamine tänus palvete täitumise eest.

Kesk viimast higitelgi tseremooniat  kahe ringi vahel läksin välja, astusin merre ja langesin vaikselt pisaraid poetades põlvili – nii tohutu selgus ja tänutunne  tabasid mind sel hetkel. Mõistsin  oma sügavaimas äratundmises, kui palju  armastust, soojust, ilu ja toetust on minu ümber olnud ja kui palju on andnud seda  indi rahvas, kes siin käinud on – andes mulle võimaluse läbi nende tseremooniate  jõuda üha lähemale iseendale, Loojale ja elu põhiväärtustele – ja seda üha selgineva mõistmisega: Kõik pole nii lihtne. See on veel lihtsam!.

Ja lihtsal tasandil oli nii:

Ilmad olid  võrratud. Mugavustsoonist tuli välja tulla. Kui mul oleks olnud hommikuti valida, kas  end pesta sooja duši all või karges merevees, siis loomulikult oleksin ilmselt valinud duši variandi. Õnneks Jumindal valikuid polnud ja ma täiega nautisin  karget merekümblust. Järgmisel ajal pole mulle vaja valikuid anda. See on tehtud: iga ilmaga merevesi!

Oona oli samuti täiega sillas ja lõpuringis  tuli mul Urbi-Tomile tunnistada: sa ajasid mu kenakesti purki.  Palusid sel aastal enese ja venna külaliseks meid Oonaga. Nüüd aga oli Oona nõus Jumindalt lahkuma vaid sel tingimusel, et me tuleme järgmisel suvel tagasi. Ma andsin oma nõusoleku.  Leping sai sõlmitud! Lapsi oli laagris tohutult põnev jälgida – aga ka nende suhteid omade vanematega. Oona ja  Priidu tütar Uma leidsid hetkega teineteist. Hingesugulaste värk, ma usun! Viimases higitelgis oli Oona koos minuga Mona juures.  Heldimusega jälgisin tema oskust… südamega palvetada. Ka unenäopüüdjat meisterdas ta suure  naudingu ja pühendumusega ja oma kaitseehte leidis ta kah indiaaniturult iseseisvalt üles. Lisaks mulle  käeehte. Mina?  Ma kah nautisin turgu. Naiste/harakate värk. Olin üht-teist välja valinud, kui tundsin, et seal on üks asi, mis ootab mind, sest on mulle saadetud.   Ei jõudnud veel selle ülesleidmise ümber muretsema hakata, kui sõbratar-saatjanna Tiina juba selle mulle ulataski. See on  rohelistest türkiisidest ja punastest  korallidest  kaelaehe. Paljud  märkasid seda lõpuringis mu pikal punasel kleidil ja   tunnustasid me ühisharmooniat selle ehtega!

Lõpuringis  kuulutas Tarmo: esimest korda indilaagrite ajaloos anname sõna blondide esindajale Inkile Ingrid Peekile. Ta võttis sõna ja rääkis nõnda, et pani mõtlema: kogu laager on üks terviktseremoonia, kus me saame  miskit enestelt maha laadida ja lihvida, et täita end uue tühjuse, armastuse ja tasakaaluga.  Oh oleks meil jõudu ja tarkust seda tasakaalu hoida   kauem, kui vaid esimese kaamoseni,  mil tagasi oma  argihalli ja rutiini vajume, et siis masendunult ja norguspäi  end uude suvesse läbi närida, oodates indilaagrit akude laadimiseks. Nii jõudis minulegi pärale, et see pole emotsioonide ahmimise-ammutamise paik, vaid see on terviktseremoonia, on pühitsus, mida on hea  ikka ja  jälle läbi teha, et kinnistuks, et lihvuks, et kasvada paremaks  inimeseks ise ja  õpetada loomulikku elu  lihtsust, põhitõdesid ja kulgemist ka omad kutsikatele, kellel need alged ju  kenasti olemas, kui vaid me ise nendes seda ei lämmataks…

Esimestel päevadel  olin veidi  üllatunud, aga samavõrra häiritud egotripist, mida enese ümber märkasin – aga lõpuringis taipasin, kui hea see oli. Hea minu enese kasvamiseks ja  sissepoole pöördumiseks.   Samavõrra  oli see  lõbus.

Nüüd aga tuleb mul oma vastuteenimise toimingud ära teha usus, et mul lastakse seda rahulikult teha, et kotka  soov(itus) saaks korda aetud! Iga päevaga leebemaid tuuli lehvitades…“

*

Alati, kui Jaanikaga kohtudes imetlen tema maitsekalt ja tundlikult valitud rõivaid, ehteid ja meiki, tahaksin küsida, kuidas see tal õnnestub. Ent koos kulgedes on nii huvitav ja lõbus, et teisejärgulised küsimused ununevad.