Marja Daniel mõtestab ja vormib sünniomaseid pakette

Kui naiselik energia ei voola kõigil kolmel tasandil – vaim, hing ja ihu – ühtlaselt, on vastavalt sellele, millisel tasandil on tõrge, kolm võimalust,“ kinnitab Marja (31), kes on iidsetel teadmistel põhinevat neo-tantrismi õppinud ja õpetanud kõikjal maailmas Hispaaniast Alaskani ning tegutseb praegu Tallinnas Ovaalstuudios. „Vaimsed kärestikukivid tingivad selle, et kiputakse end lolliks mõtlema. Hingeline suluseis paneb inimese kontrollimatult nutma-naerma. Kehaline naiseliku energia tõrge sunnib naise kas valimatult ringi seksima või soolisusest sootuks loobuma. Sageli takerduvad kõik kolm tasandit puntraks, mida on õnneks jooga ja tantsu, isiksuse analüüsi ja nõustamise abil kenasti võimalik lahti harutada.“

Marja on õppinud iidsete teadmiste mitmeid suundi ja stiile, peab šamanismi võrreldes tantrismiga pisut raskepäraseks ning eelistab 21. sajandi vaimsusse timmitud tantat. Ning praktiseerib Ovaalstuudios huvi ja mõnuga ka meeskonnatöö elustamist sündmuskoolituse kui „jäämurdmise“ ja värskendava ajurünnaku parima vormina.

Geenisipelga lahtihüpe

„Praegu on nii, et naudin täiel rinnal meeskondadele sündmuslahenduste pakkumist kõrvuti naiste rühmatöö ja erakonsultatsioonidega, mis ühendavad iidsed teadmised ja nüüdisaja kehalised tehnikad joogast tantsuni nõnda, et transformeerime hinge-ihu-vaimu ning äratame naisenergia. See on praegusel matriarhaalsel lainel äärmiselt oluline ning seda on hõlpsam teha, kui osata ja jagada ka inimtüüpide planetaarset määratlemist. See pole astroloogia, vaid täiesti iseseisev metoodika, mis sobib nii inimeste nõustamiseks kui meeskondade ühitamiseks.  Siis me ei püüa transformatsioonis vastu voolu ujuda – kui üks inimtüüp on planetaarse pacage’iga kaasa saanud maailma panoraamse nägemise, keskendumise ja analüüsivõime – nagu mina –  teine aga sujusa suhtlemise, kiire kontakteerumise ja ladusa esinemise-sõnaseadmisega – nagu näiteks sina – on mõistlik neid kaasa sündinud pakette teada-mõista-rakendada, mitte nende vastu võidelda. Kõiges, kõigis ja kõikjal on võimalik näha ja äratada liitlast, mitte hirmutavat vastast,“ kinnitab Marja, kes oma eluteel lõpetas vastuvoolu kroolimise õige aegsasti ja arukalt.

Ta õppis Tartu Ülikoolis geenitehnoloogiks ning tegi – nagu teadlasekutse ette näebki – hulga olulisi avastusi. Ainult mitte neid, mida ta geenivanakeste hulka õppima minnes algselt, teadmatu-kogenematuna silmas pidas. Esiteks sai ta teada, et ta ei taha olla sipelgas, vaid oma maist missiooni täitev Marja: „Üks professor ütles, et me olemegi laboris nagu usinalt sagivad sipelgad – et ühel päeval keegi saaks tohutu panoraamse avastuse teha. Ja ma teadsin – mina ei ole sipelgas.

Teiseks avastasin, et minu mõtted ja tunded loovad ja suunavad katseid. Kui tegin proteiin B35-ga – selle liigküllasus põhjustab vähirakkude vohamise, kui mu mälu mind ei peta – katseid heas tujus, käitusid preparaadid kenasti, värvusid selliseks, nagu vaja ning mingeid seeni ja baktereid alusklaasil möllama ei hakanud. Pruukis mul mingite jõuliste emotsioonidega või vastumeelsusega katseklaaside maailma sukelduda – ja minu peas ja südames käivitunud stsenaarium läks käima ka mikroskoobi all! Nägin oma silmaga, kuidas kosmilise külgetõmbe seadus ja manifesteeringute täitumine tingis selle, et söötmel möllasid valevärvilised triibud läbisegi seente ja bakteritega. Ja ma tegin oma tohutu avastuse – saamegi oma lootused ja hirmud realiseerida – ja see juhtub hetkega, järelikult peab seda võimalikult täpselt valdama ja kontrollima. Igal hetkel. Kellegi Tee siin ilmas on tubli proteiiniga sõbrustamine laboris – tema silm läheb seal särama ja toob inimkonnale palju kasu. Minagi sain laborist silmade sära – avastasin, mida tegelikult teha tahan ja söandasin teha lahtihüppe tundmatusse.“

Sihvakas ja elegantne noor daam on inimhingede-ihude inseneriks õppinud ja üha edukamalt neid teadmisi õpetanud ja tõlkinud kõikjal maailmas. Kõige kauem Hispaanias, seejärel Londonis, Pariisisi, Saksamaal, Ameerikas. Tulemuseks on veetleva aktsendiga ja mujalttulnud väljenditega emakeel, mis lisab Marjale erilise ülemaailmse hõngu.

Asjad on õhus

Kaarli puiesteel kiriku kõrval asuva Ovaalstuudio asutaja Terje Krupp on endine ärijuht, tema üks abikäsi tütar Helen lõpetanud Balti Filmi- ja Meediakooli ning teine abikäsi siis globaalse taustaga Marja oma postmodernse iidsuse ja üksikust paljudeni pühendumisega.

Naine leiab, et see on aina hea, kui ka näiteks Merike Mitt ja tema Elamuskoolitus koos väärtuskasvatuse ja tarkuste hoidistamisega on samuti õhust kinni püüdnud ühiskondliku tellimuse sündmuslahenduste järele: „Meiesuguseid peaks olema veel palju rohkem, kes pakuvad sündmuslahendusi meeskondade emotsionaalse intelligentsuse turgutamiseks ja loovuse äratamiseks nii oma stuudio kõrbe- ja maasikastiilis ruumides kui looduses. Asjad on õhus – ja mida enam seda vajadust tajutakse ja täidetakse, seda tugevam ja toimivam on meiesuguste võrgustik. Pole siin mingit konkureerimist – kuulume kokku ja täiendame üksteist!“

Oma maailmavallutusretkedel on Marja jõudnud järelduseni, et ülimalt hea oleks ühendada ja kokku miksida ka erinevate rahvaste ürg- ja algolemuse. Kui lõunaeurooplased, kellega naine õige mitmeid aastaid koos elas ja töötas, on õhus hõljuvad ja heatujuliselt distsiplineerimatud, siis Põhjala rahvad on teatavasti masenduselekalduvalt maadligi ja liig-kaalutlevad – kokku saaks kena keskmise.

„Kõik on võimalik! Ka kuivaks ja verevaeseks arvatud IT-rahvas on võimalik ice-breakingu ja coatchingu käigus totaalselt ellu äratada, silmad särama ja meeskondlik loovus möllama saada, nii et järgmisel päeval elab ja hingab nende seni hangunud tööjuur juba hoopis uuel moel. Parim võti selleks on huumor – üks tõsisemaid töid siin ilmas. Mitte ajutine naer tellitud koomiku ja karismaatilise koolitaja kehutusel, vaid ise tehtud, eluline-oluline nali – see on tõeline võit,“ kinnitab Marja, kes muuseas kutsub Ovaal-naiskonda veel üht emandat, kes sedalaadi gruppide eest asiselt hoolitseks. Ja naisväe äratamine on vägagi õhus ka üldisemalt.

Tõsiseltvõetavad temakesed

Naisenergia voolama päästmisega kuulub Marja samuti juba ärganud ja tihenevasse plejaadi Eestimaa peal – tantsu ja tantra, loitsude ja riitustega transformeerivad naisväge ju ka Thule Lee, Jaanika Gross jt.

„Näen üsna esimesel pilgul, kuidas on lood ühe või teise temakesega – naisenergia voolamist või peetumist näitavad nii liigutused kui silmad, miimika kui riietus. Eks ma olen ka läbi enese isiku teada saanud, mis meid nii pahatihti blokib – hirm, et meid ei võeta tõsiselt, kui meil on meik, kontsad, ehted ja pitsid. Tõsiseltvõetavale kohale pürgiv ja ka sinna pärale jõudnud naine, kes end kehtestada tahab, varjub pintsakusse, valib range sootu soengu ja püüab meheliku liikumise ja kõnemaneeriga pälvida ka meheväärse palga,“ arutleb Marja. „Palk on muuseas üks oluline asi – kui madal ja mannetu ka rahast ja asjadest rääkimine ei tunduks. Sissetuleku ja positsiooni seisud Uues Heas Ilmas peaksid olema sellised, et naisel on segamatu võimalus olla sügavalt naiselik – tal on ju ülim ülesanne süüvida iseendasse, et läbi totaalselt avatud enesetunnetuse saada ühendusse kõiksusega. Ja see ühendus mehele edasi anda. Kuidagi teisiti kui naise kaudu mees ju kõiksusega ühendusse ei pääse.

Ja meie ülesanne on kõike lastele selgitada – täpselt nii palju kui nad küsivad, et nad mõistaksid, mis ja miks siin ilmas toimub, mispärast varasemate generatsioonide reeglid ja mallid võrreldes indigolaste kristallteadvusega nii kummalised on. Need tasandid tuleb ühitada ja sobitada, sest Maal kulgeb ju praegu kõrvuti kolm äärmiselt erinevat generatsiooni.“

Vajadus selgitada ja rääkida on Marjale end näidanud kasvõi nii, et kui ta oma enese emale lapsepõlvemälestusi on jutustanud, on ema lihtsalt nutma hakanud – ta ei teadnud, et enesestmõistetavaid asju võib generatsioonide vahelises kuristikus nii teistmoodi tõlgendada. Lastel pole ju kogemuste ja olnud kümnendite põhjuste-tagajärgede sleppi järel lohisemas, tuleb sõnastada – siis tekib turvatunne ja osadus.

„Praegu kõnnib siin planeedil kõrvuti kolm põlvkonda – baby-boomi põlvkond, kes on elanud kindlas voolusängis kool-sõjavägi-pere-palgatöö-pension ning avastab nüüd ehmatusega, et kindlapiiriline rühkimine enam ei toimi, miski pole enam garanteeritud – ei pere ega kodu, palgatöö ega pension, kui ise rutiinist lahti ei hüppa. Teine on x-generatsioon – edule ja jõukusele, karjäärile ja egole orienteeritud rahvakiht, kes peab samuti oma olemuses ja suhtumises olulised korrektiivid tegema, et mitte kuristikku kukkuda. Ja kolmas on vaba ja piirideta, materiaalsete ambitsioonide ja omanikukireta, karjääriredeli ja ruuliva egota põlvkond. Kusjuures selle vaba kulgemise ja loomuliku eluviisi võtavad õnneks ka teiste põlvkondade esindajad aina massilisemalt üle – kes ladusa arengu viljana, kes eksistentsiaalse või finantsilise krahhi tulemusel,“ teab Marja. „Erinevatel põlvkondadel on üksteisele nii palju anda, et üksteiselt õppimine aitab neid kärgatusi vältida. Olin just pikalt vaimustuses ja järellainetuses filmist „Tänavatantsijad“, kus nii tänavapoisid kui klassikalise balletikoolitüdrukud – ja nende õpetajad – võitsid mõlemad tohutult sellest, et sobitusid omavahel kokku ja ühendasid oma ja üksteise parimad küljed. Nii peabki!“

Mikstuur üle hirmude

Tüüpilisim ja mõistetavaim põhjus, miks generatsioonide ja elustiilide piire ei kiputa ületama, on mõistetavalt hirm. Äsja ilmus äärmiselt õpetlik raamat hinge- ja elulaadi-, generatsioonidevahelise ja globaalsete rännakute sooritamisest vaba rände trubaduurilt Tom Valsbergilt. „Kuidas rännata ilma hirmuta“ jutustab just sellest, mil moel end lahti kasvatada ohtlikult aegunud elustiilist „elu asemel laen“ ja astuda vabalt kulgevate õnnelike tulevikulistesse ridadesse.

„Üldjoontes mõtlen nii isiksusi kui rühmi koolitades, et kunagi pole hilja alustada, areng on alati õigeaegne ja täna on parim päev uueks eluks, aga… Tuleb tunnistada, et vaadates mõnd lohutamatult nutvat 50aastast äridaami ma selles nii väga kindel ka ei ole, et mõnikord siiski ka hilja ei ole. Kui naine on kogu oma elu pühendanud ärile ja edule, aina paremale elamispinnale ja autole, siis 50+ ütleb peeglist halastamatult – su elus pole armastust olnud, oma ainsast lapsest, seegi kui projekt, oled kapitaalselt mööda elanud, oled üksildane, rahuldamata ja rõõmuta kesksooline olend. See peegelpilt ajab tõesti nutma – ent selle tegelikkuse transformeerimiseks oleme omakorda kutsutud ja seatud meie ja meiesugused.“

Marja kinnitab siiski, et täna ka pole veel hilja. Oma unistusi ja soove, tegevuskava ja tulevikuplaane saab õnneks igal hetkel korrigeerida – oldagu vaid täpsed ja tähelepanelikud. Ja ärdagu lastele peale surutagu neid mudeleid, millesse me ise kohati nii õnnetul kombel takerdunud oleme. Kui meile tundub, et tütar läheb liiga vara mehele ja saab lapse ja peaks hoopis kõrgkooli ja tööle minema ja raha teenima – siis tehkem kiire stopp ses klišeedevoos. Tegelikult pole ju vaja neid vanu stereotüüpe. On vaja õnnelikke naisi, et oleksid õnnelikud mehed ja lapsed.

„Venemaal maksti muiste meestele nii palju palka, et naised said kodus olla, enesega tegelda – ja parimas mõttes nii mehi laadida kui lapsi kasvatada. Nõukogude ajal „lahendati“ olukord meeste palkade langetamisega nii, et ka naised pidid tööle minema – seega said mehed kastreeritud, naised emanda pjedestaalilt tõugatud – segaduses, sootud, õnnetud olid seejuures nii mehed kui naised,“ arutleb Marja. „Olen Lõuna-Euroopas ja Ladina-Ameerikas näinud, et seal kibelevad naised praegu kodust välja ja tööle, sest neil on see venelikult kole kogemus puudu. „Me siin omakorda püüame rahamaailma ja oma tegelikke vajadusi ja olemust ühitada nii, et vaim ja vara oleksid tasakaalus.“

Mida mul müüa on?

Kõik me, kes oma laenude-liisingute-palgatööorjuse otsas vintskleme, unistame sellest, et raha siit ilmast kaoks ning loomulikud-sujusad-loogilised kaupade-teenuste-oskuste vahetused asemele tuleksid. Seni, kuni see õnnepäev koidab, on aega selgusele jõuda, millised meie kellegi eeldused üldse on – mida meil inimkonnale pakkuda on, et ennast elatada ja teisi teenida.

„Veel on maailm täis kaheksa tundi kontoris kükitavaid õnnetuid inimesi ja rutiinset, oma loovusele sobimatut tööd rügavat rahvakihti, kes tõelise eneseteostuse asemel kas siis netis laamendavad ja oma ahastust kommentaariumides välja oksendavad või valesti teenitud raha maha joovad,“ teab Marja. „On väga teistsuguseid olemisviise – need on siin samas. Meie enda sees. Ja neid saab õppida näiteks Tim Ferrissilt – www.fourhourweek.com/blog/ – kus õpetatakse väga konkreetselt ja loogiliselt, kuidas oma aega ja energiat rütmiliselt ja õnnestavalt jagada nii, et formaalset-rutiinset tööaega jääb minimaalselt – ja kui ala on õigesti valitud, on töögi ju teatavasti selge lõbu.

Ala valimist omakorda õpetab mu teine suur lemmik Seth Godin – www.sethgodin.com – kes õpetab lihtsalt ja selgelt eneseturundust. Kui küsimusele, mida mul inimkonnale anda ja üldsusele müüa on, adekvaatselt vastata, jõuavad üha enamad inimesed täiusliku elulaadini.

Arhitekt peab metsas mesindustalu ja kujundab enneolematult võimsaid maju. Psühholoog ja kirjanik peavad loomadega kõrvuti elades, luues ja lehvides elulaaditalu. Arst ja programmeerija kasvatavad vilja või õunu – ja on kindlasti, nagu me kõik, ka katse-eksituse meetodit kasutanud. Esmalt vales vaos rühkinud. Siis võib-olla tasakaalu teistpidi paigast ära ajanud – nii et lambaid või ravimtaimi on saanud nii palju, et need sunnivad haritlasest loovuri oma loodud maailmast põgenema – ja siis õige tasakaalu, vahekorrad ja rütmid leidnud.

Me kõik võiksime tahta hommikul ärgata – ja õhtul näiteks ovaalseks minna – ka mulle enesele on meie stuudios tümisevad trummid ja tants-laul-muusika eluliselt vajalik raputus ja vaimustav üleskeeramine, üha uuenev ja uuendav restart igaks järgmiseks paremaks ja veel

Marko Aleksejev – rauast mees puust maailmas

Marko Aleksejev (33) on efektne ja aristokraatlik kahemeetrine kergejõustikusangar, kes peab Varbola linnuse lähistel Põlli külas kodutalu kõrval Preeriakoda ning on oma looduslähedast, nägelikku, pühendunud ja harivat elulaadi kirjeldades erakordselt sõnaosav isiksus: „Vahelduseks iseenda imetlemisele, hakkame indiaanilaagris enda ümber ringi vaatama ja imestama. Sündmustest ette rutates olgu juba ähvardatud, et meie lähedal on selliseid asju, mida enne pole nähtud – minuga juhtus alguses nii, juhtub kõigiga, sest meil on õnn üks olla. Kas sina oskad olla? Õues näiteks? Aga metsas? Või soos? Öösel?“

Servi seismas

Marko rajatud Preeriakojas võiks igal aastaajal ja iga ilmaga laagris olla umbes kolmkümmend inimest, keda sisetunnet, teadmisi ja vaistu järginud mees matkadele viib, õpetab ja kõiki oa oskusi jagab. Kogemused ütlevad, et Varbola lähistel Põlli metsades-rabades-Kasari jõel kujuneb stiilne ja sügav kvaliteetaeg pere, paarilise, sõpruskonna, iseendaga. Seal teevad teeneka kergejõustiklasega koostööd päike, vihm, tuli – ning kõik ümbruskonna linnud ja loomad, kellel näib olevat pealikuga kokkulepe, et siin võib julgeda inimestele väga lähedale tulla. Oska vaid roomatil tipis istudes või mehhikopärases leivaahjus oma leiba küpsetades vaikida ja ära oodata.

„Kui me ütleme, et oskamine on seotud õppimisega, siis mõtleme, et ärge vähemalt siin metsas ja rabas jamage, see on tüütu. Muidugi, kui hakata näpuga mööda kirjatähti järge ajama, siis see ei ole Päris. Ka matkajuhi tark jutt ei ole alati parim. Kui ta puistab ainult küsimustele vastuseid, siis need on kellegi teise vastused, enamasti ka mitte jutustaja enda omad. Aga tegelikult on need ürgsed teadmised, omadused ja oskused, mis kauged esivanemad ellujääjateks tegid, meis pea kõik alles – geenivärk. Otsime üles!?“ hõiskab Marko tasaselt. „Kustkohast otsimist alustada? Sealt, kus kaotatud asja viimati kasutati – metsast, loodusest. Tuleb saapad jalga ajada ja minna. Esimene etapp – saapad jalga ehk kindel otsus, on enamasti kõige raskem osa, nagu mistahes töö või trenni alustaminegi. Lohutuseks meenutagem, et meie kaugel ellujääjal esivanemal polnud üldse saapaid. Igatahes see asi tasub ära, sest leida ei ole rohkem ega vähem kui mitusada tuhat aastat naturaalset ellujääja tarkust, julgust ja õnne.

Kui oled piisavalt pikalt käinud, veendu, et @ ja € on maha raputatud. Kui oled selles veendunud, siis oled jõudnud piisavalt kaugele. Nüüd ei tohi tormata. Siit tasubki oma wild skillsi otsima hakata.

Misasja, et ei tunne ennast siin hästi? Kõhe, igav, must, külm, märg, palav, putukad? No kuule, see on nagu Rahvusraamatukogu – kui sa ei ole veel midagi leidnud, siis tundubki see kolossaalne tempel kõle, külm ja õudne. Saabubki teine, aga ka üsna viimane raske etapp kogu selle ürgotsingu juures. Kui sa juba said saapad jalga, siis oleks narr hakata paelu nüüd kohe uuesti lahti võtma – püüa olla!

Vaata ringi.

Et poleks nagu midagi?

No vaata – Maa! – mida kõike ta kannab – ja sina ka siin – imelik, onju? Olid linnas juba unustanud, et elad ikka veel Maal, eks? Katsu, Vesi – maailm kastepiisas, võimas! Ja sinu kehagi on suuremas osas vesi, iga tilk vett sinu kehas on seesama karge kastepiisk, milles peegeldumas kogu maailm. Ja iga veetilk sinu kehas on jällegi piisake ürgookeanis.

Kuuled, Õhk – puhub vaikselt puulehtedes, käib üle su näo ja läbi su kopsude, tuues igale su keharakule tervitusi oma ümbermaailma reisilt ning kõrgematest sfääridest.

Tunned, Tuli – päiksena taevas soojendab sind ja kõike muud elavat selle taeva all, isegi neid kahte meest, kes istuvad näiteks praegu pimedas Karja keldris ja joovad päikeseenergiast võrsunud teraviljast ning humalatest valmistatud õlut.

Eks ole ju tore kõrge lend nimega Ühtekuuluvus ja Uudishimu. Ja eks ole ülevalt hea jälgida suurt ja ilusat pilti – näha, kuidas iga väike osa on tükike tervikust ja vastupidi. Igatahes nüüd, kui jalad on maas, hakkamegi julgelt astuma.“

Marko metsmajapidamine on ürgselt täiuslik – seal töötab teleka asemel telepaatia ja interneti asemel intuitsioon. Seda sujuvamalt, et peremees on delikaatne ja tundlik teejuht, kes soovitab: kuula maad – indiaanilood räägivad, kuidas maapinda kuulates võib tajuda lähiümbruses viibivate piisonikarjade või hobuste liikumist, püüame õppida taas maad kuulama, tajumaks ning mõistmaks ümbritseva looduse rütme – enne kui hilja; tuuluta skalpi – vaenlase skalpeerimist on peetud erinevate indiaanirahvaste juures üheks metsikumaks ning võikamaks tegevuseks, ent nüüdisajal on see pigem hea tegu – laseme oma tubaste ja tolmunud peanahkade alla palju värsket ja pisut metsikut, jättes seejuures peanaha kolba külge.

Miks servi seismas? Marko tunnistab, et teda jätkub Preeriakojale palju vähem kui tahaks ja peaks, sest Eesti Kergejõustiku Liidus koondise juhina töötamine toob kahe väikese lapsega koduse emme kätte pere toitmise raha.

Sportlane ja ametnik?

Ligi kahemeetrise Marko käes on kõrgushüppe Eesti rekord 2.27, ta on käinud Ateenas olümpiamängudel ning seega ühe oma unistuse täitnud. Sportlasena saavutatuga ta mõistagi rahul pole – ja ütleb, et ka Preeriakoja, looduse ja põlisrahvaste elu vahendamisega ona asjad veel rahulolust valgusaasta kaugusel. Praegune dilemma seisneb selles, et nii kergejõustiku kui indiaanimängude-kanuumatkade kõrgaeg on suvel. Ja ehkki atleedi süda annab indiaaniliku vapruse-coupi laagriplatsile silganud jänesele ning pühitseb hingeloomaks enda Põlli metsades alailma ilmutava ilvese, nõuab koondis hetkel oma.

„Kellegi tehtud teed ja rajad, need suunaviidad, reklaamid, mingisuguse süsteemi poolt meile määratud nädalaplaanid ja ajagraafikud – need asjad on võtnud meilt vabaduse piiluda piiride taha. Kõik me oleme omamoodi Truman Burbankid filmis „The Turman show“.

Neil, kel mööda maanteed sõites ei tule kordagi tahtmist teelt ära pöörata – vaadata mõne metsa taha, neil on kõik hästi – nad on eeskujulikud Trumanid,“ naeratab Marko oma eriliselt nooruslikku naeratust. „Suuremal osal siiski on kuulekusega probleeme – siin või seal tuleb tahtmine kasvõi korraks kõrvale põigata, liinilt maha hüpata, ennast proovile panna. Mõnel jääb see tahtmine miskipärast teostamata ja paljudele piisab uues teeäärses putkas uue prae või burgeri proovimisest, et tunda juba tõsist hüpet tundmatusse. Kuid igaüks meist on tegelikult rohkem väärt ja enamaks võimeline.“

Sportlasest meistrimehe jaoks on indiaanlaste tipid – nagu ka muinaseesti püstkojad – tõeline insenerimõtte tipp – need muudavad maailmapildi kandilisest taas ümaraks, viivad pilgu pea kohal kõlkuvast poelambist Kõiksuse kõrgustesse ning lasevad magajale ligi öise metsa hääled. Ta meisterdab tipisid lisaks endale tehtutele ka teistele indiaanikülade rajajatele – erinevalt Ameerika põlisrahvastest, kes omavahel sõdisid, nii Eesti teiste elualade esindajatest, kelle vahel laiutav konkurents ja kadedus ei lase koostööd teha, on Maarjamaa indiaanimeelsed kenas kooskõlas ja jagavad lahkelt nii teadmisi ja oskusi kui riistu ja vahendeid. Marko õpetab kõigile lahkelt, kuidas üles panna korvipõhja põhimõttel maasse pistetud oksi istuva inimese kõrguseks higitelgiks, mis kaetakse presendi ja nahkadega ning mille keskele kaevatud augus hõõguvatele kividele puistatakse esmalt palvetades nelja sorti taimi, siis püha vett – ja ollakse lõpeks puhtad ja head.

„Kivid kuumutatakse saunast väljaspool lõkkes punaseks, kantakse sauna, mille moodustab kuplikujuliselt painutatud puitkarkass ning sellele laotud nahad, tekid või kangas. Uks suletakse, kuumadele kividele heidetakse vett – tekib kuum või väga kuum – aur. Kõik tundub lihtne. Tegelikult on kõige paremaks toimimiseks vaja palju rohkemat, kui vaid saunakonstruktsiooni, kive, tuld ja vett,“ õpetab pealik. „Kui saunariitusesse suudetakse panna enam kui loetletu, siis saadakse saunast ka tunduvalt rohkem kui vaid kuuma auru.
Indiaanisauna rituaal sümboliseerib taassündi Maaema rüpest. Traditsiooniliselt oli indiaanisauna rituaal sageli väga tseremoniaalne. Kõik algab õige koha valimisest, millele järgneb rituaalne sauna püstitamine. Vahel tehakse seda täielikus vaikuses või trummi saatel, inimeste poolt, kes järgivad rituaalsete protseduuride elluviimist. Mõnel pool või teatud juhtudel eelneb sauna püstitamisele ja ka enne saunatseremooniat paastumine. Vahel võib sauna rituaal olla osa suuremast mitmepäevasest tseremooniast. Pimedat, kuuma auruga sauna on tihti edukal kasutatud ka haigete ravimisel.
Oma juurtelt küllalt sügav indiaanisauna rituaal ei eelda muide tõsiselt spirituaalseid saunalisi. Pigem aitab see pime, kuum ning ürgne „kõhukoobas“ igaühel lihtsalt ja ehtsalt ja kaasasündinult sügavalt endasse vaadata ning väljutab endast meie uued ja paremad versioonid. Samas liiga lootusrikkad ja nõudlikud, nagu ka hoogsalt ülemeelikud saunalised juhtuvad reeglina moel või teisel saunalt sakutada saama.“

Muhujuurne meister

Marko, kes armastab kõigist riietest enim muhumustrilist vesti, ütleb, et ei riietu sellepärast loomanahkadesse, et ei taha olla see, kes ta pole – on uhkuse ja rahuga ühelt poolt venelane, teisalt munuke. Ja tõestab kogu oma väärika meisterlikkusega, et pai-pai mulje jätva vestiga võib vabalt vibu lasta ja tomahooki visata, nii Ameerikas kui internetis kogutud teadmisi nii traditsioonide kui taimede kohta praktiseerida ja edasi anda.

Selle rauast-mehe-puust-maailmas lugemus näitab, et tema hing elab Põhja-Dakotas ning seda armastust avaldab ta tegudega. Ta oskab Meistrina meisterdada hingestatud asju.

„Esimesed räätsad, lumelkõnni iidsed vahendid – tegin ise valmis ülemöödunud talvel, sarapuust tapitud põikpuudega ja nöörist punutud võrguga. Need räätsad kestsid täpselt uue talve alguseni. Aastaga väga kuivaks muutunud raam murdus tapi kohalt teekonnal üle suure lageda välja.

Nüüdseks on mu käsi olnud juba mõnekümne räätsapaari küljes. Kõik nad on veidi erinevad oma tugevate ja nõrkade külgedega. Saavad valu paljukilomeetristel rännakutel üsna raskeil maastikel, kus ületame kraave, ukerdame võsas ja ronime üle maha langenud puude. Kui plastikrääts „lasi läbi“ 30-40 cm, siis ise tehtud puitraamiga räätsad lubasid vaid 10-20cm vajumist. Tervena tulid koju nii ühed kui teised, ent ise tehtud asjadel on hing.

Tarbeeset valmistama hakates teeme juhuslikult või teadlikult terve rea rituaalseid tegevusi – otsime töö tegemiseks sobiva koha, valmistame ette tööpaiga, vaatame üle ja korrastame abivahendid, vaatleme ja kompame materjali. Teeme seda kõike teatud järjekorras, korrates teatud liigutusi aina ning mõeldes töö käigus valmiva eseme kasutamisele, tulevasele omanikule ja rõõmule. Siin on veel palju muud, mida tihtipeale ei tea ega märka me isegi.

Selle kõigega anname asjale hinge. Hing aga paneb asja elama. Sellised meistriteosed mõjutavad omanikke, põhjustavad sündmusi, võivad tuua õnne, anda jõudu – kuid võivad ka ise tunda vajadusi, emotsioone, nälga, uhkust ning teha seeläbi ka koerusi.

Sellisest olendite ja asjade hingestatuse usk on paljud rahvad pannud oma tööriistadele ja tarbeesemetele nikerdama või maalima teatud kujundeid, kaunistama neid ning on õpetanud asjadega väga hoolikalt ümber käima, et keegi ei saaks pahaseks, et laabuks koostöö.“

Tulevikuinimesed

Mees, kes elab keset põdraputru ja sigadusi – tema kui vaimukalt sõnaosava intellektuaali väljend loomadeküllasuse kohta – kuulub helgete ja tundlike inimeste võrgustikku. Metsa ja Maa-meelsed mõttekaaslased toetavad üksteist nii, et see annab meie planeedile elulootuse.

Marko soovitab inimestel tagasi tulevikku, loodusega osadusse kulgeda peatükkhaaval – siis ei aja suur tükk suud lõhki ja ei teki paanika, et enne pööripäevi ei jõua. Oodatakse ju teatavasti alates sügisesest pööripäevast – talvisel pööripäeval juba väga mastaapselt – Värava läbimise kataklüsme, mille kohta Marko ütleb, et tegelikult on kõik pööripäevad alati olnud kriitilised hetked – ja aega on osatud kõigil ajastutel igal kontinendil täpselt ja targalt arvata.

„Enamasti olid põlisrahvastel kuu nimetused seotud ümbritsevas looduses sel ajal toimuvaga, usun, et see ajaarvamine tõuseb ausse ka tulevikus. Kuu nimetus võiks olla seotud mõne taimeliigi massilise tärkamisega, mõne linnuliigi saabumisega, kala või loomarändega, lumesulamisega, jõgede lahtiminekuga, vahtramahla jooksmisega, puukoore lahtiminekuga.

Kuid loendati muiste täiskuude järgi ning nii oli tihti paljudel indaanlastel  aastas 13 kuud, teisal 12 ja pool kuud. Millenigi jäänud päevi või millestki möödunud päevi loendati ööde või magamiskordade järgi – näiteks kolm und tagasi. Aastaringe loendati enamjaolt talvede järgi.“

Mees, kelle laste nimed on Uku-Maru ja … on leidnud seoseid meie- ja indiaanimaise pärimuse ja isegi kliima vahel.

„Preeriakoja indiaanilaagist vaid pooletunnise jalutuskäigu kaugusel asub Eesti oma aja üks võimsamaid muinaslinnuseid. Samal ajal, kui Põhja-Ameerika preeriaindiaanlased rändasid vabadena oma maal, teadmata midagi valgete meeste raudsetest relvadest, kerkis meie mail tolle aja võimsaim muinaskindlus – Varbola linnus ehk Varbola Jaanilinn. See oli aeg, kui meie rahvas oli juba tuttavaks saanud viikingitega. Ilmselt teati Varbola aladel aegsasti ka tollase Rootsis suurlinna Sigtuna mahapõletamisest arvatavalt eestlaste poolt. Oli aeg, mil meil püsis usk loodusvaimudesse, samal ajal kui suuremas osas Euroopast oli juba ristiusku pööratud. Meie inimesed viisid hiide ja allikale ohvreid, misläbi näidati üles oma austust ja aukartust Maa ja tema nähtamatu vaimumaailma ees. Kogu tollase Eesti aladel elas sel ajal arvatavalt kuni paarsada tuhat inimest.

Nii, nagu toona, nii ka täna ja ilmselt ka tulevikus läheb meie mail olukord tavaliselt oktoobri keskpaigast alates üsna vesiseks. Ja nii muudkui sajab, kuni novembri algusest alates ei saa naljalt enam keegi peale jahimeeste ja muude vabaõhuhaigete varba otsagi asfaldilindilt maha. Mõeldes, millistes ilmastikutingimustes Põhja-Ameerika tasandike indiaanlased sel aastaajal tegutseda võisid, võrdleme näiteks Lõuna Dakota osariigi kliimat meie omaga.
Selgub, et temperatuuride osas sarnaneb meie tänane ja viimaste preerianomaadide 150 aasta tagune olukord üsna üks-ühele – keskmine temperatuur novembris jääb mõlemal pool napilt plusskraadi. Kui vaadata aastaringi, siis detsember ja jaanuar on meil keskmiselt veidi soojemad ja veebruar külmem, suved on meil ööpäevas keskmiselt 6-7 kraadi võrra jahedamad.
Meie sügiskuude sademete maht on umbes poole suurem, kui Lõuna Dakotas samal ajal keskmiselt. Selle eest mais ja juunis sajab seal pea poole rohkem kui meil samal ajal siin.
Kui meie jupijagu põhjapoolsemad laiuskraadid temperatuuride ja ka sademete hulga osas veel väga suurt vahet õues liikujatele ei peaks tegema, siis ühes muudavad meie põhjapoolsemad laiuskraadid olukorda oluliselt – meie päevad on juba novembris ligi 2 tundi lühemad.
Seega – pime on, jahe on ja isegi kõrgemal künkal lirtsub jalgealune nagu suures soos. Ja mis on moraal? Et väljas on meil asjad hullud? Tõsi, väga hullud. Seega käes on nende hullude aeg, kes näevad võimalust seal, kus kõik teised näevad ainult probleemi. Võimalus neile, kes teevad seda, mida teised ei teeks. Hullude võimaluste aeg – aitäh selle eest – ahoo!“

Halastamatu taluõu

Siin ma nüüd siis seisan keset taluõue – ühes käes kirves ja teises kana. Teadsin juba pisikesena, et hakkan kord maal talu ja loomi pidama. Aga sellega, et loomad-linnud ka surma saavad – mitte ainult pererahva toidulauale sattudes, ka omavahel kakeldes – ma ei arvestanud.

Äsja oli idüll. Lambakoplist end välja nihveldanud noored uted kõnnisklesid hobuste vahel. Hobused vaatasid igal sammul hoolikalt ette, et mõnele juhm-ülbele määbertile peale ei astuks. Koer hoolitses aedikus oma, kass toas oma tittede eest. Minul oli ilusa ilma tuju tõttu erandkorras seelik seljas. Sleifidega siidseelik.

Ent õhtusel talitusel kanaaia juurde minnes tardusin üht pilku nähes. See oli sureva kana kustuv silm, mis jõllitas mind võrgu vahelt. Ja ma ei saanud enam mitte midagi teha. Oleks mõni minut varem jõudnud, poleks ilmselt samuti kanade jõhkrusele kätt ette saanud. Hea sõber Aune Past ütles mulle ajakirja Naised jaoks antud intervjuus, et kanad on üllatavalt ja uskumatult jõhkrad linnud.

Ka mina olen näinud, kuidas vaguralt kaagutavad munamasinad tirivad konna hetkega tükkideks. Kana, kes suri, pilk minu silmades, oli ilmselt kamba nõrgim. Võibolla oli haige. Või mis iganes põhjus see oli – igatahes kanakari surus endi seast ühe peadpidi nurka, lõi nokad talle tagumikku ja… Ma ei taha seda ei meenutada ega kirjeldada. Soolikaid sikutasid välja, lühidalt öeldes.

Et sellest kanast enam üldse mingit tolku oleks, pidi tal siva pea maha lööma. Piinade lõpetamiseks samuti. Mina oma siidseelikuga? Helistasin ühele külamehele. Ei. Jooksin naabrite juurde. Ei. Traditsioonilisel ja tänapäevasel külarahval pole mitte midagi ühist. Tänane külarahvas elab mulle arusaamatutel põhjustel linlikku elu ja kasutab oma maalappide korras hoidmiseks lammaste asemel mitmehäälselt üle küla jõuravaid muruniidukeid. Piimanaine, kes meile piima toob, ütles, et päris ja ehtsat piima on raske müüa – kardetakse liigset rasvasisaldust ja mikroobe ning arvatakse, et laktoos on inimesele üldse kahjulik. Ja et päris piim võtab töödeldud toiduga kihva keeratud kõhud lahti.

Kui koju jõudsin, oli liigikaaslaste poolt ei-tea-miks ohverdatud kana seest tühjaks tiritud ja liigutas veel napilt mõnd varvast. Mis siis ikka kirves, pakk… Omavahel öeldes viiksusin ja kiljusin seda paratamatut tööd tehes, nagu naine. Kokkuvõttes läks kanast kambaka järel alles jäänud kest jagamisele kahe koera vahel ja rahu maa peal. Ülejäänud asetasid endiselt igaüks ühe muna hommikuks pessa – ühel hommikul, kui televisiooni võttegrup just siin oli, juhtus üks helekirju sabata kana mulle täpselt pihku munema.

Ongi vist nii, et kui talu on õnnistatud varssade ja tallede, kutsikate ja kassipoegadega, peavad lisaks kulinaarsele karja kahandamisele loomade-lindude omavahelised klaarimised sättima sünnid-surmad tasakaalu.

Tuleval aastal loodetavasti sündivad kolm varssa – traavlil, trakeenil ja ponil – kompenseerivad ponimära ja tiine kitse, kelle siitküla posija peni vaeseomaks pures. Poni paranes läbi täieliku ime. Kits koos kahe sündimata tallega läks halastamatu taluõue ohverduste hulka. Mu sõbratar, kes peab oma kõrgharitud eriala juures loomarikast elulaaditalu, nagu minagi, ütles nende puremiste kohta leebelt, et sellised asjad juhtuvad paratamatult.

Raja talu peremees Andrus Teemant tavatseb kõigi jamade kohta rahulikult mühatada: „See käib asja juurde.“

Üks mu koertest käib selle pärast ketti – mida ma tegelikult üldse ei poolda – et nii kui vabadusse pääseb, paneb küla peale. Olen siitkandi jahimeestelt kuulnud, et ajab kitsesid taga – õnneks siiski ei puutu – ja kaks teisepere kana olen samuti kompenseerinud, oi häbi-häbikest. Kui lastega kaastundest selle sindrinaha lahti lasime, lendas teine joonelt kahenädalase vasika kallale. Tegin oma elu kiireima spurdi, et halastamatu taluõu mu vasikat peni lõugade läbi ohvriks ei tooks. Aga – see käib asja juurde.

Kui nooruke, siin üles kasvanud saksa lambakoer Tereza hakkas tallesid murdma, oli kiire minek. Pärast kolmandat halastamatu taluõue rappimist leidsin talle Facebooki kaudu suurepärase kodu. Vello Viisimaa – minu papa Harri ühe parima sõbra – tütar Piret Viisimaa. Näitlejanna poeg käib koeraga koolis ja näitustel, hundu ristiti ümber Saaraks – ja kõik on õnnelikud.

Shetlandi lambakoera Vipi pärast olen tänini õnnetu. Leebe loomuga eesti tõugu mära sõidutas algajat. See ei osanud hobust liikuma saada. Minikolli nägi, et neiu on hädas ning mõistis, mida hobune tegema peaks. Läks ja naksas teda tagumisest sapsust – ja mära lõi teda. Kolm päeva võitlesime noore koerakese elu eest. Siis jõudsime Tartu väikelooma kliiniku arstidega ühisele arusaamisele – Vip ei saa kunagi enam päris koeraks ja tema elus hoidmine on piinamine. Jumalaga… Selle mära andsin üle Ranna rantšole. Ma ei saanud otseselt talle midagi ette heita. Miks peaks üks tiine mära taluma koerasunnikut oma jala küljes. Temaga koos ma siiski enam elada ei tahtnud.

Nagu ka Maxiga mitte.

Max on tall, kelle koos õega saatis siia vet Dr. Velleste – ütles mehele, kelle utt tallesid omaks ei võtnud, et kui need üldse ellu jäävad, siis ainult Soone Saara juures. Olid kohutavalt pisikesed, nabad veritsesid, jalgu alla ei võtnud. Üles lutitasin. Ja tänavuste tallede isa ongi juba Max. Ta jooksis mul järel nagu koerakutsikas. Ta käis Aleksander Eelmaaga filmis mängimas. Ja siis hakkas ta lapsi nöökima. Jooksis nende jalgrattad pikali, ründas elektriautot ja tegi nende jalad siniseks. Järgmiseks ei meeldinud talle mehed. Kõigile kappas kanni.

Ja ühel päeval tappis ta noore jäära.

Veebruaris-märtsis sündinud jäärad kasvatavad sarvi ja alustavad võimuvõitlust. Enese kehtestamiseks jooksis Max ühe oma enese poegadest laudaseina ja sarvede vahele kinni ja murdis tema kaela. Üks asi on, kui pererahvas ise saadab mõne jäära, sea, hane või jänese pannile – loetlesin siinkohal loomi, keda oleme toiduks kasvatanud ja nendesse investeeritud sööda oma ainevahetusse suunanud, et jaksaks töötada-teenid ja järgmisi toiduks mõeldud loomi sööta. Loogiline aine ja energia ringkäik looduses. Aga mõrv – eriti kui isa mõrvab poja – on kole.

Täna siis lõpuks ründas mu kaisus kasvanud jäärajurakas ka mind. Tajusin,  kui ta selja tagant mulle tagumikku tahtis joosta ning hüppasin eest ära. Kui kanakuudist munadega väljuda kavatsesin, põrutas jäär kõigepealt vastu ust – ja siis üritas igal võimalikul moel mind rammida. Sain tal sarvist kinni, lohistasin ta vihast jõudu saanuna sulgu, virutasin ukse kinni ja… homme tuleb lihunik. Uueks sugujääraks kasvatan samuti kaisus kasvanud Matrixi. Samamoodi nagu Max, iga paari tunni tagant – ka öösel – lutitades üles kasvatatud. Oh oleks, et tema halastamatu taluõue maatriksile ei alluks ja kedagi ei tapaks ega ründaks…

Mida need ärahoidmatud õnnetused õpetavad? Loomad on ju meie teenistuses mitte ainult lemmikute-töötegijate-sportlaste-toiduna, neil on meile ka piiritult palju õpetada. Antud juhul seda, et juhuse ja saatusega tingida ei saa. Kui jääd kabja ette või sarvede ja seina vahele, on sinu saatus otsustatud – sina ei ole milleski süüdi, aga juhusel halastust ei ole.

Siit saab õppida alistumist. Pean silmas kustuva kana vagurat pilku.

Ja võrreldamatult selgemalt kui inimeste vahel, teeb võimuvõitlus ära loodusliku valiku. Seesama julm jagamine toimub ka inimeste vahel – rafineeritumalt kui küünte ja hammastega. See mürgel jahi- ja karjamaade pärast toimub nii liikide vahel kui liigisiseselt. See sünnib pidevalt – enamasti kehakeelsete märkide või kergete müksude tasandil. Kuni mingil põhjusel ületatakse piir. Ületatakse ka elu ja surma piir.

Ja jälle valitseb taluõuel idüll.

Lambad söövad koos hobustega, kes püüavad neile mitte peale astuda. Koeraema imetab oma, kassiema oma beebisid… Oi! Koeraema on hoopis mingi nipiga majja imbunud. Kihutab kassiema juurde ja… haarab ühe kassipoegadest, kes parasjagu valjusti vigiseb, lõugade vahele. Oo ei! Palun! Aitab surmadest! Liiatigi on sellel kassipojal juba tahtja olemas. Ära tee, anun sind!

Tavaliselt kuulekas koer ei tee minu lõugamisest väljagi. Kaob uksest välja ja… viib kassipoja pessa oma kutsikate juurde. Viskab külili ja sätib kiisutite koos oma jumbudega endale kõhu alla. Fotoka aku on paraku laadimas, nii et pilt jääb tegemata. Aga see pilt on uskumatu ja liigutav. Kassiemal on oma arvamus.

Valgusepesa Raigo oma Eve ja Siinai kassidega: Vaimsus on elulaad, mitte hobi!

Ajakiri Naised

Raigo Kaljus  on enda sõnul paksust ja vedelast läbi käinud valgustöötaja, kes juhatab ja saadab nii inimesi kui rühmi teele Uude Heasse Ilma.  Oma eeldused ja kutsumuse  avastas noormees umbes 10- 12 aastat tagasi. Nad ütlevad koos kauni kaasa Evega: „Oma eludest on meiesugustel vaja rääkida teadlikkuse tõstmiseks, mitte lihtsalt inimeste uudishimu rahuldamiseks. Elumuutused Maal on läinud nii kiireks ja tormiliseks, et enam pole aega niisama põnevate  ja müstiliste juttude jaoks, mis vaid õlgu panevad kehitama – meil on vaja võimalikult paljusid inimesi julgustada, inspireerida, toetada. Meie jaoks on vaimsus elulaad, mitte hobi , millega tegelda vabal ajal ning oleme selle ühendanud oma igapäevase maise elustiiliga, et elu looks tervikuna. Just seda sõnumit ja kogemust soovime jagada kõigile.  Küll aga on kogemused nüüdseks näidanud, et vägisi ei saa kedagi aidata ega sellele teele suunata, kui inimeses endas ei ole ärganud siirast soovi ja äratundmist selle vajalikkuses.“

Igale Maa peale kehastunud inimesele omaselt on Kaljusedki ekselnud ja katsetanud – ja viimaks jõudnud õnnelikult õigele kaldale. Nad on õppinud vabaks laskma suhteid ja kodusid, anakronistlikke unistusi ja asju ning on tänulikud kõigi takistuste ja terviserikete eest, mis jõuliselt näitavad, et miski on nihu ja vajab teadliku tähelepanu.

Mitmete õpetajate juures end täiendanud Raigo, kes elab  kaasa Evega Liivalaia tänavas avaras-heledas korteris koos kahe haruldase Siinai kiisuga, ütleb, et tema stiihia on heli: „Armastan heli nii Tuulemaal Waldorfkooli juures asuvas Valgusepesas, koduses stuudios kui väljasõitudel tekitada nii oma hääle, erinevate pillide kui ka heli-kristallkaussidega. See on võimas kombinatsioon, mida kasutan tihti tervenduse toomiseks nii endale kui kõigile ümber ringi. Julgustan tihti inimesi kasutama oma isiklikku häält, et avastada sellest tekkiva vibratsiooni tervendavat mõju oma kehale, laulda rohkem ja ületada valehäbi, mida meisse on istutatud, pannes uskuma, et me seda ei oska. Heli on üks uue ajastu tervendusviise ja kui see on meile nii loomupärane, siis miks mitte õppida selle vibratsiooni  oma hüvanguks kasutama.

Oleme õppinud oma elu nägema teekonnana, millel avatud südamega elada. Lihtne sõnades, aga tunduvalt raskem teostada igapäeva elus. Nii pikalt on meie ühiskond õpetanud end looma läbi ratsionaalse mõistuse, et oleme tegelikult unustanud kuidas järgida oma südamest tulevaid impulsse. Nüüd olen end pärast kinnisvaramaakleri ametit ja muid maiseid töid koos Evega leidnud Valgusepesa punumas. See on keskus, mille eesmärgiks on tuua inimesteni erinevaid vaimseid ja maiseid praktikaid, mis aitavad neil paremini luua endas sisemist ja välist tasakaalu nii vaimse kui ka maise maailma vahel. Nii nagu on inimesed erinevad, on ka erinevad teekonnad, kuidas tervikut endas avada. Mõni vajab rohkem üksiolemist ja mediteerimist, mõned just rohkem füüsilise keha järgi aitamist läbi erinevate tehnikate ja võimlemise. Kõike seda oleme soovinud läbi Valgusepesa loomise inimestele pakkuda, ühendades erinevaid õpetajaid, et läbi nende oskuste seda inimestele pakkuda. Kuigi eestlased on oma olemuselt maarahvas, on siiski läbi erinevate usuliste ja kultuuriliste arusaamiste salvestunud meisse palju väärarusaamisi vaimsusest ja tihti peetakse seda mingiks usuhulluseks või maiseks veidruseks. Meie jaoks on see puhaste – kõigi hüvangut edasikandvate mõtete ja tegude toomine oma elu pärisosaks, teadlik kohustuse ja vastutuse võtmine iseenda ja kogu elu eest enda ümber. Vaimsus on aidanud meil hakata mõistma elu sügavamat olemust ja näha, kuidas seda on võimalik teadlikult enda otsustest ja valikutest tulenevalt uueks ja paremaks luua, et vähendada valu ja kannatusi ja asendada need rõõmu ja kergusega. See on imeline kunst, mida heameelega kõigile soovijatele jagame.“

Tema kõrval elava ja särava kaasa Eve vaimne teekond algas enam kui kakskümmend aastat tagasi ning tänaseks on kaunis kaasa kujunenud teadjanaiseks, kes ei vaja oma siin- ja sealpoolse ilma vahendustöös ei kaarte ega instrumente. „ See on oskus milleni on kõigil inimestel võimalik jõuda, sest see ei ole muud kui ühisväljas oleva info vastuvõtmine. See võime on meil kõigil sünnipäraselt olemas, kasutame seda tihti igapäevaselt alateadliku intuitsioonina, mida nimetatakse ka kõhutundeks. Kuid seda oskust ja võimet on võimalik endas avardada, kui seda soovime, puhastades ja tervendades endast välja seda vana ja aegunut, mis seda avardumist takistab,“ räägib Eve, kes on oma teekonnal näinud imelisi tervenemisi ja avanemisi. „Mõne jaoks tulebki see lihtsalt ja loomulikult, mõni peab aastaid enne tööd tegema, et selleni jõuda. Kuid julgustan kõiki seda endas otsima, sest mis saab olla parem, kui leida vastuseid kõikidele küsimustele enda seest. Paljud probleemid meie eludes saavad alguse, kui tegutseme kellegi teise tahtmise või nõuande järgi, just siis kaotame ühenduse oma jõu ja väega ja paneme end teistest sõltuvusse. Seda juhtub tihti inimestega, kes käivad valimatult ennustajate ja kaardimooride juures. Meie üheks suureks eesmärgiks on aidata inimestel jõuda tagasi ühendusse iseendaga, et julgeda elada sellest tulenevalt. On lihtsaid tehnikaid ja praktikaid, mida igapäevaselt kasutada, ja tulemused on imetlemist väärt.

Vaimsuse toomine oma igapäeva elu osaks on aidanud meil hakata nägema kogu elu kui tervikut. Kuidas vaimsus ja maisus kuuluvad kokku, kuidas kogu loodu loob end läbi mees- ja naisenergia terviku, kuidas kogu elu on üks suur energiate tants ja looming, ja meie selle osa. Selline maailma käsitlus on aidanudki meil paremini mõista enda kui terviku paremat toimimist ja õpetanud seda ka looma partnerluses.  Mõistame, et oleme kokku loodud, kuna kumbki meist ei saaks oma ülesannet ilma teineteiseta täiuslikult täita. Raigo energia on loov ja kõike liikuma panev – minu energia on  kontsentreeritud nagu teemantkuul – mina ei saa oma energiat Raigo vahenduseta levitada – mehel omakorda on oma väge minu abiga hõlpsam suunata ja lainetama panna. See on koostöö, mida tihti paljud paarid ei oska oma teadmatusest oma suhetesse luua. Liiga palju käsitletakse probleeme läbi ego ja seepärast jäävad lahendused tulemata,“ teab Eve. „Kui hakata sügavuti mõistma oma partnerluse kooslust, ehk miks on elu meid kokku viinud, mida me teineteisele õpetame ja neid õppetunde tahta koos õppida, saab sellest imeline koosloomise protsess. Just vaimsus on see, mis aitab tihti maistesse tülidesse ja konfliktidesse tuua selgust ja mõistmist ja lahendusi, ning paljud partnerlused saavad läbi selle tervendatud, et uuele tasemele tõsta“

Läbi vaikuse sfäärideni

Kui Raigolt küsida, mida tema küll esoteerilisel maastikul uitavate emandate sekka ära kaotas, vastab karismaatiline noormees võluvalt naeratades, et avanemise järel on valgustöö temast ja Evest moodustunud paarisrakendile ainumõeldav tee, tegevus ja teenistus.

„ See on imeline voolamine, kui leiad ennast ning lubad endal ja teistel olla ja luua kõike läbi iseenda. Elu täitub küllusega selle kõikides aspektis, meil on külluslikult sõpru, vaba aega, finantse kõige jaoks, mida vajame,“ on Kaljuse-paar tänulik ning peab seda loomulikuks, et Maa peal on meie erilistel aegadel üha enam õpetajaid ja teejuhte, kellest moodustunud globaalne võrgustik on omamoodi uue ameti kandjate tsunft.  Loodetavasti hakkavad inimesed üsna pea mõistma, et kui maa peal on nii palju inimesi, kes igapäevaselt teevad maist tööd, siis tasakaalu hoidmiseks universumis peab meie seas olema ka inimesi, kes teevad vaimset tööd. Ja et tasapisi siiani eraldust loov arusaam nende vahel üha rohkem lahustub ja kunagi saavad kõik maised tööd juhitud vaimsetest printsiipidest.

Raigot ja Evet laevad ja korrastavad nende endi sõnul loodus ja loomad, palju on nende ellu tulnud ka erinevaid kristalle, mida oskuslikult mandalaks laotakse, et veelgi enam aktiveerida kristallide tervendavat toimet. Nad on mõistnud ka sügavuti palve tervendavat toimet, mis tuleb südamest ja on tingimusetu. Just palve sügavamat mõtet ja sellest tulenevat tervendust on ratsionaalsel maisel inimesel kõige raskem aktsepteerida ja sellele avaneda. Tihti võtab mitmeid nädalaid ja kuid aega, enne kui inimesed julgevad oma südamest tulevaid soove palvesse lugeda, end kõvahäälselt teiste juuresolekul väljendada, tundmata hirmu, ja halvakspanu, mis inimkonnas nii levinud.

„Milline vabanemine saab osaks kõigile neile, kes sellesse ühendusse enda sees tagasi jõuavad, milline jõud ja vägi hakkab neis läbi selle avalduma ja millised imelised muutused nende elus sündima!“ teavad mõlemad oma kogemustest rääkida.

Valgustöötajate paarisrakend

Raigo on koduleheküljel www.valgusepesa.org kirjutanud ja vahendanud ohtrasti tekste nii selle kohta, mis praegu Maal toimub kui ka sellest, kes on need erilised isiksused, kes Uude Heasse Ilma minnes ees lähevad ja järgnejaile valgust näitavad.

„Valgusetöötajad on oma teadmised oma vabal tahtel inimkonna teenistusse toonud. Nad pole teistest paremad ega õigemad – neil on lihtsalt aitamise ja õpetamise missioon ning seda elust elusse tunnetades ja kandes on see üha enam kinnistunud. Samas on nad sellest tulenevalt ka korduvalt kehastudes väga palju haiget saanud,“ selgitab Raigo valgustöötajate hirme ja valusid. „Igasuguste uuenduste toojatel on alati raskem sobituda vanasse, harjuspärasesse ühiskonda. Me peame õppima võõrastust ja vaenu endast leebelt vabastama – ja puhast enesearmastust säilitades ikka ja alati ümbritsevaile valgust kiirgama. Teades, et kõik on siin ilmas üks.“

„Me kõik oleme kogenud ka eksitajaid. Nii tseremooniatel, kanaldamisel kui ka igapäeva elus pakutakse mõnikord katsekivisid. Seda juhtub seni, kuni õige ja eksitava kindlalt ära tunneme ja neil eksimatult vahet teeme,“ teab Eve. „Õnneks oleme Raigoga leidnud endale imelised õpetajad. Imetleme neid just sellepärast, et nad ise ongi oma õpetus, olles jõudnud selleni läbi oma elukogemuste ja pühendumise. Imetlusväärne! Tänu sellistele teenäitajatele teavad teisedki, kui pikk ja ilus tee on minna. See on paratamatu, et Maale kehastudes peame kõik Maal leiduva enesest läbi laskma – see kulgeb lainetena, nagu kosmose enese pulseeriminegi – kuni saavutame sellise „süütuse“, et enam valgustunud seisundist tagasi ei laineta.

Eks mind ikka üllatab, kui mõni inimene, kellega Valgusepesas tööd teeme, ühel kenal päeval küsib: kui kaua ma seda enesega tööd pean tegema – millal valmis saan? Tavatsen tööd endaga võrrelda lapse kasvatamise – seegi ei saa kunagi valmis, on vaja üha korrata, kinnistada, juurde õpetada.“

Kodune tseremoonia

Kogesin Raigo ja Eve korraldatud kodust tsremooniat, mille ajal istusime koos ümber küünla ja kristallide-mandala. Mõlemad kaasad ütlesid alguspalve, milles pöörduti Suure Vaimu poole. Nagu nad ise ütlevad on Suur Vaim nende jaoks see lõputu eluenergia, millest on loodud kõik meie ümber ja meie sees. Siinkirjutaja ei öelnud, vaid mõtles – palun õigeid sõnu… Ning mõlemad avastasidki, et minu – nagu paljude inimeste – oluline ja tegelemistvajav probleem on oma hääle häbenemine – kui üksi olles ümiseme ja laulame, häälitseme ja hõiskame enesestmõistetavalt, siis teistega koos satume blokki. Õpetlik.

Kuni Raigo mängis tseremoonial erinevaid pille, joigus ja juhtis energiaid kotkasulega, sai Eve kanalduse, tema hääl oli rahulik ja tasane. Tseremoonial viibinuid tervitati läbi tema – öeldi, et siia on kogunenud kuldse inglivalguse kandjad, kes on teel teisele kaldale – meie ülesanne on järgnejaile oma kuldset energiat kiirata, mitte püüda järgnejaid meeleheitlikult järele tirida. Selleks tuleb lakata kartmast ennast ja endas kätkevat mõõtmatut potentsiaali, neid, kes meile seni haiget teinud – ja ammugi neid, kes meid teiselpool Väravat ootavad.

Mina tajusin seda kaemusena. Hiiglaslik helesinine elevant pistis pea mu südamest välja, astus mu enese seest minu ette ja kutsus kaasa. Pakkus, et tõstab mu turjale, mina astusin tema kõrval siiski omal jalal. Noor isaelevant kõndis üsna kiires ja rõõmsas rütmis mu õla taga üle ergavroheliste väljade. Tahtsin mõnel korral peatuda, tagasi vaadata, mahajääjaid järgnema julgustada. Aga vants peatas mu hääletult, ent kindlalt. Nii me temaga leebes kaksinduses – väga erinevat liiki loomade sõbraliku spaleeri vahelt, muide – jõeni jõudsimegi. Jõe vood tõmbusid kahte lehte, loomariik saatis meid soojalt toetava pilkudelainega. Teisel kaldal küngaste taga oli kuldkumane heleheleroheka nimbusega rahvas. Nad kutsusid mu endi hulka – kohalejõudmist ma ei näinud (samal ajal aevastas mu väike tütar kaksteist korda järjest) aga selle järellainetust tajusin küll.

Sõnad, mida Kaljuse-paarilt kuulsin, kõlasid ise teatu-kogetuga kenasti kokku: kõigis eelmistes eludes on erinevatest loomadest nii palju tuge ja abi olnud, et sellest on kujunenud vastastikune austus-usaldus-toetus-mõistmine-armastus – nad olid ja on alati olemas, kui inimesed reedavad või haavavad, nad on südamepõhise teadvuse ärkamisel armastusele-vabadusele motiveerijad, loomade abil saan üleminekuprotsessil ka teisi aidata.

Meie teisele ühisele rännakule, mis sai teoks meie uuel kohtumisel nädal hiljem, suubusime Raigoga mõlemad üsna ägedate füüsilise vaevustega pärast äsja koos vaadatud Marek Sadama kontserti – temal oli käsil tugev allergiasööst silmades ja kurgus, mul kogu parema kehapoole valu ülalpool vööd ja väike nina-verejooks. Kaljused tänasid Suurt Vaimu energiaid ägedalt liikvele pannud elamuste eest, palusid juhatust ja abi tekkinud valude ja vaevuste tõlgendamisel. Tseremoonia ajal käisin mina viljapuuaias, mille keskel oli kivimurd, pidin sealt läbi pugedes peaaegu kinni jääma – ent pääsesin siiski läbi. Paraku oli kivivare ka pärast selle läbimist alles ning vaevas mind vaatamata sellele, et seisin ja hingasin Eve kirsipuu all.

Ja Eve selgitas: „Et läbi nende päevaste kogemuste aktiveerus meis vana energiamuster, milleks tahtmatus näha inimkonna kreenisolekut, usaldamatus partnerluse vastu ja tahtmine sellistest kogemustest eemalduda,  proovida üksi kõigega hakkama saada, et olla vaba teistest, kasvõi veri ninast välja, aga abi ei palu. Läbi selle teadvustamise rahunesid ja kadusid meie tervisehädad silmapikselt ja keha täitus rahu ja heaolu tundega. Just nii lihtne see enesega töö ongi.“

Niipea kui hakkame nägema, et meie ise loome enda reaalsust, saame lahti lasta ja puhastada kõik selle, mida me enam ei soovi. Peame lihtsalt hakkama uskuma enda sellisesse võimesse ja õppima seda kasutama. Maailm meie ümber on meie peegeldus, läbi jätkuva tähelepanu arendamise ja eneseanalüüsimise saame kogu info kätte, mida muutuse loomiseks vajame. Just sellist enesetervendamist oleme siiani ja soovime ka edaspidi inimestele õpetada.

„Loomulikult ei saa kedagi jõuga järele aidata, veel vähem tahame et keegi jääks meie kohalolekust sõltuvusse. Seepärast püüame võimalikult palju avada inimestes nende enda tahet ja võimeid iseenda aitamiseks. Võime inimestele pakkuda vaimset kirjandust, tseremooniaid, vestlusi – ent tegelikult saab ikkagi muuta ennast, ainult ennast ja veel kord ennast. Mõne ego ajendamine endaga tegelema keerab aga head kavatsused kõverpeeglisse. Kõverpeeglisse ilmuv koletis süüdistab veel enam teisi, nõuab, sõimab ja pahetseb veel madalamalt kui enne. Ka seda oleme oma teekonnal kohanud ja oleme õppinud laskma inimestel tegema oma valikuid, lootes, et nad ükskord mõistavad, et vajavad seda iseenda ja mitte kellegi teise jaoks,“ kirjeldavad Kaljused.

Valgusepesa kui võrgusõlm

„On väga oluline, et aegadel, mil valgus toob nähtavale senised elu kitsaskohad, pulseeriks kõigi abivajajate jaoks Eestis valgusepesade võrgustik. Meie Valgusepesa on üks selline pulseeriv võrgusõlm, teiste abistamise tuiksoon,“ kinnitab Raigo.

Ometi ei saa me teiste ega kogu inimkonna madalamate võngete eest vastutust võtta – igaüks saab ja peab ikka eelkõige iseenda agade-ebadega tegelema. Ei Maad ega inimkonda pole võimalik „remontida“ kuidagi teisiti kui iseennast arendades ja avades.“ Loodetavasti hakkavad inimesed ükskord mõistma, et kui neile miski enda isiklikus elus, partnerluses või elus nende ümber ei meeldi, peavad nad põhjust otsima enda seest. Kogu elu oma halvas on meie, inimeste poolt loodud ja seega on see ka meie enda asi see paremaks muuta, lapsik oleks loota, et keegi teine tuleb seda meie eest ära tegema.

„Mõistame selgelt, et maine materiaalne elu ei kao kuhugi. Lihtsalt senine vana toimimisviis on vaja ümber häälestada. Meie oleme sõpradega otsustanud Õnnefondiga Heasse Uude Ilma suunduda, puhtal tasandil firmasid rajada – ühisesse fondi koguneva rahaga saab järjest uusi struktuure käivitada – mis omakorda hakkavad toetama seda ühist eesmärki. Lihtne ja loogiline“ kirjeldab Raigo ja jätkab, et peale neid mitmeid aastaid vaimsusega tegelemist, on tore näha, et järjest enam leidub inimesi ja peresid, kes töötades igapäevaselt täiesti maistes ametites, on hakanud oma elu  ja sealhulgas pere ja tööalaseid suhteid looma läbi vaimsete põhimõtete. Veel toredam, on näha, et järjest enam leidub firmade juhte, kes soovivad koguni kogu firma struktuuri muuta vaimsetest põhitõdedest tulenevalt, lootes läbi selle luua paremat inimestevahelist suhtlemist, tööjõudlust ja ka paremaid ärialaseid tulemusi kõigi eludesse.

„Töötan hetkel konsultandina ühe sellises firmas, ja see kuidas muutuvad inimesed, nende elud ja kuidas läbi selle muutub kogu töökollektiivi ja firma olemus, on täiesti hämmastav. Kõik on tänulikud. Loodetavasti hakkavad peagi paljud firmajuhid mõistma, kui oluline on luua ühtset, puhastel printsiipidel toimivat firmat, ja kui neil endil veel oskused puuduvad, siis julgeksid pöörduda valgustöötajate poole abisaamiseks. Just nii saavad ükskord ka ärimaastikul maisus ja vaimsus ühendatud.“

Tandem Raigo-Eve soovib, et inimesed mõistaksid, et nad kõik on väärt elama õnnelikku, täisväärtuslikku ja külluslikku elu. Just kõige selle kolme ühist kohalolekut ja ei lepiks vähemaga. Tihti võime näha, et inimestel on maine küllus olemas, aga kui küsida neilt, kas nad on selle juures ka õnnelikud ja tunnevad, et elavad täisväärtuslikku elu, siis ei saa nad sellele jaatavalt vastata. Eks loomulikult on inimestel erinevad arusaamised, mis on nende jaoks õnnelik, täisväärtuslik ja külluslik elu. Siinkohal ei olegi oluline arusaamine, mis seda loob, vaid teadmine ja kohalolu, mis läbi selle inimeses elab. Ainult siis on ta võimeline elama, looma ja teostama oma täielikku potentsiaali, olema elurõõmus ja terve. Ja peamine, suudab just sellisteks kasvatada ka oma järeltulevat põlvkonda. Mida enam oleks elult tahta, kui et igaüks jõuab sellise puhtuse ja aususeni iseenda ja teiste vastu, et suudab siiralt uskuda, et õnn, täisväärtuslikus ja küllus, saavad alguse temast endast ja ta on võimeline seda looma kõikjal enda ümber. Et sellest tulenevalt elada elutervelt ise ja õpetada seda tegema ka oma lapsi. Seega, küsige enda käest, kas elate õnnelikku, täisväärtuslikku ja külluslikku elu. Küsige ausalt ja kõva häälega… ja kui ka teie ei sa sellele jaatavalt vastata, siis otsige lahendusi ja ärge leppige vähemaga!“

Reeni Painik – Emake Maa Toila rohelisest onnist

Selleks peab inimesel olema sünnipäev aprilli alguses, et Ita Everi ja Lauri Saatpaluga sarnasel moel naerda ja naeratada enda üle naljatamise peale. Reeni Painik nimetab end reipalt penskar-rändmoosekandiks ning on vägagi lõbustatud see-üle, kui avastatakse, et nad on tema kodumajaga Toila südames parimas mõttes üht nägutegu – matsakad ja maadligi, nagu Emake Maa ise. Olles sündinud liigaasta 101. päeval kell 00.15 on Reeni enda sõnul igasuguste horoskoopide esimärkide all, ent pole kunagi tahtnud olla juhtoinas.

Rõõmsa meele kehastus

Elupõline lasteaia muusikakasvataja ja kultuurimajade töötajanna, Jõhvi perbüroo orelimängija ning õhtujuht-konferansjee-seltskonnamängitaja nimetab oma võltsimatult rõõmsa meele retseptiks tõsiasja, et tal on elus olnud vaid üks ämber – vale mehega abiellumine. Mis läks mööda juba mitukümmend aastat tagasi, kui lapsed olid alles väikesed.

Erinevalt nii paljudest maailma naistest, kes vägivalla mõistetamatu märterlusena aastaid või lausa kogu elu välja kannatavad, pani Reeni sellele elupeatükile kiire ja kindla punkti. Pärast seda on sünniomaselt muusikuemand elanud meesteta, nimetanud oma comme-il-faut tiitliks uhkelt „lahutatud“ ning õigupoolest ei saa sellist intermetsot ju päris eksituseks pidadagi, kui sest õpetlikust suhtest on sündinud kaks tubli tütart.

Tütar Egle on merenaine ja tütar Merlin Reeni mitmekordseks vanaemaks teinud: „Meie ema on tõepoolest ülimalt tubli ja vahva. Oskab veel paljusid pille peale akordioni mängida ja saab hakkama ka meestetöödega. Ehitamise ja hakkamasaamise mõttes oligi ta ju meile kogu lapsepõlve ka isa eest – ent ta on osanud seda niimoodi toimetada, et ürgnaiselikkus kaduma ei lähe. Kui aega on, teeb vahvaid lapitekke põhiliselt väiksematele ilmakodanikele – aga laste jaoks on temal aega alati. Ilusat kvaliteetaega. Palju on ta tikkinud armsaid rahvuslikus stiilis suuri linaseid laudlinu ja kui ta on meie lapsepõlvemaa rahvusliku käsitöö laatasid korraldades öelnud, et käsitöö mõte on rahvakultuuri järjepidevuse kandmine selleks, et iga järgnev sugupõlv leiaks uuenevas maailmas pärimuskultuuri juurde oma isikupärase tee, siis ta ise käib just oma sõnade järgi. Muidugi ei saa ütlemata jätta, et selline ongi maailma parim ema!“

Maailma parim ema kasvatas ilma veeta, külmavõitu põrandaga ja hõredavõitu majas ning piiramatus põhjaranniku äärses vabas õhus üles terved ja tublid lapsed ka sellepärast, et keeldus pärast abielu lõppemist emakorterisse naasmast, vaid läks Toila rahvamajja tööle.

„Mis siis, et vana ja hõre ja mis-kõik maja – oma!“ rõõmustab Reeni juba 30 aastat koos muheda, seestpoolt muusikainstrumentidega sõna otseses mõttes vooderdatud majaga.

Maailma veerekese staap

Mida me õigupoolest Toilast teame? Seal on president Konstantin Pätsi Oru loss ja erakordne põlispark. On endisest sanatooriumist saanud SPA – ja väga heakorras ja sõbralik asula, mis piirneb taldadele tervislikult kiviklibuse supelrannaga.

„Muudel aastaaegadel on meil siin üsna vaikne, aga suvel muutun ühtäkki väga populaarseks. Ma oskan enda juures puhkajatele Oru pargipuudest rääkida ja koduse tunde tekitada,“ muheleb Reeni. „Küll mulle meeldiks, kui mu arvukad sõbrad – ja üldse võimalikult paljud inimesed igal aastaajal siia paerannikule tuleksid ja aja maha võtaksid.“

Toila raamatukogu juhataja Lea Rand , kes tunneb Reenit 1985. aastast soovitab sama: „Kui tulin noore õpetajana Toilasse elama ja tööle, tegutses Toilas väga aktiivselt kohalik rahvamaja, kus põhilisteks toimetajateks sel ajal olid rahvamaja juhataja Maie ja tema kõrval Reeni. Ma ei mäleta, kuidas Reeni ametinimetus tol ajal oli, ilmselt kas kunstiline juht või ringijuht. Igatahes mäletan seda, et need kaks naist värbasid mind kohe kohalikku näiteringi, mille tegevuses ka Reeni aktiivselt kaasa lõi. Ma ei ole kindel, kas ta ise ka mõnes näitemängus kaasa lõi, aga organisatoorse poole peal ja arvan, et ka lavastamise juures, oli ta kindlasti.
Üks asi on küll kindel – tollal tegutses rahvamaja juures Toila külakapell, kus Reeni oli minu mäletamist mööda „suur juht ja õpetaja“. Ise mängis ta kapellis põhiliselt akordioni, aga mingid mälupildid on mul Reenist ka kandlega. Praegu annavad nad sama kapelliga sõbratar Riinaga folkloorses stiilis õhtuid, mis iseäranis välismaalastele väga meeldivad.
See kapell oli kõva tegija nii oma maakonnas, kui kaugemalgi, käidi vist mõned korrad välismaalgi, maakondlikel ja vabariiklikel võistumängimistel oli Toila külakapell alati esimeste hulgas. Nii et pillimäng on Reenile alati südamelähedane olnud.

Veel oli Reeni rahvamaja-aegadel seotud tütarlaste lauluansambli ja neidude rahvatantsurühmaga.
Kui Toila rahvamaja 1990ndate lõpul suleti, siis ei jäänud Reeni koju kurvastama, vaid leidis endale muul moel rakendust – ilmselt just siis sai alguse see, et ta hakkas käima üritustel pilli mängimas ja ilmselt ka vaikselt õhtujuhi ametit pidama. Seda teeb ta väga edukalt tänaseni. Mulle ei meenu Reeni kunagi väsinud või tusasena. Alati, kui kohtume, siis pakatab ta rõõmsameelsusest ja optimismist ehk siis – hingepõhjani päikseline inimene,“
Reeni kirjeldab enese-päikese elu-olu: „Äsja tähistati Toila maateatrimaja 130. aastapäeva, mis oli Eesti esimene maateatrimaja. Mind kutsuti nagu ikka pillimuusikat tegema. Rahvast palju ja tore oli.

Ise töötasin peale siinse rahvamaja vaibumist 5 aastat Jõhvi kultuurikeskuses, kuni uue kontserdimaja ehitamiseni. Nüüd olen juba mitu aasta pensi peal, aga kui kutsutakse õhtut juhtima-juubeleid tegema, siis muidugi lähen – moosekandielu on asi, mis mulle meeldib.
Just oli Toila rannas muinastulede õhtu – ehitati tuleskulptuure ja kuna Virulase tantsuansamblil olid kiired tantsud, siis paluti mind veidi hingetõmbamiseks mõned lood mängida. Endal oli hea – loodetavasti teistel ka. Mul on pillimänguga olnud elu aeg selline lugu, et kui ikka olen ennast halvasti tundnud, siis pool tunnikest üksinda musitseerimist loob tuju absoluutselt alati lahedamaks.“

Nagu Emake Maa

Nagu mujal Eestis, nii on ka Virumaal tihedam vaimsete inimeste kontsentratsioon kui kunagi varem ning ehkki jõuliselt elurõõmus Reeni ei pea end ise teadjanaiseks, toidab ta heatahtliku rahuga mitmeid vaimuinimesi, kes tema võrratute kookide ümber end laadima ja Emakese Maa pulssi tunnetama armastavad koguneda.  Ta kinnitab, et ta enese jaoks on nad lihtsalt tema armsad sõbrad, ent nende jaoks on ta ometi nagu tasakaalustav emapuu.  Nõnda kandub selle naise helge vägi kaudselt paljude inimesteni, kes ise enamasti ei teagi, kustkohast pärineb nendeni kandunud vis vitalis.

Lea Seli Toila SPAst teab:  „Mina tean Reenit alates sellest ajast, kui ta minu kuuele lapsele esimesi tarkusi laulu ja muusika alal jagas. Ta oli tol ajal meil lasteaias muusikakasvataja. Tema akordioni ja klaveri saatel said kõik laulud tipptopp selgeks. Ja lapsed laulsid neid suure rõõmuga!
Nüüd möödub nii mõnigi jaanipidu ja muu koosviibimine Reeni juhtimisel, samuti sünnipäevapeod ja juubelid – ta on ju rändmoosekant – ja ta on kohe üks suur kehastunud rõõm!“

Oma rõõmu laeb pidude kujundaja, rahva laadija ja unelmate (vana)ema muusikariistadega, millega tema pesa on sõna otseses mõttes vooderdatud. Lisaks pianiinole, akordionitele ja süntesaatorile kuuluvad lustaka maja sisustuse hulka kõikjalt maailmast kingituseks toodud muusikariistad. Eriti armastab naine Kuuba löökriistadest õhkuvat väge. Tänu iseenesest koju tulevatele „väliskülalistele“ pole naisel enesel eriti vaja Toilast ära käiagi.

Sellest hoolimata tavatseb naine, kes aitab inimesi läbi muusika ja käsitöö, mõnuga kõikvõimalikke internetis leiduvaid mänge mängida ja loosimistel osaleda: „Sõbrad, kuldkalakesele tuleb ju anda võimalus soove täita! Ka siis, kui ristsõna ära lahendate, saatke ikka vastus toimetusse – muidu ei tea nad ju auhinda saata!“

Kerli Uustalu –  unistuste ammaa

Kerli (51) senine elu ja praegune kulgemine käsikäes armastatud kaasa Lauriga (42) on nagu Eesti enese väike mudel. Tallinnas sündis, Kesk-Eesti külla paarisadat lüpsilehma kasvatama läks, majandustõusu ajal pealinnas üsna jõukaks sai ja Kakumäe häärberiproua elu koges, masu ajal läks nagu kõik-see-mees pankrotti, kaotas oma seitsmest lapsest ühe ning elas koos perega tegeliku enese taasleidmiseks kaks korda pool aastat Indias, mitme surmapiiril käimise järel Inglismaal – ning jõudis Uue Hea Ilma vaimsuseni ja teadmiseni, et vähem on parem.

„Õieti ei saa rääkida enese taas avastamisest – nii me ise kui maailm tervikuna oleme igal järgneval etapil uued ning kohtumine enda, kallite ja kõiksusega on igal tuleval tunnil uus ja huvitav,“ rõõmustab naine, kes oskab üha kinnistuvat hingerahu, tasakaalu ja selginemist seda enam hinnata, et pole selleni jõudnud mitte läbi keskpärase loksumise vaid täiel rinnal võitmiste-kaotamiste. „Olen õigupoolest 20 aastat – esmalt kobamisi, nüüd üha teadlikumalt – vaimsuse teel kulgenud. Üllataval kombel on seejuures samavõrd õpetlik olnud umbes kord kolme kuu tagant kõigi Eesti naisteajakirjade läbi lugemine kui palverännak Sai Baba juurde. Näiteks intervjuust Anne Veskiga püüdsin endalegi tuttava iva – tegele vaid nendega, kes sinuga haakuvad, sobimatu seltskonnaga jäta tegelemata – kusjuures ka tõeline armastus tähendab vahel tegelemisest loobumist, jäta teine, muudetamatu, rahule! Priit Hõbemäe kirjeldusest, kuidas ta enese distsiplineerimiseks lubas endale, et tõstab iga päev kasvõi kolm korda hantleid, noppisin eneselegi selle tarkuse – ja jõudsin sel kombel kepikõnnini!

Kõik mu gurud on mulle kui omnireligioossele isikule – tunnen end ühtviisi koduselt nii katoliiklaste kui budistide, nii indiaanlaste kui šeikerite juures – sisendanud-kinnistanud üht: vaimsed seadused nõuavad täpsust – kui tellid piltlikult kirjeldatuna kuuma kohvi, siis praegusel ülikiirel ajal on see kohe ka sinu poole teel, nii et ole järgmisel hetkel jäätise tellimisega ettevaatlik, su mentaalsed hambad lendavad sel moel tuhandeks killuks, nii nagu võid mõtlematult suurt raha soovides armastuse kaotada.

Tean oma kogemustest, kui keskendatud, samm-haaval, ränk ja tagasilöökidega on teekond unistusest visiooni loomiseni, manifesteeringust reaalsuse rajamiseni. Tean, et Jumal teeb inimese elus ära selle osa, mis pole inimvõimete piirides. Seega – palveta, pühi põlved – ja tegutse!“

Nägijad kirjeldavad Kerlit kuldse hingena, kellest on saamas mõningase kõbimise ja kreenist välja aitamise järel ammaa – suurvaim, kõiki lähedasi valgustav ja aitav unistuste mamps, nagu kutsuvad teda ta kolm lapselast.

„Selle pideva teeloleku ja arengu juures üllatab mind nn klassikokkutuleku mentaliteet – sind koheldakse pärast kümmet aastat tõsist tööd-tegelemist-kogemist samasugusena nagu olid abituriendina. Selline suhtumise-kohtumise ekslikkus pole tähtsusetu, sest oleme ju kõik ühisväljas,“ arutleb Kerli. „Me ei pea küll igal sammul tõestama, kes-ma-tegelikult-olen – Looja teab ja ühendväli tunnetab seda niigi – ent ikkagi paneb mõtlema, et igaüks tahab olla minu asemel, ent sellesse ei süvene, et nii ränka katsumusterada pole soovitav kodus järele teha…“

Rännak laste rütmis

„Mina olen keskharidusega tüdruk – see on mul pärit Tallinna 43. Keskkoolist – ärijuhtimise kõrghariduse omandamise jätsin praktilise elu enese palju põnevamates ja tegelikumates tuultes pooleli,“ naeratab Kerli oma vigurjat Pipi-naeratust – Artlandi lastekatel ongi ta muide korduvalt ise päevajuhist Pipit kehastanud. „Ükski kuiv kõrgkool ei saa õpetada, kuidas hakkama saada sellega, et just laudas oma sadadele lehmadele lüpsikukanne alla sättides saan Tallinnast draamastuudiost kõne – lavale! – ja et just seal draamastuudios tahab keegi minust palju noorem mees mind endale naiseks…

Siinkohal soovitaksin igal naisel, kes kodus tühjalt unistab, vaadata end ja oma elulaadi ausalt kriitilise pilguga – kas sa ise tahaksid end sellisena naiseks? Ei? Siis tuuni end, tüdruk! Mine surfama ja tangot tantsima, õpi suusatama ja salsat! Üllata ja vaimusta ennast – siis oled ka unistustemehele kütkestav.“

Hurmav proua Uustalu naerab, et poiss võttis ta kolme lapsega ära ja kuna neil kahel on sündinud veel neli last ja nad on kaasaga teineteisele endiselt – või veel enamgi – kütkestavad, võib öelda lühidalt, et tal joppas. Esimesest abielust on daamil kolm last – Sven (32), Diana (30) ja Lasse (26), kes on ema asutatud tänavakunstide platsi Artland loovjuht Rotermanni kvartali keskplatsil.

Poeg Uve (18) on saanud nime Lauri muusikust isa järgi ning Gauri (17) järgi on omakorda saanud nime Eesti erilisim meestebränd Gowri, mille elu- ja värvirõõmsa stiilinäite on videosse tantsinud just neist kahest elegantsest sellist koosnev Funky Gowri Bros. Nii Gauri kui Erika (14) on eostatud Indias – üks jõel, teine saarel – ajal, mil ema-isa ashramites elasid ning Kerli kinnitab, et on õnnistatud olekusse jäädes umbes minut hiljem teadnud: nüüd see juhtus!

Uustalude peres on juhtunud paraku ka see, et üks beebidest saabus vaiksena ja lahkus üsna kohe, teisel jõulupühaööl ema kaisus – ta polnud valmis siin ilmas hingama. Kui inimesed balansseerivad elu ja surma piiril nii jõuliselt ja julgelt nagu see paar, on sedalaadi tasakaalu juhtumine ilmselt paratamatu.

„Meie lapsed on sündinud kodus. Kohe põhimõtteliselt,“ ütleb oma lapsed ise siia ilma vastu võtnud Lauri – kes muide oma isiklikku verd nähes ja andes reeglina minestab -, „Meie meelest pole inimese sünd haigus, mis eeldab hospitaliseerimist. Liiatigi on Kerli sünnitanud kaunilt ja kergelt, nii et arstiabi pole vaja olnudki.“

Äärmiselt emotsionaalsel Kerlil on kaotatud pojakese pärast tänini silmad märja koha peal ning temaga kohtumine mõnel vaimsel rännakul koos gurude Poliina ja Jaanikaga üsna ilmselt peagi ees. Et süda rahu saaks.

„Meil oli tol 15 aasta tagusel päeva tagusel päeval majas viis last – ja selle poja lahkudes oli nii vaikne, nii kohutavalt vaikne…“ sosistab Kerli. „Aga nüüd on aeg, et saabuks välja teenitud vaikus ning suureks kasvatatud lapsed lendaksid pesast.“

Pärisosa äratundmine

Kerli teab, et miljonäriks olemine pole rahaline seisund, vaid mõtteviis. Donald Trumpid turnivad mistahes krahhi järel tagasi miljonärideks, lotomiljonärid on aga peagi endised keskmikud või isegi kehvikud. Ta ise õppis pärast ajuoperatsiooni guru Poliina juures, kuidas sel kombel küllust „tellida“, et rahavoog oleks õigustatud ja püsiv – seda tuleb paluda teiste jaoks, metseenluseks-stipendiumideks – ja ise olla rahul ühetoalise üürikorteriga, kus on kõike nii vähe kui võimalik, nii palju kui vajalik. Tema põhjalikem manifesteering pärineb aastast 2004, mil ta koos guruga palus kõrget iga ja vitaalsust, võimalikult täiuslikku abielu ning küllust, mis ületab kujutlusvõime. Sisetunde järgi Inglismaal sheikeritega ühinedes avastas naine, et tema soovid olid kooskõlas inglasliku „kolmainsusega“ – healt-welth-happyness.

Küps kaunitar meenutab, kuidas elu-sinusoid on teda vinksvonksutanud nagu Ameerika mägedel, ent kinnitab, et õigupoolest pole sellist asja nagu pankrot olemas – on sinusoidi põhi, kuhu jõudes jalad põhja suruda ja end üles tõugata – jõulisemalt, arukamalt ja kõrgemale kui kunagi varem.

„Maalt loomandamast lahkusime sellepärast, et see periood elus sai mööda – aga tänu sellele tean ja mõistan, mis Eestimaa külades ja taludes sünnib – leidsime endale sobiva elamise Jürile. Ja sealt spurtisime majandustõusu taktis Kakumäe villasse. Nüüd on meile pärast mitut vooru elu India ashramites enim sobinud elu Tallinna üürikorteris – just vahetame seda järgmise vastu. Mis meeldib mulle hullupööra – kõik liigne jääb taas maha.

Ilmselt on kõik need, kes kogenud rahata aegu, avastanud, mil meeletul määral endale asju oleme soetanud. Iseäranis siis, kui hetkel pole süüa, on suisa kurioosne see asjade mass, mis meid igast küljest ümbritseb. Nüüd kolime Lauriga kahekesi elama – nojaa, retriiver Coco, puudel Joy ja kass Pelle on muidugi ka meiega – lõpuks ometi!

Elu on õpetanud vaheldavat voolamist ja vahetegemist – töö ja puhkus, abielu ja hobid moodustavad terviku, nagu lendavad õielt õiele mesilased, kusjuures nemadki ei täida ühtki kärjekannu kohe pilgeni – kõiki korraga tasapisi, et sama jama ei tekitaks rutiini ega tüdimust. Samamoodi tuleb vahet teha, et see äripartner, kes sulle tund aega tagasi jubedusi ütles, pole see mees, kelle käte vahel salsat tantsides sulad…

Oleme terve elu olnud keset lastekeerist. Ootan huviga, mil moel mõjub isesusele ja kaksindusele vaikus, mille kuulamist pärast laste pesastlendu kirjeldab Bill Cosby oma raamatus positiivsena, Marlene Dietrich enda omas talumatuna,“ mõtiskleb Kerli, kes on oma siberlannast vanaemalt pärinud lisaks loomulikele lokkidele ka kirgliku maksimalismi. „Üks, mis kindel – saan taas lõpuks ometi rahulikult raamatuid lugeda-lugeda-lugeda. Ja magada püha und. Mul on olnud viimastel aegadel nii suur unevõlg, et kogu pere teab – ammaa uni on püha, kui see taeva abiga tulema juhtub. Nüüd ei lämmata seda ka asjadeküllasus. Mida vähem, seda parem!“

Kerli ja Lauri pärisosa on rõõmus ja avalik. Nende tänavakunstide väljak Artland pakub Rotermanni kvartali keskplatsil tantsu-laulu-toitu nii emadele-isadele kui lastele – et ometi oleks siin Põhjalas midagi elurõõmsat ja ülevoolavat, kuni imad vähegi lubavad. Nende meestebränd Gowri püüab eesti mehi elustada, neid värvikalt ja stiilselt riietuma julgustada ning fänniklubi stiilipidudele-väljasõitudele-sündmustele meelitada. Salsa ja veiniõhtud, romantika ja Harley Davidsonid – toimu, oh maailm!

Vaimsus ainete asemel

„On olnud aegu, mil püüdsime end maandada antidepressantidega, et murede käes mitte hulluks minna. Nii paljudele meiemaisesse masusse matsatanutele tuttav teema, eks? Oleme püüdnud end veiniga uinutada – ja mõistnud, et sedasorti unemüts ei sobi samuti. Sõprus vaimsete isiksustega paljudelt maadelt on kinnitanud: Maale on saadetud käputäis niinimetatud tähetolmu – üliinimesi, kes teevad senitundmatul tasandil äri ja poliitikat, loomingut ja elustiili. Nad – võib ehk ausalt öelda ka ME – ei märka ise oma erilisust, maksimaalne panustamine ja pühendumine on enesestmõistetav. Ent samas pälvib see intellekti ja nägelikkuse, loovuse ja vaimsuse kooslus üha võõrastust ja kadedust. Meid on kerge haavata, sest varajaste kristall-inimestena kanname südant peo peal. Meid on lihtne tarbida ja kohati julmaltki ära kasutada. Ent tarbijad saavad varem või hiljem oma vitsad, elu õpetab neid läbi töö ja valu, katsumuste ja puuduse meid pisinatukenegi mõistma – neilegi kogunevad oskused, tahe ja armastus…“

Mõõn ja masu õpetas Uustaludele, et laste ja sõprade eest ei tohi raskusi ja puudust varjata – vaid siira avameelsusega leiame liitlasi, kellega koos end põhjast taas lahti tõugata. Kerli tunnistab, et on üks väga valus õppetund, mis on teda veennud – ei tohi lasta end lõhkuda ega raisata, ammaa peab igal juhul edasi elama. 11 aastat tagasi läks tema vend vabasurma ning selle tragöödia selgeim õpetus oli – niisugust asja ei tohi oma emale ega lastele iialgi teha, iga päeva peab elama nagu viimast, ligimese valu ei tohi alahinnata ning ühtki kallistust ei tohi jätta jagamata – eriti siis, kui oled kullakese peale ta enese huvides just kisanud. Meil pole õigust endale kingitud elu ja maiseks matkaks kingitud keha raisata ei end tappes ega tappa lastes. Meil pole õigust ei alla anda ega otsi anda – täitkem püha kohustust olla terve ja tugev, parim võimalik – õnneks on iga päev puhas leht ja valesti manifesteeritu on võimalik igal hetkel vastavalt arukamatele valikutele ümber sõnastada.

Mõõt ja määr

„Poole sajandiga olen jõudnud mõõdu ja määra selge ära tundmiseni. Ma tean, kui oluline on Uues Heas Ilmas minimalism raha ja asjade asjus. Tajun ka seda, et emadusegi nautimisel on piir. Nüüd jälgin huvi, usalduse ja uhkusega, kuidas laste tiivad kõrgust koguvad – mu enese jaoks on käes Lauri ja mu enese aeg,“ nendib naine, kelle juhitava Artlandi manifest ütleb, et maailma suurim ruum on enesearendamise ruum. „Selleks, et julgustada ka teisi inimesi värvilise-mustrilise stiili juurde ja tutvustada neile laadiva jõulisuse olemust, pean tahes-tahtmata pisut televiisori ja tuntutega lehvitama. Meie oleme jah oma luksuslikult kodukootud, loominguliselt käsitöise stiiliga riietanud superstaariotsijad ja kaalulangetajad, Kuninga ja Leplandi, Talviku ja Linna, Padari, Rannapi ja Millingu, Suviste – ja terve hulga naisartiste ka.“

Kerli jälgib uudishimu ja turvatundega, kuidas tiheneb valgustatud inimeste võrgustik. Nii töö kui peoõhtud, nii sotsiaalmeedia kui tseremooniad, kus sisetundele järgnedes tsirkuleerime, viivad meid sammhaaval ja pikkade hüpetena, ühekaupa ja rühmiti kokku inimestega, kellega oleme määratud ühisvälja moodustama, et elu Maa peal kestma jääks ja paremaks saaks.

„Ma tean, et kõige parem moodus oma sõnumi edastamiseks on tegude tegemine. Ja tean ka, et iga inimese tegudel on oma suund, mida teised peale sundida ei saa. Eriti selgelt on mulle seda õpetanud mu oma lapsed. Lapsed ongi ju meie elu võimsaimad Meistrid,“ kinnitab Kerli. „Kord kui keelitasin meie poisse Võsul maakodus vaarikaid korjama, ütles üks noortest – aga meie pole ju neid marjapõõsaid oma ellu tahtnud, see on sinu valik ja rõõm, meie ei taha neid marju, mida oleme vastu tahtmist korjanud, isegi mitte süüa. Jah, noortel on õigus – meist igaühel on selles elus oma muinasjutt. See sobib vaid meile endale.

Minu lemmiklegend räägib Šivast ja tema vastupandamatust armastatust Gaurist ja olulisusest oma kolm võimalikku soovi õigesti soovida. Muidu juhtub nii, et vanamees palub Šivalt, et tema eit nooreks võlutaks, kui Šiva seda Gauri palvel teebki, paneb noor prints kaunitari pihta, vanamees palub eide seaks moondada, kui rõõmust ruigav emis tema juurde tagasi tuleb, palub taat oma vana head eite tagasi ning ongi kolm soovi läbi…

Üksnes meid ennast teeb see oma ja isiklik muinasjutt õnnelikuks. Sel lihtsal põhjusel, et see muinasjutt elab sügaval südames. Seepärast on suurim õnn, kui su süda tuksub mõne teise südamega nii ühtses hingamises, et muinasjutud kohtuvad. Mida enam tegusid sel kohtumisel tehakse, seda enam on lootust, et kohtumine ja armastus, rõõm ja loomine pole olnud illusioon. Puid tuntakse viljadest. Lihtne ja ilus, eks?“

Inna Uit – kange kalmõkitar

Tekst ja foto Kati Saara Vatmann

„Iga naine on ära teeninud kullas ujumise, ilma et ta peaks kogu aeg oma olemasolu õigustama,“ on veendunud karismaatiline atleeditar Inna (47), kes ise on kogu elu rüganud selle nimel, et lõpuks ometi kord Elama hakata.  „Ometi istuvad Euroopa mehed naistele enesestmõistetavalt pähe, lasevad end ülal pidada ega vaevu isegi põhjendama, kustkohast nad võtavad õiguse sel kombel parasiteerida.“

Õrna jõu ohud

Inna, pisikest kasvu kompaktne ja helge hing, teab oma enese kogemustest, et enamus mehi siin ilmas ei jäta võimalust kasutamata, kui naine on nii tubli ja töökas, et peab üleval nii iseenese, lapsed kui mehikese. Ta on Jõhvis sündinud, medõeks koolitatud, tulest-veest-vasktorudest läbi käinud ning elab praegu itaallasest peakoka ning hulga kasside ja lindudega.

„Naine tahab oma õrna jõuga, et perel oleks kõik see hea olemas, mida maailmal pakkuda on,“ arutleb Inna. „Elu alalhoidjaks loodud naine on valmis ennast ohverdades tööd rügama. Loodab, et mees õpib sellest pingutamisest. Aga kui mees pole olemuselt pere ülalpidajaks loodud, siis tema eeskuju ei järgi. Vastupidi – avastab hoopis, et niimoodi on jube mugav. Las naine möllab, mehike laseb lahkesti ennast üleval pidada ja poputada. Kusjuures minu kogemused näitavad – ja uskuge mind, ma tunnen meessugu päris hästi… – et mehed on sageli nii rumalad, et nad ei saa ise arugi, kui nad ülalpeetavad on. Niimoodi justkui peakski. Ja kui naine ühel hetkel vastu hakkab ja sõna võtab, siis solvutakse ka veel – mis sa endale lubad, rikki läksid või!“

Ka Innal on olnud aegu, mil ta tubli ja tugeva naisena mõnd meest üleval peab. Just niimoodi „ajutiselt“, meest oma usina eeskujuga innustades – ja avastades, et too ei mõtlegi tegutsema hakata. Atleeditar kinnitab, et kord juba ära hellitatud mehe tegutsema panemine võtab kohutavalt närve ja energiat. Sõnadest ei piisa. Elu hellik, kes on võtnud tarbimise – ja sellega inetul kombel kaasneva truudusetuse – elunormiks, ei võta esialgu sedagi tõsiselt, kui peret üleval pidav naine ta tükkis asjadega ukse taha tõstab. Tühja kah, küll tõstab tagasi kah – kustkohast ta ikka parema saab, eks ole. Mitmendal väljatõstmisel hakkab siiski uskuma ja paarisaja euro kaupa peremajandusse panustama.

„Olen elu jooksul näinud, et just alkohol võtab meestel munad maha. Muidu asjalik ja andekas mees muutub viina juues agressiivseks ja egoistlikuks. Ta ei saa asjade vahelistest seostest üldse aru ja teeb naisele ainult halba. Mitte ükski naine ei pea seda välja kannatama. See on ohtlik tugevus, kui naine vägivalda ja parasiteerimist talub. Kui mees ei hinda ja kätel ei kanna, meie nimel joomisest ei loobu ja meile raha tooma ei hakka – välja!“ õpetab Inna. „Minu meelest on mehelikkuse tunnus õrnus, hellus, heldus. Minult kui kauaselt kulturistilt on loomulikult sageli küsitud, kas lihased ei võta naiselt haprust ja naiselikkust ära – nii et mees ei saagi end tema kõrval mehelikuna tunda. No ei. Lihased on meile loodusest antud jumalikult harmoonilise keha osa ning kui me sportides või tantsides need maksimumi arendame ja esile toome, oleme ikkagi naised. Ja seda enam vääriksime enda kõrvale meest, kes meid kullas ujutab. Ma ei salga üldse, et olen natukene harakas – mulle meeldivad ilusad ja hinnalised asjad nii oma kodus kui enda küljes – need teevad elu kaunimaks! – ning minu meelest on kõik naised ehteid ja pehmeid patju väärt.

Samas olen ma ise nii paljude naistega ühtses armees ligi tõmmanud mehi, kelle kõrval peab ööd ja päevad rügama – sageli valu ja haigusi, petmisi ja pettumusi varjates – selle nimel, et ükskord ometi elama hakata. Siin Euroopas pole vahet, mis rahvusest mees on – Põhjala teeb neist meie kõrval pahatihti ikka mannetud mökud – jälle ja jälle. Ma usun, et parem osa elust on ees – ehkki mõned asjad siin ilmas pole enam parandatavad.“

Loomad emaduse asemel

Inna on elu aeg suhtunud loomadesse nagu lastesse – ka siis, kui oli alles ise laps ja kui ta tänavalt hulkuvaid loomi üha koju püüdis tassida: venelannast ema oli sellega päri, kalmõkist isa vastu – ning kui sõjaväelasest isa EI lõpuks peale jäi ning Inna karvased lapsed ära metsa viidi, jäi ta neid eluks ajaks mäletama ja leinama. Aga emale seda ette heita ei raatsi, sest varakult ja traagiliselt leseks jäänud emal on olnud liiga raske saatus, et tütar talle rohkem haiget tahaks teha.

„Ilmselt oleks minust saanud väga hea ema. Minu loomadel igatahes on minuga väga hea. Ma suhtun neisse austuse ja usaldusega – ja nende kooslus on muidugi ka pehmelt öeldes eksootiline. Elan koos kuue kassi ja nelja suure linnuga – neist üks on aara ja kolm hakki. Hakid valisid ebaõnnestunult lendama õppides väga õnnestunud koha kus puu otsast alla kukkuda – sisuliselt mulle pähe,“ naeratab Inna. „Nii kassid kui linnud moodustava mu kodus omaette ühiskonna. Kokku lasen need „rahvad“ vaid siis, kui ise kodus olen – kui tahes nunnu mõni kass ka tundub, ta on ikkagi kiskja. Ja pätt ka. See on kirjeldamatu, milliseid pahandusi nad mõni päev teevad – kes teab mis tsüklon neile pähe läheb, igatahes ühe korraga lõhutakse hinnalised maalide raamid, tõmmatakse alla kardinad ja hukatakse portselan. Aga… teate, need on kõigest asjad.  Need saab uued osta.

Elu ei saa tagasi keerata. Ja see on nüüd juba muudetamatu, et selles elus ma päris oma laste emaks ei saa – ja meeste süü selles pole just… väike…“

Inna ütleb näiliselt rahulikult, et on kaotanud kuus last. Tavaliselt naised sellest ei räägi, sest peavad selliseid tragöödiaid oma häbiks ja süüks. Inna esimesed lapsed ohverdati tippspordile – kui treeningperioodi oli nii palju panustatud ja suurvõistlused tulemas, pidid beebid taanduma.

„Kaks last kaotasin selle pärast, et mees tõi raseduse õrnas alguses haigused koju ja tollased ravimid garanteerisid lootee sügavad kahjustused,“ kirjeldab Inna silmagi pilgutamata, pilgu põhjas terved tundmatud maailmad… „Viimane kaotus oli kõige valusam. See oli planeeritud ja oodatud laps – ent organism oli nii räsitud, et platsenta purunes. Kui kohutavalt õudse aimusega haiglasse läksin, näidati mulle ultrahelis, et laps sipleb – öeldi, et tugev ja reibas titt on. Mina teadsin, et ta rabeleb sellepärast, et tal on halb.

Kogesin täpselt sama, mida siis, kui mu armastatud ja lapsena hoitud koer mu käte vahel, süda vastu südant suri. Kattusin üleni külma higiga, hingata ei saanud – olin üleni üks valutav ja ahastav Teadmine.

Ent nüüd ma siis tean ka seda, et inimesed – õigemini küll naised… elavad kõik üle.

Saan ja tahan siiski õnnelik olla.

Ja minu õnne üks ainumõeldav osis on loomad. Minu unistustes elab poni. Päris väike – mini-šetland on vist see tõug – niisugune, kes võib mõnikord tuppa jalutada ja päris pereliige olla. Tahaksin terved päevad hommikust õhtuni loomadele pühendada. Oleme selles mõttes lauljatar Airi Ojametsaga hingesugulased, et temagi elaks vaid loomadega ja loomadele – ja on end nüüd Indias leidnud.

Mulle meeldib Eesti. Kui saatus mu vanemad siia määras, ju see siis niimoodi pidi olema, et mina hakkasin 16aastaselt eesti keelt õppima ja nüüd räägin sageli eesti keelt rohkem ja õigemini kui vene keelt ning mõtlen sageli eesti keeles. Ma tean omal nahal, et üks maa, keskkond, kultuur ja keelekümblus kujundab rahvuse. Mul on jah eestlase identiteet.

Kulturisti identiteeti paraku enam pole – ja teatud mõttes on see kahtlemata raiskamine. Loomulikult võiks minu kogemuste ja teadmiste juures olla treener – aga Eestis ei vajata seda. Mis siis, et inimesed on vormist ära ja haiged. Treeneri töö ei too midagi sisse. Ja eks see ala ja eluperiood ole vist minu jaoks ennast ammendanud ka.

Üks asi, mida ma aga ei oska – see on kibestumine. Ükskõik, kui raske on olnud. Kui palju mehed ja saatus haiget on teinud. Ma ei kibestu. Ei kiru ega süüdista, ei haletse ennast ega lakka elamast. Ikka tahan õnnelikuks saada, ikka unistan ja naeratan – ma ju tean, et maailmas on kõike piisavalt, kui ma õigesti mõtlen ja käitun, jõuab küllus, rahu ja tasakaal ka minuni – kindlasti! – ja ma näen kujutlusis oma enese kaunist kodu väikese poniga, kelle kaelast hoides ma ei muretse ega kurvasta, sest kõik on edaspidi ainult hästi.“

• 1990–1991 Kahekordne Eesti absoluutne meister
• Kahekordne NSVL meister
• 1990 IFBB Euroopa meistrivõistlustel 4. koht
• 1990 IFBB maailmameistrivõistlustel 10. koht
• 1991 IFBB Euroopa meistrivõistlustel 4. koht
• 1991 ILBB EM-võistluste absoluutne võitja
• 1995 IFBB Euroopa meistrivõistluste 1. koht
• 1996 IFBB maailmameistrivõistluste 1. koht

Omatehtud vitraažid

Lamba-Jüri juhatab klaasist inglitele koduteed

Kati Saara Vatmann

Kodu ei saa mitte kunagi valmis. Nii, nagu inimene ise – ja inimest ümbritsev linn, maailm, kõiksuski – oleme üha protsessis, loomises, kujunemises. Me võime oma kodu kasvõi iga päev koristada – tundlikumad isiksused teavad, et lisaks füüsilisele puhtusele saavad sel kombel ka seisma jäänud ja tolmunud energiad liigutatud ja elamise olemus värskendatud – ent ühel hetkel on ikka kodu kuidagi väsinud ja justkui juba ära olnud. Selleks, et oma pesa ja kindluse hingamist elavdada ei pea uut korterit ega isegi mitte mööblit ostma. Mõni väike detail tõukab kogu terviku värskele tasemele ja kõrgemale lennule. Eriti kui tal on tiivad.

Inglil ja linnul on.

Me kohtasime lastega Pärnus Rüütli tänaval promeneerides neid ingleid ja linde ning võimalust klaasist ehteid ka endale, mitte vaid kodule otse tänaval meisterdama õppida. Pärast klaasikunstnik Jüri Soo töötoast läbi käimist Päris Oma väikese vitraažiga kaelas koju minnes selgus, et ka iseenda värskendamiseks ja laadimiseks pole vaja osta kasukat, piisab ise tehtud, õige iseloomu, meeleolu ja tundega ehtest.

Jüri Soo on Võhmas, Väimelas ja Kuressaares mitmetes koolides käinud lokiline mees, keda lapsed, noored ja nobenäppudest pereemad on harjunud tema populaarseis töötubades Lamba-Jüriks nimetama. Talle see meeldib. Inimestele jällegi meeldib siseruumi-perioodil Maarja Magdaleena Gildis resideeriva ja suvel Rüütli tänavas kaubitseva-koolitava mehe juures peatuda, sest ta on leebe-helge-lustilik ja Oskab.

Taas kasutatud klaasist loomine on lisaks ökole ka ökonoom – kõik saavad õnnelikuks võimalikult vähest raha ringitades. Jürile on töötoad mõistagi teenistus – oma loomingule ostjaid oodates saab ta ühtaegu sealsamas tänaval seda juurde luua ja teisalt ka möödujatele õpetada. Eriti lastele.

„Kuigi mõned isad kaalutlevad hetke, kas osta omale kann õlut või poisile loomehetk, mille tulemuseks on emale või kodule viidav isetehtud kaunistus, võidab reeglina siiski kunst. Ja kui lapsed minu kätte usaldatakse, saadan emad-isad poodi ja kohvikusse – et nad ei segaks ega sekkuks, kui inglid ja linnud lendavad – nende lendajatel on nende aeg,“ naeratab väga siniste silmadega Jüri.

See mees Haldjate Ilmast saab lapsega erakordselt kiire-ladusa-tegusa kontakti.

Kõigepealt valitakse sobiva mustri ja värvidega toorik. Siis õpitakse selle servi käia peal lihvima. Ja lihvitakse. Misjärel uperpallitatakse ta tinapaberiga sarnase vasepaberi riba sisse. Riba sulatatakse kunstiks kujunenud korduvkasutusega klaasikillu ümber. Valitakse, millist nurka pidi ta rippuma jääb. Ja joodetakse sinna külge rõngas.

„Kui mitu sellist kildu omavahel ühinevad, moodustub ingel. Või lind. Või midagi veel suuremat. Võime kodus katta kuitahes suure osa aknast niiviisi ühendatud detailidega. Kujundada saab kasvõi kõik aknad. Erinevatel aastaaegadel isemoodi. Igaks sündmuseks sobival kombel,“ soovitab Jüri. Ta ise sõidab oma värks-käruga muide soovi korral ka üritustele. Olgu laste või emade, sõpruskondade või padjaklubide pidudele. Et oleks teistmoodi. Et midagi jääks. Et parem saaks. Nii piduliste ümbrus kui olemus.

Maarja Magdaleena Gildis pakutakse erinevates töötubades muide kõigist muudest võimalikest materjalidest enese ja kodu kujundamise kraami ja õpetust samuti nii seal koha peal kui üritustele sõitmisega, nii ühe kaupa kui suuremate pidustustena.

Raina villapildid ja Ene seitse asja, Poti Eddi ja Helle savitoad, Kadri tekstiilikoda ja Kirsti hõbeehted, pilliroost koduehete töötuba, viltimine ja seebikeetmine, Signe nahakoda ja puidust-vineerist nagide-siltide-väikeriiulite valmistamine, Rebase puu ja kivi koda lille-märgi-näo-mõtte nikerdamiseks ja ajalehtedest korvide-kottide punumiseks…

On ju nii öko ja ökonoom, väeks ja kordumatu kui üldse olla saab. Nii Gildis kui suvelettide ääres saamisest saab selle väe ja võluga kohtunutele harjumus – isegi vajadus. Materjalid ärkavad ellu, õpilase ja õpetajate vahel tekib sünergia – ja maailma sünnib midagi head ja ilusat, mida seal hetk tagasi ei olnud. Kus ta siis oli, kui teda veel ei olnud?

Evren Isin ühendab meeldiva kasulikuga

„Pool aastat tagasi olin valmis investeerima mitmeid kümneid tuhandeid Eestisse ja ka siia oma pitseriad rajama,“ kinnitab türklane Evren Isin (umbes 35aastane), kellel on Järvenpääl oma pitsapleiss, selle kõrval Helsingintiel luksuskorter ning perekond elumerelainetes laiali loksunud. „Soome praeguses majandusseisus ma praegu vaatamata pidevale rabelemisele nii palju ei teeni, et Eestisse – pidasin silmas just väikelinnu – raha paigutada. Aga üle lahe olen nõus vägagi reisima – kui keegi mulle ilusaid naisi leiab. Olen liiga hõivatud, et ise otsida.“

Patriarhaalse ja potentsika türklase põhjenda(ma)tult kõrge enesehinnang on ilmselt pärit sultanite õitseaegadest, mis on tema rahva genofondi söövitanud mõned kõigutamatud aksioomid: mees on igal juhul naisest kõrgem, mees peab oma seemet võimalikult laialdaselt külvama, naisi ei pea tõsiselt võtma ka siis, kui nad on jõukad-edukad-haritud – ikkagi kõigest naised, seksi eest maksta on alandav – sõbrataridele väikeste suuremeelsete kingituste poetamine on iseasi – see teeb endal tuju heaks.

Otsige naist

Meiemaine mõttehiiglane Linnar Priimägi on korduvalt kinnitanud ja tõestanud, et inimsoo isased isendid on olemuselt polügaamiad. Selle väite värvikaim klassikaline kinnitaja on euroopa kultuuriloos ülbelt karismaatiline hurmur Don Juan: otsi ja vaata, kust aga saad sa, naisi ja neide too mulle sa!

Sultan Evreni vallutusretked Eestisse on aastaid kajastunud ka sotsiaalmeedias – ta on heatujuliselt ja kirglikult harrastanud avalikku flirti Facebookis ja pidanud oma profiili seinal kirjavahetust modellide ja ellidega, kelle fotod sobivad kenasti suurustamiseks. Kusjuures tal enesel on kauni pisikese skandinaavlannaga kaks imeilusat last – vastupandamatult karvaste silmadega, nagu need magusad pikaripsmelised särtssilmsed lõunamaalapsed ikka on.

„Kohtun praegu oma lastega mõned korrad nädalas – üsna samamoodi, nagu siis, kui perega koos elasin. Ka siis polnud naise ega laste jaoks rohkem aega. Töö-töö-töö. Jah, mis seal salata, ülekoormus ajab siin kliimavööndis ka minu rahvusest inimeste pered laiali. Pole aega. Mind on üks. Õigem oli otse töökoha kõrvale korter rentida ja poissmehena üksi edasi minna,“ selgitab mees, kelle luksuskorter näeb välja nagu sultani telgi erim paneelmajas – päise päeva ajal rulood ees, padjad punase valguse käes kumamas, hiiglaslik plasmateler ja muusikakeskus kogu olemusele tooni andmas. „Ega ma nüüd, kus vaba olen, õnnelik ole. Nüüd pole vallutusedki nii magusad… Ka naisega koos olles püüdsin  siiski teda mitte petta. Meie kultuuris on selline põhimõte, et kõrvalsuhetes harrastatav anaalseks pole oma petmine – ainult oma kaasaga ollakse vaginaalses vahekorras.“

Seesinane anaalia on füsioloogilise loogika seisukohast kahtlemata anomaalia – vallutamise ja geenide paljundamise tarbe kiuste sel teel inimsugu teatavasti ei paljune.  Ja paradoksaalsel kombel on agapaša Isin endale kuuluva pitseria kõrval asuval seksodroomil üllatavalt üksi.

Nõudmised, nõudmised…

Evren on korduvalt kuulutanud – ja teeb seda praegugi – et vajab oma korterisse ja pitseriasse majapidajannat. Helsinkist paarikümne minuti kaugusel Järvenpääl, millega külgneb mõnus puhkeala järve, spordiväljakute ja talliga, on türklase pitsahütt teatud mõttes nagu oaas. Kastmajja rajatud paik lõhnab hullutavalt – pitsad ja salatid, kebabid ja toorjoogid on tõeliselt hunnitud ning koht külgneb sügavasse öhe avaneva karaokebaariga.

Rahvuslikke traditsioone järgides on pitseria sisustatud vakstuga kaetud metalljalgsete lauakestega, ent kõik on laitmatult puhas ja peremehe residentsi avaneb sealt kuuekaameraline jälgimissüsteem, tänu millele peremees peab oma füüsilist nina oma valdustesse üsna harva pistma.

„Vajan usaldusväärset majapidajannat, kes hoolitseks mu korteri ja toidukoha eest. Ja – ideaalis võiks ta mõnikord ka minu eest hoolitseda,“ nurrub mees Battery jõujooki ja Pepsi Maxi vaheldumisi rüübates ja valgeid Marlboro sigarette naudeldes. „Meil kõigil on hormoonid. Me kõik oleme inimolendid oma vajadustega. Miks siis mitte neid vajadusi omavahel sobitada, meeldivat kasulikuga ühendada.

Seksi eest maksmist pean mina alandavaks. Nii maksjale kui küsijale. Viimati oli mul Eestis üks brünett venelanna, kes hakkas üsna suhte alguses raha küsima – anna tuhat, kaks tuhat. Miks ja mille eest? Tema nautis ju mind ka. Raha eest saab seksi osta igal pool – siinkandis maksab anaal 20-50 eurot – aga mulle ei meeldi see. Võin sõpra rahaliselt aidata, aga naudingu eest ei maksa, sest minu jaoks peavad sellega kaasnema tunded.

Tunded!?

Millised võiksid olla väheldase šokolaadse lõunamaalase tunded, on keeruline määratleda, sest oma rahvusele omaselt on ta suurepärane näitleja. Vastupandamatu naeratus vaheldub eluraskusi illustreeriva valuliku ilmega, millele järgneb jonnivat lapsukest meenutav mossitus – ja seejärel maailmavalitseja kõrk mask.

„Ütlen ausalt? Ma olen siin põhjamaal väga üksi ja üsna õnnetu,“ väidab mees, kes peab meie vestluse ajal mitmeid türgikeelseid telefonikõnesid rahvuskaaslastest alluvatega – türgi keel on kauni kõlaga ning hetkel nõudepesumasinat parandava töötajaga diskuteerides laksutab pealik keelt ja vangutab pead just nii, nagu me kujutleme, et tuline türk teha võib. „Olen pärit Antalyast, eestlaste hulgas populaarsest kuurordist. Minu sugulased elavad Saksamaal. Kaalun tõsiselt võimalust oma ettevõtlusega sinna üle kolida, sest seal on võimalik palju suuremat raha teha.

Mulle meeldib raha, ma tahan raha. Aga mulle ei meeldi unetud ööd ja üksildus. Istun pärast pitseria sulgemist siin diivanil, vaatan türgikeelsete subtiitritega filme, rüüpan Batteryt – jah, ilmselt krutib ka see mind üles – ja uni ei tule. Nende kuude  jooksul, mil olen siin elanud, olen vaid kaks korda magamistoas ööbinud. Magan siinsamas diivanil, telekas pakub seltsi.

Vajan seltsi ja romantikat. Unistan armastusest nagu nooruk – ausõna! Ja ma poleks kellelegi, kes minus tunded ärataks ja mu tunnetele vastaks, sugugi paha partii – pesen end mitu korda päevas. Kuna olen kirglik suitsetaja, pesen ka hambaid mitu korda päevas. Lõhnan hästi, olen õrn ja hoolitsev… ja nii üksi…“

See on romantika?

Täiesti võimalik – isegi kindel! – et kusagil siinsamas on keegi, kes oskaks-suudaks-tahaks üksildasele sultanile peale puhuda ja teda ta väikesest nõiaringist välja kõnnitada. Keegi ei saa lõpmatuseni õnnelik olla oma ekraanidega vooderdatud juhtimiskeskuses, kus meest põrnitsevad riiulitelt Viru valge pudelid, ehkki joodikuid ta ei salli.

„Muidugi olen sünnilt moslem, aga tegelikult ma religioonist ei hooli. Minu jaoks on oluline, et inimesed oleksid head ja siirad. Religioon pole oluline,“ kinnitab Evren. „Jah, ma söön mõnikord ka sealiha – ütlen siis endale, et Allah magab. Võimalik, et kui oleksin religioossem, läheks ka äri paremini.

Tavaliselt teenin aastas üle 40 tuhande, sel aastal näitavad senised seisud, et vaevalt 30 tuleb kokku. Rahval pole raha. Ehkki meil kõigil siin on aina ja ainult töö-töö-töö. Meeste elu on ikka nii raske – mis naistel viga, nemad peavad meid toetama ja teenindama – aga meil on nii suur vastutus ja koorem…“

Ja Järvenpää agapaša tuleb oma noobli puutetundliku viimasesõnatelefoniga oma patjade vahelt minu kõrvale tumba veerele oma laste pilte näitama. Ilusad, oi ilusad jõnglased. Samal ajal helistab kodust mu enese tütar, kes küsib nõu vasika jootmise asjus – ja lastepiltide seeria Evreni telefonis lõpeb videoga, mis eksponeerib tema… ee…

„Sooviksid ehk duši alla minna?“

„Tänan, ma käisin paar tundi tagasi. Ja tunni aja pärast on mul Vantaal järgmine intervjuu.“

„Mis intervjuusid üks ilus naine ikka teeb!?“

„See on mu töö, millega ma oma peret ja talu elatan.“

„Oma talu? See on ikka mehe oma ju. Naise ülesanne on teenindada – viskad lund ja sõnnikut? Naisel peabki tegevust olema. Sport rahustab, kui mees ei rahulda.“

„Ma tahaksin nüüd sinu pitseriat näha.“

„Vaata siit ekraanidelt – kõik on näha! Mis siin ikka vaadata. Pepsit? Domino küpsist?“

„Ei, tänan. Mu tomtomi ja telefoni akud on nüüd siin laetud – aitäh! – hakkan järgmisele kohtumisele sõitma.“

„Siis on meil ju väga kiire – jõuame ainult ruttu tšiktšik…“

„Tuled mind autoni saatma?“

„Ei. Pesema lähen. Anna siis vähemalt mu telefoninumber oma tuttavatele – vajan kolmefunktsionaalset majapidajannat. Ütlen ausalt, soomlannadele ma hetkeseisus maksta ei jaksa.“

Kui koju Eestisse jõuan, ootab mind pirts-mossis e-kiri: häh, sa oledki ju blondeeritud, mitte naturaal – ja mulle meeldivad nooremad isikud. Mina, naine, olengi türgi tehnikas paika pandud. Aga ma ei taha ega oska selle üle solvuda – Evren on sedavõrd ehe ja avalalt paha ning kusagil on õnnelikud tangid ka selle ootusrahutu pähkli jaoks. Vaevalt et sel kellelgi õnnestuks patriarhaalse taustaga kõvameest taltsutada – ent päris kindlasti on võimalik teda armastada just sellisena, nagu ta on. Ja ta on sedavõrd isane-asine, et oskab iseennast päris siiralt ja tegelikult armastada – erinevalt meile siin nii tuttavast meeste alaväärsuskompleksikusest – järelikult võib see mees õppida ka kedagi teist armastama. Igaühe jaoks on kuskil keegi…

Carita Vaikjärv – meie ajastu Ukuaru Minna – Eesti kõigi aegade vapraim kodurajajanna

Eestlasliku kodurajamise meeleheitliku vapruse kehastus on Vargamäe Andres. Samas peetakse seda, et mees ehitab ja rajab, rügab ja pingutab, loomulikuks. Kui naine samavõrd ennastsalgavalt rassib – ehitab rasedana, müttab põllul äsja sünnitanuna, turnib mööda katuseid, titt piltlikult öeldes tissi otsas, käib metsateol, tuba ootel lapsi täis – siis on see liigutav, kangelaslik ja mõnevõrra hullumeelne.

Kas me peame tõesti end Oma Kodu nimel poolsurnuks rügama, selle asemel, et piirduda tagasihoidliku üüritoa ja kohvrilise elulaadiga? Ju peame. Eestimaal on Ukuaru Minna kui kangelas-kodurajajanna nüüdseks kolm korda põlistatud, taaselustatud ja üha uuesti meie ühisteadvusse juurutatud.

„Iga põlvkond näeb ja iga elujärk vaatab ühtesid ja samu teoseid üsna erinevast vaatenurgast,” teab Carita Vaikjärv (32) – meie ajastu Ukuaru Minna. „Leida Laiuse lavastatud filmi Elle Kulliga peaosas nägin kunagi paljude aastate eest televiisoris ja praegu, kui Madis Kalmet lavastas Veera Saare raamatust oodi naisele, armastusele ja meie edasikestmisele, hoidusin üsna teadlikult seda filmi vaatamast. Ehkki üsna kindlasti oleks meie lugu tulnud siin ja praegu iseseisev teos ka eelkäijaid hoolikamalt jälgides.”

Esimene üllatus – isegi ehmatus – mille Carita meie ajastu Minna-käsitlejana lavale toob, on pikad mustad meestepüksid ja tanksaapad. Kusjuures püksid on pisut kukekad ja puhvaika käised ka lühikesevõitu.

„Kunstnik tahtis nii. Ma arvan, et see pole isegi mitte feministlik sümbol ega vihje,” naeratab Carita ja kaalub huviga versiooni, et püksid on maast madalast selle naise jalas, ärgu ei Keldriaugu ega Ukuaru lootkugi neid pükse sealt tugevasti maas jalast kätte saada.  Temas eneses on tohutult rahu ja tasakaalu, mingit sellist kõigi rahvaste ema empaatilist joont, et ka siis, kui mõni stseen on väga liigutav, on kuidagi piinlik nutta. Kui see Naine elas üle rasedana viinanäljase mehe kõrvakiilu, mida siis meiegi tema pärast vesistame – ta saab nagunii alati kõigega hakkama.

Oodati poisse

„Ma ei arva, et Minni, kellest saab eluvõitluses Minna, kandis pükse ja kandilisi saapaid protestiks või märgiks. Ilmselt oli see lihtsalt praktiline valik. Selga pandi see, mis olemas oli – mis sobiks sellisteks töödeks, mis teha vaja oli. Ja kuna poisse polnud, aga meeste töid oli vaja teha, siis tegid neid tüdrukud. Loogiline,” naeratab Carita, kes valdavalt räägibki naeratades. Tal on väga erineva varjundiga naeratusi mõtlikust lõbusani. „Küllap oli Veera loos sedasi, et tallu oodati poisse – aga sündisid aina tüdrukud. Nii Minna ise kui Minnal enesel – sündisid ja kasvasid muudkui kanged naised, kes said võrdse eduga hakkama nii liimeistri ja kirve kui voki ja varrastega.

Minu jaoks pole see võõras teema. Ka minu vanematel on kogu aeg mingi ehitus pooleli olnud ja me oleme õega meie pere kodusid ehitades kõiki niinimetatud meestetöid õppinud tegema, seega polnud mul lavastuse jaoks tarvis spetsiaalselt mingeid töövõtteid omandada.”

Carita usub, et oodata on aega, mil kõike oskavad ja suutvad naised hakkavad end ka rohkem kehtestama, nii et meeste tähelepanu juhitakse sujuvalt sellele, kui nemad istuvad, lobisevad ja suitsu teevad ning naised lõhuvad puid ja raiuvad riita. Niimoodi – ise ees rabades ja mehi mõjutades – naised elu edasi viivadki.

Praegu ongi selline Akslite aeg. Mehed ei murra enam kuigi massiliselt traditsioonilisi meestetöid, vaid on arvuti ja pilliga loovisiksused, hästi lõhnastatud õrnakesed hõrkudes stuudiotes. Ometi pole ma nõus lavastaja Madise ulja väitega, et mehed ongi sead ja sellele pussakäära-kurbloole on vaja ausalt näkku vaadata. „Pussadi käära” on muide väljend, mis Carita lavaka-kursusevendade meelest sümboliseerib Pärnu Ülejõe gümnaasiumi kasvandiku keelelist-ilmavaatelist eripära.

„Nii, nagu Aksli osatäitja Meelis, olen ka mina Aksli poolt,” kinnitab Carita särasilmi. „Ta tegi ju kõike nii hästi kui oskas. Andis endast parima ega lubanud midagi, mida täita ei suutnud.”

Mis teha, kui ta ei märganud, et naine annab talle ära oma toidu ja kindad, et naine näeb läbi, et viin, trall ja pill on põhjus, miks ta kuupuhastuse-laadse tsükliga alevisse tahab jääda. Jah, üks jõhkramaid stseene on see, kui Minna peab vastsündinud lapsega vankrikoorma taga Ukuarule astumise järel laenatud hobuse kümme kilomeetrit tagasi viima. Aga see pole märterlus ega alandlikkus. Ta armastab oma meest nii väga, et päästab tolle hobuse tagastamisega kaasnevast alandusest. See on võimas. Väga võimas.

Minni jäi Liivalaiale – mina olen Ukuaru Minna!

Kui lavastuse esimeses vaatuses meenubki aeg-ajalt Elle Kull – Veera Saare tekst on ju tuttav ja Elle ning Carita ka mõnevõrra sarnased – siis Tarkuse Allikasse vaatamise stseenis saab Caritast täie veenvusega just tänase päeva vaatajat kõnetav Minna.

Ta ise ütleb ses stseenis, et Minnit ei ole enam – see muretu plika jäi vanematekoju Liivalaiale ning allikast vaatab nüüdsest vastu Ukuaru Minna.

„Lugesin tohutu süvenemisega Veera Saare monolooge, mille ta Minnale oli kirjutanud. Dramatiseeringus ei avalda noor perenaine poole sõnagagi kahtlust, et ta on valesti valinud ja midagi eksikombel teinud. Romaani siseheitlustes kahtleb ikka küll. Naise süda tunneb ju, kui väga Keldriaugu peremees teda armastab. Ka metsaülem imetleb ja ihaldab teda salamisi,” on Carita naeratus nüüd mõnevõrra kaastundlik. „Klaar mõistus ütles, ta oleks suures Keldriaugu talus hakkama saanud. Mis see viis lehma siis niiväga, kui tänaste mõõtude järgi rehkendada. Ratsionaalselt teadis see tark naine kindlasti, et iga teise mehe naisena oleks ta ka oma unistused täitnud – linna õmbluskooli pääsenud – ja mitte vaid mehe ja laste jaoks katust parandanud, seinu samblaga toppinud, kündnud ja külvanud, raiunud ja laasinud. Kuna ta aga valis armastusega, siis oli ta tegelikult õnnelik. Ja minu ülesanne on tema hetkelised kõhklused ka sõnadeta nähtavaks mängida.”

Mõistusega rehkendavad sookaaslased ei saa ilmselt aru, kuidas nii võib. Aga Minna on üks õnnelikumaid naisi, keda meie klassikas leida. Samal ajal, kui praegu on naisteajakirjad-telesaated täis nõuandeid, kuidas stressi maandada, mida frustratsiooniga peale hakata, oli see naine uhke ja õnnelik iga tööpäeva lõppedes, kui tuba oli soe, lapsed söönud ja mees armastatud. Jah, mees pidi selle naise jaoks kodus olema, mitte küla peal suurt raha ega mammutit küttima.

Minna oli naerev-laulev naine nagu orkester just sellepärast, et ta ei nõudnud mehelt muud kui seda, mida mees lubas – nad elavad koos, naine-mees-pill ning mees mängib naisele kogu päeva pilli. Midagi enamat Aksel ju ei lubanudki – ja tänu sellele säiliski tares naer ja laul. Kui paljud nii ränga eluga naised kui Minna meie ajastul naeravad ja laulavad?

Minna õpetab ehk meidki rõõmu tundma sedalaadi asjadest nagu tema elus juhtuvad. Kui liigutav ja eluliselt naljakas on lehma saabumise stseen. Kui võimas on see hetk, kui Aksel haarab ämma sülle ja viib ta Ukuarule leseksjäämisest toibuma. Kui armas on esmalt voodis pipardav, siis tööjaotusse lülituv ja viimaks voodist välja lastele Vanaemaks tõusev ema…

Igaüks loeb ja näeb Oma

Carita ütleb, et seesugune naistemaailm ilmselt ajabki mehe – eriti veel nii hapraloomulise kui Aksel – hulluks ja ta peabki kord kuus alevis mürrata saama, juhtme seinast välja tõmbama. Et ka tema armastus jätkuks.

Meeldib väga, et vastses loos toob unenäos ilmunud Aksel oma noore lese tagasi tegudele, maja kütma ja lapsi toitma. Filmis ütles mäletatavasti eit oma kuulsad sõnad – kui elada ei jaksa, sure ära – aga see, et teispoolne mees veel sealt poolt oma naisele ja lastele appi tuleb, on erakordselt liigutav.

„See on tõeline armastus,” kinnitab Carita soojal pilgul. „Eks ta olegi nii, et noored naised loevad ja näevad ses loos suurt tingimusteta armastust. Emad näevad ülemlaulu emadusele ja seda, kuis ka see naine suutis laste nimel kõike. Liialdamata öeldes kõike.” Ja eks pisut kibestunumad naised näevad paratamatult seda, kuidas naised on armastusest pimestatuna lasknud meestel end ära kasutada ja loobunud elust, mida neile pakuksid mehed, kes neid endid armastavad. Tänapäeval on ju nii palju naisi, kes peret ülal peavad ja veavad lastega ühtses rivis taga ullikesevõitu mehi sarjast „Suuri sõnameistreid”. Ju neil Aksli heljumisi vaadates kihvatab. Aga samas on ju kergendav näha, et ka teised naised on sääraste mustritega toime tulnud.

„Mul endal on hea meel, et olen toime tulnud emaduse kehastamisega ilma, et mul endal seda kogemust oleks. See teeb mind õnnelikuks – oluline ülesanne on täidetud. Mis teha, et päris kõik kohustuslikud mustrid mu elus täis joonistatud pole – on jah kuidagi niimoodi läinud, et lapsi mul pole. Veel. Ehk. Olen küll mõelnud, et lapsed peaksid võimalikult vara sündima, siis saame nendega kaua koos olla. Aga on nii nagu on. Ja enamasti on kõik hästi. Kõik me saame oma viibimist siin planeedil ka teisiti õigustada,” usub Carita.

Eks rahvatarkuski jagab loomad piima- ja lihalehmadeks ja puud ilu- ja viljapuudeks, igaühel on siin ilmas oma ülesanne täita.

Ei ainsatki halba sõna

Üks Carita ülesandeid tundub olevat sel kombel arutleda ja väljenduda, et temalt ei tule ainsatki halba sõna. Ehkki näitleja pole roll ja osatäitja pole tegelane, on Carita ja Minna ses mõttes omavahel ääretult sarnased, et kumbki neist ei ütle ainsatki halba sõna ka siis, kui olukord ja korraldaja seda tuhandest vääriksid.

Mis siis, et sõbranna Loreida on jõuetu-hüsteeriline liblikas – Minna suuremeelsus ei lase alatut-eluvõimetut sõbratari hukka mõista ehk nagu Carita sõnastab: „Tema-väetike, nagu Akselgi, ei osanud paremini. Temast sündisid surnud pojad, tema unistused luhtusid – ta jäi linnapääsemise asemel maale pasa sisse ning siunas ise selle pasa palju hullemaks kui see olnuks armastusega tööd tehes. Ja Minnal polnud südant õnnetut maaslamajat lüüa.”

Meile võib tunduda, et Minna kui üleinimlikult vapra noore naise vastu olid jõhkrad ja ebaõiglased nii mehe kui kohati ka iseenda vanemad, ent alati on võimalik ka neid inetuid hetki mõista ja andestada. Äsja sünnitanud Minnat ju ei aetud kartulivaole. Ta ise läks.

„Me keegi ei saa armastatule ette heita, et armastame kujutluspilti, perspektiivi. Suurim kunst tundubki olevat kõigil aegadel kõigis maailmajagudes – armastada tegelikkust,” on elutee ja töö Caritat õpetanud.

Kertu Randver – õnnelik ämbrimaratoni võitja

Tekst ja fotod Kati Saara Vatmann

„Mu senine elu kuni Maidoga kohtumiseni on olnud täielik ämbrimaraton,“ naeratab Kertu (37) võluvat põselohulist naeratust. „Olen kõigi halbade ja veel halvemate aegade kiuste jäänud alati truuks ühele raudsele põhimõttele – lastel peab olema turvatunne, stabiilsus, tervislik toit ja eluterve olemise laad.

Jah, ma tean, et mu sügav heausksus nüüdse elukaaslase suhtes võib mu senist elukäiku silmas pidades tunduda naiivne. Aga ma lähtun selle esimesest-pilgust-armumise loo häpiendi prognoosides sellest, kuidas elavad mu armsama vanemad, kes on pea 40 aastat koos olnud – nii harmoonilised, armunud, teineteist kallistavad ning nii pilgu kui sõnadega üha hellitavad. Kui ilus…“

Ämbrimaratoonar

Kertu on nii jõuliselt naiselik natuur, et on samas lausa kujuteldamatult mehine. Tema stiihia on tsiklid ja hobused. Pole ühtki tööd ei pahtlilabida ega mootorsaega, mida ta tehtud ei saaks – ja samas on tema kodud kõigil aegadel ja igas riigis alati puhtad, paigas, pedantsed ja turvalised.

„Korral on kaks olulist põhjust. Esiteks peavad lapsed end igal juhul kaitstuna tundma – ja korrapäraga harjuma. Teiseks on vaid korras kodus võimalik kiiretel aegadel kõik tööriistad-vahendid kiiresti ja eksimatult üles leida, ilma et kaos asjatult närvi ajaks,“ kirjeldab Kertu. „Kiire on mul aga sellepärast, et elu ja asjad on vaja võimalikult siva joonde seada, varasema elu jooksul kogutud painest vabaneda. Minu meelest on praegu kõigil selline aeg – on vaja ruttu vabaneda koormavatest ja pidurdavatest sleppidest.“

Kertu on orvukese taustaga kaunitar. Kui ta oli päris pisike, suri tema ema neeruvea tõttu – ja samal ajal kukkus isa end paljudeks kuudeks selgroogu toestavasse korsetti. Kasuema võttis tüdruku haiglast endale ja kasvatas oma hoole ja armastuse paistel väga tubliks ja võimekaks, töökaks ja eetiliseks naiseks.

See töökus ja võimekus ringles mitmeid aastaid Rannu-Rõngu-kandi nõiaringis. Ühe mehega – laste isaga – rajas ühe talu, teise mehega pani püsti teise talu, vahepeal käis teistes taludes-mõisates abiks ja perele raha teenimas.

Kertu ei kaotanud ses valede meeste kedratud nõiaringis heatahtlikkust ja parimas mõttes lapsemeelsust, ehkki mõni mees vahtis tuimalt pealt, kuidas naine pakases käruga loomadele vett veab, laste hea tervise nimel kitsesid lüpsab ja vaatamata toas tõmbavale jäisele tuulele puhtust ja korda peab. Kasvasid nii musklid, elutarkus kui – paraku ka sinikad, sest miskipärast võtavad teatud liiki tropp-mehed endale õiguse just kõige tublimaid ja teenistuvamaid naisi peksta…

„Üle kolme aasta tagasi tulin Soome selleks, et lahendada oma rahalised raskused, mis olid valede valikute tagajärjel tekkinud. Otsekui selleks, et mu kannatus ja võimed ülima piirini viia ja siis paremuse poole pöörduda, viis saatus mu siingi kokku professionaalse petisega, kes põhjustas mulle üle kümne tuhande võlgu,“ tunnistab Kertu. „Viivitasin politseisse pöördumisega, kui teada sain, kui palju laenusid ja labaseid võlgu see mehike minu naiivset armastust ära kasutades mulle kaela lasi – piinlik oli. Kaotasin kena korteri – ja sain teada, et see mees oligi aastaid erinevatele naistele niimoodi teinud. Praegu on uurimine ja protsessid pooleli ja mind kaitseb enese lõhkimaksmise ja surnuksrabamise eest Soome seadusandlus, mis ei luba üksikemale lõpmatuseni liiga teha. Minusugused peavad olema looduskaitse all, sest oma suuremeelsuse ja kergeusklikkusega me ennast ise kaitsta ei oska. Küll aga on mul väga veendunud tunne – rabelen välja. Ja sama kehtib kõigi mu sõprade kohta, kel on keerulised ajad – ja kellel poleks? – kõigil meil läheb edaspidi järjest paremini. Uskuge!“

Saab kõigega hakkama

Sportlanna noorus ja mitmete talude pidamine-vedamine on arendanud Kertule musklid, mis on kenasti kõlvanud ka lastele elatise teenimiseks sedavõrd isaste aladega nagu krohvimine-ehitamine. Selle eriliselt kauni naise kätte on sobinud nii kaalukas proffdrell kui värviämbrid.

„Tänu sellele, et olen elu jooksul nii paljusid töid teinud, olen teada saanud, et suudan kõike. Seepärast ei tee ma enam hinnaalandusi meestele, kes loodavad mind raha ja lubadustega ära osta,“ kinnitab naine, kes on ületöötamisest ja kohati lausa kroonilisest paanikast, peksust ja rängast füüsilisest rügamisest Jumala armust välja tulnud elusa ja ilusana. „Praegu on mul kogu mu täiskasvanuelu kõige lihtsam töö. Füüsilises mõttes. Olen pakendivabriku peenmehhaanik. Häälestan seadmeid – ega peagi sõnnikut viskama, vett vinnama, pahteldama ega saagima.

Tänu sellele säästlikumale elujärgule olen endas (taas)avastanud ka oma tagasihoidlikud anded, mida hullud ajad kasutada ei lasknud – tinistan vargsi pilli, maalin ja tuunin kodu seinu. Kui ennast väga ära ajad, ei ole meeleski, et armastasid kunsti ja muusikat. Õnneks tuleb see kõik meelde – anded ei kao kuhugi.

Ja minu vabadus ka ei kao. Selles olen nüüd väga veendunud. Veendumusele jõudmiseks oli vaja suhet jõuka mehega, kes püüdis mind ära osta, romantilist suhet lõunaeurooplasega, kes mind võõrsile tahtis kosida – ja… ah, kasvõi mõne kirgliku araablasega. Minu meelest on loomulik, et naine elab pärast ahistavaid suhteid mõnda aega endale, katsetab ja õpib ja saab teada, kes ta ise üldse naisena on. Sinnamaale olin end põhiliselt emana ja mannetute mehikeste poksikotina tundma õppinud. Vahtisin nukralt pealt, kuidas mehed sõprade ees laiasid, mis neil kõik on – ja mina rassisin lambana tööd teha. Kuni ärkasin ja märkasin.

Õnneks pole ma kunagi pidanud laste ees süümekaid tundma. Tänu taludes kasvamisele on neil tõhusad ja töökorras lihased, erinevad tööoskused – ja nad pole normaalsed. Jajaa, nüüdislapse normaalsuse mõõt on ju sobivus meetripikkuse allergiate nimekirjaga. Kui siin Vantaal oma laste terviseankeete täidan, ei saa ma lõputu allergiavaliku tabelisse ainsatki ristikest. Kitsepiima peal värskes õhus töötades ja sportides olen kasvatanud Karleeni ja Pätriku selliseks, et nad on vintsked ja vitaalsed, terved ja tugevad, oskavad kõike ja õpivad väga hästi. Olen jah nende üle uhke, sest nad on minu elutöö“

Kõigega ei saa hakkama

Kui 200-eurose Fordiga, mille nimi on Rääbis, mõnuga ja usaldavalt ringi askeldav emme saab hakkama kõigi töödega ning valesti valitud meeste tekitatud hingeliste-ihuliste-rahaliste haavade lappimisega, siis mõnede soomelike mentaliteetidega ta siiski hakkama ei saa.

„See vastumeelsus on samast rubriigist, kuhu kuuluvad allergilised, rasvunud, lodevad ja eluliste oskusteta lapsed. Loomadega on Skandinaavia turvakodus sama lugu – ja kui ma näen, et ka Eestisse on loomi abituks poputavad, inimesi loomade üle-hooldamisega orjastavad suhtumised,  muutun üsna kurvaks, tunnistab Kertu, kes reeglina kellelegi ega millelegi hinnanguid muide ei anna, ei kritiseeri ega püüa parandada kedagi peale enda. „Kui olen siin üsna mitmes tallis emanda-groomi-teenindajana töötanud, olen lõpetanud sisuliselt surnuna nii füüsilise kui mentaliteedilise läbipõlemise tõttu.

Siin topitakse hobudele ülestikku selga kaks-kolm tekki, nad on seetõttu aastaajakohase karvata ja täiesti abitud ja haigustele ülimalt vastuvõtlikud, nende seedimised on ninnu-nännu toiduga õrnaks tehtud ja nad ise kõigest sellest nii väsinud ja tüdinud, et lähevad närviliseks ja vaenulikuks. Olin oma 12tunniste tööpäevade otsa, mil aina tekke ja sadulaid poolesajale hobusele selga ja maha upitasin, kliente sinna järele aitasin, aina tänasin ja naeratasin, ehkki sisimas krigistasin koos tülpinud hobudega hambaid, nii läbi, et värisesin väsimusest. Enam ma sellist mahtrat välja ei kannataks. Ei, eelistan häälestada masinaid, kes ei saa haiget ja kellele ei saa liiga teha.“

Sellest hoolimata on Kertu ikkagi parandamatu kõigi rahvaste ema.

Ta ise ei saa hetkel tegelda kummagagi, mida üle kõige siin ilmas ihaldab – tsiklid ja hobused – aga sellest hoolimata võib pühendada mitusada protsenti iseennast teiste inimeste unistuste täitmisele. Kui ta näeb oma armastatu ja tema sõprade näitel, mil moel praegune maailm raiskab andeid, tahab ta otsekohe sekkuda.

„Maido on fenomenaalne muusik ja näitleja – aga siin ta ehitab ja rügab ja muusad nutavad. Veel hullem on asi tema sõbra Otiga – liialdamata öeldes Eesti Chris Reaga, kes samuti pere nimel siin ehitada rassides pole paar kuud palkagi kätte saanud,“ muretseb Kertu. „Niimoodi kaob jõud ja siht – ja vähim, mida mina kõrvalt selles suhtes teha saan, on sudimine. Torgin poisse tagant, et nad läheksid stuudiosse, musitseeriksid, salvestaksid, levitaksid tulemust – olen nii palju muusikat kuulanud ja kõikjal maailmas kontserte külastanud pluss Youtube’i kurnanud, et tean, kui väga väärt nende meeste muss on.“

Õnnelikuks, nüüd kohe!

Kertu teab ekstreemsete alade sportlasena, et elu on liiga habras-ajutine, et õnelikolemist edasi lükata. Tema nooruke pikakarvaline saksa lambakoer Snoopy on taktitundelise ja targa teekaaslasena Kertult õppinud ja Kertut õpetanud, kuidas õnnelik olla.

Ridaelamuboks läks võõraste võlgade katteks? Pole hullu, ka kuuenda korruse korteris saab õnnelik olla, kui piisavalt sageli looduses käia – Järvenpää ujumis- ja kalaveed, kosed ja kivipealsel pinnasel müstilisel kombel lokkavad metsad siinsamas käe- ja käpaulatuses. Tuleb minna, hingata ja olla!

„Tänu Snoopyle ja Maidole – kes tähendab koos perenimega Riis muide soome keeli piimariisisuppi! – ennast uutest rakurssidest tundma õppinud. Seni tundsin end kui ema, sportlast, töölooma – kohati isegi orja, mis seal salata. Nüüd tunnen end kui orgaanilist looduse osa, täisverelist naist, sõpra ja armastajat. Sellise äratundmiseni on nii paljud teel – seepärast olen mina südamest tänulik, et saladuselt on katet kergitatud.

Pole vaja üha nõuda ja viriseda – ega teisi teistsuguste tahtmiste pärast arvustada – kõigil meil on see Miski Oma, mille peale meil silm särama läheb. Oh õnne, kui see Miski on leitud. Enamasti ei saa seda raha eest osta – küll aga olen ämbrimaratoni finišis teada saanud, et igaühele jätkub piisavalt kõike, mida ta vajab.

Nii, nagu me ei saa teisi meist erinemise  tõttu haletseda, muuta ega õpetleda, ei saa teisi paraku ka nende vigade eest kaitsta, mida me ise juba teinud oleme. Jah, olen nii palju ja avalikult kui võimalik hoiatanud teisi eestlannasid selle lüheldase-ümariku P-tähega soomlase eest, kes mind ennast nii kohutavalt julmalt üle lasi ja kes on kuuldavasti taas Eestis liikvel ning pendeldab valedokumentidega kahe riigi vahet edasi-tagasi. Ent tegelikult peab ilmselt igaüks ise oma kaerajaanid reha ees sooritama.

Mina olen eksami läbinud ja olen õnnelik. Nüüd. Just praegu. Aitäh!“

Tatjana Šiškina sirutub maailmale vastu

„Tänan südamest, et mind kohvikusse kutsusid. Kujutad ette, ma polnudki Viru keskuses käinud – netist vaatasin järele, kus seal Rahva Raamatu kohvik asub,“ naeratab Tatjana, kes saab augustikuu viimseil päevil 50aastaseks, oma kaunist, veidi krutskilikku naeratust. „Vaatasin valmis, kus siin liftid sõidavad – näe, busside terminalist otse raamatupoodi – menüü on ka hea ja ma olen väga õnnelik. Minu käekäigu juures ongi kaks võimalust – kas oled vähesest väga õnnelik – või lakkad üldse elurõõmu tundmast ja… Ahjaa, sul on ehk huvitav teada, et eesti keeles vesteldes ma ka mõtlen eesti keeles. Ja unesid näen samuti enamasti eesti keeles.“

36 aastat terve – ja siis…

Tatjana ütleb, et veel 13-14 aastat poleks temast midagi rääkida olnud. Ta elas nii tavalist elu kui veel üldse võimalik – Rakvere keskkooli järel Tallinna majanduskool lõpetatud, kodu Haljalas väikeses talus, üks mees, kaks last, raamatupidaja amet ja kõik nii, nagu peab, et oleks kena keskmine.

„Kui ootasin – pärast kaht esimest tütart üsna pika vahega – oma kolmandalt mehelt kolmandat last, ütlesid arstid veendunult, et küll mina ise sünnitan. Mu sisetunne rääkis muud, aga nemad ei kuulanud. Ja ega ikka ei sünnitanud küll. Platsenta hakkas lagunema ja täitis mind nn. laibamürkidega. Kiire keisrilõige päästis küll õnneks lapse – aga mina sain eluaegse põntsu. See, et mind suure kiiruga tutist tissideni lõhki lõigati, on väga väike asi võrreldes kümnekonna operatsiooniga, mis pärastise haigusega kaasnesid,“ räägib Tatjana üllatavalt rahulikult. „Kõiki minu liigeseid tabas mürgistuse tagajärjel äge artroos. Lisaks pöörastele valudele lakkasid nii mu käed kui jalad töötamast.

Väikese lapse kõrvalt tähendas see nii kohutavat jama, et… mu mees hakkas jooma. Rängalt.  Mina tassisin puid ja vett, koristasin ja püüdsin elu järje peal hoida. Tema tõstis minu vastu joomasena kätt ka veel – rääkimata sellest, et loobus kodus üldse midagi tegemast.“

Tatjana kolis koos lastega Tallinnasse, et olla lähemal nii arstiabile kui sotsiaalabile. Vaatamata arstide prognoosile, et aasta pärast kogu keha liigeseid haaranud haiguse vallandumist on ta ratastoolis – kui üldse elus – valis Tatjana ellujäämise ja jalule tõusmise.

„Mul on mõlemad puusaliigesed vahetatud – üks kunstliigestest murdus täieliku ebaõnne korras pooleks, nii et oli vaja veel kord vahetada. Käed on hakanud liikuma tänu ülikallile ravile – pool miljonit aastas… Ja õnneks elame nüüd tütre Leanaga Lasnamäel Mustakivi munitsipaalmajas munitsipaalpolitsei taga – lõpuks ometi esimesel korrusel,“ on aastaid toavangistuses veetnud naine tänulik. Ehkki tema sõnul on suur puudus see, et ekstra invaliididele kohandatud maju ei ehitata – ometi oleks neid väga vaja.

Andekus ja alkohol

Vägivaldse joodikmehe juurest Tallinnasse pagenud naine elas esmalt Asula tänava varjupaigas, kus jõudis mõtiskleda nii mõnegi eksistentsiaalse asja üle. Esiteks alkoholismi ja andekuse järjepidev paarisrakend tema elus.

„Mu isal oli samuti napsuga probleeme, aga temast sai seda teadvustades 1984. aastal täiskarsklane – ja samas väga andekas kunstnikukäsi, mis jäi paraku lõpuni kasutamata. Teatud mõttes oli tema pidetus mõistetav – ta oli Baškiiriast pärit sõjaväelane, kes 1947. aastal Eestisse tuli ja oma smolenskilannast kaasaga, kes õppis toona Jõhvis, okupatsioonivägede esindajana kohtus – mis siin rõõmustada. Seda enam, et Eesti iseseisvumisega muutusid võõrväelased siin pehmelt öeldes mõttetuteks. Mina austasin ja armastasin oma isa, tubli ja kauni hingega töömeest – väga.  Mu kolmas mees – alkohoolik – oli samuti kunstis väga andekas. Ja seegi anne jäi kasutamata,“ mõtiskleb Tatjana. „Noorim tütar on pärinud vanaisa ja isa kunstiande ning on valmis nüüd, kus elame Lasnamäel, iga päev tund aega Kopli kunstikallakuga keskkooli ja tagasi rändama.

Varjupaiga päevil mõtlesin aga palju ka seal nähtud laste peale. Mõistsin, et milline ka ema ei oleks – olgu või asotsiaalne, väga haige, muidu erivajadustega – paratamatult on lapse kodu alati seal, kus on ema. Nii on!“

Selleks, et oma lastele kodu võimaldada ja korter üürida, töötas raskelt haige naine juurvilja ja riiete müüjana, toidutädina, „Tootside toa“ raskestikasvatatavate laste kasvatajana, õmblusvabrikus juurdelõikajana,  taksodispetšerina – ja raamatupidajana ikka ka.

„Seda, mis mu enese poolt jäi pesamunale täiuslikuks lapsepõlveks võimaldamata, pakkus toona Tuulemaa majutusüksus – seal oli vaimulik lastering, lapsi viidi teatrietendustele ja laagritesse ning neile pakuti keeleõpet,“ meenutab Tatjana.

Sajajalgse jalutuskäigud

Erivajadustega ema tõdeb, et õigupoolest on pigem tema noorim tütar talle enesele võimalikult täiusliku elu võimaldanud. Väike tüdruk õppis ära kõik majapidamistööd – ema istus abituna kõrval ja juhendas ning tütar oli sõna otseses mõttes käepikendus. Erinevalt paljudest nüüdisaja eluhellikutest saab Leanikast tänu sellele tubli perenaine.

Ühtlasi ajas tütar ema toast välja värske õhu kätte. Kui veel kolmandal korrusel elati, võttis trepist allaminek nii palju aega nagu sajajalgse jalutuskäik vanas heas lastelaulus. Õue jõudnud, oli naine nii väsinud, et suutis vaid maja ees pingil hingeldada – ja hakkas aga tagasi trepist üles ronima.

„Viimaks õnnestus tütrel mind Stroomi randa meelitada,“ naerab Tatjana. „Ütles, et kohe-kohe, siinsamas, jõuame-jõuame. Armas aeg, sinna oli tegelikult kolm kilomeetrit! Vaatamata pöörasele väsimusele oli pärast tunne, et tegin kangelasteo – ja sellised tütre-abiga-suutmised mu jalule aidanud ongi,“ teab ema. „Samas ei saa ma oma kullakesele võrdväärselt vastata. Suuremad lapsed on tublid pereinimesed ja lapsevanemad – noorim vajaks aga täiuslikuks lapsepõlveks hobuseid. Ta on käinud Kivisaare talu ratsalaagris ja pärast seda nädalaid oma lemmikut, kirjut mära Karamellet taga nutnud.

Nii mu enese kui abisüsteemide jaoks on ratsalaagrid liiga kallis lõbu – mu kasin raha kulub abivahenditele, taastusravile, toidulisanditele, ravimitele. Pealegi oleks tütrekesel vaja mitu korda nädalas hobuste juures käia. Kunstiandeka lapsena ta aina joonistab ja maalib neid, unistab ja igatseb. Lasnamäele lähimatesse tallidesse pääseks aga vaid siis, kui meil oleks auto. Selline nõiaring…“

Pole ei kehastunud haigus ega elukutseline haige

Tatjana ise keeldub siiski nõiaringile alistumast. Ta küll suhtleb tihedalt teiste erivajadustega inimestega, ent pole ise ei puue ega elukutseline haige. Ta tõlgiks ja koostaks hea meelega muukeelsete puuetega inimeste jaoks infokülgi, ent erivajadused pole tema elu kese.

„Selliste inimestega nagu jalaga maaliv, sünnist saadik paralüseeritud kunstnik Meelis Luks, suheldes saan aru, kui paljuks on inimesed võimelised ja kui hästi on tegelikult mul endal läinud. Kui Meelis suudab naerda ning elu ja ilma armastada – kuidas siis mina alla annaksin!?

Ma ei tahaks enam raamatupidajana töötada – see on minu jaoks ammendatud ning pole nii loominguline tegevus kui sooviksin. Peaaegu iga päev küsin endalt:  kelleks tahad saada, Tatjana? Sisimas on variandid olemas ka,“ kinnitab naine. „Külliki Bode raamatut vaegkuuljatest lugedes aimasin, et minust võiks saada väga hea viipekeele tõlk. Ja just venekeelsetele klientidele. Valdan ju vabalt nii eesti kui vene keelt. Või siis – kui päris aus olla – teen lõbusaid vigu ja räägin kerge aktsendiga mõlemas keeles…

Paralüseeritud kaunishing Tiia Järvpõllu raamatut „Ärge lööge mind enam“ lugedes nutsin-nutsin-nutsin – ja hakkasin tõlkima. Kui nüüd vähegi kirjastaja leiaksime, teeksime venekeelsetele lugejatele suure teene, kui see liigutav ja ehe teos vene keeles ilmuks.

Samuti on vaja venekeelset nõuanderaamatut erivajadustega inimestele – nad ju ei teagi, kui palju täiendõppe ja kutsehariduse võimalusi teoreetiliselt oleks ja kui palju võimalusi maailm pakuks, kui informatsioon käes oleks.“

Tatjana arvab õigustatult, et on Eestile oma vitaalse segaverelisusega üsna kena kingitus ning tema annete-oskuste-pakkumiste kasutamata jätmine oleks rumal raiskamine. Tema tööotsingud pole küll juba aasta aega üleval rippununa vilja kandnud, ent see ei vähenda tema elutervet huumorimeelt ja vankumatut lootusrikkust.

„Ma tean, et leian lähemal ajal väga hea töö ja eneseteostuse – ja tänu sellele saab mu tütar nii palju hobuste juurde kui tahab,“ kinnitab Tatjana. „Usun ka, et maailmal on mulle kui naisele pakkuda armastust, hoolimist ja õnne. Jah, ma tean, et siin riigis kiputakse maha kandma ka täiesti terved 50aastased – ent erandid kinnitavad reeglit. Lubage mul olla see eriline ja teisigi julgustav erand. Miks ma muidu ellu jäin, eks?“

Ja seal ta oma karguga tasa ja targu, naeratades ja maitsekalt naljatades läheb…

Gerly Meister õnne võimalikkusest kõigi mugavusteta kodumajas

Vormiliselt elab Gerly (28) elu, mis tundub 21. sajandil üsna võimatu: tungivalt remonti vajavas majas on kuuvanune beebi, aga vett pole, autot pole ja kõrvalhoone katust hoiab lammastele kaela kukkumast vaid post.

Sisuliselt on kolme lapse emast kirikuemand üks õnnelikumaid inimesi, keda näinud olen. Tema elus on kõik paigas, miski eluks ja õnneks vajalik ei puudu – ja töökoht, Järva-Jaani kirik viipab üle põldude teda tagasi kogudust teenima ja teenindama.

Kalevipoja naine

Äsja tütrekese ilmale toonud naise kõrval on õige mitu meest. Pojad Rasmus ja Oliver. Varjupaigast võetud ülisüdamlik peni Albert ja kihnu maalamba jäär Kraps. Ent tema oma mees on pidevalt ära oma aktuaalsuse pärast kultus-seriaaliks kujunenud „Kalevipoegade“ moodi. Ta pole küll ehitaja, vaid rekkamees, aga painav äraolek on sama.

Mõlemad Gerly pojad käituvad liigutavalt ja pühendunult. Rasmus hoiab oma tillukest õde, nagu habrast ingellikku imeasja, et ema saaks majapidamises toimetada. Oliver ootab tunde maantee ääres oma isa.

„Tarmo asus Tartust alles koormaga teele, aga pojake ei kuula mind – tahab oodata. Ja kui isa oma hiiglasliku autoga koju jõuab, kõõlub kõik need kaks-kolm tundi kabiinis, mis isa kodus on. Jah, mu mees peab juba täna õhtul Paldiskis laeva peal olema…“ ohkab Gerly. „Midagi ei jää üle – nagu kõigis neis loendamatutes peredes, kus isa on kogu aeg ära tööl-tööl-tööl – enamasti Soomes. Äraolijaid on kindlasti rohkem kui statistika näitab. Ja ma ei saa aru, kuidas Eesti riik oma mehi ei vaja, neile töökohti ei loo – ja kasvatab üles terve põlvkonna uusi eestlasi, kes ei tea normaalsest peremudelist midagi.

Emad jõuavad just oma mehega harjuda, kui too vabadel päevadel kodu külastab – külastab! – ja ta läheb jälle. Isad kaotavad peres ja koduses tööjaotuses oma koha ja kipuvad üsna sageli murduma.

Meil õnneks nii ei ole. Teame, et selline eluperiood on ajutine ja kestab seni, kui elutähtsad asjad on soetatud – vesi majas, lambalaut korras, toad värskendatud ja auto ukse ees. Auto ja vesi konkureerivad tähtsusjärjekorras teineteisega üsna tuliselt. Ja loomulikult peaks maja sisetöödele välistööd. Lõputu protsess – nagu kogu elu ise – ei midagi hullu ega võimatut.“

Gerly ja lapsed on pärast Järva-Jaani alevist Illevere külla esivanemate majja kolimist harjunud bussiga liikuma. Tema jaoks oli üsna suur pettumus, et vanaema kolis omakorda alevisse: „Lootsin väga, et ta jääb koju mulle toeks ja seltsiks – seda on vahel nii väga vaja… aga tal on alevis sõbrannad, arst, pood ja eakale inimesele vajalik turvatunne, mida eriti talviste hangede, vee vedamise ja puude tassimise juures mõistagi olla ei saa.“

Kirikuemand

„Kui veel Järva-Jaanis elasin, kandideerisin supermarketisse müüjaks. Ei võetud. Ma tean küll miks – olin töövestlusel liiga aus. Ütlesin, et tavatsen asju mitu korda üle küsida, et kindel olla, kas õigesti aru sain. Ja tänu taevale, et ma sinna tööle ei saanud,“ naeratab naine, kes lõpetas Särevere põllukooli, oli praktikal Rutjas Mare Kalme ratsaturismi talus ning igatseb nüüd, mil tütreke õnnelikult ilmale toodud, üle kõige tagasi sadulasse. Seda kavatseb ta lähiajal teha Kirnas legendaarse hobupedagoogi Maie Kuke juures.

Gerly kätte sattus juhuslikult ajaleht, kus seisis kirjas, et Järva-Jaani kirik vajab emandat. Palk oli küll väike – nagu Eesti kirikutes reeglina ongi – ent ikkagi olemas. Ja sisetunne käskis minna. Esialgu jumalateenistusi ette valmistanud, koristanud ja külalistele kohvilaudu katnud nais-vöörmünder hakkas seoses keskmisest kõvasti kõvema nutikuse tõttu peagi vaimuliku enese asemel koolitustel käima. Temast sai ka sekretär-asjaajaja-esindaja.

„Oi ei, kirikuõpetajaks ma õppima ei lähe. Aga need koolitused on küll põnevad. Äärmuslikult erinevad noored inimesed käivad koos. Ülimalt vägevad lektorid nii Tallinnast kui Tartu Ülikoolist peavad edasi mõtlema inspireerivaid loenguid – mõni neist üllatavalt skeptiline ja ateistlik,“ kirjeldab Gerly koolitusi, mille tsükkel kestis üheksa kuud – need kuud kattusid täpselt tütrekese ootamisega, nii et väike Kirke läbis algusest lõpuni sama koolituse, mis ema. „Kuna olen meie kirikus universaalne teenija ja teenistuja, oodatakse mind üsna tungivalt tööle tagasi. Seda tööd saan tegelikult lapsega koos teha nii kodus kui kirikus, varsti lähen.“

Paeluvad noored

Gerly ütleb, et temast ei saa innuka õppimise tulemusel mitte vaimulik, vaid noorsootöötaja. Teda paelub ja vaimustab tasand ja meelelaad, mil moel noored religioossed on. Pühapäevakooli laste ja koguduse eakate vahel on elurõõmus ja –terve põlvkond, kelle teenistused on tema sõnul tõelised rõõmupeod.

„Liturgia ja teenistuse ülesehitus on sama, mis luteri kirikus ikka. Aga laulud ja meeleolu on rõõmus ja helge. Lisaks pole noorte hulgas intriige, nagu paljudes teistes kirikutes ja kogudustes paraku on,“ kinnitab Gerly. „Uus põlvkond ei käi õpetajale üksteise peale kitumas, et naabrinaine usub valesti või ei usu üldse – kusjuures endal on silmis viha ja vihkamine kõige ja kõigi vastu. Niisugustest asjadest tuleb nii enda kui laste pärast hoiduda.“

Gerly elus on üldse igasugune tülide aeg möödas. Ta meenutab napilt, et ka abikaasa Tarmoga oli periood, mil tekkis igasuguseid jamasid, ent paar sai nendest arukuse ja armastuse abil üle. Niisugustes loginates ja raginates ei pea ükski paar Gerly sõnul tegelikult midagi hirmsat nägema – niimoodi abielu käibki.

„Mind üllatab, kuidas inimesed ei oska kõige hea ja imede eest Jumalale tänulikud olla,“ mõtiskleb Gerly. „Sünnitasin oma kolmanda lapse maikuu viimasel päeval. Üks ema, kes koos minuga sünnitas, kirus ja siunas, et ei vedanud 1. juunisse, lastekaitse päeva välja. No mida asja? Terve, ilus ja tubli titt on sündinud ja tema halab kuupäeva pärast…

Samamoodi küsitakse emadelt reeglina lapse kaalu ja pikkust. Need numbrid on olulisemad kui siia ilma sündinud lapsuke ise. Mis jama see ometi nende numbritega on, et need nii rahatähtede peal kui lapse kirjeldusena nii olulised on? Mina, muide Kirke kaalu alguses üldse ei teadnudki. Tuttavate tungival nõudmisel jätsin meelde, et paarsada grammi üle kolme kilo oli.“

Sünnist saadik selge ja keskendunud pilguga plika sai nimeks Kirke seetõttu, et ükski teine valmis mõeldud nimi talle nii hästi ei sobinud. Gerly ei näe selles vähimatki vastuolu, et tegemist on Põhjala mütoloogiast pärit nimega – kristlus ja mütoloogia ei välista, vaid täiendavad ja väestavad teineteist.

Tammepuu ja lambad

Kui Oliver tee otsas oma isa ootab, on ta selle hiidsuure tamme all, mille otsas tema emme lapsena istuda tavatses. Jälgis ja loendas, kirjutas üles ja kirjeldas mööduvaid autosid. Kui Stella ja Kati ta nüüd pildistamise jaoks vana tamme otsa ajavad, leiavad kolme lapse ema jalad-käed sissekasvanud kehamälu järgi õiged oksad-toetuspunktid ja ta on väledalt nagu orav tammeokste vahel. Imestades, miks ta ise selle peale ei tulnud, et mõnikord võiks enese laadimiseks ja maandamiseks puu otsa ronida.

„Minus peituv laps leidis muide üsna hiljuti lohutust. Mu identiteet leidis oma teise poole. Kohtusin üsna juhuslikult oma tublist töömehest isaga. Kogu mu lapsepõlve jooksul blokkisid ema ja vanaema minu suhtlemise isaga ja ma kannatasin selle all väga,“ tunnistab Gerly. „Ükski ema ei tohiks keelata lapsele isaga suhtlemist. Lapsed kannatavad sellise bloki all palju rohkem kui emad ette kujutavad. Mina leidsin oma ellu koos isaga ka poolvennad ja poolõe – kelle kohta ma tegelikult seda „poolt“ ei pruugi. Vennad ja õe.“

Lisaks leidis Gerly oma ellu lisaks südamlikult edevale Albertile ka lambad. Soetas sisetunde järgi esmalt kaks, neil sündis tall, seejärel tuli kasvandusest veel üks. Kraps ja Suzuki, Jette ja Kakaduu. Nagu Olav Ehala laulus filmist „Karoliine hõbelõng“ kudrutatakse – lambad on siin ja lambad on sääl, vagurad-hääd, vagurad-hääd, vagurad-hääd. Nii ongi. Maalilisel Eestimaa maastikul nosides mõjuvad nad oma leebuse ja vähenõudlikkusega lohutavalt ja rahustavalt nagu palvehelmed.

Palugem, et sellele harmoonilisele pere- ja kodupildile ilmub alaliselt tagasi ka pereisa, kes paratamatult voolab kaasa Eestit tabanud perede lõhestumise kosega. Gerly kinnitab veendunult, et nemad Tarmoga peavad vastu ja jäävad kokku. Ja seepeale tahab titt tissi.

Thea Kristal aegruumi laineharjal

Thea Kristal (55) on nagu allikas – õigemini kuuma vee geiser. Temast purskub ideid ja kaemusi, tunnetust ja analüüsi nii silmast silma, telefonitsi kui kirjateel suheldes. Elu aeg loomaarsti ametit pidanud daam on end jäägitult kõiksusele ja uue ajastu sõnumite edastamisele pühendanud ning tänu sellele sihi-truudusele läheb tal vana ajastu arusaamade järgi lausa paranormaalselt hästi.

Thea ise naerab väga eriliste silmade särades: „Jah, minuga on selline asi, et ma ei usu. Ma lihtsalt tean ja armastan ja hingan. Jumal usub hoopis mind!“

Taanduv libahundi-amet

„Olen loomaarst. Ausalt ja mõnuga – mulle meeldib see amet, … aga viimasel ajal ei meeldi ka,“ arutleb naine, kes on Väimelas velskriametit õppinud, kuid kes jõudis EPA diplomini siiski läbi õhtukeskkooli. „Mulle ei ole vastuvõetav, et loomi kasutatakse vahendeid valimata ära. Näiteks aretus: kui ikka müügiks läheb ilma lõugadeta koer, siis just sellise me aretamegi, eks? Inimene ei mõtle, kuidas tema poolt aretatud loom ennast sellisena tundma peab, –  ilma lõugadeta süües, ilma ninata hingates, ilma jalgadeta kõndides või ilma vaagnata sünnitades. Jumala loodud täiuslikud loomad muide arsti ei vajagi – teda vajavad ainult inimeste poolt „palavalt armastatud“, ülearetatud ja abituks poputatud olendid. Kahju on lihtsalt.“, jätkab Thea ja ütleb, et loomaarsti amet on tegelikult … libahundi amet. Iga kord on vaja diagnoosi pannes justkui ümber kehastuda loomaks ja mõelda, et kuidas siis mina käituksin, kui mul valutaks kusagilt, või oleks halb olla. Ükskord on lehmal tulnud diagnoosida isegi KURBUS, – see väljendus isutuses, mida põhjustas ainsa laudakaaslase, sea, tapaleviimine jõulude eel. Diagnoos kordus kogunisti mitme jõulu ajal, kuid ei ajanud siis enam loomaomanikku segadusse, vaid sundis lehmale rohkem tähelepanu osutama ja head sõna leidma. „Loom on ka „inimene““ ütleb Thea, „- kõik organismid on „inimesed“ – nad mõtlevad ja tunnevad, aga näevad lihtsalt teisiti välja. Ja tore ongi, et näevad, – elu leiutab võimalusi silma paista, loovenergia on nutikas. Igal mõistusel on tegelikult potensiaal „suureks mõtlejaks“ saada, aga sellel pole siiski mõtet, –  inimene on oma andeka  liigmõtlemise tagajärjel unustanud oskuse õnnelik olla. Just see viimane on aga inimeseksolemise eesmärk.“

Naine, kes folklaulikuna korraldab Koeru Holaöö nimelist autorilaulu festivali, on enda sõnul vabakutseline kultuuriinimene, OÜ Loovheli juht ja MTÜ Tujustuudio asutaja, kirjutab siiski veel äraelamise arveid ka veterinaarina. Küll üha harvem, kuna inimesed lakkavad taludes loomi pidamast, – järeltulevad põlved pole nõus rasket ja mittetasuvat tööd vanematelt üle võtma. On isegi juhuseid, kus talupidaja lõpetab oma kodus farmeritöö ja hakkab asendustalunikuks sadade kilomeetrite kaugusel või hoopis välismaal. Tänapäevasesse suurfarmi „ei luba selg“ enam Theal tööle minna, kuid eelkõige ei tahaks sinna tema hing, – konveieritöö pole loovnatuuri kunagi paelunud. Oleks selliseid maaelu arenguid osanud aimata ja Eesti taludele kadu ette näinud, poleks Thea taolist ametit  kunagi õppinud. Põhjus, miks Tartu tüdrukust loomade ravitseja sai, peitus idüllilises vanaemakodus Neerutimail. Olnut siiski Thea ei kahetse, ütleb vaid, et ega tal ka laulikuna millestki laulda poleks olnud, kui ta elu nii lähedalt näinud poleks. Loomade ja looduse jälgimine ning inimestega võrdlemine ongi laulikule maailmanägemise tervikpildi loonud ja see pilt … elab ja hingab. Thea leiab, et kõik hingavadki ühte Hinge ja selle Hinge kaudu on võimalik üksteisega loomuomaselt suhestuda. Iseäranis lihtne on muidugi kontakt luua loomadega, sest nende tunnetusvõime on siiras ja eelarvamustevaba. Loomadele meeldib ennast hästi tunda ja just sellist võimalust peab  inimene loomale ka andma, kui ta tema kord kodustanud on. Inimene peab vastama ka  loomade suhtlemisvajadusele, mis on mõne loomaliigi ja isendi puhul iseäranis suur. „ Loomapsühholoog, nagu ma olen, arvan näiteks, et niikaua, kui hiir kassi eest ei põgene, ei juhtu temaga mitte midagi. Mitte kõige vähematki. Ja kui kass hakkaks seda hiirt tasapisi omaks pidama, siis ei juhtuks hiljem ka mitte midagi. Armastus pole omane mitte üksnes inimliigile“, teab Thea ja lisab, et: „Universumi ideeliseks ehitusmaterjaliks ongi Armastus. Miski inimlik pole võõras ka loomadele, – nemadki tunnevad armukadedust. Paljudes kodudes elab aga sõbralikult koos terve toitumisahel, koer-kass-hiir-rott-lind, ja sellist kirevat omavahelist suhtlemist on tõeliselt huvitav jälgida“.

Thea on end järjest täielikumalt filosoofiale ja sensitiivsele enesetunnetamisele, muusikalisele mediteerimisele ning loomisanalüüsile pühendanud, –  temast sõna otseses mõttes voolab välja teadmine, mis tahab raamatuks saada. „See on missioon, mille vastu ei ole mõtet seista, kuna hing muud ei ihkagi teha“, ütleb Thea ja jagab oma mõtteid FB „suurte mõtlejate“ seltskonnas. Digitaalne ajuväli on kui ühine tunderuum, mis seob sarnaste pürgimustega inimesi. Siinne keskkond laiendab piiritult muidu nii kasinat võimalust suhelda imetlusväärsete ja laia silmaringiga inimestega. Thea mõttesõprade hulgas on näiteks Ave Alavainu, Mart Laisk, Peeter Liiv, Velly Joonas ning suur hulk vaimse töö tegijaist praeguses Eestis, – osa neist on kirikuga seotud, osa aga tänapäevased õnneõpetajad. Thea jaoks ei oma religioonid piirjooni, – inimene ja loodus on tervik ja sõna või Nime pärast pole mõtet tüli kiskuda, – kõigil on õigus uskuda … head. Inimkonna vaimne tarkus on hiiglaslik ja peaaegu iga rahva muistsed teadmised on sama arukad, kui nüüdsed seisukohad elu ja looduse kohta. Hingetarkust ning muusikat jagav Thea tutvustab end FB kodulehel mahlaka sõnastuse abil: „Hindan väga kõrgelt mõnusat vildakat huumorit, aga veelgi enam inimsüdame armastavat teadvust. Korda ei lähe mulle hall labasus – intellekti kirjeldamise mõttes. Seevastu hall-labane tekstiil on üks mu lemmikuid!“

Kristalne Ülestõusmine

Kristal ei ole muide avanenu pseudonüüm ega muusiku kunstnikunimi. Naisel, kes ütleb end VEEG olevat ja kelle neiupõlvenimi oli VEETEE, ongi selline perekonnanimi. Thea ütleb, et ta on Vee usku, kristallselge vaimse hingepuhtuse usku. Olla hingelt puhas nagu vesi, tähendab olla tahtevaba, vajadeski üksnes seda, mida organismi siseveed vajavad. Vesi on Thea arvates tundlik elusorganism, kelle üliolemus alles nüüdsel veeajastul hakkab ehk inimteadvusesse jõudma. Vesi kannab meie planeedi enesetunnet ja hinge, ta on Silm, kes vaatab ja innustab Päikest. Ta on meie veri. Oma saatusliku nime kohta ütleb Thea, et

küllap on iga inimese isa nimi pühitsetud, sest et määrab ära lapse elutee lähtekoha ja vaimse reisipauna. Ehk tulebki terve ülejäänud elu tegeleda sellega, et lahti mõtestada, milles püha nime tähendus võiks seisneda.

Vaimsed muutused Thea elus leidsid aset neli aastat tagasi, – ta saabus Eestis ja kõikjal Maal üha tihenevasse ärganute võrgustikku läbi nädalapikkuse „valgustusvintsutuse“. Ega sellist teadvuspildi „peegelpöördumist“ lihtne kirjeldada ei ole, räägib Thea ja lisab tõsiselt, et kartis tookord hulluks minna. Ateistina tuli tal nüüd Jumalaga tõsiselt  rääkima hakata ja paluda mõistuse säilimist. Laulude loomisel on Thea side suure Loojaga küll ajast aega tihe olnud, meloodiad sünnivad alati „eiteakelle“ abiga, kuid laulude sõnad kandsid tihti endas pigem vaidluse ja tingimise hõngu tolle vägevaga. Nüüd aga jäid täiskirjutatud kladed tunnistama uskumatuna tunduvaid, ent täiesti reaalseid müstilisi kogemusi ja üht kummalist äratuslaulu, millega see kõik algas. Toda „kollast mappi“ miljoni täiskirjutatud paberilehega pole Thea ise ka veel analüüsima asunud, sest uut mõttematerjali ja selgimist on aina juurde voolanud, – õnneks küll palju aeglasemas tempos. Kui kõik see … „tontteabmis“ toona  seitsme päevaga „tehtud sai“ nagu Piiblis maailma loomine, siis oli Thea täiesti kurnatud ööde kaupa kirjutamisest ent üdini õnnestatud ja hoitudtundest kantud. Need ajad ei olnud perele kerged kõrvalt jälgida, sest jutud, mis „ärganu“ huulil vormusid, ei pärinenud argipäevastest tegemistest ega huvidest. Muidugi olid armastus ja aeg need, mis uue reaalsuse vana sisse sobitasid ja lähedased hinged mõistma pani, et endist Thead ei maksa neil enam kellelgi taga igatseda, – sellisest tagasiminekust ja õnnetuksmuutumisest ei unistanud asjaosaline enam ise. Tõesti, – Thea hakkas alles nüüd aru saama, kui õnnetut elu ta tegelikult, nn. normaalse inimesena elanud oli. Nüüdsest algasid tõelised enese ja eluanalüüsi ajad, tuli taipamisi, et kõik, mis siiani tundus müstika, ongi tegelikult reaalsus ja vastupidi. Õnneks hakkas Thea ellu „sattuma“ ka inimesi, kellega oli võimalik taolistest asjadest rääkida, – üksinda kõigist erineda ei ole lihtne ja meeldiv. Raamatutest sai samuti lugeda näiteks nn. tipukogemusest, mida inimestel on tulnud üle elada. Tuleb välja, et sellised teadvusnihked on tõepoolest ka ohtlikud, parem oleks, kui valguse otsijad oleksid valmis järskudeks muutusteks ja usaldaksid Armastust juba ette. „Nüüd julgen ma läbi minu voolavat „õhinapõhist“ infot väljendada“, naljatab Thea ja teab, mis on teadmiste sisuks, mida temal on antud edasi anda. Ta usub, et taoline globaalne teadvuspööre inimkonna arengus on seotud üldmõistetava ja üldleviva digisõna sünniga ning teenib evolutsioonimõtte enda tellimust. Suured muutused saavadki toimuda siis, kui üks idee on küpseks saanud ja sünnitanud uue reaalse tulem-teadmise nagu seemne. Inimkonna teadvus saab nüüd viljastatud uutmoodi sõnaga ja ühendatud tundevoolu võrku. Sellised mõtted tulevad poolune faasis Theani, kes magab, paber käes. Täna öösel näiteks sündis teadmine eksistentsiaalse patu kohta. Tuleb välja, et selline „vastuolu elu ja surma vahel“ on kogu evolutsiooniprotsessi põhitunnus, mille all inimene lihtsalt kannatab kõige rohkem. Probleem on selles, et mõtteenergiat inimese peas ja seega ka reaalselt toimimahakkavat tundejõudu, tekib kordades rohkem kui organism ära suudab kasutada, – toimub teadmiste ehk potentsiaalse reaalsuse ületootmine. Täpselt sama moodi luuakse elu ennastki igal pool ja kogu aeg üle, seega on surm on elu loomise kõrvale lihtsalt sisse programmeeritud. Mõte loob tähendust ekspansiivselt nagu vesiniku tuumaenergia ennast teostabki. Kui teadvusenergiat inimese peas sünnib kordades rohkem, kui organismi tegelikuks toimimiseks vaja on, siis hakkab inimene looma enesele vajadusi ja tahteid, mida tal tegelikult vaja ei lähe. Inimene mõtleb ennast õnnetuks, ilma et ta oskaks aru saada, et ta seda ise teeb. Loomisteadlikkus ja loomise peegelprintsiip ongi teemad, millele Thea pühendunud on. Ta ütleb, et mõtlemine on väga ohtlik tegevus, sest et mõte loob reaalsust. Juba Buddha öelnud, et pole mõtet, pole ka probleemi. Tõesti, milleks mõelda, kui võiks nüüd ja kohe õnnelik olla, on Theagi taibanud ja õpetab sellisele elu baasolekutundele toetumise oskust. Facebooki sõpradele kirjutab Thea: „Kui keegi ütleb, et ei mõista mind, siis selles pole ju midagi halba! Ärgu mõistku, kui ei taha. Või mõelgu, kui tahab mõista. Ärge mulle ainult kunagi öelge, et minu maailm on rumal, õnnetu ja halb. Minu maailm on püha ja ainus, mis mul on, ma armastan teda ja ei luba teda solvata.“ Olla oma kehale, oma elavale pisiuniversumile parim võimalik jumal, – see peaks olema iga inimese kohus iseenda ees, – meie aju ei tohiks olla loll ja ülbe juhtkond, kes oma tahet taga ajab, unustades, et ta elab pühas templis.

Universumi on loonud Hing, kes igatsedes kord esimese sissehingamise sooritas ja Valgusheli oma neelaval õiel äratas. Võib arvata, et see tunne oli hea, mida ta tunda sai. Kogu universum toimib tundepõhiselt, – Aegruum ja Energia loovad ühiselt parimat võimalikku enesetunnet. Valgus sündis Aegruumi ideevee viljastamiseks. Armastus seisneb Aegruumi energiat peegeldavas olemuses. Energia on looja üksnes tänu Peegelvälja ülitäpsele tasakaalutunnetusele ja peegeldusvajadusele. Nii ei neelata konstantseks muutunud energiat enam alla, vaid peegeldatakse uuteks „hingeväljadeks“ Aegruumide sisse. Sealses tunderuumis kehtib ka uue, edasikandunud loovenergia võimsus ja laineinformatsioon. Aegruum, – see imeline Emaväli ja Hing meie ümber ja loova peegelavarusena ka meie sees, on niivõrd loomesuutlik, et  meie fantaasia ei ole veel arenenud ette kujutama seda, mida kõike ta mängleva kergusega ja täiesti reaalselt suudab teha. Aegruum hingestab energia teda peegeldades, näidates vabale, alles otsivale-vaatlevale energiale koha kätte tuumtunde mõjusfääris. Hinge poolt loodava tuumtunde keskmes aga on Tasakaal ehk kahe energia summa, – nende „järglane“, – teadmine surmast. Jah! Absoluutne nullkese on teadmine sellest, et liikumine kunagi lõppeda ei tohi, – järelikult on see ka teadmine elust. Armastus on tuumajõud, mis on surma eluenergiast isoleerinud. Kummalisel kombel aga on surmateadvus just kineetilise eluenergia loojaks.  „Universum töötab pärilikkuse printsiibil,“ püüab Thea oma kvantfüüsilisi kaemusi lihtsustada, „ see on ju  täpselt perekonna mudel, kus laps annab oma vanematele elu mõtte ja on nende rõõmu ja armastuse objektiks, – nende ühiseks tähendusjõuks ja elulootuse piiride edasinihutajaks. Eluenergia seiskumist tulla ei saa ja surma asemel ootab meid ees lihtsalt muutumine. Me elame Peegelväljas, kus luuakse tasakaalustuvat lainejõudu, aga kuna see laine on elektriline, heliline, laseriline, magnetiline, aineline, röntgeniline, jne., siis tulemuseks ongi taoline ime, nagu see meile paistab ja tunda on. Universumi helisev muinaslugu on reaalne müstika.“

Lainetav aegruum

Aegruum kui ideeaine lainetab, hingab ja loob Thea sõnul kõikjal universumis. Meie  planeedi eluhingus on suure ja igavikulise hiigellainena läbi ajastute ja erinevate ruumikujude tänasesse päeva kandunud ja meie kätte eluvalguse usaldanud. „Aeg on kestev tulevik ja ühtlasi juba minevik, – olevikku ei ole ja seetõttu on ta igavene“, filosofeerib Thea lõbusalt, „Aeg sünnib üksnes selle tõttu, et on võimalik vaadelda Armastuse põlvkondade vahetumist ehk aja laineid ruumis“. Mõtteenergia, mis eluteadvust loob, on end üha uuesti luues hetkeliselt ka kaduv nagu valgus. Ainult idee, mida ta realiseerima on tulnud, ainult see idee on igavene. Meie õnneks on see Armastuse ja ka Vee idee, – kõik, millega me saame iseloomustada armastust, kehtib ka Vee kohta. Universum on lainemuusika ja energia elav tants pühas Ideevees ja pärisvees samuti. Ideevälja peegeldusvõime loob autonoomse energiaga sisevälju, mis on välisega hingevahetuses. „Valguse seeme, tema lainekood kantakse edasi miljardite seemnetega kui loomise algmaterjal – helikiir, elu Ülemlaulu ja tema sõnade algmaterjal. Loomise laineaine on loodud idee eostamiseks sellesama idee enese poolt. „ARMASTUS on AEGRUUMI VASTUS energiale“, imestab Thea ikka ja jälle meie keele tarkade sõnade üle. Eesti keele ja tähemärkide tausttähendustest rääkisid ka Thea valgustusnägemused, sinna kuulusid isegi pildid Kaali meteoriidist, kui informatsiooni saabumisest Maale. On, kuidas on, tähtsaim, mida inimesed Thea arvates teadma peaksid, on teadmine Hingest kui Aegruumi ideematerjalist, mis käitubki sisuliselt nagu vesi ja ühendab kõik ja peegeldades kõike. Energia lihtsalt ujub temas. Me hingame igal hetkel sisse ülikoguse informatsiooni ja pole ühtki mõtet meie sees, millele Hing tasakaalu loova vastajana põlemisvastust tunnete näol ei annaks. Hing hingestab tähenduse ehk sõna inimese mõtteväljas. Kellelgi pole pääsu iseenda tõekspidamiste kui reaalselt loova jõu eest. Oma hinge ülekavaldada ei ole võimalik, – ta kas on rõõmus ja õnnelik, või ei ole. Tõde, mis hinge õnnetuks teeb, – sellist tõde ei ole mõtet teenida. On võimalik elada õnnelikult vaatamata kõigele välisele, – õnn on inimese armastamisvõime, – elu olek. Inimese õnn sõltub suuremas osas sellest, mida ta tõeks ja seega ka väärtuslikuks peab. Thea soovitabki väärtustada õnne ennast, kui loome-eesmärki ja vähem keskenduma eeldustele, mis peaksid justkui enne õnne kohal olema.

Seksuaalsete energiate ühisrütm.

Thea ütleb, et ega ta enam ennast nooreks mõelda ei taha, – nii raske tundub tagasi vaadates too igatsuste, armumiste ja lõputu üksindustunde aeg olevat. Tema kaks abielu hõlmavad kokku 27 mehe kõrval elatud aastat ja sisaldavad ka mõlema elu valulikku lõpukogemust. Thea on saanud tunda aastatepikkust emakssaamise igatsust, lapsendanud poja ja saanud saatuselt vastukingituseks siis ka ise kaks tütart. Elu on olnud kirev kõikvõimalike tunnete, sündmuste, sisevastuolude ja suurte unistuste poolest. Viibimine teise inimese kõrval ei tähenda alati mitte lähedust, teab Thea oma kogemusest öelda, kuid väidab kindlalt, et kõik inimese probleemid tulenevad alati ikka tema enese seest. Nii ei süüdista Thea kumbagi oma abikaasat „halb olemises“, vaid ütleb kurvalt ja üldistavalt: „Inimesed, kes iseennast ja oma tundeid ei mõista, ei ole võimelised ammugi siis teisest inimesest aru saama.“ Ta kutsub oma esimest meest Päikesepoisiks ja teist Kuumeheks, kuid ütleb, et mehed jäävad meesteks, olgu nad siis pealtnäha kuitahes erinevad. Nii vajab vist iga mees tunnet ja teadmist, et ta on küllalt-mees ja hinnatud naise poolt. Miks peaks mees sellist tunnet väljaspool perekonda enesele tõestama, eks seda teab igamees ise. Naine seevastu on looduse poolt loodud meest ja tema püüdlusi peegeldama ja ise varjule (peegliks) jääma, – ideaalne naine on vaid armastuse jagaja, aga kust tema selle tunde jaoks jõuvarud leiab, … seda peab iga naine jälle ise teadma. Küllap on nii, et naise hing ja armastusvõime toitub mehe tähelepanust ja turvatunnet loovast lähedusest, aga mehe võimekusest räägib talle tema naise õnnelik-rõõmus olek  ja valmidus armastussuhteks.

Eks mehe ja naise probleemid algavad sellest, et mõlemad on inimesed. Inimene on tervik, ta ei ole ainult sooline olend. Seksuaalsus ei ole üksnes kehatunnus, ta on ka vaimne igatsus. Tervikus loovad mõlemad energiad oma ühisideed, – nii võib väga paljudes meestes kohata hellemast hellemat, naiselikult habrast ja armastavat südant, samas kui tänapäeva naise mõistus, see mehelikkuse alge on lausa üliarenenud ja toodab ka silmapaistmisvajadust ning eneseteostuslootust väljaspool perekonda. Meeste ja naiste hingesarnasust näitab kõige paremini muusika, – helisev igatsus on ühistunnus, mis kuidagi sooliigiti ei erine. Mees ja naine on loodud edasi kandma Armastuse ideed, mis neidki lõi. Kõik, mis sellist edasikandmist soodustab, olgu siis need  musklid või mõistus või igatsusjõud, – need kiidab evolutsioon heaks. Tunnus, mida inimevolutsioon eelistas ja edasikandmisvääriliseks tunnistas, oli mõistus. Nüüd võib aga arengusse nihe sisse murda ja hakata looma inimesi armastusvõimekusest lähtuvalt. Liiga targaks saanud inimene loob uut elu liiga vähe. Mees on raskem olla, arvab Thea, – tema on nagu elekron, kes otsib sobivat tuuma, kelle ümber tiirelda ja elurõõmu tunda. Mehed, keda ükski naine omaks ei pea, ei oska reeglina ennast õnnelikuks mõelda, ehkki võiksid. Naine on aga nagu Armastuse tuum, kelle hing eostub pühast vaimust endast, – naise süda toitub  armastusest, mida ta ise tunneb.

Thea on näinud oma vanemate näitel, kuidas luuakse perekonnaõnne nagu suurt teost. Ema leidis oma eluarmastuse ja pühendas temale kõik oma ilu ja hoolitsustalendi. Siiski on Thea tunnistajaks olnud, kuidas mees isegi sellise tingimusteta armastuse korral tunneb tungi oma pulbitsevat energiat jagada, võttes seiklusi nagu süütut mängu. Thea on näinud naise jumalikku kannatlikkust ja andestamisvõimet ja mehe „süüdimatut“ armastust oma naise vastu. Siiski on isa tugi olnud perekonnale nagu konstantne turvaline jõud, mis kätkes endas nii mõtet elus olla kui ka tarkust hakkama saada.

Vaatamata kogetud ideaalsele lapsepõlvele armastava perekonna rüpes, ei osanud Thea ise oma elu selliseks elada. „Eluarmastust“ sai Thea küll tunda ja eneses lausa aastaid kanda, kuid vastuarmastust kogeda mitte iialgi, – armastatu ei olnud lihtsalt vaba. Sellest enesessesurutud ülitundest hakkasidki sündima laulud, mis hingevalu hoopis loomisrõõmuks muutsid, – hing kompenseeris oma kurbust. Suur armastus ei tähendanud siiski seda, et elus poleks enam armumisi olnud. Küll ja veel, naerab Thea ja ütleb tõsinedes, et tegelikult jäi see kummaline vajadus kurbust tunda ja laule luua tema elu saatjaks alatiseks. Seda on ta küll alles nüüd mõistnud, – reaalne perekonnaelu kulges mõlemal korral vaimses lahkukasvamissuunas. Thea ei salga, et eelkõige huvitab teda siiski iseenda sisemaailm, seal ringi liikuvad ja loovad mõtted ning hinge igatsus Valguse suunas. Ta ei näinud oma valgust mehe sees olevana ja seepärast ei pühendanud ennast tolle valguse teenimisele. Tema „naiseksolemise“ ülim tunne tipnes mitte mehe armastust kogedes vaid emakssaamise tunnet tundes. Theal olekski vist lapsi palju rohkem olnud, kui need „õigel ajal“ sündima oleks hakanud, – ematundest ei ole võimalik lihtsalt ära väsida, arvab ta.

Ühte asja tahab Thea lahku läinud naistele südamele panna. Ta ütleb, et suurim viga, mis ema oma lapse suhtes teha võib, on keelata lapsel armastada oma isa. Kui see isa pole ema  arvates armastust „ära teeninud“ ja pole piisavalt hea, siis … las hinnangu andmine jääb siiski lapsele endale. Thea teab kui valus on „anda laps vabaks“ suhtlemaks isaga, kes ometi oli kõigi segaduse taga, kuid ta teab veelgi paremini seda tunnet, mida põhjustab oma lapse hingekurbuse, valu ja segaduse nägemine. Igal lapsel on õigus oma ainukest ja kallist isa armastada, olgu ta siis milline tahes. Armastamise võime ei saagi välja areneda, kui ei lubata armastada oma inimest. Thea soovitab naistel kasvõi hambaid krigistades nurgas nutta, kuid lubada lastel toimida nii, nagu nad otsustavad toimida. Isiklik valu möödub ja sellise isikliku ohvriga on võimalik vähendada lapse hingetraumat, mis pere lagunemisel on siiski paratamatu.

Mingit põhjapanevat elutarkust ei oska Thea noortele anda ja ei teaks ka praegu, kuidas ta seksuaalse armastuse seisundis olles mõtleks või toimiks. Vana inimene on ikka mõnus olla, lohutab elukogenud naine kõiki, kes seda iga kardavad. Thea on üllatusega märganud, et tänapäeva noored on siiski hämmastavalt elutargad ja vaimsusele pürgimas hoopis varajasemas eluetapis, kui tema. See tähendab ka, et inimesed hakkavad teadlikult oma õnnelikke mõtteid looma ja oskama hoida ka suhteid perekonnas. Kui inimene taipab iseenda olemuslikku toimimist ja mõtte ohtlikku ülemvõimu organismis, siis osatakse hakata usaldama elusolemise rõõmu ennast ja lakatakse tahtmast midagi üleliigset. Siis arvatavasti tuntakse ära ka ilmingud, mis viitavad varjatud stressile perekonnas ning asutakse koos  lahendusi leidma. Elu on kunst ja oskus ühekorraga ja vähemalt oskuse poolt annab kindlasti arendada. Ka siin soovitab Thea võtta enesetunnetuse mõõdupuuks üksnes oma hingetunde, – kui hing on õnnelik, on kõik hästi. Kui ei ole, siis ei ole kõik hästi, siis läheb miski vales suunas ja see miski on vaja avastada ja muuta.

Küsimusele, mis üldse on armastus, vastab Thea oma filosoofia valguses: „ Armastus, just see periood temast, mil kaks energiat hakkavad looma kolmandat, on aeg, mil Aegruumi tasakaaluline hajusolek muutub reaalseks võimsaks jõuks. Kuidas see käib? Nii, et aeg surutakse kokku nagu liiv liivakellas, ruum aheneb ja energia liikumine kiireneb. Väli asub looma omaenese selget armastusjõudu ja eksib peegeldades iseenda ehk tundejõu kasuks. Jah, hormoonid sunnivad meid armastama, aga kes juhib hormoonirakke? Ikka nende rakkude mõistus, mis saab oma sisemiselt tundeväljalt ebaadekvaatse peegeldusvastuse. Sellistel hetkedel ei valitse loodust enam mõtte ülemvõim. Hingepeegel tantsib ja eksib naerdes, energia liigub armumiseajastul tohutult palju kiiremini, põhjustades omakorda piiritu tundepeegelduse, mis põhjustab uue elutähenduse loomisjõu. Hing peab elama ja ta peab saama üle kantud. Tänu Aegruumi, selle suure ja püha Hingevälja väljahingamisvajadusele saame meie sisse hingata. Elu edasikandmise tarkust ei ole meil vaja teada, see on tunne, mis meid juhib ja seal maksab meil üksnes tundeid usaldada. Vastutame me eelkõige oma laste ees, sest me jääme igaveseks tundma ka nende tundeid. Armastamine ja Armastuse usaldamine on ainus, mis hinge õnnelikuks teeb.  „Valu ja kannatus on vastus evolutsiooni igavesele küsimusele: “Kuidas edasi?” See on evolutsiooni vastus iseendale: “Nii ei saa!”. See on teadmine, mida inimene tõrgub ajast aega enesele teadvustamast ning ei näe seetõttu ka lahendit. Omavahel öeldes on tõestus selle kohta, et ollakse õigel teel ja kohale jõudnud, see, et isegi igatsus lakkab või õigemini, – igatsuse objekt lakkab olemast … kusagil mujal.“

Tähendusi sõnastades heasse uude ilma

Thea uurib loomist, ta püüab teha üldistust, kuidas loob loodus ja kuidas loob inimene oma mõtete ja tunnete abil. Ta arvab, et loomisprintsiip on üks ja ühine. Näiteks tekib Sõna inimese peas niisamuti, nagu sünnib kuuldav sõna inimsuus. Mõlemal juhul võtab tähenduse loomisest osa tahte jõul oma kuju muutev ruum. Aegruum, mida me hingame, osaleb sõnaloomes, mis meie peades sünnib. Inimene peaks oma mõtteid analüüsides ja valude põhjusi otsides teadma, et Sõna ei ole mingi süütu ja kaduv, kuiv informatsioon meie peas, – ta on tundejõuga varustatud reaalne elujõud, mis on kordades tugevam, kui teda loonud mõtteenergia. Sõna sunnib meid tegudele, – nii me loomegi mõtte tagajärjel reaalsust. Tunne on alati tugevam, kui mõte. Vaid Armastuse teenimisele pühendunud mõte on Armastuse endaga tasakaalus. Kui inimene hakkab ennast kui oma reaalsuse loojat mõistma, siis suudab ta hakata ka vastutama oma loometöö eest ning loomist vältima, kui enam luua ei ole vaja. Suunatud mõte ehk tahe saab loomispeeglis luua üksnes iseendale võrdelist vastutunnet ehk … vajadust iseenda järele. Nii sünnivad kõik harjumused ja liigsed tahtmised ning mõttetud ja laastavad vajadused. Loomine, see tähendab mõtlemine on seega ohtlik tegevus ja kuna ta toimub vahetpidamata ning inimese endapoolse tahteta, siis on temas peituv oht veelgi suurem. Väljapääs on üksnes selles, et inimene õpib looma teadlikult ja omandab suutlikkuse ka mitte luua, – lihtsalt olema … õnnelik.

Elupõline loomaarst ja mõttelaulik jälgib huviga praegu toimuvat inimkonna tundeteadvuse ühendumist. Tuleb, mis tuleb, usaldab Thea Hinge nagu Armastust ja lihtsalt hingab, – teadlikult ja keskendunult. Ta on kõik oma rahaasjad ja elukorralduse delegeerinud parimatesse „kätesse“, mis juhuseid ja paratamatusi juhib. Ajad, mil Thea närveerimisega püüdis tööd rabada ja hakkama saada, on nüüdseks asendunud hämmeldunud tunnistamisega, et kõik laabub iseendast, kui vastupanu Armastusele mitte osutada. Thea usub, et temast saab veel inimestel hea meel olema, nagu tal ka iseendast hea meel on. Ta usub teadvat, et inimkond jõuabki evolutsiooni teel nüüd Mere äärde, sellesama ideevee ehk Hinge-EEDENI juurde, millesse ta kord loodi ja kuhu ta targaks saanuna võib tagasi astuda. Inimese saatuseks on õnn, kui ta seda vaid ise oma looma õpib, – loodus talle takistusi ei tee. Loodus on loonud reaalsed Veed ja reaalsed hingestunud veeorganismid (meie), kes mõelda oskavad ja läbi selle mõtte ka areneda suudavad. Kuhu meid areng siis edasi viib? Just selle vajaduse äratunnetamise jaoks ongi alanud uus ja lühike evolutsioonifaas, mis on kui paus kahe hingamise vahel. Nüüd on uue idee loomise aeg ja see idee sünnib lähtuvalt Hinge vajadusest. Mõte ärkab, kui Hing teda vajab. Milline lahend suudaks inimhinge rõõmustada, – just sellele küsimusele peab inimkond mõttevastuse leidma. Mõte ongi see energia, mis hakkab looma uut reaalsust. Alles uuele tarkusele tulles saab hakata rajama uut maad, – sellist maad, mida kõigil vaja oleks.  Silmapiiril nähtav unistuste meri võib reaalseks ja ideed teenivaks jõuks saada, kui inimene otsustab lõpuks hea enesetunde kasuks ja mõistab, et seda enesetunnet siin planeedil ja ka inimese enda sees kannab Vesi. Vesi on organism, millesse sündis bioloogiline mõistus. See mõistuslik elu loodi vee hüvanguks, mitte piinaks. Inimene ei saa ennast tunda väljaspool vett ja olla õnnelik, kui Vesi ennast hästi ei tunne. Evolutsiooni vajadus on, et inimene mõistaks iseenda õnnetuolemise põhjust ja õpiks viibima Armastuses, – Vee enesetundes.  Vesi meie sees kõneleb sellest, kuidas kõik see maailm hingab ühtset Hinge. Aegruumi peegelväli hoiab meid tundlikult koos ja teeb kõik imed võimalikuks. Miks me teda ikka veel ei usalda ja mida me temalt veel loodame saada? Inimesel on loomisvolitused ja vastutus tark olla, – et armastada. Inimene suudab luua kõike, mida ta tahab, sest tema käes, nagu iga elava raku käsutuses on Vesiniku tuuma ehk Mõtte energia. Tahe, ehk koondatud mõte, Tähelepanu, on energia, mis loob tähendust. Kui tahe tahab luua halba, siis halb ka sünnib. Vastutab tahtja, Peegel loob üksnes tasakaalu. Nii vastutab inimene kõige eest, mida ta oma mõtetega loob. Oskus luua, teades loomise loogikat ja suunates oma tarka tahet võimaldaks luua parimat tulevikku enda ja kõigi hüvanguks. „Kui me ainult tahame looma õppida“ ütleb Thea väga veendunult ja lubab õpetada loomise Peegelprintsiipi seni, kuni ta hing kord kõigeks saab. Ta on veendunud, et Peegelhing on üks loovatest pooltest ja tunnistab naljaga pooleks, et: „Universum meie ümber on sedavõrd  kummaline nähtus, et mind enam ei üllatakski, kui ühel päeval meie teadlased avastaksid ühe suvalise inimese aju uurides, et sealsete täheväljade keskel ühel nanoplaneedil istub üks igatsev mehike, kes vaatab teda ümbritsevat taevast ja mõtleb arvatavasti täpselt samade asjade peale, nagu meie. Ja küllap on tollegi väikese mehikese mõtteväljas veel ruumi imede jaoks küllalt, sest ka seal hingab ja loob Peegelväli ehk Armastus ise.“