Tuhandete päikeseloojangute peremehed

Kati Saara Vatmann

Jaan (70) ja Merrit (54) Kiho on peagi 30 aastat abielus olnud ning peavad ainsagi reklaamita üha populaarsemaks muutuvat kodurestorani, kus aukohal on kohalikust merest püütud värske kala – võimete piirini täidetud perekondlik ajakava näitab, et tehakse fenomenaalselt õiget asja. Tänu sellele, et paari pöörasepoolsed kannapöörded on tehtud koos, on suurem osa neist õnnestunud ning mõlemad näevad oma tegelikust east paarkümmend aastat nooremad välja.

Selle asemel võiks öelda:

Eks muidugi võib kõrvaltvaatajale nähes kauneid autosid ja ilusaid inimesi jääda mulje, et siin MerMeris tuuakse raha kuldäärega kandikul kohale. Tegelikust raskest tööst, mida kodurestorani pidajad teevd, vist polegi sellel kõrvaltvaatajal võimalik aru saada.

Ka meid varustava kaluri Lauri – isand Laurenti kohta kumutatakse, et ta püüab kogu merelahe Juminda tipuni kalast tühjaks. Tore ju, kui kalad kellegi vile peale rivistuvad ja massiliselt merest pannile ronivad.“

Mitte kellelegi ei ole keelatud oma elust mõtestatud, igiliikuv oravaratas teha – kui ei soovi, pole ju põhjust ka neid kadestada, kes soovivad. Omavahel öeldes pole Kihode majakeses sees miskit erilist rikkust tuvastada – normaalne elegantne ja stiilne kodu on. Kusjuures seda, et lähikuudel on igaks päevaks lõuna- või õhtusöömaaja broneerinud seltskond või mitu, ei kujuta ilmselt kuigi paljud meist oma kodudesse ette.

Sääsed Raadil

Jaan ja Merrit olid veerand sajandi eest- kuidas küll aeg lendab! – üks Tartu värvikamaid paare. Eriline teatrimees ja kaunis nukuke. Neil oli kodu Karlova linnaosas ning pärast Vanemuise teatrist lahkumist asutas põline teatri- ja stuudiomees Jaan Tähe tänavasse oma tudengiteatri Munev Aine. Vapiks munast kooruv draakon.

„Meie teatris mängisid juuratudengid – ja korraga said kõik asjad ühe korraga otsa. Artistid lõpetasid ülikooli. Nõukogude liit lõpetas eksistentsi. Ja Tartu linnal lõppes meie jaoks finants,“ meenutab Jaan. „Nüüd just tulevad kunagised tudengid-artistid edukate juristidena meile sööma. Näe, kuidas elu on pööranud – oleme Merritiga üsna võõrdunud väljendist „tulevad külla“. Kui meile tullakse, siis sööma.

Parim variant ongi, kui sõbrad koguvad seltskonna, kes tellib ja tasub endale sobiva söömaaja. Öömaja pakkumiseks on meil kena koostöö lähedal asuva külalistemajaga. Ja on küülikutega ja pardimunadega varustaja – maailm toimub Kolga-Aablas.“

Veerandsajandi eest, kui maailm peatus, ei tundnud Kihod enam endale Tartus kohta. Jaan kippus paiste ja paksuks – vale elu ilmselge tunnus – Merrit muutus teravaks ja morniks ning paar kadus paariks aastaks Rootsi.

„Meil polnud minnes ainsatki senti,“ meenutab Merrit, kellest kui näilisest nukukesest koorus Rootsis rasket ja mehist tööd tehes draakon. „Jaan hakkas meie võõrustaja juures kõigepealt tema ostetud värvide ja vahenditega tema perekonna portreesid maalima. Kuni jõudis personaalnäituseni ja kirjutas ka raamatu „Värav“.“

Mis puutub kirjutamisse, siis härra Kiho häärber varjab ka praegu romaani käsikirja. Ent nende söögitoa seinal olevat autoportreed – eht-endalikult karmilt naivistlikku, tasapinnalist ja teravatoonilist – maalis mees kolm aastat, nii et elatamiseks selline loometempo just ei sobiks…

Ehkki asi hakkas vägagi edu moodi välja nägema, ei tulnud paarile mõttessegi Rootsi jääda. Kihode sõnul piisab täiesti sellest, et Merriti õest Medrisest on saanud-jäänud poro. Küll aga on nad tänulikud, et Jaani kui kunagise tõhusa terava ja tubaka sõbra kõrivähi ravimise aeg saabus just sealses kuningriigis. Eks vähiga koos saabusid ka korrektiivid, et endist moodi enam ei saa – ja kuidas siis saab, kui ei saa.

Tagasi tulles kirjastati Jaani raamat, mida esitleti performansiga Raadi kalmistul – oli suur must koer, miljon sääske ja kambakene omasid. Kesine lugejahuvi ütles: ka õiget asja tuleb õigesti ka pakkuda – muidu jääb kätte. Nüüd pakuvadki. Dion Hummeri kirjutatud koka- ja mõtteraamatu „Õgivad ja blogivad“ kirjastasid MerMer-lased ise ning seda saab koos buldogihärra autogrammiga ainult nende kodust – aga see-eest saab hästi. Ja saab kuulda ka lõputut ja naljakat, armsat ja üldinimlikku võimuvõitlust – kes maja projekteeris ja paadikuur-restorani välja mõtles – mina-mina-mina… Õnneks moodustab mina pluss mina summaks kena produktiivse meie.

Tartu linn oli lukku pandud

„Tartusse on meil jäänud ainult perearst. Õnneks saab enamuse asju telefoni ja digiretsepti teel korda ajada. Kui aga näiteks juhi- ja relvaloa jaoks on siiski vaja arstitõendi järele sõita, vaatame juba minnes kella, millal sealt ära pääseme. Nagu asumisele sõidaks. Nii vastuvõetamatu on,“ tunnistavad Kihod, jälgides ja imestades ka ise seda fenomeni, mis on tabanud endisi tartlasi – see linn on energeetiliselt nende jaoks ammendunud ja sulgunud. „Absoluutselt kõik sõbrad on sealt läinud. Küngaste vahel Emajõe orus on meie kunagine kodulinn nii umbne ja sumbunud, et võtab lööklainena käpuli. Ometi on ta ju võrreldes nende aegadega, mil Riia tänava poisina selles sudus ja läpatises õnnelik sai oldud, nii ilus ja korras, kaasaegseks ehitatud ja uhke… Ikka jääb kõik sinna kaussi kuidagi kägistavalt kinni. Vabandame tartlaste ees, aga selline see aus tunne on.“

Jaanil on muide teatriga sama jama. Ei taha teist enam ei näha ega teha.

Mõne aja eest tegi erandi Liina Orlovale, kui mängis Pirita kloostri varemetes – just kloostri kogemiseks. Ja Üllar Saaremäe Hamletit tahaks ka näha ning temaga oma enda koduõuel teatritki teha – isegi käsikiri on tehtud-nähtud. Ent aeg pole mehi Kolga lahe äärde veel kokku looma lasknud .

„Estonia etenduselt Mees Lamanchast läksime pärast esimest vaatust ära. Paljude teiste põgenejate seas,“ kirjeldab Merrit, miks söömaskäijatega viimse vindini hõivatud küps paar edaspidi veel hoolikamalt valib, kuhu oma kasinat aega panustab. „Kuningas on nüüd õnneks läinud, elagu kuningas…“

Jaan arutleb, et talle sobiks ka näitlejana Von Grahli teater – ajal, mil nad Tallinna südalinnas elasid, ei tulnud üheski sealses lavastuses pettuda. Ent jällegi see aeg, mida ei jätku… Oli jah aeg, mil Kihod ajasid buumi ajal oma firmaga Hauston nii edukat kinnisvaraäri, et veetsid ise ühe maksimalistlikult urbaniseerunud elujärgu Stockmanni lähedal luksuskorteris. See oli ära – ning koos kinnisvaraturu langusega voolasid Kihod kenas globaalses laines uude elujärku.

Merevaade? Teeme ära!

„Olime kindlalt otsustanud mere äärde kolida. Kui Tallinn – siis täitsa südalinn. Kui meri – siis ikka päris meri. Ja olime kinnisvaraäri kõrvalt endale kodukohta otsides näinud juba nii palju kummastavaid asju, mida müüjad merevaateks nimetasid, et lootus oli kadumas,“ meenutab paar. „Olime just mingit rigarägakaldaga mädamere äärset jupikest vaatlemas, kui helistati tänase kodu asjus. Nooh, mingi 200 meetrit kaldariba ikka on – see oli lause, mille peale ummisjalu kohale tormasime. Ja meie lõputud võpsikuvaatlused olid lõppenud.

Nüüd kuuluvad meile tuhanded päikeseloojangud – muinasjutt!“

See võidetud võsa ilmutaks end ka nüüd paari nädalaga, kui projektipõhiselt kallast haldavad šoti mägiveised oma jormi tuka ja veenvate sarvede alt tõhusat hammastööd ei teeks. Esimeste objektidena rajati 2003.aastal siia Juminda poolsaare algusse kraav ja kenasti maalitud peldik. Otsene naabrinaine on õnneks heatahtlik ja sõbralik – lubas labidaid alguses enda juures hoida ja puha.

„Praegugi on siin pidevalt tööd tervele sõjaväeosale,“ tõdeb Jaan, kelle selg ootab nüüd päästvat laserravi. „Esiteks võsa ja roo ohjamine. Teiseks lumi. Linnarahvas ei kujuta ette, mida tähendavad merelt silmaauku puhuvate tuultega kuhjuvad lumevallid. Mul on võimas puhur, mille seljas siin päevast päeva kappan ja lund tõrjun. Kabiini tal kuradil pole – aga ma ise lustin seda Tuuslar-Jaani tuulutamist, nagu väike poiss.“

Kodurestoran – algusest peale edetabelite liider – on MerMer-talus tegutsenud neli aastat. Kõigepealt rajati ikkagi kodu. Sellise elulaadiga, mis aitaks jalule ja jätaks ellu. Õige elulaadi otsinguil Jaan koos buldog Hummeriga teleseriaali tehes mööda Eestit rändas ja elu uuriski. Et oma rajude kannapöörete raja lõpetuseks enam mitte eksida.

„Hakkasime uues kodus algusest saadik nii õigesti toituma, et võtsin ilma otsese dieedita 30 kilo alla,“ rõõmustab Jaan meretoodud elupikenduse üle. „Mitte ainult kala – ka kõige-kõige-kõige kvaliteetsem õli on selle toitumis-ime saladus, arvan ma. Ostame absoluutselt kõige kallimat õli, mis maailmas üldse leidub – sest see lihtsalt on puhtaim-ellujätvaim. Nii kalli tooraine tõttu – võite ette kujutada, mida maksab lennukiga elusana kohale lendav homaar – on meie toidud küll kallid, aga me ise kahjuks või pigem õnneks rikkaks ei lähe. Kolga keskmine elatustase.

Oma sõpruskonnale tegime juba eos selgeks, et see siin pole tasuta motell. Avatud ustega gurmee-mermer, mis meid mõistlikult ja mõõdukalt elatab, muudab vaid Hummeri morniks. Ta ei armasta külalisi. Ja eriti mitte kaameraid ja fotoaparaate. Et ta Naiste jaoks nii lahkelt poseeris, on täielik ime – tegelikult paneb peni, kes vaatab inimestele otse silma, lausa otsib silmsidet, kaameraid nähes putku.“

Stiilne küllus

Pole seal Kihode ülitöömahukas residentsis luksust ühtigi – on elementaarne ja stiilne, elegantne ja eriline kodu. Maaligalerii koosneb puha Jaani enese maalidest, mis sünnivad maja teisel korrusel. Paadikuur-restoran või söögituba – kuidas just ilmad lubavad – täituvad toitujatega vaid ettehelistamisel.

„Sel suvel oleme jõudnud sinnamaale, et autokondadel, kes ette helistamata väravasse vajuvad, on nutt kurgus, kui nad minema saadame,“ kahetseb Merrit. „Ent meie põhimõte on, et korraga võõrustame vaid üht laudkonda. Kohe mitte üheski mõttes ei tekita masstoodangut. Null masstoodangut, null reklaami – ja ometi on broneeringute nimekiri otsaga kenasti sügises.

Aja kiirest kulgemisest annab aimu vaid mõne aastaga tekkinud järjepidevus. Need, kes pidasid meie juures pulmad ja käivad siin ka pulma-aastapäevi tähistamas, tulevad juba neist abieludest sündinud laste sünnipäevi pidama…“

Ettevõtluse ja kokanduse mõttes on see sissetoov kodukahutus rohkem Merriti äri ja kunst – mille puhul naine on eriti õnnelik, et on omal käel ja vaistu järgi kujunenud ka päris tubliks sommeljeeks, õige roa juurde saab õige vein küll.

Jaani jaoks on peremehe roll ja külaliste võõrustamine roll. Ta on kogenud artist. Ka selles rollis.

„Olen kujunenud päris paljude kostitatavate pihiisaks, kes teab asju, mida nende perekonnadki ei tea. Ja see on hea – mis siin pihitud, see siia jääb. Ja rõõmustavalt sageli selgeksräägituna ka lahenduse saab,“ kinnitab maestro Jaan. „See, et oleme kuhugi sügisesse reserveeritud, tähendab meile faktiliselt küll jah täielikku sunnismaisust, lõputuid varustusretki, sajandeid pliidi ees ja pererahva rollis – ent mulle meenutab ka tõsiasja, et vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud.

Saame küll jah vaid jõuga endale mõned vabad tunnid – mitte päevad! kujutate ette? – lubada, aga milline missioon… Milline õnnis teadmine, et oled sisetunde järgi edenedes rajanud midagi nii vajalikku. Arvan teadvat, mis on tõeliselt õitsva kodu rajamise valem – sisetunne pluss riskijulgus. Seda ma veel ei tea, kas ja millal oma romaani välja annan. Kui ma vaatan, mis on praegu moes, siis oma ulmeteosega ma ilmselt väga ostetav poleks – ent elu on õpetanud kartma väikseid sissetulekuid, mitte suuri väljaminekuid.“

Merritit on elu õpetanud end jagama – nii nagu suudavad vaid naised. Ta katab ühe korraga laua, vestleb, võtab vastu tulevaste külastajate kõnesid ja ise teeb tellimuskõnesid, kogub ühed toidujäätmed siilide jaoks ühte kaussi – teised jäänused mõõksarviliste šotlannade jaos teise kaussi, ning ikka satub maja korrastades ja autot varustusretkeks valmistades peale, kui Jaan mõnest ideest või leiutisest kõneldes minaga piirdub. Merrit paneb oma mina osavalt Jaani mina kõrvale. Ja ongi meie.

Sophie Dragonwitch – emakese Maa õpilane

Kati Saara Vatmann

Sophie Dragonwitch (26) on tuletantsija-žonglöör, kes esineb Tom Valsbergi Tane Mahuta ja teite väelaulikute kaunistuseks ning Olde Hansa juures ning täiendas hiljuti kostüümiparandamise trikkidealaseid teadmisi Circ du Soleil’ga koos töötades.

Mööda ilma hipilaagreid, kogukondi tuurinud kaunitar on elu ja südame sunnil kümmet ala ja keelt õppinud ning elab hetkel Kalamajas noore Jaan Tätte kommuunis. Töötab Kultuurikatla suvekohvikus Kanala – ja on toortoidu, disaini, jooga alal mitmekihiliselt koolitatud neidis, kes kummutab eelarvamuse, et köögis töötab proletariaat – toiduvalmistamine on kunst ja teadus ning nõukaaegsed klassi-klišeed ei kehti enam ammu.

Ilmarännakutel jõudis naine veendumusele, et tahab saada kodus sünnitusi vastu võtvaks ämmaemandaks – ja selle poole ta nüüd liigubki. Juhuse tahtel on ta olnud ühel kodusünnitusel, väikeste lastega emmedele tugiisikuks – kuna juhuseid pole, on ta ära tundnud, et ongi selleks pühaks ametiks sündinud. Kes on imedest imelisimat kogenud, tahab seda veel ja veel – ka elukutsena. Ehkki rakenduslikku riigikõrgkooli sisse ei saanud. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

„Tervishoiukõrgkoolis pürgis ämmaemandaks 11,5 inimest kohale. Sain sisseastumiskatseid tehes teada mitu olulist asja. Esiteks pean polüglotina eesti keelele rohkem rõhku panema. Olen juudi-vene ristandina esimest põlve eestikeelne ning näe, pole see kohaliku keele valdamine nii enesestmõistetav midagi. Teiseks tuleb meie ringkonnale omase huumori harrastamisega ettevaatlik olla. Kui ütlesin vestlusel, et lõputööks sünnitan ise lapse, hakkas komisjon väga jäigalt ja asjalikult õiendama, et oot-oot, enne on ikka praktikumid ja kursusetööd… Endale lohutuseks ütlen, et olen lihtsalt liiga eriline. Ja plaanin astuda Krautmanni erakooli, mis seob mind veel mõneks ajaks Tallinnaga,“ kirjeldab Sophie, kuidas saab, kui kuidagi ei saa. „Samas tõmbab mind Eestis praegu lõuna kuplite vahele. Sänna kultuurimõis on tohutult vägine tuiksoon – ning meie vaimse sõpruskonna paar noort peret on kolinud samuti sinnakanti mõisa üles ehitama kõigi oma neljasorti kõrghariduste ja lastekarjaga. Õpin ära ja lähen lendu, äkki just nimelt Lõuna-Eesti poole!

Liiatigi on mul ausalt hetkeseisuga öeldes rändamisest mõõt täis. Seda tundsin väga teravalt viimatisel pikal reisil Mehhikosse – kõik oli küll õigesti ja hästi, aga tegelikult täiesti valesti, nii et tulin üsna räbalana siia Kalamajja haavu lakkuma. Õnneks on sõbrad vägede valitsejad oma lähedusega aidanud mul ennast kenasti uuesti kokku korjata.“

Ehtsuse õppetunnid

Elus kõige õnnelikum on Sophie seni olnud Põhja-Kalifornias – ta veetis sealsetes metsades hipimeelsete intellektuaalide peres neli talve, nad sisuliselt lapsendasid ta – seal ta õppiski elu tahtel disainima riideid, valmistama vegan gourmet toite ja hoolistsema laste ja emmede eest. Ning teab nüüd, mis tunne on võtta auto ja sõita sellega mägedes, ees piiritud avarused – oled vaba ja õnnelik, kõik on võimalik… Tegelikult ongi. See kommuun võtaks segaverelise haldjasnaise kohe oma rüppe tagasi.

„Maailmarännakud on mulle õpetanud, et iga oskus on väärtus. Kasvõi meie oskus ja võime ise rõivaid kujundada ja õmmelda. Ameerikas avastasin, et disaini ja õmblemise kunst pole üldsegi mingi tühipaljas pähh, nagu eestlased suhtuvad – kõik oskavad, aga uuemal ajal keegi enam väga ei viitsi. See on kuldaväärt oskus, mida tuleb alal hoida ja oma lastele edasi anda. Nagu moosikeetmine ja leivaküpsetaminegi. Pole üldsegi ah-mis – üliolulised elulised oskused on!“ teab tüdruk, kelle praegune üks kaubamärkidest on žongleerimine ja tuletants. „Žongleerima õppisin Hispaanias. Ostsin alustuseks kõige kõvemad pallid, nii et elu ja valu õpetas kiiresti ja tõhusalt, aiai! Nüüd on käte liikumine ja trikid nii selged, et ma ei pea enam kätele mõtlema – võin nii Tane Mahuta kui Olde Hansa ees tantsides keskenduda muule liikumisele. Kui aga mõni inimene peaks arvama, et ta juba oskab kõike ja juurde pole vaja midagi õppida, soovitan mõne üliprofi ja perfektse trupi juures natuke aega töötada ja väga lähedalt näha, kuidas käib tõeliselt täiuslik ja eksimatu töö. Mul oli õnn olla Circ du Soleil Eesti-tuuri ajal nende meeskonnas ja näha, mida tähendab 20 aastat kalliskivi lihvimist.“

Elu on õpetanud Sophie ka toor- ja taimetoidu ala üsna arvestatavaks asjatundjaks. Ta on osalenud festivalidel, korraldanud toortoidu ja –šokolaadi koduõhtuid ning valmistab ka Kanalas vegeeta-reeglite järgi kišše ja salateid, maiustusi ja magustoite ning toorleiba.

Kommunism ja tööjaotus

Siinkohal tuleb „kommunism“ sõnast kommuun. Kultuurikatla selle-suve-projekti köögis veedetud ajaga on Sophie õppinud, mida tähendab vastutuse delegeerimine. Kui köögis on vaja midagi korraldada ja varuda, ei peaks Kanala-rahvas iga kraani ja lapi pärast Evelyn Sepa poole pöörduma, allkirja ootama ja resolutsiooni alusel nuustikuid varuma. Piltlikult öeldes. Ühegi inimese asendamatust ei tõesta mitte see, et ta kuhjab kogu käsuliini kõik astmed enda kätte, vaid delegeerib, jagab ja usaldab.

Parimas mõttes kommunismi on õpetanud ka hipielu. Kus iganes maailmas vaimsed ja valgustatud inimesed ka kogumisse kobarduvad – igal juhul on vaja omavahel sobitada erinevad elud ja valud, tujud ja soovid. Tätte-dünastia korteris elab igas toas erinevat ametit pidav ja kogemustesleppi kannul vedav isiksus või paar. See tähendab erinevate vibratsioonide ja päevakava, külaliste ja probleemide ühitamist. Ja on Sophie sõnul ühtlasi optimaalseim elukool ning liigtarbimise vältimine. Pideva ostmise asemel on mõistlikum vahetada-jagada – ning emake Maa naeratab.

„Samamoodi igatseb meist igaühe kordumatu isiksus hinge-vaimu-ihu tööjaotust ja rakendust iga tihedusega kihtidele. Viimasel ajal tahaksin nii paljudele vaimuinimestele-valgustöötajatele hüüda – sportige-tantsige-liikuge! Ehkki on olnud suurepärane ja päikeseline suvi, on nii paljud inimesed kahvatud ja toonuseta, lihaste ja jumeta. Energiad on vaja ka füüsilises kehas liikuma saada – mis vägesid me muidu valitseme!“ teab Sophie, kelle enese lihased on eelmise õhtu tantsutrennist mõnusalt valusad. „Käisin koreograafist klassivend Siimu trennis ja naudin nüüd magusat lihaste tuikamist. Jooga ja meditatsioon on hea – aga istuva eluviisiga inimeste lihastikule tegelikult sellest heast ei piisa. Intensiivset sporti ja tõhusat tantsu on vaja!“

Perfektsionist Sophie eeldab seni õpitu ja kogetu põhjal täiuslikkust kõiges. Nii inimeses eneses kui tema suhetes – muu hulgas ka tantat õppinud noor naine kinnitab, et juhuslike ja rutiinsete suhete aeg on igas eluvaldkonnas siin planeedil möödas. Kõiksuselt tuleb paluda parimat – ja see saadetakse.

„Kõik isiksuse oskused ja eeldused, anded ja pürgimused vajavad arendamist – Jumala antud anne on tõepoolest ülesanne,“ usub Sophie. „On vaja vaid veidi enam julgust ja enesekindlust – neid lihtsaid ja ilusaid asju, mida ka mul enesel on vähevõitu.

Vaatan teelahkmel seisjaid. Ja neid on praegu tohutult palju. Inimesed on rutiinist räsitud. Teevad oma ammust tööd juba mõnda ega ilma rõõmuta, ilma üldisema pildi ja perspektiivita. Ja ei julge midagi muuta. Loetakse ja kirjutatakse raamatuid ilma hirmuta rändamisest, aga tegelikult on hirm isegi tööpakkumisi lugeda.

Kuldkalake ei saa aidata, kui loteriipiletit ei osta. Vihjeid, lahendusi ja märke antakse meile ju igal sammul – paraku löövad liiga paljudel meist silmad seda valgust tunnelis aimates vaid hetkeks särama. Siis tõmbutakse jälle kühmu ja nühitakse harjunud vagu edasi, julgemata kõrvale vaadata – ammugi mitte astuda.

Mida täiuslikum on inimese riistakast – keelteoskusest köögikunsti ja tantsuteaduseni – seda suurem on tema valikuvabadus ja –tarkus. Aiman nii. Ja püüan selle järgi tegutseda ka. ainult ise tehes ja julgedes, täiustudes ja katsetades on õigust ka teistele nõu anda. Kui küsitakse.“

Eerik Niiles Kross – aardeleidjast päikesepoiss

Kati Saara Vatmann

Eerik Niiles (46) on Kõue mõisahärra, ajaloolasest poliitik ning kirjanike Ellen Niidu ja Jaan Krossi poeg, kes hakkab lõbusa lapselikkusega mossitama, kui teda uutele tuttavatele ikka veel teenekate vanemate kaudu tutvustatakse. Ta on ühtaegu nii poisikeseliku üllatumisvõime ja rõõmsa meelega värske natuur, kes on tulvil mängulusti, katsetamisjulgust ja elujõudu kui väga küps ja kaalutletud elukunstnik, kelle peas toimub ühe korraga vähemalt kakskümmend suurt ja olulist mõtet-korraldamist-arendamist – ja kes ei lähe sellise killustatuse peale närvi. Väidab, et ei harrasta mingeid tasakaalustavaid ega rahustavaid praktikaid, ent ometi on oma mullis lausa uskumatult siin-ja-praegu-olekus, rahulik ja rõõmus ning ei ütle, mis nipiga suudab tema suurimatki jama võtta mängleva kergusega, nagu head nalja.

„Ju ma pole õnneks nii suurt sitta kogenud, mis tuju ära rikuks või elu tõeliselt segaks,“ naeratab mees ühtaegu nii reipalt kui raugelt – ta ongi pidevalt kaks vastandlikku olekut ühe korraga. „Mul on olnud õnneks väga noorest saadik niisugused tööd, et ka pisiasjadesse süvitsi sukeldudes ei kao suur plaan ja perspektiiv silme eest – see hoiab pilgu klaari.“

Sõbrad muhelevad, et kuivõrd Eerikul on õnnestunud varemetest üles ehitada 14.sajandist pärit Kõue mõis, mis on nüüd säilituskultuuri ja baltisaksa keskus, hotell ja kultuurisündmuste tuiksoon, pole boheemlaslikul ärimehel Krossil keeruline vanade kommude tekitatud korruptiivsetest varemetest üles tõsta ka Tallinna linn.  Naljatades öeldakse ikka kõige tõsisemaid tõdesid.

Tõde on ka see, et ainulaadne mõisakompleks, millest arengukava peaks tekitama nii Eestis kui maailmas enneolematu väikese riigimudeli, kuulub juba viiendat aastat hoopis Mary Jordanile, mitte mõisahärrale.[HK1] Seega on arendaja-visionäär Eerik N. mõisaproua mees. Proua Jordan (44) on Kanadas sündinud albaanlanna, dokumentaalfilmide autor ja karismaatiline ärinaine, keda paeluvad lisaks filmimist ootavatele valupunktidele hobused ja mootorrattad, koerad ja mistahes elus ja ilus, dünaamiline ja inspireeriv maailm. Tema seltskondailmumine on nagu ilmutus – karismaatiline, nooruslik ja tuline daam paelub kõigi pilgud – ja kõigil on temaga koos Hea ja kirgas hingata.

Mary ja mõis tulid Eeriku ellu ühe korraga. Nüüd, kus Eesti aristokraatia esindajast Kross on rajanud keskuse, kus kihab elu, on samas põhjust meenutada karmi müüti, mida Eesti tänane maarahvas korrutada armastab: Mart Laari esimene valitsus hävitas meie põllumajanduse. Eerik vaidleb: „Eesti põllumajanduse ja talupojakultuuri hävitas nõukogude okupatsioon, sõbrad! Praegu on vaja leida nii Eesti riigile kui ka maaelule tegelikult toimivad majandusmudelid, mis ei püüa ennistada 19.sajandi mudeleid. Nii, nagu mina mõisamajandust planeerides, peab kogu riik lähtuma sellest, mis 21.sajandil ikkagi ära tasub. Minul oleks põllumajandusega mõtet tegelda, kui oleks 500-3000 hektarit ja hinnalised masinad. Väiksem nokitsemine on praeguses  maailmas hobitalu tase ning sellesse tuleb muu eriala tööga teenitavat lõputult peale maksta. Eks ma võtan väga tõsiselt märki, et Kõue mõisa endistelt maadelt, mille peal professionaalsed põldurid vilja kasvatavad, leiti muinasaegne aare – see on minugi tee!“

Mäng mõisa peale

Meresõitja ja maadeavastaja Otto von Kotzebue rajas selle mõisa oma maismaise elutööna. Millegipärast ongi nii, et mida teenekam meresõitja-maadeavastaja, seda sügavamale sisemaale ta pärast rännakute lõppu poeb. Nii on teinud ju ka Krusenstern, Wrangel, Lütke.. Merest palutakse puhkust ning metsade vahelt otsitakse kasvõi näilist kindlustunnet.

Nõukogude ajal tegutses Kõue mõisamajas kool, misjärel häärber seisis 40 aastat tühjana ja muutus varemeteks, nagu tühjad hooned ikka. Eerik on jõudnud enne oma väikeriigi rajamist Otto von Kotzebuega analoogselt Maale kolm tiiru peale rännata –– ning iseloomustab end kui väga vara globaliseerunud haritlast. Töö tegi tema jaoks meie planeedi aegsasti ümmarguseks – ja samas hõlmatavaks palliks – mis on andnud riskijulguse ja vaba meele.

„Sõna „mõis“ ärritab eestlasi sellepärast, et oleme liiga inertselt ja arusaamatu mõnuga juurutanud ja hellitanud müüti 700aastasest orjaajast ja aristokraatiast kui vihatud vastasest. Selline ajalookäsitlus põhjustab alaväärsuskompleksi, viha ja kadedust – kusjuures täiesti asjata,“ teab ajaloolasest poliitik. „Muistse vabadusvõitluse järel saabusid sakslased Eestisse märksa rahumeelsemalt ja sujuvamalt kui meie alakat ja enesehaletsust kultiveeriv legend jutustada armastab. Naisi polnud – kositi kohalikke. Enamus maid oli eestlastest vanemate käes ning ladusa segunemise tulemusel oli baltisakslastes eesti verd sama palju kui saksa või rootsi oma. Naised on alalhoiuinstinktist ja vaistust lähtudes igasugustel aegadel lapsi saanud ja üles kasvatanud – eestlasteks.

Mõisad olid tootmise, kultuuri ja hariduse keskused, millele maarahvas maksis kõigest kümnist – ja sedagi põhiliselt tööga. Praeguste edumeelseimategi riikide maksud on teatavasti palju kõrgemad kui kümnendik palgast. Sadadele ja tuhandetele inimestele oli organiseeritud töö ja haridus tagatud loogilises järjestuses – enne elujärg, siis koolitarkus.

Praegu on meil paleus maailma tasemel haridusest – aga elatustase on seoses meie sissetulekute ja võõrsilt veetavate kaupadega kääridega nii madal, et selle pealt midagi maailmatasemelist ei raja. Veel. Inimlikult mõistetav on nii see, et kustahes mistahes tööga paremat palka kokku rügav rahvas ei oska-söanda-taipa isamaiste majandusmudelite ja maksude asjus häält tõsta. Veel. Kui ka see, et avatud piiride ja piiramatute võimaluste ajastul tahaks kõike – ja kohe. Ülikiired muutused, mida nüüd stabiliseerida ja suunata on vaja, lehvitavad inimeste ees lõputuid kiusatusi. Tahaks saksa autot ja kreeka oliivi, prantsuse veini ja põhjala vääriskala. Mis teha, et Poolas on parem kliima kui meil ning poola õun ilmub Eesti turule koos poola kanaga, mis kodumaise kana turusituatsiooni kibedaks teeb. Mary muuseas ei võta linnuvabriku kanaliha suu sissegi – päritolumaast olenemata – sest ta on teinud dokfilmi nende vabrikute õõvastavast tegelikkusest.

Tegelikkus on ka see, et Euroopa liit pole mingi turvakodu – sealsed, hea küll, siinsed, riigid konkureerivad omavahel üsna karmilt. Ideaalis peaks Eesti olema isolatsioonilisem ja sõltumatum kui praegu. See on vägagi oluliste valikute küsimus, kas panustame Gazpromi abstraktsetesse aktsiatesse või omamaisesse taastuval energial põhinevasse energeetikasse. Ega meil muud maagilist teha olegi kui et panustame oma tugevatele külgedele – põldudel kasvatame seda, mida kliima lubab, metsa haldame heaperemehelikult ja oleme kõva transiidi, inseneride ja teadlaste-kultuuritegelaste riik!“

Väiksuse võlu ja valu

Eerik arutleb, et Eesti-sugusel väikeriigil on õnneks lihtne olla paindlik ja end vastavalt tuultele seada ning kui vähe on praegusesse ilma jäänud illusoorset kindlaksmääratust ja vankumatut vagu. Kui veel üsna hiljuti sõitis inimene läbi elu otsekui etteantud teivasjaamu läbiva rongiga – kool, amet, maja, selle lähedal asuv töökoht ja kool, turismireisid, aiamaa ja pension – siis enam pole mitte midagi kindlalt ettemääratut.

„Kõik muutub ja areneb ikka müstiliselt kiiresti. Vanad ametid kaovad ja uued tekivad – suuda end vaid uueks õppida! Mis on saanud näiteks telekate kineskoopide tootjatest, kelle teeneid läks veel kümme aastat tagasi ohtrasti vaja – nüüd enam üldse mitte? Selge, et muist neist on end põhja joonud. Sama juhtub ju ka meresõitjatega, kes end kuival maal järsku ei leia. Või dissidentidega, kes ei oska eluga midagi peale hakata, kui välisvaenlast pole – leiavad siis sisemised deemonid… Kohanemisvõimelisemad isikud on üsna kindlalt uue ameti õppinud.

Ja elamise julgus, riskide võtmine ja rõõmsameelne mänglemine eksistentsiaalsetel väljadel olenebki sellest, kui suutlik inimene on üha uuesti alustama. Ikka otsast, järgmisest otsast – taas ja taas. Ja nii see jääbki – perioodid, mille järel uus amet tuleb õppida ja uut elujärku alustada, üha lühenevad ja ühte inim-ikka lükitakse neid aina rohkem.

Aiman teadvat, milles seisneb raskuste talumise võti – suure ja mitmekesise koorma kangutamise jaks ilma, et inimese telg laiali laguneks. Kõige suurem sitt tuleb kõigepealt ära süüa. Alati. Kui jätad ebameeldivad tööd ja kohustused, paratamatud ülesanded ja katsumused aina pärasteks, on sul pidev painaja, nii teadlik kui alateadlik rusutis. See tuleb otsekohe ära lahendada,“ sõnastab Eerik särasilmsuse säilitamise saladust. „Niimoodi on võimalik ka kõige halvemat halba võtta koomilisevõitu vahejuhtumina, millest on päris kindlasti võimalik üle ja jagu saada.

Ja ühtlasi on meil aeg loobuda vanamoodsatest vastandamistest. Võim ja vaim, vaimsus ja ärimeel ei välista ega ohusta, vaid toetavad ja täiendavad üksteist. Nii ihu, hing kui vaim peavad olema vormis – sport pole matslik ja küllus pole tõusiklik, iga inimene on väärt nii teaduskraadi, kena kere kui head elujärge. Ma ei jõua ära imestada ikka veel käibel olevat luterlikku ilmatunnetust – õndsus saabub kunagi tulevikus, praegu kannatleme ja suretame liha. Aga ükskord algab aega… Elada tuleb praegu, mitte pensionieas, kui kogu elu on olnud võimalikult karm ja kurb, kondid haiged ja lapsed välismaal – siis hakkame elama või? No andke andeks, me siin Kõue mõisas elame küll siin ja praegu täiel rinnal.“

Killustumiskindel

Meie kohtumiste ajal on Eerik alati olnud otsekui enesejagamise eksamil – lakkamatud sms-id ja kõned, kaks-kolm intervjuud korraga pooleli – ning ta pole kordagi kimbatusse sattunud, närviliseks muutunud ega tüdinult ohanud. Naudib sellist simultaani ühtaegu nii poisikeseliku hasardi kui küpse härrasmehe stoilisusega.

Mõis on tulvil ekskursante ja puhkajaid, gruppe ja seltskondi, 23 hotellitöötajat ajab pesumasinate ja pliitide, kandikute ja arvutitega oma rida, Roman Baskini näitlejad teevad tagumisel terrassil Strindbergi „Preili Julie“ proove, valmistutakse Kõue valla külade päevaks ja kümneteks kontsertideks – ning mõisahärra nendib rahulikult, et kõik toimub iseenesest, kui laabumisi ise liigse sekkumisega ei sega.

Teadlased ja ametnikud, kaamerad ja ajakirjanikud keerlevad ümber äsja põllu seest välja kaevatud Kõue aarde, Mart Sander toob lisaks senisele omamaalitud baroksele Kotzebue-portreele veel maale ja paneb need ise ka üles. Ning härra Kross laseb rahus toimida kosmilisel külgetõmbeseadusel: üks naaber ütles, et tema topised ei taha hästi koju ära mahtuda, tooks teised mõisa hoiule – ning saabus karu ja lõviga, teine sõber pakkus tõllakuuri ette, kus nüüd on vastuvooluaparaadiga bassein, skulptuuri – ja see osutus klaverijalgade peale monteeritud tankiks. Kõik sobib, kõik loksub paika.

Ka pärast nädalat New-Yorgis loomereisil olnud ja paariks päevaks Londonisse äriasju ajama lennanud Mary sattumine valele lennuväljale laabub ning proua jõuab koju. „Ma ei mäleta, mis asja täpselt ta seekord ajamas käis. Kuna maailmas on nii palju informatsiooni, valib aju ise, mida meelde jätab,“ muigab Eerik. „Igatahes seda ma tean, et ka siis, kui tema suurprojekt USAs hilissügisel lõpeb, ei saa teda paikseks suruda. Ning armastuse ja vabaduse ühenduslüli on usaldus.“

Oma erakordset kaasat värskelt armunu pilgul silmitsev mees naerab, et peab ainuüksi sellegi pärast mõisa kunagisest teenijatemajast, mille hiljuti ühelt õpetajalt ära ostis, pererahva maja ehitama, et stiilse ja lennuka Mary kleitidekollektsioon ei mahu nende praegusse paaritoalisse privaati kõrgeimal korrusel enam ära. Kuna naine on elu aeg olnud moto- ja hobusõber, läheb peagi ka talli ehitamiseks vana veiselauda paemüüride baasil ning ühtlasi tuleb sellega külgnevasse viinakööki külapood-kõrts lisaks vanas mõisatallis asuvale simmaniplatsile… Ei midagi enamat kui maailma loomine! Rahulikult naeratades.

„Mingite vaimsete praktikate ega meditatsiooniga ma ei tegele,“ kinnitab siin-ja-praegu-rahu meister Eerik. „Ma lihtsalt elan. Igal hetkel. Judot olen küll veel üsna hiljuti harrastanud, aga praegu on mul sellel alal põhiliselt administreerimise alane vöö.“

Maryga kohtumine ongi tõestus sellele, et hajameelsusena näiv oma mullis sammhaaval, sünkroonsust usaldades kulgemine viib aarete leidmiseni. Eerik oli juhuslikult Gruusia delegatsiooniga ÜROs ning maailma ainus inimene, kes tundis nii teda kui Maryt, kutsus ta New-Yorgis Gruusia-teemalise fotonäituse avamisele… Ning saigi kokku taevas teineteisele määratud paar, milles naine üha lendab ringi ja mees annab simultaani – hotellimajandamise masinad ja ajalugu, logistika ja muinsus, eksistentsiaalia ja Tallinna linnapeaks kandideerimine. Kõik toimub kuidagi iseenesest, sest Eerik rändabki tõeliselt ilma hirmuta, samal ajal kui teised mehed sel teemal filosofeerivad ning laule ja raamatuid loovad.

Päikesepoiss

Tavainimese jaoks seostub noore Krossi nimi eelkõige sellega, et ta läks tippluurajana töötades kuidagi Vene valitsusega tülli ning on naaberriigis tänini tagaotsitava staatuses. Ta ise kirjeldab asja nii: „Vene impeeriumile pole tõe rääkimine kunagi meeldinud. Ühelegi impeeriumile ei meeldi. Eriti kui tõde on piinlik. Mis puutub tagaotsitava seisundisse, siis see on lausa naljakas – igaüks teab mu aadressi ja võib igal viisakal kellaajal ekskursandi või kontserdikülastajana Kõue mõisa sisse astuda. Kui aga mingist arreteerimisest rääkida, siis see oleks juba poliitiline riive.

Küllap Venemaal on mu jaoks vanglakoht kenasti ootamas. Kusagil Neenetsi-maal. Meil on suguvõsas kohe selline eriline ugri needus – vanaisa oli vangis Mordvas, isa Komis – mind vist ootab järgmine ugri tõmbsoon.

Mis puutub isasse ja emasse, siis nende tegeliku vastupanuliikumise suurim trump – nagu Runnelil ja Kaplinskilgi – oli ju tegelikult lasterikkus. Pean tunnistama, et kord nädalas ema Elleni juures käia on tegelikult hea poja kohta pisut vähe, aga me keegi ei ole nii head kui tahaksime.

Ja mis puutub tehingutesse – Venemaal istub kinni mitu meest, kes pääsenuks puhta(ma)lt, kui oleksid minu vastu tunnistanud – siis vabanedes on nad Kõuel aukülalised. Võimalik, et 12 aastat saanud mees pälvib omanimelise sviidigi – Kotzebue elu ja teenetega seotud toad on olemas, laev Rurik ja Hawaii kuningas, proua Amalie ja Bikini-saared põlistatud – ent Lennart Meri tuba veel ehitamata. Mis on oluline kasvõi sellepärast, et mulle meeldib kõigist elus kuuldud motodest tema oma: oluline pole, mida inimesed minust mõtlevad – inimesed peavad hoopis mõtlema sellele, mida mina nendest mõtlen…

Mida neis tubades ja sviitides tehakse? Seda, kes niimoodi küsib, ei oodatagi. Nädalavahetusteks ja üritusteks sellistesse oaasidesse kogunemine aga on uus-vanamoodne moodus sõpruskondade ja sarnaselt mõtlejate sünergia väestamiseks.“

See on Eeriku sõnul peaaegu sama hea – või paremgi kui välismaale sõitmine. Ning ühtlasi soovitab noorema põlvkonna võõrsile-kibelemist mitte pidurdada, põlata ega peljata.

„Noored on uskumatult palju targemad kui meie. Tõeliselt tegijad suurkapitalistid teavad seda. On kontserne, kus küpses eas töötajatel pole edutamist oodata, kui ta pole mõne 23aastase juures koolitusel käinud. Uus põlvkond lihtsalt on väga arukas ja andekas ja teab tõepoolest sünnist saadik, mida teha tahab,“ on 21aastase lapse isa veendunud. „Küll aga võib liiga kitsas spetsialiseerumine muuta abituks – olmeliselt-üldeluliselt abitu kipub uusim põlvkond nagunii olema. Lisaks on noored sõltuvamad kui me ettegi kujutame. Nad sõltuvad netiavarustes piiramatult ja kontrollimatult lokkavast teabest ja võivad sattuda kujuteldamatute eksiarvamuste küüsi. Kui näiteks grupile inimestele väita, et teadlased on kindlaks teinud, et taevas on kollane, jääb 70% ajupestutest seda lõpuni uskumagi!

Seepärast soovitan kõigile-kõigile kogemusi-elamusi-avardumist – välismaale minemisi peab aina soosima, eriti kui minnakse õppima. See õpetab kadeduseta, hirmude ja piiranguteta elamise julgust. Mis rahvuslusse puutub, siis meenutagem teise maailmasõja ajal lahkunud väliseestlasi – nad on rahvusliku identiteedi ja aatelisuse mõttes meile, kodustelegi eeskujuks. Tänini.“

Vestlusest väljudes vaatab Eerik Niiles rõõmsa üllatusega enda ümber ringi ning lausub niihästi maailma, Eesti kui Kõue mõisa kohta sobivalt: „See siin on üks kummaline koht… Üks väga hea ja kummaline koht.“

Mai Murdmaa – rahu ja absoluut siin ja praegu

„Rahu ja tasakaalu, absoluuti – ja selle väljendamist kunstis,“ loetleb maestra Mai Murdmaa (75) õnneks vajalikku. „Kuna ma ei saa enam seda aega tagasi kerida, mil ma polnud traditsioonilises mõttes ideaalne ema, loodan ja püüan nüüd olla võimalikult tore vanaema. Minu juures võivad lapsed, mõlema poja pojad, seinale joonistada ja bandžot mängida, ilma et keegi sõitleks, et nii ei sodita ega lärmitseta.

Kõike tulebki teha kirglikult – mis iganes ameti ja eaga tegemist. Minust 7 aastat vanem vend Ivar on kirglik okeanoloog, kes ei välju ka suvel toast ega arvutist, sest uurib kogu hinge ja olemusega maailmamerede põhjajõgesid ning põleb seejuures noorusliku õnnega.“

Mai tunnistab, et muutub murelikuks, kui näeb kõrvalt teisigi tasakaalust kõrvale kaldumas – mis siis veel iseenese tundependli kõikumisest kõnelda.

„Tasakaalu kaotus muudab inimese haavatavaks. Ehkki rahutust seostatakse loovusega, pole midagi loovamat ja absoluudile lähedasemat kui täieliku rahu seisund. Kui sellest aimu saad, igatsed väga seda seisundit, mil pendel ei lenda ei vihasse ega eufooriasse. Jah, liiga intensiivselt head tunded muudavad inimese rabedamakski kui ahastus,“ kinnitab Mai. „Kui näen oma poega Kasparit (37) väga õnnelikuna, tunnen hirmu – mis on teatavasti üks maailma halvim ja halvavaim tunne – et temaga nüüd ometi midagi juhtuks. Ta on seltskonnainimene, ääretult päikeseline, eduks loodud poiss. Rainer (43) on oma äärmise vaimsuse ja sissepoole pööratuse juures puhtale ja jumalikule loovusele lähemal, ent maast lahti, ebaseltskondlik ja ebamajanduslik. Eks siis emme maksab vahed kinni. Rõõmuga.

Tänan taevast, et mulle on antud aega ja võimalusi varem ehk valestiläinut-ärajäänut korvata. On antud aega oma lastega suhteliselt kaua koos olla. See on väga suur kingitus, mille pälvivad vaid pikaealised – ja need, kelle üks poegadest elab ta enese korteri peal.“

Murdmaad-Jancised elavad Kadriorus südamlikus vanas puithäärberis, kus Kasparil on maitsekas postmodern-pesa ema pea kohal, ema kodu aga on mõnevõrra museoloogilise hõnguga – just niimoodi on hästi, nagu praegu on – aastakümnete eest oma koha leidnud kunstiteosed ja mööbel, afišid ja raamatud – nii turvaline ja paigas.

„Hiiumaal Luidja ranna lähedal on meil terve Janciste vabariik – mõnekümne aasta eest püstitatud majakese juurde on tänu sellele, et mul on ikka tööd ja teenistust jätkunud, ehitatud üha järgmisi. Poegade isa, pianist Valdis elab aga üksinda Lätis. Paradoksaalsel kombel saaksin ma tänase Jancisega üsna kindlasti suurepäraselt koos elada,“ arutleb Mai. „Kui olime noored ja lapsed olid väikesed, oli tal aina töö ja kunst-kunst-kunst. Kuni puhkes minu ja Kuldar Singi vaheline kirg. Loovisiksus ei saa endale kirge keelata. Tunded tulevad ikka täispaketina, ei saa niimoodi tellida, et palun mulle need-ja-need tunded – nood-ja-nood on ebamugavad ja segavad idüllilist tasakaalu. Kõik tuleb  korraga. Paraku kannatavad lapsed selle all. Üsna kindlasti. Isegi kui nad on õnnelikud, sest ema on õnnelik – oma tähelepanust ja pühendumisest tuleb lastel ikkagi nii mõndagi loovutada, kui emal on pea pilvedes.

Ei ole ses jagatud ja hajali emas muud halba, kui et vanemas eas tuleb täiskasvanud poegade eksirännakuid ja pereprobleeme jälgides üha ennast süüdistav mõte – kui mina oleksin olnud parem ja traditsioonilisem pereema, oleks lastel nüüd kergem…

Nüüd, jah nüüd saaksin muusikuhärra Jancisega kenasti koos elada ja meie mõlema õhtusele loomingule pühenduda, ent tema peab emotsioonidest hoiduma ja võimalikult tagasitõmbunult rahu säilitama. Tal on olnud viis infarkti. See, et ta üldse elab, on juba iseenesest ime.“

Mai-Estri enesegi elus olemine on ime – sõjaaegse lapsena, kes kolmesena isa kaotas, on ta tundnud tõelist nälga, olnud oma enese kodus kuulirahe all ning pääsenud Siberis napilt vingumürgitusest. Tema sõnul on eestlaste praegune vaesusevirin kummastav, kui meenutada tõeliselt näljahädasid-turvatundeta aegu. Tema ajakirjanikust emale oli laste kasvatamisel tõsiseks toeks balletikuninganna Anna Ekston – Mai oli tema vaimne laps, kes ühtlasi kandis oma teise ema rõivaid – ning pärast Tallinna balletikooli ja Moskva GITISe lõpetamist ka ametit.

Ohvrid kunstile

Eraeluga jagatud emadus pole kaugeltki ainus ohver, mille Mai-Ester on kunstile toonud. Ta ohverdas tantsule ka oma esimese lapse.

„Tegime Estonias „Daphnise ja Chloe“ ja „Medeia“ proove – ja ma ütlesin meestele, et tunnen end halvasti. Mitte niivõrd füüsilises mõttes kui kogu olemuses. Palusin kunstilisel nõukogul esietenduse edasi lükata, kuni laps on sündinud. Mehed ei kuulanud – ah, mis ta ära ei ole, teeme ära… Ja tütrekene sündis kuuendal kuul. Võimalik, et tänase meditsiini abiga oleks ta ellu jäänud. Toona elas üksteist päeva,“ meenutab Mai, kes muutub selle hella teema juures võrreldes tavapärase jõulise endaga väga vaikseks ja vaoshoituks. On valusid, mis ajas ei kao, vaid teisenevad.

Milline ta praegu oleks… Pojadki on ju väga erinevad. Rainer elab vaimuilmas ega oska ema sõnul end kogu oma geniaalsuse juures põrmugi müüa. Ega üheski eluvallas – olgu peresuhted või looming – kompromisse teha.

Helilooja Rainer hüüdnimega Herzog on mitmete progebändide hing – üks nimetus võib olla näiteks „Metro Luminal“, kelle filmimuusikast teatakse ilmselt enim Sass Henno „Mina olin siin“ muusikalist kujundust.

Kaspar on ema sõnul päikeseline seltskonnainimene ja kambajõmm, kes oskab teha endale turgu ja seljatagust. Lapsena joonistas ta koomikseid ning mängis onunaise Helle Karise filmis „Metsluiged“, Eesti kõigi astmete kunstikoolide läbimise järel läks Soome Priit Pärna juurde animatsiooni õppima ning on lisaks arvukatele animafilmidele teinud postmodernistlikke lavakujundusi – ka emale – ning muusika lastefilmile „Röövlirahnu Martin“. Uusim töö on vaadatav VAT-teatris ning riiulites püsib tema looming ka (laste)raamatutena.

„Olgu edu ja varaga, kuidas on – peaasi, et nad napsuga ei liialda. Olen näinud elus nii palju, kuidas alkohol geeniused hävitab. See sai saatuslikuks mehele, keda kirglikult armastasin – Kuldarile. Ja mu vennale Allanile. Mu õde ja vend Kai ja Ivo on reaaltasandil tegusad ja tublid, andekad ja edukad – meist kõige võimsam oli arhitekt Allan. Tema mõistis absoluuti. Ent ei osanud seda üldsusele niimoodi esitleda, et see oleks vastu võetud. Meenutagem või tema pakutud Vabadusesamba ideed – geniaalne! Ja mis selle koha peal nüüd seisab…

Ent need alkoholikogused, mida mu vend tarbis… Oi. Selles ei ole mõtet süüdistada ühtki naist ega riigikorda. Inimene teeb oma elust ikka ise selle, mida teeb. Ja kui tegemata jätab, eks siis tuleb järgmisel korral uuesti tulla ja ära teha.“

Väekohad

Mai vajab ja leiab meie planeedil väekohti, need jõuavad otsekui ise tema juurde.

Ta suvitas aastaid Hiiumaal ning tundis sügaval nõukaajal Luidja metsakohas, et see meeldis talle sel saarel ja ilmselt kogu maailmas kõige enam. Nüüd on poegadel ema maja ümber oma pesad, nii et saarekese peale Luidja jumalike valgete liivade veerde ongi kujunenud Janciste vabariik.

„Hiiumaa tõmbab Eesti kultuurirahvast. Mina suhtlen teiste sel saarel resideerivate loomeinimestega põhiliselt praktilisel-logistilisel tasandil. Kui Roman Baskin sõidab Hiiumaale, pakin end kui autota tegelast talle kaasa. Ja siis me püüame mitte kunstist rääkida – seda saab Tallinnas niigi küll ja veel,“ nendib Mai. „Küll aga on Ave Alaainu tõeline suhtlemisväärsus. Jalust ära – ja ikka nii entusiastlik, lootusrikas, unistusi tulvil – tõeline Ave Vita! Elagu elu…

Minu praegune väekoht, kus juba mitmendat lavastust loon, on Joškar Ola. Esimene lavastus seal oli „Carmina Burana“. Sellest ajast õppisin sinna planeedi väepunkti lendamist ootama ja nautima.

Meil on sellest Marimaa metropolist nii väga palju õppida. See on vähemalt sama väeks piirkond kui Maarjamaa. Õpetlik on, et niinimetatud peateedelt kõrval asumine ei muuda Marimaad vähimalgi määral provintslikuks. Ja linnastumine ei vähenda ürgväge. Mis peamine – pole vaenu. Sellist jagelemist ja lammutamist, nagu meil, seal maride ja venelaste vahel lihtsalt ei ole. Õppigem ometi!“

Mai oskab hinnata ja analüüsida, sest on loonud ja lavastanud Bulgaarias, Saksamaal, Poolas, Rootsis, Itaalias, Soomes, Hispaanias, Kreekas, Venemaal, Lätis, USAs ning puutunud tihedalt kokku nii Barõšnikovi kui Oksa-Eduri tandeminga.

Kompromissitu

Mai lavastas seal ürgsõbralikus väepunktis „Meistrit ja Margaritat“. Ta oli mõneks päevaks Kadriorgu tulles nõutu selle pärast, et kunstnik jutustas oma eskiisidega hoopis teist, tema omaga ühitamatut lugu. Ning kinnitas et kunstis on kompromissid mõeldamatud. Nii, nagu ei tunnista kompromisse ka tema armastatud vene klassikud – eriti eelmise, Eestis lavastatud „Kuritöö ja karistuse“ puhul.

Kolmnurgas Marimaa-Kadriorg-Luidja veedetud suvi pole maestra jaoks kompromiss, vaid ainumõeldavalt täiuslik elamise vorm. Hiiumaal kogub ta pärast Joškar Ola triumfi – mille tema lavastused reeglina pälvivad – jõudu ja energiat, mõtteid ja tasakaalu järgmise lavastuse jaoks, mis on taas kompromissitu ja komplitseeritud.

„Hakkan Estonias „Petruškat“ tegema. See on selles mõttes keeruline tegemine, et Estoniaga on keeruline töötada. Priimaballetti – nüüdiskeeles öeldes staare – pole. Pole peale kasvatatud, kes olid, on minema lastud. Ma ei karda seda öelda – intriige ka ei karda – olen elus nii kuumast paksust läbi ujunud, et ei kardagi vist midagi muud kui et mu kallid pole mingil põhjusel õnnelikud. Kes on vähegi Tiit Härmi ja Ülo Vilimaaga kokku puutunud, mõistab, millest räägin,“ muigab Mai.

Tema teadlikult eba-euro apartemendi kempsu seinal on Tubina „Krati“ plakat. Mõnusasti. Ning Mai seinad ongi mitmeti kõnekad. Ta on rahul otsusega, et poisid sündisid suhteliselt hilja – oli emaksolemise aegadega tema eraelus, nagu oli – vanaemana on tal nüüd aega ja võimalust olla täpselt selline, nagu ta tahab. Lapselapsed võivad vabalt seinale joonistada.

„Oma praeguse loomingulise põlemisega tõestan, et 75aastasena on täiesti võimalik täiel võimsusel kunsti teha. Jälgin rõõmu ja uhkusega oma poegade saavutusi. Kui nüüd ise vaid selle igatsetud rahu ja tasakaaluni jõuaks… Ütlen seda lauset vist ainuüksi meie kohtumisegi ajal seitsmes kord, eks?“ naerab Mai. „Rahust ja tasakaalust absoluudini, valgustumiseni ja Allikani on nii natuke minna. Ja ma nii tahan.

Kindlasti oleks üks võimalus selleks kloostrisse minna.

Ei, mitte nunnakloostrisse – need on variserlikkust ja intriige täis.

Kuhugi Tiibetisse või Indiasse näiteks.

Ent see jällegi oleks põgenemine. Ühest küljest võtan ka sinna iseenda ju kaasa. Teisalt on palju suurem saavutus jõuda tasakaaluni siin ja praegu enda sees – mitte kusagil isolatsioonis ja sund-keskendatuses. Kuna mul on sellest täiusest ja valgustusest veel nii palju puudu, tundub, et tuleb pikk ja tegus elu.“

Liigutaval kombel väidavad Jancise-poisid, et nende ema on ka loomepalangus, üleni oma sündivas lavastuses  põledes maailma kõige rahulikum ja tasakaalukam inimene.

Mai Murdmaa – rahu ja absoluut siin ja praegu

„Rahu ja tasakaalu, absoluuti – ja selle väljendamist kunstis,“ loetleb maestra Mai Murdmaa (75) õnneks vajalikku. „Kuna ma ei saa enam seda aega tagasi kerida, mil ma polnud traditsioonilises mõttes ideaalne ema, loodan ja püüan nüüd olla võimalikult tore vanaema. Minu juures võivad lapsed, mõlema poja pojad, seinale joonistada ja bandžot mängida, ilma et keegi sõitleks, et nii ei sodita ega lärmitseta.

Kõike tulebki teha kirglikult – mis iganes ameti ja eaga tegemist. Minust 7 aastat vanem vend Ivar on kirglik okeanoloog, kes ei välju ka suvel toast ega arvutist, sest uurib kogu hinge ja olemusega maailmamerede põhjajõgesid ning põleb seejuures noorusliku õnnega.“

Mai tunnistab, et muutub murelikuks, kui näeb kõrvalt teisigi tasakaalust kõrvale kaldumas – mis siis veel iseenese tundependli kõikumisest kõnelda.

„Tasakaalu kaotus muudab inimese haavatavaks. Ehkki rahutust seostatakse loovusega, pole midagi loovamat ja absoluudile lähedasemat kui täieliku rahu seisund. Kui sellest aimu saad, igatsed väga seda seisundit, mil pendel ei lenda ei vihasse ega eufooriasse. Jah, liiga intensiivselt head tunded muudavad inimese rabedamakski kui ahastus,“ kinnitab Mai. „Kui näen oma poega Kasparit (37) väga õnnelikuna, tunnen hirmu – mis on teatavasti üks maailma halvim ja halvavaim tunne – et temaga nüüd ometi midagi juhtuks. Ta on seltskonnainimene, ääretult päikeseline, eduks loodud poiss. Rainer (43) on oma äärmise vaimsuse ja sissepoole pööratuse juures puhtale ja jumalikule loovusele lähemal, ent maast lahti, ebaseltskondlik ja ebamajanduslik. Eks siis emme maksab vahed kinni. Rõõmuga.

Tänan taevast, et mulle on antud aega ja võimalusi varem ehk valestiläinut-ärajäänut korvata. On antud aega oma lastega suhteliselt kaua koos olla. See on väga suur kingitus, mille pälvivad vaid pikaealised – ja need, kelle üks poegadest elab ta enese korteri peal.“

Murdmaad-Jancised elavad Kadriorus südamlikus vanas puithäärberis, kus Kasparil on maitsekas postmodern-pesa ema pea kohal, ema kodu aga on mõnevõrra museoloogilise hõnguga – just niimoodi on hästi, nagu praegu on – aastakümnete eest oma koha leidnud kunstiteosed ja mööbel, afišid ja raamatud – nii turvaline ja paigas.

„Hiiumaal Luidja ranna lähedal on meil terve Janciste vabariik – mõnekümne aasta eest püstitatud majakese juurde on tänu sellele, et mul on ikka tööd ja teenistust jätkunud, ehitatud üha järgmisi. Poegade isa, pianist Valdis elab aga üksinda Lätis. Paradoksaalsel kombel saaksin ma tänase Jancisega üsna kindlasti suurepäraselt koos elada,“ arutleb Mai. „Kui olime noored ja lapsed olid väikesed, oli tal aina töö ja kunst-kunst-kunst. Kuni puhkes minu ja Kuldar Singi vaheline kirg. Loovisiksus ei saa endale kirge keelata. Tunded tulevad ikka täispaketina, ei saa niimoodi tellida, et palun mulle need-ja-need tunded – nood-ja-nood on ebamugavad ja segavad idüllilist tasakaalu. Kõik tuleb  korraga. Paraku kannatavad lapsed selle all. Üsna kindlasti. Isegi kui nad on õnnelikud, sest ema on õnnelik – oma tähelepanust ja pühendumisest tuleb lastel ikkagi nii mõndagi loovutada, kui emal on pea pilvedes.

Ei ole ses jagatud ja hajali emas muud halba, kui et vanemas eas tuleb täiskasvanud poegade eksirännakuid ja pereprobleeme jälgides üha ennast süüdistav mõte – kui mina oleksin olnud parem ja traditsioonilisem pereema, oleks lastel nüüd kergem…

Nüüd, jah nüüd saaksin muusikuhärra Jancisega kenasti koos elada ja meie mõlema õhtusele loomingule pühenduda, ent tema peab emotsioonidest hoiduma ja võimalikult tagasitõmbunult rahu säilitama. Tal on olnud viis infarkti. See, et ta üldse elab, on juba iseenesest ime.“

Mai-Estri enesegi elus olemine on ime – sõjaaegse lapsena, kes kolmesena isa kaotas, on ta tundnud tõelist nälga, olnud oma enese kodus kuulirahe all ning pääsenud Siberis napilt vingumürgitusest. Tema sõnul on eestlaste praegune vaesusevirin kummastav, kui meenutada tõeliselt näljahädasid-turvatundeta aegu. Tema ajakirjanikust emale oli laste kasvatamisel tõsiseks toeks balletikuninganna Anna Ekston – Mai oli tema vaimne laps, kes ühtlasi kandis oma teise ema rõivaid – ning pärast Tallinna balletikooli ja Moskva GITISe lõpetamist ka ametit.

Ohvrid kunstile

Eraeluga jagatud emadus pole kaugeltki ainus ohver, mille Mai-Ester on kunstile toonud. Ta ohverdas tantsule ka oma esimese lapse.

„Tegime Estonias „Daphnise ja Chloe“ ja „Medeia“ proove – ja ma ütlesin meestele, et tunnen end halvasti. Mitte niivõrd füüsilises mõttes kui kogu olemuses. Palusin kunstilisel nõukogul esietenduse edasi lükata, kuni laps on sündinud. Mehed ei kuulanud – ah, mis ta ära ei ole, teeme ära… Ja tütrekene sündis kuuendal kuul. Võimalik, et tänase meditsiini abiga oleks ta ellu jäänud. Toona elas üksteist päeva,“ meenutab Mai, kes muutub selle hella teema juures võrreldes tavapärase jõulise endaga väga vaikseks ja vaoshoituks. On valusid, mis ajas ei kao, vaid teisenevad.

Milline ta praegu oleks… Pojadki on ju väga erinevad. Rainer elab vaimuilmas ega oska ema sõnul end kogu oma geniaalsuse juures põrmugi müüa. Ega üheski eluvallas – olgu peresuhted või looming – kompromisse teha.

Helilooja Rainer hüüdnimega Herzog on mitmete progebändide hing – üks nimetus võib olla näiteks „Metro Luminal“, kelle filmimuusikast teatakse ilmselt enim Sass Henno „Mina olin siin“ muusikalist kujundust.

Kaspar on ema sõnul päikeseline seltskonnainimene ja kambajõmm, kes oskab teha endale turgu ja seljatagust. Lapsena joonistas ta koomikseid ning mängis onunaise Helle Karise filmis „Metsluiged“, Eesti kõigi astmete kunstikoolide läbimise järel läks Soome Priit Pärna juurde animatsiooni õppima ning on lisaks arvukatele animafilmidele teinud postmodernistlikke lavakujundusi – ka emale – ning muusika lastefilmile „Röövlirahnu Martin“. Uusim töö on vaadatav VAT-teatris ning riiulites püsib tema looming ka (laste)raamatutena.

„Olgu edu ja varaga, kuidas on – peaasi, et nad napsuga ei liialda. Olen näinud elus nii palju, kuidas alkohol geeniused hävitab. See sai saatuslikuks mehele, keda kirglikult armastasin – Kuldarile. Ja mu vennale Allanile. Mu õde ja vend Kai ja Ivo on reaaltasandil tegusad ja tublid, andekad ja edukad – meist kõige võimsam oli arhitekt Allan. Tema mõistis absoluuti. Ent ei osanud seda üldsusele niimoodi esitleda, et see oleks vastu võetud. Meenutagem või tema pakutud Vabadusesamba ideed – geniaalne! Ja mis selle koha peal nüüd seisab…

Ent need alkoholikogused, mida mu vend tarbis… Oi. Selles ei ole mõtet süüdistada ühtki naist ega riigikorda. Inimene teeb oma elust ikka ise selle, mida teeb. Ja kui tegemata jätab, eks siis tuleb järgmisel korral uuesti tulla ja ära teha.“

Väekohad

Mai vajab ja leiab meie planeedil väekohti, need jõuavad otsekui ise tema juurde.

Ta suvitas aastaid Hiiumaal ning tundis sügaval nõukaajal Luidja metsakohas, et see meeldis talle sel saarel ja ilmselt kogu maailmas kõige enam. Nüüd on poegadel ema maja ümber oma pesad, nii et saarekese peale Luidja jumalike valgete liivade veerde ongi kujunenud Janciste vabariik.

„Hiiumaa tõmbab Eesti kultuurirahvast. Mina suhtlen teiste sel saarel resideerivate loomeinimestega põhiliselt praktilisel-logistilisel tasandil. Kui Roman Baskin sõidab Hiiumaale, pakin end kui autota tegelast talle kaasa. Ja siis me püüame mitte kunstist rääkida – seda saab Tallinnas niigi küll ja veel,“ nendib Mai. „Küll aga on Ave Alaainu tõeline suhtlemisväärsus. Jalust ära – ja ikka nii entusiastlik, lootusrikas, unistusi tulvil – tõeline Ave Vita! Elagu elu…

Minu praegune väekoht, kus juba mitmendat lavastust loon, on Joškar Ola. Esimene lavastus seal oli „Carmina Burana“. Sellest ajast õppisin sinna planeedi väepunkti lendamist ootama ja nautima.

Meil on sellest Marimaa metropolist nii väga palju õppida. See on vähemalt sama väeks piirkond kui Maarjamaa. Õpetlik on, et niinimetatud peateedelt kõrval asumine ei muuda Marimaad vähimalgi määral provintslikuks. Ja linnastumine ei vähenda ürgväge. Mis peamine – pole vaenu. Sellist jagelemist ja lammutamist, nagu meil, seal maride ja venelaste vahel lihtsalt ei ole. Õppigem ometi!“

Mai oskab hinnata ja analüüsida, sest on loonud ja lavastanud Bulgaarias, Saksamaal, Poolas, Rootsis, Itaalias, Soomes, Hispaanias, Kreekas, Venemaal, Lätis, USAs ning puutunud tihedalt kokku nii Barõšnikovi kui Oksa-Eduri tandeminga.

Kompromissitu

Mai lavastas seal ürgsõbralikus väepunktis „Meistrit ja Margaritat“. Ta oli mõneks päevaks Kadriorgu tulles nõutu selle pärast, et kunstnik jutustas oma eskiisidega hoopis teist, tema omaga ühitamatut lugu. Ning kinnitas et kunstis on kompromissid mõeldamatud. Nii, nagu ei tunnista kompromisse ka tema armastatud vene klassikud – eriti eelmise, Eestis lavastatud „Kuritöö ja karistuse“ puhul.

Kolmnurgas Marimaa-Kadriorg-Luidja veedetud suvi pole maestra jaoks kompromiss, vaid ainumõeldavalt täiuslik elamise vorm. Hiiumaal kogub ta pärast Joškar Ola triumfi – mille tema lavastused reeglina pälvivad – jõudu ja energiat, mõtteid ja tasakaalu järgmise lavastuse jaoks, mis on taas kompromissitu ja komplitseeritud.

„Hakkan Estonias „Petruškat“ tegema. See on selles mõttes keeruline tegemine, et Estoniaga on keeruline töötada. Priimaballetti – nüüdiskeeles öeldes staare – pole. Pole peale kasvatatud, kes olid, on minema lastud. Ma ei karda seda öelda – intriige ka ei karda – olen elus nii kuumast paksust läbi ujunud, et ei kardagi vist midagi muud kui et mu kallid pole mingil põhjusel õnnelikud. Kes on vähegi Tiit Härmi ja Ülo Vilimaaga kokku puutunud, mõistab, millest räägin,“ muigab Mai.

Tema teadlikult eba-euro apartemendi kempsu seinal on Tubina „Krati“ plakat. Mõnusasti. Ning Mai seinad ongi mitmeti kõnekad. Ta on rahul otsusega, et poisid sündisid suhteliselt hilja – oli emaksolemise aegadega tema eraelus, nagu oli – vanaemana on tal nüüd aega ja võimalust olla täpselt selline, nagu ta tahab. Lapselapsed võivad vabalt seinale joonistada.

„Oma praeguse loomingulise põlemisega tõestan, et 75aastasena on täiesti võimalik täiel võimsusel kunsti teha. Jälgin rõõmu ja uhkusega oma poegade saavutusi. Kui nüüd ise vaid selle igatsetud rahu ja tasakaaluni jõuaks… Ütlen seda lauset vist ainuüksi meie kohtumisegi ajal seitsmes kord, eks?“ naerab Mai. „Rahust ja tasakaalust absoluudini, valgustumiseni ja Allikani on nii natuke minna. Ja ma nii tahan.

Kindlasti oleks üks võimalus selleks kloostrisse minna.

Ei, mitte nunnakloostrisse – need on variserlikkust ja intriige täis.

Kuhugi Tiibetisse või Indiasse näiteks.

Ent see jällegi oleks põgenemine. Ühest küljest võtan ka sinna iseenda ju kaasa. Teisalt on palju suurem saavutus jõuda tasakaaluni siin ja praegu enda sees – mitte kusagil isolatsioonis ja sund-keskendatuses. Kuna mul on sellest täiusest ja valgustusest veel nii palju puudu, tundub, et tuleb pikk ja tegus elu.“

Liigutaval kombel väidavad Jancise-poisid, et nende ema on ka loomepalangus, üleni oma sündivas lavastuses  põledes maailma kõige rahulikum ja tasakaalukam inimene.

Diana Tarand – armastus käsib alati kõiges aus olla

Kati Saara Vatmann

Diana (46) on pidulikult nimetades Pärnumaa tänavune aasta ema ja Kaelase käitumishäiretega laste kooli direktriss. Argipäeviti on ta kaheksa lapse ja peagi juba kolme lapselapse vanaema ning lamba-küüliku-maasikakasvatustalu perenaine.

„Minu elu- ja emaduskogemus, haridus ning loomakasvatus on viinud karmina näivate järelduste ja üldistusteni, mida eluliselt vilumatutel oleks tarvilik teada ning paljunäinutel kaasa mõelda,“ jagab Diana meiega tähelepanekuid ja ideid, mis on praeguses ajas ühised ja üldised ning viivad edenemisele. „Tõsi, ma pole ei ema ega õpetajana täheldanud, et keegi õpiks teise kogemusest – oma vead teha ja valud tunda on vaja meil kõigil ning teiste eest me probleeme ka uues heas ilmas ikkagi lahendada ei saa. Seal kohe eriti mitte. Ise!“

Seitse sõnumit

Esiteks rõhutab Diana, et inimesel on mitte ainult õigus, vaid kohustus lähtuda oma otsustes ja tegudes iseendast. Samavõrd kui varasemates aegruumides tundus olevat piinlik ja ebaviisakas alustada lauset sõnaga „mina“, on nüüdseks inimestele kohale jõudnud, et Mina ongi see ainus ja olulisim, mis inimesel Maale sündides kaasas. Isegi kui iseenesest lähtumine näib mõnel hetkel isekas, julm või muul moel mõistetamatu.

Teiseks: „Mitte kedagi – ei oma meest ega lapsi – ei saa muuta. Me võime püüda oma kallites välja tuua nende parimad omadused. Ent kui nende olemus ja käitumine meile siiski ei sobime, haagime nad rahulikult ja tänulikult endast lahti – mitte kedagi pole vähimatki põhjust vägistada. Täname, naeratame ja läheme laiali.“

Kolmandaks – erivajadustega inimesi, kuidas neid vastavalt diagnoosile ka nimetada, ei tohi kunstlikult ja jõuga tervesse karja suruda. Mitte ükski teine loomaliik ei tee nii – kõik kannatavad selle eksimuse all ning liik sureb välja. „Mis iganes on põhjus, miks sünnib järjest enam erivajadustega – käitumishäirete, vaimse puudega, ohjeldamatuid-keskendumatuid ja agressiivseid lapsi. Kas on põhjuseks keskkonna saastatus, kemiseerunud toitumine või kosmiline peenmateeria. Või tingib erivajaduste arvukuse see, et aina enam neid, kes olnuksid loodusliku valiku korral sigimatud, saavad järglasi. Ehk on põhjus ka eriliste jõuline ühitamine tavalistega – nii saavad ju nemadki paljunemise õigustuse, võimaluse ja innustuse. Igatahes tähendab häiretega isendite poputamine põhikarjas seda, et näiteks lammaste puhul nõrgeneb niimoodi kogu kari kuni hääbumiseni. Mitte ainult sellepärast, et sel juhul need äpud ka sigivad – ka sellepärast, et õpetajate-kasvatajate-hooldajate kogu tähelepanu kulub erilistele, normaalsed jäävad tähelepanuta ega saa täisväärtuslikult areneda. Progressipidurid!

Neljandaks – sama seadus kehtib ka ühiskonna kohta. Kui süsteemi ei saa muuta – ja mastaapseim näide oli kasvõi Gorbatšovi „uutmine“ enne süsteemi lõplikku krahhi – tuleb see lammutada. Olgu jutuks kriisist kriisi vankuv valitsus või hangunud koolikorraldus.“

Viiendaks meenutab peagi üheteistkümne lapse (vana)ema, et naised ei saa seniseid moodustisi lammutada oma elu hinnaga – first things first on naiseliku alalhoidlikkuse põhimõte, tänu millele inimkond igasugustest sõdadest-revolutsioonidest eluga läbi on tulnud. Kui süsteem on talumatu, aga hetkel muudetamatu, siis tundlikud-teadlikud-ärkvel naised taanduvad koju ja kirikusse, kuni aeg küpseb.

Kuuendaks pole meil jumalike olenditena õigust lasta kellelgi oma hingerahu ega naiselikkust surnuks lasta tallata – kui mees petab, alandab ja ise samal ajal meie püüdlusi ja arengut eirates stagneerub – nägemist!

„Seitsmendaks selgub küpses eas, et Tammsaarel oli tõepoolest õigus – tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus. Mina valisin oma praeguse mehe absoluutselt kaine ja kiretu kaalutlusega. Kuna esimene ei kannatanud välja minu toimekust ja haritust ning kompenseeris seda üha uute kõrvalsuhetega, läks mu usk-lootus-armastus korraks katki – ja siis taastus targemana. Nii – uus mehekandidaat oskab ja tahab tööd teha. Armastab mind. Sobib. Nüüd sobib nii, et ühist kodu luues, karja kasvatades ja lapsi saades-sirgutades on tulnud ka armastus! Aitäh, Tammsaare – ongi niimoodi! Kujutate ette, minu mees tuleb traktorite ja ehituse pealt täiesti omal algatusel minu juurde, kallistab mind ja avaldab armastust. Kui see pole õnn, mis siis üldse on? Kusjuures meie poeg – minu kaheksas laps – on kinnitus väitele „kes kannatab, see kaua elab“ ja oma perekonnanime poja kaudu edasi

kannab. Seitsme venna ema Aleksis Kivi raamatus ei jõudnudki kaheksanda, kauaoodatud tütrekeseni – nagu ka Undseti „Kristiina Lauritsatütre“ Kristiina oma poegadeküllase rüpega. Mina jõudsin kaheksandani – tänu taevale! Ja armastusele.“

Mina tahan!

Diana, kelle indiaaninimi võiks olla Arukas Äraootaja või Töökas Taluja, söandab täiel rinnal hüüda: „Mina tahtsin lapsi – iseenda pärast olen neid tahtnud!

Iga mu laps on sündinud selleks, et mind arengus väga olulisel määral edasi viia. Mina olen nad oma ellu kutsunud. Ja siinkohal pole midagi rääkida kodanikuteadlikust iibe tõstmisest – ammugi mitte sellest, et pedagoogiproua ei oska kontratseptiive kasutada. No andke andeks.

Samas on mulle siiski kuidagi liiga oluline, et külarahvas ei arvaks, et ma pole abivajav ohmu. Viimasest okupatsiooniajast on jäänud eelarvamus, et lasterikkus võrdub sotsiaalse saamatusega. Samas on ka sellel kompleksil edasiviiv jõud – olen igal juhul hakkamasaamise nimel aina juurde õppinud ja vähemalt kolme ametit korraga pidanud. Tuleb tunnistada, et kahe abielu vahelisel ajal olin elu efektiivseim – kõik oli üleni ja ainult minu kontrolli all. Ent sobiva ja tõelise mehega on siiski parem – et mitte öelda parim.“

Diana on avastanud iga lapseootuse ja uue isiksuse saabumisega seoses, et kõik lapsed on seda nägu, milline oli ema elu ja hingeseisund teda oodates – seega pole samade geenikombinatsioonide kiuste ühe paari lastes just väga palju sarnast:

Sigrid 23 – eneseteadlik, põhimõttekindel, andekas

Aino- Silvia 22 – heasüdamlik, sihikindel, õrn, nutikas

Melika 20 – heasüdamlik, õpihimuline, naerupall

Melani 20 – suure hingega, väga musikaalne, kaalutlev

Carolina 16 – õrn, lahtiste kätega, andekas, hea suhtleja, aktiivne

Maria Mirjam 13 – habras, hell, abivalmis, kaastundlik

Emma Kristiina 5 – vahva, empaatiline, rõõmsameelne

Verner Rein 6 k – rõõmurull, rahumeelne

Lapsi iseloomustada polegi nii lihtne- kõiki tüdrukuid iseloomustab veel ühisnimetaja –töökus ja tarkus, ligimesearmastus ja hoolivus. Palju on nende hinge muserdanud lahkuminek ja minu oskamatus oma valu tagant näha lapse hinge. Aga ma armastan neid piiritult (mitte pimedalt)! Ja ma tean tänu neile kaht väga olulist baastõde: lapsed teevad meile kõige valusamalt haiget, sest löövad südant seestpoolt – ning kerge on lõpetada, proovi sa alustada – see kehtib kõiges.

Viimane lapseootus oli seoses ea ja teenekusega füüsiliselt raske – ja eks Verner Rein sündis ka suurima eelkoorma otsa. Pärnumaa aasta emal oli kaheksanda lapse sünniks lisaks lastele ka lammastest, jänestest ja mustadest kassidest koosnev loomapere hallata ja talu arendada.

Samas oli Verneri tulles ka kogemustepagas suurejooneline ning peatas ühtlasi ringitormamise. Häädemeeste tagant Soometsast Halinga taha Kaelasele polegi nii lühike maa. Nüüd seob Dianat päritolu-vallaga veel vaid viimne maasikapõld.

„Poja tulemine oli eriti planeeritud ja teretulnud – see peatas mu tuuleveskitega võitlemise. Võid ju tahta neid va hangunud süsteeme muuta ja projekte käivitada, aga kui see võtab tööpäevast enamuse tunde, ilma et enam jõuaks õpilaste, käsitöö ja kunstiga tegelda, kaob vaim võimu alla – ja lõpeks ei käivitu selle hoogsa paigalmarsi peale ka projektid. Seega kinkis pojakene mulle lisaks kõigele muule heale ja ilusale ka kindla sissetulekuga mõtlemisaja,“ tunnistab Diana. „Suurim õnn ja edu oleks oma koju töökoha loomine – kogu pingutuse tulemusel peaks talu hakkama nii palju sisse tooma, et saan kodus töötades ka rahaliselt pere eelarvesse panustada, nii et ka mees ei peaks kodunt ära ehitamas käima. Praegu tekitab Reinu palgatöö mulle topeltkoormuse – pean tunnistama, et mõnel hetkel tahaks appi karjuda: leitsakus ja putukapilves maasikaid rohimas, oma noorimad pluss lapselapsed sabas – ja siis jooksevad näiteks lambad karjuse maha, misjärel jooksen mina…“

Diana on nii enda kui oma laste puhul kogenud, et uute beebide sünnist pole oma vanematele kunagi võimalik õigesti teatada. Oma esimese raseduse puhul saabus ta vanemate juurde tulevase mehe ja šampanjaga, et saabuvast lapsest ja abiellumisest teatada – vanemad keerasid selja ja vaikisid.

„Kui mu 17aastane tütar teatas, et on sedapsi, jälgisin kogu emotsioonidetulva all, et jumala pärast tema emadust ei solvaks ja teda sellega ei mõtte, sõna ega teoga üksinda ei jätaks,“ meenutab noor vanaema, kelle pesamuna on kahest lapselapsest noorem. „Ent kui üks töötuna mõnulev noor mees teatab mulle juba teise lapselapse sigitanult, et kurg toob mulle sünnipäevakingituse, pean paratamatult küsima – mis selles kure paketis siis seekord veel on – ennast veel enam ületav vanaema, kes muu?

Lastelt olen õppinud distantseerumist – nii siis, kui üliöko eluviis tegelikkusest liiga lahku käärib kui siis, kui majas figureerivad mõnda aega mustad küüned-huuled-juuksed – aga mõningane distantseerumisõpe on siiski veel läbimata. Ja seda muudab keerukamaks fakt, et kui lapsed on minu mõjuväljas, muutuvad nad sekunditega minu mõõtkavas normaalsemaks – milline vastutus…“

Loomad on lahti

Tohutut vastutust elu ees kehastab ja meenutab igal hetkel ka Diana lambakari, keda naine valdavalt üksinda hooldab, sest mees peab perele paratamatult raha teenima. Seega on sagedased juhtumid, mil lambukesed jooksevad karjuselindid pehmest rabaäärsest maastikust välja ja sooritavad naabritele eriti soovimatuid üllatusvisiite, väga tema ja ainult tema rida. Olukord, kus ta maasikapõllult, oma noorimad lapsed pluss lapselapsed sabas, lambarajakaid püüdma sööstab, on ses mõttes muudetamatu, et abikäsi teatavasti Eesti külades eriti võtta pole. Mispeale naine hõiskab eluterve reipusega: „Aga mul ongi just umbes viisteist viimast titejärgset kilo vaja maha võtta!“

Mingil müstilisel moel jõuab mitme kõrgharidusega naine käsitsi lambavillad pesta, lõngaks vahetada ja kõigile lastele emmesoojaks kududa ning vastutasuks saab nende ürgsete töödega kaasneva sügava meditatsiooni, mida linnarahvas raha eest gurude juures õppimas ja harrastamas käib.

Me peame tegema seda – ja võimalikult ainult seda – mis õnnelikuks teeb ja ära tasub,“ õpetab Diana ja silmitseb samal ajal murelikult lapsi, kes batuudil hüppavad. „Meil oli koolile pruugitud batuuti saades kohe neli luumurdu majas. Ameerika kõige naljakamad koduvideod sulevad kaamera, kui algavad valukarjed ja saabub kiirabi. Kaamera ei näita ka, mis toimub üles-alla loksuvas peaajus. Just erivajadustega lastel, keda on nüüdis-ilmas aina enam, ei tohiks pea mitte üldsegi sel kombel rappuda. Olgu hüperaktiivsed või autistid – igasugune loksumine on täiesti aut.

Lapsevanemaid on vaja hoopis järjekindlalt ja valjuhäälselt loksutada, et nad asjatult õpetajaid ja teisi lapsi ei loksutaks oma eriliste lastega, kelle probleemi nad üha massilisemalt kas eitavad või trotsivad, sest ühiskond soosib seda. Jah, puudega lapsed on ühiskonna loomulik osa, ent nendega ei tohi tervikut ja terveid terroriseerida. Ja erivajadustega laste vanematel pole siinkohal põhjust solvuda.

Miks me (see kehtib laste kohta, enamik täiskasvanuid suudavad end motiveerida) tunneme haiget inimest, kelle kohta on käibel kümneid inetuid sõnu, silmitsedes tõrget, isegi vastikust – olgem ausad? Instinkt käsib seda vastikust tunda, inimkari sureks muidu välja. Ühtlasi on see tunne ka peegel iseenda ees – nii, nagu kõik meie tunded kutsuvad pidevatele väikestele rännakutele iseendasse. Ja läbi enese inimolemusse.“

Suurte rännakute juhendamiseks soovis Diana õppida holistiliseks terapeudiks. Ta tunnistab, et sedalaadi koolitus on olnud aja- ja rahamahukas õppetund – kui õpitud ametit läheb aina enam vaja, siis kogemus katkiste klammerdujate kogumiga tuli lisaboonusena. Ka seda oli vaja teada saada. (kusagile siia õpingute katkestamise põhjus ja soov kunagi jätkata)

Katkiste klammerdujate ajastu lõpp

Diana rõhutab, et märkamine ja kritiseerimine pole mingil juhul vingumine – see peab viima konstruktiivsete järelduste ja tegudeni. Nii ka tõdemus, et vaimsete praktikate ümber kipuvad kogunema katkised isiksused, kes lähevad vägede valitsemist õppima justkui teiste abistamiseks, ent tegelikult vajavad eneseabi ning klammerduvad kramplikult guru külge, kes esimesena ette satub.

„Samas ei saa kedagi sundida. Ei ennast ega kedagi teist. Vaatan nukralt, kuidas koduväliste eeskujude külge klammerduvad nooredki ei austa ega hinda oma emade-vanaemade teadmisi-kogemusi. Milline raiskamine! See tuleneb ilmselt ka nõukogude okupatsiooni taagast, mil pere polnud miski. Ameerikalik massipsühhoos süvendab omakorda perekonna ja traditsioonide alavääristamist ja vanemliku armastuse vastu võitlemist politsei, lastekaitse ja advokaatideni välja. Millisel pöörasel ajal me siiski elame… Ja milline õnn, et olen lisaks kuldaväärt emadusekogemusele ka eripedagoog ja vaimsete praktikate valdaja.“

Oma ema kaotas Diana ALS-ile  (AMÜOTROOFILINE LATERAALSKLEROOS) pea kaks aasta tagasi – sellele eelnes aasta arukat hüvastijättu ja emalt õppimist, enne kui hilja. Koolitundide hulka kuulus traditsiooniliste oskuste ja koolihariduse ühitamise kunst. Perekonna ja ühiskonna valutuma sidumise tarkus – arukamalt kui varasemate

põlvkondade aegu. Teooria ja praktika omavaheline sobitamine igas eluvaldkonnas. Ning ka oma töö ja emaduse pealt suudab Diana enamvähem kõigile nõu anda tasanditelt „seilasime, teame!“ ja „kaugelt paistab paremini“.

„Tänulikkus ei tähenda valvsuse kaotust,“ manitseb Diana, Soometsa küla Mäeotsa talu matroon. „Meil on käsil suurepärane seis – kõik õnneks vajalikud killud on olemas. Paljudel on need ka üle vaadatud ja sorteeritud. Nüüd, sõbrad, laskem kuitahes kõvade gurude käest lahti – tänagem õpetuse eest – ja pangem end kildudest ja kogemusest, armastusest ja aususest kantuna uuesti kokku. Me kõik!”

Ylar Lindepuu – puusepp, kes teab, kuidas Teada

Meil kõigil esineb hetki, mil hõiskame – „ma teadsin!“ – ja tegelikult ongi nii. Teadsimegi. Me kõik oleme selgeltnägijad, teame tulevikku ja saame muuta minevikku. Ilma selleta me endale kuidagi restarti teha ei saagi – aina samadesse mudelitesse takerdumegi,“ teab mitme diplomiga puusepast selgeltnägija Ylar Lindepuu (46), kes on juba aastaid tegutsenud Soomes. Tema sõnul on Naantali maailma kauneim linnake, soomlased veel skeptilisemad ja konservatiivsemad minevikkutakerdujad kui eestlased – ja samas tema enese selgeltnägemise koolitunnid nii tihedalt täis, et vaja on hakata filmima DVDsid, et ühe ja sama jutu rääkimine ära ei lüliks. Seda enam, et jutt ise on lihtne ja selge – õpetus praktiline, ilma erilise filosoofiata ning oluline on pidev praktika.

Meie hakkasime Ylariga teineteisele lähenema, kui Sänna kultuurimõis saatis laiali ringkirja, milles teatas, et külla on tulemas Soomes elav, soomlaste poolt tuntud ja tunnustatud Eesti päritolu meedium Ylar Lindepuu. Ylar on teadmised omandanud Moskva Selgeltnägemise Akadeemias, kus talle anti tiitel „professor energoinformatsionnogo jasnovidenija“. Aastaid Soomes tegutsenuna tunneb ta nüüd endas süvenevat soovi jagada oma teadmisi eestlastega ja selle raames tuligi esimene sõpruskohtumine.

Ühepäevases töötoas selgitab Ylar selgeltnägemise põhialuseid, õpetab eideetilist selgeltnägemist ja meditatsiooni. Tutvustab mitmemõõtmelist selgeltnägemine – siseorganite vaatlemist korraga nii sest kui väljast koos harjutustega. Juhendab elu piiravate rollimudelite ja ego seoste muutmist. Näitab väga lihtsate võtetega, millised on meie mineviku kajastused praegusel ajal ning kuidas on võimalik minevikuotsuseid muuta. Ka minevikuga seotud karma on muudetav ning seeläbi olevik uuesti aktiveeritav. Selleks rännatakse minevikku – paarisharjutusena.

Õpilana Teresa Mängel ütleb: „Suur rõõmupall Ylar võtab seda nn selgeltnägemist üliloomulikult, mitte üleloomulikult – nagu meie unenägemist või hommikupudru söömist. Samas, see ongi tegelikult nii… Pole vaja kedagi mängida ega midagi etendada, et selgeltnägija olla, sest sa ju oledki seda, sa lihtsalt veel ei tea…“

Minus ärganud huvi aga aktiveerus nii, et kohtusime Ylariga pärast õnnestunud Sänna-sööstu. Sänna kultuurimõisa perenaine Kadi Noor iseloomustab Ylarit nii: „Kui ma teda esimest korda siin Sänna mõisa hoovis nägin, siis üllatusin meeldivalt – kui lihtne, avatud ja siiras inimene. Olin arvanud, et tuleb midagi eriliselt esoteerilist ja ekstravagantset, aga tuli suur hunnik siirust ja rõõmsat olemist. Ma olin ja olen nii tänulik, et ta selline on.

Tema meetodid on justkui samasugused nagu ta ise: äärmiselt lihtsad, siirad ja efektiivsed. See on nii äge, kuidas ta täiesti purustab ettekujutuse selgeltnägijast kui sellisest – ei midagi ülikülluslikku ja kilinal-kolinal liikuvat, esoteeriliste mustritega riietuses. Ylar oli julgustav, toetav ja meie jaoks kohal ja olemas. Ta mõjus inspireerivalt ja naerma ajavalt. Ta veetis meie pool ühe terve pühapäeva, mille ma üleni mõnusalt naeru puksudes temaga mööda saatsin. Ja tema arvates olime me kõik hästi ägedad, kõige lahedamad selgeltnägijad.“

Mees, kelle kohta meie kohtumisel temaga kaasas olnud jüngrid Teresa ja Helmet ütlesid, et ta näeb välja, nagu kõrtsi väljaviskaja, ütles, et lõpetab reeglina igasugused intervjuud, mis algavad küsimusega „kuidas te end tituleerite, mismoodi te oma võimeid tõestate ja mõõdate?“ Näkemiin!

Küll aga meeldivad turskele puusepale kalambuurid stiilis „kui selgeltnägija küsib uksekoputuse peale, kes ukse taga on, pole mõtet tema jutule minnagi“ ning naerab kogu südamest, mõnu ja mürinaga kujundite üle laadis „eestlased armastavad reha ees kaerajaani tantsida – rütmilised kopsatused otsaette rahuldavad nende märter-maso-vajadused“.

Ylar ütleb, et ehkki 21.12.12 ei toonud kaasa apokalüpsist, on täiesti uus aeg Maa peal ikkagi: „Möödas on vanamoodi mõõtmise, maise kontrolli ja ohvrimudelite nautimise ajad. Inimestele hakkab kohale jõudma, et nii siia planeedile tulles kui siit minnes on meil kaasas vaid üks asi – meie ise. Ning see, mida ja kuidas me selle mina-isega selles kehastuses teeme, oleneb üksnes meist endist.“

Puusepp

Mõõta ja kannatada sai Ylar neil arvukatel aastatel piisavalt, mil oli puusepp. Seda ametit pidades mees Naantalissegi kolis. Ja väsis ära. „Olin kogu aeg kössis ja väsinud, energia mitte nullis, vaid miinustes, kehakaal kasvas ja surmahirm tuli peale,“ meenutab tisler, kelle Meistri-nimi on nüüd Singh. „Sõnad on väga kulunud ja ammendunud, seepärast ma nüüdseks enam sõnu teha ei armasta, aga toona, aastaid tagasi hakkas kosmiline sünkroonsus minu heaks toimima küll. On tõesti nii, et kui lähed usaldavalt ja lõdvestunult vooluga kaasa, saab kõiksus kokku juhtida õiged inimesed ja tekstid, sündmused ja seosed.

Mind ei aidanud see, et juba eduka puutöömeistrina panin teised puusepad tööle ja ise tõmbusin kontorisse – ikka lömmis. Aitas hoopis see, et kätte sattus venekeelne teos „Mõtte jõud.“ Tõlkisin selle eesti keelde ja jagasin sõpradega. Kui oled teada saanud, kuidas minevikukammitsais rapsides jäädki samadesse mudelitesse takerduma, tahad ju seda võimalikult paljude heade inimestega jagada. Läksin Luhaääre intuitiivteaduste kooli. Ja sealt edasi Moskvasse, kust – nagu ka nüüdseks suure osa ajast siin Soomes loodusravi keskuses praktiseeriv Lille Lindmäe – tõin tõeliselt hea hariduse. Venemaa on ikka tõepoolest imedemaa.“

Ylar kinnitab, et nii minevikku, olevikku kui tulevikku kujundame oma tülikat ego lahustades ümber igal hetkel. Ta tavatseb Turu linnas liikuda rulluiskudega ning hiljaaegu, kui ta just pidurdamatu hooga mäest alla kihutas, keeras talle üks auto ette. Kuna ta jõudis enne kokkupõrget tänada, naeratada, vabandada ja andestada, viskus ta muruplatsile rulluma ega saanud viga – hajameelse autojuhiga vahetati sõbralik-mõistev pilk. Ning mees mõtles: mõni aasta tagasi oleksin ma ennast kipsi sõitnud ja autojuhile molli andnud…

Peen- ja jämemateriaalne maailm on võrreldavad. Nii, nagu puidu pinda ja omadusi tundev puusepp ei aja ka kinnasteta töötades pinde näppu ning kobakäpp suudab läbi kinnastegi end nõelapadjaks pusserdada, on nähtamatugi maailmaga. Meie kõigi ülesanne on õppida maailma ja inimest käsitlema ja käsitsema kinnasteta.

Kui lihtne ja muhe puusepp õppis selgeks ja kujundas oma vaimsed tehnikad, mida jagab nüüd IIKA-keskuses – Ihmisen Informatiivisen Kehityksen Akatemias – tulid kohe ka õpilased. Palju õpilasi. Nüüd on mehel ülitihe graafik, nii et Eestisse jõudis ta oma teadmisi jagama esmakordselt, ent kohanud siinsete valgustöötajate vaimustunud vastuvõttu, tuleb taas.

„Ma ei saa kuigi laialt ringi lennata, sest mu viieaastane tütreke on harjunud minu kaisus magama jääma ja see on minu jaoks siin ilmas kõige tähtsam. Abikasa Aire lõpetas just manageride-kooli – temast sai professionaalne perenaine,“ kinnitab Ylar, et on üks ütlemata õnnelik mees, kellele tegi rõõmu ka Eesti vaimurahva  vastuvõtlikkus lihtsate, väheste sõnadega, praktiliste ja loomulike tehnikate suhtes.

Tööriistakast

Eestisse kutsus selgeltnägija  rekreatsiooniterapeut Joonas Saks, kelle kohta Ylari koolkonda kuuluv Teresa Mängel ütleb, et temagi oli 95 protsenti teine inimene, enne kui vaimsele teele asus. Nii nagu kõiki Ylari töötubade külastajaid, vaimustas ka Joonast see lihtne ja loomulik tehnika, millega rännatakse minevikku ja tehakse kunagised otsused ümber nii, et nad nüüd enam ei sega.

„Moodustasime seitse paari. Paarilistest üks kujutas ette üht olulist päeva ja siis toimunut. Teine kirjeldas, mida partner kujutleb, mis teda selles päevas õnnestab, mis häirib – ning aitas häiriva ümber teha. Tabavus oli sada protsenti,“ kirjeldab Ylar Eesti vaimsel teel kõndinutega toimunut, mis sarnaneb tema igapäevatööga Turus. „Eestlastele omane konservativism kajastub kasvõi kõnekäänus „kes vana asja meenutab, sel silm peast välja“.  Sellest tulenevalt eelistatakse häirivat mitte mäletada. Hästi unustatu topitakse alateadvuse riiulitesse. Hästi tihedasti. Et ikka rohkem rämpsu sinna mahuks.

Soomlastel on levinud väljend „kauna kandma“. Need pilgeni täis kaunad ladustatakse riiulitesse tihedasse riita ja siis imestatakse, miks samad situatsioonid aina korduvad, miks kõik suhtlemispartnerid meie käes ühesugusteks muutuvad, miks üha jätkuvad need mallid ja mudelid, mida kõige vähem näha ja teha tahaksime. Kaunad ja riiulid tuleb ära tühjendada – ja see on lihtne! Uskuge mind, lihtsat puuseppa – omandasin mina selle tehnika, arendasin sellest oma meetodi, saate teie ammugi sellega hakkama.

Mõistlik oleks juhinduda pigem vanasõnast „kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“. Meisse on kujundatud täiesti mõttetu piinlikkus oma naba ümber urgitsemise pärast – kuidas ma ikka räägin endast, tegelen oma mineviku lahtiharutamisega, kasutan sõna „mina“. Aga see mina ongi ju meie kõigi elus kõige olulisem õppetund. Kuni minevikuprobleeme ja –komplekse ära ei klaari, tõstame neid probleeme lihtsalt ümber – ja samamoodi kolivad ka haigusnähud mööda meie kehasid ringi ega taandu.“

Ylar kirjeldab – läbitungiv, selgelt tuntav pilk minu kangetel-valulikel ristluudel – et me võime leida nõiakuulsusega Metsa-Mari ja minna valutava seljaga tema juurde. Seljavalu kaob, aga põlv hakkab valutama. Mari aitab jälle – seekord kolib valu lahkesti õlga. Minevikus juurdunud jamad on ju tolmunud kaunadena riiulites kindlalt alles.

„Olen oma praktikas väga rahul tulemustega, mille saavutasime mehega, kes pärast insulti ratastoolis minu juurde IIKAsse jõudis. Läbisime temaga terve seeria süvameditatsioone – jah, neid võib võrrelda transtsendentaalsete meditatsioonidega, nad ongi need – ütlesin ju, et sõnadel pole väga suurt tähtsust – ja mees tõusis ratastoolist jalgele.    Minu juurde jõudmata oleks ta üsna kindlasti järgmise insuldi saanud ja sellest kehastusest lahkunud,“ jutustab Ylar rahulikult ja mõnusalt. „Kõik ongi lihtne ja loogiline – minevikku klammerdunud inimesed pelgalt kujutlevad asjad keeruliseks. Võtame kasvõi suitsetamisest loobumise. Pärast paarikümmet suitsumeheaastat vabanesin suitsetamisest täiesti loogilisel ja meeldival moel – pesin veepaastuga nikotiini ja mürgid endast välja. Ei mingeid piinu ega kätevärinat, puhastumine ja vabanemine. Peenmateriaalsel tasandil on samamoodi.“

Valgustöötajad

Ylar Lindepuu on tee- ja töökaaslase Lille Lindmäega sama meelt – valgustöö on hetkel inimkonna tööjaotuses olulisim amet. Erinevalt enamusest teistest ametitest ei saa selle töö tegijaid iial küllalt ning selles kutses ja kutsumuses ei saa konkureerida: „Pole kõige tõemat tõde. Kui konkureerimiseks läheb, siis on juba midagi valesti.“

Ehkki soomlased on skeptilisemad kui eestlased ning nõuavad tõestusi, polevat Soome meedias säärast „nõidade sõda“, nagu meil siin. Selgeltnägemise meister küsib õigustatult, kuidas saab teisi aidata ja juhendada valgustöötaja, kes kahtleb iseendas sedavõrd, et peab enda eest võitlema rivaale pisendades ja oma teeneid ülistades.

„Eestis kardetakse ka sissetuleku pärast – mulle tundub. Nõidade sõda turu pärast – paradokside paradoks,“ naerab Ylar. „Mina olen piisavalt puusepp, et mitte leivakooriku ümber kakelda. Pigem kavatsen lähitulevikus salvestada DVD, kus on minu õpetus ja tehnikad peal – ühe ja sama lihtsa jutu rääkimine tüütab ennast ära. Las seda teeb plaat minu eest.

Selleks, et eestlased saaksid normaalses emakeeles salvestuse, pean edaspidi rohkem Eestis käima – praktika on ainus asi, mis taastab keele. Praktika ongi põhiline tõe kriteerium.“

Turd tisler nõustub mitmete valgustöötajate tõdemusega, et kõigevägevam seab Maa peale puistatud tähetolmu üsna karmide katsumuste ette, lastes teenäitajatel ja valguse kiirgajatel end raisata kordamiste peale kurtidele kõrvadele. Jällegi peab rahvalik kõnekäänd paika – pärlid sigade ees. Pahatihti osutuvad suurvaimud nahkapistetud ja väljaessutud pärliteks. Ainult et rollid ja asend mudelites võib muutuda. Üks ja sama inimene võib olla nii pärl, siga kui seaess, milles peitub pimesi seedekulglasse ahmitud pärl…

„Nii hea on selles sigrimigris siiski õigel ajal õigete inimestega kohtudes kuulda tuttavlikku väljendit „ma teadsin“. Nii hea on kallistada inimestega, kes teevad seda avalalt ja loomulikult, kahtlustamata tagamõtet – eriti kui vastassoost juhtuvad olema,“ on kaheksandal astmel asuv Meister tänulik.

Enamus Ylari õpilasi on tänaseks kuuendal tasemel. See läbitakse tema sõnul veel guru juhendamisel. Seitsmenda taseme „eksam“ aga tuleb sooritada juba universumi enese ees. Kui katset ei läbi, pole midagi hullu – tuleb lihtsalt otsast peale õppima hakata. Sigatüükas ei väsita kunagi!

Ego lahustamine

Olulisem kui vastus küsimusele, kes mõõdab ja kontrollib, kas reiki ja selgeltnägemise meistrid ikka annavad õigustatult pühitsust ja-või kuulutavad ennast pühitsetuks, on oma igapäevaseid väikseid eksameid edukalt sooritada.

„Kogeme iga päev kümneid, õieti sadu ja tuhandeid hetki, mil tasakaal tahab käest minna ja egolaks kipub meist võitu saama,“ arutleb Ylar. „Oleme sündinud tasakaalukaks ja heaks õpetajaks – ent naabrid ja kolleegid, lapsed ja konkurendid teevad kõik endast oleneva, et meist saaks märatsev ego, luuaga vehkiv ja sajatav kuri nõid. See on inimlik. Aga sellest saab välja kasvada.

Nagu ka killustatusest, keskendatuse kadumisest, siin-ja-praegu seisundist kaootilisest minema-ujumisest. Meie ainus ülesanne inimeseks kehastudes on rahu sõlmimine Minaga. Kui ego õnnestub õpetajate ja enesega töötamise tulemusel täielikult lahustuda, pole enam vaja siia planeedile tulla.

Mina püüan oma õpilasi suunata pigem tööle iseendaga. Gurude külge klammerdumine on ohtlik – see muudab inimese abituks. Areng on ilus ja õnnestav toiming, mis ei saa kunagi valmis ning mis ei saa mingil juhul riigimeditsiini ega ravimitööstusega sarnaneda.

Riigimeditsiin ja ravimitööstus tahab patsiente säilitada ja endast sõltuvusse seada. Vaimsed õpetajad soovivad võimalikult paljusid järgijaid iseseisvale arengule suunata ja üha uusi abivajajaid vastu võtta. Tavatsen öelda, et guru pole buss, vaid teejuht bussipeatusse. Ma näitan teed võsast välja, bussi istuda ja soovitud peatusse sõita saab inimene vaid ise.“

Ylar ütleb, et Soomes on kaheksanda ja üheksanda „korruse“ meistrite võrgustik. Kui endalegi ootamatult küsin, kui sageli nad samakorruse tegijatega koos käivad – ilma et sellest võrgustikust midagi teaksin – naerab Ylar soojalt ja mõnuga: „Ma teadsin, et sa tead, ehkki ei tea. Nii need asjad käivadki! Kahtlemata on „lihtsurelikel“ põnev teada, mida salaühingutes tehakse, sest see on saladus. Võin kinnitada, et selle tasandi inimesed pole enda jaoks enam kõneväärt erandid – me pole sündinud selleks, et meist lugulaule loodaks, vaid selleks, et omandatut ja õpitut jagada.

Kohtume erinevais paigus umbes kord kvartalis. Eks me trikitame ja katsetame isekeskis üksjagu. Jagame kogemusi ja mängime. Täpselt samamoodi, nagu kõik inimesed erinevatel korrustel. Meie, inimesed, mängime kõik, nagu suured lapsed.“

*

Ylari haridus:

Vanga nimeline Akadeemia (http://gaiduk-vanga.ru/ )

Rahvusvahelise Energiateraapia ja selgeltnägemise Akadeemia (http://www.darija.ru/)  Bronnikovi (selgeltnägija-ravitseja ) meetodid Moskvas Bronnikovi õppekeskuses (http://bronnikov.ru/centres/index.php?centrId=3 )

ЦЕНТР ЯСНОВИДЕНИЯ, ЦЕЛИТЕЛЬСТВА им.Ванги – Главная страница

gaiduk-vanga.ru

*

Huvitavat lugemist-vaatamist soome keele valdajatele:

http://www.sateenkaarisanomat.net/artikkelit/nro_21/karma_vastuu_omasta_elamasta.html
http://www.sateenkaarisanomat.net/artikkelit/nro_22/terveyden_egregori.html
http://www.sateenkaarisanomat.net/artikkelit/nro_23/henkinen_kehitys_parapsykologisesta_nakokulmasta.html

http://tv1.yle.fi/juttuarkisto/ylar-lindepuu-syopa-ajatteleva-elukka

Palverännak Brasiiliasse.

„Uuel ilusal ajal enam imesid ei sünni – mis varem oli tavatus, on nüüd tava. Me kõik – puusepad ja turundusjuhid, raamatupidajad ja laevameistrid – lihtsalt aga olemme kõik selgeltnägijad ja kanaldajad. Ja nii ongi!“  naerab Teresa (43) oma tütarlapselikku sooja julgustavat lopsakat naeru. „Inimesed usuvad ja usaldavad õnneks sisetunnet üha rohkem ning kogevad, et ma-teadsin-tunne on tõene – me teamegi ette ning saame Algallikaga suheldes minevikumustritele restardi teha, et mitte lontiskõrvul karmale alistuda, vaid tulevik ümber teha. Õnnelikuks, ikka õnnelikuks!“

Miski pole juhuslik

Mitte miski ei juhtu niisama ega kogemata. Inimesed ei kohtu selleks, et ajakirjadele lugusid kirjutada – nad kõnnitatakse kõigevägevama vääramatust käest juhituna omavahel kokku – ja ühise teekonna lisatulemusena sünnivad ka kirjatööd, et julgustav sõnum saaks võimalikult paljudega jagatud.

Üks näide. Sänna kultuurimõisa perenaine Kadi Noor kutsus siinkirjutaja mõisa – pideva ühistöö jaoks oli meie ruumiline kaugus küll kangesti suur, ent kohtumistel selgus – tõesti omad. Ja kujunes sõprus. Indigo Tom andis vägavarakevadel Hopneri majas kontserdi, kus Joonas Saks pidas kõne sellest, miks 21.12.12 maailmalõpp ära jäi ja mis nüüd saab. Tänu lummavale etteastele tutvusime. Ning see karismaatiline rekreatsiooniterapeut kutsus Turu lähistel Naantalis tegutseva meediumi  Ülar Lindepuu Sänna kultuurimõisa üle mitmeteistkümne aasta Eestisse oma töötuba täitma. Jälle see kaugus… Ent Omad jõuavad igal juhul üksteiseni. Ülar tuli ise Saara juurde – nagu ütles tema reisijuht Teresa Mängel – purpur-violetse laavana purskav energiajõgi kutsus. Nüüd on Meister Lindepuul 27 ja 28 dal juulil Holistilise Teraapia Instituudis infokoolitused. Tohutu huvi tingib neid Eesti-sööste veel ja veel tegema. Ent nii – ja mitte pelgalt lookirjutamiseks – me Teresaga kohtusimegi.

„Meie Ülariga tutvusime Turu eestlaste kokkutulekul. Kui tema on elupõline puusepp, siis mina olen Paide-Peipsi-juurtega seikleja. Ja pidin just Soome-perioodil – mis täpselt täna lõpeb! – saama valmis selleks, et jõuda oma Õpetajani,“ arutleb Teresa. „Tänu sellele, et kasvasin üles maal Kallaste lähistel, tean, et selles elus mina talupidajaks ja paikseks ei jää,. Tõsi jah, taevasest kataloogist tellimuste saatja ei tunne sõna EI, nii et igasuguste manifesteeringute sõnastamisega tuleb olla ülimalt täpne ja ettevaatlik. Vale tellimus toob kohale praak kauba.

Armsamad, kes on seni reisinud liinil Ameerika -Egiptus-India, said senise võimsaima äratuse Brasiilias Abadianias veedetud nädalatel ning edasine plaan on minna Tiibetisse-Kambodžasse uue energialaksu järgi. Helmet sõnastab sellise elukorralduse nii: “Paljud inimesed on oma eludega teelahkmel – vanaviisi enam ei saa ega jaksa ega taha – ning ütlevad: peaks, võiks… Peab ja võibki – ja tulebki ära teha.

Avaneja pildirida

Teresa tõdeb, et kuna nad on kahekesi, pole vibratsiooni tõusuga kaasnevad vapustused ja arenguhüpped tema jaoks liiga hirmutavad olnud. Ta on hea roadmasteri juhitud indiaanirännakul siinsamas Tallinna-lähistel vestelnud päevi ja tunde Algallikal kohatud iseenese ürgalgega, mediteerides palvetanud, et hüpe ja avanemine poleks liiga järsk ning kolmanda silma avanemine kuplit väga kõikuma ei lööks.

Tänu sellele on võimalik oma aega ja ruumi tasakaalukalt ära kasutada.

Vaatleme Teresaga  prooviks – ma küll ei eksamineeri teda, aga uudishimu on ikka, kuidas tema seda teeb ja näeb! – noormeest, kes pikkade töökate-pühendunud perioodide järel ikka ja jälle auku kukub, jooma hakkab ja kõik tubli-olemise-aegade jooksul ehitatu-loodu ära lammutab ja lagastab. Teresa silmitseb paari tema fotot – ja Näeb: „See poiss on nagu mudamaimu. Selles mõttes, et mida iganes ta ehitab – ta müürib iseennast ehitatusse, nagu müüriti Karksi lossi seinasse noor rase naine, kes tõstis viimsest õhuavast välja juba seina sees olles sünnitatud lapsukese Maimu, kelle isa kasvatas koopas üles. See, et õhuava on veel jäänud, on iseenesest väga hea pilt. Ent paraku on poiss külalisi täis. Temas, loomult heas ja sooja südamega hingekeses, elab kutsumata külalisi. Iseenesest pole ükski neist kuigi suur – ka viinakurat pole kuigi suur deemon, kõigest pisike piru, lühikese saba ja sarvemüksudega tšortik – ent kamba peale kokku suudavad nad peremehe peldikusse kinni panna. Ja kambakesi laiates on nad võimelised ust kogu aeg irvakil hoidma – mistõttu külalisi võib seni juurde imbuda, kuni peremees vangistatakse keldrisse ja ta läheb peast puhta segi.

Põhjus on lihtne – taevase kapriisina on lapsuke liiga vara valge inimesena sündinud. Ta pidanuks saabuma Aafrika looduslapsena ja olnuks oma elemendis – aga siin see õrnake afro-mind nüüd rapsib ja rabeleb. Kahtlemata saab teda aidata. Aga mille nimel ja mis hinnaga? Absoluutselt kõiki saab aidata – ent niimoodi, et abistaja enese elu ei jääks elamata ja areng ei peatuks. Külalised teevad sellised rahvarohked afro-mindid ülbeks ja tujukaks – nad leiavad, et maailm peabki nendekeste tujude ja tõbede, soovide ja tasakaalutuse ümber tiirlema. Toetaja, kes selliste nahaalsete tšortikute taktikepi all oma elu elamata jätab, pälvib paratamatult karistuse. Jumala antud anne on ülesanne – ja kes seda ei täida, saab valusasti vitsa.“

Teresa enese usk ja veendumus, et eranditult kõik siin planeedil on võimalik, süvenes ja kinnistus palverännakul Abadianiasse. See on mõne tuhande elanikuga linnake Brasiilias Goia osariigis, kus juba 50 aastat on inimesi ravinud ja palverändurite meka rajanud John of God.

Palverännak Abadianiasse

„Oleks kena, kui inimesed jagaksid rohkem oma kogemusi ja teadmisi – isegi kui nad on tuhande kompleksija eelarvamustega eestlased,“ muigab Teresa. „Brasiilia džungli südamesse varjunud väike -linnakeses on tegelikult juba loendamatud eestlased palverännakul ja tervenemas käinud, aga ei räägi – ja annavad sellega sissetuleku ja rohelise tee aferistidele, kes vahendavad seda, mida vahendada ei saa, kasutades ära abivajaja viimnseid hingetõmbeid ja elujanu.

Vaadake palun www.abadianiaportal.com – saate sinna vaid lennupileti hinnaga täiesti ise rännata. Pole vaja maksta kellelegi, kes väidab, et sinna ei pääse ilma reisijuhita, et bussid seal ei käi, et ööbimist ise ei leia jne. Jama puha. Bussid käivad, öömaja leiab – ja süüa ka – sest Joao Texeira de Faria on pühendanud oma elu kõigi abivajajate järje peale juhatamisele. Suur Meister ravib kõiki tasuta ning lisaks tervenemisele sisendab inimkonnasse usku, et Jumal on tõepoolest kõiges ja kõigis ning kõik on võimalik. Tuhanded abivajaja liiguvad lihtsa lahendusega territooriumil ilma viperusteta. Ka kõige raskemas seisus inimesel on naeratus huulel ja rahu südames.  Kõikvõimsa looja enda käsi kaitseb ja juhendab neid inimesi.  Seal puudub täielikult arstiabi, sest seda pole vaja ka siis kui väikeses ruumis ja 40 graadises kuumuses inimesed koos seisavad. Maailm muutub taas.

Meedium ise  oli vaesest perest pärit poisike, kes tahtis kalpüügiga peret toita ja valmistus tavaliseks eluks – ent kohtus poisikesena  Neitsi Maarjaga, kes ütles talle, et Jumal on saatnud ta inimesi ravima – nüüd on mehe nimeks Joao De Deus ehk John of God. Ta läheb kööginoaga, tuimestuseta, täpselt ja valutult inimesi opereerides transsi, temasse siseneb püha Inacio de Loyola vaim – ja järgmiseks päevaks on operatsioonihaavake kinni kasvanud ilma igasuguse põletiku või paranemisperioodita ja lühiksese ajaga jääb järel vaid väike suht silmapaistmatu armike. Isegi Youtube’is leiduvatest videotest on selgelt ja müstiliselt näha, kuidas inimesed seisavad arvuka publiku ees nende operatsioonide ajal püsti ning nii ravija kui ravitav on Ära – sõna otseses mõttes Jumala juures – kusjuures see suur meedium kinnitab, et hiljem ei suuda isegi neid tuhandeid videoid vaadata, sest ta ei talu verd.“

Abadiania püha keskus pisikeses asulas Kesk-Brasiilias on üks maailma kuulsamaid pühapaiku. Sinna koguneb inimesi kogu maailmast, nad panevad selga valged riided ja lähevad meediumi vastuvõtule,

Vastuvõtt algab varahommikul kui pisikesele külatänavale ilmub korraga sadu ja sadu inimesi valgetes riietes. See on kui inglite kokkutuleke ja viibides selles valges, sujuvalt looklevas inimmassis , on tunne rahulik ja õnnis, püha ja aukartust äratav. Tullakse, sest meditsiin on neile selja keeranud, või on nad eluisu  kaotanud. Tullakse lähedaste eest paluma, energiat saama ja oma erinevatele soovidele lihtsalt õnnistust paluma.

Kes seal käinud, selle elu ei ole enam iial endine – nad on täis armastust ligimese vastu. Seal kaovad pinged, masendus, viha ja lootusetus,  need asendatakse optimismiga, eluenergiaga ja helge tulevikuvaatega. Inimesed saavad abi kõigele, mida paluvad. Paljud lahkuvad sealt ilma sinna tulles toeks olnud karkude ja ratastoolideta, teised jällegi sünniksid justkui uuesti…  Võin öelda, et minu maailmapilt on sootuks muutunud,  elu põhilised väärtused said ümber hinnatud ja kogutud energiad lubavad mul tunda ennast 20 aastat nooremana.

Arvetsades, mis toimub meil Eestis, võiks  sellise energiakeskuse külastamise lausa kohustuslikuks teha.“ Inimestele näidatakse, mis on elu, kuidas jumal, seda ette kujutas kui loometööga tegeles. See on rahu ja harmoonia maailm, kus valitseb armastus.

Teresa tegi Joao De Deuse juures läbi spirituaalse operatsiooni/tervenemise. Lisaks uskumatult võimsale maagile mõjus nii talle kui Helmetile otse loomulikult see kontinent ise. Naine kirjeldab, kuidas tundis end mägikristalle tulvil ruumis otsekui oleks elektrikapis. Elupilt jooksis silmade eest läbi aj oleks justukui ümberkorraldusi teinud.  Puutumatu džungliloodus aga  võtab hinge kinni ja silma märjaks – osa Emakesest Maast on siiski veel süütu. Näha loodust mis ei ole kunagi saanud tunda inimese laasatavt tööd, ei grammigi mürgist õhku…. puulehed läigivad ja laulavad. Maailmapilt muutub taas puhtamaks.

„Lummavaim vaatepilt on Amazonase lapsed, kes õpivad enne ujuma kui käima, mängivad vees ja elavad paatides ning kõik on nii puhas – ja Puhas. Pseudokultuurist ja libaharidusest rikkumata. Tarbimise ja saastamiseta,“ kirjeldab Teresa. „Kõik me, kes sisetunde ajel sellistele palverännakutele kulgeme, oleme minu meelest lausa kohustatud kogetut jagama – juba sõnum ise paljundab head ja puhastavat energiat ning samas aitab teele neid, kes seni veel heietavad võiks-ja-peaks. Maailm on meile avatud ja üllatusi ning kogemusi täis. Telli ja sa saad, palu ja sulle antakse…. on kaks lauset mille najale tasuks toetuda.

Mu enese juurde on pärast Brasiiliat hakanud abivajajad saabuma. Ma pole veel otsustanud, kas tahan ravijaks saada – nii palju on endal veel õppida ja kogeda ning rahvusvaheline ärikett, millega tegeleda, käivitada… Ent selge ja isegi lõbustav on üks: tervendamisele saabujad räägivad mulle… minu enese probleemidest. Ilmselt toimib seesugune peegliefekt kõigi ravitsejate puhul. Tulijad näitavad teejuhile teda ennast ning probleemid lahendatakse ühiselt. See on vajalikk kogemuste saavutamiseks.

Sellepärast me vääramatu jõuna Omade juurdegi jõuame – ühisväljas kätkev sõnum ja vägi mitmekordistub selles üksteise-leidmises. Ma tean, et mu elu parim pool algab nüüd. Minevikku saab ümber teha, tulevikku tuleb külastada ning inimesi saab mitmekihiliselt, kolme armastava silmaga Näha ja aidata.“   Brasiilia ruulibJ

Piibelehe Kristi – südamega kogu maailma teenistuses

Kõik teed viivad unistuste täitumisele.

Kogu Kristi Mikola (32) senine elukäik on selle vaimustava fakti tõestus. Pisikese plikana unistas ta Hobusest. Et sellise taevaliku olendiga päriselt koos elada, lisandus teismelisena unistus maakodust. Küpse neiuna tundis süda unistada mehest, kellel on samasugused unistused. Sellest piisas, et kõiksus võiks saata terve paketi. Kristjaniga (29) on rajatud Hageri ja Kiisa vahele Sutlema külla muinasjutuline kodu ja selle kõrvale Piibelehe puhkekeskus. Mikolate suure pere moodustavad lapsed, kaksteist väga erinevas mõõdus hobust, kolm kitse, kuus lammast ja kaks koera.

„Elu helgeimad hetked on need, mil lapsed ja loomad on siin mu läheduses omavahel silmsidemes. Minu enese lapsed on tänu sellele tundlikud ja empaatilised, loovad ja leidlikud – mõistavad meid ümbritseva maailma sõnatut kõnet, saladusi ja piiramatuid võimalusi. Teised lapsed aga on veel rikkumata võimalus – kõik meie talu loomad suhtuvad mistahes lastesse sooja huviga ja sirutavad neile vastu oma südame ja kosmilise vahendamise väe. Loomad otsekui sosistaksid siia puhkama ja mängima saabunud lastele: ärge laske end untsu keerata. Ning kapseldunud ja juhmiks töötanud, linnastunud ja lukku läinud täiskasvanuid silmitsevad loomad eemalt. Ei tõrju ega väldi. Neile lihtsalt ei saa enam midagi öelda. Ja loomad arutavad: ongi hea, et ribadeks-rüganud põlvkond täiskasvanuid ei jõua nii palju oma lastega suhelda, et need noored hingedki kõveraks keeraksid. Veel on aega päästke noored hinged…

Meie enese elukorraldus tõmbub üha kindlamalt kodu ümber koomale. Nii on kõige parem,“ teab Kristi. „Esiteks tahame Kristjaniga võimalikult palju koos olla – kõik meie sõbrad-teekaaslased kinnitavad, et oleme taevas kokku loodud paar. Teiseks on kodus keset lapsi-loodust ja loomi tegutsev ja tunnetav, tajuv ja toimiv inimene kõige enam paigas. Ei ole end vaja maskide ja poosidega kaitsta, võib olla selline, nagu loodud oled ning teha seda, milleks sündisid.

Meie riik näib oma üha kahanevalt rahvalt samas külmalt küsivat, milleks sa üldse sündisid. Ei ole siin riigis vaja maal elavaid entusiaste, kes võtavad tohutu töökoorma, pinge ja vastutuse, et maal elada ja kogu ilusat isamaad asustada. Vaja pole teatavasti ka arste ega kultuuriinimesi, noori peresid ega pensionäre… Siin riigis ruulivad pangad, kelle poole pöörduv noor ettevõtja peaks esitama vaatamata alles alustamisele juba ulmelise tulemi ja sellist kasumit näitava käibe, mis tõestaks, et tegelikult ta üldse laenu ei vajagi, nii et tuge ei tule ka Skandinaavia rahapadadest. Ja Brüsseli käepikendus – PRIA ja Leader – lasevad minusugusel idealistil, kes räägib külaelu mitmekesistamisest, praegu pommiauguna vaakumis ja lapsed-noored unustanud asulate elustamisest ning hipoteraapiast läbipõlemisohus või juba murdunud linnarahvale, kuulda helisevat naeru kogu raha eest…“

Millest on tehtud…

Kristi on jõudnud sammhaaval oma unistuste täitumiseni tänu sellele, et tema ema kuulas tütre südamehäält. Samal ajal, kui Tallinnas sündinud ja kasvanud plikatirts aina joonistas ja voolis hobuseid, viis ema ta kolmeaastasena Luunjasse ratsavõistlusi vaatama.

„Emakene vaatas ühel hetkel hinge kinni pidades, kuidas ma olin tema juurest minema lipsanud ja jalutasin soojendusplatsil ratsude vahel ringi. Hobused teevad kõik endast oleneva, et väikesele lapsele mitte haiget teha. See juhus tegi minuga hoopis sellise saatusliku triki, et kui mind tõsteti jahutatava ratsu selga, kust oli juba sadul ära võetud, siis sinna soojale elusalt lõhnavale täkuturjale mina eluks ajaks jäingi. Hakkasin esimesel võimalusel – jälle tänu emale – Tondi maneežis ratsutamas käima ja praegu on meie peres tosin hobu,“ naeratab Kristi tänulikult. „Pelgulinnas koolis käies õppisin kunsti – see tõmme on ka minu lastel – ja olen muu hulgas üsna professionaalne tatoo-kunstnik. Ju ma võiksin Piibelehe puhketalu teenustepaketti lisada ka tätoveerimise – päris kuum lugu ja tegu oleks! – aga nüüd, kus mul on nii suur vastutus oma laste ja loomade ees, ei saa ma riskida mängudega võõra verega. Ajad ja ohud on teadagi millised…“

Kõrgkoolis õppis Kristi ärijuhtimist ja müüki ja harjutas seda tööd A le Cocki ja Philip Morrise müügijuhina – mis on ses mõttes paradoksaalne, et naine omandas oskuse edukalt müüa tooteid, mida ta ise üldse ei tarbi. Nüüd on asi ses mõttes võrreldamatult õigem, et ta pakub inimestele  kõike seda, mille keskel ja nimel ise koos oma perega elab ja hingab ja millesse üleni usub. Eelnevat ärikarjääri oli aga vaja ka selleks, et Järvamaal metsamees Kristjaniga kokku sattuda.

Kui vaadata Kristist mõni aasta noorema mehe soojalt säravatesse silmadesse, võib aimata, miks ja kuivaga õnnelik on naine nii pühendunud ja võimeka isiksuse kõrval. Kuusiku saeveski juhatajana töötav Kristjan suudab pere ja talu hüvanguks hobutreileriga ühte Eestimaa otsa sõita, et pirts poni teise, turistide lastele sobiliku vastu vahetada, öö läbi tuld valvata, et kallitel soe oleks ning järgmisel päeval teise riigi veerde vajutada, et perre grupihobune tuua – hiiglaslikud raskeveohobused ei sobi oma majesteetliku ilu juures siiski kõigile ning seejärel naeratades, väsimusest kokku kukkumata taas saeveskis toimida: pühendumine ja armastus annab tõepoolest tiivad.

Riigi ja pankade kiuste

Piibelehe puhketalu koosneb kahest erinevast majapidamisest. Mikolate kodumaja on endine metsavahigordon. Puhkekeskus aga otse seal kõrval asuv RMK puhkemaja, nagu neid nõukogude ajal ikka rajati. Ehkki Kristjan on professionaalne metsamees, viisid kõik teed unistuste täitumiseni hoopis kinnisvaraotsingute, mitte metsanduse rida pidi.

„Veel korteris elades ja ühiselt hobustest unistades vaatasime Oma Kodu otsinguil kõigepealt ringi Harjumaal, et poleks kaugemal kui 40-50 kilomeetrit pealinnast – kaugemal on keeruline kodu linnarahvast teenima ja teenistuma panna,“ kirjeldab Kristi. „Niipea kui laiendasime otsingu Raplamaale, oma maikellukese-muinasjutu leidsimegi. Kuna metsavahimaja oli siin Sutlemas korda ehitatud ja kobedaks kõbitud, oli ka hind krõbe – loomulikult tõi see meie noorele, laps-haaval üha täienevale perele kaasa päris karmid pingutamise ajad. Aga see-eest on meil võimalus alustada oma traditsioonidega talu uut ajalugu.

Riigimetsandajate jahimaja ümber ehitamisega puhketaluks oleme jõudnud sinnamaale, et on korralikud peo- ja seminariruumid köögi ja saunaga – magamistoad teisel korrusel on väljaehitamisel. Idee poolest on ligi 30 inimese ööbitamise võimalused olemas, nende ehitamisel perfektseks – aga vähemaga minu loomus ju ei lepi – oleme saanud tutvuda pankade mentaliteediga. Selleks, et laenu saada ei piisa vettpidavast äriplaanist. Sul peab juba olema ette näidata kasum ja käive, mis on alles alustades utoopiline.

Normaalses ühiskonnas on alustavate ettevõtete – eriti nende noorte inimeste, kes oskavad ja suudavad maad asustada ja edendada – garandiks ja käendajaks riik ise. Arenenud ilmas ei peaks meiesugused muretsema ega rabistama – dotatsioonid ja toetused kindlustaksid nii seljataguse kui jalgealuse. Ilma stressita inimene teeb aga teatavasti head ja õnnelikku tööd.

Meie siin madistame ise ja üksi – sõna otseses mõttes ükskõikse riigi ja halastamatu rahamasina kiuste – ja ammutame hingerahu ja elujõu loomadelt. Inimest kõiksusega ühendavatelt hobustelt, mängulistelt kitsedelt ja vabadelt metsaloomadelt.

Miks on nii, et kui millises-tahes teises Euroopa riigis kantakse meiesuguseid kätel – asustage ja asutage, harige ja elustage! – siis meil ei avalda isegi kohalik ajaleht loomadega arvestamise, ohutu koos-kulgemise tekstigi, mille kirjutasin. Arvasin, et inimestele võiks meelde tuletada, et hobukoplite vahel pole arukas sajaga kihutada ja ratsanikest möödudes signaalitada – lehetoimetus ei arvanud. Ja Leaderi-ametnikule telefonitsi hipoteraapiast, rekreatsioonist ja rehabilitatsioonist rääkides kuulsin jah hüsteerilist naeru – hobused ja ravivad? ihhahhahhahaa! – kogu raha eest. See ei tähenda. Tegelikkus tähendab. Ikka teeme. Sammhaaval ja arutuid riske võtmata – aga kindlalt.“

Kael ja palju päid

Kristi teab, et elusolenditega koos elades ning nendega koos ja nende nimel plaane pidades on lisaks 24/7 hoolele ja vastutusele vaja pidevalt arvutada ja tunnetada ka majapidamise kontseptsiooni ja ideoloogiat. Ja kõiki teisi võõrsõnu, mis käivad tervikpildi ning tulude-kulude rehkendamise kohta.

„Oli üks veidi üle serva ajav hetk, mil meil oli ligi kakskümmend hobust – tallis polnud nii palju kohti, ülikülmade pakastega surusime ka vahekäigu loomi täis – kujutasime ette, et igale ratsule tuleb ratsanik ja tulevaste rahvamasside jaoks on vaja otsatu-ääretu hobupark kokku kuhjata,“ naerab Kristjan. „Iga hobuinimene teab seda lapsikut vaimustust nagunii – paljusid hobusid nähes tekib isu ta endale saada. Eks siis tuli kaaluda, mitu ja missugust hobust tegelikult vaja läheb ning liigsed ehitusmaterjalideks ja hoburiistadeks vahetada. Kõik siin ilmas peab liikuma – ja Kristi teab, kuidas see liigutamine käib. Ta on tõeliselt osav kael, mis keerab paljusid päid.“

Tööjaotus käib nii, et Kristilt tulevad ideed ja arvutused, sõnad ja suund – Kristjanilt teostus.

„Kummalisel kombel on eesti keeles kuidagi ära kulutatud sellised sõnad nagu armastus ja õnn, puhas õhk ja puutumata loodus, maalilised maastikud ja metskitsed-metsmaasikad akna taga… Tegelikult on need just need väärtused, mida mujal Euroopas nii ehedal kombel enam leida ei ole ning mida on seepärast võimalik mitte ainult kohalikule linnarahvale, ka skandinaavlastele müüa,“ on Kristi veendunult. „Kui harjud maal elama, muutub kõik see puhas ja kirgas enesestmõistetavaks ja ainumõeldavaks. Ent Piibelehesse saabuvaid kundesid jälgides näen selgelt, kui suur küllus meie peret tegelikult ümbritseb.

Näen saabujate vaimustust ja lapselikku eufooriat. Eks see ole paratamatu, et näen ka oskamatust vaikida ja tunnetada, näha ja kuulda. Kuna ma teenin oma loomade abiga linnainimesi nägema ja kuulma juhatamisega elatist, siis ma loomulikult ei kritiseeri ega kurda – see on kaunis ning lõputute võitude ja võimalustega töö.“

Mikolad manitsevad, et piirid peavad paigas olema. Nii majapidamises kui inimsuhetes, töös kui tasus. Ka peres valitseb rahu ja rahvaste sõprus siis, kui on kindel ja toimiv tööjaotus, igaühel oma koht ja ruum. Niisamuti peavad pere ja klientide rajad ristuma täpselt siis ja seal, nagu perele sobib.

Inimkoosluse tööjaotuses on Piibelehe-perele kujunenud veel üks oluline missioon – metsamüüjate-ostjate nõustamine. Kristjan ja Kristi on näinud teatud tegijate uskumatut tüssamise ja lüpsmise valmidust ning alati olemas, kui sõbrad-teekaaslased vajavad nõu ja abi kasvava metsa müümisel või metsamaterjali ostmisel. Nad nendivad, et iseäranis tõsist kaitset vajavad üksikud naised – võiks ju arvata, et neid hoitakse ja toetatakse, ent tegelikult on vastupidi.

Eriti suur perekond

„Eks ma oskan kõrvalt üksikute naiste nägurit nähes veelgi enam hinnata seda, et mul on nii tubli ja sobiv mees,“ tunnistab Kristi. „Iseäranis hästi on meil läinud selleski suhtes, et me mõlemad oleme hobumeelsed – paljudes peredes ajab näiteks naine üksinda oma hobuasja, mees kannatab temakese kapriisi ära ning see pole ka See. Kui meile hobused tulid, õpetas muide minu ema, kes on maal sündinud-kasvanud, Kristjanile hobuse etterakendamist. Vankri ja ree, adra ja saha ees käivast hobusest on teatavasti saamas uus-vana suurmood. Õnneks.“

Kristi tunnetab oma pere ja ettevõtmiste kohta ja ulatust oluliselt laiemalt kui vaid ühte majapidamisse ühitatud era- ja ärielu. Ta on kolme Piibelehe-aasta jooksul näinud, kui vähe on küla- ja asulanoortel muud kohta ja tegevust kui bussipaviljon.

„Tahame oma kulu ja vastutusega noortele pidusid ja koosviibimisi korraldada. Loenguid pidada ning midagi kunagiste töö- ja puhkelaagrite laadset korraldada,“ laiendab emand Mikola unistusi sammhaaval kaugemate-helgemate horisontide poole. „Eks ikka oma laste pärast ka. Esiteks vajab kohalik noorsugu kujundamist – nad on meie laste teekaaslased. Õigem kui karta ja kritiseerida on panustada ja pakkuda. Teiseks kasvavad praegustest lastest tulevased uue hea ilma ametnikud, kes ei naera enam sõna „hobune“ peale, kes teavad, mis on hipoteraapia ja läbipõlemise ennetus ning kes pakuvad riigipoolset toetust tulevastele külaelu edendajatele – sest nad ise on meie ja teiste meiesuguste entusiastide kõrval kasvades näinud, kuidas see käib.

Kolmandaks võiks meie mõjuväljas sirguvate noorte hulgast ilmuda ka mõni, kelle hoolde Piibelehe loomad usaldada, kui mõneks päevaks või isegi nädalaks kodust ära tahame minna. Seni oleme siin paigas ja õnnelikud, ent ühel hetkel võib paratamatult tekkida vangistatud tunne. Ja siis on tarvis usaldusväärset-tundlikku-vastutustundelist loomade hoidjat ja hooldajat,“ unistab Kristi. „Me ei kipu muide kuhugi välismaadele päevitama ega seiklema. Nii väga. Meil on oma väike saladus olemas. Kristjan on juuripidi Saaremaalt pärit. Ja meil on Orissaare lähistel Tornimäe kandis oma väike salapesa. Mugavusteta ja igasuguse noobelduseta majakene, kuhu minnes tõmbame juhtme täiesti seinast välja – lihtsalt Oleme. Nii hea ja oluline on meelde tuletada, mida tähendab Olemise Rõõm – linnarahva jaoks võimaldab seda meie Piibelehe – meile endale sala-Saaremaa.“

Jane Kruus ja tema bliss-bless-bubbles-prillid

„Ma olen vaba – aga miski kutsub –  mis saab veel imelisem olla?“ küsib näitlejatarist haldjahing Jane Kruus (24) keda teatakse mitme õnnestunud rolli, aga eriti selle järgi, et ta on Tom Valsbergi – Indigolaste, Manki Maindi ja Tane Mahuta laulja-väemehe-sõnumitooja-poepidaja-maailmaränduri kaunis kaasa. „Kui möödunud aastal lavaka lõpetasin, tehti meiega intervjuu, milles igaüks ütles, kuhu suundub – Schmidt-Linnateater, Krumm-Draamateater, Kruus-vabakutseline… See pani kõiki ümber pöörama: vaesekene, kuidas siis nii? Aga just nii – ainult vaba saabki südame Kutset kuulda.“

Paneb pöörama ?

Lavaka-järgsel aastal on Jane – suuresti tänu rännumees-isemõtlejast armastatule – seda suhtumist julgelt süvendanud. Pärast kaht nädalat proove Lindgreni „Madlikesega“ loobus neiu rollist, sest see tekitas temas palju kahtusi ja rusutuse tunnet: „Erinevatest lugudest kokku kirjutatud teksti peategelane on küll heatahtlik inglike, aga sisuliselt oli selles etenduses liiga palju abitut vaesust ja lahenduseta rahaängi. Minu jaoks peab teater pakkuma positiivseid lahendusi, inspireerima inimesi oma elu ja mõttelaadi muutma, vaataja peab lahkuma etenduselt uue hingamisega. Mina ei usu, et eesti teatrile omapärane probleemide nuusutamine, närimine ja seedimine on parim viis muutuse läbi viimiseks vaataja mõtetes. Killuke probleemi ja koormatäis lahendusi on see, millese mina usun, ilmselt olen idealist. Pärast põhjalikku nõu pidamist Tomiga otsustasime, et loobun, sest see etendus pole kooskõlas minu maailmaga ja survestaks kõiki meie ettevõtmisi, väelaulude turneed, plaadi väljaandmist ja joogastuudio ehitust – üks pidev tasandamine ja maandamine edasimineku asemel.“

Jane on noorsand Valsbergiga juba kolm aastat koos elanud ja rännanud, ning Tommiga kohtumine muutis radikaalselt Jane elu. „Ma ei teadnud enne Tomiga kohtumist vaimsusest suurt midagi. Nüüd olen väga jõuliselt ja avardavalt kogenud, mida tähendab elu Maa peal siia ajutiselt rännanud hingena. Meie kontsertidele kogunevad need, kellele südame, harmoonia ja ürgse väe vibratsioonid on tuttavad ja juskui imekombel need massid aina suurenevad ja suurenevad. Tom ütleb, et on vaja kiiresti ja jõuliselt võimalikult palju inimesi äratada ja teadvele puudutada, et nad saaks massimeedia ajupesust ja hirmudest vabaks ja hakkaksid ise mõtlema ning tunnetama. Kuidas? Me ei saa ju Tane Mahutaga või Indigolastega õllesummerile minna või mis… Lauluväljaku ühislaumistele, kus inimesed on harjunud ühes tundma ja koos laulma, peaksime välja minema küll,“ arutleb Jane.

„Viimasel pikal rännakul orienti sai joogast meie jaoks vääramatu elustiil.

Ei, sõbrad, jooga ei ole rida ebamugavaid harjutusi, mida sunniviisil teha – see on nauditav olemise viis, mis annab elule vundamendi, mille peale saab ükskõik mida ehitada,“ kinnitab Jane. „Ilmekas osa sellest on taimetoitlus – joogas elades saad teada, kui õrn on inimese keha – ta tõepoolest ei vaja ega seedi hästi nii ränka ollust nagu liha. Liha söömine on vajalik ainult siis, kui muud tõesti pole, nagu eskimodel. Mune me siiski sööme, aga ainult maamune – neis on midagi võimsat – elu alge, kogu maailm ühes koores…

Vaimsuse tee ongi üldine ja pidev, pöördumatu rännak – hirmuta rändamine, millele alatasa loobib kaikaid kodaraisse meie meie mõistuse hirmunud ja neurootiline osa: Manki Maind. See keskendumist takistav, segav ja killustav loomake meie peas, kes pidevalt närvitseb ja muretseb, ülemäära kahtleb ja kardab,  – ning kellest lauldes Tom üha püüab inimestele näidata, kui ohtlik on ahvimeelele allumine ilma, et teataks, et niisugune kotermann meis kõigis üldse olemas on.“

Sassis killud hallides tuulepluusides

Jane meenutab, et läks näitlejaks õppima teadmisega, et näitleja on nii Eestis kui kogu maailmas üks tõstetud tegelane – mainekas, privilegeeritud, tuntud – kindlasti täiuslik-arukas-harmooniline ka. Tegelikkus aga oli neiu sõnul selline, et tulevasi näitlejaid, keda kogu (Eesti)maailm imetleb ja kadestab, ihaldab ja arvustab, lammutati ja killustati juba lavakas rohkem kui ühegi teise ameti haritlasi.

„Kool peatab meil paraku veel noorte inimeste õppimise ja avanemise soovi ja oskuse – praegu ei tohiks olla enam mingeid muid kui waldorf-tüüpi ja teised loovad vabakoolid, kivistunud süsteemiga kombinaadid ainult lõhuvad lapsi,“ teab Jane. „Lavakoolis tehakse see, mis veel veidigi paika jäi, lõplikult segi, inimesed lõhutakse tükkideks, et neist saaksid head näitlejad aga sisuliselt kokku tagasi panna ei osata– ainult killud ja kaos jäävad. Nägin juba teatrite tagaruumidesse sattudes imetlusväärsete ja kirgaste näitlejaisiksuste asemel, keda üldsus lavalt ja telekast teab, oma ameti ja päevakava, komplekside ja probleemide vange. Igati kinnijäänud oskustöölisi, kes ühest küljest igatsevad aplausi, teisalt tahaksid kaduda kuhugi akside vahele, ainult mitte püüne peale. Ja teatrimajast väljudes poevad ilmetutesse tuulepluusidesse ja teksadesse – et jumala pärast keegi ära ei tunneks, midagi head ei ütleks ega ammugi mitte halba.

Tänavad ja bürood on täis ilmetult riietuvaid inimesi, kelle kahvatule laubale on kirjutatud „ah mis nüüd mina“. Mitte mingit sõnumit kandvatesse riietesse varjudes püritakse illusoorse turvalisuse poole. Ennast ei söandata ise tunnustada ega kinnitada, et just praegu olen ma oma parim Mina. Justkui kardetaks selle eest karistada saada. Ent oma annete ja eelduste kasutamata jätmine kõigi nende hirmude ja katkisuse pärast saab karistada – me tuleme inimesteks ülesandega.

Ja eks meie Baraka-pood, kuhu oma rännakutelt kõigi rahvaste naturaalset käsitööd, värvilisi ja erilisi rõivaid toome, on samuti abipakkuv sõbrakäsi: tule ja riietu nii, et su välimus tutvustaks su olemust! Väike jama seisneb vaid selles, et enamus ei tunnegi oma olemust. Me kõik – näitlejad eriti – mängime erinevaid rolle, mis viivlevad meie süvahoovuste erinevatel tahkudel – ent suurim roll, Mina Ise, on omandamata ja kehastamata puha.

Praeguseks olen juba valmis väitma, et oma rännakute ja õpingute järel olen peagi valmis pakkuma oma abi vähemalt lavakale. Kui me Tomi ja sõpradega püüame väge ja eneseleidmist laulda võimalikult kõigile-kõigile, siis vähemasti tulevaste näitlejate tasakaalutud puslekillud peaksin juba oskama küll niimoodi tervikuks aidata, et noor artist ei kipu enam ennast salates tuulepluusi sisse varjuma,“ usub Jane. „Lavakunstikool on seni nagu suur Noa laev ning iga inimene ja olend sellel on eriline ja imeline, kuid see laev sõidab täiesti ebateadlikult ja sihitult eikuhugi! See on eluülikool ja seal õpetatakse justkui paremaks inimeseks, kellekski kes oskab end kõrvalt näha, kes oskab end väljendada, muutuda, mitte näidelda, suhestuda ja suhelda, laulda, tantsida ja oma keha tunnetada ja hoida. Me õpime ses koolis seni veel kiiresti ja valjusti rääkima, lavapaanikat varjama… kõiki Päris asju saab seal koolis õppida alles siis, kui sellele kõigele panna juurde teadlikkus, ärkvelolek, kohalolek! Peab muidugi alustama abc-st , sellest mida süüa ja mida mitte, kuidas ja kui palju magada, et meil oleks maksimaalselt energiat, kuidas koguda, hoida ja tarvitada energiat, kuidas hoida heas vormis oma füüsilist ja emotsionaalset keha, kuidas vägivallatult omavahel suhelda ja probleeme lahendada! Alles sealt saab edasi minna ja õppida erinevaid tehnikaid ning saada meistriks!“

Prillid kui pilguraam

Armastuse ja vaimsuse voogudes rännates on Jane möödunud sügisest saadik Eestist enamasti ära olnud. Nad roadtrippisid Tommiga sügisel Californias, elasid Ameerika kõige spirituaalsemas külakeses Sedonas, külastasid Suurt Kanjonit, LA-d, Phoenixit ning naljapärast ka Las Vegast, mis oli nagu terve Tallinna suurune purjus turiste täis Soome laev, mis on koguaeg avatud, aga mis mitte kuhugi ei sõida. Seejärel veetsid jõulud Eestis, mis sugugi maailmalõppu ei suubunud ning õppisid-töötasid-rändasid seejärel Tai ja India joogakoolides. Pärast paari-kolme suvekuud ilusal isamaal viib Jane Tomi – jah, seekord sedapidi! Kopenhaagenisse külla maailmakuulsatele muusik-shamaanidele Satyadevile ja Kailash Kokopellile, siis Nevada kõrbesse legendaarsele Burning Man festivalile ning sealt edasi Peruusse, Machu-Pichusse Jane ja Tomi õpetaja ja teenäitaja Edmundsi juurde.

„Burning Man on hiiglaslik ja kreisi futu-tekno-hipi-spirituaal festival – raske öelda, mis stiili seal seal ei oleks esindatud. Seal kaheksapäevasel ürgmöllul peab 70 tuhande inimese seast oma uued parimad sõbrad üles leidma ainult välimuse ja sisetunde järgi, sest mobiile, internetti ja muid sidevahendeid seal pole. Järelikult tuleb oma riietusele lisada see Miski, mis inimese tegelikku Mina väljendab.

Minule on juba ammu silma jäänud ja hinge läinud kunagised 60ndatel popid nullklaasiga prillid, millel oli oma vägi ja võlu – ka päris klaasideta prillid, mida mina meisterdan, mitte ei varja, vaid raamistavad ja rõhutavad pilku,“ kirjeldab Jane üht olulist ideed ja inspiratsiooni, mille Nevadast kaasa tõi. „Kui ma neid kaunistustega prille siin Baraka-poe haldjabutiigis meisterdan, toimub minuga see miski hõrk, mida nimetatakse loomiseks. Ehkki ümberringi käib melu ja äri ja ülalkorrusel käib joogastuudio ehitamine- loomise hetkel olen erilises meditatiivses seisundis, veel sügavamas õnnetundes kui tavaliselt. Seni olen haldjaraame teinud naiste ja neidude prillidele – nüüd juba ka poistele ja meestele. Naljakas ja armas on.“

Jane poolt on need hellitusnimega bliss-bless-bubbles prillid võimalus väljendada iseennast. Oluline on leida oma tõeline karakter või karakterid, mis on kooskõlas meie südamega, et selles mängus nimega elu paremini oma rolli mängida – oma tunnetega tutvuda ja neid julgelt ja ausalt nii endale kui teistele näidata. Talle läks südamesse, mida rääkis hiljuti Mai Agate Väljataga: inimene saab kogeda ennast ainult läbi tunnete – valgustatus ongi teadlik-olemine kõigist oma tunnetest. Kui ma ei ole teadlik oma tunnetest, siis ma arvan, et minu tunne on minu väärtus, mille külge klammerduda – egolaks, mis muud! – ent tegelikult annab kõigi tunnete vikerkaar kokku valge värvuse, mis on teatavasti jumalik – järelikult sa pead uskuma et oled jumalik olend. Oledki ju!

„Aga mida teeb meiega elu? Täpselt vastupidist. Ühiskond proovib meile kogu aeg nina peale visata, et me pole piisavad, et me pole armastamiseks küllalt head, et me pole kiituseks küllalt andekad, peab veel pingutama, siis saame ehk õnnelikuks – veider kas pole!?“ mõtiskleb prillesõrmitsev haldjapiiga. „Inimeste kõige suurem hirm pole mitte olla väike ja väeti, vaid kõige rohkem kardavad nad, et on piiritult võimekad – nad kardavad otsa vaadata Jumalale iseendas.“

Haldjate vahendaja

Miniatuurne ja habras, läbipaistva pilgu ja lummava naeratusega Jane on ise nagu haldjas – ja soovitab meil kõigil õppida julget ja õnnelikku erilisust ning jõulist sõnumit haldjatelt, loodusjõududelt ja muudelt olenditelt: „Nad on kõik teatud stiihiate ja kvaliteetide kehastused. Mõeldes mõnele sellisele olendile ja tunnetades tema energiat, saame selle energiaga otseühenduse- olgu selleks energiaks näiteks rõõm, turvatunne, värske vee või tulise päikese tunne meie südames. Võimalik, et kohates selliseid olendeid, saame ainsa pilguga aru, kes ta on – nii peaksid inimesed ka meid endid nähes taipama, kes me oleme.

Selles mõttes on nurgelise ja avanemata, puu otsas redutades armastust ootava ja kartva tüdruku roll „Suveöö unistustes“, mida selgi suvel Ohtu mõisas ja Alatskivi lossis mängime, väga armas ja õpetlik.

Nii, nagu on õpetlik olnud ka koostöö elegantse ja karismaatilise lavastaja Roman Baskiniga. Tema tugevaim külg on maitsekas nali, mis iial odava populaarsuse nimel palaganiks ei madaldu. Ja tema kui paras frukt tuletab värvikalt meelde, et me kohtame tõepoolsest igal hetkel oma hingesugulasi – mida raskem isiksus, seda vajalikum peegeldaja ja õpetaja.

Raskete peegelpiltide eest on võimalik mõnda aega põgeneda ja neid õppetunde vältida – arukam on nad aegsasti ära õppida ning tänades ja naeratades edasi minna. Kusjuures me ei saa jalgu trampides nõuda, millised peavad olema need inimesed, kellega eluteel kohtume. Et õigetega ei kohtu – ja need, kellega kohtume, pole õiged. Ka seda õpetas mulle Burning Man.

Kohtusin seal ühe 57aastase mehega, kellega tekkis sekundiga lähedus – Oma. Läksin festivalilt edasi bed&breakfast-motelli, mida nad naisega pidasid, tegin tööd ja olin Kohal – ma olin leidnud oma perekonna. Ühe neist paljudest ülimalt lähedastest peredest, kes meile maisel matkal kingitakse. See hingesugulaste paar oli elav kaunistus šamaan Edmundsi õpetusele, kes ütleb: “igaüks on su ema – või isa.”

Kuitahes hirmsa inimese silmadesse vaadates on lihtne andestada ja armastada, kui mõistad, et elame kõiksuses, kus kõik on ühendatud ja igaüks annab endast parima. Teine hea trikk kuidas inimesi mitte hukka mõista on aru saada faktist, et olenemata mida keegi just tegi on iga inimene on just praegu oma arengu maksimumis – arvestades tema minevikku ja kogemusi ei saanduki ta ju paremini käituda, ta oleks ju muidu seda teinud.“

Hirmuta rändamise Ameerika-ajajärgult tõi Jane aga kaasa sügava leppimise sellega, et tema isa pole olnud selline, nagu ta oleks tahtnud. Nüüd arvab Jane, et ta oskab aktsepteerida isa sellisena, nagu ta on: „Võrratu õppetund siinilmas ongi leppimine lähedaste eripäraga, isesusega, sellegagi, et nad on vahel meist võõramad ja kaugemal kui meile meeldiks. Ühendväljas on nad meiega alati.

Oma rännakutel püüan seda Välja võimalikult palju tundma õppida. Reisimine aitab mul tundma õppida ka iseennast, eriti seda, kuidas ma tunnen end mujal, kus on erinevad energiad ja inimesed – ning kuidas ma nendes olukordades reageerin – eriti kriisiolukordades. Oluline on parimad tunded, õppetunnid ja energiad kaasa võtta ning neid kõikidega jagada, sest jagatud teadmised on korrutatud teadmised. Sama moodi on meie heade mõtete ja õpitud õppetudide kandjateks ka väelaulud ja isegi minu Haldjabutiigi-vidinad toovad neid energiaid Eestisse ja rõõmustavad inimesi – tuletavad meelde, et mitte miski ei takista meil elamast oma unistust.”

Dr. Suurküla Maharishi juhatusel valgustumise veerel

Doktor Jaan Suurküla (72) on rajamas maailma esimest ajurveeda-põhist integratiivse meditsiini haiglat: „Paradoks on, et kuigi Eesti inimeste – eriti naiste – vaimne andekus on lausa erakordne, olemuslik, taevalik kingitus, ei taha Maharishi, et asutaksin oma haigla Eestisse. Ta ütleb – jah, loomulikult me suhtleme temaga ühendväljas! – kuhu iganes, ainult mitte Eestisse.

Meie haiglas hakatakse ajurveeda järgi ravima nii vähki kui viljatust, ainevahetushäireid kui südame-veresoonkonna haigusi. Nagu tasakaalus inimene ise, on ka selline maailma esimene ravila sünkroniseeritud, ühendvälja ja Maa rütmidega alalises korrelatsioonis ja teadvustatud-valgustatud.

Ei midagi müstilist, ei mingit mõõdetamatut-määramatut šamaadi – kõik on teaduslikult kontrollitav, tulemused on püsivad ning sünergeetiline mõju tervikule, kus kõik on kõigega seotud ja kõik on üks, tohutu. Paigutan sellesse haiglasse kõik elu jooksul teenitu – nii, nagu olen panustanud ka Eestis ja mujal asuvatesse transtsendentaalse meditatsiooni keksustesse. Kui valgustatus tõuseb puhta ja isetu armastuseni, on jagamise soov lausa vastupandamatu, võin oma kogemustest kinnitada.“

Jaan õppis läbi kõigi 1960ndate aastate Rootsis Gothenburgi Ülikoolis meditsiini ning sai lisaks meditsiinidoktori kraadile ka farmakoloogi hariduse. 1970ndatel töötas doktor sisehaiguste ja geriaatria arsti ja teadlasena – tema teadustöö „Vananemise ökoloogiline teooria“ tõestas, et vananemine ei tähenda tingimata piinlemist ega haige olemist. Kuna Euroopa meditsiini jäigad raamid teda pehmelt öeldes ei vaimustanud, läks ta ülikoolist ära – Tallmogardeni Rootsi tervisekeskusesse ning asus 1980.aastal Maharishi jälgedes Ayurveeda ja transtsendentaalse süvameditatsiooni teele.

Tuhandete aastate veedade põhjal oma ülemaailmse koolkonna rajanud Maharishi Yogi elas aastatel 1918-2008 sõna otseses mõttes kõikjal üle Maa ning kuulutati juba 40aastasena pühakuks. Globaalset, lihtsa ent mõjusa meditatsiooniõpetuse guru lähendatakse inimestele, nimetades teda ansambli The Beatles ja teiste kuulsuste teejuhiks – tegelikult õpetas mees, kes oskas leviteerida ning püüdles ülemaailmse rahu poole läbi iga üksikisiku, välja 40 000 transtsendentaalse meditatsiooni õpetajat, mõjutas oma pika elu jooksul enam kui 5 miljonit inimest, rajas tuhandeid treeningkeskust, viis tasakaalustatud – Maa rütmide ja ühendväljaga kooskõlas meditatsiooni koolidesse ja ülikoolidesse Indias, Kanadas, USAs, Inglismaal ja Šveitsis. Nii elu ajal kui temast jäänud heategevusfondide kaudu praegu on pühamees suunanud inimkonna helge tuleviku käsutusse miljardeid dollareid.

Maharishi mõjutustest innustunud Dr. Suurkülast sai aga Rootsi juhtiv töötervishoiu ekspert – see amet meeldis talle, kuna rõhk oli ennetusel. Ta täiendas ennast ortopeedia ja kiropraktik alal ning 1980ndate lõpus omandas põhjalikult Maharishi Ayurveeda kõrgeima kooli, Pancha Karma kaasa arvatud. Karjääri mõttes oli ta sel ajal Rootsis riiklikul tasemel nõunik ja meditsiiniekspert, kes püüdis valgekraede klassi elus hoida vaatamata nende loomuvastasele elulaadile.

Meie aastatuhandet alustas mees Stockholmis TCM erapraksisega, sealt edasi Saksamaal, nüüdseks mitmetes Ladina-Ameerika riikides ja loomulikult Eestis. 2005.aastal sooritas doktor Maharishi Mahesh Yogile enesele eksami integreeritud meditsiini haigla juhtimiseks ning arstide õpetamiseks.

Ja ongi nii!

Transtsendentaalne meditatsioon kui aastatuhandeid vana inimaju timmimise ja seeläbi ka kogu keha häälestamise tehnika pälvis äsja Ameerika Südameassotsiatsiooni tunnustuse: USA südameeksperdid soovitavad TM-i vererõhu alandamiseks. Teadlased leiavad, et see meditatsioonitehnika on ainus efektiivne alternatiivtehnika selleks otstarbeks, mis annab püsivaid tulemusi.

„Mina ja mu koolkond – kõik maailma Maharishi järgijad õigupoolest – oleme teadnud, et see lihtne ja iidne tehnika ei tekita mitte ajutist, vaid püsivat efekti. Nüüd tegid dr. Jonathan Shear ja dr. Fred Breivis põhjalikud aju-uuringud, mis näitasid selgelt, et meditatiivse trantstsendeerimise mõjud on jäävad,“ rõõmustab dr. Suurküla. „Kuna ma olen pühendanud maailmas levinud kümnete ja sadade vaimsete tehnikate seast kogu oma elu just TM-ile, olen südamest ja isiklikult rõõmus.“

Ameerika Südameassotsiatsioon (American Heart Associatcion – AHA) avaldas äsja teadusliku teadaande alternatiivsete meetodite kohta vererõhu alandamiseks, mis sisaldab kriitilist hinnangut kõikide meditatsioonitehnikate, sealhulgas transtsendentaalse meditatsiooni (TM) tehnika, lõõgastustehnikate, jooga ja teiste stressivastaste harjutuste uuringute kohta. AHA leidis, et ainult TM-i puhul on olemas teaduslikud tõendid mis näitavad et tehnika alandab vererõhku olulisel määral. Seega soovitas AHA kasutada TM-i vererõhu alandamiseks.

„Õigupoolest on see tunnustus järjekordne pärl viimase aja palvehelmekees – Briti haridusministeerium tunnustas TMi kui laste tasakaalustamise moodust, Brasiilia valitsus viis selle vaimse praktika koolidesse ning Pentagon rahastab selle iidse teadmise tänapäevaseid uuringuid,“ rõõmustab misjonär Jaan, kes peab nii TM uudiste kui olemuse edastamiseks kodulehekülge www.tmkeskus.ee .

Milles on asja olemus?

Dr. Suurküla ütleb, et tegemist on unikaalse tehnikaga teadvuse avardamiseks, mis töötab aju kõigi osade töö kooskõla ja korrastatuse arendamise läbi ning toob kaasa loovuse ja mõtteselguse arengu, sisemise tasakaalu ja heaolutunde, suurema vastupanu stressile, parema kehalise ja vaimse tervise, eneseteostuse arengu.

Seda tehnikat on lihtne õppida, ta ei nõua keskendust ega pingitust ega eelda eluviisi või tõekspidamiste muutust ning seda praktiseeritakse kaks korda päevas 20 minutit, mugavalt istudes või ka seistes, lamades, liikudes…

„Minu mittetulunduslik sihtasutus korraldab TM-i õpetamist, et tiivustada selle kaudu ühiskonna positiivset arengut,“ selgitab dr. Suurküla oma missiooni. „Nii, nagu inimene, nii ka ühiskond peaks ideaalis toimima kõrgel vibratsioonil, kõik osised sünkroonis. Paraku juhtus inimkonnaga juba mitu tuhat aastat tagasi vaimne viga ja nihe, mida võib nimetada isegi mentaalseks tragöödiaks – selle asemel, et Maharishi ajurveedaga kooskõlas sünkroniseerida, algas hirmus pingutamine, kramplik ärkvelpüsimine ja saavutusmaania ka vaimsel tasandil.

TM, mis pole mingi äri – küll aga on väärt lõputuid investeeringuid – viib täieliku rahu ja valgustumiseni läbi transtsendeerimise. Kui pingutad ja püüdled, ei jõua sa kunagi täieliku rahu seisundini. Nagu inimesed, nii ka ühiskond tervikuna on täieliku rahu asemel, mis suudab enesest teadlikkust säilitades üldist voolu ja kulgemist kõrvalt vaadata, pikka aega püüelnud hoopis vaatlemisele, ärkvel olekus kinni püsimisele, et saavutada-saavutada-saavutada…

Muidugi on erinevad meditatsioonitehnikad sarnased – ka šamanism ja-või nirvaana-püüdlus keskendub puhtale teadvusele. Ent juba mõtete mahasurumine kui tehnika hoiab ju teadvust ärkvel ja langetab vibratsiooni. Mida kõrgem võnge, seda kergem on valgustatust saavutada.

Kali-jooga ja mitmed teised praktikad viivad aga võnked aeglaseks ja alla ning sel kombel on tegelikult võimatu saavutada ühtsust nii universumi rütmidega kui olemuselt tervikliku aju osadel omavahel. Kõigi meetodite eesmärk on mõistagi ühine – ikka parimat! – ent tulemused erinevad.“

Valgustus pole fanatism

Jaan kinnitab, et ei tema ega Maharishi pole fanaatikud – pigem entusiastid, kes tahavad sisemise sunni ajel jagada kõike, mida on ise omandanud. Pidev areng valgustatuse suunas on viinud nad universaalse armastuseni. See omakorda innustab jagama. Kõike – nii teadmisi kui finantsi.

„Meie, välis-Eesti poisid koos Hain Rebbase ja Jan Manitskiga, olime ühe „ešeloni“ misjonärid, kes tulid esimesel võimalusel igaüks oma eriala vilju jagama – militaaria, kunstiäri ning meditsiin ja meditatsioon. Manitskil läks selles mõttes hästi, et ta leidis kuldses eas endale eestlannast kaasa – minu lapsed on sündinud abielust rootslannaga.

Mul on neli last, kõik mediteerijad. Linda, Peeter, Mikael ja Jenny – kahanevas vanusejärjekorras – ja viis lapselast mu poegadelt. Linda on TM-i õpetaja ja töötab erinevates riikides ja erinevatel kontinentidel täisajaliselt TM-i organisatsioonis väga nõutud IT-turunduskonsultandina rahvusvahelisel tasemel, aga praktiseerib ka Maharishi Gemlight Therapy’t – võimsat meetodit ravimiseks kalliskivivalgusega mida Maharishi arendas välja koos saksa leiutajaga.

Peeter on abielus prantslannaga ja elab Chamberys, Prantsusmaal. Töötab arvutiprogrammide arendajana. Mikael on abielus rootslannaga, elab Rootsis Alingsåsis, ja töötab insenerina, juhatab materjalide katsetamise instituudis osakonda.

Jenny elab Stavangeris, Norras ja tal on norra elukaaslane. Töötab IKEAs jaoskonnajuhatajana.

Mu naine Ingela suri ootamatult septembris 2009, olles sinnani täitesti terve. Olin ise Eestis, kui see juhtus. Põhjus oli kopsu emboolia. Ingela oligi tegelik ingel, kaugele edenenud mediteerija, väga tark ja armastusrikas inimene. Oli edukas algkooliõpetaja Montessori meetodi järgi ning mu ingel oli kuulus oma võimega isegi kõige agressiivsemad ja rahutumad lapsed – ja terved klassid – muuta rahulikuks – seda lihtsalt oma suure lasteearmastuse läbi. Lapsed tunnevad väga selgelt, kui armastus on ehtne – ja sellel äratundmisel ongi imeline toime. Tervendav võluvägi.

Tunnistan, et minagi olen olnud katki. Väga katki. Liiga katki selleks, et võtta samasugust naist – nagu eestlannad paratamatult on. Samavõrd kui meie rahvusest naised on vaimselt andekad, on nad mitte ainult ajalooliselt, vaid kuidagi lausa… geneetiliselt ängistatud, neuroosis ja turvatundeta. Tean seda iseenda pealt, millest see tuleneb. Olin 3aastane, kui Eestist põgenesime,“ pihib Jaan. „Aga ma mäletan väga eredalt Tartu pommitamist. Ja andsin kasvades-arenedes endale selgelt aru, kui katki oli sõda mu lapsepõlve ja mu enese teinud.

Mu isa Jüri Suurküla, töötas Tartu silmakliiniku peaarstina ja oli osav silmakirurg.  Sakslased panid teda sellepärast silmahaavadega sõdureidki opereerima. Tartu pommitamiste tõttu evakueeriti silmaoperatsioonid Jaan Tõnissoni Erika mõisasse, mille riik oli annetanud teenete eest temale – ja seal sõjaväehaiglas ma sündisingi. Rinne oli nii lähedal, et vahest langesid kahuripommid aeda.

Minu elu esimene elu trauma toimus 2 nädalat enne sündi, kui mu ema oli õues ja kahuri granaat plahvatas paarkümmend meetrit eemal – oli suur ime, et mitte üks kild teda ei tabanud. See tohutu plahvatus ja mu ema paaniline hirm oli mu elu kõige suurem trauma – uuringud on näidanud, et laps kogeb emakas otseselt ja intensiivset ema emotsioone.  Võib kujuneda kroonilise stressi sündroom – ja kujuneski.

Enne TM-i arvasin, et mu olukord on ravimatu, kuna tavameditsiini kogemus oli, et sellist rasket posttraumaatilist sündroomi kroonilise raske ängitusega, rahutusega, ärrituvusega ja pidevate unehäiretega ning suure infektsioonitundlikkusega, millega kaasnes krooniline kõrvalkoopapõletik ja bronhiit, jämesoole põletik jne – ei ole ravitav.

Aga imeliselt vähenesid kõik sümptomid kiiresti ja suur enamus kadus vähem kui poole aasta jooksul pärast mediteerima õppimist, aasta pärast olin täitsa terve. Suur osa minu tuttavatest õppisid TM-i,  nähes suurt muudatust minu juures, ilma et ma oleksin teinud muud propagandat. See on tavaline kogemus – inimesed õpivad TM-i sellepärast, et näevad head muudatust.

Ei ole üllatav, et aju-uuring on kinnitanud, et sõdurid on posttraumaatilisest seisundist tänu T;ile paranenud, tavalised inimesed on saanud valgustatud, ilma elamata eremiidina mõnes himaalaja koopas terve elu nagu tavaliselt peeti hädavajalikuks Indias enne TM-i.

Meditatsiooniga tulin ennast kui tervikut häälestades ja meelestades, sünkroniseerides ja avardades haigus- ja vigahaaval tagasi selleks, kelleks ma tegelikult sündisin. Psühhosomaatilised haigused ees, viirushaigused järel – kõik on ammu kadunud.

Paradoksaalsel kombel on minu kutsumus olnud täpsuslaskmine. Ehkki sain beebina kogu elu portsu paugutamist justkui kätte, oli vaja sellele spordialale veel kõrvakuulmine ohverdada. Kui vestluse ajal on mürafoon, siis ma kõnelejat ei kuule. Mis on kahtlemata lausa sümbolistlik nähtus…“

Jaani üks poeg on insener Rootsis, teine Prantsusmaal ning üks tütardest on transtsendentaalse meditatsiooni kõrgeima taseme õpetaja ja õppejõud. Isa Suurküla kinnitab, et nõuded õpetajale on selle meetodi puhul väga täpsed ja kindlad. TMist ei saa mingil moel teha kontrollimatut äri. Ei ole nii, nagu erinevate reiki-voolude puhul kujunema on hakanud – igaüks, kes arvab heaks vägede valitsemisest oma äri ja sissetuleku kujundada, kuulutab end pühitsetuks ning hakkab aga pühitsusi müüma. Et pühitsuse ostjad siis selle diili pealt omakorda kontrollimatult energia-nikerdamisi müüma saaksid hakata. Absurd…

Alfa-beeta, hakka pähe!

„Minu juures on õppimas käinud ka reikimeistrid, alfa-võngete korrastajad, gigongi tegijad, vabastavad hingajad – kõik on leidnud TMis selle Millegi, mis varem puudus,“ kinnitab Jaan, kes näeb välja, nagu Jaan Tõnissoni reinkarnatsioon – müstilisel kombel ongi mees muide Tõnissoni majas Tartu eeslinnas Erikal sündinud… „Eks hõivatud ja saavutusmaania käes vaevlevaid inimesi võlub seegi, et Maharishi müsteeriumi puhul pole vaja omandada mingit teooriat ega filosoofiat – see kõik on meie enese sees. Ainult praktika – mida saab õppida ikkagi meistri juhendamisel.

Jah, paljudel – õigupoolest üha enamatel – juhtub transtsendentsesse aju erinevate osade võngete ühtlustumise seisundisse sattumine spontaanselt. Inimesed jäävad enesest teadlikuks, ent satuvad kõrvaltvaatlemise olekusse, voo jälgimisse – suvalisel hetkel, tegevuses, seltskonnas – nagu kirjeldavad näiteks Aigi Vahing või Mihkel Mattiisen.

Suurepärane! Ent selline rahuseisund, mis meditatsiooniga kaasneb, tuleb ära õppida. Alfa-lained on paljudel iseenesestki veel või juba paigas – eesaju võnked. Beeta – analüütiline mõtlemine – samuti, ka deeta-lainetega ehk aju kesksete funktsioonide korrastatusega pole hullu. Gamma-lained vajavad samas enamusel korrastamist – ning ajuosade ja erinevate lainepikkuste ühtlustamine ja Maa rütmidega sünkrooni viimine eeldab samuti õpetajat.

Mind õpetasid esmalt veedad, siis isiklikud kogemused, edasi Maharishi vaim – kui mõistate, mida silmas pean.“

Dr. Suurküla manitseb, et teadlikult ja õigesti mediteerida on vaja vähemalt kaks korda päevas. Aju õpib transtsendeerimise ära, kordamine kinnistab ning iga korraga on üha lihtsam seda omandatud voolavat seisundit saavutada – lõpmatu korrelatsioon korrapärastub ideaalis hetkega.

Mingit tähtsust pole selle erilise teadjamehe sõnul ei ajastul ega rahvusel, kultuuritaustal ega religioossetel tõekspidamistel – inimene on osa kõiksusest ja väljast kui universaalsest teadvusest igal juhul.

„Kokkupuuted vaimse andekusega on minu kui õpetaja jaoks väga kirkad. Eriti siin Eestis, kus valitseb mingi eriline taevalik tasand – millest inimesed ise sageli üldse ei teagi. Vähemasti mehed mitte. Naised on teatavasti kõikjal maailmas uuemal ajal vaimsemad. Jumala puudutusest kuidagi väljavalitult – tõepoolest, nii see on! – tõstetud inimesed tulevad minu juurde – siin Tallinnas näiteks Kuklase tänava keskusesse – ja saavutavad lausa üllatava spontaansuse ja lihtsusega Selle. Üks minister üllatas mind eriti. Aga ka stressis ärimehed…

Siis rõhutan aina – see on väga hea algus, mitte tulemuste tipp ega tasakaalu lagi, sõbrad. Jumala antud anne on ülesanne – meie eneste heaks, et kõigil oleks siin universumi ühisväljas egovabalt oma piiritute potentsiaalide rakendamise suunas kulgeda võimalikult hea. Ja veel parem.“

Küüliku Künnapase kõvakaaneline

Kati Saara Vatmann

Heli Künnapas on teoloogi- ja sisekaitseakadeemia haridusega lasterikas küülikufarmiemand, kellel on kirjutamisel juba kolmas romaan täiskasvanutele ja lasteraamat koos oma poegade Mathiase ja Joosepiga – umbes samal meetodil, nagu Lehte Hainsalu ja Epp Petrone neid elust enesest lastega kõrvuti sünnitanud on. Nii äsjailmunud „Homme on ka päev“ kui „Lõpupidu“ – samuti elust enesest – on kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse edutööd ning nende puhul on väidetud, et sellised raamatud panevad ka noori (loe: neidusid) vana head paberist, lõhnavat, enesega mõnusat äraolemist tõotavat raamatut digi- ja virtuaalvärgile eelistama ning need on kerge ja karge, elus ja ilus lugemine, milles tunneme ära iseenda ja ennast ümbritseva maailma.

Noorproua Künnapas, kes on portreteerinud töönarkarist, eraeluta ametnikke-kipskõpskontsadit – temast enesest nüüdseks juba väga erinevas muinasjutus elavat kaunitari, nendib, et on ise ametkondlikes tippudes samal kombel koopia- ja kohvimasinate vahel nagu konn koorekirnus lõputuid tööpäevi ei-midagi-tegelikku teinud. E-kirjad ja koosolekud, ärilõunad ja ei mingit aega ei elukaaslase ega sõbrataride jaoks. Tänu millele ühtlasi selgub, et elukaaslane pole muud kui ühine pangalaen mõttetult kalli maja maksmiseks, et kõik oleks nii, et sõbrad ja muu maailm näeks – kõik on nii kuis peab, et olla edukas.

Aga mitte normaalne. Saab peategelanna Kairit aru tänu sellele, et Heli on kirjutanud Oskar Lutsu kellamees Liblele mantli- ja nööripärija, kellamees Andrese, kellega nooruke edudaam kodukohas südamest südamesse pärisjutte käib ajamas. Kui esmalt lihtsalt selleks, tühjuse peletuseks võetud peni tagaistmel tukkumas, Tallinnast Nootsasse sõidab, et ema lähedal olla ja kirikukellade saatel ärgata – siis selleks, et lähemalt, veel lähemalt, päris lähedalt näha noormeest, kellega suhteni jõudmiseks kooli ajal ta ise veel valmis polnud, aga nüüd…

Nüüd teeb Künnapase kõvakaaneline – üks kaunimaid köiteid, mida viimasel ajal on au olnud käes hoida – mitu uperpalli enne, kui selgub, et Rain on tõesti see mees, kelle pärast tundetust-trafaretsest pealinna-näidis-viljatust-abielust ära tulla, Pärnu-Jaagupi-laadsesse asulasse korter üürida, kooliõpetajaks minna ja lihtsalt õnnelikuks hakata.

„Lihtsalt“ on muide Heli leit- ja uitsõna, mida ülimalt pedantne keeletoimetaja Krista Mõisnik pole vajalikuks pidanud koomale tõmmata, järelikult on vajalik ja olemuslik. Kõik väärtuslikud asjad – nii elukorraldus kui sellest jutustav raamat – on lihtsalt lihtsad, sellepärast nad väärtuslikud ongi.

Raamatuesitlusel väitis Heli, et pole ühtki karakterit päris-inimeste pealt maha kirjutanud, ehkki elu ise on fantastilisem ja uskumatum kui mistahes looming – sellest hoolimata on lugejad talle juba öelnud, et tunnevad pealiskaudsetes kullakaevajatest sõbrantsides, kes on esimesel võimalusel valmis sõbratarilt tema edumehe – õieti küll tolle maja ja auto – üle lööma, ära nii iseenda kui oma enese sõbranjed. Nii ongi!

Ja on nii, et Eestimaailm on täis sugugi mitte taevas kokku pandud paare, kes lagunevad esimese raputuse peale vaakumis sumavateks üksiklasteks – peta mind üks kord ja see on sinu süü, peta mind teine kord – ja see on minu süü. Ning kirjandus on ses nukras poolõnnelike galeriis ringi vaadates ohutu ja mõnus ning magusvalus mäng. Võimalus erinevad stsenaariumid läbi mängimata, ennast tervendada ja kirjeldatavaid selgeks kirjutada ilma haiget saamata. Nii väga. Või kui, siis salaja.

Kairiti tõelise armastuse leidmise lugu kinnitab ühtlasi, et kui Õige ära tunned, pole midagi jorutada, puigelda ega süümelda – kui on südamehääletsi tuntavalt Tema – trahh! Siis ei jõua leitu kõhelda ja kaduda ning elu ise saab anda ainese järgmisteks õnneliku lõpuga romaanideks. Ning ühtlasi on julgustav lugeda, et maailmas on siiski veel mehi, kes ei otsi naises emmet-tuge-toitjat. Võim pole Heli kogemuste põhjal kirjeldatuna põrmugi seksikas, vaid julm, isekas ja tundetu keppimine. Igas mõttes.

Paljud kirjanikud mõtlevad oma tekste luues eelkõige kaasale või kallimale, kellele läbi raamatu lõpuks ometi kõik välja öelda. Asjatu lootus – ikka kohe täiesti eranditult kõike teeme endale – mehed ei loe, mida kirjutame. Ka Herlend „Heli mees“ Kruusmann tunnistab, et küülikufarmi pidades, Pärnumaa piiril Kuuse talu üles ehitades, ehitustööga perele elatist teenides, jahil ja meestega mürisemas käies vajub ta kella kahe ajal voodisse ega suuda praeguses elufaasis silpigi lugeda. Küll aga peegeldab naine valmivaid tekste tema peal. Eriti praegu, mil kirjutamisel nende maalekolimisest, farmirajamisest ja lasterikkusest inspireeritud kolmas raamat. Herlend lubab nii lugeda kui kirjutada – ja nimelt koos Heliga küülikutoitude laiendatud kokaraamatu kõigega, mis jänkside ümber leida.

Nii intensiivse elulaadi puhul ei tähenda „homme on jälle päev“ mitte vabandust tänasida toimetusi homse varna visata, vaid lohutust, et homme jätkame viie inimese elu elamist ühele inimesele välja mõõdetud ööpäevas. Ja lootust, et homme ei tähenda armastus enam iha ja raha ega edukat tühikargamist. Heli enese ambitsioonid lubavad loota ka, et kui temasugused Tegijad astehaaval sotsiaalpoliitikas volikogunevad ja sealt edasi Toompea vallutavad, on eestlastel ehk tõesti homme ka päev.

Ralf – Hagal-vägine harmoonia looja

„Kui väike te olete!“

Sellist üllatust kohtab sageli vägede valitseja, kelle mõtete-sõnade-tegude üliinimliku tulemuslikkuse põhjal oletatakse, et kindlasti on ta hiiglane. Eks ongi – harmoonilises energias pulseerimiseks piisab üsna väheldasest, sitkest ja kompaktsest maisest kestast. Mis on Ralf Neemlaidil (54) tänu eluaegsele aktiivsele elulaadile pehmelt öeldes eatu. Täpsemalt – vähemalt kümme aastat oma füüsilisest east noorem.

„Mind võib pealiskaudselt vaadelda kui kummalist meest, kes loobus oma karatetreeneri teenete ja militaarkarjääriga  saavutatud 50 tuhandelisest eestikroonilisest kuupalgast ja kolis padrikusse, kus polnud midagi ega kedagi peale looduse ja metsloomade,“ naeratab Ralf, kelle kirjad ja telefonikõned lõpevadki reeglina leebe üleskutsega: NAERATAME! Tegelikult rajas mees oma Pesa talu, kuhu kõik pika elulooga palkhooned on kokku kantud Eesti erinevatest paikadest, selleks, et luua ja pulseerida harmoonilist energiat sadadele, isegi tuhandetele tema õpetuse järgijatele nii seal Jõgisoo-Koppelmaa taga metsas kui telefoniteel – ja matkadel nii Eestimaa väepaikadesse kui emakese Maa kohtadesse, kus on iidsed jõujooned. Suur Kanjon ja Pühajärv, Alpid ja Saaremaa, Mehhiko ja Piusa, Nepaal ja ilusad isamaised hiied…

Vägede valitseja

„Sain juba aastate eest aimu, et nii inimesi kui inimkonda on võimalik mõjutada lisaks füüsilisele puudutamisele ja liigutamisele ka energeetiliselt – nii lähestikku kui eemal asudes. Ühisväljas pole kaugustel tähtsust. Harmoonilise energia loomiseks on vaja nii inimesest kui teda ümbritsevast ruumist esmalt peetunud ja määrdunud energiad välja puhastada ja seejärel nii süda kui tuba värske puhta energiaga täita,“ kirjeldab mees, kes on tänavusel aastal võtnud vastu nii palju abipalujaid kui tema poole pöördub. Et teada saada, millised on tema võimete piirid. Et kontrollida, kas tõesti ei pane Jumal kellelegi suuremat koormat kui too kanda suudab. Ja veenduda, et see, mis ei tapa, teeb tugevaks. „Ruunid on Põhjala jumalusele Odinile kõrgemalt poolt kingitud sümbolite süsteem, mis on võti kõiksusse, aken vaimsesse maailma. Ruun Hagal tähendab „tühjendan ja täidan uuesti“ ning kätkeb endas vabanemist ja muutumist.

Kui tahad Hagali energia endasse lasta ja tuua seeläbi oma ellu uusi värve, seisa kõrvuti asetatud jalgadega, tõsta käed õlgade kõrgusele, sule silmad ja lausu või laula „HAGAL“. Tee seda nii tugevalt kui nõrgalt, nii rõhutades kui pehmelt, pannes sellesse sõnasse kogu oma muutumise soovi. Sulle võib paremini sobida Hagali energeetiline võti „HU-HA-HI-HE-HO“. Laula või lausu seda teades, et muutus Su elus on juba toimunud. Sa oledki eneseleidmise teel.“

Vägede valitseja kirjeldab, millised on seitse sammu, mis viivad eneseleidmiseni – esiteks tuleb otsida abi, et teada saada, milline energeetiline põhjus on praegustel ebakõladel, teiseks tuleb tasakaalustada oma tšakrad, puhastada nii energiakanalid kui kodu, kolmandaks liikuda nii üksi kui Õpetajaga looduses, neljandaks teha energiaharjutusi, lõdvestuda, võtta kontrolli alla oma rüht ja hingamine ning õppida mediteerima, viiendaks õppida pidevalt jälgima oma mõtteid ja tundeid ning aega, energiat ja teadmisi hoidma, kuuendaks oma menüü ümber kujundada ja seitsmendaks nii lähemate kui kaugemate eesmärkideni jõudmise plaan koostada.

Ralfi enese elukorraldus on samuti otsekui tegudeks tehtud õpetus õigetest valikutest ning sisetunde järgi vahelduvates rütmides elamisest. Oma talu rajamine ei tähenda kaugeltki eraklusse tõmbumist – nii Pesas kui talu ümbruses käib sadu inimesi mediteerimas ja „tuunimisel“, matkamas ja mõtisklemas, mehel on vastuvõtud ja etteasted Kohilas ja Saaremaal, Raplas ja Tallinnas ning Ralf sooritab koos oma jüngritega pidevaid väljasööste suure maailma väepaikadesse.

Pesa punumine

Ralfi neljahooneline, püramiidi ja puhastava jõekääruga talu on selles mõttes ainulaadne, et ta ei ostnud olemasolevat hoonetekompleksi ega saanud põliskohta päranduseks, vaid rajas nullist talu, mis saab põliskohaks. Võib pigem öelda, et ta mitte ei asunud maale elama, vaid maa tuli tema juurde. Koos kõigiks töödeks vajalike meeste ja masinatega.

„Ehitasime siia hooneid ja teid ajal, mil buum muutis teoreetiliselt võimatuks heade ehitajate leidmise,“ meenutab Ralf, seistes Järvamaalt toodud küüni ees, milles jäid ellu metsavennad ja mis on toonud õnne ka tema talule. „Lõdvestudes ja kõiksust usaldades, uskudes-lootes-armastades aga kutsud suisa imeväel enda ligi inimesed, keda on just sel hetkel vaja. Ehitama tulevad mehed, kellel enesel on võnkelist klaarimist ja laadimist vaja – see oli niimoodi Pesa majade püstitamise ajal ja on ka praegu – kaasas masinad, mis peaksid idee poolest sajakordselt ülehõivatud olema. Niisugune sulle-mulle teenimine ja jagamine peaks saama võimalikult varsti kogu inimkonna ühiselu mudeliks.

Nagu ka vangist vabanemine. Näen nii paljude inimeste puhul, kes abi järele sirutuvad, et nad on endale sobimatutesse mudelitesse lõksu jäänud. Amet, mis ammu enam – kui üldse kunagi – ei õnnesta ega rikasta, vaid orjastab, abielu, mis pole seda isegi mitte formaalselt, sõpruskond ja koosviibimised, mille asemel tahaks hoopis midagi muud.“

Millegi muuni jõudmiseks soovitab Meister harmoonia energia lihtsaid põhimõtteid: mina olen oma emotsioonide peremees, mina elan siin ja praegu, mina austan elavat ja olevat, mina pühendun oma tööle, mina olen tänulik kõigi mulle osaks saavate õnnistuste eest. Selle tänulikkusega koos kasvab ka teadmine, mille eest iseäranis tänulikud oleme – ja siis see meie ellu ka tuleb. Kontrollitud.

Seda fenomeni kinnitavad Pesa talu aida seinu katvad Reet Kalamehe energeetilised maalid, väemeheni jõudnud raamatupidajad ja aednikud, sepad ja sellid ja eluliste tarkuste õpipoisid vanuses viis kuni üheksakümmend viis. Kunagi ei ole hilja ahistavate mudelite puurist välja lennata. Ralfi jüngrid kinnitavad, et nii kodumetsa korraldatavatel Erna-retkedel, nagu neid analoogia alusel nimetatakse või mägironimisel kaugel võõrsil ei tee mees kellelegi mööndusi – militaarlane ju! Tädid ja teismelised peavad võrdväärselt laugaste vahel laveerima, kõrgeist astanguist üles keksima ja lõkke ääres või lihtsalt tuhandevägise puu all ööbimist harrastama. Võngete timmimine pole sugugi pelk päikesepaistel-küünlavalgel meelisklemine – ihu, hing ja vaim, kõik inimese tasandid peavad puhastatud ja äratatud saama.

Pesa peremees nimetab oma enese Meistriks segaverelist sõpra Rexi: „Koer, kellega mööda metsi, rabasid ja talumaid rändan, on kõige suurem ja egovabam õpetaja tingimatu armastuse alal. Temaga koos olen selgeks tunnetanud ja abivajajate jaoks oma kodulehele hagal.ee ka linti lugenud meditatsioonide taustatekstid. See koer on mulle lähedaseks ja sügavalt mõistetavaks teinud ka Ho’oponopono õpetuse selle kohta, et kogu maailm on meis endas, igaühest meist oleneb maailma kui ühendvälja paremaks muutmine.

Ma olen muide rotveileri-ristandiga nalja pärast ka koertenäitusel käinud. Väitsin, et ta on eriti haruldane tõuliin Saksamaa äärealadelt – kõik uskusid, panid end paarituste järjekorda… Pärast vabandasin. Ho’oponopono õpetus soovitabki võimalikult sageli endale ja teistele kogu südamest öelda: „Ma armastan sind, palun anna mulle andeks…““

Mis puutub vangistavatest mustritest vabanemisse, siis Pesas on selle jaoks kõige parem paik jõekäärus, kus rutiinsest mugavusstsoonist väljuda ning seeläbi haavamatuks muutuda – kes vabaneb spontaanseks ja loovaks, pole halvas mõttes üllatatav. Igal inimesel enesel soovitab Ralf oma koduski väikseid lõbusaid tavatusi teha – voodi asemel voodi ette põrandale, köögilaua alla või verandale magama kolida näiteks. See töötab!

Mitu Ralfi

Mehel, kes ise on terve elu tohutut vastutust kandnud – mõjutanud nii paljude õpilaste ja järgnejate saatusi – on hõlbus väita: mina muudan tervikut ja süsteemi, ma saan sellega hakkama, ma saan kõigega hakkama, kui vabanen klammerdumisest – klammerdudes kaotame tervise ning satume elama illusioonide maailma, kusjuures ka guru külge ei või klammerduda. Nii, nagu guru pole klammerdunud seniste ametite ega mugavustsooni külge.

Ralf on kõrghariduselt kehakultuurlane, töötanud spordikooli direktorina, spordimetoodikuna ning asutanud sissejuhatuseks oma tõelisele tähelennule esimese eraalgatusliku karate spordiklubi n-liidus. Ta on olnud Do-stiili Euroopa taseme president ning korraldanud üle 30 aasta võitluskunsti seminare-koolitusi-maailmaesitlusi. Karated on sitke väemees õpetanud meie politseile ja armeele, presidendi ja peaministri ihukaitsele, kaitseliidule ja turvafirmadele. Ta on kinkinud loendamatuid tasuta tunde tänavalastele ja lastekodulastele. Osalenud Rahvarinde vanematekogus, Eesti komitees ja Eesti kongressil, juhtinud Toompea, presidendipalee ja teletorni kaitsmist, saanud erivägedes käsivõitluse eksperdiks ning praegu on reservohvitser luures.

Teda peaks olema selles mõttes mitu, et kui tal on telefon sisse lülitatud, piristab see enam-vähem lakkamatult helinaks seatud parmupilli – lepitakse kokku vastuvõtuaegu, registreerutakse reisiseltskondadesse ja matkarühmadesse, palutakse oma kodu või bürood energeetiliselt puhastada, küsitakse nõu, pihitakse – ja avaldatakse tänu.

„Ei ole hea olla õpilastele ja patsientidele pidevalt kättesaadav – see võib jüngrid abituks muuta,“ naeratab Ralf. „Eranditult igaühes meist on olemas vastused absoluutselt kõigile küsimustele. Harmoonia – see on osadus kõiksusega. Mida suuremaks ja tegelikumaks areneb vabadus, seda suuremaks kujuneb ka vastutus ISE eest. Kõik on tegelikult lihtne, kui näljad vaibuvad ja vaikivad. Nälg toidu ja naudingute, toe ja müra järele – vaikuses ja kõrge vibratsiooniga küllastatuses on kõik selge ja jõukohane.“

Tee harmoonia poole

Suurema osa Ralfi jüngritest moodustavad  noored mehed ja parimas ehk küpses eas daamid. Samavõrd kui mehed oma Meistrit jäljendavad ja austavad, on naised temasse armunud. Mõistagi platooniliselt, ent siiski innukalt, üksteist pisut armukadetsedes, tibakene oma guru omada püüdes – nagu need inimlikud nõrkused ikka meidpidi käivad.

Naistega pole härra Neemlaid selles elus just kõige lihtsamaid kogemusi saanud. Oma täiskasvanud laste emast pole ta tänini päriselt prii, ehkki jättis talle kõik maise vara – peaasi, et kõik saaksid oma eluga edasi minna. Pesas jagab väemees eluteed kauni miniatuurse Olgaga, kes on õppinud kosmeetikuks, töötab Tallinnas ning ilmselt ka eelistaks seal elada, ehkki tema lapsed on oma väga erilise kodu ja Ääsmäel koolis käimisega üsnagi rahul.

Kui Ralf liigub oma talu maadel Rexiga, voolab tema vägi ja vestlus vabana kui kondor. Kaaslanna saabumine paneb talle silmnähtavad päitsed pähe. Võitlus koduse autonoomia, positiivse õhkkonna säilitamise eest näibki olevat mehe selle elu õppetund. Ta on loonud oma kuningriigi, kus eelistab mugavustele puu all ning jahedas aidas ööbimist – samal ajal on maailmas nii mõnigi naine rajanud oma muinasmaa, kus pole kuningat… Paradoks. Ja selge on, et kõik on igal momendil just nii hästi kui sel hetkel kõige parem olla saab. Iga inimene, kellega sel eluhetkel kohtume, on meie hingesugulane – täpselt see, kelle läheduse õpetus, sarnasus või kontrast meid just praegu kõige enam arendab.

Samal põhjusel võtab Hagal-õpetaja mõnikord vastu ka neid, kes pole päris ise tulnud, vaid tema juurde võib-olla isegi poolvägisi toodud. On ju väemeeste-tervendajate elukorralduslik eelis see, et reeglina tulevad need, kes teavad, kellelt ja millist abi ja juhatust ootavad. Erandid kinnitavad reeglit – seega on huvitav väljakutse tegelda ka selliste hingedega, kes põrnitsevad skeptiliselt altkulmu ega usu. Kusjuures kõik toimib ja toimub siiski – nähtud!

„Iga abivajaja on mu ees peegel, milles ma näen ka oma probleeme ja ületamist vajavaid barjääre,“ kinnitab teelolija. „Ka endast väga erineva inimesega on võimalik tekitada kõrgemat vibratsiooni, mida üksi teha ei saaks.“

Ta paneb näiteks seljavalu käes vaevleva noormehe, kellele on vaimsed praktikad täiesti tundmatud, vaibale lebama ning istub ise toa teise serva. Avab valutavale noorukile südame, teda kordagi sõrmegagi puutumata. Kirjeldab poisile klompi, mis tollel kurgus on – sest tunnetab seda läbi enese. Klomp koosneb trotsist, vastumeelsusest ja enesehaletsusest. Ning kutt teatabki trotslikult, et ei ole tal mingit klompi. Kui tervendaja räägib vaikselt ja rahulikult, et sellil on rinnus rõhuv raskus, mis on tingitud sellest, et ta ei räägi kellelegi oma tunnetest – ei murest ja unistustest, kiindumusest ega hirmudest – poriseb poiss, et ainult külmavärinad on ja jalad külmetavad.

Poiss ei tea, et energiate liikvele minek, kanalite avanemine, puhastumine ja laadimine annabki väga sageli endast märku vappekülma ning käte-jalgade külmetamise, iivelduse, südamepekslemise ja pearinglemisega. Sõprade pärastisele küsimusele „noh, mida šamaan sinuga tegi“, vastab ta õlgu kehitades – äh, ei midagi… Ega märkagi, et tema selg ei valuta enam. Seekord on taksojuht viinud sõitja kohale nii, et sõitja ei tea, et taksos istub ega oska aadressi nimetada – kui Ralfi enese kujundit kasutada. Enamasti siiski eeldatakse, et sõidualustaja ütleb sohvrile aadressi – ja naeratab kogu olemusega nii, nagu ka Ralf kiirgab üleni sisemist naeratust.

Armastuse suudlus

Kui harmooniatee tseremooniameister leiab ja kogeb midagi head ja ilusat, tahab ta seda ka oma sadade järgijate ja kaasa vibreerijatega jagada.  Veetis neli ööpäeva Piusa koobastes – mitte turistidele kujundatutes, vaid teisel pool teed metsas mäe sees olevates inimkäsitsi klaasiliiva saamiseks kaevatud lõpututes labürintides – koges ja sõnastas kogemuse kodulehel ja kutsus jüngrid järgmisel korral kaasa.

„Selge, et ihuüksi neli päeva on midagi hoopis muud kui kahekümnekolmekesi ühe ööpäeva. Minu jaoks sarnanes paljukesi koobastikus ööbimine mõnevõrra Järve selveriga – nii palju bioväljasid, hääli ja hingamisi. Samas aitas maa alla sulgumine argirütmist välja saada, rahuneda, Maaga üheks saada, otsekui ema rüpes mediteerida, iseenda ja kõiksusega ühineda,“ kirjeldab mees, kes tavatsebki oma kaasteelistele nii füüsilisi kui vaimseid katsumusi ette seada, sest see tutvustab neid neile endile ning muudab sujuvalt tugevamaks. Üks üle seitsmekümnene naine kirjeldas seal koobastes ööbimise järel, et Ralfi Erna-retke kaasa tehes unustas ta, et kilpnääre ei luba tal kilomeetritki käia – lubas kümme ja viisteist ka ning selgus, et ta oli aastaid iseenda seatud raamis vangis istunud. Selleks tuleb üsna küpses eas skaudi kombel piire avardada, et teada saada – piire polegi!

Meditatsioon, mis Setumaa alt otsekui kollektiivsest emaüsast kogu planeedi ja inimkonna peale kerkis, on kokkuvõetav südamega suudlemisena. Suudeldi sissehingatavat õhku ning  lasti armastavaks tembitud õhul läbi oma keha kõigi organite voolata – naeratati kõigile oma tšakratele ning suudeldi neidki armastusega. Saadeti suudeldud õhku välja hingates armastust üksteisele – ja Eestimaale – ja kogu inimkonnale.

Tänu sellele ühtsuse tunnetusele jaksab Ralf ka ennast lõpmatuseni jagada, nagu on selgunud nende kuude käigus, mil ta on järjest kõigile jaa öelnud. Ta suudab vastuvõtu ajal tegelda paralleelselt mitme inimesega – ühes toas üht tühjendab, teises toas teist laeb, kolmas valmistab end kolmandas ruumis ette. Oskab ühitada väga erineva tausta ja tasemega inimesi selles vaimsuses, et kõik on võrdsed, kõik on väärtuslikud – ja kõik naeratavad. Kas te saate kontrollida, kuidas mõjus Hagal-harmoonia tekitamine teie energeetikale – või mismoodi toimis telefoniteel peetud ruumide energeetilise puhastamise seanss? Vabalt saate. Vaatate tuppa – ja naeratate. Vaatate peeglisse – ja naeratate veel enam. Sulete silmad, vaatate iseendale otsa – ja olete üleni armastav naeratus. Nii lihtne ongi.

Karekas – murdumatu loovur-loomur ja artist-indiaanimeel

Lauri-Kare Laos (38) arutleb: „Ma võiksin avalikul alal töötava mehena kurta, et näitleja-muusiku-sõumehena paratamatult väljapaistev inimene pälvib pidevalt hinnanguid ja valetõlgendusi, mida alla neelata. Kui teed midagi hästi, küsitakse ükskõikselt, misse Karekas veel on – korraldad mingi jama, teavad sind kõik… Aga ma ei kurda. Viimaste aastate lopsud on õppetanud, et midagi pole vaja alla neelata – kannatused on ülekasvamiseks ja neist läbi sujumiseks. Kui oled rängad õppetükid tõeliselt omandanud, saad aru, et sa ei või tõepoolest seni mitte midagi tõeliselt olulist kaotada, kui elu kestab. Kuniks elu ja maist matka, saab kõik aina paremaks minna – hinnangud ja tõlgendused pole sinu, vaid tõlgendajate rida. Mul enesel enam hinnanguid pole – ei, sõbrad, see pole roll ega poos. Jäin küll jah oma talust ilma ja pangakontod on „rikkis“ – aga unistused, järelikult ka kõik võimalused neid täita on ju alles. Enamgi veel – pärast asiseid kaotusi oskan veelgi lennukamalt unistada. Samas oskan nüüd oma kogemuse põhjal tõlgendada ka seda, miks ei mina ega tuhanded teised eestlased, kes igal aastal kodudest välja tõstetakse, ei lärma ega protsessi. Taandume vaikides – ainsagi pauguta…  Kilpkonnasaarelt tuli vastus.  Sealsed rahvad, valgetele indiaanlased hoiavad Elu Võtit ka siis, kui neil näiliselt mitte midagi ei ole.

Tean oma elukogemuse pealt ja südamehääle järgi aina selgemalt, et ongi nii, nagu nad kinnitavad: omamist pole olemas – maa ja lapsed, armastatud ja loomad on meile laenuks antud – meil on leping, et saame kõike ja kõiki koostööks ja kaasteelistena ausa diiliga kasutada – ja nemad meid, aga taeva päralt mitte omada.“

Tellib taevast

Karekas elab Pärnumaal Jõõpre ja Lavassaare vahel kurepesa taga.

Tema isa Rein Laos on elupõline Pärnu teatri näitleja – härrandlik ja aristokraatlik natuur, kes paljude jaoks on kinnistunud kui Saabastega Kass . Ema on pedagoog, kellele dramaturgitöö teatris ja perenõuandla juhataja ülesanded on omakorda andnud õhulisema teise plaani. Oma talus Matsirannas alustas peda teatriharidusega Karekas juba mitme aasta eest kihnu maalammaste pidamist. Teda saatis kaua talust teele ja ootas koju bernhardinna Zorra. Nüüd on isaga koos peetavas ja arendatavas talus samuti lambad, nooruke bernhardiinipoiss Peppe ja kaks hobust.

Kogu Kareka sõpruskond teab, et ta ei oska – õigemini ei taha rahaga majandada. Teenuste eest maksab noorte lammastega. Ning hobused tellis naturaalmajandav indiaanimeel endale otse taevast.

Tema rajatavasse indiaanikülla – ning tema olemusse ja unistustesse tervikuna – kuuluvad hobused otse loomulikult. Seda arvas ka Suur Vaim. Pruukis mehel taevast tellida ning tema tallu viidigi keeruka elulooslepiga eakas ruun Trend ja nooruke hättasattunud traavel Pisike. Hobud on ka neiu Laose jaoks, nagu kutsub tütre üle piiritult uhke papa 15aastast Laura Rettit, kes mängib muusikalis „Shrek“ nelja rolli ning käis äsja ka Georg Malviusele ette laulmas.

„Me saame absoluutselt alati selle, mille tellime – Looja jälgib ühtlasi, et saaksime siiski selle, mida vajame ning juhukapriise ei täida,“ naeratab Karekas. „Stoilisus on indiaanimeele olulisemaid osiseid. Palju küsivad mu käest, mis mul nende indiaanlastega on. Tomahoogid, vibud, hobused, lapsepõlvemälestused SDV filmidest või seiklusjuttudest? Mäng? Ka see. Sest see oli huvitav. Aga olulisem on teadmine, et Kilpkonnasaare rahvad veel teavad ja mäletavad. Seda, mis on oluline. Seda, mis oli alguses. Seda, mis on hea ja vajalik. Ja tänu neile teadmistele on lootust, et meil on tulevikku Inimestena siin planeedil. Sest meie, uhked eurooplased, veel uhkemad eestlased, me oleme olulise unustanud.
Me tapame iga päev Maad ja oleme selle üle uhked, sest nii jõuame viie rikkama riigi hulka. Me tapame ennast, toppides endasse miskit, mis ei ole toit. Me tahame seda, mida meil ei ole vaja ja tambime oma lähedased jalge alla, sest igaüks peab ise hakkama saama. Me ei suuda milleski kokkuleppele jõuda, sest meil kõigil peab olema kõige suurem õigus. Me ei hooli oma lastest, jättes neile asjad, kuid võttes väärtused. Me ei hooli oma vanadest, visates nad nurka, sest nemad on vanad asjad. Me ei pühitse seda, mis on püha, vaid lällame tühja, sest arvame, et nii on “fun”. Me ei tee ise midagi, vaid tarbime, sest nii on meile öeldud. Me mõistame hukka selle, mis on erinev ja tallame ta maha. Me arvame kõigest ja kõige kohta ja vastavalt sellele kirjutame seadusi, muudame neid, kui enam ei sobi ja oleme hädas, sest pidepunkti ei ole…
See ei meeldi mulle ja ma ei soovi seda mustrit elada. Ja ma ei elagi seda rohkem, kui ma olen sunnitud. Ja minu praeguses naturaalmajanduslikus-loomuliklooduslikus elulaadis mind eriti sundida ei saagi. See on mul „nende indiaanlastega“. Ma õpin. Elan. Pühitsen. Ja olen tänulik, et mul on selleks võimalus.“

Kahtlemata on indiaanlus ka kena kandev kaubamärk – kuni osade teenuste ja kraami eest tuleb rahaga maksta, hakkab Karekas lisaks praegusele õhtujuhi-artisti-saatejuhi-tšeermäni kaleidoskoobile kindlasti raha teenima ka indiaaniteenuse osutamisega. Tulge minu tipisse, jagage minuga tubakat ja higistage telgis õigesti köetud kivide ja valitud taimede paistel koos minuga… „Ei hakka raha teenima. Raha on räpane. Ja seda teenida selle pealt, mis on püha, on veel räpasem. Jah, suvepäevad ja muu säärane peab niipalju sisse tooma, et süsteem saaks oma kätte ja miinusmärk kaoks, teadmiste jagajad pääseks siia ja teadmiste janused Kilpkonnasaarele. Ja ise aegajalt Estonia termidesse. Thihthithih.“

Ei ole luuser

Majandustõusu ajal teenis ka tema üldises voolus summasid, mis järgnenud masu ja meelelahutusmõõna ajal näivad ulmena. Uhke ja õnnelikuna ostis ja arendas geneetiliselt muide setudest kui euroopa indiaanlastest põlvnev aktöör talu. Tegi massiivselt metsa ja investeeris kogu selle pealt teenitu tallu, ilma et oleks riigi- ja maksuseadustel oma unistuste täitumisse eriti sekkuda lasknud. Ja tulemuseks oli paraku tagajärg.

„Nii minult kui teistelt, kes on kodu „ainsagi lasuta“ pankadele loovutanud, küsitakse, miks me nii vait oleme, kui pangad igal aastal tuhandeid eestlasi kodudest välja tõstavad. Võimalik, et häbitundest – abitusest – kartusest kaklema hakates veel viimsegi kaotada – ehkki kaotada ei saa ju tegelikult midagi tõelist. Mina ei raisanud energiat ega aega-rahu-tasakaalu kakelungile sellepärast, et – jah, tööd tõepoolest lihtsalt polnud ega tulnud ja nii oligi – ja makse ma tõepoolest ei maksnud jah, sest investeerimise järel ei jäänud miskit maksta. Ent praegu on kõik üliütlemata hästi – talu ostis Genka vend Kõrvitsate dünastiast – meie isaga sobime kenasti ühist asja ajama. Emaga on küll veidi iseasi, thihihihih…“ Karekal on üks eriline naer – mitte orgaaniline, vaid teadvustatult tehtud thihihih. Seda sooritades on tal aega mõtiskleda, jälgida ja paus võtta. „Eks me kaotasime ka oma linnakorteri… Ema kolis kogu oma portselani-linikute ja muu eluaegse kogutud kraamiga samuti isa majapidamisse. Ja on nüüd nii vales kohas kui üldse olla saab. Liiga vähe sõbrannasid ja kohvikuid, valamata põrand ja maha võetud vaheseinad, asjade jaoks ruumi vaid aidas, loomad kõikjal – elutuba kaasaarvatud – mina oma show-sutsakaid tehes üha lennus, isal Pärnu kunstide majas Tuhkatriinu tähtsam kui tema… Ja oi, kui häbi ja paha mul on, kui ma pidetult pahurdava emme peale mõnel hetkel häält tõstan. Ei tohi!“

Naistega ongi keeruline – nagu kõigil meestel, nii ka Lauri-Karel. Tütre emast kasvasid nad juba ammu lahku, ent on head sõbrad ja mõistvad teekaaslased. Oma teisest abikaasast lahutamisest pole Karekas tegelikult tänini üle saanud. Samal ajal, kui ta nimetab armastatut miilitsaks, hoiab võõrsile tööle läinud sõprade lapsi ja pööritab oma väikest loogilist harmoonilist ja loomulikku maailma, ootab ta salamisi „miilitsat“ trakeen Trendiga ratsutama. Vähemalt niigi palju. Ehkki ta lootis naisega abielludes temaga igavesti koos olla.

Karekas-Karekas, mida sa teed!?

Neil päevil on Karekal aina aastapäevad. Aasta aega tsölibaati. Aasta tõsisest alkotsüklist. Ta nendib, et tulise Jäärana teeb kõike põhjalikult – kui meeleheitesse satub ja ennast põlema paneb, siis sedagi põhjani. Hetkel on tema elus ainus paheks peetud aspekt tubakas. Ent on olnud aegu, mil ta satub garderoobist puhvetisse kulgedes uksega eksides publiku ette lavale, tänaval afekti sukeldudes ja prügikastile jalaga pannes arestikambrisse…

„Kui talu oli läinud, miilits läinud, tööga oli nagu ta just oli – õieti ei olnud… Jah, kunagi olin lastesaate Kreisipööra, aga omamaiseid lastesaateid ju enam õieti ei toodeta ja mis kõik… Siis panin ennast aasta tagasi ikka põhjalikult põlema küll,“ vallandab Karekas oma kaubamärgilise thihtihtihii. „Jõin end täis, võtsin rohtusid, läksin autoga sõitma – noh, et ühel hetkel peab siis See ju ikka ära juhtuma… Ja korraga küsisin: Karekas-Karekas, mida sa teed? Sõitsin abi järele, läbisin kolm kohustuslikku kainenemisepäeva tuta-tutat ning rohkem pole alkot puutunud. Aga ma ei kiitle sellega.

Saatusekaaslastele soovitan: ärge ka teie oma karskusega kiidelge – kui tunnete, et tahaks tuututada ja mingit lõplikkuseudu ajada, tulge minu juurde. Raputame aegsasti tuhka pähe, sest ohumärk on juba õhus – ja ärge püstitage mingeid rekordeid, ikka päev korraga, mitte jess-viies-nädal-hõissa-seitsmes-aasta…“

Tsölibaadiga on umbes sama. Indiaanimeelik mees lihtsalt ei taha juhuslikke suhteid. Tema sõpruskonna moodustavad põhiliselt naised – kui süldibändi partner Valvo ja Pihlaka talu Mati välja jätta, siis nii hipikommuuni neiud, kursuseõed kui teised intellektuaalidest loomainimesed, kellega ta põhiliselt lävib, on ikka aina naised. Efektne ja dekoratiivne, tootemite ja tätokatega ehitud isane isend võtab vägagi rahulikult, et on nii, et pole kuidagi. Ajad ja perioodid on erinevad. Kõik läheb mööda.

„Ma mõtlen, et meie teekond siin on lühike ja pikk. Just äsja olime koolis, just äsja tegime seda, mida oma lastel ei soovita, just äsja kohtusime sõpradega, just äsja lahkusid me elust kallid. Eile ütles üks tore inimene, et ta rõõmustab iga oldud aasta üle, sest iga aastaga pikeneb meie siin olemise ajalugu uute hetkede ja mälestustega. Ja mul oli heameel seda kuulda. Sest, millised oleme homme, sõltub sellest, millised oleme täna. Kellega oleme olnud, kuidas oleme olnud, mida oleme teinud. Ja siin algab meie enda vaba tahte ja valiku teekond: millisena me tahame näha ennast, oma minevikku, olevikku ja tulevikku. Kes valib kannatamise ja hala tee, kes rõõmustamise ja naeratuste raja. Rõõmustan, sest mul on põhjust. Pool teed on käidud ja ma näen enda ümber noori hingi. Samasuguseid nagu ma ise. Ja kui ükspäev liha väsib, ei ohka ma kurvastusest, vaid rahulolust: mu vaim on väge täis! Mina tänan.“

Päriselt ka. Tänabki. Igal õhtul – ja üldse igal võimalikul hetkel kogu südamest. Ilmub oma sõbrannade majapidamisse, teeb seal käratult ja märkamatult hulga meestetöid ära – ja kulgeb tagasi oma teele, muheledes lõbustatult selle üle, kui teda kuluaarides või kollases sekka mõne Saara või Simonaga seostatakse.

Räägib loomadega

Kareka tõeline, selleks eluks määratud stiihia on kooselu loomadega. Ta oskab neid elule aidata, üles putitada ja neile pühenduda – aga ka neil siit ilmast lahkuda aidata. Linnastunud inimestele võib see õõvastavalt kõlada, aga Karekas on suurepärane tapja. Aitab looma taevasse Isa juurde ja liha inimeste lauale nii, et kõik toimub rahulikult, tasa ja tänulikult. See on väga suur asi.

„Pean tunnistama, et loomad ongi mu põhilised vestlusparnerid. Nendega räägin oma Päris Asjadest. Ja mõnd hingeseisundit või olemise tasandit kirjeldades näen ja samastan end samuti loomadega. Kevadet kaifiv konn on hetkel mulle üks ütlemata hingelähedane eluvorm. Olete tähele pannud, kui imelised ööd on viimasel ajal olnud. Tähed siravad kristallselges taevas kirkamalt kui iial varem ja vanaema Kuu naeratab. Rõõm täidab hinges. Imelised hommikud on olnud. Päike alustab järjest varem oma teekonda üle laotuse ja liikumine üle jaanipööri võtab hoogu. Imelised on olnud päevad. Valgus sätendab. Õhtud ehapunas ja hiilivas hämarikus on olnud imelised. Ja selles kõiges olles, elades, rõõmustades, rännates, tunnen ma ülimat soojust enda sees. Kõigi meie pärast. Inimeste ja loomade, lindude ja loomade, pisiputukate ja loomade pärast, kes mu elus on mulle vendadeks ja õdedeks, onudeks ja tädideks, tütardeks ja poegadeks. Ma tunnen, et kuhu iganes ma ka ei astuks, ikka on kuskil keegi, kes mind armastab ja ootab. Keda ootan mina ja kes toob naeratuse mu näole. Ma olen siiralt tänulik igaühele, kes lühemat või pikemat aega on olnud ja on edaspidi osa elust. Ka siis, kui midagi tumedamat on juhtunud. Ka siis, kui kahe kokkusaamise vahe on olnud pikk. Ka siis, kui vihapilv on meele mõneks ajaks nüristanud. Ka see on vajalik. Just põhjusel, et näiteks täna öösel taas mõista, kui olulised me üksteisele oleme. Me oleme seotud. Olen õnnelik nende sidemete üle ja soovin, et me kõik toidaksime endas vaid valget hunti. Mina tänan.“

Lisaks tänamisele ta ka lahendab-loob-lehvib. Korilase kombel nõgesesuppi keetes ja rabarbereid oodates võtab mees isatalu tagant ka võsa ja valmistub indiaanitelki püstitama. Preeriakoja peremehelt Marko Aleksejevilt on võetud vormilist, vendade Urbide poolt maale toodud indiaanlastelt sisulist snitti, et nüüd oma indiaanilaagreid korraldama hakata. Püha tuli ja higitelk, tubakas ja hobused… Etendus võib alata! Eks seegi ole kogu oma sügavuses ikkagi teater. Nii, nagu iga sooritus ja rituaal – ka indiaanipannkookide pannokide küpsetamine on toitev teater. Pannoki sisse segatakse kõik võimalikult toitvad komponendid – võimalikult palju puuvilju sealhulgas – aga kaamera ja publiku juuresolekul on see protseduur nauditavam. Kus on kaamera, seal on ka Karekas – edevus kui ilus isane omadus annab tiivad. Mis oli, mis on, mis tuleb…

„Minevik on kui küür kaamelil või lont elevandil. Mõnele ei pruugi need meeldida, võimalik et isegi kandjale mitte, aga küüruta ei oleks kaamelit ja londita elevanti. Nii ma kõnnin oma londi ja küüruga ja lepin sellega, kes ma olen. Teisiti ei oleks võimalik.

Kilpkonn on aeglane elajas. Tasa rühib ta oma rada. Kui on vaja, peatub ta, peidab end oma turvisesse ja ohu möödudes liigub edasi. Rahulikult. Kannatlikkus on see, mida inimesel tasub õppida. Püsivus on see, mida inimesel tasub õppida. Sihikindlus on see, mida inimesel tasub õppida. Tasub õppida. Mina tänan.

Inimesed, kes ei tea, mida tähendab tõusta hommikul koos Päikesega, astuda õue ja tervitada Päeva. Viia heinad ette pudulojustele, toetada pea hobuse turjale ja kuulata rütmilist krõmpsutamist. Visata terad ette kanakarjale, kelle kaootilises kaagutamises on ülim hierarhiline organiseeritus. Vaadata kasvavaid tallesid poolhämaras laudas uttede kõrvalt kõrre närimist harjutamas. Saada sülle mõnusalt tatine koerapea, mille omanik ennast truult vastu põlvi surub. Vaadata kulli majesteetlikult üle lageda hõljumas ja teiselt poolt teateid toomas. Juua kohvi ja pahvida head tubakat. Mõelda imelisi imelihtsaid mõtteid ja lihtsalt elada. Ma soovin, et need inimesed, kes ei tea, saaksid teada.“

Shrek, sead ja teised olude vangid

Mis ühist on sookollil ja sigadel? Nad kohtuvad vangis. Olude vangis. Nii „Shreki“ peategelane kui sealauta varjunud mehemürram lavaloos „Koht sigade seas“ on lihtsad ja ehtsad, soojad ja helged isiksused, kes ei kuulu ega pääse standardsesse ühiskonda. Kusjuures üha enam seesuguseid paariaid tekib ka Uue Hea Ilma lävel nihelejatest teatrikülastajate hulka. Me ei saa ega taha enam võlts-madal-asistesse raamidesse kuuluda, elame nii, nagu sisetunne käsib – ning teeme seesuguse luksuse pälvimiseks nüüd juba mitte enam viie, vaid seitsme inimese töö ööpäevas.

Tüüpiline vaimsusele avanenud uue ajastu intellektuaal, kes end pärast kuue inimese tegusid seitsmenda sooritusena teatrisse või muusikalisaali veab, on ise valitud ja õnnestava elulaadi vang. Ta on ületöötanud ja alamaganud. Kui ta on eriti väsinud, võib ta olla õhtuks mõnevõrra kibe ja lapsemeeletu – ent reeglina on ta avali meeltega, süda peo peal ning tunneb end just sellistes sookollides ja sigademeestes ära. Parem üksi – looduse ja loomadega – kui inimestega, kes oma intriigide-inetuse-ambitsioonidega päris kindlasti haiget teevad. Sigalas koorunud liblikal läheb enamasti hästi ning siga ei söö teda ära – inimühiskonnas süüakse iga päev tuhandeid liblikaid.

Mu siinne arutelu ei taha olla miski arvustus. Mida sa oma hingesugulastest ikka retsenseerid. Naeratad äratundmis-raugelt ja tunnistad: sigade sekka suletud, Taalma-kehastatud lugu vaadates jäin korduvalt magama. Viga polnud mitte sugugi lavastuses, vaid minu – ja teiste minusuguste Uue Hea Ilma teenrite – elulaadis. Oleme ise valinud loovust ja loodust ühendava elulaadi. Mujal maailmas kümblevad seesugused pioneerid tohututes dotatsioonides – riik on üliväga huvitatud, et ennastületavad-salgavad-teostavad entusiastid vastu peaksid.

Meie siin peame sooritama seitsme inimese töid-tegusid päevas selleks, et marulist paigalmarssigi säilitada. Töötame oma kõrgharitud – või paljud meiesugustest mitmegi kõrgharidusega polsterdatud erialadel mitme rauaga selleks, et kogu teenistus oma taludesse investeerida, lastele ja loomadele sisse sööta, eriti õnnestunud juhul ka arendusse panustada. Arengusse igal juhul. Igal hetkel. Olin Liina ja Indreku mängu jälgima tormates sel päeval külastanud juba kolme enda omaga sarnast talu. Teoloog-militaarlane-sotsiaalpoliitik Heli Künnapase küülikufarmi sellepärast, et tal ilmus äsja romaan „Homme on ka päev“. Koolijuhi ja kaheksa lapse ema Diana Tarandi lambafarmi sellepärast, et lisaks tõuvärskenduseks viidud jäärale viin talle ka noore ute – vastu saan kastitäie maasikaid. Ajad sellised. Näitleja-õhtujuht-bändimees Lauri-Kare Laose talu sellepärast, et ta sai minu kaudu kaks hobust ning sügisel viin talle sugujäära, kelle vastu vahetuseks oli vaja minu lambakarja sobiv temake valida. Ja kõigist neist, kõigi nendega koos ka ajakirjadele-lehtedele lugusid kirjutada. Kuidas teisiti. Nii me siis päeva lõpetuseks seal Karekaga teineteise najal tukkusime – kumm tühi ja hing täis. Hinnatõusu ja skandinaavia pankade terrori, rahva vastu ja kiuste rammiva riigiaparaadi ja lämmatatud kultuuri pärast. Eks kõik on millekski vajalik ja hea – seda kindlasti – kõik on kõigega seotud ja kõik on üks.

Athol Fugardi loodud lugu mehest, kes pärast sõda lauta redutama ununes – hais, monotoonsus, sundseis ehk sõna otseses mõttes suluseis, mahasurutud tahtmised ja tunded, mis mõnel hetkel afektina plahvatavad, nii et atrofeerunud-degeneerunud mees suudab üksinda täiskasvanud sea tappa ja kogu karja valla päästa, kinnitab meile: olgem õnnelikud, et meil niigi hästi on kui on. Ja tänagem.

Pavel kannatab seasuluseisu välja tänu sellele, et tal on kannatlik-mõistev-armastav Praskovja, kes ei tee ainsatki etteheidet, ei loobu ei mehest ega paradoksaalsel kombel ka õnnelik-olemisest, on alalhoidlik, tasakaalustav ja üleni kehastunud puhas tingimatu Armastus. Kuuldavasti – vabandust tõesti, nii mina kui kulturaalist teekaaslane magasime kohati J – pandi finaalis puhtad rõivad selga ja väljuti uude ellu.

Nagu Nukuteatri ristilöödud direktor Meelis Pai. Loodetavasti on ka kuuldused tema loodavast uuest teatrist tõesed. Seda mõtlesime sõprade ja lastega küll juba Nokias muusikali „Shrek“ nautides. Sel lavalool on taga tõeline essu-slepe – esiteks Pai paigastkangutamise saaga. Teiseks Perviku perutamine Sipsiku ümber – mis on õigupoolest täiesti mõistetamatu, mu meelest peaks iga autor õnnelik olema, kui tema loodud muinasjututegelane ülemaailmsete suuruste kõrvale pjedestaalile tõstetakse. Nojah, mõneks ajaks küll Sirtsu sohu saadetakse – ent sealt kirgastunu ja igavikulisena laste teenistusse tagasi tuuakse. Nii ilus vä? Aga ei ole. Vaja protsessida. Sest kakelungidest ja kurjamisest tiine ühiskond näib sellist äraspidi ebainimjat jauramist provotseerivat. Kole.

Lisaks sai sookoll nõgese püksi Vanemuise poolt paralleelselt Nokia lavale nügitud „Greace’i“ näol. Hea muusikal – Travolta, Newton-John, mõne aasta eest hiilanud Nukuteatri versioon Võigemastide-Tääri-Koiksoniga… – ent halb tava niimoodi trügida.

See kõik läheb lavastust vaadates õnneks meelest – kui lapsemeel ei maga. Ja ta ei maga, sest Ain Mäeotsa lavastuses on null hollywoodlikku suuretsemist – kolliwoodis on soe ja kodune, oma ja eestindatud – tänu meie linna Sepole ja Nle-Liis Vaiksoo kõrval 15aastast Fionat laulvale Laura-Retti Laosele, kes kehastab kokkuhoiu mõttes ühtlasi ka Punamütsikest, Fiona varju ning õnnelikku inimest.

Meesliini pidi on erakliku ja eheda Shreki kõrval teine mitmekihiliselt liigutav kujude komplekt Tormi Kevvai kehastatud surnuist üles tõusnu ja elus imede võimalikkus. Naistele on William Seige loonud lootustandva liini kõrvuti Printsi ootavast 15- ja 25aastasest Fionast – nende kõrval võiksid-peaksid vabalt kuule ulguma ka 45- ja 75aastane. Armastuseigatsus on universaalne ja naiselikkus igavene. Ning ühtlasi on Fiona sookolliks käimise ja jäämise paralleel Eesti oma libahunt… Sellise õnneliku kulgemise ja maitseka eestipärastatusega mahedat vabameele-lugu jälgides tekib küsimus, miks krt 21.12.12 see eelmine, meid muserdav ja vangistav tsivilisatsioon ometi otsa ei saanud. Kas Värav läbitakse siis tegelikult 31.13.13 või??? Kunagi peab see ju ometi juhtuma, et kõik muutub lihtsaks ja loogiliseks, armastavaks ja loovaks, turvaliseks ja inimnäoliseks.

Seda tõotab nii vabadusse tantsiv sigademees kui Shrek, Uue Hea Ilma ehe hing – vaba, eetiline, raamide ja kurjuseta. Meiegi oleme vabalt ja vabatahtlikult sigade seas rühmavad sookollid. Kerge oleks lõpetada – katsu sa alustada… Peame vastu ja näitame järgnejaile valgust. Meie, sookollide koht on sigade seas. Pärlid sigade ees…