Eesti pole hiljaks jäänud

„Loodan väga, et katastroofistsenaariumid ei käivitu ning inimkond ja Eesti ei õpi liiga valusatest vigadest,“ soovib Jaan (31), kes ei süvene erinevatesse Ülemineku ega maailmalõpu stsenaariumidesse isegi siis, kui need pärinevad NASAlt eneselt – tema pärusmaa on tegelike tegude tegemine 100protsendiliselt taastuvenergial tiksuva Eesti nimel. Mõte ja sõnagi on tegu ning Jaan loodab, et Eesti pole elektri tootmise üleminekuga tuule-päikese-vee jõule ja biomassile hiljaks jäänud.

Ideaalis peaksid jah kõigil küngastel tuulikud vihisema ja katustel päikesepaneelid särama, igal voolukamal jõel peaks turbiinid hõiskama ja metsa-alused puhastatud, võsa rahva rõõmuks ahju aetud olema, ent… on täpselt nii, nagu praegusel hetkel on. Tulevikus saab loodetavasti olema nii, nagu unistavad ja arengut suunavad Jaan, tema kolleegid Eesti Taastuvenergia Kojast ning Eesti Keskkonnaühenduste Kojast, kelle ühistööna valmis hiljuti avalikustatud Taastuvenergiale ülemineku kava.

Tuuleveskite EEST võitleja

Filosoof ja Meister Marja Danil Ovaalstuudiost kirjeldas, millised on praegu meie ühiskonnas paralleelmaailmadena toimivad põlvkonnad. Vanades heades illusoorselt paigas mudelites rühkiv vanim põlvkond, vabalt kulgev noorem põlvkond – ja keskmine, nn x-generatsioon, mille esindajaid peetakse karjäärile orienteeritud eduinimesteks, kes loobuvad missiooni nimel traditsioonilisest pereõnnest ja muudest pehmetest rõõmudest. Näiteks selle nimel, et see maailm, kus pehmeid väärtusi hellitada, üldse kestma jääks.

Jaan on õppinud politoloogiat ja rahvusvahelisi suhteid magistrikraadini nii Eestis kui Londonis ja Dublinis. Ta on töötanud vanemanalüütikuna Global Governance Institute’is, majanduspoliitika nõunikuna Euroopa Parlamendis ning Eesti Keskkonnaministeeriumis ja lle eelmine suurem missioon oli seotud ÜRO humanitaarabiprojektiga Kambodzas, aidates 2011. aasta suurte üleujutuste küüsi sattunud abivajajaid.

Üha kindlamini võib öelda, et nn ekstreemsed ilmastikusündmused on seotud kliimamuutustega. Üleujutused riikides nagu Kambodza ja Bangladesh, pikendatud põuaperioodidest tingitud ikaldus ning metsatulekahjud mõjuvatavad inimeste eluolu ning nende riikide majanduslikku käekäiku. Inimesed on sagenevate katastroofide tõttu sunnitud ära kolima oma kodukohtadest, mis mõjutab otseselt nende elukvaliteeti. ÜRO abiga on need riigid sunnitud juba kirjutama kliimamuutustest kohanemine läbiva printsiibina oma arengukavadesse.

Mõnes mõttes võib öelda, et hetkel oleme pääsenud sellistest muredest Eestis. Samas näitavad uuringud, et Põhjapooluse jääkilp sulab enneolematu kiirusega, mis aga tähendab, et päike soojendab üha enam varem jääkilbiga kaetud vett ning kliimateadlased hoiatavad, et see hakkab üha enam mõjutama kogu Euroopa ilmastikuolusid juba lähiaastatel.

Nüüd on mees end veerand viimast aastat pühendanud poolteist aastat tagasi moodustatud Eesti Taastuvenergia Kojale: „Koja loomisel arutati pikalt, mis võiks olla meie eesmärk ning leidsime, et see võikski olla täielik üleminek taastuvenergiale. Koda koondab enda alla taastuvenergiale üleminekust huvitatud isikud ja ettevõtjad, sealhulgas suurema osa taastuvenergia tootjatest Eestis. Meie roll on olla vahenduslüli nende inimeste ning valitsuse vahel. Kui vaadata arvamusuuringuid, siis tegelikult on paljud eestlased mures oma ökoloogilise jalajälje osas. Kasvõi augustis avalikustatud Keskkonnaministeeriumi uuring näitab, et 44 protsenti inimestest peavad elektritootmisel kõige olulisemaks seda, et see oleks võimalikult väikese keskkonnakahjuga, samas kui 36 protsenti peavad olulisemaks hinda.

Põikpäised hilinevad?

Allikad, mis räägivad äärmuslikest muudatustest Maal seoses tõusmisega neljandasse dimensiooni, on erinevad – üks on aga vastutustundeliste inimeste mure selle pärast, et planeet, meie riik kaasa arvatud, pole ikka veel üle läinud piiramatutes kogustes saada olevate energialiikide kasutamisele, ehkki apokalüpsis võib praeguse elukorralduse kummuli kukutada kasvõi kohe praegu.

„Taastuvenergiale ülemineku kava, mille avalikustasime augustis, on visioon uuest suunast energiasektori ja puhtama tuleviku jaoks Eestis. Sellisena on ta avatud kommentaaridele ning loodame, et on avaliku arutelu aluseks. Koja liikmete näol on tegemist taastuvenergia ekspertidega ja loodame, et kava ümber juba tekkinud arutelu aitab kaasata laiemalt Eesti inimesi ja laiema ringi energeetika eksperte, et sellise olulise valdkonna otsused ei tehtaks vaid kitsas ministeeriumi ametnike ringis,“ leidis Jaan.

„Kavaga, mis põhineb ligi aasta jooksul tehtud põhjalikel arvutustel tarbimisprognooside ja tootmishindade kohta. Kava kohaselt on üleminek taastuvenergiale Eestis aastaks 2030 nii majanduslikult mõtestatud kui toob kaasa rea positiivseid sotsiaalmajanduslikke mõjusid. Sellise kava elluviimiseks vajalikud investeeringud saab teha vaid juhul, kui tootjate jaoks on see majanduslikult tulus. Sellest ei saa üle ega ümber. Näiteks tootmishindade võrdluses taastuvenergia stsenaariumis ja põlevkivi-tuuma stsenaariumis on toomishinnad taastuvenergiale ülemineku puhul odavamad, mis omakorda tähendavad odavamaid hindu tarbijale,“ kinnitab Jaan. „8.oktoobri korraldame kärajad Tallinnas, kuhu kutsuksime kõiki huvilisi antud teemal arutlema.“

Merebioloogist kirjaniku Markus Vetemaa meeskond tegi tohutu uurimistöö selleks, et kummutada hiidlaste kartust, et kaldavetesse püstitatavad tuulegeneraatorid ohustavad linde ja kalu ning eksitavad rannarahva elu lisaks sellele ka müra ja vibratsiooniga. Tegelikult meelitavad kaablid ligi vetikaid, keda kogunevad sööma kalad, kes omakorda maitsevad lindudele – ning mõistagi ka kalameestele, nende peredele ja meie rahvuslikule kalatööstusele.

„Juba on häid näiteid sellest, kuidas inimesed on võtnud vaevaks püstitada väiketuulikud ning päikesepaneelid ning  vähendavad oma elektrienergia arveid selle abil. See nõuab aga investeeringuid, mis ei ole alati kõigile taskukohased. Selleks, et tarbijatest saaksid tootjad on aga vaja mitmeid regulatiivseid muudatusi, mis aitaksid näiteks mikrotootjatel võrguga lihtsamatel tingimustel ühineda.,“ kinnitab Jaan „Energiaühistud, mis toimivad edukalt Taanis ja Rootsis võimaldaksid väiksemates kohtades inimestel ühise projekti raames luua väiksem tuulepark, et toota elektrit. Ka selliste ühistute loomiseks on vajalikud seadusmuudatused.“

Kui keegi ostab, ennistab ja taaskäivitab vesiveski põhimõttel töötava villaveski, eeldades, et kõik asised ja teadlikud lambakasvatajad tulevad oma villaga, siis… tegelikult see nii ei ole ja investeering jääb kasutuna seisma. Teine, kellele näiteks esiisad vesiveski pärandavad, ei loodagi, et „küll tuleb rahvas rõõmuga siis kõrge veskikoormaga“ – ja veski seisab vete pääl nii, et veed voolavad kasutamatuina tema alt läbi.

„Kahtlemata oleks väga vahva täiesti vabalt ja sõltumatult oma ja küla tarbeks elekter toota ja tarbida – alati ei suuda üks majapidamine või küla pidevalt end ise varustada. Seega on loogiline, et tuulise ja-või päikeselise ilmaga toodetu müüakse võrku, kes siis tasaarveldab aegadel, mil küla või kodu ise elektrit ei tooda. Täiesti kindel, et need suhted sätitakse seda arukamasse paika, mida enam väiketootjaid juurde tekib. Vaatamata sellele, et nii tuulegeneraatorite püstitamiseks kui päikesepaneelide paigaldamiseks saab kirjutada projekti, peavad eelarvajad seda püüdmatuks luksuseks. Ka arvatakse, et nende projektide ja liikumise abil saab keegi kurjam vastikult rikkaks. Eestlastel on raskusi ka kooskonna moodustamisega.

Suurepärane sünniaeg

Jaan nendib, et 30aastaste põlvkonnal ongi selles mõttes võrratu sünniaeg, et nõukogude aeg andis tänuväärse elukooli, praegused võimalused lasevad ühendada nii need kui nüüdishariduse ja kogemused avamaailmas millekski seni olematuks – mida tahavad ju siin maisel matkal õigupoolest kõik inimesed teha.

„Mäletan 1991.aastat, mil taassündis Eesti riik, olid kõik koolilapsed õnnelikud Rootsist saabunud abipakkide üle. , aga juba tekkis teatav võidujooks. Mu koolikaaslased tänasest Saksa gümnaasiumist moodustavad selles mõttes hea läbilõike Eesti riigist,“ meenutab tulevikuliselt kirgaste silmadega visionäär-tegudemees.

Tänaseks on individualismiaeg möödas. Kõik ei saa ega jõua ega suuda nüüd äkki maale kolida, et mistahes olude ja sündmuste puhul iseseisvalt hakkama saada. Nii linnas kui maal peavad inimesed ja pered, külad ja riik ning kogu Maa taastuvenergiale suubumises ühinema. Me ju ei tea veel praegu, millised saavad olema uued energialiigid – praegu on see, mis on.

Korteriühistute koosolekud, kus räägitakse hoonete soojapidavaks muutmisest või päikesepaneelide paigaldamisest, pole formaalsed ajaraiskamised. Aastaks 2030 peavad meie majad olema 0-energiakaoga. Selge, et seda saab tagada seaduste ja ähvardustega – ent olulisem on teadvustamine, et korterit ostes ei soetata vaid karbike tervikust, vaid vastutus ja kohustused selle terviku ees. On jah keeruline lugu, kui mõnel korteriomanikul pole võimalust panustada. Ja on ka fakt, et inimesed hakkavad kortereid ostes üha teadlikumalt uurima, kui teovõimeline on maja kui kogumit haldav ühistu. „Energiasääst on väga oluline osa meie kavast. Selle jaoks, et saavutada kavas ette nähtud elamufondi renoveerimise ja uuenemise eesmärgid, mida ka Euroopa direktiivid nõuavad on võimalik luua tingimused energiasäästu ettevõtete rajamiseks, mis toimivad edukalt teistes Euroopa riikides ja mis aitavad katta esialgsed kulud akende vahetamise ja seinte soojustamisega.“

Tegelikult usub Jaan, et , et kõik läheb hästi. „Oleme rahumeelse, ent kiire arenemise teel. Taastuvenergia sektor kasvab majandussurutise tingimustes fenomenaalse kiirusega ning sel on potentsiaali olla üheks majanduse kasvumootoriks. Need, kes energiasektoriga tegelevad, usuvad, et üleminek 70-80 protsendi ulatuses on nagunii vajalik. Euroopa Liidu energiapoliitika eesmärgid peavad võimalikuks 85-90 protsendi ulatuses loobuda sõltuvusest fossiilenergiast.  Geograafiliselt soodsa asukoha tõttu on meil rohkem kui piisavalt taastuvenergia ressurssi biomassi ja tuule näol, seda eriti just avamerel. Sellega on meil suurepärane võimalus olla teerajajaks ja eeskujuks ka teistele.“

Karl von Ramm – mõisnik uue aja muinasjutust

Tekst ja fotod Kati Saara Vatmann

Kõik neiud – mõni meist pensionieani ja kauemgi – unistavad printsist valgel hobusel. Nõukogude aja pseudo-võrdsustamise järel on meil raske uskuda ja mõista, et siniverelised ülivõimsa ja teeneka sugupuuga aadlikud on tõepoolest olemas. Karl von Ramm (28) on nii oma olemasolu kui olemusega selle elav ja elujõuline tõestus.

„Kuidas saaja nimi on?“ küsis kuller, kes tõi stiilselt taastatud, hotellina-konverentsikeskusena töötavasse Padise mõisa mõned karbitäied seepi ja šampooni.

„Von Ramm,“ vastas Karl, ligi 400 aastat Eestimaal resideerinud dünastia pärija, kelle pere teenis võõrsil oma annete ja oskustega tagasi kõik, mis sõdade käigus kaotatud ning ostis oma klanni keskse ja seoses kloostriga külgnemisega olulisima mõisa tagasi.

„Aktsiaselts või osaühing?“ küsis kuller, kelle jaoks ajalugu sulgus koos kooliõpikuga – kuidas saab siin su kõrval majapidamiskraami vastu võtta keegi, kes ongi…

„See on perekonnanimi,“ vastas Karl, kelle perekonnale on ajalugu äri ja kes ise on selles äris Eestimaal leidnud oma missiooni, mis kulgeb helge tuleviku silmapiiri taha.

„Mis asja… von… nagu muiste? Ma toon prillid,“ tahtis lihtne hea inimene seesugust isikutunnistust väga selgelt ja tõeliselt näha. „Oletegi von Ramm…“

Missiooniga mõisahärra

Karl ühendab endas mitu rahvust ja kultuurislepi paljudelt maadelt, seepärast pole ta säärane parun, nagu oleme harjunud Eesti filmides nägema. Tema näojooned on tänu ema norra geenidele pigem skandinaavialikud, eesti keel Ameerika aktsendiga ning mõtte- ja tundehaare globaalne. Mis erineb vägagi siinsetest isehakanud „mõisnikest“ – mõisate kokku ostmise buum näitas, et see käbi taidlejatele nii rahaliselt kui olemuslikult üle jõu. Ei vea ega pea välja.

„Meie perekonnal oli omal ajal kaheksa mõisa, Pakri saared, väärikad ametikohad ja legendide hulgas nii uhkeid kui sentimentaalseid. Mu vanavanaemal oli 21 last ning kümmekond tervet ja tugevat, hästi haritud ja kõrgeealist last oli meie suguvõsas normaalne,“ jutustab Karl, kelle hüüdnimi koolis oli muide von Trapp. „Legendid tuleb kord kindlasti raamatuks kirjutada – selleks pean eesti keelt põhjalikumalt valdama. Ühe mu lemmikloo peategelased on siin mõisas kesksel seinal – minust kümme põlve eespool elanud esiisa Reinhold ja tema sõber Peeter Suur, kellega nad sõbrunesid läbi naljaka arusaamatuse.

Sõdade käigus põgenesid mu esivanemad Poola Danzigisse. Maalid ja mälestusesemed võeti kaasa –ent enamus neist hävis. Sealt edasi liikus perekond Bremenisse, sealt Kanadasse – mina olen sündinud Põhja-Carolinas. Õppisin Temple’i ülikoolis puhkemajandust ja töötasin sel alal Philadelpias Loews Hotels-Resorts-is. Magistrikraadi omandasin Cornelli ülikoolis ning seda ma 2010. aastast alates Padise mõisas rakendangi.“

Karli isa oli suuteline Padise mõisa 1997.aastal tagasi ostma tänu sellele, et on geniaalne ja edukas ultraheli-tehnika insener. Nii perega kui ameti tõttu väga palju maid ja võimalusi näinud Karl arvas, et tuleb koos sakslannast, samuti üliulatuslikult rännanud kihlatu Judithiga Eestisse, taastab ja paneb Padise hotell-mõisa käima ning läheb edasi. Ent tänaseks on noorhärra avastanud, et ehkki rahvusvahelised sidemed, oskused ja hea õnn on pannud investeeringu end juba edasi teenima, ei kipu ta enam Eestimaalt kuhugi, sest missioon on oletatust laialdasem, huvitavam ja õnnestavam. Judith kinnitab naeratades, et tehakse nii, nagu Karl tahab ja otsustab.

Kingitus kõige nõrgemale

Noorpaari missioon seisneb selles, et mõisa peaks lisaks rahvusvahelise turismi-konverentsi-puhkuse keskuseks olemisele taaskäivitama ka samalaadse nähtusena, nagu olid mõisad muiste. Väikesed riigi mudelid. Kogukonna südamed.

„Mõisnik tõi Eestisse Euroopast teadmised, ideed ja kapitali ning kinkis siinsele maale seega arhitektuuri, kultuuri, agronoomia, hariduse. Maa oli kaetud hästi toimivate kogukondade võrgustikuga,“ meenutab Karl.

Kui talle jutustada, et rahvasuu räägib esimese öö õigusest – pulmaöö veetis maarahva verd noorikuga mõisahärra – tänu millele kingiti matsirahvale ka sakste geenid – nendib von Ramm, et ta pole seda enne kuulnudki. Ning kuulab huviga mõttekäiku, et samavõrd kui eestlased kõiki ja kõike võõrast põlgavad ja pelgavad, on nad erakordselt uhked ja õnnelikud, kui neis tilgakegi muud verd leidub.

Karl, kelle perelugu hõlmab Trubetskoisid ja sugupuu teiste siinsete aadlike hulgas ka Stenbocke, imestab, millest küll kohaliku rahva sajanditepikkune alaväärsus ja võõristus nii vintsket jõudu sai, et tänini kestab: põletame maha, võtame ära – ja edasi? Jüriöö ülestõus 1343.aastal, mil Padise klooster maha põletati ja mungad tapeti, püstitas selle küsimuse – ja vastas ühtlasi. Ei midagi.

„Tänane Eesti küla kipub teatud piirkondades ja tasanditel olema ise end maha põletanud – oma ainevahetuses eluks sobimatutes kogustes viina põletades,“ muretseb Karl. „Viinal on külas oma koht küll – terviklikus ja tasakaalustatud asumis võiks olla nii viinaköök kui õllepruul, pagar kui mölder, kangakuduja kui sepp. Unistan analoogselt Eesti ökokogukondade ja teiste edumeelsete ühendustega elujõulise isetoimiva ning turvaliselt sõltumatu koosluse äratamisest.

Sellepärast ma Padise koolis inglise keelt õpetan ka – läbi laste ja nende perede jõuan kohaliku rahvani, keda muidu ju kusagil mujal kui kloostris kontsertidel või kaupluses ei kohtakski. Nendega suhtlemine õpetab samas ka mulle tõelisemat eesti keelt. Praeguseks hakkab mu eesti keel jõudma samale tasemele, kus saksa keel – üks on kolm miinus, teine kolm pluss – kui tahan täpselt väljenduda, kasutan inglise keelt. Veel.“

Start, hasart, meisterlikkus!

Karli kihlatu Judith leiab, et kohaliku ei-viitsi-sootsiumi suhtes õigustatult tuntavat skepsist pole samas mõistlik valjusti välja öelda, sest mõtted materialiseeruvad. Järelikult on hea veenda, et ei ole midagi ah-käib-kah – ehk hakkab nüüdse aja energiate abil töölegi. Noorpaar tahaks loota, et tänane Eesti küla ei vaja sellist häda-keeles-õpetamist, nagu senine ajalugu. Kui helged ja edumeelsed hinged ühinevad – nagu näiteks ka 1622. aastal Rootsi kuningas Gustav II Adolfi poolt von Rammidele kingitud Padise kloostri kontsertide ajal – küll siis ehk saab. July nimetab esimese meenuva sama-laine-koostööpartnerina hobusekasvataja Liis Ira.

„Minu kogemused laiast maailmast ja järeldused ajaloost on õpetanud – parim inimkonna ravi ja rahustaja on rikkuste-edenemise juurde tekitamine, mitte elurõõmu väljasuretamine ega vaesuse ümberjagamine,“ arutleb Karl. „Minu perekonnalugu on mind veennud, et maailm annab sulle alati su pärisosa. Kui perekond kingib anded ja oskused, tuleb küllus nii või teisiti. Meie mõisa puhul praegusel hetkel tänu Ämari NATO-lennuväljale, Niitvälja golfile ja looduskaunitele kohtadele. Otsin ja leian võimalikult kõikjal sõpru, liitlasi, mõttekaaslasi – see ongi edu tagatis. Kõigil kontinentidel igal ajastul. Muretsemine ja vastandumine ei vii kuhugi.“

Nüüd, kus mõne aja pärast pole mõisa kui ettevõtte turgutamiseks vaja loota Karli von papa investeeringutele, võib noorhärra mõelda ka oma enese elukorralduse põlistamisele Padises. Alguses elas ta mõisahoones, ent kui see tööle ja toimima hakkas, avastas, et ei pääse niimoodi kunagi töölt koju. Seepärast elab elegantne, ent samas lihtne ja soe suurilma-paar korteris. Seni. Tulevases toimivas mõis-kogukonnas saab olema ka päris oma kodumaja, kus Karl kasvatab oma saksa-norra-verelised lapsed… eestlasteks. Kui Eestimaal – kelleks siis veel?

Olga  naiselikud tantsud sabale ja kõhunabale

Pimedad inimtühjad väikese asula tänavad. Pühapäevaõhtu. Valtu seltsimajas tantsib õblukese Olga Soku (49) selja taga Araabia rütmide järgi viis kuni kümme naist. Vahel vaid paar – hirmsate ilmadega on raske kodunt välja tulla, võõrsil töötavad mehed on just nädalavahetuseti kodus, ja kuidas pereema siis kodunt välja läheb – peretütred omakorda kükitavad arvutite ees, mis asula korterite ja eramute aknad helesiniselt kumama panevad, oletades, et nad ei oska, ei saa, ei sobi.

„Kui mul on reedel-laupäeval esinemine olnud, tahaks küll pühapäeval pool päeva Valtu ujulas mõnuleda, saunas uneleda ja voodisse pugeda, aga tantsutrenni tulijate nimel ajad end tagajalgadele – ja pärast muusika saatel liigutamist ei usu, et see, kes enne laiselda tahtis, üldse mina olin,“ naeratab oma tegelikust east paarkümmend aastat noorem välja paistev Olga tütarlapselikult. „Võin 30aastase tantsukogemuse pealt kinnitada, et need naiselikud rahvatantsud sobivad kõigile. Vanus ja figuur pole absoluutselt olulised – neid naiselikke tantse tantsides on eranditult iga naine kaunis. Seljavalud kaovad, liigesed tänavad – ja ammu unustatud naiselikkus tõstab taas ettevaatlikult pead.“

Sala-Kadri

„Inimeste elud koosnevad segaste ja keeruliste lugude jadast. Sellepärast on mul jutustades alati tunne, et ma räägin  valesti,“ tunnistab ettevaatlik ja väga naiselik daam, kes meenutab ujedat, ent tulist gaselli. „Võimalik, et see alaline ebalus on tingitud äraspidisest nimemaagiast. Olen sündinud kadrilaupäeval ja mu eestlannast ema tahtis mulle Kadri nimeks panna. Venelasest isa läks üksinda nime panema – ja nõnda minust Olga sai. Identiteet on mõistagi eestlase oma. Me kõik oleme siin ajaloo ristteel ju rohkem või vähem ristandid ja segaverelised.

Ühtlasi on meie eludes kõik igavesed asjad ajutised – ning ajutised asjad alalised. Olen oma täiskasvanud poja isast lahutatud – nii et abielu mul just väga igavene välja ei kukkunud. Ja mu ema, kes oma lahutuse järel ajutiselt Pärnust Raplasse tuli, jäi jällegi siia alaliseks.

Mina olen siin asulakorteris väga rahul – üksik naine ei pea end tingimata maja pidamisega rebestama, olen harjunult-veendunult korteritüüpi inimene ja samas ei tahaks suurlinnas elada. Võin kinnitada, et kolhooside ajal maale rajatud korterites keset põlde ja metsi ei ela luuserid, kes ei saa oma maju ehitatud ja peetud. Minusugused haprad ja üksikud naised võivad sellise elulaadi väga teadlikult valida. Tallinna elu proovisin TSIKi ajal kergejõustikku tehes. No ei. Nii võistlustele kui suurlinnale. Olen tundlik natuur, kes armastab joonistada ja loovust, muusikat ja tantsu – olen kõiki neid alasid rõõmuga õppinud.

Varases nooruses töötasin niinimetatud Pentagonis – endises Rapla KEKis, kus tassisin seguämbreid ja sain selle eest märkimisväärselt head palka. Töömehed küsisid mõistmatult, miks ma mingisse kõrgkooli tahan minna, kui elu on ju ometi paigas, palk olemas, imetlevad silmad ümberringi… Eks ma teadsin, et eluga peab edasi minema – seda, et olen tantsu jaoks sündinud, sain hiljem teada.“

Olga, kellel on täna tantsustuudio Lootos, kes on õpetanud vähemalt sada tantsuhuvilist, kinnitab, et ta ei tituleeri ennast kuidagi. Ei pea vajalikuks end õpetajaks nimetada. Õpetamine kujunes välja juba siis, kui naine pühendus koos sõbrataridega Raplas põhiliselt flamenkole – õpetajad Tallinnast ei saanud enam käia ning ainus võimalus edasi tantsida oli julgeda ise teha.

„Imetlen neid õpetajaid, kes naudivad, mitte ei põlga üha uuesti alustamist uustulnukatega. Olen näinud ka selliseid juhendajaid, keda ärritab tagasi algusse pöördumine. Minu meelest näitab just uute alguste nautimine inimese tegelikke oskusi ja suurust. Mulle on kestvalt värske alustamise oskust õpetanud Amira – temalt pärinevad ka kujundlikud harjutuste nimetused, mille avastamine teeb ka enda jaoks mõne liigutuse või võtte edastamise lihtsaks ja rõõmsaks. Kasvõi tagant ette puusanõksu võrdlemine kahe kulbiga, mis on daamile kummagi puusa külge kinnitatud ja millega ta kordamööda potikestes putru segab,“ naeratab Olga. „Või siis puusa järsu langetamise nimetamine „kuku!“ – nii armas ju. Edasijõudnutega on muidugi uhke püünele pürgida. Aga tegelikud värsked õnnelikud, kes mu enese kombel tantsus enesekindluse ja elurõõmu leiavad, on just need naised ja neiud, kes meie kandi küladest keskusse seltsimajja kogunevad ja teevad midagi sellist, mida tehakse ka seriaale vaadates – käivad oma tavalisest ja rutiinsest maailmast ära – selle erinevusega, et kogu keha liigesed ja kõõlused, luud ja lihased ärkavad ja tervenevad. Naeratuse lihased kaasa arvatud.“

Tuljakust mustlasteni

Olga arutleb, et kuna erinevate rahvaste tantsud on nii erinevad ja üksteise jaoks nii eksootilised, ei tulda sageli selle pealegi, et tegemist on rahvatantsudega. Energeetiliselt aga viib teiste rahvaste tantsudesse libisemine meid palju sügavamalt nende kultuuri ja väe ligi kui seriaalide või ka kvaliteetfilmide vaatamine ja passiivne reisimine. Lisaks on üllatav ja õnnestav see, et erinevate maailma piirkondade tantsudel on ühised jooned, mis ühendavad inimsust.

33 aastat tagasi sukeldus Olga ise Ilma Adamsoni käe all rahvatantsu. Rapla rühm sattus Hispaaniasse folkfestivalile ning naine sai vapustuse, kui nägi sadu hispaanlasi ühe korraga flamenkot tantsimas. See oli midagi sama rabavat kui Brasiilia tänavad ja staadionid tulvil samba ja rumba tantsijaid. Meeletu ekstaatiline vägi, millega osadusse Olga temperamentne segaveri ka teda ennast tahtis viia.

„Siis sain teada, et igale maale sobib siiski oma tants – just füüsise poolest. Põhjamaa inimese liigesed ei kannata sageli flamenkole omast tulist põrutamist, meil on ju külm ja niiske ja liigesed nagunii õrnad,“ teab Olga. „Õnneks on idamaiste tantsudega samas vastupidi. Kõhutants, mida on mulle õpetanud Pille Roosi, Kaidi Udrits, Berit Vill, Iris Frolov ja Sandra Vokk, mõjub ravivalt nii meeleolule kui kehale.  Teada on, et üks teraapia vorm on shakeing – kõhutants teeb sedasama, ainult et emotsionaalse muusika saatel, mis paneb naeratama iseenesest, mitte ekstra taotluslikult. Massöörid ja füsioterapeudid on ametis meie selgroolülide lahti saamisega üksteise küljest – mille saavutame teatavasti sundasendis arvuti taga, autoroolis, tugitoolis – meie liigeste ja kõõluste taastamisega kahjustuste järel, mida saame tassides ja küürutades, rassides ja punnitades. Idamaine tants teeb sama töö ära nii, et ühtlasi on vaatepilt ilus ning avanevad kanalid ja liikuma läinud elumahlad meenutavad naisele kui tööloomale, et ta on ühtlasi ka mingist soost. Õrnast ja kaunist soost näiteks.

Flamenko tulisust on minu jaoks viimastel aastatel asendanud mustlastants – hingeline ja kirglikult vaba…“

Heategu sabale ja kõhunabale

Olga sõnul pole absoluutselt oluline, mis eas, kaalus või inimtüübis naisega tegemist on – tants on talle igal juhul sobiv ja hea. Kui viimseid aegu tiksuv vana maailm on kogenud liigagi palju agressiivset ja järsku, siis kõhutantsuga kaasneb malbe ja helge muusika. Kui meie vaagnaluud ja neid püsti hoidvad liigesed on väsinud päkkadel kõndimisest – kontsadel kõndimine on ju elunorm – siis kõhutantsu sammud käivad üle kanna ja kõõlused tänavad selle eest. Liiatigi taastab sedaliiki äärmiselt naiselik tants kõigi kehaosade naiselikkuse – liikuv puus paneb läbi paraneva verevarustuse liikuma ka siseelundid ja emotsioonid ning käte graatsia hakkab oma lugusid jutustama. Olgal on tema õpetajate, kolleegide ja austajate sõnul muide eriliselt plastilised ja elegantsed käed.

„Kui oled oma kehaga kontaktis, oskad trenni alguses ja lõpus ka peegleid niimoodi tassida, et ühelegi ihujupile liiga ei tee. Ja minu meelest on lausa naljakas, et naine, kes on õppinud alt- ja ülaltpoolt naba oma keha autonoomselt liigutama ja kõnelema panema, võib vabalt üle aia naabriga juttu rääkida ja samal ajal sabaharjutusi teha, ilma et naaber näeks ja teakski,“ naerab Olga. „Mul on ka siis hea meel, kui minu tundides käivate naiste ambitsioonid piirduvadki seljaraviga. Üks väga kirgas ja andekas naine – mõnusalt lopsakas ja eriliselt kena – tuli seljavalu pärast, õppis põhilised võtted kätte – ja tõmbus koju tagasi. Nüüd nõksutab ja väristab rõõmsalt pliidi ees ja selg ei valuta.

Väljundit on siiski ka vaja. Tants on vaid osaliselt isiklik teraapia ja meditatsioon – sellega jutustatakse samas teistele ka oma lugu. Tantsuõhtutel on väga väike osa repertuaarist selline, et minu neiud Saunakülast, Raplast ja Kohilast saaksid saba ja kõhunaba oskused mängu panna. Ikka esineda on vaja.

Esimestel festivalidel Salme kultuurikeskuses olin ehmunud, kui nägin enda ees tohutut rahvahulka ja pidin nende ees oma oskusi siin ja praegu ja päriselt näitama hakkama. Aga siis hakkas meeldima. Aina rohkem.  Praegu teeme sõbrataridega ka tuletantse – äsja oli etendus Märjamaal, Kadripäeval tuleb Rapla kultuurikeskuses. Loodetavasti seekord ei lähe me tulega nii liiale, et oleme pärast kõik näost tahmased, nagu eelmine kord – vuntsidega kaunitarid… nojah, kadripäeval on lubatud.“

Suletud uste aeg

Olga kinnitab, et tantsumaailm ajab inimesed mõnevõrra teise dimensiooni ka ilma tule ja tahmata – ta on korduvalt tabanud end kummalistes situatsioonides – nagu näiteks kohvikulaua taga valjusti õiendamas, et sõbratar tõi talle punase asemel roosa rinnahoidja.

„Mulle meeldivad need teistsugused reeglid ja ideaalid. Ka see, et volüümikad daamid paljastavad kompleksitult talje. Erinevalt nüüdisaja pilbas-ideaalidest peab tõeliselt ideaalsel naisel siiski midagi väristada olema. Ja oskuslikult organiseeritud volüümid pole sugugi inetud. Ja mulle meeldib meie väike saladus – kõhu ja saba väristamine tähendab tegelikult muide hoopis seda, et jalad teevad tohutult intensiivselt ja kiiresti oma nähtamatut tööd,“ laseb Olga silmadel särada. „Ja mulle meeldib meie küpses eas emandate grupp – 60+ naised on sellepärast vahva kaader, et nad on eriliselt entusiastlikud ja esitavad küsimusi. Nendele vastates mõtlen ka ise mitmed asjad, mille pealegi ei tulnud, selgeks.“

Täiesti selge, et tantsule pühendunud valtulanna oleks veel õnnelikum, kui proovisaalid oleksid pilgeni täis. Mitte raha pärast, muide. Selleks, et rõõm ja raha oleksid eraldatud, käib naine Raplas palgatööl ning ei mõtle paari euro kaupa kogunevale trennirahale. Nii väga. Hoopis naiste endi pärast on oluline, et neist võimalikult paljud murraksid suletud uste ajastust välja ja tuleksid välja nende siniselt kumavate korteriakende tagant, kus elatakse telekava järgi.

„Kummaline ajastu on jah. Naised istuvad üksinda teleka ees. Lapsed ja noored kõõluvad bussipeatustes ja kangialustes, ilma et väikestes asulates – aga ka väikelinnades – õhtuti õieti midagi  toimuks. Ja kui toimub, siis ei taibatagi enam kohale tulla – meie inimesed otsekui ei teakski enam, mida elult oodata. Meestega on ju asjad veel nukramad. Jahid-rallid käivad harva. Ülejäänud õhtutel-nädalalõppudel otsitakse üksteise seltsi kodukorteritest väljaspool. Naistele ei meeldi, et mehed nende juures sumisevad – ja nad ajavad mehed välja. Need kogunevad garaažidesse ja keldritesse, kus ei tundu nii kitsas ja trööstitu, kui joogine olla. Selle skeemi juures on midagi väga valesti. Naised ei tohiks oma mehi ja lapsi sel enesestmõistetaval ja regulaarsel moel kodust välja tõrjuda…

Või mis rääkija mina olen – ma ise olen ju ka lahutatud… Ma tean, et kõik inimesed vajavad hingamisruumi ja eneseteostust, austust ja vabadust… Endal on samas olnud üsnagi raskeid ja keerulisi aegu. Ah, ütlesin ju, et kõigi meie elud on keeruliste ja segaste lugude jadad, millest on väga lihtne valesti rääkida. Või kes üldse määrab, mis on õigesti või valesti.

Õige on see, et tants annab naisele enesekindlust, rõõmu, energiat ja meelerahu. Kui mul on endal olnud rasked ja keerulised ajad, siis olen tantsust abi saanud. Nüüd tean kindlalt, et igasugune liikumine aitab stressi maandada ja mõtteid eemale viia. Püüan teha seda, mis mulle tõesti meeldib, see rahustab. Kuid kõige tähtsam on armastada ennast sellisena nagu ma olen.

Nii ma sõidangi lähinädalail üle isiklike raskuste ja globaalsete kataklüsmide naiseliku energia ajastule vastu – Egiptusesse – et nende õigete-valede  siksakkide üle järele mõelda. Ja tagasi tulles värskelt, uue energia ja väega tantsida-tantsida-tantsida… Teine pool sajandit veel. Vähemalt.“

Meister ja Margarita, küülikud ja keelitsejad  – see on Eestimaa elujõud!

Meie ilus isamaa on nii elujõuline kui tihedalt ja ühtlaselt ta asustatud on. Maarjamaa on õnneks kaetud selliste kodude võrgustikuga, kus loomulikus ja looduslikus elulaadis toimides peetakse samas erinevaid kõrgharitud ameteid. Ning ehitatakse, ehitatakse, ehitatakse – oleme sipelgarahvas, kes tahab oma tared ja talud aina paremaks ja kaunimaks, käepärasemaks ja erilisemaks ehitada ka naistena, kasinate vahenditega ent selle eest sügava pühendumise ja armastusega.

Katrin Laiapea on tõlk ja keeletar Äksist, Rita Kaljus teeneline pedagoog Vahakulmust ning Heli Künnapas kirjanik-küülikukasvataja Vigala lähistelt.

Kalevipoja kolme kivi keskel
Perekonnanimi Laiapea ütleb pea iga eluala inimestele midagi – ja nimelt et tegemist on väga tegijatega. Seda perenime kannavad legendaarne hobu- ja spordimees, filmitegija ja raamatuärimees, vinoteegi ja unikaalse tõlketeenistuse looja.
„Geneetiline Laiapea ma pole – mu ema Nadežda tõi isa Juhaniga abielludes kolm last Laiapeadeks ja sünnitas kaks juurde. Laiapeade nimi tundub hea väega olevat tõesti – ja lisaks on Äksi olnud eriline tõmbsoon. Praegu näiteks peab raamatukauplust Krisostomus koos mu vennaga veel paar siit kandist pärit inimest. Mina olen siin Saadjärve ääres sündinud ja Kalevipoja kolme mütoloogilise kivi otsas üles kasvanud. Oleme elanud kolmes erinevas majas – õnneks jõudis isa ka ise elada meie praeguses, mille ehitamisse ta nii palju jõudu pühendas,“ arutleb särtsakate silmadega Katrin (40). „Olen õppides ja töötades küll üsna palju võõrsil ja linnades olnud, aga lõpuks ikkagi siia koju tagasi tulnud. Hetkel olen rohkem ja teadlikumalt tagasi kui kunagi varem – ehkki isa lahkumise järel, kui lisaks tema kaotusele ka masu peale tuli, on meie majakene permanentses ehitusseisundis.“
Katrini lasterikas isa oli Saadjärve ääres nõukogude ajal peaenergeetik, kes panustas põhijõu jahisadama kõrval asuva kodumaja keldri ehitusse – seal oli vaja hoidistada-ladustada juurikaid ja kurke, mida tollase traditsiooni kohaselt Venemaale turule veeti. Praegu on kolm naist – Katrin, tema ema ja tütar – jagunenud maja kahte tiiba, mida ühendab avar ja valge köök-elutuba.
„Panime ühishalli põranda alla gaasikütte, sest tookord oli see soodsaim – nüüd enam mitte. Või kes teab, kuidas hinnad pärast elektrihindade tõusu taas pööravad. Ega me oskagi valikuid tehes lõpmatult ette arvutada – paljud asjad ei olene ju meist,“ arutleb õbluke Katrin, kellel on ökoloogilise arhitekti Rene Valneriga11aastane tütar Isabel Laiapea. Ehkki isal on uus pere, veedab Isabel ka ohtrasti aega isa juures – ja isa järgmised lapsed omakorda nende juures Äksis, sest nii on normaalne.
Isabel käib Tartu Erakoolis, kus ka ema Katrin mõnda aega õpetaja oli. Tartu Ülikoolis saksa filoloogiks diplomeeritud naine nendib, et põhiolemuselt on ta siiski tõlkija, mitte õpetaja ning peab saama suhteliselt suure osa nädalast rahulikult ja omaette kodus töötada ja tegutseda. Ülikoolis õppis ta saksa keelele juurde hollandi keelt ja mitmeid teisi keeli, mille valdajaid Eestis palju pole. Käis end võõrsil täiendamas. Käivitas ühe kindlapiirilise eluperioodina Tallinna Ülikooli juures hollandi keele programmi – mille käigus selgus, et unikaalsete asjade nišš pole Eestis sugugi suur ega teeniv. Sinna mahub just tema ise.
„Tõlgin erinevatele Eesti tõlkebüroodele ja kirjastustele seinast-seina teemasid. Äsja oli näiteks tarvis end kurssi viia soomukite „hingeeluga“, mõned aastad tagasi aga tuli trükist käsiraamat autistidele „Ma olen eriline“ ning kummalisel kombel on ka kohtuasjad üks huvitav tõlkimine,“ kirjeldab Katrin. „Kui uus teema ette tuleb, hõõrun mõnuga käsi – oi kui huvitav! – ja sageli koostan endale ka oskussõnastiku, et mitte eriala terminoloogiat otsides aega raisata. Iga teema viib omaette maailma ja vibratsioonide vahele. Pean tunnistama, et ilukirjandust tahaks rohkem tõlkida. Küllap saan ka.“
Katrini arvukas intellektuaalidest sõpruskond saab tema juures Äksis imelise kiriku ja jahisadama vahel Tartu-lähiste öömaja, kui ilusasti küsib – see toob Laiapeade õdusasse residentsi värskeid tuuli, uut hingamist ja mõtete sünergiat. Pole raske kujutleda, kui põnevad vestlusõhtud seal kujunevad, kui läbi astub araabia ja teiste Eestis eriliste keelte asjatundja, Gilgameshi tõlkija Amar Annus või poeet Indrek Hirv.
„Mu südamesõbratar, helilooja Age Veeroos kolis koos poja Pärtli ja tütre Lennaga äsja minu suureks rõõmuks siia elama. Praegusaja naised ei ole abitud ei linnas ega maal, kuid maal on elurütm rahulikum ja aega ning ruumi oma elu seada rohkem. Ahjud-kaevud tagavad kindlustunde ja toimimise igasugustel aegadel,“ usub Katrin, kes muuseas ei talu jõuravaid-haisvaid-raiskavaid muruniidukeid ning on nõus elama pigem koos muttide ja mügridega kui Saadjärve vaikelu inglismuru müristamisega rikub. „See, et Maa peal on olnud igasuguseid aegu, seisab meil siin kenasti meeles – mõnesaja meetri kaugusel mu kodust on uhiuus multimeediapõhine Jääaja keskus, mis meenutab ja näitab. Eks see on nüüd uus ja väga vinge tõmbsoon lisaks senistele – järv, kirik ja Äksi nõid. Jajaa, ka see on meil siin täiesti olemas, ehkki eelmine lahkus igaveste loitsude maale. Praegune laseb kuuldavasti kundedel autodega ritta võtta nagu ühes kenas keskearõõmude filmis ja vaatab-ravib ühest autost teise istudes. Mis siis ikka, töö on töö.“ Ning tänane maailm on väike ja ümmargune. Katrin on kaugsuhtes Jerome Walkeriga, kes on sündinud Illinoisis, elab-töötab Georgias ja sattus Ameerikast Eestisse eesti ja vene keelt õppides. Südamedaami elus terendab ta regulaarselt arvutiekraanil – „kallikallimusimusipaipai“-keeles.

Katrin nendib, et tahab lisaks tõlkimisele veel ja veel keeli õppida-tunnetada-rakendada – need teevad teda tema väikeses õdusas kuningriigis õnnelikuks. Ja kui linnavajadus tekib, siis Tartu paistab – Eestis on ju kõik siinsamas…

Meister ja Margarita

Rita Kaljus (62) on teenekas pedagoog, kes muude väärikate ametikohtade hulgas juhtinud Saaremaal erivajadustega laste kooli ning kelle ideed elust ja inimestest, haridusest ja kõiksusest ei sobi seniste klišeedega kokku. Kuivõrd Rita põlvneb vene aristokraatiast ja on Valgusetöötajate hõimu ema – sellest ka kujund Meister ja Margarita -, pole tema jaoks kompromissid mõeldavad. Kas kõik – või ei midagi. Mis osutub samuti ootamatult kõrgeks kõigeks, mida kõiksuselt küsidagi ei osatud.

Rita on koos kolhoosi tipptöötajast kaasa Eikiga elanud Moe piiritusetehase taga Vahakulmus umbes 30 aastat – hiljuti leidis samuti Valgusetöötajast poeg Raigo juhuslikult pealinnast ka tänavasildi Õnneheina tee, mis nüüd vanematekodu küljes head sõnab. Oma kodu on Kaljused vanast rehielamust oma kätega ehitanud elegantseks, õhuliseks, kuninglikuks kompleksiks, mis pidi Rita soovil Eiki teostuses olema midagi väga erilist ja isikupärast.

On ka – ja ses erilisuses sedavõrd Oma Olemine, et paar ei saa ega taha ka pärast Eiki insulti ja Rita erruminekut lahkuda mõisast, mille pidamine neile kohati üle jõu käib. Nagu temperamentne ja emotsionaalne Rita kirglikult hüüatab: „Milline paradoks – nii Eiki kui mina oleme panustanud siia maale tipptegijatena oma elutöö ja nüüd oleme sissetulekuta kodupere, kes õigupoolest oma kodugi pidada ei jõua. Kas on maailmas veel mõni paik, mis istutab teenelised professionaalid eluõhtuks nälja piirile?

Aga meie ei anna alla. Meie noored on küll välja pakkunud, et müüksime oma rajatu ja asuksime koos nendega Läänemaale Valgusepesa looma. See saab Raigol ja tema kaasal Evel olema uue hea ilma sagedusel energiamustrite puhastamise ja inimeste abistamise tuiksoon, mis juba praegu Tallinnas tasapisi pulseerib. Me jääme siiski oma koju. Nii, nagu olen õppinud teistele inimestele Inglikaitset vahendama, on ka meie pere ja kodu ümber Inglikaitse.

Näen unes ja lovesse mineku piiril, et esivanemad manitsevad: oma kodu ei jäeta maha – tee õiget tööd ja sa teenid piisavas koguses hea väega raha. Mitmed nurjunud katsed siinkandis õpetajana tööd leida on näidanud, et see periood on ilmselt lõppenud ja minu tee on edaspidi inimkonna teenimine Inglite vahendamisega.“

Insuldist kenasti toibunud Eiki – samuti sügavapilguline Valgusetöötaja, kes oma töö ja teega järgnejaile valgust näitab – naerab leebelt, et nad pole ära pööranud, pigem on nende pere laadsed hõimud uuemal ajal norm, mitte iseärasus. Nad mõlemad on raskuste käes lisaks ärkamisele ka teineteist uuel tasandil leidnud, koos nutnud ja naernud ja oma füüsilised tervised rasket metsatööd tehes korda saanud. Jah, Kaljused teevad äraelamiseks kahekesi metsa. Nagu Ukuaru omad. Kõik siin ilmas on juba olnud – ning kõigi ja kõigega seotud.

„Inglitega suhtlen Tarot’ kaartide vahendusel eelistatavalt kell 11.11 nii hommikul kui õhtul – siis on taevaväravad lahti. Ega see ei ole kerge – muutun ülitundlikuks, eriliselt spastiliseks, näolihased ei kuuletu – ja see pole mängitav ega näideldav. Sa kas asud vahendaja, meediumi tasandile – või jäta see roll mängimata. Nagu ütlesin – minu jaoks eksisteerib kas kõik või mitte midagi, kompromisse pole, ajad on kiired ja karmid,“ teab Rita. „Mu nähtamatud abilised on teada andnud, et peangi Inglikaitse vahendaja ja sõnumite tõlgendajana teenistuma ja teenima.

Seal Üleval on asjad korraldatud väga korrektselt ja “kärjestruktuurist” lähtuvalt. Selgitan: tegelen inimestega lähtuvalt vaid ühest probleemist, mille ta ühe korraga mulle lahendamiseks saab anda – ja lahendan sellele samuti korraga. Palju asju korraga tekitab tõelise kaose, kui need Sinna Üles saata. Seal on kõik filigraanselt korras – vastust ei tule, kui saadan mitu probleemi lahendamiseks. Oma Taevaste Seansside algusperioodil saatsin, nüüd  samm-sammukese haaval – ja siit ka korrektsus minu töös ja garant sellele. Ja ise astun ka üks päev korraga, erilisi plaane ei tee, seegi tekitab kaose. Üks asi korraga, aga hästi tehtult edasi, siis on ka Kaitseinglil lihtsam tulla kaaslaseks sulle igasse päeva.

Kui Eikit tasakaalustab ja kanaldab pigem meie leebe ja taktitundeline k oer Papi, siis minu lokaatorid on meie kolm erinevast generatsioonist Siinai kassi, kelle järglased on ka poja Valgusepesas energiamustrite puhastamisel tööl – šamanistlike muusikariistade-taimede-sulgedega kõrvuti.“

Rita rõõmustab kogu hingest, kui inimesele, kellele ta sõnumit vahendab, head kaardid tulevad. Ainult ta ise teab, kes on seal nähtamatus ilmas, kust jagatakse soovitusi kaarte valida ja tõlgendada – tema, nagu üha enamate inimeste jaoks – on mitmekihiline maailm üha ainumõeldavam. Piir siin- ja sealpoolse, meie ja nende vahel on hajumas – õnneks, sest teispool piiri on sõbrad. Omad.

„Ma ei eita, et paljud paratamatud asjad kõigutavad veel mu enesekindlust. Pelgan erimeelsusi lastega – ehkki tean, et põlvkonnad ja põhimõtted seisavad paratamatult pidevalt kuristikuserval ja nii ongi loomulik. Kardan seda väärikuse kaotamise õõvastavat tunnet, mis kaasneb rahapuudusega – eriti siis, kui keegi on sulle tuhandeid eurosid võlgu ega mõtlegi ilma tüli ja surveta sulle kuuluvat loovutada. Eks see on õppetund – aga pean siis mina seda tundi omandades kõnehäired saama ja mees kuumi alandusepisaraid nutma?“ küsib Rita. „Ja seda enam jääme Oma Olemise ja koduga kokku. See pole meie kui paratamatus pinges elajate meelest veel piisavalt korras ja valmiski, et minna. Paekividest aed on lõpetamata, saunakene veidi vajunud ja toestamist vajav, teine korrus ja esimese korruse põrand lõpetada…

Jah, me ei häbene väsimusest nutta ja oma hubases soojamüüri taguses magamistoas teineteise kaisus teadlikku ja küpset armastust kogeda. Oleme vihmade ja tähesajuga, lumetuiskude ja pakasega üks. Meil on pisut ebaloogiline ja üsna seletamatu, aga see-eest väga tugev ja tõeline turvatunne.“

Ja kui linnavajadus tekib, siis Tapa paistab – Eestis on ju kõik siinsamas…

Küüliku-Heli kikkis kõrvad laste ja loomingu keskel

Heli Künnapas (30) on Pärnu-Jaagupist pärit piiga, kes lõpetanud Tallinna Sisekaitseakadeemia, saanud EELK Usuteaduste Instituudis magistrikraadi, kirjutanud kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel edukad romaanid „Lõpupidu“ ja „Homme on ka päev“ ning peab teist aastat Pärnu- ja Raplamaa piiril üsna Via Baltica veerel Kuuse talu küülikufarmi.

Tal on vahvalt vägised ja jõuliselt oma teed ja tahtmisi teadvad pojad Mathias ja Joosep ning tütreke Maria – ja nende hellalt mehine isa Herlend. Nii mehine mees, et nimetab end rahumeeli oma kauni kaasa neljandaks lapseks.

„Küülikutes tundsin oma hingeloomad ära juba üsna lapsena. Olen terve elu nendega kõrvuti elanud ja hinganud ja nendega erilises energiaringluses olnud,“ kinnitab sumeda peeglitaguse pilguga Heli. „Selge, et lisaks sündidele ja paaritamistele, rõõmule ja vuntsikergitustele kaasneb küülikukasvatusega paratamatus muist kasvandikke mitte elusaina, vaid lihana müüa – ja välja praakida emad, kes pole töökorras – ses mõttes et tavatsevad oma pesakonnad ära süüa – sest kasvandus kui tervik peab end ära elatama, et tal oleks mu pere seisukohast vaadeldes mõte.

Pere ja farmi vajadused kipuvad meie elulaadi juures konkureerima nagunii – eelmisel aastal ehitasime hoogsalt jäneste varjualust ja puure, nii et oma köök sai alles novembrikülmade keskel kasutuskõlblikuks. Tänavu on vajadus jänestele – nojaa, küülikute, jänksikasvatajad ei seedi eriti, kui küülikuid metsajänkudega sarnaselt jänesteks nimetatakse – veesüsteem ehitada juba ette võitnud kõik elumaja tarvidused, sest läbi pakase kogu kasvandusele vett tassida on ikka karm mis karm.

Ega selliseid vanu talukohti ostes saagi teada, mis on seinte vahel ja kas lubatud kaev ikka tegelikult ka olemas on. Mis siis ikka – kõik selgub ehitamise käigus – ja kui tuleb puurkaevusse investeerida, siis tuleb. Meie pereisa Herlend oskab eranditult kõiki töid, ta on nii ehitaja kui elektrik ja töötab õnneks Tallinnas, mitte Soomes – nii et kõik meie kodus on tema kätega ehitatud.“

Noor kirjanik-vaimulik-küülikuemand kinnitab, et selline tuhande töö valdamine annab rahu ja tasakaalu – ei teki rabistamist ega pabistamist. On kindlustunne, et kõik saab nagunii tehtud ja makstud ja elu edeneb päris kindlasti.

„Herlend on meie poegadele suurepärane eeskuju. Nad on temasse meeletult kiindunud. Mina ka. Ja mees meisse ka – seega pole oluline, et me pole laulatatud. Esimesest, laulatatud abielust väljusin mitme olulise teadmisega. Esiteks sain tunda, kui vale asi on vale perenime kandmine. Teiseks kogesin, kui hull asi võib olla tülideta lahkuelamine. Kolmandaks olen toda esimest kiriku silmis nagunii petnud – tõelise taevariigi ees aga oleme Herlendi ja lastega ühine tervik nagunii,“ naeratab Heli, kellel mõtteis mõistagi juba kolmas romaan. „Oleme mehega väga erinevatest peredest pärit – kohanemine ja õppimine on käinud päris kangete raginatega ja ega see protsess kunagi lõpule jõuagi. Elu koos kõigega, mis sellega kaasneb, on pidev kulgemine.“

Selle kulgemise ja õppimise, enese jagamise ja pühendamise käigus on Kuuse talus teada saadud üks oluline erand, mis reeglit kinnitab – kui üldiselt arvatakse, et asendamatuid inimesi pole, siis seal küülikute ja kirjatöö, ehituse ja edenemise vahel ollakse üksteisele vägagi asendamatud. See teadmine süvendab austust, usaldust ja armastust üksteise, iseenese ja kodu vastu.

Ja kui linnavajadus tekib, siis Pärnu paistab – Eestis on ju kõik siinsamas…

Piret Viisimaa – väikesed teod viivad suurte tulemusteni

Väikesed teod ei paista sageli oma kodade seest välja. Ja tagasihoidliku meelelaadiga näitlejad ei paista vahel kostüümi seest välja.
Kes on telesaate Vembu-Tembu pärdikute kostüümi  sees üks, see plika? Piret (50).
Kes peitub Ninaprilli tegelaskuju taga? Jälle Piret. Ja nii ei teata ka sageli, kes seisab tasapisi-teeneka Teoteatri taga: kes seda väiketeatrit  juhib,  seal lavastab, tantse seab, näidendeid ja laulutekste kirjutab ning  äärmisel vajadusel  ise ka mängib? Piret.
Ja hoolimata sellest, et  tegus  teoemand alles hiljuti poolesaja eluaasta verstaposti  selja taha jättis, rabeleb ta väsimatult kogu teatri korraldusliku poole kallal , lavastab uut jõulutükki ning kirjutab  öösiti lasteraamatut.
„Ma ei ole kunagi  osanud  ennast upitada. Olen mõnes mõttes täiesti sobimatu teatrijuht , minust sõltub  palju, aga mina ei oska äritseda,  pugeda, raha küsida ega kaubelda,“ tunnistab tagasihoidlik naine.
“Ma ei ole tahtnud kunagi olla kuulus. Pigem ikka kummaline….”

Tasaselt avalik

„Midagi imelikku on juhtunud  ajaga,“ kurdab mitmekihiliselt soojade silmadega naine naeratades. „Varem jõudis ööseks ärkvele jäädes tohutu hulga mõttetööd ära  teha. Nüüd vaatad jahmunult, kuidas aeg öövaikuses minema vihiseb. Mis toimub? See ajavihin ei tulene ainuüksi sellest, et mõnel meist pool sajandit kukkus. See on midagi üldisemat.
Olen teatud määral väsinud ajaga võidu jooksmast. Kui palju ma ka ei rabeleks, midagi jääb ikka tegemata. Mõnele võib tunduda, et kui puhkan, siis roostetan. Aga mind tõmbab  vanemaks saades üha enam vaimsete väärtuste poole. Ma ei kihuta enam pikkade sammudega suurel maanteel, vaid olen rõõmus  nende väikeste asjade üle, mida leian raja äärest.
Me kõik ootame aina midagi tulevikult ja selles valitseb suur oht vaadata mööda väga tähtsast päevast- tänasest! Maailmas ei saa alati teha suuri asju, küll aga väikesi asju suure armastusega. Olen õnnelik inimene, sest tunnen, et olen valinud õige tee. ”
Pole ime, et teatrilava Piretit juba lapsest saadik võlunud on, sest  teatrigeen teeb selles suguvõsas järjekindlalt oma tööd. Kuhu sa pääsed, kui isa on elegantne ja erilise andega estoonlane Vello ja ema  baleriin Teesi Viisimaa. Vanavanaisa Jaan Visman juhtis  Sangaste näitemänguseltsi, vanaisa Aarne Viisimaa oli tuntud ooperilaulja ning vanaonu tütar Heli Viisimaa  mängis Eesti teatrilukku nii mõnedki meeldejäävad rollid. Nimekatest teatrimeestest on sugupuus veel Ants Lauter ja Evald Hermaküla.
Kuidas toimib käbi ja kännu suhe poja Normaniga, näitab tulevik. Esimesed sammud teatrilaval on poisil juba tehtud.
Estonia teatris üles kasvanud Piret alustas oma teatriteed Ellu Puudisti noortestuudios praeguses Salme kultuurikeskuses, läks pedasse näitejuhtimist õppima ning diplomitöö ja esimesed kaalukamad lavastused jõudsid publiku ette samuti Salme laval.
“Minult on palju küsitud, miks ma lavakasse ei läinud. Isegi mitte katsetele. Aga olles juba 15. eluaastast saadik  lavaelu võlusid-valusid maitsta saanud olin jõudnud äratundmisele, et minu näitlejavõimed üle keskmise ei küündi ja mingi “neljanda rea kaheksas jänes” ma ka olla ei taha. Need mõned väikesed lavastajast näitlejaks ümberkehastumised, mis  praegu olude sunnil oma teatris  teha tuleb, mängin  suure mõnuga. Mõni ootamatu püstolroll lisaks. Sellega on edevusekarikas täis. Minu teatrigeen on kaldega kulisside taha.
20 aastat tagasi veendusin selles, kui hea on halb. Salmes vallandusid intriigid, mille tagamaad on mulle tänase päevani arusaamatud. Võin ainult oletada, et mingi kollane kadeduse-uss kellegi hinge näris ning sundis käituma alatult ajal, mil olin kõige haavatavam. Mu isa oli jõudnud oma maise teekonna lõpusirgele ning kogu meie pere hool ja energia oli temaga.
Mul ei jätkunud võitlusvaimu ja ma taandusin väärikalt. Üllatuseks astus minuga koos teadmatusse ka 35 toonast Salme teatri näitlejat. 5 jäid sinna.
Hetkel saan intriigipunujaile ainult kenasti tänulik olla, sest Eesti kultuurimaastikule tekkis ühe teatri asemel kaks – Salme teatriga liitusid edaspidi uued noored inimesed ning see tegutseb  kultuurikeskuses tänaseni. Teoteater sündis minu elutoas, ühtehoidvate ja ühtemoodi mõtlevate inimeste hea tahte tulemusena. Meil ei olnud ruume ega eelarvet – mitte midagi peale teatriarmastuse ja eestlasliku jonni. Etendusi andma sõitsime viimse võimaluseni täistuubitud isiklike autodega, kogu elu teo kombel seljas… Sellest inspireerus uus nimigi. Kahetähenduslik, nagu see eesti keeles sageli juhtub – meie teod saavad teoks teo kombel, eluks vajalik kraam kogu aeg kenasti  kaasas.“
50 eluaastat, 35 lava-aastat, 20 aastat Teoteatrit, 21 lavastust, 24 rolli, esinemised televisioonis ja raadios, filmide ja multifilmide dublaaž, mitmed meelelahutusprojektid… Teoteater on mänginud Riigikogus ja hullumajas, Rahvusooperi laval ja laadaplatsil, lasteaias ja vanadekodus. Aga kes on Piret Viisimaa? Enamus pole kuulnudki.
“Vello Viisimaa tütar!” mäletab vanem põlvkond.
“Kättemaksukontori tädi Helle, kes noa rindu sai,” imetleb noorem generatsioon.
Meedial on võimas hääletoru, 20 aastat teatrijuhtimist  versus populaarne telesari.
Ülekaalukalt võidab helesinine ekraan.

Mitme muusa Meister

Paljud lavainimesed pelgavad meediat ja laia avalikkuse tähelepanu ning  Piretki pole selles mõttes erand. Ehkki tegus ja nägus – ei ihale ta  tähelepanu keskpunti sattumist.
Teo teatrimajast rääkides löövad teatrijuhi silmad  alati särama. Olgugi rendipind, on väike hubane teokarp kuue aastaga teiseks koduks muutunud. Vana-Kalamaja 9a sauna taga asuvatesse ruumidesse trupi ühiste jõupingutustega väikest-leidlikku-käepärast teatrit ehitades on Piret ise nii akudrelli kui relakat piisavalt käes hoidnud. Pahteldamised, saagimised ja värvimised on medali mehelikum  külg.
Teatrit juhib Piret  siiski pigem üdini naiselike meetoditega.
“Sensitiivid ütlevad, et olen nn. “vana vaim”- 977. elu on käsil. Eks olen ilmselt nende elude jooksul piisavalt hingeharidust kogunud, et armastuse ja empaatiavõime läbi inimesi  enda ümber koondada.
Teatrigeen ja tantsugeen on minu sees pidevalt omavahel rinda pistnud, aga laulmine pole kunagi minu tugev külg olnud. Oma lavastustes kasutan sageli tantsulisi liikumisi – sean need  siis  ise või palun mõne andekama koreograafi abi.
Tants on minu suur nõrkus ka väljaspool lava. Heas seltskonnas ja hea muusika järgi võin hommikuni väsimatult tantsida. Kasvõi üksi. Mis siis rääkida veel heast partnerist…
Luuletusi üllitasin plikapõlves sahtlipõhja nagu enamik teismelisi. Praegu kirjutan valdavale osale Teoteatris kasutatavast heliloomingust laulutekstid ise. Mulle meeldib mäng sõnaga.”
Piret on lavastanud Krossi ja Disneyt, Steinbecki, Kitzbergi, Patrickut ja Preusslerit. Seiklusi on jätkunud lavale ja lava taha. Kümmekond aastat tagasi Draamateatri väikses saalis külalisetendust andes tehti majale pommiähvardus. Etendus katkes 15 minutit enne lõppu ja näitlejad võtsid lilli ja õnnitlusi vastu õhukeste kostüümide väel sügistuules lõdisedes, pommikoerad samal ajal teatrit läbi otsimas.
“2005.aasta suurprojekt ”Draakon” endise Polümeeri tehase kummitsehhis kompas trupi taluvuse piire. Proovid algasid siis, kui lumi alles sulas. Tsehh oli jääkülm, spetsiifiline tolm mõjus lauljate häältele kehvasti. Lavastuseks vajalikku kallist valgusparki ja lavatehnikat tuli  kaks kuud öösiti valvata, et kurikaelad seda läbi seina  minema ei viiks. Naised patrullisid kahekaupa, pesapallikurikad julgustuseks kõrval. Mina kui projektijuht ajasin kõiki asju -meeskonnast kuni kemmerguteni.72 inimest oli laval või lava taga selle hullumeelse ettevõtmisega seotud. Kui keegi kippus väsima, tuli isikliku eeskuju varal nõrkejaisse jõudu süstida. “Kuskohast sina , Piret, selle energia võtad?” küsis kunstnik Aime Unt imestades. Ei mina tea, ju siis kõrgemalt poolt saadeti.  Tulemus oli vaeva väärt.  Viimase etenduse finaali ajal oli kõigil klomp kurgus. Pisaraid ei saanud pidama, kui nägin, et koos trupiga laulavad hardalt kaasa  ka kõigil neil kümnel etendusel silma peal hoidnud turvatöötajad… “

Miinimumpalk…

Kummalisel kombel ei paista Pireti puhul välja – või varjab ta seda osavalt – et tema ajaliku elu suurprojekt – naine nagu teater-  ainult  miinimumpalgaga  päädib. Õnneks toetab poega tema isa, muidu poleks ilmselt võimalik 21.sajandi tarbimus-Eestis hakkama saada.
Teatrijuht  on ainus inimene, kes  Teoteatris palgal  – ja ometi tundub isegi teeneline roosteplekk tema praktilise auto küljes  kuidagi rõõmsana. Kas just õnnelikuna… õnne ja rõõmu vaheline piir on habras, aga oluline.
„Meie näitlejad töötavad ju  põhikohaga  mujal ja teatrist palka ei saa,  kui võtame külalisnäitleja mõnest teisest teatrist, maksame loomulikult   töötasu. Proovide ja etenduste planeerimine on nagu malepartii, et kõik figuurid lõpuks paika saaks. Mängime keskeltläbi 12 etendust kuus, repertuaaris on nii laste-, kui täiskasvanute lavastused. Raha tuleb raske tööga, tuntus teosammul.20 aastaga oleme roomanud Eesti kultuuripildile. Tigu all paremas nurgas…” kinnitab Piret reipa särtsuga, mida ta ilmutab ka selliste asjade suhtes, mis laseksid iga teise naise sorgu.
Nagu näiteks mehe kaotsiminek. Piret tõdeb leebe  naeratuse valgel, et nad kasvasid tema poja Normani  isaga lahku. Lõplikult otsustas asjad Euroopa pealinn Brüssel.
„Kui poja isa sai tööpakkumise Brüsselisse, oli mulle kohe selge, et ma ei saa ega taha Teoteatrit jätta. Oma armastatud teater on elus asi, mille juhtimine distantsilt poleks olnud  mõeldav. Põhjuseid oli… teisigi… ning mina jäin lapsega siia. Brüsselisse sõidu loteriivõidu noppis üks teine naine. Mis seal´s ikka. Ma arvan, et inimesed ei tule sinu ellu juhuslikult, vaid mingi kindla eesmärgiga, kas midagi õpetama või andma. Meie ligi 12 aastane kooselu õpetas mulle palju ja andis selle, mis mulle kõige kallim – poja. Olen õnnelik ja tänulik iga kogemuse eest.”

Loomad elutoas

Nagu paljud õrna ja avatud unistajahingega inimesed, eelistab ka Piret sageli loomade seltskonda inimeste omale. Nende peres on kahe- ja neljajalgsete arvsuhe alates möödunud aastast 3:3 – pere kahele kassile lisandus nooruke saksa lambakoer Saara.
“Ema lubas päevapealt ära surra, kui meie pisikesse majapidamisse koer tuleb. Liiati veel SUUR koer. Aga minu hinges oli juba pikka aega olnud koerakujuline auk… Vajasin sõpra.
Saara tuli meie ellu juhuslikult, päevapealt ja minu jaoks väga õigel hetkel.  Ja kuna autod, mehed ja koerad peavadki minu meeldimist mööda “suurt kasvu” olema, siis sobisid ka uue pereliikme kabariidid.
Noore ja energilise koera  ülevoolav rõõmujoovastus sunnib ema küll sageli seinast tuge otsima ning meie pere kassirahvas avaldas alguses sissetungija suhtes üsna ühest hukkamõistu, aga tänaseks päevaks on  rahu maa peal ja kõik osapooled elus.
Saaral ja kassirahval on linnaelust muidugi oma arvamus. Nende aeg tiksub äraootavalt uue suve suunas, et saaks maakodu murule, nelja seina vahelt välja. Tedremäele  ihkame ka meie- pere kahejalgsed liikmed. Siin on korter, seal on kodu. Kindlasti jõuab kunagi kätte ka  see aeg, kus saame sellele paigale rohkem pühenduda. Ja mitte ainult tööd rabada, vaid ka  lihtsalt niisama olla. Tänapäeva elutempos pole enam sellist mõistet nagu püha jõudeolek. Aeg iseendaga olemiseks. Aga peaks olema.
Pärast isa lahkumist tundub siiski, et lihtsalt olemise aega siinpoolsetele ei jää – ja et asendamatud inimesed on vägagi olemas ja paraku läinud.
Isa ajal oli rohi rohelisem ja  taevas sinisem. Seda sellepärast, et rõõmu oli rohkem, isaga koos käis  alati naer ja elulust.Ta armastas inimesi ja inimesed teda. Naabrimeeste abiga sai rajatud tee jõe äärde. Nüüd on see  võsastunud, sest mehed on kõik läinud.
Taludevaheline põllutee, mida mööda kaugemate naabrite juurde kulgesime, on ühe väiklase maamehe vargamäe -pearuliku jonni tõttu läbipääsmatuks muudetud, meie sõbrad ei pääse autoga oma kojugi, hiilivad jalgsi põlluserva pidi…
Pearu oli muide meie pulli nimi. Teine oli Andres. Võtsime need – ja sea – selleks, et maainimeste moodi majandada. Pullidega pidime saama raha, seast liha. Tegelikult saime sõbrad. Mis on lihaks ja rahaks kasvatatavate olendite puhul väga õudne asi, kui sa päris talupojahingega pole.
Nii  toimetas-ehitas-saagis-rajas papa Vello meie maakodus  ikka niimoodi, et  oinas Ott kõndis sabas…
Jõuluõhtul oli siga Robert toas.   Täisväärtusliku pereliikmena, mitte küpsetatuna kandikul, õun suus.
Kui tuli loomade äraandmise aeg, nutsime kõik. Sõpra ju ei sööda…
Minu ja õe Marise loomaarmastus on isalt päritud.Olen selles osas  väga ülearnenud kiiksuga- püüan vältida putukate laiaksastumist ja korjan   kärbsedki  pesukausist välja, kui neid seal uppumas näen. Mis parata. “Aukartus elu ees”, kui Albert Schweitzerit tsiteerida.”

Selline on naine, kes oskab juhtida autot ja kultuuriasutust, lavastada,  luuletada ja lugusid kirjutada, krohvida ahju ja restaureerida mööblit, olla  mõistev sõber ja innustav ema.
Aga aega ta siiski jagada ei oska. Vähemalt mitte nii, et iseendale ka midagi jääks.Sest teda on ainult üks. Peaks olema mitu. Või vähemalt kaks. Meest on kõrvale vaja. Ta ei püüagi teha nägu, et ta meest ei vaja. Iga naine vajab – ja seda on mõistlikum tunnistada, mitte varjata ega maha suruda. Kui salgame, siis ei saagi. Aga tunnistades tuleb ka õigesti küsida. Kogenumad kinnitavad, et kõiksusse tellimust esitades tuleb olla täpne. Kui ikka juustuga vorsti tahad, siis nii küsigi – muidu saad lihtsalt juustu ja siis on juust süüdi, et ta vorst ei ole!
Mees, kes kusagil ajas-ruumis Pireti poole kulgeb, võib ta ära tunda selle järgi, et keegi naksis naine, kes näeb välja pigem 30 kui… sooritab tänaval järsku väikese hüppe ja laulab „Üks-kaks-kolm – hopp! – aga pojad jäivad järeleeeee!“ Sellistel puhkudel ilmutab end papa Vello, kellega neil oli selline omade-nali – papa loendas üks-kaks-kolm ning Teesi ja Piret pidid suvalise soliidsuse astmega kohas seejärel vastuvaidlematult hüppama ja hüüdma.
Teismelise ikka jõudnud Norman vaatab sellise kepsleva ema peale kahesuguse pilguga- ühelt poolt on oht, et kui mõni koolikaaslane nägemisulatuses on, võib selline kentsakalt käituv lapsevanem  “margi täis teha”. Teisalt leiab ta, et säärane kiiksuga emps on siiski kuldaväärt tegelane. Hoolimata 38 aastasest vanusevahest kinnisevõitu pojale ka hea sõber.
Vanemate lahkuminekut elas laps raskesti üle. Et isal oli uus elukaaslane , otsustas tol ajal 8-aastane poeg ema üksindusprobleemile ka lahenduse leida, kinnitades maakodu aiaväravale väikese vineertahvli kirjaga:” Maanaine otsib meest. Maanaise nimi Piret Viisimaa. Mees võiks olla  jahipüsiga.” (ta kirjutaski ühe s-iga)
“Õnneks jõudsin sildi enne relvastatud kosilaste tormijooksu siiski maha võtta, “ naerab Piret. “ Ja püssi  võivad potensiaalsed printsid lahkesti põõsasse visata, valgest hobusest on rohkem kui küllalt.”

Inge Soosaar – naerupidi näokurdudega naine

„Minu paanikahäired olid nii sügavad ja hirmutavad, et kiirabigi käis mind metsast inimeste sekka viimas. Nagu me kõik, lootsin esmalt muuta teisi inimesi – ikka kõige lähemalt, oma mehelt, rohkem tähelepanu anuda… – ent siis mõistsin, et muuta saab vaid ennast ja oma elukorraldust,“ kinnitab Inge (55), kellel on vaatamata kirjumirjule elukäigule näos üksnes naerupidi kurrud. „Paanikahood möödusid, leidsin endale Õpetajaks šamanoloog Tiit Terase, kes julgustas mind kaartidele keskenduma ning Kelli Tõnsingu juhatusel otsin ühendust kristallidega. Ma arvan, et minu õpetajate õige energia mõjub ka sõõrikutele, mida meie kohvikus küpsetatakse – nii lihtsalt on.“

Hõlptuluga pruut

Ingest mõned aastad noorem metsamees Uno naerab, et sai endale omal ajal hõlptuluga pruudi – naisel oli esimesest abielust juba kaasavarana olemas kolm tütart – kaks Krissu – Kristel ja Kristine ning üks Kirss – Kirsti. Ka Soosaared said tütre – Sigridi, kes elatab end praegu Soomes ja on Tartus-õppinud kunstnik.

„Pojaõnne meil polnud. Kuna Uno käis Tšernobõlis, sündis eluks sobimatute hulgipuuetega poeg. Aga selle eest on lapselaste põlvkonnaga võimalik poegade sünd ju tasakaalu saada. Meie lapselapsed on meie tõeline aare – mida see tegelikult tähendab, saab aru vaid seda kogedes. Et üks nendest on autist, pole minu meelest mingi probleem – autistid on intelligentsed, andekad ja eriliselt huvitavad inimesed,“ on kogemused Ingele õpetanud. „Elu on näidanud, et mingi keskmine värk meile ei sobi – kui linn, siis linn, kui mets, siis täitsa mets. Oleme elanud Essus ja Tudus asulakorterites, nüüd on meie maja paksus Palasi-kandi metsas ja Rakvere südalinnas on ka korter. Mul peab see olema. See ajas kõik paika. See on võimalus. Ka ihuüksi kodus olles piisab teadmisest, et mul on linnas neitsitorn olemas – ja juba saan enda ja maailmaga hästi läbi.“

Soosaared muigavad, et Inge on kaasaskantav – ta pole autojuhtimist ära õppinud. Kui kunagi ammu sõitu õppida püüdis, hakkas paari esimese märkuse peale nutma ja rohkem rooli istunud ei ole. Arvestab paari bussiga, mis Rannapungerja teed pidi kulgevad – ja ka mees töötab nüüd kodule lähemal. Vahetustega metsatöö tõttu on küll öö ja päev sigrimigri-sassis, aga mees vähemalt kodu läheduses.

„Perele elatise teenimiseks töötas Uno aastaid Siberi metsades. Ikka kohe päris Baikali taga taigas. Minu jaoks tähendas see kõigi laste ja muredega üksi rassimist – olen olnud müüja, baaridaam ja kohvikuemand – ja paratamatult kohatist naiselikkuse kadu. Mis on nüüdseks välja kasvatud – olen jälle naksis neiu,“ naerab Inge. „Uno sai kaks hoiatust – korra pidi koos harvesteriga kuristikku kukkuma ja korra langes hiiglaslik puu traktori peale, kabiinist napilt mööda. Sellest tegi mees järeldused ja korraldas oma elu ümber. Igas mõttes.“

Uno ise ütleb tõsiselt, et mets ei ole enam endine – nagu maailm tervikunagi. Mets on varasematest aegadest märksa karmim ja ettearvamatum. Seda näitas ka mõne aasta eest üle Palasi käinud tornaado, mis jättis Soosaarte tare terveks, aga ümberringi tegi uskumatult ulatusliku lageraie. Just pärast seda, kui suur Loodus nende kodu ei puutunud, loobus seni pimeduses peitunud nähtamatust võõrastanud Inge akendele kardinaid ette sikutamast ning hakkas nautima üksinda metsas kulgemisi. Metsaga on ta lapsest saadik sõber – katastroofist puhtalt pääsemine tekitas usalduse ka Nähtamatu vastu. Ainult inimesi on vaja karta…

Paanika!?

„Praegu lähen metsa lihtsalt olema ja hingama – ja kuna ma metsalt midagi ei nõua, tulen reeglina tagasi otsekui iseenesest täitunud korvidega. Mõne aja eest tabas mind inimtühjas tares – kus teadjate sõnul on tegelikult arvukalt heatahtlikke inimsilmale nähtamatuid olendeid, alailma klassikaline paanikahäire. Kes on seda kogenud – ja kogenuid on tegelikult palju rohkem kui ette kujutame, sellest lihtsalt ei räägita – teavad, et see on vastupandamatult jube tunne.

Kõris hakkab pigistama, silme eest läheb mustaks, süda puperdab ja põlved nõtkuvad. Tänu sellele, et tuntud inimesed on sellest haigusest rääkima hakanud, söandavad ka lihtsurelikud üksteisele toetuseks sellest rääkida. Nüüd juba tean, et mu tutvuskonnas on inimesi, kes ei saa üksinda tänavale minna, kes ei suuda sõiduteed ületada ega kaubanduskeskusse siseneda. Mida enam sellest räägitakse, seda enam meiesuguseid selle koleda kõrvalekalde vastu abi ja tuge leiab.“

Inge jaoks oli lahendus ta enese elulaadi ümber korraldamine. Ta üüris endale Viru kohtu taga asuvasse endisesse vanglasse väikese käepärase korteri. See neitsitorn on päris tema oma pesa, kuhu lapsed saavad koolist tulla ja kus ta ise saab hetkel sobivaimatesse – praegu põhiliselt vaimsetesse – raamatutesse süveneda, mediteerida ning oma kunste ja oskusi harjutada.

Ta helistas sisetunde ajal Põhjakeskuse sõõrikumaailma omanikule – ja vaatamata arvukale konkursile oli temas omakorda omanik Madise sisetunde jaoks midagi sellist, et ta osutus ainsa telefonikõne peale, tseeveedki saatmata, valituks. Ja töötab senise elu mõnusaimal ja sobivaimal töökohal. Öeldes, et ei loe CV, vaid juhused – aga neid tegelikult pole, sest kõik on täpselt nii kuis peab.

Pontšikuemand ja tema kuningas

Inge sõnul on nendes värsketes soojades pontšikutes, mida Põhjakeskuse ukse kõrval pakutakse, midagi turvalist ja heatujulist – ning naturaalsetes jäätistes midagi energeetiliselt väga õiget. Nagu helgetes neidudeski, kes Inge alluvuses töötavad. Pontšikuemand kinnitab, et õigupoolest polegi mõtet sõõrikute retsepti salastada – lisaks jahule-maitseainetele moodustuvad jäljendamatud küpsetised õige keskkonna, isiksuste ja keskuse ühisvälja mõjul. Ingele enesele meeldib see amet seepärast, et on maitsvalt naiselik – ja tekitab maailma midagi tegelikku, mis teeb inimestele head.

„Ka siis, kui üha enam ravija-häälestaja-meelestaja kutsumusele pühendun – ja sellele kõik märgid viitavad – jään igal juhul ka midagi „tegelikku“ tegema. Ka kodus teeb keetmine ja küpsetamine mind õnnelikuks – tänu sellele olen ka hirmudest vabanenud ja majakesega sõbraks saanud. Minu jaoks on hetkel oluline, et ma nüüd, paika saanuna, meie koosluses liialt ei domineeriks. Ükski emand ei saa olla õnnelik, kui kasvõi kogemata või kuninga troonilt tõukab,“ teab naine, kelle mees oli pere jaoks raha teenimise nimel nii ära, et lõpeks oli juba väga valesti ära – ja endale oma olemise pununud Inge oli meelt heitmas. „Loobumise asemel kujunesid meil hoopis uued mesinädalad. Nüüd on minu jaoks väga oluline oma mehe troonile armastamine. Praegustel aegadel on paaride vägi ülioluline. Tunnen seda alati, kui mu kaardid näitavad mõnele saladusekatte kergitajale laialiminekut, mille puhul ma tahaksin väga, et kaardid mu käes nii täpsed poleks…“

Tarot ja tatoo

„Kaartide tõlgendamine on looming, mille moodustavad vägi, teadmised ja elukogemus. Viimasel ajal olen mitmeid raamatuid uurides ääretult suure naudinguga mediteerinud. Eks mul ole üsna mitu põhjust, miks kaardid mu käes jutustama hakkavad. Mu tädi on Jäneda nõid ja vend sensitiiv. Tädi juurde voolab pidevalt meeletu rahvavool – mitte põrmugi väiksem, pigem suurem kui sensitiividele liiglootvat pööblit naeruvääristava filmi „Keskea rõõmud“ aegadel.

Nõiast on saanud elukutse. Aina enam ärganuid tahab sellest oma palgatööd ja elutusallikat teha. Mina pole seda meelt. Amet peab olema üks – vaimne missioon teine, rahast lahus. Kui näen „professionaalseid“ nõidu internetis oma kundedelt raha lunimas, kui šamaanitsejate kodulehekülgedel on kõigepealt hinnakiri ja siis lubadused, mida kõike nad telefoniteel või lausa lambist teevad, kui ülekanne on laekunud… No andke andeks. Piinlik. Isegi kui inimesel on mingid anded olnud, lähevad need sellise käitumise puhul kindlapeale blokki,“ arutleb Inge. „Minus äratavad usaldust suurvaimud, kes pakuvad inimkonnale mitmel tasandil midagi tõelist – nagu Kelli lisaks oma Kaksikleegi pühendumisele kauplust juhatades, nagu Mare siin Rakveres oma Biore tervisestuudioga. Kui tegelikult teha ja anda, tuleb ka raha ja jõukus.“

Üks Inge tütardest on saanud tunnustatud tatoo-kunstnikuks. Tahtis tatood, meister tegi haiget, tegi ise ja hea sai. Ema ja Uno on tema tänulikud ja tänuväärsed modellid. Neiu, kes on oma enese kehamaalingud teinud endale ise, on emale kavatsetud keldi märgi asemel tätoveerinud terve „projekti“ – õlale-seljale-kaelale suure ingli, säärele haldja ning paremale randmele käevõru, mis ühendab igavese ahelana Inge ja Uno.

Unol on tätokat tõhus seljatäis ja ta on kogenud, et päevad on väga erinevad – mõnel päeval võib ta Krissu nõelte all suisa magama jääda, mõnel päeval ei talu ainsatki puudutust. Enamasti siis, kui on öösel metsatöödel olnud ja närvid helendavad magamatusest nagunii.

Tsurr? Ei, start!

„Uno on samuti märkimisväärsete ülemeeleliste võimetega. Ta on siin ööde kaupa mu venna ja Heiki Krimmiga parapsühholoogilistel teemadel vestelnud. Ja põrganud vastu sisetunnet, et ta on – vähemalt praegu veel – edasiminekuks liiga must. Mina arvan, et ta on jõudnud lihtsalt selle piirini, millest üle astudes tegelikud sündmused alles algavad. Ent see on inimlik, et muutunud teadvuse piiril tekib hirm – hetkelise teadvusekaotuse illusiooni viivul kardab inimene kontrolli kaotada, pelgab seda dimensiooni, kuhu teadvus avaneb,“ on Inge kogenud. „Ma ise arvasin Kelli Tõnsingu vabastava hingamise seansi ajal, et upun ära. Kuival maal, armas aeg! Hakkasin pindmiselt lõõtsutama, uppusin ja lämbusin ja oli tunne, et kõrvad on kohutavalt vett täis. Järgnesid otsekui vastsündinu esimesed hingetõmbed.

Kui juhus viis mu Nõmmele Tiit Terase juurde – kusjuures ma teadsin juba varem, et olen peagi oma Õpetajani jõudmas – andis ta mulle rohelise tule, et ma võin kaarte panna. Nii endale kui teistele. Mitte ainult võin – kui küsitakse, siis lausa pean. Eelistan seda teha Rakvere korteris – Palasi tares ma kaarte ei hoiagi. Palasi-pesa on pigem see pelgupaik, kus kogu meie pere ellu jääb, kui ülemineku kulminatsioon saabub. Meie peret on muide kokku tuhat inimest – nii ema kui isa poolt kokku on 21 tädi-onu ja kõigil neil omakorda ohtrasti lapsi… Saadet „Meie aasta Siberis“ vaadates kerkib paratamatult küsimus – surm siin või Siberis? Elu. Elu siin, Eestimaal!“

„Ralla“ – pahade tüdrukute pansionaadi päike

„Pahade tüdrukute pansionaat pole tegelikult selline, nagu näidatakse seriaalis „Pahad tüdrukud“ – mis on olnud muide mu lemmikseriaal oma vaimukuse ja mahlakuse pärast, mitte sellepärast, et ma ise vanglas töötan,“ naeratab Raila (50), keda kutsutakse kinnepeetavate seas kuuldavasti proua Päikeseks. „Mõistagi on meie asutus see viimane koht, kuhu tahetakse elama sattuda. Samas jäävad sellised naised oma… ee… erivajadustega ilmselt seniks eksisteerima, kuni kestab inimkond. Ja tööl on seal tegelikult täiesti lahe käia. Ega ma oleks seal 12 aastat töötanud, kui me kolleegidega poole silbi pealt nõrkemiseni naerma ei võiks puhkeda ja üksteist kolleegidega põhjani ei tunneks ja ei usaldaks.

Mis puutub kinnipeetavatesse, siis õigupoolest võiks ja peaks mõni omamainegi seriaal viima kenad kombekad kodanikud vaatama, millised mentaliteedid ja tasandid siinsamas meie kõrval elavad. Mõned jõuavad vanglas raamatute ja hariduseni, uute unistuste ja pürgimusteni. Paljud aga püsivad naba tasandil ja allpool seda mõtlemise juures ega mõtlegi hakata elama kuidagi teisiti kui enne rahvasuus „kinnimajaks“ nimetatud riigiasutusse sulgumist. Hüüdnimi „Ralla“ pärineb ühe kinnipeetava kirjutatud armsalt sünnipäevakaardilt… See naine pole oma päritolus, harimatuses ja pahelisuses süüdi. Üsna reeglipäraselt ei pea keegi ennast ka oma kuritegudes süüdi olevaks. Loogika on meie majas väga teistsugune. Ja minu meelest peaks siin olema palju rohkem tööd ja tegevust – tegevusetus tekitab kontrollimatuid mõtteid ja suunamata tundeid. Töö on iga inimese parim kasvataja – nii siin kui sealpool müüri. Eks ka need, kes on vabaduses töö ja tegevuseta, loomastuvad – olgu loomad mulle selle väljendi pärast armulised. Töötades peaksid ka need inimesed end ise üleval – maksumaksja raha vabaneks kasvõi näiteks arstide jaoks ja ühiskonnas rahulolematust kohe mitu korda vähem.

Ja veel peaks mu meelest kõigevägevam üle vaatama sigivuse jagumise erinevate naiste vahel. Samal ajal, kui nii masendavalt paljud tublid naised ei saa lapsi, on meie karm kontingent lausa arusaamatult viljakas. Üks temake, kes oma niigi ligi kümne lapse juurest väga pikaks ajaks meile tuli, oleks jõudnud käimasoleva raseduse peatada – lapsed lähevad teatavasti pärast beebiiga siit ära lastekodusse. Temake teatas, et tahab lastetoetust saada. Sisuliselt eluaegsena ei saa ta ju seda nagunii!

Mis puutub laste teemasse, siis pahade tüdrukute puhul pole õieti ükski lahendus hea. Et niinimetatud vanglalapsi mitte emadest eraldada, võiks naistevangla juures olla lastekodu, kus lapsed pidevalt emadega kohtuvad – ema on ju lapsel igal juhul üks ja ainus – milline iganes ta on. Teadjate sõnul valib ju laps ise, kellele sünnib – seega enda jaoks parima võimaliku ema. Ent nii võivad soovimatud mustrid ja tõekspidamised lapsesse siirduda. Mida need ju geneetiliselt niigi teevad. Vanglast lastekodusse viidud laste lapsendamine on sel geneetilisel põhjusel teatavasti mõnevõrra riskantne. See hundi ja metsa poole vaatamise vanasõna ju… Ilmselt on lapse jaoks parim sugulaste juurde sattumine. Vist…

Nojah, minu asi on kenasti ise tasemel olla. Olen politsei- ja piirivalvekooli kasvandikuna aina kvalifikatsiooni tõstnud, sportinud nii palju kui eeskirjad ette näevad, täiendanud end võitluskunstide alal – ehkki mu tosina-aastase karjääri jooksul on vaid paar korda olnud vaja kaklejaid lahutada. Aga öösiti magavad nad süütult, mina jälgin kaameraid ja tean, et muidugi nad nüüd nii süütud pole kui magades paistavad… Peaasi, et ise olen terve ja tubli, et silm seisab lahti ja meeled ärksad, sest ma kavatsen kaua elada ja nüüd, elu teises pooles õnnelikuks saada veel pealekauba.

Tahan veel kaua kanda miniseelikuid, armastada motikaid ja rokkivaid mehi – ja amstaffe. Kes need on? Ameerika staffordshire’i terjerid – ägedad võitluskoerad, kellest kõik need, keda mul on olnud õnne kohata, on olnud heasüdamlikkused ise. Ainus kahjutegu nende poolt on sinikad, mis tekivad innuka mataki-lähenemisega ja muudavad miniseeliku kandmise mõnevõrra probleemseks.“

Otsige meest

Ehkki prantslastelt rahvusvaheliseks levinud soovitus ütleb – cherchez la femme, otsige naist! – peab Raila sõnul nii tema kui kõigi teiste naiste, kellel vähegi midagi valesti, probleemide tagant otsima meest. Ja samas peaks iga naine selleks, et õnnelik olla, õiget meest otsima.

„Minu viimane eluperiood enne Janisega kohtumist oli totaalne õudus – üksindus, võlad, alandavad ettepanekud. Üksindus järgnes sellele, kui eks kadus Soome. Nagu nad kõik, eks ole. Võlad ja miinustes krediitkaardid jättis mulle samuti tema. Alandavad ettepanekud aga tulid meestelt, kes peale seksi minult muud ei eeldanud – endal naised kodus. Ma mäletan juba sindrima abielu ajast, mida tunneb naine, kui aimab, et mees tuleb teise juurest… Oh kui palju on selliseid valelikke ja alatuid mehi oma alandavate ettepanekutega – ja oh kui hea on praegu olla kindel, et ma ei pea meest kellegi teisega jagama.“

Raila maksab oma ametnikupalgast eksmehe jäetud võlgu. Elab üürikorteris Vikerlase tänava majas, kus varem elasid Budimexi ehitajad, siis politseinikud. Neist seitse elab praegugi daami üürika seina taga. Ta tõdeb, et üüripind on üks riskantne värk – võib suvalisel hetkel käest minna. Tema aga on kodu küljes väga kinni. Mis siis, et kodu tekib ja käib kaasas koos oma asjadega. Pelutav väljavaade on siiski umbes homme taas ei-tea-kuhu teele asuda. Seda küll, et liigne jääb maha. Igas mõttes. Ent igas uues kohas tekitame uut liigset taas juurde. Igas mõttes.

„Päris omad tunduvad olevat mu kolm meest. Janis, Ruts ja Pets. Janisega oleme koos elanud vaid veerand aastat, seega on see „oma“ veel uus ja õrn. Rutsi ja Petsi kinkis mulle tütar selleks, et ma enam ei nutaks. Ise kardab rotte paaniliselt – aga ostis ja tõi ära!“ naerab Raila tänulikult.

Rotiemme

Ruts ja Pets on täiesti erinevate iseloomudega rotipoisid. Üks intro- ja teine ekstravert. Üks tegudemees, teine mediteerija. Üks ründab isegi põrandaharja, teist ei ärgasta ka mitte toit. Ühine on neil üks omadus – arukas truudus ja piiritu sõprus Raila suhtes. Janis muigab, et rotipoisid on otsustanud oma suure kahejalgse emme lihtsalt surnuks limpsida.

„Alustasin rottide pidamist 44aastaselt. Mu eksmees läks hirmsas pohmakas – nagu see alkohoolikutel ju nii sageli külas käib – uitama ja sattus saja rotiga puuri peale. Lasi nad lahti… Üks rott jäi põgenemise asemel kükitama ja mõtisklema, eks pistis ta taskusse ja tõi koju. Lisaks veel suitsupakis väga väike karvutu rotipoeg,“ meenutab Raila. „Suurem sai nimeks Ruts ja väiksem, kelle toitsin pipetiga beebist rotiks, Pets. Kuni selgus, et hoopis piiga on. Sinnamaale oli kõik armas ja naljakas.

Edasi tuli lein. Mu 45. sünnipäeval tegi kass külas, kuhu pererahva palvel oma rotid kaasa võtsin, puuri lahti ja… Ma pole ei enne ega pärast nii palju nutnud. Nõnda siis mu rotipelgurist tütar silmad kinni pigistas ning uue Rutsi ja Petsiga minu juurde kangelaslikult saabuski.“

Rotiemmendus on kenas kooskõlas Raila üldise punkariloomuga – rokk ja rotid, motikad ja tagid. Eks ta sellepärast endast mituteist aasta nooremale mehelegi sobib. Janis tuli suvepäevadelt külla… ja jäigi. Ta on läti verd toiduainetetehnoloog, kelle amet kippus pärast nõukogude okupatsiooni kaduma. Ta proovis ka Brüsseli-keskse maailma ametnikuelu. Ja on nüüd vabakutseline, nagu peenetundeliselt väljenduda tavatsetakse.

Armastatud ja varustatud

Railale meeldib, et mehel on alles ka tema enese korter. See jätab võimaluse soovi korral minna ja eralduda. Selle asja nimi on vabadus. Ja vabalt valitud kaksindus on sunniviisilisest võrreldamatult meeldivam.

Maalt Läti piiri äärest toob Janis nende väikesele harmoonilisele perele nii palju juurikaid ja puuvilju, et veetlev vangivalvur on kõik vabad hetked olnud ise vangis. Pliidi ja hoidistepurkide vahel. Sügavkülm ja rõdu, kapid ja riiulid on tulvil. See annab kindlustunde. Jäägu eksi võlgade tasumisest kui tahes vähe palka üle – nälga ikka ei jää.

„Janise kõrval olen endas uuesti naise avastanud – see läks viimaste aastatega ikka üsna kaduma. Ehkki geelküünte hooldamine on kallis, lasin endale taas kord need panna – äärmiselt tugevad ja mugavad majapidamisvahendid on need muuseas! Luban endale jälle regulaarset ja õigel ajal juuksuris käimist. Ja olen peaaegu õnnelik,“ imestab naine purki hoidistatud põdraliha pannile keerates. „Põdraliha saime selle eest, et Janis käis ühele jahimehele katust ehitamas. Jahimeestel on seda nii laialt käes, et jagavad suisa meetriga. Ja ma ütleksin, et põder purgis on palju parem kui maanteel ja autosalongis… Elasin Maardus selle parkla kõrval, kuhu toodi avariissesattunud autod. Valge nahksisu pärast põdra kiiret visiiti on… Huh.“

Janis ütleb rahulikult, et Valga lihakombinaadis oma kõrgharitud tööd tehes harjus ta päevas sadu ja tuhandeid rümpasid nägema nii, et kulm ka ei liikunud. Nüüd on tiramisu aeg.

„Ma ei osanud varem tiramisut teha,“ itsitab naine, kellel on kodus pedantse käekirjaga mitmevärviliste pliiatsitega täidetud supersulniste retseptide raamat. „Kord juhtus nii, et tegime sõpradega tiramisut, mis läks otse väljendudes peesse. Laual oli pudel Casino-rummi – mul tekkis idee… Ja ma polnud enne näinud, et lusikad võivad Casino ja motsarella-juustu armastusest sündinud tiramisu kausi vahet nii kiiresti käia. Nüüd näen seda sageli – sellest on kujunenud üks minu firmaroogadest.

Ma usun miskipärast ikka veel, et kõik on võimalik. Ühel päeval saabub õnn minu õuele. Õigemini – saabub minu õu. Ehkki ma praegu ei tea, mille eest ja kuidas on võimalik seda osta, aga kord saab mul olema väike maja keset suurt ürdi- ja juurikaaeda. Seda pole ju nii palju? Kui mind on töö juures kauase kohusetundliku teenistuse eest ordeniga tänatud – ehk otsustab siis Loojagi mu suhtes ühel päeval sama!?“

Andrus Liimann – ema hingejõul taas jalul

Andrus (33) on sõna otseses mõttes uuesti sündinud mees, kes õpib tänu ema Kristi üleinimlikule pühendumisele taas kõndima ja endaga olmeliselt hakkama saama. Rääkima on juba õppinud, ehkki mälu on veel äärmiselt lühiajaline – tänu ema hingejõule ongi võimalik see, mis arstide 4 aasta taguse üksmeelse arvamusena võimatu oli. Me vestleme.

„Arstid ei andnud mu pojale elulootustki,“ naeratab Kristi elutargalt. „Minu ilus naistekütt ja elumees oli pärast aju aneurüsmi, veresoone lõhkemise järgset verevalandust otsmiku piirkonnas, kägaras nagu loode ja mul soovitati õnnelik olla, et Andruse kaksikvend ja kaks vanemat poega on mul ju alles.“

Ime nimi on Kiki

„Kiki, ma tahan juua!“ nõuab Andrus umbes kolmeaastase natuke jonniva lapse stiilis, huuled torus ja pisar kohe-kohe silma tulemas, kui oma tahtmist ei saa. „Kohvikus peab juua saama, onju.“

Onju-eksju, aga vaat ei ole nii, sest pärast on vaja vetsu minna. Ema, keda kõik pojad-miniad südamlikult Kikiks kutsuvad, ja poeg on juba terve hommikupooliku veetnud Adeli Rehabilitatsioonikeskuses Tallinnas Kadrioru ja Lasnamäe piiril. Dr. Kallaste on nendega vestelnud, lisaks füsioteraapia, kõnnirobot… Ema on natuke väsinud. Ja poeg kardab pisut kaldteid: „Mis siis saab, kui ma üle pea lendan ja ennast ära löön? Ma kukun nagunii päris tihti, onju. Aga ma tõusen püsti. Emale mõnikord ei ütlegi, et kukkusin.“

Ema teab seda tegelikult nagunii – ent lasebki täismehest lapsel ise püsti tõusta, sest täpselt niimoodi just taas endaga hakkama saama õpitaksegi. Võimalik, et visa töö tulemusel, millest on saanud uskumatult elurõõmsa ja heatujulise elu põhiline osa, omandab Andrus isegi mõne lihtsa töö võtted ning on võimeline näiteks kartulikoorija või harjameistrina elatistki teenima.

„Ma olin enne Hawai Expressis tööl. Tegin suuski ja rattaid korda. Kuskil olin veel enne ka tööl… ma ei mäleta. Kus mu telefon on?“ räägib Andrus.

„Autos,“ naeratab ema ja teeb vestluskaaslasele silma – puuduva operatiivmälu tõttu hakkab see küsimus lõputult korduma.

„Tulin töölt ja järsku oli peas jube valu. Kukkusin… Rohkem ei mäleta midagi. Kuule, ma ei taha oma haigusest rääkida. Pisar tuleb silma. Nutma hakkan, noh,“ hakkab Andrus korraga õhetama, silmad tõmbuvad veekalkvel… Ja kohe toimub tujupööre. „Teie nimi on Kadri, eks?“

„Kadri on Andruse füsioterapeut,“ muheleb ema – tuleb tänulik olla selle eestki, et ta teda mäletab.

„Kus mu telefon on? Mulle meeldivad ilusad tüdrukud. Pruuti oleks vaja. Enne pean käima õppima. Mu vasaku jala varbad ei leia veel aju üles. Käin siin. Kadri aitab. Varbad hakkavad aju leidma,“ noogutab Andrus innukalt.

Kristi ütleb, et ise on oma igapäevase eneseületamisega – nii vaimse kui füüsilisega – harjunud, aga näiteks Keila taastusravikeskuses hooldajaid jälgides oli imetlusest sõnatu. Ja õppis nendelt. Ehkki elu ise on juba naist võimatuga toime tulema dresseerinud küll ja küll.

Ta on õmblejanna, kes veel praegugi kodus tuttavatele õmbleb – üks pruutkleit ootab teda õmblusmasina all, kui ta pojaga Tallinna-vahet sõidab. Peaks õigupoolest iga päev sõitma, aga rahaliselt on see pensionärile arvatagi võimatu. Nagu ka kõigi etenduste-kontsertide külastamine, mida näha tahaks – ja Andruse seisundi poolest nüüd juba ka saaks.

„Pole vaja väga suurt kujutlusvõimet, et aimata, millise drilli ma juba enam kui 30 aastat tagasi sain. Mu vanim poeg oli kolmene, teine poeg aastane – ja siis sündisid kaksikud pojad…“ naeratab Kristi laialt ja siiralt. Sellest, et poiste isa lahkus siit ilmast varakult ja dramaatiliselt, naine rääkida ei taha. Kogutud stressid räsisid tema keha sedavõrd, et lõigatud on nii sapipõit kui selga, et elu edasi kestaks.

Täismehest väikelaps

Selleks, et poega oleks kergem kanda ja talutada, elab ema temaga Rakvere lähedal maakodus. Ja jälgib teda neljandat aastat 24/7, kui just ise parasjagu haiglas pole – ent sinna läheb ta oma tuhandet pidi proovile pandud tervisega alles siis, kui kiirabi viib ja üldse kuidagi teisiti ei saa.

„Ma oskan võileiba teha. Mis ta siis on – kökimöki!“ ajab Andrus huuled uhkelt torru ja naerab vastupandamatult. „Riidesse panen ka. Ema ei aita. „

Kristi kinnitab, et poeg saab tõesti elementaarse toidu tehtud, ent talle tuleb meelde tuletada, et seda on vaja teha. Seega peab ta lapsele helistama ja käsu kätte andma, kui temast eemal on. Mis on siiski tohutu edusamm, kui meenutada, et veel üsna hiljuti pidi ema lapse sõrmed-jäsemed kähardusest lahti harutama, seejärel temaga nagu beebiga sugulaste-sõprade juurde sõites mähkmed ja pissipotid kaasa tassima, poega ees ja ratastooli järel süles kandma… Aga sõitmata jätta – nii taastusravisse kui sõpradega suhtlema – ju ammugi ei saanud, sest esimest oli vaja poja edenemiseks, teist terve mõistuse juurde jäämiseks.

„Kus mu telefon on?“

„Autos. See korrutamine mind ei häiri – tuleb automaatselt. Mind väsitavad agressiivsuse ja tujukuse sööstud. Need on tingitud teadagi testosteroonist – meessuguhormoonist, mis arusaadaval põhjusel rakendust ei leia,“ ohkab ema – ikkagi naeratades. „Neli korda on need puhangud olnud sellised, et tunnen, enam ei jaksa. Pean minema androloogi juurde ja nõu pidama, kas on mõni medikament või keemiline element, mis sugutungi maha võtaks.

Praegu on lahendus lihtne ja loogiline. Annan poisile käterätiku koos soovitusega väikest sõpra aidata – ja jätan ta omapäi. Loodus. Võtame asju nii, nagu nad on. Ja suuname nii palju kui meie võimuses. Kuna minagi vajaksin privaatsust, tahan jõuda selleni, et Andrust saab mõneks ajaks – kasvõi tema korterisse Rakvere linnas esimesel korrusel – üksi jätta. Praegu helistab ta mõnikord teisest toastki päästeametisse, taipamata minu enese käest küsida, kas tohib üles tõusta. Päästeametist tuldi algul kohale ja öeldi naerdes, et Andrus tahaks voodist välja tulla. Nüüd piirdutakse helistamisega – meile tundub, et teie poeb vajab pisut abi… Toredad inimesed on, juba tunnevad meid ja Andruse kõnesid ega pane neid pahaks.“

Kristil on olnud nii suurte kui väikeste poiste kasvatamiseks ja õpetamiseks papu reegel. Väikesed poisid pidid igal õhtul oma tossud puhtaks pesema ja ritta seadma. Hommikul oli selge, et see või teine asi jäi maha, oli vaja tagasi minna – ja puhaste botastega võis kõik see neli korda kaks jalga vabalt majas ringi kapata.

„Nüüd loobin Andruse sussid laiali, et ta neid ise kokku peaks korjama,“ naerab Kristi. „Ja kui ta kukub, siis ei torma teda päästma. Tõuseb ise. Kriimustustele puhun peale. Mis seal ikka. Peame ju arvestama, et emad ei ole igavesed.“

Ime koduse nimega hoidub oma vanemaid poegi koormamast, et ennetada igasuguseid võimalikke probleeme ja ütlemisi. Ta leiab, et kogu sel kohutaval katsumusel on olnud nii ta enese kui poja jaoks karm karmapõletuse vägi. Naine aimab, et ilmselt on nad mõlemad eelmistes eludes teatud reeglite vastu eksinud. Heastavad nüüd üks ühel, teine teisel moel kunagi tehtu – millest täna ju samas midagi ei tea – ja pärivad tasuks helgema ja kergema järgmise tulemise siia planeedile, kus näiliselt nii tugev ja kõikvõimas inimene on ometi nii õrn ja haavatav. Igas mõttes.

Kalev Tyllinen – unelmatemees, kes ei maga ega söö

Kalev (45) on üleinimlikult töökas mees. Eestis sündinud-kasvanuna on ta endas ühendanud eestlasest isa ja soomlannast ema parimad omadused ning pühendab need nüüd hobulausujana oma üheksapäisele väga erilisele agility-hobuste karjale. Inimestega koos elamisele eelistab see erakordselt soe, helge ja tundlik isiksus üksielu paksudes Soome metsades – mis siis, et maja puhub läbi ja vett tuleb vinnata ämbriga ja vedada käruga mitmesaja meetri kauguselt. Tema aastase tütrekese nimi on Ronja Raakel Olivia.

Millest on tehtud…

Tundub, et eriti tegusa ja tööka mehe kokku miksimiseks on vaja soomlannast maalrinäitsiku ja eestlasest torujüri – Kalevi väljend – geene, mis sügaval nõukaajal tavatul kombel seaduslikku abiellu ei astu, küll aga kasvatavad oma eriliste taevasiniste silmadega poja üles Kohtla-Järvel…

„Olen elu aeg päris palju sporti teinud – jalgratast, suuska… Tihemetsa ja EPAsse läksin põllumajanduse mehhaniseerimist õppima sellepärast, et sõbrad läksid. Kesse ikka keskkooli lõpetades päriselt teab, kelleks tahab saada. Jõudsin enne Eesti iseseisvumist teenida Nõukogude armee õhuvägedes – kaitsesin Moskva õhuruumi ka sel koomilisel hetkel, mil sakslane Mathias Rust Punasel väljakul oma väikelennukiga Kremlit vaatama maandus. Ma ise maandusin just Laulva revolutsiooni ajal taas Eestis, oma väikefarmi rajama,“ meenutab Kalev. „Farmi rajamiseks töötasin talveti Soomes. Koos sõbraga võtsime kaksteist hobust, mingil ajal õnnestus mul ka kolm aastat abielus olla. Üsna ühel ajal läks untsu nii abielu kui sõprus – ja ma lahkusin tühjade kätega Soome.“

Kalev õppis 1991. aastal Soome asunult ettevõtlust rahvusvahelise nimetusega Outdoor Leadership, et rajada seiklusrajad koos kanuude ja mägironimise võimalustega ning läbis Peterburis turunduskursused. Misjärel süvenes jäägitult hobulausumisse – hobuste dresseerimisse, nendega koos töötamisse ja nende oskuste-võimete näitamisse ilma igasuguste abivahenditeta.

Horseagility omandas mees arvukate õpikute ja videote järgi ning proovis järele nii Hemflingi kui Monty Robertsi, Parelli, Leslie Desmondi kui Marty Marcuse meetodid. Selle aastatuhande alguses ühendas mees täiesti naturaalse metoodika – soome keeli „vapaat hevoset“ – clickeri kasutamisega. Klõpsatusega kepike võimendab hobusele kehakeele, pilgu, hingamise ja häälega antavaid käsklusi.

Viie aasta eest andis Kalev oma hobumeeskonnale nimetuse Koikkaloikka – mis võiks eesti keeles tähendada umbkaudu liibalaaba või tillatölla – ning kolm aastat tagasi koostas ja kirjastas täiesti ise oma hobu-agility õpiku.

Unelmate mees

Hobu-agility on liigutav hobudressaaži suund. See põhineb täielikul usaldusel, vastastikusel kehakeele mõistmisel ja järgimisel ning koostööl, mis ei vaja ei päitseid ega piitsa, sadulat ega muid tavalisi hoburiistu.

„Hobune, kes usaldab inimest, sooritab harjutusi, mis on sellele hiiglaslikule rohusööjale olemuslikult võõradki – läbib pimeda tunneli, kõnnib mööda krabisevat kilet, balansseerib poomil ja platvormil. See tuleneb sellest, et me mängime – meil on lõbus ühiselt ennast ületada ja võimatut saavutada,“ kirjeldab Kalev. „Selle koostöö eeldus on, et toimime nende üheksa hobusega kui perekond. Meie vahel valitseb austus, armastus ja vaikus.“

Vaikuse ja keskendatuse saavutamiseks elab Kalev oma koikkaloikkadega Tampere lähistel Pälkäse metsades Suutariihentie lõpus tihedas ürgses kuusikus õhulises majakeses, kus  pole ainsatki liigset hingelist ega eset. Kilomeetri kaugusel on külapood, üle põllu resideerib Tampere ühispanga pomo oma paari hobusega.

Kalev õpetab hobuseid, käib neid showdel näitamas – ja õpetab ka neid, kes tahavad vabade hobuste trikimängu õppida – vaid korra on ta seda Eestis, Anne-Mai Müürsepa juures Vändra metsas Pärnumaal näidanud.  Tookord arutlesid Kalevi sõnatut-tasast-väekat mänglemist jälgivad eestlannad: „Kui ta juba hobuseid nii tundlikult, mõistvalt ja üleloomulikult kohtleb – kujutage siis ette, milline armastaja ta naisele võib olla… Hullumoodi töökas ja erilaadselt kena on ta ka – unelmate mees!“

Ent sellise muinasjutulise fassaadi taga on tegelikult tohutu igapäevane eneseületus, hobuste ja tütrekese nimel absoluutselt kõigest liigsest loobumine, iseenda pealt kokku hoidmine, lõputud unetud ööd ja mitu palgatöökohta, et kogu oma unelmateriik ära majandada. Me kõik arvame, et just meil on kõige raskem, seepärast on sekka õpetlik näha, mis on teiste tegijate paraadportree – näiteks Kalevi oma on www.eqexpressionists.com – taga. Peeglitagusesse maailma vaatamine sisendab usku inimvõimete piiritusse.

Kaks tundi und kolmes ööpäevas

Nüüd räägime asjadest nii, nagu nad tegelikult on. Õhuline majake on renditud. Ehkki hobulausujal tuleb selle eest koos elektrikuludega välja käia ligi 1000 eurot kuus, pole ses õhulossis midagi peale kõigi ebamugavuste. Ehitus on poolik – ja omanik ei kavatse sinna sentigi investeerida. Sipelgad on soojustuse auklikuks närinud, seega puhub tubades tuul – mis ei häiri vammi ja hallitust vohamast. Veesüsteem on tuksis – sellest ka igapäevased pikad matkad veeplännergute ja käruga teisele poole põldu vett vinnama. Ja sellest ka võimatus oma väikest tütart enda juures kasvatada.

Lisaks on eranditult kõik üheksa hobust moel või teisel päästetud – kui nad poleks Kalevi koikkaloikkad, oleksid nad surnud. Kuna neid koheldakse-hooldatakse ülima pühendumisega, on tänaseks kõik terved ja tublid – aga mis hinnaga…

Üks hobune oli ohtlikult kuri ja koostöövastaline, lisaks diagnoositi tal luustiku degeneratsioon ja ta kanti… ei, mitte maha, vaid Kalevi juurde, kus ta on üks andekamaid, efektsemaid ja võimukamaid-võimekamaid sukse. Teisel oli nii palju vigu, et mürgisüst oli juba valmis – aga Kalev jõudis veterinaarist ette. Kolmas saadeti Eestist minema, kuna väärkohtlemine muutis ta närviliseks. Neljas muutus sagedasest omanikevahetusest eluohtlikult apaatseks. Viies oli Kaleviga kohtumiseni ratsutamiseks kõlbmatu ja hobukarjas hakkamasaamatu. Kuues ei lasknud endale üldse kedagi selga. Seitsmes pelgas lisaks erinevatele luukasvajatele talliminekut, nii et lõi paanikasse sattudes korduvalt kolba lõhki. Kaheksas oli nn põlluõnnetus – tõuhobusele ei-tea-kelle sehkendatud sohilaps, keda kellelgi millekski vaja polnud. Üheksas – poni, kellega senised omanikud ei osanud midagi peale hakata.

„Mul on koduleheküljel küll uhkesti kirjas, et elatan end hobuste õpetamise ja näitamisega, aga tegelikult töötan kahes vabrikus, et lisaks majapidamiskuludele teenida enam kui poole tuhande euro eest hobusööta kuus – ja kõike muud ka,“ tunnistab Kalev, et paber, ka virtuaalne, kannatab kõike.

Just paberi tootmise alal ta töötabki – koob hiiglaslikel masinatel kangast, mis käib paberirulli poolide peale – ja mida tal enesel on hobu-agility juures hea kasutada – tõkete ja harjutusvahendite materjalina. Ühes tehases teeb mees tiheda tööpäeva, siis hooldab hobused – nii palju kui vähegi jaksab, õpetab ja liigutab neid – ja siis läheb teise vabrikusse.

„Jah, ma tahaksin ööpäevaringselt ainult hobustega tegelda. Olen selleks loodud. Armastan ja oskan seda tööd – aga paradoksaalsel kombel on mul just selleks kõige vähem aega,“ tunnistab kirgaste süvasiniste silmadega mees. „Mind ei saa siin majapidamises ka keegi asendada – ainult ma ise tean, kus miski asub, mis nipiga ükski süsteem töötab. Olen kogu elu eelistanud üksi olla – ehkki mingil tasandil teeb see mõnevõrra melanhoolseks.

Keskmisest suurem iseolemise tarve on tinginud ka selle, et meil on tütre emaga eraldi elada oluliselt parem kui koos. Siis ei lähe ma nii närviliseks – ega ela oma närvilisust kallite peal välja. Mis puutub kroonilisse magamatusse, siis sellel on oma võlu.“

Kalev on juba varajases nooruses õppinud magamatusega kaasnevaid ülemeelelisi elamusi nautima. Kord, kui ta Tihemetsa tehnikumis õppis ja paaril viimsel ööl eksamiks valmistus, otsustas ta vintske jalgratturina kohe pärast eksamit koju Kohtla-Järvele vändata. Kuna ta eksis magamatuse uimas Viljandi järve ääres ära ja jäi sinna tundideks tiirutama, jäi ta järjekordse öö kätte.

„Nägin enda kõrval sõpru ja teekaaslasi, kes mind ärkvel hoidsid ja kraavisõitmise eest kaitsesid. Vestlesin tavamõistes olematute tegelastega ja möödusin harilikus olukorras seal olematutest kohtadest-ehitistest. Kui lõplikult väsisin, kahestusin – pidasin iseendaga dialoogi. Üks mina tahtis põlluserva magama heita, teine nõudis edasi väntamist. Mõistlik magamismeelne võitis ja nii minu kaks mind kahetunnise une käigus ses kolmes ööpäevas taas üheks saidki,“ naerab Kalev. „Nüüd juba oskan pidevalt sellises rütmis elada.“

Ronja ja Koikkaloikka vahel

„Ma vastutan igas suunas, kuhu poole ka ei vaataks,“ nendib väheldast kasvu mees. „Tahan Ronjaga nii palju koos olla kui vähegi võimalik – aga suur osa talle mõeldud ajast kulub raha teenimisele. Sama on hobustega. Kusjuures kõiki oma arveid ja võlgu ei suuda ma nagunii iialgi ära maksta. Aegade lõpuni. Vähemasti nende aegade, mis praegu käsil on. Mind – ja teisi minu suguseid saab päästa vaid uue ajastu saabumine, mil raha kui nurine nähtus üldse olemast lakkab.“

Kalev möönab, et mõnikord teeb üksindus ja ületöötamine nõrgaks küll. Aga siis mõtleb ta sellele, et alati on võimalus teisiti valida. Võib kellegi enda kõrvale kutsuda. Võib Eestimaale – näiteks Võrumaal elava sõbra juurde, kes seda võimalust on pakkunud – koos kõigi oma hobudega tööle ja tegudele kolida. Kuivõrd need võimalused on olemas, siis järelikult on praegune karm olukord vaba valik – ja vabadus kui tunnetatud paratamatus ei tee enam nii abituks.

„Asi, milles ma olen tõesti abitu ja oskamatu, on äri ja reklaam. Tean, et võiksin oma hobustega mööda maailma rännata ja agility-showdega kena raha teenida. Aga ma ei oska end promoda. Ei oska ka enda koostatud-kirjutatud õpikut müüa. Lasin selle inglise keelde tõlkida ja panin maailma suurimasse, Amazoni rahvusvahelisse netimüügi ketti paljudele maadele müüki. Jõulumüüki. Pioneerliku teose. Tulemus? Müüdi… üks raamat,“ kirjeldab Kalev rahulikult. „Kui sa oleksid selle numbri ära arvanud – ja mitte kahtlustanud, kuhu ma oma metsikust menust saadud miljonid peitsin, oleksin oma 200eurose Opeli sulle kinkinud.“

Kalevil on meile kõigile kinkida oskus pööraste raskuste ja näiliselt väljapääsmatu olukorra kiuste rõõmsameelseks jääda. Õigemini – üha tasakaalukamaks ja õnnelikumaks saada.  Ta ei muretse selle pärast, millise materjaliga magamistoa sein katta  – nagunii puhub läbi – ta on harjunud napilt plusskraadises ruumis magama. Teda ei häiri pisiasi, et külmikus on vaid pool pakki Eesti sugulaste külaskäigust sinna ununenud üksildast võid. Nagunii sööb mees töö juures – kui meelde tuleb.  Teda ajab naerma, mitte kõõksuma tõsiasi, et ta on hajameelselt rüübanud kolm aastat seljakotiga nagis rippunud piima koos kõige ja kõigiga, kes seal sees ujusid-heljusid-evolutsiooni läbisid…

„Ma tean, kui vähe on inimesel õnneks vaja. Kasvõi seda, et kui mõnd hobust kutsun, trügib terve jõuk ligi – kulla sõber ja pealik, mängi minuga-minuga-minuga! Või hetki, mil saan jäägitult tütrele pühenduda. Või järjekordse hobuse imelist tervenemist meie kambas. Nii vähe ongi vaja – ja mul on see kõik olemas,“ naeratab Kalev. „Ja teate, kullakesed, kui hea tunne on see, et sul ei ole siin ilmas mitte midagi kaotada – ainult võita. See on niimoodi meie kõigiga – ainult mõni jõuab hobuste seltsis varem selle äratundmiseni ja leiab tõelise rahu ilma, et selleks ära oleks vaja surra.“

Marja Daniel mõtestab ja vormib sünniomaseid pakette

Kui naiselik energia ei voola kõigil kolmel tasandil – vaim, hing ja ihu – ühtlaselt, on vastavalt sellele, millisel tasandil on tõrge, kolm võimalust,“ kinnitab Marja (31), kes on iidsetel teadmistel põhinevat neo-tantrismi õppinud ja õpetanud kõikjal maailmas Hispaaniast Alaskani ning tegutseb praegu Tallinnas Ovaalstuudios. „Vaimsed kärestikukivid tingivad selle, et kiputakse end lolliks mõtlema. Hingeline suluseis paneb inimese kontrollimatult nutma-naerma. Kehaline naiseliku energia tõrge sunnib naise kas valimatult ringi seksima või soolisusest sootuks loobuma. Sageli takerduvad kõik kolm tasandit puntraks, mida on õnneks jooga ja tantsu, isiksuse analüüsi ja nõustamise abil kenasti võimalik lahti harutada.“

Marja on õppinud iidsete teadmiste mitmeid suundi ja stiile, peab šamanismi võrreldes tantrismiga pisut raskepäraseks ning eelistab 21. sajandi vaimsusse timmitud tantat. Ning praktiseerib Ovaalstuudios huvi ja mõnuga ka meeskonnatöö elustamist sündmuskoolituse kui „jäämurdmise“ ja värskendava ajurünnaku parima vormina.

Geenisipelga lahtihüpe

„Praegu on nii, et naudin täiel rinnal meeskondadele sündmuslahenduste pakkumist kõrvuti naiste rühmatöö ja erakonsultatsioonidega, mis ühendavad iidsed teadmised ja nüüdisaja kehalised tehnikad joogast tantsuni nõnda, et transformeerime hinge-ihu-vaimu ning äratame naisenergia. See on praegusel matriarhaalsel lainel äärmiselt oluline ning seda on hõlpsam teha, kui osata ja jagada ka inimtüüpide planetaarset määratlemist. See pole astroloogia, vaid täiesti iseseisev metoodika, mis sobib nii inimeste nõustamiseks kui meeskondade ühitamiseks.  Siis me ei püüa transformatsioonis vastu voolu ujuda – kui üks inimtüüp on planetaarse pacage’iga kaasa saanud maailma panoraamse nägemise, keskendumise ja analüüsivõime – nagu mina –  teine aga sujusa suhtlemise, kiire kontakteerumise ja ladusa esinemise-sõnaseadmisega – nagu näiteks sina – on mõistlik neid kaasa sündinud pakette teada-mõista-rakendada, mitte nende vastu võidelda. Kõiges, kõigis ja kõikjal on võimalik näha ja äratada liitlast, mitte hirmutavat vastast,“ kinnitab Marja, kes oma eluteel lõpetas vastuvoolu kroolimise õige aegsasti ja arukalt.

Ta õppis Tartu Ülikoolis geenitehnoloogiks ning tegi – nagu teadlasekutse ette näebki – hulga olulisi avastusi. Ainult mitte neid, mida ta geenivanakeste hulka õppima minnes algselt, teadmatu-kogenematuna silmas pidas. Esiteks sai ta teada, et ta ei taha olla sipelgas, vaid oma maist missiooni täitev Marja: „Üks professor ütles, et me olemegi laboris nagu usinalt sagivad sipelgad – et ühel päeval keegi saaks tohutu panoraamse avastuse teha. Ja ma teadsin – mina ei ole sipelgas.

Teiseks avastasin, et minu mõtted ja tunded loovad ja suunavad katseid. Kui tegin proteiin B35-ga – selle liigküllasus põhjustab vähirakkude vohamise, kui mu mälu mind ei peta – katseid heas tujus, käitusid preparaadid kenasti, värvusid selliseks, nagu vaja ning mingeid seeni ja baktereid alusklaasil möllama ei hakanud. Pruukis mul mingite jõuliste emotsioonidega või vastumeelsusega katseklaaside maailma sukelduda – ja minu peas ja südames käivitunud stsenaarium läks käima ka mikroskoobi all! Nägin oma silmaga, kuidas kosmilise külgetõmbe seadus ja manifesteeringute täitumine tingis selle, et söötmel möllasid valevärvilised triibud läbisegi seente ja bakteritega. Ja ma tegin oma tohutu avastuse – saamegi oma lootused ja hirmud realiseerida – ja see juhtub hetkega, järelikult peab seda võimalikult täpselt valdama ja kontrollima. Igal hetkel. Kellegi Tee siin ilmas on tubli proteiiniga sõbrustamine laboris – tema silm läheb seal särama ja toob inimkonnale palju kasu. Minagi sain laborist silmade sära – avastasin, mida tegelikult teha tahan ja söandasin teha lahtihüppe tundmatusse.“

Sihvakas ja elegantne noor daam on inimhingede-ihude inseneriks õppinud ja üha edukamalt neid teadmisi õpetanud ja tõlkinud kõikjal maailmas. Kõige kauem Hispaanias, seejärel Londonis, Pariisisi, Saksamaal, Ameerikas. Tulemuseks on veetleva aktsendiga ja mujalttulnud väljenditega emakeel, mis lisab Marjale erilise ülemaailmse hõngu.

Asjad on õhus

Kaarli puiesteel kiriku kõrval asuva Ovaalstuudio asutaja Terje Krupp on endine ärijuht, tema üks abikäsi tütar Helen lõpetanud Balti Filmi- ja Meediakooli ning teine abikäsi siis globaalse taustaga Marja oma postmodernse iidsuse ja üksikust paljudeni pühendumisega.

Naine leiab, et see on aina hea, kui ka näiteks Merike Mitt ja tema Elamuskoolitus koos väärtuskasvatuse ja tarkuste hoidistamisega on samuti õhust kinni püüdnud ühiskondliku tellimuse sündmuslahenduste järele: „Meiesuguseid peaks olema veel palju rohkem, kes pakuvad sündmuslahendusi meeskondade emotsionaalse intelligentsuse turgutamiseks ja loovuse äratamiseks nii oma stuudio kõrbe- ja maasikastiilis ruumides kui looduses. Asjad on õhus – ja mida enam seda vajadust tajutakse ja täidetakse, seda tugevam ja toimivam on meiesuguste võrgustik. Pole siin mingit konkureerimist – kuulume kokku ja täiendame üksteist!“

Oma maailmavallutusretkedel on Marja jõudnud järelduseni, et ülimalt hea oleks ühendada ja kokku miksida ka erinevate rahvaste ürg- ja algolemuse. Kui lõunaeurooplased, kellega naine õige mitmeid aastaid koos elas ja töötas, on õhus hõljuvad ja heatujuliselt distsiplineerimatud, siis Põhjala rahvad on teatavasti masenduselekalduvalt maadligi ja liig-kaalutlevad – kokku saaks kena keskmise.

„Kõik on võimalik! Ka kuivaks ja verevaeseks arvatud IT-rahvas on võimalik ice-breakingu ja coatchingu käigus totaalselt ellu äratada, silmad särama ja meeskondlik loovus möllama saada, nii et järgmisel päeval elab ja hingab nende seni hangunud tööjuur juba hoopis uuel moel. Parim võti selleks on huumor – üks tõsisemaid töid siin ilmas. Mitte ajutine naer tellitud koomiku ja karismaatilise koolitaja kehutusel, vaid ise tehtud, eluline-oluline nali – see on tõeline võit,“ kinnitab Marja, kes muuseas kutsub Ovaal-naiskonda veel üht emandat, kes sedalaadi gruppide eest asiselt hoolitseks. Ja naisväe äratamine on vägagi õhus ka üldisemalt.

Tõsiseltvõetavad temakesed

Naisenergia voolama päästmisega kuulub Marja samuti juba ärganud ja tihenevasse plejaadi Eestimaa peal – tantsu ja tantra, loitsude ja riitustega transformeerivad naisväge ju ka Thule Lee, Jaanika Gross jt.

„Näen üsna esimesel pilgul, kuidas on lood ühe või teise temakesega – naisenergia voolamist või peetumist näitavad nii liigutused kui silmad, miimika kui riietus. Eks ma olen ka läbi enese isiku teada saanud, mis meid nii pahatihti blokib – hirm, et meid ei võeta tõsiselt, kui meil on meik, kontsad, ehted ja pitsid. Tõsiseltvõetavale kohale pürgiv ja ka sinna pärale jõudnud naine, kes end kehtestada tahab, varjub pintsakusse, valib range sootu soengu ja püüab meheliku liikumise ja kõnemaneeriga pälvida ka meheväärse palga,“ arutleb Marja. „Palk on muuseas üks oluline asi – kui madal ja mannetu ka rahast ja asjadest rääkimine ei tunduks. Sissetuleku ja positsiooni seisud Uues Heas Ilmas peaksid olema sellised, et naisel on segamatu võimalus olla sügavalt naiselik – tal on ju ülim ülesanne süüvida iseendasse, et läbi totaalselt avatud enesetunnetuse saada ühendusse kõiksusega. Ja see ühendus mehele edasi anda. Kuidagi teisiti kui naise kaudu mees ju kõiksusega ühendusse ei pääse.

Ja meie ülesanne on kõike lastele selgitada – täpselt nii palju kui nad küsivad, et nad mõistaksid, mis ja miks siin ilmas toimub, mispärast varasemate generatsioonide reeglid ja mallid võrreldes indigolaste kristallteadvusega nii kummalised on. Need tasandid tuleb ühitada ja sobitada, sest Maal kulgeb ju praegu kõrvuti kolm äärmiselt erinevat generatsiooni.“

Vajadus selgitada ja rääkida on Marjale end näidanud kasvõi nii, et kui ta oma enese emale lapsepõlvemälestusi on jutustanud, on ema lihtsalt nutma hakanud – ta ei teadnud, et enesestmõistetavaid asju võib generatsioonide vahelises kuristikus nii teistmoodi tõlgendada. Lastel pole ju kogemuste ja olnud kümnendite põhjuste-tagajärgede sleppi järel lohisemas, tuleb sõnastada – siis tekib turvatunne ja osadus.

„Praegu kõnnib siin planeedil kõrvuti kolm põlvkonda – baby-boomi põlvkond, kes on elanud kindlas voolusängis kool-sõjavägi-pere-palgatöö-pension ning avastab nüüd ehmatusega, et kindlapiiriline rühkimine enam ei toimi, miski pole enam garanteeritud – ei pere ega kodu, palgatöö ega pension, kui ise rutiinist lahti ei hüppa. Teine on x-generatsioon – edule ja jõukusele, karjäärile ja egole orienteeritud rahvakiht, kes peab samuti oma olemuses ja suhtumises olulised korrektiivid tegema, et mitte kuristikku kukkuda. Ja kolmas on vaba ja piirideta, materiaalsete ambitsioonide ja omanikukireta, karjääriredeli ja ruuliva egota põlvkond. Kusjuures selle vaba kulgemise ja loomuliku eluviisi võtavad õnneks ka teiste põlvkondade esindajad aina massilisemalt üle – kes ladusa arengu viljana, kes eksistentsiaalse või finantsilise krahhi tulemusel,“ teab Marja. „Erinevatel põlvkondadel on üksteisele nii palju anda, et üksteiselt õppimine aitab neid kärgatusi vältida. Olin just pikalt vaimustuses ja järellainetuses filmist „Tänavatantsijad“, kus nii tänavapoisid kui klassikalise balletikoolitüdrukud – ja nende õpetajad – võitsid mõlemad tohutult sellest, et sobitusid omavahel kokku ja ühendasid oma ja üksteise parimad küljed. Nii peabki!“

Mikstuur üle hirmude

Tüüpilisim ja mõistetavaim põhjus, miks generatsioonide ja elustiilide piire ei kiputa ületama, on mõistetavalt hirm. Äsja ilmus äärmiselt õpetlik raamat hinge- ja elulaadi-, generatsioonidevahelise ja globaalsete rännakute sooritamisest vaba rände trubaduurilt Tom Valsbergilt. „Kuidas rännata ilma hirmuta“ jutustab just sellest, mil moel end lahti kasvatada ohtlikult aegunud elustiilist „elu asemel laen“ ja astuda vabalt kulgevate õnnelike tulevikulistesse ridadesse.

„Üldjoontes mõtlen nii isiksusi kui rühmi koolitades, et kunagi pole hilja alustada, areng on alati õigeaegne ja täna on parim päev uueks eluks, aga… Tuleb tunnistada, et vaadates mõnd lohutamatult nutvat 50aastast äridaami ma selles nii väga kindel ka ei ole, et mõnikord siiski ka hilja ei ole. Kui naine on kogu oma elu pühendanud ärile ja edule, aina paremale elamispinnale ja autole, siis 50+ ütleb peeglist halastamatult – su elus pole armastust olnud, oma ainsast lapsest, seegi kui projekt, oled kapitaalselt mööda elanud, oled üksildane, rahuldamata ja rõõmuta kesksooline olend. See peegelpilt ajab tõesti nutma – ent selle tegelikkuse transformeerimiseks oleme omakorda kutsutud ja seatud meie ja meiesugused.“

Marja kinnitab siiski, et täna ka pole veel hilja. Oma unistusi ja soove, tegevuskava ja tulevikuplaane saab õnneks igal hetkel korrigeerida – oldagu vaid täpsed ja tähelepanelikud. Ja ärdagu lastele peale surutagu neid mudeleid, millesse me ise kohati nii õnnetul kombel takerdunud oleme. Kui meile tundub, et tütar läheb liiga vara mehele ja saab lapse ja peaks hoopis kõrgkooli ja tööle minema ja raha teenima – siis tehkem kiire stopp ses klišeedevoos. Tegelikult pole ju vaja neid vanu stereotüüpe. On vaja õnnelikke naisi, et oleksid õnnelikud mehed ja lapsed.

„Venemaal maksti muiste meestele nii palju palka, et naised said kodus olla, enesega tegelda – ja parimas mõttes nii mehi laadida kui lapsi kasvatada. Nõukogude ajal „lahendati“ olukord meeste palkade langetamisega nii, et ka naised pidid tööle minema – seega said mehed kastreeritud, naised emanda pjedestaalilt tõugatud – segaduses, sootud, õnnetud olid seejuures nii mehed kui naised,“ arutleb Marja. „Olen Lõuna-Euroopas ja Ladina-Ameerikas näinud, et seal kibelevad naised praegu kodust välja ja tööle, sest neil on see venelikult kole kogemus puudu. „Me siin omakorda püüame rahamaailma ja oma tegelikke vajadusi ja olemust ühitada nii, et vaim ja vara oleksid tasakaalus.“

Mida mul müüa on?

Kõik me, kes oma laenude-liisingute-palgatööorjuse otsas vintskleme, unistame sellest, et raha siit ilmast kaoks ning loomulikud-sujusad-loogilised kaupade-teenuste-oskuste vahetused asemele tuleksid. Seni, kuni see õnnepäev koidab, on aega selgusele jõuda, millised meie kellegi eeldused üldse on – mida meil inimkonnale pakkuda on, et ennast elatada ja teisi teenida.

„Veel on maailm täis kaheksa tundi kontoris kükitavaid õnnetuid inimesi ja rutiinset, oma loovusele sobimatut tööd rügavat rahvakihti, kes tõelise eneseteostuse asemel kas siis netis laamendavad ja oma ahastust kommentaariumides välja oksendavad või valesti teenitud raha maha joovad,“ teab Marja. „On väga teistsuguseid olemisviise – need on siin samas. Meie enda sees. Ja neid saab õppida näiteks Tim Ferrissilt – www.fourhourweek.com/blog/ – kus õpetatakse väga konkreetselt ja loogiliselt, kuidas oma aega ja energiat rütmiliselt ja õnnestavalt jagada nii, et formaalset-rutiinset tööaega jääb minimaalselt – ja kui ala on õigesti valitud, on töögi ju teatavasti selge lõbu.

Ala valimist omakorda õpetab mu teine suur lemmik Seth Godin – www.sethgodin.com – kes õpetab lihtsalt ja selgelt eneseturundust. Kui küsimusele, mida mul inimkonnale anda ja üldsusele müüa on, adekvaatselt vastata, jõuavad üha enamad inimesed täiusliku elulaadini.

Arhitekt peab metsas mesindustalu ja kujundab enneolematult võimsaid maju. Psühholoog ja kirjanik peavad loomadega kõrvuti elades, luues ja lehvides elulaaditalu. Arst ja programmeerija kasvatavad vilja või õunu – ja on kindlasti, nagu me kõik, ka katse-eksituse meetodit kasutanud. Esmalt vales vaos rühkinud. Siis võib-olla tasakaalu teistpidi paigast ära ajanud – nii et lambaid või ravimtaimi on saanud nii palju, et need sunnivad haritlasest loovuri oma loodud maailmast põgenema – ja siis õige tasakaalu, vahekorrad ja rütmid leidnud.

Me kõik võiksime tahta hommikul ärgata – ja õhtul näiteks ovaalseks minna – ka mulle enesele on meie stuudios tümisevad trummid ja tants-laul-muusika eluliselt vajalik raputus ja vaimustav üleskeeramine, üha uuenev ja uuendav restart igaks järgmiseks paremaks ja veel

Marko Aleksejev – rauast mees puust maailmas

Marko Aleksejev (33) on efektne ja aristokraatlik kahemeetrine kergejõustikusangar, kes peab Varbola linnuse lähistel Põlli külas kodutalu kõrval Preeriakoda ning on oma looduslähedast, nägelikku, pühendunud ja harivat elulaadi kirjeldades erakordselt sõnaosav isiksus: „Vahelduseks iseenda imetlemisele, hakkame indiaanilaagris enda ümber ringi vaatama ja imestama. Sündmustest ette rutates olgu juba ähvardatud, et meie lähedal on selliseid asju, mida enne pole nähtud – minuga juhtus alguses nii, juhtub kõigiga, sest meil on õnn üks olla. Kas sina oskad olla? Õues näiteks? Aga metsas? Või soos? Öösel?“

Servi seismas

Marko rajatud Preeriakojas võiks igal aastaajal ja iga ilmaga laagris olla umbes kolmkümmend inimest, keda sisetunnet, teadmisi ja vaistu järginud mees matkadele viib, õpetab ja kõiki oa oskusi jagab. Kogemused ütlevad, et Varbola lähistel Põlli metsades-rabades-Kasari jõel kujuneb stiilne ja sügav kvaliteetaeg pere, paarilise, sõpruskonna, iseendaga. Seal teevad teeneka kergejõustiklasega koostööd päike, vihm, tuli – ning kõik ümbruskonna linnud ja loomad, kellel näib olevat pealikuga kokkulepe, et siin võib julgeda inimestele väga lähedale tulla. Oska vaid roomatil tipis istudes või mehhikopärases leivaahjus oma leiba küpsetades vaikida ja ära oodata.

„Kui me ütleme, et oskamine on seotud õppimisega, siis mõtleme, et ärge vähemalt siin metsas ja rabas jamage, see on tüütu. Muidugi, kui hakata näpuga mööda kirjatähti järge ajama, siis see ei ole Päris. Ka matkajuhi tark jutt ei ole alati parim. Kui ta puistab ainult küsimustele vastuseid, siis need on kellegi teise vastused, enamasti ka mitte jutustaja enda omad. Aga tegelikult on need ürgsed teadmised, omadused ja oskused, mis kauged esivanemad ellujääjateks tegid, meis pea kõik alles – geenivärk. Otsime üles!?“ hõiskab Marko tasaselt. „Kustkohast otsimist alustada? Sealt, kus kaotatud asja viimati kasutati – metsast, loodusest. Tuleb saapad jalga ajada ja minna. Esimene etapp – saapad jalga ehk kindel otsus, on enamasti kõige raskem osa, nagu mistahes töö või trenni alustaminegi. Lohutuseks meenutagem, et meie kaugel ellujääjal esivanemal polnud üldse saapaid. Igatahes see asi tasub ära, sest leida ei ole rohkem ega vähem kui mitusada tuhat aastat naturaalset ellujääja tarkust, julgust ja õnne.

Kui oled piisavalt pikalt käinud, veendu, et @ ja € on maha raputatud. Kui oled selles veendunud, siis oled jõudnud piisavalt kaugele. Nüüd ei tohi tormata. Siit tasubki oma wild skillsi otsima hakata.

Misasja, et ei tunne ennast siin hästi? Kõhe, igav, must, külm, märg, palav, putukad? No kuule, see on nagu Rahvusraamatukogu – kui sa ei ole veel midagi leidnud, siis tundubki see kolossaalne tempel kõle, külm ja õudne. Saabubki teine, aga ka üsna viimane raske etapp kogu selle ürgotsingu juures. Kui sa juba said saapad jalga, siis oleks narr hakata paelu nüüd kohe uuesti lahti võtma – püüa olla!

Vaata ringi.

Et poleks nagu midagi?

No vaata – Maa! – mida kõike ta kannab – ja sina ka siin – imelik, onju? Olid linnas juba unustanud, et elad ikka veel Maal, eks? Katsu, Vesi – maailm kastepiisas, võimas! Ja sinu kehagi on suuremas osas vesi, iga tilk vett sinu kehas on seesama karge kastepiisk, milles peegeldumas kogu maailm. Ja iga veetilk sinu kehas on jällegi piisake ürgookeanis.

Kuuled, Õhk – puhub vaikselt puulehtedes, käib üle su näo ja läbi su kopsude, tuues igale su keharakule tervitusi oma ümbermaailma reisilt ning kõrgematest sfääridest.

Tunned, Tuli – päiksena taevas soojendab sind ja kõike muud elavat selle taeva all, isegi neid kahte meest, kes istuvad näiteks praegu pimedas Karja keldris ja joovad päikeseenergiast võrsunud teraviljast ning humalatest valmistatud õlut.

Eks ole ju tore kõrge lend nimega Ühtekuuluvus ja Uudishimu. Ja eks ole ülevalt hea jälgida suurt ja ilusat pilti – näha, kuidas iga väike osa on tükike tervikust ja vastupidi. Igatahes nüüd, kui jalad on maas, hakkamegi julgelt astuma.“

Marko metsmajapidamine on ürgselt täiuslik – seal töötab teleka asemel telepaatia ja interneti asemel intuitsioon. Seda sujuvamalt, et peremees on delikaatne ja tundlik teejuht, kes soovitab: kuula maad – indiaanilood räägivad, kuidas maapinda kuulates võib tajuda lähiümbruses viibivate piisonikarjade või hobuste liikumist, püüame õppida taas maad kuulama, tajumaks ning mõistmaks ümbritseva looduse rütme – enne kui hilja; tuuluta skalpi – vaenlase skalpeerimist on peetud erinevate indiaanirahvaste juures üheks metsikumaks ning võikamaks tegevuseks, ent nüüdisajal on see pigem hea tegu – laseme oma tubaste ja tolmunud peanahkade alla palju värsket ja pisut metsikut, jättes seejuures peanaha kolba külge.

Miks servi seismas? Marko tunnistab, et teda jätkub Preeriakojale palju vähem kui tahaks ja peaks, sest Eesti Kergejõustiku Liidus koondise juhina töötamine toob kahe väikese lapsega koduse emme kätte pere toitmise raha.

Sportlane ja ametnik?

Ligi kahemeetrise Marko käes on kõrgushüppe Eesti rekord 2.27, ta on käinud Ateenas olümpiamängudel ning seega ühe oma unistuse täitnud. Sportlasena saavutatuga ta mõistagi rahul pole – ja ütleb, et ka Preeriakoja, looduse ja põlisrahvaste elu vahendamisega ona asjad veel rahulolust valgusaasta kaugusel. Praegune dilemma seisneb selles, et nii kergejõustiku kui indiaanimängude-kanuumatkade kõrgaeg on suvel. Ja ehkki atleedi süda annab indiaaniliku vapruse-coupi laagriplatsile silganud jänesele ning pühitseb hingeloomaks enda Põlli metsades alailma ilmutava ilvese, nõuab koondis hetkel oma.

„Kellegi tehtud teed ja rajad, need suunaviidad, reklaamid, mingisuguse süsteemi poolt meile määratud nädalaplaanid ja ajagraafikud – need asjad on võtnud meilt vabaduse piiluda piiride taha. Kõik me oleme omamoodi Truman Burbankid filmis „The Turman show“.

Neil, kel mööda maanteed sõites ei tule kordagi tahtmist teelt ära pöörata – vaadata mõne metsa taha, neil on kõik hästi – nad on eeskujulikud Trumanid,“ naeratab Marko oma eriliselt nooruslikku naeratust. „Suuremal osal siiski on kuulekusega probleeme – siin või seal tuleb tahtmine kasvõi korraks kõrvale põigata, liinilt maha hüpata, ennast proovile panna. Mõnel jääb see tahtmine miskipärast teostamata ja paljudele piisab uues teeäärses putkas uue prae või burgeri proovimisest, et tunda juba tõsist hüpet tundmatusse. Kuid igaüks meist on tegelikult rohkem väärt ja enamaks võimeline.“

Sportlasest meistrimehe jaoks on indiaanlaste tipid – nagu ka muinaseesti püstkojad – tõeline insenerimõtte tipp – need muudavad maailmapildi kandilisest taas ümaraks, viivad pilgu pea kohal kõlkuvast poelambist Kõiksuse kõrgustesse ning lasevad magajale ligi öise metsa hääled. Ta meisterdab tipisid lisaks endale tehtutele ka teistele indiaanikülade rajajatele – erinevalt Ameerika põlisrahvastest, kes omavahel sõdisid, nii Eesti teiste elualade esindajatest, kelle vahel laiutav konkurents ja kadedus ei lase koostööd teha, on Maarjamaa indiaanimeelsed kenas kooskõlas ja jagavad lahkelt nii teadmisi ja oskusi kui riistu ja vahendeid. Marko õpetab kõigile lahkelt, kuidas üles panna korvipõhja põhimõttel maasse pistetud oksi istuva inimese kõrguseks higitelgiks, mis kaetakse presendi ja nahkadega ning mille keskele kaevatud augus hõõguvatele kividele puistatakse esmalt palvetades nelja sorti taimi, siis püha vett – ja ollakse lõpeks puhtad ja head.

„Kivid kuumutatakse saunast väljaspool lõkkes punaseks, kantakse sauna, mille moodustab kuplikujuliselt painutatud puitkarkass ning sellele laotud nahad, tekid või kangas. Uks suletakse, kuumadele kividele heidetakse vett – tekib kuum või väga kuum – aur. Kõik tundub lihtne. Tegelikult on kõige paremaks toimimiseks vaja palju rohkemat, kui vaid saunakonstruktsiooni, kive, tuld ja vett,“ õpetab pealik. „Kui saunariitusesse suudetakse panna enam kui loetletu, siis saadakse saunast ka tunduvalt rohkem kui vaid kuuma auru.
Indiaanisauna rituaal sümboliseerib taassündi Maaema rüpest. Traditsiooniliselt oli indiaanisauna rituaal sageli väga tseremoniaalne. Kõik algab õige koha valimisest, millele järgneb rituaalne sauna püstitamine. Vahel tehakse seda täielikus vaikuses või trummi saatel, inimeste poolt, kes järgivad rituaalsete protseduuride elluviimist. Mõnel pool või teatud juhtudel eelneb sauna püstitamisele ja ka enne saunatseremooniat paastumine. Vahel võib sauna rituaal olla osa suuremast mitmepäevasest tseremooniast. Pimedat, kuuma auruga sauna on tihti edukal kasutatud ka haigete ravimisel.
Oma juurtelt küllalt sügav indiaanisauna rituaal ei eelda muide tõsiselt spirituaalseid saunalisi. Pigem aitab see pime, kuum ning ürgne „kõhukoobas“ igaühel lihtsalt ja ehtsalt ja kaasasündinult sügavalt endasse vaadata ning väljutab endast meie uued ja paremad versioonid. Samas liiga lootusrikkad ja nõudlikud, nagu ka hoogsalt ülemeelikud saunalised juhtuvad reeglina moel või teisel saunalt sakutada saama.“

Muhujuurne meister

Marko, kes armastab kõigist riietest enim muhumustrilist vesti, ütleb, et ei riietu sellepärast loomanahkadesse, et ei taha olla see, kes ta pole – on uhkuse ja rahuga ühelt poolt venelane, teisalt munuke. Ja tõestab kogu oma väärika meisterlikkusega, et pai-pai mulje jätva vestiga võib vabalt vibu lasta ja tomahooki visata, nii Ameerikas kui internetis kogutud teadmisi nii traditsioonide kui taimede kohta praktiseerida ja edasi anda.

Selle rauast-mehe-puust-maailmas lugemus näitab, et tema hing elab Põhja-Dakotas ning seda armastust avaldab ta tegudega. Ta oskab Meistrina meisterdada hingestatud asju.

„Esimesed räätsad, lumelkõnni iidsed vahendid – tegin ise valmis ülemöödunud talvel, sarapuust tapitud põikpuudega ja nöörist punutud võrguga. Need räätsad kestsid täpselt uue talve alguseni. Aastaga väga kuivaks muutunud raam murdus tapi kohalt teekonnal üle suure lageda välja.

Nüüdseks on mu käsi olnud juba mõnekümne räätsapaari küljes. Kõik nad on veidi erinevad oma tugevate ja nõrkade külgedega. Saavad valu paljukilomeetristel rännakutel üsna raskeil maastikel, kus ületame kraave, ukerdame võsas ja ronime üle maha langenud puude. Kui plastikrääts „lasi läbi“ 30-40 cm, siis ise tehtud puitraamiga räätsad lubasid vaid 10-20cm vajumist. Tervena tulid koju nii ühed kui teised, ent ise tehtud asjadel on hing.

Tarbeeset valmistama hakates teeme juhuslikult või teadlikult terve rea rituaalseid tegevusi – otsime töö tegemiseks sobiva koha, valmistame ette tööpaiga, vaatame üle ja korrastame abivahendid, vaatleme ja kompame materjali. Teeme seda kõike teatud järjekorras, korrates teatud liigutusi aina ning mõeldes töö käigus valmiva eseme kasutamisele, tulevasele omanikule ja rõõmule. Siin on veel palju muud, mida tihtipeale ei tea ega märka me isegi.

Selle kõigega anname asjale hinge. Hing aga paneb asja elama. Sellised meistriteosed mõjutavad omanikke, põhjustavad sündmusi, võivad tuua õnne, anda jõudu – kuid võivad ka ise tunda vajadusi, emotsioone, nälga, uhkust ning teha seeläbi ka koerusi.

Sellisest olendite ja asjade hingestatuse usk on paljud rahvad pannud oma tööriistadele ja tarbeesemetele nikerdama või maalima teatud kujundeid, kaunistama neid ning on õpetanud asjadega väga hoolikalt ümber käima, et keegi ei saaks pahaseks, et laabuks koostöö.“

Tulevikuinimesed

Mees, kes elab keset põdraputru ja sigadusi – tema kui vaimukalt sõnaosava intellektuaali väljend loomadeküllasuse kohta – kuulub helgete ja tundlike inimeste võrgustikku. Metsa ja Maa-meelsed mõttekaaslased toetavad üksteist nii, et see annab meie planeedile elulootuse.

Marko soovitab inimestel tagasi tulevikku, loodusega osadusse kulgeda peatükkhaaval – siis ei aja suur tükk suud lõhki ja ei teki paanika, et enne pööripäevi ei jõua. Oodatakse ju teatavasti alates sügisesest pööripäevast – talvisel pööripäeval juba väga mastaapselt – Värava läbimise kataklüsme, mille kohta Marko ütleb, et tegelikult on kõik pööripäevad alati olnud kriitilised hetked – ja aega on osatud kõigil ajastutel igal kontinendil täpselt ja targalt arvata.

„Enamasti olid põlisrahvastel kuu nimetused seotud ümbritsevas looduses sel ajal toimuvaga, usun, et see ajaarvamine tõuseb ausse ka tulevikus. Kuu nimetus võiks olla seotud mõne taimeliigi massilise tärkamisega, mõne linnuliigi saabumisega, kala või loomarändega, lumesulamisega, jõgede lahtiminekuga, vahtramahla jooksmisega, puukoore lahtiminekuga.

Kuid loendati muiste täiskuude järgi ning nii oli tihti paljudel indaanlastel  aastas 13 kuud, teisal 12 ja pool kuud. Millenigi jäänud päevi või millestki möödunud päevi loendati ööde või magamiskordade järgi – näiteks kolm und tagasi. Aastaringe loendati enamjaolt talvede järgi.“

Mees, kelle laste nimed on Uku-Maru ja … on leidnud seoseid meie- ja indiaanimaise pärimuse ja isegi kliima vahel.

„Preeriakoja indiaanilaagist vaid pooletunnise jalutuskäigu kaugusel asub Eesti oma aja üks võimsamaid muinaslinnuseid. Samal ajal, kui Põhja-Ameerika preeriaindiaanlased rändasid vabadena oma maal, teadmata midagi valgete meeste raudsetest relvadest, kerkis meie mail tolle aja võimsaim muinaskindlus – Varbola linnus ehk Varbola Jaanilinn. See oli aeg, kui meie rahvas oli juba tuttavaks saanud viikingitega. Ilmselt teati Varbola aladel aegsasti ka tollase Rootsis suurlinna Sigtuna mahapõletamisest arvatavalt eestlaste poolt. Oli aeg, mil meil püsis usk loodusvaimudesse, samal ajal kui suuremas osas Euroopast oli juba ristiusku pööratud. Meie inimesed viisid hiide ja allikale ohvreid, misläbi näidati üles oma austust ja aukartust Maa ja tema nähtamatu vaimumaailma ees. Kogu tollase Eesti aladel elas sel ajal arvatavalt kuni paarsada tuhat inimest.

Nii, nagu toona, nii ka täna ja ilmselt ka tulevikus läheb meie mail olukord tavaliselt oktoobri keskpaigast alates üsna vesiseks. Ja nii muudkui sajab, kuni novembri algusest alates ei saa naljalt enam keegi peale jahimeeste ja muude vabaõhuhaigete varba otsagi asfaldilindilt maha. Mõeldes, millistes ilmastikutingimustes Põhja-Ameerika tasandike indiaanlased sel aastaajal tegutseda võisid, võrdleme näiteks Lõuna Dakota osariigi kliimat meie omaga.
Selgub, et temperatuuride osas sarnaneb meie tänane ja viimaste preerianomaadide 150 aasta tagune olukord üsna üks-ühele – keskmine temperatuur novembris jääb mõlemal pool napilt plusskraadi. Kui vaadata aastaringi, siis detsember ja jaanuar on meil keskmiselt veidi soojemad ja veebruar külmem, suved on meil ööpäevas keskmiselt 6-7 kraadi võrra jahedamad.
Meie sügiskuude sademete maht on umbes poole suurem, kui Lõuna Dakotas samal ajal keskmiselt. Selle eest mais ja juunis sajab seal pea poole rohkem kui meil samal ajal siin.
Kui meie jupijagu põhjapoolsemad laiuskraadid temperatuuride ja ka sademete hulga osas veel väga suurt vahet õues liikujatele ei peaks tegema, siis ühes muudavad meie põhjapoolsemad laiuskraadid olukorda oluliselt – meie päevad on juba novembris ligi 2 tundi lühemad.
Seega – pime on, jahe on ja isegi kõrgemal künkal lirtsub jalgealune nagu suures soos. Ja mis on moraal? Et väljas on meil asjad hullud? Tõsi, väga hullud. Seega käes on nende hullude aeg, kes näevad võimalust seal, kus kõik teised näevad ainult probleemi. Võimalus neile, kes teevad seda, mida teised ei teeks. Hullude võimaluste aeg – aitäh selle eest – ahoo!“

Halastamatu taluõu

Siin ma nüüd siis seisan keset taluõue – ühes käes kirves ja teises kana. Teadsin juba pisikesena, et hakkan kord maal talu ja loomi pidama. Aga sellega, et loomad-linnud ka surma saavad – mitte ainult pererahva toidulauale sattudes, ka omavahel kakeldes – ma ei arvestanud.

Äsja oli idüll. Lambakoplist end välja nihveldanud noored uted kõnnisklesid hobuste vahel. Hobused vaatasid igal sammul hoolikalt ette, et mõnele juhm-ülbele määbertile peale ei astuks. Koer hoolitses aedikus oma, kass toas oma tittede eest. Minul oli ilusa ilma tuju tõttu erandkorras seelik seljas. Sleifidega siidseelik.

Ent õhtusel talitusel kanaaia juurde minnes tardusin üht pilku nähes. See oli sureva kana kustuv silm, mis jõllitas mind võrgu vahelt. Ja ma ei saanud enam mitte midagi teha. Oleks mõni minut varem jõudnud, poleks ilmselt samuti kanade jõhkrusele kätt ette saanud. Hea sõber Aune Past ütles mulle ajakirja Naised jaoks antud intervjuus, et kanad on üllatavalt ja uskumatult jõhkrad linnud.

Ka mina olen näinud, kuidas vaguralt kaagutavad munamasinad tirivad konna hetkega tükkideks. Kana, kes suri, pilk minu silmades, oli ilmselt kamba nõrgim. Võibolla oli haige. Või mis iganes põhjus see oli – igatahes kanakari surus endi seast ühe peadpidi nurka, lõi nokad talle tagumikku ja… Ma ei taha seda ei meenutada ega kirjeldada. Soolikaid sikutasid välja, lühidalt öeldes.

Et sellest kanast enam üldse mingit tolku oleks, pidi tal siva pea maha lööma. Piinade lõpetamiseks samuti. Mina oma siidseelikuga? Helistasin ühele külamehele. Ei. Jooksin naabrite juurde. Ei. Traditsioonilisel ja tänapäevasel külarahval pole mitte midagi ühist. Tänane külarahvas elab mulle arusaamatutel põhjustel linlikku elu ja kasutab oma maalappide korras hoidmiseks lammaste asemel mitmehäälselt üle küla jõuravaid muruniidukeid. Piimanaine, kes meile piima toob, ütles, et päris ja ehtsat piima on raske müüa – kardetakse liigset rasvasisaldust ja mikroobe ning arvatakse, et laktoos on inimesele üldse kahjulik. Ja et päris piim võtab töödeldud toiduga kihva keeratud kõhud lahti.

Kui koju jõudsin, oli liigikaaslaste poolt ei-tea-miks ohverdatud kana seest tühjaks tiritud ja liigutas veel napilt mõnd varvast. Mis siis ikka kirves, pakk… Omavahel öeldes viiksusin ja kiljusin seda paratamatut tööd tehes, nagu naine. Kokkuvõttes läks kanast kambaka järel alles jäänud kest jagamisele kahe koera vahel ja rahu maa peal. Ülejäänud asetasid endiselt igaüks ühe muna hommikuks pessa – ühel hommikul, kui televisiooni võttegrup just siin oli, juhtus üks helekirju sabata kana mulle täpselt pihku munema.

Ongi vist nii, et kui talu on õnnistatud varssade ja tallede, kutsikate ja kassipoegadega, peavad lisaks kulinaarsele karja kahandamisele loomade-lindude omavahelised klaarimised sättima sünnid-surmad tasakaalu.

Tuleval aastal loodetavasti sündivad kolm varssa – traavlil, trakeenil ja ponil – kompenseerivad ponimära ja tiine kitse, kelle siitküla posija peni vaeseomaks pures. Poni paranes läbi täieliku ime. Kits koos kahe sündimata tallega läks halastamatu taluõue ohverduste hulka. Mu sõbratar, kes peab oma kõrgharitud eriala juures loomarikast elulaaditalu, nagu minagi, ütles nende puremiste kohta leebelt, et sellised asjad juhtuvad paratamatult.

Raja talu peremees Andrus Teemant tavatseb kõigi jamade kohta rahulikult mühatada: „See käib asja juurde.“

Üks mu koertest käib selle pärast ketti – mida ma tegelikult üldse ei poolda – et nii kui vabadusse pääseb, paneb küla peale. Olen siitkandi jahimeestelt kuulnud, et ajab kitsesid taga – õnneks siiski ei puutu – ja kaks teisepere kana olen samuti kompenseerinud, oi häbi-häbikest. Kui lastega kaastundest selle sindrinaha lahti lasime, lendas teine joonelt kahenädalase vasika kallale. Tegin oma elu kiireima spurdi, et halastamatu taluõu mu vasikat peni lõugade läbi ohvriks ei tooks. Aga – see käib asja juurde.

Kui nooruke, siin üles kasvanud saksa lambakoer Tereza hakkas tallesid murdma, oli kiire minek. Pärast kolmandat halastamatu taluõue rappimist leidsin talle Facebooki kaudu suurepärase kodu. Vello Viisimaa – minu papa Harri ühe parima sõbra – tütar Piret Viisimaa. Näitlejanna poeg käib koeraga koolis ja näitustel, hundu ristiti ümber Saaraks – ja kõik on õnnelikud.

Shetlandi lambakoera Vipi pärast olen tänini õnnetu. Leebe loomuga eesti tõugu mära sõidutas algajat. See ei osanud hobust liikuma saada. Minikolli nägi, et neiu on hädas ning mõistis, mida hobune tegema peaks. Läks ja naksas teda tagumisest sapsust – ja mära lõi teda. Kolm päeva võitlesime noore koerakese elu eest. Siis jõudsime Tartu väikelooma kliiniku arstidega ühisele arusaamisele – Vip ei saa kunagi enam päris koeraks ja tema elus hoidmine on piinamine. Jumalaga… Selle mära andsin üle Ranna rantšole. Ma ei saanud otseselt talle midagi ette heita. Miks peaks üks tiine mära taluma koerasunnikut oma jala küljes. Temaga koos ma siiski enam elada ei tahtnud.

Nagu ka Maxiga mitte.

Max on tall, kelle koos õega saatis siia vet Dr. Velleste – ütles mehele, kelle utt tallesid omaks ei võtnud, et kui need üldse ellu jäävad, siis ainult Soone Saara juures. Olid kohutavalt pisikesed, nabad veritsesid, jalgu alla ei võtnud. Üles lutitasin. Ja tänavuste tallede isa ongi juba Max. Ta jooksis mul järel nagu koerakutsikas. Ta käis Aleksander Eelmaaga filmis mängimas. Ja siis hakkas ta lapsi nöökima. Jooksis nende jalgrattad pikali, ründas elektriautot ja tegi nende jalad siniseks. Järgmiseks ei meeldinud talle mehed. Kõigile kappas kanni.

Ja ühel päeval tappis ta noore jäära.

Veebruaris-märtsis sündinud jäärad kasvatavad sarvi ja alustavad võimuvõitlust. Enese kehtestamiseks jooksis Max ühe oma enese poegadest laudaseina ja sarvede vahele kinni ja murdis tema kaela. Üks asi on, kui pererahvas ise saadab mõne jäära, sea, hane või jänese pannile – loetlesin siinkohal loomi, keda oleme toiduks kasvatanud ja nendesse investeeritud sööda oma ainevahetusse suunanud, et jaksaks töötada-teenid ja järgmisi toiduks mõeldud loomi sööta. Loogiline aine ja energia ringkäik looduses. Aga mõrv – eriti kui isa mõrvab poja – on kole.

Täna siis lõpuks ründas mu kaisus kasvanud jäärajurakas ka mind. Tajusin,  kui ta selja tagant mulle tagumikku tahtis joosta ning hüppasin eest ära. Kui kanakuudist munadega väljuda kavatsesin, põrutas jäär kõigepealt vastu ust – ja siis üritas igal võimalikul moel mind rammida. Sain tal sarvist kinni, lohistasin ta vihast jõudu saanuna sulgu, virutasin ukse kinni ja… homme tuleb lihunik. Uueks sugujääraks kasvatan samuti kaisus kasvanud Matrixi. Samamoodi nagu Max, iga paari tunni tagant – ka öösel – lutitades üles kasvatatud. Oh oleks, et tema halastamatu taluõue maatriksile ei alluks ja kedagi ei tapaks ega ründaks…

Mida need ärahoidmatud õnnetused õpetavad? Loomad on ju meie teenistuses mitte ainult lemmikute-töötegijate-sportlaste-toiduna, neil on meile ka piiritult palju õpetada. Antud juhul seda, et juhuse ja saatusega tingida ei saa. Kui jääd kabja ette või sarvede ja seina vahele, on sinu saatus otsustatud – sina ei ole milleski süüdi, aga juhusel halastust ei ole.

Siit saab õppida alistumist. Pean silmas kustuva kana vagurat pilku.

Ja võrreldamatult selgemalt kui inimeste vahel, teeb võimuvõitlus ära loodusliku valiku. Seesama julm jagamine toimub ka inimeste vahel – rafineeritumalt kui küünte ja hammastega. See mürgel jahi- ja karjamaade pärast toimub nii liikide vahel kui liigisiseselt. See sünnib pidevalt – enamasti kehakeelsete märkide või kergete müksude tasandil. Kuni mingil põhjusel ületatakse piir. Ületatakse ka elu ja surma piir.

Ja jälle valitseb taluõuel idüll.

Lambad söövad koos hobustega, kes püüavad neile mitte peale astuda. Koeraema imetab oma, kassiema oma beebisid… Oi! Koeraema on hoopis mingi nipiga majja imbunud. Kihutab kassiema juurde ja… haarab ühe kassipoegadest, kes parasjagu valjusti vigiseb, lõugade vahele. Oo ei! Palun! Aitab surmadest! Liiatigi on sellel kassipojal juba tahtja olemas. Ära tee, anun sind!

Tavaliselt kuulekas koer ei tee minu lõugamisest väljagi. Kaob uksest välja ja… viib kassipoja pessa oma kutsikate juurde. Viskab külili ja sätib kiisutite koos oma jumbudega endale kõhu alla. Fotoka aku on paraku laadimas, nii et pilt jääb tegemata. Aga see pilt on uskumatu ja liigutav. Kassiemal on oma arvamus.

Valgusepesa Raigo oma Eve ja Siinai kassidega: Vaimsus on elulaad, mitte hobi!

Ajakiri Naised

Raigo Kaljus  on enda sõnul paksust ja vedelast läbi käinud valgustöötaja, kes juhatab ja saadab nii inimesi kui rühmi teele Uude Heasse Ilma.  Oma eeldused ja kutsumuse  avastas noormees umbes 10- 12 aastat tagasi. Nad ütlevad koos kauni kaasa Evega: „Oma eludest on meiesugustel vaja rääkida teadlikkuse tõstmiseks, mitte lihtsalt inimeste uudishimu rahuldamiseks. Elumuutused Maal on läinud nii kiireks ja tormiliseks, et enam pole aega niisama põnevate  ja müstiliste juttude jaoks, mis vaid õlgu panevad kehitama – meil on vaja võimalikult paljusid inimesi julgustada, inspireerida, toetada. Meie jaoks on vaimsus elulaad, mitte hobi , millega tegelda vabal ajal ning oleme selle ühendanud oma igapäevase maise elustiiliga, et elu looks tervikuna. Just seda sõnumit ja kogemust soovime jagada kõigile.  Küll aga on kogemused nüüdseks näidanud, et vägisi ei saa kedagi aidata ega sellele teele suunata, kui inimeses endas ei ole ärganud siirast soovi ja äratundmist selle vajalikkuses.“

Igale Maa peale kehastunud inimesele omaselt on Kaljusedki ekselnud ja katsetanud – ja viimaks jõudnud õnnelikult õigele kaldale. Nad on õppinud vabaks laskma suhteid ja kodusid, anakronistlikke unistusi ja asju ning on tänulikud kõigi takistuste ja terviserikete eest, mis jõuliselt näitavad, et miski on nihu ja vajab teadliku tähelepanu.

Mitmete õpetajate juures end täiendanud Raigo, kes elab  kaasa Evega Liivalaia tänavas avaras-heledas korteris koos kahe haruldase Siinai kiisuga, ütleb, et tema stiihia on heli: „Armastan heli nii Tuulemaal Waldorfkooli juures asuvas Valgusepesas, koduses stuudios kui väljasõitudel tekitada nii oma hääle, erinevate pillide kui ka heli-kristallkaussidega. See on võimas kombinatsioon, mida kasutan tihti tervenduse toomiseks nii endale kui kõigile ümber ringi. Julgustan tihti inimesi kasutama oma isiklikku häält, et avastada sellest tekkiva vibratsiooni tervendavat mõju oma kehale, laulda rohkem ja ületada valehäbi, mida meisse on istutatud, pannes uskuma, et me seda ei oska. Heli on üks uue ajastu tervendusviise ja kui see on meile nii loomupärane, siis miks mitte õppida selle vibratsiooni  oma hüvanguks kasutama.

Oleme õppinud oma elu nägema teekonnana, millel avatud südamega elada. Lihtne sõnades, aga tunduvalt raskem teostada igapäeva elus. Nii pikalt on meie ühiskond õpetanud end looma läbi ratsionaalse mõistuse, et oleme tegelikult unustanud kuidas järgida oma südamest tulevaid impulsse. Nüüd olen end pärast kinnisvaramaakleri ametit ja muid maiseid töid koos Evega leidnud Valgusepesa punumas. See on keskus, mille eesmärgiks on tuua inimesteni erinevaid vaimseid ja maiseid praktikaid, mis aitavad neil paremini luua endas sisemist ja välist tasakaalu nii vaimse kui ka maise maailma vahel. Nii nagu on inimesed erinevad, on ka erinevad teekonnad, kuidas tervikut endas avada. Mõni vajab rohkem üksiolemist ja mediteerimist, mõned just rohkem füüsilise keha järgi aitamist läbi erinevate tehnikate ja võimlemise. Kõike seda oleme soovinud läbi Valgusepesa loomise inimestele pakkuda, ühendades erinevaid õpetajaid, et läbi nende oskuste seda inimestele pakkuda. Kuigi eestlased on oma olemuselt maarahvas, on siiski läbi erinevate usuliste ja kultuuriliste arusaamiste salvestunud meisse palju väärarusaamisi vaimsusest ja tihti peetakse seda mingiks usuhulluseks või maiseks veidruseks. Meie jaoks on see puhaste – kõigi hüvangut edasikandvate mõtete ja tegude toomine oma elu pärisosaks, teadlik kohustuse ja vastutuse võtmine iseenda ja kogu elu eest enda ümber. Vaimsus on aidanud meil hakata mõistma elu sügavamat olemust ja näha, kuidas seda on võimalik teadlikult enda otsustest ja valikutest tulenevalt uueks ja paremaks luua, et vähendada valu ja kannatusi ja asendada need rõõmu ja kergusega. See on imeline kunst, mida heameelega kõigile soovijatele jagame.“

Tema kõrval elava ja särava kaasa Eve vaimne teekond algas enam kui kakskümmend aastat tagasi ning tänaseks on kaunis kaasa kujunenud teadjanaiseks, kes ei vaja oma siin- ja sealpoolse ilma vahendustöös ei kaarte ega instrumente. „ See on oskus milleni on kõigil inimestel võimalik jõuda, sest see ei ole muud kui ühisväljas oleva info vastuvõtmine. See võime on meil kõigil sünnipäraselt olemas, kasutame seda tihti igapäevaselt alateadliku intuitsioonina, mida nimetatakse ka kõhutundeks. Kuid seda oskust ja võimet on võimalik endas avardada, kui seda soovime, puhastades ja tervendades endast välja seda vana ja aegunut, mis seda avardumist takistab,“ räägib Eve, kes on oma teekonnal näinud imelisi tervenemisi ja avanemisi. „Mõne jaoks tulebki see lihtsalt ja loomulikult, mõni peab aastaid enne tööd tegema, et selleni jõuda. Kuid julgustan kõiki seda endas otsima, sest mis saab olla parem, kui leida vastuseid kõikidele küsimustele enda seest. Paljud probleemid meie eludes saavad alguse, kui tegutseme kellegi teise tahtmise või nõuande järgi, just siis kaotame ühenduse oma jõu ja väega ja paneme end teistest sõltuvusse. Seda juhtub tihti inimestega, kes käivad valimatult ennustajate ja kaardimooride juures. Meie üheks suureks eesmärgiks on aidata inimestel jõuda tagasi ühendusse iseendaga, et julgeda elada sellest tulenevalt. On lihtsaid tehnikaid ja praktikaid, mida igapäevaselt kasutada, ja tulemused on imetlemist väärt.

Vaimsuse toomine oma igapäeva elu osaks on aidanud meil hakata nägema kogu elu kui tervikut. Kuidas vaimsus ja maisus kuuluvad kokku, kuidas kogu loodu loob end läbi mees- ja naisenergia terviku, kuidas kogu elu on üks suur energiate tants ja looming, ja meie selle osa. Selline maailma käsitlus on aidanudki meil paremini mõista enda kui terviku paremat toimimist ja õpetanud seda ka looma partnerluses.  Mõistame, et oleme kokku loodud, kuna kumbki meist ei saaks oma ülesannet ilma teineteiseta täiuslikult täita. Raigo energia on loov ja kõike liikuma panev – minu energia on  kontsentreeritud nagu teemantkuul – mina ei saa oma energiat Raigo vahenduseta levitada – mehel omakorda on oma väge minu abiga hõlpsam suunata ja lainetama panna. See on koostöö, mida tihti paljud paarid ei oska oma teadmatusest oma suhetesse luua. Liiga palju käsitletakse probleeme läbi ego ja seepärast jäävad lahendused tulemata,“ teab Eve. „Kui hakata sügavuti mõistma oma partnerluse kooslust, ehk miks on elu meid kokku viinud, mida me teineteisele õpetame ja neid õppetunde tahta koos õppida, saab sellest imeline koosloomise protsess. Just vaimsus on see, mis aitab tihti maistesse tülidesse ja konfliktidesse tuua selgust ja mõistmist ja lahendusi, ning paljud partnerlused saavad läbi selle tervendatud, et uuele tasemele tõsta“

Läbi vaikuse sfäärideni

Kui Raigolt küsida, mida tema küll esoteerilisel maastikul uitavate emandate sekka ära kaotas, vastab karismaatiline noormees võluvalt naeratades, et avanemise järel on valgustöö temast ja Evest moodustunud paarisrakendile ainumõeldav tee, tegevus ja teenistus.

„ See on imeline voolamine, kui leiad ennast ning lubad endal ja teistel olla ja luua kõike läbi iseenda. Elu täitub küllusega selle kõikides aspektis, meil on külluslikult sõpru, vaba aega, finantse kõige jaoks, mida vajame,“ on Kaljuse-paar tänulik ning peab seda loomulikuks, et Maa peal on meie erilistel aegadel üha enam õpetajaid ja teejuhte, kellest moodustunud globaalne võrgustik on omamoodi uue ameti kandjate tsunft.  Loodetavasti hakkavad inimesed üsna pea mõistma, et kui maa peal on nii palju inimesi, kes igapäevaselt teevad maist tööd, siis tasakaalu hoidmiseks universumis peab meie seas olema ka inimesi, kes teevad vaimset tööd. Ja et tasapisi siiani eraldust loov arusaam nende vahel üha rohkem lahustub ja kunagi saavad kõik maised tööd juhitud vaimsetest printsiipidest.

Raigot ja Evet laevad ja korrastavad nende endi sõnul loodus ja loomad, palju on nende ellu tulnud ka erinevaid kristalle, mida oskuslikult mandalaks laotakse, et veelgi enam aktiveerida kristallide tervendavat toimet. Nad on mõistnud ka sügavuti palve tervendavat toimet, mis tuleb südamest ja on tingimusetu. Just palve sügavamat mõtet ja sellest tulenevat tervendust on ratsionaalsel maisel inimesel kõige raskem aktsepteerida ja sellele avaneda. Tihti võtab mitmeid nädalaid ja kuid aega, enne kui inimesed julgevad oma südamest tulevaid soove palvesse lugeda, end kõvahäälselt teiste juuresolekul väljendada, tundmata hirmu, ja halvakspanu, mis inimkonnas nii levinud.

„Milline vabanemine saab osaks kõigile neile, kes sellesse ühendusse enda sees tagasi jõuavad, milline jõud ja vägi hakkab neis läbi selle avalduma ja millised imelised muutused nende elus sündima!“ teavad mõlemad oma kogemustest rääkida.

Valgustöötajate paarisrakend

Raigo on koduleheküljel www.valgusepesa.org kirjutanud ja vahendanud ohtrasti tekste nii selle kohta, mis praegu Maal toimub kui ka sellest, kes on need erilised isiksused, kes Uude Heasse Ilma minnes ees lähevad ja järgnejaile valgust näitavad.

„Valgusetöötajad on oma teadmised oma vabal tahtel inimkonna teenistusse toonud. Nad pole teistest paremad ega õigemad – neil on lihtsalt aitamise ja õpetamise missioon ning seda elust elusse tunnetades ja kandes on see üha enam kinnistunud. Samas on nad sellest tulenevalt ka korduvalt kehastudes väga palju haiget saanud,“ selgitab Raigo valgustöötajate hirme ja valusid. „Igasuguste uuenduste toojatel on alati raskem sobituda vanasse, harjuspärasesse ühiskonda. Me peame õppima võõrastust ja vaenu endast leebelt vabastama – ja puhast enesearmastust säilitades ikka ja alati ümbritsevaile valgust kiirgama. Teades, et kõik on siin ilmas üks.“

„Me kõik oleme kogenud ka eksitajaid. Nii tseremooniatel, kanaldamisel kui ka igapäeva elus pakutakse mõnikord katsekivisid. Seda juhtub seni, kuni õige ja eksitava kindlalt ära tunneme ja neil eksimatult vahet teeme,“ teab Eve. „Õnneks oleme Raigoga leidnud endale imelised õpetajad. Imetleme neid just sellepärast, et nad ise ongi oma õpetus, olles jõudnud selleni läbi oma elukogemuste ja pühendumise. Imetlusväärne! Tänu sellistele teenäitajatele teavad teisedki, kui pikk ja ilus tee on minna. See on paratamatu, et Maale kehastudes peame kõik Maal leiduva enesest läbi laskma – see kulgeb lainetena, nagu kosmose enese pulseeriminegi – kuni saavutame sellise „süütuse“, et enam valgustunud seisundist tagasi ei laineta.

Eks mind ikka üllatab, kui mõni inimene, kellega Valgusepesas tööd teeme, ühel kenal päeval küsib: kui kaua ma seda enesega tööd pean tegema – millal valmis saan? Tavatsen tööd endaga võrrelda lapse kasvatamise – seegi ei saa kunagi valmis, on vaja üha korrata, kinnistada, juurde õpetada.“

Kodune tseremoonia

Kogesin Raigo ja Eve korraldatud kodust tsremooniat, mille ajal istusime koos ümber küünla ja kristallide-mandala. Mõlemad kaasad ütlesid alguspalve, milles pöörduti Suure Vaimu poole. Nagu nad ise ütlevad on Suur Vaim nende jaoks see lõputu eluenergia, millest on loodud kõik meie ümber ja meie sees. Siinkirjutaja ei öelnud, vaid mõtles – palun õigeid sõnu… Ning mõlemad avastasidki, et minu – nagu paljude inimeste – oluline ja tegelemistvajav probleem on oma hääle häbenemine – kui üksi olles ümiseme ja laulame, häälitseme ja hõiskame enesestmõistetavalt, siis teistega koos satume blokki. Õpetlik.

Kuni Raigo mängis tseremoonial erinevaid pille, joigus ja juhtis energiaid kotkasulega, sai Eve kanalduse, tema hääl oli rahulik ja tasane. Tseremoonial viibinuid tervitati läbi tema – öeldi, et siia on kogunenud kuldse inglivalguse kandjad, kes on teel teisele kaldale – meie ülesanne on järgnejaile oma kuldset energiat kiirata, mitte püüda järgnejaid meeleheitlikult järele tirida. Selleks tuleb lakata kartmast ennast ja endas kätkevat mõõtmatut potentsiaali, neid, kes meile seni haiget teinud – ja ammugi neid, kes meid teiselpool Väravat ootavad.

Mina tajusin seda kaemusena. Hiiglaslik helesinine elevant pistis pea mu südamest välja, astus mu enese seest minu ette ja kutsus kaasa. Pakkus, et tõstab mu turjale, mina astusin tema kõrval siiski omal jalal. Noor isaelevant kõndis üsna kiires ja rõõmsas rütmis mu õla taga üle ergavroheliste väljade. Tahtsin mõnel korral peatuda, tagasi vaadata, mahajääjaid järgnema julgustada. Aga vants peatas mu hääletult, ent kindlalt. Nii me temaga leebes kaksinduses – väga erinevat liiki loomade sõbraliku spaleeri vahelt, muide – jõeni jõudsimegi. Jõe vood tõmbusid kahte lehte, loomariik saatis meid soojalt toetava pilkudelainega. Teisel kaldal küngaste taga oli kuldkumane heleheleroheka nimbusega rahvas. Nad kutsusid mu endi hulka – kohalejõudmist ma ei näinud (samal ajal aevastas mu väike tütar kaksteist korda järjest) aga selle järellainetust tajusin küll.

Sõnad, mida Kaljuse-paarilt kuulsin, kõlasid ise teatu-kogetuga kenasti kokku: kõigis eelmistes eludes on erinevatest loomadest nii palju tuge ja abi olnud, et sellest on kujunenud vastastikune austus-usaldus-toetus-mõistmine-armastus – nad olid ja on alati olemas, kui inimesed reedavad või haavavad, nad on südamepõhise teadvuse ärkamisel armastusele-vabadusele motiveerijad, loomade abil saan üleminekuprotsessil ka teisi aidata.

Meie teisele ühisele rännakule, mis sai teoks meie uuel kohtumisel nädal hiljem, suubusime Raigoga mõlemad üsna ägedate füüsilise vaevustega pärast äsja koos vaadatud Marek Sadama kontserti – temal oli käsil tugev allergiasööst silmades ja kurgus, mul kogu parema kehapoole valu ülalpool vööd ja väike nina-verejooks. Kaljused tänasid Suurt Vaimu energiaid ägedalt liikvele pannud elamuste eest, palusid juhatust ja abi tekkinud valude ja vaevuste tõlgendamisel. Tseremoonia ajal käisin mina viljapuuaias, mille keskel oli kivimurd, pidin sealt läbi pugedes peaaegu kinni jääma – ent pääsesin siiski läbi. Paraku oli kivivare ka pärast selle läbimist alles ning vaevas mind vaatamata sellele, et seisin ja hingasin Eve kirsipuu all.

Ja Eve selgitas: „Et läbi nende päevaste kogemuste aktiveerus meis vana energiamuster, milleks tahtmatus näha inimkonna kreenisolekut, usaldamatus partnerluse vastu ja tahtmine sellistest kogemustest eemalduda,  proovida üksi kõigega hakkama saada, et olla vaba teistest, kasvõi veri ninast välja, aga abi ei palu. Läbi selle teadvustamise rahunesid ja kadusid meie tervisehädad silmapikselt ja keha täitus rahu ja heaolu tundega. Just nii lihtne see enesega töö ongi.“

Niipea kui hakkame nägema, et meie ise loome enda reaalsust, saame lahti lasta ja puhastada kõik selle, mida me enam ei soovi. Peame lihtsalt hakkama uskuma enda sellisesse võimesse ja õppima seda kasutama. Maailm meie ümber on meie peegeldus, läbi jätkuva tähelepanu arendamise ja eneseanalüüsimise saame kogu info kätte, mida muutuse loomiseks vajame. Just sellist enesetervendamist oleme siiani ja soovime ka edaspidi inimestele õpetada.

„Loomulikult ei saa kedagi jõuga järele aidata, veel vähem tahame et keegi jääks meie kohalolekust sõltuvusse. Seepärast püüame võimalikult palju avada inimestes nende enda tahet ja võimeid iseenda aitamiseks. Võime inimestele pakkuda vaimset kirjandust, tseremooniaid, vestlusi – ent tegelikult saab ikkagi muuta ennast, ainult ennast ja veel kord ennast. Mõne ego ajendamine endaga tegelema keerab aga head kavatsused kõverpeeglisse. Kõverpeeglisse ilmuv koletis süüdistab veel enam teisi, nõuab, sõimab ja pahetseb veel madalamalt kui enne. Ka seda oleme oma teekonnal kohanud ja oleme õppinud laskma inimestel tegema oma valikuid, lootes, et nad ükskord mõistavad, et vajavad seda iseenda ja mitte kellegi teise jaoks,“ kirjeldavad Kaljused.

Valgusepesa kui võrgusõlm

„On väga oluline, et aegadel, mil valgus toob nähtavale senised elu kitsaskohad, pulseeriks kõigi abivajajate jaoks Eestis valgusepesade võrgustik. Meie Valgusepesa on üks selline pulseeriv võrgusõlm, teiste abistamise tuiksoon,“ kinnitab Raigo.

Ometi ei saa me teiste ega kogu inimkonna madalamate võngete eest vastutust võtta – igaüks saab ja peab ikka eelkõige iseenda agade-ebadega tegelema. Ei Maad ega inimkonda pole võimalik „remontida“ kuidagi teisiti kui iseennast arendades ja avades.“ Loodetavasti hakkavad inimesed ükskord mõistma, et kui neile miski enda isiklikus elus, partnerluses või elus nende ümber ei meeldi, peavad nad põhjust otsima enda seest. Kogu elu oma halvas on meie, inimeste poolt loodud ja seega on see ka meie enda asi see paremaks muuta, lapsik oleks loota, et keegi teine tuleb seda meie eest ära tegema.

„Mõistame selgelt, et maine materiaalne elu ei kao kuhugi. Lihtsalt senine vana toimimisviis on vaja ümber häälestada. Meie oleme sõpradega otsustanud Õnnefondiga Heasse Uude Ilma suunduda, puhtal tasandil firmasid rajada – ühisesse fondi koguneva rahaga saab järjest uusi struktuure käivitada – mis omakorda hakkavad toetama seda ühist eesmärki. Lihtne ja loogiline“ kirjeldab Raigo ja jätkab, et peale neid mitmeid aastaid vaimsusega tegelemist, on tore näha, et järjest enam leidub inimesi ja peresid, kes töötades igapäevaselt täiesti maistes ametites, on hakanud oma elu  ja sealhulgas pere ja tööalaseid suhteid looma läbi vaimsete põhimõtete. Veel toredam, on näha, et järjest enam leidub firmade juhte, kes soovivad koguni kogu firma struktuuri muuta vaimsetest põhitõdedest tulenevalt, lootes läbi selle luua paremat inimestevahelist suhtlemist, tööjõudlust ja ka paremaid ärialaseid tulemusi kõigi eludesse.

„Töötan hetkel konsultandina ühe sellises firmas, ja see kuidas muutuvad inimesed, nende elud ja kuidas läbi selle muutub kogu töökollektiivi ja firma olemus, on täiesti hämmastav. Kõik on tänulikud. Loodetavasti hakkavad peagi paljud firmajuhid mõistma, kui oluline on luua ühtset, puhastel printsiipidel toimivat firmat, ja kui neil endil veel oskused puuduvad, siis julgeksid pöörduda valgustöötajate poole abisaamiseks. Just nii saavad ükskord ka ärimaastikul maisus ja vaimsus ühendatud.“

Tandem Raigo-Eve soovib, et inimesed mõistaksid, et nad kõik on väärt elama õnnelikku, täisväärtuslikku ja külluslikku elu. Just kõige selle kolme ühist kohalolekut ja ei lepiks vähemaga. Tihti võime näha, et inimestel on maine küllus olemas, aga kui küsida neilt, kas nad on selle juures ka õnnelikud ja tunnevad, et elavad täisväärtuslikku elu, siis ei saa nad sellele jaatavalt vastata. Eks loomulikult on inimestel erinevad arusaamised, mis on nende jaoks õnnelik, täisväärtuslik ja külluslik elu. Siinkohal ei olegi oluline arusaamine, mis seda loob, vaid teadmine ja kohalolu, mis läbi selle inimeses elab. Ainult siis on ta võimeline elama, looma ja teostama oma täielikku potentsiaali, olema elurõõmus ja terve. Ja peamine, suudab just sellisteks kasvatada ka oma järeltulevat põlvkonda. Mida enam oleks elult tahta, kui et igaüks jõuab sellise puhtuse ja aususeni iseenda ja teiste vastu, et suudab siiralt uskuda, et õnn, täisväärtuslikus ja küllus, saavad alguse temast endast ja ta on võimeline seda looma kõikjal enda ümber. Et sellest tulenevalt elada elutervelt ise ja õpetada seda tegema ka oma lapsi. Seega, küsige enda käest, kas elate õnnelikku, täisväärtuslikku ja külluslikku elu. Küsige ausalt ja kõva häälega… ja kui ka teie ei sa sellele jaatavalt vastata, siis otsige lahendusi ja ärge leppige vähemaga!“

Reeni Painik – Emake Maa Toila rohelisest onnist

Selleks peab inimesel olema sünnipäev aprilli alguses, et Ita Everi ja Lauri Saatpaluga sarnasel moel naerda ja naeratada enda üle naljatamise peale. Reeni Painik nimetab end reipalt penskar-rändmoosekandiks ning on vägagi lõbustatud see-üle, kui avastatakse, et nad on tema kodumajaga Toila südames parimas mõttes üht nägutegu – matsakad ja maadligi, nagu Emake Maa ise. Olles sündinud liigaasta 101. päeval kell 00.15 on Reeni enda sõnul igasuguste horoskoopide esimärkide all, ent pole kunagi tahtnud olla juhtoinas.

Rõõmsa meele kehastus

Elupõline lasteaia muusikakasvataja ja kultuurimajade töötajanna, Jõhvi perbüroo orelimängija ning õhtujuht-konferansjee-seltskonnamängitaja nimetab oma võltsimatult rõõmsa meele retseptiks tõsiasja, et tal on elus olnud vaid üks ämber – vale mehega abiellumine. Mis läks mööda juba mitukümmend aastat tagasi, kui lapsed olid alles väikesed.

Erinevalt nii paljudest maailma naistest, kes vägivalla mõistetamatu märterlusena aastaid või lausa kogu elu välja kannatavad, pani Reeni sellele elupeatükile kiire ja kindla punkti. Pärast seda on sünniomaselt muusikuemand elanud meesteta, nimetanud oma comme-il-faut tiitliks uhkelt „lahutatud“ ning õigupoolest ei saa sellist intermetsot ju päris eksituseks pidadagi, kui sest õpetlikust suhtest on sündinud kaks tubli tütart.

Tütar Egle on merenaine ja tütar Merlin Reeni mitmekordseks vanaemaks teinud: „Meie ema on tõepoolest ülimalt tubli ja vahva. Oskab veel paljusid pille peale akordioni mängida ja saab hakkama ka meestetöödega. Ehitamise ja hakkamasaamise mõttes oligi ta ju meile kogu lapsepõlve ka isa eest – ent ta on osanud seda niimoodi toimetada, et ürgnaiselikkus kaduma ei lähe. Kui aega on, teeb vahvaid lapitekke põhiliselt väiksematele ilmakodanikele – aga laste jaoks on temal aega alati. Ilusat kvaliteetaega. Palju on ta tikkinud armsaid rahvuslikus stiilis suuri linaseid laudlinu ja kui ta on meie lapsepõlvemaa rahvusliku käsitöö laatasid korraldades öelnud, et käsitöö mõte on rahvakultuuri järjepidevuse kandmine selleks, et iga järgnev sugupõlv leiaks uuenevas maailmas pärimuskultuuri juurde oma isikupärase tee, siis ta ise käib just oma sõnade järgi. Muidugi ei saa ütlemata jätta, et selline ongi maailma parim ema!“

Maailma parim ema kasvatas ilma veeta, külmavõitu põrandaga ja hõredavõitu majas ning piiramatus põhjaranniku äärses vabas õhus üles terved ja tublid lapsed ka sellepärast, et keeldus pärast abielu lõppemist emakorterisse naasmast, vaid läks Toila rahvamajja tööle.

„Mis siis, et vana ja hõre ja mis-kõik maja – oma!“ rõõmustab Reeni juba 30 aastat koos muheda, seestpoolt muusikainstrumentidega sõna otseses mõttes vooderdatud majaga.

Maailma veerekese staap

Mida me õigupoolest Toilast teame? Seal on president Konstantin Pätsi Oru loss ja erakordne põlispark. On endisest sanatooriumist saanud SPA – ja väga heakorras ja sõbralik asula, mis piirneb taldadele tervislikult kiviklibuse supelrannaga.

„Muudel aastaaegadel on meil siin üsna vaikne, aga suvel muutun ühtäkki väga populaarseks. Ma oskan enda juures puhkajatele Oru pargipuudest rääkida ja koduse tunde tekitada,“ muheleb Reeni. „Küll mulle meeldiks, kui mu arvukad sõbrad – ja üldse võimalikult paljud inimesed igal aastaajal siia paerannikule tuleksid ja aja maha võtaksid.“

Toila raamatukogu juhataja Lea Rand , kes tunneb Reenit 1985. aastast soovitab sama: „Kui tulin noore õpetajana Toilasse elama ja tööle, tegutses Toilas väga aktiivselt kohalik rahvamaja, kus põhilisteks toimetajateks sel ajal olid rahvamaja juhataja Maie ja tema kõrval Reeni. Ma ei mäleta, kuidas Reeni ametinimetus tol ajal oli, ilmselt kas kunstiline juht või ringijuht. Igatahes mäletan seda, et need kaks naist värbasid mind kohe kohalikku näiteringi, mille tegevuses ka Reeni aktiivselt kaasa lõi. Ma ei ole kindel, kas ta ise ka mõnes näitemängus kaasa lõi, aga organisatoorse poole peal ja arvan, et ka lavastamise juures, oli ta kindlasti.
Üks asi on küll kindel – tollal tegutses rahvamaja juures Toila külakapell, kus Reeni oli minu mäletamist mööda „suur juht ja õpetaja“. Ise mängis ta kapellis põhiliselt akordioni, aga mingid mälupildid on mul Reenist ka kandlega. Praegu annavad nad sama kapelliga sõbratar Riinaga folkloorses stiilis õhtuid, mis iseäranis välismaalastele väga meeldivad.
See kapell oli kõva tegija nii oma maakonnas, kui kaugemalgi, käidi vist mõned korrad välismaalgi, maakondlikel ja vabariiklikel võistumängimistel oli Toila külakapell alati esimeste hulgas. Nii et pillimäng on Reenile alati südamelähedane olnud.

Veel oli Reeni rahvamaja-aegadel seotud tütarlaste lauluansambli ja neidude rahvatantsurühmaga.
Kui Toila rahvamaja 1990ndate lõpul suleti, siis ei jäänud Reeni koju kurvastama, vaid leidis endale muul moel rakendust – ilmselt just siis sai alguse see, et ta hakkas käima üritustel pilli mängimas ja ilmselt ka vaikselt õhtujuhi ametit pidama. Seda teeb ta väga edukalt tänaseni. Mulle ei meenu Reeni kunagi väsinud või tusasena. Alati, kui kohtume, siis pakatab ta rõõmsameelsusest ja optimismist ehk siis – hingepõhjani päikseline inimene,“
Reeni kirjeldab enese-päikese elu-olu: „Äsja tähistati Toila maateatrimaja 130. aastapäeva, mis oli Eesti esimene maateatrimaja. Mind kutsuti nagu ikka pillimuusikat tegema. Rahvast palju ja tore oli.

Ise töötasin peale siinse rahvamaja vaibumist 5 aastat Jõhvi kultuurikeskuses, kuni uue kontserdimaja ehitamiseni. Nüüd olen juba mitu aasta pensi peal, aga kui kutsutakse õhtut juhtima-juubeleid tegema, siis muidugi lähen – moosekandielu on asi, mis mulle meeldib.
Just oli Toila rannas muinastulede õhtu – ehitati tuleskulptuure ja kuna Virulase tantsuansamblil olid kiired tantsud, siis paluti mind veidi hingetõmbamiseks mõned lood mängida. Endal oli hea – loodetavasti teistel ka. Mul on pillimänguga olnud elu aeg selline lugu, et kui ikka olen ennast halvasti tundnud, siis pool tunnikest üksinda musitseerimist loob tuju absoluutselt alati lahedamaks.“

Nagu Emake Maa

Nagu mujal Eestis, nii on ka Virumaal tihedam vaimsete inimeste kontsentratsioon kui kunagi varem ning ehkki jõuliselt elurõõmus Reeni ei pea end ise teadjanaiseks, toidab ta heatahtliku rahuga mitmeid vaimuinimesi, kes tema võrratute kookide ümber end laadima ja Emakese Maa pulssi tunnetama armastavad koguneda.  Ta kinnitab, et ta enese jaoks on nad lihtsalt tema armsad sõbrad, ent nende jaoks on ta ometi nagu tasakaalustav emapuu.  Nõnda kandub selle naise helge vägi kaudselt paljude inimesteni, kes ise enamasti ei teagi, kustkohast pärineb nendeni kandunud vis vitalis.

Lea Seli Toila SPAst teab:  „Mina tean Reenit alates sellest ajast, kui ta minu kuuele lapsele esimesi tarkusi laulu ja muusika alal jagas. Ta oli tol ajal meil lasteaias muusikakasvataja. Tema akordioni ja klaveri saatel said kõik laulud tipptopp selgeks. Ja lapsed laulsid neid suure rõõmuga!
Nüüd möödub nii mõnigi jaanipidu ja muu koosviibimine Reeni juhtimisel, samuti sünnipäevapeod ja juubelid – ta on ju rändmoosekant – ja ta on kohe üks suur kehastunud rõõm!“

Oma rõõmu laeb pidude kujundaja, rahva laadija ja unelmate (vana)ema muusikariistadega, millega tema pesa on sõna otseses mõttes vooderdatud. Lisaks pianiinole, akordionitele ja süntesaatorile kuuluvad lustaka maja sisustuse hulka kõikjalt maailmast kingituseks toodud muusikariistad. Eriti armastab naine Kuuba löökriistadest õhkuvat väge. Tänu iseenesest koju tulevatele „väliskülalistele“ pole naisel enesel eriti vaja Toilast ära käiagi.

Sellest hoolimata tavatseb naine, kes aitab inimesi läbi muusika ja käsitöö, mõnuga kõikvõimalikke internetis leiduvaid mänge mängida ja loosimistel osaleda: „Sõbrad, kuldkalakesele tuleb ju anda võimalus soove täita! Ka siis, kui ristsõna ära lahendate, saatke ikka vastus toimetusse – muidu ei tea nad ju auhinda saata!“