Andres Kallaste – tagasi tõmbuv aatemees

Andres Kallaste (s.1953) on üks värvikamaid isiksusi mitte ainult hobusekasvatajate, vaid üldse eestlaste hulgas. Ta on kinkinud oma rahvale viis poega ja universaalse tori hobuse tõu, mille esindajaid on tal endal Päriveres üle kuuekümne. Ehkki kogukas ja mitte just esimeses nooruses, sõidab ta paljud enda kasvatatud noorhobused ise välja – selleks, et tema kasvanduse esindajatel oleks lisaks väga kaalutletud põlvnemisele ka tegutsejate ja koostööpartneritena garantii.

Isand Kallaste õppis koos Heldur Petersoniga Üleliidulises Hobusekasvatuse Teadusliku Uurimise Instituudis ning on oma hariduse baasil nii Tori hobusekasvanduses kui oma kodus aretanud universaalse hobuse, kes käib nii ees kui teeb koolisõitu ja hüppab hästi. Aastaid on Andresel Eesti Hobusekasvatajate Seltsi juhina olnud sellepärast vaidlus seltsist lahku löönud ja oma seltsi moodustanud Raigo Kollomiga. Sellepärast, et sportlikuks ja elegantseks aretatud torikas poleks justkui enam oma tõu nimetust ja toetust väärt.

„Rääkigu nad mida iganes – mina olen kogu oma elu selle tõu aretamisele pühendanud,” poriseb mees, kes oma sassis soengu ja altkulmupilguga näeb ise välja nagu küpses eas tori täkk. „Viimasel ajal olen hakanud tagasi tõmbuma. Nii tori hobuse ümber vaidlemisest kui avalikust tegevusest. Jah, ma olen olnud suur vaidleja ja tuline ütleja – nii et elu jooksul olen vaenlasi üksjagu soetanud. Nüüd olen üsna vaikseks jäänud – ja tõmbun varsti ka Eesti Hobusekasvatajate Seltsist tagasi. Pidev sõdimine väsitab ära. Praegu töötan seal veel sellepärast, et perele on vaja raha teenida. Tahaksin ainult oma kasvanduses olla ja tegutseda.”

Isased

Vahva džigiti viis poega on sündinud kahest abielust. Nooremate ema ja Andrese ustav kaaslane on Krista Sepp – samuti EHSi juhtfiguur, kes aina rändab mööda Eestit, identifitseerides varssu, korraldades jõudluskatseid. Vanemaid poegi Andrust ja Jaanust teab kogu see osa meie rahvast, kellele ütleb midagi sõna „hobune”.

Jaanus on üks Eesti parimaid rakendisportlasi, kes paralleelselt hobuste väljaõpetamise ja võistlemisega on pärast Tori hobusekasvanduse juhtimist koos venna Andrusega tolle koju üles ehitanud Laane tallid.

Andruse on omakorda üles ehitanud täkk Opaal – ratsu, kelle abiga mees on saanud maailma tasemel ratsasportlaseks. Vendadel on kodus mainekas ratsakool ja kuivõrd ka Andrese isa oli hobuinimene, ongi tegemist vägagi veenva dünastiaga. „Loomulikult on mulle hingelähedasemad täkud kui märad. Omasugused ju. Olen neid müünud kõikjale ümber maailma. Jah, minu „kaup” pole odav – olen välja rehkendanud, et hobuse iga eluaasta hind on tuhat eurot. Nii see lihtsalt on. Ja müügirahadega ma ju kogu oma kasvandust üleval peangi. Suure kasvanduse kulud on lühidalt öeldes suured,” seletab mees, kes armastab kõneldes silmi kinni hoida. Otsekui kardaks liigse silmsideme käigus silmi väsitada ja kulutada. „Kui keegi minu käest küsiks, millist hobust osta, soovitaksin kindla peale ruuna. Need on alati kõige lollikindlamad ja neil on kõige vähem tujusid.

Jajah, ega minu käest suurt muud kui hobuseasja küsida polegi mõtet. Meie poliitika – iseäranis põllumajanduspoliitika – on selline, et ehkki ma arvan sellest nii mõndagi, ei taha ma sellest rääkida.”

Kuna Eestimaa hobuasjandus on läbi aegade liiga killustunud olnud, on paratamatult ka palju intriige ja vastuseise – selle tagajärjel jäävad paraku ministeeriumilt ja teistelt ametkondadelt-fondidelt paljud hüved ja summad saamata. Nõnda siis Andres nüüdseks enam ei nõua ega loodagi. On nagu on. 

Emased

„Nii, nagu inimeste, nii ka loomade puhul on emaste isenditega lood ja suhted palju komplitseeritumad. Täkud teevad karjas oma võimusuhted ja hierarhia kiiresti selgeks ja nii jääb. Märade karjas on asjad palju keerulisemad. Kusjuures loom, kes on seni teiste käest üha kolki saanud, võib ühel päeval üsna tõenäoliselt saada karja kõige ägedamaks terroristiks – teeb tagasi selle, mida talle endale tehti. Kuhjaga,” muigab jorm ja turd mees, kellel on peas sadu hobuste põlvnemisliine ja elav kartoteek välimikke-iseloomusid-võimeid. „Peale selle on  märadel „päevad” ja perioodilised huvid kõige muu kui koostöö vastu. Indleva päraga pole ei rakendis ega ratsa töötada kuigi suur lust. Nojaa, aga samas jääb mära ka siis suguloomaks, kui temaga juhtub midagi sellist, et ta ei saa enam sportida ega töötada.”

Andresel enesel kui suure karja juhil on kirjeldamatult suur vastutus. Kõik lapsed ja loomad peavad olema korralikult söönud ja hooldatud, kõigil peavad olema vitamiinid-mineraalid nina ees. Ja kui Kallaste enese kaubamärk on kahmus pea ja ripakil riided – see pole tema jaoks absoluutselt oluline – siis harjamata-kammimata hobuste pärast on mehel alati pisut piinlik. Selge, et iga nägu ei jõua nii suures kasvanduses üles vuntsida, ehkki tahaks.

Ühtlasi on nii Andresel kui tema kaasal tohutu vastutus kogu Eestimaa hobukonna ees. Nemad on ju ühed olulisemad isikud, kes otsustavad, millised hinded saavad noorhobused, millised täkud saavad litsentsi, millised lähevad ruunamisele. Ja seesinane sündmus on teatavasti vägagi lõplik – kuitahes palju seda hiljem kahetseda. Niisiis tohutu vastutus.

Koloonia

Vanasti oli hobune mäletatavasti tööloom – nüüd pigem lemmik ja sportlane. Mis kahtlemata nafta lõppedes ja ülemaailmsete kataklüsmide jätkudes pöördub ning hobusest saab jälle tööloom.

Selleks, et inimestel oleks selles lähitulevikus hobuseid võtta, toimivadki hobusekasvandused. Mis pole kahtlemata sellised kohad nagu väiketallid, kus peremeestel on aega iga isendit hellitada ja kõnetada.

„Meil on reegel, et hobuste juurde leiva ja suhkruga ei minda. See pole mitte kokkuhoiupoliitika vaid ettevaatusabinõu. Suured loomad lähevad maiuse pärast kaklema ja inimesele on see vägagi ohtlik, kui ta võitlevate kapjade ja hammaste vahele jääb. Peale selle tekib nänniga ära harjutatud hobusel harjumus, et ta peab alati inimese käest midagi saama. Kui mõnel päeval midagi ei ole, lööb hambad pähe. On solvunud ja pettunud – eks ära hellitatud inimestega ole ju sama lugu,” manitseb mees, kelle värvikas isiksus ei jäta kedagi külmaks ning keda kas armastatakse või kardetakse nii õpilaste kui kolleegide seas. „Ma ise ei karda suurt midagi ega kedagi. Loomadega koos elamine on selgeks teinud, et reeglitest tuleb kinni pidada. Siis ei juhtu midagi.”

Mees on hobuste seljas elanud alates neljandast eluaastast, kui päevade kaupa siloaugus silo kinni tallas ja hiljem hobustega põllutöid tegi. Praegugi sõidab ligi 60aastane mees suure osa oma kasvandikest ise välja. Esiteks pole sõitjaid eriti võtta. Teiseks läheb assistentide palkamine kulukaks. Kolmandaks tahab vanameister olla kindel oma hobuste kvaliteedis.

„Siin suures kambas ei saa küll iga tegelasega nii palju tegelda kui tahaks, aga ühes olen ma kindel. Tori hobused on kõige soojemad ja helgemad olendid. Trakeenid on sageli külmad ja pirtsakad. Ponidel on tuhat krutskit sees. Torikas on kogu oma suure kasvu juures leebe ja usaldusväärne tegelane,” kinnitab mees, kes on oma elutööle aegade lõpuni truu.

Nii abikaasa, pojad kui tuttavad väidavad, et Andrese elus ongi hobused, ainult hobused ja veel kord hobused. Ta ei tee ühtki lõbureisi – käib välisriikides ainult hobuste asjus. Ta on lähedaste kinnitusel väga paljust loobunud. Tema jaoks on tähtsad vaid töö, hobused ning nii nende kui lähedaste heaolu. Tal pole aega ega huvi peeglisse vaadata ega majapidamistöödega tegelda – igal inimesel on põhjus ja siht, miks ta sündinud on. Kuitahes raske elus ka olnud on, õigele teele ja ülesannet täitma sündimine on õnnestav ka siis, kui aeg ja olud sunnivad tagasi tõmbuma.    

Tom Valsberg – müstiline trubaduur

Tom Valsberg (29) on sündinud siia ilma läbi jäägitu aususe ja valgustuse head tegema.

Tom Valsberg proovib elada täiesti ausalt ja aidata neid, kes julgevad küsida.

See on tema sõnul võimalik üksnes avatu ja vabana. Sel aastal on ansambli Indigolapsed

laulja erandkorras detsembrikuus Eestimaal kolmel põhjusel. Esiteks valmis tema uue

ansambli Tane Mahuta haldjafolgi plaat. Teiseks soovib ta igal hetkel koos olla oma noorest

näitlejannast kaasa Jane Kruusiga. Kolmandaks astub ta koos Eesti parima muinasjutuvestja

Erki Kaikkoneniga üles Lehva-lehva projekti Lasteteatri improvisatsioonilises etenduses.

„Tegin sel talvel siin etendusi, jõuluvana ja koduseid väelauludeõhtuid, ehkki tavaliselt

rändan sel aastaajal Tais, Uus-Meremaal või Indias. India on nagu võlutablett, mis ennast

ei ammenda. Kolme kuuga läbid seal kolm aastat arengut,“ kirjeldab Tom, heites pilgu oma

Toompea üürikorteri aknast üle vanalinna. „Eestis on kohustuslik talveuni. Teoreetiliselt

võiks see olla õnnis meditatiivne periood – pole muud muret kui meeliskleda, peaasi, et toit

otsa ei lõpeks. Paraku tekitab pikk pimedus depressiooni, mure, et midagi ikkagi otsa

lõpeb kui piisavalt ei pinguta– paljud inimesed määratlevad end läbi selle, mida neil pole ja sellest jääb alati tunne nagu midagi oleks halvasti ja puudu.“

Toompea reservaat

Ehkki enamus heasse uude ilma suunduvaid kommuune-reservaate asuvad metsade vahel

mõisates ja taludes, on ka Toom-Rüütli tänavasse Tallinna kõrgeimasse paika moodustunud

eriline, vaba ja muust maailmast eksitamatu kooskond. „Üürime korterit Lasteteatri juhi aferist Horre Salustega kahasse”, ütleb Tom muiates. “Uhke korteri jagamine polegi nii kulukas kui võiks arvata- teeb sama välja nagu üüriks eraldi kahte ühetoalist. Kummalgi on oma tuba pluss suur tuba, kus vahel koosviibimisi korraldame.” “Põhilised üritused on väelaulude õhtud,“ kirjeldab Tom oma India-vaimus sisustatud-lõhnastatud-meelestatud elamises. „Väelaulud pärinevad erinevatelt rahvastelt, lauldakse

eeslaulja järel ning selle riituse järel kuulatakse laulude tekitatud mõttevaikust – oma enese

sisemist vaikust.

Olen jõudnud kindlale veendumusele, et kõik inimesed oskavad laulda, ent paljudel meist on

musikaalsus üsna karmilt maha surutud – vanemad ja õpetajad üha kinnitavad lapsele, et sina

ei oska, sina ei saa. Tänapäeval on ilmne, et laste söakust maha suruvad vanemad kardavad

indigoid ehk loova mõtlemisega lapsi. Mina kui esimese laine indigo tean: senistel generatsioonidel pole indigotele aegunud ja pealesurutud meetodite abil suurt midagi õpetada, seega pole õigust ka vägivaldselt vana ajastut peale suruda. Samas näen suure

rõõmuga, et viimastel aastatel on alanud varasemate olijate ülikiire ja ulatuslik kaasatulek, Waldorf koolid on sellest hea näide“

Tom kirjeldab, et nende ühises muinasjutuetenduses valib üliandeline vestja Erki muinasjutud

vastavalt pilkudele, mida eriealise publiku silmis näeb. Tal enesel on lugude vahele pikkida

kolm laulu. Üks on keshua – Peruu-indiaani keelne ja tekitab vabastava-ühendava naeru.

Teine laul Hispaania metsades elavalt alastikultuuri harrastavalt rahvalt. Tom ise riietub

etendusi andes eriliselt ja eba-eestilikult – nii nagu talle meeldib pärast seda, kui rohke

rändamine on ta parimas mõttes maailmakodanikuks avanud. Kolmas laul on ohtrate

kordustega väelaul, millesse kaasatakse läbi lapsevanemate ja kasvatajate äratamise ka lapsed.

Need kordused jäävad meelde ja neist koos Erki vestmistega, mis tekitavad äratundmise,

kujuneb tänaste loominguliste põnnide lapsepõlv.

Härra Päike

me kõik kardame surma

ja hulpides porgandikuubikuna

universumi lõputult keevas supis

kahtleme pidevalt iseenda rolli olulisuses

aga kunstniku töö ei ole mitte

võimendada seda meeleheitlikku

olukorda, vaid leida vastumürk

meie eksistentsi näilisele mõttetusele

Nii ütleb üks Tomi loodud värssidest. Ta tänab õnne, et nii ansambli kui teatriga on

enamusele sihtgruppidest ring peale tehtud, mis tähendab, et on põhjust ja rõõmu uusi lugusid

luua. Ja seda mitte raha, vaid ühise edasikestmise pärast.

„Ma usun, et maailmalõppu ei tule, ehkki ühed seda aastal 2012 loodavad, teised kardavad,“

kinnitab keskmisest väga palju rohkem teadev Indigo Tom just päeval, mil paljudes asutustes

ja kodudes üheaegselt arvutid ja serverid kokku jooksid, otsekui kinnitus apokalüptiliste

ennustuste täitumise eellainele. „Kuuldavasti on end kogumas ülemaailmne pangakrahh. See

on oletatavasti kergendus paljudele pankade poolt piinatud ja paljaks tehtud inimestele, kes

on viimastel aegadel olnud omanduse pärast paanikas ning läbivad loobumise ja lahtilaskmise

õppetundi. Kuigi minul pankadele mingeid võlgu pole siis ootan huviga ettekuulutuse täitumist, et üks suurem kosmiline magnettorm teeb pankade andmebaasid

ühe totaalse pintslitõmbega puhtaks ja me kõik pääseme teenimatult karmideks keeratud

raskustest. See päästab tohutu hulga inimesi ebaõnnest ja painetest, mille on loonud meie ebaeetiline pangasüsteem, kus laenatakse välja raha, mida tegelikult ei eksisteeri ja pärast nõutakse reaalset raha koos liigprotsendiga inimestelt tagasi. Pärast krahhi järgneb loodetavasti aus ja puhas

kaupade vahetus. Olgu need teadmised, oskused või esemed.“

Ehkki Tomile kuuluv hipirõivaste kauplus Baraka Pärnu maantee lastemaailma kõrval on

hetkel suletud, kavatseb mees selle koos õe Kadriga kevadel uuesti avada. Ja veel mitmed hea

uue ilma ideed. „Mulle andis värske hingamise ja usu maailma kestmisse äsjane asteroidi läbiminek Maa ja Kuu vahelt ning see, mis toimus Jupiterile avakosmosest lähenenud võõrplaneediga, mis kõigi eelduste kohaselt oleks jupiteri pilbasteks löönud. Ehkki

suurriikide ülikud ja eliit istusid septembri lõpul juba varjendites – meiesugustele sellest lähenevast üliohust ei räägitud – lahenes kõik tänu Päikese isalikule hoolele. Härra Päike tulistas sissetungija poole võimsa magnetjoa ja tõrjus ta oma lastest eemale. Minu austus ja usaldus meie kesktähe vastu tõusis sellest piiritult – soovitan ka teistel jätkata helgete tulevikuplaanide tegemist, mitte karta ja otsi kokku tõmmata.“

Kasekäsn ja sundpuhkus ? (tubaka jätaksin välja, inimesed ei mõista seda)

Tom tuletab meelde, kui oluline on puhkamine. Kuninglik mittemidagitegemine. Ta ise on

õppinud märkama, et midagi halba ei juhtu, kui ta päris igal hetkel maruliselt midagi ei tee ega loo. Kui inimene ei puhka, tulevad talle appi haigused kui sundpuhkus. Mida teevad sunniviisil

koju või lausa haiglasse voodisse sunnitud inimesed? Loevad ja sooritavad unerännakuid.

„Meie ringkond on loobunud alkoholi kasutamisest – see on teatavasti illusoorne

väljalülitamise ja näilise puhkuse vahend. Mina võtan piisakese Jägermeistrit vaid Viljandi

folgil – nostalgia pärast. Üldiselt aga olen avastanud, et need suhtlemiskanalid, mille alkohol

avab, on kirjeldamatult madalamad kui kainetele meeltele avatud kanalid,“ hoiatab Tom

iseäranis reisidel ja reisidelt tulles joomise eest. „Joobes inimeste jälgimine – mul on olnud

see võimalus nii infotelki pidades kui oma hostelit vedades – on viinud veendumusele, et

viin, labasus ja vägivald on omavahel fataalselt seotud. Vägivald aga on tänases maailmas üks

ohtlikumaid pahesid, mis viib konfliktide, probleemide ja kuritegudeni ning väga kummaline, et alkohol selle põhiline võimendajana on pea igal pool piiratamtus koguses legaalselt kättesaadav.“

Tom väidab, et puhkuse vajalikkust on ta õppinud kunagi ise büroos töötades ja teisi bürooinimesi vaadeldes. Nood istuvad viis päeva nädalas kontoris, kus märkimisväärne osa neist ei tahaks olla sekunditki. Kui sooviksid, saaksid töödega hakkama kahe-kolme päevaga nädalas ja selle asemel, et tööajast töö tegemise asemel facebookis, skypes, elu24-s ja muudes interneti lõbustusasutustes viibida, võiksid nad minna loodusesse või kaminasooja, kuhu nad tahaksid – ent praegu iialgi ei pääse. (Ja siis, vastumeelselt büroodes kügeledes kühveldavad nadkommentaariumides – ja jäävad haigeks.- võtaks selle lause ära vbl?)

„Kui haigeks juhtute jääma – seda juhtub paratamatult ka minu ja meie sõpruskonnaga –

soovitan eelkõige kasekäsnateed. Kasekäsn on seente kuninganna, mis on üks maailma tugevamaid antioksüdante ja adaptogeene, mis tähendab et ta aitab kehal kohaneda kliimamuutustega. Paljud eesti metsad on seda imerohtu tasuta täis.

Keldi abielu

Sama kehtib ka abielu kvaliteedi kohta – Tom soovitab eeskuju võtta keldi abielu mudelist.

Aluseks peab olema teadmine, et ei tohi lubada võimatut ja ei tohi petta – valetamise mõttes.

„Keltidel oli komme anda abieluvanne üheks aastaks. Järgmisel aastal saadi samal päeval jälle kokku ja anti uus tõotus. Ühe aasta jooksul tohtis traditsiooniliselt olla üks üheöö kõrvalsuhe aga seda võimalust kasutasid keldid vaid korra või paar elu jooksul. On ju võimatu, et kogu elu jooksul enam ei armuta ja midagi muud ei ihaleta, sel juhul ei saaks ju üldse elada, tegutseda liikuda. Minul on praegu kõrval elu armastus,“ kinnitab Tom, kes möönab, et on alati armastanud naistega suhelda „Iga suhe peabki olema just praegu elu kõige-kõige – see on suhte jätkusuutlikuse suurimaks eelduseks.

Minu jaoks on suhtes ülioluline, et tohib rääkida kõigest. Ka sellest, kui keegi teine sulle

mingil hetkel meeldib – pärast rääkimist pole see meeldimine enam suhtele ohtlik. Tõeliselt

lähedasega saab rääkida visioonidest ja ka ebaküpsetest ideedest – siis kui ideed kohe ei kritiseerita ja maha ei materdata, saab idee vormuda SELLEKS!

ja kellel on kolmeaastane poeg legendaarse Beatrice tütre Simonaga.- jätaks selle välja kui saab, sest oli kuidagi imelikult vahele surutud.

Tane Mahuta

Tomi SEE on näiteks haldjafolgi ansambel Tane Mahuta. See on maoori ilmapuu, mis suutis

maa ja taeva suhted ja seosed õigesse rütmi seada.

„Maoori legendi järgi olid emamaa ja isataevas muiste pidevas embuses ja ühenduses. Nende lapsed olid kõik stiihiad – tuli, vesi, õhk, ka taimed, loomad, kes ei mahtunud ema-isa vahele mängima ja pime oli ka koguaeg. Lapsed hakkasid mässama ja proovisid kõik ema ja isa lahutada, kuid ebaõnnestusid. Viimasena üks lastest, ilmapuu tõruke, kasvas kõrgeks puuks, mis lahutas maa ja taeva. Päeval mahtusid nüüd lapsed isa ja ema vahele, ööpimeduses nad aga ühtisid. Ja

sellest ajast ongi maa ja taeva, öö ja päeva, meeste naiste kooselu arukalt rütmiline,“ jutustab

Tom.

Ta ise on kaasa Janega praegu enam-vähem kogu aeg koos, sest ilmapuu pole veel noorpaari

vahele kasvanud. Nad on koos nii kodus, loomingus kui seltskonnas ja on arengu ja tajuga

võrdsel tasemel. Tom rõõmustab, et praegu võib vabalt rääkida asjadest, mille eest varem oleks ära keelatud või suisa ära viidud. Näiteks haldjatega ja kaitseingitega suhtelmisest. Üha enamad meist, eriti lapsed ja need, kes palju aega looduses veedavad, näevad vahel teiste vibratsioonide olendeid ja nähtusi. Neid joonistatakse lasteraamatutes ja kujutatakse Avatari-laadsetes filmides. Kuna need kujutised on sarnased, võib arvata, et tegemist on tegelike paralleelmaailmadega. Ja kuna uute avanevate meelte kaemused ilmnevad sageli väsinuna, peale indiaanitelki või meditatsioonis, võib nende TEISTE kohta öelda Sõbrad silmanurgapilgus. „Üsna kindel on, et aina enam inimesi hakkab nende Sõpradega kohtuma ega muinasjutud trollidest, näkkidest ja ahjualustest pole pelgalt jutud. Kusjuures tihtipeale näevad neid ka inimesed, kes pelgalt muinasjuttudesse ei usu. Need lihtsad ja ausad inimesed, kes teevad õnnelikena oma maalähedast tööd, teades-tunnetades-vaikides – ja asjad lihtsalt on,“ arutleb mees, kelle koduukseni viiva trepikoja seinal on lihtne paberileht:

Südamerütm silmsidemes

„On paratamatu, et uue ja vana kohtumisel põrkavad kokku ka madal ja kõrge. Ehkki eelistan

rääkida vaimsetest ja maagilistest asjadest, pean paratamatult vastama ka maistele küsimustele näiteks varguste kohta oma poes. Siit võtsin jupi ära- ma ei rääkinud vargustest meedias uudistekünnise ületamiseks. Aga siinkohal tsiteerigem Lennart Merit: „Olukord on sitt, aga see sitt on meie helge tuleviku väetis.“ Helge tulevik toimub. Laskem vaid vabaks kõik, mida meile vaja ei ole, mis peatab meie arengu ja avamise,“ soovitab Tom.

Sedasama soovitab ta ka uue plaadi lauludega. Neist üks jutustab päevakoerast, kes teeb

praegu veel koerust, et varsti oma avanevate tiibadega lendu tõusta. Liblikana ta enam koerusi

ei tee – praegu aga pole vaja kurvastada, et tiibu veel ei ole, kindlasti tulevad.

Oma kodus väikese kitarri saatel lauldes vaatab Indigo Tom kuulajale ainiti silma. See pole

artistlik flirt ega eputamine, see silmside muudab südamerütmi. Pärast seda on tunne, nagu

oleks käinud palverännakul. Tom ise sõnastab selle fenomeni nii:

vaata mulle ülevalt alla ja sa näed rumalat,

vaata mulle alt üles ja sa näed jumalat,

vaata mulle otse silma

Adele Marie Pärnamägi – sulnis kaanekangutaja

Adele Marie Pärnamägi (42) on kõrgharidusega arst, kelle kodanikunimi on Kai. Kümme aastat tagasi, kui senine neuroloog ja ministeeriumitöötaja alternatiivi läks, muutis ta sõnamaagiasse uskudes ka oma nime. Mullu jõulude ajal reikimeistriks pühitsetud naisel on veel nimesid – Lill ja Tähetee ka.

„Minu selle elu ülesanne on võimuvõitlusega toime tulemine,” väidab ülestõusmisele pürgiv naine, kes tuhiseb abivajajate ellu nagu keeristorm. „Lisaks neile, kes mind üles leiavad, tajun hädasolijaid ka ise – ja pean oma kohustuseks nendega ühendust võtta ja nende juurde minna. Kui ülesannet poleks, ei tajuks ju. Ja sageli saan tasuks erakordselt rikastava kogemuse.”

Kui Adele Marie kohale lendab, on tal parv ingleid kaasas. Igas mõttes. Nii kaitseinglid kui villavihtidest põimitud inglid. Ta aitab inimesi ingliteni nii nende ja inglite vahendamisega kui seega, et õpetab vihtidest ingleid vormima.

Läbi nokkimine

Lääne-Virumaalt Sallast pärit naine on veendunud, et tema selle elu valed (meeste) valikud on tingitud lapsepõlves kogetud ahistamisest. „Mu ema armastas kasuisa nii väga, et ta ei sekkunud ega tahtnud näha-kuulda, mis toimub. Mina kaotasin suure osa oma väärikusest – nagu kuritarvitatud lapsed ikka. Ja seoses sellega valisin ka oma lastele isa, kes alustas minuga juba meie suhte alguses võimuvõitlust. Praegu elavad meie kaks last isa juures samal põhjusel – ta näitab võimu,” arutleb Adele Marie. „Õnneks leidsin hiljuti oma hingesugulase, kellele loodan sünnitada kaksikud tütred. Oleme selle mehega koos olnud mitmetes eelmistes eludes alates Lemuuriast, Atlantast ja Peruu indiaanlaste kultuuridest. Me ei pea paljusid asju härra D-ga isegi rääkima – kõik on õhus, mõistame teineteist sõnadeta.”

Sellise peaauhinna on meistritar kuhjaga ära teeninud. Lisaks paarielulistele saatuselöökidele on tema senises elus juhtunud ka tuletragöödia – ühe lapse lohakuse tõttu põles tema kodumaja maha, praegu on tal päritolumaal vaid ait, mis ei pea sooja. Seetõttu elab see väga eriline daam praegu koos emaga Kehtnas ühetoalises korteris. Kuna Adele Marie on pidevalt liikvel, ei teki naiste vahel trügimist. Ilmselt ülestõusnud meistri liikumised on sedavõrd spontaansed ja impulsiivsed, et pole sugugi ime, kui kohtate teda näiteks Solarise keskuses jalgupidi purskkaevus.

„Jah, ma olen teadlikult impotendiga koos elanud – et sellest probleemist ennast läbi nokkida. Aga see pole tegelikult võimalik. Võin pühendada oma elu võimuvõitluse ja muude patoloogiate läbi nokkimisele, aga tegelikult ei saa muuta kedagi ega midagi peale iseenda,” nendib nõiatar.

Inglid ja hingeloomad

Põhilised raamatud, mida pühitsetud meister oma töös ja isiklikus arengus kasutab, on Keldi palveraamat ja Diana Cooperi „Ülestõusmise valguses”. Kui Adele Marie kliendiga kohtub, tõlgendab ta kõigepealt Cooperi meetodi järgi inimese nime. Seejärel aitab ära tunda hingelooma.

Oma kogemuse põhjal võin kirjeldada, et naine küsib, kes on su sisetunde järgi su kaitseloom. Kui vastasin – elevant – ütles ta, et minu ees on nüüd tuhat elevanti, õige tuleb enda juurde kutsuda. Alatiseks. Ja ta tuli! Noor isasloom karja keskelt. Ongi pärast Adele Mariega kohtumist mu kõrval.

„Minu klientide hingeloomad on seinast seina – aara, delfiin, poni, peni… Lisaks on igaühel oma hingelinnuke. Ja paljudel inimestel, kellel hakkavad reiki-seansi ajal pildiread sisesilma ees jooksma, on ka neis ridades palju erinevaid loomi,” teab Adele Marie. „Ma ise olen väga ingliusku. Soojenduseks laome inimestega alati inglikaarte – igal inglil on oma sõnum. Soovitan südamest oma kodu kaitseks peaingel Miikael tema mõõgaga appi paluda. Laste ja naiste kaitseks mõistagi Neitsi Maarja. Ja Kristuse kuldne kiir olgu meie kõigiga alati kaasas.

Pärast inglikaartide tõlgendamist valmistab Adele Marie koos abivajajaga ingleid – lõngavihtide sõlmimise tehnikas. See on meditatiivne tegevus, millele järgneb häälutamine. Kui kasutada Ilmar Labani väljendit. Häälutatakse „hum”, „ra” – ja järjest kõik täishäälikud, millest moodustub kokku vikerkaar. See joonistatakse ka kätega õhku. On vikerkaare tunne küll – ja usk, et taeva ja maa vahel sõlmiti just praegu rahu.

Reiki-rännak

Kui Lille Lindmäe ei puuduta tervendatavat kätega, siis Adele Marie masseerib – põhiliselt selga-kaela-pead ja jalalabasid. Naisi masseerib õrnemalt, mehi küünarnukkidega ja väga jõuliselt, nii et ikka tunda oleks.

Mina isiklikult kohtasin Adele Marie seansil samu keskkondi ja olendeid, keda Lille juures – seekord olid sündmused selgemad ja transiseisund sügavam. Kolmanda silma kaudu aju keskpunkti sukeldudes ujusin helesinise-kuldsesäbrulises kallasteta meres. See on mu enese aura. Kui nõia sõrmed tõid mu võdinal kaldale, jõudsin oma kõris asuvasse kollaseid õisi tulvil aeda, kus keksis loendamatuid valgeid jäneseid. Mina olin lilleaed, mitte jänes.

Järgmine energiavoog – kõigi nende kaemuste ajal toimus seljamassaaž ja venitus käte ja küünarnukkidega – vahepeatusteks järgmistesse elunditesse voogamine – viis mind kõrist südamesse. Ujusin sinna suure merekilpkonnana. Kui kilpkonn tõmbas jalad kilbi sisse, tundsin südames pitsitust – kui jalgu välja pusis, jättis süda mitu lööki järjest vahele. See kilpa on nüüd minu sõber.

Südame salakambris kükitas väike helesinine tüdruk. Marie ütle, et see olen laps-mina. Võtsin lapse sülle ja kallistasin. Misjärel voolasin päikesepõimikusse. Seal ootasid kohtumist minu kaitseinglid, kellest kolm olid valmis minuga silmast silma tegelema. Esimene oli Kumeka. Ta istus kõrgel toolil küünalde vahel, tema ees lebas tiiger ja ma pidin tiigri käppade vahelt võtme võtma. Kui võtmed võtsin ja meie pilgud tiigri omaga kohtusid, tõusis kaunis ematiiger, usaldas võtmed mulle – ja tuli koos minuga Kumeka juurde.

Kumeka võttis võtmed enda kätte ja jutustas mulle mu järgmistest raamatutest. Enamus neist tuleb loomadest. Nii lastele kui täiskasvanutele. Aimasin seda. Nüüd tean. Kumeka ütles, et need tulevad väga erilised teosed, kui teda usaldan. Aga ma olen teda alati usaldanud. See on sama suurt kasvu pika habemega sinivalge mees, kes mind öistel pikkadel autosõitudel on ärkvel hoidnud ja metsloomade eest hoiatanud. Koos Kumekaga hakkasin pimeduses metsloomade aurasid nägema – ja tänu sellele on kümneid õnnetusi ära jäänud. Tänasin teda.

Uus energiavoog ujutas mind läbi neerude. Marie arvas, et saan kaaslaseks delfiini. Ei, see oli hüljes. Ta tõi mulle voogudest kala, mispeale vesi muutus indigosiniseks. Viisin kala külakostiks oma teisele kaitseinglile.

Teine kaitseingel Grigori oli minu esiisa kunagisest elust. Mägilane. Ta ootas mind mägijärve ääres, mille kaldad olid tihedalt lambaid täis. Minu saabudes veristas ta lamba – vaikselt, rahulikult – ja mul ei olnud enam NII valus oma kasvatatud loomade pärast, kes on viimastel aastatel toiduks saanud. Väike laps minu südame salakambrist tuli minuga järve äärde kaasa ja ujus, kuni Grigori toitu valmistas. Grigori ütles, et nii tema kui Kumeka aitavad mind siis, kui ma liigun. Olgu tolmuimeja, sõnnikuhargi või hobusega. Sain korraga aru, miks ma füüsilisi kodutöid ja liikumist jumaldan – olen oma kunagise elu isaga siis koos, puhastun, meelisklen ja kasvan!

Marie käed jõudsid mu haige õlani – selleni, mille sidemed katki kukkusin, kui Vespera seljast üle pea panin. Tookord tõstsin kaks kuud vasaku käega paremat kätt arvutiklahvideni. Vigastada said sidemete kinnitused nii selgroo kui õlanuki poolsest otsast. Nüüd nägin kaht spaleeri. Vasakul, selgroo kõrval südame kõrval seisid rivis kõik loomad, keda olen elu jooksul ohverdanud või kaotanud. Paremal, õlanuki kõrval valutasid kõik need, kelle olen elu jooksul ära müünud, kinkinud, vahetanud.

Vasakul olid reas laudaukse vahele löödud pääsuke, mõttetult tapetud maipõrnikad, mu esimene koer Lissi, mu esimene – teetanusse surnud – hobune Veneetsia, neli küülikut, keda lasteisaga pidasime, suur must Elsa, kaks Margoti noort oinast, kartulivõtutalguteks ohverdatud must-valge jänes, mu sõbrad-emised Sink ja Pekk, metssearistand Cruella, utt ja tema poeg – Astrid ja Oisaissand, kaks hane, kolm roosat siga, esmasündinud jäär Sensei, toas kasvanud Miks, napilt enne südamepuudulikkusse suremist veristatud Peetrus, Tella kabjahoobist hukkunud koerake VIP…

Absoluutselt igal ohverdamisel-kaotusel on põhjus ja põhjendus. Toiduks kasvatatud. Karja sobimatu sugulus. Halb põlvnemine, seega ei ole suguloom. Nad on olnud maitsvad, me oleme neid tänanud… Aga kui nad kõik seal reas seisid, tõmbus mitte ainult parem õlg, vaid ka varbad krampi.

Paremas reas seisid hobused Orpheus, Draama ja Lady Terby, seitse suureks kasvatatud papagoid, mära Vespera, lambad Kraps, Suzuki, Kangelane, Oimaivõi, ponid Jo-Jo ja Orla, kult Pöialpoiss, kaks toas kasvanud jänest, Barbara ja Tobias, märad Tella ja Elviira koos varssadega, terjes James Bond, kitsed Klaus, Veerake ja väike Klaara, hundu Tereza, berna Sandra, mära Haldjas, ponid Tigris ja Rõõmus Reede, ponid Napoleon ja Ymke ning peni Ingel. Need, kes on müüdud, kingitud, vahetatud – alati põhjusega ja eetiliselt – aga siiski.

Kui hakkasin spaleeri vahelt läbi astuma – ühest küljest olukorra kontrollimiseks, teisalt otsekui enese piinamiseks – hüüdis Marie Tarmot. Ta raputas mu mehe kätega neid tulivalusaid kohti, kuni enam ei olnud valus. Mees suudles mind – ja mõlemas spaleeris tõmbusid loomad esmalt indigosiniseks, siis heledamaks-heledamaks-heledamaks. Lõpuks, täiesti valgetena hajusid kaheks uduviiruks, mis hõljusid minema. Ma olin nad vabaks andnud.

Marie küsis, kustkohast see süütunne pärit on. Ütlesin, et ema on minusse sünnisüüd-kõigesüüd-alatisüüd metoodiliselt kodeerinud. Libisesin koos roheliste sisalikkude joaga üle sooja rohelise kivi oma emakasse. Nõid käskis selle süütunde peale sülitada. Ja edaspidi, kui mu krooniline-patoloogiline kõiges-süüdi-tunne end ilmutab, tuleb mu parv helerohelisi sisalikke appi.

Süü-arbuus mu emakas lõhkes ja kõik valgus mahla ja seemneid täis. Marie arvas, et sipelgad panid kõik nahka – tegelikult neelas Maa-Ema kõik, mis arbuusist järele jäi. Ma tean, et see pole lõplik. Mõne aasta pärast tuleb sellist seanssi korrata. Aga praegu sai küll kuivem ja muretum tunne.

Kolmas kaitsja, kes omal soovil kohtumist palus, tuli minu juurde Marie lauluüminaga. Tahtsin öelda Maria, aga Marie ümises minooris, nii et ütlesin Neitsi Maarja. Ma ei näinud teda. Ta täitis mind sõrme- ja varbaotsteni ega rääkinud sõnagi. Olime ÜKS.

Mööda mu kaela üles liikudes kohtusin valge sirelipõõsaga, mis oli meie tulevase kodu ukse kõrval. Kuklas oli mul koorumas-mõranemas lumivalge muna. Sealt tuli lumivalge tuvi, nokas needsamad võtmed, mille tiigrilt sain ja Kumeka kätte viisin. Tuvi lendas võtmetega valge sireli oksale.

Mu pealaele rullus lahti lendav vaip, kus oli kogu helge ja parimas mõttes küllusliku tuleviku projektsioon. Vaiba alla kappas must hobune. Olin üleni soe ja surisev.

Pereteraapia

Lisaks sellele, et Adele Marie ühendab inimese tema enese ja kõiksusega, ühendab ta ka pereliikmeid. Kui emasid reikitatakse, võivad – isegi peavad – lapsed kõrval olema. Ka siis, kui nende lobisemine ja osavõtlikkus ema vastu tahtmist transist välja toob. Kui isasid masseeritakse, soovitab meister naistel nende kõrval lebada ja käest kinni hoida.

Seansi lõppedes hoiavad kõik pereliikmed üksteise käest kinni ja kehastuvad puudeks. Tuules õõtsudes saadetakse igaühe jalgadest kuldne kiir Maa tuumani ja hõbedane kiir Kuu peale. Ja pöördutakse Jeesuse poole.

„Ma ei taha, et lapsi segamise pärast sõideldaks või keelataks – see tekitab vaenuokkaid. Mida kuulekamalt laps oma pahameele alla neelab, seda teravamad need salajased okkad on. Pole lugu, et ema – või isa – oma meditatiivsest unelusest ärkvele tuleb. Ühine lustimine ja lainetamine on seda ärkveletulekut väärt. See on tõeline siin ja praegu kogemus,” manitseb Adele Marie. „Mis puutub hõbedase ja kuldse kiire saatmisse, siis seda saab teha igal hetkel. Kui teil hakkab kaubanduskeskuses halb. Kui tänaval tuleb vastu ebameeldiv inimene. Kui miski hirmutab või ärritab – kiire saab alati saata. See juhtub hetkega ja aitab päris kindlasti.”

Seansi – mis võib mõnikord kesta pool päeva, sest ravitseja ise naudib ja süveneb sügavalt – lõpetuseks laob naine veel kord inglikaarte. Selleks ajaks on inimene sedavõrd kirgastunud, et suudab kaarte juba ise tõlgendada.

Sõna jõud

„Ma tean, miks oma nime vahetasin – ja teen seda tõenäoliselt veelgi. Samas soovitan tungivalt hüüdnimedest hoiduda. Vabandage väljendust, aga see ajab sita keema, kui kena inimese kohta öeldakse Killer või Rümp või midagi veel räigemat,” hoiatab Adele Marie. „Nimemaagia ja sõna jõud on palju vägevam nähtus kui inimesed enamasti ettegi kujutavad. Sellepärast on oluline endale oma palveid valjusti sõnada. Ja väga oluline on ka ajavorm. Kui soovime, et meie manifesteeringud täituksid, peame need sõnama nii, nagu need oleksidki juba teostunud. Ma tänan, et kõik läks hästi, et unistused teostusid, et loodetu õnnestus. Siis läheb, teostub ja õnnestubki.”

Adele Marie ühendab oma palvetesse kõigi usundite ja maailmajagude pühakud ja jumalused. Ema Meera, Sai Baba, Babaj, Yogananda, neitsi Maarja, isand Buddha, Muhamed, Allah, isand Maitreja, isand Kuthumi, Jeesus Kristus, Serapis Bei, Sanat Kumara, Kumeka, Hare Krishna, peaingel Miikael, Püha Franciscus, Sai Ram, Om Shanti, Kadoish, Adonai Tsobayol…

Pühad sõnad ja väekad nimed suul, elab see naine hõisates ja lootusrikkalt, ehkki tema elus on olnud keskmisest palju enam lööke ja valusid. Ta püüab võimalikult palju inimesi ülestõusmisele aidata. Nii nagu enamus ravijaid-meistreid, ei oska ka tema öelda, millest ta õieti elatub. Küll aga võib kindlalt öelda, mis on tema lemmiksõna: sulnis. Adele Marie soovitab meil kõigil sulnid püsida, oma suhted ja pered-kodud sulnid hoida ning sulnilt ja usaldavalt tulevikule vastu vaadata.

Tiina Säälik – helge amatsoon

Tiinas (44) on midagi väga positiivselt tütarlapselikku. Ja spontaanset piigaelu ta elabki. See kaunitar on Eesti Punase Risti Jõgevamaa Seltsi sekretär, elab Kassinurme hiie kõrval, on olnud tegev Palamusel Theodor Lutsu filmipäevi korraldamas, viimaste aastate pühendumine ja kutsumus on sport. Suusad. Jalgratas. Kärmed jooksujalad.

Preili Punane Rist

Punane Rist on teatavasti rahvusvaheline organisatsioon, mille põhiprintsiibid on inimlikkus, võrdsus, erapooletus, sõltumatus, vabatahtlikkus, ainusus ja ülemaailmsus. Eesti Punane Rist asutati 24.02.1919 ja pragu koosneb EPR võrgustik 16 kohalikust seltsist üle Eesti.„Mina olen lõpetanud  Euroakadeemia ja saanud sisekujunduskunstniku bakalaureusekraadi, samas olen õppinud ka EPA-s metsamajandust.” ütleb Tiina. Ülikoolis õppimise ajal kandideeris ta vabanenud ametikohale EPR Jõgevamaa Seltsi sekretäriks ja osutus valituks. „ Alguses, 2003.aastal, kui tööle asusin,  oli raske ja keeruline aga sain hakkama ja arvan, et see töö sobib mulle. Hoolimata tõsisest paberitööst on ka palju inimestega suhtlemist, koolituste korraldamisi, vabatahtlike töö koordineerimist. Me tegeleme esmaabi koolitustega kõikides vanuseastmetes, otsimisteenistusega, tööga enimhaavatavate valdkonnas, rahvusvahelise koostööga, noorsootööga ja õnnetuseks valmisoleku esmaabi rühmadega. Sellest kõigest võiks väga pikalt ja põhjalikult rääkida.”

Tiina nendib, et ei teadnud enne ametisse asumist, kui vähe inimesed esmaabist ja tervishoiust teavad. Kord ühel teise ametkonna esmaabi teemalisel õppustel oli ta simuleerimas liiklusavarii ohvrit. Ta lohistati selgroo murru kahtlusega autost mutta – ja jäetigi sinna ligunema… Seega on koolitused ja õppused äärmiselt tänuväärne töö, et järjepidevalt ja väsimatult selgitada esmaabi alaste teadmiste vajalikkust.

„Iga inimese oskused säilitavad elusid. Meie väikese rahva puhul on see mitmekordselt ülioluline. Ent tegelikult mõistagi kogu maailmas – iseäranis praegusel katastroofide ajastul, mil kõikjal on ootamatud lumetormid, üleujutused, maavärinad ja metsatulekahjud. Samas aga võib meie igapäevaelus tulla ette olukordi, kus on vaja abi anda. Hiljuti Tartust Jõgevale sõites lebas Kaarepere viaduktil kägaras mees. Peatasin auto ja läksin vaatama, endal hing sees värisemas, et kas nüüd siis…Mees oli siiski elus aga napsitanuna kukkunud ja koos teiste abistajatega, kes samamoodi olid peatunud ja appi tulnud, aitasime mehe koduteele. Oleks võinud aga olla juhtunud midagi palju hullemat. Kõige õigem on siiski avariiolukorras kutsuda kiirabi ja mitte ise julgelt toimetama hakata.”

Suurepärane vorm

„Meie olemise kergus sõltub suuresti meie füüsilisest vormist ja selle nimel tasub pingutada. Tean, kui palju võib raha kuluda hea spordivarustuse muretsemiseks aga samas on see investeering oma tervise ja heaolu jaoks. Tunnen end sportides suurepäraselt – olgu suuskadel, jalgrattal või lihtsalt joostes  ja tean, et see on õige asi ja mulle sobib. Mu teadvus ja tunnetus toimivad siis tõeliselt, kusjuures olen täiesti veendunud, et kui mina saan paremaks, saab paremaks kogu minu maailm,” kirjeldab helge amatsoon. „.Tippsport on pealtvaatajatele samasugune meelelahutus ja kaudne osalus, samastumine, nagu mõni kontsert või teatrietendus. Harrastussport on tegijale endale kirgastumine. Olen loomulikult kohanud skeptilist suhtumist, kui räägin vaimustunult näiteks tänavuaastasest Haanja maratonist, mis kahjuks osutus väga raskeks – sulailm ja kehv rada tegid maratoni tõeliseks katsumuseks. Meil on välja kujunenud oma väike seltskond, kes osaleb Estoloppeti maratonidel ja nii on sel aastal mul õnnestunud sõita nelja maratoni lühikestel etappidel. Traditsiooniks on saanud ka oma sõpruskonna Suusabaasi väljasõidud Otepääle ja suvised pikad jalgrattamatkad Eesti eri paikadesse. Uus harrastus on talisuplemine. Seegi hull hobi tekkis ootamatult ja on omamoodi proovilepanek, samas on see fantastiline tunne, kui oled jääaugus ära käinud.”

Ilutegija

Tiina Säälik võib uhke olla ka oma ainulaadses stiilis maalide üle. Hiljuti käis ta Norras maalilaagris, õppimaks suurepärase õpetaja Gennadi Lapini käe all akvarellmaali. Tiina reisid ongi kõik seotud harrastuste ja eelistustega. Privileeg, mida enamus meist teatavasti endale lubada ei saa. Maalimine-joonistamine on olnud hobiks kogu elu, kuid tõsisemalt sai hakatud tegelema 90-ndate lõpupoole Jõgeva Kunstikooli juures tegutsenud Avatud Stuudios, kus täiskasvanud harrastuskunstnikud koos maalimas käisid. Nüüdseks on osaletud paljudel ühisnäitustel Jõgeval, Põltsamaal, Rakveres, Paides ja mullu suvel oli Kuremaa veskis üleval ka Tiina esimene maalide personaalnäitus.

„Alates 1998.aastast olen näitustel osalenud, aastal 2000 koos Ene Luik Mudistiga, samal aastal isiknäitus „Läbi valguse“ nii Jõgeval kui heategevusprojektina koostöös Pärnu Strand Lions Klubiga. Fotonäitusi on olnud nii Tartus kui Jõgeval, teemaks loodus, offroad ja ka külaskäik Punasele Lagedale Eesti aiakesse. „Punase Lageda reis oli üks meeldejäävamaid. Tänaseks Toonela teele läinud Ants Paju ettevõtmisel sõitis 2008.aasta septembris Tammsaare majamuuseumi taasavamisele Tartu laulukoor „Tarbatu“ ja ka väike seltskond muud rahvast. „Uskuge mind aga seal Mzõmta jõe kaldal istudes tundsin, et sellel paigal on mingi seletamatu aura. Miks muidu kunagi kodumaalt välja rännanud eestlased just sinna pidama jäid ja oma asunduse lõid. Sotši ja Adler on sellised paigad, kuhu kunagi kindlasti tahaks tagasi minna. Tänaseks on aga tekkinud mõte aasta pärast minna Murmanskisse Põhjala Mängudele ja seal ka maratoni sõita. Huvilisi on ja loodetavasti saame mõnusa seltskonna kokku, teine seltskond plaanib minna Kyrgyzstani, Karakoli suusatama, eks näis kas sinna ka õnnestub minna. Plaane tuleb teha ja tegutseda, siis tunned, et elad.“

Neiu on ka tundlikku stiili harrastav fotograaf, luuletaja ja Palamuse kultuurielu edendaja. Theodor Lutsu filmipäevadest, mille toimkonnas Tiina on olnud, teab ilmselt kogu Eesti vähegi-kultuurne üldsus. „Filmihuvi sai alguse aastast 1995, kui tegin kaastööd esialgu reporterina ETV saadetele „Lõunakanal“ja „Virust Võruni“. Sai ka proovitud kaameratööd ja viis aastat reporteritööd päädis ETV-s toimunud operaatorite kursuse läbimisega. „Pööraselt põnev oli lugusid teha, käia erinevates kohtades ja kohtuda tublide inimestega. Ka stuudios lugusid kokku panna oli huvitav. ETV Tartu Stuudio inimesi meenutan seniajani sooja sõnaga, sest meie, kes me maakondadest lugusid tegime, olime siiski asjaarmastajad.“ Tallinnas Rahvakultuuri Koolitus-ja Arenduskeskuse juures toimunud videoperaatorite kursusel sain tuttavaks Tõnu Aruga, tuntud videofilmide autori ja tolleaegse Tallinna Raekoja direktoriga. Raekoja stuudios toimunud filmitunnid olid väärtus omaette, et väikeste sammudega astuda lähemale suurele filmimaailmale. Edasi tulid Theodor Lutsu filmipäevad ja tagantjärgi võib öelda, et iga väike samm viis teiseni. Minu juhuslikult lendulastud fraasist kasvasid filmipäevad välja ja tasapisi kestavad nad tänaseni. Ise sai ka filme tehtud, portreefilm Annika Raidest, pimedast ujujast, sai 1999.aasta Lutsu filmipäevadel II koha, ja aasta hiljem sai portreefilm Ülle Säälikust II-III koha. Eesti Filmiamatööride Liidu diplomid pälvisin vabariiklikel amatöörfilmide festivalidel 1998.aastal(„Jõgevatreff 97“) ja 1999.aastal („Jõgeva linna päevad“).

Fotograafiahuvi sai alguse lapsepõlvest, kui isa pildistamisega tegeles ja ise pilte ilmutas. Minu õde, Lea Pihlak, läks koguni fotograafiat õppima ja on terve elu seda ametit pidanud. Mul on õnnestunud ka õpetaja ametit pidada, 2007-2009 olin lapsi õpetamas Palamuse Kunstistuudios ja 2008.2009 juhendasin O.Lutsu Palamuse Gümnaasiumi fotoringi. Näitusi tegime ka, laste fotodest sai näitus lausa Jõgeva Kultuurikeskuses üles pandud. See on ääretult tähtis, et nö. nurgaspusimine ja selle toredad tulemused ka publikule välja saaks pandud.

“

Mul hetkel kahju sellest, et majandussurutis ei lase paljudel inimestel osa saada kultuuriüritustest. Paraku loevad kõik raha, iseasi kui suuri summasid kellegi lugeda on. Nii tuleb teha valikuid – kas korterikulud, toit või kultuuriüritused. Tasub märgata ka väikseid asju – kohalikke näitusi või esinemisi, needki on toredad ja argiellu vaheldust pakkuvad.“

 Valus armastus

Ärgem arvakem, et helge amatsooni elus läheb kõik laitmatu plaanipära järgi. Meil kellelgi ei lähe. Ka siis, kui oled oma rahu ja vaikuse, liikumise ja loomisega õnne välja teeninud, võivad tulla kurjad tagasilöögid.

„Jah, minu elu ei ole olnud päris pilvitu. Mul oli pikk ja kaunis suhe, mis lõppes pisut enam kui aasta tagasi. Olin pärast seda väga pikalt katki, ma julgen seda tunnistada, sest elus tuleb edasi minna kas siis kui on kohutavalt valus ja tundub, et enam ei oska. Lihtne oleks jääda koju nutma ja kaeblema aga ju  mu Amburi olemus on kord juba selline, et nii lihtsalt mind ei murra. Olen palju mõelnud ja analüüsinud ja leian, et on tehtud palju vigu. Neist tuleb teha omad järeldused ja proovida ennast muuta, oma suhtumist, hoiakuid…elada ja olla” tunnistab Tiina. „Alati, kui olen olnud katki ja maas, on minu töö ja sport, kodu ja perekond paigas. Ja mis seal salata, päris üksi ma täna pole, üks mehine mees minu elus ikkagi on ja kes teab, mis sellest kõigest välja võib tulla…“

Muusika.

Kui tuli info, et Rammstein tuleb veebruaris 2012 Riiga, lükkasin pileti ostmist aina edasi, lõpuks siiski ostsin piletid ära, sest Tallinnas toimunud kontserdist olid suurepärased mälestused. Esimene tõsine rock-kontserdil käimine oli kunagi 90-ndatel Tallinnas, kui esines Rolling Stones. Vaieldamatult on suurim elamus siiski Helsingis U2 kontserdil käimine. Mulle meeldib uusi artiste nö leida, internetiavarustest on nii mõndagi põnevat. Lemmikkoht on Tallinna rockiklubi Rock Cafe ja seal on ikka päris palju kordi käidud. Ma  olen  kurja, kõva ja karmi muusika eelistaja ja igasuvine Rabarock Järvakandis on kohustuslik suve osa. Viimastel aastatel olen seal olnud tööd tegemas fotograafina ja ajakirjanikuna. Kaastöid Jõgevamaa ajalehele „Vooremaa“(omaaegne „Punalipp“)olen teinud alates 1985.aastast, enne seda kirjutasin ajalehele „Säde“. Olen olnud „Jõgeva valla Teataja“ toimetaja ja tasapisi kirjutan nüüdki, kui midagi huvitavat ette sattub. Aastal 2000 andsin välja oma esimese luulekogu ja tänaseks on materjali kogunenud juba mitme kogu jaoks. Olen lihtsalt liiga laisk, et asju raamatuks vormistada…“

Hobidest veel rääkides tuleb mainida ka armastust offroadi vastu, sai ju kaks hooaega sõidetud Eesti Autospordi Liidu 4×4 alaliidu võistlustel kaardilugejana. See on parasjagu hull hobi aga mulle meeldib tehnikavärk ja ekstreemsus.“

Ükskõik, mida sa siin ilmas teed, kõik on sulle vajalik. Ka valusad kogemused ja pettumused on vajalikud õppetunnid. Olen väga õnnelik, et mul on suurepärane kodu ja on olnud suurepärased vanemad. Isa on juba taevastes metsades metsavaht, kuid temalt õppisin ma armastust looduse ja maa vastu, emalt olen saanud kannatlikkust ja töötahet. Mitte see pole tähtis, kus sa oled ja elad, vaid see, kes sa oled ja kas sul on ka teistel midagi anda….

Margus Aru – puhta armastuse Tähevärava-vaht

Muusik-elukunstnik ja püramiidide küla Tähevärav peremees Margus Aru on üsna tõenäoliselt üks neist, keda nimetatakse ülestõusnud meistriteks. Ise püüab ta nii ennast kui teisi targu üldse nimetamata jätta – igasugused sildistamised ja hinnangud on tema jaoks ammu ületatud tase.

Pärast üheksa aastat ehitatud püramiidide küla – asub Keila-Joa ja Tabasalu vahel – majandusraskustesse sattumist suundus Margus jõulisele, isegi meeleheitlikule rännakule nii iseenese sisse kui mööda planeeti Maa: „Mul ei olnud enam midagi kaotada. Seadsin end Uus-Meremaa mäestikus üsna teadlikult ohtu ja kaks korda tulin kaljude vahelt näljast ja stiihiatest vaevu eluga välja. See-eest kohtusin selles riigis oma hingekaksikuga. Leidsin oma poolteiseaastase kaksikleegi nelja miljoni inimese seast üles!“ Teatavasti on paljudel meist kusagil maailmas sama hinge kaas-kehastused.

Samal kombel on Margus hingerännakutel teada saanud, et näiteks üks tema paremaid sõpru oli mitmeid elusid tagasi Egiptuses tema preestritar, samal ajal, kui tema oli preester. Kes on Margus praeguses elus?

Tähevärava vaht

Mees, kes vaatab vestluskaaslasele ainiti silma, tunnistab, et tal on ennast üsna keeruline määratleda, kuna ta pole enam ammu see, kes määratles end näiteks ehitaja, arvutigraafiku või ettevõtjana. Need ajad tunduvad talle nüüd kaugemad kui mõni eelmine elu.

„Olen terve elu tegelenud spordi, muusika ja mõningal määral kunstiga. Tosin aastat tagasi algas minu eneseleidmise teekond. Olen järginud Carlos Castaneda õpetust ja järginud Gunnar Aarma tarkust – esimesel korral temaga vesteldes olin esmalt pettunud, et ta rääkis mingitest kaladest ja lindudest ja… Koju jõudes mõistsin korraga, kui sügav iva sellistes lihtsates lugudes oli. Nagu Hiina muinasjuttudes, mis kätkevad oma näiliselt algelise pealispinna all tohutuid sügavusi,“ arutleb Margus. Ta on läbi teinud Reiki kolm astet, õppinud vabastavat hingamist Jaan Jäätse, Dan Brule ja Leonard Orri juures. Teda on tutvustatud ka füüsilise surematuse ideega, mis on tänaseks iseenesest mõistetav valikuvõimalus. Meister Orri süstematiseeritud vaimse puhastumise tehnikad on lihtsad, loomulikud ja praktilised igapäevajuhised.“

Mees toetub kõigile stiihiatele ja õpetab seda nüüdseks meistrina juba ka oma õpilastele. Tuli kui ürgelement on tal pidevalt kaminas ning10 aastat on ta harrastanud sütelkõndi. Mis on teatavasti kirgastav-puhastav 4-5meetrise tuletee läbimine ilma, et reeglina keegi kõrvetada saaks ja villistallu koju hiiliks. Samuti on Margus kogenud Jasmuheni valgustoitumise idee paikapidavust – ta on elanud 40 päeva ilma füüsilise toiduta. Ta kinnitab, et on saanud õpetust pühadelt taimedelt ning elab üheksandat aastat püramiidmajas, mis on Egiptuse iidse tarkuse kohaselt harmoonilisim keskkond nii elamiseks kui kadunukeste säilitamiseks.

Puhas armastus

Margus, kes on ka vabastava hingamise õpetaja, ütleb: „Tähtsam kui mistahes kursuste läbimine on oskus olla lihtsalt mina ise. Kõiksuse ja iseendaga kokku kuulumine julgustab elama seda elu, mida armastame. Mis tähendab kohtumist Allikaga ja Vaimuga igal hetkel. See on võimalik. Nagu ka õnnestav võimalus valida ka pealtnäha probleeme tekitavaid valikuid ja õppida nendest ehk usaldada elu sellisena nagu ta on.

Tähevärava leebe valvur ütleb: „Pole ju niivõrd tähtis, mis juhtub, kuivõrd see, kuidas me sellele reageerime. Armastagem ennast sellisena, nagu oleme –  ja teisi sellistena nagu nemad on.“

Margus ei näe halba üheski nõrgas ja eksinud hinges. Ta tunnetab kokkukuuluvust nii kolmanda kui viienda dimensiooni hingedega ja teab, mis on erinevate tasandite armastus: „Näha Jumalat ehk Elu kõiges ja kõikjal. Elu on elamiseks. Kõik on vajalik ja kõik on vaimne. Kõik on osa tervikust. Kõik on tegelikult armastus. Ka see, kui täiesti võõras inimene tuleb su rinnale nutma. Sa kuulud temaga kokku. Sa ei mõista teda hukka ega tunne ennast ohvrina – tema on see, kes puudus sinu mosaiigis, sina oled see, kes puudus tema mosaiigis.“

Kolm aastat tagasi tabas Margust elu armastus. See ei lõhkunud tema abielu – kolm last siia ilma toonud armastus oli selleks ajaks juba sulgunud ja ema-isa teineteist laste eest tänanud. Praegu veedab Tähevärava vaht iga võimaliku hetke koos oma lastega, kes elavad kõrval-püramiidis. Selleks, et ennast tabanud „pabahhile“ – nagu mees kirjeldab südant tabanud äratundmist – meeldida, hakkas Margus muusikat kirjutama ja ette kandma. Ehkki ülev ja võimas armulugu sulgus, jäi mees meheks kitarriga.
„Praeguseks ongi minu peamiseks eneseväljenduseks muusika, elu olemuslikule küljele pilku heitvad armastuslaulud. Samuti õpetan vaimse puhastumise praktikaid, milleks on vabastav hingamine, sütelkõnd ja tulepraktika ning terviklik elustiil, mille eesmärgiks on aidata inimesi nende jõudmisel iseenda jumalikkuse tunnetuseni. Samuti juhendan valguskeha aktivatsiooni, mis on sillaks üleminekul inimlikust teadvusseisundist jumalikule.

Enamus inimesi piirdub teise inimese, looma või asjade armastamisega. Ei avastata võimalust armastada iseennast ja Jumalat endas – ja seeläbi Jumalaga osadusse astuda. Omavaheline klammerdumine inimeste vahel ei lase inimestel püramiidi tippu pürgida.

Jumalik vabadus

„Inimeste, loomade ja maise vara külge klammerdumine piirab arengut ja avanemist. Me peame kulgema piltlikult öeldes mööda püramiidi külge tipu poole üles. Tipus on valgus. Inimlikult eksliku katsetamise puhul on paratamatu, et proovitakse erinevaid variante. Klammerdutakse sinise ja rohelise, punase ja kollase külge – lõpeks saab kokku ikkagi valge. Kõik spektri värvid kokku annavad teatavasti valge. Mis teha, et enamus meist peab läbi katse-eksituse meetodi kõigist vikerkaare värvidest selle valge kokku panema,“ naeratab Margus, kes vaatab inimestele sügavalt silma. „Kui me klammerdume teise inimese, looma või omandi külge, väsitame selle ära, kelle külge klammerdume. Kõik maine väsib sellest, kui teda kasutatakse ja tema energiat tarvitatakse – vaid taevane on lõputu energia allikas, mis viib meid iseendani.

Minagi otsisin. Ja ma leidsin. Kuid see ei olnud see. Ma otsisin edasi. Ja ma leidsin. Kuid ka see ei olnud see. Ma jätkasin otsimist. Ma teadsin, et ma leian. Kuid ma ei teadnud, mida ma otsin. Lõpuks ma leidsin. Olin rõõmus, kuid peagi kadus rõõm. See ei olnud ka see. Ma mõistsin, et ma otsin armastust. Lõpuks ma väsisin otsimast. Ma olin ju otsinud igalt poolt. Ma peatusin. Kõik peatus. Ja siis ma mõistsin. Mina ise olen see, mida ma otsisin. Mina olengi armastus. Ma olin liiga lähedal endale, et ennast ära tunda. Nüüd ma tunnen ennast. Nüüd ma tunnen ka Sind. Nüüd ma tean ka, mida ma vajan. Kõik on hästi. Karta pole vaja. Me oleme elu poolt hoitud ja armastatud. Meie ise valime endale kas kannatused või õnne. Elu annab meile, mida me küsime. Meie ise vastutame oma reaalsuse eest. Meil on üks tõeline eesmärk. Maised eesmärgid on vaid vahendid selleni jõudmiseks, milleks on puhtas armastuses elamine. Enda jumalikkuse äratundmine maisel tasandil. Meil on vaid üks tõeline kohustus. See on õnnelik olemine. Vaid tõeliselt õnnelik inimene võib tuua harmooniat sinna, kus see varem puudus, ja armastust äratada seal, kus see enne uinus. Parem maailm on meie endi teha. Maailm algab inimesest endast. Armastame ennast, siis suudame ka teisi armastada. Annan endast parima, et elada iga hetk puhtas armastuses.“

Ise!

Pärast erinevate õpetajate juures praktiseerimist on Margus jõudnud tõdemuseni, et puhastuda ja areneda tuleb ise. Detsembris korraldas ta veel püramiidide külas puhastusriituse, kus osales mitmeid inimesi, kellega koos olla tänulik selle eest, et Tähevärav vabanes pangaorjusest. Jaanuaris käis mees veel viimasel šamanistlikul koosviibimisel, kus avastati, et tema Vaim kõneleb teistmoodi kui šamaani oma. Nii kõrgetel ja õrnadel kohtadel ei tohi üksteisest üle karjuda.

„Käin ise Allikal – ja väldin teadlikult müra. On olnud aegu, mil kuulusin rühmitustesse ja sõpruskondadesse. Praegu olen teadlikult erak. Mõnikord tekib mul loomulikult üksinduse tunne. Siis kutsun kedagi endale külla. Emotsioonide ajel kutsutud külalised toovad paraku enamasti kaasa puhangu, mille kohta peab ohkama – ei, seda ma ei tahtnud.  Ja nii ma siis neid ei kutsugi. Et üksteisele mitte liiga teha,“ kirjeldab erak, kes tegi hiljuti valmis oma esimese dokumentaalfilmi Vastus, kelle laulude nimed on Puhas armastus, Püha liit, Kuna ma näen, Ühinemine, Päritolu, Südames meil armastus…

„Ootan praegu Ameerikast õpikut, mille järgi mängufilmi skripti kirjutada. Teatud asjad tulevad Jumalast, mõnesid on vaja õppida. Filmi sisuks on loomulikult seesama, mis kõigil maailma filmidel, lauludel ja muudel loodud teostel – Armastus,“ lubab Margus. „Loodan leida oma filmile ka sellise produtsendi, kes aitab filmiga raha teenida. Kogu teenistus läheb püramiidide küla arendamisse. Arendus on seni projektirahadega loonud laste mänguväljaku ja külakeskuse, edaspidi loome siia kooli ja kooli juurde loodusliku keskkonna hobuste, lammaste ja teiste loomadega.“

Margus on veendunud, et õige suhtumisega oma teed käies tuuakse koju küllus ja rahulolu, mis omakorda tagab sõltumatuse ja vabaduse. Ühtlasi on Eestis – ja kogu maailmas moodustunud ülestõusnud ja valgustunud hingede võrgustik, mis hingab ühes rütmis, kõneleb samade sõnadega ning sisendab meisse kõigisse usku ja lootust Maa tuleviku suhtes.

William ja Thomas teel Eestisse

USAs Florida osariigis on üks asula nimega Palm Coast. See asub Daytona ja St. Augustine’i ning Kennedy kosmosekeskuse ja Jacksonville’i vahel. Seal elavad William Welch (14) ja Thomas J. DeVito. Neid ühendab tartlanna Raili, kes on Williami ema ja Thomase kihlatu ning toob lähiajal oma ilusad ja tublid poisid alaliselt Eestisse. Sel lihtsal ja ilusal põhjusel, et Eesti on endiselt aken Euroopasse, nagu Peeter I aegadel.

Tartu tüdruk Raili õppis Tallinnas raamatupidajaks, kuna ei teadnud siis veel täpselt, kelleks tahab saada. Sai pagulaseks – hüppas 20 aastat tagasi ära, ootas USAs 9 kuud tööluba ning asus tööle Detroidi miljonäride eeslinna peene veinikõrtsi administraatorina. Kuna kunstnikest omanikud olid narkomaanid, sai naine aegsasti teada, kui masendavalt tavaline on Ameerikas narkootikumide tarvitamine – harilikumgi kui Eestis joomine – ning oskab nüüd juba näo järgi öelda, millist droogi keegi kuritarvitab.

Pärast tööd autoremonditöökojas asus naine teenistusse Florida juuditari kõrtsis, kus tavatses aega veeta mees, kellest sai tema abikaasa ja poja isa. Vietnami sõja veteranist piloot oli pärit Alabamast, lõunaosariiklasena jänkide suhtes just nii kõrk nagu teame raamatust „Tuulest viidud“ ning sõjast üsnagi rikutud tervisega.

Kuivõrd tema isa oli Ku Klux Klani liige ning Raili-poolsed esiisad omakorda Saksa sõjaväes, on nende poeg üsnagi erilise taustaga. Ja väga intelligentne. Kirjutas äsja 10 keerukal sõnal – millest ema ühtki ei teadnud! – põhineva kirjandi, kus kirjeldas, mismoodi USA on paarisaja aasta pärast oma trikkide ja valedega kogu maailma vallutanud.

Raili maailm on hetkel poeg ja raamatud. Poja sõidutamine jalgpallitrenni ja võistlustele võtab suure osa ema päevadest. Eestis-käikudelt viib ta kaasa kümneid raamatuid, mis lähevad pärast läbilugemist teiste USA eestlaste kätte ringlusse – selline virtuaalne „eesti maja“ siis. Kodus toimetades mängib tal taustaks Vikerraadio ning tänu internetile on ta siintoimuvaga enamgi kursis kui nii mõnigi kohalik.

Suurest Itaalia familiast pärit Thomas J. DeVitoga on Raili koos elanud 8 aastat ning on suutnud mehe veenda poja pärast – ja mis seal salata, ka 2012. aastal USAga juhtuda võiva tõttu – Eestisse kolima.

Thomas Itaalia perekonnast

Härra DeVito ütleb, et kuulis Eesti olemasolust keskkooli geograafiatundides, ent ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Nii tema kui teiste ameeriklaste teadvuses hakkas meie riik n-liidust eralduma siis, kui järjest arvukamad eestlased läksid Ameerikasse tööle või õppima – ja kui meie sportlased tõstsid Eesti olümpiamängudel pjedestaalidele. See innustas üha rohkem ameeriklasi siia turismireisidele lendama ning meie maa ja rahvas sai inimnäo.

„Minu eestlanna, Railiga kohtusime tööl. Meie mõlema büroo oli samas majas. Soovitasin Raili ülemusel selle naise CV põhjal ta tööle võtta,“ meenutab Thomas. „Nii kui temaga kohtusime, tekkis side – kuna olin tollal veel eelmise abielus, venitasin oma saatusele vastu astumisega… Armastan teda, sest ta on tüüpilistest ameeriklannadest väga erinev. Kasvõi tema jalgpallivaimustus – ta tõuseb kell kolm öösel, et mõne mängu otseülekannet vaadata, salvestus ei sobi! Ja tal on uskumatu võime süüa kõikvõimalikul moel mädandatud kala – eesotsas kiluga – ja verivorsti.“

Suurepärane gurmeekokk Thomas, kes teab, mille üle imestab, kiidab üldiselt Eesti kööki kogu südamest – esmakordselt tutvus ta sellega 2004. aastal. Tänini oskab ta peensusteni kirjeldada meisterlikult valmistatud roogi, mida on Eestis-käikudel maitsnud.

„Esimene visiit juhtus olema laulu- ja tantsupeo ajal. See oli täielik vapustus – luuni lõikav külm ja paduvihm, mudas ja lompides tantsivate ilusate inimeste vaimustus… Teel Tartusse õppisin Mäo kohvikus oma esimesed eestikeelsed sõnad: kohvi, koor, suhkur palun,“ naerab Thomas. „Võrreldes Floridaga on siin haruldaselt selge ja sinine taevas, mahedad pastelsed loodustoonid ja hämmastavalt pikad suvepäevad, mis kogenematul öösel magada ei lase. Maastik meenutab mulle kodukanti põhjapool New Yorki.

Mind on Eestis liigutanud teie rahva valmidus inglise keelele üle minna, kui nad mõistavad, et me Williamiga eesti keelt ei kõnele. Ehkki William on pooleldi eestlane ja passiivselt mõistab emakeelt.“

Sarmikas itaallane tunnistab, et on Eestis nautinud eranditult igat siinset õllemarki – ja veine, mida USAsse ei impordita, siia aga küll. Samuti on ta lummatud meie keskaegsetest vanalinnadest, mille pakutavad ajasilda Ameerikas iial ei koge.

„Ainus õudus peale mädanenud kala on hullud autojuhid. Aga sellest ma neile väliseestlastele ei räägi, kes pärast kommunistlikku okupatsiooni siin pole käinud – neid veenan, et Eesti on kõigiti arenenud ja eriline maa,“ on Thomas ses väites ise vägagi veendunud. „Mind vaimustab teise Ameerika itaallase – Justin Petrone raamat „Minu Eesti“. Naersin selle ingliskeelset versiooni lugedes valjusti ja südamest – just minu mõtted, ja nii vaimukalt kirjas! Nii saunakultuuri kui vodka universaalkasutuse kui kõigi muude üldeestlaslike eripärade asjus.

Pikemaks ajaks Eestisse asume nüüd Williami sugulaste, eesti keele ja hariduse pärast. Sõbrad on mulle pakkunud võimalust Tallinnasse itaalia restoran rajada. Miks mitte! Kuna aga minu pere on USAs, hakkan paratamatult kahe poolkera vahet pendeldama.

Mis teha – mitte Floridast, vaid Tallinnast algab Williami teekond Oxfordi, sest Eesti haridus on võrreldamatult parem kui Ameerika oma. Ja Eesti on aken Euroopasse ka jalgpalli mõttes – küllap meie poiss astub Mart Poomi jalgpallikooli ja sealt edasi suurde Euroopasse.“

William selgete sihtidega

14aastane eestijuurne poiss käib praegu veel Matanzas High Schoolis, mis tähendab muide hispaania keeles massimõrva. Lisaks põhiprogrammile on ta eriõppeaineks valinud fotograafia, kuna kooliteel kodust koolibussini kohtab ta alailma nii ujedaid sisisevaid opossumeid, kauneid hirvi, lähedasest soost ookeani suubuva kanali delfiine, alligaatoreid ja madusid.

„Minu koer Äpu on maolt hammustada saanud, aga jäi ellu. Meie jalgpalliväljakul on hoiatussildid ETTEVAATUST, MAOD. Aga me oleme siin igasuguste ohtudega harjunud. Kui on orkaanid – ja neid on sageli – kaob elekter, aga selle eest toob tõusuvesi alligaatorid meie tagaaeda. Mis seal ikka, kui alligaator tuleb tänaval vastu, tuleb oodata, kuni ta ära läheb. Ja kui mürkmaod päevitavad majatrepil, tuleb koju minna läbi garaaži,“ kirjeldab oma praegust ümbrust poiss, kes on valmis vastu võtma Eestimaale omased stiihiad. „Tunnen ennast muuseas väga eestlasena – ehkki eestlastele olen ameeriklane – ja arvan, et sellepärast mängingi hästi jalgpalli.

Minu isa oli aga Alabamast. Ta oli Vietnami sõja veteran. Sellest sõjast tean tänu sellele, et ajalugu huvitab mind väga – põhilised telekanalid, mida vaatan, on History ja Military. Tean muide ka Eesti ajaloost päris palju ja armastan meie ajaloolisi filme. Koolis aga meile Vietnami sõjast ei räägita, aga meie kunstiõpetaja on sõjaveteran, kes kaotas Vietnamis käe. Temaga oleme arutanud, et tegelikult oli see kaotatud sõda.

Isa, kes oli seal kaks korda, rääkis lahingutest ja relvadest, mitte õudustest – olin selleks liiga väike ka, isa suri, kui olin 9aastane. Mulle jäi meelde naljakas lugu talisman-koerast nimega Dog. Ta lendas lahingutes kaasa, tema lennutunnid läksid piloot Dogi nime all kirja ja sõja lõppedes sai sõdur Dog medali! Mu isa sai Purple Hearti ja kõrgeima lennundusmedali. Tema nimi on Washingtonis Aviation Hallis kirjas. Käisime seda koos vaatamas. Pärast erruminekut töötas isa, kuni tervis lubas, NASAs ja seejärel oli pensionini Boeing 747 kapten.“

Poisile ei meeldi Ameerika koolikord. Alates sellest, et 13aastaseks saades on iga tavaline koolilaps paratamatult juba kolmes erinevas koolis käinud. Jätkates sellega, et keskkoolid on hiiglaslikud – umbes 2000õpilaselised tehased, kus peavad ellu jääma ka vaimse ja füüsilise puudega lapsed, kes õpivad küll eriprogrammi alusel, kuid ikka ühisel konveieril.

„Eelarvekärbete pärast on koolibusse vähem kui vaja oleks – tuubil täis bussis on jube trügimine, istutakse põrandal ja minnakse tülli. TV-uudistest kuulsin, et kuna õpetajatele pole palgaraha, on kogu riigis tulemas 4päevane koolinädal lisaks niigi praegu juba lühendatud päevadele. Aga mina tahan korralikku haridust, millega maailmas läbi lüüa!“ arutleb poiss. „Ameerika koolisüsteem toodab paraku madala klassi mõistuseta olendeid. Kogu riigis – nii ka koolis – käib meeletu narkootikumide tarvitamine. 20. aprillil, „rahvuslikul marihuanapäeval“ oli pool kooli pilves. Minu taga pingis istub narkodiiler. Minu pinginaabril – tüdrukul – on roosa kaisukaru sees viinapeidik. Mu klassikaaslased teevad aborte ja sünnitavad, sest ei tea, mida pilves olles korraldavad. Sellepärast võtavad meid igal hommikul koolis vastu narkokoerad, politseinikud on pidevalt valves – pärast seda, kui musta gängi liikmed ühe neist oimetuks lõid, kahekordistati valvet ja kasutusele võeti elektrišoki vahendid. Keskkoolis on ka metalliotsijad – pärast seda, kui üks tüdruk ähvardas koolibussis teisi noaga ja ühel poisil oli relv koolis kaasas.

Mis puutub gängide vahelistesse arveteklaarimistesse, siis mustad kaklevad omavahel. Venelased hoiavad ühte, latiinod hoiavad kokku, eurooplased on pundis – mina kuulun sinna. Orientaalid lävivad kõigiga, juudid ei kellegagi. Meil on keelatud ususümboolika, pole jõule ega kuuske, et tülisid ära hoida. Kusjuures mina ja üks inglanna oleme ainsad ateistid. Jäin sellepärast oma Brasiilia sõbrast ilma – virutas mulle Piibliga vastu pead ja lõpetas suhted.“

William on uhke, et pole narkootikume proovinud ega tee seda iial – küll aga on pilves kaaslaste ja nende vanemate peale pahane. Kulukates erakoolides on hoopis teine olukord, haridustase ja ka rahvast palju vähem – ent Williami perekond on investeerinud poisi kirglikku harrastusse jalgpalli (Ameerikas nimetatakse seda socceriks). Ta on jalgpalli mänginud alates 6. eluaastast, on väravavaht ning tema meeskond on meistrivõistlustel alati esimene või äärmisel juhul teine. Ta saab eratreeninguid horvaadist treenerilt Zagrebi Dünamost ning Tallinnasse kolides astub üsna kindlasti Mart Poomi jalgpallikooli.

„Kuni ma eesti keelt ei räägi, on Juhkentali tänava diplomaatide laste kool mu ainus võimalus – aga Eestis tundubki põhiline elu Tallinnas toimuvat, nii et ega ma ka oma tulevikku Tartu ülikoolis näe, ehkki see on ema kodulinn. Püüdlen Oxfordi. Mis teha – Eesti on mu jaoks küll geneetiliselt kallis ja ajalooliselt paeluv, aga tuleviku mõttes eelkõige aken Euroopasse.“

Vahur Laiapea – sensitiivne dokumentalist

Saatus on filoloogi ja viipekeele magistri Vahur Laiapea (51) viinud vääramatu jõuga dokumentaalfilmide tegemise teele. Tänu sellele on meie kultuuriruum rikastatud tundlikel, rasketel ja erilistel teemadel filmidega. Ühtlasi on Vahur rikastanud Eesti rahvast nelja lapsega kahest erinevast „pesakonnast“.

Suhe Jumalaga

Vahuri dokkide nimed „Doktor Grossmanni jumalate maa“, „Mustlase missioon“ ja „Kloostriga seotud“ jätavad mulje, et produtsent ja režissöör Laiapea on misjonär.

„Ei, ma ei tee usupropagandat,“ kinnitab ta, budismist huvituv kristlane. „Need on lihtsalt väga huvitavad inimesed oma paeluvas ja inspireerivas keskkonnas.

Doktor Grossmanni lugu pälvis väga vastuolulise reaktsiooni. Ja lugu on tõesti eriline – filmi kangelanna Galina Grossmann, kes harrastab heliloomingut, tantsu, laulmist ja maalikunsti loob muusikateose „Jumalate maa“. See maa on Muinas-Eesti, kust head vaimud sõidavad kullatud tõldadega ära tooma risti pealt pääsenud Jeesus Kristust. Toovadki Jeesuse Eestisse, kus see astub suure kivi otsa ja hakkab külainimestele jutlust pidama. Oma muusikateose „Jumalate maa“ kandis Galina Grossmann esimest korda ette 2009.a. Munalaskme vanadekodus ja samas sai näha ka tema õlimaali Eestisse jõudnud Jeesusest.

 Erilised inimesed ei jäta kedagi ükskõikseks. Mustlaspastor Georg Vinogradov kahtlemata tegi päris palju ka misjonitööd. Ent minu jaoks oli usuteemast olulisem mustlasnaiste ja –laste teema. Mu enda jaoks oli õpetlik ja mõtlemapanev, et mul ei õnnestunud vaatamata pikale võtteperioodile Georgi päriselt avada. Ta on väga osav suhtleja ja elab väga kindlas rollis. Ja rolli ta jäigi, päris lõouni lahti ma teda muukida ei osanud“, räägib Vahur.

„Pole õige arvata, et dokfilm on või peaks olema n-ö objektiivselt, üks-üheselt tegelikkust peegeldav nähtus. Ta on tegelikkust tõlgendav fenomen. Esiteks ma valin, mida filmin. Teiseks otsustan, mis moel filmin. Loon olukordi, mille minu tegelane avaneks. Kolmandaks valin kümnetest salvestustundidest välja materjali, mis tundub mulle subjektiivselt kõige kandvam. Loon midagi, mis ideaalis peaks olema „elusam kui elu“, vahest ka „ilusam kui elu“. Loon teose.

Tundumised muutuvad ajas. Eriti enne esilinastust või televiisoris näitamist on mul sageli kiusatus nii mõnigi koht ümber monteerida. Hea kolleeg Helle Karis on seda kord ka soovitanud. Aga mul on tunne, et see pole õige. Põen ja ootan, kuidas publik mu töö vastu võtab, aga ümber ei tee.“

Valikud

Kui loomingu puhul on kõhklused, kas valikud said õigesti tehtud, loomulikud, siis eraisikuna on Vahur teinud ilmselgelt õigeid valikuid – ja lasknud kosmilisel sünkroonsusel end ladusalt juhtida.

Tallinnas sündinud mees lõi kohe peale keskkooli perekonna ja õppis töö kõrvalt Tartu Ülikoolis filoloogiat. Eripedagoogist kaasaga mindi koos Porkunisse kurte lapsi õpetama, seal tekkis tõsine huvi viipekeele vastu ja arusaam, et see keel peaks kurtide laste õpetamisel olulist rolli mängima. Kunagi sel alal tehtu sai 2006.a. ka katuse alla raamatus „Keel on lahti. Tähendusi viipekeelest“, mis on ühtlasi Vahuri magistritöö.

Esimeses abielus kasvasid tütar Maarja (33) ja poeg Madis (31). Ühel hetkel sai seitseteist aastat kestnud abielu otsa, ju oli käes aeg peale kokku kasvamist lahku kasvada ja iseseisvuda.

Tele- ja filmimaailma jõudis Vahur produtsendina 1998. aastal, kui Raivo Lugima kutsus ta endale appi juhtima stuudiot „Meediapress“. Sealt kutsus Vilja Palm juba poole aasta pärast ta Kanal2 omaprogrammi juhtima. 2001.a. talvel sai Kanal2 aeg otsa, Vahuri koht koondati. Oligi aeg küps oma stuudio rajamiseks. Ikoon sai eelmisel aastal kümneseks.

Vahuri esimene film autorina oli 2003.a. tehtud „Hing on sees“. Selles mängivad kuus vaimupuudega noort playback-teatri lavastaja Aivar Simmermanni juhendamisel läbi lugusid oma kasvamisest ja elust. Ka unistustest – nii unistab üks filmi tegelastest lapsest, oma lapsest, keda ta ilmselt kunagi sünnitada ei saa.

2011.a. oktoobris oli Vahur kaks nädalat Afganistanis. Sündis film „Charikari tüdrukud“.

 „See oli tüdrukute kool. Väga vaese Afganistani kõige vaesemate perede laste kool. Haridus, mille tüdrukud said, andis mingigi lootuse elus kuhugi jõuda, trööstitust olukorrast välja rabeleda. Lisaks said neiud koolis korra päevas sooja toitu süüa. Paraku oli see aasta, mil filmisime, viimane aasta, mil see kool tegutses,“ räägib Vahur nukralt. „Ma ei tea, mis Charikari tüdrukutest praeguseks saanud on.“

Kunagi Kanal2-le tehtud doksarja „Haiglalood“ mäletab mees väga soojade tunnetega. Ta meenutab, milles võib avalduda professionaalsus – mida väiksemate laste südameid Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekirurgid Toomas Hermlin ja Toomas Aro opereerisid, seda enam püüdsid nad selle juures luua pingevabamat õhkkonda – jutu ja naljaga . Kui pinge on maandatud, ei hakka käsi värisema. Armastus on armastav tegu, ütleb Vahur. Kirurgi armastus võib väljenduda anekdoodis, mille ta tuvimunasuuruse südame kohal räägib – et käsi ei väriseks.

„Mul oli kord plaan teha dokfilm vanast prostituudist.  Oli üks vanem proua, kes veel hiljuti linna peal jalutas ja teenistust otsis. Võtsin mitu aastat hoogu, et temaga rääkima minna. Ühel päeval läksin ja sain kohe aru, et seda filmi ei tule. No vähemalt mitte sellest naisest. Sisetunnet peab usaldama“, räägib Vahur.

Film kui teostamata jäänud kättemaks

„2005-2006.a. tegime koos Arvo Vilu ja Peeter Simmiga filmi „Teisel pool pidalitõbe“. Selle peategelane Ülo, kes nüüdseks siit ilmast lahkunud, oli aastaid tagasi Eestist Kuuda leprosooriumist ära saadetud Lätti, Talsi leprosooriumisse. Põhjuseks tõsine konflikt Kuuda leprosooriumi peaarstiga. Ülo, keda Talsi leprosooriumis 2004.a. kohtasin, nõustus filmi mõttega kohe. Alles hiljem sain aru, et üks tema nõustumise motiive oli püüd maksta filmi kaudu kätte vanale vihamehele, kes küll juba aastaid tagasi surnud. Ülo ei jäänud valminud filmiga rahule, sest ma ei olnud sinna täies mahus sisse pannud tema süüdistusi kunagise raviarsti aadressil. Kättemaks ei teostunud ja Ülo oli minu peale pahane.

Vahur töötab filmi võtetel sageli üksi. On ise nii autojuht, operaator, režissöör, produtsent kui toimetaja. Selge, et üks põhjus selleks on kokkuhoid – nii mõnigi film sünnib üliväikese eelarvega. Teine ja olulisem põhjus on aga see, et sel kombel saab luua vahetuma kontakti filmitavaga, filmitav lakkab kaamerat võõrastamast. Mida suurem meeskond, seda suurem võõrastus ja seda enam kutsub see esile filmitava stampkäitumist.

„Laitmatu vormikvaliteet pole dokžanri puhul alati nii määrav kui huvitav subjektiivne rakurss,“ kinnitab Vahur. „Mis kaamerasse puutub, siis seda on mul uut vaja. Pean ilmselt uue kaamera ostmiseks pangalaenu võtma. See on suhteliselt riskantne, sest meil naisega on kaks väikest poega kasvatada. Matis on 5 ja Marti 7 aastat vana. Kui nüüd „Kloostriga seotud“ Sõpruses esilinastus, tõin poisid oma filmi vaatama, et nad näeksid, miks isa nii palju kodust ära oli“.

Vahuri naine Anne Prommik, endine Eesti Ekspressi ajakirjanik, õpib Eesti Muusikaakadeemias laulmist. Ta on metsosopran. Lõpetab sel aastal magistriõppes.

Kunstimeelne pere elab Tallinnast väljas Suurupis.

Uued filmid töös

Vahur unistab ajast, mil saab kõik töös olevad filmid rahulikult ära lõpetada, siis aja maha võtta, puhata ja uute kallale asuda. Tegelik elu on teistsugune – ikka paar filmi alustamisel, mõni montaaži jõudmas, mõni lõpusirgel ja puhkuse aseaineks võtted Afganistanis, Lätimaal või Petseris.

Eelmisel nädalal käis Vahur koos Peeter Sauteriga Võisiku hooldekodus kirjanik Lembit Kurvitsat vaatamas. Andekas kirjamees on juba neli aastat seal elanud ja pole selle aja jooksul ridagi paberile pannud. Tahab sealt ära, aga ei saa. „Äkki saame selle filmiga Kurvitsat oma eluga järje peale aidata“, loodab Vahur. „Dokfilmi tegemine on vastutusrikas asi. See puudutab inimeste elusid, võib muuta nende elusid. Aga teiselt poolt – miks film ei tohiks või ei peaks seda tegema. Küsimus on ju selles, mille nimel ja kuidas sa seda teed.“

Marvi Volmer – Karl 11 järeltulija vaatega kogu Pärnule

Marvi Volmer (71) on Eesti üks värvikamaid ja värvilisemaid daame. Ta on teeneline kultuuritöötaja, hinnatud-pärjatud rahvariiete ja ehete meister. Legendaarse Omar Volmeri lesk. Ja samas ütleb ta: „Koos Eesti Vabariigi taastekkega läks minu ja Omari elus kõik allamäge. Järjestikune ebaõnn elu igal tasandil surus mind päris põlvili. Ma ei suutnud enam Omari tugi olla. Enne kõrgelt kukkumist ei teadnud ma, kui oluline sellele mehele, oma elu armastusele olen. Alles siis, kui ei jaksanud, sain teada, kuivõrd mehed tegelikult naistele toetuvad.

Ise olen ma tänaseks taas jalul. Olen iseenese näitel üllatusega tõdenud ja kogenud, et inimene on piiritute võimetega imeline olend. Omarile aga läks äparduste rada maksma elu.“

Marvi ja Omari lugu

Omar Volmer oli mäletatavasti mitmekülgne kunstnik, Pärnu koduloomuuseumi kauane juht, muinsuskaitsja – ja mis peamine, kirglik indiaanihuviline, kes kirjutas raamatu „Tomahookide aeg“ ning meisterdas ka endale kotkasulgedest eheda peaehte.

Marvi meenutab teda nende ammustest kohtumisaegadest pilkupüüdva punase lakaga isalõvina, kellesse naine juba eemalt esimesest pilgust armus: „Olin meie kohtudes väga noor – esimene armastuselaine käis meist üle 20 aastat enne abiellumist – ja see läks mulle väga kalliks maksma, sest minust oluliselt vanem Omar oli abielus ja tollal tehti sellistel puhkudel neidudele väga haiget. Mulle konkreetselt kolm korralikku atentaati.“

Marvi abiellus valu maha surudes hoopis Kiievisse, kus ta ka ise töötas. Tema Ukrainlasest abikaasa hukkus mesinädalate ajal Rjazanis juhuslikult lahti läinud jahipüssilasust. Noorel lesel tekkis mõne aja pärast suhe Pärnu legendaarse kõrtsmikuemanda Leida poja Mardiga. Lummav Leida oli naine, keda imetles terve provints ning kui Pärnu linnapead külastas Moskva linnapea, saadeti kuurortlinna meeri naine pagulusse ja Leidat – kes oskas käituda ja keeta, suhelda ja serveerida – tutvustati prouana. Tema poeg oli paraku viinalembene ja agressiivne ning kippus pahatihti Marvit peksma.

„See oli nii alandav, valus ja õudne, et ühel hilisõhtul sooritasin romantilise allahüppe teise korruse aknast. Mees oli linna peal möllamas, teadsin juba, mis juhtub, kui ta koju tuleb. Sidusin pesunööri aknalaua külge ja seadsin raamatukapi ukse ette. Niipea kui ta sisenes ja kapp kukkus, ronisin aknast välja ja… kukkusin koos nööriga alla. Olin kaua aega kipsis, kõik mu liigesed said põrutada ja vigastada – mis seal salata, sain eluaegse invaliidsuse, nii et võin parkida otse poeukse ette,“ naerab Marvi läbi pisarate, mis on tal üliladusad tulema. „Ühel päeval viskas naine Omari kodust välja. Mina pole ühtki abielu lõhkunud. Olen küll erinevate härrasmeestega koos elanud, aga mina olen alati truu ja aus olnud. Omar kolis Koidula majamuuseumi kütmata pööningule. Kui ta minu ukse taha tuli ja küsis, kas… Vastasin hetkegi kõhklemata jaa.

Elasime pikki õnnelikke aastaid Rüütli – tollases Kalevi – tänavas. Tegime mõlemad tohutult tööd ja pühendusime kogu südamest teineteisele. Olime vist tõesti üks Pärnu värvikamaid ja õnnelikumaid paare. Paradoksaalsel kombel seni, kuni sündis Eesti Vabariik.“

Merega laulatatud

Marvi sündis eelmise vabariigi ajal Varbla vallas Kulli külas Palatu Antsu talus. Tänu sellele talule ongi tal praegu helgelt kuninglik korter vaatega kogu Pärnule ja Pärnu lahele. Vanaema talu maade müük aitas naise jalule ja sügavast august välja. Enne praegusesse korterisse jõudmist oli daam sõna otseses mõttes kuuse all.

Kui Pärnu linnapea ja Pärnumaa maavanem andsid paar aastat tagasi proua Volmerile kätte teenetemärgi, tänas ta rahvariideseeliku särades ja pisarate voolates – Veevalajast Marvi ju! – oma vanaema kõigi õpetuste ja pärandi eest ning soovis, et vanaema teda praegu näeks. Lisaks töökusele, ilumeelele ja käsitööoskusele päris naine esiemalt ka oma praeguse helge elu-pärastlõuna pärast mitut kaotuste ja kannatuste aastat.

Preili Madisson käis Saulepi algkoolis, mis on praegugi alles ja üks kaunimaid Eestimaa koolihooneid. Siis Pärnus, siis jälle Saulepis, taas Pärnus ja lõpeks Raplas, kus tema ema teid ehitas. „Raplas elab mu ainus lapsepõlvesõbratar Maret. Ma ise ilma mereta elada ei saa. Karmide aegade tõttu pidev koolide vahetamine viis mu õppeedukuse alla. Isa sai 25 + 5, vanaemale viis ema Raplast veoauto ja kolis ta viimasel hetkel küüditajate eest kodutalust ära. Järjekordsesse uude kooli pidin üksi minema – direktriss oli sellest nii rabatud, et võttis mind sülle. Kõigi koolide ja erialade, kodude ja ametite valikul olen alati rehkendanud sellega, et pääseksin merele lähedale. Meie pere legend räägib, et üks mu esiisadest on Karl 11. – kaks tema poega Rootsi kuninga toolile istuda ei saanud, üks saadeti Eestisse ja temast ma põlvnen. Sealt mu püüdlemine kuningliku ja stiilse elulaadi poole. Sealt mu igatsus laevade järele. Tahtsin lapsena üle kõige meremeheks saada, aga tüdrukuid ei võetud. Kui nüüd oma korteri aknast purjekaid vaatan, siis pisarad aina voolavad.

Merele ma end siiski korraldasin. Kui meil oli Omariga Kastnas suvekodu, ostsime minu soovil plastikust Bella paadi, millega igal varahommikul muttidega – kohalik nimetus võrkude kohta – kala nõudmas käisin. Soeng peas ja pärlid kaelas – mina ju! Püüdsin suvega 300 kilo kala, kogu küla sõi ja tänas.“

Teine elukutse, mis Marvile sobinuks, on arhitekt-disainer. Ta on aastaid kujundanud nii ennast kui sõpru-tuttavaid. Oma praeguse korteri lasi ta oma jooniste järgi täiesti ümber ehitada – ainult kaks esialgset seina on endise koha peal, disainis sinna ise nii mööbli kui drapeeringud-baldahhiinid-aknaeesriided.

Valgust, värvi ja…

Marvi õhulises ja elegantses kodus põlevad aastaringselt lilleõielised tulukesed. Sensitiivne ja arukas naine on elu jooksul mõistnud, miks Eesti rahvariided on nii värvilised. Sellepärast, et Põhjala rahvad on läbi sajandite tunnetanud, et pimedatest aastaaegadest läbi tulemiseks vajame valgust ja värvi.

Proua Volmer ise on osanud põimida kihnu kördi rõõmsad toonid stiilsete ehete, värvilise soengu ja rõõmsate aksessuaaridega. Sama kehtib tema kodu kohta. Lisaks drapeeringutele lisavad sinna värvi Omari ja teiste kunstnike maalid ja kapiklaasidetagused kollektsioonid – lehvikud, sõrmkübarad, portselan. Suurema osa saanitekke ja muud vanavaraväärtuslikku tekstiili on missioonitundeline naine kinkinud Pärnu muuseumile, mida ta nimetab Omari muuseumiks.

Arhitektiks või kirurgiks – veel üks salaunistus – õppimise asemel astus Marvi Viljandi kultuurikooli esimesse lendu, mille lõpetamist pikendas vingumürgitus: „Mind visati vingumürgitusele järgnenud koomas surnukuuri. Ilmselt hakkas mul seal külm, õnneks tuli sanitar mulle appi. Edasi tuli appi noore aju taastumisvõime – haiglast tulles ei mäletanud ma enam mitte midagi. Kõik tuli järele ja tagasi õppida. Paljusid noorpõlveseiku, mis vingumürgitusele eelnesid, ma enam ei mäleta.“

Paradoksaalsel kombel lõppes Marvi üks õnnelikumaid eluperioode koos värvidega. Ta töötas kümme aastat ühe Pärnu fotoateljee portreekunstnikuna. Tegi legendaarseid portreefotosid pruutpaaridest, kaunitaridest, matroonidest, koolilõpetajatest.

„Mulle meeldis neil suureformaadilistel portreedel välja tuua inimeste karakter. Karakter avaneb siis, kui inimene naerma ajada. Naer vallandub maitseka anekdoodi või kalambuuri peale. Nii mind siin linnas humoorika kunstnikuna tuntigi,“ naeratab Marvi. „Värsked portreed olid järgmisel hommikul ateljee aknal. Pruutpaarid küsisid minult korduvalt, millisel nädalavahetusel mina tööl olen, et õigel päeval abielluda. Nii liigutav… See ilus aeg lõppes koos värvifoto tulekuga. Kui kõikjal mujal jumaldan ja paljundan värve, siis minu mustvalge fotokunsti tõrjus see leiutis ajalukku.“

Piiritud inimvõimed

Marvi õppis Tallinna pedas näitejuhiks-kultuuritöötajaks ja sai Pärnu üheks legendaarsemaks kultuurijuhiks. Õnnelikemaks ajaks peab ta tööd puhkekeskuses koos orkester Pärnuga. Omar, kes oli muusikute sõber, reisis nende seltskonnaga kaasa, kui Marvi kontserte korraldas ja konfereeris. Kaunid olid ka aastad Rannasalongis, kus toimusid tantsuõhtud, etendused, lauluvõistlused ja laste etteasted, nõukogude liidu avarustest saabunud puhkajad olid põhikunded, kelle lõbustajana Kiievis abielus olnud Marvi suurepäraselt toime tuli. Ent siis läks praegu Kuursaalina tuntud asutus pankrotti, töötajad koondati ja Marvi jäi töötuks.

„Omaril oli küll liigagi palju tööd – aga väikelinnas kiputakse maailmatasemel töö eest väga vähe maksma, eriti kui teatakse, kui väga meister oma tööd armastab,“ meenutab naine, milliseks pöördusid suhtumised koos oma riigi saamisega. „Lisandus uus-represseerimiste laine. Maja, kus asunud korteris aastaid õnnelikud olime olnud, läks endistele omanikele tagasi ja meid visati tänavale. Asjad viisime ühte Kastna aita, mille katuse Omar oli oma algatusel parandanud – antiik, maalid, palju väärtuslikku… Ja need varastati sealt enam-vähem jäägitult ära. Mu emamajja me koos sugulastega kauaks ei mahtunud. Nii maandusimegi „Siberis“. Tibatillukeses majas, kus polnud ühtki mugavust – ei vett ega soojustust. Omari raamatud olid kastides ühte tuppa pressitud nii, et uks läks vaevalt lahti. Kui tal oli vaja mõne artikli jaoks materjale, teadis ta küll, et kusagil tal see või teine raamat on – aga pidi ikkagi Tartusse või Tallinnasse raamatukokku sõitma, terve päeva, tohutu energia ja mõistagi ka raha kulutama.

Mina vajusin sellest ebaõnne laviinist nii ära, et ei suutnud enam meest toetada. Kui ta hommikul tööle läks, jaksasin head aega ütlemise asemel ainult nutta – ja nii me mõlemad mõistsimegi, mida tähendab paar, kui väga naine peab mehele toeks olema.

Sellest kadalipust algaski Omari vähk, mis ta kümme aastat tagasi minu juurest ära viis.“

Marvi, kes on läbi tulnud atentaatidest ja kukkumistest, kadedusest ja põlvili-silmili surumisest, peab inimesi võimsamateks olenditeks kui tulnukaid. Ta arutleb, et ehkki teiste dimensioonide olendeid peetakse peenemateks ja arenenumateks, on inimvõimed piiritud.

„Me suudame naerda ja luua ka siis, kui on väga raske. Me tunnetame ja tunneme tuhandes erinevas varjundis. Me tõuseme püsti ka siis, kui mudast paistavad vaid punased pärlid ja kulunud kingakontsad,“ teab ta. „Võtsin pangalaenu selleks, et saada endale nii õhuline ja esteetiline korter kui vähegi võimalik – üle poole palgast läheb pangale. Aga selle eest leidsin pärast kaasa lahkumist üles oma isapoolse, endast poole noorema venna, kelle perega saime väga kiiresti lähedaseks. Isaga jäi kõik rääkimata, kuna kartsin isaga suheldes haavata oma kasuisa, kellega meil olid suurepärased suhted. Seda valu korvab nüüd lähedus venna perega.“

Selleks, et väärikalt elada ja ennast teostada, teenib Marvi Eesti rahvast ja elatist rahvariiete meistrina. Ta valmistab ise nii neid kui stiilseid ehteid ning annab oma kodus õpilastele eratunde selle suure ja püha käsitöökunsti alal. Esineb näitustel ja peab loenguid. Teeb koostööd Rahvakultuuri keskuse ja Maarja Magdaleena Gildiga.

„Ma ei ela üksi. Elame Kitiga kahekesi,“ naeratab Marvi. „Kiti oli ühe vanaproua kass, ent nad ei saanud omavahel sugugi läbi. Mina olen selle kõutsi… endise kõutsiga… kogenud ainult soojust ja kallistusi. Mu kodu – nii köögi ja toa vaheline luuk kui kempsukasutus – on disainitud nii, et mu kassil oleks minuga hea. Inimestel peaks üksteisega – ja nende loomadel nendega – olema alati võimalikult hea. Selle elutarkusega arvestamisest piisab, et maailm muutuks soojemaks, valgemaks – ja värvilisemaks paigaks, mis sarnaneb üha rohkem paradiisiga.“

Aleksandr „Jermakk“ Jermilov hoiab meid ja ennast meie pärast vormis

Aleksandr Jermilov (56), mees Uljanovskist, tõestab oma isikuga, et sellest linnast ei tule mitte ainult Lenin, vaid ka mitmekülgselt haritud 21. sajandi isiksused, kes muudavad maailma heas mõttes ümmarguseks ning tervendavad seda mitmel tasandil. Aleksandr on massöör, süstasportlane ja rändur. Ta kutsub teejuhina oma retkedele – iseäranis tugev on tema tõmme metsikusse Itta – kaasa kõiki huvilisi, kes soovivad midagi enamat kui tavaturistirajad.

Kohtumispaik Eesti

„Kui ma noore haritlasena esimest korda Eestisse sattusin, tundsin kohe – see siin on minu koht ja saatus,“ kinnitab Aleksandr. „Ma ei tulnud siia hea elu peale ega saamale, vaid andma.“

Uljanovsk, kust mees meile saabus, on teatavasti Volga jõe mõlemal kaldal asetsev linn, mille naaberlinnad on Kuibõšev, Oktjabrsk ja Išejevka. Enne Vladimir „Lenin“ Uljanovi teenekat teket ajalookaardile kandis linn mäletatavasti nime Simbirsk, millel on oma vasted tatari, tšuvaši ja ersa keeles.

„Meie kodu oli looduslähedane ja suhteliselt jõukas, sest minu vanemad olid töökad ja targad inimesed. Ühest küljest kasvasin keset põlde ja hobuseid, teisalt sain hea hariduse, mis mind Eestisse tõigi,“ on Aleksandr tänulik. „Tänu Tallinnasse sattumisele kohtusin ma noore insenerina ka venelannast psühholoogiga, kellega oleme nüüdseks palju aastaid õnnelikus abielus olnud.

Ka Leena on saabunud Eestisse andma, mitte võtma. Ta tegeleb psühholoogina venelastega. Kes muu kui rahvuskaaslane saaks ja peaks iga rahva esindajatega tegelema – ainult „oma“ tunnetab süvahoovusi ja peenemaid nüansse. Venelasi järje peale aidates muudab Leena ka Eesti ühiskonda tervemaks.“

Truudus juurtele

Aleksandr ütleb, et nad on kaasaga palju arutlenud võimaluse üle venelasi ja teisi venekeelseid kodanikke Eestimaal integreerida: „Samamoodi, nagu igal rahval on oma psühholoogia ja kultuur, on igal rahvusel ka oma keskkond ja suhtlusring. USAs on enesestmõistetav, et neegritele on kaasaegsed getod ja indiaanlastele tänapäevased reservaadid. Kes nende rasside ja rahvaste esindajatest on tahtnud, see on integreerunud ja assimileerunud – kes ei soovi, püsib omade hulgas.

Omade keskkond – nimetagem seda rahvusvähemuseks või kuidas tahes – on igaühele turvaline ja üheselt mõistetav.

Ka Eestis hoiavad mustlased, juudid, idamaalased enesestmõistetavalt kokku – hoiavad alal keelt, kultuuri ja traditsioone. Kuni üldises ühtlustumises seda suudavad. Aga venekeelset rahvast püütakse nüüd jõuga lõimida. Jõumeetod tekitab vaenu – nagu igasugune vägivald,“ manitseb Aleksandr. „Intelligendid panevad ise oma lapsed Eesti lasteaedasse ja koolidesse. Lihtrahvast ei saa samasuguseks käitumiseks sundida, sest see on neile üle võimete. Kui laps ei mõista, mida õpetaja talle õpetab, kaotab ta huvi ja läheb tänavale.“

Aleksandr selgitab, et põhjus on Stalini ja mongolite ajaloolises genotsiidis tegeliku suurvene rahva kallal. Eestisse valgunud rändrahvas kannab nomaadide lihtsakoelisi, aga väga elujõulisi geene.

„Rändrahvaid pole vaja karta, põlata ega vihata,“ julgustab mees. „Kui näitame nende suhtes üles austust ja tolerantsi, saame neist tublid liitlased. Kunstlik ühtlustamine pole mõistlik ega ka võimalik. Liiatigi rikastab igasugune mitmekesisus maailma.“

Kuula rändajat

Ka Aleksandr on rändaja. Ta asub igal võimalusel teele, kusjuures tsiviliseeritud piirkonnad teda eriti ei tõmba. Tallinnast piisab tema urbanisatsiooni vajadusele täiesti – kõik suurlinnad on aga teatavasti üsna sarnased.

„Eestis elades teenin endale välja võimaluse rännata mööda emakest Venemaad Arhangelskist Novosibirskini – ja tema naaberriike. Paradoksaalsel kombel ei saaks ma tõenäoliselt Venemaal elades endale nii põhjalikku isamaa-avastamist lubada, sest odav harrastus see pole,“ räägib Aleksandr, kes on erinevalt tõsielusarja „Kaks kanget Venemaal“ peategelastest tõeliselt kange rändaja, mitte kraadide poolest kangete jookide igapäevase kütuse toel tiksuja. Tema matkab tõeliselt.

Ta armastab Usbekistani, Kasahstani, Kõrgõstani, mis on kõik üsnagi erineva väega riigid – olgu vihjatud eestlastele, kes solvuvad, kui Eestit naaberriikidest ei eristata. Nendel maadel on Aleksandri sõnul väga võimsad ja iidsed rütmid ning sojad, sügavate traditsioonidega rahvad.

„Üks elamus on seismine lõpututel väljadel, silmitsi looduse ja iseendaga,“ kirjeldab Aleksandr, kellele on lapsepõlvest külge jäänud hüüdnimi Jermak – mis on teatavasti ajalukku läinud võimsa laeva ja seljakoti nimetusena. „Teine sõnulkirjeldamatu stiihia on mäed. Vajan neid lausa eluliselt, sellepärast käingi nii Kõrgõstanis kui Kaukaasias nii tihti kui võimalik – ja olen valmis igale huvilisele reisijuhiks olema. Viin inimesed paikadesse, kus tunnetame ühtaegu nii enda väiksust kui kokkukuuluvust üleva ja jumaliku loodusega.“

Järgmine rännak viib Jermaki taigasse, Baikali ümbrusse, mis on tema teine kirg mägede kõrval. Ta teab, kus elavad ja tegutsevad šamaanid, ent ei topi ennast vägisi nende juurde, pigem jälgib ja tunnetab neid eemalt ning saab oma seotuse kõiksusega läbi looduse.

Kätega teenija

Aleksandr on mitmes erinevas väärikas paigas massööriks õppinud. Ta võinuks siin Eestis ju ka näiteks insenerina lisaväärtuse tootja olla. Aga… „Eestis paraku ei taheta eriti toota. Kõik aina vahendavad ja teenindavad, elavad internetis ja arvutis, büroodes ja autoroolis, uskumata sellesse, et millegi tegeliku tootmine on väärikas ja rikastav. Samas vajavad just need vahendajad ja ititajad toetamist ja laadimist.“

Aleksandr ei pea kabinetti, vaid käib klientide kodudes masseerimas. Säärase „massaažitaksona“ tegutsemine pole mitte kokkuhoid, vaid põhimõte: „Inimene peab olema pärast seanssi lõõgastunud – lebama, mediteerima, kasvõi uinuma – mitte kohe liiklusse tormama ja ennast taas stressi ummistama. Massaaži järel voolab lümf mööda sooje lihaseid ja viib soolasid laiali, valupunktid hajuvad, keha kogub ennast.“

Need, kes on Aleksandri sooritatud massaaži kogenud – aga eriti need, kes on olnud ka tema juhitud rännakugruppides ja oskavad mõlemat kunsti võrrelda – kinnitavad, et massaaž Jermaki moodi on nagu väike reis. Tema käed viivad nii mägedesse kui Siberisse, nii et väikeselt rännult naasnu tahab üsna tõenäoliselt kogeda ka suurt retke selle oskaja juhtimisel.

Kajaki-kuningas

Kajak on eesti keeli lihtsalt süsta tüüpi veesõiduk, ent Aleksandrist jutustades kõlab kajak – Siberi põlisrahvaste leiutatud loomanahkadest süst – tunnetuslikult õigemini. Mees harrastab süstasporti sinnamaale, kuni veekogud jäätuvad.

„See spordiala on pigem eluviis – pidev meeldetuletus üle- ja alaväärsuse vahekordadest. Kuna meie harrastus nõuab igal aastal mõne ohvri, pole ime, et kõigil süstaspordi saitidel on lisaks infole jõgede-järvede-kaldamere olemuse, ohtude ja hoovuste kirjeldusele ka juhised ohutuse, alajahtumise ja elustamise kohta,“ räägib Aleksandr rahulikult. „Korraldame võistlusi selleks, et treenimisel oleks motivatsioon ja elus oleks mängulist adrenaliini. Ent tegelikult on minu põhiline motiiv vormisolek – tahan veel kaua suuta viia huvilised Siberi taigasse või kuitahes kõrgetesse mägedesse ning ka kaugetele jõgedele-järvedele süstamatkadele.

Tead, mis on üks naljakamaid tundeid matkalt naastes? Magusvalus kihvatus õlle ja rämpskrõpsude järele. Sellele kiusatusele tuleb hetkeks järele anda – siis on tagasi endaks saamise tunne ehedam ja õnnestavam. Ja sedamoodi retk-haaval ma üha endamaks saangi.“

Pajode pere pilgud samas suunas

„Ma ei tõsta oma jalga rohkem sellesse majja!“ teatas Marju, kui Aivar oli ta esmakordselt viinud vaatama Raikküla lähistel metsas kössitavat vana rehielamut, millest pidi saama Pajode pere kodu.

Nüüd on Rapla Maavalitsuse perekonnaseisuameti emand ehk rahva suus paaripanija Marju varsti 15 aastat igal õhtul tõstnud oma jalad vägagi rahulolevalt majja, mille Aivar sama koha peale ehitas.

Kui Marju tuleb koju enamasti mõnest tantsutunnist, mis pea igal õhtul tööpäevale järgneb, siis Aivar saabub siitsamast plangu tagant. Plangu taga on Pajo saeveski – tema ühe-mehe-firma, millest on seoses tegususega jäänud kõrvalistele mulje kui ei-tea-kui-suur-ettevõttest.

Ega peremeeski alati otse töölt tuppa tule – käib elujõu ja rahuliku meele säilitamiseks kergejõustikuga tegelemas, metsas loomi vaatamas-hooldamas ja Raplamaa ettevõtjate koosviibimistel.

„Me kohtume harva,“ nendivad Pajod. „Tänu sellele oleme teada saanud, et nii paari- kui põlvkondade suhted kestavad ja arenevad kõige paremini siis, kui vaadatakse samas suunas, mitte üksteisele otsa ja ei trügita üksteise varvastel.“

Kahekesi puu otsas

„Kõik mu esiisad on olnud jahimehed. Maamehel peab olema püss. Ja südametunnistus. Olen pärit siitsamast Lipalt ja õppinud koos isaga loomi vaatlemas ja söötmas käima,“ kirjeldab Aivar mehe, metsa ja relva vahekordi. „90 protsenti metsaskäikudest käib ilma ühegi pauguta. Paraku määrivad salakütid tõeliste jahimeeste mundriau. Nii, nagu iga eluala piraadid rikuvad tegijate au ja töö.

Mets pole minu jaoks ainult jahimaa – ma kõnnin sinna jalutama ka näiteks siis, kui Marju on mu peale kuri. Mina ise olen keskmisest kõvasti rahulikum mees ja oskan metsas kõndimise nii täpselt timmida, et koju tagasi tulles vastab Marju mulle alistunult ohates: loomulikult ei ole enam vihane, üle läks. Enam kui veerand sajandiga õpid peensusi tajuma ja ajastama.“

Marju lisab, et tema ellu on viimasel ajal ilmunud midagi väga uut. Ta käib koos kaasaga puu otsas platvormil metssigu passimas. Neil puhkudel, kui pole plaanis lasta.

„On eriliselt kirgastav ja lähendav täielikus vaikuses kõrvuti istuda – ei liiguta, isegi ei hinga – kuulad armsama pulssi ja iseenese mõtteid,“ jutustab Marju õnnelikult. „Selle vaikimise ja kuulatamise krooniks ilmub lagendikule emis triibuliste põrsastega – ja maailm on nii üliväga olemas ja armas.“

Marju tunnistab, et maale kolides kartis ta vaikust – nagu enamus linnainimesi, kes on üles kasvanud keset autode ja inimeste, naabrite ja möödujate hääli. Marju „metsistumine“ sujus tänu sellele ladusamalt, et teel Raplast päris oma koju oli vahemaandumine Raikkülas.

„Meie abiellumine oli tõeline õnneloos. Me kolisime kokku alles pärast pulmi – ja süüa õppisin ma tegema alles pärast ämma-äia juurest oma koju kolimist,“ tunnistab Marju. „Ja nüüd läheb elu aina paremaks. Kui ma esimest korda siin käies kartsin ja võõrastasin, siis nüüd olen veendumusele jõudnud: muiste osati maju väga õigesse kohta ehitada – nii veesoonte, puude kaitsva müüri kui ümbruskonna mõttes.“

Taevas kinkis Aivarile selle kodu tänutäheks tema ustava hoolitsejaloomuse eest. Mees hooldas pikka aega üht üksildast vanainimest, kel polnud peale tema mitte kedagi. Nüüd, mil väsinud rehielamu asemele oma kätega maitsekas kodumaja on rajatud, käivad Pajod pidevalt oma eelkäija haual teda tänamas.

„Oleme selle majaga üks,“ kinnitavad Marju ja Aivar. „Arhitekt Urve Krjukov kavandas ta täpselt meie kirjelduste järgi – palju diagonaalpindu ja ohtrasti aknaid, valgust ja õhku. Nii inimestele kui lilledele.

Meie linnasõbrad on mõnikord siin nõutult metsapoolsest aknast välja põrnitsenud ja kurtnud, et mitte midagi ei ole vaadata – ei naabreid, liiklust ega reklaamplakateid. Mis jutt! Aknatagune mets ja taevas pole mitte kunagi ühesugused.“

Teisel pool aga on Aivari saeveski – liialdamata öeldes tema elutöö.

On, mida vaadata!

Enne saeveski rajamist end ehitatud kodumaja kõrvale oli Lipa küla poiss Aivar tehnik-mehhaanikuna tööl Raikküla majandis. Praegugi peitub selles sitkes mehes leidur, kes konstrueerib oma saekaatrisse ise sobivaimaid masinaid, ent patenteerimisega vaeva nägemisest on ta loobunud.

„Piisas ühest katsest bussiootepaviljoniga. Me siin nuputasime, arvutasime ja katsetasime, et paviljonid ei võtaks tuult alla, inimesed ei saaks märjaks – ja siis hakati neid mujal Eestis muretult maha puksima. See tegi tibakene tusaseks, otsustasin patendi võtta. Seda ainsamat patenti taotledes kogesin nii karmi bürokraatiat, et rohkem ei taha,“ selgitab Aivar rahulikult. Tema leiutised on ja jäävad tema omaks. Raplamaa üks visiitkaart-ettevõte kohaliku tanklaketi Hepa ja koduste Karmani kaupluste kõrval, Pajo saeveski sündis aga tänu mehe teatavale hulljulgusele.

„Kui majand nõukogude okupatsiooni lõppedes lagunes, tuli Eestisse Läänest kolm saeveskit. Ma ei tea, mille eest, aga üks neist otsustati mulle anda. Siis võtsin esimese riski ja astusin õhku – lapsed olid väikesed, elasime minu vanematega koos – ma läksin Soome seda saeveskite asja õppima,“ räägib mees, kellel on nüüd suur platsitäis angaare ja varjualuseid tulvil tehnikat ja pooleli olevaid palkmaju, näidiseks ja müügiks valmistatud aiamööblit, kiikesid, grillmajakesi ja kartulivabariigis hästi kaubaks minevaid kartulikaste. „Hilisemaid riske on alalhoidlik Marju – kes oli enne abiellumist mu raamatupidaja – rangelt vaos hoidnud ja pole mul lasknud ülearu julgeks minna. Nii olengi praegu vajadusel suuteline kõik oma suhteliselt väikesed laenud-liisingud välja ostma, kui millegipärast vajadus peaks tekkima.“

Suuremaks pole härra Pajo oma elutööd sellepärast kasvatanud, et see rikuks kodurahu – ühest küljest tekitaks suurem vastutus suurema murefooni. Talvel, kui tööd on vähem, ei lubaks süda jätta palgata töölisi, kel kodus naised-lapsed – ent oma pere käekäigu nimel ei saaks ju ka tühja maksta. Samas on kõigi Eestimaa külade üldine mure see, et tõsiseid töömehi polegi suurt võtta. Kes tööd tahab ja oskab teha, see juba teeb, kes ei taha, selle kätte ei või ka saagi ega saeveskitehnikat usaldada. Aivar on mitmeid mehi välja õpetanud ning siis on nad oma teed läinud – üsna sageli Soome parema palga peale.

„Niimoodi me siis kolme mehega saeveski olemegi. Ma ise ka pidevalt platsi peal ja tellijate juures maju üles panemas,“ naeratab Aivar rahulikult. „Varem käisime ikka Marjuga koos puhkamas – mäletad, Marju, meie Usbeki-reisi… – aga praegu käib ta koos meie tütre Marisega (25), kes lõpetas Tartu Ülikooli Pärnu kolledži ja töötab Novatoursis, hinge tõmbamas.“

Tegijate sünergia

Pineva töö tõttu ei kandideerinud Aivar ka Raplamaa ettevõtjate ühenduse presidendi kohale, mida ta mitu aastat pidas – kes pinnal tahab püsida ja eluga edeneda, peab praegusel ajal hoolikalt valima, keskenduma ja kõrvalisest loobuma. Isegi kui see juhtub edevusele maitsema.

„Elu kulgebki perioodidena,“ teab Aivar. „Praegu käin nende sõprade ja teekaaslastega harivatel reisidel, osalen heategevuses – ja peegeldan kogenud tegijate peal oma mõtteid. Mulle meeldib üsna omaette töötada ja seejuures endamisi ideid genereerida. Ent kuna mu kontor on kodus – kohe on eraldi hoone valmimas, peaks psühholoogiliselt vahelduse tooma -, siis ühest küljest ei pääse ma kontori valmimiseni kunagi töölt koju ja teisalt olen kohati liiga üksi. Ideid on vaja kasvõi skeptilise kontrollgrupi peal peegeldada – selleks meie ühendus ongi.“

Üks olulisemaid kontrollgrupi mehi on Aivari jaoks poeg Madis (23). TTÜ lõpetanud noormees töötab USAs Southwestern Companys, ent pääseb tänu infotehnoloogiale sageli ka Eestisse, Taisse – kuhu iganes, kus soovitakse õppida ja õpetada meeskonna moodustamist, motiveerimist, iseenese ja teiste aja planeerimist.

„Olen oma poja üks tänulikke õpilasi,“ nendib Aivar. „Mul on sama probleem, mis paljudel meist – oskame pigem ise kõik tööd ära teha kui õppida meeskonda tööle panema ja ülesandeid delegeerima. Selle üle, kui poeg mulle platsile appi tuleb, olen väga tänulik – alaliselt seal pole tema koht. Ta väärib enamat, ütlen ma, ilma et oma tööd alavääristaksin.

Oleme Marjuga selle üle õnnelikud, et Madis on nii Eestist kui Ameerikast omaks võtnud parima – mitte Eesti depressiivsust ega Ameerika pealiskaudsust.“

Sellised geenid väärivad paljundamist. Madis kinnitab, et naisevõtt ei tohiks tõepoolest kaugel olla, kuna ta on vanematele lubanud, et 32aastaselt on tal kaks väikest Pajo. „Olen viimasel poolaastal massiliselt sõprade pulmades käinud – Chicagost Taini. Meie sõpruskonda on tabanud abiellumise viirus,“ naerab Madis. “Sellisele konveierile nagu metropolides – ukse kohal süttib noorpaari nimi nagu väljuva rongi tead, kaks minutit sees – ja järgmine, kusjuures kõrvaluksest väljuvad lahutajad. Nagu absurdifilmis. Ma tahaksin, et minu tulevasse abiellumisse suhtutakse sama süvenenult ja südamega nagu mu ema oma paaripanemistesse.“

Madis on ema tööd üksjagu pealt näinud – nagu ka Aivar, kes väljasõidu-registreerimisel sageli naise autojuhiks käib. Rõõmuga.

Koht vapiga laua taga

 Marju tuletab meelde, et ehkki teda tuntakse Raplas eelkõige ilmaliku paaripanijana, töötab ta maavalitsuses tegelikult eksistentsiaalsel tuiksoonel – tema kabinetist käivad läbi sünnid-surmad, abielud-lahutused. Siinse vestluse päeval käidi tema juures just väikesele poisile nime panemas – Niiles sündis.

„Sellesse ametisse jõudmine on minu jaoks tunnistus kosmilise külgetõmbeseaduse kehtimisest,“ kinnitab Marju. „Varem, kui töötasin samas majas tööhõiveametis – nüüdses töötukassas – vaatasin igatsevalt perbüroo Eesti vapiga lauda ja mõtlesin, et tahaksin väga selle laua taga seista ja inimeste elu tähetundi pühitseda.

Kui mind töötukassast koondati, tundus mulle, et nüüd on maailmalõpp. Eks ühe eluperioodi lõpp oli ka – aga Aivar rahustas mind, et tema on mu kõrval, ongi aeg puhata ja elu üle järele mõelda. Ja kui ma maha rahunesin, hakkaski külgetõmbeseadus toimima. Konkureerisin oma praegusele kohale paljude kandidaatide hulgas, töövestlusele kutsuti mind kuue seas – ja ma olin vaevalt kuu tagasi kuulanud ja nõustanud kümneid ja sadu teisi, kes töövestluseks valmistusid… Paar päeva pärast ametisse asumist oli minu esimene tseremoonia.“

Aivar ja Madis meenutavad, kui kohutavalt närvis Marju oli. Kirjutas kõne. Harjutas peegli ees. Õppis vapruse värinaid maha suruma… Ja nüüdseks on ta Eesti Vabariigi nimel paari pannud enam kui 500 paari. Teda tuntakse äärmiselt süvenenud kõnelejana – ei midagi abstraktset ega umbisiklikku – kõik just sellele paarile ja liigutatud omastele.

„Selleks, et ennast laadida ja tuulutada, tantsin peaaegu igal õhtul. Täna tulin kõhutantsu trennist. Homme on rahvatants. Ülehomme aeroobika. Mulle on seda vaja samamoodi, nagu Aivarile metsa ja puid, jahti ja sporti,“ võrdleb Marju kummagi akude laadimisi.

Pajode õhuline ja helge kodu hingab koos pererahvaga ning tema igasse detaili ja toataime on kätketud otsekui millegi väga hea ootus. Marju, kes kord paarikümne aasta eest lubas enam mitte iial siia jalga tõsta, teab, et siin on kaitstuim ja kindlaim paik maailmas.

Aivar täpsustab: „Ainus, keda siin ilmas on mõtet karta, on inimene. Metsa, loomi ega pimedust pole karta vaja – nad on omad.“

Lilian Kiuru õpetab sööma ja seksima

„Kõiki lapsi õpetatakse lugema ja kirjutama – aga sööma ja seksima ei õpetata,“ juhib tervendaja Lilian Kiuru (50) tähelepanu põhjusele, miks meie inimesed on nii haiged ja õnnetud, nagu nad just on. „Vale toitumise tagajärjeks on liigne hape ja vähene lämmastik. Ilma lämmastikuta ei toimu meie kehas miski – ei naeratamine ega rasestumine. Liigne hape aga on paljude hädade põhjus – see ajab meid kraaksuma, bronhidesse kogunenud sodi on vaja keset vestlust või loengut välja rögastada, see paneb põskkoopad leemendama, see ajab südame rütmist välja ja kasvatab kaalu. Stress ja suutmatus nii endasse kui partnerisse süveneda rikub omakorda suguelu. Polda ei ise rahul ega rahuldata armastatut. Sest ka sügavam armastusvõime oleneb õigest toitumisest.“

Ärge laske end mürgitada!

Tervendaja Lilian on ise alati huvitunud, mis on millegi sees. Meditsiinikoolis õppides oli ta üsna ebatütarlapseliku hasardiga sagedane lahangukambri külastaja ning samavõrd huvitab teda süvitsi biokeemia.

„Ma ei suuda mõista, kuidas arstid, kes inimestele ravimeid välja kirjutavad, ei tunne huvi, mis nendes ravimites sisaldub. Küsisin ühelt tohtrilt, kas ta teab, mis on Viagra sees. Ta ei teadnud. Tema ainus teooria oli, et kui anda nõrk doos ja seepeale läheb vööalune funktsioon paika, on probleem meesterahva kõrvade vahel kinni. Kui nõrk doos ei mõika, on asi füüsilises funktsioonihäires ja tuleb anda kolmekordne annus. Ent kui arst ei huvitu ravimi koostisest, võib ta väga hõlpsasti oma patsiendile infarkti või insuldi välja kirjutada,“ teab Lilian. „Samuti olen küsinud kardioloogidelt, kas nad teavad, millest koosneb ülimalt levinud verevedeldaja. Mis oleks õige vastus? Seal on sama toimeaine, millest koosneb rotimürk. Rotimürk teatavasti muudab veresooned tasapisi läbilaskvaks, nii et inimese veri valgub soontest kudede vahele. Kui inimesed tunneksid ise huvi, mida neile õigupoolest määratakse, siis ei laseks nad ennast nii kergeusklikult mürgitada.“

Samuti hoiatab mitmetes koolides kõrgelt haritud Lilian meid kahevalentse raua eest – arvame, et teeme oma verele väga head, kui rauda sööme, ent tegelikult tohib tarvitada vaid kolmevalentse raua preparaate. Kahevalentsed on rooste.

Ka peab Lilian väga mõtlematuks seda, et inimestele soovitatakse ja sisestatakse igal mõeldaval ja mõeldamatul puhul rahusteid ja antidepressante: „Mil moel inimene siis enda ja oma probleemidega tuttavaks saab ja neist välja kasvab, kui tal on mürkide tõttu silmad nina juure peal kõõrdis?“

Õppida, õppida

Pärast meditsiinikooli lõpetamist töötas Lilian üheksa aastat onkoloogiakliinikus. Tema kolleegid kinnitavad, et seal, kus on see eriliste võimetega naine, hakkavad juhtuma imed. Lilian õppis töötades oma patsientidelt nii mõndagi. Näiteks seda, et inimesed võivad ära surra hirmu, mitte vähkkasvaja kätte: „Oli kaks järjestikust juhtumit, kus patsiendil polnud sugugi lootusetus staadiumis kasvaja – aga silmis oli paanika, tagaaetava metslooma pilk. Ja tulemuseks oli tõsilugu, et hirmunud inimene ei ärganud narkoosist. Nii et kõik on meie mõtlemises kinni – mõtlemine aga oleneb omakorda õigest toitumisest ja elulaadist, sest ainevahetus määrab ajutöö kvaliteedi.“

Liliani enese ajutöö kvaliteeti on mõjutanud tema ellu õigel ajal ilmunud õpetajad. Heino Tikk ja Ilmar Eber on ühed olulisemad nimed, mida meedik tänuga nimetab. Ta on üha sügavamalt süüvinud psühhiaatriasse, seksuoloogiasse, biokeemiasse ja ainevahetusse.

„Olen õppinud oma enese keha pealt, kui hõlpsasti käiakse endaga nii valesti ringi, et looduselt kingituseks saadud pühakoda ära rikutakse – piisab liiga suures koguses mee-leiva-õlle manustamisest – ja juba jääb öösärk kitsaks. Mispeale tuleb mehe käest küsida, kus tema silmad olid, et ta naisel niimoodi paisuda laskis,“ naerab Lilian endale ainuomast heledat nakatavat naeru.

Kõik teed viivad Soome

Mis Liliani kaugeltki naerma ei aja on Eesti meditsiini seis ääremaadel. Teda paneb ahastama, kuidas mõnda väikehaiglasse omal jalal läinud inimene väljub sealt raami peal – valede ravivõtete tõttu sõna otseses mõttes peast segane ja jalust vigane. Ta kuuleb õudusega, kuidas ühel saarel pole endisest lahkajast perearst suuteline vähihaige põiest kateetrit eemaldama, mistõttu põdeja seisund halveneb sekunditega ja omaksed on abitusest oimetud.

„Ma olen selle üle väga õnnetu, et Eesti ei paku oma inimestele väärilist teenistust ega tasemel töökeskkonda. Jumala eest me ei peaks elama nagu seriaali Kalevipojad teleriväline kehastus – aga siinsed töötingimused ja –tasud lasevad taseme alla vett ja parimad tegijad võõrsile,“ teab Lilian omast käest. „Mina läksin Soome 1990. aastal. Lõpetasin Helsinki Ammati Korkeakoulu ja avasin Helsinkis oma praksise. Õpetan inimesi õigesti sööma ja seksima ka Tallinnas, kus mul on kabinet Narva maanteel. Soovitan inimestele õigesti doseeritud toidulisandeid – näiteks metüül-sulfüül-metaani, mida tuleb võtta kolm supilusikatäit päevas, et luustik ja limaskestad täisväärtuslikult toimiksid. Seda ühendit sisaldub ka laukudes, kapsas ja vihmavees.

Soovitan surnuks keedetud juurviljade asemel valmistada blenderiga toorsuppe – ja teha kasulikest taimedest mahla, mis on tõeline energiapomm. Ja ma teen oma nõustamistööd vaheldumisi Helsinkis ja Tallinnas. Oma koduks pean – ja jään pidama – Sakut.“

Õpime sööma ja seksima

Lilian ütleb, et on veregrupilt päästja – nii null positiivse kõigile ülekandeks sobiva vere kui oma hingelaadi poolest. Kunsti, seksusaal-, pere ja rühma psühhoterapeut-kosultant, kes valdab nii kliinilist meditsiini kui loodusravi ütleb, et valest toitumisest ja mürkide tarbimisest lukus meeled on viinud meid tagasi ürgaega.

„Mehed ei valda uskumatult sageli naisi – nad ei tunne naiste erogeenseid tsoone, ei vaevu seksile süvenema ja keskenduma. See meenutab ürgaega, mil mehed rabasid keset inimkarja – häbenemata ja õrnutsemata – naistel loomanahad üle pea ja kärutasid neile ära, et füsioloogiline rahuldus kätte saada ja sugu jätkata. Niisugune tagasi ürgajas olemine teeb naised õnnetuks, närviliseks, feministlikuks – ja nad ei väärtusta sellise kohtlemise peale ka iseennast,“ kirjeldab Lilian olukorda. „Olen ses mõttes pädev teisi inimesi nõustama, et mul endal on romantilises plaanis väga hästi. Ei ole nii, et pole kingsepal kinga. Minu Aivar on väga tundlik ja hooliv mees.“

Lilian on ühinenud ka terviseteraapia kolmnurgaga, mille asutasid kolm miljardäri. Rõhk pannakse Kajaani mustikale, lõhele ja ristõielistele taimedele, milles sisaldub kõik eluks vajalik.

„Soovitan inimestele kõike naturaalset ja kunstlikult töötlematut – nii söömise kui seksimise puhul. Katsed on näidanud, et kui viinamarjast või mustikast valmistada mahl või vein, kaotavad nad suurema osa vitamiinidest, aga mürgid jäävad alles,“ teab Lilian. „Tervendamise puhul on oluline vägagi sensitiivselt jälgida, milline seisund inimestel on. Kui minu juurde teraapiasse tulija on omadega väga ummikus ja närviline, alustan talle värviteraapia tegemist türkiisiga. Türkiis on kõige rahustavam ja üldtoimivam värvus. Proovige vaid stressis olles erkkollast värvi vaadata ja maalimiseks kasutada – hulluks ajab. Nässus närvide jaoks on ka valge liiga radikaalne.“

Miks te ei kuula?

Lilian soovitab kogu südamest inimestel kuulata nende jutte ja teadmisi, kes on informeeritud. Teda üllatab, kui leigelt suhtutakse NASA poolt juba mitu aastat tagasi inimeste teenistusse antud kaartidesse ja hoiatustesse. Erinevad allikad on erinevais eesti paigus elavatele pühendatutele neid hoiatustekste ja kaarte jaganud, aga riigivalitsused on Liliani sõnul suisa kuritegelikult ükskõiksed.

Teave, millest naine oma pere tulevikku planeerides lähtub puudutab aastal 2012 planeediga toimuvat. Ametlikud tekstid, millest Lilian lähtub väidavad, et tuleval suvel toimub ülivõimas Päikese plahvatus, millele järgneb paar ööpäeva totaalset pimedust. See plahvatus võib massiliselt maju süüdata – seetõttu tuleb elektrisüsteemid ümber ehitada selliseks, et majade tagant oleks võimalik juhtmed eemaldada.

„Mina olen juba praegu varuks ostnud kalmuküünlaid – need põlevad 90 tundi ja leevendavad tuleva aasta ajutist pimedust,“ soovitab Lilian. „Tuleva aasta lõpus tabab meie planeeti jõuline magnettorm, mis nihutab Maa telge ja muudab tema pöörlemiskiirust – see viib ookeanid ja mered üle kallaste ning NASA levitatavad kaardid ja videod näitavad, kus oleks turvaline asuda,“ räägib Lilian. „Eestil veab selles mõttes, et aastalõpus  asume sügavas talves – Päikesest nii kaugel kui olla võib.

Olen oma 22- ja 27aastastele lastele öelnud, et nad tuleksid kriitilisteks aegadeks koju. Nii selleks, et mitte ära uppuda kui selleks, et üksteist armastavad inimesed peavad nendel aegadel kokku hoidma.

Miks aga riigivalitsused ei kuula, mida räägitakse? Eesti riik on praegu lootusetult hiljaks jäänud oma rahva organiseeritud evakueerimisega. Keset Eestit seisvad tühjad majad tulnuks korda teha ja elamiseks sobivaks kohendada, et vee alla jäävatest mereäärsetest linnadest inimesed ohututesse metsavahedesse viia.“

Lilian naerab, et kuna selleks kutsutud ja seatud pole tõsiseid hoiatusi millekski pidanud, kiputakse neid, kes inimestele neid kaarte ja videoid tutvustavad, ullikesteks pidama. Samas on nukker vaadata, kuidas raha kulutatakse maanteede ehitamiseks tulevase maakaardi järgi ei-kusagilt-ei-kuhugi, samal ajal kui praeguste hiidmagalate inimestel pole juba õige varsti kusagil elada.

„See on igaühe oma valik, kas ta viib oma pere kõrgetesse paikadesse, kas ta sööb täisväärtuslikku toortoitu ning hoidub hapetest ja mürkidest – praegu ongi aeg, mil kõik on meie endi kätes, kuna niinimetatud rahvajuhid ja spetsialistid pole pehmelt öeldes oma ülesannete kõrgusel,“ ütleb Lilian lõpetuseks.

Selle Luik – väike ja suur, kaks ühes

Vene piiri tagant Pokoldovast pärit Selle Luik (40), piiganimega Mõtsar, on väike ja vilgas nagu kotinõel, kel on õnnestunud ajakirjanikele enda kohta vaid mosaiigikillukesi poetada. Ta on küll endiste kolleegide suhtes väga koostööaldis – hiljuti koos mõttekaaslastega rajatud heategevusportaal Spunk.ee vajab promomist. On vaja igal võimalusel inimestele teada anda, et majapidamises ülearu olevad asjad on nüüd võimalik paari klikiga edasi anda kellelegi, kes neid reaalselt vajab. On vaja kuulutusega teada anda, mis üle on, see miski ära pildistada, pilt üles laadida – ja ülearuse tarbimise käes jõude seisma jäänud esemete jaoks algab uus elu.

Selle enese jaoks on mitu korda ja väga hoogsate pööretega uus elu alanud. Seetõttu on ta oma sõnadega väga kasin, tagasihoidlik ja ettevaatlik. Väite peale, et elegantne funkvilla, milles ta Lauluväljaku taga elab on suur ja kulukas, vaatab ta seal üllatunult ringi ja väidab, et võrreldes vahepealsete elamistingimustega on see villakene õige väike. Eks-proua Luigel enesel on jalas kreekalikud koturnid, mis teda pisutki suuremana näitavad… Ning tema liigutustes ja pilkudes on palju läbi elatud, välja kasvatud ja peidetud valu.   

Sellest me ei räägi

„Nüüd, kus mu tütar Serel on kolmeaastane, pean otsustama, kas nimetan end koduperenaiseks, töötuks või vabakutseliseks – jäägitult emadusele pühendatud õnnelikud aastad on läbi,“ mõtiskleb Selle tõsiselt. „Nägin Hans H. Luigega elades väga suurt ja külluslikku elu. Kogesin, et väga lahe on tarbida, aga… Inimene ei jõua kunagi nii palju riideid kanda ega autosid vahetada kui ahnus või edevus käsiksid. Just külluse keskel elamine pani mind sellele mõtlema – ahjaa, et ma ka ise Selle olen, mind ei häiri, õppisin juba tillukesena selle ja Selle vahel vahet tegema – küllus pani mõtlema, kui tohutult inimesed raiskavad. Asju ostetakse ühe juurde ja nad jäävad kasutuna seisma. Jõukas ostab üha juurde, maailm aina toodab ja tarbib. Aga siinsamas kõrval on inimesi, kelle ainus võimalus hüvedest osa saada ongi see, et Spunk.ee viib vajalikud esemed tasuta nendeni.

Eks ma seda keskkonda luues Hans H. ringkonnale lootsin. Ent eduinimestel on pahatihti liiga vähe aega või viitsimist fotoaparaadiga see klõps teha, mis liigse eseme vajajani juhataks. Nendeni, kel abi vaja, püüame jõuda lisaks internetile ka kohalike omavalitsuste ja isiklike suhete kaudu.“

Mis puutub miniatuurse kaunitari enese isiklikesse suhetesse, siis tema ja Hans H. Luige koostöö tegi mäletatavasti mõlemast oma ala suurima – vähemalt meie riigi mastaapides. Kümme aastat koostööd, millest kuus veedeti seaduslike abikaasadena lõppes paradoksaalse suhete surimuriga. Omal ajal korraldas Luikede pulmad Peep Mühls, kelle naine on eksmiss Kersti Tänavsuu ning kui Selle ootas tütrekest Serelit, sai tolle õde punapäise suurmehe endale.

Võiks ju öelda, et ainult sigamees võib tillukese raseda naise maha jätta, ent Luigel lihtsalt peab kõike palju olema. Iseasi, kui paljud daamid seda paljut välja kannatavad. Selle ei taha truudusetu mehe nimegi nimetada, avameelne sissevaade mitmekesise magnaadi magamistuppa sisaldub Kadri Kõusaare raamatus „Ego“, nii et kes huvitub võib erutavate üksikasjadega tutvuda ilma, et väike suur Selle veel enam haiget saaks kui seni.

Neile, kes unistavad eemalt elust modernsetes villades võib tunduda üllatav, et laste – Serelil on 7aastane vend Oskar ka – jaoks soetatud valgusküllases valges palees võib perenaise huul väriseda ja silmis valus-kibe ilme olla.

Ema Selle

Olukorrale avasilmi vaadates tuleb tunnistada, et samavõrd kui Äripäevast Ekspress Gruppi üle läinud Selle tegi peadpööritavat karjääri, oli tema ka see, kes legendaarse moguli varandust hüppeliselt suurendas – mispeale mees rikkus nii tema elu kui karjääri.

„Kes mind nüüd enam ajakirjanikuna tööle võtaks,“ ohkab väike emme, kes on viimastel aegadel lisaks tulesädemelikule tütretibale saanud toetust ka budismist. „Ekspress Gruppi ma enam mingi hinna eest tagasi ei läheks. Nii et jääbki Spunk.ee – ja ehk ka mõned uued ideed.“

Nende uute ideedega on paraku ilmselt nii, et inimesed, kellele on tagatud külluslik elu, tohivad teha vaid seda, mida toitjaisa lubab.

Ometi on praegu end töötuks koduperenaiseks nimetav naine olnud oma mitmekesisuse, töökuse ja leidlikkusega lausa geniaalne ja fenomenaalne supernoova. Ta on lisaks ajakirjanikule ka jurist ja raamatupidaja. Ta on juhtinud oma laste isa kinnisvara- ja ehitusprojekte, tegelnud ridamisi ja korraga sööklate, ökopaki ja riivitud plastikuga. Ta on Miami ülikoolis end majanduse alal täiendanud ja kinnisvarast, mida H.H.L on South Miami Beachile 24 miljoni eest soetanud, 3 korterit disaininud.

Seepärast on nüüd paradoksaalne kuulda, mida ütleb pea pooleks aastaks tütrega Floridasse sooja sõitev naine: „Ma ei tee seal midagi. Ma lihtsalt olen. Sealne kinnisvara on pigem peavalu kui õnn. Siinne kodu seisab seni tühjana – aga kliima pärast ja isiklikel põhjustel on niimoodi õigem. Mul pole seal sõpruskonda – ainult internet. Ja see on õnneks maailma väikeseks ja hõlpsasti hõlmatavaks muutnud. Spunk.ee haldamine tuleb küll lähimas tulevikus ladusamaks ja kaasaegsemaks muuta – selle jaoks on tublid it-poisid ja programmeerijad täiesti olemas. Ja assistendid-administraatorid on ka siis siin Eestis ametis, kui mina olen ära.“

Ta otsekui kardaks midagi teha – või tunnistada, et midagi teeb või millestki unistab. Ja seda pärast uljaid nooruspõlve autostoppe täpselt sinna, kuhu pähe tuli – ja töötamisi just nendel aladel, millel hetkel minekut oli.  

Paljukesi üksi

Hetkel ei too heategevusportaal kellelegi sisse. Ei ratastoolinaisele, kes on administreerimises oma pühendumise leidnud, ega tema töötule saatusekaaslasele. Ka Magne Tammeorg, kes oma väikese poja Juhaniga meie vestluse ajal Künnapuu tänavas viibis, on portaali arendamises ja kaasatud rahvaringi laiendamises leidnud pühendumise, ent mitte sissetulekuallika.

Selle ütleb, et kutsus kokku võimalikult erinevate erialade esindajad. Janek Mäggi ja Heido Vitsur, Elle Kull ja Rainer Nõlvak. Ta lootis küll suuremat huvi ja osavõtlikkust oma laste isa ringkonnalt, ent nüüd on sedalaadi rahvast veel mõnest uuest küljest tundma õppinud.

„Esiteks on seaduspära, et mida jõukam-edukam on inimene, seda vähem viitsib ta oma asjade seas ringi vaadata ja seda fotoka-klõpsu teha, mis üleliigse vajajateni viiks. Teiseks on nad nõus seda tegema ainult anonüümselt. Et keegi jumala pärast teada ei saaks, mitu ülikonda ja kingapaari ta endale kogunud oli,“ on Selle mõnevõrra üllatunud, mida kõike inimesed häbeneda oskavad. „Meile oleks ülimalt hea, kui tuntud nimed räägiksid meedias, et andsid midagi tasuta ära – Koit Toome näiteks jõude seisvaid instrumente, Linnar Priimägi raamatuid, Veiko Tamm arvutiasjandust. Läbi tuntud nimede jõuaks meie keskkond üha enamate inimesteni, keda tasuta esemete soetamine väga aitaks – nad saaksid üle jääva raha eest lastele süüa osta.

Missiooni sügavam mõte on selles, et maailm peab lõpetama ületootmise. Meie planeedi ressursid lõpevad, kui aina toodetakse ja ostetakse – ja ebavajalik jäetakse mõttetult seisma. Võib küll öelda, et tootjad saavad palka ja selle eest oma lapsi toita, ent heas uues ilmas peab hakkama toimima varade ümberjagamine, mitte pidev ahnitsemine ja juurdetekitamine. Liigne keskendumine mõttetule lisaväärtusele viib ühtlasi ka selleni, et maailma tekib liiga palju müüjaid ja vahendajaid, mitte loojaid ja mõtlejaid. Kui lõpeb hüsteeriline tarbimiskultus ja kõigile jaguneb kõike õiglaselt, kogeme uue ajastu hoopis teisemat energiat kui tänane.“

Sündinud 11. aprillil 1972
Üles kasvanud Petserimaal Pokoldova külas
Õpingud:
•    Lõpetanud Põlva keskkoolis 8 klassi 1987
•    Lõpetanud Tartu 8. keskkooli kirjandusklassi 1990
•    Töötas Tartu Ülikooli teaduse ja tehnika ajaloo laboris 1990–1991
•    Lõpetas Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala 1996, vahepeal võttis aastaks akadeemilise puhkuse, et töötada Saksamaal Hamburgis kunstimuuseumis
Töö:
•    1995–1997 Äripäeva ajakirjanik
•    1997–1999 Eesti Ekspressi majandusajakirjanik
•    1999–2007 Hans H. Luige kinnisvarahaldusfirma OÜ Minigert juhatuse liige
•    2001–2008 Ekspress Grupi nõukogu liige
•    Praegu kodune
•    Lapsed Oskar 7 ja Serel peatselt 3aastane

Külliki Alekand maaliliste lammastega

Mokko talu perenaine Külliki Alekand (59) on suurejooneline näide sellest, kuidas viiemajalist turismitalu,  hulka hobuseid ja väga arvukalt lambaid pidav naine võib olla nooruslik ja elegantne daam, mitte vaevatud tööloom.

„Mind aitab nii maailma kui Eestit suure ja ilusana näha see, et aegajalt rabelen end lahti  päevamuredest  suundudes omal käel vanasse Euroopasse kohvriga või  Aasiasse seljakotiga rändama – meiemaalaste mured tunduvad sealt vaadates  hoopis pisematena“, on kogenud naine, kes elustiili muutes asus mõned aastad tagasi pealinnast oma esivanemate talusse. Sellest 30 aastat tagasi varemeisse ja võsarägassemattunud paigast on kogu suure pere kätetööga rajatud  21. sajandi suurkodu, mis elatab ennast ja oma perenaisi ise. See ettevõtmine sai alguse juba 1980.a. kui  keegi teine kohapeal seda varemetehunnikut enam ei vajanud.  Palamuse ja Kassinurme vahel Änkkülas asuva Mokko olid Külliki esivanemad rajanud juba talude päriseksostmine aegu ja hiljem said perele osaks  samad katsumused, mis Eesti ajaloos nii tavalised. Ning kõik minemaaetud ei tulnudki tagasi. Nemad tulid. Ei näinud varemeid ega metsistunud võsa, vaid tulevast kaunist aeda, mis on siin praegu. Koristamine võttis aega – 15 aastaga sai valdustele ring peale tehtud.  Esialgu pidas  pere kohta suvekoduna – vanemad, vaieldamatu juhina praegune vanaperenaine, kindlaks toeks tema truu tohtrist abikaasa ja kahe tütre isa, kes nüüd juba kaks aastat manalamees, kuid kindlasti ka nüüd  peab oma naistel silma peal oma alatise heasüdamliku naeratuse ja  abivalmis meelega. Kõik on teinud siin  kaasa –  õde perega,  tütred, nende abikaasad ja küllap kõikide mamma lapselaste töökuski suures osas  on pärit maasuvedest.  Ei pelga doktoreerunud ja doktoreeruvad tütred ja tulevasest ajakirjanikust  õepoeg  ühtki maatööd.

 „Meil ema ja tütardega – jah, praegusel hetkel  valitseb Mokko talus üldiselt matriarhaat! – võib olla raskeid aegu,  ent kui endale programmeerida õiged sihid ja unistused, siis tulevad ka võimalused ja lahendused.“

Arukas programmeerija

Emand Alekand ongi hariduselt programmeerija, kes  vahetult enne krooni tulekut vahetas ametit ja asus tegelema Kuldse Börsi asutamisega ja arendamisega jõudes sellega ka Äripäeva edukate naisjuhtide TOP-i.  Enam kui tosina aasta pärast uusi väljakutseid ihaldades vahetas s oma vähemusosaluse selles lehes uute ehitiste rajamise võimaluse vastu Mokkol. Enne seda oli parandamatu ehitaja jõudnud Mokkol  valmis saada uue elumaja (vana  põles sõja ajal maha), hobusetalli kümnele hobusele ja heinaküüni. Nii et juhuslik külaline imestas, et küll proual peab küll rikas mees olema, et selliseid ehitisi sponsoreerib, millepeale „proua“  imestusega  avastas, et tegelikult sponsoreerib ta end ise. Selleks ajaks olid Külliki vanemad oma pealinna kodust kogunisti maale ümber asunud ja ema Hilja sai segamatult iluaiaga tegeleda, kuhu näppe mulda pistma ka siiani veel  kellelgi teisel asja ei ole. „Külalised imestavad selle ulatust nähes,  kas meil on kaks aednikku – ei, meil on kahekordse vanusega aednik“. Tema alustas ka turismindusega, olles esimeste hulgas Eestis, juba 1996.a. Rikkaks see töö ei tee, kuid   pensionisambaks sobib ehk küll.

Praeguseks valminud majesteetliku ja maitseka talu pidamisel ongi Külliki  põhiline partner ema Hilja. Selle naisega kohtumine selgitab, kustkohast pärineb Külliki särav daamilikkus. Ta võib päevi oma kiviktaimlas, lillepeenardes või kasvuhoones istutada ja ümber istutada, kasta ja kobestada,   õunamahla ja hoidiseid valmistada – ent siis heidab stiilse salli üle õla ja läheb Kaareperre rongi peale. Sõidab pealinna vaheldust saama, kohvikutesse, näitustele ja esietendustele, kord või paar aastas väljamaale – selle viimase pärast tekkisid kunagi probleemid reisikindlustusega, kelle arvates pole reisimine sugugi paslik sellises eas inimestele.

Piinlik vastata, kuid kui külalised järgmiseks küsivad, kes valmistas neile maitsvad road, tuleb  jällegi tõdeda – „mamma“. Viimasel ajal Külliki häda sunnil siiski taasomandab selles osas mõningaid kogemusi alustanud magustoitudest ja küpsetamisest.

Vanaproua viimati omandatud  hobi  on mesindus, peale abikaasa surma tuli mesilased enda hooleks võtta ja see tegevus pakub talle tõelist rõõmu. Nii et kui varem meevõtmise ajaks tuli kogu suurpere kokku ja kõik olid hoolega ametis, siis nüüd saab ta sellega kaheksakümne viiesena nagu niuhti üksi hakkama – hakkab ta siis teiste järel ootama. Mamma rõõmuks sai sel suvel ehitatud täitsa  tema omaks „mesilaste maja“ – kena särav suvemajake, kus kõik mesilaste tarbed üheskoos.     

Mamma viimane investeering oli leonberger Gemma – maailma sõbralikem koer, Eestis veel üsna  haruldane tõug, kuid milline oli talus ka enne sõda, ning kirju shetlandi poni Mausi, siis oli ta oma säästudega ühel pool. Nüüd kogub ta raha veel vaid välisreiside jaoks ja on veidi  pahane, et koos Mausiga soetasin mina valge sheti ruuna Maxi – hulgi oli odavam! – need on elumaja juures koos iidvana tori mära Hoolikuga kogu aeg ema silme all, ülejäänud hobukari pakub eemal karjamaal kõrvuti lammastega silmailu. Selles, et  hobune peab talus olema, on mu ema küll vägagi veendunud,“ teab tütar. „Kui ta oli väike plikatirts, siis  hüppas lakaluugist alla hobuse selga, kui muidu ei ulatunud. Küll tõreleb ta aga nüüd, et hobusekari enamasti niisama karjamaal elust mõnu tunneb ja miskit kasulikku tööd ei tee“. Mis teha, kui ringi liigub liiga vähe kogenud ratsutajaid, kellega  minna maastikule ratsutama.

Maalilised vaated

See, et hobused moodustavad talu kõigi hoonete tavatult suurtest akendest avanevate väljade olulise osise, on noorema tütre algatus. Tüdruk läks poolsalaja 9-aastasena  Tondi maneeži ratsatrenni, ning mõni aasta hiljem avaldas saladuse, et naaberalevis Kuremaal on müügis Tarzan, kes samamoodi poolsalaja siis koju toodi. Papa tõsteti oma garaazhist välja ja Tarzan sai sinna uue kodu. Papa sai uue garaazhi asjavalminud elumajja. Sellest jäi ta ka mõne aja pärast ilma, kui järjekordse ümberehituse käigus sellest uus köök sai.  Et ehitamine ei lõpeks…

„Järgmised hobused tulid meile tänu ühele kelmikale jaanipäevale, kui enda tarvis teist hobust ostma läksin – et tütrega koos maastikul käia,  mu hea nõuandja sõber oli  veidi lõbusas tujus ja ei laitnud maha mõtet mitu hobust ühe hinnaga osta. Nii see pall veerema hakkas“,  naerab Külliki „Mis päädis tühjana seisnud  isatalu hõivamisega, kuhu asustasin  tall kahasse  koos esimese tallimehe, tegelikult  küll tallinaise ja tema kaasavaraga –  igasugu muude loomadega. Tallinaine lahkus peatselt Soome tööle ja jättis kogu kaasavara mulle hoolitseda. Tuli siis tõestada, et ka ise millegagi hakkama saan. Olin ikka päris rumal  põllumajanduse asjus. Selle kohta ilmselt teavad naabrid paremini pajatada. Aga targemad andsid teadmisi ja elu kogemusi. Kui Palamuse vald sai mahetootmise alustamisel  pilootvallaks, haarasin ka mina sellest  võimalusest kinni,  seega sai siis minust tunnustatud mahetootja – selline peen nimetus, mis läbi igasuguste põllumajanduslike eksirännakute on tekitanud korraliku 200-pealise lambakarja.  „Hooldusvabad, nagu algul tundus, pole lambad aga sootuks mitte, muru hooldamiseks soovitan siiski muruniidukit!“ 

 „Nii et sel ajal, kui mamma toimetab rõõmsa järjekindlusega ja sihiteadlikult  aias, kasvuhoones, köögis,  mesilas ja kanalas – 10 sulelist matrooni teostab tema meelepahaks sagedasi  väljalende ka iluaeda –  sehkendan mina niisama ringi:  kamandan oma ehitusmeest  ja usinat talutöölist, teen uusi plaane,  tuulan ehitusmaterjalide poodides, tuhnin paberites, tegelen külalistega, kiirustan ja hilinen ja jõuan viimasel minutil siiski valmis“.

Talu ümbritsevate maaliliste vaadete poole on  avatud tohutud klaasseinad nii peamajas, endise  lauda müüridele  ehitatud põhihoones, modernsest šoti paadimajast inspireeritud intiimses saunamajas kui tiigikaldal kükitava onnikese väikestest akendest. Päikesetõusu pool  ulatuvad karjamaad taevani mööda vooremäge kulgedes, teisel pool on varjav mets ja üle põllu paistab loojuv päike.     

„Ma olen alati soovinud, et hoonetel oleksid suured aknad, õhuline hingamine ja palju loomulikku valgust. Praeguseks olen avastanud, et nende ainus halb omadus on see, et nad osutuvad lindudele surmalõksuks. Kevadel tuleb lindude kaitseks kardinad ees hoida, et nad hoogsal pulmalennul akendesse ei sööstaks, aga linnulaulu on siin hullult“ nendib Külliki, kes võiks ju vabalt olla mõne Tallinna pilvelõhkuja-büroo, mitte oma isikliku rohtaia kuninganna. „Mis seal salata, me olemegi siin päevast päeva kõikvõimalike ennast ümbritsevate elusolendite kaitsel. Mu paarisajale lambale, kelle kokkulugemine on  paras kunst ja tükk tegemist, jäävad just sügiseti koplid kitsaks ja nad kipuvad  rohelisematele naaberaasadele – lasevad vahel ka hobused naabrimaadele maiustama.  Mis tähendab sadade meetrite kaupa uute piirete rajamist, varsti niisiis ongi kogu meile kuuluv maa tarastatud. Hea nõu on oli ajutisteks taradeks  kasutada  rahvakogunemiste piireteks kasutatavat  oranzi plastvõrku, imelisel kombel aktsepteerivad lambad  seda, sel sügisel ostsin kogu tolle firma tagavara kokku. Ka lambavalvurist borderkolli pelgab seda oranzhi.  Paraku on aga  hundid meid oma sihtmärgiks võtnud ja neid juba mingi tara ei pea. Aga igale hädale peab leidma lahenduse  ja see just ongi huvitav! Paljusid tegevusi ei tule enam uuesti teha, kui nad kord on tehtud .“

Ja tõepoolest, Külliki naerab ja särab? prrrr

Usk, mitte ebausk

Külliki usk oma missiooni õigsusse ja ettevõtmise edusse on aga tugevam kui mistahes ebausk. Seetõttu on ta ehitanud esivanemate ajal laudana toiminud majja Mokko talu peahoone, mille alumisel korrusel kunagisel lehmade poolel on noobel söögisaal, turbaruumis hubane ja käepärane köök  ja sigade poolel konverentsisaal. Teisel korrusel on erinevate mõõtmete ja iseloomudega toad peretubadest sviidini. Salongi laual on kaustad ja albumid dokumentide ja piltidega talu ajaloost ja vaadetest erinevatel aastaaegadel.

„Tegemised selles suures majandamises on kindlalt jagatud. Õnneks saan enamasti  hoolitseda ehituse ja arendamise  eest ning aeg-ajalt jalga lasta  suurt  muret tundmata, mis muude asjadega saab. Aastatega on algul üliväga  lootusetutest seisudest vaevaga väljarabeletud situatsioonidest   kujunenud hea kohapealne  meeskond –  alates  ülivajalikest elektrikust, san-tehnikust, ehitusmehest, köögi-ja koristusabilisest, kes minu hädaldava  telefonikõnede peale kohale lendavad kuni tubli alalise tööliseni, kelle hooleks nädala sees loomad ja kõik muud  rasked meestetööd. Mammast sai juba kõneldud.  Nii pääsengi tallitööle vaid nädalavahetustel, kui tütar just  pole tulnud hobustele porgandeid tooma,“ ütleb Külliki rõõmuga. „Aga avariilisi olukordi siin maal juba jätkub, sellele vaatamata näen  vaimusilmas end tulevikus  roosi õielehtedel kastepiisku imetlemas ja lihtsalt olemas ja hingamas.“

Saatus on sundinud Küllikit tema jõulisel matkal kohati nende pikkade sammude vahele lausa kolmikhüpet harrastama. Kui lauta ehitatud peahoone esimeste tähtsate külaliste saabumise eel valmis sai ja Külliki Tallinnasse jazzkontserdile sõitis, helistas ehmatusest hingetu ema Hilja talle järgmisel hommikul: „Pole enam!“

Mida ei ole? Selgus, et töömeeste hooletusest oli äsjavalminud maja süttinud ja enam-vähem olematuks põlenud. Külliki lükkas šoki tulevikku, korraldas üleinimliku kiirusega koristustööd ja leidis ehitajad ning finantsid leidsid tema, mille kohta võib  tõdeda, et  tõelist sõpra tuntakse hädas.

Tänaseks meenutab kunagist õnnetust vaid Home 4 You’st pärit hiina Mingi dünastia nimeline öökapp.  See mööbliese käis läbi sõna otseses mõttes tulest, veest ja vasktorudest. Tuli temast jagu ei saanud. Vaatamata sellele, et ta peale seda unustati räästa alla ei suutnud ka vesi teda hävitada. Sitke nagu perenaine ise, ühesõnaga. Ristiti siis tema tubagi ming’ks.

Rõõm külalistest

Kuna Mokko on Külli ja Hilja kodu, suhtutakse sinna saabujatesse pigem kui külalistesse, mitte kundedesse. Tiik ja tall, koerad ja õunad moodustavad kokku kodutunde, mis peaks raamistama iga pere- ja sõpruskonna Änkkülas veedetud päevad.

„Särts ja sära kestab, kui teha õiget asja“ kinnitab Külliki endaküpsetatud sulni õunabiskviitkoogi kohalt. „Üle kõige igatsen külalisteks inimesi, kes hindaksid samu asju, mille pärast me isegi pealinnast siia tulnud oleme – vaikust, rahu, loodust, ilusaid vaateid, kamina ääres jazzmuusika kuulamist, terrassil raamatulugemist  või kusagil rahus läpakaga töötamist. Kes oskaksid puhkuse ajal tunda naudingut ümbritsevast atmosfäärist, endasse ja loodusse süüvimisest,  mitte niivõrd hektilisest teiste poolt suunatud  tegutsemisest. Ma usun, et oleme suutnud ja jätkame  keskkonna kujundamist, mis  inimestele just niimoodi mõjub,“ unistab pideval töödekarussellil keerlev naine. „Oleme sel teel, seda tunnistavad enamiku külaliste tänusõnad. Eriti sel suvel, kui oli varasematest aastatest palju enam külalisi,  võisime end tunda kassidena, keda sõnadega pärikarva silitatakse.  Kui veel olud lubaksid ellu viia  kaugeima unistuse –  korraldada meie salongis kammerlikke kontserte muusikaga, mida ise armastan – jazz, folk, klassika. “

Talus on nii palju välisruumi, et külalised tunnevad end hästi ka siis,  kui talus viibib korraga mitu seltskonda – igaüks leiab endale rahuliku paiga grillimiseks ja väljas istumise nautimiseks. Külliki ise ei suuda olla seinte vahel, kui päike vähegi oma nina välja on pistnud.   Ja paanikat pole ka siis, kui on karmid talved, mil loodus tekitab pehmelt öeldes ettearvamatuid olukordi  – Küllikil on piisavalt energiat, jõudu ja optimismi, mis jätab nii ta enese kui ta hoolealused ellu mistahes stiihiates.

Hurraa, torud külmunud!

Ülikülmadel ja lumerohketel talvedel, kui üksteise juurde sõita ei saa, on Külliki hangede ja pakasetagustel sõpradel tuju tõstnud oma kirjadega, kus kirjeldab ekstreemseid olusid Mokko maadel. Nii vahva, torud külmusid kinni – ei, õnneks mitte mitte majades vaid tallis – kuid kui palju suid on seal ootamas joogivett! Oi kui romantiline, teid ei aetudki lahti, külalised saavad oma autosid lumest välja kaevata, meie neid traktoriga kohale vedida  või vahva jalgsimatka teha! Nii lahe, mul on veel toitu ja puhast pesu, küll ma pääsen kunagi ka poodi!

Kui naine tuleb säärastest katsumustest – mida ta ise muuseas katsumusteks ei peagi – edukalt välja, premeerib ta end reisiga mõnda seniavastamata või lihtsalt lemmikusse kohta. Kui ta sõidab Egiptusse, siis on ta sedasorti rändaja, kes kappab hobustega kõrbes ja keelab araablastel oma mulinaga segada tema ühtesulamist kõrbega. Kui ta sõidab Berliini, Rooma või Londonisse, ei suuda ta milleski loobuda nautides iseenda poolt kokkupandud tihedat programmi, kuhu mahuvad kõige lemmikumad – ooper, klassikakontserdid ja jazzklubid. Seevastu briti saartelt toodud täpne õue- ja karjaväravate kavand leidis algul siinsete meistrite vastuseisu, kuid nüüd  kaunistavad need kümmekond tugevat väravapaari kogu talukompleksi.

„Selleks talveks kavandatud kolmas seljakotireis Aasiasse oleks pidanud toimuma koos tütrega  seekord Birmasse, minu enda sõpruskonnas samasuguseid hulle ei leidu, kes seda kaasa teeksid“ planeerib ema pikka reisi hetkel, mil pole veel teada, kas ja kustkohast ta selleks raha saab. „Ma tean, ära see reis ei jää. Ma polnud mingi Aasia fänn, kuid esimene matk Kambodzhas muutis suhtumise täielikult. Selline omapäi reisimine haarab sind täielikult endasse, sa viskud sealsesse ellu kogu täiega  nagu lainetesse ja kogu muu elu jääb kusagile kaugele. Kuigi kodutööreisiks tuleb teha põhjalik tuleb teha,  ja see ongi ju  pool reisimõnust, sa siiski kunagi ei tea, kus ja kuidas lõpeb päev. See täielik keskendumine vaid reisipäevade tegevusse ühelt poolt ja määramatus teiselt poolt muudab sind eluaegseks sõltlaseks“

Sipelgasündroom

Eesti parim alternatiivtalu 2009 – selle nimetuse pärats tõeliste põllumeeste ees vabandavat perenaist võib uskuda, sest ta ise on välja tulnud 200kilose heinarulli alt – sõitis loomadele heina ette veeretades kogemata ühe rulliga kolmanda korruse kõrguselt alla – ja teine rull tuli mürinal rinna peale, kui ta hingetuna selili maas lebas. Tänu erinevate töödega varutud lihastele ja oskusele neid kasutada ei murdnud daam ses dramaatilises olukorras ainsatki luud ning pääses omal jõul rulooni alt välja.

„Eestlastele on omane sipelgasündroom. Pidevalt on vaja ehitada. See oli minu lemmikmäng juba lapsena. Mujal kui siin seda ei saakski  realiseerida.  Miskipärast on sageli oma keskonna ümberkujundamine just naiste lemmiktegevus, mehed sellest nii väga vaimustatud ei ole, nii et kui võimalik, siis  naised ehitavad ja otsustavad, “ arutleb naine, kelle enda elus on olnud pikaajalised ustavad kaaslased elu erinevatel etappidel, kes vapralt kõik plaanid kaasa teinud. Küll mitte üksainus  ja elu lõpuni, kuid ilmselt on see hind, mida iseenda plaanide  tähtsaimaks pidamise eest on tulnud maksta. „Mu lähedastel ja muudel asjalistel tõusevad ihukarvad püsti, kui kuulevad mu suust järjekordset tuttavat  avaldust  – mul on geniaalne idee! Aga  teevad kaasa!“

„Kuid  tegelikult on mul vedanud, sest elu on ikka mu kõrvale saatnud  kaaslased, kes mind tohutult aidanud ja ka seda paika siin armastanud on.  Aga  minuga on  raske sammu pidada, arvavad millegipärast mu sõbrannad…“

 “Sipelgasündroomi tõttu on meie rahval kadunud üks suur kunst – lihtsalt puhkamine. Mind ehk võiks oma ehitamise ja teenindusvurriga loomulikult samuti sipelgasündroomi kehastuseks pidada, aga ma oskan tegelikult väga hästi lihtsalt puhata ja mängida, jalutada ja meeliskleda. Kuni see tegevus on mäng, mis ei muutu rutiiniks. Kuni vaatan igat külalist, kui võimaluse saamist järjekordne kivi uude projekti paigutada. Kui saaks hädasolijaile nõu anda –  pole midagi,  mis aitaks stressi paremini maandada, kui kuulata, kuidas  hobused-lambad  rahulolevalt  õigel ajal varju alla saadud lõhnavat heina krõmpsutavad, pole nii vaja ei  mingeid sensitiive, eneseabiraaamatuid  ega nõidu..“

Eve Rütel soovib meile Sri Lankalt Maa-ema andestust ja leevendust

Tundlikud, loovad ja julged eestlased moodustavad nii Eestisse kui mujale maailma kooskondi, kus loovad eluterveid energiaringe ja loodavad oma sõpruskonna tulevaks aastaks prognoositavates kataklüsmides ellu jätta. Vabakutseline tõlk, meediatöötaja ja kunstnik Eve Rütel (47) järgnes ellujääjate kommuuni rajama Sri Lankale oma tšehhitarist miniale Divanale ja pojale Damianile ning on juba aastaid Tseiloni saarel elanult õnnelikum ja tasakaalukam kui kunagi varem. Nooruslikum ja kaunim ka.

Iga suhtlemine ja kirjavahetus temaga on kirgastav ja laadiv ning ta oskab sedavõrd kujundlikult ja elavalt kirjutada, et on tunne, otsekui vestleksid temaga siin ja praegu siinsamas. Äsja oli Eve sõpradel see võimalus ka tõeliselt silmast silma – see väga eriline kaunitar veetis suve siin ja tunnistas novembri hakul: „Mis seal salata, jäin pisut kauaks Eestisse ja sain korralikud nohud-luuvalud, nagu põhjamaalasele kohane. Oluline põhjus, miks sügisese isamaa nii põhjalikult endale ligi lasin ja ette võtsin, on viimaste aastate igatsus – mul on sünnipäev detsembris. Tähistades seda Sri Lankal koos oma arvukate sõpradega kookosebrändiga, mille suminas igaüks lebab, kus tahab ja kellelgi pole kojuminekuga kiiret, igatsen kodumaiste sügavate lumede ja sauna järele. Eks vanematel, kes Tabiveres elavad, oli vaja aidata ka sügistöid teha. Ja mõistagi on mu väikeses Lustivere kodus pimeduse ja vihma keskel ahju kütta ja sooja duši alt oma pessa pugeda ka nauding – väga teistsugune kui Tseilonil.“

Teekond Tseilonile

„Olin noorena vägagi mässumeelne. Mind aeti lausa politseiga taga. Tegin suitsu, püüdsin käituda nagu hipi. Ja mind vabandab ja lohutab ainult see, et andekatel ja tarkadel inimestel pidavatki valulik lapsepõlv olema,“ naeratab praeguseks väga pehme ja õrna mulje jättev Eve. „Isepäine küll, aga kuri pole ma kunagi olnud. Ka praegu pole mul kellegi vastu ühtki lippu püsti. Püüan ikka poolt, mitte vastu tegutseda.“

Eve on olnud pärast Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetamist meediakoordinaator ja ETV režissööri assistent ning ta on tõlkinud üle saja raamatu inglise ja soome keelest. Temaatika on seinast seina, laiem kui lai – lapsekasvatus ja kokandus, disain ja psühholoogia, inimteadvus ja bioloogia, zooloogia ja meditsiin, masinaehitus ja äri, kudumisõpik lastele ja Ameerika köögid, munatoidud ning kõikvõimalikud inimteadused.

Ta ise on kirjutanud mitu kokaraamatut ja sisekujunduse käsiraamatuid.

Viimased seitseteist aastat on Eve end elatanud vabakutselise tõlgina ning kinnitab, et ei tunne millestki puudust – võrreldes kodumaaga on Sri Lanka elamiskulud kaduvväikesed.

„Meil seal pole ju vaja ei talvepuid ega tohutuid elektrikulusid elus püsimiseks, ei talveriideid ega üüratuid kulusid toidule,“ loetleb Eve, kes võib oma keelteoskusest kõneldes reastada norra ja hispaania keele kõrvale lõuna-eesti keele. „Suurepärane kliima võimaldab sealsele rahvale lapselikku süüdimatust. Tseilonil on probleemid kas väga teises kohas kui eurooplastel – eriti just põhjaeurooplastel – või pole neid probleeme üldse. Tunded on seal väljaspool tavaolemist.

Kummalisel kombel näen praegugi unenägusid, kus elan näiteks külmas Kadrioru majas, kus õnneks siiski puud on keldris olemas. Loodan, et teil kõigil seal on puud olemas. See soov kõlab meil Tseilonil, tõsi küll, vägagi absurdselt.“

Paljukeelne-meelne perekond

Eve tunnistab, et Eestist saabuvad kirjad ajavad teda sageli nutma. Nõnda, et ta ei saa pikka aega pidamagi – sest ta lihtsalt armastab inimesi kogu hingest. Ta arutleb, et kõige eest tuleb maksta – maksmine peab aga olema mõtestatud, siis teeb see kõik osapooled põhjendatult õnnelikuks.

Eve kodus räägitakse aga inglise keelt. Kui poeg Mikk õppis Tšehhimaal graafilist disaini – nii et saabki vabakutselisena selle alaga peret elatada. Lisaks kõrgharidusele sai noormees võõrsilt kaasa tšehhitarist disaineri Divana, kes algataski Sri Lankale asumise ja sünnitas talle seal paar aastat tagasi poja Damiani.

Ettevõtlik ja uljas naine, kes valdab ka sinhala keelt, viis perekonna ja sõbrad selleks kaugele saarele elama, et rajada sinna eriline reservaat. Selline, kus luuakse ja ollakse helge meelega, kus kasvatatakse ohtrasti kõikvõimalikke puuvilju, ujutakse ookeanis ja võetakse vastu kõikjalt maailmast külalisi, kes tunnevad rikutud tsivilisatsioonist eemalduda, et ellu jääda. Nii ihuliselt, hingeliselt kui füüsiliselt.

„Me pole oma kommuuniga tunnete vastu. Kaugel sellest. Hea eluterve viha on täiesti lubatud, see on teatud mõttes tugevuse tunnus,“ arutleb Eve. „Ehkki me sööme ja elame väga tervislikult ja teadlikult, on ka mõõdukas alkohol ja mõned sigaretid lubatud. Alkohol on mõeldud selleks, et vajalikul hetkel meid tõsta, hõllandada ja teatud jamadest üle aidata.“

Tütarlaps troopikast

Eve, kes kandis veel hiljuti uljaid afropatse, imestas ka seekord Eestis toimetades, suguvõsa kokkutuleku jaoks nelja erinevat sorti kooke küpsetades ja sõpradega mõtete-tunnete sünergiat moodustades, kui kiiresti meie aeg siin võrreldes Sri Lankaga lendab. Üldse võrreldes kõigi teiste paikadega maailmas.

„Olen koos oma aia puuviljadega küpsenud sellesse staadiumi, mil oskan elada iseenda ja maailmaga rahus. Ma ei anna enam udusulgegi selleks, et kellegi koormat raskemaks muuta,“ kinnitab tütarlapselikult õhuline Eve. „Samas on selge, et teras karastub vaid kõrgahjus. Ainult karastunud inimene elab eksistentsiaalsed mustad tsunamid üle. Tean ka, et mõnikord tuleb siis, kui sulle liiga tehakse, kogu selle värgi peale kõrge kaarega lasta, sest seda hinnatakse rohkem kui iginaiselikku ürgarmastust.“

Eve armastab kujundlikult öelda, et iga madrats on triibuline – eestlased peaksid õppima mitte musta triibu peale pidama jääda, vaid edasi valge triibuni liikuma, mis siis, et pärast seda tuleb jälle must triip.

Ehkki Eve oskab kirjeldada, kuidas teist inimest saab armastada nagu liblikat, varahommikust avanevat õit ja hirmusilusat äikesetormi. Ta väidab, et usaldada ja vestluskaaslaseks valida on kõige parem sellist inimest, kelle kõhu-, aju- ja hingelihased võimaldavad naerda.

Kommuun kui energiaring

„Ma armastan unenägusid. Tunnen päevalgi end unenäoliselt ja eriliselt, kui olen näinud öösel unes kedagi oma sõpradest ja lähedastest, kellel on jalas varvassussid ja seljas kahar balletiseelik, millega ta mööda Tallinna vanalinna tipib, ületades asfaldiauke ja sodi, ei muuda kurssi ega aeglusta sammu – ja ka jalatseid ei vaheta, ehkki kõik ümberringi seda soovitavad. See balletikingadega sõber väidab, et kui ta peatuks, kaotaks ta tasakaalu ning rühib aina edasi, vaid endale teada oleva eesmärgi suunas,“ kirjeldab Eve. „Meie eesmärk Tseilonil on teada kõigile meie sõpradele. Me moodustame midagi kommuunilaadset, kus Euroopas hulluks aetud intellektuaalid õpivad taas tundma ehedat elamise hirmu ja hurma.

Eks teatud mõte sellise reservaadi rajamisel on ka kindlustunde tekitamine 2012. aasta ees.

Maktub – it is written – kirjutatud on, et Värava läbimisel teel heasse uude ilma rebeneb Tseiloni saar kolmeks, aga meie tahame oma sõpruskonnaga uskuda, et asume õigel tükil. Igas mõttes.

Mul on kahju, et meie hulgas on nii vähe eestlasi. Aga igaühel on oma valik. Oleme tulnud siia suurele sinisele planeedile vabatahtlikult elama ja meie hetke elu on meist igaühele võimalikest variantidest parim. Meil kõigil on kohustus ja õigus olla selles elus puu ja tuul, taevas ja meri ning jagada kogu oma hinge laste, armastatute, loomade ja igavikuga.“

Sirje „Ingelhing“ Laansoo – reconnectioni maaletooja

Sirje Laansoo on malbelt jõuline ja terviklik isiksus, kes on oma eluteel sujuvalt ühendanud kunsti ja äri, töö ja vaimsuse. Iluravija ja taasühendav tervendaja moodustab omakorda loova ja areneva terviku  purjetajast abikaasa Erikuga. Ta elab koos Erikuga ennistatud Ohtu mõisas nelja põlvkonna,  kahe koera  ja kahe kassi harmoonilises koosluses. Ehkki Ingelhing – tema iluravikabineti nimi sobib õigupoolest ka tema enese vaimseks salanimeks – võiks piirduda loovalt kulgeva  eluga, on ta valinud inimeste teenimise tee.

Naine nagu mosaiik-vitraaž

Pärast Tallinna  Kunstigümnaasiumi lõpetamist on Sirje vaheldumisi õppinud kunsti ja iluravi, alternatiivmeditsiini ja äri. Just selleks, et ühtaegu tunnetada iseenese ja üldse inimese kohta ja võimalusi siin ilmas – ning teisalt läbi teadmiste ja kogemuste inimesi aidata ja mõistagi ka ennast elatada.

Laansoode klanni Ingelhing  on õppinud majandusinstituudis välisäri, Helsinkis marketingi ja Gotlandil naisettevõtlust. Sealt saadud kogemused on kaunitar rakendanud nende teadmiste teenistusse, mis on omandatud iluravi alal Eesti Esimeses Erakosmeetikakoolis, Katrin Sangla jumestuskursusel, Nora Bode koolitusel, Guinot’ koolitusel Pariisis, BDR, Mediderma ja Forlle’d koolitustel.

Selleks, et osata koos abikaasaga Noarootsis Viiviku talu renoveerida ja Keila lähistel Ohtu mõisa restaureerida, õppis ta Kunstiakadeemia Avatud Ülikoolis  arhitektuuri konserveerimist-restaureerimist.

„Eluheitlus ja inimese teekonnal paratamatult ette tulevad valud ja raskused viisid mind vaimsele teele. Spiritualistlikud otsingud jõudsid ihu ja hinge ühtsuse tunnetamisele. Mina Olen kohaloleku  äratundmisele olen otsinud kinnitust ja täiendust mitmelt suunalt, mis kõik täiendavad üksteist. Tekkis palju küsimusi, millele oli vaja leida vastused. Uskumused, et me oleme haprad biokeemilised masinad, mida juhivad geenid, on taandumas arusaama ees, et oleme omaenda elu ja ümbritseva maailma jõulised loojad. Teadmine, et me saame muuta oma elu iseloomu oma uskumusi muutes peaks olema väga hea uudis! Me saame- kui tahame ja oskame, omaenda rakke programmeerida, sest nagu selgub Bruce Liptoni avastusest, pole meie armsad rakumembraanid  muud kui  vedelkristallilised kiibid, millel on väravad ja kanalid nagu arvutikiipidel. Loomulikult pole see nii  lihtne kui kõlab, et laed alla ja valmis, siin tuleb arvestada alateadvuse  uskumuste ümberprogrammeerimisega. Et alateadvuslik programm võimu ei haaraks, tuleb olla täie teadvuse juures. Meie alateadvusse programmeeritud piirangud on need, mis meil soovitud edu saavutamast takistavad.  

Tsiteerides Einar Laignat – inimese  põhiline ülesanne elus on informatsiooni hankimine ja läbitöötamine. Kuldsed sõnad, mis annavad tuge, et olen õigel Teel,“ kirjeldab oma haridusse tohutult investeerinud naine, kes on õppinud Riias Dr. Roman Karajevi meetodit, läbinud metameditsiini  sissejuhatava kursuse ja Prahas Taasühendumise ja Taasühendava tervendamise seminari.

Taasühendava tervendamise praktik

„Avastasin juba aastate eest, kui tihedalt on seotud inimese hing, ihu ja vaim – ja kui tihedalt oleme omavahel seotud me kõik siin universumis. Kõik on ring, kõik on üks, mitakyue oyasin – (all my relations) nagu ütlevad põlisameeriklased. Nii inimesed  kui loomad, meie nooremad vennad.  Kõik meid ümbritsev on ühel või teisel moel elus. Juba Einstein näitas, et meie universum ei koosne eraldiseisvatest füüsilistest objektidest, mille vahel on tühi surnud ruum, vaid universum on üks jagamatu ja dünaamiline tervik. Loodusrahvad on seda alati teadnud…. Planeet moodustab ühe elava ja hingava organismi , mida tuleb inimese ahnuse ja ignorantsuse eest kaitsta. Inimene ei ole looduse kroon, pigem kuriloom. Loodusmaailmas on käimas kuues suurem väljasuremiste laine Maa ajaloos ja Jeremy Thomase  väitel pole põhjus mitte maaväline, vaid põhjuseks on loomorganism – inimene. Ise. “ selgitab Sirje  põhitõdesid, milleni teda juhatasid isiklikud kogemused, raamatud ja  vaimsed praktikad.

 „ Kvantfüüsika seisukohast koosneb universum vastastikku sõltuvatest energiaväljade võrgustikest, mis pidevalt sajal erineval moel interakteeruvad.See on  universaalne tervendav Allikas, mida Reconnectioni vaimse ja praktilise juhi Eric Pearli sõnastuses käsitletakse ka uue sagedusvahemikuna. Inimene saab nii ennast, teist inimest kui looma  – ravida ilma puudutamata. Õieti isegi midagi otseselt tegemata.“  Uus sagedus Maal, mis kannab endas valgust ja informatsiooni tervendab- tasakaalustab kõiki nelja  eksistentsi aspekti – vaimset, füüsilist, mentaalset, emotsionaalset. Teadus on hakanud uurima RH (Reconnective Healing) tulemusi, millised on muutused, enim on uuringuid teostanud  Konstantin Korotkov. Temalt pärineb ka uuring, millised muutused toimuvad ruumis enne Reconnectioni seminari. Muutused olid märkimisväärsed, ruumi energeetika muutus  nagu oleks  õhku kuumutatud 600kraadini! Ja seda juba 3 päeva  enne seminari algust…

Teises katses uuriti puulehti, mis võeti puudelt. Tavaliselt lakkab elutegevus lehtedes 7-10 päeva jooksul, tervendatud puulehed elasid 90 päeva. Katse korraldati 5 erineva praktikuga, kõigil sama tulemus. Taasühendav tervendamine parandas ja taastas puulehtede DNAd. Sama testi korrati ka inimese DNA ga , tulemus oli sama.

Mulle meeldib, et taasühendav tervendamine ja Taasühendumise läbiviiminee on lihtne ja kerge ja puhas. Just puhas, siin ei ole vaja praktikul ennast mingeid amulette ja kulinaid täis riputada, kolme valget küünalt põletada, ennast müstilise „halva energia“ eest kaitsta või muud new age kräppi harrastada.  Pole vaja usutavuse tõestamiseks kliendile mingit etendust korraldada.

 Igaüks meist on perfektne, sest kõik me oleme Jumala peegeldus. Kui me endasse ja teistesse sellisel dogmadeta ja eelarvamuste-sildistamisteta kombel suhtume,  jääb meil palju enam aega tegeleda oma sisevaatlusega  ja põhjuse-tagajärje seoste üle mõtisklemiseks. Samas ei kujune meis ka haigused nii kergelt.

„Haigus või vigastus annab ajule signaali. Aju hakkab seda universaalsest intelligentsist lähtudes ravima. Nii, nagu selgitab ka Lynn Mc Taggart täiesti teaduslikult mõõdetult-põhjendatult oma raamatus „Väli“,“ usub Ingelhing, kes tavatseb sõpradele kinkida ja soovitada teisigi kirjastuse Stella Borealis tõlgitud ja vahendatud raamatuid ja filme. „Kui me pöördume haigusega arsti poole ja hakkame rohtusid võtma, anname vastutuse meedikutele ja medikamentidele üle. Tõestus sellest, et nii pole ainuõige, on juba see, et maailmas üha arvukamalt  on alustanud  koostööd Reconnective Healing praktikutega paljude kõrgkoolide ja kliinikute tavameedikud.“

 Eric Pearl  on veendunud, et ravida on võimalik kõike ja alati – ka lootusetuna näivaid keha muundumisi, vähki ja AIDSi.

„Taasühendumine/taasühendav tervendamine on lust ja rõõm, mitte töö. Selle käigus olen minagi vabanenud mittevajalikust  ja hakanud  usaldama universumit,“ kinnitab Sirje. „Mulle meeldib uskuda, et me ise oleme oma reaalsuse loojad. Jumala abiga.

 Laansoode klann on ilmselgelt hästi vallanud visioneerimise kunsti – püstita eesmärk ja heiska unistus, vali abinõud ja vahendid ning hakka oma taevatrepist üles astuma – nad on töökad. Ent samas jumalikult lihtsad, ilusad, loovad, pühendunud ja valgustatud inimesed ja kooslus.

Ilutegija ja iluravija

Ingelhingeks avanenud naisel on Tallinnas Narva maanteel juba mõnda aega ka Ingelhinge nimeline ilukabinet. Seal puudutab ta väga erinevatelt elualadelt pärit daamide ihusid ja hingi nii kätega kui energeetiliste hingetiibadega.

Faktiliselt teeb Sirje iluravi kõigis üldteada suundades.  Keemiline koorimine,  BDR mikrolihvimine,  BDR kortsupõhja tõstmine, BDR  mikroperforatsioon-dermalift  (mesoteraapia), valdab seerumite, nanomaskide, valguse ja pinguldava massaaži koos toimima panemist.  Kujundab kulme, annab meigialast nõu. Kogu spekter.

„Tegelikult lisanduvad ka vaiksed vestlused PÄRIS asjadest. Annan endast parima, et siin veedetud aeg oleks lõõgastav ja meelerahu taastav. „Kui õpid midagi väärtuslikku, siis tunned et pead seda jagama – muidu pole teistel võimalik teha valikuid.“ kirjeldab Ingelhing ilutegemist. „Mul on hea meel vaimseid vestlusi sõbrataride-iluravitavatega jagada, sest Erik neist asjust rääkida ei taha.  Ta  võtab nähtamatut maailma niivõrd enesestmõistetavalt, et kui sellest rääkima hakatakse, läheb pigem lapselapsele muinasjuttu lugema. Ma arvan, et universaalne intellekt ja uue ajastu peenvibratsioonid on tema jaoks nii enesestmõistetav teema, et sellest pole mõtet rääkidagi – see ON.“

Erik hüüdnimega Viiking on koos arhitektist Vend Ennuga purjetajad, kes kasvasid üles trajektooril Kadriorg-Pirita.

Vennad, Sirje ja nende sõpruskond moodustavad ühisvälja purjelaevadel võimalikult põnevates ja harivates vetes seilates – ja Ohtu mõisas.

Ohtu mõis

Ohtu mõis on rajatud 17. sajandi alguses ning Sirje sõnul oskab Viiking Erik mõisa ajaloost äärmiselt kütkestavalt ja vaatemänguliselt kõnelda. Laiemale üldsusele on mõis tuntud kohana, kus mullu suvel mängiti Roman Baskini lavastatuna Allan Aykbourni „Aiapidu“ – komöödiat, mida saab vaadata nii majas sees kui õues ning terviku saamiseks tulebki kaks korda vaatamas käia.

Mõisaköögi toiduklubi on  olemise viis. Mõisapaar teab, et sõprade – või ka uustulnukatest külaliste – vahel tekib meeldiv kodune side, võrdsus ja lähedus, kui nad koos toitu valmistavad – see on otsekui seltskondlik kollektiivteraapiline taasühendamine.

Mõis oli küll varemeis, kui  ta osteti – ent see-eest nõukogudeaegsetest nuriehitistest pääsenud. Seega õnnestub taastada kogu kompleks oma eheduses. Mõisapere, kelle moodustavad lisaks Sirjele ja Erikule  nende tütar Elina  oma perega ja Sirje ema, on alati valmis nii maja kui aeda  oma külalistega jagama – tuldagu toiduvalmistamist nautima ja ajastutevahelist sidet tajuma.

„Mõisarahva elu on imeline – nagu elu üldse. Aga ta on ka väga eriline. Olen väga tänulik, et saame siin elada  ja pilvedelt sõnumeid lugeda,  Kuud mõistatada ja Päikest kummardada.