Urve Loit – Eestimaa asustaja

Eesti Naisele

Urve Loit on Mulgimaa taluemand, kes hoolitseb nii oma enese talu ja eesti tõugu hobuseid kasvatades aretades kui Naiskodukaitses esmaabi õpetades iseenese isikuga selle eest, et Eestimaa oleks üleni asustatud ja kaitstud.

Neli aastat tagasi käivitas ta rahvusvahelise väike-põllumajanduse turgutamise võrgustiku Heifer International Eesti haru, mis nüüdseks ühendab, toetab ja õpetab enam kui 200 talust koosnevat kogukonda pea kõikjal üle riigi. 

„Heifer Estonia töötab samal põhimõttel nagu ülemaailmne liikumine. Alustavatele taludele – nii noortele maalekolijatele kui küpsetele peredele, kes oma majapidamises seni teadlikult midagi-kedagi tootnud-aretanud pole – annetatakse noor tiine emaloom. Eelistatavalt ohustatud tõugu omamaine isend. Olgu see eesti, tori, eesti raskeveo hobune, eesti maatõugu lehm, eesti maalammas või kihnu maalammas – või siis vutt[K1] , kitsed, kalaparv,“ kirjeldab Urve. „Kui seemneks kingitud loomal sünnib esimene järglane, annetatakse see omakorda järgmisele talule ning edasi algab oma talu edendamine ja laiendamine. Oleme jõudnud ka selleni, et lisaks traditsioonilisele annetamisele saavad pered, kes enam loomi pidada ei saa ega taha, oma loomad edasi anda. Äsja sai viidud läbi Võrumaa projekti näiteks Rõuge taga Sännas ennistatavasse-elustatavasse Kultuurimõisa perekond Noorele kolm kitse. Ja vahetamine on samuti hoogu läinud – Võrumaa kitsed Viljandimaa kalade vastu kasvõi.

Kuna meil on kujunenud tugev võrgustik ja sõpruskond, saame üle ka sellest, et Ameerika peastaap soovib läbi Leedus asuva Baltimaade keskuse meie väikeriigis näha ühte Heifer projekti liitununa vähemalt 1000 talu ja peret. Mis pole Eestis loomulikult mõeldav. Püüame oma tegevust Eesti siseselt edasi arendada ja hakkama saada ilma Brüsseli toetusteta, mis eeldavad meile üle jõu käivat omafinantseeringut, mida meil ei riigilt ega metseenidelt seni pälvida pole õnnestunud. Hoiame omavahel kokku – ja saame ikkagi hakkama.“

Ruudiküla Urve

Urve, kes peab praegu Viljandist Viiratsi teed pidi Ruudikülas asuvat Metsatuka talu üsna üksi. Tütar Kristi (19) käib koolis ja poeg Rauno (16) on enda harrastatava suusahüppamise tõttu palju treeninglaagrites. Emandale pole võõras ükski mehine töö ega tööriist, mis kuuletuvad talle taltsalt tänu sellele, et ta austab ja armastab iga tööd sõnnikuveost ehitamiseni.

Ratsutama hakkas Urve 12aastaselt, nii nagu nõukogude ajal lubati. Tema treener oli Aadi Pärtel, tulemused head – ent olulisematele võistlustele lubati miskipärast ainult poisse. Keskkooli lõpetas ta hõbemedaliga ning sai seejärel Eesti Põllumajanduse Akadeemia diplomi zootehnikuna. Viljandi jõudluskontrolli keskuses töötades leidis noor naine enda jaoks pühendumise – ohustatud tõugu loomade ja lindude kaitsmise, aretamise ja propageerimise, mida ta arendab ka praegu koos Eesti Hobusekasvatajate Seltsi ja Heifer-liikumisega.

2005. aastal jõudis Heifer International Eestis kõigepealt Saaremaale, 2007 aastal Hiiumaale ja Võrumaale ning on nüüd MTÜ Heifer Estonia ja Baltic Foundation HPI tiiva all kõikjale mujalegi laienenud. Tänaseks on selge, et üksteise taluhaaval jalule aitamine pole utoopia. Nagu ka humaansel ja loomulikul moel loomade eneseligi pidamine.

„Musta eesti tõugu täku Are kinkisid vanemad mulle, kui sünnitasin esimese lapse ja täkk oli alles aastane varss. Tänaseks on neil mära Rositaga arvukalt järglasi ning ma pean oma eesti tõugu hobuseid perekonna põhimõttel – täkk osaleb varsa kasvatamises,“ selgitab Urve. „Meie kodus muutuvad sõbralikuks ja arukaks ka need loomad, kes on siia pidetute ja pahuratena saabunud.“

Õigupoolest on see naine oma missiooniga teatud mõttes keisrinna Katariina Suure algatuse jätkaja. Tema kodu läheduses asub tsarinna rajatud Hansatee osa ning must Mulgimaa muld võib pakkuda tööd ja tegevust loendamatutele peredele, kes otsustavad linnakarpide tekitatud abituse meelevallast ära maale tulla ja omal jõul hakkama saavateks peredeks kasvada.   

Aigari juures

MTÜ Heifer Estoniat juhatavad koos Urvega legendaarne Võrumaa turismitalunik Aigar Piho ning viljandimaalane Kalle Riitmuru. Urvega kohtusime seekord Võrumaal, kus Aigari teenekas Kiidi turismitalus kogunesid laagrisse Läti Heifer-perede lapsed, töötasid mitmete riikide vabatahtlikud – nii nagu mitmes paiga mujalgi Võrumaal juba reegliks kujunenud tavana. Ning Aigari kaheksast lapsest nooremad tütred laulsid õhtueine lõpetuseks Läti teekaaslastele kandle saatel meie rahvalaule.

Urve tõdes, et võrgustiku rahastamise tulevikuga pole asjad sugugi kindlad ega selged, kuna USAs asuva keskusega suheldakse läbi Leedus asuva Baltimaade staabi. Seal eeldatakse, et liikumisse hõlmatavad talud on vaesekesed – Eestis aga teevad inimesed teatavasti nii mehiselt tööd, et ka raskustes kodud näevad hoolitsetud ja väga kaunid välja.

„Olen elu jooksul õppinud mitte muretsema,“ naeratab Urve rahulikult. „Nii inimese, majapidamise ja ettevõtte kui Eesti ja kogu planeedi asjad on alati niimoodi seatud, et kui üks uks sulgub, avaneb kusagil uus. Seda ei saaks juhtuda, kui eelmine periood poleks läbitud.“

Võimas näide eluperioodide edenemisest ja sellest, et kõik hea siin ilmas on võimalik, on Aigari juures Kiidi talus perenaisena töötav Ulvi Kallas. Tema kaks last on juba üle 20 aasta vanad, poeg elab Austraalias ja tütar Rootsis. Paari aasta eest sünnitas 40ndates emand tütrekese Annabeli ning jaanuaris toob oma Thalbergi tallu pärijaks ilmale veel ühe põngerja.

„Minu kodutalu kasvatab maalambaid. Kasutame ära viimse kui produkti villast liha ja piimani,“ loetleb Ulvi majandamise allikaid. „Ühtlasi olen kõva korilane. Minu korjatud seentest toitub Riigikogu – soolan, marineerin ja saadan Toompeale. Üks meie võrgustiku liige varustab Toompead näiteks sõira ja juustuga.“

Edukalt on Võrumaal käivitunud … liikumine „Uma ja hää“, mille kaudu propageeritakse kodumaist toitu. Projektijuhi Aigar Piho eestvedamisel saavad teoks saavad teoks paljud perede ühisettevõtmised.

Urve ja Aigariga ehal

Mis puutub võru- ja setumaisesse sõirasse, siis nii sõiraseminari kui muude kogukondlike koosviibimiste ja õppepäevade infolehed viib Aigar Piho käsipostiga taludesse laiali. Ka siis, kui juhtub ise olema äsja hobuse kapjade alt läbi käinud – varsa eemaldumisest ähmi läinud mära galopeeris üle peremehe, ehkki on tavaliselt rahumeelne ja leebe. Selliste asjadega peab iga loomakasvataja arvestama.

Ka heiferlane Vello Talo, keda külastasime, jukerdas päev otsa oma eesti maatõugu veistega. Pull pani tükkis ketiga karjamaalt plehku, kruttis end metsas ketiga ümber puu – ja mine püüa-haruta-taluta teda siis.

„Mäletad üht siitkandi meest, kes käis talust talusse, kult kannul ja paaritas emiseid,“ naerab Aigar. „Eks sinu pullgi naistesse läks. Oma lehmaga pole midagi peale hakata, see hakkab sul ju kohe-kohe vasikat tooma.“

Urve vaatab poegimisootel lehma udara ja vatsa üle, patsutab ja kiidab ja me sõidame külla teisele maatõugu lehmale, keda peab mõne kilomeetri kaugusel heifertalu perenaine Saila Kalle Luhte talust.

„Mul on sellepärast läti nimi, et ma sündisin Läti aladel. Need maad vahetas Eesti riik Ruhnu saare vastu, aga nimi jäi mulle,“ naerab naine, kes on 30 aastat kohalikus poes müüja ametit pidanud. „Minu loomad, viljapuu- ja lilleaed on minu perekond. Ega mu lapsed ja sugulased seda väga ei mõista. Küsivad, miks ma oma elu nii ebamugavaks elan. Aga loomad ja lilled mulle just elamise jõudu annavadki. Ja selle pere lilled ja loomad ning pererahva hoolivus on imetlemist väärt

Seda jõudu tunnetavad ka mõistmatud – kangesti hea on külla tulla…“

Tuhanded talud…

Ehkki levinud väelaul „Tuhanded külad, tuhanded talud“ jutustab tuhandetest, teavad meie tänased talunikud – laiali Eestimaal – et Heiferi hõlma alla keskusele meeldivat 1000 peret kokku koguda ei õnnestu.

„Ka PRIA ja Leader-programmi rahadeni jõudmine on meil veel nii vaevaline, et nutt tuleb peale,“ tunnistab Urve. „Koostan kilode ja tundide kaupa dokumente, arvutan ja konsulteerin, maksan ja sõidan – ja siis öeldakse kõigi kulude kulminatsiooniks EI. Ega me seda JAA-d muidu kätte saakski, kui oleks sadadesse tuhandetesse küündiv omafinantseering. Seda me seni oma riigilt saanud ei ole. Ju tuleb rohkem selgitustööd teha – üksnes üleni kodudega kaetud, toimiv ja majandav Eestimaa on elujõuline.“

Aigar, kelle tuntumaid tegevusalasid turismitalunduse kõrval on suusasportlaste treenimine ja mööda maailma esitlemine – pidades parimaks dopinguks muide eesti maatõugu lehmade ja kitsede ternespiima! – teab: „Talunikud peavad õppima ise majandama. Kui looma näol on piltlikult öeldes õng antud, peab õppima kala püüdma. Lehm pole iluasi ega siga lemmikloom. Kui karjamaal jalutab lehm, peab tema olema paaritatud ja vasika tooma – siis tuleb piima ja elu läheb edasi. Kui siga on kasvatatud, peab temast saama nii põrsaid kui toitu pere lauale. Nii on. Ainult arukalt majandades tuleb õnn õuele.“

15 aastat üksinda oma talu pidanud Urve õuele on ootamatult õnn tulnud – tal on, keda nädalavahetuseti ehale oodata. Seepärast ütleb see endisaegsel moel kaunis emand: „Õnn on lubatud igal ajastul, igas eas ja igal maal. Kes annab rõõmuga ja armastab südamega, saab tegelikult kirjeldamatult palju vastu.“

SIDEBARid

Heifer International

on heategevusorganisatsioon. MTÜ, mis töötab koos vabatahtlike inimestega. Eesmärgiks on suurendada nende heaolu ja neist hoolida. Programmi peamine eesmärk on toetada maal elavaid perekondi, parandades nende elu kvaliteeti, toitumist ja sissetulekuid. Maal elavaid peresid aidatakse sobivate põllumajandusloomade hankimisel, vajalike koolituste pakkumisel ja tehnika soetamisel.

HI visiooniks: maailma rahvad elavad rahus ja jagavad eluterve planeedi ressursse mõistlikult. Projektide põhialus on annetuse edastamine. Kui inimesed annavad teisele perele edasi oma looma järglase, oma teadmised ja oma praktilised kogemused, siis sellega laiendavad ja avardavad nad oma eneseväärikust ja tõstavad ka iseenda eneseusaldust.

Idee, et peredele antakse lühiajalise abi asemel kestev toiduallikas – õng kala asemel! – on kandnud juba üle 65 aasta. Organisatsioon loodi 1944. aastal USAs. Tänu sellele on üle 7 miljoni inimese 128 riigis nautinud paremat elu, suuremat sissetulekut ja rõõmustanud iseennast, abistades teisi.

Tavapärase HI projekti kolm olulist komponenti on: elusloomad või muud vahendid; koolitused ja praktiline töö; organisatsiooni areng – tegevuse planeerimine, majandamine, tulemuste arvestamine, aruanded ja ühistegevuse üldine areng.

Projekti on jätkusuutlikuks teinud see, et koostöö õhutab inimesi õppima, isiklikku vaistu kuulama, julgema olla südamlik, hooliv ja tasakaalukas – ning tänu keskendumisele ka tootlik.

Endaga toime tulemine ja arenemine on oluline sellepärast, et Heiferi projekt saab inimesi toetada vaid mõnda aega – edasi tuleb õppida teistega koostöös ise toime tulema ning loodetavasti juba järgmisi peresid järje peale aitama.

Loomakasvatuse alal õpetatakse projektis osalejatele, kuidas loomi ohutult pidada ning nende heaolu ja tootlikkuse ka kehvematel aegadel ja oludes tagada. Nutika loomakasvatuse õpetamise käigus õpib pere tervikuna tervislikku ja tootlikku majandamist. Põhiline tulu, mida saab annetuse saaja, on toit ja lisasissetulek looma kaudu ja abiga – olgu see siis piim, munad, juust, mesi või vill.

Põhiline kooslus, millele loota, on pere: mehed-naised peavad tegema ühiseid otsuseid, koos õppima, vastutust ja edu jagama. Toetust ja õpetust antakse peredele, kes seda tõesti vajavad ja väärivad. Ja kes on valmis oma majapidamise rakendama keskkonna hooldamise ja säilitamise teenistusse. Väetiseks kasutatakse vaid sõnnikut, istutatakse metsa, säilitatakse ja tekitatakse bioloogilist mitmekesisust, jälgitakse veekogude seisundit ja vähendatakse erosiooni.

Vastavalt projekti hõlmatud perede valitud loomaliikidele organiseeritakse neile koolitusi, pered suhtlevad omavahel ja juhendajatega innukalt ning harrastavad mitmel tasandil ühistegevust. Teoreetilisele koolitusele lisandub praktiline. Külastatakse hästi toimivaid majapidamisi ja farme. Projekti liikmes-pered saavad ise otsustada, keda nad endile õpetajaks soovivad. Ühtviisi oluline on nii loomse toodangu saamine kui selle töötlemine ja turustamine.

Annetuse edasi andmise põhimõte tähendab, et projektiga liituv pere saab kingituseks noore tiine emaslooma ning annetab järgmisele perele oma loomalt saadud järglase (enamasti emase). Uus pere aretab-paljundab teda – ning kingib järglase järgmisele perele. Nii süveneb hoolivus ja vaimsus, elu saab mõtte ning ühine elukeskkond paraneb võrreldamatult.

Heifer-võrgustik on veendunud, et inimkonna heaolu ei saa inimesi harimata tõsta. Haridus peab õpetama mitte ainult oma kasu saavutamist, vaid kogu maa tootlikkuse kasutamist ja tõstmist nii, et samas hoitaks keskkonda. Sellest, kuidas on häälestatud ja haritud naised, oleneb ülimalt palju. Alates kohaliku kultuuri traditsioonide järgimisest ja lõpetades kohalikku päritolu loomatõugude eelistamisega. Oma varanduse vaba ja rõõmus jagamine on paljude globaalprobleemide lahendamise võti!

*

Ameerika farmer Dan West algatas Heifer-projektide idee 1944. aastal. Hispaania kodusõja ajal töötas ta Brethreni kirikus ning jagas piima näljastele lastele mõlemalt rindepoolelt. Ta mõistis, et sedasi piima jagama võib jäädagi – peredele on vaja lehma, mitte kuitahes palju ämbreid piima. Ja õpetust, kuidas ja millal lehm lüpsab.

Ameerikasse naastes kutsus ta sõpru üles teistele, vaesematele peredele mullikaid annetama. Looma esimese emasjärglase pidid mullika-saanud omakorda järgmistele vajajatele annetama. Programmi nimi oligi tookord “mullikad kingiks” – „heifer“ tähendab saksa keeles seni-poegimata tiinet mullikat, ehkki lisaks tiinetele mullikatele kingiti ka muud liiki loomi.

Nii oleneb ka praegu, 67 aastat hiljem, loomaliigi valik ja projekti edukus neist peredest, kes projektis osalevad. Tänapäeval toetatakse loomade annetamist küll põhiliselt välismaise rahaga, ent kingitakse siiski kohalikku tõugu loomi. Eestis saavad projektis osaleda pered, kes väärtustavad elu maal, on huvitatud põllumajandusloomadega tegelemisest ning koolitustel ennast täiendama. Neil peavad olema tingimused loomapidamiseks, loomade piisav söötmine peab olema tagatud ning pidamistingimused ja heaolu garanteeritud.

Loomade heaolu tagab see, kui kasvatatakse kohalike oludega kohastunud loomi – Eestis siis kohalikke, eriti just ohustatud tõuge. Enne loomade kätte saamist käiakse üldteadmiste hankimiseks koolitusel. Õpitakse nii liigi-kohaste koplite ja varjualuse rajamist kui söötmist-jootmist, vaktsineerimist-ussitõrjet, hooldusprotseduure ja ümberkäimist nii poegimise kui lüpsi puhul.

Projekt kestab viis aastat. Loomad antakse kätte üldjuhul teisel aastal – sellest nähtub, kui pikk ja põhjalik on eelnev õpe. Viimasel aastal jälgitakse perede edasist toimetulekut, jätkusuutlikkust. Kui vaja, pikendatakse projekti – ideaalis aga saab jalule saanud loomakasvatusperest juba uus annetaja. Tänu sellele suhtlevad inimesed omavahel perekonniti ülimalt tegusal ja positiivsel tasandil.

Baltimaadesse jõudis Heifer International 1999. aastal – esindus avati Leedus, Kaunases. Balti Heategevusfond registreeriti Vilniuses aastal 2005 ning see koondab kõigi kolme Baltimaa projekte.

Esimene HI projekt Heifer Estonia

Eestis avati Saaremaal 2005. aastal. Kuus peret said tiine mullika, seitse peret 10 lammast, seitsmele anti kolm mesilastaru igale. Võrumaal käivitusid projektid 2007. aastal (lambad, kitsed, veised ja hobused) ning Hiiumaal (lambad ja küülikud).

Võru-Põlva kagupiirkonna projekt, mis tegeleb lammaste ja kitsedega, kinnitati 2007. aasta lõpus ning 2008. aasta kevadel alustas tegevust Eesti ohustatud tõugu hobuste projekt, mille eesmärk on võimaldada hobusekasvatajatele vajalikke koolitusi ja propageerida hobuste kasutamist töös. Liitunud on pered Pärnu-, Viljandi-, Jõgeva- ja Tartumaalt. Nende perede kogemustest saab lugeda koduhobu.blogspot.com ning Urve Loit on kättesaadav urve.loit@gmail.com – 5148705.

Allikas: www.heifer.ee

Signe Laigu: alateadvus alustas oma keeltekooli rajamist aastaid tagasi

Kui Signe Laigu (40) pärast 15 aastat  tööd inglise keele õpetajana töötuks jäi, kogus ta iseenda, oma mõtted-unistused-eeldused kokku ja rajas Tartusse Emajõe Keeltekooli. Daam, kes meenutab soojalt kiirgavat, positiivselt mahlakat päevalille, tõestab oma edulooga, et üldine külgetõmbeseadus kehtib tõepoolest ning et võim ja loomine meie planeedil lähebki naiste kätte.

„Selleks, et unistused täituksid ja soovitu su ligi tõmbuks, tuleb lihtsalt intuitsiooni usaldada, peab julgema sisetunde järgi tegutseda ka siis, kui ise ei saa hetkel aru, mida ja miks siin ja praegu teed,“ on Signe kogenud. „Südamehäält usaldades julgeme vaistliku vaprusega astuda turule ka siis, kui see on näiliselt justkui täis. Tuleb julgeda unistada.“

Viimast õpetas talle  poeg Toomas, kui nad panid koos aasta viimasel päeval roosasse unistustekaustikusse kirja järgneva aasta eesmärgid, soovid, unistused. Unistustel on kalduvus täide minna ja kui see on kirja pandud aastate kaupa, siis on see fakt must-valgel näha. Nüüd sisendab Signe sama ideed ka oma keeltekooli meeskonnale, kellega koos samuti jõuluvanale lubadused ja palved esitati, teades: unista julgelt ja sinu inglid ning kõrgemad väed aitavad sind! “

Koguja raamatud

Signe,  kirgliku elujanuga klassikaline Jäära-piiga, võttis inglise keele õpetaja töölt lahkudes„astroloogilise imiku“ optimismiga kapist kõike, mida vaist oli koguda soovitanud.

„Esiteks võtsin virtuaalsest varamust viisteist aastat õpetamiskogemust ja õpetajatega suhtlemise kogemust. Tee inglise keele õpetajaks pole olnud kerge – algselt õppisin töö ja pere kõrvalt algklasside õpetajaks ning spetsialiseerusin ümber põhikooli inglise keele õpetajaks. Filoloogi minust ei saanudki, aga elu on veel ees ja õppida pole kunagi hilja.“ loetleb nutikas koguja oma eksistentsiaalsetel riiulitel leidunut. „Teiseks võtsin aastate jooksul eratundide andmise käigus kogunenud unistuse. Mul oli paar aastat tagasi eraõpilasi juba üle 30, adusin, et peagi ei suuda enam üksinda kõigi ootusi kvaliteetselt täita – nii avastasin sündiva keeltekooli seemne.“

Kolmandaks oli Signe aastate jooksul kokku ostnud tohutu hulga õpikukomplekte erinevate keelte õpetamiseks. Ilma, et oleks neid ostes, aukartust äratavaid summasid investeerides teadnud, miks vaist käsib tonnidena raamatuid koguda – nüüd naeratavad need õpikud Signe kooli sisenejale riiulitest vastu ja kehastavad akent maailma. Keeleoskajate maailma. Ja see muljetavaldav raamatukogu on kasutamiseks nii Emajõe Keeltekooli õpilastele-õpetajatele kui Tartu linnarahvale. Tasuta. Sõnaraamatuid ja õppematerjale käivad kasutamas keeleõpetajad kogu linnast ja see on hea koht suhtlusvõrgustiku arendamiseks. Algaja ettevõtja suur eeskuju ja õpetaja Marju Unt on öelnud, et äri on suhted – seda püüab Signe järgida kogu hingest.

Töötuse perioodil tegi emand Laigu veel ühe aruka kogumisotsuse. Ta ei häälestunud meeleheitel koduperenaiseks, vaid keskendus iseendale. Järelemõtlemise, hingetõmbe ajajärgu ja iseenese kogumise tulemusel õnnestus taevasesse kataloogi õige tellimus esitada.

„Mulle kulus koolirajamise-eelne puhkepaus ka sellepärast ära, et akusid laadimata poleks ma praegusele inimvõimete piiril tiksuvale töökoormusele vastu pidanud,“ tunnistab Signe. „Praeguses elujärgus öösel kell üks ikka veel oma 80 e-kirjale vastates mõtlen: kohe-kohe saab üheksakuine stardiriba läbitud, sissetöötatud rütm ja tööjaotus sünnib – ja mina hakkan  väljateenitud keskea rõõme nautima. Südames tunnen, et keeltekool on minu imearmas laps ja ma tahan kogu hingest aidata oma sünnitatul kasvada, areneda ja ajast ning  panustatud energiast pole mul kriipsugi kahju.  “

Nautlev töödik

Päevalill 16tunniste tööpäevadega on paradoksaalsel kombel oma kirjelduse kohaselt eestlase kohta tavatult hedonistlik. Aegadel, mil kõik see Eesti kiitles ühest suust, kuis keegi ei puhka ja kõik rügavad 24/7, lubas Signe endale enesestmõistetavalt rikastavaid-laadivaid reise ning nautis kõikjal maailmas puhkuse ja kultuurireiside rütmis ilusat elu.

„Olen olnud alati veendunud, et inimesed ei sünni siia ilma kannatama ega piinlema, igal eneseületusel peab olema mõte ja põhjus, siis teeb see õnnelikuks ega kurna,“ teab Signe. „Igal naudingul on hind – enne reisimisi pidin oma õpetajatööd ette ära tegema. Olin päevas 14ndat eratundi andes näost hall – oh õpilased, andke mulle ette ja taha andeks, ka minestuse äärel olen endast alati parima andnud.“

Toonasest ettetöötamise krundist on nüüd ses mõttes kasu, et naine peab eranditult iga päev sama rajule – ja veel mitu kraadi kõvemalegi – vajutamisele vastu. Kuna tema poeg on suureks kasvatatud, rändab 20aastasena ennast otsides Indias ja selle ümbruses ning töötab Dehlis Eesti turistide heaks, võib ema endale lubada sõna otseses mõttes koolis elamist.

Tunnid ja õpetajate-õpilaste leidmine, individuaal- ja rühmatundide sobitamine, projektide genereerimine kooli varustamiseks 21. sajandi tehnikaga, läbirääkimised kolleegide ja konkurentidega, tööjaotuse sissetöötamine, õpetajate õpetamine Emajõe keeltekooli idee, olemuse ja suhtumisega kokku kõlama… See on vaid osa emanda päevatööst.

„Üks esimesi kujunduselemente, mille vastvalminud fuajeesse soetasin, olid valged nahkdiivanid. Jällegi sisetunne oli see, mis käskis sellise näiliselt arutu kulutuse teha,“ naeratab Signe kütkestavalt. „Nüüd istuvad õpilased neil diivanitel nii enne kui pärast tundi ja meil on kujunenud omalaadne klubi. Mu enese jaoks on siin maailma parim mõtlemise ja mediteerimise koht. Just selles diivaninurgas voolavad minust pidurdamatu allikana uued ja uued ideed, mida järgmisel päeval meeskonna peal peegeldada.

Siin tekib eriline seisund, mis loob mulle ühenduse minu enese ja kõiksusega. Ühtlasi tulen siin töödiku-ratta pealt maha ja vahetan keskkonda, sest kodus ootavad mind uued meilid ja tegemised“

Unistuste keeltekool

Peagi täituv esimene aasta on näidanud, et Signe südamehääl on panustanud õigetele trumpidele: individuaalne lähenemine ja keeleõppe ühendamine vastavasse kultuurisse süvenemisega. Nimistus on eesti keel nii inglise kui vene keele baasil, soome, vene, rootsi, saksa, itaalia, ladina, prantsuse, hispaania, inglise, türgi, ungari, taani, leedu, läti, araabia, poola, portugali, hiina, norra – ja ka viipekeel.

„Tegelikult leiame ka loetelus puuduva keele õpetaja, küsitagu vaid! Soovitan individuaaltunde native speakeritega, kes pühendavad kogu tähelepanu ja oskused ühele õpilasele – ja kutsun kord kuus toimuvatele rahvusõhtutele. Meie külalistele esinevad siis kultuuriprogrammiga nendelt maadelt pärit inimesed, valmistatakse rahvustoitusid ja arutame kultuuriliste erinevuste ja sarnasuste üle ,“ kirjeldab Signe. „Kuna minu koolil pole mingeid stereotüüpe, valmistume ka aknast välja ronima. Sõna otseses mõttes.“

Vaba mõttelend, elus keel ja inimlikud suhted viivad keeleõppijad kevadel aknast õue tänu sellele, et Tartu Kaubahalli kolmandal korrusel asuva kooli akna taga on katus.

„Kui alustasime Emajõe Büroohotellis, kujunes selle omanikust Kadri Kullmanist minu parimaid toetajaid ja nõustajaid. Nimetan teda Emajõe Keeltekooli ristiemaks ja ei jõua kohe tema hoolivust ära tänada!Siia Ülikooli tänavasse Kaubahalli ruumidesse laienedes palus Tasku seltskond  mul joonistada paberile Unistuste Keeltekool– ja täpselt niimoodi ehitatigi,“ on Signe õnnelik. „Niimoodi siis kevadeks  katusekool avanebki. Seletamatagi selge, et eranditult iga eriala saab edukalt viljeleda partneri keeles ning iga lisanduv keel laiendab inimese taju ja tunnetust, treenib ja arendab aju – ning, üllatus-üllatus! – parandab ka pereelu.“

Pereteraapia enne keskeakriisi

Signe teab, et pereemad – aga ka –isad – kes veedavad mõne hommiku või õhtu keeltekooli valgetel diivanitel, tundides ja rahvusõhtutel, ennetavad või ravivad sellega oma pereelu ja keskeakriisi. Energia läheb liikvele, õhin elustab elurõõmu ja väljast viiakse koju taas midagi värsket. Mõni õpilane ütleb, et on lausa elu mõtte ja uue seltskonna ja sõbrad meie majast leidnud.

„Mu enese jaoks oli oma kooli asutamine ühtlasi uue abielu algus – sama mehega,“ selgitab Signe silmade särades. „Seni otsustas meie peres kõike mu insenerist-furnituurimees Andrus. Kogumise perioodil tundsin, et nüüd on minu aeg. Mina tahan ka teha ja otsustada. Minu sõna maksab! Omanik-ettevõtjana saan rahuldustpakkuvas koguses iseotsustamist, vastutust ja isegi hääl on kandvam.

Ühel hetkel septembris avastasin, et üksi ma kõike ei jõua. Tööjõukuludeks raha pole- kutsusin Andruse appi – kuna mees peab teatavasti alati saama juht olla, nimetasime ta haldusjuhiks. Ja tema kestvat armastust minu vastu tõestab ja kinnitab tõsiasi, et nii nagu ma ise, pole ka tema seni veel palka saanud. Me lihtsalt ei või kooli alles-sündivast eelarvest midagi endale näpistada. Ma ei nõustu väitega, et pereäris on tihti erimeelsused ja kasutatakse ära tasuta tööjõudu, meie peret on ühine ettevõtmine liitnud ja uuele tasemele tõstnud.Minu mees hindab mind naisena märkimisväärselt rohkem – ennäe, ettevõtja olla on seksikas! “

Poega Toomast on ema sõnul sinna Indiasse, Nepaali, mägedesse, uue ajastu hipikommuuni õpetlik ja põnev piiluda: temast kiirgab koduni, rahu, meditatiivset hingamist, puhastumist ja mürgitut-pahetut olemise võimalust.

Signe sõbrad-tuttavad-teekaaslased kinnitavad üksmeelselt, et naisega on toimunud rabav arenguhüpe – ta pulseerib ja kiirgab omas elemendis nagu supernoova. Selles on midagi palju enamat kui keeleõpetus – on tõestus väitele, et tõeline elu algab 40aastasena!

Pärnu rand – kilpluse uus mõõtühik?

Kati Saara Vatmann

Naiste paradiisis kasvanu

Mõne aasta eest itsitasime euroopaliitlaste üle, kes mõõtsid normatiive järgides banaanikõverust ja lugesid kokku kraanikausse porgandi jaoks, kartuli jaoks, käte jaoks, jalgade jaoks… Mida me nüüd ise teeme? Kulutame seoses eurole üle minekuga olematuks sulanud raha Naiste Paradiisi vastu sõdimisele. Õiguskantsler punastab ja seletab. Rahvas naerab ja sõimab. Ja lubage arvamust avaldada: see on kilpluse-tölpluse uus mõõtühik, et Suvepealinn ületab keset sügiskaamost uudisekünnise, võideldes traditsioonilise unikaalse naisteranna vastu.

Pärnu plaaž on kümnendite ja sajandite jooksul arenenud supelmajade ja siivsate triibuliste supelkostüümide ajastust 21. sajandi rannaks, mille vasakul tiival on võimalused kaasaegseimaks spordiks skuutritest lennupõllekesteni, keskel on üldrand, paremal Naiste Paradiis, millest muuli poole jäävad omakorda geid, nudistid ja ujuvad koerad.

Selline koosluste järjestus on kehtinud nii kaua kui mäletavad praegu elus oletavad – ja päevitavad – põlvkonnad. On mitmeid muutumatuid põhjusi, mille tagajärjeks on naisteranna ajas muutumatu populaarsus.

Miski jääb samaks

Üks muutumatu nähtus on naine ise. Tema psüühika, füsionoomia, endasse ja teistesse suhtumine ei muutu ajaloo uperpallide käes. Kehtivad iluideaalid ei võimalda igas eas ja igasuguse figuuriga neidudel-daamidel-tädidel üldranda minna. Võime kuitahes veenvalt kompleksides temakesi patsutada – ära põe! – ikkagi vajavad nad privaatsust.

Teiseks on plaaž seltsielu koht. Nii nagu me ei saada vanaemadest käsitöömeistreid ööklubisse seltsielu elama, lävivad ka erinevates randades erinevad kooslused.

Üldrand – see on paaridele ja paarilise otsijatele, seal on muusika ja pallimängud, dringid ja grillid ja tuhat meelelahutuslikku lõksu nii turismiklassikast kui ekstra Pärnu moodi.

Naiste Paradiis on eriline liik feminiinset padjaklubi, kus „päike, õhk ja vesi – need me sõbrad kolmekesi“. Selles padjaklubis tunnevad end mõnusalt ja turvaliselt sõbrannade seltskonnad, kes soovivad meestevabu tunde ja rantideta päevitus olenemata east ja figuurist. See on kudumisvardad-heegelnõelad ja igihaljas naiselik vadin, kus pole juttugi naisõiguslusest ega sookvootidest – siin on piknikukorvide ja ristsõnadega Naised. On laste liivalossid, vankris või päevavarju all magavad beebid ja rannakübarate varjus tukkuvad vanaemad.

Ka mina, Pärnu naisterannas üles kasvanu, olen seal kudunud-heegeldanud kümneid liivaseid kampsuneid ja kirjutanud pastakaga kaustikutesse lugusid, mis said õhtul kodus masinasse tipitud. Sülearvutiga vist väga sesse naiste maailma ei heidaks.

Liiv pole samas ainus oht, mis 21. sajandi Naiste Paradiisi varjutab.

Paradiisi ohud

Sel ajal, naisterannas filmiti episood kultusfilmis „Mehed ei nuta“, kus Kalju Karask keset Eeva-tütreid kaldale ujub, oligi ainus vari paradiisis meeste uudishimu. Nii eluterve kui perversne – kus iganes see piir nende kahe himu vahel ka asub…

Tavatsesime ema ja tema sõbrannadega – nii pealinnast kui Pärnust pärinevatega – naisteka kõige tagumises osas, vahetult enne geisid ja nudiste, oma linakeste peal maasikaid ja värskelt hapendatud kurke süüa, lobiseda ja jäätisemüüjate kaste tühjendada – kakaojäätis oli parim. Vetsu seal tagumises otsas küll polnud – kakasime liiva sisse kaevatud sügavatesse aukudesse, mille hoolikalt kinni ajasime ja püüdsime meelde jätta, kuhu eelmised augud said.

Eranditult iga päev redutasid kõrkjates piilujad. Mõnikord said nad tigedamate tädide käest peksa – kambakas tehti. Vahel jooksid poisikesed kihlveo peale läbi naisteka – ja osa neist sai samuti tohlaka.

Viimastel aastatel, mil vahel harva Pärnu plaažile sattusin – oma talu oli Lius ju kolmest küljest merega piiratud – ei teinud küll õigupoolest keegi mingitest läbijalutavatest meestest välja. Inimesed on võõrsil nii palju topless- ja nudismikogemusi omandanud, et miski ei loksuta enam.

Naiste Paradiisi ohustab üldrannast rohkem hoopis Päike. Enneolematult aktiivne täht, mille ümber Maa keerleb ja küpseb. Kiirgus ohustab katmata rindu ja limaskesti. Kurjale päikesele on eriti tundlikud lapsed ja rasedad, heledad ja elatanud, kelle õrnad nahad tuleks praegusel pöördelisel ajal tingimata villu viia.

Lõppenud suvel ei päevitanud ma kordagi sihilikult – ainult lapsi ujuma viies ja õues loomadega tegeldes – ja ikkagi olin pruunimgi kui aastakümnete eest päevast päeva päevitades.

Lubage reastada kolm asja, mida võiks ja peaks Pärnu rannaga tegelikult tegema – selle asemel, et õiguskantslerit libaprobleemiga koinida.

Esiteks tuleks Naiste Paradiis kui traditsiooniline-unikaalne nähtus muinsuskaitse alla võtta ning tema patrooniks kasvõi peaministri proua Anu Ansip paluda – presidendiproua tantsitab juba tähti, palju ta ikka troonida jõuab.

Teiseks peaks kirjutama europrojekti – a la Evelini 16miljoniline Welcome to Estonia! – mille rahade eest paigaldatakse uued sildid-plakatid-lipud, trükitakse voldikud ja muu teabematerjal, kus on kirjas nii Pärnu ranna ajalugu kui Naiste Paradiisi eripära ja reeglistik ning hoiatus rindade ja muude naiselike piirkondade ülemäärase kiiritamise eest. Mis on ka põhjus, miks pakkusin patrooniks just dr. Ansipit – ta on ju naistearst!

Kolmandaks peaks kogu Pärnu rand võetama looduskaitse alla. Siis ehk lakkaks turba, saepuru ja õli vool ümber muuli kaubasadama faarvaatrist supelranda ja meie külalised ei peaks küsima: miks lubatud valged liivad nii tumepruunid on. Tegelgem ASJAGA, mitte kilplasliku asjatsemisega, härrased!

Alari Suurmets – lilledele sündinud

Ajakirjale Naised

Orhideede, liiliate, kaktuste, daaliate ja üldse maailma kõigi taimede entusiast ja südamesõber Alari Suurmets (25) on taimedele ja esteetikale sündinud. See karismaatiline mees jätkab oma aeda ja kasvuhooneid, lillemaju ja terraariumi hooldades esiemade traditsiooni. Oma taimede keskel liikudes ja nendega suheldes on ta õrn ja pühendunud – inimestele näitab ta aga elegantset artistlikkust ja vaimukust, millega oma habrast olemust kaitsta.

„Kui ma veel noor olin…“ kirjeldab see vana vaim aastate poolest ju nii noorena oma jõudmist praeguse leplikkuse, keskendatuse ja KOHALOLEKUNI. „Mind õnnestab ja rahustab taimedele pühendumine, tänu neile teenitud rahale ehitamine ja esteetilise keskkonna loomine, kuhu oma lähedased sõbrad kutsuda.

Taimed aitasid mind üle ka paanikahäirest, mille põhjustasid teatud mõttes samuti taimed.“

Alari meenutab olemuselt noort Gerald Durrelli või raamatu „Tistou, roheliste sõrmedega poiss“ peategelast. Ometi sai ta parimat kavatsedes Kodukauniks veebifoorumi poksikotiks seoses orhideetaimede tellimisega võõrsilt. Ühest küljest kippusid teda hulluks ajama tema kaudu tellimusi esitavate inimeste pidevad soovide muutumised, teisalt läks asi käest ära seetõttu, et ta ei saanud vastutada selle eest, milliseid taimi välismaalt tegelikult saadeti. Et mitte teenimatult petiseks jääda, maksis ta kinni puuduvaid taimi. Oma taskust maksis kinni ka  tollimaksu – aga peksa sai ikka. Teate ju küll, mis kõikvõimalikes foorumites toimub – seal püütakse ühise harrastuse ümber üksteist ära tappa, selle asemel, et ühte hoida.

„Ma ei saanud alguses aru, mis minuga on – süda peksab, kõris poob, silme eest on must, oma toast välja minna ei suuda,“ kirjeldab Alari. „Aga õnneks kirjutasid paljud tuntud inimesed ausalt ja avalikult oma paanikahäirest ja ma sain aru, et ka mina olen nüüd endale selle saanud. Praeguseks tundub, et tänu sellele, et ma mingeid kommentaare enam ei loe ja tänamatute töödega ei tegele, on ka ärevushäire möödas.“

Mädakartuli ja musta lume kiuste

Tänu ühtehoidvale perele, eriti tublile isale on esivanemate talu õhuliseks ja maitsekaks väikehäärberiks renoveeritud.. Ehkki suurtest viljaaedadest, põldudest ja heinamaadest anti rumalasti enamus ära, on noorhärra Suurmets otsustanud muudetamatut mitte kahetseda.

Paratamatut nostalgiat tekitab temas panoraami lõhestav kartulihoidla: „Kui ma laps olin, siis töötas  veel rohujahuveski  – lõhnas tohutult hästi kuuma heina järele. Suvekuudel  tuleb  kartulihoidlast mädanemise lehka. Aga  vananev kartul on kindlasti osa loodusest. Kõigega harjub.

Üle tee asuv puidufirma maalib meie lume mustaks. Olen korduvalt palunud, et nad paigaldaksid oma korstnatele tahmafiltrid, aga ikka on kevadeti mitmesentimeetrine tahmakiht maas.

Sellest hoolimata on väga eriline – ja oma erilisust nautiv – Alari omarajatud muinasmaal õnnelik. Tema erilisus, mis ühendab teda lähisõpradega väga tihedalt ja kauaks, teatud mõttes paranormaalseks kogukonnaks, on loonud rohkete suurte akende, õhu ja avarusega kodu.

Pere on selle oaasi keset industriaalmaastikku ehitanud läbi sõbralike vaidluste ja naeru. Õnneks pole ema ja isa Suurmetsal midagi ka selle vastu, et kõik kõrvalhooned ja viimne kui sentimeeter õuest ja tubadest on libisenud sujuvalt haruldaste taimede ja eksootiliste loomade kätte. Palju abi on Alarile ka vanemast vennast Laurist (30). Kes vabal ajal nõu ja jõuga maakodus abis käib.

Lilleline dünastia

„Mu vanaemad ja vanavanaemad on kõik olnud taimede inimesed. Väiksena sibasin siin vanavanaema sabas, jälgisin ja õppisin, mis ja kuidas. Kui hakkasin omal algatusel maasikataimi välja kaevama ja ümber istutama, siis memm ei seganud, vaid laskis mul vigadest õppida,“ meenutab tänulikult Alari, kellel on iluaias memme mälestuseks 130 sorti daaliaid, vanemad inimesed nimetavad neid jorjeniteks.  – ning lisaks sadu liike orhideesid ja kaktusi ja tuhandeid muid haruldasi ja erilisi taimi.

Lillelise dünastia pärija on saanud taimedest oma pühendumise ja sissetuleku. Ta kirjeldab, kuidas esimesel korral Taist orhideesid tellis: maksis riski peale ette ära, ostes täieliku põrsa kotis – kui ülihinnaline saadetis kohale jõudis, oh õnne! – selgus, et tal pole selle kättesaamiseks vajalikke dokumente, kui dokud olid instantsidest hangitud, selgus kaste avades, et taimedel on lubamatud õied peal, õisi aga ei tohi putukate ja nakkuste ohu tõttu olla – õnneks olid ametnikud taimede ilust lummatud ja käitusid inimlikult.Parasiite õitest ei leitud  ning  taimed läbisid inspekteerimise edukalt.  – ja nii kõik algaski.

„Esimesed LED taimevalgustid  tellisin hiinlastelt, kes ei pannud lampidele kaasa ei dokumente ega märgiseid. Kui kaks kuud neid kirjade ja kõnedega pommitasin, ütlesid nad siira heasüdamlikkusega: kõik on korras,“ naerab Alari sellise kirglikult lustaka häälega, nagu oleks heeliumi hinganud. „Mina halasin – ei ole korras, lambid saadetakse kohe Hiinasse tagasi! Ja lõpuks nad saidki aru – ning nüüd on meil väga sujuv ja armas koostöö.

Pärast üsna pikki perioode Soomes – mu kaunis, võimas ja äärmiselt eriline abikaasa Triin elab seal ja minu firma tegeleb lilleäriga samuti seal  – tundsin, et õigem ongi lasta rännata ja oma teed minna taimedel, ise siiski kodus püsida. Ma ei taha Eestist mitte kuhugi! Ükskõik kui halastamatult siin üksteist ka risti ei lööda – erilisuse eest karistatakse alati – mina ei lähe siit oma muinasjutust ja kuningriigist kusagile.

Lisaks isamaa-armastusele äratasid äraoleku ajad ka uuel tasemel armastuse, austuse ja tänutunde oma vanemate vastu – nad kastsid ja poputasid mu arvutuid taimi ja loomi lausa ennastületava ustavusega. Mõni üksik taim läks untsu – aga üldiselt olid nad vapustavalt tublid.“ Oma vanematele on Alari siiralt tänulik. Kõik sujubki kui teha asju südamega.

Lasteaiajuhataja

Alari suhtub oma taimedesse nagu lastesse. Kõnetab neid kui isiksusi – „totu, jää tuttu, talv tuleb!“, „kullakene, mis sul arus on, et sa vastu lumetulekut õitsema hakkasid?“ Ta karastab ja harjutab neid Põhjala kliimaga – kolleegid-taimeinimesed on rabatud, kui haruldasi ja hinnalisi taimi ta rahumeeli suveks aeda viib. Värske õhk  ja päike on taimedele väga oluline.

Alari sõbrad kinnitavad ka, et Räpina aianduskoolis, kus tal on faktiliselt õpingud pooleli, ei peaks ta enam ammu olema õpilane, vaid õpetaja. Tõenäoliselt ongi õpetajaks saamine üks Alari võimalikke tulevasi valikuid – eks me ole ju iga sammu astudes teelahkmel ning oma unikaalsete kogemuste jagamise tarviduse on noormees selgeks tunnetanud küll.

„Minu valikuid määrab see, kas antud tegevus hoiab meeled erksana või vajutab mu rutiini. Taimede ja loomade eest hoolitsemine kisub paratamatult rutiinseks – kastan-väetan-kaevan-istutan-toidan-kastan… Ja nii edasi. Vahepeal tuleb kirjutada ja laulda – mida iganes, et olemisele värskust tuua,“ teab Alari. „Üldiselt käib mu elu siin keset igapäevast maagiat. Võtkem või see tõsiasi, et üks mu taimedest pärineb 200  miljoni aasta tagant-  Wollemia nobilis– dinosauruste ajastust pärit okaspuu. Ja terve üks mu tuba on sõna otseses mõttes täis väikseid dinosaurusi – Eestis haruldasi roomajaid.“

Sõna- ja nimemaagia Alari maailmas pälvib tähelepanu kasvõi selle poolest, et teda ümbritseb keskmisest kõvasti rohkem pereliikmeid, kelle nimetus algab sõnaga „rohe“. Roheliilia, roheagaam, roheleeguan…

Turvatunne ja rehkendamine

„Pärast teravaid õppetunde ja ärevushäirest toibumist olen otsustanud, et ei taha enda ümber mitte ühelgi kujul kurjust.. Tundub ,et  meedias müüb vaid jutt rahast… See on meil siin Eestis mingi tõsine tõbi – kui ma  suure orhideelaadungi puhul „Ringvaates“ olin, ei lastud  mul neist erakordsetest taimedest, liikidest ega inimeste ja taimede suhetest rääkida. Huvi tunti vaid selle vastu kui palju need taimed  maksid. Eks meedia selline pealiskaudsus iseloomustab kogu Eestit – üksteist ei kuulata, empaatiat ei ole,“ kirjeldab Alari talle ainuomase reipa nukrusega. Raha aga on teatud inimestele nagu mesi. Peale saadet tulid paljud end järsku sõbraks pakkuma – aga minu tõelised jutud ja teadmistejagamine haruldaste taimede alal on alles ees. Mis puutub neisse, kes mind kergeks saagiks peavad, siis minu ja Triinu vahele ei pääse keegi – ja meievahelist ainulaadset sidet ei mõista samuti keegi. Meie armastus on sageli sõnatu – mõistame teineteist nagu taimed – ka kauguste taha.

Ent koos ülejäänud kurjusega tahan enda ümbert kaotada suured maod. Pidasin  nõu  Oliver Leega Imeloomade talust Raplamaalt. Ning olen nüüd oma otsuses kindel. Oliver on üks parimaid maospetsialiste Eestis. Ohtlikke roomajaid on mõtet siis pidada, kui kodus on külastajatele pidevalt avatud loomaaed ning on aega loomadega tegeleda. Aga esiteks käivad huvilised oma ringi üsna kiiresti ära. Teiseks tahab enamus inimesi sinu töö vilju tasuta nautida – aga mina tahan ka mingeid vilju ja vaikusehetki nautida, vabandage väga. Kolmandaks ei talu indigod rahvamasside pealetungi oma koju – eks sellepärast, et me ei taha, võõrad ka ei tule. Paraku tahavad ka indigod süüa,“ naerab Alari. „Iseennast ma oma lemmikutele ka sisse ei sööda. Mitmed mu hobikaaslased on napilt oma madude käest pääsenud. Mis seal salata, ka minu madu Maris pani terraariumist plehku ja redutas mu isa voodi all – sorry, paps!

Ütlen ausalt – vastu klaasi viskuvad maod, ka nii noored ja väikesed nagu minu omad, ehmatavad. Seega leiavad nad endale peagi  uued kodud juba piiritaga. Väiksemad liigid jäävad alles.

Sarmikas perfektsionist

Alari tarvitseb sõpradele, kes soovivad külla tulla, rõõmsalt hõisata: tulge aga, püütonil on just söögiaeg – mõtlesingi siin, keda talle täna serveerida… Ilma naljata rääkides on aga tõesti nii, et igaüks meist peab oma valikud tegema. Taimedele sündinud inimesel liigub energia ja raha ikkagi taimede kaudu, ennast killustada ei saa.

„Ega ma ei lähe sõpradega eriti meelsasti ka ööklubisse, ehkki tantsida meeldib mulle hullupööra. Kuna ma olen perfektsionist, peab kõik olema viimase vindi peal korras ja sätitud, kui välja lähen. See võtab ühest päevast poole ära. Kuna tants kestab hommikuni, kulub teine päev magamisele, kolmandal oled ka veel poolpidune – kogu selle aja aga saavad ka mu taimed poolpiduse hoole. Aga nemad tahavad kogu aeg kogu mu hinge.

Sellepärast on Alaril  koduklubi, kus toimuvad kordumatud stiilipeod. Neil puhkudel valgustab Reola taevast hoolikalt timmitud valgustus ja üle valitud menüü ja joogikaardi kõlab perfektne  muusika.

„Ma vajan ka pidutsedes turvatunnet,“ tunnistab Alari. „Minu meelest on turvatunne üldse meie ajastu suurim defitsiit. Mul käib see niimoodi, et ma ei söanda mõelda, mis minust saab, kui mu lillendamisega midagi juhtub. Ja ei taha mõelda, mis mu taimedest-loomadest saab, kui minuga midagi juhtub.“

Mis võib juhtuda nii õrna ja vargsi melanhoolse, karismaatilise ja mängleva, vaimuka ja intelligentse inimesega nagu Alari? Ilmselt on just sedalaadi vaimsuse päralt Maa tulevik – kui säärased hea uue ilma indiviidid muidugi meie jõhkrale tänapäevale vastu peavad.

Lihtsalt Maria – neiu nagu naiselikkuse õpik

Ebamaiselt kaunis Maria Aleksejeva (24) on vaatamata sellele helge ja sügavalt elujaatava maailmavaatega, et alkohoolikust ema andis ta kohe pärast sündi lastekodusse. Nii ema kui isa poolt geneetiliselt venelanna, ent hingelt väga eestlane Maria kasvas üles Tartu Mäe-kodus. See lastekodu tähistab augustis 15. sünnipäeva ning Maria on üks positiivsemaid näiteid, kes sellest pesast välja on lennanud. Vähe sellest, et ta tõestab: lastekodudest ei kasva pätid ja elu heidikud, vaid meie ühiskonna kodanikud. Lisaks sellele on ta nii õrn, naiselik ja soe, et teda jälgides võiks kirjutada õpiku, kuidas ilma igasuguste koolituste ja kursusteta olla tegelikult ja päriselt NAINE.

Päris kindlasti saab Mariast kord maailma parim ema – tema geneetiline alus on ju korras. Ka eetiline baas on tüdrukul tugev. Ta oli kümme aastat suhtes oma klassivennaga Kroonuaia koolist – kui poiss teda pettis, keeras tulevaste laste turvalisest muinasmaast unistav Maria talle järsult selja.

„Ma pole kogenud ema hellust ja mul pole kogemust, kuidas tundub elu oma perega, kus ei juhtu alailma õnnetusi, kus ei pea kartma kellessegi kiindumist,“ arutleb Maria. „Ma tahaksin oma lastele pakkuda kõige turvalisema lapsepõlve, mida võib ette kujutada. Kujutan ette, kui jumalik tunne on kanda oodatud last südame all, teda päevast päeva hoida ja igal hetkel talle öelda, et ta ei pea iial hülgamist kartma.“

Praegu sobitab sire kaunitar oma maailma endast kümme aastat vanema Jörgeniga, kes on Puhjas CD-DVD-plaatide meister. Maria enese suurim unistus on saada lauljaks ning selle eesmärgi poole liigub tüdruk Ragne Jõgeva kooris lauldes.

Jörgen kasvatab kuueaastast poega, kes on pärast abielulahutust enamasti tema juures. Maria on valmis selle väikese poisi emaks saama ning kogu oma usalduse ja kaasasündinud hoole Jörgenile ja lastele pühendama. Ka Jörgeni vanemad on sügavalt Maria poolt häälestatud.

„Me ei arva, et edu ja rikkus on maailma nabad, maailma muudab õnnelikuks armastus ja ainult armastus,“ on Maria ja Jörgen ühiselt veendunud. „See ei tähenda, milline on su stardiasend siin maailmas. Isegi see ei tähenda, kui hulle perioode su elus vahepeal ette tuleb.  Kõigil meil on elus etappe, mida meenutada ei taha, mis teevad haiget ja mis on vaja küll ära õppida, aga ka unustada, sest nende meeles hoidmine ei lase edasi areneda ja puhastuda.“

Minu rääkimata lugu

Ma olin 15 aastat tagasi väga lähedal Maria lapsendamisele.

Kui tegin ETV sarjas „Lähme külla“ saadet Mäe kodust, hoidis Maria päevade kaupa mul mõlemast käest kinni, vaatas ainiti silma ja pühendas kogu oma 9aastase südame jäägitult mulle. Lastekodu juhataja Helle Siiguriga intervjuusid lindistades tahtsin iga kord öelda – kas Maria…

Jäin ise täpselt samal ajal oma kolmanda lapse ootele ja… reetsin Maria. Võimalik, et ta ei mäletagi enam, kuidas mind oma emaks palus. Lastekodu lapsed ikka paluvad ju. Mina tunnen tänini süütunnet. Ja samas olen kauniks nooreks naiseks kasvanud Mariat nähes tema üle uhke ja õnnelik. Väikesest päkapikust, kes minu ja kaamera ees meile kõigile õnne tantsis ja laulis, on saanud tõeline kaunitar – iga ajastu iluideaalidele vastav.

„Tahan kogu südamest tööd teha. Praegu pesumajas töötades olen mõnel päeval väsimusest kokku kukkumas – asendan kolleege, magan öösel vaid mõne tunni ja õpin vahepeal meeletu koguse materjale, et kutsehariduskoolis eksameid ja arvestusi teha ning annan iga vaba hetke oma armastatule, et ta oleks õnnelik,“ kirjeldab Maria Jörgeniga armunud pilke vahetades. Ta hoolib rohkem sellest, et mees tema kõrval rahu leiaks ja ennast täpselt sellisena armastaks, nagu ta on – mitte sellest, et tal valutab parasjagu kurk, sest Eestimaa sügise klassikalised viirused on juba kohal.

Igaühele on määratud tema Tee ja keskkond, küllap oleksin Mariat lapsendades kallutanud ta kõrvale kogu sellest heast ja halvast, mis talle selles elus määratud on. Head väga palju rohkem kui halba, tänu taevale. Natuke kõõritavast pilgust on saanud ingellik haldjapilk. Pisut ettepoole turritavate hammaste ümber on vormunud kaunid pehmed huuled. Tal on peenike piht, elegantne büst, graatsiline puusajoon ja pikad ilusad jalad. Ja äärmiselt eetiline-positiivne-rajav meelelaad. Olen Su üle uhke, Maria!

Maria rääkimata lugu

Eesti üldsuse uudisekünnise ületas Maria Carmen Pritsoni saatesarjas „Rääkimata lugu“.

Täna elab tüdruk kogu hingest oma vaimse ema teise lapse ootusele kaasa. Saatesarjas oli aga fakte, millest preili Aleksejeva ise rääkida ei saanud või ei tahtnud.

„Ma jõudsin just neist asjadest rääkides järeldusele, et need hoiavad meid minevikus kinni. Millist arengut ja edenemist saaks olla, kui klammerdume õnnetute mälestuste külge?“ küsib Maria pool-retooriliselt. Seda võiksime kõik endilt küsida.

Esiteks. Maria ei räägi iialgi kellestki halba – ka siis, kui talle on väga haiget tehtud. Ta tahab kogu südamest kõigis ja kõiges head näha. Vaatab sulle sügavalt ja ainiti silma ja kinnitab nii-äge, oi-kui-lahe, super, vahva – ja küsib kogu silmavaatega, kas sina siis ei tulnud siia ilma head ja ilusat nägema ja märkama, leidma ja teistele näitama.

Teiseks. Kui Marial on šokk – kaksikvenna surma tõttu, lastekodukaaslaste erinevate hävingute pärast – satub ta enamasti haiglasse. „Ma lähen ligimese katastroofi nii sügavalt sisse, et mind on vaja sealt tasapisi ja hellalt tagasi välja tuua. Elan kogu hingest oma ligimeste õnnetusi läbi.

Ma näen ikka veel unes lastekodu-venda, kes end vahetult enne väljumist üles poos. Nii sinine ja… nii surnud… Tal oli kõik veel ees, miks tema loobus? Meie, teised, ju ei loobu. Me oleme kogu oma ebatäiuslikkuses olemas. Mis siis, et meid loote eas ära rikuti, tühja sellest, et meid ära anti – me oleme elus!“ arutleb sihvakas ja veetlev Maria. „Ma tahan just siin Eestis – mitte kusagil mujal – nii palju teha ja anda ja kinkida ja…“

Kolmandaks. Maria ei tee oma emale ühtki etteheidet. Emal on lisaks kaksikutele veel kaks last – kõik erinevate isadega. Emme ise suri viis aastat tagasi. Tüdruk teab, et tema mõlemad vanemad on rahvuselt venelased. „Kõik, mis kirjutati sünnitunnistusse, on võltsing. Niipea, kui Mäe kodust oma sünnitunnistuse kätte sain ja läbi lugesin, panin selle kraanikausi kohal otsekohe põlema. See ei ole mina. Mina olen MINA!“ ütleb tüdruk sellise meelekindlusega, et tema merevaik-pruunid silmad muutuvad lillakas-halliks.

„Ma ei heida emale midagi ette. Ei tunne ju teda, ei tea, miks ja kuidas ja kellega ta jooma hakkas ja oma lapsed sigitas. Oma kadunud emale midagi ette heita ma ei saa ja ei taha. Temal oli oma, minul oma elu, tase ja tee,“ arutleb tüdruk Emajõe luhale pilku kinnitades.

Neljandaks. Maria elab ainult oma sõpradele ja armastatutele, mitte endale. Ta kardab üle kõige maailmas kellelegi haiget teha, kedagi solvata, kellegi hingehaavadele tahtmatult soola raputada. Kui tema armastatu tuleb kohtumisele, tunnistab tüdruk ujedalt: „Ma pabistan nii kohutavalt – äkki teen midagi valesti… Võibolla ma polegi armastust väärt. Vaata, ega mu silmavärv pole laiali läinud? Kas see t-särk näitab mind ikka nii minuna, nagu mina olen?“

Iseseisev elu

Siresäär elab praegu Tartus Annelinnas MTÜ Iseseisev Elu pakutud korteris. Kogu tema raha läheb üüriks ja telefonimaksudeks. Tema kulutused enda peale on nagu liblika tiiva puudutus. Natuke riideid, natuke meiki – ja ta vabandab alati Kõiksuse ees, kui enda eest kulutab.

Marial pole televiisorit. On toakene, millesse ta mahutab iseenda koos õpingutega Tartu kutsehariduskeskuses. „Õpin kodumajandust, sest selleks ma kogu olemusega sobin,“ naeratab Maria leppinult. „Nojah, nii palju raha, et välja helistada, mul enamasti pole – aga sisse helistada saab alati.“

Tüdrukust, kellele saab alati sisse helistada, saaks kirjutada õpiku, kuidas näeb välja tõeline naine. Märksõnad on leplikkus, naiselikkus, tasakaal ja pühendumine. Üle kõige ja kõigi pühendub Maria oma sõbratarile Mäe kodust – tüdrukule, kelle nägemisjääk on nüüdseks pidulikult nullis. Sellest hoolimata võtab Maria pime sõbratar ühiskondlikust elust osa, tal on juhtkoer ja – mis Mariat kõige enam vaimustab: „Veronica tikib sisetunde järgi, puudutab kanga kudet ja niite – ja tikib mustreid, mia ka nägijad ei suuda tikkida.“

Üle valude

„Ma mõistan oma ema probleeme – ja sedagi, miks ta mu hülgas. Tänu Helle Siigurile sain üle ematuse painest. Minust saab väga hea ema,“ tõotab Maria. „Seoses saates osalemisega lasin endale kaela terve valingu kohutavaid kommentaare. Õppisin neid mitte lugema. Mul on Facebookis 3500 sõpra – need tasakaalustavad hirmsat energiat, mida ma ära teeninud ei ole.“

Täpselt selle lause ajal astub Eedeni keskuses meie juurde Merlyn naistevahetusest. Ta tunnistab, et Naistevahetuse ajal  internetis vohanud sõimu- ja alanduserahe püüdis jalad alt niita küll – ent lõpptulemus oli era- ja abielu paremaks muutumine.

„Me oleme moodustanud siia Eestisse mingi absurdse võrgustiku üle valude. Mina „Rääkimata loost“, Merlyn „Naistevahetusest“, sina „Džunglistaarist“. Miks me endaga selliseid asju teeme? Selleks, et tänu intuitsioonile seisvast veest välja astuda ja tõusuteele siirduda,“ teab habras haldjas, uue ajastu inimene. „Mitte edu ega raha, vaid armastus ja pühendumine viib meid edasi.“

*

Maria, ma hoian endiselt Su mõlemast käest kinni ja astun Sinuga kõrvuti värava poole.

Elle Kull unes ja ilmsi

Kati Saara Vatmann

Hille Karm on kirjutanud Elle Kullist elulooraamatu, kus autori ja portreteeritava koostöös ja kokkuleppel on kujutatud legendaarset näitlejannat tema rollide kaudu ja sensitiivina, kes söandas esoteeriline olla juba enne seda kui natukene nõid olemine väga moodi läks.

Me saame raamatust „Unes ja ilmsi“ teada, kuidas Elle ise oma rollide sündi ja tagamaid näeb. Temas endas on suur annus Ukuaru Minnat ja Pisuhänna Laurat, Tammsaare Irmat ja aatelist Maria Marmorit ning paradoksaalsel kombel Libahundi Marit, mitte Tiinat, nagu tõmmu välimuse järgi arvata võiks.

Ta on pidevalt kahe maailma piiril hõljunud – siin ja seal pool ühtaegu. Seetõttu mäletavad kõik teekaaslased teda eriliselt isepäise ja kummastavalt hajameelsena. Ta on end hommikuni pidutsema unustanud, suitsetab poole ööni oma kodu siniseks – ja samas ei tee kellelegi haiget.

Meil on Ellega oma lugusid jutustades üks ilmselgelt ühesugune taotlus. Me peegeldame oma ajastut, kultuurilist ja ühiskondlikku tausta, mitte ei imetle oma raamatutes iseennast. Nii Elle ja Hille ühisloominguna sündinud „Unes ja ilmsi“ kui minu lapsepõlvelugu „Projektilaps Pärnust“ tutvustab pruunisilmset-võõrapärast naist, keda siinses Põhjalas võõrastatakse ja kes ise ennast mitmetel põhjustel häbeneb. Me mõlemad oleme natuke neurootilised, salamisi kõhklevad, samas intuitiivsed ja sensitiivsed. Ja veel hulk võõrsõnu.

Sellised raamatud ei sünni paanilisest paljastamisjanust ega erakordsest edevusest, ka mitte sellepärast, et me olude sunnil ja rahapuudusest enda ja oma lähedased maha müüme. Sellised raamatud sünnivad missioonitundest – me tahame Eesti Naise ja Petrone Prindi palvel jäädvustada oma ajastut koos kogu selle ilu ja inetusega. Minu raamatu peale vihastas paar hõimlast nii, et ähvardas mind kohtuga – Elle on ilmselt valutumalt pääsenud, sest ütleb ühemõtteliselt hästi nii kolleegide kui omaste kohta.

Neid omakseid on Elle raamatus üllatavalt vähe. Ta on austuse ja armastusega sõnamaalinud oma kaasat Ago-Endrik Kerget, ent tema lapsi ja teisi ligimesi on ses eluloos üllatavalt vähe. Austust väärib see, et näitlejatar pole oma lugu jutustades kordagi kellelegi kätte maksnud – ehkki just sel ajal, kui raamat valmimas oli, kiusasid hõimlased teda seoses kinnisvaraga vägagi karmilt.

Meil on ühine omadus – kui meid kiusatakse, kui raha on vähe, kui tervis jukerdab, siis me ei pista kisama, vaid jääme vaikseks, poeme peitu ja tunneme oma nõrkuse pärast piinlikkust. Ja veel midagi ühist on nii meie raamatutes kui isiksustes. Meie oma segaverelises paljulapselisuses olemegi Eesti emad. Võime öösiti luua seljas ringi lennata. Võime jutustada asjadest, millest pole kombeks rääkida. Sünnitame tugevaid ja terveid, andekaid ja segaverelisi lapsi. Ja pole iseenda üle uhked.

Nii nagu oma raamatut kirjutades, nii ka Elle raamatut lugedes mõtlesin peaaegu iga peatüki juures: miks meiesugused temperamentsed ja töökad naised nii häbelikud on. Miks meile kogu aeg tundub, et ikka sai midagi liiga vähe tehtud, ikka võlgneme kellelegi midagi, alati peab oma olemasolu ja andeid õigustama, meie sensitiivsus teeb sageli ka meile endale hirmu ja sisimas oleme kohutavalt üksildased, ehkki meid ümbritseb pidev külalistevihur, seisame pehmelt öeldes keskmisest sagedamini kaamerate ees ja lava peal, meile vahitakse tänaval ja kaubanduskeskustes järele ja igaühel on meie kohta midagi öelda.

Elle Kullil on suurepärased geenid – need on tema välimust ja elegantsi säilitanud vaatamata pöörasevõitu elustiilile, mida daam rahulikult ja enesestmõistetavalt kirjeldab. Ootan huviga, kas ka mina saan ühel hetkel piisavalt küpseks, et ilma kahjustada saamata Riigikogusse minna.

Sellised raamatud aga jutustavad meile kõigile meist endist – me oleme ju üksteise rolle ja romaane lugenud, ühesuguseid ajastuid ja tundeid kogenud, sarnaseid patte teinud, üksteisega külgnevaid ja haakuvaid tegusid teinud. Kõik siin ilmas on kõige ja kõigiga seotud.

Aave Kullang: Matke mind mu hobuse kõrvale

Aave Kullang (71) on kasvult pisike, ent hingelt suur naine, kes võitis neljandas staadiumis avastatud vähi. Ta on üles kasvatanud neli last, kes kõik on talle ka lapselapsi kinkinud. Kuna lapsed on hingelt linnainimesed, peab Aave pära-Võrumaal Vastseliina taga Tika külas oma esivanemate talu ihuüksi.

Ihuüksi on selles mõttes väga vale öelda, et naisel on 26 mesitaru ja kolm hobust. Ta on üks Eesti teenelisemaid hobusekasvatajaid, keda Eesti Hobusekasvatajate Selts kasutab tänini elava entsüklopeediana – kui on vaja tori hobuste põlvnemist, päritolu ja omadusi tuvastada, pöördutakse sageli selle hobuemanda poole.

„Miks mul meevurr elutoas on? Aga kus ta siis olema peaks?“ naerab naine keset purke ja ämbreid. „Minu elu ongi mesilased ja hobused. Lapsed käivad siin ainult jaanipäeva ja jõulude ajal.“

Samal ajal, kui kogu maailm eeldab üha rohkem mugavusi ja ette-taha ära tegemist, on Aave meeldivalt üllatunud, kui vald tema talu teegi lahti ajab. Ehkki ta on olnud palju aastaid Tallinnas trollijuht, pole tal autot, millega poodi või arsti juurde sõita. Ent ta pole selle üle sugugi õnnetu. Ta saab alati ja iga ilmaga hakkama.

„Meelitasin oma õe siia naabrusesse elama. Temal on auto – käime korra nädalas poes. Mul on külmakast, laen selle endale vajalikku toitu täis ja süda on rahul,“ naeratab Aave sisemise rahuloluga, mida me kõik temalt õppima peaksime. „Mul on üks puusaliiges vahetatud, teine tuleks ka välja vahetada, aga mul pole talu ja hobuseid kellegi hooleks jätta. Ei, ma ei heida ühelegi oma lapsele ette, et nad maaelu ja loomi ei armasta. Igal ühel on oma tee ja õigus oma valikuteks.

Mina olen siin sündinud, jaksan seni veel oma talvepuud teha, loomad ja mesilased talitada – ja ma ei tunne ennast üksikuna. Tänapäeval on ju olemas selline vahva vigur nagu mobiiltelefon. Kes omal ajal ette kujutas, et me saame kunagi mägede ja metsade taha kellega iganes rääkida, kui tuju ja tunne tuleb. Minu meelest tuleb olla tänulik ja õnnelik selle pärast, mis meil olemas on, mitte kogu aeg halada, mida kõike veel vaja oleks.

Õnne jaoks pole vaja asju ega teenuseid. Õnn elab sinu enese sees. Ja õnn ei lähe siis ära, kui hoiad oma hingeloomade ligi. Kuitahes valus ja võimatu see mõnikord ka ei tunduks.“ 

Hobused kui elutelg

Aave lapsepõlv langes kokku küüditamiste laine, kulakuks tembeldamise ja eestlaste omavahelise äraandmisega. Ta meenutab, et tema isa oli elupõline põldur ja hobusemees ja kui hobused taludest ühislauta tassiti, prakeeriti ja lihaks tehti, viis papa salaja mõned head hobused koju varju. Osa olid põlised tori hobused, osa põgenenud baltisaksa mõisnikest Eestisse jäänud hobused.

„Minu eluloo kujundasid hobused. Otsast otsani. Just sel aastal, kui ma oleksin pidanud kooli minema, peitis mu isa siin meie talu juures metsas ära päästetud hobuseid. Lombakas partorg, kes koostas nimekirju, mille alusel meie küla inimestest tühjaks veeti, käis nuhkimas ja peale kaebamas. Mina tean, et mitte keegi pole eestlasi ja nende loomi nii massiliselt hävitanud kui eestlased ise. Mind saadeti Tallinnasse peitu ja selle nimel, et talu alles jääks ja meid Siberisse ei saadetaks, lasi isa ise metsas hobused maha. Sellest ei räägitud kunagi, aga ma tean, et nii see oli,“ meenutab Aave rahulikult ja leppinult. „Ega praegugi teistmoodi ole, ka tänased uusasunikud, kes meil siin ümberringi tegutsevad, küsivad minu käest tee kasutamise renti ja langetavad mulle puid ette, et ma kodust poodi ja postkontorisse ei pääseks. Selle pärast on vallavanem ise mu käest vabandust palunud ja lubanud, et midagi sellist kunagi enam ei juhtuks.“

Isakoju tagasi meelitas seesama vald Aave pärast Tallinna-aastaid ikka hobustega. Ta oli Tallinnas mehel ära käinud, neli last sünnitanud, akrobaadi ja trollijuhina töötanud – ja siis pakuti talli perenaise kohta. Loomulikult kuulas Aave südame kutset ja naasis kodukohta. Tema hoole all on sündinud ja üles kasvanud loendamatuid hobuseid. Praegu elavad Aave talus  Eesti parimate täkkude Carry’s Soni ja Casanova lapsed Carmus ja Panora.

„Kasvatasin neid oma lapselapse jaoks, kes ratsutas väga hästi. Tüdruk kolis koos vanematega Soome, pühendus võistlustantsule – ja nüüd ma siis oma kasvandikega koos siin elangi,“ selgitab Aave, kes on oma suurte universaal-tori tüüpi hobuste kõrval nagu elatanud Pöialliisi.

Matke mind mu hobuse kõrvale

„Loomadega koos elades pead alati selleks valmis olema, et juhtub kohutavaid õnnetusi. Jahimehed on pimedas minu tiinet mära tulistanud, nii et mära kaotas varsa – Viljandimaal Nuiamäe talli pidav Piia kihutas kohale ja päästis mära enese.

Kui mul neljanda astme vähk oli, siis selle sama hobuse juures käies ma valude kätte kokku kukkusingi. Tean, et vähi sain kõigi eluaegsete valude pärast – ja igasuguste meditsiiniliste prognooside kiuste jäin ellu samuti hobuste pärast.

Nüüd aga juhtus tõeline katastroof. Mu naabritel on kohutavalt tigedad murdjakoerad. Nad on ennegi mu lapsi – hobuseid ma pean silmas – rünnanud. Kuna Auli, mu kallis vana tori mära, oli juba aastates ega jaksanud end kaitsta ja päästa, puresid need koerad ta minu silme all ära.

Mu eluaegsel teekaaslasel näriti läbi esijalgade kõõlused. Minul on üks puusaliiges vahetatud, teine oleks ka vaja vahetada – ma ei jõudnud appi joosta.

Head külamehed aitasid kõõlusteta Auli rihmadega üles tõsta. Ta rippus ja nuttis… oma tunnetest ma ei räägi… Mina saan kõigest üle… või läbi. Kui ma sain aru, et need esijalad seda keha enam kunagi ei kanna, tuli loomaarst ja süst.

Ja siis tulid karistused.

Tori hobused on teatavasti toetusalused. Ma matsin Auli siia kodu kõrvale kõige võimsama puu ala. Seaduste järgi oleksin pidanud ta viima Väike-Maarjasse põletusahju. Minu Auli? PRIA võttis selle eest, et ma oma hobuse oma koju matsin, minult umbes 10 000 krooni – vabandust, ma ei oska eurodes arvutada – toetust ära.

Ma tean, et inimesi tavatsetakse matta kalmistule. Mind tuleb matta siia koju Auli kõrvale. Tegelen praegu Veterinaar- ja toiduametilt loa saamisega, et ma tohin jääda oma isatalu maa mulda. Sain vähist küll jagu, aga kohe täitub kriitiline kaheksa aastat. Siis võib juhtuda, et…“

Akrobaadist trollijuht

Kui Aave plikana Tallinnasse kolis, siis sai temast akrobaat. Ta sooritas oma püramiide Horret Zeigeri orkestri ees ja sõitis koos Helgi Salloga pool maailma läbi. Nägi nii palju, et rohkem näha pole vaja.

„Olime Helgi Salloga 15. kutsekoolis kokaklassis kursuseõed,“ meenutab Aave. „Akrobaadi amet ja trollijuhi töö olid teineteisele väga hea tasakaalustus ja vaheldus. Ma tean, et olen oma elu õigesti elanud.

Üks küsimus mul on – miks ma ei saa kellelegi oma oskusi edasi anda ja oma pühendumist pärandada. Mul on siin talli taga täiuslik valik kõiki hobustega töötamise riistu. Ma võiksin keda iganes õpetada, kuidas neid riistu kasutada. Mitte keegi ei taha õppida, kuigi terve maailm teab, et üsna varsti on Maa pealt nafta ja muud vanad energialiigid otsas.

Sel hetkel, kui see juhtub, on juba hilja õppida.

Õppida tuleb kohe. Hoian oma hobuseid ka alles selleks, et kui lapsed laias ilmas hätta jäävad, saame põllud uuesti üles harida ja lapselastele toidu kasvatada. Sellepärast on ka minu kakskümmend mesitaru alles. Ma ei eita – mul on üksi kõigi oma puude ja koplite, loomade ja haigustega vahel hirmus raske. Aga ma ei räägi sellest kellelegi.

Mis siis, et ma olen väike ja igast otsast rikkis, ma hoian alles maailma, millesse ma usun. Ja kui on mee võtmise periood, tulevad siia teised hobusekasvatajad, purgid pikalt ees. Olen selle üle õnnelik. Olen olnud vajalik.“

Thea Paluoja: „ Kõik inimesed on musikaalsed ja hääl on hinge peegel.“

Eestlaste ühisteadvuses on kaks väga erinevat Thea Paluoja (49). Üks on nääpsuke satäänide keemiliste lokkidega neidis, kes laulis 1980ndatel aastatel ansambli Proov 583 ees „Neid öiseid teid“, „Nad ei tea“ – oli telekonkursil „Kaks takti ette“ üliedukas ning neid igihaljaid hitte lastakse raadios tänini sageli.

Teine Thea Paluoja on blond võimas matroon enda juhitud Rapla laulustuudio kooride-ansamblite-solistide ning Märjamaa segakoori ees. Sel suvel viis see dirigent ja lauluõpetaja laulupeole seitse kollektiivi ning äsja sai täis ka 30. tööaasta lauluõpetajana.

Juuksur põranda all

„Ma tahtsin lapsena juuksuriks saada. Emal on olnud väga osavad käed, nii et esimest korda nihveldasin end tädiga koos juuksurisse alles 8aastasena. Mulle lõigati kihvt poisipea, aga järgnes nutt ja pahandus. Järjekindlalt sain juuksuris käima hakata teismelisena – keemilisi lokke tegemas ja moodne olemas, kuidas teisiti – enne käisin ikka sõbrannadega juuksuris kaasas jälgimas, kuidas see kõik sünnib,“ meenutab Thea, kes on sündinud Rapla haiglas, lõpetanud Rapla Keskkooli ning ühe vähese tõelise suurvaimuna kodulinnale truuks jäänud. „Paraku leidsid arstid, et mul on  väga nadisti konstrueeritud jalad – juba kahekümnendates eluaastates opereeriti mul jalaveene ja püstipidine töö oli vastunäidustatud.

Nii ma konservatooriumisse astusingi. Laulmine on olnud väikesest saadik minu loomulik olemisviis. Oli täiesti tavaline ja enesestmõistetav, et proovid kestsid südaööni. Tollal olid koolitunnid ka laupäeviti – ja pärast kooli läks joonelt musitseerima. Pühapäevani välja.

Mul oli aastaid lahutamatu kaaslasena 12keeleline kitarr kotiga seljas, kuhu iganes ma ka läksin. Tema hüüdnimi oli Ämm. Üsna märgilisel kombel läks ta ühel kurval päeval katki ja ma pühendusin laste õpetamisele. Kitarri mängin nüüd umbes üks kord aastas – augustikuus Võsul, kus meie klass igal aastal kokku tuleb.“

Konservatooriumis põrkas Thea kokku streikivate häälepaeltega. Ta sai oma üllatuseks teada, et ehkki  keskkoolis sai alti ja äärmisel juhul metsot lauldud, osutus ta tegelikult sopraniks. Sama üllatuse valmistab ta praegu paljudele noortele, kes tema laulustuudiosse pürivad. Kõrge hääle tegemine nõuab julgust ja oskust. Oskus tuleb õpetajalt, julgus kogemustega – nagu tsirkusehobustelgi kaob hirm publiku, prožektorite ja kaamerate ees.

„Tänaseks olen aastate jooksul end mitmel pool täiendamas käinud, ka hääle erinevate kasutusviiside alal. Nii klassikalisi võtteid, mõnd stiili järgivaid-teenivaid kui rokkiv-kriiskavaid. Igaks tehnikaks on õige laul ja-või fraas selles laulus. Hääle kasutamine on nagu maalimine – värve ja toone tuleb segada ja kombineerida, nii et muusika ärkab ellu,“ arutleb legendaarne õpetajanna. „Mind teeb üsna murelikuks, kui kuulen tänaste Eesti noorte lauljate röökimist, mis lõhub häälepaelu ja teeb muusika hingetuks. Kaunikõlalised tämbrid, mis telekonkurssidel avastati, lähevad pahatihti oskamatute õpetajate ja juhuse teed.“

Thea enese kulg läbi konservatooriumi käis pärast mandlioperatsiooni ja häälepaelte haigestumist taktimõõdus kolm nädalat vait, nädal laulmist – seega teab ta väga täpselt, mida noorte häälepaelte hoidmisest kõneleb.

„Kuna kõri paranemine võtab aega, aga seda ma toona ei teadnud, ja nii ma konsist ära jooksin ning  läksin ikkagi juuksuriks õppima,“ Alus – seal kus praegu on mõisas Kaitseliidu staap ja poe kõrval õmblustöökoda – sain nädala ajaga teada, kes kellega semmib ja kes kellele tite tegi.

See oli piisav elukool, et oskaksin täiel rinnal nautida praegust elu Rapla kultuurikeskuse all keldris, kaksteist tundi päevas laste ja noorte seltsis. Mul on privileeg suhelda nende inimestega kellega soovin – ja minu juurde tulevad õppima need, kes on tõesti muusikast huvitatud, avatud hinged. Nii, nagu mul on pikad juhtmed, on mul ka pikad okkad – seepärast ei pruugi ega pea ma kõigile sobida. Samal lainel olijate jaoks olen tuhande naeratusega Thea, kelle üks olulisemaid õpetussõnu on: NAERMISEKS ON ALATI ÕIGE AEG. Samavõrd kui mina olen nende õpetaja –ja paratamatult ka vaimne ema – õpetavad nemad mulle elu ja inimesi. Tänu mitmete laste tõsisele arvutisõltuvusele, mis elamist segab, aja neelab ja suitsiidi ääreni võib viia, olen ise hoidunud isegi Facebooki konto loomisest. Mina elan koos oma laululastega siin ja praegu, mitte virtuaalmaailmas.“  

Sooaurud

Põline raplamaalanna Thea nõustub tõdemusega, et ülejäänud Eesti ei teagi pahatihti, et ka Raplas ja seda ümbritsevates asulates-külades elatakse. Tema enese laululapsed, kes tänu õpetaja eriliselt jõulisele ja leidlikule stiilile palju reisivad ja konkursse reeglina võidavad, tunduvad seetõttu tulnukatena ei-kusagilt.

„Raplamaale tuldi küüditamiste eest varjule. Siia saadeti need rahvakihid, kes Tallinnasse ei sobinud. Moodustus kartlik ja konservatiivne rahvakild. Kartlikkus aga teeb pahatihti kurjaks ja salakavalaks,“ arutleb Thea. „Eks minagi olen enda kohta uskumatuid lugusid kuulnud – ja keelepeksjate naeratavatesse nägudesse kurvalt vaadates endamisi küsinud: miks sa niimoodi teed?

On üks teooria, et Rapla linn ehitati tükkis kirikuga valesse kohta, keset soid ja rabasid, mitte kõrge künka otsa. Sooaurud pidavat mõjuma halvasti nii pühakojale kui kõigele ja kõigile tema ümber. Rapla, muide, ei ole linn!!! Lapsest peale olen ma sinna läinud ikka alevi peale või kuidagi nii. Ikka alev.

Kui Raplale anti linna staatus, siis tore muidugi, ent linn ta põliselanike jaoks ei ole ega saagi olema. Kui mind Alusse juuksurina praktikale ja hiljem juuksurina tööle, oli hoopis Alu suur põllumajandusteenindusasutuse EPT keskus. Siin elas ligi 100 inimest, kes kõik olid seotud EPT-ga või pereliikmed, sest muidu ei saanud siia ka korterit.

Tänasel päeval käin mina Alus – oma kodus, mis on mu kindlus – tööperioodil ainult magamas ega tunne enam enamikku inimestest, kes siin elavad. Ühendavat ettevõtet enam pole, kortereid müüakse-vahetatakse lõpmatult ning kogukonna tunne on seega väga keeruline tekkima. Minu jaoks on see siin KODU ja ma ei kavatse siit kunagi kuhugi kolida.

Ma isiklikult polegi linnade asjus eriline kaasarääkija – ma ei kannata üldse rahvamasse ega seda, kui keegi minu ruumi tungib. Privaatsuse ja hingamisruumi vajadust võib põhjendada sellega, et olen Tiigri aasta Lõvi. Aga tõepoolest mul hakkab näiteks trammis või poesabas üleni halb.

Tallinna ja inimmasside küllastuse, suisa mürgituse sain kätte ansambli Proov 583 päevil. Neil aegadel õppisin end ühest esinemiskohast teise sõites bussis laadima, taastama ja kokku korjama kududes. Ots ja müts. Pärast esinemisi ja turneesid põdesin omaette mitmeid päevi, enne kui tagasi endaks hakkasin. Ja pärast laulupidu poen ka metsa seenele. Ma jumaldan seente leidmise ja korjamise mahedat hasarti.“

Thea kinnitab, et muusikat armastavad inimesed eristuvad kõikjal maailmas muust massist ja mürast. Ta on väga tänulik emadele-isadele, kes taluvad laste hilisööni kestvaid proove ja aitavad kaasa välisreisideks projektide kirjutamisele ja raha hankimisele. Ta hindab kõrgelt usaldust, et temaga on nüüdseks juba aastakümneid antud kodudest ära laululaagritesse lapsi, kellest vaid mõne üksikuga on probleeme tekkinud. Ja ta julgustab vanemaid olema järjekindlalt sundivad neil aegadel, kui noortel tulevad tagasilöögid.

„Enam-vähem igal laululapsel on kolm-neli mõõnaperioodi, mil ta tahaks nagu torti või midagi soolast – ainult mitte laulda. See pole koht, kus vanemad peaksid liberaalselt lubama lapsel põrgelda tantsuringist ujumistrenni, sumomaadlusest pingpongiklubisse. Tagajärjeks on noore inimese killustumine – tema anded ja eeldused jäävad välja arendamata. Pubekas, keda õigel hetkel ei sunnita, ei hakka siin ilmas tegema seda, milleks sündis,“ teab Thea. „Tema õigel teel hoidmiseks on vaja vanemate ja õpetajate ühist tunnetust ja takti – mul on väga mitmeid kordi olnud õnne seda kodu ja laulustuudio kooskõla kogeda.“

Latvade taimelava

70 diplomit ja kiituskirja, mis katavad Thea elurõõmsa keldristuudio seinu, on vaid murdosa neist, mis aastate jooksul kokku pälvitud. Aukohal on väärikas Kooriliidu Aasta Dirigendi diplom, millele vastasseinast pilgutab lustakalt silma Alo Mattiisenile pühendatud laulukonkursi tunnustus „Monotoonse jorina oskusliku seadmise eest vokaalseks trillerduseks“ – ansambel INKL esitas Thea töötluses Bläk Rokiti palakese, kusjuures Peeter Oja istus juhuslikult ka žüriis.

Thea naudibki üle kõige eriliste sätungite ja lahenduste leidmist lauludele, mille ta ise või noored on esitamiseks valinud. Oma õpilaste edu võtmeks arvab ta erilisuse – väga teistmoodi lähenemised tuntud teemadele. Ta ei poolda efektitsemist ega ülemääraseid liikumisseadeid, mis laulmist segavad. Küll aga katsetab kombinatsioonidega, mis kummutavad tavaseisukohad. Tema juhendatud segaansambel ÜG 4 (Rapla Ühisgümnaasiumist tuletatud nimi) koosnes näiteks kolmest sopranist ja ühest baritonist ning oli äärmiselt menukas.

Ühtselt kõrgelennulisimad olid emand Paluoja pesakonna, kes lendasid tema tiiva alt laia ilma 199ondate aastate lõus – Priit Võigemast, Märt Avandi ja Vaiko Eplik (Ingliste, Valtu ja Alu külapoisid, kes laulsid esmakordselt kolmekesi  koos mõned aastad tagasi kirikus, kus Thea korraldas kolme tenori kontserdi Tarkusepäeval. Sinnani olid nad erinevates  generatsioonides – Priit ja Vaiko laulsid koos Olavi  ja seitsme tüdrukuga  ansamblis Segased ja nemad lõpetasid 1997. Järele jäi noorim – Priit – kes kogus enda ümber sedakorda juba noormeeste seltskonna ja tekkis meesansambel Kesonpoolt. Nende eluiga oli ainult aasta, sest lõpetasid, sealt jäi noorimana järele Märt, kes korjas uue seltskonna ja tekkis meesansambel Nojahh. 

Priitu meenutab Thea muide äärmiselt vaikse ja tagasihoidliku poisina, kellele ta alles mõne aja möödudes söandas vihjata, et midagi hakkab suust välja tulema juhul, kui suu lahti tehakse. Misjärel Priidust kujunes tasa ja targu grupi liider.

Nende poiste kõrvale lennutas Thea lähedane sõber Toomas Voll oma lapsed ja Kuressaarest saabusid ilma tegema Ott Aardam ja Karol Kuntsel, Jõgevalt lisandus Hele Kõre.

Nii on Eestimaa – ja laiemgi maailm – kaetud läbi muusika küpsenud professorite, õpetajate ja riigijuhtidega. 

Rauad tules

„Ma pidin sõna otseses mõttes ära surema, kui need poisid lõpetasid,“ tunnistab Thea. „Pärast seda olen alati hoidnud korraga mitmeid raudu tules, et süda enam niimoodi ei murduks. Keegi peab kogu aeg olema peale tulemas ja olemas.“

Nii juhendabki ta praegu Rapla Lulustuudios nelja koori, stuudiost väljaspool ka Rapla Poistekoori, Raplamaa Noorte Meeskoori, Raplamaa Ühendatud poistekoori ning Märjamaa segakoori Rello,  kolme ansamblit ja soliste..  Temast nakatunud ilmavaadet ja lustimeelt iseloomustavad ansamblite nimed a la Kesonpoolt, Võdale Saralaralaa, Segased, KLÜKK, Kriide, Nojahh, Tohohh, Sõrmik, Melun, Triis jne…

„Mu stuudio 130 lauljast on suurem osa ikka püsilauljad, kes suurema osa oma kooliajast stuudio vahet käivad – mudilaskoorist lastekoori ja sealt neidude koori. Nende alustalade peal ka teised püsivad ja kiirelt edasi liiguvad. Kõige pikem koostöö oli mul neiuga, kes laulis minu juures 16 aastat ja täna teeb ta meie noortele hääleseadet – Triin. Sel kevadel lõpetas keskkooli Liisa, kes käis mul laulmas 13 aastat. Püsivus ja ustavus on asjad, millest enim lugu pean ja mis ka vilju kannavad – Liisa oli mitmeid aastaid Eestis tunnustatud koolimuusik, kel läks koolinoorte solistide konkurssidel ikka hästi, Liisa mitme soolokontserdini jõudsime ka.

Minule meeldib kõige rohkem häälte ja isiksuste ühitamine muusikas. Solistidest ei pruugi head koori saada – kooriks ja ansambliks harmoneerumine on suur kunst. Olen maailmas õppinud ja ise välja töötanud erinevaid harjutusi ja mänge, mis juhivad hääled kokku kõlama. Ühislaulmine tasandab isekust, timmib kooskõla kogu maailmaga, mitte üksnes teiste häälitsejatega,“ kirjeldab Thea oma kööki. „Ühtlasi viib laulmine inimese ühendusse tema enese keha ja minaga. Hääl on hinge peegel – nii rääkides kui musitseerides kuuldavale toodud tämbrid ja varjundid jutustavad väga täpselt, mis isiksusega toimub. Varjamatult.

Lauluhäält ei tee üksnes häälepaelad – mida ma oskan stakato abil vajadusel üsna kiiresti lahti laulutada. Muusika tekkes osalevad kopsud ja kogu meie lihaskond diafragmast sääremarjadeni välja.

Eemalt vaadates ei tea võhik, millist peent tööd teevad kõht, piht ja biitsepsid selleks, et lauljal jätkuks õhku ja kandvat emotsiooni.“

Thea enese emotsioone kannab Päike – kui Lõvi tulekera taevas särab, on tal alati hea tuju. Talvel käib ta koos kaasaga Indias Päikese järel, suvel sisestab selle energia oma aia roosidesse ja elulõngadesse ning kolmel viimasel aastal on väsimusest ja hirmudest üle saanud kodusaunast, kus 120kraadises kuumas on eriline nauding aknatagust tuisku imetleda.

Viva la Musica

Thea väidab nii oma kui õpilaste kogemuse põhjal, et lava- ja kaamerahirmust aitab üle saada praktika. Mida rohkem selle katsumusega heidelda, seda kodusemaks ja loomulikumaks muutub laval seismine.

„Eks see laval ja televiisoris olemine tekitab omakorda kadedust ja koolivägivalda. Enamasti psühholoogilist. Olen aastate jooksul õppinud oma noori kadeduse eest kaitsma, mähin nad ebaõigluse eest siin kultuurihoone põranda all muusika sisse varjule. Kusjuures see muusika peab olema kindlasti eakohane – ei noort lauljat ega kuulajat ei kirgasta näiteks nasaalses klubi-maneeris ulutud Crysabella hingekarje „Memory“ Webberi kassidest, sest laps ei tea, mida tunneb siit ilmast lahkuv vana kassilita,“ muigab Thea. „Paratamatult olen oma laste – ma ei teagi, kui palju neid aastate jooksul kokku on minu põuest ja mõjuväljast läbi käinud – pihiema. Kuulan ära eduvanemate võsukeste sügava ja meeleheitliku üksinduse, tänapäeva Romeode-Juliate armudraamad – ja jagan rõõme, ilma et ealeski kellegi saladusi reedaksin. Kõik meie jutud-nutud-naerud lõpevad mõtestatud muusikaga.“

Emalõvil enesel on romantilisel rindel  kõik kenasti – tema mees on samuti andekas muusik ning elab kenasti üle kõik 12tunnised päevad, mil kaasa täidab ühes Rapla erilisimas keldris oma missiooni, on kusagil maailmas konkurssidel või võõrsil õppimas – tiheda ajakava tõttu tunneb naine tõsist puudust koolitustest oma ühe lemmikõpetaja Ants Üleoja juures – ja oma noori näitamas.

„Lavale kunagist ennast kaverdama ja kordama mina ei turni. Mulle piisab täiesti klaveri taga ja seljaga publikusse esinemisest. Mõned üksikud vallatused olen siiski teinud – enda loodud seadetesse endale mõne üllatus-soolo määranud näiteks.“

Kui te märkate sügisestel pimedatel Rapla tänavatel nurga tagant maa alt välja kekslevaid ja lauldarõkkavaid noortepunte, siis teadke – need on Thea omad ja nendest saavad meie riigi tulevased artistid, arstid ja arhitektid. Ja ärge unustage, mida see naine ütles: eranditult iga inimene on musikaalne – kui see soon avaneb, avanevad ka paljud teised isiksuslikud sooned ja maailm ärkab uutes värvides võrratult elamisväärsesse ellu.

The Black Rider vastu halli müüri

Kati Saara Vatmann

Mõnikord tekib küsimus, miks inimesed maksavad kallite piletite eest, teevad end ilusaks ja kulutavad õhtu kodust väljas, kui nad seda ei naudi. Eks ma muidugi tean vastust ka – kenadel kodanlastel on kombeks väljas käia ja „kuntsi naudelda“ nagu väljendub Lauri Saatpalu ühe oma laulu sõnades. Selle laulu sõnade hulgas on ka „mollid on üsna pullid, lilli on kuhjas maas…“

VAT-teatri eksklusiivses lavastuses „The Black Rider“ on üsna pullid mollid vägagi olemas, etenduse lõppedes jagatakse näitlejatele ka lilli – sest nii on kombeks – ent nii heale etendusele nii tuima vastuvõttu nagu 13. septembril ei oska ükski näitleja ilmselt halvimaski unenäos ette kujutada.

Midagi enamat oleks kultuuripealinn Tallinnasse raske ette kujutada kui see etendus. VAT-teater alustas oma 25. hooaega Tom Waitsi muusikaliga, mille lavastas Christian Römer. Kunstnik Kathrin Hegedüsch võttis pooleliolevast Kultuurikatlast välja parima – ja tegi kostüümidega samuti tuhat imet. Ansambel Tunnetusüksus tuli uuesti kokku. Mängivad ja laulavad Katariina Unt (senine Tamm), Sandra Uusberg (senine Üksküla), Margo Teder, Tanel Saar, Meelis Põdersoo ja Ago Soots. Erilise maiuspalana on platsile toodud Raivo E. Tamm ja Lauri Saatpalu.

Oi, kuidas laulavad ja tantsivad ja millist sünergiat omavahel moodustavad…

Ja ei midagi.

Publik ei reageeri mitte kuidagi.

Täiesti uskumatu.

Kostüümid on võimsad, lahendused leidlikud ning näitlejate mäng karismaatiline ja vaimukas. Sellest hoolimata rõkkab mõnuga naerda kõigest Wormsi enn. Mina ei söandanud, sest minu kõrval istunud daam vaatas mind esimese naeruturtsatuse järel nagu pühaduseteotajat.

Täiesti võimalik, et sel ja ainult sel õhtul kujunes mingi eriti ebaõnnestunud ühisväli. Ent selles oli midagi rusuvalt mõtlemapanevat. Raivo E. Tamme mõlemad rollid – nii eriti isase jäägrina kui groteskselt emase nümfina – väärinuksid kestvaid kiiduavaldusi… Vaikus.

Naised laulsid nagu jumalannad – ja mitte üht aplausiplaksu.

Saatpalu andis endast kõik, et olla äärmuslikult paha ja julm, salakaval ja ohtlik – ja pälvis saali poolelt tuimad näod. Sa armas aeg, kui õudne võib olla vastu niisugust halli seina mängida. Sellise halli seina sees istuda on samuti õudne.

Niisuguse tuima ja tundetu seina moodustumine näitab meie rahva kohta väga palju. Inimene lakkab „kuntsi nautlemast“ siis, kui ta on väga pinges, mures ja tühi. Kobib küll comme il fault kohale, ent tegelikult tahaks hoopis kodus telekat vahtida ja vargsi muretseda.

Töö, pereelu, laste käekäik – kes teab, mis mured just kellelgi on. Igatahes on selle muremüüri tulemus see, et inimesed kardavad ja häbenevad üksteist. Suruvad tunded maha. Muudavad artistide töö sellega nii raskeks kui vähegi võimalik.

Olete kogenud kõige elementaarsemat vastu seina üritamist – räägite seltskonnale anekdoodi ja kellegi käest mingit tagasisidet ei saa? Väsinud, hangunud ja vargsi vaevatud publikuga kontakti otsimine nii mastaapse ja uhke etenduse puhul nagu „The Black Rider“ on tuhat korda hullem.

See on ohumärk.

Kui inimesed on enne kaamost ja talviseid katsumusi juba nii läbi, mismoodi siis uude kevadesse kestetakse? Ja kuidas tuleval aastal ees seisva Värava läbimise raskustele vastu peetakse? Mingi kummaline vastu-tahtmist-värk toimub. Nii paljud meist ei armasta tööd, mida teevad – aga töötus oleks kahtlemata hullem. Nii paljud on valedes suhetes ja vales elulaadis. Nii paljud on iseendaga – järelikult kogu maailmaga tülis. Ja siis saabki saatan tulla ning selle kuuli anda, millega lastakse maha ainus, keda armastatakse ja millel väärtust on. Aga teie minge muidugi ikka teatrisse.

Ndioba Gueye palvetab ja ravib läbi muusika

Ndioba Gueye on positiivne probleem Senegalist. Nii see karismaatiline muusik ennast ise nimetab. Talle öeldakse Eestimaa tänavatel südamlikult tere – ja tema vastab kõigile avali südamega, sest selleks ta siia Põhjalasse saabunud ongi.

„Millegipärast tahavad väga paljud inimesed mulle oma südamesaladusi ja sügavamaid valusid pihtida. Ühest küljest sellepärast, et olen kaugelt pärit. Teisalt aga tunnistavad need, kes on saanud ennast minu peal peegeldada ja analüüsida, et mõjun tõhusamalt kui psühholoogid või psühhiaatrid,“ naeratab Ndioba säravalt. „Jah, võibolla olen tõesti ürg-traditsioonilise afro-nõia väe kandja tänapäevasel moel. Kui ma saan inimesi rahustada ja järjepeale aidata, olen õnnelik ja minu kohta võib vabalt öelda ühtviisi nii basskitarrist kui hiiler.“

Ndioba musitseerib Eestis põhiliselt koos meestega, pihil käivad pigem naised ja neiud. Austajannade suhtes on see mees aga ettevaatlik: „Ma ei taha õrnematesse suhetesse astuda lavakujuna, kujutelmana, maskotina. Iseendana ikka. Minu tegelik isiksus armastab palju lugeda ja mõtiskleda, improviseerida ning vabalt naerda ja nutta. Ja mind ei tohi muusikast lahutada. Mul on kaks last, kelle emaga – ega ka teiste naistega mu senises elus – ei ole ma saanud sellepärast pikemalt koos elada, et nad on püüdnud minult muusikat ära võtta. Muusika aga on minu stiihia ja pärisosa.“

Ndioba teab, mida elult ja inimestelt oodata, sest ta ise on sündinud sügavast ja väga viljakast armastusest.   

Õnneliku suguharu võsu

„Senegal on külluslik ja kaunis maa. Euroopas arvatakse pahatihti ekslikult, et kogu Aafrika on näljahädas ja arenematu kolmas maailm. Aasias on oluliselt vaesemaid piirkondi. Erinevalt president Mugabest, kes lasi Zimbabwes puhkeda rassidevahelisel kodusõjal – minge võtke valgetelt oma esiisade maad tagasi! – on meie riigis kõik rahvad ja rahvused rahumeelselt koos elanud. Ütleksin, et vaimselt Nelson Mandela vaimus. Senegalis on väga palju valgeid ja krokodillid meie tänavatel ei jookse. Omavahel öeldes pole ma lähedalt lõvigi näinud,“ tunnistab Ndioba. „Olen oma isamaal safarile sõitmise asemel musitseerinud. Seda aga ütlen küll, et Aafrika pole üleni kõrb ega džungel. Meie suurlinnad on täpselt samasugused nagu Euroopas, Ameerikas või Austraalias. Seepärast ärge piirduge Senegali tulles – ma ise käin isade maal kaks-kolm korda aastas – Dakari ja teiste suurlinnadega. Tegelik Aafrika elab väikelinnades ja külades.“

Ndioba ise armastab ka Eestis väikseid kohti nagu Türi, Antsla või Elva. Paari kuu eest käis ta festivalil Juu Jääb, äsja Leisis eestlastele õpetamas, kuidas traditsioonilisi afro-pille mängida. Mees ise pole akadeemilises mõttes muusikat õppinud. Samas on ta pärit nii varalt kui hingelt jõukast perest.

„Meil oli kahehektariline majapidamine. Kaunis kodu. Kümme last ja hobused. Mu vanemad armastasid teineteist väga-väga, seepärast sündisid neil eranditult kõik andekad ja õnnelikud lapsed,“ peab Ndioba õigeks lisaks teistele inimestele ka iseennast tunnustada ning soovitab seda ka meile. „Kes on armastusest sündinud ja armastab ennast, lööb kõikjal maailmas läbi. Mu õed-vennad tegutsevad Prantsusmaal ja Kanadas, mina kõikjal maailmas.“

Gueye vanapaari kiindumus oli nii sügav, et aasta pärast isa lahkumist suri ka ema.    

Avanemine

„Armastuse tunnus on märkamine,“ arutleb Ndioba. Gueyed avastasid kõigi oma laste anded ja eeldused. Nad märkasid Märke, sest olid oma armastuse viljale üdini pühendunud.

Pühendunud vanemate lapsel on komme vestluskaaslasele sügavalt silma vaadata. Tema soe ja poolehoidev pilk ei tekita ebamugavust. Ent korraga leiab ta minu pilgus midagi, mis paneb teda vakatama. Siis mõistab ta ise, et on oma jutu siiruse süvenedes automaatselt üle läinud Senegali ametlikule, prantsuse keelele, millest kuulaja päris kõike ei mõista.

„Oi, vabandust, läksin mõttes nii vanemate ja õdede-vendade ligi, et inglise keel asendus prantsusega,“ naerab veel mitut keelt valdav mees soome keeles. „Jaksates kõiki kümmet last süvitsi märgata, nägi isa kord, kuidas peenikese vitsaraoga õhukitarri mängisin ja teatasin, et minust saab bassimängija. Jõuludeks sain oma elu esimese basskitarri.“

Mängima õppis poiss ise. Arendas oma looduslikku annet, vaadeldes kogenud muusikuid ja ka õpikuid. Ühtlasi õppis ta basskitarri abil looma silda Bob Marley ja eestlaste festivali Juu Jääb vahel.

Eestisse sattus ta läbi Soome. Skandinaavia muusikud käisid Senegalis endile basskitarriste valimas ning 12 konkurendi seast osutati Ndiobale – sina tuled!  

Saatuse saadik

Eestis on muusik koostööd teinud ja tegemas Villu Veski, Raul Vaigla, Tiit Kikase ja paljude teistega. Tema mänedžer on Tõnu Tuberik ning novembris on välja tulemas CD-plaat, millel leidub seinast seina muusikat reggaest funckyni ning mille esitlusturneel teeb kaasa ka Gerly Padar.

„Mina ise olen veendunud, et kui kutsutakse, tuleb minna. Üheski kutses ja pakkumises pole kunagi midagi juhuslikku,“ on Ndioba eranditult iga oma õhku astumise ja riskimisega rahul. „Samas kui ma meelitan Vaiglat endaga Pariisi ja ta ei tule, sest tal on Eestis naine, lapsed ja süda rahul, mõistan ka teda.“

Kosmopoliidist ja maailmakodanikust mees teab, et on Mustalt Mandrilt siia saadetud tasakaalustajaks ja mahedaks äratajaks. Äsja arutles ta Leisiski eesti sõpradega, milles seisneb põhjamaalase ja aafriklase vahe. Erinevus ilmutab ennast tema sõnul juba hommikul, kui silmad avatakse.

„Senegali põlisrahvas hõiskab ärgates heas mõttes lapselikult: tere päike, kõik siin ilmas on võimalik ja hea! Eestlane ägab juba enne voodist välja ronimist: appi, jälle peab olema edukas ja tubli ja naabrist parem,“ kirjeldab Ndioba ega anna samas ainsatki hinnangut, lihtsalt naeratab nii kirkalt, et see äratab ka tema ümbruse. „Sama suur erinevus on ka õnne, raha ja rahulolu asjus. Sa võid Dakaris kümme kohalikku inimest õnnelikuks teha, kui ostad 2 euro eest teed ja pakud kõigile – nad kõik on siiralt rahul. Põhjamaal minnakse sama raha eest avalikku käimlasse ja istutakse seal üksi, õnnetu ja neurootilisena. Loodan kogu südamest, et suudan oma olemusega Põhjalat natukenegi nakatada.“

Positiivne probleem

Ndioba juurdleb paradoksi kallal, kui suur probleem on inimese äärmuslik positiivsus. Seesugune, nagu tal enesel. Kuhu jäägitult positiivsena arenetakse? Mees ütleb, et teab igal hetkel – ta saab kõigega hakkama.

Samal ajal kui eestlased jagavad üksteisele valikuliselt stipendiume ´a la „ela ja sära“, tema lihtsalt elab ja särabki. Ta tunnistab – isegi mõnevõrra heitununa – et temasse on kätketud meeletu energia. Ta teab, et on just läbi muusika otseühenduses kosmosega.

„Selle pöörase energia ja positivismi tõttu ei karda ma ei surma ega maailmalõppu,“ väidab mees, kes on Maa peale saabunud ühena neist saadikuist, kes Teavad. „Praegune planeet on ära väsitatud, nii et mingi muutus peab kahtlemata tulema. Ja väga varsti. Senegalil ja Eestil on üks ühine omadus, mis võiks meie mõlema rahvaid rahustada – meil pole naftat ega kulda, mille pärast kriisi puhul meile kallale tungitaks. Et sõjaks läheb, see on ilmne – ilma sõdimata ei püsi rikkad rikastena. Teate ju küll, kui palju maksab üksainus tuumarakett või allveelaev… Nende agressiivsete ja mustade jõudude tasakaalustajatel peab olema üha tugevam jõud ja usk, et kõik läheks hästi siin ilmas, kus nii palju nutetakse ja tuhandest vajalikust – aga ka ebavajalikust – asjast puudust tuntakse.“

Palvetab ja tantsib kitarriga

Ndioba palvetab omaette mängides. Ta kirjeldab, et saab Jumalaga ühenduse läbi oma emaga kohtumise. Muusika toob ema tema juurde, vabastavad pisarad hakkavad voolama – ja ta ongi siin-ja-praegu seisundis, mil ollakse Allika ligi.

„Kirikutes ma ei käi, ehkki austan ühtviisi nii eurooplaste katedraale kui Aasia mošeesid. Paraku on nii kirikus teenivate kui riitustel käijate hulgas minu jaoks liiga palju võltsi, sunnitut, sünget ja hirmutavat,“ nendib mees, kes palvetab läbi muusika. „Jumal on igal pool ja tema meelehea ärateenimiseks ei ole vaja pead vastu maad taguda, tagumik taeva poole. Mulle meeldib olla heatujuliselt ja loovalt usklik.

Julgen väita, et teenin kõigevägevamat ka siis, kui enda ja rahva rõõmuks pubides mängin. Suurematel lavadel esinedes satun aga väga erilisse seisundisse ning tantsin kitarriga, nagu meie muistsete suguharude nõiad, kes nägid ja teadsid. Uskuge, ka praegu on meie seas piisav hulk nägijaid ja teadjaid, et inimkond võiks ellu jääda.

Mina isiklikult ei nõua elult ja maailmalt midagi enamat kui mul on. Ja mul on olemas kõik see, mida vajan ja väärin.“

Ülimalt sümboolne on see, et Senegali muusikasaadiku poissmehekorter Eestis asub Kadriorus üsna presidendikantselei lähedal. 

Imeloomad eesotsas Sibelle Leega

Tallinn-Viljandi maantee ääres Ohekatku külas näitab tagasihoidlik puuviit ühele väikesele talule, väites, et seal elavad imeloomad. Õigupoolest on karvastest-sulelistest imeloomadest veel imetabasemgi pererahvas ise – Sibelle (47), Janno (47) ja Oliver (21) Lee. Ema, isa ja poeg on rajanud eluterve ja elujaatava talu, kus ravitakse ja toibutatakse metsloomi-linde, kes pärast tervenemist loodusse tagasi lastakse.

„Olen üdini linnainimene ja minu sattumine maale elama oli suur juhus,“ meenutab muusikaõpetaja haridusega Sibelle. „Kuna mu tervis on nii- ja naapidi streikinud ning meie poeg on üldse läbi imede ellu jäänud, on meie ainus elataja ehitusmeistrist Janno.“

 Loomad-linnud-putukad-roomajad hoiavad ema ja poja tervised korras. Oma suurt liigirikast peret hooldades on nad paigas ja rahulikud – liiguvad aedikute vahel osavalt ja täpselt, iga liigutus on nagu meditatsion.

Samas teavad inimesed kõikjal üle Eesti, et pesast kukkunud linnupojad, autolt löögi saanud metsloomad ja orvukesed tuleb siia tuua. Imeloomad võtavad kõik vastu – ka külastajate südamed. Pole neiut, kes Ohektkaust puutumata südamega naaseb – kes armub perepojasse, kes püütonisse.

„Et aga oleme täiesti isemajandavad, siis igasse Eesti otsa abivajajatele järele me sõita ei saa – hättajäänud tuleb Ohekatku kohale tuua. Ja tuuakse ka – ehkki hädas olevate loomade-lindude varjupaiku on ka Elistveres, Nigulas ja mujalgi,“ arutleb Sibelle. „Samas pole praegu rahval kiirete planeedi muutuste ja eurohirmu tõttu aega ega julgust nii palju raha välja käia kui pelk isamaad pidi kurseerimine.

Loomislugu

Imeloomad alustasid kolm aastat tagasi eksootiliste loomade hoiukodu ja rehabilitatsioon keskusena. Kuidas hakkab üks perekond Maa teisi asukaid aitama ja ravima, lugege Sibelle enda sõnul   http://imeloomadeselts.blogspot.com/  

Esmalt pidi tegemist olema metsloomade taastusravikeskusega 

Teate ju küll, kui paljud loomad jäävad maanteedel autode ette, kui paljud linnupojad kukuvad liiga vara pesast. MTÜ Imeloomade Selts – metsloomade/lindude ja eksootiliste loomade taastuskeskus kujunes algelt miniloomaaiaks, ent euroseadused ajasid nad sellest positsioonist välja.
„Reeglid ei luba kodu- ja metsloomi koos pidada ega metsloomi turistidele eksponeerida. Pikka aega loomade ja lindudega tegelenud pere oli sunnitud vastava veterinaarabi puudumise tõttu oma loomi ja linde ka tervise hädade puhul ise aitama.

„Selleks hangkisime välismaist veterinaarkirjandust, kasutasime oma intuitsiooni, loogikat ja teadmisi Aja jooksul hakkasid ka teised eksootiliste loomade omanikud oma elukatele meie juurest abi otsima. Erilisi patsiente sattus meie hoole alla aina sagedamini. Meie tallu sattusid ka kõikvõimalikud metsloomad. „

Ühel bürokraatilisel päeval pani miniloomaaed oma uksed kinni, keskkonnaametilt taotleti uued vastavad dokumendid ning augustist 2010 oligi sündinud esimene erakapitalil tegutsev metsloomade ja eksootiliste loomade taastuskeskus.

„Taastuskeskuse esimesel talvel on meie hoole all talvitumas metskitse preili, 2 valge-toonekurge, roo-loorkulli proua, 3 varest, 2 sinikael parti, rohevint ja musträstas,“ loetleb Sibelle vaid osa oma täienevast lasteaiast. Kuna pere transpordib, majutab, ravib ja söödab kõiki abivajajaid oma kulu ja kirjadega, on igasugune abi teretulnud.

Hingekiri

Kassid-koerad muidugi. Lisaks iguaanid, habeagaam geko, leopradkilpkonn, hallpüütonid, ametüstpüüton, kuningboa, puupüüton, roninastikud, tarakanid, veekilpkonnad, kanad-kuked, hiina handed, pekingi pardid, jooksupardid, kalkunid, mõrsjapardid, mandariinpardid, kuldfaasanid, teemantfaasanid, luiged, sinikaelpardid, varesed, rooloorkull, toonerkured, metskits, kodukitsed, kajakad, hulk erinevat liiki metsalinde, merisead ning küülikud.

Kuna kõrvuti elavad nii mets- kui koduloomad-linnud, peaks Ohekatkus olema kaks eraldi loomade aedikut – siis võiksid ka pered-klassid kõige erinevamaid olendeid kohata.

„Teatavasti pole ju ka paljud maalapsed ühtki koerast-kassist tavatumat olendit näinud ega puudutanud. Eestis peaksid olema programmid, mis tooksid meie noorima põlvkonna tagasi looduse juurde tooma.“ arutleb emand Sibelle, kes on vaatamata tohtule kitsikusele ja vastutusele äärmiselt tasakaalukas ja elurõõmus. Abiks on Leedele Tohuvana saeveski, Rapla loomakliinik Vetar, talumees Rein Sildoja, Loomakaitseselts.

Ärgem häbenegem siinkohal mainimast ka paljupealise Eedeiaia abistamise kontot:Konto nr.10220081910015 IMELOOMADE SELTS MTÜ IBAN:EE601010220081910015

Saabumised ja lahkumised

Samal ajal, kui suurem osa Eesti noortest tungleb Eestist minema ega luba kuigi veenvalt siia ka tagasi tulla, on perepoeg Oliver kindlalt koju otsustanud jääda. Ta jumaldab madusid – keerutab neid kui sõpru leebelt ümber käte ja kaela ja annab neile musi.

„Mao musi on soe ja siidine, tunned?“

Sibelle teab, miks pojal on nii ema, kodu kui loomadega vahetu ja jäägitu side – ta on beebina mitu korda end tagasi siia ilma võidelnud ning teab, miks tagasi tuli ja mis on tema üleanne.

„Oliveril on peen tunnetus, kuldsed käed ja soe süda, nagu tema isal Jannol. Ma ise olen siin majas kõige mürtsum imeloom. Oliver mõistab uue ohvri saabudes meist ka kõige kiiermini, mis õnnetukesel viga on ja mida sellega ette võtta,“ kiidab ema.

„Samas võtan mina lahkumisi kõige rahulikumalt ja mõistvamalt,“ väidab habras nooruk. „Sõna on riigi peal ringi läinud. Hädalised tuuakse siia. Meie putitame üles. Selge, et saame hoolealustega sõpradeks. Aga selle piiriga tuleb peenetundelist piiri tunda – nad saabuvad ju selleks, et lahkuda.

On selline õhkõrn noratera, millel hingeliselt kõnnid – et loom sinusse liialt ei kiinduks ja pärast vabas looduses taas hakkama saaks ning et sa ise oma ajutisest teekaaslase lahkudes ülearu ei nutaks.“

Sibelle, Janno ja Oliver möönavad, et mõni hoolealune lendab küll tagasi ka – aga viimaks leiab ikkagi tee sinna, kuhu kuulub.

„Oma lastega on ju täpselt sama,“ võrdleb naine. „Ühel hetkel peavad nad oma teed minema. Ja isegi kui laps jääb vanemate koju – nagu Oliver siinset missiooni tahab jätkata – on tal ka siis oma tee ja vabanemine.“

Leesid ei hirmuta praegune olukord, kus enamus taluperesid kannatab turistide vähesuse all ja kui keegi tulebki, e taha põrmugi maksta – miks ma maksan, sul on loomad ju nagunii olema, las ma vaatan ja näpin. Sama on kõigis turismitaludes ja miniloomaaedades – rahvast aia taga ikka liigub, aga ivakestki ühelegi linnule ega konnale ei poeta.

„Ma arvan, et turismitalude-miniloomaaedade tühjenemine on ajastu märk. Suur murrang on tulemas. Pidagem seni vastu, karvased ja sulelised! Uskuge meid, oleme palju leidlikumad kui ise ette kujutame. Vaadake mõnele maole või hanelegi silma – seal silmapõhjas on usk, lootus, armastus – ja ürgne tarkus.“

Britt Vahter – uue ajastu südamehääl Rõuge pöörijoonelt

„On kodanikujulguse aeg. Enam pole võimalik halva mängu juures head nägu teha, rumalatel ja madalatel võimul olla lasta ega orjameelselt raha ja külarahva arvamust kummardada,“ kuulutab Eestimaa Uhkus Britt Vahter (33). „Kui miski on väga valesti, kahjustab see meid, ühiskonda ja kogu planeeti ning sellest tuleb julgelt ja avalikult kõnelda.“

Britt ise ei tarbi meediat – ütleb, et teab nii elukogemuse kui vaistu põhjal juba pealkirju ja autoreid lugedes, kelle tellimusel ja millisesse väravasse pall käib. Liiga palju on teha, arenemise ja teiste järele aitamisega on nii kiire, et ei tohi end müra ja mulina peale raisata. Et ajusid ja taju säästa, kuulab see majesteetlik noor daam ise Klassikaraadiot ja Läti raadiot.

Põline rõugelanna elab esivanemate talus otse Eesti ema monumendi taga ning arendab ja edendab oma kodu koos abikaasa Urmasega.

„Üldsus teab mind küll kehvas olukorras perede abistajana, ent tegelikult on see vaid üks tahk minu tegevusest ja kodanikualgatusest. Ma kasutan meediat – ja samas ennast sellest säästes – et juhtida üldsuse tähelepanu valupunktidele. Hädas peredele võiksid rõivad, majapidamisvahendeid ja toitu nüüd juba viia teised, kes mu sõnumit on kuulnud,“ palub Britt võimalust oma eluga edasi minna ja missiooni täitmise uutele tasanditele tõusta.

Rõuge on kujunenud vaimse ärkamise tõmbsooneks, kuhu on kolinud talu- ja mõishaaval valgustatud haritlased ning on tänu asjade loomulikule kulgemisele moodustamas hea uue ilma kommuuni oma tööjaotusega.

Et oma teel püsida, on Britt loobunud vale tasandi inimestega isegi suhtlemast, rääkimata püüdest neile meeldida: „Ei pea ega tohigi laskuda, me kõik oleme sündinud tõusma ja oma ülesannet täitma. Allapoole küünitamine ei meeldi sealsete tasemete hingedele, nad pole tänulikud ega saa sinu alandumisest abi – sa ise pälvid sellega karistuse, et kaldud oma Teelt kõrvale. Mina olen piisavalt suur ego, et elada endale ja oma kallitele keskendudes – siis olen abiks ja teenäitajaks ka teistele.“  

Kaunis sõdalane

„Me peame õppima oma töid tegema iseenda jaoks, mitte selleks, et orjata raha, asju, ülemust ja naabrist parem olema,“ on naine vaatamata noorusele äärmiselt elutark. „Selleks, et enda pärast ja missiooni nimel tööd teha, tuleb teada saada, kes ja milleks me oleme – ja see keskendumine vajab vaikust, mitte lakkamatut mölinat ja mõttelagedat mulinat küll vaikuse summutamiseks, küll mingi mõttetuse müümiseks.

Mul endal on selles mõttes imehästi läinud, et mu tee on ülesmäge kulgenud ka siis, kui ma päriselt ei adunud, mida ja milleks teen. Lapsena oli mul ülitaju, mille summutas hilisem täiskasvanuks õppimise tsentrifuug – ja mille juurde ma olen tagasi jõudmas. Kristalse tunnetuse hetked saabuvad mul praegu üsna juhtimatult, küllap kohtun õigel ajal õpetajaga, kes valgustatust suunama õpetab. Praegu on minu teekaaslane mu oma mees. Õpin temalt ja temaga vaikimist ja sõnatut kõnet. Ja ometi abiellusime umbkaudu ja juhuslikult.

Olin siis alles täitsa laps. 19aastane sõjaväelane. Läksime Urmasega mõlemad USAsse õppima ning kui me poleks abiellunud, poleks me saanud koos elada. Aga mina tahtsin seksida ja andsin oma ihadele järele.

Mõtlesin titeliku süüdimatusega, et mis seal ikka, proovime – kui ei sobi, lahutame pärast ära. Nüüd proovime juba neliteist aastat.“

Vahterite lapsed Lukas (8) ja Linnet (3) tõid sündides oma nimed kaasa. Trombiohu tõttu ei saa kergelt ja kaunilt rasedusi, sünnitusi ja imetamist kogenud naine endale rohkem lapsi lubada, ent tema kõrval kulgeb keegi veel kehata Lennart, kes võib üsna ilmselt olla tulevane lapselaps, kes jälgib oma vaprat ja erilist vanaema juba praegu.

Kojanarr – õukonna targim

„Ma ise olen valmis eluga riskima, aga lapsed vajavad mind enda kõrvale elusa ja tervena. Seepärast annan ma enda ümber kodanikujulgust õhutades endast kõik,“ lubab Britt. „Loodan nii kaugele jõuda, et näiliselt normaalsed inimesed ei kulutaks elu ja energiat sellisel tasandil, et minu Opelit nähes plärisevad „parem naine lits kui auto Opel,“ muigab Britt. „Loodan ühtaegu, et ma ise enam ei tõmba ühel väga peatsel päeval sellist lamedust enam ligi – ja et seesugune tühisus kaob meie planeedilt üldse ära.“   

Britt on uurinud lähiajal sulguvat vana maailma nii militaarsest kui võimukoridoride küljest ning väidab, et on poliitikas ja võimu juures kohanud vaid mõnd üksikut valgustatud hinge. Küll aga ohtrasti lausa uskumatut rumalust, küündimatust ja väiklust.

„Rumalad kardavad endast arukamaid. Hirm ajab agressiivseks. Ja siis näitavad lollid pumba juures olijad sulle võimu kasvõi nii, et käsivad sul auto linnavalitsuse eest ära koristada – ja pargivad ülbelt ise asemele,“ muigab Britt. „Ma püüdsin alguses selle „korruse“ inimestega kuidagigi lävida. Viskasin nalja – millesse pakkisin tõe. Harrastasin mõistukõnet – mis arvatagi enamasti adressaadile kohale ei jõudnud. Olin teadlikult ja mõtestatult õuenarr, kuni viskas üle ja otsustasin lahkuda.

Kaunis sõdalane ja õuenarr tunnistab, et hing kutsub juba tegudele, avalikkusse, missiooni täitma. Kirjutab projekte, mille ideed ja kandvus saabub universumist – isegi siis, kui tegemist on mingi üldolulise objekti asfalteerimise projektiga. Ning jälgib huvi ja vaimustusega, kuidas mõtte- ja tasandikaaslased järk-järgult tema lähikonda elama saabuvad.

Rõuge pöörijoon

„Kohtan sügavaid ja tulevikulisi isiksusi järjest keset Rõuget – ja saan teada, et nad elavad kusagile siia lähikonda soetatud talus või mõisas. Vabu talusid on siinkandis veel ja veel – Rõuge pöörijoon ootab,“ naeratab Britt oma maagilist naeratust. „Minu esivanemate talu siin Nursi teel oli kord keset põlde ja heinamaid. Nüüd on naabrus puha kruntideks müüdud ja minagi üleaedsetega ülilähestikku. Kuhugi metsa talu ostmine tähendaks paraku seda, et meie perel oleks hooldada kaks majapidamist – oma esivanemate kodu ei jäta ma iial unarusse.“

Britt kirjeldab, kuidas tutvuskond on tavatsenud tema kodus terrassil nurruda ja kiita, kui kangesti nauditav ikka linnast ära olemine ja lebasklemine on. Mispeale ta on küsinud, kas härraste arvates on korras hooned ja niidetud muru, iluaed ja viljapuud taevast kukkunud.

„Ütlen nautlejatele – võta vikat ja muruniiduk. Kui oskad siin koos minuga ka tööd nautida, siis oled tõesti sõber,“ kirjeldab Britt väga tõsiselt, et praegu peavad eestlased õppima väärikalt endale töötama – alaväärne orjalikkus põlastab ja sõimab tööd, elu ja iseenese peremees õnnistab, ülistab ja tänab igasugust tööd.

Pisut eemal müüb Rõuge vallavalitsus praegu soodsalt pisikesi krunte, kuhu saavad oma kodud rajada linna mürast ja olmelisest abitusest väsinud-tüdinud korteriinimesed, kes samas soovivad, et naaber oleks ligi.

„Siitkandi tõelised pärlid ja hea uue ilma näidised tänases päevas on Aigar Piho Kiidi talukompleks ja Sänna kultuurimõis. Kadi ja Hendrik Noor on lausa müstilise sujuvusega ennistanud kaunist puitmõisa, rajanud sinna puidu- ja käsitöökoja, velokuuri ja Taevaraja, kus tegutsemine toidab ja täidab nii vaimu kui keha. Nii Piho kui Noorte juurde kogunevad paljude riikide vabatahtlikud – mis näitab, et siin on tõepoolest jõuline tõmbekoht,“ rõõmustab Britt naabrite üle. „Näen, et moodustumas on kommuun, kus kujuneb asjalik tööjaotus – üks talu kasvatab taimi, teine loomi, kolmas tegeleb käsitööga, neljas õpetab kõigi kommuuni perede lapsi – ja kõik tegelevad lisaks ühis-vajalike asjade tootmisele oma intellektuaalse erialatööga. Sel juhul ei killusta keegi ennast ära. Lõpeb ületarbimine. Raha kui nähtus kaob – jõuame oma toodete, oskuste ja energia ausa vahetuseni. Sel kombel hakkab inimkond peagi kõikjal toimima.“

Rahulik avanemine

Ühtaegu nii neiulik kui ürg-eatu naine kinnitab, et näeb enda ümber Eestimaal rõõmustavalt palju hingi, kes järjest avanevad ja vaimsusele ärkavad. Kellel toimub see äkki ja ehmatusega, kes avaneb rahulikult ja loomulikult, nagu Britt ise.

„Seoses sellega, et arenguteed ja –kiirus on erinevad, teisenevad ka sõpruskonnad. Kuna minu kunagine ringkond on pea täiesti kadunud ja uus ühisväli asemele tulnud, võiksin ju kurvalt küsida, kas minul on ehk midagi viga. Aga ma olen oma kulgemises piisavalt isekas, et olla endas kindel ja enam mitte allapoole küünitada ega langeda,“ väidab haldjalik, ent kange kulgeja. „Mäletan ülitaju, mis mul lapsena oli. Nüüd olen – suuresti oma mehe jälgedes – meeldimise lõpetanud. Tänu sellele, et ma end enam ei madalda ja arutuile talumatut vaikust tühja jutuga ei täida, näen taas energiate liikumist inimeste ja puude, loomade ja nähtuste peenmateriaalses olemuses. Aurasid ja teiste dimensioonide olendeid ma paraku – veel? – ei näe.“

Britt ootab huviga, kas sellisel rahuliku avanemise teel on lisaks mõnele hingekaaslasele ja oma mehele, kes töötab praegu Võru Kaitseliidus, tulemas veel õpetajaid. Raamatud tulevad küll sõnumit tooma. Küllap Rõuge pöörijoonel täienev kommuun toob ka õpetlikke inimesi.

Hea uus ilm

Britt kinnitab, et tema enese maine keha on nii lahke, et annab teada, kui ümbrus, seltskond või tegevus on vale. Äsja kannatas ta kaks nädalat talumatut peavalu, mille vastu arst soovitas valuvaigistit – mitte põhjuse väljaselgitamist, vaid sümptomite summutamist. Naine teab, et sellised peavalud – migreenist kuni puukentsefaliidiga kaasnevate piinadeni, paanikahäired ja muud seletamatud psühhofüsioloogilised häired on meie jaoks tegelikult otsekui õpikud või vähemalt spikrid. Kui samas vaimus edasi vusserdad, on sul suuri raskusi heade uude ilma sisenemisega, ütleb keha kui lähedasim sõber.

„Olen märganud, et vaimne ja füüsiline käib väga tihedalt käsikäes – kes ei oska ega taha füüsilist tööd teha, selle vaim jookseb samuti blokki. On aeg üle saada mühaklikust orjarahva kõrkusest, mis põlastab füüsilist tööd ja ülistab rikkust ja tühja boheemitsemist. Õppigem olnud tsivilisatsioonidelt ihu ja hinge paralleelse arendamise tarkust – terves kehas terve vaim,“ meenutab Britt iidset arukust. „Uus ajastu on loovalt toimivate kogukondade päralt, kes teevad rõõmu ja austusega lihtsaid töid – lakkab töö ja ülemuse, riistade ja materjalide, ilma ja naabri sõimamine ja kirumine ning inimesed pühendavad oma ihu, hinge ja vaimu rõõmuga nii rohimisele, musitseerimisele kui Looja teenimisele.“  

Ingrid Stahl läbib väravaid enne Väravat

Kati Saara Vatmann

Ingrid Stahl (50) on sisetunde järgi õigeid alasid õppides läbinud kõik väravad, mis tema eluteele on püstitatud. Mõnest väravast on tulnud läbi minna ka läbi kraavi roomates, mõnitusi ja sisnaid taluded.

„Kõige olulisem on ka raskeimatel aegadel huuled ära värvida ja selg sirgu lüüa, kui kodust väljud. Mõnikord on see kohutavalt raske. Kui ei suuda, telli takso – ennast lömmis ja tujutuna rahvale näidata ei tohi,“ on Ingrid oma värvikast elust õppinud. „Ma pole kunagi tahtnud pühak olla. Mitte üheski mõttes. Samas olen sündinud 22. mail, Püha Nikolai päeval ning teine Pühvel, nagu ma isegi, Igor Man, on mulle öelnud, et minuga ei saa midagi halba juhtuda. Mitte ühegi värava läbimisel.

Kaksiku ja sõnni tähtkuju vahel sündinuna olen ühest küljest ära tundnud, kuhu on vaja kulgeda, mida õppida – teisalt olen selle nimel võimatut teinud. Kooli ajal läksin teistest hiljem inglise keele eriklassi ja õppisin järele. Sain Shang Hai orientaalmeditsiini instituudis dotsendi kraadi. Nüüd omandasin Kaitseliidu juures juhi staatuse ja esimene osa ellujäämise õpikust kriisioludes on valmis – olen peaaegu valmis tuleva aasta detsembris sündivaks Värava läbimiseks, planeedi apokalüptiliseks suubumiseks uude ajastusse.“

Viies kord abielus

Täna elab Ingrid viienda seadusliku abikaasa Hennuga Rapla lähistel Suluperes põlismetsa sees, mille veerele noored tammed iseenese algatusel ringi moodustasid. Neil on kaks hiidkoera, kass ja palju toataimi. Nad valmistavad ise hoidiseid ja konserve, käivad metsas kõike võimalikku korjamas ning suitsutavad ise nii kala kui liha. Neile meeldib see – ja paar teab, et peagi ei saa ilma nende oskusteta enam hakkama.

„Olen meremehe tütar Raekülast, Pärnu külje alt. Eelmistes abieludes sain piiramatult hingehaavu ja niimoodi peksa, et olin haiglas ja kipsis. Mida rohkem halba keegi meestest mulle tegi, seda halvemini tal endal nüüd läheb,“ meenutab Ingrid rahulikult. „Kurikuulsaks sain seoses lahutamisega Andres Mõisast. Ma ei nõudnud toona, täpselt kümme aastat tagasi oma täit õigust sellepärast, et Andres oli ühtlasi üks minu mitmeteistkümnest ristilapsest ja mu eetika ei luba ristilapsi ühelgi moel puutuda. Sellest hoolimata tabasid mind provintsi sajatused. Mu juuksur ütles, et niipea kui salongist väljun – olen seoses 25aastaselt halliks minekuga pidanud pidevalt juukseid värvima – hakkab mu selja taga kohutav kaagutamine. Kord olen Rüütli tänavas – endal valge kübar ja kitsas must kleit üll – sisistajatele keelt näidanud ja korra bussipeatuses ähvardanud kaks tantat kärnkonnadeks nõiduda. Sellistel spontaansetel puhkudel olen mõistagi hetkeks ka ise jahmunud – ja siis mõelnud, et muidu oleksin ilmselt lõhki läinud.“

Ingrid meenutab avameelselt, et käis toona põhjast läbi tõesti. Kõigepealt sai sõbrannaga kasti veini juures end tühjaks nutetud ja räägitud, siis tsüklisse suubutud. Väikelinna kõiketeadjad sajatasid: isa ees, tütar järel.

„Üks asi on see, kui rannakalur ei suuda ilma kärakata jäätükkide vahelt kala urgitseda, et perele maja ehitada. Teine asi on see, kui naise elu on täiesti koonusesse jooksnud. Käisin, jah, longero six-pack näpu vahel – aga eneseaustust pole ma kunagi kaotanud ning pärast augu läbimist ja kurbuse lakke elamist maandusin kindlale pinnale. Kui ma poleks ise igasuguseid elujärke läbinud, ei oskaks ma praegu aidata neid, kes samalaadsete probleemidega minu juurde abi järele tulevad. Tänu neile kogemustele oskasin vene uusrikkaid nii efektiivselt aidata, et ostsin neilt saadud honorari eest ravimeid kogu Vändra hooldekodule,“ kinnitab kaunis ja väärikas matroon. „Las küsivad, miks ma juba viies kord ametlikult abielus olen – minu jaoks on kõrvaline rumal kriitika nagu köömes karu perses.“ 

Materjali vormimine

„Loomulikult olen alati lootnud, et uus mees on nüüd see, kellest õnnestub vormida midagi erilist. Eelmistel kordadel olen olnud sunnitud käed tõstma: sittagi ei õnnestu,“ selgitab Ingrid. Ta kasutab emakeelset vürtsi elegantselt ja täiel rinnal ´a la Vigala Sass. Oma sõbra Sassi kohta ütleb Ingrid – nagu ka enda kohta – kellele ei meeldi, ärgu mingu vastuvõtule. Aidata ja vormida saab seda, kes on samal lainel. Ajad meie planeedil on nii piiripealsed, et teeskluseks, peenutsemiseks ja pinnapealsuseks pole enam aega.

„Näen, kui paljud vormivad end (ala)teadlikult uuele tasemele, et Värav läbida. Näiliselt oleksid arvukad inimesed otsekui oma tee kaotanud, tegelikult jälgivad oma – või oma naiste vaistu. Valgekraed ja rahakummardajad sukelduvad füüsilisse töösse ja sporti – tuleb karm aeg, mil füüsiliste võimeteta ellu ei jää,“ teab Ingrid, kes kirjutab Kaitseliidule ellujäämise õpikut. „Üks komponent sellest ettevalmistusest on mu enese jaoks luid ja liigeseid toetav NANOHAP – Eesti oma toode, mille töötas välja korvpallur Jaanus Saar, naljakal kombel mu kunagine naabrimees Põdra tänavast, koos vene teadlastega. See on palju tõhusam ja mitmekülgsem preparaat kui mistahes bioglükosamiin – paraku pole ta eestlaste endini veel eriti jõudnud. Sama probleem, mis Heiki Krimmil ja Marika Mikelsaarel – eestlaste alaväärsus ja ravimfirmade terror ei lase omamaiseid saavutusi löögile.

Sellepärast hoiavad hiinlased siit eemale, et puhtaks jääda, ehkki nendel on platsenta-põhine AIDSi ravim juba ammu olemas.“

Arukas laadimine

Shang Hais õpitu põhjal laeb Ingrid nii ennast, abikaasat kui sõpru-tuttavaid. Tema poole pöördutakse massiliselt, ehkki tal pole erapraksist – ka turvakodus töötamise aegadest jäänud abivajajate võrgustik hoiab endiselt matroon Stahli tiiva alla, ehkki tema numbrid pole kusagil avalikustatud. Inimesed tunnevad kartmatu ja õiglase hinge ära ka siis, kui võõrastajad-kadestajad teda fuuriaks nimetavad.

„Iseennast laen kõige sagedamini Cordycepsiga. Teatud asju väetab siiski vaid orient, mitte meie ilus isamaa. Kasvatan küll siin kompostihunnikus nõgeseid, aga need ei kogu veeranditki seda väge, mida sisaldab preparaat, mida sõber Juhan Laimik Hiinast ja Tiibetist toob. See on sümbioos taimest-seenest-putukast ning valmib läbi nende vastastikuse toitumisahela ka Nepaalis ja Himaalajas. Ainult nii rasketes tingimustes saab maa seest kasvada seen, mille eostest valmib Elu Jäävus. Kui selle seene kolooniad avastatakse, võetakse lapsed koolist ära – algab korje. Kui seda sisse võtta, imbub ta neerudesse ja sealt edasi ajju, südamesse, kõikjale. See on ülimalt peen energia, mida oleks mu kallis kadunud õpetaja Gunnar Aarma osanud väga lihtsalt ja täpselt seletada.

Psühhiaatrid ja pediaatrid kasutavad seda nii allergia, skisofreenia kui diabeedi ohjamiseks. Oriendis turgutatakse sellega ülikuid, poliitikuid, olümpiakoondist. See on midagi samasugust nagu Vanas Egiptuses tarvitatud Siinai valge kulla tolm, millega kaeti Karnaki templi tipud ja mida anti vaaraobeebidele, kes sündisid sageli sugulasabieludes.

See on järsk energia tekitamine või taastamine, mida mina vajan õhtuti, kui pikk päev on seljataga, aga veel on vaja mõelda, lugeda, kirjutada.“

Maiad ja kodukaitse

Põhiline, mida Ingrid õhtuti loeb, on Teadmiste-raamatud Piiblist Maiade ürikuteni. Ingrid on lisaks Maiade kalendri paikapidavuse täheldamisele jõudnud järeldusele, miks maiad end hävitasid: „Selle vana kadunud rahva templid nõretasid verest ilmselt sellepärast, et too tsivilisatsioon püüdis ennast ohverdades päästa – enesehävitus polnud plaanis. Nagu mitte ühelgi kadunud tsivilisatsioonil, mille varemeid nüüd džunglitest leiame.

Tean, et paanikat ei tohi külvata, ent väidan siiski, et mu sisetunne ütleb, et detsembris 2012 hakkab planeediga toimuma asju, mille pärast mu õpetaja, Isa Emmanuel Kirss meenutab meie kohtumistel sageli üht kirjakohta: elavad kadestavad surnuid.“

Sellepärast käibki Ingrid korrapäraselt Alu mõisas Kaitseliidu õppustel – mis pole talle seepärast midagi uut, et ta kasvas üles koos poistega puu otsa onne ehitades. Juhi staatuse omandas amatsoon Stahl selleks, et hädaolukorras peata rahvast juhtida osata.

„Tahtsin sel suvel korraldada lastelaagreid, kuhu pääsenuksid ka vaeste perede lapsed ja kus oleksime lastele kõiki uude maailma jõudmise tarkusi õpetanud. Mul olid Saksamaalt partnerid ja toetajad, kes oleksid kohe laagrite eest suurema osa maksnud, kui riik oleks veidigi huvi tundnud. Aga riik ignoreeris,“ pahandab Ingrid. „Räägitakse, et oleks vaja midagi laste heaks teha – kui tehakse, ei toetata… Ise tuleb enda eest seista. Vaistu järgi. Kui Pärnust ära hakkasin kolima, nägin und – poolunes on aju mõlemad poolkerad ühel tasandil, siis on sõnumid kõige selgemad. Sõitsin ses poolunes autoga Pärnust ära, ära, ära. Mööda autot voolas kibe vesi, mis kooris salongi sattudes mul naha kätelt. Valus ja kohutav koorumine lõppes, kui jõudsin Märjamaale. Sinna tuleb kuuldavasti tulevane merepiir…

Pärast seda unenägu hakkasin tarvitama – ja teekaaslastele soovitama – Pagiini kapsleid. Need Tagasipöördumise billid sisaldavad läikvaabikut, marali sarve ja paljut muud ning oma õige doosi tunneb iga inimene üsna selgelt ära. Minu valmistatud teede, õlide, tinktuuride ja nõeltepanekuga on sama asi – sisetunne peegeldab neid üsna kiiresti ja selgelt.

Kusjuures mulle meeldivad inimesed, kes kurdavad, kui neil halb on – nagu ütles mu vanaema: krigisev puu elab kaua. Ja veel: kes ei tea, see räägib, kes teab, ei räägi – nii et pss!“

Pärslanna Rano – ettevaatust, kõrvetab!

Tekst ja fotod Kati Saara Vatmann

Rano Arumets on tadžikitar, kellele meeldib, kui tema rahvuseks nimetatakse põlisjuursel kombel PÄRSLANNA. Inglise filoloogi haridusega miniatuurne iludus on rikastanud meie maad ja rahvast särtsaka segaverega, kelle nimed on Camilla ja Anis – teate küll, karismaatiline tõmmu Superstaari poiss. Rano laste isa ja enam kui hõbepulmade jagu abikaasa on lihtne ja ehtne Eesti mees Jaan Arumets.

Saatus või raiskamine?

Rano on kõrgesti haritud kohvikuomanik. Võib ju öelda, et Tartus Vaksali tänavas töötukassa majas kohviku pidamine on hariduse raiskamine. Ent kauplemine ja toidu valmistamine on sellel õblukesel daamil geneetiliselt veres. Ta igatseb kohviku laiendamise järele, mis annaks tööd ja teenistust praegusest pikemateks päevadeks – pere nõudmised on üsna suured.

Lisaks kahele lapsele vaatavad Raole küsivalt otsa ka spanjel Becky ja triibik-kõuts Markiis, pidevalt on vaja ehitada ja varustada, toita ja tankida.

„Olen suhteliselt jõukate tadžikkide järeltulija. Minu vanavanemad olid kišlaki edukaimad inimesed, sest nad olid kaupmehed,“ meenutab Rano. „Eks see anne ole mulle geenidega edasi antud – kohvikupidamine kannab ju sama energiat, mida kaubitsemine.

Meie energia on põliste juurtega, aga noor ja tuline. Tadžikistani mäed on noored ja teravad, kivised ja karmid. See vägi kandub inimestesse üle. Nagu ka maakoore pidev liikumine ja võbelused – nagu maa, nii ka inimesed!“

Inglise filoloogist Rano töötas giidina ja tõi turismigruppe Eestisse. Nii sattus ta siin esimest korda mehele, kellest eriti rääkida ei soovi. Poeg Anis selgitab: mees oli sedavõrd vägivaldne, et ema kaotas oma esimese lapse. Anis ise leiab, et ainus õigustatud löömine on enesekaitse või au kaitsmine – igasugune muu vägivald on rõve.

Tartu Majas töötades tutvus Rano Jaaniga, kes pidi tillukest tõmmut kaunitari päris pikalt piirama, enne kui „jah“ öeldi. Nüüd on Arumetsad aastakümneid abielus olnud vaatamata sellele, et kodumaja siseviimistlus venib ja venib. Rano teab, et enamus naisi ei kannata asjade viibimist välja – tema armastus ja pühendumine aitab kannatada.

Nii naine kui mees rügavad päevast päeva tööd teha. Jaan toimetab Reola Gaasis – Rano nendib, et kuivõrd mees saab juba 60aastaseks, pole ta enam nii väle ehitusmeister kui nooremana, selliste asjadega tuleb arvestada. Naine ise aga on pärast palgatöölise elu lõpuks oma isikliku kohviku omanikuna sügavalt õnnelik – see on ala, milleks ta loodud on.

Rano juures

Töötukassa majas Tartus Vaksali tänavas on aasta aega peetud kohvikul vaid üks puudus – aknaid pole. Emand tunnistab, et tunneb ilusate ilmadega end seal nii mõnigi kord nagu vangis. Seda enam, et töötab üksinda oma hõbedases köögis ka pühapäeval – esmaspäevaks on pirukad-saiakesed vaja valmis küpsetada.

„Õigupoolest on mul vaja suuremaid ruume, mida saaks ka välja üürida. Ja kesklinnas peaksin asuma – siis ei kestaks asutuste toitlustamine üksnes kella üheteistkümnest kolmeni,“ arutleb Rano oma sarmika aktsendiga eesti keeles, mille ta õppis ära läbi vene keele.

Poeg Anis naerab, et sellise vahendatud õppimise tulemuseks on niisugused väljendid nagu „pea veereb“ – kui pea käib ringi. Mees Jaan aga ehitab praegu Rano kohviku ette varjualust, kus sašlõkki serveerida ning kergendab naise töökoormat ka sellega, et koristab ja majandab nende Vorbuse majakeses. Rano ei pea ju ometi üksi ööpäevaringselt jalul olema.

„Kõik kolm venda – Jaanil on nooremad kaksikvennad ka – on endale tahtnud tõmmusid ja särtsakaid naisi. Järelikult mitte eestlasi. Teised vennad pole oma kärtse küljeluid välja kandnud… kannatanud. Jaanile tundun ma sobivat,“ naerab Rano vastupandamatult. „Lihtne on tahta kuud ja tähti – aga katsu nendega koos ka aastakümneid õnnelik olla!“

Dagö Plaan Delta – uue ajastu muusika

Kati Saara Vatmann

Uuenenud  koosseisus taas kokku tulnud kultus-bänd Dagö on värskele plaadile “Plaan Delta” kõrvetanud uue dimensiooni muusika. Ansambli juht ja laulja Lauri Saatpalu on oma loomingusse leidnud peenemad vibratsioonid, osaduse universumiga ja varasematest plaatidest tagasihoidlikuma tahte publikule meeldida. Just tänu sellele meeldibki – ja muusikakriitikutele ka, oh imet!

Saatpalu senine vaimukus, sõnameisterlikkus ja sotsiaalne närv on uusimal väljalennul täiesti alles. Ka selle tase on kõrgem – see on maitsekam ja hõrgum kui kunagi varem.

Uusima Dagö-CD stiilis ja sügavuses pole seda senist üldrahvalikku konksu, mis aitaks ka vähese musikaalsusega publikul neid meloodiaid vähemalt refrääni ulatuses kaasa laulda. Eks esimesel kuulmisel ole ka mõningane võõrastus, eemalt nuusutamine, aimu saamine, mida kujutab endast selline sfääriline, tükati suisa kosmiline uue laine Dagö.

Muusikakriitikutelt saab sellise tõusu eest kiita. ETV Kahekõne-saates Priit Kuuse küsimustele vastates tundus seesinane kiitasaamine isegi vanale küünikule Laurile enesele oluline ja armas olevat.

Ehkki ansambel tuli taas rahva ette noorenenud koosseisus, on laulud ikkagi Lauri kirjutatud ja lauldud. Kui enamasti kipuvad inimesed vananedes kibestuma ja kalestuma, siis Saatpalul on vastupidi. Ta on praegu tolerantsem ja filosoofilisem kui kunagi varem. Tema sõnadest on nipsakus ja üleolek kadunud. Asemele on ilmunud mahe muie, leebe mõistmine, pisut valulik pilk – ja nii moodustub eluterve peegel nii inim-olemuse kui ühiskonna mees.

Dagö liider ise on mees sarjast Suuri Sõnameistreid. Ta on oma sõnaloomet lihvinud Beepshop Boys’is, Pantokraatoris, Folkmillis ja Dagös. Naudib verbaalseid mänglemisi ilma, et tahaks kellelegi sihilikult ära panna.

Õigupoolest on kahju, et teised maad ja rahvad sellest talendist ja missioonist teada ei saa. Eesti keel ju. Lauri ise on arutlenud, et arvestatav valimik algab kümnest miljonist – sellise rahvaarvu juures võib juba olla piisavalt tublisid ja pädevaid poliitikuid, sportlasi, teadlasi. Luua ja lehvida võib Saatpalu sõnul ka meie ühe miljoni seast rõõmustavalt suur seltskond.

Võib muidugi. Aga maailmale tahaks ka näidata ja kuulda anda. Dagö tekstid – varasemad neist on Saatpalul ilmunud ka luulekogumikuna “Nähtused ja tehtused” – on nii inglise kui vene keelde üsna üliväga tõlkimatud. Neis on eesti-keele-tundlik põhjahoovus, meie rahva sise-ringi-naljad. Ja ehkki tegemist on rahvusliku uhkuse ja aardega, on tõlkimatusest kahju.

Ehk ületab söör Saatpalu kultuurilised, mentaalsed ja sfäärilised riigipiirid muusikaliartistina. Pärast jõulist naasmist näitekunsti lavadele on Lauri lavale astumas Fausti-teemalise muusikali peaosas. Mida sügavamalt sa enda arvates midagi põlgad ja võõrastad, seda kindlamalt antakse sulle siin elus käsk see miski selgeks õppida. Pärast Dagö viimase plaadi kuulamist juhtub see tõenäoliselt ka nendega, kes seni sellest pundist suurt ei pidanud.

Plaan Delta on jõuliselt õnnestunud.