Kerli Uustalu –  unistuste ammaa

Kerli (51) senine elu ja praegune kulgemine käsikäes armastatud kaasa Lauriga (42) on nagu Eesti enese väike mudel. Tallinnas sündis, Kesk-Eesti külla paarisadat lüpsilehma kasvatama läks, majandustõusu ajal pealinnas üsna jõukaks sai ja Kakumäe häärberiproua elu koges, masu ajal läks nagu kõik-see-mees pankrotti, kaotas oma seitsmest lapsest ühe ning elas koos perega tegeliku enese taasleidmiseks kaks korda pool aastat Indias, mitme surmapiiril käimise järel Inglismaal – ning jõudis Uue Hea Ilma vaimsuseni ja teadmiseni, et vähem on parem.

„Õieti ei saa rääkida enese taas avastamisest – nii me ise kui maailm tervikuna oleme igal järgneval etapil uued ning kohtumine enda, kallite ja kõiksusega on igal tuleval tunnil uus ja huvitav,“ rõõmustab naine, kes oskab üha kinnistuvat hingerahu, tasakaalu ja selginemist seda enam hinnata, et pole selleni jõudnud mitte läbi keskpärase loksumise vaid täiel rinnal võitmiste-kaotamiste. „Olen õigupoolest 20 aastat – esmalt kobamisi, nüüd üha teadlikumalt – vaimsuse teel kulgenud. Üllataval kombel on seejuures samavõrd õpetlik olnud umbes kord kolme kuu tagant kõigi Eesti naisteajakirjade läbi lugemine kui palverännak Sai Baba juurde. Näiteks intervjuust Anne Veskiga püüdsin endalegi tuttava iva – tegele vaid nendega, kes sinuga haakuvad, sobimatu seltskonnaga jäta tegelemata – kusjuures ka tõeline armastus tähendab vahel tegelemisest loobumist, jäta teine, muudetamatu, rahule! Priit Hõbemäe kirjeldusest, kuidas ta enese distsiplineerimiseks lubas endale, et tõstab iga päev kasvõi kolm korda hantleid, noppisin eneselegi selle tarkuse – ja jõudsin sel kombel kepikõnnini!

Kõik mu gurud on mulle kui omnireligioossele isikule – tunnen end ühtviisi koduselt nii katoliiklaste kui budistide, nii indiaanlaste kui šeikerite juures – sisendanud-kinnistanud üht: vaimsed seadused nõuavad täpsust – kui tellid piltlikult kirjeldatuna kuuma kohvi, siis praegusel ülikiirel ajal on see kohe ka sinu poole teel, nii et ole järgmisel hetkel jäätise tellimisega ettevaatlik, su mentaalsed hambad lendavad sel moel tuhandeks killuks, nii nagu võid mõtlematult suurt raha soovides armastuse kaotada.

Tean oma kogemustest, kui keskendatud, samm-haaval, ränk ja tagasilöökidega on teekond unistusest visiooni loomiseni, manifesteeringust reaalsuse rajamiseni. Tean, et Jumal teeb inimese elus ära selle osa, mis pole inimvõimete piirides. Seega – palveta, pühi põlved – ja tegutse!“

Nägijad kirjeldavad Kerlit kuldse hingena, kellest on saamas mõningase kõbimise ja kreenist välja aitamise järel ammaa – suurvaim, kõiki lähedasi valgustav ja aitav unistuste mamps, nagu kutsuvad teda ta kolm lapselast.

„Selle pideva teeloleku ja arengu juures üllatab mind nn klassikokkutuleku mentaliteet – sind koheldakse pärast kümmet aastat tõsist tööd-tegelemist-kogemist samasugusena nagu olid abituriendina. Selline suhtumise-kohtumise ekslikkus pole tähtsusetu, sest oleme ju kõik ühisväljas,“ arutleb Kerli. „Me ei pea küll igal sammul tõestama, kes-ma-tegelikult-olen – Looja teab ja ühendväli tunnetab seda niigi – ent ikkagi paneb mõtlema, et igaüks tahab olla minu asemel, ent sellesse ei süvene, et nii ränka katsumusterada pole soovitav kodus järele teha…“

Rännak laste rütmis

„Mina olen keskharidusega tüdruk – see on mul pärit Tallinna 43. Keskkoolist – ärijuhtimise kõrghariduse omandamise jätsin praktilise elu enese palju põnevamates ja tegelikumates tuultes pooleli,“ naeratab Kerli oma vigurjat Pipi-naeratust – Artlandi lastekatel ongi ta muide korduvalt ise päevajuhist Pipit kehastanud. „Ükski kuiv kõrgkool ei saa õpetada, kuidas hakkama saada sellega, et just laudas oma sadadele lehmadele lüpsikukanne alla sättides saan Tallinnast draamastuudiost kõne – lavale! – ja et just seal draamastuudios tahab keegi minust palju noorem mees mind endale naiseks…

Siinkohal soovitaksin igal naisel, kes kodus tühjalt unistab, vaadata end ja oma elulaadi ausalt kriitilise pilguga – kas sa ise tahaksid end sellisena naiseks? Ei? Siis tuuni end, tüdruk! Mine surfama ja tangot tantsima, õpi suusatama ja salsat! Üllata ja vaimusta ennast – siis oled ka unistustemehele kütkestav.“

Hurmav proua Uustalu naerab, et poiss võttis ta kolme lapsega ära ja kuna neil kahel on sündinud veel neli last ja nad on kaasaga teineteisele endiselt – või veel enamgi – kütkestavad, võib öelda lühidalt, et tal joppas. Esimesest abielust on daamil kolm last – Sven (32), Diana (30) ja Lasse (26), kes on ema asutatud tänavakunstide platsi Artland loovjuht Rotermanni kvartali keskplatsil.

Poeg Uve (18) on saanud nime Lauri muusikust isa järgi ning Gauri (17) järgi on omakorda saanud nime Eesti erilisim meestebränd Gowri, mille elu- ja värvirõõmsa stiilinäite on videosse tantsinud just neist kahest elegantsest sellist koosnev Funky Gowri Bros. Nii Gauri kui Erika (14) on eostatud Indias – üks jõel, teine saarel – ajal, mil ema-isa ashramites elasid ning Kerli kinnitab, et on õnnistatud olekusse jäädes umbes minut hiljem teadnud: nüüd see juhtus!

Uustalude peres on juhtunud paraku ka see, et üks beebidest saabus vaiksena ja lahkus üsna kohe, teisel jõulupühaööl ema kaisus – ta polnud valmis siin ilmas hingama. Kui inimesed balansseerivad elu ja surma piiril nii jõuliselt ja julgelt nagu see paar, on sedalaadi tasakaalu juhtumine ilmselt paratamatu.

„Meie lapsed on sündinud kodus. Kohe põhimõtteliselt,“ ütleb oma lapsed ise siia ilma vastu võtnud Lauri – kes muide oma isiklikku verd nähes ja andes reeglina minestab -, „Meie meelest pole inimese sünd haigus, mis eeldab hospitaliseerimist. Liiatigi on Kerli sünnitanud kaunilt ja kergelt, nii et arstiabi pole vaja olnudki.“

Äärmiselt emotsionaalsel Kerlil on kaotatud pojakese pärast tänini silmad märja koha peal ning temaga kohtumine mõnel vaimsel rännakul koos gurude Poliina ja Jaanikaga üsna ilmselt peagi ees. Et süda rahu saaks.

„Meil oli tol 15 aasta tagusel päeva tagusel päeval majas viis last – ja selle poja lahkudes oli nii vaikne, nii kohutavalt vaikne…“ sosistab Kerli. „Aga nüüd on aeg, et saabuks välja teenitud vaikus ning suureks kasvatatud lapsed lendaksid pesast.“

Pärisosa äratundmine

Kerli teab, et miljonäriks olemine pole rahaline seisund, vaid mõtteviis. Donald Trumpid turnivad mistahes krahhi järel tagasi miljonärideks, lotomiljonärid on aga peagi endised keskmikud või isegi kehvikud. Ta ise õppis pärast ajuoperatsiooni guru Poliina juures, kuidas sel kombel küllust „tellida“, et rahavoog oleks õigustatud ja püsiv – seda tuleb paluda teiste jaoks, metseenluseks-stipendiumideks – ja ise olla rahul ühetoalise üürikorteriga, kus on kõike nii vähe kui võimalik, nii palju kui vajalik. Tema põhjalikem manifesteering pärineb aastast 2004, mil ta koos guruga palus kõrget iga ja vitaalsust, võimalikult täiuslikku abielu ning küllust, mis ületab kujutlusvõime. Sisetunde järgi Inglismaal sheikeritega ühinedes avastas naine, et tema soovid olid kooskõlas inglasliku „kolmainsusega“ – healt-welth-happyness.

Küps kaunitar meenutab, kuidas elu-sinusoid on teda vinksvonksutanud nagu Ameerika mägedel, ent kinnitab, et õigupoolest pole sellist asja nagu pankrot olemas – on sinusoidi põhi, kuhu jõudes jalad põhja suruda ja end üles tõugata – jõulisemalt, arukamalt ja kõrgemale kui kunagi varem.

„Maalt loomandamast lahkusime sellepärast, et see periood elus sai mööda – aga tänu sellele tean ja mõistan, mis Eestimaa külades ja taludes sünnib – leidsime endale sobiva elamise Jürile. Ja sealt spurtisime majandustõusu taktis Kakumäe villasse. Nüüd on meile pärast mitut vooru elu India ashramites enim sobinud elu Tallinna üürikorteris – just vahetame seda järgmise vastu. Mis meeldib mulle hullupööra – kõik liigne jääb taas maha.

Ilmselt on kõik need, kes kogenud rahata aegu, avastanud, mil meeletul määral endale asju oleme soetanud. Iseäranis siis, kui hetkel pole süüa, on suisa kurioosne see asjade mass, mis meid igast küljest ümbritseb. Nüüd kolime Lauriga kahekesi elama – nojaa, retriiver Coco, puudel Joy ja kass Pelle on muidugi ka meiega – lõpuks ometi!

Elu on õpetanud vaheldavat voolamist ja vahetegemist – töö ja puhkus, abielu ja hobid moodustavad terviku, nagu lendavad õielt õiele mesilased, kusjuures nemadki ei täida ühtki kärjekannu kohe pilgeni – kõiki korraga tasapisi, et sama jama ei tekitaks rutiini ega tüdimust. Samamoodi tuleb vahet teha, et see äripartner, kes sulle tund aega tagasi jubedusi ütles, pole see mees, kelle käte vahel salsat tantsides sulad…

Oleme terve elu olnud keset lastekeerist. Ootan huviga, mil moel mõjub isesusele ja kaksindusele vaikus, mille kuulamist pärast laste pesastlendu kirjeldab Bill Cosby oma raamatus positiivsena, Marlene Dietrich enda omas talumatuna,“ mõtiskleb Kerli, kes on oma siberlannast vanaemalt pärinud lisaks loomulikele lokkidele ka kirgliku maksimalismi. „Üks, mis kindel – saan taas lõpuks ometi rahulikult raamatuid lugeda-lugeda-lugeda. Ja magada püha und. Mul on olnud viimastel aegadel nii suur unevõlg, et kogu pere teab – ammaa uni on püha, kui see taeva abiga tulema juhtub. Nüüd ei lämmata seda ka asjadeküllasus. Mida vähem, seda parem!“

Kerli ja Lauri pärisosa on rõõmus ja avalik. Nende tänavakunstide väljak Artland pakub Rotermanni kvartali keskplatsil tantsu-laulu-toitu nii emadele-isadele kui lastele – et ometi oleks siin Põhjalas midagi elurõõmsat ja ülevoolavat, kuni imad vähegi lubavad. Nende meestebränd Gowri püüab eesti mehi elustada, neid värvikalt ja stiilselt riietuma julgustada ning fänniklubi stiilipidudele-väljasõitudele-sündmustele meelitada. Salsa ja veiniõhtud, romantika ja Harley Davidsonid – toimu, oh maailm!

Vaimsus ainete asemel

„On olnud aegu, mil püüdsime end maandada antidepressantidega, et murede käes mitte hulluks minna. Nii paljudele meiemaisesse masusse matsatanutele tuttav teema, eks? Oleme püüdnud end veiniga uinutada – ja mõistnud, et sedasorti unemüts ei sobi samuti. Sõprus vaimsete isiksustega paljudelt maadelt on kinnitanud: Maale on saadetud käputäis niinimetatud tähetolmu – üliinimesi, kes teevad senitundmatul tasandil äri ja poliitikat, loomingut ja elustiili. Nad – võib ehk ausalt öelda ka ME – ei märka ise oma erilisust, maksimaalne panustamine ja pühendumine on enesestmõistetav. Ent samas pälvib see intellekti ja nägelikkuse, loovuse ja vaimsuse kooslus üha võõrastust ja kadedust. Meid on kerge haavata, sest varajaste kristall-inimestena kanname südant peo peal. Meid on lihtne tarbida ja kohati julmaltki ära kasutada. Ent tarbijad saavad varem või hiljem oma vitsad, elu õpetab neid läbi töö ja valu, katsumuste ja puuduse meid pisinatukenegi mõistma – neilegi kogunevad oskused, tahe ja armastus…“

Mõõn ja masu õpetas Uustaludele, et laste ja sõprade eest ei tohi raskusi ja puudust varjata – vaid siira avameelsusega leiame liitlasi, kellega koos end põhjast taas lahti tõugata. Kerli tunnistab, et on üks väga valus õppetund, mis on teda veennud – ei tohi lasta end lõhkuda ega raisata, ammaa peab igal juhul edasi elama. 11 aastat tagasi läks tema vend vabasurma ning selle tragöödia selgeim õpetus oli – niisugust asja ei tohi oma emale ega lastele iialgi teha, iga päeva peab elama nagu viimast, ligimese valu ei tohi alahinnata ning ühtki kallistust ei tohi jätta jagamata – eriti siis, kui oled kullakese peale ta enese huvides just kisanud. Meil pole õigust endale kingitud elu ja maiseks matkaks kingitud keha raisata ei end tappes ega tappa lastes. Meil pole õigust ei alla anda ega otsi anda – täitkem püha kohustust olla terve ja tugev, parim võimalik – õnneks on iga päev puhas leht ja valesti manifesteeritu on võimalik igal hetkel vastavalt arukamatele valikutele ümber sõnastada.

Mõõt ja määr

„Poole sajandiga olen jõudnud mõõdu ja määra selge ära tundmiseni. Ma tean, kui oluline on Uues Heas Ilmas minimalism raha ja asjade asjus. Tajun ka seda, et emadusegi nautimisel on piir. Nüüd jälgin huvi, usalduse ja uhkusega, kuidas laste tiivad kõrgust koguvad – mu enese jaoks on käes Lauri ja mu enese aeg,“ nendib naine, kelle juhitava Artlandi manifest ütleb, et maailma suurim ruum on enesearendamise ruum. „Selleks, et julgustada ka teisi inimesi värvilise-mustrilise stiili juurde ja tutvustada neile laadiva jõulisuse olemust, pean tahes-tahtmata pisut televiisori ja tuntutega lehvitama. Meie oleme jah oma luksuslikult kodukootud, loominguliselt käsitöise stiiliga riietanud superstaariotsijad ja kaalulangetajad, Kuninga ja Leplandi, Talviku ja Linna, Padari, Rannapi ja Millingu, Suviste – ja terve hulga naisartiste ka.“

Kerli jälgib uudishimu ja turvatundega, kuidas tiheneb valgustatud inimeste võrgustik. Nii töö kui peoõhtud, nii sotsiaalmeedia kui tseremooniad, kus sisetundele järgnedes tsirkuleerime, viivad meid sammhaaval ja pikkade hüpetena, ühekaupa ja rühmiti kokku inimestega, kellega oleme määratud ühisvälja moodustama, et elu Maa peal kestma jääks ja paremaks saaks.

„Ma tean, et kõige parem moodus oma sõnumi edastamiseks on tegude tegemine. Ja tean ka, et iga inimese tegudel on oma suund, mida teised peale sundida ei saa. Eriti selgelt on mulle seda õpetanud mu oma lapsed. Lapsed ongi ju meie elu võimsaimad Meistrid,“ kinnitab Kerli. „Kord kui keelitasin meie poisse Võsul maakodus vaarikaid korjama, ütles üks noortest – aga meie pole ju neid marjapõõsaid oma ellu tahtnud, see on sinu valik ja rõõm, meie ei taha neid marju, mida oleme vastu tahtmist korjanud, isegi mitte süüa. Jah, noortel on õigus – meist igaühel on selles elus oma muinasjutt. See sobib vaid meile endale.

Minu lemmiklegend räägib Šivast ja tema vastupandamatust armastatust Gaurist ja olulisusest oma kolm võimalikku soovi õigesti soovida. Muidu juhtub nii, et vanamees palub Šivalt, et tema eit nooreks võlutaks, kui Šiva seda Gauri palvel teebki, paneb noor prints kaunitari pihta, vanamees palub eide seaks moondada, kui rõõmust ruigav emis tema juurde tagasi tuleb, palub taat oma vana head eite tagasi ning ongi kolm soovi läbi…

Üksnes meid ennast teeb see oma ja isiklik muinasjutt õnnelikuks. Sel lihtsal põhjusel, et see muinasjutt elab sügaval südames. Seepärast on suurim õnn, kui su süda tuksub mõne teise südamega nii ühtses hingamises, et muinasjutud kohtuvad. Mida enam tegusid sel kohtumisel tehakse, seda enam on lootust, et kohtumine ja armastus, rõõm ja loomine pole olnud illusioon. Puid tuntakse viljadest. Lihtne ja ilus, eks?“

Inna Uit – kange kalmõkitar

Tekst ja foto Kati Saara Vatmann

„Iga naine on ära teeninud kullas ujumise, ilma et ta peaks kogu aeg oma olemasolu õigustama,“ on veendunud karismaatiline atleeditar Inna (47), kes ise on kogu elu rüganud selle nimel, et lõpuks ometi kord Elama hakata.  „Ometi istuvad Euroopa mehed naistele enesestmõistetavalt pähe, lasevad end ülal pidada ega vaevu isegi põhjendama, kustkohast nad võtavad õiguse sel kombel parasiteerida.“

Õrna jõu ohud

Inna, pisikest kasvu kompaktne ja helge hing, teab oma enese kogemustest, et enamus mehi siin ilmas ei jäta võimalust kasutamata, kui naine on nii tubli ja töökas, et peab üleval nii iseenese, lapsed kui mehikese. Ta on Jõhvis sündinud, medõeks koolitatud, tulest-veest-vasktorudest läbi käinud ning elab praegu itaallasest peakoka ning hulga kasside ja lindudega.

„Naine tahab oma õrna jõuga, et perel oleks kõik see hea olemas, mida maailmal pakkuda on,“ arutleb Inna. „Elu alalhoidjaks loodud naine on valmis ennast ohverdades tööd rügama. Loodab, et mees õpib sellest pingutamisest. Aga kui mees pole olemuselt pere ülalpidajaks loodud, siis tema eeskuju ei järgi. Vastupidi – avastab hoopis, et niimoodi on jube mugav. Las naine möllab, mehike laseb lahkesti ennast üleval pidada ja poputada. Kusjuures minu kogemused näitavad – ja uskuge mind, ma tunnen meessugu päris hästi… – et mehed on sageli nii rumalad, et nad ei saa ise arugi, kui nad ülalpeetavad on. Niimoodi justkui peakski. Ja kui naine ühel hetkel vastu hakkab ja sõna võtab, siis solvutakse ka veel – mis sa endale lubad, rikki läksid või!“

Ka Innal on olnud aegu, mil ta tubli ja tugeva naisena mõnd meest üleval peab. Just niimoodi „ajutiselt“, meest oma usina eeskujuga innustades – ja avastades, et too ei mõtlegi tegutsema hakata. Atleeditar kinnitab, et kord juba ära hellitatud mehe tegutsema panemine võtab kohutavalt närve ja energiat. Sõnadest ei piisa. Elu hellik, kes on võtnud tarbimise – ja sellega inetul kombel kaasneva truudusetuse – elunormiks, ei võta esialgu sedagi tõsiselt, kui peret üleval pidav naine ta tükkis asjadega ukse taha tõstab. Tühja kah, küll tõstab tagasi kah – kustkohast ta ikka parema saab, eks ole. Mitmendal väljatõstmisel hakkab siiski uskuma ja paarisaja euro kaupa peremajandusse panustama.

„Olen elu jooksul näinud, et just alkohol võtab meestel munad maha. Muidu asjalik ja andekas mees muutub viina juues agressiivseks ja egoistlikuks. Ta ei saa asjade vahelistest seostest üldse aru ja teeb naisele ainult halba. Mitte ükski naine ei pea seda välja kannatama. See on ohtlik tugevus, kui naine vägivalda ja parasiteerimist talub. Kui mees ei hinda ja kätel ei kanna, meie nimel joomisest ei loobu ja meile raha tooma ei hakka – välja!“ õpetab Inna. „Minu meelest on mehelikkuse tunnus õrnus, hellus, heldus. Minult kui kauaselt kulturistilt on loomulikult sageli küsitud, kas lihased ei võta naiselt haprust ja naiselikkust ära – nii et mees ei saagi end tema kõrval mehelikuna tunda. No ei. Lihased on meile loodusest antud jumalikult harmoonilise keha osa ning kui me sportides või tantsides need maksimumi arendame ja esile toome, oleme ikkagi naised. Ja seda enam vääriksime enda kõrvale meest, kes meid kullas ujutab. Ma ei salga üldse, et olen natukene harakas – mulle meeldivad ilusad ja hinnalised asjad nii oma kodus kui enda küljes – need teevad elu kaunimaks! – ning minu meelest on kõik naised ehteid ja pehmeid patju väärt.

Samas olen ma ise nii paljude naistega ühtses armees ligi tõmmanud mehi, kelle kõrval peab ööd ja päevad rügama – sageli valu ja haigusi, petmisi ja pettumusi varjates – selle nimel, et ükskord ometi elama hakata. Siin Euroopas pole vahet, mis rahvusest mees on – Põhjala teeb neist meie kõrval pahatihti ikka mannetud mökud – jälle ja jälle. Ma usun, et parem osa elust on ees – ehkki mõned asjad siin ilmas pole enam parandatavad.“

Loomad emaduse asemel

Inna on elu aeg suhtunud loomadesse nagu lastesse – ka siis, kui oli alles ise laps ja kui ta tänavalt hulkuvaid loomi üha koju püüdis tassida: venelannast ema oli sellega päri, kalmõkist isa vastu – ning kui sõjaväelasest isa EI lõpuks peale jäi ning Inna karvased lapsed ära metsa viidi, jäi ta neid eluks ajaks mäletama ja leinama. Aga emale seda ette heita ei raatsi, sest varakult ja traagiliselt leseks jäänud emal on olnud liiga raske saatus, et tütar talle rohkem haiget tahaks teha.

„Ilmselt oleks minust saanud väga hea ema. Minu loomadel igatahes on minuga väga hea. Ma suhtun neisse austuse ja usaldusega – ja nende kooslus on muidugi ka pehmelt öeldes eksootiline. Elan koos kuue kassi ja nelja suure linnuga – neist üks on aara ja kolm hakki. Hakid valisid ebaõnnestunult lendama õppides väga õnnestunud koha kus puu otsast alla kukkuda – sisuliselt mulle pähe,“ naeratab Inna. „Nii kassid kui linnud moodustava mu kodus omaette ühiskonna. Kokku lasen need „rahvad“ vaid siis, kui ise kodus olen – kui tahes nunnu mõni kass ka tundub, ta on ikkagi kiskja. Ja pätt ka. See on kirjeldamatu, milliseid pahandusi nad mõni päev teevad – kes teab mis tsüklon neile pähe läheb, igatahes ühe korraga lõhutakse hinnalised maalide raamid, tõmmatakse alla kardinad ja hukatakse portselan. Aga… teate, need on kõigest asjad.  Need saab uued osta.

Elu ei saa tagasi keerata. Ja see on nüüd juba muudetamatu, et selles elus ma päris oma laste emaks ei saa – ja meeste süü selles pole just… väike…“

Inna ütleb näiliselt rahulikult, et on kaotanud kuus last. Tavaliselt naised sellest ei räägi, sest peavad selliseid tragöödiaid oma häbiks ja süüks. Inna esimesed lapsed ohverdati tippspordile – kui treeningperioodi oli nii palju panustatud ja suurvõistlused tulemas, pidid beebid taanduma.

„Kaks last kaotasin selle pärast, et mees tõi raseduse õrnas alguses haigused koju ja tollased ravimid garanteerisid lootee sügavad kahjustused,“ kirjeldab Inna silmagi pilgutamata, pilgu põhjas terved tundmatud maailmad… „Viimane kaotus oli kõige valusam. See oli planeeritud ja oodatud laps – ent organism oli nii räsitud, et platsenta purunes. Kui kohutavalt õudse aimusega haiglasse läksin, näidati mulle ultrahelis, et laps sipleb – öeldi, et tugev ja reibas titt on. Mina teadsin, et ta rabeleb sellepärast, et tal on halb.

Kogesin täpselt sama, mida siis, kui mu armastatud ja lapsena hoitud koer mu käte vahel, süda vastu südant suri. Kattusin üleni külma higiga, hingata ei saanud – olin üleni üks valutav ja ahastav Teadmine.

Ent nüüd ma siis tean ka seda, et inimesed – õigemini küll naised… elavad kõik üle.

Saan ja tahan siiski õnnelik olla.

Ja minu õnne üks ainumõeldav osis on loomad. Minu unistustes elab poni. Päris väike – mini-šetland on vist see tõug – niisugune, kes võib mõnikord tuppa jalutada ja päris pereliige olla. Tahaksin terved päevad hommikust õhtuni loomadele pühendada. Oleme selles mõttes lauljatar Airi Ojametsaga hingesugulased, et temagi elaks vaid loomadega ja loomadele – ja on end nüüd Indias leidnud.

Mulle meeldib Eesti. Kui saatus mu vanemad siia määras, ju see siis niimoodi pidi olema, et mina hakkasin 16aastaselt eesti keelt õppima ja nüüd räägin sageli eesti keelt rohkem ja õigemini kui vene keelt ning mõtlen sageli eesti keeles. Ma tean omal nahal, et üks maa, keskkond, kultuur ja keelekümblus kujundab rahvuse. Mul on jah eestlase identiteet.

Kulturisti identiteeti paraku enam pole – ja teatud mõttes on see kahtlemata raiskamine. Loomulikult võiks minu kogemuste ja teadmiste juures olla treener – aga Eestis ei vajata seda. Mis siis, et inimesed on vormist ära ja haiged. Treeneri töö ei too midagi sisse. Ja eks see ala ja eluperiood ole vist minu jaoks ennast ammendanud ka.

Üks asi, mida ma aga ei oska – see on kibestumine. Ükskõik, kui raske on olnud. Kui palju mehed ja saatus haiget on teinud. Ma ei kibestu. Ei kiru ega süüdista, ei haletse ennast ega lakka elamast. Ikka tahan õnnelikuks saada, ikka unistan ja naeratan – ma ju tean, et maailmas on kõike piisavalt, kui ma õigesti mõtlen ja käitun, jõuab küllus, rahu ja tasakaal ka minuni – kindlasti! – ja ma näen kujutlusis oma enese kaunist kodu väikese poniga, kelle kaelast hoides ma ei muretse ega kurvasta, sest kõik on edaspidi ainult hästi.“

• 1990–1991 Kahekordne Eesti absoluutne meister
• Kahekordne NSVL meister
• 1990 IFBB Euroopa meistrivõistlustel 4. koht
• 1990 IFBB maailmameistrivõistlustel 10. koht
• 1991 IFBB Euroopa meistrivõistlustel 4. koht
• 1991 ILBB EM-võistluste absoluutne võitja
• 1995 IFBB Euroopa meistrivõistluste 1. koht
• 1996 IFBB maailmameistrivõistluste 1. koht

Omatehtud vitraažid

Lamba-Jüri juhatab klaasist inglitele koduteed

Kati Saara Vatmann

Kodu ei saa mitte kunagi valmis. Nii, nagu inimene ise – ja inimest ümbritsev linn, maailm, kõiksuski – oleme üha protsessis, loomises, kujunemises. Me võime oma kodu kasvõi iga päev koristada – tundlikumad isiksused teavad, et lisaks füüsilisele puhtusele saavad sel kombel ka seisma jäänud ja tolmunud energiad liigutatud ja elamise olemus värskendatud – ent ühel hetkel on ikka kodu kuidagi väsinud ja justkui juba ära olnud. Selleks, et oma pesa ja kindluse hingamist elavdada ei pea uut korterit ega isegi mitte mööblit ostma. Mõni väike detail tõukab kogu terviku värskele tasemele ja kõrgemale lennule. Eriti kui tal on tiivad.

Inglil ja linnul on.

Me kohtasime lastega Pärnus Rüütli tänaval promeneerides neid ingleid ja linde ning võimalust klaasist ehteid ka endale, mitte vaid kodule otse tänaval meisterdama õppida. Pärast klaasikunstnik Jüri Soo töötoast läbi käimist Päris Oma väikese vitraažiga kaelas koju minnes selgus, et ka iseenda värskendamiseks ja laadimiseks pole vaja osta kasukat, piisab ise tehtud, õige iseloomu, meeleolu ja tundega ehtest.

Jüri Soo on Võhmas, Väimelas ja Kuressaares mitmetes koolides käinud lokiline mees, keda lapsed, noored ja nobenäppudest pereemad on harjunud tema populaarseis töötubades Lamba-Jüriks nimetama. Talle see meeldib. Inimestele jällegi meeldib siseruumi-perioodil Maarja Magdaleena Gildis resideeriva ja suvel Rüütli tänavas kaubitseva-koolitava mehe juures peatuda, sest ta on leebe-helge-lustilik ja Oskab.

Taas kasutatud klaasist loomine on lisaks ökole ka ökonoom – kõik saavad õnnelikuks võimalikult vähest raha ringitades. Jürile on töötoad mõistagi teenistus – oma loomingule ostjaid oodates saab ta ühtaegu sealsamas tänaval seda juurde luua ja teisalt ka möödujatele õpetada. Eriti lastele.

„Kuigi mõned isad kaalutlevad hetke, kas osta omale kann õlut või poisile loomehetk, mille tulemuseks on emale või kodule viidav isetehtud kaunistus, võidab reeglina siiski kunst. Ja kui lapsed minu kätte usaldatakse, saadan emad-isad poodi ja kohvikusse – et nad ei segaks ega sekkuks, kui inglid ja linnud lendavad – nende lendajatel on nende aeg,“ naeratab väga siniste silmadega Jüri.

See mees Haldjate Ilmast saab lapsega erakordselt kiire-ladusa-tegusa kontakti.

Kõigepealt valitakse sobiva mustri ja värvidega toorik. Siis õpitakse selle servi käia peal lihvima. Ja lihvitakse. Misjärel uperpallitatakse ta tinapaberiga sarnase vasepaberi riba sisse. Riba sulatatakse kunstiks kujunenud korduvkasutusega klaasikillu ümber. Valitakse, millist nurka pidi ta rippuma jääb. Ja joodetakse sinna külge rõngas.

„Kui mitu sellist kildu omavahel ühinevad, moodustub ingel. Või lind. Või midagi veel suuremat. Võime kodus katta kuitahes suure osa aknast niiviisi ühendatud detailidega. Kujundada saab kasvõi kõik aknad. Erinevatel aastaaegadel isemoodi. Igaks sündmuseks sobival kombel,“ soovitab Jüri. Ta ise sõidab oma värks-käruga muide soovi korral ka üritustele. Olgu laste või emade, sõpruskondade või padjaklubide pidudele. Et oleks teistmoodi. Et midagi jääks. Et parem saaks. Nii piduliste ümbrus kui olemus.

Maarja Magdaleena Gildis pakutakse erinevates töötubades muide kõigist muudest võimalikest materjalidest enese ja kodu kujundamise kraami ja õpetust samuti nii seal koha peal kui üritustele sõitmisega, nii ühe kaupa kui suuremate pidustustena.

Raina villapildid ja Ene seitse asja, Poti Eddi ja Helle savitoad, Kadri tekstiilikoda ja Kirsti hõbeehted, pilliroost koduehete töötuba, viltimine ja seebikeetmine, Signe nahakoda ja puidust-vineerist nagide-siltide-väikeriiulite valmistamine, Rebase puu ja kivi koda lille-märgi-näo-mõtte nikerdamiseks ja ajalehtedest korvide-kottide punumiseks…

On ju nii öko ja ökonoom, väeks ja kordumatu kui üldse olla saab. Nii Gildis kui suvelettide ääres saamisest saab selle väe ja võluga kohtunutele harjumus – isegi vajadus. Materjalid ärkavad ellu, õpilase ja õpetajate vahel tekib sünergia – ja maailma sünnib midagi head ja ilusat, mida seal hetk tagasi ei olnud. Kus ta siis oli, kui teda veel ei olnud?

Evren Isin ühendab meeldiva kasulikuga

„Pool aastat tagasi olin valmis investeerima mitmeid kümneid tuhandeid Eestisse ja ka siia oma pitseriad rajama,“ kinnitab türklane Evren Isin (umbes 35aastane), kellel on Järvenpääl oma pitsapleiss, selle kõrval Helsingintiel luksuskorter ning perekond elumerelainetes laiali loksunud. „Soome praeguses majandusseisus ma praegu vaatamata pidevale rabelemisele nii palju ei teeni, et Eestisse – pidasin silmas just väikelinnu – raha paigutada. Aga üle lahe olen nõus vägagi reisima – kui keegi mulle ilusaid naisi leiab. Olen liiga hõivatud, et ise otsida.“

Patriarhaalse ja potentsika türklase põhjenda(ma)tult kõrge enesehinnang on ilmselt pärit sultanite õitseaegadest, mis on tema rahva genofondi söövitanud mõned kõigutamatud aksioomid: mees on igal juhul naisest kõrgem, mees peab oma seemet võimalikult laialdaselt külvama, naisi ei pea tõsiselt võtma ka siis, kui nad on jõukad-edukad-haritud – ikkagi kõigest naised, seksi eest maksta on alandav – sõbrataridele väikeste suuremeelsete kingituste poetamine on iseasi – see teeb endal tuju heaks.

Otsige naist

Meiemaine mõttehiiglane Linnar Priimägi on korduvalt kinnitanud ja tõestanud, et inimsoo isased isendid on olemuselt polügaamiad. Selle väite värvikaim klassikaline kinnitaja on euroopa kultuuriloos ülbelt karismaatiline hurmur Don Juan: otsi ja vaata, kust aga saad sa, naisi ja neide too mulle sa!

Sultan Evreni vallutusretked Eestisse on aastaid kajastunud ka sotsiaalmeedias – ta on heatujuliselt ja kirglikult harrastanud avalikku flirti Facebookis ja pidanud oma profiili seinal kirjavahetust modellide ja ellidega, kelle fotod sobivad kenasti suurustamiseks. Kusjuures tal enesel on kauni pisikese skandinaavlannaga kaks imeilusat last – vastupandamatult karvaste silmadega, nagu need magusad pikaripsmelised särtssilmsed lõunamaalapsed ikka on.

„Kohtun praegu oma lastega mõned korrad nädalas – üsna samamoodi, nagu siis, kui perega koos elasin. Ka siis polnud naise ega laste jaoks rohkem aega. Töö-töö-töö. Jah, mis seal salata, ülekoormus ajab siin kliimavööndis ka minu rahvusest inimeste pered laiali. Pole aega. Mind on üks. Õigem oli otse töökoha kõrvale korter rentida ja poissmehena üksi edasi minna,“ selgitab mees, kelle luksuskorter näeb välja nagu sultani telgi erim paneelmajas – päise päeva ajal rulood ees, padjad punase valguse käes kumamas, hiiglaslik plasmateler ja muusikakeskus kogu olemusele tooni andmas. „Ega ma nüüd, kus vaba olen, õnnelik ole. Nüüd pole vallutusedki nii magusad… Ka naisega koos olles püüdsin  siiski teda mitte petta. Meie kultuuris on selline põhimõte, et kõrvalsuhetes harrastatav anaalseks pole oma petmine – ainult oma kaasaga ollakse vaginaalses vahekorras.“

Seesinane anaalia on füsioloogilise loogika seisukohast kahtlemata anomaalia – vallutamise ja geenide paljundamise tarbe kiuste sel teel inimsugu teatavasti ei paljune.  Ja paradoksaalsel kombel on agapaša Isin endale kuuluva pitseria kõrval asuval seksodroomil üllatavalt üksi.

Nõudmised, nõudmised…

Evren on korduvalt kuulutanud – ja teeb seda praegugi – et vajab oma korterisse ja pitseriasse majapidajannat. Helsinkist paarikümne minuti kaugusel Järvenpääl, millega külgneb mõnus puhkeala järve, spordiväljakute ja talliga, on türklase pitsahütt teatud mõttes nagu oaas. Kastmajja rajatud paik lõhnab hullutavalt – pitsad ja salatid, kebabid ja toorjoogid on tõeliselt hunnitud ning koht külgneb sügavasse öhe avaneva karaokebaariga.

Rahvuslikke traditsioone järgides on pitseria sisustatud vakstuga kaetud metalljalgsete lauakestega, ent kõik on laitmatult puhas ja peremehe residentsi avaneb sealt kuuekaameraline jälgimissüsteem, tänu millele peremees peab oma füüsilist nina oma valdustesse üsna harva pistma.

„Vajan usaldusväärset majapidajannat, kes hoolitseks mu korteri ja toidukoha eest. Ja – ideaalis võiks ta mõnikord ka minu eest hoolitseda,“ nurrub mees Battery jõujooki ja Pepsi Maxi vaheldumisi rüübates ja valgeid Marlboro sigarette naudeldes. „Meil kõigil on hormoonid. Me kõik oleme inimolendid oma vajadustega. Miks siis mitte neid vajadusi omavahel sobitada, meeldivat kasulikuga ühendada.

Seksi eest maksmist pean mina alandavaks. Nii maksjale kui küsijale. Viimati oli mul Eestis üks brünett venelanna, kes hakkas üsna suhte alguses raha küsima – anna tuhat, kaks tuhat. Miks ja mille eest? Tema nautis ju mind ka. Raha eest saab seksi osta igal pool – siinkandis maksab anaal 20-50 eurot – aga mulle ei meeldi see. Võin sõpra rahaliselt aidata, aga naudingu eest ei maksa, sest minu jaoks peavad sellega kaasnema tunded.

Tunded!?

Millised võiksid olla väheldase šokolaadse lõunamaalase tunded, on keeruline määratleda, sest oma rahvusele omaselt on ta suurepärane näitleja. Vastupandamatu naeratus vaheldub eluraskusi illustreeriva valuliku ilmega, millele järgneb jonnivat lapsukest meenutav mossitus – ja seejärel maailmavalitseja kõrk mask.

„Ütlen ausalt? Ma olen siin põhjamaal väga üksi ja üsna õnnetu,“ väidab mees, kes peab meie vestluse ajal mitmeid türgikeelseid telefonikõnesid rahvuskaaslastest alluvatega – türgi keel on kauni kõlaga ning hetkel nõudepesumasinat parandava töötajaga diskuteerides laksutab pealik keelt ja vangutab pead just nii, nagu me kujutleme, et tuline türk teha võib. „Olen pärit Antalyast, eestlaste hulgas populaarsest kuurordist. Minu sugulased elavad Saksamaal. Kaalun tõsiselt võimalust oma ettevõtlusega sinna üle kolida, sest seal on võimalik palju suuremat raha teha.

Mulle meeldib raha, ma tahan raha. Aga mulle ei meeldi unetud ööd ja üksildus. Istun pärast pitseria sulgemist siin diivanil, vaatan türgikeelsete subtiitritega filme, rüüpan Batteryt – jah, ilmselt krutib ka see mind üles – ja uni ei tule. Nende kuude  jooksul, mil olen siin elanud, olen vaid kaks korda magamistoas ööbinud. Magan siinsamas diivanil, telekas pakub seltsi.

Vajan seltsi ja romantikat. Unistan armastusest nagu nooruk – ausõna! Ja ma poleks kellelegi, kes minus tunded ärataks ja mu tunnetele vastaks, sugugi paha partii – pesen end mitu korda päevas. Kuna olen kirglik suitsetaja, pesen ka hambaid mitu korda päevas. Lõhnan hästi, olen õrn ja hoolitsev… ja nii üksi…“

See on romantika?

Täiesti võimalik – isegi kindel! – et kusagil siinsamas on keegi, kes oskaks-suudaks-tahaks üksildasele sultanile peale puhuda ja teda ta väikesest nõiaringist välja kõnnitada. Keegi ei saa lõpmatuseni õnnelik olla oma ekraanidega vooderdatud juhtimiskeskuses, kus meest põrnitsevad riiulitelt Viru valge pudelid, ehkki joodikuid ta ei salli.

„Muidugi olen sünnilt moslem, aga tegelikult ma religioonist ei hooli. Minu jaoks on oluline, et inimesed oleksid head ja siirad. Religioon pole oluline,“ kinnitab Evren. „Jah, ma söön mõnikord ka sealiha – ütlen siis endale, et Allah magab. Võimalik, et kui oleksin religioossem, läheks ka äri paremini.

Tavaliselt teenin aastas üle 40 tuhande, sel aastal näitavad senised seisud, et vaevalt 30 tuleb kokku. Rahval pole raha. Ehkki meil kõigil siin on aina ja ainult töö-töö-töö. Meeste elu on ikka nii raske – mis naistel viga, nemad peavad meid toetama ja teenindama – aga meil on nii suur vastutus ja koorem…“

Ja Järvenpää agapaša tuleb oma noobli puutetundliku viimasesõnatelefoniga oma patjade vahelt minu kõrvale tumba veerele oma laste pilte näitama. Ilusad, oi ilusad jõnglased. Samal ajal helistab kodust mu enese tütar, kes küsib nõu vasika jootmise asjus – ja lastepiltide seeria Evreni telefonis lõpeb videoga, mis eksponeerib tema… ee…

„Sooviksid ehk duši alla minna?“

„Tänan, ma käisin paar tundi tagasi. Ja tunni aja pärast on mul Vantaal järgmine intervjuu.“

„Mis intervjuusid üks ilus naine ikka teeb!?“

„See on mu töö, millega ma oma peret ja talu elatan.“

„Oma talu? See on ikka mehe oma ju. Naise ülesanne on teenindada – viskad lund ja sõnnikut? Naisel peabki tegevust olema. Sport rahustab, kui mees ei rahulda.“

„Ma tahaksin nüüd sinu pitseriat näha.“

„Vaata siit ekraanidelt – kõik on näha! Mis siin ikka vaadata. Pepsit? Domino küpsist?“

„Ei, tänan. Mu tomtomi ja telefoni akud on nüüd siin laetud – aitäh! – hakkan järgmisele kohtumisele sõitma.“

„Siis on meil ju väga kiire – jõuame ainult ruttu tšiktšik…“

„Tuled mind autoni saatma?“

„Ei. Pesema lähen. Anna siis vähemalt mu telefoninumber oma tuttavatele – vajan kolmefunktsionaalset majapidajannat. Ütlen ausalt, soomlannadele ma hetkeseisus maksta ei jaksa.“

Kui koju Eestisse jõuan, ootab mind pirts-mossis e-kiri: häh, sa oledki ju blondeeritud, mitte naturaal – ja mulle meeldivad nooremad isikud. Mina, naine, olengi türgi tehnikas paika pandud. Aga ma ei taha ega oska selle üle solvuda – Evren on sedavõrd ehe ja avalalt paha ning kusagil on õnnelikud tangid ka selle ootusrahutu pähkli jaoks. Vaevalt et sel kellelgi õnnestuks patriarhaalse taustaga kõvameest taltsutada – ent päris kindlasti on võimalik teda armastada just sellisena, nagu ta on. Ja ta on sedavõrd isane-asine, et oskab iseennast päris siiralt ja tegelikult armastada – erinevalt meile siin nii tuttavast meeste alaväärsuskompleksikusest – järelikult võib see mees õppida ka kedagi teist armastama. Igaühe jaoks on kuskil keegi…

Carita Vaikjärv – meie ajastu Ukuaru Minna – Eesti kõigi aegade vapraim kodurajajanna

Eestlasliku kodurajamise meeleheitliku vapruse kehastus on Vargamäe Andres. Samas peetakse seda, et mees ehitab ja rajab, rügab ja pingutab, loomulikuks. Kui naine samavõrd ennastsalgavalt rassib – ehitab rasedana, müttab põllul äsja sünnitanuna, turnib mööda katuseid, titt piltlikult öeldes tissi otsas, käib metsateol, tuba ootel lapsi täis – siis on see liigutav, kangelaslik ja mõnevõrra hullumeelne.

Kas me peame tõesti end Oma Kodu nimel poolsurnuks rügama, selle asemel, et piirduda tagasihoidliku üüritoa ja kohvrilise elulaadiga? Ju peame. Eestimaal on Ukuaru Minna kui kangelas-kodurajajanna nüüdseks kolm korda põlistatud, taaselustatud ja üha uuesti meie ühisteadvusse juurutatud.

„Iga põlvkond näeb ja iga elujärk vaatab ühtesid ja samu teoseid üsna erinevast vaatenurgast,” teab Carita Vaikjärv (32) – meie ajastu Ukuaru Minna. „Leida Laiuse lavastatud filmi Elle Kulliga peaosas nägin kunagi paljude aastate eest televiisoris ja praegu, kui Madis Kalmet lavastas Veera Saare raamatust oodi naisele, armastusele ja meie edasikestmisele, hoidusin üsna teadlikult seda filmi vaatamast. Ehkki üsna kindlasti oleks meie lugu tulnud siin ja praegu iseseisev teos ka eelkäijaid hoolikamalt jälgides.”

Esimene üllatus – isegi ehmatus – mille Carita meie ajastu Minna-käsitlejana lavale toob, on pikad mustad meestepüksid ja tanksaapad. Kusjuures püksid on pisut kukekad ja puhvaika käised ka lühikesevõitu.

„Kunstnik tahtis nii. Ma arvan, et see pole isegi mitte feministlik sümbol ega vihje,” naeratab Carita ja kaalub huviga versiooni, et püksid on maast madalast selle naise jalas, ärgu ei Keldriaugu ega Ukuaru lootkugi neid pükse sealt tugevasti maas jalast kätte saada.  Temas eneses on tohutult rahu ja tasakaalu, mingit sellist kõigi rahvaste ema empaatilist joont, et ka siis, kui mõni stseen on väga liigutav, on kuidagi piinlik nutta. Kui see Naine elas üle rasedana viinanäljase mehe kõrvakiilu, mida siis meiegi tema pärast vesistame – ta saab nagunii alati kõigega hakkama.

Oodati poisse

„Ma ei arva, et Minni, kellest saab eluvõitluses Minna, kandis pükse ja kandilisi saapaid protestiks või märgiks. Ilmselt oli see lihtsalt praktiline valik. Selga pandi see, mis olemas oli – mis sobiks sellisteks töödeks, mis teha vaja oli. Ja kuna poisse polnud, aga meeste töid oli vaja teha, siis tegid neid tüdrukud. Loogiline,” naeratab Carita, kes valdavalt räägibki naeratades. Tal on väga erineva varjundiga naeratusi mõtlikust lõbusani. „Küllap oli Veera loos sedasi, et tallu oodati poisse – aga sündisid aina tüdrukud. Nii Minna ise kui Minnal enesel – sündisid ja kasvasid muudkui kanged naised, kes said võrdse eduga hakkama nii liimeistri ja kirve kui voki ja varrastega.

Minu jaoks pole see võõras teema. Ka minu vanematel on kogu aeg mingi ehitus pooleli olnud ja me oleme õega meie pere kodusid ehitades kõiki niinimetatud meestetöid õppinud tegema, seega polnud mul lavastuse jaoks tarvis spetsiaalselt mingeid töövõtteid omandada.”

Carita usub, et oodata on aega, mil kõike oskavad ja suutvad naised hakkavad end ka rohkem kehtestama, nii et meeste tähelepanu juhitakse sujuvalt sellele, kui nemad istuvad, lobisevad ja suitsu teevad ning naised lõhuvad puid ja raiuvad riita. Niimoodi – ise ees rabades ja mehi mõjutades – naised elu edasi viivadki.

Praegu ongi selline Akslite aeg. Mehed ei murra enam kuigi massiliselt traditsioonilisi meestetöid, vaid on arvuti ja pilliga loovisiksused, hästi lõhnastatud õrnakesed hõrkudes stuudiotes. Ometi pole ma nõus lavastaja Madise ulja väitega, et mehed ongi sead ja sellele pussakäära-kurbloole on vaja ausalt näkku vaadata. „Pussadi käära” on muide väljend, mis Carita lavaka-kursusevendade meelest sümboliseerib Pärnu Ülejõe gümnaasiumi kasvandiku keelelist-ilmavaatelist eripära.

„Nii, nagu Aksli osatäitja Meelis, olen ka mina Aksli poolt,” kinnitab Carita särasilmi. „Ta tegi ju kõike nii hästi kui oskas. Andis endast parima ega lubanud midagi, mida täita ei suutnud.”

Mis teha, kui ta ei märganud, et naine annab talle ära oma toidu ja kindad, et naine näeb läbi, et viin, trall ja pill on põhjus, miks ta kuupuhastuse-laadse tsükliga alevisse tahab jääda. Jah, üks jõhkramaid stseene on see, kui Minna peab vastsündinud lapsega vankrikoorma taga Ukuarule astumise järel laenatud hobuse kümme kilomeetrit tagasi viima. Aga see pole märterlus ega alandlikkus. Ta armastab oma meest nii väga, et päästab tolle hobuse tagastamisega kaasnevast alandusest. See on võimas. Väga võimas.

Minni jäi Liivalaiale – mina olen Ukuaru Minna!

Kui lavastuse esimeses vaatuses meenubki aeg-ajalt Elle Kull – Veera Saare tekst on ju tuttav ja Elle ning Carita ka mõnevõrra sarnased – siis Tarkuse Allikasse vaatamise stseenis saab Caritast täie veenvusega just tänase päeva vaatajat kõnetav Minna.

Ta ise ütleb ses stseenis, et Minnit ei ole enam – see muretu plika jäi vanematekoju Liivalaiale ning allikast vaatab nüüdsest vastu Ukuaru Minna.

„Lugesin tohutu süvenemisega Veera Saare monolooge, mille ta Minnale oli kirjutanud. Dramatiseeringus ei avalda noor perenaine poole sõnagagi kahtlust, et ta on valesti valinud ja midagi eksikombel teinud. Romaani siseheitlustes kahtleb ikka küll. Naise süda tunneb ju, kui väga Keldriaugu peremees teda armastab. Ka metsaülem imetleb ja ihaldab teda salamisi,” on Carita naeratus nüüd mõnevõrra kaastundlik. „Klaar mõistus ütles, ta oleks suures Keldriaugu talus hakkama saanud. Mis see viis lehma siis niiväga, kui tänaste mõõtude järgi rehkendada. Ratsionaalselt teadis see tark naine kindlasti, et iga teise mehe naisena oleks ta ka oma unistused täitnud – linna õmbluskooli pääsenud – ja mitte vaid mehe ja laste jaoks katust parandanud, seinu samblaga toppinud, kündnud ja külvanud, raiunud ja laasinud. Kuna ta aga valis armastusega, siis oli ta tegelikult õnnelik. Ja minu ülesanne on tema hetkelised kõhklused ka sõnadeta nähtavaks mängida.”

Mõistusega rehkendavad sookaaslased ei saa ilmselt aru, kuidas nii võib. Aga Minna on üks õnnelikumaid naisi, keda meie klassikas leida. Samal ajal, kui praegu on naisteajakirjad-telesaated täis nõuandeid, kuidas stressi maandada, mida frustratsiooniga peale hakata, oli see naine uhke ja õnnelik iga tööpäeva lõppedes, kui tuba oli soe, lapsed söönud ja mees armastatud. Jah, mees pidi selle naise jaoks kodus olema, mitte küla peal suurt raha ega mammutit küttima.

Minna oli naerev-laulev naine nagu orkester just sellepärast, et ta ei nõudnud mehelt muud kui seda, mida mees lubas – nad elavad koos, naine-mees-pill ning mees mängib naisele kogu päeva pilli. Midagi enamat Aksel ju ei lubanudki – ja tänu sellele säiliski tares naer ja laul. Kui paljud nii ränga eluga naised kui Minna meie ajastul naeravad ja laulavad?

Minna õpetab ehk meidki rõõmu tundma sedalaadi asjadest nagu tema elus juhtuvad. Kui liigutav ja eluliselt naljakas on lehma saabumise stseen. Kui võimas on see hetk, kui Aksel haarab ämma sülle ja viib ta Ukuarule leseksjäämisest toibuma. Kui armas on esmalt voodis pipardav, siis tööjaotusse lülituv ja viimaks voodist välja lastele Vanaemaks tõusev ema…

Igaüks loeb ja näeb Oma

Carita ütleb, et seesugune naistemaailm ilmselt ajabki mehe – eriti veel nii hapraloomulise kui Aksel – hulluks ja ta peabki kord kuus alevis mürrata saama, juhtme seinast välja tõmbama. Et ka tema armastus jätkuks.

Meeldib väga, et vastses loos toob unenäos ilmunud Aksel oma noore lese tagasi tegudele, maja kütma ja lapsi toitma. Filmis ütles mäletatavasti eit oma kuulsad sõnad – kui elada ei jaksa, sure ära – aga see, et teispoolne mees veel sealt poolt oma naisele ja lastele appi tuleb, on erakordselt liigutav.

„See on tõeline armastus,” kinnitab Carita soojal pilgul. „Eks ta olegi nii, et noored naised loevad ja näevad ses loos suurt tingimusteta armastust. Emad näevad ülemlaulu emadusele ja seda, kuis ka see naine suutis laste nimel kõike. Liialdamata öeldes kõike.” Ja eks pisut kibestunumad naised näevad paratamatult seda, kuidas naised on armastusest pimestatuna lasknud meestel end ära kasutada ja loobunud elust, mida neile pakuksid mehed, kes neid endid armastavad. Tänapäeval on ju nii palju naisi, kes peret ülal peavad ja veavad lastega ühtses rivis taga ullikesevõitu mehi sarjast „Suuri sõnameistreid”. Ju neil Aksli heljumisi vaadates kihvatab. Aga samas on ju kergendav näha, et ka teised naised on sääraste mustritega toime tulnud.

„Mul endal on hea meel, et olen toime tulnud emaduse kehastamisega ilma, et mul endal seda kogemust oleks. See teeb mind õnnelikuks – oluline ülesanne on täidetud. Mis teha, et päris kõik kohustuslikud mustrid mu elus täis joonistatud pole – on jah kuidagi niimoodi läinud, et lapsi mul pole. Veel. Ehk. Olen küll mõelnud, et lapsed peaksid võimalikult vara sündima, siis saame nendega kaua koos olla. Aga on nii nagu on. Ja enamasti on kõik hästi. Kõik me saame oma viibimist siin planeedil ka teisiti õigustada,” usub Carita.

Eks rahvatarkuski jagab loomad piima- ja lihalehmadeks ja puud ilu- ja viljapuudeks, igaühel on siin ilmas oma ülesanne täita.

Ei ainsatki halba sõna

Üks Carita ülesandeid tundub olevat sel kombel arutleda ja väljenduda, et temalt ei tule ainsatki halba sõna. Ehkki näitleja pole roll ja osatäitja pole tegelane, on Carita ja Minna ses mõttes omavahel ääretult sarnased, et kumbki neist ei ütle ainsatki halba sõna ka siis, kui olukord ja korraldaja seda tuhandest vääriksid.

Mis siis, et sõbranna Loreida on jõuetu-hüsteeriline liblikas – Minna suuremeelsus ei lase alatut-eluvõimetut sõbratari hukka mõista ehk nagu Carita sõnastab: „Tema-väetike, nagu Akselgi, ei osanud paremini. Temast sündisid surnud pojad, tema unistused luhtusid – ta jäi linnapääsemise asemel maale pasa sisse ning siunas ise selle pasa palju hullemaks kui see olnuks armastusega tööd tehes. Ja Minnal polnud südant õnnetut maaslamajat lüüa.”

Meile võib tunduda, et Minna kui üleinimlikult vapra noore naise vastu olid jõhkrad ja ebaõiglased nii mehe kui kohati ka iseenda vanemad, ent alati on võimalik ka neid inetuid hetki mõista ja andestada. Äsja sünnitanud Minnat ju ei aetud kartulivaole. Ta ise läks.

„Me keegi ei saa armastatule ette heita, et armastame kujutluspilti, perspektiivi. Suurim kunst tundubki olevat kõigil aegadel kõigis maailmajagudes – armastada tegelikkust,” on elutee ja töö Caritat õpetanud.

Kertu Randver – õnnelik ämbrimaratoni võitja

Tekst ja fotod Kati Saara Vatmann

„Mu senine elu kuni Maidoga kohtumiseni on olnud täielik ämbrimaraton,“ naeratab Kertu (37) võluvat põselohulist naeratust. „Olen kõigi halbade ja veel halvemate aegade kiuste jäänud alati truuks ühele raudsele põhimõttele – lastel peab olema turvatunne, stabiilsus, tervislik toit ja eluterve olemise laad.

Jah, ma tean, et mu sügav heausksus nüüdse elukaaslase suhtes võib mu senist elukäiku silmas pidades tunduda naiivne. Aga ma lähtun selle esimesest-pilgust-armumise loo häpiendi prognoosides sellest, kuidas elavad mu armsama vanemad, kes on pea 40 aastat koos olnud – nii harmoonilised, armunud, teineteist kallistavad ning nii pilgu kui sõnadega üha hellitavad. Kui ilus…“

Ämbrimaratoonar

Kertu on nii jõuliselt naiselik natuur, et on samas lausa kujuteldamatult mehine. Tema stiihia on tsiklid ja hobused. Pole ühtki tööd ei pahtlilabida ega mootorsaega, mida ta tehtud ei saaks – ja samas on tema kodud kõigil aegadel ja igas riigis alati puhtad, paigas, pedantsed ja turvalised.

„Korral on kaks olulist põhjust. Esiteks peavad lapsed end igal juhul kaitstuna tundma – ja korrapäraga harjuma. Teiseks on vaid korras kodus võimalik kiiretel aegadel kõik tööriistad-vahendid kiiresti ja eksimatult üles leida, ilma et kaos asjatult närvi ajaks,“ kirjeldab Kertu. „Kiire on mul aga sellepärast, et elu ja asjad on vaja võimalikult siva joonde seada, varasema elu jooksul kogutud painest vabaneda. Minu meelest on praegu kõigil selline aeg – on vaja ruttu vabaneda koormavatest ja pidurdavatest sleppidest.“

Kertu on orvukese taustaga kaunitar. Kui ta oli päris pisike, suri tema ema neeruvea tõttu – ja samal ajal kukkus isa end paljudeks kuudeks selgroogu toestavasse korsetti. Kasuema võttis tüdruku haiglast endale ja kasvatas oma hoole ja armastuse paistel väga tubliks ja võimekaks, töökaks ja eetiliseks naiseks.

See töökus ja võimekus ringles mitmeid aastaid Rannu-Rõngu-kandi nõiaringis. Ühe mehega – laste isaga – rajas ühe talu, teise mehega pani püsti teise talu, vahepeal käis teistes taludes-mõisates abiks ja perele raha teenimas.

Kertu ei kaotanud ses valede meeste kedratud nõiaringis heatahtlikkust ja parimas mõttes lapsemeelsust, ehkki mõni mees vahtis tuimalt pealt, kuidas naine pakases käruga loomadele vett veab, laste hea tervise nimel kitsesid lüpsab ja vaatamata toas tõmbavale jäisele tuulele puhtust ja korda peab. Kasvasid nii musklid, elutarkus kui – paraku ka sinikad, sest miskipärast võtavad teatud liiki tropp-mehed endale õiguse just kõige tublimaid ja teenistuvamaid naisi peksta…

„Üle kolme aasta tagasi tulin Soome selleks, et lahendada oma rahalised raskused, mis olid valede valikute tagajärjel tekkinud. Otsekui selleks, et mu kannatus ja võimed ülima piirini viia ja siis paremuse poole pöörduda, viis saatus mu siingi kokku professionaalse petisega, kes põhjustas mulle üle kümne tuhande võlgu,“ tunnistab Kertu. „Viivitasin politseisse pöördumisega, kui teada sain, kui palju laenusid ja labaseid võlgu see mehike minu naiivset armastust ära kasutades mulle kaela lasi – piinlik oli. Kaotasin kena korteri – ja sain teada, et see mees oligi aastaid erinevatele naistele niimoodi teinud. Praegu on uurimine ja protsessid pooleli ja mind kaitseb enese lõhkimaksmise ja surnuksrabamise eest Soome seadusandlus, mis ei luba üksikemale lõpmatuseni liiga teha. Minusugused peavad olema looduskaitse all, sest oma suuremeelsuse ja kergeusklikkusega me ennast ise kaitsta ei oska. Küll aga on mul väga veendunud tunne – rabelen välja. Ja sama kehtib kõigi mu sõprade kohta, kel on keerulised ajad – ja kellel poleks? – kõigil meil läheb edaspidi järjest paremini. Uskuge!“

Saab kõigega hakkama

Sportlanna noorus ja mitmete talude pidamine-vedamine on arendanud Kertule musklid, mis on kenasti kõlvanud ka lastele elatise teenimiseks sedavõrd isaste aladega nagu krohvimine-ehitamine. Selle eriliselt kauni naise kätte on sobinud nii kaalukas proffdrell kui värviämbrid.

„Tänu sellele, et olen elu jooksul nii paljusid töid teinud, olen teada saanud, et suudan kõike. Seepärast ei tee ma enam hinnaalandusi meestele, kes loodavad mind raha ja lubadustega ära osta,“ kinnitab naine, kes on ületöötamisest ja kohati lausa kroonilisest paanikast, peksust ja rängast füüsilisest rügamisest Jumala armust välja tulnud elusa ja ilusana. „Praegu on mul kogu mu täiskasvanuelu kõige lihtsam töö. Füüsilises mõttes. Olen pakendivabriku peenmehhaanik. Häälestan seadmeid – ega peagi sõnnikut viskama, vett vinnama, pahteldama ega saagima.

Tänu sellele säästlikumale elujärgule olen endas (taas)avastanud ka oma tagasihoidlikud anded, mida hullud ajad kasutada ei lasknud – tinistan vargsi pilli, maalin ja tuunin kodu seinu. Kui ennast väga ära ajad, ei ole meeleski, et armastasid kunsti ja muusikat. Õnneks tuleb see kõik meelde – anded ei kao kuhugi.

Ja minu vabadus ka ei kao. Selles olen nüüd väga veendunud. Veendumusele jõudmiseks oli vaja suhet jõuka mehega, kes püüdis mind ära osta, romantilist suhet lõunaeurooplasega, kes mind võõrsile tahtis kosida – ja… ah, kasvõi mõne kirgliku araablasega. Minu meelest on loomulik, et naine elab pärast ahistavaid suhteid mõnda aega endale, katsetab ja õpib ja saab teada, kes ta ise üldse naisena on. Sinnamaale olin end põhiliselt emana ja mannetute mehikeste poksikotina tundma õppinud. Vahtisin nukralt pealt, kuidas mehed sõprade ees laiasid, mis neil kõik on – ja mina rassisin lambana tööd teha. Kuni ärkasin ja märkasin.

Õnneks pole ma kunagi pidanud laste ees süümekaid tundma. Tänu taludes kasvamisele on neil tõhusad ja töökorras lihased, erinevad tööoskused – ja nad pole normaalsed. Jajaa, nüüdislapse normaalsuse mõõt on ju sobivus meetripikkuse allergiate nimekirjaga. Kui siin Vantaal oma laste terviseankeete täidan, ei saa ma lõputu allergiavaliku tabelisse ainsatki ristikest. Kitsepiima peal värskes õhus töötades ja sportides olen kasvatanud Karleeni ja Pätriku selliseks, et nad on vintsked ja vitaalsed, terved ja tugevad, oskavad kõike ja õpivad väga hästi. Olen jah nende üle uhke, sest nad on minu elutöö“

Kõigega ei saa hakkama

Kui 200-eurose Fordiga, mille nimi on Rääbis, mõnuga ja usaldavalt ringi askeldav emme saab hakkama kõigi töödega ning valesti valitud meeste tekitatud hingeliste-ihuliste-rahaliste haavade lappimisega, siis mõnede soomelike mentaliteetidega ta siiski hakkama ei saa.

„See vastumeelsus on samast rubriigist, kuhu kuuluvad allergilised, rasvunud, lodevad ja eluliste oskusteta lapsed. Loomadega on Skandinaavia turvakodus sama lugu – ja kui ma näen, et ka Eestisse on loomi abituks poputavad, inimesi loomade üle-hooldamisega orjastavad suhtumised,  muutun üsna kurvaks, tunnistab Kertu, kes reeglina kellelegi ega millelegi hinnanguid muide ei anna, ei kritiseeri ega püüa parandada kedagi peale enda. „Kui olen siin üsna mitmes tallis emanda-groomi-teenindajana töötanud, olen lõpetanud sisuliselt surnuna nii füüsilise kui mentaliteedilise läbipõlemise tõttu.

Siin topitakse hobudele ülestikku selga kaks-kolm tekki, nad on seetõttu aastaajakohase karvata ja täiesti abitud ja haigustele ülimalt vastuvõtlikud, nende seedimised on ninnu-nännu toiduga õrnaks tehtud ja nad ise kõigest sellest nii väsinud ja tüdinud, et lähevad närviliseks ja vaenulikuks. Olin oma 12tunniste tööpäevade otsa, mil aina tekke ja sadulaid poolesajale hobusele selga ja maha upitasin, kliente sinna järele aitasin, aina tänasin ja naeratasin, ehkki sisimas krigistasin koos tülpinud hobudega hambaid, nii läbi, et värisesin väsimusest. Enam ma sellist mahtrat välja ei kannataks. Ei, eelistan häälestada masinaid, kes ei saa haiget ja kellele ei saa liiga teha.“

Sellest hoolimata on Kertu ikkagi parandamatu kõigi rahvaste ema.

Ta ise ei saa hetkel tegelda kummagagi, mida üle kõige siin ilmas ihaldab – tsiklid ja hobused – aga sellest hoolimata võib pühendada mitusada protsenti iseennast teiste inimeste unistuste täitmisele. Kui ta näeb oma armastatu ja tema sõprade näitel, mil moel praegune maailm raiskab andeid, tahab ta otsekohe sekkuda.

„Maido on fenomenaalne muusik ja näitleja – aga siin ta ehitab ja rügab ja muusad nutavad. Veel hullem on asi tema sõbra Otiga – liialdamata öeldes Eesti Chris Reaga, kes samuti pere nimel siin ehitada rassides pole paar kuud palkagi kätte saanud,“ muretseb Kertu. „Niimoodi kaob jõud ja siht – ja vähim, mida mina kõrvalt selles suhtes teha saan, on sudimine. Torgin poisse tagant, et nad läheksid stuudiosse, musitseeriksid, salvestaksid, levitaksid tulemust – olen nii palju muusikat kuulanud ja kõikjal maailmas kontserte külastanud pluss Youtube’i kurnanud, et tean, kui väga väärt nende meeste muss on.“

Õnnelikuks, nüüd kohe!

Kertu teab ekstreemsete alade sportlasena, et elu on liiga habras-ajutine, et õnelikolemist edasi lükata. Tema nooruke pikakarvaline saksa lambakoer Snoopy on taktitundelise ja targa teekaaslasena Kertult õppinud ja Kertut õpetanud, kuidas õnnelik olla.

Ridaelamuboks läks võõraste võlgade katteks? Pole hullu, ka kuuenda korruse korteris saab õnnelik olla, kui piisavalt sageli looduses käia – Järvenpää ujumis- ja kalaveed, kosed ja kivipealsel pinnasel müstilisel kombel lokkavad metsad siinsamas käe- ja käpaulatuses. Tuleb minna, hingata ja olla!

„Tänu Snoopyle ja Maidole – kes tähendab koos perenimega Riis muide soome keeli piimariisisuppi! – ennast uutest rakurssidest tundma õppinud. Seni tundsin end kui ema, sportlast, töölooma – kohati isegi orja, mis seal salata. Nüüd tunnen end kui orgaanilist looduse osa, täisverelist naist, sõpra ja armastajat. Sellise äratundmiseni on nii paljud teel – seepärast olen mina südamest tänulik, et saladuselt on katet kergitatud.

Pole vaja üha nõuda ja viriseda – ega teisi teistsuguste tahtmiste pärast arvustada – kõigil meil on see Miski Oma, mille peale meil silm särama läheb. Oh õnne, kui see Miski on leitud. Enamasti ei saa seda raha eest osta – küll aga olen ämbrimaratoni finišis teada saanud, et igaühele jätkub piisavalt kõike, mida ta vajab.

Nii, nagu me ei saa teisi meist erinemise  tõttu haletseda, muuta ega õpetleda, ei saa teisi paraku ka nende vigade eest kaitsta, mida me ise juba teinud oleme. Jah, olen nii palju ja avalikult kui võimalik hoiatanud teisi eestlannasid selle lüheldase-ümariku P-tähega soomlase eest, kes mind ennast nii kohutavalt julmalt üle lasi ja kes on kuuldavasti taas Eestis liikvel ning pendeldab valedokumentidega kahe riigi vahet edasi-tagasi. Ent tegelikult peab ilmselt igaüks ise oma kaerajaanid reha ees sooritama.

Mina olen eksami läbinud ja olen õnnelik. Nüüd. Just praegu. Aitäh!“

Tatjana Šiškina sirutub maailmale vastu

„Tänan südamest, et mind kohvikusse kutsusid. Kujutad ette, ma polnudki Viru keskuses käinud – netist vaatasin järele, kus seal Rahva Raamatu kohvik asub,“ naeratab Tatjana, kes saab augustikuu viimseil päevil 50aastaseks, oma kaunist, veidi krutskilikku naeratust. „Vaatasin valmis, kus siin liftid sõidavad – näe, busside terminalist otse raamatupoodi – menüü on ka hea ja ma olen väga õnnelik. Minu käekäigu juures ongi kaks võimalust – kas oled vähesest väga õnnelik – või lakkad üldse elurõõmu tundmast ja… Ahjaa, sul on ehk huvitav teada, et eesti keeles vesteldes ma ka mõtlen eesti keeles. Ja unesid näen samuti enamasti eesti keeles.“

36 aastat terve – ja siis…

Tatjana ütleb, et veel 13-14 aastat poleks temast midagi rääkida olnud. Ta elas nii tavalist elu kui veel üldse võimalik – Rakvere keskkooli järel Tallinna majanduskool lõpetatud, kodu Haljalas väikeses talus, üks mees, kaks last, raamatupidaja amet ja kõik nii, nagu peab, et oleks kena keskmine.

„Kui ootasin – pärast kaht esimest tütart üsna pika vahega – oma kolmandalt mehelt kolmandat last, ütlesid arstid veendunult, et küll mina ise sünnitan. Mu sisetunne rääkis muud, aga nemad ei kuulanud. Ja ega ikka ei sünnitanud küll. Platsenta hakkas lagunema ja täitis mind nn. laibamürkidega. Kiire keisrilõige päästis küll õnneks lapse – aga mina sain eluaegse põntsu. See, et mind suure kiiruga tutist tissideni lõhki lõigati, on väga väike asi võrreldes kümnekonna operatsiooniga, mis pärastise haigusega kaasnesid,“ räägib Tatjana üllatavalt rahulikult. „Kõiki minu liigeseid tabas mürgistuse tagajärjel äge artroos. Lisaks pöörastele valudele lakkasid nii mu käed kui jalad töötamast.

Väikese lapse kõrvalt tähendas see nii kohutavat jama, et… mu mees hakkas jooma. Rängalt.  Mina tassisin puid ja vett, koristasin ja püüdsin elu järje peal hoida. Tema tõstis minu vastu joomasena kätt ka veel – rääkimata sellest, et loobus kodus üldse midagi tegemast.“

Tatjana kolis koos lastega Tallinnasse, et olla lähemal nii arstiabile kui sotsiaalabile. Vaatamata arstide prognoosile, et aasta pärast kogu keha liigeseid haaranud haiguse vallandumist on ta ratastoolis – kui üldse elus – valis Tatjana ellujäämise ja jalule tõusmise.

„Mul on mõlemad puusaliigesed vahetatud – üks kunstliigestest murdus täieliku ebaõnne korras pooleks, nii et oli vaja veel kord vahetada. Käed on hakanud liikuma tänu ülikallile ravile – pool miljonit aastas… Ja õnneks elame nüüd tütre Leanaga Lasnamäel Mustakivi munitsipaalmajas munitsipaalpolitsei taga – lõpuks ometi esimesel korrusel,“ on aastaid toavangistuses veetnud naine tänulik. Ehkki tema sõnul on suur puudus see, et ekstra invaliididele kohandatud maju ei ehitata – ometi oleks neid väga vaja.

Andekus ja alkohol

Vägivaldse joodikmehe juurest Tallinnasse pagenud naine elas esmalt Asula tänava varjupaigas, kus jõudis mõtiskleda nii mõnegi eksistentsiaalse asja üle. Esiteks alkoholismi ja andekuse järjepidev paarisrakend tema elus.

„Mu isal oli samuti napsuga probleeme, aga temast sai seda teadvustades 1984. aastal täiskarsklane – ja samas väga andekas kunstnikukäsi, mis jäi paraku lõpuni kasutamata. Teatud mõttes oli tema pidetus mõistetav – ta oli Baškiiriast pärit sõjaväelane, kes 1947. aastal Eestisse tuli ja oma smolenskilannast kaasaga, kes õppis toona Jõhvis, okupatsioonivägede esindajana kohtus – mis siin rõõmustada. Seda enam, et Eesti iseseisvumisega muutusid võõrväelased siin pehmelt öeldes mõttetuteks. Mina austasin ja armastasin oma isa, tubli ja kauni hingega töömeest – väga.  Mu kolmas mees – alkohoolik – oli samuti kunstis väga andekas. Ja seegi anne jäi kasutamata,“ mõtiskleb Tatjana. „Noorim tütar on pärinud vanaisa ja isa kunstiande ning on valmis nüüd, kus elame Lasnamäel, iga päev tund aega Kopli kunstikallakuga keskkooli ja tagasi rändama.

Varjupaiga päevil mõtlesin aga palju ka seal nähtud laste peale. Mõistsin, et milline ka ema ei oleks – olgu või asotsiaalne, väga haige, muidu erivajadustega – paratamatult on lapse kodu alati seal, kus on ema. Nii on!“

Selleks, et oma lastele kodu võimaldada ja korter üürida, töötas raskelt haige naine juurvilja ja riiete müüjana, toidutädina, „Tootside toa“ raskestikasvatatavate laste kasvatajana, õmblusvabrikus juurdelõikajana,  taksodispetšerina – ja raamatupidajana ikka ka.

„Seda, mis mu enese poolt jäi pesamunale täiuslikuks lapsepõlveks võimaldamata, pakkus toona Tuulemaa majutusüksus – seal oli vaimulik lastering, lapsi viidi teatrietendustele ja laagritesse ning neile pakuti keeleõpet,“ meenutab Tatjana.

Sajajalgse jalutuskäigud

Erivajadustega ema tõdeb, et õigupoolest on pigem tema noorim tütar talle enesele võimalikult täiusliku elu võimaldanud. Väike tüdruk õppis ära kõik majapidamistööd – ema istus abituna kõrval ja juhendas ning tütar oli sõna otseses mõttes käepikendus. Erinevalt paljudest nüüdisaja eluhellikutest saab Leanikast tänu sellele tubli perenaine.

Ühtlasi ajas tütar ema toast välja värske õhu kätte. Kui veel kolmandal korrusel elati, võttis trepist allaminek nii palju aega nagu sajajalgse jalutuskäik vanas heas lastelaulus. Õue jõudnud, oli naine nii väsinud, et suutis vaid maja ees pingil hingeldada – ja hakkas aga tagasi trepist üles ronima.

„Viimaks õnnestus tütrel mind Stroomi randa meelitada,“ naerab Tatjana. „Ütles, et kohe-kohe, siinsamas, jõuame-jõuame. Armas aeg, sinna oli tegelikult kolm kilomeetrit! Vaatamata pöörasele väsimusele oli pärast tunne, et tegin kangelasteo – ja sellised tütre-abiga-suutmised mu jalule aidanud ongi,“ teab ema. „Samas ei saa ma oma kullakesele võrdväärselt vastata. Suuremad lapsed on tublid pereinimesed ja lapsevanemad – noorim vajaks aga täiuslikuks lapsepõlveks hobuseid. Ta on käinud Kivisaare talu ratsalaagris ja pärast seda nädalaid oma lemmikut, kirjut mära Karamellet taga nutnud.

Nii mu enese kui abisüsteemide jaoks on ratsalaagrid liiga kallis lõbu – mu kasin raha kulub abivahenditele, taastusravile, toidulisanditele, ravimitele. Pealegi oleks tütrekesel vaja mitu korda nädalas hobuste juures käia. Kunstiandeka lapsena ta aina joonistab ja maalib neid, unistab ja igatseb. Lasnamäele lähimatesse tallidesse pääseks aga vaid siis, kui meil oleks auto. Selline nõiaring…“

Pole ei kehastunud haigus ega elukutseline haige

Tatjana ise keeldub siiski nõiaringile alistumast. Ta küll suhtleb tihedalt teiste erivajadustega inimestega, ent pole ise ei puue ega elukutseline haige. Ta tõlgiks ja koostaks hea meelega muukeelsete puuetega inimeste jaoks infokülgi, ent erivajadused pole tema elu kese.

„Selliste inimestega nagu jalaga maaliv, sünnist saadik paralüseeritud kunstnik Meelis Luks, suheldes saan aru, kui paljuks on inimesed võimelised ja kui hästi on tegelikult mul endal läinud. Kui Meelis suudab naerda ning elu ja ilma armastada – kuidas siis mina alla annaksin!?

Ma ei tahaks enam raamatupidajana töötada – see on minu jaoks ammendatud ning pole nii loominguline tegevus kui sooviksin. Peaaegu iga päev küsin endalt:  kelleks tahad saada, Tatjana? Sisimas on variandid olemas ka,“ kinnitab naine. „Külliki Bode raamatut vaegkuuljatest lugedes aimasin, et minust võiks saada väga hea viipekeele tõlk. Ja just venekeelsetele klientidele. Valdan ju vabalt nii eesti kui vene keelt. Või siis – kui päris aus olla – teen lõbusaid vigu ja räägin kerge aktsendiga mõlemas keeles…

Paralüseeritud kaunishing Tiia Järvpõllu raamatut „Ärge lööge mind enam“ lugedes nutsin-nutsin-nutsin – ja hakkasin tõlkima. Kui nüüd vähegi kirjastaja leiaksime, teeksime venekeelsetele lugejatele suure teene, kui see liigutav ja ehe teos vene keeles ilmuks.

Samuti on vaja venekeelset nõuanderaamatut erivajadustega inimestele – nad ju ei teagi, kui palju täiendõppe ja kutsehariduse võimalusi teoreetiliselt oleks ja kui palju võimalusi maailm pakuks, kui informatsioon käes oleks.“

Tatjana arvab õigustatult, et on Eestile oma vitaalse segaverelisusega üsna kena kingitus ning tema annete-oskuste-pakkumiste kasutamata jätmine oleks rumal raiskamine. Tema tööotsingud pole küll juba aasta aega üleval rippununa vilja kandnud, ent see ei vähenda tema elutervet huumorimeelt ja vankumatut lootusrikkust.

„Ma tean, et leian lähemal ajal väga hea töö ja eneseteostuse – ja tänu sellele saab mu tütar nii palju hobuste juurde kui tahab,“ kinnitab Tatjana. „Usun ka, et maailmal on mulle kui naisele pakkuda armastust, hoolimist ja õnne. Jah, ma tean, et siin riigis kiputakse maha kandma ka täiesti terved 50aastased – ent erandid kinnitavad reeglit. Lubage mul olla see eriline ja teisigi julgustav erand. Miks ma muidu ellu jäin, eks?“

Ja seal ta oma karguga tasa ja targu, naeratades ja maitsekalt naljatades läheb…

Gerly Meister õnne võimalikkusest kõigi mugavusteta kodumajas

Vormiliselt elab Gerly (28) elu, mis tundub 21. sajandil üsna võimatu: tungivalt remonti vajavas majas on kuuvanune beebi, aga vett pole, autot pole ja kõrvalhoone katust hoiab lammastele kaela kukkumast vaid post.

Sisuliselt on kolme lapse emast kirikuemand üks õnnelikumaid inimesi, keda näinud olen. Tema elus on kõik paigas, miski eluks ja õnneks vajalik ei puudu – ja töökoht, Järva-Jaani kirik viipab üle põldude teda tagasi kogudust teenima ja teenindama.

Kalevipoja naine

Äsja tütrekese ilmale toonud naise kõrval on õige mitu meest. Pojad Rasmus ja Oliver. Varjupaigast võetud ülisüdamlik peni Albert ja kihnu maalamba jäär Kraps. Ent tema oma mees on pidevalt ära oma aktuaalsuse pärast kultus-seriaaliks kujunenud „Kalevipoegade“ moodi. Ta pole küll ehitaja, vaid rekkamees, aga painav äraolek on sama.

Mõlemad Gerly pojad käituvad liigutavalt ja pühendunult. Rasmus hoiab oma tillukest õde, nagu habrast ingellikku imeasja, et ema saaks majapidamises toimetada. Oliver ootab tunde maantee ääres oma isa.

„Tarmo asus Tartust alles koormaga teele, aga pojake ei kuula mind – tahab oodata. Ja kui isa oma hiiglasliku autoga koju jõuab, kõõlub kõik need kaks-kolm tundi kabiinis, mis isa kodus on. Jah, mu mees peab juba täna õhtul Paldiskis laeva peal olema…“ ohkab Gerly. „Midagi ei jää üle – nagu kõigis neis loendamatutes peredes, kus isa on kogu aeg ära tööl-tööl-tööl – enamasti Soomes. Äraolijaid on kindlasti rohkem kui statistika näitab. Ja ma ei saa aru, kuidas Eesti riik oma mehi ei vaja, neile töökohti ei loo – ja kasvatab üles terve põlvkonna uusi eestlasi, kes ei tea normaalsest peremudelist midagi.

Emad jõuavad just oma mehega harjuda, kui too vabadel päevadel kodu külastab – külastab! – ja ta läheb jälle. Isad kaotavad peres ja koduses tööjaotuses oma koha ja kipuvad üsna sageli murduma.

Meil õnneks nii ei ole. Teame, et selline eluperiood on ajutine ja kestab seni, kui elutähtsad asjad on soetatud – vesi majas, lambalaut korras, toad värskendatud ja auto ukse ees. Auto ja vesi konkureerivad tähtsusjärjekorras teineteisega üsna tuliselt. Ja loomulikult peaks maja sisetöödele välistööd. Lõputu protsess – nagu kogu elu ise – ei midagi hullu ega võimatut.“

Gerly ja lapsed on pärast Järva-Jaani alevist Illevere külla esivanemate majja kolimist harjunud bussiga liikuma. Tema jaoks oli üsna suur pettumus, et vanaema kolis omakorda alevisse: „Lootsin väga, et ta jääb koju mulle toeks ja seltsiks – seda on vahel nii väga vaja… aga tal on alevis sõbrannad, arst, pood ja eakale inimesele vajalik turvatunne, mida eriti talviste hangede, vee vedamise ja puude tassimise juures mõistagi olla ei saa.“

Kirikuemand

„Kui veel Järva-Jaanis elasin, kandideerisin supermarketisse müüjaks. Ei võetud. Ma tean küll miks – olin töövestlusel liiga aus. Ütlesin, et tavatsen asju mitu korda üle küsida, et kindel olla, kas õigesti aru sain. Ja tänu taevale, et ma sinna tööle ei saanud,“ naeratab naine, kes lõpetas Särevere põllukooli, oli praktikal Rutjas Mare Kalme ratsaturismi talus ning igatseb nüüd, mil tütreke õnnelikult ilmale toodud, üle kõige tagasi sadulasse. Seda kavatseb ta lähiajal teha Kirnas legendaarse hobupedagoogi Maie Kuke juures.

Gerly kätte sattus juhuslikult ajaleht, kus seisis kirjas, et Järva-Jaani kirik vajab emandat. Palk oli küll väike – nagu Eesti kirikutes reeglina ongi – ent ikkagi olemas. Ja sisetunne käskis minna. Esialgu jumalateenistusi ette valmistanud, koristanud ja külalistele kohvilaudu katnud nais-vöörmünder hakkas seoses keskmisest kõvasti kõvema nutikuse tõttu peagi vaimuliku enese asemel koolitustel käima. Temast sai ka sekretär-asjaajaja-esindaja.

„Oi ei, kirikuõpetajaks ma õppima ei lähe. Aga need koolitused on küll põnevad. Äärmuslikult erinevad noored inimesed käivad koos. Ülimalt vägevad lektorid nii Tallinnast kui Tartu Ülikoolist peavad edasi mõtlema inspireerivaid loenguid – mõni neist üllatavalt skeptiline ja ateistlik,“ kirjeldab Gerly koolitusi, mille tsükkel kestis üheksa kuud – need kuud kattusid täpselt tütrekese ootamisega, nii et väike Kirke läbis algusest lõpuni sama koolituse, mis ema. „Kuna olen meie kirikus universaalne teenija ja teenistuja, oodatakse mind üsna tungivalt tööle tagasi. Seda tööd saan tegelikult lapsega koos teha nii kodus kui kirikus, varsti lähen.“

Paeluvad noored

Gerly ütleb, et temast ei saa innuka õppimise tulemusel mitte vaimulik, vaid noorsootöötaja. Teda paelub ja vaimustab tasand ja meelelaad, mil moel noored religioossed on. Pühapäevakooli laste ja koguduse eakate vahel on elurõõmus ja –terve põlvkond, kelle teenistused on tema sõnul tõelised rõõmupeod.

„Liturgia ja teenistuse ülesehitus on sama, mis luteri kirikus ikka. Aga laulud ja meeleolu on rõõmus ja helge. Lisaks pole noorte hulgas intriige, nagu paljudes teistes kirikutes ja kogudustes paraku on,“ kinnitab Gerly. „Uus põlvkond ei käi õpetajale üksteise peale kitumas, et naabrinaine usub valesti või ei usu üldse – kusjuures endal on silmis viha ja vihkamine kõige ja kõigi vastu. Niisugustest asjadest tuleb nii enda kui laste pärast hoiduda.“

Gerly elus on üldse igasugune tülide aeg möödas. Ta meenutab napilt, et ka abikaasa Tarmoga oli periood, mil tekkis igasuguseid jamasid, ent paar sai nendest arukuse ja armastuse abil üle. Niisugustes loginates ja raginates ei pea ükski paar Gerly sõnul tegelikult midagi hirmsat nägema – niimoodi abielu käibki.

„Mind üllatab, kuidas inimesed ei oska kõige hea ja imede eest Jumalale tänulikud olla,“ mõtiskleb Gerly. „Sünnitasin oma kolmanda lapse maikuu viimasel päeval. Üks ema, kes koos minuga sünnitas, kirus ja siunas, et ei vedanud 1. juunisse, lastekaitse päeva välja. No mida asja? Terve, ilus ja tubli titt on sündinud ja tema halab kuupäeva pärast…

Samamoodi küsitakse emadelt reeglina lapse kaalu ja pikkust. Need numbrid on olulisemad kui siia ilma sündinud lapsuke ise. Mis jama see ometi nende numbritega on, et need nii rahatähtede peal kui lapse kirjeldusena nii olulised on? Mina, muide Kirke kaalu alguses üldse ei teadnudki. Tuttavate tungival nõudmisel jätsin meelde, et paarsada grammi üle kolme kilo oli.“

Sünnist saadik selge ja keskendunud pilguga plika sai nimeks Kirke seetõttu, et ükski teine valmis mõeldud nimi talle nii hästi ei sobinud. Gerly ei näe selles vähimatki vastuolu, et tegemist on Põhjala mütoloogiast pärit nimega – kristlus ja mütoloogia ei välista, vaid täiendavad ja väestavad teineteist.

Tammepuu ja lambad

Kui Oliver tee otsas oma isa ootab, on ta selle hiidsuure tamme all, mille otsas tema emme lapsena istuda tavatses. Jälgis ja loendas, kirjutas üles ja kirjeldas mööduvaid autosid. Kui Stella ja Kati ta nüüd pildistamise jaoks vana tamme otsa ajavad, leiavad kolme lapse ema jalad-käed sissekasvanud kehamälu järgi õiged oksad-toetuspunktid ja ta on väledalt nagu orav tammeokste vahel. Imestades, miks ta ise selle peale ei tulnud, et mõnikord võiks enese laadimiseks ja maandamiseks puu otsa ronida.

„Minus peituv laps leidis muide üsna hiljuti lohutust. Mu identiteet leidis oma teise poole. Kohtusin üsna juhuslikult oma tublist töömehest isaga. Kogu mu lapsepõlve jooksul blokkisid ema ja vanaema minu suhtlemise isaga ja ma kannatasin selle all väga,“ tunnistab Gerly. „Ükski ema ei tohiks keelata lapsele isaga suhtlemist. Lapsed kannatavad sellise bloki all palju rohkem kui emad ette kujutavad. Mina leidsin oma ellu koos isaga ka poolvennad ja poolõe – kelle kohta ma tegelikult seda „poolt“ ei pruugi. Vennad ja õe.“

Lisaks leidis Gerly oma ellu lisaks südamlikult edevale Albertile ka lambad. Soetas sisetunde järgi esmalt kaks, neil sündis tall, seejärel tuli kasvandusest veel üks. Kraps ja Suzuki, Jette ja Kakaduu. Nagu Olav Ehala laulus filmist „Karoliine hõbelõng“ kudrutatakse – lambad on siin ja lambad on sääl, vagurad-hääd, vagurad-hääd, vagurad-hääd. Nii ongi. Maalilisel Eestimaa maastikul nosides mõjuvad nad oma leebuse ja vähenõudlikkusega lohutavalt ja rahustavalt nagu palvehelmed.

Palugem, et sellele harmoonilisele pere- ja kodupildile ilmub alaliselt tagasi ka pereisa, kes paratamatult voolab kaasa Eestit tabanud perede lõhestumise kosega. Gerly kinnitab veendunult, et nemad Tarmoga peavad vastu ja jäävad kokku. Ja seepeale tahab titt tissi.

Thea Kristal aegruumi laineharjal

Thea Kristal (55) on nagu allikas – õigemini kuuma vee geiser. Temast purskub ideid ja kaemusi, tunnetust ja analüüsi nii silmast silma, telefonitsi kui kirjateel suheldes. Elu aeg loomaarsti ametit pidanud daam on end jäägitult kõiksusele ja uue ajastu sõnumite edastamisele pühendanud ning tänu sellele sihi-truudusele läheb tal vana ajastu arusaamade järgi lausa paranormaalselt hästi.

Thea ise naerab väga eriliste silmade särades: „Jah, minuga on selline asi, et ma ei usu. Ma lihtsalt tean ja armastan ja hingan. Jumal usub hoopis mind!“

Taanduv libahundi-amet

„Olen loomaarst. Ausalt ja mõnuga – mulle meeldib see amet, … aga viimasel ajal ei meeldi ka,“ arutleb naine, kes on Väimelas velskriametit õppinud, kuid kes jõudis EPA diplomini siiski läbi õhtukeskkooli. „Mulle ei ole vastuvõetav, et loomi kasutatakse vahendeid valimata ära. Näiteks aretus: kui ikka müügiks läheb ilma lõugadeta koer, siis just sellise me aretamegi, eks? Inimene ei mõtle, kuidas tema poolt aretatud loom ennast sellisena tundma peab, –  ilma lõugadeta süües, ilma ninata hingates, ilma jalgadeta kõndides või ilma vaagnata sünnitades. Jumala loodud täiuslikud loomad muide arsti ei vajagi – teda vajavad ainult inimeste poolt „palavalt armastatud“, ülearetatud ja abituks poputatud olendid. Kahju on lihtsalt.“, jätkab Thea ja ütleb, et loomaarsti amet on tegelikult … libahundi amet. Iga kord on vaja diagnoosi pannes justkui ümber kehastuda loomaks ja mõelda, et kuidas siis mina käituksin, kui mul valutaks kusagilt, või oleks halb olla. Ükskord on lehmal tulnud diagnoosida isegi KURBUS, – see väljendus isutuses, mida põhjustas ainsa laudakaaslase, sea, tapaleviimine jõulude eel. Diagnoos kordus kogunisti mitme jõulu ajal, kuid ei ajanud siis enam loomaomanikku segadusse, vaid sundis lehmale rohkem tähelepanu osutama ja head sõna leidma. „Loom on ka „inimene““ ütleb Thea, „- kõik organismid on „inimesed“ – nad mõtlevad ja tunnevad, aga näevad lihtsalt teisiti välja. Ja tore ongi, et näevad, – elu leiutab võimalusi silma paista, loovenergia on nutikas. Igal mõistusel on tegelikult potensiaal „suureks mõtlejaks“ saada, aga sellel pole siiski mõtet, –  inimene on oma andeka  liigmõtlemise tagajärjel unustanud oskuse õnnelik olla. Just see viimane on aga inimeseksolemise eesmärk.“

Naine, kes folklaulikuna korraldab Koeru Holaöö nimelist autorilaulu festivali, on enda sõnul vabakutseline kultuuriinimene, OÜ Loovheli juht ja MTÜ Tujustuudio asutaja, kirjutab siiski veel äraelamise arveid ka veterinaarina. Küll üha harvem, kuna inimesed lakkavad taludes loomi pidamast, – järeltulevad põlved pole nõus rasket ja mittetasuvat tööd vanematelt üle võtma. On isegi juhuseid, kus talupidaja lõpetab oma kodus farmeritöö ja hakkab asendustalunikuks sadade kilomeetrite kaugusel või hoopis välismaal. Tänapäevasesse suurfarmi „ei luba selg“ enam Theal tööle minna, kuid eelkõige ei tahaks sinna tema hing, – konveieritöö pole loovnatuuri kunagi paelunud. Oleks selliseid maaelu arenguid osanud aimata ja Eesti taludele kadu ette näinud, poleks Thea taolist ametit  kunagi õppinud. Põhjus, miks Tartu tüdrukust loomade ravitseja sai, peitus idüllilises vanaemakodus Neerutimail. Olnut siiski Thea ei kahetse, ütleb vaid, et ega tal ka laulikuna millestki laulda poleks olnud, kui ta elu nii lähedalt näinud poleks. Loomade ja looduse jälgimine ning inimestega võrdlemine ongi laulikule maailmanägemise tervikpildi loonud ja see pilt … elab ja hingab. Thea leiab, et kõik hingavadki ühte Hinge ja selle Hinge kaudu on võimalik üksteisega loomuomaselt suhestuda. Iseäranis lihtne on muidugi kontakt luua loomadega, sest nende tunnetusvõime on siiras ja eelarvamustevaba. Loomadele meeldib ennast hästi tunda ja just sellist võimalust peab  inimene loomale ka andma, kui ta tema kord kodustanud on. Inimene peab vastama ka  loomade suhtlemisvajadusele, mis on mõne loomaliigi ja isendi puhul iseäranis suur. „ Loomapsühholoog, nagu ma olen, arvan näiteks, et niikaua, kui hiir kassi eest ei põgene, ei juhtu temaga mitte midagi. Mitte kõige vähematki. Ja kui kass hakkaks seda hiirt tasapisi omaks pidama, siis ei juhtuks hiljem ka mitte midagi. Armastus pole omane mitte üksnes inimliigile“, teab Thea ja lisab, et: „Universumi ideeliseks ehitusmaterjaliks ongi Armastus. Miski inimlik pole võõras ka loomadele, – nemadki tunnevad armukadedust. Paljudes kodudes elab aga sõbralikult koos terve toitumisahel, koer-kass-hiir-rott-lind, ja sellist kirevat omavahelist suhtlemist on tõeliselt huvitav jälgida“.

Thea on end järjest täielikumalt filosoofiale ja sensitiivsele enesetunnetamisele, muusikalisele mediteerimisele ning loomisanalüüsile pühendanud, –  temast sõna otseses mõttes voolab välja teadmine, mis tahab raamatuks saada. „See on missioon, mille vastu ei ole mõtet seista, kuna hing muud ei ihkagi teha“, ütleb Thea ja jagab oma mõtteid FB „suurte mõtlejate“ seltskonnas. Digitaalne ajuväli on kui ühine tunderuum, mis seob sarnaste pürgimustega inimesi. Siinne keskkond laiendab piiritult muidu nii kasinat võimalust suhelda imetlusväärsete ja laia silmaringiga inimestega. Thea mõttesõprade hulgas on näiteks Ave Alavainu, Mart Laisk, Peeter Liiv, Velly Joonas ning suur hulk vaimse töö tegijaist praeguses Eestis, – osa neist on kirikuga seotud, osa aga tänapäevased õnneõpetajad. Thea jaoks ei oma religioonid piirjooni, – inimene ja loodus on tervik ja sõna või Nime pärast pole mõtet tüli kiskuda, – kõigil on õigus uskuda … head. Inimkonna vaimne tarkus on hiiglaslik ja peaaegu iga rahva muistsed teadmised on sama arukad, kui nüüdsed seisukohad elu ja looduse kohta. Hingetarkust ning muusikat jagav Thea tutvustab end FB kodulehel mahlaka sõnastuse abil: „Hindan väga kõrgelt mõnusat vildakat huumorit, aga veelgi enam inimsüdame armastavat teadvust. Korda ei lähe mulle hall labasus – intellekti kirjeldamise mõttes. Seevastu hall-labane tekstiil on üks mu lemmikuid!“

Kristalne Ülestõusmine

Kristal ei ole muide avanenu pseudonüüm ega muusiku kunstnikunimi. Naisel, kes ütleb end VEEG olevat ja kelle neiupõlvenimi oli VEETEE, ongi selline perekonnanimi. Thea ütleb, et ta on Vee usku, kristallselge vaimse hingepuhtuse usku. Olla hingelt puhas nagu vesi, tähendab olla tahtevaba, vajadeski üksnes seda, mida organismi siseveed vajavad. Vesi on Thea arvates tundlik elusorganism, kelle üliolemus alles nüüdsel veeajastul hakkab ehk inimteadvusesse jõudma. Vesi kannab meie planeedi enesetunnet ja hinge, ta on Silm, kes vaatab ja innustab Päikest. Ta on meie veri. Oma saatusliku nime kohta ütleb Thea, et

küllap on iga inimese isa nimi pühitsetud, sest et määrab ära lapse elutee lähtekoha ja vaimse reisipauna. Ehk tulebki terve ülejäänud elu tegeleda sellega, et lahti mõtestada, milles püha nime tähendus võiks seisneda.

Vaimsed muutused Thea elus leidsid aset neli aastat tagasi, – ta saabus Eestis ja kõikjal Maal üha tihenevasse ärganute võrgustikku läbi nädalapikkuse „valgustusvintsutuse“. Ega sellist teadvuspildi „peegelpöördumist“ lihtne kirjeldada ei ole, räägib Thea ja lisab tõsiselt, et kartis tookord hulluks minna. Ateistina tuli tal nüüd Jumalaga tõsiselt  rääkima hakata ja paluda mõistuse säilimist. Laulude loomisel on Thea side suure Loojaga küll ajast aega tihe olnud, meloodiad sünnivad alati „eiteakelle“ abiga, kuid laulude sõnad kandsid tihti endas pigem vaidluse ja tingimise hõngu tolle vägevaga. Nüüd aga jäid täiskirjutatud kladed tunnistama uskumatuna tunduvaid, ent täiesti reaalseid müstilisi kogemusi ja üht kummalist äratuslaulu, millega see kõik algas. Toda „kollast mappi“ miljoni täiskirjutatud paberilehega pole Thea ise ka veel analüüsima asunud, sest uut mõttematerjali ja selgimist on aina juurde voolanud, – õnneks küll palju aeglasemas tempos. Kui kõik see … „tontteabmis“ toona  seitsme päevaga „tehtud sai“ nagu Piiblis maailma loomine, siis oli Thea täiesti kurnatud ööde kaupa kirjutamisest ent üdini õnnestatud ja hoitudtundest kantud. Need ajad ei olnud perele kerged kõrvalt jälgida, sest jutud, mis „ärganu“ huulil vormusid, ei pärinenud argipäevastest tegemistest ega huvidest. Muidugi olid armastus ja aeg need, mis uue reaalsuse vana sisse sobitasid ja lähedased hinged mõistma pani, et endist Thead ei maksa neil enam kellelgi taga igatseda, – sellisest tagasiminekust ja õnnetuksmuutumisest ei unistanud asjaosaline enam ise. Tõesti, – Thea hakkas alles nüüd aru saama, kui õnnetut elu ta tegelikult, nn. normaalse inimesena elanud oli. Nüüdsest algasid tõelised enese ja eluanalüüsi ajad, tuli taipamisi, et kõik, mis siiani tundus müstika, ongi tegelikult reaalsus ja vastupidi. Õnneks hakkas Thea ellu „sattuma“ ka inimesi, kellega oli võimalik taolistest asjadest rääkida, – üksinda kõigist erineda ei ole lihtne ja meeldiv. Raamatutest sai samuti lugeda näiteks nn. tipukogemusest, mida inimestel on tulnud üle elada. Tuleb välja, et sellised teadvusnihked on tõepoolest ka ohtlikud, parem oleks, kui valguse otsijad oleksid valmis järskudeks muutusteks ja usaldaksid Armastust juba ette. „Nüüd julgen ma läbi minu voolavat „õhinapõhist“ infot väljendada“, naljatab Thea ja teab, mis on teadmiste sisuks, mida temal on antud edasi anda. Ta usub, et taoline globaalne teadvuspööre inimkonna arengus on seotud üldmõistetava ja üldleviva digisõna sünniga ning teenib evolutsioonimõtte enda tellimust. Suured muutused saavadki toimuda siis, kui üks idee on küpseks saanud ja sünnitanud uue reaalse tulem-teadmise nagu seemne. Inimkonna teadvus saab nüüd viljastatud uutmoodi sõnaga ja ühendatud tundevoolu võrku. Sellised mõtted tulevad poolune faasis Theani, kes magab, paber käes. Täna öösel näiteks sündis teadmine eksistentsiaalse patu kohta. Tuleb välja, et selline „vastuolu elu ja surma vahel“ on kogu evolutsiooniprotsessi põhitunnus, mille all inimene lihtsalt kannatab kõige rohkem. Probleem on selles, et mõtteenergiat inimese peas ja seega ka reaalselt toimimahakkavat tundejõudu, tekib kordades rohkem kui organism ära suudab kasutada, – toimub teadmiste ehk potentsiaalse reaalsuse ületootmine. Täpselt sama moodi luuakse elu ennastki igal pool ja kogu aeg üle, seega on surm on elu loomise kõrvale lihtsalt sisse programmeeritud. Mõte loob tähendust ekspansiivselt nagu vesiniku tuumaenergia ennast teostabki. Kui teadvusenergiat inimese peas sünnib kordades rohkem, kui organismi tegelikuks toimimiseks vaja on, siis hakkab inimene looma enesele vajadusi ja tahteid, mida tal tegelikult vaja ei lähe. Inimene mõtleb ennast õnnetuks, ilma et ta oskaks aru saada, et ta seda ise teeb. Loomisteadlikkus ja loomise peegelprintsiip ongi teemad, millele Thea pühendunud on. Ta ütleb, et mõtlemine on väga ohtlik tegevus, sest et mõte loob reaalsust. Juba Buddha öelnud, et pole mõtet, pole ka probleemi. Tõesti, milleks mõelda, kui võiks nüüd ja kohe õnnelik olla, on Theagi taibanud ja õpetab sellisele elu baasolekutundele toetumise oskust. Facebooki sõpradele kirjutab Thea: „Kui keegi ütleb, et ei mõista mind, siis selles pole ju midagi halba! Ärgu mõistku, kui ei taha. Või mõelgu, kui tahab mõista. Ärge mulle ainult kunagi öelge, et minu maailm on rumal, õnnetu ja halb. Minu maailm on püha ja ainus, mis mul on, ma armastan teda ja ei luba teda solvata.“ Olla oma kehale, oma elavale pisiuniversumile parim võimalik jumal, – see peaks olema iga inimese kohus iseenda ees, – meie aju ei tohiks olla loll ja ülbe juhtkond, kes oma tahet taga ajab, unustades, et ta elab pühas templis.

Universumi on loonud Hing, kes igatsedes kord esimese sissehingamise sooritas ja Valgusheli oma neelaval õiel äratas. Võib arvata, et see tunne oli hea, mida ta tunda sai. Kogu universum toimib tundepõhiselt, – Aegruum ja Energia loovad ühiselt parimat võimalikku enesetunnet. Valgus sündis Aegruumi ideevee viljastamiseks. Armastus seisneb Aegruumi energiat peegeldavas olemuses. Energia on looja üksnes tänu Peegelvälja ülitäpsele tasakaalutunnetusele ja peegeldusvajadusele. Nii ei neelata konstantseks muutunud energiat enam alla, vaid peegeldatakse uuteks „hingeväljadeks“ Aegruumide sisse. Sealses tunderuumis kehtib ka uue, edasikandunud loovenergia võimsus ja laineinformatsioon. Aegruum, – see imeline Emaväli ja Hing meie ümber ja loova peegelavarusena ka meie sees, on niivõrd loomesuutlik, et  meie fantaasia ei ole veel arenenud ette kujutama seda, mida kõike ta mängleva kergusega ja täiesti reaalselt suudab teha. Aegruum hingestab energia teda peegeldades, näidates vabale, alles otsivale-vaatlevale energiale koha kätte tuumtunde mõjusfääris. Hinge poolt loodava tuumtunde keskmes aga on Tasakaal ehk kahe energia summa, – nende „järglane“, – teadmine surmast. Jah! Absoluutne nullkese on teadmine sellest, et liikumine kunagi lõppeda ei tohi, – järelikult on see ka teadmine elust. Armastus on tuumajõud, mis on surma eluenergiast isoleerinud. Kummalisel kombel aga on surmateadvus just kineetilise eluenergia loojaks.  „Universum töötab pärilikkuse printsiibil,“ püüab Thea oma kvantfüüsilisi kaemusi lihtsustada, „ see on ju  täpselt perekonna mudel, kus laps annab oma vanematele elu mõtte ja on nende rõõmu ja armastuse objektiks, – nende ühiseks tähendusjõuks ja elulootuse piiride edasinihutajaks. Eluenergia seiskumist tulla ei saa ja surma asemel ootab meid ees lihtsalt muutumine. Me elame Peegelväljas, kus luuakse tasakaalustuvat lainejõudu, aga kuna see laine on elektriline, heliline, laseriline, magnetiline, aineline, röntgeniline, jne., siis tulemuseks ongi taoline ime, nagu see meile paistab ja tunda on. Universumi helisev muinaslugu on reaalne müstika.“

Lainetav aegruum

Aegruum kui ideeaine lainetab, hingab ja loob Thea sõnul kõikjal universumis. Meie  planeedi eluhingus on suure ja igavikulise hiigellainena läbi ajastute ja erinevate ruumikujude tänasesse päeva kandunud ja meie kätte eluvalguse usaldanud. „Aeg on kestev tulevik ja ühtlasi juba minevik, – olevikku ei ole ja seetõttu on ta igavene“, filosofeerib Thea lõbusalt, „Aeg sünnib üksnes selle tõttu, et on võimalik vaadelda Armastuse põlvkondade vahetumist ehk aja laineid ruumis“. Mõtteenergia, mis eluteadvust loob, on end üha uuesti luues hetkeliselt ka kaduv nagu valgus. Ainult idee, mida ta realiseerima on tulnud, ainult see idee on igavene. Meie õnneks on see Armastuse ja ka Vee idee, – kõik, millega me saame iseloomustada armastust, kehtib ka Vee kohta. Universum on lainemuusika ja energia elav tants pühas Ideevees ja pärisvees samuti. Ideevälja peegeldusvõime loob autonoomse energiaga sisevälju, mis on välisega hingevahetuses. „Valguse seeme, tema lainekood kantakse edasi miljardite seemnetega kui loomise algmaterjal – helikiir, elu Ülemlaulu ja tema sõnade algmaterjal. Loomise laineaine on loodud idee eostamiseks sellesama idee enese poolt. „ARMASTUS on AEGRUUMI VASTUS energiale“, imestab Thea ikka ja jälle meie keele tarkade sõnade üle. Eesti keele ja tähemärkide tausttähendustest rääkisid ka Thea valgustusnägemused, sinna kuulusid isegi pildid Kaali meteoriidist, kui informatsiooni saabumisest Maale. On, kuidas on, tähtsaim, mida inimesed Thea arvates teadma peaksid, on teadmine Hingest kui Aegruumi ideematerjalist, mis käitubki sisuliselt nagu vesi ja ühendab kõik ja peegeldades kõike. Energia lihtsalt ujub temas. Me hingame igal hetkel sisse ülikoguse informatsiooni ja pole ühtki mõtet meie sees, millele Hing tasakaalu loova vastajana põlemisvastust tunnete näol ei annaks. Hing hingestab tähenduse ehk sõna inimese mõtteväljas. Kellelgi pole pääsu iseenda tõekspidamiste kui reaalselt loova jõu eest. Oma hinge ülekavaldada ei ole võimalik, – ta kas on rõõmus ja õnnelik, või ei ole. Tõde, mis hinge õnnetuks teeb, – sellist tõde ei ole mõtet teenida. On võimalik elada õnnelikult vaatamata kõigele välisele, – õnn on inimese armastamisvõime, – elu olek. Inimese õnn sõltub suuremas osas sellest, mida ta tõeks ja seega ka väärtuslikuks peab. Thea soovitabki väärtustada õnne ennast, kui loome-eesmärki ja vähem keskenduma eeldustele, mis peaksid justkui enne õnne kohal olema.

Seksuaalsete energiate ühisrütm.

Thea ütleb, et ega ta enam ennast nooreks mõelda ei taha, – nii raske tundub tagasi vaadates too igatsuste, armumiste ja lõputu üksindustunde aeg olevat. Tema kaks abielu hõlmavad kokku 27 mehe kõrval elatud aastat ja sisaldavad ka mõlema elu valulikku lõpukogemust. Thea on saanud tunda aastatepikkust emakssaamise igatsust, lapsendanud poja ja saanud saatuselt vastukingituseks siis ka ise kaks tütart. Elu on olnud kirev kõikvõimalike tunnete, sündmuste, sisevastuolude ja suurte unistuste poolest. Viibimine teise inimese kõrval ei tähenda alati mitte lähedust, teab Thea oma kogemusest öelda, kuid väidab kindlalt, et kõik inimese probleemid tulenevad alati ikka tema enese seest. Nii ei süüdista Thea kumbagi oma abikaasat „halb olemises“, vaid ütleb kurvalt ja üldistavalt: „Inimesed, kes iseennast ja oma tundeid ei mõista, ei ole võimelised ammugi siis teisest inimesest aru saama.“ Ta kutsub oma esimest meest Päikesepoisiks ja teist Kuumeheks, kuid ütleb, et mehed jäävad meesteks, olgu nad siis pealtnäha kuitahes erinevad. Nii vajab vist iga mees tunnet ja teadmist, et ta on küllalt-mees ja hinnatud naise poolt. Miks peaks mees sellist tunnet väljaspool perekonda enesele tõestama, eks seda teab igamees ise. Naine seevastu on looduse poolt loodud meest ja tema püüdlusi peegeldama ja ise varjule (peegliks) jääma, – ideaalne naine on vaid armastuse jagaja, aga kust tema selle tunde jaoks jõuvarud leiab, … seda peab iga naine jälle ise teadma. Küllap on nii, et naise hing ja armastusvõime toitub mehe tähelepanust ja turvatunnet loovast lähedusest, aga mehe võimekusest räägib talle tema naise õnnelik-rõõmus olek  ja valmidus armastussuhteks.

Eks mehe ja naise probleemid algavad sellest, et mõlemad on inimesed. Inimene on tervik, ta ei ole ainult sooline olend. Seksuaalsus ei ole üksnes kehatunnus, ta on ka vaimne igatsus. Tervikus loovad mõlemad energiad oma ühisideed, – nii võib väga paljudes meestes kohata hellemast hellemat, naiselikult habrast ja armastavat südant, samas kui tänapäeva naise mõistus, see mehelikkuse alge on lausa üliarenenud ja toodab ka silmapaistmisvajadust ning eneseteostuslootust väljaspool perekonda. Meeste ja naiste hingesarnasust näitab kõige paremini muusika, – helisev igatsus on ühistunnus, mis kuidagi sooliigiti ei erine. Mees ja naine on loodud edasi kandma Armastuse ideed, mis neidki lõi. Kõik, mis sellist edasikandmist soodustab, olgu siis need  musklid või mõistus või igatsusjõud, – need kiidab evolutsioon heaks. Tunnus, mida inimevolutsioon eelistas ja edasikandmisvääriliseks tunnistas, oli mõistus. Nüüd võib aga arengusse nihe sisse murda ja hakata looma inimesi armastusvõimekusest lähtuvalt. Liiga targaks saanud inimene loob uut elu liiga vähe. Mees on raskem olla, arvab Thea, – tema on nagu elekron, kes otsib sobivat tuuma, kelle ümber tiirelda ja elurõõmu tunda. Mehed, keda ükski naine omaks ei pea, ei oska reeglina ennast õnnelikuks mõelda, ehkki võiksid. Naine on aga nagu Armastuse tuum, kelle hing eostub pühast vaimust endast, – naise süda toitub  armastusest, mida ta ise tunneb.

Thea on näinud oma vanemate näitel, kuidas luuakse perekonnaõnne nagu suurt teost. Ema leidis oma eluarmastuse ja pühendas temale kõik oma ilu ja hoolitsustalendi. Siiski on Thea tunnistajaks olnud, kuidas mees isegi sellise tingimusteta armastuse korral tunneb tungi oma pulbitsevat energiat jagada, võttes seiklusi nagu süütut mängu. Thea on näinud naise jumalikku kannatlikkust ja andestamisvõimet ja mehe „süüdimatut“ armastust oma naise vastu. Siiski on isa tugi olnud perekonnale nagu konstantne turvaline jõud, mis kätkes endas nii mõtet elus olla kui ka tarkust hakkama saada.

Vaatamata kogetud ideaalsele lapsepõlvele armastava perekonna rüpes, ei osanud Thea ise oma elu selliseks elada. „Eluarmastust“ sai Thea küll tunda ja eneses lausa aastaid kanda, kuid vastuarmastust kogeda mitte iialgi, – armastatu ei olnud lihtsalt vaba. Sellest enesessesurutud ülitundest hakkasidki sündima laulud, mis hingevalu hoopis loomisrõõmuks muutsid, – hing kompenseeris oma kurbust. Suur armastus ei tähendanud siiski seda, et elus poleks enam armumisi olnud. Küll ja veel, naerab Thea ja ütleb tõsinedes, et tegelikult jäi see kummaline vajadus kurbust tunda ja laule luua tema elu saatjaks alatiseks. Seda on ta küll alles nüüd mõistnud, – reaalne perekonnaelu kulges mõlemal korral vaimses lahkukasvamissuunas. Thea ei salga, et eelkõige huvitab teda siiski iseenda sisemaailm, seal ringi liikuvad ja loovad mõtted ning hinge igatsus Valguse suunas. Ta ei näinud oma valgust mehe sees olevana ja seepärast ei pühendanud ennast tolle valguse teenimisele. Tema „naiseksolemise“ ülim tunne tipnes mitte mehe armastust kogedes vaid emakssaamise tunnet tundes. Theal olekski vist lapsi palju rohkem olnud, kui need „õigel ajal“ sündima oleks hakanud, – ematundest ei ole võimalik lihtsalt ära väsida, arvab ta.

Ühte asja tahab Thea lahku läinud naistele südamele panna. Ta ütleb, et suurim viga, mis ema oma lapse suhtes teha võib, on keelata lapsel armastada oma isa. Kui see isa pole ema  arvates armastust „ära teeninud“ ja pole piisavalt hea, siis … las hinnangu andmine jääb siiski lapsele endale. Thea teab kui valus on „anda laps vabaks“ suhtlemaks isaga, kes ometi oli kõigi segaduse taga, kuid ta teab veelgi paremini seda tunnet, mida põhjustab oma lapse hingekurbuse, valu ja segaduse nägemine. Igal lapsel on õigus oma ainukest ja kallist isa armastada, olgu ta siis milline tahes. Armastamise võime ei saagi välja areneda, kui ei lubata armastada oma inimest. Thea soovitab naistel kasvõi hambaid krigistades nurgas nutta, kuid lubada lastel toimida nii, nagu nad otsustavad toimida. Isiklik valu möödub ja sellise isikliku ohvriga on võimalik vähendada lapse hingetraumat, mis pere lagunemisel on siiski paratamatu.

Mingit põhjapanevat elutarkust ei oska Thea noortele anda ja ei teaks ka praegu, kuidas ta seksuaalse armastuse seisundis olles mõtleks või toimiks. Vana inimene on ikka mõnus olla, lohutab elukogenud naine kõiki, kes seda iga kardavad. Thea on üllatusega märganud, et tänapäeva noored on siiski hämmastavalt elutargad ja vaimsusele pürgimas hoopis varajasemas eluetapis, kui tema. See tähendab ka, et inimesed hakkavad teadlikult oma õnnelikke mõtteid looma ja oskama hoida ka suhteid perekonnas. Kui inimene taipab iseenda olemuslikku toimimist ja mõtte ohtlikku ülemvõimu organismis, siis osatakse hakata usaldama elusolemise rõõmu ennast ja lakatakse tahtmast midagi üleliigset. Siis arvatavasti tuntakse ära ka ilmingud, mis viitavad varjatud stressile perekonnas ning asutakse koos  lahendusi leidma. Elu on kunst ja oskus ühekorraga ja vähemalt oskuse poolt annab kindlasti arendada. Ka siin soovitab Thea võtta enesetunnetuse mõõdupuuks üksnes oma hingetunde, – kui hing on õnnelik, on kõik hästi. Kui ei ole, siis ei ole kõik hästi, siis läheb miski vales suunas ja see miski on vaja avastada ja muuta.

Küsimusele, mis üldse on armastus, vastab Thea oma filosoofia valguses: „ Armastus, just see periood temast, mil kaks energiat hakkavad looma kolmandat, on aeg, mil Aegruumi tasakaaluline hajusolek muutub reaalseks võimsaks jõuks. Kuidas see käib? Nii, et aeg surutakse kokku nagu liiv liivakellas, ruum aheneb ja energia liikumine kiireneb. Väli asub looma omaenese selget armastusjõudu ja eksib peegeldades iseenda ehk tundejõu kasuks. Jah, hormoonid sunnivad meid armastama, aga kes juhib hormoonirakke? Ikka nende rakkude mõistus, mis saab oma sisemiselt tundeväljalt ebaadekvaatse peegeldusvastuse. Sellistel hetkedel ei valitse loodust enam mõtte ülemvõim. Hingepeegel tantsib ja eksib naerdes, energia liigub armumiseajastul tohutult palju kiiremini, põhjustades omakorda piiritu tundepeegelduse, mis põhjustab uue elutähenduse loomisjõu. Hing peab elama ja ta peab saama üle kantud. Tänu Aegruumi, selle suure ja püha Hingevälja väljahingamisvajadusele saame meie sisse hingata. Elu edasikandmise tarkust ei ole meil vaja teada, see on tunne, mis meid juhib ja seal maksab meil üksnes tundeid usaldada. Vastutame me eelkõige oma laste ees, sest me jääme igaveseks tundma ka nende tundeid. Armastamine ja Armastuse usaldamine on ainus, mis hinge õnnelikuks teeb.  „Valu ja kannatus on vastus evolutsiooni igavesele küsimusele: “Kuidas edasi?” See on evolutsiooni vastus iseendale: “Nii ei saa!”. See on teadmine, mida inimene tõrgub ajast aega enesele teadvustamast ning ei näe seetõttu ka lahendit. Omavahel öeldes on tõestus selle kohta, et ollakse õigel teel ja kohale jõudnud, see, et isegi igatsus lakkab või õigemini, – igatsuse objekt lakkab olemast … kusagil mujal.“

Tähendusi sõnastades heasse uude ilma

Thea uurib loomist, ta püüab teha üldistust, kuidas loob loodus ja kuidas loob inimene oma mõtete ja tunnete abil. Ta arvab, et loomisprintsiip on üks ja ühine. Näiteks tekib Sõna inimese peas niisamuti, nagu sünnib kuuldav sõna inimsuus. Mõlemal juhul võtab tähenduse loomisest osa tahte jõul oma kuju muutev ruum. Aegruum, mida me hingame, osaleb sõnaloomes, mis meie peades sünnib. Inimene peaks oma mõtteid analüüsides ja valude põhjusi otsides teadma, et Sõna ei ole mingi süütu ja kaduv, kuiv informatsioon meie peas, – ta on tundejõuga varustatud reaalne elujõud, mis on kordades tugevam, kui teda loonud mõtteenergia. Sõna sunnib meid tegudele, – nii me loomegi mõtte tagajärjel reaalsust. Tunne on alati tugevam, kui mõte. Vaid Armastuse teenimisele pühendunud mõte on Armastuse endaga tasakaalus. Kui inimene hakkab ennast kui oma reaalsuse loojat mõistma, siis suudab ta hakata ka vastutama oma loometöö eest ning loomist vältima, kui enam luua ei ole vaja. Suunatud mõte ehk tahe saab loomispeeglis luua üksnes iseendale võrdelist vastutunnet ehk … vajadust iseenda järele. Nii sünnivad kõik harjumused ja liigsed tahtmised ning mõttetud ja laastavad vajadused. Loomine, see tähendab mõtlemine on seega ohtlik tegevus ja kuna ta toimub vahetpidamata ning inimese endapoolse tahteta, siis on temas peituv oht veelgi suurem. Väljapääs on üksnes selles, et inimene õpib looma teadlikult ja omandab suutlikkuse ka mitte luua, – lihtsalt olema … õnnelik.

Elupõline loomaarst ja mõttelaulik jälgib huviga praegu toimuvat inimkonna tundeteadvuse ühendumist. Tuleb, mis tuleb, usaldab Thea Hinge nagu Armastust ja lihtsalt hingab, – teadlikult ja keskendunult. Ta on kõik oma rahaasjad ja elukorralduse delegeerinud parimatesse „kätesse“, mis juhuseid ja paratamatusi juhib. Ajad, mil Thea närveerimisega püüdis tööd rabada ja hakkama saada, on nüüdseks asendunud hämmeldunud tunnistamisega, et kõik laabub iseendast, kui vastupanu Armastusele mitte osutada. Thea usub, et temast saab veel inimestel hea meel olema, nagu tal ka iseendast hea meel on. Ta usub teadvat, et inimkond jõuabki evolutsiooni teel nüüd Mere äärde, sellesama ideevee ehk Hinge-EEDENI juurde, millesse ta kord loodi ja kuhu ta targaks saanuna võib tagasi astuda. Inimese saatuseks on õnn, kui ta seda vaid ise oma looma õpib, – loodus talle takistusi ei tee. Loodus on loonud reaalsed Veed ja reaalsed hingestunud veeorganismid (meie), kes mõelda oskavad ja läbi selle mõtte ka areneda suudavad. Kuhu meid areng siis edasi viib? Just selle vajaduse äratunnetamise jaoks ongi alanud uus ja lühike evolutsioonifaas, mis on kui paus kahe hingamise vahel. Nüüd on uue idee loomise aeg ja see idee sünnib lähtuvalt Hinge vajadusest. Mõte ärkab, kui Hing teda vajab. Milline lahend suudaks inimhinge rõõmustada, – just sellele küsimusele peab inimkond mõttevastuse leidma. Mõte ongi see energia, mis hakkab looma uut reaalsust. Alles uuele tarkusele tulles saab hakata rajama uut maad, – sellist maad, mida kõigil vaja oleks.  Silmapiiril nähtav unistuste meri võib reaalseks ja ideed teenivaks jõuks saada, kui inimene otsustab lõpuks hea enesetunde kasuks ja mõistab, et seda enesetunnet siin planeedil ja ka inimese enda sees kannab Vesi. Vesi on organism, millesse sündis bioloogiline mõistus. See mõistuslik elu loodi vee hüvanguks, mitte piinaks. Inimene ei saa ennast tunda väljaspool vett ja olla õnnelik, kui Vesi ennast hästi ei tunne. Evolutsiooni vajadus on, et inimene mõistaks iseenda õnnetuolemise põhjust ja õpiks viibima Armastuses, – Vee enesetundes.  Vesi meie sees kõneleb sellest, kuidas kõik see maailm hingab ühtset Hinge. Aegruumi peegelväli hoiab meid tundlikult koos ja teeb kõik imed võimalikuks. Miks me teda ikka veel ei usalda ja mida me temalt veel loodame saada? Inimesel on loomisvolitused ja vastutus tark olla, – et armastada. Inimene suudab luua kõike, mida ta tahab, sest tema käes, nagu iga elava raku käsutuses on Vesiniku tuuma ehk Mõtte energia. Tahe, ehk koondatud mõte, Tähelepanu, on energia, mis loob tähendust. Kui tahe tahab luua halba, siis halb ka sünnib. Vastutab tahtja, Peegel loob üksnes tasakaalu. Nii vastutab inimene kõige eest, mida ta oma mõtetega loob. Oskus luua, teades loomise loogikat ja suunates oma tarka tahet võimaldaks luua parimat tulevikku enda ja kõigi hüvanguks. „Kui me ainult tahame looma õppida“ ütleb Thea väga veendunult ja lubab õpetada loomise Peegelprintsiipi seni, kuni ta hing kord kõigeks saab. Ta on veendunud, et Peegelhing on üks loovatest pooltest ja tunnistab naljaga pooleks, et: „Universum meie ümber on sedavõrd  kummaline nähtus, et mind enam ei üllatakski, kui ühel päeval meie teadlased avastaksid ühe suvalise inimese aju uurides, et sealsete täheväljade keskel ühel nanoplaneedil istub üks igatsev mehike, kes vaatab teda ümbritsevat taevast ja mõtleb arvatavasti täpselt samade asjade peale, nagu meie. Ja küllap on tollegi väikese mehikese mõtteväljas veel ruumi imede jaoks küllalt, sest ka seal hingab ja loob Peegelväli ehk Armastus ise.“

Tiina Kubja ja kuldsed sõbrad lahkuvad Maarjamaalt

„Kui mõnekuisele beebile pannakse pealkiri „autist” pole tema emal peale internetis leiduva õieti mingeid materjale, mille põhjal teada saada, mis tema lapse hinge, vaimu ja intellektiga õieti toimub. Reeglina helistatakse mõningase googeldamise järel teistele emadele ning saatusekaaslaste kogemuste kuulamine on vaid osaliselt õpetlik – iga autist on täiesti eriline ja ei sarnane teiste autiga”neid ühendab vaid ühine diagnoosi nimetus  kinnitab Tiina Kubja (42), kes on oma autistist poja 17aastaseks kasvatanud ning tänaseks meie riigiasutuste-ametkondade-spetsialistide hoolimatusest ja oskamatusest nii väsinud, et lahkub koos kõigi lastega augustis Eestist.

Autist = aut!?

„Georgi autismi tõttu on siinses külmas ja halastamatus ühiskonnas jäänud elamata päris mitu elu ja üks abielu ja seda   soovile tahta vaid parimat oma lapsele Ütlesin rõhutatult, et puudega lapse ema helistab teistele emadele – väga suur hulk abielusid ei pea erivajadustega lapse kasvatamise koormusele vastu ja emad jäävad üksi ning sellele aitab suuresti kaasa tõsiasi ,et  siin riigis puudub ka toimiv tugiteenus .

Minu kaasa on juba aastaid Soomes töötanud, peamiselt selleks, et teenida raha, et Georgile tagada siin võimalik kvaliteet elu –  last peab 24/7 valvama, ta on  hüperaktiivne, ei tunnista sõna EI ning on absoluutselt igasuguse ohutundeta. Et poissi on vaja pidevalt tema enese eest kaitsta, ei pääse ma oma väiksemate lastega neile olulistele üritustele ja reisidele. Nad ütlevad, et Džoodž – nagu me teda kutsume – võtab ema neilt ära. Ja ma ei kavatse koduvangistuses oodata, millal vennad ja kasuõde teda sellepärast vihkama hakkavad. Kuna meie riik võimaldab abilist piiratult  40 tunniks kuus, ei saa ma ka tööle minna, ilma et kogu palka ise  hoidjale maksaksin. Kõige krooniks on suhtumiste tõttu elamata ka Georgi elu . Soomes, kuhu laste isa juurde kolime, on autistid loomulik ühiskonna osa. Selliseid lapsi sünnib aina rohkem ja paljud neist on mõnel alal eriliselt andekad – seda ei tohi kaotsi lasta.

Meie poeg on andekas koerte õpetaja ja hooldaja – nemad mõistagi ka tema õpetajad. Laps hakkas viiesena oma võimeid kasutama, kui majja tuli meie esimene retriiver Dzeki. Nüüdseks on meil 10 aastat oma labradoride  kennel, mis tuleb mõistagi uude ellu kaasa. Nii lapsed kui loomad – kõik me oleme oma ilusal isamaal üleliigsed, väsinud ja õnnetud.

Selle nukra jutu rõõmsam kokkuvõte aga on, et kaasa juurde, sealsesse ühiskonda, tööle ja eneseteostuse järgmisele tasemele pääsedes hakkan uuesti raamatut kirjutama. Jajah, tänapäeval kirjutavad mõistagi kõik raamatuid – minu oma tuleb väga aus ja täpne kirjeldus sellest, kuidas on möödunud ühe Eesti pere elamata elu, paraku mitte ainsa pere, vaid ühe paljudest – seitseteist pöördumatut aastat.”   

Niisiis on üks tubli ja tegus pere jälle aut ja väärtuslikud kodanikud kaotatud. Perekond Kubja-Uibo pole tänu sellele päris surnuks solvatud ja solgutatud,  nende hinged on soojad ja energiad liikumises sest alles on jäänud  teineteist austav ja kokkuhoidev peremudel  nii heas kui halvas.

Tiina kirjeldab autistliku lapse ja noore üldist olemust, mis on kõigil selle diagnoosiga inimestel vaatamata muudele erinevustele sarnane, täieliku emotsioonitusena – ei rõõmu ega kurbust, ei rahulolu ega valu. Ja ei mingit silmsidet, kallistamist ega üldkehtivate mõistete ja reeglite mõistmist ja järgimist.

„Meie Kakumäe kodus on kõik uksed ja väravad lukus, et Džoodž välja ei pääseks ja seda eelkõige selleks, et ta  end esimese minuti jooksul ei vigastaks. Mitte mingit ohutunnet mitte millegi suhtes! Sõbrad, kes ses eluvõitluses mulle truuks on jäänud, teavad – värava taga tuleb üsna pikalt oodata, sest ma pean majast niimoodi välja lipsama, et poeg seda ei märkaks. Ja enda järel järjest uksed lukustama.

Sõbrad teavad ka, et meil on üsna eksitamatu päevakava. Ühest küljest vajab seda mu eriline poeg. Teisalt õnnestub niimoodi ka teistele lastele kindlalt aega eraldada, neid laua ümber tõeliselt ära kuulata. Kolmandaks jääb mulle enesele niiviisi õhtuvaikus, oma aeg klaasikese punaveini, mõtete ja tunnetega,” kirjeldab Tiina.

Ametlikud hingehaavad

Tallinna lastehaigla juht dr. Sander, keda Tiina  austab, on talle väitnud, et üks olulisemaid autismi põhjusi on E-ained ja geneetiliselt muundatud toit, mida paraku  sisaldavad uuemal ajal peaaegu kõik toiduained. Säilitusainete tõttu, mida lapsed juba looteeas ohjeldamatult läbi oma habraste kehade peavad laskma, sünnibki üha enam autiste. Nii arvukalt, et neist on saamas üks uus eriline inimliik.

Kui tegemist on paratamatu erimiga, peaksid sellega toime tulla oskama nii arstid, õpetajad kui ametnikud. Tiina väitel on Eestis kõigi instantside ametnike oskused autistidega – ümber käia sellised, et nende pere on saanud ühe šoki teise järel.

„Kõige vapustavam oli käik EMOsse, kui Georgil oli mõned aastad tagasi ohatis. See läks nii hulluks, et ma aimasin – tõbi on juba ka suus sees. EMOs küsis meilt lugupeetud lastearst ja osakonnajuhataja miks me sellise siia tõime – ja visati välja. Olime Taimoga, mehega, nii šokeeritud, et ei suutnud teineteisega kaks päeva rääkida,” meenutab Tiina. „Meie kalli „selle” olukord läks nii kohutavaks, et kutsusime kiirabi. Keel, suu sisemus ja kõri mädanesid nii kohutavalt, et sepsisest oli ülivähe puudu. Meid pandi õnneks  haiglasse – ja siis ilmutasid õed ja sanitarid liigutavat inimlikkust. Jah, mis arenenud maailmas loomulik, see meil siin tavatu ja liigutav… Nad panid mu  lapse palatisse ilma, et minu voodikoha eest maksta oleks tulnud. Tänu sellele sain öösiti oma voodi palatiukse ette lükata, et poiss välja ei pääseks – ja nii ka elu meedikutele kergemaks teha.” Kogemus autistiga, kes on allumatu ja ettearvamatu, oli ka neile uus

Tallinna koolid Georgi ei tahtnud ja kogemus selles vallas – nii meil kui lapsel – on kõike muud kui see mida üks puudega laps ja tema  ema peaks kogema.”

Väike Georg, kes käis esmalt   koolis, kus klass koosnes erinevate diagnooside ja vajadustega lastest. Ema sai ühel keskpäeval kõne Punase tn Selveri turvamehelt, kes teatas, et tema poeg on kinni peetud poevargusega ja kui ema kohe ei tule, antakse ta üle politseile. Selgus, et koolis ei olnud keegi märganud, et Georg on kadunud, ta olevat turvaliselt pesutuppa kinni pandud ja sealt ilma ust  maha löömata ei välju (paraku Georg lõigi ukse maha) ja seda tunnistas õpetaja, kelle närvid koolikorrale ja personali nappusele enam vastu ei pidanud.

Ka kõige tugevam inimene mõtleb lõpuks, et kui leiduks koht, kus meeter-kaheksakümnene noor mees võiks turvaliselt elada, saaks ka tema pere elada. Isa oli Soomes – nagu seriaalis Kalevipojad. Ja Tiina liitus sihtasutusega, kus  täisealiseks saanud erivajadustega noorte jaoks korrastatava mõisa ümber toimuvat jälgides enda sõnul samuti otsekui seriaalis. Tuuni mu mõisa. Naine kinnitab, et era- ja ärihuvid tundusid sealgi olulisemad kui noorte tegelik heaolu olevat.

„Olen jah elanud nagu kõigi võimalike seriaalide ristteel,” muigab kaunis ja saatuse kiuste väga heas vormis daam. „Ainult Oprah vestlussaade siin Eestis ei toimiks – meie inimesed on valmis valusatest asjadest nelja silma all pihtima, aga mitte iial avalalt ja avalikult rääkima asjadest, mis on olulised ja abiks paljudele,” teab naine. „Ilmselt on hirm haiget saada tingitud sellest, et valu on paljud emad kurjaks kapseldanud – kes on haavatud, kipub teistele haiget tegema ja kardab ise veel enam haiget saada.”

Eestist lahkudes naine kodumaja ära ei müü – see jääb heade inimeste hoolde et oleks taganemistee, kui põhjanaabrite juures pole siiski loodetud tõotatud maa.

Orvust kasuemaks

Tiina oli noor, kui surid järjest mõlemad tema vanemad. Emal oli verevähk ja isa sai südamerabanduse. Teda toetas eluteel  tädi Ene-Linda, kes on siiani kallis ja alati olemas, kui toetust vaja. Ilmselt sellepärast sulguski Tiina elus kolm aastat tagasi üks oluline ring. Tema ellu tuli kasutütar.

„See tänavalaps tuli sõna otseses mõttes ise mu ellu. Täpsemalt öeldes – poeg Jako tõi. Tema jutustustes, mis ta õues tegi ja kellega mängis, hakkas üha korduma nimi Anna. Kuni tüdrukuke hakkas meie batuudi ja basseini juures päevast päeva pojaga mängimas käima. Sai meile väga omaks… Ja siis kadus. Mitme kuu möödudes tuli korraga koolibussile jooksnud Jako nuttes koju tagasi ja teatas – Anna magab õues. Kui kohale tormasin, oli tüdruk kadunud – aeg möödus ja siis  helistas mulle politsei, et oli  Balti jaamast üles korjanud väikse tüdruku  ja minu number oli ainus arvestatav kontakt,” meenutab Tiina. „Selgus, et lapsel, kelle emalt-isalt oli vanemlikud õigused ära võetud, oli vanaema ära surnud ning nälg ajas ta sinna, kus vanaema ikka toitu käis ostmas. Et oli hiline õhtu, olid kõik kohad kinni ja laps kohutavas hädas.

Niimoodi Annake meie peresse tuligi. Kuhu siis mujale. Ja mu elus algas järgmine tõrksa taltsutamine. Lapsel polnud seni ainsatki reeglit. Alles meie juures sai ta teada, et igal inimesel on oma käterätik, et pesu ja sokke vahetatakse, et hambaid pestakse ja et pärast üheksat sõbranna juurde külla ei minda. Eriti veel mitte ilma, et seda kodus öeldakse.

Nüüd, teel uude keskkonda, ootan huviga, mis hakkab saama tüdruku keelekasutusest. Eks ka Jako, kellega nad on nagu kaksikud – ja teised meie noored muretsevad soome keele ja sõpruskonna pärast. Ehkki sõpruskond püsib ju Facebookis, msn-is ja Skype’is kenasti alles. Aga Anna mõtleb vene keeles ja räägib eesti keeles. Inglise keelt õpib ta praegu läbi vene keele tõlkides. Millise keele läbi kinnistub temas soome keel? See küsimus ei ole hirmutav – huvitav on.”

Koerad kui õpetajad

Huvitav on seegi, kuidas õnnelikud kokkusattumused toovad inimesele, kellel on mõni probleem, kõikjalt vastuseid. Kui Tiina otsis kõiksusest lahendusi, kuidas Georgile võimalikult täisväärtuslik elu võimaldada, nägi ta dokfilmi Ameerika autistist, kes arvutiga kaksindusse sulgudes rasvuma kippus – ja keda vanaema iga päev liikuma õhutas, kuni laps sai koera – see tõi kaasa lahutamatu sõpruse ja terviserajal 15 kilomeetrit päevas. Ja Tiina teadis: ka neile on vaja koera. Ja just labradori retriiverit. Seda tõugu koerad on parimad pimedate juhtkoerad ning ravi- ja abikoerad.

„Eestis on seda tõugu aretatud jahikoera omaduste väljakujundamise suunas – ja näitusekoerteks. Sellepärast otsisime sobivate omadustega Labradori  kõikjalt ka Soomest. Ütlesin Taimole, et mida iganes koer ka maksab – meil on tedaGeorgile vaja. Läks aga hoopis nii, et leitud koeraomanik kinkis Dzeki Georgile, sest imed hakkasid sündima,” on Tiina tänulik. „Koeraplika paterdas kohe meie majja saabudes läbi kõigi koridoride otse maja kaugeimas osas asuvasse Georgi tuppa, istus tema ette maha ja vaatas talle silma. See oli esimene kord, kui poiss kellelegi otsa vaatas. Ja nii jäi. Andsime omanikule Dzeki esimesest pesakonnast  tänutäheks kutsika. Koer ise aga andis ennast üleni poisi teenistusse – ilma et keegi teda õieti õpetanud oleks – ja poiss hakkas omakorda koeri teenima. See on tema põhiline, õigupoolest ainus oskus ja pühendumine.

Džoodž ei rääkinud viienda eluaastani. Ta viiples – ma mõistsin teda ilma viipekeelt õppimata, aga põhimõtteliselt rääkisin temaga siiski sõnadega, mitte viibeldes. Esimestel aastatel suhtles poiss ka koeraga viibeldes – koer täitiski käsklusi vaid siis, kui need tulid viipekeeles. Kuni ühel hetkel keeldus palli ära toomast, kuidas poiss ka ei vehelnud.

Ja siis see juhtus. Laps seisis keset hoovi ja röökis: „Too pall ära!”

Koer oli oma eesmärgi saavutanud. Tema väike eriline isand hakkas rääkima! Ja räägib tänini kõik oma vajalikud jutud ära. Küll kandiliselt ja isemoodi kurguhääldusega, aga ikkagi. Tänu koerale…

Ravi-ja abikoerte teened inimeste ees ongi rehabilitatsioon, stressimaandus, turvatunde pakkumine, käelise tegevuse, lugemise ja kõne arendamine – ja isegi südametöö parandamine. Seda kõike lähevad Kubja-Uibo-pere kenneli retriiverid – eakas Dzeki ning Desiree,

Astkroon ja Abeel  nüüd võõrsile tegema.

Uus algus

Suureks hüppeks valis pere augustikuu sellepärast, et enne peavad lapsed saama neile lubatud eesti laagrites ära käia. „Nagunii nad jorisevad, et mina otsustan kõike ja nende käest ei küsi,” naeratab ema nukralt. „Ehkki olen neile selgitanud, et meil on valida kahe poolhea vahel. Kas jätkame Eestis sellise mustri joonistamist, kus Georg on mu täiesti omastanud ja pinged aina kruvivad üles – või läheme ühiskonda, kus kõik me saame eludega edasi minna. Mina ka…”

Tiina kenneli saatusesse oleks üle lahe kolimine otsekui sisse kirjutatud. Golden Friendsi asemel on kirjapilt Colden Frends – just sel kombel, nagu soomlased võõrkeeli lihtsustavad.

Paar koera jäävad koju Georgi hoolde, mõned lähevad lähikonnas asuvasse hipoteraapia talli ravikoerteks. Selliste omadustega kutsikate peale on juba järgmised tellimused kirjas, nii et ka aretusega tuleb edasi tegelda.

Kuna naaberriik võimaldab erivajadustega laste peredele inimväärse arvu tunde hooldajaid, saab Tiina taas juuksurina tööle minna ning mehega tööjaotuse sisse seada. Ehkki seni külalis-isana toiminud mehe kohanemine päevast päeva oma erilise pojaga ühe katuse all teeb naise õige pisut murelikuks. Samas korvab uuesti algav kooselu mehega ning piisav aeg teiste laste jaoks võimalikud kohanemisraskused. Kindlasti.

Ja siis jätkab proua Kubja raamatu kirjutamist. Võimalikult ausalt. Nii, nagu asjad nii hinges kui faktides olnud on. Sellest saab dokument teistele ning kogetud valude lunastus iseendale. Tänu sellele raamatule pole Georgi lugu lihtsalt ühe autistist poisi isiklik ja perekondlik õnnetus, vaid saatusekaaslastele pühendatud kulgemine. Jõudu, Tiina!

SIDEBARID

Autism

Autismus (ld. k.)
Autism (ingl. k.)

Autism ehk endassesulgumus on psüühiline häire, millele on iseloomulik inimsuhetest eemaldumine ja nende asendamine omaloodud fantaasiamaailmaga.
Autismi esinemissagedus on 3-4 last 10 000 kohta. Tavalisem on see häire poiste hulgas: 3-4 poissi ühe tüdruku kohta. Autism on omapärane haigus, mille puhul olulisim on suhtlemise häire ning teistsugune arusaam ja tunnetus maailmast.
Järjekindla õpetuse ja tegelusraviga on võimalik aidata autistil arendada igapäevaeluks vajalikke oskusi, kaasaarvatud oskust suhelda. Paljud autistid jäävad aga eluajaks sõltuvaks pidevast kõrvalisest abist.

Autismi tekkepõhjused ei ole veel selged. On arvatud, et põhjuseks võivad olla üsasiseselt põetud punetised või tuberoosne skleroos (pärilik vaimse arengu mahajäämusega kulgev haigus). Magnettomograafiliste uuringute põhjal on oletatud ka väikeaju arengu häiret.

Esimesed sümptomid võivad ilmneda juba imikueas, kuid siis ei panda tavaliselt neid tähele, hiljem teadvustatakse ka need märgid autismi sümptomitena.
Näiteks ei talu autist juba imikueas pilkkontakti, tal võivad tekkida omapärased žestid või näoilmed erinevatele välistele ärritajatele. Autist ei hakka lalisema või laliseb väga vähe. Ta ei taha, et teda sülle võetakse.
Esimesi märkimisväärsemaid sümptomeid on nii sõnalise kui ka mittesõnalise suhtlemise häire. Laps ei suuda kõnest aru saada samatähenduslikult kui teised, ta ei suuda teiste vestlusse sekkuda.
Mängides teiste lastega ei mõista autismiga laps mängureegleid nii nagu teised, ta ei mõista teiste tundeid, ei saa aru, kui teisel on näiteks valus, ta võib teise lapsega mängida nii, nagu too oleks mänguasi.
Omaette tegutsevat last jälgides võib tähele panna stereotüüpseid ehk ühetaolisi liigutusi, näiteks käega patsutamine, pea noogutused või muu sarnane.

Oluline on autisti jaoks stabiilne, ühesugune keskkond, võõrast, uut situatsiooni ta ei talu. Tema  huvide ring on äärmiselt väike, piirdudes vaid mõne üksiku eseme või tegevusega.
Rutiini häirumisel võib autismiga last tabada raevuhoog. 
Silmakontakti on sellise lapsega raske või isegi võimatu saada. Kui kõne on arenenud, esineb märgatavat ehholaaliat ehk kajakõne, laps hakkab kordama mingit temale tähenduslikku sõna või fraasi. Väga iseloomulik on autisti puhul “mina” asemel “sina” kasutamine. 
Autistliku lapse vaimseid võimeid on väga raske hinnata tema suhtlemispuude tõttu. Psühholoogiliste testide järgi on vaimne võimekus neil enamasti langenud. Juhtub aga ka seda, et autist osutub mingil kitsal alal väga andekaks. Koolieas ilmnevad tõsised õppimishäired.

Autismi kahtlusel ei pruugita olulisi uuringuid tehagi, oluline on lapse käitumise ja suhtlemise jälgimine ja vanemate tähelepanekud lapse kohta. Psühholoogilised testid võivad anda vihjeid autismi kohta.
Siiski, kui diagnoosis tekib kahtlus, võidakse teha mõningaid uuringuid välistamaks teisi haigusi, mis põhjustavad käitumis- jm. häireid. Näiteks võidakse uurida verest ja uriinist ainevahetushaigustele viitavaid näitajad. Ajus toimuvate haiguslike protsesside väljalülitamiseks võidakse teha kompuutertomograafiline või magnetresonantsuuring, mis mõlemad näitavad, pisut küll üksteisest erinevalt, aju struktuure ehk ehitust.

Spetsiifilist ravi ei ole. Hea õpetaja on autistile sageli rohkem abiks kui hea arst.
Abiks lapsele võivad olla käitumis– ja kõneteraapia, mänguõpetus ja individuaalne tegelemine, et harjutada rahulikus, rutiinses keskkonnas õigesti reageerima erinevatele elusituatsioonidele. Õppimiseks vajab autist enamasti spetsiifilist kooli, kus on individuaalse õpetuse võimalus.

Prognooos sõltub igal lapsel just tema iseärasustest ja suhtlemispuude raskusest. Paljud autistid õpivad elus toime tulema, enamasti on aga vajalik tugiisiku olemasolu ja järelvalve.
70 % autistidest on hilisemas elus raske puudega. 50 % õpivad vajalikul määral ennast kõne abil väljendama. 20 %-l võivad täiskasvanueas tekkida krambid. 15 % saavad oma eluga iseseisvalt hakkama.

Autismi ennetamine ei ole võimalik.

Allikas: www.inimene.ee

Teraapiakoer

Maailmas on palju inimesi, kelle vaimne intellekt on ühel või teisel põhjusel halvatud. Meditsiinil on siinkohal vaieldamatult oma kindel oluline roll, kuid elu ja praktika loomadega on näidanud, et ka loomadel on sama tähtis roll nende inimeste paranemisel.

Inimese ja looma vahelisele suhtele on ammu omistatud terapeutiline mõju. On leitud, et loomadega suhtlemine vähendab stressi, ärevust ja üksindustunnet ning samas sisendab ka enesekindlust ja pakub emotsionaalset tuge.

Teraapiakoera töö üks põhilisi eesmärke on parandada erivajadusega inimeste elukvaliteeti. Mujal maailmas on sellised spetisaalselt treenitud koerad väga levinud. Koeri kaasatakse erinevate vaimsete ja füüsiliste puuetega inimeste rehabilitatsiooniprogrammidesse. Samuti on levinud koerte külastusprogrammid, mille raames vabatahtlikud külastavad koertega haiglaid ja hooldeasutusi pakkudes sealviibijatele seltsi ning meelelahutust.

Teraapiakoer on treenitud selleks, et pakkuda vastavale inimgrupile sobilikku kontakti loomaga. Teraapiakoer on eritreeningu läbinud koer, kes suudab luua ning pakkuda kontakti seda vajavatele inimestele leevendades sellega pingeid ja luues sideme ümbritseva maailmaga.
Teraapiakoerad peavad vastama kindlatele kriteeriumitele (sobiv iseloom, treenitus, karvkate, tervislik seisund jne).

Milline koer sobib teraapiakoeraks?

Maailmas on sadu erinevaid koeratõuge, kes erinevad iseloomu, temperamendi, suuruse, karvastiku ning aretuse eesmärgi poolest. Mitmetel koeratõugudel (nt labradori retriiver) on näiteks arendatud aastaid jahiinstinkti, kuid nende seas on ka palju edukaid abi-ja teraapiakoeri. Teraapiakoerte valik algab kutsikate testimisega. Testitakse kutsika sõbralikkust, sotsiaalsust, käitumist võõra inimesega, reaktsioone erinevate ärritajate peale jne. Teraapiakoeraks ei sobi kaugeltki kõik koeratõud. Samuti võib üldjoontes sobivast tõust kutsikas osutuda teraapiakoeraks mittesobivaks  – ka spetsaalselt selleks aretatud pesakondadest ei saa kõikidest kutsikatest teraapiakoeri.

Tekst: Kati Hõbenik

Allikas: www.coldenfrends.ee

Urve Saar ravib maailma kitsedega

Urve Saar (58) püüdleb nõustajana ja kitsepiima-toodete pakkujana teha inimene-haaval nii, et sügistalvine Üleminek uude ajastusse toimuks võimalikult väikeste valude ja kadudega.

„Inimesed peavad õppima ütlema EI valedele valikutele, suhetele, elulaadile. Siis ei toimu nende avanemine, ärkamine ja ülestõusmine nii valusalt kui minul. Aga toimuma see peab – ja minusuguseid valgustunuid tekibki iga päev juurde. Jumal tänatud, nii me oma võrgustiku väega Maa päästamegi,“ teab Urve. „Üleminek ei kulge nii apokalüptiliselt nagu Hollywoodi filmidega inimkonda hirmutatakse. Looduskatastroofid – orkaanid-tornaadod-üleujutused-maavärinad – siiski tulevad. Loodetavasti Eestis üsna kergel kujul – seega püsige kodus kallite juures, ärge lennake ega rännake alates oktoobrist kuhugi. Olge valmis elektri ja interneti, telefonide ja pankade kadumiseks. Traditsiooniliste oskustega maarahvas saab hakkama, elektrist sõltuv linnarahvas peab oma väljavaated väga tõsiselt läbi kaaluma.“

Väike-Suitsu talu teatepulk

Urve enese „klõps“ käis ära nii ränga valu läbi, mida ta kellelegi teisele ei sooviks. Üks tema kahest pojast poos ennast üles. Temast maha jäänud tütrega vanaema kohtuda ei saa ning oma vaimsete õpetajate abiga on naine teada saanud, miks ja kuidas poeg tegelikult silmusesse sattus. Teadmine küll ei muuda midagi, ent leevendab leina.

„Olin aasta pärast seda tragöödiat täiesti endast ära. Nutsin ja karjusin ja tahtsin talle järele minna. Teine poeg, tema kaks poega ja mu armas abikaasa Aksel hoidsid mind õnneks tagasi ja tänu sellele saan aina edukamalt oma maist missiooni täita,“ on Urve neile neljale mehele südamest tänulik. „Alates 1996. aastast olen olnud alternatiivmeditsiiniline psühholoog-terapeut. Eestis oli aasta sadu tagasi igas külas oma ravitseja, kes maarohtudega aitas inimesi ja üks nendest elas ka minu Väike-Suitsu talus Kernu vallas Muusika külas.

Hakkasin avanedes otsima selle fakti seost endaga: miks ma elan siin, miks mul ei õnnestunud vaatamata pikkadele ja põhjalikele katsetele seda talu müüa ja kuhugi mujale teist talu osta – ja miks ma olen kogu aeg tahtnud inimesi täisväärtuslikku ellu aidata. Selgus, et minu esivanem oligi rahvaravitseja ja see ülesanne on mullegi selles elus antud. Nüüd siis tegelen inimeste aitamisega juba teadlikult. Kuna olin ise noorena väga haige, asusin elama metsa sisse vanavanemate tallu ja võtsin omale kitsed. 1995. aastal jõin pärast rasket operatsiooni sain kuu aega klaasi kitsepiima päevas. See taastas minu organismi väga kiiresti. Kitsed on mind aidanud elus ja ka terve olla. Sellest ajast ei ole ma enam arstiabi vajanud, pigem on paljud inimesed on minult abi saanud.“

Esimene samm ärkamise poole oli astroloogia õppimine. Kui ta sissejuhatava tööna oma enese sünnikaardi koostas, ütles õpetaja, et tal pole vanemaid. Tegelikult on – ja Urve on tänulik, et ta siia ilma toodi – ent tema suhted vanematega pole just tavapärased. „Eks keskmisest mõnevõrra erinev lapsepõlv kasvatas mind vintskeks. Tean nüüd tänu oma enese eluloole, mida minu juurde nõustamisele tulevad inimesed on läbi elanud,“ kinnitab Urve.

7 + 5 + 28

Ta läks 18aastasena mehele – nagu nõukogude ajal üldse mindi, aga raskest lapsepõlvest võrsunud eriti – ja otse loomulikult sattus sellise kaasa peale, kes teda seitse sünget aastat peksis. Ühel päeval võttis kange naine pojad kaasa ja kolis ühiselamusse, kus elas koos kahe pojaga viis aastat enam-vähem tsölibaadis.

„Jah, mul oli palju kosilasi. Keda iganes oleksin võinud voodisse saada. Aga ma ei teinud seda. Õppisin kasutama naiselikku kavalust – mida ausas ja otsekoheses minus tegelikult kuigi palju ei ole – ega tasunud iial millegi eest iseendaga,“ on Urve õigustatult uhke. „Aksli valisid endale kasuisaks minu pojad. Vaatamata sellele, et tookord oli ta hoopis teistsugune kui praegu – vindisena väge täis, tavamehelikult hoolimatu, empaatiata.

Teist inimest ei saa muuta. Ennast saab – teisele saab läbi enda otsustavate sammude muutumiseks tõuke anda. Mina pakkisin ühel hetkel piltlikult öeldes seljakoti ja läksin Aksli juurest kaheksaks kuuks minema. Elasin sõprade juures, autos, kuuse all hipi elu. Aksel hoolitses poiste eest. Ja ime sündiski! See mees muutus tundmatuseni. Erinevalt nii paljudest meestest, kes hirmust naisest ilma jääda lubavad ja suuri tühje sõnu teevad, tema teiseneski.

Nüüd on mul hooliv, kannatlik, arukas mees, kellele ja kelle kuuldes võin kõigest rääkida ja kelle peal peegeldades saan paljud asjad selgeks analüüsida – ilma põhjaliku analüüsita ma otsuseid ei tee ja nõu ei anna.“

Kindlalt oma teel

Mees, kellega Urve on koos elanud 28 aastat, vaatab oma võimukalt naiselikku, säravalt temperamentset emandat sügava imetluse ja armastusega. Urve vaimsed juhid aga on olnud korduvalt üllatunud, et naine pole endale määratud teelt kunagi kõrvale astunud ka siis, kui polnud veel ärganud ja seda teed päris täpselt ei teadnud.

Ta on ametilt elektroonika seadistaja-häälestaja ning tal on geniaalne tehniline taip ka olmetasandil. Nende pere autod valib ja ostab tema, ehkki Aksel on professionaalne autojuht. Kui kogu suguvõsa ei suuda sektsioonkappi juppidest kokku panna, siis tema joonistab skeemi ja mees paneb kokku.

Ennast ta sensitiiviks ei pea – lihtsalt näeb ja teab. Juba siis oli ta konkurentides kadedust tekitav self-made psühholoog, kui Eesti Ekspressi kunagistes putkades ajalehti müüs. Tema käive oli kõigist suurim, sest ta suhtles iga inimesega kui erilise persooniga, vajadusel otsis ajalehtedest soovitud kuulutused üles, nii et klient ostis ühe asemel kolm lehte – ja tutvustas kampaania-šokolaade nii, et kunded ostsid kõik kolm võimalikku. Niisugusteks asjadeks on tema sõnul vaja tundlikkust ja tunnetust, mitte diplomit.

„Hädasolijaid nõustades oskan õnneks energia endale jätta. Nii silmast silma kui telefoniteel abistades,“ väidab jõuline matroon. „Ma vajan vaid seda, et mind tänatakse, mitte ebausklikult mühatades minema kõnnitakse. Soovin tagasisidet – see aitab ka mind ennast edasi. Ja seda pean küll ütlema, et sobin nõustajaks-terapeudiks ainult nendele, kes taluvad kibedat tõde. Kui kellelgi on vale kaasa, elulaad, töö, kodu, ütlen selle kohe sirgelt välja – milleks mullitades aega ja energiat raisata. Samas tuleb need ekslikud perioodid, mis mõnel võtavad aastaid, läbi elada, sest need on teatavasti vajalikud õppetunnid.“

Kitsemamma

Urve on elu jooksul pidanud kõikvõimalikke loomaliike sigadest lehmadeni ning teinud enda juures ühest hüsteerilisest ponist mõnusa hobuse, kellest sai ratsakoolis laste lemmik. Naine väidab, et on enamasti kolme aasta jooksul mingi looma- või linnuliigi pidamise selgeks õppinud ja siis temaga lõpetanud, järgmist liiki õppima asunud.

„Kitsed on mugavalt väikesed ja tervisele kõige kasulikumad loomad,“ usub veendunud kitsemamma, kes võttis nüüd endale ka ühe peenvilla lamba, kes erinevalt tavalistest uttedest sünnitab korraga 3-5 talle. „Kitsepiimast teen juustu ja kohupiima. Kitsevõist segan erinevaid põletikuvastaseid määrdeid ja roosiõlidega näokreeme – retsepte ei jaga ja ainult minu energiaga käed segavad sellised salvid-kreemid, nagu mul on – kontrollitud ja mõõdetud, muide,“ väidab urve. „Kümme aastat tagasi hakkasin korjama kitsedelt peale poegimist ternespiima, mis on väga suure väärtusega. Ternespiim sisaldab antikehi ja seda võetakse väikeses koguses üks kord päevas, et kiiresti immuunsüsteemi tugevdada. Kitsepiim on väga hästi omastav – 99% – ja säilib erinevalt muude loomade piimast sügavkülmas.

Minu kitsed käivad vabalt metsas söömas ja tänu sellele on nende piim suure raviomadusega. Kitsed söövad vabalt valides ka mürgiseid taimi ja vaigust puukoort, mille nad teisendavad ravipiimaks, mis sisaldab looduslikku antibiootikumi.“

Ärge nüüd ehmatage, aga lihaks teeb Urve oma kitsed-lambad ise – selleks, et see toimuks kiiresti, valutult ja ausalt. Loom tõmmatakse rippu, Aksel toetab teda, kuni Urve teeb lõpliku lõike – ja vaikus. Perenaisel on selleks tööks ekstra üliterav nuga. Tal ongi igaks asjaks eraldi profi-nuga. Maja on nuge täis – fileerimiseks, hakkimiseks, koorimiseks. Mõnikord on naine ostnud terve noakomplekti, et saada üht vajalikku nuga.

„Muide, enne sind käisin mina ostjana sinu Soone talu vaatamas, aga mulle on määratud lõpuni esivanemate talus elada,“ naeratab Urve meie lahkumisel. „Sügistalvel juhtuma hakkavat pole vaja karta – kui vahepeal on halb, siis pärast on väga hea. Tuleb vaid kõigele valele ja ekslikule EI öelda.“

Kastikesse:

1.

Kõik kitsepiimad on hästi omastatavad aga nad ei ravi. Ainult nende kitsede piim on väärtuslik, kes käivad metsas vabalt söömas. Kitsed, keda karjatatakse ketis ja karjamaal, ei anna raviomadustega piima. Nende kitsede piim on küll hea toiduaine, kuid mitte raviomadustega. Kitsed ei haigestu nii lihtsalt ja seega see toorpiim on väga väärtuslik. Seda ei tohi ja ei peagi kuumutama. Kuna selles piimas on juba antikehi ja looduslik antibiootikum, siis kits ravib juba ennast ise.

Vale arvamine meedia ja arstide poolt on, et kuumutamata kitsepiimast saab mingi viiruse või haiguse. Farmaatsia poolt on see korraldus antud, et inimesi hirmu all hoida, et palju ravimeid ostetaks. Kui  kõik jooksid kitsepiima, siis me ei külastaks arste ega apteeke ja farmaatsiafirmad läheksid pankrotti ning arstidel ei oleks enam tööd. Kuidas siis seletada seda, et sellest ajast , kui ma kitsepiima joon ei ole ma arsti juures käinud ega apteeke külastanud. OLEN LIHTSALT TERVE.

Hoolige oma tervisest. Ärge laske arstidel enda eest otsustada. Te tunnete ise, mis te organism vajab. Usaldage iseennast ja siis olete ka terved!

2.

Kitseternespiim kui ELUELIKSIIR
Nii hakati nimetama Inglismaal katselaboris kitseternespiima.

See on tõesti tõsi, sest see on hoidnud mind tervena ja arstiabi ma aastaid vajanud ei ole. Nüüd aitan ma juba ka teise abivajajaid.
Olen kitsedelt võtnud ternespiima, peale tallede sündi, juba 2005 aastast. Seda esimest ternespiima saab väga vähe ja üks kord aastas. Algul ma ei teadnud kuidas seda säilitada, tarbida ja missuguseid tulemusi annab. Katsetuste tulemusena olen saanud palju kogemusi ja väga müstilisi tulemusi.

Vastsündinu peab saama kohe ternespiima, et elada bakterite keskkonnas. Seda saavad ka kohe vastsündinud kitsetalled ja siis võtan mina ülejäänud ternespiima.

Kui immuunsüsteem on tugev, oleme me terved. Immuunsüsteem nõrgeneb kui organismis on palju viiruseid või raske haigus, sest immmuunsüsteem toodab ainult meile sobivaid antikehi ja ainult meie organismis oleva viiruse või haiguse vastu võitlemiseks. Ükski labor terves maailmas ei suudaks leiutada nii täiuslikku ravimit kui seda teeb meie organismis immuunsüsteem. ANDKE TALLE VÕIMALUS OMA TÖÖD TEHA, hoides immuunsüsteem tugevana.
Praegu on selleks küll ainult kitseternespiim, mis on inimese ternespiimale väga sarnane.

Kõige enam tarvitavad kitseternespiima väiksed lapsed, allergikud, astmahaiged, suhkru- haiged, tuberkuloosi haiged, operatsioonijärgsed ja keemiaravi saavad vähi haiged.

Mõned näited: tuberkuloosi pisik oli kadunud ühe kuuga ja suhkruhaige ei pidanud

end sel ajal isegi süstima.

Kasvajahaige tarvitades iga päev ternespiima tuleb edukalt toime keemiaraviga ja paraneb.

Allikas: www.terviseelulaager.edicypages.com

Velly Joonas: tule, kingin sulle, mida iganes vajad!

Eriline ja ülimalt vägine lauljatar Velly Joonas (56) elab-loob-lehvib keset ei-kuskit. Selle maailmalõpu-punkti nimi on Vahenurme ja Velly elab sotsiaalmaja kolmandal korrusel. Tema valduses olevat kolmetoalist kõigi ebamugavustega korterit võiks maitseka ja stiilse sisekujunduse tõttu nimetada pigem stuudioks. Auga.

„Jah, minu stuudio teenib kõiki võimalikke muusasid,” sirutab naine, kes väidab, et tegutseb praegusel eluperioodil pigem meesenergia tiivul ehk siis Joonasena, oma soojades efektsetes indiaanisaabastes jalad asjalikult välja. „Tavamõistuse järgi on siin külm. Kogu pinna peale on vaid köögipliit ja kaks tuba külmuvad seega talvel üsna läbi, ehkki erinevalt mitmetest elufaasidest olid mul tänavu talvel puud täiesti olemas. Ümbritsevad korterid on kas pooltühjad või lihtsalt kütmata, seega külmuvad ka seinad läbi. Mind see aga ei häiri. Külm hoiab kõik meeled erksad. Sajandeid on kõik legendaarsed ateljeed nii Peterburis kui Pariisis olnud kärekülmad – ja saatnud mitmete põlvede inimestele läbi aja ja ruumi kestvat vaimuteravat loomet.”

Nii külm…

Velly teab, et on oma mitmekülgsed anded pärinud boheemlasest isalt, kellega tema ema abiellus armastusest ja kellele sünnitas viis last. Viienda, juunikuus sündinud Velly sünni järel läksid ema haavad mädanema ja ta suri. Lapsed jagati lastekodusse ning alles 8aastaselt lapsendati Kohtla-Järve plika Tõrvasse. Seepärast teab ta pisikesest peale, mis on üksindus ja külmetamine.

„Lubasin kasuvanematele suurepärase hariduse eest, mille nad mulle kinkisid, et toon neile Eesti riigi tagasi. Lapsena aga põdesin iseennast kogu hingest, mul ja minuga oli enda arvates kõik valesti. Kord läksin kargel talveõhtul paljalt lumme ja silmitsesin hanges lebades tähti, pärast lippasin paljajalu koju – ja ei jäänud isegi mitte haigeks, maistest vaevadest pääsemisest rääkimata,” meenutab tänaseks rahu ja iseendaga südamesõpruse leidnud Joonas. „Saavutasin tookord silmsideme tähtedega ning minus tekkis eluaegne kirgastumine ja lähisuhe külmaga. Teadsin, et minust saab laulja. Tallinnasse laulmist õppima minnes magasin alguses lausa õues, pargipinkidel, siis kütmata tubade tuuletõmbuses. Ma ei usu jutte külma mõjust häälepaeltele. Häält kahjustab see, mis on südames ja kõrvade vahel.”

Noorena tippsporti teinud Velly on kogenud ühtaegu nii külma kui kuuma ka näiteks Elbrusel, kus ta kreeklase välimusega tadžikist mäekuninga kannul mäest alla suusatas, ent muinasjutulistele pakkumistele siiski Oma Teed eelistas. Venemaale laulma turneerides arvas naine, et saab vaenlast kõige paremini tagalast õõnestada. Sai ka – tegi igavese hipina roki- ja kantrilavadel Eestimaa heaks väga palju. Ainult et vaenlast polnud – tõelised slaavlased on tema sõnul imeline rahvas. Nagu ka Egiptuse ja teiste väga lõunamaiste rahvaste esindajad – juhul, kui suhelda intelligentide ja aristokraatidega. Ja seda privileegi on artist külluslikult ligi tõmmanud.

„Unistan endamisi Etioopiasse kolimisest… Ent pean ka siin Vahenurmes vapralt vastu. Siinsetele talvedele eelnesid tohutud külmetamised ka Tõrvas, kus mulle kiusu pärast küttepuid ei müüdud. Ühel talvel oli mul kõigest märg jõulukuusk, mis pliidi all mitte ei põlenud, vaid kees…” kirjeldab Joonas tõelisi külmaelamusi, mida teatavasti ka tipus ohtrasti kogetakse. „Juba 13 aastat oleme teineteist soojendanud kollisegu aadel-koera Printsiga. Ta on mind läbi kõige ja ülimalt kõigist soojendanud. Igas mõttes.”

Printsid ja kuningad

Tähtkujult Kaksik, asteekide kalendri järgi topelt-Jaagur, märgilt Tuul ja looma-aasta kohaselt Kits, on Velly valinud vaba kulgemise ja rännu tee. Ta pole klammerdunud ühegi kodu, omandi – ega ka meessoost printside või isegi kuningate külge, ehkki abieluettepanekuid on talle vägagi palju teinud.

„Olen praegu küll hädas sellega, et mul pole raha oma 30 luulekogu, mitmeköitelise elulooraamatu, 260 omaloodud laulu massitiraažides avaldamiseks. Oleksin ma seda saanud, kui abiellunuksin mõne miljonäriga? Oh ei, siis poleks neid teoseid üldse sündinudki. Meestel on üldine omadus naine puuri panna. Kui on rikas mees, siis on puur lihtsalt kuldne – aga ikkagi puur. Ent ka rahatud-edutud mehed püüavad reeglina naist omada. Mehed on naise surm. Nad suunavad meid õigelt teelt kõrvale, suruvad peale oma valikud, raiskavad meie aega, energiat, raha – ihu, hinge ja vaimu. Ent meestel end tappa laskmata ei õpi me ka teatud õppetunde – kuni käivitub ja domineerib Mees meis endis,” teab Joonas, kes on omandanud vanale targale mehele sarnaneva hoiaku, kõnnaku ja kõnemaneeri. Mõningase tuunimise järel saaks temast kellegi Marlene Dietrichi sarnase. Ženja Fokinil oleks seda paraku igav teha, sest juba noorena on tal see stiil omandatud. Vaatamata isukale suitsetamisele on tal suurepärane näonahk. Vaid show-frisöör Lauri Pedajal oleks temaga tänuväärset tööd – sel lihtsal põhjusel, et Joonas ei taha, kui vähegi teisiti võimalik, ühtegi linna minna, aga juuksurid asuvad teatavasti linnades – ja tühja sellest!

„Mul pole sellepärast lapsi, et kõik mehed peale koer-Printsi – tema jumaldab lapsi – on olnud laste vastu ja ma pole tahtnud lapsi, keda isad ei soovi,” on Velly resoluutne. „Samas olen praeguses eas õpetajana, varem peresõbrana aidanud üles kasvatada vägagi palju lapsi. Näiteks Ines Aru peres siis, kui elasin tema raamatukogus. Neid öödepikkusi vestlusi… Ines on sama kaliibriga vaimuhiiglane nagu minu vaimne ema Betti Alver. Temagi on saanud end palju vähem näidata ja teostada kui väärinuks. See tähendab, et Eesti ei vääri oma Suuri. Ei oska säravate hingede ja võimsate vaimudega peale hakata midagi muud kui maha kiskumine, porri tallamine, ära kustutamine. Ja see on tohutu raiskamine, sest meie hulgas on Egiptuse kuldaja esiemad, Peruu ja Lemuuria tagasitulijad – kes lüüakse siin väiksel ja ilusal maal kuidagi julmemalt ja madalamalt risti kui kusagil mujal. Kusagil mujal kui erakluses, metsas, oma loodud kuningriigis suurvaimud siin ellu ei jää…

Jah, ent siiski olen õnnelik, kui paljud naised on pärast minuga kokku puutumist käima peale saanud ja lapse ilmale toonud. Ma pole ravija ega nõid, aga Jumala tööriist ja ülesande täitja olen küll.”

Joonas on koos peni-Printsiga uurinud mitmeid salateadusi, mille kohta käiv kirjandus tema rikkalikes riiulites peitub. Ta on tahtnud teada, miks ja mida ta õigupoolest Näeb ja Tajub. Ja samas on teda huvitanud ka, mille pealt siis posijad ja paraäritsejad õigupoolest teenivad. Tema sõnul ei vääri see teadmist.

„Samuti ei maksa uisapäisa kirikusse tormata – võin kinnitada mina, kaks korda leeritatud, sügavalt usklik inimene. Väga vähesed kirikuõpetajad osutuvad keset dogmasid tõeliselt huvitavateks vestluspartneriteks. Üks võimsamaid mõtlejaid on minu Õpetaja Emmanuel Kirss. Pahatihti on aga vaimulikud ise jäigalt raamistatud – ja püüavad ka vabu hingi raami suruda. Kullakesed, Jumal kontrollib meid kõiki – ükski inimene pole pädev teist inimest õigustatult kontrollima. Pühakojad on suurepärased mõtluse, loovuse ja eneseavalduse kohad – mitte vanglad.”

Muusadele määratud

Ehkki Velly on sünnilt loojaks loodud, on ta elu jooksul uskumatult palju ehitanud. Sõpradele, soomlastele – raha pärast, mis pattu salata – et luua baas ja keskkond, kus luua. Ja alati on ta oma ehitatud tubadest välja lennanud ja taas vaba tuulena laia ilma tuhisenud.

Tema tänane stuudio räägib asukast väga selget keelt. Seinad täis maale ja raamaturiiuleid. Ühes toas molbert ja kingitud esemed. Teises süntesaator, kitarr ja arvuti, millega naine arvutikollaaže loob ja maailmaga suhtleb. Paar jalgratast, kuninglik säng ja natuke kõnekat tekstiili.

„Minu ateljees on kõik muusade teenimiseks. Joonas ei taha midagi omada, uskuge mind. Omamine on tühine. Võim ja karjäär samuti,” kinnitab naine, kes õppis pille mängima muu hulgas ka vabaduse nimel – et muusikud talle kui lauljale ja heliloojale pähe ei saaks istuda. „Ma olen alati võitluseta taandunud. Ükskõik, kas mind tõukas estraadilavalt maha Anne Veski või surus mind varieteest välja Ülle Toming. Minu tasandil taandutakse lahinguta, et terveks jääda.”

Praegu annab ta väikseid sensitiivseid kontserte ja püüab leppida sellega, et tema plaadistused ootavad ainueksemplaridena midagi või kedagi. Sisetundest ja kosmilistest rütmidest lähtudes otsustab ta, kas ühel või teisel päeval maalida või komponeerida ning on seega pideval impulsiivsel loovuselainel. Mis on õigupoolest üsnagi luksuslik elulaad.

„Kunagiste afektide ajel – need on nüüdseks täiesti taltunud – hävitasin oma 20 aasta luuletused. Ei põletanud – rebisin ribadeks ja puistasin tuulde. Sõber Joel Sang leidis mu voodi alt ühe alles jäänud luuletuse ja kitkus juukseid – mida sa ometi tegid. Ei midagi erilist – looming ei kao, ta läheb taevasse. Seda pean küll tõdema, et toonased teosed olid paremad kui praegused – nüüdsel arengutasemel kontrollin end liialt. Noorematele loovhingedele võin aga julgustuseks öelda – kui algeline teile te tekst, pilt või meloodia ka ei tunduks, looge! Igal juhul looge. Selleks me sündinud olemegi,” arutleb mõtleja, kes on läbi elu päevast päeva oma mõttekilde jäädvustanud, nii et märkmikke on terve riiul täis. „Olen oma märkmikke täites terve elu püüdnud hetke peatada. Mitte sekunditki endale nii ränga hinnaga kingitud elust pole ma tahtnud asjatult kulutada. Sellepärast mu koda nende pedantselt vormistatud ja rivistatud tekstidega vooderdatud ongi.”

See punktuaalselt ja maitsekalt vormistatud muusade tempel on ausalt öeldes teravas kontrastis alumiselt korruselt läbi põranda kostva mörinaga, mida tekitavad ühe eru-arhitekti sünnipäevakülalised, kes koridori kakerdades teatavad, et Velly neile ei meeldi – uhke on ja meest ei taha ja üldse on hirmus nõid.

„Nad ei häiri mind,” esitleb hirmus nõid oma kaubamärgilikult vildakat hurmuri-naeratust. „Olen neile tänulik selle eest, et nad aitavad meeles pidada – alati peab sellele mõtlema, mis saab maistest väärtustest, kui… Olen suurema osa nii endast maalitud, mulle kingitud kui minu maalitud teostest ära kinkinud. Tagasi vaatamata.”

Kirglik kinkija

„Kinkides on oluline pärast mitte mõelda, milline jobu mu kalli kraami sai. Ma arvan, et kõik vähegi tundlikud isiksused tunnevad ajuti vastupandamatut soovi ära kinkida ehteid ja rõivaid, raamatuid ja maale – nii erakordselt kerge saab pärast seda,” teab kirglik kinkija, kelle ellu tema ülimalt süsteemse-pedantse tekstide-talletuse tehnika kinkis kadunud Andres Ehin. Sõna otseses mõttes.

Ehin kinkis talle sünnipäevaks kiirköitjasse kätketud luuletused, millest igaüks oli kilekaantes. Täpselt samal moel on naine nüüd kiletanud-köitnud oma luuletused, eluloo-jäädvustused, lasteraamatud ja ka näiteks ühe mustlasparuni fenomenaalse mõttevaramu.

„Ma pean need dokumendid-käsikirjad-talletised kuhugi tallele annetama, sest nende paljundamiseks ei tundu mul selles elus raha tekkivat, aga päris kaotsi nagu ka ei tahaks neid lasta. Kuule, vii nad enda juurde! Ja palun vali mu seintelt endale ka vähemalt üks maal. Kas sul riideid oleks vaja? Ma kannan ainult üksikuid rõivaid – enamus seisab jõude, palun vali endale. Sul on võrreldes minu omaga nii niru fotokas – ole hea tüdruk, võta mu kaamera endale, milleks mulle see…”

Iga veerand tunni tagant tehtud pakkumistest – võta kõik, mida sul vähegi vaja on, minu jaoks on see kõik tühisus, nagu Koguja raamatus nii kenasti sõnastatud – võtsin vastu kaks. Taldrikutäie võileibu ja suure karbi kuninglikke värvipliiatseid. Võileivad sellepärast, et Prints püsib korrektselt koeratoidu peal ja Velly ise väidab end vajadusel nädalate kaupa vaid terakestest toituvat – mis on linnukesel muret…

„Muretsen õnnetuste pärast. Kaksik-jaaguarina tõmban nii kahekordse õnne kui õnnetuse kaela ja see on õigupoolest päris kohutav. Kui mu kasuvanemate maja Tõrvas maha parseldati – 18 ruumi ja 11 hektarit – olin ma parseldajatel jalus ja mulle telliti 10 000 krooni eest palgamõrvarid. Mind peksti kandilise puuklotsiga sadu ja tuhandeid kordi – põhiliselt näkku ja pähe. Kui tapjatele ütlesin, et mul on võõrsil teenitud 35 000, jätsid nad mu ellu ja rahule ja panid tükkis rahaga minema. Mina magasin kaks ööpäeva surmaund ja siis tõusin jalule nagu vastsündinud kitsetall. Ma jäin ellu!” hõiskab Velly tasakesi oma Minnelli-sarnase kumeda tämbriga. „Paraku sain vigastusi, mida praegu päris koledasti põen. Sahtel löödi lagedaks. Ja milline daam naudiks hambaproteese, palun? Lisaks tekkis silmade võrkkesta rebend – enamasti vanurite tõbi – mis muudab maalimise ja arvutigraafika üsna raskeks.

Koos rauga haigusega tundsin korraga, et olengi vana. Et minu aeg on möödas. Aeg antud… Aga siis mängin ma noorusliku Printsiga, lähen jalgrattaga sõitma või lihtsalt naudin rõdul sigareti seltsis oma miljonivaadet. Unustan ja vabastan halvad mõtted ja mälestused ning kogen taas ja taas, kui palju energiat ja küllusetunde see annab. Jah, paljud mu sõbrad ja sugulased on mu siia maailmalõppu unustanud. Mina neid mitte. Mäletan kõigist nende parimaid omadusi. Alati.”

Sellisest ilmavaatest lähtudes on Vahenurme väike ingel loonud ka seni viimase plaadi „Väike ingel”. Ta ütleb, et annab iga harva külalise jalajälgedele suud ning palub, et energiaid liigutama saabunud teeline ära ei läheks… ah mingu pealegi, aga tulgu tagasi!

INFOKASTID

9.6.1955 Kohtla-Järvel

Pärast lastekoduaastaid üles kasvanud Tõrvas kasuvanemate juures

Tänu koduõpetajatele pääses nn. Otsa-kooli

Õppis Eesti ja Moskva Filharmoonias estraadilauljaks

Saanud metallikunstniku, kalligraafi, maalikooli ja kultuuriülikooli hariduse

Luuleklubi liige

1970ndatel ansambli „Flip”, bigbändi „Kärjed”, Peeter Vähi jazzorkestri ja varietee „Tallinn” solist ning ulatuslik Venemaal-Valgevenes-Ukrainas-jm gastrolleerija

1980ndatel ansambli „Eufoonia”, Moskva jazzorkestri, ansamblite „Diapasoon”, „Minstrells” ja „Vstretša” solist, sooloprogrammidega esineja ning luulekevade peaauhinna võitja.

1990ndatel soolokarjäär laulja-kitarristi-maalikunstniku-poeedina, „Nõmme valss – valged ööd” eriauhind

Õpetanud kõiki oma oskusi mitmetes koolides

Tänini vabakutseline multiandekas universaalkunstnik

Luulekevade võiduluuletus

NefretNefretNefret

           Joonathan Sagrits (estraadilaulja Velly Joonas)

Kell tihedalt tiksub

Üska sa kuulud ja kuuletu

On su meelte mees

Higihaisus ja verelõhnas

Me tõuseme NefretNefretNefret

Langus on inimlik pealegi

Seadus näeb ette nagu loodus

Milles üdini kümetud valgustsaanu

Samas supis kuumuses podised

Me tõuseme NefretNefretNefret

Hall tiik ja vääriskala uim

Kui portselani õrnust õhkad

Vaim püsi vagusi kui oid on lame

Tund lahkumist öös nutja pale

Me tõuseme NefretNefretNefret

• vanas Egiptuses tähendas nefer ILU

Laule:

„Humalapuu”, „Laul verelilledest”, „Kabaree”, „Palve”, „Ainus kord”, „Badam-Badam”, „Ave Maria”, „Tema”, „Kui oleksin tundnud sind varem”, „Mööda koduvälju” jpt

Omaloomingut:

„Olen algus ja lõpp, olen hingede hing”, „Tuleb elu ja läheb kui tuul”, „Kord isal ema sisse langes süda”, „Kas ta on ja kus ta on, hulkur minusugune”, „Ma alatihti hingelinna ihkan”, „Ärge hukka mind mõistke, te helkpalet silmates tulin”, „Ma kaukamehi vaatan, kes hauas lamavad”, „Nüüd hingerahus kartmatuna astu, saa lahti murest, muretuna astu”, „Minu vennad, mu sõbrad, kus olin – eks uurige järele” jpt

Vahenurme 2010 – „Väike ingel”:

„Hau!”, „Aeg”, „Lonny”, „Hellik-lemmik”, „Sa oled mägi”, „Ma otsin ust”, „Hulkur”, „Seitsmekeelne”, „Hoia mind sa”

Ela hästi…

Iga loomakasvataja teab, et sama palju kui rõõmu toob loomadega koos elamine kaasa ka valu. Nende eluiga on lühem kui meil – peame arvestama sellega, et ühel päeval tuleb lahkuda. Tänada, naeratada, salaja nutta – ja eluga edasi minna. Kui meie loomadel-lindudel on pojad-tibud-varsad-talled, teame juba ette, et armastusega üles kasvatatud hingeke tuleb ühel päeval uuele omanikule üle anda – vastasel juhul upume oma elukorraldusega oma kasvandikesse. Kes seoses sellega, et on ülejäänud karja lähisugulased, meile ka suguloomadeks ei sobi. Tuleb õppida ütlema „ela hästi” – ja olema õnnelik selle üle, et meie üles kasvatatud looma- ja linnulapsed moodustavad võrgustiku, mis ühendab meid heade ja armastavate inimestega.

Hermann

Mõne päeva eest lahkus Hermann. Ta oli pikakarvaline bernhardiin. Minu koera poeg. Nii nagu tema vennad Tobias ja Pärt, sai ka Hermann Beethoveni traditsiooni järgides nime helilooja järgi.

See oli raske sünnilooga pesakond. Mamma Barbara tõi nad ilmale sügavalt enneaegsetena, ellu jäid kaheteistkümnest vaid need kolm poissi. Ja minule tähendasid need poisid kuud aega ülimalt pingelist poputamist. Kuna nad olid alguses liiga nõrgad, et emapiima imeda, lüpsin koera – ja andsin maimukestele süstlaga piima. Kuna nad olid ülitillukesed ja ema kippus neid ära magama, hoidsin neid oma lõua all ja riiete sees.

Kuna neil oli nii keeruline titepõlv, polnud tervised ka hiljem head. Hermann lahkus eesnäärme vähi tõttu kuueaastasena. Tema mamma Barbara, kes sai eile üheksa-aastaseks, on küll seljast kange ja kõrvust kurt, on üliväga elus ja armastatud. Ja nende kutsikatega kinkis see koer mulle midagi veel enamat kui meeleheitliku võitluse kutsikate elu eest.

Barbara kinkis mulle mu viienda lapse. Aimasin juba paar aastat enne nende kutsikate sündi, et tütreke Maria Indira on mulle väga lähedal – aga ta ootas saabumiseks õiget hetke. Kui öösiti kutsikaid toitsin ja neid korviga kõikjale endaga kaasa tassisin, jälgis tütreke mind. Ja otsustas. Sobin tema emaks. Olles kutsikad kahekuiseks poputanud kohtusin üle pikkade karmide nädalate oma laste isaga – ja laps otsustas otsekohe tulla.

Ja laps on nüüd, jälgides meid ümbritsevat kulgu, sünde ja lahkumisi, otsustanud loomaarstiks saada.

Elsa

Meie eelmine koer – suur must Elsa, njufa ja ei-tea-kelle armastuse vili – sünnitas meile kodu. Tema esimene pesakond sündis sõbralikest suhetest eesti hagijaga, teine kolliga. Kusjuures mõlema kaheksa-kutsikalise pesakonna kõik võsukesed pärisid mõlema vanema parimad omadused.

Kolli-koera kiindumusest sündinud pesakonnast pärit imekaunis Elton oli kutsikas, keda ma kuidagi üle anda ei raatsinud. Üksteise järel läksid teised jumbud uutesse kodudesse – kelle eest sain purgi mett, kelle eest korvitäie mune, kelle eest suure koduse singitüki – seda kutsikat peitsin huviliste eest. Ta magas mu susside peal kirjutuslaua all, kui oma raamatuid ja artikleid kirjutasin… Ja siis tuli küpses eas paar, kelle puhul ma tundsin: see on nende kutsikas.

Nad vajasid suurt koera oma äsjavalminud maja valvuriks. Nädal hiljem ostsime nende korteri, kus elasime seitse järgmist aastat. Õnnelikud on nii need inimesed, kes elavad selles eeslinna-korteris kui need, kes elavad meie toonases kodus, kust Elsa kuusteist kutsikat maailma astusid.

Kusjuures loomade üle andmise ja neile kodu leidmise müsteerium ei piirdu sellega. Ligi aasta tagasi oli mul asja Tartusse arstide juurde ja nostalgia viis mu selle maja ette, kus Elsaga tema kutsikad üles kasvatasime. Majast väljus trikoloorne emakass, sabas paarikuine kiisutitt. Kirjumirju nagu väike panter.

Neile järgnes kiivriga noormees, kes valmistus rollerile istuma. Kassiema tuli koos pisikiisuga otseteed minu juurde. Ütlesin noormehele, et elasin aastate eest päris pikka aega selles majas – ja noormees ütles mulle kenas vene keeles: „Kass tõi oma tütre sulle. Võta vastu.”

Päris normaalne inimene endale emast kassi ei võta. Loomad on mul aidanud olla piisavalt ebanormaalne, et kassiemalt selline liigutav kingitus vastu võtta. Lilli on õrn, hell, väga seltsiv ja hooliv olend, kellega on erakordselt meeldiv koos elada – seni pole meie kolm isast kassi teda veel emaks teinud, aga ma olen täiesti kindel, et tema tulevastele beebidele leiame kindlasti kodud.

Napoleon

Ühel hommikul seisis meie praeguse talu õuel varsakene. Shetlandi poni, kes oli veel niiske ja kellega koos sündinud platsenta järele koerad tasahiljukesi hiilisid – püüdes vastsündinut mitte ehmatada.

Selle varsa nimel jäi ellu märakene, keda üks meie küla killer-peni kohutavalt pures. Meie poni oli selle koera registris umbes kolmekümnes ohver, Tartu suurloomakliinikus anti väga vähe lootust, et ta üldse ellu jääb – poja nimel jäi. Ja minul kippus süda seda varssa vaadates kokku tõmbuma, sest selge oli – varss tuleb kellelegi üle anda. Poiss ju. Emaga koos pole just väga mõistlik poissi pidada, loomadel läheb paraku üsna kiiresti meelest, millised sugulussidemed neil on.

Ent ühel päeval mu süda hõiskas, mitte ei tõmbunud kokku. Napoleon paluti Saaremaale ühele väikesele tüdrukule esimese sünnipäeva kingituseks, pisikese piiga lapsepõlvekaaslaseks. Perekond Hanso dünastia noorim tütar mahutas meie talu esimese varsa lahedasti oma jeebi pakiruumi – ja nüüd saadab mais aastaseks saav täkupoiss meile Saaremaalt kirju: kõik armastavad teda, ta on õnnelik ja väga õigesse kohta jõudnud.

Õigupoolest on mul õnne olnud kõik oma looma- ja linnulapsed õigetesse kodudesse jagada. Aastakümnetepikkuse „tootmistöö” juures on vaid üks kutsikas tagasi toodud – head sõbrad ei tulnud liiga väikesel pinnal tema mahutamise ja ohjamisega toime. Ja see oli mulle õppetund – kuitahes heade inimestegi puhul tuleb loomalapse tulevased pidamistingimused pedantselt üle vaadata.

Et tal ikka tõesti ruumi on. Et uus pere ikka tõesti teab, miks ja milleks selle olendi oma perre kutsub. Et papagoidega samas ruumis ei suitsetataks. Et koera terveks päevaks üksinda ei jäetaks. Et…

Kingitud ja vahetatud

Kui kutsika-varsa-tibu müük on ühene ja selge sooritus, siis vahetus või kinkimine on palju riskantsem. Minu kogemused kinnitavad, et vahetus ja kinkimine võivad tuua väga palju hingevalu.

Mulle on kingitud põrsaid – ja siga, mis siis, et intelligentne, empaatiline ja vaimukas elukas, süüakse ühel hilissügisesel päeval paraku ära. Nii kurb ja valus on. Palun, ärge mulle rohkem sigu kinkige!!!

Ma ise pole samuti patust puhas. Olen oma sõbratarile kinkinud sokutalle, väikese kuldi, kaks jänest, kaks parti ja mõned papagoitibud. Kult on tema emisele kaks pesakonda mehkeldanud, jänesed ja pardid käivad temaga laatadel kaasas – nii et mulle tundub, et ma ise pole loomi-linde kinkides kellelegi liiga teinud.

Küll aga tegi nii mulle kui abikaasale väga haiget ühe kitsetalle vahetamine kahe hane vastu. Haned olid ülimalt sõbralikud ja armsad, sõid peost, teatasid külalistest märksa valjuhäälsemalt kui koerad. Paraku tegid kanadele liiga. Ja talv tuli peale. Ja me pidime oma enese kätega need haned jõulupraeks tegema. Siiamaale on kohutavalt paha tunne. Ei mingeid hanesid enam!

Mõne aja eest jutustasin teile oma viirpapagoidest.

Täna hommikul lebas isalind – 12aastane kirkalt sinine papagoi – sillerdavas päikeselaigus puuripõrandal. Aeg oli otsas. Meie ühine rändamine Tartust Võrtsjärve äärde, Liust Raplamaale oli lõppenud. Seisime väikese tütrega vaikselt puuri juures. Nuttu ei tulnud. Oli sügav vaikus. Emalind oli äkitselt saabunud üksindusest kohkunud. Meie andsime oma kauase sõbra tasakesi üle – Kõigevägevamale.

Kingime ehk emalinnu kellelegi ära, pakkusin mina. Ei, toome uue isalinnu, nõudis tütar. Ligi kakskümmend aastat koos viirukatega lõpeks emalindu ära andes tõepoolest liiga valusasse vaikusse. Selle loo honorari eest tuleb meie koju uus poiss-papagoi. Pange end valmis, mõne aja pärast saab siit talust taas papagoitibusid. Ent olge valmis ka selleks, et enne tibude üle andmist tulen teie juurde vaatama, millise kodu nad endale saavad. Selle asja nimi on üle elamise eetika – ainult sel juhul saan kogu südamest öelda: „Ela hästi!”

Aune Past – kanapatareidega muinasjutuvestja

Aune Past ei ole past – ingliskeelse minevikuvormi tähenduses. Ta on otsustanud siin ja praegu õnnelik olla ning nii suuliselt kui kirjalikult seda kunsti ka kõigile teistele eestikeelsetele inimestele õpetada.

„Tudengid küsivad, kuidas ma julgen õnnelik olla, kas ma haiget ei karda saada,” naerab hele daam, kes armastab kanda stiilse lõikega eriti värvilisi riideid ja ei armasta mobiiltelefone – nii nagu nemad ei armasta ka teda ning lähevad tema käes igal võimalikul moel katki. „Kui ei julge õnnelik olla, siis kindlasti ei saagi kunagi õnnelikuks. Olen elu jooksul oma valud sel määral ära tundnud, et nüüd olen enamasti õnnelik, vaid õige harva vaatan ka musta seina taha, et oskaks neid kaht olekut omavahel võrrelda.”

Eesti ühe omapäraseima ja tuntuima suhtekorraldaja kaubamärk on rõõmsavärviliste muinasjuttude loomine ja edastamine üsna etenduseväärses vormis. Igasuguse keskeakriisi asemel loob ta suhte- ja mainekujunduslikke ning reisidel kogutud ja kogetud legende. Reisidel käib ta reeglina koos ettevõtjast (tegeleb IT vallas, Yogasystems on innovaatiline intelligentse maja looja)  kaasa Urmasega ning tänu sellele on see daam vastupidiselt meedianähtavale melodramaatilisele mallile – rikkad mehed vahetavad näilise nooruse pikendamiseks oma naised kindlasti noorema keremudeli vastu – üsna rõõmsameelselt proua Past. Lindudest ja loomadest energiat ammutav emand, kes armastab ennast just sellisena, nagu ta on – kelle elu tõeline ja tegelik Prints on tema enese eluaegne abikaasa ning kelle iga tegu ja teos on armastusavaldus oma perele ja Eestimaale. Selle mitmetasandilise loo taaskogemiseks tavatsevad Pastid koos reisida – regulaarselt Aune unistuste maale, Monacosse, milleteemaline raamat tal äsja valmis. Kohusetundlikult Ameerikasse, kus käiakse vanavanemaid tegemas. Ja erandkorras  muile maile ja meredele. Viimati purjelaeval Nordea koos Tätte ja Matverega ümbermaailmareisi etapil Paapuast Timorisse.

Kanaema

„Kõigepealt tuli paar jänest, kes elasid toas ja puistasid kõikjale pabulaid, mida nii mõnigi linlasest külaline rosinateks pidas,” naerab maineguru, kes on eraelus Tartumaa taluperenaine. „Jänkud sigisid nii, nagu sellele liigile omane. Kolisin nad õue, et niigi uskumatult tolerantne Urmas õue ei koliks, projekteerisin ise neile mugava ja praktilise majakese – ja kui neid oli juba 87, tuli jäneste taud. Kogu mu jänestemaailm läks viimse hingeni jänkude paradiisi. Midagi sellist ma enam üle elada ei tahtnud.

Ja minust sai kanaema. Nüüd, kus mu linnuaed on tulvil erinevat liiki sulelisi, oskan juba Urmase küsimusele „milleks sulle kõike seda – kõiki neid – vaja on” üsna täpselt vastata.

Linnud annavad mulle turvatunde. Ehkki nad – eriti just kanad – on ootamatult kurjad, on nad väga  arukad olendid – annavad nad turvatunde. Minu töömaailm ja reisid pakuvad nii palju ja kiireid muutusi, et vahel on tasakaal hingele hea. Kui ma töölt või reisidelt tulen, on linnud alati olemas. Kõik on nii, nagu jätsin – ainult arv muutub. Enamasti suuremaks.”

Ehkki härra Past on teiste hobide mees, toidab ja hooldab ta proua äraolekul tema linnuriiki üsna hea meelega. Vajadusel tulevad appi ka naabrid. Ja kui naabritel vaja, haarab Aune lumelabida. Linnud saavad ainult puhast ehk ökoloogilist talusööta, et munade kvaliteeti ei mõjutaks “miski GMO”.  Lisaks erisöödad ja mineraalid, mille õiget timmimist ja tempimist nimetab Aune suureks teaduseks, mida ta omandab mööda erinevaid linnu-saite rännates. Armastuse ja täppisteaduse koosmõjul saadud mune tavatseb ta sõpradele kinkida – puhtad ja kogu südamest väestatud munad on mistahes rahamahukast kingitusest väärtuslikumad. “Ja on ju naljakas kingitus, mis teeb tuju heaks?” küsib Aune ise. Kui ma pensionile jään, nii umbes kahekümne aasta pärast, siis tahaks hakata mööda maailma linnulaatu reisima, praegu piirdun erinevate ajakirjadega, mida lapsed on mulle kinkinud.”

„Kevadpühade ajal mina mune ei värvinud. Vannitasin kanu – naerge rõõmuga, kui soovite. Kuni USAs laste juures olin, moodustusid imelühikeste jalgadega tšabode varvaste vahele mustusekuulikesed ja neid ei saanud ma kuidagi teisiti kui linde ükshaaval ämbris leotades lahti. Märgi linde ei saanud jällegi aprillikuise lumetuisu kätte lasta – ja nii ma siis neid föönitasin, kuni terve maja täitus korraliku kanahaisuga. Keegi kodakondsetest ei öelnud halvasti. Kuigi ausalt öeldes oleks võinud. Ma õpin pidevalt oma pereliikmetelt, kuidas olla arvestav sõber ja tolerantne kaasteeline.”

Lapsed kui õpetajad

Üks Pastide kuuest järeltulijast on samas nakkavalt konna-usku. Aune ja Urmase lapsed on Liisa (31), Kaisa (30) ja Jaan (20) ning lapselapsed Greta, Charlie ja Sebastian. Just viimane, hellitavalt Sebiks kutsutud poiss on praegusel eluperioodil vanaema jaoks üks tänuväärsemaid õpetajaid.

„Ta tuleb hommikul magamistoast, lauldes „Oo, kuis nii kaunis on hommik!” Kui ta teatab täna – nagu ka eile ja homme – et käsil on tema elu kõige ilusam päev, küsin ma ettevaatlikult, kuidas täna saab ilusaim päev olla, kui see oli juba eile. Ja poiss selgitab veendunult, et täna on uuem kõige ilusam. Täpselt nii peaksime meiegi east olenemata oskama iga uut päeva ja iseennast siin ja praegu õnnistada,” on Aune tütrepojalt õppinud. „Poiss jumaldab konnasid. Ta on ühele noorele emale öelnud, et tolle beebi on nunnu küll, aga konnad on ilusamad. Võib-olla tänu sellele tavatule kiindumusele sai ka minu lasteraamatute sarja peategelaseks konn Matilda. Ta tuli unes minu juurde ja tutvustas ennast. Ta elab Ameerikas Mississippi ääres, aga tal on vanaema ja vanaisa Eestis. Ta käib mööda maailma rändamas ja võrdleb erinevaid riike koos kõigega, mis neis leida võib – sel moel on mu raamatusari õpetlik ja ühtlasi on konnad üsna inimlikud. Näen kõvasti vaeva, et konnadele mitte oma lapselaste nägusid-tegusid külge kirjutada. Vastavalt tänapäeva laste ootustele teen sarja interaktiivseks. Palun-palun, ärge kihutage kevadöödes maanteid ületavatest konnadest üle, neil on ka oma elukene elada.

Konn Matilda hakkab jutustama ka Paapua inimsööjatest, krokodillijahist, krokodillinimestest. Kui Jaan Tättel jutustab ümberilmareisil kogetust lastele Onu Jaan, siis minul on konn. Lastele on hea kirjutada – nad on nõudlik, aus ja inspireeriv publik.”

Ka Monaco-raamatu oodatust kiirema laagerdamise ja valmimise taga on laps. Täiesti võõras laps seejuures. Ühel järjekordsel Monaco botaanikaaia groti matkal kohtus naine lapsega, kellega neil sõnalises mõttes ühist keelt polnud – monegaskide keelt Aune ei oska, inglise ja Aune „Burda-saksa-keel” siinkohal ei kõlvanud ja nõnda siis suheldi sõnatult. Poiss viis võõra reisija teistele turistidele märkamatult mööda kitsukest pragu (siia ma kinni jään, oli Aune kindel) imelisi kivististe skulptuure vaatama), pärast söödi üheskoos  lapse taskust liivaga-pooleks-pähkleid. “Inimesed on kõige ehedamad, inimesed teevadki meie reisilood. Aga jälle peab olema julgust inimestele silma vaadata, naeratusele naeratusega vastata ja võõraid enda päevadesse lubada.”  Selle julguse tõttu ongi Aune äsjases raamatus “Printsi poole teel. Minu unistus Monacost” salapärane Prantsuse sõber.

Kui jutt läheb Aune erialale, suhtekorraldusele, tormaks kui kevadveed tuppa, jutt muutub kiireks ja sugereerivaks.

„Ka minu üliõpilased on olnud ühed mu tänuväärsemad õpetajad,” tunnistab Aune, et tunneb neist nüüd, kui ülikoolist õppejõu ametist ära tuli, puudust dialoogist oma üliõpilastega ja tänab taevast, et  käib  tüki kaupa ikkagi endises Tartu sünnitusmajas asuvas instituudis loenguid pidamas käib. „ Mulle meeldis väga, kui auditooriumis tekkis dialoog. No mis asi see olgu kui täiskasvanud inimene istub loengus ja ei räägi kaasa. Ülikool ongi kogenuma õppejõu abil iseenda vormimine. See peab olema tudengiaktiivne tegevus. Ma tahan, et minu noored kollegid oleksid homme minust paremad. See sunnib mind täna kabedamini kõndima ja annab homme uhkusetunde. Eks ma vist oma tudengitele natukene kanaema olen. Ka nüüd, kus ülikoolist ära. Armastan meeletult oma eriala – minu meelest on suhtekorraldus ja mainekujundus maailma põnevaimad asjad. Ja tänu kommunikatsioonioskustele saavad ühiskonnas kuuldavaks ka väikeste gruppide ja ääremaade inimeste mured ja seisukohad.

Koertega koos linnuteel

Linnud ja loomad on Aune sõnul kõige parem ja kindlam läbipõlemise-vastane õukond. Nad peatavad kiirustamise ja viivad malbesse meditatiivsesse seisundisse ka need inimesed, kes seda sõnagi ei tea. Naine, kes oma eduka mehe kõrval õigupoolest üldse töötama ei peaks, ent teeb seda innukalt ja mitmel rindel, tõdeb, et loomad-linnud tekitavad ainult kulusid, mitte tulusid. See pole majandustegevus, vaid elulaad.

„Kui ma läksin Raja tallu Andrus Teemanti juurde tšabosid ja minikotšineid ostma, võtsin kaasa täpselt paraja hulga sularaha, et mitte üle piiri minna. Ja siis ma nägin teemant-faasaneid. Andrus pakkus rõõmsalt, et ma võin ju ülekandega maksta. Võisin küll,” muheleb Aune oma lapselikku kaubamärk-naeratust. „Faasanid – ehkki erakordselt rumalad tegelased – kinnitasid taas kord minu veendumust, et iga inimene, loom ja lind on otsekui elav lugu. Ja ometi on tänases maailmas ses suhtes uskumatult palju mõistmatust. Kui üks mu tegelastest vastu sügist põhukuhjast 13 tibuga välja ilmus ja ma lasteaiale tibusööta ostma läksin, käratas müüja turul: sel aastaajal tibusid ei hauta! Aga hauti ju. Ärgu ometi meie loodud muinaslugusid – me ju teeme ise oma elu ja maailma – rikutagu.

Mäletan, kuidas Jaan-Eerikut südame all kandes medõelt  D-vitamiini retsepti palusin – äsja majja saabunud dogikutsika jaoks – ja karmilt kurjustada sain, et beebiootel majapidamisse kutsikaid ei võeta. Just võetakse! Minu poeg kasvas üles hiiglasliku arlekiindogi Moosese külje  all autodega mängides. Kui ta beebina vankris magas, ei tohtinud isegi mina lapsele läheneda enne, kui ta ärkas. Koer ei lubanud!

Olen täiesti veendunud, et loomad mõtlevad ja arutlevad iseseisvalt, mitte ei peegelda pererahva mõtteid. Mul on Tartumaalt Kilgi tallist toodud kaks poni Max ja Moritz, kelle Saksa-taustast vahendaja Freddy Saarm kuigi palju ei teadnud. Ponide käitumisse süvenedes selgus, et nad on nõus sõidutama ainult umbes 10aastaseid lapsi – väiksemate ja suuremate eest ja alt panevad minema. Nii nad mul põhiliselt vaatamiseks ja nuusutamiseks ongi. Nende soove ja otsuseid tuleb austada.

Inimene ei ole looduse kroon, tõepoolest, kui kellegi kodustad, siis tema eest ka vastutad. Uskumatu, et küpses eas (loe: arukad) inimesed  võtavad endale suveks suvilasse lambad ja jätavad nad sügisel süüdimatult sinna maha. Nad unistavad kutsikast ega anna endale aru, et paar minutit pärast su ellu tulemist peab loom saama sinule toetuda – ta vajab toitu, liikumist ja tähelepanu ega talu seda, kui temaga tegeldakse väsinu ja närvilisena, siis kaotab ta jalgealuse ja turvatunde ning hakkab pidetuna rumalusi tegema. Tegelikult tunnen ka mina oma koera ees süüd oma reisimiste pärast. Ja kõige selle armastuse juures peab tegelikult koera palju õpetama, mina olen siin vigu teinud, koer tegi naabri kassile liiga. Hullult kahju on.”

Pastide peres on praegu pärast esimest, Simsoni nimelist hundut juba teine saksa lambakoer, sest nad peavad seda tõugu koera etaloniks. Meelega valitud „ülearu” karvasel poisil on küll leheküljepikkune passinimi, ent Greta antud hüüdnimi Mõnna jäigi koerale külge.

„Seisan õhtul terrassil ja hüüan Mõnna-Mõnna-Mõnna, mispeale naabrimees hõikab: „See on tore, et sul on mõnna, aga pead sa siis naabreid seda nii valjusti kuulutades kadedaks ajama?”

Aune lindude elu on ses mõttes mõnna, et sama kindlalt kui koer neid ei puutu, ei söö neid ka pererahvas, kuna lapsed on emale öelnud, et kui nad sööksid oma linde, paneksid nad järgmisena pintslisse ka oma ponid, koerad ja… lapsed.

Lapsepõlvešampoon pulmadeks…

Austav ja armastav suhtumine loomadesse on nii Aunesse kui tema lastesse kodeeritud emapoolsete geenide kaudu. Rapla külje all Tallinna manntee ja Kuusiku tee ristil  elanud ema õpetas Aunele elutervet ja oskuslikku loomandamist.

„Kui meenutan oma lapsepõlve keset poistegängi, viieaastasena iseseisvalt bussiga teise asulasse  ema tööjuurde juurde sõitmisi ning igasuguste turvatoolide ja muu turvata kasvamist, imestan, et meie põlvkond üldse ellu jäi. Aga tänu sellele olen praegugi suuteline pea ees uutesse seiklustesse sukelduma. Nii sõna otseses kui kaudses mõttes. Kuigi olen olnud Eesti aasta parim naispurilauasõitja, juhtub minuga ka igasugust. Olen purjelauaga sõites purje all vees kinni  jäänud ja tänu sitkeks kasvatanud lapsepõlvele sealt välja ujunud. Olen 20 aastat lumelauaga sõitnud ja õppimiseaja trikid ajavad siiani kananaha ihule. Eks ikka oskamatu käitumisega ise kehva seisu sattunud, olen järsku mäge kartes kogemata veel mitu korda järsemale off- nõlvale eksinud ja sealt tagumiku peal  millimeeterhaaval edasi nihkudes minema hiilinud, et mitte all turritavatesse kuuselatvadesse kukkuda,” jutustab Aune, kellele meeldib lugusid vesta. Ainult mitte telefoni teel, palun. Telefon on tal pidevalt kadunud või katki. Eelmisest telefonist jäi järele mustmiljon kildu, mida omanik püüdis kilekotis telefonikujuliseks vormides siiski kuidagi kasutatavana säilitada, et numbrid sealt seest kätte saada. „ Ausalt, ma ei ole telefoniinimene. Ma tahan olla teise inimese päeva oodatud. Kui ma helistan, ma ei taju, mis tal parasjagu käsil on. Küsid küll, et kas sobib rääkida, aga ma ei näe, mis näoga vastus tuleb. Hoopis parem on smsida, meilida, skaipida, facebokis sõnumeid vahetada. Sa näed, et inimene on kohal või siis sõnumit loetakse endale sobival ajal, skaibis saab panna märgi, et ära mind praegu sega. See loob jutule soodsa pinna. Üle kõige armastan ma silmast silma dialooge.   Elagem optimistlikult – ja elagem täna!” on Aune sellise lihtsa tarkuse omandanud… šampoonilt. „Mulle kingiti plikana imehea lõhnaga “välismaa” šampoon, mille otsustasin jätta oma pulmapäevaks. Tänu taevale, et aastaid seisnud pudelit enne nuusutasime, muidu oleksin ilmselt kiilakana mehele läinud, sest õigel ajal nii hunnitult lõhnanud ollusest oli saanud halvaksläinud keemiarelv.”

Pastidest endist on keset lapsi ja loomi saanud paras paar. Teades  küll naise vaimustust Monaco ning sealse kuningriigi ja muinasjutu vastu, ei andnud Urmas ühel hiljutisel pulma-aastapäeval kaasale teada, et neid kutsuti vastuvõtule, millel osales ka Monaco prints. Sest päev ja öö olid juba planeeritud.  Esmalt ehmatanud Aune mõistis, et oligi hea, et  üks muinasjutt  oleks muidu jäänud loomata ja hea ka, et see Monaco muinasjutt jäi muinasjutuks ja tema enese mees ta elu tegelikuks printsiks.

“Me tavatseme Urmasega laupäevaõhtuti Monacosse jõuda. Siis saame nautida pühapäevahommikut  ebamaise merevaatega. Ja seda vaadet imetledes tunnen ma  kui erakordselt kaunis ja eriline on tegelikult meie oma Eestimaa. Kui seda vaid osataks serveerida ja sel kombel majandada nagu juhitakse Monacot. Selle väikeriigi edu ei seisne mitte ainult kliimas-traditsioonides-sotsiaalsüsteemis, vaid selles, et iga võimul olija ja otsustaja võtab vastutuse. Kui meil vastutab amet, mitte ametnik – ja lollused maksab kinni ikkagi maksumaksja, siis seal on nii poliitika kui majandus väga inimnäoline – ja meie oleme väärt seda sama,” kinnitab naine, kelle tööd ja teosed on igapäevane armastusavaldus lastele, Urmasele, lindudele-loomadele ja Eestimaale – ning kõigele elusale või näiliselt eluta seltskonnale, kes-mis meid nii enesestmõistetavalt ümbritseb, et me seda pahatihti ei märkagi.

 Aune märkab. Üks tema hommikukiri e-postist: „Lähen loomi talitama, mul pole äratuskella vaja, hommikul tuleb 2 kuldnokka, vaatab aknast sisse ja hakkab pihta: ikka magab, vatasiis, ikka magab, üles-üles, kohvileeeee! Ja üks lõpetab oma joru haukumisega, teine kiremisega, mille nad on meie perelt ja muudelt loomadelt ära õppinud. Suhteliselt sulnis äratus. Nad võiksid muidugi pisut romantilisemad olla, aga asi seegi.

Ja kohvimasin ütleb: pese mind, pane vett, pane ube, tühjenda . Ometi võiks kohvimasin, millele igasugu tarkust sisse programmeeritud, alustada hommikut sellega, et ütleks: „Tere, hommikut, kallis, küll sa näed täna hea välja. Või midagi niisugust, mida vanad sõbrad ikka ütlevad. Kohvimasinad on ju väga paljudele inimestele esimesed hommikutervitajad. Igale kuldnokki või kutsikaid ei jagu.”

Tibu Laisk – täiusest puudub vaid poeg

Mari-Leen Laisk (23), kes on abielus 50aastase kirjuvõitu elulooga psühholoogi Mart Laisaga: „Olen pärit Hiiumaalt, kus meil polnud mitte midagi. Mardi kõrval nägin esmalt päratut rikkust, mis ei teinud kedagi õnnelikuks. Kuigi raha oli meeletult, sai see kogu aeg otsa. Praegu pole meil midagi – ja samas ei saa mitte miski kunagi otsa. Kõik eluks ja õnneks vajalik on kuhjaga olemas ja ma tean, et siin maises elus pole võimalik midagi olulist kaotada.”

Mari-Leen, keda abikaasa ja sõbrad kutsuvad Tibuks, on ürgnaiselikul kombel sügavalt südametark ning tema paljunäinud mees on oma tänase tasakaalu just oma noorele naisele rajanud. Ürgarukas naine on pehme ja malbe – ja samas otsustav ja võimukas. See ei tähenda võimuvõitlust – kogu jõulise elu-edasi-viimise juures on ta ikkagi õrn, habras ja seetõttu imetleva pilguga paitatud.

Mini-Malaisia

…või hipikommuuni algrakuke. Niimoodi on kõige lihtsam iseloomustada kodu, mille Tibu ja laisk on koos loonud. Eriliselt harmooniline ja ühes hingav paar, kes end muheledes Vatsla vatsakateks nimetab, elab Tabasalu-Hüüru vahelisel Laisa teel, mis möödub Kehva teest. Nende huumorimeelele vastavalt on lugu naljakas, mitte mingi halb enne. Seda enam, et elatakse Mardi vallavanemast vennaga kõrvuti.

„Enamus inimesi, kellele ütleme „parkige auto pillirooga kaetud putka kõrvale”, küsivad ringutades ja ringi vaadates, kus siis meie maja on,” naerab Mari-„Tibu”-Leen. „Kui oma õdusa soojaku peale näitame, arvab enamus paraku, et me ei ole normaalsed. Ometi on sellise väikese majakese vedamine ja pidamine, kütmine ja koristamine nii mugav, käepärane ja… kuidagi paras. Mõelgem kasvõi sellele, et hiidmajad, mis võtavad praegu tohutult kütet ja elektrit, kukuvad loodusõnnetuste ajal tapvateks kildudeks – meie putka on ohutu ja hõlpsasti tagasi püsti lükatav.”

See suuremat sorti soojak on pooleks jagatud. Ühes pooles voodi-nari-kirjutuslaud-haaval kõrvuti ja ülestikku magamistuba, lastetuba ja kabinet. Ilma et kellelgi või millelgi kitsas oleks. Päevakava peab õige olema. Terileri keskel on sahver ja värkstuba. Paremal köök-elutuba,  kus kõik on käe pärast, ülevaatlik ja piisav. Soe, turvaline – ja Laisa-paarile nii armsal moel hipilik.

Kusjuures treiku-maja muudab inimesed ülejäänud perega liigutavalt võrdseks. Ka lindudel ja hobustel on samas stiilis varjualused, mis koos äsja ehitatud saunaga moodustavadki kokku otsekui mini-Malaisia.

„Meil on kolm hobust, kellest noorim – eesti raskeveohobune Elli – põeb rasket songa, mida on korduvalt opereeritud ja millele nüüd tahetakse Tartu suurloomakliinikus võrestik toeks opereerida ning hoiatatakse, et see mära ei hakka kunagi midagi vedama, ratsutama ega varssasid tooma. Aga mina ei usu seda,” kinnitab Mari-Leen, kelle pilk näeb palju enamat kui pilgud tavaliselt näevad. „Mina usun imedesse – ja tean, et me saame kusagilt ka selle poolteist tonni euri, mis operatsiooniks vaja läheb. Samamoodi saame korda mullu kaevatud tiigi, mis tühjaks ei jooksnud ja millele sai tühjenduskraav valesti ehitatud – vigadest õpitakse.”

Õiged järjekorrad

Pilliroomatid, mis Laiskade hipi-landile ekvatoriaalse ilme annavad, pärinevad mööblitööstusest, mis Mardil vahepeal oli. Samal ajal ehitas Tibu vend õe perele suurt maja, kuhu pidi tulema nii kodu kui koolituskeskus… ja nad kõik läksid pidulikult pankrotti. Vundament, millest turritavad torustiku ühenduskohad, on lootusrikkalt konserveeritud.

„Me tegime sellest laviinist järelduse, et tuleb teisest otsast alustada. Mardi psühholoogi-töö vastuvõturuum on praegu linnas ülikooli juures, aga me peame selle siia ehitama – samasuguse väikese putkana, nagu kodu – sest siinne õige keskkond on juba ise osa psühhoteraapiast,” teab Tibu. „Veel üks soojak tuleb tuunida minu emale, kelle siia elama kutsume. Ja suuremat sorti treikust peab saama külalistemaja.”

See viimane ei meeldi ilmselt pere malbele saksa lambakoerale Sohvile, kellele ei mahu hinge rabedusest tingitud jõhkrus, vaikusekartusest põhjustatud lärmakus. Aga just sellised maavärinad tulevad kaasa linnainimestega, kelle rahunemine ja balanssi saamine võtab looduse keskel üksjagu aega, sest inimesed kardavad seda, kes nende pea sees elab, kui saabub vaikus.

„Iseendaga kohtumise ja teiste inimeste nägemise nendena, kes nad on, teeb lihtsamaks pühamu, mille ühe esimese asjana siia rajasime,” naeratab Mari-Leen keset võimsate puude ringi, omaveetud kivirahnude ja indiaani-tepee vahel, kus alaliselt muheleb veel üks Vatsla vatsakas – Buddha. „Olen täiesti kindel, et kui õige hulk vajalikke väikseid maju on valmis, tuleb ka Mardi loodetud ja kavandatud peamaja. Vilen Künnapuu on selle projekteerinud üsnagi sakraalsena – püramiid on keskel ja puha.”

Tibu vanapaganalik mees lisab, et peamaja valmib siis, kui ta ise on Õpetaja kutseks päriselt valmis. Väidab, et iga natukese aja tagant käivad plõksud, mis tõstavad teda jõudsalt tasehaaval kõrgemale. Kui valgustatuse ja ärkamise aste on plõks-haaval õigeks saanud, kerkib ka hoone. Nii on.

Kaks kirglikku

„Õigupoolest on väga oluline siia õigel päeval tulla – siis, kui nii taevas kui minu mees on päikeselised, kui kõik on võimalik ja tulevik on meie päralt. Nimelt oleme Mardiga mõlemad sellised, et kui on deprekas, siis täiega. Mu kallis mees tuli just välja kolmenädalasest masendusest, mida mina pidin tasakaalustama – ja kardan nüüd, et sama äärmusliku ja tulise tükina kukun ise pingelanguse musta auku,” muigab Tibu. „Oleme mehega nagu kaks sinusoidi, mis moodustavad kokku kaksikheeliksi, kosmilise siu. Ja et mitte kena kevadet vaakumis veeta, vean end üle pika aja Nõmme koori laulma. Laulmine on minu stiihia. See teeb mind õnnelikuks. Nii, nagu Marti siin kohalikus näiteringis kaasa tegemine.”

Deprekate detoneerimiseks on Laisad otsustanud võtta endale eesli, kes on teatavasti üks positiivema loomuga, huumorimeelsemaid ja osavõtlikumaid olendeid mitte ainult hobuslaste hulgas, vaid üldse.

„Nii, nagu Mardi psühholoogi-praksise eesmärk on patsiendid-kliendid vabastada hirmudest, hangunud kompleksidest ja valudest nii, et nad ei peaks midagi enda ega teiste eest varjama – nii ei pea mu mees vajalikuks ka seda varjata, et on tunnetuse erinevate tasandite kompamiseks mitmesuguseid aineid katsetanud,” kirjeldab Tibu rahulikult. „Liig-rikkuse perioodil sai alkohol talle vastikuks ja otsa ära joodud. Kokaiinid-amfetamiinid ammendasid ennast – lsd-rännakud tõestasid, et ained pööravad üles just need tuurid, mille lainelt lendama minnakse. Kurbus võimendub katastroofiks, rõõm ekstaasiks. Üksi ei tohi olla – ja välja on nii ainetetekitatud heast kui halvast väga nadi tulla.

Mees kinnitab, et tõeliselt uudishimulik ja õpihimuline inimene peab erinevatel eluperioodidel teada saama, mis on SEAL. Neid seal-tasandeid on mitmeid, nendeni jõutakse erinevate vahendite ja meetoditega ning kui teha seda oskusliku õpetaja juhendamise ja kaitse all, ei saa haiget – ammugi mitte ei jää mingisse sõltuvusse.

Laisad leiavad, et inimkonda algusest peale saatnud aineid ja taimi, seeni ja segusid ei saa mitte iial ära kaotada ega keelata, järelikult tuleb õpetada ja õppida nendega rahulikku kõrvuti eksisteerimist – ja maailmas on palju vähem õnnetuid ja sõltuvushaigeid inimesi. Kõik, mis on mõistmatu, pälvib teatavasti hirmu ja hukkamõistu.

Ja siis tuli Joosep!

Ühel päeval, kui Tibu sättis oma kolmele hobule kuiva põhku alla ja vaatas, mida kanakari pesadesse on poetanud, tundis ta, et keegi on tema juurde tulnud. Seda muidugi, et kuueaastane Sassa – ääretult tragi, vägeva sõnavara ja veenva esinemisega Aleksandra püsib ema sabas, kui auto on katki ja lasteaeda ei pääse. Ent lisaks tütrele oli veel keegi. Ja tema nimi oli kohe pärale jõudes Joosep.

„Ma teadsin ka Sassa nime juba enne, kui ta endale keha sai – kusagil mu õla taga kaasa kulges ja mind kui tulevast ema väga teraselt ja mõtlikult jälgis,” meenutab Mari-Leen. „Praegu näen ja tunnen ma, et kui Mart aitab tütrele kleiti selga ja hommikul meisterdatud printsessikrooni pähe, siis on meie tulevane poeg tema kõrval. Hea, et üks mees majja juurde tuleb. Muidu ongi tütrekesest heldinud Mart emmem kui mina olengi.”

Esimesest abielust on mehel kolm last, kellest üks on meie hulgast lahkunud nii, nagu jutustab skandaalseks pööranud saatusega film „Magnus”. Teine abielu jäi lasteta, kolmas abielu oma lühidas pinnavirvenduses sisuliselt üldse olemata ning nüüd on Mart ja Mari-Leen mõlemad kindlad, et nad on taevas kokku pandud paar.

„Kohtusime siis, kui ma olin 15 – hing väga haige ja vaim üsna katki minemas. Mart kuulas ja toetas, kuni me mõlemad koorusime teineteisega koos iseendaks – sündis armastus, kus kõik on väga paigas ja õigesti,” on Tibu issanda teede imelisuses, mitte imelikkuses veendunud. „Jah, ma olin vaid 16, kui meie esimene laps sündis. Jah, mu organism kaotas nii palju kaltsiumi, et vaagnaluusse tekkis mõra ja ma ei saanud ise sünnitada. Aga ma olen riskiks ja valuks uuesti valmis.

Ka Mardi ema kannatas teda sünnitades nii, et süda jäi seisma – ja Mart jäi sünniteedesse kinni. Ta harutab seda hirmu ja surutist tänini lahti ning meie uuest saunast tiiki viiv torugi peab seda kompleksidepundart klaarima – kes sünnib pea, kes jalad ees…”

Valus maine matk

Tibu ja Laisa harmoonilist, valudeks valmis minekut jälgides kostab miskipärast kõrvus Colas Bregnoni valsitaktis laul: „Läbi rõõmu, läbi murede viib looklev tee, läbi rõõmu ja murede elame veel!”

Mari-Leen tikib, toimetab, mediteerib ja majandab. Mart rakendab mitmekihiliselt haritud psühholoogina oma metoodikat nii, nagu tutvustab laisk.pri.ee. Analüütiline profileerimine on kõrgemat sorti psühhoanalüüs, kus analüüsijast saab eriline peegel. Ta rebib koos kliendiga lahti ka oma enese haavad. Ehk siis toimib Haavatud Tervendajana.

Tibu mõistab mehe tegevust sedasi: „Ausus kaitseb võimalike „paljastamiste” eest – end ise juba põhjani avanud inimeses pole midagi paljastada. Siiras enesevaatlus on parim hukkamõistu-tõrje. Sihile jõudes ei pea ei enese ega teiste eest enam midagi varjama. Mis on tohutu õnn ja kergendus – kesse jõuab läbi elu meeles pidada, kellele mida valetatud sai…

Mardi kõrval olen minagi aimu saanud, millised hirmud ja asjata kinnistunud ideefiksid mind häirivad. Igaüks meist peab selgeks tunnetama, mis on see ülesanne, mille täitjaks sünnitud sai – mida on vaja selleks, et seda ülesannet täita ning kes on sel teel meie kõrval.

Meie praegune kasin ja õnnelik elu kinnitab – asju on maiseks matkaks äärmiselt vähe vaja. Mida vähem liigset, seda kindlam, et midagi pole kaotada. Lapsed, loomad ja armastus – need jäävad!”

Mari-Leen Laisk aitab üsna kindlalt läbi oma mehe tolle kliente ja patsiente – nii neid, keda mees linnas psühhoanalüüsib kui neid, kes Laisa tee pühasse hipilasse saabuvad – sest ta on ilmselgelt ühe hurmava, paraku hääbuva inimliigi esindaja. Tõeline Naine.