Tiina Kubja ja kuldsed sõbrad lahkuvad Maarjamaalt

„Kui mõnekuisele beebile pannakse pealkiri „autist” pole tema emal peale internetis leiduva õieti mingeid materjale, mille põhjal teada saada, mis tema lapse hinge, vaimu ja intellektiga õieti toimub. Reeglina helistatakse mõningase googeldamise järel teistele emadele ning saatusekaaslaste kogemuste kuulamine on vaid osaliselt õpetlik – iga autist on täiesti eriline ja ei sarnane teiste autiga”neid ühendab vaid ühine diagnoosi nimetus  kinnitab Tiina Kubja (42), kes on oma autistist poja 17aastaseks kasvatanud ning tänaseks meie riigiasutuste-ametkondade-spetsialistide hoolimatusest ja oskamatusest nii väsinud, et lahkub koos kõigi lastega augustis Eestist.

Autist = aut!?

„Georgi autismi tõttu on siinses külmas ja halastamatus ühiskonnas jäänud elamata päris mitu elu ja üks abielu ja seda   soovile tahta vaid parimat oma lapsele Ütlesin rõhutatult, et puudega lapse ema helistab teistele emadele – väga suur hulk abielusid ei pea erivajadustega lapse kasvatamise koormusele vastu ja emad jäävad üksi ning sellele aitab suuresti kaasa tõsiasi ,et  siin riigis puudub ka toimiv tugiteenus .

Minu kaasa on juba aastaid Soomes töötanud, peamiselt selleks, et teenida raha, et Georgile tagada siin võimalik kvaliteet elu –  last peab 24/7 valvama, ta on  hüperaktiivne, ei tunnista sõna EI ning on absoluutselt igasuguse ohutundeta. Et poissi on vaja pidevalt tema enese eest kaitsta, ei pääse ma oma väiksemate lastega neile olulistele üritustele ja reisidele. Nad ütlevad, et Džoodž – nagu me teda kutsume – võtab ema neilt ära. Ja ma ei kavatse koduvangistuses oodata, millal vennad ja kasuõde teda sellepärast vihkama hakkavad. Kuna meie riik võimaldab abilist piiratult  40 tunniks kuus, ei saa ma ka tööle minna, ilma et kogu palka ise  hoidjale maksaksin. Kõige krooniks on suhtumiste tõttu elamata ka Georgi elu . Soomes, kuhu laste isa juurde kolime, on autistid loomulik ühiskonna osa. Selliseid lapsi sünnib aina rohkem ja paljud neist on mõnel alal eriliselt andekad – seda ei tohi kaotsi lasta.

Meie poeg on andekas koerte õpetaja ja hooldaja – nemad mõistagi ka tema õpetajad. Laps hakkas viiesena oma võimeid kasutama, kui majja tuli meie esimene retriiver Dzeki. Nüüdseks on meil 10 aastat oma labradoride  kennel, mis tuleb mõistagi uude ellu kaasa. Nii lapsed kui loomad – kõik me oleme oma ilusal isamaal üleliigsed, väsinud ja õnnetud.

Selle nukra jutu rõõmsam kokkuvõte aga on, et kaasa juurde, sealsesse ühiskonda, tööle ja eneseteostuse järgmisele tasemele pääsedes hakkan uuesti raamatut kirjutama. Jajah, tänapäeval kirjutavad mõistagi kõik raamatuid – minu oma tuleb väga aus ja täpne kirjeldus sellest, kuidas on möödunud ühe Eesti pere elamata elu, paraku mitte ainsa pere, vaid ühe paljudest – seitseteist pöördumatut aastat.”   

Niisiis on üks tubli ja tegus pere jälle aut ja väärtuslikud kodanikud kaotatud. Perekond Kubja-Uibo pole tänu sellele päris surnuks solvatud ja solgutatud,  nende hinged on soojad ja energiad liikumises sest alles on jäänud  teineteist austav ja kokkuhoidev peremudel  nii heas kui halvas.

Tiina kirjeldab autistliku lapse ja noore üldist olemust, mis on kõigil selle diagnoosiga inimestel vaatamata muudele erinevustele sarnane, täieliku emotsioonitusena – ei rõõmu ega kurbust, ei rahulolu ega valu. Ja ei mingit silmsidet, kallistamist ega üldkehtivate mõistete ja reeglite mõistmist ja järgimist.

„Meie Kakumäe kodus on kõik uksed ja väravad lukus, et Džoodž välja ei pääseks ja seda eelkõige selleks, et ta  end esimese minuti jooksul ei vigastaks. Mitte mingit ohutunnet mitte millegi suhtes! Sõbrad, kes ses eluvõitluses mulle truuks on jäänud, teavad – värava taga tuleb üsna pikalt oodata, sest ma pean majast niimoodi välja lipsama, et poeg seda ei märkaks. Ja enda järel järjest uksed lukustama.

Sõbrad teavad ka, et meil on üsna eksitamatu päevakava. Ühest küljest vajab seda mu eriline poeg. Teisalt õnnestub niimoodi ka teistele lastele kindlalt aega eraldada, neid laua ümber tõeliselt ära kuulata. Kolmandaks jääb mulle enesele niiviisi õhtuvaikus, oma aeg klaasikese punaveini, mõtete ja tunnetega,” kirjeldab Tiina.

Ametlikud hingehaavad

Tallinna lastehaigla juht dr. Sander, keda Tiina  austab, on talle väitnud, et üks olulisemaid autismi põhjusi on E-ained ja geneetiliselt muundatud toit, mida paraku  sisaldavad uuemal ajal peaaegu kõik toiduained. Säilitusainete tõttu, mida lapsed juba looteeas ohjeldamatult läbi oma habraste kehade peavad laskma, sünnibki üha enam autiste. Nii arvukalt, et neist on saamas üks uus eriline inimliik.

Kui tegemist on paratamatu erimiga, peaksid sellega toime tulla oskama nii arstid, õpetajad kui ametnikud. Tiina väitel on Eestis kõigi instantside ametnike oskused autistidega – ümber käia sellised, et nende pere on saanud ühe šoki teise järel.

„Kõige vapustavam oli käik EMOsse, kui Georgil oli mõned aastad tagasi ohatis. See läks nii hulluks, et ma aimasin – tõbi on juba ka suus sees. EMOs küsis meilt lugupeetud lastearst ja osakonnajuhataja miks me sellise siia tõime – ja visati välja. Olime Taimoga, mehega, nii šokeeritud, et ei suutnud teineteisega kaks päeva rääkida,” meenutab Tiina. „Meie kalli „selle” olukord läks nii kohutavaks, et kutsusime kiirabi. Keel, suu sisemus ja kõri mädanesid nii kohutavalt, et sepsisest oli ülivähe puudu. Meid pandi õnneks  haiglasse – ja siis ilmutasid õed ja sanitarid liigutavat inimlikkust. Jah, mis arenenud maailmas loomulik, see meil siin tavatu ja liigutav… Nad panid mu  lapse palatisse ilma, et minu voodikoha eest maksta oleks tulnud. Tänu sellele sain öösiti oma voodi palatiukse ette lükata, et poiss välja ei pääseks – ja nii ka elu meedikutele kergemaks teha.” Kogemus autistiga, kes on allumatu ja ettearvamatu, oli ka neile uus

Tallinna koolid Georgi ei tahtnud ja kogemus selles vallas – nii meil kui lapsel – on kõike muud kui see mida üks puudega laps ja tema  ema peaks kogema.”

Väike Georg, kes käis esmalt   koolis, kus klass koosnes erinevate diagnooside ja vajadustega lastest. Ema sai ühel keskpäeval kõne Punase tn Selveri turvamehelt, kes teatas, et tema poeg on kinni peetud poevargusega ja kui ema kohe ei tule, antakse ta üle politseile. Selgus, et koolis ei olnud keegi märganud, et Georg on kadunud, ta olevat turvaliselt pesutuppa kinni pandud ja sealt ilma ust  maha löömata ei välju (paraku Georg lõigi ukse maha) ja seda tunnistas õpetaja, kelle närvid koolikorrale ja personali nappusele enam vastu ei pidanud.

Ka kõige tugevam inimene mõtleb lõpuks, et kui leiduks koht, kus meeter-kaheksakümnene noor mees võiks turvaliselt elada, saaks ka tema pere elada. Isa oli Soomes – nagu seriaalis Kalevipojad. Ja Tiina liitus sihtasutusega, kus  täisealiseks saanud erivajadustega noorte jaoks korrastatava mõisa ümber toimuvat jälgides enda sõnul samuti otsekui seriaalis. Tuuni mu mõisa. Naine kinnitab, et era- ja ärihuvid tundusid sealgi olulisemad kui noorte tegelik heaolu olevat.

„Olen jah elanud nagu kõigi võimalike seriaalide ristteel,” muigab kaunis ja saatuse kiuste väga heas vormis daam. „Ainult Oprah vestlussaade siin Eestis ei toimiks – meie inimesed on valmis valusatest asjadest nelja silma all pihtima, aga mitte iial avalalt ja avalikult rääkima asjadest, mis on olulised ja abiks paljudele,” teab naine. „Ilmselt on hirm haiget saada tingitud sellest, et valu on paljud emad kurjaks kapseldanud – kes on haavatud, kipub teistele haiget tegema ja kardab ise veel enam haiget saada.”

Eestist lahkudes naine kodumaja ära ei müü – see jääb heade inimeste hoolde et oleks taganemistee, kui põhjanaabrite juures pole siiski loodetud tõotatud maa.

Orvust kasuemaks

Tiina oli noor, kui surid järjest mõlemad tema vanemad. Emal oli verevähk ja isa sai südamerabanduse. Teda toetas eluteel  tädi Ene-Linda, kes on siiani kallis ja alati olemas, kui toetust vaja. Ilmselt sellepärast sulguski Tiina elus kolm aastat tagasi üks oluline ring. Tema ellu tuli kasutütar.

„See tänavalaps tuli sõna otseses mõttes ise mu ellu. Täpsemalt öeldes – poeg Jako tõi. Tema jutustustes, mis ta õues tegi ja kellega mängis, hakkas üha korduma nimi Anna. Kuni tüdrukuke hakkas meie batuudi ja basseini juures päevast päeva pojaga mängimas käima. Sai meile väga omaks… Ja siis kadus. Mitme kuu möödudes tuli korraga koolibussile jooksnud Jako nuttes koju tagasi ja teatas – Anna magab õues. Kui kohale tormasin, oli tüdruk kadunud – aeg möödus ja siis  helistas mulle politsei, et oli  Balti jaamast üles korjanud väikse tüdruku  ja minu number oli ainus arvestatav kontakt,” meenutab Tiina. „Selgus, et lapsel, kelle emalt-isalt oli vanemlikud õigused ära võetud, oli vanaema ära surnud ning nälg ajas ta sinna, kus vanaema ikka toitu käis ostmas. Et oli hiline õhtu, olid kõik kohad kinni ja laps kohutavas hädas.

Niimoodi Annake meie peresse tuligi. Kuhu siis mujale. Ja mu elus algas järgmine tõrksa taltsutamine. Lapsel polnud seni ainsatki reeglit. Alles meie juures sai ta teada, et igal inimesel on oma käterätik, et pesu ja sokke vahetatakse, et hambaid pestakse ja et pärast üheksat sõbranna juurde külla ei minda. Eriti veel mitte ilma, et seda kodus öeldakse.

Nüüd, teel uude keskkonda, ootan huviga, mis hakkab saama tüdruku keelekasutusest. Eks ka Jako, kellega nad on nagu kaksikud – ja teised meie noored muretsevad soome keele ja sõpruskonna pärast. Ehkki sõpruskond püsib ju Facebookis, msn-is ja Skype’is kenasti alles. Aga Anna mõtleb vene keeles ja räägib eesti keeles. Inglise keelt õpib ta praegu läbi vene keele tõlkides. Millise keele läbi kinnistub temas soome keel? See küsimus ei ole hirmutav – huvitav on.”

Koerad kui õpetajad

Huvitav on seegi, kuidas õnnelikud kokkusattumused toovad inimesele, kellel on mõni probleem, kõikjalt vastuseid. Kui Tiina otsis kõiksusest lahendusi, kuidas Georgile võimalikult täisväärtuslik elu võimaldada, nägi ta dokfilmi Ameerika autistist, kes arvutiga kaksindusse sulgudes rasvuma kippus – ja keda vanaema iga päev liikuma õhutas, kuni laps sai koera – see tõi kaasa lahutamatu sõpruse ja terviserajal 15 kilomeetrit päevas. Ja Tiina teadis: ka neile on vaja koera. Ja just labradori retriiverit. Seda tõugu koerad on parimad pimedate juhtkoerad ning ravi- ja abikoerad.

„Eestis on seda tõugu aretatud jahikoera omaduste väljakujundamise suunas – ja näitusekoerteks. Sellepärast otsisime sobivate omadustega Labradori  kõikjalt ka Soomest. Ütlesin Taimole, et mida iganes koer ka maksab – meil on tedaGeorgile vaja. Läks aga hoopis nii, et leitud koeraomanik kinkis Dzeki Georgile, sest imed hakkasid sündima,” on Tiina tänulik. „Koeraplika paterdas kohe meie majja saabudes läbi kõigi koridoride otse maja kaugeimas osas asuvasse Georgi tuppa, istus tema ette maha ja vaatas talle silma. See oli esimene kord, kui poiss kellelegi otsa vaatas. Ja nii jäi. Andsime omanikule Dzeki esimesest pesakonnast  tänutäheks kutsika. Koer ise aga andis ennast üleni poisi teenistusse – ilma et keegi teda õieti õpetanud oleks – ja poiss hakkas omakorda koeri teenima. See on tema põhiline, õigupoolest ainus oskus ja pühendumine.

Džoodž ei rääkinud viienda eluaastani. Ta viiples – ma mõistsin teda ilma viipekeelt õppimata, aga põhimõtteliselt rääkisin temaga siiski sõnadega, mitte viibeldes. Esimestel aastatel suhtles poiss ka koeraga viibeldes – koer täitiski käsklusi vaid siis, kui need tulid viipekeeles. Kuni ühel hetkel keeldus palli ära toomast, kuidas poiss ka ei vehelnud.

Ja siis see juhtus. Laps seisis keset hoovi ja röökis: „Too pall ära!”

Koer oli oma eesmärgi saavutanud. Tema väike eriline isand hakkas rääkima! Ja räägib tänini kõik oma vajalikud jutud ära. Küll kandiliselt ja isemoodi kurguhääldusega, aga ikkagi. Tänu koerale…

Ravi-ja abikoerte teened inimeste ees ongi rehabilitatsioon, stressimaandus, turvatunde pakkumine, käelise tegevuse, lugemise ja kõne arendamine – ja isegi südametöö parandamine. Seda kõike lähevad Kubja-Uibo-pere kenneli retriiverid – eakas Dzeki ning Desiree,

Astkroon ja Abeel  nüüd võõrsile tegema.

Uus algus

Suureks hüppeks valis pere augustikuu sellepärast, et enne peavad lapsed saama neile lubatud eesti laagrites ära käia. „Nagunii nad jorisevad, et mina otsustan kõike ja nende käest ei küsi,” naeratab ema nukralt. „Ehkki olen neile selgitanud, et meil on valida kahe poolhea vahel. Kas jätkame Eestis sellise mustri joonistamist, kus Georg on mu täiesti omastanud ja pinged aina kruvivad üles – või läheme ühiskonda, kus kõik me saame eludega edasi minna. Mina ka…”

Tiina kenneli saatusesse oleks üle lahe kolimine otsekui sisse kirjutatud. Golden Friendsi asemel on kirjapilt Colden Frends – just sel kombel, nagu soomlased võõrkeeli lihtsustavad.

Paar koera jäävad koju Georgi hoolde, mõned lähevad lähikonnas asuvasse hipoteraapia talli ravikoerteks. Selliste omadustega kutsikate peale on juba järgmised tellimused kirjas, nii et ka aretusega tuleb edasi tegelda.

Kuna naaberriik võimaldab erivajadustega laste peredele inimväärse arvu tunde hooldajaid, saab Tiina taas juuksurina tööle minna ning mehega tööjaotuse sisse seada. Ehkki seni külalis-isana toiminud mehe kohanemine päevast päeva oma erilise pojaga ühe katuse all teeb naise õige pisut murelikuks. Samas korvab uuesti algav kooselu mehega ning piisav aeg teiste laste jaoks võimalikud kohanemisraskused. Kindlasti.

Ja siis jätkab proua Kubja raamatu kirjutamist. Võimalikult ausalt. Nii, nagu asjad nii hinges kui faktides olnud on. Sellest saab dokument teistele ning kogetud valude lunastus iseendale. Tänu sellele raamatule pole Georgi lugu lihtsalt ühe autistist poisi isiklik ja perekondlik õnnetus, vaid saatusekaaslastele pühendatud kulgemine. Jõudu, Tiina!

SIDEBARID

Autism

Autismus (ld. k.)
Autism (ingl. k.)

Autism ehk endassesulgumus on psüühiline häire, millele on iseloomulik inimsuhetest eemaldumine ja nende asendamine omaloodud fantaasiamaailmaga.
Autismi esinemissagedus on 3-4 last 10 000 kohta. Tavalisem on see häire poiste hulgas: 3-4 poissi ühe tüdruku kohta. Autism on omapärane haigus, mille puhul olulisim on suhtlemise häire ning teistsugune arusaam ja tunnetus maailmast.
Järjekindla õpetuse ja tegelusraviga on võimalik aidata autistil arendada igapäevaeluks vajalikke oskusi, kaasaarvatud oskust suhelda. Paljud autistid jäävad aga eluajaks sõltuvaks pidevast kõrvalisest abist.

Autismi tekkepõhjused ei ole veel selged. On arvatud, et põhjuseks võivad olla üsasiseselt põetud punetised või tuberoosne skleroos (pärilik vaimse arengu mahajäämusega kulgev haigus). Magnettomograafiliste uuringute põhjal on oletatud ka väikeaju arengu häiret.

Esimesed sümptomid võivad ilmneda juba imikueas, kuid siis ei panda tavaliselt neid tähele, hiljem teadvustatakse ka need märgid autismi sümptomitena.
Näiteks ei talu autist juba imikueas pilkkontakti, tal võivad tekkida omapärased žestid või näoilmed erinevatele välistele ärritajatele. Autist ei hakka lalisema või laliseb väga vähe. Ta ei taha, et teda sülle võetakse.
Esimesi märkimisväärsemaid sümptomeid on nii sõnalise kui ka mittesõnalise suhtlemise häire. Laps ei suuda kõnest aru saada samatähenduslikult kui teised, ta ei suuda teiste vestlusse sekkuda.
Mängides teiste lastega ei mõista autismiga laps mängureegleid nii nagu teised, ta ei mõista teiste tundeid, ei saa aru, kui teisel on näiteks valus, ta võib teise lapsega mängida nii, nagu too oleks mänguasi.
Omaette tegutsevat last jälgides võib tähele panna stereotüüpseid ehk ühetaolisi liigutusi, näiteks käega patsutamine, pea noogutused või muu sarnane.

Oluline on autisti jaoks stabiilne, ühesugune keskkond, võõrast, uut situatsiooni ta ei talu. Tema  huvide ring on äärmiselt väike, piirdudes vaid mõne üksiku eseme või tegevusega.
Rutiini häirumisel võib autismiga last tabada raevuhoog. 
Silmakontakti on sellise lapsega raske või isegi võimatu saada. Kui kõne on arenenud, esineb märgatavat ehholaaliat ehk kajakõne, laps hakkab kordama mingit temale tähenduslikku sõna või fraasi. Väga iseloomulik on autisti puhul “mina” asemel “sina” kasutamine. 
Autistliku lapse vaimseid võimeid on väga raske hinnata tema suhtlemispuude tõttu. Psühholoogiliste testide järgi on vaimne võimekus neil enamasti langenud. Juhtub aga ka seda, et autist osutub mingil kitsal alal väga andekaks. Koolieas ilmnevad tõsised õppimishäired.

Autismi kahtlusel ei pruugita olulisi uuringuid tehagi, oluline on lapse käitumise ja suhtlemise jälgimine ja vanemate tähelepanekud lapse kohta. Psühholoogilised testid võivad anda vihjeid autismi kohta.
Siiski, kui diagnoosis tekib kahtlus, võidakse teha mõningaid uuringuid välistamaks teisi haigusi, mis põhjustavad käitumis- jm. häireid. Näiteks võidakse uurida verest ja uriinist ainevahetushaigustele viitavaid näitajad. Ajus toimuvate haiguslike protsesside väljalülitamiseks võidakse teha kompuutertomograafiline või magnetresonantsuuring, mis mõlemad näitavad, pisut küll üksteisest erinevalt, aju struktuure ehk ehitust.

Spetsiifilist ravi ei ole. Hea õpetaja on autistile sageli rohkem abiks kui hea arst.
Abiks lapsele võivad olla käitumis– ja kõneteraapia, mänguõpetus ja individuaalne tegelemine, et harjutada rahulikus, rutiinses keskkonnas õigesti reageerima erinevatele elusituatsioonidele. Õppimiseks vajab autist enamasti spetsiifilist kooli, kus on individuaalse õpetuse võimalus.

Prognooos sõltub igal lapsel just tema iseärasustest ja suhtlemispuude raskusest. Paljud autistid õpivad elus toime tulema, enamasti on aga vajalik tugiisiku olemasolu ja järelvalve.
70 % autistidest on hilisemas elus raske puudega. 50 % õpivad vajalikul määral ennast kõne abil väljendama. 20 %-l võivad täiskasvanueas tekkida krambid. 15 % saavad oma eluga iseseisvalt hakkama.

Autismi ennetamine ei ole võimalik.

Allikas: www.inimene.ee

Teraapiakoer

Maailmas on palju inimesi, kelle vaimne intellekt on ühel või teisel põhjusel halvatud. Meditsiinil on siinkohal vaieldamatult oma kindel oluline roll, kuid elu ja praktika loomadega on näidanud, et ka loomadel on sama tähtis roll nende inimeste paranemisel.

Inimese ja looma vahelisele suhtele on ammu omistatud terapeutiline mõju. On leitud, et loomadega suhtlemine vähendab stressi, ärevust ja üksindustunnet ning samas sisendab ka enesekindlust ja pakub emotsionaalset tuge.

Teraapiakoera töö üks põhilisi eesmärke on parandada erivajadusega inimeste elukvaliteeti. Mujal maailmas on sellised spetisaalselt treenitud koerad väga levinud. Koeri kaasatakse erinevate vaimsete ja füüsiliste puuetega inimeste rehabilitatsiooniprogrammidesse. Samuti on levinud koerte külastusprogrammid, mille raames vabatahtlikud külastavad koertega haiglaid ja hooldeasutusi pakkudes sealviibijatele seltsi ning meelelahutust.

Teraapiakoer on treenitud selleks, et pakkuda vastavale inimgrupile sobilikku kontakti loomaga. Teraapiakoer on eritreeningu läbinud koer, kes suudab luua ning pakkuda kontakti seda vajavatele inimestele leevendades sellega pingeid ja luues sideme ümbritseva maailmaga.
Teraapiakoerad peavad vastama kindlatele kriteeriumitele (sobiv iseloom, treenitus, karvkate, tervislik seisund jne).

Milline koer sobib teraapiakoeraks?

Maailmas on sadu erinevaid koeratõuge, kes erinevad iseloomu, temperamendi, suuruse, karvastiku ning aretuse eesmärgi poolest. Mitmetel koeratõugudel (nt labradori retriiver) on näiteks arendatud aastaid jahiinstinkti, kuid nende seas on ka palju edukaid abi-ja teraapiakoeri. Teraapiakoerte valik algab kutsikate testimisega. Testitakse kutsika sõbralikkust, sotsiaalsust, käitumist võõra inimesega, reaktsioone erinevate ärritajate peale jne. Teraapiakoeraks ei sobi kaugeltki kõik koeratõud. Samuti võib üldjoontes sobivast tõust kutsikas osutuda teraapiakoeraks mittesobivaks  – ka spetsaalselt selleks aretatud pesakondadest ei saa kõikidest kutsikatest teraapiakoeri.

Tekst: Kati Hõbenik

Allikas: www.coldenfrends.ee

Urve Saar ravib maailma kitsedega

Urve Saar (58) püüdleb nõustajana ja kitsepiima-toodete pakkujana teha inimene-haaval nii, et sügistalvine Üleminek uude ajastusse toimuks võimalikult väikeste valude ja kadudega.

„Inimesed peavad õppima ütlema EI valedele valikutele, suhetele, elulaadile. Siis ei toimu nende avanemine, ärkamine ja ülestõusmine nii valusalt kui minul. Aga toimuma see peab – ja minusuguseid valgustunuid tekibki iga päev juurde. Jumal tänatud, nii me oma võrgustiku väega Maa päästamegi,“ teab Urve. „Üleminek ei kulge nii apokalüptiliselt nagu Hollywoodi filmidega inimkonda hirmutatakse. Looduskatastroofid – orkaanid-tornaadod-üleujutused-maavärinad – siiski tulevad. Loodetavasti Eestis üsna kergel kujul – seega püsige kodus kallite juures, ärge lennake ega rännake alates oktoobrist kuhugi. Olge valmis elektri ja interneti, telefonide ja pankade kadumiseks. Traditsiooniliste oskustega maarahvas saab hakkama, elektrist sõltuv linnarahvas peab oma väljavaated väga tõsiselt läbi kaaluma.“

Väike-Suitsu talu teatepulk

Urve enese „klõps“ käis ära nii ränga valu läbi, mida ta kellelegi teisele ei sooviks. Üks tema kahest pojast poos ennast üles. Temast maha jäänud tütrega vanaema kohtuda ei saa ning oma vaimsete õpetajate abiga on naine teada saanud, miks ja kuidas poeg tegelikult silmusesse sattus. Teadmine küll ei muuda midagi, ent leevendab leina.

„Olin aasta pärast seda tragöödiat täiesti endast ära. Nutsin ja karjusin ja tahtsin talle järele minna. Teine poeg, tema kaks poega ja mu armas abikaasa Aksel hoidsid mind õnneks tagasi ja tänu sellele saan aina edukamalt oma maist missiooni täita,“ on Urve neile neljale mehele südamest tänulik. „Alates 1996. aastast olen olnud alternatiivmeditsiiniline psühholoog-terapeut. Eestis oli aasta sadu tagasi igas külas oma ravitseja, kes maarohtudega aitas inimesi ja üks nendest elas ka minu Väike-Suitsu talus Kernu vallas Muusika külas.

Hakkasin avanedes otsima selle fakti seost endaga: miks ma elan siin, miks mul ei õnnestunud vaatamata pikkadele ja põhjalikele katsetele seda talu müüa ja kuhugi mujale teist talu osta – ja miks ma olen kogu aeg tahtnud inimesi täisväärtuslikku ellu aidata. Selgus, et minu esivanem oligi rahvaravitseja ja see ülesanne on mullegi selles elus antud. Nüüd siis tegelen inimeste aitamisega juba teadlikult. Kuna olin ise noorena väga haige, asusin elama metsa sisse vanavanemate tallu ja võtsin omale kitsed. 1995. aastal jõin pärast rasket operatsiooni sain kuu aega klaasi kitsepiima päevas. See taastas minu organismi väga kiiresti. Kitsed on mind aidanud elus ja ka terve olla. Sellest ajast ei ole ma enam arstiabi vajanud, pigem on paljud inimesed on minult abi saanud.“

Esimene samm ärkamise poole oli astroloogia õppimine. Kui ta sissejuhatava tööna oma enese sünnikaardi koostas, ütles õpetaja, et tal pole vanemaid. Tegelikult on – ja Urve on tänulik, et ta siia ilma toodi – ent tema suhted vanematega pole just tavapärased. „Eks keskmisest mõnevõrra erinev lapsepõlv kasvatas mind vintskeks. Tean nüüd tänu oma enese eluloole, mida minu juurde nõustamisele tulevad inimesed on läbi elanud,“ kinnitab Urve.

7 + 5 + 28

Ta läks 18aastasena mehele – nagu nõukogude ajal üldse mindi, aga raskest lapsepõlvest võrsunud eriti – ja otse loomulikult sattus sellise kaasa peale, kes teda seitse sünget aastat peksis. Ühel päeval võttis kange naine pojad kaasa ja kolis ühiselamusse, kus elas koos kahe pojaga viis aastat enam-vähem tsölibaadis.

„Jah, mul oli palju kosilasi. Keda iganes oleksin võinud voodisse saada. Aga ma ei teinud seda. Õppisin kasutama naiselikku kavalust – mida ausas ja otsekoheses minus tegelikult kuigi palju ei ole – ega tasunud iial millegi eest iseendaga,“ on Urve õigustatult uhke. „Aksli valisid endale kasuisaks minu pojad. Vaatamata sellele, et tookord oli ta hoopis teistsugune kui praegu – vindisena väge täis, tavamehelikult hoolimatu, empaatiata.

Teist inimest ei saa muuta. Ennast saab – teisele saab läbi enda otsustavate sammude muutumiseks tõuke anda. Mina pakkisin ühel hetkel piltlikult öeldes seljakoti ja läksin Aksli juurest kaheksaks kuuks minema. Elasin sõprade juures, autos, kuuse all hipi elu. Aksel hoolitses poiste eest. Ja ime sündiski! See mees muutus tundmatuseni. Erinevalt nii paljudest meestest, kes hirmust naisest ilma jääda lubavad ja suuri tühje sõnu teevad, tema teiseneski.

Nüüd on mul hooliv, kannatlik, arukas mees, kellele ja kelle kuuldes võin kõigest rääkida ja kelle peal peegeldades saan paljud asjad selgeks analüüsida – ilma põhjaliku analüüsita ma otsuseid ei tee ja nõu ei anna.“

Kindlalt oma teel

Mees, kellega Urve on koos elanud 28 aastat, vaatab oma võimukalt naiselikku, säravalt temperamentset emandat sügava imetluse ja armastusega. Urve vaimsed juhid aga on olnud korduvalt üllatunud, et naine pole endale määratud teelt kunagi kõrvale astunud ka siis, kui polnud veel ärganud ja seda teed päris täpselt ei teadnud.

Ta on ametilt elektroonika seadistaja-häälestaja ning tal on geniaalne tehniline taip ka olmetasandil. Nende pere autod valib ja ostab tema, ehkki Aksel on professionaalne autojuht. Kui kogu suguvõsa ei suuda sektsioonkappi juppidest kokku panna, siis tema joonistab skeemi ja mees paneb kokku.

Ennast ta sensitiiviks ei pea – lihtsalt näeb ja teab. Juba siis oli ta konkurentides kadedust tekitav self-made psühholoog, kui Eesti Ekspressi kunagistes putkades ajalehti müüs. Tema käive oli kõigist suurim, sest ta suhtles iga inimesega kui erilise persooniga, vajadusel otsis ajalehtedest soovitud kuulutused üles, nii et klient ostis ühe asemel kolm lehte – ja tutvustas kampaania-šokolaade nii, et kunded ostsid kõik kolm võimalikku. Niisugusteks asjadeks on tema sõnul vaja tundlikkust ja tunnetust, mitte diplomit.

„Hädasolijaid nõustades oskan õnneks energia endale jätta. Nii silmast silma kui telefoniteel abistades,“ väidab jõuline matroon. „Ma vajan vaid seda, et mind tänatakse, mitte ebausklikult mühatades minema kõnnitakse. Soovin tagasisidet – see aitab ka mind ennast edasi. Ja seda pean küll ütlema, et sobin nõustajaks-terapeudiks ainult nendele, kes taluvad kibedat tõde. Kui kellelgi on vale kaasa, elulaad, töö, kodu, ütlen selle kohe sirgelt välja – milleks mullitades aega ja energiat raisata. Samas tuleb need ekslikud perioodid, mis mõnel võtavad aastaid, läbi elada, sest need on teatavasti vajalikud õppetunnid.“

Kitsemamma

Urve on elu jooksul pidanud kõikvõimalikke loomaliike sigadest lehmadeni ning teinud enda juures ühest hüsteerilisest ponist mõnusa hobuse, kellest sai ratsakoolis laste lemmik. Naine väidab, et on enamasti kolme aasta jooksul mingi looma- või linnuliigi pidamise selgeks õppinud ja siis temaga lõpetanud, järgmist liiki õppima asunud.

„Kitsed on mugavalt väikesed ja tervisele kõige kasulikumad loomad,“ usub veendunud kitsemamma, kes võttis nüüd endale ka ühe peenvilla lamba, kes erinevalt tavalistest uttedest sünnitab korraga 3-5 talle. „Kitsepiimast teen juustu ja kohupiima. Kitsevõist segan erinevaid põletikuvastaseid määrdeid ja roosiõlidega näokreeme – retsepte ei jaga ja ainult minu energiaga käed segavad sellised salvid-kreemid, nagu mul on – kontrollitud ja mõõdetud, muide,“ väidab urve. „Kümme aastat tagasi hakkasin korjama kitsedelt peale poegimist ternespiima, mis on väga suure väärtusega. Ternespiim sisaldab antikehi ja seda võetakse väikeses koguses üks kord päevas, et kiiresti immuunsüsteemi tugevdada. Kitsepiim on väga hästi omastav – 99% – ja säilib erinevalt muude loomade piimast sügavkülmas.

Minu kitsed käivad vabalt metsas söömas ja tänu sellele on nende piim suure raviomadusega. Kitsed söövad vabalt valides ka mürgiseid taimi ja vaigust puukoort, mille nad teisendavad ravipiimaks, mis sisaldab looduslikku antibiootikumi.“

Ärge nüüd ehmatage, aga lihaks teeb Urve oma kitsed-lambad ise – selleks, et see toimuks kiiresti, valutult ja ausalt. Loom tõmmatakse rippu, Aksel toetab teda, kuni Urve teeb lõpliku lõike – ja vaikus. Perenaisel on selleks tööks ekstra üliterav nuga. Tal ongi igaks asjaks eraldi profi-nuga. Maja on nuge täis – fileerimiseks, hakkimiseks, koorimiseks. Mõnikord on naine ostnud terve noakomplekti, et saada üht vajalikku nuga.

„Muide, enne sind käisin mina ostjana sinu Soone talu vaatamas, aga mulle on määratud lõpuni esivanemate talus elada,“ naeratab Urve meie lahkumisel. „Sügistalvel juhtuma hakkavat pole vaja karta – kui vahepeal on halb, siis pärast on väga hea. Tuleb vaid kõigele valele ja ekslikule EI öelda.“

Kastikesse:

1.

Kõik kitsepiimad on hästi omastatavad aga nad ei ravi. Ainult nende kitsede piim on väärtuslik, kes käivad metsas vabalt söömas. Kitsed, keda karjatatakse ketis ja karjamaal, ei anna raviomadustega piima. Nende kitsede piim on küll hea toiduaine, kuid mitte raviomadustega. Kitsed ei haigestu nii lihtsalt ja seega see toorpiim on väga väärtuslik. Seda ei tohi ja ei peagi kuumutama. Kuna selles piimas on juba antikehi ja looduslik antibiootikum, siis kits ravib juba ennast ise.

Vale arvamine meedia ja arstide poolt on, et kuumutamata kitsepiimast saab mingi viiruse või haiguse. Farmaatsia poolt on see korraldus antud, et inimesi hirmu all hoida, et palju ravimeid ostetaks. Kui  kõik jooksid kitsepiima, siis me ei külastaks arste ega apteeke ja farmaatsiafirmad läheksid pankrotti ning arstidel ei oleks enam tööd. Kuidas siis seletada seda, et sellest ajast , kui ma kitsepiima joon ei ole ma arsti juures käinud ega apteeke külastanud. OLEN LIHTSALT TERVE.

Hoolige oma tervisest. Ärge laske arstidel enda eest otsustada. Te tunnete ise, mis te organism vajab. Usaldage iseennast ja siis olete ka terved!

2.

Kitseternespiim kui ELUELIKSIIR
Nii hakati nimetama Inglismaal katselaboris kitseternespiima.

See on tõesti tõsi, sest see on hoidnud mind tervena ja arstiabi ma aastaid vajanud ei ole. Nüüd aitan ma juba ka teise abivajajaid.
Olen kitsedelt võtnud ternespiima, peale tallede sündi, juba 2005 aastast. Seda esimest ternespiima saab väga vähe ja üks kord aastas. Algul ma ei teadnud kuidas seda säilitada, tarbida ja missuguseid tulemusi annab. Katsetuste tulemusena olen saanud palju kogemusi ja väga müstilisi tulemusi.

Vastsündinu peab saama kohe ternespiima, et elada bakterite keskkonnas. Seda saavad ka kohe vastsündinud kitsetalled ja siis võtan mina ülejäänud ternespiima.

Kui immuunsüsteem on tugev, oleme me terved. Immuunsüsteem nõrgeneb kui organismis on palju viiruseid või raske haigus, sest immmuunsüsteem toodab ainult meile sobivaid antikehi ja ainult meie organismis oleva viiruse või haiguse vastu võitlemiseks. Ükski labor terves maailmas ei suudaks leiutada nii täiuslikku ravimit kui seda teeb meie organismis immuunsüsteem. ANDKE TALLE VÕIMALUS OMA TÖÖD TEHA, hoides immuunsüsteem tugevana.
Praegu on selleks küll ainult kitseternespiim, mis on inimese ternespiimale väga sarnane.

Kõige enam tarvitavad kitseternespiima väiksed lapsed, allergikud, astmahaiged, suhkru- haiged, tuberkuloosi haiged, operatsioonijärgsed ja keemiaravi saavad vähi haiged.

Mõned näited: tuberkuloosi pisik oli kadunud ühe kuuga ja suhkruhaige ei pidanud

end sel ajal isegi süstima.

Kasvajahaige tarvitades iga päev ternespiima tuleb edukalt toime keemiaraviga ja paraneb.

Allikas: www.terviseelulaager.edicypages.com

Velly Joonas: tule, kingin sulle, mida iganes vajad!

Eriline ja ülimalt vägine lauljatar Velly Joonas (56) elab-loob-lehvib keset ei-kuskit. Selle maailmalõpu-punkti nimi on Vahenurme ja Velly elab sotsiaalmaja kolmandal korrusel. Tema valduses olevat kolmetoalist kõigi ebamugavustega korterit võiks maitseka ja stiilse sisekujunduse tõttu nimetada pigem stuudioks. Auga.

„Jah, minu stuudio teenib kõiki võimalikke muusasid,” sirutab naine, kes väidab, et tegutseb praegusel eluperioodil pigem meesenergia tiivul ehk siis Joonasena, oma soojades efektsetes indiaanisaabastes jalad asjalikult välja. „Tavamõistuse järgi on siin külm. Kogu pinna peale on vaid köögipliit ja kaks tuba külmuvad seega talvel üsna läbi, ehkki erinevalt mitmetest elufaasidest olid mul tänavu talvel puud täiesti olemas. Ümbritsevad korterid on kas pooltühjad või lihtsalt kütmata, seega külmuvad ka seinad läbi. Mind see aga ei häiri. Külm hoiab kõik meeled erksad. Sajandeid on kõik legendaarsed ateljeed nii Peterburis kui Pariisis olnud kärekülmad – ja saatnud mitmete põlvede inimestele läbi aja ja ruumi kestvat vaimuteravat loomet.”

Nii külm…

Velly teab, et on oma mitmekülgsed anded pärinud boheemlasest isalt, kellega tema ema abiellus armastusest ja kellele sünnitas viis last. Viienda, juunikuus sündinud Velly sünni järel läksid ema haavad mädanema ja ta suri. Lapsed jagati lastekodusse ning alles 8aastaselt lapsendati Kohtla-Järve plika Tõrvasse. Seepärast teab ta pisikesest peale, mis on üksindus ja külmetamine.

„Lubasin kasuvanematele suurepärase hariduse eest, mille nad mulle kinkisid, et toon neile Eesti riigi tagasi. Lapsena aga põdesin iseennast kogu hingest, mul ja minuga oli enda arvates kõik valesti. Kord läksin kargel talveõhtul paljalt lumme ja silmitsesin hanges lebades tähti, pärast lippasin paljajalu koju – ja ei jäänud isegi mitte haigeks, maistest vaevadest pääsemisest rääkimata,” meenutab tänaseks rahu ja iseendaga südamesõpruse leidnud Joonas. „Saavutasin tookord silmsideme tähtedega ning minus tekkis eluaegne kirgastumine ja lähisuhe külmaga. Teadsin, et minust saab laulja. Tallinnasse laulmist õppima minnes magasin alguses lausa õues, pargipinkidel, siis kütmata tubade tuuletõmbuses. Ma ei usu jutte külma mõjust häälepaeltele. Häält kahjustab see, mis on südames ja kõrvade vahel.”

Noorena tippsporti teinud Velly on kogenud ühtaegu nii külma kui kuuma ka näiteks Elbrusel, kus ta kreeklase välimusega tadžikist mäekuninga kannul mäest alla suusatas, ent muinasjutulistele pakkumistele siiski Oma Teed eelistas. Venemaale laulma turneerides arvas naine, et saab vaenlast kõige paremini tagalast õõnestada. Sai ka – tegi igavese hipina roki- ja kantrilavadel Eestimaa heaks väga palju. Ainult et vaenlast polnud – tõelised slaavlased on tema sõnul imeline rahvas. Nagu ka Egiptuse ja teiste väga lõunamaiste rahvaste esindajad – juhul, kui suhelda intelligentide ja aristokraatidega. Ja seda privileegi on artist külluslikult ligi tõmmanud.

„Unistan endamisi Etioopiasse kolimisest… Ent pean ka siin Vahenurmes vapralt vastu. Siinsetele talvedele eelnesid tohutud külmetamised ka Tõrvas, kus mulle kiusu pärast küttepuid ei müüdud. Ühel talvel oli mul kõigest märg jõulukuusk, mis pliidi all mitte ei põlenud, vaid kees…” kirjeldab Joonas tõelisi külmaelamusi, mida teatavasti ka tipus ohtrasti kogetakse. „Juba 13 aastat oleme teineteist soojendanud kollisegu aadel-koera Printsiga. Ta on mind läbi kõige ja ülimalt kõigist soojendanud. Igas mõttes.”

Printsid ja kuningad

Tähtkujult Kaksik, asteekide kalendri järgi topelt-Jaagur, märgilt Tuul ja looma-aasta kohaselt Kits, on Velly valinud vaba kulgemise ja rännu tee. Ta pole klammerdunud ühegi kodu, omandi – ega ka meessoost printside või isegi kuningate külge, ehkki abieluettepanekuid on talle vägagi palju teinud.

„Olen praegu küll hädas sellega, et mul pole raha oma 30 luulekogu, mitmeköitelise elulooraamatu, 260 omaloodud laulu massitiraažides avaldamiseks. Oleksin ma seda saanud, kui abiellunuksin mõne miljonäriga? Oh ei, siis poleks neid teoseid üldse sündinudki. Meestel on üldine omadus naine puuri panna. Kui on rikas mees, siis on puur lihtsalt kuldne – aga ikkagi puur. Ent ka rahatud-edutud mehed püüavad reeglina naist omada. Mehed on naise surm. Nad suunavad meid õigelt teelt kõrvale, suruvad peale oma valikud, raiskavad meie aega, energiat, raha – ihu, hinge ja vaimu. Ent meestel end tappa laskmata ei õpi me ka teatud õppetunde – kuni käivitub ja domineerib Mees meis endis,” teab Joonas, kes on omandanud vanale targale mehele sarnaneva hoiaku, kõnnaku ja kõnemaneeri. Mõningase tuunimise järel saaks temast kellegi Marlene Dietrichi sarnase. Ženja Fokinil oleks seda paraku igav teha, sest juba noorena on tal see stiil omandatud. Vaatamata isukale suitsetamisele on tal suurepärane näonahk. Vaid show-frisöör Lauri Pedajal oleks temaga tänuväärset tööd – sel lihtsal põhjusel, et Joonas ei taha, kui vähegi teisiti võimalik, ühtegi linna minna, aga juuksurid asuvad teatavasti linnades – ja tühja sellest!

„Mul pole sellepärast lapsi, et kõik mehed peale koer-Printsi – tema jumaldab lapsi – on olnud laste vastu ja ma pole tahtnud lapsi, keda isad ei soovi,” on Velly resoluutne. „Samas olen praeguses eas õpetajana, varem peresõbrana aidanud üles kasvatada vägagi palju lapsi. Näiteks Ines Aru peres siis, kui elasin tema raamatukogus. Neid öödepikkusi vestlusi… Ines on sama kaliibriga vaimuhiiglane nagu minu vaimne ema Betti Alver. Temagi on saanud end palju vähem näidata ja teostada kui väärinuks. See tähendab, et Eesti ei vääri oma Suuri. Ei oska säravate hingede ja võimsate vaimudega peale hakata midagi muud kui maha kiskumine, porri tallamine, ära kustutamine. Ja see on tohutu raiskamine, sest meie hulgas on Egiptuse kuldaja esiemad, Peruu ja Lemuuria tagasitulijad – kes lüüakse siin väiksel ja ilusal maal kuidagi julmemalt ja madalamalt risti kui kusagil mujal. Kusagil mujal kui erakluses, metsas, oma loodud kuningriigis suurvaimud siin ellu ei jää…

Jah, ent siiski olen õnnelik, kui paljud naised on pärast minuga kokku puutumist käima peale saanud ja lapse ilmale toonud. Ma pole ravija ega nõid, aga Jumala tööriist ja ülesande täitja olen küll.”

Joonas on koos peni-Printsiga uurinud mitmeid salateadusi, mille kohta käiv kirjandus tema rikkalikes riiulites peitub. Ta on tahtnud teada, miks ja mida ta õigupoolest Näeb ja Tajub. Ja samas on teda huvitanud ka, mille pealt siis posijad ja paraäritsejad õigupoolest teenivad. Tema sõnul ei vääri see teadmist.

„Samuti ei maksa uisapäisa kirikusse tormata – võin kinnitada mina, kaks korda leeritatud, sügavalt usklik inimene. Väga vähesed kirikuõpetajad osutuvad keset dogmasid tõeliselt huvitavateks vestluspartneriteks. Üks võimsamaid mõtlejaid on minu Õpetaja Emmanuel Kirss. Pahatihti on aga vaimulikud ise jäigalt raamistatud – ja püüavad ka vabu hingi raami suruda. Kullakesed, Jumal kontrollib meid kõiki – ükski inimene pole pädev teist inimest õigustatult kontrollima. Pühakojad on suurepärased mõtluse, loovuse ja eneseavalduse kohad – mitte vanglad.”

Muusadele määratud

Ehkki Velly on sünnilt loojaks loodud, on ta elu jooksul uskumatult palju ehitanud. Sõpradele, soomlastele – raha pärast, mis pattu salata – et luua baas ja keskkond, kus luua. Ja alati on ta oma ehitatud tubadest välja lennanud ja taas vaba tuulena laia ilma tuhisenud.

Tema tänane stuudio räägib asukast väga selget keelt. Seinad täis maale ja raamaturiiuleid. Ühes toas molbert ja kingitud esemed. Teises süntesaator, kitarr ja arvuti, millega naine arvutikollaaže loob ja maailmaga suhtleb. Paar jalgratast, kuninglik säng ja natuke kõnekat tekstiili.

„Minu ateljees on kõik muusade teenimiseks. Joonas ei taha midagi omada, uskuge mind. Omamine on tühine. Võim ja karjäär samuti,” kinnitab naine, kes õppis pille mängima muu hulgas ka vabaduse nimel – et muusikud talle kui lauljale ja heliloojale pähe ei saaks istuda. „Ma olen alati võitluseta taandunud. Ükskõik, kas mind tõukas estraadilavalt maha Anne Veski või surus mind varieteest välja Ülle Toming. Minu tasandil taandutakse lahinguta, et terveks jääda.”

Praegu annab ta väikseid sensitiivseid kontserte ja püüab leppida sellega, et tema plaadistused ootavad ainueksemplaridena midagi või kedagi. Sisetundest ja kosmilistest rütmidest lähtudes otsustab ta, kas ühel või teisel päeval maalida või komponeerida ning on seega pideval impulsiivsel loovuselainel. Mis on õigupoolest üsnagi luksuslik elulaad.

„Kunagiste afektide ajel – need on nüüdseks täiesti taltunud – hävitasin oma 20 aasta luuletused. Ei põletanud – rebisin ribadeks ja puistasin tuulde. Sõber Joel Sang leidis mu voodi alt ühe alles jäänud luuletuse ja kitkus juukseid – mida sa ometi tegid. Ei midagi erilist – looming ei kao, ta läheb taevasse. Seda pean küll tõdema, et toonased teosed olid paremad kui praegused – nüüdsel arengutasemel kontrollin end liialt. Noorematele loovhingedele võin aga julgustuseks öelda – kui algeline teile te tekst, pilt või meloodia ka ei tunduks, looge! Igal juhul looge. Selleks me sündinud olemegi,” arutleb mõtleja, kes on läbi elu päevast päeva oma mõttekilde jäädvustanud, nii et märkmikke on terve riiul täis. „Olen oma märkmikke täites terve elu püüdnud hetke peatada. Mitte sekunditki endale nii ränga hinnaga kingitud elust pole ma tahtnud asjatult kulutada. Sellepärast mu koda nende pedantselt vormistatud ja rivistatud tekstidega vooderdatud ongi.”

See punktuaalselt ja maitsekalt vormistatud muusade tempel on ausalt öeldes teravas kontrastis alumiselt korruselt läbi põranda kostva mörinaga, mida tekitavad ühe eru-arhitekti sünnipäevakülalised, kes koridori kakerdades teatavad, et Velly neile ei meeldi – uhke on ja meest ei taha ja üldse on hirmus nõid.

„Nad ei häiri mind,” esitleb hirmus nõid oma kaubamärgilikult vildakat hurmuri-naeratust. „Olen neile tänulik selle eest, et nad aitavad meeles pidada – alati peab sellele mõtlema, mis saab maistest väärtustest, kui… Olen suurema osa nii endast maalitud, mulle kingitud kui minu maalitud teostest ära kinkinud. Tagasi vaatamata.”

Kirglik kinkija

„Kinkides on oluline pärast mitte mõelda, milline jobu mu kalli kraami sai. Ma arvan, et kõik vähegi tundlikud isiksused tunnevad ajuti vastupandamatut soovi ära kinkida ehteid ja rõivaid, raamatuid ja maale – nii erakordselt kerge saab pärast seda,” teab kirglik kinkija, kelle ellu tema ülimalt süsteemse-pedantse tekstide-talletuse tehnika kinkis kadunud Andres Ehin. Sõna otseses mõttes.

Ehin kinkis talle sünnipäevaks kiirköitjasse kätketud luuletused, millest igaüks oli kilekaantes. Täpselt samal moel on naine nüüd kiletanud-köitnud oma luuletused, eluloo-jäädvustused, lasteraamatud ja ka näiteks ühe mustlasparuni fenomenaalse mõttevaramu.

„Ma pean need dokumendid-käsikirjad-talletised kuhugi tallele annetama, sest nende paljundamiseks ei tundu mul selles elus raha tekkivat, aga päris kaotsi nagu ka ei tahaks neid lasta. Kuule, vii nad enda juurde! Ja palun vali mu seintelt endale ka vähemalt üks maal. Kas sul riideid oleks vaja? Ma kannan ainult üksikuid rõivaid – enamus seisab jõude, palun vali endale. Sul on võrreldes minu omaga nii niru fotokas – ole hea tüdruk, võta mu kaamera endale, milleks mulle see…”

Iga veerand tunni tagant tehtud pakkumistest – võta kõik, mida sul vähegi vaja on, minu jaoks on see kõik tühisus, nagu Koguja raamatus nii kenasti sõnastatud – võtsin vastu kaks. Taldrikutäie võileibu ja suure karbi kuninglikke värvipliiatseid. Võileivad sellepärast, et Prints püsib korrektselt koeratoidu peal ja Velly ise väidab end vajadusel nädalate kaupa vaid terakestest toituvat – mis on linnukesel muret…

„Muretsen õnnetuste pärast. Kaksik-jaaguarina tõmban nii kahekordse õnne kui õnnetuse kaela ja see on õigupoolest päris kohutav. Kui mu kasuvanemate maja Tõrvas maha parseldati – 18 ruumi ja 11 hektarit – olin ma parseldajatel jalus ja mulle telliti 10 000 krooni eest palgamõrvarid. Mind peksti kandilise puuklotsiga sadu ja tuhandeid kordi – põhiliselt näkku ja pähe. Kui tapjatele ütlesin, et mul on võõrsil teenitud 35 000, jätsid nad mu ellu ja rahule ja panid tükkis rahaga minema. Mina magasin kaks ööpäeva surmaund ja siis tõusin jalule nagu vastsündinud kitsetall. Ma jäin ellu!” hõiskab Velly tasakesi oma Minnelli-sarnase kumeda tämbriga. „Paraku sain vigastusi, mida praegu päris koledasti põen. Sahtel löödi lagedaks. Ja milline daam naudiks hambaproteese, palun? Lisaks tekkis silmade võrkkesta rebend – enamasti vanurite tõbi – mis muudab maalimise ja arvutigraafika üsna raskeks.

Koos rauga haigusega tundsin korraga, et olengi vana. Et minu aeg on möödas. Aeg antud… Aga siis mängin ma noorusliku Printsiga, lähen jalgrattaga sõitma või lihtsalt naudin rõdul sigareti seltsis oma miljonivaadet. Unustan ja vabastan halvad mõtted ja mälestused ning kogen taas ja taas, kui palju energiat ja küllusetunde see annab. Jah, paljud mu sõbrad ja sugulased on mu siia maailmalõppu unustanud. Mina neid mitte. Mäletan kõigist nende parimaid omadusi. Alati.”

Sellisest ilmavaatest lähtudes on Vahenurme väike ingel loonud ka seni viimase plaadi „Väike ingel”. Ta ütleb, et annab iga harva külalise jalajälgedele suud ning palub, et energiaid liigutama saabunud teeline ära ei läheks… ah mingu pealegi, aga tulgu tagasi!

INFOKASTID

9.6.1955 Kohtla-Järvel

Pärast lastekoduaastaid üles kasvanud Tõrvas kasuvanemate juures

Tänu koduõpetajatele pääses nn. Otsa-kooli

Õppis Eesti ja Moskva Filharmoonias estraadilauljaks

Saanud metallikunstniku, kalligraafi, maalikooli ja kultuuriülikooli hariduse

Luuleklubi liige

1970ndatel ansambli „Flip”, bigbändi „Kärjed”, Peeter Vähi jazzorkestri ja varietee „Tallinn” solist ning ulatuslik Venemaal-Valgevenes-Ukrainas-jm gastrolleerija

1980ndatel ansambli „Eufoonia”, Moskva jazzorkestri, ansamblite „Diapasoon”, „Minstrells” ja „Vstretša” solist, sooloprogrammidega esineja ning luulekevade peaauhinna võitja.

1990ndatel soolokarjäär laulja-kitarristi-maalikunstniku-poeedina, „Nõmme valss – valged ööd” eriauhind

Õpetanud kõiki oma oskusi mitmetes koolides

Tänini vabakutseline multiandekas universaalkunstnik

Luulekevade võiduluuletus

NefretNefretNefret

           Joonathan Sagrits (estraadilaulja Velly Joonas)

Kell tihedalt tiksub

Üska sa kuulud ja kuuletu

On su meelte mees

Higihaisus ja verelõhnas

Me tõuseme NefretNefretNefret

Langus on inimlik pealegi

Seadus näeb ette nagu loodus

Milles üdini kümetud valgustsaanu

Samas supis kuumuses podised

Me tõuseme NefretNefretNefret

Hall tiik ja vääriskala uim

Kui portselani õrnust õhkad

Vaim püsi vagusi kui oid on lame

Tund lahkumist öös nutja pale

Me tõuseme NefretNefretNefret

• vanas Egiptuses tähendas nefer ILU

Laule:

„Humalapuu”, „Laul verelilledest”, „Kabaree”, „Palve”, „Ainus kord”, „Badam-Badam”, „Ave Maria”, „Tema”, „Kui oleksin tundnud sind varem”, „Mööda koduvälju” jpt

Omaloomingut:

„Olen algus ja lõpp, olen hingede hing”, „Tuleb elu ja läheb kui tuul”, „Kord isal ema sisse langes süda”, „Kas ta on ja kus ta on, hulkur minusugune”, „Ma alatihti hingelinna ihkan”, „Ärge hukka mind mõistke, te helkpalet silmates tulin”, „Ma kaukamehi vaatan, kes hauas lamavad”, „Nüüd hingerahus kartmatuna astu, saa lahti murest, muretuna astu”, „Minu vennad, mu sõbrad, kus olin – eks uurige järele” jpt

Vahenurme 2010 – „Väike ingel”:

„Hau!”, „Aeg”, „Lonny”, „Hellik-lemmik”, „Sa oled mägi”, „Ma otsin ust”, „Hulkur”, „Seitsmekeelne”, „Hoia mind sa”

Ela hästi…

Iga loomakasvataja teab, et sama palju kui rõõmu toob loomadega koos elamine kaasa ka valu. Nende eluiga on lühem kui meil – peame arvestama sellega, et ühel päeval tuleb lahkuda. Tänada, naeratada, salaja nutta – ja eluga edasi minna. Kui meie loomadel-lindudel on pojad-tibud-varsad-talled, teame juba ette, et armastusega üles kasvatatud hingeke tuleb ühel päeval uuele omanikule üle anda – vastasel juhul upume oma elukorraldusega oma kasvandikesse. Kes seoses sellega, et on ülejäänud karja lähisugulased, meile ka suguloomadeks ei sobi. Tuleb õppida ütlema „ela hästi” – ja olema õnnelik selle üle, et meie üles kasvatatud looma- ja linnulapsed moodustavad võrgustiku, mis ühendab meid heade ja armastavate inimestega.

Hermann

Mõne päeva eest lahkus Hermann. Ta oli pikakarvaline bernhardiin. Minu koera poeg. Nii nagu tema vennad Tobias ja Pärt, sai ka Hermann Beethoveni traditsiooni järgides nime helilooja järgi.

See oli raske sünnilooga pesakond. Mamma Barbara tõi nad ilmale sügavalt enneaegsetena, ellu jäid kaheteistkümnest vaid need kolm poissi. Ja minule tähendasid need poisid kuud aega ülimalt pingelist poputamist. Kuna nad olid alguses liiga nõrgad, et emapiima imeda, lüpsin koera – ja andsin maimukestele süstlaga piima. Kuna nad olid ülitillukesed ja ema kippus neid ära magama, hoidsin neid oma lõua all ja riiete sees.

Kuna neil oli nii keeruline titepõlv, polnud tervised ka hiljem head. Hermann lahkus eesnäärme vähi tõttu kuueaastasena. Tema mamma Barbara, kes sai eile üheksa-aastaseks, on küll seljast kange ja kõrvust kurt, on üliväga elus ja armastatud. Ja nende kutsikatega kinkis see koer mulle midagi veel enamat kui meeleheitliku võitluse kutsikate elu eest.

Barbara kinkis mulle mu viienda lapse. Aimasin juba paar aastat enne nende kutsikate sündi, et tütreke Maria Indira on mulle väga lähedal – aga ta ootas saabumiseks õiget hetke. Kui öösiti kutsikaid toitsin ja neid korviga kõikjale endaga kaasa tassisin, jälgis tütreke mind. Ja otsustas. Sobin tema emaks. Olles kutsikad kahekuiseks poputanud kohtusin üle pikkade karmide nädalate oma laste isaga – ja laps otsustas otsekohe tulla.

Ja laps on nüüd, jälgides meid ümbritsevat kulgu, sünde ja lahkumisi, otsustanud loomaarstiks saada.

Elsa

Meie eelmine koer – suur must Elsa, njufa ja ei-tea-kelle armastuse vili – sünnitas meile kodu. Tema esimene pesakond sündis sõbralikest suhetest eesti hagijaga, teine kolliga. Kusjuures mõlema kaheksa-kutsikalise pesakonna kõik võsukesed pärisid mõlema vanema parimad omadused.

Kolli-koera kiindumusest sündinud pesakonnast pärit imekaunis Elton oli kutsikas, keda ma kuidagi üle anda ei raatsinud. Üksteise järel läksid teised jumbud uutesse kodudesse – kelle eest sain purgi mett, kelle eest korvitäie mune, kelle eest suure koduse singitüki – seda kutsikat peitsin huviliste eest. Ta magas mu susside peal kirjutuslaua all, kui oma raamatuid ja artikleid kirjutasin… Ja siis tuli küpses eas paar, kelle puhul ma tundsin: see on nende kutsikas.

Nad vajasid suurt koera oma äsjavalminud maja valvuriks. Nädal hiljem ostsime nende korteri, kus elasime seitse järgmist aastat. Õnnelikud on nii need inimesed, kes elavad selles eeslinna-korteris kui need, kes elavad meie toonases kodus, kust Elsa kuusteist kutsikat maailma astusid.

Kusjuures loomade üle andmise ja neile kodu leidmise müsteerium ei piirdu sellega. Ligi aasta tagasi oli mul asja Tartusse arstide juurde ja nostalgia viis mu selle maja ette, kus Elsaga tema kutsikad üles kasvatasime. Majast väljus trikoloorne emakass, sabas paarikuine kiisutitt. Kirjumirju nagu väike panter.

Neile järgnes kiivriga noormees, kes valmistus rollerile istuma. Kassiema tuli koos pisikiisuga otseteed minu juurde. Ütlesin noormehele, et elasin aastate eest päris pikka aega selles majas – ja noormees ütles mulle kenas vene keeles: „Kass tõi oma tütre sulle. Võta vastu.”

Päris normaalne inimene endale emast kassi ei võta. Loomad on mul aidanud olla piisavalt ebanormaalne, et kassiemalt selline liigutav kingitus vastu võtta. Lilli on õrn, hell, väga seltsiv ja hooliv olend, kellega on erakordselt meeldiv koos elada – seni pole meie kolm isast kassi teda veel emaks teinud, aga ma olen täiesti kindel, et tema tulevastele beebidele leiame kindlasti kodud.

Napoleon

Ühel hommikul seisis meie praeguse talu õuel varsakene. Shetlandi poni, kes oli veel niiske ja kellega koos sündinud platsenta järele koerad tasahiljukesi hiilisid – püüdes vastsündinut mitte ehmatada.

Selle varsa nimel jäi ellu märakene, keda üks meie küla killer-peni kohutavalt pures. Meie poni oli selle koera registris umbes kolmekümnes ohver, Tartu suurloomakliinikus anti väga vähe lootust, et ta üldse ellu jääb – poja nimel jäi. Ja minul kippus süda seda varssa vaadates kokku tõmbuma, sest selge oli – varss tuleb kellelegi üle anda. Poiss ju. Emaga koos pole just väga mõistlik poissi pidada, loomadel läheb paraku üsna kiiresti meelest, millised sugulussidemed neil on.

Ent ühel päeval mu süda hõiskas, mitte ei tõmbunud kokku. Napoleon paluti Saaremaale ühele väikesele tüdrukule esimese sünnipäeva kingituseks, pisikese piiga lapsepõlvekaaslaseks. Perekond Hanso dünastia noorim tütar mahutas meie talu esimese varsa lahedasti oma jeebi pakiruumi – ja nüüd saadab mais aastaseks saav täkupoiss meile Saaremaalt kirju: kõik armastavad teda, ta on õnnelik ja väga õigesse kohta jõudnud.

Õigupoolest on mul õnne olnud kõik oma looma- ja linnulapsed õigetesse kodudesse jagada. Aastakümnetepikkuse „tootmistöö” juures on vaid üks kutsikas tagasi toodud – head sõbrad ei tulnud liiga väikesel pinnal tema mahutamise ja ohjamisega toime. Ja see oli mulle õppetund – kuitahes heade inimestegi puhul tuleb loomalapse tulevased pidamistingimused pedantselt üle vaadata.

Et tal ikka tõesti ruumi on. Et uus pere ikka tõesti teab, miks ja milleks selle olendi oma perre kutsub. Et papagoidega samas ruumis ei suitsetataks. Et koera terveks päevaks üksinda ei jäetaks. Et…

Kingitud ja vahetatud

Kui kutsika-varsa-tibu müük on ühene ja selge sooritus, siis vahetus või kinkimine on palju riskantsem. Minu kogemused kinnitavad, et vahetus ja kinkimine võivad tuua väga palju hingevalu.

Mulle on kingitud põrsaid – ja siga, mis siis, et intelligentne, empaatiline ja vaimukas elukas, süüakse ühel hilissügisesel päeval paraku ära. Nii kurb ja valus on. Palun, ärge mulle rohkem sigu kinkige!!!

Ma ise pole samuti patust puhas. Olen oma sõbratarile kinkinud sokutalle, väikese kuldi, kaks jänest, kaks parti ja mõned papagoitibud. Kult on tema emisele kaks pesakonda mehkeldanud, jänesed ja pardid käivad temaga laatadel kaasas – nii et mulle tundub, et ma ise pole loomi-linde kinkides kellelegi liiga teinud.

Küll aga tegi nii mulle kui abikaasale väga haiget ühe kitsetalle vahetamine kahe hane vastu. Haned olid ülimalt sõbralikud ja armsad, sõid peost, teatasid külalistest märksa valjuhäälsemalt kui koerad. Paraku tegid kanadele liiga. Ja talv tuli peale. Ja me pidime oma enese kätega need haned jõulupraeks tegema. Siiamaale on kohutavalt paha tunne. Ei mingeid hanesid enam!

Mõne aja eest jutustasin teile oma viirpapagoidest.

Täna hommikul lebas isalind – 12aastane kirkalt sinine papagoi – sillerdavas päikeselaigus puuripõrandal. Aeg oli otsas. Meie ühine rändamine Tartust Võrtsjärve äärde, Liust Raplamaale oli lõppenud. Seisime väikese tütrega vaikselt puuri juures. Nuttu ei tulnud. Oli sügav vaikus. Emalind oli äkitselt saabunud üksindusest kohkunud. Meie andsime oma kauase sõbra tasakesi üle – Kõigevägevamale.

Kingime ehk emalinnu kellelegi ära, pakkusin mina. Ei, toome uue isalinnu, nõudis tütar. Ligi kakskümmend aastat koos viirukatega lõpeks emalindu ära andes tõepoolest liiga valusasse vaikusse. Selle loo honorari eest tuleb meie koju uus poiss-papagoi. Pange end valmis, mõne aja pärast saab siit talust taas papagoitibusid. Ent olge valmis ka selleks, et enne tibude üle andmist tulen teie juurde vaatama, millise kodu nad endale saavad. Selle asja nimi on üle elamise eetika – ainult sel juhul saan kogu südamest öelda: „Ela hästi!”

Aune Past – kanapatareidega muinasjutuvestja

Aune Past ei ole past – ingliskeelse minevikuvormi tähenduses. Ta on otsustanud siin ja praegu õnnelik olla ning nii suuliselt kui kirjalikult seda kunsti ka kõigile teistele eestikeelsetele inimestele õpetada.

„Tudengid küsivad, kuidas ma julgen õnnelik olla, kas ma haiget ei karda saada,” naerab hele daam, kes armastab kanda stiilse lõikega eriti värvilisi riideid ja ei armasta mobiiltelefone – nii nagu nemad ei armasta ka teda ning lähevad tema käes igal võimalikul moel katki. „Kui ei julge õnnelik olla, siis kindlasti ei saagi kunagi õnnelikuks. Olen elu jooksul oma valud sel määral ära tundnud, et nüüd olen enamasti õnnelik, vaid õige harva vaatan ka musta seina taha, et oskaks neid kaht olekut omavahel võrrelda.”

Eesti ühe omapäraseima ja tuntuima suhtekorraldaja kaubamärk on rõõmsavärviliste muinasjuttude loomine ja edastamine üsna etenduseväärses vormis. Igasuguse keskeakriisi asemel loob ta suhte- ja mainekujunduslikke ning reisidel kogutud ja kogetud legende. Reisidel käib ta reeglina koos ettevõtjast (tegeleb IT vallas, Yogasystems on innovaatiline intelligentse maja looja)  kaasa Urmasega ning tänu sellele on see daam vastupidiselt meedianähtavale melodramaatilisele mallile – rikkad mehed vahetavad näilise nooruse pikendamiseks oma naised kindlasti noorema keremudeli vastu – üsna rõõmsameelselt proua Past. Lindudest ja loomadest energiat ammutav emand, kes armastab ennast just sellisena, nagu ta on – kelle elu tõeline ja tegelik Prints on tema enese eluaegne abikaasa ning kelle iga tegu ja teos on armastusavaldus oma perele ja Eestimaale. Selle mitmetasandilise loo taaskogemiseks tavatsevad Pastid koos reisida – regulaarselt Aune unistuste maale, Monacosse, milleteemaline raamat tal äsja valmis. Kohusetundlikult Ameerikasse, kus käiakse vanavanemaid tegemas. Ja erandkorras  muile maile ja meredele. Viimati purjelaeval Nordea koos Tätte ja Matverega ümbermaailmareisi etapil Paapuast Timorisse.

Kanaema

„Kõigepealt tuli paar jänest, kes elasid toas ja puistasid kõikjale pabulaid, mida nii mõnigi linlasest külaline rosinateks pidas,” naerab maineguru, kes on eraelus Tartumaa taluperenaine. „Jänkud sigisid nii, nagu sellele liigile omane. Kolisin nad õue, et niigi uskumatult tolerantne Urmas õue ei koliks, projekteerisin ise neile mugava ja praktilise majakese – ja kui neid oli juba 87, tuli jäneste taud. Kogu mu jänestemaailm läks viimse hingeni jänkude paradiisi. Midagi sellist ma enam üle elada ei tahtnud.

Ja minust sai kanaema. Nüüd, kus mu linnuaed on tulvil erinevat liiki sulelisi, oskan juba Urmase küsimusele „milleks sulle kõike seda – kõiki neid – vaja on” üsna täpselt vastata.

Linnud annavad mulle turvatunde. Ehkki nad – eriti just kanad – on ootamatult kurjad, on nad väga  arukad olendid – annavad nad turvatunde. Minu töömaailm ja reisid pakuvad nii palju ja kiireid muutusi, et vahel on tasakaal hingele hea. Kui ma töölt või reisidelt tulen, on linnud alati olemas. Kõik on nii, nagu jätsin – ainult arv muutub. Enamasti suuremaks.”

Ehkki härra Past on teiste hobide mees, toidab ja hooldab ta proua äraolekul tema linnuriiki üsna hea meelega. Vajadusel tulevad appi ka naabrid. Ja kui naabritel vaja, haarab Aune lumelabida. Linnud saavad ainult puhast ehk ökoloogilist talusööta, et munade kvaliteeti ei mõjutaks “miski GMO”.  Lisaks erisöödad ja mineraalid, mille õiget timmimist ja tempimist nimetab Aune suureks teaduseks, mida ta omandab mööda erinevaid linnu-saite rännates. Armastuse ja täppisteaduse koosmõjul saadud mune tavatseb ta sõpradele kinkida – puhtad ja kogu südamest väestatud munad on mistahes rahamahukast kingitusest väärtuslikumad. “Ja on ju naljakas kingitus, mis teeb tuju heaks?” küsib Aune ise. Kui ma pensionile jään, nii umbes kahekümne aasta pärast, siis tahaks hakata mööda maailma linnulaatu reisima, praegu piirdun erinevate ajakirjadega, mida lapsed on mulle kinkinud.”

„Kevadpühade ajal mina mune ei värvinud. Vannitasin kanu – naerge rõõmuga, kui soovite. Kuni USAs laste juures olin, moodustusid imelühikeste jalgadega tšabode varvaste vahele mustusekuulikesed ja neid ei saanud ma kuidagi teisiti kui linde ükshaaval ämbris leotades lahti. Märgi linde ei saanud jällegi aprillikuise lumetuisu kätte lasta – ja nii ma siis neid föönitasin, kuni terve maja täitus korraliku kanahaisuga. Keegi kodakondsetest ei öelnud halvasti. Kuigi ausalt öeldes oleks võinud. Ma õpin pidevalt oma pereliikmetelt, kuidas olla arvestav sõber ja tolerantne kaasteeline.”

Lapsed kui õpetajad

Üks Pastide kuuest järeltulijast on samas nakkavalt konna-usku. Aune ja Urmase lapsed on Liisa (31), Kaisa (30) ja Jaan (20) ning lapselapsed Greta, Charlie ja Sebastian. Just viimane, hellitavalt Sebiks kutsutud poiss on praegusel eluperioodil vanaema jaoks üks tänuväärsemaid õpetajaid.

„Ta tuleb hommikul magamistoast, lauldes „Oo, kuis nii kaunis on hommik!” Kui ta teatab täna – nagu ka eile ja homme – et käsil on tema elu kõige ilusam päev, küsin ma ettevaatlikult, kuidas täna saab ilusaim päev olla, kui see oli juba eile. Ja poiss selgitab veendunult, et täna on uuem kõige ilusam. Täpselt nii peaksime meiegi east olenemata oskama iga uut päeva ja iseennast siin ja praegu õnnistada,” on Aune tütrepojalt õppinud. „Poiss jumaldab konnasid. Ta on ühele noorele emale öelnud, et tolle beebi on nunnu küll, aga konnad on ilusamad. Võib-olla tänu sellele tavatule kiindumusele sai ka minu lasteraamatute sarja peategelaseks konn Matilda. Ta tuli unes minu juurde ja tutvustas ennast. Ta elab Ameerikas Mississippi ääres, aga tal on vanaema ja vanaisa Eestis. Ta käib mööda maailma rändamas ja võrdleb erinevaid riike koos kõigega, mis neis leida võib – sel moel on mu raamatusari õpetlik ja ühtlasi on konnad üsna inimlikud. Näen kõvasti vaeva, et konnadele mitte oma lapselaste nägusid-tegusid külge kirjutada. Vastavalt tänapäeva laste ootustele teen sarja interaktiivseks. Palun-palun, ärge kihutage kevadöödes maanteid ületavatest konnadest üle, neil on ka oma elukene elada.

Konn Matilda hakkab jutustama ka Paapua inimsööjatest, krokodillijahist, krokodillinimestest. Kui Jaan Tättel jutustab ümberilmareisil kogetust lastele Onu Jaan, siis minul on konn. Lastele on hea kirjutada – nad on nõudlik, aus ja inspireeriv publik.”

Ka Monaco-raamatu oodatust kiirema laagerdamise ja valmimise taga on laps. Täiesti võõras laps seejuures. Ühel järjekordsel Monaco botaanikaaia groti matkal kohtus naine lapsega, kellega neil sõnalises mõttes ühist keelt polnud – monegaskide keelt Aune ei oska, inglise ja Aune „Burda-saksa-keel” siinkohal ei kõlvanud ja nõnda siis suheldi sõnatult. Poiss viis võõra reisija teistele turistidele märkamatult mööda kitsukest pragu (siia ma kinni jään, oli Aune kindel) imelisi kivististe skulptuure vaatama), pärast söödi üheskoos  lapse taskust liivaga-pooleks-pähkleid. “Inimesed on kõige ehedamad, inimesed teevadki meie reisilood. Aga jälle peab olema julgust inimestele silma vaadata, naeratusele naeratusega vastata ja võõraid enda päevadesse lubada.”  Selle julguse tõttu ongi Aune äsjases raamatus “Printsi poole teel. Minu unistus Monacost” salapärane Prantsuse sõber.

Kui jutt läheb Aune erialale, suhtekorraldusele, tormaks kui kevadveed tuppa, jutt muutub kiireks ja sugereerivaks.

„Ka minu üliõpilased on olnud ühed mu tänuväärsemad õpetajad,” tunnistab Aune, et tunneb neist nüüd, kui ülikoolist õppejõu ametist ära tuli, puudust dialoogist oma üliõpilastega ja tänab taevast, et  käib  tüki kaupa ikkagi endises Tartu sünnitusmajas asuvas instituudis loenguid pidamas käib. „ Mulle meeldis väga, kui auditooriumis tekkis dialoog. No mis asi see olgu kui täiskasvanud inimene istub loengus ja ei räägi kaasa. Ülikool ongi kogenuma õppejõu abil iseenda vormimine. See peab olema tudengiaktiivne tegevus. Ma tahan, et minu noored kollegid oleksid homme minust paremad. See sunnib mind täna kabedamini kõndima ja annab homme uhkusetunde. Eks ma vist oma tudengitele natukene kanaema olen. Ka nüüd, kus ülikoolist ära. Armastan meeletult oma eriala – minu meelest on suhtekorraldus ja mainekujundus maailma põnevaimad asjad. Ja tänu kommunikatsioonioskustele saavad ühiskonnas kuuldavaks ka väikeste gruppide ja ääremaade inimeste mured ja seisukohad.

Koertega koos linnuteel

Linnud ja loomad on Aune sõnul kõige parem ja kindlam läbipõlemise-vastane õukond. Nad peatavad kiirustamise ja viivad malbesse meditatiivsesse seisundisse ka need inimesed, kes seda sõnagi ei tea. Naine, kes oma eduka mehe kõrval õigupoolest üldse töötama ei peaks, ent teeb seda innukalt ja mitmel rindel, tõdeb, et loomad-linnud tekitavad ainult kulusid, mitte tulusid. See pole majandustegevus, vaid elulaad.

„Kui ma läksin Raja tallu Andrus Teemanti juurde tšabosid ja minikotšineid ostma, võtsin kaasa täpselt paraja hulga sularaha, et mitte üle piiri minna. Ja siis ma nägin teemant-faasaneid. Andrus pakkus rõõmsalt, et ma võin ju ülekandega maksta. Võisin küll,” muheleb Aune oma lapselikku kaubamärk-naeratust. „Faasanid – ehkki erakordselt rumalad tegelased – kinnitasid taas kord minu veendumust, et iga inimene, loom ja lind on otsekui elav lugu. Ja ometi on tänases maailmas ses suhtes uskumatult palju mõistmatust. Kui üks mu tegelastest vastu sügist põhukuhjast 13 tibuga välja ilmus ja ma lasteaiale tibusööta ostma läksin, käratas müüja turul: sel aastaajal tibusid ei hauta! Aga hauti ju. Ärgu ometi meie loodud muinaslugusid – me ju teeme ise oma elu ja maailma – rikutagu.

Mäletan, kuidas Jaan-Eerikut südame all kandes medõelt  D-vitamiini retsepti palusin – äsja majja saabunud dogikutsika jaoks – ja karmilt kurjustada sain, et beebiootel majapidamisse kutsikaid ei võeta. Just võetakse! Minu poeg kasvas üles hiiglasliku arlekiindogi Moosese külje  all autodega mängides. Kui ta beebina vankris magas, ei tohtinud isegi mina lapsele läheneda enne, kui ta ärkas. Koer ei lubanud!

Olen täiesti veendunud, et loomad mõtlevad ja arutlevad iseseisvalt, mitte ei peegelda pererahva mõtteid. Mul on Tartumaalt Kilgi tallist toodud kaks poni Max ja Moritz, kelle Saksa-taustast vahendaja Freddy Saarm kuigi palju ei teadnud. Ponide käitumisse süvenedes selgus, et nad on nõus sõidutama ainult umbes 10aastaseid lapsi – väiksemate ja suuremate eest ja alt panevad minema. Nii nad mul põhiliselt vaatamiseks ja nuusutamiseks ongi. Nende soove ja otsuseid tuleb austada.

Inimene ei ole looduse kroon, tõepoolest, kui kellegi kodustad, siis tema eest ka vastutad. Uskumatu, et küpses eas (loe: arukad) inimesed  võtavad endale suveks suvilasse lambad ja jätavad nad sügisel süüdimatult sinna maha. Nad unistavad kutsikast ega anna endale aru, et paar minutit pärast su ellu tulemist peab loom saama sinule toetuda – ta vajab toitu, liikumist ja tähelepanu ega talu seda, kui temaga tegeldakse väsinu ja närvilisena, siis kaotab ta jalgealuse ja turvatunde ning hakkab pidetuna rumalusi tegema. Tegelikult tunnen ka mina oma koera ees süüd oma reisimiste pärast. Ja kõige selle armastuse juures peab tegelikult koera palju õpetama, mina olen siin vigu teinud, koer tegi naabri kassile liiga. Hullult kahju on.”

Pastide peres on praegu pärast esimest, Simsoni nimelist hundut juba teine saksa lambakoer, sest nad peavad seda tõugu koera etaloniks. Meelega valitud „ülearu” karvasel poisil on küll leheküljepikkune passinimi, ent Greta antud hüüdnimi Mõnna jäigi koerale külge.

„Seisan õhtul terrassil ja hüüan Mõnna-Mõnna-Mõnna, mispeale naabrimees hõikab: „See on tore, et sul on mõnna, aga pead sa siis naabreid seda nii valjusti kuulutades kadedaks ajama?”

Aune lindude elu on ses mõttes mõnna, et sama kindlalt kui koer neid ei puutu, ei söö neid ka pererahvas, kuna lapsed on emale öelnud, et kui nad sööksid oma linde, paneksid nad järgmisena pintslisse ka oma ponid, koerad ja… lapsed.

Lapsepõlvešampoon pulmadeks…

Austav ja armastav suhtumine loomadesse on nii Aunesse kui tema lastesse kodeeritud emapoolsete geenide kaudu. Rapla külje all Tallinna manntee ja Kuusiku tee ristil  elanud ema õpetas Aunele elutervet ja oskuslikku loomandamist.

„Kui meenutan oma lapsepõlve keset poistegängi, viieaastasena iseseisvalt bussiga teise asulasse  ema tööjuurde juurde sõitmisi ning igasuguste turvatoolide ja muu turvata kasvamist, imestan, et meie põlvkond üldse ellu jäi. Aga tänu sellele olen praegugi suuteline pea ees uutesse seiklustesse sukelduma. Nii sõna otseses kui kaudses mõttes. Kuigi olen olnud Eesti aasta parim naispurilauasõitja, juhtub minuga ka igasugust. Olen purjelauaga sõites purje all vees kinni  jäänud ja tänu sitkeks kasvatanud lapsepõlvele sealt välja ujunud. Olen 20 aastat lumelauaga sõitnud ja õppimiseaja trikid ajavad siiani kananaha ihule. Eks ikka oskamatu käitumisega ise kehva seisu sattunud, olen järsku mäge kartes kogemata veel mitu korda järsemale off- nõlvale eksinud ja sealt tagumiku peal  millimeeterhaaval edasi nihkudes minema hiilinud, et mitte all turritavatesse kuuselatvadesse kukkuda,” jutustab Aune, kellele meeldib lugusid vesta. Ainult mitte telefoni teel, palun. Telefon on tal pidevalt kadunud või katki. Eelmisest telefonist jäi järele mustmiljon kildu, mida omanik püüdis kilekotis telefonikujuliseks vormides siiski kuidagi kasutatavana säilitada, et numbrid sealt seest kätte saada. „ Ausalt, ma ei ole telefoniinimene. Ma tahan olla teise inimese päeva oodatud. Kui ma helistan, ma ei taju, mis tal parasjagu käsil on. Küsid küll, et kas sobib rääkida, aga ma ei näe, mis näoga vastus tuleb. Hoopis parem on smsida, meilida, skaipida, facebokis sõnumeid vahetada. Sa näed, et inimene on kohal või siis sõnumit loetakse endale sobival ajal, skaibis saab panna märgi, et ära mind praegu sega. See loob jutule soodsa pinna. Üle kõige armastan ma silmast silma dialooge.   Elagem optimistlikult – ja elagem täna!” on Aune sellise lihtsa tarkuse omandanud… šampoonilt. „Mulle kingiti plikana imehea lõhnaga “välismaa” šampoon, mille otsustasin jätta oma pulmapäevaks. Tänu taevale, et aastaid seisnud pudelit enne nuusutasime, muidu oleksin ilmselt kiilakana mehele läinud, sest õigel ajal nii hunnitult lõhnanud ollusest oli saanud halvaksläinud keemiarelv.”

Pastidest endist on keset lapsi ja loomi saanud paras paar. Teades  küll naise vaimustust Monaco ning sealse kuningriigi ja muinasjutu vastu, ei andnud Urmas ühel hiljutisel pulma-aastapäeval kaasale teada, et neid kutsuti vastuvõtule, millel osales ka Monaco prints. Sest päev ja öö olid juba planeeritud.  Esmalt ehmatanud Aune mõistis, et oligi hea, et  üks muinasjutt  oleks muidu jäänud loomata ja hea ka, et see Monaco muinasjutt jäi muinasjutuks ja tema enese mees ta elu tegelikuks printsiks.

“Me tavatseme Urmasega laupäevaõhtuti Monacosse jõuda. Siis saame nautida pühapäevahommikut  ebamaise merevaatega. Ja seda vaadet imetledes tunnen ma  kui erakordselt kaunis ja eriline on tegelikult meie oma Eestimaa. Kui seda vaid osataks serveerida ja sel kombel majandada nagu juhitakse Monacot. Selle väikeriigi edu ei seisne mitte ainult kliimas-traditsioonides-sotsiaalsüsteemis, vaid selles, et iga võimul olija ja otsustaja võtab vastutuse. Kui meil vastutab amet, mitte ametnik – ja lollused maksab kinni ikkagi maksumaksja, siis seal on nii poliitika kui majandus väga inimnäoline – ja meie oleme väärt seda sama,” kinnitab naine, kelle tööd ja teosed on igapäevane armastusavaldus lastele, Urmasele, lindudele-loomadele ja Eestimaale – ning kõigele elusale või näiliselt eluta seltskonnale, kes-mis meid nii enesestmõistetavalt ümbritseb, et me seda pahatihti ei märkagi.

 Aune märkab. Üks tema hommikukiri e-postist: „Lähen loomi talitama, mul pole äratuskella vaja, hommikul tuleb 2 kuldnokka, vaatab aknast sisse ja hakkab pihta: ikka magab, vatasiis, ikka magab, üles-üles, kohvileeeee! Ja üks lõpetab oma joru haukumisega, teine kiremisega, mille nad on meie perelt ja muudelt loomadelt ära õppinud. Suhteliselt sulnis äratus. Nad võiksid muidugi pisut romantilisemad olla, aga asi seegi.

Ja kohvimasin ütleb: pese mind, pane vett, pane ube, tühjenda . Ometi võiks kohvimasin, millele igasugu tarkust sisse programmeeritud, alustada hommikut sellega, et ütleks: „Tere, hommikut, kallis, küll sa näed täna hea välja. Või midagi niisugust, mida vanad sõbrad ikka ütlevad. Kohvimasinad on ju väga paljudele inimestele esimesed hommikutervitajad. Igale kuldnokki või kutsikaid ei jagu.”

Tibu Laisk – täiusest puudub vaid poeg

Mari-Leen Laisk (23), kes on abielus 50aastase kirjuvõitu elulooga psühholoogi Mart Laisaga: „Olen pärit Hiiumaalt, kus meil polnud mitte midagi. Mardi kõrval nägin esmalt päratut rikkust, mis ei teinud kedagi õnnelikuks. Kuigi raha oli meeletult, sai see kogu aeg otsa. Praegu pole meil midagi – ja samas ei saa mitte miski kunagi otsa. Kõik eluks ja õnneks vajalik on kuhjaga olemas ja ma tean, et siin maises elus pole võimalik midagi olulist kaotada.”

Mari-Leen, keda abikaasa ja sõbrad kutsuvad Tibuks, on ürgnaiselikul kombel sügavalt südametark ning tema paljunäinud mees on oma tänase tasakaalu just oma noorele naisele rajanud. Ürgarukas naine on pehme ja malbe – ja samas otsustav ja võimukas. See ei tähenda võimuvõitlust – kogu jõulise elu-edasi-viimise juures on ta ikkagi õrn, habras ja seetõttu imetleva pilguga paitatud.

Mini-Malaisia

…või hipikommuuni algrakuke. Niimoodi on kõige lihtsam iseloomustada kodu, mille Tibu ja laisk on koos loonud. Eriliselt harmooniline ja ühes hingav paar, kes end muheledes Vatsla vatsakateks nimetab, elab Tabasalu-Hüüru vahelisel Laisa teel, mis möödub Kehva teest. Nende huumorimeelele vastavalt on lugu naljakas, mitte mingi halb enne. Seda enam, et elatakse Mardi vallavanemast vennaga kõrvuti.

„Enamus inimesi, kellele ütleme „parkige auto pillirooga kaetud putka kõrvale”, küsivad ringutades ja ringi vaadates, kus siis meie maja on,” naerab Mari-„Tibu”-Leen. „Kui oma õdusa soojaku peale näitame, arvab enamus paraku, et me ei ole normaalsed. Ometi on sellise väikese majakese vedamine ja pidamine, kütmine ja koristamine nii mugav, käepärane ja… kuidagi paras. Mõelgem kasvõi sellele, et hiidmajad, mis võtavad praegu tohutult kütet ja elektrit, kukuvad loodusõnnetuste ajal tapvateks kildudeks – meie putka on ohutu ja hõlpsasti tagasi püsti lükatav.”

See suuremat sorti soojak on pooleks jagatud. Ühes pooles voodi-nari-kirjutuslaud-haaval kõrvuti ja ülestikku magamistuba, lastetuba ja kabinet. Ilma et kellelgi või millelgi kitsas oleks. Päevakava peab õige olema. Terileri keskel on sahver ja värkstuba. Paremal köök-elutuba,  kus kõik on käe pärast, ülevaatlik ja piisav. Soe, turvaline – ja Laisa-paarile nii armsal moel hipilik.

Kusjuures treiku-maja muudab inimesed ülejäänud perega liigutavalt võrdseks. Ka lindudel ja hobustel on samas stiilis varjualused, mis koos äsja ehitatud saunaga moodustavadki kokku otsekui mini-Malaisia.

„Meil on kolm hobust, kellest noorim – eesti raskeveohobune Elli – põeb rasket songa, mida on korduvalt opereeritud ja millele nüüd tahetakse Tartu suurloomakliinikus võrestik toeks opereerida ning hoiatatakse, et see mära ei hakka kunagi midagi vedama, ratsutama ega varssasid tooma. Aga mina ei usu seda,” kinnitab Mari-Leen, kelle pilk näeb palju enamat kui pilgud tavaliselt näevad. „Mina usun imedesse – ja tean, et me saame kusagilt ka selle poolteist tonni euri, mis operatsiooniks vaja läheb. Samamoodi saame korda mullu kaevatud tiigi, mis tühjaks ei jooksnud ja millele sai tühjenduskraav valesti ehitatud – vigadest õpitakse.”

Õiged järjekorrad

Pilliroomatid, mis Laiskade hipi-landile ekvatoriaalse ilme annavad, pärinevad mööblitööstusest, mis Mardil vahepeal oli. Samal ajal ehitas Tibu vend õe perele suurt maja, kuhu pidi tulema nii kodu kui koolituskeskus… ja nad kõik läksid pidulikult pankrotti. Vundament, millest turritavad torustiku ühenduskohad, on lootusrikkalt konserveeritud.

„Me tegime sellest laviinist järelduse, et tuleb teisest otsast alustada. Mardi psühholoogi-töö vastuvõturuum on praegu linnas ülikooli juures, aga me peame selle siia ehitama – samasuguse väikese putkana, nagu kodu – sest siinne õige keskkond on juba ise osa psühhoteraapiast,” teab Tibu. „Veel üks soojak tuleb tuunida minu emale, kelle siia elama kutsume. Ja suuremat sorti treikust peab saama külalistemaja.”

See viimane ei meeldi ilmselt pere malbele saksa lambakoerale Sohvile, kellele ei mahu hinge rabedusest tingitud jõhkrus, vaikusekartusest põhjustatud lärmakus. Aga just sellised maavärinad tulevad kaasa linnainimestega, kelle rahunemine ja balanssi saamine võtab looduse keskel üksjagu aega, sest inimesed kardavad seda, kes nende pea sees elab, kui saabub vaikus.

„Iseendaga kohtumise ja teiste inimeste nägemise nendena, kes nad on, teeb lihtsamaks pühamu, mille ühe esimese asjana siia rajasime,” naeratab Mari-Leen keset võimsate puude ringi, omaveetud kivirahnude ja indiaani-tepee vahel, kus alaliselt muheleb veel üks Vatsla vatsakas – Buddha. „Olen täiesti kindel, et kui õige hulk vajalikke väikseid maju on valmis, tuleb ka Mardi loodetud ja kavandatud peamaja. Vilen Künnapuu on selle projekteerinud üsnagi sakraalsena – püramiid on keskel ja puha.”

Tibu vanapaganalik mees lisab, et peamaja valmib siis, kui ta ise on Õpetaja kutseks päriselt valmis. Väidab, et iga natukese aja tagant käivad plõksud, mis tõstavad teda jõudsalt tasehaaval kõrgemale. Kui valgustatuse ja ärkamise aste on plõks-haaval õigeks saanud, kerkib ka hoone. Nii on.

Kaks kirglikku

„Õigupoolest on väga oluline siia õigel päeval tulla – siis, kui nii taevas kui minu mees on päikeselised, kui kõik on võimalik ja tulevik on meie päralt. Nimelt oleme Mardiga mõlemad sellised, et kui on deprekas, siis täiega. Mu kallis mees tuli just välja kolmenädalasest masendusest, mida mina pidin tasakaalustama – ja kardan nüüd, et sama äärmusliku ja tulise tükina kukun ise pingelanguse musta auku,” muigab Tibu. „Oleme mehega nagu kaks sinusoidi, mis moodustavad kokku kaksikheeliksi, kosmilise siu. Ja et mitte kena kevadet vaakumis veeta, vean end üle pika aja Nõmme koori laulma. Laulmine on minu stiihia. See teeb mind õnnelikuks. Nii, nagu Marti siin kohalikus näiteringis kaasa tegemine.”

Deprekate detoneerimiseks on Laisad otsustanud võtta endale eesli, kes on teatavasti üks positiivema loomuga, huumorimeelsemaid ja osavõtlikumaid olendeid mitte ainult hobuslaste hulgas, vaid üldse.

„Nii, nagu Mardi psühholoogi-praksise eesmärk on patsiendid-kliendid vabastada hirmudest, hangunud kompleksidest ja valudest nii, et nad ei peaks midagi enda ega teiste eest varjama – nii ei pea mu mees vajalikuks ka seda varjata, et on tunnetuse erinevate tasandite kompamiseks mitmesuguseid aineid katsetanud,” kirjeldab Tibu rahulikult. „Liig-rikkuse perioodil sai alkohol talle vastikuks ja otsa ära joodud. Kokaiinid-amfetamiinid ammendasid ennast – lsd-rännakud tõestasid, et ained pööravad üles just need tuurid, mille lainelt lendama minnakse. Kurbus võimendub katastroofiks, rõõm ekstaasiks. Üksi ei tohi olla – ja välja on nii ainetetekitatud heast kui halvast väga nadi tulla.

Mees kinnitab, et tõeliselt uudishimulik ja õpihimuline inimene peab erinevatel eluperioodidel teada saama, mis on SEAL. Neid seal-tasandeid on mitmeid, nendeni jõutakse erinevate vahendite ja meetoditega ning kui teha seda oskusliku õpetaja juhendamise ja kaitse all, ei saa haiget – ammugi mitte ei jää mingisse sõltuvusse.

Laisad leiavad, et inimkonda algusest peale saatnud aineid ja taimi, seeni ja segusid ei saa mitte iial ära kaotada ega keelata, järelikult tuleb õpetada ja õppida nendega rahulikku kõrvuti eksisteerimist – ja maailmas on palju vähem õnnetuid ja sõltuvushaigeid inimesi. Kõik, mis on mõistmatu, pälvib teatavasti hirmu ja hukkamõistu.

Ja siis tuli Joosep!

Ühel päeval, kui Tibu sättis oma kolmele hobule kuiva põhku alla ja vaatas, mida kanakari pesadesse on poetanud, tundis ta, et keegi on tema juurde tulnud. Seda muidugi, et kuueaastane Sassa – ääretult tragi, vägeva sõnavara ja veenva esinemisega Aleksandra püsib ema sabas, kui auto on katki ja lasteaeda ei pääse. Ent lisaks tütrele oli veel keegi. Ja tema nimi oli kohe pärale jõudes Joosep.

„Ma teadsin ka Sassa nime juba enne, kui ta endale keha sai – kusagil mu õla taga kaasa kulges ja mind kui tulevast ema väga teraselt ja mõtlikult jälgis,” meenutab Mari-Leen. „Praegu näen ja tunnen ma, et kui Mart aitab tütrele kleiti selga ja hommikul meisterdatud printsessikrooni pähe, siis on meie tulevane poeg tema kõrval. Hea, et üks mees majja juurde tuleb. Muidu ongi tütrekesest heldinud Mart emmem kui mina olengi.”

Esimesest abielust on mehel kolm last, kellest üks on meie hulgast lahkunud nii, nagu jutustab skandaalseks pööranud saatusega film „Magnus”. Teine abielu jäi lasteta, kolmas abielu oma lühidas pinnavirvenduses sisuliselt üldse olemata ning nüüd on Mart ja Mari-Leen mõlemad kindlad, et nad on taevas kokku pandud paar.

„Kohtusime siis, kui ma olin 15 – hing väga haige ja vaim üsna katki minemas. Mart kuulas ja toetas, kuni me mõlemad koorusime teineteisega koos iseendaks – sündis armastus, kus kõik on väga paigas ja õigesti,” on Tibu issanda teede imelisuses, mitte imelikkuses veendunud. „Jah, ma olin vaid 16, kui meie esimene laps sündis. Jah, mu organism kaotas nii palju kaltsiumi, et vaagnaluusse tekkis mõra ja ma ei saanud ise sünnitada. Aga ma olen riskiks ja valuks uuesti valmis.

Ka Mardi ema kannatas teda sünnitades nii, et süda jäi seisma – ja Mart jäi sünniteedesse kinni. Ta harutab seda hirmu ja surutist tänini lahti ning meie uuest saunast tiiki viiv torugi peab seda kompleksidepundart klaarima – kes sünnib pea, kes jalad ees…”

Valus maine matk

Tibu ja Laisa harmoonilist, valudeks valmis minekut jälgides kostab miskipärast kõrvus Colas Bregnoni valsitaktis laul: „Läbi rõõmu, läbi murede viib looklev tee, läbi rõõmu ja murede elame veel!”

Mari-Leen tikib, toimetab, mediteerib ja majandab. Mart rakendab mitmekihiliselt haritud psühholoogina oma metoodikat nii, nagu tutvustab laisk.pri.ee. Analüütiline profileerimine on kõrgemat sorti psühhoanalüüs, kus analüüsijast saab eriline peegel. Ta rebib koos kliendiga lahti ka oma enese haavad. Ehk siis toimib Haavatud Tervendajana.

Tibu mõistab mehe tegevust sedasi: „Ausus kaitseb võimalike „paljastamiste” eest – end ise juba põhjani avanud inimeses pole midagi paljastada. Siiras enesevaatlus on parim hukkamõistu-tõrje. Sihile jõudes ei pea ei enese ega teiste eest enam midagi varjama. Mis on tohutu õnn ja kergendus – kesse jõuab läbi elu meeles pidada, kellele mida valetatud sai…

Mardi kõrval olen minagi aimu saanud, millised hirmud ja asjata kinnistunud ideefiksid mind häirivad. Igaüks meist peab selgeks tunnetama, mis on see ülesanne, mille täitjaks sünnitud sai – mida on vaja selleks, et seda ülesannet täita ning kes on sel teel meie kõrval.

Meie praegune kasin ja õnnelik elu kinnitab – asju on maiseks matkaks äärmiselt vähe vaja. Mida vähem liigset, seda kindlam, et midagi pole kaotada. Lapsed, loomad ja armastus – need jäävad!”

Mari-Leen Laisk aitab üsna kindlalt läbi oma mehe tolle kliente ja patsiente – nii neid, keda mees linnas psühhoanalüüsib kui neid, kes Laisa tee pühasse hipilasse saabuvad – sest ta on ilmselgelt ühe hurmava, paraku hääbuva inimliigi esindaja. Tõeline Naine.

Aivar Täpsi – laulvate kaussidega Tuleteel

Põllumajandusakadeemia energeetiku haridusega Aivar on erakordselt jõukas ja väekas mees. Tal on juba enam kui veerand sajandit äärmiselt sensitiivne kaasa Terje. Tal on seitse last vanuses 7 – 27 eluaastat. Tal on kirjastus ja trükikoda Bookmill. Tal on Tuletee talu ja laulvad kristallkausid. Ja see mees on oma elukorraldusega nii paigas, et maiade kurjakuulutatud kuupäeva 21.12.2012 ta pigem ootab kui kardab.

„Jah, ma usun, et peavad paika need mitmest ja mitmest kanalist tulnud prognoosid, et 21. kuni 23. detsembrini tuleb kolm ööpäeva täielikku pimedust, kui Maa möödub meie galaktika kõige tihedama energiaga epitsentrist ja suubub uude ajastusse,” kirjeldab Aivar. „Kuna me teame seda ette, taipame valmis varuda kütust, kauapõlevaid küünlaid, toitu – ja endale ümber kõike kallimad. Meie proovisime perega mulluste jõulude ajal esimest korda oma Ihamaru talus talve veeta – olime õnnelikud ja kõik oli väga hästi. Ka järgmiste jõulude ajal saab kõik väga hästi olema.”

Ei mäleta…

Aivar nendib, et ei mäleta ei numbreid ega fakte oma praegusele valgustatud seisundile eelnenud elust. Ta mäletab seniseid eluperioode üksteisele järgneva põhjuste ja tagajärgede jadana, kus iga otsus ja tegu on eeldus järgmiseks etapiks. Ka siis, kui seda alguses ei tea.

„Ma ei mäleta enam, miks ma tollasesse EPAsse energeetikat õppima läksin. Ilmselt intuitsiooni järgides – minu elus on hästi läinud kõik need valikud ja sammud, mis on astutud sisetunde järgi. Ratsionaalsetel kaalutlustel tehtud valikud vajavad enamasti hiljem päris pikka ja põhjalikku parandamist,” kirjeldab Aivar südamehääle järgi elamise vajalikkust. „Mul oli sünnikohast Vooremaalt vaja sellepärast Tartusse minna, et saaksin seal kokku Saaremaalt pärit Terjega. Minuga abiellumine on Terjele tähendanud enam kui kaht aastakümmet lastele pühendumist – ja samas ka pikka igatsust mere järele.

Kui nüüd apokalüptilised ettekuulutused täituma juhtuvad – mida ma muide päriselt ei usu – eks siis tuleb meri meile meie Ihamaru taga asuvasse talu järele…”

Aivar väidab leebelt ja rahulikult, et nüüd on inimestel juba hilja rapsima hakata – otsus ja valik terade ja sõkalde eraldamise asjus on tehtud juba eelmise kaheteistkümne aastase tsükli jooksul. Nüüd on nii, nagu on ja läheb nii, nagu on eelnevate aastate jooksul lükatud.

„Jah, ma mäletan küll, et töötasin energeetiku ameti asemel Postimehe arvutigraafikuna. Ent ma ei arva, et mu kõrgharidus oleks seepärast raisatud. Tänu süsteemsele mõtlemisele ja kogemusele Postimehes rajasin oma kirjastuse ja trükikoja Bookmill. Tänaseks pole mul kirjastamise asjus enam kuigi suuri ambitsioone – las seda teevad minu head sõbrad kirjastajad, keda on Eestis täiesti piisavalt. Mina olen spetsialiseerunud endale sobivate trükiste valmistamisele ja annan sellega päris paljudele inimestele tööd,” selgitab plakatite ja blankettide trükkimisele keskendunud Aivar. „Samal moel oli ka meie pere eelmine talu, mida kasutasime üksnes suvekoduna, ettevalmistus selleks, et saaksime meie praeguse Tuletee. Selge, et eelmises talus lapsi kasvatades ja loomulikku rada pidi arenedes me ei teadnud, mis sellele etapile järgneb. Küll aga õppisime ära lõppenud elujärgust ilma kahetsemata ja saatusega tingimata väljumise.”

Õiglane tasu

Aivar kinnitab, et tema kaasa on ilmselt üks Eesti väekamaid nõidu. Nõidu selle sõna kõige paremas, ehkki paraku devalveeritud mõttes. Terje ei afišeeri ennast, ent ravib ja aitab inimesi nii silmast silma kui telefoni teel ja kaugmeetodil.

Mees tutvustab nii enda kui kaasa pakutavat nende ühisel koduleheküljel www.tuletee.ee –

Labürinditeraapiast räägib ta nii: „Labürindid on iidsed vahendid kohtumaks oma Kõrgema Minaga. Labürindid on väga vanad, anonüümset päritolu muster, mis on muutunud universaalseks arhetüübiks kogu inimkonnale. Edasi-tagasi loogeldes jõuab teekond lõpuks eesmärgini – keskmeni. Eksida ei ole võimalik, sest kuigi teel on palju käänakuid, läheneme labürindis iga astutud sammuga oma soovitud sihini. Labürindis jalutades oleme terviklikud.
Siin kohtuvad erinevad dimensioonid ja koonduvad jõuväljad. Iga labürindiring mõjutab meie erinevaid energiakeskusi ja teadvuse osasid. Labürindi läbimine on liikumismeditatsiooni.
Labürinditeraapia aitab meil terveneda ja leida vastuseid meid huvitavatele küsimustele. Oma olemuselt on protsess lihtne. Olles sõnastanud eesmärgi, millist tulemust soovitakse saavutada, läbime kogu labürinditee kuni keskpunktini. Seal kohtume oma Kõrgema Minaga, Jumalaga, Valgustumisega… Ja naudime hetke, saame vastuse, tunneme meie ümber pöörlevate jõuväljade liikumist. Ühel hetkel tekib teadmine, et on aeg alustada tagasiteed tavateadvuse mängumaale ja jälle läbitakse kogu labürinditee koos kõigi tema käänakutega. On ilusasti öeldud, et igas käänakukohas tervitab meid ingel, kes annab oma pühitsuse ja kaasabi meie tervenemisele või soovide täitumisele.
Kuna igale labürindiringile vastab oma heli, siis labürinditeraapia teise tähtsa osana toome teise teraapialiigi, laulvate kristall-helikaussidega kuuldavale just sellise heli, mida me kuuleksime labürindis igas konkreetses kohas asudes. Kuna kristallkausside helid aitavad alateadvusel esile kerkida, võimendame niimoodi oma soovide ja eesmärkide täitumist.
Soovitud tulemus võib hakata saabuma juba labürindijalutuskäigu jooksul. Teinekord jälle mõne aja möödudes. Aga kindlasti ei jäta labürint meid puudutamata.”

Perekond Täpsi elatub nii Bookmillist kui teraapia-talust ning mis seal salata, üsna sageli tõsiste hädaliste käest mingit tasu ei saa. Aivar on kogenud, et kui Terje on tundide kaupa abivajajatele kaugravi pakkunud, tuleb üsna varsti ka nende kahte kauplusse laulvaid kausse, heliharke, CDsid, poolvääriskive, pendleid, ehteid, ingleid, raamatuid, kaarte, Feng Shui ja rituaalivahendeid ostma tavalisest enam inimesi. See on kõiksuse õiglaste seaduste järgi tasakaalu seatud tasu.

„Olen avastanud, et raha tuleb siis, kui paanikat pole. Kui rahuned, usaldad – ja mõnikord teed kõik oma kontod põhjani tühjaks. Keerad vindi üle – koged hetkelist õõva – seejärel rahuned, saad uued kliendid ja tellimused ning kõik läheb tasakaalu,” kinnitab Aivar. „Seame oma talu üritused kohalike külgnevate üritustega kõrvuti. Korraldame pööripäeviti riitusi – ja võin väita, et tänu Terjele on meie kodust saanud palverännakute keskus.”

Tuletee

Aivar räägib sütelkõnnist, mis on Viia-Jaani talu „kaubamärk” nii: „Miks inimesed sütel kõnnivad, seda täpselt ei tea. Oma hirmude ületamiseks. Enesekindluse saavutamiseks. Energiataseme, vibratsioonide tõstmiseks. Puhastumiseks. Meid tõmbab mingi ürgne kutse sütelkõnnile. Tuleenergiaga ja tuleinglitega kohtumiseks. Tervenemiseks. Mõistagi ka igavusest, lõbu pärast või uudishimust.
Eks igas vastuses on terake tõtt.

Ja iga sütelkõnni läbiviija toimetab riitust veidi omamoodi ning iga tulerada saab ka ühel ja samal meistril veidi erinev. Tegelikult valmistavad söeteed ette kõik need, kes kohale tulnud.
Tavaliselt teeme söeraja 4-5 meetri pikkuse. Selleks kasutame lehtpuuhalge, millest valmistame tuleriida. Lepahalgudest saab jahedamad söed, kasehalgudest kuumemad. Tulistel sütel kõndimisel ei põletata tavaliselt jalataldu ning selle seletamiseks, miks on see nii, on esitatud erinevaid väiteid.
Füüsilises plaanis püütakse seletada sütelkõnni ohutust Leidenfrost´i efektiga, mille puhul naha pinnale tekib kaitsev niiske kiht. Samuti on põhjuseks söed, millel on madal soojusjuhtivus ja nad ei kõrvetagi põgusal kontaktil nahka.
Teine levinud arusaam on selline, et ühise eesmärgiga kogunenud inimeste mõttejõud aitab valmida sellisel söerajal, et teelised ei saa põletusi.
Kolmandaks peetakse tähtsaks kõrgema jõu sekkumist ja siis on kaitsvaks ning hoidvaks väeks tuleinglid. Sel puhul on oluline koosviibijate soov ja palve.
Kogemuste põhjal võime väita, et piisava grupi inimeste olemasolul saab loodud selline söerada, kus võib kõndida ka ettevalmistusetappi mitteläbinu. Ja lapsed, kes ei tea justkui suurt midagi ei meditatsioonist ega häälestusest, kõnnivad samuti üle söeraja, kui on saanud aru, et karta pole seekord midagi.”

Ihamarus on kõrvuti õigupoolest mitu teed – Tuletee kõrval asub Linnutee. Aivari ja Terje naabrid peavad oma Linnuteel mesilasi ning on PRIA projekti raames üles ehitanud ka üleloomulikult suured tarud, kuhu sisse ronivad inimesed saavad end mesilastena tunda. Kui korrapärastatud ja rahustav see võib olla, kujutavad ette nii need, kes teavad midagigi mesitaru ja –kärje fenomenist kui need, kes on lugenud näiteks Maurice Maeterlincki raamatut mesilastest.

„Mul on olnud ka paar korda mõte mõni projekt kirjutada, ent alati tekib viimasel hetkel selle vastu tõrge. Sisetunne ei luba nende projektide, ametnike ja bürokraatia kätte vangi jääda – see on halvav,” teab Aivar. „Me siin püüame ju kõiki teisigi halvatusest ja vangistusest igas mõttes ja igal tasandil vabastada.”

Labürintide põld

Aivar on veendunud, et iga pere ja talu peab keskenduma sellele, mida kõige paremini oskab. Igas talus ei pea põldudel kasvama kartul, kapsas ega kabjalised-sõralised. Mõne talu põllud on tänu oma pererahvale kõige sobilikumad hoopis millekski energeetiliseks. Täpside talu energeetilise on Aivar oma kätega Terje näpunäidete järgi üles ehitanud.

Aivar kirjeldab: „Viia-Jaani talu põldudele on laotud kividest kreeka traditsiooniline seitsmekäiguline labürint. Igat käiku läbides mõjutab labürint meie tšakraid vastavalt sellele, mitmendas käigus me parajasti oleme. Alustame oma teekonda kolmandast tšakrast, läbime sakraaltšakra ning siis siseneme juurtšakra rajale. Läbi südame suundume ülemistesse tšakratesse. Kõigepealt seitsmes, siis kuues, ja lõpuks enese keskpunkti jõudes kurgutsakra. Öeldakse, et igal labürindi käänakul tervitavad meid inglid, kes annavad meie soovidele ja eesmärkidele tuge ning kindlust.

Teiseks labürindimotiiviks on Skandinaavia ehk Balti ratas.
Jällegi seitsmekihiline, kuid kahe sissekäiguga. Seega saab valida pikema või lühema tee keskkohani.
Paljud seostavad labürindi erinevaid kihte inimese seitsme tshakraga.
Iga kiht mõjutab labürindis jalutaja vastavat energiakeskust. Tasakaalustab ja tervendab seda.
Meie nimetame oma labürinti Vikerkaarelabürindiks, sest see on  laotud tervendamise eesmärgil ning tuletab igal sammul meile meelde meie elu vikerkaart.
Üheteistkümnekihiline rooma labürintide hulka kuuluv Chartres-labürint on oma mõõtudelt ja disainilt Prantsusmaal asuva Chartres katedraali põrandal oleva labürindi koopia. Tuntud palverännakute objektina võib seda labürinti pidada omamoodi kristliku maailma traditsioonidega kokkukuuluvaks pühaks sümboliks. Lisaks suuremale labürindikäikude arvule on need veel jagatud neljaks sektoriks. See kõik muudab labürindi läbimise veelgi keerulisemaks ja nauditavamaks.”

Laulvad kausid

Aivar ja Terje on koos lastega heasse uude ilma kulgedes avastanud enda jaoks ühe elemendi teise järel. Tuli, vesi, õhk, maa… Nende talu asub muuseas Ahja jõkke suubuva Ihamaru oja kaldal ning Aivar on veendunud, et sinna ehitatud saunaga sai kõik hästi ja kümnesse, sest sauna kaitsevaim on vahva tegus kibu ja saunavihaga poisike.

Puhtjuhuslikult, nagu juhtuvad kõik olulised asjad siin ilmas, on Täpsid jõudnud maagiliste kivideni ja maagia tajumiseni ka kõige tavalisemates põllukivides. Aivari hingestatuim pühendumine praeguses elujärgud on laulvate kristallkaussidega seansside andmine erinevates Eesti linnades. Mees muigab, et kuigi ta eelistaks mööda Maad liikuda jalgsi ja jalgrattaga, on ta sunnitud suurte kausside ja suure pere mahutamiseks siiski piraka maasturiga liiklema ning mahtumise ja parkimisega nägurit nägema. Mis on mõistagi ajutine probleem, sest mõne aja pärast lõpeb meie planeedil teatavasti nafta otsa ning kasutusele tulevad sootuks teised energialiigid.

„Mis oli vanasti esoteerika, on nüüd enesestmõistetav,” naeratab mees, kes on koos perega oma elus hirmud ületanud ning elab sisetunde, mitte ratsionaalse kaalutluse järgi – et mitte eksida. „Me ei üllatu enam ülitaju üle – ega muretse selle pärast, et ka harmoonias esineb trügimist. Üksteisele tuleb lihtsalt rohkem ruumi anda. Sellest sugeneb tegelikult veel suurem lähedus. Ainus, mis mulle hetkel muret teeb – et Terje nüüd selle kirjatöö pärast siin ei arvaks, et ma ennast liialt kiidan. Sest kõik, mis on mu elus – armastus, lapsed, kodu, ülestõusmine, avanemine – on tänu mu erakordsele kaasale.”

SIDEBAR

Tanel Šubin – sümbolistlik piirivalvur

Maali- ja maagiakunstnik Tanel Šubin (41) on joonistanud oma teleri ekraanile kaitsemärgi ja mantra „Om”, mida õigupoolest kõik me võiksime endale sobivates variatsioonides teha: „Telekast tuleb lisaks headele asjadele, mida sealt näha loodame, nii palju saasta, et see on otsekui solgitoru, millele tuleb filter ette panna, et halb energia kolinal meile koju ei voolaks.

Olen sellepärast väga põhjalikult uurinud kogu maailma sümboleid, religioone ja salateadusi, et suudaksin olla piirivalvur hea ja halva, nähtava ja nähtamatu, soovitu ja soovimatu vahel. Nii oma kodus kui sõprade ja klientide heaks, kellele oma teoseid maalin ja voolin.

Eks paljudel on kodus pühakirju ja entsüklopeediaid, teatmikke ja õpikuid, aga kiirustavad ja killustatud inimesed ei jõua neisse piisavalt süveneda. Püüavad neid üle jala kasutada nagu kokaraamatuid. Mina ennast ei killusta. Ei raiska ennast ja aega ilukirjanduse lugemisele – neelan seda, mida nimetatakse esoteerikaks, aga mis on minu meelest ainus tõeline kirjandus.

Olen loonud oma muinasmaa – see on minu jaoks ainumõeldav reaalsus, mida „normaalsed” inimesed peavad ilmselt eba-ir-sürreaalseks. Tegelikult on inimsilmale nähtamatu peenmateeria palju reaalsem kui käega katsutav algeline tasand.”

Tanel ise pulseerib oma kuningriigis Kilingi-Nõmme äärelinnas nagu Sai Baba õpetuse kehastus: „Ela pidevas ühtekuuluvuse tunnetuses teistega ja universumiga. Tee teistele head, kohtle kogu loodut lahkelt, räägi pehmeid ja häid sõnu, eraldu otsekui laps kadedusest, vihkamisest ja ahnusest. Kui sinu armastus ületab perekondlikud ja kogukondlikud piirid ja laieneb kõigile kaugeimailegi, oled astunud esimese sammu maiade läve ületamise poole.”

Võililletee ja kaerahelbepuder

Tanel tuleb külalistele oma Kilingi-Nõmme kadunud raudtee ja metsa vahelises maailmas vastu, äsja valminud kaerahelbepudru ebemed vuntsides ja lokid soengus, mille jumal ise just juhatas.

„Ma tunnetan oma elamist ja olemist nii, et elan maal. Näe, kaks üleaedset töötavad Soomes, üks on pankrotis ja vaid üks on ametis kohalikus ettevõttes,” kirjeldab mees, kelle hüüdnimi on Sajandi Suur Kuju. Kui ta oma nukrapoolsete naljade üle naerda hirskab, vaatavad tema klaarid sinised silmad samas sinust läbi.

„Mina olen juhutööline. Moodne oleks end nimetada vabakutseliseks – näe, siin kuurikelbal on mul oma kirjutatud-maalitud reklaam ka, et maalin tellimise peale portreesid, maastikke – mida iganes. Aga seda plakatit näeb ju ainult Vana tänava üle-tee-võpsik,” muheleb mees peaaegu muretult. „Õnneks on mul vallavanem päris hea sõber. Kutsub mind puid lõhkuma ja ehitama – jõudu ja oskusi mul jätkub. Ja eks ma oma enesehariduse pinnalt püüan igasse töösse ka suure sooja väe sokutada.”

Kunstnik Šubin on tähtpäevadeks ja muidu tellimustena juba kogu väikelinna üles maalinud. Küll ta sõidaks, kuhu iganes kutsutaks – kui kutsuda teataks. Eks teatakse ka, tal on Eesti – ja kummalisel kombel ka Läti-Leedu – mõõtkavas kõrgeim võimalik intellektuaalide-sensitiivide-usutegelaste-kunstiinimeste ringkond ümber.

„Ah, mul on tegelikult kõik olemas – raha kulub õigupoolest üsna vähe. Toit, elekter, küttepuud… Tõsi jah, kõik see elementaarne on iga päevaga aina pöörasemalt kallim, nii et üsna kindlasti on raha venimise piir üsna peagi käes ja vedru katkeb. Kogu maailmas. Mis minu tarbimistesse puutub, siis peret mul maises mõttes pole – ainult kassineiu Miisu. Naine kasvas minu juurest minema. Selles mõttes, et mida veendunum müstik sai minust, seda maisem oli tema – ja nii ta mind, kahe peaga vähk-elukat, madude ja draakonite, mütoloogiliste olendite ja legendide meelset ja keelset piirivalvurit välja ei kannatanudki,” nendib mees leplikult, jagab külalistele suurepärast putru ja võrratut võililleteed, mis puhastab lisaks kõigile meeltele ka maksa ja neerusid, nii et inimene tõuseb toidulauast puhta, rõõmsa ja rahulolevana.  

Teine tegelikkus

„Sellega, kuidas mul toas igale elemendile, elunähtusele ja eluliselt olulisele fenomenile nurgake – õieti lausa midagi altari laadset – sisse on seatud, olen päris rahul. Õues sai pisut kirju. Aga mu puumaskid ja ruunimärgid, maalid ja sümbolid, ikoonid ja tootemid on minu pere – ma ei saa nüüd neid enam ei maha võtta ega üle maalida,” mõtiskleb mees oma lopsakaid lokke sasides. „Kõik kaitsjad ja sõnumitoojad on kompassiga ilmakaarte järgi paika pandud. Nii kivisse raiutud ilmakaarte rist kui Venemaa eest kaitsev sõdalane. Nii kurja silma eest kaitsja kui kadeduse peletaja.”

Šubin on väga läbimõeldult seadnud kõrvuti Aadama ja Eeva – ja juudimärgi neid kaitsma, Leedu katoliku kirikust toodud Neitsi Maarja, enda voolitud Jeesuse, Vitautase märgi – ja taas juudimärgi. Neegrimaskid, viikingi sümboolika, ruunimärgid väraval ja seintel, lõvinäod – ja tervituse tulnukatele.

„Jah, tundub küll nii, et peatselt saabuvaid – õigemini nähtavaks muutuvaid – tulnukaid ma ootan, inimesi pigem pelgan. Inimestega kipub praegu veel kaasnema pahasoovlikkus ja kadedus, vargus ja vaesus,” teab kunstnik. „Parem on hoida ühte teispoolsuse ja nähtamatuga, mida võib minu kogemuste kohaselt kindlalt usaldada.”

Kui vanarahvas on uskunud, et päripäeva ringid annavad meile väge ja vastupäeva ringi tehes sisestame ruumi, nähtusse, supisse oma energiat – siis Tanel armastab vastupäeva ringe. Tema tegelikkus eeldab ümber kodumaja kõndimist – teel rabarberite ja rediste tervitamist – vastupäeva. Ka õdusas tares sees kujunevad kõik tema kulgemised vastupäevaringidena.

Kolm vastupäeva ringi

„Seadsin oma kodu kõigepealt sisse sisetunde järgi. Siis küsisin Feng Shui gurult Janno Seederilt nõu. Edasi ostsin Feng Shui piibli – ja nüüd oskan juba teisi õpetada. Selle iseärasusega, et raha ma selle eest ei küsi,” naerab mees muretult. „Vanad majad on muide reeglina ilmakaarte suhtes õigesti ehitatud – uksega põhja – ja ka ruumide jaotus on enamasti õige. Lävi – see on rännak, vesi, sinine element. Sealt paremale, hallis sektoris on sõbrad-nõuandjad ja taevas. Siis valge – järv, loodus, mida mina seostan ka laste ja muinasmaailmaga. Paremal üleval on kollaka olemusega maa, suhted – seal peaks olema magamistuba. Ülal keskel ehk siis lõunas võidutseb punane tuli, selgeks saamine, kuulsus. Loodes puhub tumeroheline tuul rahaõnne, idas sümboliseerib heleroheline äike vanemaid ning tagasi lävele lähenedes kõrgub beež mägi – tarkus ja loovus.

Äärmiselt oluline on ka kujundus – maalid, fotod, riituseesemed – õigetesse sektoritesse seada, siis läheb kõik korda.”

Temal enesel on sõprade-nõuandjate altaril köögilaua kohal kristlik sümboolika, looduse ja laste nurka on mees maalinud muinasjutupildi, samuti suhete sektorisse, kus on ühtlasi tema seintel leiduvatest ladinakeelsetest sententsidest pikim. Sängi kõrval tulekeskuses on unenägudepüüdja, rahanurgas lisaks ta enese maalitud külluse kosele ka omajoonistatud viiesajane. Vanemate auks on üles seatud nii nende fotod kui viiul. Ja loovusele-tarkusele on kunstnikul pühendatud terve tuba – ateljee koos lustaka dušinurgaga.

Teda ei häiri vähimalgi määral, et magamistuba on tavatul kombel läbikäidav ja külalistetuba selle taga – kui juba külalist kutsuda ja oodata, siis ikka ja ainult selliseid, kes võivad vabalt läbi magamistoa kõndida ilma, et vägi ja väli sellest häda saaks.

Aga inimesed, piirivalvur?

„Loomulikult võiks mul naine kõrval olla,” mõtiskleb vägilane, kelle kodu on ka naiseta maitsekas, paigas, hubane ja turvaline – nõnda et säärane loov ja arukas, töökas ja tundlik mees tundub suisa raiskamisena kui sedasi jõude seisab. „Naised ei taha tänapäeval rahu, mida minul pakkuda on. Nemad tahavad raha – mida minul on enda jaoks täpselt parasjagu, aga nõudlike daamide jaoks pole ollagi.”

Õigupoolest on Tanelil ligimestest olemas vaid õde Kristina. Tema ema Tiina Vabrit, muusikateadlane, jäi Estoniale. Poeg on taevale tänulik, et teda ei leitud ja tuvastada ei tulnud – mille meri võttis, see mere jagu.

„Mina pidin ka tol korral emaga Rootsi sõitma, aga laiskus tuli mulle seekord kasuks. Samuti ei tunne ma, et mingit kahju oleks teinud tõsiasi, et Tartu kunstikoolist jäi paber saamata, kuna veidi enne seda lennutas mu protestimeel ja sulgematult siiras suu mu sealt tulema,” naerab oma-õnne-sepp. „Isa Felix Šubin lahkus siit ilmast insuldi tõttu – enne seda töötas Raadio 4-s ja teistes vene intellekti parimates ilmingutes siin maal.

Aga ma pole ennast tegelikult kunagi üksi tundnud, sest mul on ikka päris palju sõpru – mitte formaalseid, päris sõpru. Nad tulevad külla. Ma käin nendega koos seiklemas. Nad ei arva, et ma elan illusoorses ilmas, sest nad igaüks on enda jaoks samuti oma reaalsuse loonud. Igaüks neist sügavam ja tegelikum kui mistahes realistide materiaalne maine puur.”

Et miks isand Šubin piirivalvur on? Ta valvab kogu hingest ja väest Eesti-Vene piiri, kompab nähtava ja nähtamatu vahelist piiri, nihutab siin- ja sealpoolsuse piire, piiritustab ajastuid ja usundeid, normaalse ja geniaalse vahekordi.

„Ma tean, et surma pole olemas. Pärast ema lahkumist on ta mitmeid kordi mu unedes käinud. Alati kusagil Gotlandi-moodi kohas, mere ääres väikeses majakeses, mille läve ees mühisevad lained – tuletagem meelde, et lävi, sinine, ongi ju rännaku lähe… – ta on seal õnnelik ja rahul ning mina olen sealt tulles alati värske, puhanud ja loomingulisem kui kunagi varem.”

Ja selles pole midagi üllatavat – see peabki nii olema – et lahkumiskallistuste järel autot käivitades lasen saatuse tiivana üle Taneli tõotatud maa autoraadiost kõlava „Kui on meri hülgehall…”

Merike Mitt – tarkuste hoidistaja ja väärtuste arendaja

Merike Mitt on Mustamäe tüdruk, keda juba ka üheksakordsete kivimürakate vahel kiskus sisimas maale elama. Täna elab ta endisel linnas, seekord rohelisemal Nõmmel, aga igatsus maaläheduse vastu on hinges endiselt. Peamiseks edasiviivaks jõuks Merikese jaoks on olnud uudishimu, avatud meel, soov pidevalt uusi teadmisi ja kogemusi saada. See on viinud ta elus pidevatele edasiõppimistele ja väga erinevatele tegemistele. Merike on õppinud folkloristikat ja psühholoogiat, tantsinud Vanemuise lava peal, teinud oma heategevusühingu, reisinud hääletades mööda Euroopat ringi, korraldanud üritusi, koolitajana jaganud tarkusi tuhandetele, hoidistanud tarkusi erinevatesse Tarkuste Hoidistesse ning on praegu jõudnud koolitamisega väärtuste ja väärtusarenduse juurde.

„Folkloristikahuvi sai tegelikult alguse sellest, et kui olin esimest aastat Eesti filoloog, siis kutsus kursusevend Anzori Barkalaja kaasa Siberisse hantide juurde usundit koguma ja sellest sai tegelikult folkloristikahuvi tõuke. Siberis hantide keskel elamine ja meie enda usundihuvilistega grupiga koos viibimine mõjutas maailmapilti väga oluliselt.

Õppisin Tartus lisaks folkloristikale psühholoogiat –  psühholoogia on huvitav ju ikka. Selles osas on minu suureks mõjutajaks hea sõber Kaupo Saue, kellega sattusin kokku mitmetel 90ndate alguse koolitustel ning kelle kõrvalt õppisin 90ndatel ka esimesed koolitaja-tarkused. Organisatsioonipsühholoogia osa psühholoogias oli minu eelistus kohe alguses. Täna olen rohkem enese sisse vaatama hakanud, sest olen aru saanud, et kõik saab alguse ikka iseendast. Ka see teadmine, et polegi nii palju vaja enam väljast tarkusi otsida – kõige olulisem on ikka meie sees ja seda uurida-puurida on kõige keerulisem, aga ka kõige põnevam. Erinevaid kursusi on vaja eelkõige tõukeks a toeks edasiminekul.

Tarkus tuleb läbi tegemise, võib ju käia tuhandetel koolitustel, lugeda läbi majatäie raamatuid, aga kui sa midagi tegema ei hakka, kui midagi ei muuda ja tegelikult ka ära ei te – ei siis muutu midagi. Olen uurinud huvist  vahepeal ka antropoloogiat ja filosoofiat. Aga probleeme iseendas  –  ma nimetaksin neid pigem arengu „punnideks“ – neid muidugi on.

Erialade ühendusest sai minu pühendumine ja tänane ettevõtlus,” on Merike oma kulgemise üle õnnelik. „Praegu kui me abikaasa, ema ja sõpradega tarkusi ja väärtusi purki paneme ja hoidistena inimesteni toome, jätame välja kõik anakronistlikud ja negatiivsed vanasõnad. Tarkuste Hoidise idee ongi keskenduda eelkõige toetavatele ja edasiviivatele tarkustele. Sest tänasel päeval on mul võimalik valida – valida just positiivne tee ning jätta kõrvale kõik piiravad ja negatiivsust külvavad mõtteterad. Kedagi aita edasi näiteks „Ükski heategu ei jää karistuseta“. Samuti ei ole täna kohane enam „Mõisa köis las lohiseb“ täna on oma riik, kus ei lohistata ühegi mõisa köit ning õnnetust me endale ühegi sõnaga kaela ei mana – sõna vägi on suurem kui sõjavägi!”

Loov külgetõmme

Tarkused ja väärtused purgis? Jah, Merikese kogemused ja firma Elamuskoolitus on tänu tema topeltharidusele turule tulnud geniaalse tootega – väikesed paberirullid, millele on kirjutatud vanasõna või tarkus. Tarkuste Hoidis on tegelikult tulnud just tänu masule. Kui majanduskriisi ajal koolitused nagu noaga ära lõigati, sai Merike keskenduda kaua meeltes olnud idee väljaarendamisele. Idee sai alguse sellest, kui suviti Tallinna giidi ametit pidades, mõtles folkloristist Merike, kuidas Eesti vanasõnad võiksid olla heaks suveniiriks, mida turistid endaga Eestist väärtusena kaasa võtaksid. See oli keeruline aga põnev periood – raha üldse ei olnud ja katsetused uut toodet ilusaks vormistada olid vaevalised, aga usk, et asi võiks kellelegi veel korda minna ning inimestele rõõmu ja kasu tuua – see kannustas. Nii sündis esimene purgitäis hoidistatud tarkusi. Tarkuste Hoidiseid tegema on ajendanud aga eelkõige soov maailma paremaks muuta, positiivsust suurendada ja inimestele tuge pakkuda. Ja imelisi lugusid sellest, kuidas hoidisest võetud tarkusetera inimese elu ja tegevusi muutnud on, kuidas raskel hetkel on tuge saadud või otsustamisel suund kätte leitud, on Elamuskoolitusele tulnud hulganisti.

Maailma parandamine on ajendiks ja aluseks ka koolitusi läbi viies või väärtusarendusega tegeldes.

Lisaks uudishimule on elu näidanud Merikesele, et edasi viib siiski ainult koostöö. Ilma oluliste inimesteta enda ümber ei oleks tänaseks saavutatud paljutki. Esimene maailmaparanduslik heategevusühing Emma sai tehtud koos partneriga ning tänaseni tegutsevas sekondhänd on ka Merikese vastus globaalsele ületarbimisele ja raiskamisele.

Oluliseks abiliseks nii tarkuste hoidistamisel, Mittide kolme lapse logistika korraldamisel ja aia korrastamisel kui Emmas vabatahtlikuna tegutsemisel on Merikesel ema, kes üleaedsena pere elus tihedalt sees on.

Elu on lisaks toonud eluteele just neid inimesi, kes arengut edasi on tõuganud, väljakutseid on pakkunud või on tuge pakkunud Merikese tuhandetele ideedele. Dialoogis sünnib sünergiliselt midagi uut ja innovatiivset.

„Uudishimu, loovus ja põnevus viisid mind eluteel üritusi korraldama. Oma esimese ürituse – Primo jõulupeo korraldamine viis mind kokku näitleja ja telemehe Margo Mittiga – nii me kokku saime ja jäimegi,” kirjeldab Merike loovat külgetõmmet, mis on talle aina õnne toonud. „Kui meist oli mehega saanud suurepärase sünergiaga meeskond, mida ühendab kodu, lapsed, firma, sõbrad, saime aru, mida on teistelegi firmadele, isiksustele, tulevasele põlvkonnale ja selle kasvatajatele vaja. Ma arvan, et oleme koolitajad eelkõige selle pärast, et ise edasi areneda ja areng on meil tõepoolest pidev ja tormiline.

Uudishimuliku inimesena ei väsi ma rõõmustama maailma ja inimeste imepärasuse üle. Sestap ei väsi ka. Ja muidugi – hoian koolituste koormuse normaalse, tegelen samal ajal erinevate asjadega – kirjutan raamatut, ajan külaseltsi asju, tuigerdan vahel niisama, loen head raamatut…

Inimene on eelkõige 24 tunni olevus, mitte 8-tunniinimene, minu identiteet ei ole ainult minu töö. Olen oma väärtustega ka päris palju töötanud, lisaks maailma parandamisele olen täiesti teadlikult õppinud oma perele aega võtma…mitte et see alati õnnestuks…

Meie kaks väiksemat last teavad ainult, et me „koolitame“, aga ei midagi täpsemalt. Suuremad lapsed, 17 aastased minu tütar ja Margo, oleme edukalt ka osadel koolitustel kaasanud, minu tütar trükib sisse koolitusmaterjale jne – nemad teavad seda, millega tegeleme väga hästi.”

Mitmekesi jõuab kaugele

Alustasime suhtlemistreenerite ja seikluskoolitustega. Tänaseks on aga meie koolitused läinud üha sügavamaks, analüütilisemaks, kuigi hea õhkkonna loomine ja aktiivõppemeetodite kasutamine on meile omased siiani. Midagi tavapärast meie juhitud ajurünnakus, analüüsis, motivatsiooni taastamises, tööjaotuse ja hierarhia värskendamises, oskuste õppimises ja organisatsiooni arengus ei ole. Sest meil on elamuskoolitus – ja see eelistab loengutele ja powerpointile kindlasti aktiivsemat tegevust.

Koostöö kui edasiviiva jõu teema on senini lähedasim. Oleme seitsme aasta jooksul juhtinud sadade vägagi eripalgeliste organisatsioonide meeskonnaprotsesse ja kuna inimesed on ikka huvitavad ja meeskonnad väga erinevad, siis sellest tööst ei väsi küll kunagi ära. Rutiini ei teki ja iseennast pidevalt edasi arendades märkad aina rohkem, oskad mudeldada ja analüüsida ning konkreetseid tulemusi saada.

 „Nii kevadväsimus kui majanduskriisist tingitud kramplikkus eeldab vitamiinipommi. Meeskonnad on vaja rutiinist ja hirmudest lahti raputada, et tõepoolest kehtiks rahvatarkus – üksi liigud kiiresti, mitmekesi jõuab kaugele. Tuleb vaid tavatus keskkonnas peetavate ajurünnakute, koosolekute ja ühistreeningute käigus tuleb kolleegidest robotite asemel taas sõbrad äratada. Karmis maailmas on palju kenam elada ja töötada, kui büroos on su kõrval Minu Inimesed, kellele kohe lausa tahad lõuna välja teha, kellega tahad õhtul koos tennist mängima või kohvikusse südant puistama minna,” tutvustab Merike oma missiooni.

Silma paneb uuematest teemadest Merikesel veel särama peene nimega asi nagu  coaching – nii alluva, kollegi kui iseenese tegelike annete, eelduste ja võimete avastamine. Avastused ja loovus pole teatavasti võimalikud, kui inimesed kardavad eksida. Seepärast on vaja end üksteisele omaks ja usaldusväärseks seigelda, et ei häbeneks ega kardaks. Kui usud teise potentsiaali, siis annab see tugeva aluse selleks, et potentsiaal saab ka välja tulla. Seda lähenemist õpetab Merike kirglikult ka õpetajatele, sest lastes on peidus tohutult potentsiaali ja õpetajal on võimalus seda vabastada.

„Arvan, et olen 43 aasta jooksul tasapisi teada saanud, mis on õnn – see olek saabub siis, kui ettevalmistatus kohtub võimalustega. Ja võimalused lubavad hariduse, kogemused, loovuse ja anded täiuslikult ära kasutada – nii et aega ei raiskaks ja ennast ei kurnaks,” arutleb Merike. „Minu meelest vajaksid ka abielupaarid kui väikesed meeskonnad raputust spetsialisti juhendamise ja juuresolekuga. Liiga palju hangumist ja vaikivat iseenesestmõistetavust on meie kodudes.”

Jah, ma saan ja tahan!

Oma enese isikust muugib Merike hangumised-iseenesestmõistetavused välja mitmete õpitud tehnikate abil. Oluliseks toe pakkujaks on NLP – neurolingvistilise programmeerimine, ehk mudelite mudel, ehk oma meele arendamine ja mõistmine läbi keele. Aju-keel-planeerimine, mis selles sõnakombinatsioonis kätkeb, õpetab nii inimsuhetes, äris, pedagoogikas, spordis kui teraapias minimaalseid ressursse kulutades maksimaalseid tulemusi saavutama.

„Olen erinevates arendavates koolitustes ennast laadides üha sügavamalt mõistnud, et inimese vabadus tähendab täielikku vastutuse võtmist oma valikute ja otsuste eest – mitte keegi teine ei loo meie eest meie maailma,” teab Merike. „Sellele faktile olengi üles ehitanud praktilised töötoad, kus aitan inimestel lõõgastuda ning õppida ennast ja oma emotsioone juhtima. Inimeste elumustritega tutvumine on mind veennud – igaüks võib saada kohe praegu õnnelikuks. Igaüks võib mistahes ebaõnnestumisest üle saada, kui lõpetab lootusetu ajaloo ümber tegemise ega ohi enam kaotatud raha, luhtunud suhete, raisatud aja pärast. See on möödas – täiskäik edasi!

Täiskäigu eeldus on, et vaba inimene valib ja otsustab sellise tee kasuks, mille puhul ta võib hõisata: jah, ma saan ja tahan! Ka endale väga sobivaid ja armsaid asju tehes peab samas lähtuma põhimõttest arukamalt, mitte rohkem. Praeguses maailmas on teatavasti kõige suurem puudus ajast. Päevad muutuvad üha lühemaks, aega lendab aina kiiremini – seega tuleb aega eriti süsteemselt ja rütmiliselt jagada, et kogu meile siin ilmas antud aeg oleks kvaliteetaeg, mitte aja kulutamine, raiskamine, veetmine, surnuks löömine.”

Merike rõhutab, et kvaliteetaeg ei tähenda mingil juhul pidevat töötamist ja tegutsemist – on olemas ka muud inimsuse vormid, mille omandamiseks ja kasutamiseks me siia ilma tulime. Ta tunnistab, et raha pärast – teadagi, milline on meie praegune elukallidus – peaks temagi õigupoolest iga päev koolitusi sooritama, ent ei tee rohkem kui saab ja tahab. Naine on juba nii vilunud, et ei tühjenda ei meeskondi ega üksikisikuid töödeldes end ära, ent ülearu tihedaks ta oma töögraafikut ei aja. Kvaliteet on ka oluline ja ise oma tööriist olles tuleb end vormis hoida. Mõned korrad, mil talle endale jäi väsinuna tehtud tööst keskpärane tunne ja mälestus, on õpetanud kunsti toimida paremini, mitte rohkem. Siis ei lõpe saamine ja tahtmine otsa.   

Pärisosa – väärtuskasvatus

Folklorisist psühholoogina on Merike oma südame, mõistuse ja meeled avanud kõige avalamalt neile tarkustele ja väärtustele, mis peituvad vanasõnades, rahvaste tarkustes ja armastavat olekut hoidvates mõtteterades. Hoidisepurkide süsteem, mille ta koos oma meeskonnaga välja on töötanud, vääriks päris kindlasti patenteerimist.

„7 miljardit inimest peab siia maale võimalikult rahulolevana ära mahtuma. Selle eelduseks on tarkus ja õiged väärtused. Neid väärtusi tuleb võimalikult varakult õpetama hakata. Sestap õpingi hetkel Tartu Ülikooli eetikakeskuse väärtusarendajate programmis ja olen kirglikult pühendunud Eesti koolidesse ja lasteaedadesse väärtuskasvatuse sisse viimisele.

„Kui olin paar aastat tagasi vaid poritiivsed Eesti vanasõnad“ purki hoidistanud, jõudis kohale teadmine, et needsamad ongi meie rahva igipõlised väärtused. Koostöös Viimsi Lasteaedadega sündis nii Tarkuste Hoidise metoodika ehk kuidas läbi edasiviivate eesti vanasõnade meie lastele väärtusi õpetada. Üks vanasõna on fookuses terve nädala – siis pannakse see laulu sisse ja mängu sisse ja arutletakse selle tähenduse üle – nii ta kinnistub,” selgitab Merike on suurima pühendumise sisu. „Õigete väärtuste sugereerimine kasvatab hea ja kindla vundamendi, millele oma õnnelik elu rajada. Tarkus ja paigas väärtused ei lase ka suurtel koolidel lapsi ära pihustada. Üks hea ja positiivne näide on hiljuti väärtuskoolituse käigus külastatud Viimsi kool – enam kui tuhat noort on tänu hoone liigendatusele, õpetajate heale koolitatusele ja juhtkonna headele hoiakutele hiidkooli nii ladusalt mahutatud, et mingist kombinaadist ei ole juttugi. Nii peabki! Ja seepärast õpetamegi õpetajatele liidrirolli välja pidamist ning koos- ja meeskonnatöö peent kunsti. Koos õpetajatega arutleme, mis on tegelikud väärtused täna, 21.sajandil, mil uus põlvkond on eelmistest täiesti erinev, kuidas neid väärtusi noortele edastada ja kuidas veenev eeskuju olla.”

Merikese meeskond on hoidistanud väärtusi ja tarkusi purgis, nagu öeldud – ema rullitud värviliste paberiribade peal. Erineva sisuga purke on juba terve sahvri täis välja mõeldud: vanasõnad ja juhtimistarkused mitmes keeles – sobivad nii suveniiriks kui õppevahendiks, Eestimaa tarkused läbisegi iiriskommidega, 101 Eestimaa ja 101 maailma tarkust nii suures kui väikeses purgis, karbiga või ilma. Siis veel Hiina tarkused, Armastuse hoidised, koosolekute soojenduskomplektid ning ettevõtete oma tarkused.

Samal ajal, kui pereisa Margo möllab mitmel rindel peret elatada, mõtleb Merike välja rahvusliku mustri peale kirjutatud sõnumiga külmkapimagneteid, rahvatarkustega plakateid – ja koos unistatakse päris maale kolida. Ehkki Liival on suurepärane naabrite kooskond, Liiva Külaselts, kus Mitidki väga aktiivselt tegutsemas, on tegus ja rõõmsameelne, ühistegevus ja turvatunne toimivad tõeliselt ka linnakeskkonnas, päis maa tõmbab ikka. Ikkagi tahaks kanu ja lambaid ja sellist keskkonda, mis veelgi sügavamalt laeks ja kirgastaks. Naine, kelle loominguna tuleb lähipäevil trükikojast välja aedadele mõeldud raamat „Väärtuskasvatus ja Tarkuste Hoidis“, teab, et iga asi tuleb omal ajal – ja tuleb kohe päris kindlasti.

Tarkuseribakene, mille mina tema soojavärvilises stiilselt naivistlikus kontoris purgist õngitsesin, ütles: kui vett lähed tooma, too vett. Nagu Merike suunas, oli seda lauset lugedes – nii nagu kõigil, kes purgist mõne tarkuse nopivad – hetk mõtiskleda, miks just praegu just see tarkus näppu jäi. Merikese enese üks oluline tarkus on, et munad tuleb mitmes korvis hoida, siis ei löö ükski masu ega pusa jalgu alt ja maailmalõppu ei tule.

Valve Värk – transtsendentaalne haldjas Mustamäel

Valve Värk on Rõuge kandist pärit kooliõpetaja. Tal on hõbedane-pronksjas lopsakas pats ning tütarlapselik nägu ja tegu. Ta koordineerib Eesti transtsendentaalse meditatsiooni keskust Mustamäe tee korterist, mis on valitud selle järgi, et ta asetseb ilmakaarte suhtes õigesti ning on õppimas ja järeljälgimisel käijatele mugavalt kättesaadav.

„Ka meditatsioon ise peab olema mugavalt ja lihtsalt kättesaadav – meelerahu ja puhta teadvuse seisundini saab mõningase harjutamise järel jõuda kus ja millal iganes, ilma mingeid rituaale sooritamata ja asendeid võtmata,” naeratab Valve, kes on oma väiksesse pessa rajanud otsekui väikese India, ehkki oma unelmate riigis ta seni veel käinud polegi.

Tema koht tööjaotuses on kohalolek. Igas mõttes. Guru, dr. Jaan Suurküla rändab oma eluülesannet täites mööda maailma – hetkel läbib ta ükshaaval erinevaid Ladina-Ameerika riike. Valve tegeleb Eesti inimestega, peab doktoriga Skype’i ja telepaatia teel pidevalt ühendust ning viib koos ideekaaslastega meditatsiooni võimalikult paljude inimesteni lasteaedadest-koolidest sõpruskondade-kollektiivideni. „Mitte kunagi ei ole hilja alustada ja mitte miski ei saa valesti minna,” kinnitab Valve vaiksel mahedal häälel.

Teekond eluülesandeni

Seda, et võrutar Valve on väga õigesti elanud, näitab 70 ringis naise välimus, mis ei lase pakkuda aastatki üle 50. Ta on habras, õrn, sire ja graatsiline. Tallinnasse sattus ta neiuna pedagoogilisse instituuti minnes. Temast sai õpetaja. Kunstiga on naine läbi elu tegelnud – seda nii lastele ja noortele õpetanud kui ise maalinud.

„Enne transtsendentaalse meditatsioonini jõudmist töötasin Sakala tänavas asutuses nimega EHA, mis täiendkoolitas õpetajaid ja koostas koolidele õppekavasid. Koostöös PTUIga – ehk siis pedagoogika uurimise instituudiga ja õppekirjanduskeskusega andsime välja õpikuid. Just sel ajal, kui asutust sulgema hakati, avastasin enda jaoks transtsendentaalse meditatsiooni. Mul oli just valminud teos „Rahvakalendri tähtpäevi ja tavandeid” – 70rublasele kuupalgale tõhus 600 lisa. Mind valiti mingil põhjusel suurele kallile TM õpetajate koolitusele. Saatuse tahtel sain just siis päranduse. 1200 rubla. Täpselt see summa, 1800 rubla,mida uue elu alustamiseks vaja oli,” meenutab Valve mõtlikult. „Sellest saadik saigi meditatsiooni õpetamine ja tutvustamine minu eluülesandeks. Õpetamine oli ju ennegi – nüüd teadsin, mida just õpetama pean.

Ja tean ka seda, et puhta teadvuseni jõudmist tuleb alustada juba lasteaias. Juhendada tuleb nii lapsi kui kasvatajaid. Nii kasvatatakse tasakaalukas uus põlvkond. Sama on kooliga – stabiliseerimist vajavad nii õpilased kui õpetajad. Meist mõnevõrra ette jõudnud riikide uurimused näitavad, et TMiga tegelevates koolides on teistest võrreldamatult parem õppeedukus ja vähem koolivägivalda. Sama on asutustega – kui ülemused on saanud TM koolituse, on alluvad õnnelikumad ja firma uskumatult palju edukam kui ilma selleta.”

Meditatsioon ja meelerahu

Oma ülesannet täidab Valve nii, et tema lauaarvuti seisab altari kõrval. Altari moodustavad Maharishi ja teised Õpetajad ning India-päraste aroomidega küünlad. Arvuti saadab eestlastest mediteerijatele uudiseid ja õpetusi kogu maailmast. Peab ühendust dr. Suurkülaga. Ja saadab mõne hea sõna või soovi neile, kellele sisetunne ja telepaatia parasjagu saata soovitab.

Naise jaoks, kes on teinud endale õdusa eestimaisest lambavillast pesa, kus ise praktiseerida ja soovijaid õpetada – ilma palgata, muide! – on ülemeeleline side teiste inimestega sama loomulik kui telefon.

„Paljudel valgustuse poole liikujatel tekib ettekujutus meelerahust, mida nad saavutada soovivad, mõne meeldiva tegevuse juures. Nad kogevad harmooniat, tasakaalu ja õnne näiteks joostes-suusatades-ratsutades või siis ehitades, koristades, mesilaste või küülikutega tegeldes. Tõelise meelerahuni jõudmise ajal siiski ei tegutseta,” kirjeldab Valve. „Inimese teadvusel on neli seisundit – ärkvelolek, unenägudega uni, sügav uni – ja täielik meelerahu ehk puhas teadvus. Selleni jõudmise eelne samm on meeldiv tegevus. Kellel tikkimine või puutöö – minul näiteks erinevate küpsetiste valmistamine oma retseptide järgi. Oluline on peatada haraliste mõtete rapsimine.”

Kohtumine puhta teadvusega

TMi on Valve sõnul rohkem kui ühtki teist meditatsiooni ja ülestõusmise tehnikat teaduslikult uuritu – 600 teadustööd 35 riigi 200 astutuselt. Seepärast võib naine kindlalt väita, et see tehnika tõrjub stressi ja haigused, aitab keskenduda, luua, mõelda ja ennast teostada – ning kurjale ilmale vastu panna. Igas mõttes.

„Puhta teadvuseni jõudmine on iidne rahutute meelte taltsutamise kunst, mis on praegusel tormilisel Ülemineku ajal koos teiste iidsete tarkustega taasavastatud. Meelerahu viib arukuse, armastuse ja eetilisuseni. See teeb edukaks ja isegi geniaalseks – võhikuid aga sellised inimesed paraku heidutavad. Kes pole puhta teadvusega kohtunud, kardavad neid, kes on. Me püüame võimalikult palju inimesi järele aidata,” lubab Valve. „Doktor Suurküla on mitmete kolleegide uurimuste põhjal koostanud teksti, mis kirjeldab, kuidas TM aktiveerib eesaju kõrgemad keskused. Ajutegevus kooskõlastub – harmoonia leiavad nii erinevad aju osad kui ajurakud. Mina olen õppinud instrueeritavate ja järel-jälgitavate puhul üsna selgelt nägema, kas inimesega see kooskõlastumine parasjagu toimib ja toimub.

Harmooniliselt võnkuv aju on inimarengu kõrgemate tasandite tunnus. Kahjuks on praegu veel nii, et madalamad võnkujad ründavad kõrgemaid ja püüavad neid alla tirida. On viimane aeg järele aidata, keda vähegi võimalik. Selle jaoks me siin olemegi.”

5 miljonit

Kõrgemate tasandite uurimise pioneer oli Abraham Maslow, keda tsiteerivad mitmed teadusharud. Tema teooria sarnaneb suuresti iidse veedatsivilisatsiooni alustega. Nii ongi läbi aastatuhandete teatud, et kooskõlastamata ajus domineeriv keskaju tingib stressi ja hirmu – eesaju domineerimine viib eneseteostuse kõrgemale tasemele, valgustusele.

Maharishi  Mahesh Yogi välja töötatud tehnika on lihtne ja praktiline – tõstab nii õppeedukust kui tööviljakust.

„Minu jaoks on väga huvitav, kuidas doktor Suurküla praegu Ladina-Ameerikas sealse temperamendiga inimestele mõtete puudumise seisundit õpetab ning neid emotsionaalsele stabiilsusele juhatab,” naeratab Valve. „Neile seal sobib kindlasti see, et meditatsioon toimub pingutuseta. Seda puhta teadvuse transtsendentaalset seisundit nimetatakse erinevates India keeltes samadhi, nirvana, sartori.

Nii kirglikule Ladina-Ameerikale kui depressiivsele-neurootilisele Põhjalale tuleb selgeks teha, et mediteerides „tegevusetult” – soovitavalt lootose asendis – istutud aeg on kvaliteetaeg, mitte raiskamine. See on osadus geniaalselt lihtsa kõrgkultuuriga. Seda praktiseerivad nii Buddha mungad kui tipp-poliitikud. Kokku vähemalt viis miljonit inimest.”

Ei saa valesti minna

Valve kinnitab, et meditatsioon ei saa kuidagi „valesti” minna. See sobib igas vanuses, mõlemast soost, kõigist rahvustest inimestele – mida varem alustada, seda parem. Seda kindlam, et inimene saab teada, milleks sündis ning asub oma eluülesannet täitma.

„Tean kindlalt, et TMi stressi vähendav toime on alaline, mitte vaid sel hetkel, kui mediteeritakse. Püsiv on ka vererõhu alanemine, pärgarterite paranemine ning psüühilisest post-traumaatilisest sündroomist vabanemine ning psühhoosi ja depressiooni ravi,” kinnitab Valve. „Mulle kui pedagoogile on südamelähedasim tõsiasi, et TM veenab koolirahvast, et kool on õppimiseks, mitte vägivallatsemiseks. Kümne tuhande mediteeriva Jaapani ärimehe näide kinnitab ühtlasi, et puhta teadvuse seisund mõtestab ja laeb töö.

Iga sugune elustiil ja ilmavaade sobib TMiga kokku – kui inimesel ongi pahesid, siis mediteerimise käigus hakkavad need sujuvalt taanduma. Ilma et oleks vaja mingeid seadmeid, rituaale või rõhutatud vaikust.

See pole religioon, vaid inimkonna arendamine, mis on alanud koos veedakultuuriga vähemalt kümme tuhat aastat tagasi. Müstiline on, et iidne sanskriti keel on arenenum kui ladina või kreeka keel. Ja seegi, et see kultuur kattub suuresti kvantfüüsika ja universaalse välja teooriaga ning teadmised erinevatest teadusharudest on tänaste täppisteadustega võrdväärne.

Minu meelest on see imeline, et enese ja kõiksuse – puhta teadvuse ja universaalse väljaga – ühendusse jõudnud inimesed hakkavad tegema seda, milleks on sündinud. Saavad teada ja hakkavad oskama. Lõpuks ometi.” 

Veel 20 000

Mitmed eestlased räägivad meelsasti sellest, et praktiseerivad TMi. Ajakirjale Naised tuttavatest isiksustest on ettevõtja Kersti Männik tavatsenud kord aastas Saksamaal meditatsioonikeskuses „restarti” käinud tegemas. Kirjanik-toimetaja-filosoof Kreet Rosin avastas Maharishi Ayurveda TMi enda jaoks kooliealisena, kui isa Valter Parve võttis tema ja õe Herdis Elmendi (Pärnu Maarja Magdaleena gildi perenaine) ühismeditatsiooni seanssidele kaasa – ja see seadis Kreeda kulgemise eluks ajaks õigele rajale.

Dr. Jaan Suurküla moodsa meditsiini põhimõtete paikapidavust  tõestab muusik Mihkel Matiiseni näide – noormees vabanes mediteerides ilma dieedita kahekümnest liigsest kilost. Puhta teadvuse seisund juhatas ta sujuvalt õige toidu ja elurütmi juurde.

Oma maitsekas õdusas healõhnalises pesas nii mõttejõu kui arvuti abil maailma paremaks muutev Valve veenab: „Mediteerida saab kus iganes, igas asendis, mistahes seltskonnas ilma, et ümberkaudsed seda hetke ja seisundit märkaksid. Ehkki kõige parem on seda teha sobiva muusika saatel lootose asendis. Kusjuures suurtes TM-programmides praktiseerivad mehed ja naised eraldi.

Praegu on viimane aeg inimkond võimalikult valutult üle galaktika ekvaatori aidata. Meie planeedile on lisaks praegusele viiele miljonile leida oma võrgustikku veel 20 000 mediteerijat. Täiesti võimalik, et nad on juba ärganud ja olemas – nad lihtsalt ei nimeta seda, mida kas spontaanselt või teadlikult teevad, TMiks. Ega nimetamine olegi tähtis, peaasi, et Väli muutub puhta teadvuse ühisjõududega puhtamaks ja positiivsemaks – siis võime tõesti laulda MINA JÄÄN…”    

Toomas Raud – mitte kolhoosnik, vaid aatomifüüsik

Toomas Raud (73) elab Raplamaa ühes vanimas, Kumma külas ja eristub ülejäänud külarahvast suuresti. Ta on rikkalike kogemustega härrasmees, kes on oma eluõhtu pühendanud ema soetatud ja Raudade pere ühiste pingutustega üles ehitatud talu taastamisele. Küla kaunimaid talusid on haruldaselt soe, kaunis ja ökoloogiline – sealsete kaseiinvärviliste seinte vahel valmistatakse ise jogurtit ja teisi koduseid toite, mis teevad inimeste elu pikaks ja õnnelikuks.

„Nõukogude ajal käis meie kodu käest kätte. Üürnikeks olid popsi ja proleedi mentaliteediga inimesed, kes siin midagi ei ehitanud, ainult lõhkusid. Kuna ma tean, kui paljude tonnide kaupa on meie perekond selle talu nimel higi valanud, pean oma elutööks kodu taastamist nii, et ta oleks perfektne,” räägib mees, kes tähistab peagi kuldpulmi kaasa Valentinaga, kelle tõi kaasa Venemaalt kõrgkoolist. „Eks pikk abielu ole samuti olnud elutöö – kui suhtes on olnud ka halvemaid aegu, pole ma saanud laialimineku peale mõeldagi – kui naine on tema kodumaalt ära toodud, ei saa teda ju ometi üksinda jätta. Seda enam, et kuigi pikka aega ta järjest ilma minuta hakkama ei saa. Minu üks olulisi omadusi on ustavus.

Ja haritus. Kui palju raskusi ja pettumusi elus ka olnud on – haridust ei saa minult keegi võtta. Teadlasena tean, kuidas talu õigesti majandada – ja kuidas tõeliselt toimiv Eestimaa üles ehitada. Püüan kutsututele ja seatutele veenvalt selgeks teha, et Eestimaa tulevik on ühtlaselt asustatud maa, kus iga majapidamine on spetsialiseerunud mõnele asjalikule tootmisharule, nii et talude vahel tekib igas külas tööjaotus. Rumaluse ja hoolimatuse pärast raisatakse praegu uskumatuid summasid ja võimalusi. Seda on kahju näha – ja selle vastu on nii lihtne ja loogiline nii palju teha.”  

Koolijuhataja poeg

Kui tänapäeval streigivad õpetajad inimväärsema ja õiglasema palga nimel, siis Toomase lapsepõlves olid õpetajatel väga kõrged palgad – riik hindas neid, kes kasvatasid uut põlvkonda.

„Minu ema oli Valtu kooli juhataja ja tema palgaga meie talu üles ehitatigi. Pärast aastaid tohutut tööd ja ehitamist anti meile ühel kohutaval päeval tund aega, et oleksime oma kodust läinud. Okupatsiooni-meelsed pidasid vajalikuks meie koju ei-tea-keda kolida. Kui nüüd oma kodu tagasi sain ja seda otsast oma kätega korrastama hakkasin, leidsin kõikjalt maja ümbert ja seest mulle väga võõra meelelaadi tagajärgi,” kinnitab Toomas sama, mida on paljud meist oma talude ümbrust korrastades leidnud. „Kõik olmejäägid vanadest pottidest šampoonipudeliteni olid maasse kaevatud. Vedasin kärutäite kaupa plastikut ja klaasi prügimäele. Mõnevõrra on minu kodus juhtunu mõistetav – siin polnud omanikud vaid popsid – aga ma näen, et ka omanikud on katnud Eestimaa saastakihiga, mis asub otse mullakamara all ega kao mitte iial mitte kuhugi. Arvustame araablasi, kes on kõrbe ära lagastanud – ent meie endi majade ümber napi mullakihi alla peidetud pahn pole põrmugi parem.”

Toomas on teadlasena osanud välja arvutada ja ehitada sellise soojustuse ja katuse, et varasema 22 asemel kulub nüüd vaid 8 ruumi küttepuid. Füüsik ütleb, et tal on südamest kahju isamaa metsadest, mis ahjudes sellepärast ära köetakse, et majad ei pea sooja.

„Kui mul siin kohalikud koolipoisid ehitamas abiks käisid, õpetasin neile, mismoodi soojustust panna – ja rääkisin neile nende soovil kasvõi tund aega veest kui nähtusest või mistahes füüsikalisest fenomenist,” meenutab Toomas. „Minu juurde ehitama oli poiste seas tõsine tung ja torm. Mitte taskuraha pärast. Noortel oli ilmselt sisemine pürg teadmiste poole – mitmed neist poistest läksidki siit sirge seljaga ülikooli.”

Dopusk ja ARS

Toomas ise õppis Moskvas aatomifüüsikuks. Tõi ülikoolist kaasa suurepärase, varjundirikka ja vaimuka vene keele, austuse vene intellektuaalide vastu, keda Lenin ja Stalin teatavasti kuigivõrd järele ei jätnud – ja samuti aatomifüüsikust abikaasa.

„Meie tütar peab ennast eestlaseks ja lapselapsed ei räägi sõnagi vene keelt,” muigab Toomas. „Ma ise olen aga terve elu ainult ühest takistusest teiseni kulgenud. Pärast ülikooli sain tööle Pöögelmanni tehasesse. Kuna olin enam-vähem kulaku poeg, siis mind välismaale ei lastud. Minu alluvad käisid võõrsil kolleegide töödega tutvumas, mind kustutati komandeeringusse sõitjate nimekirjast alati ära. Mõnikord nii viimasel hetkel, et mul olid juba lootusrikkalt asjadki pakitud.

Ja siis ühel hetkel võeti minult ära „dopusk”, ilma milleta Pöögelmannis mõistagi töötada ei saanud. Ehkki füüsikuhariduse kasutamata jätmisest oli kahju, läksin ARSi direktoriks – ja pidasingi seda ametit ligi paarkümmend aastat.”

Füüsika ümbritseb meid kahtlemata igal sammul, nii et oma haridust pole härra Raud saanud siiski päriselt kasutamata jätta. Tänu kauaaegsele kunstikombinaadi juhi tööle ümbritseb teda praegugi kodus teekaaslastest kunstimeistrite looming. Seepärast näeb see eriline kodu välja, nagu kunstimuuseumi filiaal.

Eetiline ja pedantne

„Tallinnas pensionipõlve veeta ei tahtnud ma lisaks vanemate talu taastamise missioonile ka sellepärast, et seal on külm. Niiskus teeb kivimaja niivõrd rõskeks, et magada tuleb sokkidega ja hingamisteed lähevad käest ära,” tunnistab mees. „Koju Kummasse naasmise eel ehitasin siia duširuumi ja vesivetsu, sest minu eas võib inimene endale lubada elukvaliteedile teatud nõudmisi.

Mul on üsna kindlalt paigas päevakava – hommikune dušš, siis korralik hommikusöök, minimaalselt liha – ja palju füüsilist tööd, mis ühest küljest ehitab kodu üles ja teisalt hoiab mind ennast vormis.

Ehkki interneti avarused on täis põnevaid materjale, püüan arvutis olla nii vähe kui võimalik. Inimese elu on lühike ja kui see valede valikute peale ära kulutada, jääb eluülesanne täitmata.”

Õiged valikud on teinud härra Rauast koduküla ühe austatuma mehe. Tema viimse kui pisiasjani paigas majapidamisega harmoneerub iga ilmaga perfektselt puhas auto – ja kodunt väljudes kingadest kaabuni korrektne riietus. Nagu ta ise ütleb – haridus ei luba tööriietega ega poripritsmetega avalikkuse ette astuda.

Ühtlasi on ta äärmiselt vastutulelik ja abivalmis mees, kelle poole võib pöörduda nii selleks, et kodu füüsikaliselt mõistlikuks korraldamiseks nõu küsida kui hullude ilmadega lapsi lasteaiast ära tuua – võib kindel olla, et ta toob jooksu läinud lambad-hobused sulle õuele tagasi ja kingib teenele lisaks tunnikese äärmiselt sisukat ja inspireerivat vestlust.

Eestimaa toimima!

„Mind paneb imestama, kui vähe kutsutud ja seatud Eesti tuleviku pärast muretsevad. Selleks, et ellu jääksime, on hädasti vaja inimesed linnade tekitatud abitusest küladesse tagasi tuua. Ja külades peaks iga talu mingile arukale tootmisharule spetsialiseeruma. Kes kasvatab mesilasi, kes lambaid, kes juurikaid, kes vilja,” unistab Toomas. „Minu isiklikud absoluutsed lemmikud on mustsõstrad ja metsategu. Must sõstar, see on teatavasti energia- ja vitamiinipomm, mis paljuneb väga ladusalt ja kasvab üsna kiiresti.

Mu enese sõstrapõõsastest võib igaüks siin külas istikuid saada. Mõne aastaga on igast istikust kasvanud korralik marjukandev põõsas – ja siis saavad omakorda külalapsed tööd. Marjakorjamine on lastele tegevuse leidmiseks ideaalne töökasvatuse moodus. Sealt edasi on iga pere oma valik, kas marjad lähevad sügavkülma, mahlaks või moosiks.”

Teine füüsiku meelisvaldkond on metsa haldamine. Tema arvates oleks vaja metsarikastesse piirkondadesse otse lankide lähedusse ehitada kuivatid, kuhu kohe metsas, ilma transpordikuludeta, panna hakkepuit.

„Ka külade ühised halumasinad tuleks soetada – mitte palke vedada, vaid halud metsas valmis teha. Nii on palju ökonoomsem, näitavad lihtsad arvutused,” teab teadlane. „Mis peamine – talud peaksid praegusest palju rohkem koostööd tegema, omavahel tehnikat jagama ja tänu tööjaotusele nii aega kui energiat säästma. Muu hulgas annab see ka turvatunne – ja seda on tänases maailmas väga vaja.

Tahan kohe vastust küsimusele, mida varsti hakkab esitama kogu Eestimaa: kus on juba praegu kogu maad katvad tuulegeneraatorid ja päikesepaneelid? On viimane aeg investeerida nendesse energialiikidesse!”

Elina Aro: areng algab oma nõrkuste tunnistamisest

Mõni inimene saadetakse kõrgemate jõudude poolt meile selleks, et ta meenutaks, näitaks ja õpetaks meile armastust ja austust oma maa ja rahva vastu. Üks selline kingitus on meistergiid-ajaloolane-teoloog-politoloog-ajakirjanik-hobutreener-ettevõtja Elina Aro-Ojapelto (50).

„Olin enne Eestisse jõudmist elanud ja töötanud 35 aasta jooksul 17 riigis. Sellepärast oskas mu süda Tartus esimesel reisil autost välja astudes kohe ära tunda, et olen koju jõudnud,“ naeratab Elina oma eriliselt siirast naeratust, mis on otsekui teistest dimensioonidest pärit. „Üle kõige naudin ma Eesti teadlaste-haritlaste-intellektuaalide-loojate-lihtsate inimeste  erilist hingelist arukust ja südametarkust, mida ükski kõrgkool ei õpeta ja mis on ladusama ajalooga riikides kahjuks kaduma läinud. Ühed parimad hetked mu päevades on sünergeetilised kohtumised selliste suurvaimudega nagu näiteks professorid Rein Veidemann ja Juhan Maiste – iga kord saan neilt midagi uut teada ja nad ütlevad välja midagi väga olulist, millest hakkavad hargnema uued seosed ja mõistmised ning tärkab üha uus ja uus uudishimu.“

Kes sa oled, kustkohast tuled?

Elina on Karjala-juurtega naine. Tema esivanemad olid edukad tekstiilitööstuse ettevõtjad. Nii pärandusena saadud kui oma intensiivse ettevõtmise tulemusena hangitud varandus põles ühel saatuslikul päeval tuhaks – umbes 37 miljoni soome marga väärtuses. Mida tundis Elina sel puhul? Kergendust.

„Ma olin vaba! Polnud enam kohustatud vanemate rada kõndima ega olnud enam ka sunnismaine. Võisin minna ja proovida, õppida ja kogeda,“ on  Elina paradoksaalselt tänulik. „Praegu elan Karlova mõisas, mille perenaiseks on Terje Villems. Olen õnnelik, et võin mõisas elada ja rahul, et jumala pärast ei seda ega midagi muud ei oma. See omamise kirest üle kasvamine on inimese arenguteel üks äärmiselt oluline samm. Olulisim teekond südamerikkuseni. Tänase nägemuse järgi minu arvates see, kes vahetab hingetarkuse omamise vastu, kaotab väga palju.“

Elina on tegutsenud nii tekstiili alal kui hotelli mänedžerina, omanud restorani ja töötanud ajakirjanikuna, praktiseerinud hobuste treenerina ja olnud kunstimüüja, aidanud kunstnikke nende töös: turundada, kujundada mainet ja majandust. Pärast nö vabadust on ta teinud palju vabatahtlikku tööd ja nüüd viimased aastad tegutsenud giidina ja olnud pühendunud giidimisega seotule.

Ta on õppinud ajalugu ja politoloogiat, kommunikatsiooni ja ortodoksi-teoloogiat. Nende 35 aasta jooksul, mil ta elas teistes riikides, on tema põhimõte olnud õppida kohalikku keelt. Seetõttu ei taha ta kuulda sellest, et näiteks venekeelne rahvastiku osa peaks siin õppima mingis muus kui kohalikus, eesti keeles. Sai tema õpitud nii kreeka kui rootsi keelt, saavad siin sündinud ja kasvanud vene rahvuse esindajad hoopiski.

„Eestisse tulin 1995. aastal. Tundsin end siin nii koduselt, et otsustasin Tartusse kolida. Mu toonane elukaaslane polnud sellega nõus, mina valisin Tartu ja Eestimaa ja nii me läksimegi lahku. Aastast 2003 olen atesteeritud giid ja meistergiid aastast 2009. Olen suur Tartu patrioot,“ naeratab Elina. „Olen teinud mõned Eestit tutvustavad filmid – põhimõttel, mille omandasin Kreekas – läbi inimese. Õppisin seal ühelt väga targalt giidilt, et maid ja nähtusi saab kõige paremini avada läbi inimese. Minu praegused giidina tegutsemise paigad on Tallinn, Rocca al Mare, Tartu, Tartumaa, Narva, Paide, Järvamaa, Viljandi, Viljandimaa, Valga, Valgamaa – ja Lahti Soomes. Sooviksin oma piirkondade hulka kindlasti lisada ka Raplamaa, kuna seal on olulisi vaatamisväärsusi ja mõisaid, mis on minu suur armastus. Ent kahjuks ei ole seal veel toimunud giidide atesteerimist.

Hiljuti sain endale ka teise perekonnanime – Ojapelto – sest ma läksin mullu sügisel (2010) mehele. Leidsin, et 50-aastasena on väga õige aeg abielluda – ja mind laulatati soome õhuväe pensionil oleva sõduri ja varem õigeusu preestriks olnud mehega. Selle õnne ainus väike varjukülg on, et ma olen hakanud eesti keelt jälle aktsendiga rääkima.“

Armastus hingetarkuse vastu

Elina arvab, et siinne karm ajalugu koos kõigi okupatsioonide, ebaõigluse ja pideva kõigest ilma jäämise või olemisega on paradoksaalsel kombel mõjunud Eestile positiivselt.Ühtaegu nii kõrvalt kui seest meie rahvast jälgides ja analüüsides on Elina arusaamisele jõudnud, et mitte milletagi elatud sajandid, mil õpiti omavahel kokku hoidma ja läbi lillede väljenduma, on muutnud meie inimesed hingetargaks. Elina armastab seda hingetarkust ja südamearukust ja väidab, et paljudel rahvastel on sellest vajaka, sest ajalugu on muutnud osa rahvastest mugavaks.

„Samas ma näen, et see hingetarkus on ohus. Praegu veel on eestlastes rohkesti väärikat peremehelikkust – rahvas, kes pole sajandeid midagi omanud, oskab suhtuda vägagi peremehelikult. Paraku tõstab üha ohtlikumalt pead omamiskirg,“ hoiatab meie rahvast südamest armastav soomlanna. „Eks see omamiskirg ole ka mõistetav. Muiste kuulus kõik mõisnikele, pärisorjadel polnud midagi. Oma riigi saamise ajal töötasid vaprad eestlased lõpuks ka endile toekad varandused välja – ja siis võeti taas kõik ära. Nii on juurdunud hirm jälle kõigest ilma jääda.

Võin oma kogemusest kinnitada – tänu kogu vara kaotamisele tean, kui oluline on OLLA, mitte omada. Tegelik olemine ja enesekindlus välistaksid ka praeguse äärmusest äärmusse laperdamise, mis siinsele rahvale paraku samuti liiga omane on. Sageli kohtab kas ala- või üleväärsust – kes on puhevil kukk sõnnikuhunniku otsas, kes kössitab nurgas, mis nüüd mina –  kuldset keskteed ei taha tekkida. Kusjuures põhjust pole – olen sageli näinud kasvõi mõnd andekat-sisukat lektorit hädaldamas, mis-nüüd-mina – ja seejuures peab hiilgava loengu,  mille eest tasu ei söanda küsida.

Sedalaadi mõtteid arendame koos sünergeetilise sõpruskonnaga. Soovitaksin kõigile inimestele enda jaoks sellise kontrollgrupi luua, kellega arutledes pole kaks pluss kaks neli, vaid palju enam ning tekivad täiesti uued ideed. Minu ametis on äärmiselt oluline ühildada faktiteadmised, mis nõuab suurt lugemust; keelte oskus, mis tagab selle, et sinu klient või suhtlemispartner mõistaks sind nii, nagu väljenduda tahad; ja semiootiline tunnetus, mis avab ja laeb taustad ja tagamaad. Niimoodi saamegi kokku mitmekihiliselt toimiva rollitunnetuse.“

Eetilised rollimängud

See ei ole mingi nali ega poos, et Elina kannab giiditööd tehes – ehk giiditades, nagu ta lühidalt väljendub – keskaegseid suurepärasest kangast kostüüme, ajastutruid ehteid ja  palvehelmeid. Emand Aro lihtsalt teeb kõik endast oleneva, et saavutada maksimaalne tunnetus ja sügavus.

„Paljud turistid on Tartus napi kolm tundi – ja Eestis tervikuna vaid paar päeva. See tähendab, et nendesse hetkedesse tuleb pühendudes koondada kogu teave ja taju. Kui giid on pealiskaudne ja nipsakas või häirivalt vähese artistlikkusega, juhtub kergesti, et ka kõik ülejäänu enam ei meeldi – ei ekskursioon, ööbimine ega toit ning sõpradele-tuttavatele soovitatakse mitte mingil juhul sellisesse kohta oma raha kulutama sõita,“ demonstreerib Elina äärmiselt õhulist ja elegantset vägisõnade kasutamise kunsti ja lustakat artistlikkust ka temperamentse vestluspartnerina.

„Kuigi mul on mitu kõrgharidust ja pikk kogemus meistergiidina, teen tänini videotreeninguid – lasen oma etteasteid filmida, et ennast analüüsida ja vigu parandada.

Oma vigu tuleb tunnistada – sellest algab nendest välja kasvamine. Kord Ülenurmes muuseumis ütlesin väga esinduslikule grupile midagi sellist, mille kohta soomlased kasutavad väljendit – konn tuli suust välja. Pärast tunnistasin oma viga, vabandasin grupi, teema ja iseenese ees – ja sain sellest nõrkusest vabaks. Klientide küsimuste puhul peab söandama ka tunnistada, kui ei oska mõnele küsimusele vastata. Saab ju küsija kontaktid võtta, vastused välja selgitada, huvilisele saata – ja olla tänulik, et ka mina sain giidina midagi uut ja olulist teada.

Siin Eestis peaksid paljud giidid – ja üldse tööinimesed – omandama töörõõmu tundmise kunsti. Liiga palju on näiteks lauljaid-tantsijaid, kellega koostööd püüan teha, kes aga kooserdavad kaeblikult kohale – okei, ma siis laulan selle laulu ära, kui sa nii väga tahad. Praegu on veel liiga vähe avatud, õnnelikke ja elujõust pakatavaid esinejaid nagu seda on näiteks setud.

Eestis puutub suhtumine “I proudly present“.

Elina püüab teha kõik endast oleneva, et meie turult kaoksid isetegevuslastest giidid, kes ei vaevu eksameid sooritama, taotlema kohalikku atesteerimist, ei saa väärilist töötasu küsida, ei tea paljut olulist – ja seega osutuvad ebaeetilisteks turusolkijateks. Et kutsetunnistuse ja –eetikata taidlejad ei teeks sama, mida salakütid jahimeeste mundriauga. Tema nägemuse järgi pole klient, kohalik omavalitsus ega riik sellist teenust väärt.

„Mäletan, kuidas üks Saaremaa atesteeritud giid hakkas nutma, kui palkasin ta oma grupi juurde alltöövõtjaks, sest endal mul Kuressaare litsentsi veel pole – maksime talle lisaks tööle ka transpordi ning  sõiduaja eest – ja selgus, et töötasu oli poole suurem kui ta tavaliselt küsida söandas ning sõiduraha poldud talle kunagi makstud,“ meenutab Elina.

Mõisad ja tori hobused

Nii mõisad kui hobused – just tori tõugu hobused – on Elina sügav armastus. Mõisate aeg on tema hingelaadile sobivaim ajastu. Sellest annab tunnistust ka tema eruditsioon mõisate alal ning ka tema elukohaks on 1793. aastal rajatud ja varaklassitsismist ümberehitatud neogooti stiilis (loeatkse ka esimeseks neogootistiilis mõisa härrastemajaks Eestis) Karlova mõis, mis sai 2007. aastal kauneima kodu tiitli. Mõis on Elina jaoks sobivaim elamispaik.

„Kujutate ette küll, kui palju raha vajab mistahes mõisa restaureerimine – kui ainuüksi konserveeriminegi on pööraselt kallis ning eeldab tohutult teadmisi ja stiilitunnet. Mida rohkem mõisaid päästetakse, seda rikkam on meie rahvas, maastik ja kultuur tervikuna,“ arvab Elina. „Mina isiklikult tahan toetada ja kaitsta kõike, mis kaduma kipub, ent alahoidmist väärivalt väärtuslik on. Sellepärast tunnen huvi ka koos mõisaproua Terje Villemsiga tori hobuse kaitsemise vastu. On olnud rõõm temaga selles valdkonnas koos töötada. See krahv Bergi aegadel aretatud tõug kipub eesti ja raskeveo hobuse vahel unarusse jääma, ehkki tori hobuse entusiaste on isegi mitme ühenduse jagu. Olen hobustega elu aeg kokku puutunud ja tean, kui olulised teekaaslased, sõbrad, laadijad ja ravijad nad inimestele on.“

Elina ise on meie rahvale mitmekülgne kingitus. Aitab uurida ja talletada seda, mida me ise alati hinnatagi ei oska. Mõtestab ja tõlgendab seda, mis meile ekslikult enesestmõistetav tundub. Serveerib ja vahendab meie maad ja rahvast muule maailmale. Ühendab Eesti ja Soome tunnetuse ja kultuuri ning inimesed omavahel.

Piia = peen pauer

Piia Vilu on väärt tiitlit Eesti Missis Veterinaria. „Nii pisike – ja liiga ilus!” jahmusid patsientide peremehed, loomaomanikud siis, kui Piia oma praksist alustas ja polnud oma uskumatut pauerit veel näidanud. „Kus siis arst on? Mis asja – kuidas selline kleenuke iludus suurte loomadega hakkama saab, kuidas ta vere peale ei minesta, kuidas…”

Aga sedasi, et Piia on lihtsalt sündinud loomi ravima ja õpetama. Eks loomade kaudu ka nende omanikke korrale kutsuma ja tulevasi loomaarste juhendama. Teda usaldavad nii suur- kui väikeloomapidajad, nii jahimehed kui kutsuvuntsijad. Naisel nagu orkester on keset Viljandi linna väikeloomakliinik ja koerte ilusalong. Talle kuuluvates Nuiamäe tallides tehakse nii sporti kui tegeldakse hobuste, põhiliselt trakeenide aretusega. Vapper dr. Vilu on ise elupõline ratsasportlane – aga ka treener. Ja lisaks koerte õpetaja. Midagi oli nagu veel… Ahjaa, ta on super-ema, kelle jälgedes on tütar Kristist (19) juba loomaarst saamas ning poeg Kristogi (9) kasvab kliinikus ja tallis, kui ta just parasjagu ei uju või jalgpalli ei mängi.

Teavad, mida teevad

„Oma teele asusin vääramatu jõuga Heimtalis. Ratsasporti tehes teadsin üsna aegsasti, et minust saab loomaarst. Mis puutub sporti, siis noorena olin hüppaja, hiljem armastasin pigem koolisõitu – aga mu tütar pööras meie trakeenitäku Rubensi koolisõidult hüppele. Ja mis saab mul selle vastu olla? Ammugi pole mul midagi selle vastu, et ka tütrest saab veterinaar – ta teab, mida teeb, sest on elu aeg minu tööd kõrvalt näinud. Ka mina teadsin mida teen. Nõukogude ajal polnud mingeid väikeloomakliinikuid. Vet oli tõpratohter, kelle pärisosaks olid kolhooside-sovhooside lehmad ja sead. See ei tähendanud. Mul on piisavalt palju tahtejõudu, et ennast suurte loomade üle kehtestada ja oma füüsis vajadusel viimseni mobiliseerida,” kinnitab Piia. „Tütar harjus väiksest saadik vere ja mäda, valu ja ka surma nägemisega. Sündide juures, tõsi küll, on ta rohkem olnud. Mu lastel on ema, kes on 24/7 stardivalmis. Kutsikad – ka komplitseeritud sündijad – kipuvad öösiti sündima. Ja nii me siis juba mitmeid aastaid tütrega õlg õla kõrval voodist välja lendamegi, et kliinikusse kihutada ja keisrilõiget alustada. Tütar oli mõneteistaastane, kui meil kujunes selline tööjaotus, et mina lõikasin ja tegelesin koeraemaga, tema puhastas ja putitas kutsikaid.

Veel enne seda kui ta Tartusse veterinaariat õppima läks, juhtus mõnikord nii, et juhendasin teda telefoniteel – olin võõrsil, aga mõni meie hobune sai trauma. Ütlesin telefonis: nii, nüüd hakkad õmblema. Tütar tõmbas mõne korra sügavalt hinge – ja õmbles. Nii et ta teab väga hästi, millisele teele on asunud. Nii elukutse kui ratsasportlase ja talliomaniku tõsielu mõttes.”

Ilu ja valu

Selge, et kõige hullemaid haavu saavad koerad omavahel pureledes, auto alla jäädes – aga paraku tihti ka tööd tehes. Jahikoerad jäävad pahatihti uluki asemel kuuli ette. Piia on loendamatute selliste juhtumite seas ühe vapra peni kehast eemaldanud uskumatu kujuga – nagu niidirull – kuuli.

„Kui ma lõhkirebitud koeri lappides olen jäägritelt küsinud, kuidas ometi üks metssiga oma kärsaga selliseid purustusi tekitab, on nad mulle lõpuks vastuse asemel kuldi kihva toonud. Sa armas aeg, teravam kui nuga!” kirjeldab tohter. „Terav probleem on meie ameti puhul mõistagi eutanaasia, mida tuleb paratamatult sünnitusabi andmise kõrval samuti teha. Enda jaoks olen selle asja eetiliselt selgeks teinud – minu kohustus on loom piinadest vabastada, kui enam aidata ei saa. Loomaomanikuga on peaaegu alati keerulisem. Tema lahkub ju sõbrast. Püüab seda hetke viimase Võimaluseni edasi lükata ka siis, kui see on kulukas ja lootusetu. Eks ma pean siis hingeabi tööd ka tegema. See, et ma oma enese nutud niisugustel puhkudel juba ära olen nutnud, ei tähenda, et ma kalestunud oleksin. Sedasorti eksistentsiaalsed paratamatused ja piir-situatsioonid mõeldakse, tuntakse ja kogetakse lihtsalt selgeks.

Psühholoog pean olema ka lihtsamate protseduuride puhul. Koer – nagu ka hobune – on teatavasti oma peremehe peegel. Mõnikord on vaja peremeest rahustada ja manitseda ja korrale kutsuda. Mõnikord ei rahune loom enne maha kui olen peremehe välja saatnud. Siis saame loomaga reeglina kenasti kaubale ja kõik vajaliku ilma paanikata tehtud.”

Kõik kõige kõigem

Piia elu- ja töökorralduses on samuti kõik vajalik ilma paanikata tehtud. Seda kõike on uskumatult palju ja kõik on perfektne. Naine on julgenud teha vägagi suuri investeeringuid. Alates sellest, et 1997. aastal tasakesi tegevust alustanud kliinik asub praegu Viljandi südames Centrumi vastas ja tema juures on vetapteek, loomatarvete pood, labor ja ilukliinik.

Kõige selle jaoks on sarmikas daam soetanud tehnika viimase sõna. Perfektne opisaal. Uus ultraheli ja röntgeni aparaat. Uus infrapunaskänner ja laboritehnika. Lisaks hobuste jaoks tiinuse kontrolli ultraheli, inhalaator, EKG aparaat ning sperma külmutamise ja säilitamise aparatuur. Võite ette kujutada, et niisuguste investeeringute tegemine eeldab nii julgust kui tarkust.

„Olen erialatöö kõrval pehmelt öeldes üht-teist ehitanud jah. Kliinik pole rendipind – oma. Nuiamäe tall oli 2001. aastal praegusega võrreldes umbes kolmandik. Koos poja isaga tegime talli juurdeehituse, rajasime maneeži, taradega treening- ja võistlusväljakud,” loetleb Piia. „Lisaks riietus- ja puhkeruumidele tegime sinna peale ka avara peoruumi. Kolmekümnele inimesele – ka hobuseid on tallis kolmkümmend, nii et võrdsus on majas.”

Kõigel on hind

Ainult et selle marulise ehitamise ja tööle pühendumise järel polnud enam pidu majas. Ruum küll, aga pidu mitte. Kui kõik oli valmis – niivõrd kuivõrd miski siin ilmas üldse saab valmis olla – läks paar laiali. Nii nagu sajad – isegi tuhanded paarid tänasel Eestimaal. Koos unistati ja riskiti, ehitati ja algatati – ja mindi paraku massiliselt ja üldrahvalikult üle võlli.

„Me võime küll teha seda tööd, mida teeksime, kui võiksime teha seda, mida tahame – meile võib tunduda, et äri- ja eraelul polegi vahet. Tegelikult ei ole nii – kui tööl ja eraelul pole üldse piiri vahel, on tulemuseks tagajärg,” teab Piia. „Ega mees ei saa rahul olla küll, kui naine on päev läbi kliinikus, õhtud otsa tallis, öösiti stardiasendis – poegimised ju. Ei saa vabalt pidutseda ega lõdvaks lasta.

Inimeste halastamatusel on selles suur osa, et loomaarstide elu nii pinev on. Meile ei jäeta nädalavahetusi. Inimesed tahavad oma loomadega kliinikusse ja koolitusse tulla just nädalavahetusel, sest siis on neil vaba päev.

See on mõistetav, et traumad ja poegimised ei küsi kellaaega ega nädalapäeva. Aga ma ei pea siiski laupäeva hommikul mõnd koera pügama ega pühapäeva keskpäeval pahas tujus pärsia kassi kasima.

Mis sellesse ilukliinikusse puutub, siis koerte kujundamist õppisin juba varajases nooruses oma koerte peal. Hiljem õppisin stiile ja reegleid juurde ja võin nüüd ühele ja samale koerale mitu erinevat soengut teha – ja ühtlasi teha sellise soengu, et peremees oma sõpra ära ei tunne. On juhtunud.”

Kartmatu

Samavõrd kui mõistmatud inimesed väsitavad veterinaare, laevad neid kõik paranevad ja päästetud loomad. Tänulikud loomaomanikud ja õpilased loomulikult ka. Nii need, kes on sadulas kui need, kellest saavad uue põlvkonna vetid. Ka minu viieaastane tütar, kellele Piia poeg asjatundlikult ema kliinikut tutvustas, teatas et läheb tema juurde praktikale, kui loomaarstiks õpib.

Piia ise on õppinud, et vahepeal tuleb maailm tagasi ümmarguseks teha: ”Kui jääd liiga kauaks opilaua taha ja märade sabade alla, muutub maailm väga ahtaks, ise muutud ka kitsaks ja teistel inimestel ei ole sinuga enam hea.

Siis tuleb maakera uuesti ümmarguseks rännata.”

Reisimine on naisele ilmekalt näidanud, et too ei karda siin ilmas ilmselt tõepoolest kedagi ega midagi. Kui mees kutsus naist sukelduma, ajas see alguses üsna otsustavalt vastu.

„Andsin järele. Uudishimu ikka ka ju. Esimene reaktsioon – siputasin ennast paaniliselt pinnale tagasi. Instinkt ju. Kui paanikast üle sain, hakkas huvitav – ja siis lausa vaimustav. Nii vaimustav, et mul on nüüd litsentski tehtud.” kirjeldab Piia, kes on hirmust üle saamise kirgastavaid hetki seni põhiliselt ratsasportlasena kogenud. „Põnev ja õpetlik peab olema – eluga riskida ei tohi. Ei enda ega teiste omaga.”

Vetid, kes tegelevad suurte loomadega, töötavad tegelikult pidevalt ohu piiril. Seda naist ei ole kunagi löödud ega hammustatud sellepärast, et tema enesekindlus ja kartmatus kehtestab ta patsientide üle.

„Vaid ühel korral olen koera käsul kinni istunud. Läksin talle rohtu andma, pererahvast polnud kodus, uskusin väidet, et kutsu on nii sõbralik, nii sõbralik… Aga me ei tea kunagi, milline on kodu valvav koer siis, kui pererahvast kodus pole. Nii sõbralik pani mu korralikult vangi, kust ma enne välja ei pääsenud kui isand koju tuli ja koer taas nunnukeseks muutus,” naerab Piia. „Kooselu loomadega õpetabki arvestama nendega, kes ei kõnele – ja arvestama sellega, et miski ega keegi pole kunagi kindlalt ettearvatav.”

Alpimaja – võitle nendega, aga ära pühi…

Kati Saara Vatmann

Eesti Rahvusringhäälingus eetriõiguse pälvinud viieosaline omamaine seriaal „Alpimaja” on ülimalt suurejooneline projekt. Esiteks teema aktuaalsuse tõttu – dopinguskandaal ühe Pärnumaalt pärit mehe ümber jäi nii eetilises, faktilises kui emotsionaalses mõttes üsna õhku ning stuudio Kalevipojad vastne produkt püüab need otsad sõlmida. Teiseks on vägevat tööd saanud Eesti lavade raskekahurvägi. Mis teha, et näod korduvad seriaalist seriaali – näe, jälle õnnetu Kalevipoeg Ivo Uukkivi, seekord ülitegija emigrant-suhtekorraldaja rollis; oi, Liina Vahtrik ei räägigi meile seekord säästumarketimatest hindadest; Raivo Rüütel on Õnne 13st ja M-klubist välja pääsenud; Margus Prangel tegutseb täna Getter Jaanita; Elina Pähklimägi sulges enda taga selleks korraks Kättemaksukontori ukse; Rein Pakk pole seekord mitte Jan Uuspõld, vaid Mihkel Raud (või Kärmas) ning kui kohal oleksid ka Merilyn Jürman, Maarika Vaarik ja Jaan Rekkor nii Saare sosinatest kui Kättemaksukontorist, oleks suisa täismäng.

Kolmandaks peaks spordist ja karmidest mängudest kõnelev seriaal tasakaalustama ühiskondlikult-kõlbeliselt-filosoofiliselt lõputuid naistekaid – Kodu keset linna, Pilvede all, nüüd ka Kinniste uste taga jne – mis oma kiunuva kõneviisi ja  ersats-küünte-ripsmete-käitumismustritega (eriti sügelemaajav on ses mõttes Kälimehed) – lausa karjuvad mõne raudse meesteka järele.

Ent kõigi eelduste kiuste – hea stsenaarium, lavastaja ja helilooja ju ka – on saavutatud uskumatult kõle mull. Nii külm ja nii formaalne, et tahaks tekki ümber, tahaks helistada mõnele sõbrale, kellel on ehedad tunded ja inimlikud mured-rõõmud – las nutab-naerab-arutleb ja kasvõi vannub telefonis, peaasi, et on ELUS, erinevalt sellesinase teletaiese tegelastest ja tegevusest.

Tegijad on nii keskendunud ränga korruptsiooni, erinevate elualade perversse põimumise ja kalgi kalkuleerimise motiividele, et inimesed on puha ära kadunud. Jah, valitsevate – ja ka opositsioonis olevate – parteide pumba-juures-laamendamine on räige. Muidugi on manipuleeritud meedia üks õnnetu hädakägar. Kahtlemata on kahju mitmete põlvkondade mürgitatud organismide ja eludega tippsportlastest. Aga kuhu jäi „inimfaktor”? Miks meile näidatakse tüüp-karaktereid, stereotüüpseid plakat-inimesi, luukeresid, keda pole isegi kappi vaja peita – mingit liha ega hingamist neil nagunii pole ja kondiklõbin ei huvita televaatajat, kes tahab samastuda, ära tunda, edasi mõelda ja arutleda.

Ma tean, miks. Armastust ei ole, sellepärast. Mu laste vanaisa, filosoofiaguru Asser Murutar on nii filme kui raamatuid analüüsides alati öelnud, et ilma armastuseta ei ole midagi. Ükskõik kui Bond või Südameasi on see asi, mida endale ligi laseme – kui pole armastuslugu(sid) ega tõelisi usutavaid tundeid, siis me seda ei söö. Me tahame lisaks armastusele spordi, medalite ja raha vastu midagi inimlikku.

 Seda ei paku Uukkivi-Etti tuim ja frustreeritud paarilugu. Ka Laine Mägi valusast ja veenvast rollist ei piisa – ta on manipuleeritud märter, kelle medikamentoossed pisarad lähevad küll üle inimlikuks nutuks, ent üks kaasa elama panev võimas roll kogu panoraami kohta on tiba vähe.

Muidugi on huvitav näha, kuidas Kärt Tomingas üle pika aja näitlejatööd tehes peaminstri pressibroilerit mängib ja Prantsusmaale suursaadikuks katapulteeritakse. Aga…

Sama aga on Jaanus Rohumaale pakutud nimekas, ent õõnsavõitu pomoroll, mis tekitab nostalgilist igatsust millegi intelligentselt koomilise ja õhuliselt sisuka järele nagu M-klubi Magister.

Iga tegija jätab tervikule oma pitseri. Tilluke, aga tuline telekahjur Ken Saan on produtsendina erakordselt ambitsioonikas ja tulemuslik – süüdimatult üle laipade, aga jahmatavalt kõrgele hüppab. Vaatamata puudulikule haridusele, vaieldavale maitsele ja olematule kutse-eetikale saab nii rahastajad kui nimed, tipud kui välismaa. Kui senised saavutused on olnud lühidalt öeldes ekraaniläbu, siis seekord on kõik nii õigesti, et on oma liiga-õigesti-kõrguses suisa steriilne.

Tipus ongi külm, võib mõistagi öelda. Sealses kõleduses polegi inimlikkusele õhku, saab seda steriilsust selgitada. Ja samas on võimalik, et dopingu-draama viiendaks osaks on meie vaataja-veri hakanud ise enesekaitseks rohkem hapnikku omastama ja kannatab selle emotsionaalse nälja vapralt välja.

Aga tegelik alpimaja on muuseas midagi hoopis muud kui Alpimaja. See on näiteks Tehvandi suusakeskuses üks tavaline tuba, milles eritehnika abil õhurõhku ja –tihedust muudetakse nii, et ta meenutab kõrgmäestiku õhku, mis täidab lihtsat ühikatoa laadset poissmeestepesa. Tegin seal Jaak Maega intervjuu kadunud prof. Mart Kulli raamatu jaoks ja nägin, et sportlased – eraelus ju üliõpilased, olevased-tulevased treenerid, professionaalid, oma koolide pidajad või avajad – ei lebota alpilikku õhku ahmides sugugi tegevusetult, vaid peavad telefonikõnesid, meilivestlusi, loevad, askeldavad internetis ja saadavad õnnelikult õhetades armsamatele sms-e. Seriaalid õnnestuvad siis, kui suudavad päris elust ka endale trumbiks laenata ELU.

INFOKAST

Loo tegevus käivitub Eesti naisujujate olümpiavõidu tühistamisest – sportlased olid kasutanud dopingut ja medalid tuleb tagasi anda. Kriisi hajutamiseks kutsutakse Eestisse Martin Kütt – eestlane, kes pole kodumaal olnud kuusteist aastat. Martin on rahvusvahelise mainega konsultant, suhetekorraldaja, külm ja karm professionaal, kes tegeleb poliitiliste kriiside summutamise ja meedia manipuleerimisega.
Saabudes vallandab Martin Kütt kogu meeskonna, kes seni on kriisiga tegelenud. Tal on oma meetodid, ta töötab üksi ja ta saavutab alati tulemuse. Martin saab teada, et dopinguteemasse on segatud riiklik olümpiarahastu ja valitseva parteiga tihedalt seotud pank. Kriis, mis on alanud dopinguskandaalist, ähvardab paisuda suuremaks, ja võib ohustada kogu valitsuse püsimist. Kaevudes rohkem selle loo tausta, näib Martin aga sattuvat veelgi suurema vandenõu jälile, kus panused on väga suured. See surmav mäng toimub sfäärides, kus segunevad sport, suur äri, teadus ja poliitika.

Osades
Martin Kütt – Ivo Uukkivi
Evelin Erikson – Kärt Tomingas
Robert Raadik – Jaanus Rohumaa
Lauri Raudsepp – Uku Uusberg
Eha Köster – Laine Mägi
Merike Raja – Helena Merzin
Kädi Kaarelson – Laura Peterson
Siiri Mets – Liina Vahtrik
Kersti Kotkas – Anu Lamp
Mihkel Kull – Rein Pakk
Toomas Lainvee – Raivo Rüütel
Triinu Lindpere – Kadri Lepp
Paul Lindpere – Margus Prangel
Carmen – Eva Klemets
Dr Ivask – Andres Lepik
Angela Salu – Elina Pähklimägi
Annely – Eda-Ines Etti
jt

Stsenaarium
Indrek Hargla
Lavastaja
Gerda Kordemets
Režissöör
Margus Sikk
Muusika
Sten Šeripov
Produtsendid
Ivo Uukkivi
Ken Saan
Idee
Ken Saan
Tootja
filmistuudio
Kalevipojad

Caissa – oma ema sünnitatud ime

Kui Kai Oidermaa (57) seljaaju songaga sündis, soovitasid arstid emal ta ära anda. Tol ajal ei tõusnud rasedusaegse foolhappe puuduse tõttu seljaajusongaga sündinud lastest enamus jalule.

„Minu ema, kes oli tollal Saaremaal noor zootehnik, viis mu omal algatusel ja riisikol Tallinnasse operatsioonile, mitte lastekodusse. Kirurg ütles lootusrikkalt, et kuivõrd INIMESEL käed-jalad liiguvad, lapime ta ära.Laps oli tundunud arstile nii haprana, et oleks nagu liblikatiiba opereerinud, naeratab tänulikult naine, kelle nimmepiirkonna selgroolülid jäid luukatteta ning seetõttu on jalad deformeerunud ja liikumine mõnevõrra häiritud. „Väidetavalt olevat ma tollal sündinud oma  diagnoosi raskusastmega inimestest ainus, kes on elus.

Minus puudub solvumine või kibestumus saatuse või inimeste suhtes.Ma ei võrdle ennast ülejäänud inimkonnaga, ma võrdlen oma praegust ennast nende halbade võimaluste jadaga, mis oleks võinud juhtuda.Ometi pean lisama, et olen elanud vägagi õnneliku elu. Mul on kaks väga tubli last, mind on naisena armastatud. Ja ma hoian elus Uusna lähistel oma esiisade talu. Oma tele- ja dokfilmikorüfeest ema kombel ma lehmi küll ei pea, aga koos õega hoiame talu järje peal küll.”

Elas kord

Kai võttis endale – nagu paljud inimesed praegusel tundlikul ajastul – hüüdnimeks Caissa. See nimi on tuletis ta lemmiknaisenimest Kaisa ja ühtlasi malejumala nimi.Kai ütleb muigega suul, et malemängust oskab ta küll ainult nuppude käike. Samas on see nimi kerge ja õhuline. Varasematel aegadel lennutati mäletatavasti inimesi üsna vähe kergel ja õhulisel moel mööda Eestimaad ringi. Tema esivanemad on erinevatel asjaoludel erinevatelt saartelt mandrile toodud. Üks esiisa kauni hääle pärast Tallinnasse diakoniks. Üks tublide töökäte pärast Ärma jõe äärde Parveotsa talu rajama ja praeguse tehnika asemel omal jõul uskumatuid töid tegema.

Kai ema Helgi Oidermaa läks õppima toona Tartu Riiklikusse Ülikooli põllumajandusteaduskonda zootehnikuks, sest tema siht ja soov oli saada haritud taluperenaiseks.Aasta oli siis 1947. Õnneks ei tabanud meie peret küüditamise õudus, siiski tassiti eeskujulik talu nädala jooksul tühjaks. Üks suur unistus luhtus, tollal näis, et igaveseks.Saatuslikul kolmandal kursusel, siis juba EPA tudengina, abiellusid zootehnikuks õppiv ema ja tulevasest agronoomist isa. Õde oligi  üliõpilaste laps. Kuna Kaie kõrvalt oli zootehniku ametit pidada pea võimatu, sai Helgist kooliõpetaja Saaremaal. Pere huvides oli vaja kolida mõne aasta pärast pealinna kuid sobivat tööd Helgi ei saanud. Kui nooruke-nääpsuke kahe tütrega ema saatis  humoreskide võistlusele oma naljapala, kutsuti ta võistluse võitjana läbi ajakirjanike liidu televisiooni reporteriks, sest tundus ülekohtusena ja ande raiskamisena lasta tal edasi olla koduperenaine.

Aktuaalsest Kaamerast liikus andekas naine põllumajandussaadete toimetusse, sealt edasi sai temast mainekate sarjade, dokumentaalide, põllumajandusfilmide ja viktoriinide autor. Koos Tõnis Kasega tegi ema Oidermaa Eesti esimest omamaist seriaali „Mis Koosta peres uudist”. Koos Helle Karise ja Ago Ruusiga kultusfilmi „Nukitsamees”. Ta oli „Prillitoosi” ristiema.

20 aastat tagasi läks naine, kelle vanaisa Jaan Eigo oli Konstantin Pätsi parteikaaslane, Viljandimaale isade talu pidama. Tema vanaisal oli Eesti punase karja tõulava – mille eest ta kulakuks tembeldati. Mitmed Helgi dokumentaalfilmid rääkisid nii punasest kui mustavalgekirjust omamaisest karjast. Ja nagu Kai mäletab, meeldis  emal uskuda, et just tänu lehmadele eestlased meie isamaal elavadki. Ka Helgi asus kodutalus tagasi olles lehmi pidama ning praegu peab tütar Kai ehk Caissa oma pühaks kohuseks seda talu edasi viia ja see väärikalt oma lastele üle anda. Õue astudes peab olema muru varba all ja nii tore on näha, mis taimeke kasvab seemnest, mille nimegi ma varem polnud  ehk kuulnud, ütleb Kai.

Andke ta ära!

Praegu paneb Caissa kõigile emadele südamele, et need rasedana korralikult toituksid ja vitamiine võtaksid – iseäranis neid, milles sisaldub foolhape, vitamiin B9. Just selle vitamiini puudusest võib juhtuda, et loote seljaaju kanal jääb tagantpoolt luukatteta, tekib song, mis kahjustab liikumisaparaati ja teisi organeid.Halvimal juhul võib laps jääda halvatuks.

„Ma ei taha, et ükski laps siin ilmas elaks üle seda, mida meie emaga. Minu vapper ema ei kuulanud pessimistlike arstide nõuannet mind lastekodusse anda, vaid kasvatas mu tubli kirurgi tehtud operatsiooni järel üles – ja tol ajal oli see ju ime,” on Kai tänulik. „Koolis ma küll arusaadavatel põhjustel alati mõistmist ei leidnud.Ometi olid mul koduõues toredad sõbrad, kellega sai joostud Kadriorus nii, et vere maitse suus, sest pidin saama kaasa teha kõike, mis teisedki.Olin omal kombel kamba aju, kes tobedusi, mis küll kunagi pahatahtlikud polnud, välja mõtles. Koolikaaslastega saan praegu südamlikult läbi, kohtume suhteliselt tihti.

Mul oli toetav kodu, vahel ehk isegi ülearu kaitsev. Meie lapsepõlves oli palju loovust.Tegime koos vanematega oopereid, joonistasime ja mõtlesime välja koos luuletusi.Meil oli õigus vanematega vaielda ja arutleda ilmaasjade üle.Lubatud oli nali ja aasimine ka vanemate kulul, mida me siiski tegime respektiga.Isa oli andekas mesinik, agronoom ja harrastusfotograaf. Ta oli  väga noorukesena värvatud Saksa sõjaväkke.  Imekombel Siberi teest pääsenuna hoidis ta madalat profiili ja pühendus põhiliselt oma perele ja hobidele, mitte karjäärile. Isa oli see, kes aitas meid koolitöödes järje peale saada ning istus kannatlikult haiglate ja polikliinikute arstikabinettide järjekordades.Ei ole vist palju neid lapsi, kes kirjutaksid kirjandis teemal” minu parim sõber” oma isast.Ema rõõmuks aga olen küll kogu elu püüdnud topelttubli olla, et tema pingutusi õigustada. See omamoodi Pandora laekana toimiv sisemine sund on  mu peas tänini.

Mulle on alati tundunud, et kui mind puude tõttu justkui liigagi väikeste saavutuste eest kiidetakse, vihjatakse sellega, et olen äpu. Enamasti saan isegi aru, et ega ei  ole ikka küll! Mul on tänu taevale kõrvade vahel kõik üpris korras ja ka jalad on kenasti sõna kuulanud. Kummalisel kombel pärast laste sündi järjest paremini. Oma puude tõttu olen vaid loobunud proovimisest tööd saada sünkroontõlkijana. Avastasin selle ande juhuslikult.Nii vahva oli tunda, et olen võimeline kuulama võõrkeelset teksti ja seda kohe eestikeelsena välja ütlema.

Inimesed, puudega inimene ei ole puue! Me kõik oleme võrdsed – ja omal kombel nii puudega  kui puudeta inimesed. Ja mind teeb õnnelikuks see, et minu lapsed on tänu minu erilisusele kasvanud erivajadustega inimeste suhtes väga mõistvateks, nad pole mind kunagi – ka mitte teismelise eas – häbenenud.”

Puude tassimine

Eesti keel on selles mõttes kummaline, et paljud sõnad tähendavad mitut erilist asja. Nii, nagu erivajadustega inimeste pärisosaks on oma puude kaasas tassimine, on taluperenaise päevakavas paratamatu ka puude tassimine kodu kütteks.

„Õnneks elame koos õde Reedaga, tema on füüsiliselt tugev ja teeb meil talus sedalaadi tööd. Mina jõuan õhtuti üsna hilja koju, sest mul pole autot ja ma sõltun busside sõiduplaanist,” tunnistab Viiratsi raamatukogus töötav kõrgharidusega bibliograaf. „Saan siin kaunis Viljandi eeslinnas õhtuti maalilise tiigi ääres raamatuid lugeda, kirjavahetust pidada ja mõtiskleda.”

Asi, mille Caissa on enda jaoks juba ammu selgeks mõelnud, on üksikemadus. Ta on täiesti teadlikult otsustanud, et nii tema poeg kui tütar on sündinud talle ja ainult talle. Sellepärast, et ta ei talu haletsust ega oleks välja kannatanud mitte tundevirvetki, et temaga on abiellutud halastusest.

30aastane tütar Anna-Kaisa – Anna on Kai suguvõsa naiste traditsiooniline nimi – on psühholoog. 20aastane poeg Jaan-Juhan – Jaan on Kai suguvõsa meeste traditsiooniline nimi – on ajakirjanik.

„Kirjutamine on meie suguvõsas veres geenidega  kaasa antud. Minu ema kirjatööd on Eesti kultuuriloo lahutamatu osa.Õde on Viljandi luuleklubi liige ja tema luuletused ilmusid juba väga varases nooruses. Minu isa Hellar kirjutas raamatu „Elu sõlmed” ja ka mul enesel on plaan kirjutada raamat, kuidas minusugused inimesed jaburatest ja essudest olukordadest eluga välja tulevad. Nüüd, kus olen selle veksli välja andnud, tuleb asi ka ära teha – nii et selles mõttes surusin ma ennast nüüd nurka.”

Mängeldes iseendaks

Kümme aastat tagasi esivanemate tallu kolinud Caissa on ennast varemgi nurka surunud. Ehkki seoses ema ametiga käis nende kodus ohtrasti inimesi ja naisel pole hirmu tuntud inimestega suhtlemise ees, tunnistab ta, et on paras pabistaja.

„Pabistamisest üle saamiseks läksin mängima invateatrisse Karlanda. Teatrijuht Itta Arak on imeline naine, kes on omal käel õppinud erinevate puuetega näitlejaid juhendama – ja puuetega poistele ka ühe mõisa renoveerimisel tööd andnud. Meie trupis on downi sündroomiga mees, kes suudab rääkida anekdoote, kogeleja, kes näideldes ei kogele. Itta oskab kui tahes sügava vaimse ebastabiilsusega inimestele selgeks teha, millest kõneleb järjekordne stsenarist Elle Eha-Aare kirjutatud lugu,” imetleb Caissa. „Enda puhul olen avastanud, et näiteks luulekava ette kandes – kui olen mina ise – võin esinemisärevuse tõttu musta auku sattuda ja siis pean publikule õhetades tunnistama, et ups! kohe tuletan meelde, kuhu ma jäingi. Ent kui olen rollis – iseäranis armastan oma rolli ennustajast mustlasmutina ühes meie lavastuses – kehastun üleni selleks inimeseks, keda mängin. Siis pole mingit ärevust – paradoksaalselt leian mängides teatud tahud iseendast, mida mul õnnelik olemiseks väga vaja on.”

Teatril Karlanda on väga vaja, et seda ainulaadset truppi rohkem mängima kutsutaks – mitte ainult hooldekodudesse ja saatusekaaslaste ette, ka suurtele lavadele, „normaalsete” inimeste ette. Kuidas neile – meile – suhteliselt normaalsetele muidu selgeks teha, et me ei vaja haletsust. Erivajadustega inimesed on oma töö ja pere, hobide ja oskuste üle uhked ja õnnelikud – nagu kõik inimesed.

„Avalikkuse ees mängimine tõstaks meist paljude eneseväärikust ja tooks Ittale tuhandest teenitud tunnustust,” usub Caissa, kelle igapäevaelu on pigem meditatiivne vaikelu kui püünel püsimine. Raamatukogutöös meeldib mulle siiski enim, et päeva jooksul kohtun paljude erinevate inimestega, saan täita nende soove ja vahetada heatujulisi repliike.Põnev on otsida mõnele keerulisemale küsimusele vastust raamatutest või internetist.

Teen ka kolmandat aastat oma küla rahva jaoks mälumängu. Hilisõhtul on raamatukoguvaikuses  sel kaunil daamil aega ka selle üle mõelda, miks ja kuidas ta viimase aasta jooksul kolm korda väga lähedalt surmale silma vaatas. Suurim kaotus oli armastatud isa lahkumine teispoolsusesse.Tal jätkus mehisust oma saatusest teada saades kujundada Facebookis vaimukas ja emotsioonidele mõjuv tekst, mis hoiatab kopsuvähi eest.

„Mu elukaaslane muutus vägivaldseks. Kui sul pole väga kiired jalad ega tugev keha, on ennast pagana raske kaitsta – küllap kirjutan sellest oma raamatus põhjalikult. Ent kui sa sellest hoolimata vastu julged hakata, jookseb agressoril juhe kokku. Nii kokku, et ta lahkub siit ilmast. Nii juhtuski.”

Caissa raamat tuleb kindlasti suurepärane lugemine, sest naine on ülimalt intelligentne, vaimukas ja eluterve. Ta on harjunud elu, sündmusi ja nähtusi analüüsima, sest on olnud nii oma ema kui sõbrataride pihiema – kes väga kiiresti ei liigu, jõuab vaadelda ja jälgida. Kusjuures Viiratsist hilisõhtusele bussile suundudes ütleb ta rõõmsalt: „Ma siis kappan nüüd!”