Maria Kaljuste – suurelt mõtlemine reastab õnnestumised

Elas kord Tallinnas Kaarli kiriku kõrval tikk-kontsadel kõpsutav krunniga psühholoog. kelle sõbrannad vanatüdrukuks tunnistaid, sest ükski kosilane ei kõlvanud. Ta oli töötanud peenetes restoranides, neist paari loomises isegi osalenud, olnud kooli kõrvalt sisekujundajana. Ja siis sai Mariast suur-talu-perenaine Kaljuste (40) vaatamata sellele, et kogu tema elu on pikk jada tegemisi, mis ei saa justkui võimalikud olla. „Mõtlesin oma elu ja püüdlusi, lootusi ja unistusi siin jagama häälestudes, et pole veel õieti midagi teinud – enamus kavatsustest on alles projektide ja planeeringute tasandil – aga siis mõistsin ma nii psühholoogina, emana kui lihtsalt Mariana – tõsi, sõpradega on meil siseringi nali, et mina ei ole lihtsalt Maria, roosid võivad lihtsalt olla -, et inimesed ja nende elud-talud ei saagi ju kunagi päris valmis. Igas kulgemise järgus on mõtteid ja kogemusi, üldistusi ja ideid, mida teistega jagada – oleme üksteisele  peegliteks, mõtlemisabideks ja sõnumitoojateks.“

Muruneitsist Murueideks

„Olin Eesti ühes esimeses suhtlemisportaalis Blue.ee kasutajanime all kõigepealt Rosinasilm, seejärel kauplesin ja kirjutasin Muruneitsi nime all – kaubamärk, mille patenteerisin ja mille alt koolitan ja nüüd ka jooke ja keeduseid müüma hakkan, on Murueide oma. Kolmekümneaastasena kohtusin tutvumiskuulutuse kaudu Avoga, kes kirjutas mulle paar sellist lauset, mille peale tundsin: nii, korras, leitud. Kasutajanimest on mul nüüdseks, mil meil on Aavoga kolm last, saanud Murueit, me mõlemad saime kevadel 40 ja pean tunnistama, et ülimalt intensiivselt ja mitmekihiliselt elatud elu tulemusel kõigun pidevalt noore ja vana identiteedi vahel. Kohati olen vana ja kogenud moor, siis jälle noor ema…“ naerab Maria. „Tookord kolmekümnesena oli mul viieaastane tütar mehega, kes oli kena inimene, aga mitte minu paariline. Kaks nädalat pärast Aavoga kohtumist pakkisin kõik oma kodinad, võtsin väikese Eliisabeti näppu ja kolisin kõigepealt ämma juurde ja edasi Kalda talusse, mis oli hiigelsuur ja kohutavalt räämas ning palju kallim ka, kui omale lubada oleksime võinud – nii et tööd teha tuli hambad ristis.Ja linna korterist samuti loobuda.Kui esimene kord väikese muruniidukiga muru ära niitsin, siis nutsin peatäie – sealt, kust niitmist alustasin, oli muru selleks ajaks juba kõrgeks kasvanud. Orissaare lähistele koos mehega Kalda talu selliseks arendama, nagu ta praegu on, läinud minu sõbratarid itsitasid, et nädala – äärmisel juhul kuu aja pärast olen mandril tagasi. Nüüd on sellest kümme aastat ja mina veendunud, et kosmilisest kataloogist tellimine õnnestub vahel ka siis, kui seda teadlikult justkui ei teegi. Vaatasin lapsepõlves pealinna sattunud pikki päevitunud saarlasi – kui pikad, ilusad, tumedasilmsed ja erilised! Nüüd kasvatan ise sääraseid.

Kohtusime esimest korda kohvikus pimekohtingul, silma jäid hiigelsuured ja tööst katkised käed, mul on kombeks naerda, et leidin oma printsi sellili traktori alt. Õline ja karvane, napi ja terava ütlemisega, suure ja sooja südamega, õrn ja karm ja pärit paadunud poissmeeste dünastiast. Nii selguski, et igaühe jaoks on ikka tõepoolest kuskil keegi. Õigete asjaolude kokkusattumisel on kohtumise päev.“

Sama tuletab Maria endale meelde nüüd, kus tema ja talle taevast saadetud mehe lapsed Karoliina (6), Paul Morgan (4) ja Karl Robert (1,5) on keeranud majapidamise isegi muidu üsna neuroosivaba ema jaoks liiga pea peale ja-või mõnele loogilisele ja ilusale projektile on öeldud ei. Mõnd teenimatut äraütlemist saades on loomulikult hetkeks tunne, et pidanuks projektisse aja, raha ja südame asemel võib-olla hoopis tapeeti vahetama ja lage värvima. Ent Kaljusted on veendunud, et õigem on panustada kapitaalremondisse, mitte ennast iluraviga petta ja killustada – ja ühel hetkel tulebki võimalus ehituseks. Umbes siis, kui enam ei jõua oodata.

Motivatsioonipsühholoogi hariduse – ja kõige muu hulgas ka sel alal aktiivselt praktiseeriva naise kogemused on kinnitanud, et ühel hetkel ikka saab. Mis siis, et praegu öeldakse mõnele enesestmõistetavale ideele kas kanapimedusest, konkurentsikartusest või kadedusest ei – ühel hetkel selge mõistus võidab,  õnnestub ja teostub kõik.

Aeg koguda, aeg jagada

„Eks meie poja Paul Morgani – tõlkes Tark Mees Mereäärest – lähedus õpetab ja tasakaalustab ka vanemaid. Oleme nooremat poega Karl Robertit mõistagi väikeseks viiesajaseks kutsunud – ja igatseme koos ülejäänud Eesti rahvaga oma head ilusat armsat krooni tagasi. Me ikka ei oska eurotsoonis majandada – igas mõttes. Raha saab kontrollimatult otsa, ma küll oskan majandada, aga selles rahas palka maksta ei oska. Sellel rahal on tõkked ees. Buumi ajal otsustas üks pisike haige egoga vanamees aga minu käest osa raske vaevaga teenitud varast hoopis ära võtta – ühel hetkel olid kõik meie ühised kliendid tema omad…Jah, sellega pean ka lõpuks tegelema hakkama, sest küll igal oinal on oma mihklipäev! Raha-raha… Oleme oma talu rajades ja tema erinevaid tootmissuundi välja arendades väga ränki aegu kogenud. Õnneks saame nüüd pärast toimiva talu tekitamist Kredexi abiga ka elumaja katuse välja vahetada. See toob kaasa kogu maja renoveerimise, ruumi juurde tekitamise – ja mulle kui oma hinnalisi-museoloogilisi asju väga armastavale muumimammale ehk siis Murueidele lisaks rõõmule ja kergendusele mõistagi ka paratamatud vapustused. Olen oma asjadesse, mille kogumine-kollektsioneerimine-pildistamine on mu kirg, tohutult kiindunud. Kujutlen, kuidas sel ajal, mil see ajakiri ilmub, on mu aarded elumajast kuuri ja aita tassitud – mis läheb katki, mis järjekordse vihmase suvega hallitama- (hoidku veel koide eest… aga tegelikult ei kujutle ka,“ manitseb Murueit iseennast. „Kõik, mis peab, jõuab värskendatud panipaika. Ja täie võimsusega tööle hakkava talukooli külalised-õpilased saavad klassitoa ja öömaja aita. Selge, et võõraid päris oma magamistuppa ei majuta – siis kaovad piirid ära ning ma ei saa isegi psühholoogina rühmateraapiat teha, kui mõne inimesega liiga tuttavaks saan. Aga kuidagi teisiti kui et projektid ja unistused õiges järjekorras parajal ajal teostuvad, minna lihtsalt ei saagi.“

Lisaks kahesaja-aastastele pitsidele, portselanile  ja hoburiistadele, retseptidele ja rahvatarkustele-oskustele on Maria endale kogunud hirmsa hunniku haridust. See juhtub sageli, kui mõne tema idee ja algatuse kohta ütleb keegi skeptik, et tal pole vastavat haridust või litsentsi. Siis tema hangib kohe selle – või võtab tagataskust väljaJ. Nii on psühholoogiharidusega emand saamas (sotsiaaltöö)magistriks, kui kaitstud töö teemal sotsiaaltöötajate supersvisioon. Praegu on üsna kontrollimata-mõõtmata, kas ja kuidas nii rasket ja olulist tööd tegevad inimesed taastuvad ja end professionaalse pilgu all puhastavad.

Kui Maria hakkas talukooli rajama, õppis ta maaturismi ja loodusturismi. Et teenindada ka Skandinaavia gruppe, õppis ära sealsed keeled. Ning tema piirkonna priandajad teavad ammu, et kui ta uksest välja saata, tuleb aknast – kaasas mitu kilo argumenteeritud dokumente, mille peal kirjas tõde ja helge tulevik.

Mis siis, et eurotoetusi jagades käituvad meie isamaised ametnikud kohati, nagu küsitaks nende isiklikku raha ning püüavad põllumajanduse ja sotsiaalse ettevõtluse arendamise asemel toetavat asutust karistavaks muuta. Teame küll lõputuid lugusid rahade andmatajätmisest ja pigem Brüsselisse tagasi saatmisest kui maarahva kätte andmisest ja arutuid tagasiulatuvaid kärpeid ja tagasiküsimisi, ent ometi peame oma asjaga heauskselt ja täies usus peale lendama – muidu pole mõtet üldse elada.“

Mõtet on elada nii, et õiges vaos edenemine hakkab end ise kujundama. Mariale on alati meeldinud ilusad asjad ning ühtlasi meistrid, kes midagi tõeliselt hästi oskavad – seepärast peab ta Orissaares sisustuskaupade ja käsitööpoodi. Aavo juhib samal ajal dolomiidikaevandust. Et lähevad rikkaks või? Ei, makse maksavad ja palgatööliste eest vastutavad. Ja veini villivad.

Kaljusted hakkasid mõne aasta eest õunamahlast erinevate marjade lisandiga veine mulksutama. Mis on selles mõttes paradoksaalne, et mõlemad on karsklased. Nagu Maria väljendub: „Meile ei meeldi vintis olla. Miks peaks meeldima lollakas olla? Kui inimene tahab kohati aru kaotada, parem armatsegu nii, et meeled hämarduvad. Kui elada nii intensiivselt kui meie, pole võimalik kontrolli kaotada ja laiali valguda.

Samas – kui õunamahla üle jääb ja veiniks läheb, on võimalik seda veini oma talu toodanguna turustada. Ja ka üks meiekandi mõis on seda oma margiveiniks arendamas, nii et kujundame juba  rõõmuga silte.“

Maria kujundab mõttes vaimustunult juba ka rabarberipakendeid. Kalda talul on 13 hektarit maad, mida suurpere ei taha seepärast, et loomad on väga paikselt siduvad ja lisakohustavad, vähemalt esialgu ei hobuste ega lammastega katta. Neid on Eesti saartel niigi küll. Ettevõtlik emand peab hoopis plaani rajada leedripuuistandus, rabarberiistandus laieneb 10 000 taime võrra ning hakata seda väärtuslikku taime analoogselt astelpajuga külmutama ja turustama. Ja raamat on unistusis. Suur raamat. Selle sees on Saaremaa toiduretseptid, mille kaudu tutvustatakse sealtkandi tootjaid, kelle kasvatatud-töödeldud toit on raamatus serveeritud kohaliku väiketööstuse anumates, kaunistatud saare meistrite ning Maria kollektsiooni pitside ja kangastega. Loogiline kõik – aga kõike mõistagi korraga ei saa, rahulikult ja ükshaaval käivad need asjad.

Peab kärmesti liikuma

„Ei ole mu elulaadis niiväga rapsimist midagi. Ma keskendun iga päev ühele kesksele tööle. Laste sädina ja sehkendamise kõrval looma ja lehvima olen ammugi harjunud. Kui oma tekste ja projekte loon, märkan küll seda, et mu mõttevool ei taha hästi lihtlauseteks jupituda. Võin vabalt endast pooleleheküljelise lause välja tulistada – ja siis tuleb seda pärast lõikuma hakata – aga elavat mõttevoolu tükeldada ei tohi,“ teab ta. „Lapsed esitasid mulle pigem füüsilise-motivatsioonilise väljakutse. Pärast neljandat beebit kaalusin enam kui 130 kilo. Ühest küljest hakkas see segama seepärast, et nii suurena ei saa kärmesti liikuda. Aga talus peab. Teisalt teab igaüks, mida teeb kaal liigeste, südame ja muude elunditega – ent mina pean veel kaunilt kaua kestma, sest ma olen noor ema! Kolmandaks pole just väga veenev teha rühmadele koolitusi ja personaalnõustamisi motivatsioonipsühholoogia alal, kui ise ei suuda oma isiklikku keretki kontrollida, eks ole. Nii ma siis mõnikümmend kilo alla võtsingi.

Et see sulnis seis säiliks ja et pingutuse käigus kogutud oskusi-võtteid-järjepidevust teistega jagada, kutsusin Orissaares kokku saatusekaaslaste grupi. Nüüd on meil moodustunud mitmekümnest ilusast inimesest koosnev sõpruskond. Oleme täiesti tavalised, lihtsad ja ehtsad inimesed, kelle pealt võiksid teistegi Eesti piirkondade raskekaallased õppida, kuidas üksteist innustades tervislikumasse fassongi saada ja jääda.“

Muinasjututeraapiat teeb Maria niimoodi, et mängitakse ühist mängu – kõik rühma liikmed kirjeldavad näiteks oma kujutlusis elavat ideaalset maja . Mis materjalist ja mis värvi, milline uks ja missugused aknad, kui palju tube ja kes seal elavad, kuidas kujundatud, mis välja vaadates paistab ja mis voodite-vaipade alla on peidetud. Samal moel toimivad muinasjutumängud lastele. Mäng on igas eas väikese inimese töö ja meie majanduslikus maailmas ei sa vahel iseendale enam ligi muud moodi kui lapsetasandile tagasi minnes.

Marial on stressitõrjeks oma enese isiklik igaõhtune mäng. Ta tõmbab enne uinumist nimekirjast maha sel päeval tehtud tööd ning kannab tegemistootava järgmisse päeva üle. Kui Avol õnnestub tema mängu sekkuda, tõmbab ta nimekirjast omakorda kaks kolmandikku maha – pole vaja. Ja pärast selgub naise sõnul, et mehel on õigus – need siblimised, mille armastav kaasa on naise säästmiseks listist välja arvanud, ei osutugi oluliseks! Selleks ongi abielu.

Mõtle suurelt!

Tuleb mõistagi teha vahet, mis on ebaoluline – ja mille jaoks pole aeg lihtsalt küps.

„Eks ma olen ikka üksjagu torssis ja purskan tuld ka, kui lihtsad ja ilusad ideed ametnike taha takerduvad. Projektide, detailplaneeringute, taustauuringute ja eneseharimise alla on ju rasket raha ladustatud. Õnneks ei lähe need panustamised kaduma, vaid laagerdavad. Kui esmalt öeldakse tavaliselt, et ma mõtlen liiga suurelt, nii ei saa ja pole võimalik, siis natukese aja pärast tundub kõik kõigile ühtäkki  ainumõeldav. Tean, et kui saan Saaremaa toidutootjad ja käsitöömeistrid raamatusse kaardistatud, valmivad järgemööda ka teiste Eesti piirkondade analoogsed raamatud.  Ja sõnal on jõud. Kui rahvatarkus manitsebki, et enne mune, siis kaaguta, siis samas on ka sedapidi, et asjadest rääkimine hoiab neid värske ja elusana, kohustab ja julgustab. Enne oli sõna,“ arutleb Maria. „Meie rahvas ei usu enam eriti sõna jõudu. Kõik me protesteerime valitsuse ja rahva üksteisest eemaldumise vastu. Tõstame perioodiliselt häält võrgutasude ja kultuuri kuivale jätmise vastu, lasteaiamaksu tõusu ja erakorralise arstiabi tasuliseks muutumise vastu. Muretseme koolide sulgemise ja külaelu väljasuremise pärast. Ent see mure ja hääletõstmine tundub olevat jõuetu. Sellepärast, et rahva käes pole tegelikke hoobasid monopolistide-võimulolijate kõigutamiseks.

Suurelt ja loovalt mõeldes on loogiline, et iga minister ja asjapulk oleks rahva poolt ladusalt maha võetav, kui tema tegevus ei lähe mitte. Et muutused algaksid algusest, peaksid ministrid ja tippametnikud olema rahva poolt ka paika pandavad. Nii olulistele positsioonidele ei peaks valitud partei oma genossesid ustavuse ja võimu järgi upitama. Iga ministri toolile peaksid kandideerima oma ala parimad spetsialistid, kelle seast avaliku konkursi korras tugevaim ja usaldusväärseim valitakse. Mitte nii, et poliitfakiirid triivivad vääramatu jõuna ühe ministri troonilt teisele – justkui kontrollimatud-karistamatud väljavalitud, kes ongi häirimatult eliidiks määratud. No andke andeks. Tegeliku demokraatia alusel valitaks päris-tegijad, kes ei satu poliitikasse sellepärast, et nad midagi muud ei oska, kes pole raharahva käes marionetid, vaid end erialaste teenetega tõestanud tipud, kelle tegevus on läbipaistev, arusaadav, kontrollitav-suunatav – ning kellel ei teki seega puutumatuse-karistamatuse illusiooni. Mis praegusel ajal paraku illusioon ei olegi. Nii ongi – pädematu ladvik võibki karistamatult rahvast rõhuda-lüpsta-kurnata-lämmatada.

Kuna meie oleme siia maale pesakonna eestlasi sünnitanud ja elujõulise-mitmeharulise talu rajanud, ei taha ma võimalikult peatses tulevikus enam näha funktsionääride malet, millel Eestimaa tegelike huvidega midagi ühist ei ole. Kavatsen iga oma elu hetke efektiivselt kasutades lastele unistuste-Eesti välja rügada. Kui ei teaks, et võimatud unistused täituvad, võib-olla ei jaksakski. Ent kuivõrd unistused täituvad õigel ajal, parimas järjekorras ja täiuslikumaltki kui unistada oskame, siis ikka jaksame! Ja kui vaja jaksame veel teisi ka aidata .“

Pisarate aeg keset kaunimaid aastaid me elus

Kaunimate Aastate Vennaskonna 20.sünnipäeva kontserttuur ja plaat tekitab kummastavaid seoseid praegu maailmas, Eestis ja inimhingedes toimuvaga. Kultuur ja kunst ongi selleks, et inimesi ärkama ja märkama panna ning meiega ja meis toimuv vastavalt artistide-loojate olemusele erinevate luupide alla võtta.

Ma ei tea neid sõnu kirjutades, mis on maailmast saanud selle lehe loodetava ilmumise ajaks, sest Koreas lubatakse homme-ülehomme tuumarakett teele saata. Isegi kui lumi lubatava soojalaine paistel sulama hakkab, on ilmselt ees ikaldus, liiga hilja – mesilased surevad tarudest väljudes lund süües ja kured pöörduvad Egiptusse tagasi, nagu väidab raadiouudis.

Kaunimate Aastate Vennaskonna kontserdi vaheajal ütles helilooja-viiuldaja-laulja Indrek Kalda: „Mesilastel pole isegi pajuurbi võtta. Ja sellist jääd nagu praegu meie järvel pole ka mu isa kogu oma elu jooksul näinud – kindel, et kannatada saavad nii kalad järves kui põlluviljad maa peal. See tõsiasi on alateadlikult ka linnarahvale kohale jõudnud. Talvekurnatusele on lisandunud süvenev – ja paraku põhjendatud paanika. Sellepärast vajatakse kontserte teistmoodi kui tavaliselt.“

Sellepärast tabab rahvuskehandi kollektiivset teadvust eksistentsiaalse välgunoolena näiteks Evelin Võigemasti Piafi-versioon saatest „Su nägu kõlab tuttavalt“. Süütu meelelahutussaatena mõeldud formaat omandab üleva ja üldrahvaliku mõõtme, kui üks väike blond naine laulab 2013.aastal sama, mida teine väike brünett naine eelmise sajandi keskpaigas: ma ei kahetse midagi, kõige eest on makstud, kõik on unustatud… Inimesed seisavad telestuudios püsti ja nutavad – kodudes sama. Nii lihtsalt käibki. Sellepärast, et Edithile emotsionaalset hingekätt ulatades tegi Evelin – ilmselt endalegi üllatusena – kokkuvõtte inimsusest ning inimese ja inimkonna traagikast. Kõikvõimalikud „armastuse maaletoojad“ võivad kalli raha eest heietada, kuidas kõik on üks – sellised tuttava kõlaga näo hetked, mille über-pärl oli ka Tanja Mihhailova Pavarotti, tõestavad seda tegelikult. Mõtte, sõna ja teoga.

Samal põhjusel õnnestub ka vennaskonnal Andres Dvinjaninov, Rain Simmul, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Toomas Lunge ja Indrek Kalda – seitsmes liige varieerub, praegu on ta Ann Kuut – juba 20 aastat massiliselt publikut kõikjal Eestis kodust kurvastamast ja kartmast välja laulda ja flirtida.

Flirditakse mõistagi eelkõige naistega – ja nüüdseks juba ka oma isikliku vanuse ja keskeakriisiga. Kusjuures kõigevägevam, kes meid praegu lumepainega lämmatab ja Kimide tuumarakettidega ähvardab, on vennaskonna kõigi liikmete suhtes armuline olnud. Kenad ja tublid mehed endiselt. Või tundub see vaid endale, et kõik eakaaslased – eriti kauased sõbrad, kellega just selle vennaskonna moodustumise ajal väga lähedaselt lävitud, on noored ja kenad? Siiski mitte. Kooli kokkutulekul selgub enamasti, et kunagistest kallimatest on karmi elu ja ilma käes saanud otsekui järgmise põlvkonna esindajad.

Kaunimate saladus seisneb selles, et nad on elanud ühes elus mitu elu. Uus noorendab ja viib edasi – mitte nagu kardab ja kammitseb animafilmi „Kruudid“ pereisa, kes ei taha värskust ja armastust, arengut ja meeleheitlikkegi samme lubada ei endale ega ühelegi pereliikmele, kuni see koopasse hangumine kipub eluohtlikuks muutuma.

20 aastat tagasi kuulsin neid Süvalepa laule Vanemuise ühiselamus Simmulite tillukeses korteris – neid spontaanseid laulmisi meenutab ka vennaskonna juubeliplaadi kaaneümbrises sisalduv kronoloogia – ning me kõik olime oma esimestes abieludes. Sõpruskond pihustus meil peagi Tartust

Tallinnasse, Viljandisse ja Pärnusse ning aegade jooksul tekkisid meile kõigile uued tööd, kodud, kaasad ja lastepesakonnad. Elu on toimunud. Kogu aeg. Kaunimate – nagu me neid isekeskis lühidalt nimetame – lauluõhtud on väikeste variatsioonidega aga olnud jääv ja toimiv suurus. Ühikast Vanemuise väikese maja ovaalsaali, sealt kõikjale üle Eesti levinud. Iga natukese aja tagant taas kokku tulnud. Hoiab neid poisse – sõbrad üksteise jaoks teatavasti ei vanane – ja nende uuenevaid peresid ühenduses. Kusjuures sedasorti ühendus toob ka sisse.

Indrek Kalda muheles meie kontserdiaegse vestluse käigus: „Mind teeb kurvaks, kui meie poisid on telekas. Dvin ja Kaljujärv on Õnnes – ka juba varsti 20 aastat!, Simmul koos oma vanima pojaga Pilvede all – Lungel on selles seriaalis õnneks ainult naine Inga. Kui nemad on telekas, siis meil mänge ei toimu ja mina olen sellepärast vaene.“

Vennaskond ühendab niisiis Eesti parimad seriaalid – ja Kulno süvalepa laulude ümber punutud õhtud ühendavad mitme ajastu boheemlasliku härrandlikkuse, romantilise pisipatususe ja maitseka eneseiroonia. Praegu turneerivas kavas on kadunud Süvalepa kõrval täiesti võrdväärses osas tegija lõpmata soe, hell ja analoogselt Süvalepaga eraklik muusik Indrek Kalda, kelle laule on plaadil rõõmustavalt palju.  Ja Süvalepa-Kalda-Lumist-jt. paladega ühendatakse Dvinjaninovi Emajõe suveteatri etenduste meloodiad. Koidula, Nipernaadi, taevasse minev mustlaslaager… Aga kus on Ronja, Huck ja hulkur Rasmus? Ja miks ei ole ei kontserdil ega plaadil minu isiklikku lemmiklaulu Süvalepa elegantselt lapsikust valikust – ööbiku ja lehma dialoog? „Emaööbik laulab, pojakene, laula…“ niuks! kui liigutav ja meeldivalt vesiseks võttev… Palun järgmises kavas ja plaadil seda ka! ja see võikski muide olla võti vennaskonna edasiminekuks. Heade sõprade järgmine laulukava võiks olla isadele ja lastele. Kaua võib tädidega flirtida, eks ole.

Nägin Pärnu kinos Mai just multika „Kruudid“ – see tädädäää-reklaamiga vaimukas ürginimeste lugu – seansil üllatavalt palju isasid ja vanaisasid lastega. Kusjuures mehed poetasid täiesti häbenematult pisara: lõppesid ses filmis apokalüptilised õudused ühtehoidva ja ühiselt areneva perekonna ellujäämisega, jääme ehk meiegi kestma, kui üksteist armastame ja üksteisele seda ka ütleme. Ja kui uudsete mõtete eest koopasse ei poe. Nagu oma rahvast hukule juhtiv valitsus püüab meidki praegu koopasse suruda, väites, et Rahvakogu tõstatab praegusesse pilti sobimatud teemad – järelikult on selle pildiga midagi valesti, kui tänane tegelikkus tähendab korruptiivsele-hangunud pildile teravaid kilde, mis lõikuvad serviti. Vennaskond võiks toimida nagu perekonda päästev pereisa Kruut, kes uuenenud tulekerana üle laavajõe lendab.

Oletades ja lootes, et vaatamata uuele jääajale ja Korea sündmustele maailm siiski kestab, paluks Kaunimate Aastate Vennaskonnalt järgmisi uusi ja tundmatuid aina-kaunimaid, mis kinnitavad, et uus ja tundmatu pole ohtlik ning iga järgmine päev on meie elu parim päev. Ka siis, kui püsti seistes pisaraid valame. Siis eriti.

Sirje Orav loob oma maailma

Mõne aasta eest Eestimaa uhkuse aunimetusega pärjatud elupõline taluperenaine, zootehnik, kasulaste hulgiema ja kauneima kodu haldjas Sirje Orav (57) ärkab sageli öösel nuttes. Mälestuste või mõne praeguse mure, kogetud ebaõigluse või öeldud ja ütlemata sõnade pärast. Ta nagu ei oskaks eht-eestilikult ränga eluloo pealt päeval niimoodi õnnelik ja rahul olla, et öösel tasakesi padjaga oma silmavesist salajuttu ei ajaks. Tema pedantses ja päikeselises majas on riiulid täis spordi, taidluse ja tuhande teise ala tubliduse eest kogutud aukirju, ülimas korras pildialbumeid ja korrastatud kirjavahetust: naise jaoks on äärmiselt tähtis, et teda tunnustataks – respekt teeb eluliselt vajalikku pai rängast eluteest läbi näritud närvidele ja ihuliselegi tervisele. „Turnin jah pea igal aastal mööda maja seina, et värv oleks värske ja kaugele teataks: Sirje pea püsib püsti. Täidan keldrid-aidad hoidistega, et oleks tugev tunne. Kunagi paljukesi peetud lehmade-sigade asemel on praegu küll vaid kurjavõitu rotveiler ja pesakond taksikutsikaid. Suurte loomade pidamiseks pole enam maid ja ausalt öeldes on ühe elu norm täis rügatud ka. Peaks nüüd eluõhtul puhkama ja rõõmustama – aga ei oska ju…“

Padi teab saladusi

„Ma näen unes, et olen jälle väike tüdruk, kes astub läbi tagumikuni hangede palju kilomeetreid Tuuliku külast Tali valla kooli poole ning lüpsab ema kõrval käsitsi üheksa-aastasena loendamatuid lehmi, kipub karjas käies magama jääma… Siis ärkan ehmatusega – ja kuulan, kas Kallega on kõik korras,“ ohkab Sirje.

Ega päriselt ei ole. Küpses eas paar on läbi tulnud mehe vähist ning nüüd käib tal pea hullusti ringi. Mine tea, kas see on elupõlisest rassimisest moondunud kaelalülidest – ka Sirjel enesel on iga selgroolüli tööga isepidi kooldunud – või on kusagil tromb ning insult lähenemas… Mees peaks vagusi püsima ja tasakesi kevadet nuusutama, ent kohusetunne ja tööharjumus ei anna asu. Ta töötab Andrus Veerpalu õe hokikepivabrikus ning ei taha vastutustundetu haigeksjäämisega Veerpalu isa Antit, oma kauast sõpra ja teekaslast alt vedada – iseäranis nüüd, kus tal pojaga niigi muret kuhjaga.

Kui Sirjel jääb ustava kaasa pärast muretsemisest veel puudu, siis räägib ta padjaga äsjasündinud lapselapsest, kellel püsis vastsündinu kollasus tavalisest kauem. Ning osa kasulapsigi hoolitseb selle eest, et asjad siin ilmas tasakaalus oleksid – samavõrd kui haritud ja töökad, muist võõrsilgi, nagu eestlastele kombeks, kasulapsed teevad rinna rõõmsaks, annab mõni Oravate pesast võrsunu ikkagi põhjust muretseda, ehkki vastutus on ju nüüdseks juba täis kasvanud noorte ja issanda enese hoolde antud.

„Minu emakene lahkus siit ilmast läinud aasta augustis. Oligi hull augustikuu – päev enne tema ärasaatmist põles maha Kalle lapsepõlvekodu. Mõlemad sündmused andsid põhjuse väga paljude asjade üle järele mõelda. Ema elas viimase võimaluseni üksinda oma tillukeses onnis Tuuliku külas. Kuni ta – ise kõhnake ja õbluke – vähegi jaksas, pidas seal ise oma maja ja mõnd looma – päris õhtuks tuli meile siia Häädemeestele. Õel polnud aega ega võimalust tema eest hoolitseda, meil ta – haiguse pärast jala kaotanud – ratastoolis toimetas ja viimaks voodihaige oli,“ meenutab veekalkvel silmadega Sirje. „Püüdsin hinges rahu sõlmida kõigi halbade asjadega, mida kunagi kõrvalt näinud olin. Meil olid vennaga erinevad isad, sellepärast pidas ta ennast minust ja õest paremaks ja võrdsemaks ega jätnud seda ühelgi juhul rõhutamata ja meelde tuletamata. Kuna minu jaoks oli suur vend autoriteet, võtsin seda kohutavalt südamesse – kippusin uskuma, et olengi kõik need sõimusõnad, mida temalt kuulsin. Eks sellest ole tingitud ka minu keskmisest kõrgem paimaias loomus – olen kiirete sportlasejalgade, lõputu töö ja päratu pühendumisega tõesti kilode kaupa aukirju pälvinud, aga sisemine väike tüdruk minus ei usu ikka, et olen täisväärtuslik. Otsekui ühel hetkel võiks keegi mind ikka veel seitsme-kaheksa aastase tirtsuna ridamisi kuue lehma alla käsutada…

Kui vend viina võttis, muutus ta vägivaldseks. Mäletan end varateismelisena tema ees põlvitamas – tapa mind, kui tahad, aga ära ema puutu, kui ta sulle viinaraha ei anna… Hilisemas elus olen küllalt kõrvalt näinud mehi, kelle viin puhta saatanaks muudab – ainsast sõnast lähevad särinal põlema ega saa ise ka aru, mida teevad. Ma ei mõista, mida kõigevägevam silmas pidas, kui alkoholi inimeste kätte andis – või polnud ta üldse kodus, kui see saatuslik viga juhtus? Nii palju hävinud elusid, lõhutud peresid ja täitmata ülesandeid… Sinna need Eestimaa külad ja uhkus läinud ongi. Ma usun, et mu vend on väga selle poolt, et tema hoiataval näitel manitsen – halastage üksteise ja enese peale, ärge jooge! Tema ise jõudis enne, kui ta 39aastasena hukkus, andeks paluda. Aga oli siis kõiki neid valusaid mälestusi, tegemata tegusid ja jagamata kallistusi vaja?“

Nostalgia

Kalle ütleb, et teda on läbi elu jälitanud tuli – kodusid ja mälestusi, elujõudu ja lootust põletavad tulekahjud. Kõige rängem neist põletas maatasa majapidamishoone, kus mitmete perede kalleim kraam sees oli. Oravad ise elasid toona veel korteris ning pidasid ühishoones loomi, kes kõik sisse põlesid. Naabrilapsed käisid heintes mängimas ja tikust süttiski mitmete perede tulevikulootuste tuleriit. Loomad ja heinad, talvepuud ja muud varud. Samas on Sirje pere ise pakkunud peavarju loomadele, kelle kohalt laut on maha põlenud – neid toitnud, lüpsnud ja tagasi elule aidanud.

„Paratamatult tunduvad kunagised ajad vaatamata okupatsioonile ja kolhoosijaburusele ikkagi kuidagi helgemad kui praegused. Külad olid elus. Noored pidasid pidusid, rajasid kodusid ja peresid, täitsid lasteaiad ja koolid lastega. Praegu on meie kandis siin juba mõnda aega olnud suvituspiirkond.

Õige oli nii, nagu paarikümne aasta eest oli.

Me ei ütle seda mitte nostalgiast pimestatuna, vaid loogiliselt kaalutledes ikka ka. Taevas on sama sinine, rohi sama roheline ka praegu – ainult et taeva all ja rohu peal on asjad kuidagi väga äraspidi. Meie ajal oli enamuses taludes kaks kuni neli lehma, kes läksid hommikuti mere äärde rannakarjamaale ühiskarja ja õhtul tulid jälle koju tagasi lüpsile. Vähemasti minu lehmad olid sellised, et piisas nende peale mõtlemisestki, kui juba tulid. Viimne neist jäi eriti südamesse – Kanni oli nimi. Kangesti rikkaliku piimaanniga ja hea iseloomuga. Edasi jäid inimesed vanaks. Ehkki ei taha tunnistada – kui peagi saab 40 aastat abielus oldud, ju siis meiegi. Maad müüdi või renditi ära. Nüüd on rannakarjamaadel eesti tõugu hobuste või lihaveiste karjatamine juba projekt. Üksikute ettevõtjate äri, mitte terve küla loomulik elulaad. Näe, ei saa enam minu käest piima need paljud pered, kes omal ajal sellega harjunud olid – ega paljud neist enam siingi ela,“ ohkab Sirje. „Taasiseseisvumise alguses oli lootus, et tuleb õitsev uutmoodi rannaküla – jõukad rannatalud, turism, spordiobjektid, nimekate inimeste ja välismaalaste talud… Aga kliima ju koos riigikorraga ei muutunud. Ja masu tuli ka peale. Nüüd on vaikne. Koos tööstuse kadumisega on Pärnu tänavad inimtühjaks jäänud, kuurort üksi ei toida. Samamoodi on tööstuse ja majanditeta rannakülad välja surnud ja elutud. Elame siin kuidagi… kuidas nüüd öeldagi… korteri elulaadis. Lilleaed ja värske õhk on küll endine, aga ülejäänud elulaad on ikka võrreldes tegelikuga täiesti linlik. Sest päris küla moodi, ehtsas talu eluviisis pole üksiku üritajana mõeldav ega mõttekas tiksuda. Liiga raske ja perspektiivitu. Kõlab kurioosselt ja uskumatult – enesestmõistetav ja ainuvõimalik pole enam ei mõistetav ega võimalik.

Tegime kõik koos heina – suures osas käsitsi – see ühendas peresid ja talusid – nüüd on erateed suletud, privaatplaažidel ei käi enam omanikud ise ka.“

Sirje on Säreveres õppinud zootehnik, kellest tänaseks on saanud Häädemeeste muusikakooli esteetikatehnik. Koristaja on. Ta on kolm poega täiskasvanuks kasvatanud. Nooremad – Raino ja Eero on fotograafid-modellid-linnamehed, vanim, Tarmo sai äsja teise lapse. Nii lihased pojad kui üheksa kasulast võivad õnne tänada et Sirje neil olemas on, sest 23aastasena kippus ta enne aega siit ilmast lahkuma.

Tal oli kodus kaks väikest poega, kui süvenev nõrkus polnud enam eluks sobilik. Pärnu arstid arvasid, et noorel emal on neuroos ja kõik need teised moodsad diagnoosid. Kui naine langes ränga südamelihasepõletiku tõttu koomasse ning oli tund aega kliinilises surmas, viis Kalle ta pärast elluärkamist joonelt Tartusse, kus naine oli kümme nädalat haiglas.

„Olin juba kehast väljas. Kenasti täpselt nii, nagu erinevates raamatutes kirjeldatakse – nägin ennast voodis, hulka arste enda ümber – ja kuulsin, kuidas nad arutasid, et siin ei ole enam midagi teha. Kui kõik olid lahkunud ja mind surnuks arvanud, jäi üks noor arst minu juurde – ning andis mulle kõrvakiilu,“ naerab Sirje tänulikult. „„Sirje, tule tagasi, sinu pojad vajavad sind!“ hüüdis ta – ja ma tulin. Tema pärast. Poegade pärast. Kalle pärast ikka ka. Ossapoiss, kui halb siis hakkas. Surnud olla oli nii hea. Ellu naasta nii halb ja valus…“

Kutseline kasuema

Küllap selle äärmusliku ärakäimise tõttu juurduski Sirjes tohutu kohusetunne ja aukartus elu ees. Sellepärast peabki tema kodu olema kõige paremas korras, kelder turvaliselt toitu täis ning lastel kõik maailma parimad võimalused õnnelik olla. Et keegi neist – ei lihased ega kasulapsed – öösiti padjaga kurbi saladusi ei peaks jagama.

„Esimene kasulaps sattus meie perre tänu sellele, et Pärnu lastekodu majandusjuhataja tuli meie juurde mune ja piima tooma koos tüdrukuga, kes oli ainsana suveks sinna jäänud. Ta tahtis meile jääda – kõhklesime, aga polnud põhjust keelduda – ning ta jäigi päriseks. Praegu töötab võõrsil, on kaunis ja õnnelik, armastatud ja edukas noor naine – tuli just Ameerikast,“ on rahul Sirje ja Kalle, kes üheksa kasulapse jalule kasvatamise eest Eestimaa uhkuse tiitli saidki, ehkki seda aunimetust on väärt kogu nende elu – nagu paljude teistegi märkamatult oma vagu kündvate igapäevakangelaste karmid elud. „Edasi läbisime põhjaliku PRIDE-koolituse. Tehti põhjalik pereuuring. Lasti koostada motivatsioonikirju. Õigupoolest on see lausa uskumatu, kui erinevatesse tingimustesse sünnivad sageli lapsed spontaansel moel võrreldes selle ülikontrolliga, mille läbivad kasupered.

Meil on enamusega lastest väga hästi läinud – kõik edenevad kenasti oma nüüdsetes täiskasvanueludes. Ära oleme saatnud vaid lootusetult varastava poisi. Nii ei ole võimalik elada. Komisjon otsustas Tallinnasse tagasi saata ka vaimupuudega neiu, kellel hakkasid hormoonid ilma neid juhtiva mõistuseta tööle. Meie juures püsis tüdruk tegelikult siiski vaos, kui siit lahkus, jäi rasedaks. Nüüd on sel lihtsakesel emal väike laps, kuna isa on kriminaal, ei tohi nad Tallinnast lahkuda – ning tal ei soovitata ka sellepärast siia tulla, et meil kasvavale õrnas eas  piigale mitte halba eeskuju anda.

Ent me oleme õppinud rõõmu tundma oma hoolealuste edenemisest, kui nad on siin – ega püüa nende ellu sekkuda siis, kui see pole võimalik. Eks lihastest lastest lahti laskmisega ole ju sama lugu. Me ei saa neid pensionini potitada, seda õnnelikumad oleme, kui neil ka meie sabast lahti lasknuna kenasti läheb.“

Kalle ja Sirje viimane kasutütar Hille-Riin rõõmustab Oravaid suurepäraste tunnistustega. On suurepärane lapsehoidja taksikoerte Krisse ja Nublu kutsikapesakonnale. Oma tüdrukuid armastuse ja liigutusega silmitsedes ütleb Kalle, et tema naise käes on alati kõik õitsema läinud – kuitahes nirud põrsadki tema hoolde anti, kõik jäid ellu. Rekord oli kodus vannis üheksa pontsakat elule aidatud notsubeebit korraga.

Sellised ongi meie maise elu paradoksid – kogu elukorraldus ja saavutuste jada on otsekui kehastunud autahvel – ja siiski tingib mõni välja kasvamata lapsepõlvevalu, et me pole enda arvates küllalt head, ikka on mõned soojad sõnad õigel ajal vahetamata, ikka eksitab miski turvatunnet: kardame moel või teisel oma kaasat kaotada, muretseme laste ja lapselaste täiusliku heaolu pärast… Ja siis tulevad Sirje kolm kaunist poega ning toovad emale-isale näiteks Egiptuse reisi piletid – kallid vanemad, tõmmake juhe seinast välja, minge vaadake, et maailm toimub, puhake ja laske elul voolata. Lihtsalt. Nii peabki, poisid!

Reet Heinsoo – kunagi ei ole hilja, sest iial pole valmis!

„Aastate poolest noortel ja kärsitutel on kujutlustes kaks kummalist päeva, mida kumbagi pole tegelikult olemas ega tulemas,“ naerab raamatupidajast vaimsusteeline Reet (72), kes ka ise kunagi tööstuskeemikuna arvas, et ühel päeval saab inimene valmis. Ja teisel – tegelikult olematul päeval – on ta eksiarvamuse kohaselt liiga vana ning seega on liiga hilja alustada. Millega iganes. Kusjuures 80aastaselt alustanud maratoonaridki tõestavad oma saavutustega väga vastupidist.

„Alustada saab iga asjaga kasvõi täna. Olgu see mägironimine – mu eluaegne armastus – või nähtamatu maailmaga suhtlemine selleks, et materiaalne-kehaline elu kestaks ja edeneks. Olen oma ema ja vanaema lahkumiseea viis aastat üle elanud. Meie pere naised on millegipärast kõik 67aastaselt läinud. Ma ise vist mitte niiväga, aga tütar kartis kohutavalt seda aastat, mil mina ses eas olin. Nüüd olen hirmutava piiri viis aastat üle elanud ja panen rõõmuga edasi.“

Seda suuresti tänu väemees Ralf Neemlaidile, kelle matkadel ja seiklustel, loengutel ja meditatsioonidel nii Pesa talus kui Hagal-õpetuse järgijate väljasõitudel Mehhikosse, Piusasse, Kõrvemaale Reet ustava vaimustusega kaasas käib. Ralf meenutab, kui hirmununa, eluga ekslikult lõpparvet tehes naine tema juurde jõudis – ja kui vaimustava arenguhüppe ta teinud on ning veel edaspidi üha oma paaristõukeid jätkab. Küpses eas daam ise kinnitab, et enamus inimesi vajab „pioneerijuhti“, kes viib neid senitundmatutele hinge- ja elualadele. Selles pole midagi imelikku ega piinlikku, et oleme mõnikord nagu väikesed lapsed, kui endale sobivale Meistrile järgneme – armastusest ja valgusest lähtuv õppimine on igal juhul hea. Ühtlasi jälgib Reet emaliku pilguga, et eraelu tema hinnalisele õpetajale liiga ei teeks, hoiab tema päevakaval ja dokumentidel silma peal – ning alustab kirju nagu Ralf – Cau! Ja lõpetab samamoodi – Naeratame!

Jeebiku köögilävi

Jõgevamaalt Raplamaale sattus Reet lapsena seepärast, et vanaema ei saanud siin enam üksinda hakkama. Naine sai pärast keskkooli lõpetamist Estoplasti tööle ning lõpetas siis Tallinna Tehnikaülikoolis tööstuskeemia eriala. Tänu aastaid Estoplastis – kus naine oli absoluutselt õnnelik, leidis arvukalt eluaegseid sõpru ning harrastusi, mis täitsid ja täidavad tema päevad pilgeni – sai ta endale korteri, mis talle suurepäraselt sobib.

„Rapla Ööbiku tänava korterelamud on nina, silmade ja südamega metsas – linnud ja jänesed, metskitsed ja muu elusloodus kõik akna taga. Kui sellele tänavale nime pandi, tehti küll väike aps – boss oli venelane ja tema häälduses kõlanud Jeebiku on vene keelt oskavatele kõrvadele pisut… kahemõtteline. Säh sulle eliiti!“ naerab Reet, kes vaatamata ideaalsele elukohale igatseb tegelikult siiski Jõgevamaa, Kaarepere ja Kassinurme hiie järele, nagu meil kõigil on siin planeedil paik, mis jääb kõigekõigemaks. „Kui mul oligi enne pensileminekut võib-olla kerge plaanivirvendus vaikseks ja paikseks jääda, siis saatus tahtis teisiti. Keskendunud pensioni asemel hakkasin raamatupidamisega tegelema ja nüüd on nii palju kliente kui suudan päevadesse mahutada. Mis võimaldab mul täiel rinnal elada ja reisida, seigelda ja kõigest osa võtta, mis õnnelikuks teeb.

Ikka veel kujutavad mõned inimesed ette – sama rumalalt kui seda, et on hilja või et nad on valmis – , et raamatupidamist saab ise teha ja selle võrra kokku hoida. Hambaid te ise ei paranda, aga iga kuu 10.kuupäeval loodate maksuportfelli ise korda saada? Pimesoolt isetegevuslikult ei opereeri, aga 20.kuupäeval usute, et käibemaksu vallas on taidlemine väga okei? Ei ole. Maksuseadused muutuvad kogu aeg. Just siis, kui oleme muudetud seadusega kohanenud, tuleb seaduse muutmise seadus – ja siis seaduse muutmise seaduse muutmise seadus. Teise ala inimesed ei saa ses muutmiste muutmises sugugi ise-ise hakkama.“

Ka Reet ei saanud kõike ise. Ja nimelt nähtamatu maailmaga suheldud. Seni ratsionaalne ja maine daam ei saanud ühel jahmataval päeval oma kena kodu kööki. Lävel oli otsekui tõke ees. Põlvede kõrgusel. Ei läbi ega üle astuda ei saanud. Tuttavad, kes olid juba vaimsele teele ärganud, kinnitasid, et kaitseinglid annavad teada – endist viisi enam ei saa, tuleb muutumise teele asuda. Reet küünitas siis veel jonnakalt üle läve kööki, et pliidil keevate porgandite pott tulelt kätte saada.

„Seejärel hakkasin öösiti luupainajaga kohtuma. Valge olend mu magamistoas püüdis ilmselgelt midagi öelda. Hirm selle helendaja ees, kes ei kadunud, kui voodis istuli tõusin ja endaga rääkisin, blokeeris arusaamise, et kaitseingel tahab mulle head – näitab end nii jõuliselt selleks, et ma ometi aru saaksin, et maailm ei koosne ainult keemiast ja käsitööst. Käsitöö on muidugi võrratu – osalen näiteks Facebookis salakudumise klubis – meister annab kokkulepitud aegadel mustrijupikese ette, enne kui ese valmis, ei saa teada, mida koome – müstiline ja kuidagi eriliselt ühendav ettevõtmine -, aga meil kõigil on aeg ülestõusmise teele asuda. Head tuttavad viisid mu Ralfi juurde. Igaühele meist sobib erinev õpetaja ja teejuht. Mul läks hästi – leidsin Pesa talust täpselt endale sobiva,“ on naine tänulik.

Polegi haige!?

„Nüüd, mil olen kohanud enda sees ja ümber pidevaid ja loomulikke Imesid, saan muidugi aru, et kaitsjad olid enne Hagal-õpetuseni jõudmist minuga hädas. Nad pidid mind jõuliselt kiusama, et lõpuks ometi aru saaksin. Mind peabki karmilt kohtlema,“ on Reet tänaseks kogenud. „Ka Ralf on võitluskunsti treeneri ja militaarlasena karmi käega väemees. Ehkki tema juhendatud meditatsioonid ja harmooniaenergia laadimised on leebed ja naeratavad, viib ta inimeste kehad matkadel ja ööbimistel sihilikult katsumustesse ja vapustustesse. Mitte kunagi otse, vaid ringiga – sealt, kus on raskem. Mitte kunagi ettearvatult, vaid ootamatustega. Reegleid, piire ja seadusi vallatu poisikesena rikkudes. Ja kerge hirmuga ka. Kui ületame rabasid, lendab kerge ja osav Ralf nagu kärbes üle laugaste – ning vaatab siis heatahtlikult itsitades, kuidas tädid põlvini samblas, ähmis silmad pärani, järele kahlavad.“

Tänu sellistele raputustele nii Mehhiko püramiide pidi üles turnides kui öösiti kõval pinnal külma käes magades on Reet, nagu teisedki Hagal-jüngrid, teinud avastuse, et me mõtleme oma haigused ise välja. Reet oli seoses kilpnäärmetõvega ette kujutanud, et suudab kõndida lühikesi maid ning füüsilist tööd teha ei saa. Erna-retkel – nagu Ralfi metsamatku nimetatakse – selgus, et suudab ka viisteist ja enam kilomeetrit kahlata ja turnida. Kaob hirm, kaob ka haigus. Järelikult on suur osa meie haigustest tegelikult paanikahäire – keha satub vaimse blokaadi käes häireseisundisse ning meedikutel pole meiega midagi peale hakata. Väemeestel küll. Praegu muide harutab Reet Meistri abiga lahti üht viiendast eluaastast pärit solvumist: nad sõitsid emaga maalt ja metsadest, kus Jõgevamaal elasid, Tallinna – ema läks sõbratariga kohvikusse ja väike Reet jäeti üksi võõrasse koju ning tema nutu peale põlastas sõbranna, milline seninägematult jonnakas laps ta on. Teine hetkel töös olev teema on oskus öelda ei – seejuures õigel ajal ja kohas, mitte äraspidiselt.

„Harmooniaenergiaga töötamine tähendab seda, et roiskunud-saastunud energia puhastatakse meist välja ning värske harmooniline energia laetakse asemele. See on midagi reiki-laadset – aga samas pigem Põhjalale sobiv koolkond. Esimese astme pühitsuse saanu on võimeline puhastama ja laadima ennast, teise astme pühendatu ka teisi,“ selgitab teise astme pühitsusega emand.

Koos kogetu

Väekunsti proovima juhtusin päeval, mil mul olid kodus käinud ridamisi televisioon, loomaarst, poegimishaldjas, söödavarumise päkapikud ja kella neljane tõusmine, et kirjatööd õigeks ajaks valmis saada. Reet palus kõigepealt pendli abil Suurel Vaimul öelda, milline on minu hetke eluenergia vibratsioon. Soovitavast 14 000st oli mul kaasas vaid 9000. Tal enesel pendeldus tabeli kohal 16 000 ja mu tütretibal pisut enamgi. Laadimiseks pani harmooniaenergia allakutsuja oma raamatuid-dvd-sid-käsitööd-maale tulvil elutoas mind patjade kuhila kõrvale lamama ja sosistas tasa vaid endale kui pühendatule teada oleva taotluse.

Kui naine asetas üsna mitmeks minutiks käed mu kroontšakrale, tunnetas ta ise kohe elektrivoolu taolist tihedat liiklust, mina aga nägin sipelgaid. Loendamatud väikesed indigosinised sipelgad ehitasid kõrget pesakuhilat. Helendavad okkad turjal rühkisid hästi korrastatud spaleeris üha pesatorni poole. Kui seda Reedale ütlesin, teatas ta, et oma esimesel analoogsel seansil nägi temagi sipelgaid. Lamas lagendikul, vaatas paremale – kuklasepesa, vaatas vasakule, jälle kuklasepesa. Ja järeldas, et talle näidatakse ta eluaegset lõputut rügamist. Kas mulle näidati sel juhul minu või tema rügamist?

Otsmikutšakra laadimise ajal voolas kuumkuldne jõgi südamesse ja tagasi. Võimalik, et taustamuusikas leiduva laineloksumise peegeldusena. Kõritšakra kohtlemise ajal sirutus läbipaistev, aga kindel sild üle kuristiku. Selleks, et asjassepühendatud silda näeksid, istusid sellele mitut liiki linnud. Värvilised ja heatujulised. Püsisid seal seni, kuni kaks halli varssa üle silla kepsutasid. Südamele asetatud käed tõid sisalikud päikesepaistele peesitama. Õrnrohelise ja sinisekirjud rahulikud sisalikud lamasid ringis ja voogasid koos südamega raugelt ringiringiringi. Päikesepõimikule jõudnud käed kutsusid esile palju helevalget liiva, milles väike tüdruk kaevas – teadis, et liiva all on kristall – ja üha kühveldas end selle õrnroosalt kumava kristalli poole. Emaka kõrvale asetatud laadivad käed äratasid kilpkonna. Vana mõnus konnalonni sirutas kilbi seest välja esmalt jalad, siis ka pea. Vaatas ringi ja naeratas.

Kui Reet läks mu tütrele kööki melonit lõikama, ujusid mu kõhus mitmeliigilised, sinirohelised lillaka varjundiga kalad rütmiliselt ringi. Naasnud reiki-lähedase tehnika meister asetas käed põlvedele – ja kohe näitas end väike orangutang. Pärdikulaps hoidis kõvasti mu põlvist kinni – Reet naeris „ära sõima, ma pole ahv, vaid Madu!“ – ent ahvilaps ei lasknud mul vabalt jalgu liigutada, pidin teda igal sammul koos jalgadega edasi tõstma. Pahkluudele asetatud käed näitasid vana ja väsinud kitse, kes turnis mööda järsku mäekülge ülesülesüles, jalad lõid tuld, kõrvad olid lontis – aga tema aina ronis.

Istuli tõustes avastasin, et parema jala kannakõõlused on lumes ja jääl kahlamisest, pedaalide painamisest, turnimisest ja tassimisest paistes ja tulivalusad.

Esikus veerand tunni pärast lahkumiskallistust vahetades tabasid mind vibratsioonitõusule omased külmavärinad – umbes pool tundi olid karvad seljas püsti, käed-jalad judisesid ja silmad ei tahtnud hästi fokuseeruda. Ent tunni aja pärast olin suuteline juba kodus mitmesajakiloseid raskusi liigutama ja eranditult igale loomale tänulikult naeratama. Südamega.

Ustav jünger

Pidevate harjutuste ja koostöö kaudu on naine oma Meistriga alalises ühenduses: „Meie seltskonnale – keda on mõnikümmend, õigupoolest isegi mõnisada inimest – sobib liikumine rahata ühiskonna poole ja sulle-mulle stiil. Meistrilt meile õpetus ja juhendus, puhastamine ja laadimine – meilt talle töö. Mina pakun raamatupidamist, mille alal mees ise on ikka täielik udumäe kuningas, nagu olema peab – mehed teevad talle metsa ja ehitavad, naised hoolitsevad peenramaa ja muude naiselike tööde eest. Lihtne ja loogiline – nagu loodetavasti peagi kogu inimkonna suhtlemine ja suhestumine olema saab.

Nüüd, kus ma olen arenenud sinnamaale, et võin teisi inimesi laadida, oskan kõrvalt jälgida ka muid väemehi-naisi – me pole küll konkureerivad koolkonnad, aga selge vahe on see, kellele mis sobib. Ma ise tunnen mõne inimese puhul, et ei suuda talle käsi peale panna. Kui enamasti tekib laadides helge ja armastav tunne, mõnus soe surin kätes, siis mõnel juhul on külm tõrge. Järelikult pole vaja. Midagi siin ilmas ei tohi vägisi teha. Ei enese ega teiste suhtes. Kedagi ei tohi ka ilma ta enese loata laadida ega korrigeerida – kuitahes suurt häda sa kõrvalt näed, ilma loata ei tohi.

Eks me jälgime kõrvalt ka teisi tegijaid – ja näeme, kui tegemist on musta maagiaga. Kes eksib musta maagiasse, satub paratamatult arenguseisakusse. Kui oma vea parandab, läheb arengus edasi. Kes vaimsel teel väga rängalt mingite kosmiliste seaduste vastu eksib või end kuidagi ebaõnnestunult tühjaks teeb, kutsutakse ära. Pole viga – mis hullusti, see uuesti.“

Reet tõdeb, et ümberringi toimuvat ärkamist ja märkamist jälgides tekib tal, eluaegsel tootjal, küll küsimus: kes toodab, kui kõik aina avanevad tervendajateks ja korrastajateks, nõustajateks ja väerahvaks. Samas on maailm tema sõnul niigi asju liialt täis toodetud, ongi hea, kui tootmine ja tarbimine väheneb. Ja energia tõusuga väheneb tarbimine iseenesest – matkadel ja väliööbimistel on Reet koos teiste jüngritega tõdenud: mida kõrgem energia, seda vähem tühja kõhtu – vibratsiooni tõustes vaibuvad kõik näljad – ka emotsionaalsed ja egopõhised – ning füüsiliselt pole õieti vettki vaja.

Elukeerises

Reeda tütar Marit (38) on sündinud „meie ajal“ mõnevõrra sündmatul kombel vallaslapsena. Tema isa puhul tunnetas ema, et sünnib suurepärane laps – ent abielluda ta ei soovinud. Nüüd on lapse isa siit ilmast lahkunud. Naine vaatabki üllatunult järele eakaaslastele, kes maises elus enam seda vaimustavat keerist ei leia, mis innustaks matka jätkama.

Tütar on õpingute ja tööga seoses aina mööda laia ilma rännanud ja Inglismaalt mehe Eestisse kaasa toonud. Esmalt elati Raplas Reeda juures, nüüd on mõlemad Tallinnas tööl – seni sündimata lapselaste pärast naine ei muretse: „Uue maailma reeglite järgi pole muudele eesmärkidele ja pühendumistele elavad inimesed „rikkis“, kui neil lapsi pole. Ligi neljakümnene – aga ka üle seitsmekümnene! – tüdruk ei pruugi üldse täiskasvanugi olla. Ja minuealised tüdrukud pole üksildased ega maha käinud, nagu ekslikult arvatakse. Mul on rohkem sõpru kui ma suhelda jõuan. Mediteerin käsitööd tehes ja armastan vesivõimlemist Valtu ujulas. Kõiki pakkumisi, mida elu ka 72aastasele pakub, ei jõuaks siiski vastu võtta, kui oleksin 27.

Ja elu on nagu lõputu teater – vaatan huviga saatusi, inimeste üksteiseleidmist ja üksteisest mööda elamist. Olen tänulik, et mina ei ole lapsi saanud mehe kinnipüüdmiseks ega aheldamiseks, et mina pole ühtki inimest omanud ega terroriseerinud nii, et tasakaalukaimgi isiksus selle käes närviliseks läheb ja ummikusse satub. Imetlen õnnelikke vanapaare, keda on paraku nii harva. Ja olen veendunud, et lihtsam ja kindlam on üksinda ja ise edeneda. Minu kodus aegajalt toimuvatel meditatsiooni-padjaõhtutel oleme teekaaslastega arutanud, et mitte ainult ühislaadimistel saavutatud energiatase ja vibratsiooni surakas pole oluline – peamine on pärast laadimist, mil oleme haavatavaimad-avatuimad, end mitte eksitajate-kõigutajate meelevalda anda, saavutatut ei tohi vahetada peenraha vastu. Mida kõrgemalt kukume, seda valusam.

67-needusest olen välja kasvanud, järgmine siht on 97. Et meil pole kõrgeealiste perekond või? Väga hea, mina olen esimene!“

Reet Heinsoo – kunagi ei ole hilja, sest iial pole valmis!

„Aastate poolest noortel ja kärsitutel on kujutlustes kaks kummalist päeva, mida kumbagi pole tegelikult olemas ega tulemas,“ naerab raamatupidajast vaimsusteeline Reet (72), kes ka ise kunagi tööstuskeemikuna arvas, et ühel päeval saab inimene valmis. Ja teisel – tegelikult olematul päeval – on ta eksiarvamuse kohaselt liiga vana ning seega on liiga hilja alustada. Millega iganes. Kusjuures 80aastaselt alustanud maratoonaridki tõestavad oma saavutustega väga vastupidist.

„Alustada saab iga asjaga kasvõi täna. Olgu see mägironimine – mu eluaegne armastus – või nähtamatu maailmaga suhtlemine selleks, et materiaalne-kehaline elu kestaks ja edeneks. Olen oma ema ja vanaema lahkumiseea viis aastat üle elanud. Meie pere naised on millegipärast kõik 67aastaselt läinud. Ma ise vist mitte niiväga, aga tütar kartis kohutavalt seda aastat, mil mina ses eas olin. Nüüd olen hirmutava piiri viis aastat üle elanud ja panen rõõmuga edasi.“

Seda suuresti tänu väemees Ralf Neemlaidile, kelle matkadel ja seiklustel, loengutel ja meditatsioonidel nii Pesa talus kui Hagal-õpetuse järgijate väljasõitudel Mehhikosse, Piusasse, Kõrvemaale Reet ustava vaimustusega kaasas käib. Ralf meenutab, kui hirmununa, eluga ekslikult lõpparvet tehes naine tema juurde jõudis – ja kui vaimustava arenguhüppe ta teinud on ning veel edaspidi üha oma paaristõukeid jätkab. Küpses eas daam ise kinnitab, et enamus inimesi vajab „pioneerijuhti“, kes viib neid senitundmatutele hinge- ja elualadele. Selles pole midagi imelikku ega piinlikku, et oleme mõnikord nagu väikesed lapsed, kui endale sobivale Meistrile järgneme – armastusest ja valgusest lähtuv õppimine on igal juhul hea. Ühtlasi jälgib Reet emaliku pilguga, et eraelu tema hinnalisele õpetajale liiga ei teeks, hoiab tema päevakaval ja dokumentidel silma peal – ning alustab kirju nagu Ralf – Cau! Ja lõpetab samamoodi – Naeratame!

Jeebiku köögilävi

Jõgevamaalt Raplamaale sattus Reet lapsena seepärast, et vanaema ei saanud siin enam üksinda hakkama. Naine sai pärast keskkooli lõpetamist Estoplasti tööle ning lõpetas siis Tallinna Tehnikaülikoolis tööstuskeemia eriala. Tänu aastaid Estoplastis – kus naine oli absoluutselt õnnelik, leidis arvukalt eluaegseid sõpru ning harrastusi, mis täitsid ja täidavad tema päevad pilgeni – sai ta endale korteri, mis talle suurepäraselt sobib.

„Rapla Ööbiku tänava korterelamud on nina, silmade ja südamega metsas – linnud ja jänesed, metskitsed ja muu elusloodus kõik akna taga. Kui sellele tänavale nime pandi, tehti küll väike aps – boss oli venelane ja tema häälduses kõlanud Jeebiku on vene keelt oskavatele kõrvadele pisut… kahemõtteline. Säh sulle eliiti!“ naerab Reet, kes vaatamata ideaalsele elukohale igatseb tegelikult siiski Jõgevamaa, Kaarepere ja Kassinurme hiie järele, nagu meil kõigil on siin planeedil paik, mis jääb kõigekõigemaks. „Kui mul oligi enne pensileminekut võib-olla kerge plaanivirvendus vaikseks ja paikseks jääda, siis saatus tahtis teisiti. Keskendunud pensioni asemel hakkasin raamatupidamisega tegelema ja nüüd on nii palju kliente kui suudan päevadesse mahutada. Mis võimaldab mul täiel rinnal elada ja reisida, seigelda ja kõigest osa võtta, mis õnnelikuks teeb.

Ikka veel kujutavad mõned inimesed ette – sama rumalalt kui seda, et on hilja või et nad on valmis – , et raamatupidamist saab ise teha ja selle võrra kokku hoida. Hambaid te ise ei paranda, aga iga kuu 10.kuupäeval loodate maksuportfelli ise korda saada? Pimesoolt isetegevuslikult ei opereeri, aga 20.kuupäeval usute, et käibemaksu vallas on taidlemine väga okei? Ei ole. Maksuseadused muutuvad kogu aeg. Just siis, kui oleme muudetud seadusega kohanenud, tuleb seaduse muutmise seadus – ja siis seaduse muutmise seaduse muutmise seadus. Teise ala inimesed ei saa ses muutmiste muutmises sugugi ise-ise hakkama.“

Ka Reet ei saanud kõike ise. Ja nimelt nähtamatu maailmaga suheldud. Seni ratsionaalne ja maine daam ei saanud ühel jahmataval päeval oma kena kodu kööki. Lävel oli otsekui tõke ees. Põlvede kõrgusel. Ei läbi ega üle astuda ei saanud. Tuttavad, kes olid juba vaimsele teele ärganud, kinnitasid, et kaitseinglid annavad teada – endist viisi enam ei saa, tuleb muutumise teele asuda. Reet küünitas siis veel jonnakalt üle läve kööki, et pliidil keevate porgandite pott tulelt kätte saada.

„Seejärel hakkasin öösiti luupainajaga kohtuma. Valge olend mu magamistoas püüdis ilmselgelt midagi öelda. Hirm selle helendaja ees, kes ei kadunud, kui voodis istuli tõusin ja endaga rääkisin, blokeeris arusaamise, et kaitseingel tahab mulle head – näitab end nii jõuliselt selleks, et ma ometi aru saaksin, et maailm ei koosne ainult keemiast ja käsitööst. Käsitöö on muidugi võrratu – osalen näiteks Facebookis salakudumise klubis – meister annab kokkulepitud aegadel mustrijupikese ette, enne kui ese valmis, ei saa teada, mida koome – müstiline ja kuidagi eriliselt ühendav ettevõtmine -, aga meil kõigil on aeg ülestõusmise teele asuda. Head tuttavad viisid mu Ralfi juurde. Igaühele meist sobib erinev õpetaja ja teejuht. Mul läks hästi – leidsin Pesa talust täpselt endale sobiva,“ on naine tänulik.

Polegi haige!?

„Nüüd, mil olen kohanud enda sees ja ümber pidevaid ja loomulikke Imesid, saan muidugi aru, et kaitsjad olid enne Hagal-õpetuseni jõudmist minuga hädas. Nad pidid mind jõuliselt kiusama, et lõpuks ometi aru saaksin. Mind peabki karmilt kohtlema,“ on Reet tänaseks kogenud. „Ka Ralf on võitluskunsti treeneri ja militaarlasena karmi käega väemees. Ehkki tema juhendatud meditatsioonid ja harmooniaenergia laadimised on leebed ja naeratavad, viib ta inimeste kehad matkadel ja ööbimistel sihilikult katsumustesse ja vapustustesse. Mitte kunagi otse, vaid ringiga – sealt, kus on raskem. Mitte kunagi ettearvatult, vaid ootamatustega. Reegleid, piire ja seadusi vallatu poisikesena rikkudes. Ja kerge hirmuga ka. Kui ületame rabasid, lendab kerge ja osav Ralf nagu kärbes üle laugaste – ning vaatab siis heatahtlikult itsitades, kuidas tädid põlvini samblas, ähmis silmad pärani, järele kahlavad.“

Tänu sellistele raputustele nii Mehhiko püramiide pidi üles turnides kui öösiti kõval pinnal külma käes magades on Reet, nagu teisedki Hagal-jüngrid, teinud avastuse, et me mõtleme oma haigused ise välja. Reet oli seoses kilpnäärmetõvega ette kujutanud, et suudab kõndida lühikesi maid ning füüsilist tööd teha ei saa. Erna-retkel – nagu Ralfi metsamatku nimetatakse – selgus, et suudab ka viisteist ja enam kilomeetrit kahlata ja turnida. Kaob hirm, kaob ka haigus. Järelikult on suur osa meie haigustest tegelikult paanikahäire – keha satub vaimse blokaadi käes häireseisundisse ning meedikutel pole meiega midagi peale hakata. Väemeestel küll. Praegu muide harutab Reet Meistri abiga lahti üht viiendast eluaastast pärit solvumist: nad sõitsid emaga maalt ja metsadest, kus Jõgevamaal elasid, Tallinna – ema läks sõbratariga kohvikusse ja väike Reet jäeti üksi võõrasse koju ning tema nutu peale põlastas sõbranna, milline seninägematult jonnakas laps ta on. Teine hetkel töös olev teema on oskus öelda ei – seejuures õigel ajal ja kohas, mitte äraspidiselt.

„Harmooniaenergiaga töötamine tähendab seda, et roiskunud-saastunud energia puhastatakse meist välja ning värske harmooniline energia laetakse asemele. See on midagi reiki-laadset – aga samas pigem Põhjalale sobiv koolkond. Esimese astme pühitsuse saanu on võimeline puhastama ja laadima ennast, teise astme pühendatu ka teisi,“ selgitab teise astme pühitsusega emand.

Koos kogetu

Väekunsti proovima juhtusin päeval, mil mul olid kodus käinud ridamisi televisioon, loomaarst, poegimishaldjas, söödavarumise päkapikud ja kella neljane tõusmine, et kirjatööd õigeks ajaks valmis saada. Reet palus kõigepealt pendli abil Suurel Vaimul öelda, milline on minu hetke eluenergia vibratsioon. Soovitavast 14 000st oli mul kaasas vaid 9000. Tal enesel pendeldus tabeli kohal 16 000 ja mu tütretibal pisut enamgi. Laadimiseks pani harmooniaenergia allakutsuja oma raamatuid-dvd-sid-käsitööd-maale tulvil elutoas mind patjade kuhila kõrvale lamama ja sosistas tasa vaid endale kui pühendatule teada oleva taotluse.

Kui naine asetas üsna mitmeks minutiks käed mu kroontšakrale, tunnetas ta ise kohe elektrivoolu taolist tihedat liiklust, mina aga nägin sipelgaid. Loendamatud väikesed indigosinised sipelgad ehitasid kõrget pesakuhilat. Helendavad okkad turjal rühkisid hästi korrastatud spaleeris üha pesatorni poole. Kui seda Reedale ütlesin, teatas ta, et oma esimesel analoogsel seansil nägi temagi sipelgaid. Lamas lagendikul, vaatas paremale – kuklasepesa, vaatas vasakule, jälle kuklasepesa. Ja järeldas, et talle näidatakse ta eluaegset lõputut rügamist. Kas mulle näidati sel juhul minu või tema rügamist?

Otsmikutšakra laadimise ajal voolas kuumkuldne jõgi südamesse ja tagasi. Võimalik, et taustamuusikas leiduva laineloksumise peegeldusena. Kõritšakra kohtlemise ajal sirutus läbipaistev, aga kindel sild üle kuristiku. Selleks, et asjassepühendatud silda näeksid, istusid sellele mitut liiki linnud. Värvilised ja heatujulised. Püsisid seal seni, kuni kaks halli varssa üle silla kepsutasid. Südamele asetatud käed tõid sisalikud päikesepaistele peesitama. Õrnrohelise ja sinisekirjud rahulikud sisalikud lamasid ringis ja voogasid koos südamega raugelt ringiringiringi. Päikesepõimikule jõudnud käed kutsusid esile palju helevalget liiva, milles väike tüdruk kaevas – teadis, et liiva all on kristall – ja üha kühveldas end selle õrnroosalt kumava kristalli poole. Emaka kõrvale asetatud laadivad käed äratasid kilpkonna. Vana mõnus konnalonni sirutas kilbi seest välja esmalt jalad, siis ka pea. Vaatas ringi ja naeratas.

Kui Reet läks mu tütrele kööki melonit lõikama, ujusid mu kõhus mitmeliigilised, sinirohelised lillaka varjundiga kalad rütmiliselt ringi. Naasnud reiki-lähedase tehnika meister asetas käed põlvedele – ja kohe näitas end väike orangutang. Pärdikulaps hoidis kõvasti mu põlvist kinni – Reet naeris „ära sõima, ma pole ahv, vaid Madu!“ – ent ahvilaps ei lasknud mul vabalt jalgu liigutada, pidin teda igal sammul koos jalgadega edasi tõstma. Pahkluudele asetatud käed näitasid vana ja väsinud kitse, kes turnis mööda järsku mäekülge ülesülesüles, jalad lõid tuld, kõrvad olid lontis – aga tema aina ronis.

Istuli tõustes avastasin, et parema jala kannakõõlused on lumes ja jääl kahlamisest, pedaalide painamisest, turnimisest ja tassimisest paistes ja tulivalusad.

Esikus veerand tunni pärast lahkumiskallistust vahetades tabasid mind vibratsioonitõusule omased külmavärinad – umbes pool tundi olid karvad seljas püsti, käed-jalad judisesid ja silmad ei tahtnud hästi fokuseeruda. Ent tunni aja pärast olin suuteline juba kodus mitmesajakiloseid raskusi liigutama ja eranditult igale loomale tänulikult naeratama. Südamega.

Ustav jünger

Pidevate harjutuste ja koostöö kaudu on naine oma Meistriga alalises ühenduses: „Meie seltskonnale – keda on mõnikümmend, õigupoolest isegi mõnisada inimest – sobib liikumine rahata ühiskonna poole ja sulle-mulle stiil. Meistrilt meile õpetus ja juhendus, puhastamine ja laadimine – meilt talle töö. Mina pakun raamatupidamist, mille alal mees ise on ikka täielik udumäe kuningas, nagu olema peab – mehed teevad talle metsa ja ehitavad, naised hoolitsevad peenramaa ja muude naiselike tööde eest. Lihtne ja loogiline – nagu loodetavasti peagi kogu inimkonna suhtlemine ja suhestumine olema saab.

Nüüd, kus ma olen arenenud sinnamaale, et võin teisi inimesi laadida, oskan kõrvalt jälgida ka muid väemehi-naisi – me pole küll konkureerivad koolkonnad, aga selge vahe on see, kellele mis sobib. Ma ise tunnen mõne inimese puhul, et ei suuda talle käsi peale panna. Kui enamasti tekib laadides helge ja armastav tunne, mõnus soe surin kätes, siis mõnel juhul on külm tõrge. Järelikult pole vaja. Midagi siin ilmas ei tohi vägisi teha. Ei enese ega teiste suhtes. Kedagi ei tohi ka ilma ta enese loata laadida ega korrigeerida – kuitahes suurt häda sa kõrvalt näed, ilma loata ei tohi.

Eks me jälgime kõrvalt ka teisi tegijaid – ja näeme, kui tegemist on musta maagiaga. Kes eksib musta maagiasse, satub paratamatult arenguseisakusse. Kui oma vea parandab, läheb arengus edasi. Kes vaimsel teel väga rängalt mingite kosmiliste seaduste vastu eksib või end kuidagi ebaõnnestunult tühjaks teeb, kutsutakse ära. Pole viga – mis hullusti, see uuesti.“

Reet tõdeb, et ümberringi toimuvat ärkamist ja märkamist jälgides tekib tal, eluaegsel tootjal, küll küsimus: kes toodab, kui kõik aina avanevad tervendajateks ja korrastajateks, nõustajateks ja väerahvaks. Samas on maailm tema sõnul niigi asju liialt täis toodetud, ongi hea, kui tootmine ja tarbimine väheneb. Ja energia tõusuga väheneb tarbimine iseenesest – matkadel ja väliööbimistel on Reet koos teiste jüngritega tõdenud: mida kõrgem energia, seda vähem tühja kõhtu – vibratsiooni tõustes vaibuvad kõik näljad – ka emotsionaalsed ja egopõhised – ning füüsiliselt pole õieti vettki vaja.

Elukeerises

Reeda tütar Marit (38) on sündinud „meie ajal“ mõnevõrra sündmatul kombel vallaslapsena. Tema isa puhul tunnetas ema, et sünnib suurepärane laps – ent abielluda ta ei soovinud. Nüüd on lapse isa siit ilmast lahkunud. Naine vaatabki üllatunult järele eakaaslastele, kes maises elus enam seda vaimustavat keerist ei leia, mis innustaks matka jätkama.

Tütar on õpingute ja tööga seoses aina mööda laia ilma rännanud ja Inglismaalt mehe Eestisse kaasa toonud. Esmalt elati Raplas Reeda juures, nüüd on mõlemad Tallinnas tööl – seni sündimata lapselaste pärast naine ei muretse: „Uue maailma reeglite järgi pole muudele eesmärkidele ja pühendumistele elavad inimesed „rikkis“, kui neil lapsi pole. Ligi neljakümnene – aga ka üle seitsmekümnene! – tüdruk ei pruugi üldse täiskasvanugi olla. Ja minuealised tüdrukud pole üksildased ega maha käinud, nagu ekslikult arvatakse. Mul on rohkem sõpru kui ma suhelda jõuan. Mediteerin käsitööd tehes ja armastan vesivõimlemist Valtu ujulas. Kõiki pakkumisi, mida elu ka 72aastasele pakub, ei jõuaks siiski vastu võtta, kui oleksin 27.

Ja elu on nagu lõputu teater – vaatan huviga saatusi, inimeste üksteiseleidmist ja üksteisest mööda elamist. Olen tänulik, et mina ei ole lapsi saanud mehe kinnipüüdmiseks ega aheldamiseks, et mina pole ühtki inimest omanud ega terroriseerinud nii, et tasakaalukaimgi isiksus selle käes närviliseks läheb ja ummikusse satub. Imetlen õnnelikke vanapaare, keda on paraku nii harva. Ja olen veendunud, et lihtsam ja kindlam on üksinda ja ise edeneda. Minu kodus aegajalt toimuvatel meditatsiooni-padjaõhtutel oleme teekaaslastega arutanud, et mitte ainult ühislaadimistel saavutatud energiatase ja vibratsiooni surakas pole oluline – peamine on pärast laadimist, mil oleme haavatavaimad-avatuimad, end mitte eksitajate-kõigutajate meelevalda anda, saavutatut ei tohi vahetada peenraha vastu. Mida kõrgemalt kukume, seda valusam.

67-needusest olen välja kasvanud, järgmine siht on 97. Et meil pole kõrgeealiste perekond või? Väga hea, mina olen esimene!“

Elavad pildid – põrgulik pärl

Kati Saara Vatmann

Hardi Volmeri ja Peep Pedmansoni eestiajaloofilm „Elavad pildid“ on rahulik-valuliku muigega vahelduv grimass, mille  meie maale uskumatult julmaks osutunud 20.sajand väänas kaunist naisenäost, mis sündis selleks, et armastavalt naeratada. Mõne Skandinaavia turvakodu, nagu need maad võrreldes Eestiga nii tänapäeva kui mineviku seisukohast tunduvad, filmivaataja pilgu jaoks näivad Eesti uusimad elavad pildid ilmselt võimatud. Ei saa olla, et ühes perekonnas on esindatud kõik vägivalla ja võikuse variatsioonid, mida okupatsioonid Maarjamaale on võimaldanud. Pole võimalik, et ühe inimese elus on rängad jäljed kõigist neist halastamatutest vägistamistest. Vägistamised ise mõistagi kaasa arvatud.

Helmi on baltisakslaste järeltulija – tema hõim on ehitanud meie tillukese maa tihedalt täis mõisaid, mis üksteise juurde viivate alleedega moodustavad arhitektuurilise-kultuurilise-majandusliku võrgustiku, mis toitis ja toetas enda ümber koondunud talupoegade võrgustikku. Olgu selle orjaajaga nüüd nagu oli. Sakslanna tuleb stsenaristi tahtel ilmale sümbolistliku kiirendusega – tema ema saab trepist alla lennanud gloobusega pihta, sündides orvuks jääv tüdruk satub suguluse-suhete-segadikku, kus ta kogeb tõelist õnne ja õõva eht-eestilikus ristpistes. Ta kuulub operetisubretina Wiiralti-Valgre ringkonda, temale on pühendatud šlaager Helmist, kes peaks noormehe tantsima õpetama. Ta ise õpib kogu südamest eestlannaks, kes eestindab oma nime, tuleb Siberisse küüditamise järel siia tagasi – ja kasvatab ka endale järgnenud poja eestlaseks, ehkki too on verelt sakslane ja keelelt-lastetoalt venelane. Teda armastab läbi elu kõige andunuma pühendumisega kojanaise poeg, kes kinomehhaanikuna on tema eluloost dokfilmi kokku monteerinud, tänu millele see justkui meieni jõuabki. Volmer omakorda on kokku monteerinud doki sünnist jutustava hilisemate kümnendite doki ning tänapäeval on sajandi armastuslugu kaasas kandev paar kenasti saja-aastane.

Helmi armastatu on saksa ohvitser, elavate piltide mees sõdinud ja haavata saanud punaste poolel – ning istub Helmi sooritatud mõrva eest kinni – pärast seda kui Helmi ise on siberist naasnud…On koonduslaagrist pääsenud juut, kellest saab nõukogude ajal kenasti õilmitsev kultuurifunktsionäär. Ning kui Tallinna vanalinnas asunud suur esinduslik korter oli eelmise sajandi alguses poliitika, seejärel kultuuri ja boheemluse risttee, siis koos nõukogude okupatsiooniga saabub sinna mitmekihiline varss. Rajatakse kangelasmuuseum ühele suvalisele punapätile. Kuhjatakse ühiskorter, kus igas toas elab lärmakas-värvikas pere.

Ka minu vanaema elas Ujula tänavas just sellises ühiskorteris. Tema sai hiljem korteri Lillekülla, Volmeri-filmi omad kolivad hõisates Mustamäele. Kusjuures uskumatu ongi see, et Pedmason-Volmer pole sugugi liialdanud ega üle tihendanud. Kõik meie suguvõsad ja sõpruskonnad ongi just nii segaverelised ja täpselt nii rammusa sahmaka ajaloo paduvihmasid-rahet-pussnuge kaela saanud.

Autorid on põhjalikul-professionaalsel-pädeval moel nii nokitsenud kui laia joonega panoraame maalinud. Filmi vaatavad lapsed ei saa arugi, et tummfilmi episoodid on samuti paari aasta eest salvestatud ja töödeldud – nii, nagu moekaim mööbel mängib antiiki. Kinomeestel on ülimalt maitsekalt ja autentselt õnnestunud erinevaid kümnendeid läbiv stiilipidu, millelaadsega oleme tuttavad seeria ENSV ja muusikali Ruja tarbijatena – ja mõistagi oma mälestuste kaudu. Mis on meil kõigil mõistagi subjektiivsed. Seega vaatame kinos nagu ikka oma enese elulugu ja saame vastuseid küsimusele, mis meie jaoks hetkel pakilisim.

Mina olen seoses oma erialaga viimasel ajal näinud ridamisi nii katkisi inimesi – karm elu on rikkunud nii närvid kui füüsise – et ma ei saa nende memuaare ja tänaseid valusid kuulates ausalt öeldes aru, kuidas me üldse veel elus oleme, miks siia maale võõrsilt tagasi tullakse, lapsi sünnitatakse ja neist eestlased kasvatatakse. Vägivald ja valed, alkoholism ja aferism. Ja näe, ei tapa. Miski ei tapa. Seda kinnitavad ka Elavad pildid.

Olge valmis häpiendiks, mida te aimatagi ei oska. Kuivõrd eluõhtul Halmit kehastab Ita Ever, on suurepärane, et filmi autorid tema riukalikku elegantsi kasutamata ei jäta. Ühtlasi on erakordne, kuidas nooruke Sandra Uusberg, keskealine Anu Lamp ja maestra Ita Ever ühilduvad – nagu ka tema elupõlist armastajat mängivad Priit Võigemast, Tõnu Oja ja Aarne Üksküla. Kui Taarka-filmis käis näitlejanna vaheldumine Inga Salurannalt Siiri Sisaskile ragina ja vägisiväänamisega, siis antud juhul on ühest isiksusest teise sulandumine lausa üleloomulikult sujuv.

Ilmselt jääb kestvalt üleloomulikuks ka meie ellujäämisvõime – peast segased, jalust vigased – aga elus. Nii inimeste kui rahvana. Ka 22.sajandil. Ehkki katkestustega on meie iga sajand – ja iga päevgi katsetab, kui palu keegi meist välja kannatab – ise ka ei usu, milline pettumuste ja valu taluvus olla võib. Väärikalt, ehkki virilalt grimassitades – nagu see segaverelise põrgus küpsenud eestlase naeratus juba on.

Kohtumõistjate lihtne ja loogiline õõv

Kati Saara Vatmann

Kadri Kõusaare film „Kohtumõistja“ kinnitab, et maailmatasemel filme ei tehta sugugi kusagil kõrgel-kaugel, vaid meie oma linna tüdruk võib õigupoolest üsna lihtsate vahenditega kinematograafilise meistriteose valmis saada. Ei midagi keerulist ega tabamatut – terane mõistus, rakendatud haridus, peen tunnetus ja viljakas fantaasia. Nii lihtne ongi. Miks Inglismaal? Sest sellist nõmme ja imposantseid villasid ning Lee Ingleby sugust elegantset näitlejat meil siin pole. Aga on vaja. Nendeta poleks see film See. Miks inglise ja rootsi keeles? Sest need inimesed elavad neis keeltes – nii, nagu Eesti uusima animafilmi „Lisa Limon ja Maroc Orange“ peategelased elavad prantsuse ja itaalia keeles.

Kolme aasta eest jalutasime Kadriga Räämalt mere äärde, vestlesime ja pildistasime ja ausalt öeldes kuulasin ma tüdruku – ehkki ligi 40 on ta ikkagi nooruslikult värske poisstüdruk – juttu, et ta teeb kohe-kohe Inglismaal uue „Psycho“. Kui praeguses massikultuuris tähendab Psy Korea Gangnam-stiilis toodet, siis sellenimeline kvaliteetfilm räägib inimestest, kes pidasid end väljavalituteks – „licenced to kill“. Kuidas saab üks meiekandineidis midagi samale tasemele luua?

Tema raamatutest „Ego“ ja „Vaba tõus“ ahmiti suhteid maarjamaiste mogulitega ja välis-šeikidega, kes andekaid-isekaid-erilisi näitsikuid mööda maailma seigelda lasevad. Selgub, et mõnel juhul on see asiste isaste poolt vägagi õigustatud investeering. Mõned blondiinid tõepoolest loovad ja teevadki. Ehkki toonane jutt inglise näitlejatega rahvusvahelisest filmist kõlas utoopiana – siin ta nüüd meil on. Ja kohe on valmimas ka Patagoonias filmitav kõrbedraama. Mannekeeni välimusega noor daam on saamas Eesti kultuuri ökomõtlemise ja eksistentsialismi, eetika ja inimsuse-analüüsi emalaevaks. Parimas mõttes.

Ta ei nokitse meie ajaloolise naba ümber ega proovi äraspidi holliwoodjat märulit imiteerida. Teda huvitab, mis toimub ühe tänase intellektuaali peas ja milleni see väga tõenäoliselt ja loogiliselt viia võib, kui tollele kenale härrasmehele piisavalt hullusti haiget tehakse. Rafineeritud, osava, põhjendatud, hea maitse ja suurepärase haridusega natsismini viib.

John on ületöötanud geeniteadlane, kellesuguseid võib siinsamas meiegi laboreis kümneid ja sadu valmis käärida. Kui isiklikud ja intellektuaalsed asjaolud nii purustavalt kokku langevad nagu Ingleby-kehastatava puhul. Ületöötanud on ta selle nimel, et end oma armastatule tõestada. Ei kõlba. Isana ja armastajana praagitakse välja – kui mees on nii steriilne ja verevaene, teenigu vähemalt hästi, muidu joob ja suitsetab soovimatult rasedaks jäänud temake julmalt ning teeb abordi. Täiusliku nahaga loode saadetakse kauni tillukese kirstuga hallile ja masendavale merele… Kaunitar eelistab talle elujõulist „rannatola“ – lihtsat surfitreenerit. Ürginstinkt käsib nii. Mis siis, et too teine  ei teeni talvel üldse. Ja mis siis, et Johni kui eluloo, sugupuu ja isegi hambumuse poolest perfektset, on oma lapse kui projekti doonor-isaks eelistanud ja palganud jõukas ühejalgne rootslanna, kelle projekti toob ilmale surrogaatema. Kõik Kõusaare huviteemad ja tulipunktid ühes loos uhke, ehkki vaikse ja rafineeritud ja pastelse tulevärgina kenasti koos.

Murtud mees varjub oma tasaste ja tublide vanemate maja keldrisse kõrvitsate peal kadaga tulistamist harjutama. Kui armastuse asemel äritehinguna sündinud juuditarist tütar on umbes 15aastane neiu, mässib isa ta oma Robin Hoodliku missiooni veristesse saladustesse. Nad pruugivad väärituse eest tapetud advokaadi maja, kellegi teise surmamõistetu krediitkaarti, tapavad maksumaksjate raha kulutavaid vanureid ja usuhulle moslemeid, igavesi töötuid ja seksmaniakke.

Moslemid ei soorita Johni korraldatud salaeksamit – keegi neist ei lähe koos valgustatud inimestega, kelle hulka kuulub ka Kõusaare filmi „Magnus“ võtmeisik, haavatud tervendaja Mart Laisk, ekstaatilist sufide laulu-tantsu nautima ning lastakse õhku. Tütar ei soorita elu väärt olemise eksamit ning lastakse koos emaga maha – nii, nagu haiged ja geneetiliselt ebatäiuslikud tuleks teadlase arvates aborteerida või sünnitusmajas hävitada.

Seejuures on mehike sügavalt vapustatud sellest, et tema kolleeg ja õpetaja uputab oma metsamajas, kuhu ta eraklusse on tõmbunud, kotitäie valgeid kutsikaid – vaid tugevam saab eluõiguse. Inimesi teradeks ja sõkaldeks jagav looduslikku valikusse sekkuja peab seda barbaarseks ning kibeleb tagasi tsivilisatsiooni, kus laiendada massimõrvad Inglismaalt kogu Euroopale ja maailmale. Mis temaga juhtub, vaadake ise.

Ja kogege, kui lihtsa visuaalse võttega on võimalik optiline õhupuudus tekitada. Kadri on oma tegelased kadreerinud näoga vastu ekraaniserva – kõneleja ette ei jää õhuruumi, ta on omadega kotis. Ja kui sel kombel pildiliselt blokeeritud kõnelejad vestlevad, pole nad kunagi korraga kaadris – kordamööda lõksus. Dialoogi ei moodustu. Kusjuures päris-maailmas õnnetuseks just nii ongi. Need tavalised lõksus inimesed ongi siinsamas meie kõrval ja võivad ühel päeval Mai kino või mõne kooli õhku lasta, sest neil on teaduslikult ja loogiliselt põhjendatud õigus seda teha. „Kohtumõistja“ on film, mille vaatamise järel pole maailm enam endine. Päriselt ka.

Margit – Pärnu Poetess Peterson

Kujutlete elu kahe täisealise pojaga, neist üks sügava puudega, üha ühest ühetoalisest üürikast teise rännates ja Elu Armastusega juba seitse aastat külalisabielu elades – samasse elamisse mahtumata ja mahtimata. Margit Petersoni (41) paneb just selline boheemlaslik, vaba, dramaatiline ja ettemääramatu elulaad elama ja särama ja luuletama. Kaks luulekogu on olemas, üks tulemas ning Maarja Magdaleena Gildi juures tema juhitavad kirjandusõhtud 8. septembrist taas algamas. See hele ja eriline isiksus liigub kõigis Pärnu – ja Eestigi – boheem- ja loovringkondades,  elab meiemaist kultuurielu täiel rinnal kaasa, tunneb austust ja osadust teiste loovuritega The Belkast kuni Peeter Kaljumäe sooritusteni ning on Pärnu Poetess Peterson väga suurte algustähtedega.

Vabadus!?

Ehkki kirjastuses Hea Tegu välja antud kogu „Avali aegadesse“ nimiluuletus ja veel kümned sõnamaalingud on pühendatud Margiti Elu Armastusele Urmasele, eelistab see hapralt jõuline daam visiitkooselu, et armastus ja kirg ei hajuks.

„Ma tahan elu lõpuni Urmaselt küsida: „Huvitav, mis värvi on maailm vaadatuna läbi pruunide silmade, mis värvi on ookean, avad silmad ja leiad end kaljupanga servalt sammu kaugusel ookeanist, südamega maadligi, vaid sammu kaugusel…“ Ma jumaldan pruune silmi,“ naeratab Margit oma looritatult krutskilikku naeratust. „Selle olen ses elus juba ära õppinud, et eluraskused hävitavad armastuse ja teevad inimese inetuks. Kui mu poeg väiksena meningiiti jäi ja viimsel hetkel Tartusse jõudnuna napilt ellu jäi, sai mina eluaegse kulgemise koos noore mehega, kes pidevat abi vajab – ja üksikema staatuse.

Mu pojal on mõneaastase lapse intellekt. Riidesse saab, kartuleid oskab praadida – jätab küll pooltooreks, aga siiski. Üksi ei saa teda kuhugi jätta. Ja eks ideaalis peaksin oma vaba naise elu elama näiteks mõne üksiku vanainimese üürilisena. Mina abistaksin ja pakuksin seltsi, tema oleks alati olemas.

Mul pole raha – pole raha, pole ka probleemi! – aga minu olemuses on abistamine ja märkamine. Olen oma ratastoolis sõbratari abistaja – mitte hooldaja, vaid isiklik abiline! – ja mul on seoses selle armsa ametiga isegi kaks korda aastas palgapäev.“

Poetess Petersoni märkamisi ja tarvet väikseid teraseid portreesid  sõnada võib väljenduda näiteks nii: „Üksik memmeke ahastuses mööduvate autode kiirusest seisab nördinult Reldori tööstusküla sisekurvis, ainsaks kaaslaseks tammepuust nõiakepp – oh heldeke surm ka ei tule kurdab kaheksakümnene ilmakodanik möödujale – kuhu te ruttate kalgid südametud – tuleb teilgi kord oma murdumine – peatan autoderivi haarates memmekese käevangu – olgu Jumal sinuga kajavad siiani eidekese südamega lausutud sõnad.

Kahtlemata võiks Margiti ärksuse ja sõnaosavuse juures olla nii õpetaja kui kultuuriajakirjanik, ent ta ei taha end siduda ega kohustuslikus korras kirjutajaks dresseerida. Ta on spontaanne ööloom, kes kõneleb iseendale pühendatud privaatajas kõiksuse ja kuuljatega: „“Tasandid mõõdavad erinevaid võnkesagedusi – üks näitab alla kroonlinna nulli teine keedab katlas ajudest uhhuud – sina oma kalasilmadega vaatad maailma seespidiseks – pärsid eemale ulatavaid vaatevälju standardse mõõduga – läbi liivast toodetud pakendi vaadates on emasinimesed tõesti sarvekandjad…“

Üdini avali

Ja kui üks emasinimene ütleb enda kohta: „Tulin siis kui sind ei olnud olemas ei olnud sind aga mina tahtsin tulla muu ei huvitanud mind – oleksin ma tulnud eile siis vast siutsuksin kui lind – täna tahan öelda teile olen naine mul on rind“ – siis on ta nii siiralt seksuaalne ja ehmatavalt avameelne, et see tunduks pisut pahelisenagi, kui poleks oma aususes nii puhas.

Ta pihib Kuule ja meile, et tema erogeenseim piirkond on piht ja tundlikemad kohad turi talje – mis on tema kõige õrnem teema kahes tähenduses. Paljulapselisest perest pärit Margit on maal kasvanud, tugev ja terve – ja samas kogu pesakonnast see üks, kes on suur. Igas mõttes.

„Ma ei söö peaaegu üldse. Magusat pole iialgi armastanud. Kui lastena kommi saime, hoidsid kõik teised lapsed minu ligi, sest ma jagasin omad alati teistele,“ kõneleb poetess ka sel valehäbenetud teemal rahuliku avalusega. „Vaatamata üldlevinud iluideaalidele, mis ülistavad kõhnakesi, olen selgeks õppinud ja teiste suhtlemisest-kohtlemisest kogenud, et suur on ka ilus. Ainus häda on, et ainevahetushäire ajab higistama, palavust on raske taluda ja iga tühja asja pärast tekivad lamatised. See kõik ei sega sugugi ennast endana armastamast.“

Mitte mingi kartus selle pärast, mis-külarahvas-arvab ei pärsi loojanna rõõska rahulolu kireööde luuletusteks vormimisest. Ei luules ega suusõnas kiru ta kedagi ega midagi, vaid soovitab: „Enne õhtusse laskumist vaata kas päikese parempoolsel põlvel istub pimeduseingel või sajatab soolaseid sõnu vanakurat ise – piilu kas videvik on kuule kudunud ümber valge rõnga – või on taevasöör unustanud end päevaketta taha unne lastes vihmapoistel maailmavallutajaiks saada – enne unne vajumist lõpeta huulte veriseks närimine muidu tulevad deemonid piserdavad su uneliivasse kolm tilka verd ja sa saad seotuks…“

Illusioone tal samas pole – „ära lase petta ennast vaid peta ise lootust sest tema mehekeha alistub peaaegu alati loomsetele instinktidele“, „nüüd sa väidad, et ma ei olnud ainus kellelt sa rannaribal röövisid süütuse kellega aastaid vana lehtla varemete vahel suudlesid merevees armatsesid – aga ma olen õnnelik et ma olin esimene“. Pole tähtis, kellele täpselt Margit ütleb „tuhanded piigad hulluvad ta järele veedavad unetuid öid raiskavad kõneaega ja masturbeerivad teda nähes“ või „sa minu kaissu enam ära tule ei vaja sinult seksi, „armastust“ – las elan tsölibaadis kuni suren kui üritad, sul näitan varmalt ust – las teised mummud noolida su fallost ei koti mind su sõnumid, ei hool, su valed, petmised, pead vaikselt palvust need haisevad kui merevetes sool – löö kotti pambud… kohver võta ühes seo palitusse lehkav hingeõhk – mind unusta ei saa ma suga üheks vast teises elus kellegagi ehk“ – meil, täiskasvnaud naistel on kõigil seesuguseid kogemusi ja kannatusi olnud, seega pakub poetess meile tänuväärset kõigi-kogetu-sõnastust.

Ei ole ta pühak ega vagatseja – „sinu jaoks jalad laiali olge lahked söögi alla söögi peale vahepealegi taha ja suhu ja rindade vahele – see on sinu maailm frigiidne bimbo hahaa – tõsi ta on naiste seksikus tõuseb aastatega kuulsid tõuseb – meeste potents aga langeb – sulle vaid onanism pakub rahuldust väidad – orgasm on kui suur kusehäda – asi on psühholoogiline lase oma hirmud lahti – te mehed pole ikka õiged naised“.

Ta ei karda. „Vahel kui maailm sind kätel kannab sa tajud äraolemise piire sa näed vaimusilmas endasse ulatuvaid ärateenii-keelde – ent kubemes ärkab elu ja sa avaned kui varaküps lootoseõis juues enesesse päikesenektarit – igast su liigutusest tärkab talveunest uus universum milles puudub aken pimedusse millest laotub maale veel sündimata elusid mis kui kookonist väljuvad olendid ahmivad enesesse õhu selle õhu mis täidab eeterkeha valgusega – ja kubemes ärkab elu veel elamata…“

Nende naturaalsete pursete ja kohati väga valusate karjete peale on üllatav ja ootamatugi lugeda tema ballaade, sonette ja miniatuurseid loitse Tähelastele, hiitele ja lummavale loodusele. Mitmed neist värssidest on saanud laulusõnadeks ja mitmed just laulude jaoks loodudki.

Jälle teel

„Luuletamine ühendab erinevate elualade inimesi, kes muu hulgas värsse vormivad – ja väga hästi seejuures – poeesiaürituste rütmis mööda Eestit liikudes olen laagrites, seminaridel ja koosviibimistel leidnud selliseid sõpru nagu mahetalu perenaine Piia Tiigemäe või punase risti juhtfiguure Tiina Säälik, kes mõlemad luuletavad, pildistavad, maalivad nagu jumalannad. Minu erinevus neist ohtra anderikkusega õnnistatud emandatest on tõsiasi, et mina oskan ainult luuletada. Naudin inimtüüpide portreteerimist, koerte kirjeldamist ja kiitmist rütmilises sõnas,“ räägib Margit. „Eks loovuse ja boheemlusega kaasneb ka üksjagu ennastunustavat pidutsemist ja ülevoolavat elurõõmu. Labast joomarlust seevastu ma põlgan – ja suisa põgenen selle eest.

Mis siis, et 41aastasena pole kombeks olla sisuliselt kodutu ega erivajadusega pojaga ning vene sinise kiisu ja tema poegadega üha teel olla? Oluline on, et naisel on voodi, kus vabalt ja kirgastavalt anduda, on arvuti ja aeg endale. Selles ajas võin ühtaegu juurelda, kui ülev neste on meheuhkusest väljunud ihusoe, šampanja ja Satya Sai Baba aroomiga viiruk – mis siis, et „isasinimeste kari tiirleb ümber sul kui vari – hüpata kuis püüad üle oma varjust – avad süle – kuid ei pääse rüpest valla, vari jääb su jalge alla – astud taha, astud ette, sukeldud või pea ees vette – see mis sinu külge loodud, surreski su järel joondub!““

Vastus ja vastutus

Head kolleegid, kallid sõbrad!

Avaldan siirast kahetsust, et minu tööga seoses on teile probleeme tekkinud – mulle endale kahtlemata ka. Minu süü seisneb selles, et Tallinnast – aga ka Rakverest – kaugel olles ei suutnud ma jälgida oma lugude ilmumise järjekorda ega tagada Armastuse maaletoojate mitu nädalat lubatud täienduste jõudmist toimetuseni. Kuna mõned lood olid veel ees, ei oletanud ma, et see lugu naistepäeval ilmub. Samas pole ma oma sooja ja toetava tekstiga ei Kelli Tõnsingut ega tema elukaaslast Kristo Kiviorgu kahjustanud. Pigem kohtasin nii loo sündimise ajal kui järel armastuse maaletoojate poolt üllatavat üleolekut ja vaimset vägivalda.  Peab tunnistama, et siinkohal kipub vaimsus ja vaimsed korratused oma hapra vahejoone kaotama ning tervendajad näivad ise tungivalt abi vajavat. Tänaseks olen teada saanud, et asi polegi minus ega loos, vaid paari omavahelistes suhetes, millega on vahepeal kataklüsmid toimunud. Kui mul õnnestus Kristo Kiviorg 21.märtsi õhtul telefonile saada, teatas ta ekstaatilises toonis, et tahab nüüd samas mahus pinda, et oma asjadest ajakirjas Naised ise kirjutada. Iseasi, kas see mõranema hakanud suhet parandab. Minult aga ei soovinud noorhärra Kiviorg midagi – ka mitte seda kirja siin. Inga palvel selle siiski koostan, ehkki olen kõrges palavikus – kõige viimane, mida ma põhjustada tahan, on probleemid seoses minu tööga, mida teen äärmise pühendumise, kogu südame ja suure süvenemisega. Jah, ma ei kasuta diktofoni – pole kunagi kasutanud – salvestan südamega ja saadan teksti pärast asjaosalistele. Antud juhul on noorsand Kivioru pretensioon osaliselt kohatu, kuna enam kui poolte minu ja Kelli vestluste juures ta ei olnud.

Loo kirjutamist alustasin novembris Rakveres. Mind juhatas Kellini Inge Soosaar, kes viibis ka esimese intervjuu juures ning kellest olen samuti Eriliste elude rubriigis kirjutanud. Meie vestlusega ühines Kristo alles siis, kui noorte toonasest korterist juba lahkuma asutasin. Kuna tookord oli mul toimetuses hulk lugusid varuks ees, jätkasin kirjutamiseks valmistumist tänavu jaanuaris-veebruaris. Külastasin Paides nende vabastava hingamise seanssi, vanematekodu ning pärast teksti Kellile saatmist kohtusime temaga Tallinnas Avaja keskuses, kus ta ütles, et kontseptuaalsed rõhud on vahepeal muutunud, energeetiliselt oleks teksti vaja ümber seadistada, aga seoses eraeluliste kataklüsmidega pole tal energiat seda teha.

Saatsin teksti tutvumiseks meie ühisele sõbrale Jaanika Grossile ning Inge Soosaarele. Mõlemad julgustasid Kellit loo avaldamisega lõpule minema, et edastada sõnumit, kui võimsale tasandile on võimalik väga valuliku lapsepõlve pealt areneda ning sellega paljudele lugejatele äratundmisrõõmu pakkuda. Seda enam, et olin juba investeerinud sellesse töösse mitu kulukat sõitu ja päevi. Enne kui Kelli energiat kogus ja tekstiga tegelema hakkas, võeti see aga järjekorras ette.

Kui teemaks on olnud naiste suhtes julmad ja ebaõiglased mehed, on nende protest olnud prognoositav ning nende juhtumite puhul oleme olnud meie õigust tõestavate dokumentide patareiga. Antud juhul on armastuse maaletoojate sõjakus mitmekordselt šokeeriv ja mina isiklikult selle ees üsna abitu. Ma ei ole kunagi tahtlikult ebaeetiliselt käitunud – iga intervjueeritav on minu jaoks ime kordumatu väärtus. Kuna ma ei kasuta diktofoni, kujunevad mu vestlused intervjueeritavatega ääretult pihtimuslikeks – ent ma pole enda arvates kunagi usaldust kuritarvitanud. Ei armastuse maaletoojate ega teiste inimeste puhul pole ma kirja pannud neid isiklikke asju, mis avalikkusele ei kuulu.

Palun veel kord vabandust, et ei kontrollinud, kuidas antud teema puhul vaimsuse ja vaimse nihke vahelise piiriga lood on. Ja palun kergemat karistust – oma sünnipäeva, lapselapse sündimise ja igapäevased tallede sünnid olen juba sellesse vapustusse matnud, nii et viirused said muidu väga vastupidavast minust jagu. Loodan, et mingile muule tuleriidale mind enam ei saadeta. Aitäh.

Kai Balode 20+ last ja kolm koera tagakäppa

„Tüdrukud, õhk lõhnab tomatite järele!“ ütleb Kai Balode (60) Türil oma 15 lapselapsest kolmele piigale, keda ta nende viienda korruse kodus hoidmas on, kui tütar teeb medõena Tallinnas mitmeid järjestikuseid valvepäevi ja tema mees on tööl Norras, nagu enamus Kai lapsi. „Varsti on nii kevad, et me paneme väikesed tomatitaimed pottidesse kasvama. Siis on vanaema korteris natukene aega aed. Piisav aeg ja aed, et olla õnnelik. Seejärel istutame taimed maha kas mu kodutallu Rannu lähistel Kaarlijärve ääres – või siinsamas Türil mu sõbranna aias. Igal juhul on hästi.“

Kai talus elab praegu tema kass ja poja pere, ühetoalises poissmehekorteris kogeb riiulitäie elulooraamatute väärse teekonna läbinud naine esmakordselt elus üsna endale elamise võlu. Ta ei pea vajalikuks üle jõu käivat kinnisvara omada, suur osa maailmast on mõnuga läbi rännatud ning lisaks neljale lihasele lapsele ja 15 lapselapsele ka mitu isehakanud last Eestimaale kingitud. Elujõust ja –ihast pakataval hoogsal naisel on vaid üks väike soov: kui vaid jalg alles jääks… Tal on jalaveenide ateroskleroosi tõttu tänavu juba kolm operatsiooni olnud. Õde lahkus siit ilmast selle haiguse tagajärjelt ridamisi saadud insuldi ja infarktiga. Kui vahetatud ja kohendatud veresooned ikka ei funka, tuleb üks jalg eemaldada, aga Kai tahab siin elus veel nii palju näha ja teha – ja jalaga on see igal juhul ladusam kui ilma.

Kalle ja Fedja

Need on kaks meest, kellega mahlakas emand elab. Fedja on kodukäija, kes käib Kaiga kaasas, osaleb tema elus ja liigutab nii reeglipäraselt uksi-mööblit-veekraane, et see on naise jaoks juba ammu tavapära, mitte paranormaalia. Imelik on pigem, kui Fedja end mõnda aega ilmutanud pole. Kargu-Kalle aitab kõndida pärast 18 narkoosiga ja hulka seljatuimestusega tehtud operatsiooni, mille ajal vaimuka väljendumisega naine on nadi olukorda trotsides saanud arste naerutada. Üldnarkoose pole ta, ise medõde ja vetvelsker sellepärast rohkem tahtnud, et mõni hall ajurakk võiks alles jääda – kuidas muidu lugeda ja luuletada, horoskoope arvutada ja ristsõnu lahendada nüüd, mil selleks piiramatult aega käes.

Kai kirjeldab end nii: „Kui vihastan, võib juhtuda, et ilma halvaks  pööran. Ees kohvitass – nii pikad ööd ma loen ja vardaid keeran. Olen suure pere esiema: neli last, viisteist lapselast. Ja kolm koera tagumist jalga. Miniad muidu armsad asjad. Ka need, kes poegadest lahus. Raamatud, jalgpall, vormel1, Metsatöll ja muu raske jõmin, mis mind ennastki meenutab. Aed ja lilled, kudumine ja moosikeetmine, seenelkäik ja mullas müttamine, ristsõnad ja mälumängud, hea söök, harva klaasike viskit, poliitika ja History. Ja ongi maailm ümmarguseks hobitatud. Vihkan väiklust ja lauslolle, ennasttäis tölplasi ja rind-ees-trügijaid. Olen pensionär, aga Savipätsi poolt ei hääleta!“

Nende kolme tagajalaga on nii, et tema kahest pisikesest koerast ühel, Wifil on töökorras vaid üks. Naine võttis koerakese ära perelt, kes pisipenile nii hoogsalt peksa andis, et epilepsiahood on tal kõik senised kaheksa koera-aastat peal käinud. Pafi aga on õnnesärgis sündinud – õigemini jääsupis ujunud. Ühel leebel varakevadisel päeval täpselt aasta tagasi läks naine Rannu-mail Tamme paljandi all koos Wifiga Võrtsjärve äärde jalutama ja märkas, et miski sipleb kaldavees jääpudrus. Peopesasuurune kutsikas. Elunatukest päästev Kai sai kannikateni märjaks, liigikaaslase pärast mehiselt kroolinud Wifi samuti – üks koer põues, teine varrukas – nii nad kolmekesi ühist elu alustasidki.

„Arvatavasti viskas keegi „inimene“ terve pesakonna järve, ühel õnnestus imeväel pääseda. Tänapäeval ju vastsündinud soovimatuid loomapoegi ausal-humaansel kombel uputada ei tohi – millisel maainimesel on raha halastussüst tellida ja kõik oma loomad steriliseerida? Veel hullem on lugu lautades, kus toimivad Brüsseli reeglid ajavad mind lihtsalt nutma,“ pühib Kai olukorda kirjeldadeski oma paksude prilliklaaside taguseid teraseid silmi. „Vanasti oli nii, et kui lehm jäi lootusetult haigeks, tõmmati kõri läbi ja lõpetati mahajäänud looma piinad, liha andis veel kasutada. Nüüd ei tohi. Kui päevas 60 liitrit lüpsev õnnetu elukas pikali kukub, jäetakse laudanurka surema – ja kui tal on õnnestunud hirmsates piinades siit ilmast lahkuda, tuleb Väike-Maarja auto.  Sigu ei tohi inimlikul kombel kodus veristada – saadetakse hirmsa transpordistressi käes lihakombinaati kisa ja verelõhna sisse, mis talutoodang see niimoodi enam on?

Küll oli see üks ilus aeg, kui mul olid kodus laudas lehmad Kati ja Maasu. Orikas Elmar vaatas lüpsmist pealt ja kommenteeris – magad? kus-mas-magan, kui sa lüpsad!tahad piima? tahan…“

Muna hind üks rubla

Kai on medõde ning palju aastaid ses ametis ka töötanud – Pelgulinna „hullumajas“ põhiliselt. Kui tema neli last olid väikesed, polnud 62rublane õepalk mõeldav, ehkki oma lehmadelt tuli piim, või ja sõir, mida ta suurepäraselt teha oskas.

Naine läks tööle lüpsjana ja õppis ka vetvelskriks, kelle ülesanne oli lisaks kõigele muule ka kultide kohitsemine – üks kuldimuna üks rubla. Enda üle nalja visates ja laulu lastes käis lasterikas ema seda tööd ka küla peal tegemas. Sai mehiseid maatöid tehes nii tugevaks ja vägevaks, et pani vajadusel keskmist kasvu mehe ühe käega maha.

Laste isa jäi töölt tulles Sovtransauto alla ja hukkus. Viienda lapse, keda Kai tookord ootas, viis mees endaga kaasa – laps lahkus viiendal raseduskuul. Ent isa tahtis ka oma lemmiklast enda juurde. Tollest ajast saadik ongi Kail saatjaks kodukäija Fedja: „Ühel õhtul, kui lapsed mängisid ja kõige pisem, aastane Ralf, kes oli isa lemmikpoja, nende seas päterdas, kukkus väikemehele täiesti ootamatult riidekapi uks peale. Õnneks sai ainult sinise jala ja ehmatuse. Loomulikult ei saa üht last teisele eelistada, aga hingelemmikud on siiski – eks minulgi. Ja Ralf kukkus kaevu, jäi auto alla – mida iganes. Ent inglid hoidsid. Inglid ja haldjad hoidsid nii minu kui teiste tollaste emade lapsi, kui emad laste toitmise-katmise nimel tööd rügasid.

Jätsin näiteks kõige pisema koju magama ja jooksin rabaserva lehmi lüpsma. Tõstsin lehmaketid tikuga edasi – ja ämbritega padavai koju tagasi. Kord juhtus nii, et samal ajal kargasid kitsed lahtisest köögiaknast majja, pöörasid hapupiimakirnu ümber, mina ajasin neid hirmsasti põrkides luuaga taga… ja siis saabusid linnast peened sugulased külla…“

Kui seesama poeg sõjaväest naasis ja emaga pool ööd juttu rääkis, ei saanud noormees teisel poolel ööst sellepärast magada, vaid luges hommikuni raamatut, sest riidekapis käis pidu. Uksed õõtsusid ja riidepuud koos ülikondadega kiikusid. Pärast seda ongi Kai juba harjunud, et lukus uks lendab lahti – ja tagasi kinni. Inetult suud pruukiva inimese pihta lendab nõuderestil kuivav veeklaas ning Kai praeguses poissmehe-üürikas on korduvalt veekraan jooksma keeratud.

13aastane tütretütar Rebecca, Kai hingelaps, kes Fedja möllamisi korduvalt pealt on näinud, naerab: „Vanaema ütleb sellistel puhkudel Fedjale: ära jukerda, mina pean ju vee eest maksma!“

Mamma Balode

Võib arvata, et Fedja on Kai kadunud kaasa, kes teda läbi elu saadab. Naine on pärast lesestumist korra küll mehel ka käinud – Lätis. Põhiline, mille ta abielust sai, oli lastest erinev perekonnanimi, teadmine, et kuitahes vahvad vanemad ei korva mehe rumalust ning avastuse, et kui inimese lõhngi ei sobi, ei anna midagi parata ega muuta. Naine pööras ühel päeval oma Läti-koju sisenedes ja teleka ees haigutavat mehikest vaadates lävel ringi ja tuli ära koju ega tõstnud enam kordagi oma jalga sinna. Jäänud on Fedja ja Kargu-Kalle.

„Ma pole saanud papist poiss olla – vanemad on selleks liiga krehvtiste geenidega. Emast, hobuste ratsastajast, on mul pilt, kus ta kübara ja pika sigaretipitsiga sadulas istub, sale ja elegantne ja pisike. Isa oli Magadani küüditatud, põgenes sealt ära, tegi minu ja venna valmis, andis õige asja eest valele mehele – miilitsale, noh – vastu hambaid ja küüditati tagasi,“ muigab Kai. „Ma ise käisin tubli pioneerina aastaid Artekis ja olen sealseid sõpru külastades vabatahtlikult pool Venemaad läbi sõitnud. Kui ma nüüd loen punavanakeste elulugusid, kuidas nad missiooni nimel sisemiselt sinimustvalgetena sunniviisil pioneeriks ja parteisse astusid, läheb mul süda pahaks. Inimesed, olge ometi ausad! Me ju mäletame. Nii nagu tulevikus mäletame ka seda, kuidas praegune valitsus ei suutnud oma riiki ja rahvast hoida – nagu minu enese lastest, on ka kogu rahvast varsti kolm neljandikku Soomedes-Norrades tööl. Vabatahtlikult. Tegelikult tapja-raha orjamise pärast jällegi sunnitööl. Kodust pere juurest minema küüditatud.“

Kai peres on pea kõigil lastel sünnipäevad juuni alguses. Kogu pere koguneb, laulab ja rõõmustab. Üks poiss, kes külalisena elus esimest korda midagi sellist nägi, palus endale sünnipäevaks sellist vanaema, nagu Kai. Ja sai. Kinkis kasumammale 60. Sünnipäevaks sülearvuti, et memm saaks avamaailmaga ühenduses olla. Avamaailmast tulevad mammale pidevad kõned, kus ta teisel pool kõnelejat – kes asub reeglina kusagil Skandinaavias – kõnetab „kallis“. Ja võõrsil teenistuvate laste abiga on ostetud ka telekas ja mööbel poissmehekorterisse.

Kaardid ja purgiseened

„Tütar oleks tahtnud, et elan tema juures – nad on mehega aina tööl ja mina mammana väga vajalik. Aga minu jaoks on viienda korruse vahet ronimine ikka tõeline Tartu maraton.  Mul on esimesel korrusel resideerides hea koertega jalutama minnes üksiti raamatukokku põigata ja värsket lugemist võtta. Ma pole eluski saanud nii palju ja mõnuga lugeda kui nüüd. Plikad saavad minu juurde tulla – varsti see tomatitaimede asi ju ka käsil ja… Mis seal salata, ma saan iseendaga päris hästi läbi. Kuni ma ilmaski üksi ei olnud, ei teadnudki. Tore avastus. Hommikul panen endale kolm kaarti, mida päev toob. Sõbrannadele panen ka. Ja mõned kunded sõidavad Tallinnastki minu juurde kaarti panema ja taevakaarti arvutama. Ega ma ise kundedeni mingil moel ei pääseks ka – jalg sureb ja sogab, kuidas sa sellisega pedaale painad,“ arutleb Kai. „Katastroofistsenaariume ma ei hau, aga kui opid enam ei aita ja jalast tuleb loobuda, on kõige suurem probleem seenele pääsemine. Selleta ma ei saa. Seened ise on võrratud. Seenelkäik veel võrratum. On see, mis on. Ma tean, et ma saan uskumatult kõigega hakkama. Olin 34, kui haigestusin vähki. Kuna tundsin end täiesti tervena, tuli arstidel mind üsna vägisi lõikusele-kiiritusele-keemiale tirida – ent ellujäämise hind oli siis ka kliimaks selles noores eas. Organism hakkas tavapärasest kiiremini vananema – ma ise mitte. Ega hakkagi. Nagu kirjutas mulle hiljuti üks lapselastest: ma ei ole üldse kole, kuigi hambaid väga pole…“

Teatraalsed nišimehed

Eduard Salmistu ja Kalev Kudu töötavad mõlemad ühel näiliselt edevaimal ja ambitsioonikaimal alal – teatris. Ent kumbki on leidnud vaikse ja väärika niši, milles küntud vagu on aastakümnetepikkune, ebatänapäevalikult stabiilne ja oma kohatises pahelisuseski positiivne.

Vaikne ja väärikas väikelinna seriaalisaadik

„Kutsuge Salmistu, kui teie seriaal vajab lausa või natuke negatiivse tegelase kehastajat!“ tundub olevat Eesti telesarjade maastiku reegel, kui otsitakse kehastajat natuke või päris paha mehe kehastamiseks. Teda ei häiri, et ta inspireerib lavastajaid-režissööre paadunud tüüpide mängijana. Eduard (50) võtab rahulikult ja märgiliselt vastu, mida pakutakse ega hellita 1984. aastast saadik Rakvere teatri näitleja olnuna ülepaisutatud ambitsioone. Lavastada tahab küll – sahtlis on üks humoorikas armastuslugu. Peab vaikselt ootama, kuni see riigiteatri repertuaari sobima loksub – suur masinavärk ei olene ju teatavasti üksikisikute unistustest vaid sotsiaalsest tellimusest.

Pahad poisid on hr. Salmistu kaubamärk. Kui tahes palju kirgastavaid töid näitleja ka teatrilaval teeks – 21. sajandi avalikku teadvusse jäädvustub ta siiski läbi televisiooni ehk siis seriaalide kiiremini-kindlamini-kauemaks. Eduard on „Kättemaksukontoris“, „Kelgukoertes“, „Ohtlikus lennus“ ja nüüd ka uues „Süvahavvas“ mänginud ja mängimas kolemeeste kaleidoskoopi.

„Olen oma armsa eesti rahva ees mänginud tüüpilist pundunud ja mahakäinud kiimakotti, kes püüab kena allüürnikuneiu käest renti nii rahalisel kui naturaalsel moel välja pressida. Ja pahelist isa. Nüüd „Süvahavvas“ kehastatava joodik-füüsiku rolli jaoks palusin kõik osad ette ja kätte, et tekiks panoraam, mis aitab inimsaatuse põhjused ja tagajärjed selgeks sättida. Minu ettepanekut – joodikteadlases on säilinud härrasmehelikkuse rudiment lipsu ja muu nukra butafooria näol – võeti kenasti arvesse ka,“ arutleb Eduard. „Ka „Ohtliku lennu“ üheksandas osas „Päevik“, mis peagi raamatuna sarja täiendab, on mul etendada prükkariks mandunud mehikese tegelaskuju. Igapäevane ja vajalik mõtlemisaine – mispärast mõne kena ja üsna aruka inimesega niisugused asjad juhtuvad. Kuhu jääb väärikus, elujõud ja ettevõtlikkus. Miks mõne isiksuse elus ei juhtu ühel hetkel enam ainsatki head asja. Ja samas – mis üldse hea on? Kellele miski hea on.

Endale olemuselt võõra halva kehastamine tutvustab näitlejale teda ennast. Tänu rollimängudele pole endal vaja kõike proovida. Eks see olegi üks näitlemise võludest – saame elada mitu elu ühes, ilma et oma enese karmat ära sodiks.

Teine küsimus on mõistagi, kas mitte seegi pahapoisitegu ole, kui mängime ja paljundame halba. Igatahes üks mis kindel – negatiivsete kangelaste mängimine aitab tasakaalu, miski ei löö enam rivist, isegi kui seda miskit päris elus kogenud pole. Läbi tunnetatud on.“

Tänavusuvine vabaõhulavastus – Karl Ristikivi Pivarootsis – jõudis avalikkuse ette taluperemehe ja lavastaja naginaga näitlejate palkade ümber. Eduard oli nii lavastuse kui suvega rahul – ja ka siis, kui tasu ikka veel vaid lubati, ka raha asjus rahu ise. Küll saab.

Selline pikkade mõttepauside ja asjade paika loksumise mees ta ongi. Ei kaota ebakõlade puhul pead, mis iganes kakofoonia ka põhjustab. Pärnu endine poliitik ja hooldekodu juhataja Priidu Pärn asutas näiteks projektiteatri Neljas Sein, mis lavastas näitemängu „Õhtust, Leon!“ – sama lugu, mida etendasid Endlas Feliks Kark ja Jüri Vlassov – ent sõit jäi Eduardi endise kolleegi vastutöö tõttu seisma.

„Ma olen täiesti kindel, et see läheb edasi. Ootame ära. Pole vaja rabistada ega sõdida,“ naeratab mees vaoshoitud muiet, mis on samasuguse väljapeetusega nagu mõttepausid – kui huvi on, ootad ära, kui huvi pole, ära üldse küsigi. „Projektiteatrite puhul on minu jaoks olnud huvitav kõrvalt jälgida, kui võimalik või siis võimatu on ühel inimesel ennast mitme tasandi vahel jagada. Meil on selliseid fenomene nagu Dvinjaninov, Ojasoo ja Jalakas, kes suudavad ühtaegu olla nii ärimehed kui lavastajad, näitlejad kui heliloojad. Enamus inimesi aga suudab keskenduda ühele väljundile.

Nii võibki juhtuda, et esietenduse eel avastatakse – promot polegi tehtud, rahvas ei teagi teatrisse tulla. Äsja just nägin, kuidas näitlejad seepeale ise ja omal algatusel tegutsema hakkasid, oma vahenditega reklaamklipi filmisid, plakatid tekitasid ja levitasid…“

Samas kinnitab Eduard, et teatrid enam näitlejatelt sunnismaisust ei eelda. Kui varasematel aegadel ei nähtud hea meelega, et koosseisuline artist väike- ja projektiteatrites osaleb, siis nüüd on pigem vastupidi. Riigiteatri juhid on rahul, kui näitlejatel on värskendavalt mitmekesine töö ja täisväärtuslik rakendus. Sel kombel esindavad nad ju ka oma emateatrit, luhvtitavad iseennast ning on rahulolevatena võrreldamatult loovamad-lehvivamad kui ooterežiimil tiksudes.

Peagi 30 aastat Rakvere teatris töötanud mees ei kipu ei kuhugi suurlinna ega välismaale pikemaks ajaks imet vaatama ega endale olemuselt sobivast korterist eramusse. Tema vaikse väärikusega sobib väikelinna rütm. Ja maiste tööde kohta ütleb ta siiralt, et peale puutöö neid „päris meeste töid“ ei mõista ega isuta.

„Oma puutöö ja erapinna tunde tarbe saan rahuldatud suvekodus Prangli saarel. Kuhu ma muide sel suvel ei jõudnudki. Saarel asuvasse suvilasse tuleb ju ekstra sõita ja pikemalt jääda ning ükski juhuslik mööduja, kellel pole midagi teha, ei maabu samuti seda sinu juurde tegema,“ muigab Eduard. „Kui maailmas peaks juhtuma midagi sellist, et näitleja amet kui niisugune ära kaob, peaksin hakkama oma poolesajandilise elustaaži juures uusi oskusi õppima. Peale näitlemise ma midagi eriti ei oska. Ja samas seda ju polegi nii vähe. Ning seda kannapööret, mis teatri maa pealt kaotaks ei kujuta ma ka ette.

Teater oma siin-ja-praegu efekti tekitamise võimega, samastumisvõimaluse pakkumisega, asenduselude võimaldamisega ning kujuteldavate pahade – ja heade – ja uskumatute sündmuste loomisega lubab piiramatuid kogemusi ja läbielamisi ilma toolist tõusmata. Nagu sportki. Vähesed teevad, enamus tahab vaadata ja samastuda…

Mis puutub Tallinnasse, siis see on nii kalk ja kalestav keskkond, et mulle piisab seriaalide võttepäevadest – ja armastatud Margotist, kes elab pealinnas. Tutvusime temaga, kui ta oli nukuteatri grimeerija, nüüd teeb ta sotsiaaltööd ja sümboliseerib minu jaoks parimat osa Tallinnast.“

Eduard kinnitab, et ei läinud lavakasse ei-tea-mis edevusest ega ihast õilsaid kangelasi mängida. Hoopis juhuse tahtel, sest sõbrad läksid ja tema sai sisse, nagu see ikka trehvab – ja mängima just neid karaktereid, keda vajadus ja saatus lavastaja vahendusel ette seavad. Seepärast võtab ta rollipakkumised kui Märgi ja Õppetunni enamasti ikka soojalt vastu – kuitahes paheline ja silmnähtavalt haisev mõni läbi tunnetatavatest tegelastest ka on.

„Minu meelest on väikelinnade teatrite tähetunnid kuidagi erilisemad ja igavikulisemad kui metropoli mürasse mattuvad šedöövrid. Provintsi pärlitest meenuvad lisaks meie „Libahundile“ kohe Pärnu „Tõlkijad“, „Soo“, „Metskass“ või Vanemuise „Mõrv katedraalis“, „Faust“… See näitab, et väikelinna riigiteatris on täiesti tavapärane see õnnelik juhus, et repertuaarivaliku protsendid ja proportsioonid, sotsiaalne tellimus ning tegijate tahe ja tulemus kohtuvad kuldlõikes,“ teab mees, kelle peas, südames ja kodusel kirjutuslaual küpseb leebelt koomiline armastuslugu. „Millest muust kui armastusest ja-või Armastusest kõik lood ja laulud ikka räägivad. Midagi muud pole ju selleta olemaski.“

Arukalt nukra pilguga mees, kelle naeratus muudab üllatavalt kogu tema olekut, kinnitab, et ehkki kannatlik, polevat ta sisimas nii malbe midagi: „Üks õel küsimus või silmavaade – ja ma oleksin viisakalt kummardades lahkunud. Me pole siia ilma tulnud ja omavahel kokku saanud selleks, et halba teha – me võime seda mängida ja katsetada, et mitte iseendas tegelikku looma lahti lasta – võimaldame vaatajatele kahjutu viha ja vastikuse tunnetamist ja seeläbi puhtaks põlemist – ja kuhjunud pingete leevendamist läbi selle, et võtame löögi oma professionaalse mina-poole peale.“

Kalev Kudu kosub come-backiks

„Olen alati tundnud olemuslikku huvi ja tõmmet alade vastu, mis manipuleerivad inimestega nii heas kui halvas mõttes. Ajakirjandus – pigem halvas – ja teater reeglina heas mõttes,“ kinnitab Tartu Ülikooli tudengiteatri juht Kalev Kudu (52), kes lisaks lavastamisele-kujundamisele ja teistes riikides õppimisele-töötamisele-õpetamisele kavatseb lähiajal ka näitlejana lavale naasta. „Saatus on teinud kõik selleks, et ma püsiksin kenasti teatri juures ja just täpselt oma nišis. KGB ja sõjaline algõpe peletasid mu žurnalistikaosakonnast akadeemilisele puhkusele ja rettu – teatrite, just dünaamiliste, vabade ja värskete väiketeatrite juurest pole mind aga viimase poole sajandi jooksul miski ega keegi suutnud eemale tõrjuda.“

Harrastusteatriteks klassifitseeruvate koosluste juurde jõudis Kalev pärast Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhiks õppimist ning Tartu Ülikoolis ajakirjandust õppides Vanemuise draamastuudios tegutsedes. Jaan Toomingat peabki mees oma olulisimaks õpetajaks-eeskujuks-julgustajaks, tänu kellele on härra Kudu julgenud sõnastada sedavõrd radikaalselt riigiteatrite kui konveier-kombinaatide vastase teksti nagu üliõpilasteatri manifest. Tartu Lasteteatris selle algusest lõpuni näidelnud, Võru kooli- ja harrastusteatris osalenud mees on suure põlemise ja vaimustusega lavastanud ja mänginud, tõlgendanud ja edasi arendanud Beckettit ja Strindbergi, Mrožekit ja Dostojevskit, Vahingut ja Mehis Heinsaart.

„Kõige enam on mind värskendanud ja mõistagi ka finantsiliselt vee peal hoidnud – Tartus makstakse meile juba viis aastat 140 eurot kuus ja kultuurkapital toetab ka nii-ja-naa-üle-ühe-kahe – võõrsil lavastamised ja mängimised. Ehkki ka seal võib juhtuda absurdseid fiaskosid. Näiteks lavastas üks pisike pime teatraal Soomes muusikali, mille mina lõpule aitasin viia – aga mitte kellelgi ei olnud meeles reklaami teha. Niisiis ei leidnud rahvas seda üsna õnnestunud ja erilist tööd üles, saalid jäid tühjaks, rahad saamata – ja mina jäin seetõttu ilma oma ilusast noorest pruudist, kes mind vaesena nii palju ei armastanud kui rahakana oleks armastanud…“ muigab Kalev. „Hoolimata sellest, et mu lapsed on näinud väga lähedalt ja veenvalt, mida tähendab niši-tegutsejast teatraali elu, pole samas nemadki sellest vääramatust saatusest pääsenud.

Poeg elab Nele-Liis Vaiksooga, tütar sõidab Albioni saartele performance’i-kunsti ja fotokunsti õppima. Ostsin talle sinnasõidu pileti, ehkki mu meelest on tema valitud nišš veel hullem riskibisnis kui mu enda oma. Ja mul enesel on õnnestunud oma elu sedasi korraldada, et ma ei riski õieti millegagi.“

Teatrimees elab ühetoalises korteris Tartu Pikas tänavas koos kassiga, keda aegadel, mil peremees Norras, Soomes, Valgevenes või Filipiinides loob ja lehvib, hooldab tütar või päästeteenistujast sõber.  Kalev itsitab, et Valgevene kolleegidega on kasvõi sellepärast kena koostööd teha, et valgevenelannad  – tänu ette jäävatele rabadele mongoli-tatari ikkest erinevalt suurvenelastele pääsemisele – on maailma kõige ilusamad naised. Poissmehe elu elav intellektuaal arutleb, et võiks ju veel oma asjade korralduse ümber seada ja noore, nii 25aastase – nojah, see on ehk palju tahetud ja 30+ oleks kah ok – kaunitari koju tuua, ent ta tundub endale nii radikaalse muutuse jaoks juba vanavõitu olevat.

„Olen viimastel aegadel end harjutanud alkoholita eluga – viin hakkas segama, loobusin täielikult, mispeale alguses oli väga veider nii külas käia kui mõtlusega tegelda – ka füüsiliselt oli üsna ränk aeg. Meenutagem, et Mattiiseni, Ehlvesti ja Vahingu viis järsk loobumine ju sootuks minema… Nüüd olen jõudnud uue ärkamise ja eneseavastuseni. Mees tahab taas lavale. Kuna ta on perfektsionist ning roll, mida tema ambitsioonid ta mängima viivad, eeldab ohtrat tantsu ja lavaliikumist, peab ta veel usinasti ujuma ja jalgrattaga sõitma, et saada korda kapitaalselt lapitud pahkluu, millele sõbra juures talgutel palk peale kukkus. Trotsi tal selle ülesande täitmiseks jätkub.

„Eks mu üliõpilasteater ole samuti suuresti trotsiteater. Olen olnud alati kombinaatide vastu. Televisiooni ja interneti poolt nivelleeritud maitse järgi joonduva riigiteatrite keskmise massimaitse teatri vastu olen olnud. Sellepärast olengi nüüd juba aastakümneid kuulunud avangardistlikesse teatrirühmitusse, kus lõõmab vaba mõte, mängitakse äärmiselt põnevat materjali kohati vägagi tavatus võtmes,“ kinnitab Kalev. „Üliõpilaste jaoks rahuldab teater ühest küljest eneseväljenduse tarvet. Teisalt annab ainepunkte. Kolmandaks inspireerib sageli teise hariduse juurde triivima. Kolmandik Viljandi ja kolmandik Tallinna teatrirahva taimelava praegustest kursustest koosneb minu õpilasest, kes on uue eriala valinud. Mõned  juba töötavad teatrites, aga ka vabakutselistena – näiteks Kerttu Moppel.”

Kalev möönab, et tal oleks kõrvale vaja maiste tasanditega tegelevat produtsenti – nii nagu moodustavad tandemi VAT-teatri liidrid Aare Toikka ja Tiina Rebane. Produtsent peaks võimaldama turvatunde ja loomevabaduse ning vaimsele juhile Kalevile jääks võimalus mööda võõraid maid rännata ja oma etendustesse suvalt soovitud lahendusi ja näitlejaid tuua.

„Jah loomulikult on mul ka suurte lavade ambitsioon täiesti olemas. Olen suurtes teatrites lavastanud ja mänginud ka. Mu pakkumisi on sealt tagasi lükatud. Ja mõned ettepanekud on sealsetel ootelehtedel-töölaudadel – hoidkem pöialt, et õnnestub,“ loodab Kalev. „Maailma on vaja kunsti ja kujundeid, mitmekihilisi sümboleid, tantsu ja muusikat ja riukalikku sõna – et teist-moodi tegelikkus rikastaks ja tõlgendaks kõigest-tegelikkust.“

Taavi Malmre ümmargune teletehtud maailm peeruvalgel

Me kõik tahame televiisorist häid ja elulisi, seikluslikke ja saatuslikke saateid vaadata, aga kui meie endi võimalik osalus tuleb jutuks, siis tekib osalustuhina asemel tõrge – mis nüüd mina, mida teised arvavad, ma ei julge. Taavi Malmre (42) on aga just tänu tele-realitytes osalemisele oma maakera ümmarguseks saanud ning internetist kauni kaasa leidnud – Vanessa Iguana (24) on filipiinlanna.

Kui Taavi oli elulooslepiga Eestimaa naiste elus kolmas-neljas-viies olemisest väsinud, kuulas ta sisetunnet. Kui kõigevägevam lasi inimkonnal leiutada internetiavarused, järelikult on need kasutamiseks. Nii, nagu telesaatedki on osalemiseks, mitte saatanast – sealt saab võrratuid kogemusi ja suurepäraseid sõpru eluks ajaks.
“Kui netitutvustesse mitte niimoodi suhtuda, nagu kataloogikauba ostmisse, siis juhatab juhus su müstilisel kombel õigete inimesteni, kes on saatusel sinu jaoks maailma kaugeimas otsas ootel. Vanessa leidsin interneti keskkonnast jah. Kaks aastat väga õnnelikku abielu on näidanud, et see oli tõeline peavõit. Kuivõrd filipiinlastel on suured pered, kedagi ei põlata ega eelarvata, siis võeti ka mind vastu nagu kadunud suurt valget poega,” on Taavi oma arvuka helge pere leidmise ja sinna sulandumise eest südamest tänulik. “Kui teistsuguseid kogemusi poleks, ei oskaks ju ka praeguse eest tänulik olla.”

Telesaadete teened

Telesaadetes osalemist rahulikult ja loomulikult – ja samas mitte ülearu sihilikult võttev Taavi on tänu erinevatesse maailmaotstesse teleporteerumisele planeedi sedavõrd selgeks õppinud, et teab, millisest tulevikust unistada: suved Eestis – ja kindlasti enam mitte korteris! – muud aastaajad Filipiinidel, sealsele 99 miljonile inimesele oma kahe kõrghariduse juures… söögiks sigu kasvatades.

„Enne pean meie biogaasil töötavad elektrijaamad korralikult käima saama, siis saan end rahuliku südamega kahe riigi vahel jagada,“ lubab Taavi. „Suveti ei tea ma maailmas paremat kohta kui mu Keila-Joa kodu – see, millised suved on mu abikaasa kodumaal, mind aga ei üllatanud. Osalesin reality-shows „Malaisia“ ja teadsin juba ammu, et suvine troopika laksab sulle kohe lennujaamas nagu kuuma märja käterätikuga näkku – ja nii jääbki. Suudadki ainult oimetult lamada ja mõnda muud aastaaega oodata. Vales keskkonnas muutubki inimene erineval moel oimetuks – korterisse suletuna saan vaid stressiravimite toel elada. Kõik me peame teadma, mis meile sobib – elu on liiga lühike, et seda valedele tingimustele, tegevustele ja kaaslastele raisata.“

Kui Malaisia-seriaal näitas Taavile elu võimalikkust džunglis, vihmametsade vahele peidetud linnades ja külades, siis preemiareis Egiptusse tutvustas kuiva kuumuse toimet inimesele. Egiptusse sattus mees telemängu „Vallalised ja vallatud“ tulemusel – kusjuures saatesse trehvas ta publiku hulgast. Kui väljakutse esitati, ei kõhelnud ta hetkegi, kuna väljakutsed pole süütud juhused, vaid nad on kasutamiseks.

„Saatesse „Üksikvanem otsib kaaslast“ viis mind samuti juhus. Ehitasin oma Keila-Joa kodus basseinile küttesüsteemi, et seal saaks ka talvel pärast sauna istuda ja tähti vaadata, läksin korraks tuppa –ja telekas näidati just selle saate reklaami, täpsemalt Leenat, kes mulle väga meeldis. Leena, mustlasverega väga temperamentne daam, oli minuga pool aastat, edasi läks sedasi, nagu läks. Mis puutub eestlannadesse ja eestimaalannadesse, siis nendega ongi nii, et naisega tuleb su ellu terve tema hõim. Lisaks lapsele ka lapse isa ja tema suguvõsa. Kusjuures tähtsusjärjekorras oled sina, uus mees, seal kusagil nende järel ja sulle endale on parem, kui kõigi nende eelmise elu inimestega kenasti sõbraks saad,“ on Taavi kogenud. „Leena klanniga ühinemise tegi keerukaks ka see, et ta oli alles äsja lapseisast lahku läinud ega olnud sellest üle saanud. Kogu mõistvuse ja rahuliku meele juures… varumees ma siiski pole.“

Klanniga laulatatud

Paradoksaalsel kombel on Leena ja Taavi filipiinlannast abikaasa praegu head sõbrannad. Nende korterid Lasnamäel on samas kvartalis ning ilmselt on naiselikult nutikas filipiinlanna võimaliku konkurendi sel kombel kahjutuks teinud, et on nende sõpruse rivaali ja oma mehe vahele seadnud.

„Mingisugust privaatsust pole ka Filipiinidel,“ muigab Taavi, kes tegelikult vajab rahu ja vaikust üsna suurel määral – samal ajal, kui tema kaasa jaoks on Eestis paranormaalselt vähe inimesi ja talumatuse piiril vaikne, on ta enese jaoks raskesti seeditav lakkamatu mürafoon ja vadin, mis valitseb armastatu isamaal. „Lisaks avalike kohtade rahvarohkusele on korterid ja majad väga väikesed, toad üksteisest vineerseinaga eraldatu ning kõik kõigi ja kõigega alaliselt seotud. Selles mõttes on mul meie kahe ja poole aastase abielu jooksul kenasti läinud, et Vanessa Iguana hõim on mu kenasti omaks võtnud, minu hüüdnimi filipiinlaste seas on Joe.“

Vanessa Iguana on hariduselt medõde – tema maal teenivad medõed, õpetajad ja autojuhid kõige enam. Siin Eestis on naine Tai restoranis kokk. Koos naise hõimuga on Taavi valmis tükkis oma kahe kõrgharidusega – infotehnoloog ja energeetik – hakkama tootma ligi sajale miljonile filipiinlasele sealiha ehk siis saama suureks Sea-Joeks. Seni, kuni siinsete biogaasil põhinevate elektrijaamade projektid laitmatult käivituvad, peab mees aga püüdma endale olemuslikult sobimatus korterielulaadis ellu jääda. Keila-Joalt Tallinnasse tööle käimine on arutult aja- ja kütusekulukas. Elulaadilise lõtku tasandamiseks on ta leidnud mõnusa lahenduse. Tema endine õppejõud, skandinaavia-juurne jänki Truls Tuxen Ringkjob ehitab Rapla lähedale Saunakülla rehielamust viikingi kantsi ning Taavi käib vabadel päevadel õpetaja juures puitehitust harrastamas.

Kui kõik peerud kahel otsal…

Biogaas tekib sõnniku lagunemisel. Gaasist toodetakse elekter – ehk siis piltlikult öeldes süütab peer valguse. Kergeks ja haisutuks töödeldud sõnnikut aga tahavad talumehed meelsasti tagasi, põldudele väärtuslikuks väetiseks.

„Suurfarmide juurde selliste väikeste elektrijaamade rajamine nagu Vinnis ja Väos juba on ning nagu meie firma Märjale rajab, on väga loogiline lahendus – tulus ja tulevikuline ning ei põhjusta erinevalt tuulegeneraatoritest, millega Hiiumaal alustada püüdsime, aga rahva umbusu taha takerdusime, eelarvamusi. Gaas elektriks, jääkmass väetiseks – ja suurfarmide sõnnikulademed pole enam probleem vaid õnnistus,“ kirjeldab Taavi. „See on tegelik taastuva energia kasutamine erinevalt praegusest „rohelisest energiast“ kui petukaubast. Ökoloogiliselt teadlikud inimesed maksavad praegu suuri summasid selle eest, et tegelikult aetakse Ida-Virumaal hakkepuitu põlevkivi kateldesse. See pole tegelik roheline energia, vaid kulukas petukaup.

Meie – muidu ju nii väike ja ilus – maa on osutunud taastuva energia kasutusele võtmise asjus uskumatult jäigaks monstrumiks. Alternatiivse, kohaliku ja paindliku elektritootmise peale mõeldi natuke siis, kui valmistuti talvise pööripäeva maailmalõpuks. Nüüd muutub taastuva energia lokaalne kasutamine uuesti huvitavaks koos esimeste elektriarvetega uute tariifide järgi. Siis ennustan nii biogaasi, tuule- kui päikeseenergia elektriks muutmisele väga kuumaks ja nõutuks muutumist.

Tõsi küll, siinset aeglust ja kanapimedust, asjaajamiste konarlikkust ja rahvavaenulikkust jälgides ei saa ma ise ka aru, mis asi mind siin veel kinni hoiab… Nojah, Filipiinide talumatult märg-kuumad suved vist. Vanessale on samas siin raskesti talutav – ei, mitte külm – pimedus. Kuivõrd ekvaatori lähedal on öö ja päev väga konkreetsed vahetujad, on tal siin põhjalas suvel võimatu magama jääda ja talvel ärkvel püsida. Seda on vast eestlastel lohutav teada. Võõrsilt saabunud naise puhul küsitakse ja räägitakse tavaliselt ilust ja naiselikkusest – see on üsna leierdatud stereotüüp, eks ole. Ent minu meelest võiks eestlannadele olla leevendav teada, et samal ajal, kui me ise vargsi une käes vaevleme ja pimedusest masendusse satume, juhib mujalt tulija sellele avalalt ja värskelt tähelepanu. Et ongi raske. Ja ongi ebanormaalne. Ja kuningas ongi alasti. Teadvustatud probleem on juba pooleldi lahendatud probleem. Pimeduse lahendus on valgus. Selleks, et valgus oma hullude hindadega omakorda stressi ja depressi ei tekitaks, tuleb seda tekitada näiteks biogaasist – ja ongi närvid igas mõttes korras. Saagu valgus!“

Kaia Karlep – emad saavad alati hakkama… ?

„Tegin tänavuse Hundi – või hundiseaduste? – aasta esimesel päeval oma elus revisjoni ja täheldasin, et SEB-panga kontol oli miinus 18 tuhat eurot, Swedi kontot ei saanud tehnilistel põhjustel kasutada, mul on majas kolm last, väimees, minia ja lapselaps, küttesüsteem rikkis ja enamus vähesest allesjäänud majakraamist vaja eks-mehe käest paljukordse hinnaga välja osta. Midagi peab muutuma, otsustasin ma. Ja kirjutasin teile. Ning otsekui sellest sammust ajendatuna toimus järsku mingi murrang paremuse poole. Tore muidugi, et nässus konto lubas vee ja elektri eest maksma hakata – aga otsus jutustada oma lugu teistele hoiatuseks ning teadmiseks, et me keegi pole oma uskumatu ummikuga tegelikult haruldased ega üksi, pani mingid head, vabastavad ja edasiviivad energiad liikuma,“ naeratab helge, päikeseline, haritud ja eriliselt ilus Kaia (42), kolmel kohal töötav ja magistrantuuris õppiv erivajadustega laste pedagoog ja kooliõpetaja. „Vaatan mitte ainult oma elus, vaid Eestis üldse jahmunult ringi, kuidas mehed väänavad jõuga või meessoost ametnike abiga viimse välja naistest, keda nad kunagi armastasid, kes neile lapsi sünnitasid ja neid nüüd üksinda kasvatavad. Kusjuures naised jäävad sellise massilise vägivalla käes – millest paljud häbenevad rääkida – ellu ja rahulikuks ega lõhu end ka ülearuse meessoo vihkamisega. Mis siis, et Maarjamaal suhtutakse endiselt naistesse kui alama klassi lüpsilehmadesse – kui vana tüütab ära, võtame uue, vanalt jääme raha välja pigistama…“

Naine, kelle vanaema tuli Siberist nelja elusa ja terve lapsega tagasi, tahtis juba väikese tüdrukuna õpetajaks saada. Läks pisipedasse, kus õppides vedas end vaatamata väga kõrgele palavikule peole koos polütehnilise instituudi poistega, sest elu suurim ämber oli sisse astumiseks valmis pandud. Nooruke Kaia tantsis viimase tantsu oma tulevase lasteisaga ning kuivõrd sellest armumisest sündis kolm last ja praeguseks ka pojatütar, ei saa seda 20aastast abielulugu ka päriselt ämbriks põlata.

Uskumatu lõpuga edulugu

„Seitsme viimase aasta jooksul olen iga päev oma vaprata vanaema meenutanud – sai tema Siberi-kolgataga hakkama, toon mina oma karavani meeste majandusterrori käest ammugi teisele kaldale,“ kinnitab sirge selja ja kindla hoiakuga daam. „Meie perest kirjutati Rapla maakonnalehes aasta enne krahhi ilusarmas edulugu, kus polnud juttu sellest, et ma kolmanda beebi kõrvalt üsna kohe tööle läksin ja suuremaid lapsi koolide vahet vedasin, sest nende isal oli uus elu algamas. Ann-Katre, kes on nüüd kaheksane, nägi isa viimati aastasena, Kristjan (24) ja Ailen (23) neli aastat tagasi. Kohtus.“

Karlepid abiellusid 1987.aastal ning kolmanda lapse sünni eel võtsid 2003.aastal pangast ligi miljon eesti krooni kodulaenu – kaks aastat hiljem koliti juba oma suurde ja kaunisse eramusse Rapla kesklinnas Vigala jõe ääres. Mees töötas külmseadmete firma juhina, naine kolmes kohas õpetajana ning vaatas kõrvalt, kuidas mehed pööritasid miljoneid, millest seitsmest ta teadis, kahest mitte. Neid kahte ongi ta nüüd pidanud, veri ninast väljas, üksinda lapsi kasvatades kinni maksma. Seitse aastat tagasi leidis mees teise – Kaiast paarkümmend aastat noorema slaavitari.

„Seitsme aasta eest oli mu senise elu jubedaim aastavahetus. Jõulude ajal kõnetas mees mind läbi une vene keeles ja nimetas võõra nimega. Vana-aastaõhtul helistas uuele südamedaamile juba avalikult ning mõningase ajas-ruumis-vassimise järel ei tulnudki enam koju. Samal ajal, kui mina seoses null-toetuse-suhtlemisega beebi kõrvalt Rapla-Hagudi-Kohila kolmnurgas kolmel kohal töötasin, alustas laste isa meie sihikindlat nurkasurumist, et maja endale saada. Kõigepealt selgus, et ta polnud kaks kuud majalaenu maksnud – hakkasin pärast võla tasumist seda targu ise maksma. Seejärel tassis ta minema mööbli, vetsu- ja supipotid, kuna ma tegin elatislisa teenimiseks laste koduhoiu, mis talle ei meeldinud – rüüsteretke korraldas ta võõraste väikelaste nähes. Kuu hiljem oli järgmine rüüsteretk – selle käigus rikkus ta ka maja küttesüsteemi, nii et kogu suurt maja kütabki tänini esimese korruse raudahi.

Vaatamata sellele, et ükski ametnik ega täitur, inkvisiitor ega käteväänaja pole meil käinud, arestiti minu laste kodu sundmüügiks. Mul ei jää muud üle kui veel laenu võtta, et maksta mehele 16 tuhat eurot, mida ta mööbli ja kodumasinate eest tahab, olles enamuse neist ju ammu minema tassinud. Mehed-funktsionäärid muudkui arestivad ja kohtutäidavad, ilma et keegi oleks midagi hindamas käinud. Ainult sotsiaalametnik käis ja pakkus, et võime sotsiaalkorteri saada… Aitäh muidugi.

Ehkki lahutusel sain tänu DNA-testile faktiliselt lastele elatise, pole ta seda maksnud. Küll aga tegi mees minu selja taga mu Audi mehele, kellele suulise lepingu järgi 2 miljonit eesti raha võlgnes. Ehkki ta kehitab laste elatisraha asjus süüdimatult õlgu – raha ei ole – on ta palganud Eesti kalleima advokaadi, kasvatab noore naisega uut last. Et meie kodu arestist ja sundmüügist päästa, pean talle maksma inkvisitsiooni nõutud tuhanded, et ta saaks oma võlgu maksta ja minu vastu advokaati palgata,“ kirjeldab Kaia üllatavalt rahulikult. „Eriti küüniline on, et kui mulle tekkis austaja, teatas laste isa, et ta ei küsi tema käest minu juures viibitud ööde eest üüri, vaid tasaarveldab selle laste elatisraha võrra. Ühesõnaga – kui tahan olla armastatud ja mu elus on keegi mees, pean ka selle eest maksma.“

Rahu, ainult rahu

Suutsite neid fakte lugedes rahulikuks jääda? Ilmselt mitte. Sest meid, naisi, on mehed ja ajaloopöörised sedavõrd vägistanud ja röövinud, et igaühel meist on jutustada analoogne lugu – mistõttu tuttavlikule loole kaasa elamine tõstab paljude isiklikud äratundmiskarvad turri. Nii tavaline: oli armastus ja lapsed, kodu ja ühised unistused – siis tuli teine, võlad, kohtuprotsessid ja julm röövimine. Mis tähendab, et naise elust 20 aastat on ta olnud ära kasutatud ja paljaks varastatud. Lihtsalt.

„Meest, lapsi ja ilma ei tohi kiita, siis lähevad nemad rikki,“ manitseb Kaia oma 23aastast tütart, kes armunud naisele omase õhinaga oma armsamat kiidab. „Keegi meist muidugi nõuandeid ei kuula ja ohumärke ei näe või ei tee välja. Minu laste isa varjatud röövliloomus ilmutas tegelikult ennast juba ajal, mil elasime Kodilas kolmetoalises korteris. Juba siis tavatses ta suurustada: minu korter, minu merisiga, minu laps, minu naine. Eks nüüdki käib kogu see inetu, nii mitme inimese elu ilusamaid aastaid rikkuv madin maja pärast.

Meil aitab ses häärberis head tuju säilitada ja tulevikku vaatavalt toimetada lastekari ja sõpruskond. Kuna asume keset Raplat, astutakse ikka läbi ja soojendatakse end meie ainsama ahju paistel.“

Teenelise töölooma ordenit väärt suurpereema möönab, et häärber kipub vaatamata noorte ja sõprade tekitatud positiivsele väljale olema siiski monument hävinud abielule ja isasele alatusele ning liiatigi pole lame katus Põhjalas ei klimaatiliselt ega energeetiliselt õige leiutis. Kui vaid keegi selle lossi ostaks, saaks pere võlast vabaks ja kuhugi metsa mõnusa viilkatusega kodu, mis on ehitatud näiteks aegadel, mil teati, milliseid-mispidi-kuhu maju ehitada.

„Praegune purgatoorium õpetab kogu mu pesakonnale kokkuhoidmist. Valtusse sõidan tööle küll autoga, ent Kohilasse ja Hagudisse tööle ning Tallinnasse magistriks saama rongiga. Ja kokku hoidmist pereliikmete vahel õpime ka – õnneks teenivad ka mu ehitajast poeg, väimees ja kavaler, nii et mina saan säilitada rahu, ainult rahu, jälgides, kuidas kõik mu kolmel-neljal rindel teenitu kiskjate lõugade vahele voolab,“ kinnitab Kaia. „Tütar on nüüd õnneks täiskasvanute gümnaasiumi lõpetamas – kui veel väimehi polnud ja näljapiiril virelesime, jäi tal kool pooleli. Maalerdasime koos laste isa täitmatu isu hüvanguks. Kilomeetreid seinu ja liiste… Pärast seda ütleb Ailen, et isa pole talle mitte keegi. Pole viha, on tundetu põlgus. Ann-Marii ei mäletagi meest, keda aastasena viimati nägi. Kristjan vahetas temaga paar lauset neli aastat tagasi kohtus.“

Ei ole võimalik?

Kaia tunnistab, et ka erivajadustega laste spetsialistina, kes õpetab lapsi kõnelema ja käituma, pole ta ise osanud niimoodi käituda, et kõigi nende halvaunenäoliste aastate jooksul oleks laste isaga inimese kombel rääkida saanud.

„Kõige uskumatum lugu juhtus, kui tulin oma koolilaste jõulupeolt ja parklast oli treileriga mu auto minema viidud. Pärast selgus, et see oli paar nädalat varem laste isa võlgade katteks teise mehe nimele tehtud. Kui käisin politseis oma asjade järel, mis autosse jäid, öeldi mulle, et sisuliselt olen ma autovaras, kes sõitis päevi ärandatud autoga!“ muigab daam kafkalikult sürrealistliku ametniketerrori üle, „Jälgin huviga, mis minu kui isiksusega toimub. Jah, ma ei saa sellepärast laste elatisraha, et mul on austaja, jah, minult välja väänatud raha eest palgatakse minu vastu protsessimiseks advokaat ja kasvatatakse teise naise last. Jah, ma olen nagu tegelane naljandist, mida mehed armastavad – vahetan ühe 40aastase kahe 20aastase naise vastu… Aga minus ei ole viha, kättemaksujanu ega muid lammutavaid tundeid. Mehed-asjad-raha pole maailmas otsa lõppenud. Maksan kooliraha – ja saan samas hindamatu koolituse viharavi alal. Ebaõiglase ja armutu meeste maailma lammutamise ja laamendamise käes oleks ülimalt lihtne murduda ja laguneda, kui ma ise viha rappa eksiksin. Ma ei eksi, sest mu lastel on mind vaja. Selge, et vastikusekihvatused on paratamatud, kui kogu see košmaar meenub – aga ma oskan neid taltsutada ja kahjutustada.“

Kaia lapsed on üdini veendunud, et ema on alati olemas, ema saab alati hakkama ja ema võib alati usaldada. Kõiges. Ema on üle saanud ka kahjatsusest, kui palju aega kulub advokaatide-täiturite-pankuritega oma pere eest võitlemiseks, kui ta on ometi sündinud õnnelik olema ja teisi aitama. Et kodus poleks lahinguväli, on enamus hirmutavaid pabereid juristide käes.

„Nii, agu ma olen erivajadustega laste õpetajana õppinud, et erivajadustega pole ainult puuetega lapsed – ka äärmiselt andekad ja erilised indigod on erivajadustega, olen õppinud ka seda, et kõigevägevam lihtsalt ei lase meil end lõdvaks laskma. Oleme sündinud olulise ülesandega. Aeg läheb väga kiiresti. Seepärast ei tohi hetkekski lõdvaks lasta – niipea kui tundub, et rahaliselt-olmeliselt on nii hästi, et nüüd tohib pisut puhata, kihutab kõik laviinina allamäge. Järelikult tuleb olla rütmilises liikumises, ühest tööst puhata teist tehes – aga tegevusetus on nüüdsel inimkonna eluperioodil igatahes karmilt karistatav,“ teab Kaia. „Olen asjade ja raha pärast kahju tundmisest ja klammerdumisest ammu vaba. Täiuslikust koolitusest on ehk tõesti puudu veel mehe taustade tundmaõppimine. Ma peaksin teada saama mida tema on kõik need seitse aastat oma laste vastu sõda pidades, raha ja asjade nimel hävitades ja lammutades tundnud. Tahaksin teada, miks ja kuhu kadus armastus meie kõigi vastu. Eks natuke huvitav on seegi, kuhu kadusid kõik need miljonid, mis tema käes on pöörelnud. Nojah, rahvatarkus ütleb, et nendelt, kes ei oska hinnata ega kasutada, võetakse ära. Mis iganes see on. Kes hindama ja kasutama õpib, teenib uue. Mis iganes see on.

Nii nagu jutustasin teistele äratundmiseks ja hoiatuseks oma loo, tahaksin üldistuse ja motiivide mõistmise mõttes teada, miks mehed kogu oma senise elu ära viskavad. Mina ise aga tunnen just viimastel päevadel täiesti paradoksaalset energiapuhangut. Ma ei tea, miks, aga ma olen täis elujaatust ja usku, et parem – lausa parim! – on ees. Kindlasti.“

Andrus Avarand härrashipide kommuunist

Muusik, noor jurist ja mitmekihiliselt loova elulaadi harrastaja Andrus (23) on helgete indigohipide kommuuni hing ja kese. Ta kummutab oma elamise ja olemisega endisaegse arvamuse, et kõik siin ilmas jaguneb kas/või alusel kaheks. Kas hipi või härrasmees. Kas andekas või jõukas. Kas kunstnik või realist. Kas kesklinna eduinimene või… Noorsand Avarand on seda kõike korraga ning kavatseb oma trummikooli, juuraõpingute ja telesaate Õhtusöök viiele äsjase võidu kõrvalt esitada Eurovisionile kaks lugu. Mis pole vana maailma mõistes kuigivõrd eurovisioonilikud, ent maailm pole ka teatavasti enam endine.

Kahetoaline trepiga tuba

Andrus elab oma eriliselt mitmekihilist elu samavõrd mitmekihilises korteris. Juugendstiilis majas Tallinnas Tatari tänavas. Kõrgete lagede alused torusid-kaableid täis Pompidous’ katedraali stiilis ning elutoa taga korterisügavuses trepp, mis viib noorsand Avaranna juurde. Kuna sisenev trepp poolitab apartemendi, ongi ta otsekui kahetoaline – paremas tiivas harmoonium, trummid ja muudki muusikariistad, vasakus hiiglaslik voodi, maalid ja raamatud.

„Küllap vist mul poleks probleemi oma tohutusse sängi kaaslase leidmisega, sest muusikuamet ja meedia on mind piisavalt põnevaks teinud – ei vaibu meenutused mu senistest suhetest, eriti Liinaga – ega vihjed oletatava isaduse kohta,“ naerab äärmiselt dekoratiivse välimusega noormees 205 sentimeetri kõrguselt. „Aga ma vajan hetkel päris pikka suhtepausi. Mitte niivõrd teadlikult kui sisetunde järgi. Selleks, et südant ja meeli puhastada ja õige ära tunda. Kes peaks seda veel paremini teadma kui muusik, kes on nii paljudes pulmades mänginud. Tuleb tunnistada, et näen ka tantsuks mängides eemalt ära, milline paar jääb kokku, millise puhul on tegemist lihtsalt ühe peoga. Ma loodan, et mind selle tähelepanelikkuse pärast edaspidi kutsumata ei jäeta – mul on ju vaja üüri maksta ja teatud määral riides ka olla.

Mul enesel oli järjest kaks pikaajalist suhet – üks, 17aastaselt alustatu, kestis neli aastat. Teine, kahe aasta pikkuseks kujunenu, õpetas, et teatud inimestega on võrratu koos olla, aga mitte samas toas elada. Mis pole kahtlemata midagi uut, aga maailmas polegi midagi uut.

Nii ma siis käin endiselt emaga kinos ja õpin temalt koogiretsepte ja kiši-valmistamist. Sest ma olen sõpradele lubanud, et hakkangi külalisi edaspidi korralikult toitma. Ja kui me olme emaga mu lapsepõlvest saadik koos olnud, kui ta on mu parim sõber – miks ma peaksin siis sellepärast distantseeruma, et mind memmepojaks ei peetaks?

Sain juba teises klassis, kui plokkflööt mu käes naljakalt pisike hakkas tunduma, et olen pikk poiss, ma ei pea enese kehtestamiseks kaklema ega millegi tõestamiseks midagi sellist tegema, mida ma ei taha. Kusjuures mul on kaks tosinat aastat õnnestunud elada nii, et teen, mida tahan – sest minu tahtmised on võimaluste, võimete, seaduse  ja sissetulekuvajadustega kooskõlas.“

Rütmilise verega

Trummid ärkasid Andruses ellu juba lapsena, ta kippus – ja kipub praegugi – mööbli peal erinevaid rütme trummeldama ning saadab oma mõtteid suuga tekitatava muusika ehk biitboksiga. Mida ta ise ilmselt ei märkagi.

Tatari tänava juugendmajas, kus elab muide ka Ivari Padar, teatakse Andruse rütmilist verd vägagi põhjalikult. Nimelt on esimese korruse avarasse luksuskorterisse kogunenud haritud ja elurõõmsate inimeste intelligentne ja helge hipikommuun, kaasaegse nimetusega skvatt. See tähendab, et igas toas elab isiksus või paar ning jagatakse üldkasutatavaid ruume – seejuures ülimalt sujuvalt ja sõbralikult. Nii köögis kui vetsus-vannitoas on lisaks isiklikule kraamile ka ühisvarud, millega keegi ei priiska ja mida kõik täiendavad. Kusjuures iga tuba on erinev, kaunis ja isikupärane.

Nüüd, kus üks neiu läks USAsse tööle, on üks tuba skatis saadaval ning Andrus kirjeldab: „Kamba peale on üür meil vägagi mõistlik. Küll aga peavad meie kommuuni liikmed arvestama sellega, et kõigil meie koosluse liikmetel on arvukalt sõpru. Minul kasvõi seoses sellega, et olen muusik.

Meil on sagedasi koosviibimisi – oleme kõik vabad inimesed, kes planeerivad oma aega ise. Rekord on olnud kakssada inimest ning paar korda on naabrid ka elektri välja lülitanud, et lõpetada meie live-kontsert, mis reeglina meie koosviibimistega kaasneb.“

Kui lärmakad need aristokraatliku hoiakuga noored tegelikult on, jääb mõnevõrra looritatuks, sest hõrgu absurditajuga Andruse puhul pole kunagi kindel, kas ta räägib tõsiselt või naljatab. Muusikud, kes koos elegantse trummariga armastavad musitseerida, on härrandlikud, nagu ta isegi – Mart Sander, Koit Toome.

Andrusel enesel on omanäolist indipoppi viljelev ansambel Lone Eskimos, mille üks muusikutest Ott Ojamets on muide inspireeriva keeleõpiku autor, nii et Avaranna kogukonna ja sõpruskonna ühine omadus on külgnevate radade ühitamine.

Külgnevate radadega Eskimo

Andrus mängib karismaatiliste noorte bändis erinevatel trummidel, mida ta omavahel põneval moel kombineerib. Kolm lugu saadetakse ka Eurovisionile – mis siis, et traditsioonilises mõistes pole just eurokommertsiga tegemist. Väljund ja väljakutse ikka.

„Elu peab olema fan.

Mitte lõbutsemise ja mittemidagitegemise mõttes, vaid loovuse ja palju tegemise mõttes. Kui ma olin pärast Otsa-kooli lõppu ja mõnd aega muusikuna ja trummiõpetajana töötanud, tundsin, et külgnevat rada oleks kõrvale vaja. Kontrastiks, täienduseks, turvatundeks,“ räägib Andrus. „Läksin juristiks õppima ning olen nüüd juba pangas töötanud ja sain hiljuti ühte advokaadibüroosse üsnagi muljetavaldava palgaga tööpakkumise. Ütlesin ära.

Me kõik võime mõelda – nagu ka poliitikasse minejad, eks – et mind see ei muuda. Voh, mina olen nii tugev ja eriline, et mind ei lülita juura või poliitika, majandus või turundus loomelainelt maha. Mina suudan loovuse ja uue energia hoopis juurasse-poliitikasse-majandusse-turundusse tuua.

Tore oleks.

Aga ei ole. Inimene ei ole robot, inimene läheb raha ja-või võimu pärast rada vahetades teise energiasse ja võib jätta tegemata selle, milleks sündis. Toompeadel või bürootornides kõõlujad ei saa iial samal ajal hängida ja luua – mõeldamatu. On küll mõned erakordsed „valgustatud monarhid“, kes suudavad rutiini kõrvalt palverännakutel ja tseremooniatel käia, aga nemad on suur erand. Ja me keegi ei saa kindlad olla, et kuulume nende erandite hulka. Kui kindlad pole, jätkem inimkatsed endaga targu tegemata. Kuni üüri ja hüvede eest muusikuna teenituga maksta suudan, ajan seda vagu – teine kulgeb targu kõrval. Käe-jalaulatuses.“

Avaranna trummikool

Nõnda söandab Andrus olla teadvustatult ja häbenematult enesekeskne ja nautlev, kuniks elu… seda perioodi. Juristina on noorhärra spetsialiseerunud inimõigustele ja kodanikuõigustele. Nii tunneb ja tunnetab ta inimeseks olemise võlu ja valu mitmel tasandil.

„Trummitunde andes olen avastanud, et kui teismelised ja täiskasvanud vajavad pigem individuaaltunde, siis lastele on vaja pisut suuremat rühma, kus ühiselt põristada ja sünergia moodustada,“ arutleb mees, kes teab väga hästi, mida annab inimesele trummimäng. „Trummide abil kogeme oma sisemisi rütme – ja väljendame neid. Väljendamise käigus ühtlasi reguleerime ja seame nad Maa rütmidega kooskõlla. Lisaks kätkeb trummides puhas meelelahutus ja selge rõõm.

Olen jälginud, millise heas mõttes lapsiku lustiga mu külalised trummide kallale kargavad. Ja peale sattunud, kuidas meie kommuuni liikmed ja nende külalised trummidega üksi jäädes end välja elavad. Professionaalinagi ei kipu ma ütlema, et spontaanselt ja intuitiivselt trummeldades midagi valesti tehakse.

Algajate ja amatööride jälgimine on pigem armas ja õpetlik. Nagu ka meie hipikommuunis elamine – siin kehtivad väärtused, mis on käärivas maailmas kohati kurja moodi kaduma läinud – üksteisega arvestav kodukord, jagamine, tööjaotus, enesedistsipliin teiste huvides ja konfliktide vältimine kogu koosluse harmoonia nimel.“