Aivar Täpsi – laulvate kaussidega Tuleteel

Põllumajandusakadeemia energeetiku haridusega Aivar on erakordselt jõukas ja väekas mees. Tal on juba enam kui veerand sajandit äärmiselt sensitiivne kaasa Terje. Tal on seitse last vanuses 7 – 27 eluaastat. Tal on kirjastus ja trükikoda Bookmill. Tal on Tuletee talu ja laulvad kristallkausid. Ja see mees on oma elukorraldusega nii paigas, et maiade kurjakuulutatud kuupäeva 21.12.2012 ta pigem ootab kui kardab.

„Jah, ma usun, et peavad paika need mitmest ja mitmest kanalist tulnud prognoosid, et 21. kuni 23. detsembrini tuleb kolm ööpäeva täielikku pimedust, kui Maa möödub meie galaktika kõige tihedama energiaga epitsentrist ja suubub uude ajastusse,” kirjeldab Aivar. „Kuna me teame seda ette, taipame valmis varuda kütust, kauapõlevaid küünlaid, toitu – ja endale ümber kõike kallimad. Meie proovisime perega mulluste jõulude ajal esimest korda oma Ihamaru talus talve veeta – olime õnnelikud ja kõik oli väga hästi. Ka järgmiste jõulude ajal saab kõik väga hästi olema.”

Ei mäleta…

Aivar nendib, et ei mäleta ei numbreid ega fakte oma praegusele valgustatud seisundile eelnenud elust. Ta mäletab seniseid eluperioode üksteisele järgneva põhjuste ja tagajärgede jadana, kus iga otsus ja tegu on eeldus järgmiseks etapiks. Ka siis, kui seda alguses ei tea.

„Ma ei mäleta enam, miks ma tollasesse EPAsse energeetikat õppima läksin. Ilmselt intuitsiooni järgides – minu elus on hästi läinud kõik need valikud ja sammud, mis on astutud sisetunde järgi. Ratsionaalsetel kaalutlustel tehtud valikud vajavad enamasti hiljem päris pikka ja põhjalikku parandamist,” kirjeldab Aivar südamehääle järgi elamise vajalikkust. „Mul oli sünnikohast Vooremaalt vaja sellepärast Tartusse minna, et saaksin seal kokku Saaremaalt pärit Terjega. Minuga abiellumine on Terjele tähendanud enam kui kaht aastakümmet lastele pühendumist – ja samas ka pikka igatsust mere järele.

Kui nüüd apokalüptilised ettekuulutused täituma juhtuvad – mida ma muide päriselt ei usu – eks siis tuleb meri meile meie Ihamaru taga asuvasse talu järele…”

Aivar väidab leebelt ja rahulikult, et nüüd on inimestel juba hilja rapsima hakata – otsus ja valik terade ja sõkalde eraldamise asjus on tehtud juba eelmise kaheteistkümne aastase tsükli jooksul. Nüüd on nii, nagu on ja läheb nii, nagu on eelnevate aastate jooksul lükatud.

„Jah, ma mäletan küll, et töötasin energeetiku ameti asemel Postimehe arvutigraafikuna. Ent ma ei arva, et mu kõrgharidus oleks seepärast raisatud. Tänu süsteemsele mõtlemisele ja kogemusele Postimehes rajasin oma kirjastuse ja trükikoja Bookmill. Tänaseks pole mul kirjastamise asjus enam kuigi suuri ambitsioone – las seda teevad minu head sõbrad kirjastajad, keda on Eestis täiesti piisavalt. Mina olen spetsialiseerunud endale sobivate trükiste valmistamisele ja annan sellega päris paljudele inimestele tööd,” selgitab plakatite ja blankettide trükkimisele keskendunud Aivar. „Samal moel oli ka meie pere eelmine talu, mida kasutasime üksnes suvekoduna, ettevalmistus selleks, et saaksime meie praeguse Tuletee. Selge, et eelmises talus lapsi kasvatades ja loomulikku rada pidi arenedes me ei teadnud, mis sellele etapile järgneb. Küll aga õppisime ära lõppenud elujärgust ilma kahetsemata ja saatusega tingimata väljumise.”

Õiglane tasu

Aivar kinnitab, et tema kaasa on ilmselt üks Eesti väekamaid nõidu. Nõidu selle sõna kõige paremas, ehkki paraku devalveeritud mõttes. Terje ei afišeeri ennast, ent ravib ja aitab inimesi nii silmast silma kui telefoni teel ja kaugmeetodil.

Mees tutvustab nii enda kui kaasa pakutavat nende ühisel koduleheküljel www.tuletee.ee –

Labürinditeraapiast räägib ta nii: „Labürindid on iidsed vahendid kohtumaks oma Kõrgema Minaga. Labürindid on väga vanad, anonüümset päritolu muster, mis on muutunud universaalseks arhetüübiks kogu inimkonnale. Edasi-tagasi loogeldes jõuab teekond lõpuks eesmärgini – keskmeni. Eksida ei ole võimalik, sest kuigi teel on palju käänakuid, läheneme labürindis iga astutud sammuga oma soovitud sihini. Labürindis jalutades oleme terviklikud.
Siin kohtuvad erinevad dimensioonid ja koonduvad jõuväljad. Iga labürindiring mõjutab meie erinevaid energiakeskusi ja teadvuse osasid. Labürindi läbimine on liikumismeditatsiooni.
Labürinditeraapia aitab meil terveneda ja leida vastuseid meid huvitavatele küsimustele. Oma olemuselt on protsess lihtne. Olles sõnastanud eesmärgi, millist tulemust soovitakse saavutada, läbime kogu labürinditee kuni keskpunktini. Seal kohtume oma Kõrgema Minaga, Jumalaga, Valgustumisega… Ja naudime hetke, saame vastuse, tunneme meie ümber pöörlevate jõuväljade liikumist. Ühel hetkel tekib teadmine, et on aeg alustada tagasiteed tavateadvuse mängumaale ja jälle läbitakse kogu labürinditee koos kõigi tema käänakutega. On ilusasti öeldud, et igas käänakukohas tervitab meid ingel, kes annab oma pühitsuse ja kaasabi meie tervenemisele või soovide täitumisele.
Kuna igale labürindiringile vastab oma heli, siis labürinditeraapia teise tähtsa osana toome teise teraapialiigi, laulvate kristall-helikaussidega kuuldavale just sellise heli, mida me kuuleksime labürindis igas konkreetses kohas asudes. Kuna kristallkausside helid aitavad alateadvusel esile kerkida, võimendame niimoodi oma soovide ja eesmärkide täitumist.
Soovitud tulemus võib hakata saabuma juba labürindijalutuskäigu jooksul. Teinekord jälle mõne aja möödudes. Aga kindlasti ei jäta labürint meid puudutamata.”

Perekond Täpsi elatub nii Bookmillist kui teraapia-talust ning mis seal salata, üsna sageli tõsiste hädaliste käest mingit tasu ei saa. Aivar on kogenud, et kui Terje on tundide kaupa abivajajatele kaugravi pakkunud, tuleb üsna varsti ka nende kahte kauplusse laulvaid kausse, heliharke, CDsid, poolvääriskive, pendleid, ehteid, ingleid, raamatuid, kaarte, Feng Shui ja rituaalivahendeid ostma tavalisest enam inimesi. See on kõiksuse õiglaste seaduste järgi tasakaalu seatud tasu.

„Olen avastanud, et raha tuleb siis, kui paanikat pole. Kui rahuned, usaldad – ja mõnikord teed kõik oma kontod põhjani tühjaks. Keerad vindi üle – koged hetkelist õõva – seejärel rahuned, saad uued kliendid ja tellimused ning kõik läheb tasakaalu,” kinnitab Aivar. „Seame oma talu üritused kohalike külgnevate üritustega kõrvuti. Korraldame pööripäeviti riitusi – ja võin väita, et tänu Terjele on meie kodust saanud palverännakute keskus.”

Tuletee

Aivar räägib sütelkõnnist, mis on Viia-Jaani talu „kaubamärk” nii: „Miks inimesed sütel kõnnivad, seda täpselt ei tea. Oma hirmude ületamiseks. Enesekindluse saavutamiseks. Energiataseme, vibratsioonide tõstmiseks. Puhastumiseks. Meid tõmbab mingi ürgne kutse sütelkõnnile. Tuleenergiaga ja tuleinglitega kohtumiseks. Tervenemiseks. Mõistagi ka igavusest, lõbu pärast või uudishimust.
Eks igas vastuses on terake tõtt.

Ja iga sütelkõnni läbiviija toimetab riitust veidi omamoodi ning iga tulerada saab ka ühel ja samal meistril veidi erinev. Tegelikult valmistavad söeteed ette kõik need, kes kohale tulnud.
Tavaliselt teeme söeraja 4-5 meetri pikkuse. Selleks kasutame lehtpuuhalge, millest valmistame tuleriida. Lepahalgudest saab jahedamad söed, kasehalgudest kuumemad. Tulistel sütel kõndimisel ei põletata tavaliselt jalataldu ning selle seletamiseks, miks on see nii, on esitatud erinevaid väiteid.
Füüsilises plaanis püütakse seletada sütelkõnni ohutust Leidenfrost´i efektiga, mille puhul naha pinnale tekib kaitsev niiske kiht. Samuti on põhjuseks söed, millel on madal soojusjuhtivus ja nad ei kõrvetagi põgusal kontaktil nahka.
Teine levinud arusaam on selline, et ühise eesmärgiga kogunenud inimeste mõttejõud aitab valmida sellisel söerajal, et teelised ei saa põletusi.
Kolmandaks peetakse tähtsaks kõrgema jõu sekkumist ja siis on kaitsvaks ning hoidvaks väeks tuleinglid. Sel puhul on oluline koosviibijate soov ja palve.
Kogemuste põhjal võime väita, et piisava grupi inimeste olemasolul saab loodud selline söerada, kus võib kõndida ka ettevalmistusetappi mitteläbinu. Ja lapsed, kes ei tea justkui suurt midagi ei meditatsioonist ega häälestusest, kõnnivad samuti üle söeraja, kui on saanud aru, et karta pole seekord midagi.”

Ihamarus on kõrvuti õigupoolest mitu teed – Tuletee kõrval asub Linnutee. Aivari ja Terje naabrid peavad oma Linnuteel mesilasi ning on PRIA projekti raames üles ehitanud ka üleloomulikult suured tarud, kuhu sisse ronivad inimesed saavad end mesilastena tunda. Kui korrapärastatud ja rahustav see võib olla, kujutavad ette nii need, kes teavad midagigi mesitaru ja –kärje fenomenist kui need, kes on lugenud näiteks Maurice Maeterlincki raamatut mesilastest.

„Mul on olnud ka paar korda mõte mõni projekt kirjutada, ent alati tekib viimasel hetkel selle vastu tõrge. Sisetunne ei luba nende projektide, ametnike ja bürokraatia kätte vangi jääda – see on halvav,” teab Aivar. „Me siin püüame ju kõiki teisigi halvatusest ja vangistusest igas mõttes ja igal tasandil vabastada.”

Labürintide põld

Aivar on veendunud, et iga pere ja talu peab keskenduma sellele, mida kõige paremini oskab. Igas talus ei pea põldudel kasvama kartul, kapsas ega kabjalised-sõralised. Mõne talu põllud on tänu oma pererahvale kõige sobilikumad hoopis millekski energeetiliseks. Täpside talu energeetilise on Aivar oma kätega Terje näpunäidete järgi üles ehitanud.

Aivar kirjeldab: „Viia-Jaani talu põldudele on laotud kividest kreeka traditsiooniline seitsmekäiguline labürint. Igat käiku läbides mõjutab labürint meie tšakraid vastavalt sellele, mitmendas käigus me parajasti oleme. Alustame oma teekonda kolmandast tšakrast, läbime sakraaltšakra ning siis siseneme juurtšakra rajale. Läbi südame suundume ülemistesse tšakratesse. Kõigepealt seitsmes, siis kuues, ja lõpuks enese keskpunkti jõudes kurgutsakra. Öeldakse, et igal labürindi käänakul tervitavad meid inglid, kes annavad meie soovidele ja eesmärkidele tuge ning kindlust.

Teiseks labürindimotiiviks on Skandinaavia ehk Balti ratas.
Jällegi seitsmekihiline, kuid kahe sissekäiguga. Seega saab valida pikema või lühema tee keskkohani.
Paljud seostavad labürindi erinevaid kihte inimese seitsme tshakraga.
Iga kiht mõjutab labürindis jalutaja vastavat energiakeskust. Tasakaalustab ja tervendab seda.
Meie nimetame oma labürinti Vikerkaarelabürindiks, sest see on  laotud tervendamise eesmärgil ning tuletab igal sammul meile meelde meie elu vikerkaart.
Üheteistkümnekihiline rooma labürintide hulka kuuluv Chartres-labürint on oma mõõtudelt ja disainilt Prantsusmaal asuva Chartres katedraali põrandal oleva labürindi koopia. Tuntud palverännakute objektina võib seda labürinti pidada omamoodi kristliku maailma traditsioonidega kokkukuuluvaks pühaks sümboliks. Lisaks suuremale labürindikäikude arvule on need veel jagatud neljaks sektoriks. See kõik muudab labürindi läbimise veelgi keerulisemaks ja nauditavamaks.”

Laulvad kausid

Aivar ja Terje on koos lastega heasse uude ilma kulgedes avastanud enda jaoks ühe elemendi teise järel. Tuli, vesi, õhk, maa… Nende talu asub muuseas Ahja jõkke suubuva Ihamaru oja kaldal ning Aivar on veendunud, et sinna ehitatud saunaga sai kõik hästi ja kümnesse, sest sauna kaitsevaim on vahva tegus kibu ja saunavihaga poisike.

Puhtjuhuslikult, nagu juhtuvad kõik olulised asjad siin ilmas, on Täpsid jõudnud maagiliste kivideni ja maagia tajumiseni ka kõige tavalisemates põllukivides. Aivari hingestatuim pühendumine praeguses elujärgud on laulvate kristallkaussidega seansside andmine erinevates Eesti linnades. Mees muigab, et kuigi ta eelistaks mööda Maad liikuda jalgsi ja jalgrattaga, on ta sunnitud suurte kausside ja suure pere mahutamiseks siiski piraka maasturiga liiklema ning mahtumise ja parkimisega nägurit nägema. Mis on mõistagi ajutine probleem, sest mõne aja pärast lõpeb meie planeedil teatavasti nafta otsa ning kasutusele tulevad sootuks teised energialiigid.

„Mis oli vanasti esoteerika, on nüüd enesestmõistetav,” naeratab mees, kes on koos perega oma elus hirmud ületanud ning elab sisetunde, mitte ratsionaalse kaalutluse järgi – et mitte eksida. „Me ei üllatu enam ülitaju üle – ega muretse selle pärast, et ka harmoonias esineb trügimist. Üksteisele tuleb lihtsalt rohkem ruumi anda. Sellest sugeneb tegelikult veel suurem lähedus. Ainus, mis mulle hetkel muret teeb – et Terje nüüd selle kirjatöö pärast siin ei arvaks, et ma ennast liialt kiidan. Sest kõik, mis on mu elus – armastus, lapsed, kodu, ülestõusmine, avanemine – on tänu mu erakordsele kaasale.”

SIDEBAR

Tanel Šubin – sümbolistlik piirivalvur

Maali- ja maagiakunstnik Tanel Šubin (41) on joonistanud oma teleri ekraanile kaitsemärgi ja mantra „Om”, mida õigupoolest kõik me võiksime endale sobivates variatsioonides teha: „Telekast tuleb lisaks headele asjadele, mida sealt näha loodame, nii palju saasta, et see on otsekui solgitoru, millele tuleb filter ette panna, et halb energia kolinal meile koju ei voolaks.

Olen sellepärast väga põhjalikult uurinud kogu maailma sümboleid, religioone ja salateadusi, et suudaksin olla piirivalvur hea ja halva, nähtava ja nähtamatu, soovitu ja soovimatu vahel. Nii oma kodus kui sõprade ja klientide heaks, kellele oma teoseid maalin ja voolin.

Eks paljudel on kodus pühakirju ja entsüklopeediaid, teatmikke ja õpikuid, aga kiirustavad ja killustatud inimesed ei jõua neisse piisavalt süveneda. Püüavad neid üle jala kasutada nagu kokaraamatuid. Mina ennast ei killusta. Ei raiska ennast ja aega ilukirjanduse lugemisele – neelan seda, mida nimetatakse esoteerikaks, aga mis on minu meelest ainus tõeline kirjandus.

Olen loonud oma muinasmaa – see on minu jaoks ainumõeldav reaalsus, mida „normaalsed” inimesed peavad ilmselt eba-ir-sürreaalseks. Tegelikult on inimsilmale nähtamatu peenmateeria palju reaalsem kui käega katsutav algeline tasand.”

Tanel ise pulseerib oma kuningriigis Kilingi-Nõmme äärelinnas nagu Sai Baba õpetuse kehastus: „Ela pidevas ühtekuuluvuse tunnetuses teistega ja universumiga. Tee teistele head, kohtle kogu loodut lahkelt, räägi pehmeid ja häid sõnu, eraldu otsekui laps kadedusest, vihkamisest ja ahnusest. Kui sinu armastus ületab perekondlikud ja kogukondlikud piirid ja laieneb kõigile kaugeimailegi, oled astunud esimese sammu maiade läve ületamise poole.”

Võililletee ja kaerahelbepuder

Tanel tuleb külalistele oma Kilingi-Nõmme kadunud raudtee ja metsa vahelises maailmas vastu, äsja valminud kaerahelbepudru ebemed vuntsides ja lokid soengus, mille jumal ise just juhatas.

„Ma tunnetan oma elamist ja olemist nii, et elan maal. Näe, kaks üleaedset töötavad Soomes, üks on pankrotis ja vaid üks on ametis kohalikus ettevõttes,” kirjeldab mees, kelle hüüdnimi on Sajandi Suur Kuju. Kui ta oma nukrapoolsete naljade üle naerda hirskab, vaatavad tema klaarid sinised silmad samas sinust läbi.

„Mina olen juhutööline. Moodne oleks end nimetada vabakutseliseks – näe, siin kuurikelbal on mul oma kirjutatud-maalitud reklaam ka, et maalin tellimise peale portreesid, maastikke – mida iganes. Aga seda plakatit näeb ju ainult Vana tänava üle-tee-võpsik,” muheleb mees peaaegu muretult. „Õnneks on mul vallavanem päris hea sõber. Kutsub mind puid lõhkuma ja ehitama – jõudu ja oskusi mul jätkub. Ja eks ma oma enesehariduse pinnalt püüan igasse töösse ka suure sooja väe sokutada.”

Kunstnik Šubin on tähtpäevadeks ja muidu tellimustena juba kogu väikelinna üles maalinud. Küll ta sõidaks, kuhu iganes kutsutaks – kui kutsuda teataks. Eks teatakse ka, tal on Eesti – ja kummalisel kombel ka Läti-Leedu – mõõtkavas kõrgeim võimalik intellektuaalide-sensitiivide-usutegelaste-kunstiinimeste ringkond ümber.

„Ah, mul on tegelikult kõik olemas – raha kulub õigupoolest üsna vähe. Toit, elekter, küttepuud… Tõsi jah, kõik see elementaarne on iga päevaga aina pöörasemalt kallim, nii et üsna kindlasti on raha venimise piir üsna peagi käes ja vedru katkeb. Kogu maailmas. Mis minu tarbimistesse puutub, siis peret mul maises mõttes pole – ainult kassineiu Miisu. Naine kasvas minu juurest minema. Selles mõttes, et mida veendunum müstik sai minust, seda maisem oli tema – ja nii ta mind, kahe peaga vähk-elukat, madude ja draakonite, mütoloogiliste olendite ja legendide meelset ja keelset piirivalvurit välja ei kannatanudki,” nendib mees leplikult, jagab külalistele suurepärast putru ja võrratut võililleteed, mis puhastab lisaks kõigile meeltele ka maksa ja neerusid, nii et inimene tõuseb toidulauast puhta, rõõmsa ja rahulolevana.  

Teine tegelikkus

„Sellega, kuidas mul toas igale elemendile, elunähtusele ja eluliselt olulisele fenomenile nurgake – õieti lausa midagi altari laadset – sisse on seatud, olen päris rahul. Õues sai pisut kirju. Aga mu puumaskid ja ruunimärgid, maalid ja sümbolid, ikoonid ja tootemid on minu pere – ma ei saa nüüd neid enam ei maha võtta ega üle maalida,” mõtiskleb mees oma lopsakaid lokke sasides. „Kõik kaitsjad ja sõnumitoojad on kompassiga ilmakaarte järgi paika pandud. Nii kivisse raiutud ilmakaarte rist kui Venemaa eest kaitsev sõdalane. Nii kurja silma eest kaitsja kui kadeduse peletaja.”

Šubin on väga läbimõeldult seadnud kõrvuti Aadama ja Eeva – ja juudimärgi neid kaitsma, Leedu katoliku kirikust toodud Neitsi Maarja, enda voolitud Jeesuse, Vitautase märgi – ja taas juudimärgi. Neegrimaskid, viikingi sümboolika, ruunimärgid väraval ja seintel, lõvinäod – ja tervituse tulnukatele.

„Jah, tundub küll nii, et peatselt saabuvaid – õigemini nähtavaks muutuvaid – tulnukaid ma ootan, inimesi pigem pelgan. Inimestega kipub praegu veel kaasnema pahasoovlikkus ja kadedus, vargus ja vaesus,” teab kunstnik. „Parem on hoida ühte teispoolsuse ja nähtamatuga, mida võib minu kogemuste kohaselt kindlalt usaldada.”

Kui vanarahvas on uskunud, et päripäeva ringid annavad meile väge ja vastupäeva ringi tehes sisestame ruumi, nähtusse, supisse oma energiat – siis Tanel armastab vastupäeva ringe. Tema tegelikkus eeldab ümber kodumaja kõndimist – teel rabarberite ja rediste tervitamist – vastupäeva. Ka õdusas tares sees kujunevad kõik tema kulgemised vastupäevaringidena.

Kolm vastupäeva ringi

„Seadsin oma kodu kõigepealt sisse sisetunde järgi. Siis küsisin Feng Shui gurult Janno Seederilt nõu. Edasi ostsin Feng Shui piibli – ja nüüd oskan juba teisi õpetada. Selle iseärasusega, et raha ma selle eest ei küsi,” naerab mees muretult. „Vanad majad on muide reeglina ilmakaarte suhtes õigesti ehitatud – uksega põhja – ja ka ruumide jaotus on enamasti õige. Lävi – see on rännak, vesi, sinine element. Sealt paremale, hallis sektoris on sõbrad-nõuandjad ja taevas. Siis valge – järv, loodus, mida mina seostan ka laste ja muinasmaailmaga. Paremal üleval on kollaka olemusega maa, suhted – seal peaks olema magamistuba. Ülal keskel ehk siis lõunas võidutseb punane tuli, selgeks saamine, kuulsus. Loodes puhub tumeroheline tuul rahaõnne, idas sümboliseerib heleroheline äike vanemaid ning tagasi lävele lähenedes kõrgub beež mägi – tarkus ja loovus.

Äärmiselt oluline on ka kujundus – maalid, fotod, riituseesemed – õigetesse sektoritesse seada, siis läheb kõik korda.”

Temal enesel on sõprade-nõuandjate altaril köögilaua kohal kristlik sümboolika, looduse ja laste nurka on mees maalinud muinasjutupildi, samuti suhete sektorisse, kus on ühtlasi tema seintel leiduvatest ladinakeelsetest sententsidest pikim. Sängi kõrval tulekeskuses on unenägudepüüdja, rahanurgas lisaks ta enese maalitud külluse kosele ka omajoonistatud viiesajane. Vanemate auks on üles seatud nii nende fotod kui viiul. Ja loovusele-tarkusele on kunstnikul pühendatud terve tuba – ateljee koos lustaka dušinurgaga.

Teda ei häiri vähimalgi määral, et magamistuba on tavatul kombel läbikäidav ja külalistetuba selle taga – kui juba külalist kutsuda ja oodata, siis ikka ja ainult selliseid, kes võivad vabalt läbi magamistoa kõndida ilma, et vägi ja väli sellest häda saaks.

Aga inimesed, piirivalvur?

„Loomulikult võiks mul naine kõrval olla,” mõtiskleb vägilane, kelle kodu on ka naiseta maitsekas, paigas, hubane ja turvaline – nõnda et säärane loov ja arukas, töökas ja tundlik mees tundub suisa raiskamisena kui sedasi jõude seisab. „Naised ei taha tänapäeval rahu, mida minul pakkuda on. Nemad tahavad raha – mida minul on enda jaoks täpselt parasjagu, aga nõudlike daamide jaoks pole ollagi.”

Õigupoolest on Tanelil ligimestest olemas vaid õde Kristina. Tema ema Tiina Vabrit, muusikateadlane, jäi Estoniale. Poeg on taevale tänulik, et teda ei leitud ja tuvastada ei tulnud – mille meri võttis, see mere jagu.

„Mina pidin ka tol korral emaga Rootsi sõitma, aga laiskus tuli mulle seekord kasuks. Samuti ei tunne ma, et mingit kahju oleks teinud tõsiasi, et Tartu kunstikoolist jäi paber saamata, kuna veidi enne seda lennutas mu protestimeel ja sulgematult siiras suu mu sealt tulema,” naerab oma-õnne-sepp. „Isa Felix Šubin lahkus siit ilmast insuldi tõttu – enne seda töötas Raadio 4-s ja teistes vene intellekti parimates ilmingutes siin maal.

Aga ma pole ennast tegelikult kunagi üksi tundnud, sest mul on ikka päris palju sõpru – mitte formaalseid, päris sõpru. Nad tulevad külla. Ma käin nendega koos seiklemas. Nad ei arva, et ma elan illusoorses ilmas, sest nad igaüks on enda jaoks samuti oma reaalsuse loonud. Igaüks neist sügavam ja tegelikum kui mistahes realistide materiaalne maine puur.”

Et miks isand Šubin piirivalvur on? Ta valvab kogu hingest ja väest Eesti-Vene piiri, kompab nähtava ja nähtamatu vahelist piiri, nihutab siin- ja sealpoolsuse piire, piiritustab ajastuid ja usundeid, normaalse ja geniaalse vahekordi.

„Ma tean, et surma pole olemas. Pärast ema lahkumist on ta mitmeid kordi mu unedes käinud. Alati kusagil Gotlandi-moodi kohas, mere ääres väikeses majakeses, mille läve ees mühisevad lained – tuletagem meelde, et lävi, sinine, ongi ju rännaku lähe… – ta on seal õnnelik ja rahul ning mina olen sealt tulles alati värske, puhanud ja loomingulisem kui kunagi varem.”

Ja selles pole midagi üllatavat – see peabki nii olema – et lahkumiskallistuste järel autot käivitades lasen saatuse tiivana üle Taneli tõotatud maa autoraadiost kõlava „Kui on meri hülgehall…”

Merike Mitt – tarkuste hoidistaja ja väärtuste arendaja

Merike Mitt on Mustamäe tüdruk, keda juba ka üheksakordsete kivimürakate vahel kiskus sisimas maale elama. Täna elab ta endisel linnas, seekord rohelisemal Nõmmel, aga igatsus maaläheduse vastu on hinges endiselt. Peamiseks edasiviivaks jõuks Merikese jaoks on olnud uudishimu, avatud meel, soov pidevalt uusi teadmisi ja kogemusi saada. See on viinud ta elus pidevatele edasiõppimistele ja väga erinevatele tegemistele. Merike on õppinud folkloristikat ja psühholoogiat, tantsinud Vanemuise lava peal, teinud oma heategevusühingu, reisinud hääletades mööda Euroopat ringi, korraldanud üritusi, koolitajana jaganud tarkusi tuhandetele, hoidistanud tarkusi erinevatesse Tarkuste Hoidistesse ning on praegu jõudnud koolitamisega väärtuste ja väärtusarenduse juurde.

„Folkloristikahuvi sai tegelikult alguse sellest, et kui olin esimest aastat Eesti filoloog, siis kutsus kursusevend Anzori Barkalaja kaasa Siberisse hantide juurde usundit koguma ja sellest sai tegelikult folkloristikahuvi tõuke. Siberis hantide keskel elamine ja meie enda usundihuvilistega grupiga koos viibimine mõjutas maailmapilti väga oluliselt.

Õppisin Tartus lisaks folkloristikale psühholoogiat –  psühholoogia on huvitav ju ikka. Selles osas on minu suureks mõjutajaks hea sõber Kaupo Saue, kellega sattusin kokku mitmetel 90ndate alguse koolitustel ning kelle kõrvalt õppisin 90ndatel ka esimesed koolitaja-tarkused. Organisatsioonipsühholoogia osa psühholoogias oli minu eelistus kohe alguses. Täna olen rohkem enese sisse vaatama hakanud, sest olen aru saanud, et kõik saab alguse ikka iseendast. Ka see teadmine, et polegi nii palju vaja enam väljast tarkusi otsida – kõige olulisem on ikka meie sees ja seda uurida-puurida on kõige keerulisem, aga ka kõige põnevam. Erinevaid kursusi on vaja eelkõige tõukeks a toeks edasiminekul.

Tarkus tuleb läbi tegemise, võib ju käia tuhandetel koolitustel, lugeda läbi majatäie raamatuid, aga kui sa midagi tegema ei hakka, kui midagi ei muuda ja tegelikult ka ära ei te – ei siis muutu midagi. Olen uurinud huvist  vahepeal ka antropoloogiat ja filosoofiat. Aga probleeme iseendas  –  ma nimetaksin neid pigem arengu „punnideks“ – neid muidugi on.

Erialade ühendusest sai minu pühendumine ja tänane ettevõtlus,” on Merike oma kulgemise üle õnnelik. „Praegu kui me abikaasa, ema ja sõpradega tarkusi ja väärtusi purki paneme ja hoidistena inimesteni toome, jätame välja kõik anakronistlikud ja negatiivsed vanasõnad. Tarkuste Hoidise idee ongi keskenduda eelkõige toetavatele ja edasiviivatele tarkustele. Sest tänasel päeval on mul võimalik valida – valida just positiivne tee ning jätta kõrvale kõik piiravad ja negatiivsust külvavad mõtteterad. Kedagi aita edasi näiteks „Ükski heategu ei jää karistuseta“. Samuti ei ole täna kohane enam „Mõisa köis las lohiseb“ täna on oma riik, kus ei lohistata ühegi mõisa köit ning õnnetust me endale ühegi sõnaga kaela ei mana – sõna vägi on suurem kui sõjavägi!”

Loov külgetõmme

Tarkused ja väärtused purgis? Jah, Merikese kogemused ja firma Elamuskoolitus on tänu tema topeltharidusele turule tulnud geniaalse tootega – väikesed paberirullid, millele on kirjutatud vanasõna või tarkus. Tarkuste Hoidis on tegelikult tulnud just tänu masule. Kui majanduskriisi ajal koolitused nagu noaga ära lõigati, sai Merike keskenduda kaua meeltes olnud idee väljaarendamisele. Idee sai alguse sellest, kui suviti Tallinna giidi ametit pidades, mõtles folkloristist Merike, kuidas Eesti vanasõnad võiksid olla heaks suveniiriks, mida turistid endaga Eestist väärtusena kaasa võtaksid. See oli keeruline aga põnev periood – raha üldse ei olnud ja katsetused uut toodet ilusaks vormistada olid vaevalised, aga usk, et asi võiks kellelegi veel korda minna ning inimestele rõõmu ja kasu tuua – see kannustas. Nii sündis esimene purgitäis hoidistatud tarkusi. Tarkuste Hoidiseid tegema on ajendanud aga eelkõige soov maailma paremaks muuta, positiivsust suurendada ja inimestele tuge pakkuda. Ja imelisi lugusid sellest, kuidas hoidisest võetud tarkusetera inimese elu ja tegevusi muutnud on, kuidas raskel hetkel on tuge saadud või otsustamisel suund kätte leitud, on Elamuskoolitusele tulnud hulganisti.

Maailma parandamine on ajendiks ja aluseks ka koolitusi läbi viies või väärtusarendusega tegeldes.

Lisaks uudishimule on elu näidanud Merikesele, et edasi viib siiski ainult koostöö. Ilma oluliste inimesteta enda ümber ei oleks tänaseks saavutatud paljutki. Esimene maailmaparanduslik heategevusühing Emma sai tehtud koos partneriga ning tänaseni tegutsevas sekondhänd on ka Merikese vastus globaalsele ületarbimisele ja raiskamisele.

Oluliseks abiliseks nii tarkuste hoidistamisel, Mittide kolme lapse logistika korraldamisel ja aia korrastamisel kui Emmas vabatahtlikuna tegutsemisel on Merikesel ema, kes üleaedsena pere elus tihedalt sees on.

Elu on lisaks toonud eluteele just neid inimesi, kes arengut edasi on tõuganud, väljakutseid on pakkunud või on tuge pakkunud Merikese tuhandetele ideedele. Dialoogis sünnib sünergiliselt midagi uut ja innovatiivset.

„Uudishimu, loovus ja põnevus viisid mind eluteel üritusi korraldama. Oma esimese ürituse – Primo jõulupeo korraldamine viis mind kokku näitleja ja telemehe Margo Mittiga – nii me kokku saime ja jäimegi,” kirjeldab Merike loovat külgetõmmet, mis on talle aina õnne toonud. „Kui meist oli mehega saanud suurepärase sünergiaga meeskond, mida ühendab kodu, lapsed, firma, sõbrad, saime aru, mida on teistelegi firmadele, isiksustele, tulevasele põlvkonnale ja selle kasvatajatele vaja. Ma arvan, et oleme koolitajad eelkõige selle pärast, et ise edasi areneda ja areng on meil tõepoolest pidev ja tormiline.

Uudishimuliku inimesena ei väsi ma rõõmustama maailma ja inimeste imepärasuse üle. Sestap ei väsi ka. Ja muidugi – hoian koolituste koormuse normaalse, tegelen samal ajal erinevate asjadega – kirjutan raamatut, ajan külaseltsi asju, tuigerdan vahel niisama, loen head raamatut…

Inimene on eelkõige 24 tunni olevus, mitte 8-tunniinimene, minu identiteet ei ole ainult minu töö. Olen oma väärtustega ka päris palju töötanud, lisaks maailma parandamisele olen täiesti teadlikult õppinud oma perele aega võtma…mitte et see alati õnnestuks…

Meie kaks väiksemat last teavad ainult, et me „koolitame“, aga ei midagi täpsemalt. Suuremad lapsed, 17 aastased minu tütar ja Margo, oleme edukalt ka osadel koolitustel kaasanud, minu tütar trükib sisse koolitusmaterjale jne – nemad teavad seda, millega tegeleme väga hästi.”

Mitmekesi jõuab kaugele

Alustasime suhtlemistreenerite ja seikluskoolitustega. Tänaseks on aga meie koolitused läinud üha sügavamaks, analüütilisemaks, kuigi hea õhkkonna loomine ja aktiivõppemeetodite kasutamine on meile omased siiani. Midagi tavapärast meie juhitud ajurünnakus, analüüsis, motivatsiooni taastamises, tööjaotuse ja hierarhia värskendamises, oskuste õppimises ja organisatsiooni arengus ei ole. Sest meil on elamuskoolitus – ja see eelistab loengutele ja powerpointile kindlasti aktiivsemat tegevust.

Koostöö kui edasiviiva jõu teema on senini lähedasim. Oleme seitsme aasta jooksul juhtinud sadade vägagi eripalgeliste organisatsioonide meeskonnaprotsesse ja kuna inimesed on ikka huvitavad ja meeskonnad väga erinevad, siis sellest tööst ei väsi küll kunagi ära. Rutiini ei teki ja iseennast pidevalt edasi arendades märkad aina rohkem, oskad mudeldada ja analüüsida ning konkreetseid tulemusi saada.

 „Nii kevadväsimus kui majanduskriisist tingitud kramplikkus eeldab vitamiinipommi. Meeskonnad on vaja rutiinist ja hirmudest lahti raputada, et tõepoolest kehtiks rahvatarkus – üksi liigud kiiresti, mitmekesi jõuab kaugele. Tuleb vaid tavatus keskkonnas peetavate ajurünnakute, koosolekute ja ühistreeningute käigus tuleb kolleegidest robotite asemel taas sõbrad äratada. Karmis maailmas on palju kenam elada ja töötada, kui büroos on su kõrval Minu Inimesed, kellele kohe lausa tahad lõuna välja teha, kellega tahad õhtul koos tennist mängima või kohvikusse südant puistama minna,” tutvustab Merike oma missiooni.

Silma paneb uuematest teemadest Merikesel veel särama peene nimega asi nagu  coaching – nii alluva, kollegi kui iseenese tegelike annete, eelduste ja võimete avastamine. Avastused ja loovus pole teatavasti võimalikud, kui inimesed kardavad eksida. Seepärast on vaja end üksteisele omaks ja usaldusväärseks seigelda, et ei häbeneks ega kardaks. Kui usud teise potentsiaali, siis annab see tugeva aluse selleks, et potentsiaal saab ka välja tulla. Seda lähenemist õpetab Merike kirglikult ka õpetajatele, sest lastes on peidus tohutult potentsiaali ja õpetajal on võimalus seda vabastada.

„Arvan, et olen 43 aasta jooksul tasapisi teada saanud, mis on õnn – see olek saabub siis, kui ettevalmistatus kohtub võimalustega. Ja võimalused lubavad hariduse, kogemused, loovuse ja anded täiuslikult ära kasutada – nii et aega ei raiskaks ja ennast ei kurnaks,” arutleb Merike. „Minu meelest vajaksid ka abielupaarid kui väikesed meeskonnad raputust spetsialisti juhendamise ja juuresolekuga. Liiga palju hangumist ja vaikivat iseenesestmõistetavust on meie kodudes.”

Jah, ma saan ja tahan!

Oma enese isikust muugib Merike hangumised-iseenesestmõistetavused välja mitmete õpitud tehnikate abil. Oluliseks toe pakkujaks on NLP – neurolingvistilise programmeerimine, ehk mudelite mudel, ehk oma meele arendamine ja mõistmine läbi keele. Aju-keel-planeerimine, mis selles sõnakombinatsioonis kätkeb, õpetab nii inimsuhetes, äris, pedagoogikas, spordis kui teraapias minimaalseid ressursse kulutades maksimaalseid tulemusi saavutama.

„Olen erinevates arendavates koolitustes ennast laadides üha sügavamalt mõistnud, et inimese vabadus tähendab täielikku vastutuse võtmist oma valikute ja otsuste eest – mitte keegi teine ei loo meie eest meie maailma,” teab Merike. „Sellele faktile olengi üles ehitanud praktilised töötoad, kus aitan inimestel lõõgastuda ning õppida ennast ja oma emotsioone juhtima. Inimeste elumustritega tutvumine on mind veennud – igaüks võib saada kohe praegu õnnelikuks. Igaüks võib mistahes ebaõnnestumisest üle saada, kui lõpetab lootusetu ajaloo ümber tegemise ega ohi enam kaotatud raha, luhtunud suhete, raisatud aja pärast. See on möödas – täiskäik edasi!

Täiskäigu eeldus on, et vaba inimene valib ja otsustab sellise tee kasuks, mille puhul ta võib hõisata: jah, ma saan ja tahan! Ka endale väga sobivaid ja armsaid asju tehes peab samas lähtuma põhimõttest arukamalt, mitte rohkem. Praeguses maailmas on teatavasti kõige suurem puudus ajast. Päevad muutuvad üha lühemaks, aega lendab aina kiiremini – seega tuleb aega eriti süsteemselt ja rütmiliselt jagada, et kogu meile siin ilmas antud aeg oleks kvaliteetaeg, mitte aja kulutamine, raiskamine, veetmine, surnuks löömine.”

Merike rõhutab, et kvaliteetaeg ei tähenda mingil juhul pidevat töötamist ja tegutsemist – on olemas ka muud inimsuse vormid, mille omandamiseks ja kasutamiseks me siia ilma tulime. Ta tunnistab, et raha pärast – teadagi, milline on meie praegune elukallidus – peaks temagi õigupoolest iga päev koolitusi sooritama, ent ei tee rohkem kui saab ja tahab. Naine on juba nii vilunud, et ei tühjenda ei meeskondi ega üksikisikuid töödeldes end ära, ent ülearu tihedaks ta oma töögraafikut ei aja. Kvaliteet on ka oluline ja ise oma tööriist olles tuleb end vormis hoida. Mõned korrad, mil talle endale jäi väsinuna tehtud tööst keskpärane tunne ja mälestus, on õpetanud kunsti toimida paremini, mitte rohkem. Siis ei lõpe saamine ja tahtmine otsa.   

Pärisosa – väärtuskasvatus

Folklorisist psühholoogina on Merike oma südame, mõistuse ja meeled avanud kõige avalamalt neile tarkustele ja väärtustele, mis peituvad vanasõnades, rahvaste tarkustes ja armastavat olekut hoidvates mõtteterades. Hoidisepurkide süsteem, mille ta koos oma meeskonnaga välja on töötanud, vääriks päris kindlasti patenteerimist.

„7 miljardit inimest peab siia maale võimalikult rahulolevana ära mahtuma. Selle eelduseks on tarkus ja õiged väärtused. Neid väärtusi tuleb võimalikult varakult õpetama hakata. Sestap õpingi hetkel Tartu Ülikooli eetikakeskuse väärtusarendajate programmis ja olen kirglikult pühendunud Eesti koolidesse ja lasteaedadesse väärtuskasvatuse sisse viimisele.

„Kui olin paar aastat tagasi vaid poritiivsed Eesti vanasõnad“ purki hoidistanud, jõudis kohale teadmine, et needsamad ongi meie rahva igipõlised väärtused. Koostöös Viimsi Lasteaedadega sündis nii Tarkuste Hoidise metoodika ehk kuidas läbi edasiviivate eesti vanasõnade meie lastele väärtusi õpetada. Üks vanasõna on fookuses terve nädala – siis pannakse see laulu sisse ja mängu sisse ja arutletakse selle tähenduse üle – nii ta kinnistub,” selgitab Merike on suurima pühendumise sisu. „Õigete väärtuste sugereerimine kasvatab hea ja kindla vundamendi, millele oma õnnelik elu rajada. Tarkus ja paigas väärtused ei lase ka suurtel koolidel lapsi ära pihustada. Üks hea ja positiivne näide on hiljuti väärtuskoolituse käigus külastatud Viimsi kool – enam kui tuhat noort on tänu hoone liigendatusele, õpetajate heale koolitatusele ja juhtkonna headele hoiakutele hiidkooli nii ladusalt mahutatud, et mingist kombinaadist ei ole juttugi. Nii peabki! Ja seepärast õpetamegi õpetajatele liidrirolli välja pidamist ning koos- ja meeskonnatöö peent kunsti. Koos õpetajatega arutleme, mis on tegelikud väärtused täna, 21.sajandil, mil uus põlvkond on eelmistest täiesti erinev, kuidas neid väärtusi noortele edastada ja kuidas veenev eeskuju olla.”

Merikese meeskond on hoidistanud väärtusi ja tarkusi purgis, nagu öeldud – ema rullitud värviliste paberiribade peal. Erineva sisuga purke on juba terve sahvri täis välja mõeldud: vanasõnad ja juhtimistarkused mitmes keeles – sobivad nii suveniiriks kui õppevahendiks, Eestimaa tarkused läbisegi iiriskommidega, 101 Eestimaa ja 101 maailma tarkust nii suures kui väikeses purgis, karbiga või ilma. Siis veel Hiina tarkused, Armastuse hoidised, koosolekute soojenduskomplektid ning ettevõtete oma tarkused.

Samal ajal, kui pereisa Margo möllab mitmel rindel peret elatada, mõtleb Merike välja rahvusliku mustri peale kirjutatud sõnumiga külmkapimagneteid, rahvatarkustega plakateid – ja koos unistatakse päris maale kolida. Ehkki Liival on suurepärane naabrite kooskond, Liiva Külaselts, kus Mitidki väga aktiivselt tegutsemas, on tegus ja rõõmsameelne, ühistegevus ja turvatunne toimivad tõeliselt ka linnakeskkonnas, päis maa tõmbab ikka. Ikkagi tahaks kanu ja lambaid ja sellist keskkonda, mis veelgi sügavamalt laeks ja kirgastaks. Naine, kelle loominguna tuleb lähipäevil trükikojast välja aedadele mõeldud raamat „Väärtuskasvatus ja Tarkuste Hoidis“, teab, et iga asi tuleb omal ajal – ja tuleb kohe päris kindlasti.

Tarkuseribakene, mille mina tema soojavärvilises stiilselt naivistlikus kontoris purgist õngitsesin, ütles: kui vett lähed tooma, too vett. Nagu Merike suunas, oli seda lauset lugedes – nii nagu kõigil, kes purgist mõne tarkuse nopivad – hetk mõtiskleda, miks just praegu just see tarkus näppu jäi. Merikese enese üks oluline tarkus on, et munad tuleb mitmes korvis hoida, siis ei löö ükski masu ega pusa jalgu alt ja maailmalõppu ei tule.

Valve Värk – transtsendentaalne haldjas Mustamäel

Valve Värk on Rõuge kandist pärit kooliõpetaja. Tal on hõbedane-pronksjas lopsakas pats ning tütarlapselik nägu ja tegu. Ta koordineerib Eesti transtsendentaalse meditatsiooni keskust Mustamäe tee korterist, mis on valitud selle järgi, et ta asetseb ilmakaarte suhtes õigesti ning on õppimas ja järeljälgimisel käijatele mugavalt kättesaadav.

„Ka meditatsioon ise peab olema mugavalt ja lihtsalt kättesaadav – meelerahu ja puhta teadvuse seisundini saab mõningase harjutamise järel jõuda kus ja millal iganes, ilma mingeid rituaale sooritamata ja asendeid võtmata,” naeratab Valve, kes on oma väiksesse pessa rajanud otsekui väikese India, ehkki oma unelmate riigis ta seni veel käinud polegi.

Tema koht tööjaotuses on kohalolek. Igas mõttes. Guru, dr. Jaan Suurküla rändab oma eluülesannet täites mööda maailma – hetkel läbib ta ükshaaval erinevaid Ladina-Ameerika riike. Valve tegeleb Eesti inimestega, peab doktoriga Skype’i ja telepaatia teel pidevalt ühendust ning viib koos ideekaaslastega meditatsiooni võimalikult paljude inimesteni lasteaedadest-koolidest sõpruskondade-kollektiivideni. „Mitte kunagi ei ole hilja alustada ja mitte miski ei saa valesti minna,” kinnitab Valve vaiksel mahedal häälel.

Teekond eluülesandeni

Seda, et võrutar Valve on väga õigesti elanud, näitab 70 ringis naise välimus, mis ei lase pakkuda aastatki üle 50. Ta on habras, õrn, sire ja graatsiline. Tallinnasse sattus ta neiuna pedagoogilisse instituuti minnes. Temast sai õpetaja. Kunstiga on naine läbi elu tegelnud – seda nii lastele ja noortele õpetanud kui ise maalinud.

„Enne transtsendentaalse meditatsioonini jõudmist töötasin Sakala tänavas asutuses nimega EHA, mis täiendkoolitas õpetajaid ja koostas koolidele õppekavasid. Koostöös PTUIga – ehk siis pedagoogika uurimise instituudiga ja õppekirjanduskeskusega andsime välja õpikuid. Just sel ajal, kui asutust sulgema hakati, avastasin enda jaoks transtsendentaalse meditatsiooni. Mul oli just valminud teos „Rahvakalendri tähtpäevi ja tavandeid” – 70rublasele kuupalgale tõhus 600 lisa. Mind valiti mingil põhjusel suurele kallile TM õpetajate koolitusele. Saatuse tahtel sain just siis päranduse. 1200 rubla. Täpselt see summa, 1800 rubla,mida uue elu alustamiseks vaja oli,” meenutab Valve mõtlikult. „Sellest saadik saigi meditatsiooni õpetamine ja tutvustamine minu eluülesandeks. Õpetamine oli ju ennegi – nüüd teadsin, mida just õpetama pean.

Ja tean ka seda, et puhta teadvuseni jõudmist tuleb alustada juba lasteaias. Juhendada tuleb nii lapsi kui kasvatajaid. Nii kasvatatakse tasakaalukas uus põlvkond. Sama on kooliga – stabiliseerimist vajavad nii õpilased kui õpetajad. Meist mõnevõrra ette jõudnud riikide uurimused näitavad, et TMiga tegelevates koolides on teistest võrreldamatult parem õppeedukus ja vähem koolivägivalda. Sama on asutustega – kui ülemused on saanud TM koolituse, on alluvad õnnelikumad ja firma uskumatult palju edukam kui ilma selleta.”

Meditatsioon ja meelerahu

Oma ülesannet täidab Valve nii, et tema lauaarvuti seisab altari kõrval. Altari moodustavad Maharishi ja teised Õpetajad ning India-päraste aroomidega küünlad. Arvuti saadab eestlastest mediteerijatele uudiseid ja õpetusi kogu maailmast. Peab ühendust dr. Suurkülaga. Ja saadab mõne hea sõna või soovi neile, kellele sisetunne ja telepaatia parasjagu saata soovitab.

Naise jaoks, kes on teinud endale õdusa eestimaisest lambavillast pesa, kus ise praktiseerida ja soovijaid õpetada – ilma palgata, muide! – on ülemeeleline side teiste inimestega sama loomulik kui telefon.

„Paljudel valgustuse poole liikujatel tekib ettekujutus meelerahust, mida nad saavutada soovivad, mõne meeldiva tegevuse juures. Nad kogevad harmooniat, tasakaalu ja õnne näiteks joostes-suusatades-ratsutades või siis ehitades, koristades, mesilaste või küülikutega tegeldes. Tõelise meelerahuni jõudmise ajal siiski ei tegutseta,” kirjeldab Valve. „Inimese teadvusel on neli seisundit – ärkvelolek, unenägudega uni, sügav uni – ja täielik meelerahu ehk puhas teadvus. Selleni jõudmise eelne samm on meeldiv tegevus. Kellel tikkimine või puutöö – minul näiteks erinevate küpsetiste valmistamine oma retseptide järgi. Oluline on peatada haraliste mõtete rapsimine.”

Kohtumine puhta teadvusega

TMi on Valve sõnul rohkem kui ühtki teist meditatsiooni ja ülestõusmise tehnikat teaduslikult uuritu – 600 teadustööd 35 riigi 200 astutuselt. Seepärast võib naine kindlalt väita, et see tehnika tõrjub stressi ja haigused, aitab keskenduda, luua, mõelda ja ennast teostada – ning kurjale ilmale vastu panna. Igas mõttes.

„Puhta teadvuseni jõudmine on iidne rahutute meelte taltsutamise kunst, mis on praegusel tormilisel Ülemineku ajal koos teiste iidsete tarkustega taasavastatud. Meelerahu viib arukuse, armastuse ja eetilisuseni. See teeb edukaks ja isegi geniaalseks – võhikuid aga sellised inimesed paraku heidutavad. Kes pole puhta teadvusega kohtunud, kardavad neid, kes on. Me püüame võimalikult palju inimesi järele aidata,” lubab Valve. „Doktor Suurküla on mitmete kolleegide uurimuste põhjal koostanud teksti, mis kirjeldab, kuidas TM aktiveerib eesaju kõrgemad keskused. Ajutegevus kooskõlastub – harmoonia leiavad nii erinevad aju osad kui ajurakud. Mina olen õppinud instrueeritavate ja järel-jälgitavate puhul üsna selgelt nägema, kas inimesega see kooskõlastumine parasjagu toimib ja toimub.

Harmooniliselt võnkuv aju on inimarengu kõrgemate tasandite tunnus. Kahjuks on praegu veel nii, et madalamad võnkujad ründavad kõrgemaid ja püüavad neid alla tirida. On viimane aeg järele aidata, keda vähegi võimalik. Selle jaoks me siin olemegi.”

5 miljonit

Kõrgemate tasandite uurimise pioneer oli Abraham Maslow, keda tsiteerivad mitmed teadusharud. Tema teooria sarnaneb suuresti iidse veedatsivilisatsiooni alustega. Nii ongi läbi aastatuhandete teatud, et kooskõlastamata ajus domineeriv keskaju tingib stressi ja hirmu – eesaju domineerimine viib eneseteostuse kõrgemale tasemele, valgustusele.

Maharishi  Mahesh Yogi välja töötatud tehnika on lihtne ja praktiline – tõstab nii õppeedukust kui tööviljakust.

„Minu jaoks on väga huvitav, kuidas doktor Suurküla praegu Ladina-Ameerikas sealse temperamendiga inimestele mõtete puudumise seisundit õpetab ning neid emotsionaalsele stabiilsusele juhatab,” naeratab Valve. „Neile seal sobib kindlasti see, et meditatsioon toimub pingutuseta. Seda puhta teadvuse transtsendentaalset seisundit nimetatakse erinevates India keeltes samadhi, nirvana, sartori.

Nii kirglikule Ladina-Ameerikale kui depressiivsele-neurootilisele Põhjalale tuleb selgeks teha, et mediteerides „tegevusetult” – soovitavalt lootose asendis – istutud aeg on kvaliteetaeg, mitte raiskamine. See on osadus geniaalselt lihtsa kõrgkultuuriga. Seda praktiseerivad nii Buddha mungad kui tipp-poliitikud. Kokku vähemalt viis miljonit inimest.”

Ei saa valesti minna

Valve kinnitab, et meditatsioon ei saa kuidagi „valesti” minna. See sobib igas vanuses, mõlemast soost, kõigist rahvustest inimestele – mida varem alustada, seda parem. Seda kindlam, et inimene saab teada, milleks sündis ning asub oma eluülesannet täitma.

„Tean kindlalt, et TMi stressi vähendav toime on alaline, mitte vaid sel hetkel, kui mediteeritakse. Püsiv on ka vererõhu alanemine, pärgarterite paranemine ning psüühilisest post-traumaatilisest sündroomist vabanemine ning psühhoosi ja depressiooni ravi,” kinnitab Valve. „Mulle kui pedagoogile on südamelähedasim tõsiasi, et TM veenab koolirahvast, et kool on õppimiseks, mitte vägivallatsemiseks. Kümne tuhande mediteeriva Jaapani ärimehe näide kinnitab ühtlasi, et puhta teadvuse seisund mõtestab ja laeb töö.

Iga sugune elustiil ja ilmavaade sobib TMiga kokku – kui inimesel ongi pahesid, siis mediteerimise käigus hakkavad need sujuvalt taanduma. Ilma et oleks vaja mingeid seadmeid, rituaale või rõhutatud vaikust.

See pole religioon, vaid inimkonna arendamine, mis on alanud koos veedakultuuriga vähemalt kümme tuhat aastat tagasi. Müstiline on, et iidne sanskriti keel on arenenum kui ladina või kreeka keel. Ja seegi, et see kultuur kattub suuresti kvantfüüsika ja universaalse välja teooriaga ning teadmised erinevatest teadusharudest on tänaste täppisteadustega võrdväärne.

Minu meelest on see imeline, et enese ja kõiksuse – puhta teadvuse ja universaalse väljaga – ühendusse jõudnud inimesed hakkavad tegema seda, milleks on sündinud. Saavad teada ja hakkavad oskama. Lõpuks ometi.” 

Veel 20 000

Mitmed eestlased räägivad meelsasti sellest, et praktiseerivad TMi. Ajakirjale Naised tuttavatest isiksustest on ettevõtja Kersti Männik tavatsenud kord aastas Saksamaal meditatsioonikeskuses „restarti” käinud tegemas. Kirjanik-toimetaja-filosoof Kreet Rosin avastas Maharishi Ayurveda TMi enda jaoks kooliealisena, kui isa Valter Parve võttis tema ja õe Herdis Elmendi (Pärnu Maarja Magdaleena gildi perenaine) ühismeditatsiooni seanssidele kaasa – ja see seadis Kreeda kulgemise eluks ajaks õigele rajale.

Dr. Jaan Suurküla moodsa meditsiini põhimõtete paikapidavust  tõestab muusik Mihkel Matiiseni näide – noormees vabanes mediteerides ilma dieedita kahekümnest liigsest kilost. Puhta teadvuse seisund juhatas ta sujuvalt õige toidu ja elurütmi juurde.

Oma maitsekas õdusas healõhnalises pesas nii mõttejõu kui arvuti abil maailma paremaks muutev Valve veenab: „Mediteerida saab kus iganes, igas asendis, mistahes seltskonnas ilma, et ümberkaudsed seda hetke ja seisundit märkaksid. Ehkki kõige parem on seda teha sobiva muusika saatel lootose asendis. Kusjuures suurtes TM-programmides praktiseerivad mehed ja naised eraldi.

Praegu on viimane aeg inimkond võimalikult valutult üle galaktika ekvaatori aidata. Meie planeedile on lisaks praegusele viiele miljonile leida oma võrgustikku veel 20 000 mediteerijat. Täiesti võimalik, et nad on juba ärganud ja olemas – nad lihtsalt ei nimeta seda, mida kas spontaanselt või teadlikult teevad, TMiks. Ega nimetamine olegi tähtis, peaasi, et Väli muutub puhta teadvuse ühisjõududega puhtamaks ja positiivsemaks – siis võime tõesti laulda MINA JÄÄN…”    

Toomas Raud – mitte kolhoosnik, vaid aatomifüüsik

Toomas Raud (73) elab Raplamaa ühes vanimas, Kumma külas ja eristub ülejäänud külarahvast suuresti. Ta on rikkalike kogemustega härrasmees, kes on oma eluõhtu pühendanud ema soetatud ja Raudade pere ühiste pingutustega üles ehitatud talu taastamisele. Küla kaunimaid talusid on haruldaselt soe, kaunis ja ökoloogiline – sealsete kaseiinvärviliste seinte vahel valmistatakse ise jogurtit ja teisi koduseid toite, mis teevad inimeste elu pikaks ja õnnelikuks.

„Nõukogude ajal käis meie kodu käest kätte. Üürnikeks olid popsi ja proleedi mentaliteediga inimesed, kes siin midagi ei ehitanud, ainult lõhkusid. Kuna ma tean, kui paljude tonnide kaupa on meie perekond selle talu nimel higi valanud, pean oma elutööks kodu taastamist nii, et ta oleks perfektne,” räägib mees, kes tähistab peagi kuldpulmi kaasa Valentinaga, kelle tõi kaasa Venemaalt kõrgkoolist. „Eks pikk abielu ole samuti olnud elutöö – kui suhtes on olnud ka halvemaid aegu, pole ma saanud laialimineku peale mõeldagi – kui naine on tema kodumaalt ära toodud, ei saa teda ju ometi üksinda jätta. Seda enam, et kuigi pikka aega ta järjest ilma minuta hakkama ei saa. Minu üks olulisi omadusi on ustavus.

Ja haritus. Kui palju raskusi ja pettumusi elus ka olnud on – haridust ei saa minult keegi võtta. Teadlasena tean, kuidas talu õigesti majandada – ja kuidas tõeliselt toimiv Eestimaa üles ehitada. Püüan kutsututele ja seatutele veenvalt selgeks teha, et Eestimaa tulevik on ühtlaselt asustatud maa, kus iga majapidamine on spetsialiseerunud mõnele asjalikule tootmisharule, nii et talude vahel tekib igas külas tööjaotus. Rumaluse ja hoolimatuse pärast raisatakse praegu uskumatuid summasid ja võimalusi. Seda on kahju näha – ja selle vastu on nii lihtne ja loogiline nii palju teha.”  

Koolijuhataja poeg

Kui tänapäeval streigivad õpetajad inimväärsema ja õiglasema palga nimel, siis Toomase lapsepõlves olid õpetajatel väga kõrged palgad – riik hindas neid, kes kasvatasid uut põlvkonda.

„Minu ema oli Valtu kooli juhataja ja tema palgaga meie talu üles ehitatigi. Pärast aastaid tohutut tööd ja ehitamist anti meile ühel kohutaval päeval tund aega, et oleksime oma kodust läinud. Okupatsiooni-meelsed pidasid vajalikuks meie koju ei-tea-keda kolida. Kui nüüd oma kodu tagasi sain ja seda otsast oma kätega korrastama hakkasin, leidsin kõikjalt maja ümbert ja seest mulle väga võõra meelelaadi tagajärgi,” kinnitab Toomas sama, mida on paljud meist oma talude ümbrust korrastades leidnud. „Kõik olmejäägid vanadest pottidest šampoonipudeliteni olid maasse kaevatud. Vedasin kärutäite kaupa plastikut ja klaasi prügimäele. Mõnevõrra on minu kodus juhtunu mõistetav – siin polnud omanikud vaid popsid – aga ma näen, et ka omanikud on katnud Eestimaa saastakihiga, mis asub otse mullakamara all ega kao mitte iial mitte kuhugi. Arvustame araablasi, kes on kõrbe ära lagastanud – ent meie endi majade ümber napi mullakihi alla peidetud pahn pole põrmugi parem.”

Toomas on teadlasena osanud välja arvutada ja ehitada sellise soojustuse ja katuse, et varasema 22 asemel kulub nüüd vaid 8 ruumi küttepuid. Füüsik ütleb, et tal on südamest kahju isamaa metsadest, mis ahjudes sellepärast ära köetakse, et majad ei pea sooja.

„Kui mul siin kohalikud koolipoisid ehitamas abiks käisid, õpetasin neile, mismoodi soojustust panna – ja rääkisin neile nende soovil kasvõi tund aega veest kui nähtusest või mistahes füüsikalisest fenomenist,” meenutab Toomas. „Minu juurde ehitama oli poiste seas tõsine tung ja torm. Mitte taskuraha pärast. Noortel oli ilmselt sisemine pürg teadmiste poole – mitmed neist poistest läksidki siit sirge seljaga ülikooli.”

Dopusk ja ARS

Toomas ise õppis Moskvas aatomifüüsikuks. Tõi ülikoolist kaasa suurepärase, varjundirikka ja vaimuka vene keele, austuse vene intellektuaalide vastu, keda Lenin ja Stalin teatavasti kuigivõrd järele ei jätnud – ja samuti aatomifüüsikust abikaasa.

„Meie tütar peab ennast eestlaseks ja lapselapsed ei räägi sõnagi vene keelt,” muigab Toomas. „Ma ise olen aga terve elu ainult ühest takistusest teiseni kulgenud. Pärast ülikooli sain tööle Pöögelmanni tehasesse. Kuna olin enam-vähem kulaku poeg, siis mind välismaale ei lastud. Minu alluvad käisid võõrsil kolleegide töödega tutvumas, mind kustutati komandeeringusse sõitjate nimekirjast alati ära. Mõnikord nii viimasel hetkel, et mul olid juba lootusrikkalt asjadki pakitud.

Ja siis ühel hetkel võeti minult ära „dopusk”, ilma milleta Pöögelmannis mõistagi töötada ei saanud. Ehkki füüsikuhariduse kasutamata jätmisest oli kahju, läksin ARSi direktoriks – ja pidasingi seda ametit ligi paarkümmend aastat.”

Füüsika ümbritseb meid kahtlemata igal sammul, nii et oma haridust pole härra Raud saanud siiski päriselt kasutamata jätta. Tänu kauaaegsele kunstikombinaadi juhi tööle ümbritseb teda praegugi kodus teekaaslastest kunstimeistrite looming. Seepärast näeb see eriline kodu välja, nagu kunstimuuseumi filiaal.

Eetiline ja pedantne

„Tallinnas pensionipõlve veeta ei tahtnud ma lisaks vanemate talu taastamise missioonile ka sellepärast, et seal on külm. Niiskus teeb kivimaja niivõrd rõskeks, et magada tuleb sokkidega ja hingamisteed lähevad käest ära,” tunnistab mees. „Koju Kummasse naasmise eel ehitasin siia duširuumi ja vesivetsu, sest minu eas võib inimene endale lubada elukvaliteedile teatud nõudmisi.

Mul on üsna kindlalt paigas päevakava – hommikune dušš, siis korralik hommikusöök, minimaalselt liha – ja palju füüsilist tööd, mis ühest küljest ehitab kodu üles ja teisalt hoiab mind ennast vormis.

Ehkki interneti avarused on täis põnevaid materjale, püüan arvutis olla nii vähe kui võimalik. Inimese elu on lühike ja kui see valede valikute peale ära kulutada, jääb eluülesanne täitmata.”

Õiged valikud on teinud härra Rauast koduküla ühe austatuma mehe. Tema viimse kui pisiasjani paigas majapidamisega harmoneerub iga ilmaga perfektselt puhas auto – ja kodunt väljudes kingadest kaabuni korrektne riietus. Nagu ta ise ütleb – haridus ei luba tööriietega ega poripritsmetega avalikkuse ette astuda.

Ühtlasi on ta äärmiselt vastutulelik ja abivalmis mees, kelle poole võib pöörduda nii selleks, et kodu füüsikaliselt mõistlikuks korraldamiseks nõu küsida kui hullude ilmadega lapsi lasteaiast ära tuua – võib kindel olla, et ta toob jooksu läinud lambad-hobused sulle õuele tagasi ja kingib teenele lisaks tunnikese äärmiselt sisukat ja inspireerivat vestlust.

Eestimaa toimima!

„Mind paneb imestama, kui vähe kutsutud ja seatud Eesti tuleviku pärast muretsevad. Selleks, et ellu jääksime, on hädasti vaja inimesed linnade tekitatud abitusest küladesse tagasi tuua. Ja külades peaks iga talu mingile arukale tootmisharule spetsialiseeruma. Kes kasvatab mesilasi, kes lambaid, kes juurikaid, kes vilja,” unistab Toomas. „Minu isiklikud absoluutsed lemmikud on mustsõstrad ja metsategu. Must sõstar, see on teatavasti energia- ja vitamiinipomm, mis paljuneb väga ladusalt ja kasvab üsna kiiresti.

Mu enese sõstrapõõsastest võib igaüks siin külas istikuid saada. Mõne aastaga on igast istikust kasvanud korralik marjukandev põõsas – ja siis saavad omakorda külalapsed tööd. Marjakorjamine on lastele tegevuse leidmiseks ideaalne töökasvatuse moodus. Sealt edasi on iga pere oma valik, kas marjad lähevad sügavkülma, mahlaks või moosiks.”

Teine füüsiku meelisvaldkond on metsa haldamine. Tema arvates oleks vaja metsarikastesse piirkondadesse otse lankide lähedusse ehitada kuivatid, kuhu kohe metsas, ilma transpordikuludeta, panna hakkepuit.

„Ka külade ühised halumasinad tuleks soetada – mitte palke vedada, vaid halud metsas valmis teha. Nii on palju ökonoomsem, näitavad lihtsad arvutused,” teab teadlane. „Mis peamine – talud peaksid praegusest palju rohkem koostööd tegema, omavahel tehnikat jagama ja tänu tööjaotusele nii aega kui energiat säästma. Muu hulgas annab see ka turvatunne – ja seda on tänases maailmas väga vaja.

Tahan kohe vastust küsimusele, mida varsti hakkab esitama kogu Eestimaa: kus on juba praegu kogu maad katvad tuulegeneraatorid ja päikesepaneelid? On viimane aeg investeerida nendesse energialiikidesse!”

Elina Aro: areng algab oma nõrkuste tunnistamisest

Mõni inimene saadetakse kõrgemate jõudude poolt meile selleks, et ta meenutaks, näitaks ja õpetaks meile armastust ja austust oma maa ja rahva vastu. Üks selline kingitus on meistergiid-ajaloolane-teoloog-politoloog-ajakirjanik-hobutreener-ettevõtja Elina Aro-Ojapelto (50).

„Olin enne Eestisse jõudmist elanud ja töötanud 35 aasta jooksul 17 riigis. Sellepärast oskas mu süda Tartus esimesel reisil autost välja astudes kohe ära tunda, et olen koju jõudnud,“ naeratab Elina oma eriliselt siirast naeratust, mis on otsekui teistest dimensioonidest pärit. „Üle kõige naudin ma Eesti teadlaste-haritlaste-intellektuaalide-loojate-lihtsate inimeste  erilist hingelist arukust ja südametarkust, mida ükski kõrgkool ei õpeta ja mis on ladusama ajalooga riikides kahjuks kaduma läinud. Ühed parimad hetked mu päevades on sünergeetilised kohtumised selliste suurvaimudega nagu näiteks professorid Rein Veidemann ja Juhan Maiste – iga kord saan neilt midagi uut teada ja nad ütlevad välja midagi väga olulist, millest hakkavad hargnema uued seosed ja mõistmised ning tärkab üha uus ja uus uudishimu.“

Kes sa oled, kustkohast tuled?

Elina on Karjala-juurtega naine. Tema esivanemad olid edukad tekstiilitööstuse ettevõtjad. Nii pärandusena saadud kui oma intensiivse ettevõtmise tulemusena hangitud varandus põles ühel saatuslikul päeval tuhaks – umbes 37 miljoni soome marga väärtuses. Mida tundis Elina sel puhul? Kergendust.

„Ma olin vaba! Polnud enam kohustatud vanemate rada kõndima ega olnud enam ka sunnismaine. Võisin minna ja proovida, õppida ja kogeda,“ on  Elina paradoksaalselt tänulik. „Praegu elan Karlova mõisas, mille perenaiseks on Terje Villems. Olen õnnelik, et võin mõisas elada ja rahul, et jumala pärast ei seda ega midagi muud ei oma. See omamise kirest üle kasvamine on inimese arenguteel üks äärmiselt oluline samm. Olulisim teekond südamerikkuseni. Tänase nägemuse järgi minu arvates see, kes vahetab hingetarkuse omamise vastu, kaotab väga palju.“

Elina on tegutsenud nii tekstiili alal kui hotelli mänedžerina, omanud restorani ja töötanud ajakirjanikuna, praktiseerinud hobuste treenerina ja olnud kunstimüüja, aidanud kunstnikke nende töös: turundada, kujundada mainet ja majandust. Pärast nö vabadust on ta teinud palju vabatahtlikku tööd ja nüüd viimased aastad tegutsenud giidina ja olnud pühendunud giidimisega seotule.

Ta on õppinud ajalugu ja politoloogiat, kommunikatsiooni ja ortodoksi-teoloogiat. Nende 35 aasta jooksul, mil ta elas teistes riikides, on tema põhimõte olnud õppida kohalikku keelt. Seetõttu ei taha ta kuulda sellest, et näiteks venekeelne rahvastiku osa peaks siin õppima mingis muus kui kohalikus, eesti keeles. Sai tema õpitud nii kreeka kui rootsi keelt, saavad siin sündinud ja kasvanud vene rahvuse esindajad hoopiski.

„Eestisse tulin 1995. aastal. Tundsin end siin nii koduselt, et otsustasin Tartusse kolida. Mu toonane elukaaslane polnud sellega nõus, mina valisin Tartu ja Eestimaa ja nii me läksimegi lahku. Aastast 2003 olen atesteeritud giid ja meistergiid aastast 2009. Olen suur Tartu patrioot,“ naeratab Elina. „Olen teinud mõned Eestit tutvustavad filmid – põhimõttel, mille omandasin Kreekas – läbi inimese. Õppisin seal ühelt väga targalt giidilt, et maid ja nähtusi saab kõige paremini avada läbi inimese. Minu praegused giidina tegutsemise paigad on Tallinn, Rocca al Mare, Tartu, Tartumaa, Narva, Paide, Järvamaa, Viljandi, Viljandimaa, Valga, Valgamaa – ja Lahti Soomes. Sooviksin oma piirkondade hulka kindlasti lisada ka Raplamaa, kuna seal on olulisi vaatamisväärsusi ja mõisaid, mis on minu suur armastus. Ent kahjuks ei ole seal veel toimunud giidide atesteerimist.

Hiljuti sain endale ka teise perekonnanime – Ojapelto – sest ma läksin mullu sügisel (2010) mehele. Leidsin, et 50-aastasena on väga õige aeg abielluda – ja mind laulatati soome õhuväe pensionil oleva sõduri ja varem õigeusu preestriks olnud mehega. Selle õnne ainus väike varjukülg on, et ma olen hakanud eesti keelt jälle aktsendiga rääkima.“

Armastus hingetarkuse vastu

Elina arvab, et siinne karm ajalugu koos kõigi okupatsioonide, ebaõigluse ja pideva kõigest ilma jäämise või olemisega on paradoksaalsel kombel mõjunud Eestile positiivselt.Ühtaegu nii kõrvalt kui seest meie rahvast jälgides ja analüüsides on Elina arusaamisele jõudnud, et mitte milletagi elatud sajandid, mil õpiti omavahel kokku hoidma ja läbi lillede väljenduma, on muutnud meie inimesed hingetargaks. Elina armastab seda hingetarkust ja südamearukust ja väidab, et paljudel rahvastel on sellest vajaka, sest ajalugu on muutnud osa rahvastest mugavaks.

„Samas ma näen, et see hingetarkus on ohus. Praegu veel on eestlastes rohkesti väärikat peremehelikkust – rahvas, kes pole sajandeid midagi omanud, oskab suhtuda vägagi peremehelikult. Paraku tõstab üha ohtlikumalt pead omamiskirg,“ hoiatab meie rahvast südamest armastav soomlanna. „Eks see omamiskirg ole ka mõistetav. Muiste kuulus kõik mõisnikele, pärisorjadel polnud midagi. Oma riigi saamise ajal töötasid vaprad eestlased lõpuks ka endile toekad varandused välja – ja siis võeti taas kõik ära. Nii on juurdunud hirm jälle kõigest ilma jääda.

Võin oma kogemusest kinnitada – tänu kogu vara kaotamisele tean, kui oluline on OLLA, mitte omada. Tegelik olemine ja enesekindlus välistaksid ka praeguse äärmusest äärmusse laperdamise, mis siinsele rahvale paraku samuti liiga omane on. Sageli kohtab kas ala- või üleväärsust – kes on puhevil kukk sõnnikuhunniku otsas, kes kössitab nurgas, mis nüüd mina –  kuldset keskteed ei taha tekkida. Kusjuures põhjust pole – olen sageli näinud kasvõi mõnd andekat-sisukat lektorit hädaldamas, mis-nüüd-mina – ja seejuures peab hiilgava loengu,  mille eest tasu ei söanda küsida.

Sedalaadi mõtteid arendame koos sünergeetilise sõpruskonnaga. Soovitaksin kõigile inimestele enda jaoks sellise kontrollgrupi luua, kellega arutledes pole kaks pluss kaks neli, vaid palju enam ning tekivad täiesti uued ideed. Minu ametis on äärmiselt oluline ühildada faktiteadmised, mis nõuab suurt lugemust; keelte oskus, mis tagab selle, et sinu klient või suhtlemispartner mõistaks sind nii, nagu väljenduda tahad; ja semiootiline tunnetus, mis avab ja laeb taustad ja tagamaad. Niimoodi saamegi kokku mitmekihiliselt toimiva rollitunnetuse.“

Eetilised rollimängud

See ei ole mingi nali ega poos, et Elina kannab giiditööd tehes – ehk giiditades, nagu ta lühidalt väljendub – keskaegseid suurepärasest kangast kostüüme, ajastutruid ehteid ja  palvehelmeid. Emand Aro lihtsalt teeb kõik endast oleneva, et saavutada maksimaalne tunnetus ja sügavus.

„Paljud turistid on Tartus napi kolm tundi – ja Eestis tervikuna vaid paar päeva. See tähendab, et nendesse hetkedesse tuleb pühendudes koondada kogu teave ja taju. Kui giid on pealiskaudne ja nipsakas või häirivalt vähese artistlikkusega, juhtub kergesti, et ka kõik ülejäänu enam ei meeldi – ei ekskursioon, ööbimine ega toit ning sõpradele-tuttavatele soovitatakse mitte mingil juhul sellisesse kohta oma raha kulutama sõita,“ demonstreerib Elina äärmiselt õhulist ja elegantset vägisõnade kasutamise kunsti ja lustakat artistlikkust ka temperamentse vestluspartnerina.

„Kuigi mul on mitu kõrgharidust ja pikk kogemus meistergiidina, teen tänini videotreeninguid – lasen oma etteasteid filmida, et ennast analüüsida ja vigu parandada.

Oma vigu tuleb tunnistada – sellest algab nendest välja kasvamine. Kord Ülenurmes muuseumis ütlesin väga esinduslikule grupile midagi sellist, mille kohta soomlased kasutavad väljendit – konn tuli suust välja. Pärast tunnistasin oma viga, vabandasin grupi, teema ja iseenese ees – ja sain sellest nõrkusest vabaks. Klientide küsimuste puhul peab söandama ka tunnistada, kui ei oska mõnele küsimusele vastata. Saab ju küsija kontaktid võtta, vastused välja selgitada, huvilisele saata – ja olla tänulik, et ka mina sain giidina midagi uut ja olulist teada.

Siin Eestis peaksid paljud giidid – ja üldse tööinimesed – omandama töörõõmu tundmise kunsti. Liiga palju on näiteks lauljaid-tantsijaid, kellega koostööd püüan teha, kes aga kooserdavad kaeblikult kohale – okei, ma siis laulan selle laulu ära, kui sa nii väga tahad. Praegu on veel liiga vähe avatud, õnnelikke ja elujõust pakatavaid esinejaid nagu seda on näiteks setud.

Eestis puutub suhtumine “I proudly present“.

Elina püüab teha kõik endast oleneva, et meie turult kaoksid isetegevuslastest giidid, kes ei vaevu eksameid sooritama, taotlema kohalikku atesteerimist, ei saa väärilist töötasu küsida, ei tea paljut olulist – ja seega osutuvad ebaeetilisteks turusolkijateks. Et kutsetunnistuse ja –eetikata taidlejad ei teeks sama, mida salakütid jahimeeste mundriauga. Tema nägemuse järgi pole klient, kohalik omavalitsus ega riik sellist teenust väärt.

„Mäletan, kuidas üks Saaremaa atesteeritud giid hakkas nutma, kui palkasin ta oma grupi juurde alltöövõtjaks, sest endal mul Kuressaare litsentsi veel pole – maksime talle lisaks tööle ka transpordi ning  sõiduaja eest – ja selgus, et töötasu oli poole suurem kui ta tavaliselt küsida söandas ning sõiduraha poldud talle kunagi makstud,“ meenutab Elina.

Mõisad ja tori hobused

Nii mõisad kui hobused – just tori tõugu hobused – on Elina sügav armastus. Mõisate aeg on tema hingelaadile sobivaim ajastu. Sellest annab tunnistust ka tema eruditsioon mõisate alal ning ka tema elukohaks on 1793. aastal rajatud ja varaklassitsismist ümberehitatud neogooti stiilis (loeatkse ka esimeseks neogootistiilis mõisa härrastemajaks Eestis) Karlova mõis, mis sai 2007. aastal kauneima kodu tiitli. Mõis on Elina jaoks sobivaim elamispaik.

„Kujutate ette küll, kui palju raha vajab mistahes mõisa restaureerimine – kui ainuüksi konserveeriminegi on pööraselt kallis ning eeldab tohutult teadmisi ja stiilitunnet. Mida rohkem mõisaid päästetakse, seda rikkam on meie rahvas, maastik ja kultuur tervikuna,“ arvab Elina. „Mina isiklikult tahan toetada ja kaitsta kõike, mis kaduma kipub, ent alahoidmist väärivalt väärtuslik on. Sellepärast tunnen huvi ka koos mõisaproua Terje Villemsiga tori hobuse kaitsemise vastu. On olnud rõõm temaga selles valdkonnas koos töötada. See krahv Bergi aegadel aretatud tõug kipub eesti ja raskeveo hobuse vahel unarusse jääma, ehkki tori hobuse entusiaste on isegi mitme ühenduse jagu. Olen hobustega elu aeg kokku puutunud ja tean, kui olulised teekaaslased, sõbrad, laadijad ja ravijad nad inimestele on.“

Elina ise on meie rahvale mitmekülgne kingitus. Aitab uurida ja talletada seda, mida me ise alati hinnatagi ei oska. Mõtestab ja tõlgendab seda, mis meile ekslikult enesestmõistetav tundub. Serveerib ja vahendab meie maad ja rahvast muule maailmale. Ühendab Eesti ja Soome tunnetuse ja kultuuri ning inimesed omavahel.

Piia = peen pauer

Piia Vilu on väärt tiitlit Eesti Missis Veterinaria. „Nii pisike – ja liiga ilus!” jahmusid patsientide peremehed, loomaomanikud siis, kui Piia oma praksist alustas ja polnud oma uskumatut pauerit veel näidanud. „Kus siis arst on? Mis asja – kuidas selline kleenuke iludus suurte loomadega hakkama saab, kuidas ta vere peale ei minesta, kuidas…”

Aga sedasi, et Piia on lihtsalt sündinud loomi ravima ja õpetama. Eks loomade kaudu ka nende omanikke korrale kutsuma ja tulevasi loomaarste juhendama. Teda usaldavad nii suur- kui väikeloomapidajad, nii jahimehed kui kutsuvuntsijad. Naisel nagu orkester on keset Viljandi linna väikeloomakliinik ja koerte ilusalong. Talle kuuluvates Nuiamäe tallides tehakse nii sporti kui tegeldakse hobuste, põhiliselt trakeenide aretusega. Vapper dr. Vilu on ise elupõline ratsasportlane – aga ka treener. Ja lisaks koerte õpetaja. Midagi oli nagu veel… Ahjaa, ta on super-ema, kelle jälgedes on tütar Kristist (19) juba loomaarst saamas ning poeg Kristogi (9) kasvab kliinikus ja tallis, kui ta just parasjagu ei uju või jalgpalli ei mängi.

Teavad, mida teevad

„Oma teele asusin vääramatu jõuga Heimtalis. Ratsasporti tehes teadsin üsna aegsasti, et minust saab loomaarst. Mis puutub sporti, siis noorena olin hüppaja, hiljem armastasin pigem koolisõitu – aga mu tütar pööras meie trakeenitäku Rubensi koolisõidult hüppele. Ja mis saab mul selle vastu olla? Ammugi pole mul midagi selle vastu, et ka tütrest saab veterinaar – ta teab, mida teeb, sest on elu aeg minu tööd kõrvalt näinud. Ka mina teadsin mida teen. Nõukogude ajal polnud mingeid väikeloomakliinikuid. Vet oli tõpratohter, kelle pärisosaks olid kolhooside-sovhooside lehmad ja sead. See ei tähendanud. Mul on piisavalt palju tahtejõudu, et ennast suurte loomade üle kehtestada ja oma füüsis vajadusel viimseni mobiliseerida,” kinnitab Piia. „Tütar harjus väiksest saadik vere ja mäda, valu ja ka surma nägemisega. Sündide juures, tõsi küll, on ta rohkem olnud. Mu lastel on ema, kes on 24/7 stardivalmis. Kutsikad – ka komplitseeritud sündijad – kipuvad öösiti sündima. Ja nii me siis juba mitmeid aastaid tütrega õlg õla kõrval voodist välja lendamegi, et kliinikusse kihutada ja keisrilõiget alustada. Tütar oli mõneteistaastane, kui meil kujunes selline tööjaotus, et mina lõikasin ja tegelesin koeraemaga, tema puhastas ja putitas kutsikaid.

Veel enne seda kui ta Tartusse veterinaariat õppima läks, juhtus mõnikord nii, et juhendasin teda telefoniteel – olin võõrsil, aga mõni meie hobune sai trauma. Ütlesin telefonis: nii, nüüd hakkad õmblema. Tütar tõmbas mõne korra sügavalt hinge – ja õmbles. Nii et ta teab väga hästi, millisele teele on asunud. Nii elukutse kui ratsasportlase ja talliomaniku tõsielu mõttes.”

Ilu ja valu

Selge, et kõige hullemaid haavu saavad koerad omavahel pureledes, auto alla jäädes – aga paraku tihti ka tööd tehes. Jahikoerad jäävad pahatihti uluki asemel kuuli ette. Piia on loendamatute selliste juhtumite seas ühe vapra peni kehast eemaldanud uskumatu kujuga – nagu niidirull – kuuli.

„Kui ma lõhkirebitud koeri lappides olen jäägritelt küsinud, kuidas ometi üks metssiga oma kärsaga selliseid purustusi tekitab, on nad mulle lõpuks vastuse asemel kuldi kihva toonud. Sa armas aeg, teravam kui nuga!” kirjeldab tohter. „Terav probleem on meie ameti puhul mõistagi eutanaasia, mida tuleb paratamatult sünnitusabi andmise kõrval samuti teha. Enda jaoks olen selle asja eetiliselt selgeks teinud – minu kohustus on loom piinadest vabastada, kui enam aidata ei saa. Loomaomanikuga on peaaegu alati keerulisem. Tema lahkub ju sõbrast. Püüab seda hetke viimase Võimaluseni edasi lükata ka siis, kui see on kulukas ja lootusetu. Eks ma pean siis hingeabi tööd ka tegema. See, et ma oma enese nutud niisugustel puhkudel juba ära olen nutnud, ei tähenda, et ma kalestunud oleksin. Sedasorti eksistentsiaalsed paratamatused ja piir-situatsioonid mõeldakse, tuntakse ja kogetakse lihtsalt selgeks.

Psühholoog pean olema ka lihtsamate protseduuride puhul. Koer – nagu ka hobune – on teatavasti oma peremehe peegel. Mõnikord on vaja peremeest rahustada ja manitseda ja korrale kutsuda. Mõnikord ei rahune loom enne maha kui olen peremehe välja saatnud. Siis saame loomaga reeglina kenasti kaubale ja kõik vajaliku ilma paanikata tehtud.”

Kõik kõige kõigem

Piia elu- ja töökorralduses on samuti kõik vajalik ilma paanikata tehtud. Seda kõike on uskumatult palju ja kõik on perfektne. Naine on julgenud teha vägagi suuri investeeringuid. Alates sellest, et 1997. aastal tasakesi tegevust alustanud kliinik asub praegu Viljandi südames Centrumi vastas ja tema juures on vetapteek, loomatarvete pood, labor ja ilukliinik.

Kõige selle jaoks on sarmikas daam soetanud tehnika viimase sõna. Perfektne opisaal. Uus ultraheli ja röntgeni aparaat. Uus infrapunaskänner ja laboritehnika. Lisaks hobuste jaoks tiinuse kontrolli ultraheli, inhalaator, EKG aparaat ning sperma külmutamise ja säilitamise aparatuur. Võite ette kujutada, et niisuguste investeeringute tegemine eeldab nii julgust kui tarkust.

„Olen erialatöö kõrval pehmelt öeldes üht-teist ehitanud jah. Kliinik pole rendipind – oma. Nuiamäe tall oli 2001. aastal praegusega võrreldes umbes kolmandik. Koos poja isaga tegime talli juurdeehituse, rajasime maneeži, taradega treening- ja võistlusväljakud,” loetleb Piia. „Lisaks riietus- ja puhkeruumidele tegime sinna peale ka avara peoruumi. Kolmekümnele inimesele – ka hobuseid on tallis kolmkümmend, nii et võrdsus on majas.”

Kõigel on hind

Ainult et selle marulise ehitamise ja tööle pühendumise järel polnud enam pidu majas. Ruum küll, aga pidu mitte. Kui kõik oli valmis – niivõrd kuivõrd miski siin ilmas üldse saab valmis olla – läks paar laiali. Nii nagu sajad – isegi tuhanded paarid tänasel Eestimaal. Koos unistati ja riskiti, ehitati ja algatati – ja mindi paraku massiliselt ja üldrahvalikult üle võlli.

„Me võime küll teha seda tööd, mida teeksime, kui võiksime teha seda, mida tahame – meile võib tunduda, et äri- ja eraelul polegi vahet. Tegelikult ei ole nii – kui tööl ja eraelul pole üldse piiri vahel, on tulemuseks tagajärg,” teab Piia. „Ega mees ei saa rahul olla küll, kui naine on päev läbi kliinikus, õhtud otsa tallis, öösiti stardiasendis – poegimised ju. Ei saa vabalt pidutseda ega lõdvaks lasta.

Inimeste halastamatusel on selles suur osa, et loomaarstide elu nii pinev on. Meile ei jäeta nädalavahetusi. Inimesed tahavad oma loomadega kliinikusse ja koolitusse tulla just nädalavahetusel, sest siis on neil vaba päev.

See on mõistetav, et traumad ja poegimised ei küsi kellaaega ega nädalapäeva. Aga ma ei pea siiski laupäeva hommikul mõnd koera pügama ega pühapäeva keskpäeval pahas tujus pärsia kassi kasima.

Mis sellesse ilukliinikusse puutub, siis koerte kujundamist õppisin juba varajases nooruses oma koerte peal. Hiljem õppisin stiile ja reegleid juurde ja võin nüüd ühele ja samale koerale mitu erinevat soengut teha – ja ühtlasi teha sellise soengu, et peremees oma sõpra ära ei tunne. On juhtunud.”

Kartmatu

Samavõrd kui mõistmatud inimesed väsitavad veterinaare, laevad neid kõik paranevad ja päästetud loomad. Tänulikud loomaomanikud ja õpilased loomulikult ka. Nii need, kes on sadulas kui need, kellest saavad uue põlvkonna vetid. Ka minu viieaastane tütar, kellele Piia poeg asjatundlikult ema kliinikut tutvustas, teatas et läheb tema juurde praktikale, kui loomaarstiks õpib.

Piia ise on õppinud, et vahepeal tuleb maailm tagasi ümmarguseks teha: ”Kui jääd liiga kauaks opilaua taha ja märade sabade alla, muutub maailm väga ahtaks, ise muutud ka kitsaks ja teistel inimestel ei ole sinuga enam hea.

Siis tuleb maakera uuesti ümmarguseks rännata.”

Reisimine on naisele ilmekalt näidanud, et too ei karda siin ilmas ilmselt tõepoolest kedagi ega midagi. Kui mees kutsus naist sukelduma, ajas see alguses üsna otsustavalt vastu.

„Andsin järele. Uudishimu ikka ka ju. Esimene reaktsioon – siputasin ennast paaniliselt pinnale tagasi. Instinkt ju. Kui paanikast üle sain, hakkas huvitav – ja siis lausa vaimustav. Nii vaimustav, et mul on nüüd litsentski tehtud.” kirjeldab Piia, kes on hirmust üle saamise kirgastavaid hetki seni põhiliselt ratsasportlasena kogenud. „Põnev ja õpetlik peab olema – eluga riskida ei tohi. Ei enda ega teiste omaga.”

Vetid, kes tegelevad suurte loomadega, töötavad tegelikult pidevalt ohu piiril. Seda naist ei ole kunagi löödud ega hammustatud sellepärast, et tema enesekindlus ja kartmatus kehtestab ta patsientide üle.

„Vaid ühel korral olen koera käsul kinni istunud. Läksin talle rohtu andma, pererahvast polnud kodus, uskusin väidet, et kutsu on nii sõbralik, nii sõbralik… Aga me ei tea kunagi, milline on kodu valvav koer siis, kui pererahvast kodus pole. Nii sõbralik pani mu korralikult vangi, kust ma enne välja ei pääsenud kui isand koju tuli ja koer taas nunnukeseks muutus,” naerab Piia. „Kooselu loomadega õpetabki arvestama nendega, kes ei kõnele – ja arvestama sellega, et miski ega keegi pole kunagi kindlalt ettearvatav.”

Alpimaja – võitle nendega, aga ära pühi…

Kati Saara Vatmann

Eesti Rahvusringhäälingus eetriõiguse pälvinud viieosaline omamaine seriaal „Alpimaja” on ülimalt suurejooneline projekt. Esiteks teema aktuaalsuse tõttu – dopinguskandaal ühe Pärnumaalt pärit mehe ümber jäi nii eetilises, faktilises kui emotsionaalses mõttes üsna õhku ning stuudio Kalevipojad vastne produkt püüab need otsad sõlmida. Teiseks on vägevat tööd saanud Eesti lavade raskekahurvägi. Mis teha, et näod korduvad seriaalist seriaali – näe, jälle õnnetu Kalevipoeg Ivo Uukkivi, seekord ülitegija emigrant-suhtekorraldaja rollis; oi, Liina Vahtrik ei räägigi meile seekord säästumarketimatest hindadest; Raivo Rüütel on Õnne 13st ja M-klubist välja pääsenud; Margus Prangel tegutseb täna Getter Jaanita; Elina Pähklimägi sulges enda taga selleks korraks Kättemaksukontori ukse; Rein Pakk pole seekord mitte Jan Uuspõld, vaid Mihkel Raud (või Kärmas) ning kui kohal oleksid ka Merilyn Jürman, Maarika Vaarik ja Jaan Rekkor nii Saare sosinatest kui Kättemaksukontorist, oleks suisa täismäng.

Kolmandaks peaks spordist ja karmidest mängudest kõnelev seriaal tasakaalustama ühiskondlikult-kõlbeliselt-filosoofiliselt lõputuid naistekaid – Kodu keset linna, Pilvede all, nüüd ka Kinniste uste taga jne – mis oma kiunuva kõneviisi ja  ersats-küünte-ripsmete-käitumismustritega (eriti sügelemaajav on ses mõttes Kälimehed) – lausa karjuvad mõne raudse meesteka järele.

Ent kõigi eelduste kiuste – hea stsenaarium, lavastaja ja helilooja ju ka – on saavutatud uskumatult kõle mull. Nii külm ja nii formaalne, et tahaks tekki ümber, tahaks helistada mõnele sõbrale, kellel on ehedad tunded ja inimlikud mured-rõõmud – las nutab-naerab-arutleb ja kasvõi vannub telefonis, peaasi, et on ELUS, erinevalt sellesinase teletaiese tegelastest ja tegevusest.

Tegijad on nii keskendunud ränga korruptsiooni, erinevate elualade perversse põimumise ja kalgi kalkuleerimise motiividele, et inimesed on puha ära kadunud. Jah, valitsevate – ja ka opositsioonis olevate – parteide pumba-juures-laamendamine on räige. Muidugi on manipuleeritud meedia üks õnnetu hädakägar. Kahtlemata on kahju mitmete põlvkondade mürgitatud organismide ja eludega tippsportlastest. Aga kuhu jäi „inimfaktor”? Miks meile näidatakse tüüp-karaktereid, stereotüüpseid plakat-inimesi, luukeresid, keda pole isegi kappi vaja peita – mingit liha ega hingamist neil nagunii pole ja kondiklõbin ei huvita televaatajat, kes tahab samastuda, ära tunda, edasi mõelda ja arutleda.

Ma tean, miks. Armastust ei ole, sellepärast. Mu laste vanaisa, filosoofiaguru Asser Murutar on nii filme kui raamatuid analüüsides alati öelnud, et ilma armastuseta ei ole midagi. Ükskõik kui Bond või Südameasi on see asi, mida endale ligi laseme – kui pole armastuslugu(sid) ega tõelisi usutavaid tundeid, siis me seda ei söö. Me tahame lisaks armastusele spordi, medalite ja raha vastu midagi inimlikku.

 Seda ei paku Uukkivi-Etti tuim ja frustreeritud paarilugu. Ka Laine Mägi valusast ja veenvast rollist ei piisa – ta on manipuleeritud märter, kelle medikamentoossed pisarad lähevad küll üle inimlikuks nutuks, ent üks kaasa elama panev võimas roll kogu panoraami kohta on tiba vähe.

Muidugi on huvitav näha, kuidas Kärt Tomingas üle pika aja näitlejatööd tehes peaminstri pressibroilerit mängib ja Prantsusmaale suursaadikuks katapulteeritakse. Aga…

Sama aga on Jaanus Rohumaale pakutud nimekas, ent õõnsavõitu pomoroll, mis tekitab nostalgilist igatsust millegi intelligentselt koomilise ja õhuliselt sisuka järele nagu M-klubi Magister.

Iga tegija jätab tervikule oma pitseri. Tilluke, aga tuline telekahjur Ken Saan on produtsendina erakordselt ambitsioonikas ja tulemuslik – süüdimatult üle laipade, aga jahmatavalt kõrgele hüppab. Vaatamata puudulikule haridusele, vaieldavale maitsele ja olematule kutse-eetikale saab nii rahastajad kui nimed, tipud kui välismaa. Kui senised saavutused on olnud lühidalt öeldes ekraaniläbu, siis seekord on kõik nii õigesti, et on oma liiga-õigesti-kõrguses suisa steriilne.

Tipus ongi külm, võib mõistagi öelda. Sealses kõleduses polegi inimlikkusele õhku, saab seda steriilsust selgitada. Ja samas on võimalik, et dopingu-draama viiendaks osaks on meie vaataja-veri hakanud ise enesekaitseks rohkem hapnikku omastama ja kannatab selle emotsionaalse nälja vapralt välja.

Aga tegelik alpimaja on muuseas midagi hoopis muud kui Alpimaja. See on näiteks Tehvandi suusakeskuses üks tavaline tuba, milles eritehnika abil õhurõhku ja –tihedust muudetakse nii, et ta meenutab kõrgmäestiku õhku, mis täidab lihtsat ühikatoa laadset poissmeestepesa. Tegin seal Jaak Maega intervjuu kadunud prof. Mart Kulli raamatu jaoks ja nägin, et sportlased – eraelus ju üliõpilased, olevased-tulevased treenerid, professionaalid, oma koolide pidajad või avajad – ei lebota alpilikku õhku ahmides sugugi tegevusetult, vaid peavad telefonikõnesid, meilivestlusi, loevad, askeldavad internetis ja saadavad õnnelikult õhetades armsamatele sms-e. Seriaalid õnnestuvad siis, kui suudavad päris elust ka endale trumbiks laenata ELU.

INFOKAST

Loo tegevus käivitub Eesti naisujujate olümpiavõidu tühistamisest – sportlased olid kasutanud dopingut ja medalid tuleb tagasi anda. Kriisi hajutamiseks kutsutakse Eestisse Martin Kütt – eestlane, kes pole kodumaal olnud kuusteist aastat. Martin on rahvusvahelise mainega konsultant, suhetekorraldaja, külm ja karm professionaal, kes tegeleb poliitiliste kriiside summutamise ja meedia manipuleerimisega.
Saabudes vallandab Martin Kütt kogu meeskonna, kes seni on kriisiga tegelenud. Tal on oma meetodid, ta töötab üksi ja ta saavutab alati tulemuse. Martin saab teada, et dopinguteemasse on segatud riiklik olümpiarahastu ja valitseva parteiga tihedalt seotud pank. Kriis, mis on alanud dopinguskandaalist, ähvardab paisuda suuremaks, ja võib ohustada kogu valitsuse püsimist. Kaevudes rohkem selle loo tausta, näib Martin aga sattuvat veelgi suurema vandenõu jälile, kus panused on väga suured. See surmav mäng toimub sfäärides, kus segunevad sport, suur äri, teadus ja poliitika.

Osades
Martin Kütt – Ivo Uukkivi
Evelin Erikson – Kärt Tomingas
Robert Raadik – Jaanus Rohumaa
Lauri Raudsepp – Uku Uusberg
Eha Köster – Laine Mägi
Merike Raja – Helena Merzin
Kädi Kaarelson – Laura Peterson
Siiri Mets – Liina Vahtrik
Kersti Kotkas – Anu Lamp
Mihkel Kull – Rein Pakk
Toomas Lainvee – Raivo Rüütel
Triinu Lindpere – Kadri Lepp
Paul Lindpere – Margus Prangel
Carmen – Eva Klemets
Dr Ivask – Andres Lepik
Angela Salu – Elina Pähklimägi
Annely – Eda-Ines Etti
jt

Stsenaarium
Indrek Hargla
Lavastaja
Gerda Kordemets
Režissöör
Margus Sikk
Muusika
Sten Šeripov
Produtsendid
Ivo Uukkivi
Ken Saan
Idee
Ken Saan
Tootja
filmistuudio
Kalevipojad

Caissa – oma ema sünnitatud ime

Kui Kai Oidermaa (57) seljaaju songaga sündis, soovitasid arstid emal ta ära anda. Tol ajal ei tõusnud rasedusaegse foolhappe puuduse tõttu seljaajusongaga sündinud lastest enamus jalule.

„Minu ema, kes oli tollal Saaremaal noor zootehnik, viis mu omal algatusel ja riisikol Tallinnasse operatsioonile, mitte lastekodusse. Kirurg ütles lootusrikkalt, et kuivõrd INIMESEL käed-jalad liiguvad, lapime ta ära.Laps oli tundunud arstile nii haprana, et oleks nagu liblikatiiba opereerinud, naeratab tänulikult naine, kelle nimmepiirkonna selgroolülid jäid luukatteta ning seetõttu on jalad deformeerunud ja liikumine mõnevõrra häiritud. „Väidetavalt olevat ma tollal sündinud oma  diagnoosi raskusastmega inimestest ainus, kes on elus.

Minus puudub solvumine või kibestumus saatuse või inimeste suhtes.Ma ei võrdle ennast ülejäänud inimkonnaga, ma võrdlen oma praegust ennast nende halbade võimaluste jadaga, mis oleks võinud juhtuda.Ometi pean lisama, et olen elanud vägagi õnneliku elu. Mul on kaks väga tubli last, mind on naisena armastatud. Ja ma hoian elus Uusna lähistel oma esiisade talu. Oma tele- ja dokfilmikorüfeest ema kombel ma lehmi küll ei pea, aga koos õega hoiame talu järje peal küll.”

Elas kord

Kai võttis endale – nagu paljud inimesed praegusel tundlikul ajastul – hüüdnimeks Caissa. See nimi on tuletis ta lemmiknaisenimest Kaisa ja ühtlasi malejumala nimi.Kai ütleb muigega suul, et malemängust oskab ta küll ainult nuppude käike. Samas on see nimi kerge ja õhuline. Varasematel aegadel lennutati mäletatavasti inimesi üsna vähe kergel ja õhulisel moel mööda Eestimaad ringi. Tema esivanemad on erinevatel asjaoludel erinevatelt saartelt mandrile toodud. Üks esiisa kauni hääle pärast Tallinnasse diakoniks. Üks tublide töökäte pärast Ärma jõe äärde Parveotsa talu rajama ja praeguse tehnika asemel omal jõul uskumatuid töid tegema.

Kai ema Helgi Oidermaa läks õppima toona Tartu Riiklikusse Ülikooli põllumajandusteaduskonda zootehnikuks, sest tema siht ja soov oli saada haritud taluperenaiseks.Aasta oli siis 1947. Õnneks ei tabanud meie peret küüditamise õudus, siiski tassiti eeskujulik talu nädala jooksul tühjaks. Üks suur unistus luhtus, tollal näis, et igaveseks.Saatuslikul kolmandal kursusel, siis juba EPA tudengina, abiellusid zootehnikuks õppiv ema ja tulevasest agronoomist isa. Õde oligi  üliõpilaste laps. Kuna Kaie kõrvalt oli zootehniku ametit pidada pea võimatu, sai Helgist kooliõpetaja Saaremaal. Pere huvides oli vaja kolida mõne aasta pärast pealinna kuid sobivat tööd Helgi ei saanud. Kui nooruke-nääpsuke kahe tütrega ema saatis  humoreskide võistlusele oma naljapala, kutsuti ta võistluse võitjana läbi ajakirjanike liidu televisiooni reporteriks, sest tundus ülekohtusena ja ande raiskamisena lasta tal edasi olla koduperenaine.

Aktuaalsest Kaamerast liikus andekas naine põllumajandussaadete toimetusse, sealt edasi sai temast mainekate sarjade, dokumentaalide, põllumajandusfilmide ja viktoriinide autor. Koos Tõnis Kasega tegi ema Oidermaa Eesti esimest omamaist seriaali „Mis Koosta peres uudist”. Koos Helle Karise ja Ago Ruusiga kultusfilmi „Nukitsamees”. Ta oli „Prillitoosi” ristiema.

20 aastat tagasi läks naine, kelle vanaisa Jaan Eigo oli Konstantin Pätsi parteikaaslane, Viljandimaale isade talu pidama. Tema vanaisal oli Eesti punase karja tõulava – mille eest ta kulakuks tembeldati. Mitmed Helgi dokumentaalfilmid rääkisid nii punasest kui mustavalgekirjust omamaisest karjast. Ja nagu Kai mäletab, meeldis  emal uskuda, et just tänu lehmadele eestlased meie isamaal elavadki. Ka Helgi asus kodutalus tagasi olles lehmi pidama ning praegu peab tütar Kai ehk Caissa oma pühaks kohuseks seda talu edasi viia ja see väärikalt oma lastele üle anda. Õue astudes peab olema muru varba all ja nii tore on näha, mis taimeke kasvab seemnest, mille nimegi ma varem polnud  ehk kuulnud, ütleb Kai.

Andke ta ära!

Praegu paneb Caissa kõigile emadele südamele, et need rasedana korralikult toituksid ja vitamiine võtaksid – iseäranis neid, milles sisaldub foolhape, vitamiin B9. Just selle vitamiini puudusest võib juhtuda, et loote seljaaju kanal jääb tagantpoolt luukatteta, tekib song, mis kahjustab liikumisaparaati ja teisi organeid.Halvimal juhul võib laps jääda halvatuks.

„Ma ei taha, et ükski laps siin ilmas elaks üle seda, mida meie emaga. Minu vapper ema ei kuulanud pessimistlike arstide nõuannet mind lastekodusse anda, vaid kasvatas mu tubli kirurgi tehtud operatsiooni järel üles – ja tol ajal oli see ju ime,” on Kai tänulik. „Koolis ma küll arusaadavatel põhjustel alati mõistmist ei leidnud.Ometi olid mul koduõues toredad sõbrad, kellega sai joostud Kadriorus nii, et vere maitse suus, sest pidin saama kaasa teha kõike, mis teisedki.Olin omal kombel kamba aju, kes tobedusi, mis küll kunagi pahatahtlikud polnud, välja mõtles. Koolikaaslastega saan praegu südamlikult läbi, kohtume suhteliselt tihti.

Mul oli toetav kodu, vahel ehk isegi ülearu kaitsev. Meie lapsepõlves oli palju loovust.Tegime koos vanematega oopereid, joonistasime ja mõtlesime välja koos luuletusi.Meil oli õigus vanematega vaielda ja arutleda ilmaasjade üle.Lubatud oli nali ja aasimine ka vanemate kulul, mida me siiski tegime respektiga.Isa oli andekas mesinik, agronoom ja harrastusfotograaf. Ta oli  väga noorukesena värvatud Saksa sõjaväkke.  Imekombel Siberi teest pääsenuna hoidis ta madalat profiili ja pühendus põhiliselt oma perele ja hobidele, mitte karjäärile. Isa oli see, kes aitas meid koolitöödes järje peale saada ning istus kannatlikult haiglate ja polikliinikute arstikabinettide järjekordades.Ei ole vist palju neid lapsi, kes kirjutaksid kirjandis teemal” minu parim sõber” oma isast.Ema rõõmuks aga olen küll kogu elu püüdnud topelttubli olla, et tema pingutusi õigustada. See omamoodi Pandora laekana toimiv sisemine sund on  mu peas tänini.

Mulle on alati tundunud, et kui mind puude tõttu justkui liigagi väikeste saavutuste eest kiidetakse, vihjatakse sellega, et olen äpu. Enamasti saan isegi aru, et ega ei  ole ikka küll! Mul on tänu taevale kõrvade vahel kõik üpris korras ja ka jalad on kenasti sõna kuulanud. Kummalisel kombel pärast laste sündi järjest paremini. Oma puude tõttu olen vaid loobunud proovimisest tööd saada sünkroontõlkijana. Avastasin selle ande juhuslikult.Nii vahva oli tunda, et olen võimeline kuulama võõrkeelset teksti ja seda kohe eestikeelsena välja ütlema.

Inimesed, puudega inimene ei ole puue! Me kõik oleme võrdsed – ja omal kombel nii puudega  kui puudeta inimesed. Ja mind teeb õnnelikuks see, et minu lapsed on tänu minu erilisusele kasvanud erivajadustega inimeste suhtes väga mõistvateks, nad pole mind kunagi – ka mitte teismelise eas – häbenenud.”

Puude tassimine

Eesti keel on selles mõttes kummaline, et paljud sõnad tähendavad mitut erilist asja. Nii, nagu erivajadustega inimeste pärisosaks on oma puude kaasas tassimine, on taluperenaise päevakavas paratamatu ka puude tassimine kodu kütteks.

„Õnneks elame koos õde Reedaga, tema on füüsiliselt tugev ja teeb meil talus sedalaadi tööd. Mina jõuan õhtuti üsna hilja koju, sest mul pole autot ja ma sõltun busside sõiduplaanist,” tunnistab Viiratsi raamatukogus töötav kõrgharidusega bibliograaf. „Saan siin kaunis Viljandi eeslinnas õhtuti maalilise tiigi ääres raamatuid lugeda, kirjavahetust pidada ja mõtiskleda.”

Asi, mille Caissa on enda jaoks juba ammu selgeks mõelnud, on üksikemadus. Ta on täiesti teadlikult otsustanud, et nii tema poeg kui tütar on sündinud talle ja ainult talle. Sellepärast, et ta ei talu haletsust ega oleks välja kannatanud mitte tundevirvetki, et temaga on abiellutud halastusest.

30aastane tütar Anna-Kaisa – Anna on Kai suguvõsa naiste traditsiooniline nimi – on psühholoog. 20aastane poeg Jaan-Juhan – Jaan on Kai suguvõsa meeste traditsiooniline nimi – on ajakirjanik.

„Kirjutamine on meie suguvõsas veres geenidega  kaasa antud. Minu ema kirjatööd on Eesti kultuuriloo lahutamatu osa.Õde on Viljandi luuleklubi liige ja tema luuletused ilmusid juba väga varases nooruses. Minu isa Hellar kirjutas raamatu „Elu sõlmed” ja ka mul enesel on plaan kirjutada raamat, kuidas minusugused inimesed jaburatest ja essudest olukordadest eluga välja tulevad. Nüüd, kus olen selle veksli välja andnud, tuleb asi ka ära teha – nii et selles mõttes surusin ma ennast nüüd nurka.”

Mängeldes iseendaks

Kümme aastat tagasi esivanemate tallu kolinud Caissa on ennast varemgi nurka surunud. Ehkki seoses ema ametiga käis nende kodus ohtrasti inimesi ja naisel pole hirmu tuntud inimestega suhtlemise ees, tunnistab ta, et on paras pabistaja.

„Pabistamisest üle saamiseks läksin mängima invateatrisse Karlanda. Teatrijuht Itta Arak on imeline naine, kes on omal käel õppinud erinevate puuetega näitlejaid juhendama – ja puuetega poistele ka ühe mõisa renoveerimisel tööd andnud. Meie trupis on downi sündroomiga mees, kes suudab rääkida anekdoote, kogeleja, kes näideldes ei kogele. Itta oskab kui tahes sügava vaimse ebastabiilsusega inimestele selgeks teha, millest kõneleb järjekordne stsenarist Elle Eha-Aare kirjutatud lugu,” imetleb Caissa. „Enda puhul olen avastanud, et näiteks luulekava ette kandes – kui olen mina ise – võin esinemisärevuse tõttu musta auku sattuda ja siis pean publikule õhetades tunnistama, et ups! kohe tuletan meelde, kuhu ma jäingi. Ent kui olen rollis – iseäranis armastan oma rolli ennustajast mustlasmutina ühes meie lavastuses – kehastun üleni selleks inimeseks, keda mängin. Siis pole mingit ärevust – paradoksaalselt leian mängides teatud tahud iseendast, mida mul õnnelik olemiseks väga vaja on.”

Teatril Karlanda on väga vaja, et seda ainulaadset truppi rohkem mängima kutsutaks – mitte ainult hooldekodudesse ja saatusekaaslaste ette, ka suurtele lavadele, „normaalsete” inimeste ette. Kuidas neile – meile – suhteliselt normaalsetele muidu selgeks teha, et me ei vaja haletsust. Erivajadustega inimesed on oma töö ja pere, hobide ja oskuste üle uhked ja õnnelikud – nagu kõik inimesed.

„Avalikkuse ees mängimine tõstaks meist paljude eneseväärikust ja tooks Ittale tuhandest teenitud tunnustust,” usub Caissa, kelle igapäevaelu on pigem meditatiivne vaikelu kui püünel püsimine. Raamatukogutöös meeldib mulle siiski enim, et päeva jooksul kohtun paljude erinevate inimestega, saan täita nende soove ja vahetada heatujulisi repliike.Põnev on otsida mõnele keerulisemale küsimusele vastust raamatutest või internetist.

Teen ka kolmandat aastat oma küla rahva jaoks mälumängu. Hilisõhtul on raamatukoguvaikuses  sel kaunil daamil aega ka selle üle mõelda, miks ja kuidas ta viimase aasta jooksul kolm korda väga lähedalt surmale silma vaatas. Suurim kaotus oli armastatud isa lahkumine teispoolsusesse.Tal jätkus mehisust oma saatusest teada saades kujundada Facebookis vaimukas ja emotsioonidele mõjuv tekst, mis hoiatab kopsuvähi eest.

„Mu elukaaslane muutus vägivaldseks. Kui sul pole väga kiired jalad ega tugev keha, on ennast pagana raske kaitsta – küllap kirjutan sellest oma raamatus põhjalikult. Ent kui sa sellest hoolimata vastu julged hakata, jookseb agressoril juhe kokku. Nii kokku, et ta lahkub siit ilmast. Nii juhtuski.”

Caissa raamat tuleb kindlasti suurepärane lugemine, sest naine on ülimalt intelligentne, vaimukas ja eluterve. Ta on harjunud elu, sündmusi ja nähtusi analüüsima, sest on olnud nii oma ema kui sõbrataride pihiema – kes väga kiiresti ei liigu, jõuab vaadelda ja jälgida. Kusjuures Viiratsist hilisõhtusele bussile suundudes ütleb ta rõõmsalt: „Ma siis kappan nüüd!”

Andres Kallaste – tagasi tõmbuv aatemees

Andres Kallaste (s.1953) on üks värvikamaid isiksusi mitte ainult hobusekasvatajate, vaid üldse eestlaste hulgas. Ta on kinkinud oma rahvale viis poega ja universaalse tori hobuse tõu, mille esindajaid on tal endal Päriveres üle kuuekümne. Ehkki kogukas ja mitte just esimeses nooruses, sõidab ta paljud enda kasvatatud noorhobused ise välja – selleks, et tema kasvanduse esindajatel oleks lisaks väga kaalutletud põlvnemisele ka tegutsejate ja koostööpartneritena garantii.

Isand Kallaste õppis koos Heldur Petersoniga Üleliidulises Hobusekasvatuse Teadusliku Uurimise Instituudis ning on oma hariduse baasil nii Tori hobusekasvanduses kui oma kodus aretanud universaalse hobuse, kes käib nii ees kui teeb koolisõitu ja hüppab hästi. Aastaid on Andresel Eesti Hobusekasvatajate Seltsi juhina olnud sellepärast vaidlus seltsist lahku löönud ja oma seltsi moodustanud Raigo Kollomiga. Sellepärast, et sportlikuks ja elegantseks aretatud torikas poleks justkui enam oma tõu nimetust ja toetust väärt.

„Rääkigu nad mida iganes – mina olen kogu oma elu selle tõu aretamisele pühendanud,” poriseb mees, kes oma sassis soengu ja altkulmupilguga näeb ise välja nagu küpses eas tori täkk. „Viimasel ajal olen hakanud tagasi tõmbuma. Nii tori hobuse ümber vaidlemisest kui avalikust tegevusest. Jah, ma olen olnud suur vaidleja ja tuline ütleja – nii et elu jooksul olen vaenlasi üksjagu soetanud. Nüüd olen üsna vaikseks jäänud – ja tõmbun varsti ka Eesti Hobusekasvatajate Seltsist tagasi. Pidev sõdimine väsitab ära. Praegu töötan seal veel sellepärast, et perele on vaja raha teenida. Tahaksin ainult oma kasvanduses olla ja tegutseda.”

Isased

Vahva džigiti viis poega on sündinud kahest abielust. Nooremate ema ja Andrese ustav kaaslane on Krista Sepp – samuti EHSi juhtfiguur, kes aina rändab mööda Eestit, identifitseerides varssu, korraldades jõudluskatseid. Vanemaid poegi Andrust ja Jaanust teab kogu see osa meie rahvast, kellele ütleb midagi sõna „hobune”.

Jaanus on üks Eesti parimaid rakendisportlasi, kes paralleelselt hobuste väljaõpetamise ja võistlemisega on pärast Tori hobusekasvanduse juhtimist koos venna Andrusega tolle koju üles ehitanud Laane tallid.

Andruse on omakorda üles ehitanud täkk Opaal – ratsu, kelle abiga mees on saanud maailma tasemel ratsasportlaseks. Vendadel on kodus mainekas ratsakool ja kuivõrd ka Andrese isa oli hobuinimene, ongi tegemist vägagi veenva dünastiaga. „Loomulikult on mulle hingelähedasemad täkud kui märad. Omasugused ju. Olen neid müünud kõikjale ümber maailma. Jah, minu „kaup” pole odav – olen välja rehkendanud, et hobuse iga eluaasta hind on tuhat eurot. Nii see lihtsalt on. Ja müügirahadega ma ju kogu oma kasvandust üleval peangi. Suure kasvanduse kulud on lühidalt öeldes suured,” seletab mees, kes armastab kõneldes silmi kinni hoida. Otsekui kardaks liigse silmsideme käigus silmi väsitada ja kulutada. „Kui keegi minu käest küsiks, millist hobust osta, soovitaksin kindla peale ruuna. Need on alati kõige lollikindlamad ja neil on kõige vähem tujusid.

Jajah, ega minu käest suurt muud kui hobuseasja küsida polegi mõtet. Meie poliitika – iseäranis põllumajanduspoliitika – on selline, et ehkki ma arvan sellest nii mõndagi, ei taha ma sellest rääkida.”

Kuna Eestimaa hobuasjandus on läbi aegade liiga killustunud olnud, on paratamatult ka palju intriige ja vastuseise – selle tagajärjel jäävad paraku ministeeriumilt ja teistelt ametkondadelt-fondidelt paljud hüved ja summad saamata. Nõnda siis Andres nüüdseks enam ei nõua ega loodagi. On nagu on. 

Emased

„Nii, nagu inimeste, nii ka loomade puhul on emaste isenditega lood ja suhted palju komplitseeritumad. Täkud teevad karjas oma võimusuhted ja hierarhia kiiresti selgeks ja nii jääb. Märade karjas on asjad palju keerulisemad. Kusjuures loom, kes on seni teiste käest üha kolki saanud, võib ühel päeval üsna tõenäoliselt saada karja kõige ägedamaks terroristiks – teeb tagasi selle, mida talle endale tehti. Kuhjaga,” muigab jorm ja turd mees, kellel on peas sadu hobuste põlvnemisliine ja elav kartoteek välimikke-iseloomusid-võimeid. „Peale selle on  märadel „päevad” ja perioodilised huvid kõige muu kui koostöö vastu. Indleva päraga pole ei rakendis ega ratsa töötada kuigi suur lust. Nojaa, aga samas jääb mära ka siis suguloomaks, kui temaga juhtub midagi sellist, et ta ei saa enam sportida ega töötada.”

Andresel enesel kui suure karja juhil on kirjeldamatult suur vastutus. Kõik lapsed ja loomad peavad olema korralikult söönud ja hooldatud, kõigil peavad olema vitamiinid-mineraalid nina ees. Ja kui Kallaste enese kaubamärk on kahmus pea ja ripakil riided – see pole tema jaoks absoluutselt oluline – siis harjamata-kammimata hobuste pärast on mehel alati pisut piinlik. Selge, et iga nägu ei jõua nii suures kasvanduses üles vuntsida, ehkki tahaks.

Ühtlasi on nii Andresel kui tema kaasal tohutu vastutus kogu Eestimaa hobukonna ees. Nemad on ju ühed olulisemad isikud, kes otsustavad, millised hinded saavad noorhobused, millised täkud saavad litsentsi, millised lähevad ruunamisele. Ja seesinane sündmus on teatavasti vägagi lõplik – kuitahes palju seda hiljem kahetseda. Niisiis tohutu vastutus.

Koloonia

Vanasti oli hobune mäletatavasti tööloom – nüüd pigem lemmik ja sportlane. Mis kahtlemata nafta lõppedes ja ülemaailmsete kataklüsmide jätkudes pöördub ning hobusest saab jälle tööloom.

Selleks, et inimestel oleks selles lähitulevikus hobuseid võtta, toimivadki hobusekasvandused. Mis pole kahtlemata sellised kohad nagu väiketallid, kus peremeestel on aega iga isendit hellitada ja kõnetada.

„Meil on reegel, et hobuste juurde leiva ja suhkruga ei minda. See pole mitte kokkuhoiupoliitika vaid ettevaatusabinõu. Suured loomad lähevad maiuse pärast kaklema ja inimesele on see vägagi ohtlik, kui ta võitlevate kapjade ja hammaste vahele jääb. Peale selle tekib nänniga ära harjutatud hobusel harjumus, et ta peab alati inimese käest midagi saama. Kui mõnel päeval midagi ei ole, lööb hambad pähe. On solvunud ja pettunud – eks ära hellitatud inimestega ole ju sama lugu,” manitseb mees, kelle värvikas isiksus ei jäta kedagi külmaks ning keda kas armastatakse või kardetakse nii õpilaste kui kolleegide seas. „Ma ise ei karda suurt midagi ega kedagi. Loomadega koos elamine on selgeks teinud, et reeglitest tuleb kinni pidada. Siis ei juhtu midagi.”

Mees on hobuste seljas elanud alates neljandast eluaastast, kui päevade kaupa siloaugus silo kinni tallas ja hiljem hobustega põllutöid tegi. Praegugi sõidab ligi 60aastane mees suure osa oma kasvandikest ise välja. Esiteks pole sõitjaid eriti võtta. Teiseks läheb assistentide palkamine kulukaks. Kolmandaks tahab vanameister olla kindel oma hobuste kvaliteedis.

„Siin suures kambas ei saa küll iga tegelasega nii palju tegelda kui tahaks, aga ühes olen ma kindel. Tori hobused on kõige soojemad ja helgemad olendid. Trakeenid on sageli külmad ja pirtsakad. Ponidel on tuhat krutskit sees. Torikas on kogu oma suure kasvu juures leebe ja usaldusväärne tegelane,” kinnitab mees, kes on oma elutööle aegade lõpuni truu.

Nii abikaasa, pojad kui tuttavad väidavad, et Andrese elus ongi hobused, ainult hobused ja veel kord hobused. Ta ei tee ühtki lõbureisi – käib välisriikides ainult hobuste asjus. Ta on lähedaste kinnitusel väga paljust loobunud. Tema jaoks on tähtsad vaid töö, hobused ning nii nende kui lähedaste heaolu. Tal pole aega ega huvi peeglisse vaadata ega majapidamistöödega tegelda – igal inimesel on põhjus ja siht, miks ta sündinud on. Kuitahes raske elus ka olnud on, õigele teele ja ülesannet täitma sündimine on õnnestav ka siis, kui aeg ja olud sunnivad tagasi tõmbuma.    

Tom Valsberg – müstiline trubaduur

Tom Valsberg (29) on sündinud siia ilma läbi jäägitu aususe ja valgustuse head tegema.

Tom Valsberg proovib elada täiesti ausalt ja aidata neid, kes julgevad küsida.

See on tema sõnul võimalik üksnes avatu ja vabana. Sel aastal on ansambli Indigolapsed

laulja erandkorras detsembrikuus Eestimaal kolmel põhjusel. Esiteks valmis tema uue

ansambli Tane Mahuta haldjafolgi plaat. Teiseks soovib ta igal hetkel koos olla oma noorest

näitlejannast kaasa Jane Kruusiga. Kolmandaks astub ta koos Eesti parima muinasjutuvestja

Erki Kaikkoneniga üles Lehva-lehva projekti Lasteteatri improvisatsioonilises etenduses.

„Tegin sel talvel siin etendusi, jõuluvana ja koduseid väelauludeõhtuid, ehkki tavaliselt

rändan sel aastaajal Tais, Uus-Meremaal või Indias. India on nagu võlutablett, mis ennast

ei ammenda. Kolme kuuga läbid seal kolm aastat arengut,“ kirjeldab Tom, heites pilgu oma

Toompea üürikorteri aknast üle vanalinna. „Eestis on kohustuslik talveuni. Teoreetiliselt

võiks see olla õnnis meditatiivne periood – pole muud muret kui meeliskleda, peaasi, et toit

otsa ei lõpeks. Paraku tekitab pikk pimedus depressiooni, mure, et midagi ikkagi otsa

lõpeb kui piisavalt ei pinguta– paljud inimesed määratlevad end läbi selle, mida neil pole ja sellest jääb alati tunne nagu midagi oleks halvasti ja puudu.“

Toompea reservaat

Ehkki enamus heasse uude ilma suunduvaid kommuune-reservaate asuvad metsade vahel

mõisates ja taludes, on ka Toom-Rüütli tänavasse Tallinna kõrgeimasse paika moodustunud

eriline, vaba ja muust maailmast eksitamatu kooskond. „Üürime korterit Lasteteatri juhi aferist Horre Salustega kahasse”, ütleb Tom muiates. “Uhke korteri jagamine polegi nii kulukas kui võiks arvata- teeb sama välja nagu üüriks eraldi kahte ühetoalist. Kummalgi on oma tuba pluss suur tuba, kus vahel koosviibimisi korraldame.” “Põhilised üritused on väelaulude õhtud,“ kirjeldab Tom oma India-vaimus sisustatud-lõhnastatud-meelestatud elamises. „Väelaulud pärinevad erinevatelt rahvastelt, lauldakse

eeslaulja järel ning selle riituse järel kuulatakse laulude tekitatud mõttevaikust – oma enese

sisemist vaikust.

Olen jõudnud kindlale veendumusele, et kõik inimesed oskavad laulda, ent paljudel meist on

musikaalsus üsna karmilt maha surutud – vanemad ja õpetajad üha kinnitavad lapsele, et sina

ei oska, sina ei saa. Tänapäeval on ilmne, et laste söakust maha suruvad vanemad kardavad

indigoid ehk loova mõtlemisega lapsi. Mina kui esimese laine indigo tean: senistel generatsioonidel pole indigotele aegunud ja pealesurutud meetodite abil suurt midagi õpetada, seega pole õigust ka vägivaldselt vana ajastut peale suruda. Samas näen suure

rõõmuga, et viimastel aastatel on alanud varasemate olijate ülikiire ja ulatuslik kaasatulek, Waldorf koolid on sellest hea näide“

Tom kirjeldab, et nende ühises muinasjutuetenduses valib üliandeline vestja Erki muinasjutud

vastavalt pilkudele, mida eriealise publiku silmis näeb. Tal enesel on lugude vahele pikkida

kolm laulu. Üks on keshua – Peruu-indiaani keelne ja tekitab vabastava-ühendava naeru.

Teine laul Hispaania metsades elavalt alastikultuuri harrastavalt rahvalt. Tom ise riietub

etendusi andes eriliselt ja eba-eestilikult – nii nagu talle meeldib pärast seda, kui rohke

rändamine on ta parimas mõttes maailmakodanikuks avanud. Kolmas laul on ohtrate

kordustega väelaul, millesse kaasatakse läbi lapsevanemate ja kasvatajate äratamise ka lapsed.

Need kordused jäävad meelde ja neist koos Erki vestmistega, mis tekitavad äratundmise,

kujuneb tänaste loominguliste põnnide lapsepõlv.

Härra Päike

me kõik kardame surma

ja hulpides porgandikuubikuna

universumi lõputult keevas supis

kahtleme pidevalt iseenda rolli olulisuses

aga kunstniku töö ei ole mitte

võimendada seda meeleheitlikku

olukorda, vaid leida vastumürk

meie eksistentsi näilisele mõttetusele

Nii ütleb üks Tomi loodud värssidest. Ta tänab õnne, et nii ansambli kui teatriga on

enamusele sihtgruppidest ring peale tehtud, mis tähendab, et on põhjust ja rõõmu uusi lugusid

luua. Ja seda mitte raha, vaid ühise edasikestmise pärast.

„Ma usun, et maailmalõppu ei tule, ehkki ühed seda aastal 2012 loodavad, teised kardavad,“

kinnitab keskmisest väga palju rohkem teadev Indigo Tom just päeval, mil paljudes asutustes

ja kodudes üheaegselt arvutid ja serverid kokku jooksid, otsekui kinnitus apokalüptiliste

ennustuste täitumise eellainele. „Kuuldavasti on end kogumas ülemaailmne pangakrahh. See

on oletatavasti kergendus paljudele pankade poolt piinatud ja paljaks tehtud inimestele, kes

on viimastel aegadel olnud omanduse pärast paanikas ning läbivad loobumise ja lahtilaskmise

õppetundi. Kuigi minul pankadele mingeid võlgu pole siis ootan huviga ettekuulutuse täitumist, et üks suurem kosmiline magnettorm teeb pankade andmebaasid

ühe totaalse pintslitõmbega puhtaks ja me kõik pääseme teenimatult karmideks keeratud

raskustest. See päästab tohutu hulga inimesi ebaõnnest ja painetest, mille on loonud meie ebaeetiline pangasüsteem, kus laenatakse välja raha, mida tegelikult ei eksisteeri ja pärast nõutakse reaalset raha koos liigprotsendiga inimestelt tagasi. Pärast krahhi järgneb loodetavasti aus ja puhas

kaupade vahetus. Olgu need teadmised, oskused või esemed.“

Ehkki Tomile kuuluv hipirõivaste kauplus Baraka Pärnu maantee lastemaailma kõrval on

hetkel suletud, kavatseb mees selle koos õe Kadriga kevadel uuesti avada. Ja veel mitmed hea

uue ilma ideed. „Mulle andis värske hingamise ja usu maailma kestmisse äsjane asteroidi läbiminek Maa ja Kuu vahelt ning see, mis toimus Jupiterile avakosmosest lähenenud võõrplaneediga, mis kõigi eelduste kohaselt oleks jupiteri pilbasteks löönud. Ehkki

suurriikide ülikud ja eliit istusid septembri lõpul juba varjendites – meiesugustele sellest lähenevast üliohust ei räägitud – lahenes kõik tänu Päikese isalikule hoolele. Härra Päike tulistas sissetungija poole võimsa magnetjoa ja tõrjus ta oma lastest eemale. Minu austus ja usaldus meie kesktähe vastu tõusis sellest piiritult – soovitan ka teistel jätkata helgete tulevikuplaanide tegemist, mitte karta ja otsi kokku tõmmata.“

Kasekäsn ja sundpuhkus ? (tubaka jätaksin välja, inimesed ei mõista seda)

Tom tuletab meelde, kui oluline on puhkamine. Kuninglik mittemidagitegemine. Ta ise on

õppinud märkama, et midagi halba ei juhtu, kui ta päris igal hetkel maruliselt midagi ei tee ega loo. Kui inimene ei puhka, tulevad talle appi haigused kui sundpuhkus. Mida teevad sunniviisil

koju või lausa haiglasse voodisse sunnitud inimesed? Loevad ja sooritavad unerännakuid.

„Meie ringkond on loobunud alkoholi kasutamisest – see on teatavasti illusoorne

väljalülitamise ja näilise puhkuse vahend. Mina võtan piisakese Jägermeistrit vaid Viljandi

folgil – nostalgia pärast. Üldiselt aga olen avastanud, et need suhtlemiskanalid, mille alkohol

avab, on kirjeldamatult madalamad kui kainetele meeltele avatud kanalid,“ hoiatab Tom

iseäranis reisidel ja reisidelt tulles joomise eest. „Joobes inimeste jälgimine – mul on olnud

see võimalus nii infotelki pidades kui oma hostelit vedades – on viinud veendumusele, et

viin, labasus ja vägivald on omavahel fataalselt seotud. Vägivald aga on tänases maailmas üks

ohtlikumaid pahesid, mis viib konfliktide, probleemide ja kuritegudeni ning väga kummaline, et alkohol selle põhiline võimendajana on pea igal pool piiratamtus koguses legaalselt kättesaadav.“

Tom väidab, et puhkuse vajalikkust on ta õppinud kunagi ise büroos töötades ja teisi bürooinimesi vaadeldes. Nood istuvad viis päeva nädalas kontoris, kus märkimisväärne osa neist ei tahaks olla sekunditki. Kui sooviksid, saaksid töödega hakkama kahe-kolme päevaga nädalas ja selle asemel, et tööajast töö tegemise asemel facebookis, skypes, elu24-s ja muudes interneti lõbustusasutustes viibida, võiksid nad minna loodusesse või kaminasooja, kuhu nad tahaksid – ent praegu iialgi ei pääse. (Ja siis, vastumeelselt büroodes kügeledes kühveldavad nadkommentaariumides – ja jäävad haigeks.- võtaks selle lause ära vbl?)

„Kui haigeks juhtute jääma – seda juhtub paratamatult ka minu ja meie sõpruskonnaga –

soovitan eelkõige kasekäsnateed. Kasekäsn on seente kuninganna, mis on üks maailma tugevamaid antioksüdante ja adaptogeene, mis tähendab et ta aitab kehal kohaneda kliimamuutustega. Paljud eesti metsad on seda imerohtu tasuta täis.

Keldi abielu

Sama kehtib ka abielu kvaliteedi kohta – Tom soovitab eeskuju võtta keldi abielu mudelist.

Aluseks peab olema teadmine, et ei tohi lubada võimatut ja ei tohi petta – valetamise mõttes.

„Keltidel oli komme anda abieluvanne üheks aastaks. Järgmisel aastal saadi samal päeval jälle kokku ja anti uus tõotus. Ühe aasta jooksul tohtis traditsiooniliselt olla üks üheöö kõrvalsuhe aga seda võimalust kasutasid keldid vaid korra või paar elu jooksul. On ju võimatu, et kogu elu jooksul enam ei armuta ja midagi muud ei ihaleta, sel juhul ei saaks ju üldse elada, tegutseda liikuda. Minul on praegu kõrval elu armastus,“ kinnitab Tom, kes möönab, et on alati armastanud naistega suhelda „Iga suhe peabki olema just praegu elu kõige-kõige – see on suhte jätkusuutlikuse suurimaks eelduseks.

Minu jaoks on suhtes ülioluline, et tohib rääkida kõigest. Ka sellest, kui keegi teine sulle

mingil hetkel meeldib – pärast rääkimist pole see meeldimine enam suhtele ohtlik. Tõeliselt

lähedasega saab rääkida visioonidest ja ka ebaküpsetest ideedest – siis kui ideed kohe ei kritiseerita ja maha ei materdata, saab idee vormuda SELLEKS!

ja kellel on kolmeaastane poeg legendaarse Beatrice tütre Simonaga.- jätaks selle välja kui saab, sest oli kuidagi imelikult vahele surutud.

Tane Mahuta

Tomi SEE on näiteks haldjafolgi ansambel Tane Mahuta. See on maoori ilmapuu, mis suutis

maa ja taeva suhted ja seosed õigesse rütmi seada.

„Maoori legendi järgi olid emamaa ja isataevas muiste pidevas embuses ja ühenduses. Nende lapsed olid kõik stiihiad – tuli, vesi, õhk, ka taimed, loomad, kes ei mahtunud ema-isa vahele mängima ja pime oli ka koguaeg. Lapsed hakkasid mässama ja proovisid kõik ema ja isa lahutada, kuid ebaõnnestusid. Viimasena üks lastest, ilmapuu tõruke, kasvas kõrgeks puuks, mis lahutas maa ja taeva. Päeval mahtusid nüüd lapsed isa ja ema vahele, ööpimeduses nad aga ühtisid. Ja

sellest ajast ongi maa ja taeva, öö ja päeva, meeste naiste kooselu arukalt rütmiline,“ jutustab

Tom.

Ta ise on kaasa Janega praegu enam-vähem kogu aeg koos, sest ilmapuu pole veel noorpaari

vahele kasvanud. Nad on koos nii kodus, loomingus kui seltskonnas ja on arengu ja tajuga

võrdsel tasemel. Tom rõõmustab, et praegu võib vabalt rääkida asjadest, mille eest varem oleks ära keelatud või suisa ära viidud. Näiteks haldjatega ja kaitseingitega suhtelmisest. Üha enamad meist, eriti lapsed ja need, kes palju aega looduses veedavad, näevad vahel teiste vibratsioonide olendeid ja nähtusi. Neid joonistatakse lasteraamatutes ja kujutatakse Avatari-laadsetes filmides. Kuna need kujutised on sarnased, võib arvata, et tegemist on tegelike paralleelmaailmadega. Ja kuna uute avanevate meelte kaemused ilmnevad sageli väsinuna, peale indiaanitelki või meditatsioonis, võib nende TEISTE kohta öelda Sõbrad silmanurgapilgus. „Üsna kindel on, et aina enam inimesi hakkab nende Sõpradega kohtuma ega muinasjutud trollidest, näkkidest ja ahjualustest pole pelgalt jutud. Kusjuures tihtipeale näevad neid ka inimesed, kes pelgalt muinasjuttudesse ei usu. Need lihtsad ja ausad inimesed, kes teevad õnnelikena oma maalähedast tööd, teades-tunnetades-vaikides – ja asjad lihtsalt on,“ arutleb mees, kelle koduukseni viiva trepikoja seinal on lihtne paberileht:

Südamerütm silmsidemes

„On paratamatu, et uue ja vana kohtumisel põrkavad kokku ka madal ja kõrge. Ehkki eelistan

rääkida vaimsetest ja maagilistest asjadest, pean paratamatult vastama ka maistele küsimustele näiteks varguste kohta oma poes. Siit võtsin jupi ära- ma ei rääkinud vargustest meedias uudistekünnise ületamiseks. Aga siinkohal tsiteerigem Lennart Merit: „Olukord on sitt, aga see sitt on meie helge tuleviku väetis.“ Helge tulevik toimub. Laskem vaid vabaks kõik, mida meile vaja ei ole, mis peatab meie arengu ja avamise,“ soovitab Tom.

Sedasama soovitab ta ka uue plaadi lauludega. Neist üks jutustab päevakoerast, kes teeb

praegu veel koerust, et varsti oma avanevate tiibadega lendu tõusta. Liblikana ta enam koerusi

ei tee – praegu aga pole vaja kurvastada, et tiibu veel ei ole, kindlasti tulevad.

Oma kodus väikese kitarri saatel lauldes vaatab Indigo Tom kuulajale ainiti silma. See pole

artistlik flirt ega eputamine, see silmside muudab südamerütmi. Pärast seda on tunne, nagu

oleks käinud palverännakul. Tom ise sõnastab selle fenomeni nii:

vaata mulle ülevalt alla ja sa näed rumalat,

vaata mulle alt üles ja sa näed jumalat,

vaata mulle otse silma

Adele Marie Pärnamägi – sulnis kaanekangutaja

Adele Marie Pärnamägi (42) on kõrgharidusega arst, kelle kodanikunimi on Kai. Kümme aastat tagasi, kui senine neuroloog ja ministeeriumitöötaja alternatiivi läks, muutis ta sõnamaagiasse uskudes ka oma nime. Mullu jõulude ajal reikimeistriks pühitsetud naisel on veel nimesid – Lill ja Tähetee ka.

„Minu selle elu ülesanne on võimuvõitlusega toime tulemine,” väidab ülestõusmisele pürgiv naine, kes tuhiseb abivajajate ellu nagu keeristorm. „Lisaks neile, kes mind üles leiavad, tajun hädasolijaid ka ise – ja pean oma kohustuseks nendega ühendust võtta ja nende juurde minna. Kui ülesannet poleks, ei tajuks ju. Ja sageli saan tasuks erakordselt rikastava kogemuse.”

Kui Adele Marie kohale lendab, on tal parv ingleid kaasas. Igas mõttes. Nii kaitseinglid kui villavihtidest põimitud inglid. Ta aitab inimesi ingliteni nii nende ja inglite vahendamisega kui seega, et õpetab vihtidest ingleid vormima.

Läbi nokkimine

Lääne-Virumaalt Sallast pärit naine on veendunud, et tema selle elu valed (meeste) valikud on tingitud lapsepõlves kogetud ahistamisest. „Mu ema armastas kasuisa nii väga, et ta ei sekkunud ega tahtnud näha-kuulda, mis toimub. Mina kaotasin suure osa oma väärikusest – nagu kuritarvitatud lapsed ikka. Ja seoses sellega valisin ka oma lastele isa, kes alustas minuga juba meie suhte alguses võimuvõitlust. Praegu elavad meie kaks last isa juures samal põhjusel – ta näitab võimu,” arutleb Adele Marie. „Õnneks leidsin hiljuti oma hingesugulase, kellele loodan sünnitada kaksikud tütred. Oleme selle mehega koos olnud mitmetes eelmistes eludes alates Lemuuriast, Atlantast ja Peruu indiaanlaste kultuuridest. Me ei pea paljusid asju härra D-ga isegi rääkima – kõik on õhus, mõistame teineteist sõnadeta.”

Sellise peaauhinna on meistritar kuhjaga ära teeninud. Lisaks paarielulistele saatuselöökidele on tema senises elus juhtunud ka tuletragöödia – ühe lapse lohakuse tõttu põles tema kodumaja maha, praegu on tal päritolumaal vaid ait, mis ei pea sooja. Seetõttu elab see väga eriline daam praegu koos emaga Kehtnas ühetoalises korteris. Kuna Adele Marie on pidevalt liikvel, ei teki naiste vahel trügimist. Ilmselt ülestõusnud meistri liikumised on sedavõrd spontaansed ja impulsiivsed, et pole sugugi ime, kui kohtate teda näiteks Solarise keskuses jalgupidi purskkaevus.

„Jah, ma olen teadlikult impotendiga koos elanud – et sellest probleemist ennast läbi nokkida. Aga see pole tegelikult võimalik. Võin pühendada oma elu võimuvõitluse ja muude patoloogiate läbi nokkimisele, aga tegelikult ei saa muuta kedagi ega midagi peale iseenda,” nendib nõiatar.

Inglid ja hingeloomad

Põhilised raamatud, mida pühitsetud meister oma töös ja isiklikus arengus kasutab, on Keldi palveraamat ja Diana Cooperi „Ülestõusmise valguses”. Kui Adele Marie kliendiga kohtub, tõlgendab ta kõigepealt Cooperi meetodi järgi inimese nime. Seejärel aitab ära tunda hingelooma.

Oma kogemuse põhjal võin kirjeldada, et naine küsib, kes on su sisetunde järgi su kaitseloom. Kui vastasin – elevant – ütles ta, et minu ees on nüüd tuhat elevanti, õige tuleb enda juurde kutsuda. Alatiseks. Ja ta tuli! Noor isasloom karja keskelt. Ongi pärast Adele Mariega kohtumist mu kõrval.

„Minu klientide hingeloomad on seinast seina – aara, delfiin, poni, peni… Lisaks on igaühel oma hingelinnuke. Ja paljudel inimestel, kellel hakkavad reiki-seansi ajal pildiread sisesilma ees jooksma, on ka neis ridades palju erinevaid loomi,” teab Adele Marie. „Ma ise olen väga ingliusku. Soojenduseks laome inimestega alati inglikaarte – igal inglil on oma sõnum. Soovitan südamest oma kodu kaitseks peaingel Miikael tema mõõgaga appi paluda. Laste ja naiste kaitseks mõistagi Neitsi Maarja. Ja Kristuse kuldne kiir olgu meie kõigiga alati kaasas.

Pärast inglikaartide tõlgendamist valmistab Adele Marie koos abivajajaga ingleid – lõngavihtide sõlmimise tehnikas. See on meditatiivne tegevus, millele järgneb häälutamine. Kui kasutada Ilmar Labani väljendit. Häälutatakse „hum”, „ra” – ja järjest kõik täishäälikud, millest moodustub kokku vikerkaar. See joonistatakse ka kätega õhku. On vikerkaare tunne küll – ja usk, et taeva ja maa vahel sõlmiti just praegu rahu.

Reiki-rännak

Kui Lille Lindmäe ei puuduta tervendatavat kätega, siis Adele Marie masseerib – põhiliselt selga-kaela-pead ja jalalabasid. Naisi masseerib õrnemalt, mehi küünarnukkidega ja väga jõuliselt, nii et ikka tunda oleks.

Mina isiklikult kohtasin Adele Marie seansil samu keskkondi ja olendeid, keda Lille juures – seekord olid sündmused selgemad ja transiseisund sügavam. Kolmanda silma kaudu aju keskpunkti sukeldudes ujusin helesinise-kuldsesäbrulises kallasteta meres. See on mu enese aura. Kui nõia sõrmed tõid mu võdinal kaldale, jõudsin oma kõris asuvasse kollaseid õisi tulvil aeda, kus keksis loendamatuid valgeid jäneseid. Mina olin lilleaed, mitte jänes.

Järgmine energiavoog – kõigi nende kaemuste ajal toimus seljamassaaž ja venitus käte ja küünarnukkidega – vahepeatusteks järgmistesse elunditesse voogamine – viis mind kõrist südamesse. Ujusin sinna suure merekilpkonnana. Kui kilpkonn tõmbas jalad kilbi sisse, tundsin südames pitsitust – kui jalgu välja pusis, jättis süda mitu lööki järjest vahele. See kilpa on nüüd minu sõber.

Südame salakambris kükitas väike helesinine tüdruk. Marie ütle, et see olen laps-mina. Võtsin lapse sülle ja kallistasin. Misjärel voolasin päikesepõimikusse. Seal ootasid kohtumist minu kaitseinglid, kellest kolm olid valmis minuga silmast silma tegelema. Esimene oli Kumeka. Ta istus kõrgel toolil küünalde vahel, tema ees lebas tiiger ja ma pidin tiigri käppade vahelt võtme võtma. Kui võtmed võtsin ja meie pilgud tiigri omaga kohtusid, tõusis kaunis ematiiger, usaldas võtmed mulle – ja tuli koos minuga Kumeka juurde.

Kumeka võttis võtmed enda kätte ja jutustas mulle mu järgmistest raamatutest. Enamus neist tuleb loomadest. Nii lastele kui täiskasvanutele. Aimasin seda. Nüüd tean. Kumeka ütles, et need tulevad väga erilised teosed, kui teda usaldan. Aga ma olen teda alati usaldanud. See on sama suurt kasvu pika habemega sinivalge mees, kes mind öistel pikkadel autosõitudel on ärkvel hoidnud ja metsloomade eest hoiatanud. Koos Kumekaga hakkasin pimeduses metsloomade aurasid nägema – ja tänu sellele on kümneid õnnetusi ära jäänud. Tänasin teda.

Uus energiavoog ujutas mind läbi neerude. Marie arvas, et saan kaaslaseks delfiini. Ei, see oli hüljes. Ta tõi mulle voogudest kala, mispeale vesi muutus indigosiniseks. Viisin kala külakostiks oma teisele kaitseinglile.

Teine kaitseingel Grigori oli minu esiisa kunagisest elust. Mägilane. Ta ootas mind mägijärve ääres, mille kaldad olid tihedalt lambaid täis. Minu saabudes veristas ta lamba – vaikselt, rahulikult – ja mul ei olnud enam NII valus oma kasvatatud loomade pärast, kes on viimastel aastatel toiduks saanud. Väike laps minu südame salakambrist tuli minuga järve äärde kaasa ja ujus, kuni Grigori toitu valmistas. Grigori ütles, et nii tema kui Kumeka aitavad mind siis, kui ma liigun. Olgu tolmuimeja, sõnnikuhargi või hobusega. Sain korraga aru, miks ma füüsilisi kodutöid ja liikumist jumaldan – olen oma kunagise elu isaga siis koos, puhastun, meelisklen ja kasvan!

Marie käed jõudsid mu haige õlani – selleni, mille sidemed katki kukkusin, kui Vespera seljast üle pea panin. Tookord tõstsin kaks kuud vasaku käega paremat kätt arvutiklahvideni. Vigastada said sidemete kinnitused nii selgroo kui õlanuki poolsest otsast. Nüüd nägin kaht spaleeri. Vasakul, selgroo kõrval südame kõrval seisid rivis kõik loomad, keda olen elu jooksul ohverdanud või kaotanud. Paremal, õlanuki kõrval valutasid kõik need, kelle olen elu jooksul ära müünud, kinkinud, vahetanud.

Vasakul olid reas laudaukse vahele löödud pääsuke, mõttetult tapetud maipõrnikad, mu esimene koer Lissi, mu esimene – teetanusse surnud – hobune Veneetsia, neli küülikut, keda lasteisaga pidasime, suur must Elsa, kaks Margoti noort oinast, kartulivõtutalguteks ohverdatud must-valge jänes, mu sõbrad-emised Sink ja Pekk, metssearistand Cruella, utt ja tema poeg – Astrid ja Oisaissand, kaks hane, kolm roosat siga, esmasündinud jäär Sensei, toas kasvanud Miks, napilt enne südamepuudulikkusse suremist veristatud Peetrus, Tella kabjahoobist hukkunud koerake VIP…

Absoluutselt igal ohverdamisel-kaotusel on põhjus ja põhjendus. Toiduks kasvatatud. Karja sobimatu sugulus. Halb põlvnemine, seega ei ole suguloom. Nad on olnud maitsvad, me oleme neid tänanud… Aga kui nad kõik seal reas seisid, tõmbus mitte ainult parem õlg, vaid ka varbad krampi.

Paremas reas seisid hobused Orpheus, Draama ja Lady Terby, seitse suureks kasvatatud papagoid, mära Vespera, lambad Kraps, Suzuki, Kangelane, Oimaivõi, ponid Jo-Jo ja Orla, kult Pöialpoiss, kaks toas kasvanud jänest, Barbara ja Tobias, märad Tella ja Elviira koos varssadega, terjes James Bond, kitsed Klaus, Veerake ja väike Klaara, hundu Tereza, berna Sandra, mära Haldjas, ponid Tigris ja Rõõmus Reede, ponid Napoleon ja Ymke ning peni Ingel. Need, kes on müüdud, kingitud, vahetatud – alati põhjusega ja eetiliselt – aga siiski.

Kui hakkasin spaleeri vahelt läbi astuma – ühest küljest olukorra kontrollimiseks, teisalt otsekui enese piinamiseks – hüüdis Marie Tarmot. Ta raputas mu mehe kätega neid tulivalusaid kohti, kuni enam ei olnud valus. Mees suudles mind – ja mõlemas spaleeris tõmbusid loomad esmalt indigosiniseks, siis heledamaks-heledamaks-heledamaks. Lõpuks, täiesti valgetena hajusid kaheks uduviiruks, mis hõljusid minema. Ma olin nad vabaks andnud.

Marie küsis, kustkohast see süütunne pärit on. Ütlesin, et ema on minusse sünnisüüd-kõigesüüd-alatisüüd metoodiliselt kodeerinud. Libisesin koos roheliste sisalikkude joaga üle sooja rohelise kivi oma emakasse. Nõid käskis selle süütunde peale sülitada. Ja edaspidi, kui mu krooniline-patoloogiline kõiges-süüdi-tunne end ilmutab, tuleb mu parv helerohelisi sisalikke appi.

Süü-arbuus mu emakas lõhkes ja kõik valgus mahla ja seemneid täis. Marie arvas, et sipelgad panid kõik nahka – tegelikult neelas Maa-Ema kõik, mis arbuusist järele jäi. Ma tean, et see pole lõplik. Mõne aasta pärast tuleb sellist seanssi korrata. Aga praegu sai küll kuivem ja muretum tunne.

Kolmas kaitsja, kes omal soovil kohtumist palus, tuli minu juurde Marie lauluüminaga. Tahtsin öelda Maria, aga Marie ümises minooris, nii et ütlesin Neitsi Maarja. Ma ei näinud teda. Ta täitis mind sõrme- ja varbaotsteni ega rääkinud sõnagi. Olime ÜKS.

Mööda mu kaela üles liikudes kohtusin valge sirelipõõsaga, mis oli meie tulevase kodu ukse kõrval. Kuklas oli mul koorumas-mõranemas lumivalge muna. Sealt tuli lumivalge tuvi, nokas needsamad võtmed, mille tiigrilt sain ja Kumeka kätte viisin. Tuvi lendas võtmetega valge sireli oksale.

Mu pealaele rullus lahti lendav vaip, kus oli kogu helge ja parimas mõttes küllusliku tuleviku projektsioon. Vaiba alla kappas must hobune. Olin üleni soe ja surisev.

Pereteraapia

Lisaks sellele, et Adele Marie ühendab inimese tema enese ja kõiksusega, ühendab ta ka pereliikmeid. Kui emasid reikitatakse, võivad – isegi peavad – lapsed kõrval olema. Ka siis, kui nende lobisemine ja osavõtlikkus ema vastu tahtmist transist välja toob. Kui isasid masseeritakse, soovitab meister naistel nende kõrval lebada ja käest kinni hoida.

Seansi lõppedes hoiavad kõik pereliikmed üksteise käest kinni ja kehastuvad puudeks. Tuules õõtsudes saadetakse igaühe jalgadest kuldne kiir Maa tuumani ja hõbedane kiir Kuu peale. Ja pöördutakse Jeesuse poole.

„Ma ei taha, et lapsi segamise pärast sõideldaks või keelataks – see tekitab vaenuokkaid. Mida kuulekamalt laps oma pahameele alla neelab, seda teravamad need salajased okkad on. Pole lugu, et ema – või isa – oma meditatiivsest unelusest ärkvele tuleb. Ühine lustimine ja lainetamine on seda ärkveletulekut väärt. See on tõeline siin ja praegu kogemus,” manitseb Adele Marie. „Mis puutub hõbedase ja kuldse kiire saatmisse, siis seda saab teha igal hetkel. Kui teil hakkab kaubanduskeskuses halb. Kui tänaval tuleb vastu ebameeldiv inimene. Kui miski hirmutab või ärritab – kiire saab alati saata. See juhtub hetkega ja aitab päris kindlasti.”

Seansi – mis võib mõnikord kesta pool päeva, sest ravitseja ise naudib ja süveneb sügavalt – lõpetuseks laob naine veel kord inglikaarte. Selleks ajaks on inimene sedavõrd kirgastunud, et suudab kaarte juba ise tõlgendada.

Sõna jõud

„Ma tean, miks oma nime vahetasin – ja teen seda tõenäoliselt veelgi. Samas soovitan tungivalt hüüdnimedest hoiduda. Vabandage väljendust, aga see ajab sita keema, kui kena inimese kohta öeldakse Killer või Rümp või midagi veel räigemat,” hoiatab Adele Marie. „Nimemaagia ja sõna jõud on palju vägevam nähtus kui inimesed enamasti ettegi kujutavad. Sellepärast on oluline endale oma palveid valjusti sõnada. Ja väga oluline on ka ajavorm. Kui soovime, et meie manifesteeringud täituksid, peame need sõnama nii, nagu need oleksidki juba teostunud. Ma tänan, et kõik läks hästi, et unistused teostusid, et loodetu õnnestus. Siis läheb, teostub ja õnnestubki.”

Adele Marie ühendab oma palvetesse kõigi usundite ja maailmajagude pühakud ja jumalused. Ema Meera, Sai Baba, Babaj, Yogananda, neitsi Maarja, isand Buddha, Muhamed, Allah, isand Maitreja, isand Kuthumi, Jeesus Kristus, Serapis Bei, Sanat Kumara, Kumeka, Hare Krishna, peaingel Miikael, Püha Franciscus, Sai Ram, Om Shanti, Kadoish, Adonai Tsobayol…

Pühad sõnad ja väekad nimed suul, elab see naine hõisates ja lootusrikkalt, ehkki tema elus on olnud keskmisest palju enam lööke ja valusid. Ta püüab võimalikult palju inimesi ülestõusmisele aidata. Nii nagu enamus ravijaid-meistreid, ei oska ka tema öelda, millest ta õieti elatub. Küll aga võib kindlalt öelda, mis on tema lemmiksõna: sulnis. Adele Marie soovitab meil kõigil sulnid püsida, oma suhted ja pered-kodud sulnid hoida ning sulnilt ja usaldavalt tulevikule vastu vaadata.

Tiina Säälik – helge amatsoon

Tiinas (44) on midagi väga positiivselt tütarlapselikku. Ja spontaanset piigaelu ta elabki. See kaunitar on Eesti Punase Risti Jõgevamaa Seltsi sekretär, elab Kassinurme hiie kõrval, on olnud tegev Palamusel Theodor Lutsu filmipäevi korraldamas, viimaste aastate pühendumine ja kutsumus on sport. Suusad. Jalgratas. Kärmed jooksujalad.

Preili Punane Rist

Punane Rist on teatavasti rahvusvaheline organisatsioon, mille põhiprintsiibid on inimlikkus, võrdsus, erapooletus, sõltumatus, vabatahtlikkus, ainusus ja ülemaailmsus. Eesti Punane Rist asutati 24.02.1919 ja pragu koosneb EPR võrgustik 16 kohalikust seltsist üle Eesti.„Mina olen lõpetanud  Euroakadeemia ja saanud sisekujunduskunstniku bakalaureusekraadi, samas olen õppinud ka EPA-s metsamajandust.” ütleb Tiina. Ülikoolis õppimise ajal kandideeris ta vabanenud ametikohale EPR Jõgevamaa Seltsi sekretäriks ja osutus valituks. „ Alguses, 2003.aastal, kui tööle asusin,  oli raske ja keeruline aga sain hakkama ja arvan, et see töö sobib mulle. Hoolimata tõsisest paberitööst on ka palju inimestega suhtlemist, koolituste korraldamisi, vabatahtlike töö koordineerimist. Me tegeleme esmaabi koolitustega kõikides vanuseastmetes, otsimisteenistusega, tööga enimhaavatavate valdkonnas, rahvusvahelise koostööga, noorsootööga ja õnnetuseks valmisoleku esmaabi rühmadega. Sellest kõigest võiks väga pikalt ja põhjalikult rääkida.”

Tiina nendib, et ei teadnud enne ametisse asumist, kui vähe inimesed esmaabist ja tervishoiust teavad. Kord ühel teise ametkonna esmaabi teemalisel õppustel oli ta simuleerimas liiklusavarii ohvrit. Ta lohistati selgroo murru kahtlusega autost mutta – ja jäetigi sinna ligunema… Seega on koolitused ja õppused äärmiselt tänuväärne töö, et järjepidevalt ja väsimatult selgitada esmaabi alaste teadmiste vajalikkust.

„Iga inimese oskused säilitavad elusid. Meie väikese rahva puhul on see mitmekordselt ülioluline. Ent tegelikult mõistagi kogu maailmas – iseäranis praegusel katastroofide ajastul, mil kõikjal on ootamatud lumetormid, üleujutused, maavärinad ja metsatulekahjud. Samas aga võib meie igapäevaelus tulla ette olukordi, kus on vaja abi anda. Hiljuti Tartust Jõgevale sõites lebas Kaarepere viaduktil kägaras mees. Peatasin auto ja läksin vaatama, endal hing sees värisemas, et kas nüüd siis…Mees oli siiski elus aga napsitanuna kukkunud ja koos teiste abistajatega, kes samamoodi olid peatunud ja appi tulnud, aitasime mehe koduteele. Oleks võinud aga olla juhtunud midagi palju hullemat. Kõige õigem on siiski avariiolukorras kutsuda kiirabi ja mitte ise julgelt toimetama hakata.”

Suurepärane vorm

„Meie olemise kergus sõltub suuresti meie füüsilisest vormist ja selle nimel tasub pingutada. Tean, kui palju võib raha kuluda hea spordivarustuse muretsemiseks aga samas on see investeering oma tervise ja heaolu jaoks. Tunnen end sportides suurepäraselt – olgu suuskadel, jalgrattal või lihtsalt joostes  ja tean, et see on õige asi ja mulle sobib. Mu teadvus ja tunnetus toimivad siis tõeliselt, kusjuures olen täiesti veendunud, et kui mina saan paremaks, saab paremaks kogu minu maailm,” kirjeldab helge amatsoon. „.Tippsport on pealtvaatajatele samasugune meelelahutus ja kaudne osalus, samastumine, nagu mõni kontsert või teatrietendus. Harrastussport on tegijale endale kirgastumine. Olen loomulikult kohanud skeptilist suhtumist, kui räägin vaimustunult näiteks tänavuaastasest Haanja maratonist, mis kahjuks osutus väga raskeks – sulailm ja kehv rada tegid maratoni tõeliseks katsumuseks. Meil on välja kujunenud oma väike seltskond, kes osaleb Estoloppeti maratonidel ja nii on sel aastal mul õnnestunud sõita nelja maratoni lühikestel etappidel. Traditsiooniks on saanud ka oma sõpruskonna Suusabaasi väljasõidud Otepääle ja suvised pikad jalgrattamatkad Eesti eri paikadesse. Uus harrastus on talisuplemine. Seegi hull hobi tekkis ootamatult ja on omamoodi proovilepanek, samas on see fantastiline tunne, kui oled jääaugus ära käinud.”

Ilutegija

Tiina Säälik võib uhke olla ka oma ainulaadses stiilis maalide üle. Hiljuti käis ta Norras maalilaagris, õppimaks suurepärase õpetaja Gennadi Lapini käe all akvarellmaali. Tiina reisid ongi kõik seotud harrastuste ja eelistustega. Privileeg, mida enamus meist teatavasti endale lubada ei saa. Maalimine-joonistamine on olnud hobiks kogu elu, kuid tõsisemalt sai hakatud tegelema 90-ndate lõpupoole Jõgeva Kunstikooli juures tegutsenud Avatud Stuudios, kus täiskasvanud harrastuskunstnikud koos maalimas käisid. Nüüdseks on osaletud paljudel ühisnäitustel Jõgeval, Põltsamaal, Rakveres, Paides ja mullu suvel oli Kuremaa veskis üleval ka Tiina esimene maalide personaalnäitus.

„Alates 1998.aastast olen näitustel osalenud, aastal 2000 koos Ene Luik Mudistiga, samal aastal isiknäitus „Läbi valguse“ nii Jõgeval kui heategevusprojektina koostöös Pärnu Strand Lions Klubiga. Fotonäitusi on olnud nii Tartus kui Jõgeval, teemaks loodus, offroad ja ka külaskäik Punasele Lagedale Eesti aiakesse. „Punase Lageda reis oli üks meeldejäävamaid. Tänaseks Toonela teele läinud Ants Paju ettevõtmisel sõitis 2008.aasta septembris Tammsaare majamuuseumi taasavamisele Tartu laulukoor „Tarbatu“ ja ka väike seltskond muud rahvast. „Uskuge mind aga seal Mzõmta jõe kaldal istudes tundsin, et sellel paigal on mingi seletamatu aura. Miks muidu kunagi kodumaalt välja rännanud eestlased just sinna pidama jäid ja oma asunduse lõid. Sotši ja Adler on sellised paigad, kuhu kunagi kindlasti tahaks tagasi minna. Tänaseks on aga tekkinud mõte aasta pärast minna Murmanskisse Põhjala Mängudele ja seal ka maratoni sõita. Huvilisi on ja loodetavasti saame mõnusa seltskonna kokku, teine seltskond plaanib minna Kyrgyzstani, Karakoli suusatama, eks näis kas sinna ka õnnestub minna. Plaane tuleb teha ja tegutseda, siis tunned, et elad.“

Neiu on ka tundlikku stiili harrastav fotograaf, luuletaja ja Palamuse kultuurielu edendaja. Theodor Lutsu filmipäevadest, mille toimkonnas Tiina on olnud, teab ilmselt kogu Eesti vähegi-kultuurne üldsus. „Filmihuvi sai alguse aastast 1995, kui tegin kaastööd esialgu reporterina ETV saadetele „Lõunakanal“ja „Virust Võruni“. Sai ka proovitud kaameratööd ja viis aastat reporteritööd päädis ETV-s toimunud operaatorite kursuse läbimisega. „Pööraselt põnev oli lugusid teha, käia erinevates kohtades ja kohtuda tublide inimestega. Ka stuudios lugusid kokku panna oli huvitav. ETV Tartu Stuudio inimesi meenutan seniajani sooja sõnaga, sest meie, kes me maakondadest lugusid tegime, olime siiski asjaarmastajad.“ Tallinnas Rahvakultuuri Koolitus-ja Arenduskeskuse juures toimunud videoperaatorite kursusel sain tuttavaks Tõnu Aruga, tuntud videofilmide autori ja tolleaegse Tallinna Raekoja direktoriga. Raekoja stuudios toimunud filmitunnid olid väärtus omaette, et väikeste sammudega astuda lähemale suurele filmimaailmale. Edasi tulid Theodor Lutsu filmipäevad ja tagantjärgi võib öelda, et iga väike samm viis teiseni. Minu juhuslikult lendulastud fraasist kasvasid filmipäevad välja ja tasapisi kestavad nad tänaseni. Ise sai ka filme tehtud, portreefilm Annika Raidest, pimedast ujujast, sai 1999.aasta Lutsu filmipäevadel II koha, ja aasta hiljem sai portreefilm Ülle Säälikust II-III koha. Eesti Filmiamatööride Liidu diplomid pälvisin vabariiklikel amatöörfilmide festivalidel 1998.aastal(„Jõgevatreff 97“) ja 1999.aastal („Jõgeva linna päevad“).

Fotograafiahuvi sai alguse lapsepõlvest, kui isa pildistamisega tegeles ja ise pilte ilmutas. Minu õde, Lea Pihlak, läks koguni fotograafiat õppima ja on terve elu seda ametit pidanud. Mul on õnnestunud ka õpetaja ametit pidada, 2007-2009 olin lapsi õpetamas Palamuse Kunstistuudios ja 2008.2009 juhendasin O.Lutsu Palamuse Gümnaasiumi fotoringi. Näitusi tegime ka, laste fotodest sai näitus lausa Jõgeva Kultuurikeskuses üles pandud. See on ääretult tähtis, et nö. nurgaspusimine ja selle toredad tulemused ka publikule välja saaks pandud.

“

Mul hetkel kahju sellest, et majandussurutis ei lase paljudel inimestel osa saada kultuuriüritustest. Paraku loevad kõik raha, iseasi kui suuri summasid kellegi lugeda on. Nii tuleb teha valikuid – kas korterikulud, toit või kultuuriüritused. Tasub märgata ka väikseid asju – kohalikke näitusi või esinemisi, needki on toredad ja argiellu vaheldust pakkuvad.“

 Valus armastus

Ärgem arvakem, et helge amatsooni elus läheb kõik laitmatu plaanipära järgi. Meil kellelgi ei lähe. Ka siis, kui oled oma rahu ja vaikuse, liikumise ja loomisega õnne välja teeninud, võivad tulla kurjad tagasilöögid.

„Jah, minu elu ei ole olnud päris pilvitu. Mul oli pikk ja kaunis suhe, mis lõppes pisut enam kui aasta tagasi. Olin pärast seda väga pikalt katki, ma julgen seda tunnistada, sest elus tuleb edasi minna kas siis kui on kohutavalt valus ja tundub, et enam ei oska. Lihtne oleks jääda koju nutma ja kaeblema aga ju  mu Amburi olemus on kord juba selline, et nii lihtsalt mind ei murra. Olen palju mõelnud ja analüüsinud ja leian, et on tehtud palju vigu. Neist tuleb teha omad järeldused ja proovida ennast muuta, oma suhtumist, hoiakuid…elada ja olla” tunnistab Tiina. „Alati, kui olen olnud katki ja maas, on minu töö ja sport, kodu ja perekond paigas. Ja mis seal salata, päris üksi ma täna pole, üks mehine mees minu elus ikkagi on ja kes teab, mis sellest kõigest välja võib tulla…“

Muusika.

Kui tuli info, et Rammstein tuleb veebruaris 2012 Riiga, lükkasin pileti ostmist aina edasi, lõpuks siiski ostsin piletid ära, sest Tallinnas toimunud kontserdist olid suurepärased mälestused. Esimene tõsine rock-kontserdil käimine oli kunagi 90-ndatel Tallinnas, kui esines Rolling Stones. Vaieldamatult on suurim elamus siiski Helsingis U2 kontserdil käimine. Mulle meeldib uusi artiste nö leida, internetiavarustest on nii mõndagi põnevat. Lemmikkoht on Tallinna rockiklubi Rock Cafe ja seal on ikka päris palju kordi käidud. Ma  olen  kurja, kõva ja karmi muusika eelistaja ja igasuvine Rabarock Järvakandis on kohustuslik suve osa. Viimastel aastatel olen seal olnud tööd tegemas fotograafina ja ajakirjanikuna. Kaastöid Jõgevamaa ajalehele „Vooremaa“(omaaegne „Punalipp“)olen teinud alates 1985.aastast, enne seda kirjutasin ajalehele „Säde“. Olen olnud „Jõgeva valla Teataja“ toimetaja ja tasapisi kirjutan nüüdki, kui midagi huvitavat ette sattub. Aastal 2000 andsin välja oma esimese luulekogu ja tänaseks on materjali kogunenud juba mitme kogu jaoks. Olen lihtsalt liiga laisk, et asju raamatuks vormistada…“

Hobidest veel rääkides tuleb mainida ka armastust offroadi vastu, sai ju kaks hooaega sõidetud Eesti Autospordi Liidu 4×4 alaliidu võistlustel kaardilugejana. See on parasjagu hull hobi aga mulle meeldib tehnikavärk ja ekstreemsus.“

Ükskõik, mida sa siin ilmas teed, kõik on sulle vajalik. Ka valusad kogemused ja pettumused on vajalikud õppetunnid. Olen väga õnnelik, et mul on suurepärane kodu ja on olnud suurepärased vanemad. Isa on juba taevastes metsades metsavaht, kuid temalt õppisin ma armastust looduse ja maa vastu, emalt olen saanud kannatlikkust ja töötahet. Mitte see pole tähtis, kus sa oled ja elad, vaid see, kes sa oled ja kas sul on ka teistel midagi anda….

Margus Aru – puhta armastuse Tähevärava-vaht

Muusik-elukunstnik ja püramiidide küla Tähevärav peremees Margus Aru on üsna tõenäoliselt üks neist, keda nimetatakse ülestõusnud meistriteks. Ise püüab ta nii ennast kui teisi targu üldse nimetamata jätta – igasugused sildistamised ja hinnangud on tema jaoks ammu ületatud tase.

Pärast üheksa aastat ehitatud püramiidide küla – asub Keila-Joa ja Tabasalu vahel – majandusraskustesse sattumist suundus Margus jõulisele, isegi meeleheitlikule rännakule nii iseenese sisse kui mööda planeeti Maa: „Mul ei olnud enam midagi kaotada. Seadsin end Uus-Meremaa mäestikus üsna teadlikult ohtu ja kaks korda tulin kaljude vahelt näljast ja stiihiatest vaevu eluga välja. See-eest kohtusin selles riigis oma hingekaksikuga. Leidsin oma poolteiseaastase kaksikleegi nelja miljoni inimese seast üles!“ Teatavasti on paljudel meist kusagil maailmas sama hinge kaas-kehastused.

Samal kombel on Margus hingerännakutel teada saanud, et näiteks üks tema paremaid sõpru oli mitmeid elusid tagasi Egiptuses tema preestritar, samal ajal, kui tema oli preester. Kes on Margus praeguses elus?

Tähevärava vaht

Mees, kes vaatab vestluskaaslasele ainiti silma, tunnistab, et tal on ennast üsna keeruline määratleda, kuna ta pole enam ammu see, kes määratles end näiteks ehitaja, arvutigraafiku või ettevõtjana. Need ajad tunduvad talle nüüd kaugemad kui mõni eelmine elu.

„Olen terve elu tegelenud spordi, muusika ja mõningal määral kunstiga. Tosin aastat tagasi algas minu eneseleidmise teekond. Olen järginud Carlos Castaneda õpetust ja järginud Gunnar Aarma tarkust – esimesel korral temaga vesteldes olin esmalt pettunud, et ta rääkis mingitest kaladest ja lindudest ja… Koju jõudes mõistsin korraga, kui sügav iva sellistes lihtsates lugudes oli. Nagu Hiina muinasjuttudes, mis kätkevad oma näiliselt algelise pealispinna all tohutuid sügavusi,“ arutleb Margus. Ta on läbi teinud Reiki kolm astet, õppinud vabastavat hingamist Jaan Jäätse, Dan Brule ja Leonard Orri juures. Teda on tutvustatud ka füüsilise surematuse ideega, mis on tänaseks iseenesest mõistetav valikuvõimalus. Meister Orri süstematiseeritud vaimse puhastumise tehnikad on lihtsad, loomulikud ja praktilised igapäevajuhised.“

Mees toetub kõigile stiihiatele ja õpetab seda nüüdseks meistrina juba ka oma õpilastele. Tuli kui ürgelement on tal pidevalt kaminas ning10 aastat on ta harrastanud sütelkõndi. Mis on teatavasti kirgastav-puhastav 4-5meetrise tuletee läbimine ilma, et reeglina keegi kõrvetada saaks ja villistallu koju hiiliks. Samuti on Margus kogenud Jasmuheni valgustoitumise idee paikapidavust – ta on elanud 40 päeva ilma füüsilise toiduta. Ta kinnitab, et on saanud õpetust pühadelt taimedelt ning elab üheksandat aastat püramiidmajas, mis on Egiptuse iidse tarkuse kohaselt harmoonilisim keskkond nii elamiseks kui kadunukeste säilitamiseks.

Puhas armastus

Margus, kes on ka vabastava hingamise õpetaja, ütleb: „Tähtsam kui mistahes kursuste läbimine on oskus olla lihtsalt mina ise. Kõiksuse ja iseendaga kokku kuulumine julgustab elama seda elu, mida armastame. Mis tähendab kohtumist Allikaga ja Vaimuga igal hetkel. See on võimalik. Nagu ka õnnestav võimalus valida ka pealtnäha probleeme tekitavaid valikuid ja õppida nendest ehk usaldada elu sellisena nagu ta on.

Tähevärava leebe valvur ütleb: „Pole ju niivõrd tähtis, mis juhtub, kuivõrd see, kuidas me sellele reageerime. Armastagem ennast sellisena, nagu oleme –  ja teisi sellistena nagu nemad on.“

Margus ei näe halba üheski nõrgas ja eksinud hinges. Ta tunnetab kokkukuuluvust nii kolmanda kui viienda dimensiooni hingedega ja teab, mis on erinevate tasandite armastus: „Näha Jumalat ehk Elu kõiges ja kõikjal. Elu on elamiseks. Kõik on vajalik ja kõik on vaimne. Kõik on osa tervikust. Kõik on tegelikult armastus. Ka see, kui täiesti võõras inimene tuleb su rinnale nutma. Sa kuulud temaga kokku. Sa ei mõista teda hukka ega tunne ennast ohvrina – tema on see, kes puudus sinu mosaiigis, sina oled see, kes puudus tema mosaiigis.“

Kolm aastat tagasi tabas Margust elu armastus. See ei lõhkunud tema abielu – kolm last siia ilma toonud armastus oli selleks ajaks juba sulgunud ja ema-isa teineteist laste eest tänanud. Praegu veedab Tähevärava vaht iga võimaliku hetke koos oma lastega, kes elavad kõrval-püramiidis. Selleks, et ennast tabanud „pabahhile“ – nagu mees kirjeldab südant tabanud äratundmist – meeldida, hakkas Margus muusikat kirjutama ja ette kandma. Ehkki ülev ja võimas armulugu sulgus, jäi mees meheks kitarriga.
„Praeguseks ongi minu peamiseks eneseväljenduseks muusika, elu olemuslikule küljele pilku heitvad armastuslaulud. Samuti õpetan vaimse puhastumise praktikaid, milleks on vabastav hingamine, sütelkõnd ja tulepraktika ning terviklik elustiil, mille eesmärgiks on aidata inimesi nende jõudmisel iseenda jumalikkuse tunnetuseni. Samuti juhendan valguskeha aktivatsiooni, mis on sillaks üleminekul inimlikust teadvusseisundist jumalikule.

Enamus inimesi piirdub teise inimese, looma või asjade armastamisega. Ei avastata võimalust armastada iseennast ja Jumalat endas – ja seeläbi Jumalaga osadusse astuda. Omavaheline klammerdumine inimeste vahel ei lase inimestel püramiidi tippu pürgida.

Jumalik vabadus

„Inimeste, loomade ja maise vara külge klammerdumine piirab arengut ja avanemist. Me peame kulgema piltlikult öeldes mööda püramiidi külge tipu poole üles. Tipus on valgus. Inimlikult eksliku katsetamise puhul on paratamatu, et proovitakse erinevaid variante. Klammerdutakse sinise ja rohelise, punase ja kollase külge – lõpeks saab kokku ikkagi valge. Kõik spektri värvid kokku annavad teatavasti valge. Mis teha, et enamus meist peab läbi katse-eksituse meetodi kõigist vikerkaare värvidest selle valge kokku panema,“ naeratab Margus, kes vaatab inimestele sügavalt silma. „Kui me klammerdume teise inimese, looma või omandi külge, väsitame selle ära, kelle külge klammerdume. Kõik maine väsib sellest, kui teda kasutatakse ja tema energiat tarvitatakse – vaid taevane on lõputu energia allikas, mis viib meid iseendani.

Minagi otsisin. Ja ma leidsin. Kuid see ei olnud see. Ma otsisin edasi. Ja ma leidsin. Kuid ka see ei olnud see. Ma jätkasin otsimist. Ma teadsin, et ma leian. Kuid ma ei teadnud, mida ma otsin. Lõpuks ma leidsin. Olin rõõmus, kuid peagi kadus rõõm. See ei olnud ka see. Ma mõistsin, et ma otsin armastust. Lõpuks ma väsisin otsimast. Ma olin ju otsinud igalt poolt. Ma peatusin. Kõik peatus. Ja siis ma mõistsin. Mina ise olen see, mida ma otsisin. Mina olengi armastus. Ma olin liiga lähedal endale, et ennast ära tunda. Nüüd ma tunnen ennast. Nüüd ma tunnen ka Sind. Nüüd ma tean ka, mida ma vajan. Kõik on hästi. Karta pole vaja. Me oleme elu poolt hoitud ja armastatud. Meie ise valime endale kas kannatused või õnne. Elu annab meile, mida me küsime. Meie ise vastutame oma reaalsuse eest. Meil on üks tõeline eesmärk. Maised eesmärgid on vaid vahendid selleni jõudmiseks, milleks on puhtas armastuses elamine. Enda jumalikkuse äratundmine maisel tasandil. Meil on vaid üks tõeline kohustus. See on õnnelik olemine. Vaid tõeliselt õnnelik inimene võib tuua harmooniat sinna, kus see varem puudus, ja armastust äratada seal, kus see enne uinus. Parem maailm on meie endi teha. Maailm algab inimesest endast. Armastame ennast, siis suudame ka teisi armastada. Annan endast parima, et elada iga hetk puhtas armastuses.“

Ise!

Pärast erinevate õpetajate juures praktiseerimist on Margus jõudnud tõdemuseni, et puhastuda ja areneda tuleb ise. Detsembris korraldas ta veel püramiidide külas puhastusriituse, kus osales mitmeid inimesi, kellega koos olla tänulik selle eest, et Tähevärav vabanes pangaorjusest. Jaanuaris käis mees veel viimasel šamanistlikul koosviibimisel, kus avastati, et tema Vaim kõneleb teistmoodi kui šamaani oma. Nii kõrgetel ja õrnadel kohtadel ei tohi üksteisest üle karjuda.

„Käin ise Allikal – ja väldin teadlikult müra. On olnud aegu, mil kuulusin rühmitustesse ja sõpruskondadesse. Praegu olen teadlikult erak. Mõnikord tekib mul loomulikult üksinduse tunne. Siis kutsun kedagi endale külla. Emotsioonide ajel kutsutud külalised toovad paraku enamasti kaasa puhangu, mille kohta peab ohkama – ei, seda ma ei tahtnud.  Ja nii ma siis neid ei kutsugi. Et üksteisele mitte liiga teha,“ kirjeldab erak, kes tegi hiljuti valmis oma esimese dokumentaalfilmi Vastus, kelle laulude nimed on Puhas armastus, Püha liit, Kuna ma näen, Ühinemine, Päritolu, Südames meil armastus…

„Ootan praegu Ameerikast õpikut, mille järgi mängufilmi skripti kirjutada. Teatud asjad tulevad Jumalast, mõnesid on vaja õppida. Filmi sisuks on loomulikult seesama, mis kõigil maailma filmidel, lauludel ja muudel loodud teostel – Armastus,“ lubab Margus. „Loodan leida oma filmile ka sellise produtsendi, kes aitab filmiga raha teenida. Kogu teenistus läheb püramiidide küla arendamisse. Arendus on seni projektirahadega loonud laste mänguväljaku ja külakeskuse, edaspidi loome siia kooli ja kooli juurde loodusliku keskkonna hobuste, lammaste ja teiste loomadega.“

Margus on veendunud, et õige suhtumisega oma teed käies tuuakse koju küllus ja rahulolu, mis omakorda tagab sõltumatuse ja vabaduse. Ühtlasi on Eestis – ja kogu maailmas moodustunud ülestõusnud ja valgustunud hingede võrgustik, mis hingab ühes rütmis, kõneleb samade sõnadega ning sisendab meisse kõigisse usku ja lootust Maa tuleviku suhtes.

William ja Thomas teel Eestisse

USAs Florida osariigis on üks asula nimega Palm Coast. See asub Daytona ja St. Augustine’i ning Kennedy kosmosekeskuse ja Jacksonville’i vahel. Seal elavad William Welch (14) ja Thomas J. DeVito. Neid ühendab tartlanna Raili, kes on Williami ema ja Thomase kihlatu ning toob lähiajal oma ilusad ja tublid poisid alaliselt Eestisse. Sel lihtsal ja ilusal põhjusel, et Eesti on endiselt aken Euroopasse, nagu Peeter I aegadel.

Tartu tüdruk Raili õppis Tallinnas raamatupidajaks, kuna ei teadnud siis veel täpselt, kelleks tahab saada. Sai pagulaseks – hüppas 20 aastat tagasi ära, ootas USAs 9 kuud tööluba ning asus tööle Detroidi miljonäride eeslinna peene veinikõrtsi administraatorina. Kuna kunstnikest omanikud olid narkomaanid, sai naine aegsasti teada, kui masendavalt tavaline on Ameerikas narkootikumide tarvitamine – harilikumgi kui Eestis joomine – ning oskab nüüd juba näo järgi öelda, millist droogi keegi kuritarvitab.

Pärast tööd autoremonditöökojas asus naine teenistusse Florida juuditari kõrtsis, kus tavatses aega veeta mees, kellest sai tema abikaasa ja poja isa. Vietnami sõja veteranist piloot oli pärit Alabamast, lõunaosariiklasena jänkide suhtes just nii kõrk nagu teame raamatust „Tuulest viidud“ ning sõjast üsnagi rikutud tervisega.

Kuivõrd tema isa oli Ku Klux Klani liige ning Raili-poolsed esiisad omakorda Saksa sõjaväes, on nende poeg üsnagi erilise taustaga. Ja väga intelligentne. Kirjutas äsja 10 keerukal sõnal – millest ema ühtki ei teadnud! – põhineva kirjandi, kus kirjeldas, mismoodi USA on paarisaja aasta pärast oma trikkide ja valedega kogu maailma vallutanud.

Raili maailm on hetkel poeg ja raamatud. Poja sõidutamine jalgpallitrenni ja võistlustele võtab suure osa ema päevadest. Eestis-käikudelt viib ta kaasa kümneid raamatuid, mis lähevad pärast läbilugemist teiste USA eestlaste kätte ringlusse – selline virtuaalne „eesti maja“ siis. Kodus toimetades mängib tal taustaks Vikerraadio ning tänu internetile on ta siintoimuvaga enamgi kursis kui nii mõnigi kohalik.

Suurest Itaalia familiast pärit Thomas J. DeVitoga on Raili koos elanud 8 aastat ning on suutnud mehe veenda poja pärast – ja mis seal salata, ka 2012. aastal USAga juhtuda võiva tõttu – Eestisse kolima.

Thomas Itaalia perekonnast

Härra DeVito ütleb, et kuulis Eesti olemasolust keskkooli geograafiatundides, ent ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Nii tema kui teiste ameeriklaste teadvuses hakkas meie riik n-liidust eralduma siis, kui järjest arvukamad eestlased läksid Ameerikasse tööle või õppima – ja kui meie sportlased tõstsid Eesti olümpiamängudel pjedestaalidele. See innustas üha rohkem ameeriklasi siia turismireisidele lendama ning meie maa ja rahvas sai inimnäo.

„Minu eestlanna, Railiga kohtusime tööl. Meie mõlema büroo oli samas majas. Soovitasin Raili ülemusel selle naise CV põhjal ta tööle võtta,“ meenutab Thomas. „Nii kui temaga kohtusime, tekkis side – kuna olin tollal veel eelmise abielus, venitasin oma saatusele vastu astumisega… Armastan teda, sest ta on tüüpilistest ameeriklannadest väga erinev. Kasvõi tema jalgpallivaimustus – ta tõuseb kell kolm öösel, et mõne mängu otseülekannet vaadata, salvestus ei sobi! Ja tal on uskumatu võime süüa kõikvõimalikul moel mädandatud kala – eesotsas kiluga – ja verivorsti.“

Suurepärane gurmeekokk Thomas, kes teab, mille üle imestab, kiidab üldiselt Eesti kööki kogu südamest – esmakordselt tutvus ta sellega 2004. aastal. Tänini oskab ta peensusteni kirjeldada meisterlikult valmistatud roogi, mida on Eestis-käikudel maitsnud.

„Esimene visiit juhtus olema laulu- ja tantsupeo ajal. See oli täielik vapustus – luuni lõikav külm ja paduvihm, mudas ja lompides tantsivate ilusate inimeste vaimustus… Teel Tartusse õppisin Mäo kohvikus oma esimesed eestikeelsed sõnad: kohvi, koor, suhkur palun,“ naerab Thomas. „Võrreldes Floridaga on siin haruldaselt selge ja sinine taevas, mahedad pastelsed loodustoonid ja hämmastavalt pikad suvepäevad, mis kogenematul öösel magada ei lase. Maastik meenutab mulle kodukanti põhjapool New Yorki.

Mind on Eestis liigutanud teie rahva valmidus inglise keelele üle minna, kui nad mõistavad, et me Williamiga eesti keelt ei kõnele. Ehkki William on pooleldi eestlane ja passiivselt mõistab emakeelt.“

Sarmikas itaallane tunnistab, et on Eestis nautinud eranditult igat siinset õllemarki – ja veine, mida USAsse ei impordita, siia aga küll. Samuti on ta lummatud meie keskaegsetest vanalinnadest, mille pakutavad ajasilda Ameerikas iial ei koge.

„Ainus õudus peale mädanenud kala on hullud autojuhid. Aga sellest ma neile väliseestlastele ei räägi, kes pärast kommunistlikku okupatsiooni siin pole käinud – neid veenan, et Eesti on kõigiti arenenud ja eriline maa,“ on Thomas ses väites ise vägagi veendunud. „Mind vaimustab teise Ameerika itaallase – Justin Petrone raamat „Minu Eesti“. Naersin selle ingliskeelset versiooni lugedes valjusti ja südamest – just minu mõtted, ja nii vaimukalt kirjas! Nii saunakultuuri kui vodka universaalkasutuse kui kõigi muude üldeestlaslike eripärade asjus.

Pikemaks ajaks Eestisse asume nüüd Williami sugulaste, eesti keele ja hariduse pärast. Sõbrad on mulle pakkunud võimalust Tallinnasse itaalia restoran rajada. Miks mitte! Kuna aga minu pere on USAs, hakkan paratamatult kahe poolkera vahet pendeldama.

Mis teha – mitte Floridast, vaid Tallinnast algab Williami teekond Oxfordi, sest Eesti haridus on võrreldamatult parem kui Ameerika oma. Ja Eesti on aken Euroopasse ka jalgpalli mõttes – küllap meie poiss astub Mart Poomi jalgpallikooli ja sealt edasi suurde Euroopasse.“

William selgete sihtidega

14aastane eestijuurne poiss käib praegu veel Matanzas High Schoolis, mis tähendab muide hispaania keeles massimõrva. Lisaks põhiprogrammile on ta eriõppeaineks valinud fotograafia, kuna kooliteel kodust koolibussini kohtab ta alailma nii ujedaid sisisevaid opossumeid, kauneid hirvi, lähedasest soost ookeani suubuva kanali delfiine, alligaatoreid ja madusid.

„Minu koer Äpu on maolt hammustada saanud, aga jäi ellu. Meie jalgpalliväljakul on hoiatussildid ETTEVAATUST, MAOD. Aga me oleme siin igasuguste ohtudega harjunud. Kui on orkaanid – ja neid on sageli – kaob elekter, aga selle eest toob tõusuvesi alligaatorid meie tagaaeda. Mis seal ikka, kui alligaator tuleb tänaval vastu, tuleb oodata, kuni ta ära läheb. Ja kui mürkmaod päevitavad majatrepil, tuleb koju minna läbi garaaži,“ kirjeldab oma praegust ümbrust poiss, kes on valmis vastu võtma Eestimaale omased stiihiad. „Tunnen ennast muuseas väga eestlasena – ehkki eestlastele olen ameeriklane – ja arvan, et sellepärast mängingi hästi jalgpalli.

Minu isa oli aga Alabamast. Ta oli Vietnami sõja veteran. Sellest sõjast tean tänu sellele, et ajalugu huvitab mind väga – põhilised telekanalid, mida vaatan, on History ja Military. Tean muide ka Eesti ajaloost päris palju ja armastan meie ajaloolisi filme. Koolis aga meile Vietnami sõjast ei räägita, aga meie kunstiõpetaja on sõjaveteran, kes kaotas Vietnamis käe. Temaga oleme arutanud, et tegelikult oli see kaotatud sõda.

Isa, kes oli seal kaks korda, rääkis lahingutest ja relvadest, mitte õudustest – olin selleks liiga väike ka, isa suri, kui olin 9aastane. Mulle jäi meelde naljakas lugu talisman-koerast nimega Dog. Ta lendas lahingutes kaasa, tema lennutunnid läksid piloot Dogi nime all kirja ja sõja lõppedes sai sõdur Dog medali! Mu isa sai Purple Hearti ja kõrgeima lennundusmedali. Tema nimi on Washingtonis Aviation Hallis kirjas. Käisime seda koos vaatamas. Pärast erruminekut töötas isa, kuni tervis lubas, NASAs ja seejärel oli pensionini Boeing 747 kapten.“

Poisile ei meeldi Ameerika koolikord. Alates sellest, et 13aastaseks saades on iga tavaline koolilaps paratamatult juba kolmes erinevas koolis käinud. Jätkates sellega, et keskkoolid on hiiglaslikud – umbes 2000õpilaselised tehased, kus peavad ellu jääma ka vaimse ja füüsilise puudega lapsed, kes õpivad küll eriprogrammi alusel, kuid ikka ühisel konveieril.

„Eelarvekärbete pärast on koolibusse vähem kui vaja oleks – tuubil täis bussis on jube trügimine, istutakse põrandal ja minnakse tülli. TV-uudistest kuulsin, et kuna õpetajatele pole palgaraha, on kogu riigis tulemas 4päevane koolinädal lisaks niigi praegu juba lühendatud päevadele. Aga mina tahan korralikku haridust, millega maailmas läbi lüüa!“ arutleb poiss. „Ameerika koolisüsteem toodab paraku madala klassi mõistuseta olendeid. Kogu riigis – nii ka koolis – käib meeletu narkootikumide tarvitamine. 20. aprillil, „rahvuslikul marihuanapäeval“ oli pool kooli pilves. Minu taga pingis istub narkodiiler. Minu pinginaabril – tüdrukul – on roosa kaisukaru sees viinapeidik. Mu klassikaaslased teevad aborte ja sünnitavad, sest ei tea, mida pilves olles korraldavad. Sellepärast võtavad meid igal hommikul koolis vastu narkokoerad, politseinikud on pidevalt valves – pärast seda, kui musta gängi liikmed ühe neist oimetuks lõid, kahekordistati valvet ja kasutusele võeti elektrišoki vahendid. Keskkoolis on ka metalliotsijad – pärast seda, kui üks tüdruk ähvardas koolibussis teisi noaga ja ühel poisil oli relv koolis kaasas.

Mis puutub gängide vahelistesse arveteklaarimistesse, siis mustad kaklevad omavahel. Venelased hoiavad ühte, latiinod hoiavad kokku, eurooplased on pundis – mina kuulun sinna. Orientaalid lävivad kõigiga, juudid ei kellegagi. Meil on keelatud ususümboolika, pole jõule ega kuuske, et tülisid ära hoida. Kusjuures mina ja üks inglanna oleme ainsad ateistid. Jäin sellepärast oma Brasiilia sõbrast ilma – virutas mulle Piibliga vastu pead ja lõpetas suhted.“

William on uhke, et pole narkootikume proovinud ega tee seda iial – küll aga on pilves kaaslaste ja nende vanemate peale pahane. Kulukates erakoolides on hoopis teine olukord, haridustase ja ka rahvast palju vähem – ent Williami perekond on investeerinud poisi kirglikku harrastusse jalgpalli (Ameerikas nimetatakse seda socceriks). Ta on jalgpalli mänginud alates 6. eluaastast, on väravavaht ning tema meeskond on meistrivõistlustel alati esimene või äärmisel juhul teine. Ta saab eratreeninguid horvaadist treenerilt Zagrebi Dünamost ning Tallinnasse kolides astub üsna kindlasti Mart Poomi jalgpallikooli.

„Kuni ma eesti keelt ei räägi, on Juhkentali tänava diplomaatide laste kool mu ainus võimalus – aga Eestis tundubki põhiline elu Tallinnas toimuvat, nii et ega ma ka oma tulevikku Tartu ülikoolis näe, ehkki see on ema kodulinn. Püüdlen Oxfordi. Mis teha – Eesti on mu jaoks küll geneetiliselt kallis ja ajalooliselt paeluv, aga tuleviku mõttes eelkõige aken Euroopasse.“