Vahur Laiapea – sensitiivne dokumentalist

Saatus on filoloogi ja viipekeele magistri Vahur Laiapea (51) viinud vääramatu jõuga dokumentaalfilmide tegemise teele. Tänu sellele on meie kultuuriruum rikastatud tundlikel, rasketel ja erilistel teemadel filmidega. Ühtlasi on Vahur rikastanud Eesti rahvast nelja lapsega kahest erinevast „pesakonnast“.

Suhe Jumalaga

Vahuri dokkide nimed „Doktor Grossmanni jumalate maa“, „Mustlase missioon“ ja „Kloostriga seotud“ jätavad mulje, et produtsent ja režissöör Laiapea on misjonär.

„Ei, ma ei tee usupropagandat,“ kinnitab ta, budismist huvituv kristlane. „Need on lihtsalt väga huvitavad inimesed oma paeluvas ja inspireerivas keskkonnas.

Doktor Grossmanni lugu pälvis väga vastuolulise reaktsiooni. Ja lugu on tõesti eriline – filmi kangelanna Galina Grossmann, kes harrastab heliloomingut, tantsu, laulmist ja maalikunsti loob muusikateose „Jumalate maa“. See maa on Muinas-Eesti, kust head vaimud sõidavad kullatud tõldadega ära tooma risti pealt pääsenud Jeesus Kristust. Toovadki Jeesuse Eestisse, kus see astub suure kivi otsa ja hakkab külainimestele jutlust pidama. Oma muusikateose „Jumalate maa“ kandis Galina Grossmann esimest korda ette 2009.a. Munalaskme vanadekodus ja samas sai näha ka tema õlimaali Eestisse jõudnud Jeesusest.

 Erilised inimesed ei jäta kedagi ükskõikseks. Mustlaspastor Georg Vinogradov kahtlemata tegi päris palju ka misjonitööd. Ent minu jaoks oli usuteemast olulisem mustlasnaiste ja –laste teema. Mu enda jaoks oli õpetlik ja mõtlemapanev, et mul ei õnnestunud vaatamata pikale võtteperioodile Georgi päriselt avada. Ta on väga osav suhtleja ja elab väga kindlas rollis. Ja rolli ta jäigi, päris lõouni lahti ma teda muukida ei osanud“, räägib Vahur.

„Pole õige arvata, et dokfilm on või peaks olema n-ö objektiivselt, üks-üheselt tegelikkust peegeldav nähtus. Ta on tegelikkust tõlgendav fenomen. Esiteks ma valin, mida filmin. Teiseks otsustan, mis moel filmin. Loon olukordi, mille minu tegelane avaneks. Kolmandaks valin kümnetest salvestustundidest välja materjali, mis tundub mulle subjektiivselt kõige kandvam. Loon midagi, mis ideaalis peaks olema „elusam kui elu“, vahest ka „ilusam kui elu“. Loon teose.

Tundumised muutuvad ajas. Eriti enne esilinastust või televiisoris näitamist on mul sageli kiusatus nii mõnigi koht ümber monteerida. Hea kolleeg Helle Karis on seda kord ka soovitanud. Aga mul on tunne, et see pole õige. Põen ja ootan, kuidas publik mu töö vastu võtab, aga ümber ei tee.“

Valikud

Kui loomingu puhul on kõhklused, kas valikud said õigesti tehtud, loomulikud, siis eraisikuna on Vahur teinud ilmselgelt õigeid valikuid – ja lasknud kosmilisel sünkroonsusel end ladusalt juhtida.

Tallinnas sündinud mees lõi kohe peale keskkooli perekonna ja õppis töö kõrvalt Tartu Ülikoolis filoloogiat. Eripedagoogist kaasaga mindi koos Porkunisse kurte lapsi õpetama, seal tekkis tõsine huvi viipekeele vastu ja arusaam, et see keel peaks kurtide laste õpetamisel olulist rolli mängima. Kunagi sel alal tehtu sai 2006.a. ka katuse alla raamatus „Keel on lahti. Tähendusi viipekeelest“, mis on ühtlasi Vahuri magistritöö.

Esimeses abielus kasvasid tütar Maarja (33) ja poeg Madis (31). Ühel hetkel sai seitseteist aastat kestnud abielu otsa, ju oli käes aeg peale kokku kasvamist lahku kasvada ja iseseisvuda.

Tele- ja filmimaailma jõudis Vahur produtsendina 1998. aastal, kui Raivo Lugima kutsus ta endale appi juhtima stuudiot „Meediapress“. Sealt kutsus Vilja Palm juba poole aasta pärast ta Kanal2 omaprogrammi juhtima. 2001.a. talvel sai Kanal2 aeg otsa, Vahuri koht koondati. Oligi aeg küps oma stuudio rajamiseks. Ikoon sai eelmisel aastal kümneseks.

Vahuri esimene film autorina oli 2003.a. tehtud „Hing on sees“. Selles mängivad kuus vaimupuudega noort playback-teatri lavastaja Aivar Simmermanni juhendamisel läbi lugusid oma kasvamisest ja elust. Ka unistustest – nii unistab üks filmi tegelastest lapsest, oma lapsest, keda ta ilmselt kunagi sünnitada ei saa.

2011.a. oktoobris oli Vahur kaks nädalat Afganistanis. Sündis film „Charikari tüdrukud“.

 „See oli tüdrukute kool. Väga vaese Afganistani kõige vaesemate perede laste kool. Haridus, mille tüdrukud said, andis mingigi lootuse elus kuhugi jõuda, trööstitust olukorrast välja rabeleda. Lisaks said neiud koolis korra päevas sooja toitu süüa. Paraku oli see aasta, mil filmisime, viimane aasta, mil see kool tegutses,“ räägib Vahur nukralt. „Ma ei tea, mis Charikari tüdrukutest praeguseks saanud on.“

Kunagi Kanal2-le tehtud doksarja „Haiglalood“ mäletab mees väga soojade tunnetega. Ta meenutab, milles võib avalduda professionaalsus – mida väiksemate laste südameid Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekirurgid Toomas Hermlin ja Toomas Aro opereerisid, seda enam püüdsid nad selle juures luua pingevabamat õhkkonda – jutu ja naljaga . Kui pinge on maandatud, ei hakka käsi värisema. Armastus on armastav tegu, ütleb Vahur. Kirurgi armastus võib väljenduda anekdoodis, mille ta tuvimunasuuruse südame kohal räägib – et käsi ei väriseks.

„Mul oli kord plaan teha dokfilm vanast prostituudist.  Oli üks vanem proua, kes veel hiljuti linna peal jalutas ja teenistust otsis. Võtsin mitu aastat hoogu, et temaga rääkima minna. Ühel päeval läksin ja sain kohe aru, et seda filmi ei tule. No vähemalt mitte sellest naisest. Sisetunnet peab usaldama“, räägib Vahur.

Film kui teostamata jäänud kättemaks

„2005-2006.a. tegime koos Arvo Vilu ja Peeter Simmiga filmi „Teisel pool pidalitõbe“. Selle peategelane Ülo, kes nüüdseks siit ilmast lahkunud, oli aastaid tagasi Eestist Kuuda leprosooriumist ära saadetud Lätti, Talsi leprosooriumisse. Põhjuseks tõsine konflikt Kuuda leprosooriumi peaarstiga. Ülo, keda Talsi leprosooriumis 2004.a. kohtasin, nõustus filmi mõttega kohe. Alles hiljem sain aru, et üks tema nõustumise motiive oli püüd maksta filmi kaudu kätte vanale vihamehele, kes küll juba aastaid tagasi surnud. Ülo ei jäänud valminud filmiga rahule, sest ma ei olnud sinna täies mahus sisse pannud tema süüdistusi kunagise raviarsti aadressil. Kättemaks ei teostunud ja Ülo oli minu peale pahane.

Vahur töötab filmi võtetel sageli üksi. On ise nii autojuht, operaator, režissöör, produtsent kui toimetaja. Selge, et üks põhjus selleks on kokkuhoid – nii mõnigi film sünnib üliväikese eelarvega. Teine ja olulisem põhjus on aga see, et sel kombel saab luua vahetuma kontakti filmitavaga, filmitav lakkab kaamerat võõrastamast. Mida suurem meeskond, seda suurem võõrastus ja seda enam kutsub see esile filmitava stampkäitumist.

„Laitmatu vormikvaliteet pole dokžanri puhul alati nii määrav kui huvitav subjektiivne rakurss,“ kinnitab Vahur. „Mis kaamerasse puutub, siis seda on mul uut vaja. Pean ilmselt uue kaamera ostmiseks pangalaenu võtma. See on suhteliselt riskantne, sest meil naisega on kaks väikest poega kasvatada. Matis on 5 ja Marti 7 aastat vana. Kui nüüd „Kloostriga seotud“ Sõpruses esilinastus, tõin poisid oma filmi vaatama, et nad näeksid, miks isa nii palju kodust ära oli“.

Vahuri naine Anne Prommik, endine Eesti Ekspressi ajakirjanik, õpib Eesti Muusikaakadeemias laulmist. Ta on metsosopran. Lõpetab sel aastal magistriõppes.

Kunstimeelne pere elab Tallinnast väljas Suurupis.

Uued filmid töös

Vahur unistab ajast, mil saab kõik töös olevad filmid rahulikult ära lõpetada, siis aja maha võtta, puhata ja uute kallale asuda. Tegelik elu on teistsugune – ikka paar filmi alustamisel, mõni montaaži jõudmas, mõni lõpusirgel ja puhkuse aseaineks võtted Afganistanis, Lätimaal või Petseris.

Eelmisel nädalal käis Vahur koos Peeter Sauteriga Võisiku hooldekodus kirjanik Lembit Kurvitsat vaatamas. Andekas kirjamees on juba neli aastat seal elanud ja pole selle aja jooksul ridagi paberile pannud. Tahab sealt ära, aga ei saa. „Äkki saame selle filmiga Kurvitsat oma eluga järje peale aidata“, loodab Vahur. „Dokfilmi tegemine on vastutusrikas asi. See puudutab inimeste elusid, võib muuta nende elusid. Aga teiselt poolt – miks film ei tohiks või ei peaks seda tegema. Küsimus on ju selles, mille nimel ja kuidas sa seda teed.“

Marvi Volmer – Karl 11 järeltulija vaatega kogu Pärnule

Marvi Volmer (71) on Eesti üks värvikamaid ja värvilisemaid daame. Ta on teeneline kultuuritöötaja, hinnatud-pärjatud rahvariiete ja ehete meister. Legendaarse Omar Volmeri lesk. Ja samas ütleb ta: „Koos Eesti Vabariigi taastekkega läks minu ja Omari elus kõik allamäge. Järjestikune ebaõnn elu igal tasandil surus mind päris põlvili. Ma ei suutnud enam Omari tugi olla. Enne kõrgelt kukkumist ei teadnud ma, kui oluline sellele mehele, oma elu armastusele olen. Alles siis, kui ei jaksanud, sain teada, kuivõrd mehed tegelikult naistele toetuvad.

Ise olen ma tänaseks taas jalul. Olen iseenese näitel üllatusega tõdenud ja kogenud, et inimene on piiritute võimetega imeline olend. Omarile aga läks äparduste rada maksma elu.“

Marvi ja Omari lugu

Omar Volmer oli mäletatavasti mitmekülgne kunstnik, Pärnu koduloomuuseumi kauane juht, muinsuskaitsja – ja mis peamine, kirglik indiaanihuviline, kes kirjutas raamatu „Tomahookide aeg“ ning meisterdas ka endale kotkasulgedest eheda peaehte.

Marvi meenutab teda nende ammustest kohtumisaegadest pilkupüüdva punase lakaga isalõvina, kellesse naine juba eemalt esimesest pilgust armus: „Olin meie kohtudes väga noor – esimene armastuselaine käis meist üle 20 aastat enne abiellumist – ja see läks mulle väga kalliks maksma, sest minust oluliselt vanem Omar oli abielus ja tollal tehti sellistel puhkudel neidudele väga haiget. Mulle konkreetselt kolm korralikku atentaati.“

Marvi abiellus valu maha surudes hoopis Kiievisse, kus ta ka ise töötas. Tema Ukrainlasest abikaasa hukkus mesinädalate ajal Rjazanis juhuslikult lahti läinud jahipüssilasust. Noorel lesel tekkis mõne aja pärast suhe Pärnu legendaarse kõrtsmikuemanda Leida poja Mardiga. Lummav Leida oli naine, keda imetles terve provints ning kui Pärnu linnapead külastas Moskva linnapea, saadeti kuurortlinna meeri naine pagulusse ja Leidat – kes oskas käituda ja keeta, suhelda ja serveerida – tutvustati prouana. Tema poeg oli paraku viinalembene ja agressiivne ning kippus pahatihti Marvit peksma.

„See oli nii alandav, valus ja õudne, et ühel hilisõhtul sooritasin romantilise allahüppe teise korruse aknast. Mees oli linna peal möllamas, teadsin juba, mis juhtub, kui ta koju tuleb. Sidusin pesunööri aknalaua külge ja seadsin raamatukapi ukse ette. Niipea kui ta sisenes ja kapp kukkus, ronisin aknast välja ja… kukkusin koos nööriga alla. Olin kaua aega kipsis, kõik mu liigesed said põrutada ja vigastada – mis seal salata, sain eluaegse invaliidsuse, nii et võin parkida otse poeukse ette,“ naerab Marvi läbi pisarate, mis on tal üliladusad tulema. „Ühel päeval viskas naine Omari kodust välja. Mina pole ühtki abielu lõhkunud. Olen küll erinevate härrasmeestega koos elanud, aga mina olen alati truu ja aus olnud. Omar kolis Koidula majamuuseumi kütmata pööningule. Kui ta minu ukse taha tuli ja küsis, kas… Vastasin hetkegi kõhklemata jaa.

Elasime pikki õnnelikke aastaid Rüütli – tollases Kalevi – tänavas. Tegime mõlemad tohutult tööd ja pühendusime kogu südamest teineteisele. Olime vist tõesti üks Pärnu värvikamaid ja õnnelikumaid paare. Paradoksaalsel kombel seni, kuni sündis Eesti Vabariik.“

Merega laulatatud

Marvi sündis eelmise vabariigi ajal Varbla vallas Kulli külas Palatu Antsu talus. Tänu sellele talule ongi tal praegu helgelt kuninglik korter vaatega kogu Pärnule ja Pärnu lahele. Vanaema talu maade müük aitas naise jalule ja sügavast august välja. Enne praegusesse korterisse jõudmist oli daam sõna otseses mõttes kuuse all.

Kui Pärnu linnapea ja Pärnumaa maavanem andsid paar aastat tagasi proua Volmerile kätte teenetemärgi, tänas ta rahvariideseeliku särades ja pisarate voolates – Veevalajast Marvi ju! – oma vanaema kõigi õpetuste ja pärandi eest ning soovis, et vanaema teda praegu näeks. Lisaks töökusele, ilumeelele ja käsitööoskusele päris naine esiemalt ka oma praeguse helge elu-pärastlõuna pärast mitut kaotuste ja kannatuste aastat.

Preili Madisson käis Saulepi algkoolis, mis on praegugi alles ja üks kaunimaid Eestimaa koolihooneid. Siis Pärnus, siis jälle Saulepis, taas Pärnus ja lõpeks Raplas, kus tema ema teid ehitas. „Raplas elab mu ainus lapsepõlvesõbratar Maret. Ma ise ilma mereta elada ei saa. Karmide aegade tõttu pidev koolide vahetamine viis mu õppeedukuse alla. Isa sai 25 + 5, vanaemale viis ema Raplast veoauto ja kolis ta viimasel hetkel küüditajate eest kodutalust ära. Järjekordsesse uude kooli pidin üksi minema – direktriss oli sellest nii rabatud, et võttis mind sülle. Kõigi koolide ja erialade, kodude ja ametite valikul olen alati rehkendanud sellega, et pääseksin merele lähedale. Meie pere legend räägib, et üks mu esiisadest on Karl 11. – kaks tema poega Rootsi kuninga toolile istuda ei saanud, üks saadeti Eestisse ja temast ma põlvnen. Sealt mu püüdlemine kuningliku ja stiilse elulaadi poole. Sealt mu igatsus laevade järele. Tahtsin lapsena üle kõige meremeheks saada, aga tüdrukuid ei võetud. Kui nüüd oma korteri aknast purjekaid vaatan, siis pisarad aina voolavad.

Merele ma end siiski korraldasin. Kui meil oli Omariga Kastnas suvekodu, ostsime minu soovil plastikust Bella paadi, millega igal varahommikul muttidega – kohalik nimetus võrkude kohta – kala nõudmas käisin. Soeng peas ja pärlid kaelas – mina ju! Püüdsin suvega 300 kilo kala, kogu küla sõi ja tänas.“

Teine elukutse, mis Marvile sobinuks, on arhitekt-disainer. Ta on aastaid kujundanud nii ennast kui sõpru-tuttavaid. Oma praeguse korteri lasi ta oma jooniste järgi täiesti ümber ehitada – ainult kaks esialgset seina on endise koha peal, disainis sinna ise nii mööbli kui drapeeringud-baldahhiinid-aknaeesriided.

Valgust, värvi ja…

Marvi õhulises ja elegantses kodus põlevad aastaringselt lilleõielised tulukesed. Sensitiivne ja arukas naine on elu jooksul mõistnud, miks Eesti rahvariided on nii värvilised. Sellepärast, et Põhjala rahvad on läbi sajandite tunnetanud, et pimedatest aastaaegadest läbi tulemiseks vajame valgust ja värvi.

Proua Volmer ise on osanud põimida kihnu kördi rõõmsad toonid stiilsete ehete, värvilise soengu ja rõõmsate aksessuaaridega. Sama kehtib tema kodu kohta. Lisaks drapeeringutele lisavad sinna värvi Omari ja teiste kunstnike maalid ja kapiklaasidetagused kollektsioonid – lehvikud, sõrmkübarad, portselan. Suurema osa saanitekke ja muud vanavaraväärtuslikku tekstiili on missioonitundeline naine kinkinud Pärnu muuseumile, mida ta nimetab Omari muuseumiks.

Arhitektiks või kirurgiks – veel üks salaunistus – õppimise asemel astus Marvi Viljandi kultuurikooli esimesse lendu, mille lõpetamist pikendas vingumürgitus: „Mind visati vingumürgitusele järgnenud koomas surnukuuri. Ilmselt hakkas mul seal külm, õnneks tuli sanitar mulle appi. Edasi tuli appi noore aju taastumisvõime – haiglast tulles ei mäletanud ma enam mitte midagi. Kõik tuli järele ja tagasi õppida. Paljusid noorpõlveseiku, mis vingumürgitusele eelnesid, ma enam ei mäleta.“

Paradoksaalsel kombel lõppes Marvi üks õnnelikumaid eluperioode koos värvidega. Ta töötas kümme aastat ühe Pärnu fotoateljee portreekunstnikuna. Tegi legendaarseid portreefotosid pruutpaaridest, kaunitaridest, matroonidest, koolilõpetajatest.

„Mulle meeldis neil suureformaadilistel portreedel välja tuua inimeste karakter. Karakter avaneb siis, kui inimene naerma ajada. Naer vallandub maitseka anekdoodi või kalambuuri peale. Nii mind siin linnas humoorika kunstnikuna tuntigi,“ naeratab Marvi. „Värsked portreed olid järgmisel hommikul ateljee aknal. Pruutpaarid küsisid minult korduvalt, millisel nädalavahetusel mina tööl olen, et õigel päeval abielluda. Nii liigutav… See ilus aeg lõppes koos värvifoto tulekuga. Kui kõikjal mujal jumaldan ja paljundan värve, siis minu mustvalge fotokunsti tõrjus see leiutis ajalukku.“

Piiritud inimvõimed

Marvi õppis Tallinna pedas näitejuhiks-kultuuritöötajaks ja sai Pärnu üheks legendaarsemaks kultuurijuhiks. Õnnelikemaks ajaks peab ta tööd puhkekeskuses koos orkester Pärnuga. Omar, kes oli muusikute sõber, reisis nende seltskonnaga kaasa, kui Marvi kontserte korraldas ja konfereeris. Kaunid olid ka aastad Rannasalongis, kus toimusid tantsuõhtud, etendused, lauluvõistlused ja laste etteasted, nõukogude liidu avarustest saabunud puhkajad olid põhikunded, kelle lõbustajana Kiievis abielus olnud Marvi suurepäraselt toime tuli. Ent siis läks praegu Kuursaalina tuntud asutus pankrotti, töötajad koondati ja Marvi jäi töötuks.

„Omaril oli küll liigagi palju tööd – aga väikelinnas kiputakse maailmatasemel töö eest väga vähe maksma, eriti kui teatakse, kui väga meister oma tööd armastab,“ meenutab naine, milliseks pöördusid suhtumised koos oma riigi saamisega. „Lisandus uus-represseerimiste laine. Maja, kus asunud korteris aastaid õnnelikud olime olnud, läks endistele omanikele tagasi ja meid visati tänavale. Asjad viisime ühte Kastna aita, mille katuse Omar oli oma algatusel parandanud – antiik, maalid, palju väärtuslikku… Ja need varastati sealt enam-vähem jäägitult ära. Mu emamajja me koos sugulastega kauaks ei mahtunud. Nii maandusimegi „Siberis“. Tibatillukeses majas, kus polnud ühtki mugavust – ei vett ega soojustust. Omari raamatud olid kastides ühte tuppa pressitud nii, et uks läks vaevalt lahti. Kui tal oli vaja mõne artikli jaoks materjale, teadis ta küll, et kusagil tal see või teine raamat on – aga pidi ikkagi Tartusse või Tallinnasse raamatukokku sõitma, terve päeva, tohutu energia ja mõistagi ka raha kulutama.

Mina vajusin sellest ebaõnne laviinist nii ära, et ei suutnud enam meest toetada. Kui ta hommikul tööle läks, jaksasin head aega ütlemise asemel ainult nutta – ja nii me mõlemad mõistsimegi, mida tähendab paar, kui väga naine peab mehele toeks olema.

Sellest kadalipust algaski Omari vähk, mis ta kümme aastat tagasi minu juurest ära viis.“

Marvi, kes on läbi tulnud atentaatidest ja kukkumistest, kadedusest ja põlvili-silmili surumisest, peab inimesi võimsamateks olenditeks kui tulnukaid. Ta arutleb, et ehkki teiste dimensioonide olendeid peetakse peenemateks ja arenenumateks, on inimvõimed piiritud.

„Me suudame naerda ja luua ka siis, kui on väga raske. Me tunnetame ja tunneme tuhandes erinevas varjundis. Me tõuseme püsti ka siis, kui mudast paistavad vaid punased pärlid ja kulunud kingakontsad,“ teab ta. „Võtsin pangalaenu selleks, et saada endale nii õhuline ja esteetiline korter kui vähegi võimalik – üle poole palgast läheb pangale. Aga selle eest leidsin pärast kaasa lahkumist üles oma isapoolse, endast poole noorema venna, kelle perega saime väga kiiresti lähedaseks. Isaga jäi kõik rääkimata, kuna kartsin isaga suheldes haavata oma kasuisa, kellega meil olid suurepärased suhted. Seda valu korvab nüüd lähedus venna perega.“

Selleks, et väärikalt elada ja ennast teostada, teenib Marvi Eesti rahvast ja elatist rahvariiete meistrina. Ta valmistab ise nii neid kui stiilseid ehteid ning annab oma kodus õpilastele eratunde selle suure ja püha käsitöökunsti alal. Esineb näitustel ja peab loenguid. Teeb koostööd Rahvakultuuri keskuse ja Maarja Magdaleena Gildiga.

„Ma ei ela üksi. Elame Kitiga kahekesi,“ naeratab Marvi. „Kiti oli ühe vanaproua kass, ent nad ei saanud omavahel sugugi läbi. Mina olen selle kõutsi… endise kõutsiga… kogenud ainult soojust ja kallistusi. Mu kodu – nii köögi ja toa vaheline luuk kui kempsukasutus – on disainitud nii, et mu kassil oleks minuga hea. Inimestel peaks üksteisega – ja nende loomadel nendega – olema alati võimalikult hea. Selle elutarkusega arvestamisest piisab, et maailm muutuks soojemaks, valgemaks – ja värvilisemaks paigaks, mis sarnaneb üha rohkem paradiisiga.“

Aleksandr „Jermakk“ Jermilov hoiab meid ja ennast meie pärast vormis

Aleksandr Jermilov (56), mees Uljanovskist, tõestab oma isikuga, et sellest linnast ei tule mitte ainult Lenin, vaid ka mitmekülgselt haritud 21. sajandi isiksused, kes muudavad maailma heas mõttes ümmarguseks ning tervendavad seda mitmel tasandil. Aleksandr on massöör, süstasportlane ja rändur. Ta kutsub teejuhina oma retkedele – iseäranis tugev on tema tõmme metsikusse Itta – kaasa kõiki huvilisi, kes soovivad midagi enamat kui tavaturistirajad.

Kohtumispaik Eesti

„Kui ma noore haritlasena esimest korda Eestisse sattusin, tundsin kohe – see siin on minu koht ja saatus,“ kinnitab Aleksandr. „Ma ei tulnud siia hea elu peale ega saamale, vaid andma.“

Uljanovsk, kust mees meile saabus, on teatavasti Volga jõe mõlemal kaldal asetsev linn, mille naaberlinnad on Kuibõšev, Oktjabrsk ja Išejevka. Enne Vladimir „Lenin“ Uljanovi teenekat teket ajalookaardile kandis linn mäletatavasti nime Simbirsk, millel on oma vasted tatari, tšuvaši ja ersa keeles.

„Meie kodu oli looduslähedane ja suhteliselt jõukas, sest minu vanemad olid töökad ja targad inimesed. Ühest küljest kasvasin keset põlde ja hobuseid, teisalt sain hea hariduse, mis mind Eestisse tõigi,“ on Aleksandr tänulik. „Tänu Tallinnasse sattumisele kohtusin ma noore insenerina ka venelannast psühholoogiga, kellega oleme nüüdseks palju aastaid õnnelikus abielus olnud.

Ka Leena on saabunud Eestisse andma, mitte võtma. Ta tegeleb psühholoogina venelastega. Kes muu kui rahvuskaaslane saaks ja peaks iga rahva esindajatega tegelema – ainult „oma“ tunnetab süvahoovusi ja peenemaid nüansse. Venelasi järje peale aidates muudab Leena ka Eesti ühiskonda tervemaks.“

Truudus juurtele

Aleksandr ütleb, et nad on kaasaga palju arutlenud võimaluse üle venelasi ja teisi venekeelseid kodanikke Eestimaal integreerida: „Samamoodi, nagu igal rahval on oma psühholoogia ja kultuur, on igal rahvusel ka oma keskkond ja suhtlusring. USAs on enesestmõistetav, et neegritele on kaasaegsed getod ja indiaanlastele tänapäevased reservaadid. Kes nende rasside ja rahvaste esindajatest on tahtnud, see on integreerunud ja assimileerunud – kes ei soovi, püsib omade hulgas.

Omade keskkond – nimetagem seda rahvusvähemuseks või kuidas tahes – on igaühele turvaline ja üheselt mõistetav.

Ka Eestis hoiavad mustlased, juudid, idamaalased enesestmõistetavalt kokku – hoiavad alal keelt, kultuuri ja traditsioone. Kuni üldises ühtlustumises seda suudavad. Aga venekeelset rahvast püütakse nüüd jõuga lõimida. Jõumeetod tekitab vaenu – nagu igasugune vägivald,“ manitseb Aleksandr. „Intelligendid panevad ise oma lapsed Eesti lasteaedasse ja koolidesse. Lihtrahvast ei saa samasuguseks käitumiseks sundida, sest see on neile üle võimete. Kui laps ei mõista, mida õpetaja talle õpetab, kaotab ta huvi ja läheb tänavale.“

Aleksandr selgitab, et põhjus on Stalini ja mongolite ajaloolises genotsiidis tegeliku suurvene rahva kallal. Eestisse valgunud rändrahvas kannab nomaadide lihtsakoelisi, aga väga elujõulisi geene.

„Rändrahvaid pole vaja karta, põlata ega vihata,“ julgustab mees. „Kui näitame nende suhtes üles austust ja tolerantsi, saame neist tublid liitlased. Kunstlik ühtlustamine pole mõistlik ega ka võimalik. Liiatigi rikastab igasugune mitmekesisus maailma.“

Kuula rändajat

Ka Aleksandr on rändaja. Ta asub igal võimalusel teele, kusjuures tsiviliseeritud piirkonnad teda eriti ei tõmba. Tallinnast piisab tema urbanisatsiooni vajadusele täiesti – kõik suurlinnad on aga teatavasti üsna sarnased.

„Eestis elades teenin endale välja võimaluse rännata mööda emakest Venemaad Arhangelskist Novosibirskini – ja tema naaberriike. Paradoksaalsel kombel ei saaks ma tõenäoliselt Venemaal elades endale nii põhjalikku isamaa-avastamist lubada, sest odav harrastus see pole,“ räägib Aleksandr, kes on erinevalt tõsielusarja „Kaks kanget Venemaal“ peategelastest tõeliselt kange rändaja, mitte kraadide poolest kangete jookide igapäevase kütuse toel tiksuja. Tema matkab tõeliselt.

Ta armastab Usbekistani, Kasahstani, Kõrgõstani, mis on kõik üsnagi erineva väega riigid – olgu vihjatud eestlastele, kes solvuvad, kui Eestit naaberriikidest ei eristata. Nendel maadel on Aleksandri sõnul väga võimsad ja iidsed rütmid ning sojad, sügavate traditsioonidega rahvad.

„Üks elamus on seismine lõpututel väljadel, silmitsi looduse ja iseendaga,“ kirjeldab Aleksandr, kellele on lapsepõlvest külge jäänud hüüdnimi Jermak – mis on teatavasti ajalukku läinud võimsa laeva ja seljakoti nimetusena. „Teine sõnulkirjeldamatu stiihia on mäed. Vajan neid lausa eluliselt, sellepärast käingi nii Kõrgõstanis kui Kaukaasias nii tihti kui võimalik – ja olen valmis igale huvilisele reisijuhiks olema. Viin inimesed paikadesse, kus tunnetame ühtaegu nii enda väiksust kui kokkukuuluvust üleva ja jumaliku loodusega.“

Järgmine rännak viib Jermaki taigasse, Baikali ümbrusse, mis on tema teine kirg mägede kõrval. Ta teab, kus elavad ja tegutsevad šamaanid, ent ei topi ennast vägisi nende juurde, pigem jälgib ja tunnetab neid eemalt ning saab oma seotuse kõiksusega läbi looduse.

Kätega teenija

Aleksandr on mitmes erinevas väärikas paigas massööriks õppinud. Ta võinuks siin Eestis ju ka näiteks insenerina lisaväärtuse tootja olla. Aga… „Eestis paraku ei taheta eriti toota. Kõik aina vahendavad ja teenindavad, elavad internetis ja arvutis, büroodes ja autoroolis, uskumata sellesse, et millegi tegeliku tootmine on väärikas ja rikastav. Samas vajavad just need vahendajad ja ititajad toetamist ja laadimist.“

Aleksandr ei pea kabinetti, vaid käib klientide kodudes masseerimas. Säärase „massaažitaksona“ tegutsemine pole mitte kokkuhoid, vaid põhimõte: „Inimene peab olema pärast seanssi lõõgastunud – lebama, mediteerima, kasvõi uinuma – mitte kohe liiklusse tormama ja ennast taas stressi ummistama. Massaaži järel voolab lümf mööda sooje lihaseid ja viib soolasid laiali, valupunktid hajuvad, keha kogub ennast.“

Need, kes on Aleksandri sooritatud massaaži kogenud – aga eriti need, kes on olnud ka tema juhitud rännakugruppides ja oskavad mõlemat kunsti võrrelda – kinnitavad, et massaaž Jermaki moodi on nagu väike reis. Tema käed viivad nii mägedesse kui Siberisse, nii et väikeselt rännult naasnu tahab üsna tõenäoliselt kogeda ka suurt retke selle oskaja juhtimisel.

Kajaki-kuningas

Kajak on eesti keeli lihtsalt süsta tüüpi veesõiduk, ent Aleksandrist jutustades kõlab kajak – Siberi põlisrahvaste leiutatud loomanahkadest süst – tunnetuslikult õigemini. Mees harrastab süstasporti sinnamaale, kuni veekogud jäätuvad.

„See spordiala on pigem eluviis – pidev meeldetuletus üle- ja alaväärsuse vahekordadest. Kuna meie harrastus nõuab igal aastal mõne ohvri, pole ime, et kõigil süstaspordi saitidel on lisaks infole jõgede-järvede-kaldamere olemuse, ohtude ja hoovuste kirjeldusele ka juhised ohutuse, alajahtumise ja elustamise kohta,“ räägib Aleksandr rahulikult. „Korraldame võistlusi selleks, et treenimisel oleks motivatsioon ja elus oleks mängulist adrenaliini. Ent tegelikult on minu põhiline motiiv vormisolek – tahan veel kaua suuta viia huvilised Siberi taigasse või kuitahes kõrgetesse mägedesse ning ka kaugetele jõgedele-järvedele süstamatkadele.

Tead, mis on üks naljakamaid tundeid matkalt naastes? Magusvalus kihvatus õlle ja rämpskrõpsude järele. Sellele kiusatusele tuleb hetkeks järele anda – siis on tagasi endaks saamise tunne ehedam ja õnnestavam. Ja sedamoodi retk-haaval ma üha endamaks saangi.“

Pajode pere pilgud samas suunas

„Ma ei tõsta oma jalga rohkem sellesse majja!“ teatas Marju, kui Aivar oli ta esmakordselt viinud vaatama Raikküla lähistel metsas kössitavat vana rehielamut, millest pidi saama Pajode pere kodu.

Nüüd on Rapla Maavalitsuse perekonnaseisuameti emand ehk rahva suus paaripanija Marju varsti 15 aastat igal õhtul tõstnud oma jalad vägagi rahulolevalt majja, mille Aivar sama koha peale ehitas.

Kui Marju tuleb koju enamasti mõnest tantsutunnist, mis pea igal õhtul tööpäevale järgneb, siis Aivar saabub siitsamast plangu tagant. Plangu taga on Pajo saeveski – tema ühe-mehe-firma, millest on seoses tegususega jäänud kõrvalistele mulje kui ei-tea-kui-suur-ettevõttest.

Ega peremeeski alati otse töölt tuppa tule – käib elujõu ja rahuliku meele säilitamiseks kergejõustikuga tegelemas, metsas loomi vaatamas-hooldamas ja Raplamaa ettevõtjate koosviibimistel.

„Me kohtume harva,“ nendivad Pajod. „Tänu sellele oleme teada saanud, et nii paari- kui põlvkondade suhted kestavad ja arenevad kõige paremini siis, kui vaadatakse samas suunas, mitte üksteisele otsa ja ei trügita üksteise varvastel.“

Kahekesi puu otsas

„Kõik mu esiisad on olnud jahimehed. Maamehel peab olema püss. Ja südametunnistus. Olen pärit siitsamast Lipalt ja õppinud koos isaga loomi vaatlemas ja söötmas käima,“ kirjeldab Aivar mehe, metsa ja relva vahekordi. „90 protsenti metsaskäikudest käib ilma ühegi pauguta. Paraku määrivad salakütid tõeliste jahimeeste mundriau. Nii, nagu iga eluala piraadid rikuvad tegijate au ja töö.

Mets pole minu jaoks ainult jahimaa – ma kõnnin sinna jalutama ka näiteks siis, kui Marju on mu peale kuri. Mina ise olen keskmisest kõvasti rahulikum mees ja oskan metsas kõndimise nii täpselt timmida, et koju tagasi tulles vastab Marju mulle alistunult ohates: loomulikult ei ole enam vihane, üle läks. Enam kui veerand sajandiga õpid peensusi tajuma ja ajastama.“

Marju lisab, et tema ellu on viimasel ajal ilmunud midagi väga uut. Ta käib koos kaasaga puu otsas platvormil metssigu passimas. Neil puhkudel, kui pole plaanis lasta.

„On eriliselt kirgastav ja lähendav täielikus vaikuses kõrvuti istuda – ei liiguta, isegi ei hinga – kuulad armsama pulssi ja iseenese mõtteid,“ jutustab Marju õnnelikult. „Selle vaikimise ja kuulatamise krooniks ilmub lagendikule emis triibuliste põrsastega – ja maailm on nii üliväga olemas ja armas.“

Marju tunnistab, et maale kolides kartis ta vaikust – nagu enamus linnainimesi, kes on üles kasvanud keset autode ja inimeste, naabrite ja möödujate hääli. Marju „metsistumine“ sujus tänu sellele ladusamalt, et teel Raplast päris oma koju oli vahemaandumine Raikkülas.

„Meie abiellumine oli tõeline õnneloos. Me kolisime kokku alles pärast pulmi – ja süüa õppisin ma tegema alles pärast ämma-äia juurest oma koju kolimist,“ tunnistab Marju. „Ja nüüd läheb elu aina paremaks. Kui ma esimest korda siin käies kartsin ja võõrastasin, siis nüüd olen veendumusele jõudnud: muiste osati maju väga õigesse kohta ehitada – nii veesoonte, puude kaitsva müüri kui ümbruskonna mõttes.“

Taevas kinkis Aivarile selle kodu tänutäheks tema ustava hoolitsejaloomuse eest. Mees hooldas pikka aega üht üksildast vanainimest, kel polnud peale tema mitte kedagi. Nüüd, mil väsinud rehielamu asemele oma kätega maitsekas kodumaja on rajatud, käivad Pajod pidevalt oma eelkäija haual teda tänamas.

„Oleme selle majaga üks,“ kinnitavad Marju ja Aivar. „Arhitekt Urve Krjukov kavandas ta täpselt meie kirjelduste järgi – palju diagonaalpindu ja ohtrasti aknaid, valgust ja õhku. Nii inimestele kui lilledele.

Meie linnasõbrad on mõnikord siin nõutult metsapoolsest aknast välja põrnitsenud ja kurtnud, et mitte midagi ei ole vaadata – ei naabreid, liiklust ega reklaamplakateid. Mis jutt! Aknatagune mets ja taevas pole mitte kunagi ühesugused.“

Teisel pool aga on Aivari saeveski – liialdamata öeldes tema elutöö.

On, mida vaadata!

Enne saeveski rajamist end ehitatud kodumaja kõrvale oli Lipa küla poiss Aivar tehnik-mehhaanikuna tööl Raikküla majandis. Praegugi peitub selles sitkes mehes leidur, kes konstrueerib oma saekaatrisse ise sobivaimaid masinaid, ent patenteerimisega vaeva nägemisest on ta loobunud.

„Piisas ühest katsest bussiootepaviljoniga. Me siin nuputasime, arvutasime ja katsetasime, et paviljonid ei võtaks tuult alla, inimesed ei saaks märjaks – ja siis hakati neid mujal Eestis muretult maha puksima. See tegi tibakene tusaseks, otsustasin patendi võtta. Seda ainsamat patenti taotledes kogesin nii karmi bürokraatiat, et rohkem ei taha,“ selgitab Aivar rahulikult. Tema leiutised on ja jäävad tema omaks. Raplamaa üks visiitkaart-ettevõte kohaliku tanklaketi Hepa ja koduste Karmani kaupluste kõrval, Pajo saeveski sündis aga tänu mehe teatavale hulljulgusele.

„Kui majand nõukogude okupatsiooni lõppedes lagunes, tuli Eestisse Läänest kolm saeveskit. Ma ei tea, mille eest, aga üks neist otsustati mulle anda. Siis võtsin esimese riski ja astusin õhku – lapsed olid väikesed, elasime minu vanematega koos – ma läksin Soome seda saeveskite asja õppima,“ räägib mees, kellel on nüüd suur platsitäis angaare ja varjualuseid tulvil tehnikat ja pooleli olevaid palkmaju, näidiseks ja müügiks valmistatud aiamööblit, kiikesid, grillmajakesi ja kartulivabariigis hästi kaubaks minevaid kartulikaste. „Hilisemaid riske on alalhoidlik Marju – kes oli enne abiellumist mu raamatupidaja – rangelt vaos hoidnud ja pole mul lasknud ülearu julgeks minna. Nii olengi praegu vajadusel suuteline kõik oma suhteliselt väikesed laenud-liisingud välja ostma, kui millegipärast vajadus peaks tekkima.“

Suuremaks pole härra Pajo oma elutööd sellepärast kasvatanud, et see rikuks kodurahu – ühest küljest tekitaks suurem vastutus suurema murefooni. Talvel, kui tööd on vähem, ei lubaks süda jätta palgata töölisi, kel kodus naised-lapsed – ent oma pere käekäigu nimel ei saaks ju ka tühja maksta. Samas on kõigi Eestimaa külade üldine mure see, et tõsiseid töömehi polegi suurt võtta. Kes tööd tahab ja oskab teha, see juba teeb, kes ei taha, selle kätte ei või ka saagi ega saeveskitehnikat usaldada. Aivar on mitmeid mehi välja õpetanud ning siis on nad oma teed läinud – üsna sageli Soome parema palga peale.

„Niimoodi me siis kolme mehega saeveski olemegi. Ma ise ka pidevalt platsi peal ja tellijate juures maju üles panemas,“ naeratab Aivar rahulikult. „Varem käisime ikka Marjuga koos puhkamas – mäletad, Marju, meie Usbeki-reisi… – aga praegu käib ta koos meie tütre Marisega (25), kes lõpetas Tartu Ülikooli Pärnu kolledži ja töötab Novatoursis, hinge tõmbamas.“

Tegijate sünergia

Pineva töö tõttu ei kandideerinud Aivar ka Raplamaa ettevõtjate ühenduse presidendi kohale, mida ta mitu aastat pidas – kes pinnal tahab püsida ja eluga edeneda, peab praegusel ajal hoolikalt valima, keskenduma ja kõrvalisest loobuma. Isegi kui see juhtub edevusele maitsema.

„Elu kulgebki perioodidena,“ teab Aivar. „Praegu käin nende sõprade ja teekaaslastega harivatel reisidel, osalen heategevuses – ja peegeldan kogenud tegijate peal oma mõtteid. Mulle meeldib üsna omaette töötada ja seejuures endamisi ideid genereerida. Ent kuna mu kontor on kodus – kohe on eraldi hoone valmimas, peaks psühholoogiliselt vahelduse tooma -, siis ühest küljest ei pääse ma kontori valmimiseni kunagi töölt koju ja teisalt olen kohati liiga üksi. Ideid on vaja kasvõi skeptilise kontrollgrupi peal peegeldada – selleks meie ühendus ongi.“

Üks olulisemaid kontrollgrupi mehi on Aivari jaoks poeg Madis (23). TTÜ lõpetanud noormees töötab USAs Southwestern Companys, ent pääseb tänu infotehnoloogiale sageli ka Eestisse, Taisse – kuhu iganes, kus soovitakse õppida ja õpetada meeskonna moodustamist, motiveerimist, iseenese ja teiste aja planeerimist.

„Olen oma poja üks tänulikke õpilasi,“ nendib Aivar. „Mul on sama probleem, mis paljudel meist – oskame pigem ise kõik tööd ära teha kui õppida meeskonda tööle panema ja ülesandeid delegeerima. Selle üle, kui poeg mulle platsile appi tuleb, olen väga tänulik – alaliselt seal pole tema koht. Ta väärib enamat, ütlen ma, ilma et oma tööd alavääristaksin.

Oleme Marjuga selle üle õnnelikud, et Madis on nii Eestist kui Ameerikast omaks võtnud parima – mitte Eesti depressiivsust ega Ameerika pealiskaudsust.“

Sellised geenid väärivad paljundamist. Madis kinnitab, et naisevõtt ei tohiks tõepoolest kaugel olla, kuna ta on vanematele lubanud, et 32aastaselt on tal kaks väikest Pajo. „Olen viimasel poolaastal massiliselt sõprade pulmades käinud – Chicagost Taini. Meie sõpruskonda on tabanud abiellumise viirus,“ naerab Madis. “Sellisele konveierile nagu metropolides – ukse kohal süttib noorpaari nimi nagu väljuva rongi tead, kaks minutit sees – ja järgmine, kusjuures kõrvaluksest väljuvad lahutajad. Nagu absurdifilmis. Ma tahaksin, et minu tulevasse abiellumisse suhtutakse sama süvenenult ja südamega nagu mu ema oma paaripanemistesse.“

Madis on ema tööd üksjagu pealt näinud – nagu ka Aivar, kes väljasõidu-registreerimisel sageli naise autojuhiks käib. Rõõmuga.

Koht vapiga laua taga

 Marju tuletab meelde, et ehkki teda tuntakse Raplas eelkõige ilmaliku paaripanijana, töötab ta maavalitsuses tegelikult eksistentsiaalsel tuiksoonel – tema kabinetist käivad läbi sünnid-surmad, abielud-lahutused. Siinse vestluse päeval käidi tema juures just väikesele poisile nime panemas – Niiles sündis.

„Sellesse ametisse jõudmine on minu jaoks tunnistus kosmilise külgetõmbeseaduse kehtimisest,“ kinnitab Marju. „Varem, kui töötasin samas majas tööhõiveametis – nüüdses töötukassas – vaatasin igatsevalt perbüroo Eesti vapiga lauda ja mõtlesin, et tahaksin väga selle laua taga seista ja inimeste elu tähetundi pühitseda.

Kui mind töötukassast koondati, tundus mulle, et nüüd on maailmalõpp. Eks ühe eluperioodi lõpp oli ka – aga Aivar rahustas mind, et tema on mu kõrval, ongi aeg puhata ja elu üle järele mõelda. Ja kui ma maha rahunesin, hakkaski külgetõmbeseadus toimima. Konkureerisin oma praegusele kohale paljude kandidaatide hulgas, töövestlusele kutsuti mind kuue seas – ja ma olin vaevalt kuu tagasi kuulanud ja nõustanud kümneid ja sadu teisi, kes töövestluseks valmistusid… Paar päeva pärast ametisse asumist oli minu esimene tseremoonia.“

Aivar ja Madis meenutavad, kui kohutavalt närvis Marju oli. Kirjutas kõne. Harjutas peegli ees. Õppis vapruse värinaid maha suruma… Ja nüüdseks on ta Eesti Vabariigi nimel paari pannud enam kui 500 paari. Teda tuntakse äärmiselt süvenenud kõnelejana – ei midagi abstraktset ega umbisiklikku – kõik just sellele paarile ja liigutatud omastele.

„Selleks, et ennast laadida ja tuulutada, tantsin peaaegu igal õhtul. Täna tulin kõhutantsu trennist. Homme on rahvatants. Ülehomme aeroobika. Mulle on seda vaja samamoodi, nagu Aivarile metsa ja puid, jahti ja sporti,“ võrdleb Marju kummagi akude laadimisi.

Pajode õhuline ja helge kodu hingab koos pererahvaga ning tema igasse detaili ja toataime on kätketud otsekui millegi väga hea ootus. Marju, kes kord paarikümne aasta eest lubas enam mitte iial siia jalga tõsta, teab, et siin on kaitstuim ja kindlaim paik maailmas.

Aivar täpsustab: „Ainus, keda siin ilmas on mõtet karta, on inimene. Metsa, loomi ega pimedust pole karta vaja – nad on omad.“

Lilian Kiuru õpetab sööma ja seksima

„Kõiki lapsi õpetatakse lugema ja kirjutama – aga sööma ja seksima ei õpetata,“ juhib tervendaja Lilian Kiuru (50) tähelepanu põhjusele, miks meie inimesed on nii haiged ja õnnetud, nagu nad just on. „Vale toitumise tagajärjeks on liigne hape ja vähene lämmastik. Ilma lämmastikuta ei toimu meie kehas miski – ei naeratamine ega rasestumine. Liigne hape aga on paljude hädade põhjus – see ajab meid kraaksuma, bronhidesse kogunenud sodi on vaja keset vestlust või loengut välja rögastada, see paneb põskkoopad leemendama, see ajab südame rütmist välja ja kasvatab kaalu. Stress ja suutmatus nii endasse kui partnerisse süveneda rikub omakorda suguelu. Polda ei ise rahul ega rahuldata armastatut. Sest ka sügavam armastusvõime oleneb õigest toitumisest.“

Ärge laske end mürgitada!

Tervendaja Lilian on ise alati huvitunud, mis on millegi sees. Meditsiinikoolis õppides oli ta üsna ebatütarlapseliku hasardiga sagedane lahangukambri külastaja ning samavõrd huvitab teda süvitsi biokeemia.

„Ma ei suuda mõista, kuidas arstid, kes inimestele ravimeid välja kirjutavad, ei tunne huvi, mis nendes ravimites sisaldub. Küsisin ühelt tohtrilt, kas ta teab, mis on Viagra sees. Ta ei teadnud. Tema ainus teooria oli, et kui anda nõrk doos ja seepeale läheb vööalune funktsioon paika, on probleem meesterahva kõrvade vahel kinni. Kui nõrk doos ei mõika, on asi füüsilises funktsioonihäires ja tuleb anda kolmekordne annus. Ent kui arst ei huvitu ravimi koostisest, võib ta väga hõlpsasti oma patsiendile infarkti või insuldi välja kirjutada,“ teab Lilian. „Samuti olen küsinud kardioloogidelt, kas nad teavad, millest koosneb ülimalt levinud verevedeldaja. Mis oleks õige vastus? Seal on sama toimeaine, millest koosneb rotimürk. Rotimürk teatavasti muudab veresooned tasapisi läbilaskvaks, nii et inimese veri valgub soontest kudede vahele. Kui inimesed tunneksid ise huvi, mida neile õigupoolest määratakse, siis ei laseks nad ennast nii kergeusklikult mürgitada.“

Samuti hoiatab mitmetes koolides kõrgelt haritud Lilian meid kahevalentse raua eest – arvame, et teeme oma verele väga head, kui rauda sööme, ent tegelikult tohib tarvitada vaid kolmevalentse raua preparaate. Kahevalentsed on rooste.

Ka peab Lilian väga mõtlematuks seda, et inimestele soovitatakse ja sisestatakse igal mõeldaval ja mõeldamatul puhul rahusteid ja antidepressante: „Mil moel inimene siis enda ja oma probleemidega tuttavaks saab ja neist välja kasvab, kui tal on mürkide tõttu silmad nina juure peal kõõrdis?“

Õppida, õppida

Pärast meditsiinikooli lõpetamist töötas Lilian üheksa aastat onkoloogiakliinikus. Tema kolleegid kinnitavad, et seal, kus on see eriliste võimetega naine, hakkavad juhtuma imed. Lilian õppis töötades oma patsientidelt nii mõndagi. Näiteks seda, et inimesed võivad ära surra hirmu, mitte vähkkasvaja kätte: „Oli kaks järjestikust juhtumit, kus patsiendil polnud sugugi lootusetus staadiumis kasvaja – aga silmis oli paanika, tagaaetava metslooma pilk. Ja tulemuseks oli tõsilugu, et hirmunud inimene ei ärganud narkoosist. Nii et kõik on meie mõtlemises kinni – mõtlemine aga oleneb omakorda õigest toitumisest ja elulaadist, sest ainevahetus määrab ajutöö kvaliteedi.“

Liliani enese ajutöö kvaliteeti on mõjutanud tema ellu õigel ajal ilmunud õpetajad. Heino Tikk ja Ilmar Eber on ühed olulisemad nimed, mida meedik tänuga nimetab. Ta on üha sügavamalt süüvinud psühhiaatriasse, seksuoloogiasse, biokeemiasse ja ainevahetusse.

„Olen õppinud oma enese keha pealt, kui hõlpsasti käiakse endaga nii valesti ringi, et looduselt kingituseks saadud pühakoda ära rikutakse – piisab liiga suures koguses mee-leiva-õlle manustamisest – ja juba jääb öösärk kitsaks. Mispeale tuleb mehe käest küsida, kus tema silmad olid, et ta naisel niimoodi paisuda laskis,“ naerab Lilian endale ainuomast heledat nakatavat naeru.

Kõik teed viivad Soome

Mis Liliani kaugeltki naerma ei aja on Eesti meditsiini seis ääremaadel. Teda paneb ahastama, kuidas mõnda väikehaiglasse omal jalal läinud inimene väljub sealt raami peal – valede ravivõtete tõttu sõna otseses mõttes peast segane ja jalust vigane. Ta kuuleb õudusega, kuidas ühel saarel pole endisest lahkajast perearst suuteline vähihaige põiest kateetrit eemaldama, mistõttu põdeja seisund halveneb sekunditega ja omaksed on abitusest oimetud.

„Ma olen selle üle väga õnnetu, et Eesti ei paku oma inimestele väärilist teenistust ega tasemel töökeskkonda. Jumala eest me ei peaks elama nagu seriaali Kalevipojad teleriväline kehastus – aga siinsed töötingimused ja –tasud lasevad taseme alla vett ja parimad tegijad võõrsile,“ teab Lilian omast käest. „Mina läksin Soome 1990. aastal. Lõpetasin Helsinki Ammati Korkeakoulu ja avasin Helsinkis oma praksise. Õpetan inimesi õigesti sööma ja seksima ka Tallinnas, kus mul on kabinet Narva maanteel. Soovitan inimestele õigesti doseeritud toidulisandeid – näiteks metüül-sulfüül-metaani, mida tuleb võtta kolm supilusikatäit päevas, et luustik ja limaskestad täisväärtuslikult toimiksid. Seda ühendit sisaldub ka laukudes, kapsas ja vihmavees.

Soovitan surnuks keedetud juurviljade asemel valmistada blenderiga toorsuppe – ja teha kasulikest taimedest mahla, mis on tõeline energiapomm. Ja ma teen oma nõustamistööd vaheldumisi Helsinkis ja Tallinnas. Oma koduks pean – ja jään pidama – Sakut.“

Õpime sööma ja seksima

Lilian ütleb, et on veregrupilt päästja – nii null positiivse kõigile ülekandeks sobiva vere kui oma hingelaadi poolest. Kunsti, seksusaal-, pere ja rühma psühhoterapeut-kosultant, kes valdab nii kliinilist meditsiini kui loodusravi ütleb, et valest toitumisest ja mürkide tarbimisest lukus meeled on viinud meid tagasi ürgaega.

„Mehed ei valda uskumatult sageli naisi – nad ei tunne naiste erogeenseid tsoone, ei vaevu seksile süvenema ja keskenduma. See meenutab ürgaega, mil mehed rabasid keset inimkarja – häbenemata ja õrnutsemata – naistel loomanahad üle pea ja kärutasid neile ära, et füsioloogiline rahuldus kätte saada ja sugu jätkata. Niisugune tagasi ürgajas olemine teeb naised õnnetuks, närviliseks, feministlikuks – ja nad ei väärtusta sellise kohtlemise peale ka iseennast,“ kirjeldab Lilian olukorda. „Olen ses mõttes pädev teisi inimesi nõustama, et mul endal on romantilises plaanis väga hästi. Ei ole nii, et pole kingsepal kinga. Minu Aivar on väga tundlik ja hooliv mees.“

Lilian on ühinenud ka terviseteraapia kolmnurgaga, mille asutasid kolm miljardäri. Rõhk pannakse Kajaani mustikale, lõhele ja ristõielistele taimedele, milles sisaldub kõik eluks vajalik.

„Soovitan inimestele kõike naturaalset ja kunstlikult töötlematut – nii söömise kui seksimise puhul. Katsed on näidanud, et kui viinamarjast või mustikast valmistada mahl või vein, kaotavad nad suurema osa vitamiinidest, aga mürgid jäävad alles,“ teab Lilian. „Tervendamise puhul on oluline vägagi sensitiivselt jälgida, milline seisund inimestel on. Kui minu juurde teraapiasse tulija on omadega väga ummikus ja närviline, alustan talle värviteraapia tegemist türkiisiga. Türkiis on kõige rahustavam ja üldtoimivam värvus. Proovige vaid stressis olles erkkollast värvi vaadata ja maalimiseks kasutada – hulluks ajab. Nässus närvide jaoks on ka valge liiga radikaalne.“

Miks te ei kuula?

Lilian soovitab kogu südamest inimestel kuulata nende jutte ja teadmisi, kes on informeeritud. Teda üllatab, kui leigelt suhtutakse NASA poolt juba mitu aastat tagasi inimeste teenistusse antud kaartidesse ja hoiatustesse. Erinevad allikad on erinevais eesti paigus elavatele pühendatutele neid hoiatustekste ja kaarte jaganud, aga riigivalitsused on Liliani sõnul suisa kuritegelikult ükskõiksed.

Teave, millest naine oma pere tulevikku planeerides lähtub puudutab aastal 2012 planeediga toimuvat. Ametlikud tekstid, millest Lilian lähtub väidavad, et tuleval suvel toimub ülivõimas Päikese plahvatus, millele järgneb paar ööpäeva totaalset pimedust. See plahvatus võib massiliselt maju süüdata – seetõttu tuleb elektrisüsteemid ümber ehitada selliseks, et majade tagant oleks võimalik juhtmed eemaldada.

„Mina olen juba praegu varuks ostnud kalmuküünlaid – need põlevad 90 tundi ja leevendavad tuleva aasta ajutist pimedust,“ soovitab Lilian. „Tuleva aasta lõpus tabab meie planeeti jõuline magnettorm, mis nihutab Maa telge ja muudab tema pöörlemiskiirust – see viib ookeanid ja mered üle kallaste ning NASA levitatavad kaardid ja videod näitavad, kus oleks turvaline asuda,“ räägib Lilian. „Eestil veab selles mõttes, et aastalõpus  asume sügavas talves – Päikesest nii kaugel kui olla võib.

Olen oma 22- ja 27aastastele lastele öelnud, et nad tuleksid kriitilisteks aegadeks koju. Nii selleks, et mitte ära uppuda kui selleks, et üksteist armastavad inimesed peavad nendel aegadel kokku hoidma.

Miks aga riigivalitsused ei kuula, mida räägitakse? Eesti riik on praegu lootusetult hiljaks jäänud oma rahva organiseeritud evakueerimisega. Keset Eestit seisvad tühjad majad tulnuks korda teha ja elamiseks sobivaks kohendada, et vee alla jäävatest mereäärsetest linnadest inimesed ohututesse metsavahedesse viia.“

Lilian naerab, et kuna selleks kutsutud ja seatud pole tõsiseid hoiatusi millekski pidanud, kiputakse neid, kes inimestele neid kaarte ja videoid tutvustavad, ullikesteks pidama. Samas on nukker vaadata, kuidas raha kulutatakse maanteede ehitamiseks tulevase maakaardi järgi ei-kusagilt-ei-kuhugi, samal ajal kui praeguste hiidmagalate inimestel pole juba õige varsti kusagil elada.

„See on igaühe oma valik, kas ta viib oma pere kõrgetesse paikadesse, kas ta sööb täisväärtuslikku toortoitu ning hoidub hapetest ja mürkidest – praegu ongi aeg, mil kõik on meie endi kätes, kuna niinimetatud rahvajuhid ja spetsialistid pole pehmelt öeldes oma ülesannete kõrgusel,“ ütleb Lilian lõpetuseks.

Selle Luik – väike ja suur, kaks ühes

Vene piiri tagant Pokoldovast pärit Selle Luik (40), piiganimega Mõtsar, on väike ja vilgas nagu kotinõel, kel on õnnestunud ajakirjanikele enda kohta vaid mosaiigikillukesi poetada. Ta on küll endiste kolleegide suhtes väga koostööaldis – hiljuti koos mõttekaaslastega rajatud heategevusportaal Spunk.ee vajab promomist. On vaja igal võimalusel inimestele teada anda, et majapidamises ülearu olevad asjad on nüüd võimalik paari klikiga edasi anda kellelegi, kes neid reaalselt vajab. On vaja kuulutusega teada anda, mis üle on, see miski ära pildistada, pilt üles laadida – ja ülearuse tarbimise käes jõude seisma jäänud esemete jaoks algab uus elu.

Selle enese jaoks on mitu korda ja väga hoogsate pööretega uus elu alanud. Seetõttu on ta oma sõnadega väga kasin, tagasihoidlik ja ettevaatlik. Väite peale, et elegantne funkvilla, milles ta Lauluväljaku taga elab on suur ja kulukas, vaatab ta seal üllatunult ringi ja väidab, et võrreldes vahepealsete elamistingimustega on see villakene õige väike. Eks-proua Luigel enesel on jalas kreekalikud koturnid, mis teda pisutki suuremana näitavad… Ning tema liigutustes ja pilkudes on palju läbi elatud, välja kasvatud ja peidetud valu.   

Sellest me ei räägi

„Nüüd, kus mu tütar Serel on kolmeaastane, pean otsustama, kas nimetan end koduperenaiseks, töötuks või vabakutseliseks – jäägitult emadusele pühendatud õnnelikud aastad on läbi,“ mõtiskleb Selle tõsiselt. „Nägin Hans H. Luigega elades väga suurt ja külluslikku elu. Kogesin, et väga lahe on tarbida, aga… Inimene ei jõua kunagi nii palju riideid kanda ega autosid vahetada kui ahnus või edevus käsiksid. Just külluse keskel elamine pani mind sellele mõtlema – ahjaa, et ma ka ise Selle olen, mind ei häiri, õppisin juba tillukesena selle ja Selle vahel vahet tegema – küllus pani mõtlema, kui tohutult inimesed raiskavad. Asju ostetakse ühe juurde ja nad jäävad kasutuna seisma. Jõukas ostab üha juurde, maailm aina toodab ja tarbib. Aga siinsamas kõrval on inimesi, kelle ainus võimalus hüvedest osa saada ongi see, et Spunk.ee viib vajalikud esemed tasuta nendeni.

Eks ma seda keskkonda luues Hans H. ringkonnale lootsin. Ent eduinimestel on pahatihti liiga vähe aega või viitsimist fotoaparaadiga see klõps teha, mis liigse eseme vajajani juhataks. Nendeni, kel abi vaja, püüame jõuda lisaks internetile ka kohalike omavalitsuste ja isiklike suhete kaudu.“

Mis puutub miniatuurse kaunitari enese isiklikesse suhetesse, siis tema ja Hans H. Luige koostöö tegi mäletatavasti mõlemast oma ala suurima – vähemalt meie riigi mastaapides. Kümme aastat koostööd, millest kuus veedeti seaduslike abikaasadena lõppes paradoksaalse suhete surimuriga. Omal ajal korraldas Luikede pulmad Peep Mühls, kelle naine on eksmiss Kersti Tänavsuu ning kui Selle ootas tütrekest Serelit, sai tolle õde punapäise suurmehe endale.

Võiks ju öelda, et ainult sigamees võib tillukese raseda naise maha jätta, ent Luigel lihtsalt peab kõike palju olema. Iseasi, kui paljud daamid seda paljut välja kannatavad. Selle ei taha truudusetu mehe nimegi nimetada, avameelne sissevaade mitmekesise magnaadi magamistuppa sisaldub Kadri Kõusaare raamatus „Ego“, nii et kes huvitub võib erutavate üksikasjadega tutvuda ilma, et väike suur Selle veel enam haiget saaks kui seni.

Neile, kes unistavad eemalt elust modernsetes villades võib tunduda üllatav, et laste – Serelil on 7aastane vend Oskar ka – jaoks soetatud valgusküllases valges palees võib perenaise huul väriseda ja silmis valus-kibe ilme olla.

Ema Selle

Olukorrale avasilmi vaadates tuleb tunnistada, et samavõrd kui Äripäevast Ekspress Gruppi üle läinud Selle tegi peadpööritavat karjääri, oli tema ka see, kes legendaarse moguli varandust hüppeliselt suurendas – mispeale mees rikkus nii tema elu kui karjääri.

„Kes mind nüüd enam ajakirjanikuna tööle võtaks,“ ohkab väike emme, kes on viimastel aegadel lisaks tulesädemelikule tütretibale saanud toetust ka budismist. „Ekspress Gruppi ma enam mingi hinna eest tagasi ei läheks. Nii et jääbki Spunk.ee – ja ehk ka mõned uued ideed.“

Nende uute ideedega on paraku ilmselt nii, et inimesed, kellele on tagatud külluslik elu, tohivad teha vaid seda, mida toitjaisa lubab.

Ometi on praegu end töötuks koduperenaiseks nimetav naine olnud oma mitmekesisuse, töökuse ja leidlikkusega lausa geniaalne ja fenomenaalne supernoova. Ta on lisaks ajakirjanikule ka jurist ja raamatupidaja. Ta on juhtinud oma laste isa kinnisvara- ja ehitusprojekte, tegelnud ridamisi ja korraga sööklate, ökopaki ja riivitud plastikuga. Ta on Miami ülikoolis end majanduse alal täiendanud ja kinnisvarast, mida H.H.L on South Miami Beachile 24 miljoni eest soetanud, 3 korterit disaininud.

Seepärast on nüüd paradoksaalne kuulda, mida ütleb pea pooleks aastaks tütrega Floridasse sooja sõitev naine: „Ma ei tee seal midagi. Ma lihtsalt olen. Sealne kinnisvara on pigem peavalu kui õnn. Siinne kodu seisab seni tühjana – aga kliima pärast ja isiklikel põhjustel on niimoodi õigem. Mul pole seal sõpruskonda – ainult internet. Ja see on õnneks maailma väikeseks ja hõlpsasti hõlmatavaks muutnud. Spunk.ee haldamine tuleb küll lähimas tulevikus ladusamaks ja kaasaegsemaks muuta – selle jaoks on tublid it-poisid ja programmeerijad täiesti olemas. Ja assistendid-administraatorid on ka siis siin Eestis ametis, kui mina olen ära.“

Ta otsekui kardaks midagi teha – või tunnistada, et midagi teeb või millestki unistab. Ja seda pärast uljaid nooruspõlve autostoppe täpselt sinna, kuhu pähe tuli – ja töötamisi just nendel aladel, millel hetkel minekut oli.  

Paljukesi üksi

Hetkel ei too heategevusportaal kellelegi sisse. Ei ratastoolinaisele, kes on administreerimises oma pühendumise leidnud, ega tema töötule saatusekaaslasele. Ka Magne Tammeorg, kes oma väikese poja Juhaniga meie vestluse ajal Künnapuu tänavas viibis, on portaali arendamises ja kaasatud rahvaringi laiendamises leidnud pühendumise, ent mitte sissetulekuallika.

Selle ütleb, et kutsus kokku võimalikult erinevate erialade esindajad. Janek Mäggi ja Heido Vitsur, Elle Kull ja Rainer Nõlvak. Ta lootis küll suuremat huvi ja osavõtlikkust oma laste isa ringkonnalt, ent nüüd on sedalaadi rahvast veel mõnest uuest küljest tundma õppinud.

„Esiteks on seaduspära, et mida jõukam-edukam on inimene, seda vähem viitsib ta oma asjade seas ringi vaadata ja seda fotoka-klõpsu teha, mis üleliigse vajajateni viiks. Teiseks on nad nõus seda tegema ainult anonüümselt. Et keegi jumala pärast teada ei saaks, mitu ülikonda ja kingapaari ta endale kogunud oli,“ on Selle mõnevõrra üllatunud, mida kõike inimesed häbeneda oskavad. „Meile oleks ülimalt hea, kui tuntud nimed räägiksid meedias, et andsid midagi tasuta ära – Koit Toome näiteks jõude seisvaid instrumente, Linnar Priimägi raamatuid, Veiko Tamm arvutiasjandust. Läbi tuntud nimede jõuaks meie keskkond üha enamate inimesteni, keda tasuta esemete soetamine väga aitaks – nad saaksid üle jääva raha eest lastele süüa osta.

Missiooni sügavam mõte on selles, et maailm peab lõpetama ületootmise. Meie planeedi ressursid lõpevad, kui aina toodetakse ja ostetakse – ja ebavajalik jäetakse mõttetult seisma. Võib küll öelda, et tootjad saavad palka ja selle eest oma lapsi toita, ent heas uues ilmas peab hakkama toimima varade ümberjagamine, mitte pidev ahnitsemine ja juurdetekitamine. Liigne keskendumine mõttetule lisaväärtusele viib ühtlasi ka selleni, et maailma tekib liiga palju müüjaid ja vahendajaid, mitte loojaid ja mõtlejaid. Kui lõpeb hüsteeriline tarbimiskultus ja kõigile jaguneb kõike õiglaselt, kogeme uue ajastu hoopis teisemat energiat kui tänane.“

Sündinud 11. aprillil 1972
Üles kasvanud Petserimaal Pokoldova külas
Õpingud:
•    Lõpetanud Põlva keskkoolis 8 klassi 1987
•    Lõpetanud Tartu 8. keskkooli kirjandusklassi 1990
•    Töötas Tartu Ülikooli teaduse ja tehnika ajaloo laboris 1990–1991
•    Lõpetas Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala 1996, vahepeal võttis aastaks akadeemilise puhkuse, et töötada Saksamaal Hamburgis kunstimuuseumis
Töö:
•    1995–1997 Äripäeva ajakirjanik
•    1997–1999 Eesti Ekspressi majandusajakirjanik
•    1999–2007 Hans H. Luige kinnisvarahaldusfirma OÜ Minigert juhatuse liige
•    2001–2008 Ekspress Grupi nõukogu liige
•    Praegu kodune
•    Lapsed Oskar 7 ja Serel peatselt 3aastane

Külliki Alekand maaliliste lammastega

Mokko talu perenaine Külliki Alekand (59) on suurejooneline näide sellest, kuidas viiemajalist turismitalu,  hulka hobuseid ja väga arvukalt lambaid pidav naine võib olla nooruslik ja elegantne daam, mitte vaevatud tööloom.

„Mind aitab nii maailma kui Eestit suure ja ilusana näha see, et aegajalt rabelen end lahti  päevamuredest  suundudes omal käel vanasse Euroopasse kohvriga või  Aasiasse seljakotiga rändama – meiemaalaste mured tunduvad sealt vaadates  hoopis pisematena“, on kogenud naine, kes elustiili muutes asus mõned aastad tagasi pealinnast oma esivanemate talusse. Sellest 30 aastat tagasi varemeisse ja võsarägassemattunud paigast on kogu suure pere kätetööga rajatud  21. sajandi suurkodu, mis elatab ennast ja oma perenaisi ise. See ettevõtmine sai alguse juba 1980.a. kui  keegi teine kohapeal seda varemetehunnikut enam ei vajanud.  Palamuse ja Kassinurme vahel Änkkülas asuva Mokko olid Külliki esivanemad rajanud juba talude päriseksostmine aegu ja hiljem said perele osaks  samad katsumused, mis Eesti ajaloos nii tavalised. Ning kõik minemaaetud ei tulnudki tagasi. Nemad tulid. Ei näinud varemeid ega metsistunud võsa, vaid tulevast kaunist aeda, mis on siin praegu. Koristamine võttis aega – 15 aastaga sai valdustele ring peale tehtud.  Esialgu pidas  pere kohta suvekoduna – vanemad, vaieldamatu juhina praegune vanaperenaine, kindlaks toeks tema truu tohtrist abikaasa ja kahe tütre isa, kes nüüd juba kaks aastat manalamees, kuid kindlasti ka nüüd  peab oma naistel silma peal oma alatise heasüdamliku naeratuse ja  abivalmis meelega. Kõik on teinud siin  kaasa –  õde perega,  tütred, nende abikaasad ja küllap kõikide mamma lapselaste töökuski suures osas  on pärit maasuvedest.  Ei pelga doktoreerunud ja doktoreeruvad tütred ja tulevasest ajakirjanikust  õepoeg  ühtki maatööd.

 „Meil ema ja tütardega – jah, praegusel hetkel  valitseb Mokko talus üldiselt matriarhaat! – võib olla raskeid aegu,  ent kui endale programmeerida õiged sihid ja unistused, siis tulevad ka võimalused ja lahendused.“

Arukas programmeerija

Emand Alekand ongi hariduselt programmeerija, kes  vahetult enne krooni tulekut vahetas ametit ja asus tegelema Kuldse Börsi asutamisega ja arendamisega jõudes sellega ka Äripäeva edukate naisjuhtide TOP-i.  Enam kui tosina aasta pärast uusi väljakutseid ihaldades vahetas s oma vähemusosaluse selles lehes uute ehitiste rajamise võimaluse vastu Mokkol. Enne seda oli parandamatu ehitaja jõudnud Mokkol  valmis saada uue elumaja (vana  põles sõja ajal maha), hobusetalli kümnele hobusele ja heinaküüni. Nii et juhuslik külaline imestas, et küll proual peab küll rikas mees olema, et selliseid ehitisi sponsoreerib, millepeale „proua“  imestusega  avastas, et tegelikult sponsoreerib ta end ise. Selleks ajaks olid Külliki vanemad oma pealinna kodust kogunisti maale ümber asunud ja ema Hilja sai segamatult iluaiaga tegeleda, kuhu näppe mulda pistma ka siiani veel  kellelgi teisel asja ei ole. „Külalised imestavad selle ulatust nähes,  kas meil on kaks aednikku – ei, meil on kahekordse vanusega aednik“. Tema alustas ka turismindusega, olles esimeste hulgas Eestis, juba 1996.a. Rikkaks see töö ei tee, kuid   pensionisambaks sobib ehk küll.

Praeguseks valminud majesteetliku ja maitseka talu pidamisel ongi Külliki  põhiline partner ema Hilja. Selle naisega kohtumine selgitab, kustkohast pärineb Külliki särav daamilikkus. Ta võib päevi oma kiviktaimlas, lillepeenardes või kasvuhoones istutada ja ümber istutada, kasta ja kobestada,   õunamahla ja hoidiseid valmistada – ent siis heidab stiilse salli üle õla ja läheb Kaareperre rongi peale. Sõidab pealinna vaheldust saama, kohvikutesse, näitustele ja esietendustele, kord või paar aastas väljamaale – selle viimase pärast tekkisid kunagi probleemid reisikindlustusega, kelle arvates pole reisimine sugugi paslik sellises eas inimestele.

Piinlik vastata, kuid kui külalised järgmiseks küsivad, kes valmistas neile maitsvad road, tuleb  jällegi tõdeda – „mamma“. Viimasel ajal Külliki häda sunnil siiski taasomandab selles osas mõningaid kogemusi alustanud magustoitudest ja küpsetamisest.

Vanaproua viimati omandatud  hobi  on mesindus, peale abikaasa surma tuli mesilased enda hooleks võtta ja see tegevus pakub talle tõelist rõõmu. Nii et kui varem meevõtmise ajaks tuli kogu suurpere kokku ja kõik olid hoolega ametis, siis nüüd saab ta sellega kaheksakümne viiesena nagu niuhti üksi hakkama – hakkab ta siis teiste järel ootama. Mamma rõõmuks sai sel suvel ehitatud täitsa  tema omaks „mesilaste maja“ – kena särav suvemajake, kus kõik mesilaste tarbed üheskoos.     

Mamma viimane investeering oli leonberger Gemma – maailma sõbralikem koer, Eestis veel üsna  haruldane tõug, kuid milline oli talus ka enne sõda, ning kirju shetlandi poni Mausi, siis oli ta oma säästudega ühel pool. Nüüd kogub ta raha veel vaid välisreiside jaoks ja on veidi  pahane, et koos Mausiga soetasin mina valge sheti ruuna Maxi – hulgi oli odavam! – need on elumaja juures koos iidvana tori mära Hoolikuga kogu aeg ema silme all, ülejäänud hobukari pakub eemal karjamaal kõrvuti lammastega silmailu. Selles, et  hobune peab talus olema, on mu ema küll vägagi veendunud,“ teab tütar. „Kui ta oli väike plikatirts, siis  hüppas lakaluugist alla hobuse selga, kui muidu ei ulatunud. Küll tõreleb ta aga nüüd, et hobusekari enamasti niisama karjamaal elust mõnu tunneb ja miskit kasulikku tööd ei tee“. Mis teha, kui ringi liigub liiga vähe kogenud ratsutajaid, kellega  minna maastikule ratsutama.

Maalilised vaated

See, et hobused moodustavad talu kõigi hoonete tavatult suurtest akendest avanevate väljade olulise osise, on noorema tütre algatus. Tüdruk läks poolsalaja 9-aastasena  Tondi maneeži ratsatrenni, ning mõni aasta hiljem avaldas saladuse, et naaberalevis Kuremaal on müügis Tarzan, kes samamoodi poolsalaja siis koju toodi. Papa tõsteti oma garaazhist välja ja Tarzan sai sinna uue kodu. Papa sai uue garaazhi asjavalminud elumajja. Sellest jäi ta ka mõne aja pärast ilma, kui järjekordse ümberehituse käigus sellest uus köök sai.  Et ehitamine ei lõpeks…

„Järgmised hobused tulid meile tänu ühele kelmikale jaanipäevale, kui enda tarvis teist hobust ostma läksin – et tütrega koos maastikul käia,  mu hea nõuandja sõber oli  veidi lõbusas tujus ja ei laitnud maha mõtet mitu hobust ühe hinnaga osta. Nii see pall veerema hakkas“,  naerab Külliki „Mis päädis tühjana seisnud  isatalu hõivamisega, kuhu asustasin  tall kahasse  koos esimese tallimehe, tegelikult  küll tallinaise ja tema kaasavaraga –  igasugu muude loomadega. Tallinaine lahkus peatselt Soome tööle ja jättis kogu kaasavara mulle hoolitseda. Tuli siis tõestada, et ka ise millegagi hakkama saan. Olin ikka päris rumal  põllumajanduse asjus. Selle kohta ilmselt teavad naabrid paremini pajatada. Aga targemad andsid teadmisi ja elu kogemusi. Kui Palamuse vald sai mahetootmise alustamisel  pilootvallaks, haarasin ka mina sellest  võimalusest kinni,  seega sai siis minust tunnustatud mahetootja – selline peen nimetus, mis läbi igasuguste põllumajanduslike eksirännakute on tekitanud korraliku 200-pealise lambakarja.  „Hooldusvabad, nagu algul tundus, pole lambad aga sootuks mitte, muru hooldamiseks soovitan siiski muruniidukit!“ 

 „Nii et sel ajal, kui mamma toimetab rõõmsa järjekindlusega ja sihiteadlikult  aias, kasvuhoones, köögis,  mesilas ja kanalas – 10 sulelist matrooni teostab tema meelepahaks sagedasi  väljalende ka iluaeda –  sehkendan mina niisama ringi:  kamandan oma ehitusmeest  ja usinat talutöölist, teen uusi plaane,  tuulan ehitusmaterjalide poodides, tuhnin paberites, tegelen külalistega, kiirustan ja hilinen ja jõuan viimasel minutil siiski valmis“.

Talu ümbritsevate maaliliste vaadete poole on  avatud tohutud klaasseinad nii peamajas, endise  lauda müüridele  ehitatud põhihoones, modernsest šoti paadimajast inspireeritud intiimses saunamajas kui tiigikaldal kükitava onnikese väikestest akendest. Päikesetõusu pool  ulatuvad karjamaad taevani mööda vooremäge kulgedes, teisel pool on varjav mets ja üle põllu paistab loojuv päike.     

„Ma olen alati soovinud, et hoonetel oleksid suured aknad, õhuline hingamine ja palju loomulikku valgust. Praeguseks olen avastanud, et nende ainus halb omadus on see, et nad osutuvad lindudele surmalõksuks. Kevadel tuleb lindude kaitseks kardinad ees hoida, et nad hoogsal pulmalennul akendesse ei sööstaks, aga linnulaulu on siin hullult“ nendib Külliki, kes võiks ju vabalt olla mõne Tallinna pilvelõhkuja-büroo, mitte oma isikliku rohtaia kuninganna. „Mis seal salata, me olemegi siin päevast päeva kõikvõimalike ennast ümbritsevate elusolendite kaitsel. Mu paarisajale lambale, kelle kokkulugemine on  paras kunst ja tükk tegemist, jäävad just sügiseti koplid kitsaks ja nad kipuvad  rohelisematele naaberaasadele – lasevad vahel ka hobused naabrimaadele maiustama.  Mis tähendab sadade meetrite kaupa uute piirete rajamist, varsti niisiis ongi kogu meile kuuluv maa tarastatud. Hea nõu on oli ajutisteks taradeks  kasutada  rahvakogunemiste piireteks kasutatavat  oranzi plastvõrku, imelisel kombel aktsepteerivad lambad  seda, sel sügisel ostsin kogu tolle firma tagavara kokku. Ka lambavalvurist borderkolli pelgab seda oranzhi.  Paraku on aga  hundid meid oma sihtmärgiks võtnud ja neid juba mingi tara ei pea. Aga igale hädale peab leidma lahenduse  ja see just ongi huvitav! Paljusid tegevusi ei tule enam uuesti teha, kui nad kord on tehtud .“

Ja tõepoolest, Külliki naerab ja särab? prrrr

Usk, mitte ebausk

Külliki usk oma missiooni õigsusse ja ettevõtmise edusse on aga tugevam kui mistahes ebausk. Seetõttu on ta ehitanud esivanemate ajal laudana toiminud majja Mokko talu peahoone, mille alumisel korrusel kunagisel lehmade poolel on noobel söögisaal, turbaruumis hubane ja käepärane köök  ja sigade poolel konverentsisaal. Teisel korrusel on erinevate mõõtmete ja iseloomudega toad peretubadest sviidini. Salongi laual on kaustad ja albumid dokumentide ja piltidega talu ajaloost ja vaadetest erinevatel aastaaegadel.

„Tegemised selles suures majandamises on kindlalt jagatud. Õnneks saan enamasti  hoolitseda ehituse ja arendamise  eest ning aeg-ajalt jalga lasta  suurt  muret tundmata, mis muude asjadega saab. Aastatega on algul üliväga  lootusetutest seisudest vaevaga väljarabeletud situatsioonidest   kujunenud hea kohapealne  meeskond –  alates  ülivajalikest elektrikust, san-tehnikust, ehitusmehest, köögi-ja koristusabilisest, kes minu hädaldava  telefonikõnede peale kohale lendavad kuni tubli alalise tööliseni, kelle hooleks nädala sees loomad ja kõik muud  rasked meestetööd. Mammast sai juba kõneldud.  Nii pääsengi tallitööle vaid nädalavahetustel, kui tütar just  pole tulnud hobustele porgandeid tooma,“ ütleb Külliki rõõmuga. „Aga avariilisi olukordi siin maal juba jätkub, sellele vaatamata näen  vaimusilmas end tulevikus  roosi õielehtedel kastepiisku imetlemas ja lihtsalt olemas ja hingamas.“

Saatus on sundinud Küllikit tema jõulisel matkal kohati nende pikkade sammude vahele lausa kolmikhüpet harrastama. Kui lauta ehitatud peahoone esimeste tähtsate külaliste saabumise eel valmis sai ja Külliki Tallinnasse jazzkontserdile sõitis, helistas ehmatusest hingetu ema Hilja talle järgmisel hommikul: „Pole enam!“

Mida ei ole? Selgus, et töömeeste hooletusest oli äsjavalminud maja süttinud ja enam-vähem olematuks põlenud. Külliki lükkas šoki tulevikku, korraldas üleinimliku kiirusega koristustööd ja leidis ehitajad ning finantsid leidsid tema, mille kohta võib  tõdeda, et  tõelist sõpra tuntakse hädas.

Tänaseks meenutab kunagist õnnetust vaid Home 4 You’st pärit hiina Mingi dünastia nimeline öökapp.  See mööbliese käis läbi sõna otseses mõttes tulest, veest ja vasktorudest. Tuli temast jagu ei saanud. Vaatamata sellele, et ta peale seda unustati räästa alla ei suutnud ka vesi teda hävitada. Sitke nagu perenaine ise, ühesõnaga. Ristiti siis tema tubagi ming’ks.

Rõõm külalistest

Kuna Mokko on Külli ja Hilja kodu, suhtutakse sinna saabujatesse pigem kui külalistesse, mitte kundedesse. Tiik ja tall, koerad ja õunad moodustavad kokku kodutunde, mis peaks raamistama iga pere- ja sõpruskonna Änkkülas veedetud päevad.

„Särts ja sära kestab, kui teha õiget asja“ kinnitab Külliki endaküpsetatud sulni õunabiskviitkoogi kohalt. „Üle kõige igatsen külalisteks inimesi, kes hindaksid samu asju, mille pärast me isegi pealinnast siia tulnud oleme – vaikust, rahu, loodust, ilusaid vaateid, kamina ääres jazzmuusika kuulamist, terrassil raamatulugemist  või kusagil rahus läpakaga töötamist. Kes oskaksid puhkuse ajal tunda naudingut ümbritsevast atmosfäärist, endasse ja loodusse süüvimisest,  mitte niivõrd hektilisest teiste poolt suunatud  tegutsemisest. Ma usun, et oleme suutnud ja jätkame  keskkonna kujundamist, mis  inimestele just niimoodi mõjub,“ unistab pideval töödekarussellil keerlev naine. „Oleme sel teel, seda tunnistavad enamiku külaliste tänusõnad. Eriti sel suvel, kui oli varasematest aastatest palju enam külalisi,  võisime end tunda kassidena, keda sõnadega pärikarva silitatakse.  Kui veel olud lubaksid ellu viia  kaugeima unistuse –  korraldada meie salongis kammerlikke kontserte muusikaga, mida ise armastan – jazz, folk, klassika. “

Talus on nii palju välisruumi, et külalised tunnevad end hästi ka siis,  kui talus viibib korraga mitu seltskonda – igaüks leiab endale rahuliku paiga grillimiseks ja väljas istumise nautimiseks. Külliki ise ei suuda olla seinte vahel, kui päike vähegi oma nina välja on pistnud.   Ja paanikat pole ka siis, kui on karmid talved, mil loodus tekitab pehmelt öeldes ettearvamatuid olukordi  – Küllikil on piisavalt energiat, jõudu ja optimismi, mis jätab nii ta enese kui ta hoolealused ellu mistahes stiihiates.

Hurraa, torud külmunud!

Ülikülmadel ja lumerohketel talvedel, kui üksteise juurde sõita ei saa, on Külliki hangede ja pakasetagustel sõpradel tuju tõstnud oma kirjadega, kus kirjeldab ekstreemseid olusid Mokko maadel. Nii vahva, torud külmusid kinni – ei, õnneks mitte mitte majades vaid tallis – kuid kui palju suid on seal ootamas joogivett! Oi kui romantiline, teid ei aetudki lahti, külalised saavad oma autosid lumest välja kaevata, meie neid traktoriga kohale vedida  või vahva jalgsimatka teha! Nii lahe, mul on veel toitu ja puhast pesu, küll ma pääsen kunagi ka poodi!

Kui naine tuleb säärastest katsumustest – mida ta ise muuseas katsumusteks ei peagi – edukalt välja, premeerib ta end reisiga mõnda seniavastamata või lihtsalt lemmikusse kohta. Kui ta sõidab Egiptusse, siis on ta sedasorti rändaja, kes kappab hobustega kõrbes ja keelab araablastel oma mulinaga segada tema ühtesulamist kõrbega. Kui ta sõidab Berliini, Rooma või Londonisse, ei suuda ta milleski loobuda nautides iseenda poolt kokkupandud tihedat programmi, kuhu mahuvad kõige lemmikumad – ooper, klassikakontserdid ja jazzklubid. Seevastu briti saartelt toodud täpne õue- ja karjaväravate kavand leidis algul siinsete meistrite vastuseisu, kuid nüüd  kaunistavad need kümmekond tugevat väravapaari kogu talukompleksi.

„Selleks talveks kavandatud kolmas seljakotireis Aasiasse oleks pidanud toimuma koos tütrega  seekord Birmasse, minu enda sõpruskonnas samasuguseid hulle ei leidu, kes seda kaasa teeksid“ planeerib ema pikka reisi hetkel, mil pole veel teada, kas ja kustkohast ta selleks raha saab. „Ma tean, ära see reis ei jää. Ma polnud mingi Aasia fänn, kuid esimene matk Kambodzhas muutis suhtumise täielikult. Selline omapäi reisimine haarab sind täielikult endasse, sa viskud sealsesse ellu kogu täiega  nagu lainetesse ja kogu muu elu jääb kusagile kaugele. Kuigi kodutööreisiks tuleb teha põhjalik tuleb teha,  ja see ongi ju  pool reisimõnust, sa siiski kunagi ei tea, kus ja kuidas lõpeb päev. See täielik keskendumine vaid reisipäevade tegevusse ühelt poolt ja määramatus teiselt poolt muudab sind eluaegseks sõltlaseks“

Sipelgasündroom

Eesti parim alternatiivtalu 2009 – selle nimetuse pärats tõeliste põllumeeste ees vabandavat perenaist võib uskuda, sest ta ise on välja tulnud 200kilose heinarulli alt – sõitis loomadele heina ette veeretades kogemata ühe rulliga kolmanda korruse kõrguselt alla – ja teine rull tuli mürinal rinna peale, kui ta hingetuna selili maas lebas. Tänu erinevate töödega varutud lihastele ja oskusele neid kasutada ei murdnud daam ses dramaatilises olukorras ainsatki luud ning pääses omal jõul rulooni alt välja.

„Eestlastele on omane sipelgasündroom. Pidevalt on vaja ehitada. See oli minu lemmikmäng juba lapsena. Mujal kui siin seda ei saakski  realiseerida.  Miskipärast on sageli oma keskonna ümberkujundamine just naiste lemmiktegevus, mehed sellest nii väga vaimustatud ei ole, nii et kui võimalik, siis  naised ehitavad ja otsustavad, “ arutleb naine, kelle enda elus on olnud pikaajalised ustavad kaaslased elu erinevatel etappidel, kes vapralt kõik plaanid kaasa teinud. Küll mitte üksainus  ja elu lõpuni, kuid ilmselt on see hind, mida iseenda plaanide  tähtsaimaks pidamise eest on tulnud maksta. „Mu lähedastel ja muudel asjalistel tõusevad ihukarvad püsti, kui kuulevad mu suust järjekordset tuttavat  avaldust  – mul on geniaalne idee! Aga  teevad kaasa!“

„Kuid  tegelikult on mul vedanud, sest elu on ikka mu kõrvale saatnud  kaaslased, kes mind tohutult aidanud ja ka seda paika siin armastanud on.  Aga  minuga on  raske sammu pidada, arvavad millegipärast mu sõbrannad…“

 “Sipelgasündroomi tõttu on meie rahval kadunud üks suur kunst – lihtsalt puhkamine. Mind ehk võiks oma ehitamise ja teenindusvurriga loomulikult samuti sipelgasündroomi kehastuseks pidada, aga ma oskan tegelikult väga hästi lihtsalt puhata ja mängida, jalutada ja meeliskleda. Kuni see tegevus on mäng, mis ei muutu rutiiniks. Kuni vaatan igat külalist, kui võimaluse saamist järjekordne kivi uude projekti paigutada. Kui saaks hädasolijaile nõu anda –  pole midagi,  mis aitaks stressi paremini maandada, kui kuulata, kuidas  hobused-lambad  rahulolevalt  õigel ajal varju alla saadud lõhnavat heina krõmpsutavad, pole nii vaja ei  mingeid sensitiive, eneseabiraaamatuid  ega nõidu..“

Eve Rütel soovib meile Sri Lankalt Maa-ema andestust ja leevendust

Tundlikud, loovad ja julged eestlased moodustavad nii Eestisse kui mujale maailma kooskondi, kus loovad eluterveid energiaringe ja loodavad oma sõpruskonna tulevaks aastaks prognoositavates kataklüsmides ellu jätta. Vabakutseline tõlk, meediatöötaja ja kunstnik Eve Rütel (47) järgnes ellujääjate kommuuni rajama Sri Lankale oma tšehhitarist miniale Divanale ja pojale Damianile ning on juba aastaid Tseiloni saarel elanult õnnelikum ja tasakaalukam kui kunagi varem. Nooruslikum ja kaunim ka.

Iga suhtlemine ja kirjavahetus temaga on kirgastav ja laadiv ning ta oskab sedavõrd kujundlikult ja elavalt kirjutada, et on tunne, otsekui vestleksid temaga siin ja praegu siinsamas. Äsja oli Eve sõpradel see võimalus ka tõeliselt silmast silma – see väga eriline kaunitar veetis suve siin ja tunnistas novembri hakul: „Mis seal salata, jäin pisut kauaks Eestisse ja sain korralikud nohud-luuvalud, nagu põhjamaalasele kohane. Oluline põhjus, miks sügisese isamaa nii põhjalikult endale ligi lasin ja ette võtsin, on viimaste aastate igatsus – mul on sünnipäev detsembris. Tähistades seda Sri Lankal koos oma arvukate sõpradega kookosebrändiga, mille suminas igaüks lebab, kus tahab ja kellelgi pole kojuminekuga kiiret, igatsen kodumaiste sügavate lumede ja sauna järele. Eks vanematel, kes Tabiveres elavad, oli vaja aidata ka sügistöid teha. Ja mõistagi on mu väikeses Lustivere kodus pimeduse ja vihma keskel ahju kütta ja sooja duši alt oma pessa pugeda ka nauding – väga teistsugune kui Tseilonil.“

Teekond Tseilonile

„Olin noorena vägagi mässumeelne. Mind aeti lausa politseiga taga. Tegin suitsu, püüdsin käituda nagu hipi. Ja mind vabandab ja lohutab ainult see, et andekatel ja tarkadel inimestel pidavatki valulik lapsepõlv olema,“ naeratab praeguseks väga pehme ja õrna mulje jättev Eve. „Isepäine küll, aga kuri pole ma kunagi olnud. Ka praegu pole mul kellegi vastu ühtki lippu püsti. Püüan ikka poolt, mitte vastu tegutseda.“

Eve on olnud pärast Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetamist meediakoordinaator ja ETV režissööri assistent ning ta on tõlkinud üle saja raamatu inglise ja soome keelest. Temaatika on seinast seina, laiem kui lai – lapsekasvatus ja kokandus, disain ja psühholoogia, inimteadvus ja bioloogia, zooloogia ja meditsiin, masinaehitus ja äri, kudumisõpik lastele ja Ameerika köögid, munatoidud ning kõikvõimalikud inimteadused.

Ta ise on kirjutanud mitu kokaraamatut ja sisekujunduse käsiraamatuid.

Viimased seitseteist aastat on Eve end elatanud vabakutselise tõlgina ning kinnitab, et ei tunne millestki puudust – võrreldes kodumaaga on Sri Lanka elamiskulud kaduvväikesed.

„Meil seal pole ju vaja ei talvepuid ega tohutuid elektrikulusid elus püsimiseks, ei talveriideid ega üüratuid kulusid toidule,“ loetleb Eve, kes võib oma keelteoskusest kõneldes reastada norra ja hispaania keele kõrvale lõuna-eesti keele. „Suurepärane kliima võimaldab sealsele rahvale lapselikku süüdimatust. Tseilonil on probleemid kas väga teises kohas kui eurooplastel – eriti just põhjaeurooplastel – või pole neid probleeme üldse. Tunded on seal väljaspool tavaolemist.

Kummalisel kombel näen praegugi unenägusid, kus elan näiteks külmas Kadrioru majas, kus õnneks siiski puud on keldris olemas. Loodan, et teil kõigil seal on puud olemas. See soov kõlab meil Tseilonil, tõsi küll, vägagi absurdselt.“

Paljukeelne-meelne perekond

Eve tunnistab, et Eestist saabuvad kirjad ajavad teda sageli nutma. Nõnda, et ta ei saa pikka aega pidamagi – sest ta lihtsalt armastab inimesi kogu hingest. Ta arutleb, et kõige eest tuleb maksta – maksmine peab aga olema mõtestatud, siis teeb see kõik osapooled põhjendatult õnnelikuks.

Eve kodus räägitakse aga inglise keelt. Kui poeg Mikk õppis Tšehhimaal graafilist disaini – nii et saabki vabakutselisena selle alaga peret elatada. Lisaks kõrgharidusele sai noormees võõrsilt kaasa tšehhitarist disaineri Divana, kes algataski Sri Lankale asumise ja sünnitas talle seal paar aastat tagasi poja Damiani.

Ettevõtlik ja uljas naine, kes valdab ka sinhala keelt, viis perekonna ja sõbrad selleks kaugele saarele elama, et rajada sinna eriline reservaat. Selline, kus luuakse ja ollakse helge meelega, kus kasvatatakse ohtrasti kõikvõimalikke puuvilju, ujutakse ookeanis ja võetakse vastu kõikjalt maailmast külalisi, kes tunnevad rikutud tsivilisatsioonist eemalduda, et ellu jääda. Nii ihuliselt, hingeliselt kui füüsiliselt.

„Me pole oma kommuuniga tunnete vastu. Kaugel sellest. Hea eluterve viha on täiesti lubatud, see on teatud mõttes tugevuse tunnus,“ arutleb Eve. „Ehkki me sööme ja elame väga tervislikult ja teadlikult, on ka mõõdukas alkohol ja mõned sigaretid lubatud. Alkohol on mõeldud selleks, et vajalikul hetkel meid tõsta, hõllandada ja teatud jamadest üle aidata.“

Tütarlaps troopikast

Eve, kes kandis veel hiljuti uljaid afropatse, imestas ka seekord Eestis toimetades, suguvõsa kokkutuleku jaoks nelja erinevat sorti kooke küpsetades ja sõpradega mõtete-tunnete sünergiat moodustades, kui kiiresti meie aeg siin võrreldes Sri Lankaga lendab. Üldse võrreldes kõigi teiste paikadega maailmas.

„Olen koos oma aia puuviljadega küpsenud sellesse staadiumi, mil oskan elada iseenda ja maailmaga rahus. Ma ei anna enam udusulgegi selleks, et kellegi koormat raskemaks muuta,“ kinnitab tütarlapselikult õhuline Eve. „Samas on selge, et teras karastub vaid kõrgahjus. Ainult karastunud inimene elab eksistentsiaalsed mustad tsunamid üle. Tean ka, et mõnikord tuleb siis, kui sulle liiga tehakse, kogu selle värgi peale kõrge kaarega lasta, sest seda hinnatakse rohkem kui iginaiselikku ürgarmastust.“

Eve armastab kujundlikult öelda, et iga madrats on triibuline – eestlased peaksid õppima mitte musta triibu peale pidama jääda, vaid edasi valge triibuni liikuma, mis siis, et pärast seda tuleb jälle must triip.

Ehkki Eve oskab kirjeldada, kuidas teist inimest saab armastada nagu liblikat, varahommikust avanevat õit ja hirmusilusat äikesetormi. Ta väidab, et usaldada ja vestluskaaslaseks valida on kõige parem sellist inimest, kelle kõhu-, aju- ja hingelihased võimaldavad naerda.

Kommuun kui energiaring

„Ma armastan unenägusid. Tunnen päevalgi end unenäoliselt ja eriliselt, kui olen näinud öösel unes kedagi oma sõpradest ja lähedastest, kellel on jalas varvassussid ja seljas kahar balletiseelik, millega ta mööda Tallinna vanalinna tipib, ületades asfaldiauke ja sodi, ei muuda kurssi ega aeglusta sammu – ja ka jalatseid ei vaheta, ehkki kõik ümberringi seda soovitavad. See balletikingadega sõber väidab, et kui ta peatuks, kaotaks ta tasakaalu ning rühib aina edasi, vaid endale teada oleva eesmärgi suunas,“ kirjeldab Eve. „Meie eesmärk Tseilonil on teada kõigile meie sõpradele. Me moodustame midagi kommuunilaadset, kus Euroopas hulluks aetud intellektuaalid õpivad taas tundma ehedat elamise hirmu ja hurma.

Eks teatud mõte sellise reservaadi rajamisel on ka kindlustunde tekitamine 2012. aasta ees.

Maktub – it is written – kirjutatud on, et Värava läbimisel teel heasse uude ilma rebeneb Tseiloni saar kolmeks, aga meie tahame oma sõpruskonnaga uskuda, et asume õigel tükil. Igas mõttes.

Mul on kahju, et meie hulgas on nii vähe eestlasi. Aga igaühel on oma valik. Oleme tulnud siia suurele sinisele planeedile vabatahtlikult elama ja meie hetke elu on meist igaühele võimalikest variantidest parim. Meil kõigil on kohustus ja õigus olla selles elus puu ja tuul, taevas ja meri ning jagada kogu oma hinge laste, armastatute, loomade ja igavikuga.“

Sirje „Ingelhing“ Laansoo – reconnectioni maaletooja

Sirje Laansoo on malbelt jõuline ja terviklik isiksus, kes on oma eluteel sujuvalt ühendanud kunsti ja äri, töö ja vaimsuse. Iluravija ja taasühendav tervendaja moodustab omakorda loova ja areneva terviku  purjetajast abikaasa Erikuga. Ta elab koos Erikuga ennistatud Ohtu mõisas nelja põlvkonna,  kahe koera  ja kahe kassi harmoonilises koosluses. Ehkki Ingelhing – tema iluravikabineti nimi sobib õigupoolest ka tema enese vaimseks salanimeks – võiks piirduda loovalt kulgeva  eluga, on ta valinud inimeste teenimise tee.

Naine nagu mosaiik-vitraaž

Pärast Tallinna  Kunstigümnaasiumi lõpetamist on Sirje vaheldumisi õppinud kunsti ja iluravi, alternatiivmeditsiini ja äri. Just selleks, et ühtaegu tunnetada iseenese ja üldse inimese kohta ja võimalusi siin ilmas – ning teisalt läbi teadmiste ja kogemuste inimesi aidata ja mõistagi ka ennast elatada.

Laansoode klanni Ingelhing  on õppinud majandusinstituudis välisäri, Helsinkis marketingi ja Gotlandil naisettevõtlust. Sealt saadud kogemused on kaunitar rakendanud nende teadmiste teenistusse, mis on omandatud iluravi alal Eesti Esimeses Erakosmeetikakoolis, Katrin Sangla jumestuskursusel, Nora Bode koolitusel, Guinot’ koolitusel Pariisis, BDR, Mediderma ja Forlle’d koolitustel.

Selleks, et osata koos abikaasaga Noarootsis Viiviku talu renoveerida ja Keila lähistel Ohtu mõisa restaureerida, õppis ta Kunstiakadeemia Avatud Ülikoolis  arhitektuuri konserveerimist-restaureerimist.

„Eluheitlus ja inimese teekonnal paratamatult ette tulevad valud ja raskused viisid mind vaimsele teele. Spiritualistlikud otsingud jõudsid ihu ja hinge ühtsuse tunnetamisele. Mina Olen kohaloleku  äratundmisele olen otsinud kinnitust ja täiendust mitmelt suunalt, mis kõik täiendavad üksteist. Tekkis palju küsimusi, millele oli vaja leida vastused. Uskumused, et me oleme haprad biokeemilised masinad, mida juhivad geenid, on taandumas arusaama ees, et oleme omaenda elu ja ümbritseva maailma jõulised loojad. Teadmine, et me saame muuta oma elu iseloomu oma uskumusi muutes peaks olema väga hea uudis! Me saame- kui tahame ja oskame, omaenda rakke programmeerida, sest nagu selgub Bruce Liptoni avastusest, pole meie armsad rakumembraanid  muud kui  vedelkristallilised kiibid, millel on väravad ja kanalid nagu arvutikiipidel. Loomulikult pole see nii  lihtne kui kõlab, et laed alla ja valmis, siin tuleb arvestada alateadvuse  uskumuste ümberprogrammeerimisega. Et alateadvuslik programm võimu ei haaraks, tuleb olla täie teadvuse juures. Meie alateadvusse programmeeritud piirangud on need, mis meil soovitud edu saavutamast takistavad.  

Tsiteerides Einar Laignat – inimese  põhiline ülesanne elus on informatsiooni hankimine ja läbitöötamine. Kuldsed sõnad, mis annavad tuge, et olen õigel Teel,“ kirjeldab oma haridusse tohutult investeerinud naine, kes on õppinud Riias Dr. Roman Karajevi meetodit, läbinud metameditsiini  sissejuhatava kursuse ja Prahas Taasühendumise ja Taasühendava tervendamise seminari.

Taasühendava tervendamise praktik

„Avastasin juba aastate eest, kui tihedalt on seotud inimese hing, ihu ja vaim – ja kui tihedalt oleme omavahel seotud me kõik siin universumis. Kõik on ring, kõik on üks, mitakyue oyasin – (all my relations) nagu ütlevad põlisameeriklased. Nii inimesed  kui loomad, meie nooremad vennad.  Kõik meid ümbritsev on ühel või teisel moel elus. Juba Einstein näitas, et meie universum ei koosne eraldiseisvatest füüsilistest objektidest, mille vahel on tühi surnud ruum, vaid universum on üks jagamatu ja dünaamiline tervik. Loodusrahvad on seda alati teadnud…. Planeet moodustab ühe elava ja hingava organismi , mida tuleb inimese ahnuse ja ignorantsuse eest kaitsta. Inimene ei ole looduse kroon, pigem kuriloom. Loodusmaailmas on käimas kuues suurem väljasuremiste laine Maa ajaloos ja Jeremy Thomase  väitel pole põhjus mitte maaväline, vaid põhjuseks on loomorganism – inimene. Ise. “ selgitab Sirje  põhitõdesid, milleni teda juhatasid isiklikud kogemused, raamatud ja  vaimsed praktikad.

 „ Kvantfüüsika seisukohast koosneb universum vastastikku sõltuvatest energiaväljade võrgustikest, mis pidevalt sajal erineval moel interakteeruvad.See on  universaalne tervendav Allikas, mida Reconnectioni vaimse ja praktilise juhi Eric Pearli sõnastuses käsitletakse ka uue sagedusvahemikuna. Inimene saab nii ennast, teist inimest kui looma  – ravida ilma puudutamata. Õieti isegi midagi otseselt tegemata.“  Uus sagedus Maal, mis kannab endas valgust ja informatsiooni tervendab- tasakaalustab kõiki nelja  eksistentsi aspekti – vaimset, füüsilist, mentaalset, emotsionaalset. Teadus on hakanud uurima RH (Reconnective Healing) tulemusi, millised on muutused, enim on uuringuid teostanud  Konstantin Korotkov. Temalt pärineb ka uuring, millised muutused toimuvad ruumis enne Reconnectioni seminari. Muutused olid märkimisväärsed, ruumi energeetika muutus  nagu oleks  õhku kuumutatud 600kraadini! Ja seda juba 3 päeva  enne seminari algust…

Teises katses uuriti puulehti, mis võeti puudelt. Tavaliselt lakkab elutegevus lehtedes 7-10 päeva jooksul, tervendatud puulehed elasid 90 päeva. Katse korraldati 5 erineva praktikuga, kõigil sama tulemus. Taasühendav tervendamine parandas ja taastas puulehtede DNAd. Sama testi korrati ka inimese DNA ga , tulemus oli sama.

Mulle meeldib, et taasühendav tervendamine ja Taasühendumise läbiviiminee on lihtne ja kerge ja puhas. Just puhas, siin ei ole vaja praktikul ennast mingeid amulette ja kulinaid täis riputada, kolme valget küünalt põletada, ennast müstilise „halva energia“ eest kaitsta või muud new age kräppi harrastada.  Pole vaja usutavuse tõestamiseks kliendile mingit etendust korraldada.

 Igaüks meist on perfektne, sest kõik me oleme Jumala peegeldus. Kui me endasse ja teistesse sellisel dogmadeta ja eelarvamuste-sildistamisteta kombel suhtume,  jääb meil palju enam aega tegeleda oma sisevaatlusega  ja põhjuse-tagajärje seoste üle mõtisklemiseks. Samas ei kujune meis ka haigused nii kergelt.

„Haigus või vigastus annab ajule signaali. Aju hakkab seda universaalsest intelligentsist lähtudes ravima. Nii, nagu selgitab ka Lynn Mc Taggart täiesti teaduslikult mõõdetult-põhjendatult oma raamatus „Väli“,“ usub Ingelhing, kes tavatseb sõpradele kinkida ja soovitada teisigi kirjastuse Stella Borealis tõlgitud ja vahendatud raamatuid ja filme. „Kui me pöördume haigusega arsti poole ja hakkame rohtusid võtma, anname vastutuse meedikutele ja medikamentidele üle. Tõestus sellest, et nii pole ainuõige, on juba see, et maailmas üha arvukamalt  on alustanud  koostööd Reconnective Healing praktikutega paljude kõrgkoolide ja kliinikute tavameedikud.“

 Eric Pearl  on veendunud, et ravida on võimalik kõike ja alati – ka lootusetuna näivaid keha muundumisi, vähki ja AIDSi.

„Taasühendumine/taasühendav tervendamine on lust ja rõõm, mitte töö. Selle käigus olen minagi vabanenud mittevajalikust  ja hakanud  usaldama universumit,“ kinnitab Sirje. „Mulle meeldib uskuda, et me ise oleme oma reaalsuse loojad. Jumala abiga.

 Laansoode klann on ilmselgelt hästi vallanud visioneerimise kunsti – püstita eesmärk ja heiska unistus, vali abinõud ja vahendid ning hakka oma taevatrepist üles astuma – nad on töökad. Ent samas jumalikult lihtsad, ilusad, loovad, pühendunud ja valgustatud inimesed ja kooslus.

Ilutegija ja iluravija

Ingelhingeks avanenud naisel on Tallinnas Narva maanteel juba mõnda aega ka Ingelhinge nimeline ilukabinet. Seal puudutab ta väga erinevatelt elualadelt pärit daamide ihusid ja hingi nii kätega kui energeetiliste hingetiibadega.

Faktiliselt teeb Sirje iluravi kõigis üldteada suundades.  Keemiline koorimine,  BDR mikrolihvimine,  BDR kortsupõhja tõstmine, BDR  mikroperforatsioon-dermalift  (mesoteraapia), valdab seerumite, nanomaskide, valguse ja pinguldava massaaži koos toimima panemist.  Kujundab kulme, annab meigialast nõu. Kogu spekter.

„Tegelikult lisanduvad ka vaiksed vestlused PÄRIS asjadest. Annan endast parima, et siin veedetud aeg oleks lõõgastav ja meelerahu taastav. „Kui õpid midagi väärtuslikku, siis tunned et pead seda jagama – muidu pole teistel võimalik teha valikuid.“ kirjeldab Ingelhing ilutegemist. „Mul on hea meel vaimseid vestlusi sõbrataride-iluravitavatega jagada, sest Erik neist asjust rääkida ei taha.  Ta  võtab nähtamatut maailma niivõrd enesestmõistetavalt, et kui sellest rääkima hakatakse, läheb pigem lapselapsele muinasjuttu lugema. Ma arvan, et universaalne intellekt ja uue ajastu peenvibratsioonid on tema jaoks nii enesestmõistetav teema, et sellest pole mõtet rääkidagi – see ON.“

Erik hüüdnimega Viiking on koos arhitektist Vend Ennuga purjetajad, kes kasvasid üles trajektooril Kadriorg-Pirita.

Vennad, Sirje ja nende sõpruskond moodustavad ühisvälja purjelaevadel võimalikult põnevates ja harivates vetes seilates – ja Ohtu mõisas.

Ohtu mõis

Ohtu mõis on rajatud 17. sajandi alguses ning Sirje sõnul oskab Viiking Erik mõisa ajaloost äärmiselt kütkestavalt ja vaatemänguliselt kõnelda. Laiemale üldsusele on mõis tuntud kohana, kus mullu suvel mängiti Roman Baskini lavastatuna Allan Aykbourni „Aiapidu“ – komöödiat, mida saab vaadata nii majas sees kui õues ning terviku saamiseks tulebki kaks korda vaatamas käia.

Mõisaköögi toiduklubi on  olemise viis. Mõisapaar teab, et sõprade – või ka uustulnukatest külaliste – vahel tekib meeldiv kodune side, võrdsus ja lähedus, kui nad koos toitu valmistavad – see on otsekui seltskondlik kollektiivteraapiline taasühendamine.

Mõis oli küll varemeis, kui  ta osteti – ent see-eest nõukogudeaegsetest nuriehitistest pääsenud. Seega õnnestub taastada kogu kompleks oma eheduses. Mõisapere, kelle moodustavad lisaks Sirjele ja Erikule  nende tütar Elina  oma perega ja Sirje ema, on alati valmis nii maja kui aeda  oma külalistega jagama – tuldagu toiduvalmistamist nautima ja ajastutevahelist sidet tajuma.

„Mõisarahva elu on imeline – nagu elu üldse. Aga ta on ka väga eriline. Olen väga tänulik, et saame siin elada  ja pilvedelt sõnumeid lugeda,  Kuud mõistatada ja Päikest kummardada.

Urve Loit – Eestimaa asustaja

Eesti Naisele

Urve Loit on Mulgimaa taluemand, kes hoolitseb nii oma enese talu ja eesti tõugu hobuseid kasvatades aretades kui Naiskodukaitses esmaabi õpetades iseenese isikuga selle eest, et Eestimaa oleks üleni asustatud ja kaitstud.

Neli aastat tagasi käivitas ta rahvusvahelise väike-põllumajanduse turgutamise võrgustiku Heifer International Eesti haru, mis nüüdseks ühendab, toetab ja õpetab enam kui 200 talust koosnevat kogukonda pea kõikjal üle riigi. 

„Heifer Estonia töötab samal põhimõttel nagu ülemaailmne liikumine. Alustavatele taludele – nii noortele maalekolijatele kui küpsetele peredele, kes oma majapidamises seni teadlikult midagi-kedagi tootnud-aretanud pole – annetatakse noor tiine emaloom. Eelistatavalt ohustatud tõugu omamaine isend. Olgu see eesti, tori, eesti raskeveo hobune, eesti maatõugu lehm, eesti maalammas või kihnu maalammas – või siis vutt[K1] , kitsed, kalaparv,“ kirjeldab Urve. „Kui seemneks kingitud loomal sünnib esimene järglane, annetatakse see omakorda järgmisele talule ning edasi algab oma talu edendamine ja laiendamine. Oleme jõudnud ka selleni, et lisaks traditsioonilisele annetamisele saavad pered, kes enam loomi pidada ei saa ega taha, oma loomad edasi anda. Äsja sai viidud läbi Võrumaa projekti näiteks Rõuge taga Sännas ennistatavasse-elustatavasse Kultuurimõisa perekond Noorele kolm kitse. Ja vahetamine on samuti hoogu läinud – Võrumaa kitsed Viljandimaa kalade vastu kasvõi.

Kuna meil on kujunenud tugev võrgustik ja sõpruskond, saame üle ka sellest, et Ameerika peastaap soovib läbi Leedus asuva Baltimaade keskuse meie väikeriigis näha ühte Heifer projekti liitununa vähemalt 1000 talu ja peret. Mis pole Eestis loomulikult mõeldav. Püüame oma tegevust Eesti siseselt edasi arendada ja hakkama saada ilma Brüsseli toetusteta, mis eeldavad meile üle jõu käivat omafinantseeringut, mida meil ei riigilt ega metseenidelt seni pälvida pole õnnestunud. Hoiame omavahel kokku – ja saame ikkagi hakkama.“

Ruudiküla Urve

Urve, kes peab praegu Viljandist Viiratsi teed pidi Ruudikülas asuvat Metsatuka talu üsna üksi. Tütar Kristi (19) käib koolis ja poeg Rauno (16) on enda harrastatava suusahüppamise tõttu palju treeninglaagrites. Emandale pole võõras ükski mehine töö ega tööriist, mis kuuletuvad talle taltsalt tänu sellele, et ta austab ja armastab iga tööd sõnnikuveost ehitamiseni.

Ratsutama hakkas Urve 12aastaselt, nii nagu nõukogude ajal lubati. Tema treener oli Aadi Pärtel, tulemused head – ent olulisematele võistlustele lubati miskipärast ainult poisse. Keskkooli lõpetas ta hõbemedaliga ning sai seejärel Eesti Põllumajanduse Akadeemia diplomi zootehnikuna. Viljandi jõudluskontrolli keskuses töötades leidis noor naine enda jaoks pühendumise – ohustatud tõugu loomade ja lindude kaitsmise, aretamise ja propageerimise, mida ta arendab ka praegu koos Eesti Hobusekasvatajate Seltsi ja Heifer-liikumisega.

2005. aastal jõudis Heifer International Eestis kõigepealt Saaremaale, 2007 aastal Hiiumaale ja Võrumaale ning on nüüd MTÜ Heifer Estonia ja Baltic Foundation HPI tiiva all kõikjale mujalegi laienenud. Tänaseks on selge, et üksteise taluhaaval jalule aitamine pole utoopia. Nagu ka humaansel ja loomulikul moel loomade eneseligi pidamine.

„Musta eesti tõugu täku Are kinkisid vanemad mulle, kui sünnitasin esimese lapse ja täkk oli alles aastane varss. Tänaseks on neil mära Rositaga arvukalt järglasi ning ma pean oma eesti tõugu hobuseid perekonna põhimõttel – täkk osaleb varsa kasvatamises,“ selgitab Urve. „Meie kodus muutuvad sõbralikuks ja arukaks ka need loomad, kes on siia pidetute ja pahuratena saabunud.“

Õigupoolest on see naine oma missiooniga teatud mõttes keisrinna Katariina Suure algatuse jätkaja. Tema kodu läheduses asub tsarinna rajatud Hansatee osa ning must Mulgimaa muld võib pakkuda tööd ja tegevust loendamatutele peredele, kes otsustavad linnakarpide tekitatud abituse meelevallast ära maale tulla ja omal jõul hakkama saavateks peredeks kasvada.   

Aigari juures

MTÜ Heifer Estoniat juhatavad koos Urvega legendaarne Võrumaa turismitalunik Aigar Piho ning viljandimaalane Kalle Riitmuru. Urvega kohtusime seekord Võrumaal, kus Aigari teenekas Kiidi turismitalus kogunesid laagrisse Läti Heifer-perede lapsed, töötasid mitmete riikide vabatahtlikud – nii nagu mitmes paiga mujalgi Võrumaal juba reegliks kujunenud tavana. Ning Aigari kaheksast lapsest nooremad tütred laulsid õhtueine lõpetuseks Läti teekaaslastele kandle saatel meie rahvalaule.

Urve tõdes, et võrgustiku rahastamise tulevikuga pole asjad sugugi kindlad ega selged, kuna USAs asuva keskusega suheldakse läbi Leedus asuva Baltimaade staabi. Seal eeldatakse, et liikumisse hõlmatavad talud on vaesekesed – Eestis aga teevad inimesed teatavasti nii mehiselt tööd, et ka raskustes kodud näevad hoolitsetud ja väga kaunid välja.

„Olen elu jooksul õppinud mitte muretsema,“ naeratab Urve rahulikult. „Nii inimese, majapidamise ja ettevõtte kui Eesti ja kogu planeedi asjad on alati niimoodi seatud, et kui üks uks sulgub, avaneb kusagil uus. Seda ei saaks juhtuda, kui eelmine periood poleks läbitud.“

Võimas näide eluperioodide edenemisest ja sellest, et kõik hea siin ilmas on võimalik, on Aigari juures Kiidi talus perenaisena töötav Ulvi Kallas. Tema kaks last on juba üle 20 aasta vanad, poeg elab Austraalias ja tütar Rootsis. Paari aasta eest sünnitas 40ndates emand tütrekese Annabeli ning jaanuaris toob oma Thalbergi tallu pärijaks ilmale veel ühe põngerja.

„Minu kodutalu kasvatab maalambaid. Kasutame ära viimse kui produkti villast liha ja piimani,“ loetleb Ulvi majandamise allikaid. „Ühtlasi olen kõva korilane. Minu korjatud seentest toitub Riigikogu – soolan, marineerin ja saadan Toompeale. Üks meie võrgustiku liige varustab Toompead näiteks sõira ja juustuga.“

Edukalt on Võrumaal käivitunud … liikumine „Uma ja hää“, mille kaudu propageeritakse kodumaist toitu. Projektijuhi Aigar Piho eestvedamisel saavad teoks saavad teoks paljud perede ühisettevõtmised.

Urve ja Aigariga ehal

Mis puutub võru- ja setumaisesse sõirasse, siis nii sõiraseminari kui muude kogukondlike koosviibimiste ja õppepäevade infolehed viib Aigar Piho käsipostiga taludesse laiali. Ka siis, kui juhtub ise olema äsja hobuse kapjade alt läbi käinud – varsa eemaldumisest ähmi läinud mära galopeeris üle peremehe, ehkki on tavaliselt rahumeelne ja leebe. Selliste asjadega peab iga loomakasvataja arvestama.

Ka heiferlane Vello Talo, keda külastasime, jukerdas päev otsa oma eesti maatõugu veistega. Pull pani tükkis ketiga karjamaalt plehku, kruttis end metsas ketiga ümber puu – ja mine püüa-haruta-taluta teda siis.

„Mäletad üht siitkandi meest, kes käis talust talusse, kult kannul ja paaritas emiseid,“ naerab Aigar. „Eks sinu pullgi naistesse läks. Oma lehmaga pole midagi peale hakata, see hakkab sul ju kohe-kohe vasikat tooma.“

Urve vaatab poegimisootel lehma udara ja vatsa üle, patsutab ja kiidab ja me sõidame külla teisele maatõugu lehmale, keda peab mõne kilomeetri kaugusel heifertalu perenaine Saila Kalle Luhte talust.

„Mul on sellepärast läti nimi, et ma sündisin Läti aladel. Need maad vahetas Eesti riik Ruhnu saare vastu, aga nimi jäi mulle,“ naerab naine, kes on 30 aastat kohalikus poes müüja ametit pidanud. „Minu loomad, viljapuu- ja lilleaed on minu perekond. Ega mu lapsed ja sugulased seda väga ei mõista. Küsivad, miks ma oma elu nii ebamugavaks elan. Aga loomad ja lilled mulle just elamise jõudu annavadki. Ja selle pere lilled ja loomad ning pererahva hoolivus on imetlemist väärt

Seda jõudu tunnetavad ka mõistmatud – kangesti hea on külla tulla…“

Tuhanded talud…

Ehkki levinud väelaul „Tuhanded külad, tuhanded talud“ jutustab tuhandetest, teavad meie tänased talunikud – laiali Eestimaal – et Heiferi hõlma alla keskusele meeldivat 1000 peret kokku koguda ei õnnestu.

„Ka PRIA ja Leader-programmi rahadeni jõudmine on meil veel nii vaevaline, et nutt tuleb peale,“ tunnistab Urve. „Koostan kilode ja tundide kaupa dokumente, arvutan ja konsulteerin, maksan ja sõidan – ja siis öeldakse kõigi kulude kulminatsiooniks EI. Ega me seda JAA-d muidu kätte saakski, kui oleks sadadesse tuhandetesse küündiv omafinantseering. Seda me seni oma riigilt saanud ei ole. Ju tuleb rohkem selgitustööd teha – üksnes üleni kodudega kaetud, toimiv ja majandav Eestimaa on elujõuline.“

Aigar, kelle tuntumaid tegevusalasid turismitalunduse kõrval on suusasportlaste treenimine ja mööda maailma esitlemine – pidades parimaks dopinguks muide eesti maatõugu lehmade ja kitsede ternespiima! – teab: „Talunikud peavad õppima ise majandama. Kui looma näol on piltlikult öeldes õng antud, peab õppima kala püüdma. Lehm pole iluasi ega siga lemmikloom. Kui karjamaal jalutab lehm, peab tema olema paaritatud ja vasika tooma – siis tuleb piima ja elu läheb edasi. Kui siga on kasvatatud, peab temast saama nii põrsaid kui toitu pere lauale. Nii on. Ainult arukalt majandades tuleb õnn õuele.“

15 aastat üksinda oma talu pidanud Urve õuele on ootamatult õnn tulnud – tal on, keda nädalavahetuseti ehale oodata. Seepärast ütleb see endisaegsel moel kaunis emand: „Õnn on lubatud igal ajastul, igas eas ja igal maal. Kes annab rõõmuga ja armastab südamega, saab tegelikult kirjeldamatult palju vastu.“

SIDEBARid

Heifer International

on heategevusorganisatsioon. MTÜ, mis töötab koos vabatahtlike inimestega. Eesmärgiks on suurendada nende heaolu ja neist hoolida. Programmi peamine eesmärk on toetada maal elavaid perekondi, parandades nende elu kvaliteeti, toitumist ja sissetulekuid. Maal elavaid peresid aidatakse sobivate põllumajandusloomade hankimisel, vajalike koolituste pakkumisel ja tehnika soetamisel.

HI visiooniks: maailma rahvad elavad rahus ja jagavad eluterve planeedi ressursse mõistlikult. Projektide põhialus on annetuse edastamine. Kui inimesed annavad teisele perele edasi oma looma järglase, oma teadmised ja oma praktilised kogemused, siis sellega laiendavad ja avardavad nad oma eneseväärikust ja tõstavad ka iseenda eneseusaldust.

Idee, et peredele antakse lühiajalise abi asemel kestev toiduallikas – õng kala asemel! – on kandnud juba üle 65 aasta. Organisatsioon loodi 1944. aastal USAs. Tänu sellele on üle 7 miljoni inimese 128 riigis nautinud paremat elu, suuremat sissetulekut ja rõõmustanud iseennast, abistades teisi.

Tavapärase HI projekti kolm olulist komponenti on: elusloomad või muud vahendid; koolitused ja praktiline töö; organisatsiooni areng – tegevuse planeerimine, majandamine, tulemuste arvestamine, aruanded ja ühistegevuse üldine areng.

Projekti on jätkusuutlikuks teinud see, et koostöö õhutab inimesi õppima, isiklikku vaistu kuulama, julgema olla südamlik, hooliv ja tasakaalukas – ning tänu keskendumisele ka tootlik.

Endaga toime tulemine ja arenemine on oluline sellepärast, et Heiferi projekt saab inimesi toetada vaid mõnda aega – edasi tuleb õppida teistega koostöös ise toime tulema ning loodetavasti juba järgmisi peresid järje peale aitama.

Loomakasvatuse alal õpetatakse projektis osalejatele, kuidas loomi ohutult pidada ning nende heaolu ja tootlikkuse ka kehvematel aegadel ja oludes tagada. Nutika loomakasvatuse õpetamise käigus õpib pere tervikuna tervislikku ja tootlikku majandamist. Põhiline tulu, mida saab annetuse saaja, on toit ja lisasissetulek looma kaudu ja abiga – olgu see siis piim, munad, juust, mesi või vill.

Põhiline kooslus, millele loota, on pere: mehed-naised peavad tegema ühiseid otsuseid, koos õppima, vastutust ja edu jagama. Toetust ja õpetust antakse peredele, kes seda tõesti vajavad ja väärivad. Ja kes on valmis oma majapidamise rakendama keskkonna hooldamise ja säilitamise teenistusse. Väetiseks kasutatakse vaid sõnnikut, istutatakse metsa, säilitatakse ja tekitatakse bioloogilist mitmekesisust, jälgitakse veekogude seisundit ja vähendatakse erosiooni.

Vastavalt projekti hõlmatud perede valitud loomaliikidele organiseeritakse neile koolitusi, pered suhtlevad omavahel ja juhendajatega innukalt ning harrastavad mitmel tasandil ühistegevust. Teoreetilisele koolitusele lisandub praktiline. Külastatakse hästi toimivaid majapidamisi ja farme. Projekti liikmes-pered saavad ise otsustada, keda nad endile õpetajaks soovivad. Ühtviisi oluline on nii loomse toodangu saamine kui selle töötlemine ja turustamine.

Annetuse edasi andmise põhimõte tähendab, et projektiga liituv pere saab kingituseks noore tiine emaslooma ning annetab järgmisele perele oma loomalt saadud järglase (enamasti emase). Uus pere aretab-paljundab teda – ning kingib järglase järgmisele perele. Nii süveneb hoolivus ja vaimsus, elu saab mõtte ning ühine elukeskkond paraneb võrreldamatult.

Heifer-võrgustik on veendunud, et inimkonna heaolu ei saa inimesi harimata tõsta. Haridus peab õpetama mitte ainult oma kasu saavutamist, vaid kogu maa tootlikkuse kasutamist ja tõstmist nii, et samas hoitaks keskkonda. Sellest, kuidas on häälestatud ja haritud naised, oleneb ülimalt palju. Alates kohaliku kultuuri traditsioonide järgimisest ja lõpetades kohalikku päritolu loomatõugude eelistamisega. Oma varanduse vaba ja rõõmus jagamine on paljude globaalprobleemide lahendamise võti!

*

Ameerika farmer Dan West algatas Heifer-projektide idee 1944. aastal. Hispaania kodusõja ajal töötas ta Brethreni kirikus ning jagas piima näljastele lastele mõlemalt rindepoolelt. Ta mõistis, et sedasi piima jagama võib jäädagi – peredele on vaja lehma, mitte kuitahes palju ämbreid piima. Ja õpetust, kuidas ja millal lehm lüpsab.

Ameerikasse naastes kutsus ta sõpru üles teistele, vaesematele peredele mullikaid annetama. Looma esimese emasjärglase pidid mullika-saanud omakorda järgmistele vajajatele annetama. Programmi nimi oligi tookord “mullikad kingiks” – „heifer“ tähendab saksa keeles seni-poegimata tiinet mullikat, ehkki lisaks tiinetele mullikatele kingiti ka muud liiki loomi.

Nii oleneb ka praegu, 67 aastat hiljem, loomaliigi valik ja projekti edukus neist peredest, kes projektis osalevad. Tänapäeval toetatakse loomade annetamist küll põhiliselt välismaise rahaga, ent kingitakse siiski kohalikku tõugu loomi. Eestis saavad projektis osaleda pered, kes väärtustavad elu maal, on huvitatud põllumajandusloomadega tegelemisest ning koolitustel ennast täiendama. Neil peavad olema tingimused loomapidamiseks, loomade piisav söötmine peab olema tagatud ning pidamistingimused ja heaolu garanteeritud.

Loomade heaolu tagab see, kui kasvatatakse kohalike oludega kohastunud loomi – Eestis siis kohalikke, eriti just ohustatud tõuge. Enne loomade kätte saamist käiakse üldteadmiste hankimiseks koolitusel. Õpitakse nii liigi-kohaste koplite ja varjualuse rajamist kui söötmist-jootmist, vaktsineerimist-ussitõrjet, hooldusprotseduure ja ümberkäimist nii poegimise kui lüpsi puhul.

Projekt kestab viis aastat. Loomad antakse kätte üldjuhul teisel aastal – sellest nähtub, kui pikk ja põhjalik on eelnev õpe. Viimasel aastal jälgitakse perede edasist toimetulekut, jätkusuutlikkust. Kui vaja, pikendatakse projekti – ideaalis aga saab jalule saanud loomakasvatusperest juba uus annetaja. Tänu sellele suhtlevad inimesed omavahel perekonniti ülimalt tegusal ja positiivsel tasandil.

Baltimaadesse jõudis Heifer International 1999. aastal – esindus avati Leedus, Kaunases. Balti Heategevusfond registreeriti Vilniuses aastal 2005 ning see koondab kõigi kolme Baltimaa projekte.

Esimene HI projekt Heifer Estonia

Eestis avati Saaremaal 2005. aastal. Kuus peret said tiine mullika, seitse peret 10 lammast, seitsmele anti kolm mesilastaru igale. Võrumaal käivitusid projektid 2007. aastal (lambad, kitsed, veised ja hobused) ning Hiiumaal (lambad ja küülikud).

Võru-Põlva kagupiirkonna projekt, mis tegeleb lammaste ja kitsedega, kinnitati 2007. aasta lõpus ning 2008. aasta kevadel alustas tegevust Eesti ohustatud tõugu hobuste projekt, mille eesmärk on võimaldada hobusekasvatajatele vajalikke koolitusi ja propageerida hobuste kasutamist töös. Liitunud on pered Pärnu-, Viljandi-, Jõgeva- ja Tartumaalt. Nende perede kogemustest saab lugeda koduhobu.blogspot.com ning Urve Loit on kättesaadav urve.loit@gmail.com – 5148705.

Allikas: www.heifer.ee

Signe Laigu: alateadvus alustas oma keeltekooli rajamist aastaid tagasi

Kui Signe Laigu (40) pärast 15 aastat  tööd inglise keele õpetajana töötuks jäi, kogus ta iseenda, oma mõtted-unistused-eeldused kokku ja rajas Tartusse Emajõe Keeltekooli. Daam, kes meenutab soojalt kiirgavat, positiivselt mahlakat päevalille, tõestab oma edulooga, et üldine külgetõmbeseadus kehtib tõepoolest ning et võim ja loomine meie planeedil lähebki naiste kätte.

„Selleks, et unistused täituksid ja soovitu su ligi tõmbuks, tuleb lihtsalt intuitsiooni usaldada, peab julgema sisetunde järgi tegutseda ka siis, kui ise ei saa hetkel aru, mida ja miks siin ja praegu teed,“ on Signe kogenud. „Südamehäält usaldades julgeme vaistliku vaprusega astuda turule ka siis, kui see on näiliselt justkui täis. Tuleb julgeda unistada.“

Viimast õpetas talle  poeg Toomas, kui nad panid koos aasta viimasel päeval roosasse unistustekaustikusse kirja järgneva aasta eesmärgid, soovid, unistused. Unistustel on kalduvus täide minna ja kui see on kirja pandud aastate kaupa, siis on see fakt must-valgel näha. Nüüd sisendab Signe sama ideed ka oma keeltekooli meeskonnale, kellega koos samuti jõuluvanale lubadused ja palved esitati, teades: unista julgelt ja sinu inglid ning kõrgemad väed aitavad sind! “

Koguja raamatud

Signe,  kirgliku elujanuga klassikaline Jäära-piiga, võttis inglise keele õpetaja töölt lahkudes„astroloogilise imiku“ optimismiga kapist kõike, mida vaist oli koguda soovitanud.

„Esiteks võtsin virtuaalsest varamust viisteist aastat õpetamiskogemust ja õpetajatega suhtlemise kogemust. Tee inglise keele õpetajaks pole olnud kerge – algselt õppisin töö ja pere kõrvalt algklasside õpetajaks ning spetsialiseerusin ümber põhikooli inglise keele õpetajaks. Filoloogi minust ei saanudki, aga elu on veel ees ja õppida pole kunagi hilja.“ loetleb nutikas koguja oma eksistentsiaalsetel riiulitel leidunut. „Teiseks võtsin aastate jooksul eratundide andmise käigus kogunenud unistuse. Mul oli paar aastat tagasi eraõpilasi juba üle 30, adusin, et peagi ei suuda enam üksinda kõigi ootusi kvaliteetselt täita – nii avastasin sündiva keeltekooli seemne.“

Kolmandaks oli Signe aastate jooksul kokku ostnud tohutu hulga õpikukomplekte erinevate keelte õpetamiseks. Ilma, et oleks neid ostes, aukartust äratavaid summasid investeerides teadnud, miks vaist käsib tonnidena raamatuid koguda – nüüd naeratavad need õpikud Signe kooli sisenejale riiulitest vastu ja kehastavad akent maailma. Keeleoskajate maailma. Ja see muljetavaldav raamatukogu on kasutamiseks nii Emajõe Keeltekooli õpilastele-õpetajatele kui Tartu linnarahvale. Tasuta. Sõnaraamatuid ja õppematerjale käivad kasutamas keeleõpetajad kogu linnast ja see on hea koht suhtlusvõrgustiku arendamiseks. Algaja ettevõtja suur eeskuju ja õpetaja Marju Unt on öelnud, et äri on suhted – seda püüab Signe järgida kogu hingest.

Töötuse perioodil tegi emand Laigu veel ühe aruka kogumisotsuse. Ta ei häälestunud meeleheitel koduperenaiseks, vaid keskendus iseendale. Järelemõtlemise, hingetõmbe ajajärgu ja iseenese kogumise tulemusel õnnestus taevasesse kataloogi õige tellimus esitada.

„Mulle kulus koolirajamise-eelne puhkepaus ka sellepärast ära, et akusid laadimata poleks ma praegusele inimvõimete piiril tiksuvale töökoormusele vastu pidanud,“ tunnistab Signe. „Praeguses elujärgus öösel kell üks ikka veel oma 80 e-kirjale vastates mõtlen: kohe-kohe saab üheksakuine stardiriba läbitud, sissetöötatud rütm ja tööjaotus sünnib – ja mina hakkan  väljateenitud keskea rõõme nautima. Südames tunnen, et keeltekool on minu imearmas laps ja ma tahan kogu hingest aidata oma sünnitatul kasvada, areneda ja ajast ning  panustatud energiast pole mul kriipsugi kahju.  “

Nautlev töödik

Päevalill 16tunniste tööpäevadega on paradoksaalsel kombel oma kirjelduse kohaselt eestlase kohta tavatult hedonistlik. Aegadel, mil kõik see Eesti kiitles ühest suust, kuis keegi ei puhka ja kõik rügavad 24/7, lubas Signe endale enesestmõistetavalt rikastavaid-laadivaid reise ning nautis kõikjal maailmas puhkuse ja kultuurireiside rütmis ilusat elu.

„Olen olnud alati veendunud, et inimesed ei sünni siia ilma kannatama ega piinlema, igal eneseületusel peab olema mõte ja põhjus, siis teeb see õnnelikuks ega kurna,“ teab Signe. „Igal naudingul on hind – enne reisimisi pidin oma õpetajatööd ette ära tegema. Olin päevas 14ndat eratundi andes näost hall – oh õpilased, andke mulle ette ja taha andeks, ka minestuse äärel olen endast alati parima andnud.“

Toonasest ettetöötamise krundist on nüüd ses mõttes kasu, et naine peab eranditult iga päev sama rajule – ja veel mitu kraadi kõvemalegi – vajutamisele vastu. Kuna tema poeg on suureks kasvatatud, rändab 20aastasena ennast otsides Indias ja selle ümbruses ning töötab Dehlis Eesti turistide heaks, võib ema endale lubada sõna otseses mõttes koolis elamist.

Tunnid ja õpetajate-õpilaste leidmine, individuaal- ja rühmatundide sobitamine, projektide genereerimine kooli varustamiseks 21. sajandi tehnikaga, läbirääkimised kolleegide ja konkurentidega, tööjaotuse sissetöötamine, õpetajate õpetamine Emajõe keeltekooli idee, olemuse ja suhtumisega kokku kõlama… See on vaid osa emanda päevatööst.

„Üks esimesi kujunduselemente, mille vastvalminud fuajeesse soetasin, olid valged nahkdiivanid. Jällegi sisetunne oli see, mis käskis sellise näiliselt arutu kulutuse teha,“ naeratab Signe kütkestavalt. „Nüüd istuvad õpilased neil diivanitel nii enne kui pärast tundi ja meil on kujunenud omalaadne klubi. Mu enese jaoks on siin maailma parim mõtlemise ja mediteerimise koht. Just selles diivaninurgas voolavad minust pidurdamatu allikana uued ja uued ideed, mida järgmisel päeval meeskonna peal peegeldada.

Siin tekib eriline seisund, mis loob mulle ühenduse minu enese ja kõiksusega. Ühtlasi tulen siin töödiku-ratta pealt maha ja vahetan keskkonda, sest kodus ootavad mind uued meilid ja tegemised“

Unistuste keeltekool

Peagi täituv esimene aasta on näidanud, et Signe südamehääl on panustanud õigetele trumpidele: individuaalne lähenemine ja keeleõppe ühendamine vastavasse kultuurisse süvenemisega. Nimistus on eesti keel nii inglise kui vene keele baasil, soome, vene, rootsi, saksa, itaalia, ladina, prantsuse, hispaania, inglise, türgi, ungari, taani, leedu, läti, araabia, poola, portugali, hiina, norra – ja ka viipekeel.

„Tegelikult leiame ka loetelus puuduva keele õpetaja, küsitagu vaid! Soovitan individuaaltunde native speakeritega, kes pühendavad kogu tähelepanu ja oskused ühele õpilasele – ja kutsun kord kuus toimuvatele rahvusõhtutele. Meie külalistele esinevad siis kultuuriprogrammiga nendelt maadelt pärit inimesed, valmistatakse rahvustoitusid ja arutame kultuuriliste erinevuste ja sarnasuste üle ,“ kirjeldab Signe. „Kuna minu koolil pole mingeid stereotüüpe, valmistume ka aknast välja ronima. Sõna otseses mõttes.“

Vaba mõttelend, elus keel ja inimlikud suhted viivad keeleõppijad kevadel aknast õue tänu sellele, et Tartu Kaubahalli kolmandal korrusel asuva kooli akna taga on katus.

„Kui alustasime Emajõe Büroohotellis, kujunes selle omanikust Kadri Kullmanist minu parimaid toetajaid ja nõustajaid. Nimetan teda Emajõe Keeltekooli ristiemaks ja ei jõua kohe tema hoolivust ära tänada!Siia Ülikooli tänavasse Kaubahalli ruumidesse laienedes palus Tasku seltskond  mul joonistada paberile Unistuste Keeltekool– ja täpselt niimoodi ehitatigi,“ on Signe õnnelik. „Niimoodi siis kevadeks  katusekool avanebki. Seletamatagi selge, et eranditult iga eriala saab edukalt viljeleda partneri keeles ning iga lisanduv keel laiendab inimese taju ja tunnetust, treenib ja arendab aju – ning, üllatus-üllatus! – parandab ka pereelu.“

Pereteraapia enne keskeakriisi

Signe teab, et pereemad – aga ka –isad – kes veedavad mõne hommiku või õhtu keeltekooli valgetel diivanitel, tundides ja rahvusõhtutel, ennetavad või ravivad sellega oma pereelu ja keskeakriisi. Energia läheb liikvele, õhin elustab elurõõmu ja väljast viiakse koju taas midagi värsket. Mõni õpilane ütleb, et on lausa elu mõtte ja uue seltskonna ja sõbrad meie majast leidnud.

„Mu enese jaoks oli oma kooli asutamine ühtlasi uue abielu algus – sama mehega,“ selgitab Signe silmade särades. „Seni otsustas meie peres kõike mu insenerist-furnituurimees Andrus. Kogumise perioodil tundsin, et nüüd on minu aeg. Mina tahan ka teha ja otsustada. Minu sõna maksab! Omanik-ettevõtjana saan rahuldustpakkuvas koguses iseotsustamist, vastutust ja isegi hääl on kandvam.

Ühel hetkel septembris avastasin, et üksi ma kõike ei jõua. Tööjõukuludeks raha pole- kutsusin Andruse appi – kuna mees peab teatavasti alati saama juht olla, nimetasime ta haldusjuhiks. Ja tema kestvat armastust minu vastu tõestab ja kinnitab tõsiasi, et nii nagu ma ise, pole ka tema seni veel palka saanud. Me lihtsalt ei või kooli alles-sündivast eelarvest midagi endale näpistada. Ma ei nõustu väitega, et pereäris on tihti erimeelsused ja kasutatakse ära tasuta tööjõudu, meie peret on ühine ettevõtmine liitnud ja uuele tasemele tõstnud.Minu mees hindab mind naisena märkimisväärselt rohkem – ennäe, ettevõtja olla on seksikas! “

Poega Toomast on ema sõnul sinna Indiasse, Nepaali, mägedesse, uue ajastu hipikommuuni õpetlik ja põnev piiluda: temast kiirgab koduni, rahu, meditatiivset hingamist, puhastumist ja mürgitut-pahetut olemise võimalust.

Signe sõbrad-tuttavad-teekaaslased kinnitavad üksmeelselt, et naisega on toimunud rabav arenguhüpe – ta pulseerib ja kiirgab omas elemendis nagu supernoova. Selles on midagi palju enamat kui keeleõpetus – on tõestus väitele, et tõeline elu algab 40aastasena!

Pärnu rand – kilpluse uus mõõtühik?

Kati Saara Vatmann

Naiste paradiisis kasvanu

Mõne aasta eest itsitasime euroopaliitlaste üle, kes mõõtsid normatiive järgides banaanikõverust ja lugesid kokku kraanikausse porgandi jaoks, kartuli jaoks, käte jaoks, jalgade jaoks… Mida me nüüd ise teeme? Kulutame seoses eurole üle minekuga olematuks sulanud raha Naiste Paradiisi vastu sõdimisele. Õiguskantsler punastab ja seletab. Rahvas naerab ja sõimab. Ja lubage arvamust avaldada: see on kilpluse-tölpluse uus mõõtühik, et Suvepealinn ületab keset sügiskaamost uudisekünnise, võideldes traditsioonilise unikaalse naisteranna vastu.

Pärnu plaaž on kümnendite ja sajandite jooksul arenenud supelmajade ja siivsate triibuliste supelkostüümide ajastust 21. sajandi rannaks, mille vasakul tiival on võimalused kaasaegseimaks spordiks skuutritest lennupõllekesteni, keskel on üldrand, paremal Naiste Paradiis, millest muuli poole jäävad omakorda geid, nudistid ja ujuvad koerad.

Selline koosluste järjestus on kehtinud nii kaua kui mäletavad praegu elus oletavad – ja päevitavad – põlvkonnad. On mitmeid muutumatuid põhjusi, mille tagajärjeks on naisteranna ajas muutumatu populaarsus.

Miski jääb samaks

Üks muutumatu nähtus on naine ise. Tema psüühika, füsionoomia, endasse ja teistesse suhtumine ei muutu ajaloo uperpallide käes. Kehtivad iluideaalid ei võimalda igas eas ja igasuguse figuuriga neidudel-daamidel-tädidel üldranda minna. Võime kuitahes veenvalt kompleksides temakesi patsutada – ära põe! – ikkagi vajavad nad privaatsust.

Teiseks on plaaž seltsielu koht. Nii nagu me ei saada vanaemadest käsitöömeistreid ööklubisse seltsielu elama, lävivad ka erinevates randades erinevad kooslused.

Üldrand – see on paaridele ja paarilise otsijatele, seal on muusika ja pallimängud, dringid ja grillid ja tuhat meelelahutuslikku lõksu nii turismiklassikast kui ekstra Pärnu moodi.

Naiste Paradiis on eriline liik feminiinset padjaklubi, kus „päike, õhk ja vesi – need me sõbrad kolmekesi“. Selles padjaklubis tunnevad end mõnusalt ja turvaliselt sõbrannade seltskonnad, kes soovivad meestevabu tunde ja rantideta päevitus olenemata east ja figuurist. See on kudumisvardad-heegelnõelad ja igihaljas naiselik vadin, kus pole juttugi naisõiguslusest ega sookvootidest – siin on piknikukorvide ja ristsõnadega Naised. On laste liivalossid, vankris või päevavarju all magavad beebid ja rannakübarate varjus tukkuvad vanaemad.

Ka mina, Pärnu naisterannas üles kasvanu, olen seal kudunud-heegeldanud kümneid liivaseid kampsuneid ja kirjutanud pastakaga kaustikutesse lugusid, mis said õhtul kodus masinasse tipitud. Sülearvutiga vist väga sesse naiste maailma ei heidaks.

Liiv pole samas ainus oht, mis 21. sajandi Naiste Paradiisi varjutab.

Paradiisi ohud

Sel ajal, naisterannas filmiti episood kultusfilmis „Mehed ei nuta“, kus Kalju Karask keset Eeva-tütreid kaldale ujub, oligi ainus vari paradiisis meeste uudishimu. Nii eluterve kui perversne – kus iganes see piir nende kahe himu vahel ka asub…

Tavatsesime ema ja tema sõbrannadega – nii pealinnast kui Pärnust pärinevatega – naisteka kõige tagumises osas, vahetult enne geisid ja nudiste, oma linakeste peal maasikaid ja värskelt hapendatud kurke süüa, lobiseda ja jäätisemüüjate kaste tühjendada – kakaojäätis oli parim. Vetsu seal tagumises otsas küll polnud – kakasime liiva sisse kaevatud sügavatesse aukudesse, mille hoolikalt kinni ajasime ja püüdsime meelde jätta, kuhu eelmised augud said.

Eranditult iga päev redutasid kõrkjates piilujad. Mõnikord said nad tigedamate tädide käest peksa – kambakas tehti. Vahel jooksid poisikesed kihlveo peale läbi naisteka – ja osa neist sai samuti tohlaka.

Viimastel aastatel, mil vahel harva Pärnu plaažile sattusin – oma talu oli Lius ju kolmest küljest merega piiratud – ei teinud küll õigupoolest keegi mingitest läbijalutavatest meestest välja. Inimesed on võõrsil nii palju topless- ja nudismikogemusi omandanud, et miski ei loksuta enam.

Naiste Paradiisi ohustab üldrannast rohkem hoopis Päike. Enneolematult aktiivne täht, mille ümber Maa keerleb ja küpseb. Kiirgus ohustab katmata rindu ja limaskesti. Kurjale päikesele on eriti tundlikud lapsed ja rasedad, heledad ja elatanud, kelle õrnad nahad tuleks praegusel pöördelisel ajal tingimata villu viia.

Lõppenud suvel ei päevitanud ma kordagi sihilikult – ainult lapsi ujuma viies ja õues loomadega tegeldes – ja ikkagi olin pruunimgi kui aastakümnete eest päevast päeva päevitades.

Lubage reastada kolm asja, mida võiks ja peaks Pärnu rannaga tegelikult tegema – selle asemel, et õiguskantslerit libaprobleemiga koinida.

Esiteks tuleks Naiste Paradiis kui traditsiooniline-unikaalne nähtus muinsuskaitse alla võtta ning tema patrooniks kasvõi peaministri proua Anu Ansip paluda – presidendiproua tantsitab juba tähti, palju ta ikka troonida jõuab.

Teiseks peaks kirjutama europrojekti – a la Evelini 16miljoniline Welcome to Estonia! – mille rahade eest paigaldatakse uued sildid-plakatid-lipud, trükitakse voldikud ja muu teabematerjal, kus on kirjas nii Pärnu ranna ajalugu kui Naiste Paradiisi eripära ja reeglistik ning hoiatus rindade ja muude naiselike piirkondade ülemäärase kiiritamise eest. Mis on ka põhjus, miks pakkusin patrooniks just dr. Ansipit – ta on ju naistearst!

Kolmandaks peaks kogu Pärnu rand võetama looduskaitse alla. Siis ehk lakkaks turba, saepuru ja õli vool ümber muuli kaubasadama faarvaatrist supelranda ja meie külalised ei peaks küsima: miks lubatud valged liivad nii tumepruunid on. Tegelgem ASJAGA, mitte kilplasliku asjatsemisega, härrased!

Alari Suurmets – lilledele sündinud

Ajakirjale Naised

Orhideede, liiliate, kaktuste, daaliate ja üldse maailma kõigi taimede entusiast ja südamesõber Alari Suurmets (25) on taimedele ja esteetikale sündinud. See karismaatiline mees jätkab oma aeda ja kasvuhooneid, lillemaju ja terraariumi hooldades esiemade traditsiooni. Oma taimede keskel liikudes ja nendega suheldes on ta õrn ja pühendunud – inimestele näitab ta aga elegantset artistlikkust ja vaimukust, millega oma habrast olemust kaitsta.

„Kui ma veel noor olin…“ kirjeldab see vana vaim aastate poolest ju nii noorena oma jõudmist praeguse leplikkuse, keskendatuse ja KOHALOLEKUNI. „Mind õnnestab ja rahustab taimedele pühendumine, tänu neile teenitud rahale ehitamine ja esteetilise keskkonna loomine, kuhu oma lähedased sõbrad kutsuda.

Taimed aitasid mind üle ka paanikahäirest, mille põhjustasid teatud mõttes samuti taimed.“

Alari meenutab olemuselt noort Gerald Durrelli või raamatu „Tistou, roheliste sõrmedega poiss“ peategelast. Ometi sai ta parimat kavatsedes Kodukauniks veebifoorumi poksikotiks seoses orhideetaimede tellimisega võõrsilt. Ühest küljest kippusid teda hulluks ajama tema kaudu tellimusi esitavate inimeste pidevad soovide muutumised, teisalt läks asi käest ära seetõttu, et ta ei saanud vastutada selle eest, milliseid taimi välismaalt tegelikult saadeti. Et mitte teenimatult petiseks jääda, maksis ta kinni puuduvaid taimi. Oma taskust maksis kinni ka  tollimaksu – aga peksa sai ikka. Teate ju küll, mis kõikvõimalikes foorumites toimub – seal püütakse ühise harrastuse ümber üksteist ära tappa, selle asemel, et ühte hoida.

„Ma ei saanud alguses aru, mis minuga on – süda peksab, kõris poob, silme eest on must, oma toast välja minna ei suuda,“ kirjeldab Alari. „Aga õnneks kirjutasid paljud tuntud inimesed ausalt ja avalikult oma paanikahäirest ja ma sain aru, et ka mina olen nüüd endale selle saanud. Praeguseks tundub, et tänu sellele, et ma mingeid kommentaare enam ei loe ja tänamatute töödega ei tegele, on ka ärevushäire möödas.“

Mädakartuli ja musta lume kiuste

Tänu ühtehoidvale perele, eriti tublile isale on esivanemate talu õhuliseks ja maitsekaks väikehäärberiks renoveeritud.. Ehkki suurtest viljaaedadest, põldudest ja heinamaadest anti rumalasti enamus ära, on noorhärra Suurmets otsustanud muudetamatut mitte kahetseda.

Paratamatut nostalgiat tekitab temas panoraami lõhestav kartulihoidla: „Kui ma laps olin, siis töötas  veel rohujahuveski  – lõhnas tohutult hästi kuuma heina järele. Suvekuudel  tuleb  kartulihoidlast mädanemise lehka. Aga  vananev kartul on kindlasti osa loodusest. Kõigega harjub.

Üle tee asuv puidufirma maalib meie lume mustaks. Olen korduvalt palunud, et nad paigaldaksid oma korstnatele tahmafiltrid, aga ikka on kevadeti mitmesentimeetrine tahmakiht maas.

Sellest hoolimata on väga eriline – ja oma erilisust nautiv – Alari omarajatud muinasmaal õnnelik. Tema erilisus, mis ühendab teda lähisõpradega väga tihedalt ja kauaks, teatud mõttes paranormaalseks kogukonnaks, on loonud rohkete suurte akende, õhu ja avarusega kodu.

Pere on selle oaasi keset industriaalmaastikku ehitanud läbi sõbralike vaidluste ja naeru. Õnneks pole ema ja isa Suurmetsal midagi ka selle vastu, et kõik kõrvalhooned ja viimne kui sentimeeter õuest ja tubadest on libisenud sujuvalt haruldaste taimede ja eksootiliste loomade kätte. Palju abi on Alarile ka vanemast vennast Laurist (30). Kes vabal ajal nõu ja jõuga maakodus abis käib.

Lilleline dünastia

„Mu vanaemad ja vanavanaemad on kõik olnud taimede inimesed. Väiksena sibasin siin vanavanaema sabas, jälgisin ja õppisin, mis ja kuidas. Kui hakkasin omal algatusel maasikataimi välja kaevama ja ümber istutama, siis memm ei seganud, vaid laskis mul vigadest õppida,“ meenutab tänulikult Alari, kellel on iluaias memme mälestuseks 130 sorti daaliaid, vanemad inimesed nimetavad neid jorjeniteks.  – ning lisaks sadu liike orhideesid ja kaktusi ja tuhandeid muid haruldasi ja erilisi taimi.

Lillelise dünastia pärija on saanud taimedest oma pühendumise ja sissetuleku. Ta kirjeldab, kuidas esimesel korral Taist orhideesid tellis: maksis riski peale ette ära, ostes täieliku põrsa kotis – kui ülihinnaline saadetis kohale jõudis, oh õnne! – selgus, et tal pole selle kättesaamiseks vajalikke dokumente, kui dokud olid instantsidest hangitud, selgus kaste avades, et taimedel on lubamatud õied peal, õisi aga ei tohi putukate ja nakkuste ohu tõttu olla – õnneks olid ametnikud taimede ilust lummatud ja käitusid inimlikult.Parasiite õitest ei leitud  ning  taimed läbisid inspekteerimise edukalt.  – ja nii kõik algaski.

„Esimesed LED taimevalgustid  tellisin hiinlastelt, kes ei pannud lampidele kaasa ei dokumente ega märgiseid. Kui kaks kuud neid kirjade ja kõnedega pommitasin, ütlesid nad siira heasüdamlikkusega: kõik on korras,“ naerab Alari sellise kirglikult lustaka häälega, nagu oleks heeliumi hinganud. „Mina halasin – ei ole korras, lambid saadetakse kohe Hiinasse tagasi! Ja lõpuks nad saidki aru – ning nüüd on meil väga sujuv ja armas koostöö.

Pärast üsna pikki perioode Soomes – mu kaunis, võimas ja äärmiselt eriline abikaasa Triin elab seal ja minu firma tegeleb lilleäriga samuti seal  – tundsin, et õigem ongi lasta rännata ja oma teed minna taimedel, ise siiski kodus püsida. Ma ei taha Eestist mitte kuhugi! Ükskõik kui halastamatult siin üksteist ka risti ei lööda – erilisuse eest karistatakse alati – mina ei lähe siit oma muinasjutust ja kuningriigist kusagile.

Lisaks isamaa-armastusele äratasid äraoleku ajad ka uuel tasemel armastuse, austuse ja tänutunde oma vanemate vastu – nad kastsid ja poputasid mu arvutuid taimi ja loomi lausa ennastületava ustavusega. Mõni üksik taim läks untsu – aga üldiselt olid nad vapustavalt tublid.“ Oma vanematele on Alari siiralt tänulik. Kõik sujubki kui teha asju südamega.

Lasteaiajuhataja

Alari suhtub oma taimedesse nagu lastesse. Kõnetab neid kui isiksusi – „totu, jää tuttu, talv tuleb!“, „kullakene, mis sul arus on, et sa vastu lumetulekut õitsema hakkasid?“ Ta karastab ja harjutab neid Põhjala kliimaga – kolleegid-taimeinimesed on rabatud, kui haruldasi ja hinnalisi taimi ta rahumeeli suveks aeda viib. Värske õhk  ja päike on taimedele väga oluline.

Alari sõbrad kinnitavad ka, et Räpina aianduskoolis, kus tal on faktiliselt õpingud pooleli, ei peaks ta enam ammu olema õpilane, vaid õpetaja. Tõenäoliselt ongi õpetajaks saamine üks Alari võimalikke tulevasi valikuid – eks me ole ju iga sammu astudes teelahkmel ning oma unikaalsete kogemuste jagamise tarviduse on noormees selgeks tunnetanud küll.

„Minu valikuid määrab see, kas antud tegevus hoiab meeled erksana või vajutab mu rutiini. Taimede ja loomade eest hoolitsemine kisub paratamatult rutiinseks – kastan-väetan-kaevan-istutan-toidan-kastan… Ja nii edasi. Vahepeal tuleb kirjutada ja laulda – mida iganes, et olemisele värskust tuua,“ teab Alari. „Üldiselt käib mu elu siin keset igapäevast maagiat. Võtkem või see tõsiasi, et üks mu taimedest pärineb 200  miljoni aasta tagant-  Wollemia nobilis– dinosauruste ajastust pärit okaspuu. Ja terve üks mu tuba on sõna otseses mõttes täis väikseid dinosaurusi – Eestis haruldasi roomajaid.“

Sõna- ja nimemaagia Alari maailmas pälvib tähelepanu kasvõi selle poolest, et teda ümbritseb keskmisest kõvasti rohkem pereliikmeid, kelle nimetus algab sõnaga „rohe“. Roheliilia, roheagaam, roheleeguan…

Turvatunne ja rehkendamine

„Pärast teravaid õppetunde ja ärevushäirest toibumist olen otsustanud, et ei taha enda ümber mitte ühelgi kujul kurjust.. Tundub ,et  meedias müüb vaid jutt rahast… See on meil siin Eestis mingi tõsine tõbi – kui ma  suure orhideelaadungi puhul „Ringvaates“ olin, ei lastud  mul neist erakordsetest taimedest, liikidest ega inimeste ja taimede suhetest rääkida. Huvi tunti vaid selle vastu kui palju need taimed  maksid. Eks meedia selline pealiskaudsus iseloomustab kogu Eestit – üksteist ei kuulata, empaatiat ei ole,“ kirjeldab Alari talle ainuomase reipa nukrusega. Raha aga on teatud inimestele nagu mesi. Peale saadet tulid paljud end järsku sõbraks pakkuma – aga minu tõelised jutud ja teadmistejagamine haruldaste taimede alal on alles ees. Mis puutub neisse, kes mind kergeks saagiks peavad, siis minu ja Triinu vahele ei pääse keegi – ja meievahelist ainulaadset sidet ei mõista samuti keegi. Meie armastus on sageli sõnatu – mõistame teineteist nagu taimed – ka kauguste taha.

Ent koos ülejäänud kurjusega tahan enda ümbert kaotada suured maod. Pidasin  nõu  Oliver Leega Imeloomade talust Raplamaalt. Ning olen nüüd oma otsuses kindel. Oliver on üks parimaid maospetsialiste Eestis. Ohtlikke roomajaid on mõtet siis pidada, kui kodus on külastajatele pidevalt avatud loomaaed ning on aega loomadega tegeleda. Aga esiteks käivad huvilised oma ringi üsna kiiresti ära. Teiseks tahab enamus inimesi sinu töö vilju tasuta nautida – aga mina tahan ka mingeid vilju ja vaikusehetki nautida, vabandage väga. Kolmandaks ei talu indigod rahvamasside pealetungi oma koju – eks sellepärast, et me ei taha, võõrad ka ei tule. Paraku tahavad ka indigod süüa,“ naerab Alari. „Iseennast ma oma lemmikutele ka sisse ei sööda. Mitmed mu hobikaaslased on napilt oma madude käest pääsenud. Mis seal salata, ka minu madu Maris pani terraariumist plehku ja redutas mu isa voodi all – sorry, paps!

Ütlen ausalt – vastu klaasi viskuvad maod, ka nii noored ja väikesed nagu minu omad, ehmatavad. Seega leiavad nad endale peagi  uued kodud juba piiritaga. Väiksemad liigid jäävad alles.

Sarmikas perfektsionist

Alari tarvitseb sõpradele, kes soovivad külla tulla, rõõmsalt hõisata: tulge aga, püütonil on just söögiaeg – mõtlesingi siin, keda talle täna serveerida… Ilma naljata rääkides on aga tõesti nii, et igaüks meist peab oma valikud tegema. Taimedele sündinud inimesel liigub energia ja raha ikkagi taimede kaudu, ennast killustada ei saa.

„Ega ma ei lähe sõpradega eriti meelsasti ka ööklubisse, ehkki tantsida meeldib mulle hullupööra. Kuna ma olen perfektsionist, peab kõik olema viimase vindi peal korras ja sätitud, kui välja lähen. See võtab ühest päevast poole ära. Kuna tants kestab hommikuni, kulub teine päev magamisele, kolmandal oled ka veel poolpidune – kogu selle aja aga saavad ka mu taimed poolpiduse hoole. Aga nemad tahavad kogu aeg kogu mu hinge.

Sellepärast on Alaril  koduklubi, kus toimuvad kordumatud stiilipeod. Neil puhkudel valgustab Reola taevast hoolikalt timmitud valgustus ja üle valitud menüü ja joogikaardi kõlab perfektne  muusika.

„Ma vajan ka pidutsedes turvatunnet,“ tunnistab Alari. „Minu meelest on turvatunne üldse meie ajastu suurim defitsiit. Mul käib see niimoodi, et ma ei söanda mõelda, mis minust saab, kui mu lillendamisega midagi juhtub. Ja ei taha mõelda, mis mu taimedest-loomadest saab, kui minuga midagi juhtub.“

Mis võib juhtuda nii õrna ja vargsi melanhoolse, karismaatilise ja mängleva, vaimuka ja intelligentse inimesega nagu Alari? Ilmselt on just sedalaadi vaimsuse päralt Maa tulevik – kui säärased hea uue ilma indiviidid muidugi meie jõhkrale tänapäevale vastu peavad.

Lihtsalt Maria – neiu nagu naiselikkuse õpik

Ebamaiselt kaunis Maria Aleksejeva (24) on vaatamata sellele helge ja sügavalt elujaatava maailmavaatega, et alkohoolikust ema andis ta kohe pärast sündi lastekodusse. Nii ema kui isa poolt geneetiliselt venelanna, ent hingelt väga eestlane Maria kasvas üles Tartu Mäe-kodus. See lastekodu tähistab augustis 15. sünnipäeva ning Maria on üks positiivsemaid näiteid, kes sellest pesast välja on lennanud. Vähe sellest, et ta tõestab: lastekodudest ei kasva pätid ja elu heidikud, vaid meie ühiskonna kodanikud. Lisaks sellele on ta nii õrn, naiselik ja soe, et teda jälgides võiks kirjutada õpiku, kuidas ilma igasuguste koolituste ja kursusteta olla tegelikult ja päriselt NAINE.

Päris kindlasti saab Mariast kord maailma parim ema – tema geneetiline alus on ju korras. Ka eetiline baas on tüdrukul tugev. Ta oli kümme aastat suhtes oma klassivennaga Kroonuaia koolist – kui poiss teda pettis, keeras tulevaste laste turvalisest muinasmaast unistav Maria talle järsult selja.

„Ma pole kogenud ema hellust ja mul pole kogemust, kuidas tundub elu oma perega, kus ei juhtu alailma õnnetusi, kus ei pea kartma kellessegi kiindumist,“ arutleb Maria. „Ma tahaksin oma lastele pakkuda kõige turvalisema lapsepõlve, mida võib ette kujutada. Kujutan ette, kui jumalik tunne on kanda oodatud last südame all, teda päevast päeva hoida ja igal hetkel talle öelda, et ta ei pea iial hülgamist kartma.“

Praegu sobitab sire kaunitar oma maailma endast kümme aastat vanema Jörgeniga, kes on Puhjas CD-DVD-plaatide meister. Maria enese suurim unistus on saada lauljaks ning selle eesmärgi poole liigub tüdruk Ragne Jõgeva kooris lauldes.

Jörgen kasvatab kuueaastast poega, kes on pärast abielulahutust enamasti tema juures. Maria on valmis selle väikese poisi emaks saama ning kogu oma usalduse ja kaasasündinud hoole Jörgenile ja lastele pühendama. Ka Jörgeni vanemad on sügavalt Maria poolt häälestatud.

„Me ei arva, et edu ja rikkus on maailma nabad, maailma muudab õnnelikuks armastus ja ainult armastus,“ on Maria ja Jörgen ühiselt veendunud. „See ei tähenda, milline on su stardiasend siin maailmas. Isegi see ei tähenda, kui hulle perioode su elus vahepeal ette tuleb.  Kõigil meil on elus etappe, mida meenutada ei taha, mis teevad haiget ja mis on vaja küll ära õppida, aga ka unustada, sest nende meeles hoidmine ei lase edasi areneda ja puhastuda.“

Minu rääkimata lugu

Ma olin 15 aastat tagasi väga lähedal Maria lapsendamisele.

Kui tegin ETV sarjas „Lähme külla“ saadet Mäe kodust, hoidis Maria päevade kaupa mul mõlemast käest kinni, vaatas ainiti silma ja pühendas kogu oma 9aastase südame jäägitult mulle. Lastekodu juhataja Helle Siiguriga intervjuusid lindistades tahtsin iga kord öelda – kas Maria…

Jäin ise täpselt samal ajal oma kolmanda lapse ootele ja… reetsin Maria. Võimalik, et ta ei mäletagi enam, kuidas mind oma emaks palus. Lastekodu lapsed ikka paluvad ju. Mina tunnen tänini süütunnet. Ja samas olen kauniks nooreks naiseks kasvanud Mariat nähes tema üle uhke ja õnnelik. Väikesest päkapikust, kes minu ja kaamera ees meile kõigile õnne tantsis ja laulis, on saanud tõeline kaunitar – iga ajastu iluideaalidele vastav.

„Tahan kogu südamest tööd teha. Praegu pesumajas töötades olen mõnel päeval väsimusest kokku kukkumas – asendan kolleege, magan öösel vaid mõne tunni ja õpin vahepeal meeletu koguse materjale, et kutsehariduskoolis eksameid ja arvestusi teha ning annan iga vaba hetke oma armastatule, et ta oleks õnnelik,“ kirjeldab Maria Jörgeniga armunud pilke vahetades. Ta hoolib rohkem sellest, et mees tema kõrval rahu leiaks ja ennast täpselt sellisena armastaks, nagu ta on – mitte sellest, et tal valutab parasjagu kurk, sest Eestimaa sügise klassikalised viirused on juba kohal.

Igaühele on määratud tema Tee ja keskkond, küllap oleksin Mariat lapsendades kallutanud ta kõrvale kogu sellest heast ja halvast, mis talle selles elus määratud on. Head väga palju rohkem kui halba, tänu taevale. Natuke kõõritavast pilgust on saanud ingellik haldjapilk. Pisut ettepoole turritavate hammaste ümber on vormunud kaunid pehmed huuled. Tal on peenike piht, elegantne büst, graatsiline puusajoon ja pikad ilusad jalad. Ja äärmiselt eetiline-positiivne-rajav meelelaad. Olen Su üle uhke, Maria!

Maria rääkimata lugu

Eesti üldsuse uudisekünnise ületas Maria Carmen Pritsoni saatesarjas „Rääkimata lugu“.

Täna elab tüdruk kogu hingest oma vaimse ema teise lapse ootusele kaasa. Saatesarjas oli aga fakte, millest preili Aleksejeva ise rääkida ei saanud või ei tahtnud.

„Ma jõudsin just neist asjadest rääkides järeldusele, et need hoiavad meid minevikus kinni. Millist arengut ja edenemist saaks olla, kui klammerdume õnnetute mälestuste külge?“ küsib Maria pool-retooriliselt. Seda võiksime kõik endilt küsida.

Esiteks. Maria ei räägi iialgi kellestki halba – ka siis, kui talle on väga haiget tehtud. Ta tahab kogu südamest kõigis ja kõiges head näha. Vaatab sulle sügavalt ja ainiti silma ja kinnitab nii-äge, oi-kui-lahe, super, vahva – ja küsib kogu silmavaatega, kas sina siis ei tulnud siia ilma head ja ilusat nägema ja märkama, leidma ja teistele näitama.

Teiseks. Kui Marial on šokk – kaksikvenna surma tõttu, lastekodukaaslaste erinevate hävingute pärast – satub ta enamasti haiglasse. „Ma lähen ligimese katastroofi nii sügavalt sisse, et mind on vaja sealt tasapisi ja hellalt tagasi välja tuua. Elan kogu hingest oma ligimeste õnnetusi läbi.

Ma näen ikka veel unes lastekodu-venda, kes end vahetult enne väljumist üles poos. Nii sinine ja… nii surnud… Tal oli kõik veel ees, miks tema loobus? Meie, teised, ju ei loobu. Me oleme kogu oma ebatäiuslikkuses olemas. Mis siis, et meid loote eas ära rikuti, tühja sellest, et meid ära anti – me oleme elus!“ arutleb sihvakas ja veetlev Maria. „Ma tahan just siin Eestis – mitte kusagil mujal – nii palju teha ja anda ja kinkida ja…“

Kolmandaks. Maria ei tee oma emale ühtki etteheidet. Emal on lisaks kaksikutele veel kaks last – kõik erinevate isadega. Emme ise suri viis aastat tagasi. Tüdruk teab, et tema mõlemad vanemad on rahvuselt venelased. „Kõik, mis kirjutati sünnitunnistusse, on võltsing. Niipea, kui Mäe kodust oma sünnitunnistuse kätte sain ja läbi lugesin, panin selle kraanikausi kohal otsekohe põlema. See ei ole mina. Mina olen MINA!“ ütleb tüdruk sellise meelekindlusega, et tema merevaik-pruunid silmad muutuvad lillakas-halliks.

„Ma ei heida emale midagi ette. Ei tunne ju teda, ei tea, miks ja kuidas ja kellega ta jooma hakkas ja oma lapsed sigitas. Oma kadunud emale midagi ette heita ma ei saa ja ei taha. Temal oli oma, minul oma elu, tase ja tee,“ arutleb tüdruk Emajõe luhale pilku kinnitades.

Neljandaks. Maria elab ainult oma sõpradele ja armastatutele, mitte endale. Ta kardab üle kõige maailmas kellelegi haiget teha, kedagi solvata, kellegi hingehaavadele tahtmatult soola raputada. Kui tema armastatu tuleb kohtumisele, tunnistab tüdruk ujedalt: „Ma pabistan nii kohutavalt – äkki teen midagi valesti… Võibolla ma polegi armastust väärt. Vaata, ega mu silmavärv pole laiali läinud? Kas see t-särk näitab mind ikka nii minuna, nagu mina olen?“

Iseseisev elu

Siresäär elab praegu Tartus Annelinnas MTÜ Iseseisev Elu pakutud korteris. Kogu tema raha läheb üüriks ja telefonimaksudeks. Tema kulutused enda peale on nagu liblika tiiva puudutus. Natuke riideid, natuke meiki – ja ta vabandab alati Kõiksuse ees, kui enda eest kulutab.

Marial pole televiisorit. On toakene, millesse ta mahutab iseenda koos õpingutega Tartu kutsehariduskeskuses. „Õpin kodumajandust, sest selleks ma kogu olemusega sobin,“ naeratab Maria leppinult. „Nojah, nii palju raha, et välja helistada, mul enamasti pole – aga sisse helistada saab alati.“

Tüdrukust, kellele saab alati sisse helistada, saaks kirjutada õpiku, kuidas näeb välja tõeline naine. Märksõnad on leplikkus, naiselikkus, tasakaal ja pühendumine. Üle kõige ja kõigi pühendub Maria oma sõbratarile Mäe kodust – tüdrukule, kelle nägemisjääk on nüüdseks pidulikult nullis. Sellest hoolimata võtab Maria pime sõbratar ühiskondlikust elust osa, tal on juhtkoer ja – mis Mariat kõige enam vaimustab: „Veronica tikib sisetunde järgi, puudutab kanga kudet ja niite – ja tikib mustreid, mia ka nägijad ei suuda tikkida.“

Üle valude

„Ma mõistan oma ema probleeme – ja sedagi, miks ta mu hülgas. Tänu Helle Siigurile sain üle ematuse painest. Minust saab väga hea ema,“ tõotab Maria. „Seoses saates osalemisega lasin endale kaela terve valingu kohutavaid kommentaare. Õppisin neid mitte lugema. Mul on Facebookis 3500 sõpra – need tasakaalustavad hirmsat energiat, mida ma ära teeninud ei ole.“

Täpselt selle lause ajal astub Eedeni keskuses meie juurde Merlyn naistevahetusest. Ta tunnistab, et Naistevahetuse ajal  internetis vohanud sõimu- ja alanduserahe püüdis jalad alt niita küll – ent lõpptulemus oli era- ja abielu paremaks muutumine.

„Me oleme moodustanud siia Eestisse mingi absurdse võrgustiku üle valude. Mina „Rääkimata loost“, Merlyn „Naistevahetusest“, sina „Džunglistaarist“. Miks me endaga selliseid asju teeme? Selleks, et tänu intuitsioonile seisvast veest välja astuda ja tõusuteele siirduda,“ teab habras haldjas, uue ajastu inimene. „Mitte edu ega raha, vaid armastus ja pühendumine viib meid edasi.“

*

Maria, ma hoian endiselt Su mõlemast käest kinni ja astun Sinuga kõrvuti värava poole.

Elle Kull unes ja ilmsi

Kati Saara Vatmann

Hille Karm on kirjutanud Elle Kullist elulooraamatu, kus autori ja portreteeritava koostöös ja kokkuleppel on kujutatud legendaarset näitlejannat tema rollide kaudu ja sensitiivina, kes söandas esoteeriline olla juba enne seda kui natukene nõid olemine väga moodi läks.

Me saame raamatust „Unes ja ilmsi“ teada, kuidas Elle ise oma rollide sündi ja tagamaid näeb. Temas endas on suur annus Ukuaru Minnat ja Pisuhänna Laurat, Tammsaare Irmat ja aatelist Maria Marmorit ning paradoksaalsel kombel Libahundi Marit, mitte Tiinat, nagu tõmmu välimuse järgi arvata võiks.

Ta on pidevalt kahe maailma piiril hõljunud – siin ja seal pool ühtaegu. Seetõttu mäletavad kõik teekaaslased teda eriliselt isepäise ja kummastavalt hajameelsena. Ta on end hommikuni pidutsema unustanud, suitsetab poole ööni oma kodu siniseks – ja samas ei tee kellelegi haiget.

Meil on Ellega oma lugusid jutustades üks ilmselgelt ühesugune taotlus. Me peegeldame oma ajastut, kultuurilist ja ühiskondlikku tausta, mitte ei imetle oma raamatutes iseennast. Nii Elle ja Hille ühisloominguna sündinud „Unes ja ilmsi“ kui minu lapsepõlvelugu „Projektilaps Pärnust“ tutvustab pruunisilmset-võõrapärast naist, keda siinses Põhjalas võõrastatakse ja kes ise ennast mitmetel põhjustel häbeneb. Me mõlemad oleme natuke neurootilised, salamisi kõhklevad, samas intuitiivsed ja sensitiivsed. Ja veel hulk võõrsõnu.

Sellised raamatud ei sünni paanilisest paljastamisjanust ega erakordsest edevusest, ka mitte sellepärast, et me olude sunnil ja rahapuudusest enda ja oma lähedased maha müüme. Sellised raamatud sünnivad missioonitundest – me tahame Eesti Naise ja Petrone Prindi palvel jäädvustada oma ajastut koos kogu selle ilu ja inetusega. Minu raamatu peale vihastas paar hõimlast nii, et ähvardas mind kohtuga – Elle on ilmselt valutumalt pääsenud, sest ütleb ühemõtteliselt hästi nii kolleegide kui omaste kohta.

Neid omakseid on Elle raamatus üllatavalt vähe. Ta on austuse ja armastusega sõnamaalinud oma kaasat Ago-Endrik Kerget, ent tema lapsi ja teisi ligimesi on ses eluloos üllatavalt vähe. Austust väärib see, et näitlejatar pole oma lugu jutustades kordagi kellelegi kätte maksnud – ehkki just sel ajal, kui raamat valmimas oli, kiusasid hõimlased teda seoses kinnisvaraga vägagi karmilt.

Meil on ühine omadus – kui meid kiusatakse, kui raha on vähe, kui tervis jukerdab, siis me ei pista kisama, vaid jääme vaikseks, poeme peitu ja tunneme oma nõrkuse pärast piinlikkust. Ja veel midagi ühist on nii meie raamatutes kui isiksustes. Meie oma segaverelises paljulapselisuses olemegi Eesti emad. Võime öösiti luua seljas ringi lennata. Võime jutustada asjadest, millest pole kombeks rääkida. Sünnitame tugevaid ja terveid, andekaid ja segaverelisi lapsi. Ja pole iseenda üle uhked.

Nii nagu oma raamatut kirjutades, nii ka Elle raamatut lugedes mõtlesin peaaegu iga peatüki juures: miks meiesugused temperamentsed ja töökad naised nii häbelikud on. Miks meile kogu aeg tundub, et ikka sai midagi liiga vähe tehtud, ikka võlgneme kellelegi midagi, alati peab oma olemasolu ja andeid õigustama, meie sensitiivsus teeb sageli ka meile endale hirmu ja sisimas oleme kohutavalt üksildased, ehkki meid ümbritseb pidev külalistevihur, seisame pehmelt öeldes keskmisest sagedamini kaamerate ees ja lava peal, meile vahitakse tänaval ja kaubanduskeskustes järele ja igaühel on meie kohta midagi öelda.

Elle Kullil on suurepärased geenid – need on tema välimust ja elegantsi säilitanud vaatamata pöörasevõitu elustiilile, mida daam rahulikult ja enesestmõistetavalt kirjeldab. Ootan huviga, kas ka mina saan ühel hetkel piisavalt küpseks, et ilma kahjustada saamata Riigikogusse minna.

Sellised raamatud aga jutustavad meile kõigile meist endist – me oleme ju üksteise rolle ja romaane lugenud, ühesuguseid ajastuid ja tundeid kogenud, sarnaseid patte teinud, üksteisega külgnevaid ja haakuvaid tegusid teinud. Kõik siin ilmas on kõige ja kõigiga seotud.