Vennad Sõnajalad püstitasid lõppeval aastal Saaremaale Sõrve poolsaarel Tehumardi kanti oma tuulepargi seitsmenda tuulegeneka. Ema Eleoni või Mamma Tuuliku nime kandev Eestimaa kõrgeim elektrilooja on selles tuulepargis seitsmes ning Andresel-Olegil seni kümnes tuulik. Oma leiutatud-patenteeritud, suures osas oma kätega püsti pandud. Ja meedia tähelepanust hoidutud. Kui oled seitse aastat tööd ja armastust millessegi panustanud, ei taha ju eelarvamuste ja süüdistuste rahe alla sattuda – ehkki täisvõimsusel 300 kilomeetrise tunnikiirusega tuulest soojust-valgust muundavat veskit kaduvate mentaliteetide viimased vingerdused ei peata.

„Kui Eestis oleks 300 tuulikut – lisaks katustel päikesepaneelid ning vee- ja biogaasi energia mõistuspäraselt kasutusele võetud, oleksime omal maal tõelised peremehed,“ kinnitavad vennad Sõnajalad. „Fossiilsetele energiatele lootmine hoiab rahvast vanas mõtteviisis, piiritagused nafta- ja gaasikraanid ei lase orjameelest välja kasvada ning tõelise iseseisvumisega tuleb ka väärikas peremehe ilma- ja silmavaade.“

Tahan lennata…

Kes teaks ja tunneks eestlaste eelarvamusi ja mustemat poolt paremini kui seitse aastat tuulegenekatele elanud vennad Vitjukid. Nad võtsid juba nooruses endale õeluse tõrjeks perenime Sõnajalg.

Oleg selgitab: „Meie ukrainlasest isa õppis Eestisse tulles keele nii selgeks, et aktsent on vaevu aimatav. Isa mõtlebja näeb und eesti keeles ning on ütlemata uhke ja õnnelik, et sai oma Põltsamaa taluga, kus isa kasvatab veiseid ja ema lilli, kauni kodu tiitli. Aga meie Andresega ei tahtnud Vitjadena koolikiusamise kadalippu läbida.“

Teiseks peetakse Sõnajalgu teadagi kadestamisväärseteks rikkuriteks. Milline tohutu töö nende ööpäevi sisustab, ette ei kujutata. Nendega tegelikult ja töiselt kokku puutunud kinnitavad lühidalt: geniaalsed kasakad on nad – tehnilise taibu, ülima elujulguse ja riskivapruse nii lennukalt ühendanud, et seda on keeruline hõlmata ja mõista.

Erinevas mõõdus tuulikute püstitamisele – kui Tehumardi seitsmikust on Ema Eleon Eesti kõrgeim, siis äsja Aburis käivitatu on tavamõõtmeis, ülesronimisel õlgadest üsna kitsas – eelnes leiutamine, patenteerimine ja puhtfüüsiline ehitamine.

Andres rehkendab, et lisaks igapäevastele paljukümnetele kirjadele ja telefonikõnedele Itaaliast-Taanist tehnika ja detailide leidmiseks on tehtud üle 120 reisi. Praegu on generaatorite töörütmi edastav juhtimiskeskus mõlema venna taskus, silm pidevalt oma elutöö tuksumisel peal ning kui Saaremaal miski jupsib, lennatakse helikopteriga kohale, et viga oma kätega ära parandada. Esialgu veel pole kedagi enda maapealseks asendajaks saata.

Kolmandaks on kaksikõed Sõnajalad jäänud verejanulise avalikkuse hambu ühtviisi halastamatult nii trillerdavahäälsete laulutüdrukutena kui eksihetkede inimlike kobatamistega. Mis on palju ja põhjendamatult klobitud haldjanaiste-lillelaste puhul mõistetav – ent õnneks mitte paratamatu.

Siiri kirjeldab: „Ehkki minu mees on 24/7 oma tuulikutega ühenduses, võtab ta aega minuga Pärdi kontserte ja tennisetreeninguid külastada, viib mind reisima ja korraldab mulle küünlavalgeõhtuid. Ta ise väidab, et on parandamatu monogaam – nagu tema vendki – ent mind üllatab ikka ja jälle, kuidas need mehed suudavad kustumatut ja värsket armastust lõkkel hoida. On jah nagu muinasjutt.“

Viivi arutleb Olegi ühtaegu nii harjunult kui tõeliselt kallistades: „Üks keerukamaid ja kaduvamaid kunste on Naiseks olemine. Oma mehe kõrval ja taustal püsimine, kui on rasked ajad ja sõbrad kaovad, kui töökoormus matab – ja samas on lapsed suureks kasvatatud ja pesa tühi. Näiliselt muidugi – ega lapsed ju kuhugi kao – ent Naisena töötamine on missioon, millest võiks ja peaks õpikuid kirjutama.“

Loova olemusega saarlannadest kaksikud on sünnitanud üheksa last. Siiri on nende kristlikule kvartetile kirjutanud loendamatud laulud, mida on arranžeerinud Oleg. Ning praegu on õdedel koostamisel Siiri kirjutatud ja Viivi illustreeritud luulekogu. Selle aga on vennad kasakad lubanud oma printsessidel aidata välja anda pärast seda, kui helikopterijuhi raadioeksam on sooritatud.

„Helikopter on kiire ja ökonoomne  liikumisvahend, mitte luksus-relv ega eputamise objekt,“ patsutab Oleg väheldast muhedat kopterit, mis kuuleka konnakullesena nende Salme-taguse suure talu aidas seisab. „Kuidagi teisiti me Tallinn-Sõrve otsa piisavalt siva ei läbiks. Ma usun, et üsna peagi lendab nii suur osa eestlastest kopterite ja droonidega[A1] , nii et ma pääseme hullude krahv Manteuffelite renomeest. Ent sellega peavad kallid järgijad arvestama, et kopterijuhtimine eeldab pöörast enesejagamist ja kontsentreerumist – pead tegema kõike seda, mida autojuht teha ei tohi. Kolmedimensiooniline liiklus, pidev raadioside lennujuhtimiskeskusega, õige sõnastus ja tegevuste järjestus – ka 500+ lennutunni järel on selg maandudes märg ja keel sõlmes.

Mõistagi on lendamise elamus seda vaeva väärt. Kui Jumal saadab inimese siia maapealsesse põrgusse, jätab ta meid lennuvõimest ilma – aga vaba hing ja vaim ihkab lennata. On hea tunne jah – ent pärast distantsi läbimist tuleb paraku tegudele maanduda, mitte pilvisse mürama ununeda.“

Sublimeerimise maailmameistrid

Samal ajal, kui rahvas põrnitseb tööd-vihistavaid vendi altkulmu, võitlevad nemad lisaks tuulegeneraatorite füüsilisele püstitamisele 21.sajandil uskumatuina näivate tuuleveskitega. Euroliidult oli võimalik saada tuuleparkide rajamiseks 150 miljonit. Umbsuklik ja kanapime ametnikearmee aga vusserdas selleks tarviliku riigimaa kasutada andmise ära.

Uskumatu töllakus, ütleb lihtne ja loogiline talupojamõistus. Siiri ja Viivi kinnitavad, et nende kaasade pealt võiks õppida sublimeerimise kõrgemat pilotaaži. Kui riiklikku julgeolekut ja iseseisvust tagavate tuuleparkide rajamine jääb bürokraatide käkerdamise taha, ei lähe vennad endast välja, vaid teisendavad need tunded tegusaks energiaks.

„See on valikute küsimus,“ väidab Oleg. „Me valime rahu ja tasakaalu. Seda enam, et seda 150 miljonit, mis saamata jäi, polnudki ju. Laskmata karu naha pärast pole mõtet endast välja minna. Küll see suur karu tuleb, kui virisemisele ei keskendu. Võiksin oma päeva põrguks sõimata ka siis, kui 40kilose tööriistakoormaga üles ronides kaks korda järjest avastan, et kõige olulisem riist jäi maha – aga elu on õpetanud tänama selle eest, et mul terved ihuliikmed ja tubli tervis, mis lubab ronida!“

Andres lisab, et kõik summad, mis nad seni on oma uue hea ilma energeetikaga teeninud, on nad sirgelt uuesti investeerinud. Selge, et perede elatamiseks ja laste koolitamiseks on kena ühtteist ka omanikutuluks võtta, ent vastupidiselt külarahva oletustele ei harrasta Sõnajalad miskit erilist luksuslikku elulaadi – väga mõistuspärane majandamine ja paigas logistika on. Muidu ei jõuaks.

„Jumal on selles mõttes meie vastu armuline olnud, et meilt pole edenemise lunaks selliseid ohvreid nõutud, nagu ajaloos ja mujal maailmas on juhtunud,“ on tuulelaste nelik tänulik. „Mujal on tuulikuid ümber ja pilbasteks lennanud, põliseid linnu ja püramiide püstitades on tuhandeid elusid ohverdatud. Tänu õigetele arvutustele on meie peale halastatud.“

Jumal, Sul ligemal…

„Meie patenteeritud tuulikute nipp on nende plastilisuses ja vabas liikumises füüsikaliste jõudude käes,” kirjeldavad matemaatika-füüsika andega ja inseneriharidusega vennad-töörabajad geniaalsetele leiduritele omasel õhinal. „Tuulegeneraatori tüvi peab mõõdukalt kõikuma. Siis ta ei murdu. See on nagu abieluski – liigne jäikus paneb perutama ning mis ei paindu, see murdub.

Meie leiutatud genekas töötab kapslis lahtiselt. See vähendab vibratsiooni ja kulumist ning on füüsikaseadustega samalaadses kooskõlas nagu Maa pöörlemine oma atmosfääri sees või liigese tööpõhimõte. Praegu mõtleme välja tuulegeneraatorite ja päikesepaneelide ühitamise süsteemi. Oletame, et päike paistab ja tuul puhub ühtaegu. Kumba energiat kumb süsteem siis eelistab, kui nad rööbiti toimivad? Ja kui on soodsad ilmad, kuidas siis võimalikult palju energiat salvestada – kividesse-kruusasse energia muundamine on teine teema, millega nii unes kui ilmsi tegeleme.

Meie väljamõeldis on ka õhufiltrite ja õlijääkide kogumise süsteem. Nagu näed, on meie tuulik seest puhas, nagu apteek õhusaaste-sool-tahm jääb filtritesse ja õlipiiskagi siin pole.“

Ülipuhas ja vaikne on Mamma Tuulik tõesti. Kogesin tema tippu tõustes ja ronides üsna müstilist elamust. Esiteks kadus ära kõrgusekartus. Teiseks oli maksimumvõimsusel töötavas tuulikus tunne nagu katedraalis. Jumalale sõna otseses mõttes lähedal. Jahutusruumi põranda alt paistis mu auto väiksemana kui väike varvas – ent tunne oli turvaline ja taevalik. See oli nagu sõit inimkonna tulevikku – kuuekümnemeetriliste propellerilabade tiivul, 300 km/h.“

Ent televiisoris teatavasti piketeerivad samal ajal kaevurid otsekui Looja enese vastu – nõuame, et fossiilsed maavarad ei lõpeks ja endise ajastu inimestel oleks võimalus end läbi planeedi kihtide kasvõi tuumani kaevata või mis? Koolipoisid ja Rooma klubi teavad ammu ja täpselt, et põlevkivi, turvas ja teised maarded on otsakorral. Jumala palge eeski meele avaldamine ei aita – meelemuutus peab hoopis need 24 tuhat kaeblikku kaevurit maa alt välja aitama.

„Lihtne arvutus näitab, et 300 erinevas mõõdus tuuliku püstitamiseks on vaja kolm miljonit pluss iks vidinat. Eestlased seletavad aina, et ei taha olla üksnes kaupmehed-transiidiettevõtjad, vaid lisaväärtuse tootjad. Me ka ei tahaks tuulikute juppe ega põhimõtteliselt imelihtsaid päikesepaneele võõrsilt sisse vedada. Ainuüksi rüsijääga võideldes Saaremaa randa tulek juba näitas, et Kõigevägevam vihjab: tootke oma asjad ometi siinsamas! Selle asemel, et koole ja tehaseid sulgeda, tuleb neid juurde avada! Uue põlvkonna energeetikud töötavad maa peal valgetes kinnastes.“

Siiri ja Viivi omakorda vaatlevad globaalseid muutusi naiselikust aspektist. Kui mehed visioneerivad taastuvate, tasuta, piiramatute energialiikide kasutuselevõttu, siis naised peavad oluliseks oma laste tervist ja heaolu.

„Me ostame oma toidu ökopoest. Et poleks mürgine, et oleks kindel. Aga miski pole kindel ja mürgivaba,“ teavad nad arukate naistena paraku. „Eestimaa rapsipõlde mürgitatakse kordi ja kordi suve jooksul. Mürgid imbuvad pinnasesse ja sealtkaudu põhjavette. Tuuled toovad suduste suurlinnade õhu Eestimaa kohale – ja saaste sajab koos vihmaga meie nii-öelda ökopõldudele.

Ju vist on toimumas looduslik valik 21.sajandi moodi. Ellu jäävad need inimesed ja loomaliigid, kes kõiki neid mürke välja kannatavad. Andres ja Oleg vastavad meie imestamisele, miks Jumal lubab inimestel planeediga niimoodi teha – ta on nagu hea isa, kes ei tapa oma lapsi selle eest ära, et nad veel nii rumalad on…

Meie üheksast lapsest üks – Jordan – sündis tõsise füüsilise arenguhäirega. Tal oli diafragmas auk ning mitmed siseorganid asetsesid valesti. Issanda tahe oli meile see valus kogemus anda – tagantjärel tuleb tunnistada, et jäime leinasse üsna kinni. Ent biokeemiliselt pidi mängus olema keskkonnasaaste.

Vaimselt ja hingeliselt kogeme praegu veel Jordanit oma kaitseinglina – kuni ta saab kauaoodatud lapselapsena tagasi tulla…“

Erinevad muinasjutud

Ellu jäävad need, kes kannatavad tänase saaste välja ning kes oskavad end kommentaatorite sõnamürgist distantseerida ja blokeerida. Sõpruskonnad teisenevad ja lähikondsed vahetuvad ses tormilises üleminekus uude heasse ilma.

„Uusi suhtumisi ja ameteid õppivad inimesed võiksid eeskujuks võtta kasvõi lehmad ja kalad,“ naeravad geniaalsed kasakad. „Merre püstitatud tuuleparkide veealused kaablid on viinud merebioloogid vahva avastuseni – mererahvale meeldib! Kaablid kattuvad vetikatega, millest toituvad kalad, kellest toituvad veelinnud. Elu kihab! Maismaal kogunevad lehmad-lambad ümber tuulikute. Ilmselt on neis tornides lisaks sellele, et need kaitsevad karja piksetabamuse eest, ka mingi mäletsejatele meeldiv vibratsioon.

Kevadeti ja sügiseti laskuvad lagled ja muud rändlinnud sadade kaupa oma jalgu puhkama just tuulikute alla, neist mitte ühegi pead pole tuulikulabad veel veriseks löönud.“

Oma lastele pole Sõnajalad siin ühiskonnas, kus üha kandvamaks muutub sõna „väärindamine“, kutsevalikut peale surunud. Igaüks sünnib siia ilma oma muinasjuttu teostama – on suur õnn, kui üksteist leidnud ja üksteisele sündinud inimesed on sama muinasjutu tegelased.

„Me ise õpime lastega võidu – lisaks helikopteri juhtimisele ja usuteadusele ka raadiotoimetaja tööd Pereraadio jaoks. Lastel – nii kodus kui võõrsil õppijail – laseme endal hakkama saada. Nad valivad ise ameti, teenivad ise õpinguteks raha – ja tulevad toime!“ rõõmustavad emad.

Isad on täheldanud, et noorte segavereliste Sõnajalgade geenide ja geniaalsuse kombineerimisel on kujunenud teatav kaasasündinud konkurentsitunne: noored ei taha vanematele alla jääda, ka energeetikat ja inseneriteadust õppides ei piirdu vaid papade saavutatu ülevõtmisega, teatepulga ülevõtja peab jõudma eelkäijatest kiiremini-kõrgemale-kaugemale.

„Samas on noortelt nii palju õppida. Tippsportlaseks tõusnud Ebbe-Liisa rahu ja kindlameelsus hobuste õpetamisel-kasutamisel-esitlemisel on meile kõigile eeskujuks. Kui ta tunneb, et jääb hetkel mõnele isepäisele ratsule alla, läheb nurga taha salaja nutma – hobused ei saa sellest kunagi teada,“ naeravad Andres ja Siiri.

Oleg ja Viivi aga arutlevad, miks küll lapselapsed end nii kaua oodata lasevad.

Ootel pesa

Asjalik ja kaunis kodu Salme taga metsas hüüab lapselaste järele. Osa juuniore on juba kolmekümne ringis. Ent kõik aina õpivad, teostavad ja leiavad end ning pikendavad lapsepõlve. Aja märk.

„Seni on meie chihuahuadel Tommyl ja Jerryl tõsine ülesanne olla kõigi sünniootel lapselaste asendaja,“ tunnistab nooruslik nelik, kelle ühine vanus on juba üsna mitu aastat üle 200.

Andres – kes muide ongi sage ja sujuv mediteerija – toetab põse vastu koerakest ja käib Ära, laadimas. Samal moel toetab mees sõnatus palves ka suminal toimetava Mamma Tuuliku seina vastu. On selline kombinatsioon ratsionaalsest paradiisilapselikkusest ja tugevast hellusest, mis lubab sümpaatset inimest kaubanduskeskuses kallistada ja talle kasvõi otse-eetris südamest hästi öelda. Vendade Sõnajalgadega me aastate eest otse-eetris just nimelt kohtusimegi – üksteisele ebaeestilikult hästi öeldes – ning õdede Sõnajalgadega kallistasime aasta eest juhuslikult trehvates kaubanduskeskuses – ning ulatasime üksteisele südame. Lihtsalt.

„Kevadel on meil valmis luulekogu – ja ilmselt come-backiks ka uued laulud, mida esitades oma tuulikuid avalikkusele esitleda,“ unistavad päikesetüdrukud. Tuulepoisid lisavad: „Mõne aasta pärast toidavad-katavad kogu Eestimaad tuulegenekad ja päikesepaneelid, biogaas ja maaküte on enesestmõistetavalt meie teenistuses. Oleme iseseisvad ja heaperemehelikud ega rammi oma rabadest-karstialadest mingit haiget Fail Baltikut läbi, et teada saada – ka Euroopa altarile veetav fosforiit ja uraan saab ammu enne otsa kui korvatud saavad tuhanded külad ja surnud talud ning pooleksraiutud Eestimaa.

Inimesed õpivad lendama. Vabaks lenneldes kaob kurjus ja kadedus. Inimestele jõuab kohale et siia planeedile alasti tulnuna pole meil ka minnes võimalust ega põhjust midagi kaasa võtta – tuleme andma, jagama, kinkima. Sest meile kingitud elu on kohustus.

Põhjala lapsed teavad, et paradiisiaias on karmid aastaajad, valud ja kaotused toovad varjud paradiisi – ent õed-vennad-lapsed aitavad enesekaotusest välja kasvada. Võimalik jah, et prohvetiteks, kes pole omal maal kuulsad, saadetakse segaverelised. Meie oleme seda rahvast Teenima saadetud – ja me täidame Isa käsku. Muu polegi oluline – kõik on kõige ja kõigiga ühenduses. Kui läheb hästi ühel – läheb kõigil.“

Minu nägijatarist pime sõbratar Jaanika Gross palus edasi anda: „Ööl ja päeval mõtisklen Eestimaal toimuva või pigem mittetoimiva üle. Kui puudub austus mehe ja naise vahel, kui puudub  austus väärikate vanade tarkade meeste ja naiste suhtes, kui  puudub   õpilaste-õpetajate vahel austus, naabrite vahel rahumeelsus ja austus – lihtviisilise headuse asemel lokkab    ebaterve konkurents, ärapanemine, vihkamine, hüsteeriline  tõmblemine – siis   läheb nii, kuis paljudes    piirkondades karuputkega, mis  vohab kui kunn, jätmata ruumi millelegi  muule või – meie ühiskonna peegel ja visiitkaart ongi praegu mürgitatud rapsipõllud, mis hävitavad mesilassülemid, tehes ruumi  kuripirisevatele  herilastele, kes heal juhul omasid ei torgi, aga kõik  ülejäänu saab rünnaku ohvriks. Halvemal juhul ei säästeta omasidki. Miks meil küll ei võiks olla nii, nagu indiaani-kultuuris: vanaemade ja  vanaisade nõukogud? Võib! Ja pärast kriisi põhja läbimist saavadki olema – jätkugu pioneeridel, tule- ja tuulekandjatel vaid jõudu – usku-lootust-armastust – seni vastu pidada, terveks ja ellu jääda.“

Iga akna taga on lugu

Kati Saara Vatmann

Linnakeses peab olema kool ja kirik, haigla ja kohvik, apteek ja autoremont, juuksur ja aednik. Ehkki Raplas on erakordselt palju autoremondi-juuksuri-puidutöökodasid, apteeke ja kohvikuid, ei pea põlisasukad teda ikkagi linnaks – ütlevad alev. Ja kinnitavad, et sooaurude keskele, kus kirikul peab targu kaks torni olema, et mõikaks, ei saagi päris linna rajada. Iga ettevõtmise ja akna taga on inimesed. Igal inimesel on lugu. Kui hakkad neis tulukestes orienteeruma, oled pärale jõudnud. Minul kulus Raplas selleks ligi viis aastat ning alljärgnevatest inimestest jutustamine on aastalõpukingitus mulle endale – avastasin endas nende inimestega kokku kuulumise tunde. Jõuluks koju!

Valgus katlamajas

Piia Kõverik avas lõppeval aastal Rapla Elujõu Keskuse. Tunnismärk sellest, et naine on õigel teel, on inimeste – loe: naiste! – massiline huvi Viljandi maanteel senises katlamajas toimuva vastu. Nii Rännaku-meetodi kui jooga, pilatese kui TRE-seanssidel on kaminasaal ja-või trennituba osalejaid viimse võimaluseni tulvil.

„Mul oli see unistus juba aastaid. Selleks, et oma vaimne ja füüsiline tervis korda saada, tegelesin pilatesega – torso süvalihaste treeninguga – nii põhjalikul tasemel, et olen nüüd ise treener. Ja Rännaku-meetodiga – mis võttis tõepoolest läbi põlvkondade ja elude ning valublokkide rännates ära nii käenärvide valu kui viha. Ja küpsesingi oma unistuse teostamiseks valmis,“ kirjeldab Piia. „Jätsin enese kordasaamise käigus kõik varasemas elus saavutatu härra Kõverikule – Märjamaa poed, autolavka – alustasin täiesti algusest ja puhtalt lehelt. Ostsin endise katlamaja. Hakkasin seda oma jõududega renoveerima ja ümber ehitama ning keskus avaneski tänavu. Kõik tänu minu töökale perele! Siia on kulunud kogu meie aeg – mõnikord toimetame veel laupäevaõhtul kell üheksa pintsilte ja pahtlilabidatega, segumasin kõrval undamas… See on suur rõõm ja nauding – nagu ka see, mida keskus inimestele pakub.

Kuivõrd uus aasta tuleb minu – Kitse ehk Lamba aasta, on igati loogiline, et saab valmis ka meie kodu siinsamas treeningsaali kõrval.

Ma püüan nii keskuse kui mehe pärast vähendada raamatupidamise töökoormust – Elujõu keskus võtaks mind igaks õhtuks endale – pean tegema väga täpseid ja teadlikke valikuid, et ma end ei killustaks-rebestaks ning et mind ka eraelule jätkuks.

Elujõu Keskuse nimi tähendab seda, et siit keskusest on võimalik tõesti endale saada elujõudu juurde. Ja seda  väga mitmetest tegevustest – õige toitumine, hea kosutav uni, mediteerimine, tantsimine, muusikakuulamine,  naermine, liikumine, jooga, pilates, mis paneb sinu energiavood liikuma – pluss kohtumine meeldivate sõpradega kaminatule paistel ja ka saunamõnude nautimine. Kõigi nende tegevustega saab inimene juurde energiat ja elujõudu, avardub, on Mina ise, harmoonias loodusega.

Mis iganes koolitus või teraapia minu keskuses toimub – igaüks neist veenab: rääkige, andestage, avanege! Mina tean, et imed on võimalikud, kuni elame – kasvame välja vägivallast ja valublokkidest, koos vigastuste taandumisega tõuseme uuele tasandile. Edukad naised ei saa ju rääkida, et nad on kodus pildituks ja kõnevõimetuks pekstud – ent Elujõu keskuses on oluline olla aus ja avali eelkõige enda ees. Nagu kõigis muudeski valusates teemades – millest siin koos ja ise vabaks kasvame.“

Piia on oma valgustatud katlamaja tutvustanud Rapla Sadolini kehakultuurikeskuse festivalidel-messidel ning Facebookis – ning elujõu-kolde loomise vajalikkusest annabki aimu tõsiasi, et ruumid on viimse kaminasaali-tooli ja võimlemismatini täis.

Nagu ka Rapla kultuurikeskuse toolid siis, kui „alevisse“ teatrit tuuakse. Kultuurikeskuse juures juba 20 aastat oma laulustuudiot pidanud Thea Paluoja rõhutab küll, et Rapla ei ole linn – ent kui tema õpilased Priit Võigemast, Vaiko Eplik või Märt Avandi ning teised teatraalid siin etendusi annavad, on saal alati pilgeni. Saalis istub teiste seas Märdi Rapla haigla arstist ema Irja – ja sedasi see väikelinn toimibki. Mitte sugugi depressiivselt.

Valikud külluses

Samal ajal, kui Rapla haigla on hooldusasutuseks muteerumas ning asjad kahe gümnaasiumi tulevikuga lahtised – nagu kogu Eesti tervishoius- ja haridussüsteemiga – tekib väikelinnade teenindajateküllust  sirvides küsimus, kuidas nad kõik küll endale kunded leiavad. Igale tarbijale oma juuksur, hambaarst, autoparandaja, apteek ja odavate rõivaste pood…

Meie juuksuri- ja hambaarsti valiku on teinud lapsed ja loomad. Oleme nii spontaanse otsusena kui leiduva vaba aja ajendil küll enamust teisigi pakkujaid külastanud – kõik teevad oma parima, kuidas teisiti! Ent hambaarstil oleme jäänud sel emotsionaalsel põhjusel käima dr. Kristiina Puksoo juures, et mu väike tütar armastas hoida põske vastu arsti kõhus olevat väikest tütart ning hambapuur ei tundunud selles ühenduses enam nii hirmus. Lisaks asub kliinik samas hoones, kus pank ja notar, maksuamet ja kindlustus, kantseleikaubad ja kodutehnika.

Konsumi peal töötav juuksur Liis Saad aga tuli meie juurde ratsutama, kui töötas Nore keskuses Handymanis müüjana. Nägime kõrvalt tema juuksuriõpinguid ning elame praegu kaasa tema grimmeerijaks-pürgimisele – ta on aastate jooksul sõbraks harjunud oma. Liiatigi tegi selle sama Florise kosmeetik mu väikesele tütrele kõrvarõngaaugud, kuuldes liigutavalt naljakat urinat: „Naised ei nuta, raisk!“ Mõistagi tuleb ette spontaanseid truudusetuse-episoode siin 21 juuksurisalongiga ahvatluste labürindis, kui väsinud juukseotsad nõuavad: kohe praegu!

Kohe praegu ongi kriteerium, mille alusel inimeste ühiselu haldavad haldjad suunasid meid Mati Pihlaku autoteeninduse hoolde. Mu eelmine auto jättis meid viimsetel ühistel sõitudel teele ning kuna Mati Tebolari-firmal on Mati oma kätega ehitatud puksiir, oli ta alati lahendusega kohal. Juhtus nii, et eelmine auto andis otsad ka päeval, mil sõitsime Tallinnasse teda järgmise vastu vahetama. Mati jättis PRIA ja Maxima lähistele töökotta oma poja ja teised poisid tööle, pistis meid puksiirikasti, viis Tallinnasse, valis meile järgmise auto hellitusnimega Punane Panda ning tegi selle ratastest elektrini korda.

„Olen elus vägagi erinevaid töid teinud ning pere elatamiseks kõiki oskusi ja kogemusi kasutanud. Mu kaasa Katrin töötab sotsiaalkindlustusametis ja on sotsiaaltöö alal magistrantuuris, poeg Taimar õpib tehnikaülikoolis ning pühendub igal võimalusel töökojale – tema õlgadel on varustamise ja arvutiga seonduv. Temata oleks paha. Aga raskeid hetki tuleb ikka ette – sel suvel läksid mõlemad mehhaaniku-kutid sõjaväkke. Oli taas kord üks õõnes hetk – ent uued sellid osutusid õnneks tegijateks,“ tunnustab Mati, kes teeb ka ise lisaks töökoja ja koduehituse juhtimisele rõõmuga käed õliseks. „Püstipüsimise lihtne valem on piisavalt sage panustamine perega koos puhkamisele. Kaugelt paistab paremini. Ja paistis õnneks eemaltki, et oleme õigel teel. Kindlad kunded, oma nišš ja vedamise värk. Nii nagu autoost, nii on ka perekonna sünergia, töömeeste leidmine ja üldse kogu elu üks suur õnne asi.“

Seesinane rahulik ja rõõmus õnne asi ongi põhjus, miks kirjanikuproua jääb autoremondi ajal enamasti oma sülearvuti seltsis Mati kabinetti kommi sööma – Pihlakute loodud ühisväljas on mõnus ja turvaline ka oma tööd teha.

Teine maja, kuhu on ütlemata mõnus minna, on Tammiku fotoäri – selle peal on teise Tammiku autokool ja üks massaažikabinet ning vastas juuksur, nagu igas teises Rapla majakeses. Tiba tagurpidi tandemis on lood sedapidi, et autokooli peab proua Aire ja fotomaailma härra Taimo.

„Mina olin fotosnik juba nõukogude ajal ning oma ettevõte on mul olnud 22 aastat. Emand õppis autokoolitajaks ümber, tegutses alguses pealinnas, aga nüüd on tal vaatamata sellele, et Raplas on mitu autokooli ja eraõpetajad, siin nii palju õpilasi, et sõidus on tema kogu aeg,“ rõõmustab Taimo, keda ei häiri põrmugi, et naisel on justkui mehisem ala. „Mehine on hoopis peenikese rahaga rehkendamise oskus mu meelest. Olen alati osanud tegelike võimaluste ja vajadustega rehkendada. Fototarvete poodi võtan müüki neid aparaate-albumeid-raame, mida rahvas tahab ning oma teenuste hindu ei aja monopoli seisundit kuritarvitades üles.

Mõnel korral on keegi teine ka ateljee avanud – ja pärast rahva esimese uudishimu raugemist on patareid tühjaks saanud. Väikelinlased on truud ja nostalgilised – kuitahes nimekaid hüpersuperkauplusi avatakse, oma vanas heas Karmanis käivad ikka.

Me ei palka liigseid töökäsi, vaid teeme ise – niimoodi sentidest eurod kokku veabki. Ilusalongid lisavad igaüks midagi erilist – kellel soolakapsel, kellel solaarium, kellel geelküüned – fotoateljee põhiline nipp on see, et kogu teenuste ot i doo on olemas ning pildid poole tunniga sõbraliku hinnaga ümbrikus. Niimoodi päevast päeva. Ja ükski päev ei sarnane teisega – tegelikult pole mu meelest ei odavate rõivaste maaletoojal, turul talukaupade müüjal ega ESPAKi kõrval kirbuka pidajal mingit rutiini – iga päev on kõik uus.“

Raplas, kus kõik on kogu aeg ühtaegu nii uus kui vana kooli kindel kvaliteet, tegutseb juba aastaid üks tõeline geenius. Välja tänavas korterisse rajatud töökojas nokitseb fakiir, kelle juurde saadab sind Tammik siis, kui liiv on fotoaparaati sattunud, sinna saadetakse sind Agrovarust enne uue riista müümist siis, kui elektrikarjus on äikest saanud ning Rappeli keskuse elektroonikamüüjad ja telefonipoodnikud soovitavad enne überkalli ametliku firmatöö ostmist ka mahakukkunud tahvelarvuti ja lolliksläinud mobiiliga Urmas Pahkla juurde minna. Teebki korda. Alati. Fenomenaalne!

Ja iga päev alustab mõni uus enese teostaja ja pere elataja. Ehkki Raplas on iga nurga taga mõni puidutöökoda, kes pakub uksi ja treppe ja mööblit, on talveõhtustes akendes uustulnukate tulukesed. Minu väimees Mihkel ehitab Hageris kilpmaju, ent õhtuti ja nädalavahetuseti meisterdab kiik- ja võrktoole, koerakuute ja suitsuahjusid, erikujulist mööblit ning remondib kortereid – et tubahaaval oma enese kodumaja ehitada. Tuli ära metallifirmast – nii, nagu tullakse ära ka kurikuulsast seakasvatusest – kus on stagnaaegne tehnika ja suhtumised, palgad ja makseviivitused. Selliste elu- ja inimlikkuse-ohtlike fossiil-firmade kestmine on töökaitse ja 21.sajandi eetika seisukohast uskumatu – ent ilmselt kestavad nad inertsist sinnamaale, kuni elavad nende kommunistidest juhid a la tele-Naabriplika vallavanem. Jõulude ajal puutuvad need 70ndate tehnika ja stiiliga firmad meisse sedavõrd, et  ajame pahaaimamatult jõulupraeks ahju ses inetus energias kasvatatud sigu. Et kõik on kõige ja kõigiga ühenduses, tuleb tegijaid tänada ja tulijaid tunnustada, kui uue hea ilma ettevõtjad koll-genossede asemele astuvad.

Puraviku-poisid

Veskisepad Lauri ja Harri on mõlemad töö käigus oma kutsumuse leidnud. Üks on õppinud elektrik, teine traktorist. Elektrik läks ühte varem alustanud sepikotta elektritööd tegema ning vaimustus selleks ajaks juba seal sepistanud traktoristi sooritustest – palus endale ka õpetada. Ise elatus sel ajal puidust mänguasjade valmistamisest – ent süda sikutas sepaks.

„Töötasin enne viis aastat siit üle tee seni toimivas sepikojas. Harri oli seal juba enne ees. Tasu ja suhtumised olid möödunudsajandised. Jõime Harriga lõunapausil kohvi ja küsisime teineteiselt, miks me oma sepikoda ei raja. Ega orja- ja nõukaaja vaimust teisiti lahti saa kui ise oma väega peale ei tule. Kuhu rajame? Sinna! Üle põllu paistis toona katuseta tuulik, mis saab 2015.aastal 200aastaseks…

Voh, sinna ehitame! Ja ehitasimegi. Muinsuskaitsega kenas kooskõlas. Tiibhoones töökoda, veskis eneses ääsiruum ja kauplus, kontor ja peosaal ning ring-rõdult vaade Valtule ja rahvasuus senini Mitšurini ehk Mitsuka õunaaedadele. Kusjuures tiivikukupli ehitasime taas üles nii, et ta on rõdult ka korralikult tuulde pööratav, nagu vaja,“ jutustab Lauri Laiapea siira vaimustusega. „Lisaks meile Harriga töötab siin kaks noort seppa. Meil on just jõukohane hulk kliente, laatasid pidi me ise ei kooserda – kõikmõeldav kraam on müügil siin ja Rapla Pentagonis – Okta keskuses Raplamaa ettevõtjate ühispoes.

Mul tekkis küll salaja hirmukene, mis meist siis saab, kui kõik sepisehuvilised on oma suured ja väikesed vidinad kätte saanud – ent siis korraldas RAEK – ettevõtluse arendamise keskus – mentorite koolituse ja ma sain kuraasi kuhjaga tagasi. Nüüd tean, et nii tulevikulise turundamise kui turvatunde võti on ühtehoidmises.“

Puraviku sepikoja poekeses müüakse lisaks oma töödele ka ehteid ja naturaalset marmelaadi, mida toodab Lauri õde. Pentagoni-nimelises keskuses asuv Raplamaa ettevõtjate ühispood pakub sepiseid ja heegelpitse, Valtu veini ja lambavillaseid käsitöid ning samasse hoonesse on koondunud spordisaal, tantsustuudio ja tänu lauljatar-taluperenaine Siiri Sisaski valgustustööle juba legendiks saanud Saagu Valgus fondi kauplus, mille filiaale on tänaseks teisteski linnakestes ja alevites.

Müüjanna Anneli nendib, et rõivaid-jalatseid-mänguasju teisele ringile saatev pood on just läbi ühtehoidmise kujunenud millekski palju enamaks kui pood: „Siin käivad väikeste lastega emmed vabatahtlikena abiks kaupa sorteerimas. Siin on Siiri sõbra Sebastiani hispaania keele kool. Ja sügisest alustas Siiri näitering. Mitte ainult neile raskustes perede lastele, kes meie fondi ümber on koondunud – kõigile lastele, kes ei taha külmade ilmade eest üksnes arvutisse ja telekasse varjuda. Kõigile!“

Puraviku-poiss Lauri tunnistab, et unistab praeguse korterielu asemel oma talust. Silmitseb veskikontori aknast Valtu mõisa veiseid ning näeb kujutlusis oma tulevast kodu – miskipärast kitsedega. Kits on kodu sümbol. Ja tema kahe väikese lapse kasvukeskkond ei peaks kindlasti enam kuigi kaua olema korter.

Ent Raplamaale talu rajades tuleb enne hoolsalt jälgida, kuhu on lõputute pingpongitamiste käigus parasjagu kukutatud Rail Balticu peatne rabamaastikku ja karstialadesse kukutatav giljotiin. Veise- ja hobusekasvatajad, iluaednikud ja skulptorid-elulaaditalunikud, kelle kodudest Fail Baltiku nime saanud hullus ähvardab üle sõita – selle asemel, et põlisesse raudteetrassi sobituda – veedavad unetuid öid oma elutöö ja tuleviku hävimise hirmus. On avalik saladus, et tuhandete Euroopasse kihutajate sõidutamisest olulisem on Eestimaa fosforiidi ja ehk ka sellega koos ladestuva uraani vedamine tühjakstarbitud Euro-lagendikele. On hirmutavalt loogiline, et see räige ralli ohustab lisaks kodudele ka põhjavett ja põlisloodust. Ning on lootus, et see sõge idee kujuneb nõnda pööraselt kalliks, et selle teostamisest loobutakse enne rahvusriiklikku pankrotti.

„Mina olen üha kindlam, et praegu tuhandete inimeste närve näriva Fail Baltiku asemel kaasajastatakse olemasolev trass, Raplamaad ei giljotineerita,“ kinnitab aiakunstnik-lilleemand Mariann Roosla. „Olen ühenduse Mahtra Aiaabi liikmena ja iseendana küll teinud häält Ahto ja Esko eest, kes aastakümnetepikkuse töö huku ootuses vaikides piinlevad. Ent mu sisetunne ütleb, et ühine vägi ja palve kannab vilja.“

Mari aed

Ühenaise-ettevõtte Mari Aed kuninganna Mariann nendib, et Hobuse aasta Jäärana lausa peab kogu jõuga neis küsimustes võitlevat sõna võtma, mis on üldrahvalikult olulised ja hukas, ent vaikides alla neelatud. Fail Balticu vastu tagajalgadele tõusmisele eelnes võitlus linnaruumi ilupuude köndistamise vastu – ja järgmine vastane, mille kauakestvalt katastroofilist tagajärge meile kõigile Mariann peale näeb vajumas, on Monsato ja umbrohutõrjemürk Roundup.

„Ma ei saa aru, kuidas ei saada aru! Ikka suuremate rapsisaakide nimel mürgitatakse põldusid umbes kuus korda. Hukkuvad mesilased. Umbrohu tõrjeks kasutatav Roundup imbub pinnasesse ja põhjavette püsides aastakümneid. Me sööme selle endile sisse. Loomade järglased sünnivad väärarengutega ja eluvõimetutena, inimesed surevad massiliselt – mitte ainult kuulsused! Ja ikka ei kõnelda, mida globaalsed mürgikontsernid meiega teevad.

Elu eest võitlemine on naiselik. Alu-Uusküla poolne Rapla-serv ongi naiseliku energiaga. Alus elab ju ka imelise aia perenaine, hingenõustaja Ulvi Saar. Samas Valtu-Kehtna külg on mehelik. Oma enese aia siia Uuskülla Kullerkupu tänavasse rajasin juba aastakümnete eest, kui ise veel Alus elasin. Et aia ja metsapargi rüppe kodu ehitada, loobusin saaremaatükikestest – me elame siin ja praegu, sõbrad.

Mu majakene pole praegugi päris valmis, aga oma feng shui järgimine, küünlad ja kaunistused loovad tervikliku energia, nii et ma ei rabista ehituse lõpuleviimisega,“ jutustab Mariann. „Oma Räpina-hariduse ja lilleseadekoolituse oskustega töötasin varem Raplas lillepoes. Teadsin kohe uksest sisenevale inimesele silma vaadates, milliseid lilli ta vajab – sina oled muide karikakra ja maarjaheina kimp – ning olin üsna rõõmsalt liigutatud, et sõbratarid pidasid mind taimetargaks nõiamooriks. Ja siis astusin õhku.

Lõpetades Luua kooli maastikukujunduse eriala, võtsin end töötuks, täiendasin end ettevõtluskoolitusel, sain äriplaanile toetust ning selle hulljulge õhkuastumise järel tegingi oma firma.  Et arved makstud saaksid aastaringselt võtsin lisaks koristajakoha Rapla raamatukokku – kõik naised on koristajad.–  Kujundan ja hooldan aedu ja haljasalasid, kaunistan kogu inimese elukaart – pulmad ja matused, ristsed ja juubelid – ning õpetan järgijaid. Palgatöölisi ei võta. Kogemused näitavad, et nende juhendamine ja kontrollimine võtab rohkem aega ja energiat kui ise tegemine. Neile makstav palk tuleb lõpeks kallim kui lisakasum. Nii et kui edu-uimas oma töörinne liiga laiaks ajada, pälvime rikkuse asemel pearingluse, häguse pilgu, haige selja ja ragisevad liigesed. Pole vaja.

Tuleb harmoonilist parajust pidada, hoolikalt oma kaasteelisi valida ning kõiges seada alati keskmesse oma kodu ja tegemise rõõm – siis on ka meie lapsed ja loomad, taimed ja mehed õnnelikud. Kübarat tuleb kanda – nii päikese pärast kui sellepärast, et oled Naine. Siis edeneb meie elu nagu iluaed ning oskame näha loomulikku ja looduslikku tervikpilti, kus valitsevad karmid seaduspärad ei säästa siin planeedil ka paksu padrikusse kolijat globaalselt Monsato monster-mürgituse eest.“

Marju maailm

Omanimelise kohviku ja Krantsi kõrtsi perenaine Marju Männimägi nimetab muide oma ettevõtmise olulisima taustafaktina seda, et ta kasvatab Tutil oma talu põldudel kõik kohviku ja kõrtsi, peolaudade ja muude tellimuste täitmiseks tarvilised juurikad ja rohelise ise. Siis on kindel.

„Ise tegemise tarkust on õpetanud kogu mu elutee. Siin rahvakooliga samas majas olen juba teist ringi – töötasin nooruses siin olnud restoranis, vahepealsed kohapidajad ei loksunud kuidagi paika. Mina olen nii teise keti – kultuurihoone galerii ja Valtu Artur – kui kõigi pitseriate-sašlõtšnajate-kohvikute-aitade maastikul kenasti oma nišis,“ usub Marju, kelle kohvikut armastatakse lihtsa ja ehtsa kodususe ja traditsioonilisuse pärast. „Töötajad õpetan välja ise – koostöös töötukassaga – ning ka perekondlikus mõttes oleme lastega kokku üks suur ise. Päästetöötaja ametit pidav poeg haldab Krantsi kõrtsi ja peab samuti talu. Mina olen oma ettevõtmistes alati selles kohas, kus on kõige tulisem. Suuremad tööd teeme talgute korras ning tulevikku vaadates teeb maastikuarhitektuuri õppiv lapselaps südame soojaks – temas tunnen järgijat.

Olen pika elu jooksul paljusid variante proovinud. Veetlev miilits, kellelt perenime sain – sinu praeguse talu eelmise omaniku vend muide! – elab kusagil saarel oma elu, mina olen ikka ise. Laste üleskasvatamise ja ettevõtmiste püstipaneku nimel olen sigu ja pulle kasvatanud ning tänu sealiha tootmisele autoostuloa saanud.

Minu kohvikusse ja kõrtsi tullakse kaugemaltki kui Raplamaa – ning kindlal ja kodusel tasemel laudu teen samuti kõikjale, kuhu palutakse. Mul pole kunagi vabu päevi olnud – kuna rühin endale sobivat rada, siis pole see tervisele hakanud. Vererõhku oskan kontrolli all hoida ning tänan õnne, et minu emalik olemus saab lapselaste eest hoolitsemisel rakendust. Ehkki seda ei tohi liiga palju teha – 21.sajandi noored kipuvad nagunii elukauged ja püsimatud olema ning virtuaalsetele imedele lootma. Ainus, kes meile sündides tegelikult kaasa on pandud, on tegelikult ikkagi ise. Mida töökam ja parema vaistuga, seda õnnelikum.“

Raplasse satutakse imeliste juhuste läbi ning siin saadakse õnnelikuks üsna pika ja vaevalise sooaurudesse harjumise ning ülesande kõrgusele kasvamise tiivul. Viljandi kultuuriharidusega setujuurne kitarriõpetaja Kaupo Kadaste võttis Tartu ülikooli klubis töötamise järel Raplamaale naise ning pärast elatise teenimist kindlustajana on nüüd juba kolm aastat olnud tubli… metallimees.

Agrovaru taga Ferali metalliplatsil kraami kaaluv ja sorteeriv kitarrikunstnik on samas ka raamatukaupmees ning üsna märgilisel moel on viimasel ajal talle taas hakanud ka kitarriõpilasi tekkima – seega oma saatuse käest ei pääse.

Me keegi ei pääse. Sügisese kartulivõtu aegu läksime siin Rapla külje all muistses Kumma külas, kus viiendat aastat loovus- ja loomatalu pean, lastega appi Toomas Rauale – ta on aatomifüüsiku haridusega elupõline ARSi kunstikombinaadi boss ning Valtu kooli kauase juhatajanna poeg. Kuulasin siia põliskülla Siberist naasnud vanadaamide meenutusi kartulivaol: minu tänase talu õuele pandud haubitsast näiteks tulistati Rapla kahetornilist kirikut. Õnneks mööda… Ent iidsed puud on täis nii laskemoona kui olnud aegade püüdlejate kinnitatud okastraati.

Ühel päeval küsis Kumma külavanema, puutöökoja peremehe Kaido vennatütar, näitlejanna Piret Laurimaa minult: „Kuidas sa küll minu lapsepõlvekülla elama sattusid? Kuidas läheb kandlekoja Raidil? Kuidas nõelraviarst Lillestel veisekasvatus edeneb? Kas seltsimaja Helgi toob sealset rahvast ikka kodust välja teatrisse?“

Hästi-hästi-hästi – nii kandlekoja, nõelravi ja veiste ühitamise kui kultuuri- ja seltsieluga. Mina ise aga sain just seda raplamaist jõulusõnumit paljude heade inimeste lugusid kuulates kokku põimides korraga aru: olen kohale jõudnud. Eestimaale – aga rabarängale Raplamaale kuidagi eriti – sündimine on tõsine ülesanne. Jõukohane vaid töökatele-tugevatele-teadlikele. Seega – Jumal usaldas. Tänan – ja püüan õlg õla kõrval Omadega seda usaldust väärida!

Imre Sams – tõeline Meeletu

Tori hobusekasvanduse tänane omanik ja tallimees, kundalini jooga õpetaja ja tervendaja Imre Sams (44) on otsekui meie aja kangelane Jaan Tätte programmilisest soovunelmast „Meeletu“. Kui kirjanduslikust rikkusest-loobujast on tehtud suurepärane lavastus ja film, siis Imre jaoks ongi tõelistele väärtustele elamine ja Algallikaga ühenduses olemine igapäevane elu.

„Ma olen varasemas elus pereisa ja ärimehena, majanduspoliitiku ja börsifakiirina ära kogenud, kuidas see kõik käib. Kuidas on elada 20.sajandi edumustris, kus tuhkatriinud saavad ei-kellestki näiliselt rikkaks ja õnnelikuks ning kui nad ära ei ole surnud… 21.sajandi avardumise lood räägivad pigem sellest, et maisest karjäärist välja kasvanud isiksused, kes on püüdnud elada nii, „nagu peab“, saavad ülestõusnud meistriteks täpselt vastupidist edurada pidi. Tippjuhid lähevad palverännakule, miljonärid loobuvad materiaalsuse orjamisest – sest nad saavad teada, kes nad tegelikult on ja milleks Maale saadeti,“ arutleb Imre. „Paratamatult toimuvad muutused kõigis eluvaldkondades enamvähem korraga. Lapsed on selleks ajaks suureks kasvanud, abielu ära olnud ning senine kodu juba kellegi teise oma.“

Põlluülikooli majandusharidusega Imre oli Merko-Skanska-tasandi ärihai, kes juhatas mõnd aega ka majandusministeeriumi väliskaubanduse osakonda. 1993.aastal sidus ta end Tallinna hipodroomi – õieti küll eelkõige traavlitega ning alates 1997.aastast on pühendunud Tori hobusekasvatusele. Ideaalis võiks Imre tegevus olla peagi 160aastaseks saava legendaarse kasvanduse edasiarendamine ja üha parendamine. Tegelikult on tema missioon seni keskendunud hoonetekompleksi ja tõukarja heaperemehelikule alalhoidmisele. Sellepärast, et ühiskondliku kokkuleppe teine pool, riik, pole oma lubadusi täitnud. Eestis ongi praegu sellised ajad, et riiklikul tasandil vassimine on hetkel elunorm. Mis on veel üks lisapõhjus, miks helgemad mõtlejad ja tajujad pööravad selja – see pole põgenemine, vaid ellu- ja eneseks jäämise ainus võimalus.

Imre jagab Eesti Hobusekasvatajate Seltsi peal asuvas korteris mõnusat poissmehepesa bengali kassi Sri Lakshmi ja musta belgia lambakoera Tondiga. Vajadusel juhib mees kindlal ja kogenud käel koosolekuid, surfab ministeeriumide koridorides ja kaevub hinnatabelitesse. Ent tegelikult tahaks ta päeva alustada meditatsiooniga – nagu on kohane igale kehastunud vaimolendile, kes on teadlik sellest, kes ta on. Tervendaja ja korrastaja.

Millise tšakraga kõneled?

„Tabelite ja bürokraatiaga tegelemise taagast tulen välja läbi füüsise. Annan tallirahvale vabu päevi – viin hobuseid koplisse, puhastan bokse ja kannan sööta ette. Tänu sellele füüsilisele tegutsemisele saab keha ka võimaluse meile nõrgad kohad ette näidata. Ega erakluses üha mediteerivad mungad saa teada, kes nad inimestena on,“ muigab Imre. „Kui tallimehe tööd teed, kohtud oma ihuliikmetega teistmoodi kui joogatreeningus. Pruugib hiiglaslikul täkul rinnaga uksele peale tulla – vabadusse! – ja saad kogu oma karjääri ja hariduse, positsiooni ja elukogemusega kõlinal piki pead nii, et on vaja õmmelda. Lisaks su tegeliku koha kättenäitamisele küsib kõiksus sinu käest sellisel puhul täku vahendusel: millise tšakraga kõneled?“

Joogameister vihjab, et mööda muhku saamine viitab ka ülemõtlemisele. Argipäev aga näitab, et kogu tänase avanemise ja ärkamise taustal on veel üllatavalt palju sabatšakratega suhtleimist. Jälgides päevast päeva iseenese ja teekaaslaste ühendust hobustega – ja seeläbi otseühendust universumiga – on Imre nii mõndagi olulist teada saanud.

Vaimsus ja hingestatus ei tähenda iseenesest veel ühendust erinevate liikide energiate vahel – ka valgustöötajad võivad endale tundmatute loomaliikidega suheldes osutuda oma spontaansuses ohtlikeks. Nii endale kui teistele. Õnnelik võimalus õppida, mis muud!

„Kui ülemised tšakrad on avatud, saame teiste olenditega suhestudes imelisi sõnumeid – mis iganes liigist need teekaaslased ka on. Suletud ülemise „valgusfooriga“ hingekesed lävivad ümbritsevaga sabatšakrate tasandil. Nemad näevad hobuses eelkõige vahendit, millele hinnaline sadul külge panna ja kallite kaubamärkidega varustusega ehitult ise sinna troonile tõusta. Väga kujundlik, eks? Sobib ka teiste eluvaldkondade kirjeldamiseks,“ naerab Imre. „Tegelikult ei saavuta need, kel süda ja silmadetagune ei tööta, ka maisema tasandi ühendust. Põrnitsevad neid riistu ja vahendeid, millega hobune vankri, ree või adra ette rakendatakse, nagu sodihunnikut. Ehkki meil siin Toris hoiul olev põlise varustuse arsenal muutub ajas aina väärtuslikumaks. Alumise korruse rahvas ei näe – ega oska südamega arvutada. Küll õpib.

Minu  koolidirektorist isal oli Harglas oma hobune, kellega ta tegi koolipõldudel lastele koolitoidu kasvatamiseks kõik tööd. Minu metsavahist onu sooritas oma hobusega metsas kõik toimingud. Ehkki praegusest põlvkonnast ei tea ka hobuinimestest paljud, mis on look-aisad-rangid-sedelgas, on õnneks teadjaid veel olemas ja tasapisi ka juurde tulemas.“

Imre manitseb: teadjate oskused tuleb talletada, nendel õppida ja kasutusele võtta enne kui hilja. Igas mõttes. Nii selles mõttes, et viimsed elavad legendid on lahkunud. Kui selles mõttes, et 20.sajandini end lõhki laristanud ja olemispiirini tarbinud inimkond on lihtsa, loomuliku ja loogilise elulaadi juurde tagasi pöördumas.

Tulevane Tori

Kuna hobusekasvanduse kõrval ootavad uuesti kasutusele võtmist pullijaama hooned ja Eesti vägevaimad veisekasvatajad on neid juba õhina ja tulevikuplaanidega kaemas käinud, on ka visionäär Samsil põhjust lennukamalt unistada.

„Kogemused on näidanud, et hobusekasvanduses on eriti oluline täkkude väärikas pidamine – maadpidi laialijagatuna satuvad nad pahatihti inetusse vangistusse, mille tagajärjed perioodiliselt avalikkuse ette jõuavad. Kasvanduses on neil kohased pidamistingimused, rakendus – nendega tehakse tegelikku tööd ja neid näidatakse võistlustel. Olemasolevat areeni ja maneeži saab samas kasutada ka pulli-oksjoniteks ja omamaiste lambatõugude väljanäituseks,“ kujustab Imre. „Märad on meil praegu vabapidamisel – mis on hobusele enesele kõige mahedamalt hobusem olemise vorm. Puudu vaid varssade kandmine ja kasvatamine. Kuni me alles kujundame Tulevast Tori, pole olnud viimasel kolmel aastal indu märasid paaritada ja varssasid juurde saada. Olen sellest hobusekasvanduse aspektist tõttöelda väga puudust tulnud. Kuna elan viimasel seitsmel aastal siinsamas, siis olen ise kevadöösiti varsavalves olnud ja ka üliraskeid poegimisi assisteerinud. Kui loomaarst saaks ülehomme tulla, siis tulebki endal siin ja praegu kohal olla. See teeb õnnelikuks. Ning selle õnne standby režiimilt käima lükkamise nimel praegu tegutsen.

Muinasjutulist mudelit on väikeses kohas hõlbus teostada – nii nagu ka kogu Eesti on piisavalt väike, et näidata maailmale ette arukal 21.sajandi kombel toimivad loogilised mustrid. Hobusekasvandus, pullijaam – aga ka omamaiste lammaste tõulava – jagavad kõrvuti tegutsedes traktoreid ja muud tehnikat. Lautade kohalt kogutakse pullipuss ja lambakõõks biogaasil põhinevasse elektrijaama. Mis sekundeerib uutel katustel olevatele päikesepaneelidele. Asula kohal on lisaks tuulegeneraator. Ning ongi kõik kodud ja asutused soojad ja valged. Keegi ei tekita ega kuula enam lühinägelikku hala, et tuulik panoraamil ei meeldi. Me läheme kas taastuva energia teed ja kasvatame kõik loomakasvatuse jäägid lõpuni – või pole meid üldse.

Muide, päikesepaneel on oluliselt lihtsam aparaat kui televiisor – selle asemel, et Eestimaa Torides neid toota ja kasutada, oleme mugandunud inertsist ikka juhetpidi fossiilmonopolide küljes ja ajusidpidi intriigides.

Mina loodan väga-lähi-tulevikus hakata jagama Eestimaa elujõuliste farmide juurde kahe-kolme-kaupa hobuseid pidamisele. Kui veisekasvatajad toovad küladesse meie kasvanduse hobused, kogunevad loomade ümber ka lapsed ja noored – ega kogune siis enam sinna, kuhu pole vaja koguneda. Pidamisele saadetud märade puhul anname ühtlasi nõu, millise täkuga neid paaritada, et saada tänasele turule sobivaid järglasi. Praegu loodavad paljud hobuinimesed, et saavad naabri-Maali toreda poisiga olümpiahobuse – aga sel juhul tuleb ikka välja nagu alati…

Ja praegu pean ma paraku oma tulevikuvisiooni teostamise asemel ka külalistele ja möödasõitjatele selgitama, miks on põlise hobusekasvanduse akende ees kiled ja katused lookas. Ei, see pole minu laiskuse ega vaesuse vili – riik kui tehingu teine osapool pole pikki aastaid sõna pidanud. Kui kasvanduse rendile võtsin ja siia soliidselt investeerisin, pidi riik omalt poolt igal aastal pool miljonit eesti krooni panustama ning minul pidi olema võimalus kasvanduse juurde kuuluvat metsa majandada. Eelmine põlluminister piirdus null krooniga ning kuna metsa me hooldusraiuda ei ole tohtinud, siis oleme kohtus, mitte helges tulevikus. Tänase ministriga, kes on ääretult mõnus ja oma koostööpartner, naeratame kohmetult ning unistame koos.

Hobukorüfee Andres Kallastega on unikaalse hobuvarustuse kollektsiooni viimne kui vidin kokku arvatud. Arvesse on võetud ka, et rakendispordi rada, treeningplatsid ja muud erilised rajatised pole hinna poolest põllumaa. Ja käsil ongi legendaarse ajaloolise koosluse tagasi riigistamine. Igas teises Euroopa Liidu riigis on riiklik hobusekasvandus.

Kui omamaiseid tõuge koondav ja arendav kasvandus kuulub riigile, saab Tori keskus 160.sünnipäeva kingituseks kindlustunde, et keegi ei hakka teda seibideks lõikuma, ei lükka hinnalisi spordirajatisi põllu alla ega lõpeta hobusepidamist. Kindlustunne annaks minule innustuse pärast kolmeaastast pausi taas nelikümmend mära ära paaritada. Mis oleks ütlemata teretulnud suursündmus – kui eesti aborigeenne hobune on paljunenud nii, et polegi enam ohustatud tõug, siis tori tõugu hobuse iive on katastroofiliselt langenud.

Vähenõudlik ja tänu Ago Ruusi fotokunstile ja valgustustööle vahvasti värvilisena tunnustatud eesti hobune on moes – tori tõu ümber kestavad vaidlused, kes on toetusalune, kes kuulub tõuraamatusse ja kes üldse on tori hobune.“

Vanatüübiline torikas on imposantne-korpulentne hiid, kes kaalub kuni 1200 kilo – tavaline suur hobune reeglina üle 800 ei kaalu. Tema hiigelkere ja massiivne pea, mida kannavad lüheldased jalad, on aretatud nõukogude imedemaa ajastutel, mil Toris söödeti hobuseid koos veistega… kartuli ja maisiga! Tänapäevane universaalne sport- ja tarbehobune põlvneb krahv von Bergi aegade esivanemaist, legendaarsest Hetmanist ning temasse on tembitud kergemaid-sportlikumaid Euroopa hobutõuge. Tänu sellele võidutsevad sport-torikad ratsa- ja rakendispordi edetabelite tipus ning meenutavad oma oskuslikult segatud mikstuuriga Saksamaa ja Skandinaavia ning teiste Baltimaade hobusekasvandustes omamaiste tõugude aretamist nii, et need vääriksid tõesti kaubamärgi aunimetust.

Vabadus…

…on teatavasti tunnetatud paratamatus. Nii, nagu hobusele esitatakse nõuded vastavalt sellele, millisteks sooritusteks teda koostööpartnerina vajatakse – ja see on tunnetatud paratamatus – on ka Imre ise läbitunnetatult vaba mees.

Ta on kasvanduses elades ja vajadusel tallimehe-zootehnikuna tegutsedes näiliselt küll oma helge tuleviku ootuses tiksuval hobumaal kinni mis kinni, ent tajub end siiski piiritult vaba hingena, kelle aadress on planeet Maa.

„Sel planeedil – ühiskorter nimega Eesti kaasa arvatud – on raha nagu ratsahobuse s… Seega pole raha, nagu olen oma eduloo käigus mitut erinevat elu ühes kehastumises kogenud, kuigi suur rikkus. Kui Tori hobusekasvatus saab tagasi riigistatud, jään siia veel just nii kauaks appi ja tegevjuhtima, kui vaja. Ent selle ameltiku ja loogilise, asjaliku ja ideaalse protsessi kiirendamiseks ma ühtki soss-soss lobitöist ega sõbramehetasandi susserdust ei soorita. See ei meeldi ega sobi mulle. Ja seejärel ma end enam ühegi kindla koha ega ülesandega ei seo. Tahan rändama minna,“ kõneleb lisaks vaimsusele ka füüsiliselt väga suutlik ja tegus mees, kes ei räägi siis, kui tal midagi öelda pole, silpigi.  „Joogaõpetaja ja tervendajana pole mul plaanis praksist avada. Need, kes peavad, leiavad mu praegugi, afišeerimata.“

Kolm lugu. Imre kohtus esmakordselt mu maalikunstnikust teekaaslasega, silmitses teda vaikselt – ning ütles, et tema vasak õlg sai aasta tagasi haiget ja see on võimalik hõlpsasti paika tervendada. Imre kuulas mu jutustust, kuidas oraakel Pargiwahiga ühismeditatsioonile kõvasti hilinesin, viimaseil minuteil pärale tormasin, ette näidatud energeetilise püramiidi poole kobasin ja… väemees Imre lõpetas leebelt mu lause: „Õpetaja oli seal püramiidis juba ees ja tervitas.“ Oli küll nii jah. Imre jälgis Tori hobusekasvanduse hobukoplis, kuidas poolesaja mära seast astus hiiglaslik kuldne mustasukaline valgenäoline Opaali-tütar minu juurde, võttis mu oma lõua alla ja tõmbas endale sooja jõuga vastu rinda – ning küsis, mida proua hobune mulle räägib. Rääkis küll. Oi, kuidas rääkis. Tänu Imrele ilmselt palju enam kui muidu teda kuulata osanuksin.

Vabadusest rääkis. Nii, nagu ka vabahärra Sams koos oma koera ja kassiga kulgevas vaikelulises kolmainsuses. Kõige väärtuslikum siin inimeste maal on hinge ja vaimu vabadus. Vaba vaimu ei ahista ei vastutus ega massiivne töö ümber 80 hobuse. Tunnetatud paratamatus pühitseb üksolemise ja ühendvälja, mida kirgastab piiritu avardumine, areng ja Armastus.

Printsess herneteral uue haridusega printside ootel

Eesti Ekspress, Teeviit

Inimkond tervikuna on nagu printsess herneteral. Armas ja andekas, kaunis ja lootusrikas – aga tükati nii tujukas, et kipub end enne uude heasse ilma jõudmist hävitama. Või loodusekuningatest poliitikutel hävitada laskma. Nagu lookeses kahest planeedist: Maa sügeleb ja valutab ja kurdab seda teisele universumis rõõmsalt ringlevale planeedile, kes lohutab – „Ah, see on kõigest viirushaigus nimega homo sapiens – mul oli ka, läks ise üle!“

See hernetera tunne tekib, kui mõelda lõpmatute galaktikate peale, millest ühes tolmuterana tiirleme. Ja see meenus ka tuuliku Eleon 3M 116 tippu ronides ja üle Saaremaa vaadates. Kusjuures imeline vaade ei tekitanud mitte vääksatust nii-ilus-vää, vaid küsimuse, miks on neid tuulegenekaid Tehumardi kandis ainult 7 ja lähikonnas 2 ning Aburis üks – kui huvilisi on 100 ja Eestis peaks selliseid tuulest soojuse-valguse-tsivilisatsiooni muundajaid olema vähemalt 300.

Kaevurid maa alt välja!

Aga sellepärast, et käitume nagu enesehävitusliku kuninga tütrest printsess, kes usub hülgejuttu ja takerdub tühisesse. Nii koolipoisid kui Rooma Klubi teavad ammu, et fossiilsed kütused on otsakorral ning inimkonna tulevik tuule-päikese-vee-biogaasi elektriks teisendamine – kuni loodetavad tulevased energialiigid avastatakse-leiutatakse. Tuulest elektri tegijad ühinesid Tuule Tehnoloogia Liiduks, et ühiselt toetada tulevikulist taastuvenergia kasutamist.

Tulevikus ei jää kindlasti 150 miljonit euroabi tuuleparkide rajamiseks sellepärast saamata, et ei suudeta maad nende tulevikuliste tuulikute alla kasutada anda. Inimestele ei räägita enam, et  tuulikud tapavad linde ja kalu, tekitavad vaakumi ja viivad Golfi hoovust kõrvale juhtides kliimamuutusteni. Merebioloogid ja ornitoloogid kinnitavad vastupidist – vetikad, kalad ja veelinnud armastavad tuulegeneraatoreid ning maismaal kogunevad veised ja lambad nende ümber ja linnuparved puhkavad nende ümbruses jalga ja tiiba. Kindlasti hakkab harjuvale silmale meeldma, kui silmapiiril või naabruses on tuulegenekas.

Andres ja Oleg Sõnajalg, kes on tänaseks püstitanud Eestisse 10 tuulikut – uusi huvilisi on 100+ – ütlevad, et nüüd oleks rahvajuhtide ülesanne kaevurid tühjaksjäävatest kaevandustest sujuvalt maa peale tuua: „Nii tuulegeneraatorite kui päikesepaneelide püstitamise ja paigaldamise üks kulukamaid aspekte on see, et kõik tarvikud-detailid-mootorid tuleb paljudest riikidest sisse vedada. Selle asemel, et tehaseid ja koole sulgeda on ülim aeg hakata taastuval energial põhinevaks võrgustikuks vajalikke vidinaid Eestis tootma. Päikesepaneel on lihtsam ja loogilisem aparaat kui televiisor – lihtsus ja loogilisus kehtib kõigi tehnikaimede kohta – järelikult tuleb neid siinsamas toota.

Iga tulevikuliselt mõtlev noor, kellel on matemaatika-füüsika-keemiasuunalist taipu, peaks haridust ja tulevikuunistusi kujundades lähtuma ülejärgmisest sammust. Järgmises ühiskondliku arengu etapis on Don Quijote võitlused tuuleveskitega lõppenud. Mis tähendab, et meil on vaja väga palju insenere ja oskustöölisi, kes vormiksid koos taastuva energia muundamise tehnikaga Eestist tulevikulise riigi.

Saja tuulegeneka ehitamiseks on vaja enam kui miljonit – 300 tarvis üle kolme miljoni toote. Oleme lootnud olla lisaväärtust tootev ja tubli väikeriik, keda teised eeskujuks võtavad. See siin on nüüd see nišš, mis kogu planeedil lõputut täitmist ootab.“

Inseneridest-ettevõtjatest vennad Sõnajalad hoiatavad:  samal ajal, kui noori peaks suunama energeetikuteks õppima, tuleb vastu seista ka plaanile, kus olemasolevad ja uued tuuleenergia projektid jääksid toetusest ilma. Tuuleliit juhib tähelepanu, et ENMAK 2030+ esialgse visandi kohaselt väheneb Eesti tuuleenergia osakaal 2030. aastaks poolele võrreldes praegusega. Imeväel hakkab pea kogu elekter uuesti tulema põlevkivi uttegaasist, millest elektritootmine tänase tehnoloogia põhjal (eriti Eesti Energia uus tehnoloogia Enefit280) käib eriti vaevaliselt. See dokument on hetkel arengufaasis ning tänu koostööle ei liiguks Eesti kindlasti vähikäigul kiviaega tagasi.

Samal ajal noorte suunamisega reaalselt kõige vajalikumaid ameteid õppima tuleb silmas pidada, et arenenud eurooplased taas-avavad ummispäi suletud koole ja tehaseid…

Tulevikumeelsete tegude-teadmiste-inimeste jõudude ühendamiseks loodi novembri alguses Tuule Tehnoloogia Liit. Õigupoolest on vaja ka rahvajuhtide ja visionääride liitu.

On tunne…

Minu kui humanitaarlasest visionääri loova loogika järgi tagab Eesti poliitilise ja majandusliku julgeoleku ja iseseisvuse tuul-päike-vesi-biogaas – mitte fossiilsed kütused ega ammugi mitte idast saabuv gaas. Samas investeeriti äsja gaasipõhisesse reservelektrijaama 135 miljonit – ent ei antud võimalust tuuleparkide rajamiseks saada 150 miljonit euroliidu toetust. Päikesepaneelide, hüdroenergeetika ja biogaaside kasutamise unustamisest rääkimata. Samas teab iga koolipoiss ja Rooma klubi ammu, et fossiilsed kütused lõpevad ning Eestimaa ja planeedi Maa tulevik on taastuvate energiate kasutuselevõtt, kuni pole avastatud ulmelisi uusi energialiike.

Minu taluperenaiselik ettemõtlemine ütleb, et kaevurid, kes meil praegu populistlikus telereklaamis Jumala poole rusikat raputavad – olgu olla veel ja veel põlevkivi ja fosforiiti, uraani ja loodetavasti ka kulda ja naftat! – tuleks kiiremas korras ümberõppele saata.

Maa alt välja toodud kaevurid peaksid täna – õieti juba eile – õppima tootma Eestile vaja mineva 300+ tuulegeneraatori miljoneid detaile, nad peaksid hakkama siin ja praegu valmistama päikesepaneele ja biogaasielektrijaamade seadmeid. Praegu tarnitakse neid Itaaliast-Hiinast-jne – ent tulevikulise lisaväärtuse tootmine tekitab tehased ja töökohad, uue põlvkonna haritlased ja riikliku kestmise.

Minul on tunne, et rahvast peab julgustama uus-energeetilisi insenerioskusi õppima asuma ja tulevikurahvaks tõusma.

Sellele retoorikale vastas Kolga lahe ääres elav kunstimees Emil Rutiku, et tunne on ammu – tegutsemine seisneb praegu põhiliselt kirjutamises-kõnelemises: „Kui visionäär Saale Kareda mõne järjekordse ülikõva teksti ehitab, peame seda paljundama – ja siinsele tekstile kaasa kiitma. Ehk uuristavad veetilgad fossiilsesse kivisse augu…“

Taastuva Energia Koja juht Rene Tammist tõdeb: „Sinu analüüs peab 100% paika. Kahjuks pole ühtegi märki, et hoolimata retoorikast meie riigijuhid hakkaksid reaalselt tegema otsuseid, mis taastuvenergia edendamisse panustaksid. Valitsuse energiamajanduse arengukava eelnõu neljateistkümne stsenaariumi hulgast valis kõige saastavama (samas põlevkivitööstusele kõige enam sobivama), kõneleb enda eest. Ainus ala, kus mingigi positiivsem programm on, on transport – seal on kava biometaani suuremamahuliselt kasutusele võtta (hetkel seegi vaid pilootprojektide tasemel).

Tegelikkus on see, et hoolimata paljuräägitud vajadusest suunata meie majandus kõrgemat lisandväärtust tootvatesse sektoritesse, töötavad ametkonnad sellele pigem vastu! Taastuvenergia Koja eestvedamisel pannakse kokku energia- ja keskkonnatehnoloogiate arenduskeskust, kus ettevõtted Eesti ülikoolidega taastuvenergia, targa võrgu, salvestuslahenduste ja elektromobiilsuse lahenduste väljatöötamise nimel koostööd teevad.

Hetkel on ligi 20 ettevõtet ning suuremad ülikoolid liitunud. Me loodame, et meil oleks võimalik riiklikust euromeetmest teiste majandussektoritega võrdsetel alustel taotleda ka riigipoolset panust teadustegevusse. Hetkel see aga võimalik ei ole. Nimelt on riigil valminud Nutika Spetsialiseerumise kava, mis taastuvenergia valdkonna riigipoolsetes teadus- ja arendustegevustes sisuliselt välistab!!! Seda hoolimata sellest, et ülikoolid, ettevõtted, ühiskondlikud organisatsioonid on teinud ettepaneku taastuvenergia NS kavasse lisada. Oleme vastavate ametkondadega kuude kaupa läbirääkimisi pidanud, tulemus on aga ümmargune null.

Nii et me võitleme edasi. Tänased kutsevalijad ei peaks praegusest halva unenäo laadsest olukorrast heituma. Unistagem suurelt! Kui kümne aasta eest naerdi taastuvenergiast kõnelejad lihtsalt välja, siis nüüd on vähemalt kuulama hakatud, mis meil öelda on. Sinu ja paljude teiste inimeste abiga saame olukorda muuta! Peame vaid rohkem selgitama, rääkima ja nõudma!“

Nelja Energia poolt vastas Tuuleenergia Assotsiatsiooni tegevjuht Tuuliki Kasonen: „Jagame seisukohta, et taastuvenergias peitub jätkusuutlik tulevik ning oleks üsna kahetsusväärne, kui Eesti energiapoliitika jääb saastamiskeskseks.

Eestis on ideaalsed tingimused toota energiat nii maismaa kui meretuuleparkides, aga ka biomassi kasutades.  Ainuüksi tuuleenergia kasutamine võimaldaks katta kogu Eesti energiavajaduse,
kuid mõistlik oleks meie energiaportfelli võimalikult mitmekesistada nii tehnoloogia kui asukoha lõikes. Nii ei sõltuks me ühestki energialiigist või konkreetsest elektrijaamast liigselt.

Üleminek taastuvenergiale peaks olema järk-järguline, kuid 2030. aastaks oleme võimelised põlevkivist elektritootmises täielikult loobuma. Mis puutub Eesti Energiasse, siis on väga tervitatav, et seda asub juhtima suure elektribörsi kogemusega inimene. Teatavasti tuleb just vabal elektriturul ilmekalt välja, kui hästi suudab taastuvenergia oma olematute või madalate muutuvkuludega konkureerida teiste energia tootmisviisidega. Eesti Energia on aga oma olemuselt samasugune energiafirma nagu teised, kes jälgivad riigi poolt etteantud energiapoliitika trajektoori. Seepärast, nagu õigesti viitate, on ülioluline, millise energiamajanduse arengukava poliitikud vastu võtavad. Hetkel on selle eelnõusse Eesti pikaajalistest elektritootmise stsenaariumidest jõudnud vaid üks stsenaarium, mis 2030 valguses ei näe üldse tuuleenergia osakaalu suurenemist!!!“

3M 116

Ajakirja Inseneeria toimetaja Marek Strandberg ütleb: „Kontsentreeritud kütus, mida nafta ja põlevkivi ju on, tähendab kontsentreeritud raha – ja see meeldib poliitloomadele.“

Kirjeldagem neile mõtlejatele, kes on tervikpildi ning tulevikuplaanide loomisel era-ärihuvidest üle ja teavad – kõigile jätkub  – mida kujutab endast uusima põlvkonna tuulegeneraator, mille on seitsme aasta jooksul välja mõelnud, patenteerinud, oma kätega üles pannud Andres ja Oleg Sõnajalg.

Kui geniaalsed leiduritest vennad püstitasid 2001.aastal veel kasutatud 500kilovatiseid tuulikuid, siis 7 viimase aastaga on nad tekitanud tuulegeneraatorite maastikul täiesti uue 3 megavatise segmendi. Kuna generaatori rootor on tuulikulabadega otseselt seotud, on tegemist käigukastita ja väga plastilise süsteemiga, rootor saab purunemata olla väga suure diameetriga – seega ka propellerilabad 60+-meetrilised. Genekas ja rootor on omavahel vaid ühest kohast, massikeskmest kinnitatud. Inverterid on oma konstrueeritud. Nii inverterid kui transistorid on kosmilise kiirguse eest kaitstud – seega ei plahvata. Soolase – ja-või saastunud – õhu puhastamiseks on omaleiutatud-ehitatud filtritesüsteem. Omaleiutatud on ka jahutus-maandussüsteem ning dubleeriva kontrolliga optiline ja tarkvaraline side ja juhtimine.

Selle Euroopa võimsaima-kõrgeima geraatori ning väiksemate mudelite vastu tunneb huvi enam kui 100 tellijat. Seni on läbi masuaegade heideldes tehtud 25 allhanget Saksamaalt, Taanist, Soomest ja Lätist, töös on olnud üle 100 inseneri, panustatud on 20 000 inimtundi, sõlmitud 300 lepingut – nüüd on aeg ise tootma hakata. Vennad Sõnajalad tegelevad hetkel lisaks uute tuulegeneraatorite püstitamisele ka nende ühitamisega päikesepaneelidega ning soodsate ilmade ajal kogutud energia akumuleerimise ja muundamise süsteemide leiutamisega.

Meenutagem, et Kolga lahe ääres Juminda poolsaarel töötab turismitalu, kus filmiti seriaal „Kalevipojad“, ka Põhjala kliimas tervenisti päikesepaneelidel!

Kriisi põhi?

Eestimaa peab harima uue põlvkonna rahvajuhte, mõtlejaid, insenere ja oskustöölisi.

Oma tekstiilitööstust juhtiv teleajakirjanik Karmel Eikner arutleb: „Unistused ja anded on ilusad – ent need tuleb sobitada tegelike turunõuetega.  Praktiline haridus tuleb tekitada vundamendiks sinna, kuhu turg kutsub. Anded määravad taseme ja suuna – kellest saab leidur ja insener, kellest meiser, kellest hea õpetaja.“

Ärikogemusega filosoof Imre Sams visioneerib julgustavalt: „Ka siis, kui tänane riik pole lubadusi pidanud , hoian silme ees tervikpilti, kus tallidest-lautadest kogutakse biogaas kohaliku elektrijaama käivitamiseks – uutel katustel on mõistagi päikesepaneelid ning kogu Tori iidse kompleksi kohal – nagu kõikjal teisteski Eesti asulates – tuulegeneraator. See kõik saab olema kas nii – või ei saa olema ei riiki ega meid ennastki.“

Vennad Sõnajalad usuvad, et 21. sajandil ei sünni progress enam selliste inimohvritega, nagu püramiidide ehitamine või Peterburi linna rajamine. Kui meie põlvkond pidi end tühjalt kohalt nullist üles töötama, siis uue põlvkonna meistritel on Isad. Akadeemik Ülo Vooglaid, kes vaatab oma kodutalust murelikult koolide ja tehaste sulgemist, osales oma poja Varro algatatud perekonna päästmise projektis ning sekkus nüüd ka piirivalve taastamisse, väidab: „Katastroof ei juhtu vanal kursil liikudes küll otsekohe – oma naha pärast lausa kartma ei pea – aga praeguse kursiga võivad end enamvähem kindlalt tunda vaid need, kel koppel lambaid täis ja maa haritud. Linnarahval puudub seni igasugune majanduspoliitiline, sotsiaalne ja energeetiline julgeolek.“

Optimist aga ütleb, et koolid ja tehased saab õnneks pärast sulgemist uuel tasandil avada, piirivalvurid, kes Soome bussijuhtideks läksid, tulevad tagasi ning võidab loov mõistus. Seni on vaja ühineda ja ühiselt pidevalt häält teha – siis oskavad vähemasti noored õiged tulevikuplaanid teha.

Kati Saara Vatmann

Kuidas hobune teenima panna

Kati Saara Vatmann

Pokumaa emandad Airi Hallik-Konnula ja Merle Tombak korraldasid Kanepi taga ürgmetsas hobutöö nädala ja selle kulmineerinud seminari üsna praktilistel kaalutlustel – Pokumaa juurde kuulub 30 hektarit metsa, mida oleks patt hooldada traktoritega müristades ja alusmetsa lammutades. Sellepärast otsustati põhjalikumalt vaadata ja kuulata, mida kujutab endast tegelik hobusega töötamine ning kui mõttekas oleks Pokumaale oma hobused-teenijad soetada.

Meil on Eestis praegu teatavasti hobuste traditsiooniline töö ja teenimine esitletud kas üksikute ilusate museoloogiliste mudelitena, nagu Kurgjal ja-või näidatud künnipäevade ja metsaveo kui näidisüritusena, mitte igapäevase tegelikkusena.

Tegelikkus on selline, et meie ilusal isamaal on üksikud osavad, kes töötavad päevast päeva hobustega. Tööriistade järel vedamise mõttes. Samas on töö ja teenimine ju ka ratsutav ja lapsi kasvatav või hipoteraapiline ja läbipõlemise ennetamise hobune ning lemmikloomana oma pererahvast laadiv-väestav või järglasi andev loom.

Seminaril teeniva hobuse fenomeni analüüsinud minister Ivari Padar, hobumatroon Maie Kukk, vetkorüfee Tiit Siiboja, hobusega töötav Kaja Väärsi ja Kaido Kama ning tegelikku hobutööd näidanud ja õpetanud Priit Kalev Parts, Vello Tamm ja Imre Õim  olid üksmeelel ideaalse eestimaise hobumaastiku väljanägemise asjus. Kuidas seda saavutada, pole paraku üheselt selge – kui oleks, siis ju oleks ka saavutatud.

Ideaal on Ivari, Maie ja Tiidu – ja eks kõigi teiste hobuinimestegi unelmais selline, et enam kui 12 tuhandele tõusnud hobuste mass Maarjamaal pole mitte toetuste saamiseks paljundatud mustangite mass, vaid tegutsevad hobused. Kui need kaunid ja arukad loomad on väärindatud, siis saab nende kui töötavate-oskavate olendite eest ka õiglast hinda küsida. Arutu mass, millega keegi midagi mõistlikku ette ei võta, ajab ka õpetatud ja tööle rakendatud isamaiste hobuste hinnad alla ning garanteeritult „töökorras“ ratsusid tuuakse pigem võõrsilt.

Järelikult tuleb toetussüsteem ümber korraldada analoogselt pindalatoetustega. Nii, nagu tulevast aastast ei toetata enam heina purustajaid, vaid neid, kes reaalse heina ja silo rullivad, ei peaks toetama ka neid, kes lasevad karjatamis- ja ohustatud tõugu loomade kasvatamise toetuse eest käsitsemata hobuste massil vohada, ent tegelikke tööloomi mistahes funktsioonis ei paku.

Tiit Siiboja sõnastas: „Toetust ei peaks maksma selle eest, et inimene vaevub hommikul voodist tõusma ja püksid jalga ajama ning teatab, et tal on nii raske. Toetamist on väärt hobuste väärindamie. Ja kui väärindamine on väärt, siis läheb taas au sisse ka Säreveres Järvamaa kutsehariduskeskuses õpetatav hobusekasvatuse eriala. Olid ajad, mil sinna oli tohutu tung. Nüüd satuvad seda ala õppima need, kes kokanduse erialale näiteks ei mahtunud. Seega ei tule sealt ka selliseid hobuharitlasi, keda tallidel-kasvandustel oleks tore praktikale võtta ja tööle palgata.“

Ivari Padar meenutas: „Ametnikud jagavad toetusi ja teevad seadusi pädevalt siis, kui nad on pädevad. Esiteks saame pädevaid ametnikke niimoodi, et Kaido Kama ning härra ja proua Konnula näiteks saadavad oma koolitatud lapsed mulle tööle, palun. Ja teiseks saavad asjalikud ametnikud teha õiglasi otsuseid juhul, kui iga ala esindajate ees seisab üks üheselt mõistetav juht, keda selle ala esindajad toetavad ning kelle sõnum on tõesti esinduslik. Praegusel hetkel puudub see juhttäkk või –mära, kes hobuinimeste hääle ministeeriumi tooks, sest hobuinimeste konfliktid ja hukatuslik võimuvõitlus seltside, alaseltside ja kontseptsioonide vahel pole kindlasti see hääl, mis õiglaste otsusteni viiks. See on väike lohutus, et samavõrdselt konfliktne ja segaseid signaale saatev on vaid seakasvatajate seltskond.“

Kellena töötab hobune

Traditsioonilistele põllu-veo-metsatöödele lisaks töötab hobune teatavasti ka sportlase, lastekasvataja – nii inimese lastest inimese vormijana kui varssade ilmaletoojana – kui pereliikmena, kes inimesi väestab ja elule sära annab. Kasvandused-ratsaspordikeskused-kodutallid on teatavasti üleüldised laste tõmbekeskused. Hobustega koos kasvavad noored omakorda oskavad valida ametiks loomaarsti ja zootehniku, sepa ja varustuse meisterdaja ameti.

Järva-Jaani lähedal väikest kodutalli pidav kirikuemand Gerly Algpeus kirjeldas, et see on nii mõnegi kohaliku lapse jaoks pahede käest tagasi võidetud päev, kui ta tuleb sadulasse, mitte kampadesse ning hoiab hobuste ligi ega virele punkrilaadses või võõrsil töötavatest vanematest tühjas kodus.

Legendaarne hobuinimeste õpetaja ja kasvataja Maie Kukk ütles, et laseb oma tallis ratsutada ja rakendisporti harrastada ka neid lapsi, kes soovivad ja tasuvad tundide eest kasvõi tööga, sest vanematel pole raha – peaasi, et nad oleksid ja õpiksid. Ning kui treenerile ei maksta, peab too omakorda näiteks veterinaarile kurbi silmi näitama – palun oota! Ning Siiboja ja teised vetid ootavad – omade ja usalduse asi ju.

Sangaste-kandi hobumees Imre Õim käib tüüpilise tänase Eesti mudeli kohaselt näiteks selleks Soomes tööl, et kaasa Anniki saaks talu hooldada ja hobuseid õpetada – ehkki taluhooldamine ja hobuste õpetamine-rakendamine vajaks Imret iga päev kodus. Ent kodus ei teeni. Kõik hobuse järele rakendamise tööriistad on mees soetanud ja valmistanud, ent ettekäiv hobune ise on veel toores.

Kogenud Kaja Väärsi juhtis tähelepanu, et sestap ongi sälgude-toorikute väärindamine ääretult oluline: „Me ei tea heinamaal ilutsevate loomade seast värvuse ja välimiku järgi hobust valides pahatihti, kas ja mis tal kõrvade vahel on. Ses mõttes on nendel õigus, kes väidavad, et Eestimaal pole adekvaatset hobuste „poodi“ – eeskäivat tööhobust talumehele ja turvalist ratsaponi lapsele võtta pole. Kuivõrd enamasti müüakse väärindamata potentsiaali, siis on ka hinnad nii hobust kui kasvatajat solvavalt madalad. Eriti nende jaoks, kes on hobuse välja õpetanud – ent eelarvamus ja mentaliteet on hetkel selline, et tõeliselt toimiva ja teeniva hobuse saab välismaalt.“

Selle paradoksaalse olukorra peaks ideaalis lahendama mõistagi haridus ja koolitus. Särevere peaks andma selliseid hobusekasvatajaid, keda juba kooli ajal saaks saata praktika korras kasvõi selliseid metsikuid karju haldama-hooldama-õpetama, nagu  praegu karjamaadel trallavad. Nii eesti kui eesti raskeveo tõugu hobuste arvuline mass on viimastel aastatel tuhandete peade võrra kasvanud, ent tegemist on mustangitega, kelle oskustest-võimetest keegi paraku kunagi teadagi ei saa.

Tiit Siiboja nentis: „Ei kogu oma elu ja hinge hobustele pühendanud hobuinimestele ega hobustesse romantiliselt-poeetiliselt suhtuvale üldsusele pole just kuigi ohutu väita, et ülearune lihamass, mida väärindamata karjad paratamatult endast kujutavad, tuleks lihakombinaati suunata. Ent tegelikult just niimoodi on. Kontrollimatute mustangite puhul pole juttu ei genofondi säilitamisest ega pahatihti ka mitte maastikuhooldusest – asju õigete nimedega nimetades on tegemist lihamassiga jah.“

Julgustavad näited

Poliitik-põldur Kaido Kama väitis, et ka väiketallides hobuseid lemmikloomadena pidavad hobuinimesed peaksid välja astuma hobust teenindava traktori nõiaringist. Praegu küsib näiteks väiketalli pidaja kas otsetoetust või investeerib oma erialatööga teenitud raha traktori ostmisse selleks, et hobustele kui lemmikloomadele heinarulle veeretada, sõnnikut vedada ja lund lükata. Ning hobused naeravad. Selle asemel, et olla mõistlikul moel ette rakendatud ja ise need tööd ära teha. Sel lihtsal põhjusel, et hobihobundaja ei oska hobust ette panna ja riistu ka pole.

Just seetõttu ongi Pokumaa hobutöönädala laadsed ettevõtmised eriti tänuväärsed, et veel on alles vana kooli inimesed, kes oskavad hobust kui töölooma kasutada. Nad teavad, kuidas tööriistu valmistada ja kasutada. Ning Viljandi kultuuriakadeemias õpetatakse teiste vanade oskuste seas ka traditsioonilist hobusega töötamise kultuuri.

Juuru hobumees Vello Tamm, kelle üks suurimaid unistusi äsja täitus – ta vedas oma raskeveohobuse Hämarikuga laulupeo dirigente – julgustas samas hobust ja mootorit leidlikult ühendama. Ta näitas seminaril videoid sellest, kuidas koos hobusega, tema seljas turnides kopliposte maasse lööb ning tööriistadest, mida Hämarik küll vapralt veab, ent millele on ka mootor lisatud. Ja leidur-töömees on lahkesti nõus näitama-õpetama, kuidas hobuse ja mootori ühendjõul lumeajamise, niitmise, sõnnikuveo ja metsateo riistu meisterdada. Tal enesel on Raplamaal maastikuhoolduse firma, mille töödest suure osa ta just nimelt hobusega teostab.

Selleks, et tööhobune aegsasti tööde ja mootoritega kaasneva lärmi ja kaosega kohaneks, käib Hämariku pooleaastane varss Vürst Lurich ema kõrval rakendis ja õpib. Nagu ka Viljandi kultuurikolledži vanade oskuste õppejõu, talumees Priit Kalev Partsu eesti kuulekaimaks hobuseks nimetatud mära kõrval õpib ametit mõnekuune varsake Aare. Ka Pokumaa hobunädalal.

Parts võttis hobuse peresse esmalt hipoteraapia pärast – tema viiest lapsest üks on erivajadustega ning sõbrad-spetsid soovitasid hobuse appi kutsuda. Andekas ja koostööaldis eesti tõugu mära kujunes ühtlasi talus suurepäraseks tööhobuseks. Pokumaa hobutöönädalal oli ta näitlik õpetaja, kuidas hobune teenima panna. Ning õigupoolest pakkus Parts oma hobuse ja lastega seminarijärgse kontserdi eel ja ajal liigutaivamaid vaatepilte. Et hobune tamburiine-kitarre ei kardaks, esitasid Anu ja Triinu Taul talle Pokukoja ees personaalseid mustlasmeloodiaid ning hobusele laulvad neiud oli üks meeliülendav ja südantliigutav hetk.

Sellised hetked sisendavad emotsionaalset usku, et ehk on meie hobusekasvatajad siiski suutelised jõudma edasi-tagasi koosmeele juurde. Koosmeel viib ministrini hobuinimeste ühtse hääle, mis aitab teha õiglasi seadusi ning jagada toetusi väärindatud hobuse, mitte lihamassi paljundamise eest.

Hobuste väärindamine tõuseb koos õiglaste hindadega taas ausse ning Särevere kasvandikud on suutelised nii mustangeid drillima kui tulevikus uusi hobuinimesi õpetama-kasvatama – ning asjalikeks ametnikeks minema.

Siis on lihtsam teha ka ühiskondlikku selgitustööd, et keskkonda ja inimkooslust teenivate hobustega tegelevad inimesed on pühendunud entusiastid, kes annavad hobustele kogu oma elu – mitte kadestamisväärsed rikkurid. Tänu hobuinimestele, kes päevast päeva iga ilmaga hobuseid teenivad, on lastel võimalik trennis käia, paljude inimeste erialatöö on hobuste kui väeloomade energiaga väestatud ning meie ilus Eestimaa üha üldisemalt selliste talude võrgustikuga kaetud, kus on elavad ja töötavad enesestmõistetava osana nii ratsa kui ees toimivad hobused.

Maal ja hobusega elavad, loovad ja töötavad tänases Eestis eriti distsiplineeritud inimesed, kes on suutelised vedama viit vankrit ühe hobuse taga. Motivatsioon ja pühendumine annab meile üleinimliku, lausa hobuse jõu.

Raivo Pent ja Mehis Tamsalu on töö käigus professionaalideks õppinud lambapügajad, kes moodustavad suurepärase tandemi, kellel on üha enam tööd ning kes võidavad nii rahvusvahelisi pügamisvõistlusi, siinsetel meistrivõistlustel vaheldumisi teineteist ning iseennast.

Ära iial ütle iial – see tõde kehtib nendegi rändrüütli elulaadi harrastavate jormide, ent sügavalt südamlike meeste kohta. Nad polnud lammast käegagi puudutanud, kui soetasid endale pügamise aparatuuri ja hakkasid töö käigus seda peent kunsti õppima, sest Eesti turul oli see nišš üsna täitmata – uusmeremaalased käisid mõned korrad aastas siin külalisesinejatena lambaid massiivselt riidest lahti võtmas, ent omamaiseid tegijaid õieti polnudki.

Raivo Pent (49) töötas varem puusepana ja ehitusmeistrina. Mehis Tamsalu (40) oli riigiametis. Kuna sõprade mõlema tee seisi ühe korraga ees püsti, võetigi kahekesi see risk, et sukelduti loomaliigi hulka, kellest mitte midagi ei teatud. Viie aasta jooksul on kooselu lammastega saanud nii paljutuhandenäoline, et oma enese pensionipõlve lamburitena kumbki mees ei näe. Seda enam, et mõlemad mehed elavad Rakvere linnas.

Raivo kasvatab kahe pesakonna peale kokku nelja ning Mehis kolme last. Rändava pereisa kõrval on naisel-lastel lihtsam linnaelulaadis perepead oodata. Ent eks need mehed ole varemgi öelnud ei iial: esimestel pügari-aastatel kinnitasid Mehis ja Raivo, et võistelda ei tohi – rabistades saab lammas haiget, ruttu tehtud rumal töö… Ent nüüd tulid nad Soome meistrikatel juba nii esimeseks kui teiseks. Rahvustelevisioon käis sellest, kuidas self-meid-mää-männid Šotimaal võistlesid, ka dokfilmi tegemas – „Minut ja lammas“.

Raivo ja Mehise tulekule eelneb Eestimaa lambakarjades tants ja tagaajamine – loomad tuleb varju alla ja ühte punti ajada ju. Ning nende lahkumisele järgneb palju kära ja vähe villa – kiilakaid emmesid ei tunne talled esialgu ära, mistõttu lollidemaal algab suur segadus.

Milleks meile mää?

Lammaste nudeerijaid on tarvis mõistagi sellepärast, et ilusale haljale Maarjamaale on uuemal ajal üha uusi lambakarju taas-tekkinud. Töö käigus profistunud Jardiinesi mehed – keda rahva seas sardiinideks kutsutakse – juhatavad nudismi radadele kümneid, isegi sadu tuhandeid lambaid.

Meenutagem, milleks meile üldse see vaieldavalt vaimurikas mää-maastik. Lammastelt saab teatavasti liha ja villa, nahka ja põllurammu. Vastupidiselt eelarvamustele pole lambalihal tegelikult kasukamaitset – vintske kasuka saame pannile, kui ostame pahaaimamatult vana sugulooma liha. Noor ja õigesti töödeldud lihaloom maitseb oivaliselt. Seda enam, kui ta saadetakse väärikalt ja oskuslikult ära, nagu seda oskavad mitmekülgsete annetega väemehed.

Lambavillast saab vastupidiselt virisemisele, et sellega pole midagi peale hakata, lõnga ja vilti, patju ja madratseid. Eestis töötavad mitmed villaveskid, on oskuslikke käsitsi ketrajaid ning lõng on suhteliselt kõrget hinda väärt. Kellel on nii higistamise kui külmetamise eest kaitsvad madratsid-padjad juba olemas, saab villakuid väga edukalt maja soojustuseks kasutada – pesemata vill ei võta ka putukaid sisse.

Lambanahka aga kiidetakse ühe parima allergia- ja reumaravimina – nii voodis, tugitoolis kui autoistmel tervendab ja soojendab sujuvalt. Siinkõnelejal on oma lammaste villakutest nii madratsid-padjad kui nahad lapselaste hällides ja autoistmetel. Meil on põhikarjas tosin kihnu maalammast, kellel sünnib igal kevadel paarkümmend talle – utekesed lähevad teistesse karjadesse, jäärad… ee… mää.

Lambakuningannast vaibakunstnik Anu Raud on muide vastuseks veterinaar- ja toiduameti küsimusele, mida lambakasvatajad „biojääkidega“ teevad,  koostanud pika nimekirja retseptidest, mida kõike lambaproduktidest gurmeerida annab. Uhkete sarvedega jäärakolbast tahtsime me siin pojaga laualambi puhastada – aga rebane viis kolba sipelgapesast tühjakssöömiselt minema.

Kogenud lambur, juubliar-näitlejatar Lii Tedre väimees Meelis Metsamärt peab 200-400pealist karja ja tsiteerib oma koostööpartneritest sõpru-šotlasi: „Teil on eeldusi saada heaks lambakasvatajaks, kui arvestate sellega, et lamba põhiline eesmärk siin elus on peremehele pahandusi ja probleeme teha – tal on tingimata vaja koplist välja murda, et ennast võsas katki teha ja huntidele sisse sööta. Ma ise olen avastanud kaks parimat lahendust lisaks tugeva koplitraadi sisse lastud elektrikarjuse voolule. Lambakarjas peab olema paar hobust – neid hundid kardavad. Ja nii sulased kui pererahvas peavad harjuma mööda kopliservi pissil käima. Inimese kusi on kõige tõhusam biorelv huntide-ilveste ja ka läbi koplipiirete traalivate põtrade vastu.“

Rännaku meetodi meistritar Brandon Bays, kelle kodu on Walesis, elab keset üsna vabalt küla vahel peetavaid lambaid, juht-uttesid-jäärasid teab nimepidi ning tunneb oma töörännete ajal lambanahka või odratera trehvates kodutunnet.

Kusjuures lambakasvatusest on Eestis kujunenud intellektuaalide-haritlaste-vaimuinimeste-avaliku elu tegelaste pühendumine. Samal ajal, kui põlismaalased on tõmbunud korterlikku elulaadi ja ratsutavad mööda linlikuks muteeritud hoove murutraktorite seljas, hooldavad maale kolinud intelligendid teadlikult ja trotslikult maastikku lammastega. Ning hobuste-veiste-kitsedega ka.

Pärismaalased ei viitsi. Nemad on pärit paljude põlvkondade spliinist, ei näe kasu ega tasu ning heitlevad lisaks alaväärsusega – tahaks elada härraste kombel. Mida enam põlvkondi haritlased on aga härraste kombel elanud, seda mehisemalt on nad valmis tööd tegema, et 21.sajandi uue hea ilma teadlikul ja avardunud kombel elada. Nii Diana Tarand, Külliki Alekand kui Heli Künnapas teavad oma mitmete kõrghariduste krooniks, kui õige on ökoloogilist jalajälge lammastega tervendada, mitte naftat põletades juurde tekitada – ning peavad planeedi säästmise ja päästmise nimel mitut töökohta.

Ivari Padar kirjeldab toimivate elulaaditaludega kaetud Eestimaa ideaali sellisena, et igas talus on üks täistöökoht – lammastega või sigade-veiste-hobudega – tegeleja. Sel juhul pole loomandamine hobi, vaid amet. Et nii saaks ja jääks, ei maksta tulevast aastast enam toetusi neile, kes heinamaid vormi täiteks maha hakivad, vaid heinatootjaile – ning toetatakse neid loomi, keda tegelikult ka väärindatakse, mitte formaalsete arvudena Brüsselile ette ei näidata.

Elavad õpikud

Raivo ja Mehis on alustavatele lambakasvatajatele oma viieaastase pügajapraksise järel nagu elus entsüklopeediad. Neil endal pole lambaid kahel põhjusel – töö käigus nende kätest läbi käivad tuhanded määd on küllaldane õnneks vajalik kogus lambaid iga päev enne uinumist lugeda – ning neid pole mitte kunagi kodus, sest nad rühivad rändüütlitena mööda talusid, kus lambaid väärindatakse.

„Kuna me rändame kõikjal Eestimaal ning ka võõrsil, kasutatakse meid vahvasti ka nõustajatena,“ muhelevad „sardiinid“. „Meie käest küsitakse sageli, kuidas teistes taludes on lammaste ohjamine korraldatud nii, et nad ei pääseks jooksu ja ei ajaks pererahva elukorraldust pidevaks lambada-tantsuks mööda naabrite põlde ja aedu.

Muidugi laulame traditsioonilist laulukest tihedast karjuselintide reast – veel parem kui võrgust, milles on tõhus vool, mida antakse lammastele pärast pügamist tõhusalt tunda – ent tegelikkus on lihtsam. Kui mõned lambad on geneetilised rändurid ja olemuslikud metslased, jäävad nad nii ise välja rüsima kui õpetavad ülejäänud karja hulkuma. Ainus tõeline abi on nuga.

Millest on omanikel reeglina sellepärast kahju, et isepäisus ja oma algatus käib kaasas keskmisest kõrgema intelligentsiga. Kui lammaste puhul sellest rääkida saab. Nutikamad on tülikamad. Nagu iga liigi seas – inimesed kaasa arvatud.“

Sama, mida hobukasvatuse korüfee  Andres Kallaste, kinnitavad ka pügaritest „sardiinid“: looduse rütmidesse ja reeglitesse ei tohi sekkuda – nii märal kui utel on looduse poolt ette nähtud kord aastas poegida. See ei ole inimese otsustada, et utt tõi näiteks kolmikud ilmale – kui jätta inimese otsusena märal mitu aastat varssumist vahele, ei pruugi ta enam üldse tiinestuda, kui utt on liiga kurnatud või räbal, siis ta lihtsalt uuesti tiineks ei jää – küll aga läheb inimese otsustatud vahet pidades rasva.

„Rohusööjad on lollikindlalt ja ülimalt elujõulistena üles ehitatud,“ kinnitavad Mehis ja Raivo. „Kui pügades tuleb sisselõige – või saavad lambad teistmoodi viga – soovitame tõrva peale panna, mõned kasvatajad kasutavad joodisalvi, mõned pulverisaatoriga haavarohtu – ent tegelikult pole midagi vaja. Rohusööjad ei jääks looduses ellu, kui väikesed haavad neile midagi teeksid.

Rusikareegel on lihtne – aitab kas viin või nuga. Mis muidugi vettidele ja ravimitöösturitele ei meeldi. Seedimise paneb korda aktiivsüsi – või nuga. Ja kui piimapuudusel või talle hülgamise tõttu on vaja tall üles lutitada, siis… ausalt öeldes ei ole vaja lutitada. Kogemused näitavad, et ellu jääb ja suguloomaks kasvab heal juhul kolmandik, kellega ränka ja mõttetut lutivaeva nähtud. Lõppeval aastal pidime talust talusse kaasa viima lohutavat teadet, et pea kõigil Eestimaa uttedel hilines tõust olenemata piima teke – talle-starteri tootjatele rõõmuks.“

Kus sünde, seal lahkumisi – loomadega koos elamine kulgebki pideva emotsionaalse fooni peal – nii rõõme kui kurvastust on korterirahva elulaadiga võrreldes kirjeldamatult enam. Tugev tunne on nii mitmiktallede õnnelik üleskasvatamine kui 15aastase vana ja iseloomuka jäärajuraka lahkumine. Ning selleks, et asjatuid lahkumisi ja rumalaid äpardusi vältida, palgake profid.

Kuidas see käib?

Eestis tegutseb lisaks Jardiinesi „sardiinidele“ ka teine tandem professionaalseid masinpügajaid – Aadu ja Peedu. Mõnes talus harrastatakse veel traditsioonilist raudadega pügamist. Või kääridega. Ent lamba jaoks on kole ja eluohtlik piin jääda oskamatu ja aeglase käsitsi-nüsija kätte. Olen näinud, mida tähendab, kui hoiad pügarite kutsumise pealt kokku, sest nudeerida on vaja vaid paar karja lisandunud karvikut. Kahe mitmeaastase villaga käsitsipügamine kujunes vana, oskused unustanud taadi käes paljutunniliseks higistamiseks, mille käigus õnnetud karvikud said loendamatuid haavu ning olid sellest valust ja vaevast nii juhmid, et ei taibanud pärast päikese käest varjugi minna – järgnes põhjalik põetamine. Pole vaja.

Vaja on oskajatele helistada – nemad sätivad karjad loogilisse logistikasse. Saabuvad Rakverest ja Tartust Raplamaale teel Elvast Saaremaale või Viljandist Harjumaale. Vihmaaegadel aetakse kari aegsasti enne Rakvere kandi meeste tulekut varjule, et vill oleks kuiv ja riistu ei rikuks. Ühtlasi võiksid talunikud ise rehkendada, et pügamine ei jääks peremehe juubeli järgsele päevale, nõnda et lambukesi kättegi ei saa…

Raivo ja Mehis saavad endale tuttavas laudas mõne hetkega oma „stuudio“ püsti – alusplaat maha, statiiv üles ja pügamismasin vooluvõrku. See on neil juba viis aastat uhkesti vastu pidanud. Enne loomade juuksurisse tassimist küsivad mehed järele, kas nood on tilpadega või ilma – osadel tõugudel on lõua all issandale teada olevatel põhjustel loodud tilbad – ning tiluga või tiluta.

Kui juuksurid käivad kaks korda aastas, on väikem kari neile juba nägupidi tuttav ning loomade seas ei tekita „sardiinide“ saabumine isegi ärevust – omad. Karjast ükshaaval välja talutatud kunded käivad pügaja jalgade vastu kannili ning sitsiv lammas kooritakse villavaiba seest ilma kiirustamise ja rabistamiseta minutiga paljaks. Kuna proua või härra mää on juba ses abitus asendis, on Raivo ja Mehis lahkesti valmis lisaks juuksuritööle ka maniküüri ja kosmeetiku ekstrateenust osutama. Lõikavad sõrgu ja panevad kõrvalapakaid.

„Lambale on vill erakordselt oluline ainevahetuslik organ – kui tall on kängus ja lammas kidur, oletavad kasvatajad ekslikult, et villa ei või maha võtta, vaesekesel hakkab külm. Vastupidi! Villa mahaajamine paneb äbarikul ainevahetuse tööle, nii et ta läheb sellise tõuke peale sageli hoopis käima!“ teavad võhikutena alustanud lambamehed nüüd juba üsna kõike.

Pärast konveieri sulgumist on varustus mõne minutiga kaubikus tagasi ning heal juhul on meestel aega koos pererahvaga kohvitades naerda suurt segadust lollidemaal – kuidas talled emasid ära ei tunne ja mingite alasti tädide eest hirmunult minema jooksevad. Kiire on neil alati, aga mõnikord jõuame kohvitada. Paaril korral on mul õnnestunud ka pärast üht tuhandepealist ja enne mitmetuhandepealist karja oma väikese ja mõnusa karja raseerimise järel sõpradele sauna pakkuda. Ent neil on jah reeglina kiirekiirekiire.

Nagu võõrsil töötjad, on Mehis ja Raivo päevade ning nädalate kaupa kodust ära. „Kuni raha koju viiakse, on naised rahul,“ naeravad rändrüütlid, kes alustades ei olnud lammast käegagi puutunud, ent nüüd on Eesti ja ka Soome meistrid. „Ehkki meile on ka Soome turg avanenud, oleme enamasti kodudest telefonikõne ja mõne tunni kaugusel. Tänu väga raskele füüsilisele tööle oleme sportlikud ja suurepärases vormis. Endale tuleb mõnikord massaaži ja naistele-lastele puhkusereis lubada, siis on kõik korras.“

Mehis tunnistab, et oma enese kukk ei tundnud ega tunnistanud teda enam, nii et lahing tuli tugevama õigusega kuke potitamise meetodil lõpetada. Raivo internetimajandust haldab tütar. Mehis lubab aga olla viimane eestlane, kellel pole ei feissbuki kontot ega e-aadressi.

Tundlikud ja distsiplineeritud, nagu õiged loomainimesed ikka, saavad mehed värskendust ja lusti välisvõistlustest. Lambakasvatajatel aga aitab ootusrõõmsalt kevadesse kesta uute tallekeste ootus koos utemammadega. Kaelase kooli direktriss, lambakasvataja Diana Tarand võrdleb kevadist poegimisaega munade koorumise, kingipakkide avamisega. Aukartus elu ja looduse ees käib uues heas ilmas vaimsuse ja professionaalsusega käsikäes.

Merike Mikk – tahan.soome@gmail.com

Kati Saara Vatmann

Ajakirjanik-pankur-suhtekorraldaja-lasteaednik-õpetaja-taksojuht-pere- ja sotsiaaltöötaja Merike Mikk (41) kirjutas ja kirjastas käsiraamatu „Tahan Soome elama“. Selleks, et piimamägede-pudrujõgede poole pürgijate illusioone kummutada ning neile, kelle soov on siiski kindel ja põhjendatud, asine sõbrakäsi ulatada. Ehkki Merike – varasemate nimedega Ojasson ja Raidal – on oma tänuväärsest teosest rääkinud vaid ETV saates „Ringvaade“, on esimene tiraaž enamvähem otsakorral. Saab vajadusel alati juurde teha – koos sõbraliku meeldetuletusega, et peavarju ja töökohta kolm aastat Soomes elanud Mikkude pere ei paku. Ikka õng, mitte kala.

Elust enesest

Merikese esimene kõrgharidus on Tartu Ülikooli ajakirjanik ning seetõttu soovitasid tema professionaalsed oskused ja sotsiaalne närv kokku koguda värvikaimad lood võimalikest variantidest, kuidas tegelik Soome idealistlikud eestlased vastu võtab – või võtmata jätab.

Kes meist ei oleks naernud-nutnud „Kalevipoegade“ seriaali vaadates – nii tõepärased ja elulised olid need Soomega seotud illusioonide kokkukukkumised. Paralleelmaailmad. Topeltperekonnad. Kapis elamine ja alandus. Paraku tuleb neid maailmalõppe aina juurde.

Septembrikuu ajakirjas Eesti Naine on lugu Kanepi-kandi kümne tütre emast Ruthist, kelle mees läks kodutalu ülesehitamiseks raha teenima Soome. Kuhu mujale. On mitu aastat saatnud tütardele kamba peale 1000 eurooparaha kuus ning Eestis käinud harvemgi kui paar korda aastas. Kevadel lammutas tütarde kodumajas katuse maha ja ahjud maatasa – ning kadus taas palju-tööd-kaugel-kiire-kiire-Soome. Kanepi vallavalitsus aitas Kredexile abikõlbuliku projekti kirjutada, nii et nüüd on Pihlasalu-firma mehed kümnetütrelisele naiskonnale taas katuse ja ahjud ehitanud. Pesuruumi ja tütarde tubade ehitajat pole, sest selgus põhjus, miks papa ei ema ega lastega õieti millestki rääkida pole olnud – ongi kaksikelu. Täpselt nagu seriaalis „Kartulid ja apelsinid“, kus kumbki naine päris pikalt teisest temakesest midagi ei teadnud… Peame Karmel Eikneriga plaani, kuidas Eesti Bussi ja Forumcinemas abiga see tüdrukutesülem koos emaga kasvõi Tartusse kinnogi saada. Kultuurikümbluseks kodust väljas käisid nad viimati mullusui Elvas Allen Veziko kontserdil…

Ning kolme Soome-aasta jooksul Merike aina sedalaadi lugusid kuulnud ongi.

Väärikas daam koristajakohal – 400 euro eest kuus magamas umbes riidekapi suuruses allüürilise kuudis. Noored mehed kitsikusse kokku surutuna suitsiidini kriisis: „Paljud neist poistest, kes käivad Eestis rajusid rahamehi etendamas, elavad tegelikult pöörases töörattas – koduks ülerahvastatud ühiskorter – jaksates õhtul vaid töötunked ära pesta, et hommikul taas rakkesse sukelduda. Ja kui siis selle surve peale viinavõtmiseks läheb, ongi paraku nii mõnelgi nöör kaelas…“

Merike on näinud-kuulnud, kui lootusetult võimatu on eestlastel tunnistada, et on raske, inimvääritu ja väljakannatamatu. Pigem surrakse kui pihitakse ja saatusekaaslastega üleelamisi jagatakse ning teisi analoogsete ämbrite eest hoiatatakse.

Oluliselt õnnelikum pole õigupoolest ka see variant, kus eestlane on endale küll Soomes väikelinna vägevaima villa soetanud-sisustanud, ent isamaal käib oma paleed ja soomekeelset, mis siis et eestigeenset pesakonda orjates üha harvem ning nüüd on tervis nii käest ära, et haavad ei parane ning vähemalt üht jalga ähvardab amputatsioon…

Turvakodu?

„Vaatamata sadadele hoiatavatele lugudele on eestlased tänini uskumatult naiivsed. Kujutatakse ette, et piisab sellest kui kohale vajud – heal juhul mõni agentuurist leitud töö olemas – küllap mõne mitmetuhandelise kuupalgaga töökoha ikka saad – ja kindlasti leidub ka peavari… Usutakse, et pärast kiiret enese sisseseadmist õnnestub pere Soome järele viia, säästa – ja sotsiaalsed garantiid õnnelikku eluõhtut kindlustama,“ räägib Merike nukralt. „Ma loodan, et minu raamatuke toob maa peale tagasi need, kes on uskunud miraaže. Kui tõtt ei räägita, ebaõnne varjatakse ja ka murdumise piiril veel ärbeldakse, peab ju keegi ometi rääkima, kuidas asjad tegelikult on.

Säästa on keeruline juba sellegi pärast, et palgad pole teisel pool lahte sugugi nii ulmelised, nagu siin üksteisele udutatakse. Teiseks on üürid ääretult kõrged. Meie abikaasaga maksame oma ridakaboksi eest 1500 eurot kuus. Ka maksud on kõrged.

Minu veendumus ning kogemused kinnitavad, et ülimalt seadusekuulekas ja väärikalt kodanikukohust täitvas Soome riigis on ainumõeldav töötada legaalselt, makse makstes – ning eriti arutu on mustalt mõne eestlase alluvuses nohistada. Siis on üsna kindel, et järgneb see, mida slängis üle laskmiseks nimetatakse.

Sellele, kes nõukogude lastetoa ja džunglimentaliteedi pealt seadusi ei tunne ja ühiselulistele eeskirjadele ei allu, pole Soome mitte turvakodu laadnegi koht. Turvaline on siin neil, kellele maksude maksmine ja ühisreeglitele allumine on väärikas auasi.

Samas – juba Soome kodanikuna olen avastanud, et kui mul on olnud pärast ammendunud ametit vaja aeg maha võtta, juurde õppida ja uutele väljakutsetele vastu astuda, on parem saada 900 eurot töötu abiraha kui rühkida kulunud rada pidi ametis, mis enam ei rahulda – ja vaid õige pisut enam teenida. Lisaks saab töötuna uskumatult paljusid põnevaid kursusi ja koolitusi läbida, mida me tegelikult ettegi ei kujuta.

Ja näiteks rahvusgruppide klubidel on võimalik oma kultuuri ja keele säilitamiseks võimalik taodelda abirahasid, jutt on tuhandetest eurodest.  Mina olen vabatahtlikku tööd tehes nn. meeleheitel koduperenaisi kutsunud kokku Espoo ühte suuremasse raamatukokku – võõrsil elades on emakeelne lävimine ja jagamine ääretult oluline. Inimsuse eeldus ja tunnus lausa. Plaanin käivitada tugirühma neile 50+ naistele, kel lapsed suured, mees Eestis. Aga kuna raha on vaja, ollakse Soomes enamasti koristajad. Hing haige, küürivad need tegelikult haritud ja põnevate elusaatustega naised päevast päeva Soomes kas haiglaid või koolimajasid.“

Üks olulisemaid põhjusi, miks Mikkude pere eelistab Soomes elada, on haridussüsteem ja koolikorraldus. Merikese tütred läksid koos kõigi teiste Soome lastega augusti keskel kooli. Kahel esimesel nädalal jagati suvemuljeid ja mängiti, meenutati liikluseeskirju ja arutleti koolikiusamise teemadel. Tänu sellele, et Soomes on just selline koolikorraldus, nagu meil jutlustab ja õpetab, selgitab ja kordab akadeemik Ülo Vooglaid – ilma et isetargad teda vähimalgi määral kuulda võtaksid – pole lastel ei koolistressi, selgroogu hävitavaid koolikotte ega koolivägivalda. Meil siin tuleb õõvastavast riigikooli masinavärgist pääsemiseks asutada erakoole…

Oh kooliaeg…

„Minu mõõt sai Eesti koolisüsteemist täis, kui õppisin juba üsna mitmendaks elukutseks Tallinna Ülikoolis klassiõpetajaks. Piisas ühest aastast ja esimesest praktikalkäigust, et lootus kaotada. Samal ajal, kui Ülo Vooglaid – ka minu psühholoogist-sotsioloogist isa õpetaja ja kolleeg – aina kõneleb loovast ja inimlikust haridusest, teame kõik, mis koolides toimub.

Minu praktikajuhendaja mõnitas ja alandas väikseid patsidega tüdrukuid, irvitas väikestele inimestele julmalt näkku, rääkis nende vanematest ja kodudest inetusi – ja ootas tudengitelt imetlust ja järgimist. Kuni koolis saavad töötada väiklased-katkised-mannetud isikud, ei muutu miski. Ja kuni ei looda uue hea ilma haridussüsteemi, mis kõrvaldaks vägivalla ja despootia, minu lapsed siinsetesse koolidesse ei lähe. Järelikult elame Soomes,“ on Merike resoluutne. „Sel suvel, kui tütardega ema juures Kosel suvitasime, külastasin Loone talus ka Ülo Vooglaidu – temaga võiks inimlikust 21.sajandi pedagoogikast vestlema jäädagi. Viisin Soome kaasa tema loengute pauerpointid – et neid eestlaste seas jagada ja ka soome keelde panna. Ükski prohvet pole kuulus omal maal…“

Loovast, lapsekesksest, mõõduka koormusega koolist unistava Merikese enese hariduse ja töö profiil on pehmelt öeldes mitmekesine ning ta ise on muide samuti alles koolitüdruk. Õpib ülikoolis sotsiaaltöötajaks – kellena juba ka töötab.

„Mul kulus selleks 15 aastat ajakirjanikutööd erinevates ajalehtedes ja telekanalites, et aru saada: ajakirjandus ei paranda maailma. On vaja teha midagi reaalset, mitte olemasolevat kirjeldada. Rae valla ja Rimi suhtekorraldajana tajusin sama – asjad muutusid liiga aeglaselt. Mu soovid ja kiirem tegutsemisstiil ei sobi seisvasse vette,“ meenutab Merike. „Swedbanki seeniorklientide ärijuhina vastutasin meie vanurite säästude eest ja samas adusin, kui lootusetu on nende Eesti vanurite seis, kellel säästusid pole…“

Laste päevahoidu – isegi mitut – hakkas Marleeni, Kirke ja Katariina ema sellepärast koos mehega vedama ja pidama, et oma lastele ja teistelegi lastele võimalikult ideaalne lapsepõlv pakkuda. Ja et piirivalvurina töötanud kaasa pärast politsei- ja piirivalveameti ühinemist ei peaks öösiti politseinikuna patrullima ja käsukorras 15 trahvi kiiruseületamise eest staapi tooma… Ent ka väiklased bürokraatlikud nõudmised Mikkude ja teiste ettevõtjate lastepäevahoidudele olid nii arutud ja toonust langetavad, et paar otsustaski koos tütardega Eestist lahkuda. „Ma ei pea ju aru saama ja leppima sellega, kui veterinaarametist tuleb mu lastehoiu puhtust kontrollima tädi, kellel on tähtis nägu ja suur pakk pabereid, aga jalas suurte aukudega sokid. Ja kui kõige tipuks saabub ettevõtjale veel kontrollkäigu eest arve, siis ühel hetkel oledki selge valiku ees – kas selle tobeda mänguga kaasa minna või otsida uusi võimalusi. Valisime perega selle teise variandi.“

Kõik on alles ees

Pereisa on praegu Soomes bussijuht. Armastav naine jälgib muu hulgas kaasa isiksuslikke arenguid – meheema elab Võrus kena väikelinlase elu ning –isal on Ahja jõe ääres uus elu. On ajad, mil kõik kogetu-märgatu annab Merikesele sedavõrd intensiivset, inspireerivat – ja kõik need teised võõrsõnad – mõtlemisainet, et temas on pakitsemas järgmine, arvult kolmas raamat. Raamat kui teraapia, puhastumine ja ühendamine.

„Mul oli varases nooruses muide kaks unelmate töökohta. Üks oli – kaubavaliku ja Soomes tehtud müüjapraktika tõttu – R-kioski müüja. See on veel proovimata. Teine oli taksojuht. Ja Soomes olen selle ameti ära õppinud ja seda pidanud ka. Taksofirmaga diili tehes oli mu tingimus, et vean koolilapsi ja palju on pakivedusid – ent paraku sattusin siiski tavataksojuhiks, kelle ülesanne on öiseid kundesid koju kantides ka pihiema olla ja pärast autot suurpuhastada…  Hommikul koju jõudes ja päeval magades ei suutnud ma enam oma lastega suhelda ega abikaasaga vestelda – see periood oli ära,“ on Merike siiski rahul, et tal on taksojuhilitsents igaks juhuks olemas. „Naabrimees sai uue Volvo ja sõidab Taxilady nime kandva firma all, aeg-ajalt tunnen ikka vastupandamatut soovi uuesti taksorooli minna. Näiteks päevasel ajal, kui taksodega sõidavad põhiliselt üksikud koduselavad pensionärid, kes saavad Soomes iga kuu mitmesaja eurose taksokaardi, et nad kodust välja tuleksid. Nendega oli armas suhelda, nad sõitsid linnarahade eest siis sõbrannadega kohvikusse või tegid apteegi- ja poetiiru.“

Merike ise arvab, et nii lastehoid, panga seenioritejuhi amet ja taksojuhtimine ongi juhatanud teda sotsiaaltöö suunas. Kui endal on jõudu rohkem ning elu tasakaalus, jaksab ka teisi märgata ja professionaalselt aidata. Tegelikult on peale raamatu ilmumist mitmed ka Facebooki kaudu tulnud inimesed abi saanud. Aeg-ajalt leiab Soome eestlaste gruppidest lausa appihüüdusid ja siis lihtsalt peab reageerima.

„Sotsiaaltööd juba ülikooli kõrvalt tegema asudes oli minu tingimus – mitte alkohoolikuid ega narkareid! – ja ma olengi peretöötaja. Igapäevatöös abistan kaksikute emasid ja esimest korda emakssaanuid ja paljulapselisi emasid – selles mõttes on Soome küll üleüldine turvakodu, et nii oluliste inimeste nagu rahvuslike taastootjate kriise ennetatakse kõigiti. Ja abistajate töötasu on midagi võrreldamatult muud kui Eestis – mis ei panusta ei kriiside ennetamisse ega maandamisse, kui nüüd päris aus olla.“

Kirjanik ja peretöötaja, ema ja eestlaste ühendaja-kultuurikümbleja Merike tunnistab, et praegu on selline periood, kus ta igatseb Eestile mõeldes õigupoolest ainult ema järele. Isa lahkus ravimite ristmääramise tõttu arstide „näpuka“ tõttu täies elujõus mehena… Raamatud ja tele-raadio-lehed on teatavasti kõikjal maailmas netitsi kättesaadavad ning eestlaste kogukond nii Espoos kui Helsinkis aina arvukam.

„Leidsin hiljuti endale lustaka spordiala ja uue harrastuse – basseinijooks. Peab tunnistama, et 80 pluss tädid panevad vees lidudes minust pikalt ette. Ja lohutavad: sa oled ju alles plikake, sul on veel kõik ees – küllap õpid ka vees kiiresti jooksma,“ naerab Merike. „Nende tädide laadse Soome penskarina kujutan ennast vägagi hästi ja rõõmuga ette. Eesti vaese vanurina… no ei. On ju näha, et meie pensionid kahanevad veelgi olematumateks kui nad niigi on. Eestlased harrastavad kestvalt tulude varjamist, seega ei kogune makse, millest pensione maksta või inimväärset haridus- ja tervishoiusüsteemi üleval pidada. Väljaränne vähendab maksumaksjaid veelgi. Lapsi sünnib üha vähem – parimas eas potentsiaalsed maksumaksjad aga joovad ja sõidavad end üksmeelselt hullunud rindena surnuks. Seega – ka neid pensione, mis praegu veel on, ei tule tulevikus enam üldse.“

Merike tunnustab neid ettemõtlevaid ja loovaid tegudeinimesi, kes on asunud Eestis kommuune rajama, mis vanaduses turvatunde tagavad. Tema ise käib Eestis praegu veel vaid tervikpilti taastamas. Turvaline ja reeglipärane, läbimõeldud ja sissetöötatud keskkond võib hõlpsasti kitsaks ja tuimaks muuta. Kaugelt paistab paremini. Ja võrdlus on parim peegel.

Ta mõistab suuremat osa neist, kes järjest ja järjest Soome ja mujale võõrsile lahkuvad. Imetleb neid, kes isamaale jäävad. Ning ulatab üle lahe suundujatele sõbrakäe ja raamatu. Kõik on alles ees…

Leping eluõhtu loomiseks

Kati Saara Vatmann

Sügis. Üha hilisem, toimetuleku mõttes keerukam ja töömahukam. Ning kui talveks pole toitu-katet-kütet varutud, siis ka hirmutav. Aastaaegade vahetumine on nagu inimese elukaar.

Parimas eas inimesed vaatavad pärastlõuna poole ühtaegu nii sarnaste kui erinevate lootustega.

Üks õhtupooliku loomise variant on tüüpilisim – töötan endale tagala, kogun kapitali, soetan ja hooldan kinnisvara. Pensionisammaste kasvatamisele minu tutvuskonnas ega küsitletute seas mitte keegi ei looda. Inflatsioon ja fondifopaad närivad need üha korduvate koprarünnakute rütmis läbi.

Teine lootus – lapsed on minu sambad, keegi neist ikka mind tahab… Kolmas – olen viimase vindini vintske… Ent siis tuletavad haigused või ajuti kallale kargav eluväsimuse meelde, et liigne optimism pole alati päris arukas suhe tegelikkusse. Neljas moodus õhtussevaataval väeaknal unistada on omasuguste kogukonnaga ühinemine.

Valik on sinu!

Inimene on kariloom. Ka siis, kui ta elab linnas ega mäletagi enam, et on üks kõigesööjast karvutu-kihvutu-sarvitu imetaja, kes ei saa üksinda hakkama. Hingeliselt ja vaimselt ka ei saa. Seepärast hoiab ta meelsuskaaslastega ühte ka linnas.

Mispärast me armastame teleseriaale „Kättemaksukontor“, „Padjaklubi“ ja „Keskearõõmud“? mitte ainult sellepärast, et see pakub elu aseainet või täiendust ja tekitab virtuaalse sõpruskonna, kelle tuppasaabumist oodata ja kelles ennast ära tunda. Neid kolme loetletud omamaist armastame ka sellepärast, et neis kõigis näidatakse sobivate – või sobituvate – isiksuste ühenduses peituvat jõudu. Üksinda oleksid nii detektiivide pansionaati, 21.sajandi ühiskorterisse kui jõmmiparve kogunevad inimesed hädas – ühiselt läbitavad katsumused on naljakad, sest Omad on kõrval.

Selleks, et kommuuni moodustada, ei pea tingimata maale kolima ega mõnd suuremat talu, mõisa ega majandikeskust mitme perega vallutama. Linna-skvattide värvikamaid näiteid on jurist-muusik Andrus Avarandi ümber kogunenud väikesootsium – ülisuure ja hinnalise südalinna korteri igas toas isiksus või noor pere. Ning pärlid vanalinna-kogukondade seas on Tallinna Müürivahe tänava Oaas ja Inglisaar. Agne Nelk ja Tom Valsberg-Jane Kruus ajavad üsna sarnaseid asju – Inglisaalis käivad väelauluõhtud, väiksemad kontserdid, joogatunnid, meditatsioonikursused ning Pärnu maantee poole avanevad hipipoe Baraka ja toortoidukaupluse uksed. Kusjuures tänu sedalaadi ühinemistele lahendavad vaimuinimesed lisaks rahalisele võidule jagatud pinna pealt ka selle küsimuse, kas ja kuidas nende maailm toimub, kui nad ise mööda laia ilma rändavad ja inspiratsiooni koguvad. Toimub ikka, sest Sophie ja Kadri, Horre ja teised laiendatud familia liikmed on ju olemas.

Üks hea näide seniste suvilarajoonide kogukondadeks teisenemisest on Laulasmaal. Väikeste kruntide ja pisikeste majade tihedast kõrvutikükitamisest võetakse parim – Ingrid Plado organiseeris sinna ühisturu, mille kala- ja saialettide ümber on mereäärse asumi rahvas kujunenud tänapäevaseks tõeliselt-toimivaks ühiselajate parveks.

Tõeliselt maale kolides eelistavad uusaegsed kommuuniloojad reeglina mõisaid kunagistele suurmajanditele, ehkki nõukogude okupatsioonist jäänud hoonetelgi on sageli katused terved ja kogukonna rajamiseks nii eeldused kui mälestused olemas. Tänane seafarmi veterinaar Anne Kuuse meenutab, kuidas põlluülikoolist lapseootel olles Raplamaale Hertu mõisa juurde majandijuhiks saabudes hetkega sellesse asumisse kiindus: „Loomadega töötas volgasaksa-vene paar, kes teineteist Siberis leidis, iga akna taga elas sõber, kui autolavka käis, pandi poekotid muretult järjekorda ja ise elati raudteeäärsel aiamaal poekese saabumiseni seltsielu… Nagu paljude Eestimaa mõisate-kolhoosikeskuste puhul, takistab nende uuele kogukondlikule elule ärkamist see, et nad on kokku ostetud. Seisavad jõude ja ootavad mingit abstraktset kinnisvaraarendust. Ümberkaudsed maad on suurtootjatele renditud. Kui need maad taas kogukondade kätte võtta, lõpeks ehk ka rapsitootjate mürgine biosõda koduloomade-inimeste-mesilaste vastu ning meie tõeliselt asustatud maa ärkaks uuesti ellu.“

Hotellide-stiilipidude paikadena üles ehitatud mõisate kõrval ongi tekkinud kogukondade keskusena toimivate mõisate võrgustik. Sänna kultuurimõis (Hendrik ja Kadi Noor), sellega koos omal ajal rajatud veidi väiksem Kõrgepalu mõis (Joonas Saks ja Irene Kaljuste), nüüd ka Koppelmaa mõis (Kersti Männik).

Erinevate stiilide ja väeväljenduste võimalusi on ilmutanud savi- ja põhumajade külakese rajanud meistrid-tervendajad Sven ja Hele Aluste. Püramiidide küla ehk keskus Tähevärav tiksub hetkel vaikselt omasoodu, mõned püramiid-elamud rentnike või ostjate ootel ning selle pealik Margus Aru rakendab-täiendab end Hollywoodis filmirežissöörina. Eks sealne läbilöök tooks unistuste-kogukonnale ka tulevaste aegade finantsi.

Regressiooni-terapeut, Brandon Baysi loodud Rännaku-meetodi Skandinaavia liider Joonas Saks väidab: „Just täna on parim päev endale sobivas stiilis kogukonna rajamist alustada. Täna oleme täies jõus ja suudame oma väikese maailma, inimväärse elulaadi mudeli toimima panna, just meie kõrvale asuvad teekaaslased lubavad meil neist inimsuse-oaasidest kenasti ka ära käia – keegi on ju alati kodus – ning selleks ajaks, kui eluõhtusse jõuame, on toimiv asum olemas.“

Rege rauta suvel…

Hoiatav eluväsimus

Näide sellest, mis juhtub, kui lagunenud vedruvankriga talvele vastu sõidetakse, on Rakvere teatri lavastus „Leping“. Slawomir Mrožek kirjeldab vanakooli eurooplast, kes elab kaduva maailma viimses reservaadis, Šveitsi retrohotellis – mille eest tasumiseks tal, lastetul-üksildasel-tühjal-ebavajalikul enam raha pole. Volli Käro partnerina mängib Märt Avandi talle uhkest ja leidlikust slaavlasest lahendustepakkujat – tellitud eutanaasia või… Tõepoolest, mis või?

Kuuse talu küülikufarmi pidav Heli Künnapas, kes küülikute-lammaste-hobuste ja nelja lapse hooldamise kõrvalt raamatuid kirjutab ja poliitikas tegutseb, tunnistab: „Meie kliimas kallale tulevad tõved ja varajane – ehk siis varakevadine – eluväsimus hoiatab. Küpsemasse ikka jõudmise ajaks tuleb töödekorraldus sedasi seada, et vanainimene ellu jääks. Iga talupidaja teab, et ka 30aastasena kipud veebruarihommikuti panoraami kaotama ja küsid lootusetult: kui kaua ja mille nimel veel… Selge, et laste nimel. Ja ideaalis võtavad nemad teatepulga üle. Ent siis tulevad pidevad kiusajad, kes õrritavad – praegu oled unevõlas ja kurnatud, aga kui saad 55+ – mis siis?“

Siis peab kogukond toimima – või elutööna rajatud muinasmaa teenima saada.

Talunikust minister Ivari Padar kirjeldab: „Minul peaks olema pärast isa lahkumist meie Navi-küla-kodus alaliselt palgal vähemalt üks tööde tegija – kes suuremate tööde puhul oleks üksiti töödejuhataja. Palgaks tahab normaalne inimene saada kindlasti rohkem kui miinimum. Normaalsel inimesel on perekond ja peret üleval pidava palga nimi on tuhat. Ideaalis võiks iga suitsu juures olla üks tinglik töökoht, mille pealt makstakse ausalt ja kodaniku-väärikalt maksud.

Minu talu mahtude juures peaksin selle summa oma ministripalgast võtma. Kui lambaid on tosin või paar, on nemad perekond, mitte kasumit tootev kari. Kui hobuseid kasvatada, peab neid ka õpetama ja kasutama – ja loomade väärindamine, lisaväärtuse tekitamine on tõsine täiskohaga töö. Üks meist siin suudab kirjanikuna hobuseid-lambaid pidada ja isegi väärindada – aga see tähendab kahe kuni viie kohaga päevatööd, milleks igaüks pole suuteline. Et väiketalunikud ikka jaksaksid Eestimaad asustada ja elusana pidada, ongi oluline uue aasta algusest käivitada väiketootjate otsetoetused…“

Meie jõudsime Ivariga igihalja järelduseni – minu talus peaks olema peremees mu kõrval. Sel juhul suudaks pidada rohkem kui 5 hobust, tosin lammast ja kodulindu – nii et nad hakkaksid sisse tooma, mitte heal juhul nulli majandama. Aga. Ei kolm senist abikaasat, sulane ega arvukad kosilased ole mu Pipimaale sobinud. Sellepärast, et Pipimaa on ühe inimese isiklik muinasjutt. Samal põhjusel ei saa ka lastele loota – neil kujunevad oma elud ja muinaslood, kodud ja lapsed, keda toita-katta-kulutada. Me ei saa oma vähesele noorsoole programmeerida topeltkoormust – pidage üleval nii oma lapsi kui vanemaid. Juriidiliselt on meie lastel küll kohustus meid viimse otsani hooldada, ent kui me ise oma eluõhtut pärastlõunaks endale sobival moel ära ei korralda, ei pruugi nad meid sedasi kohelda, nagu unistame. Ühiste huvide ja meelelaadi, eelistuste ja elukorralduse alusel üles ehitatud kogukonnas on õhtune õnn kindlam.

Kodu kui kindlus

Kui lõuna paiku ehk kesksuvel asuda arukaid ettevalmistusi tegema, ei terenda õhtused-talvised väljavaated enam hirmutavatena. Mäletate, mida ütles Pipi lastekaitsjale, kes teda lastekodusse tahtis panna? Mina olen laps, see siin on minu kodu – järelikult see on lastekodu. Samamoodi on Eestimaal tublisid eakaid, kes võivad öelda: mina olen vanur, see siin on minu kodu – järelikult see on vanadekodu.

Üks eeskujulik elatanud Pipi elab Mahtras – režissöör-õpetajanna Terje „Vallatud kurvid“ Luik peab seal Raba talu. Küpse Pipi üldse-mitte-segasumma ja kindlasti-mitte-suvilaks kõbitud majakese ümber on ligi hektariline jaapani ja juuru segastiilis iluaed, mida käiakse imetlemas nii Soomest kui Siberist ning mida parimas eas proua Pipi nimetab õigustatult oma pensionisambaks. Ta meenutab, et püüdis esmalt ka küla kui kogukonda ühendada ja äratada, ent eestlase loomus… Jäägu see.

„Ühest küljest annab aed, mida suvehommikuti üheksast õhtul üheteistkümneni hooldan ja hellitan, mulle liikumise värskes õhus, elurõõmu ja inspiratsiooni – teen siin teoks kõik, mis ligi paarikümne aasta jooksul Kesktelevisioonis pakitsema jäi ning mis mu iluaednikust ema jälgedes teostamist on oodanud. Teisest küljest saan kunagi, kui enam isegi Artrostopi abiga oma tagajalgu liikuma ei saa, selle talu koos aiaga maha müüa. Rõhuga sõnal „koos“!“ jõuab Terje probleemini, mis põletab nii uue hea ilma iluaednike kui iseäranis kavandatava Rail Balticu trassile jäävate kodu-kindluste kaotuse ohus inimeste elurõõmu. „Laiemas mastaabis muretab kogu Eestit tõsiasi, et rabamaastike põhjavete reservuaaridesse lõikuvat fail-balticut pidi hakatakse viljatuks-tarbitud Euroopa põldudele meie fosforiiti väetiseks vedama. Talude tasandil teevad kõvemat häält loomakasvatajad ja põldurid, kelle karjamaad lautadest lahku lõigatakse. Aga iluaednikud? Nutavad vaikselt koos oma imedemaadega. Ent ka kinnisvara maastikul peaks aastakümneid loodud iluaedu hoopis teisel tasemel väärtustama – need esteetilised-erilised maastikud ei käi tavahindade alla, sõbrad!

Eesti riik peab meiesuguste elutööle andma sertifikaadid – erinevate ajakirjade tunnustusplakatitest majaseinal ei piisa – riiklikult, mu poolest kasvõi üle-euroopaliselt sertifitseeritud aedadel on hoopis teine hinnaklass, ametlik kaitse ja turvatunne.“

Jalase külas on hiljuti leseks jäänud Aime Muliin oma poja abiga püüdnud kaunist kodutalu kogukonna-suunaliseks väärindada esiteks kõigile avatud külakiige ehitamisega, teiseks on küünist ehitatud pidudeks-laagriteks sobiv avalik ruum, mille ümber on proua Aime valmis pakkuma platsi telkimiseks. Hooajaliseks kogukonnaks arenemise lootust lisab tõsiasi, et küla kõrval on müstiline, puhas ja puutumatu Jalase raba.

Rein „Saabastega Kass“ Laos juhendab tänini Pärnu kunstide majas laste- ja noorteteatrit ning on kogu noorte esteetikute koosluse kunstiline juht. Tema tallu Jõõpre ja Lavassaare vahel aga tekitas hoopis tema poeg Lauri-Kare segaduse, millest on kujunemas mõlema mehe tulevikuväljavaade. Sõprade seas Kareka nime all tuntud näitlejast-õhtujuhist poeg võttis isatallu esmalt lambad, siis ka hobused – ning nüüd on Audru jõekäärus kerkivas indiaanikülas püsti esimesed tipid ja higitelk. Kuna Karekas mängib peaosa teleseriaalis „Keskearõõmud“ ning soojendab mitme telesaate publikut, hooldab papa Rein tema lambaid-hobunaid ning selgitab: „Selge, et on raske – aga ma olen sitke ning võtan praegust perioodi töö- ja puhkelaagrina. Mitmekordse koormuse õied kannavad lähitulevikus vilja – lapsest saadik indiaanimeelse poja indiaanilaagrid toovad edaspidi siia meelsuskaaslaste kogukonna, kes laseb minul turvalisel ja toredal taustal kergemalt hingata.“

Õied ja viljad

Mõnekümneaastasena seemet idandades ei aima me sageli, millised on õied – ja veel isegi õisi imetledes ei kujutle tulevasi vilju päriselt ette.

„Kui mina olin aastaid edukas kinnisvaraärimees, ei kujutanud ma ette, et hakkan tegelema vaimsete asjadega ja sellest ajendatult ühe oma objekti endale ostan,“ tunnistab Joonas Saks. „Peenmateriaalne ilm avas end mulle, kui 20+ vanuses nii ennast kui sõpru jälgides küsimus tekkis: kuidas Jumal sellist praaki toodab, et me nii varakult haigeks jääme ja katki läheme? Vastust otsisin väga erinevatest raamatutest, praktikatest ja väepaikadesse reisimisest – palju Indiat, vaimustavat Ida-Aasiat. Ohtrate õpetuste ja kogemuste tulemusel sain teada, et ehkki maailma kõigist paikadest kõige parem ja õigem enesetunne on mul Himaalajas, pole see koht päris minu. Ja ma soetasin oma perele Kõrgepalu väikese puitmõisa.

Kogukonna loomisel tasub – nagu olen eelkäijate kogemusest õppinud – mitmekesi tegemisega ettevaatlik olla. Sinna looma ja lehvima tuldagu lahkesti võimalikult hulgakesi – ent asja hing ja käivitaja saab olla siiski üks inimene või paar. Siis ei tule tülisid.

Pärast aegu Meistrite juures nii Eestis kui kõikjal maailmas veendusin, et minule sobivaim on Brandon Baysi Rännaku-meetod. Nii ise kui kaaslase abil, nii üksi kui hulgakesi rännatakse enda ja oma suguvõsa minevikku ning vajadusel eelmisi elusid külastades muudetakse mustreid rakutasandil – blokid vabanevad, energia pääseb liikuma, haigused ja hädad kaovad. Mida järjekindlemalt Rännakuga tegelda, seda igapäevasemaks ja enesestmõistetavamaks kaaslaseks imed muutuvad. Iga ootamatu pööre on ime, milleni hirmu ja eelarvamuste kadumine viib. Iga vabanemine avab kujuteldamatuid võimalusi. Minust on saanud Rännaku-meetodi Skandinaavia koordinaator – ja Kõrgepalu mõisast saab rahvusvaheline kogukondlik keskus.“

Kuni õied avanevad ja viljad valmivad, elab Joonase kaasa Irene koos lastega Võrus korteris, kuna sealt on lühim tee Rosma Waldorfkooli. Mis on oma kogukonna kooli asutamiseni parim variant. Ja ühtlasi tõmbekeskus, mille poole tõmbuvad vastupandamatu jõuga teisedki tundlikud-teadlikud hinged ja pered.

Näitlejaharidusega elamus-koolitaja Margo Mitt, kelle kaasa Merikese tarkusehoidised ja koostöö lasteaedade-koolidega on juba vägagi tuntud ja tunnustatud, elavad iseendalegi üllatuseks samuti kahes kohas – Tallinnas ja Rosmal – et kogukonna küpsedes alaliselt päris-Eestisse asuda. Elluäratatavates külades tõotab taas tulla teatrit ja tõusulainet nii lastele kui küpsemas eas rahvale.

„See 300 kilomeetrit pealinnani pole mingi probleem!“ on Joonas põhjendatult optimistlik. „Esiteks on Põlva-Võru-Valga-poolsed piirkonnad ülimalt huvitatud, et inimesed sinna koliksid. Teiseks tulevad teekaaslased ja meie pakutava tarbijad kuhu iganes, kui pakutav on puutumatus ürglooduses ja väga heal tasemel. Tullakse nii linnadest kui kogu maailmast. Ning kui Eesti saab analoogseid kogukondi täis külvatud, on tagatud nii riiklik elujõud kui riigikaitse.“

Nii Võru kui Rakvere taga taludes ja mõisates tegutsevad Sarv-Vilbaste ja kõikvõimalikud armastuse maaletoojad kinnitavad sama – eks omal tasemel ja laadis ju Eerik Niiles Krossi Kõue mõiski! – oluline on koolitusi ja tervendust, tseremooniaid ja pidustusi majutades iseendale päris oma pesa säilitada, muidu ei jaksa ka õiges elemendis õnnelik olla.

Kessuküla

Kinnisvaraarendaja Kersti Männik on 45. sünnipäevaks oma arvukad lapsed suureks kasvatanud ning tema kodu Suurupis on kõrvuti tema vanematekoduga, kus kasvatab oma lapsi ka õde Mari, kujunenud lapselasterikkaks, paigas tööjaotuse ja elukorraldusega kogukonnaks. See toimib nii laitmatult, et memme Kersti, keda sõbrad Kessuks kutsuvad, saab jätkata oma unistuse elluviimisega ning olemasolev kogukond jääb iseseisvalt toimima.

Keila jõe mõlemale kaldale ostis Kersti maid enne masu. Seemneks. Unistas õiteks valmis ka ideaalse sotsiaalküla, mis nendel maadel olema saab. Lasteaed ja lastekodu. Naiste-emade turvakodu. Kool ja arstikeskus. Tervendus-läbipõlemisennetus-hooldus. Vanadekodu. Pühakoda.

Tänaseks on valmis Koppelmaa mõisas ja selle juures olnud suurfarmi hooneis sündiva keskuse projekt ning käivitamisel detailplaneering. Koos eufoorilise pildi muutumisega realistlikuks on ettevõtlik daam jõudnud masujärgsele järeldusele – hektarikaupa tänapäeval sotsiaalkülla maid ei osteta, paarist tuhandest ruudust ühe kodu kohta piisab. Elujõulises eas inimene – või paar, pere – investeerib tulevasse külla ning ühineb sealse tööjaotusega. Kellel põllud, kellel aiad, kellel kitsed, kellel lehmad või lambad. Koostöös naabritega tagatakse endale meeldivaimal alal – kusjuures vaid 25 kilomeetri kaugusel pealinnast – tugi ja abi vanuigi. Tuulegeneraatorite ja päikesepaneelide all, maakütte peal – 22. sajandisse vaat!

Mina valmistun paari-kolme aasta jooksul, kui Kessukülas on kommunikatsioonid rajatud, oma loovus- ja loomatalu sinna üle viima. Isegi eskiisprojekt on joonistatud. Esimese korruse L-kujulises ühes tiivas ühis- ja majapidamisruum ning teises hobused ja lambad. Teine korrus püramiid, milles asuvad minu ja nende mu laste magamistoad, kes Kessukülaga ühineda soovivad. L-i ning teist korrust toetavate postide vahel on aatrium, kus hobuste abil tervendust, läbipõlemise ennetust ja elurõõmu jagada.

Minu teeneks kogukonna ees saab otse loomulikult ka kirjutamine – ning kogukonna ligiolek võimaldab mulle pikemaid kogumisretki kui praegused ühepäevased korjelennud, sest kedagi pole üksiku taluniku loomi hooldamas. Sellest perspektiivist unistades on mul järgnevail üksi-võitlemise talvedel, mis eelnevad kogukonnaga ühinemisele, kergem vastu pidada.

Unistustel on see kena omadus, et nad ei kao küpsuse ja kogemuste kogunedes – nad teisenevad, täienevad ja teostuvad!

Sidebar:

Ka Keila jõel…

See on nii hea, et oleme 8-18-48-78aastastena üsna ühesuguses olukorras. Meilt küsitakse – ja ise küsime endalt – kelleks tahad saada, kus-kellega-kuidas elada? Mitte kunagi pole hilja valida. Eluteed ja kaaslast, ametit ja kodu. Alati on täpselt õige aeg alustada – ja õnnelik olla.

Iga valik on õige – sinu jaoks. Sul on õigus vahetada korter või maja suuremaks, kui saavutatu lubab ja pere suurenemine eeldab. Sul on õigus vahetada korter või maja väiksemaks, kui lapsed lähevad oma teed ja sihid teisenevad. Nii linnast maale kui maalt linna kolimine on õige.

Noored pered ja noored pensionärid voolavad maale tõelist elu elama. Väsinud ja väetimad inimesed aga tõmbuvad mugavamatesse korteritesse või sotsiaalküladesse. Igaühe jaoks on lahendus ja mitte keegi pole liigne.

Keila jõe kaldale Kopelmaale rajatava sotsiaalküla elukorraldus põhineb tervikliku ja loogilise, sõltumatu ja isemajandava, kõiki elulisi vajadusi tänu sisemisele tööjaotusele rahuldava külakogukonna ideel.

Loodav kogukond kujutab endast taastus- ja hoolduskeskust, kus teadlikult väärtustatakse ümbritseva looduse ja keskkonna ning inimeste vahel pikaajaliselt väljakujunenud suhteid, mis läksid Eestimaal 90ndate aastate eufoorilise mull-majandamise lainel paigast ära. Veame nii taimse kui loomse toidu ja kaubad sisse – aga Eesti maa ja rahvas ise? Elulisi ja loogilisi oskusi taas-õpetatakse nüüd nii noortele kui kogemuseta – või vastava kogemuse unustanud täiskasvanutele. Nii kasvu- kui elukeskkonna loomiseks. Läbipõlemise ennetamiseks, raviks ja inimeste parimas mõttes maandamiseks sellisesse külla, kus ligimesearmastus ja hoolivus on peamine, kus keegi ei pea tundma end üksiku ega abituna siin pidevalt muutuvas, isekana tunduvas maailmas. Kui paljud meist loodavad pensionisammastele või kavatsevad vanuigi oma laste ülalpidamisele jääda? Ei, aitäh!

Rajame isemajandamisel põhineva külakogukonna

* kus nii taastuvenergial põhinev elektrivarustus, küte, vesi kui enamus toiduained saadakse oma kinnistult (vili, juurvili, puuviljad), kinnistuga   piirnevast  jõest (kalakasvatuse võimalus) kui oma lautadest ja kohalikelt farmeritelt (piim, muna, liha, vill);

* kus on konfessioonist hoolimata võimalikult kõigile sobiv pühakoda

* kus on mitmekesised sportimisvõimalused (talliga külgnev ratsamaneež, võimlemissaalid, saunad jne.) ja matkarajad

* kus on multifunktsionaalse lava ja saaliga rahvamaja ja raamatukogu

* kus on külalistemaja ja auditoorium seminaride-kontsertide korraldamiseks

* kus on käsitöö ja puidutöö õppeklassid ja koolitusruumid nii poistele kui tüdrukutele, meestele kui naistele

* kus on oma lasteaed ja põhikool

* kus on oma esmaabipunkt ja apteek

* kus on oma järelvalveüksus, kes jälgib külakogukonna siseeeskirjade täitmist

Ettevõtmise missioon on aidata inimesi, kes ei tule eluga ise toime või on jäänud elu hammasrataste vahele ja vajavad tuge sellest väljasaamiseks ehk lühidalt need, kes vajavad nii hooldust, lühiajalist puhkust, õpetust elus hakkamasaamiseks kui tunnet, et nad on armastatud ja vajalikud just sellisena, nagu nad on. Samas seame eesmärgiks ka sotsiaalkülas elavate inimeste omavahelise aitamise st. nooremad aitavad vanemaid ja vanemad omakorda jagavad töökogemusi, elutarkusi ja õpetusi noorematele, et need oskaksid õigeid valikuid elus teha.

Ettevõtmise sihtrühmaks on nii kodutuks jäänud, koduvägivalla eest põgenevad, hooldust vajavad ja vanemateta/lähdased kaotanud isikud ning need, kes ei suuda näiteks tervislikel põhjustel iseseisvalt eluga toime tulla.

Kuid on ka neid erinevas eas inimesi, kes soovivad täie töövõime juureski töötada, läbipõlemist ennetada, õppida ja areneda üksteisest hoolivas, ligimesega arvestavas ja armastavas keskkonnas. Kogukonna liikmeteks ja külastajateks on oodatud inimesed, kes on huvitatud loodusest, loomadest, vaimsest arengust ja teiste aitamisest.

Sotsiaalküla pakub oma kogukonnale ja külastajale võimalust saada osa tegusast ja töiselt ehedast Eesti talu elust, kus toodetav piim ja liha, munad ja vill katab sotsiaalküla vajadused – füüsilisest ja vaimsest taastusest, koolitustest, loengutest ja temaatilistest laagritest.

Tähtsal kohal on kodukeskne naturaalmajandus ja kogukonnaliikmete igakülgne kaasamine sellesse. Põllud haljendavad, kangasteljed lõksuvad, sepikoda kõliseb ja leivaahjud lõhnavad – seda on lihtne ette kujutada ning see on täiesti reaalne, nii saabki olema. Üks selline sotsiaalküla ees – ja paljud järel. Üks kõigi – kõik ühe eest!

Kerli Kolberg – loomult loomalausuja

Kati Saara Vatmann

Kõik algab armastusest. Kerli (34) on psühholoogiharidusega taluperenaine, kellel on Tallinnas Kibuvitsa tänavas lemmikloomapood ja koerte hoolduse salong – kus ei hooldata mitte ainult keha ja mitte ainult koera, vaid ka peni ja peremehe kooslust. Ta elab koos Pipi-eas kümnese tütre Rebeka-Lisette ja kaasa Renaltiniga(37) Loo-Lagedi tee ääres unelmate oaasis – arenevas-kasvavas talus, millest teisel pool teed on Tšuletsi ja Undi hobukeskused, taamal Tallinna eeslinna häärberid ja kipsikülv. Kerli mees teeb ja müüb nende elujõuliselt pead tõstvas talus küttepuid ja jõulukuuski. Neil on kolm peni, kiisu ja unistus kodusest tallist, mida taevas kokku pandud paari ees oma kallitele rõõmuga ka rajab. Sellepärast, et väike nõid ja tema tütar – Kerli ja Rebeka – teavad, mida ja miks vajavad ning mees teeb ja loob. Sest kõik algab armastusest.

Koerte värvimine

Täna jagab sünniomasest loomalausujast Kerli, kes näeb ja tunnetab loomi nii südame kui kätega, maagilist argipäeva kolme koeraga – eaka bernhardiiniproua Muffi kõrval elab varjupaigast saabunud Kirbu ning kõige suurem ja tähtsam on väike mops Peedu.

Koertele soengute lõikamist, nende pesemist-puhastamist, tervislikku toitmist ja nahahooldust on Kerli õppinud internetist ja oma ala asjatundjatelt ning ringleb nüüd mõnuga mööda koertenäitusi ja messe, kus pakutakse uusimaid-parimaid-soodsamaid vahendeid nii pügamiseks kui puhvitamiseks, toitmiseks.

„Kõik tootjad kirjutavad oma pakkide peale, et see on lemmikule parim. Mina valin ülimalt teadlikult ja süvenenult, milliseid krõbuskeid oma poodi müüki toon. Kui inimene otsustab koera konserviga, mitte elus lihaga toita, siis peavad need ikka garanteeritult parimad olema ka,“ kõneleb naine, kes ise on tegelikult seda meelt, et koer kui kiskja peaks saama tooreid liha- ja subprodukte. „See on paratamatu, et koer elab oma peremehega analoogset elu. Seisuste vahe puudutab ka kodustatud loomi, loomulik protsess. Ent kui koer – või kass – elab kangesti tsiviliseeritud ja tehislikus maailmas, vajab tema organism linnastunud inimesega sarnaselt ka puhastamist ja toniseerimist.

Sünteetiline maailm muudab koerad sarnaselt inimestega allergiliseks. Nad ei pääse loodusesse ise ravimtaimi sööma. Seepärast peab inimene neile mustikat, kummelit ja teisi tarilikke taimi pakkuma.“

Kerli on lapsest saadik tunnetanud koerte – ja teiste loomade, inimene kaasa arvatud – tervisehädasid ning oma kätega neid vaevusi leevendanud. „Inglanna Elizabeth Whiteri juures õppimas käimine oli ääretult inspireeriv. Pärast seda olen üha kohtunud ka Eestis sisetunde järgi tervendavate inimestega – kes sageli ise ei teagi, et nad on tervendajad. Meiesugused saavad koera pestes teda üksiti ravida – ning koera aidates ka perenaist puhastada ja parandada. Sageli ei tea need, kes mõistavad piltlikult öeldes loomade keelt, ise üldse, et kassi rahustades-korrastades teda tegelikult ravivad  ja seeläbi ka kassi omanikku aitavad. See on meiesuguste loomalausujate jaoks enesestmõistetav olemise viis.

Kui minu mehe, sõprade seas tuntud kui Tini missioon on talu ja maastiku puhastamine ja ravimine, siis minu stiihia on loomad ning loomade ja inimeste vahelise ühtsuse loomine kõrgemal ja puhtamal tasandil.“

Kerli vestlused lõpetab enamasti refrään – „lähen nüüd yorkie’t föönitama!“ Ehk siis järjekordset klient-koerakest onduleerima. Selle väliselt edeva, ent tegelikult palju mitmekihilisema ja tänuväärsema töö järele on üha suurem nõudlus. Eks sellepärast ka, et inimesed soetavad aina üldisemalt endale puhve-sonkse eeldavaid penisid või isegi patse ja palsamit pruukivaid hobuseid. Loomalausuja on rõõmus, et inimesed elavad ka linnastunud ja ebaloomulikul ajastul ikkagi võimalikult koos loomadega. Ja ta õpetab loomade eest võimalikult looduslikul viisil hoolitsema.

„Paradoks on, et me ise oleme väga ehedad ja looduslikud – toidame oma enese penisid täiesti tavalise lihaliku koeratoiduga – aga klientidele müün ja tutvustan samas krõbusid-toidulisandeid koos õpetamisega, milliseid krõbusid-lisandeid valida ning  mis sobivad nende elu- ja meelelaadiga.

Minule meeldib oma koeri toita lihakombinaatide subprodukteidega  – loomuomane naturaalne toit on koerale maitsvaim, kergeim seedida ega sisalda kunstlikke aineid, mis muudavad loomatoidu tegelikult atraktiivseks ja apetiitseks… inimesele kui otsustajale, mida osta,“ naerab Kerli.  „Inimese jaoks hirmutavat liha pole vaja keetagi muide – koer on kiskja, kelle tarvis pole vaja liha, rupskeid ega konte jumala pärast ära keeta. Muidugi meeldib talle keetmise ja keedetud lihakraami lõhn – kui proteiini keetmisel lagundada, on tal seda tegelikult raskem seedida, soolestik muutub nõrgaks ja algavadki probleemid  – tervisele on ehe kraam parim. See puhastab ja hooldab üksiti ka hambad ja annab kiskjale loomuliku elu,“ arutleb Kerli. „Väärislemmikust linnaloom on paratamatult keegi väga teine olend. Näiliselt. Olemuselt on koer ikka koer. Ja ka krõbinatoiduline korterikass läheb liha ja kala lõhna peale ju kõige loomulikumalt loomalikul moel pöördesse.“

Loomalausujast Kerli sõnul on eetilise inimese ülesanne kohelda iga teist liiki tema endana – mitte püüda ka küülikutest ja tuhkrutest inimesi teha. Nii loomade keele mõistmiseks, nendega ühenduse saamiseks kui nende abistamiseks ja vahendamiseks tuleb neid austada ja kohelda nendena, kes nad on.

Märgimärkaja

Kerli näeb ja teab, et praegu on väga paljude hulgas meist ühine ülesanne  – põhjalik, nii teadlik kui alateadlik Puhastamine. Eestimaa tuleb puhastada olnud aegade okupatsioonide mentaliteetidest. Ja samas koer-hobune-inimene-haaval meid ka praeguste nuri-suundumuste eest kaitsta.

Tõusiklikkuse ja noobeldamise kõrval peab keegi tark ja teadlik meelde tuletama – nii inimlikult kui professionaalselt – et koer on ikka koer ja siga on endiselt siga. Õnneks.

Hetkel on loomult loomalausujal kõvasti mõtlemisainet, miks lahkus tema salongis elanud küülik – ja miks mopsi-Peedu end alailma ohtu seab. Kui hobuseid näeb, lausa norib muhku – ning naabri-hunduga käis seni laiamas, kuni sai korraliku pika haava, mis küll õmblemist ei vajanud, aga pererahvast ilmekalt kõnetas. Londoni metroos on perrooni ääres hoiatuskiri: mind the cap – jälgi piiri. Sama peame tegema meiegi – piirijälgimisel abiks märgid, mida on mõistlik märgata ja tõlgendada.

„Jänksi ootamatu lahkumine rääkis ilmselt ajast. Aeg saab otsa. Aeg antud kive koguda, aeg antud… Aeg antud elada, aeg antud… Ent samas on aega sel juhul küll, kui teda õigeteks ettevõtmisteks kasutada ja ennast õigetele tegemistele pühendada,“ arutleb Kerli. „See aeg on õigesti kasutada, mil hoidistan koertele talviseks turgutuseks mustikaid ja kummelit sügavkülma. Juba lapsena andsin koertele sisetunde järgi ravimtaimi. Vabalt maastikul liikuv koer saab ise endale vajalikke taimi valida – kodustatud-tubastatud peni puhul peab peremees sisetunnet kuulama ja valimises osalema – aitan ja nõustan meeleldi loomaomanikke loomale loomulikema ja omasema menüü valimisel.

Loomadega koos elamine õpetab sisetunnet usaldama. Mõistes teiste liikide keelt loome ühenduse nii nende teiste „rahvastega“ kui ka iseendaga. Aukartus elu ees ning austus teiste liikide – ning ka inimese ja iseenda vastu – õpetab lepinguid sõlmima.

Mul on nii pügatava puudli kui kodumaja seinas sibliva hiirega diil. Iga looma ja tema peremehega, kellega tee kokku viib, sõlmub kokkulepe – kellega hetkeks, kellega eluks ajaks. Eks nende diili-kaaslaste lahkudes on muidugi valus – hobuse surres olin nii vapustatud, et nuttagi ei suutnud – aga me õpime oma ülesannet täites, ravides ja puhastades selliste valudega toime tulema…“

Litsentseeritud koerte massöör Kerli kohtleb oma tervendatavaid täpselt samal moel, nagu arstid räägivad inimestega: täislausetega, nende iga näoilmet ja varbaliigutust jälgides, austavalt ja mõistvalt.
Seepärast pole tema käte all ei pestes, pügades ega massaažis ükski koer oma iseloomu tumedamat poolt näidanud – ka need, kelle ootamatu ägeduse eest peremees hoiatab, leiavad Kerlis mõistva ärakuulaja, saavad südamesõpradeks ning jäävad aastateks tema juures käima.

Kuna tervendamise taustaks mängib klassikaline muusika ning kõlab Kerli mahe-soe hääl, leiavad tröösti ja maanduse, rahu ja tasakaalu ka koerte omanikud.

Kerli ja Tini kinnitavad, et nii taimede kui loomadega suheldes ja suhestudes on kokkulepe üks müstiliselt toimiv ja kindel nähtus. Nii loomad kui taimed võivad end vabatahtlikult inimeste eest ohverdada. Annavad inimesi ja nende ümbrust puhastades kasvõi elu.

„Ka jõulukuuskede kasvatamine on kokkuleppe küsimus,“  teavad taluarendajad kindlalt. „Noorele kuusele saab aegsasti teatavaks teha, et temast tuleb jõulupuu. Ta on sellega nõus. Pered saavad meie metsas ise käia oma tänavust ja tulevaste aastate kuuski kasvatamas ja kohtlemas käia. Kusjuures jõulupuu koju viimine ei tähenda tingimata tema läbiraiumist.

Jõulukuuse võib panna potti ja pärast seda, kui ta on toas peret rõõmustanud, kevadel õue maha istutada. Sõbrale saab säärase jõulukingituse teha. Loovaid ja uudseid lahendusi on lõpmatuseni. Peaasi on teada – kui puu või kariloom õilsa eesmärgi nimel ohverdatakse, on ta rõõmuga nõus ja valmis end annetama. Kõik algab armastusest. Armastus õpetab aukartust ja mõistmist.“

Sae ja suure südamega

Kati Saara Vatmann

Saaremaa on saatnud Eesti ja kogu maailma peale noored mehed, kes täidavad riskipiiril missiooni korraldada inimeste ja puude kooselu. Heiki Hanso ja Hannes Valdna on maksimalistid – istutavad ja hooldavad, ravivad ja saadavad ära puid nende algusest otsani ja veel kauemgi. Voolivad kõrged kännud puukujudeks ning õpetavad lapsed tulevasteks puuronijateks-metsainimesteks. Kui näevad kedagi alleepuid oskamatult nüsimas, sekkuvad kartmatult ja konstruktiivselt – ei paranda me hambaid ise, ärgem siis käkerdagem ka avalikku ruumi kaunistavaid puid enda arvates kunstipärasesse vormi. Selle jaoks on arboristid.

Ja Orissaare lähistelt võrsunud arboristid on kogu oma puudele-pühendatud elu aina õppinud ja investeerinud, et olla kõige-kõige. Nad on ainus isamaine meeskond, kes täidab kõiki rahvusvahelisi ohutusnõudeid ja standardeid. Neil on Eesti parim tehnika ja lihvitud töövõtted ning keerulised väljakutsed teevad neile aina headmeelt. Kui (Eesti)maapealsetest väljakutsetest jääb väheks, lähevad lendama ja maailma meredele. Õigupoolest küll niimoodi, et seiklejahing Heiki läheb – ja eluaegne sõber Hannes juhib kodus majapidamist, nagu ustav hall kardinal.

Nagu jahimehed ja loomakasvatajad peavad alailma heastama röövpüüdjate-turusolkijate määritud mundriau ja tekitatud kahju, pühendavad ka saarepoisid tohutu osa oma ajast-energiast-ressursist selgitus- ja õpetustööle. Näitavad nii sõna kui teoga, kuidas tuleks puusse suhtuda ning kuidas nende olenditega niimoodi suhelda ja suhestuda, et kumbki haiget ei saaks – ei inimene ega puu.

„Oleme selle inimeste ja puude vahelise diplomaatia ajamisel Eestis ajast ees,“ nendivad puupositiivsed pühendujad. „Kuna seadusandlus veel puid kui isiksusi ei kaitse, võivad ise-targad meie selgitustöö kuulamata jätta ja suvasae palgata, kes roima ikka ära sooritab. Mis muud kui tuleb hakata nooremat põlvkonda peale kasvatama – kavatseme puuronimise-arboristika ringi avada näiteks Kullo huvikeskuses ning tulevast suvest lastelaagreid tegema hakata.“

Nad ongi helded jagajad. Jagavad oma töö ja üha juurde õppimisega saavutatud taset ja teadmisi kasvõi oma kodulehel arborest.ee – seal on õppevideod, mis peavad samuti rahva teadlikkust nügima inimeste ja puude kooselu oskusliku korraldamise poole.

„Lähtume sellest, et nii inimesed kui puud on isiksused. Järelikult peab inimene puu kui teekaaslase ees vastutuse võtma – tahad puid tarbida, pead neid ka istutama ja hooldama, aitama ja ravima – ning kui teekaaslane tuleb ära saata, siis väärikalt ja ohutult,“ selgitab Hannes.

Ei ole sina nii vana kui põlispuu. Ei ole sadu aastaid vana kilpkonn ega papagoi ka mitte. Ükski teine elusolend siin Maa peal ei ela nii kaua kui puu. Ta pole liiga ajalik – peab meeles ja vahendab. On suur. Üks puu katab mitu inimpõlve. Mehed istutavad puid, et lapselapsel oleks, mille varjus vanuigi istuda ja vanaisa meenutada. Naised istutavad puud, et tütretütretütred saaksid vilju noppida ja omakorda oma lapselastele pakkuda. Puud kui viljapõld on taastuv energia, mis taastub hapnikku tootma ja lindudele pesa pakkuma mitme inimpõlvega – järelikult tuleb sellesse põllusse suhtuda erilise austuse, mõtte ja tundega. Teeme puust tooli või kuju – ja istume nii tagumiku kui silmadega sajanditevanuse varanduse peal. Inimese süda tunneb, kui elus ja väekas on puu – kel vähegi väge, püüab järeltulijatele istutada terve pargi või metsa, et sild üle aegade kestaks.

Puu on ilmasammas ilmade vahel. Sild ajastute vahel. Maailmade kohtumise salatee.

Missioonitunne

on olulisim põhjus, miks Hannes ja Heiki jagavad lahkelt videomaterjali oma sooritustest. Olgu see ohtlikult asetseva puu langetamine alt üles laasimise ja ülevalt alla jupitamise tehnikas või kõrgest kännust muheda viguri saagimine – kõik on avalik. Ja ohutu.

„Ebamugavalt asetsev puuhiid tuleb – enamasti köite abil – üles ronides enda järel „pliiatsiks“ laasida ning seda masti pidi ülevalt alla laskudes juppideks võtta ning känd pärast kas maha freesida või kujuks voolida,“ kirjeldab Hannes. „Niisugune võimlemine eeldab lisaks oskustele väga head sportlikku vormi. Ülekaalulist ja treenimata saemeest ei saa sellise ülesande juures tõsiselt võtta. Sellepärast sõidame üsna alati ja meelsasti koos tehnikaga välja, et lastele-noortele nii asjalikult kui mänguliselt näidata, kuidas see töö käib. Ning oleme Luua ja Tihemetsa koolide praktikabaas.“

Heiki tunnistab, et kuivõrd nad ise on oma pühendumises maksimalistid, on nad Eesti kitsukesel turul ja ahtal koolitusrindel üsna ebamugavad tegelased: „Mina ei saa sellega leppida, et keegi saab sellepärast kutsetunnistuse, et paremat pole võtta. Kui tegemist on eludega, ei tohi miski olla formaalne. Lisaks ei saa me rääkida ausast konkurentsist, kui keegi aina investeerib tehnikasse ja turvavarustusse ning üha edasi arenemisse olulise osa oma teenitust – ja keegi lihtsalt saeb. Igas mõttes.“

Mehed arutlevad, et naiste-laste lähedus distsiplineerib. Alati näeb mõni laps pealt, kuidas saega mehed töötavad. Õpib ka siis, kui otseselt ei õpetata. Et kasvatada peale tõeliste arboristide järelkasvu, ei tee need saarlased kunagi ega kusagil midagi poolikult ega kiivri-prillide-turvariietuse-traksideta.

Noorhärrad Hanso ja Valdna kinnitavad samas, et naudivad ekstreemi. Kuna töögraafik on täpselt ja tihedalt paigas, ei jäta nad ühegi ilmaga mõne mõisapargi kohendamist ära. Mängivad stiihiatega. Näiteks presidendilossi pargi korrastamine tormiga jääb palju eredamalt elulukku kui tavatingimustes nohistamine.

Ent tädikeste kasside päästmine äpardunud linnujahilt pole sugugi vähem tähtis. Puude otsast kilekottide-ketside alla toomine ja jõulutulede üles viimine on samuti väärikas töö, ka lindude pesakstid üles ja tuulesasid alla tuleb toimetada nii, et kõik oleksid õnnelikud. Kusjuures puuronijatest kõrgtöötajate ampluaasse kuulub ka lume ja jää alla toomine katustelt ja karniisidelt.

Haiguste ravi

„Puumehe sünonüüm pole mahavõtmine – samavõrd oluline on ülesjätmine. Sajanditevanuste taluõue puude ja kauakaua linnas elanud ja mürke hinganud puuhiidude poputamine on inimeste või loomade ravimisega üsna sarnane töö,“ kirjeldab Hannes. „Pole raske ette kujutada, mida peab üle elama heit- ja tööstusgaasides pulseeriv puu. Erinevalt inimesest ei saa ta vahepeal mere ääres ega metsas värsket õhku hingamas käia. Toodab hoopis linnaruumi seda ise juurde. Ja siis tuleb Vova, kes lõikab tüvesse teate, et armastab Galjat…

Elusaid puid diagnoositakse resistograafiga, mis töötab, nagu elektrokardiogramm. Arbotom tomograaf jällegi meenutab ultraheli aparaati.

Me ei imetle oma masinaga mitte ainult puu sisemist ilu – saame kindlaks teha ka sildade-hoonete-laevade konstruktsioonide tervisliku seisukorra. Olemegi suuri ja vanu puidust laevu diagnoosinud ja ravinud, seilavad tänini.

Eks me püüa igal võimalusel loodusest võõrandunud inimestele selgeks teha, et erinevate liikide kõrvuti kulgemine planeedil Maa tähendab inimliigile vastutuse võtmist nende eest, kes ei kõnele. Eriti veel nende eest, kes ära ka ei saa joosta. Puu eest tuleb hoolitseda tema sünnist surmani – ja võimalusel anda talle ajapikendust ka sellega, et kännust saab puukuju ning pakust seenenott. Järjest rohkem läheb moodi seeneniidistiku pakkimine pakusse ja selle maasse kaevamine, et austerservikud oleksid koduukse ees, mitte stockmannis.“

Hannes lõpetas pärast Saaremaa kooli Tartus ning Heiki Vigalas ametikooli ning ilmaränduri loomuga Heiki töötas seejärel neli aastat Inglismaal. Põhiliselt Windermere’i rahvuspargis, kus hooldas selliseid vägevaid puuhiidusid, et kui mõni neist pöökidest tuli lõpeks siiski kütteks teha, võis vabalt ühe jõmmiga neli päeva rassida. Arvestades, et tavalise saarepuu kütteks-hakkeks saamine pole isegi mitte tundide, vaid minutite küsimus, võib kujutleda, kes-mis need seal Inglismaal Heikile väljakutseid esitasid.

Saarlane on võtnud ning muudkui aga ostab veel ja veel hinnalisi koolitusi oma elu- ja töölukku – ka selleks, et kodumaiseid kolleege tegudega veenda: igasugune saega sell pole arborist. Professionaalne puuronimine kuulub maailma ohtlikumate tööde esiviisikusse ning arenenud ilmas kindlustatakse enne puude langetamist nii arborist, läheduses asuv katus kui allolev golfimuru.

Hannes ja Heiki on mõne säärase noobli muruvaiba keskelt üksildasi puid minema viinud nii helikopteri abiga kui toatuhvlies – ilma et ainsatki oksakest maha jääks.

Teenistuse eest aga on soetatud laadur Avant 635 ja puiduhakkur, lõputult saage ja kirveid, köisi-trakse-rihmu – ning nüüd tunnistavad mehed, et vaatavad üleüldises voos Soome poole.

„Kui ma viin meeskonna ja masinad kasvõi päevaks Soome objektile, tuleb vaatamata üle mere sõidule meie kontole neli korda rohkem tasu – ning teed ja töötingimused, teadlikkus ja suhtumine pole ilusate isamaistega paraku võrreldavadki,“ tunnistab Heiki. „Kuna me oleme nii palju siinsete suhtumiste kujundamisse panustanud, ei tahaks juba tehtut samas juhuse hoolde ka jätta…“

Artistid-arboristid

Meesterahvaid nimetatakse teatavasti igavesteks lasteks. Kui amet on kogu oma tõsiduses ja vastutusrikkuses (vaate)mänguline, saavad meistrid ühtaegu nii oma mehelikku edevust kõrva tagant sügada kui avaliku tähelepanu abiga olulist sõnumit kuulutada.

Kestev lapsepõlv hoiab elurõõmu ja edenemise värskena. Ja edevust on sellesse Orissaare-sellide tandemisse ikka ka üksjagu lisatud. Eriti Heikisse – tal oli vaja kõige esimesena köite abil teletorni ronida, ta lendab deltaplaaniga ning kui sellest väheks jääb, kaob nädalateks näiteks Andamani merele kalmaarilaeva madruseks.

Paarisrakendi teine pool, Hannes on nagu ilmasammast püsti hoidev tõmmits, kes peab ettevõtmist maa peal kinni, kui Heiki on lennus. Kahemeetrise tammepuud meenutava mehe kanda on seni töödekorraldus ja logistika, turvamine ja rahulik tagala kindlustamine. Kusjuures Hannes ei taju seda konkurentsina, et ta on kohati ka Heiki maapealne esindaja ja hall kardinal lõputus rattas – tööjaotus ja energiad on paigas.

Paraku küll selle hinnaga, et Heikil pole peale töö ja seikluste eraelu. Ükski naine pole üle aasta-paari välja kannatanud armastuse kolmnurka naine-mees-mets – temakesed ei saa selle mehe kõrval tavapärasel moel pere ühisüritusi planeerida, peavad üha ootama ja muretsema.

Hannesel on kodus seltsilisteks vähenõudlikud kaaslased, kes ei esita küsimusi ega tingimusi. Üks hoogne isakala koos oma haaremiga. Tema elukaaslane kannatab ülihõivatud misjonimehe siiski vahelduva eduga välja, nii et isand Valdna pole kaladega vanapoiss. Üsna tõenäoline, et saatusel on ka Heiki jaoks valmis pandud keegi puupositiivne metsapiiga, kellega samas õhus ja rütmis, usus ja tempos oma sportlik-ekstreemsel rajal kulgeda. Seni naudib Heiki võimalust olla – kasvõi näiliselt ja suhteliselt – vaba inimene, kes võib riskida ja rännata, ilma et kedagi ootama ja kannatama paneks.

Hannes ütleb mastiks laasitud puuga ennast tüvejupphaaval maa poole saagivat Heikit silmitsedes: „Efektne ja ekstreemne näeb see kõik välja küll, mida teeme ja oskame, aga meie riskipiiril töötamisel on üks põhimõte ja eripära – me teame, mida teeme.“

Rein Laos – igavene Saabastega Kass

Kati Saara Vatmann

Saabastega Kass on Pärnu Kunstide Maja ülemisel korrusel pesitseva 38aastase noorteteatri nimi ja teatrijuht Rein Laose (66) sama vana roll, mida ta oma lastele kirjutatud ja lavastatud etenduste sissejuhataja ja hingestajana kannab. Ehkki sel õhulisel ja härrandlikul härrasmehel on olnud nii Pärnu kui Viljandi teatris ja mitmetes filmides arvukalt erilisi rolle, on müstilise võlurkassi roll ja missioon just see, milleks ta on sündinud.

Pärnu 3D

Papa Laos on oma tasase ja tubli missiooniga osa Pärnu vaimust. Samasugune sümbol, nagu Olaf Esna ja pontšikud. Mida ta ise muide üldse väga ei söö. Tema kodu asub Jõõpre ja Lavassaare vahel Tammesilla bussipeatuse taga rabametsas. Ja on lammaste-hobuste segasumma suvilana ühest küljest rohkem tema näitlejast-õhtujuhist-muusikamehest indiaanimeelse poja Lauri-Kare Laose maitse järgi majapidamine. Sedasorti indiaanimaa teeb küll papa Laose saleda kere sitkeks ja kauamängivaks, ent oma tegelikuks koduks peab aastates härra pigem keskaegse maja katusekorrust.

Elu on teda õpetanud santide seisude puhul ütlema: „Mind ajab naerma!“ Ning tal on iselaadne aegadeülene side Johann Voldemar Jannseniga. Praegu on tema teatri etendused Rüütli tänavas Jannseni kuju taga asuvas hoones. Tema olulisemaid teatrirolle oli muuseumihärra tegelane lavastuses „Vaimude tund Jannseni tänavas“. Ning lapsepõlves käis mees Jannseni tänavas lasteaias, mis asus just Lydia Koidula majamuuseumi kõrval…

„Pärnakad ootasid pingsalt 3D kino, nüüd meie Apollo saime ka, palju õnne meile! – märkamata, et meil on kogu aeg kolm dee olemas. Teater…“ naeratab Rein, kelle noorte mängitud etendustele juhatab rahva sisse tema ise Saabastega Kassina otse tänavalt – peatänava uksest üles saali viivad juba kogu treppi palistavad nukud. „Teatris on kõigi sügavuste-pikkuste-laiustega ruum. Peame seda enesestmõistetavaks – ja tahame ikka sellist, mille jaoks peavad olema eriprillid ees ja popkorn suus.“

Pärnu koolinoored mängivad  kunstide maja tiiva aluses teatris omakirjutatud lugusid – nii Reinu kui laste endi – ning kõigis neis on Märgi märkamise sõnum. Nii lumehelbekese kui Banana-maa otsimise lugu kõnelevad ühest: me püüdleme erinevatel motiividel ja asjaoludel kuhugi kodust kaugele, märkamata, et kõik hea ja õnnelikuks eluks vajalik on meil siinsamas olemas. Õnneks leidub selles kolm-dee-reaalias alati mõni haldjakäsi, mis keerab kõik teeviidad ühes suunas ning ringjoon toob meid tegeliku tasakaalu ja rahu juurde tagasi. Pärast rännakut värske ja tänuliku pilguga ka veel.

Laose teater on kolmedimensiooniline kingitus õigupoolest kõigile, kes sellega kokku puutuvad. Publikule pakuvad noored tema kassilikul juhtimisel ja juhendamisel pooletunnise rahuliku ja heatahtliku mõtluse – lihtsad vahendid, kena tase ja kena impulss edasi mõtlemiseks nii lastele kui nende vanematele.

„Koolinoortele on mul varsti nelikümmend aastat õnnestunud pakkuda teine kodu, kus võib kõigest rääkida, kus ei mõisteta hukka ja kus saab olla mina ise,“ usub Rein. „Meil ärkavad ja avanevad täielikud nohikud, kes silmitsi teiste inimestega sõnagi suust ei saa – kardina varjus julgevad olla ja kõnelda. Mulle räägivad noored oma muredest ja kasvõi identiteedikriisidest, mille eest vanemad neid hurjutaksid ja neid ümber kasvatama hakkaksid. Meil avastavad noored naised, kui kaunid nad tegelikult on. Ja needsamad näitsikud, kes meil dekoratsioone maalivad-õmblevad, söandavad siin ennast leidnult ka bändi ja lavatantsu tegema tuhiseda.“

Ka papa Laosele enesele on tema teeneline teater tänuväärne teine reaalsus. Õieti esimene. Tema kodu Jõõpre ja Lavassaare vahel Tammesilla bussipeatuse taga rabamaastikul on õigupoolest pigem poeg Lauri-Kare Laose maitse järgi kujunenud. Indiaanimeelne poeg, kes mängib sügisest uues teleseriaalis „Keskea rõõmud“ peaosa, juhib pidusid-pulmi ja teeb koos sõbraga süldibändi, on isa tallu püstitanud indiaanitelgid, kogunud sinna lambad ja hobused ning ise sageli ära olles pannud selle jõulise ja nõudliku elustiiliga sujuvalt ka papa tööle.

„See on tervisele tegelikult väga hea. Vee vinnamine ja niitmine, puudetegu ja pusimine on mind teinud uskumatult sitkeks – näen küll kiitsakas välja, kannan kaabut ja ei vannu, aga tegelikult olen salakesi päris tugev ja tegija maamees,“ naerab papa Laos, kelle välimus on jäänud aastakümneid müstiliselt muutumatuks. „Minu tõeline pesa, isegi kodu, on aga kunstide maja kõrgeimal korrusel vaatega Pärnu vanalinna katustele – meil on siin lava ja garderoob ja akna taga iidne puu, mida pidi ülekeevamad noored üles ronivad. Pole neil  hirmu ega ohutunnet – ja ma ei hakka neisse seda ka asjatult sisendama. Siis kukuksidki. Las olla julged ja lootusrikkad.“

Teine tegelikkus

Iseennast nimetab Laos rõõmsalt hiiu-setu sohilapseks. Tema bioloogiline isa oli põline setu perekonnanimega Maasikmets. Talle endale on kombekad hõimlased sageli ette heitnud, et ta on kangesti isa moodi. Tema poeg on korduvalt kaalunud kaheldava väega Laose-nime asemel üheselt maitsva Maasikmetsa võtmist. Ning ta kinnitab, et kujunes ja õppis näitlejaks just sellepärast, et vanemad olid nõukogude aja eduinimesed ning teatrisse varjumine tulenes emotsionaalsest ja intellektuaalsest ellujäämise instinktist.

„Kasuisa tegi täitevkomitees karjääri. Ema oli uurija – komsomol saatis ta seda ametit õppima ning temast sai abiprokurör, hiljem alaealiste asjade komisjoni esimees,“ meenutab Rein. „Eks ma teen oma teatriga ju sisuliselt sedasama alaealiste tööd – aga just nimelt sisuliselt. Ma läksin teatrikooli just selle vaikimise ja tõelistest asjadest rääkimata jätmise pärast, mis selles edumaailmas valitses. Ei poliitilistest ega vaimsetest asjadest ei vesteldud. Niisuguses keskkonnas võrsunu otsib lahendust teises tegelikkuses. Teater on selleks suurepärane variant ja väljund.“

Koidula kooli ja kaugõppekeskkooli järel lavakasse läinud mees sai endale kaks Elu Rolli – lisaks südamehäälsele võlurkassile ka muuseumihoidja rolli „Vaimude tunnis Jannseni tänavas“. Ta käis Jannseni tänava lasteaias, mis asus just Koidula majamuuseumi kõrval.

„Kuna naaberhoovi oli rangelt keelatud minna, kibelesin sinna kangesti – ja lõpeks jõudsingi, väga põhjalikult. Lasteaiast mäletan väga elavalt tädisid Geenit ja Leenit. Ja mul on tänini küsimus – kas meil oli köögis toona puupliit? Ei tea, miks sellised küsimused nii olulised on,“ naeratab härrasmees. „Sellesse lasteaeda sai mu eluaegne sõber, kunstiõpetaja Silvia Nõukas joonestamisklassid – nüüd on tema stuudio meil kunstide majas. Teine sõber, balletiõpetaja Evi Lüdig, kellega koos pioneeride majas töötasime, andis tantsuhariduse baasi Kersti Adamsonile, kelle balletiklass on mul nüüd teine naaber.

Kunstide maja on ikka tõepoolest meie kõigi Kodu. Ja Tiit Erm oma kandle- ja rahvapilliansambliga Cantelo on otsekui igavesti siin linnas tegutsenud. Kui nad kuhugi sõidavad, pakun end igal võimalusel kaasa. Peab liikuma! Et siis põnevatelt Banana-maadelt taas koju tulla ja õnnelik olla. Koos sõpradega käisime sel suvel ka Soomes Pori-jazzul. Mis oli kaugelt kõrvu- ja südantsäästvam kui meil siin kunstide majas hiljuti juhtunu. Oli kolmepäevane rock-workshop – mille vastu minul iseenesest midagi pole – armastan siin alumisel korrusel olevat muusikapoodi ja üldse igasugust variantide paljusust. Aga pärast rocki-raiumist olid meie maja aatriumis elavad viirpapagoid viimseni surnud. Nüüd on uued… Kõik on näiliselt asendatav ja parandatav – aga tegelikult?“

Indiaanlase isa

Isa Rein on huviga jälginud, kuidas väljendub tema pojas setu veri ja indiaanimeel. Lauri-Kare ehk lihtsalt Karekas, nagu ka papa teda kutsub, oli juba lapsena üleni indiaanihuviline. Ameerikasse läks mitte Banana-maad otsima, vaid indiaanlaste maad avastama – ning nähes, mida sealsel mandril põlisrahvastega tegelikult tehtud on, pöördus veelgi veendunumalt indiaanirahva usku.

Lisaks isatallu rajatud indiaani-oaasile ja tseremooniate korraldamisele õpib poeg muldpõrandaga köögis indiaanikeeli ning ka nende peni nimi on Šunka – lakota keeles lihtsalt Koer. Kuivõrd segavereline lihtsalt-koer on pooleaastasenagi vana targa habetunud taadi nägu, ongi nad kolm seal nagu eriliste vanapoiste kommuun. Sügavalt intelligentsed ja haritud, dekoratiivsed ja isevärki – aga murdmatult metsikud ka.

„Me mõlemad teame, et me ei saa maailma muuta – ei vägivalda indiaanlaste ega viirpapagoide kallal olematuks muuta ega hukkunuid tagasi tuua. Aga me saame päästa, mis päästa annab – ja oma unistust elada. Isegi kui see tundub üldises voolus väga vastuvoolu kulgemine olevat. Süda teab, mis on õige. Paradoksaalsel kombel on sedasi, et mida ebamugavam ja töömahukam, seda õigem…

Ega poeg mind väga ette ei hoiata, kui omas stiilis ja sisetunde järgi meie elu arendab ja paljundab,“ muheleb aristokraatliku välimikuga isa. „Varasemal ajajärgul pidas ta oma kihnu maalambaid lahtiselt metsas – nagu indiaanlane muiste. Naabrid ja hundid on dikteerinud teised reeglid, nii et vabadust on loomapidamisega vähem ja tööd rohkem kui aborigeenne vabameel eeldaks. Aga selle eest on meil vahvad tööga voolitud lihased. Hobused ilmusid üsna mulle üllatuseks ühel päeval õue peale. Ja kui varem pidasime järjest bernhardiine, siis karmihabemeline Šunka on täiesti teisest puust poiss. Kui temaga loomaarsti juures kiipi ja ussirohtu ja vaktsiine saamas käisin, kiitis tohter nutikat-vitaalset tegelast – igal juhul etem kui välisturust üle jääv tõukoer, nagu nad meil siin olema kipuvad. Ta ajab mind naerma.“

Rein Laosel on komme ka nende asjade kohta, mis tavainimest vihastavad või kurvastavad, rahulikult nentida: see ajab mind naerma. Kui Šunka-sädepeni ajab eakat meest südamest ja parimas mõttes naerma – kes veel tooks hommikuks isandatele voodisse lambajala ja kummiku – siis nendest olukordadest, mis nukras mõttes naerma panevad, ta targu hoidub.

Et süda rütmist välja ei läheks. Ja ise tasakaalus ning enda keskmes püsiks. Noortel on teda veel kaua vaja.

„Ma tundsin juba mitmete aastate eest, et on aeg Endla-teatrist ära tulla. Ja mitte enam sealsele lavale ka mitte sutsakateks ega projektideks tagasi minna. Olen näinud neid edasi-tagasi käivaid kolleege, kes selle bäkki kammimisega endale kohutavalt haiget teevad,“ arutleb Laos. „Kui kõik, siis kõik. Üksikutel eranditel on õnne 70aastasena laval oma elemendis olla. Mina eelistan olla nišitoode oma enese loodud nišis. See on mulle õlgadest täpselt paras, mu enda oma, ainulaadne ja kordumatu. Ma ei pea selleks lärmama ja reklaami tegema, et olemas olla – niigi vajatakse ja leitakse. Ja kui ma jutustan lumehelbekesest, kes taipas Egiptimaale rännates, et sulab valel rajal ära, siis ma usun ise ka, mida jutustan. Mis peamine – noored usuvad. Nii lugu lumehelbekesest kui seda, et väikese teatri tegemine on suur asi ja kujundab nende varjasest eluloost parimad peatükid.“

Terje Luik – sügishaldjas avalikus salaaias

Kati Saara Vatmann

Telerežissöör ja näitleja-õpetaja Terje Luik (73) peab Mahtras Raba talu, kuhu loodud imeline aed on kõigile huvilistele avatud. Nii, nagu on elus mitu vallatut kurvi teinud pisike ja sitke Jäära-emand ka ise avatud ja jagamisaldis. Kui inimene on nii palju õppinud ja avastanud, loonud ja juurelnud – ning uuel tasandil veel ja veel loonud – on ainumõeldavalt kena oma rikkust ka teistega jagada.

„Minu aed on mu looming, uue taseme tasakaal ja maagia. Millessegi ebamaisesse ma küll ei usu,“ kinnitab naine, kelle avalik salaaed pulseerib ometi taevalikult. „Selle ligi hektari harmoonia ning taimede ja kivide kooskõla on olemas ka siis, kui seda ei nähta. Või kui siin ollakse kohal ilma, et nähtaks.“

Pärast pikka metropolielu Moskvas ning õpetajatööd Juuru ja Hagudi koolide vene keele õpetajana oskab Terje häirumata jääda, ka siis, kui inimesed on küll füüsiliselt seal aias, aga ei näe ega taju. Kulutavad imest osasaamise aja hoopis minatamisele – „mina küll ei viitsi“, „mina teeksin paremini, kui mina teeksin“. Avalik salaaed on teinud Terje tugevamaks kui kunagi varem – nagu omal ajal ammutas Terjele mõistetamatul kombel jõudu mullast ja kividest ka tema ema. Ja tema imestas, mida selles ukerdamises küll leitakse. Nüüd tuleb kino- ja teledaami aeda tema õdegi põhiliselt selleks, et rohida ja lõigata, nokitseda ja hoolitseda. Hea ja tervendav on.

Vallatud kurvid

Nii Raba salaaias kui Moskvas on olnud Terje jaoks elu parimad elamise ja loomise keskkonnad ja variandid. Teist võimalust – seda maal ja taimedega – on ta saanud proovida tänu sellele, et on särtsaka ja viljaka õhtuni kestnud. Enam kui pool sajandit tagasi tehtud menufilmi „Vallatud kurvid“ kaaslased Rein Aren ja Peeter Kard, Kaljo Kiisk ja Jaanus Orgulas on tasapisi teisele kaldale lahkunud. Nooruses aga võttis miniatuurse kaunitari enese elu sedavõrd vallatud kurvid, et tal polnud võimalik jääda Eesti-sugusesse tillukesse tubateatrisse ennast imetlema.

„Läksin varakult mehele ja sain esimese poja. Kolisime kolmekesi Moskvasse. Ja asusime nii tööle kui üha juurde õppima. Elasime tillukeses korteris, vanemate käest mingi toetuse mangumine ei tulnud mõttessegi – ja hakkamasaamine oli kombeks igas eas inimestel endil. Õpetlikud ajad olid. Tänastest väga erinevad – päriselt ka. toona ei saanud ainuüksi ilu olla elukutse. Raha ei tulnud seina seest. Raha ei võidetud, vaid teeniti. Ja minul läks õnneks mitukümmend aastat teenida ametis, mida ma tõeliselt nautisin, austasin ja imetlesin,“ on Leningradi teatri-muusika-kinoinstituudi lõpetanud nääpsukene meistritar tänulik. „17 Moskvas elatud ja töötatud aasta jooksul oli mu südametöö lastesaade „Imedeta imed“. Hariv, loominguline ja kunstiline kvaliteetsari. Ka minutehtud kirjandussaated olid hinnalised originaalsaated, mis kuuluvad nüüd kunagise Kesktelevisiooni kullafondi. Ma ei tea, mis mu loomingust on arhiivis saanud. Aga ma tean, et minu neli lapselast võiksid kasvada sedalaadi saadete vaimus ja vaimsuses. Mitte praeguses lõbu-agressiooni-tarbimise tuules. Aga ma ei saa midagi muuta ega parata – seda enam, et mu lapselapsed elavad koos isadega Ameerikas…“

Seda ise märkamata omandab Terje emakeel õrna aktsendi, kui ta kõneldes hoogu läheb – väga tundlikest ja endale olulistest teemadest rääkides läheb ta üle vene keelele ega märka, et talle vastatakse samuti väga püüdlikus kultuur-suurvene keeles, mida tegelikult tänases Eestis enam õieti ei kuulegi… Oh nostalgiat! Igas mõttes.

Kannikesed mälestuseks…

„Et kurvid oleksid eriti vallatud, tõi poeg mulle oma isa vanuigi siia. Ja nüüd on see auväärt vanahärra mul siin muuseumitoas urnis. Ma ei saa ju teda maha matta, kui poeg on Ameerikas – tema ei saa niipeagi Eestisse tulla. Ja nii mulle tundubki, et keegi liigub kõrvaltoas,“ naerab nukralt emand, kelle kodutalu ühes toas on koolilaste huvist inspireerunult filmituba, et fotod lihtsalt albumites ei koltuks. Keda huvitab, saab neid näha. Osa Terjest on seltskondlik ning naudib ja valdab esinemist. Suurem osa aga vajab ohtrasti üksiolekut ja keskendumist iseendale ja ühtsusele loodusega. Just läbi taimede. Ainus loom, kellega Terje sagedasti lävib, on julge ja enesekindel tuhkur. Tema enese spanjeli laskis üks tegus talumees maha… Et ilus ja inetu ikkagi ilusa poole kaldu oleks, oli Terje kiisul samas kaunis armulugu naaberküla härrasmehega – millest igal aastal kena pesakond sündis. Kõige liigutavamal ja kassharmoonilisemal moel.

Terje kodugi on liigutavalt harmoonilisel ja paradoksaalsel moel ühtaegu nii esinduslik ja imposantne kui pisike ja ülinaiselik. Tulvil lõputuid venekeelseid raamatuid, mille tõttu lisaks Eestimaa sügistalvisele kliimale kipub naisel olema krooniline bronhiit, mis ta talvedeks poegade juurde ajab.

Üks Floridas elavatest poegadest on teisest 15 aastat noorem. Sündinud suhtest hõivatud mehega. Mida Terje vähimalgi määral ei kahetse – laps ju sündis! – ent mehega, kes talle venekeelset väljendit kasutades lahkumiseks kannikesed kinkis, pole tal hiljem mingit ühendust olnud. Vaid poeg ise on – nagu sellistel puhkudel ikka juhtub – täielik isa koopia.

„Pojad on mõlemad ütlemata tublid ja heal järjel – üks suurfirmas, teine ehitusel – filmi ja kunsti maailmast nii kaugel kui veel võimalik. Ja ettevõtlikud on nad igas mõttes,“ naerab Terje lõbustatult. „Üks neist hakkas mulle oma koju garaaži peale omaette elamist ehitama. Mina – Ameerikas ülalpeetav ja hooldatav? Eiiii! Sama mõeldamatu kui see, et nad kujutasid ette, et mul on talus raske ja palju tööd ja puude tassimist – ja järelikult lihtsam mõnes Juuru korteris. Kus ma iga naabrit kuulen ja aknatagune ühiselu maise matka õhtupoolikule vürtsi lisab, eksole? No andke andeks! Kui ma tõesti ära väsin, müün Raba maha ja pean ennast ise hooldekodus, kuni kestan. Aga seni hoiab Artrostop – soovitan soojalt kõigile, keda liigesed ja selg alt veavad! – mu tagajalad kenasti ärksana.“

Jagaja

Kui pered ja sõpruskonnad, turismigrupid nii Tartust, Soomest kui Lätist Terje talu külastavad, hoiab ta nendega oma muinasmaa ilu ja võlu jagades tähelepanu õpetajana omandatud tehnikates – küsimusi esitades, üllatusi pakkudes. Ning neile, kelle tähelepanu siiski hajub või midagi veel vajab, on aidas Atla külast pärit Asta käsitöö ning Mahtra veinide degusteerimine.

„Mulle tundub, et kui ma ise pääsesin endale täiesti üllataval kombel mullale ja kividele ligi – ehkki enne arvasin, et see on üks ühtne elutu mass, millest planeet on tehtud – siis tahan seda ka teistega jagada. Minu aiast suur osa on Jaapani aia stiilis, olen loonud ja täiendanud looduslikke koosluste ja pinnase vorme ja ühitanud taimi omavahel nii, et tekkiv tervik elab ja hingab – ning ka see, kes justkui otseselt pihta ei saa, on sisimas puudutatud ikka,“ loodab loojatar. „Ja kes on puudutatud, see ka ei ohi, kuidas ma jaksan. Vastupidi, jaksan just sellepärast, et mind ümbritseb ja laeb see aed.  See on Kesktelevisioonis rakendamata jäänud loovus. Ja mina jagan.“

Terjel pole kunagi olnud esinemise ega kaamera kompleksi, publiku kartust. Ja kui külalised saabuvad, käivitub vilunud esineja peas arenev, täienev, vastavale seltskonnale sobiv lint. Sellel reipal ja heatujulisel heliribal on vaheldumisi lõike taimedest ja nende hingeelust, päritolust ja kokkusobivusest – ning seiku naise enese elukäigust. Tütarlapselik taimehaldjas on terane ja täpne – ning tema tähtsusjärjekorrad on imetlusväärselt paigas.

Kunagise filmi suur- ja tähtpäevadel – mullu digitaliseeriti „Vallatud kurvid“ – kutsub Terje ka filmirahva Mahtrasse. Seega on Mahtral tänases Eestis kolm kõlavarjundit. Kunagine sõda, mis on meieni Eduard Vilde kirjeldustena jõudnud. Teiseks – muide Terje Luige algatad ja käivitatud – panoraamne Mahtra-lavastus Peeter Volkonski, Aare Laanemetsa ja Siiri Sisaski loominguna – mis-maa-see-on-lugu on  oma fenomenaalses Eesti-omasuses kujunenud laulupeo lauluks ning rahvuslikuks mantraks. Ning kolmas Mahtra ongi see tänane, mis ilmutab end, kui ajakirjanikud üha hõrenevate kinoklassikaliste isisksuste kannul Rabale voorivad.

Samal ajal, kui mõni kõrvalosaline annab nii „Viimse reliikvia“ kui „Vallatute kurvide“ teemal intervjuusid, unustades, kes mis rolli tegelikult mängis, on peaosalisel omarajatud maapealne paradiis, mille erilist väärtust ja fluidumit oskab emand just tänu kauasele metropoli taustale eriti hinnata. Ning uhkelt, väärika rõhuga teatada: „Mina olen ju maakas.“ Iseolemisel, oma loodud muinasmaal on küll mehise töö hind, ent see teeb õnnelikuks – ning lihtsalt õhtusse vegeteerimisel pole mõtet – kes on siin planeedil õnnelikolemise lõpetanud, lahkub.

Ohtlikud kurvid

Sellist nime teisendit kandis sama film panoraamkino formaadis – ning oli ühtlasi maailma esimene kunstiline panoraamfilm. Terjele ei löönud pähe ei 1959.aastal valminud filmi peaosa, panoraami laienemine, elu ja töö impeeriumi pealinnas – ega taluperenaise väärikas maapealne paradiis ka mitte. Ta on üdini realist.

Ning jälgib murelikult neid tänaseid 17aastaseid, kes hetkelise edu peale hoobilt peast staariks muutuvad. Okste laiali ajamine tingib samas ka hullu tagasilöögi. Terje sõnul ei toetata meie maal mitte kedagi mitte milleski. Ei öeldud noorukesele temale, et ta oli tubli tüdruk – ega kiideta-abistata ka neid, kes täna publiku ette pürivad ja välislavadelegi jõuavad. Ikka vastu pead ja maatasa – ja ometi on meil ju nii väike rahvas, et igaüht meist tuleks tema püüdlustes toetada. Ühte hoida mitte ainult laulupidude puudutuste aegadel…

Terje püstitas kohe esimese filmirolliga ülikõrge lati – Baltimaade ja Valgevene filmifestivalil pärjati esimese preemiaga nii tema, režissöörid kui operaator. Just see kaksikroll – motosportlane ja baleriin – oli täiesti temale kirjutatud. 7.keskkooli tüdruk oli nii sportlane kui baleriin, kes esines seitsmesena ka Estonia laval. Järgmiste pakkumiste ajaks oli neiu juba kõrgkoolis ja tööl ega võtnud ettepanekuid isegi mitte kaalumisele.

Nagunii on teda mitu. Lausa üliväga palju. Tööinimene ja daam, mõtleja ja haritlane, õpetaja ja aednik. Kui nüüd mingil kummalisel põhjusel Mahtrast sügisõhtul läbi sõidate ja ühes kauni maja aknas tulukest näete, siis – Terje loeb seal. Loeb, kuni esimene uinumiseelne nõks ära käib. Kui ta sellele nõksule ei kuuletu ja magama ei jää, läheb uni ära ja ta loeb hommikuni. Vilgas, õbluke ja väga ISE. Läks vene keelt oskamata Peterburgi kõrgkooli – tuli südame kutsel Moskvast isamaale tagasi – Floridas käib vaid külas, mitte elamas – ja püsib oma avalikus salaaias, kuni suudab. Näiteks igavesti.

Ivari Padar – ikkagi inimene. Ilus ka veel!

Kati Saara Vatmann

Põllumajandusminister Ivari Padar (49) on ilmastikukindel Võrumaa mees, kes on Brüsseli-ametist ja varasemast kahest ministri-ajast elusa ja ilusa Inimesena välja tulnud. Suisa üleinimlike mõõtmetega on tema stressitaluvus keset toiduainete-embargot, seakatku ja riigieelarve kinnitamist kõigi põllumajandusharude edendajate ärevuse ja pidetuse tasutal.

Mees kannab reeglina rõõmsavärvilist lipsu, klaari jumet ja selget silmavaadet. Kõneleb ehtsas ja lihtsas eesti keeles – kodukandis toimetades otse loomulikult võru keeles – ja astub teles-raadios üha uutele teravatele küsimustele vastates üles reeglina ise. Mitte pressiesindajate vahendusel. See kaitseb peast ametnikuks ja südamest robotiks muutumise eest. Ning hoiab asjade ja inimeste, nähtuste ja protsesside vahel pildi panoraamse.

„Obama Eestis-käik oli meile kõigile oluline julgeoleku seisukohast. Ka põllumajandus teenib tervikpildil ikka riikliku julgeoleku huve. Minu perekonnale aga oli mu kohtumine Obamaga aga ses mõttes tähtis, et üks mu lastest on vahetusõpilasena Ameerikas ning tema on selle fakti tõttu nüüd jänkinoorte seas eriti tehtud tegelane,“ naerab Ivari, kes ise on igasugustele väliskülalistele õigupoolest nagu ideaalilähedase eesti mehe näidis. Mitmekülgse haridusega, hele ja jõuline, rõõmus ja rahvalik, paigas tähtsusjärjekordade ja inimlikkuse teljega ning põhjendatult positiivne – Ivariga vesteldes on alati tunne, et kõik hea siin ilmas on võimalik ning juba läheb aina paremini. Ja lähebki.

Kolme punkti nipp

„Ega see mu sõpradele ja üldsusele märkamatuks ole jäänud jah, et satun ministriks ikka siis, kui on sõjaseisukorra lähedane kriis,“ muheleb Ivari Laia tänava ministeeriumi koduses ja heas mõttes vanamoodsas kabinetis. „Eks teatav karma-jama mõte ikka tuleb. Aga esiteks sain ma tõsise kriisiministri-kogemuse juba 15 aastat tagasi. Teiseks pole ei seakatku ega toiduainete embargo tõttu otseselt veel midagi hullu juhtunud – jutt käib ümber stsenaariumide ja tulevikusündmuste. Kolmandaks soovitaksin igasuguseid jutte arendades meeles pidada üht vana head õpetust.

Andku taevas mulle jõudu muuta asju, mida saab muuta – kannatlikust leppida asjadega, mida ei saa muuta – ja arukust nende vahel vahet teha. See õpetus kehtib  eranditult igas olukorras. Mingit muud kaitsemehhanismi polegi tarvis.“

Ivari käitumist jälgides võiks lisada oskuse väikestest kenadest asjadest rõõmu tunda ning neist optimistlikke üldistusi arendada. Kui sekretär Viktoria toob asjalikult kohvid-teed ministri lauale, kinnitab mees siira tänuga, et see emand on kogu korruse parim perenaine ja turvaelement. Ning nendib, et ministeeriumides on endiselt liiga vähe venelasi tööl.

„Rahvusküsimus on olnud erinevatel aegadel õige keerulised, nii et vene emakeelega inimesed tihtilugu ei söanda isegi kandideerima tulla, enesekindlusest jääb puudu. See, et haridusministriks on nüüd vene emakeelega Ossinovski muudab suhtumisi loodetavasti mõistlikumaks. Kuni suhtumised pendeldavad äärmusest äärmusse, kipub hoogne pendel enne ikka päid niitma, kui stabiilsesse keskmesse võnkuma jääb,“ arutleb Ivari venelastesse sisendatud ebakindluse tagamaid. „Samas on ju ääretult hästi läinud, et Vene hullumeelne invasioon Ukrainasse pole Eestile laienenud ega olulisel määral ka siinseid venelasi üles keeranud. Ehkki piiritul võimujanul ja valelikkusel, demagoogial ja manipuleerimisel ei tundu piire olevat.

Olen viimasel ajal korduvalt Ukraina kolleegidega vestelnud ja seal ka visiidil käinud ning arusaamisele jõudnud, et praegust kriisi oli ukraina rahvale vaja selleks, et rahvusriigi vajalikkust ja hinnalisust teadvustada. Kui seni oli ükskõik, siis praegu on miljonitele kasakapoegadele pärale jõudnud, miks on oma riiki tarvis.“

Nüüd, kus Putin keeras oma võimu ja võimaluste näitamiseks toiduainete kraanid kinni, pole Ukraina turg siiski koht, kuhu suunata Eesti piima- ja lihatootjate ootamatud ülejäägid. Ivari meenutab, et Ukraina kliimas läheb kõik kasvama, mis vähegi mulda pista, seega toidupuudus tekib seal vaid otsestes sõjakolletes.

„Eesti loomakasvatajate – neid ku kiiresti rikneva toodangu andjaid puudutab embargo ju eelkõige – olukorda käisin Brüsselis lahendamas ja leevendamas septembri esimesel nädalal. Kohtusin Euroopa Liidu presidendiga ning liitmesriikide põllumajandusministritega,“ kirjeldab minister üht oma tavalist nädalat, mis algas kodutalus Navi külas, jätkus põlluülikooli õppeaasta avamisega, sujus USA president Barak Obama vastuvõtuks ning lõppes Brüsselis. „15 aastat tagasi saime kogemuse, tänu millele nüüd enam oma tubli ja tervet piimakarja maha ei tapa. Piim on võimalik säilivatesse vormidesse töödelda, mitte kraavidesse lasta. Puuviljatootjatel on kõige pakilisem olukord – fruktid riknevad paari päevaga. Teiste toiduaineliikide puhul annab paika loksutada humanitaarmehhanismid ja sekkumiskokkuostu võimalused.“

Uues heas ilmas võiks olla nii, et riikide liidu fondist võetakse raha, millega põllumeestelt piim-liha-vili embargo-aegadel ja uute turgude tekitamise perioodil ära osta ning nälgivatesse riikidesse saata. Midagi sinnapoole toimubki – ent ikka sedapidi, et jagatakse õngesid, mitte kalu.

„Olen hea tuttav ühe Võrust pärit mehega, kelle alaline elukoht on Washington ning kes käib varsti paarkümmend aastat Aafrikas lehmapidamise peent kunsti õpetamas,“ muigab Padar. „Uute arusaamiste juurdumine võtabki aastaid. Põlvkondi. Eestis ka. Lootust ja huumorimeelt ei tohi seejuures kaotada.“

Kiirustades ei saa rutata

Ühistegevus on üks selline aastaid ja põlvkondi hõlmav tegevus, milleni jõudmisega maadleb Eesti veel praegu, 23 aastat pärast taasiseseisvumist. Sellepärast, et koostööks tuleb Ivari sõnul küpseda.

„Nii põllumehe, ministri kui Ivarina pean siingi pidevalt neid kolme punkti meenutama – mida saab muuta, millega on vaja leppida ja kuidas neil vahet teha. Poliitiku amet eeldabki pidevat selgitamist, mis on mis,“ ei tunne mees siiski, et pidev korrutamine ja seletamine teda raiskaks või kulutaks. „Küll viimaks ikka aru saadakse, et väärindamine on edu võti ja tegelik väärtus. Olgu see piimatoode, lihaprodukt või kasvõi väljaõpetatud töö- või ratsahobune – igal juhul on vaja suunduda töötlemisele, mitte piirduda tooraine ja tooriku müügiga. Või selle eest toetuste korjamisega.

Alaväärsuse lastehaigusest on vaja välja kasvada – siis ei arvata, et õige juust ja tegija ratsu tuleb välismaalt – Eestist tuleb, kui piima oskuslikult töödelda ja sälust targalt sportlane või tööhobu õpetada. Ministeeriumil on õnneks mõistlikud mehhanismid, millega me saame juhatada rahva ühistöiselt väärindamise väärikale rajale. Kui toetusi ei maksta neile, kes heinamaad jokk-meetodil maha hakivad ega neile, kes lihtsalt ohustatud tõugu loomi massiliselt paljuneda lasevad, ilma et neid õpetaks-kasutaks – vaid väärindajatele – siis juba käivitubki hea ahelreaktsioon.

Et heinal-silol oleks sööjaid, peetakse loomi, et piimal-lihal oleks turgu, töödeldakse. Ning ideaalis peaks olema ka nii, et kui massiline hobuste kasvataja ei jõua noorloomi välja õpetada, saadetakse praktikandid-professionaalid appi neid karju haldama. Aga see tähendab, et sama asja ajajate omavahelised kaklemised tuleb lõpetada.“

Ivari loodab, et kriisi lagi läbitakse nii hobuse- kui seakasvatajate võitlusväljaks moondunud sõpruskonnas lähiajal ära – ja kõigis teistes eluvaldkondades samuti – ning katk ja kodusõda ei pea tulema inim- ja loomohvrite keeles inimlikke tõdesid selgitama.

Inimestevaheline värk

„Me ei saa küll hoiduda kõigist koosolekutest ja kohtumistest, mille puhul on juba ette teada, et seal on palju tüli ja targutamist ning kogu kurja energia vahtukloppimine ei pruugi mingite lahenditeni viia – kui kõik hoiduvad, kes siis asju paremuse poole nügib!? – aga tegelikult on ebakonstruktiivsetest kriisikolletest mõistlik hoiduda küll,“ manitseb Ivari, kes ise muide hoidub teadlikult võõrsõnadest. „Meie ministeerium on suurepärane näide meeskonnast, kus tööjaotus ja vastastikune toetus põhineb usaldusel ja kindlustundel. Rahvaga räägin ärevatel aegadel võimalusel ise – pressi- ja suhterahva Karin Volmeri ja Kristo Mäega peame enne küll plaani – aga intervjuud annan ise. Riigi juhtimine on ju ka eelkõige ikkagi inimestevaheline värk. Ja hoidun seejuures püüdlikult võõrsõnadest. Mul on paar korda juhtunud, et kasutan mõnd võõrsõna valesti – oi-kui-piinlik lugu siis on.

Nädalavahetusel just leidsin oma Navi-küla-päris-kodust aidast Kaika ülikooli sõnaraamatu – Enn Kasak töötas välja kõigi võimalike võõrsõnade ja terminite võrukeelsed vasted. Küll see meeldib mulle! Nii peabki.“

Navi küla, Tallinn ja Brüssel ongi Ivari kolm logistilist toetuspunkti, mille ümber oma kulgemised sedasi reastada, et stressi ei tekiks ja ennast lõhki ei planeeriks. Maaülikooli õppeaastat avama sõit on täpselt sama oluline kui Obama riigivisiit. Sisemine ja välimine, suur ja väike inimestevaheline värk on kokkuvõttes kõik üks turvatunde ja julgeoleku küsimus.

Maailma poliitika suurkujudele võiks Ivarit kui rahvuslikku „tootenäidist“ uhkusega esitleda – ja nad leiavad muide ta ise kas juhuslikult või teadlikult üles ka. Prints Charles unustas end inimene Ivari, mitte isegi minister Padariga lobisema põllumajandusliku ühistegevuse üle. Inglise põlluminister George Eustice aga ujus Navi triatlonil üle Ivari talu juurde kuuluva järve…

„Kui vaatamata sellele, et oleme ikka väga tegelikult ja veenvalt NATO kaitse all, ikkagi mingi skisofreeniline käkk peaks juhtuma ja Venemaa meid ründab, siis mina olen frondilemineja mees. Kindlalt. Mina ei põgene kodust – ja usaldan metsa,“ kinnitab Ivari. „Nii metsavendluse, korilase toidu, ehitusmaterjali kui majanduslünkade lappimise mõttes on mets ikka eestlase truu sõber olnud. Kakskümmend aastat tuldi tänu metsale vaesusest välja. Ehkki paljud ahastasid, et nüüd on Eestimaa lagedaks raiutud, on noorendik peale kasvanud – silm puhkab ja süda rõõmustab. Ning mõistus imestab.

Olete märganud, et viimastel ajastutel okaspuude maana tuntud kuuse-männi-Eesti on asendunud laialehise noore metsaga? Paljud sõbrad-tuttavad imestavad ja rõõmustavad, et vahtrad ja teised noored lehtpuud lausa lokkavad. President Ilvese juures Ärmal nägin äsja veelgi vägevamat pilti – noor tammik kasvab peale. Mina kui ajaloolane meenutan siinkohal kohe, kuidas 12.-13.sajandil hiite hiilgeajal tammikud kohasid. Ja soovitan vaadelda-juurelda, millised kliimamuutused siis tuhat aastat tagasi toimusid.“

Töökoht iga suitsu juurde

Padarite perekonna plaanid ja püüdlused on koos eluperioodide ja oludega paratamatult samuti muutunud. Oli ajajärk, mil Ivari püüdis vedada ja pidada traditsioonilist talu, kus kõike oli natuke. Lihaveised ja pardid, astelpajud ja sead ja… Siis läks Ivari Brüsselisse ning Navi küla baasi ja staapi pidas tema isa edasi. Kahe aasta eest lahkus papa Padar taevast talu pidama ning Ivari veendus, et kaugjuhtimise teel toimivat talu ei juhita.

„Mul peaks olema alaliselt palgal vähemalt üks tööde tegija – kes suuremate tööde puhul oleks üksiti töödejuhataja. Palgaks tahab normaalne inimene saada kindlasti rohkem kui miinimum. Normaalsel inimesel on perekond ja peret üleval pidava palga nimi on tuhat. Ideaalis võiks iga suitsu juures olla üks tinglik töökoht, mille pealt makstakse ausalt ja kodaniku-väärikalt maksud. Minu talu mahtude juures peaksin selle summa oma ministripalgast võtma. Kui lambaid on tosin või paar, on nemad perekond, mitte kasumit tootev kari. Kui hobuseid kasvatada, peab neid ka õpetama ja kasutama – ja see on tõsine täiskohaga töö. Üks meist siin suudab kirjanikuna hobuseid-lambaid pidada ja isegi väärindada – aga see tähendab kahe kuni viie kohaga päevatööd, milleks igaüks pole suuteline. Et väiketalunikud ikka jaksaksid Eestimaad asustada ja elusana pidada, ongi oluline uue aasta algusest käivitada väiketootjate meetmed, otsetoetused…

Jõuan loodetavasti selle töö enne märtsikuiseid valimisi ja järjekordseid muutusi lõpuni teha. Iga töö tuleb lõpuni teha. Siis saab rahuliku südamega järgmise kannapöörde teha. Täiesti võimalik, et minu isatalu juurde tekkiv töökoht ongi minu enese tulevane amet. Taas talupidaja. Kõlab uhkelt.

Ma pole kindlasti see kolmekordne minister ja Brüsseli veteran, kes ei suuda enam teistmoodi mõelda ega elada. Olen selliseid õnnetusjuhtumeid näinud, kus võimult taandunud minister kukub kokku. Mina küsin iga natukese aja tagant endalt värske rõõmuga: kelleks tahan saada?

Pärast Kullmanni-nimelise Võru kooli lõpetamist õppisin ehitust ja puidutööd – mets ja puit on mind alati üle kõige paelunud. Esimest korda ülikooli peale mõeldes käisin Tartus salakesi ajalooteaduskonda piilumas. Ent sõjavägi ja natukene karjääri tuli enne vahele. Sõjaväes oli mul õnne kasarmus oma koikuga olla selliste meeste vahel, kes panustasid kogu vaba aja oma mõtlemise värskenahoidmisele. Üks hoidis alal tehnilist haridust, teine kirjutas ingliskeelseid kirju. Ja minule andis see impulsi ülikooli ajalugu õppima minna.

Nüüd ongi mul nii ajaloolase kui puidumeistri, nii poliitiku kui talupidaja kogemus ja haridus ristirästi-läbisegi. Nii et pärast seda, kui märtsis 50 saan, võin vastavalt kliima teisenemisele Eestimaa laialehistuvates metsades järgmise pöörde teha küll. Kallis kaasa on mu sammudega kohanenud ja kaasa tulnud – küllap kestame!“

Ning toodame ja väärindame. Tuleva aasta riigieelarve kinnitamisele sammus Ivari meie vestluselt rahulikult ja sirge seljaga – läks esindama seda rahvakihti, kes toodab päevast päeva rahvusliku koguprodukti lisaväärtust, mitte ei püüa toetustele lootes vaesust ümber jagada. Põllumees põline… rikas? Rikas jah – sel ilusal emakeelsel sõnal on mitu mõõdet. Mõni neist mõõtmatu.

Põllumajandusminister Ivari Padar

Ivari Padar on Eesti Vabariigi põllumajandusminister alates 7. aprillist 2014. Ta kuulub Sotsiaaldemokraatliku erakonda.

●      Aastatel 2009–2014  oli Ivari Padar Euroopa Parlamendi liige. Enne seda oli ta 2009. aastal lühikest aega Riigikogu XI koosseisu liige.

●      Aastatel 2007–2009 töötas Ivari Padar rahandusministrina.

●      Ivari Padar oli aastatel 2003-2007 Riigikogu X koosseisu liige ja SDE parlamendifraktsiooni esimees. Enne seda oli ta AS Tallink Duty Free nõunik.

●      Aastatel 1999–2002 oli Padar Eesti Vabariigi põllumajandusminister. Varem on ta muuhulgas töötanud AS HT Hulgi peadirektorina, Rahandusministeeriumi kantsleri abina, Võrumaa Talupidajate Liidu tegevesimehena ja Võru abilinnapeana.

●      12. märtsil 1965 Võrus sündinud Padar on lõpetanud Võru Tööstustehnikumi. Kõrghariduse on ta omandanud Tartu Ülikoolis ajaloo erialal.

Tarvo Alp tervendab voolamises

Kati Saara Vatmann

„Minu kõige intensiivsem „tegevus“ toimub siis, kui ma ei „tee“ näiliselt midagi. Faktiliselt justkui lihtsalt lakke vahtides sünnib minus väga tihe „töö“ – elangi protsessis,“ kirjeldab näitejuhtimise haridusega massöör Tarvo Alp (44), mis võib oletatavasti lihtsalt olevas istujas-jalutajas aset leida. „Minu kõrvale on saatuse tahtel sattunud inimesed, kellele on olulisem saavutus, mitte protsess. Palju saavutusi. Kohe. Erinevaid. Ma ise olen suht omas taktis tiksuv  udupea, kuigi hindan väga ratsionaalsust. täpsust, korda ja loogikat… Aga minu elu on siiski pigem selline, et olen paras Nipernaadi.

Mul on küll vastutus oma elu ja lähedaste eest, aga ikka elan oma elu – unisusi ja mõtteid – mujal kui argipäevas. Minusugune sobib naistele sõbraks, aga minuga koos kulgeda on raske.“

Tarvo meenutab, et sai juba sõjaväkke minekuks asutades aru, kui vähe on maine vara ja omamine väärt. Ta müüs ja lõpetas kõik maise justkui ära… ega läinudki nõukogude armeesse.

„Ka hiljem on korduvalt juhtunud, et teen ettevalmistused ära – ega jõuagi kohale, sest protsessi käigus juhtub mingi klõps!“ naeratab Tarvo päikeseliselt. „1989.aastal näiteks kavatsesin Tartusse ajakirjandust õppima minna – aga jäin teel Saaremaalt Viljandisse pidama ega tundnud enam tunnet Emajõe linna voolata. Seekord.“

Viljandis õppis Tarvo näitejuhtimist ning läks sealt sellepärast Saaremaale tööle – Valjala ja tollase Kingissepa kultuurikolletesse – et Saaremaa oli mäletatavasti suletud, sinna pääses vaid kutsetega, mitte juhuslikult. Ning mees tunnistab, et oli just seal kõige õnnelikum. Ent amet muutus aja jooksul ammendunuks. Sama juhtus ka abieludega.

Unistus õnnelikust perekonnast

„Üldjuhul mulle meeldib arvestada ja ka öelda, et mul on neli last. Tegelikult üks sündis surnuna, aga loen ka teda ikka oma laste hulka. Sest nii ju lihtsalt ongi. Kellele aga ei pea oluliseks kõike seletama hakata, siis võib ka öelda, et mul on kolm last. Vanem tütar on 20 ja elab USA-s. Eestis on mul kaks last, aga ma ei ela nendega paraku igapäevaselt koos. Poiss ja tüdruk.

Poeg on mul eriline. Down’i sündroomiga. Väga vahva poiss, aga nagu võib aru saada – teistsugune… Olen kaks korda abiellunud. Esimene naine on tänaseks meie tütrega koos Ameerikamaal. Teine naine on Eestis olevate laste ema. Paberite järgi olen veel praegugi temaga abielus… Reaalselt oleme umbes viis aastat juba eraldi ja elan koos Üllega,“ loetleb leebe ja sooja olemisega mees. „Kunagi noorena, kui kõik teised poisid tahtsid saada kas autojuhtideks või kosmonautideks, siis minu unistus oli, et mul oleks õnnelik perekond. Elu on aga suht kirjult läinud. Kuigi pean ütlema, et vaatamata sellele, et pereelusid olen lausa mitu ja mitmelaadseid elanud ja elamas, siis seda õnnelikkust on ka ikka alati olnud…

Valusaid ja raskeid aegu on olnud, aga kibestumus pole minu üle võitu saavutanud.“

Tarvo tunnistab, et imetleb oma esimest kaasat väga ning on talle tänulik, et nii koostee kui laiali minek olid harmoonilised. Naine avastas enda jaoks prantsuse keele, mida õppis esmalt iseseisvalt – selle Tallinna ülikoolis omandanult läks tööle Luxembourgi – sealt edasi USAsse, kus õppis hambahügieenikuks.

„Pärast loomulikku ja loogilist lahutust tegime koos piduliku lõuna ja oleme väga head sõbrad. Päriselt ka. Meie tütre vaiksena saabumine ei pingestanud ega võõrandanud meid teineteisest – pigem vastupidi,“ meenutab Tarvo rahulikult. „Teise kaasaga lahku kasvamine tingis soovi võimalikult kaugele pääseda. Iseendast ka. Kui teed ja ütled nagunii igal juhul kõike valesti, hakkad vähemalt mõnda aega ka ise uskuma, et sa ei kõlba kuhugi. Mind viis see veenmine tõsise ja õpetliku eneselammutuseni. Lagunesin nii ära, et olin haiglas tilgutite all.“

Kadunud tangid

Tollal elas Tarvo Viljandi lähistel. Nüüd elavad lapsed Tartus, ema käis viimase ajani Maarjakülas tööl, poeg õpib Maarja koolis. Joonas on isa sõnul parem variant sündroomist – oskab mõnevõrra lugeda ja pisut arvutada ning võib üsna tõenäoliselt täiskasvanuna mõnes ametis iseseisva eluga hakkama saada. Mis on igale lapsevanemale arvatagi suur kergendus – keegi meist ei kõnni igavesti siin maa peal. Isa tunnistab, et praegugi saab tema 12aastane tütar venna tugiisiku ja valvajana liialt suure koormuse.

Õnneks pole poisil tsöliaakiat, mida mõnede analüüside põhjal kahtlustati. Lõpliku diagnoosi saamiseks mindi haiglasse narkoosi all biopsiat võtma ning see oli Tarvo kirjelduses tõsine farss.

„Poeg uinutati, mind saadeti välja ja… Algas edasi-tagasi jooksmine. Lõpuks, kui juba üsna närviliseks läksin, tuli üks arst minu juurde: kuidas seda nüüd seletada, selline lugu, et kunagi varem pole midagi niisugust juhtunud… Olin ikka juba päris leilis. Ja siis ütles arst, et nad ei leia biopsia tange üles! Me ei hakka ühtki tööd tegema, ilma et vahendid-riistad-materjalid oleksid käepärast. Laps pannakse magama ja… hakatakse tange otsima,“ naerab Tarvo üllatavalt heatahtlikult. „Tänu sellele ei leitud ka tsöliaakiat. Kui oleks leitud, oleks laps praegu dieedil – enamvähem midagi poleks tohtinud süüa. Ja haigus dikteeriks meie elu. Kuna ei leitud – aitäh, kadunud tangid! – otsustasin, et lähenen teemale hoopis  hiina meditsiinist lähtudes.“

Tarvo läks ühe oma tavapärase klõpsu tulemusel 2006.aastal Martin Ilvese massaažikooli massööriks õppima ning lähtuvalt hiina tarkustest… ei jõudnudki õieti midagi teha. Poiss on terve.

Ja Tarvol on massaažituba Benessere keskuses Koidula uulitsas. Ta ütleb, et eelkõige on see bränd ja juriidiline keha, et oleks võimalik teha seda, mis meeldib ja mida ta armastab. See tuleb teatavasti ka hästi välja.

„Armastan õnnelikke inimesi – järelikult on vaja oma oskuste ja võimaluste abil inimesi õnnelikuks teha. Paikade ja kohtade asemel olen alati pigem kinni olnud inimestes. Mulle kohe väga meeldivad inimesed.  Aga viimasel ajal inimesed mulle just ja ainult meeldivad. Ei koge enam sõltuvust nendest ja suhetest nii palju. Mulle piisab paljuski iseenesest. Ja mida suurem rahu enesega, seda toredamad on inimesed ümberringi,“ kirjeldab intuitsioonist lähtuv ja usaldavas voolamises elav mees. „Ma ei tea, kas mulle on jäänud vale mulje, et intuitiivsust peetakse pigem naiselikuks omaduseks… Aga minu jaoks on see just minu meheks olemise üks põhikomponent.“

Otsige naist…

Eneseirooniliselt tuleb tõdeda, et ma olen ju päris „ekspert“ naiste alal, ma ju mitu suhet lörri lasknud, kogemusi peaks olema…

Midagi pole parata, aga mulle meeldivad ikkagi naised, kes veel ei kuku pahandama selle peale, kui meesterahvas neile ukse avab või kohvi välja teeb. Miskipärast paljud naised tunnevad, et nad oleksid siis justkui nõrgemad või liialt sõltuvad. Võrdsuseihalus on nii suureks ja tähtsaks teemaks puhutud.

No pole ju keegi ometigi alam või vähemväärtuslik selle tõttu, et on sündinud mehe või naisena. Minu maailmapildis on mehed ja naised on loodud erinevateks ja tobe tundub minule see tänapäevane trend kasvatada kõiki sooneutraalselt. Jah, naine võib ju mehega võrdselt näiteks mööblit tarida või atra sikutada, et olla sama tugev – aga milleks? -… aga kus on need tugevad mehed, kes jaksavad sel viisil kanda koormat, nagu nii mõnigi naine, kes on pühendunud oma laste ja mehe heaolule ja neid läbi elu edasi kannab?

Kas mees suudaks seda teha sama jõu ja andumusega? Kes siis tugevam on? Ja miks peaks üks naine välise tugevuse saavutamise nimel jätma unarusse oma sisemise tugevuse?

Miks mitte paista välja nagu üks tõeline julge mees, kes enesele rusikatega vastu rinda taob ja deklareerib, et tema miskit ja keskit siin elus ei karda… Või siiski on rohkem tõelist julgust naisel, kes julgeb tunnistada, et tal on vahel hirme ja kahtlusi ja teadmatust kuidas edasi liikuda? Kas on nii julgeid mehi, kes julgeksid samasuguseid sisemisi tundeid avalikult välja öelda?

Mina ei mõista, miks naised ajavad taga mingit võrdsust meestega, kui nad oma sisemise olemuse poolest on vast meestest ülegi ja meestega võrdseks saamine pigem kisub neid allapoole. Tüdrukud, olge rahulikult ja rõõmsalt naised edasi, ärge unustage mehelike rollide tagaajamise tungis ja tormis ära seda suurt naiselikku väärtust, mis teis on ja mida ükski mees kunagi nagunii ei saavuta.

Jah, sugude erinevuste pärast võib vahel tunduda, et me justkui räägiksime erinevat keelt. Mõnikord mulle juba tundub, et olen üht teist õppinud, et sellest „võõrkeelest“ aru saada ja siis taas… pean üllatuma ja tõdema, et hiina keelt oleks ehk lihtsam omandada.

Keeli võid õppida grammatika ja sõnavara omandades, aga naiste puhul on vaja oskust kuulata. Isegi kui sa ei suuda rääkida temaga samas keeles, on oluline , et kuuled sõnade taha, et kuuled sõnumit… Siis äkki ei pruugigi probleemi tulla ka sellest, et oled unustanud prügiämbri välja viia või mingid liistud on jätkuvalt aastaid paika panemata. Tihtipeale on naiste sõnum, peidetud vajadus, rääkides ka prügiämbrist või liistudest ikkagi hoopis miski muu.

Meeste on peidus maailmaparandajad, tahaksime kohe muuta süsteeme ja riigikordasid, purustada dogmasid ja üles ehitada uusi maailmavaateid. Kui naiste kombel osata vahel tähele panna pisiasju ja neile tähelepanu kinnitada ja seda ka teistele meelde tuletada – kui palju reaalsemalt võib muutuda maailm!

Peaaegu pealinlane

Tarvo on tänini aegajalt üllatunud, et elab Tallinnas – tõsi küll Harkus, kus saab siiski varbad murule toetada. Pealinna kolides ei tundnud ta seal õieti kedagi, tänaseks on kujunenud tema enese Tallinn. Ent sinnalinna sattus ta Ülle pärast.

„Kohtusime 21.sajandile kohaselt internetis. Oli periood, mil arendasin neti jututubades mitmekümne inimesega siiraid ja olemuslikke vestlusi. See kanal annab – võib-olla eksliku – turvatunde, et võid olla ilma haiget saamata aus,“ meenutab mees. „Kui Üllega silmast silma kohtusime, selgus – ta ongi see, kellena teda virtuaalias tajusin. Veel enamgi.“

Peda kunstiõpetaja haridusega naine on kujundanud ajakirju ja katalooge ning praegu peavad nad mõlemad ka tööjõurendi firmas ametit, mis tagab arvete maksmiseks vajaliku rahavoo. Massöörina pakub Tarvo nii klassikalist kui tai ja spordimassaaži ning nendib, et teeks seda puudutavat tööd ka rahata. Tema enese massöör muide ei praktiseeri ametlikult ning mees käib tema kodus aegajalt end tuunida laskmas.

Kui laulu- ja tantsupidu kandis nime Puudutuse aeg, siis tegelikult on aeg, mil kujuteldamatult paljud inimesed elavad üldse puudutuseta. Ilm on täis üksildasi inimesi, keda ei puudutaks päevade ja aastate kaupa mitte keegi, kui neil poleks koera või kassi.

„Olen seda ka oma massaažitoas kogenud, et inimesed on puudutamata – igas mõttes. Nii üksi. Ja sageli ongi massöör ainus inimene, kes mõnd üksildast isiksust üldse puudutab. Enamasti tähendab see, et minu juures on nende puudutuseta elu ainsad hoitud hetked. Või siis vastupidi. Kui inimene on üksildases kallistamatuses väga kapseldunud, nii et abistavat kätt enam üldse ei kannata. Isegi ei talu. Vähemalt esialgu,“ teab tegija. „Ühele aastates daamile kingiti kinkekaart. Ta tuli kohusetundlikult kohale ja küsis, kas ikka peab. Ma ka ei teadnud, mida nüüd teha – otseselt ju ei pea… Kohusetundlik tädi otsustas, et kui kingiti, tuleb välja kannatada. Minu üllatuseks – ja uudseks kogemuseks, et mitte öelda pettumuseks – ta ei nautinud. Andsin oma parima. Keskendusin ja tajusin, häälestusin ja pühendusin, nagu ikka… Ei. Pool tundi kannatas välja – ja vingerdas minema. Kehitas ja niheles ja otsustas, et aitab küll.“

Nii teised Tarvo käsi kogenud kui ka mina võin kinnitada, et tegemist on vägagi empaatilise puudutusega, mis soojendab kõiki lihaseid ja organeid ning viib sujuvalt ühendusse iseendaga ja planeediga. Tarvo tuletab inimkehale meelde, et oleme emakese Maa väikesed mudelid. Meisse on salvestunud kogu elulugu puudutustest traumadeni – ent kunagi pole hilja neid traumasid oma ihust-hingest välja puhastada. Kuni oleme elus, saab kõike parandada.

Vana jõgi…

Kui Tarvo pani tutvumiseks ja ühenduse saamiseks käed mu seljale, sattusin üsna kiiresti tuttavlikku pildirea voolamisse. Esmakordselt kogesin seda Lille Lindmäe käe all, kui sattusin jalutuskäigule oma sinirohelisse maksa ja neerude maailma ka siis, kui Lille ise telefoniga kõneles. Jõudsin Tarvole öelda, et olen kord meditsiinikoolis õppevahendiks käies teadvuse kaotanud – vererõhk kadus täiesti ära – ning ta ütleski, et vererõhk ja traumad on põhilised eelküsimused, mida tuleb esitada. Et masseeritav pärast ikka laualt tõuseks. Ja edasi ei tahtnud ma enam üldse midagi öelda ega küsida – voolasin meditatsiooni.

Abaluude vahel kohtasin varalahkunud Adele-Marie Pärnamäe käte all kõiki loomi, kes elus minu elust läbi käinud ja edasi kas uutele omanikele või tähtede taha läinud ning reiki-emand aitas neil oma teed minna. Tarvo käed viisid selle vana jõe puhastuse lõpule, nii et sirutasin vabastatud tiivad.

Seda, et lihased lähevad oskusliku massööri käes tuliseks, kogesin Dakari kõrbejooksu legend Taavi Sumbergi laual – Tarvo käes kuumenenud õlalihaste vahel lakkasid soolakogumid krõbisemast ja voolasid ära.

Moksha-marma-tehnikas tervendav Margus Press tutvustas mulle parema õla trauma järgset pidevat valu kui meeldetuletajat, kellele ja mida, kuidas ja milleks selle andmise käega anda – kui parema jala achilleuse kõõlus, mis oli paistes ja piinas, tervenes moksha-sigarite toimel kohe, siis õla kinnisus ja tuikamine läks nüüd liikvele ja andis järele. Mis tähendab, et tegelikult peaksin seda protsessi ja protseduuri jätkama – ja kehasse salvestunud valud ja viperused vabaneksid jäägitult.

Me ei saa kunagi valmis – aga kunagi pole hilja puhastamisega alustada.  Vasaku õla töötlemine vallandas pildid vihmametsadest – paremast õlast pudenesid seni päevalilleseemned, kuni ka seal rullus lahti vihmametsade puhas maastik.

Tõdemuseni, et oleme planeedi väikesed mudelid, jõudsin läbi kohtumise vana targa kilpkonnaga. Esmakordselt juhtus see, kui Ralf Neemlaid oletas mind delfiini nägevat – ei, kilpkonn tuli! Ja seal tema ka Tarvo käte all oli. Oma krimpsus naeratusega, otsekui Emake Maa ise.

On ülioluline, kellel ennast puudutada laseme – ent kõik on parandatav ja puhastatav – ja Tarvo-suunatud massaaž-meditatsioonis värvusid mu jalad heleheleroheliseks ning osa minust ujus näkineiuna minema.  Kui tervendaja pani käe mu päikesepõimikule, jõudis lõpule pimeda nägijanna Jaanika Grossi alustatu – katkes nabanöör ebavajalikuga, järgmisel hetkel tekkis ühendus Maa tulise tuumaga – ja ma värvusin veel helesinisemaks kui olin Tarvo juurde minnes. Lillad varjundid kadusid.

Kohtudes kõritšakras teismelise tundmatu tüdrukuga taipasin, et ka minu kõrval kulgev Tarvo on meditatsioonis, sattusin tema kanalisse – ja see on tema tütar. Et ühismeditatsioonis võib sattuda „vargile“ olen kogenud Ulvi Saare raviruumiõhtul osaledes. Tänasin Tarvot usalduse ja kogemuse eest – ning küsisin, kuidas puhastunud jõge esitleda ja kaitsta. Kuidas hoida end selle eest, et mõni pimedalt julm reptiloidide käsilane taas jõkke ei sülitaks või sinna suisa solki ei valaks. Et sind kui üha uuenejat ei koheldaks üleeilsena… Ei saa ju ometi aina tervendajate juures puhastuses käia. Tõsi küll, selleks, et neist kirjutades oma kogemus oleks – ent siiski, peab ju saama ka ise.

Tarvo soovitab: „Eks ikka voolamises olles. Et puhastus ei katkeks… Pidevat voolamist enesest läbi lastes. Igal juhul mulle tundub, et võtmesõna on voolamises, voolul end kanda lastes, voolule ise kanaliks olles… Kuni hing sees, on iga ime võimalik.“

Ruth Linder – üks tüdrukutest

Kati Saara Vatmann

Kümne tütre ema Ruth (44) on ühtaegu nii uhke kui uje, nii häbelik kui avameelne. Ta ei salatse ühegi tõsise ja delikaatse teema puhul. Mõni tühiasi pole lihtsalt teema – nagu näiteks ta enese tervis või hingeseisund… Ta ei kiru ega palu abi. On nagu särav ja lootusrikas, lihtne ja ehtne tüdruk oma tütardesülemi seas. Tema korduvaim väljend on „ei masetse“. Sest masetsemine ei vii kuhugi.

Rivistus

Loeme kõigepealt kaunitarid – ikka tõesti kohe väga eriliselt kaunid tüdrukud on – vanuse järjekorras üles.

24aastane Birgit töötab Soomes aiandis. 21aastane Kairit Tallinnas Montessori lastehoius. 19aastane Kristin on Soomes – ning ka 15aastane Kerlin oli suvel õe juures raha teenimas.

Päeval, mil Kanepi vallakorterist, kus naiskond oma kodu kapitaalremondi tõttu „suvitas“, Peetrimõisasse sõitsime, tuhises korteriahistusest kodutalu õuemurule seitse neiukest-noorukest. Ketlin (13), Keirin (11), Liisa-Jane (8), Kertu (5), Kristel (3) ja Berit (1,5) – ning vanim õde Birgit koos elukaaslase Renoga.

Kuidas see elukaaslus käib, kui Reno töötab Rootsis plaatijana, on natukene mõistatus – igatahes tänu sellele, et poiss on kohal, mahume kahte autosse ja pääseme kolmanda korruse paneelkarbist tüdrukute päriskoju, kus nad puhkevad hetkega õide.

Selge, et nad ei taha sealt üldse äragi minna. Et nad ei nurise. Korraldavad end sõnatult ja virisemata ekipaažideks. Aitavad üksteisel turvavööd kinni. Üksteisest möödudes kallistavad üksteist. See kõik on neil nii geneetiline kui kasvatuslik.

Perel on küll Audi olemas, aga Ruth ei sõida ning kui kuhugi on vaja minna, mahub sellesse sedaani vaevalt pool perest niikuinii. Mismoodi nad mõnetoalisse korterisse mahtunud on, jääb mõistatuseks. Selge, et üksteisest hoolimise, soojuse, tööjaotuse ja leplikkuse abil. Ent oktoobrikuus tuleb korterisse nagunii õpetaja elama ning naiste vägi peab olema tagasi Peetrimõisas.

Tahab ka. Väga. Kodu ju. Aga…

Lammutus

„Üllar lammutas kevadel üle kolmveerand-aasta siin käies katuse maha ja ahjud laiali ja sõitis aga jälle minema,“ ohkab Ruth. „Olen temaga tunde ja tunde telefoni teel rääkinud. Kui ta meist isana ja mehena puudust ei tunne ja meie järele ei igatse, siis halastagu vähemalt oma laste peale kui inimene ja ehitagu kodu tagasi elamiskõlblikuks. Ei. Nagu seinale.“

Ema ja tütarde sõnul loovutab pereisa suurele sülemile tuhat eurot kuus. Ülejäänu kulub enda peale ära.  Mida papa just seal keskmisest kõvasti kaugemas Soomes teeb, naine ja lapsed ei tea. Ei räägita. Üldse millestki ei räägita.

„Skype’is ta ikka vahel küsib, kuidas koolis läheb,“ meenutab haldjalik Ketlin.

„Suvi oli ju, mitte kuidagi ei läinud,“ muigab rangelt kaunis Keirin. „Vihma sadas enamasti. Nii läkski. Korteris.“

„Ühe nädalaga oleks katuse saanud ehitada,“ teab isegi Liisa-Jane.

Jah, tänapäeval ehitatakse nädalaga katus, kuuga maja ja aastaga linn. Kui tahetakse. Kui.

Väiksemad vaatavad lihtsalt igatsevalt aknast välja.

Võru Tamulasse ujumasõit on suur asi. Kontserdil käidi viimati mullu suvel, kui pereema võitis Elvase Allen Veziko kontserdile pääsme – siis lubati tervel pesakonnal muusikat kuulama minna. Aitäh.

Millal pereisa viimati Kanepis käis?

Tütred ja ema vaatavad üksteisele küsivalt otsa. Mais. Ja eelmine kord… mullu augustis. Isa töötab Soomes enda sõnul sellises kohas, et sagedamini koju tulla ei saa. Soome on mõnikord kaugemal kui tavaliselt. Nii kaugel, et  tundub olevat kümne tütre isa tegelik kodu.

Kui arutleda teemal, kas nende peres võib olla teoksil midagi sellist, nagu telelugudes „Kartulid ja apelsinid“ või „Kalevipojad“, kus kaksikelu elavad Eesti mehed peavad kahes riigis üleval paralleelmaailmu, vahetavad erinevas eas ilusad naised pilke. Jah. Väga vabalt võib nii olla. Ta ei räägi. Ei oma võõrsil tööst ega elamisest – mitte millestki ei räägi.

„Meie kooselu hakkas lagunema, kui Rõngust ära tulime. Elasime varem Valgutas ja siis olime küll lähedased ja armastasime teineteist tõeliselt. Siia tulime sobiva talu pärast. Aga Kanepis tööd ju pole,“ meenutab Ruth. „Ehkki kolm viimast tütart on juba siin sündinud, hakkas abielu just siinkandis lagunema. Ma ei igatsegi enda kõrvale enam meest. Ei oma ega uut. Tahaksin, et nüüd 44aastasena algaks minu enese elu.

Eranditult iga mu laps on soovitud ja planeeritud. Seda ma ei eita, et eks poega sai ikka oodatud – aga kes kaera külvab, see otra ei lõika. Ja patt oleks nii tervete ja toredate tütarde eest mitte tänulik olla. Ma niiväga tahtsin, et meil oleks suur ja harmooniline pere. Nagu päris. Aga ei tulnud välja.“

Üks tüdrukutest

Ruth, kes ei käi kunagi vallast abi palumas ega kusagilt ka sellist toetust küsimas, mida saada võiks, on oma koorma juures uskumatult nooruslik ja värske. Kulmud-kõrvad vallatult augustatud nagu vanimal tütrelgi. Aga pruutis tema jah vähimalgi määral pole.

Kui sõidame valla korterist Soodoma taha Peetrimõisa, hingavad igas eas piigad kergendatult. Algab ronimine ja hõiskamine, palli ja kullimäng. Tüdrukud hoiavad omavahel ühte, tunnetavad üksteise iga hingetõmmet, moodustavad gruppe – aga üksteisele liiga ega haiget ei tee.

Ema vastab küsimusele, kas tema õrn tervis – mida trotsides ta on kümme last sünnitanud! – pärineb lapseeast, esmalt vaikusega.

Siis räägib rahulikult: „Ma olen alkohoolikute laps.

Jalad olid mul juba sündides erilised jah. Aga mõistus tundub korras olevat. Mind pandi lastekodusse. Ema olen näinud elus ühe korra – vanaema, kes mul lastekodus ikka külas käis viis mind teda vaatama. Aga ta oli ka selle ainsa külaskäigu ajal nii purjus, et ei tundnud mind ära. Vanaema küsis, kas ta ei mäleta, et tal kaheksa aasta eest tütar sündis. Võõras naine meenutas – oi jah, Ruth sina või… Rohkem ma teda ei näinud. Meil on justkui üsna arvukas perekond – aga joodikud puha.

Ema enese poeg – mu vend siis… – tappis ta joomingu käigus ära. Isa uppus purjuspäi järve.“

Ruth muigab rahulikult, et on jah nagu Tõnu Tepandi laulus „Kiri kodukülast“, kus aina üks ots ja äär teoksil. Eesti külaelu keskmisest veel karmim karmaline-geneetiline alkoholineedus koos vägivalla, töötuse ja kogu muu inetusega.

Ruth igatses väga tõelist perekonda.

Nüüd lükkub päris-pere-mudeli avastamine ja leiutamine ühe põlvkonna võrra edasi. Ehk läheb tütardel paremini. Ehk kohtuvad nemad taevas määratud paarilistega, kellega unistuste kodud rajada.

Kui isa ei leidnud võimalust mahavõetud katuse ja ahjude asemel uusi ehitada, tulid Kredex ja Kanepi vald appi. Tiina Urmi abiga kirjutati projekt, millele tänu on Peetrimõisa talus kõik vajalikud materjalid ja aknad, vahendid ja riistad olemas. Ehitajaks konkureerinutest võitis kohalik firma Pihlasalu, kellele anti objekti koduks-ehitamiseks aasta.

„Tänapäeval ehitatakse aastaga linn, mitte üks maja,“ muigavad tüdrukud. „Me ei virise. Kui eeskoja asemel ehitatav vannituba-pesuköök mingilgi määral püsti, saab Reno ise siseviimistluse teha ja iga edusamm ehitusel on praegu meie jaoks tõeline pidu ja…“

Ja kedagi appi kutsuda Linderitel õigupoolest polegi.

On küll jah meie rahvulik hoogtöövõtu tehnika talgud. Ent keda talgutele kutsuda, palun?

See osa internaadikaaslastest, kes on veel elus, pole mingid talgulised.

Ruth lõpetas küll Helme kutsekooli kodunduse-loomakasvatuse erialal, ent läks mehele ja sai emaks enne, kui jõudnuks tööle asuda. Seega pole tal kolleege, kelle seas talgud välja kuulutada. Ega kutsekoolikaaslasigi õieti – ta ei mäleta nende nimesid, ei tea, mis nendest saanud on ning kooli ennastki pole ju enam.

„See, et ma pole mitte kusagilt pärit, ei tähenda, et ma ei võiks olla kusagile teel,“  teatab Ruth endale ainuomase ujeda uhkusega. Samal ajal, kui võluvalt ilus, Gavroche’i meenutav vanim tütar Birgit toidab-joodab talu valvavat peni, kes on… ka tüdruk, oh armas taevas hoidku küll!

Meie vestluse ajal jääb viiene Kertu valusasti suure ja väikese piiri peale – ta pole enam nii väike, et ema näpu otsas esimesi samme astuda. Pesamuna omal jalal kõndimist isa muuseas näinud polegi… Aga ka mitte nii suur veel, et võrdväärsena palli mängida. Pall läheb käest ja Kertu hakkab nutma. Hääletult. Teiste poole selga keerates, et nad ei näeks, et ta nutab.

Selles hääletus nutus on nii palju vaprust, kahvatut ent sitket edasipürgimist ning teadmist, et kõigil siin päikese all on õigus oma kohale ja õnnele. Ja siinkohal lakkan mina olemast ajakirjanik – mu süda laieneb valusasti, et sinna mahuks nii see väike ingel, tema õed ja ema kui kõik Eestimaa ja maailma lapsed, kelle õnnest on ometi nii natukene puudu.

Kõik, mida nad vajavad, on kusagil siinsamas olemas.

Lahendus

Mul olid oma loovus- ja loomakasvatustalus sel suvel 3lapselised 3päevalised lastelaagrid. Augustikuu ühe nädala jätsin Linderitele. Et nad korteris oma kodu ootamiselt vaheldusse ära tuua. Ema ja need seitse tütart, kes võõrsil polnud.

Valla poolt on üks suvelaager ühele lapsele… Aitäh.

Ja nüüd arvutagem.

Kaheksa inimese sõit Kanepi-Tartu-Rapla. Nädal aega kolm korda päevas sooja toitu – aga ka jäätist ja kommi ja värskelt hapendatud kurki ja puuvilju… Kaheksa inimese viimine Tallinnasse 3D kinno. Ja Tom Valsbergi-Jane Kruusi Inglisaali väelauludele. Ja indiaanikotta higitelki. Ja mõnele kontserdile.

Tahate edasi arvutada?

On jah see koht, kus suurte arvude seadus ja väikeste asjade jumal kokku põrkavad.

Leidsin nende tulevasse kodusse soodsa hinnaga lehma – noor, hästi piimakas ja Mustikas on nimi. Ja peotäie parte, kimbukese kanu. Kindlasti leiaksin ka mõne Põlvamaa suurfarmi, kellel on võimalik selle ühe lehma ja linnukimbu talveheinad-silo-vili kinkida. Kindlasti.

Ent need lahendused peavad olema alalised. Ikka õng, mitte kala – ja kui kala, siis pidev, sest ühekordne kala liputamine teeb nälja veel teravamaks.

Saatuse tahtel juhtusime just pärast seda, kui mu sotsiaalne närv Linderite taluhoovil väga valjusti piiksviiks tegi, vestlema teletoimetaja-särgitööstur-pereema Karmel Eikneriga. Ja just sellest, et Eesti-sugune väike maa võiks olla kogu muule maailmale eeskujuks – kuidas meil osatakse kõik olemasolev õiglaselt ja loogiliselt toimima ja jaguma panna.

Rongides ja bussides on nagunii tühje kohti – rahata suurperedel peaks olema võimalus neil kohtadel kultuuri ja elamuste lätete juurde sõita. Kinodes ja kontserdisaalides jätkuks neile, abonemediga lasterikastele alati kohti. Sama peaks kehtima trennide kohta.

Minu talus saavad nad hobuseid kallistades kõiksusega ühendusse ja teadmise, et… Ja edasi? Põlvamaal on talle, kus mõni neist piigadest areneks ratsasportlaseks. Mõnest saaks iluvõimleja, muusik, kunstnik, kui…

Selle KUI teemal olemegi Karmeliga tunde aru pidanud. On aeg tekitada staap, kus vajaduste ja võimaluste KUI-võrgustik põimuks. Meil kõigil on kanda ja vedada suurprojekt nimega Elu, ent Eestimaal on aeg ja eeldused väikesele õiglasele mudelile pühenduda. Pole enam umbisikuline ega tingivas kõneviisis ajad – tehtagu, võiks..

Ruth ja Birgit, Kertu ja kõik teised tüdrukud lähevad mulle nii väga südamesse, et tahaks… tegutseda.