Madis Altroff ja ajalained

Kaduvate piiride ajastusele iseloomulikult on Madis Altroff (41) täpselt samavõrd väemees kui õlimüügifirma Liqui Moly Eesti juht. Madis õpib inimesi ja muid loomi Ajalaine-nimelise masinaga kaardistades neid analüüsima, juhib uudsesse tehnoloogiasse üha sügavamalt sukeldudes teekaaslaste, huviliste ja abivajajate teekonda tasakaalu ja harmooniani. Kõik algab teadlikkusest ning Time Waver koos Madisega on selle teenistuses.

„Asise ja vaimlise elu ühitamisel on esialgu mõistlik jälgida, et killustumine ja kaos üle pea kokku ei lööks. Mina väldin erinevate tasandite vahet plõksimist sellega, et spirituaaliale keskendunud päevadel jätan äriasjad kolleegidele ning ignoorin teadlikult kõike, mis mind laiali pihustab.

Kaost on praegustel aegadel palju. Tõsi küll – teisest rakursist vaadates see kaos just kord ongi – ning kokkuleppeliselt organiseerituks peetav osutub teistpidi vaadates kaoseks. Terviku küsimus.

On jah sellised ajad, mil meie kõneldele-kirjadele ei vastata. Massiliselt. Igaühel on oma prioriteedid, meid ei pruugita otseselt vältida, vaid meist olulisem elu voolab-voolab-voolab peale. Infot on palju – ja parim kavatsus „pärast“ vastata upub jälle elu alla. Järelikult pole vaja puššida. Leidkem variantide paljususes oma tegelikud ja õiged partnerid – ning kaos korrastub, müra vaikib.

„Valgete maagide“, ehk elust teadlik olevate inimeste sünergia põhineb reeglil, et kõik me kehastume siia planeedile nii üksteise kui abistatavate, nii meistrite-juhendajate kui teiste loomaliikide peal iseennast peegeldama. Iseenese hetkeseisu selgekstegemiseks ja kuldse kesktee korrastamiseks aga on „Ajalaine“ (Timewaver) aparaat umbes sama tõhus kaaslane nagu vererõhu või -suhkru mõõtmise aparaat, mis tundusid olnud aegadel samuti müstilise ja kättesaamatu luksusena lihtsureliku käes.

„Enam pole selget vahet niiöelda nähtava ja nähtamatu vahel. Seda kinnitab ka fakt, kuidas tänapäeval meie ühiskonnas erinevate erialade inimesed on üksteist üles leidnud ning aina arvukam seltskond ettevõtjaid ja haritlasi õpib üheskoos nähtamatu maailmaga suhtlemist, et eelkõige enda elusid korrastada ja seda teistelegi õpetada ning jagada,“ kinnitab Madis. „Teresa Mängeli juhitavas noores meediumide-koolis kogunetaksegi, et praktiseerida rühmaviisilist inimeste aitamist – just nendele, kes enam ise edasi minna ei jaksa. Ruume puhastame energeetiliselt selleks, et maailm saareke-saarekese haaval tervemaks ja tasakaalukamaks saaks.

Üheskoos kogemuste omandamine on väga oluline, et saaks õpilastele võimalikult adekvaatselt ja kontrollitult neid ühiselt soetatud teadmisi edasi anda ja klientidele kiireim tervenemislahendus leida. Maailm areneb nüüd tohutul kiirusel ja et seda õpilastele jagada, peame ka ise pidevas arengus olema. Käime ennast pidevalt Eestist väljaspool edasijõudnumate nägijate-kanaldajate juures täiendamas. Ühendus „Taevas ja Maa“ (www.taevasjamaa.ee) on veel väga noor, aga tubli.“

Teadus või para?

„Minu jaoks pole Ajalaine-aparaati õppides kuigi oluline, kas teda peetakse teaduslikuks või posimasinaks. Mitme riigi teadlased ja arstid on tema välja mõelnud ja tööle pannud. Mina kasutan ja tänan. Inimesed kasutavad ja saavad abi- see on oluline“. Kinnitab Madis. „Olen keskkooli ajast saadik nähtamatu maailma olemasolu enesestmõistetavaks pidanud. Mõlemal tasandil ja poolsusel on oma kindel osa inimeste elus, nii nähtamatul kui ka nähtaval maailmal, miski pole tähtsam või tähtsusetum,“ kinnitab Madis, kes reastub samasse plejaadi, kuhu kuuluvad valgustatud linnapead, pankurid-palverändurid ja sensitiividest mõisahärrad-miljonärid ja teised teadlikud inimesed. Madis saab osaleda paljudes huvitavates paastu- ja indiaanilaagrites, käia koos külalistega treeningu ja arengu väljasõitudel Kirna mõisas ja teistes väekohtades, osaleda intuitiivsetel-maailmapeegelduslikel retkedel ja koolitustel, sest ettevõtjana on tal kujunenud kena tööjaotus, mis seda kõike võimaldab.

„Erinevalt nendest, kes püüavad kõike ise ära teha, olen mina alati olnud nii laisk, et delegeerimine on kogu aeg paremini välja tulnud kui sajal rindel rabamine. Vabas voolamises on kujunenud sedasi, et paar päeva nädalas Tulika uulitsas masina päralt olemist on mulle iseenesest kätte tulnud. Mida iganes me teeme – selle kohta võiks saada öelda „tahan“, mitte „pean“. Tahetud tegemisi ei pea läbi halli kivi suruma – see osa sooritustest, mida tegelikult vaja, sujub liigse killustumiseta. Mida pole vaja, ei õnnestu nagunii. Tööalane ümbruskond ei pruugi küll sellest vaimustuda, et me pidevalt mingite sooritustega ei tegele – ent õigete asjade voolamine sooritab kõik ise meie eest – rapsimata.

Perekonnaga on meil aga juba nii pikk teekond seljataga, et nemad on minu tegemistega harjunud,“ kinnitab väemees, kelle argiõhtused kodust ära olemised on hetkel enim seotud sülearvuti laadse tootega „Timewaver“ – ta on suure osa ajast inimeste võnkeid kaardistamas ja analüüsimas. Enamasti aga tulevad siiski inimesed juba tema juurde ja kodust ära käimisi on aina harvem.

Taevas ja Maa ühenduse juht Teresa Mängel, kes oma klientide ja õpilastega samuti masinat kasutab, tunnistab, et selle aparaadi soetamiseks – Baltimaade ainus ja Skandinaavia kaheksas – löödi hoiupõssad kambakesi katki ja osteti ära. Kuna ta on pärit Saksa-Austria keeleruumist, on suur töö selle imeriista saksa keelest inglisse meelitamisega juba tehtud – aga palju veel ka tegemisel. Sest semiootiliselt on ses lingvistilises metsas küsitav, kas õigem on mõne tšakra korratust kaardistades sõnastada tasakaalutuse põhjuseks vähene „connection“ või „unity“.

„Ajalainemasina tööpõhimõte on lihtne. Inimese foto ja andurite peale asetatava käe – aga ka näiteks juuksekarvade – järgi määrab masin tema biovoolude võnked kindlaks. Nopib selle konkreetse isendi ühisväljast endasse ja kaardistab sisuliselt kõik, mis selles olendis leida on,“ kirjeldab Madis.

Ajalaine välja-noppija töötab palju lihtsamalt kui näiteks kümmekond aastat tagasi tõelise imemasinana Moskvast Eestisse toodud bioresonants-aparaat, millega professionaalne arst Jelena Ovetškina Kristiine linnaosa salakoridorides inimesi diagnoosis ja rakutasandilt püütud informatsiooni järgi toitumis-tervendus-soovitusi jagas.

Kapist väljas

Kümme aastat tagasi tundus Venemaalt Tallinnasse toodud bioresonants-aparaat, millega oli nõukogude Moskvas tipppoliitikuid-bojaare-oligarhhe-kosmonaute testitud ja tervendatud sedavõrd äärmusliku põrandaaluse tehnika ja teenusena, et professionaalne arst, kes temaga inimesi analüüsis ja sobivad toidusedelid-lisandid reastas, kartis. Toona osalusvaatluse järel kirjutatud teksti tohter ajakirjas ennast näidata ei julgenud – aga raamatusse „Džungliseaduste vangid“ lubas.

Rakvere tervisekeskus Biore läbis aga veel mullugi tõelise litsentside-kontrollide-kodarakaigaste kadalipu, et tohtida kaani- ja kristalliteraapia ning loodus- ja tervisetoodete müügi kõrval ka bioresonantsaparaati kasutada. Valgussaare Vaike korraldas ühe sellise  algelisema aparaadi aga samal ajal kenale ringsõidule mööda ääremaid, et inimesed end uurida ja tervisedendada saaksid.

„Timewaver“ on veelgi peenmateriaalsema tasandi töövahend, millesugune võiks igal perekonnal  kasvõi koduski olla. See annab täpse energeetilise info inimese hetkeseisust, näitab pidevas  ühenduses olles inimese biovälja ja tšakratega toimuvat, mis sünnib siis, kui analüüsitav seansi käigus arvutiekraanile ilmuvaid märksõnu tõlgendab ja peegeldab. Joonise muutumine on silmnähtav ning minu meelest võiks Timewaver’i kodukasutaja versioon „Timewaver Home“ igal inimesel kodus olla – nagu vererõhu või -suhkru aparaat. Ilmselt tulevikus paljudel saabki see kodus olema,“ usub Madis. „Timewaver’i tarkvaras on inimkeha meridiaanid ja tšakrad, akupuntuuri kaart ja kogu inimkeha füüsiline ülesehitus luustikust-lihaskonnast elundite ja pisimate algosadeni. Erinevaid programme on lugematul hulgal. See tähendab, et igasse organsüsteemi saab osis-haaval sügavamalt ja sügavamalt siseneda.“

Põhjala inimese elukeskkond ja -laad tingivad reeglina kiiresti kuluva selgroo ja liigeste pained. Kui ristluud ja kael teevad enim vaeva, siis vaevusi põhjustavad muutused võivad suurimad olla hoopis rindkere piirkonnas. Randmete valu algpõhjus võib olla hoopis küünarnukkide – aga ka õlaliigeste pidevas pinges, mille tõttu on kogu käsi stressis ja kulutab liigeseid veelgi. Sama jalgadega – pahkluu ja põlve piinad algavad enamasti puusaliigestest, mis kogu jala valesse asendisse ja ületoonusse tirivad.

Mind veenis pärast käe vibratsioonivälja ja foto sisestamist ajalainemasinasse ekraanile ilmuv pilt. See oli kooskõlas oma aistingutega. Parema kehapoole ülepinge ja sellest tulenev parema õla, puusa ja põlve tuikamine paistis nii kompuutriekraanil kui oli ka kooskõlas tervendajate-massööride väitega, et sellised tagajärjed on hüpermehisel ülinõudlikkusel enda suhtes. Vapustavaim ahhaa-hetk oli ennast lainemasinas nähes silmata parema rinna ohuringi, mille on tinginud trauma. Möödunud suvel käisin selle rebendi tõttu mammograafis… Ning Madise käsutuses oleva aparaadi ekraanil oli kirjas nii rebendi põhjus, tagajärg kui tagamaad.

Kõnelevad tšakrad

„Kes on vaimse arengu teel veidigi kuhugi jõudnud, teab – kõik siin ilmas on kõige ja kõigiga seotud. Oleme ühisväljas, oleme sarnased, tunneme üksteises ära iseennast. Näiteks siis, kui olen just veendumusele jõudnud, et mina olen siltide kleepimise ja hinnangute andmise tasandist välja kasvanud, ärritab mind keegi oma sildistamise ja omadussõnadega nii, et ma pean tunnistama – see joon on minus ikka veel peidus – kui ei oleks, ma seda teises ei märkaks ja selle peale ei ärrituks.

Sel ühenduses olemise põhjusel on ka nende arvukate inimeste tšakrate pilt, mida arvutiekraanil üha ja aina näinud olen, üllatavalt sarnane. Enamusel meist on südame ja kõritšakra tasakaalust väljas. Ideaalne on 0. Sellest emmale-kummale poole kõrvalekaldumine näitab nihet tasakaalust välja. Kui programm pakub teatud lauseid, mis võivad tasakaalutust põhjendada, hakkab inimene intuitiivselt kõnelema. Iseennast peegeldama. Ja selle peegelpildi põhjal iseendale ennast tõlkides timmivad analüüsitavad ennast nagu võluväel kuldse kesktee suunale lähemale,“ on Madis rahul oma harrastusega, millest on saanud põnev 21.sajandi kutsumus.

„Üsna sarnased on ka kõnelevate tšakrate tasakaaluhäirete tõlgendused. Meie aja inimesel on ülisuur kontrolli vajadus. Ta tunneb end turvaliselt, kui saab kõike ja kõiki planeerida ja ohjes hoida. Tšakrad peavad välja kannatama ülemäärase mobiliseerimise ja enesepiitsutamise, kõige ja kõigi eest vastutamise. Selle tõttu aga ei suuda blokitud inimene ühendväljast noppida teistest inimestest kiirgavat infot. Oleme võimetud päriselt kuulama, sest meis eneses toimuv torm ja tung summutab kõik selle, mida tegelikult kuulma peaksime. Ju me seda siia planeedile õppima olemegi kehastunud.

Ma pole näinud veel ainsatki inimest selle aparaadi tõlgenduses – ja sellest vallanduvates isiklikes tõlgendustes – kes oleks jäägitult rahul suhete ja vahekordadega oma vanemate ja-või lastega. Reeglina korduvad samad sõnad: armastuse ära teenimine, tunnustuse puudus, tingimatu armastuse puudumine, oma olemasolu õigustamine, pidev enese tõestamine – et olla hea poeg-tütar või isa-ema. Et olla piisav. Aga seda pole kunagi.

Selle tõttu läheb paigast ära ka vaba voolamine. Ülemäära distsiplineeritud, aina uute tõestamiste ja fasaadis elamiste nimel mobiliseeritud inimene ei saa olla vabas voolamises ega kõiksuse pakutud võimalusi kui kingitusi vastu võtta. Mida edukam ja tublim inimene, seda tihedam päevakava ja kindlam eluplaan – ainult et Jumal teatavasti naerab, kui inimene plaane peab.

Kuni kõigevägevam naerab, seni on inimene kramplik ja kapseldunud ega suuda teiste inimestega looval ja õnnestaval moel suhestuda. Püüdlikult kontrolli saavutada või säilitada püüdev inimene tormab Sõnumitest ja imedest mööda ega saagi teada, et loojal on ületamatus ise meie käike ja valikuid suunata ja korraldada nii, et täituvad meie fantaasiatest oluliselt suuremad unistused. Kui me ei sega.

Ning vibratsioonide kaardistamine aitab loobuda algallika tahtele vahele segamast.“

Minu pere ja muud loomad

Koht, kus Madis koos Taevas ja Maa kooli asutaja Teresa Mängeliga ja paljude kaasmõtlejatega oma maailmarännakuil kõige sagedamini tseremooniatel käib, on legendaarne Kirna mõis. Võimsa väekeskuse peremees Reimo Lilienthal – seni nimekas autoärimees – käib lisaks väerahva võõrustamisele sageli ka naabruses asuva talli hobuseid tervendamas.

„Tänu sellele – ja teistele teekaaslastele, kes on loomarahvastega lähedases ühenduses – tean, et loomad kui inimliigiga võrsed rahvad väärivad pühendunud tutvumist ja austust.

Nendelt ja nende õppimine on Madisel käsil ka Time Waveris. Selleks, et mõnd looma kaardistada ja analüüsida, tuleb lisaks fotole võtta ka tema karvu – kui ta on näiteks liiga suur, et tema kapja või käppa ajalainemasina anduri peale sättida. Nii nagu inimeste osad probleemid on tingitud käesolevast ja muist möödunud eludest, on sama ka loomadega.“

Mõne vana hobuse elukäigus aga võib olla sportlasekarjäär ja-või probleemsete omanike käes virelemine, pidev omanike vahetus ja väärkohtlemine kümnel erineval moel. Kui looma veidrate käitumismustritega silmitsi seisev uus omanik tahab looma kogemusest õppida, temaga kõrvuti harmooniliselt areneda, on masinast abi. Märksõnu ei saa küll kass ega papagoi ise tõlgendada, aga „kasutamisõpetus“ inimesele on nad küll.

Iga loom jõuab teatud inimeseni kindlal põhjusel. Nii, nagu me kohtame töö- või seikluspartnereid alati teatud põhjusel – juhuseid siin pole. Samuti valib ka sündida otsustav laps ühisvälja variantidepaljususe supist endale sobivaimad vanemad.“ Mitte aga vastupidi.

Mida arvukamalt lapsi, seda põnevamad mustrid neis suurest supist tõstetud väikestes portsjonites – peredes moodustuvad. Üks laps võib oma vanematele sündida Meistriks ja õpetajaks. Teine – pahatihti üheselt probleemseks sildistatu – võib olla üldse esimest korda inimeseks kehastunu, kellele inimeseks olemise peene kunsti nullist õpetamine on ju suur au. Mida raskem töö – seda õnnestavam tulemus. Ego võib ärrituda ja hädaldada – aga kõrgem Mina on tänulik, et saab uustulnukast hingebeebile inimsuse kauneid viraaže jagada.

Armastuse kiirgamine aga on Madise sõnul samal moel kui lainepüüdjast rüperaalile tajutav ka meist kaugel olevatele inimestele. Meie kirjutatud tekstide ridade vahed ja läbilillede tasandid püütakse ühisväljast kindlasti kinni. Samal põhjusel broneeritakse mõne loomakasvataja kutsikad-talled veel enne nende sündigi – teiselt ei taheta ka tasuta. Inimesed teavad alateadlikult, millise energia loomalapsega või tema keedetud moosi ja vurritatud meega kaasa saavad.

„Me võime ju püüda sõnastada, kas meid hirmutab või lohutab see, kui sarnased me oleme, sest oleme ühisväljas. Ärritava töökaaslasega üksolemine võib tunduda samavõrd vastuvõetamatu kui armastatuga ühtesulamine. Ent see lihtsalt on nii,“ teab Madis, keda töös ajalainemasinaga huvitavad hetkel ka konstellatsioonid. „Time Waver võimaldab seda tohutut suppi, kuhu me kuulume ja millest andurid meid vibratsioonide järgi välja nopivad, uuteks mikstuurideks ja retseptideks kombineerida.

Mulle isiklikult annab konstellaatide – niinimetatud väljapuhastuslike kambakate – tegemine arvatavalt vähemalt sama palju kui sellele, kelle kodu ja peenmateriaalset isikut klaaritakse. See on midagi võrreldamatult rikastavamat kui igasugustesse indiatesse rändamine, et oma väikerahvusliku alaka käest põgeneda. Kui oleme kord juba siia maile sündinud, nautigem oma ugrimugri-mina, uurigem teda võimalikult põhjalikult – parem kui ugris mitte ühelgi mugril kusagil mujal nagunii ei ole. Minge sõpradega kalale – igas mõttes – ja püüdke kala! Igas mõttes.“

Lea Dali Lion joonistab valgusega SÜNKROONI

Kord möödunud sajandil kirjutasin novelli juudimutist, kes gaasitas end ära, kui võrratu raamat läbi sai – ei tahtnud sellest raamatust väljaspool edasi elada. Lea Dali Lioni „Joonista valgus“ (Pilgrim Books 2015) on ka selline sünkrooni neelav lugu, et pärast seda pole esiteks ühtki küsimust ja teiseks jääb tekkinud sünkroon püsima. Seda enam, et oli juba enne lugemist.

Oletatavasti oleme sama sahmakaga Maale tulnud tüdrukud – kuidas seda totaalset ristumist-analooge-äratundmist muidu seletada. Ja see pole üksnes nii, nagu samastunud lugejad üsna sageli mulle eneselegi ütlevad: oled mu raamatusse kirjutanud. See on lisaks ka nii, et me oleme Leaga elu tähthetkedel-murdepunktides kohtunud – ilma et teaks, et teisel on käsil täpselt seesama.

Mul oli enne Lionessi lugemist mitu küsimust – kas ta ei karda tagasi vähiaega minnes seda energiat uuesti ellu äratada, kas ta ei pelga nii lahtiselt letti lennates haiget saada, kas… Pärast lugemist polnud enam küsimusi – vastused ja palju enamgi olid raamatus.

Ainult et see Palju Enam võtab aega. Ma pole ühtki raamatut nii pikkamisi, mediteerides ja rännates lugenud kui Õde Lea oma. Hästi ja lihtsalt, selgelt ja sirgelt on kirjutatud. Ja viib kaasa. Fiktsioon- ja tegeliku maailma piirile, kõrgemate minade dialoogini üle egode eputlemise. Nii hea.

Ja nii ehmatav.

Näe, kirjutab Lea, et sõitis end Serengeti emalõviks kujutledes Mustamäe haigla rinnakabinetti. Pärast seda oli nii, et kui tema läks Laiale tänavale Neeme Lalli Avatud Ateljeesse… tulin ka mina koos lastega sinna otse… rinnakabinetist.

Lauljataril on õigus – ta on mujal kui laval üsna nähtamatu, lausa jahmatavalt pastelne – silmitsesin teda seal Neeme juures nii ilmse hämmastusega, et minu tütar ütles Lea tütrele otsa vaadates: meil on ühesugused emad. Ma ei teadnud siis veel, kuiväga sarnasel teel me siin planeedil oleme – Õde Lea raamatut polnud ju veel ning me polnud veel need, kes täna. Kusjuures just pärast seda, kui ühel ajal rinnakabinetis käisime – minul oli seekord kõigest ülekoormusega saadud rebendist verejooks, vähk oli 15 aastat varem – on üsna mitmed naised kirjeldanud, kui sünkroonsetes kulgemistes me nendegagi oleme olnud. Kasvõi kokkujooksnud juhtmetega kinosabas, lastekari seeliku küljes…

Selle peale, et meie ühine sõber – Mõmm Neeme – maalib tervendavaid pilte, ma ei ole tulnud.

Teda on palju. Väga palju. Väikeses koguses Mõmm on hea – inspireerib ja äratab. Suurtes kogustes räägib seina külge kinni. Ja kuna ta aina kõneleb, pole ma kunagi taibanud tema maalidesse minnagi – oma maalikogu hoian tema juures, tunnustan tema maalideks moondatud sigaretikarpe ja vinüüle – ent maalidesse polegi süvenenud. Jõuan. Aitäh suunamast.

Ja oi kui liigagi hästi tean seda riigimeditsiini masinavärki, mis Lead solgutas – seilasime, teame. Tartus on mul varasematest eluperioodidest iga ala arstide seas sõpru, see säästab. Tallinnas on uskumatult ohtrasti umbkeelseid muulas-medtöötajaid, kellele on mingi (aja)kirjaniku või muusiku tissid üsna pohh – paneme nad laulusse ja-või raamatusse – vsjoravnoo.

Nagu Lea, nii kujustasin minagi 8aastasena oma tänase elulaadi – ja sama tegi möödunud aastal ka mu täna 9aastane tütar. Mu praegune talu on täpselt selline, nagu kujutlesin – ainult talliotsa juurest maakeldrist aiavõrguga väljuv mees, keda toona nägin, on puudu. Tõlkes kaduma läinud. Mu tütar kirjeldas mulle oma tulevast hobuteatrit-tervendusriituste telki – ja ma asusin seda looma. Sest see taastas perspektiivi ja panoraami. Just samal ajal – ümber maya-tärmini 21.12.12 – lagunesin ka mina laiali, nagu Õde Lea. Rutiinne kohuse täitmine laste ja loomade ees, tükitöö, kitsas kündmine – siht silme eest läinud ja Mina Ise kaotsis. Valgusejoonistamise raamat selgitab, et sel ülemineku ajal olimegi kadunud – kahe olemise, ümbersünni vahelises vaakumis. Hea, et ellu jäime.

Kui Lea mõlemas rinnas krõmpsti teinud loomakesed andsid endast jõuliselt teada, nii et ta jõudis aegsasti kristallide ja pendli juurde, siis minu vähk sündis mu 30. eluaastal salakesi – ja saatis mu jõuliselt ja lõplikult hobuste juurde. Kinkisin end sellele jumalikule rahvale ning teen koos nendega ja tänu neile täpselt sama, mida Lea kristallide ja pendliga.

Otse loomulikult kasutan ka mina De Sheli tooteid – kui meelde tuleb – ning just päeval, mil lugesin Lea uuenenud ja tõusnud persooni come-backi tagamaid, graniitvilla salvestusi ja telemaastikke, kuulsin kõikjal pidevalt just neid lauljaid, kellega koos Õde Lea tagasi pildile tuli. Pärast raamatut kuuldakse teisiti. Usutavasti on see nii kõigiga, kes sedavõrd vägise teksti on endast läbi lasknud.

Kui Lea kirjeldas, mismoodi oma majast liigseid riideid-vidinaid kuhjadena kirbukale vedis, noogutasin samuti äratundvalt. Ma enamasti ei tassi kuhugi – teen lõkke, milles kuumutan kivid ja kütan taevasse põletatud liig-asjadega higitelgi. Aho. Ent see kitsikus, lämbumine, seiskuvate energiate ja kinnikiiluvate arengute tunne on nii tuttav, et lammutasin eelmisel talvel-kevadel oma talust liigsed hoonedki maha ning andsin tasuks uue talli ehitamise eest väimehele. Kruvideni välja.

Ja arvake, kellega põrkasin kokku, kui esmakordselt Kirna mõisa – Täheväravasse! – ringi vaatama läksin. Intuitiivteaduste kooli õpilastega, kes tulid Viljo Viljasood ja Ingvar Luhaäärt kuulama. Lea oli mõne aja eest selle kooli lõpetanud. Tema kaotas oma Meistri pendli-Veeliksi. Mina oma teejuhi Luule Viilma. Mis muud kui iseseisvalt edasi – noppides igalt arukalt teekaaslaselt midagi põnevat või tabavat.

Teiste loom-rahvaste energiasse minekut õppisin sõnastama Ralf Neemlaiu miniatuuride abil, mida ta mulle tulevaseks raamatuks valmistudes näitas. Rästiku energiasse minek näiteks – tänu millele ei tule roomajale pähegi inimest salvata. Lea kirjeldab sama – popkornisõbrast elevandi pilgust ja pärnapuuga ühtesulamisest jutustades.

Meil mõlemal on ülesanne olla lahkunute ja jääjate vahendaja.

Lea kirjeldab kohtumisi Silvi Vraidi ja Eve Viilupi just-kehatustunud hingedega. Mina kirjeldan oma kohtumisi leskedele ja leinavatele lastele, sest mind meediumina pruukivad uus-kehatud paluvad. Austav ülesanne. Ning kordub seegi, mis sundis Eve vara ja järsku lahkuma – lähenev võimalus uuesti kehastuda. Lisaks inimestele, kes näiteks oma lapse lapsena soovivad taastulla, teevad selliseid käike ka eriliiki loomrahvad. Hiljuti lahkus parimas eas triibuline kass, kes armastas ja imetles hobuseid nii, et tahtis võimalikult peagi hobusena tagasi tulla. Oli selles elus kassina küllalt linde tapnud ja sääripidi nühkinud, selle üle imestanud, kuidas hobuseid aina kiidetakse, kasside üle heal juhul üleolevalt muiatakse – ning otsustas varsana tagasi tulla. Andkem au nendele, kes nii teadvalt otsustavad. Ka Lea kirjeldab kassi, kes pärast talle suudluse kinkimist oma ülesanded selles kehas täidetuks luges ning lahkus.

Aegadel, mil elu meid läbi katsub – nagu Neeme Leale tema loomakestega seoses sõnastas – jahmatab meid kõiki seniste igavestena näinud sõbrasuhete lõppemine. Mõni sõprus hääbub vaiksel visinal – mõni suure pauguga.

Me kõik peame päevast päeva taevast tänama, et enamasti pääsevad meie lapsed eluohtlikest olukordadest tervena – just selle tänu sõnastamise ajal, vastavalt sünkrooni seaduspärale, kuulen raadiost uudist Tõrvandi koletust lastepeost, kus lapsed taevasselennanud batuudilt kehadest välja kukkusid…

Meil kõigil on keegi kuldne ja suuremeelne – nagu Lea müstiline vene rikkur, kes ravi ja reisid maksab – minu omad on mitmes isikus, aga alati olemas ja tulemas, kui mingi kamm kollitab. Täpselt nii, nagu Lea, lendan minagi – nii piltlikult kui otseses mõttes – VIP-klassis, endal kontol miinus mitu raha. Ehk siis – rikaste vaesed sõbrad jäävad ellu, sest akitse on peal.

Meie elu on aina järjekindlamalt müstiliste juhtumite jada. Õnne meelispaik on murede selja taga – sellepärast meiesugustel muredeta aega polegi. Ning meiesuguste puhul pole „loomakesed“ häbiväärne valesti elamise ega eksimuste väljendus, vaid valik. Mida ju õigupoolest kogu see „valesti“ värk ka tervikuna on. Me teame, miks teeme mõnikord näiliselt enesehävituslikke käike, enesevastaseid valikuid – sellepärast, et teisiti ei pääse praegusest endast kõrgemale.

Seda, mismoodi kasvajate ja hirmude, energeetiliste kollide ja vaenajatega läbi kristallide ja pendli suhelda, kuidas voodi ja tuba põlema panna, et kiusajatele lahkumiseks portaal luua, võib valgusejoonistamise raamatust lausa õpikuna lugeda. Minul on käsil analoogne õpetusraamat, kuidas hobuste ja lammaste, kasside ja koertega seesama puhastus-lähetustöö toimub. Kui Mustad meie tekste loevad, saavad nad siis natukenegi valgemaks? Või kasutavad ka meie siiraid ja sihilikke jagamisi meie vastu? Nad ei saa. Sest meiesugused on omavahel ühenduses ja valgus võidab. Alati.

Rännakumeetodi Ema võitis mõttejõu, kena kohtlemisega hiidsuure kasvaja. Lea taltsutas oma loomakesed. Mina ei vajanud keemiat ega kiiritust, üksnes lõikust. Ja pildijada aina voolab selle tervenemise käigus. Voolas Luule Viilma kõrval olles, voolab Lille Lindmäe käte all – ning Lea-kirjeldatavad mustrid-ornamendid ja geomeetrilised koodid meenutavad neid Meistrite-antuid, millest on inspireeritud Ulvi Michelle Saare uus raamat „Vaikuse kood“. Mille lugemise eel oma talu teedeservad-nurgatagused hoolikalt umbrohust puhtaks niitsin, sest tean, kui väga iluaednik Ulvi maltsa ja nõgestesse kasvanud perenaisi põlgab. Sünkroon…

Tänu sellele sünkroonile söandame endavalitud tõved nn. alternatiivi hoolde usaldada ja väljume tervenedes ka abielututest kooseludest, saame vastu tavameditsiini hoiatusi pärast Ime sündimist veel lapsi ning õpime iga tasandi sisseründeid ennetama ja tagasi saatma.

Otse loomulikult saatis Moskva linnašamaan Dardo Kusto just sel hetkel retsepti sisserünnete tõrjeks, kui neid siin loetlema asusin: vampiiridest heategijad-tänuvõlatekitajad, otsesed pahalased-kadestajad, vastaste loodud energeetilised olendid ja nendega kaasnev gäng…

Teekonnad on pisut erinevad selle võrra, et kui Lea läks emaduse nimel intuitiivteaduste kooli, siis minu emaduse viljad ei salli ei valget maagiat ega oma päritolu ära tundnud valgustöölisi – mis on osa praegu üldtoimivatest mustritest. Põlvkonnad vaenavad üksteist. Meesenergia naistes sõidab meestes-olevale naisenergiale sisse. Reptiloidid ruulivad – veel – aga on õnneks läbi nähtud. Nii et mustrid on muutmisel – ja seda räägib nii Lea oma raamatu neljanda keemia osas kui kõik mu spirituaalsed sõbrad, kes haigusi nüüd-juba-targemana pigem ennetaksid kui raviksid. Õnn on, et oleme üksteisel olemas ja saame kogemusi-mõtteid-kartusi jagada – ühenduses olemine lisab väge.

Ja verd, higi, pisaraid.

Just päeval, mil Lea kirjeldas pisaraid lennukipiletil Lennart Meri nime nägemisest, läks minul silm märjaks postkontoris – EW 100 puhul välja antava müntideseeria esimene – Lenart Meri pildiga ümbrises münt jõudis kohale ja liigutas miskipärast hingepõhjani. Seda niikuinii, et Lennart oli üks Omade seast. Ent münti väikesele tütrele ulatades laususin, et midagi enamat ma talle kinkida ei saaks. Kui 100aastane Eesti riik. Ja oma talu selle pinnal.

Liigsete ja eluohtlike hooneteta – talu sai energeetiliselt õigeks tuunitud paralleelselt kõigi mu enese hammaste juurte raviga. Kõik on kõigega seotud. Lea juures remonditi täpselt samal ajal vannituba, kuhu sipelgad olid dessandi korraldanud. Sipelgate-rottide dessant aga viitab perenaise energeetilisele nõrgenemisele. Uuestisündide tähistamiseks ja võimendamiseks võtame endale pärast ülestõusmist-tervenemist-puhastumist ka uue nime – mida pahalaste käsilased ussipesana sisisedes naeruvääristada püüavad. Nii, nagu eelmiste eluperioodide teekaaslasedki üritavad ikka ja jälle meid tagasi alla kiskuda ja viienda bee klassi tasandil kohelda.

Mustrid muutuvad-muutuvad-muutuvad – kollid ilmuvad ja kaovad ning tükati tundub, et langeme tagasi – ent me õpime muutuvates mustrites nii surevat lindu kui tõbras-naabrit, nii toitu kui oma teekonda sel kombel armastama ja õnnistama, et ei lange. Tagasiteed ei ole. Ja otse loomulikult lugesin Lea raamatu neid lõike just siis, kui üks kah-väe-mees vahtis mu heeringaleiba ja mögises, et mäda kala on rõve – õnnistasin heeringa tagasi heaks! – endal suu täis martsipanitorti, mille kohta ta kuulutas, et magusat ei armasta – ning kogu martsiman laksas tema niigi vedela kõhu peale lisarasvaks, et kaugele oleks näha, mis juhtub, kui ei õnnista…

Me õpime teise inimese organitega neid tervendades sedasi lävima ja kaasa valutama, et tõbe endale ei võta. Kodunt lahkudes jätame oma energeetilise teisiku kalleid hoidma. Kuuleme ja kuuletume inglite antud numbrikombinatsioonidele. Ning ükspäev-teisehomme oleme pädevad seda kõike sõnastama – nagu tõestab Lea raamat kui Pilgrim Booksi üks võimsamaid saavutusi. Tugev vastutuul aitab kõrgemale tõusta. Aho! Shalom! Namaste!

Taavet – bitcoini usku reikimees

Taavet (42) on iti-mehest biti-meheks kulgenud arvutiinimene. Ta sõidab hübriid-autoga, mis kasutab vaheldumisi nii elektrit kui bensiini. Krüpteerib oma kodus virtuaalraha ning kinnitab, et üksiti ka toasooja andvad protsessorid toovad elektrikulu kuhjaga tagasi ning teevad mehe ühel päeval loodetavasti miljonäriks. Mis iseenesest teda ei inspireeri – pigem vaimustab meest võimalus ilma teisi orjamata elada ja kaasa aidata sellele et rahavõim on pankade-oligarhhide käest libisekas ja korrumpeerunud valitsused ei saaks oma ahneid sõrmi mõttetu raiskamise varjamiseks ikka ja jälle rahva rahakotti toppida.

Kodanikunimega Loorits, meistrinimega Taavet kinnitab, et isegi kui kodused bitcoini kaevurid ta krüptomiljonäriks huugavad, jagaks ta rõõmuga oma pioneerlike püüdluste tulemusi kasvõi mõne sellise sõbraga, kellel on inimkonna teenimise täiuslikumaks muutmisest puudu näiteks tühine sada tuhat. Ma soovin, et kõiksus tooks läbi tulevikurahale pühendumise inimestele vabaduse ja külluse, et saaksin seda jagada nendega, kes kasutavad universumis leiduvat piiramatut rikkust õilsate eesmärkide teenimiseks,“ kirjeldab spirituaalne iti-biti-mees oma realiseerimist taotluse tegemisel. „Palve abil on nii ennast korrastades kui sõbra peavalu ära saates, nii tõrkuva arvutiga suheldes kui autoga pikka sõitu alustades kõige kindlam sujuda kindlal sissetallatud rajal.“

Küberpööre

Kui meile räägib virtuaalrahale üleminekust Itaalias-Šveitsis resideeriv ja järjest harvem Tallinna pilvepiiri-merevaadet seirav Rain-LHV-Lõhmus, jääb krüptorevolutsiooni jutt meile paratamatult kaugeks. Kabariidid on nii erinevad ning pankuri töötamist pankade diktatuuri vastu nii raske uskuda. Taavet veedab suure osa ajast küll virtuaalmaailmas ja veelgi suurema aja spiritualistlikke praktikaid õppides ja harrastades – ent põhiolemuselt on mööda Tallinna lahe kaldapealset rulluisutav mees siiski üks meie seast ning kui kõneleb meiega enamvähem samal korrusel elav isiksus, usume.

„Tegin märtsis kannapöörde. Töötasin internetiportaalis webmasterina ning kogesin, mida tähendab riiklikult olulise portaali haldaja elu – kui süsteemis midagi juhtus, olin just mina see, kes seda läbi öö korrastas, sest rahvale ei saa ju öelda – sorri läks katki, ajage kõiki oma asju mõni teine päev,“ naerab sihikindlalt hiinameditsiini õppiv, spirituaalset tantsu harrastav ja väelaulev vabamees kergendatult. „Admini tööst loobusin, teise suure netiettevõtte webmaster ma küll veel olen, ent tahan ahistavate-lõputute tagumiktundide asemel pigem oma projekte arendada. Seda enam, et usun – arenenumad hinged peavadki olema teenäitajad uutesse dimensioonidesse. Enese ahistamine pidurdaks nii arengu kui kvanthüppe ja ülestõusmise – seega hoiavad julged kannapöörded ära patustamise. See, kui me ei tee seda, milleks siia kehastusime ega rakenda oma võimeid täiuslikult, on ju patt. Mina küll ei taha sedasi karistada saada, et jään piltlikult öeldes klassikursust kordama.

Seda kvanthüpet ja transformatsiooni kõrgemale sagedusele tajuvad õigupoolest kõik, keda enda ümber näen. Vilunumad hinged püüavad teisi järele aidata ja samas ka võimalusel selle pealt teenida. Transformatsiooni-teenust pakuvad nii lähi- kui kaugseanssidena kõikvõimalikud meistrid nii meilt kui mujalt. Iga inimese Kõrgem Mina tunneb ära, kas ja kes võiks talle teejuhiks olla ning sellise toe ja juhatuse, energeetilise edendamise ja kõrgemale sagedusele tuunimise eest maksmine on täpselt sama okei kui iga teenuse eest tasumine.

Noortele hingedele aga kipub ajastute vaheline kaos tagurpidi mõjuma. Areng eeldab eetilisust, ausust ja avatust. Noored hinged, alles esimesi kordi inimeseks kehastunud või pisut kogenumad olijad aga arvavad dimensioonide vahelise ajajärgu ajutisust tajudes, et nüüd võib kõike. Siiski kaasneb ka „New Age“ liikumisega ohtlik illusioon, justkui määramatuses tohiks jätta igas mõttes arved maksmata ja lubadused täitmata – sest varsti kolime nagunii uude dimensiooni.

Kuulake – kõik inimesed räägivad sama – aina blokeeritud asjaajamised, ootamatud konfliktid, ebameeldivalt üllatavad intriigid, tööde eest ei maksta ja ükski lubadus ei kehti. Valitsevat lapsik lootus, et küberpöörde ja kvanthüppe järel pole praegusi kohustusi. Tegelikult korjavad petjad iseendale karmat. Usutavasti ei pääse siin ja praegu käru keerajad edasi järgmisse klassi. Lohistavad nii rasket pattude sleppi, et see ei lase üles tõusta. Jäävadki kinni.

Meistrid-sellid-õpipoisid

Taavet on kogenud, et erinevas vanuses hingede koos-eksistents ongi üks keerukamaid ülesandeid meie reaalsuses. Vanemad hinged saavad tema sõnul endale nooremad olijad õpetamiseks ja õppimiseks. Kehastujad valivad teatavasti ise, kelle hulka nad sünnivad.

Uued hinged aga saabuvad meie maailma tavaliselt grupti.

Ka valgustöölised ehk tähetolm tuleb hingepilvedena, ent jaotub seejärel laiali, et kõikjale ühtlaselt armastust ja valgust kiirata. Hingebeebid hoiavad aga alati silmnähtavalt-kõrvkuuldavalt punti: „Kes need seal piketeerivad ja nõuavad, marsilaulu saatel konveieri äärde rühivad? Lapsukesed! Mida kõvem ja verisem kisa mina!tahan!andke! – seda kindlam, et titahinged on kõblakeerutamise vahele järjekordse miitingu korraldanud. Ning igas kultuuris ja religioonis tuleb vanematel hingedel noori rahustada-õpetada-suunata.

Taavet on läbi aastatuhandete toonud kaasa kogemused ning tajub tõesena versiooni, et inimkond ise on Anunnaki-kultuuri poolt loodud orjarahvas. Maa kaksikplaneedi Nibiru elanikud on tema veendumuse kohaselt loonud inimese primaatidest DNA-manipulatsioonidena endale tööloomadeks. Selles poleks võibolla isegi midagi paha: „Kosmiliste orjadena oleme ju tegelikult aastatuhandeid õnnelikud olnud, loonud-laulnud-armastanud,“ arutleb Taavet, „kuid selle eest läheb osa meie energiast eba-jumalatele kümniseks.

Halvem uudis on see, et peale seda kui meie eba-jumalad minema peksti, võtsid kohad sisse uued tegelased ja kahjuks pole nad mitte just alati üllaste kavatsustega. Reptiloidid ja mõned Hallide tulnukate fraktsioonid oleksid huvitatud maad lihtsalt igavesti oma võimu all hoidmisest ja inimkonna üle totaalset kontrolli omamisest. Kuuldatavasti pidavat inimliha reptiloidide jaoks hinnatud delikatess olema ja inimkonna mõttetud konfliktid on kosmilises mastaabis meie seebiooperite analoog. Samas võibolla selleks me siin olemegi, et õppida selliset seisundist välja rabelema?

See rõõmusõnum tõotab inimeste orienteerumise natukenegi lihtsamaks muuta. Meil on nagunii ridamisi ja kihtimisi tarvis sotti saada, kuhu mediteerides või äratundmisvärinaid tajudes tegelikult satume. Meie kõrval elavad teistel sagedustel ja teites dimensioonides tsivilisatsioonid. Lisaks sellele, et erinevates seisundites juhtume vilksamisi neid paralleelmaailmasid külastama, seatakse meie silme ette ka halogrammide filter, segatakse meeli, et me liiga palju teada ei saaks.

Pahalaste käes on meie eksitamiseks uskumatult mitmekesine ja primitiivsenagi tunduv arsenal. Piisab hambapastas sisalduvast fluorist – ja inimestel sulgub massiliselt kolmas silm, sest fluoor pidurdab käbinäärme tegevust. Nende jaoks, kes hambapastast kõrvale hoiavad, peavad nad aga fluori otse veevärki sisestama – kaua sa ikka joomata oled? Kahte ülejäänud füüsilist silma on hoopis lihtsam eksitada, seda kasvõi suurepärase aju-pehmendaja – televisiooni abil.“

Taavet teab – aga alati veel ei tee – et looduslähedase eluviisi järgimine, moodsate kiusatuste vältimine ja taimetoit aitavad meie teadvusel tõusta kõrgemale tasemele ja nii hakkame tasapisi kõrgemaid dimensioone nägema. Lihasöömises ei ole tema arutlusis iseenesest midagi halba, kuid kahjuks tirib see kindlalt ja karmilt füüsilise maa peale tagasi! Temas isiklikult tekitab rõõmsa turvatunde, et siinsamas kõrval on härjapõlvlased ja haldjarahvas, kõrgemad tsivilisatsioonid – ning lumeinimesed ja loch nessied – täiesti reaalselt olemas, ainult pisut teises dimensioonis.

„Paljude valgustööliste Kõrgem Mina hoiab neid ühenduses Siiriusega – teame, et eelnevates kehastustes oleme sealt pärit. Kuna Siirusel elavad paljud erinevad rahvad – humanoidid, vaalad, linnud – palju orgaanilisemalt kõrvuti ja põimumises, püüavad siiriuslased ka Maa peal sedalaadi elukorralduse luua, nagu kodus. Eks taevariigi seaduste järgi elamine aitab üksiti neid seadusi ka siin planeedil kehtestada,“ loodab mees.

Messiase-ootus

Taavet arutleb, elu otsing kosmoses on selles mõttes naljakas ja lapsik, et universum kihiseb elust kõikvõimalikel tasanditel – elus on universum ise, tähed, planeedid ja isegi lihtsalt kivid. Teiste tsivilisatsioonidega kontakteerumiseks ei ole tarvis sõita isegi mitte tähtedele, „tulnukad“ on kogu aeg meie ümber olemas. Oleme nii külgnevate tsivilisatsioonide kui ka iseoma kaitseinglite poolt hoitud ja juhitud. Inimkonna käkerdamisi vaadates on selge, et müstilise kaitseta oleksime ammu iseendale otsa peale teinud.

„Meist igaühel on tõetunnetus, mis tunneb nende külgnejate lähedust, kui vaid kuulata viitsid. Ja tunneb ära, kas igal sammul tehtav valik, otsus nii mõtte, sõna kui teo tasandil on õige. Hinga vaid rahulikult sisse ja tunneta,“ soovitab Taavet võimalikult sageli ingli puudutust testida. „Mina olen enda jaoks sobiva meetodi leidnud, aga igaüks on erinev ja peab ise leidma tee oma sisemusse. Kuna minu leitud orientaalsed reiki-rajad on turvaliselt sisse tallatud, pole eksimishirmu.“

Mitmel päeval Taaveti tegutsemist näinult võin kinnitada – lootusetult hangunud arvuti käivitus reiki-lausungite saatel, surnud käe vereringe taastus ja üht inimest tabanud ebasobivaima-hetke-peavalu sai ja jäi minema seitsme minuti jooksul. Kas enne raske koorma alla laetud auto teeleasumist talle tehtud lausumine oli abiks, ei tea öelda – puhtteaduslikust seisukohast tulnuks tõestuseks võtta kõrvale teine samasugune, aga ilma silitusteta auto. Aga samas, mida muud on teadus, kui lihtsalt natuke teistsugune religioon, mis oma meetodeid ilmeksimatuks peab.

Küll aga on selge, et eestlased just kõige varmamad krüptoraha-teemaliste kõneluste kuulajad ega kaasarääkijad ei ole. Üle paari minuti ei huvita. Ja need, keda huvitab, on skeptilised: aga LHV ei pidanud bitcoini turvaliseks ja tegi oma krüptoraha – aga see on nagu püramiidi või võrkturundusega, kus mitte millestki lubatakse miljoneid võluda, aga lõpuks korjavad tipud koore ja ülejäänud võrgutatud jäävad kõigest ilma – kuidas ma neid mõõdan, kuidas kasutan, kuidas kontrollin – ah, üks paras biti koinimine on!

„See, kuidas inimesed jutu neile-mõistetavale tasandile keeravad, on mulle tuttav enda abielust,“ naerab meister Taavet, kes võib vabalt vestelda nii südamekirurgia, koerte dresseerimise kui sünnitamise teemadel, otsekui oleks professionaal – see on neti-põhise eruditsiooni võluv eripära. „Kui inimene aga on juba õppinud Märke märkama, taotlusi kõhklematult esitama ning asunud tseremooniatel ja koolitustel käimise pöördumatule teele, siis tahab ta seda ülestõusmise protsessi paratamatult ka teistega jagada. Igaühel on oma rada – ning minu oma viib hetkel läbi mitte-kõlisevate kopikate virtuaalmaailma. Ideaalis näeksin, et raha üldse ei oleks aga selleks peame natuke veel arenema.“

Ulme?

„Igaüks saab Ameerikas bitcoinide eest pitsat osta, nii et ta tuleb järjest levinumalt käibele, isegi PayPal,“ kinnitab Taavet. „Üsna lähiajal – veel enne uue ajajärgu saabumist on meie pangalaenud ja palgad käsikäes krüptorahale üle läinud. See ei tähenda, et messias meid laenudest päästaks, aga pankade diktaadi alt lahkume siiski.

Krüptoraha on vähimalgi määral tsentraliseerimata digitaalne raha. Erinevalt dollaritest või eurodest käibib ja on kasutusel digiraha täiesti valitsustest-firmadest-pankadest sõltumatult. Bitcoin on internetipõhine, ülemaailmselt levinud valuuta,“ selgitab iti-biti-mees. „Nagu sumo, nii ka see – on kuuldavasti jaapanlaste leiutis. Satoshi Nakamoto sai sellega seitse aastat tagasi hakkama. Nüüd võib iga inimene kas www.bitcoin.org või mitmetel teistel lehekülgedel sobiva info leida, kuidas selle inimeselt-inimesele süsteemiga ühineda ja uude hingamisse tõusta. Krüpto – täielikult varastamatu ja võltsimatu – valuuta maailmas on olemas oma börs ja kaevandamine – kui minu viimase perioodi investeeringud ja panustamine on läinud nii hästi, nagu olen rehkendanud, läheb hästi ka minu sõpradel.

Kaevandamisena tuntud protsess on vajalik bitcoini võrgu ülalhoimiseks ja selleks, et keegi pahalane ei saaks ülekannete logis omatahtsi muudatusi teha. Selleks, et inimestele huvi oleks selles protsessis osaleda, makstakse iga teatud reeglite järgi krüpteeritud bloki eest preemiat. Selleks, et oma preemiat – mis on enamvähem nagu loteriivõit, mitte tuhandeid aastid ootama jääda, ühinetakse suurteks kollektiivideks, mis jagavad toodetud tulu liikmete vahel.

Muidugi on võimalik seda teha ka lauaarvutis või isegi graafikakaardis nagu bitcoini algusaegadel, aga raskusastme suurenemise tõttu ei maksaks toodetav digiraha isegi mitte arvuti tööks kuluvat elekterit kinni. Hetkel on kurss selline, et üks bitcoin maksab pisut üle 200 euro aga samas on see olnud tunduvalt kõrgem ja mõnede ennustuste kohaselt ulatub bitcoini hind varsti tuhandetesse.

Digiraha saab endale soetada ka vanamoodsa pangaraha eest, aga võib ka osta või soetada umbes paarsada eurot või paar bicoini maksva kaevur-seadme, mis suudab teha tohutul hulgal AES-256 algoritmi järgi krüpteerimist. Isegi kui see vaid vaevu elektri hinna kinni maksab toodab ta ka toasooja – ja seda juba tasuta!“

Krüptorahale on Taaveti kirjelduse kohaselt üle läinud haritud nooremas keskeas inimesed, kes reeglina elavad üsna boheemlaslikus stiilis. Krüptoraha maailmas on olnud mitmeid tõsineid äpardusi – et süsteem elas selle üle, näitab selle uue vääringu elujõulisust. www.krüptoraha.ee kirjeldab, kui vähe on selleks vaja, et börsil olla ja kaevandada, krüpteerida ja meeldivat puhast jõukust ja rahulikku elu kogeda.“

Taavet on olemuselt jagajamees. Ehkki ta kasutab väga palju võõrsõnu ja ingliskeelendeid, oskab ta ennast kuulama panna. Kes ei tahaks blokeeringutest vabaneda, mustreid muuta ning anunnakide pealepandud ja pahalaste kinnistatud kodeeringuid kui segajaid maha võtta!? Kuigi ta on iti- ja raalimehena kohati eluvõõras, oskab ta spargelkapsa stoovimise netist alla guugeldada – ja niimoodi surfab mistahes lainetel veenva vilumusega.

Seega mõjub veenvalt ka Taaveta vaimustunud mänglemine krüpto-kastis – tundub põnev, liikumine on hiljuti alanud ja juba nii levinud, võibolla aitab raha virtuaalseks muutmise mäng tõepoolest inimkonna uutesse dimensioonidesse viia. Alustada on tema julgustusel lihtne – pole isegi mitte vaja investeerida protsessoritesse, vaid võib lihtsalt krüptovõimsust liisida. Või siis osta krüptoseade ning ühtlasi ka toa tasuta soojaks kütta. Tänu aja ja usu-lootuse-armastuse pühendamisele näib krüptoraha olevat turvaline ja õiglane ekvivalent, varastamatu ja puhas valuuta.

„Eks inimkond on aina messiast, maailmalõppu ja uude dimensiooni üleminekut oodanud, aga võibolla peaksime enne midagi reaalset ära tegema, mis maailma edasi viib ja näitab meie valmisolekut tuhandeaastase rahuriigi saabumiseks. Asjad ei käi päris nii lihtsalt, nagu paljud tarkpead mayade kalendri põhjal ennustasid: 21.12.12, mil kõik vahtisid pettunult ringi – „nooo ei midagi?“. Tegelikult juhtus küll midagi ja meid juba ümbritseb juba uus dimensioon, mis annab palju uusi võimalusi, sealhulgas ka lõppematu tasuta energia, millest küll hingehinnaga elektrit müüvad tegelased ja selle pealt mega-vaheltkasumit lõikav eliit ilmselt midagi kuulda ei sooviks,“ muigab Taavet uue ajastu esimese peatüki alguses.

Metsamoorid Kiira ja Anne

Kati Saara Vatmann

Eestimaa metsades loob ja lehvib kunstnike ja haritlaste peetavate talude võrgustik. Naised, kes oma talusid veavad ja peateedest kaugel nende arendamise plaane peavad, on üsna eraklikud – ega me teagi, et seal kusagil kümnete kilomeetrite sügavusel padrikus on arhitekt Kiira Soosaar ja maalikunstnik-vitraažimeister Anne Vasar. Eks paljud teisedki, kes linnakauges päris-elus usuvad-loodavad-armastavad – ning kelle ülesleidmiseks ja pildile toomiseks on vaja õnnelikku juhust ja müstilisi kokkusattumusi.

Anne omamaalitud Pildil

Kauneima kodu ja aia tiitli saamine on risttee. Edasi saab minna aina paremale: koduloomise kui lõpmatu muinasmaa rajamisega kõrgemale ja kõrgemale. Selle suvega on Annel õnnestunud ka kunstnikuna taas Pildile tulla. Just enne kauneima kodu perenaiseks pärgamist ja üldist liikveleminekut tundus, et kõik on ja jääb nii vasakule kui võimalik. Maalikunstnik ja vitraažimeister Anne Vasar (48) leiab rõõmsa üllatusega: „Kui märtsikuus leseks jäin ja nõiaringi sattusin, oletasin, et asjad on ja jäävad pekki – mu senised tellijad arvasid, et leinavat leske ei tohi tülitada. Nii mõnigi sõber keeras hämmastaval kombel selja. Ning kuigi mees oli mu kõrvalt lahkunud juba enne siit ilmast minekut, hakkas ära sõitma nii turvatunne kui masinapark – ma ei osanud ei trimmeri ega traktoriga midagi peale hakata – maksejõust rääkimata. Nii juhtub, kui alati oma varajasest surmast rääkinud mees jätab maised asjad korraldamata ning mahajäänud naine on korraga Alatskivist 14 kilomeetri kaugusel bussiliikluseta metsades pehmelt öeldes lootusetus seisus. Õieti naised. Minu 24aastasele tütrele oli Veiko parim sõber ja olulisim tugiisik. Müstilisel kombel andis legendaarse Matti Miliuse lahkumine ka mu sealpoolsele kaasale võimaluse ummikus mind ja õhkuastunud kasutütar Agnest aidata. Kui Miliuse matuste puhul feissarisse temast maalitud pildi riputasin, meenusin ammustele teekaaslastele, kes vajasid oma suvesoorituste jaoks just kunstnikutööd. Mind viidi kaasa maalima ning kui tagasi tulin, polnud enam miski endine.“

Tartu Tammelinna tüdruk Anne õppis kunstnikuks ning veetis vabad ajad Ökulaks nimetatud boheeemlaste kogunemiskohas ja Staabiks nimetatud Püssirohukeldri külgbaaris. Käis varakult ära esimeses abielus ning sai teise humanitaarlasest romantikuga tütre. Agnese (24) jaanipäevane tulemine oli ootamatult karm ja pidi mõlemale Lamba-aasta tüdrukule napilt elu maksma – ent täna on see kaunis ja õrn piiga tudengineiu.

17 aastat tagasi tuli Anne ja Agnese ellu psühhiaatrihärra. Neid lambukesi oma perekonnaks valides tuli mees eelmise pere juurest ära, nagu see ikka juhtub. Ning vastne noorproua Vasar teadis: kõik see tuleb tagasi – ise tehtud, hästi tehtud.

„Otsisime armsamaga üsna tükk aega maakodu. Sellist puhta lehe pesa, millega meid kumbagi miski ei seoks. Leidsime väga räämas olekus ja täiesti keset eikuskit asunud talu, millest ehitasime koos üles sellise Vasara talu, kus ülemisel korrusel on minu ateljee ja alumisel elamise toad.

Selles majas elas enne üksik  viinalembene mees, kes oli otsustanud oma töölkäimise linnas lõpetada ja asuda elama oma vanemate tallu. Hoolitses vanemate eest ja pidas koos nende ja tollase elukaaslasega loomi. Aegapidi kadusid vanemad kõrvalt ja ka naine leidis parema ja karskema mehe. Peremees hakkas elujärje parandamiseks metsa rahaks tegema. Uudismaa suurte vett täis kraatrite, pealekasvanud lepavõsa ja koristamata palgijuppidega on tänase päevani paras seikluspark, mille läbimiseks kulub tunde.

Lauda taga oli umbes autokoorma jagu tühje pudeleid, millest pooled olid värvilised. Siit sai alguse minu vitraazinäitus “Hommikupoole ööd”, milles kasutasin vitraažitehnikas naisaktide valmistamiseks peamiselt  pudeleid, pruugitud aknaklaasi ja hammasrattaid.Tühje pudeleid ja roostes naelu tuleb aga tänapäevani igalt poolt välja, kuhu aga labida lööd…Kui peremees hääbus, ostsime maja endale koduks – ja panime talle uue nime, Vasara.

Olime siin õnnelikud – ja tänu sellele saigi kauneim kodu. Kuna kaks viimast aastat olin siin üksi ja istutasin oma üksindusevalu püsililledesse, sai neist verelilledest kauneim aed…“ arutleb Anne, kuidas kõige ise-tehtu tagasitulemine juba enne lesestumist algas. „Mitte keegi ei kujutle, mis juhtub, kui mees lahkub. Ei mängi me mõttega, kuidas elame siis, kui kaasa teatab 15aastase harmoonilise abielu järel – ise 60aastasena – et leidis nüüd elu armastuse, senine kaasa on alates tänasest vana ja kole ja enam tema naine ei ole. Ammugi ei kujutle me, kuidas hakkab olema siis, kui mees sureb. Kõike on korraga nii palju – tube ja niitmistvajavat muru, talvepuid ja peenraid ja… tellimusi mitte. Oled silmitsi tööriistadega, mida pead kasutama õppima. Tiitlid puha käes juba, mis siin enam – ise tehtud, hästi tehtud. Vana ja kole ju ka, nagu armastatu viimastel aastatel sisendas… Naist, kelle vastu mind vahetati, olen elus vaid korra näinud. Kaks aastat oli piisav aeg õppida isegi uhke olema selle „vana ja koleda“ aunimetuse üle – kuidagi tšillim kui „bold and beautiful“. Ja õigupoolest on suurim kasuisa surma järel kannataja mu tütar, kellele Veiko oli lähedasim sõber ja tugiisik.“

Habras haldjas

Anne tudengineiust tütar õpib ülikoolis pedagoogiks. Ta kirjeldab ühikaelu: „Mu toanaaber, samuti erivajadustega inimestega töötamist õppiv asperger on nagu teleseriaalist Padjaklubi välja astunud. Sööb külmkapi tühjaks – aga paksuks, sinder, ei lähe. Pika undamise peale peseb korra enda järel vetsu puhtaks – aga enese eest hoolitsemise harjumust sellest ei kujune. Teiste eest ammugi mitte.“

Juba teismelisena oli Agnesel lustakas komme end otse ja ilustamata tutvustada: „Tere, ma olen autist – mul pole tavapärast huumorimeelt, nii et kildu rebida pole mõtet. Ühtlasi tuleb selle spektrihäire puhul arvestada sellega, et mul käivad meeled kohati segi ja ma kipun kõike pooleli jätma, tervikpildi moodustamisega on mul raskusi ning majapidamine pole mul mitte sinnapoolegi, nagu meeldiks mu esteedist emale.“

Kui Anne maalis ja pidas iluaeda Peipsi-äärsetes metsades esmalt koos kaasaga ja siis üksinda arendatud Vasara talus, siis Agnes ja Veiko elasid viimastel aastatel Tartu eeslinnas Anne korteris ning sobisid omavahel imeliselt.

„Kui ema lähenes, pistsime pesemata panni voodi alla. Mõne nädala pärast arutasime, et näe, pannil tuleb seal peidus peagi sünnipäev. Suutsime kordamööda ühel ja samal banaanikoorel libastuda – ning mitte keegi ei nõudnud meilt aru, kumb meist astus mahakukkunud vorsti sisse,“ meenutab neiu nukralt. „Ema ütleb nüüd küll, et kasuisa lubas alati vara ära surra – kopsud olid haiged ja süda rütmist väljas. Ent ikkagi oli see mulle pehmelt öeldes üllatus, kui 7.märtsi hommikul kasuisa elutoas arvuti taga istumas leidsin… Minust voolas esimese reaktsioonina välja terve jutujuga. Tulistasin seal elutoas korraga kõik välja – viimase aja sündmused ja seiklused ja tõsiasja, et koolis läheb natukene rohkem sitasti kui hea oleks. Ning lõpuks ikkagi huilgasin selle klassikalise „kuidas sa tohtisid mind üksi jätta!“ – nagu peab. Tänaseks oskan juba selle eest tänulik olla, et tegelikult ma üksi ei jäänud. Kui seni olid meil emaga suhted nii ja naa – kaks lammast aina puksisid omavahel – siis nüüd on emast saanud minu parim sõber. Lõpuks ometi.“

Pika eelmänguga leina kogenud ja sellest halvast unenäost alles nüüd tasapisi väljuv Anne nendib, et nüüd peaks keegi kena ja hooliv noormees Agnese kõrvale Veiko asemele astuma. Üksinda Agnes ei saa. Õrn ja kaunis, nagu ta on. Ning emaga kahekesi on nad otsekui kaks pesast kukkunud linnupoega.

Uuestisünnid

„Korteri, kus mu tütar ja mees kahekesi elasid, panin müüki, sest mu varasemadki mälestused sealsetest aegadest pole põlistamiseks. Üheksakümnendate lõpus lebasin seal koridoris pikali maas ja valasin endale kausist külma vett pähe. Valu oli nii kohutav, et kui keegi ukse avas ning ma vähimatki valgust või heli kogesin, pistsin kisama. Kupli tahtis lõhki lüüa – ja olekski löönud, kui mulle poleks viimaks auku pähe puuritud. Seda juba siis, kui veresoonte väärareng aju verevalanduse tingis,“ kirjeldab Anne üht oma uuestisündidest – enne seda oli eluohtlik sapipõie-atakk ja veel enne seda piiril ära käimine tütre sünni ajal. „Mul on osa peaaju veresooni anomaalsed – veenid-arterid on omavahel ühenduses, üks neist lõhkes, neli-viis aga asuvad opereerimatus piirkonnas ja on mul siin nagu viitsütikuga pommid. Mind päästab ülimadal vererõhk.

Ja tänu verevalandusele vabanesin suitsetamisest. Mitmed nädalad koomas, voolikud pealuus ja suus on selleks ju lausa suurepärane võimalus.“

Järgnes kiiritusravi Rootsis ning naasmine eriliselt kaunina, oma hapra tütrega sarnasemana kui kunagi varem.

Annel on Vasara talus üsna mahukas uute maalide kollektsioon, millest tuleb peagi näitus Tartu Ülikooli füüsikahoones ning Narva kolledžis. Eestimaa looduse vahel peituvad mõned portreed tohtrihärrast, mida naisel on praegu veel taluvusepiiril valus vaadata.

Tema igapäevasteks vestluspartneriteks on kaks siiami kõutsi – mitmeteistaastane Uudu ja paariaastane Jaan – ning nood müstilised vahendajad kahe ilma vahel on ainsad, kes erakluses elava naise oma mullist välja toovad. Anne maalimisprotsess on nagu tants. Tantsib pintslitega. On täiesti ära. Segab värve ja nohiseb, hõljub ja loob – ega näe-kuule kedagimidagi enese ümber. Selles loovas mullis on täieline rahu ja turvatunne. Mida kunstnik võimalikult harva inimeste hulka sattudes eksitamast hoidub.

„Eraklus on mu oma otsus. Ei kujuta ma ühtki meest oma kõrvale ega koju – ega ela ka erilist seltsielu. Hämmastaval kombel on mu eluaegsed sõbrad-koolikaaslased siit kõigest 7 kilomeetri kaugusel, aga miskit kommuuni moodustada ma ei tunne. Ja vahepealset Alatskivi kunstiõpetaja kohta pidada pole rentaabel – aeg ja energia läheb seda tööd tehes niimoodi käest ära, et palkagi pärast sõidukulude maharehkendamist järele ei jää.

Agnes töötab isikliku abistajana. Millest olen mina pärast leseksjäämise tellimustevaakumisse sattumist elanud… ei tea. Ma tõesti ei tea – igatahes jõudsin õnneks seni elus püsida, kuni Veiko teispoolsusest abikäe ulatas.“

Kuidas Seda tehakse

Matti Miliuse lahkumise järel riputas Anne Facebooki oma maali temast ja oma tütrest. Seda pilti märkas üks meelelahutus-ettevõtja, kes oli just teel Alatskivi mõisatalli ehitatavat teatriplatsi vaatama. Ning üht üsna ulatuslikku maalimistööd vajanud Katrin sõitis spontaanselt metsa Anne juurde. Tund aega vestelnud ja leskproua Vasara maale silmitsenud, pakkis produtsent Oja kunstnikuemanda autosse ja sõidutas uude ellu. Sellepärast, et kuulis hurmavat lumepallipõõsast imetledes kedagi sosistamas: „Võta Anne kaasa!“

Niimoodi sõitiski kunstnik Anne tagasi Pildile. Agnes jäi üksinda süva-padriku-tallu sädemeid pilduva, tantsiva ja kõneleva küünlaga lumepallipuu juurde kasuisa tänama, et too emale taas töö ja teenistuse saatis.

Ühest tellimusest hargnesid järgmised: „See teispoolsuse tõukel tulnud pööre juhtus tõepoolest hetkega. Ühel hommikul oli veel kõik kapitaalselt kannis ja lootusetu – ja õhtuks oli kõik muutunud. Absoluutselt kõik! Ma ei taju end enam olude sunnitud vangina – olen vaba metsamoor. Aga vabadus on teatavasti tunnetatud paratamatus.

Hetkel tunnetan rõõmu isegi valutavatest lihastest ja sinikatest, mis tulid traktori ja trimmeriga töötama õppimisest. Naabruskonnas elavad inimesed on mu oma hoole alla võtnud – õpetasid mehiseid tööriistu kasutama – ja sellekski oli vaja üht uuestisündi. Tuli sõita autoga metsateele jäänud metsaveotõstuki haaratsi otsa – kõhualune ikka täiesti puhtaks kohe! – pärast õhulendu ratastele jääda ning surnukskülmumise eest naabrite hoole alla kanduda. Naabrid ja sõbrad on mind õpetanud ka õigel ajal iseenese eest seisma ja kõvasti kisama, kui näiteks needsamad suured masinad teesse augud lõhuvad – kui õigel ajal kärama ei pista, neid ära ei lapita.“

Anne ilus ja õnne-ootuse-ärev tütar tuletab ka emale meelde, et temagi on Naine. Ja kui ta on siiski naine, siis äkki pole ta nii vana ja kole. Naiselik väärikus ja loov uhkus, nagu selgub, on samuti lapitav – kui enda õigel ajal tagasi jalule ajada, mitte konksu otsa lebama jääda. Uuestisündinud kaunitar jälgib tänuliku imetlusega, kuidas armastatu teispoolsusest iga vahendit ja võimalust kasutades olnut heastab. Olgu väljundiks sotsiaalmeedia, lumepallipõõsas või kõnelevad kõutsid – kui ilmsetest Märkidest mitte ehmatada, vaid lasta asjadel juhtuda, saadetakse taas tööd ja advokaat, tiitlid ja produtsent. Ning küllap saadetakse teiseks elupooleks ka Armastaja, keda vajab ju iga mistahes sünniaastaga tüdruk.

Legendide-pere metsamoor Kiira

Arhitekt Kiira Soosaar (65) unistab oma esivanematetalu kujundamisest loovisiksuste koduks. Ta võõrastab sõnu kommuun, pansionaat ja reservaat – ent just sellise oaasi, kus kunstnikud-vaikusesõbrad-loodushääle-lembid elada ja luua saavad, Kiira rajada loodab. Näib nii, et 21.sajandi tegelik eestlus varjubki ürgmaastikele.

Kiira pärineb legendide seast – tema isa ja vanaisa olid teenekad hobusekasvatajad ning vend on meie filmimees-elukunstnik Mark. Pärast ajaloorütmilisi uperpalle-uusasukaid-küüditamisi-tagastamisi elab Kiira üle Viljandi järve vaadates õhulennult kagu suunas, 6 kilomeetrit Otepää poole. Karjääri ja naabri lambakarja vahel siberlasest tegijapeni Nafta valve all, suures ja Sisendavas Laane-Suki talus. Kuni tohutust ja üliväekast põliskohast alles unistatakse pansionaati-reservaati, sümboliseerib seda kujustamist-visioneerimist keset tammesid-pärnasid-ebatsuugasid helendav üksik puri.

Meie kohtume tänu sellele, et Laane-Sukil oli omal ajal Tori hobusekasvanduse taimelava ja paralleelmaailm. Kiira vanaisa Johan Soosaar ning seejärel isa – samuti Johan – aretas seal tori tõugu hobuseid. Teenekaimaks sai mära Mimi-Lee – koos täkk Luhariga saadi sugutäkk Lembo, kes on enamuse tänaste tori tõuliinide esiisa.

„Mu perekond põgenes siit küüditamiste eest ära. Hiljem ei tohtinud isa ei Tori ega Mulgimaa ligigi tulla. Kui hobuvankril Audrusse elama veeresime, olin kaheaastane. Seal aiste vahel oli märakene Ella. Kui ma seni polnud pidanud vajalikuks sõnagi öelda – arvati juba, et mul on miskit viga -, siis nüüd hõiskasin rõõmsalt elu esimese ütlemisväärse sõna: Ella, Ella, Ella!

Selliseks omaette nokitsejaks ja mõtisklejaks ma kasvasin ja saingi. Mu kirkaimad hetked on üksinda Tilli järves ujudes ning õigeimad olemised omasoodu jalgrattaga tallates ning hernestega vesteldes, milliseid keppe nad just soovivad.

Minu geneetilise ja emotsionaalse tõmbe hobuste poole keeras ema otsustavalt kinni. Tema Austraaliasse emigreerunud sõbratar sai hobuse seljast kukkudes surma ning minule olid hobused seetõttu keelatud. Võibolla just selle seni-täitumata unistuse pärast tahaksin nüüd, et tulevase ühiskoduse loovisiksuste tulevikutalu juurde tuleksid ka mõned hobused…“ unistab Kiira. „Ja Mimi-Leele mälestusmärgi püstitamine on hobusekasvatajate seltsi võtmefiguuri Andres Kallaste ilus idee, mis ka Kiirat innustab. See oleks üksiti memoriaal ka põlistele põllumeestele.“ Samakülamees, loomaarst Hans Kavak senior, kes ligi pool sajandit oli Tori hobusekasvanduse veterinaar, on siinsamas tallis 18 täkku ruunanud ja tall… on nüüd Kiira ürdiaed. Midagi kaunimat ja sümboolsemat kui isemoodi taimla ta sellest säilinud vundamendist välja võluda ei osanud. Ja just niimoodi ongi väga hea ja ilus.

Elumajja majutas nõukogude okupatsioon kaheksa peret ühte hunnikusse. Kuna Soosaarte pere oli väga suur – kümme inimest pluss sulased-tüdrukud – ehitati iseolemise ajal nii suur elumaja, et see jagunes okupatsiooni kokkupressimise meelelaadi tõttu kaheksa kokkusurutud-taltsutatud nõukogude leibkonna vahel.

Ka tookord, lausa märgilisel kombel, oli ühiselamuks muteerunud Laane-Suki ühiselamus mitmeid loovisiksusi-muusikuid.

„Oleme poegadega – üks insener ja teine disainer – maakivist aidale uue katuse peale ehitanud. Kui katuseaknad panna ja põrand ka teha, on üks kunstiasumi suvine stuudiohoone juba olemas,“ vaatab Kiira oma muhedalt elegantse kübara serva alt lootusrikkalt üle arvuti ja hoovi oma südamesõpra ja hingesugulast – maakivi-aita.

Mis silmist…

See ikka meeles.

Naine nendib, et pojad unistavad ja planeerivad koos temaga nii siis, kui tema juures Mulgimaa serval suvitamise asemel ema käsul ja emaga kõrvuti tööd teha müttavad kui linnas. Mis siis, et seal on muu elu ja töö.

Ehkki klassikalisi töömehekäsi neil loov-meestel just väga pole, on ema poistega koos väga palju tõsist ja asist teinud. Vanem poeg Lauri on hoonetele kõik katused peale ehitanud. Aadamaga on kunstiasja ajamist vana talu moodsates rütmides arutatud ja planeeritud. Iseennast aga näeb Kiira ülemaailmse tervikpildi osana. Tema-peetav talu on üks tõelise elamise paik samas seerias sõbrataride valitud võimalustega.

„Kaks kallist teekaaslast peavad siin naabruses kunstitalu. Üks sõber ja sugulane, kelle vanemad sõja ajal põgenesid, on Ameerika läänerannikul Olümpia poolsaarel. Seal on kunagine indiaanlaste hõimkonna süda, kus taevani kõrguvad elupuud ja sisendusjõulised skulptuurid kaitsevad loodust ja inimest. Koos sõbrataridega vahetame talviti oma liigeste pärast kliimat Tenerifel,“ loetleb laanedaam, kes muigab ise küll, et ta pole üldse daam, lihtsalt Kiira. „Õnneks on mul arhitektina üsna kenasti tellimusi – ju vist seetõttu, et see töö köidab mind kestva värskusega -, praegugi on töölaual kaks projekti Viljandi vanalinna – enese eest hoolitsemiseks piisab, talu arendamiseks mitte. Ja arhitektitööd tahaksin tegelikult palju rohkem teha – aga mind ja aega ei jätku kõigeks…“

Keset Hüpassaarest toodud sookailu, jasmiinide ja pärnaõite hõngu haugub isegi siberlasest peni sümboolses-ajaloolises taktimõõdus – vend Mark tõi selle laika, nimeks Nafta, ema oma filmi-ekspeditsioonilt kaasa. Ning üle selle maagilise idülli kaigub Sven Grünbergi kosmika – iidsete hoonete seinad moodustavad vastakuti imelise kõlakoja.

„Tahaksin siin korraldada kontserte ja etendusi – mis siis, et Laane-Sukile pääseb mööda sigrimigri tanumat kopliveeri-karjääriääri pidi – kui head ja õiget asja pakutakse, jõutakse kohale ikka,“ usub Kiira. „Suure tee ääres on savikoda – see on lootusrikas eeskuju ja teekaaslane.

Ainult mõned mustrid on vaja enne oaasi loomist muuta. Eestlastel on tohutu omandikirg. Ajalooline kahjustus võibolla. Muutunud mustrid laseksid loovisiksustel siin elada ja areneda, luua ja arendada ka omamata.

Meil peres jagunes ettevõtlikkus pisut ebavõrdselt. Minu vend Mark oleks siin resideerides juba ammu nii Mimi-Lee monumendi kui loovisiksuste pansionaadi püsti pannud. Tema kui repressioonide-eelne kirglik ja elujõuline poiss aga on ennast pühendanud Uue Kunsti Muuseumile ja Manija saarele.

Mina kui küüditamisejärgne uje ja ettevaatlik isend vaatan kõrvalt, kuidas mu isale nii eluolulise püha ala, hobusekasvatuse vallas on võimu ja raha ümber kujunenud kuri võitlustanner – ning elan Mimi-Lee ja Lembo vaimuga koos otsekui teises, eraklikult turvalises dimensioonis.

Eks ma loodan lapselastele, kes on vahelduva vaimustusega Sammuli tallis ratsutamas käinud ja kelle põliskoju kutsumiseks pean kanu ja kukke – mõnede lammaste toomine on samuti plaanis. Pildil peab elu olema – tühjale pildile ei tule keegi.

Pilti täiustades tuleb elada 21.sajandis – maagilise muinastalu elustamine ei saa õnnestuda eelmiste sajandite vaimus. Nii nagu tori hobust arendatakse turu tellimuse tõttu sportlikus suunas, teiseneb ju ka talukultuur. Aretatakse ja arendatakse ikka seda, keda-mida uus hea ilm vajab.

Minu salahobi ongi siin lõputus kapitaalremondis olevas põlistalus väikeste uute majakeste visandamine – heliloojale metsatukka üks, kunstnikule mäe peale teine, kolmas laste jaoks tammikusse jämedaima puu otsa…

Sellise mõttega on ilus mängida. Tervikpilti silmas pidades ei tule üksindus kallale ega väsi aastaaegade kätte enne elukaare otsa ära.

Ja üks unistus on mul veel.

Igatsen leida kaaslase, kellega kogu elupakutavat suurt rõõmu ja väikest muret jagada. Unistuste kaaslase puhul pole tähtis ei sugu ega silmavärv – võiksime teineteisest hoolida ja teineteist mõista nii, et iga päev oleks kõrvuti kena kulgeda.

Ühel ilusal hommikul ärkasin ja… jõudsin äratundmiseni: elu mõte on Armastus.

Armastus kõige elava vastu. Tahaksin väga seda Armastust kellegagi jagada.“

Koonga Liinid

Luule Liin koos kaasa Heinoga on aastakümnete jooksul Koongas sisse seadnud autode tehnoülevaatuse, mille tõttu nii Tallinnas kui teistes linnades teatakse seda pisikest asumit just kiire-korrektse-adekvaatse ülevaatuse-pealinnana, kuhu sõidetakse igast Eestimaa otsast selleks, et asi saaks hästi aetud. Oma niši professionaalne täitmine on teinud Liinidest eeskuju ja tõestuse eneseteostuse võimalikkusest Eesti külades ka sigade-veiste-järgsetel aegadel…

Liinid on meil avaliku stamp-teadvuse jaoks Koplis. Koongas on mingi muistne maalinn – ajast, mil merepiir sealt läks – ja Mihkli laat. Tegelikult aga võib Eestimaa peateedelt kõrvale sõites täiesti uskumatuid leidusid juhtuda. Inimesed! Oma visalt aetud eneseteostuse-vaos. Sajandeid nii vähe liikunud ja vagurad, et nimetatakse sisemaa kihnlasteks. Vaatamata ülinõudlikule ja tükati rutiinsele elule, mille nad ise välja mõelnud, kätte õppinud ja käima nüginud, on nad just selles ettemääratuses ja keskmisest erilisemas suletuses ometi õnnelikud. Koonga Liinid Luule ja Heino peavad juba 20 aastat in-the-middle-of-nowhere metsade ja rabade taga sõbralikku ja armastatud autode tehnoülevaatust, mis on… porgandijuuri pidi mullas.

„Meie pere autoplatsi peremees ja pealik on mõistagi Heino. Aga ülevaatuskoja taga on minu kabinet, kus toimub tegelik vägede juhatamine. Kes arvutit ja numbreid, kirjasõna ja seadust tunneb, see kogu majapidamise pahinal endale kaela saab.

Kümnetes mappides ja arvutiprogrammides. Need määravad otse meie tehnofirma nelja inimese elu – ja kaudselt paljude külgnejate ja kundede käekäigu,“ kirjeldab kõrgharitud mehhaanik ja raamatupidaja Luule (60). „Keegi ei usuks, kui ütleksin, et olen siin keset suve pikki päevi klõbistades ja krõbistades pidevalt rõõmus. Olen ennast küll toalilledega ümbritsenud ja dokukaustade taustaks akna taga on Koonga metsad. Aga tegelikult hoiavad mind elusa ja hingelt ilusana mu kodused peenrad. Pean iga päev näpud mulda saama. Kui üks päev vahele jääb, on närv must. Juurikapeenardele mõtlemine annab siin umbses kapis jõudu. Kui minul on närvid korras ja selged, mullast saadud sihid silme ees, on rahul kõik need, kes minust olenevad. Igapäevase maaühenduseta läheksin siin oma kitsukeses nukutoas, kostüümis ja kõpskingades kurjaks: tehnika jõurab, ilm on heitgaase täis, väikeses kabinetis on tohutud, kümnete nimetuste kaupa täitmist ootavad nõuded arveametkondadest tööohutuseni – ja niimoodi 20 aastat jutti…

Tõsi küll, elu on mind võõrutanud arvamusest, et inimesest kuigi palju oleneb.

Olin Pärnu-Jaagupi tüdrukuna keskkoolis päris tubli õpilane – meie klassist läks üle poole kõrgkoolidesse. Sellest olenemata läheb nüüd meie kool põhikooliks – ja sõnakate vilistlaste hädahüüd ei aita. Ütlesin ju, et inimesest ei olene siin ilmas kuigi palju. Tehnikaülikooli mehhaanikat õppima sattusin sellepärast, et tahtsin kindlasti sisse saada – nagu ka ülejäänud 12 piigat. Voolasime sinna, kuhu kindlalt sisse sai.

Peenmehhaanikutena me ka lõpetasime – ja minu teada töötab enamus daame, kes üsna juhuslikult sellisele alale sopsasid, endiselt enamvähem erialatööl. Meid pole näha ega kuulda – oleme kusagil kabinettides-nukutubades, ninapidi arvutis, papkademüüri taga – aga meie najal seisavad loendamatud mehed ja nende teod püsti – oleme hallid kardinalid!“

Millest on tehtud…

Luule näib olevat tehtud lisaks laadivatele porgandijuurtele truudusest. Ta oli kümmekond aastat Pärnus mõõteriistade taatleja ja timmija. Ning ka Koonga tehnot on sirgeseljaline emand paarkümmend aastat vedanud. Automehe Heinoga abielus on naine aga juba nelikümmend aastat!

„Ka meheleminek käis jumalikku juga pidi, ilma et mul enesel midagi öelda oleks olnud. Meie ajal oli kombeks varakult mehele minna ja lapsed saada. Heinoga kohtusime minu sõbratari pulmas ja nüüd on meie juristist tütar meile kolm tubli lapselast kinkinud,“ on juhuse tahtel ette antud paarilisele ja teekonnale müstiliselt truu daam tänulik. Koonga suletus ja ettevaatlikkus hämmastab naist tänini – aga ta armastab oma meest ja kõike temaga kaasnevat. Elutarga arukusega.

Ta kirjeldab, et autode tehnoülevaatuse pidamine on ülimalt lihtne ja loogiline ettevõtmine – ehkki kohati lausa hõlmamatult kõige-mahukas. Peab olema suur terrritoorium, hinnalised masinad, haridus ja kogemus, mitukümmend nimetust dokumente – ja usaldusväärsed inimesed. Riiklik tellimus on sedasorti ettevõttel niikuinii. Lõputu turg ka. Tekivad küll uued ülevaatuspunktid – ent ka autosid toodetakse iga päev lakkamatu kosena aina peale.

Kui Lihulasse uus ülevaatus avati, saatsid Tallinna ülekoormatud ülevaatused Koongasse kohe uue kundevoo. Rõõmsa suhtlemise-kohtlemise ja uskumatu vastutulelikkuse rüppe – meie kohtumise päeval hoidsid Liinid töökoda üle kahe tunni üle aja lahti. Ja seda mitte sellepärast, et ajakirjanik territooriumil luusis, vaid inimlikkusest – kui on tuldud ja õigeks ajaks väravast sisse jõutud, siis ei ole inimlik kedagi ära saata. Teeme ära. Ja kohtleme ka võõraid inimesi, nagu omasid – autojuhid ütlevad omavahel üksteisele nagunii sina. Autojuhtide-jahimeeste, viimaseid on sealkandi rabamaastikul ebatavaliselt tihedasti, möirat-oirat maailma tasakaalustab roheliste näppude ja aednikuhingega Luule tasakesi tagaruumis või pisteliselt platsile patseerides – ning küsib mõnelt lasterikkalt emmelt lapsi vaigistades, mis kuus tema oma köögiviljaaeda seemne maha pani. Luule porgandid said tänavu juba veebruaris mulda, nüüd on ammu harvendatud – ja krõmpsti! Järjekorras ootajatelgi mõnus närida.

Ühe silma ja liftiga

Oma nelikümmend aastat peetud Heino tubliduse kohta ütleb Luule, et sellega on Koonga Liinidel nii ja naa. Lisaks töökusele ja mõnusale renomeele on vanamees emanda sõnul ka teistlaadi kaari võtnud – tema hõim koosneb jahimeestest -, kuni sai korraliku oblaka. Silma-hinnalise.

„Ei tea mina, mis seltskonnas ja mille eest ta selle kapitaalse tou silmaauku sai. Ega mäleta ta ise. Selles mõttes oli see üsna raisatud kogemus, et eks lööma- ja õudusfilmide vaatajad tahaksid ju ikka teada, mis tunne see on, kui juhtub kõige õõvastavam – silm jookseb välja. Aga mees ei mäleta. Ära minestas. Viidi läbi Pärnu haigla Tallinnasse. Kaks operatsiooni oli. Ei saanud sellest veretombust enam nägijat. Aga vanamees ise on vaatamata sellele, et ühe silmaga nähakse kahedimensioonilist, mitte ruumilist pilti, selle tou peale nägijamaks muutunud.

See lugu on tal väga hingel – psühhotrauma on asendamatu elundi kaotamisel vist kõigil koledam kui füüsiline. Ühest küljest ta häbeneb ja kardab, et sellest rääkimine teeb Kihnu-Koonga Liini naerualuseks. Teisalt tahab väga rääkida. Rääkides saab kergem. Ja kui üks oma õnnetusest avalimeeli kõneleb, saab kergem ka teistel. Igaühel on mõni valus trauma olnud. Mõne oma paistab rohkem välja – see peabki teistele tuge pakkuma.

Nüüd on ta selline mees, kellega saab rahulikus rütmis õhtuni koos välja tiksuda.

Õppis ja järeldas – valus laks ei läinud tühja. Tasandas ja taltsutas. Seda pole meesterahva puhul vist arukas öelda. Aga taltsa mehega, kes veel vaid sõnades ja lõõbis eluvend on, saab kirjeldamatult sujuvamalt õnnelik olla.

Meil on kena tööjaotust harrastada – kui meie enam ei jaksa siin siblida, eks siis palgatöölised panevad edasi. Nii et tütrele ja tema lastele on toimiv ettevõte pärandada,“ arutleb ema. „Tütre käekäik iseenesest on samuti näide sellest, kui vähe inimesest oleneb. Jumal juhatab. Ta oli enne oma kolme last pealinnas jurist. Kolme lapse logistika ja heaolu oli auväärt 60aastase eestitelega ühitamatu – ja kuna väimees sai Pärnusse töökoha, ongi nad nüüd mul siinsamas lähedal.

Kõik, mis ja kes on Tallinnas, on kauge. Igas mõttes. Ma tean, et võimumehi ei huvita, mida me siin maalinna laadaplatsil arvame. Kui üks superpoliitik nii haua äärele sattus, et jalg jäigi hauda, oletasin ma: Heino õppis oma silmakaotusest – õpib ninasarvik jalakaotusest ammugi. Aga ei õppinud! Tema järjestikused tervisehädad on ju suisa karjunud: aitab, loobu ja taandu, minne erru – muidu lähed mulda. Nagu porgand. Aga tema ei õpi. Rahva raha eest on nüüd vaja muinsuskaitsealusele linnavalitsuse hoonele lift välisseina pidi sõitma panna. Häbipost mu meelest: vaadake kõik, siin ronib tsaar, kes ei tea elu hinda ega kuule ka siis, kui inglid lausa karjuvad, mitte enam ei sosista. Oleks ta saatuse sõrme mõistnud, poleks vaja olnud tema kõrvale ka haiglasse panna mupot rahva raha kulutama.

Mina kui ärijuht ja raamatupidaja olen sellise pideva, üha mastaapsema raiskamise pärast… kimbatuses. Väikefirma ei kasuta rahva raha oma heaoluks. Väikefirma maksab ausalt makse, mille eest isakesed ogarusi teevad – kasvõi elu hinnaga. Pereema märkab Märke. Ja nemad seal… ei midagi! Nii suurt asja nagu külade-kaupa vaikselt oma rada astuv rahvas ka ei märka – mis siis, et me vastu tahtmist, aga kohusetundlikult neid üleval peame. Nemad seal oma sfäärides ei tule justkui selle peale, et rahva pilk on neil kogu aeg peal – mitte ainult valimiste ajal. Ka siis, kui mõnel meist on ainult üks silm. Siis võib märkav pilk ju tegelikult veel eriti terav olla.“

Ikka peateel

Kuna üllatavalt paljud tuntud tegelased on Koonga metsadest pärit ja-või on seal nende suvekodud, ringleb seal keset ei-kuskit üllatav vip-plejaad maailmameistritest meedianägudeni. Koonga Liinid tunnevad end täiesti uskumatus paigas ikkagi elu peateel asuvat.

Kuninganna Luule astub aegajalt oma potilillede ja dokumappide vahelt sirge seljaga välja. Vaatab üle kolm nohinal töötavat meest – enda oma nende esirinnas – ja hindab pilguga, kui palju läheb aega koduste peenardeni jõudmisega. Kui rotid töökoja öösel häiresse müdistavad, läheb pererahval maailma päästma lendamiseks paarkümmend minutit.

Kuninganna annab järjekorras igavlevatele lastele midagi rohelist näksida ja juua. Ning kuulab nende emad ära: enamuse mehed on Soomes, selle asemel, et endalegi siinsamas laantes nišid leida, naiste õlul on kogu kodune maailm tükkis autovarustuse tulekustutitega.

„Tead, kui auto põlema läheb, peaks sul neid viis tükki pardal olema,“ keerutab Luule käes balloone, millelaadsete seltsis kogu tema mehhaaniku-majandusjuhi elu on taeva tahtel kulgenud. „Tegelikult on sedasi, et kui midagi juhtub – hüppa kõigepealt autost välja, päästa lapsed ja dokumendid – ja alles siis näpi neid splinte-värke. Veel parem – las laps näpib – tänapäeva jõnglased on tehnikas paranormaalselt andekad ega lähe närvi, saavad meist võrreldamatult paremini hakkama. Aga üldine reegel on ikkagi selline, et kui pidevalt midagi kardaksime, jääks elamata. Head reisi meile kõigile!“

Igor Mang näeb hobujõulises talupojakultuuris kuningriigi aluseid

Selleks ei pea hobuhuviline olema, et märgata: prohvet Igor Mang on kujunenud Eestimaa kõigi võimalike hobuürituste sümboliks. Koguni Eesti omatõugu hobustega koos kulgemise sümboliks. Tema kohalolek on õnnistanud eesti tõugu hobuse päevi Kurgjal, tori hobusetõu sünnipäeva Inglistel, künnivõistlusi kõikjal üle Maarjamaa ning hobukultuuri näoga inimese poole pööramise suursündmusi Palmses ja Toris.

Kui Mang ronib koos oma lahutamatu seltsidaami, 7aasta eest Ülo Vooglaiult saadud musta koera Sulfaga vanatüübilise tori hobuse eestseisja, emand Eve Haggi taha tõlda – siis maailm toimub. Astub Peeter Nurmiku ustava Ame taha adrakurgede manu – ja saabki küntud. Lisaks põllule ka vagu Eesti rahva teadvusse: nagu muiste… Või nagu tulevikus. Nagu Mang ise väidab. Ta ütleb, et kui varasematel aastatel oli vaja poetiseerida ja energeetiliselt taas-väestada Keskaeg, siis nüüdseks oleme oma rahvuskehandi aukliku mäluga jõudnud Muinasaja reinkarnatsiooni.

Igori süda ja kodu on täidetud hobumaalide-raamatute-energiaga. Seinakalender, kuhu maestro märgib lähema aja sündmusi ja käike, on tihedalt kirju – ning iga teine väljasõit läheb kuhugi hobuste juurde. Ja see kiindumus sündis koos Igori sünniga.

„Nii, nagu hobune kuulub orgaaniliselt-geneetiliselt-energeetiliselt vaba eestlase juurde, jääb eestlane alatiseks ka paganaks. Kristliku kirikupühade kalendri sünkroon rahvakalendriga soodustab seda. Ning kristlikud preestrid ja juudid lahkesti higitelgis või hiies koos sõpradega zennimas-ommimas pole siin Eestimaal mingi ime. Meil ongi selline kõikide usundite ja rahvaste sujuva ühendamise riik,“ teab Mang. „Ka inim- ja loomarahvaste. Inimesed õpivad erinevate loomaliikide abiga Inimeseks ning on teatud eredate loomisiksuste teejuhiks, et nood saaksid järgmisse ellu inimesena kehastuda.“

Kuningliku vabaduse hingeloom

„Ma olen talupoeg.

Talupoeg on aristokraat. Põlisrahva aristokraat. See rahvakiht, kelle peal seisab riik – täpsemalt kuningriik. Ja kuningriik on ainus tõeline inimeste ühiskonna koostoime formatsioon. Nii, nagu hobukarjal on juhttäkk ja -mära, lambakarjal juht, hundikari toimib juhi kiiluvees ja kukk haldab kanakarja,“ kirjeldab prohvet Mang, kelle dekoratiivset ajatust, valju värvikust ja butafooriat koos koera alalise kaasasolekuga rahvas imetleb ja armastab.

Rahvas vajab muinasjutte.

„Inimese jaoks on Hobune vabaduse, tundlikkuse ja turvatunde sümbol. Ta on talupojakultuuri kui kuningriigi aluse lahutamatu osa. Sellepärast ongi Hobust küllusega seostatud – neid kadestatud, kellel on need kuninglikud loomad. Ja vägivaldsete režiimide ajal on vaba enesemääramisega seonduvad töö- ja hingeloomad inimestelt ära võetud,“ arutleb Mang. „Tean talupoja-kultuuri olemust geneetiliselt – põlvnen kahe rahva talupoegadest. Isaisa oli Kostroma kubermangu talupoeg. Sellepärast ma Igor olengi. Tegelikult Georg Otsa laulude pärast ka, mida ema nii mind kui õde oodates kuulas. Ja sellepärast mu loomust ka Tallinna Sakala tänava sünnitusmajas ilmale tulemine ega linnaelu muutnud ei ole ka.“

Igor ei elagi õieti linnaelu, vaid on omaloodud muinasjutu peategelane.

See muinasjutt on läbi tema elu mängelnud Mesilaste ja Hobuste vahel. Aktiivselt. Parapsühholoogia-astroloogia-usuteaduse garneeringus. Lubatuse ja keelatuse piiril nii jõuliselt, et sellest on kujunenud kultuslik peavool. Eesti täheteaduse ja prohvetluse lipulaev ja sümbol.

„Olin 5aastane, kui meie hobused viidi kolhoosilauta. Mäletan, kuidas neid suurde talli kõikjalt kokku toodi, kuidas suksud pererahvale järele hirnusid. Kohutav… Meie lumivalgel Palmal läks teistest paremini – tädimees oli seal Vigalas tallimees ja Palma pääses toreda töö peale, vedas piima meiereisse. Sain sageli vankri peale hüpata ja temaga ikkagi koos olla,“ meenutab mees, kes valis läbi terve noorusea, kas siduda saatus hobuste või mesilastega. Sidus mõlemaga. „Pakkusin end pärast Olustvere-kooli lõpetamist Tori hobusekasvatusse tallimeheks. Veetsin suve Vändra mesiniku juures – kolhooside-sovhooside ajal oli mesirahvas nagu riik riigis – ja läksin Tori kontorisse sekretäri jutule. Neptuuni märgi all sündinud näitsik oli. Jah, ma suhestusin juba siis inimestega läbi tähemärkide ja mulle on inimesed alati meelde jäänud läbi nende sünnimõjude. Tallimeest minust ei saanud – tookord jäid mesilased peale.“

Vana arm

Nüüd on keskkonna saastatus ja põldude mürgitamine, õhu ja taimestiku reostatud mesilased pea välja suretanud – ka rapsipõldude vahel hobuseid karjatavad inimesed kinnitavad, et mürgitamispäevadel tuleb loomi tallis hoida, saavad muidu ühe korraga nii kopsu- kui seedehädad ja kipuvad koos mesilastega kaduvikku kulgema.

Mang, kes läks nooruses Olustvere näidissovhoostehnikumi mesinikuks õppima, sõbrunes seal legendaarse Maie Kuke ja teiste hobupositiivsetega, õppis ratsutama ja ühines Eestimaa hobuinimestega igaveseks. Kui mees suunati Aegviidu metsamajandisse tööle, käis ta pidevalt Jäneda tehnikumi taga tallis ratsutamas.

Maie – Peeter Nurmik oma erakordse kuldse tori mära Amega – ja teised hingelooma-ala korüfeed on Mangi lähisõbrad. Hoiavad omamaiseid tõuge alal ning aretavad tänases Eestis ja maailmas sobilikke-vajalikke hobusid nii aiste vahele kui sadula alla. Näitavad, millise puhta armastuse ja elujõuga hobulähedus inimesed täidab – nii et inimene muutub saatust ja tõbesid trotsides üleinimlikult väekaks.

„Nemad hoiavad seda püha ala üle-eestilise võrgustikuna alal ka praegu, mil Tori hobusekasvanduses on järjekordsed madal-ajad, nagu neid seal perioodiliselt ikka on olnud. Võimalik, et tsaari ukaas kasvanduse asutamiseks anti välja sellise tähtede seisu mõju all. Kui täpset kuupäeva teaksin, arvutaksin välja,“ kinnitab oraakel, kellelt Eesti seakasvatajate selts möödunud aastavahetusel horoskoobi tellis. Täpselt see pidu katku ajal, mis hetkel pidamisel, seal kirjas seisiski. Kuidas sa säärast jõulupeol ette loed?

Neptuuni ja Jupiteri kaitse all

„Seakasvatajad on ettearvamatud ka veel. Sigade ühendväli teeb nad selliseks. Iga loom mõjutab nende inimeste aurat ja olemust, kes päevast päeva nende läheduses liiguvad. Veistel on väga naiselik ja väärikas aura. Hobuste tasakaalukas suuremeelsus aga tõmbab ligi just Kalasid ja Ambureid. Ehkki mina olen Kaksik, on mul piisavalt soodsad täheseisud, et hobustega ühenduses olla.

Mis puutub taevakaardi nihkumisse aastatuhandete jooksul, siis seda on arvestatud. Astronoomia ja astroloogia on alati käsikäes töötanud. Ajastaegade suurimad astroloogid on olnud ametilt astronoomid – aga nad on pidanud seda varjama. Nagu ka teoloogid pole saanud vabalt oma osadust astroloogidega tunnistada,“ muheleb Mang. „Kui ma usuteadust õppisin ja kiriku juures töötasin, siis kogesin erinevaid häälestusi. Kiivit oli konservatiivselt ja ettevaatlikult astroloogia-negatiivne. Eenok Haamer ja tema järeltulijad aga väga avara ja loova suhtumisega panoraamsed mõtlejad.

Samamoodi on ka arstid ja loodusteadlased alati vargsi alternatiivi poole piilunud. Julgemad on seda tunnistanud. Minule on hobused ja mesilased andnud jõu ka kõige hämaramatel aegadel parapsühholoogia ja esoteerika poole hoida – tänu sellele ma Küllike Schillingi omale kaasakski leidsin.“

Igor ja kunstiteadlane Küllike elavad oma 25aastast abielu Kadriorus idüllilises tänavas oma maailmas, mis püüab end mitte häirida lasta Lasnamäelt maalilisse linnaossa valguvatest narkopättidest, kes kenade kodanlaste käest käekotte rebivad.

„Seletamatagi selge, kuidas ma suhtun pagulaste massilisse maaletoomisse. Ma ju näen, mida senisedki juurdumata õnnetud ja nende järglased siin kui võõrsil korda saadavad. Kusjuures dramaatiline on tõsiasi, et nad on kõikjal võõrsil. Kodu pole kusagil. Migrandid on otsekui vägisi kargesse Põhjalasse küüditatud palmipuud,“ võrdleb Mang, keda aetakse üsna sageli segi maestro Ülo Vooglaiuga. Kes on samuti aastaid oma traditsioonilises talukuningriigis hobuseid – islandlasi! – pidanud ning võrdleb samuti pagulasi vägisi rännutatavate-lennutatavate palmipuudega. „Kastame ja väetame, loodame neilt sobimatusse kliimasse vägistatuina pähkleid ja banaane – aga kevadeks on nad välja surnud…“

Süda Varbolas

Mangi enese hing elab Varbolas. Ta on sinna renditud talus aastaid ka ihulikult elanud. Praegu toimetab maag Varbola linnuses igal pööripäeval kell pool seitse pööri-riitusi. Ja Kadriorus igal suvel tähtkujude kokkutulekuid. Ajalehekuulutuse abil. Mullu tulid vahimaja juures kokku Kaksikud – kõikjalt üle maailma. Tänavu Lõvid. Maalt ja hobusega – ehk siis autota ja mobiiltelefonita – ongi lihtsam Tallinnas resideerida.

„Mobiiltelefoni pole mul sellepärast, et see segab ja hakib mind. Pangakontot pole – mu teenistus laekub Küllikese arvele ja ta on sellega väga rahul. Arvutit ma ka ei kasuta – selles valdkonnas abistab-vahendab mind naine ja sõpruskond. Kirjutada saab mulle Maalehe toimetusse. Nii e-kujul kui paberist kirjadena. Horoskoobi tellijatele helistan tagasi. Lauatelefonilt. Ja sündmused on mul vanas heas klassikalises seinakalendris kirjas,“ kirjeldab Mang oma vanamoodsalt uueajastulist elukorraldust. „Mulle meeldib kuninglikult endisaegsel moel siin Kadriorus oma vitraažide ja Küllikese toalillede vahel pildialbumeid sirvida, mitte netis surfata. Õnnestunumad fotod trükin suurelt paberile ja saadan nad postiga neile, kellesse need puutuvad ja kellele head teevad. Koos Sulfaga käime enamasti Katharinenthali kohvikus, mille perenaisel Piretil on Ruilas neli hobust. See ütleb nii inimese kui tema peetava kohviku kohta palju.

Hobuse energia laeb ka temaga kõrvuti elava inimese aura helerohelist Armastust täis. See heleroheline soe entusiasm jätab inimese ellu nii sõdade kui sisetülide ajal – mis on paratamatud seni, kuni Kuningriik on rajatud.“

Taevakanalid – näritud kont? Närimata kont!

Pea igalt inimeselt küsitakse sageli, millisest väest ja allikast tuleb tema töö. Loovisiksuselt päritakse inspiratsiooni kohta. Samavõrd võib Eesti kohanimede sõnaväe põhjal küsida, millisest kanalist küll on inspireeritud meie kohanimeline energeetika…

Väljavalitud

Nii riigid, kui vaimuinimesed armastavad end väljavalituteks pidada – Maarjamaa on Jumalaema enese nimesse loodud, järelikult eriline, kuhu sünnivad erilised. Mistõttu nii mõnigi – võibolla koguni iga – siia sündinud spiritualist-nõustaja-korrastaja eelistab end pidada mitmekordselt kõrgeks, puhtaks, ainulaadseks… Ent võib juhtuda, et pärast mõne ainukõrge kanalduse kirjapanekut saab keegi teine – näiteks loomakasvatajast maavanaema – sõna sõnalt sama teksti.

Ta küll ei serveeri seda kõrgilt väljavalitud tiraadina, vaid vormistab kogu rahva jaoks – lausa lava peale. Ning sellise etenduse puhul on kirjaniku jaoks suurim kompliment: see justkui polegi teater, vaid Elu ise. Me ise oleme koos oma rahvusliku ja globaalse kriisiga peo peal – ja see on nii hirmus, et on kohutavalt naljakas.

Ulvi Michelle Saare uut raamatut „Vaikuse kood“ lugedes olin kah hirmus-kohutavalt-naljakalt ehmunud, kui leidsin leheküljelt 66… oma enese kirjutatud näidendi „Täisring“. Ehkki indiaanlase mõisavalitsejaks saamise lugu oli selleks ajaks juba mõisatuuril, jahmusin esiteks sellepärast, et nüüd tõmmatakse käima miskid plagiaadijutud. Igal aastal jauratakse ju ka Eesti laulu mõne pala ümber, et see on juba olnud. Deja vu. Näritud kont – närimata kont! Teiseks sellepärast, et sain teada, kustkohast pärineb minugi looming: Ulvi tekstid on dikteerinud Meistrid Robelo ja Adamis. Ju siis minu omad ka. Samad tekstid ju.

Aastal 2013 tõi kolleeg Greta Kaupmees minu juurde pimeda nägijatari Jaanika Grossi. Sõbrunesime. Koos temaga läksime Alusse Ulvi juurde. Ja ka teiste teadjate juurde, kellega Jaanika tutvuda tahtis. Ulviga omakorda läksime Mahtrasse Terje Luige juurde. Sõbrunesime. Ning külastame vastastikku ristirästi üksteist korra-paar kuus. Kui mõni hädasolija minu poole pöördub, saadan ta vastavalt abivajamise laadile kas Jaanika või Ulvi juurde.

Ise olen Ulvi Michelle ühel ühismeditatsioonil osalenud ning leidnud end oma üllatuseks täiesti tundmatust keskkonnast ja seltskonnast – Ulvi kanalist! Ja kuna emand Saare esimene raamat ilmus üsna toimetamatuna, soovitasin teise – nüüd-ilmunud kanalduste-kogumiku – keeletoimetusest läbi lasta. Ongi lastud – väga kena eestikeelne tekst seekord. Ainult et mina seda ei teinud – Alu hingenõustajat ärritas, et püüdsin tema teksti oma ajakavasse sobitada, et oma töödega talu elatada. Ütles, et see on madalal rahaenergial põhinev motiiv ja blokeerib tema püha valge valguse.

Mina kirjutasin oma UFO-raamatu ja Täisringi-näidendi, toimetasin Heli Künnapase ilusa elu raamatu, millega kallis kolleeg käivitas ühtlasi oma kirjastuse. Ja maikuus tõi Ulvi mulle oma „Vaikuse koodi“ koju, kui juba Täisringiga proove alustanult ise ära olin.

Kalli sõbra uudisteose lugemist alustasin juunis – ent takerdusin, sest solvusin. Sissejuhatuses kirjeldab ta ennast ülikõrge-puhta ja kõikidest kompleksidest väljakasvanuna – ja vastandab enese kui väljavalitu mulle-madalale. Jah, mina olengi see „keegi daam“, kellest kanaldaja kõneleb nii sissejuhatuses kui mitmete kanalduste raamiks – ehkki sai need kosmilised sõnumid paar aastat enne meie tutvumist.

Kosmiline allikas

Ehkki vastandamine-võrdlemine ärritas, surusin end mõningase õhuahmimise järel uuesti lugema. Et tõestada: olen suuremeelne, promon pahura sõbra teost positiivselt. Tõsi, on olnud üsna vaevaline lugemine. Palju selgitusteta termineid, maast-lahti-tiraade, kordusi ja enesekiitust.

Millega ka mina siin ju tegelen – sest Ulvi raamatu 66.leheküljest algas teadasaamine, et ka minu tekstid on taevast antud ja kosmilisest allikast tulnud. Olen alati öelnud, et kirjutades olen Ära.

Minu käe läbi kirjutatakse – ka endal on pärast huvitav lugeda, mida neilt ärakäimistelt kaasa toon.

Kusjuures „Täisring“ on kogu oma kosmilises päritolus lihtne lugu: põlisameeriklane tuleb juhuslikult valitud reisiga Tallinna, stopib suvasuunas end ühte riigimõisa ning kohtub baltisakslasest ajalooõpetaja-muuseumidirektoriga, kes on hääbuva põllumajanduse, laguneva kultuurimälestise, sulguvate koolide keskel paradoksaalsel kombel indiaanlase hingesugulane. Indiaanlane elab mu loos põlisloogika järgi, mõisahärra valmistub – suvel talveks, talvel projekte kirjutades suveks. Marutaudivaktsiin on rebased vohama lasknud, rapsipõldude mürgitamine mesilased hävitanud… Ja see kõik on ka Ulvi kosmikas sõna-sõnalt kirjas. Põlisloodusele selga ehitatud metropol-getod, assimileerimine, rahvaste lennutamine, juurte ehk valguse koodi kaotsiminek.

Küsime koos indiaanlase ja mõisavalitsejaga, mida uut on meil maailmale veel anda? Minul oli anda uus näidend „Mustrimuutjad“ elust Eestis mõne aasta pärast, mil linnad on tulvil värvilisi migrante, viimsed eestlased elavad viimses metsalapikese-reservaadis ning söövad pühal õhtusöömaajal ära viimse jänese. Sigu-lehmi isegi ei mäletata enam… Ja üllatus-üllatus – ka see äsjakirjutatud viimsete eestlaste tekst on… Ulvi raamatus. Ühes 2011.aasta detsembrikuu kanaldustest.

Minul on needsamad tekstid voolanud poliitiku ja ärimehe suhu, kes püüavad kiusaja küüsis metsavahi abiga viimsegi metsa maha müüa, ent jäävad reservaati hilist, ent õnnelikku lapsepõlve veetma. Loovad ja meisterdavad kõrvuti naistega, kellel on iluaed-loodusteadus, usk-lootus-armastus ka. Sama teksti leidsin Ulvi raamatust, kui mu näidend oli valmis, trupi käes, manageerimisel. Kui sellegi ümber peaks näritud kondi urin vallanduma, oleks kanaldamise asemel kanala küll…

Sõna jõud

Täisringi looga väljavalitud Maarjamaad pidi tuuritades – augusti lõpus jõuame Ammendesse – oleme trupi ja managemendiga kõik hakanud kasutama oma kosmilist päritolu loo lauseid: see ei õpi, oluline on see, mis on oluline, päikesepaneelid katustele, soojust-valgust kogu külale, plastik tuleb kõrbetest kokku korjata ja ümber sulatada, tuhanded uued töökohad tekitada, planeet vajab suurpuhastust ja ümberväestamist.

Tuuri tiivul mööda Eestit sõites oleme uue pilguga ka meie kohanimesid seiranud. Raadio annab vaheldumisi uute tuhandete sigade massimõrvamisega teateid veisekasvatajate ülestõusust – kogu olematu raha läheb sigade hävitamisele ning veised hävivad toetusteta ise.

Nende hävinguteadete taustal voolavad mööda väljavalitud-maarjamaised õõvastavad kohanimed. Ohe-, Oo- ja teised KATKUD. Pandi-, Ima-, Ada-, Jäle-, Vaimast- ja muud VERED. Nende nimedega paigus müüvad lõpetavad talumehed oma majapidamisi ja müüvad tehnikat. Lendavad minema ega tule tagasi siia katkude-verede väljavalitud maale.

Meie väikese tütrega aga elame ikka oma unistust – rajame talle hobustega koos toimivat teatrit, mille esimesed sooritused Täisring ja Mustrimuutjad selguvad olevat kosmilist päritolu. Nii nagu on taevast tulnud ka hobuteatri visioon.

Kui taevas on sedasi andnud ja soovinud, siis on järelikult võimalik nii planeet kui Eestimaa ümber väestada ja suurpuhastada. Seda kinnitavad ka Robelo-Adamise ja teiste Meistrite teated. Mis muud kui kuuletume ja Teenime!

Sherley – indiaani-Kareka aadlipreili

Mõisavalitsejaks kirjutatud indiaanlane Lauri-Kare Laose (40) kehastuses ütleb: „Sa pead oma tellimistega väga täpne olema. Looja kuuleb – ja täidabki kõik sinu soovid sõna-sõnalt. Saad kõik, mida vajad.“

Tema enesega ongi täpselt niimoodi juhtunud. Pygmalioni-muinasjutt on taaskord elustunud. Seekord Jõõpre ja Lavassaare vahel Tammesillal Tootsi talus, kus elab nüüd ka iidsest aadliperekonnast De Viviere’idest pärinev preili Sherley-Marie Martin.

Üldiselt on selline reegel: mis higitelgi tseremoonial sünnib, see telki jääb.

Kui aga mitmeid aastaid riitustel palutud ja manifesteeritud Keegi Keda Armastada tuleb, siis on see niisugune ime, millest peab jutustama. Mida enam inimesi kuuleb tõestisündinud muinaslugu Bamby saamumisest Kareka südamesse, seda enam inimesi imedesse usub. Ja siis juhtubki üha enam imesid.

Suur õnnistus

Kareka isa, näitleja-teatri Saabastega kass juht Rein Laos ütleb, et eriti suur õnnistus, mille indiaanimeelne poeg neile varsti aasta tagasi kodutallu tellis, on mõrsja ülim küpsus: „Mingist 20aastasest vanusevahest juttu ei ole. Sherley on varjatult, aga ülisügavalt küps. Ta on õigupoolest palju vanem ja arukam kui minu poeg. Parimas mõttes. Seda nii geenide kui elukäigu poolest. Teisiti poleks saanud juhtudagi, et Suur-Euroopa aadlipreili leiab oma õige ja ainsa kodu kusagil Pärnumaa rabatalus.“

Preili Martin ise nendib, et ta ei kuulunud varem õieti kuhugi. Profisportlasena kuulus küll spordile ja treeneritele – ent äärmuslikult ränk haigus lõikas selle kuulumise läbi. Oma eriskummalisest belgiaperest on ta alati mõnevõrra väljaspool olnud. Oma maast ja rahvast kummalisel kombel ka – endale teadmata oli kõigest ja kõigist distantseerunud tüdruk teel Kareka ja Eesti poole.

Loodusliku loogika järgi oma elu ja lavarolle loov Karekas on põlisrahvuslikus energias toimiv eetikakandja, kes 21.sajandil on tarbimis-eduühiskonnas justkui kohatu. Sest on tulevikuinimene. Praegu veel laiutavad metropolid preeria peal, tühi naudisklemise mentaliteet lokkab lõhekoelmute asemel. Ning selle kiuste on tõmmu ja dekoratiivne artist elanud oma lihtsas rütmis.

Ta on koos isaga pidanud lamba- ja hobusetalu, töötanud õhtujuhi ja bändimehe, publikusoojendaja ja seriaali keskse tegelasena ning teinud hingedeajast aastavahetuseni üsna samasugust jõuluvana, nagu saab näha Eestimaad pidi tuuritavas etenduses „Täisring“ – naljakas ja tubli, aga nukker ja katki. Mees, kes reaalses elus laulab nülitavatele-tükeldatavatele tarbeloomadele lastelaule ning kutsus igas palves Armastust, kadus aga möödunud aastavahetusel oma sõpruskonnast ära.

Seni tööots-haaval ühe sõbra juurest osavat-tundlikku toitu valmistamast teise juurde lapsi lõbustama ringelnud Karekas kadus järsku möödunud jõuluajal aga kummaliselt ära. Lipsas küll õhtujuhiks-publikusoojendajaks korraks kodutalust välja – aga hajus taas osavalt oma olemisse, millest ilmus aegajalt vaid ebamääraselt filosoofilisi, ürgväeliselt abstraktseid facebooki-postitusi. Nii et oletati: mees on päris šamaaniks ära tõusmas. Kuna sõpruskond oli juba leppinud tõsiasjaga, et Uude Heasse Ilma kulgetakse kärg-sõrg-härg-perena, mille moodustavad arvukad üksikhinged, keegi omavahel paari ei moodusta, ei tulnud mitte keegi sellest seni ühes hinganud kogumist selle pealegi, et Kareka kadumise taga on Naine.

Seni on naistest isand Laose ellu tulnud hulk värvikaid kogemusi. Esimesest abielust piiritult andekas tütar Laura-Retti (17). Teisest abielust totaalses põhjas ära käimise kogemus. Mees kukkus toona abielu lõppedes sedavõrd kummuli, et tema rajatud talu Matsirannas läks pangale-täituritele – ta ise kolis tükkis loomapargiga papa juurde. Ja veendus omal nahal täiega, kui tõsine asi on alkoholiallergia, mille pärast ka indiaanlased oma maad valgetele kaotasid. Sherleyni jõudis mees seega pärapõhjast läbi käinuna, hirmudest välja kasvanuna ja oma stoiliselt kulgeva tee ja identiteedi leidnuna.

Täpne tellimus

Samal ajal, kui Karekale kirjutati ühes kirjanikutalus tänavusuvist täisringi-lugu, sündis tema kodutalus tema Elu Armastuse Lugu. Justkui otse vanahärra Laose silme all – ent nii tasaselt ja varjatult, et härra Isagi ei teadnud täpselt, mis toimub.

Paariks kasvamine ja tervenemine toimus – ja edeneb üha edasi.

Pärnumaa metsadesse alatiseks tulnud habras ja kaunis belglanna Sherley-Marie Martin (21) on vana prantsuse aadlisuguvõsa järeltulija, kelle suguharusuhted iseenesest on raamatut väärt – tema varalahkunud ema kaksikõde on tema kasuema, kes elab tema kasuisaga pärast seda, kui…

Ta on 21aastane profi-judoka, kes on terve senise elu pühendanud spordile, nii et belgia ajakirjanikud kippusid teda haletsema sellepäras, et ta õrnas eas kaunitarina ainult spordisaalides elaski. Ometi sai neiu täiesti pahetu elu krooniks karmi haiguse. Tagantjärel näib, et Loojal oli plaan piiga kiiresti Eesti-küpseks praadida. Teda seitsmepenikoorma saabaste rütmis küpsetanud katsumus eeldas ülitõsist operatsiooni. Inimkehasse energeetilisel tasandil suhtujad hindavad sedalaadi vapustust äärmusliku hüppena vabaduse ja enesemääramise poole.

Pärast operatsiooni oli neiu ainus võimalus ellu jääda, täielik elumuutus. Läbi sporditüdrukute ringkonna oli hapral-kaunil aadlipreilil, kelle senine elu möödus suures osas judo-tatamil, Eestis ühiseid sõpru Karekaga. Ja ülitõsise opearotsiooni järel võtsid Karekas ja papa Laos haavatud hirvekese taastusperioodile Tammesillale Tootsi tallu – ning lamba-hobu-teatriküllasest segasummasuvilast sai Sherley… kodu. Ilmselt alatiseks.

Senise kahe abielu järel üsna süüdimatuks jäänud indiaanihipi Karekas varjas oma pisikese belglanna järsku laiaks läinud meheõlgade taha – nii et lähimadki sõbrad kuulsid eraklusse tõmbunud näitlejast vaid harvade eksistentsialistlike sõnumite kaudu.

Kogu selle aja võitles mees neiu elu eest.

Arstide siirdatu tahtis minna ja tüdruku kaasa viia. Üks atakk teise järel. Ning Karekas – ja tema isa – tõotasid mitte kellelegi sellest Pärnumaa rabametsade taga toimuvast heitlusest kõnelda.

Sherley sõitis varakevadel tagasi Belgiasse järelravile, Karekas valmistus “Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks” tuuriks – kogu hing ja olemus aga olid samal ajal aadlipiiga juures.

Kogu trupi ja tiimi jahmatuseks võttis Karekas oma kärgperes Emme hüüdnime all tuntud sõbra punase bussi ja sõitis Belgiasse. Miks, ei öelnud – kui kauaks – ka mitte. Mitmenädalase vaikuse järel andis teada, et jõuab mai keskel tagasi.

Kas koos pisikese belglannaga? Jah.

Kas Bambyst on saanud tema naine? Jah.

Tüdruk vajas nii põhjalikku tohterdust, et ta mitmetuhandekilomeetrise sõidu ja uude elulaadi sisenemise vastu peaks, et Karekas jõudis Eestisse tagasi tund aega enne endalekirjutatud näidendi esimese proovi algust. Ütles, et uus olukord ja teadmatus on ta enese peaaegu ära tapnud – aga – sõidame! Ja tunnistas, et kui piiga olukord oleks nõudnud Belgiasse-jäämist, oleks temagi jäänud.

Sest nii on vaja.

Sest Sherley on Looja kingitus, keda indiaani-Karekas on kõigil tseremooniatel endale kutsunud ja palvetanud. Naine, keda armastada, kellele pühenduda. Naine, kes tegi keskealisest poisikesest parimas eas küpse Mehe.

Tüdrukust on saanud Tootsi talu perenaine, kel on loomadega ülitihe ühendus. Papa Laos austab ja imetleb oma pisikest miniat ning Karekas pole enam isegi mitte selle enda kauge sugulane, kes ta oli enne belglannat.

Täielikust õnnest on puudu veel vaid taani dogi kutsikas, kellest habras taevakingitus on alati unistanud

Salaküps Bamby

Äsja veetis Sherley Belgia-pere paar nädalat Eestis. Kirev belgia-prantsuse tuli autoga Eestisse, et lisaks Tootsi talu üle vaatamisele näha kõike seda, mis on Sherleyd siin nii paelunud, et ta tuli siia alatiseks. Martinid leidsid, et nii näitlejate talu kui lihtne ja vähenõudlik elulaad on täiesti normaalne ja lahe keskkond, et hirvekene siia jätta.

Kuna tüdruk on kõikjal oma Karekaga kaasas, on eestlaste silm juba haprale iludusele peale jäänud. Ja kuna neiu tervis on isa ja poeg Laose suureks rõõmuks üle ootustegi hea, lubaski Looja ja haldjad-inglid heatahtlikele uudishimulikele natukene sellest muinasjutulisest, hingepõhjani liigutavast loost rääkida.

“Minu poja armastus tegi selle imelise olendi terveks!” usub papa Laos, silmad imetlusest ja tänust säramas. „Sherleys on väga palju salajast ja erakordselt küpset. Ta pole mu pojast noorem. Oluliselt vanem ja arukam hoopis. Temas on varjatud kirge ja temperamenti, jõulist sihikindlust ja värskust, mida oli siia väga vaja.“

Karekas särab praegu oma Täisringi-tuuril indiaanlasest mõisavalitsejana – kaasas terase pilguga kõikemärkav Sherleyga, keda ei tohi jumalapärast eestipäraselt Sirliks kutsuda. Õppige r-i põristama – siis ta kõneleb teiega – vaimukas ja naksakas Gavroche-haldjatar, nagu ta on.

„Minu lugu on tõestus sellele, mida olen kogu aeg teadnud – pole vaja rabistada ega planeerida. Üks päev korraga teenides ja toimides loksub kõik paika. Ilma paanika ja rabelemiseta tekivad lambaaiad ja köögipõrand, uued pakkumised ja rollid. Ilma krampliku otsimiseta leitakse. Iseäranis kehtib see armastuse ja kaasa leidmise kohta,“ teab Karekas.

„Minu Eestisse sattumine ja jäämine on nii müstiline, et tundub lausa enesestmõistetav ja ainumõeldav lugu,“ nendib Sherley. „Mul oli nii väike šanss ellu jääda, et ma oma sportlasehingega pidin seda üht ja ainsat võimalust kasutama.

Sündisin uuesti. Ja parim, keda selles uuestisünnis kohtasin, oli Lauri. Ma ei kujutanud ette, et maailmas saab nii soe ja pühenduv hing üldse olemas olla. Ja nüüd on ta minu Mees. Oma lammaste ja näiliselt kaootilise elukorraldusega – milles on tegelikult kõik nii paigas ja loomulik, et selles tema maailmas lihtsalt peab õnnelik olema.“

Taevas kokku pandud paar kinnitab, et nüüd, kus kahekesi on kõige hullemast läbi käidud – igas mõttes ja igal tasandil – saavad nad hirmude ja tingimusteta teineteisele elada. Pole planeerimisi ega kauplemisi, pole ambitsioone ega karjääriredelit. On loov töö ja edenemine kahekesi käsikäes.

Mulgimustritega õpetaja Meelis Sarv mõisahärraks

Tartu Ülikooli Pärnu kolledži õppejõud, raadiohääl ja õhtujuht, bändimees ja vabalt kutsutud näitleja Meelis Sarv näitab end sel hooajal etenduse „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ mõisahärra rollis. Tema elukäik ja -korraldus aga on otsekui õpik multitalendikast tasa ja targu kulgemisest, mis õnnelike väljakutsete jadana kingib vabaduse just neid töid vastu võtta, mis tõeliselt meeldivad – ning kõike kogetut-omandatut jagada ja edasi õpetada.

„Mind ei ole vaja taltsutada – ma olen niigi taltsas,“ tunnistab Sarv mõisahärrana. Era-Meelis on taltsas vast ses mõttes, et täidab rahulikku rada pidi ülesannet – rakendab Jumala antud annet ilma, et üleäära krabaks ja rabaks. Kui tema tegelaskuju sõnul jaguneb 21.sajandi inimkond kaheks – ühed vegeteerivad, teised rapsivad, siis Meelisest on ta enese hariduse, kogemuse ja vaistu pealt saanud õpetaja.

Augustikuus näitab Meelis Vihulas-Pokumaal-Alatskivil-Olustveres-Kõuel-Inglistes-Ammendes-Kirnas, mis juhtub säratu-käratu riigimõisa direktoriga, kui tema ellu sajab taevast elus Indiaanlane. Härra Sarv ise aga on mulgimaisest koolipõlvest alates oma ellu nii palju värve ja sära-kära lavastanud, et tema pealt saab spikerdada, kuidas näeb välja Elamise Vaimustus.

Tema pop-rock-folkansambli Pööloy Gläänz nime kuuldes küsib pea igaüks esmalt üllatunult: mis-mis-kes-kes-kus-kus… Aga punt on oma 25 tegutsemisaasta jooksul jõudnud Viljandist Pärnusse kolida ning teeb jätkuvalt, vaatamata pööramapanevale nimele, väga head eesti keelset ja meelset muusikat ning esinemiskutseid jätkub

Tasakaalus

Mõisahärra Meelise kehastuses lendab indiaani-impulsist oma ontlikust keskmest välja ning ta kulutab oma pisku eelarve boheemlikult nii ära, et elektriarve maksmiseks tuleb ette võtta äraspidi farsilikud trikidnipid.

Meelis ise pole boheemlane. Tema kui pereisa päeva- ja aastakava näeb kalendermärkmikus välja pinevamgi kui mõisahärra oma lavaloos, mis paneb indiaanlase hämmastuma: kas sina arvad, et planeerid midagi? Sarv laseb kutsumistel ja pakkumistel rahulikult voolata, valib – ja valitud töid teeb väärika-maitseka elegantsiga.

Pulmaisaks kutsutakse Meelist oluliselt rohkem kui ta vastu võtta suudab, ilma et õilis amet värskuse ja võlu minetaks. Teda kiidetakse ses tähetunni-teejuhi rollis soliidsuse, stiilitunde, kõlava hääle ja hea taju eest. Ning see, kuidas ta oma enese pulmad korraldas, iseloomustab õigupoolest kogu noorsand Sarve isikut. Ühtaegu asjalikult ja naljakalt – nagu ta just ongi.

„Ma abiellusin Ammende villas. Ja mulle maksti selle eest!“ naerab Meelis oma hurmavat põselohulist rebasenaeratust. „Minult telliti Ammendesse lavastus „Don Juani saladuste aed“ – üks mu senise teekonna esimesi nö.tõsisemaid töid. Vaatasin filmi „Don Juan Tallinnas“ kapitaalsemalt kui keegi teine – konspekteerisin ja analüüsisin ja ehitasin filmi järgi üles meie lavastuse süžee. Maestro Olav Ehala ise oli ka pundis, osalesid mitmed teada-tuntud artistid, kelest mõni nüüdseks ka suurtel maailmalavadel tegusid tegemas. Tookord, 11 aastat tagasi, kirjutasin, peale suurt kaalumist, etendusse juurde ka ühe 15minutilise stseeni, millest ma osalistele ei rääkinud. Õigel hetkel tuli lavale paaripanija – täiesti ehtne ja ametlik – ning sõlmis minu ja Cerli abielu. Andsin oma Don Juani tiitli ja rekvisiidid mänguliselt kolleegile üle – ja sõitsin koos mõrsjaga ära. Trupp mängis vapralt viimase stseeni ilma minuta lõpuni ning mõistatas koos rahvaga etenduse lõppedes, et oli see nüüd unes või ilmsi, mängult või päriselt!

Õnneks tõendab kogu seda saagat meie, tänaseks päevaks kohe-kohe 15aastane ja 2 vahva lapsega õnnistatud, kestev suhe, mis kestab tõelisel, mitte kohusetundel.“

Kui on vaja seletada…

…siis ei ole vaja seletada. Sarvel on täpne tunnetus, milline osa lavategevusest tuleb repliikidena, milline kehakeeles. Tema peen huumorimeel keerab ka traagilisemad episoodid koomilisse võtmesse – need eriti. Seda dramaturgi-annet peaks mees õigupoolest samuti õpilastele edasi andma, nii nagu edastab Pärnu kolledžis juba aastaid avaliku esinemise ja kehakeele peent kunsti paralleelselt tudengiteatri juhtimisega.

Stsenaariume hakkas Meelis juba keskkooli ajal sisetunde järgi kirjutama – ja mulgile kohaselt nendega kooliraha teenima. Edgar Alan Poe novelli põhjal loodud lühilavastust käidi isukalt vaatamas. Ning tundlik dramaturgikäsi koos lavastajaandega on mehel 20+ lavapraktiku-aastaga üha osavamaks muutunud.

Viljandi Laste- ja noorteteatris Reky kõhna Karlssonit mängides õppis Sarv sõna otseses mõttes omal nahal, kui palju oleneb sellest millestki nähtamatust, mis on eelarvamustest ja klišeedest olulisem. Et ei oleks vaja seletada. Liialt palju.

Etenduse Täisring käsikirjast lavastuse loomist alustas trupp spontaanse kooslusena, kelle ohjamisel kujunes Sarv sujuvalt ka lavastajaks, tekstitöötlejaks ja heade tavade silmaspidajaks ka siis, kui tavad olid alles sündimas. Lõppviimistluse tegi rollijoonistele vanameister Rein Laos ning nii Meelis, Lauri-Kare Laos kui Pirjo Levandi oma seitsme karakteriga pälvivad tänaseks pidevaid vaheaplause.

Nüüd on loodud ka MTÜ Ingli Puudutus, mis viib indiaaniloo sügisest teatritesse ja seltsimajadesse ning toob järgmisel suvel lavadele „Mustrimuutjad – viimne eestlane“, kus Meelisel on kehastada delikaatne roll. Lapsest saadik privilegeerituna eluvõõrikuks kasvanud poliitik, kes Brüsseli külmast kaugusest kavatseb maha müüa viimse metsatüki, milles asuvas reservaadis elavad viimsed eestlased – linnad on getostunud.

See ju ei õpi…

Meelis usub oma tegelastesse: „Ma usun, et kuigi mõisahärra Täisringis on seni astma ja radikuliidi taha pugedes elamast hoidunud, saab ta avamaailma kukkudes seal suurepäraselt hakkama. Kasvõi lambakasvatajana. Samuti usun imesse, mille võimalikkusest jutustab Mustrimuutjad – eestlaste reservaati müüma saabunud poliitik kolib ise sinna elama ja avastab, et tal on tuhat äratamist ja kasutamist väärt talenti.“

Nii kruiisilaeva õhtujuhina, Tänavateatriga võõrsil esinemas kui lihtsalt pereisana on Meelis leidnud ja selgeks tunnetanud niši, mis väikerahva alaväärsuskompleksi tõttu on tänini üsna täitmata. Baltisakslasest mõisahärra nõustub indiaanlase tähelepanekuga, et eestlane tahab mängida nii aadlikku kui indiaanlast – ainult mitte iseennast. Samuti pelgab eesti artist oma loominguga seni veel tänavale tulla.

„Seni veel kardetakse, et kui tänaval teatrit tehes müts maha panna, varastatakse see viimanegi veel ära,“ naerab Meelis. „Või siis tuleb Täisringis Pirjo kehastatava ametnikufuuria laadne karistaja täistallaga eurodirektiividest rääkima. Ning iseäranis kardetakse, et tänaval teatri tegemine pälvib kaastunde – oi, kuhu mehike langenud on… Tegelikult tuleb selle au ja oskuseni, et tohid ja suudad avalikus ruumis kaootiliselt kulgeva rahva massilist tähelepanu köita ja meeli täita, tõusta.“

Meelis on tänulik, et Pärnu linnavalitsus on Tänavateatrit mõistnud ja toetanud. Indiaaniloo mõisavalitsejana kirjeldab Meelis, et suvel valmistub kogu põhjala talveks – ja talvel kirjutab õige inimene projekte, et kvalifitseeruda. Tänu sellele, et tänava-arlekinaadid on tänaseks põhiliselt Raido Keskkülaga kahekesi tehtavasse formaati sätitud, kvalifitseerutakse kenasti.

Meelis on oma enese tõusuks alati tagala kindlustanud ja mitu rauda tules hoidnud – seda oskust tasub mulkidelt õppida. Tal polnud pärast keskkooli kahtlustki, et saab näitlejaks. Sisse astus mees aga kahte kooli korraga, igaks juhuks. Esmalt pedasse – ja siis samas tuhinas ka Viljandisse, tookordesse kolledžisse. Rudolf Allabert jäi nukralt järele vaatama, kui Meelis valis kodulinna, Andres Noormetsa kursuse ja kaaslased, kellest mitmest on kujunenud arvestatavad lava- ja loomejõud (Aarne Soro „Ugalas“ ja sellest hooajast „Endlas“ alustav Meelis Rämmeld, rääkimata lugudejutustajast Martin Algusest).

„Peale kooli alanud „Endla“ perioodi alguses osutus minu olulisimaks õpetajaks Aare Laanemets,“ meenutab Meelis aega, mil esimesed üheksa kuud teatri garderoobis elas – kõrvuti Laanemetsaga, kelle abielu oli lõppenud ning kes eelistas samutit teatris resideerida. „Mina õppisin Laanekalt seda, mida temal enesel ei õnnestunud iseendalt õppida.

Tegeliku elamise eeliseid asenduseluga võrreldes.

Laanekat ei aidanud ka sügav armumine ja kihlumine – kasiinos asenduselu elamine ning võitude puhul lennukas prassimine oli kujunenud hukatuslikult kinnistunud mustriks. Imetlesin teda – ja õppisin.“

Mida maailm üldse veel vajab?

Mida on siinilmas teha ja pakkuda, mida veel pole – nii küsivad teelahkmele sattunud indiaanlane ja mõisahärra uude elujärku ja eneseteostuse mustrisse tuhisedes.

Õpetajana on Meelis ise teada saanud, et maailm vajab inimesena toimivat Inimest.

„Olen kolledžinoortele avalikku esinemist õpetades üha sügavamalt näinud, mida teeb virtuaaliasse kolinud elu – arvuti ja teleri vahel, nutitelefon peos. Noored inimesed ei oska inimestena suhelda – nad astuvad ellu ilma oskuseta vestluspartnerile silma vaadata, oma sõnumit täislausega edastada ja oma olemust kehakeelega esitleda.

Ma ei tea mitte ühtegi eriala, kus poleks vaja inimesena oma tegemisi tutvustada ja oma mistahes-tasandi kaupa pakkuda. Ent kui ekraanide vahele hangunud inimene ei saa oma nimegi arusaadavalt välja öeldud, on avaliku esinemiseni ikka uskumatult pikk tee astuda,“ teab õpetaja Sarv. „Olen teinud ka Skype-koolitusi – ekraanid ka ei päästa virtuaalinimest inimesena esinemise karmi ülesande eest. Kes sind kuulab, kui sa kasvõi arvutikaameras partnerile otsa ei vaata? Kes sind usub, kui oma asjast kõneldes samal ajal klaviatuuri kõrval tuhande kõrvaltegevuse vahel killustunult siblid ja sogad?“

Nõnda siis alustabki härrandlikult stiilse käitumisega Meelis oma õpilastega eneseväljenduse a-st b-st ning viib nood, kelles avaldub jõulisem eneseavalduse vajadus, tudengiteatriga lavale. Mis omakorda laseb tal enesel dramaturgi-lavastaja eeldusi rakendada.

„Endla teatrist tulin ära aegadel, mil seda juhtis minust väga erineva ilmavaate ja huumorimeelega personaalia, kelle nalju ma kaasa ei naernud. Nüüd on meie kursusega oma esimese lavastuse teinud Ingomar Vihmar siin juhiks ja ma võin… vastata küsimusele, mis asjus suvepealinna riigiteatrisse turvalisele tööle tagasi läheksin,“ arutleb Meelis. „Opereti ja muusikali tegijaks läheksin.

Seda meie Pärnu-maailm vajab. Me peame arvestama, mis linnas me asume ja kes on meie võimalikuks publikuks. Tahaksin teha, aga hästi teha, kerget ja elurõõmsat klassikalist operetti, mis toob mistahes rahvusest turisti massööride käest teatrisse.

Eesti kaasaegsed heliloojad kipuvad looma raskepärast kraami, mille kohta üks inimene ütleb, et see on maailma tase, veel kaks inimest saavad aru, mis värk on, aga ülejäänud kehitavad õlgu. – Ja nii toodetakse tühja. Maailma muusikavaramus on õnneks vahvaid lugusid aga külluslikult.

Paljud meie seast lahkuvad Euroopasse ja kuhu veel. Kui leitakse oma ja omane siis palju õnne!

Mina tahan siin ja praegu naerdes, näideldes ja lauldes õnnelik olla. Luua ja õppida, anda ja õpetada! Ainult ühte asja ma ära ei õpi. Meelega. Koos mitmete teatriinimestega mõtestatud jalameeste klanni moodustades. Jah. Ma ei juhi autot. Ei kavatse ka. Hea on enne esinemist kõrvalistmel keskenduda, pärast etendust või kontserti tagaistmel magada, lugeda või kirjutada. Mulgimuster minu meeltes ei luba hinnalist elu tühjalt raisata. Tõeliselt Elades näeme, et oleme kordumatud ja erilised ning seega konkurents meid ei ohusta. Ehk nagu hõiskab Täisringi mõisahärra indiaanlase afirmatsiooni „aho“ äraspidi omandanult: „Oha!“

Indiaanlane mõisavalitsejaks – Karekas tõpratohtriks

Näitleja on üldrahvalik omand. Kui vaatame Lauri-Kare Laost teleris keskearõõmsalt abielukriisi ületamas, usume: ka meil õnnestub. Naudime tema seriaalirolle pahalastena ning laseme temal kui etenduse „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ võtmefiguuril end ära veenda. Õnneks mitte petta, sest mööda mõisaid tuuritav lavalugu ongi Kareka enese pealt kirjutatud. Ta ongi selline indiaanimeelik loodusfilosoof – lisaks soe isa, armastav mees, pühendunud poeg ja elust enesest õppinud talupidaja. See tähendab – zootehnik-ämmaemand-lambapügaja-hobutervendaja-lihunik ja kõik teised ametid, mida elu ühelt loomatalu peremehelt vähegi eeldab.

Näitleja on inimene

Mõne aasta eest pidas Karekas lambatalu Matsirannas ning see polnud pehmelt öeldes sedasi mõeldud, et ta maandus paarikümnepealise villastekarjaga oma samuti näitlejast isa Rein Laose väiksesse Jõõpre ja Lavassaare vahel asuvasse Tootsi tallu. Kuivõrd palju lendava-rändava poja lambad ja hobused, kanad ja kassid annavad tööd ja pühendumist ka isale, on papa Laos nüüd selle saatusliku sissemarsi eest lausa tänulik.

„Ma liigun iga ilmaga värskes õhus, naudin loomade teenindamist ja eriti ühendust hobustega. Ehkki massiivsemad lamburid peavad tallede lutitamist rumaluseks, naudin neid õrnu aegu, mil mõnd lambalast on vaja lutipudeliga järele aidata,“ on Rein tänulik. „Lauril – ma olen vist ainus, kes seda indiaanimeelikut Karekat sedasi kutsub – on suured ja tugevad töömehe käed. Mina pean oma saabastega kassi käpakestega toime tulema – aga tulen ka. Sellepärast, et mulle täiesti ootamatu elulaadi koju kätte toonud poeg on õpetanud mind seda elu ja loomi armastama.“

Hilana Taarka veri ei värise.

Karekas ja tema üliandekas tütar Laura Retti põlvnevad geneetiliselt setu lauluema liinist, kes omakorda kandis ennast mustlastalendilisi juuri. Artistlikkus on ses geno-mikstuuris Kareka puhul juba lapsest saadik olnud indiaanimeelne. Ta on lisaks igapäevasele põlisrahvalikule elulaadile ka pühitsetud tseremooniameister ning tema juhitud higitelgi tseremooniad on ühed inimlikumalt-emotsionaalsemad, mida Eestimaa indiaanlased teavad. Ja tunnustavad. Neil riitustel vallanduvad absoluutselt uskumatud ja ootamatud laulud, naerdakse ja nutetakse ning vägi käib kuu peale ja tagasi.

Äärmise rahu ja vaba voolamisega ajab mees tükati nii isa kui sõbrad pöördesse – lambakoplite ehitus venib, sest enne on vaja tepee ehitada – hobuste olme seisab servi, sest higitelk nõuab oma. Ent kõik toimub ja saab saama. Nagu kinnitavad nii Karekas kui tema kehastatav indiaanlane-mõisavalitseja Täisringis: „Kõik tuleb kõige õigemal ajal, just nii nagu on – nii on õige – ning oluline on see, mis on oluline.“

Elust enesest

Kirjanik noppiski mõisaidpidi tuuritava loo Kareka enese suust ja südamest.

Hetkel üliintensiivse mängugraafikuga mõisaidpidi möllav ning sügisest teatritesse-rahvamajadesse suubuv Täisring käivitus ühest episoodist noorsand Laose enese elus. Ta on jõulude ajal oma talu ja kallite elatamiseks iga päev vähemalt korra kuni mitu jõuluvana. See on tore ja vajalik. Ent talle, kes ta ennast indiaanimeelse vabamehena sugugi sundida ei taha ega suuda, ülimalt ränk väljakutse.

Vastusena küsimusele, kuidas küll indiaanlasest jõuluvana sai, sündiski stseen, kus Ameerikast Eestisse sattunud navajo käib mõisa elektriarve maksmiseks ja katuse lappimiseks koolepidi jõuluvanaks. Avastseenis, kus native american tuhiseb lamba veristamise järel tükkis noaga lavale, on Kareka käes aga tema isiklik väits, millega ta just seda tööd teebki.

„Selge, et esimene kord oli raske ja õudne. Nüüd on rahu ja lepitus,“ kirjeldab näitlejahärra lihunikuks kujunemist. „Lammas on loom oma alguse ja otsa, eesmärgi ja abinõuga. Temalt tuleb ilusti küsida, palve lugeda – ning lahkumine ongi rahulik ja leebe. Ta annab end meeleldi isandale.“

Lisaks sellele, et Laos on äärmiselt vaikne ja väärikas, sujuv ja delikaatne lihunik, on ta ka äärmiselt osav nülgija. Kusjuures ta laulab nii nülgides kui tükeldades, nii liha pakkides kui maksa ja südant praadides. Ilusti laulab. Ilusamini kui sõber Valvoga peetavas süldibändis. Mistõttu jääb soovida, et muusikalilavastajad kuuleksid tema salasoovi ning kutsuksid ta mõnda muusikalavastusse.

Täna on Laostel kolm kanakest. Enne seda, kui marutaudivaktsiini lauskülvamine rebaste arvukuse lakke lennutas, oli hulgim – eesotsas kukk Sidoroviga. Rahu tema põrmule rebaseurus. Ka mõisatuuritava indiaaniloo teine vaatus algab vaikellu lõikuva Pirjo Levandi huilgega virtina rollis: rebane viis parima muneja kana ära – kas mõisas on mõni mees, kes kanavarga maha lööks?

Multifunktsionaalselt tegusast Karekast võiks ilmselt ülima vajaduse korral rebasekütt saada küll – ainult et ta ei tunneta seni seda ülimat vajadust. Kui tema elu, kus iga hingetõmme on palve, oma filosoofilisel tõusuteel selle äratundmiseni tõuseb – küllap siis saab ja teeb.

Belgiasumma mesisuvila

Hea ja hell isa ja poeg, palvetas Karekas mitmeid aastaid iga hingetõmbega, et tema ellu tuleks Naine Keda Armastada. Just sel ajal, kui näitleja julgustas kirjanikku ilma igasuguse tagatise ja perspektiivita Täisringi-lugu looma, saabus Kareka ellu Sherley.

Sel ajal, kui käivitus idee tükiga mõisatuurile minna, õppis Karekas vargsi, ka lähedasimate sõprade eest varjatult ja endamisi armastavaks meheks. Veidi enne proovide algust sõitis indiaanlane oma hirmsapoolse punase kraislerikolliga Belgiasse ning tõi hirvekese koju ära.

„Nii, nagu elu on õpetanud lambaid pügama ja nahku parkima, on elu õpetanud vajadusel ka sellest loobuma, mis tundub mulle kõigekõige tähtsam,“ arutleb Karekas. „Olin Belgias selleks valmis, et kui nii peaks olema vaja, jään sinna ja loobun navajo-rollist – mis ometi oli varem mu elu suurim unistus…“

Mees jõudis koju pool päeva enne proovide algust.

Esietendusel esitles mees mõrsjat trupile ja paarile lähimale sõbrale.

Sherley perekond saabus Belgiast erilise väimehe etteastet vaatama ühele Ohtu-mõisa etendustest.

Ja tegelikult Martinite perekond Karekat üldse nii ülemõistuse-eriliseks ei peagi, kui oletada võiks.

Neid rabas Andrus Teemanti poni-dexteri-farmist Lodja-Paikuse metsateed pidi sõites umbes 30 kilomeetrit metsa-metsa-metsa ühegi teeäärse taluta – sest mujal Euroopas ei ole ei maid ega metsi.

Ja Sherley perekond soovib eestlastele õnne selle puhul, kui jõukad ja vabas enesemääramises, kui loovad ja leidlikud, rikkumata ja loomulikud me siin võrreldes ülejäänud Euroopaga oleme.

Ainult prantsuse keelt kõnelevad Martinid selgitavad läbi Sherley-inglistõlke: „Tootsi talu on meie jaoks väga kodune ja loomulik elukeskkond. Ainult et Belgias sellises elada ei saaks. Kuna elektrikilbil pole kaant ja köögis on muldpõrand, viiks päästjad härrad näitlejad siit sotsiaalpinnale ja plommiksid uksed-aknad kinni.

Eestlased pahandavad praegu küll selle üle, et riik püüab metsaseente-marjade müüjatelt mingil moel tulumaksu kätte saada – ent tänage õnne, et teil pole nagu meil. Meie peame kalale-seenele-minekuks alati ja igal juhul pileti ostma.

Võib küll tunduda, et meie palkadel on üks null rohkem – ent riik on erakordselt leidlik vähemalt kahte kolmandikku meie sissetulekutest tagasi ja endale saama. Sõbrad-eestlased, te olete palju jõukamad ja õnnelikumad, loovamad ja leidlikumad kui enamus maailmast – olgu teil õnne sellest ka ise aru saada!“

Puud tuntakse viljadest

Kareka-sugune armunud lillelaps, karismaatiline ja orgaaniline artist elab oma unistust.

Kogu tema elukorraldus ja sinusoidjas saatus on otsekui kehastunud lapsepõlveunistus, õnne võimalikkuse tõestus.

Eluõpetatud zootehnik-vet-ämmaemand Karekas kirjeldab: „Mitte et meie kõigi elu peaks olema millegi tõestamine ja tunnustuse pälvimine – ent kuna Eesti on nii uskumatult väike, oleme partamatult üksteise silme ees ja avalikku ametit pidades ka eeskujuks. Seega tuleb nii oma unistust elades kui lavarollide kaudu sõnumit edastades pidada silmas, et meid peetakse silmas.

Mustrimuutjate loos, mis on meie trupile juba kirjutatud ja töös, hakkan kehastama Eestimaa viimses metsas šamaanina töötavat meest, kes käib naise nõudmisel ja turu tahtel getostunud linnades tervendaja ametis – ehkki tahab teha midagi tõelist. Mustrid muutuvad – hakkabki tegema. Eks ma loodan, et uues heas ilmas ongi käsil embrüonaalne – kõigi seniste stereotüüpide kukutumise aeg. Püüan nii mõtte, sõna kui teoga mõtestada hipilaadsete lillelaste võimsat missiooni seisvate vete liikuma-loomisel. Ja kes teaks paremini kui mina: palveid kuuldakse – alati! – ning kaitse on peal. Aho!“

Kihnu Saarelt Maa teenistusse

Kihnust pärit Annely (42) kannab muude ametinimetuste seas kelmikat tiitlit REEDER ning meenutab sellega Kihnu-teemalist kirjandusklassikat – kes siis Toora Jookust ei tea! Ent tema on klassikaliselt kaunil ja kaalutletud kombel sõitnud õigete valikute kiiluvees või siis üha uusi laineid murdes Pärnu kommertspangast Kihnu veeteedele, Avatud Kihnu fondist ja kultuurifondist Pärnu turismifondi, Liivi lahe kalanduskogust nii Kihnu ja Pärnu liidriks, eelmises kosseisus Riigikokku ning IRL naistiiba juhib ka täna, mil tema kulgemine näiteks keskkonnaministriks on õigete aegade ootel. Kuigi ka praegune keskkonnaminister Marko Pomerants on inimene õigel kohal, asjatundlik ja äraütlemata kena inimene. See soe ja särts daam on hetkel „kõigest“ Pärnu kohalik omavalitseja ning juhib ja hingestab kümneid tulevikulisi projekte.

„Kõige südamelähedasem on mulle Kihnu keskkonna ja kogukonna eest hoolitsemine – ning äsja jõudsin järeldusele, miks keskkonna teema inimestele ikka veel midagi ütlema ei kipu, ehkki sellest oleneb meie heaolu ja edasikestmine. Asi on sõnavaras! Meil pole sellist sõnavara, mis läbi infomüra inimest kõnetaks ja teadvusse jõuaks – ikka veel seostub keskkond kurjade inspektorite ja prügikastide tühjendamise firmaga, mitte meie planeedi elusolendite ühise kodu heaoluga, looduse osana elamisega. Teine põnev teema on raha, et kuidas need maailmamajanduse verelibled inimesi ja kogukondi paremini teeniksid. Raha on vahend inimese teenistuses. Mulle meeldib arvudes mõelda. Arvud on tihti ausamad kui sõnad. Kolmas oluline teema on naiste koht – ja võimalused selle parandamiseks,“ loetleb naine oma 25 aastat koos oldud kaasale Viljo Vettikule kuuluva Port Arturi kohvikus Portaal. Võimalik, et kui oleksime Eesti Naise jaoks sealsamas vestelnud möödunud talvel, pääsenuks Annely uuesti Riigikokku.

Täna ma arvan, et ma pigem ei kandideeri enam, aga võib-olla tekib uus lust. Täna ma tunnen, et ma pigem aitan teisi poliitikuid, kes mulle meeldivad ja tunnevad tahet poliitikuna töötada, eelkõige naisi, sest naiste osakaal on Eesti poliitikas endiselt liiga madal.

Naised peavad palju rohkem meeskondlikust arendama, kokku saama ja ühiselt asju ette võtma, teisiti meeskonnavaim ei teki. Erakondades on oma naisteorganisatsioonid, mille üle mõnikord ironiseeritkse, et millal padjaklubi kokku saab või millal juba luuakse meesteorganisatsioon. Ajalooliselt on ju enamus erakondi meesteorganisatsioonid, naised said isegi valimisõiguse alles 100 aastat tagasi, ja sellest ka mehised kombed parteides. Teisalt harrastavad mehed palju seltskondlikke tegevusi, olgu siis korvpallitrennis või kalal käies või mööda Eestimaa lugematuid rattarallisid ning jooksumaratone kruisides. Peale trenni arutatakse saunas ja õllepudeli taga päevateemasid. Vanasõna seitsme puuda soola koos ärasöömisest on täna sama aktuaalne, võib-olla võiks rääkida seitsme kasti õlle või seitsme ämbri ärajoomisest. Nii sünnib meeskonnavaim, sünnivad ühised arusaamad ja poliitilised kokkulepped. Kus on sellel ajal naised – aias, köögis, poes – omaette nokitsemas. Mulle endale meeldib ka tohutult omaette nokitseda. Ükskõik milliselt koosolekult kiirustavad naised ruttu koju – laste juurde. Olen püüdnud IRL Naiskogu IREN juhina korraldada 24 tunniseid sündmusi, ühest lõunast teise lõunani, et jääks õhtune ühine teejoomine. Tavaliselt korraldame sellistel õhtutel elava raamatukogu, mis tähendab, et inimene räägib 10 minutit oma elupõhimõtetest ja –pöördepunktidest, teised küsivad 10 minutit lisaks. Kui ollakse niimoodi tuttavaks saadud, siis on ikka hoopis teine tunne telefon kätte võtta ja koostööplaane arutada.

„Jah, mul jäi palju asju pooleli. Üldse ei salga, et olin pettunud – nii palju plaane oli, oleksin tahtnud tegeleda edasi taastuvenergia ja looduskaitse küsimustega. Samuti rahandusega, eriti maksundusega, meie lihtne ja ühetaoline maksusüsteem sööb juba ammu inimeste elujärge ja ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet. Näiteks õmblejate ja meremeeste ühetaoline maksustamine on sisuliselt likvideerinud rahvusliku kaubalaevastiku. Tegelikult tuleks Eesti meremehi maksustada ühetaoliselt rahvusvaheliste konkurentidega, näiteks Taaniga. Sama põhimõttega läheb vastuollu majutusasutuste käibemaksu tõstmine. Hõreasustusega riikides ei hakka kunagi olema tiheda sõiduplaaniga ühistransporti, seega peame arvestama, et kulud autodele ja kütusele on suured ja riik ei tohiks maksustada inimeste ja ettevõtete möödapääsmatuid kulusid võimalikult kõrge aktsiisimaksuga. Lisaks arvan, et maksukoormus tuleb liigutada inimestelt masinatele. Inimesel peab olema mõnus elada palgast, nii, et ta ei vajaks sotsiaalabi. Ja nii Kihnu, Pärnu kui ka Eesti keskkonna heaks töötades alustan edasi liikumist semiootilise rohujuure tasandilt.

Poliitik moosiriiulis

Ajal, mil Annely kodusaare rahvas ilmus kakuamide pardal körtide-lammaste-kihnukeele virrvarriga Pärnu kesklinnakaile silla veeres, kohtusime temaga lennukis AN-2, mida nimetati ja nimetatakse tänini moosiriiuliks. Ta vestles Mark Soosaarega 20 minutit ilma hinge tõmbamata poliitikast ning jäi oma jõulise veendumusega kõneldava õigsuses vägagi kõrva ja meelde.

„Veerand tundi on poliitikast rääkimiseks ülilühike aeg,“ naerab ta täna, mituteist aastat hiljem, mil Kihnu vahet sõidavad ammu tema enese käimapandud-hallatud praamid. Neid käitava reederfirma on ta küll ära müünud, ent nii nagu praamid muutsid kihnlaste ja teiste väikesaarlaste elu ja hingamist, on Soosaar olnud tema enese saatust pöörav värvikas faktor. „Mark soovitaski mul Kihnust maisemaale Pärnusse keskkooli tulla, mitte Väimelasse veterinaariat õppima minna – ütles, et korraliku haridusbaasi peale saab mistahes ameti õppida. Ja tal oli õigus – majanduse ja poliitika õppisin Ühisgümnaasiumi ehk toonase 1.keskkooli ülimalt tõelise ja süvenenud õpetuse peale. Ja loomadesse olen tänini kiindunud.

Mis poliitvaidlustele kuluvasse ajasse puutub, siis täna just oli Pärnu linnavolikogu koalitsiooninõukogus jälle poolteist tundi koalitsioonileppe arutelu – loe: raha jagamist ja tähtsusjärjekordade ritta seadmist. Aeg kulub, jagatud ei saa, raha on ju kogu aeg puudu. Ja inimeste klammerdumine toolide-rahakottide külge on ka põhjus, miks meie ühiskonnas midagi tegelikku muudetud ei saa.

Päriselt inimeste poliitika kujunemiseks peaks olema piisav hulk väga julgeid ja jõulisi isiksusi, kes ei klammerdu paaniliselt oma tooli ja rahatasku külge. Klammerdumise põhjus on lihtinimlik – igal pumba juures olijal on laenud-liisingud ja laste koolitasud, elustandard ja hobid, mis ei luba palgalatil langeda lasta. Et mitte tooli ja tulu kaotada, on kõige kindlam mitte midagi teha – ja niimoodi see inimkauge robot-poliitika laviin kumuleerubki. Kenad inimesed ju kõik need, kes targu mitte midagi – eriti mitte midagi radikaalset – ei tee, et mitte oma kolmest-neljast tuhandest kuus ilma jääda. Neil on seda vaja. Ja nii mõnigi ei saa ega oskagi pärast pikka poliitikaperioodi enam teisiti teenida. Minul pole enam ammu illusiooni, et üksi vastutuult hüüdes ja ujudes rahvast niimoodi teenida õnnestub, nagu tahan – aga mõttekaaslaste ja IRL naispoliitikutega ühte hoides äkki pole meie mugavustsooni eksitamine tühi kisa.“

Annely leiab, et aktsiisimaksu tõusu pikk ja painav tants on ääremaade ja lihtsalt tavainimeste suhtes olnud ääretult solvav ja alandav. Hinnatõusulainest vaikselt mööda hiilivad linnaülikud ei kujuta tema sõnul ette, mida tegelikult tähendab metsade taga bussiliikluseta külas elamine, oma ettevõtte pidamine padrikus, oma erialatöö tegemine „kauges külas vanaema juures“ – kus ühistransporti polegi. Nii ääremaadel mõnd ettevõtlusnišši täitvad entusiastid kui küladesse kolinud intellektuaalid moodustavad küll virtuaalse võrgustiku, ent argielus on sellised viimased Eestisse jäänud aate- ja ideaaliinimesed Annely sõnul vägagi haavatavad ja kaitsetud. Ning peavad vastu tänu sellele, et on ladviku standarditega võrreldes kirjeldamatult vähenõudlikud.

„Poliitika on rahvast kaugele jäänud. Inimesed on lootust kaotamas ja veendununa, et neid nagunii ei kuulata, kas loobumas, Eestist lahkumas või viimse jõuga oma laste tuleviku eest üksi rügamas ja võitlemas. Ega inimestele ei meeldi, et erakond otsustab, kes saab kompensatsioonimandaadid. Tihti on need väga väikese häältearvuga poliitikud. Lihtsaima muudatuse suuremaks inimeste soovidega arvestamiseks pakkus välja Andres Herkel ja selle mõte on, et kompensatsioonimandaadi saab see, kes kogus valimistel oma ringkkonnas suurema protsendi häältest. IRLi selle aasta märtsikuiste valimiste kontektstis tähendab see, et Maire Aunaste asemel olnuks Riigikogus Kaia Iva. Ka minu enda toetus protsendina Pärnumaal hääletanutest oli igati korralik, erakonnas 11ndal kohal ja võimaldanuks sellisel juhul tööd jätkata. Samas pakkus erakond mulle välja ka asetuse esikümnes, aga ma ise valisin esinumbrina kandideerimise,“kirjeldab Annely ka endaga juhtunut.

Poliitikas peaks olema rohkem julgeid ja vabu mõtlejaid ja tegijaid. Selliseid, kes on teinud korraliku karjääri omal erialal nagu Helmen Kütt, kes tundis sotsiaalvaldkonda ikka nagu oma viit sõrme. Ma olen veendunud, et iga inimene peaks enne poliitiku palgalehele siirdumist töötama vähemalt seitse aastat oma erialal olgu arsti, õpetaja, kaluri või raamatupidajana. Samuti pean väga oluliseks, et ministriks saavad vastavas valdkonnas töötanud inimesed. Kogemuse ja tunnetuse saab üksnes elatud elust. Noor inimene võib olla väga halastamatu. Kogenud inimesed on ka eestikeelsed, kelle jutust on võimalik aru saada – kes ei varja end arusaamatu kantseliidivahu taha.“

Kuidas elad, Kihnu?

Täna pühendub Annely Pärnu ja Kihnu asja ajamisele. Tõestus sellele, et tema eneseteostuse majandus-poliit-pakett on ta oma peres noortele muljet avaldanud, on fakt, et üks tütardest õpib Euroopas endalegi just sellist ema-jälgedes-hariduskogumit ning teinegi täiskasvanud laps valmistub end koolitama parimal tasemel, on parajasti ülikoolikatsetel Hollandis! Poeg Edward läheb suvel 6 nädalaks Saksamaale keelt õppima. Ma olen oma lastele öelnud, et neil peab olema rahvusvaheline haridus, sest Eesti elu on senise maailmakorra jätkumisel järjest rahvusvahelisem. Nii nagu mina läksin mentaalses mõttes Kihnust välja, peavad nemad minema Eestist välja. Vanem tütar igatseb praegu küll Eestisse tagasi, on parasjagu kandideerimas Praxisesse suvisele tööotsale. Väikeses toredas külas on tore elada siis, kui Sa oled seal soovi mitte sunni pärast.

„Kui tead, kelleks tahad saada, on praegu võimalik väga kiiresti ja lihtsalt nii netis kui kõrgkoolide kataloogide põhjal endale mistahes maailma ülikool valida. Sissepääsu eeldus on, et inglise keele oskus on ikka tõeline ja tegelik, mitte käibefraaside ja risukeele tasandiline. Teatavasti on paljude noorte keeleoskus ju illusioon, mitte päris asi. Kiidetud olgu Vanalinna Hariduskolleegium, kus mu noorem tütar praegu viimast klassi lõpetab – ja koolijuht Kersti Niegesen, kelle kirjad lapsevanematele juba ise on nauditav ja kirgas lugemiselamus. Mis on seda imetlemisväärsem, et ta juhib ja kirjutab ju teatavasti akadeemik Ülo Vooglaiu kaasana, samal ajal ka suurt talu ja hobuseid pidades…“

Ka Annely on mitmeid aastaid eesti tõugu hobust pidanud – vedanud teda treileriga oma Kihnu koju ja linna renditalli nii enese kui noorema tütre pärast. Aborigeense hobusega kodusaare rannajoonel galopeerides on naine tänu temale ühtlasi eestlase olemusele lähemale jõudnud – istub teine ühel hetkel lihtsalt maha või heidab koos ratsanikuga külili, sest tuli-näe selline mõte.

Tänast Kihnut kirjeldades loetleb naine kõigepealt sealseid 160 veist – ja seejärel rõõmustab, et külgkorviga mootorrattad kui kodusaare kaubamärk on siiski alles. Miks neid juurde ei toodeta, on pisut arusaamatu – oleks tänuväärne nišš, millele on ju koos Piirissaare karakatitsate ja hõljukitega teatavasti ka seaduslik roheline tee antud.

Kitsamas plaanis ütleb kihnlanna, et oskab ja naudib kudumist ka praegustel kiirete-kõrgete pööretega aegadel. Võtab hoogu pojale troi kudumiseks. Laiemat pilti silmas pidades on praamiliikluse käima pannud daam nüüd keskendunud saarekese keskkonna korraldamisele ning imetleb kõigi hooajalise teenistusega saarte ja ääremaade inimeste oskuse üle sesoonsusega toime tulla: „Veebruaris, kui eelmisel suvel kogutud raha on otsas, on väga selgelt tunda, mida viimaste veeringute veeretamine inimeste psüühikaga teeb. Pime ja külm, tuul ja isolatsioon veel sinna juurde – ja ongi valmis eriti vissis ja tülitsev meeleseisund just vabariigi aastapäevaks. Pärast läheb valgemaks ja helgemaks, kala hakkab liikuma ja turistid toovad uue raha ja hingamise.“

Kliima kui riigikaitse

Meile „Karge mere“ ja „Kihnu Jõnni“ kangelassaagade kaudu tuttav saar on elamiseks jõukohane üksnes siinsündinutele. Kliima kaitseb Annely sõnul nii Kihnut kui Eestit tervikuna migrantide eest. Meil pole õpitud abituseks kohane abirahade-keskne maa. Kui maksusüsteem on selline, et hea elu tuleb kõvast tööst, mitte paksust sotsiaalhoolekandest, siis puugid siia ei tule, aga kes tööle tahab tulla, see võib ju tulla. Võib küll karta, et põgeniketulva puhul hakkab Euroopa Liit Eestisse suunama pigem immigrantide toetusi kui põllumajanduse ellujäämiseks hädatarvilisi toetusi, ent tegelikult ei usu eluterve ja -kogenud naine, et sisserändajate voog kuigi massiline ja pidev kujuneb. Külm ja karm on.

„Meil on Kihnus küll oma väike imearmas arab täiesti olemas – aga tema ema on nüüd juba Kihnu mehega abielus,“ naerab naine.

Seda ma ei usu, et teised traditsioonid, toetustele lootmine ja tööoskuste puudumine hakkaks Eestile massilist ohtu kujutama. Natukene nõuavad – ja veenduvad siis omal nahal, et siin on ikka tõesti igal talvel iga päev külm ja karm ning tööd tegemata ellu ei jää.

On õnn, et eestlaste endi seas on unistuste, teo- ja töövõimeta inimesi ikka väga väike rahvakiht. Kui suur osa maailma rahvastest on rahul sellega, mis neil on – toetused ja mugav loksumine – siis meie rahval on rõõmustavalt tugev tegutsemise ja arenemise tung. Ning neid, kes on kusagil võõrsil ikka tõepoolest sõja jalgu jäänud, tuleb tingimata aidata – sõda on karm tegelikkus.

Teise maailmasõja ajal kolis väga suur osa minu suguvõsast Kanadasse just samasuguste põgenikena. Käisin kevadel neil just külas – ja märkasin seal teravamalt kui varasematel retkedel rasside segunemise hämmastavat fenomeni. Ilmselt oli tähelepanu just siinse immigrandi-teema tõttu teravam. Aga Kanada tänavapildis pole enam selgelt eristatavaid musti-kollaseid-punaseid. Pilt on värviline. Ent värviline sel moel, et ühes ja samas kenas näos on kollase rassi silmad, indiaanlase nina ja aafriklase suu. Päris põnev, milliseid plaane kõigevägevam rahvaid ja rasse sel piiramatul moel segades tegelikult peab.

Igatahes afro-indi-mongoliidsete kihnlaste pealekasvu mina küll ei näe, kuni kliima pole kardinaalselt soojenenud ja siinkandis troopiliseks teisenenud. Nii, nagu parim riigikaitse on riigi asustatus kaugeimate külade ja taludeni – ja mitte viimsete entusiastide väljasuretamine aktsiisigiljotiiniga! – nii on meie kindlaim sisserändajate piiraja selline tore tsükliline vigur nagu aastaaegade vaheldumine.

Kleit vennatütrele

Meie vestluse ajal Port Arturi kohvikus Portaal juhib Annely telefonitsi vennatütre kleidiotsinguid mööda kaubanduskeskust. 15aastane vennatütar on orb ning Annely on olnud tüdrukule sellest saadik kui too 4aastasena autoõnnetuses isa kaotas, isa asendaja. Ta ütleb, et rängas avariis lahkunud isa neiu küll ei mäleta – küll aga ei tähenda liiklusuudised sellest ajast saadik Annelyle enam kuiva statistikat, vaid kellegi elus toimunud tragöödiat, millesuguseid juhtub üha juurde. Ning neist kuuldes tardub naise süda alati. Eriti valusa raputuse saab naine, kes tunnetab kõigega osadust, lastega juhtunud õnnetustest kuuldes. Ent tema ühtekuulumist kõige ja kõigiga rõhutab ja süvendab kasvõi kodu asukoht.

Annely ja Viljo elavad Munamäe ja Pärnu maavalitsuse maja vahel funkstiilis villas ning ühist teed on paar juba veerand sajandit kõndinud. Nende pojale on selle poole aasta jooksul, mil ema enam Toompeal ei tööta, sobinud ka üksinda Tallinnas elamine ning tema viimasele gümnaasiumiaastale vaatab ema vastu üsna rahuliku südamega.

„Oma tulevikku näen keskkonnakaitses ja rahanduses, kusjuures nendel valdkondadel on ka põnev ühisosa. Olen kindel, et visa ja veendunud selgitustööd tehes ei seosta rahvas keskkonna-sõna enam prügiveoteenusega ega väiklaste-julmade ametnikega, kes nagu trahvimise-hirmutamise eest palka saavad. Liigirikkaid niite hooldavad ju tegelikult need, keda praegu võõrastatakse ja ähvardatakse – inimesed, kes karjatavad maastikul lambaid-veiseid-hobuseid. Ühest küljest peab inimene astuma mitu sammu loodusele lähemale, teisest küljest peab keskkonnakaitsja, väljaõpetatud bürokraat, astuma vastu maainimesele nagu abiline, et lambapidajatest pere dokumendid oleksid korras ja võiks ehitada niiduserva pojale maja või hoone turismist lisatulu saamiseks. Rohkem mõistmist. Jõud ja järjekindlus, julgus ja tervikpildi nägemine viib loodetavasti ka selleni, et asjadevaheliste seoste nägemine õpetab Maasse kui kodusse suhtuma.“

Annely arutleb, et reilbaltik on Eestile tervikuna küll arengu ja teenimise võimalus, ent kahtlemata saab see osa taludest ja küladest, soodest ja rabadest, kust trass läbi kulgeb, ka valusalt haiget. „Kui Põhjala maardlatest metalle ja metsa mööda reilbaltikut Eestisse tuuakse, võib loota, et siin antakse toormele lisaväärtus ning tekib uusi töökohti. Kindlasti on reilbaltik keskkonnale kahjulik, aga raudteetranspordi ökoloogiline jalajälg on siiski palju väiksem kui lennutranspordil või maanteetranspordil. Pikas perspektiivis võime olla kindlad, et nende kaupade ja inimeste jaoks, mis liiguvad raudteel, ei ole vaja ehitada maanteid. Teisest küljest, selle maa võrra, mis hektel kavandatakse reilbaltiku alla, läheb kusagil mujal vähem maad maanteelaienduste alla. Ka maanteed võtavad enda alla väga suuri maa-alasid. Inimestel on kahtlus, et äkki selleks, et seda ränka rada pidi Eesti fosforiiti Euroopa kurnatud põldudele väetiseks viia?

Mulle teeb suurt muret, et mitte öelda on pisut hirmuäratav, meie planeedi ja ka Eesti maapõue kiire tühjendamine taastumatutest maavaradest. Põlevkivi kaevandamisel on ju tohutud keskkonnamõjud. Üldiselt ei teata, et kahetoalise korteri põlevkivist saadud elektri tootmiseks kulub 30 – 40 kuupmeetrit vett aastas. Nii, et kes tahab Eestis vett kokku hoida, kustutagu lahkudes toast tuled ja ärgu lasku telekaid, raadioid arvuteid niisama unnata. Minu meelest on taastuvate energiate kasutamine – päike-tuul-vesi-biomass – ainuõige tulevikutee, sest tänapäeva rohkearvuline ja tehniliselt hästivarustatud inimkond suudab planeedi taastumatud varud lõpuni ärakasutada üsna kiirest. Kuhu edasi, inimene?

Ohutunnet peaksid tekitama kõik elava vastu suunatud keemilised ained, herbitsiidid ja pestisiidid. Õigupoolest on uuritud väga väikese osa keemiliste ainete mõju inimesele.“

Annely peab oma ülesandeks infomüra vaigistamist ja teabetulvas korra loomist. Kuni pole tõelist teadlikkust, pole miski justkui eestlase asi – ei rapsipõldude mürgid, bürokraatia ega immigratsioon: „Eesti peaks oma väiksuses olema eeskujulik ja käepärane mudel – riik, mis kaitseb rahvast saaste ja kapitali võimu eest ning näitama maailmale eeskuju, mil moel inimesi ja muud loodust hoides niimoodi majandada, et siin elavad need, kes siia sündisid – ega page võõrsile. Alustame Kihnust – ja loome oaas-haaval sellised mõistlikult tarbivad ja puhtalt tootvad inimväärse elulaadi saarekesed – äkki õnnestub Toompeani jõuda!“

Gert ja Silja Gewas kolmekesi paaris

Pärnu on otsekui väike gloobus, kus kõik ettevõtlikud püüavad Itaalia ja Jaapani, Hispaania ja Gruusia restoranidega suvepubliku endale saada. Massaažisalonge on üleüldise spaana toimivas suvepealinnas sadu – ning nende hulgas Tiibeti-stiilseidki mitu, kenasti Hiina omadega kõrvuti.

www.tiibetiravi.ee asub Ringi tänavas kohviku Matadoor peal pisikeses puitmajas vaatega Koidula pargile.

„Võimas, et Pärnu spaa on nii ülemaailmne – kõik on üks ja kõigega ühenduses, las meie linnake sümboliseerida seda harmooniat. Iga inimese keha tunnetab keset seda pakkumisteküllust, mida ta just sel hetkel vajab,“ usub Eesti ainus Tiibeti astroloog, kunye-terapeut Silja Palm (Koera aasta). Lapsepõlvest saadik Tiibeti poole teel olnud neiu läks Moskvasse 50 huvilise seas seda keerulisimat astroloogiaharu õppima – kaks lõpetas ning tema jäi.

Gert Silkin (Tiigri aasta), kelle välimus meenutab pigem spordipoisist tegudemeest kui tervendajat, teab: „Riigikordadest ja usulahkudest väljaspool, kõrgemal olemise võti on lihtsus. Lihtsusega aga kaasneb järjepidevus – ja praktika. Meie Siljaga ja Tiibetiravikeskuse kolmanda osaniku, Andres Adamsoniga oleme pühendunud põhiliselt eestlastele, kelle edenemist aastaringi jälgida. Tore, et suvele orienteeritud kolleegidel õnnestub sesoonselt ressurssi koguda, aga meile Siljaga sobib protsessi jälgimine ja pidevas õpetades õppimise voolus olemine.“

Gert ja Silja on näo ja südamega eestlaste poole ning tajuvad oma klientide edenemist ka siis, kui killustunud-kiirustav-kapseldunud inimene näiliselt noorte meistrite õpetusi üldse ei kuulagi – ega tee nii, nagu soovitatud. Ikkagi tulevad hoovimajakese teisele korrusele tagasi – ja tervenevad.

„Me ei võta reeglina üle 3-4 inimese päevas vastu. Raha pärast on ka väga zenidel budistidel otse loomulikult kohatisi kiusatusi – aga elu on näidanud, et ahnitsemine tasub end kaua ja karmilt kätte. Mitte kohe. Järgmine päev pärast liigtöötamist on enamasti veel täitsa tore – aga ülejärgmised päevad kulgevad nullis,“ teavad tervendajad. „Meil on oma rituaalid, millega ennast iga kliendiga tegelemise järel puhastame ja laeme, et järgmisele mitte eelmise energiaid üle kanda. Juhendatavaid ja masseeritavaid nõustades õpime ka ise. Mis peamine – meie paljude aastate jooksul kogutud teadmised ja kogemused on läbinisti praktilised. Nii jooga kui astroloogia, massaaž kui toitumisnõustamine on praktiliseks kasutamiseks, mitte eksklusiivne suveniir Pärnu-spaast!“

Ise kõigepealt!

Nii Silja ja Gert kui Andres on omaenese elukäiguga teostanud ja tõestanud tõsiasja, et ihu-hing-vaim on ühtsed ning hingeilu eeldab ka oma maise keha arukat kasutamist – muidu poleks me ju inimeseks kehastunud.

Andres on hariduselt kunstnik, kelle teekonnal Tiibetiravikeskusse on kunagine breaktants, abielu balletiõpetaja Kerstiga ning üha täienev jooga ja kehatuunimise teadlikkus. Gert ja Silja jagavad jooga ja meditatsiooni, toitumise ja massaaži, astroloogia ning ihu-hinge-vaimu pidevas liikumises hoidmise kunsti. Tänu tööjaotusele on kõigile midagi – Gert on soetanud istuvas asendis masseerimise laua, mille toel rasedaid või erivajadustega inimesi masseerida, samale lainele osatakse minna enamvähem igasugust elulaadi harrastavate patsientidega.

„Kui naine saadab minu juurde jormi mehe, keda on vaja abielu hüvanguks pisut peenekoelisemaks tuunida, tõusen vastumeelselt põrnitseva selliga samasse energiasse – ahhaa, sulle meeldivad tsiklid? Mulle ka. Juba tunneb tema end mugavalt – ja mina ka. Sealt hakkame asja arendama – ja areneb küll – mina ka!“ naerab Gert.

„Oleme õppinud puudutama ja liigutama võõrandunud, piltlikult öeldes kasutamata kehasid, kes elavad kontori-staatikas, autoroolis ja üksilduses. Selge, et tegevuses ja tegevuseta kehal on nii toitumise kui jooga ja massaaži puhul erinevad vajadused,“ kirjeldab Silja. „Jõude-tiksuv keha vajab kordades vähem ja kergemat toitu kui tegutsev. Ja tühjaks töötanud, ülekoormatud inimene ei vaja mitte kohvi, jälle kohvi ja veel kohvi, vaid meditatsioonis rahunemist – ja und. Harilikku kosutavat und!“

Selleks, et iseennast mõõdukas liikumises hoida, mängivad Gert ja Silja tennist. Gert alustas – Silja nakatus – ning ühtlasi annab see üldfüüsiline elegantne harrastus noorpaarile ühisosa. Ainult oma reketit Gert Siljale ei anna – kõik muu on antud.

Gert nimetab oma vaimset teekonda üsna tavapäraseks ja ettemääratuks. Erinevad praktikad, Castaneda, šamanism – ja lõpuks, õieti alguseks – Tiibeti traditsioonid. Silja jõudis oma spirituaalsel matkal Pärnusse esiteks sellepärast, et kodukohas Jõgeval polnud taustsüsteemi – ent ema mõjul mäletab neiu end juba väikese tüdrukuna vaimsete huvide tiivul liikununa – ning liiatigi tõi romantiline lugu ta linna, kus oli elanud Gunnar Aarma.

„Mu ema on spirituaalsete huvidega psühholoog, kes kinkis mulle 7.sünnipäevaks muutuvate loomadega pildiviguri, mis tõmbas mu üleni endasse. Sisse olin juhatatud – aga taustarahvast Jõgeval polnud. Lugesin Aarmat – just see! – ning jõudsin noorusea suhte kannul Pärnu kolledžisse. Minu Tiibeti astroloogia igavene kolledž aga aina kestab – see on tänu sellele, et lisaks loomaastatele arvutatakse ka mevasid ja teisi peensusteni kerkivaid pisiasu, erakordselt täpne täheteadus. Minu sünnikaart ütleb, et saabusin tuharseisus – Gerdi oma, et sündis väga ladusalt – ja et mu isa on põllumees. Ongi. Ja ma ise armastan ka maatöid, mille rütmis üles olen kasvanud. Tugevad tööd annavad erilise tasandi eneseteostuse ning mulle isiklikult ka teadmise, et jõulise töö ajajärgul tuleb tugevamalt toituda – inimesele, kes teeb kümme tundi päevas füüsilist, pole väga mõistlik taimetoidu ülevast hõrkusest kõnelda, ta vajab tükikest liha.

Vaimne ema ja põldurist isa tekitasid mulle aegsasti tervikpildi – ja tänu sellele, et isa ostis laps-minule hobuse, sain ettekujutuse teistest loomrahvastest ja ka inimesest kui kariloomast hobuse pilgu läbi. Me vajame ühendust – üksi on raske toimida ja edeneda. Koostöö ja sünergia – mida tavatsetakse täna nimetada konstellatsiooniks – kingib eriti õnnestavaid kogemusi.

Minus elab unistus oma tulevasest maakodust ja taimeaiast, millega teineteist vastastikku toidame – ka Gert toetab seda unistust. Kuni üha oriendi vahet lendame, õpime ja aina uut ainest idamaadest kaasa toome, ei saa veel juuri alla ajada. Õpin siin Eestis ka – medõeks.“

Ma pidin siia tulema!

Kui Eestisse oli saabumas Gerdi ja Silja ning Andrese ühine õpetaja Khenchen Gyaltsen ja noorhärra Silkin jagas mööda Pärnut plakateid, sai Silja saatuse tahtel ühest posterist kinni, ohhetas ja hõiskas – ja jõudis esimesele koolitusele nii vara, et selle korraldaja Gert oli ainus, kes juba kohal.

„Ma pidin siia tulema!“ õhkas Silja – ja täpselt nii oligi. Pooletunnise silmast silma ja südamest südamesse vestluse järel sai temast sammhaaval Gerdiga paar. Nad olid ühiste huvide tõttu varem üsna samas aegruumis liikunud, ent veel mitte kohtunud. „Olin eelmise suhte purunedes üsna tükkideks, enese kokkukorjamiseks läks enam kui aasta. Oli õnn, et ma varem Gerdile iseenda asemel oma tükikesi ei esitlenud.“

Tiibetiravikeskus on tegutsenud kaheksa aastat – sama kaua on Gert ja Silja olnud paar. Nad näevad oma 30+ vanusest vähemalt kümme aastat nooremad välja ning meenutavad siredalt sportliku olekuga heas mõttes Barbit ja Keni, mitte dekoreeritud müstikuid.

„Me ei uputa oma tervendatavaid ei kostüümidraama ega liigse teabega. Inimese tervise määravad toit, eluviis, kliima ja energeetilised olendid, kes inimese ümber ja sees elutsevad. Aga paljudele patsientidele ei ole mõistlik seda „kollide“ juttu rääkima. Energeetiliste „külaliste“ ees tekkiv ebamäärane hirm teeks veel haigemaks ja nõrgemaks kui nood energiakogumid ise. Enne peab ta üksjagu kogema ja lugema, et oma energeetiliste ussikestega silmitsi astuda – seni oleme abiks meie,“ selgitab paar. „Viime inimese ühendusse tema kehaga – ja julgustame hommikukohvi asemel või järel pigem chaid jooma, mitte igal kohtumisel automaatselt kohvitassi vastu võtma. Kohv on tore – aga kurnab maksa ja sapipõit ning viib organismist mineraalid välja. Neid aga on vaja südame tööks – ja lihaskonna harmooniliseks toimimiseks.

Meie klimaatilist karmust leevendab tõsiasi, et talvest kevadeni saabub Maale mitu vahetust uusi energiaid. Nii astronoomilisest kui erinevatest astroloogilistest süsteemidest johtuvaid. Ole aina avali ja püüa kinni! Mida teadlikum oled, seda võtulisem.

Tiibeti astroloogia järgi koostatud sünnikaardi tutvustamisest kujuneb enamasti paari kuni viietunniline riitus, mille käigus inimene hakkab ka ise ennast tõlgendama ja avanema. See sünnib ka massaaži ja jooga ajal. Horoskoopi lahti jutustada pole ei telefonitsi-kirjateel ega ka skaibis päriselt võimalik – hea on kirjeldatavaga samas ruumis, silmsidemes toimida.

Ehkki naljatame, et sellist Tiibeti looma, nagu Veevalaja pole olemas, aktsepteerime-respekteerime kõiki külgnevaid tähetõlgenduste süsteeme ja religioone, sest kõik on Üks.“

Vastutus

Gert ja Silja nendivad, et tervendatavaga samasse energiasse minek ja tema juhtimine on ülimalt suur vastutus – nagu ka vastutuse andmine tervendatava enese kätte, tema klammerdumise vältimine.

„Õpetaja ei pea olema pühak,“ arutleb Gert. „Õpetaja tohib olla ebatäiuslik ja isegi nõrk. Õpilane kummardab meistri teatud omaduste ees.“

„Meil on vastutus kogu koolkonna ees,“ teab Silja. „Kui meil mõni seanss ebaõnnestuks, heidaks see varju kogu koolkonnale. Et olla võimalikult head ja aina paremad, lendamegi üha oriendi vahet ja toome kaasa täiustatud tehnikaid, toitu ja vahendeid. Selle käigus täiustume nii ise, paarina – kui rikastame oma kolmainsust siin keskuses, aga ka Pärnu budistlikku kogukonda ning seeläbi kogu Pärnu-spaad.“

Selline täiustumine on seda olulisem, et ajaloos planeeti üha raputanud paikaloksumise raginad ei vaibu, vaid üha valjenevad. Paar arutleb, et igasugune harmoonia on sageli illusiooniks osutunud. Šamanistliku loodususundi targad on olnud ajastutel tuleriidale tassitud, mistõttu eestlaste endi taime- ja tuunimistarkus, mis on olnud Tiibeti või indiaanirahvaste omaga võrdväärne, on kaduma läinud. 21.sajandi Eestis kujunes just selline rahu ja rahvaste sõprus, kus sügavad haavad rahvuskehandi tervikpildis on olnud justkui lapitud – energeetiliste praktikate „plaastrite“ toel.

On üsna loomulik, et tänasel Maarjamaal lähevad kristlikud kirikuõpetajad koos budistidega indiaani higitelki ning juudi rabi on üksiti õigeusu preester – Jumal on üks!

„Jumalal on meiega üha uued plaanid. Vaikelu liikvele loksutamiseks tuuakse tervikpildi täiustamiseks moslemid platsi. Rahval on praegu põhjust rääkida anekdoote Vao külas päevade sisustamiseks riigi raha eest ostetud papudes jalkat taguvatest täismeestest kui karta kõikvõimalikke vandenõuteooriaid terroristide-vägistajate-rüüstajate maaleimbumisest,“ mõtiskleb paar. „Meie ei ole varasemas elus ühtki moslemit kohanud ega islami-inimesi tundma õppinud. Kartmise ja tõrjumise asemel võtame põgenike saabumist pigem õppimisvõimalusena. On võimalus tundma õppida. Me ei usu ühestki inimesest jäägitult ja lõplikult halba – oleme siin planeedil üksteise vennad ja õed. Ükskõik kui erinevad – ikkagi sarnased.

Tiibeti pühapildi nimetus on Tanka – indiaani Suur Vaim on teatavasti Wakan Tanka. Tanka on pühapilt, mis kujutab valgustunud jumalust, laamat või mõnd muud Kaitsjat ning on abiks meditatiivsel kujustamisel. Rituaalse annetusobjektina on ta võrreldav vene õigeusu ikooniga.

Tiibeti Tara on valgustumise naiselik olemus, virgunud jumalanna, kes avaldub erivormides, et aidata ja juhtida. Tema vormile mediteeritakse ja lausutakse tema mantrat. Tiibeti arstid toetuvad enamasti sinist värvi ravibudale – medicine Buddha, mille kaudu Tarat appi kutsuda. Muinaseestlane aga palus: Taara, avita! Ning Tiibeti ja eesti vanasõnadki on identsed – kust tuul, sealt meel… Meie tuul ja meel on sedapidi, et inimesed kehastuvad siia selleks, et iseennast läbi teekaaslaste õppida ja täiustada, üksteist toetada ja aidata – mitte keegi ei tule kurja tegema. Ka siis, kui tundub, et mõni on üdini pahalaste teenistuses ja kurjast vaimust kantud, on kusagil ikka valguskiir ja arenemise-tervenemise lootus. Oleme head.“

*

Tiibeti teraapiad

Ku Nye – massaaž

Do Nye – massaaž kivide ja karpidega

Me Tsa – kuumutusteraapia moxa ja teiste vahenditega

Juk Tšö – ravimine rotangkeppidega

Horme (mongoolia moxa) – kuumutamine õliga

Me Bum – kuputeraapia

Mantraravi – ravimantratega haiguste, organite ning kehafunktsioonide mõjutamine

La (tib. bLa) massaaž – energeetiline massaaž

Patsient kirjeldab oma vaevusi või haigust ja terapeut valib sobiva teraapia. Soovi korral võib teha ka üldiselt lõõgastavat kunye’d või siis ka 2 tunnise pika terviktsükli kus töödeldakse kogu keha. Viimane on eriti hea kui on tugev või pikemaajaline tasakaalutus.
Enamiku lihasprobleemide, liigeste või mõne organi tasakaalutuse korral on mõistlik keskenduda vastava probleemi lahendamisele.

Kunye – on tiibeti massaaž mis koosneb erinevatest osadest. See on väga tõhus kui üks kehaenergiatest (Lung, Tripa, Badkan) domineerib ja sellest tulenevalt on tekkinud kehas tasakaalutus või haigus. Erinevuseks teiste massaažidega on individuaalne lähenemine igale patsiendile vastavalt tema keha- ja meeletüübile. Vastavalt sellele valitakse õli, (neid on erineva toimega) samuti massaaži tegemise kiirus, temperatuur jne…

Tervikuna koosneb Kunye massaaž viiest osast: õli panek, liigeste töötlus, kuumutamine/jahutamine (vastavalt probleemile), lihastöötlus ning töö punktidega. Kõigile neile toimingutele kokku kulub aega u 2-2,5 tundi. See on väga hea ka profülaktikaks haiguste ennetamisel.

Do Nye – massaaž kivide, hinnaliste kivide ja karpidega. Kasutatakse looduslikest veekogudest korjatud kive, vääriskive, teokarpe. Kive soojendatakse või jahutatakse vastavalt probleemile.  Kivimassaažil on kehas sügavaleulatuv mõju. Selle massaažiteraapia alla kuuluvad näiteks eriline maksa massaaž, näomassaaž pärlmutterkarbiga millel usutakse olevat tervendav mõju närvidele ja meeleorganitele.

Me Tsa – kuumutusteraapia moxa ja teiste vahenditega. Moxa on üks iidsemaid teraapiaid üldse. Moxa kasutab kuumuse raviomadusi, millega kuumutatakse punkte või probleemset piirkonda. Tule energia parandab vere ja energia (Lung) ringlemist, kõrvaldab energeetilisi blokke ja parandab üldist keha energiataset. Seda kasutatakse valu (valu on alati põhjustatud takistatud energiatest) ja patoloogiate puhul, mis on mõjutanud siseorganeid.

Juk Tšö – ravimine keppidega – iidne ravitehnika mida on läbi aja kasutanud tiibeti joogid ja šamaanid. See on väga tõhus teraapia blokeerunud energia liikuma panemiseks. Väga tõhus lihaste ja liigesesidemete jäikuse korral. Hea kanalite avamiseks.

Horme (mongoolia moxa) – kuumutamine õliga. See teraapia on põhiliselt Lung energiast tulenevate hädade vastu. Eriti tõhus on vaimsete tasakaalutuste nagu ärevus, depressioon, liigsed mõtted, unetus, liigne aktiivsus ja muu sarnase korral. Siin teraapias kuumutatakse vajalikke kehapunkte/piirkondi õliga.

Me Bum – kuputeraapia. Kasutatakse erinevast materjalist kuppe; klaas, savi, bambus, kivi. Kõige levinum on vasest kupp. Seda teraapiat kasutatakse lihasvalude ja pingete korral, mis on tavaliselt põhjustatud Lung, Tripa või ka vere probleemidest. Samuti on see tõhus siseorganite blokeerinud või liigse energia korral. Häid tulemusi on saavutatud ka ülemiste hingamisteede haiguste korral.  Kupu mõju on sügavam tavalisest massaažist.

Tel Me – samuti kuumutamisteraapia aga vahendiks on metall. Näidustus on tugevad külma probleemid (Badkan). Väga tõhus liigesevalude, ishiase, n.ö. kasvavate kontidega ja mitmete muude hädade korral.

Mantraravi – ravimantratega haiguste, organite ning kehafunktsioonide mõjutamine. Kasutatakse vahendina vett, õli, soola ja muid aineid. Massaaži tulijail on hea alati veepudel kaasa võtta, kuna vastavale probleemile saab pea alati teha kaasa ka ravivee, õli või soola.

La (tib. bLa) massaaž – on energeetiline massaaž. bLa energia on kehas asuv kaitsev ja eluhoidev energia, mis lakkamatult meie kehas päevast päeva voolab ning on seotud meie teadvusega. Füüsilised ja vaimsed traumad ning üleelamised võivad põhjustada inimese bLa energia kaotust. Samuti võime me seda kaotada teatud tüüpi olendeile. Tulemuseks on see, et inimene kaotab oma „sära“, muutub apaatseks, tal pole energiat või on tihti depressioonis.

Gert Silkin:

Minu tegevus terapeudina baseerub Tiibeti meditsiinil. Põhiline millega tegelen on Ku Nye massaaž, mis kuulub Tiibeti meditsiinis väliste teraapiate alla. Ku Nye aitab taastada keha loomulikku tasakaalu, mille tulemusena paljud vaevused ja haigused leevenevad ning kaovad.

Tavaliselt üritan leida probleemi ning sellega siis tegeleda. Seega ei ole ühegi inimese puhul täpselt sama lähenemine mis teisega. Väga oluline Ku Nye erinevus teiste massaaži- ja ravitraditsioonidega on selles, et igale inimesele tuleb läheneda vastavalt tema keha- ja meeletüübile. Arvestada tuleb eluviisi, vanust, aastaaega ja muid tegureid. Teraapiates kasutatakse vastavalt tüübile ja probleemile sobivaid õlisid. Lisaks kasutan Do-njed (kivimassaaž), Juk-Tšöd (teraapia keppidega), La massaaži (energeetiline massaaž), Horme’d ja Moxa teraapiaid (punktide kuumutamised) ning kuppude panemist ja muud.

Enamikul juhtudel kasutan ka mantraravi, mida inimene saab koju kaasa ravimiks. Seda saab teha veele mida inimene kodus joob, õlile, soolale ja muudele ainetele.

Minu õpetajaks on Itaalias elav Tiibeti arst Dr. Nida Chenagtsang, kelle käe all jätkan õpinguid tiibeti meditsiini erinevates valdkondades.

Silja Palm:

Tiibeti astroloogilise süsteemi kujunemine sai alguse juba enne 2.saj. e.m.a, siis kui budism polnud Tiibetisse veel jõudnudki. Sel ajal arenes seal shamanistlik Bön`i  usund ning elementide astroloogia juured pärinevadki just nimelt Bön`ist. Hiljem lisandusid mõjutused Hiina ja India astroloogilistest süsteemidest. Vaatamata sarnasustele Hiina ja India süsteemidega, on tiibeti astroloogia täiesti omanäoline ja terviklik olles tugevalt seotud oma maa ja rahva kultuuri ja traditsioonidega.

Tiibetis kutsutakse astroloogiat ka tsi rik ehk „arvutamise teaduseks“. See ei ole nende jaoks ainult ennustamiskunst, vaid seda kasutatakse ka aja rütmide ja tsüklite teadasaamiseks ja tundmaõppimiseks. Nende teadmiste abil on võimalik vähendada või vältida kannatusi ja ebasoodsaid olukordi.

Tiibeti astroloogia ja meditsiin on omavahel tugevalt seotud, sest astroloogiliste arvutustega saab kinnitada haiguse õiget diagnoosi või aidata kaasa selle kiiremale leidmisele. Samuti saab arvutustega leida kõige paremaid päevi ravimite valmistamiseks ja nende andmiseks patsiendile. Ka paljude budistlike rituaalide tegemiseks on vaja konsulteerida astroloogiga, kes arvutab nende sooritamiseks kõige sobivamad päevad ja ajad.

Olen ise õppinud elementide astroloogiat ehk Byung –Tzi`d, mida tuntakse ka Nag Tzi nime all. Elementide astroloogia kujunemises on olnud oma osa küll Hiina astroloogial, kuid algsed arvutused ja meetodid kujunesid siiski välja Tiibetis juba böni ajastul.
Elementide astroloogia tegeleb peamiselt viie elemendiga – Puu, Tuli, Maa, Metall ja Vesi. Viit elementi kombineeritakse omakorda 12 loomamärgiga, 8 trigrammiga (parkhaga) ja 9 maagilise numbriga ehk sMewaga. Arvutuste abil on võimalik koostada erinevaid astroloogilisi kaarte, peamiselt analüüsitakse põhjalikumalt inimese nelja eluvaldkonda: 1)elujõud (eluenergia), 2) tervislik seisund, 3) majanduslik olukord ja inimese mõjuvõim, 4) üldine õnn oma tegevusvaldkonnas, õpingutes, toetajate, sõprade jms suhtes.

Andres Adamson:

Tiibeti Meditsiini ühe osa, massaazi ja väliste teraapiatega – tegelen aastast 2007. Õpingud algasid Eesti Ngak Mang Instituudis Anu Rootaluga ja jätkuvad dr. Nida Chenagtsangi käe all. Dr. Nida juures olen õppinud ka mantrateraapiat.
Massaaz, kliendi seisukohalt passiivse teraapiana on tihti hea algus tervenemiseks ja ka ennetava vahendina.

Aastast 2001 toimetan joogaõpetajana. Olen läbinud Tallinna Joogaühingu 2 aastased kursused ja Krishnamacharya traditsiooni 4 aastase õpetajakoolituse kus õpetasid Hanna Staaff and Karina Freij. Lisaks veel mitmeid õppeseminare mis pole konkreetse programmi osad. Aastast 2011 õpin joogateraapiat 4 aastase õppekava järgi.

Joogateraapia eeldab inimeselt aktiivset soovi endaga tegeleda ja pakub väga individuaalset praktikat mille põhiline eesmärk on enese loomuliku jõu leidmine, ja selle abil tervenemine.

Kuigi joogateraapia ei suuda pakkuda ülikiireid tulemusi on kõik siiski suhteline ja sõltub probleemist, inimesest ja muudest teguritest. Samas olen kogenud jooga vahel lausa muinasjutuliselt kiiret ja tõhusat mõju tervisehäirete kõrvaldamisel.
Suhtlen eesti, inglise, soome või vene keeles.
vt ka joogakool.ee

Jaak Tammearu – truu ja telepositiivse veregrupiga

Nii Eesti Televisioon kui Jaak Tammearu saavad sel aastal 60aastaseks. Mööda telemaja labürinte kõndides pole 1971.aastast sellele uskumatule paabelile pühendunud mees mitte NAGU kodus, vaid kodus ta seal ongi. Tänab õnne, et tema vendadel-õdedel on arvukalt lapsi, kellele hea ja soe onu olla – ta enese lapsed on loendamatud telesaated. Iga eestlastele tuttav sarjanimetus tähendab talle kui legendaarsele tegevprodutsendile-režissööri assistendile peatükki elust. Igale eestlasele on Jaak tuttav aga seepärastki, et ehkki uuemal ajal on publikuga saadetele palgatud publikusoojendajad, on härra Tammearu rõõmsameelne tujuäratus aastakümneid olnud tegelik soojendaja ning tema kaadritagune naer on salvestunud telearhiivi aegade lõpuni.

„Täna olen Pealtnägijas ja Anu hommikus. Mõlemad meeskonnad teevad mind õnnelikuks – armastan ja imetlen neid inimesi!“ kinnitab vaatamata teda pikalt räsinud kahepoolsele kopsupõletikule ikkagi telemajja vestlusele saabuv suur mees vargsi laubalt vaevahigi pühkides. 35 aastat temaga kõrvuti rühkinud kõigi-rahvaste-ema Maire Radsin ja teised kolleegid kamandavad Jaagu koju voodisse. Püsti püsida on raske, aga telemajata ei püsiks üldse. Seda tingib parandamatult telepositiivne veregrupp. „Anu on kõige heasüdamlikum ja helgem inimene, keda üldse tean. Ta hiilgab ja kiirgab. Ja kui tal on paha tuju, palub ta vaikselt: räägime poole tunni pärast, kullake – et mitte kellelegi haiget teha. Vot selline tüdruk!

Pealtnägija meeskond toimib siin majas nagu terve riik – töö käib 24/7, kuna teemad on teravad, on piisavalt ruumi ja aega kõigi asjaosaliste ära ja üle kuulamiseks. Olen lasknud end sellesse ühiskonda puhastavasse suurprojekti igal tasandil sisse mässida – kui vaja, siis ka pahategijaid paljastava lõks-tegelasena, ehkki see on pehmelt öeldes ohtlik. Kui ülejäänud meeskond ei pelga, ei karda mina ka.“

Mulgi kaunitari järeltulija

Karksi-Nuia ja Lilli liinilt juurnev Jaak pärineb Mulgimaa kauneima daami järglaste seast. Tänu sellele, et poiss läks pealinna 21.keskkoolis õpetatud erialana helitehnikuks õppima, sattus ta praktikale ja tööle teleülekandejaama ning Valdo Pandi ja Mati Talviku suguste korüfeedega ühes hingamine jättiski ta eluks ajaks sellesse maailma. Ülekandejaama bossi Jüri Pääro kohta, kes kõik 60 aastat Eesti Televisiooniga õlg õla kõrval elanud, ütleb Jaak, et just sel moel nagu tema, inimeste saatusi muudetaksegi: „See mees pani eos õigused-kohustused-vastutuse paika – kohtles ka uustulnukaid võrdsete tegijatena, ei küsinud, kes mida oskab või ei oska – tuli teha! – monitorides ja kaamera ees Anne Velli, Jaak Joala ja kogu Eesti kultuuri- ja ajalugu…

Konkurss tuli pärast praktikat Tõnis Kase, Juhan Saare ja Ants Kiviräha ees läbida kolme kuu jooksul – meil polnud tänavalt tuppa kõndinud fellinide aeg. Tegime etüüde, tähelepanu-eksameid, puldieksameid – ja sedasi praagiti 100st noorest geeniusest kuus välja. Tänaseks olen jäänud ainult mina – kolleeg Mare loobus ühel hetkel, sest televisioon – see on elu – ja perekonnaga ühitada on tõeliselt truul pühendujal seda peaaegu võimatu.“

Kunsti- ja kirjandussaadete toimetuses oli Jaak esimese värvilise lastelavastuse tegemise juures, „Vanaema tugitoolis“ mängis Katariina Välbe ja Helmut Vaagi kõrval väike Hendrik Toompere junior, kes nüüd on sujuvalt senioriks kasvanud. Professionaalid tulid telesse legendaarseks saanud Bornhöhe-lugusid tegema Noorsooteatrist ja saksa teatrist ning iga isiksus kinnistus oma olemuse ja veidrustega sügavalt Jaagu olemusse ja elulukku.

„Mäletan Reet Linnat, kellega täna siin kabinetti jagame, suurte prillidega assistendina meelelahutussaadetes Heidy Tammet eetrisse juhatamas. Mäletan Kalmer Tennossaart kontserdistuudiote toimetajana mulle kuulutamas: me ei tee siin mingit tilulilu! Klassikakauge ja võõrastava noormehena pöördusin klassikausku tänu sellele, et nägin režissöör Eino Tandre kõrval neid otse-eetreid tehes lähedalt, kuidas vennad Reimannid – üks neist tänane professor Mati – mängeldes ja kommenteerides, vaimustuse ja süttimisega pool tundi eetriaega sisustasid. Tänu nende kommentaaridele sai ja jäi minussegi süvamuusika huvi igaveseks istutatud.

Balletti pole ma nautima õppinud. Võibolla sellepärast, et sattusin liiga sageli seda niisugusest kohast vaatama, kus dirigendi hingeldamine ja varvaskingade klapp-klapp-klapp liiga ligi olid. Ent Age Oksa ja Toomas Eduri teeneid balleti toomisel rahva ligi imetlen küll siiralt ja südamest.

Kuna toona oli otse-eetrit rohkem kui salvestusi – lai lint oli defitsiit ning kulus ära parteipleenumite-kongresside salvestamisele… – täitus elulugu ka selliste farssidega, millelaadseid täna telekalade huumoriminutites näidatakse, aga mida koos väärispaladega paraku alles pole, salvestamata jäid ju… Näiteks keerasin kord Ljudmilla Tombrovskajat saatvale Tarzina Alangole partituurilehti – ja noodiraamat lendas klaveri alla. Ronisin järele. Avasin uuesti valest kohast. Tarzina improviseeris seni, primadonna ootas, suu ammuli – ja teatas, et sellisesse saatesse tema rohkem ei tule. Ikka tuli. Kõik tulid. Keegi polnud nii superstaar kui tänased verisulised koolilapsed.

Tegime näiteks koos Vaike Nõmmbergiga mäletatavasti sellist vägevat sarja nagu „Heli jälg“ – teljeks rokiklassika. Sellest on pärit Karuks-istus-vangitornis-laul. Selle jaoks jäljendasime muuseas Alice Cooperi stiilis kukeveristamist – ehkki kukk jäi ellu, sulepadja ohverdasime. Ning seal harjusin ka Vaike käratustega „suu kinni, kui minuga räägid!““

Jaak kinnitab, et ehkki ta on korduvalt ka režissööripuldis töötanud, armastab ta siiski toimetada-sehkendada ning oma rajalt jälgida, kuidas töötavad Artur Rinne või Georg Jegorovi sugused suurused. Kuivõrd tänasegi toanaabri Reet Linnaga tehti sarja „Muinaslood muusikas“, on läbi kahe sajandi kõrvuti püsinud tandemisse kuuluval Jaagul hõlbus Reeta näiteks siis julgustada-lohutada, kui elupõline tee- ja töökaaslane muusikali Billy Elliot vanaema rolliks valmistub… Ja patsutada, kui kallis sõber koos teiste töötegijatega tasust ilma jääb.

Saurused ja Muuga

„Olen nagu elav entsüklopeedia ja telesuuruste kataloog nii siit- kui sealtpoolt ekraani ja kaamerat. Kui Tõnis Kase juhitud telemaja oli range distsipliini ja kontrolliga jäik asutus – pikka iga täna väga kõrges eas Tõnisele! – siis käisime Heinmaa ja Uusma juhitud Tartu stuudios nagu lahedalt koduses pansionaadis hinge tõmbamas. Kui täna Balti meediakolledžis noori teele koolitav Hagi Šein oli intelligentse ja elegantse juhi võrdkuju, siis hispaania stiilis Toomas Lepp läks ajalugu temperamentsete röögetega täidetud koridoridega. Aga ta palus pärast maharahunemist alati kenasti ja rõõmsalt ja siiralt vabandust,“ naerab Jaak, kelle jaoks on mõningane müsteerium, kuhu jäävad kõik need kümned ja sajad noored tegijad, keda kahes ja tänaseks enamaski kõrgkoolis muudkui diplomeeritakse, kes tulevad telemajja maailma targimatena ja… kaovad. Alatiseks. „Võimalik, et välismaale. Mina pole muide kuus aastat Soomeski käinud. Kurseerisin Iltatähti ja Kesäillan valssi tehes oma Soome-normi ära. Praegu elab üks mu ristipoegadest Kuopios – on seal proviisor. Nõuab aegajalt, et külla sõidaksin. Aga see tähendab tunde ja päevi sõitmist ning ma ootan nii teda kui teisi võõrsil-elavaid eestlasi pigem Eestisse. Kasvõi külla… On ikka ajad!

Need ajad teevad haigeks.

Kuna veretõbi on siit majast järjest viinud Oti ja Uba ning Kersna võitleb kangelaslikult, pean minagi oma ränga kopsupõletikuga juba teist kuud sõdides paratamatult küsima: on see stress või kiirgus, magnetväli või veel miski muu, mis inimesed siin majas – aga tegelikult ju kogu meie väikeses riigis! – nii haigeks teeb.“

Jaak on ellu ja inimeseks jäänud tänu sellele, et tema perekond on Muugale suvila ehitanud. Paarkümmend aastat Jaagu kõrval püsinud sõbratar lipsab igal võimalusel sinna peenraid tegema ja majakest sättima. Aastad ja füüsikaseadused on majakese põrandast jagu saanud ning telemees on otsustanud, et kui juba põrandavahetuseks läheb, teeb ta üksiti oma pelgupaigale juurde kena ruumika köögi vaatega tumelillale sirelile.

„Telepalgast ei jõua ühel aastal rohkem investeerida kui ühe suvemaja põranda. Meie palgad on sellised, et ülimalt vajalik Puutepunktki lõpetatakse ära. Seda, kui oluline see puuetega inimesi ühiskonnaga siduv sari on olnud, tean kasvõi sellepärast, et ka minu vend on aastaid oma insuldijärgset kaasat hooldanud, nii et on ise haigeks jäänud. Mind hämmastab, kuidas maailmas leiduvad ülisuured rikkused ja rahad nii ebaõiglaselt jaotuvad… Inimeste trikivalmidus mind vist enam millegagi üllatada ei saa. Hiljuti lõpetasin 40tuhandelise pangalaenu maksmise noorhärra eest, kes mind käendajaks palus ja igaveseks kadus,“ poriseb Jaak, ilma et selliste elukooli vitste pärast eluohtlikult kuri oleks. Ajad on sellised. „Sõidan reipalt mituteist aastat vana Nissaniga ja olen ikka rõõmus. Ja tuulutavat-maandavat füüsilist tööd oskan mina teha küll – olen eakate teledaamide keldrites usinasti briketti ladunud ja aknaid pesnud. Küll ma ka oma suvekodu põranda vahetan ja köögi ehitan. Kogu mu tõbine kere hüüab värske õhu ja liikumise järele.“

Õhuklaarijate assistent

Lisaks telemajja suletusele on Jaak kaks sajandit läbi enese lasknud kogu seda murede ja probleemide ristlõiget, mis pideva kosena telemajast läbi voolab. Telejaamade parimateks töödeks peabki ta ühiskonda puhastavaid sarju.

„Carmen Pritson oma C-Komandoga on minus siirast imetlust äratanud. Nii peabki! Kuidas just ta nendes valurägastikes risteldes ellu ja terveks jääb, on minu meelest kunst, mida see võimas daam võiks teistelegi õpetada,“ tunnustab Jaak samavõrd ka „Kodutunde“ missiooni – kuni riik rähkleb üha valimispalavikus ja seejärel loksub lõputus koalitsioonileppe kadalipus, peab ju keegi ka nõrgimate lülide poole näoga olema. See, et mitte kunagi polda sellega rahul, kes just toetatavateks-abistatavateks valitakse, on iseasi. „Töö Anu ja Rasmuse, Mihkli ja Pireti kõrval on sulaselge kingitus. Ja Anna on meil üks erakordne tüdruk – papa Gavronski positsiooni ja edukuse juures võiks see särav pärl olla kõigest oma isa tütar. Aga kuidas see kaunitar töötab – mitmel rindel ja täie põlemisega!

Koos nende isiksustega olen ka mina võtnud riske, mida vapratest teekaaslastest nakatamata ilmaski ei teeks. Ja tänu sellele, et mu tee- ja töökaaslased – kasvõi Maire Aunaste „Reisile sinuga“ ühise tegemise aegadest – on nüüd poliitikas, jälgin ka seda maastikku hoopis teise pilguga. Ma pole just päris kindel, et poliitika on Maire õigeim koht – ta võiks oma ülimalt vaheda ja laheda sulega pigem raamatuid ja kolumne kirjutada! – aga kui ta juba seal on, siis sobiks see täht pigem sotsiaalkomisjoni kui põhiseadust looma.

Mina ise olen teel 300eurose pensioni poole. Ja seda väljavaadet ei võta ma hetkegi päris tõsiselt. Kavatsen tänu Muuga-kodule ja võrratutelt kolleegidelt saadavale energialaengule lõpusirgeni sadulas püsida. Minu lugupidamine Eino Tandre suhtes, kes täna valvelauas telemajal silma peal hoiab. Ma ise hoian tulevikulist silma peal pigem telemuuseumil. Olen üle 80aastase Mai Mikiveri kõrval ja asendajana juba teinud lastele ekskursioone. See on meeldinud nii mulle kui ekskursantidele.

Truudus pole mul lubanud suurema raha nimel teiste kanalite projektides osaleda. Mitte eksklusiivleping, vaid südametunnistus on kutsunud truudusele. Truudusest algab stabiilsus. Ja minusugune Lõvi-Lammas vajab tasakaalu ja turvatunnet üle kõige siin elus.“

Jaak ise on sõna otseses mõttes Eesti Televisiooni ajalugu. Muuseumisse kogutud dokumendid ja salvestused on tema elulugu. Ja ta tahab seda veel pikalt jätkata. Igal võimalusel jalgsi käies ja end teel telemajast koju jalutuskäiguga luhvtitades veenab mees praegu oma kopse ja nendega kaasnevaid elundeid: peame vastu! Kuivõrd arstid ei ole pikkade uuringute-ravikatsetuste tulemusel päriselt aru saanud, miks Jaagu kopsud ei parane, vaid vaevused süvenevad, püüab ta oma maise kesta streikimise tagamaades ise sotti saada. Mees on viimastel kuudel õppinud kõigile teekaaslastele head-aega asemel tugevat tervist soovima. Ning eriti otsustavaid eksistentsiaalseid sisekaemusi kogeb mees Pärnamäel, kus oma soovil ja otsusel kogu suguvõsa hauaplatsi käib hooldamas. Niidab ja mõtiskleb, istutab-rohib ja mediteerib. Kuni männiõhk ja elurõõm kehale taas jalad alla teevad. Tervenemise motiiv on vägev: augustikuiseks juubeliks peab suvekodul uus põrand all olema – et suurmeest veel oma 30 aastat teenida.

Punt esoteerikuid

Sütelkõnnist ja väelauludest igapäevase enese ja kodu koristamiseni – igaühele oma

Kati Saara Vatmann

Planeet Maa on otsekui üleüldine hingede ravila, kuhu kõik me saabume tervenema ja täienema. Kes oma järjekordses kehastuses kaugemale areneb ja avaneb, asub teekaaslasi järele aitama. Kes on alles tee alguses, varjab haigusi või keskendub mammonale, otsib ja leiab, klammerdub ja vabaneb.

Vastavalt meie arenemise ja avanemise edenemisele tõmbame endale ligi ka üha uue ja uue sõpruskonna ja teekaaslaste võrgustiku. Ülimalt jõulistes ja kiiretes muutustes ajad näivad ühest küljest olevat taevase kaardipaki segi paisanud – inimesed ei leia justkui oma paarilist üles. Mõnel üksikul paaril on õnne ühiselt oma maist missiooni täita. Paljud elavad oma unistust ja rajavad oma muinasmaad kas üksinda paaris või täiesti üksi – ent siis ka pärast katseid-eksimisi-õppimisi väga teadlikult ja õnnelikult üksi.

Valdade liitu juhtiv Setomaa üks liidreid, talumees ja 21.sajandi oaaside-integratsioonisõlmede rajaja Margus Timmo arutleb: „Oma neljanda abieluga õppisin rohkem kui kolme esimesega kokku ning nüüd olen üksi – ise! – õnnelikum kui kunagi varem. Olen katse-eksituse-meetodil teada saanud, et minu ülesanne on inimeste eeldusi leida, need kanaliseerida, inimesed omavahel kokku viia ja sünergia tekitada. Ilmselt on praegu sellepärast nii palju faktiliselt üksikuid, aga tegelikult terviklikke isiksusi, et kõigil meil on ülesanne rajada oma talu, inimväärse elu oaas, tervenduskeskus, uue hea ilma kool või mõni muu talle ainuomane tuiksoon, milledest kokku moodustub võrgustik. Kes tuikab Pärnu taga, kes Raplamaa rabades, kes Eesti-Vene-Läti kohtumiskolmnurgas nagu mina – me ei kibele enam paarisuhte poole, vaid tunneme tee- ja meelekaaslastes ära Vennad ja Õed.“

Pole ime, et isand Timmo tuli just Holger Oidjärve paastu ja rohetoitumise laagrist, luges äsja sama raamatut, mida tervendaja Margus Press ning käib korrapäraselt tervenemas-korrastumas šamaanitar Heli Salfi juures, kes korraldas Teresa Mängeli selgeltnägijate koolile just sütelkõnni legendaarses Kirna mõisas ning kes oli täiesti juhuslikult aastate eest minu raamatupidaja – kuni kumbki meist täpselt samal ajal oma koju püramiidi ehitas… Holger Oidjärv aga puhastas aastate eest tasa ja sõnatult mu Raeküla majakese energiad nii, et rändrotid, keda ei politsei ega täiturid kuude kaupa liikvele ei hirmutanud, lasid sealt vabatahtlikult jalga. Juhuseid pole olemas.

Senised sõbrad kaugenevad, moodustuvad uued valgustööliste võrgustikud, kus üksteist leidvad sama-lainepikkuse-isiksused tekitavad sünergia ja võimendavad vägesid. Paljud avanejad üksteiseleidjad asuvad oma ameti ja erialatöö kõrvalt teisi järele aitama – ning enese-juurde-aitajaid ei näi sugugi ülearu olevat, sest igaühele sobib oma.

Kohaloleku teejuht ja harmooniaõpetaja Kalev Veskimäe selgitab: „Väga kiirete muutuste ajal inimesed üha kooruvad – sünnivad samas kehastuses kordi ja kordi ümber ja kõrgemale vibratsioonitasemele. Me hoiame ühte nende teekaaslastega, kes näevad meie uuenevat värviderikast ja erenevat helendust – mitte petsidega, kelle jaoks oleme ikka katsid 5B-st. Nende jaoks, kes on blokeerunud ja kahlavad kas minevikus või on peadpidi pidevalt tulevikus, ilma et siin-ja-praegu kohalolekut olemaski oleks, on mitmekesistuv värvide ja nüansside pillerkaar hirmutav. Kuni nad ei arene endale sobiva teejuhini, püsivadki blokeeringute raudrüüs kui elevandid portselanipoes.“

Ehmatavad eemaldumised

Elasid kord noored haritlased. Arstid ja õpetajad, näitlejad ja kirjanikud olid oma esimestes abieludes moodustanud kommuuni, mis kogunes igal nädalavahetusel neist mõne paari koju grillima ja vestlema, laulma ja töid tegema ja ühisväljas lapsi kasvatama. Need lapsed on nüüd täiskasvanud, haritlased teist kuni neljandat ringi abielus ning suur osa kommuunist valgusaastate taha kaugenenud – kohtuda on vahva, ent ühised teemad kasinad.

Üks teadlane ja kirjanik olid kumbki oma esimest abielu ses kommuunis elades eriti haakuvad seikluskaaslased, kriisiaegadel toetajad ja teineteise edenemistele kaasa tiksujad. Kirjanik suubus valgustöö astehaaval avanevale teele – teadlane kujunes aga üliedukaks rahainimeseks. Leidis aina uued raharalli nišid, ostis kokku kinnisvara kõikjalt meie planeedilt, sõlmis partnerlussuhted üha suuremate rahanullide hulgaga ringkondadega. Ent erinevalt Kenderi-Lõhmuse tandemist see kunagine teadlane nüüd multimiljonärina oma muinasjutuvestjast sõbraga sünergiasse ei asunud.

Tal oli iga lisanduva miljoni puhul aina vähem turvatunnet, aina vähem jagamisjulgust ja ikka veel mõni projekt ja perspektiiv puudu, mis miljärdäri staatusse viiks. Kirjanikul külas käies tellis Mogriks muteerunud teadlane tema tagasihoidliku õhtusöömaaja lauas telefonitsi seitsme tuhande eest uusi ülikondi moepealinnadest samal ajal, kui loov-sõber püüdis seitsme euroga sõprusele väärilise laua katta…

Mogri lubas pärast järgmist tehingut ja hüperprojekti käivitamist vaimseid raamatuid lugema hakata, puhata ja mängida ja arenemise teele asuda. Ent kui kirjanikul olid külas maalikunstnik ja ümbermaailmarändur, kellega jagati kogemusi higitelgi ja rännaku, šamanistliku tseremoonia ja väelaulu tervendavate kontsertide elamustest, mühatas Mogri: „Äh, need on kõik üks haletsusväärne punt esoteerikuid. Räpased hipid ja aborigeenid. Mind ootab ühes kodus noor naine ja soe õhtusöök, teistes kodudes – pst!-hihihii!“

Punt esoteerikuid jäi vilava pilguga, hingeldavale-higistavale miljardimehele hämmeldunult järele vaatama ning kandis rõõmuga hipi-aborigeenide tiitlit. Ühel neist oli just isiknäitus avanemas, teine valmistus järgmiseks Maa kallistamiseks purjelaeva pardal – ja nad teadsid, et Mogri käib alateadlikult end nende väljas laadimas. Kuni oma täielise empaatiapuuduse ning null-kohaloleku ja jagamisvõime või osaduses-ühenduses olemise juures avastab, et vajab abi ja teejuhti iseendani. Või läheb lõhki ja läheb puhkama.

Teekond iseendani

Seesugusele kroonilisele võitlejale ja tulevikus rahmeldajale võiks alustuseks sobida Pesa talu rajanud Hagali-õpetuse tegevus-tervendaja Ralf Neemlaid, kes võitluskunstide õpetajana on koolitanud peaministri ja presidendi ihukaitsjaid, enne kui hakkas viima inimesi läbi vaikusematkade iseendani. Ralf korraldab tööteraapilisi harmooniapäevakuid nii oma talus kui ERNA-retkes nimetatud matkadel, nii Piusa koobastes kui Nepalis-Tiibetis- Peruus. Väga blokeerunud ja kinnijooksnud hingel olekski vaja koos teejuhiga maa alla, metsa või mägedesse sulguda, et vaikuses iseendaga kohtuda. Kui ta selleks valmis saab.

Ulvi Michelle Saare juurest ühismeditatsioonilt tema imeaiast Alu asulas oleks pidetul-püsimatul patsiendil liiga lihtne jalga lasta. Ka vilunud erinevate praktikate katsetajal võib olla esimesel korral mõnevõrra ootamatu oma südame sisemusse sattuda ja seal elava hingelinnuga kohtuda. Samas saab asisemat asja kaasa ihaldaja Ulvi raviruumist tema uue raamatu „Valguse kood“ osta ning isegi sirvimisega piirdudes aimu saada, kuidas universum meiega läbi meistrite ja vahendajate kõneleb.

Ühtlasi peaks kapseldunud komplekside vang harjuma sellega, et keegi oskuslik ja abivalmis tema keha puudutab. Massöörid Aimur Saar, Tarvo Alp ja Margus Press ehk Moxa Vürst,kõik erinevate kõrgharitud ametite mehed, kes on tervendaja teele suundunud, kõnelevad üht ja sama – tänane inimene läheb enamasti endast välja, kui keegi teda puudutab. Ja seejärel läheb muidugi endasse sisse ka – lõpuks ometi tõeliselt endasse.

Endasse saabumise kogemusele võiks lisada mediteerimise. Transtsendentaalse meditatsiooni isa Jaan Suurkase eestimaine asemik Valve Värk võiks olla teejuhiks. Või siis sõjaväelasest-müürsepast-sotsioloogist muinasjutuvestja Erki Kaikkonen, kelle ühismeditatsioonid toimuvad Tallinnas Müürivahe tänavas Inglisaalis ja Oaasis. Mu enese kogemusist ehedaim on olnud Rapla Elujõu Keskuses kohaloleku-praktikal – esimesel Rännaku kogemisel Brandon Baysi juhendamisel jäin enda arvates lihtviisiliselt magama, ent oraakel Pargiwaht Viimatimineja, kelle pühapäevakoolid ja tervendusloengud toimuvad Rahvusraamatukogus ja väekümbluse kaugseansid Wäeaknas iga kaduneljapäeva eel, kinnitab, et uneilmas juhtub sageli rohkemgi kui muudes ilmades.

Rännak või väelaulud?

Sama absurdne kui vaidlused Jumala nime ja usulahkude paremusjärjestuse üle on väita, et rännakumeetod ja regressiooniteraapia on etemad kui väelaulud või higitelgitseremooniad – ja vastupidi. Kõik eneses käimised, inimeseks olemise pühitsemised ja spiritualistlikud arenemise-avanemise moodused on pühakodades käimised ning seesama ärkamine ja südame laienemine võib ühtviisi õnnestuda nii kristlikus kirikus kui püha tubaka tseremoonial. Algallikale jõuda võib ühtviisi nii koduses hobutallis kui iidses mägitemplis. Dokumentaalsaates „Kelmid ja pühakud“ püüdis Olaf Suuder küll välimäärajat kaardistada, kes võib hingeabi anda ja spirituaalne teejuht olla – ent tegelikult on ka šarlatanidel oma koht ja funktsioon, ka kristlike vaimulike seas on palju uue aja valgustöölisi ning inimesed tunnevad üsna selgelt ära, millist juhatust vajavad. Igaühele oma.

Sulgunu – aga seda me ju kõik siia planeedile kui hingeravilasse saabunud moel või teisel oleme – vajab sissejuhatuseks sageli võimendatud tõuget. Minu kaanekergitajaks, kelle abi järel mõistsin ise sisusööjaks kasvada, osutus kallis kadunud Luule Viilma. Läksin 30aastasena vähilõikuselt üsna otse tema juurde Haapsallu ning pärast pikki enesega kohtumise tunde ei vajanud ei keemia- ega kiiritusravi, vaid kinkisin end hobustele ning sain hingeloomade abiga lisaks inspiratsioonile paljudeks raamatuteks veel kaks – arstide poolt keelatud – last.

Luule kasutas minu kõrgema minaga kõnelemiseks kivide vahendust ning kõneles oma kanalduse lindile. Ta viis mu meie ühise meedia- ja raamatutöö juures kokku Sirje Gabrieliga – keda enam pole – nagu mitmeid esimese laine teejuhte, kes oleksid otsekui uute tervendajate buumile teed andnud. Tänu sellele, et Luule juures kohatud Mai-Agathe Väljataga kinnitas meie tutvumisel, et on kunagises elus mu isa olnud, tajun tema partnerit Kreet Rosinat oma Õena. Hea on.

Ehkki võib tekkida küsimus, kes teeb ära kogu lihtsa-tavalise-maise ametitöö, kui kõik on aina massöörid-taimetargad-kanaldajad – ja kes kõplab aiamaa ja ehitab kuuri, kui pereemad-isad puhkuse indiaani-šamaani-paastulaagrites veedavad, näib vabastava hingamise õpetajatel Armastuse maaletoojate rühmitusest olevat õigus: kõik on alati kõige paremal moel sellele hetkele sobivas korras ning kosmos kingib inimesele külluslikult seda, mida ta vajab – mitte seda, mida tahab ja kerjab.

Kõik on alati kõige paremini ja igal juhul õigesti ka Tom Valsbergi ja Kadi Kruusi ning nende sõprade muusikute-vägedevalitsejate iganädalastel lauluõhtutel Inglisaalis, Hopneris, Katariina kirikus või Tartu-Pärn analoogsetes kodades. Väelaule Indiast ja mujalt tähendatud maadelt Eestimaa õhtutesse laulma ja tervendavalt ühismediteerima asudes kinnitavad Tom ja Jane alati, et mitte miski ei saa valesti minna, kui silmad sulgeda, siis ei näe sind keegi – ja sina ei saa väelaulu sisse minemise asemel võrdlema-arvustama-kadestama-imetlema eksida.

Sulgunud Mogridele võiks aga soovitada Brandon Baysi Rännakuid, mida Skandinaavias koordineerib Joonas Saks. Rännak on juhendatud kulgemine oma lapsepõlve ja eelmistesse eludesse, oma esivanemate teekonnasse ja inimkonna valupunktide peegeldumisse oma enese blokkides ja kompleksides. Rännakul sõidutatakse inimesi nii oskuslikult tema erinevate hinge- ja isiksusekihtide vahel, et soliidsed eduinimesedki avanevad, nutavad-naeravad-pihivad. Oma enese ränga haiguse leevenduseks rännakuteele asunud Brandon sõidutab kõigi maade inimesi mitmepäevastel hinnalistel – väga hinnalistel! – hingeriigimatkadel läbi erinevate isiksusekihtide. Kuna meetod ja meistritar on populaarne-professionaalne-prestiižne, peaks see „kaup“ ka skeptilistele algajatele sobima.

Verd, higi, pisaraid…

Päris kindlasti oli president Lennart Meri, kellele need tähendamissõnad kuulusid, suur maag ja müstik. Higi ja pisaraid võimaldab endast voolama lasta indiaani higitelk, millelaadseid on aastate jooksul, mil vennad Urbid on harjutanud hopi-indiaanlased siin laagreid pidamas käima, ehitatud üha arvukamalt. Higitelk on madal korvikujuline kuppel, sõrestikku katab present või tekid-nahad, keskele on kaevatud auk, kui lõkkel mitme tunni vältel kestva riituse käigus kuumaks köetud kivid tõstetakse. Ümber kivide istuvad inimesed läbivad telgis neli ringi – taotlus, pihtimine, palve ja õnnistamine, pöörduvad kõigi elementide, ilmakaarte ja Maal elavate rahvaste poole ning avavad emaüsa-laadses pimedas-soojas keskkonnas oma südame, et uuestisündinu ja puhtana väljuda.

Pole vaja karta, et sweat lodge on liiga kuum – nina saab serva alt välja pista, korduvalt kontrollitud! Aga ei saa ka üheselt selgitada ega ennustada, milline just selle õhtu telk olema saab – õigupoolest pole neis kogemusis mitte midagi sarnast. Esimesel higitseremoonial, mida pime nägijatar Jaanika Gross Varbola taga Preeriakojas läbi viis, jõudsid minu jaoks pärale Lille Lindmäe kunagise seansi ajal nähtud-kohatud pildid. Kui Lille – ise muide samal ajal telefoniga asju ajades! – mul toona kätt peal hoidis, kohtasin oma sapipõies lilleaias keksivaid jäneseid ja päikesepõimikus vana kilpkonna ja nõnda igas organis elutsevaid hingeolendeid. Jaanika juhitud riitusel selgines nende olendite tööjaotus ning noor isaelevant astus alalise kaitsjana mu selja taha. Aitäh.

Marko Aleksejevi enese tseremoonial saime kogu paarikümnese vennas-õeskonnaga selgeks kosmosest tellimise täpsuse ja taotluste korrektsuse. Lauri-Kare Laosega olen tema kodus Tammesillal Audru jõe käärus igas telgis erinevaid tarkusi õppinud – palvete läbi kaugetele kallitele väe südamesse laulmist, tõelist õnnistamist ja endale oluliste isiksuste südame sülle võtmist.

Kui Evald Piirisild ja Anthony Lysycia mullu jõulude eel meile Soone tallu higitelgi ehitasid ja esimese tseremoonia eel metsa kohal tähesadu algas… ei tahtnud ma telki minna. Istusingi väljas ja ei mõelnud kolme tunni jooksul mitte ainsatki mõtet. Uusaasta-tseremoonial samas telgis kohtusin kõigiga, kes sel aastal sündinud ja sündimas. Järgmine, kevadise pööripäeva tseremoonia aga oli jahmatav katkestuste, telgist põgenemiste ja atakkide jada, mis jättis sweati otsekui servi seisma ja nõudis järgmist. Aga indiaanimammad teevadki oma hõimule igal laupäeval higitelgi!

Neisse telkidesse tuleb alati see, kes peab. Nagu meie eluski sünnib see, mis peab. Ruunaweres Priit Kuusiku veetud tseremoonia ajal oli õues miinus paarkümmend – koos jõulise tuulekülmaga miinus kolmkümmend kuus. Jäin koos väikese tütrega teenimisse – kütsin telgis pihtijatele-palvetajatele püstkojas lõket, et nende riided oleksid väljudes kuivad ja soojad – ning sauna kütsin, et riituselised päriselt puhtaks saaksid. Tütar uinus kümne teki sees lõkke ääres hetkega. Mina aga sain teenimises olles teada, miks naudin külma ja lumega võitlemist kohati lausa lapsikul moel: olen esmakordselt Põhjalasse kehastunud. Ning minu laste seas üks laps on üldse esimest korda inimeseks kehastunud – üks viiest aga on kaheteistkümnenda energiatasandi hing – mis on üheksanda „korruse“ minule tõeline kingitus: mu tütar on minu meistritar. Igaühele tuleb see, kes peab.

Külalisesinejad

Eesti oraaklid-harmooniameistrid-hingenõustajad – ei kelmid ega pühakud, vaid Inimesed! – küsivad kimbatunult, miks meile uuemal ajal nii palju võõraid väemehi-naisi tuleb. Mano Lilleoru Ingvari kõrvale, Deva Premal ja Peruqois meie lauljataridele lisaks. Eks selleks, et igaüks leiaks oma.

Arutam Ruymani tseremooniat külastasin Tuulemaal sellepärast, et Eve ja Raigo Kaljuse vaimustus äratas huvi. Ruyman on sarmikas, häälitseb nagu troopiline vihmamets ning on enda ümber riitustele ja laagritesse koondanud vägagi vip-näod Eesti kultuurimaastikult.

Mitmetest mu sõpradest on kujunenud Carlos Samayu jüngrid ning Jaak Tomsoni lilletalu šamantralaagris mõistsin miks, ehkki tookord oli teejuht ise haige ning enamuses võõrastest inimestest koosnenud ring tekitas pigem uudishimu ja valvsust kui ühisvälja voolamist. Ehkki päriselt sisse minna justkui ei õnnestunud, olid Carlose tseremoonial pehmelt öeldes kaugele ulatuvad mõjud. Kestavad – ja jäävadki kestma, nagu jõe voolamine.

Paar päeva enne Jaaguranda sõitmist sai mu paarituses olnud vana mära teise hobudaami käest tagakabjaraudadega põhjaliku keretäie, nii et koosnes üleni haavadest-verevalumitest ja kustunud pilgust. Väga õnnetuna läbi ilusa isamaa tseremooniale sõites nägin kotkast, kes lendas maanteel mitmeid kilomeetreid mu auto ees ja kohal. Selge, et sõnumitooja. Heatahtlikult naeratavale Carlosele tunnistasin, et ei saanud aru, millest kotkas rääkima tuli. Šamaan sai. Tema säravasse pilgusse kätketud mõistmine on selgeks saanud nüüd, kus läbi tolle püha tseremooniaöö musta mära silitasin, kuni ta valgeks sai. Eakas hobune tervenes imeliselt ja vastupidiselt arvamistele hakkas paisuma! Varss sünnib umbes koos selle ajakirjanumbriga.

Viimati oli Carlose šamaanilaager legendaarses Kirna mõisas. Ajal, mil meie talus sündisid talled ja kutsikad ning emand ei pääsenud kodunt. Ka Heli Salfi sütelkõnnilaager peeti Kirnas – samaaegselt Ruymani riitusega Tulika tänavas. Kogu aeg Teenib kusagil keegi – ning meie asi on valida. Kirnas kogunevad selgeltnägijate kooli daamid ja härrad on valinud korduvalt minu talust läbi astuda ja meid tänuväärse õppevahendina tarvitada. Rõõm ja tänu on vastastikune.

Taevas ja Maa

Kui ettevõtja Teresa Mängel Soome tööle läks, sai ta sealt parima võimaliku – kohtus eestiverd puusepa Ülar Lindepuuga, kel oli selleks ajaks Moskvast toodud doktorikraadi pealt oma selgeltnägijate kool, kus ta asjaliku mehena oma õpilastele esmaseid-teiseseid töövõtteid kätte jagas. Nagu puusepp muiste. Teresast sai assistent-järgija mehele, kes õpetab Soome mitmetes tervenduskeskustes mustrite muutmist, mineviku ümbertegemise kaunist kunsti ja tuleviku tuunimise tarkust.

„Tänaseks olen ise läbinud kümneid koole erinevates riikides, rännanud vihmametsade pühades linnades, ashramites ja templites ning rajamas koos kümnete tee- ja mõttekaaslastega www.taevasjamaa.ee kirjeldatud kooli, kus õpetame erinevale tasemele jõudnud enese ja ilma avastajaid. Olen lõpetanud Moskva rahvusvahelise selgeltnägemise ja energiateraapia akadeemia doktorina, õpetuse ja pühitsused olen saanud ka spiritismi magistrina ning rajamegi Eestisse selle kooli filiaali koos kõigi õiguste ja kohustustega. Meie võrgustikul toimuvad õigupoolest pidevad üle-eestilised šamaanilaagrid. Naudin eriti seda, kui sõidame mõnd inimest ja tema kodu kohapeale puhastama-tõlgendama-väestama-kaitse alla panema,“ kirjeldab Teresa. „Olen huviga jälginud, kuidas mõne kodu härjapõlvlased ja pirud püüavad väerahvast – meie seas on ärijuhte ja raamatupidajaid, kunstnikke ja õpetajaid – uksest välja suruda. See on igapäevane ime, mismoodi meie rühma sünergias avastatakse kamba peale nii määrdunud kaitsed kui salamisi mädanevad hambajuured, puhastatakse nii kodu kui peremehe kanalid, tekitatakse „kambaka“ korras põhjalikud ja pidavad kaitsed ning tervendatakse kõiki pereliikmeid vanaemast hiirteni.

Meil on täiesti praktiline, erineva eriala haritlastest koosnev õpetajate ja ühtlasi õpilaste ühisväeline kool, kus aidatakse inimestel üle saada oma haiguste varjamisest-salgamisest – või nendele elamisest. Õpetame inimesi end kaitsma kõikvõimalike vägivaldsete kolmanda-silma-avajate-kanaldamisõpetajate eest, kes ise õieti iidseid kunste tundmata väga palju kurja suudavad teha.

Mõnel juhul muidugi ongi tervenemise teele asunule vusser-guru kui viimast laksu vaja, et kriis põhjani läbida. Igasugused Mogrid-eduinimesed-vägatähtsad peavadki enamasti oma katkisuse nii lakke kruvima, et jõuavad õige teejuhini.

Meie, valged maagid, näeme seda, kui üldine on tahtmatu vampiirluse tendent – arenguteel puntrasse jooksnud klammerduvad pisut edenenumate külge – ning kuritarvitatavad vajavad õpetust, kuidas tänamatust imetaja rollist hoiduda. Me kõik oleme inimeseks kehastunud taevased-maised olendid, kes on teel iseenda juurde. Kõigi jaoks on oma teejuht.“

Ja igaühe jaoks on oma enese unikaalne igapäevane palvetamise moodus – kes mediteerib jõusaalis, kes rohides, kelle meetod on mägimatkamine, kelle stiihia on mere kui peegli ette astumine. Kõik on ühenduses, iga tee Jumala poole on õige ning kunagi pole hilja. Kuni elame, on tervendatavad nii meie luud-kondid kui vaim ja hing. Ning Eestimaa suvi on tulvil heas mõttes Laste laagreid taimetarkadest loomalausujateni, savimajaehitajatest enese vabaks tantsijateni. Elagu valikuvabadus!

Margus Timmo – seto Lõvi

Kati Saara Vatmann

Timmo tallid Põlvamaal olid legendaarsed teerajajad samalaadsete hobukeskuste seas ning seisavad uute ideede ootel mõistagi püsti ikka. Ainult et Margus Timmo (53) ise seisab juba pikemat aega Kagu-Eesti valdade liidu ning Eesti-Vene-Läti ühisnurgas loova ja lehviva www.setomaa.ee taga. Hobused pole tema elust küll kuhugi kadunud – see on ravimatu haigus – ent neil on nüüd töine-tulevikuline koht ning mehest enesest kujunenud läbi valude vaimsele teele asunud visionäär ning tegelik uue hea ilma looja.

Olid ajad

Lõvi märgi all sündinud Margus on põhjalik ja ambitsioonikas. Tänu sellele olid tema Põlvamaa tallid suurimad omaaegsed, korraldasid esimestena nii inglisestiilis jahiratsutamisi kui lastelaagreid ning avasid Põlvas ratsutamise klassi. Kuna päikeseline mees oli enda jaoks midagi head ja võimsat avastanud, tahtis ta seda võimalikult kõigiga jagada ning lapsed tänavalt talli tuua. Täna on selleks jagamise ja suunamise märksõnaks käsipall, kuna Timmo 15aastane poeg Alfred elab üleni käsipallile.

“Põlvasse loodud käsipalliklass on mu kunagiste ratsutamisklasside järeltulija, oma pojale aga olen öelnud: leia ka teisi alasid, ära lao kõiki mune ühte korvi. Poja soov olümpiavõitjaks saada on vägagi tervitatav, aga kui paljud tippsportlased pärast 40. eluaastat ikka veel mm-e võidavad? Mõni aasta noorem tütar Liise panustab targu paljudele aladele – nagu ka mu vanimad lapsed – 35 ja 26 aastat vanad täisinimesed juba. Noorim, pojakene Aleksander sõidab praegu veel minu kukil ratsa, et kaugemale näha ja variantidepaljususe hulgast oma valikud teha.

Nagu ma isegi – ikka ja jälle valin eluetappide lõppedes ristmikul, kuhu edasi. Nii Põlva kui Ihaste talli ja mõned teisedki läbiloetud muinasjutud müüsin uutele omanikele. Minul on hetkel oma kodumaja Põlva lähedal, jupikene Ahja jõe kallast, hotell Pesa ning töö valdade liidus ja Setomaa missioonil,” loetleb hõbedastel juustel omasoodu kasvada lubav Margus. “Lähen igasse ettevõtmisse ülipõhjalikult sisse. Ratsarantšo rajamise eel seiklesin ja õppisin üsna põhjalikult Ameerikas, kus ka minu kaksikõdedest üks, juuksur-meistritar, tollal elas. Teine kaksik on Võru vägevamaid prillimeistreid. Florida-õde on oma tütre tahtel täna Londonisse kolinud – tema tütar ei tahtnud lõputult autoga sõita, nagu dikteerib loojangu poole looklev usa-kultuur ning inglise stiil sobib igas mõttes paremini. Mina kogesin ja õppisin Ameerika rantšodes pakutavat – ja tegin Eestisse ka. Kui kõik suunad lastelaagritest jahiratsutamiseni olid välja arendatud ning ma ise huntmasterina mitmekümne inimese ees kappasin, oli See Tunne ära kogetud. Sain selle maailma reeglid selgeks. Tõsiasi, et kohalik infra-arendus lõikas läbi meie kaubamärgi – matkad viimse reliikvia radadel, oli sümboolne. Paradoksaalsel kombel müüsin just siis, kui endale kodumaja tallide kõrvale ehitasin, kogu kompleksi teisele Margusele – Linnamäele.”

Muinasmaade loojad

Teine Margus õppis esimeselt tallipidamise kõrget kunsti ja hobustega ühenduses elamise kõrget kultuuri. Rajas Nuustakule oma riigi riigis – alguses väikese, hobutüdrukuks Mari-Leen Tikk – tänaseks laastukatustega lossi-tallid-maneeži. Ning Timmo imetleb nimekaimu oskust valikuid teha, õigel ajal lõpetada ja oma unistust täiel rinnal elda.

“Me eeldame, et kui inimene on saanud unelmate töö, panustab ta sellesse kakssada protsenti – nagu meie ise. Ainult et kui too teenistuja suudaks sedasi panustada, oleks ta iseenese tööandja – ja palkaks teisi unelmate töökohale. Kuna tal pole meiega võrreldavat motivatsiooni ega mobilisatsiooni, pole ta ka unistuste ametiga rahul, kui peremees iga päev kõrva tagant ei süga. Mina olin uutele väljakutsetele vastamas, teine Margus ammugi – ja Põlva tallides algasid arenduse asemel intriigid ja jura. Esimesel korral kuulas mu arukas nimekaim neiukesed ära. Teisel korral ulatas neile kõigile koondamisteated. Praegu on tal palgal üks tallimees, kes toidab kuut kassi. Kõik,” kirjeldab Timmo rahulikus veendumuses, et iga lõpp on uue algus. “Teisel Margusel on Ameerikast toodud hobused, kellega ta iga päev vestern-stiilis oma valdusi käib üle vaatamas – ratsa ja rõõmuga. Täpselt niimoodi peabki elama! Mastaabid ja suunad võivad mitmesugused olla, aga mänguline ja julge töö- ja hoovõtt peab olema.

Minu viimane hobune pärast teenekate ratsude laialimüümist elab ja töötab Setumaal Hõrna Aare juures. Ja minu enese ülesanne praeguses elujärgus on inimeste ja nende võimete kokku viimine ja ühendamine. Aimasin seda juba siis, kui minukorraldatud jahiratsutamistel ja pidustustel Eesti eredamad isiksused omavahel tutvusid ja koostöösse sukeldusid. Tekkisid tänini tegusad ja loovad sõpruskonnad. Ja praegu avastan veel vilunumalt ja õnnelikumalt inimeste eeldusi, püüan need avada ja kanaliseerida ning inimesed omavahel kokku viia, et kaks pluss kaks oleks vähemalt seitse. Ise olen sel teel jõudnud oma, nulltarbimisega oaasi loomiseni. Loodan eeskujuga nakatada ja veel oma eluajal kõigi Eesti kodude-asutuste katustel päikesepaneelid ja mägede otsas tuulegeneraatorid ära näha.”

Läbi abielude Mina Iseks

Ehkki Lõvid ei tiku lüüasaamisi tunnistama, nendib ühtaegu nii poisikeselik kui vana tarka meest endas ühendav Margus asjalikult, et õppis neljanda abieluga rohkem kui varasema kolme ja senise eluga kokku ning sai oma lugu-haaval uute panoraamide poole edenemise teel ühe korraga tagasi kõik halva ja haigettegeva, mida tahtmatult oma varasematele armastatutele ja laste emadele tegi.

“Mu viimane abielu oli lugu täis hämmastavaid pöördeid. Kirglik armastus sundis mu oma kolme lapse ema hülgama. Mispeale seisin silmitsi uue armastatu nõudmistenõudmistenõudmistega. Kui need vaibusid ja tasakaal näis olevat saavutatud, abiellusime. Pärast seda kohtasin kaasat kaheksa korda – neist mitte kordagi öösel – ning kahe kuu möödudes tuli e-kiri, et ta soovib lahutust. Kuna me käisime veel paar olles Veriora šamaani Heli Salfi juures suhteid seadmas, sain üsna selgelt aru, mida paigast-ära ema ja tütre suhted olid mu kaasaga teinud. Aidata ei saanud. Ainult ennast saab aidata ja arendada. Olen viimastel aegadel tohutult lugenud – üks õige raamat teise järel satub pihku. Heli juures puhastusel-laadimisel käin tema püramiidis ikka. Ning naudin üha uuenevat sõpruskonda tema sünergias,” kinnitab Margus. “Olen tänapäevase üksikluse ja üksilduse üle üsna palju juurelda saanud. Nii paljud vägevad inimesed on üksikud. Aga paare ei moodustu. Sellepärast, et igaüks neist on määratud Eestimaa erinevais paigus üsna ühesugust asja ajama. Selliste misjonääridest sõdalaste kõrval saab olla vaid see, kes ajab jäägitult sama asja. Ei mingit poolikut ega ammugi mitte vastutöötavat varianti. Aga Jumal on pidanud vajalikuks meiesuguseid paariliseta pidada – ju oleme siis tõhusamad tööriistad tema tahte elluviimisel.”

Paast ja Petseri

Kõigisse oma eluperioodidesse kirglikult täiega sukelduv ja panustav Margus kirjeldab, et teda hämmastab ja võlub see, kuidas oma energia sellesse sisestame, millega tegeleme või lävime: “Olgu see ettevõtmine, asi või loom – me võtame ta oma energiasse. Loomade puhul on see väljade ühendamine eriti ilmne ja imetlusväärne. Juba silmi avav koerakutsikaski teab, kelle oma ta on, kui tulevane peremees ta oma energiasse võtab. Sama on asjadega. Heas mõttes minu.”

Halvas mõttes minu-maaniat pole isand Timmol selles elus kogeda tulnud. Looduslähedane loovus on ka ärivaimustuse aegadel aidanud vältida Mogri-Märdiks muutumise ning ussikeste imetlemiseks pole vaja olnud nii äkilisi litakaid kui Kitzbergi kaukajumala teenrist kangelasel.

Äsja tuli Margus Holger Oidjärve korraldatud paastu ja taimetarkuse laagrist ning nii enese kui teiste lastega looduses uidates õpetab mees neid nurmenuku lehtede ja õite maitse erinevusi tajuma, naadi ja kuusevõrsete omadusi suus tunnetama. Liha sööb mees tunde järgi harvade isupuhangute ajel, kuivõrd Põhjala kliima eeldab aegajalt siiski süsivesikute ja proteiinide tugevamat dopingut.

“Holgeri laagris imetlesin kogu südames Otepää teadjanaist Kulla Võrnot, kes 74aastasena näeb välja kõige enam 60 ning nooruses lastehalvatust põdedes koges unistuste väge. Õppis voodisseaheldatuna, silme ees ülikooli lõpukleit – ja tõusis jalule! Eakana luuhõrenemisega hätta jäädes õppis taimedelt abi küsima ja tervenes. Kuna kõik kogemused on nii jõuliselt läbi tema enese erilise isiku lastud, oskab ta neid ka edasi anda nii, et tunnedki kogu olemusega, kuidas on õige ja hea,” on Margus tänulik. “Nii, nagu meie keha on suuteline praanast orgaanilist ainet sünteesima, sünteesin ma ise praegu Petserimaal setu ettevõtluskeskuses tegelikku rahu ja rahvaste sõprust. Meil on Hõrna Aare ja Tulluse Kajaga ideede genereerijate ja teokstegijate mansa, mis suudab Eesti-Vene-Läti riikide kohtumise nurgas minu meelest imesid teha.

Setomaa keskuses arendame kokakunsti ja käsitöö, rahvakultuuri ja pärimuse ning sellele piirkonnale ainuomase ettevõtluse jätkumist. Kui Petseri omadega suurel Venemaal – näiteks Piiteris oleme käinud, olen uskumatult palju näinud ja tajunud. Näen vaesemate venelaste alaväärsustunnet jõukate suhtes. Sest metropolide rikas venelane on ikka kirjeldamatult rikas – ja temast mõne meetri kaugusel algav osmikute-kitsede-viinaninade Venemaa on endiselt uskumatult vaene. Kogen Venemaa-vahet käies lõputuid kontrolle ja kahtlustamist, küsitlemisi ja sondeerimisi. Kardetakse Putinit – ning kõike ja kõiki. Ajalugu on kartuse geenidesse istutanud. Seda tasub teada, kui arenemisjanuliste venelastega ühiselt asju ajada. Nad on diktaatorite käes sama hullusti kannatanud kui meie – ja kannatavad ka praegu. Nad paluvad meist palju tõelisemalt vabadust ja õnne. Nendega on väga soe ja hea sõber olla.”

Seto Lõvi

Ka Marguse enesega on väga inspireeriv ja äratav sõber olla. Ta on jõudnud null-tarbimise ja aruka majandamisega sinnamaale, et miski ega keski ei saa teda ohustada ega orjastada. Koos musta ja valge koeraga peab mees väikest lambakarja, mis saab endaga ise hakkama ning kellelt peremees saab õige hulga tallesid-liha-villa-nahku.

Ta püsib võimalikult palju Setomaa keskuse ja oma karhopersse-snitiga katusega – nagu setud väljenduvad – kodumaja lähiraadiuses ning kui üldse Tallinnasse on sunnitud sõitma, siis eelistatavalt mitte autoga. Küttepuud tulevad oma metsast, elekter päikeselt ning läbi vastavatud keskuse loodab hoogne Lõvi seda ellujäämise ja hakkamasaamise mudelit võimalikult laiade leviringidega nii Eestisse, Venemaale kui Lätti nakatada.

“Olen oma südame mustsõstrale andnud. Sõbrad on saanud astelpajuga asjatades nii ja naa kogemusi. Mustsõstar on siitmaade taim ja vähemasti üheksavägine sõber. Mul on praegu viis-kuus hektarit põõsaid – mis teatavasti üliladusalt istikuid annavad ja jõuliselt edasi lähevad – aga tehnika ja turu mõttes oleks optimaalne 30 hektarit mustsõstrametsa maha saada,” teab Margus, kes ootab praegu koos paljude teiste meie põllumajanduslike väiketootjate trotslikult entusiastliku ja soomekolimatu käputäiega PRIA otsust, kas saab või ei saa taotletud otsetoetust. See on Timmol mõeldud mustsõstarde haldamise väikese traktori ja lisade ning istikute soetamiseks. Hoiame pöialt.

“Kui minult küsitakse, miks ma nii vahva vennana pea aasta taas vaba ja naiseta olen, vastan: just-just – mina olengi Vaba! Mul on käsil elu kõige teadlikum ja tasakaalukam, rahulolevam ja turvatundelisem ajajärk. Ja järgmine tuleb veelgi parem,” usub Margus. “Kui lapsed mu silmis kevadiselt ringipiiluvat pilku märkavad, kutsuvad nad mind korrale, oma enese keskme juurde tagasi: isa, sul on juba küllalt lapsi!”

Enese sõnul on mehel just paras hulk järglasi, et nende valikute ja õpingute puhul jälgida oma geenide toimimist erinevatel elualadel, valikute tegemist ja motivatsioni, vaimustust ja teadmist, et kõik parim on alles ees: iga lapsega koos saame taas lapsepõlve läbida ja inimeseksolemise värskeid võimalusi kogeda.