Avatud Talude Päev meie juures Südamesalus kingib vaikse endassevaatamise võimaluse koos hobustega vabaõhu katedraalis angervaksa korjates, kasside seltskonnas maalides ja kirjanik Kati Murutari juhendamisel tervendavat kirjutamist kogedes.
1. 25. ja 26. juulil saad rahulikult hingata ja rahuneda
2. Tervendav kirjutamine puhastab ja vabastab – aga võib olla ka Sinu raamatu esimene peatükk
3. Tunde järgi maalida saad nii paberile kui puutahvlitele ja seintele
4. Ringkäigu Südamesalus teeb eriliseks see, et tegemist on Jakobi palverännu tee keskpunkti, vabaõhu katedraaliga
5. Angervaksa õitsemise kõrgaeg on just sel ajal – meil on ka ohtrasti kummelit jt vägiseid taimi
6. Hobustega suhestumine on meie juures loomulik olemise osa
7. Võid ka lihtsalt ilus olla
Nagu kogu Eestis, on ka meil värav valla alates kella 10st
Kati Murutar
5107709

Arendus-innovatsioon-loomeettevõtlus

Eesti keele õppijad ja eesti keeles lugejad nii Eestis kui ka võõrsil vajavad uusi, värskeid, praeguse maailmaga kooskõlas interdistsiplinaarseid õppematerjale-vahendeid ja lugemisvara.
Vana kooli õpikud ei tööta – MTÜ juht Kati Murutar on seda pikaajalise õpetaja-koolitaja-juhendaja karjääri jooksul näinud.
Ja sellest lähtuvalt uued – kooliprogrammi järgivad ning samas klassikat praeguse ajaga siduvad õppematerjalid.
Eesti keele õppijad ja eesti keeles lugejad vajavad meie “Meistrite Aabitsat” nii paberist, e- ja digi- kui ka audioversioonina – samuti keeleõppimise kaarte mitmetähenduslike sõnade kaartidena.
Samuti vajab praegune eestimaailm “Püha Graali” tõlget ja nt menuki “Naisena sündinud” uut tulemist – 40a hiljem.
Meie poolt vaadates on aeg oma aastatepikkuse töö tulemused rahvani tuua.
Oleme seni olnud suuresti kohakesksed – laagrid-koolitused-jne
Oleme müünud oma intellektuaalset omandit mitmele koolile.
Nüüd on aeg meie kauase töö tulemused inimesteni tuua.
Koostööpartnerid: Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeerium, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Eesti Keele Instituut, Raplamaa Rakenduslik Kolledž, keeltekool Dialoog jt
Ärimudel kolib kohapõhistelt koolitustelt-laagritelt-rekreatsioonilt õpikute-õppevahendite tootmisele.
Tootearendus lisab vanakooli paberraamatutele e-digi-audioformaadi.
Keeleõppe lahendus on äpp.
Filmi puhul rakendame AI-metoodikat.
Loogiliselt reastatud investeering – 100 000 – läheb müügilt tagasi tulles ahelreaktsioonina järgmistesse ja järgmistesse toodetesse.
Kirjastame “Meistrite Aabitsa” – koos e-digi-audioversioonidega.
Toodame mitmetähenduslike sõnade õppemängu kaardid ja äpi “Nii palju tähendusi”.
Tõlgime lõpuni ja kirjastame “Püha Graali” – koos e-digi-audioversioonidega.
Kirjutame-kirjastame “Naisena sündinud 40 aastat hiljem”
Loome tehistaibu abiga muusikalise katastroofikomöödia filmi “Valge varjupaik”
Tekitame pretsedendi videoõpikust – “Naine õmbleb maja”
Koostame jutukogu “Saage saaga” – hõlmab meie kultuurikeskuse ja noortestuudio Lood.
Täidame sotsiaalse tellimuse – petuskeemide-armukelmide-õngitsejate äratundmise-ennetamise ning ohvriabi õpiku.

“Meistrite Aabits” 2027 kevadel
“Nii palju tähendusi” kaardid ja äpp – 2026 sügisel
“Püha Graal” 2027 suvel
“Naisena sündinud 40a hiljem” 2027 sügisel
“Valge varjupaik” 2028 kevadel
“Naine õmbleb maja” 2028 suvel
“Saage saaga” 2028 sügisel
Petuabiõpik KOHE.

Finantseerimisallikad seni:
– Omafinants
– Koostööpartnerid nii tellijate kui toetajatena
– Projektimaastik
Kirjastamine (toimetamine-küljendus-kujundus-trükk)
Kaartide tootmine
Äpi loomine
e- ja digiteoste tootmine
AI-filmi loomise kulud

21. sajandile omaste vahenditega, värskete-eluliste tekstidega, mängulises-meelelahutuslikus võtmes on ainus tegelik moodus nii keelt õpetada kui ka lugema ja kaasa mõtlema kutsuda.
Me saame inimese telefonist ja kaitsemullist kätte õppima ja arenema kas nii – või ei saagi.
Meie pühendumisest oleneb eesti keele ja kultuuri püsimine.
Oleme eestluse elujõu hoidjad, kandjad ja tulevikku viijad.

Südamekool
Altveski vesiveski hoonetekompleksi juurde kuulunud kuivati – 15x30x ca 17 meetrit – on tänase Südamesalu kinnistule rajatav loodus-loovus-holistiline kool, mille keskel on koolipidaja elukondlik ruum ning maantee pool tall koos õues õppimise ruumiga ja jõe pool klassituba.
Nimi
Südamekool tähendab looduses looval moel üldhariduse ning rekreatsiooni ja rehabilitatsiooni pakkumist nii lastele kui täiskasvanutele.
Eesmärk
Südamekool sünnib lähtuvalt sotsiaalsest tellimusest ja kogukonna vajadusest.
Metoodika
Südamekooli rajamiseks on Tartu Ülikooli humanitaaria magister Kati Saara Murutar juurde õppinud pedagoogikat ja projektimaastikul majandamist. Koolipidajal on kunstiharidus (Pärnu Kunstikooli esimene lend + Tallinna kunstiülikooli ettevalmistuskursus), muusikaharidus (Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi muusika, joonestamise ja bioloogia kallak), tantsukoolitus balletistuudios Pärnu teatri Endla juures (Aita Indrikson, Inna Sulg, Mait Agu ja Laine Mägi).
Murutaril ja Aabrami hobulausujad MTÜ-l on nii laste kui täiskasvanute laagrite ja koolituste pidamise kogemust enam kui 30 aastat.
Steiner-holistiline metoodika on Mikk Sarve algatatud õuesõppe analoog. Koostööpartnerid on Waldorfkool, Holistika Instituut, president Kersti Kaljulaidi fond, Alar Krautmanni kool ning rahvusvahelise võrgustikuga
Семейное образование – проект Игоря и Валентины Чапковских – Семейное образование
Südamekool kuulub ühisesse võrgustikku Lilleoru (Ingvar Villido), Adila-Pihali (Urmas Sõõrumaa), Pesa (Ralf Neemlaid) ja Sänna kultuurimõisaga (pk Noor).
Teisalt on olemas koostöine võrgustik Nuiamäe, Juurimaa, Rebala ja Ranna Rantšo kauaste kolleegidega.
Rahastamine
Südamekooli rahastab
1) Südamesalu omanik Kati Saara Murutar
2) Südamesalu hobusekasvatust, produktsiooni ja koolitusi korraldav MTÜ Aabrami hobulausujad
3) Projektimaastik

Ettevõtluse toetamine

https://culture.ec.europa.eu/funding/cultureu-funding-guide/discover-funding-opportunities-for-the-cultural-and-creative-sectors
www.rapla.ee – tegevustoetused
https://www.pria.ee/uudised/jaanuaris-avanev-toetus-soodustab-maapiirkondades-kaasaegse-ettevotluskeskkonna-rajamist
https://www.pria.ee/toetused/maapiirkonna-ettevotjate-konkurentsivoime-suurendamise-investeeringutoetus-2026
Keskkond
Südamesalu haridus- ja rekreatsioonikeskus on oma pokumaa ja puudesaluga Vigala jõe kaldal läbinisti ja tõeliselt roheline kool Kuusiku hoiualal.
Talli ees päikesekatuse all pakume hipoteraapiat ja loodusharidust.
Elukondlike ruumide 1. korrusel on erakooli-loovlaagrite esmane klassituba koos abiruumide ja raamatukoguga.
Jõepoolse ristküliku kohale ehitatava katuse all 2. ja 3. korruse tasandil on edaspidi arendatava erakooli ruumid.

Mopsi memuaarid
Big Botsu – The Dog

Väikese koera suur silmapaar kutsub otsa vaatama endale, sinu koerale, armastatule ja lastele – ta on aus teejuht senitundmatutesse ja iseenese eest varjatud maailmadesse.
Maailma esimene raamat mopsi tõugu koerast sünnib Eestis nii eesti kui inglise keeles.
Botsataja ei ole lihtsalt väikest kasvu tubli sportlik terviklik lemmikloom – ta ei ole padjakoer ega memmekas!
Botsu on Koer: ta on rändaja, seikleja ning südamesõber. Ta on matkanud ja elanud mitmelkümnel maal. Kuni tema peremees, Hiking Estonia matkameister Andrus Aus on omapäi reisinud, seni on moodustunud Botsut hoidnud sõprade Omadering. Õigupoolest on väike suurmees pigem neid inimesi hoidnud ja tervendanud. Aga ühtlasi nende proovinädalatega ka õpetanud, kas pere ja lapsed oleksid valmis 24/7 oma koera eest vastutust võtma.
Meie mops vaatleb ja jutustab nii oma tõu kui üldse koerte totumisest, külma ja kuumaga kohanemisest, tervisest-tõbedest ning tõelisest tervenemisest – kokkutulemistest ja laialiminemistest.
Koer on alati KOHAL. Ta näeb, teab ja mõistab rohkem kui inimesed aimavad.
Ole meiega ja võta selle jumaliku isiksuse kingitus vastu!
Kati Murutar
Raamatu koostaja – mopsi sekretär
*
Meie raamat tuleb trükist 19. septembriks 2026 – siis saab Botsataja 12aastaseks.
Seejärel ilmub teos ka e- ja audioraamatuna.

Pug Memoirs
Big Botsu – The Dog

The big pair of eyes of a small dog invites you to look at yourself, your dog, your lover and your children – he is an honest guide to previously unknown and hidden worlds.
The world’s first book about a dog of the pug breed is born in Estonia in both Estonian and English.
Botsataja is not just a brave athletic complete pet of small stature – she is not a pillow dog or a jerk!
Botsu is a Dog: he is a traveler, adventurer and heart friend. He has hiked and lived in several dozen countries. Until his master, Hiking Estonia hiking leader Andrus Aus, has traveled on his own, the circle of his people, real friends who kept Botsu has been formed until now. In fact, the little great man has rather kept and healed these people. But also taught with these rehearsal weeks whether family and children would be ready to take responsibility for their dog 24/7.
Our pug observes and tells about the wholeness of this breed and dogs in general, adaptation to cold and heat, health and diseases, and real healing – gatherings and dispersals.
The dog is always THERE. He sees, knows and understands more than people can imagine.
Be with us and receive this gift of divine personality!
Kati Murutar
Book creator – pug secretary
*
Our book will be published by September 19, 2026 –, then Botsataja will be 12 years old.
The work will then also be published as an e-book and audiobook.

Мемуары мопса
Большой Боцу – Собака

Большая пара глаз маленькой собаки приглашает вас взглянуть на себя, свою собаку, своего возлюбленного и своих детей – он является честным проводником в ранее неизвестные и скрытые миры.
Первая в мире книга о собаке породы мопс родилась в Эстонии на эстонском и английском языках.
Боцатая — не просто храбрая спортивная полноценная домашняя собака небольшого роста – она не подушечная собака и не придурок!
Боцу — собака: путешественник, искатель приключений и друг сердца. Он путешествовал пешком и жил в нескольких десятках стран. До тех пор, пока его хозяин, руководитель похода Hiking Estonia Андрус Аус, не путешествовал самостоятельно, круг его людей, настоящих друзей, которые держали Боцу, формировался до сих пор. На самом деле, маленький великий человек скорее сохранил и исцелил этих людей. Но эти репетиционные недели также показали, будут ли семья и дети готовы взять на себя ответственность за свою собаку 24 часа в сутки, 7 дней в неделю.
Наш мопс наблюдает и рассказывает о целостности этой породы и собак в целом, адаптации к холоду и жаре, здоровье и болезням, а также о настоящем исцелении – собраниях и расселениях.
Собака всегда ТYT. Он видит, знает и понимает больше, чем люди могут себе представить.
Будьте с нами и примите этот дар божественной личности!
Кати Мурутар
Создатель книги – секретарь мопса
*
Наша книга будет опубликована к 19 сентября 2026 года–, тогда Боцатадже исполнится 12 лет.
Затем работа будет опубликована в виде электронной книги и аудиокниги.

Teeme ära! Tegime ülemaaliste talgute ajal megakoguse füüsilist – gigadoosi unistamist ja taevasest kataloogist tellimist – ja nanoannuse uute raamatute loomise algust 🙂

Unt ja Une-Mati
Eesti Matide kohta kehtib ladinakeelne väljend „nomen est omen“ – reeglina sellenimelisi ei tühistata ega süüdistata selle eest, et nad andsid oma ajastul endast parima. Värskenduseks neile, kes on tüdinenud küsimast, kuhu Kati karu sai, kalambuuritsegem: võti on Mati all. Naljatades öeldakse kõige tõsisemaid asju – narrilegi selge – ning just täpselt võtmeisikud meie Matid ongi.
Tele-Talviku kohta sobib väljend „korüfee“ ja täna Eesti Teaduste Akadeemiat juhtiv Saarma on oma meeskonnaga vähemasti Põhjalas peaaju lagundavate haiguste – parkinson ja multipleks – tüvirakkudega tervendamise pioneer ja superstaar.
Eliste juhtis „Reklaamiklubi“ ajal, mil igasuguse defitsiidi krooniks KTV kõrval ainult üks ETV oligi – kõigest oli puudus, väärt kraam liikus leti all, tänavatel looklesid vorsti ja raamatute (!) järjekorrad ning põhiline ärimudel oli tutvuse kaudu, erilubadega või talongi alusel pruutkleidist Moskvitšini.
Kaal ja loomaaed on meie teadvusse kinnistunud sünonüümidena – Tallinna zoopargil on küll uus juht, ent kui midagi kaalukat on vaja öelda kas õnnelike õrrekanade või tiigrikutsude asjus, kutsutakse ikkagi Tema Ise tõde sõnastama.
Siinkirjutaja elus oli üks märgiline päev – kultuurkapitalile oli vaja Meistrite soovitusi ning Mati Unt kirjutas soovituse draamateatri fuajees, Harju tänava kirjanike maja ühes tiivas tegi noorele kirjanikule seda au Jaan Kross vaatega kohale, kus nüüd tema monument seisab ning Aleksander Suuman kirjutas oma adjustaadi sedasi: „Kati Murutar on Harri Vasara plaadistamata laul – kaigub vabalt ringi.“ Sel päeval nägin kõiki kolme viimast korda – hea, et ei teadnud – kas kulka toetuse sain ja millise raamatu jaoks, ei mäleta…
Küll aga hoolitses just äsja kultuurisaade „Kirjandusministeerium“, et Voorel sündinud ja Tartu 8. keskkooli – kirjanduskallakuga mõistagi lõpetanud Mati Unt oma nurruva heatahtliku salavaluliku huumorisoonega ei ununeks. President Alar Karise raamatuklubis arutasid ja harutasid Unti kui linnainimest ja kassiväelast kirjandusminister Juur, President ja Andrus Kivirähk, kelle vaimne isa „Argimütoloogia“ autor on. Wikipedias muide on näpukas – „agrimütoloogia“.
Nii hüvasti kui ka tere, kollane kass, oma pehme ujedusega on Imedemaa Alice’i irvikkiisust valgusaastate kaugusel ning kinnitavad külgetõmbeseaduse kehtimist: leebelt heatahtlikku härrasmeest ei nimetatud nt iialgi sariabiellujaks ega pandud pahaks tema ENSV teenelise tiitlit.
Abikaasa Ela Tomson pühendas oma elu koos järgmise paarilise režissöör Mati (!) Põldrega Pärnule, kus teenib orkestrit ja kaitsejõudusid ka Mati Põdra ning esimese alternatiivkirjastuse Perona rajas Mati Vaga.
Tartu vaim Matti Milius tegi samas ajalugu ülikooli raamatukogu ees purskkaevus kümmeldes ja luuletades, et keelatud kirjanduse ümbertrükkimiseks mehhaanilisel kirjutusmasinal jõudu koguda. Alati käppadele maandunud Undist jutustab wikitark: „Ta töötas aastatel 1966–1972 Vanemuise teatris ning 1975–1981 Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri kirjandusala juhatajana, 1981–1991 Noorsooteatris lavastajana, aastatel 1992–2003 töötas Draamateatris lavastajana, pärast seda jäi vabakutseliseks. 2005. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Mati Undi looming hõlmab üle 15 romaani ja jutustuse, üle 10 näidendi ja dramatiseeringu, filmistsenaariume, esseistikat ja sadakond teatrilavastust. 1980. aastal kirjutas ta alla 40 kirjale.“
Öös müttajaid tuvastanud ja tunnetanud Mati maandus pehmelt käppadele – selsamal Moskva-Tallinn olümpiaaastal venestamise vastu astunud ENSV teeneline kirjanik saatis Lydia Koidula ja Aino Kallase etenduses „Vaimude tund Jannseni tänaval“ omavahel asju arutama ning ise abiellus seni Mare Puusepa, Kersti Kreismanni ja Liiga.
Väärikat mehenime kandev Lii Unt läks lesena Indias ülikooli, elab ja särab Varanasis ning samal ajal, kui tema kommentaarid FB-sõprade postitustele on teravad-terased-teistmoodi, on tema enese profiil hindukeelne.
Teatmeteosed peavad tarvilikuks teatada, et poeg Indrek oli abielus Pille Mineviga, samas lavastatakse ja võetakse jutuks pigem tema kui kahekordse Friedebert Tuglase novellipreemia ning Juhan Smuuli preemia laureaadi tähtteoseid „Surma hinda küsi surnutelt“ ja „Sügisball“.
Kaks korda teatriliidu, kulka kahe aastapreemia, Priit Põldroosi ja Aleksander Kurtna nimelise preemia laureaat, Poola ordeni ja 2000. aastal Valgetähe III klassi teenetemärgi kavaler ning Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga pärjatu ühendas teatrites nii ootuspärased kui ka üllatuslikud kolleegid.
Tartu Sadamateater ja Kivirähk, Vanalinnastuudio ja Golding, Rakvere ning Pinter ja Suuman,
Von Krahl ning Luts ja Shakespeare, Pärnu ning Strindberg ja Rubinsteini ooper „Deemon“,Soome Rahvusteater ning Saluri ja Mrožek, Eesti Draamateater ning Vaclav Havel, Ibsen, Beckett ja Rannet, Noorsooteater ning Tolstoi, Lermontov, Dostojevski, Garcia Lorca, Goethe, Märta Tikkanen, Tuglas ja Tammsaare, Vanemuises Schiller, Anouilh, Bulgakov ja Tšehhov.
Mati Unt ise kirjutas näidendid „Graal“, „Charley tädi“ ja „10 neegrit“. Tema filmid „Sügisball“, „100 aasta pärast mais“ ja „Võlg“ tükkis surnutelt surma hinna küsimisega on klassika kullafondis.
Romaanist „Räägivad“ tegi Eesti Üliõpilaste Seltsi sõpruskond Hagi Sheini juhendamisel kuuldemängu, ehkki tulevase taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimese valitsuskabineti mõni minister eelistanuks „Doonori meelespead“, teine öös olevaid asju, müttajaid või kollast kassi.
Kuna kassil on üheksa elu, jõudis vabade kunstide professor tõlkida vabahärra von Münchhauseni lood ning Carl Gustav Jungi (šveitsi psühhiaater, psühhoterapeut ja analüütilise koolkonna psühholoog) „Tänapäeva müüt. Asjadest, mida nähakse taevas.“
Unenägude tooja Une-Mati oli üsna üheaegselt peategelaseks Heiki Vilepi ja Dagmar Normeti töölaual, sest asjad on õhus selleks, et neid müstilises sünkroonis sealt alla noppida.
Mõningane müstika on ka ühel kalendriaastal sündivad kokkusattumused – ka siis, kui meie kalender, koolitarkus ja kogu maatriksi kompott on vale ning ainult etiooplased taipavadki õige ajaarvamise järgi elada. Meie varjutatud hämaepohhi aastal nr 1967 lõpetas Tartus Unt ülikooli, Gabriel Garcia Marquez kirjutas ladina maagilise realismi kroonijuveeli „Sada aastat üksildust“. Kolumbia meister kirjeldas tänapäeval ülisageli jutuks olevat hinge pimedat ööd, mis järgneb ärkamisele ning eelneb ülestõusmisele – seda teab kõige paremini mitmete sajandite magamisi ja teadvele tulemisi jälginud Une-Mati. Ning selsamal aastal sündis brežnevlikku paradiisi Kati Vasar, et koos Vigri ja Mišaga 1980ndaks hruštšovi-lubatud kommunistlikule õnnemaale sõuda. Sõidame!

Püha Jüri ja ulmeguru
1) pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta oma suhetest rahvakalendri tähtpäevadega

Jüripäev on siinkandis olnud suure lahtihüppe aeg: sel ajal kolitakse uude tallu, mis võib olla mõistagi ka korter – lahkutakse teise riiki – või minnakse talvekurnatuse tõttu üldse Ära. Eluväsimusse kustujad on ka eelmistel hulludel aegadel just kevadtalvel puhkama läinud, et tulla tagasi siis, kui on paremad ajad, ent Maarjamaa pole nõrkadele: siin on ajad alati hullud.
Endale külge korjatu lahti ühendamise ajal, kui kõik riisuvad ning jüriöö tuled tõusevad taevasse, on paslik meenutada ereda leegiga põlenud või endurodena vastu pidavaid Jürisid meie kultuuripildil.
1967. aastal sündinud Jüri Jaani vend Ehlvest osutus malbe ja ujeda isiksusena salamisi eriti kiire sisepõlemise turbovariandiks. 2006. aastal New Yorgis infarkti saanud geenius von Ehlvest peakirjastas oma teosed otsekui oraakel, kes teadis, et palverännakul elumaski kanda enne taevatrepile astumist kaua ei tule – päkapikk kirjutas hobusest ei kuskilt ning Krutsiaaniast niiviisi, et pälvis kaks korda Tuglase-nimelise ja ka kaks korda Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Valmis – oligi selleks korraks kõik tehtud.
Jüri Üdi kodanikunimega Juhan Viiding luulelausus ühtaegu nii Ehlvestile, Arrakule kui iseenesele:
„tulin ja puhas usk oli see
et jätta ma saan ja anda
liblikas läheb kukub külm
kõik kirmed ühendab jää
mäletan ööd mida valgustas hirm
ja kalliskividest randa
kallates andmist vaevade üle
väsis mu süda ja pää
punased kaljud kardavad
et pilved võivad neid märgata
meie ei näegi homset
öö on tume kui tuhk
neli tundi veel kolm ja kaks
siis jälle tahame ärgata
liblikad lahkuvad silmadest
mällu taganeb uss“
Vabameelselt vaimsetest Arbujatest – Alver-Masing-Sang-Talvik-Raud-Merilaas-Kangro-Viiding – viimseks arbujaks nimetatud Jüri Üdi – Juhan Pauli poeg Viiding jättis isamaale andeka humanitaarlanna, tütre Elo pseudonüümiga Vee.
„Ei ole vaja lohutust,
sest lohutus on vale.
Sa nutsid, inimese laps
ja jõudsid lähemale.
Ja jõudsid kaugemale.
Sa suudad vahel taibata,
et kõik on see, kuid teine.
Siin, põrandal, mis vaibata,
on leib. Su õhtueine.
Me teame palju nimesid,
ei tea me inimesi.
Kõik ema rinda imesid.
Ja laulsid tasakesi.
See tunne, et Sul hing on sees,
on inimesel ka.
On laule inimeste sees,
mis jäävad elama.“
Tarandite ning Jaagup Kreemi hõimlane Viiding valas oma viimse vere Raplamaasse. „Jüri Üdi klubi“, mis tema loobumise järel kõrge lennukaarega vestluste sarjana sündis, on tänaste oppide eelkäija. Seni väekaimad vestlused jäid salve näitleja-muusik-ajakirjanik Jüri Aarmalt guru Gunnari pojalt. Igas mõttes kaasa laulma kutsunud fenomen sõitis parimas küpsuses pakatades jalgrattaga rongi ette, peas kõrvaklapid ning kõlama jäi: „Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat…“
Kultuurinähtus Jüri Vlassov – Kuldse Trio ainus algusest tänini liige – peab Pärnu lahe ääres Audru rannas talu ning võtab lisaks Endla teatri seniori positsioonile vastu väljakutsed telesaadetesse, mis justkui peaksid vanameistrile üle jõu käima – ent kummatigi!
„Ent kummatigi“ on ulmeguru Jüri Kallase kaubamärgiline väljend. Nahkadest ja neetidest tänaseks Saaremaale taluperemeheks kolinud filoloogia vägilane on olnud pehmelt öeldes palju aastaid rahvusliku ruja rajaja kirjastuses Elmatar ja vabakutselisena. Nagu raadiojaamades esitatavate muusikapalade puhul, ei tea me ka kirjanduse puhul, kes on tõlgete ja trükkimise tega.
Alo Murutari kirjastus andis välja ka Bornhöhe „Pirita kloostri viimsed päevad“ ning Andres Ehini „Rummu Jüri mälestused“ – millest hoolimata teatmeteosed nimetavad meiemaist Robin Hoodi endiselt vargaks ja röövliks. Taevariigi seaduste järgi maapealse külluse ümberjagamist alustas Kehtna toapoiss oma haigele isale lihatükki „eraldades“ ning vaatamata mõisa tallis peksa saamisele tegi järgmisena lagedaks vene kaupmehed. Selle äriidee romantiseeritud variant, film peaosas Hannes Kaljujärvega näitab karjuva ebaõigluse olemust ning stalinlike küüditamiste eelset tava ohtlikult elujõuline ja ettevõtlik rahvas Siberisse tassida. Raplamaa Mahtra sõja väljade mees Eduard Vilde vastab tasuja Villu võitluste külmal maal lõppemisega seoses samale küsimusele: kuhu küll kõik lilled jäid?
„Kuhu kuningad kadusid?“ on Murutari-Sisaski-Tätte ühistöö eestlaste nelja kuninga ja saarlaste Leigeri hukkumisest, millele maarahvas vastas viimse reliikvia põlistatud mantraga: mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele!
Sama palve on unikaalse käekirjaga maestro Jüri Arraku maalitud Kalevipoja, Suure Tõllu ja altarimaalide Jeesuse kujutistes. Arraku 80. juubeli suurnäitus toimus – üllatus-üllatus! – Kehtna mõisas. Näe, toob kõik Jüridega seonduv Rappelisse ja Kechtelisse ning looritab need suurkujud märterliku oreooliga nagu märtri Püha Jüri, Gregoriuse või Georgiuse enesegi legend.
Jüri Lumiste – Vanemuise teatri raudvara, kino- ja muusikamees – on 1001 teo seas oma väe andnud Tartu vaim Mart Kivastiku teoste kinematografiseerimisele, neist ühe nimi Ehlvesti šedöövriga analoogselt „Taevatrepp“, teine Vanemuisesest ERR arhiivi salvestatu on muusikaline supersuurteos „Marlene“ ning kolmas vägitegu on aastakümneid õrnema soo südameid soojendanud Kaunimate Vennaskond. Lunge-Lumiste-Simmul-Kaljujärv ja vahelduvad külgnejad alustasid kauamängivat tähelendu Kulno Süvalepa lauludega ja jätkavad laiema igihalja repertuaariga.
Abruka kaksikud Jüri ja Ülo Tuulik püsisid targu saartel ega laiendanud ennast linna peale laiama: nendele ei loodud kirjanike maja külge ega mujale bareljeefe nagu nende tädipoeg Juhan Smuulile. Tänu vaoshoitud lennukaarele ei süüdistata kaksikuid ka seitsmes surmapatus – nt kallite kaasteeliste represseerimises – ning nende valikuid ei tule posthuumselt õigustada. Pärast surma ma saan oma laeva a la Smuul jääb hauas end sajatuste saatel ringi pöörama, sest pärast surma ta laeva ei vaja…
Muusik-filmilooja-ajakirjanik Jüri Lina pääseb repressioonidest tänu suhteliselt leebe tsensuuri ajastule – mis kõlab sama paradoksaalselt kui „natukene rase“ – kui lahkab vabamüürlasi ja illuminaate, militaaroperatsioonina toodetud ja levitatud kroonviirust ja kemokülvi.
Samasuguste lahtiste kaartidega kõneleb tegelikkusest eksiilvalitsuse sõjaminister, süsteemianalüütik Jüri Toomepuu. Ülitulemuslik kaitseminister, Eesti Vabariigi alaline esindaja NATO juures eelistab olla diplomaatilisem, sest kõva kolmandik elust on loodetavasti veel ees…
Kevad on ees ning jüripäev rahvakalendris oli kevadiste põllutööde alguse ja karjalaskmise päev, taluteenijate (suiliste) ja rentnike kohavahetamise päev. Vanasti palgati jüripäeval tallu abilisi, kes jäid sinna kuni mihklipäevani või isegi kauemaks.
Aga maripäev? Jüri Ratas, palume sookvootide raamistikus juhatust, kuidas saab säilenõtke aastaring aina meestepäevadest koosneda – ussi-, paastu- ja rukkimaarja ning maretapäev ei tasakaalusta ju annaalset alfaisaste paraadi.

3) võta aastaarve ja nimesid trotsides lihtsalt ja loogiliselt kokku, mis toimus jüriöö ülestõusu ajal, mida nüüd tõrvikutega joostes tähistatakse

„Jüriöö ülestõus oli aastatel 1343–1345 Harjumaal, Läänemaal ja Saaremaal toimunud eestlaste ülestõus Taani ja Liivi ordu ülemvõimu vastu.
Ülestõus puhkes 23. aprillil Taani kuningale kuuluval Harjumaal, kus kuninga vasallide poolt rõhutud eestlastest talupoegade seisund oli muutunud raskeks ja mida mitmed välisvõimud – ennekõike Saksa ordu ja Rootsi – sel ajal endale soovisid. Mässajad tapsid sakslasi-aadlikke, põletasid mõisu ja asusid Tallinna linnust piirama. Ülestõusnud valisid endale juhid – neli kuningat – ja saatsid abikutse Rootsi esindajatele Soomes, kellele lubati Tallinn üle anda. Peagi toimusid sarnased sündmused Saare-Lääne piiskopile ja Saksa ordule kuuluval Läänemaal, kus piirati sisse Haapsalu piiskopilinnus.
Ordu initsiatiivil toimusid 4. mail Paides läbirääkimised ordu esindajate, Harju ülestõusnute juhtide ja Tallinna piiskop Olavi vahel. Samal ajal oli esimene ordu väeüksus juba Harjumaale tunginud. Läbirääkimised nurjusid ja lõppesid eestlaste juhtide tapmisega. Nüüd suundusid Harjumaale juba suuremad ordu sõjajõud, kes võitsid ülestõusnuid 11. mail Kämbla ja Kanavere lahingutes ning 14. mail Tallinna lähistel Sõjamäel. Taani esindajad andsid end ordu kaitse alla ja orduvägi suundus Läänemaale, kus samuti mässajate väed hajutati. Laevadega Tallinna alla jõudnud Rootsi sõjavägi leidis eest ordu kontrolli all oleva linna ja otsustas taanduda. Täielikult vastuhakku siiski maha veel ei surutud ja ordu pidi oma jõude saatma Pihkva vastu, kes – ilmselt harjulaste õhutusel – Tartu piiskopkonda rüüsteretke korraldas.
Hiljemalt juulis algas sõda Saaremaal, mis kuulus Saksa ordule ja Saare-Lääne piiskopkonnale. Pöide ordulinnus langes mässajate kätte ja selle meeskond tapeti. Harjulased kindlustasid end kahes linnuses (võib-olla Varbolas ja Lohul). Oktoobri lõpus Preisimaalt Liivimaale saabunud ordu abivägi vallutas linnused ja rüüstas maakonna. Pärast mere jäätumist, 1344. aasta veebruaris, liikus orduvägi Saaremaale, vallutas ohvriterohke lahinguga sealse ülestõusnute linnuse (ilmselt Purtsa maalinna) ja hukkas saarlaste juhi Vesse. Ilma soojenemise tõttu kiirustati peagi aga mandrile tagasi ja lõplikku võitu ei saavutatud. 1345. aasta alguses tungis ordu koos liitlastega uuesti Saaremaale. Karja lähikonna ulatusliku rüüstamise järel sõlmiti ülestõusnutega kokkulepe, mille kohaselt pidid nad ordule loovutama oma sõjarelvad, andma pantvange ja lõhkuma maha oma tugipunktiks olnud linnuse.
Ülestõusu käigus tugevnesid oluliselt Saksa ordu positsioonid, kes sai nüüd Taanile kuuluva Eestimaa hertsogkonna reaalseks valitsejaks ja sundis nii Saare-Lääne kui Tartu piiskoppi endale järeleandmisi tegema. 1346. aastal müüs Taani kuningas Eestimaa 19 000 marga eest ordule.
Alates 1880. aastal välja antud menukast jüriööainelisest Eduard Bornhöhe jutustusest “Tasuja” sai ülestõus olulise koha eestlaste rahvuslikus ajalookäsitluses, seda hakati pidama laiema eestlaste vabadusvõitluse üheks keskseks sündmuseks ja ülestõusu aastapäevi tähistati 1920. ja 1930. aastatel Eesti Vabariigis suurelt. Teise maailmasõja ajal toodi Nõukogude Liidus jüriöö sakslastevastaseid sündmusi esile innustamaks võitlust Natsi-Saksamaa vastu. Ülestõusu mälestatakse ka tänapäeva Eestis, ennekõike arvatavasse Sõjamäe lahingukohta rajatud Jüriöö pargis. Jüriöö ülestõusu teemat on palju käsitletud ilukirjanduses ja muudes kunstivaldkondades.“
https://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%BCri%C3%B6%C3%B6_%C3%BClest%C3%B5us

3) Refereeri – millest ja miks jüripäeva nimi ja traditsioonid tulenevad – loetle tavad

Jüri nimi on tulnud kreeka Georgius’est, mis tähendab maaharijat, põllumeest. Jüripäeva enda nimetus pärineb kirikukalendrist, kus ta märgib pühakuks kuulutatud Püha Georgi surmapäeva.[1] Kuid nagu paljude teiste kiriklike pühakute nimedega seotud tähtpäevade puhul, on siingi ristiusueelne tagapõhi olemas. Püha Jüriga (eri rahvastel nimekujud Georg, Jegor, Juri, Yrjö jt.) on seostunud legend lohetapjast, kes ratsahobusel võitleb tütarlast ähvardava draakonitaolise koletisega, tapab selle ning päästab nii kogu linna hirmust.[2] Kiriku poolt tõlgitsetuna ja propageerituna levis legend kui näide kristliku kangelaslikkuse avaldusest ning ristiusu sümboolsest võidust kõige kurja üle kõigisse ristiusumaadesse.
Aegade jooksul on kujutelm Pühast Jürist endasse sulatanud kujutelmi muistsest põllu- ja karjahaldjast või -jumalusest. Lõuna- ja idaslaavlaste tavad on lähedased Balkani ja Kaukaasia rahvaste omadega, Püha Jüri on siin rohkem karjapatrooniks, kusjuures ratsu rõhutab tema kui hobuste jumaluse positsiooni. Põhjapoolsetel slaavlastel tulevad mõnevõrra rohkem ilmsiks Püha Jüri kui põllundusjumaluse jooned.[3] Jüripäev näib olevat liitnud endasse mingi vana looduse ärkamise püha. Ühtlasi on kõigile slaavi rahvastele omane inimese hea käekäigu taotlemine, aga ka mitmesugused ilmingud esivanemate kultusest.[4] Germaanlaste karjanduses ja põllunduses ei ole Püha Jüri osatähtsus nii valdav, üldse on neil jüripäeva traditsioonid suhteliselt heterogeensemad. Selle päevaga seostub kevade vastuvõtu tavasid nagu maikuu saabumise puhul, päevakorral on samuti inimsaatuse ennustamine ning ennete jälgimine, nõidusetõrje.[5] 
Eestisse on Püha Jüri kultus tulnud nii läänest kui idast. Jüripäeva eriline tähtsus majanduselus ning ühiskondlikes suhetes hakkas välja kujunema juba maa alistamisega ristirüütlite poolt alates 13. saj. Olles sobiv kevadiste põllutööde alustamise tähtajaks, määrati jüripäev ühtlasi teotöö alguse, rendimaksmise, elukohamuutuse, teenistuslepingute jõusseastumise päevaks.[6] Need asjaolud tingisid kolme söömavahega tööpäeva sisseviimise alates jüripäevast. Nii kujunes jüripäev uue majandusaasta alguseks, varjutades ning sulatades endasse teisi tähtpäevi. Selle tähtsust rõhutatakse kirjapanekus Mihklist: „Vaat kebade on ikka nimetud pööripäe. Pööripäeva [kui sellist] õieti kebade ei ond, aga jüripäevast peeti ja algas kõik töö ja tegevus. Vanadrahvas öelsid, et jüri siduda ja mihkel laska lahti; see oli nii, et jüripäevast akkas töö ja mihklepäevaks oli suurem töö tehtud kõik.“[7] Karjalaskepäev (1. IV) ning künnipäev (14. IV), väheseid hilisajani traditsioonis püsinud eelkristlikke tähtpäevi, minetasid oma tähtsuse ning taandusid: nii esimene karjalask kui ka põllutööde alustamine on kandunud jüripäevale. Tõenäoliselt sisaldab jüripäeva kombestik substraadina veel sugemeid mingist läänemeresoomlaste muistsest kevadisest tähtpäevast.[8] 
Hoolimata jüripäeva olulisusest majanduselus ei ole teda pühitsetud kui pidupäeva. Taluellu tõi suiliste saabumine ja vastuvõtmine siiski teatavat elevust. Neid abistati kolimisel ja sisseseadmisel, uutele suilistele tutvustati majapidamist, neil lasti teha väiksemaid töid. Selle juurde kuulus pulmakombestikku meenutav humoristlik virkuse- ja töökusekontroll, samuti ka töötegijate kastmine veega. Valmistati suupärasemat toitu ning käidi kõrtsis varem tehtud lepingut „kinnitamas“. Pühitsetud on ka Jüri-nimeliste nimepäeva, kuid jüripäev pole olnud ses suhtes nii oluline kui nt. paastumaarjapäev või jaanipäev.
Kolimine on mõnel määral olenenud nädalapäevast: „õnnetutel“ päevadel, nagu esmaspäeval või reedel, ei peetud sobivaks elukohta vahetada – see võinuks kaasa tuua ebaõnne. Ennete tõlgitsemisel valitseb enamasti analoogiaprintsiip: hernetoit esimesel päeval tähendaks peatset perest äraveeremist, pahandada saamine pahandust kogu suveks jne.
Kartus sattuda kontakti võõraga, halbade jõududega, välistas nii külastused kui ka tarbekäigud teistesse peredesse. Keeld teise peresse mingit eset või toiduainet laenata, isegi tuld anda, on olnud eriti range, sest iga külastajat oli põhjust karta kui potentsiaalset nõida, kes kontakteseme kaudu oleks võinud perele ja majapidamisele hiljem kahju teha. Põhiliselt Rap ja Vig tähendas asja väljalaenamine hundi karjatulekut. Kontakti halvaga arvati saavat ka kokkupuutest kevadise hingamata, mürgise maaga, seepärast kutsus paljajalu teise peresse minek välja kohese reageerimise tuha, soola või mingi muu tõrjemaagilise vahendi viskamisega võõra jälgedesse, järele sülitamise, sõimusõnade ütlemisega vms. Ühtlasi valitses uskumus, et sel päeval tarbeesemete või toiduainete väljaviimine tähendaks samasugust tendentsi edaspidises elus. Sellest olenevalt välditi nt. nädalamoona kaasaviimist oma pere liikme poolt ning see viidi kodu piiridest välja juba enne jüripäeva. Nagu teistel rahvakalendri tähtpäevadel, oli ka jüripäeval naisterahva külaskäik rohkem taunitav, hommikust meesterahva tulekut peeti puhuti hea õnne ning tüdrukute mehelesaamise endeks nagu aastavahetuskombestikuski.
Kooskäimisi väljaspool kodu uskumused ei keelanud. Setu alal kaasnesid jüripäeva pühitsemisega külapühad; eriti suured olid rahvakogunemised Värskas, kus asub Jüri kirik.[9] Ida-Eesti venemõjulises osas kujunes mitmesuguseid naiste- ja meestepeo traditsioone, milles võib ühelt poolt esile tõsta karjanduse edendamise taotlust, teiselt poolt aga on tegemist sigivusmaagilise naiste abieluseisusse astumise peoga. Jüripäevane naistepidu oli tuntud Kirde-Eestis (Vai, Jõh, Iis) lüpsikute turrutamise nime all.[10] Selle iseloomulikumaid jooni oli abielunaiste kogunemine kõrtsi, kusagile vabasse loodusse või ka tallu pidutsema. Toidupoolis toodi kaasa kodust, joodava hankimiseks koguti raha, pidutsemise käigus aga nõuti „väljategemist“ äsja abieluseisusesse astunud naistelt ning peoringi sattunud meestelt. Turrutatavat lüpsikut sümboliseeris kaasavõetud puunõu, selleks võis olla ka suurem tünn või pütt, milles puumõlade ja pulkadega kobistades ning võitegemist imiteerides vastavat laulu („Kokku, kokku, koorekene“) lauldi. Jüripäevase meestepeo pidamine oli tagasihoidlikum. Kodavere Nina külast on teateid karjasepeo funktsiooniga kõrtsiskäimisest; mõningane karjase eriseisus jüripäevastel naistepidudel tuleb ilmsiks vadjalaste kombestikus, kus peost ei tohtinud osa võtta teised meessoost isikud peale karjuse.[11] Naistepeo erijoonteta karjasepidu on tuntud soomlastel, isuritel ja vepslastel, kuigi osalt seostununa teiste tähtpäevadega.[12] 
Karjalaskepäeva ning jüripäeva kombestiku põhilisema osa ühetaolisus karja esmakordsel väljalaskmisel on tõendiks nende ühesest eesmärgist ning karjalaskepäeva ülekandumisest jüripäevale.[13] Viimane osutus ka fenoloogiliselt sobivamaks karjalaskmise ajaks. Erinevusena karjalaskepäevast tuleb jüripäeva kombestikus selgelt nähtavale ajasuhte rõhutamine: karjahoolduses eristatakse osa taigu ja uskumusi ajaga kas enne või siis pärast jüripäeva. Sellises vahetegemises kajastub ennekõike karjaõnne üleminek jüripäeval oma funktsioonidesse asuva haldja Püha Jüri valdusse.[14] Jüripäeva kujunemine tähtsaks teenistuslike ja õiguslike vahekordade alguspäevaks on olnud soodustavaks asjaoluks ka selle päevaga seotud kultuse sissesulamisel karjanduskombestikku. Et karja väljaskäimine tähendas selle paratamatut kontakti koduvälisega, peaasjalikult metsaga, seostub meil Püha Jüriga enam metshaldja jooni. Püha Jüri on peetud huntide kui kõige arvestatavamate karjakahjurite valitsejaks, kelle võimusse kuulub kiskjate vaoshoidmine alates jüripäevast. Seepärast ei tohitudki enne jüripäeva karja välja lasta, loomadele kella kael panna, neile nimesid anda, pasunat puhuda, huigata või muul viisil nendega kontakti võimaldada. Eriti Lõuna-Eestis oli enne jüripäeva karjas tuletegemine hundikartusel keelatud (ärataks kiskja tähelepanu), seevastu oli see jüripäeval huntide tõrjeks lausa nõutav.[15] Algselt võis jürituledel olla üldisemat tähendust pöördelistele tähtpäevadele omase kõigest halvast vabanemise seisukohalt või kuuluvuses ohverdamistseremoonia juurde. Hiljem on see komme konkretiseerunud peaasjalikult kitsa osavõtjate ringi tõrjemenetluseks huntide ja nõiduse vastu (viimasel juhul loomade suitsutamiseks).[16] 
Karja kosumist ja head produktsiooni eeloleval karjatamisperioodil püüti omalt poolt soodustada. Valdav osa menetlusi hea karjaõnne saavutamiseks kuulub karja laudast ning väravast väljalaskmise juurde. Tähtis koht on analoogiamaagial: veiste hõõrumine lumega Lõuna-Eestis väldib kiinijooksmist, Põhja-Eestis peetakse karja koospüsimist soodustavaks teguriks ümber karja kõndimist või karja piiramist jne. Karjanõiduse ning selle tõrje menetlused on funktsioonilt samased teiste kevadiste ning kevadsuviste tähtpäevade menetlustega (suure neljapäeva ja suure reedega, karjalaskepäevaga, ristipäevaga, jaanipäevaga). Olulisemad on hea, rasvarikka piima taotlus, kiskjate juhtimine karjast eemale, loomade kindlustamine kurja silma ning nõidumise vastu (viimast arvati ka paljude loomaõnnetuste põhjuseks).[17] Idapoolses Eestis vene-õigeusuliste alal (Se ning Vai, Iis, Kod Peipsi-äärsetes külades) on karjalask mõnel määral seotud kirikukombestikuga nagu slaavi rahvastel. (Kiriku juures toimus karja pühitsemine, ikooni ning pühitsetud vett on tarvitatud ka kodus, karja väljaajamisel on karjavitsana kasutatud lihavõtte ajal pühitsetud ja selleks otstarbeks alal hoitud pajuurbi, ümber karja on käidud lihavõttemunaga.)[18] Munal on riitusesemena tähtis koht kogu maa karjalaskekombestikus: lauda läve alla pandava või üle karja visatava muna katkimineku järgi ennustati eelolevaks suveks loomakahju. Keedetud mune anti karjasele karja väljalaskmisel või pärast karjasttulekut rituaalse kastmise puhul.[19] 
Ennete jälgimine ja karja edaspidise heaolu ennustamine saatis kogu esimest karjapäeva. Eriti reeglitekohane pidi olema karjase käitumine. Karjas olles ei tohtinud maha või kivile istuda (Vas, Se), sest maa oli alles hingamata, mürgine; karjane ei tohtinud elavast puust karjavitsa murda ega koorida, mis tähendas seda, et kariloomad võivad murda jala, kurtuda vms.; kaasavõetud karjavitsa ei tohtinud kaotada, et kari kaduma ei läheks, jne.[20] 
Kõige rohkem paralleele karjalasketavades leidub meil idaslaavlastega (venelastega, valgevenelastega, ukrainlastega), leedulaste ja lätlastega ning idapoolsete soomlaste ja karjalastega.[21] Kuigi Püha Jüri on karjakaitsjana tuntud ka Lääne-Euroopa rahvail, on tema kui huntide valitseja positsioon Ida-Euroopa rahvaste uskumustes märksa kindlam.[22] Püha Jüri hooleks on olnud samuti hobuste kaitsmine, siit pärineb ka analoogia – jüripäeval paneb ta huntidele päitsed pähe ning valjad suhu, et nad ei saaks hobuseid murda. Hobustehoolduses on jüripäeva tähtsus suurem Lääne- ja Lõuna-Eestis. Neilt aladelt on rohkem teateid hobustega sõitmise või töötamise keelust (vt. levikukaart: jüripäev (3)), kuke ohverdamisest hobuste õnneks ning hobuste ujutamisest nende vastupidavuse ja hea tervise tagamiseks (vt. levikukaart: jüripäev (1)). Kiidjärvel on 17. saj. visitatsiooniprotokollide andmeil austatud Püha Jüri kui hobuste ebajumalat.[23] Lõuna-Eesti tavades on üldse palju ühist lätlaste tavadega. Püha Jüri on üks hobuste patroone samuti lätlastel.[24] Jüripäeva kui hobustepüha jooned on meile jõudnud slaavlastelt ning sellesse valdkonda kuulub hobuste pühitsemise komme Kagu-Eestis (Vas, Se); germaanlastel pole Püha Jüri hobuste patroonina teiste seas kuigi olulisel kohal.[25] 
Kuigi jüripäev on kujunenud kõige tähtsamaks põllutööde alustamise päevaks, seostub põllunduses sellega suhteliselt vähe taigu ega alustata sellel päeval tegeliku tööga. Mitmedki tavad, nagu sõnnikukoorma viimine põllule, esimese vao kündmine, urbade pistmine rukkiorasesse (Se), orase vaatamine ja sügisese saagi hindamine, kuuluvad juba ka varasemate kevadiste ja isegi kevadtalviste tähtpäevade juurde. Külvinädalate arvestuse nihkumine künnipäevalt jüripäevale on toonud kaasa määratlusi külviaja üldise algamise kohta, konkreetsete külvide puhul on rohkem eelistatud lähtuda külvinädalatest ja fenoloogilistest näitajatest kui jüripäevast.[26] Küll aga on märgitud kapsamaa ning taimelavade ettevalmistamist, selle juurde võis kuuluda veel sügisese prahi ja õlgede põletamine. Mitmelt poolt on teateid põllutööde keelust. Ühe põhjusena tuleb nimetada Püha Jüri kultusega seostuvat hobuste püha, tõenäoliselt on jüripäevale nagu ristipäevalegi kandunud sugemeid muistsest maasse puutumise keelust. Nii langeb selle päeva tööde kandvam osa karjalaskmisele ning elukoha vahetusega seotud askeldustele.
Jüripäeval lähtub nii koduste kui ka väliste tööde tegemise soovitatavus või keeld sageli kaalutlusest, kas see on huntide tõrje seisukohalt soovitatav või mitte. Hundipesade otsimine ja ajujaht koos püssipaugutamisega (vt. levikukaart: jüripäev (2)) just jüripäeval pidi saarlaste ja hiidlaste arvates aitama hunte kodu lähedalt kaugemal hoida. Lõuna-Eestis on peetud soovitatavaks õmblemist (nõelatorked imiteerivad hundi pimedaks torkimist).
Mao (rästiku) samastamine lohe või draakoniga märgib traditsiooni lähtumist Püha Jüriga seostatavast lohetapmise legendist.[27] Rästikut on peetud eriti jüripäeval esmajärguliseks abivahendiks tõrjenõiduses ja inimese või loomade kaitsmisel kõige halva vastu. Enne jüripäeva tapetud madu on peetud abivahendiks mis tahes ajal, otsekui kannaks ta endas kevadise maa kihvti ja võimu. Enne jüripäeva tapetud mao pea arvati olevat eduka kohtuskäimise tagatiseks, kaitseks kurja silma ja saksa viha vastu. Musta mao põletamisel saadud tuhka, piirituses leotamisel tekkivat „ussiõli“ või kuivatatud pulbrit on kasutatud õige mitmete haiguste ravimisel, kosutusvahendina ning isegi põllusaagi tõstjana. Maagilist jõudu on omistatud maokestale või maotapmise kepile. Jüripäeva juurde kuulub ühtlasi rida tegevuskeelde ja menetlusi maotõrje põhjendusel, kusjuures ülekantud tähenduses on madude, nn. usside hulka arvatud ka mitmesuguseid usjaid putukate vastseid. Lõuna-Eestis on keelatud hagude, aiateivaste ja vitste toomine maja juurde – arvati, et maod tuleksid koju, Karksis ja naaberkihelkondades on nagu paastumaarjapäevalgi keelatud varrastel kudumine või nõelaga õmblemine – kardeti, et ussid rikuksid vilja, kapsaid ja puulehti.
Üsna valdav on Lõuna-Eestis kolistamise ja kärarikaste tööde keeld nagu lihavõttetsükliski, seda ennekõike piksekartusel (vt. levikukaart: jüripäev (4)). Kardeti ka seda, et hunt võiks suvel karja tulla või juhtuks muud halba.[28] Kõige üldisem on kangakudumise keeld, mõistagi peaks see töö jüripäevaks ka ammu lõpetatud olema. Keelatud oli pesupesemine (pesukurikaga kolkiminegi sünnitab müra), mõnel pool puude raiumine ja lõhkumine. Kolistamiskeelu otseseks põhjuseks on kartus eeloleva suveperioodi alguspäeval esile kutsuda analoogilist müra äikese näol või tõmmata endale metsakiskjate tähelepanu. Kaugema tagapõhjana võiksid arvesse tulla eeskujud slaavi rahvastelt seoses surnud esivanemate kultusega kevadel.[29] Jüripäev on oma populaarsusega endasse sulatanud mitmeid teiste kevadiste tähtpäevade traditsioone, nagu tulevalgel toas töötamise keeld, linnulaastude toomine või väljas magamise algusaja arvestus (ülekanne paastumaarjapäevalt), ühist on mitmete üldisemat laadi tööde ja talituste osas, nagu põrandapühkimise keeld, varblaste tõrje, vara tõusmise nõue.
Tähtsal kohal on inimese hea käekäigu taotlemine, seda taas rohkem slaavi kui germaani rahvastel.[30] Teisi lähedal asuvaid tähtpäevi, mille juurde kuulub eriline hool inimese tuleviku, tema tervise ja töövõime pärast, on paastumaarjapäev ning jaanipäev. Rohkesti pööratakse tähelepanu haiguste ennetamisele ning ravivahendite hankimisele. Varahommikusele näopesemisele (maarjapäeval ning jüripäeval) nagu ka suplemisele voolavas vees (jüripäeval) või kastes püherdamisele (jaaniööl) on omistatud ühtviisi tervistavat ja kosutavat toimet.[31] Aktuaalne on iluravi – nt. maarjapuna joomine annab tugevust ja tervist edaspidiseks, kuid lisab samuti palgepuna ning hoiab näonaha puhtana.[32] Mida rohkem kevade poole, seda suuremat tähelepanu on rahvapärasele kosmeetikale pööratud, kuni iluravivõtete kulmineerumiseni jüripäeval: tedretähne aitab kaotada ning vistrikke ja päikesepõletust vältida näo pesemine konnakuduga, lumega, linnumunaga, kasemahlaga või koguni sipelgahappega (vt. levikukaart: jüripäev (5)).
Kui varasematel kevadistel tähtpäevadel on püütud tugevust ja vastupidavust saavutada rauale (terasele) astumisega ning sealjuures nõiasõnade ütlemisega („jalad tugevaks kui raud“ vms.), siis jüripäeva kombestikus täidab sama eesmärki ka raudasja leidmine. Selle uskumuse populaarsus on sealjuures märksa suurem ning leitud hobuserauda on peetud abivahendiks hea õnne ja edu saavutamisel (hea hobuseõnn, kalaõnn, karja- või põlluõnn, rahaõnn, ka varstine abielu). Hobuseraua kui õnne sümboli suur tähtsus jüripäeval näib tulenevat Püha Jüri kui hobuste patrooni kujutelmast. Jüripäeva juurde kuulub samuti menetlusi armumaagia valdkonnast, nagu on omane pikema perioodi alguse tähtpäevadele.
Toitluses ei toonud jüripäev kaasa olulisi muutusi. Peale karjalasketavade juurde kuuluvate keedetud munade või rituaalse leiva eriliste üldlevinud tavanditoitude kohta teateid pole, andmed õlleteo kohta on põhiliselt kirjandusest. Vi, Pä, Vl, Ta on väheseid kirjapanekuid sealiha (seapea) söömisest, teisalt jälle keelust, põhjenduseks kartus, et hunt võiks suvel samuti karjast liha saama tulla.[33] Paremat toitu ja õlut on valmistatud mõnel pool nimepäeva tähistamisel. Viimast märgib ka Wiedemann.[34] Lüpsikute turrutamisele toodi kaasa mune, saia, pirukaid jms., mida napsitamisel söödi, hoones pidutsemise puhul oli toidulaud mitmekesisem.
Jüripäevale kui kevade alguspäevale viitab rohkesti fenoloogilisi tähelepanekuid ja uskumusi loodusest. Neid interpreteeritakse enamasti ennetena edaspidise ilma, põllusaakide ja nende valmimisaja ning inimsaatuse kohta. Loomariigi esindajate seast on peale uskumuste hundist ja rästikust mõnevõrra rohkem uskumusi konnast. Konnade kudemisaja ja konnakudu külmumise järgi on püütud ette arvata edaspidiseid külmi. Rahvameditsiinis ning armumaagias on abivahendiks kasutatud eriti kärnkonna. On iseloomulik, et mitmed tähtpäevaliselt määratlemata uskumused seostuvad jüripäevaga: linnu- või konnapaari esmakordselt näha tähendab abiellumist, konn vees tähendab head, kuival – halba aastat vms. Linnupette võtmise nõue kehtib kogu kevadise lindude saabumisaja, ent liitub rahvakalendri tähtpäevadest eriti jüripäevaga.[35] Linnuliikidest on populaarne kägu, aga ka pääsuke, kelle saabumisajad langevad enam-vähem ühte jüripäevaga;[36] jälgitud on veel linavästrikku, tikutajat, parti, tetre. Putukariigis on tähelepanu objektiks sipelgad, kelle aktiviseerumine on suunanud nende juba antiikmütoloogias tuntud maagilise tähenduse[37] seostumisele jüripäevaga. Sipelgaid kasutatakse mitmesugustes menetlustes nii kariloomade kui inimeste kosutamise ning tervistamise otstarbel, ka vaadeldakse nende käitumist ilma ja saagi prognoosimisel.
Võrreldes slaavi rahvastega tuleb meil jüripäev kevadehaljuse toojana vähem arvesse, pigem on jüripäeva käsitatud kui orientiiri fenoloogilistel vaatlustel baseeruvate uskumuste puhul: rohu tärkamise, metsa lehtimise, puude ja taimede õitsemise aja järgi kas enne või pärast jüripäeva on otsustatud saagi suuruse ning valmimise kiiruse üle.
Meie põhjanaabritel on vastavalt sealsetele kliimaoludele rohkem levinud edaspidiste ilmade ja saagi ennustamine jüripäevase külma järgi,[38] meil on rohkem tähelepanu pööratud kastele ja äikesele. Maa lõunapoolses osas on ühisjooni lätlastega. Levinud on uskumus, et vihm toob halva saagi (vt. levikukaart: jüripäev (6)), kaste esimese ilmumise järgi enne või pärast jüripäeva on arvestatud rukki valmimist vastavalt enne või peale jaagupipäeva (25. VII). Ülemaaliselt on tuntud uskumus äikesest kui külma kevade või suve kuulutajast, nende uskumuste populaarsust on aidanud suurendada trükiallikad. Lõuna-Eestis seostub jüripäevane äike ka suviste piksekahjustustega. Rohkesti on teiste kevadiste tähtpäevadega ühiseid ilmaendeid: külm kuulutab nagu maarjapäevalgi ette külma kevadet või suve, selge, päikesepaisteline hommik tähendab head viljasaaki (rukist, tatart). Karjandusega on uskumused ilmast vähe seotud. Venelaste ilmaended on sagedamini vahetus seoses põllundusega, germaanlastel edaspidiste ilmade ettearvamisega.[39] 
Hinnates lääne- ja idapoolsete mõjude osatähtsust eesti jüripäeva traditsioonides, võib märkida germaanlaste suurt osa Püha Jüri kultuse väliste avalduste edasikandmisel ning levitamisel. Slaavi rahvaid iseloomustab selle kultuse orgaaniline seos elatusaladega ning sissesulamine nendesse. Seepärast on slaavi mõjudel meie traditsioonis sisuliselt kandvam osa. Jüripäeva eriline kaal ühiskondlikes suhetes on olnud kõige olulisemaks teguriks traditsioonide püsimisel ja samuti rikastumisel teiste kevadiste tähtpäevade arvel, seda veel kalendritavandi üldise hääbumise perioodilgi. Lõuna-Eestis on nagu Lätiski klimaatilised erinevused omakorda soodustanud jüripäeva traditsioonide mõningast ülekandumist lihavõttetsüklile. Internatsionaalse kõrval leidub meie rikkalikus jüripäeva kombestikus ka küllalt palju lokaalseid arendusi.
4) korrasta luuletuse õigekiri vastavalt proosa reeglitele
Jüri Üdi laul Mati Undi näidendile „Kolm põrsakest ja hea hunt”
hunt va kriimsilm hallivatimees
ikka nii on öeldud valmis laulusalmis
hunt kes praegu siin on teie ees
nüüd ja igavesti mängudeks on valmis
hundiraudu kauem kanda ma ei taha
ega pähe saada hundinuiadega
mina hundirattaid visata võin maha
ja võin kukepoksi teha sigadega
kallid põrsakesed võtke mindki mängu
seda iialgi te siis ei kahetse
halvad hundid jah tõepoolest metsa mingu
mina jäägu sest et ma ei sigatse
oh ma solvasin nüüd täitsa kogemata
oma sõbrakesi aravõitu sigu
kuid ma ütlen kõige paremalgi hundil
vahel ette tuleb lohakusevigu

5) korrasta luuletuse õigekiri vastavalt proosa õigekirjareeglitele
Juhan Viiding Vana mehe laul muusikalist Burattino viisi autor Olav Ehala
Seda õnne kõik ei aima, mis on vanal mehel siis,
enne surma kui saab õnnistust ta veider eluviis;
Kuigi maalitud on kolle, annab sooja tuli, jaa –
tean mu elutööd nüüd jätkab poeg,
mu järeltulija.

Sina jõuad kaugemale, kuni kord ka Sina oled muld.
Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

Olen vana mees ja sellepärast lihtne on mu jutt,
varsti lõpetamas olen oma elurännakut.
Ära pahanda,
kui laul on liiga lihtne, õpetlik.
Kuula ära,
sest me elu selles ilmas pole pikk.

Sina jõuad kaugemale, kuni kord ka Sina oled muld.
Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

Meie eitus, meie jaatus liugleb tuules nagu leht,
see mis saadab, ongi saatus ikka õiglane ja eht.
Oma hinge ei või müüa, kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.

Sina jõuad kaugemale, kuni kord ka Sina oled muld.
Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

Truudus. Fookus. Distsipliin.
Selle motoga jõudis kirjanik ja õpetaja Kati Murutar oma Youtube’i kanalil jagatavate keeleõppevideote ja loomiseni mitmekümneaastase töö ja küpsemise tulemusel.
Kui lapsevanemad ja kogukond hakkasid juba aastate eest oma lapsi tema koju suvelaagritesse tooma, asuti koos noortega elusaid tekste looma. Sündis noortestuudio MINA OLEN, mis andis 11 laste ja noortega ühiselt kirjutatud-lavastatud etendust, kuni pandeemia sulges tema kultuurikeskuse ning aegajalt ennast ka (aja)kirjanikuna ilmutav sõnameister on nüüd neljandat aastat kooliõpetaja.

Alguses oli nii, et ilmselgelt ei teinud ainult õpikute ja töövihikute järgi eesti keele ja kirjanduse omandamine täiskasvanute gümnaasiumi, ametikooli ja keeltekooli inimesi õnnelikuks.
Kuna keel on Murutari sõnul elusolend, hakkas ta õppekavadest lähtuvalt nii ise kui koos õpilastega elust enesest ja ajakajaliste haakumistega – seega kõnetavaid ja kaasakutsuvaid õppematerjale looma.
Et ennast kooli-töö-kodu vahel jagavad inimesed võimalikult pidevalt ja sujuvalt materjalid kätte saaksid, hakkas õpetajanna enda ja kaasteeliste tekste õppevideoteks salvestama – eelistatavalt nii, et samal ajal on ka klassis õpilased – saab ehedam ja sünergilisem.
https://www.youtube.com/@katimurutar2280
Mõne aja pärast hakkasid Murutari videoid kasutama ka teiste koolide õpilased ja õpetajad, pered ja kogukonnad teel eksamitele ja kõrgkooli.
Viraalseks sai see kanal 2024. aastal sedasi – analüüsides ja laotades laiemale kultuuritaustale Puuluubi ja 5- eurolaulu.

Täna on Katil lisaks sadadele Kehtna Kutsehariduskeskuse ja Emajõe Keeltekooli õpilastele ülilai sihtgrupp:
eesti koolide kolleegid ja õpilased
keeltekoolide rahvas
võõrsil elavad pered, kes nende videote abil oma lapsi ikkagi eestlasteks kasvatavad
keelesõbrad, kes meeleolumuusika asemel neid videoid kuulavad
väidetavalt on kirjaniku hääletämber teraapiliselt rahustav ja toetav, nii et keeletunnid sobivad ka unemütsiks

Praegu laeb Murutar oma eesti keele õppevideote originaaltekstid oma kodulehele.
Seoses temaga harjunud kaasategijate nõudluse kasvamisega igal nädalal 2-3 värsket tundi.
Murutar ise nimetab 21. sajandile kohaselt oma ustavat-pidevat loovat keeleõppele pühendumist turulpüsimiseks ja pensionisambaks, mida ei eksita tänu internetile ka vahemaad.

Kati lood ja laulud

Sageli koos õpilastega materjale luues on kirjanik pidevalt parim võimalik versioon iseendast.

Ta kirjutab või kohandab teiste autorite tekste iga päev laiatarbe keelekümbluse vahenditeks.

KÕIK eesti keele ja meele heaks – 24/7 – vähem anda kuidagi ei saaks.

KÕIK südamekeele õpetamiseks igal võimalikul meetodil ja moel.

Praegustel õppuritel on arvukalt ärevushäireid, depressioone, keskendumisprobleeme ja düsgraafiat – Murutar kinnitab, et õppetöö salvestamine kutsub ath-d keskmesse, lepitab ärevad kaameraga ja harjutab HEV-inimesed faktiga, et esinemine on normaalne ja lahe. Abiks on ka aastavanuse prantsuse buldogi juuresoleks tundides ning osalemine õppevideotes.
Nendes õppevideotes on süda ja hing, haridus ja kogemus – usk, lootus ja armastus.

Kati Saara Murutar
Olen sündinud 1967. aasta 21. märtsil Tallinnas. Isa oli laulja ja nukumeister Harri Vasar, ema on pensionil arst Ille Vasar. Isapoolsed vennad Aarne Vasar (karikaturist-maalikunstnik ja animaator, lahkunud) ja Lauri Vasar (Euroopa juhtiv bariton) ning tädipojad Aivar Mäe ja Lauri Saatpalu, lähisugulased on Veikko Täär, Lauri Pedaja, Ene Grauberg, Anette Müürsepp jpt.Olen viie lapse ema ja seni 9 lapselapse mummi.
Lõpetasin 1985. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi (muusika, bioloogia ja joonestamise eriklassid), Pärnu kunstikooli esimese lennu ja tantsisin 12 aastat Aita Indriksoni balletistuudios Pärnu teatri juures. 1990. aastal sain Tartu Ülikoolist ajakirjaniku diplomi ja magistrikraadi, Tallinna Ülikoolist mõned moodulid juures.
Olen töötanud 30 aastat vabakutselise ajakirjanikuna, kelle kogemused pärinevad pea kõigist Eesti päeva- ja nädalalehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiojaamadest.
Olen mitmeid aastaid töötanud Mainori ärikoolis, Tartu lennukolledžis, Tartu Ülikoolis ja valikainete õpetajana mitmes üldhariduskoolis.
2022. aastast olen end uuel tasemel teostanud Juuru Eduard Vilde kooli ja Kehtna KHK täiskasvanute gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ning Emajõe Keeltekooli veebi-õpetajana. Pean vastu kolmekordse õpetajakoormuse, loon tekste, haldan talu.
Valdan väga hästi eesti, inglise ja vene keelt.
Olen rajanud mitu elulaaditalu – üles ehitanud Altveski vesiveskis kultuurikeskuse ja juhtinud 5 aastat stuudiot MINA OLEN. Täna on minu koduks konteinerstuudio, mille kõrval on peapiiskopi pühitsetud Südamesalu vabaõhu katedraal – juhendan tervendavat kirjutamist Vigala jõe, paisukose, pokumaa ja hingeväe koostöös.
Ilukirjandusest on ilmunud raamatud:
“Naisena sündinud” (Perona, romaan),
“Kati Jututar” (Elmatar, jutustused),
“Mina ise ju!” (Elmatar, romaan),
“Õnne tänava lood I – III” (Elmatar, teleseriaali romaniseering),
“Abitu” (Faatum, romaan),
“Mustlasena sündinud” (Elmatar, dokumentaal),
“Ettevaatust, Emma!” (Vastus, romaan),
“Igavestel alleedel – Barbara von Tiesenhusen, Isadora Duncan ja Marlene Dietrich” (jutustused)
“Puugid kuubis” (Vastus, romaan),
“Kümme neegrit Katjušaga” (Elmatar, dokumentaal)
“Kuhu kuningad kadusid? – Jaan Tättega kahasse – ” (Elmatar, romaan),
“Tuudur, gripp ja Prints” (Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ja Tänapäev, jutustused),
“Džungliseaduste vangid” (Elmatar, dokumentaal),
“Viimnekuu” (Ühinenud Ajakirjade Kirjastus, dokumentaal),
“Lagerii” (Petrone Print, näidendid),
“Eedeni aed” (Eesti Ekspressi kirjastus, dokumentaal),
“Üdini tungimine – luuüdi siirdamine 15 aastat Eestis. Professor Hele Everaus” (portreedokumentaal)
“Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” (Petrone Print, romaan),
“90 kammi. Estiko Kontsern 90” (Elmatar, dokumentaal),
„Multiresistentne Mamma Bakter. Prof. Marika Mikelsaar 70” (Elmatar, portreedokumentaal),
“Õnne hääl” (Sotsiaaldemokraadid, portreedekogumik),
“Egiptuse eha – vana tsivilisatsiooni lõpp” (koos Eha Fjodorovaga – Elmatar, dokumentaal),
“Ohtlik lend” (Mihkel Ulmani teleseriaali 9osaline romaniseering),
“… ja mere ääres väike maja…” (Ajakirjade kirjastuse Suveromaan),
“Vigursaetud puitskulptuurid” (Peeter Paasmäe ja Elmatar, dokumentaal),
“Hingake! Prof. Mart Kull” (Elmatar, portreeraamat),
“Jänku Juss 1. – kevad voolab” (Lastekas.ee),
“Talv Eedenis” (Stella Borealis, dokumentaal),
“Projektilaps Pärnust” (Petrone Print, autobiograafia),
„Kättemaksukontor“ (Mihkel Ulmani teleseriaali raamatuversioon – Elmatar), „Tuusik teisele kaldale“ ning
„Anita ja UFO“ (Hea Tegu, romaanid),
„Röövlirahnu Martin“ (Tammerraamat, koos Mihkel Ulmaniga, lasteraamat),
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ ning
„Mustrimuutjad – viimne eestlane“ (Hea Tegu – mõlemad rööbiti näitemängutuuriga – romaniseeringud).
2016. aasta suurtööd olid
„Tori hobusekasvandus 160“ ning
„Kodutunne – ärge jätke mind üksi!“ (Õuetuba).
2017. aastal on ilmunud täiendatud
„Mustrimuutjate“ trükk ning raamat
Muinasjutt „Südamesalu salavägi“ (Heli Kirjastus) koos lavastusega „Südamesalu salavägi“ Kuusiku Altveskil.
Lugusid on avaldanud ka kümmekond (nais)kirjanike koondkogu, nt Ajakirjade Kirjastuse unejuttude raamat emadelt, viimane
“Valivad naised” (Tammerraamat),
“Seiklus neljale” (Aita Kivi, Inga Raitari ja Dagmar Lambiga)
„Mullast oled sa…“ (koos 11 teise kirjanikuga, Pegasus).
Artikleid, esseesid, novelle ja jutustusi on ilmunud paljudes kogumikes Eestis ja ka võõrsil.
Pandeemia perioodil on ilmunud raamatud „Tartu da Vinci – Hando Kruuv“ ning „Viljandi Piia Gambia“ (Heliraamat).
Lavastatud on näidendid:
“Marlene” (Tartu Vanemuine, lavastaja Jüri Lumiste),
“Tuudur, Plutt ja Magdaleena” (Tallinna VAT-teater, lavastaja Aare Toikka, helilooja Rivo Laasi),
“Ja siis tuli Prints” (Koduhoovi teater Pärnus, lavastaja Aare Toikka, helilooja Maian-Anna Kärmas),
“Eestlaste neli kuningat” (Paide vallimäel, lavastaja Ivo Eensalu, helilooja Siiri Sisask),
“Söödi armastusest ära” (BaltoScandali vabaprojekt, Linnar Priimägi),
“Mina, naine!” – (Rakvere teater, Ülle Lichtfeldt, Toomas Suuman) ning
“Kurge oodates” – (Hanila rahvateater, Aire Arge ja Andrus Vaarik).
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ oli edukal tuuril ning 2015. aastal mõisates-teatrites-seltsimajades koos kolmeköitelise raamatuga ilma tegemas.
2016. aastal tuuritasime raamatuga koos foorumteatriga „Mustrimuutjad – viimne eestlane.“
2017.aasta lavastusele „Südamesalu salavägi“ järgnes noortelugu „Mina Olen!“, mida mängisime noortestuudioga 21 korral kõikjal Eestis, katastroofikomöödia „Merehädalised“, integratsioonietendus „Tervist, Aafrika!“ ning etendused „Sammalsalatarid, „Vihmaussi laul“, „Põdrapulli lugu“, „Robinsoni rahu“, „Reekviem rästikule“ ja „Kuningas Kristus“.
*
2020ndate tööd:
„Hando Kruuv – Tartu da Vinci“ – kirjastus Heliraamat 2020
„Viljandi Piia Gambia“ – kirjastus Heliraamat 2021
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane“ I-IV 2019-…
2025 – kirjastus Heliraamat
„12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ koostöös Piia Padariga
Püha Graali tõlge eesti keelde
Töös nõuanderaamatud „Naine õmbleb maja“, „Loomad-lausujad ja „Contra Mortem“ „Saage ja Saara saaga“ – hõlmav kogumik „Tervist, mina olen merehädaline!“(Mina olen!, Merehädalised, Tervist Aafrika!, Sammalsalatarid, Põdrapullilugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Reekviem rästikule, Koit ja hämarik ja Valge varjupaik)
Teatriprojekte olen juhtinud 7 ning laste- ja loovuslaagreid 8 aastat.
Töös on mängufilmid „Valge varjupaik – hipsterite krüptomill“ ning „Kalevipoja ema“ ja „Hõbenuga“.

Meie Loo 12 inglit, sündimata lapsed, kes jõulise lahtihüppe ajal ja järel oma ema
saadavad, olgu ka sinule teejuhtideks ja julgustajateks, hea lugeja-kogeja.
Et mitte kellelegi – ka endale mitte – asjatult haiget teha, rändame läbi Piia elu
ilukirjandusliku Loona.
Jah, kõik kokkusattumused ja tuttavatena tunduvad isikud on juhuslikud –
sinu elus on ehmatavalt samasugused sündmused ja jahmatavalt sarnased inimesed.
Oleme karmide saatuste konveieri mutrid.
Kas sinul on abielu vara ja töölepingud korras või usaldad pimesi? Mis siis
saab, kui jääd töövõimetuks või lahkud sellest kooselust? No vot.
Vabatahtlikult panustasid, armastusest miljonid teisele teenisid – jumalaga!
Sinagi oled õmmeldud ja kokku lapitud pärast perevägivalda – sinulgi on
psühhoterrori tõttu paanikahood ja ärevushäired – ja enam mitte ainsatki sõpra?
Tere tulemast klubisse – meie konveier ongi selline.
Kuni üksi ja üheskoos, ise ja üksteist abistades sealt maha astume.
Selles raamatus peitub abikäsi vägivalda ja petmist, enesesalgamist ja aborte,
vägistamisi ja materiaalset ärakasutamist, depressiooni ja alkoholismi nii seestpoolt
kui kõrvalt kaasa kogenutele. See on jutustajate lugu.
See on minu lugu.
See on sinu lugu.
Tänu sellele on varjamine ja häbenemine lõppenud. Meie otsustasime nii.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Süda teab seda – ja sirutub sinu poole, ilus
hing.
See raamat ei saa iial valmis. Ei lõpe need lood mitte ealeski. Kui toimetaja Tiiu oli
meie kolmeaastase saaga puhtaks silitanud ja parandused-kärped-märked arvesse
võetud… Tulin ma siia tagasi. Kohta, kus kolm aastat tagasi kirjutasin, kuidas
süda toda kõigi ja kõige ühenduse asja teades ilusa hinge poole sirutub.
Tulin algusse, sest puukide ligitõmme ja kiusatus neid päästa pole ikka veel
päriselt kadunud. Tänu sellele Loole, mille pean aususe huvides ära rääkima,
28
olen õppinud endast välja astuma ja võimatuid olukordi eemalt jälgima – varasem
mina olnuks afektis ja küsinuks üha: kuidas-see-võimalik-on-nii-ei-tehtamisssasssja…
Mida muud kui näidata ja selgitada sel juhul heal Loojal üle jääb.
Inimene küsib, Jumal vastab.
Selleks, et teha Piiaga osalusvaatlus kaasa, ehitasin ka endale paari tutvumisportaali
profi ilid – miski date-amoremi-… kolmas oli veel, tinntinntinder mitte.
Mulle lähenenutest kolmandik tundis mind ära ja kõnetas tuntud isikut. Kolmandik
– nii läbipõlenud taadud kui kodutud kutid – õngitsesid emmejat-laadijat.
Kolmandik olid täiega ägedad talu-metsa-rekkamehed, ainult et kusagil kaugetes
ilusa isamaa servades üksinda rassimas ning oma tallu ja ellu emandat otsimas.
Mingu neil hästi.
Tutvumisportaalide õngitsejate osakond kosis nii Piiat kui mind. Olin oma
profi ilid juba sulgenud, kui mulle lähenes Meta-messengeris mees, kellele mõtlesin
hüüdnimeks panna Tünn, aga Pootshaak kõlab kõnetavamalt. Olgu ta siis
kahe nimega.
Ta kirjutas mulle samal päeval, mil koostasin oma õpilastele õppematerjali
„Inetust pardipojast Kunksmooriks“. Kuna teksti lõpus on liigutav lugu eluõhtuks
enesekindlaks saavale Kunksmoorile saabuvast-maabuvast kapten Trummist,
oletasin-eeldasin-lootsin-uskusin, et tema ta ongi.
Kuu aega kirjavahetust enne kohtumist tulenes mu töökoormusest mitme
kooli ja eraõpilaste vahel – polnud füüsilist pealinna sattumise aega. Kirjavahetus
oli soe ja sulnis, kirjavigadeta ja sisukas ning nädala möödudes hakkas Tünn
Pootshaak hommikuste ja õhtuste verbaalsete kallistamiste lõppu kirjutama
„Sinu mees“ ja „Su Trumm“.
Leidnuks Kunksmoor – kes ma päriselt olengi – töökuhja alt varem kohtumise
hetke, adunuks tema suur nina õhust, et alati pole tore, kui trumm on tühi…
Nüüd tänan õnne, et ühitasin kohtumised üritustega, kuhu ma nagunii oleksin
läinud ning meie kulud piletitele-sõitudele-värkidele said fi ft y-sixty võrdsed. No
hard feelings.
Mõne õnneliku nädala – tunnike messe hommikul, tunnike õhtul – järel
Tünn Pootshaak helistas. Oli mõnusalt vintis ning selgus, et tal polnud kogemusi
videokõnede võimalusega – ehkki on insener-robootik-programmeerija-jne…
Tajusin vestluse põhjal, et see mees ei suhtle tegeliku minuga. Tänaseks oskan
sõnastada: me mõlemad mõtlesime enda jaoks unistuste paarilise välja ja kõnetasime
teda – erinevalt olla-laskvast-ärakuulavast minust asus meespool aegsasti
tegelikku mind ümber kujundama, et ma oleksin see unistuste mudel.
Õhus minumuutmise manipulatsioone adudes saatsin kosilasele oma CV. Ta
asus aeglasel õhinal mu elulugu ümber kirjutama. Märgiline väljend – asuski päriselt
ka! Selleks, et keskeakriisis mitmekihilises ummikus mitte oma prestiižikas
piirkonnas villat müüa, otsustas ta minu sinna moondada. Mis siis, et linnapreilist
tänaseks minuks õppimine on tähendanud inimvõimete piiril tööd – ihulist-hin29
gelist-vaimset – mul on Südamesalu ning hobud-kassid. Ei tähenda, et selles villas
on Tünn Pootshaak juba neli kooselu sellessesamasse kohta keeranud, kuhu näib
kõike piiramatult mahtuvat.
Mees valis järgmiseks ümberkirjutatavaks täpselt samasuguse isendi nagu
eelmine – või isegi eelmised – brünett-temperamentne-loomainimene-amatsoon.
Rääkisin paarile sõbrale, et Lõuna-Eesti sügavustest pärit kena meesinimene ei
salli loomi – run, Forest, run! – ütlesid sõbrad pikema jututa – ta ei tea järelikult
hingest ega Elust midagi.
Temperamentsete brünettide galeriist mitmega lapsi saanud mehega kohtusime
tehnikaülikoolis Robotexil – mul oli huvitav nii robotite asjus kui tema erilise
lapsega suhestudes iseennast kõrvalt jälgida. Ehkki lasterikkal isal oli enamusega
täiskasvanud pesakonnast null-suhe – teda huvitasid nende tiitlid ja ordenid – lubasin
tema teismelistele suvel eesti keelt õpetada.
Üsna elegantse välimuse ning jaheda olemuse põhjal usutavasti mõne paruni
sohilaps, kelle vanaisa muide pidas kümnete kaupa valgeid hobuseid, kohtus
minu pesamunaga kiirtoidurestoranis, kus tütar tol ajal töötas. Kaks ilusat inimest
silmitsesid teineteist ükskõikselt. Mu vilunud haldjapiiga adus – sellest ei
tule konkurenti. Tünn Pootshaak aga seletas terve tee rantšosse mu sõbratari sünnipäevale,
et teismelised lapsed tuleb välja tõsta.
Olin nii ametis näitamisega, kes minu sõbrad tegelikult on – tõestamisega, et
looduse-loovuse-loomadega koos elamine on hea ja ainuõige – et jätsin tühitrummipõrinale
vastamata: kui sulle tundub nii äge, et su eelmine naine oma teismelised
välja tõstis – miks sa siis nii kurb ja katki oled, et ta ka sinu välja tõstis?!
Ilus isane näitas tol rantšo stiilipeol mulle tegelikult KÕIK ette. Riideid vahetades
varustuse, millest viisakalt mööda vaatasin. Seltskonnas tõsiasja, et kõik
vabad keskealised daamid jooksid tema kui uue ja efektse isendi peale tormi – järelikult
võivadki korduvkasutusega mehed vabalt võtta ja naisi muuta püüda – kui
ei allu, võtavad järgmise…
Käsk Kunksmoorile oli: seltskonnas meie mingite koertega ei suhtle! Keset sügavat
ööd tema kui võistlustantsijaga džaivides sain valesammude eest korduvalt
putsi saadetud. Keset vestlust harvakohatavate sõbrataridega ei allunud ma korduvale
käsule: „Voodisse, naine!“
Püüdes – ise tegelikult aru saades, et asi on lootusetult mäda – ikka tõestada-
näidata, kutsusin kõmiseva õõnes-anuma päevasele külaskäigule – vaata! Näe,
siin on vaja tormimurd ja lääpas võsa korrastada, ühe toa tahan juurde ehitada,
turbapõhisest ökopeldikust on kõrini…
Tema ohkas, et seda tööd on nii kohutavalt palju, et minu Südamesalu tuleb
maha müüa. Põrnitses, kuidas ringkäigu ajal kadumajäänud kassi otsides muretsesin
ning urises mu kaheaastaste kiisukaksikute ja nende viieaastase kuninganna
kohta, et neid kassiraipeid ongi jõle palju, hea, kui mõni auto alla jääb. Vanused
kirjutasin siia sihilikult – nii palju aastaid on mu lemuurlased olnud minu pere30
kond. Raiped?
Saate aru, ma olin selleks ajaks kolm – 3!!!!!!! – aastat seda raamatut kirjutanud,
kümneid-sadu-tuhandeid lugusid kuulanud-kirjutanud-kaasakogenud. Olin
enda arvates lahutus(t)est tervenenud ja IKKA VEEL uskusin, et Tünn Pootshaak
kindlasti terveneb ja koorub vahvaks tegelikuks elumerede metskapteniks.
Pesamuna nägi tühjusest oma kollase kaksikpilguga läbi ega pidanud tüüpi
enam üldse millekski-kellekski. Tema pehmitamiseks väitsin, et see mees viib
meid sõja siia rulludes üle mere – pakkisin soojad riidedki valmis, et ennast, tütart
ja kasse veenda.
Tegelikkus oli selline, et va õõnes rehkendas: tööloomast eit müüb lisaks tema
villa ülalpidamisele oma muinasmaa ära, ostab Atlandi serva pesa, kuhu tore
poiss toob oma laeva, millest pool kuulub muide tema eksile. Suusad-motikad on
in – hobused-raisad, krdi bulad täiesti aut. Kulud ja ebamugavused – müüd maha!
Mida Kunksmoor sellest järeldas, et eba-Trumm ta elujõust-väeloomadest-hingeperest
ilma jätta tahab? Sittagi. Võtsin ta kaasa selgroole sumeri märke tätoveerima
– kunstnik Anee ees oli abstraktselt piinlik, sest õhtuti endiselt kirglikke kirju
kirjutav Tünn oli keskpäeval täiesti vintis. Nimetas mu imelisi tätoveeringuid
käkkideks ja hiina restorani menüüks ning ma viisin ta oma autoga tagasi „tööle“
– erinevaid sõidukeid müüv üliedumees korvas mõne nädala pärast tema prohmaka
klienditeeninduse ajal lennujaamas magamajäämisest tingituna… Mis sellest
enam.
Minul oli oma tagalaplaani nimel ikka veel vaja oma „eluõhtuõnn“ kirikukontserdile
viia, et mu sõbrad saaksid leebelt tõdeda: joodik ju – võtad järgmise
lemmiklooma?
Varieteesse viisin ikka ka, et näha, kui oluline talle ise-tehtud-hästi-tehtud
tühjuses on kuulsustega tuttav olla. Ehkki ta-imeline kurtis üha, kui kole on, kui
naised on liiga aktiivsed, eeldas ta-väinu ometi, et talle pärast tema ja ainult tema
eelistatud lõbustusi otsa istutakse.
Atraktiivsena püsimiseks hoidis ta pootshaaki – õieti mitut – töödrügavakillustunud
Kunksmoori kannis. Tahad rikkuri miljarditest metseenlust? Ootoot,
ma kirjutan tema jaoks sinu eluloo ümber, sa mõttetu metslane. Sul on vaja meie
ühise tuttavaga asju ajada, imelik hipi? Ma võibolla… aa, ise said. Su asjad pole
olulised – ühegi sinu lapse nime ma nagunii meelde ei jäta, iga kord küsin uuesti.
Su lähiringis on probleemid veesõidukiga? Siis lõpeta oma elu ja endale oluline
bula-raiped-mõttetused ja hakka minu elu elama – aru ei saa või, see on käsk,
naine!
Viisin Tünn Pootshaagi oma sõprade fi lmi esilinastusele – nad nägid ja sõnasid
sama, mida ma ise sajandeid juba teadsin. Ja mis ma tegin? Lubasin ta pesamuna
äraolekul endale õhtusele visiidile. Minu zoomi tunni ajal näitas ta koha kätte
nii õpetamisele, õpilastele kui õpetajale – toksis arvuti taga minu inimeste peade
kohal seent. Saate aru küll, mida silmas pean. See oli päriselt!
31
Kui algas õpetajapreili koolivaheaeg ning tormimurdu ja lääpas võsa haldama
saabunud masinate kõrval oli vaja sae ja sülega assisteerida, andis Kunksmoor
tollele imelisele veel ühe võimaluse – näitas pilte, mis teoksil. Mees ju või miskit…
Kuna või-miskit korraldas nädalaid hilinenult messi, et oma tiksumist suurettevõtja
tagatoas õigustada, ning lootis ikka veel mind oma elu elama käsutada,
käratas ta metsatöö-kevadmaratoni piltide peale, et ma lõpetaksin oma jama pritsimise
– marss talle appi tema värki mürama. Raske on vä? Ei. Igas mõttes. Ei ole
raske. Ja tema värki ei müra ka.
24.veebruari kohtumine Harju tänavas pani kõrvuti meie äärmuslikult
vastandlikud elamused – sõjaväe paraadile rivistunud masinate diislivines
kohtusime muide juhuslikult. Tünn Pootshaak suskas Kunksmoori näpuga
õlga, kui Jaan Krossi skulptuuriga paduvihmas vaikset dialoogi pidasin.
Kuna tema otsis sinises vines märtsipommitamise tallermaal tuttavaid, lipsasin
Jaani kiriku juurde ja sain OMA, üleni oma elamuse. Tegime viimse
ühise käigu Tammsaare uuskäsitlust vaatama. Enne seanssi silmitsesin
teda raamatukaupluses mu pojaga videokõnet pidamas – misjärel ta vaatas
raamatukülluses põlglikult ringi: näh, sinu-vaesekese omi ei olegi.
Mina-vaeseke kallistasin eskalaatori kõrval inimesi jälgiva kuldse retriiveriga,
mispeale kuulsin, et olen nagu joodik, keda pudeli juurest minema ei
saa… Tänan! Mul oli täpselt seda vaja kuulda. Lippasin õnnest hingetuna
läbi vanalinna rongile – koos läbiligunenud kasukast nõrguva lauspaduveega
jooksid minult maha kõik viimaste kuude bulad-raiped-kasutud elajad,
soovitused kogu see jama maha müüa, laps välja visata ja… Huuuuuh!
Olin hõiskamiseni tänulik sellele tavalisele eesti maamehele, kes linnas
miljonäriks ära käis ning seejärel ummikusse jõudis, oma päritolu ja ennast
häbenes ning minust sobivat teenijannat püüdis vägistada.
Järgmisel päeval tõin pärast päevapikkust metsatööd, saag ja kirves igas
käes, endale Pärnu tagant Eassalust buldogikutsika. Pusletükkide paikalibisemise
joovastava sahina sekka sain kirja – mis elukaga sa piltidel poseerid?
– enne kui hea kaasteelise blokeerisin. Igas mõttes. Ning selsamal blokiviivul
saabus teade, et mu viimne seaduslik on (Eestist) lahkunud. Olge
õnnistatud, toredad poisid!

https://aabramihobulausujad.ee/wp-content/uploads/2024/12/467749595_8941977712552266_8583578855697453116_n-540×720.jpg” alt=”” width=”540″ height=”720″ class=”alignnone size-medium wp-image-20491″ />

Õppematerjalid videosalvestustena

Teisipäev – TORM, KORRASTUS, TÄNUTUNNE, HAAKUMATUS
Tormipäev on tavaliselt selline suurem sisemine korrastus. Võib eeldada, et sellel päeval võivad tulla üles nö vaimsed testid või tunnikontrollid, kus meie kõrgem mina siis testib ja vaatab, kui kaugel me oma individuaalteadvuses oleme. Tulevad üles väljakutsed, et meie edasist elu arengu kulgu parimal moel aidata. See ei ole karistus, vaid see on kaitseinglite, vaimsete teejuhtide abi sulle, et saaksid ise selgemini aru, kus sa parasjagu oma arengus oled.
Kõige kiirema edasiliikumise või enda parima vaimse küpsuse saad sa läbi TÄNUTUNDE. Mida rohkem sa oled tänulik kõige eest, mis su elus on, mis on olnud või oled juba ette tänulik kõikidele nendele imedele, lahendustele ja võimalikkustele, mis su ellu tulevad, seda sujuvamalt sa selle koha läbi teed. KUI TULEB ÜLES VÄLJAKUTSE, OLE TÄNULIK. Elu ütleb sulle, et sa saad selle kohaga hästi hakkama. Aksepteeri, võta vastu kõik olukorrad täpselt nii, nagu need on – tänutundes. Ja kuula oma südamega ja pane tähele seda, mis on ilus, mis on võimalik, mis on sinu hinge ja südamega tõeliselt kooskõlas.
Küpsuse tunnuseks on tähelepanu hoidmine, kus me lihtsalt ei lähe iga asjaga kaasa. Sinu mõistus ei pea iga teemaga kaasa minema. Sa võid ise valida, millise teemaga sa tahad oma energiat siduda, millele energiat anda, mida väestada oma tähelepanuga. KÕIK, MILLELE TÄHELEPANU PÖÖRAD, SAAB ENERGIAT JUURDE. Suur oskus – lase asjadel lihtsalt minna, pole vaja haakuda, klammerduda. Las voolab.
Üks valgustatuse tunnuseid on HAAKUMATUS. Elame oma igapäevast elu, kuid me ei ole sellesse liigselt klammerdunud. Liigne klammerdumine võib endaga kaasa tuua kannatusi, kuna asjad on pidevas muutumises ja liikumises, transformatsioonis. Kui me näeme, et mingid asjad on meie elus oma aja ära elanud, siis taga nutmise asemel, anna endale aega raskuse tunnetest välja tulla, loobuda ja keskenduda uuele visioonile. Mina, kui voolav teadvus, kes lubab endal kogeda muutust. Kõikidel meie tõeline olemus/tuumolemus ehk armastus, ei muutu. Muutuda saavad vaid meie suhtumised, uskumused, käitumismustrid, suhtlemised. Selle päeva energia kutsub üles vaatama, millel on aeg minna lasta, et see uus, julge, puhas, ehe mina saaks hästi selgelt välja tulla.
Sõnum: ära lase ühelgi hirmul ennast tagasi hoida, sest sul on siin planeedil teha oma jumalik missioon. Vana mahajätmine, et tulla välja sellise hästi selge ja puhtana.

Hääle- ja häälikuteraapia lindudega koos
Simo Santeri Virtanen
1) korrasta õigekiri 2) kirjuta oma suhtest hääle, häälikute, helide ja muusikaga
Šamanistlike häälikute maagia: kas sina tead, kuidas mõjuvad sulle õ, ä, ö ja ü häälikud?
Eestlaste seas on muutunud üha populaarsemaks iidne kunst tervendada oma keha läbi oma hääle. Paljudel rahvastel on oma šamanistlikud häälikud. Süsteemid, kuidas neid kasutada ja mis mõni häälik tähendab. Meie keeles on nad samuti olemas ja on olnud tugisambaks meie iidsele pärimusele. Eestlane on loodusrahvas. Seda olles, oleme me alati suhestunud loodusega läbi helide. Öeldakse, et iga inimese südamehääl on ainulaadne.
Eesti keel on üks imeilus keel, milles ühendub ürgne traditsioon koos tohutult suure laenude hulgaga. Meie regilaulud on laenatud Baltihõimudelt, blondid juuksed meenutavad Viikingiaegu ja must leib on Läänemeresoome kuld.
Ma sattusin vestlema ühe Tuva muusikuga foneemidest. Neil olevat samuti kasutusel /Õ Ä Ö Ü/ häälikud. Need häälikud on aluseks kurgulaulule. Seda oli väga huvitav kuulda, kuna Soome keeles näiteks puudub Õ. 1070. aastal kirjutatud dokumendis, mida Soome keeleteadlane Rauno Lauhakangas uuris, oli kirjutatud, et Saamelastel on kombeks möriseda vaaladele madalal häälel.
See võis olla viide kurgulaulule, kuna Saamid on kuulsad oma joigumise poolest. Omades samu Läänemeresoome pärimuslikke juuri. On meil väga palju ühist. Võib öelda, et põhjas elavad põdrakasvatajad on endas säilitanud midagi sellist, mille Eestlased, Soomlased ja teised hõimlased on juba ära unustanud. Kunst loodusega suhestuda läbi laulu.
Huvitav lugu on pärit Uue-Maailma koloniseerimisest. Läänemeresoome rahvastel on ürgne šamanistlik pärimus. Soomlased, kes läksid Uude-Maailma elama. Neil olid kaasas oma nahast trummid ning nad ehitasid saunasid ja palkmaju tänapäeva Kanada aladele. Juhtudel kui teised valged aeti minema Indiaanlaste pärusmaalt, siis Soomlased jäeti rahule.
Nad olevat olnud nimelt “vennad” teisest maailmast. Mõlemal rahval oli kombeks kükitada tulikuumas onnis, mõtiskleda metsas elu üle ja laulda trummisaatel vägevaid laule.
Igatahes nendel häälikutel on tugev mõju inimese üli -ja alateadvusele. Alustame näiteks Ö-st, šamanistliku alfabeedi mörisejast.
Ö: loob ühendust maaga ja laiendab juurkanalit.
Ä: aitab tõsta praanat (eluenergiat) ülesse. Lõdvestab selgroo kanaleid ning lümfisüsteemi.
Ü: loob elus stabiilsust ja sügavust. Austust iseenda vastu. Sellist auväärsest meeleolu nagu kirikus.
Õ: pistab pea pilvedesse ja lõdvestab kaela, et vaimenergia saaks kehasse suubuda. Loob visioone ja avab käbinääret.
E: on samuti tähtis häälik. Viimane, kelle juures peatume. Tema puhastab maksa, aitab seedeelundkonna talitusele kaasa ja vabastab meie sisemisi (välimisi) jõukonflikte.
Need kõik häälikud, koos mõne teisega on vitaalsed kurgulaulu, joigumise ja šamanistlike häälte tegemise juures.
Roheline keel ehk lindude keel – laul Eestlaste huulil.
Tahaksin teile tutvustada Rohelist keelt, ehk lindude keelt. See on olnud müstiline alkeemia ja teadmiste keel. See on olnud kaunite asjade keel. Väljendus, mis lähtub loodusest endast, läbi kaunite rütmide. Puu okstes olev kohin, hääl ja laul, mis linnu nokast siriseb meie kõrvalestadesse.
Temal on mitmeid nimetusi, temast aru saamiseks pead olema tühi sisemuses ja kuulatama hoolega, et mõista igivana müsteeriumit. Kuningas Saalomon nägi unes, kuis jumal andis talle võime rääkida lindude ja loomade keeles. Hommikul ärgates see oligi nii, tark kuningas kuulis kahte tuvi oma aias kõnelemas.
Vana Eesti rahvas on samuti tuntud, kui linnurahvas või kuidas Lennart Meri meid nimetab Vesilinnurahvaks (s.h. teised Soome-Ugri hõimud). Laste muinaslood ja muinasjutud on läbi põimitud katketest, kuis inimesed olevat ennemuiste suhelnud sirisevate linnukestega. Sama tulemuseni jõudsin minagi, kui lapsepõlves kord üks harakas koputas meie aknale ja ema ütles seepeale, et postkontorisse on vaja minna.
Nüüd hiljem inimesekasvu saanuna temalt küsinuna, vastas ema selle peale “ja nii ongi.” Taolised märkused on meie kultuuriruumi ja rahva alateadvuse sügavustesse süüvinud. Igaüks peab meist iseloomulikuks erinevaid loodusnähtusi ning ikka veel hirmutab meid metsa sügavus, kui me temalt luba pole küsinud.
Ammuste sakraalsete riituste juures olid samuti olulist osa edendamas labürindid, mida on leitud Aegna ja Aksi saartelt ning Hiiumaalt. Püha looduse kultus on sügaval meie rahva mälus. Labürinti sisenemine tähendab sisenemist omaenda alateadvusse. See on pikk rännak eluteel, mida on võimalik võimendada loomulike mustrite kaudu.

Michael Love
38 min · 
**Cascade of Solar Flares Approaching Earth: Brace for Impact! **
Great One,
The Earth Alliance alerts us today to a continuous barrage of strong M and X-class solar flares erupting from the sun over the past three days, with much of this potent energy now heading towards Earth!
Sunspot AR3663 is alive with activity, unleashing a series of intense X and near-X flares over the last 48 hours. This tumultuous display shows no signs of slowing down. AR3663’s magnetic field, characterized by its ‘beta-gamma-delta’ configuration, hints at the volatile convergence of polarities, ripe for explosive eruptions. There remains a significant probability of more X-flares within the next 12 hours!
A strong geomagnetic storm watch is currently in effect as Earth teeters on the brink of impact from a major Coronal Mass Ejection (CME) propelled into space on May 3rd by an X1.6-class solar flare originating from AR3663.
Reports of strong global Ascension symptoms have surged this evening as the Starseeds of Earth endeavor to assimilate this powerful light into their cells. Over the past three days, many Starseeds have reported feeling drained and disoriented. Hang in there; relief is on the horizon!
In the meantime, it’s crucial to remain grounded as this cosmic energy bombards the cells and DNA of the human body. Consuming light, raw energy foods, drinking plenty of pure water, grounding yourself in nature, meditating, and keeping crystals nearby will help channel this energy through your body and into the Earth. Take it easy for the next few hours and don’t forget to breathe!
Let us know what ascension symptoms you are experiencing at this time. Godspeed, Michael and the Pleiadians

On May 8th, 2024 we have a New Moon at 18° Taurus.
The New Moon forms a powerful conjunction-stellium with Venus, Jupiter, and Uranus, amplifying the energy of this lunation.
Jupiter and Uranus, as outer planets, represent collective energies. When aligned with personal planets like the Sun, Moon, and Venus, these influences become more intimate and relevant on a personal level.
The upcoming New Moon in Taurus will activate the promise of the Jupiter-Uranus conjunction, bringing forth important insights or revelations that resonate with your personal journey and aspirations.
At the New Moon in Taurus, something important that may have been elusive or unclear before will become more personal and relatable.
New Moon In Taurus – As Within, So Without
The Jupiter-Uranus conjunction last month came with the promise of an important OPPORTUNITY.
The challenge with the ‘opportunity’, given the context of Jupiter and Uranus as outer planets, lies in its collective nature.
There might be opportunities ‘out there’ but this doesn’t mean that we, individuals, know how to tap into them.
In fact, when our self-awareness (Aries) and self-worth (Taururs) are lacking, we might not even recognize these opportunities – even when they are right in front of our eyes – let alone tap into them.
Why?
“As within, so without, as above, so below, as the universe, so the soul.” This basically means that the world around us is a reflection of who we are on the inside. Those ‘opportunities’ only exist when the person that we are is able to recognize and seize them.
The magic is finding that sweet spot where our personal talent (Sun, Moon, and Venus) meets opportunity (Jupiter and Uranus).
We need to be able to tune into the frequencies of the outer world, we need an energetic alignment between the inner and the outer. And to ‘tune in’, we need a unique set of skills.
A salesperson will notice subtle cues given off by a prospect that indicate they are ready to buy. A photographer will intuitively spot the best shots because their brain is tuned to that frequency.
Abundance and opportunity are not luck; they are about tuning your inner frequency to match the frequency of the universe. As Seneca put it, “Luck is where opportunity meets preparation”.
We can only recognize opportunities when we know who we are, what our skills are, and what we have to offer to the world.
When we don’t know who we are or lack clarity about our abilities, we may overlook potential opportunities that are perfectly aligned with our talents.
However, when we have a clear understanding of ourselves and our unique offerings, we effortlessly attract the right opportunities that resonate with our true selves.
New Moon In Taurus – Your Unique Value Proposition (UVP)
The Unique Value Proposition (UVP) is a term used to describe the specific benefits or advantages that a product, service, or offering provides to its customers or audience, setting it apart from competitors.
People also have UVPs. A personal UVP is what sets an individual apart, what unique skills, experiences, or qualities they bring to the table, and why they are valuable or indispensable in a particular context.
A UVP is our unique combination of skills, expertise, personality traits, and experiences that make us stand out from others in our field of work or any other setting.
Knowing what your UVP is can help you attract opportunities that align with your strengths and capabilities.
Our unique value proposition is centered around value creation. It’s something that actually creates value for the world.
You might be the most amazing accountant, but if the labor market is saturated or if technology replaces our skills, then finding opportunities might be challenging.
You could be the best emerging artist, but if no one is interested in that particular style or genre of art, gaining traction could be difficult. Of course, you can continue making art for the joy of it, but you would still need a viable income to make ends meet.
Our unique value proposition is not only rooted in our talents and skills, but also helps us create or produce something that fulfills a genuine need in the world.
Taurus And Value Creation
Out of all the signs of the zodiac, Taurus is instrumental in understanding what our unique value proposition is. Taurus, the 2nd sign of the zodiac, provides the solid foundations for Aries’ seed of life to take shape and manifest in the material world.
Taurus shapes and creates the tangible realities of our world thanks to its earthy, practical, matter-of-fact attributes.
Taurus is the sign of resources – not only material resources – but also our mental, emotional, and spiritual resources. Basically, everything that is ours – everything that we can use to support and sustain ourselves and others.
We know that our resources create value when we can recognize the connection between what we input (effort, time, energy) and what output results from it.
This output is something that the world needs and it’s willing to pay for.
I’ll never forget my first ‘Taurus’ job as a fruit picker, where I learned the values of hard work and consistency. More importantly, the straightforward nature of this job taught me there’s a ‘basic formula’ to value creation: 1 bushel of picked fruit = x amount of earnings; 1 hour of work = x customers served.
Of course, it becomes more complex when what we offer is intellectual or emotional support – it’s hard to measure what impact a counselor has on their clients’ lives, for example.
Nevertheless, there’s always some sort of basic equation or relationship between what we do, the value we create, and the benefits derived from it.
To achieve success in life, it’s crucial to recognize what exactly it is that we excel at, and then focus and capitalize on that.
Maybe the counselor in our example above has very good results with helping people recover from addictions – because they have experienced addiction themselves – but not so good with relationship counseling.
If what we do (job, personal project) doesn’t actually create value, we will never be able to tap into Jupiter’s proverbial abundance and opportunities.
Taking in any type of client can dilute the counselor’s expertise and effectiveness. The counselor (for their sake, and for the sake of their future clients) would be much better off focusing on addiction-recovery. That’s their core competency. That’s what they’re good at. That’s what sets them apart from other counselors.
New Moon In Taurus – Your Unique Skill That The World Needs
Focusing on what you’re really good at (and removing non-value-adding activities) will give you a unique advantage and maximize your impact.
The New Moon in Taurus conjunct Venus, Jupiter, and Uranus is an invitation to discover your unique value proposition – that thing you’re really good at and that the world needs.
The New Moon in Taurus is an invitation to reflect on the following questions:
“What am I really good at?”
“What unique skills or qualities do I have that the world needs?”
“What is my unique value proposition”?
Astro Butterfly

Mina, Kati
Tänan kogu hingest võimaluse eest järgneda Piia Padari kutsele kirjutada ilukirjanduslik nõuanderaamat – täpselt kolm aastat tööd muutis KÕIK.
Niipea, kui olime Naise elu tema 12 sündimata jäänud lapse esialgse arvu järgi perioodideks jaganud, alustas toimimist külgetõmbeseadus. Erinevate preilide ja prouade lood tõmbusid meie ligi.
Piia kogeb kaaasa üksteisega sarnanevaid elusid nii koolitustel kui oma nõustajapraksist käivitades. Kati sattus resonantsi – nii kaasteelised kui oma selles ja eelmistes kehastustes läbitud elud hakkasid kõnelema SELLEST.
Kõigepealt taipasime kõik korraga ja kordamööda, mida EI pea-tohi-tarvitse.
Meil pole mitte ainsatki põhjust lasta end pisendada, alandada – mitte kellelgi pole õigust meid tühistada.
Valime JAH iseendale – tõstame oma jumalannatiivad porist ja pasast. Pahatar ja Lilith on meile selles toeks ja eeskujuks – nemadki jäeti pikaks ajaks näiliselt kõigest ilma. Legendid neist vassivad, et nad on olnud süüdi kõigis surmapattudes – maailmale olemasolu eest võlgu ning peavad armastuse ära teenima. Ja ikka ei piisa, ei vääri, ei… Jaa!
Me tõstsime fööniksitena tiivad – võtsime need kapist, saime mõnel juhul üldse teada, et meil on tiivad. Lapsepõlves sai enamus meist hingelise nohu – kõik oli olulisem kui laps: tingimuste loomine, eduka tuleviku tagamine. Raha.
Viisime ome enese pere loomisse kaasa igakülgse oskamatuse, sest üsna kõik me siin suitsiidide ja lahutuste esirinnariigis teame südameüdini sügavalt, mis on poolik perekond. Katkine suhe ning kärg-sõrg-härg-pärg-moodustised. Kustkohast mujalt kui meie enese mudilaste ja murdeea valudest pärinevad põrgupiinad kurjade võõrasemde ning kahjuisade – versus kasu – pärast.
Tänan kogu südamest oma õpilasi – pigem õpetajaid! – kellele õpetan kutsehariduskeskuses ja täiskasvanute gümnaasiumis, keeltekoolis ja eratundides justkui eesti keelt ja kirjandust. Tegelikult eesti keeles tundma-tajuma-taipama – teadvustama e teadvele tulema. Südamekeelte põledes õpime imelises elusas emakeeles väljendama oma mõtlemisi ja oletamisi ning puhtaks kirjutama kannatusi, kannatamatust ja kannustamisi.
Õpilaste kui teejuhtidega koos olen õppinud kannatlikkust. Miks ma nii palju töötan? Lapin finantsiliselt-emotsionaalselt eelmist elu sessamas kehastuses.
Oma küpsete koolitatavate eeskujul olen veendunud: kuniks elu, on kõik heastatav. Mu süda on põlvili teie ees, 16-60aastased tüdrukud ja poisid, kes te olete kõigest hoolimata lapsed ilmale toonud, neile parima võimaliku elulähte loonud ning nüüd oma maskid, rollid ja diagnoosid kooli toonud – olles siin nii alasti ja täiuslikud. Aitäh!
Koos oleme teada saanud, et diagnoose õieti pole, langevate maskide sahinal oleme end laiali laotanud, kokku korjanud, päriselt silma vaadanud hirmudele ja illusioonidele, mida oleme orjanud. Mida me teada saime?
Kõik on võimalik, imed sünnivad ja Jumal on alati kodus. Siis ka, kui tundub, et ta on meid maha jätnud. Siis eriti, sest kaeblike siltide ja valulike hinnangute hajudes adume: meid on hoitud selle eest, mida oleme vastuvoolu tahtnud, mitte vajanud. Oma pärisolemusse voolates, keskmesse naastes ning pärisminaks tõustes julgeme usaldada.
Usk, lootus, armastus oma pühas kolmainsuses viivad tingimusteta armastuseni. Armastus, mida sinult kui terviklikult sinult eneselt vastu ei võeta, lõhub enim. Armastades kedagi, kes on salaja katki ja ei vääri enda arvates sind, lõhub ka armastaja ning lisaks karistab teda igakülgse vägivallaga.
Mustrimuutjad on need õnnelikud seni reha ees kaerajaani tantsinud, kes hakkvad psühhoterroristi vampiiriks hääbumist läbi nägema.
Ohvriroll ja märtrivägi on see 11000 elu ja kihi kõrgune mägi, mille vulkaanina laiali lennates julged öelda: „Ma armastan sind.“
Ego, mis tõstab ärkaja huulil kisa – mina-mina-mina! – võib avaneda Minaks või manduda haledaks isekuseks. Egoism lämmatab sensitiivsuse ja empaatia – iga oma sõna, liigutust ja isegi kavatsust aina ülistab ja autasustab egoist. Kraad kangem egotist – nartsissist – kuritarvitab, kadestab, võrdleb, nõuab, mõnitab olles ise surmani hirmunud energiaallika kadumise pärast. Klammerdub ja lõhub – misjärel põlastab: fui, katki! Näe, saab suureliselt potitama asuda…
Vägivaldne on seegi sangarlik sooritus.
Eufooria on esimene tunne, mis tekib kuritarvitaja käest pääsedes.
Kaassõltlasena kakerdame nõrkuse hetkil koletise ballile tagasi, kuni mõistame: sel suitsiidipeol on mõlemad kerjused. Kerjamise lõpp saabub siis, kui teeme seitsmendal katsel lõpliku lõpu ega imeta enam suhet, mis lõpeb imeta või suisa surmaga.
Suurelisus versus suuremeelsus mängivad veel viimaseid mänge. Vot mina, mees, suvatsen sinusugust armastada! Kuulame ära, andestame ega unusta.
Päästja päästmine tuleb kindlalt, kui laseme end eluohtlikult laiali lammutada. Keha tuleb haiguste keeles appi: „Siinkohas on piiritu piiride piir.“
Maarja Magdaleena näitas meile ette, et hooraks tembeldatu sai apostlite apostlina pühakuks, Jeshua naiseks, emaks ja teistele naistele Sõnumi toojaks tunnistatud. See on Tõde.
Tänan pärismina väes kõigi aegade õdesid, kes on tõestanud: avalik arvamus pole oluline – toksilisest suhtest vabanemine aga on elu ja surma küsimus.
Kelle elu sa elad? Nii küsin alati, kui kipun taas kedagi päästma ja emmema. Kes seni minu elu elab? Maailm on tulvil merehädalisi, inimkond on otsekui segipaisatud kaardipakk, milles paarid-mastid-tihid üksteist üles ei leia ning trumpi pole õieti kellelgi. Kohtad paariliseta, moel või teisel liibalaaba isiksusi seltskonnas, sotsiaalmeedias ja paanilisepoolsetes portaalides. SOS!
Olles ka ise räsitud ja teise või kahesajateise ringi hing vaata hoolega, et sa taas samasse kloaaki ei prantsata. Mida kardad, seda saad – erinevates vormides vägivald ja sõltuvused… – ainus võimalus on MITTE KARTA.
On üks lihtne eranditeta reegel: ühena merehädaliste seas pane hapnikumask ja päästevest kõigepealt iseendale.
Mina ise olen kirjutanud KÕIGEST ning ikkagi üllatun: oi, kui lihtne ja ilus on elu, kui me seda ise muremürgiseks ei ela. Mina otsustan õnnelik olla. Mina olen ainus, kes mul tõeliselt olemas on. Mina olen.

Praktilise eesti keele tund menuraamatu toimetamise näitel 🙂
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane 4“ finaal
Teksti toimetamine reaalse raamatu kirjastamise protsessina
jÄLGI ÕIGEKIRJA, STIILI, LIIGENDUST, AJASTUOMAST SÕNAVARA, KORDUVAID STAMPSÕNU, ASESÕNADE JA PÄRISNIMEDE KASUTAMIST – NB! Ära unusta end lugema – loe tähthaaval PÄRISELT!
*
„Miks te ise kohale sõitsite?“ imestas Anna Sergejevna. Ta oligi just see inimene, kellele Tom pidigi telegrammi saatma.
„Ega polekski sõitnud aga mul polnud telegrammi saatmiseks kooperatiivi pitsatit kaasas ja ilma selleta ei võetud mind jutule.“
„Ja nüüd pidite selle pärast Petserist siia sõitma? See on ju nii pikk maa! Ma tunnen vahel kuidas see bürokraatia hakkab nii tugevalt vastu, et tahaks kohe midagi kardinaalset ette võtta. See, et ilma pitsatita ei saa telegrammi saata, see on täiesti absurdne. Ma ei kujuta ette, kes on sellise korra küll välja mõelnud.“
„Ei tea tõesti, kuid nüüd olen ma siin ja mul on kõik vajalikud dokumendid kaasas.“
Ei läinud kümmet minutitki kui telefonogramm oli Petserisse saatmiseks valmis ja ka teele saadetud. Tom tänas Anna Sergejevat südamest ja kinkis talle oma viimase likööripudeli.
„Väikene kingitus Eestist,“ sõnas ta üllatunud naisele. „Oleks mul kotis olnud midagi metallist, poleks mind usutavasti edasi lubatud aga pudelit ei osanud nad seal pääslas tuvastada.
„Ma imestasin üldse, kuidas teid edasi lubati.“
„Ju ma palusin ilusasti. Muud ei oska ma arvata.“
Selle peale ei osanud ka Anna Sergejevna midagi muud öelda tänada Tomi sellise pisikese kingituse eest.
Tom sõitis Petseri poole aga mõtted uitasid oma rada. Ta püüdis nuputada palju ikkagi maksab vagunite saatmine Valka. Esimese teekonna osa eest ei küsinud keegi midagi. Ka see tundus olevat kuidagi ebaloomulik. Raudtee teenis ju hiiglaslikke kasumeid, kuid temalt ei võetud midagi. Poolel teel hakkasid silmad vägisi kinni vajuma ja Tom otsustas pool tunnikest puhata. Nüüd ei olnud tal enam mingit soovi peatuda kusagil miilitsaputka juures, vaid ta leidis enesele koha ühes mitte eriti suure bensiinijaama parklas.
Tööpäev oli juba alanud kui Tom Petseri raudteejaama jõudis. Ta parkis auto teisele poole kontorihoonet, seal juba seisvate autode juurde ja kiirustas dokumente pappkaante vahele surudes kuulutama rõõmusõnumit, et vagunid võib esimesel võimalusel Valka edasi saata. Kui ta kõiki tervitades kontorisse sisenes ja oma dokumendid luugile asetas, oli tal hetkel tunne nagu oleks saabunud matustele. Isegi ta teretamisele ei vastatud. Tom ei jõudnud veel küsidagi, et mis juhtunud on, et kogu töökas kollektiiv on üksmeelselt surnumatjate nägudega kui tundis, et keegi astus talle selja tagant ligi ja ta mõlemad käed oleks nagu tangide vahele sattunud. Keegi väänas ta käed selja taha ja jõuga kummargile surudes lõi ta otsmiku tugevalt vastu barjääri ära. Sädemed lendasid silmist ja ta tundis kuidas käerauad ta selja taha väänatud randmete ümber sulgusid. Otsmik tulitas vastu barjääri löömisest ja Tom oli kindel, et lisaks juba kollakaks muutuvale silmaalusele on tal nüüd pool pead sinine. Tom pöörati ümber ja ta nägi kahte erariides, enesest poole pea jagu pikemat meest, kellest üks toetas teda käega rindu ja teine käratas, et ta paigal püsiks ja kompas ta läbi. Põuetaskust sai ta kätte rahakoti koos juhiloa ja passiga, kuid teistes taskutes ei olnud midagi. Rohkem midagi leidmata käratas ta Tomi ukse poole astuma.
„Mida see jõudemonstratsioon peaks tähendama?“ küsis Tom end rahulikuks sundides. Ta ei tundnud olevat enesel mingit süüd, et teda kurjategijana kohelda.
„Küll sulle kõik selgeks tehakse,“ vastas mees, kes oli teda rinnast toetanud ja rohkem midagi vastamata tõukasid nad Tomi välisukse suunas. Kusagilt oli kontori ette sõitnud kollane, sinise triibuga miilitsamasin ja Tom kamandati tagumisest uksest traatvõrgu ja trellidega isoleeritud kuudikusse, kus haises rämedalt sita ja kuse järgi. Tom pani tähele, et tema arreteerijad ei sõitnud sama masinaga millega teda sõidutati vaid istusid musta värvi Volgasse. Tom kirus, et ei olnud enne kontorisse minemist kusel käinud ja nüüd oli surutis põies muutunud lausa väljakannatamatuks. Hea meelega oleks ta kusnud sinnasamasse põrandale, kuhu olid usutavasti enne seda sajad oma põit tühjendanud, kuid selja taha aheldatud kätega osutus see võimatuks. Tom uskus, et tead viiakse mingisse kohalikku jaoskonda aga ta märkas, et pöörduti suurele maanteele ja suunduti Pihkva poole. See ei tõotanud head ja võis tähendada mida iganes. Tom püüdis olukorda hinnata ja talle meenus, et üks meestest oli ka tema luugile asetatud dokumendid kaasa võtnud. Poolel teel Pihkvani ei suutnud Tom enam metsikut kusehäda taluda ja sügvalt ohates lasi tulema kõik, mis tulla oli. Soojad nired jooksid mööda reisi ja tungides läbi pükste jõudsid ka tagumiku alla. See oli rõve aga raudus kätega teadmatuse suunas loksuda oli vaieldamatult rõvedam. Tom kujutas ette kui jube võis veel olla nendel tuhandetel küüditatutel, keda nagu tedagi, umbes samamoodi loomavagunites tundmatusse sõidutati. Sama riigikord ja samad meetodid. Ta uskus, et küüditatutele vähemalt öeldi, et miks nad vagunitesse aeti. Tema vangistajad olid aga rohkem kui kidakeelsed. Selles polnud midagi imelikku ja Tom teadis, et kui teda hakataksegi milleski süüdistama, siis esmaseks ülesandeks on külvata arreteeritavas hirmu ja paanikat. Hoida oma ohvrit teadmatuses ja siis pehmeks tehtuna murda igasugune soov osutada vastupanu. Tegelikult oli Tom oma eelnevas elus kujutanud end korduvalt ülekuulatava rollis ja praegune olukord, vaatamata oma jaburdusele, hakkas talle tasapisi nalja valmistama. Ta püüdis veelkord lahti mõtestada miks ta kongi topiti, kuid midagi asjalikku ei meenunud. Järelikult tuli lihtsalt olla ja oodata.
Lõpuks peatutigi veidi räämas kahekorruselise maja ees ja Tom jõudis ukse kõrval olevalt sildist lugeda, et tegu on Pihkva raudteemiilitsa osakonnaga.
„Äkki hakatakse teda üle kuulema vagunite pärast?“ mõtles ta endamisi. Ja kui hakataksegi, siis minu roll on selles olematu. Ma ei ole kellelegi midagi maksnud, raiugu või tükkideks ja iga tükikene kisendab neile näkku, et ei ole maksnud. Kuid raha! Alles nüüd plahvatas Tomi peas, et kohver rahaga oli jäänud bensiinikanistrite alla pakiruumi. Ta ei olnud oma jääki üle lugenud ega teadnudki täpselt palju tal veel kaasavõetud rahast alles oli. Vähe seda ei olnud ja kui keegi selle kanistrite alt leiab, see saab kohalikku elatustaset arvestades elu lõpuni õnnelikuks. Kuid ta taskutest ei leitud midagi ja Tomile hakkas meenuma, et ta oli kontorisse suure ähmiga tormates jätnud süütevõtmed autosse. See oli mõnele pätile tõeline kingitus. Bensiini ja raha täis masin vedeleb mingis raudteejama parklas ja isegi võtmed on süütelukus.
Tom juhatati läbi pika ja pimedavõitu koridori ühte kabinetti, kus talt võeti käerauad maha ja kaks vormis miilitsat pildistasid teda nii otse kui külgvaates. Seejärel määriti ta sõrmed trükivärviga kokku ja ta pidi iga sõrmejälje vajutama eraldi spetsiaalse ankeedi lahtrisse.
„Peale sõrmejälgede võtmist sisenes ruumi veel üks miilits, kes nähes täiskustud Tomi hakkas naerma ja teavitas kõigile, et enese täiskusemine on esmane tunnus süü vabatahtlikust üles tunnistamisest. Tom ei hakanud nende käest uurima, miks teda siia toodi, sest teadis juba ette, et õiged vastused saab ta alles uurijalt, kes varem või hiljem hakkab teda üle kuulama. Tom ootas, et teda viiakse nüüd mõnda kambrisse, enne kui uurija kohale tuleb, kuid ta eksis. Hiljem saabunud miilits pani ta käed uuesti raudu, kuid seekord mitte seljatagant vaid eest ja juhatas ta mööda kitsast treppi keldrisse. Keldrist õhkus niiskust ja leitnandi pagunitega miilits lükkas ühe roostekarva raudukse lahti ka käskis Tomil sisse astuda. Selles kambris teda juba oodati. Üks vanemleitnandi pagunitega ja väikeste tumedate vuntsidega miilits oli oma jaki toolikorjule asetanud ja pluusikäised üles kerinud. Tom teadis, et see ei tähenda tema jaoks midagi head, kuid ta otsustas olla lõpuni vait ja kannatada ära vaikselt terve eeltöötlemise protseduur. Üleskeeratud käistega miilits kinnitas käeraudade külge armatuurrauast välja painutatud konksu, mis oli sõlmitud sõrmejämeduse takuse nööri külge ja jooksis üle lakke kinnitatud tali rõnga. Paari tugeva tõmbega riputas ta Tomi ülestõstetud kätega lae alla nii kõrgele, et Tomi sai vaevu kinganinadega põrandat puudutada.
„Vaata, Toomas Jugapuu, Me teame sinust rohkem kui sa ise arvatagi oskad. Sul on praegu viimane võimalus kinnitada, et sa ei hakka midagi tagasi ajama ja räägid kõik südamelt ära. Said sa minust aru?“
„Sain. Ma pean kõik puhtsüdamlikult üles tunnistama,“ vastas Tom vaikselt.
„Näed, polegi raske jääda mõistlikkuse piiridesse. Alustame siis algusest. Kellega sa koos oma kuritegu ette valmistasid? Kes oli initsiaator ja mis rolli pidid sina selles mängima?“
„Nõus, alustame algusest. Kõigepealt võiksite mulle öelda, milles minu kuritegu seisneb, siis vaatame, kas me saame asjadest üldse ühte moodi aru.“
„Tundub, et sa ei mõistnud, mida ma sulle ütlesin. Ma eeldan sinult puhtsüdamlikku ülestunnistust. On sellest siis nii raske aru saada.“
„Ma mõistan teie soovi suurepäraselt aga ma palusin, et selgitaksite, milles seisneb minu kuritegu, mida ma peaksin puhtsüdamlikult üles tunnistama?“
Vastuse asemel tabas Tomi tugev löök maksa pihta. Tom tundis, kuidas hing jääb rindu kinni ja ta ei suuda enam sisse hingata. Teine löök tabas teda täpselt solaari. Ta oleks tahtnud metsiku valu tõttu kägarasse tõmbuda, kuid ülestõstetud käed ei võimaldanud end liigutada.“
Peksja ootas rahulikult kuni Tom sai jälle hingamise tagasi ja küsis uuesti, kas Tom sai aru, mis teada ees ootab kui ta kavatseb veel kaua vastu punnida. Tomi kohale toonud miilits seisis ukse juures ja sõnas enne lahkumist, et mingil juhul ei tohi lüüa kahtlusalust näkku. Mingeid mõjutamise jälgi ei tohi näha olla. Teine ühmas, et ta teab seda niigi ja talle pole lapsehoidjat vaja. Kohe kui peksja jäi üksinda, virutas ta uue obaduse Tomile solaari. Tom inises valust ja tundis, et hakkab lämbuma.
„Sul veab, et me enam ei tohi elektrit kasutada. Tead, kui hästi ja kiirelt see kõikide keelepaelad valla päästis. Aga ole muretu, meil on aega piisavalt ja siit keldrist ei ole veel keegi ilma ülestunnistuseta lahkunud.“
Tom teadis ajaloost, et ka kõige tugevamad ja vastupidavamad inimesed kirjutasid peale sellelaadseid piinamisi alla ükskõik millele, peaasi, et piinamine lõpetataks. Tom mõistis, et see kommunistist timukast ei ole mingi uurija, vaid teda valmistatakse ette kohtumiseks tõelise uurijaga. Sellele idioodile võis rääkida või öelda mida iganes. Teine asi oli uurijaga. Tema ei saanud samasuguseid meetodeid kasutada ja eeldatavasti oli tegemist haritud inimesega. See mölakas võis teda peksta, kuid juba ütlus teise miilitsa poolt, et näkku lüüa ei tohi andis lootust, et uurija ette pidi ta ilmuma terve silmnäoga. Tom kahetses, et sinikas silma all oli juba kollakas-rohekat tooni ja seda ei saanud lugeda värskelt tekitatud traumaks.
Peale järjekordset löökide seeriat kadus Tomil pilt eest ja ta jäi lõdvalt rippuma.
Tundus, et ta peksja ehmatas ise ka ära, sest Tom tundis ninna tungivat väljakannatamatut nuuskpiirituse lõhna ja avas silmad.
„Nii nõrgukene sa siis oledki,“ sõnas peksja parastavalt. „Toibu veidi ja mõne aja pärast jätkame oma vestlust.“
Toibumisest ei tulnud midagi välja. Väljavenitatud õlad valutasid meeletult ja sees keeras. Tomi jaoks jäi aeg seisma. Ta ei osanud arvata, kaua ta niimoodi seal lae all rippus, kuid rohkem ta tol korral oma peksjat ei näinud. Tema juurde tulid kaks uut miilitsat ja päästsid teda hoidva nööri valla. Tom varises põrandale ja täpselt sellesse asendisse oleks ta ka lamama jäänud kui ta tõsteti üles ja võeti käerauad ära.
„Liiguta end!“ kamandas üks miilits teda selga tõugates „Käed seljale!“ kamandas teine. Tom juhatati ühte kambrisse, kus laua taga istusid kaks vanemat meest ja üks neist rüüpas alumiiniumtopsist mingit jooki. Nähes Tomi kambrisse sisenemas jäid nad teda uudishimulikult vaatama.
„Tere head inimesed, Olen Toomas ja mul oleks suur au veeta teie seltsis niipalju aega kui need seal vajalikuks peavad.“ Ta osutas peaga ukse poole.
Mehed vaatasid teda vaikselt ja rohkem temast välja ei teinud.
Tom seisis hetke kambri ukse juures ja astus siis edasi.
„Kas ma võin teie juurde istuda?“ Küsis Tom laua kõrval seistes.
„Istu kui julged,“ vastas üks mokaotsast.
Tom julges ja istus pingile.
„Räägi, mille eest istud ja kust tuled?“ küsis üks istujatest Tomi poole vaatamata.
„Mitte millegi eest. Keegi pole sõnakestki öelnud. Ainukene teema oli selles, et ma ennast süüdi tunnistaksin.“
„Oled siis süüdi?“
„Hea küsimus, millele pole ausat vastust.“
„Oma asi,“ kehitas teine õlgu.
Rohkem nad Tomiga ei suhelnud. Ka Tomil ei olnud soovi nendega lähemalt tuttavaks saada. Õhtul lükati luugist sisse alumiiniumist taldrikud mingi pudruga. Tomil ei olnud mingit isu süüa ja ta loovutas oma söögiportsu meestele, kes selle sõbralikult ära jagasid. Õhtul lasti narid alla ja Tom valis teadlikult vabaks jäetud magamiskoha. Kõiksugu mõtted keerlesid peas ja ta uinus alles vastu hommikut.
Hommikul, peale seda kui toiduportsud olid kambrisse toodud, viidi Tom esimesel korrusel asuvasse kabinetti, kus istus üpris tagasihoidliku väljanägemisega umbes neljakümne aastane naine, kes tutvustas end Tomile vanemuurijana ja teatas, et Tomi toimik on talle suunatud ja ta peab läbi viima esmase ülekuulamise. Uurija nimi libises Tomil ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ta palus viisakalt Tomil istuda ja hakkas mingeid pabereid täitma. Tom ootas vaikides ja kui uurija end tema poole keeras, ei pööranud Tom pilku mujale vaid vaatas talle otse silma.
„Ma sain aru, et te ei taha midagi üles tunnistada. Olgu, see on teie õigus aga minu kohustus on teile midagi teavitada. Puhtsüdamlik ülestunnistus vähendab teie karistust oluliselt.“
„Enne kui kedagi karistama hakata, peab olema inimese süü tõendatud. Te ei ole sellega isegi algust teinud aga juba räägite karistusest.“
Kulla noormees! Teie süü on tõendatud ja siin on vaja dokumendid ainult välja vormistada ja kohtusse saata. Vähemalt viis aastat on teil üldrežiimiga koloonias garanteeritud.“
Tom muigas. Seda pani ka uurija tähele.
„Mis teile nalja valmistab?“ tundis uurija huvi.
„Teie jutt. Tegelikult on masendav kui enesekindlalt te juba väidate, et ma olen sooritanud mingi kuritöö. Püüate kirvega kurge ja vahest tõesti mõne päti puhul see töötab aga praegu haugute täiesti vale puu alla.“
„Hea küll! Kuidas soovite. Alustame siis ametliku ülekuulamisega.“
„Alustame. Kuid enne peate mulle tutvustama, kellena te mind üle kuulate. Olen ma kahtlustatav või kogunisti tunnistaja? Sellest sõltub, kas ma saan ülekuulamisele kutsuda oma advokaadi Eestist või pole seda ikkagi vaja. Enne ei kuula te mind kohe kindlasti üle.“
Pahameele vari libises üle uurija näo.
„Ah, te olete kohe nii tark, et räägite advokaadist ja puha.“
„Loomulikult, tundub, et ma tean seadustest rohkem kui te arvata oskate. Juhuslikult õpin ma Tartu Riiklikus Ülikoolis neljandal kursusel õigusteadust ja alles eelmisel semestril andsin praegust olukorda puudutavates küsimuses eksami hindele väga hea.“
Uurija kergitas kulmu ja näis veidi mõtlevat.
„Hea küll, räägime siis nii nagu kord ette näeb. Alustame sellest, et te üritasite Petseri raudteejaama saabunud vaguneid Valga raudteejaama ümber adresseerida. Selles pole loomulikult midagi kriminaalset aga nendes vagunites, mida te soovisite Valka saata on sulaselge kvaliteetne nisu aga vaadake siia! Need on kauba saatelehed ja kas te tunnete oma allkirja ära? On see teie allkiri?“
Tom noogutas. „Tunnistan, et nendel saatelehtedel on minu allkiri.“
„Kuid nüüd vaatame, mis on saatelehtedele kauba kohta kirjutatud. Saatelehtede järgi tuleb välja, et vagunites peavad olema vilja jäätmed aga on hoopis kvaliteetne söögi teravili. Kuidas te seda siis seletate?“
„Ma võin seletad aga ilma protokollita. Seda oleksite võinud ka ilma keldrisse viimata küsida.“
„Ma ei tea, mis keldrist te räägite aga ma ootan põnevusega teie versiooni nende viljajäätmete kohta.“
„See on lihtlabane eksitus. Mina tasusin vilja eest ja miks saatelehtedele on kirjutatud mingid viljajäätmed, seda ma öelda ei oska. Seega, kui ma olen tasunud vilja eest, ei saa me rääkida mingist kuriteost. See on elementaarne.“
„Tasusite vilja eest? Aga miks siis saatelehtedel on teie allkiri?“
„Sellepärast, et kaubakontoris paluti saatelehtedele anda allkiri, et kaup on teele saadetud. Õigemini võtsid nad selle dokumendiga kauba oma vastutusalasse. Kui tee peal midagi kaduma läheb, siis on mul õigus esitada raudteele pretensioon ja nõuda kahju hüvitamist.“
„Jah, ma olen sellega kursis. Aga millega te tõendate, et maksite vilja eest? Teilt ära võetud dokumentides ei ole selle kohta mingit märget.“
„Tõsi, ma jätsin panga templiga maksekorralduse koopia majandisse. Ma olin veendunud, et mul ei lähe seda rohkem vaja.“
„Ma ei pruugi teid valetamises kahtlustada aga ma sooviksin ikkagi näha, et te tasusite vilja eest, mitte mingite jäätmete eest.“
„Seda pole raske tõestada. Ma võin paluda, et keegi tooks Eestist pangast väljastatud orderi, mille eest ma tegelikult tasusin. Teine võimalus on pöörduda otse majandisse ja nõuda sealt välja vajalik dokument.“
„Ma saan sellest suurepäraselt aru. Kiirem ja mugavam on vist tõesti kasutada kedagi, kes tooks meile panga kinnitusega dokumendi. On teil keegi, kes võiks selle kohale toimetada?“
„Loomulikult on aga ma pean siis saama helistada.“
„Selles ei ole küsimust. Öelge number ja me korraldame teile esimesel võimalusel kõne Eestisse.“
Tomil vedas. Arno oli just saabunud kontorisse kui telefon kirjutuslaual helisema hakkas. Ta tahtis hakata Tomi ja tema reisi kohta küsimusi esitama aga Tom palus tal vait olla ja hoolega kuulata. Kui Tom kõne lõpetas, oli ta kindel, et hiljemalt järgmise päeva hommikuks oli Arno vajaliku paberiga kohal.
„Homme hommikuks on vajalik tõend kohal,“ kinnitas Tom uurijale, kes kuulas hoolega igat Tomi sõna nagu oleks eesti keelest aru saanud.
„Hea küll. Kui see tõend kohale saabub, siis räägime uuesti,“ vastas ta nupule vajutades, et ukse taga ootav konvoeerija Tomi minema toimetaks. Kambrisse jõudes olid ta kaaslased kadunud. Tom kõndis sihitult seinast seinani ja hakkas enda väsitamiseks tegema kükke ja käte kõverdusi. Öö tuli üle elada ja ta ei soovinud rohkem pimedas kambrilage vahtida. Ta ei osanud arvata, mis kell võis olla kui üks tema eileöistest kaaslastest tagasi toodi. Tom tõusis istuli ja jäi ootama, mida tulijal oli öelda. Mees istus laua äärde ja toetas pea kätele. Veidi istunud vaatas ta Tomi poole.
„Kas said selgust, miks sind kinni nabiti?“
„Sain. Olevat viljajäätmete asemel vilja vagunisse sokutanud ja sellega riiki, või kurat teab keda, oluliselt kahjustanud. See on jama ja ma usun, et homme saan tõendada, et ma ei ole kaamel. Kus su kaaslane jäi?“
„Ära kunagi usalda kedagi. See on sulle tasuta soovitud. Ma sain tänu oma niinimetatud sõbrale tõelise kingituse ja lähen sajaga kohtusse. Sellest pole enam pääsu.“
„Tom teadis, suurepäraselt mida tähendab kui sind süüdistatakse paragrahv sajale toetudes. Ma küsin siis nii nagu sina minult küsisid. Tunnistad sa ennast süüdi?“
„Enne ei oleks tunnistanud aga nüüd, peale oma sõbraga kohtumist tunnistaksin. Mitte ei tunnistaks vaid annaksin end ise vabatahtlikult üles.“
Hommikul viid Tom jälle ülekuulamisele. Uurija oli nüüd hoopis lahkem ja tõdes, et Tomil oli õigus ja nad ei pea vajalikuks teda rohkem vahi alla hoida. Talle tagastati kõik läbiotsimisel ära võetud asjad ja Tomi üllatuseks oli isegi raha rahakotis alles. Kui ta küsis kuidas ta nüüd kõige kiiremini Petserisse saab, siis kehitati vastuseks õlgu ja korrapidaja teatas, et see on võõras mure. Tom otsis osakonnast väljudes pilguga Arnot aga teda ei paistnud kusagilt. Ta peatas esimese möödasõitva masina ja palus end Petserisse viia. Noorepoolne mees, kelle pealagi hakkas juba kiilaks muutuma, ei tahtnud algul Petserisse sõitmisest midagi kuulda aga kui Tom näitas talle kahte kahekümne viiekat ja kinnitas see raha saab tema omaks, ei hakanud mees rohkem vastu puiklema. Raudteejaama juurde jõudes maksis Tom lubatud summa ja kiirustas oma autot otsima. Ta oli autost väljudes veendunud, et omaenese autot ei näe ta rohkem enam kunagi, kuid kui ta nurga tagant välja astudes oma autot silmas, ei uskunud ta oma silmi. Masin seisis samal kohal kuhu Tom oli ta jätnud. Uksed olid lukustamata ja võtmed jätkuvalt süütelukus. Ka rahakohver oli bensiinikanistrite all alles. Tom vaatas taeva poole ja noogutas tänutäheks aeglaselt liikuvate pilvede suunas. See, mis oli juhtunud oli rohkem kui ime. Nähes, et autoga on kõik korras kiirustas Tom kaubakontorise ja nõudis, et tema vagunid, mis seisid jätkuvalt haruteel toimetataks esimesel võimalusel Valka.
„See ei ole võimalik,“ vastas talle kaubakontori juhataja. „Need on siin nüüd seisnud üle ettenähtud aja ja enne tuleb viivituse eest trahvid ära maksta ning alles siis on võimalik vagunid edasi saata. Selline on kord ja see on kõigile täitmiseks.“
Tom tundis kuidas tal on järjest raskem oma raevu vaos hoida. „Kallis inimene,“ pöördus ta kaubakontori juhataja poole. On täiesti üheselt ilmne, et teie valekaebuse alusel peeti mind kinni ja nüüd hakkate mulle mingitest trahvidest rääkima. Olge nii kenad ja saatke, palun, need vagunid esimesel võimalusel Valka.“
„Ma ei hakka end enam kordama. Kord on kord ja me ei kavatse seda rikkuda.“
Tom ei hakanud isegi küsima, kui suur see trahvisumma olla võiks. Oma eelnevatest kogemustest teadis ta suurepäraselt, et sellist trahvi makstes jääksid talle enesele ainult tühjad pihud. Ta istus autosse ja sõitis tagasi Pihkvasse. Raudteemiilitsa osakonna ees jättis ta auto treppi ja palus korrapidajal end ülema juurde juhatada. Tom kinnitas, et tegemist on eriti tähtsate asjadega ja talle ei hakatud vastu vaidlema. Tom sisenes koputamata ülema kabinetti ja leidis eest kõhnavõitu, majori pagunitega mehe, kes vaatas Tomi sisenemist veidi üllatunud pilguga.
Ta pani käes hoitud sulepea lauale ja vaatas Tomile küsivalt otsa. Tom teretas viisakalt ja vuristas peaaegu ühe hingetõmbega, kõik välja, mis tal hingel oli. Miilitsamajor vaatas teda nüüd mõtlikult ja küsis, et mida Tom temalt soovib.“
„Ma ei tea mida ma soovin aga ma pean need viljavagunud kiiremas korras saama minema saadetud. See on kolhoosile mõeldud vili ja ei ole võimalik, et ma peaksin hakkama maksma trahvi selle aja eest, mil ma siin kinni istusin. Kui me seda küsimust ei saa mõistusepäraselt lahendatud, lähen otsekohe prokuratuuri ja teen avalduse vägivalla suhtes, mis sai mulle teie keldris osaks.“
Ülem vaatas Tomi täiesti emotsioonivabalt ja Tomil oli tunne, et ta ütleb, et kui soovite, siis minge kuhu iganes, kuid ülem küsis rahulikult, et kus need vagunid tal täpselt kinni seisavad ja kes temalt leppetrahvi tahab. Tom seletas nüüd uuesti ja hoopis rahulikumalt, et kaubakontori juhataja keeldub vaguneid edasi saatmast.“
„Teate, noormees. Teie ärritus on täiesti üleliigne. Kõiki küsimusi saab ka rahulikult lahendada.“
Ta võttis toru ja helistas Petseri kaubakontorisse. Tom ei kuulnud täpselt kõike, kuid torust kostus kuidas kaubakontori juhataja mesimagusa häälega kinnitas, et ta ei teadnud ja kõik saab kõige paremas korras korda.
„Näete nüüd! Sõitke nüüd rahulikult kohale ja vaadake, et teie vagunid sihtkohta jõuaksid.“
Tom tänas, seda äärmiselt rahuliku olemisega ülemat ja kiirustas autosse. Teise korruse trepist laskudes nägi ta toda üleskääritud käistega miilitsat, kes teda keldris peksis. Tom kiirustas talle järgi ja virutas täiest jõust kinganinaga mehele tagumikku. Löök oli nii tugev ja täpselt vastu pärakut sihitud, et mees tõmbus sirgeks ja kui nägi endast mööda kiirustavat Tomi, suutis sisises ainult läbi hammaste, et ta lööb Tomi maha.
„Mine munni, pederast!“ irvitas Tom talle vastu, sest teadis, et selle põrguliku valuga ei suuda see mees paari minuti jooksul astuda samugi. Tomil oli pioneerilaagrist saadud samalaadne kogemus ja ta mäletas siiani hulluseni valutavat sitaauku kui vanema rühma poiss end tema peal välja elas.
Petseri kaubakontorisse jõudes oli juhataja nagu ära vahetatud. Ta lausa lipitses Tomi ees ja kinnitas, et öise koosseisuga lähevad vagunud teele ja hiljemalt järgmise hommiku kella kümneks on need sihtkohta jõudnud.
„Ilma asjata sõitsite meie peale kaebama. Oleksite teinud naistele või kommikarbi ja me oleksime saanud kõik küsimused kohapeal lahendatud…“
„Sittagi te oleksite,“ vastas Tom. „Te olete ahne ja omakasupüüdlik ja hoidke oma nahk, kui need vagunid ei ole homme hommikul Valgas. Siis vaadatakse teie tegevust kui kahjurlust ja ma ei vist ei pea teile hakkama lahti seletame, mida see enesest tähendab.“
Tom jättis surmtõsise juhtaja end pilguga saatma ja kiirustas autosse. Ta tahtis juba õhtuks koju jõuda.
Järgmise päeva hommikul pani Tom end korralikult riidesse. Isegi lipsu sidus ette ja lõi kingad läikima. Sekretär Leila pidi toolilt maha kukkuma kui nägi naeratavat Tomi kolhoosi kontorisse sisse astumas,.
„Sa oled… sa oled tagasi?“
„Kus ma siis olema peaksin. Usud, et ma tahtsin Venemaale jääda? Sa ei mõtle seda ju tõsiselt?“
„Sa ei kujuta ette, milline paanika siin valitseb…Mäesalu nõuab juba mitmendat päeva, et sinu kohta miilitsale avaldus tehtaks. Ta kinnitas kõigile, et sa oled majandi rahadega põgenenud ja nüüd tuleb sinuga hakata tõsiselt tegelema.“
„Sõitku perse…“ vastas Tom naeratades, avas esimehe kabineti ukse ja astus sisse.
Hommikune nõupidamine oli pooleli ja nähes ülikonnas ja naeratavat Tomi jäid kõik vait ja vaatasid tema suunas.
„Hommikust, seltsimehed!“ tervitas Tom kõiki kohalviibijaid. „Ma arvan, et selle asemel, et siin nõupidamist pidada, võiksite sõita Valka ja võtta vili vastu. Minu andmetel on vagunid praegu veel tühjaks laadimata, sest keegi ei tea, mida selle viljaga edasi teha.“
„Vagunid? Valga raudteejaamas?“ küsis esimees uskumatult.
„Kus nad siis olema peaksid? Ikka seal ja teie seltsimees Mäesalu, olge teinekord veidi rahulikum. Mina ei ole mingi kommunistist pätt, kes majandi rahadega jalga laseb…“
„Mida te enesele lubate…“
Kuid teda ei kuulanud enam keegi. Kõigil hakkas väga kiire.
Peale seda õnnestunud tehingut oli Tomil kindel soov laiendada oluliselt oma kooperatiivi tegevust. Ta osales mitmel metsaoksjonil ja ostis kõikide nina eest ära parimad langid. Pani püsti terve tööstuse ja elu viis ta kokku mitmete huvitavate inimestega. Ka nendega, kelle pärast ja kellega koostöös ta hakkaski Moskva vahet sõitma. Kuid nüüd oli ta ikkagi dilemma ees. Ta teadis ja oli veendunud, et saavutatud igapäevarutiin ei olnud tema võimete lagi ja sellepärast helistaski ta ühel varahommikul Arturi antud numbrile. Tundes ära Arturi unise hääle sõnas ta konkreetselt, et reedese hommikuse lennukiga tuleb ta Moskvasse. Täpselt nii nagu lubas tulla.
„Suurepärane,“ vastas Artur lühidalt. „Me tuleme sulle vastu…“