Südamekool
Altveski vesiveski hoonetekompleksi juurde kuulunud kuivati – 15x30x ca 17 meetrit – on tänase Südamesalu kinnistule rajatav loodus-loovus-holistiline kool, mille keskel on koolipidaja elukondlik ruum ning maantee pool tall koos õues õppimise ruumiga ja jõe pool klassituba.
Nimi
Südamekool tähendab looduses looval moel üldhariduse ning rekreatsiooni ja rehabilitatsiooni pakkumist nii lastele kui täiskasvanutele.
Eesmärk
Südamekool sünnib lähtuvalt sotsiaalsest tellimusest ja kogukonna vajadusest.
Metoodika
Südamekooli rajamiseks on Tartu Ülikooli humanitaaria magister Kati Saara Murutar juurde õppinud pedagoogikat ja projektimaastikul majandamist. Koolipidajal on kunstiharidus (Pärnu Kunstikooli esimene lend + Tallinna kunstiülikooli ettevalmistuskursus), muusikaharidus (Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi muusika, joonestamise ja bioloogia kallak), tantsukoolitus balletistuudios Pärnu teatri Endla juures (Aita Indrikson, Inna Sulg, Mait Agu ja Laine Mägi).
Murutaril ja Aabrami hobulausujad MTÜ-l on nii laste kui täiskasvanute laagrite ja koolituste pidamise kogemust enam kui 30 aastat.
Steiner-holistiline metoodika on Mikk Sarve algatatud õuesõppe analoog. Koostööpartnerid on Waldorfkool, Holistika Instituut, president Kersti Kaljulaidi fond, Alar Krautmanni kool ning rahvusvahelise võrgustikuga
Семейное образование – проект Игоря и Валентины Чапковских – Семейное образование
Südamekool kuulub ühisesse võrgustikku Lilleoru (Ingvar Villido), Adila-Pihali (Urmas Sõõrumaa), Pesa (Ralf Neemlaid) ja Sänna kultuurimõisaga (pk Noor).
Teisalt on olemas koostöine võrgustik Nuiamäe, Juurimaa, Rebala ja Ranna Rantšo kauaste kolleegidega.
Rahastamine
Südamekooli rahastab
1) Südamesalu omanik Kati Saara Murutar
2) Südamesalu hobusekasvatust, produktsiooni ja koolitusi korraldav MTÜ Aabrami hobulausujad
3) Projektimaastik

Ettevõtluse toetamine

https://culture.ec.europa.eu/funding/cultureu-funding-guide/discover-funding-opportunities-for-the-cultural-and-creative-sectors
www.rapla.ee – tegevustoetused
https://www.pria.ee/uudised/jaanuaris-avanev-toetus-soodustab-maapiirkondades-kaasaegse-ettevotluskeskkonna-rajamist
https://www.pria.ee/toetused/maapiirkonna-ettevotjate-konkurentsivoime-suurendamise-investeeringutoetus-2026
Keskkond
Südamesalu haridus- ja rekreatsioonikeskus on oma pokumaa ja puudesaluga Vigala jõe kaldal läbinisti ja tõeliselt roheline kool Kuusiku hoiualal.
Talli ees päikesekatuse all pakume hipoteraapiat ja loodusharidust.
Elukondlike ruumide 1. korrusel on erakooli-loovlaagrite esmane klassituba koos abiruumide ja raamatukoguga.
Jõepoolse ristküliku kohale ehitatava katuse all 2. ja 3. korruse tasandil on edaspidi arendatava erakooli ruumid.

Mopsi memuaarid
Big Botsu – The Dog

Väikese koera suur silmapaar kutsub otsa vaatama endale, sinu koerale, armastatule ja lastele – ta on aus teejuht senitundmatutesse ja iseenese eest varjatud maailmadesse.
Maailma esimene raamat mopsi tõugu koerast sünnib Eestis nii eesti kui inglise keeles.
Botsataja ei ole lihtsalt väikest kasvu tubli sportlik terviklik lemmikloom – ta ei ole padjakoer ega memmekas!
Botsu on Koer: ta on rändaja, seikleja ning südamesõber. Ta on matkanud ja elanud mitmelkümnel maal. Kuni tema peremees, Hiking Estonia matkameister Andrus Aus on omapäi reisinud, seni on moodustunud Botsut hoidnud sõprade Omadering. Õigupoolest on väike suurmees pigem neid inimesi hoidnud ja tervendanud. Aga ühtlasi nende proovinädalatega ka õpetanud, kas pere ja lapsed oleksid valmis 24/7 oma koera eest vastutust võtma.
Meie mops vaatleb ja jutustab nii oma tõu kui üldse koerte totumisest, külma ja kuumaga kohanemisest, tervisest-tõbedest ning tõelisest tervenemisest – kokkutulemistest ja laialiminemistest.
Koer on alati KOHAL. Ta näeb, teab ja mõistab rohkem kui inimesed aimavad.
Ole meiega ja võta selle jumaliku isiksuse kingitus vastu!
Kati Murutar
Raamatu koostaja – mopsi sekretär
*
Meie raamat tuleb trükist 19. septembriks 2026 – siis saab Botsataja 12aastaseks.
Seejärel ilmub teos ka e- ja audioraamatuna.

Pug Memoirs
Big Botsu – The Dog

The big pair of eyes of a small dog invites you to look at yourself, your dog, your lover and your children – he is an honest guide to previously unknown and hidden worlds.
The world’s first book about a dog of the pug breed is born in Estonia in both Estonian and English.
Botsataja is not just a brave athletic complete pet of small stature – she is not a pillow dog or a jerk!
Botsu is a Dog: he is a traveler, adventurer and heart friend. He has hiked and lived in several dozen countries. Until his master, Hiking Estonia hiking leader Andrus Aus, has traveled on his own, the circle of his people, real friends who kept Botsu has been formed until now. In fact, the little great man has rather kept and healed these people. But also taught with these rehearsal weeks whether family and children would be ready to take responsibility for their dog 24/7.
Our pug observes and tells about the wholeness of this breed and dogs in general, adaptation to cold and heat, health and diseases, and real healing – gatherings and dispersals.
The dog is always THERE. He sees, knows and understands more than people can imagine.
Be with us and receive this gift of divine personality!
Kati Murutar
Book creator – pug secretary
*
Our book will be published by September 19, 2026 –, then Botsataja will be 12 years old.
The work will then also be published as an e-book and audiobook.

Мемуары мопса
Большой Боцу – Собака

Большая пара глаз маленькой собаки приглашает вас взглянуть на себя, свою собаку, своего возлюбленного и своих детей – он является честным проводником в ранее неизвестные и скрытые миры.
Первая в мире книга о собаке породы мопс родилась в Эстонии на эстонском и английском языках.
Боцатая — не просто храбрая спортивная полноценная домашняя собака небольшого роста – она не подушечная собака и не придурок!
Боцу — собака: путешественник, искатель приключений и друг сердца. Он путешествовал пешком и жил в нескольких десятках стран. До тех пор, пока его хозяин, руководитель похода Hiking Estonia Андрус Аус, не путешествовал самостоятельно, круг его людей, настоящих друзей, которые держали Боцу, формировался до сих пор. На самом деле, маленький великий человек скорее сохранил и исцелил этих людей. Но эти репетиционные недели также показали, будут ли семья и дети готовы взять на себя ответственность за свою собаку 24 часа в сутки, 7 дней в неделю.
Наш мопс наблюдает и рассказывает о целостности этой породы и собак в целом, адаптации к холоду и жаре, здоровье и болезням, а также о настоящем исцелении – собраниях и расселениях.
Собака всегда ТYT. Он видит, знает и понимает больше, чем люди могут себе представить.
Будьте с нами и примите этот дар божественной личности!
Кати Мурутар
Создатель книги – секретарь мопса
*
Наша книга будет опубликована к 19 сентября 2026 года–, тогда Боцатадже исполнится 12 лет.
Затем работа будет опубликована в виде электронной книги и аудиокниги.

Teeme ära! Tegime ülemaaliste talgute ajal megakoguse füüsilist – gigadoosi unistamist ja taevasest kataloogist tellimist – ja nanoannuse uute raamatute loomise algust 🙂

Unt ja Une-Mati
Eesti Matide kohta kehtib ladinakeelne väljend „nomen est omen“ – reeglina sellenimelisi ei tühistata ega süüdistata selle eest, et nad andsid oma ajastul endast parima. Värskenduseks neile, kes on tüdinenud küsimast, kuhu Kati karu sai, kalambuuritsegem: võti on Mati all. Naljatades öeldakse kõige tõsisemaid asju – narrilegi selge – ning just täpselt võtmeisikud meie Matid ongi.
Tele-Talviku kohta sobib väljend „korüfee“ ja täna Eesti Teaduste Akadeemiat juhtiv Saarma on oma meeskonnaga vähemasti Põhjalas peaaju lagundavate haiguste – parkinson ja multipleks – tüvirakkudega tervendamise pioneer ja superstaar.
Eliste juhtis „Reklaamiklubi“ ajal, mil igasuguse defitsiidi krooniks KTV kõrval ainult üks ETV oligi – kõigest oli puudus, väärt kraam liikus leti all, tänavatel looklesid vorsti ja raamatute (!) järjekorrad ning põhiline ärimudel oli tutvuse kaudu, erilubadega või talongi alusel pruutkleidist Moskvitšini.
Kaal ja loomaaed on meie teadvusse kinnistunud sünonüümidena – Tallinna zoopargil on küll uus juht, ent kui midagi kaalukat on vaja öelda kas õnnelike õrrekanade või tiigrikutsude asjus, kutsutakse ikkagi Tema Ise tõde sõnastama.
Siinkirjutaja elus oli üks märgiline päev – kultuurkapitalile oli vaja Meistrite soovitusi ning Mati Unt kirjutas soovituse draamateatri fuajees, Harju tänava kirjanike maja ühes tiivas tegi noorele kirjanikule seda au Jaan Kross vaatega kohale, kus nüüd tema monument seisab ning Aleksander Suuman kirjutas oma adjustaadi sedasi: „Kati Murutar on Harri Vasara plaadistamata laul – kaigub vabalt ringi.“ Sel päeval nägin kõiki kolme viimast korda – hea, et ei teadnud – kas kulka toetuse sain ja millise raamatu jaoks, ei mäleta…
Küll aga hoolitses just äsja kultuurisaade „Kirjandusministeerium“, et Voorel sündinud ja Tartu 8. keskkooli – kirjanduskallakuga mõistagi lõpetanud Mati Unt oma nurruva heatahtliku salavaluliku huumorisoonega ei ununeks. President Alar Karise raamatuklubis arutasid ja harutasid Unti kui linnainimest ja kassiväelast kirjandusminister Juur, President ja Andrus Kivirähk, kelle vaimne isa „Argimütoloogia“ autor on. Wikipedias muide on näpukas – „agrimütoloogia“.
Nii hüvasti kui ka tere, kollane kass, oma pehme ujedusega on Imedemaa Alice’i irvikkiisust valgusaastate kaugusel ning kinnitavad külgetõmbeseaduse kehtimist: leebelt heatahtlikku härrasmeest ei nimetatud nt iialgi sariabiellujaks ega pandud pahaks tema ENSV teenelise tiitlit.
Abikaasa Ela Tomson pühendas oma elu koos järgmise paarilise režissöör Mati (!) Põldrega Pärnule, kus teenib orkestrit ja kaitsejõudusid ka Mati Põdra ning esimese alternatiivkirjastuse Perona rajas Mati Vaga.
Tartu vaim Matti Milius tegi samas ajalugu ülikooli raamatukogu ees purskkaevus kümmeldes ja luuletades, et keelatud kirjanduse ümbertrükkimiseks mehhaanilisel kirjutusmasinal jõudu koguda. Alati käppadele maandunud Undist jutustab wikitark: „Ta töötas aastatel 1966–1972 Vanemuise teatris ning 1975–1981 Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri kirjandusala juhatajana, 1981–1991 Noorsooteatris lavastajana, aastatel 1992–2003 töötas Draamateatris lavastajana, pärast seda jäi vabakutseliseks. 2005. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Mati Undi looming hõlmab üle 15 romaani ja jutustuse, üle 10 näidendi ja dramatiseeringu, filmistsenaariume, esseistikat ja sadakond teatrilavastust. 1980. aastal kirjutas ta alla 40 kirjale.“
Öös müttajaid tuvastanud ja tunnetanud Mati maandus pehmelt käppadele – selsamal Moskva-Tallinn olümpiaaastal venestamise vastu astunud ENSV teeneline kirjanik saatis Lydia Koidula ja Aino Kallase etenduses „Vaimude tund Jannseni tänaval“ omavahel asju arutama ning ise abiellus seni Mare Puusepa, Kersti Kreismanni ja Liiga.
Väärikat mehenime kandev Lii Unt läks lesena Indias ülikooli, elab ja särab Varanasis ning samal ajal, kui tema kommentaarid FB-sõprade postitustele on teravad-terased-teistmoodi, on tema enese profiil hindukeelne.
Teatmeteosed peavad tarvilikuks teatada, et poeg Indrek oli abielus Pille Mineviga, samas lavastatakse ja võetakse jutuks pigem tema kui kahekordse Friedebert Tuglase novellipreemia ning Juhan Smuuli preemia laureaadi tähtteoseid „Surma hinda küsi surnutelt“ ja „Sügisball“.
Kaks korda teatriliidu, kulka kahe aastapreemia, Priit Põldroosi ja Aleksander Kurtna nimelise preemia laureaat, Poola ordeni ja 2000. aastal Valgetähe III klassi teenetemärgi kavaler ning Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga pärjatu ühendas teatrites nii ootuspärased kui ka üllatuslikud kolleegid.
Tartu Sadamateater ja Kivirähk, Vanalinnastuudio ja Golding, Rakvere ning Pinter ja Suuman,
Von Krahl ning Luts ja Shakespeare, Pärnu ning Strindberg ja Rubinsteini ooper „Deemon“,Soome Rahvusteater ning Saluri ja Mrožek, Eesti Draamateater ning Vaclav Havel, Ibsen, Beckett ja Rannet, Noorsooteater ning Tolstoi, Lermontov, Dostojevski, Garcia Lorca, Goethe, Märta Tikkanen, Tuglas ja Tammsaare, Vanemuises Schiller, Anouilh, Bulgakov ja Tšehhov.
Mati Unt ise kirjutas näidendid „Graal“, „Charley tädi“ ja „10 neegrit“. Tema filmid „Sügisball“, „100 aasta pärast mais“ ja „Võlg“ tükkis surnutelt surma hinna küsimisega on klassika kullafondis.
Romaanist „Räägivad“ tegi Eesti Üliõpilaste Seltsi sõpruskond Hagi Sheini juhendamisel kuuldemängu, ehkki tulevase taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimese valitsuskabineti mõni minister eelistanuks „Doonori meelespead“, teine öös olevaid asju, müttajaid või kollast kassi.
Kuna kassil on üheksa elu, jõudis vabade kunstide professor tõlkida vabahärra von Münchhauseni lood ning Carl Gustav Jungi (šveitsi psühhiaater, psühhoterapeut ja analüütilise koolkonna psühholoog) „Tänapäeva müüt. Asjadest, mida nähakse taevas.“
Unenägude tooja Une-Mati oli üsna üheaegselt peategelaseks Heiki Vilepi ja Dagmar Normeti töölaual, sest asjad on õhus selleks, et neid müstilises sünkroonis sealt alla noppida.
Mõningane müstika on ka ühel kalendriaastal sündivad kokkusattumused – ka siis, kui meie kalender, koolitarkus ja kogu maatriksi kompott on vale ning ainult etiooplased taipavadki õige ajaarvamise järgi elada. Meie varjutatud hämaepohhi aastal nr 1967 lõpetas Tartus Unt ülikooli, Gabriel Garcia Marquez kirjutas ladina maagilise realismi kroonijuveeli „Sada aastat üksildust“. Kolumbia meister kirjeldas tänapäeval ülisageli jutuks olevat hinge pimedat ööd, mis järgneb ärkamisele ning eelneb ülestõusmisele – seda teab kõige paremini mitmete sajandite magamisi ja teadvele tulemisi jälginud Une-Mati. Ning selsamal aastal sündis brežnevlikku paradiisi Kati Vasar, et koos Vigri ja Mišaga 1980ndaks hruštšovi-lubatud kommunistlikule õnnemaale sõuda. Sõidame!

Püha Jüri ja ulmeguru
1) pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta oma suhetest rahvakalendri tähtpäevadega

Jüripäev on siinkandis olnud suure lahtihüppe aeg: sel ajal kolitakse uude tallu, mis võib olla mõistagi ka korter – lahkutakse teise riiki – või minnakse talvekurnatuse tõttu üldse Ära. Eluväsimusse kustujad on ka eelmistel hulludel aegadel just kevadtalvel puhkama läinud, et tulla tagasi siis, kui on paremad ajad, ent Maarjamaa pole nõrkadele: siin on ajad alati hullud.
Endale külge korjatu lahti ühendamise ajal, kui kõik riisuvad ning jüriöö tuled tõusevad taevasse, on paslik meenutada ereda leegiga põlenud või endurodena vastu pidavaid Jürisid meie kultuuripildil.
1967. aastal sündinud Jüri Jaani vend Ehlvest osutus malbe ja ujeda isiksusena salamisi eriti kiire sisepõlemise turbovariandiks. 2006. aastal New Yorgis infarkti saanud geenius von Ehlvest peakirjastas oma teosed otsekui oraakel, kes teadis, et palverännakul elumaski kanda enne taevatrepile astumist kaua ei tule – päkapikk kirjutas hobusest ei kuskilt ning Krutsiaaniast niiviisi, et pälvis kaks korda Tuglase-nimelise ja ka kaks korda Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Valmis – oligi selleks korraks kõik tehtud.
Jüri Üdi kodanikunimega Juhan Viiding luulelausus ühtaegu nii Ehlvestile, Arrakule kui iseenesele:
„tulin ja puhas usk oli see
et jätta ma saan ja anda
liblikas läheb kukub külm
kõik kirmed ühendab jää
mäletan ööd mida valgustas hirm
ja kalliskividest randa
kallates andmist vaevade üle
väsis mu süda ja pää
punased kaljud kardavad
et pilved võivad neid märgata
meie ei näegi homset
öö on tume kui tuhk
neli tundi veel kolm ja kaks
siis jälle tahame ärgata
liblikad lahkuvad silmadest
mällu taganeb uss“
Vabameelselt vaimsetest Arbujatest – Alver-Masing-Sang-Talvik-Raud-Merilaas-Kangro-Viiding – viimseks arbujaks nimetatud Jüri Üdi – Juhan Pauli poeg Viiding jättis isamaale andeka humanitaarlanna, tütre Elo pseudonüümiga Vee.
„Ei ole vaja lohutust,
sest lohutus on vale.
Sa nutsid, inimese laps
ja jõudsid lähemale.
Ja jõudsid kaugemale.
Sa suudad vahel taibata,
et kõik on see, kuid teine.
Siin, põrandal, mis vaibata,
on leib. Su õhtueine.
Me teame palju nimesid,
ei tea me inimesi.
Kõik ema rinda imesid.
Ja laulsid tasakesi.
See tunne, et Sul hing on sees,
on inimesel ka.
On laule inimeste sees,
mis jäävad elama.“
Tarandite ning Jaagup Kreemi hõimlane Viiding valas oma viimse vere Raplamaasse. „Jüri Üdi klubi“, mis tema loobumise järel kõrge lennukaarega vestluste sarjana sündis, on tänaste oppide eelkäija. Seni väekaimad vestlused jäid salve näitleja-muusik-ajakirjanik Jüri Aarmalt guru Gunnari pojalt. Igas mõttes kaasa laulma kutsunud fenomen sõitis parimas küpsuses pakatades jalgrattaga rongi ette, peas kõrvaklapid ning kõlama jäi: „Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat…“
Kultuurinähtus Jüri Vlassov – Kuldse Trio ainus algusest tänini liige – peab Pärnu lahe ääres Audru rannas talu ning võtab lisaks Endla teatri seniori positsioonile vastu väljakutsed telesaadetesse, mis justkui peaksid vanameistrile üle jõu käima – ent kummatigi!
„Ent kummatigi“ on ulmeguru Jüri Kallase kaubamärgiline väljend. Nahkadest ja neetidest tänaseks Saaremaale taluperemeheks kolinud filoloogia vägilane on olnud pehmelt öeldes palju aastaid rahvusliku ruja rajaja kirjastuses Elmatar ja vabakutselisena. Nagu raadiojaamades esitatavate muusikapalade puhul, ei tea me ka kirjanduse puhul, kes on tõlgete ja trükkimise tega.
Alo Murutari kirjastus andis välja ka Bornhöhe „Pirita kloostri viimsed päevad“ ning Andres Ehini „Rummu Jüri mälestused“ – millest hoolimata teatmeteosed nimetavad meiemaist Robin Hoodi endiselt vargaks ja röövliks. Taevariigi seaduste järgi maapealse külluse ümberjagamist alustas Kehtna toapoiss oma haigele isale lihatükki „eraldades“ ning vaatamata mõisa tallis peksa saamisele tegi järgmisena lagedaks vene kaupmehed. Selle äriidee romantiseeritud variant, film peaosas Hannes Kaljujärvega näitab karjuva ebaõigluse olemust ning stalinlike küüditamiste eelset tava ohtlikult elujõuline ja ettevõtlik rahvas Siberisse tassida. Raplamaa Mahtra sõja väljade mees Eduard Vilde vastab tasuja Villu võitluste külmal maal lõppemisega seoses samale küsimusele: kuhu küll kõik lilled jäid?
„Kuhu kuningad kadusid?“ on Murutari-Sisaski-Tätte ühistöö eestlaste nelja kuninga ja saarlaste Leigeri hukkumisest, millele maarahvas vastas viimse reliikvia põlistatud mantraga: mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele!
Sama palve on unikaalse käekirjaga maestro Jüri Arraku maalitud Kalevipoja, Suure Tõllu ja altarimaalide Jeesuse kujutistes. Arraku 80. juubeli suurnäitus toimus – üllatus-üllatus! – Kehtna mõisas. Näe, toob kõik Jüridega seonduv Rappelisse ja Kechtelisse ning looritab need suurkujud märterliku oreooliga nagu märtri Püha Jüri, Gregoriuse või Georgiuse enesegi legend.
Jüri Lumiste – Vanemuise teatri raudvara, kino- ja muusikamees – on 1001 teo seas oma väe andnud Tartu vaim Mart Kivastiku teoste kinematografiseerimisele, neist ühe nimi Ehlvesti šedöövriga analoogselt „Taevatrepp“, teine Vanemuisesest ERR arhiivi salvestatu on muusikaline supersuurteos „Marlene“ ning kolmas vägitegu on aastakümneid õrnema soo südameid soojendanud Kaunimate Vennaskond. Lunge-Lumiste-Simmul-Kaljujärv ja vahelduvad külgnejad alustasid kauamängivat tähelendu Kulno Süvalepa lauludega ja jätkavad laiema igihalja repertuaariga.
Abruka kaksikud Jüri ja Ülo Tuulik püsisid targu saartel ega laiendanud ennast linna peale laiama: nendele ei loodud kirjanike maja külge ega mujale bareljeefe nagu nende tädipoeg Juhan Smuulile. Tänu vaoshoitud lennukaarele ei süüdistata kaksikuid ka seitsmes surmapatus – nt kallite kaasteeliste represseerimises – ning nende valikuid ei tule posthuumselt õigustada. Pärast surma ma saan oma laeva a la Smuul jääb hauas end sajatuste saatel ringi pöörama, sest pärast surma ta laeva ei vaja…
Muusik-filmilooja-ajakirjanik Jüri Lina pääseb repressioonidest tänu suhteliselt leebe tsensuuri ajastule – mis kõlab sama paradoksaalselt kui „natukene rase“ – kui lahkab vabamüürlasi ja illuminaate, militaaroperatsioonina toodetud ja levitatud kroonviirust ja kemokülvi.
Samasuguste lahtiste kaartidega kõneleb tegelikkusest eksiilvalitsuse sõjaminister, süsteemianalüütik Jüri Toomepuu. Ülitulemuslik kaitseminister, Eesti Vabariigi alaline esindaja NATO juures eelistab olla diplomaatilisem, sest kõva kolmandik elust on loodetavasti veel ees…
Kevad on ees ning jüripäev rahvakalendris oli kevadiste põllutööde alguse ja karjalaskmise päev, taluteenijate (suiliste) ja rentnike kohavahetamise päev. Vanasti palgati jüripäeval tallu abilisi, kes jäid sinna kuni mihklipäevani või isegi kauemaks.
Aga maripäev? Jüri Ratas, palume sookvootide raamistikus juhatust, kuidas saab säilenõtke aastaring aina meestepäevadest koosneda – ussi-, paastu- ja rukkimaarja ning maretapäev ei tasakaalusta ju annaalset alfaisaste paraadi.

3) võta aastaarve ja nimesid trotsides lihtsalt ja loogiliselt kokku, mis toimus jüriöö ülestõusu ajal, mida nüüd tõrvikutega joostes tähistatakse

„Jüriöö ülestõus oli aastatel 1343–1345 Harjumaal, Läänemaal ja Saaremaal toimunud eestlaste ülestõus Taani ja Liivi ordu ülemvõimu vastu.
Ülestõus puhkes 23. aprillil Taani kuningale kuuluval Harjumaal, kus kuninga vasallide poolt rõhutud eestlastest talupoegade seisund oli muutunud raskeks ja mida mitmed välisvõimud – ennekõike Saksa ordu ja Rootsi – sel ajal endale soovisid. Mässajad tapsid sakslasi-aadlikke, põletasid mõisu ja asusid Tallinna linnust piirama. Ülestõusnud valisid endale juhid – neli kuningat – ja saatsid abikutse Rootsi esindajatele Soomes, kellele lubati Tallinn üle anda. Peagi toimusid sarnased sündmused Saare-Lääne piiskopile ja Saksa ordule kuuluval Läänemaal, kus piirati sisse Haapsalu piiskopilinnus.
Ordu initsiatiivil toimusid 4. mail Paides läbirääkimised ordu esindajate, Harju ülestõusnute juhtide ja Tallinna piiskop Olavi vahel. Samal ajal oli esimene ordu väeüksus juba Harjumaale tunginud. Läbirääkimised nurjusid ja lõppesid eestlaste juhtide tapmisega. Nüüd suundusid Harjumaale juba suuremad ordu sõjajõud, kes võitsid ülestõusnuid 11. mail Kämbla ja Kanavere lahingutes ning 14. mail Tallinna lähistel Sõjamäel. Taani esindajad andsid end ordu kaitse alla ja orduvägi suundus Läänemaale, kus samuti mässajate väed hajutati. Laevadega Tallinna alla jõudnud Rootsi sõjavägi leidis eest ordu kontrolli all oleva linna ja otsustas taanduda. Täielikult vastuhakku siiski maha veel ei surutud ja ordu pidi oma jõude saatma Pihkva vastu, kes – ilmselt harjulaste õhutusel – Tartu piiskopkonda rüüsteretke korraldas.
Hiljemalt juulis algas sõda Saaremaal, mis kuulus Saksa ordule ja Saare-Lääne piiskopkonnale. Pöide ordulinnus langes mässajate kätte ja selle meeskond tapeti. Harjulased kindlustasid end kahes linnuses (võib-olla Varbolas ja Lohul). Oktoobri lõpus Preisimaalt Liivimaale saabunud ordu abivägi vallutas linnused ja rüüstas maakonna. Pärast mere jäätumist, 1344. aasta veebruaris, liikus orduvägi Saaremaale, vallutas ohvriterohke lahinguga sealse ülestõusnute linnuse (ilmselt Purtsa maalinna) ja hukkas saarlaste juhi Vesse. Ilma soojenemise tõttu kiirustati peagi aga mandrile tagasi ja lõplikku võitu ei saavutatud. 1345. aasta alguses tungis ordu koos liitlastega uuesti Saaremaale. Karja lähikonna ulatusliku rüüstamise järel sõlmiti ülestõusnutega kokkulepe, mille kohaselt pidid nad ordule loovutama oma sõjarelvad, andma pantvange ja lõhkuma maha oma tugipunktiks olnud linnuse.
Ülestõusu käigus tugevnesid oluliselt Saksa ordu positsioonid, kes sai nüüd Taanile kuuluva Eestimaa hertsogkonna reaalseks valitsejaks ja sundis nii Saare-Lääne kui Tartu piiskoppi endale järeleandmisi tegema. 1346. aastal müüs Taani kuningas Eestimaa 19 000 marga eest ordule.
Alates 1880. aastal välja antud menukast jüriööainelisest Eduard Bornhöhe jutustusest “Tasuja” sai ülestõus olulise koha eestlaste rahvuslikus ajalookäsitluses, seda hakati pidama laiema eestlaste vabadusvõitluse üheks keskseks sündmuseks ja ülestõusu aastapäevi tähistati 1920. ja 1930. aastatel Eesti Vabariigis suurelt. Teise maailmasõja ajal toodi Nõukogude Liidus jüriöö sakslastevastaseid sündmusi esile innustamaks võitlust Natsi-Saksamaa vastu. Ülestõusu mälestatakse ka tänapäeva Eestis, ennekõike arvatavasse Sõjamäe lahingukohta rajatud Jüriöö pargis. Jüriöö ülestõusu teemat on palju käsitletud ilukirjanduses ja muudes kunstivaldkondades.“
https://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%BCri%C3%B6%C3%B6_%C3%BClest%C3%B5us

3) Refereeri – millest ja miks jüripäeva nimi ja traditsioonid tulenevad – loetle tavad

Jüri nimi on tulnud kreeka Georgius’est, mis tähendab maaharijat, põllumeest. Jüripäeva enda nimetus pärineb kirikukalendrist, kus ta märgib pühakuks kuulutatud Püha Georgi surmapäeva.[1] Kuid nagu paljude teiste kiriklike pühakute nimedega seotud tähtpäevade puhul, on siingi ristiusueelne tagapõhi olemas. Püha Jüriga (eri rahvastel nimekujud Georg, Jegor, Juri, Yrjö jt.) on seostunud legend lohetapjast, kes ratsahobusel võitleb tütarlast ähvardava draakonitaolise koletisega, tapab selle ning päästab nii kogu linna hirmust.[2] Kiriku poolt tõlgitsetuna ja propageerituna levis legend kui näide kristliku kangelaslikkuse avaldusest ning ristiusu sümboolsest võidust kõige kurja üle kõigisse ristiusumaadesse.
Aegade jooksul on kujutelm Pühast Jürist endasse sulatanud kujutelmi muistsest põllu- ja karjahaldjast või -jumalusest. Lõuna- ja idaslaavlaste tavad on lähedased Balkani ja Kaukaasia rahvaste omadega, Püha Jüri on siin rohkem karjapatrooniks, kusjuures ratsu rõhutab tema kui hobuste jumaluse positsiooni. Põhjapoolsetel slaavlastel tulevad mõnevõrra rohkem ilmsiks Püha Jüri kui põllundusjumaluse jooned.[3] Jüripäev näib olevat liitnud endasse mingi vana looduse ärkamise püha. Ühtlasi on kõigile slaavi rahvastele omane inimese hea käekäigu taotlemine, aga ka mitmesugused ilmingud esivanemate kultusest.[4] Germaanlaste karjanduses ja põllunduses ei ole Püha Jüri osatähtsus nii valdav, üldse on neil jüripäeva traditsioonid suhteliselt heterogeensemad. Selle päevaga seostub kevade vastuvõtu tavasid nagu maikuu saabumise puhul, päevakorral on samuti inimsaatuse ennustamine ning ennete jälgimine, nõidusetõrje.[5] 
Eestisse on Püha Jüri kultus tulnud nii läänest kui idast. Jüripäeva eriline tähtsus majanduselus ning ühiskondlikes suhetes hakkas välja kujunema juba maa alistamisega ristirüütlite poolt alates 13. saj. Olles sobiv kevadiste põllutööde alustamise tähtajaks, määrati jüripäev ühtlasi teotöö alguse, rendimaksmise, elukohamuutuse, teenistuslepingute jõusseastumise päevaks.[6] Need asjaolud tingisid kolme söömavahega tööpäeva sisseviimise alates jüripäevast. Nii kujunes jüripäev uue majandusaasta alguseks, varjutades ning sulatades endasse teisi tähtpäevi. Selle tähtsust rõhutatakse kirjapanekus Mihklist: „Vaat kebade on ikka nimetud pööripäe. Pööripäeva [kui sellist] õieti kebade ei ond, aga jüripäevast peeti ja algas kõik töö ja tegevus. Vanadrahvas öelsid, et jüri siduda ja mihkel laska lahti; see oli nii, et jüripäevast akkas töö ja mihklepäevaks oli suurem töö tehtud kõik.“[7] Karjalaskepäev (1. IV) ning künnipäev (14. IV), väheseid hilisajani traditsioonis püsinud eelkristlikke tähtpäevi, minetasid oma tähtsuse ning taandusid: nii esimene karjalask kui ka põllutööde alustamine on kandunud jüripäevale. Tõenäoliselt sisaldab jüripäeva kombestik substraadina veel sugemeid mingist läänemeresoomlaste muistsest kevadisest tähtpäevast.[8] 
Hoolimata jüripäeva olulisusest majanduselus ei ole teda pühitsetud kui pidupäeva. Taluellu tõi suiliste saabumine ja vastuvõtmine siiski teatavat elevust. Neid abistati kolimisel ja sisseseadmisel, uutele suilistele tutvustati majapidamist, neil lasti teha väiksemaid töid. Selle juurde kuulus pulmakombestikku meenutav humoristlik virkuse- ja töökusekontroll, samuti ka töötegijate kastmine veega. Valmistati suupärasemat toitu ning käidi kõrtsis varem tehtud lepingut „kinnitamas“. Pühitsetud on ka Jüri-nimeliste nimepäeva, kuid jüripäev pole olnud ses suhtes nii oluline kui nt. paastumaarjapäev või jaanipäev.
Kolimine on mõnel määral olenenud nädalapäevast: „õnnetutel“ päevadel, nagu esmaspäeval või reedel, ei peetud sobivaks elukohta vahetada – see võinuks kaasa tuua ebaõnne. Ennete tõlgitsemisel valitseb enamasti analoogiaprintsiip: hernetoit esimesel päeval tähendaks peatset perest äraveeremist, pahandada saamine pahandust kogu suveks jne.
Kartus sattuda kontakti võõraga, halbade jõududega, välistas nii külastused kui ka tarbekäigud teistesse peredesse. Keeld teise peresse mingit eset või toiduainet laenata, isegi tuld anda, on olnud eriti range, sest iga külastajat oli põhjust karta kui potentsiaalset nõida, kes kontakteseme kaudu oleks võinud perele ja majapidamisele hiljem kahju teha. Põhiliselt Rap ja Vig tähendas asja väljalaenamine hundi karjatulekut. Kontakti halvaga arvati saavat ka kokkupuutest kevadise hingamata, mürgise maaga, seepärast kutsus paljajalu teise peresse minek välja kohese reageerimise tuha, soola või mingi muu tõrjemaagilise vahendi viskamisega võõra jälgedesse, järele sülitamise, sõimusõnade ütlemisega vms. Ühtlasi valitses uskumus, et sel päeval tarbeesemete või toiduainete väljaviimine tähendaks samasugust tendentsi edaspidises elus. Sellest olenevalt välditi nt. nädalamoona kaasaviimist oma pere liikme poolt ning see viidi kodu piiridest välja juba enne jüripäeva. Nagu teistel rahvakalendri tähtpäevadel, oli ka jüripäeval naisterahva külaskäik rohkem taunitav, hommikust meesterahva tulekut peeti puhuti hea õnne ning tüdrukute mehelesaamise endeks nagu aastavahetuskombestikuski.
Kooskäimisi väljaspool kodu uskumused ei keelanud. Setu alal kaasnesid jüripäeva pühitsemisega külapühad; eriti suured olid rahvakogunemised Värskas, kus asub Jüri kirik.[9] Ida-Eesti venemõjulises osas kujunes mitmesuguseid naiste- ja meestepeo traditsioone, milles võib ühelt poolt esile tõsta karjanduse edendamise taotlust, teiselt poolt aga on tegemist sigivusmaagilise naiste abieluseisusse astumise peoga. Jüripäevane naistepidu oli tuntud Kirde-Eestis (Vai, Jõh, Iis) lüpsikute turrutamise nime all.[10] Selle iseloomulikumaid jooni oli abielunaiste kogunemine kõrtsi, kusagile vabasse loodusse või ka tallu pidutsema. Toidupoolis toodi kaasa kodust, joodava hankimiseks koguti raha, pidutsemise käigus aga nõuti „väljategemist“ äsja abieluseisusesse astunud naistelt ning peoringi sattunud meestelt. Turrutatavat lüpsikut sümboliseeris kaasavõetud puunõu, selleks võis olla ka suurem tünn või pütt, milles puumõlade ja pulkadega kobistades ning võitegemist imiteerides vastavat laulu („Kokku, kokku, koorekene“) lauldi. Jüripäevase meestepeo pidamine oli tagasihoidlikum. Kodavere Nina külast on teateid karjasepeo funktsiooniga kõrtsiskäimisest; mõningane karjase eriseisus jüripäevastel naistepidudel tuleb ilmsiks vadjalaste kombestikus, kus peost ei tohtinud osa võtta teised meessoost isikud peale karjuse.[11] Naistepeo erijoonteta karjasepidu on tuntud soomlastel, isuritel ja vepslastel, kuigi osalt seostununa teiste tähtpäevadega.[12] 
Karjalaskepäeva ning jüripäeva kombestiku põhilisema osa ühetaolisus karja esmakordsel väljalaskmisel on tõendiks nende ühesest eesmärgist ning karjalaskepäeva ülekandumisest jüripäevale.[13] Viimane osutus ka fenoloogiliselt sobivamaks karjalaskmise ajaks. Erinevusena karjalaskepäevast tuleb jüripäeva kombestikus selgelt nähtavale ajasuhte rõhutamine: karjahoolduses eristatakse osa taigu ja uskumusi ajaga kas enne või siis pärast jüripäeva. Sellises vahetegemises kajastub ennekõike karjaõnne üleminek jüripäeval oma funktsioonidesse asuva haldja Püha Jüri valdusse.[14] Jüripäeva kujunemine tähtsaks teenistuslike ja õiguslike vahekordade alguspäevaks on olnud soodustavaks asjaoluks ka selle päevaga seotud kultuse sissesulamisel karjanduskombestikku. Et karja väljaskäimine tähendas selle paratamatut kontakti koduvälisega, peaasjalikult metsaga, seostub meil Püha Jüriga enam metshaldja jooni. Püha Jüri on peetud huntide kui kõige arvestatavamate karjakahjurite valitsejaks, kelle võimusse kuulub kiskjate vaoshoidmine alates jüripäevast. Seepärast ei tohitudki enne jüripäeva karja välja lasta, loomadele kella kael panna, neile nimesid anda, pasunat puhuda, huigata või muul viisil nendega kontakti võimaldada. Eriti Lõuna-Eestis oli enne jüripäeva karjas tuletegemine hundikartusel keelatud (ärataks kiskja tähelepanu), seevastu oli see jüripäeval huntide tõrjeks lausa nõutav.[15] Algselt võis jürituledel olla üldisemat tähendust pöördelistele tähtpäevadele omase kõigest halvast vabanemise seisukohalt või kuuluvuses ohverdamistseremoonia juurde. Hiljem on see komme konkretiseerunud peaasjalikult kitsa osavõtjate ringi tõrjemenetluseks huntide ja nõiduse vastu (viimasel juhul loomade suitsutamiseks).[16] 
Karja kosumist ja head produktsiooni eeloleval karjatamisperioodil püüti omalt poolt soodustada. Valdav osa menetlusi hea karjaõnne saavutamiseks kuulub karja laudast ning väravast väljalaskmise juurde. Tähtis koht on analoogiamaagial: veiste hõõrumine lumega Lõuna-Eestis väldib kiinijooksmist, Põhja-Eestis peetakse karja koospüsimist soodustavaks teguriks ümber karja kõndimist või karja piiramist jne. Karjanõiduse ning selle tõrje menetlused on funktsioonilt samased teiste kevadiste ning kevadsuviste tähtpäevade menetlustega (suure neljapäeva ja suure reedega, karjalaskepäevaga, ristipäevaga, jaanipäevaga). Olulisemad on hea, rasvarikka piima taotlus, kiskjate juhtimine karjast eemale, loomade kindlustamine kurja silma ning nõidumise vastu (viimast arvati ka paljude loomaõnnetuste põhjuseks).[17] Idapoolses Eestis vene-õigeusuliste alal (Se ning Vai, Iis, Kod Peipsi-äärsetes külades) on karjalask mõnel määral seotud kirikukombestikuga nagu slaavi rahvastel. (Kiriku juures toimus karja pühitsemine, ikooni ning pühitsetud vett on tarvitatud ka kodus, karja väljaajamisel on karjavitsana kasutatud lihavõtte ajal pühitsetud ja selleks otstarbeks alal hoitud pajuurbi, ümber karja on käidud lihavõttemunaga.)[18] Munal on riitusesemena tähtis koht kogu maa karjalaskekombestikus: lauda läve alla pandava või üle karja visatava muna katkimineku järgi ennustati eelolevaks suveks loomakahju. Keedetud mune anti karjasele karja väljalaskmisel või pärast karjasttulekut rituaalse kastmise puhul.[19] 
Ennete jälgimine ja karja edaspidise heaolu ennustamine saatis kogu esimest karjapäeva. Eriti reeglitekohane pidi olema karjase käitumine. Karjas olles ei tohtinud maha või kivile istuda (Vas, Se), sest maa oli alles hingamata, mürgine; karjane ei tohtinud elavast puust karjavitsa murda ega koorida, mis tähendas seda, et kariloomad võivad murda jala, kurtuda vms.; kaasavõetud karjavitsa ei tohtinud kaotada, et kari kaduma ei läheks, jne.[20] 
Kõige rohkem paralleele karjalasketavades leidub meil idaslaavlastega (venelastega, valgevenelastega, ukrainlastega), leedulaste ja lätlastega ning idapoolsete soomlaste ja karjalastega.[21] Kuigi Püha Jüri on karjakaitsjana tuntud ka Lääne-Euroopa rahvail, on tema kui huntide valitseja positsioon Ida-Euroopa rahvaste uskumustes märksa kindlam.[22] Püha Jüri hooleks on olnud samuti hobuste kaitsmine, siit pärineb ka analoogia – jüripäeval paneb ta huntidele päitsed pähe ning valjad suhu, et nad ei saaks hobuseid murda. Hobustehoolduses on jüripäeva tähtsus suurem Lääne- ja Lõuna-Eestis. Neilt aladelt on rohkem teateid hobustega sõitmise või töötamise keelust (vt. levikukaart: jüripäev (3)), kuke ohverdamisest hobuste õnneks ning hobuste ujutamisest nende vastupidavuse ja hea tervise tagamiseks (vt. levikukaart: jüripäev (1)). Kiidjärvel on 17. saj. visitatsiooniprotokollide andmeil austatud Püha Jüri kui hobuste ebajumalat.[23] Lõuna-Eesti tavades on üldse palju ühist lätlaste tavadega. Püha Jüri on üks hobuste patroone samuti lätlastel.[24] Jüripäeva kui hobustepüha jooned on meile jõudnud slaavlastelt ning sellesse valdkonda kuulub hobuste pühitsemise komme Kagu-Eestis (Vas, Se); germaanlastel pole Püha Jüri hobuste patroonina teiste seas kuigi olulisel kohal.[25] 
Kuigi jüripäev on kujunenud kõige tähtsamaks põllutööde alustamise päevaks, seostub põllunduses sellega suhteliselt vähe taigu ega alustata sellel päeval tegeliku tööga. Mitmedki tavad, nagu sõnnikukoorma viimine põllule, esimese vao kündmine, urbade pistmine rukkiorasesse (Se), orase vaatamine ja sügisese saagi hindamine, kuuluvad juba ka varasemate kevadiste ja isegi kevadtalviste tähtpäevade juurde. Külvinädalate arvestuse nihkumine künnipäevalt jüripäevale on toonud kaasa määratlusi külviaja üldise algamise kohta, konkreetsete külvide puhul on rohkem eelistatud lähtuda külvinädalatest ja fenoloogilistest näitajatest kui jüripäevast.[26] Küll aga on märgitud kapsamaa ning taimelavade ettevalmistamist, selle juurde võis kuuluda veel sügisese prahi ja õlgede põletamine. Mitmelt poolt on teateid põllutööde keelust. Ühe põhjusena tuleb nimetada Püha Jüri kultusega seostuvat hobuste püha, tõenäoliselt on jüripäevale nagu ristipäevalegi kandunud sugemeid muistsest maasse puutumise keelust. Nii langeb selle päeva tööde kandvam osa karjalaskmisele ning elukoha vahetusega seotud askeldustele.
Jüripäeval lähtub nii koduste kui ka väliste tööde tegemise soovitatavus või keeld sageli kaalutlusest, kas see on huntide tõrje seisukohalt soovitatav või mitte. Hundipesade otsimine ja ajujaht koos püssipaugutamisega (vt. levikukaart: jüripäev (2)) just jüripäeval pidi saarlaste ja hiidlaste arvates aitama hunte kodu lähedalt kaugemal hoida. Lõuna-Eestis on peetud soovitatavaks õmblemist (nõelatorked imiteerivad hundi pimedaks torkimist).
Mao (rästiku) samastamine lohe või draakoniga märgib traditsiooni lähtumist Püha Jüriga seostatavast lohetapmise legendist.[27] Rästikut on peetud eriti jüripäeval esmajärguliseks abivahendiks tõrjenõiduses ja inimese või loomade kaitsmisel kõige halva vastu. Enne jüripäeva tapetud madu on peetud abivahendiks mis tahes ajal, otsekui kannaks ta endas kevadise maa kihvti ja võimu. Enne jüripäeva tapetud mao pea arvati olevat eduka kohtuskäimise tagatiseks, kaitseks kurja silma ja saksa viha vastu. Musta mao põletamisel saadud tuhka, piirituses leotamisel tekkivat „ussiõli“ või kuivatatud pulbrit on kasutatud õige mitmete haiguste ravimisel, kosutusvahendina ning isegi põllusaagi tõstjana. Maagilist jõudu on omistatud maokestale või maotapmise kepile. Jüripäeva juurde kuulub ühtlasi rida tegevuskeelde ja menetlusi maotõrje põhjendusel, kusjuures ülekantud tähenduses on madude, nn. usside hulka arvatud ka mitmesuguseid usjaid putukate vastseid. Lõuna-Eestis on keelatud hagude, aiateivaste ja vitste toomine maja juurde – arvati, et maod tuleksid koju, Karksis ja naaberkihelkondades on nagu paastumaarjapäevalgi keelatud varrastel kudumine või nõelaga õmblemine – kardeti, et ussid rikuksid vilja, kapsaid ja puulehti.
Üsna valdav on Lõuna-Eestis kolistamise ja kärarikaste tööde keeld nagu lihavõttetsükliski, seda ennekõike piksekartusel (vt. levikukaart: jüripäev (4)). Kardeti ka seda, et hunt võiks suvel karja tulla või juhtuks muud halba.[28] Kõige üldisem on kangakudumise keeld, mõistagi peaks see töö jüripäevaks ka ammu lõpetatud olema. Keelatud oli pesupesemine (pesukurikaga kolkiminegi sünnitab müra), mõnel pool puude raiumine ja lõhkumine. Kolistamiskeelu otseseks põhjuseks on kartus eeloleva suveperioodi alguspäeval esile kutsuda analoogilist müra äikese näol või tõmmata endale metsakiskjate tähelepanu. Kaugema tagapõhjana võiksid arvesse tulla eeskujud slaavi rahvastelt seoses surnud esivanemate kultusega kevadel.[29] Jüripäev on oma populaarsusega endasse sulatanud mitmeid teiste kevadiste tähtpäevade traditsioone, nagu tulevalgel toas töötamise keeld, linnulaastude toomine või väljas magamise algusaja arvestus (ülekanne paastumaarjapäevalt), ühist on mitmete üldisemat laadi tööde ja talituste osas, nagu põrandapühkimise keeld, varblaste tõrje, vara tõusmise nõue.
Tähtsal kohal on inimese hea käekäigu taotlemine, seda taas rohkem slaavi kui germaani rahvastel.[30] Teisi lähedal asuvaid tähtpäevi, mille juurde kuulub eriline hool inimese tuleviku, tema tervise ja töövõime pärast, on paastumaarjapäev ning jaanipäev. Rohkesti pööratakse tähelepanu haiguste ennetamisele ning ravivahendite hankimisele. Varahommikusele näopesemisele (maarjapäeval ning jüripäeval) nagu ka suplemisele voolavas vees (jüripäeval) või kastes püherdamisele (jaaniööl) on omistatud ühtviisi tervistavat ja kosutavat toimet.[31] Aktuaalne on iluravi – nt. maarjapuna joomine annab tugevust ja tervist edaspidiseks, kuid lisab samuti palgepuna ning hoiab näonaha puhtana.[32] Mida rohkem kevade poole, seda suuremat tähelepanu on rahvapärasele kosmeetikale pööratud, kuni iluravivõtete kulmineerumiseni jüripäeval: tedretähne aitab kaotada ning vistrikke ja päikesepõletust vältida näo pesemine konnakuduga, lumega, linnumunaga, kasemahlaga või koguni sipelgahappega (vt. levikukaart: jüripäev (5)).
Kui varasematel kevadistel tähtpäevadel on püütud tugevust ja vastupidavust saavutada rauale (terasele) astumisega ning sealjuures nõiasõnade ütlemisega („jalad tugevaks kui raud“ vms.), siis jüripäeva kombestikus täidab sama eesmärki ka raudasja leidmine. Selle uskumuse populaarsus on sealjuures märksa suurem ning leitud hobuserauda on peetud abivahendiks hea õnne ja edu saavutamisel (hea hobuseõnn, kalaõnn, karja- või põlluõnn, rahaõnn, ka varstine abielu). Hobuseraua kui õnne sümboli suur tähtsus jüripäeval näib tulenevat Püha Jüri kui hobuste patrooni kujutelmast. Jüripäeva juurde kuulub samuti menetlusi armumaagia valdkonnast, nagu on omane pikema perioodi alguse tähtpäevadele.
Toitluses ei toonud jüripäev kaasa olulisi muutusi. Peale karjalasketavade juurde kuuluvate keedetud munade või rituaalse leiva eriliste üldlevinud tavanditoitude kohta teateid pole, andmed õlleteo kohta on põhiliselt kirjandusest. Vi, Pä, Vl, Ta on väheseid kirjapanekuid sealiha (seapea) söömisest, teisalt jälle keelust, põhjenduseks kartus, et hunt võiks suvel samuti karjast liha saama tulla.[33] Paremat toitu ja õlut on valmistatud mõnel pool nimepäeva tähistamisel. Viimast märgib ka Wiedemann.[34] Lüpsikute turrutamisele toodi kaasa mune, saia, pirukaid jms., mida napsitamisel söödi, hoones pidutsemise puhul oli toidulaud mitmekesisem.
Jüripäevale kui kevade alguspäevale viitab rohkesti fenoloogilisi tähelepanekuid ja uskumusi loodusest. Neid interpreteeritakse enamasti ennetena edaspidise ilma, põllusaakide ja nende valmimisaja ning inimsaatuse kohta. Loomariigi esindajate seast on peale uskumuste hundist ja rästikust mõnevõrra rohkem uskumusi konnast. Konnade kudemisaja ja konnakudu külmumise järgi on püütud ette arvata edaspidiseid külmi. Rahvameditsiinis ning armumaagias on abivahendiks kasutatud eriti kärnkonna. On iseloomulik, et mitmed tähtpäevaliselt määratlemata uskumused seostuvad jüripäevaga: linnu- või konnapaari esmakordselt näha tähendab abiellumist, konn vees tähendab head, kuival – halba aastat vms. Linnupette võtmise nõue kehtib kogu kevadise lindude saabumisaja, ent liitub rahvakalendri tähtpäevadest eriti jüripäevaga.[35] Linnuliikidest on populaarne kägu, aga ka pääsuke, kelle saabumisajad langevad enam-vähem ühte jüripäevaga;[36] jälgitud on veel linavästrikku, tikutajat, parti, tetre. Putukariigis on tähelepanu objektiks sipelgad, kelle aktiviseerumine on suunanud nende juba antiikmütoloogias tuntud maagilise tähenduse[37] seostumisele jüripäevaga. Sipelgaid kasutatakse mitmesugustes menetlustes nii kariloomade kui inimeste kosutamise ning tervistamise otstarbel, ka vaadeldakse nende käitumist ilma ja saagi prognoosimisel.
Võrreldes slaavi rahvastega tuleb meil jüripäev kevadehaljuse toojana vähem arvesse, pigem on jüripäeva käsitatud kui orientiiri fenoloogilistel vaatlustel baseeruvate uskumuste puhul: rohu tärkamise, metsa lehtimise, puude ja taimede õitsemise aja järgi kas enne või pärast jüripäeva on otsustatud saagi suuruse ning valmimise kiiruse üle.
Meie põhjanaabritel on vastavalt sealsetele kliimaoludele rohkem levinud edaspidiste ilmade ja saagi ennustamine jüripäevase külma järgi,[38] meil on rohkem tähelepanu pööratud kastele ja äikesele. Maa lõunapoolses osas on ühisjooni lätlastega. Levinud on uskumus, et vihm toob halva saagi (vt. levikukaart: jüripäev (6)), kaste esimese ilmumise järgi enne või pärast jüripäeva on arvestatud rukki valmimist vastavalt enne või peale jaagupipäeva (25. VII). Ülemaaliselt on tuntud uskumus äikesest kui külma kevade või suve kuulutajast, nende uskumuste populaarsust on aidanud suurendada trükiallikad. Lõuna-Eestis seostub jüripäevane äike ka suviste piksekahjustustega. Rohkesti on teiste kevadiste tähtpäevadega ühiseid ilmaendeid: külm kuulutab nagu maarjapäevalgi ette külma kevadet või suve, selge, päikesepaisteline hommik tähendab head viljasaaki (rukist, tatart). Karjandusega on uskumused ilmast vähe seotud. Venelaste ilmaended on sagedamini vahetus seoses põllundusega, germaanlastel edaspidiste ilmade ettearvamisega.[39] 
Hinnates lääne- ja idapoolsete mõjude osatähtsust eesti jüripäeva traditsioonides, võib märkida germaanlaste suurt osa Püha Jüri kultuse väliste avalduste edasikandmisel ning levitamisel. Slaavi rahvaid iseloomustab selle kultuse orgaaniline seos elatusaladega ning sissesulamine nendesse. Seepärast on slaavi mõjudel meie traditsioonis sisuliselt kandvam osa. Jüripäeva eriline kaal ühiskondlikes suhetes on olnud kõige olulisemaks teguriks traditsioonide püsimisel ja samuti rikastumisel teiste kevadiste tähtpäevade arvel, seda veel kalendritavandi üldise hääbumise perioodilgi. Lõuna-Eestis on nagu Lätiski klimaatilised erinevused omakorda soodustanud jüripäeva traditsioonide mõningast ülekandumist lihavõttetsüklile. Internatsionaalse kõrval leidub meie rikkalikus jüripäeva kombestikus ka küllalt palju lokaalseid arendusi.
4) korrasta luuletuse õigekiri vastavalt proosa reeglitele
Jüri Üdi laul Mati Undi näidendile „Kolm põrsakest ja hea hunt”
hunt va kriimsilm hallivatimees
ikka nii on öeldud valmis laulusalmis
hunt kes praegu siin on teie ees
nüüd ja igavesti mängudeks on valmis
hundiraudu kauem kanda ma ei taha
ega pähe saada hundinuiadega
mina hundirattaid visata võin maha
ja võin kukepoksi teha sigadega
kallid põrsakesed võtke mindki mängu
seda iialgi te siis ei kahetse
halvad hundid jah tõepoolest metsa mingu
mina jäägu sest et ma ei sigatse
oh ma solvasin nüüd täitsa kogemata
oma sõbrakesi aravõitu sigu
kuid ma ütlen kõige paremalgi hundil
vahel ette tuleb lohakusevigu

5) korrasta luuletuse õigekiri vastavalt proosa õigekirjareeglitele
Juhan Viiding Vana mehe laul muusikalist Burattino viisi autor Olav Ehala
Seda õnne kõik ei aima, mis on vanal mehel siis,
enne surma kui saab õnnistust ta veider eluviis;
Kuigi maalitud on kolle, annab sooja tuli, jaa –
tean mu elutööd nüüd jätkab poeg,
mu järeltulija.

Sina jõuad kaugemale, kuni kord ka Sina oled muld.
Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

Olen vana mees ja sellepärast lihtne on mu jutt,
varsti lõpetamas olen oma elurännakut.
Ära pahanda,
kui laul on liiga lihtne, õpetlik.
Kuula ära,
sest me elu selles ilmas pole pikk.

Sina jõuad kaugemale, kuni kord ka Sina oled muld.
Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

Meie eitus, meie jaatus liugleb tuules nagu leht,
see mis saadab, ongi saatus ikka õiglane ja eht.
Oma hinge ei või müüa, kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.

Sina jõuad kaugemale, kuni kord ka Sina oled muld.
Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

Truudus. Fookus. Distsipliin.
Selle motoga jõudis kirjanik ja õpetaja Kati Murutar oma Youtube’i kanalil jagatavate keeleõppevideote ja loomiseni mitmekümneaastase töö ja küpsemise tulemusel.
Kui lapsevanemad ja kogukond hakkasid juba aastate eest oma lapsi tema koju suvelaagritesse tooma, asuti koos noortega elusaid tekste looma. Sündis noortestuudio MINA OLEN, mis andis 11 laste ja noortega ühiselt kirjutatud-lavastatud etendust, kuni pandeemia sulges tema kultuurikeskuse ning aegajalt ennast ka (aja)kirjanikuna ilmutav sõnameister on nüüd neljandat aastat kooliõpetaja.

Alguses oli nii, et ilmselgelt ei teinud ainult õpikute ja töövihikute järgi eesti keele ja kirjanduse omandamine täiskasvanute gümnaasiumi, ametikooli ja keeltekooli inimesi õnnelikuks.
Kuna keel on Murutari sõnul elusolend, hakkas ta õppekavadest lähtuvalt nii ise kui koos õpilastega elust enesest ja ajakajaliste haakumistega – seega kõnetavaid ja kaasakutsuvaid õppematerjale looma.
Et ennast kooli-töö-kodu vahel jagavad inimesed võimalikult pidevalt ja sujuvalt materjalid kätte saaksid, hakkas õpetajanna enda ja kaasteeliste tekste õppevideoteks salvestama – eelistatavalt nii, et samal ajal on ka klassis õpilased – saab ehedam ja sünergilisem.
https://www.youtube.com/@katimurutar2280
Mõne aja pärast hakkasid Murutari videoid kasutama ka teiste koolide õpilased ja õpetajad, pered ja kogukonnad teel eksamitele ja kõrgkooli.
Viraalseks sai see kanal 2024. aastal sedasi – analüüsides ja laotades laiemale kultuuritaustale Puuluubi ja 5- eurolaulu.

Täna on Katil lisaks sadadele Kehtna Kutsehariduskeskuse ja Emajõe Keeltekooli õpilastele ülilai sihtgrupp:
eesti koolide kolleegid ja õpilased
keeltekoolide rahvas
võõrsil elavad pered, kes nende videote abil oma lapsi ikkagi eestlasteks kasvatavad
keelesõbrad, kes meeleolumuusika asemel neid videoid kuulavad
väidetavalt on kirjaniku hääletämber teraapiliselt rahustav ja toetav, nii et keeletunnid sobivad ka unemütsiks

Praegu laeb Murutar oma eesti keele õppevideote originaaltekstid oma kodulehele.
Seoses temaga harjunud kaasategijate nõudluse kasvamisega igal nädalal 2-3 värsket tundi.
Murutar ise nimetab 21. sajandile kohaselt oma ustavat-pidevat loovat keeleõppele pühendumist turulpüsimiseks ja pensionisambaks, mida ei eksita tänu internetile ka vahemaad.

Kati lood ja laulud

Sageli koos õpilastega materjale luues on kirjanik pidevalt parim võimalik versioon iseendast.

Ta kirjutab või kohandab teiste autorite tekste iga päev laiatarbe keelekümbluse vahenditeks.

KÕIK eesti keele ja meele heaks – 24/7 – vähem anda kuidagi ei saaks.

KÕIK südamekeele õpetamiseks igal võimalikul meetodil ja moel.

Praegustel õppuritel on arvukalt ärevushäireid, depressioone, keskendumisprobleeme ja düsgraafiat – Murutar kinnitab, et õppetöö salvestamine kutsub ath-d keskmesse, lepitab ärevad kaameraga ja harjutab HEV-inimesed faktiga, et esinemine on normaalne ja lahe. Abiks on ka aastavanuse prantsuse buldogi juuresoleks tundides ning osalemine õppevideotes.
Nendes õppevideotes on süda ja hing, haridus ja kogemus – usk, lootus ja armastus.

Kati Saara Murutar
Olen sündinud 1967. aasta 21. märtsil Tallinnas. Isa oli laulja ja nukumeister Harri Vasar, ema on pensionil arst Ille Vasar. Isapoolsed vennad Aarne Vasar (karikaturist-maalikunstnik ja animaator, lahkunud) ja Lauri Vasar (Euroopa juhtiv bariton) ning tädipojad Aivar Mäe ja Lauri Saatpalu, lähisugulased on Veikko Täär, Lauri Pedaja, Ene Grauberg, Anette Müürsepp jpt.Olen viie lapse ema ja seni 9 lapselapse mummi.
Lõpetasin 1985. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi (muusika, bioloogia ja joonestamise eriklassid), Pärnu kunstikooli esimese lennu ja tantsisin 12 aastat Aita Indriksoni balletistuudios Pärnu teatri juures. 1990. aastal sain Tartu Ülikoolist ajakirjaniku diplomi ja magistrikraadi, Tallinna Ülikoolist mõned moodulid juures.
Olen töötanud 30 aastat vabakutselise ajakirjanikuna, kelle kogemused pärinevad pea kõigist Eesti päeva- ja nädalalehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiojaamadest.
Olen mitmeid aastaid töötanud Mainori ärikoolis, Tartu lennukolledžis, Tartu Ülikoolis ja valikainete õpetajana mitmes üldhariduskoolis.
2022. aastast olen end uuel tasemel teostanud Juuru Eduard Vilde kooli ja Kehtna KHK täiskasvanute gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ning Emajõe Keeltekooli veebi-õpetajana. Pean vastu kolmekordse õpetajakoormuse, loon tekste, haldan talu.
Valdan väga hästi eesti, inglise ja vene keelt.
Olen rajanud mitu elulaaditalu – üles ehitanud Altveski vesiveskis kultuurikeskuse ja juhtinud 5 aastat stuudiot MINA OLEN. Täna on minu koduks konteinerstuudio, mille kõrval on peapiiskopi pühitsetud Südamesalu vabaõhu katedraal – juhendan tervendavat kirjutamist Vigala jõe, paisukose, pokumaa ja hingeväe koostöös.
Ilukirjandusest on ilmunud raamatud:
“Naisena sündinud” (Perona, romaan),
“Kati Jututar” (Elmatar, jutustused),
“Mina ise ju!” (Elmatar, romaan),
“Õnne tänava lood I – III” (Elmatar, teleseriaali romaniseering),
“Abitu” (Faatum, romaan),
“Mustlasena sündinud” (Elmatar, dokumentaal),
“Ettevaatust, Emma!” (Vastus, romaan),
“Igavestel alleedel – Barbara von Tiesenhusen, Isadora Duncan ja Marlene Dietrich” (jutustused)
“Puugid kuubis” (Vastus, romaan),
“Kümme neegrit Katjušaga” (Elmatar, dokumentaal)
“Kuhu kuningad kadusid? – Jaan Tättega kahasse – ” (Elmatar, romaan),
“Tuudur, gripp ja Prints” (Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ja Tänapäev, jutustused),
“Džungliseaduste vangid” (Elmatar, dokumentaal),
“Viimnekuu” (Ühinenud Ajakirjade Kirjastus, dokumentaal),
“Lagerii” (Petrone Print, näidendid),
“Eedeni aed” (Eesti Ekspressi kirjastus, dokumentaal),
“Üdini tungimine – luuüdi siirdamine 15 aastat Eestis. Professor Hele Everaus” (portreedokumentaal)
“Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” (Petrone Print, romaan),
“90 kammi. Estiko Kontsern 90” (Elmatar, dokumentaal),
„Multiresistentne Mamma Bakter. Prof. Marika Mikelsaar 70” (Elmatar, portreedokumentaal),
“Õnne hääl” (Sotsiaaldemokraadid, portreedekogumik),
“Egiptuse eha – vana tsivilisatsiooni lõpp” (koos Eha Fjodorovaga – Elmatar, dokumentaal),
“Ohtlik lend” (Mihkel Ulmani teleseriaali 9osaline romaniseering),
“… ja mere ääres väike maja…” (Ajakirjade kirjastuse Suveromaan),
“Vigursaetud puitskulptuurid” (Peeter Paasmäe ja Elmatar, dokumentaal),
“Hingake! Prof. Mart Kull” (Elmatar, portreeraamat),
“Jänku Juss 1. – kevad voolab” (Lastekas.ee),
“Talv Eedenis” (Stella Borealis, dokumentaal),
“Projektilaps Pärnust” (Petrone Print, autobiograafia),
„Kättemaksukontor“ (Mihkel Ulmani teleseriaali raamatuversioon – Elmatar), „Tuusik teisele kaldale“ ning
„Anita ja UFO“ (Hea Tegu, romaanid),
„Röövlirahnu Martin“ (Tammerraamat, koos Mihkel Ulmaniga, lasteraamat),
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ ning
„Mustrimuutjad – viimne eestlane“ (Hea Tegu – mõlemad rööbiti näitemängutuuriga – romaniseeringud).
2016. aasta suurtööd olid
„Tori hobusekasvandus 160“ ning
„Kodutunne – ärge jätke mind üksi!“ (Õuetuba).
2017. aastal on ilmunud täiendatud
„Mustrimuutjate“ trükk ning raamat
Muinasjutt „Südamesalu salavägi“ (Heli Kirjastus) koos lavastusega „Südamesalu salavägi“ Kuusiku Altveskil.
Lugusid on avaldanud ka kümmekond (nais)kirjanike koondkogu, nt Ajakirjade Kirjastuse unejuttude raamat emadelt, viimane
“Valivad naised” (Tammerraamat),
“Seiklus neljale” (Aita Kivi, Inga Raitari ja Dagmar Lambiga)
„Mullast oled sa…“ (koos 11 teise kirjanikuga, Pegasus).
Artikleid, esseesid, novelle ja jutustusi on ilmunud paljudes kogumikes Eestis ja ka võõrsil.
Pandeemia perioodil on ilmunud raamatud „Tartu da Vinci – Hando Kruuv“ ning „Viljandi Piia Gambia“ (Heliraamat).
Lavastatud on näidendid:
“Marlene” (Tartu Vanemuine, lavastaja Jüri Lumiste),
“Tuudur, Plutt ja Magdaleena” (Tallinna VAT-teater, lavastaja Aare Toikka, helilooja Rivo Laasi),
“Ja siis tuli Prints” (Koduhoovi teater Pärnus, lavastaja Aare Toikka, helilooja Maian-Anna Kärmas),
“Eestlaste neli kuningat” (Paide vallimäel, lavastaja Ivo Eensalu, helilooja Siiri Sisask),
“Söödi armastusest ära” (BaltoScandali vabaprojekt, Linnar Priimägi),
“Mina, naine!” – (Rakvere teater, Ülle Lichtfeldt, Toomas Suuman) ning
“Kurge oodates” – (Hanila rahvateater, Aire Arge ja Andrus Vaarik).
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ oli edukal tuuril ning 2015. aastal mõisates-teatrites-seltsimajades koos kolmeköitelise raamatuga ilma tegemas.
2016. aastal tuuritasime raamatuga koos foorumteatriga „Mustrimuutjad – viimne eestlane.“
2017.aasta lavastusele „Südamesalu salavägi“ järgnes noortelugu „Mina Olen!“, mida mängisime noortestuudioga 21 korral kõikjal Eestis, katastroofikomöödia „Merehädalised“, integratsioonietendus „Tervist, Aafrika!“ ning etendused „Sammalsalatarid, „Vihmaussi laul“, „Põdrapulli lugu“, „Robinsoni rahu“, „Reekviem rästikule“ ja „Kuningas Kristus“.
*
2020ndate tööd:
„Hando Kruuv – Tartu da Vinci“ – kirjastus Heliraamat 2020
„Viljandi Piia Gambia“ – kirjastus Heliraamat 2021
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane“ I-IV 2019-…
2025 – kirjastus Heliraamat
„12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ koostöös Piia Padariga
Püha Graali tõlge eesti keelde
Töös nõuanderaamatud „Naine õmbleb maja“, „Loomad-lausujad ja „Contra Mortem“ „Saage ja Saara saaga“ – hõlmav kogumik „Tervist, mina olen merehädaline!“(Mina olen!, Merehädalised, Tervist Aafrika!, Sammalsalatarid, Põdrapullilugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Reekviem rästikule, Koit ja hämarik ja Valge varjupaik)
Teatriprojekte olen juhtinud 7 ning laste- ja loovuslaagreid 8 aastat.
Töös on mängufilmid „Valge varjupaik – hipsterite krüptomill“ ning „Kalevipoja ema“ ja „Hõbenuga“.

Meie Loo 12 inglit, sündimata lapsed, kes jõulise lahtihüppe ajal ja järel oma ema
saadavad, olgu ka sinule teejuhtideks ja julgustajateks, hea lugeja-kogeja.
Et mitte kellelegi – ka endale mitte – asjatult haiget teha, rändame läbi Piia elu
ilukirjandusliku Loona.
Jah, kõik kokkusattumused ja tuttavatena tunduvad isikud on juhuslikud –
sinu elus on ehmatavalt samasugused sündmused ja jahmatavalt sarnased inimesed.
Oleme karmide saatuste konveieri mutrid.
Kas sinul on abielu vara ja töölepingud korras või usaldad pimesi? Mis siis
saab, kui jääd töövõimetuks või lahkud sellest kooselust? No vot.
Vabatahtlikult panustasid, armastusest miljonid teisele teenisid – jumalaga!
Sinagi oled õmmeldud ja kokku lapitud pärast perevägivalda – sinulgi on
psühhoterrori tõttu paanikahood ja ärevushäired – ja enam mitte ainsatki sõpra?
Tere tulemast klubisse – meie konveier ongi selline.
Kuni üksi ja üheskoos, ise ja üksteist abistades sealt maha astume.
Selles raamatus peitub abikäsi vägivalda ja petmist, enesesalgamist ja aborte,
vägistamisi ja materiaalset ärakasutamist, depressiooni ja alkoholismi nii seestpoolt
kui kõrvalt kaasa kogenutele. See on jutustajate lugu.
See on minu lugu.
See on sinu lugu.
Tänu sellele on varjamine ja häbenemine lõppenud. Meie otsustasime nii.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Süda teab seda – ja sirutub sinu poole, ilus
hing.
See raamat ei saa iial valmis. Ei lõpe need lood mitte ealeski. Kui toimetaja Tiiu oli
meie kolmeaastase saaga puhtaks silitanud ja parandused-kärped-märked arvesse
võetud… Tulin ma siia tagasi. Kohta, kus kolm aastat tagasi kirjutasin, kuidas
süda toda kõigi ja kõige ühenduse asja teades ilusa hinge poole sirutub.
Tulin algusse, sest puukide ligitõmme ja kiusatus neid päästa pole ikka veel
päriselt kadunud. Tänu sellele Loole, mille pean aususe huvides ära rääkima,
28
olen õppinud endast välja astuma ja võimatuid olukordi eemalt jälgima – varasem
mina olnuks afektis ja küsinuks üha: kuidas-see-võimalik-on-nii-ei-tehtamisssasssja…
Mida muud kui näidata ja selgitada sel juhul heal Loojal üle jääb.
Inimene küsib, Jumal vastab.
Selleks, et teha Piiaga osalusvaatlus kaasa, ehitasin ka endale paari tutvumisportaali
profi ilid – miski date-amoremi-… kolmas oli veel, tinntinntinder mitte.
Mulle lähenenutest kolmandik tundis mind ära ja kõnetas tuntud isikut. Kolmandik
– nii läbipõlenud taadud kui kodutud kutid – õngitsesid emmejat-laadijat.
Kolmandik olid täiega ägedad talu-metsa-rekkamehed, ainult et kusagil kaugetes
ilusa isamaa servades üksinda rassimas ning oma tallu ja ellu emandat otsimas.
Mingu neil hästi.
Tutvumisportaalide õngitsejate osakond kosis nii Piiat kui mind. Olin oma
profi ilid juba sulgenud, kui mulle lähenes Meta-messengeris mees, kellele mõtlesin
hüüdnimeks panna Tünn, aga Pootshaak kõlab kõnetavamalt. Olgu ta siis
kahe nimega.
Ta kirjutas mulle samal päeval, mil koostasin oma õpilastele õppematerjali
„Inetust pardipojast Kunksmooriks“. Kuna teksti lõpus on liigutav lugu eluõhtuks
enesekindlaks saavale Kunksmoorile saabuvast-maabuvast kapten Trummist,
oletasin-eeldasin-lootsin-uskusin, et tema ta ongi.
Kuu aega kirjavahetust enne kohtumist tulenes mu töökoormusest mitme
kooli ja eraõpilaste vahel – polnud füüsilist pealinna sattumise aega. Kirjavahetus
oli soe ja sulnis, kirjavigadeta ja sisukas ning nädala möödudes hakkas Tünn
Pootshaak hommikuste ja õhtuste verbaalsete kallistamiste lõppu kirjutama
„Sinu mees“ ja „Su Trumm“.
Leidnuks Kunksmoor – kes ma päriselt olengi – töökuhja alt varem kohtumise
hetke, adunuks tema suur nina õhust, et alati pole tore, kui trumm on tühi…
Nüüd tänan õnne, et ühitasin kohtumised üritustega, kuhu ma nagunii oleksin
läinud ning meie kulud piletitele-sõitudele-värkidele said fi ft y-sixty võrdsed. No
hard feelings.
Mõne õnneliku nädala – tunnike messe hommikul, tunnike õhtul – järel
Tünn Pootshaak helistas. Oli mõnusalt vintis ning selgus, et tal polnud kogemusi
videokõnede võimalusega – ehkki on insener-robootik-programmeerija-jne…
Tajusin vestluse põhjal, et see mees ei suhtle tegeliku minuga. Tänaseks oskan
sõnastada: me mõlemad mõtlesime enda jaoks unistuste paarilise välja ja kõnetasime
teda – erinevalt olla-laskvast-ärakuulavast minust asus meespool aegsasti
tegelikku mind ümber kujundama, et ma oleksin see unistuste mudel.
Õhus minumuutmise manipulatsioone adudes saatsin kosilasele oma CV. Ta
asus aeglasel õhinal mu elulugu ümber kirjutama. Märgiline väljend – asuski päriselt
ka! Selleks, et keskeakriisis mitmekihilises ummikus mitte oma prestiižikas
piirkonnas villat müüa, otsustas ta minu sinna moondada. Mis siis, et linnapreilist
tänaseks minuks õppimine on tähendanud inimvõimete piiril tööd – ihulist-hin29
gelist-vaimset – mul on Südamesalu ning hobud-kassid. Ei tähenda, et selles villas
on Tünn Pootshaak juba neli kooselu sellessesamasse kohta keeranud, kuhu näib
kõike piiramatult mahtuvat.
Mees valis järgmiseks ümberkirjutatavaks täpselt samasuguse isendi nagu
eelmine – või isegi eelmised – brünett-temperamentne-loomainimene-amatsoon.
Rääkisin paarile sõbrale, et Lõuna-Eesti sügavustest pärit kena meesinimene ei
salli loomi – run, Forest, run! – ütlesid sõbrad pikema jututa – ta ei tea järelikult
hingest ega Elust midagi.
Temperamentsete brünettide galeriist mitmega lapsi saanud mehega kohtusime
tehnikaülikoolis Robotexil – mul oli huvitav nii robotite asjus kui tema erilise
lapsega suhestudes iseennast kõrvalt jälgida. Ehkki lasterikkal isal oli enamusega
täiskasvanud pesakonnast null-suhe – teda huvitasid nende tiitlid ja ordenid – lubasin
tema teismelistele suvel eesti keelt õpetada.
Üsna elegantse välimuse ning jaheda olemuse põhjal usutavasti mõne paruni
sohilaps, kelle vanaisa muide pidas kümnete kaupa valgeid hobuseid, kohtus
minu pesamunaga kiirtoidurestoranis, kus tütar tol ajal töötas. Kaks ilusat inimest
silmitsesid teineteist ükskõikselt. Mu vilunud haldjapiiga adus – sellest ei
tule konkurenti. Tünn Pootshaak aga seletas terve tee rantšosse mu sõbratari sünnipäevale,
et teismelised lapsed tuleb välja tõsta.
Olin nii ametis näitamisega, kes minu sõbrad tegelikult on – tõestamisega, et
looduse-loovuse-loomadega koos elamine on hea ja ainuõige – et jätsin tühitrummipõrinale
vastamata: kui sulle tundub nii äge, et su eelmine naine oma teismelised
välja tõstis – miks sa siis nii kurb ja katki oled, et ta ka sinu välja tõstis?!
Ilus isane näitas tol rantšo stiilipeol mulle tegelikult KÕIK ette. Riideid vahetades
varustuse, millest viisakalt mööda vaatasin. Seltskonnas tõsiasja, et kõik
vabad keskealised daamid jooksid tema kui uue ja efektse isendi peale tormi – järelikult
võivadki korduvkasutusega mehed vabalt võtta ja naisi muuta püüda – kui
ei allu, võtavad järgmise…
Käsk Kunksmoorile oli: seltskonnas meie mingite koertega ei suhtle! Keset sügavat
ööd tema kui võistlustantsijaga džaivides sain valesammude eest korduvalt
putsi saadetud. Keset vestlust harvakohatavate sõbrataridega ei allunud ma korduvale
käsule: „Voodisse, naine!“
Püüdes – ise tegelikult aru saades, et asi on lootusetult mäda – ikka tõestada-
näidata, kutsusin kõmiseva õõnes-anuma päevasele külaskäigule – vaata! Näe,
siin on vaja tormimurd ja lääpas võsa korrastada, ühe toa tahan juurde ehitada,
turbapõhisest ökopeldikust on kõrini…
Tema ohkas, et seda tööd on nii kohutavalt palju, et minu Südamesalu tuleb
maha müüa. Põrnitses, kuidas ringkäigu ajal kadumajäänud kassi otsides muretsesin
ning urises mu kaheaastaste kiisukaksikute ja nende viieaastase kuninganna
kohta, et neid kassiraipeid ongi jõle palju, hea, kui mõni auto alla jääb. Vanused
kirjutasin siia sihilikult – nii palju aastaid on mu lemuurlased olnud minu pere30
kond. Raiped?
Saate aru, ma olin selleks ajaks kolm – 3!!!!!!! – aastat seda raamatut kirjutanud,
kümneid-sadu-tuhandeid lugusid kuulanud-kirjutanud-kaasakogenud. Olin
enda arvates lahutus(t)est tervenenud ja IKKA VEEL uskusin, et Tünn Pootshaak
kindlasti terveneb ja koorub vahvaks tegelikuks elumerede metskapteniks.
Pesamuna nägi tühjusest oma kollase kaksikpilguga läbi ega pidanud tüüpi
enam üldse millekski-kellekski. Tema pehmitamiseks väitsin, et see mees viib
meid sõja siia rulludes üle mere – pakkisin soojad riidedki valmis, et ennast, tütart
ja kasse veenda.
Tegelikkus oli selline, et va õõnes rehkendas: tööloomast eit müüb lisaks tema
villa ülalpidamisele oma muinasmaa ära, ostab Atlandi serva pesa, kuhu tore
poiss toob oma laeva, millest pool kuulub muide tema eksile. Suusad-motikad on
in – hobused-raisad, krdi bulad täiesti aut. Kulud ja ebamugavused – müüd maha!
Mida Kunksmoor sellest järeldas, et eba-Trumm ta elujõust-väeloomadest-hingeperest
ilma jätta tahab? Sittagi. Võtsin ta kaasa selgroole sumeri märke tätoveerima
– kunstnik Anee ees oli abstraktselt piinlik, sest õhtuti endiselt kirglikke kirju
kirjutav Tünn oli keskpäeval täiesti vintis. Nimetas mu imelisi tätoveeringuid
käkkideks ja hiina restorani menüüks ning ma viisin ta oma autoga tagasi „tööle“
– erinevaid sõidukeid müüv üliedumees korvas mõne nädala pärast tema prohmaka
klienditeeninduse ajal lennujaamas magamajäämisest tingituna… Mis sellest
enam.
Minul oli oma tagalaplaani nimel ikka veel vaja oma „eluõhtuõnn“ kirikukontserdile
viia, et mu sõbrad saaksid leebelt tõdeda: joodik ju – võtad järgmise
lemmiklooma?
Varieteesse viisin ikka ka, et näha, kui oluline talle ise-tehtud-hästi-tehtud
tühjuses on kuulsustega tuttav olla. Ehkki ta-imeline kurtis üha, kui kole on, kui
naised on liiga aktiivsed, eeldas ta-väinu ometi, et talle pärast tema ja ainult tema
eelistatud lõbustusi otsa istutakse.
Atraktiivsena püsimiseks hoidis ta pootshaaki – õieti mitut – töödrügavakillustunud
Kunksmoori kannis. Tahad rikkuri miljarditest metseenlust? Ootoot,
ma kirjutan tema jaoks sinu eluloo ümber, sa mõttetu metslane. Sul on vaja meie
ühise tuttavaga asju ajada, imelik hipi? Ma võibolla… aa, ise said. Su asjad pole
olulised – ühegi sinu lapse nime ma nagunii meelde ei jäta, iga kord küsin uuesti.
Su lähiringis on probleemid veesõidukiga? Siis lõpeta oma elu ja endale oluline
bula-raiped-mõttetused ja hakka minu elu elama – aru ei saa või, see on käsk,
naine!
Viisin Tünn Pootshaagi oma sõprade fi lmi esilinastusele – nad nägid ja sõnasid
sama, mida ma ise sajandeid juba teadsin. Ja mis ma tegin? Lubasin ta pesamuna
äraolekul endale õhtusele visiidile. Minu zoomi tunni ajal näitas ta koha kätte
nii õpetamisele, õpilastele kui õpetajale – toksis arvuti taga minu inimeste peade
kohal seent. Saate aru küll, mida silmas pean. See oli päriselt!
31
Kui algas õpetajapreili koolivaheaeg ning tormimurdu ja lääpas võsa haldama
saabunud masinate kõrval oli vaja sae ja sülega assisteerida, andis Kunksmoor
tollele imelisele veel ühe võimaluse – näitas pilte, mis teoksil. Mees ju või miskit…
Kuna või-miskit korraldas nädalaid hilinenult messi, et oma tiksumist suurettevõtja
tagatoas õigustada, ning lootis ikka veel mind oma elu elama käsutada,
käratas ta metsatöö-kevadmaratoni piltide peale, et ma lõpetaksin oma jama pritsimise
– marss talle appi tema värki mürama. Raske on vä? Ei. Igas mõttes. Ei ole
raske. Ja tema värki ei müra ka.
24.veebruari kohtumine Harju tänavas pani kõrvuti meie äärmuslikult
vastandlikud elamused – sõjaväe paraadile rivistunud masinate diislivines
kohtusime muide juhuslikult. Tünn Pootshaak suskas Kunksmoori näpuga
õlga, kui Jaan Krossi skulptuuriga paduvihmas vaikset dialoogi pidasin.
Kuna tema otsis sinises vines märtsipommitamise tallermaal tuttavaid, lipsasin
Jaani kiriku juurde ja sain OMA, üleni oma elamuse. Tegime viimse
ühise käigu Tammsaare uuskäsitlust vaatama. Enne seanssi silmitsesin
teda raamatukaupluses mu pojaga videokõnet pidamas – misjärel ta vaatas
raamatukülluses põlglikult ringi: näh, sinu-vaesekese omi ei olegi.
Mina-vaeseke kallistasin eskalaatori kõrval inimesi jälgiva kuldse retriiveriga,
mispeale kuulsin, et olen nagu joodik, keda pudeli juurest minema ei
saa… Tänan! Mul oli täpselt seda vaja kuulda. Lippasin õnnest hingetuna
läbi vanalinna rongile – koos läbiligunenud kasukast nõrguva lauspaduveega
jooksid minult maha kõik viimaste kuude bulad-raiped-kasutud elajad,
soovitused kogu see jama maha müüa, laps välja visata ja… Huuuuuh!
Olin hõiskamiseni tänulik sellele tavalisele eesti maamehele, kes linnas
miljonäriks ära käis ning seejärel ummikusse jõudis, oma päritolu ja ennast
häbenes ning minust sobivat teenijannat püüdis vägistada.
Järgmisel päeval tõin pärast päevapikkust metsatööd, saag ja kirves igas
käes, endale Pärnu tagant Eassalust buldogikutsika. Pusletükkide paikalibisemise
joovastava sahina sekka sain kirja – mis elukaga sa piltidel poseerid?
– enne kui hea kaasteelise blokeerisin. Igas mõttes. Ning selsamal blokiviivul
saabus teade, et mu viimne seaduslik on (Eestist) lahkunud. Olge
õnnistatud, toredad poisid!

https://aabramihobulausujad.ee/wp-content/uploads/2024/12/467749595_8941977712552266_8583578855697453116_n-540×720.jpg” alt=”” width=”540″ height=”720″ class=”alignnone size-medium wp-image-20491″ />

Õppematerjalid videosalvestustena

Teisipäev – TORM, KORRASTUS, TÄNUTUNNE, HAAKUMATUS
Tormipäev on tavaliselt selline suurem sisemine korrastus. Võib eeldada, et sellel päeval võivad tulla üles nö vaimsed testid või tunnikontrollid, kus meie kõrgem mina siis testib ja vaatab, kui kaugel me oma individuaalteadvuses oleme. Tulevad üles väljakutsed, et meie edasist elu arengu kulgu parimal moel aidata. See ei ole karistus, vaid see on kaitseinglite, vaimsete teejuhtide abi sulle, et saaksid ise selgemini aru, kus sa parasjagu oma arengus oled.
Kõige kiirema edasiliikumise või enda parima vaimse küpsuse saad sa läbi TÄNUTUNDE. Mida rohkem sa oled tänulik kõige eest, mis su elus on, mis on olnud või oled juba ette tänulik kõikidele nendele imedele, lahendustele ja võimalikkustele, mis su ellu tulevad, seda sujuvamalt sa selle koha läbi teed. KUI TULEB ÜLES VÄLJAKUTSE, OLE TÄNULIK. Elu ütleb sulle, et sa saad selle kohaga hästi hakkama. Aksepteeri, võta vastu kõik olukorrad täpselt nii, nagu need on – tänutundes. Ja kuula oma südamega ja pane tähele seda, mis on ilus, mis on võimalik, mis on sinu hinge ja südamega tõeliselt kooskõlas.
Küpsuse tunnuseks on tähelepanu hoidmine, kus me lihtsalt ei lähe iga asjaga kaasa. Sinu mõistus ei pea iga teemaga kaasa minema. Sa võid ise valida, millise teemaga sa tahad oma energiat siduda, millele energiat anda, mida väestada oma tähelepanuga. KÕIK, MILLELE TÄHELEPANU PÖÖRAD, SAAB ENERGIAT JUURDE. Suur oskus – lase asjadel lihtsalt minna, pole vaja haakuda, klammerduda. Las voolab.
Üks valgustatuse tunnuseid on HAAKUMATUS. Elame oma igapäevast elu, kuid me ei ole sellesse liigselt klammerdunud. Liigne klammerdumine võib endaga kaasa tuua kannatusi, kuna asjad on pidevas muutumises ja liikumises, transformatsioonis. Kui me näeme, et mingid asjad on meie elus oma aja ära elanud, siis taga nutmise asemel, anna endale aega raskuse tunnetest välja tulla, loobuda ja keskenduda uuele visioonile. Mina, kui voolav teadvus, kes lubab endal kogeda muutust. Kõikidel meie tõeline olemus/tuumolemus ehk armastus, ei muutu. Muutuda saavad vaid meie suhtumised, uskumused, käitumismustrid, suhtlemised. Selle päeva energia kutsub üles vaatama, millel on aeg minna lasta, et see uus, julge, puhas, ehe mina saaks hästi selgelt välja tulla.
Sõnum: ära lase ühelgi hirmul ennast tagasi hoida, sest sul on siin planeedil teha oma jumalik missioon. Vana mahajätmine, et tulla välja sellise hästi selge ja puhtana.

Hääle- ja häälikuteraapia lindudega koos
Simo Santeri Virtanen
1) korrasta õigekiri 2) kirjuta oma suhtest hääle, häälikute, helide ja muusikaga
Šamanistlike häälikute maagia: kas sina tead, kuidas mõjuvad sulle õ, ä, ö ja ü häälikud?
Eestlaste seas on muutunud üha populaarsemaks iidne kunst tervendada oma keha läbi oma hääle. Paljudel rahvastel on oma šamanistlikud häälikud. Süsteemid, kuidas neid kasutada ja mis mõni häälik tähendab. Meie keeles on nad samuti olemas ja on olnud tugisambaks meie iidsele pärimusele. Eestlane on loodusrahvas. Seda olles, oleme me alati suhestunud loodusega läbi helide. Öeldakse, et iga inimese südamehääl on ainulaadne.
Eesti keel on üks imeilus keel, milles ühendub ürgne traditsioon koos tohutult suure laenude hulgaga. Meie regilaulud on laenatud Baltihõimudelt, blondid juuksed meenutavad Viikingiaegu ja must leib on Läänemeresoome kuld.
Ma sattusin vestlema ühe Tuva muusikuga foneemidest. Neil olevat samuti kasutusel /Õ Ä Ö Ü/ häälikud. Need häälikud on aluseks kurgulaulule. Seda oli väga huvitav kuulda, kuna Soome keeles näiteks puudub Õ. 1070. aastal kirjutatud dokumendis, mida Soome keeleteadlane Rauno Lauhakangas uuris, oli kirjutatud, et Saamelastel on kombeks möriseda vaaladele madalal häälel.
See võis olla viide kurgulaulule, kuna Saamid on kuulsad oma joigumise poolest. Omades samu Läänemeresoome pärimuslikke juuri. On meil väga palju ühist. Võib öelda, et põhjas elavad põdrakasvatajad on endas säilitanud midagi sellist, mille Eestlased, Soomlased ja teised hõimlased on juba ära unustanud. Kunst loodusega suhestuda läbi laulu.
Huvitav lugu on pärit Uue-Maailma koloniseerimisest. Läänemeresoome rahvastel on ürgne šamanistlik pärimus. Soomlased, kes läksid Uude-Maailma elama. Neil olid kaasas oma nahast trummid ning nad ehitasid saunasid ja palkmaju tänapäeva Kanada aladele. Juhtudel kui teised valged aeti minema Indiaanlaste pärusmaalt, siis Soomlased jäeti rahule.
Nad olevat olnud nimelt “vennad” teisest maailmast. Mõlemal rahval oli kombeks kükitada tulikuumas onnis, mõtiskleda metsas elu üle ja laulda trummisaatel vägevaid laule.
Igatahes nendel häälikutel on tugev mõju inimese üli -ja alateadvusele. Alustame näiteks Ö-st, šamanistliku alfabeedi mörisejast.
Ö: loob ühendust maaga ja laiendab juurkanalit.
Ä: aitab tõsta praanat (eluenergiat) ülesse. Lõdvestab selgroo kanaleid ning lümfisüsteemi.
Ü: loob elus stabiilsust ja sügavust. Austust iseenda vastu. Sellist auväärsest meeleolu nagu kirikus.
Õ: pistab pea pilvedesse ja lõdvestab kaela, et vaimenergia saaks kehasse suubuda. Loob visioone ja avab käbinääret.
E: on samuti tähtis häälik. Viimane, kelle juures peatume. Tema puhastab maksa, aitab seedeelundkonna talitusele kaasa ja vabastab meie sisemisi (välimisi) jõukonflikte.
Need kõik häälikud, koos mõne teisega on vitaalsed kurgulaulu, joigumise ja šamanistlike häälte tegemise juures.
Roheline keel ehk lindude keel – laul Eestlaste huulil.
Tahaksin teile tutvustada Rohelist keelt, ehk lindude keelt. See on olnud müstiline alkeemia ja teadmiste keel. See on olnud kaunite asjade keel. Väljendus, mis lähtub loodusest endast, läbi kaunite rütmide. Puu okstes olev kohin, hääl ja laul, mis linnu nokast siriseb meie kõrvalestadesse.
Temal on mitmeid nimetusi, temast aru saamiseks pead olema tühi sisemuses ja kuulatama hoolega, et mõista igivana müsteeriumit. Kuningas Saalomon nägi unes, kuis jumal andis talle võime rääkida lindude ja loomade keeles. Hommikul ärgates see oligi nii, tark kuningas kuulis kahte tuvi oma aias kõnelemas.
Vana Eesti rahvas on samuti tuntud, kui linnurahvas või kuidas Lennart Meri meid nimetab Vesilinnurahvaks (s.h. teised Soome-Ugri hõimud). Laste muinaslood ja muinasjutud on läbi põimitud katketest, kuis inimesed olevat ennemuiste suhelnud sirisevate linnukestega. Sama tulemuseni jõudsin minagi, kui lapsepõlves kord üks harakas koputas meie aknale ja ema ütles seepeale, et postkontorisse on vaja minna.
Nüüd hiljem inimesekasvu saanuna temalt küsinuna, vastas ema selle peale “ja nii ongi.” Taolised märkused on meie kultuuriruumi ja rahva alateadvuse sügavustesse süüvinud. Igaüks peab meist iseloomulikuks erinevaid loodusnähtusi ning ikka veel hirmutab meid metsa sügavus, kui me temalt luba pole küsinud.
Ammuste sakraalsete riituste juures olid samuti olulist osa edendamas labürindid, mida on leitud Aegna ja Aksi saartelt ning Hiiumaalt. Püha looduse kultus on sügaval meie rahva mälus. Labürinti sisenemine tähendab sisenemist omaenda alateadvusse. See on pikk rännak eluteel, mida on võimalik võimendada loomulike mustrite kaudu.

Michael Love
38 min · 
**Cascade of Solar Flares Approaching Earth: Brace for Impact! **
Great One,
The Earth Alliance alerts us today to a continuous barrage of strong M and X-class solar flares erupting from the sun over the past three days, with much of this potent energy now heading towards Earth!
Sunspot AR3663 is alive with activity, unleashing a series of intense X and near-X flares over the last 48 hours. This tumultuous display shows no signs of slowing down. AR3663’s magnetic field, characterized by its ‘beta-gamma-delta’ configuration, hints at the volatile convergence of polarities, ripe for explosive eruptions. There remains a significant probability of more X-flares within the next 12 hours!
A strong geomagnetic storm watch is currently in effect as Earth teeters on the brink of impact from a major Coronal Mass Ejection (CME) propelled into space on May 3rd by an X1.6-class solar flare originating from AR3663.
Reports of strong global Ascension symptoms have surged this evening as the Starseeds of Earth endeavor to assimilate this powerful light into their cells. Over the past three days, many Starseeds have reported feeling drained and disoriented. Hang in there; relief is on the horizon!
In the meantime, it’s crucial to remain grounded as this cosmic energy bombards the cells and DNA of the human body. Consuming light, raw energy foods, drinking plenty of pure water, grounding yourself in nature, meditating, and keeping crystals nearby will help channel this energy through your body and into the Earth. Take it easy for the next few hours and don’t forget to breathe!
Let us know what ascension symptoms you are experiencing at this time. Godspeed, Michael and the Pleiadians

On May 8th, 2024 we have a New Moon at 18° Taurus.
The New Moon forms a powerful conjunction-stellium with Venus, Jupiter, and Uranus, amplifying the energy of this lunation.
Jupiter and Uranus, as outer planets, represent collective energies. When aligned with personal planets like the Sun, Moon, and Venus, these influences become more intimate and relevant on a personal level.
The upcoming New Moon in Taurus will activate the promise of the Jupiter-Uranus conjunction, bringing forth important insights or revelations that resonate with your personal journey and aspirations.
At the New Moon in Taurus, something important that may have been elusive or unclear before will become more personal and relatable.
New Moon In Taurus – As Within, So Without
The Jupiter-Uranus conjunction last month came with the promise of an important OPPORTUNITY.
The challenge with the ‘opportunity’, given the context of Jupiter and Uranus as outer planets, lies in its collective nature.
There might be opportunities ‘out there’ but this doesn’t mean that we, individuals, know how to tap into them.
In fact, when our self-awareness (Aries) and self-worth (Taururs) are lacking, we might not even recognize these opportunities – even when they are right in front of our eyes – let alone tap into them.
Why?
“As within, so without, as above, so below, as the universe, so the soul.” This basically means that the world around us is a reflection of who we are on the inside. Those ‘opportunities’ only exist when the person that we are is able to recognize and seize them.
The magic is finding that sweet spot where our personal talent (Sun, Moon, and Venus) meets opportunity (Jupiter and Uranus).
We need to be able to tune into the frequencies of the outer world, we need an energetic alignment between the inner and the outer. And to ‘tune in’, we need a unique set of skills.
A salesperson will notice subtle cues given off by a prospect that indicate they are ready to buy. A photographer will intuitively spot the best shots because their brain is tuned to that frequency.
Abundance and opportunity are not luck; they are about tuning your inner frequency to match the frequency of the universe. As Seneca put it, “Luck is where opportunity meets preparation”.
We can only recognize opportunities when we know who we are, what our skills are, and what we have to offer to the world.
When we don’t know who we are or lack clarity about our abilities, we may overlook potential opportunities that are perfectly aligned with our talents.
However, when we have a clear understanding of ourselves and our unique offerings, we effortlessly attract the right opportunities that resonate with our true selves.
New Moon In Taurus – Your Unique Value Proposition (UVP)
The Unique Value Proposition (UVP) is a term used to describe the specific benefits or advantages that a product, service, or offering provides to its customers or audience, setting it apart from competitors.
People also have UVPs. A personal UVP is what sets an individual apart, what unique skills, experiences, or qualities they bring to the table, and why they are valuable or indispensable in a particular context.
A UVP is our unique combination of skills, expertise, personality traits, and experiences that make us stand out from others in our field of work or any other setting.
Knowing what your UVP is can help you attract opportunities that align with your strengths and capabilities.
Our unique value proposition is centered around value creation. It’s something that actually creates value for the world.
You might be the most amazing accountant, but if the labor market is saturated or if technology replaces our skills, then finding opportunities might be challenging.
You could be the best emerging artist, but if no one is interested in that particular style or genre of art, gaining traction could be difficult. Of course, you can continue making art for the joy of it, but you would still need a viable income to make ends meet.
Our unique value proposition is not only rooted in our talents and skills, but also helps us create or produce something that fulfills a genuine need in the world.
Taurus And Value Creation
Out of all the signs of the zodiac, Taurus is instrumental in understanding what our unique value proposition is. Taurus, the 2nd sign of the zodiac, provides the solid foundations for Aries’ seed of life to take shape and manifest in the material world.
Taurus shapes and creates the tangible realities of our world thanks to its earthy, practical, matter-of-fact attributes.
Taurus is the sign of resources – not only material resources – but also our mental, emotional, and spiritual resources. Basically, everything that is ours – everything that we can use to support and sustain ourselves and others.
We know that our resources create value when we can recognize the connection between what we input (effort, time, energy) and what output results from it.
This output is something that the world needs and it’s willing to pay for.
I’ll never forget my first ‘Taurus’ job as a fruit picker, where I learned the values of hard work and consistency. More importantly, the straightforward nature of this job taught me there’s a ‘basic formula’ to value creation: 1 bushel of picked fruit = x amount of earnings; 1 hour of work = x customers served.
Of course, it becomes more complex when what we offer is intellectual or emotional support – it’s hard to measure what impact a counselor has on their clients’ lives, for example.
Nevertheless, there’s always some sort of basic equation or relationship between what we do, the value we create, and the benefits derived from it.
To achieve success in life, it’s crucial to recognize what exactly it is that we excel at, and then focus and capitalize on that.
Maybe the counselor in our example above has very good results with helping people recover from addictions – because they have experienced addiction themselves – but not so good with relationship counseling.
If what we do (job, personal project) doesn’t actually create value, we will never be able to tap into Jupiter’s proverbial abundance and opportunities.
Taking in any type of client can dilute the counselor’s expertise and effectiveness. The counselor (for their sake, and for the sake of their future clients) would be much better off focusing on addiction-recovery. That’s their core competency. That’s what they’re good at. That’s what sets them apart from other counselors.
New Moon In Taurus – Your Unique Skill That The World Needs
Focusing on what you’re really good at (and removing non-value-adding activities) will give you a unique advantage and maximize your impact.
The New Moon in Taurus conjunct Venus, Jupiter, and Uranus is an invitation to discover your unique value proposition – that thing you’re really good at and that the world needs.
The New Moon in Taurus is an invitation to reflect on the following questions:
“What am I really good at?”
“What unique skills or qualities do I have that the world needs?”
“What is my unique value proposition”?
Astro Butterfly

Mina, Kati
Tänan kogu hingest võimaluse eest järgneda Piia Padari kutsele kirjutada ilukirjanduslik nõuanderaamat – täpselt kolm aastat tööd muutis KÕIK.
Niipea, kui olime Naise elu tema 12 sündimata jäänud lapse esialgse arvu järgi perioodideks jaganud, alustas toimimist külgetõmbeseadus. Erinevate preilide ja prouade lood tõmbusid meie ligi.
Piia kogeb kaaasa üksteisega sarnanevaid elusid nii koolitustel kui oma nõustajapraksist käivitades. Kati sattus resonantsi – nii kaasteelised kui oma selles ja eelmistes kehastustes läbitud elud hakkasid kõnelema SELLEST.
Kõigepealt taipasime kõik korraga ja kordamööda, mida EI pea-tohi-tarvitse.
Meil pole mitte ainsatki põhjust lasta end pisendada, alandada – mitte kellelgi pole õigust meid tühistada.
Valime JAH iseendale – tõstame oma jumalannatiivad porist ja pasast. Pahatar ja Lilith on meile selles toeks ja eeskujuks – nemadki jäeti pikaks ajaks näiliselt kõigest ilma. Legendid neist vassivad, et nad on olnud süüdi kõigis surmapattudes – maailmale olemasolu eest võlgu ning peavad armastuse ära teenima. Ja ikka ei piisa, ei vääri, ei… Jaa!
Me tõstsime fööniksitena tiivad – võtsime need kapist, saime mõnel juhul üldse teada, et meil on tiivad. Lapsepõlves sai enamus meist hingelise nohu – kõik oli olulisem kui laps: tingimuste loomine, eduka tuleviku tagamine. Raha.
Viisime ome enese pere loomisse kaasa igakülgse oskamatuse, sest üsna kõik me siin suitsiidide ja lahutuste esirinnariigis teame südameüdini sügavalt, mis on poolik perekond. Katkine suhe ning kärg-sõrg-härg-pärg-moodustised. Kustkohast mujalt kui meie enese mudilaste ja murdeea valudest pärinevad põrgupiinad kurjade võõrasemde ning kahjuisade – versus kasu – pärast.
Tänan kogu südamest oma õpilasi – pigem õpetajaid! – kellele õpetan kutsehariduskeskuses ja täiskasvanute gümnaasiumis, keeltekoolis ja eratundides justkui eesti keelt ja kirjandust. Tegelikult eesti keeles tundma-tajuma-taipama – teadvustama e teadvele tulema. Südamekeelte põledes õpime imelises elusas emakeeles väljendama oma mõtlemisi ja oletamisi ning puhtaks kirjutama kannatusi, kannatamatust ja kannustamisi.
Õpilaste kui teejuhtidega koos olen õppinud kannatlikkust. Miks ma nii palju töötan? Lapin finantsiliselt-emotsionaalselt eelmist elu sessamas kehastuses.
Oma küpsete koolitatavate eeskujul olen veendunud: kuniks elu, on kõik heastatav. Mu süda on põlvili teie ees, 16-60aastased tüdrukud ja poisid, kes te olete kõigest hoolimata lapsed ilmale toonud, neile parima võimaliku elulähte loonud ning nüüd oma maskid, rollid ja diagnoosid kooli toonud – olles siin nii alasti ja täiuslikud. Aitäh!
Koos oleme teada saanud, et diagnoose õieti pole, langevate maskide sahinal oleme end laiali laotanud, kokku korjanud, päriselt silma vaadanud hirmudele ja illusioonidele, mida oleme orjanud. Mida me teada saime?
Kõik on võimalik, imed sünnivad ja Jumal on alati kodus. Siis ka, kui tundub, et ta on meid maha jätnud. Siis eriti, sest kaeblike siltide ja valulike hinnangute hajudes adume: meid on hoitud selle eest, mida oleme vastuvoolu tahtnud, mitte vajanud. Oma pärisolemusse voolates, keskmesse naastes ning pärisminaks tõustes julgeme usaldada.
Usk, lootus, armastus oma pühas kolmainsuses viivad tingimusteta armastuseni. Armastus, mida sinult kui terviklikult sinult eneselt vastu ei võeta, lõhub enim. Armastades kedagi, kes on salaja katki ja ei vääri enda arvates sind, lõhub ka armastaja ning lisaks karistab teda igakülgse vägivallaga.
Mustrimuutjad on need õnnelikud seni reha ees kaerajaani tantsinud, kes hakkvad psühhoterroristi vampiiriks hääbumist läbi nägema.
Ohvriroll ja märtrivägi on see 11000 elu ja kihi kõrgune mägi, mille vulkaanina laiali lennates julged öelda: „Ma armastan sind.“
Ego, mis tõstab ärkaja huulil kisa – mina-mina-mina! – võib avaneda Minaks või manduda haledaks isekuseks. Egoism lämmatab sensitiivsuse ja empaatia – iga oma sõna, liigutust ja isegi kavatsust aina ülistab ja autasustab egoist. Kraad kangem egotist – nartsissist – kuritarvitab, kadestab, võrdleb, nõuab, mõnitab olles ise surmani hirmunud energiaallika kadumise pärast. Klammerdub ja lõhub – misjärel põlastab: fui, katki! Näe, saab suureliselt potitama asuda…
Vägivaldne on seegi sangarlik sooritus.
Eufooria on esimene tunne, mis tekib kuritarvitaja käest pääsedes.
Kaassõltlasena kakerdame nõrkuse hetkil koletise ballile tagasi, kuni mõistame: sel suitsiidipeol on mõlemad kerjused. Kerjamise lõpp saabub siis, kui teeme seitsmendal katsel lõpliku lõpu ega imeta enam suhet, mis lõpeb imeta või suisa surmaga.
Suurelisus versus suuremeelsus mängivad veel viimaseid mänge. Vot mina, mees, suvatsen sinusugust armastada! Kuulame ära, andestame ega unusta.
Päästja päästmine tuleb kindlalt, kui laseme end eluohtlikult laiali lammutada. Keha tuleb haiguste keeles appi: „Siinkohas on piiritu piiride piir.“
Maarja Magdaleena näitas meile ette, et hooraks tembeldatu sai apostlite apostlina pühakuks, Jeshua naiseks, emaks ja teistele naistele Sõnumi toojaks tunnistatud. See on Tõde.
Tänan pärismina väes kõigi aegade õdesid, kes on tõestanud: avalik arvamus pole oluline – toksilisest suhtest vabanemine aga on elu ja surma küsimus.
Kelle elu sa elad? Nii küsin alati, kui kipun taas kedagi päästma ja emmema. Kes seni minu elu elab? Maailm on tulvil merehädalisi, inimkond on otsekui segipaisatud kaardipakk, milles paarid-mastid-tihid üksteist üles ei leia ning trumpi pole õieti kellelgi. Kohtad paariliseta, moel või teisel liibalaaba isiksusi seltskonnas, sotsiaalmeedias ja paanilisepoolsetes portaalides. SOS!
Olles ka ise räsitud ja teise või kahesajateise ringi hing vaata hoolega, et sa taas samasse kloaaki ei prantsata. Mida kardad, seda saad – erinevates vormides vägivald ja sõltuvused… – ainus võimalus on MITTE KARTA.
On üks lihtne eranditeta reegel: ühena merehädaliste seas pane hapnikumask ja päästevest kõigepealt iseendale.
Mina ise olen kirjutanud KÕIGEST ning ikkagi üllatun: oi, kui lihtne ja ilus on elu, kui me seda ise muremürgiseks ei ela. Mina otsustan õnnelik olla. Mina olen ainus, kes mul tõeliselt olemas on. Mina olen.

Praktilise eesti keele tund menuraamatu toimetamise näitel 🙂
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane 4“ finaal
Teksti toimetamine reaalse raamatu kirjastamise protsessina
jÄLGI ÕIGEKIRJA, STIILI, LIIGENDUST, AJASTUOMAST SÕNAVARA, KORDUVAID STAMPSÕNU, ASESÕNADE JA PÄRISNIMEDE KASUTAMIST – NB! Ära unusta end lugema – loe tähthaaval PÄRISELT!
*
„Miks te ise kohale sõitsite?“ imestas Anna Sergejevna. Ta oligi just see inimene, kellele Tom pidigi telegrammi saatma.
„Ega polekski sõitnud aga mul polnud telegrammi saatmiseks kooperatiivi pitsatit kaasas ja ilma selleta ei võetud mind jutule.“
„Ja nüüd pidite selle pärast Petserist siia sõitma? See on ju nii pikk maa! Ma tunnen vahel kuidas see bürokraatia hakkab nii tugevalt vastu, et tahaks kohe midagi kardinaalset ette võtta. See, et ilma pitsatita ei saa telegrammi saata, see on täiesti absurdne. Ma ei kujuta ette, kes on sellise korra küll välja mõelnud.“
„Ei tea tõesti, kuid nüüd olen ma siin ja mul on kõik vajalikud dokumendid kaasas.“
Ei läinud kümmet minutitki kui telefonogramm oli Petserisse saatmiseks valmis ja ka teele saadetud. Tom tänas Anna Sergejevat südamest ja kinkis talle oma viimase likööripudeli.
„Väikene kingitus Eestist,“ sõnas ta üllatunud naisele. „Oleks mul kotis olnud midagi metallist, poleks mind usutavasti edasi lubatud aga pudelit ei osanud nad seal pääslas tuvastada.
„Ma imestasin üldse, kuidas teid edasi lubati.“
„Ju ma palusin ilusasti. Muud ei oska ma arvata.“
Selle peale ei osanud ka Anna Sergejevna midagi muud öelda tänada Tomi sellise pisikese kingituse eest.
Tom sõitis Petseri poole aga mõtted uitasid oma rada. Ta püüdis nuputada palju ikkagi maksab vagunite saatmine Valka. Esimese teekonna osa eest ei küsinud keegi midagi. Ka see tundus olevat kuidagi ebaloomulik. Raudtee teenis ju hiiglaslikke kasumeid, kuid temalt ei võetud midagi. Poolel teel hakkasid silmad vägisi kinni vajuma ja Tom otsustas pool tunnikest puhata. Nüüd ei olnud tal enam mingit soovi peatuda kusagil miilitsaputka juures, vaid ta leidis enesele koha ühes mitte eriti suure bensiinijaama parklas.
Tööpäev oli juba alanud kui Tom Petseri raudteejaama jõudis. Ta parkis auto teisele poole kontorihoonet, seal juba seisvate autode juurde ja kiirustas dokumente pappkaante vahele surudes kuulutama rõõmusõnumit, et vagunid võib esimesel võimalusel Valka edasi saata. Kui ta kõiki tervitades kontorisse sisenes ja oma dokumendid luugile asetas, oli tal hetkel tunne nagu oleks saabunud matustele. Isegi ta teretamisele ei vastatud. Tom ei jõudnud veel küsidagi, et mis juhtunud on, et kogu töökas kollektiiv on üksmeelselt surnumatjate nägudega kui tundis, et keegi astus talle selja tagant ligi ja ta mõlemad käed oleks nagu tangide vahele sattunud. Keegi väänas ta käed selja taha ja jõuga kummargile surudes lõi ta otsmiku tugevalt vastu barjääri ära. Sädemed lendasid silmist ja ta tundis kuidas käerauad ta selja taha väänatud randmete ümber sulgusid. Otsmik tulitas vastu barjääri löömisest ja Tom oli kindel, et lisaks juba kollakaks muutuvale silmaalusele on tal nüüd pool pead sinine. Tom pöörati ümber ja ta nägi kahte erariides, enesest poole pea jagu pikemat meest, kellest üks toetas teda käega rindu ja teine käratas, et ta paigal püsiks ja kompas ta läbi. Põuetaskust sai ta kätte rahakoti koos juhiloa ja passiga, kuid teistes taskutes ei olnud midagi. Rohkem midagi leidmata käratas ta Tomi ukse poole astuma.
„Mida see jõudemonstratsioon peaks tähendama?“ küsis Tom end rahulikuks sundides. Ta ei tundnud olevat enesel mingit süüd, et teda kurjategijana kohelda.
„Küll sulle kõik selgeks tehakse,“ vastas mees, kes oli teda rinnast toetanud ja rohkem midagi vastamata tõukasid nad Tomi välisukse suunas. Kusagilt oli kontori ette sõitnud kollane, sinise triibuga miilitsamasin ja Tom kamandati tagumisest uksest traatvõrgu ja trellidega isoleeritud kuudikusse, kus haises rämedalt sita ja kuse järgi. Tom pani tähele, et tema arreteerijad ei sõitnud sama masinaga millega teda sõidutati vaid istusid musta värvi Volgasse. Tom kirus, et ei olnud enne kontorisse minemist kusel käinud ja nüüd oli surutis põies muutunud lausa väljakannatamatuks. Hea meelega oleks ta kusnud sinnasamasse põrandale, kuhu olid usutavasti enne seda sajad oma põit tühjendanud, kuid selja taha aheldatud kätega osutus see võimatuks. Tom uskus, et tead viiakse mingisse kohalikku jaoskonda aga ta märkas, et pöörduti suurele maanteele ja suunduti Pihkva poole. See ei tõotanud head ja võis tähendada mida iganes. Tom püüdis olukorda hinnata ja talle meenus, et üks meestest oli ka tema luugile asetatud dokumendid kaasa võtnud. Poolel teel Pihkvani ei suutnud Tom enam metsikut kusehäda taluda ja sügvalt ohates lasi tulema kõik, mis tulla oli. Soojad nired jooksid mööda reisi ja tungides läbi pükste jõudsid ka tagumiku alla. See oli rõve aga raudus kätega teadmatuse suunas loksuda oli vaieldamatult rõvedam. Tom kujutas ette kui jube võis veel olla nendel tuhandetel küüditatutel, keda nagu tedagi, umbes samamoodi loomavagunites tundmatusse sõidutati. Sama riigikord ja samad meetodid. Ta uskus, et küüditatutele vähemalt öeldi, et miks nad vagunitesse aeti. Tema vangistajad olid aga rohkem kui kidakeelsed. Selles polnud midagi imelikku ja Tom teadis, et kui teda hakataksegi milleski süüdistama, siis esmaseks ülesandeks on külvata arreteeritavas hirmu ja paanikat. Hoida oma ohvrit teadmatuses ja siis pehmeks tehtuna murda igasugune soov osutada vastupanu. Tegelikult oli Tom oma eelnevas elus kujutanud end korduvalt ülekuulatava rollis ja praegune olukord, vaatamata oma jaburdusele, hakkas talle tasapisi nalja valmistama. Ta püüdis veelkord lahti mõtestada miks ta kongi topiti, kuid midagi asjalikku ei meenunud. Järelikult tuli lihtsalt olla ja oodata.
Lõpuks peatutigi veidi räämas kahekorruselise maja ees ja Tom jõudis ukse kõrval olevalt sildist lugeda, et tegu on Pihkva raudteemiilitsa osakonnaga.
„Äkki hakatakse teda üle kuulema vagunite pärast?“ mõtles ta endamisi. Ja kui hakataksegi, siis minu roll on selles olematu. Ma ei ole kellelegi midagi maksnud, raiugu või tükkideks ja iga tükikene kisendab neile näkku, et ei ole maksnud. Kuid raha! Alles nüüd plahvatas Tomi peas, et kohver rahaga oli jäänud bensiinikanistrite alla pakiruumi. Ta ei olnud oma jääki üle lugenud ega teadnudki täpselt palju tal veel kaasavõetud rahast alles oli. Vähe seda ei olnud ja kui keegi selle kanistrite alt leiab, see saab kohalikku elatustaset arvestades elu lõpuni õnnelikuks. Kuid ta taskutest ei leitud midagi ja Tomile hakkas meenuma, et ta oli kontorisse suure ähmiga tormates jätnud süütevõtmed autosse. See oli mõnele pätile tõeline kingitus. Bensiini ja raha täis masin vedeleb mingis raudteejama parklas ja isegi võtmed on süütelukus.
Tom juhatati läbi pika ja pimedavõitu koridori ühte kabinetti, kus talt võeti käerauad maha ja kaks vormis miilitsat pildistasid teda nii otse kui külgvaates. Seejärel määriti ta sõrmed trükivärviga kokku ja ta pidi iga sõrmejälje vajutama eraldi spetsiaalse ankeedi lahtrisse.
„Peale sõrmejälgede võtmist sisenes ruumi veel üks miilits, kes nähes täiskustud Tomi hakkas naerma ja teavitas kõigile, et enese täiskusemine on esmane tunnus süü vabatahtlikust üles tunnistamisest. Tom ei hakanud nende käest uurima, miks teda siia toodi, sest teadis juba ette, et õiged vastused saab ta alles uurijalt, kes varem või hiljem hakkab teda üle kuulama. Tom ootas, et teda viiakse nüüd mõnda kambrisse, enne kui uurija kohale tuleb, kuid ta eksis. Hiljem saabunud miilits pani ta käed uuesti raudu, kuid seekord mitte seljatagant vaid eest ja juhatas ta mööda kitsast treppi keldrisse. Keldrist õhkus niiskust ja leitnandi pagunitega miilits lükkas ühe roostekarva raudukse lahti ka käskis Tomil sisse astuda. Selles kambris teda juba oodati. Üks vanemleitnandi pagunitega ja väikeste tumedate vuntsidega miilits oli oma jaki toolikorjule asetanud ja pluusikäised üles kerinud. Tom teadis, et see ei tähenda tema jaoks midagi head, kuid ta otsustas olla lõpuni vait ja kannatada ära vaikselt terve eeltöötlemise protseduur. Üleskeeratud käistega miilits kinnitas käeraudade külge armatuurrauast välja painutatud konksu, mis oli sõlmitud sõrmejämeduse takuse nööri külge ja jooksis üle lakke kinnitatud tali rõnga. Paari tugeva tõmbega riputas ta Tomi ülestõstetud kätega lae alla nii kõrgele, et Tomi sai vaevu kinganinadega põrandat puudutada.
„Vaata, Toomas Jugapuu, Me teame sinust rohkem kui sa ise arvatagi oskad. Sul on praegu viimane võimalus kinnitada, et sa ei hakka midagi tagasi ajama ja räägid kõik südamelt ära. Said sa minust aru?“
„Sain. Ma pean kõik puhtsüdamlikult üles tunnistama,“ vastas Tom vaikselt.
„Näed, polegi raske jääda mõistlikkuse piiridesse. Alustame siis algusest. Kellega sa koos oma kuritegu ette valmistasid? Kes oli initsiaator ja mis rolli pidid sina selles mängima?“
„Nõus, alustame algusest. Kõigepealt võiksite mulle öelda, milles minu kuritegu seisneb, siis vaatame, kas me saame asjadest üldse ühte moodi aru.“
„Tundub, et sa ei mõistnud, mida ma sulle ütlesin. Ma eeldan sinult puhtsüdamlikku ülestunnistust. On sellest siis nii raske aru saada.“
„Ma mõistan teie soovi suurepäraselt aga ma palusin, et selgitaksite, milles seisneb minu kuritegu, mida ma peaksin puhtsüdamlikult üles tunnistama?“
Vastuse asemel tabas Tomi tugev löök maksa pihta. Tom tundis, kuidas hing jääb rindu kinni ja ta ei suuda enam sisse hingata. Teine löök tabas teda täpselt solaari. Ta oleks tahtnud metsiku valu tõttu kägarasse tõmbuda, kuid ülestõstetud käed ei võimaldanud end liigutada.“
Peksja ootas rahulikult kuni Tom sai jälle hingamise tagasi ja küsis uuesti, kas Tom sai aru, mis teada ees ootab kui ta kavatseb veel kaua vastu punnida. Tomi kohale toonud miilits seisis ukse juures ja sõnas enne lahkumist, et mingil juhul ei tohi lüüa kahtlusalust näkku. Mingeid mõjutamise jälgi ei tohi näha olla. Teine ühmas, et ta teab seda niigi ja talle pole lapsehoidjat vaja. Kohe kui peksja jäi üksinda, virutas ta uue obaduse Tomile solaari. Tom inises valust ja tundis, et hakkab lämbuma.
„Sul veab, et me enam ei tohi elektrit kasutada. Tead, kui hästi ja kiirelt see kõikide keelepaelad valla päästis. Aga ole muretu, meil on aega piisavalt ja siit keldrist ei ole veel keegi ilma ülestunnistuseta lahkunud.“
Tom teadis ajaloost, et ka kõige tugevamad ja vastupidavamad inimesed kirjutasid peale sellelaadseid piinamisi alla ükskõik millele, peaasi, et piinamine lõpetataks. Tom mõistis, et see kommunistist timukast ei ole mingi uurija, vaid teda valmistatakse ette kohtumiseks tõelise uurijaga. Sellele idioodile võis rääkida või öelda mida iganes. Teine asi oli uurijaga. Tema ei saanud samasuguseid meetodeid kasutada ja eeldatavasti oli tegemist haritud inimesega. See mölakas võis teda peksta, kuid juba ütlus teise miilitsa poolt, et näkku lüüa ei tohi andis lootust, et uurija ette pidi ta ilmuma terve silmnäoga. Tom kahetses, et sinikas silma all oli juba kollakas-rohekat tooni ja seda ei saanud lugeda värskelt tekitatud traumaks.
Peale järjekordset löökide seeriat kadus Tomil pilt eest ja ta jäi lõdvalt rippuma.
Tundus, et ta peksja ehmatas ise ka ära, sest Tom tundis ninna tungivat väljakannatamatut nuuskpiirituse lõhna ja avas silmad.
„Nii nõrgukene sa siis oledki,“ sõnas peksja parastavalt. „Toibu veidi ja mõne aja pärast jätkame oma vestlust.“
Toibumisest ei tulnud midagi välja. Väljavenitatud õlad valutasid meeletult ja sees keeras. Tomi jaoks jäi aeg seisma. Ta ei osanud arvata, kaua ta niimoodi seal lae all rippus, kuid rohkem ta tol korral oma peksjat ei näinud. Tema juurde tulid kaks uut miilitsat ja päästsid teda hoidva nööri valla. Tom varises põrandale ja täpselt sellesse asendisse oleks ta ka lamama jäänud kui ta tõsteti üles ja võeti käerauad ära.
„Liiguta end!“ kamandas üks miilits teda selga tõugates „Käed seljale!“ kamandas teine. Tom juhatati ühte kambrisse, kus laua taga istusid kaks vanemat meest ja üks neist rüüpas alumiiniumtopsist mingit jooki. Nähes Tomi kambrisse sisenemas jäid nad teda uudishimulikult vaatama.
„Tere head inimesed, Olen Toomas ja mul oleks suur au veeta teie seltsis niipalju aega kui need seal vajalikuks peavad.“ Ta osutas peaga ukse poole.
Mehed vaatasid teda vaikselt ja rohkem temast välja ei teinud.
Tom seisis hetke kambri ukse juures ja astus siis edasi.
„Kas ma võin teie juurde istuda?“ Küsis Tom laua kõrval seistes.
„Istu kui julged,“ vastas üks mokaotsast.
Tom julges ja istus pingile.
„Räägi, mille eest istud ja kust tuled?“ küsis üks istujatest Tomi poole vaatamata.
„Mitte millegi eest. Keegi pole sõnakestki öelnud. Ainukene teema oli selles, et ma ennast süüdi tunnistaksin.“
„Oled siis süüdi?“
„Hea küsimus, millele pole ausat vastust.“
„Oma asi,“ kehitas teine õlgu.
Rohkem nad Tomiga ei suhelnud. Ka Tomil ei olnud soovi nendega lähemalt tuttavaks saada. Õhtul lükati luugist sisse alumiiniumist taldrikud mingi pudruga. Tomil ei olnud mingit isu süüa ja ta loovutas oma söögiportsu meestele, kes selle sõbralikult ära jagasid. Õhtul lasti narid alla ja Tom valis teadlikult vabaks jäetud magamiskoha. Kõiksugu mõtted keerlesid peas ja ta uinus alles vastu hommikut.
Hommikul, peale seda kui toiduportsud olid kambrisse toodud, viidi Tom esimesel korrusel asuvasse kabinetti, kus istus üpris tagasihoidliku väljanägemisega umbes neljakümne aastane naine, kes tutvustas end Tomile vanemuurijana ja teatas, et Tomi toimik on talle suunatud ja ta peab läbi viima esmase ülekuulamise. Uurija nimi libises Tomil ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ta palus viisakalt Tomil istuda ja hakkas mingeid pabereid täitma. Tom ootas vaikides ja kui uurija end tema poole keeras, ei pööranud Tom pilku mujale vaid vaatas talle otse silma.
„Ma sain aru, et te ei taha midagi üles tunnistada. Olgu, see on teie õigus aga minu kohustus on teile midagi teavitada. Puhtsüdamlik ülestunnistus vähendab teie karistust oluliselt.“
„Enne kui kedagi karistama hakata, peab olema inimese süü tõendatud. Te ei ole sellega isegi algust teinud aga juba räägite karistusest.“
Kulla noormees! Teie süü on tõendatud ja siin on vaja dokumendid ainult välja vormistada ja kohtusse saata. Vähemalt viis aastat on teil üldrežiimiga koloonias garanteeritud.“
Tom muigas. Seda pani ka uurija tähele.
„Mis teile nalja valmistab?“ tundis uurija huvi.
„Teie jutt. Tegelikult on masendav kui enesekindlalt te juba väidate, et ma olen sooritanud mingi kuritöö. Püüate kirvega kurge ja vahest tõesti mõne päti puhul see töötab aga praegu haugute täiesti vale puu alla.“
„Hea küll! Kuidas soovite. Alustame siis ametliku ülekuulamisega.“
„Alustame. Kuid enne peate mulle tutvustama, kellena te mind üle kuulate. Olen ma kahtlustatav või kogunisti tunnistaja? Sellest sõltub, kas ma saan ülekuulamisele kutsuda oma advokaadi Eestist või pole seda ikkagi vaja. Enne ei kuula te mind kohe kindlasti üle.“
Pahameele vari libises üle uurija näo.
„Ah, te olete kohe nii tark, et räägite advokaadist ja puha.“
„Loomulikult, tundub, et ma tean seadustest rohkem kui te arvata oskate. Juhuslikult õpin ma Tartu Riiklikus Ülikoolis neljandal kursusel õigusteadust ja alles eelmisel semestril andsin praegust olukorda puudutavates küsimuses eksami hindele väga hea.“
Uurija kergitas kulmu ja näis veidi mõtlevat.
„Hea küll, räägime siis nii nagu kord ette näeb. Alustame sellest, et te üritasite Petseri raudteejaama saabunud vaguneid Valga raudteejaama ümber adresseerida. Selles pole loomulikult midagi kriminaalset aga nendes vagunites, mida te soovisite Valka saata on sulaselge kvaliteetne nisu aga vaadake siia! Need on kauba saatelehed ja kas te tunnete oma allkirja ära? On see teie allkiri?“
Tom noogutas. „Tunnistan, et nendel saatelehtedel on minu allkiri.“
„Kuid nüüd vaatame, mis on saatelehtedele kauba kohta kirjutatud. Saatelehtede järgi tuleb välja, et vagunites peavad olema vilja jäätmed aga on hoopis kvaliteetne söögi teravili. Kuidas te seda siis seletate?“
„Ma võin seletad aga ilma protokollita. Seda oleksite võinud ka ilma keldrisse viimata küsida.“
„Ma ei tea, mis keldrist te räägite aga ma ootan põnevusega teie versiooni nende viljajäätmete kohta.“
„See on lihtlabane eksitus. Mina tasusin vilja eest ja miks saatelehtedele on kirjutatud mingid viljajäätmed, seda ma öelda ei oska. Seega, kui ma olen tasunud vilja eest, ei saa me rääkida mingist kuriteost. See on elementaarne.“
„Tasusite vilja eest? Aga miks siis saatelehtedel on teie allkiri?“
„Sellepärast, et kaubakontoris paluti saatelehtedele anda allkiri, et kaup on teele saadetud. Õigemini võtsid nad selle dokumendiga kauba oma vastutusalasse. Kui tee peal midagi kaduma läheb, siis on mul õigus esitada raudteele pretensioon ja nõuda kahju hüvitamist.“
„Jah, ma olen sellega kursis. Aga millega te tõendate, et maksite vilja eest? Teilt ära võetud dokumentides ei ole selle kohta mingit märget.“
„Tõsi, ma jätsin panga templiga maksekorralduse koopia majandisse. Ma olin veendunud, et mul ei lähe seda rohkem vaja.“
„Ma ei pruugi teid valetamises kahtlustada aga ma sooviksin ikkagi näha, et te tasusite vilja eest, mitte mingite jäätmete eest.“
„Seda pole raske tõestada. Ma võin paluda, et keegi tooks Eestist pangast väljastatud orderi, mille eest ma tegelikult tasusin. Teine võimalus on pöörduda otse majandisse ja nõuda sealt välja vajalik dokument.“
„Ma saan sellest suurepäraselt aru. Kiirem ja mugavam on vist tõesti kasutada kedagi, kes tooks meile panga kinnitusega dokumendi. On teil keegi, kes võiks selle kohale toimetada?“
„Loomulikult on aga ma pean siis saama helistada.“
„Selles ei ole küsimust. Öelge number ja me korraldame teile esimesel võimalusel kõne Eestisse.“
Tomil vedas. Arno oli just saabunud kontorisse kui telefon kirjutuslaual helisema hakkas. Ta tahtis hakata Tomi ja tema reisi kohta küsimusi esitama aga Tom palus tal vait olla ja hoolega kuulata. Kui Tom kõne lõpetas, oli ta kindel, et hiljemalt järgmise päeva hommikuks oli Arno vajaliku paberiga kohal.
„Homme hommikuks on vajalik tõend kohal,“ kinnitas Tom uurijale, kes kuulas hoolega igat Tomi sõna nagu oleks eesti keelest aru saanud.
„Hea küll. Kui see tõend kohale saabub, siis räägime uuesti,“ vastas ta nupule vajutades, et ukse taga ootav konvoeerija Tomi minema toimetaks. Kambrisse jõudes olid ta kaaslased kadunud. Tom kõndis sihitult seinast seinani ja hakkas enda väsitamiseks tegema kükke ja käte kõverdusi. Öö tuli üle elada ja ta ei soovinud rohkem pimedas kambrilage vahtida. Ta ei osanud arvata, mis kell võis olla kui üks tema eileöistest kaaslastest tagasi toodi. Tom tõusis istuli ja jäi ootama, mida tulijal oli öelda. Mees istus laua äärde ja toetas pea kätele. Veidi istunud vaatas ta Tomi poole.
„Kas said selgust, miks sind kinni nabiti?“
„Sain. Olevat viljajäätmete asemel vilja vagunisse sokutanud ja sellega riiki, või kurat teab keda, oluliselt kahjustanud. See on jama ja ma usun, et homme saan tõendada, et ma ei ole kaamel. Kus su kaaslane jäi?“
„Ära kunagi usalda kedagi. See on sulle tasuta soovitud. Ma sain tänu oma niinimetatud sõbrale tõelise kingituse ja lähen sajaga kohtusse. Sellest pole enam pääsu.“
„Tom teadis, suurepäraselt mida tähendab kui sind süüdistatakse paragrahv sajale toetudes. Ma küsin siis nii nagu sina minult küsisid. Tunnistad sa ennast süüdi?“
„Enne ei oleks tunnistanud aga nüüd, peale oma sõbraga kohtumist tunnistaksin. Mitte ei tunnistaks vaid annaksin end ise vabatahtlikult üles.“
Hommikul viid Tom jälle ülekuulamisele. Uurija oli nüüd hoopis lahkem ja tõdes, et Tomil oli õigus ja nad ei pea vajalikuks teda rohkem vahi alla hoida. Talle tagastati kõik läbiotsimisel ära võetud asjad ja Tomi üllatuseks oli isegi raha rahakotis alles. Kui ta küsis kuidas ta nüüd kõige kiiremini Petserisse saab, siis kehitati vastuseks õlgu ja korrapidaja teatas, et see on võõras mure. Tom otsis osakonnast väljudes pilguga Arnot aga teda ei paistnud kusagilt. Ta peatas esimese möödasõitva masina ja palus end Petserisse viia. Noorepoolne mees, kelle pealagi hakkas juba kiilaks muutuma, ei tahtnud algul Petserisse sõitmisest midagi kuulda aga kui Tom näitas talle kahte kahekümne viiekat ja kinnitas see raha saab tema omaks, ei hakanud mees rohkem vastu puiklema. Raudteejaama juurde jõudes maksis Tom lubatud summa ja kiirustas oma autot otsima. Ta oli autost väljudes veendunud, et omaenese autot ei näe ta rohkem enam kunagi, kuid kui ta nurga tagant välja astudes oma autot silmas, ei uskunud ta oma silmi. Masin seisis samal kohal kuhu Tom oli ta jätnud. Uksed olid lukustamata ja võtmed jätkuvalt süütelukus. Ka rahakohver oli bensiinikanistrite all alles. Tom vaatas taeva poole ja noogutas tänutäheks aeglaselt liikuvate pilvede suunas. See, mis oli juhtunud oli rohkem kui ime. Nähes, et autoga on kõik korras kiirustas Tom kaubakontorise ja nõudis, et tema vagunid, mis seisid jätkuvalt haruteel toimetataks esimesel võimalusel Valka.
„See ei ole võimalik,“ vastas talle kaubakontori juhataja. „Need on siin nüüd seisnud üle ettenähtud aja ja enne tuleb viivituse eest trahvid ära maksta ning alles siis on võimalik vagunid edasi saata. Selline on kord ja see on kõigile täitmiseks.“
Tom tundis kuidas tal on järjest raskem oma raevu vaos hoida. „Kallis inimene,“ pöördus ta kaubakontori juhataja poole. On täiesti üheselt ilmne, et teie valekaebuse alusel peeti mind kinni ja nüüd hakkate mulle mingitest trahvidest rääkima. Olge nii kenad ja saatke, palun, need vagunid esimesel võimalusel Valka.“
„Ma ei hakka end enam kordama. Kord on kord ja me ei kavatse seda rikkuda.“
Tom ei hakanud isegi küsima, kui suur see trahvisumma olla võiks. Oma eelnevatest kogemustest teadis ta suurepäraselt, et sellist trahvi makstes jääksid talle enesele ainult tühjad pihud. Ta istus autosse ja sõitis tagasi Pihkvasse. Raudteemiilitsa osakonna ees jättis ta auto treppi ja palus korrapidajal end ülema juurde juhatada. Tom kinnitas, et tegemist on eriti tähtsate asjadega ja talle ei hakatud vastu vaidlema. Tom sisenes koputamata ülema kabinetti ja leidis eest kõhnavõitu, majori pagunitega mehe, kes vaatas Tomi sisenemist veidi üllatunud pilguga.
Ta pani käes hoitud sulepea lauale ja vaatas Tomile küsivalt otsa. Tom teretas viisakalt ja vuristas peaaegu ühe hingetõmbega, kõik välja, mis tal hingel oli. Miilitsamajor vaatas teda nüüd mõtlikult ja küsis, et mida Tom temalt soovib.“
„Ma ei tea mida ma soovin aga ma pean need viljavagunud kiiremas korras saama minema saadetud. See on kolhoosile mõeldud vili ja ei ole võimalik, et ma peaksin hakkama maksma trahvi selle aja eest, mil ma siin kinni istusin. Kui me seda küsimust ei saa mõistusepäraselt lahendatud, lähen otsekohe prokuratuuri ja teen avalduse vägivalla suhtes, mis sai mulle teie keldris osaks.“
Ülem vaatas Tomi täiesti emotsioonivabalt ja Tomil oli tunne, et ta ütleb, et kui soovite, siis minge kuhu iganes, kuid ülem küsis rahulikult, et kus need vagunid tal täpselt kinni seisavad ja kes temalt leppetrahvi tahab. Tom seletas nüüd uuesti ja hoopis rahulikumalt, et kaubakontori juhataja keeldub vaguneid edasi saatmast.“
„Teate, noormees. Teie ärritus on täiesti üleliigne. Kõiki küsimusi saab ka rahulikult lahendada.“
Ta võttis toru ja helistas Petseri kaubakontorisse. Tom ei kuulnud täpselt kõike, kuid torust kostus kuidas kaubakontori juhataja mesimagusa häälega kinnitas, et ta ei teadnud ja kõik saab kõige paremas korras korda.
„Näete nüüd! Sõitke nüüd rahulikult kohale ja vaadake, et teie vagunid sihtkohta jõuaksid.“
Tom tänas, seda äärmiselt rahuliku olemisega ülemat ja kiirustas autosse. Teise korruse trepist laskudes nägi ta toda üleskääritud käistega miilitsat, kes teda keldris peksis. Tom kiirustas talle järgi ja virutas täiest jõust kinganinaga mehele tagumikku. Löök oli nii tugev ja täpselt vastu pärakut sihitud, et mees tõmbus sirgeks ja kui nägi endast mööda kiirustavat Tomi, suutis sisises ainult läbi hammaste, et ta lööb Tomi maha.
„Mine munni, pederast!“ irvitas Tom talle vastu, sest teadis, et selle põrguliku valuga ei suuda see mees paari minuti jooksul astuda samugi. Tomil oli pioneerilaagrist saadud samalaadne kogemus ja ta mäletas siiani hulluseni valutavat sitaauku kui vanema rühma poiss end tema peal välja elas.
Petseri kaubakontorisse jõudes oli juhataja nagu ära vahetatud. Ta lausa lipitses Tomi ees ja kinnitas, et öise koosseisuga lähevad vagunud teele ja hiljemalt järgmise hommiku kella kümneks on need sihtkohta jõudnud.
„Ilma asjata sõitsite meie peale kaebama. Oleksite teinud naistele või kommikarbi ja me oleksime saanud kõik küsimused kohapeal lahendatud…“
„Sittagi te oleksite,“ vastas Tom. „Te olete ahne ja omakasupüüdlik ja hoidke oma nahk, kui need vagunid ei ole homme hommikul Valgas. Siis vaadatakse teie tegevust kui kahjurlust ja ma ei vist ei pea teile hakkama lahti seletame, mida see enesest tähendab.“
Tom jättis surmtõsise juhtaja end pilguga saatma ja kiirustas autosse. Ta tahtis juba õhtuks koju jõuda.
Järgmise päeva hommikul pani Tom end korralikult riidesse. Isegi lipsu sidus ette ja lõi kingad läikima. Sekretär Leila pidi toolilt maha kukkuma kui nägi naeratavat Tomi kolhoosi kontorisse sisse astumas,.
„Sa oled… sa oled tagasi?“
„Kus ma siis olema peaksin. Usud, et ma tahtsin Venemaale jääda? Sa ei mõtle seda ju tõsiselt?“
„Sa ei kujuta ette, milline paanika siin valitseb…Mäesalu nõuab juba mitmendat päeva, et sinu kohta miilitsale avaldus tehtaks. Ta kinnitas kõigile, et sa oled majandi rahadega põgenenud ja nüüd tuleb sinuga hakata tõsiselt tegelema.“
„Sõitku perse…“ vastas Tom naeratades, avas esimehe kabineti ukse ja astus sisse.
Hommikune nõupidamine oli pooleli ja nähes ülikonnas ja naeratavat Tomi jäid kõik vait ja vaatasid tema suunas.
„Hommikust, seltsimehed!“ tervitas Tom kõiki kohalviibijaid. „Ma arvan, et selle asemel, et siin nõupidamist pidada, võiksite sõita Valka ja võtta vili vastu. Minu andmetel on vagunid praegu veel tühjaks laadimata, sest keegi ei tea, mida selle viljaga edasi teha.“
„Vagunid? Valga raudteejaamas?“ küsis esimees uskumatult.
„Kus nad siis olema peaksid? Ikka seal ja teie seltsimees Mäesalu, olge teinekord veidi rahulikum. Mina ei ole mingi kommunistist pätt, kes majandi rahadega jalga laseb…“
„Mida te enesele lubate…“
Kuid teda ei kuulanud enam keegi. Kõigil hakkas väga kiire.
Peale seda õnnestunud tehingut oli Tomil kindel soov laiendada oluliselt oma kooperatiivi tegevust. Ta osales mitmel metsaoksjonil ja ostis kõikide nina eest ära parimad langid. Pani püsti terve tööstuse ja elu viis ta kokku mitmete huvitavate inimestega. Ka nendega, kelle pärast ja kellega koostöös ta hakkaski Moskva vahet sõitma. Kuid nüüd oli ta ikkagi dilemma ees. Ta teadis ja oli veendunud, et saavutatud igapäevarutiin ei olnud tema võimete lagi ja sellepärast helistaski ta ühel varahommikul Arturi antud numbrile. Tundes ära Arturi unise hääle sõnas ta konkreetselt, et reedese hommikuse lennukiga tuleb ta Moskvasse. Täpselt nii nagu lubas tulla.
„Suurepärane,“ vastas Artur lühidalt. „Me tuleme sulle vastu…“

X Annabel

Elas kord… Pigem siis – jäid kord elamata kolm õde.
Erinevalt Tallinna kolme õe nimelistest vanalinna hoonetest ning Tšehhovi kolmest õest, kes aina Moskvasse ihalesid, jäid nemad elamata.
Nende emale võib ette heita, kuidas ta küll meie ajastul rasestumisvastseid vahendeid ei kasutanud – nende isale… ei heideta meie kultuuris teatavasti midagi ette.
Sündimata jäid sina, Annabel ning sinu kaks nooremat õde. Nii teid-kehatuid tosin saigi. Või ei saanud.
Nurisünnitusmaja ja ebaõnnepalee on alati sünnitusmaja ja õnnepalee kõrval.
Keegi sünnitab ja sünnib – keegi teeb aborti. Ühes ja samas kabinetis võetakse vastu avaldused nii abiellumiseks kui lahutamiseks.
Kombeks on meenutada, mis laul sünnitustoa raadios mängis.
Aborditoast muusikat ei mäletata – uuema aja protseduurid tehakse narkoosis.
Toibudes kuulsin sinu sündimatajäämise järel Merry Christmas Mister Lawrence´i meloodiat:

Sometimes I feel like I’m ready for a crime
the picture’s getting clear
I’m running out of time
Well I need Your love
I’m born to fly
so won’t You help me touch the sky

Annabel, Annabel
I’ll meet You at the Wishing Well
Annabel, Annabel
So many things I have to tell
Annabel, Annabel
I’ll meet You at the Wishing Well
I hope You ring a bell

Through the Gates of Heaven
hand in hand we walk
Using bigger words
we dream of smaller talk
I need Your love
I’m born to fly
so won’t You help me touch the sky

I know the truth again
I’ve seen the light again
Pärast sinust loobumist muutusin veel endassetõmbunumaks kui sinu isaga puhkeküla rajamine mind nagunii moondanud oli. Läksin maailma looma õhinast pakatava naiivitarina – ära tulin kakskümmend aastat hiljem endassetõmbunud vana haige naisena. Ent sinu ajal polnud kõik laksud veel kätte saadud.
Proovige, mis juhtub, kui lõpetate ühepoolse panustamise. Tõmbuge oma keskmesse, tõuske päris-Mina sagedusse – ja te kohtate täiesti võõraste hingede rünnakuid nii mõtte, sõna kui teoga. Teid püütakse iga vahendiga sundida tagasi kuulekaks, allatõmmates allutada ning vaheldumisi nii lahtiste kaartidega kui kavalalt pähe astuda. Kui teile näib, et kõnnite miiniväljal, küsige – kes-miks-kuidas teid manipuleerib ja kontrollib.
Roosa mulli inimesed ütlevad siinkohal: need on sinu hirmud, lase vabaks…
Jajah, jätaks siinkohal toksilise positivismi kõrvale.
Inimesed, kes sind tagalas varitsevad ja su nõrkusehetki passivad, on ehmatavalt võõrad.
Sinu ülesanne on vabastada oma maisel matkal end marionetinööridest võõrastes kätes – teiste kannatuste kannatamisest loobumine, teiste järele lohistamise lõpetamine pole isekas, vaid ainumõeldav.
On valus. Paraku on see ellujäämiseks ainus moodus.
Tagantjärele targana ohime – kuidas ma kohe…
Sellepärast, et kohe pole keegi meist viiekümneaastane.
Enne tänase tarkuseni valutamist oli vaja sinu isaga järgmine linnakorter osta.
Kuna sina oleksid sündinud Neitsi tähtkujus – numbrisõbrast pedandina, nagu mina isegi – nimetan hinna ka. Ligi 1700 000 krooni. Oli selline rahaühik. Issi tegi eellepingu notaris oma nimele sissemaksega, kuid korteri ostsime kahe peale.
Ta muide ei olnud sellega nõus. Ehkki ma olin siis veel oluliselt sinisilmsem kui praegu, ei olnud mul õnneks tehniliselt võimalik teisiti nõus olla kui kahasse – isakene ei saanud ju pangalaenu, kuna oli mustas nimekirjas nii pangas kui äriregistris.
Ja siit tuleb fakt, mida ei saa justkui olla.
See on üks paljudest põhjustest, miks sind, tütrekene, ei saanud tulla.
Kui meie eelmise korteri müügi raha laekus… ei maksnud me sellega mitte uue korteri hinnast suuremat osa ära, vaid ma andsin tema pealekäimisele järele. Võtsin selle – minu jaoks tohutu – summa sularahas välja.
Andsin „korraks“ kogu klotsi su isa kätte…
Miks? Aga vot seks. Tõenäoliselt on oluline osa naiste lollustest tingitud mehe mõju all olemisest, mille põhjustab seksi käigus kujunev usalduse illusioon ning organismi sattuv sperma.
Spermatosaurus laenas iseenese tarkusest kogu korterimüügi hiigelsumma välja – ja suur pangalaen jäi jälle tervenisti minu kanda ja mitte ükski kokkulepe ei kehtinud.
Ja ometi olin ma varsti valmis võsast puhkeküla kergitama…
Sulle, tütrekene, teadmiseks, millised põhjused – aga see-eest pidevad – lisaks materiaalsele mahhineerimisele olid selleks, et sina ja sinu õed sündimata jäite.
Jutustan ühe loo. Ühe paljudest lugudest.
Läksime koos Saaremaale vähile. Veeloomakesi küttima. Milleks meestel sõbrad on? Selleks, et üksteist vindisena sisse rääkida. Ma ei tea, kas kogemata või meelega, et konkurent troonilt tõugata. Igatahes üks sopsus sõpradest rääkis välja, et nad olid eelmisel aastal samas kohas vähki püüdnud. Ja tookord oli kaasas… sinu issi üle-eelmine naine.
Rääkisin su vanemale vennale, kes sündimata jäi, kuidas üle-eelmine naine – eks suuresti ka tänu sellele, et tal on su isaga ühine laps – kogu aeg meie elus kolmandana figureeris.
Ilmselt on ta kenasti kaasas ka su isa praeguse seadusliku abieluga.
Mina olin ka. Mina ka lubasin parema puudusel, harjumusest ja inertsist kogu esimese aasta, mil juba linnas uut elu alustasin, sinu papsi oma voodisse. Tema uue suhte kõrvalt.
Haaremipidaja on su papa olemuselt. Ainult et erinevalt väärikatest sultanitest ei pea tema oma naisi üleval, vaid orjastab meid. Kui mitte rahaliselt, siis energeetiliselt.
Vähipüügi romantika rullus nüüd siis samas toas, kus aasta varem oli tunaeelmine naine. Sama saar. Sama talu. Sama voodi. Ma olin šokis.
Kui mehed vähilt tulid, läksin ma hüsteeriliselt mehele kallale. Piinlik jaa.
Mees põgenes voodi alla. Päriselt ka. Ma sain ta kätte.
Sõber-sisserääkija tuli vahele, sest kartis vist, et tapan hea joomakaaslase ära.
Mina peksin, karjusin, nutsin, minestasin, nutsin veel – ja jäin siis täiesti vait…
Läksin bussiga koju. Saare tagumisest päraperssest Lõuna-Eestisse.
Varjusin meie ühisesse korterisse, mille kogu laenu maksin mina – samal ajal, kui issi elas laialilaenatud raha intressidest. Kuidas sa muidu ikka kõiki oma naisi ja lapsi pead, eks ole…
Mõtlesin seal kõledas kastis, millest alles hakkasin kodu kujundama: mis siis oleks saanud, kui ma oleksin selle truudusetu tondi maha tapnud?

Mis siis oleks saanud…
Sama, mis Ühiskondlikuga, kes nüüd Naise ruumis kogemusnõustamisel istus. Tänu sellele võis siin istuda, et teda ei pandud istuma. Ühiskondlik ei tulnud jalga puhkama, vaid nõu pidama, mismoodi teda endiselt terroriseerivast häbikaasast ometi lahti saada.
„Kalmistul ka ei anna rahu,“ naeris Ühiskondlik kibedalt.
Karistusalune oli elanud seitse õnnetut armastuseaastat või õnnetu armastuse aastat mehega, kelles olid õigupoolest algusest saadik kõik klassikalised nartsissisti jooned – nagu õpikus või töövihikus. Paraku oli temake üks neist miljarditest, kes tormas mugavalt laialivalgunud hiidbeebit tissitama ja tussitama. Päästa oli vaja. Nii muhe ja mõnus mees ju… Et ta tookord üle pea armununa peegli ära oleks lõhkunud, ta ei mäletanud.
Mäletas, kui palju üleinimlikku jõudu tal esimesel kahel häbielu aastal oli. Koristas ja kuulas, puhastas ja potsutas, teenis ja teenindas. Õnnelik oli ka.
„Ühel päeval jäi mu pilk tervikpildil peatuma. Mida värki!“ meenutas Ühiskondlik. „Ma vaatasin, kuidas tont troonis majaesises iluaias, nagu iluasi. Perversne rasvunud vedel aiapäkapikk. Mitte keegi sellist ei ostaks, kui see aianduspoes müügil oleks. Isegi Buddha moodi mahedat naeratust ju polnud tal. Olid nõudlikult allapoole väändunud suunurgad, mis tirisid kogu näo lõualoti peale lösutama.
Lõualott koos õela trotsiga omakorda aeles ilma ainsagi lihaseta rinna peal. Toda toetas vedel vats, mis lödises lõtvade kintsude peal… Otse loomulikult oli – ju vist on praegugi see, mis kintsude vahel, üks päris tõhus tegija. Nii meid ära tehaksegi.
Vabandan üksikasjade pärast – see selgeltnägemine oli nagu taevane luup. Mikroskoop. Valgustus. Salvestus suisa kromosoomidesse, ma arvan.
Minu istutatud ja hooldatud lilleaias persendades tappis see ilane isend samal ajal tuhandeid kalu. Nii just. Tema tondiloss, mida ma pimedaks panduna orjasin, oli jõe kaldal. Sinna oli Euroopa rahadega rajatud kalapääs. Et pääsus oleks kudematulevate kalade jaoks piisavalt vett, tuli jõe taset paisuga tõsta.
Lödipüks oli hakanud jõe poole loivama, et veetaset tõsta – ent persendas peenrasse. Lilleke. Tema vingus molu oli järsku nii kohutavalt kole, et ma tahtsin talle labidaga pähe lüüa. Samal hetkel tulid õnneks inspektorid.
Naisterahvad. Need ütlesid mu häbikaasale, et aimasid valet. Nad olid helistanud ja küsinud, kas kalapääsus on veetase saabuvatele forellidele piisav ning lohh vastas, et valvab ja reguleerib kogu aeg.
Me sättisime nende naistega kolmekesi veetaseme õigeks.
Ma ei vaadanud pärast seda enam oma libakaasa poolegi.
Ärkasin arestikambris. Mis juhtus – ma ei tea. Mind oli paar tundi pärast seda selginemise hetke liiklusest maha võetud, täis nagu tinavile, templielevant, tarakan.
Ma ei mäleta reaalselt, millal ja kuidas ja kuhu ma sõitsin või kuskohas ja millega ennast nii ära sättisin.
Pärast eluohtlikust promillist toibutamist toimetati minuga kiirmenetluse korras kohus. Mind menetlesid puha naised – nii advokaat, prokurör kui kohtunik olid naised kõik.
Äbakaasa tundus kergenduse asemel isegi pettunud – sügavalt õel, pahatahtlik ja kade, nagu nartsissistid ju reeglina ongi – ei pandudki kinni. Ei väänatudki pankrotti viivat trahvi. Määrati ühiskondlikule tööle.
Kalmistul riisudes ja rohides ning öösiti oma enese tööd tehes sain rahuneda.
Rahunedes juba muigasin kurjuse rumaluse üle – mees oleks mu suuremat karistust nautinud vaatamata sellele, et see oleks tema mugavuse arvelt tulnud.
Nii kade oli ta mu elujõu ja mängulisuse üle, et see tuli iga hinna eest hävitada.
Kalmistutel käib ilmselt kogu maailmas koos traditsiooniline väsimatu memmeklubi. Mitte kontaktid lahkunutega, vaid teiste tädikestega, oli see, mida üksildased eidekesed vajasid. Tulid päevast päeva. Riisusid oma platsikest. Lubasid oma taadule, et varsti-varsti tulevad ja heidavad tema kõrvale. Vadistasid poolihääli omavahel.
Ja imetlesid minu ilusat meest.
See hakkas mind kalmistul ahistamas käima. Osavõtlikult. Võileivaga. Tädidega flirtides. Sest tal oli üksinda kodus igav.
Ja ma tunnen iga päevaga järjest selgemalt, et suren selle psühhoterrori kätte ära enne, kui memmed oma taatide kõrvale kivi alla pääsevad.
Seda on nii keeruline selgitada… Tuleb su lähedane inimene võileivaga… Ja see on nii kohutavalt õune, et suredki reaalselt selle kätte ära.“
Naine kinnitas, et seda polegi tarvis selgitada – nii tüüpiline ja by-the-book on see.
Ühiskondlik lisas, et tema srok on läbi saamas. Tal oleks võimalik kalmistule päriselt tööle saada. Tahaks ka. Aga ahistav mees on selle püha rahula tema jaoks ära rikkunud. Nii kodus kui kalmistul on silmad-kõrvad üha selja taga – iga hetk võis vampiir läheneda ja midagi tahta.
Lahutus. Lähenemiskeeld. L…its lugu.
Oma tavalisuses, massilisuses ja lahendamatuses eriti masendav.
Naine jutustas Ühiskondlikule ettevaatlikult ja kokkuvõtlikult oma teekonnast – alles siis, kui ämber oli mõlemas jalas, käes ja peas ka, taipas ta täiesti lõplikult ära minna.
Kui Naine selle päeva keissi – mis paratamatult tema enese haavadelt plaastrid maha tiris – Kirjanikuga jagas, juhtis too tähelepanu hoopis teisele kalmistu aspektile.
On ju kõigil meil üks tänav, pink ja puu…

Tänulikul rahval on kaunis komme pühendada teenekatele isiksustele nimelised pingid kohtades, kus mäletamisväärsed suurkujud tegutsesid.
Juuru kooli juures sai sildi kunagine kauaaegne koolijuht Eduard Aus, kes pidas vastu seitse riigikorda ning kelle õpilased ja järeltulijad olid austusega pingisildi avatseremoonial.
Kehtna mõisas ametikooli kõrval laululava ees on iga publikupingi seljatoel nimesilt. Nõmme turu naabruses selle maja lähedal, kus elas oma pika muusikalise elu lauljatar Leida Sibul meenutab nimeline pink tema lugu.
„Kui saja aasta kestel kordub sama kevade“ laulu teatakse, pink aitab meeles pidada, kes esitas.
Vahur Kersna kunagine saatesari „Iga pink räägib oma loo“ kinnistab mäletamist omakorda neist pinkidest ja nimelistest kangelastest jutustades.
Ave Alavainut mäletav istekoht on Hiiumaal Kärdlas tema loodud kultuurikeskuse Ave Vita ees. Oscar Wilde ja Eduard Vilde istuvad skulptuuridena mõlemad Tartus Wilde kohviku ees.
Juuru koolile nime andnud Vilde kirjutas esimese Eesti Wabariigi ajal ka oma perenime W-ga. Tallinnas on tal nüüd Vilde tee ja majamuuseum.
Haapsalu linna üks sümboleid on Tšaikovski-nimeline pink kohas, kus geenius suvitas ning „Luikede järve“ ja „Lillede valssi“ komponeeris.
Meil sinuga on võimalus komponeerida oma enese elu nii, et meistki jääb nimeline tänav, pink ja puu. Selle elu, kes on puu istutanud, ei ole asjata elatud. Tead ju küll: meie elu on siin ilmas nii kui linnul oksa pääl…

Naine silmitses sirelite vahel, kuidas Ühiskondlik nokitseb iidse hauasamba küljest harja ja küüntega sammalt. Karistusalune ümises pirakale postamendile ja selle peal kõrguvale hiiglaslikule ristile isamaalist viisi.
„Jäidki siia Maarjamaa mulda ainult vanurid ja lapsed,“ pomises Uhiskondlik, juuksed näo ees putukaid peletamas. „Ära võeti teie käest teie maad ja mõisad. Minema läksite. Mõistan teid. Oma orjameelset rahvast mõistan ka. Nii kaua teise rahva teenistuses – eks sellepärast oma riigi saamine üle pea kokku lõi ja natsinaliseerimine teile kallale tuli.
Mida muud te siis tegema piditegi – solvusite ja lahkusite. Mõisad jäid lagunema. Küllap te sealt pilvepiirilt teate, et maajuursed tõusikud ahnitsesid teie mõisad endale, kui kolmkümmend aastat tagasi taas Eesti riik sai. Omada tahtsid – peale hakata nendega midagi ei osanud.
Nõukogude ajal mõisates olnud koolid ja haiglad pandi kinni… Uued omanikud pusisid pisut – ja jätsid endale võetud paleed pudenema. Oo, Eestimaa…“
Ühiskondlik ajas end sirgu. Imetles oma kätetööd. Kummardus mõisniku koera haua kohale, mille kivi oli vähem mõranenud kui kõrvaloleva amme hauaplaat. Nokitses küünega kirjatähtede põhjadest sammalt ja vetikaid.
MORITZ.
„Vedas teil, et te ei saanud teada, mida meie jaoks venelaste Z tähendab,“ kõneles Ühiskondlik koera kalmuga. „Maailm on hulluks läinud. Sõdib nii, et Gaia väriseb. Ja ikka ei saa inimesed aru, et planeet ei kannata meid enam välja. Mu egotrippijast mehike peaks kõigest ühtainsat kalapääsu jälgima, et kalad kudema saaksid. Selle asemel persendab peenras ja pugib pirukaid.
Kui kalad ei pääse kudema, jäävad sajad tuhanded kalad olemata, lindudele ja ulukitele toit kasvamata ning inimene jonnib siis hirmunult – miks metsloomad meie õuedel kodulinde ja -loomi murravad. Keegi ei tea, et üksainus pekine luuser jättis üheainsa liigutuse tegemata…“
Naine muigas ja tänas Ühiskondlikku selle eest, kuidas too iseendaga tööd tegi.
Loomulikult ei käinud Naine oma kliente-nõustatavaid kontrollimas ega jälgimas. Kalmistu oli linnaosa ainus kaunis ja vaikne park. Mõtlik ja mahe.
Enne kui Naine jõudis kavatsetult sirelite vahelt Ühiskondliku juurde astuda, saabus naaberhaua juurde pisike käbeda sammuga naksis Mustlanna. Samavõrd kui mustlaseks nimetamine pole eurodirektiivide kohaselt korrektne ja selle eest bännitakse sotsiaalmeedias, hakkas Mustlanna sügelema, kui keegi teda romatas.
Ümber baltisaksa parunite hauaplatside oli mitmeid mustlaste pereplatse. Rohkete kunstlilledega, kenasti hooldatud, sest romatarid tavatsesid samuti surnuaia põlispuude all oma värvilisest argielust hinge tõmmata.
„Gelem-gelem!“ itsitas paruni gigantse hauasamba ees seisev Ühiskondlik.
„Tšauki!“ naeratas Mustlanna oma väikese tumeda, ent kahvatu näoga. „Noh, leidsid endale kogemusnõustaja?“
Ühiskondlik ei jõudnud vastata.
Tema õlga napilt riivates kukkus päratu kivirist temast mööda.
Kostis kume maad väristav tümakas, kui rist end poole meetri sügavusele kalmuliivasse puuris.
Ühiskonlik ja Mustlanna põrnitsesid sügavasti maas risti.
Selge, et mõlemad kujutlesid, mis juhtunuks, kui…
„Te päästsite praegu tema elu!“ teatas spontaanselt sirelite vahelt Ühiskondliku ja Mustlanna juurde kiirustanud Naine.
„Jumal päästis,“ uskus Mustlanna.
Kalmistukolmik jättis vahele kombekohase oh-teie-ka-siin ning ah-mis-kena-ilm faasi ning oli vahelduseks lihtsalt vait.
„Ma tahan kommi!“ nõudis Mustlanna jupsakas rahvuskaaslane.
„Vennakene-kullakene, neid komme ei tohi võtta – need on meie emale, tema hingele!“ manitses Mustlanna oma vanemat venda-lihtsakest ning andis talle taskust asenduskommi.
„Oi kui ilus tüdruk!“ rõõmustas vennakene, komm põses. Rahmas esimeselt ettejuhtuvalt kalmukünkalt lille ja kinkis Naisele.
Naine keerutas lille sõrmede vahel. Märkas otsekui esmakordselt, et tal on lõpuks ometi kordki elus korralik maniküür, mida ei pea järgmisel hetkel mõnda peenrasse suruma. Ta mõtles Kirjanikule, kellega sõbrustamise mõne aasta jooksul oli ta aru saanud: ei olegi vaja midagi välja mõelda, et põnevaid süžeesid kirjutada – kõik toimub päriselt – nagu ka sajandite jooksul kirjutatud miljonites tekstides.
Kirjutatud on…
Ühiskondlik tutvustas kaht kogemusnõustajat omavahel. Mustlanna, ülekoormatud kogemusnõustaja juhataski paari hauaheietuse järel Ühiskondliku Naise juurde. Daamid naeratasid teineteisele teadva ning lisaks naiste solidaarsusele omase pilguga.
„Issand kui õudne!“ kostis alleelt kime nasaalne sootu hääl.
Naine mõistis sekundi murdosa jooksul, et tupervaaret nagu aaret vastu rinda hoides lähemale õõtsuv tegelane on See.
Ühiskondliku mees vahtis kaeblikult hauamonumendi risti ning taeva poole turritavat igiammust armatuuri tüügast, mis alla andis ja risti vabaks laskis. Millimeetri võrra Ühiskondlikust mööda.
„Sa oled tõeline vandaal! Riik usaldas sind, lubas sul vangla asemel siin kõblata – ja mida sina teinud oled!“ ringutas See käsi nii, et võileivad väntsusid plastkarbis kaeblikult edasi-tagasi. „Täpselt niimoodi sa igal pool alati käitudki!“
See võttis tupervaarest buterbroodi ja surus vilunud liigutusega oma päratusse suhu ning asetas siis teatraalse puusanõksu saatel toidukarbi risti kõrvale maha, endal pudi ja ködi lõtvade huulte vahelt tuhisemas.
Naine teadis, et isegi Kirjanik peab seesugust stseeni maitsetuks liialduseks, kui ta seda talle kirjeldab.
See läks vandaalide madalast seltskonnast ilma käskimata minema.
Tema võileibadest nõrgus hindamatu kingituse, andami, almuse kõrki hõngu.
Naised istusid napile pingile ritta, nagu kolm seltsimees emapääsukest ning jagasid kuldaväärt kraami omavahel ära. Vennakene ei tahtnud.
„Minu kadunud mees oli üsna samasugune,“ muigas Mustlanna, nii et tema kaunijoonelise suu ümber mänglesid filigraansed iga-emotsiooni kurrud. „Tema nimi oli Vladimir ning talle mehele minnes nägin temas kõike, kelleks ta saada võiks. Jumal oligi ilmselt temasse pannud kõik, mida ma aimasin. Ainult et ta ei saanud selleks mitte kunagi.
Minust sai Tsõganka-stahhanovka ja tema oli enesestmõistetavalt püha Veevalaja Vladimir. Mina sünnitasin ridamisi lapsi, müüsin turul, vaatasin kätt ja panin kaarti.
Tegevusetus tegi Vladimiri järjest vedelamaks, nii et temast mandus nunnupunnu koduloom Volodja.
Esmalt nädalavahetuseti, kui tabor kokku tuli – siis juba igal õhtul hakkas Volodja kaugelt ja kõrgelt liiga palju jooma. Purjus olles oli ta brutaalne Vova.
Tosin aastat pärast meie abiellumist sain esimest korda peksa. Vova oli minu teenitud raha otsas mõnuledes täielikult maha käinud. Peksasaamised said normiks.
Mees, kes oleks võinud olla meie parun Volodar, oli nüüdseks kõigest Vovka.
Plädises joogisena – aga seda oli ta lõpusirgel tuigerdades pidevalt – et tema on tegelikult hoopis Vodolaz. Suur šamaan ja selgeltnägija.
Siia kivi alla sai ta oksesse lämbudes. Nagu sinu ilusakene, oli minu oma samasugune vedel ja laialivalguv. Viinavalaja liigsed liitrid voolasid magades kopsu ja nägemist.“
Kogemusnõustajaks õppides ja praktiseerima asudes kobatas Mustlanna esimese tööna kohe ühe bändi otsa. Sõna otseses mõttes. Paarike, kes kahekesi kõrtsides ja pulmades musitseerides elatist teenis, meenutas Whitney Hustoni ja Bobi Browni kooslust: koos musitseeriti ja joodi ning peksti teineteist. Koos lust polnud vägivald.
Oskamata kuidagi teisiti nõiarattast väljuda, pöördus nii politseisse kui nõustaja poole naie. Õrnemaks sooks peetakse ju.
Kadestatud rock-staaride kulissidetaguse tegelikkusega tutvumise järel oli Mustlanna ühtaegu nii õppinud kui nõustanud ning tal oli nüüd äärelinnas 21 klienti. Atškoo.
Eriline vennakene ning oma lastekarjast kaks väikest roma samuti erilised ka veel…
Nii ta Ühiskondliku edasi Naise juurde suunaski.

Kui Naine kirjanikule päevasest jalutuskäigust jutustas, oli tollel võimalus oma päevatööga vastata. Arutles maarjamaise vene kultuuri teemadel, olles seega viie mehe eest töötava, ent tõmmu näo tõttu ikkagi nii-ja-naa vaadatava Mustlanna motiiviga kaunis sünkroonis ka veel.

Tšaikovski pingi lõbus seltskond
Näe, istuvad mehed Haapsalus Tšaikovski pingil. Vaatavad novembrikuisele merele ja mõtisklevad, kas tulevad Maarjamaa rahvusäärmuslased ning lükkavad nad koos pingiga kargesse merre või halastavad. Tulised eesti mehed, teadagi…
Loeb üks meestest, Puškin, ette teistele meestele. Jessenin ja Tšaikovski on need.
Осень – Унылая пора! Очей очарованье!
Александр Сергеевич Пушкин
Унылая пора! Очей очарованье!
Приятна мне твоя прощальная краса —
Люблю я пышное природы увяданье,
В багрец и в золото одетые леса,
„Ei ole siin enam mingit lummavat värviküllust ega imeilu,“ ohkab Tšaikovski. Talle ei tule mõttessegi vennastele väita, et see on tema pink – istutagu lahkesti mättale – ta on helde slaavlane, mitte kitsi ugrimugri. „Möödas kõik kaunis.“
Seepeale vaidleb tõmmu Puškin enese kohta peaaegu leebelt: igal aastal tuleb uus sügis.
Jessenin, kes suutis end muide akna käepideme külge puua – on tahtejõud! – tõuseb pingile püsti.
Pingi omanik ei keela ka. Kes selle pingi omanik õieti ongi – Haapsalu linn või Eesti riik?
„Mina jään,“ kinnitab Puškin. „Mul on Lydia Koidulaga üks ja sama esiisa, Peeter Suure moorlane.“
„Parem ära ütle eestlastele, et nende koidulauliku vaarisa oli afroslaavlane,“ itsitab Jessenin.
Ja deklameeribki Jessenin:
Жизнь — обман с чарующей тоскою
Жизнь — обман с чарующей тоскою,
Оттого так и сильна она,
Что своею грубою рукою
Роковые пишет письмена.
Я всегда, когда глаза закрою,
Говорю: «Лишь сердце потревожь,
Жизнь — обман, но и она порою
Украшает радостями ложь».
Обратись лицом к седому небу,
По луне гадая о судьбе,
Успокойся, смертный, и не требуй
Правды той, что не нужна тебе.
„Oh vennas, sinu luuletustes on nii palju enesetapu eelhoiatusi, et kõik pidigi lõppema nii, nagu lõppes. Või oleksid sa, huligaan ja napsulemb, vangis lõpetanud,“ naeratab Tšaikovski.
„Koos sinuga, mu armas!“ naerab Jessenin. „Kreekas lubatu vajas hilisematel ajastutel fassaadi. Mina abiellusin tegelikkuse katteks Isadora Duncaniga.“
„Tantsis sinu naisukene „Marseillaise’i“, ainsaks ihuvarjuks prantsuse lipp – istus Bugattisse ning jäi oma pikka salli pidi sportauto tagaratta ümber, läbus, vaeseke…“ haletseb Puškin.
„Teda, iharat, oleks aina igat moodi nimetatud, Jumal halastas talle. Meie sinuga oleksime nõukogude režiimi ajal mõlemad oma eelistuste pärast vangis istunud. Loodetavasti koos,“ naeratab Jessenin Tšaikovskile.
Vaatavad mehed-velled merele, et sooneutraalsemat teemat leida. Luiged lähevad – ja puri saabub.
Ei või olla, Lermontov! Kas ta Kaspia merel ära ei uppunud?

Белеет парус одинокий
В тумане моря голубом…
Что ищет он в стране далёкой?
Что кинул он в краю родном?
 
Играют волны – ветер свищет,
И мачта гнётся и скрипит…
Увы, – он счастия не ищет
И не от счастия бежит!
 
Под ним струя светлей лазури,
Над ним луч солнца золотой
А он, мятежный, просит бури,
Как будто в бурях есть покой!

Lermontov naeratab meestele mõnevõrra solvunult: „Ära uppus minu-nimeline laev, mis Leningradist üle Atlandi Ameerikasse sõitis. Viidi teisele liinile – ja uppuski.“
Lenin… kuskohast?
Ahjaa, Peterburg oli ju vahepeal Leningrad ühe veidra Uljanovi auks, kes endale Leena jõe järgi kunstnikunimeks Lenin võttis.
Ei ole vaja nimesid vahetada ega kurssi muuta, pärast jama kui palju.
„Kui keegi kursiga seotud jamadest kõike teab, siis see olen mina,“ astub ligi Krõlov.

Когда в товарищах согласья нет,
На лад их дело не пойдёт,
И выйдёт из него не дело, только мука.
Однажды Лебедь, Рак да Щука
Везти с поклажей воз взялись
И вместе трое все в него впряглись;
Из кожи лезут вон, а возу всё нет ходу!
Поклажа бы для них казалась и легка:
Да Лебедь рвётся в облака,
Рак пятится назад, а Щука тянет в воду.
Кто виноват из них, кто прав – судить не нам;
Да только воз и ныне там.

Nii palju siis luikede minemisest ja kursi muutustest keset kurje ilmu.
Külm hakkab härrasmeestel – arutlevad, kuhu oleks sobiv sooja minna. Teatrisse loomulikult, on ühine otsus. Läheks vaatama midagi, millest aru saaks.
„Kes meie omadest praegu siinmail mängukavas on?“ küsib Krõlov.
„Googeldame!“ pakub end muutuvate aegadega kursis hoidnud Lermontov.
„Gogol?“ imestab mööda promenaadi platsi patseeriv Tšehhov. „Ikka minu „Onu Vanja“ ja „Kolm õde“ peaksid repertuaaris olema.“
Googeldamise peale saabub ka Gogol – kutsuge, nad tulevad!
„Tervitus, surnud hinged!“ hõikab Gogol. „Loete hullumeelse päevikut?“
„Peaaegu,“ nõustub Tšehhov. „Mängukavas on Bulgakovi „Meister ja Margarita“ ning Dostojevski „Kuritöö ja karistus“. Varasematel aegadel oleksid nad ebamugavate geeniustena hullumajja pandud, kui nad poleks võõrsile pagenud.“
Enne kui härrased jõuavad otsustada, millisesse teatrisse sooja minna, hõikab keegi seltsimees Pilv Pükstes, kelle auks vürst Peeter Volkonski tegi rockbändi ja kirjutas laulude tsükli:
Послушайте!
Послушайте!
Ведь, если звезды зажигают —
значит — это кому-нибудь нужно?
Значит — кто-то хочет, чтобы они были?
Значит — кто-то называет эти плево́чки жемчужиной?
И, надрываясь
в метелях полу́денной пыли,
врывается к богу,
боится, что опоздал,
плачет,
целует ему жилистую руку,
просит —
чтоб обязательно была звезда! —
клянется —
не перенесет эту беззвездную муку!
А после
ходит тревожный,
но спокойный наружно.
Говорит кому-то:
«Ведь теперь тебе ничего?
Не страшно?
Да?!»
Послушайте!
Ведь, если звезды
зажигают —
значит — это кому-нибудь нужно?
Значит — это необходимо,
чтобы каждый вечер
над крышами
загоралась хоть одна звезда?!
Tohib siis nii proletaarse seltsimehega, kes end aastal 1914 sel kombel väljendas, üldse suhelda?
„Peab!“ kinnitab taamal adra taga astuv Lev Tolstoi. „Minu sugulane vürst Volkonski tõlkis ansamblile Rosta Aknad Majakovski poeemid, järelikult on endiselt õigel teel see jalg, mis adra järel käib. Just aristokraatidel ja intelligentidel on kohustus näidata, kes on tegelikult slaavlased.“
„Me pole need Tšingis Khaani eostatud segaverelised, kes toodi eesti tehastesse ja kolhoosidesse rändrottideks,“ kinnitab Majakovski. „Me oleme Võssotski ja igatsusest oigava pilusilmse Tsoi rahvas, Bojarski kolme musketäri ja Pugatšova miljoni punase roosi inimesed oleme.“
„Kuule, mees, selle meloodia kirjutas üldse lätlane Pauls. Laima Vaikule lauldud „Ermitaaži“ ka!“ kippus härrandliku Tšehhovi sõnastuses asi farsiks nii Tšaikovski pingil kui kogu maailmas – tõdesid kõik lõbusaks seltskonnaks kogunenud. „Pugatšova põgenes oma noore mehe ja kaksikutega Venemaalt. Peatage maailm, ma tahan maha minna – või…?“
Puškin, Lermontov, Jessenin, Tšehhov, Majakovski, Krõlov, Võssotski, Gogol, Tsoi – ja ei-tea-kustkohast ilmunud Baturin oma „Karu südamega“ silmitsevad merdpidi ilmuvat valget laeva.
Kõigi maaade ja ajastute rahvad on oodanud prohvetite, oraaklite, šamaanide ja gurude lubatut. Lubatud on laevu ja helikoptereid, puid ja maid. Kolmemastiline kuunar randub Haapsalu madalates vetes, jättes enda järel kiilu küntud sügava igavese vao.
„Kes teie olete?“ imestab Tšaikovski pingi lõbus seltskond. „Mis keeles teid kõnetada?!“
Sealt nad tulevad – Zevakin, Airapetjan ja Tetris Gameboy, 21. sajandi kultuur Euroopa aknas, millel on ja ei ole ka nii palju ühist Rosta Akende ja Haapsalu lossiakna Valge Daamiga kui et püüti öelda: me oleme olemas. Oleme täpselt samasugused, nagu sina. Armastame ja häbeneme seda. Ihaldame ning kardame olla patused. Paremini, kui Bojarski, pole mitte keegi suutnud Dumas’ musketäre tõlgendada:
Pora, pora poraduyemsya na svoyom veku
Krasavitse i kubku stshaslivomy kinku.
Poka, poka pokatshivaya peryami na shlyapah
sudbe nye raz shepnyom: mersi boku…
Venelane Zeva, mägede poeg Stefan ja ukrainlane Pavel – Gameboy Tetris, noh – küsivad ajaloo prügikasti lükkamise hirmus seltskonnalt: tulete pardale? Jah, Tolstoi hobune ja ader mahuvad ka. Kõigi ajastute suurte ja väikeste rahvaste hirmud ja kompleksid mahuvad.
„Mina ka, mina ka, mina ka!“ jõuab kangelaslik Trotšinski pingi juurde.
Muidugi sina ka – sina eriti!

Kirjanik ütles Naisele, et ainus vägi, mis päästab naissoost Gaia, on naiste ühinemine. Mustlanna ja juuditar, eestlana ja segavereline – naised mõistavad üksteist alati.
Ainus moodus lõpetada vene kultuuri uputamine on piiride kaotamine.
„Mulle meeldivad õnnelike lõppudega muinasjutud, seepärast usun: see on võimalik.
Tahan, et gloobuse pealt kaoksid meelevaldsed kriipsud – riigipiirid – mille pärast on aastatuhandeid tapetud… iseennast.
Eemalda piirid Taiwani ja Hiina, Põhja- ja Lõuna-Korea vahelt – ja sõdimine muutub absurdseks.
Pole inimese-nimelise viiruse joonistatud joonekesi planeedi Maa paljukannatanud näol – ning kremloidide vennatapusõda muutub enesetapuks. Mina mind, vend venda – miks, mille nimel…“ unistas Kirjanik. „Baltisakslaste igavesed alleed ja kalmistud võiksid ju ometi olla juba ammu meile õpetanud, kui nõme on rahvuse pärast tapelda.
Tänan hetke eest, mil Eestimaa väikelinna medõde loeb mulle kuulaja eest tänulikuna Puškini „Sügist“ ning mina vastan talle Lermontovi „Purjega“ ning me mõlemad mõistame, millest kõneleb Jessenini „Elu pettus on…“
Me oleme sarnase ajaloo ning selle loonud inimeste tajuga eestimaalased, mitte surnud hinged.
Palun ärge lükake Tšehhovi pinki koos monumentidega merre ega ajaloo prügikasti. Lillede valss, luikede järv ja isegi sügavalt tumedad platnoide laulud kaaskõlavad meid õnnelikuks. Eh, zagubili…“
Naine vastas, et kogu võõrastuse ja mõistmatuse juures teiste rahvaste vastu on ta ometi läbi elu kodust koju, lootusest unistusse ja selle luhtumisse rännanud sõna otseses mõttes mustlasena. Igal peol alati, kui ah-millal-saaksin-ma-mustlasena mängiti, esimesena tantsupõrandale tuhisenud – kasvõi üksinda.

Tütrekene, kõik – eranditult absoluutselt kõik naised on üksinda.
Me oleme üksinda sündides, sünnitades, abielus ja surres.
Eriti üksinda oleme ennast jagades. Selles on maailmameistrid kõigi ajastute igast rahvusest naised.
Nõukogue ajal ei tohtinud me mõeldagi, et meile vene inimene ja kultuur ei meeldi.
See-eest saime altruistlike-masohhistlike venelannadega sügavalt tuttavaks.
Samavõrd kui soome ja ameerika naiste olemasolugi polnud soovitav teada, olid nemad seal täpselt sama üksinda.
50aastasena lugesin Nicky Macay teksti selle kohta, mille eest alateadlikuks kaitsmiseks ma su sünnitamata jätsin. Olin alljärgnevat juba oma olemasolevate laste puhul ja nähul piisavalt kogenud. Oma nahal ammugi.
„Ema sünnitab meid. Elu tuleb temast. Ema eemaletõukumine meist ja võimetus aktsepteerida sidet, mis meiega tekib, võib avaldada tõsiseid tagajärgi meie kõigis eluvaldkondades. Näiteks võib tugevalt kannatada meie sisemine oskus armastada ja olla armastatud. See on paljude jaoks kohaks, miks tekivad hilisemad takerdudumised ning suutmatus hilisemas elus selles teemas end hästi tunda.
See ema-lapse suhete katkemine toob kaasa mõned tavalised, kuid väga hävitavad mustrid:
Ma ei ole piisav.
Ma ei ole armastust väärt.
Mu ema ei teinud piisavalt, ei andnud piisavalt, ei armastanud piisavalt.
Ootan, et mind nähtaks ja armastataks.
Ootan, et olla armastust väärt.
Liini jätkamine ei ole ohutu.
Emaliin ja valdkond mõjutavad ka loovust, õppimist ning emotsionaalset suhtlemist. Kui see on mingil moel häiritud või takerdunud, kannatame oma eneseväärikuse ja enesekindlusega suuresti. Võime longata ühest suhtest teise või kannatada emotsionaalselt haavatavas suhtes, lootuses, et lõpuks meid armastatakse ja me kuulume emotsionaalselt kokku.“
Ehkki ma lugesin neid professionaalide kirjutatud tekste alles kolmkümmend aastat pärast sinu sünnitamisest loobumist, teadsin. Ma teadsin, et ei suuda katkestada haige emaliini needust ega mürgiseid mustreid muuta.
Liiga ametis enese jagamise, pihustamise, pudistamise ja killustamisega olin.
Oma ohvrienergiaga tõmbasin üha uusi erinevatel tasanditel alandusi ligi.
Mis ema ma sellisena sulle olnuksin, kui poja ja tütre – tema eriti – kaitsmisega selle tõbise naisliini toksilisuse eest toime ei tulnud? No vot.
Rhonda Lewis: „Väidetavalt kogevad lapsed (tavaliselt tütred, kuid mõnikord ka pojad) emahaava, kui nende ema:
– pakkus küll tuge, hoolitsedes laste füüsiliste vajaduste eest, kuid ei andnud armastust, hoolt ega turvatunnet
ei pakkunud empaatiat, et peegeldada lapse emotsioone ega aidata tal neid emotsioone sildistada ja juhtida
ei lubanud lapsel negatiivseid emotsioone väljendada
oli eriti kriitiline
ootas lapselt tuge oma füüsiliste või emotsionaalsete vajadustega
ei olnud lapsele kättesaadav, kuna ta pidi töötama või oli hõivatud oma huvidega
(Pange siiski tähele: võite olla töötav ema – isegi töötav üksikema – ilma emahaava tekitamata!)
oli ise kannatanud emotsionaalse või füüsilise väärkohtlemise all, ei tervendanud enda traumat ega suutnud seetõttu armastust ja hoolitsust pakkuda
tal oli ravimata vaimne häire
koges alkoholismi või uimastisõltuvust
Sinu praeguse elu suur osa emotsionaalsest tasakaalutusest võib tuleneda lihtsalt faktist, et:
Su ema polnud emotsionaalsel tasandil sinu jaoks olemas.
Sa ei tahtnud oma ema poole lohutuse või turvalisuse saamiseks pöörduda.
Sa kahtlesid, kas sul on ema heakskiit, nii et sa püüdsid alati olla täiuslik.
Sa tundsid end ema läheduses närviliselt ja hirmununa.
Sinu ema eeldas, et sa tema eest füüsiliselt või emotsionaalselt hoolitseksid.
Kui ülaltoodud loendi punktid puudutavad sind, mida see sinu jaoks praegu tähendada võib? Need negatiivsed tunded võivad olla põhjuseks, miks praeguses elus koged selliseid mustreid nagu:
madal enesehinnang
emotsionaalse teadlikkuse puudumine
võimetus ennast rahustada
tunne, et soojad ja toitvad suhted pole sinu jaoks võimalikud
Soovitused tervenduseks – eestlannade jaoks Stella Shakti lisadega:
TEADVUSTA, ET SUL ON OLNUD VALUS
päeviku pidamine ja endale oma tunnete tunnistamine võivad aidata – tunnete tunnistamine aitab neid vabastada
ENESE ARMASTAMISE SISSE JUURUTAMINE
paku ise endale seda head ja lohutavat ja hoolitsevat, mida oled oodanud väljapoolt
TEADVELOLEKU PRAKTIKAD
duaalsusest kõrgemale tõusmine näiteks läbi meditatsiooni, reiki, teemant-tervenduse, siin võivad olla suureks abiks ka konstellatsiooniteraapia ja rännaku-meetod
OLE ISEENDATEADVUSELE EMAKS JA ISAKS
õpi ise ennast kiitma, hoidma, abi saamiseks pöörduma sinna, kust sa saad seda vajalikku tunnustust ja hoitust
ANDESTA nii emale, aga eelkõige iseendale, et nii keeruka elu valisid.
Iseenese hoidmise ja kiitmise pisike suurkuju oli mäletatavasti Pipi Pikksukk.
Ma ei tahtnud, et kasvaksid orbude printsessi saraseks – kusjuures endal on vanemad füüsiliselt ju täiesti olemas.
Oleksin olnud rase ajal, mil su ebaisa krabas uusi ja pani vanu naisi.
Enne meie Saaremaale-reisi oli su mitteisa esimese lapse ema käinud mul kodus ja palunud laenuks õhkmadratsit.
Ma pole kade – aga sellele naisele ei tahtnud anda. Mees helistas mulle ja käskis anda – et see üleeelmine sinu kah-isaga selle peal…
Võõras naine tuli sel ettekäändel mulle koju, nägi, kuidas me elame, pani silma peale – see on ju tegelikult nii lihtne. Eriti kui ohver ei oska kurja silma blokeerida, tagasi saata ega puhastada. Siis ma veel ei osanud.
Issand jumal, mida sa minust tahad – küsisin nii Jumalalt kui sellelt naiselt.
Miljon mõtet kihutas korraga mu keemaläinud peast läbi. Olin korduvalt minestamas ning võõra naise pilgust nägin, et ta märkab mu elujõu kadumist ja vahkviha.
Mis lapsi ma selles sigrimigris juurde pidin sünnitama? Ma ei tea ega mäleta ega märganud ju olemasolevaidki lapsi – nii äge oli mu enese ellujäämisvõitlus.
Päeval töötasin tanklas. Ööpäevaringselt müüsin kodus kataloogiriideid ja lõhnaõlisid – see oli varajane e-kaubandus.
Lisaks tegin küünetehniku ja ripsmetehniku tööd.
Ma ei mäleta – absoluutselt ei mäleta, mida mees samal ajal tegi, igatahes mina maksan arveid, laenu ja ostsin toidu.
Ma ei saanud rohkem kedagi oma ellu lubada.
Anna andeks…

„Ma ei saa rohkem kedagi oma ellu lubada,“ ütles Naine Klassiõele. „Anna andeks.“
Loomulikult oli ebamugav.
Muidugi tundis ta ära öeldes end halvana – nagu tervendamata naisliini tüdruk peabki. 50aastane Klassiõde oli rase. Päriselt ka. Rase oli ta mehest, kellele poleks õigupoolest teregi tohtinud öelda. Sündimas oli tema kaheksas laps. Normaalne.
Taeva abiga vähendas Klassiõde lausehaaval Naise süütunnet vastutulematuse pärast.
„Minu kõige vanemaid lapsi hakkas mees raputama ja togima üsna kooselu alguses. Nad olid alati kõiges süüdi. Kasvõi selles, et on oma isa nägu. Keskmised hakkasid suvaliste esemetega vastu vahtimist saama siis, kui vanemad poisid läksid kodust ära koolidesse ja tööle. Nüüd, kus ma viimast ootan, saavad juba iga päev koslepi kõige nooremad lapsed. Eile haaras mees minul juustest ja sakutas nii, et mul läks pilt eest. Järgmiseks saan vaatamata tema lapse kandmisele tohlaka, ma juba tean,“ vuristas Klassiõde.
Naine küsis sõsarakese käest täpselt seda, mida küsiks iga loogiline inimene: kui tüüp on mitu aastat lapsi tuuseldanud, miks sa siis ometi talle veel ühe lapse sünnitad?
„Ma lootsin, et lõpetuseks tuleb tütar. Aga see kaheksas tuleb ka poiss. Minust saab kuu aja pärast kaheksa poja ema,“ vesistas emakene, kelle kõrval Aleksis Kivi kirjeldatud seitsme venna ema oli poisikene.
Naine mõtles, et õigupoolest tuleb taevast tänada, et tüdruk sellesse põrgusse ei tule.
Ta selgitas, miks Klassiõde tema korterisse tormivarju ei tule: läbikäidavate tubade ja avatud köögiga moodsad korterid on projekteeritud ühele tänapäevasele inimesele. Isegi paarid seal niimoodi elada ei saa, et oleks võimalus eralduda.
„Ma tulen ainult mõneks nädalaks, kuni uue koha leian,“ lubas Klassiõde. „Kaasa võtan ainult kolm poega. Selleks ajaks, kui beebi sünnib, leian järgmise korteri.“
Nagu hulkuv kass – ainult kolm poega…
Ma ei saa. Ei või. Ei tohi. Ei ole. Ei tule.
Kobamisi, aga kindlalt ära öeldes vingerdas Naine ammuse teekaaslase haardest minema, viimaseks – ent see-eest korduvaks märksõnaks TURVAKODU.
Varjupaik…
Naisel oli sellevõrra lihtsam klassisõsarakese käest minema libiseda, et ta kiirustas kohtingule. Teda kutsus kohvikusse paarkümmend aastat noorem, aga natukene tuntud ja väga efektse välimusega mees.
Filmimees oli oma emaga koos mõned linateosed loonud. Üht neist oli Naine näinud. Pilte Filmimehest näidati meedias ohtrasti, kui neid hiljutilahkunud emaga aegajalt mõnele auhinnale nomineeriti. Kas ema ja poeg tandem neid auhindu ka said, Naine ei teadnud – polnud seni tema huvi ega ala.
Pärast kohvikuskäiku aga oli ta nii rabatud, et polnud esimese soojaga – suisa kuumaga – võimeline Kirjanikule isegi jutustama, mis Filmimehega kohtingul käies tegelikult toimus.
Nagu tellitud, oli Kirjanik just valmis saanud teksti vampiiridest, kelle käest vabastamise hoogtöö parasjagu käivitus.
Kuivõrd oli lõplikult selgeks saanud, et nartsissiste tervendada ega aidata ei saa, oli teejuhtide missioon empaadid ja ohvrid nende käest vabaneda.
Just samal ajal, kui Klassiõde end ja poegi oma nartsissistil peksta lasi, tuli igast uksest ja aknast tervendus ja valgustus ja avanemine.
Kirjanik lasi Filmimehega kohtumisest oimetul Naisel rahunemiseks seda lugeda.

Roos on liilia on nartsiss on roos on kannike on nartsiss
Praegu „juhtub“ nii, et meile räägitakse igas kanalis nartsissistidest. Kõnelevad nii psühholoogid ja psühhiaatrid kui ohvrid ning nartsissistid ise – nemad peavad end mõistagi tunnustamata geeniusteks ehk ohvriteks. Maailma teaberuumi nõustamisväljas on virtuaalsed talgud. Toimub vampiire teadlikult ja teadmatult imetanud doonorite vabastamine selleks, et nad saaksid teha seda, milleks sündisid.
Vabastamisele kuuluvad ka lilled, kelle nimetuste külge kinnistunud diagnoosid ja eelarvamused on semantiline-semiootiline halb õnn.
Nartsissism on enesestmõistetav tänamatu tarbimine, vägivaldne omastamine nii vaimsel kui füüsilisel tasandil. Seda asus määratlema Freud 1931. aastal, Fromm jätkas tema tööd ning meie teame tänu neile, mislaadi nabanööride lõikamine käib.
1955. aastal kirjutas Boris Kõrver muusika ja Ardi Liives sõnad Vanemuise teatri operetile „Ainult unistus“.
Vikerkaaretagune Helend Peep laulis aastakümnete jooksul mitmete põlvkondade alateadvusse kohu(s)tava süüdistamise ja enesehaletsuse ülemlaulu. Andero Ermel kinnistas selle märterliku ballaadi lõplikult, olles ise kõigist meie artistidest kõige orgaanilisemalt Elon Muski sarnane. Iga kokkusattumus on teatavasti märgiline!

Kõik roosid ma kingiksin sulle
ja õitega pärjaks su pea.
Ei ole sust kallimat mulle
ja paremat ilmas ei tea
kui sina, kes armastad elu,
kes tantsiskled lillede teel,
kui sa, kes ei tea, mis on valu,
ei tea, mis on murelik meel.

Nartsissistid on kaunid isendid, kelle eelistatavateks ametiteks on politseinik, inkasso, kohtunik ja artist ning kelle seas on päris pirakas protsent LGBT-inimesi vaguralt virilatest homoseksuaalidest sõjakate dräägideni.
Nagu näitab peavalumeedias üha korratav kampaaniavideo www.kiusamine.ee Priit Võigemasti esituses, tehakse ilusad hinged põlvkondhaaval erinevatel meetoditel katki. Kiusajad ja psühhoterroristid on ise kiusamist ja terrorit kogenud ohvrid, kes ise lõhututena seda mustrit veelgi võimendades edasi kannavad.
Tänased nartsissistide p(r)uugitud on sõna otseses mõttes Stalini lehmad. Sofi Oksaneni romaani pealkirjast tuntud tiitel kehtib nii sotsiaalpoliitilisel tasandil „vennasrahvast“ oma verega toitnud eestlaste kui nende rikutud psüühikaga järglaste kohta. Siberisse küüditatud ja/või isamaal dissidentidena kotitud inimesed kasvatasid katkistena katkiseid järglasi, kes teevad kõik, kes neid armastavad, katki, suutmata ise kedagi armastada ega millelegi pühenduda.
Purustatud psüühikaga emad sunnivad poegi oma unistust elama, adumata: sellest sundusest enamus lapsi terve hingeeluga välja ei poegi. Sulevad järgmisteks egomaniakkideks sirgunutena ema ja naise ning ka oma laste poegi. Nartsissistide taastootmise ahelale ei saa paraku öelda: „Ära poegi!“
Antiikmütoloogiline kaunismees Narcissos imetles iseenese peegeldust veepinnal. Psühhiaatrilise haigusena ilmnev eneseimetlus peidab õielehtede vahel piinlikku saladust nagu putukat: nartsissist ei armasta iseennast. Ta vallandab üleväärsusena avalduva alaväärsuse ahelreaktsiooni, kuna näeb tapvalt kadedana kõigis teistes seda, mis-kes ta ise iial olla ei suuda. Võõrasõel ja kahjuisal on lihtne elektri-kedervarre-varingute-mürkidega jupphaaval või pauguga tappa.
Nõnda rikub Ingmar Bergmanni „Fanny ja Alexandri“ piiskop peategelase lapsepõlve. Nii kõrvaldab Victor Hugo kurbloos „Jumalaema kirik Pariisis“ preester Claude Frollo konkurendi – aga ka ihaldatu. Ei saa mina, ärgu saagu keegi teine ka – koer heintel: ise ei söö ja teisele ei anna.
Enamus haigeid lillekesi arvab, et on gurud ja šamaanid. Ainsad, kes neid maandada ja kuundada, kahjutustada ja pareerida suudavad, on sigma ehk superempaadid ning loomulikult peavad egohaiged iseennast nendeks. Nii tappiski kade Salieri Mozarti…
Kui egotrippijate hämmastavalt arvuka armeega kokku sattuval indiviidil pole õnne olla sigma empaat, oletab temakene ekslikult, et suudab nartissisti päästa. See ei tähenda, et kahjur on juba hävitanud eelmiste päästjate energia, raha, armastuse, keha – ikka arvab naiivitar, et tema armastus suudab kõike.
Maailm on täis tublisid tädisid – harvem ka onusid – kes elavad nartsissisti elu ja unistust. Egoebard ise töötab kadedalt oma ohvrile vastu, jagades ümber ja purustades tema tööriistad, kodu ja kondid. Nartsissist ei loo iial midagi, ei pea lubadusi ega töökohti ning harval heal juhul on vähemasti naljakas, nagu Jack Nicholson ja Robert de Niro oma groteskseid rolle sooritades.
Oscar Wilde „Dorian Gray portree“ nimitegelane kardab, et kõik näevad tema vananemist. „Shreki“ prints – nagu enamus ebaprintsidest – loodab, et kõik näevad. Me kõik elamegi libaprintside elu iseenese pühendumiste arvel. Meilt võetakse enesestmõistetavalt teeneid ja kingitusi – neid armulikult vastu võttes põlastavad haiged egod täitmatute Karlssonitena: „Ma ise oleksin palju parema ostnud…“
Hirmunu hirmutab, täitmatu täidab ümbruskonna hindamatute lillede ja tapvate kingitustega, millega käestlibisev ohver tagasi osta.
Psühhopaatia ja maaniad rulluvad pahatihti tsunamina koos alko-narko-tablettide kuritarvitamisega. Lisaks on antisotsiaalidel-sotsiopaatidel enamasti ka gluteeni, valge suhkru ja piimavalgu talumatus, millest hoolimata nad just neid mürke oma vatsa vohmivad ning seejärel psühhoosis põrgulistena naisi ja lapsi klohmivad.
Sümptomite lipulaev on liiderlikkus – kes siis Casanovat ja Don Juani (Giovannit) ei teaks. Moliére´i hurmavad naistenoppijad võtavad-jätavad neitseid ning Mozart on sellest rüvetamisest midagi elegantselt vallatut komponeerinud.
Kui aga naine sama teeb, on ta nii ühiskondlike suhtumiste kui kirjandusteoste silmis ja sõnas lihtsalt lits.

Kuid ometi pole mul anda
sull’ midagi, mis on su soov,
ei suuda sind õnnele kanda,
ei sinule päikest ma too.
Mu elutee okastest rada,
kust lillesid võtta ma saan?
Ma okkaid sull’ pakkuda tahan,
ei võta neid vastu mult sa…
Me kõik oleme mõne isiku puhul kujutlenud: mina suudan ta päästa. Kui ei suutnud ning ellujäämise instinkt sunnib põgenema – ja enamasti vajab seejärel ka pikka teraapia-protsessi – on meil sageli otsa ees või õla peal värske silt. Liilia.
Järelikult kurtisaan, konkubiin, hoor, prostituut, lirva, libu, lita, hatt või lihtsalt lits.
Honore de Balzaci „Liilia orus“ kujutab naist kui pühakut ja armukest. La Traviata Violetta – kannikese! – sümbol on liilia ning teatriloožis annab ta enda ees lebava lillekimbu värvivalikuga teada, kas ta on saadaval või on tal mõjuvad põhjused täna mitte töötada. Meie seostame tänini pahaaimamatuid lilli müüdava „armastusega“.

Ma tean, sa varsti must lähed
ja naeratad teisele siis,
ma tean, mind armastad vähe,
on sulle ükskõik minu piin.
Ei suuda sind keelata minna,
hääd õnne sull’ eluteel!
Ei kunagi jõua ma sinna –
õnn võõras on minule!

Encyclopedia Britannica:
„Need, kes lugesid kuulsat Alexandre Dumas’ romaani “Kolm musketäri”, mäletavad, et häbiväärne jälg oli Milady kehal, nimelt liilia mark tema õlal. Prantsusmaal oli sellel lillel eriline tähendus. Fakt on see, et frankide kuningas Clovis I Merovingian (r. 481 – 511) hakkas tunnistama kristlust ja legendi järgi kinkis ingel talle kuldse liilia.liiliad oma vapil peavad olema lahke, õiglane ja aus…”
Keskajal sai liiliast Prantsusmaa ja kuningriigi embleem. Kuningas Louis VII (valitses 1137–1180) kandis selle lille kujutisega kilpi. Fleur de Lys (Fleur de Lys) – nn kollane liilia, mida kujutati Prantsusmaa vapil Kapeti ja Bourbonide all. Kui legendaarne Jeanne of Arc oli päästmas oma kodumaist Orleansi vaenlaste eest ja kohtus veel kroonimata Charles VII-ga, anti talle kuninga võimu sümboliks kuldsete liiliatega kilp. See üllas taim oli esindatud selliste linnade vapil, nagu Wiesbaden, Daugavpils, Detroit, New Orleans, Firenze, Turu.
„Aga kuidas on naisega?! Halasta, jumal!
Hobune kukkus kuumuses hetkega kokku!
Ja krahv hinge kergendamiseks rebis riide õlalt
ja kleit hiilib õlgadelt, ja õlal mark põleb!
Timukas oli meister ja nüüd – seal õitseb liilia!“
Tänapäeval on ülimalt moes kanda tätoveeringut kehale eneseväljenduse, süsteemivastase mässu märgiks, naha ebatäiuslikkuse varjamiseks. Bränding või tätoveerimine inimkehale on tuntud juba iidsetest aegadest, mil meistrid oma orje markeerisid. Ja keskajal „märgistati“ kambüüsidel töötavaid süüdimõistetuid, mida võis põgenemisel „rahvahulk“ ära tunda. Esimeses maailmasõjas häbimärgistati desertööre, kodusõja ajal valgeid kommuniste, Teises maailmasõjas peksis gestaapo koonduslaagri vangide kehal välja individuaalse numbri.“
Kes ellu jäi, teisenes uue põlvkonna vampiiriks. Olenemata rahvusest ja planeedistki, on egotsentrik patoloogiliselt eraklik. Kuna ta ei armasta, pole tema elus mitte kedagi peale mõrase iseenese. Ta on printsess herneteral ka 50aastase rasvunud mehena. Emad aga jumaldavad invaliidideks üha järgmisi Tuhkatriinusid orjastavaid, Lumivalgekesi ja uinuvaid kaunitare mürgitavaid võõrasõdesid. Kes muu kui egomaniakk on ju ka kaunitari ja koletise armastusloo väliselt imeilus Gaston.
Exupéry „Väikese printsi“ storitellingu Roos on vähemasti ausalt nartsissistlik. Prints põgeneb eneseohverduse paradoksaalsest mugavusstsoonist. Vähemasti ei imetle üheainsa roosi aia kuninganna, kuidas tema seksib ja situb – ta on erandlikult aus erand. Kõik, kes me ego(t)iste teenindame, väsime lakkamatust tarbimisest ja rünnakutest, alandamisest ja pisendamisest ning oleme pärast põgenemist surnud või pikal tervenemisteekonnal. Veel kuid ja aastaid pelgame, et kusagil roos varitseb roos nagu vaenlane tagalas: teab, kuidas kõige valusamalt lüüa, et meid taas ja taas ära süüa ja maha müüa. Keha reageerib sellega, et ohvri kannikesel õitseb hoiatav roos.
Terapeut Heino Mart „Vatsla Vanapagan“ Laisk, haavatud tervendaja:
„Nartsissism võib olla nii ennast imetlev kui ennast tümitav. Seda viimast ei osata enamasti nartsissistina määratleda, sest tegu on ennast ohverdava inimesega. See ohverdus on siiski illusoorne ja nartsissismiga seob neid see, et pilk on pööratud endale. Ennast imetleva nartussistiga on suhtes ennast tümitav nartsissist. See enese tümitamine on sisuliselt enesehaletsus ja sellistelt inimestelt pärinevad laused nagu „tee head, saad… vastu pead“ jmt. Partnerid on alati teineteise väärilised, aga pahupooled. St sarnase traumaga, aga vastupidise toimetulekumehhanismiga. Ka ennest imetlev nartsissist on väga madala enesehinnanguga. Nartsissisti tuum on alati mäda.“
Õnneks on korraga ja kordamööda vabaks murdvate õhku astuvate ohvrite jaoks olemas vähemalt üksteist ekstra meile mõeldud Youtube’i kanalit ning üksteist ja meid väestamas on ka Sadhguru, Ralf Smart jt just praegu lilleteemadel arutlevad teejuhid.

Ma üksi saan hulkuma ilmas,
kuid mälestus sinust on hea,
ja varjates pisarat silmas,
sind surmani meeles pean.
Sa õnne küll kinkisid vähe,
kuid ikkagi kauniks ta jääb.
Kui üksinda nukrana lähen,
neid hetki ma unelmais näen …

Kes on meie kirjanduse suurim hulkur, kes on kõigile teistelegi trubaduuridele andnud ametinimetuse Nipernaadi? Tema on stooriteller, tervendav rändempaat, kelle sõna väest saab tõstetud iga temake, keda kirjaniku maagia puudutab. Ta ei peta oma naist ega rüveta ainsatki kõnetatut, suunab nad varem märkamata radadele, lehmade ligi ja vabadusse – alati ilmtingimata tingimatusse armastusse.

Suur lilleaed ümber väikse maja… Meil teiega on vaja vabastada ka süütud lilled sümbolite needusest. Sel aastal kevad tuleb teisiti, tiutiu ja teisiti! Henrik Visnapuu.

Ma ei saa rohkem kedagi oma ellu lubada. Annan iseendale andeks.
Nii ütles Naine kaasteelisele, kes püüdis tema koju kolida. Alleaa, jumala eest…
Nii ütles ta ka Filmimehele kohtingu lõpus kohvikust täitsa päris ummisjalu välja tuhisedes. Mida värki! Appi-appi-appi!
Enese alalhoiu instinkt pani Naise meelekohtades vererõhu vasardama, juustest voolasid higiojad, kui ta mööda tänavat oma auto poole sõna otseses mõttes jooksis.
Hing kinni ja kõht lahti.
Filmimees oli kohvikus kolm kuni kolmkümmend korda rolli vahetanud.
Deitima kutsus ta Naise kavalerina. Mõistagi oli meelitav, et paarkümmend aastat noorem kaunis ja kuulus mees läheneb.
Kui Naine kosilase tähelepanu kohe esimese late juures vanusevahele juhtis, tuli mängu teine roll: „Ma olen vana hing. Olen juba nii palju kordi siin planeedil kehastunud, kõike kogenud ja omandanud – täiesti kindlasti olen teist tegelikult väga palju vanem.“
Kolmanda rollina tuli mängu mu-naine-ei-mõista-mind traditsionaal.
„Ta on nii materialistlik ja rohujuure tasandil,“ naeratas Filmimees nukralt. „Rääkisin mina uutest ideedest, rakurssidest ja kunstilistest lahendustest – tema lõpetas kõik teemad mateeriaga. Kui palju sellega teenib, kuhu honorari investeerin… Niisugune lähenemine kärpis minu tiivad juba eos. Mida rohkem naine mu teenistumise kohta küsis, seda vähem minu loomingust puhast loomingut järele jäi…“
Tunnustamata geenius – üks sadadest tuhandetest liigikaaslastest. Küll mina teeksin ja looksin, lendaksin ja teeniksin, kui…
Kui-mees tekitas elukogenud Naises aegsasti tõredust – ta otsustas, et naudib keskmisest ikka tõesti väga palju kenama noore mehe seltskonna väärika lõpuni. Olgu siis ühekordne kvaliteetaeg pealegi.
Ohver oli järgmine roll. Märtrikene-musirullikene kirjeldas, kuidas ta kutsus naise enda juurde elama, sest tal oli vanaisa pärandatud maja. Silikaatkividest ühekorruseline viilkatusega majakene, nagu neid äärelinna ehitati.
„Mu naine oli ametilt kinnisvaraarendaja, nii et tema kolimine minu juurde oli majakesele väga tervislik,“ jutustas Filmimees kuulsa vanaisa järeltulija rollile üleminnes oma nimeka vanaisa vaieldamatutest teenetest. „Kas rohujuuretasandil nohisev inimene saab niikõrgest lennukaarest aru? Kus sa sellega!“
Naine ei küsinud targu, kes silikaatkividest majakese ümber lilled istutas ja peenrad rohis… Mees, esteet selline, nautis teadagi tulemust. Mängu tuli aga hoopis nunnupunnu poisikese roll.
„Pärast kõike, mida ma olin seda naist kultuuriliselt harides ja energeetiliselt tõstes tema heaks teinud, teatas ta, et mind on kulukas pidada. Kuidas nii ebaintelligentne olla saab!“ jonnis Filmimees. „Ütles, et enda juures oleks ta veel minu kulud välja kannatanud, aga koos majaga ja ilma igasuguse sissetulekuta voh tema enam ei taha. Tänamatu hing!“
Kitupunni rolli langenud kaunismees kirjeldas, kuidas äärelinna majakesest lahkuv kaasa võttis oma raamaturiiuli kaasa – mõne kooseluaasta jooksul oli lagi nii palju vajunud, et toetus raamaturiiuli peale. Tilkuva katuse oli kinnisvara asjatundjast temake küll ära lasknud parandada, aga pehkinud vahelaed tulid nüüd robinal alla, kui neid üleval hoidnud mööbel minema sõitis.
Õnnetu hüljatu – roll seegi – otsis lohutust ajutise sõbranna juurest.
Kui ta oma silikaatkuuti naases, selgus kibe tõde: torud olid lõhki külmunud.
Milline vaimusuurus saaks ujuva tühja majaga, mille elutoa põrandal on vahelagi, hakkama? Vaimusuurustel on kõrgem dimensioon.
Filmimees võttis Naise käe.
„Ma tean, et see ettepanek tuleb väga äkki ja ootamatult,“ nurrus ta sulava südametemurdja rollis meistrina.
Voodisse? Kohe naiseks? Nõustamisele? Mida see ilusakene siis nüüd tahtis?
„Olen kõrvuni armunud. Pakun ennast sulle – päriseks. Vii mind oma koju! Võta mind endale!“ tulistas järgmisse rolli seestuv kenakene pateetiliselt.
Ah?
„Ma kutsuksin su enda juurde elama, aga see vandaal ju hävitas mu maja,“ kaebas sõgesikuks sättuv kameeleon.
Vandalism seisnes selles, et eksnaine ei kütnud-koristanud-varustanud ega hoidnud mehikese vanaisa onni enam püsti. Ta ei investeerinud kivikastisse sentigi rohkem kui seal resideerimiseks hädatarvilik – tõepoolest materialistlik vandaal selline!
Naine pidi nüüd siis vist rõõmus olema, et Filmimees teda missioonile ei kutsu: tule, mu arm, korista ja pane uued torud, lase sulni seksi eest uus lagi ehitada – aina tee ja ole, eks ole…
Filmimees oma enesekesksuses õnneks ei teadnud, et Naisel on ehitamiskogemus pehmeltöeldes vägagi olemas. Tema mängis vaid küpses eas daami külalislahkusele.
„Vajan loomiseks soojust, valgust ja armastust!“ õhkas Filmimees, kellelt pärast tema teeneka ema lahkumist polnud ainsatki filmi tulnud. „Näen sinu silmist – sina oled see, kes minu pegasuse tiivad uuesti tõstab ja…“
Naine tõstis ilma tseremoonitsemata oma kena istmiku toolilt ja tõepoolest lausa lendas uksest välja. Nagu öeldud – hing kinni ja kõht lahti.
Süda paha ainuüksi kujutlusest, et ta lubab oma paigas – põhitoonidelt teadlikult roosasse – neitsilikku pessa mingi luuseri, kelle kogu looming oligi rollimängude kaleidoskoop.
Selle tordi otsas kirsina lisaks tema kokkukukkunud onn. Nimetagem asju õigete nimedega.
Kirjanik oli Naisele nartsissistide teemat tutvustades öelnud, et inimkonnast ligi üks kümnendik on selle isiksusehäirega. Ja sellest kümnendikust omakorda 90 protsenti on mehed.
Agressiivne mees, kelle eest Klassiõde püüdis Naise koju peituda oli üht tüüpi, Filmimees teist tüüpi nartsissist.
Ta oli üleni veendunud, et kõik ongi nii, nagu temale tundub. Eksabikaasa ongi süüdi selles, et pärast teda maja kokku kukub, vandaal selline! Isegi vikerkaaretagune ema on süüdi ärasuremises, kuna lapsukene ei saa nüüd iseseisvalt kaht kaadritki ritta, reetur tolline!
Kaks ei jää kolmandata. Kolmandana püüdis Naise juurde kolida tema oma poeg.
Sedapuhku siis mitte nartsissist, vaid egotrippija ohver. Naise psühhoterrorist oimetu, lubas lapsekene ema juures kasvõi köögilaua all resideerida, peaasi, et tapvast abielust minema.
Enne, kui Naine end kokku jõudis võtta ning pojale öelda, et… Ütles poeg õnneks ise, et sai positiivse vastuse Norrasse ehitajaks ja nägemist. Huuuh!
Ehkki kodutus paneb inimesed plindris olles kõige valemaid tegusid tegema, läks seekord hästi ja tõusvalt.
Jõudis Naine just kergendatult hingata, kui koitis Filmimehe tähetund. Ta oli kollase ajalehe kaanepoiss, jipikaijee!
Südantlõhestavas pihtimuses jutustas tunnustamata geenius, kuidas eksabikaasa tema esivanemate maja hävitas ja sedasi temakese kodutuks jättis. Misjärel koges vaene rahvuslik aare täiesti ebaprofessionaalset kohtlemist Naise poolt, kes kogemusnõustajana teda ei aidanud, vaid seksi nõudis. Ah?
Kased olid paberiks tapetud selle nimel, et kõik võiksid lugeda, kuidas lõpuks siiski saabus Filmimehe ellu preili see-ja-too – või oli ta proua – kes teda viimaks ometi ainsa inimesena 8 miljardist mõistab ja päästab.
Naine keeras masinlikult järgmise lehekülje.
Ebaprofessionaal ja vandaal kenasti koos üle uudisekünnise…
Süda jättis mitu lööki järjest vahele.
Klassiõde oma kaheksanda kõhuga oli järgmise rubriigi sisu.
Tema stooritelling osutus pigem edulooks. Klassiõde tänas ajalehes Naist, kes soovitas tal nooremate lastega turvakodusse minna. Nüüd, ka väga rasedana, sai ta endale lisaks peavarjule ka turvakodu komandandi töökoha ning veel kord aitäh!

Tütrekene, sel ajal, kui ma sinu kaotasin ja aruka inimesena ära oleksin pidanud minema, tutvusime ühe abielupaariga.
Meile saadetakse alati teele need inimesed, keda vaja – mitte neid, keda tahame.
Vaja oli – nagu tagantjärel mõistan, Annabel – protsess läbi teha.
Poleks seda kaasteeliste paari meie ellu ilmunud, jäänuks koostee sinu isaga poolikuks ja ma pidanuksin sama protsessi kellegi teisega uuesti läbima.
Neist meiesugustest saladuste ja probleemidega inimestest said meile head sõbrad.
Mulle andsid nad muu hulgas jõudu vastu hakata sinu isa ideele võtta tema eelmistest abidest ja eludest sündinud teismelised meie juurde elama.
Eelmised naised kummitasid mõtte, sõna ja teoga nagunii kogu aeg meie elus.
Lapsed ka veel? Iga päev mu söögilauas ja vannitoas? Imeline…
Olin nagunii kurnatud mehe asemel arvete ja laenude maksmisest ning oma enese laste vajaduste ja armastuse kinni maksmisest.
Annabel, armas – lastega on selline lugu, et hea on see, kes hetkel rohkem maksab.
Sa võid iga päev neid toita ja katta, aga kui kahjuisa ostab vahva vidina, on tema õnnistegija. Osavalt investeeriv kahjur moodustab su lihaste lastega vaenlaste jõugu sinu tagalas. Ükski su pingutus ei vääri krossigi. Vidin ruulib.
Pead olema igal issanda hetkel valvas.
Ent lisaks kompenseerid. Maksad oma lastele kinni aja ja armastuse, mida nende asemel kahjurile jagasid.
Sa ei raatsi oma lapsi tööle rakendada ei kodus ega rahateenimisel, sest samal ajal kui nad on su tagalas vaenavad ja tarbivad tõbrikud, oled neid oma vildaka mehevalikuga kahjustanud…
Mõlemad eelmise elu lapsed olid vägagi sageli meil. Eriti noorem. Sel ajal ka, kui nende isa nende emadega…
Meie ühise sultani haaremi vanem võsu tahtis meie juurde päriseks elama tulla.
Mul oli aga olnud nii palju südamevalu, et ma ei olnud nõus.
Minu kodu. Minu laen. Minu toidulaud. Minu…
Kuna mees oli oma hobide ja lõbudega seoses kogu aeg ära, nägin selle minu-jada juures veel ägedaid lisasid õnneks juba ette.
Kes õpib koos halva õppeedukusega teismelisega? Kes käib tema esindajana lastevanemate koosolekul?
Kui ma keeldusin, kriiskasid meie vahva haaremi teised naised: kuidas sa ei võta meie lapsi kasvatada – meie mees ju sinu lapsi kasvatab!?
Kasvatas ta jee. Teda polnud mitte kunagi mitte üheski valdkonnas olemaski.
Vastupidiselt teiste haareminaiste oletusele sain majapidamiseks üliharva, aga selle eest räige tüliga mõne sendi majapidamisraha.
Ma ei taha! Las ma siis olen paha! Aborteerisin nii sinu kui mineviku vesivõsud.

Uksekell.
Naine pani käest ajalehe, mille esikaanel ilutses Filmimees, kes teda ebaprofessionaalseks nimetas ning oma endist naist vandaaliks sõimas sellepärast, et too võttis tema juurest lahkudes kaasa oma asjad ja raamaturiiuli, mis uberiku lage üleval hoidis. Õnneks oli Filmimehel nüüd uus, kindlasti igavesest ajast igavene elu armastus, kes tõi uued potid ja taldrikud, pannid ja voodipesu. Küllap ta katuse parandas, veevärgi taastas ja tunnustamata geeniuse mähkmed vahetas – selleks ju eluarmastused ongi.
Uksekella helin kordus. Pikemalt ja nõudlikumalt kui ennist.
Esikaane-tülgastus võttis Naise põlvist nii nõrgaks, et ta suutis end alles kolmanda tirina peale jalule ajada. Tekst oli täis Filmimehe kurja kadedust, kahtlustusi ja konkureerimist, kiusu ja kättemaksu. Ehkki kergeuskliku lehelugeja kaetamiseks oli kaanepildil kenitlev kaunismees, kastis kogu see koletislik kompott nii Naise kui teadmatult-tahtmatult iga ses kõntsas kümbleja kihvtilt kihvtisesse kakasse. K.
Ukse taga seisis piidale toetuv Naabrimees.
Kuigi ülisuurte korterelamute inimesed ei tundnud sageli üksteist, resideeris see kena inimene Naisele nii lähedal – täiesti kõrval ju – et temaga olid nad juba mõnda aega teretuttavad.
Lifitiga koos üles-alla kurseerides oli Naine hajameelselt, ent üldse mitte uudishimulikult täheldanud, et esmalt üksikuks peetud Naabrimehega sõitis viimastel kuudel üsna sageli liftiga koos keegi Pundunja. Sõnast „pundunud“. Kaunis daam, ent elukogenud Naise pilgu jaoks üheselt selgete silmaaluste pelmeenide ja tudinatega. Arvatavasti olid ilusakesel Pundunjal nii mõnelgi korral ka lõhnad juures, ent Naise haistmismeel pärast kroonviirust ei taastunudki.
Naabrimees, kes oli ukse avamiseni olnud üks suur kõrv Naise ukse suunas, keeras oma ühe suure kõrva ukse avanedes oma enese ukse poole ning lipsas kutset ootamata esikusse ja lükkas ukse sosinal, aga kindlalt kinni.
„Vabandust. Tere. Mitte ükski pöördumine, mille avamist oodates välja mõtlesime, ei kõlba,“ nentis Naabrimees napilt naeratades. „Ei oleks mehelik öelda, et ma ei saa oma eksabikaasat enda juurest välja. Ma tean, et te olete kogemusnõustaja – aga ma ei tea, kumba meist nõustama peaks.“
Naine kutsus Naabrimehe oma toataimedeküllasele rõdule.
Vaatamata taimekardinale küttis teravalt apokalüptiline päike üsna halastamatult.
See on kahtlemata inimlik silt, ent inimese poolt vaadates olid nii Naisel kui Naabrimehel higipiisad laubal – Eestimaa suvi, oo salvestu veebruarikuuks…
„Ma kolisin siia umbes samal ajal kui teie,“ lähenes Naabrimees ivale. „Paar nädalat varem. Teil on väga maitsekas korterikujundus. Tunnustan seda mitte komplimendina, vaid kui professionaal. Olen disainer.“
Naisele meenus nüüd, miks Naabrimees talle tuttav oli tundunud. Ta oli ju lausa staar-disainer. Meie väikese rahvaarvu juures saadakse staar-tiitel hõlpsasti. Nagu ka meediakuulsus.
Rõdulaual päikeses praadivat ajalehte silmates selgitas Naabrimees: „Olen viimasel aastal ajalehes olnud kõige soovimatumal moel – küll aga tapvalt sageli.
Ma võtsin pandeemia alates oma eksi oma firmasse.
Ta jäi ilma tööta ja hakkas ohjeldamatult jooma. Nagu pool maailma. Mu tollane kaasa oli harjunud suhtlema ja ennast teostama. Meie koju karantiini lukustanutena oli tema üks neist, kes hakkas hommikul enne silmade avamist käekest üle voodiserva pudeli järele väristama…
Minu disainifirmas hakkas eks justkui nagu peaaegu töölegi. Sokutas end igasse tegevusliini ja tellimusse. Sai kõigi ja kõigega tuttavaks. Selleks ajaks, kui pandeemia läbi sai, olin mina valvsuse kaotanud. Lendasin mööda uusi objekte, mida enne Ukraina vabadussõda hoogsalt pakuti.
Tõmbasin endale sedasi igasse jalga ja pähe mitmekihilised ämbrid.“
Naabrimees sai tellimused sõjaeelsete hindade järgi tehtud eelarve-pakkumiste pealt.
Sõda mitmekordistas sekunditega ehitusmaterjalide hinnad ja staardisaineri pakkumised kägistasid teda ennast.
Naabrimehe naine algatas firmasse imbununa igas suunas huvitavaid algatusi. Nii inkasso kaela saatmine maksmisega viibijatele kui hämmastavate laenude võtmine – kõik kandis teadagi-milliste seisundite märke.
Kui Naabrimees jaole sai, mis tema maineka-nimeka ettevõttega tegelikult toimub, oli hilja. Alkoudulooride taga sooritatu ajalehtis uhti-uhti-uhkesti.
Sellest ajast Naine midagi justkui mäletaski.
Tänapäeval teatavasti jõuame vaadata ühe foto, paar kaadrit ja pealkirja. Nii jäänudki.
„Ja nüüd siis peamine mu teie juures lõõtsutamise põhjus,“ ohkas Naabrimees. „Et naine mind rohkem kahjustada ei saaks, andsin lahutuse sisse. Pärast pandeemiat lahutati ju tohutult abielusid. Mina olin üks neist.
Eks ei saanud kunagi piisavalt kaineks, et aru saada – lahutatud.
Endale ostsin selle korteri siin teie seina taga – temakesele väikese maja eeslinnas.
Sellel, miks mu eks praegu siin „iluund“ magab, on terve põhjuste jada.“
Naabrimees selgitas, et talle tundus turvaline hoida eksi enda ligi, et too loodetavasti kontrollituna rohkem halba teha ei saaks. Inkassod-laenud-segadused niigi lahendada juba.
Paraku muutus Pundunja üha agressiivsemaks. Ta süüdistas meest töölolles kõigiga seksimises. Kahtlustas ja ründas, lõi ja hammustas. Õnnetuseks ei saanud temakest ka ikka-veel-ehitamisel äärelinna-majakese juurde tolgendama lasta.
Naabrimehe lahutatud Pundunja mehe juures ehitusvarjus – see tundus väga vale valik. Õnnetuseks oli tema lubamine endast eemale veel valem valik. Nii et valem oli lahendamatu – valikuid ei olnudki.
„Eksi maja ehitamine on praeguste materjalihindade juures mulle nagunii piiripealselt makstav – aga seal aeledes ajab ta selle projekti minu jaoks üle ääre. Ta on ehitusmeeste aega raisates juba mitu tuhat eurot tuulde istunud. Pakub meestele pitsikese, istub suitsetab ja sumiseb nendega – aga tunnitasu tiksub. Maja oleks juba ammu valmis, kui päevi ja nädalaid maha poleks mulistatud,“ tunnistas Naabrimees. „Tegin vea ja võtsin korra nendega koos pitsi – mis on nüüd argument – sa ise ju ka! Samal ajal, kui ta kahtlustab mind oma rikutusele vastavalt, leidsin ta enese objekti tagant põõsastest kõige noorema ehitusmehega… Ma ei taha sellest rääkida.“
Naine ei tahtnud kuulata ka.
Mis siis nüüd saab?
Istusid Naine ja Naabrimees, nagu kaks saatuse- ja võitluskaaslast muiste, küünarnukid põlvedel.
„Mu firma on sisuliselt pankrotis. Siit ma eksi välja ei saa. Oma korterisse, kus ta haiseb, ma minna ei suuda – tema maja lõpuni renoveerimiseks enam raha ei ole,“ loetles Naabrimees.
„Müüge mõlemad ära,“ soovitas Naine.
Päriselt omaks ja puhtaks neid kunagi ei saa. Ja pole vaja ka.
„Pundunja koligu mõne ehitusmehe juurde. Teie ise minge eluga edasi. Mina sain sellega hakkama, saate teie ka,“ julgustas Naine.
Maailmatäis ilusaid inimesi otsib uut lahendust, kodu ja ametit – kelleks tahan saada…
Maja eest kostus vägev pauk. Paar hetke hiljem veel üks. Seejärel kolmaski. Pohmellihulluses ärganud Pundunja oli rõdult – Naabrimehe lodža polnud Naise talveaia kombel kinni ehitatud – oli alla visatud kõigepealt üks, siis teine voodimadrats ning lõpetuseks raamid järele.
Naine ja Naabrimees silmitsesid tuimalt mööblipuru, mis maja ees vedeles. Raam oli saatuslikul kombel Naabrimehe enese – õnneks mitte kellegi kõrvalise! – auto peale räntsatanud.
„Nüüd pole enam kumbagi autot,“ mühatas Naabrimees. „Enda autoga sõitis eks oma maja ümbert aia maha ja seejärel ninapidi seina – ühesõnaga lammarisse…“
Korterile tuli juba järgmisel nädalal ostja – Naabrimees võttis lendava voodi juhtumit mõistlikult märgina ega soetanud uut. Rahagi selleks polnud ju.
Mõne kuu pärast tuli ta Naisele külla. Naabrimehel-endisel oli kaasas ühe õpilase essee. Ta polnud oma firma pankrotti minnes asunud palgatööliseks üheski senise konkurendi firmas. Kooliõpetajaks läks. Staardisainerist kooliõpetajaks oli saanud.
Kusjuures erakordselt heaks õpetajaks ka veel oli tõusnud see mees.
Usalduse märgiks oli üks tema õpilane kirjutanud:

Õpilased versus õpetajad, kes võiksid olla Õpetajad
Liisi Karen

Aru saamine ja mõistmine tekib tavaliselt taipamisena. Vahet pole, et sulle on sedasama asja öeldud palju kordi ja mitmete erinevate inimeste poolt. Sina mõistad seda palju hiljem.
Põhjus, miks otsustasin nendest probleemidest kirjutades rääkida on see, et vahet pole, kui palju ma räägin – ikkagi tuleb see kõik kunagi taipamisena. Vahel ei jõuagi meie sõnumid teistele kohale. Sellest pole midagi, olen õnnelik, kui suudan Su selle tekstiga vähemalt järele mõtlema panna.
Kuna ma ise pole õpetaja, ei oska ma nii väga õpetajate raskusi ja probleeme ning seisukohti näha, kuid üritan mõista. Palun, et Sina, kes Sa seda loed, ei anna kirjutatule hinnangut, lased emotsioonidel, mis lugemise ajal tulevad, vabalt tulla, olla ja minna ning ei võta midagi isiklikult või solvanguna.
Õpilased versus õpetajad vastasseis on olnud juba ammu enne minu aega, minu ajal ja tõenäoliselt jääb olema ka tulevikus. Tosin probleemi, süüdistamine, solvamine, solvumine… Mõlemad pooled soovivad mõistmist, kuid kumbki ei kuula teist ära.
Õpilased on õpetajate käest tihti kuulnud midagi sellist: „Vaata, kui suured te olete – ja käitute ikka niimoodi, et teid tuleks lasteaeda tagasi saata.“
Iga päev on vähemalt üks õpetaja, kes seda mainib.
Tunnen, et nad sisendavad seda meile senikaua, kuni hakkamegi seda uskuma. Jah, olen nõus, et õpilased käituvad vahel lapsikult, kuid seda teevad ka õpetajad. Kummalgi ei ole oma käitumise suhtes õigustust – mõlemaid pimestab ego.
Kui õpilane hakkab õpetajale vastu, siis on ta „probleemne“. Mina olen näinud kahte viisi, kuidas nendega käitutakse, kui nad järjekordse pahandusega hakkama on saanud.
1.Õpetaja ei viitsi sellega tegeleda ja ignoreerib olukorda – ei võta midagi ette.
2.Karjub õpilase peale.
Tõde on see, et kumbki teguviis ei toimi. Tegelik põhjus, miks „probleemsed lapsed“ tekivad, on see, et neile ei ole pakutud piisaval määral hoolt ja tingimusteta armastust. Võiksime näha, et nende käitumine on vaid fassaad, mis varjab õrna hinge, mis on juba niigi haiget saanud.
Eelkõige pööratakse tähelepanu nendele vastuhakkajatele, keda tuleks karjumise asemel mõista. Kuid lapsi, kes on depressioonis, isegi ei märgata. Nemad ju ei vaidle vastu, täidavad kõik õpetajate käsud. Vahel ei pruugi lihtsalt õppeedukus just kõige parem olla, aga nemad on ka katki.
Nähakse vaid seda, et kui inimene füüsiliselt haige ei ole, siis peaks tal ju kõik korras olema.
Nii õpetajad kui õpilased süüdistavad teineteist ja ootavad, et vastas olev inimene mõistaks, kuid mõlemad keskenduvad eelkõige enda argumentide kaitsmisele. Kui Sa enda omi nii kiivalt kaitsed, ei jäägi Sul aega mõelda, mida teine oma jutuga öelda tahab. Tahetakse teist enda õigsuses veenda, mitte kompromissile jõuda.
Õpetajad peavad tihti monoloogi sellest, mida õpilased valesti teevad.
Vahel läheb tunnis lausa seitse minutit monoloogile: „Sellel teemal räägime pärast tunde, me ei hakka siin praegu tunni ajast seda arutama. Ma ei hakka mingit monoloogi pidama…“
Tegelikult ei ole muidugi õpilastel õigust õpetajaid solvata ega pahandust teha, kuid kui õpetajad tegelikult midagi muuta tahavad, siis karjumine ja monoloog küll ei aita.
Räägi meiega südamest ja ühel päeval hakkame ka meie südamega vastama.
Oleme palju kuulnud, et õpilastel pole motivatsiooni õppida.
See on tõsi ja põhjuseks on see, et õpime teemasid, mida meil tegelikult vaja ei lähe, mis meid ei huvita – ja teeme seda väga, väga palju. Ka õpetajatel ei ole õpetamise motivatsiooni – seega pole meil eeskuju, et olla motiveeritud.
Kui juba õpetajat jätab see õppeteema külmaks, siis mida õppijad veel tegema peaksid?
Õpilased ei taha tunnistada, et nemad on käitunud ülekohtuselt, seda ei taha teha ka õpetajad. Olen nõus, et õpetaja peaks olema eeskujuks, kuid pole nõus sellega, et peaksime teda endast kõrgemale seadma. Oleme kõik võrdsed ja õpetame üksteist. Peaksime mõlemad teineteisesse lugupidavalt suhtuma. Vahet pole, kumb vanem on.
Meie õppesüsteem ei toimi enam ammu. Kahtlen, kas üldse toiminud on. Kuiv tekst õpikutest pluss mingid nõmedad ülesanded töövihikust. Ka slaidikavad ei ole kuigi paeluvad. Olen kuulnud õpetajatelt, et nemad ka ei tahaks töövihikut täita, kuid nii on tunnis vähemalt kord ja lapsed omandavad teema.
Tegelikult surub see õpilased raamidesse, sest töövihik õpetab nad „õigesti“ ehk piirides mõtlema. Ei ole kunagi võimalik saada terve klassi täielik tähelepanu – va mõni erandjuhtum, milleks ei ole töövihik.
Seega töövihiku täitmine pole abiks.
Abiks oleks meid dialoogi kiskumine ja kui me vedu ei võta, siis lasta meil teha teemaga seoses praktilisi ülesandeid, mille läbi mõistaksime, et õpitav on tõesti huvitav või päriselt eluks vajalik.
Lisaks arvan, et pole normaalne, et nädala peale kokku õpime vähemalt ühe koolipäeva ehk seitsme tunni jagu kodus.
Peame lõpetama üksteise süüdistamise ja enda õigustamise.
Kui õpilasi surutakse raamidesse, mida tänapäeva koolisüsteem teeb, siis muutuvad nad kas mässajaks või elavaks surnuks.
Õpetajad, palun julgege mõelda kastist välja ja mõelda oma peaga, nagu meile pidevalt soovitate. Meie koostöö võib olla vägev, võimas ja harmooniline mõlema poole jaoks.
Vaja on vaid mõistmist, armastust, hoolt.
Oleme võrdsed.
Kui tunned, et miski teise inimese juures häirib Sind, siis tea, et kõik, kes või mis Su ümber on, peegeldab Sulle Sind ennast. Sama on ka heade asjadega.
Soovin, et meie kõigi hinges valitseks rahu, et mõistaksime teineteist ja elaksime oma täies väes!

Eufooria laste poolehoiust oli tuttav neile mõlemale.
Nii, nagu staardisainer oli leidnud – ise muide lastetuna – eneseteostuse ja tunnustuse teiste perede laste õpetajana, rõõmustas ka Naine parasjagu lähenemise üle oma enese lastega.
Üks lastest oli vamp-naise juurest Skandinaaviasse pagenud ning tema vestlused emaga olid esimest korda elus tegelikud ja siirad.
Teine lastest oli saanud emaks. Ehk siis Naisest sai vanaema – kindlasti mitte põlle ja halli krunniga pannkoogimemm.
Õpetajaametist ekstaasis teekaaslane naeris pärast õnnitlemist: „Eksiarvamused ja eelarvamuslikud sildistamised on justkui ainumõeldav osa meie isiksusest.
Ongi olnud. Nii ongi normaalne tundunud. Uues normaalsuses aina vabandame – anna andeks, ilus hing – ma ei teadnud!
Mul on kooliõpilaste – eriti tüdrukutega – sama teema. Keegi näeb välja justkui pupe, mannekeen, biorobot.
Sildistan ja arvan – kuni ühel ootamatul hetkel peab ta sind usaldusväärseks ja avab ennast. Ta on kaunis ärevushäirete rüpes hing – tema kunstiõpingud ja etteantud edurada pidi kulgemine raamistatud reaalias on selle taha kinni jäänud.
Ta on paanikas, kui pole paksu grimmi taha varjatud.
Ta on minestamas, kui juhtub rahvamassis vampiiridele otsa vaatama.
Ta ON. Eelarvamuslike siltide all kõhnunud ja kaame, nagu aastaid mürgiõuna kõris kandnud Lumivalgeke.“

Sina, Annabel, pääsesid sildistamistest ja eelarvamustest, sest meie sinu issiga leppisime kokku, et meil ei tule ühiseid lapsi. Piisas kohustusest üles kasvatada need neli, kes meil kahe peale olid.
Nagu ka verinoorte neiukeste puhul, tabas ka mind nõudlike küsijate süüdistav koor: nooh, millal siis peenikest peret ja kõik see imal värk. Kui tausta teataks, ei piinataks nagunii piinlevaid inimesi selliste haavale soola raputamistega.
Ma olin teel abordile, tütrekene…Hihii, peenike pere…
Kuna ma ei rääkinud kellelegi ei raseduse katkestamisest ega su isa liiderlikkusest koos kõige kaasnevaga, poleks aru saadud. Et tausta ei teatud, siis mind ka mu heitlike tujude ja nutuhoogude puhul ei mõistetud.
Läbipõlemise äärel teismeliseeast saadik.
Keegi ei näe, mis teise olendi hinges ja köögis sünnib. Laste asemel. Nii ei teatud ka tõde selle kohta, mis meil tegelikult majas toimus.
Maailm on täis musterpaare ja õnnelike kooselude avalikke näidiseid, eks? Meie ka nende seas – mis fantastiline fassaad, fafaa!
Kui me koos väljas olime, siis hoidis mees mind suisa pealtükkivalt. Jättis lausa professionaalselt hooliva mulje – ja teistele paistiski nii, nagu mees taotles.
Me olime rikkad ja õnnelikud – nii, millal siis peenikest peret olemasolevale õnnele juurde tuleb? Ah? Noh?
Milliseid pisaraid ma suletud uste taga – no ei ole see kõigest telesaade! – nutsin ja kuiväga mul tegelikult eluisu otsas oli – seda ei näinud keegi.
Sinust loobudes soovisin päriselt ja põhjalikult koos sinuga ära surra.
Samal ajal karjus su isa meie peale sinuga, et minult saab seksi ainult siis, kui ma täis olen. Ehkki ma ei kavatsenud sind, Annabel ilmale tuua, ei suutnud ma ka sinuga koos viina juua ega armatseda.
Kui truudusetu mehe rahuldamist saab armatsemiseks nimetada. Selles ju point peituski – ma ei suutnud mehega kainena olla, sest mul oli tema ringihooramise pärast nii valus.
Tajusin meest pruugitud solgiämbrina, mis end minusse tühjendab.
Joogisena on kõik ükskõik. Joogine ei ole joovastunud ega joobunud.
Purjus pole purjes, vaid tuimaks rehvitud.
Kännis olles oleme rehvitud. Kumm tühi ja kõik ükskõik.
Mul oli enne tänase tasandi kliente, küünetehnikuna elatislisa teenides üks klient, kes on kinnisvaramaakler. Kes tulema peab, see tuleb. Kogemusnõustajana komistasin kosilase otsa, kes imes ühe kinnisvaraarendaja tühjaks ning kui too tema juurest ära kolis, süüdistas teda vandalismis. Kuidas tohtis lagi – pärast raamaturiiuli äravõtmist selle alt – kokku kukkuda, eks ole! Näe, kollase ajalehe esiküljel siin ja puha.
Teine kinnisvaramaakler on mu pikaajaline klient, kellele ma praegugi vanast harjumusest – ja eks ikka ka raha pärast – küüsi teen.
Tookord, kui olin minemas sind ära saatma tuli ta oma käpakestega ning nägi mu nutetud silmi. Siis veel teleris ükski Rootslane imet ei teinud ning õnnetutel emadel, kes ei teda ega Naatan Haamerit ei teadnud, kolmekuine põrgulein nipsust üle ei läinud.
Tavalised teekaaslased olid üksteisele toeks ja peegliks. Küünte pärast tulnu ütles lihtsalt ja nõudlikult – lao välja, mis su hinges on!
Ma ei tahtnud esmalt rääkida, nagu see ikka käib: häbi on, et oled sellises seisus, et oled juba aastaid arveid makstes ja võõraid küüsi krõhvitsedes oma meest kellega-iganes jaganud ning vastanud küsimusele, millal teil kenakestel omavahel lapsed tulevad.
Ikkagi hakkasin tasapisi rääkima – küüsi on kümme, nende nokitsemisel mitu faasi, nii et aega oli.
Naine oli elutark ning palju näinud – kinnisvara-rahvas näeb ju lisaks korteritele ja majadele inimesi, kes need parimate kavatsustega rajasid ja laialiminnes müüki panid. Ta teadis sedalaadi mehi nagu sinu never-daddy.
Klient ütles mulle üle kujunevate küünte, et mees on mind kavalasti tüssanud. Laseb mul kõike maksta ja oma raha hoiab oma lõbustusteks. Küllalt nähtud selliseid.
Annabel, ma ei taha olla sama rumal kui miljonid saatusekaaslased. Kuulasin mornilt nõuannet: kui mehel on oma salajane raha, mida sina ei näe, siis tuleb talle panna kohustus, kuhu ta raha hakkab paigutama. Soovitavalt on kohustus selline, et et tal ei jää seda täites aega mitte millekski muuks.
Rääkisin nõu andvatele küüntele, et tegelikult meeldivad su mitte-isale ülekõige maailmas paadid ja veekogud. Linnakorteris oma sõbrataride ja väljasõitude sekka koju sattudes on päris sageli teemaks olnud oma maja ehitamine või ostmine.
Ilmselt otsustas mu kõrgem Mina valida kõige rängema võimaliku variandi.
Abordi järel oleks iga mõistlik inimene ära läinud.
Minna polnud kuhugi – kodulaen ja koormus ju. Seega oli maakleril lihtne mulle välja käia lahendus, mis oli talle professionaalselt huvitav ja kasulik.
Kinnisvaraküüned pakkusid välja pikemat sorti lahenduse, mis annab mehele pikemalt tegevust ja unistamist, vaatamist ja planeerimist. Näitasime esmalt mehele, kes lõpeks muide mind naiseks ei võtnudki – paar aastat pärast minu äraminekut… võttis teise. Täiesti ametlikult ja vägevalt – puhketalu oli selleks ajaks ju valmis, võis suuri pulmi pidada küll – alguses eriti jubedat maja. See oli nii lobudik – mis siis, et odav – seda sara ta ei tahtnud. Siis näitasime talle maja, mis oli küll väga ilus, kuid mille hind oli sellega vastavuses ning sellele tal hammas peale ei hakanud.
Salaplaan läks siiski läbi – mehel tekkis erinevaid variante põrnitsedes ehtmehelik soov ise hakata asjaga tegelema ja ta hakkas otsima omale meelepärast päriskodu. Ta valis Tartu ja Tallinna vahele kobeda krundi, oli juba notari ajagi kokku leppinud, aga omanik taganes ostu eelõhtul müügist.
Läksime Võrtsjärve äärde ühe legendaarse kalamehe juurde kurvalt kala ostma. Kalur rääkis, et järveäärne talu, põhiosas kaldavõsa, on müügis. Sinu isa sai seni, kuni mina järjekordsest – kümnendast, Annabel! – raseduse katkestamisest toibusin, kõigi ettejuhtujate ja eksnaiste kargamise asemel selle kaldariba omanikuga asjatada.
Minu järgmiste – elu kuldseimate? – aastate saatus seisis servi. Kohal oli mitu pärijat ja pürgimust. Taevas veel juureldi, kas mulle ikka on vaja sellist sahmakat paljude aastate pürgimusi, ponnestusi ja pisaraid kaela keerata.

Ho’o’ponopono…
Naine kuulas enne selle päeva klienti Hawaii palvelaulu.
Laulis leebelt kaasa ja avastas rõõmuga, et suudab täiesti kompleksivabalt laulda, nagu keegi ei kuuleks. Võimalik, et naabrid kuulsid – ja mis siis!
Naine tõdes, et lauldes on ladusam sõnada seda, mida öelda oli keeruline kui mitte võimatu. Seda enam, et need sõnamised läksid õhku. Mis ei tähenda mõistagi, et nad olemata oleksid. Aga kusagil õhus lendlevad hellad fraasid on kuidagi… peremehetud.
Ingliskeelsetena ei tekitanud need read nii suurt enesehaletsuse ja üksilduse lainet ka.
I love You.
See fraas oli Naisel mõne konkreetse tegelase küljest nüüdseks lahti ühendatud. See oli pigem seisund kui kutse seksile – saate vahest aru küll.
I’m sorry.
Inglise keeles tähendas see nii andekspalumist kui kahetsust.
Kuni Naisel oli keeruline endale tahtlikult kurja teinutelt andeks paluda, sobis pigem kahetsemise tõlge. Nüüd adus ta ka sitamagnetiks olemise eest andestuse palumise tähendust ning see oli kergendus.
Please forgive me!
I thank You.
Naine luges ühel päeval raamatut „Puugid kuubid“, kuis elult ja inimestelt igasse õrnemasse õnarusse saanud peategelane tänas finaalis kõiki, kes olid talle mõtte, sõna või teoga tahtlikult või tahtmatult halba teinud.
Iseasi, mis see halb üldse on – hinnang ju kõigest. Kes meist ei teaks, kui hea on, et muist meie unistusi ei täitu.
Pärast ho’o’ponopono-häälestust kuulas Naine kuidagi eriti kergendatult – eriliselt distantsilt – oma umbes neljakümneaastast klienti.
Naisel olid alaliselt veekalkvel silmad, mustad silmaalused, pisut liiga ammu pestud ja lõigatud juuksed ning tööst parkunud käed, mida maajuurne inimene teise juures alati eksimatult märkab ja adub: oma.
See oma oli mõne aja eest tiitli saanud – Lesk. Kui me seda mõistet kujutleme, heiastub sisesilme ees eakas vanadaam, rõivil morni nahkhiirena, igas žestis ja kortsus sõnum: elu on läbi. Noorel naisel ei saa koos leseks jäämisega elu läbi olla kasvõi seepärast, et tal on lapsed.
Sel Lesel oli neid neli, noorim vaid viiene. Just selle viiese kui ettekäände ja alibi tõttu oli tema viimane viisaastak olnud eriti painav ja õpetlik.
Mis on hullem kui leseks jäämine? Kõik sellele eelnev ja järgnev.
Lesk elas oma laste ja ämmaga väikelinna eramus. Enne praegust staatust oli temast saanud ka lahutatud naine, kes jäi ämmaga koos senisesse koju. Mees kolis paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse asulasse.
Kuna mehel oli senises kodus kolm vaala – ema, ekskaasa ja lapsed – oli tal miljon põhjust kodukäijaks käia. Seda tema usinasti tegi ka. Ema ja eks ei andnud lapsi nädalavahetuseks tema juurde, sest lahutuse põhjus – mehe joomine – mõistagi süvenes üksi elades. Järelikult andis ta end igal nädalavahetusel nende juurde.
Sedasi ei saanud tänane Lesk eluga edasi minna.
Kui keegi tema vastu huvi tundis – ja kasvõi õunapuude lõikamiseks külla tuli ja auto väikelinna väravasse jättis – lendas eks nagu halb õnn, raisakotkas, must gorilla peale. Kontrollis ja omas.
Sõitis oma motikaga väravasse parkinu peeglid-spoilerid maha. Ja mõistagi seksi soovides kudrutas kohkunud eksnaisele pärast konkurendi lahkumist nagu alfaisane muiste, kui imeilus tema endine naine on.
Lesk tegi masendavalt tüüpilise ja tavalise vea – anduski lahutatule taas ja taas. Viga on see samal põhjusel, miks koera saba jupikaupa maha ei raiuta, et vähem valus oleks.
Mõnel puhul eks suisa vägistas teda – misjärel too lõhkuja-rammija-rappija nurrus taas: sa oled imeilus, meie lapsed on imelised. Korstnapühkijale, kes korstnaid pühkima tuli – nagu ametinimetuski aimata lubab – läks eks seevastu kallale. Tõmbas end käima ning sõimas ema, naist ja lapsi kerjusteks – kuidas nad tohtisid korstnapühkija kutsuda, kui tema on ainus mees maailmas!?
Eksi seedekulglast käis läbi kogu talle sobimatu, hulluks ajav kokteil – kärakas-tablakad-toksiline hüpertoit. Mida muud kui junki üks hüljatu ikka sööb. Ja mida muud see temaga ikka teeb kui et hulluks ajab.
Reeglipäraseks kujunes, et just pärast koristamist ja kaunistamist, kui Lesk tundis end oma kodus lausa hästi, tõmbas puhas-kaunis pesa ligi musta gorilla sisseründeid. Eksi ruumi räntsatades sai pühakojast hetkega läbula.
Eks ähvardas ajakirjanikega. Et tänane Lesk ei saaks töötada, võttis temalt arvuti ära. Lülitas elektrikapis kaitsmed välja ning lukustas kapi. Viis nende koera ja kassi ära enda juurde. Misjärel teatas, et tema-vot-geniaalne kirjutab nüüd sellest sajandi armastusloost raamatut.
Kui Lesk-tänane kutsus oskaja kasvuhoonet püstitama, lendas eks laivi nagu peiupoiss – ülikond seljas ja roos näpus – mina-mina-mina olen maailma parim igaala meistrimees!
Armukadedusest hullunud eks korraldas Lesele ööl ja päeval telefonitralli. Kuna ämmaga jagatav majakene oli hiljuti kapremondi läbinud, oli Lesel selle plõnnimise taustal teenindada meile kõigile nii kaunisti tuttav laenuportfell.
Võrreldes korteri maha müünud naabrimehega, kooliõpetajaks läinud staardisaineriga, kellega Naine sõbrana sms-ima ja sündmusi ventileerima jäi, oli Lesk lootusetus lõksus.
Tõsiasi, et eks end laksu all olles mitmendal katsel tsikliga kasti sõitis, vastsündinud Lese elu ei lihtsustanud.
Vastupidi. Kui poja kaotanud ema oli šokist ja leinast toibunud, muutus ta ise Lese kallal talitavaks türannitariks.
Poeg oli olnud puhver, nagu selgus. Vaatamata sellele, et Lesk oli laenu võtnud ja maja renoveerinud, oli maja ja aed, televiisor ja pesumasin nüüd korraga kõik üleüldine ämma kuningriik.
Leina lõpmatu järellainetusena ei osanud Lesk ämma arvates nüüd järsku enam ei koristada ega kokata. Kui seni oli süütunne psühhoterroristist poja pärast ämma vaos hoidnud, siis nüüd oli ka lastekari korraga ja kordamööda kasvatamata ning ämm otsis eneseteostust nii viiese kui varateismelise dresseerimises kaheaastasele kohaste meetoditega.
Naise vaibale vankus Lesk pärast kassi ja kohvipaksu juhtumit.
„Ämm ütles, et ma nõiun,“ kurtis Lesk. „Kohvipaksuga. Temal on tõendid ja puha.“
Naine mõtiskles samal ajal, kas ja milliseid süüdistusi tema kui ämm oma väimehe ja minia aadressil on mõelnud ja öelnud… Neid ikka oli.
„Kui ämm oli mind mõnda aega terroriseerinud selgitamata, mida täpselt ma selle kohvipaksuga nõiun – tema surma soovivat, aga mismoodi? – lõpuks teatas, et keeran kassi kohvipaksuga kokku ja saadan tema voodisse,“ kaebas Lesk täiesti tõsiselt. „Ma tean, et see möla on naljakas. Aga minul ei ole enam huumorisoont.“
Oma ämmadega olid Naise suhted olnud oluliselt säädsamad ja soodsamad kui endal ämma rolliga toime tulemine, mõtiskles kogemusnõustaja.
„Kassi ja kohvipaksu asi oli tegelikult lihtne. Mul on alati olnud komme hommikukohvi peaaegu iga ilmaga õues juua. Viskan pärast oma pätika nautimist paksu põõsaste alla. Aastaid. Pärast eksi surma saime kassi ja koera tema punkrist mõistagi tagasi. Ämma lohakusest on tema kõuts lõikamata. Kui naabrite kõuts teise naabri kiisu pärast ämma kõutsiga kaklema tuleb, veeretavad munadega mehed teinetteist mööda põõsaaluseid. Krutivad teineteist kriimuliseks ja poriseks-puruseks. Mina süüdi.“
Naine hakkas naerma.
Mõeldes seejuures, mida tegelikult tähendab kogemusnõustatavale oma lugude rääkimine. Stooritelling on moodne ja lollikindel teraapia ja õpetamise, koolitamise kõutšimise meetod. Kõutsi-juhtumi puhul ilmselt samuti.
Aga.
Kui jutustada analoogseid õpetlikke lugusid, kuivõrd me siis need tegelikult taas ja taas meenutades enda külge seome. Küüditamise aastapäev ja märtsipommitamine, Jeesus jälle risti. Uuesti ja uuesti…
Lesele ei saanud kodulaenu ja muude ankrute tõttu ärakolimist soovitada.
Ta ise oli tulnud netiärist just selleks ära, et mitte päevast päeva miniale ämma teha.
Kusjuures see oli ülimalt õigeaegne otsus – pärast Naise loobumist lõppes lokdaun ja karantiiniaeg ning päris poed avati uuesti. Inimeste soov asju ja lõhnu, tooteid ja materjale oma käe ja ninaga kogeda tingis postkoronoidse netiäri hääbumise pärispoodide taasavamise tõttu.
„Ämm sunnib mind nüüd kohvipaksu ämbrisse koguma,“ kaebas Lesk. „Ma ei taha. Minu põõsad. Minu tass. Minu kohv. Mida kuradit noh!“

Kui Kirjanik päeva lõpuks seda kassi ja kohvipaksu juhtumit kuulas ja muigas, oli temal netiteema jätkuks just parasjagu oma versioon kirja saanud.
Samavõrd kui kohvi ja tassi ostev inimene tahab neid enne nuusutada ja katsuda, kolib kino ees, teater järel ning raamatud nii digi- kui audio- ja videoversioonina netti.
Ämma asjus oli Kirjanikul lihtne ja loogiline soovitus: mitte endale, vaid ämmale peab Lesk mehe leidma. Päris mehe. Muheda ja majaga. Lihtne ju!

Kui sind ei ole siin, siis pole sind olemaski – õukonna lavalt internetti
Kuidas iganes rassiderikas inimsugu planeedile Maa saabus, tal on olnud aegade algusest tänasesse toodud – loodetavasti ka homsesse viidav – vajadus tegelikkust kirjeldada, jäädvustada ja tõlgendada. Koopajoonistest on teisenenud Facebook, Twitter, Instagram, aga asja olemus on sama: mina olin siin, sigisin-sagisin-õgisin ja s…usin!
Vanarahva väljend „suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi“ tegelikult lavale ning kinolinale jõudva reaalsuse vahendamise kohta ei kehti. Antiikajal ehitati teatritele superrajatised ´a la Colosseum. Järgnevail ajastuil olid etendused kättesaadavad kuningate õukondadele, misjärel vaatemängudele kaasa elamise võimalus saabus rahvakihthaaval kõrgklassist kesk- ja lõpeks ka alamklassile. Emotsioonide äratamise, äratundmisrõõmu säratamise ja pahede paljastamise lavalt käratamise tasand on ehitanud globaalse teatrite võrgustiku.
Täna on meil 21. sajandi kultuurikeskused ja filmitööstus, mis konkureerib sõjatööstusega, mis omakorda teatreid purustades annab põhjuse terroristide raha eest uued paremad ehitada ning vastsetel lavadel roimarite paljastamise lugusid etendada.
Antiigist Kuldajastuni pole niisiis muutunud mitte midagi. Vanakreeka-rooma tsivilisatsioonist oleme saanud nimed ja nimetused „tragöödia“, „komöödia“, „hümn“ ja „dialoog“.
Vast ei pea end põrmugi häbenema, kui ei tea täpselt, mida kirjutas Solon, Sappho, Homeros, Aishylos, Euripides ja Sophokles. Viimase nimi anti Tartu Ülikooli kohvikule – seda teada oli küll elementaarne… Antiikkirjanike teened on süvamälus meieni tuulest toodud niisamuti nagu monumentaal „Tuulest viidud“ nii raamatu kui 3tunnilise filmina.
Tänu Margaret Mitchelli storitellingu kogemusele ei ehmatanud meid Tammsaare „Tõe ja õiguse“ uusima linastuse samapikkus ega „Avatari“ 2. osa kauamängiv veevärk. Tammsaare ja Sof Oksaneni ajalooliste panoraamide šanss ajas kesta on 21. sajandil filmiks ning sealt edasi igavestele netiväljadele pääsemine.
Ühtlasi on ajalooliste õuduste taaselustamine fondide ja sihtkapitalide rahastuse saamisel kindlapeale minek.
Grupp andekaid artiste ja autoreid kirjutasid ja lavastasid Shakespeare’i ajal rahvale hoiatuseks ladviku pahede paljastused. Nii traagilised kui koomilised. Läbi väga hõredate lillede. Sama tegi mõni sajand hiljem iirlane Bryan Friel: inglased asusid Iirimaa vallutamise järel lisaks muule vägivallale kohanimesid vägistama. Inglise sõdurit kehastanud Jaan Rekkor armus seejuures iirlannat näidelnud Laine Mägisse – või siis armusid tegelased, kuidas võtta… – ning toonasel publikul on selle Romeo ja Julia versiooni eredad episoodid aegade lõpuni meeltes.
Me, kombekohaselt kultuuris kümmelnud vanamoodsad, koosneme Samuel Beckettist ja Jevgeni Švartsist, olles kaasa kogenud nende Godeau-ootamise ja „Draakoni“ kui diktatuuri põrgulikult koomilise portree. Dante „Põrgu“ on pärastise purgatooriumi kõrval poisike.
Kollektiivse karmapõletuse tuleriida uuel tasemel süütajad on olnud Andrew Lloyd Webber ja Tim Rice oma tandemi taiestega. Rock-ooper „Jesus Christ superstar“ jõudis hipide teatrist, mille lavastus on Youtube’is ning seni ületamata, kõigile kontinentidele ja keeltesse. Oslos Norra Rahvusooperis kehastas Jeesust sarmikas jalgpallur, kelle ülesandeks oli mahutada norrakeelsed pikad sõnad meloodia fraasidesse ning see oli kangelaslikult armas ja täitmatult naljakas.
Sama paarisrakendi „Ooperifantoom“ on Eestis kehastatud Koit Toome ja Kalle Sepa poolt.
Maskis mehe motiiv aga on nõukogude eesti kasvandikele tuttav Georg Otsa elustatud Mister X-ina. Mel Gibson samas on oma filmiloomingus tahtnud isiklikul nahal tunda, mida elas või ei elanud üle ristil rippuv ja rattale tõmmatud märter. „Braveheart“ ja „Surmarelv“ nakatasid sadu verise hakkimise filme eesotsas Bruce Willise visa hingega inimkatsete karistamatuse illusiooniga. Sealt algas inimelu teekond arvutimängu staatusse.
Sama visa on surema langenud naiste temaatika. Jeesuse armastatu, apostlite apostel Maarja Magdaleena on Alexandre Dumas „La Traviata“ eelkäija. Selle romaani põhjal kirjutatud libreto järgi Giuseppe Verdi poolt loodud ooperit vaatab VIP-loožis järgmise generatsiooni kurtisaan. Julia Robertsi pisarad Richard Gere’i kõrval on ümbersünni sümbol. Veel järgmise põlvkonna üliinimlikuks maailmapäästjaks ülendatud endine prostituut 2022. aasta filmis „Missioon Fortuuna“ vaatab omakorda, kuidas „Pretty woman“ vaatab „La Traviatat“…
Hugh Grant on – kõrvuti Sandra Bullocki, Uma Thurmani, Michael Douglase, John Travolta, Dustin Hoffmanni ja Meg Ryaniga – meie perekond. Tulnud kümnendhaaval „Neli pulma ja üks matus“ noorukist tänasesse, tunneme temaga kokkukuulumist. Küpsesime koos ning rõõmustame ühiselt, et Oscar Wilde’i geikuningas Dorian Gray ei peaks 2023. aastal enam vananemise pärast põdema ega seda häbi maalisse peitma.
Granti viimased rollid tõestavad, et vananemine on kaunis, elegantne ja enese üle targalt naeratav või lausa rõkkav.
„Pulp fictioni“ Uma Thurman ja John Travolta, „Dirty dancingu“ Patric Swayze ja Richard Gere´i „Shall we dance“ koos Jennifer Lopeziga kinnitavad, et osa meist jääb alatiseks Batmani-Catwomani ajastusse hullama. Olnud aegade legendid taaselustuvad nii vanu filme restaureerides kui samateemalisi uusi luues. Tuhandete „West Side Story“ järgmiste versioonide järel ja kõrval tuli Antonio Banderase „Zorro“ ja „Desperado“ ning Melanie Griffithsi ja Cheri ilulõikused…
„The Star is born“ sütitas Lady Gaga ja Bradly Cooperi tähed Julie Andrewsi Mary Poppinsi ja heliseva muusika ning Brian Adamsi ja Kevin Costneri järele. Ajastute paralleelmaailmad jätavad korraga ja kordamööda publikut rõõmustama Pierce Brosnani Bondi, James Bondi ja „Mamma Mia!“ hurmurite triost võidukaima. Maestrol on viimaste aastate toodetes vana targa mehe rollid. „Musta Aadama“ vanahärraga üsna sarnast erimit mäletame pandeemia ajal Eurovisionit asendanud Netflixi-juhtumis „The story of fire-saga“. Kauamängiv kaunismees tegi stiilselt kaasa Will Farelli doubletrouble’i Islandi seiklustes – jaja-dingdong! Andke meile laule ja tantse!!!
„Emmanuelle´i“ staar Sylvia Kristel ei pidanud erinevalt Tom Hanksist ja Cruisist, Nicole Kidmanist või Colin Firthist lahendama 21. sajandi olla-või-mitte-olla dilemmat. Lahkus aegsasti taevastele ekraanidele ega pea valmis olema olukorraks, kus inimesed teatrisse ei tule ja kinno ei saa ning tuleb interneti piiritusse kolida.
Televisioon ja striimid on teinud David Suchet’st ja Rowan Atkinsonist Hercule Poirot’ ja Mister Beani rollide vangid – nagu ka Aare Laanemetsast igavese Tootsi.
Uba on selles, et mõlemad mehed on vana hea Euroopa metropolide lavadel igas mõttes tõsised näitlejad. Tagasiulatuvalt pole vaja oleks-poleks spekuleerida, kas ja kui palju me ka Bernard Shaw’ „Pygmalionist“ või Shakespeare’i „Tõrksa taltsutusest“ teaks ja peaks, kui neid poleks põlistatud „My Fair Lady“ – Audrey Hepburn Julie Andrewsi häälega – ja Adriano Celentano meistriteost paaris eestlanna Ornella Muttiga.
Eesti versioon „Minu veetlev leedi“ rahvusooperis Estonia oli Helgi Sallo ja Harri Vasara vähe salvestatud, aga hästi mäletatud duett. Tenor ja esimene armastaja elas pigem oma marionettidele ning oli ise marionett oma sõbra Sulev Nõmmiku filmides „Mehed ei nuta“ ja „Noor pensionär“. Tema poeg, maailma lavade esibariton Lauri Vasar ajab filmis „Siin me oleme“ igavesti väikese poisina mullikakarja ning laulab ka Lauri Nebeliga duetti kui-on-meri-hülgehall.
Sulev Nõmmik oli ENSV olulisim hälli-standup-artist: Kärna Ärni alustas „Reklaamiklubis“ kõrvuti Ines Aru Eliisabet Jõhviga ning jäi igaveseks rahvuslikku meelelahutusmällu. Nagu ka Eino Baskini veetud „Meelejahutaja“ kui tema komöödiateatri eelkäija.
Nende traditsioonide vundamendile on järgijatel olnud lihtsam oma pilvelõhkujad püstitada. Jan Uuspõld, Märt Avandi ja Ott Sepp, Sepo Seeman ja Peeter Oja ega Tõnis Niinemets ei pidanud ühemehe naljateatrit tehes jalgratast leiutama.
Ühtlasi tuleb nali eesti artistidel sügavamalt välja – nõukogude tsensuuri dressuuri vilumus. Hendrik Normani ja varalahkunud Madis Millingu vanad ja kobedad on võrreldamatult kobedamad kui Normani diletantlik telenovela „Armastus“. Olgu tema enese „Edekabel“ talle enesele armuline!
Kuna seda kassid ostavad, näeme ka Marko Matveret piinlikus rahamasinas, selle asemel, et nt Jaan Tättega maitsekaid lavastusi luua. Tätte on parimas mõttes meie Ibsen – nii, nagu Andrus Kivirähk on võrreldav Moliere’iga. Tragikomöödia isad mõlemad. Prantsuse salongikomöödiad ja farsid, daamide, härrade-prouade abikaasade koolid on ilmselgelt inspireerinud ka Eero Spriidi, Jesper Parve ja Margus Vaheri kuldsest kuldsemat triot: mida mehed tegelikult tahavad ja mida nad ei räägi…
Spriit ja Sallo saabuvad kaubamärgina meie tuppa 30aastases telesarjas „Õnne 13“, mille aastavahetuse osas ka president osales. Ka Mihkel Ulmani rahvuslik seep „Kättemaksukontor“ on üle elanud pandeemiad ja produtsendid, sõja ja stsenaristid, kriisid ja näitlejad. Mida iganes „Vaprate ja ilusate“ või „Dallase“ publik vaatab – eestlane näeb Õnnes ja Kätekas ennast ning olnud ja läinud korüfeesid – rahu neile!
Meile loob uskumatult produktiivne ja kõrge lennukaarega Martin Algus üha uusi naabriplikasid, padjaklubisid, keskearõõme, jahihooaegu ja klassikokkutulekuid. Erinevalt suurriikide politseiakadeemiatest jt ammu tühjaks kaabitud rahapadadest oskavad meie mehed taset hoida, õigel ajal pidama saada ja-või laiali minna ning uued tooted uute kooslustena turule tuua. Suuga teeb suure linna – sai ju öeldud!
Märkasid sa intelligentne haritlane kui paljude uue aja kultuuri tarbe toodete peal kirjas on tants? Me suudamegi reeglina ühe ekraani täie meele lahutuse väljas püsida. Me tantsime oma Lalalandis huntidega ära ja skrollime-svaibime end sealt välja järgmisse kiiresse emotsioonide kogumisse. Raamatute kogumisse soojustus ja kodu kujundus vahenditena me enam ei panusta. Olgu nii.

Minu kodu ja kujundus, soojus ja unistused kärisesid sinust loobumise ajajärgul igast otsast.
Mu enese varateismeline laps ei tahtnud mind enam.
Tütre puberteet kandis minu maha, arvas välja, viskas ära.
Tütar kolis isa juurde.
Ma ei taha sellel teemal teha rohkem sõnu kui hädapärast vajalik, Annabel. Lühidalt…
Kolimise päeval olin endast nii ära ja väljas, et ei osalenud tütre asjade pakkimisel ega tema toa tühjaks kolimisel. Milleks ma enam elan? Mille nimel rügan ja kodulaenu maksan? Mis on mu järele jääv elu mõte? Ja muu tore retoorika.
Mu stressitase oli laes. Laest läbigi. Seisin kasutuna ja vaatasin pealt, kuidas tütar ära kolib.
Sinu olemata-jäänud isa oli asju ajamas. Kuidas teisiti.
Ta ajas asju ka pärast asjade ajamist – läbi öö kohe lausa. Hommikul koju tulles – kui tütre lahkumise järgset, ööseks koju tulemata jäänud mehe puhust korterit üldse koduks saab nimetada – rääkis sinu mitte-isa mulle üksikasjadeni ja peensusteni, mismoodi ta läbi öö ühe daamiga seksis.
Mina oma abordi ja teismelise tütre ärakolimise asjadega ju ei taha. Saagu ma siis vähemalt ausalt tema asjadest osa, kui ta neist mulle nagu mees mehele jutustab.
Mida muud ma ikka tegin kui täis jõin end silmini.
Valutasin üleni. Viimse kui raku, molekuli ja aatomini põlesin valus.
Meest ei kottinud minu olukord ega suutmatus edasi elada.
Teda kottisid ainult tema enese kotid.
Tänasin õnne, et sinust loobusin.
Ja samas haletsesin ennast, et nüüd ei jäänud mulle üldse mitte kedagi.
Oma valus unustasin teismelise poja – ja tema kaasavalutamise sealsamas kõrval…

IX Kristofer

Nüüd võinuksid justkui sina sündida, mu viimne poeg.
Sündimata jäid nii sina kui su kolm nooremat õde.
Mu väike prints, sinu ema pidanuks olema kuninganna – aga oli tanki pandud tööloom ja kohe kooselu alguses petetud teisejärguline. Sina saanuks sündida vaid jumalanna pojana. Sinu isa üha teiste naiste ja pangalaenuga jagav ema ei väärinud sind ega sulle järgnenud kolme sündimata jäänud õde.
Me hakkasime sinu isaga endile korterit otsima. Leidsime. Aga mees ei saanud pangast laenu. Ta surus mind panka minema. Keda siis veel. Kui kaua me ikka minu vanemate juures kuhjuda saime. Ja pankaminek on ju nii lihtne: tee avaldus ja hakka õnnelikuks.
Mina sain pangast laenu tingimusel, et minu auto tuli liisingust välja osta. Sel juhul sain noore pere laenu.
Minu uut meest ei lastud panka piltlikult öeldes sissegi – ta oli punases äriregistris.
Läksin. Maksin. Sain laenu. Ostsin korteri.
Kirstofer, juba siis pidanuksin ohumärke märkama ja kodu oma lastele rajama. Petsin ennast. Mees pettis mind. Ja mina petsin ennast veel ja veel.
Oi rõõmu – laen käes, korter käes, alustasime remondiga… Rõõm?
Juba pesapunumist alustades olid minul aina silmad peos.
Mees jäi järjest liiderdamisega vahele.
Millele ma lootsin? Deemonist vaevatud seksisõltlane ja vallutusmaniakk taltub? Mina kasvan kõigiks naisteks maailmas, nii et äärelinna donžuan ei vaja teisi naisi?
Selliseid imesid ei juhtu.
Juhtusid ööd, mil nutsin üksinda meie remonditavas korteris.
Ma ei tahtnud oma pisaraid näidata ei mu vanematemajas koos minu lastega magavale mehepoolikule, lastele ega ammugi mitte oma vanematele.
Äge algus oli meie kooselul – olin kahe lapsega lahutatud naine, minu jaoks mõõtmatult ja kandmatult suure pangalaenuga. Ühtlasi olin juba petetud naine, kes sai abitu kalakese või isegi pigem vihmaussina aru, et on konksu otsas.
Mida vihmauss konksu otsas teeb?
Õigus, Kristofer, ripub ja liguneb.
Näiteks kakskümmend aastat.
Nii algasid minu pikaldased vihmaussi-aastad. Ma ei saanud sellest mehest lahti. Ta troonis mu kohustustekoorma otsas – pangalaen, mida mina maksin, kõik arved viimseni… Toiduraha jätkus mul heal juhul pooleks kuuks. Ent lastele oli mõistagi kooliskäimise finantsi, huvialade summasid vaja ning meil kõigil ka riideid tarvis.
Stress kuhjus.
Stressi otsas liputas saba võõras taksikoer.
Peni oli minu uue mehe ainus kaasavara, kui ta meie juurde kolis. Kes seda toitis ja pissitas? Ära arvasid. Mina, kohusetundlik maatüdruk muidugi.
Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud.
Alati, kui lapselastele unejuttu loen, mõtlen just sinule, Kristofer.
Unejutt on õigupoolest tagurpidi väljend. Me äratame lastele enne und lugusid vestes nad mõtlevateks olenditeks. Inimesena sündinutel on kõnevõime. Jumala antud anne on ülesanne. Kes ülesannet ei täida ja ande kasutamata jätab, saab karistada.
Õieti karistab iseennast.
Ei tahtnud ka minu nooruses lapsed raamatuid lugeda – ega saanud lapsena sõdalaste sõnumitest siiligi aru. Kohusetundlikumad ja kartlikumad olime. Teadsime pigem oma kohustusi, mitte õigusi – erinevalt tänastest lastest. Nutsime ja lugesime.
Tänu distsipliinile saime samas kasvõi vastu tahtmist oma isiksuse ehitusmaterjali, mis meenus ja elustus aastaid hiljem. Lapselastele lugedes hakkas väike prints minuga kõnelema.

Naine jutustas Kirjanikule kliendist – nimesid nimetamata, taevas hoidku küll! – kes polnud oma mehelt küll peksa saanud, ent oli siiski abielu viimaste aastate jooksul täielikult, võimalik, et pöördumatult katki tehtud.
Nimesid-nimetamata lugu jutustades surus Naine osavalt tahaplaanile oma enese mälus ja elus plinkivat kirja. Teemad samad, mis nüüd Nimesid-nimetamata puhul.
Suguhaigused, truudusetus, grupikad…
Tere tegelikkusse, tüdrukud, eks ole…
„Mul on patoloogiline vastikus naiste lõhnade vastu. Ükskõik, kas see on higi, juuste, sukkade või intiimpiirkonna hingus – mul hakkab iga teise naise aroome tajudes minestamiseni paha,“ rääkis Nimesid-nimetamata Naisele üsna nende vestluse alguses. Asi oli nii käest ära, et keerutada ega pikalt sisse juhatada polnud miskit.
Nimesid-nimetamata läks hilisteismelisena mehele. Ta ühitas tite ja kooli edukamalt kui Naine, kelle juurde ta nüüd nõustamisele tuli. Oma noort meest ta, isata kasvanu, järsult kirjunenud pildiga ühitada ei mõistnud. Mees, vanaema kasvatatud ilus poiss, omakorda jätkas asutusepidude ja sõpradega oma hobide harrastamist.
Esimest korda aimas Nimesid-nimetamata, et mees jätkas eraelu elamist, rasedana. Kui beebi oli kolmenädalane ja sünnitusõmblused võimaldasid intiimsust, sai hilisteismeline ema oma seaduslikult mehelt suguhaiguse. Üliäge nakkus nõudis ülikõva antibiootikumi ning sellega lõppes tite imetamine.
See võimaldas ka sügavas süvenevas šokis väikesel emmel elumerelainetesse sukelduda. Ta tegi nii tavapärasel moel mehele tagasi kõik ja enamgi veel, et see oli lausa igav. Et igav ei oleks, jättis pettunu lapse õhtuti isaga koju – säh sulle, kuhu sa nüüd enam lantima lähed! – ja läks lokaalidesse. Tantsis ja flirtis, harrastas põõsa- ja autoistmesooritusi ning viis pea igal hommikul endaga tööle kaasa toreda pohmeluse.
Noored inimesed taluvad palju, mõtles ja ütles Kirjanik seda lugu kuulates.
Noored ei talu tõsiasja, et päriselu on nii teistsugune kui raamatutes ja filmides.
Pärast paariheitmist ei kao 8 miljardit inimest armunud paari ümbert kuhugi.
Nii palju proovimata pepusid ja kogemata kõlvatusi – tuli-vesi-vasktorud puha läbimata. Kui palju kannatab ükski kehaosa – ei tea ju katsetamata.
Süda ja maks, magu ja munasarjad ei saa kaasa rääkida, kui napilt paarikümneaastane endaga loomkatseid teeb.
Katsete tulemus oli õigupoolest ootuspärane. Nimesid-nimetamata sai järgmise lapse, kes taltsutas ta koduseks. Mees-vanaemakasvatatu sai järgmised kõrvalsuhted.
Teise tite tissitamise lõppu tähistas noorpaar esimese grupikaga.
Mehe soovil. Et voodielu elavadada.
„Õnneks oli see esimene, õieti mitu esimest elavdamist sedapidi, et mind teenindas mitu meest,“ rääkis Nimesid-nimetamata Naisele. „Kui oleksin pisut kainem olnud, võinuks orgasmide jada ilmselt ümber planeedi otsipidi kokku siduda.
Esimene elamus grupikasse kaasatud naisega tasalülitas kõik.
Frigiidseks ehmatas. Ta oli kena ja kasitud ja värki. Aga ikkagi.
Kuidas ma ninapidi tema intiimpessa sattusin, ei mäleta, aga sealt algaski täielik teise naise lõhna foobia.
Vahtisin võõrast vittu, kui oma mees talle suhu andis ja keegi mind tagant pani – ei tundnud midagi peale tinaste mõtete: kui mitut võõra lõhnaga tussi mu mees ja kahe lapse isa tegelikult nihveldanud on…
Õhtuti kaht väikest last isaga jättes ja lokaalidesse litutama lennates püüdsin sellest õudusest üle saada, suudeldes naistega ja mudides nende partiisid. See oli päris leevendav, kuni mulle sattus pihku esimene paar silikoontisse. Oh issand!“
Vanaemakasvatatud mees jätkas ka kolmanda lapse ootamise ajal häirimatult oma lapsepõlve. Mängis kalalkäiku ja rallit, sõpradega saunatamisi ja järgmise ringi antibiootikume, millest sai osa ka Nimesid-nimetamata südame all kasvav pojakene.
Loomulikult teadis mees peagi kolmanda lapse ilmale toova naise ripsudest.
See oli õigustus häirimatuks hängimiseks. Nad mõlemad vajanuksid teraapiat.
Nad olid nüüdseks seitse aastat teineteist ja ennast lõhkunud.
Kirjanik ulatas Naisele printerisooja väljatrüki. Ta tegeles oma uue näidendi pärast ja õigupoolest iseenese jaoks ka – seda enamgi – nartsissismi teemaga. Dr Google aina saatis talle tervendust ja lugeja-vaatajaga jagamise väärset.
„Ma ei teadnud, kui sügavalt traumaatiline ma ise olen. Sina ei tea, kui katki sa enne konveierilt kogemusnõustajaks kulgemist tegelikult läksid. Ühest küljest on hirmuäratav, kuidas keegi guugu pärast ühe märksõna sisestamist samal teemal tekste ja videoid saatma jääb. Teisalt on see tänuväärselt tervendav.
Sa ei pea kõiki 21 nartsissismiteemalist püsikanalit kogu aeg kuulama ega toatäite kaupa juurde kirjutatavaid teadustöid muudkui omandama. Pisteliselt nina neisse pistes adud: oiboožemoi, ma olen ikka veel posttraumaatilises protsessis!“ selgitas Kirjanik, miks ja mida ja millega ja kui kaua süüa, et puhas lehekülg lahti lüüa.
Grete Kald, kes töötab lisaks erapraksisele ka Holistika Instituudis, kirjutas nii:
„Me oleme kõik ühel või teisel viisil nartsissismiga kokku puutunud ja aina enam tuleb antud teema esile ka kliendikohtumistel. Kui kokkupuude nartsissistiga on olnud minimaalne ja see pole Sind mõjutanud, oled õnnega koos. Kui kokkupuude nartsissistiga on olnud pikema perioodi vältel – olles lähedases suhtes partnerina, sõbrana, pereliikmena, kolleegina jne. – siis võib Sinu teadmata juhtuda see, et Sinu vaimne tervis saab kannatada. See tähendab, et oled vaimse vägivalla ohver ja Sul võib olla trauma, mis mõjutab Sinu igapäevaelu ja suhete kvaliteeti.
Lähedane suhe nartsissistiga muudab Sinu maailma kõige manipuleerivamal ja varjatumal moel. Sa oled andja ja tema on võtja. Nii lihtne see ongi.
Nartsissistliku inimese käitumise tunnused on järgmised:
1. Nartsissistil puudub empaatiavõime. Tal on oluline võita ja allutada! Tema moto on: „Minu arvamus on ainuõige ja kõik toimub ainult minu moodi, minu jaoks.“
2. Tavapärane on äkkviha, jonni- ja mossitamise hood. Eesmärgiks on panna ohver enda pilli järgi tantsima, et temal endal hakkaks parem.
3. Ta koondab oma ellu inimesed, kes teda teenivad nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Kõik toimub nartsissisti järgi.
4. Nartsissist liigub kiiresti ühest suhtest teise. Ta väldib üksinda olemist. Ta teeb kõik selleks, et ohver/partner „konksu“ otsa saada. Ta katab suhte alguses kõik partneri vajadused ning on veetlev, enesekindel ja imetlusväärne. Partnerile tundub ta ideaalne kaaslane ning avab ennast talle täielikult.
5. Kui keegi tema teenistusest lahkub, siis saab lahkuja selle eest karistada ning piinamine võib olla pikaaegne ja valulik.
6. Nartsissist hoiab endised partnerid konksu otsas, juhuks kui hetke partner peaks lahkuma. Talle on oluline inimesi omada, mitte  neid armastada.
7. Nartsissist karistab ja kiusab ka raha ja/või ühiste laste kaudu.
8. Nartsissist valetab patoloogiliselt – inimene valetab, samas arvates enda jutu olevat tõesena.
9. Ta tekitab konflikti olukordades, kus täiskasvanulik inimene seda ei teeks.
10. Ta on ühel hetkel armastav ja hooliv ning järgmisel hetkel tõrjuv, ründav ja ähvardav. Näiteks taolised laused emotsionaalsest kõikumisest „Sa oled mu elu armastus“ ja „ Mul on sinuta parem“.
11. Nartssissist võib käituda nii, nagu Sind poleks olemas. Samas järgmisel hetkel on ta veetlev ja särav – alati just nii, nagu see on talle sobilik ning vajalik.
12. Ta kasutab ära ohvri haavatavaid olukordi tema enda vastu. Nartsissist on teadlik ohvri hirmudest olla tõrjutud ja eemale lükatud, seega nartsissist ähvardab pidevalt ohvrit ära minemisega, et saavutada enda tahe. Naisel või mehel tekitab selline olukord emotsionaalset valu ja süvendab „mitte piisavuse“ tunnet. Nartsissist tekitab seda tunnet ohvris pidevalt. Sellele järgneb ka ohvri süüdistamine iseenda käitumises. Näiteks ütleb nartsissist ohvrile: „Sa lihtsalt kujutad seda ette, oled ebakindel, armukade ja rumal“. Ta paneb ohvri uskuma, et probleem on temas.
13. Nartsissist ei suuda olla haavatav, siiras, aus ega oska arutada probleeme ratsionaalselt. Isegi kui probleem võib olla lahendatud, siis aruteludes toimub süüdistamine edasi.
14. Nartsissisti eesmärk on ohvrit emotsionaalselt pidevalt karistada. Ükskõik kui palju ohver ka ei vabandaks, nartsissist toob vana asja pidevalt esile, sooviga panna ohvrit end süüdi tundma.
Kui tunned enda suhte mingis punktis ära, siis tea, et Sa ei pea kannatama!
Märka, kas tunned end suhtes vabalt, või toimub kõik kellegi teise järgi?
Pärast nartsissistlikus suhtes olemist on oluline leida taas üles enda päris olemus ning vabaneda allasurutusest.
Nartsissistlikus suhtes leiad tihti ennast tundmas….
Ebapiisavana;
Ülipüüdlikuna teha kõik nii, et olla nartsissisti meele järgi;
Hirmununa;
Et, sinu tunded pole olulised;
Süütunnet;
Segadust;
Endas kahtlevana;
Depressioonis;
Ennast alla suruvate mõtetega;
Alandust;
Jõuetuna, pole motivatsiooni ega tahet enda plaane ellu viia;
Ennast saboteerivalt;
Lootusetult;
Sundmõtetega;
Et on raske ennast kehtestada;
Et oled iseenda vajadused tahaplaanile jätnud;
Sõltuvana tema tujudest ja olekust;
Et soovid teda aidata ja parandada;
Et ei tunne ennast iseendana ja meenutad, kui tundsid end kunagi õnnelikuna ja iseendana;
Kontrollituna;
Mitte mõistetuna;
Et kui teistel on hea, siis on sinul ka hea.
Nartsissitliku ja vaimse vägivalla all kannatanud mehed ja naised vajavad toetust ja teraapiat, et saada taas iseendaks ning tunda edu, rõõmu, eluterveid suhteid.
Kui Sa oled olnud piisavalt tugev, et kannatada valu ja allasurutuse käes, siis oled Sa piisavalt tugev ka, et see kannatus lõpetada ning sealt välja tulla! Kui Sinu valik on olnud siiani suhtes kannatada, siis Sa saad valida uuesti – lasta lahti vanast ja valida õnn, hoolivus, armastus, soojus, siirus!“

Selle teksti lugemise järel oli Naine valmis omakirjutatud kirja taaslugema, et Nimesid-nimetamata juhtum tema enese loost abi ja lahendust saaks.

„Sain su sõnumi hommikul kätte ja pidasin targemaks sellele mitte vastata
sinu töisel päeval. Imelik on see, et sinu huultelt ei tule selliseid
ettepanekuid ja sõna PALUN, vaid sa pead targemaks saata
SMS-i….huultelt tulevad ainult süüdistused, laim, alandused ja enese
õigustamine.
Täna helistas günekoloog minu analüüside vastuste osas ja minu analüüsi
vastus on positiivne. On ureoplasmoos diagnoosiga ja see saadakse
sugulisel teel. Fakt!
See tähendab seda, et sellest lahti saada peab kaks inimest ennast
ravima…soovitavalt ka see kelle käest see asi saadi…aga ex  sa ise
tea ja kindlasti täna teda minu poolt ilusa kingituse eest.  Arst
helistab sulle ise ka kindlasti isiklikult.
Nagu ma eile sulle ütlesin, siis tunnen ma, et olen reedetud, ära
kasutatud ja alandatud ja seda tunnet enda seest on väga raske välja
saada. Kõik vanad haavad on lahti kistud, ka kõik need mis enam haiget
ei teinud. Nüüd valutavad ka need ja sama kibedalt kui vanasti.. Mul on
suur masendus ja mul on endast nii hale, et ma olen aastaid uskunud, et
sa muutud ja jääd rohkem perekesksemaks ja muutud ka ise oma naise
suhtes hoolivamaks. Aga mul on tunne, et sa hoolid ainult ise enda
heaolust ja ei mõtle tagajärgedele mis iga teoga kaasas käivad.
Aga muidugi, kes olen mina, et sulle moraali loen-üks loll kodukana kes
on peast soojaks läinud, kes on haige ja kellel ei ole üleval midagi
korras…….,
Sina võid  alati minu peale kindel, mina aga pean kaaluma varianti, et
kui sa ei saa -siis pean seda 1üksinda tegema.
Aga usu, ka mina võin muutuda ja ma usun, et kui ma oma kompleksidest
lahti saan, siis ma tõestan ise endale kõigepealt, et ma ei ole sinust
sõltuv, saan ise endaga hakkama ja olen naine sõna otsese mõttes. .
Sa oled mees, kes on andnud mulle materiaalse heaolu poole..kuid sa oled
unustanud, et naisel on vaja, et eksisteerida suhtes väljavalitud mehega
ka meelelist kindlustunnet ja usaldust. Sa oled unustanud, et seda
viimast pole võimalik osta. Need viimased on sinu lemmik
sõnad……….lähme ostame….., neid poes müüakse…., ma ostan
sulle……
Hästi – palun osta mulle poest meelarahu, armastust, kirge,
usaldust,jne……need on mul otsa saamas. Ma ise ei lähe täna
poodi…siis hoiame raha kokku…ei raiska sõidu peale raha. Maja vaja
ikka ehitada ka ja iga kopikas arvel…..
Ja ole hea….too seda mulle juba täna ja palun ära unusta poes käia……
:'(„

Vaenlased meie tagalas – mehed, lapsed, vanemad – oli Naise järgmise kliendi teema.
On inimesi, kelle lõhnapilves ja bioväljas me pidevalt elame. Nemad meie omas ka. Samal ajal, kui meie teenime neid ennastunustavalt – ja mitte iial ennasttunnustavalt – õpivad nemad meie kõige haavatavamaid kohti ja kannikavahesid tundma. Kõhklematult salvavad, kui meilt enam energiat kätte ei saa. Kasvõi uudishimust või kättemaksuks augustavad ja lammutavad.
„Mu mees magas mu tütrega!“ karjatas kogemusnõustamisele tulnud Lahutatu.
Naisele tuli kujutluspilt kuritarvitatud Pipist ja ta läks kaitsesse.
Ta küsis, kui vana tütreke on.
Seitseteist. Või nii.
Leida Laius püüdis filmis „Naerata ometi!“ kaadrisse ühe kuritarvitud seitsmeteistkümnese võrgutava naeratuse, mis vihjas, et noor daam selle tarvitamise üle nii väga kuri ei olnudki.
Nagu valimisvõitluse aegne pereema-filmirežissöör Kõusaar, kes hämmastaval meetodil häälte saamise ajal oma 15aastasena saavutatud magnaadi-soosiku-positsiooni arhiivist välja tõstis.
Andekas kaunitar pääses moguli finantseerituna aegsasti trükki ja pälvis pöörase reklaamikampaania, sai nii kirjaniku kui režissöörina karjäärile tiivad – ning proovis sedasama joppamist parlamenti pürgimisel fööniksina tuhast tõsta.
„Seitsmeteistkümneaastane oskab juba ise otsustada – aga ka algatada – neid magamisi,“ nentis Naine.
Lahutatu selgitas, et mees meelitas võõrastütre enda juurde.
Kuidas see võimalik oli?
Nad olid lahus, noh. Ametlikult ja puha.
Sel juhul sõlmisid sabad kaks mitteveresugulasest teineteisega hästi tuttavat ju.
Miks nad seda tegid?
Lahutatu pahvatas: „Uudishimust! Mõlemad tahtsid teada… Ja mõlemad tahtsid mulle haiget teha.“
„Ma saan aru, et tütre suguelu puudutab teid kui ema – aga lahutatud mees? Mis teil temast enam!“ imestas Naine, ehkki kogemus meenutas nõustajale, kuimitu aastat tal enesel möödus, enne kui eksi eksiteed teda enam ei puudutanud.
Vale puha. Puudutasid ikka. Tänini.
Tuhkatriinust jumalannaks tõusmine võtab aastaid ja kümnendeid.
Pahandustteinud tüdruku tunne veab ka mitmendat aastat iseseisvana oma rada kõndija salasoppides, nagu tigu õnne-maasika peal. Iga õnnestumise puhul kogeb nõustaja ehmatust: kas ma tohtisin õnnestuda?
Misjärel läheb liueldes üle parastavale hihiile – said nüüd, ma suudan ja saan voh!
„Palun olge minu edulugu!“ vaatas Naine Lahutatule siiralt silma. „Lõigake nabanöör läbi. Vabanege. Järsult ja valusalt. Las need võõrad täiskasvanud kaugenevad. Lennaku ära. Kuhu iganes. See pole teie asi. Te ei tulnud minu juurde ei tütre ega mehe peale kaebama. Te tulite iseennast tagasi saama. Palun, jaa!?!“
Ainult kümme aastat läkski, et oma kirju ja vahetusi pedantselt alles hoidnud Naine suutis pärast Lahutatu oma teed tantsisklemist kirjapakiga pokkerit mängida.

„07.01.2013.a Jah, ma kirjutasin sulle eile kirja – „Ma olen 100% kindel, et ma ei soovi enam olla sinu tuhkatriinu ja majahoidja. Ma ei viitsi sinuga seda kummi enam kauem venitada, raisata sinu peale veel mõned aastada oma noorusest ja siis minna. Ma tahan ära minna sinu juurest, sest ma olen sinuga koos õnnetu ja mul ei ole mitte mingisuguseid tundeid sinu vastu. Minu see olev viha aina kasvab ja kasvab sinu vastu ja ma ei suuda enam sellega toime siin tulla. Ma tahan elada ja olla õnnelik- aga seda ilma sinuta. Sa ei vääri mind. Pangalaenu kuupäev hakkab tulema – selleks on vaja raha.“ – ja ma mõtlesin iga sõna täiesti tõsiselt-seal ei olnud vihast tulevaid emotsioone. Sinna sõnadesse on kogunenud aastate tunded ja tänaseks olen ma jõudnud siira arusaamiseni, et nii edasi minna ei saa. Sellest saad sa ka kindlasti ise aru. Meie ellu on kogunenud tänu sinu vastutamatusele palju asju, mis teevad inimhingele haiget ja mille tagajärg on minu murdumine. Tänan sind nende kogemuste eest. Olen aru saanud, et inimesena sina mitte kunagi ei muutu, vaid tallad oma mugavat elurada lihtsalt edasi. Käsed minul muutuda. Selleks, aga et muutuda peab ka ise muutuma. Minul on 2 suureks kasvatatud last, kelle kasvatusvigu näed täna ka sina. Sina oled aga isa, kes on võtnud oma kasvatusmudeliks ainult asjade ostmise ja meie kõik kaasa arvatud sinu lapsed ja nende vanemad- peame ise hakkama saama – mõtlemata sellele, et sellel kõigel on suur tagajärg. Sul on ees selge näide minu laste näol ja meie kooselu näol, kuid sa ei õpi sellest. Sina tahad, et sinule räägitakse kõigest, mis perekonnas ja lastega toimub, aga sinult ei või midagi küsida. Et mees ja naine saaksid koos õnnelikult elada, peaksid olema väärtused ja hierarhiaredel paigas. Mina olen sättinud väärtustest esikohale oma kodu ja mehe, ning peale selle tulevad lapsed ja minu vanemad. Viga on tehtud minul kohal, kus esmane peab olema mees, kuid selles osas oleme me valiku ise teinud, et nii on läinud. Sind ei ole kodus ja ma olen ise ohjad oma kätesse haaranud. Mul ei ole olnud muud valikut, et asi toimiks. Sinul olen väärtustest mina viimasel kohal, kellel ei ole õigust avaldada oma arvamust. Sinu arvamus on aga olnud minu otsustel tähtuselt esimesel kohal ja sinuga on alati arvestatud. Toon näite – 2012. a. vana-aasta õhtu tulek. Sõbrale vastu tulemine-enese alla surumine ja sõbranaisele helistamine. Siis aga jälle mõnitatud saamine – „Sõber võttis voli rääkida, et proua ei tahtnud meie juurde tulla, ta on küllalt süüa meie juures teinud ja koristanud ja meie peaksime neile veel tänulikud olema toodud klientide eest“ – nende poeg muide kõnnib ja näitab meie majapidamist võõrastele nagu oma kodu, sõbrad toovad sulle elusaid kingitusi, minnes minu palvetest mööda. Kui su mõlemad käed olid kipsis – kes sind hooldas ja hoidis koos haige ja insuldi läbi elanud naabritädikesega, kohtutäiturid kõnnivad väravatest sisse ja välja nii nagu tahavad ja müüvad meie ühist kodu ja vara – sul on meelest läinud või… Võlguandjad helistavad oma suva järgi, sest sina ei täida lubadusi, vaid jagad neid väga kergekäeliselt, sul puudub vastutustunne oma sõnade üle. Külalislahkuse pakkumine kodus väheste abilistega, kogu sinu pidustuste tagajärgede koristamine alati jne…..Sinu matusteleminek – mind ei olnud sinna kutsustud ja sul oli hing täis, et pead sinna üksi minema. Sinu nipsakus ja minule hinnangute andmine, kuigi ma aitasin sind nii, nagu ma oskasin. Mul ei olnud jutus mingeid tagamõtteid – sina siiski arvad, et ma olen ülbe ja nipsakas, kuigi ma seda ei ole kunagi olnud. Sa ei saa nii arvata. Ma ei ole kade ja omakasupüüdlik ega ihne inimene mitte kunagi olnud. Sa ei ole selgeltnägija ja sa ei saa mulle hinnanguid anda. Aitasin sul pärjad osta, lindid lasta kirjutada, lipsu valida kaubamajas, sulle kindad ka – ja kui sa koju tulid, siis ootas sind ees puhas kodu ja ka mu pojaga koos tehtud soe toit laual. Kui minu isa haiglasse läks – kas sina olid mulle toeks ja abis? Ei – sa sõitsid minema. Jätsid mind minu murega üksi. Mul oli suur koorem kanda – minu pea läks murest halliks. Sina võid minu peale alati loota ja minuga arvestada –mina pean aga alati ise hakkama saama – ja sina oled peremees. Sinu laps helistab õhtul kell 8 ja sinu eelmine naine räägib laupäeval, meie ajal, minu ajal sinuga… – teie lapse sünnipäevast, kuigi jõuludeks saadi 200€ suurune kingitus. Kui ma julgen siis öelda, kas te üle ei pinguta – siis tuled sina ja tõstes häält – ütled, et mul ei ole mitte mingisugust õigust selle koha pealt arvamust avaldada ja et sa ei pea mulle üldse aru andma….. Kas sa oled mõelnud – kui mina oleksin sulle nii öelnud oma laste asjus? Mida sina tunneksid oma südames? Loomulikult ma lähen endast välja – me teenime koos raha, mida laristad – ja jälle tõmbun eemale, sest sa ei austa mind ja ma tunnen, et ma olen sul ees. Sul on lihtsalt mind orjana vaja. Sellepärast ma ütlesingi sulle, et lähen saunamajja elama, et sa oma elu üle järele mõtleksid. Ma tõesti arvasin, et kirstu juures seistes sa ehk vaatad nüüd tagantjärele oma elu teise pilguga ja saad aru, et elu on lühike. Sul ei ole niipaljutki julgust, et tulla ja rääkida asjad sirgeks. Mul on tunne, et sa ei tahagi – ootad, kunas lihtsalt jälle minu kapriisid mööduvad ja elu tavapärasesse rutiini loksub. Et ma teen jällegi näo nagu poleks mitte midagi juhtunud. Kuidas sa saad niimoodi käituda? Lastele lood minust pildi – te ju teate oma ema….Nagu ma tõmbaks teemat täiesti lambi koha pealt. Kuidas nii saab????? Vanasti ma arvasin, et sa ei taipa – taipad küll, sellest olen ma aru saanud ammu. Lolli mängid lihtsalt ja hiljem hakkad mind süüdistama, et ma ennast ka süüdistama hakkaks. Ei – see trikk ei tööta enam. Viga ei ole minus. Sul on esikohal oma naised ja lapsed, kes sind ära kasutavad, andmata aru, mida sina neile kõike võimaldad. Sa kahjuks ei saa sellest aru, et sind ära kasutatakse. Tee silmad lahti – lapsed vajavad inimesi, mitte asju. Ja kui neile ei selgitata asjade maksumust, siis nad ju nõuavadki, sest vanematelt ei tule mitte mingisugust EI-d. Tütred oskavadki paremini isadega manipuleerida, sest ammustest aegadest on kindlaks tehtud, et tütardel on suur mõju oma isade üle. Aga mis siis saab, kui ta 18 saab – oled sa mõelnud!? Ma ei usu, et sa nii kaugele üldse oled oma peas jõudnud. Vajadused ja soovid kasvavad. Mis mees su laste emal üldse on, et ta lepib sellise suhete kolmnurgaga? Aga võib-olla mõtleb ka tema nii, nagu su eks, et hea on, kui kusagilt tuleb lihtsalt küsimise peale. Mina näen sind sellisena – meil on täielik avameelsuse puudumine. Sa oled salakaval, pettustest pulbitsev mees, kelle ainus mure minu ees on afääridest pääsemine, kõrvalehoidumine avameelsetest arutlusest ja tõdemusest, sest sa ei suuda mulle silma vaadata ja probleeme lahendada. Teed seda ainult läbi telefoni. Sa ei võta endale vastutust. Sul on kodus väga mugav elu. Mina aga sinule pakun – turvalisust ja olen sulle olnud truu partner. Täna ma enam ei suuda sulle armastust pakkuda, sest mu hing ja süda oma „mürki“ täis. Sina vajad muretut ja pingevaba elu, päikest selle sõna otseses mõttes, armastust ja rahu ja ei mingeid küsimusi. Igal aastal, meie kooselu ajal (11 aastat), oled sa palunud andestust, olen ma olnud haige füüsiliselt või emotsionaalselt, olen elanud üle sinu sügavad armumised ja armuafäärid, sinu poja ja poja pruudi kapriisid ja poja elukoha vahetuse soovid, meie tihedad elukohavahetused ja sinu tütre ema puhtsüdamlikud ja peensustesse laskuvad ülestunnistused teie intiimelu kohta meie kooselu ajal, sinu tütre ema sinu üleskeeramised minu vastu ja palju, palju muud. Kas seda ühele naisele natuke palju ei ole? Need on faktid ja nüüd tulevad faktidele toetuvad emotsioonid – sinuga koos elamine on väga keeruline, emotsionaalselt raske ja minule murede rohke. Kunagi ei võinud ma sinu tütrele patse teha, teda puutuda, kui süüa tegin, küsis, kas ma ise ka muidu seda söön, vanemate poolt üles kruvitud laps jne, jne…Ma olen kõik andestanud – aga ma ei suuda seda kõike unustada. Olen selle kõik endast läbi lasknud ja mu jõud hakkab tõeliselt otsa saama. Olen siiani elanud kui silmaklappidega – lootuses, et ehk kunagi muutub elu rahulikumaks ja paremaks…………….. Tutvudes sinuga said sa enda kõrvale naerusuise ja elurõõmust pakatava, endaga hakkama saava ja elujõulise naise. Täna olen ma alla surutud ja elurõõmu kaotanud naine, kes peab enda koha eest kogu aeg võitlema. Mul ei ole mitte midagi sinu jutu järgi, sest sina oled mulle kõik võimaldanud – sinu jutu järgi. Omaarust olen ma endast 100% ja rohkemgi veel siia turismitallu andnud, meie ühise eesmärgi nimel. Alustasime kooselu ju minu pool – minu asjad kõik said maha müüdud, koos ostetud korteri müügist teenisime tänu minu kangusele meie esimese miljoni, mille sa laiali laenasid. Loobid mind iga tüli järel värava taha ja ma pean olema veel rõõmus ja jagama sulle armastust. Mul ei ole seda enam. Olen inetu ülekaaluline sagedastest pohmelustest piinatud sootu olend. Mul ei ole sinuga koos elamisel turvatunnetki homse ees. Sa oled juba nii julge ja tunnistad kõva häälega, et käid armastust otsimas väljaspool kodu, et sa kodust seda ei saa. Kas sa oled ka endalt küsinud, miks sa seda ei saa? Selleks, et naine mehele armastust jagaks, on vaja ka meest, kellele seda jagada. Kodus on aga mees, kes on „meie mees“ ja mul on tunded otsas. Mul on alles jäänud ainult kibestumine ja murtud süda. Ära sa arva, et ma nutan siin sinu pärast – EI. Mul on endast hale, et ma olen järjekordselt „ämbrisse“astunud. Mul on kahju, et ma ei läinud sinu kõrvalt ära juba Tartu aegadel. Elasin laste heaolu pärast, et neid mitte jälle alt vedada ja nüüd, kui nad on suureks saanud ja muist oma elu peal – olen ma aru saanud, et lõppkannataja olen ma ise, sest minu elu on jäänud elamata. Minu süda on jälle tükkideks kistud ja tühi. Ma olen õnnetu ja mul ei ole elujõudu homse päeva ees. Mul oli kõik – oma kodu, oma auto, oma töö ja oma karjäär. Mul on väga hästi meeles, kuidas sa rääkisid, et sina tahad, et mina oleks suvel vaba ja nii edasi – ma ohverdasin kõik, meie ühise elu ja eesmärkide nimel, mõtlemata, mis mulle jääb – kepp ja kott – iga tüli järel. Nüüd olen kõik paberile pannud, mis mu hinge on aastatega kogunenud, sest silma ma sulle rääkida ei saa. Sind lihtsalt pole. Nii et ma olen otsustanud – see elu peab lõppema, muidu lihtsalt kustun ma ise. Ootan sinu ettepanekuid – kirjalikult, kuidas ja kuhu ma edaspidi mahun. Sain aru, et sina meie rajatud turismitalust ei loobu ja mina siin olla enam ei taha. Nii et ole mees ja mõtle ja anna teada, kuidas me oma elud jagame, et kõik osapooled oleksid rahul.“

Kui Naine oli seda kümneaastast kirja Kirjanikuga jaganud, naeris too: „Liigendamata on sinu kirjatöö, neiukene! Taandridu pole. Mitte ühtegi. Kuna ühtki ei ole, siis on see sinu stiil, jäägu nii.
Ilmselt jääb inimkonna maal sigimise-õgimise-selle ümber sagimise aegade lõpuni ka see üksteise ärakasutamise ja eneseohverduse teema. Selle kõrval kikitavad alati kõrvu ja tisse keegid-teised. Noored alternatiivitarid, kellele mehed oma naiselt saadud väge jagavad.
Truudusetus on nagu katk. Laieneb salakavalate ringidena ühe pere seinte vahelt välja. Kõiki neid ringe toidab ja täidab kuritarvitatud naine.
Pahaaimamatu – või ikka veel muutust lootev – temake väestab meest, kes laotab oma naise väe ilmapidi laiali.
Oi, ma olen kallutatult ebaõiglane – väike protsent juhtumeid on teistpidine.
Loe!“

Luigetruudus

Kuni surm neid lahutab – mõtlevad kõik abiellujad. Protsentuaalselt sama paljudel loovisiksustel kui kogu inimkonnal see päriselt õnnestub ka. Luigetruuduseks nimetatakse teatavasti nende kuninglike lindude tava kõrgustes tiivad sulgeda ning end vastu maad kukutada, kui paariline sureb.
Kirjanikepaaridel on aastakümneid kõrvuti õilmitsemisel kolm võimalust.
Esiteks: võrdväärsete partneritena samas suunas, mitte üksnes teineteisele otsa vaatamine.
Teiseks: mõlema suurvaimu huve arvestades kumbki omas suunas fokuseerimine, seljad vastastikku teineteist toetades koos.
Kolmandaks: üks osapool ohverdab oma eneseteostuse suuresti teisele ning lastele ja olmele – kusjuures see üks ei pruugi ilmtingimata naine olla.
Oli neid lapsi kuus või kaheksa, igatahes luuletaja Katre Ligi läheb kultuurilukku põhiliselt Hando Runneli laste emana. Runnel on isamaaline laulik, temaga võrdväärselt andekas kaasa aga on aidanud tema tausta ja tagalaturvajana oma mehele kaasa.
Selles mõttes on lasterikastel Krossidel ja Kaplinskitel palju võrdõiguslikumalt läinud. Kõrgvaimse Jaan Kaplinski naine Tiia Toomet on pühendanud oma loomingu suures osas lastele ning rajas lisaks Tartusse mänguasjamuuseumi.
Leelo Tungal on läbi kahe sajandi säranud lastelaulude ja laulupidude repertuaari sõnade maestrana ning on meie rahvuskehandit rakutasandini raputava kirjandus- ja linateose „Seltsimees laps“ autor. Tal on helilooja Lepo Sumeraga kolm mantlipärijast tütart ning käsil täisväärtuslik eluõhtu lesepõlv.
Proosakirjanik Aadu Hint ja poetess Minni Nurme oma lapsi seoses naispoole hapra hingeeluga nii harmoonilise taustaga ei kindlustanud. Nende armastuse ja loovuse lugu meenutab pigem Woolfide kõrgelennuliselt dramaatilist kooslendu. Närvikava korratustega geenius Virginia võimaldas abikaasa Leonardile naise pideva maandamise, mis tegi samas Mr Woolfi õnnelikuks ning võimendas suitsiidiga lõpetanud naise feministide emalaevaks saamise ja jäämise.
Juhan Smuulil, kelle kargel elumerel oli kolm armastusabielu, polnud poetess Debora Vaarandi ega literaat Ita Saksaga probleeme. Hoopis tema enese loodud kollektiivse fuuriaga oli jama: Smuul sai NLKP ja KGB liinidel karistada ülimenuka „Polkovniku lese“ eest, mis olevat korraga ja kordamööda solvanud nl kõrgete ohvitseride naisi.
Eno Raud ja Aino Pervik läksid ladusamat ja lollikindlamat teed. Oma poegadele ja kogu Eesti mitmete põlvkondade lastele koostatud Kalevipoja ja muistendite kokkuvõtted, Naksitrallid, Kunksmoor ja kapten Trumm, Nublu ja lood lendavate taldrikutega on kaasadel omavahel sedavõrd põimunud, et vahet õieti polegi, kumb luigepaarist millised tekstid kirjutas. Rein ja Mihkel said oma vanemate armastuse ja raamatute paistel suurmeesteks kasvatatud.
Jaan Kross ja Ellen Niit ehk Krõlli-mamma olid pigem seljad koos kumbki omas suunas seirajad, kes võimendasid nii kaasade kui kirjanikena vastavalt mees- ja naisaspekti. Produktiivsed igal tasandil, tekitasid Jaan ja Ellen Tallinnas Harju tänava kirjanike majas elades kogu loomeliidu hoonele õdusa tuvipesa fluidumi.
Näe, Lilli Promet ja Ralf Parve kudrutasid samuti seal… Küllap ülimehiste meeste ja ürgemalike naiste väge ka üksiklastest kolleegidele kiirgas.
Kõrvalseisjatena pole me pädevad arvustama, kuidas ja kui palju panustas Elo Tuglas legendaarse Friedeberdi toetamisse või Ly Unt kordumatu Mati raamatute ja lavastuste sünnisse. Kui Vladimir ja Aimé Beekman andsid mõlemad võrdväärset „toodangut“, siis Untide puhul vallandus naise enese loovus alles lesena.
F. S. Ja Zelda Fitzgerald olid võrdsed boheemlased, aga Hemingway kõrval koosloonud Martha Gellhorn on meile teada Nicole Kidmani rollitööna kaheosalises filmis.
Sylvia Plathi teoseid teavad lugevad eestlased enam kui tema kaasat Ted Hughesi. Margaret Atwood on Greeme Gibsonist ja Henry Miller Anais Ninist rohkem tõlgitud ja tuntud. Martin Amise kõrval kulgev Isabel Fonseca on tuttav vaid mustlas… pardon! – romade kultuurist huvitatud ringkonnale võrratu dokumentaali „Matke mind seistes“ autorina.
Vabaarmastuse, hedonismi ning liiderlikkuse kui filosoofia käivitaja pooldajatele sobib edukaks õigustuseks Jean-Paul Sartre´i ja Simone de Beavoire´i polügaamne kärgarmastus. Pigem on siin tegemist siiski erandina. Nii antiigis kui hipsterite puhul mõnda aega moes olnud polügaamia taandub lõpeks alati turvalisse monogaamiasse tagasi.
Mida on Eesti boheemlastel välja pakkuda? Nojah, püüdis Kalmer Tennosaan ennast kirjanik Heino Kiige ja tantsijatar Helmi Puuri vahele laulda. Baleriin jäi „Mind armastas jaapanlanna“ seksika romaani autorile truuks. Ja tühja kah, küll patune e siga pori leiab ning iga naistekütt ulukid püüab.
Seevastu Vladimir ja Vera Nabokovi enam kui 50 aastane abielu räägib vastu oletusele, et kirjanikud kirjutavad ainult iseendast. Traditsiooniliste-konservatiivsete Nabokovite abielu andis mehele väljundi enese kui tasase ja tubli pereisa väljaelamiseks, fantaseerimiseks ja kujundlikuks mänguks rubriigist „Mida näen, sellest laulan“. Eks selleks pidanuks eriti kõva mees ka olema, et „Lolita“ iseenese seikluste pealt kirjutada.
Tõenäoliselt oli võimalik vaid kahekesi loovalt elujõuliseks jääda eksiilide käigus, millega kaasnes dissidendi või paaria staatus okupeeritud isamaal. Selgi sajandil loovalt aktiivsed väliseesti kirjanikud on Helga ja Enn Nõu. Pagulusse läksid Marie Under ja Artur Adson ning August Gailit oma Elviga.
Viimases suhtes kehtib prantslaste väljend „cherchez la Femme“ – otsige naist produktiivse eduka jõulise mehe tagalast! „Toomas Nipernaadi“ kui vaba mehe tähtteose kangelanna Inriid näitab isikliku eeskujuga, millised naised peavad nipernaadide kõrval olema. Liivlane Gailit, kelle ristiisa oli Sangaste krahv von Berg, tõusis operetinäitlejannaga abielus olles ajakirjanikust Vanemuise teatri direktoriks ja rühmitusest Siuru Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liikmeks.
Ehkki Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm pole kirjanikud, vaid ühiskonnateadlased ja -tegelased, meenutavad ka Krati ja Kolumatsi hüüdnime kandvad, kahest sajandist koos läbi tulnud utopistid-idealistid muinasjututegelasi ning toekat luigepaari. Nad on unistanud Kuldajastust täpselt sama lootusrikkalt kui Kristiina Ehin ja Silver Sepp täna. See, mis nende visioonist veripunaste võõraste kätega tehti, pole nende viga.
Kuivõrd hingedel pole sugu ega rassi, pole ka hõrkude paaride Paul Verlaine-Arthur Rimbaut ning Truman Capote-Jack Dunphy süü, et teineteist inspireerivate tandemite mõlemad osapooled olid mehed.
Oluline on teenete pakett, mida luigepaarid teineteise eludes on pakkunud. Loovpaarid on üksteist seltskonda ja suurele pildile viinud, turundanud ja tsirkuleerinud. Teineteist on maandatud ja võimendatud, aga ka teineteisega konkureeritud või oma karjäär ohverdatud. Koos on olnud kergem nii eksiilis kui Siberis, nii dissidentideks sildistatutel kui koostöö eest kommunistidega pahakspandutel.
Erinevalt kirglikumatest, kiusatustele hõlpsamini järele andvatest näitlejatest elavad sõnameistrid kõigil ajastutel oma fantaasiad läbi ja välja kirjasõnas. Nad ise on alalhoidlikud vagurad abieluinimesed. Mitte pelgalt sellepärast, et nii peab, vaid seetõttu, et nad tahavad – kuni surm neid lahutab.

Ei ole nii, et otsustad lahutada enne, kui surm su kiiresti – aga see-eest kindlalt kätte saab – ja oled kohe uue elu juht ja tegija.
Omarajatud puhkekülakesest linna lahkudes teadis Naine vaid: ÄRA!
Aimas kordadest, mil teiste naistega – harvem ka meestega – sarnastest kogemustest vastastikku ventileerimine aitas ja leevendas – et kogemusnõustamine on tema teema.
Erinevalt nii mõnestki lihtsakesest ei arvanud Naine, et puhkemajandusest jamanduseks teisenenud põrgust pagedes on linnakorteris pesastudes kohe nõunik valmis. Tööle läks, nagu elluastuja muiste.
Naine valis koolituste jadaga sobitatava ameti – internetikaubanduses teenistumise.
Te ju ei arva ometi, et e-kataloogidest tellitu ise pakki läheb. Tellite hiinaka-jänki-nänni – tuleb sealsete teenrite pakituna. Kui e-poel on ladu Maarjamaal, pakendavad teie tahetu siinsed Maarjad.
Tänu kunstlikult tekitatud tõbedele oli see päris tõhus teenimine. Tööd oli palju, tasu ka – ning see siin oli koht päriselt ka tänada, et niisugune nišš oli kujundatud. Eestlastel on kummaline komme tänada ka seda, mida nad ei taha – tänu viirustele jäävad nemad selili maha – ent Naine oli tõeliselt tänulik. Mitte mõtlematu-mõtestamatu-mõttetu sõnakõlksuna.
Esimene tehistaud oli mäletatavasti AIDS. Või mäletamatult – samavõrd kui HIV-d tema tekke ajal, Freddy Mercury surma ajal suisa paaniliselt kardeti, tema ka unustati. Ah, mingi pedede ja narkarite värk!
Seakatk tabas otseselt talupoegi, kaudselt igaüht, kes pärast isamaiste põssade hävitamist poest kõigepealt poola ja seejärel vargsi turule ilmunud omamaise suurfarmide seapeput soetasid. Selle järgi, kes alles jäid ja rikkaks said, oli ka ilmne, kelle seesinane katk kui kunstiteos kasulik oli.
Väikeettevõtlus lämmatati nii maal kui linnas maksusüsteemi ja turuterrori abil. Väikeste vaprate toodete hinnad olid ju paratamatult palju kõrgemad ning ka elektrihinna ja kütuse kargamise ees olid nad suurtest nõrgemad. Kes läks soomedesse, kes suurte juurde palgatööliseks.
Elekter tuli ventileerimisele ka e-äris, kus Naine enese uuele astmele töötamiseks päevast päeva – mõnikord 16 tundi jutti püstijalu pakkides-pakkides-pakkides oma jalgade, selja ja närvide taluvusega inimkatseid sooritas.
„Täitsa persses, mis minuga pool aastat jutti tehti!“ pahvatas tööle tuhisenud Pakkija oma afekti kolleegide ette lauale laiali. Ilusti kahe ss-iga „persses“ – nooblilt nagu renessanss või fajanss.
„Mu mahajäetud mees leidis võimaluse mind iga natukese aja tagant oma voodisse saada, võttes minu elektriarve enda maksta. Mida kõrgemaks elektrihinnad tõusid, seda seksikam mu eks tundus. Võim on ju seksikas, eksole…“ hingeldas Pakkija e-kraami kohal. „Eile, kui ma koju läksin, oli minu maja pime. Kobasin esmalt korke – kaitsmed korras kõik. Siis sain aru, et välja oli lülitatud kõik see värk. Kuna eksitus jättis lepingu enda nimele, polnud mul aimugi, et ta ei maksnud kuude kaupa seda elektrit, mille eest ta minu käest keppi sai.
Välja pettis minult armatsemise ja kire!
Ma teen täna pool päeva – mu elektrit tullakse ümber lülitama mu oma kilpi ja oma lepingule. Muidu peaksin ka eksituse türateabkuisuure võla kinni maksma.“
Kui Pakkija läks kilpi ja konna ühitama, võttis lõunapausi ajal teatepulga üle Ebakindel Ema.
„Minu poeg on gei!“ sosistas Ebakindel Ema kiirnuudlite naftaleent luristades. „Ma tean, et mina olen selles süüdi.“
Kui Naine seda nuudlinuttu Kirjanikule edastas, naeris too elutargalt – tema sõpruskonnas oli kolm eakaaslast omasooeelistajate emad. Ükski kolmest polnud ebakindel ega süüdistanud iseennast. Ammugi ei püüdnud last ümber teha.
Ebakindel Ema nuudeldas: „Kui poiss oli pisike, olin mina ülekoormatud üksikema. Mul polnud aega tema esimestest sammudest rõõmu tunda. Alati liiga vähe, liiga aeglaselt. Kui ta klotsidest imelisi linnu ehitas, ei peatunud mina neid tunnustama.
Ma tean, et ema poolt emotsionaalselt näljutatud noored poevad paratamatult kellegi teise kaissu soojust ja mõistmist otsima. Lugesin, et kui isa pildil pole, juhtubki, et see keegi võib ka mees olla. Vanem ja puha…“
Ebakindla Ema poja mees polnud kuigi palju vanem – napilt viis aastat. Ja piisab küsimusest dr Google’ile, et saada targaks mediaator-ensüümide dopamiin ja serotoniin alal. Mitte ükski kindel ema ei erine ebakindlatest raasugi – ei kindlus ega ebalus tee ümber seda, mida biokeemilised reaktsioonid 21. sajandi peaajudes korraldavad. Võime süüdistada säilitusaineid ja olmekeemiat, suhkrut ja gemosid – või siis „neid asju“ paljundavat ja võimendavat meediat. Võime oiata poliitikute võime üle iga paratamatut nähtust poolt ja vastu valimisloosungina kuritarvitada.
Taastuv energia ja omasooiharad ühes valimispõrgu kuradikatlas podisemas puha.
Kirjanik muigas: „Vähemasti ei saanud me kumbki sinuga ühegi oma lapse puhul teada, mis tunne on olla LGBT ringkonna inimese ema. Õde või sõbratar pole see – ema on ema, eksole… Loe!“

Elasid kord Platon ja Sappho, kes ei tulnud selle pealegi, et nendega on midagi valesti. Armastus on ju soost olenemata armastus ning ilu on siltidele vaatamata ilus.
21. sajandi inimestele püütakse õpetada antiikkultuuri hõrku vajalikkust. Paraku on inimkonna valikulisel mälul ja eelistustel oma ettekujutus vajalikust. Meelde on jäänud ja olulisena püsinud, et poetess Sapho elas Lesbose saarel. Omasooiharaid daame nimetame lesbideks. Lesbilised kalduvused on ka heteronaistel – siis on valikus sildid bi- ja panseksuaalne.
Meeste kohta eestikeelne hinnanguteta silt puudub. Sõnad „homoseksuaal“, „gei“ ja rämeda kõlaga „pederast“ pole sugugi kooskõlas nende kaunishingeliste õrnade esteetide hapra olemusega. „Homo“ tähendab ladina keeles lihtsalt inimest või samasust.
Oletatavasti jääb mulje LGBT-inimeste sulnist vaimsusest sellepärast, et nende seas on arvukalt maailma säravamaid loovisiksusi.
On üks inetu anekdoot. Satub omasooihar härrasmees vangi ning temalt küsitakse, millise kunstialaga ta tegeleb.
„Puusepp olen,“ vastab poistemees.
„Näh, siis oled sa ju lihtsalt pede, mitte gei!“ põlastavad kaasvangid.
Biokeemia seisukohast väidetakse, et seksuaalsete soodumuste eripära on tingitud peaaju ensüümide iseärasusest. Kuna see on kaasasündinud ning ühtlasi ka pärilik, pole põhjust selle eest karistada ega põlastada – aga samuti pole lootust seda välja ravida.
Pigem on vaja ravida hingehaavu, mis tulenevad varjamisest, häbenemisest ja tublidest fassaadabieludest. Ühtlasi peab tegelema korralikult vastassoo esindajatega abiellunud homode laste traumade ja probleemidega.
Veel pole kuulda olnud, kuidas on asjalood homopaaride peredesse lapsendatud inimestega. Tõenäoliselt on nad väga hoitud, hästi kasvatatud ja korralikult eluks ette valmistatud – nagu ka katseklaasilapsed, kelle saamist on väga oodatud ning kunstlikku viljastamisse mehiselt investeeritud.
Iseasi, kui kaunis siiski altari ees kaht armunud ülikonda või kiindunud pruutkleiti näha on. Jumal lõi pühakirja kohaseltki inimese naiseks ja meheks ning ütles: „Saagu teid palju!“
Poliitikud vaidlevad tänini, kas perekonnaametis või notaris tohivad samasoolised abielluda. Seni käivad nad teistes riikides abiellumas. Veel üks absurdne turismi vorm abordi- ja eutanaasiaturismi kõrval.
Uues heas ilmas kõlab õigupoolest uskumatult, et me õigustame kedagi tema omaduste asjus. Kellegi asi ei peaks olema, mida ja millises seltskonnas inimene oma kodus teeb. Paraku on LGBT-rahvas ise oma paraadidega kenad kodanlased turri ajanud ning nende poolkinniste baaride ülevoolava meeleolu tõttu peetakse homosid ka keskmisest oluliselt liiderlikumaks. Võimalik, et biokeemilised eripärad tingivad ka kõrgema libiido ja-või edevuse.
Kui mitmed psüühikahäired on kujunenud nii massiliseks, et on pigem norm kui kõrvalekalle, on tegemist uue normaalsusega – andkem ja jätkem see võimalus ka homoseksuaalidele.
Jessenin, Djagilev ja Nižinski võitlesid 1917. aastal barrikaadidel, ent õiglase vaba muinasmaa loomise asemel sattusid uude ühiskonda, kus nad sunniti vaikima ja pandi vangi.
Tänagi võitlevad Ukrainas ka kunstnikud, balletiartistid ja muusikud rindel…
Pärnu boheemlane, melomaan ja mitmete kuulsuste varustaja uusima-parima muusikaga kõndis umbes sama palju aega stiilselt paljajalu tänavail kui vangis istus.
Diktatuurist ära hirmutatuna eelistas Tõnu Õnnepalu peitust mängida ja kirjutas geiromaani „Piiririik“ Emil Tode varjunime all. Ometi oleme haritud inimestena harjunud aktsepteerima „Dorian Grey portree“ loonud Oscar Wilde’i todamoodi eelistusi. Vananemise hirmust kirjutas ta ju nii hõrgult, nagu ei keegi teine.
Kui Tšaikovski puhul võtame enesestmõistetavalt, et luiki tantsitab todamoodi mees, siis Selma Lagerlöfi suundumusest teadasaamine ei lase Nils Holgerssoni seiklust hanedega enam sugugi nii armsaks pidada.
Geeniused tohivad olla geid, pikantsed finessid on üliinimestele lubatud. Leonardo da Vinci, Michelangelo, Marlow, Lord Byron, Walt Whitman, Honore de Balzac, David Herbert Lawrence, Emily Dickinson jpt tohivad olla isemoodi. Shakespeare ka – kui ta üldse olemas oli. Aga Hans Christian Andersen – no kuulge!
Muinasjutuvestjate voodielu nüanssidest kuulmine on ehmatav. Samas mõistavad Jean Cocteau, Maugham ja Truman Capote naisi paremini kui naised ise.
Ehkki Freudi homoseksuaalsusest kuulmine muudab tema seksiteemalised psühhoanalüütilised teadmised küsitavaks on ta ometi ületamatu oma ala meister.
Töötavatel naistel, rahateenimise masinatel, edu poole rühkivatel temakestel on kombeks feministlikult sookvootidest kõnelda ja meestega võrdseid õigusi nõuda. Tegelikult on mõistlik õppida naiselikelt meestelt – keegi pole nii elegantne, graatsiline ega šarmantne kui naiselik mees.
Mis puutub palkade suurusse, siis rikas on see, kes armastab tööd, mida ta teeb. Tehes seda, mida tahame, kellega tahame ning saades oma armastatuimate tegevuste eest hästi makstud, olemegi õnnelikud.
Õnnelik inimene ei näita hilisööl näpuga halvustavalt televiisori poole, kui „Vallalise kaunitari“ kosilaste hulgas on ka tüdrukuid. Iseenesega rahul olev inimene ei fuhhita „Alasti ahvatluse“ saates kapist poisse valivate meeste peale. Veel enam, meil on täielik õigus olla ka üldse mitte abielus – iseendana terviklik isiksus.

Oh, kui ära on mõnel juhul enamus sõnu pruugitud. Lõpuni kasutatud.
Väsinud sõnad ei kirjelda ega edasta, mida päriselt teeb terviklike isiksustega sõda.
Olenemata sellest, kas nad on abielus – sõltumata erialast – kaos on tegelikult sõnul seletamatu. Palju laialdasem ja sügavam kui aimame. Läbi rahvuste ja rahvakihtide, mööda mandreid ja südameid.
Sõnad, sõnad, sõnad…
Ukrainlanna, kes Naise vastuvõttu saabus, oli tulnud Eestisse enam kui pool aastat enne sõja algust. Sisetunne käskis. Ehkki mõlemal abikaasal oli kena amet ja teenistus. Ning vaatamata siiatulekule ei pääsenud nad sõjast. Mis tulema peab, see tuleb.
Veel enam, nad tõmbasid ka Naise sõjaga silmsidemesse.
Ukrainlanna oli hinnatud tööstusarhitekt, kes ehitas ajaloolistesse hoonetesse hotelle ja restorane. Just selliseid, mille vastu näiteks Tartu Toomemäel võideldakse. Eestis sai temast korteriüüri ja toidu nimel baaridaam ja lapsehoidja. Mis seal ikka, iga naine töötab köögis ja lastetoas, eks ole.
Paraku jäi Ukrainlanna alakasutamine kestma ka siis, kui sõja puhkedes saabus Maarjamaale kümneid tuhandeid kõrgharidusega slaavitare. Nad pakkisid vaatamata arsti või inseneri kutsele konserve ja haldasid lüpsiroboteid samal ajal, kui nende rakettidegatorgitud isamaal lõhkesid tuhandete veiste udarad.
Ukrainlanna töötas alistunult palju tunde ööpäevas – sama palju ja enamgi kui Naine oma e-poe-perioodil.
Mees sai Eestis erialatööd. Lihtne ehitaja oli. Tõsi, ehitamine pole ju tegelikult lihtne, see on looming. Kui su kodus purustatakse parasjagu iga päev sadu maju, on ühtlasi eriliselt valus ehitamisi luua.
Ukraina Vabadussõja esimestel kuudel jälgisid eestlased veel pinevalt uudiseid.
Butša koletu veretöö jõudis televiisorisse alles siis, kui see väikelinn tagasi võideldi.
Tallinnas üürikorteris end viiel töökohal rebestava paari ellu jõudis genotsiid kohe. Ehitusmeistri vennale löödi Butšas kirves pähe. Mobiiltelefoni pärast. Vaja.
Mees tegi seda, mida enamasti ikka tehakse. Jooma hakkas. Kõvasti ja kestvalt. Tsükkel päädis psühhoosiga ning oma kaunist kaasat ära tundmata peksis ta tolle vaeseomaks. Tütar oli õnneks sel ajal sõbrataridega laulutunnis. Parim keeleõpe ju.
Mitme operatsiooni järel oli Ukrainlanna kaunis nägu uuesti üles ehitatud ja õmblused professionaalselt peidetud.
Neist kuulis Naine juba vastuvõtul – enamus lappimisi oli õnnestunud sooritada suukoopas sees. Mis koopas, see koopas…
Ukrainlanna ise oli presidendiproua Olena koopia. Ebamaiselt kaunis ja haldjalik.
Kõneles Naisele peksasaamisest, mis tema maailma alustalad lõplikult lammutas.
Naised olid kogu vestluse aja silmsidemes – oma mehele õigustust otsiv ja tulevikuvisioone visandav Ukrainlanna ei pööranud Naise silmadest kordagi pilku ära.
Telefon helises.
Näe, Maarjamaal – eriti mitte Naise õdusas vastuvõtutoas – selle eest kirvest pähe ei… Sai küll. Ja õdus sai õuduseks.
Ukrainlanna ema oli keeldunud ära tulemast ning sai otse tänaval raketitabamuse.
Pihustus. Aurustus. Haihtus.
Kiievi eeslinnadesse lennanud raketid olid õõvastav statistika tapetud laste ja purustatud tulevikega.
Ukrainlanna jaoks oli see sellest sekundist saadik tegelikkus.
Temaga silmsidemes Naisele samuti.
„Kuidas ma nüüd edasi elan?“ küsis Ukrainlanna pärast pikka painavat vaikust.
Vastust otsiv Naine rebis pilgu tema suurist siniseist silmist ning otsis akna tagant mingitki lahendust.
Seal see oligi!
Ukrainlanna autos, millega nad aasta eest Eestisse saabusid, istus varateismeline tütar ning mängis telefonis. Nagu kõigi mandrite noored 2022. aastal tavatsesid, kui neil vähegi telefon ja levi oli.
Ära siit!
„Seal on teie tulevik!“ osutas Naine aknast välja.
Ukrainlanna silmitses tütart klaasistunud pilgul.
Suutis viimaks ometi nutma puhkeda.
Nutt tõi paari nädala pärast lahenduse. Igal kohtumisel sammhaaval lähemale jõudis pisarad ammendunud Ukrainlanna.
Venna surmast ja iseenese koletislikust naisepeksust kroonilises šokis mees püsis letargias, ema aurustumisest lõpeks tiivad saanud Ukrainlanna otsustas ja toimis.
Naise silmside sõjaga lõppes sellega, et Ukrainlanna pakkis autosse tütre ja mehe, koera ja kassi – on ikka tähtsusjärjekorrad neil ukrainlastel! – ning perekond sõitis Saksamaale, kus Ukrainlannale pakuti tööd tööstusinsenerina.
Jumalaga!

„Jumalaga!“ noogutas ka Naise ukrainlanna-lugu kuulanud Kirjanik ning ulatas talle ahjusooja väljatrüki.

Jumalaga, relvad!
Vere hinnaga sõjavastasteks sõdivad ennast need, kes on ise sõdurid olnud. Romaani „Jumalaga, relvad!“ autor Ernest Hemingway ning tema saatusekaaslased Erich Maria Remarque ja Leo Kunnas teosega „Sõdurjumala teener“ on tapnud, et mitte tapetud saada. Nende võitluskaaslane Marlene Dietrich laulis rindel ja hospitalides ning pühendas sarnaselt meestega kogu sõjajärgse elu rahuvõitlusele.
Loovisiksused kirjutavad riiulitäite kaupa raamatuid ja on Dean Reediga eesotsas andnud sadu tuhandeid kontserte lootuses, et sõjad lõpevad igaveseks. Lahinguväljadeks muudetud riikide naiste ja laste käekäigule pühendasid oma elu Ema Theresa ja Mahatma Gandhi. Neru tütresse Indira Gandhisse, India peaministrisse oli armunud isegi Leonid Brežnev.
Paraku ei suutnud ei Hemingway, Remarque ega Šolohhov pärast maailmasõdu enam elusse armunud olla. Nõukogude propagandistid-kirjanikud varjasid seda, mida vaba sõna käivitajad salgama ei pidanud: sa ei saa sellest iialgi üle. Mitte kunagi enam pole relva käes hoidnu endine, sest vere lõhn, kuuma raua kogemus ja valukarjed talletuvad temasse igaveseks.
Inimkond pole seni õppinud ei leinast ega sundtapmisest. Lisandunud on Vietnam, Afganistan, Tšetšenia, Serbia ja Ukraina. Iga korraga on relvad vägevamad, lahingud ägedamad ja surmasaanuid enam ja enam. Maa ohverdab maagid sõjatehnikaks, saab vastu miljonid ühishauad ning maagid ennustavad, kuidas edasi.
Kirjanikeks teisenenud sõdurid petsid ennast sõnateraapia vahel kohvikutes peeni napse nautides. Hemingway nimetas end hullumiseni süngeks kujuks ja nii jäigi – tempel mällu igaveseks.
Remarque’i elutahe kustus varakult. Papa-nimeline Ernest lõpetas Key Westis. Isegi Florida ei aidanud väljakannatamatu süütunde vastu.
Täna meist 1000 kilomeetri läheduses toimuv massimõrv paneb küsima: kas mina oleksin see, kes tulistab Altaist maaalusest punkrist korraks välja imbunud rotti? Oleksin mina see miljardite tahte täitja, kes lennutab Stingeri staadionile, mis mahutab 80 tuhat inimest?
Ei. Ajupestud massid on niigi diktaatori ohvrid. Mina õmblen Singeriga lippe ja lasteriideid. Mina palun lapsemeelselt: sulgege taevas!
Näe, vallandus Hiinas uus SARS-i viirustüvi. Pangem planeet kaheks nädalaks karantiini ometigi! Pandeemia esimene laine tõestas, et ainsagi lennukita taevas on täiesti olemas.
Mis siis, et ülemaailmne majandus jääb hetkeks leinaseisakusse ja servi seisma. Iga rahvas tehku seni omal maal mõtte-, vaimu-, loov- ja käsitööd.
Taome mõõgad atradeks – see on garantii armastuse, mitte sõja teenimiseks.
See jalg on ikka õigel teel, mis adra järel käib. Jumalaga, relvad! Nüüd ja alati.

Naine põrnitses ärgates aknast välja.
Enne, kui ta virgus teadmisse, et asub Tallinnas oma mugavas korteris vaatega enamvähem umbestäpselt kõigele, küsis ta juudi moodi: „Kes ma olen, kus ma olen – ja kus mu asjad on?“
Akna taga oli ehteestilik oknotsembrill – paduvihm.
Mitte ükski kehaosa ei valutanud – elus ikka või?
Magamistoa ukse vahelt paistis pool kööki ja veerand raamaturiiulit. Selge. Kodus.
„Kuhu ma kohe praegu tahaksin reisida?“ küsis ilmselt kõrgem Mina mõnusasti ringutavalt Naiselt. „Kujutle, et homme pole tegelusi päevakeskuses ega ülehomme kolme nõustatavat. Kuhu rändaksid?“
Televiisoriajastu Naisele meenusid Tuuli ja Arbo käigud igal aastal mõnda uude riiki elama. Režissööridepaar kõneles avalikult, et nad ei saa pereisa siinmail kainena hoida. Järelikult tuleb kolida sinna, kus ei jooda.
Siberis Vissarionlaste kommuunis, moslemite seas – kõikjal, kus alkoholi ei ole ega tule, on joodikul hea ja turvaline ning kaksikud võidavad endale isa.
Imetlusväärne õigupoolest. Salakaval ka. Sina pole Tuuli ja mina pole Arbo. Me ei koge seda, mida televiisor näitab. Õigupoolest ei koge seda nemad ise ka. Kokku lõikavad. Soovitud sõnumi ja mulje saavutavad Televaatajad usuvad.
Naine kobas mööda voodit ringi, leidis puldi ja otsis just Vissarionlaste juures elatud aasta. Kõndis oma suva järgi mööda erinevaid episoode. Põlluharimine – Tuuli üksi.
Naabrinaine osavõtmatul pilgul üle aia ullikest piidlemas. Lehmalüps – Tuuli lehma all üksinda. Võõras loom ja tundmatu töö – anna minna! Käsitsi pesupesemine ja seina lupjamine, toiduvalmistamine ja poegade poputamine – naine tegi, mees filmis.
Naine analüüsis, mees teiseltpoolt kaamerat ilkus ja pisendas, alandas ja mõnitas.
Ei midagi uut. Tuuli võinuks vabalt Naise klient olla. Ent just ses oknotsembrilli vihmalaamas tekkis Naisel hommikukohvieelne küsimus.
Teist ringi mööda voodit kobades leidis telefoni ja helistas Kirjanikule.
„Kuule!“
„Miks ei kuule, see on ju telefon,“ naeris Kirjanik ning veeretas kohe valmis oma lemmikmaiustuse – kombinatsiooni eesti keeles nii massiliselt esinevate mitmetähenduslike sõnade seas trooniva „kuule“ variantidest. „Kuule lausa kostab, kui mööda ilma lendab kuule ja inimesi, kes ühest kohast teise lennates meenutavad samuti kuule. Ainult et kes ja miks nad teele tulistas – mitte ei kuule…“
„Miks inimesed ringi lendavad, kui nad tegelikult saavad nagunii kätte selle, mis tulema peab?“ ei imestanud Naine juba ammu, et nad mõtlevad Kirjanikuga üsna alati samal teemal. „Ukrainlanna sai oma sõja täpselt nii rämedalt kätte kui määratud oli. Ja Reede-rahvas – produktsioonifirma noh – tuleb ka alati Siberist ja sabanabalt tagasi.“
„Ning lendab edasi,“ juhtis Kirjanik tähelepanu sõltuvusse sattunud inimeste suutmatusele paigal õnnelik olla. „Lennus olles on võimalik end õnnelikuks oletada ja missionäriks arvata.“
„Miks nad sinna Vissarionlaste külla ei jäänud?“ silmitses Naine stoppkaadrit ekraanil.
„Nemad on liialt kavalad, et asjadest ausalt rääkida,“ selgitas Kirjanik. „Sealkandis üles kasvanud naine muide mõtles oma kogemust ja nende episoode ühendades välja, miks sedalaadi kommuun sülitab eestlase välja. Meie oleme talgurahvas.
Me armastame töötegemiseks kokku tulla ja tegusalt koos olla. Slaavlased ja afrod abistavad üksteist, kui vaja. Aitavad otsa peale, järjele, vaole – ja jätavad omapäi.
Mitte kusagil mujal kui meil siin sedalaadi talgukultuuri ei ole.“
Eks sellepärast Maarjamaal „Teeme ära!“ igaaastane talgupäev sündis ning planeedikoristuse globaalse liikumisena just siit ümbermaailmareisile kõndis.
„Hommikul oli mu esimene küsimus endale: kuhu täna rändaksin?“ ajas Naine end istuli. „Mitte kuhugi. Mina jään. Mida sina täna teed?“
Kirjanik vastas haigutades: „Üllatus-üllatus, kirjutan!“
Sõbratar ei lisanud oma tavalist kalamburtšikut – tšuktša nje tšitatelj, tšuktša pisatelj.
Äkki mina peaksin sel juhul – üllatus-üllatus, lugema?
Naine silmitses oma raamaturiiulit. Hõredavõitu. Vaevalt viis protsenti tema raamatutest. Neid oli tema lapsepõlvekodus palju. Kõigis korterites veel rohkem. Turismitalus kõige enam – vaid mõne üksiku sealsest raamatukogust võttis Naine uude ellu kaasa. Teadis, et puhkajad raamatuid ei loe – raamatute keskel lihtsalt kena ollallaa. Teadis seda ka, et kaasatoodud teosed lihtsalt on temaga. Temagi ei loe.
„Kas keegi üldse enam raamatuid loeb?“ küsis Naine raamaturiiulist mööda kööki tatsates ja kohvimasinat käivitades.
Kirjanik luges kohvimasinaga duetis Naisele ette teksti sellest, kuidas raamatutest on saanud ja jäänud kodukujundus- ja soojustusmaterjal:

„Kujutlege end tundide kaupa raamatukaupluse ukse taga järjekorras seismas. Nii oli.
Kujutlege end makulatuuri kokkuostu tassimas, et saada menuki ostmiseks talong. Oligi nii.
Kujutlege end tunde ja ööpäevi, nädalaid ja õigupoolest aastaidki raamatuid lugemas.
Neil aegadel ei uputanud nutiseadmed teid infokoske, televiisor ei peibutanud filmide ja seriaalidega. Igaks elujuhtumiks olid raamatud – neisse investeeriti suur osa oma palgast, neist parem osa oli keelatud ning tänaseks on neist saanud hinnaline kodukujunduse ja -soojustuse materjal.
Keelatud vili on magus. Suuremate linnade raamatukogude erifondidesse suletud raamatuid levitati ka masinkirjalise salakaubana. Suur osa oli inglise, hispaania ja vene keelest nõukogude ajal veel tõlkimata. Riigivastase tegevuse eest kas kinni istuvad või katlakütjate ja öövahtidena töötanud inimesed tõlkisid ja paljundasid.
Rohi oli vanasti rohelisem ja taevas sinisem ning kodud intellektuaalsemad siiski ka faktiliselt ja päriselt. Korterid ja tüüpmajad sarnanesid üksteisega lisaks ühesugusele mööblile ka selle poolest, et inimesed soetasid endale sarjade kaupa kirjandust, pärliteks uudiskirjandus ja vabanemise eel järjest emakeelde tulnud avamaailma kirjasõna paremik.
Koos okupatsiooni surutisest pääsemisega kõik see mees aina ehitas. Oldi nõus sööma kartulikoori ja räimi, et korterist oma koju pääseda. Iga verd-higi-pisaraid tehnikas ehitatud eramu olulisim kujunduselement olid raamatud. Seinatäite kaupa.
Eluetappide vaheldudes linnast maale või maalt linna, mööda Eestit või erinevate riikide vahet kolides ja järjest uusi kodusid rajades kolisid tassisid eestlased oma suurimat varandust – raamatuid – nagu kass poegi kõikjale kaasa.
Ehitamine ja kolimine ei jätnud juba mõne aja eest paljudele meist lugemiseks aega, nostalgilise varanduse ja parima võimaliku soojustusmaterjaline kanname oma köideteridu kaasas tänini.
Mats Traat, Arvo Valton, Karl Ristikivi ja Mati Unt on koos sobivas mõõdus riiulitega 15 kuni 255 sentimeetrit paks kvaliteetsest paberist kodusoojus. Värvide kaupa kenasti sobitatav: valged „Europeiad“, pruun rida „Seiklusjutte maalt ja merelt“, kollased ja punased sarjad…
Peale esteetika ja ergonoomika pakuvad raamatud kodusoojustusele ja -kujundusele lisaks ka esoteerilist energeetikat. Oled see, mida sööd. Tiksud selles energias, mille keskel elad ja hingad, töötad ja magad. Arukas inimene kümbleb Paulo Coelho ja Carlos Castaneda väes. Ettevaatlik kindla peale mineja valib lasteraamatud ja muinasjutud.
Erinevas eas lastele loodud muinasjuttudes on kogu inimlik ja jumalik, nähtav ja nähtamatu, taevane ja maine tegelikkus puhates ja mängides kirjas. Nii naljatades kui muinasjuttude keeles, nii raamatute kui Disney-impeeriumi filmidena räägitakse kõige tegelikumast ja olulisemast.
Õppekavade kohustusliku kirjanduse nimistu koostajad on samuti reastanud meie koduseinu katvast olulisima. Kohustuslik paraku kohutab. Ja uue ajastu reegel on: mida ei taha, seda ei tohi. Iga inimene ja raamat jõuab meieni siis, kui oleme selleks valmis. Seniks meeleolumuusikat.“

Naine tardus telefoniga kahekesi jäädes ja uudiseid skrollides.
Ei, mitte Ukraina rindeteated seekord.
Tarretav uudis oli meta-keskkonnas, mitte uudisteportaalides.
Naine pillas – nagu B-kategooria filmis, kus püütakse mõista anda, et inimene on šokis, käed märjad ja sõrmed lõdvad – telefoni maha.
Surnud.
Väikelinna kauneima paari moodustanud kaunis mees – läinud.
Enne tema poegadelt tasa ja targu küsimist, mis juhtus, seisis Naine vihmakardinaga kahekesi oma rõdul. Klaasiga varjatud ja vaiksel. Tundus, nagu ta oleks seisnud seal tunde, enne kui veeretas talutavalt tuimaks tunde, mis toimis esimese vapustuse lööklaines suisa hulluks talutavalt.
Elas kord…
Ohvitser ja Baleriin olid väikelinna kauneim paar. Naine tutvus Baleriiniga täiskasvanute gümnaasiumis, mida toona nimetati lihtsalt õhtukooliks.
Nad mõlemad õppisid seal samadel asjaoludel – beebi.
Baleriin ja Ohvitser said oma esimese poja viimse klassi eelsel suvel. Ka Ohvitser tuli koos Baleriiniga õhtukasse. Läks sealt sõjaväkke – sellest vabastanuks vaid kaks titte, aga järgmise lapseni läks veel kolm aastat.
Seni õppis noor pereisa pärast armeeteenistust edasi professionaaliks. Oligi Ohvitser valmis.
Baleriin õppis ka. Tantsuõpetajaks. Kolmkümmend aastat – KOLMKÜMMEND AASTAT! – oli kaunitar oma ametile truu olnud.
Samal ajal, kui Naine vahetas töid ja kohti, linnu ja külasid ning tegi aborte, püsis Baleriin ustavalt oma linnas oma ametis oma abielus, kuni.
Ohvitser ja Baleriin olid nii täiuslikult positiivne paar, et selles veatus kõrguses hakkas mehel igav.
Ta käis vabadel hetkedel jahil ja kalal. Küttis endale naisjahimehe. Rajas sellega koos jahiturismitalu. Kodulinnast nii kaugel, et hämmastaval kombel läks piisavalt aega uudiste jõudmisega kodusteni-endisteni. Kui uudispomm plahvatas, oli Ohvitseril juba lihtne sidemed katkestada ja minevik endast eraldada.
Baleriin jäi kolme pojaga kodulinna.
Ohvitser sai naisjäägriga veel kaks poega.
Ta valis NATO missioonide asemel oma talu. Ent ta ei aimanud, et ainevahetus sedalaadi bizzi paraku ei talu. Iga jahimeeste seltskonnaga napsitamine muutis Ohvitseri üha depressiivsemaks.
Kes teadnuks täpsemalt, kuidas see protsess sajaga sakib ja fakib kui Naine. Seilasime, teame… Tuleb grupp su muinasmaale. Teenindad-toidad-lõbustad. Naise puhul laevadega vettpidi – Ohvitseri juhtumid juhtusid püssiga metsas. Jahiturism, nii noobel – ja nii julm, kuna hirved on aias vangis – lõpeb õhtuste liikudega.
Puhkajate ärkamise ajaks on turismitalu puhas, toit laual ja pererahvas teeb kainet nägu. Tegelikult tinistab tasakesi peale, et püsti püsida.
Misjärel tuli pandeemia.
Naine töötas siis e-kaubanduses, Ohvitser jõi. Ilustamata öeldes lakkus nagu uluk.
Naisjääger kolis poegadega minema.
Ohvitser asus trofeesid ja kunsti – lõpeks ka relvi – müüma. Sissetulekut polnud. Ainevahetus küsis oma. Kõik müügiks. Perekond ees, trofeed järel, relvad – Ohvitseri uhkus ja armastus – takkatraavi.
Just kaks aastat tal enese põhja joomiseks läkski. Pandeemiast piisas. Lokkaudist välja tulemas polnud enam kedagi. Süütunne ja kohusemõistmine enese üle jõudis haripunkti ja lõpule. Mida muud sa, hing, seal tühjas talus ikka vintis kõrvade vahel veeretad kui esimese naise ja kolme poja mahajätmist ja teise võtmist ning ka tolle hättajätmist kahe pojaga…
Karma kõrvetas seda tapvamalt, et joodikust polnud talle vastu hakkajat.
Ta ei saanud teada, mismoodi vaimsetest korratustest – nartsissism-neuroos-psühhoos-depressioon ja kõik teised traumeeritud inimkonna solgutatud hingedes reastuvad vagunid – kujuneb uus pandeemia.
Nagu Naine tema poegadelt kuulis – isa oli targu ühe relva müümata jätnud. Endale.
Ta ei painanud seniseid sõpru pihtimustega süütundest ega süüdistustega. Jõi end üksinda vaikselt ja salaja oma viimse jahini.
Ei, mitte laeva mõttes jahini.
Jahini kui aedavangistatud loomakese tapmiseni.
Kõik tuleb tagasi, Ohvitser, kullakene…
Õhus lendab kuule, head lendu Kuule, kus keegi sinu hingekarjet ei kuule…
Jumalaga!

Kristofer, pojake, õnnitlen sind-sündimatajäänut, et seesugustest hingepiinadest ja patust pääsesid. Nii, nagu igaüks meist mõtleb korra päevas: ma kolin ära! – nii mõtleb igaüks ärasuremisele ka. Mõni teeb teoks – mina, näe, räägin siin sinuga.
Olin endale su teoreetilise issiga koosellu sukeldumise ajaks soetanud diivani, nõudepesumasina, pliidi… Minu asjad müüsime tasapisi kõik maha, et uude koju uued osta. Ma sain ju head palka.
Sisustasin lastele toad – nii nagu sain ja mul jaksu oli. Tema käest selleks ma raha ei saanud. Asjad tulid taaskasutusest. Minu voodi, mille olin ostnud, sai meie uude koju kaasa. Samuti ilusad disainkardinad meie magamistuppa, mis ma olin jällegi kusagilt odavalt nihverdanud.
Tead ka, pojakene, kui visa on inimene õppima? Mu praeguses kodus on sinu issiga koos ostetud voodi. Lootsime oma puhkeküla nii vägevasti käima tõmmata, et saame palgatöölised palgata ja ise linna elu nautima kolida…
Siin ma nüüd siis naudin.
Su issi muide võttis eelmisel aastal seadusliku naise.
Minu koju… Ei-ei-ei – see seal ei puutu enam minusse!!!
Tema raha eest tegime kooselu alguses remondi korteris ja ostsime köögimööbli ning suuretoa mööbli. Ma käisin tanklas tööl, läksin õppima küünetehnikuks ja peale tööd tegin kodus veel küünetehniku tööd. Sain endale lisaraha, et meid ära elatada lastega.
Sinu olematajäänud papa ei olnud helde mees. Mäletan, kui ta oli kolm päeva kadunud – tuli koju, oli surmani väsinud, ajas mulle mingit mulli ja andis 15000 raha kulude ja laenu katteks – et ma vait oleksin. Kui ta oleks pidevalt helde olnud, poleks meelde jäänud. Nüüd jäi. Ja olingi vait, set ma olin ju meie elu edendades kroonilises kitsikuses.
Raha polnud. Mitte kunagi. Kõik läks ju laenu ja elamise peale.
Mis sellest 15 tonnist sai? Ta hoidis seda seni minu käes, kuni end välja magas.
Rahu ja vaikus ja… Hommikul võttis selle raha lihtsalt tagasi ja läks ära.
Miks mina ära ei läinud? Kuhu?
Mu pinged olid nii suured, et ma ei suutnud sellele olukorrale kaine mõistusega vastu minna. Selle asemel ja kõrval saingi teada, et olin rase.
Sina, Kristofer. Mu viimne poeg enne kolme tüdrukut…
Sain aru, et selle mehega ma last ei saa. Sel juhul olen pärast kolme lapsega üksi.
Ta ei vaielnud silpigi vastu.
Pidi minuga kaasa tulema abordile, mis oli kohaliku tuimestusega, siis veel narkoosi ikka ei olnud… – muretsesin tagasisõidu pärast… Ei ta tulnud. Sõitsin ise abordile.
Palun luba, et ma ei kirjelda seda, pojakene.
Tehtud, meeletud süümepiinad hinges, meeletu valu südames ja kõhus, alandatud olek… Ma ei oska neid tundeid kirjeldada.
Sõitsin poolpildituna koju. Olin hingetuna voodis – mu lapsekesed tundsid muret, mis emmega juhtus. Ulatasid mulle klaasiga vee ja ma vabandasin end kuidagi, vist tüüpilise peavalujutuga, oma hullust olekust välja.
Tuli mees hiljaõhtul koju – pani mulle lilled kõhu peale – põrgulikult valutava kõhu peale…ja lahkub uuesti kodust. Lihtsalt. Lilled…
Ma olin nõiaringis. Tunne oli, nagu ta oleks su kalmule lilled toonud, pojakene.
Mu elurõõm kadus ja ma hakkasin tundma, kuidas ma vajun uuesti auku – sellesse samasse suurde musta auku…aga… Ilmselt tänu sinu ligiolekule ja hingelisele toetusele sain endale jalad alla ja hakkasin tegutsema.
Mõtlemata olukorrale – mul polnud enam valikuid – mille see nartsissistlik mees minu ellu oli toonud.
Olin korraliku konksu otsas.
Lahutatud naine, suur pangalaen seljas, lastega juba jällegi kolinud – nüüd oli neil oma tuba – mõlemal oma voodi, oma riidekapp – neil oli kõik olemas.
Ma ei saanud minna uuesti ema-isa juurde tagasi – lapsed näpus – ma ei saanud seda otsust tehtud.
Noh, tänu sellele on nüüd sadadel-tuhandetel inimestel puhkeküla, mille rajamise poole ma siis veel seda teadmata pimeduses kobasin.
Ma jäin ellu nii sinust loobudes, Kristofer – kui puhkeküla rajades – ja sealt ära tulles. Elusana – erinevalt Ohvitserist.
Puhka rahus!

Bzzzrrrmmm!
Naine avas silmad.
Või olidki need juba enne kummalist bzrm-suminat lahti. Pärani kinni. Tuba oli täiesti pime. Aknatagune õu samuti. Kes siis praegustes oludes huupi välisvalgusele kulutas. Metskitsed näevad pimedas ka.
Juhtus sedasi, et Naise kauased kaasteelised kutsusid ta koduhoidjaks oma metsatalusse – ja jäid ka ise koju. Riik, kuhu nad puhkusele lenduda kavatsesid, läks pandeemia-lukku. Pool raha tagasi, elu läheb edasi.
Iseasi, kuivõrd kodus nad seal metsatalus üldse olidki, märkas Naine juba õhtusöögi-lauas. Olles kindlasti ühed neist, kes naeravad netis levivaid pilte peredest, kes on nuhvlitesse kadunult koos üksinda, olid nad ühed neist ekraaniorjadest.
Ka nooruslik vanaema, kes mornilt reisikohvrit lahti pakkis, laskis lohutuseks oma tagasikäigu rituaali taustaks telekal mängida. Tema tütrel, pereemal, helendas arvuti laual ja telo näpus. Pereisa tegi õues paratamatuse lepitamise suitsu… telefoniga.
Einohjahnoh, kui elad ääremaal, toimid kodukontoris, siis peabki ju nii olema…
Naine kuulas 21. sajandi metsamajakese mürafooni: kliimaseade, boiler, hüdrofoor – ja bzzzrrrmmm-id. Nüüd temakene taipas – need olid kellelegi pidevalt saabuvad tšätutamise märguanded. Kell kaks öösel.
Need kostsid üheksa-aastase perepoja toast. Tuletasid meelde pildikesi Naise kogemusnõustaja teekonnalt. Lasteaia aknal lehvitades meeleheitlikult aknaklaasil puutetundlikult emmet tagasi lähemale zuumida üritav maimuke. Türgi lennujaamas üksnes telefoni kätte saades rahunev imik ning väike taanlane, kes küsis võimlemisõpetaja käskluse peale – hüppa! – mis äpp see on…
„Küll sinul veab, et elad üksinda,“ arutles äsja Naise väikeettevõtjast sõbratar. „Nagu üksinda-üksinda, ma pean silmas. Minu tütardel on pidevalt striim – õhtul umbes kaheksa aknaga, hommikul vähemasti kahe otseliini-kaaslasega riideid valimas ja hambaid pesemas. Ma ei söanda enam ammu pesuväel ringi kõndida – kindlalt satub mõni teismeline silmapaar mu vupleid nägema. Pantaloonesid, täpsemalt.
Mingid kokkulepped mu privaatsust ei päästa.
Tüdrukutel on seal striimis iga päev mõni megasolv – aga nad võtavad seda lõpeks mängu või äpina. Nagu ka minu paanikat, kui ma neid linnadžunglist kätte ei saa, ehkki nad elavad, telo hambus. Võtad ära – saad kaela kaheraudsed ärajäämanähud. Sa ei taha kogeda, mida tähendab, kui püüad mõneks tunniks teismelised tibid telefonist välja raputada.
Nad teavad, aga ei hooli sellest, et alalis-ühenduses levivad hirmud ja intriigid, valetõlgendused ja eluohtlikud mängud.
Mu vanemate laste puhul oli veel pidev teistpidine küsimus – kus su telefon on, milleks ta sul on, kui sa kunagi ei vasta. Nooremad ärkavad enne telefoni, alles siis oma kehasse ja voodisse. Päris-maailma mõnel päeval üldse mitte.
Pseudo haigetsaamised, pseudo-keelte omandamine – vildakas nii eesti kui inglise ja mis-iganes-netikeel. Rääkimata sellest, et kõik nad neli – nii vanemad kui nooremad – on korraga ja kordamööda sattunud tasulistesse keskkondadesse. Oihupsminavä… enam ei tee, maksa, memmeke!
Porno vä? A mis siis ä?
Tabades lapsi sedalaadi pseudoseksi põrnitsemast tänan õnne, et meil on koerad. Nad on näinud nende paaritamist ja poegimist… abiks ikka. Loodetavasti.“
Naine avastas päranisilmi pimedusse vahtides, millise paradoksaalse silmaringi ahenemise toob pseudo kaasa. Noored guugutavad end üha kitsamatele radadele ning sulgevad silmaklappidega kõik kõrvale jäävad võimalused rudimentideks. Kuni need kärbuvad ja lülituvad välja.
Nii palju siis tuhandest võimalusest. Valitakse ikka üks.
Valitakse ka peitusemäng aususe asemel. Naine ise ka põhjendas oma telefonis ja arvutis kõõlumist väitega: see on minu töö.
Teadis samas, et sotsiaalmeedias idülli jagavad kaaslannad varjasid pahatihti sinikat imelise lillebuketi taga. Pärast talle-nõustajale helistamist – sain eile jälle kolaka! – postitasid feissar-instasse lepituskimbu. Ja kõik kadestasid, sest keegi ei teadnud…
Ei teadnud Zuckerberg, kui palju jõnglaseid end kontosid avades vanemaks valetas – vanemate abiga – kõik ju tegid nii. Kõik seestusid ellu kui meelelahutusse – ja avasid mängides-hängides-netigängides ukse sõltuvustele. Krooniks hasartmängud.
Heldeke, ega see 9aastane seal nüüd bzzzrrrmmm-panuseid tee?
Sekkuks? Ärataks reisita jäänud vanemad? Ootaks kitumisega hommikuni?
Kadunud oli Naise viimnegi uni.
Iga lastetoast kostev bzzzrrrmmm-sumin jutustas talle tagasikeeramatute protsesside kumuleerumisest. Kui soojamaa-reisita jäänud poisile soovitas – mine rattaga sõitma! – oli too pisarais: jah, aga sõbrad naaberkülast ja asulast ju ei tule!
Pereisa õigustas: poiss saab targaks.
Ja ise viskas sõrme telekas plinkivatele kuldvillakutele-osoonidele-jälgedele-piusidele-margnasaagadele. Sai tema ise sedasi targaks? Olemasolevaid teadmisi luhvtitas, ennast sõjaveterani kombel kõrva tagant sügas – küll sai õpitud ja oldud…
Pereema kiitles oma multitaskinguga – s…un-sõelun-n…un-nõelun – endal peavalude sagedus ja kehakaal võidu kasvamas. Multipasking – soomlaste poolt netti heidetud uudissõna maitsvakene.
„Kui paljuks läheb ja vastik hakkab, lähen õue – selleks me ju maale kolisimegi,“ kinnitas teekaaslanna – ja tunnistas samas, et hakkab õues siblides üsna kiiresti sügelema – ei tea, mis messis toimub, peaks ikka telefoni riisumisele-rohimisele-lumekühveldamisele kaasa võtma…
Keda te kõik siin metsamajakeses petate, oo idülliline pere?
Puha sõltlased, kelle päevakava dikteerib olenevalt põlvkonnast tele- või striimi kava. Uneaeg ja -faasid võrgust-väljas-magades ärajäämanähtudega miksitud.
Maal elavatel lastel tegelikult täieline linlik elulaad.
„Ma saan poisi ainult siis õue, kui talle seal olemise eest taskuraha lisan. Ta kogub seda uue telo ostmiseks…“ ohkas ema.
„Aga selle eest on tal palju rohkem sõpru kui minul,“ rõõmustas isa – tegemata välja nähtud vestluste kirjavigadest ja pisiasjast, et kastikestest väljuti head aega ütlemata, misjärel loobuti sõprusse panustamisest ka reaalias.
„Tüdrukud ropendavad kohutavalt – nii striimis kui ilmsi,“ kurtis vanaema. „Ma leidsin selle vastu vaktsiini. Kui nad valjusti ropendavad meie poisile netis või päriselt külla tulles, hakkan ka ropendama. Mitmes keeles ja mõnuga. Pärast tõlgin – ai, kui hästi punastavad!“
Pussy. Bitch. Slut. Suka. Sterva. Šljuhha.
Seepeale itsitas pereisa, et saatis oma lapsele saadetud dickpici tõrjeks täkunoku pildi.
Oi, kui hästi pedo enam poissi ei tülitanud!
Mis maailm see on, kus oma lapse kaitseks saad asetada suure looma elundi – aga päriselt ahistajale mees-mehe vastu astuda ei saa?
Naine hoiatas pereisa – kui ta nende koduhoidjaks tulles juba koos nendega siia trehvas, olgu temast siis nõustajanagi kasu: „Hea inimene, palun ära sõbratse sellistel puhkudel oma pojaga.
Sa oled isa. Mitte sõps. Kui hierarhias end semutsedes vabatahtlikult temast allapoole kukutad, et talle ja tema sõpradele meeldida, jäädki beetaisaseks. Igaveseks. Selge?“
Naine mõtles endamisi: ainult alfaisasena positsiooni hoidev mees ei lase ka naisele kui oma kuningannale pähe istuda ega astuda. Beetad on kahekesi uue põlvkonna virtuaalse talla all. Staff. Teenijad.
Mitte miski muu kui ühistegevus selle vastu ei aita.
Pere otsus koos reisile minna oli pädev päästerõngas – aga näe, pandeemia ja stiihiad… Otsekui ilmselge märkide tulevärk: õppige siin ja praegu, oma kehasid ja nutiseadmeid mööda planeeti ringi tassimata, üht ja sama keelt kõnelema ja ühtmoodi tõlgendama.
Hommikul emale-isale rääkides, et pojake bzzzrrrmmm-ib läbi öö, teadis Naine – mustangit saab taltsutada siis ja ainult siis, kui mustang seda ise tahab. Ta on nii palju suurem-tugevam-vägevam, et saab tegelikult end vaid ise alistada. Alistuda. Või üldse mitte.
Mustangi allutab siin-ja-praegu eduelamus – tegelik, mitte telomängudes skoorimine.
Valjastatud mustang ei vehkle enam netiavarustes oma varandusega, et järgmisel päeval postitada: lendasin egipti – olge lahked…
Mustang peab säilitama suure pildi – mida ma tegelikult tahan.
Mispeale kõigeväeline unversub filtreerib tegelikud vajadused.
Sina, ookeanitilgake-kusepiisake, saad, mida vajad – mitte tahad.
Mida ei taha, seda ei tohi – vajaliku saad õigel ajal. Arva sellest, mida tahad. Arva uuesti. Peaasi – arva midagigi!
Ja suhtle – selleks inimesele kõneoskus ja teistest loomrahvastest mitmekihilisem suhtlemisvõimaluste palet antigi. Jumala antud anne on ülesanne. Kui kingitust ei kasuta, saame karistada – kängume ja kidume biomassiks pealkirjaga GUUGU FOREVER.

Pääsesid, pojakene, dr Google’iga tutvumisest – ent ka järgnevast stseenist, mille osaline oleksid olnud, kui…
Mäletan korda, kus su isa varasemast kooselust lapsed mõlemad olid meil ning minu lapsed ka kodus. Täiuslikust lasterikkusest puudusid tõepoolest vaid sina ja su kolm nooremat õde.
Tema poeg oli kõik nädalavahetused meie juures. Minu auto sai sedapuhku parandusse viidud, mu pojale osteti roller – ilma minu loata. Hiljem sain teada, et see oli selle eest, et pojale jäi mees kõrtsis teiste naistega vahele.
Selle eest, et suu kinni hoiaks, ostetigi. Erinevalt mulle üheks ööks imetleda antud 15 tonnist tagasi ka ei võetud…
Mina tegin kodus küünetehniku tööd. Lõpetasin küüned ja helistasin mehele.
Mees ei vastanud mu kõnedele. Olime ostnud uue valge Bella paadi.
Uue auto ostsime ka – Landcruiser Jeep. Uhke – ilus…
Kuna lapsi oli meil kokku neli, oli suurt autot tarvis. Mees tegeles metsaga, jeebiga hea sõita tal – ja ka paati vedada. 
Kuna mees telefonile ei vastanud, ütlesin ma pojale, et ta viiks mind mu sisetunde järgi sadamasse – mul oli tunne, et asi pole jälle õige.
Läksimegi. Võtsin kaasa auto teised võtmed. Ikka sisetunne…
Auto oligi sadamas. Paati polnud. Istusin auto tagaistmele, saatsin poja ära ja jäin vaatama, mis teoksil.
Ja paat tuli – paadis mees – heledapäine naine ka – meie paat, minu mees – ja minu jope naisel seljas.
Ma sain šoki.
Paat pandi ankrusse kai külge kinni naise poolt – ja mina astusin autost välja.
Naine palus hellitusnimega! – mu meest, et nunnupunnu ta koju viiks.
Ma olin nii vihane, aga talitsesin ennast. Mu auto oli paranduses, mina ei kavatsenud jalgsi koju minna ja neil kahel maasturiga ännata-mõnnata.
Käskisin blondil oma jope seljast ära võtta ja jooksuga minema hakata – paadiga sõit oli piisav… Minu mees mõnitas ja irvitas. Virutasin talle võtmekimbu vastu vahtimist. Ta ainult hõõrus korraks pihtasaanud põske – tundis silmnähtavalt naudingut ja irvitas edasi – talle meeldis see stseen, Kristofer!
Koduteel nutsin sõnatult. Kodus viskas ta mind jõuga korteriuksest välja. Esimene vägivald – hoiatus pidanuks ometi olema…
Keeras ukse lukku ja jättis mind koridori.
Nüüd olen arvukatel koolitustel õppinud, et selline mõnulev rünnak ongi tavaline käitumismuster. Siis aga olin ahastuses. Sügavalt pettunud. Ukse taha visatud.
Tema lapsed, minu lapsed – aga ka sina ja enne sind sündimata jäänud kaheksa õde-venda!!! – nägid kõike seda pealt.
Lõpuks sain tuppa, nagu karistatud peni – ja elu läks edasi.
Võtsin ennast kokku. Esmaspäev. Tööle. Lapsed kooli. Rutiin. Polnud aega põdeda.

„Ma kutsusin endale jälle kiirabi. Mängisin seekord südameatakki. Haiglasse ei viidud – meest kaineks ka ei ehmatanud,“ jutustas Proua 112 Naisele nende esmakohtumisel.
Kui Cristopher Robini mänguasjade hulka saabus Tiiger, püüdsid teised kaisuloomad kindlaks teha, mida see hüperaktiivne keskendumishäirete musternäidis sööb. Mett ega heina, ohakaid ega tõrusid ei tahtnud tema mitte.
Naine oli samamoodi juba aastaid enne praksise alustamist õhku nuusutanud: keda suudan ja saan, keda ei oska ega taha nõustada? Ta oli end kindlana tundnud omasuguste hulgas ning peljanud lapsi. Laste nõustajaks tema, ise nii rabe ja ekslik, ema, veel ei sobinud. Veel.
Elekter ja Pakkija olid täpselt tema teema. Ta teadis täpselt, mida tundis kolleeg Pakkija, kui vool välja lülitati. Mitte vaid alatvedamine ja petetus, vaid ka alandus sellepärast, et ta oli eksiga seksinud näilise teene eest, mida tegelikult ei tehtudki. Väljapetetud voodirõõmude voolimine väljakannatatavaks kogemuseks oli Naise ampluaa jaa.
Ohvitseri ja Baleriini tragöödia puhul pöördus Naine pigem täiskasvanud poegade poole tasahilju uurima, mis isaga juhtus. Ei tahtnud Baleriini torkida. Ent poisid olid täiskasvanud mehed, tunnustatud insenerid kõik kolm, nii et nemad ei tulnud arvesse. Nemad olid üle saanud hülgamisest. Suuremeelsed suurmehed olid isale reetmise andestanud. Ohvitser ise mitte – nõnda oligi ta teist aastat umbjoobes olles ning kõigist ja kõigest end ilma jätnuna endale käe külge pannud. Kes tegi? Ise tegi. Rahu!
Pekstud Ukrainlanna juhtum oli masendavalt tavaline. Miljonid naised saavad oma mehekolaka käest kolaka lihtsalt sellepärast, et on käepärast. Mõistuse juures või lennus katusega – vahet pole – ikka on naine esimene, kelle peal end välja elatakse.
Kui teismeline tütar poleks autos telefoniga trallates ema nõustamiselt tagasi rooli oodanud, olnuks Naine küsimusele vastamisega püsti hädas olnud. Kuidas edasi elada, küsis jumalikult kaunis slaavitar, saades keset nõustamist teada, et tema ema pihustus „juhusliku“ raketi tabamusest kodulinna seni turvalisel uulitsal.
Tütar oli vastus ja lahendus.
Nüüd pihtis Proua 112 oma kombest endale taas ja taas kiirabi kutsuda, kui miski muu enam härrat-tsüklilist kaineks ei ehmata. Sedapuhku ei raputanud ka punaste mehikeste saabumine pildile ja pillerkaar käis edasi.
„Ma tean, et olen kaasalkohoolik. Mitte koos joomise mõttes. Mehe käitumismustri toetamise mõttes. Sedasorti trikitamisega ka. Kauem see tinna kesta ei saa – mu mõlema lapse elu on ohus,“ sosistas Proua 112 hirmunult. „Mu üheksane poeg on enesetapu piiril – tal ple sõpru ega lähedasi – mitte kedagi peale minu. Ja kuna meie väikelinn teab, et issi on joodik, põlatakse ja tõrjutakse poega. Ta ei taha enam elada, saate aru?
Seegi ei ole veel kõik. Mu seitsmene tütar näljutab ennast. Peab ennast paksuks – eks ta tänapäevaste toitumistavade tõttu pisut on ka – ja kooli minnes hakkas ennast nii otsustavalt kõhnemaks nälgima, et on mitu korda kokku kukkunud.“
Nagu Jüri Ratas presidendi vastuvõtul, mõtles Naine hapult. Äge kombo – isa joomine on põhjustanud koolikiusamise ja suitsidaalsed jooned lastel ning nende ema kutsub iseendale isa joomasööstudest pääsemiseks kiirabi… Kusjuures see tore pere elas oma õudusunenägu kahetoalises väikelinna korteris.
Naine ise oli pärast korduvat vanematekoju tagasi prantsatamist vastu nende tahtmist kõik välja kannatanud, et enam mitte tagasi minna.
See siin oli nüüd täielik eriolukord, kus ohus oli mitu elu.
Tiiger ei saanud öelda, et seda või toda kapsast ja krõbinat tema ei taha.
„Mis auto teil on?“ küsis Naine.
„Kogu aeg lagunev Ford on. Praegu erandkorras sõidab,“ vastas Proua 112 üllatunult.
„Vot siis sõidab. Ära sõidab. Kiiresti. Alatiseks. Täna.“
Ah?
„Kohe täna jah!“ kordas Naine. „See, et kiirabi teid kaasa ei viinud ja väljakannatamatu olukorra venitamiseks võimalust ei andnud, on suurepärane. Märgiline. Pääsemine. Teie lpsed ei pidanud taas ilma teieta purjus isaga korterit jagama, kuni teie EMOs kui pansionaadis pikutate.“
Universum nägi korduvad katsed läbi ega lubanud enam lapsi lörtsida.
„Mul on vanemad mõne kilomeetri kaugusel linnast küll… Tuba on ka… Koolist jääb kaugele…“
„Teie kõhklus on tavaline. Astume sellest faasist lihtsalt üle,“ naeratas Naine.
„Korter on nagunii mehe oma, nii et mulle on pigem kergendus kommunaalide maksmisest vabanemine…“
„Erinevalt minust ei pea te kohe täna asjad pakkides ja koos lastega ära kolides kogema korterist välja tõstmist. See tuleb. Varem või hiljem kindlasti,“ selgitas Naine, miks lahkumine peab olema päriselt ja päriseks.
Proua 112 nentis, et mehe laps esimesest, seaduslikust kooselust saab korteri endale, kui isa endaga ühele poole saab. Tõepoolest.
See polnud aeg ega koht, mil küsida, miks siis Proua 112 ometi ametlikult ei abiellunud. Korteriga. Pikka iga, tõepoolest…
„Kui te kuidagi teisiti minema sõidetud ei saa, pange oma Volvo katusele vilkurid. Siis on ärasõit stiilsem ja lõplikum,“ muigas Naine.
„Ford on mul,“ hakkas Proua 112 naerma.
Vulva või Ford – tõepoolest vahet pole – peaasi, et tuulesuund on nord.
„Mul hakkas kiire,“ tõusis Proua 112 nii järsult püsti, et Naine lausa ehmus.
„Ma ei täna teid praegu – ebausk ei luba. Ma viin vajalikud asjad ja lapsed ema juurde maale. Oma lapsepõlvekoju. Nende turvakoju… Koju… Siis lähen teiste asjade järele. Pärast seda tulen ja tänan teid päriselt,“ vuristas ahjusoojast plaanist vaimustunud Proua 112
„Ei vatra siin enam, tegudele!“ lükkas Naine teeotsale kobatanud õekese uksest välja.

Oma jalgrattad leiutasin ma kõik ise, pojakene.
Kui leiutada ei osanud, ostsin – enamasti mitmekordse hinna eest.
Mulle ei öelnud ühegi mu eluetapi puhul keegi: lase jalga – kohe!
Pigem pelgasid kõik omaksed, et lasen – ja vajan peavarju. Sellepärast oli mul ka ema viimine hooldekodusse mitmekordselt valulik. Pidin iseennast veenma esiteks selles, et ma ei ole halb tütar. Teiseks selles, et ma ei maksa teda väga kallisse pansionaati paigutades kätte selle eest, et tema mind lastega jälle ja jälle enda juurde ei tahtnud. Kolmandaks sain alles ema jõudmise järel omasuguste suurte tüdrukute hulka päriselt aru, kui õige see on: nagunii ta ei tea, kes ja kus – isegi kui ta teisi tüdrukuid süüdistab asjas, mida ise tegi, on tal võrdväärne seltskond ja professionaalsed abilised. Mitte keegi meist ei tohi olla oma ligimese isiklik abistaja.
Ma tean, et sa käid minuga kaasas, kui oma emmet pansionaadis külastan.
Mu enese külaliste mõõt on mitmeks eluks täis.
Isegi mitte puhketalust ei räägi ma – seal on külalistevoog ettearvatud-tahetud-palutud, rahalaev, tuut-tuut! Sinu olemata-jäänud isa ei suuda üksi olla.
Meil käis väga palju külalisi juba korteri ajal.
Palju oli alkoholi – ka mina jõin. Teisi aineid oli ka – mina pruukisin ka.
Pidusid oli palju, teistel külas käimist oli palju. Tänases tarkuses tean, et lootsin sedasi oma kallima nii eelmisest naisest kui praegustest kiusatustest võõrutada. Ma tahtsin piisata kõigeks. Aga mehel oli ka lõpetamata suhe mõlemaga – nii tütre kui ka poja emadega. Kui tal juhtub olema veel lapsi, kellest ma ei tea, siis nendega ka.
Lõpuks, minu pika alandava anumise peale võttis mees end kokku ja lahutas ametlikult oma abielu viimase seadusliku lapse emast. Aga eelmise lapse ema helistas meie voodisse hommikul esimesena. Ka õhtul voodis jäid meil sinu olematajäänud isaga asjad pooleli, sest üle-eelmine helistas.
Kord kurtis sinu isa, et üle-eelmine on täiega segi kamminud ning nõuab temalt, et ta talle korteri ostaks. Ma ei saanud aru, miks ta seda nõuab. Mina oma laste isadelt millegi välja pressimise peale ju ei tulnud. Hiljem sain teada seda, mille küps ja elutark naine hetkega õhust ära haistab, et nad suhtlesid hmkhm-intiimselt kogu aeg.
Seda tüüpi egomaniakid ei lase ühtki oma naist vabaks. Oma praeguse seadusliku emandaga abieluranda sõudes käis ta pidevalt mu linnakorteris mind kargamas.
Miks ma sellega nõustusin… Esiteks tahtsin. Oma tervise pärast. Inimliku läheduse vajadusest. Teiseks õelusest – peteti eelmistega mind, petan omakorda sind, õekene! Kolmandaks nõrkusest – seda eriti siis, kui ta minust viimset korda üle käis mu haigevoodis. Ei saanud sunnik minult viirust ka.
Mina põen koroona tüsistusi tänini. Sel viimsel korral tema all hingeldades mõistsin oma haigete kopsude päramise tipuni: olime eelmiste ja järgmiste daamidega kõik tegelikult tema ohvrid. Vägev vänt vajab korraga ja kordamööda mitmeid toitjaid. Energeetilisi ja faktilisi. Sellepärast ta ei lasegi mitte kedagi oma elust, kes sinna kord lõksu sattunud, ära minna. Turvab oma maised varad kõigi naiste eest ning laseb end füüsiliselt teenindada ja energeetiliselt teenida.
Mäletan meie nunnu haaremi ühe naise helistamist päeval, mil sõitsime sinu mitte-isaga talvepuhkusele. Jõudsime just pärale, pidi algama romantiline kahekesi olemine – ja üks MEIE HULGAST helistas. Täna ma teiste naistega ei vastandu – mõistlik olnuks juba siis hoida kokku nendega, mitte meid ära kasutava isasega.
Ma leiutasin alles seda jalgratast, pojakene.
Kuulasin ära, et meie ühine isand viis eelmisel päeval neile süüa, et kogu nädalaks jätkuks – ja mina, lits sõidan nüüd tema mehega puhkama.
Eks seal toidukastis oli ilmselgelt teravaid elamusi emale ka.
Keel pehme ja meelest läinud, et tema ja minu vahel oli veel „litse“. Ei ole me keegi hoorad. Ohvri oleme. Ühega meie hulgast elab nartsissistlik isend koos, teisi hoiab toidu ja t…raga enda küljes. Kolmandaid-neljandaid tarvitab kõrvalt. Ja tingimata on tarvis selleks puhkusereisile minna, et teada saada… Päriselt teada ei saanud ma ainumõeldavat lahendust – ära! minema! oma ellu! – enne kui 20 aastat hiljem.
Siis mökitasin endamisi, küll kodus vaatab, mis saab…
Lasin ennast ära rääkida, sest jutt oli veenev ja alla andmine mugav. Ma ei osanud ega tahtnud uskuda, et mulle valetatakse iga päev. Iga koos oldud hetk on VALE.

Naispolitseinik kirjutas Naisele.
Selle kirja hoidis Naine üksnes endale, kuni selle sisuga harjus ja kohanes.
Mida ma sellise pihtimusega – ja kõigi teiste kirjadega, mis mulle on saadetud ning saadetakse veel ja veel – teen?
„Räägime ainult heast, siis loome maailma positiivsust juurde,“ kirjutas Naispolitseinik. „See on lollakas roosa mull. Toksiline positivism. Kanapimedus, millega ennast petetakse. Mul on pettustest kõrini. Sellepärast ma ment olengi.
Ja täna räägin ma tumedast, millest olen hiljuti kuulnud. See on tegelik tõde mu vanemate kohta.
Jah, minu vanemad said kodus peksa, kui kartulivõtust hiiliti kõrvale või lõhuti taldrik. See oli 50 aastat tagasi “tavapärasus”.
Tänaseni kuulen vahel mõne “sõnakuulmatu” lapse kohta, et tolle käitumine on võimatu, sest ta pole korralikult peksa saanud.
Aga kas teate, et veel 20-25 aastat tagasi oli “tappa saamine” paljudes peredes normaalsus. Minust nooremaid inimesi on “kasvatatud” meie lähiajaloos nii vägiväldselt, et tänapäeval istutaks selliste tegude eest vangis.
Paar dekaadi tagasi oli mõnes peres tavaline see, et laps sai rihma ja vitsa nii lugematul arvul kordi iga “sõnakuulmatuse eest”, et ta tänaseks päevaks neid kordi küll lugeda ei suuda. Suurema pahanduse korral, nt vaasi sanga lõhkumisel võeti abiks kaigas ning kõige valusamad vorbid jäid jämeda kummist veekeetjajuhtmega.
Kui aga juhtus ikka tõeliselt suur pahandus – poisid ei pannud õhtul õigel ajal tuld kustu ja mängu käigus tuli lausa nagi seinalt lahti, siis ei olnud isa meelest palju võtta lapsel jalgadest ning (poolkogemata) virutada poisiklutt peaga vastu voodiotsa.
Et isa frustratsioon ikka kõigile selge oleks, sai lõpetuseks lamp koos juhtmega laest alla tõmmatud – nii et elekter sähvis, uks pauguga kinni ja ASI LAHENDATUD!
Vaimset ja füüsilist vägivalda armastasid ses peres ema ja isa mõlemad tarvitada.
Ja need on inimesed meie keskelt…
Inimesed, kes meile TÄNA südamerahus maski tagant (heal juhul) naeratavad.
See on selline teema, millest mina olen suurema osa oma elust vaikinud ja mulle on alati meenunud need sündmused, kui loen kellegi kirjutisi nendel teemadel.
Ma, miilits olin regulaarselt ja lugematutel kordadel füüsiliselt väärkoheldud lapsepõlves. Mäletan neid kojuminekuid koolist, kui teadsin, mis mind ees ootab, sest päevikus oli hindeks kolm. Lonkisin teinekord kuni hilistundideni õues, soovides sooja teki alla minna… Aga enne sooja teki alla jõudmist toimuski see, mis ma teadsin et mind ees ootab. Need seigad hakkasid mulle taas meenuma peale seda, kui 2 aastat tagasi lõpetasin suhtlemise tema ja nendega, kes selles osalesid ja ka nendega, kes tegelikult ei teadnud, mis on päriselt toimunud, vaid olid eelarvamusega, nagu neid oli aastaid ka koolitatud – ma olen raske, probleem laps, a’la lollakas kunstihing jne ja mind tulebki nii kohelda nagu mind koheldi.
Korras, minust ei saanud kunstnikku.
Õnneks ilmuvad nüüd ridamisi tekstid ja videod, mis julgustavad oma mürgiste pereliikmetega suhtlemist lõpetama.
Mina päästsin ennast ise. Kuni ma hakkasin aru saama, mis tegelikult on toimunud… Kuni ma eemaldusin tervest sellest ringist. Ja siis alles hakkas minus pinnale tulema kogetud valu ja mälestused. Pea iga päev läbisin uuesti hetki, mida lapsepõlves kogesin – ja nutsin. Need on olnud pisarad, mida ma suutsin lapsena tagasi hoida, sest ma ei saanud end nõrgana näidata, mul tuli olla tugev – need tulid kõik üles – ja tulevad tänaseni.
Ma usun, et mind päästis minu kirg ja soov luua, tegeleda loomadega ja olla ühenduses loodusega. Peagi olen valmis teenistusest lahkuma ja tagasi OMA TEELE minema.
Samuti oli mulle lapsepõlves toeks mitte praeguste noblessnerite-vanalinna-teadlike toksiline positivistlik roosa mull, vaid mu enda sisetunde kuulamine ja usaldamine.
Elades keskkonnas, kus tuleb pidevalt valves olla, teadmata, mis järgmiseks juhtub ja toimub – lapsel arenevad tundlikkuse meeled. Mina näiteks oskasin ära tunnetada kaugelt, mis tujus vanemad on, millal, kas ja mida ma tohin rääkida ja millal on parem olla võimalikult nähtamatu.
Tuleb tänases ametis abiks. Sellega end hetkel ka lohutan, kui tunnen end oma tõelisele kutusmusele, loomingule koos loomade ja loodusega, truudusetuna.“

Oleme kõik truudusetud.
Naine meenutas peksasaamisi isalt – viimast korda rasedana.
Naine mäletas eksi käest peksa saamisi vähe, sest need olid nii jõulised, et ta kaotas teadvuse ja oli pärast õmblemiste ja lahastamiste tõttu narkoosis ja narkoosijärgses udus.
Kuna ei mäletanud, oligi võimalik end pikemalt petta. Ja ühtlasi peksjale truudust murda.
Murrame kaasale truudust kujutlusega paremast temast.
Elame sohki potentsiaali ja unistusega kellestki, keda kunagi olema ei saa.
Elame lastest rasketel aegadel mööda ja üle – meie, tublid tüdrukud, päästame mõnd mehemölakat. Päästame tema tegelikku võrratut isiksust valla seni, kuni tema meie ja meie laste peal tallab.
Rasketel aegadel… Naine kägarda Naispolitseiniku kirja kokku.
Moel või teisel on ajad alati rasked.
Ta pani kirja põlema.
Kiri oli oma töö teinud.
Nii kirjutaja kui lugeja heaks.

Truudusetus, truudusetus, truudusetus…
Mu õde ütles, et minu uue mehe auto seisab pidevalt kutsekooli ees – miks? Umbes nii, et huvitav, kas see väljavalitu on seal kutsekas õpilane või õpetaja…
Elasime juba ammu temaga koos.
Siis tuli välja, et meie haaremist üks, tema ühe lapse ema, käis kutsekoolis ja sultan-suuremeelne käis tal vastas.
Meie haaremi see naine vastas teenetele omakorda sellega, et meie ühiselt sultanilt piisavalt raha teeneid saamata helistas mulle. Rääkis üksipulgi, kuidas sellelt mehelt teened kätte saada. Tuleb õlgu masseerida ja suhu võtta… Ah?
Kuulasin neid telefonikõnesid kangestunult. Iga kord otsustasin: nüüd on kõik.
Nii palju kordi oli meil juttu, et läheme lahku, müüme korteri, mina saan kasvõi väiksema – jagame vidinad-kodinadja igaüks oma teed…
Tema vastas seepeale alati irvitades: hakka minema – astu välja – mine!
Teadis, et mul polnud kuhugi minna.
Juba teine mees mu elus tegi nii, et korter jääb temale – mina peaksin lastega kolima. Ma ei suutnud seda lastele teha. Kõik meie manöövrid käivad üle laste, laste arvel.
Oh palun, mitte jälle!
Mees teadis seda.
Tuli buumi aeg. Korterite hinnad olid laes, uurisin hindasid – ka meie korteri väärtus oli lakke tõusnud.
Otsisin väljundeid, mis mind päästaksid sellest hullusest.
Otsekui õhust haistes, et ohver kipub käest lipsama, teatas mees, et tema sõber ehitab. Teeb uusarendust ja annab ära hea hinnaga täiesti uues majas suure korteri – millele saab kaasa suure rõdu.
Uskusin, et keskkonnavahetus aitab.
Panime praeguse korteri müüki. Ülikasumiga. Ostsime korteri 480 000 krooniga – ja müügihind oli 1 408 000 krooni.
Nii me müüsime korteri.
Läksin notarisse. Mina läksin, sest korter oli laenu tõttu ju minu nimel.
Jäme ots oli minu käes… Oi, kui hästi sul läks, et sa endale nii rumalat ema ei saanud!!!
Mina uskusin ja usaldasin. Olime sinu ebaisaga kokku leppinud, et müügist saadud raha läheb uude korterisse, nii et pangalaen saab väiksem. Naiivitar olen – uskusin…

Naine piilus oma enese loodud kodulehekülge. Tema puhkeküla…
Ta ei olnud kaks aastat söandanud vaadata, mis tema töö ja rahaga, elu ja energiaga rajatust saanud oli. Lootis ja kartis, et sellest pole mitte midagi järel.
Kogetu koorus kihthaaval tänaste teadmistega Naise tõelise tänase Minu ette. Just päris Minu. Selle, kes õnnetu naiivse-armastava-tüssatud minakese õla taga oma aega ootas.
Andestan, aga ei unusta. Kihvatab, tülgastab – andestan taas – olen protsessis.
Unustada ei saa – kuidas sel juhul kogetu omandada. Andestan. Veel. Taas. Jälle.
See on sügav lõpetav andestamine, mitte rumal tee-veel-tüüpi andestus.
Iseendale andestan. Oma enese kasina kohtlemise.
Näe, kõndisin selle järve kaldal kord unistuste kannul… Seejärel tatsasin siinsamas selleks, et ühele komplektile vaheltharimise rippriistadele järjekordne kodu luua. Misjärel oli vaja elukutselisele kannatajale-kahjukülvajale-kurjakuulutajale näidata, kui kaunis kõik saaks, kui mulle, endale ja unistusele truu oleks. Pidi olema inspiratsioon luua ja õndsaks saada…
Naine helistas Kirjanikule, et jagada rõõmu iseenda üle saavutatud võidu üle.
„Tore, et jagad,“ oli Kirjanik tänulik. „Teiste vibratsiooni tõstes tõstame ka enda sagedust. See kehtib meie laste, õpilaste, koostööpartnerite – üldse kõigi helgete meist olenejate puhul.“
„Seda enam, et me mõistame üksteist. Peegeldamiseks meid teineteisele saadeti,“ kinnitas Naine.
„Oleme sinuga sarnasemad kui seda ühist teekonda alustades aimasin,“ tunnistas Kirjanik tasakesi. „Sain siin just äsja teada, kuidas päriselt ja tegelikult ka elukutseline tarbija ei mõtlegi midagi peale puuduse ja kaose looma hakata.
Meie, tööloomadest loojad, mõtleme, et vaesekesel on olnud nii raske saatus – kindlasti paraneb… Ta ise ongi nii enese kui kõige ja kõigi ümbritsevate halb õnn.
Laseb teistel oma unistusi täita, kuni on lisaks kõigele muule ka need viimsed unistused maha joonud.
Sööb süüdimatu kahjuisana laste kausikestest nende toidu oma täitmatusse, aga see-eest ainsagi lihase ja toonuseta põhjatusse vatsa. Konkureerib ja armukadetseb kasulastega kasvava kurjuse tiivul.
Hoiab oma süvenevate psühhoosidega alalise terrori musta varju mastis.
Et must auk lapsi koos mahajoodud maade ja majade, autode ja auga endasse ei imeks, viib naine nad minema, nagu sõjapagulane – ent kahjuisa ei märka ka siis, kui õnnetuks ta kõiki teeb.
Tema on igaks kolmepudelipäeva õhtuks maailma parim sõnameister-ehitaja-mehhaanik. Ta ei näe, et kõik, mis puutub, sitaks muutub.“
Nii Naine kui Kirjanik nägid mõlemad läbi kõik oma mehed.
Nad mõlemad lasid neil end nii osavalt sisse mässida, et jäid lootusetult lõksu.
Mõlemad tegid mitme mehe eest tööd, rügasid rõõmuga – aga samas ka orjasid oimetult – nii, et ei märganud, kuidas neid aastaid ära kasutati.
Ei olnud Naine oma vändagängstat ega Kirjanik kõigi võimalike kuritarvitamiste sõltuvuses viinaorja kohates üdini pimestatud!
Mõlemad tuhisesid olemuslikult süvakatkiste meestega koletise ballile ja jäid sinna pikemalt peatuma.
Nii Kirjanik kui Naine ehitasid majad – lausa linnad – ning olid selles pühendumises nii vaimustunud ja kurnatud, et polnud mahti ei tehtust rõõmu tunda ega miskit tegelikku märgata ega ärgata.
„Kas mina olen süüdi, et su abielu Hurmuriga untsu läks – ütle ausalt?“ nõudis Naine.
Ta saabus Kirjaniku koju kolm aastat tagasi – seda raamatut siin kirjutama.
Hurmur oli erandkorras kaine ja karismaatiline, tore ja taktitundeline, hoolitsev ja… hurmav.
Mõni kuu hiljem pakkis Kirjanik lapse, asjad ja eluloo ning kolis minema.
Ostis oma talu müügist saadud – ja Hurmuri võlgade maksmisest jäänud – raha eest maa ning ehitas sinna merekonteineritest kodu. Kolmkümmend tonni võlga jälle kaelas.
Ei olnud Naine ses paratamatus lahendite jadas süüdlane, vaid tänuväärne triger.
„Sinu lukku sügavalt sisenedes hakkasin ligi tõmbama analooge – mis teemal sinuga just sünkisime – samasugused lood ja saatusekaaslased lendasid igast ilmakaarest ja kanalist laivi,“ tänas Kirjanik Naist südamest. „Olin lugude luubi all. Nägin end lõputuid talguid korraldamas ja üleinimlikke tööpäevi tegemas – sentimeeterhaaval kõik iidsed hooned puhtaks, võsa maha, haljastus korda – puhtaks-puhtaks-puhtaks! Abilisteks põhiliselt naised ja lapsed. Nendest sai minu noortestuudio ja kultuurikeskuse hing.
Hurmur pidas paar tundi vastu – pärast lõunapausi tahtis tuttu ja läks tigedaks. Purju loomulikult ka. Ta hakkas juba esimestel kooselukuudel kadedalt vastu töötama ja oma unistuste täitmisel mulle sihilikult sitta raiuma.
Lõikas aastahaaval mu elujõu ja senise sõpruskonna minust lahti. Kuritarvitajatele omasel kurikavalal kombel muutis kooselu endaga kainena võimatuks – nii et minustki sai kaasalkohoolik mõlemas mõttes. Nii toetavas kui kaasategevas tähenduses. Temast täpselt poole väiksemana pidin selle kätte korduvalt surema.“
Kui Naine ja Kirjanik raamatu loomist alustasid, oli pandeemia.
Naine e-äris, Kirjanik pärast mitmeaastast Hurmurile pühendatud raamatute pausi taas ridamisi paari teost kirjutamas.
Kui Naine alustas kogemusnõustaja karjääri, imiteeris Hurmur ettevõtlust mitmel kontinendil, lastes kõiki ja kõike tuimalt üle. Saamata aru, et lasi – ups, a mina vä…
Analoogselt miljonite naistega nägi Kirjanik, kui kohutav inimjäänus see mees – nagu miljonid analoogid – on. Tema mürgisest fluidumist – suuresti lapse nimel – olulisel määral Naise raamatu gruuvist julgustatuna – minema kolides muutus kõik.
Kirjanik ehitas imelise väega kodu. Läks kolme kooli korraga õpetajaks. Seedis ja jäädvustas selles raamatus leiduvaid lugusid.
„Meie, nartsissiste orjavad empaadid, adume, mis oli Jumalal meest luues plaanis ning usume: mina suudan ta mudast tõsta ja päästa,“ tunnistas Kirjanik, et kogu arukuse taustal suisa piinlikult tavaline on see värk. „Tema suvatseb enda, oma tohutu majapidamise ja sujuvalt meie õlule veeretatud ettevõtluse teenimist lubada, kulgedes voodi, külmkapi ja viinapoe vahet.“
Naine täiendas: „Sina korvad vääritut vampiiri orjates oma oletust, et sa ei ole piisav ega vääri. Misjärel korvad kõike, mis vaese mehelaadse tootega-õnnetukesega tehtud on. Loodad käestlibisevate aastate kaupa, millal ta ometi terveneb.“
„Eelmised naised ootasid aastakümneid sama,“ muigas Kirjanik kibedalt. „Siis korvad oma lastele seda, et pühendusid nende asemel manduvale maniakile.“
Naine võttis korvide teema sujuvalt üle: „Lastest on seni, kuni ema hiidbeebit imetab, kasvanud illusionistid. Nad leiavad, et neile tulebki kõike korvata ja võimaldada.
Oledki korvamise korv.“
Kirjanik noogutas nukralt: „Paadunud monster aga püüab pärast seda, kui olete ära kolinud, ikka sekkuda ja korraldada, hirmutada ja tasakaalust välja römiseda – ta pole arugi saanud, et oled ära kolinud ja eluga edasi läinud ning töötad 7 kohal, et temaga kaotatu korvata.
Korv värk.
Tal on pidev energia puudus – ja nii ta aina torgib ning võimaldab sul üha andestada ja taas tuvastada, millised energianiidid on veel läbi lõikamata. Ostab piltlikult öeldes sulle kingituseks labida, et sa kalli kingituse eest tänulikuna tema peenrad ja kraavid kaevata saaksid.“
„Lõpuks iseendale haua ka,“ turtsatas Naine. „Ja saa jääd nii sitta kanti üksi, et ei saa pärast illusoorse abielu ehk häbielu kräššimist enam aru, miks sa küll arvasid, et täiskasvanud lapsed on sinu sõbrad. Nad on selle sõbrad, kellega sõprus on parasjagu kasulikum. Enamasti mitte ema. Seega on nad – ka oma kaasasid su vastu keerates – vaenlased meie tagalas.“
Kirjanik soostus – kes küll selle väljendi välja mõtles – ning lisas lause, mis süvendas kaheraudse sõnastamise sootuks süngeks: „Lastest ei moodustu meeskonda – nemad on kogenud, et ema ongi alaline korvisaaja. Pidevat korvi viskajat, korvi saajat, korvi kandjat võibki vastavalt kohelda…“
Naise ring ümber sellesama järve – seekord iseendale – puhastas välja klaari teadmise: mina suudan kõike.
Nii, nagu ei-tea-kelle-elu hingitsev puuk kustutab eos iga tõusu – küll aga süütab pidevad tulekahjud-varingud-purustused – on Naise jaoks kõik loov ja tõusev võimalik. Siis, kui Naine on mina ise ja võtan oma elu täiega vastu.
Korvamiste korvid on täis – mina olen!
„Mina kuulan Minu sõna: mina panen piirid paika,“ tundis Naine end paarkümmend aastat nooremana. „Mina kehtestan piirid ja kaitsen neid lõrisedes. Mina ei ole enam kõigi vastu heldelahke ega luba enam kõigile kõike, et armastust pälvida.
Kuula Mind, mina!“
Demokraatiat ei saa teha laste ja lollidega – helget unistust täita ega muinasmaad luua ei saa nendega, kes vaid tarbivad-tuduvad-võtavad-vinditavad-kasutavad-käkerdavad.
Ei!
Paradiis on see imeline koht, kus töötavad ja loovad kõik – ning tänu selele hindavad-väärtustavad-tunnustavad ka teiste Eedeni aia asukate tööd. Vastasel juhul langeb paradiis põrguks. Väsimus ja ahastus jäägu teisele poole piiri. Stopp! Seis! Ei.
Kirjanik kuulas Naise ära. Iseenda veel enam.
Vaikis. Ohkas. Tunnistas.
„Ei ole minu asi, et võssakasvavas pargis aretatakse pärast mind peale vohavaid „väärisvahtraid“. Pole minu asi seegi, et jõgi kavatseti lasta tagasi niigi varemeteks vajuva hoone alla kanalisse. Ma ju teadsin ette, et pärast minu lahkumist võib hiina turbiin enne või pärast järjekordset viirust ju kohalegi jõuda – aga isetehtava juhtmestikuga selle hiina piina ühendajat enam pole. Veel enam, selleks ajaks pole enam elektritki…“ ei lasknud Kirjanik end Naise üha enam pärani avanevatest kohkunud silmadest häirida. „Jajaa, vool lülitati meie Artveskist välja. Minu armastatust sai vanatädistunud viinaori… Eelviimasel kohtumisel tegi ta mulle imelise ettepaneku kahe aastaga punkriks pööratud lagamägedest-taarahunnikutest-räpakuhjadest taas kultuurikeskus puhastada ja tööle panna. Lollitas selle luuluga mu lapsi ka. Hea, et nad ei jõudnud erinevatel ehttemalikel asjaoludel lepingut sõlmida.
Viimasel kohtumisel püüdis mu langenud ingel, kännis kuningas minu riidast kaminapuid virutada. Järgmisel päeval lülitati „kultuurikeskuses“, millest jäi järele haisev Alertveski, vool välja.“
Erinevalt Naise kolleegist-Pakkijast ei jõudnud Kirjanik olematu voolu eest armatseda. Kuna numbrid polnud tema stiihia, laotas ta Naise ette raamatuloomise, puhastumise ja lõpetatuks põdemise käigus üles kirjutatud arvepidamise.
Juriidiliselt ei kõlvanud see muuks kui õrnamate õnaruste tupsutamiseks.

Kulutused, investeeringud ja massiivne tööpanus sai tehtud heauskselt, Hurmuri valedest-vassimistest-varjamistest eksitatult.
Talgud – inimesed, riistad, toit jmt – 7 talgud a 1000 – 7000 eurot.
Nende käigus ruumhaaval puhastatud ja kultuurikeskuseks kohandatud hoone on täna veel lagunenum-korratum-kõlbmatum kui toona alustades.
Pärijatelt ostes hinnati hoonetekompleks hinnaga 180 000 – projekthaaval väärindamise asemel on 2 viimase aastaga ebaadekvaatne omaniku esindaja amortiseerinud objekti –
pärast avariiohtlikuks vajumist ja varisemist, vammi ning järvepaisu seadusetuks muutumist, elektri väljalülitamist, pääste- ja muinsuskaitseameti sekkumist on jääk 80 000 eurot.
Pais kuulub praeguse seisuga lammutamisele objekti omaniku raha eest,
tagastamisele läheb selle ehituseks kulunud 300+ tuhat eurot – kogukond kaalub ka nõude esitamist jaanuarikuise üleujutuse tekitamise pärast tekkinud kulude asjus – uppunud keldrid, nende tühjendamine-päästmine.
Stuudio MINA OLEN käivitamise projektide kirjutamine ja omafinants – 7000.
Hurmuri raske joobe tõttu läks piinlikku praaki salvestus-etendus – 3 kaamerat, droon, 2 operaatorit, režissöör, sõidukulud – 5000 eurot – häbiväärne materjal on tervikuna alles – võime ära monteerida koos seisundist tulenevalt lõhki rebitud püksitagumiku ja sealt välja tolgendava kellapargiga.
Ekvatoriaalreis kultuurisuhete-ettevõtluse huvides – laenu 3000 võttis Kirjanik isiklikult.
Kulud muistise heauskseks korrastuseks: sillaehitus 1000, elupuud + mullad-väetised – 1000, aiad 500, killustik ja kopatöö – 500, töömees – 500, esimese korruse elekter 1500, teise korruse kaablist puhkenud tulekahju haldus 500, teise korruse elekter 1500, veevärk 1000, pargikorrastus-küttepuude tegu-tõkkepuu 2000.
Objekti korrastamisel-teenindamisel kasutati ja hävitati Kirjaniku Belaruss – 5000 – lõpuni kasutati – ning jäeti politseile teatamata, kui Hurmur selle tutvuse alguses deliirses seisundis ärandas.
Hurmuri kauplust teenindades amortiseeris Hurmur viimseni kaubiku Citroen Jumper – 3000 ning kasutas Kirjaniku kütust 1000 liitrit – praeguse hinna juures 2 eurot liiter…
Kaupluse rajamiseks, seinamaalideks, mööbli-sisseseade jne peale kulus märkamatult 5000 eurot.
Hurmuri rentnikuna panustas Kirjanik heauskselt 40 kuud, loovutas igas kuus tööjõudu, vahendeid ja tööriistu keskmiselt 2000 euro eest kuus – abiellumine muutis mõnevõrra olukorda.
Nagu ka see, et avariitöödeks kandis muinsuskaitseamet Hurmuri erakontole avariitoetuse 36 000 majaaluse kanali renoveerimiseks.
Sellest reaalselt kasutati 6000 – ekvaatoril „äri tehes“ kulutas Hurmur süüdimatult ülejäänud toetuse oma laenudele-elamisele-sõitudele. Toetuse eest ostis Hurmur farmeriauto Volkswagen Taro – 4000, traktori T-20 – 1000, finantseeris tagumise tee ehituse – 2000, maksis elektri – 2000 – peagi selgus, et seda kõike toetuse summat kõrvaldades.
Puudujäägi ilmnedes maksis Kirjanik 16 000 – seetõttu oli konteiner-stuudio-tagala rajamisel tarvis võtta 30 000 kodulaenu.
Pandeemia tõttu sulgus stuudio, et töötukassa vahendusel RMKsse hooajatöödele minna, astus Kirjanik oma 10aastase OÜ juhatusest välja. Lisaks mahhineerimistele andis Hurmur selle OÜ vahendusel kaasosalised inkassosse ning Kirjanik sulges endale kuuluva OÜ – kahju 5000.
Enne abiellumist ilmnenud valed-vassimised oli lootus abielludes maandada. Ent ettevõtluse osalused jagas Hurmur ümber otsese korduva võltsimise teel. Investorid kulutasid ebapädevalt ära 300 000, kuna projekti juht oli pidevalt ebaadekvaatne ja kaotas usalduse. See kahju on veel käsitlemisel. Litsentse pikendama minnes püüdis, aga ei saanud Hurmur ettevõtet vasakule müüa – ärandas ja turustas vaid masinad hinnaga 100 000.
Pärast lahutust endale ja tütrele konteiner-varjupaika rajades kulutas Kirjanik Hurmuri pideva sekkumise tõttu ca 5000 eurot ülearu, kuna haige naaber demoraliseeris pidevalt töömehed, jootis neid, segas ehitamist „abistamisega“, sundis endaga tunde istuma ja aega raiskama.
Lisaks toimusid mitmeid haige psüühika pahatahtlikkusest tingitud juhtumeid: Kirjaniku lapselastel soovitas Hurmur keelega proovida, kas nende toa seinal lahtiselt turritavad juhtmed on voolu all – olid – õnneks sai vanaema vahele. Kirjanik ise sai duširuumis boilerilt löögi, mis viskas ta duširuumi uksest välja. Töömehele söötis Hurmur endale määratud tugevaid rahusteid ja jootis õllega kanget alkoholi, nii et töömees vaakus 2 päeva hinge. Hõimlane sai samuti pahatahtlikult naabrilt tablette – oksendas 2 päeva. Teine hõimlane… Rahu talle…
Lisaks pidevad aedade maha sõitmised, autode lõhkumised – kahjud 3000 eurot.
Teadliku-tahtliku altvedamise tõttu asjata kasvatatud lehm ja vasikas – 1000.
Kirjaniku tütre sünnipäeval maha niidetud 5 aastat kasvatatud kuumaasikad 2000.
2 viimasel aastal on Hurmur hoidnud Kirjanikku pideva psühhoterrori all –
majas sees toimunud 3 ja õues korraldatud 2 põlengut on põhjustanud foobia, liiga lähedal resideeriva psühhopaadi luulud põhjustavad pideva sms-ide ja kirjade voo, mis tingib 3 kohal töötava Kirjaniku lisastressi ja läbipõlemise ohu – vajalik toksilisest suhtest tervenemise teraapia – 5000 eurot.
Füüsilist vägivalda on olnud ühel korral – mitmete pealtnägijate juuresolekul –
kägistamine ja hoop põlvega selga, mille järelmõjud osutusid püsivateks.
Igale poole kirjutamised-helistamised-postitamised deliiriumis on kahjustanud Kirjaniku töövõimet ja renomeed vähemalt 30 000 ulatuses.
Hagemine ületaks uudisekünnise samal hetkel. Investorid pole veel otsustanud, mida endale põhjustatud kahju 300 000 pluss varastatud puurmasin – lõpptulemusena teha. Kuna Hurmur ei vaja enamat kui voodi ja alkohol, ei pea Kirjanik õigustatuks oma poja soovitud benevolent-lahendit – Alert-olukorras tondilossi rentimist. Alkohoolikul on peavari vanemate juures. Tsiteerides tema enese ema – tegemist on lootusetu musta auguga, kellele tuleb kehtestada edasise vandalismi keeld ja tõkend.
Elektrita, paisukasutuse loata, varisemisohtliku, küttekollete-korstendeta hoone edasise saatuse määravad ka pääste-, keskkonna- ja muisnsuskaitseamet.

„Ring on täis,“ ütles väga kahvatu, ent hämmastavalt ükskõikne Kirjanik. „Ta on alati selline olnud. Mulle on meie raamatu kirjutamise aastate jooksul pisiasi-haaval meelde tulnud asju, mida toona enda eest varjasin ja salgasin.
Meie kooselu alguseks oli ta ära kulutanud seniste investorite raha ja eelmiste naiste armastuse ning kolis nunnusti minu juurde ülalpeetavaks.
Poodi suutis ta mõne kuu pidada – suuresti minu sponsorluse abiga – misjärel jõi selle teiste tegijate kätte. Aamen. Seejärel investeerisin kultuurikeskusse kõik, mis kirjanikuna teenisin. Pluss projektirahad – millele omakorda peale maksin. Lisaks viis aastat iga päev vähemalt kaks tundi toas, kaks õues mitme inimese tööd koristaja-kojamehe-jne-na oma enese raha eest.
Minu leitud investorite rahad kulusid tühjalt, kuna ta kaotas nendega koos safaril kiiresti usalduse ning iseenese tarkusest jahmerdamine tegigi kõigile osapooltele dünamo. Minule – ja üldse vasakule-paremale kantud summad tulid muinsuskaitse toetuse arvelt – oma talu müües ja maksin selle kõik kuhjaga kinni.
Töölkäimise katse mööblivabrikus päädis minu raha eest ostetud farmeriauto uputamise ja vallandamisega pärast legendaarseks saanud lausjoomisi töö juures.
Viimasel safaril parseldas Hurmur maha investoritele kuulunud puurmasina. Maksis selle eest oma võlad ja ostis krüptomaineri + 6 kaarti. Nüüd on masin ja kaardid müüdud. Minule teatas vabalanguses joodikpensionär, et kuna olen sisse kirjutatud tondilossi – mis on paari aastaga tagasi lagunenud-laastatud minu-eelsesse seisu, pean mina pargi tagasi korda tegema – kusjuures kui vargsi tegin, inises, et mõnitan teda, kopli korras hoidma – kuni pria toetuse all olen, kahjuks peangi hoidma – maja tagasi puhtaks ja ilusaks tegema, mitte hädaldama, et jäle on, tema õrna närvikava ja halva tervise huvides aeg-ajalt võimaldama tal voodis ennast tervendada…
Lühidalt – nüüd pole enam krüptomainerit, mille tõttu ta peaks tondilossis kügelema, sest mujal toodab see liiga palju kuumust. Ühtlasi pole ainsatki pilbast talvepuid. Aga pole ka küttekoldeid – kõigil on augud sees ja korstnad olematud. Pargis on 7 kuiva saarepuud nii, nagu nemad seal on. Allee untsus, õunaaed tuksis. Aga tema küsib jäänuse eest 250 – või oli see 300. Nüüd on nii tervis kui tegelikkus selgeks teinud: hakkame lõpetama, koristaja on ka inimene.
Tegeliku 80 eest ostjad võivad lahkesti end valmis panna.
Igalt poolt katki ja sinikaid täis monster, kes oli mu elu hurmavaim-imelisim mees, kakerdab keset purustatud tööriistu, räppa ja laga, taarat ja rüvetatud ehitusmaterjale loogeldes loojangu poole.
Ja mina?
Mina olen truu õpetajatööle.
Võibolla kandideerin järgmisel korral – 4 aasta pärast – riigikokku. Siis on mul 7 aastat õpetajane täis – nii, nagu 7 aastat armastust Hurmuri vastu on… tühjad. Tema on täis. Surmani.“
Kirjanik ulatas Naisele vastset lugemist ja kaasa mõtlemist.

Preestrid, plaastrid ja kerjused

Mina kandideerin – ja lähengi! – parlamenti, kui praegu valitav riigikogu saab ometi kord hakkama hääletamiskorra muutmisega. Parlament peab olema rahvajuhtide kogumik. Neid on seekord kõige enam Eesti200 nimekirjas. Ent tegelikult ei peaks rahva esindajad üldse mingisugustes nimekirjades tunglema – iseendana peaksime kõik nii kandideerima kui riigikokku valituina ise oma mõtte, sõna ja teo eest vastutama.
Seekord seda veel ei tule – ikka need ammu ammendunud erakonnad, ikka häälte delegeerimine. Soiveri valid, Ratta saad. 30 aastat oleme rääkinud, et tahame ennast esindama ja täiega vastutama seda, kellele hääle anname.
Kuni hääl läheb mängeldes oma teed, tõelised rahvajuhid kas ei kandideeri või jäävad ka peibutuspartidena hääli korjatas etteteadlikult oma ametile truuks ka kandideerides. Mis on paratamatult pettus – jah, saab oma seisukohti tutvustada – ei, tegelikult parlamenti ei taha…

Kirjanik kantsleriks
sobib küll. Õpetaja oma inimesi reeta ei saa.
Kui pandeemia mu kultuurikeskuse ja noortestuudio servi seisma pani, valisin õpetaja ameti. Praegu jälgin päevast päeva Kehtna KHKs, Rapla Täiskasvanute Gümnaasiumis ja Emajõe keeltekoolis tunde andes, kuidas valimis-gängide programmides käib mingi ebamäärane eesti keele ja kultuuri eest võitlemine.
Poliitkambad ei kujuta ette, millega me koolides tegelikult võitleme. Tõstame toonust – inimesed on kurnatud, stressis, masenduses – et keele ja kultuuriga üldse löögile pääseda, annavad õpetajad endast kõik ära. Erinevas eas õpilased oma erilisuse ja erisustega harjuvad oma õpetajaga.
Kui see nüüd oma õrnad hinged ära annaks, oleks asi keele ja kirjanduse eest võitlemisest eriti kaugel – rängalt ebaeetiline. Meie, õpetajad näeme, kuidas vene vm emakeelega õpilased näevad liiga järsu ülemineku puhul riigikeelsele õppele vaeva keele, mitte õppeainetega – ning langevad seetõttu välja valimikust, kes pääseb kõrgkooli, Eesti riiki uue põlvkonna proffidena teenima.
Parlamenti pürgimine on teatud ametite puhul igal juhul reetmine. See akt ise juba annab teada: arvasite, et olen teile pühendunud siin koolis? Hihii, arvake uuesti – olen valmis üles mägedele lahkuma.
Kui peibutuspardike valituks ei osutu, saab alati turtsuda: häh, ma tegelt ei tahtnud ka – nalja tegin!
Sel juhu on õpetaja kõige lubamatum – rumal! – ka veel. Nimekate-teenekate häälepüüdjate tänamatu roll on ju teada – õpetaja ei saa nii rumal olla, et usubki end meepoti manu pääsevat. Õpetaja muide pole tegelikult nii rumal ka, et jääb uskuma palgatõusu pudrumägesid. Meie, keset tegelikku elu teenivad eesliini-sõdurid teame, et palgatõus ei küündinud inflatsiooninigi.
Õpetaja ei ole ablas kerjus. Sõda on sõda koos kogu kaasneva kobarkriisiga.
Haige valimissüsteem tuleneb meie endi pühast nuumloomast – ebardlikult suurest ametnikearmeest. Häälte delegeerimine ja paljud teised ebaloogilised-ebainimlikud-ebamõistlikud jurad on 120 000 ametniku ülalpidamise tõttu muudetamatu. Paindumatu „jumala“ hääl koriseb Brüsselis, delegeerib delegeerijatele delegeerimise – nii et käsuliinid ja direktiivide liikumise jada moondub hoomamatuks, hõlmamatuks ja muudetamatuks.
Eks inimesed ise ju ka püsivad viimse võimaluseni ebamugavusstsoonis. Lapime ja plaasterdame harjunult hullu olukorda. Ent plaaster tõmmatakse maha – praegu just – seda kogetaks üksi ja hulgana. Lendab karvu, nahatükke, mäda ja verd,
Mida valgem valgus lapitud ja lahastatud luukerele langeb,, seda pimedam pimedus ja ropem roppus. Kusjuures plaastreid ja lahaseid maha võtvad valgused on kõige ootamatumates ametites.

Preestrid
teenivad ilma ja inimesi mitte ainult koolis ja pühakojas. Nad vaatavad meile vaatamata kõigele helgelt naeratades-kõnetades silma poekassas, kõõluvad õnnetoojatena korstna otsas, teenindavad meid taksoroolis, boldivad-voldivad ja peavad mesilasi.
Võibolla need uue aja preestrid mõnel juhul taktitundeliselt ja tagasihoidlikult vahel ka jutlustavad. Võibolla esitavad küsimusi. Võibolla lihtsalt kuulavad ära.
Igal juhul on nad õigel ajal õiges kohas – ja kõik võib olla.

Plaastrid
ja lahased, mida praegu korraga ja kordamööda eemaldatakse on nii riiklikud, isiklikud kui hõimulised ja perekondlikud. On valus ja vastik, kui illusioonide alt tegelikkuse paised vallanduvad.
Ükski mäkaiver ega lokktatt ei hoia enam kapiuksi kinni ega katkist vuhvlit koos, kui luukered tahavad välja ning tõelisus kutsub tervenema. Suurpuhastuse ajad, Kui vaja, siis vaja.

Kerjused
tänavapildis kõnetavad meid valimisplakatite koorilauluna, mille all vana kooli mütsimehed almust ootavad. Midagi tegelikku ei tee kumbki, üks kerjab häält, teine münti.
Sellepärast politsei lapsele palavikurohu ostmise nimel musitseerivat tänavamuusikut ründabki – ometi muusik vähemasti loob midagi.
Plakatitel naeratavad suud ja paanikat paljundavad silmad anuvad: vali mind (tagasi) suure palga juurde, muud kui Toompeal telefonis passida, nuppu vajutada ja käsukorras kätt tõsta ma ei oskagi. Laenud-liisingud kaelas ja naise nõutud positsioon vaja saavutada, viimane viiskümmend tuhat läks plakatite alla, palunpalunpalun vali mind – ehk pääsen lausa Brüsselisse – nõudliku naise juurest eriti kaugele eriti kõrge palga ligi…
Seesuguse pumba juurde rüselemise lõpetab riigikogulase palga suhtestamine keskmise palgaga.
Mina isiklikult usaldan neid, kes on omal alal juba palju saavutanud – aga ka oma pere ära varustanud – nii et pole vaja mitmekülgselt andetuna maksumaksjat lüpsta.

Uus valitsus
kui peatse riigikogu tahte täitja on minu jaoks just oskustel ja teenetel põhinev. Paremat välispoliitikut kui Kaja Kallas meil pärast Lennart Merit olnud ei ole – teised ministrid hoidku ta muudest valdkondadest eemale.
Teiste ministritena näen inimesi, kelle puhul keegi kindlasti mõnest või mitmest aspektist karjatab: AGA. Jah, aga. Minu valitsus: Joakim Helenius, Hanno Pevkur, Kaja Kallas, Ivari Padar, Tõnis Lukas, Riina Solman, Liisa Pakosta, Eerik Nieles Kross ja Kalev Stoicescu.
Naisi vähe? Mina ei tule, olen õpetaja. Ustav oma ametile ja tänulik, et meie president kui esindusfiguur on sedapuhku soliidne, aus ja pühendunud isakuju – kniks, president Alar Karis!