Roos on liilia on nartsiss on roos on kannike on nartsiss
Praegu „juhtub“ nii, et meile räägitakse igas kanalis nartsissistidest. Kõnelevad nii psühholoogid ja psühhiaatrid kui ohvrid ning nartsissistid ise – nemad peavad end mõistagi tunnustamata geeniusteks ehk ohvriteks. Maailma teaberuumi nõustamisväljas on virtuaalsed talgud. Toimub vampiire teadlikult ja teadmatult imetanud doonorite vabastamine selleks, et nad saaksid teha seda, milleks sündisid.
Vabastamisele kuuluvad ka lilled, kelle nimetuste külge kinnistunud diagnoosid ja eelarvamused on semantiline-semiootiline halb õnn.
Nartsissism on enesestmõistetav tänamatu tarbimine, vägivaldne omastamine nii vaimsel kui füüsilisel tasandil. Seda asus määratlema Freud 1931. aastal, Fromm jätkas tema tööd ning meie teame tänu neile, mislaadi nabanööride lõikamine käib.
1955. aastal kirjutas Boris Kõrver muusika ja Ardi Liives sõnad Vanemuise teatri operetile „Ainult unistus“.
Vikerkaaretagune Helend Peep laulis aastakümnete jooksul mitmete põlvkondade alateadvusse kohu(s)tava süüdistamise ja enesehaletsuse ülemlaulu. Andero Ermel kinnistas selle märterliku ballaadi lõplikult, olles ise kõigist meie artistidest kõige orgaanilisemalt Elon Muski sarnane. Iga kokkusattumus on teatavasti märgiline!

Kõik roosid ma kingiksin sulle
ja õitega pärjaks su pea.
Ei ole sust kallimat mulle
ja paremat ilmas ei tea
kui sina, kes armastad elu,
kes tantsiskled lillede teel,
kui sa, kes ei tea, mis on valu,
ei tea, mis on murelik meel.

Nartsissistid on kaunid isendid, kelle eelistatavateks ametiteks on politseinik, inkasso, kohtunik ja artist ning kelle seas on päris pirakas protsent LGBT-inimesi vaguralt virilatest homoseksuaalidest sõjakate dräägideni.
Nagu näitab peavalumeedias üha korratav kampaaniavideo www.kiusamine.ee Priit Võigemasti esituses, tehakse ilusad hinged põlvkondhaaval erinevatel meetoditel katki. Kiusajad ja psühhoterroristid on ise kiusamist ja terrorit kogenud ohvrid, kes ise lõhututena seda mustrit veelgi võimendades edasi kannavad.
Tänased nartsissistide p(r)uugitud on sõna otseses mõttes Stalini lehmad. Sofi Oksaneni romaani pealkirjast tuntud tiitel kehtib nii sotsiaalpoliitilisel tasandil „vennasrahvast“ oma verega toitnud eestlaste kui nende rikutud psüühikaga järglaste kohta. Siberisse küüditatud ja/või isamaal dissidentidena kotitud inimesed kasvatasid katkistena katkiseid järglasi, kes teevad kõik, kes neid armastavad, katki, suutmata ise kedagi armastada ega millelegi pühenduda.
Purustatud psüühikaga emad sunnivad poegi oma unistust elama, adumata: sellest sundusest enamus lapsi terve hingeeluga välja ei poegi. Sulevad järgmisteks egomaniakkideks sirgunutena ema ja naise ning ka oma laste poegi. Nartsissistide taastootmise ahelale ei saa paraku öelda: „Ära poegi!“
Antiikmütoloogiline kaunismees Narcissos imetles iseenese peegeldust veepinnal. Psühhiaatrilise haigusena ilmnev eneseimetlus peidab õielehtede vahel piinlikku saladust nagu putukat: nartsissist ei armasta iseennast. Ta vallandab üleväärsusena avalduva alaväärsuse ahelreaktsiooni, kuna näeb tapvalt kadedana kõigis teistes seda, mis-kes ta ise iial olla ei suuda. Võõrasõel ja kahjuisal on lihtne elektri-kedervarre-varingute-mürkidega jupphaaval või pauguga tappa.
Nõnda rikub Ingmar Bergmanni „Fanny ja Alexandri“ piiskop peategelase lapsepõlve. Nii kõrvaldab Victor Hugo kurbloos „Jumalaema kirik Pariisis“ preester Claude Frollo konkurendi – aga ka ihaldatu. Ei saa mina, ärgu saagu keegi teine ka – koer heintel: ise ei söö ja teisele ei anna.
Enamus haigeid lillekesi arvab, et on gurud ja šamaanid. Ainsad, kes neid maandada ja kuundada, kahjutustada ja pareerida suudavad, on sigma ehk superempaadid ning loomulikult peavad egohaiged iseennast nendeks. Nii tappiski kade Salieri Mozarti…
Kui egotrippijate hämmastavalt arvuka armeega kokku sattuval indiviidil pole õnne olla sigma empaat, oletab temakene ekslikult, et suudab nartissisti päästa. See ei tähenda, et kahjur on juba hävitanud eelmiste päästjate energia, raha, armastuse, keha – ikka arvab naiivitar, et tema armastus suudab kõike.
Maailm on täis tublisid tädisid – harvem ka onusid – kes elavad nartsissisti elu ja unistust. Egoebard ise töötab kadedalt oma ohvrile vastu, jagades ümber ja purustades tema tööriistad, kodu ja kondid. Nartsissist ei loo iial midagi, ei pea lubadusi ega töökohti ning harval heal juhul on vähemasti naljakas, nagu Jack Nicholson ja Robert de Niro oma groteskseid rolle sooritades.
Oscar Wilde „Dorian Gray portree“ nimitegelane kardab, et kõik näevad tema vananemist. „Shreki“ prints – nagu enamus ebaprintsidest – loodab, et kõik näevad. Me kõik elamegi libaprintside elu iseenese pühendumiste arvel. Meilt võetakse enesestmõistetavalt teeneid ja kingitusi – neid armulikult vastu võttes põlastavad haiged egod täitmatute Karlssonitena: „Ma ise oleksin palju parema ostnud…“
Hirmunu hirmutab, täitmatu täidab ümbruskonna hindamatute lillede ja tapvate kingitustega, millega käestlibisev ohver tagasi osta.
Psühhopaatia ja maaniad rulluvad pahatihti tsunamina koos alko-narko-tablettide kuritarvitamisega. Lisaks on antisotsiaalidel-sotsiopaatidel enamasti ka gluteeni, valge suhkru ja piimavalgu talumatus, millest hoolimata nad just neid mürke oma vatsa vohmivad ning seejärel psühhoosis põrgulistena naisi ja lapsi klohmivad.
Sümptomite lipulaev on liiderlikkus – kes siis Casanovat ja Don Juani (Giovannit) ei teaks. Moliére´i hurmavad naistenoppijad võtavad-jätavad neitseid ning Mozart on sellest rüvetamisest midagi elegantselt vallatut komponeerinud.
Kui aga naine sama teeb, on ta nii ühiskondlike suhtumiste kui kirjandusteoste silmis ja sõnas lihtsalt lits.

Kuid ometi pole mul anda
sull’ midagi, mis on su soov,
ei suuda sind õnnele kanda,
ei sinule päikest ma too.
Mu elutee okastest rada,
kust lillesid võtta ma saan?
Ma okkaid sull’ pakkuda tahan,
ei võta neid vastu mult sa…
Me kõik oleme mõne isiku puhul kujutlenud: mina suudan ta päästa. Kui ei suutnud ning ellujäämise instinkt sunnib põgenema – ja enamasti vajab seejärel ka pikka teraapia-protsessi – on meil sageli otsa ees või õla peal värske silt. Liilia.
Järelikult kurtisaan, konkubiin, hoor, prostituut, lirva, libu, lita, hatt või lihtsalt lits.
Honore de Balzaci „Liilia orus“ kujutab naist kui pühakut ja armukest. La Traviata Violetta – kannikese! – sümbol on liilia ning teatriloožis annab ta enda ees lebava lillekimbu värvivalikuga teada, kas ta on saadaval või on tal mõjuvad põhjused täna mitte töötada. Meie seostame tänini pahaaimamatuid lilli müüdava „armastusega“.

Ma tean, sa varsti must lähed
ja naeratad teisele siis,
ma tean, mind armastad vähe,
on sulle ükskõik minu piin.
Ei suuda sind keelata minna,
hääd õnne sull’ eluteel!
Ei kunagi jõua ma sinna –
õnn võõras on minule!

Encyclopedia Britannica:
„Need, kes lugesid kuulsat Alexandre Dumas’ romaani “Kolm musketäri”, mäletavad, et häbiväärne jälg oli Milady kehal, nimelt liilia mark tema õlal. Prantsusmaal oli sellel lillel eriline tähendus. Fakt on see, et frankide kuningas Clovis I Merovingian (r. 481 – 511) hakkas tunnistama kristlust ja legendi järgi kinkis ingel talle kuldse liilia.liiliad oma vapil peavad olema lahke, õiglane ja aus…”
Keskajal sai liiliast Prantsusmaa ja kuningriigi embleem. Kuningas Louis VII (valitses 1137–1180) kandis selle lille kujutisega kilpi. Fleur de Lys (Fleur de Lys) – nn kollane liilia, mida kujutati Prantsusmaa vapil Kapeti ja Bourbonide all. Kui legendaarne Jeanne of Arc oli päästmas oma kodumaist Orleansi vaenlaste eest ja kohtus veel kroonimata Charles VII-ga, anti talle kuninga võimu sümboliks kuldsete liiliatega etalon. See üllas taim oli esindatud selliste linnade käe all nagu Wiesbaden, Daugavpils, Detroit, New Orleans, Firenze, Turu.
„Aga kuidas on naisega?! Halasta, jumal!
Hobune kukkus hetke kuumuses kokku!
Ja krahv hinge kergendamiseks rebib riide õlalt
ja kleit hiilib õlgadelt, ja õlal mark põleb!
Timukas oli meister ja nüüd – seal õitseb liilia!“
Tänapäeval on ülimalt moes kanda tätoveeringut kehale eneseväljenduse, süsteemivastase mässu märgiks, naha ebatäiuslikkuse varjamiseks. Bränding või tätoveerimine inimkehale on tuntud juba iidsetest aegadest, mil meistrid oma orje markeerisid. Ja keskajal „märgistati“ kambüüsidel töötavaid süüdimõistetuid, mida võis põgenemisel „rahvahulk“ ära tunda. Esimeses maailmasõjas häbimärgistati desertööre, kodusõja ajal valgeid kommuniste, Teises maailmasõjas peksis gestaapo koonduslaagri vangide kehal välja individuaalse numbri.“
Kes ellu jäi, teisenes uue põlvkonna vampiiriks. Olenemata rahvusest ja planeedistki, on egotsentrik patoloogiliselt eraklik. Kuna ta ei armasta, pole tema elus mitte kedagi peale mõrase iseenese. Ta on printsess herneteral ka 50aastase rasvunud mehena. Emad aga jumaldavad invaliidideks üha järgmisi Tuhkatriinusid orjastavaid, Lumivalgekesi ja uinuvaid kaunitare mürgitavaid võõrasõdesid. Kes muu kui egomaniakk on ju ka kaunitari ja koletise armastusloo väliselt imeilus Gaston.
Exupéry „Väikese printsi“ storitellingu Roos on vähemasti ausalt nartsissistlik. Prints põgeneb eneseohverduse paradoksaalsest mugavusstsoonist. Vähemasti ei imetle üheainsa roosi aia kuninganna, kuidas tema seksib ja situb – ta on erandlikult aus erand. Kõik, kes me ego(t)iste teenindame, väsime lakkamatust tarbimisest ja rünnakutest, alandamisest ja pisendamisest ning oleme pärast põgenemist surnud või pikal tervenemisteekonnal. Veel kuid ja aastaid pelgame, et kusagil roos varitseb roos nagu vaenlane tagalas: teab, kuidas kõige valusamalt lüüa, et meid taas ja taas ära süüa ja maha müüa. Keha reageerib sellega, et ohvri kannikesel õitseb hoiatav roos.
Terapeut Heino Mart „Vatsla Vanapagan“ Laisk, haavatud tervendaja:
„Nartsissism võib olla nii ennast imetlev kui ennast tümitav. Seda viimast ei osata enamasti nartsissistina määratleda, sest tegu on ennast ohverdava inimesega. See ohverdus on siiski illusoorne ja nartsissismiga seob neid see, et pilk on pööratud endale. Ennast imetleva nartussistiga on suhtes ennast tümitav nartsissist. See enese tümitamine on sisuliselt enesehaletsus ja sellistelt inimestelt pärinevad laused nagu „tee head, saad… vastu pead“ jmt. Partnerid on alati teineteise väärilised, aga pahupooled. St sarnase traumaga, aga vastupidise toimetulekumehhanismiga. Ka ennest imetlev nartsissist on väga madala enesehinnanguga. Nartsissisti tuum on alati mäda.“
Õnneks on korraga ja kordamööda vabaks murdvate õhku astuvate ohvrite jaoks olemas vähemalt üksteist ekstra meile mõeldud Youtube’i kanalit ning üksteist ja meid väestamas on ka Sadhguru, Ralf Smart jt just praegu lilleteemadel arutlevad teejuhid.

Ma üksi saan hulkuma ilmas,
kuid mälestus sinust on hea,
ja varjates pisarat silmas,
sind surmani meeles pean.
Sa õnne küll kinkisid vähe,
kuid ikkagi kauniks ta jääb.
Kui üksinda nukrana lähen,
neid hetki ma unelmais näen …

Kes on meie kirjanduse suurim hulkur, kes on kõigile teistelegi trubaduuridele andnud ametinimetuse Nipernaadi? Tema on stooriteller, tervendav rändempaat, kelle sõna väest saab tõstetud iga temake, keda kirjaniku maagia puudutab. Ta ei peta oma naist ega rüveta ainsatki kõnetatut, suunab nad varem märkamata radadele, lehmade ligi ja vabadusse – alati ilmtingimata tingimatusse armastusse.

Suur lilleaed ümber väikse maja… Meil teiega on vaja vabastada ka süütud lilled sümbolite needusest. Sel aastal kevad tuleb teisiti, tiutiu ja teisiti! Henrik Visnapuu.

Toimeta robottõlge eestikeelseks eesti keeleks!

Maria Stanimirova:
LÕIKA OMA MÜRGIST PERELIIGE.
See on äärmiselt raske, kuid mõnikord vajalik terveneda.
Armastage neid, kuid hoidke eemale, kui nad enam kokku ei tule, kõik emad ja isad ei armasta ja kaitse, mõned võitlevad ainult oma isiklike ideaalide eest, on peresid, kes on nii kuritarvitavad ja kahjulikud, et kaugusest saab ainus vaenlane
On sugulasi, kes reedavad, varastavad,räägivad halba,klatšivad ja kadestavad meid,on sugulasi,kes tahavad näha sind heana, kuid ei taha sind kunagi paremini näha kui nemad,kes kogunevad sinust halba rääkima ja lohutavad ennast, jättes sind filmist halva mulje diskrediteeri sind, arvates, et nad on sel moel sinust paremad.
On perekondi, kes jäävad meiega ainult siis, kui see on neile mugav, ja et jätkata meid ühendava vere nimel kasutamist, oluline on mõelda, lõpetame pere, paaride, vanemate, vendade ja õdede romantiseerimise, peame kasvama, arenema,
ravida… sea piirid.
Me peame nägema oma puu varju, tumedat poolt ja omama võimu, et pääseda sellest, mis meile haiget tegi, peame olema meie prioriteet ja lõpetama kannatuse sugulaste käes, kes ainult varastavad meie energiat, kõik, kes hoolivad oma elust, tunnevad neid ära, kuid ei saa osa nende haavadest, nende vihast, nende hülgamine, nende silmakirjalikkus, nende manipuleerimine.

Lingid:
Narcissist Exposed
https://www.youtube.com/@NarcsExposed
Empaths Refuge
https://www.youtube.com/@empathsrefuge
Behind the Sciene
https://www.youtube.com/@BehindTheScienceTV
Slightly Better
https://www.youtube.com/@SlightlyBetter
Narcissists’ Adversaries
https://www.youtube.com/@NarcissistsAdversaries
The Royal We
https://www.youtube.com/@TheRoyalWe
Discover Empaths
https://www.youtube.com/@discoverempaths/featured

Loe eestikeelne psühholoogi tekst läbi. Märgi tekstis, millised loetletud omadustest on Sulle tuttavad 1) iseenda juures 2) lähedaste juures:
Kas Sina tead, kes on nartsissist ja kuidas Sa võid enesele teadmata olla kahjulikus suhtes?
Grete Kald
Me oleme kõik ühel või teisel viisil nartsissismiga kokku puutunud ja aina enam tuleb antud teema esile ka kliendikohtumistel. Kui kokkupuude nartsissistiga on olnud minimaalne ja see pole Sind mõjutanud, oled õnnega koos. Kui kokkupuude nartsissistiga on olnud pikema perioodi vältel – olles lähedases suhtes partnerina, sõbrana, pereliikmena, kolleegina jne. – siis võib Sinu teadmata juhtuda see, et Sinu vaimne tervis saab kannatada. See tähendab, et oled vaimse vägivalla ohver ja Sul võib olla trauma, mis mõjutab Sinu igapäevaelu ja suhete kvaliteeti.
Lähedane suhe nartsissistiga muudab Sinu maailma kõige manipuleerivamal ja varjatumal moel. Sa oled andja ja tema on võtja. Nii lihtne see ongi.
Nartsissistliku inimese käitumise tunnused on järgmised:
1. Nartsissistil puudub empaatiavõime. Tal on oluline võita ja allutada! Tema moto on: „Minu arvamus on ainuõige ja kõik toimub ainult minu moodi, minu jaoks.“
2. Tavapärane on äkkviha, jonni- ja mossitamise hood. Eesmärgiks on panna ohver enda pilli järgi tantsima, et temal endal hakkaks parem.
3. Ta koondab oma ellu inimesed, kes teda teenivad nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Kõik toimub nartsissisti järgi.
4. Nartsissist liigub kiiresti ühest suhtest teise. Ta väldib üksinda olemist. Ta teeb kõik selleks, et ohver/partner „konksu“ otsa saada. Ta katab suhte alguses kõik partneri vajadused ning on veetlev, enesekindel ja imetlusväärne. Partnerile tundub ta ideaalne kaaslane ning avab ennast talle täielikult.
5. Kui keegi tema teenistusest lahkub, siis saab lahkuja selle eest karistada ning piinamine võib olla pikaaegne ja valulik.
6. Nartsissist hoiab endised partnerid konksu otsas, juhuks kui hetke partner peaks lahkuma. Talle on oluline inimesi omada, mitte  neid armastada.
7. Nartsissist karistab ja kiusab ka raha ja/või ühiste laste kaudu.
8. Nartsissist valetab patoloogiliselt – inimene valetab, samas arvates enda jutu olevat tõesena.
9. Ta tekitab konflikti olukordades, kus täiskasvanulik inimene seda ei teeks.
10. Ta on ühel hetkel armastav ja hooliv ning järgmisel hetkel tõrjuv, ründav ja ähvardav. Näiteks taolised laused emotsionaalsest kõikumisest „Sa oled mu elu armastus“ ja „ Mul on sinuta parem“.
11. Nartssissist võib käituda nii, nagu Sind poleks olemas. Samas järgmisel hetkel on ta veetlev ja särav – alati just nii, nagu see on talle sobilik ning vajalik.
12. Ta kasutab ära ohvri haavatavaid olukordi tema enda vastu. Nartsissist on teadlik ohvri hirmudest olla tõrjutud ja eemale lükatud, seega nartsissist ähvardab pidevalt ohvrit ära minemisega, et saavutada enda tahe. Naisel või mehel tekitab selline olukord emotsionaalset valu ja süvendab „mitte piisavuse“ tunnet. Nartsissist tekitab seda tunnet ohvris pidevalt. Sellele järgneb ka ohvri süüdistamine iseenda käitumises. Näiteks ütleb nartsissist ohvrile: „Sa lihtsalt kujutad seda ette, oled ebakindel, armukade ja rumal“. Ta paneb ohvri uskuma, et probleem on temas.
13. Nartsissist ei suuda olla haavatav, siiras, aus ega oska arutada probleeme ratsionaalselt. Isegi kui probleem võib olla lahendatud, siis aruteludes toimub süüdistamine edasi.
14. Nartsissisti eesmärk on ohvrit emotsionaalselt pidevalt karistada. Ükskõik kui palju ohver ka ei vabandaks, nartsissist toob vana asja pidevalt esile, sooviga panna ohvrit end süüdi tundma.
Kui tunned enda suhte mingis punktis ära, siis tea, et Sa ei pea kannatama!
Märka, kas tunned end suhtes vabalt, või toimub kõik kellegi teise järgi?
Pärast nartsissistlikus suhtes olemist on oluline leida taas üles enda päris olemus ning vabaneda allasurutusest.
Nartsissistlikus suhtes leiad tihti ennast tundmas….
Ebapiisavana;
Ülipüüdlikuna teha kõik nii, et olla nartsissisti meele järgi;
Hirmununa;
Et, sinu tunded pole olulised;
Süütunnet;
Segadust;
Endas kahtlevana;
Depressioonis;
Ennast alla suruvate mõtetega;
Alandust;
Jõuetuna, pole motivatsiooni ega tahet enda plaane ellu viia;
Ennast saboteerivalt;
Lootusetult;
Sundmõtetega;
Et on raske ennast kehtestada;
Et oled iseenda vajadused tahaplaanile jätnud;
Sõltuvana tema tujudest ja olekust;
Et soovid teda aidata ja parandada;
Et ei tunne ennast iseendana ja meenutad, kui tundsid end kunagi õnnelikuna ja iseendana;
Kontrollituna;
Mitte mõistetuna;
Et kui teistel on hea, siis on sinul ka hea.
Nartsissitliku ja vaimse vägivalla all kannatanud mehed ja naised vajavad toetust ja teraapiat, et saada taas iseendaks ning tunda edu, rõõmu, eluterveid suhteid.
Kui Sa oled olnud piisavalt tugev, et kannatada valu ja allasurutuse käes, siis oled Sa piisavalt tugev ka, et see kannatus lõpetada ning sealt välja tulla! Kui Sinu valik on olnud siiani suhtes kannatada, siis Sa saad valida uuesti – lasta lahti vanast ja valida õnn, hoolivus, armastus, soojus, siirus!
 
Grete Kald Psühhoteraapia
www.gretekald.com – www.holistika.ee

Tutvu www.wikipedia.com artikliga, mis sobib ühtlasi samuti tsitaatide allikaks ning kirjuta kirjand nartsissismist sinus ja nartsissistidest sinu elus.

Nartsissistlik isiksushäire on isiksushäirete hulka kuuluv psüühikahäire.
Nartsissisismi mõistet hakati mainima kõigepealt psühhoanalüüsis, hiljem võeti mõiste kasutusele ka psühhiaatrias ja psühholoogias. See sündis Sigmund Freudi artikliga “Zur Einführung des Nartsissmus” (1914). Freud täheldab, et selle mõiste loojaks pole ta ise, vaid ta laenas selle Paul Näckelt. Esmakordselt kirjeldas Freud nartsissistlikku isiksust 1931. aastal. Seda peetakse selle häire esimeseks kirjelduseks. Tema tööd jätkas Erich Fromm. Mõiste “nartsissistlik isiksushäire” võttis esimesena kasutusele Heinz Kohut 1968. aastal.
Nartsissistlikule iseloomuhäirele on iseloomulikud kõrgenenud enesehinnang, soov olla teiste poolt imetletud ja vähene empaatiavõime. Häiret kandev inimene on veendunud, et tal on õigus saada erilise kohtlemise osaliseks. Samas ta ise kadestab teisi. Selliseid inimesi iseloomustab ülbe käitumine ja üleolev suhtumine ning teiste inimeste kõhklematu ärakasutamine endale seatud eesmärkide saavutamiseks. Iseloomulik on suur tunnustuse (nartsissistliku kinnituse) ootus. Nartsissistid tegelevad enamasti liiga palju teistele mulje jätmisega ja imetluse esilekutsumisega, aga teistele annavad vähe emotsionaalset soojust.
Psühhiaatriliste diagnooside DSM-klassifikatsiooniregistrisse kanti häire 1980. aastal. Rahvusvahelises haiguste klassifikatsiooniregistris ICD-10 seda häiret eraldi koodiga välja toodud ei ole, vaid see on liigitatud rubriigi alla “muud spetsiifilised isiksushäired” – diagnoosikood F60.8.
Psühholoogiaprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen arvab, et nartsissistliku isiksushäire näol pole tegu inimese vaimse- või tegutsemistasandil esineva probleemiga, samuti ei saa seda pidada ka vaimuhaiguseks. Isiksushäire ilmneb hoopiski iselaadse käitumisena sotsiaalses plaanis. Kuna taolistel inimestel sageli puuduvad mõningad enesetalitsuslikud mehhanismid – näiteks pole nad võimelised tundma süü- või häbitunnet – siis intellektuaalseid ülesandeid lahendavad nad sageli keskmiselt paremini. Iial pole nad võimelised möönma elus sattunud ebaõnnestumisi. Niiviisi käitudes projitseerivad nad endast sageli valelikku pilti justkui tugeva enesehinnanguga inimestest.
Häire avaldumine
Üldisemalt võib isiksushäireid käsitleda ka arenguetappidena, mis saavad oma alguse lapsepõlves, nooruses või kõige hiljem varajases täiskasvanueas. Psühhiaatrilise või somaatilise haiguse põhjustatud pikaajalise stressi tagajärjel tulenenuid muutusi küpsemas eas nimetatakse muutusteks inimese personaalsuses. Piiri tõmbamine isiksushäirega ja normaalselt käituva inimese vahele on suhteliselt keeruline, kuna ka psüühiliselt tervete inimeste käitumises võib leida (eriti stressirohketes olukordades) käitumist ja hoiakuid, mis on omased pigem iseloomuhäirega inimestele.
DSM-IV kriteeriumid
DSM-IV klassifikatsiooni järgi on nartsissistliku isiksushäire kandjatele iseloomulikud liialdatud ettekujutus oma tähtsusest, vajadus saada teiste imetluse objektiks ning empaatiavõime puudumine. Tegemist on psühhiaatrilise diagnoosiga, milles peavad realiseeruma vähemalt viis haigussümptomit:
inimene peab ise end tähtsaks ehk ta liialdab ja suurendab oma saavutusi;
keskendub luuludele enda piiritust edust, jõust, ilust või suurest armastusest;
usub siiralt, et ta on nii ainulaadne ja erakordne, et temast ja ta mõttemaailmast suudavad aru saada ainult teised märkimisväärsed inimesed või institutsioonid;
nõuab rõhutatult enda imetlemist;
usub õigusse saada erikohtlemise osaliseks;
kasutab teisi inimesi enda huvides ära;
empaatiavõime puudumine;
on teiste peale kade (või usub, et teised kadestavad teda);
käitub üleolevalt ja häbenematult.
Milloni alatüübid
Psühholoog Theodore Millon eristab nartsissistlikus isiksushäires nelja alamtüüpi:
“Põhimõttelage nartsissist” (antisotsiaalsed jooned): hoolimatu, amoraalne, ebasotsiaalne käitumine;
“Elitaristlik nartsissist” (nö puhta tüübi variant): elitistlik ellusuhtumine, eeldab privileege, kasutab ära tutvusi oma eesmärkide saavutamiseks, tema poolt esitatud fassaad pole tõene;
“Armuihaline nartsissist” (histrioonilised jooned): Don Juani tüüpi inimene, valmis hurmama, hedonistlik, patoloogiline valetaja;
“Kompensatoorne nartsissist” (negativistlikud ja vältivad jooned): pöörab enda sisemise alaväärsustunde ülbuseks/üleolevaks suhtumiseks.
Ravi
Nartsissistlikku isiksushäiret on üritatud ravida psühhoteraapia ja ravimite abil. Isiksushäirete ravimist psühhoteraapia ja preparaatide abil on senini uuritud vaid vähesel määral.
Isiksushäirete esinemine hakkab pärast 30. eluaastat vähenema. Seda on püütud seletada inimese küpsemisega täiskasvanuks saamisel ning samuti sellega, et teatud tüüpi isiksushäiretega inimestel – sealhulgas nartsissistliku häire kandjatel – suureneb vananedes ka surmasaamise risk.

Murutari metoodika on mõeldud pidevaks õnnestavaks keele, mõtteloo ning selle kirjandusliku-kunstilise väljenduse omandamiseks. Soovin kutsuda õppijad vabadel hetkedel rõõmsa elevusega tekstidesse – mänguliselt ja elamuslikult avastama ning edasi mõtlema. Aga ka ise kirjutamiseks julgustust koguma ja kogema.
Olen kirjutanud õppematerjalid, mis lähtuvad eesti keele ja kirjanduse õppekavadest. Hõlman kohustuliku kirjanduse ja eesti keele kursused eesmärgiga õpetada mõtlemist, tervikpilti ja enese väljendamist võimalikult väheste kirjavigadega.
Minu materjalid on Moodle’is minu sahtlis ja iga klassi sahtlis.
Sinna viivad Tahvlisse pandud lingid – Tahvel on päevik – jälgige!!!
Minu sahtlis on pidevalt üleval kõik materjalid.
Võtit ma Sinu eest ei peida – Sa ju ei võta endalt lahendamise ning pärast kontrollimise rõõmu.
Sinu kursuse sahtlisse panen igal nädalal ühe kirjanduse ja ühe eesti keele ülesande. Eesti keele ülesannetele lisaks saad lugeda opiq.ee keskkonnas olevat vastavat materjali.
Hindamiseks tagasi soovin õppematerjalide lõpus olevate küsimuste vastuseid: täislausega, vähemalt 50 – soovitavalt 100 sõna.
Neist vastustest näen õpilase tervikpildi kujunemist ja kirjaoskuse arenemist ning riigieksam saab olema lihtne ja ilus ühissooritus.
Igal nädalal panen pärast tähtaja kukkumist ülesannete juurde võtme. See on enesekontrolliks. Sa õpid enda jaoks!
NB! Palun ära satu tähtaja pärast paanikasse – teed siis, kui päriselt saad – me ei ole siia kogunenud üksteise vägistamiseks: kui teed omas tempos, teed väga hästi!
Hinnete saamiseks kirjutad igas kuus ühe – trimestris kolm – kirjandit. Tead küll: pealkiri – sissejuhatus – teemaarendus (sinu mõtted, näited elust, tsitaadid) – lõppsõna.
Riigieksamil oodatakse arutlevaks kirjandiks vähemalt 400 õigesti kirjutatud sõna. Üht ja sama mõtet me ei keeruta ja tühjuses ei vahuta – oleme arukad isiksused!
NB! Kui mõni kirjanditeema ei kõneta üldse või on mingid isiklikud probleemid, mis takistavad selle teemaga tegelemast, vali asemele kas oma vaba teema või midagi õppematerjalide valimikust.
Käe ja meele soojas hoidmiseks soovitan blogi pidada. Eelkõige iseenda jaoks: see on inventuur, teraapia, ekspressioon – ja kõik teised toredad võõrsõnad.
Paljude kaunite kohtumisteni!
Olen alati inimese poolt.
Kati Murutar

Küünlad pühadele õdedele Tartu rahu mälestuseks
1) loe tekstid, vasta nende lõpus olevatele küsimustele 2) toimeta robottõlge
Ehkki iga päev on püha, on mõnel kalendripäeval mitu püha. 2. veebruar on eestlaste rahvakalendris küünlapäev ehk naiste püha.
Tsiteerigem www.folklore.ee – d:
„Küünlapäev, 2. veebruar (Lääne-Eestis nimetati seda pudrupäevaks), oli minevikus üks olulisemaid südatalve tähtpäevi. Sel päeval keedeti rituaalseid toite, nagu tanguputru ja sealiha, ning valmistati küünlaid. Uskumuse kohaselt põlevad küünlapäeval tehtud küünlad heledalt.
Selle päevaga lõppes kesktalve periood ja lõppesid ulatuslikud pühadki. Algas kevade ootus ja ettevalmistus uueks tööajaks. Saartel, Lääne-Eestis ja paiguti ka põhja aladel nimetati küünlapäeva viimaseks jõulupühaks. Saaremaal ja Läänemaal hoiti jõuluõllest üks ankur küünlapäevaks, ühtlasi söödi ka jõulutoite, kas jõulust ülejäänuid või jõulutoitude sarnaseid. Kohati toodi õledki tuppa.
Naiste püha on levinud Läänemaal, ka Harjumaal (Risti, Rapla, Kose khk), Paide, Sangaste khk. Tavaliselt oli mokalaat teenijate kauplemine kõrtsis. Naiste püha osas on küünlapäeval sarnasust vastlapäevaga.“
Naised läksid sel päeval meeste asemel kõrtsi ning mehed tegid nende eest kodus nn naiste tööd ära. Ent nii kõrtsi kui teistesse taludesse mokalaata pidama minnes olid nad ka seal asja pärast: uueks hooajaks töökäsi otsisid, leidsid ja kauplesid.
Kui meie jaoks on küünla kahemõttelise tähenduse allikas eelkõige filmi „Viimne reliikvia“ stseen küünaldest pühadele õdedele, siis rahvusvahelist publikut kõnetab pigem teos „Lõputu küünlapäev“, mida kaasa kogedes võib aimata, kui õudne on igavesti igal hommikul 2. veebruaril ärgata, ilma et ühelgi meetodil isegi surra saaks.
Küünlaid seostame talviste pühade, kiriku ja kalmistuga. Esoteerika kauplustes ja kodudes on käsitööküünlad üsna tavaline toode. Soomeugri rahvastest kõige täpsemalt on pühade küünalde olemust kirjeldatud mordvalaste näitel.
„Igal mordva kogukonnal (keskmiselt 10-30 peret ühest suguvõsast) oli kaks, hilisemal ajal üks omavalmistatud tömpi suhkrupead meenutav vahast hõimuküünal. Varasemal ajal kasutati rohkem nn keremeti ehk palvuseküünalt (mdM keremed’ shtatol – keremet’ ’palvuskoht’). Ersad süütasid oma esiisade küünla (mdE at’an’ shtatol) esimesel lihavõttepühal. Küünal sümboliseeris elu, hõimu ja viljakust. Umbes poole meetri kõrguse küünla keskele seoti tavaliselt valge rätik. Pärast 20-30 minutit kestnud palvust lisati küünlale tema suuruse säilitamiseks vahatükikesi. Hiljuti mehele läinud tüdrukud kinkisid küünlale (st sidusid küünla ümber) valge rätiku.
Kogukonna liikmed hoidsid küünalt kordamööda aastaringselt aidas erilises jalakakoorest tehtud korvis – tuppa toodi see alles enne palvust. Püha küünal süüdati kord aastas palvuspäeval. Muul ajal ei tohtinud teda vaadata ega puudutada. Küünla rahu rikkumine muul ajal võis tõmmata küünla viha süüdlase või ka terve kogukonna peale.
Suur küünlapalvus viidi läbi teisel suvistepühal või esimesel lihavõttepühade järgsel pühapäeval selles majas, kus küünalt hoiti. Mõnes külas tohtisid küünlapalvusel viibida vaid naised. Enne palvust kummardati küünlale kolm korda. Vanem naine alustas palvust teatega, et tavand viiakse läbi küünla auks ning pöördus kogukonna nimel küünla poole palvega anda inimestele tervist, head viljasaaki ja loomade sigivust, samuti kaitsta kodu tulekahjude ja muude õnnetuste eest. Pärast palvuse lõppu kummardasid kohalolijad uuesti ja suudlesid küünalt. Mehed kõrvetasid küünlaleegiga juukseid laubal, naised aga meelekohal.
Palvuse läbiviijale anti raha ja kangatükke. Palvuse juht mässis iga riidetüki mitu korda ümber küünla ja palus iga palvusel osaleja nimel küünlalt erinevaid hüvesid. Pärast palvust kustutati küünal kaljaga ja istuti sööma. Enne loojangut viidi küünal järgmisse majja hoiule. Küünla teise majja viimisel ratsutati kaksiratsa hobuseid kujutavatel ehitud keppidel.
Kepid, millega väravatele koputades inimesi palvusele oli kutsutud, visati jõkke või tiiki. Põhja vajunud keppi peeti halvaks endeks.
Kirikuküünlaid kasutati pulma- ja matusekombestikus ning ravimisel. Kalmistul põletatud küünla tükiga raviti hambavalu. Kaitsmaks kodu tulekahju ja muu õnnetuse eest käidi lihavõttelaupäeva öösel küünla, leiva ja ikooniga kogu maja läbi.“
1. Millised tähtpäevad on 2. veebruaril?
2. Kirjelda küünlapäeva tähistamise traditsioone.
3. Millised privileegid olid – on – sel päeval naistel?
4. Filmide „Viimne reliikvia“ ja „Lõputu küünlapäev“ metafoorid.
5. Küünlariituse traditsioonid mordva ja ersa näitel – võta lühidalt kokku!

Tartu rahu
Loe tekst läbi ja vasta selle lõpus olevatele küsimustele!
Tartu rahu e rahuleping Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmiti pärast keerulisi läbirääkimisi 2. veebruaril 1920 Tartus. Leping lõpetas ligi poolteist aastat kestnud Vabadussõja ning oli esimeseks suureks saavutuseks noore Eesti riigi välissuhtluses. Leping määras ära Eesti idapiiri ning selles tunnustas Nõukogude Venemaa igaveseks ajaks Eesti Vabariigi iseseisvust. Samuti avas see Eestile tee rahvusvahelisele tunnustamisele iseseisva riigina. Lepingu ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima.
Lepingu järgi tunnustas Nõukogude Venemaa Eesti iseseisvust de jure, loobudes vabatahtlikult “igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta”. Tartu rahu oli ühtlasi esimene Nõukogude valitsust tunnustanud rahvusvaheline akt. Riikide vahel seati sisse diplomaatilised suhted.
Eesti ja Venemaa piir määrati kindlaks sellisena, et Eestile kuulusid ka Narva-tagused vallad ja Petserimaa. Sellisel kujul püsis piir 1940. aastani.
Eesti vabanes kõigist kohustustest Venemaa ees ja Venemaa kohustus tagastama Eestist evakueeritud vara ning Eesti sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla.
Rahulepingu järgi oli igal Venemaa eestlasel õigus Eestisse elama asuda. Lepingu alusel opteerus Venemaalt Eestisse 38 000 eestlast (Vabadussõja lõpul oli Venemaal umbes 320 eestlaste asundust või keskust ja umbes 190 000 eestlast).
Eesti poolt kirjutasid rahulepingule alla Asutava Kogu liikmed Jaan Poska, Ants Piip, Julius Seljamaa, Mait Püüman ja kindralmajor Jaan Soots. Venemaa poolt andsid allkirja Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige Adolf Joffe ja Riigikontrolli Rahvakomissariaadi Kolleegiumi liige Issidor Gukovski.
Eesti rahuleping Nõukogude Venemaaga oli esimene rahvusvaheline akt, kus kasutati sõnaselgelt rahvuse enesemääramise mõistet. Nii Tartu rahuleping kui selle eeskujul sõnastatud lepingud Venemaa ja tema teiste läänenaabritega (Leedu, Läti, Soome ja Poola) kujutasid enesest seetõttu olulist sammu rahvaste enesemääramisõiguse saamisel rahvusvahelise õiguse osaks.
Olgugi et juba enne Tartu rahulepingut olid meil mitmete riikidega diplomaatilised suhted de facto, siis pärast seda sai Eesti ametlikult võtta sisse oma koha rahvusvahelises kogukonnas. Tartu rahulepingu sõlmimine 2. veebruaril 1920 ja Vabadussõja lõpp avas Eestile tee laialdasele rahvusvahelisele tunnustamisele iseseisva riigina.
Kuna 1991. aastal oli Eesti riikliku iseseisvuse veretu taastamine elu ja surma küsimus, tehti laulva revolutsiooni ja fosforiidisõja lõpus mööndusi: Petseri jäi venelastele – nagu jaapanlaste Kuriilid, soomlaste Karjala, sakslaste Köningsberg…
Ukraina vabadussõja lõppedes on aeg maailmakaart õiglaseks, ajaloolisi lepinguid järgivaks korrastada – Krimm Ukrainale eelkõige!
1. Millal, miks ja milliste riikide vahel kehtestati Tartu rahu?
2. Võta lühidalt kokku Eesti omariiklust tagavad ja kinnitavad punktid, millele alla kirjutati.
3. Kuhu kadusid mitmed Tartu rahulepingu punktid ja osa Eesti riigi territooriumist aastal 1991?

„Viimne reliikvia“ – https://www.youtube.com/watch?v=lhpYfg-Yw5A
„Lõputu küünlapäev“ – https://www.youtube.com/watch?v=WBgfuoie9EM
Elton John – „Candle in the wind“ – kirjutatud Marilyn Monroe’le, mängitud printsess Diana matustel kui „Goodbye England’s Rose“ – https://www.youtube.com/watch?v=1o9rLDCfO6o

Hispaania parfüümid kirjanike nimega
Toimeta robottõlge eestikeelseks!

Kõigile meile, kellele kirjandus meeldib, on sageli peaaegu võimatu vältida selliste toodete ostmist, mis küll on raamatud, kuid on nendega väga seotud. Nagu mida me saaksime öelda? Noh, lihtsast ja odavast järjehoidja üles erikollektsioonid, piiratud ja väga kallid meie lemmikraamatud vanad kirjutusmasinad o originaalsed riiulid meie kodu jaoks.
See on juhtum 3 kirjanduslõhnaga toodet mida soovite tänasest saada, soovitame seda selles artiklis. Kõik 3 pole odavad, me juba hoiatasime teid, kuid need on seda väärt … Eriti üks, mida mul on olnud rõõm “nuusutada” ja nii nad seda propageerivad
1 Parfüüm ‘Bibliothèque’
2 Küünal ‘L’oeil du Poète’
3 Küünlad raamatu või teie lemmikautori lõhnaga
Neid on Jane Austeni, ning Edgar Allan Poe, ning Charles Dickens kuni Mark Twain teiste seas … Need on palju odavamad kui eelmised, kuna nad on läheduses USA dollari 21 umbes, aga kuidas lõhnab näiteks Jane Austen? Uudishimu saab! Ma ei tea sinust … Nad on pärit pood paddyvaha, juhul kui soovite neil silma peal hoida.
See allkirja parfüüm Byredo see on kõike muud kui odav. Selle 100 ml pudel maksab 160 eurot umbes, kuid ainult mõne tilga tilgutades jõuab see vana raamatukogu tüüpiliste vanade raamatute olemuseni … Kõige hullem on selle uudise juures mitte ainult selle hind, vaid ka piiratud pakkumine, nii et üle Aeg, see aroom lakkab tegemast.
Neile, kes ei saa seda parfüümi osta, öelge neile, et neil on ka see lõhn sees küünla formaat ja mõnevõrra taskukohasema hinnaga: 55 eurot.
Küünal ‘L’oeil du Poète’

Nad ütlevad, et paljud luuletajad ja teised kirjanikud lasevad end lilleaedades ja terrassidel muusade kätte saada. See küünal sümboliseerib seda: värske ja lillelise lõhnaga, mis müüjate sõnul täidab teid lisaks valgusele ka fantaasia ja algatuse, mille peate kirjutama …Selle alghind on 48 eurot ja teie allkiri on Diptihh.
Mida neist toodetest arvate? Kas te ostaksite midagi?

ÜKS LUGU – Kaidi Karilaid
1) Toimeta tekst! 2) Kirjuta oma isiklikust suhtest küünalde ja elava tulega!
Ühel päeval ütles tikk küünlale:
– Täna ma panen su põlema’
– Oh ei! – ütles küünal. Kas sa ei näe, et kui sa mind põlema paned, on mu päevad loetud
Ära tee nii kurja asja…
– Nii et sa tahad kogu oma elu selliseks jääda? Kõva, külm ja särata?
Küünal vastas tikule :
– Aga kas pead mind põlema panema? See on pagana valus ja kulutab kogu mu jõu- sosistas küünal.
Tikk vastas :
– Sul on täiesti õigus! Aga see on meie missioon.
Sina ja mina oleme loodud seda tegema. See mida tikuna suudan, on liiga vähe. Minu leek on väike ja lühike. Aga kui ma oma leegi sulle edasi annan, täidan oma elu mõtte. Mind loodi just selleks: süüdata põlema. Sina oled juba küünal. Sinu ülesanne on särada. Kogu sinu valu ja energia muudetakse mõneks ajaks valguseks ja soojuseks.
Seda kuuldes vaatas küünal tikku, mis oli juba oma leegi lõpus, ja ütles:
– Palun süüta mind.
Ja nii tekitaski see ilusa leegi.
Nagu küünal, on ka meil vahel vaja läbi elada halbu kogemusi, kogeda vahel valu ja kannatusi, et ilmuks suurepäraseim, et saaksime särada . Ja tõsi on see, et vaikne meri ei tee häid meremehi. Parimad meremehed kasvavad tormistes vetes.
Minu isa oli meremees ja oii kuidas ta armastas kergusega lainetes lennelda oma kalapaadiga.
Nii et kui peate küünlakogemuse läbi elama, pidage meeles, et armastuse levitamine on kütus, mis hoiab meid põlemas. Kui sul pole jõudu olla valgus, otsi Õigluse Allikat, meie igavest allikat!
SA OLED MAAILMA VALGUS!

Maailmanaba monoloog

Murutar hakkab jälle mingeid komasid panema vä? Sina hakkad, musikene. Kui ei hakka, paneb Murutar sulle esimest korda hinde, mida päriselt väärt oled. Selles etteütluses kasutab õpetaja Sinu enese sõnavara ja esitleb sulle Sind, kes Sa pool aastat usaldust kuritarvitasid ja austuse ellimineerisid. Võtsid endale ainult õigused, mitte kohustused. Võimendasid erinevaid aineid pruukides nõmedust ja kurnasid oma kursuse intelligendid oimetuks ning peletasid intelligendid siit teistesse koolidesse.
Vanakooli õpetajate väljakannatamatute meetodite ühise üleelamise asemel langesid kursusekaaslaste kiusamisse. Sina ise ei mõtle kaasa ei siis, kui tegeleme kirjandusega ega sinu enese lemmiklaulude sõnu analüüsides. Kirjandite asemel paned paska, tossude kriuksudes ja toolide tärinal kuulutad kõigile: olen keset päeva justkui laksu all.
„Mina, mees, lõugan mõisa ees ja driftin parklas autode vahel – mida vittu, miks ma ei või? Kimun peldikus ja kohtlen daame nagu pihve, sest olen ju nii tore,“ römised.
Psühholoogiline staff on lihtne: kodus ja koolis varem katki tehtu lõhub nüüd teisi.
Sõprade leidmise asemel varjab oma laamendamise taga alakat. Tagajärjeks on täielik, aga seeeest süvenev üksindus – lits lugu, lilleke! Ise nii dekoratiivne isend – nagu nukuke lausa – tõmbab arenemise asemel alla ka teiste vaibi. Mast maas ja kumm tühi on poole aastaga nendel ka, kes tahtsid õppida.
Maailmanabad olnuksid ohjeldatavad kahe-kolme rühmana, eriti rämedad nartsissistid lausa väikeklassina. Nüüd käivad ka kõrgelt lennanud alla, sest madal sagedus nakkab ja tapab. Sulle ei meeldi kuulda ega kirjutada, et sina tegid koolist loomaaia ja rikkusid kaasteeliste tõusutee? Haise minema, kui ei meeldi! Nii sa ju äsja lahkunud kursusevennale ütlesid. Kõik tuleb tagasi, nii bumerang kui karma, kes on teatavasti bitch.
„Minge munni, ma ju rääkisin, et mul on kodus sitasti, põhikoolis kogesin kiusamist. Türa noh, mul on ärevushäire ja depressioon, loogiline, et igal nädalavahetusel end mällarisse joon. Mille üle ma lollakalt naeran või mida hoo ja hoobi vaheta mölisen? Ma ei mäleta, vahet pole, pappi ei ole ja käige kõik nahhui.
Kannatan kooli välja, et kusagil olla, kuni oma suure firma teen. Olen ilus ja eriline, vaadake kõik! Ütlesin ju, mind tehti lapsena katki, nüüd olen boss ja suck my dick! Ma lähen Eestist nagunii minema – sina mine üldse persse!
Tahtsid olla mu sõber, teejuht ja preester? Türa küll, me ei räägi sama keeltki ju! Anna suitsu, raisk! Savu sul gerondil nagunii pole, see on õpetajapalgaga kättesaamatu.
Ära nussi mu ajusid oma filosoofiaga – minuti pärast ei mäleta ma oma enesegi mõtteid. Ikkagi olen universumi direktor ja maailmanaba.
Mida fakki ma tänulik olema peaksin, et sina tingimatu armastuse märgiks mu puudumisi ja märkusi Tahvlisse ei märgi? Peeasi, et keegi emale ei räägi, mida ma teen siin. Sots käigu kanni, ei karda. Jätame tunni ära, lähme minema, putsi noh!“
Seal sa just oledki. Seal on põrsad ja meie rahval on väljend pärlite loopimise kohta sigade ette. Mida mõtleb Murutar, kui sina raiskad teda, iseennast ning kursusekaaslasi, kes tahaksid õppida ja areneda? Ka välja situtud pärl on pärl. Tänan tähelepanu eest, härrased!

Kui sind ei ole siin, siis pole sind olemaski – õukonna lavalt internetti

Kuidas iganes rassiderikas inimsugu planeedile Maa saabus, tal on olnud aegade algusest tänasesse toodud – loodetavasti ka homsesse viidav – vajadus tegelikkust kirjeldada, jäädvustada ja tõlgendada. Koopajoonistest on teisenenud Facebook, Twitter, Instagram, aga asja olemus on sama: mina olin siin, sigisin-sagisin-õgisin ja s…usin!
Vanarahva väljend „suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi“ tegelikult lavale ning kinolinale jõudva reaalsuse vahendamise kohta ei kehti. Antiikajal ehitati teatritele superrajatised ´a la Colosseum. Järgnevail ajastuil olid etendused kättesaadavad kuningate õukondadele, misjärel vaatemängudele kaasa elamise võimalus saabus rahvakihthaaval kõrgklassist kesk- ja lõpeks ka alamklassile. Emotsioonide äratamise, äratundmisrõõmu säratamise ja pahede paljastamise lavalt käratamise tasand on ehitanud globaalse teatrite võrgustiku.
Täna on meil 21. sajandi kultuurikeskused ja filmitööstus, mis konkureerib sõjatööstusega, mis omakorda teatreid purustades annab põhjuse terroristide raha eest uued paremad ehitada ning vastsetel lavadel roimarite paljastamise lugusid etendada.
Antiigist Kuldajastuni pole niisiis muutunud mitte midagi. Vanakreeka-rooma tsivilisatsioonist oleme saanud nimed ja nimetused „tragöödia“, „komöödia“, „hümn“ ja „dialoog“.
Vast ei pea end põrmugi häbenema, kui ei tea täpselt, mida kirjutas Solon, Sappho, Homeros, Aishylos, Euripides ja Sophokles. Viimase nimi anti Tartu Ülikooli kohvikule – seda teada oli küll elementaarne… Antiikkirjanike teened on süvamälus meieni tuulest toodud niisamuti nagu monumentaal „Tuulest viidud“ nii raamatu kui 3tunnilise filmina.
Tänu Margaret Mitchelli storitellingu kogemusele ei ehmatanud meid Tammsaare „Tõe ja õiguse“ uusima linastuse samapikkus ega „Avatari“ 2. osa kauamängiv veevärk. Tammsaare ja Sof Oksaneni ajalooliste panoraamide šanss ajas kesta on 21. sajandil filmiks ning sealt edasi igavestele netiväljadele pääsemine.
Ühtlasi on ajalooliste õuduste taaselustamine fondide ja sihtkapitalide rahastuse saamisel kindlapeale minek.
Grupp andekaid artiste ja autoreid kirjutasid ja lavastasid Shakespeare’i ajal rahvale hoiatuseks ladviku pahede paljastused. Nii traagilised kui koomilised. Läbi väga hõredate lillede. Sama tegi mõni sajand hiljem iirlane Bryan Friel: inglased asusid Iirimaa vallutamise järel lisaks muule vägivallale kohanimesid vägistama. Inglise sõdurit kehastanud Jaan Rekkor armus seejuures iirlannat näidelnud Laine Mägisse – või siis armusid tegelased, kuidas võtta… – ning toonasel publikul on selle Romeo ja Julia versiooni eredad episoodid aegade lõpuni meeltes.
Me, kombekohaselt kultuuris kümmelnud vanamoodsad, koosneme Samuel Beckettist ja Jevgeni Švartsist, olles kaasa kogenud nende Godeau-ootamise ja „Draakoni“ kui diktatuuri põrgulikult koomilise portree. Dante „Põrgu“ on pärastise purgatooriumi kõrval poisike.
Kollektiivse karmapõletuse tuleriida uuel tasemel süütajad on olnud Andrew Lloyd Webber ja Tim Rice oma tandemi taiestega. Rock-ooper „Jesus Christ superstar“ jõudis hipide teatrist, mille lavastus on Youtube’is ning seni ületamata, kõigile kontinentidele ja keeltesse. Oslos Norra Rahvusooperis kehastas Jeesust sarmikas jalgpallur, kelle ülesandeks oli mahutada norrakeelsed pikad sõnad meloodia fraasidesse ning see oli kangelaslikult armas ja täitmatult naljakas.
Sama paarisrakendi „Ooperifantoom“ on Eestis kehastatud Koit Toome ja Kalle Sepa poolt.
Maskis mehe motiiv aga on nõukogude eesti kasvandikele tuttav Georg Otsa elustatud Mister X-ina. Mel Gibson samas on oma filmiloomingus tahtnud isiklikul nahal tunda, mida elas või ei elanud üle ristil rippuv ja rattale tõmmatud märter. „Braveheart“ ja „Surmarelv“ nakatasid sadu verise hakkimise filme eesotsas Bruce Willise visa hingega inimkatsete karistamatuse illusiooniga. Sealt algas inimelu teekond arvutimängu staatusse.
Sama visa on surema langenud naiste temaatika. Jeesuse armastatu, apostlite apostel Maarja Magdaleena on Alexandre Dumas „La Traviata“ eelkäija. Selle romaani põhjal kirjutatud libreto järgi Giuseppe Verdi poolt loodud ooperit vaatab VIP-loožis järgmise generatsiooni kurtisaan. Julia Robertsi pisarad Richard Gere’i kõrval on ümbersünni sümbol. Veel järgmise põlvkonna üliinimlikuks maailmapäästjaks ülendatud endine prostituut 2022. aasta filmis „Missioon Fortuuna“ vaatab omakorda, kuidas „Pretty woman“ vaatab „La Traviatat“…
Hugh Grant on – kõrvuti Sandra Bullocki, Uma Thurmani, Michael Douglase, John Travolta, Dustin Hoffmanni ja Meg Ryaniga – meie perekond. Tulnud kümnendhaaval „Neli pulma ja üks matus“ noorukist tänasesse, tunneme temaga kokkukuulumist. Küpsesime koos ning rõõmustame ühiselt, et Oscar Wilde’i geikuningas Dorian Gray ei peaks 2023. aastal enam vananemise pärast põdema ega seda häbi maalisse peitma.
Granti viimased rollid tõestavad, et vananemine on kaunis, elegantne ja enese üle targalt naeratav või lausa rõkkav.
„Pulp fictioni“ Uma Thurman ja John Travolta, „Dirty dancingu“ Patric Swayze ja Richard Gere´i „Shall we dance“ koos Jennifer Lopeziga kinnitavad, et osa meist jääb alatiseks Batmani-Catwomani ajastusse hullama. Olnud aegade legendid taaselustuvad nii vanu filme restaureerides kui samateemalisi uusi luues. Tuhandete „West Side Story“ järgmiste versioonide järel ja kõrval tuli Antonio Banderase „Zorro“ ja „Desperado“ ning Melanie Griffithsi ja Cheri ilulõikused…
„The Star is born“ sütitas Lady Gaga ja Bradly Cooperi tähed Julie Andrewsi Mary Poppinsi ja heliseva muusika ning Brian Adamsi ja Kevin Costneri järele. Ajastute paralleelmaailmad jätavad korraga ja kordamööda publikut rõõmustama Pierce Brosnani Bondi, James Bondi ja „Mamma Mia!“ hurmurite triost võidukaima. Maestrol on viimaste aastate toodetes vana targa mehe rollid. „Musta Aadama“ vanahärraga üsna sarnast erimit mäletame pandeemia ajal Eurovisionit asendanud Netflixi-juhtumis „The story of fire-saga“. Kauamängiv kaunismees tegi stiilselt kaasa Will Farelli doubletrouble’i Islandi seiklustes – jaja-dingdong! Andke meile laule ja tantse!!!
„Emmanuelle´i“ staar Sylvia Kristel ei pidanud erinevalt Tom Hanksist ja Cruisist, Nicole Kidmanist või Colin Firthist lahendama 21. sajandi olla-või-mitte-olla dilemmat. Lahkus aegsasti taevastele ekraanidele ega pea valmis olema olukorraks, kus inimesed teatrisse ei tule ja kinno ei saa ning tuleb interneti piiritusse kolida.
Televisioon ja striimid on teinud David Suchet’st ja Rowan Atkinsonist Hercule Poirot’ ja Mister Beani rollide vangid – nagu ka Aare Laanemetsast igavese Tootsi.
Uba on selles, et mõlemad mehed on vana hea Euroopa metropolide lavadel igas mõttes tõsised näitlejad. Tagasiulatuvalt pole vaja oleks-poleks spekuleerida, kas ja kui palju me ka Bernard Shaw’ „Pygmalionist“ või Shakespeare’i „Tõrksa taltsutusest“ teaks ja peaks, kui neid poleks põlistatud „My Fair Lady“ – Audrey Hepburn Julie Andrewsi häälega – ja Adriano Celentano meistriteost paaris eestlanna Ornella Muttiga.
Eesti versioon „Minu veetlev leedi“ rahvusooperis Estonia oli Helgi Sallo ja Harri Vasara vähe salvestatud, aga hästi mäletatud duett. Tenor ja esimene armastaja elas pigem oma marionettidele ning oli ise marionett oma sõbra Sulev Nõmmiku filmides „Mehed ei nuta“ ja „Noor pensionär“. Tema poeg, maailma lavade esibariton Lauri Vasar ajab filmis „Siin me oleme“ igavesti väikese poisina mullikakarja ning laulab ka Lauri Nebeliga duetti kui-on-meri-hülgehall.
Sulev Nõmmik oli ENSV olulisim hälli-standup-artist: Kärna Ärni alustas „Reklaamiklubis“ kõrvuti Ines Aru Eliisabet Jõhviga ning jäi igaveseks rahvuslikku meelelahutusmällu. Nagu ka Eino Baskini veetud „Meelejahutaja“ kui tema komöödiateatri eelkäija.
Nende traditsioonide vundamendile on järgijatel olnud lihtsam oma pilvelõhkujad püstitada. Jan Uuspõld, Märt Avandi ja Ott Sepp, Sepo Seeman ja Peeter Oja ega Tõnis Niinemets ei pidanud ühemehe naljateatrit tehes jalgratast leiutama.
Ühtlasi tuleb nali eesti artistidel sügavamalt välja – nõukogude tsensuuri dressuuri vilumus. Hendrik Normani ja varalahkunud Madis Millingu vanad ja kobedad on võrreldamatult kobedamad kui Normani diletantlik telenovela „Armastus“. Olgu tema enese „Edekabel“ talle enesele armuline!
Kuna seda kassid ostavad, näeme ka Marko Matveret piinlikus rahamasinas, selle asemel, et nt Jaan Tättega maitsekaid lavastusi luua. Tätte on parimas mõttes meie Ibsen – nii, nagu Andrus Kivirähk on võrreldav Moliere’iga. Tragikomöödia isad mõlemad. Prantsuse salongikomöödiad ja farsid, daamide, härrade-prouade abikaasade koolid on ilmselgelt inspireerinud ka Eero Spriidi, Jesper Parve ja Margus Vaheri kuldsest kuldsemat triot: mida mehed tegelikult tahavad ja mida nad ei räägi…
Spriit ja Sallo saabuvad kaubamärgina meie tuppa 30aastases telesarjas „Õnne 13“, mille aastavahetuse osas ka president osales. Ka Mihkel Ulmani rahvuslik seep „Kättemaksukontor“ on üle elanud pandeemiad ja produtsendid, sõja ja stsenaristid, kriisid ja näitlejad. Mida iganes „Vaprate ja ilusate“ või „Dallase“ publik vaatab – eestlane näeb Õnnes ja Kätekas ennast ning olnud ja läinud korüfeesid – rahu neile!
Meile loob uskumatult produktiivne ja kõrge lennukaarega Martin Algus üha uusi naabriplikasid, padjaklubisid, keskearõõme, jahihooaegu ja klassikokkutulekuid. Erinevalt suurriikide politseiakadeemiatest jt ammu tühjaks kaabitud rahapadadest oskavad meie mehed taset hoida, õigel ajal pidama saada ja-või laiali minna ning uued tooted uute kooslustena turule tuua. Suuga teeb suure linna – sai ju öeldud!
Märkasid sa intelligentne haritlane kui paljude uue aja kultuuri tarbe toodete peal kirjas on tants? Me suudamegi reeglina ühe ekraani täie meele lahutuse väljas püsida. Me tantsime oma Lalalandis huntidega ära ja skrollime-svaibime end sealt välja järgmisse kiiresse emotsioonide kogumisse. Raamatute kogumisse soojustus ja kodu kujundus vahenditena me enam ei panusta. Olgu nii.

Hiina astroloogia jätab valikuvõimaluse, kas uus loomaaasta on jänese või kassi väes. Teine väeloom, kelle vastuvõtmine jätab vabad käed, on lammas või kits. Kui need kaks on mõlemad rohusööjad, siis jänes on vegan ja kass karnivoor. Saakloomal on ohu korral kaks kiiret valikut: põgene-võitle! Kiskja saab suurusest olenevalt lisaks juurelda, kas ehk hoopis suhelda või suisa sõbrustada.
Kirjandusteostes on jäneseid vaid paar: raamatus „Karupoeg Puhh“ askeldab hüperkontrolli vajadusega pedant Jänes, kelle urgu ülesöönud Puhh kinni jääb. Alice satub imedemaale, kui unenäos küülikuurgu kukub ning seiklus algab. Küülik ja jänes pole muide sünonüümid, vaid sugulased. Ka „Nu pogodi!“ sojuzmultfilmide Zajets pole Krolik.
Vanim kass kultuuris on egiptlaste jumalanna Bastet. Olend, kelle turistid tänapäeval araablaste meisterdatud kujukestena koju toovad, kaitseb eelkõige naisi ja lapsi haiguste, kurjade vaimude ja vägivalla eest ning ta on Ptahi – arhitektuuri ja käsitöö jumala – naine, Anubise õde.
Vastupidiselt iidsete tsivilisatsioonide kassiaustusele, isegi kultusele, kartis keskaegne paavst neid müstilise pilguga isiksusi. Ta käskis Rooma ja Vatikani hiirekuningatest ja koldekaitsjatest tühjaks tappa. Tagajärjeks oli katku levitavate rottide paljunemine, tulemuseks Camus’ teos „Katk“.
Bulgakov taaselustas kassitapu motiivi romaanis „Meister ja Margarita“: pahaendeline rahvavaenlane must kass Peemot tingib Pontius Pilatuse käsu igaks juhuks kõik kassid maha nottida. Ebauskliku kassikartuse musternäidise irvitus jääb õhku püsima, kui kass ise hajub. Sama kujund leidub Lewis Carrolli Alice’i muinasjutu Irvikkiisu tegelaskujus.
Kiisu on muide emane ja kõuts isane isend ning kassitapp on sootuks taim, millesse takerduv koduloom pole kaugeltki nii lustlikus olukorras kui roosa panter. Zooloog Aleksei Turovski kirjeldustele vastupidiselt on kodukassid meid austavad ja armastavad delikaatsed ja intelligentsed braidi liikmed.
Ka sarianima „Jääaeg“ mõõkhambuline tiiger Diego on ülimalt ustava sõpruse ja karjaeetikaga kangelane kasvõi elu hinnaga.
Saabastega kass on nii oma enese muinasloos kui “Shrekis” kangelaslik hedonist, kelle sangarlikkus ta enese heaolu mitte kunagi ei ohusta.
Loodusseaduste rikkumise tagajärgi loeme lastena või oma lastele ette Eno Raua raamatust „Naksitrallid“. Hulkuvate kassidega hädas tädikese juurest meelitatakse seal toituma harjunud loomad naksitrallide furgooni järel järvesaarele. Sinna pääsemiseks keedetakse järv taevasse, kust ta vihmana tagasi sajab. Kui saar on kõigest elavast paljaks söödud, otsekui kormoranid oleksid liikide kooslusest üle käinud, tuuakse metskassideks sobimatud triibikud inimeste hulka tagasi.
Inimestele pakub kasside mõnulev lähedus turvatunnet, nende nurrumine tervendab ning suurema osa ööpäevast süütundeta magajad õpetavad ka töödikud enda eest veidigi hedonistlikumalt hoolitsema.
Kiplingi „Mowgli“ džunglilapse eest ürgnaiselikul moel hoolitseja pärast seda, kui emahunt oli imetamise lõpetanud, oli must panter Bagheera. Hundikarja kasvandiku kasuvanemad olid hundid, ent õpetuse andsid kaslane ja karu Baloo.
Hollywoodi taies „Lõvikuningas“ puudutab meid sügavalt mitte vaid loomade kuninga elukaare kirjeldusega, vaid sellega, kui täpselt loomrahvaste vahendusel inimest kirjeldatakse. Kuna inimesekene on ennast-armetukest looduse krooniks tituleerides Gaia rüvetanud, tuli kroonviirus inimsugu kui kahjurit taltsutama. Teadlikud hinged võtavad loomrahvaste usaldavat lähedust sarnaselt Lumivalgekese ja Väikese Printsiga komplimendina. Sellel, keda ei peeta inimeseks, on õigus ja võimalus kanapimedat inimkujulist biomassi valgustada. Me oleme üht verd ja kuulume ühte – karjas ju niimoodi tehakse.
Loodetavasti ei jää praeguseks 8 miljardit inimisendit siin planeedil viimase generatsiooni katsejänesteks.

Naerata ometi, hüljatud Lotte!

Rahulolematus loob unistused. Kurbus vanematata või katkise perekonnaga lapsepõlve pärast paneb fantaseerima vanemate leidmisest, pere taasühinemisest või ka võimalusest, et sind vahetati sünnitusmajas ära: sellised ometi sinu lihased vanemad olla ei saa.
Me ei hinda pahatihti seda, mis meil olemas on – see ongi lapsepõlvetrauma allikas.
Sellest ammutatakse enesehaletsust, mis pööratakse tegudeks, raamatuteks ja filmideks.
Vanemad on alati valed, olete märganud? Nii arvab murdeealine, sedasi sisendab teise vanema kohta lahutatud paari pool, enamasti ema isa kohta. Olgu emad-isad pahelised popsid või tublilt tegusad tööloomad – ikka on nad teismelise järglase vaatenurgast vildakad. Lapsed oma ülinõudlike mammade-papade silmis paraku ka. Kes oma last aina halvustab ja emotsionaalselt näljutab, see kasvatab märtri, kerjuse, kes palub almust, kuni terveneb.
Orbude printsess Pipi Pikksukk on supersuutlik enesetervendaja. 10Aastane tüdruk oskab segasumma suvilas üksinda elada, hobune köögis. Pipi tõstab Astrid Lindgreni tahtel kaks röövlit korraga üle rinna, sest talle annab jõudu nii inglist ema kui Kurrunurruvuti saare kuningast isa.
Ei Ronjal ega Arabellal pole ema, märkasite lugedes? Lindgreni röövlitütar ning Aino Perviku mereröövlitütar juhivad isade kõrval bandiitide bandesid, sest neil kummalgi pole ema. Tänu tüdrukutele satuvad need jõugud samas Robin Hoodi gängiga sarnanevasse õilsasse valgusse.
Silvia Rannamaa „Kadri. Kasuema“ sattus aga liigutavaks filmiks, mille tegelastega samastumine raputab ka neid, kelle lastetoaga oli kõik justkui korras. Loovnaised soovisid kaasaelajatele pakkuda enamat kui lugedes visualiseerimine, kuidas need noored oma ilusas valusas lastekodu olemises välja nägid.
Leida Laius ühitas Tilsi lastekodus filmitud „Naerata ometi!“ melodraamas alles alustavad näitlejad ning tegelikud lastekodulapsed. Kõigist tõusvatest tähtedest, kes katkiste laste loos kasvamist kujustasid, sirgusid suured isiksused.
Siiri Sisaski muusikat, lavarolle ja sündmusi pakkuvat talu teab kogu Eestimaa.
Tauri Tallermaa on tuntud mälu ja mõtlemise treener. Hendrik Toompere junior on tänaseks seenior, kelle näitlemise ja lavastamise jälgedes kõnnivad järgmiste põlvkondade juuniorid.
Nagu „Ukuaru“, nii ka naeratama keelitav valufilm on salvestatud rahvusteadvusse nagu evangeelium. Rõõmusõnum Tilsi lastekodust veenab: kui lapsuke on sündinud, läheb edasi kindlasti aina paremaks. Juuru SOS lasteküla, nagu kogu lastekülade võrgustik, saadab kooli kenadest peredest pärit laste kõrvale pisut rabedaid, ent kindlalt hakkama saavaid noori.
Harri Vasar jt eelmiste ajastute lastekodulapsed saadeti 14aastasena sõtta. Hobused hoidsid polgupoega pakase ja huntide eest. 17aastasena kopsu saadud kuul julgustas hospitalis haava tuulutamiseks laulma ning sündis oma ajastu superstaar.
Ukrainlaste orvud, kes toovad oma sõjavapustuse täiskasvanuikka ukraina lastekodudes või kasuperedes, kasvavad ukrainlasteks. Venemaale röövitud saavad kellekski teiseks. Eestisse saabunud lõimuvad Maarjamaa uuteks inimesteks.
VIP-lapsendajad Brad Pitt ja Angelina Jolie, nagu ka teised varakad-väekad isiksused on adopteerinud erinevate rasside ja rahvaste beebisid ning kasvatavad neist kõigist angelinad ja bradid.
„Pahatari“ filmi ristiema, keda lady Jolie kehastab, tõstab kahe teema teravad tiivad.
Esiteks on blond kuninganna salamisi tegelikult kõigi õnnetuste põhjustaja ning Pahatar parandab tema tekitatud haavu.
Teiseks on ristivanemad just selleks vaderitena lapse kõrval, et teda turvata, kui lihaste vanematega midagi juhtub.
Dickensi „Oliver Twist“ jätab mulje, et tollase Londoni äärelinnas ja sildade all põhiliselt orvud võrsusidki. Hilisemate T.S. Elioti poeemil põhinevate Andrew Lloyd Webberi „Kassidega“ läbisegi. Tänavalapsed paistavad silma. Nancy ja Crysabella kui kaltsakatest ristiemade teened on talletatud raamatutesse igaveseks.
Charlotte Bronte „Jane Eyre’i“ pühendumisvõime pärineb samuti orbudekodust. Arvatavasti ei oleks teistsuguse taustaga noor naine suutnud jääda Edward F. Rochesteri kõrvale, kui mees oma hullu eksabikaasa põhjustatud põlengus pimedaks jäi.
Hugo „Hüljatud“ demonstreerivad samuti armastuse kõikvõimast jõudu. Isamaa, armsama ja lapse nimel ohverdatakse paraku ka naised-lapsed nii traagilisel moel, et vargsi vägagi hingelised mehed ei suuda selle koormaga edasi elada.
Edasi elab oma identiteedi otsimise igavene teema. Vanemate jt sugulaste leidmine käivitab tuhanded telesaated ning imede võimalikkuses veenvad romaanid ja filmid.
Mark Twaini romaan „Prints ja kerjus“ jutustab lugevale inimkonnale vist esmakordselt teisikute, võimalik, et identsete kaksikute teemast ning viib prints Edwardi ja kerjus Tomi vahetusse. Ja muide, miks Tom Sawyer tädi juures elas? Tal vedas, kuna tal oli tore tädi, ei pidanud ta orbudekodus kasvama. Erinevalt täiesti üksildasest vanemateta sõbrast Huckleberry Finnist oli tal keegi, kes teda oma karmil, ent õiglasel kombel armastas.
Järgmine võluv kaksikute teemal vallatlev teos eestimaailmas on Grigori Kromanovi film „Vallatud kurvid“, kaksikpeaosas Terje Luik. Terje leidis oma identiteedi režissöörina, kes juhtis 20 aastat Moskvas Kesktelevisiooni kultuurisaadete peatoimetust ning hiljem oli Juuru kooli vene keele ja kultuuri õpetaja. Ta rajas Mahtrasse Raba talu ümber legendaarse imede aia, mida täna tema õpilane edasi peab ja unistuslikku tulevikku veab.
Vanemate taasühendamine kui üldinimlik unistus on võimendatu kaksikute teema kaudu. „Leiutajateküla Lotte“, Andrus Kiviräha loodud lontis kõrvadega koeratüruk, pole esimene legendaarne Lotte. Erich Kästneri kogupereraamatus „Veel üks Lotte“ saavad teineteisest lahutatud kaksikud suvelaagris kogemata kokku. Nad vahetavad vargsi pooled ning ema ja isa juures kasvavate kaksikute manöövri tulemuseks on vanemate taasühinemine – üllatus-üllatus!
Üksikemade lapsed ei soovi samuti poolikutes peredes kasvada. Instinkt ütleb, et tervikliku isiksuse kasvatamiseks on vaja nii mees- kui naisenergiat. Püüd emme mehele panna on seepärast nii elus, raamatutes kui filmides sama igihaljas teema kui kurjade võõrasemade juhtumid Hans Christian Anderseni „Tuhkatriinust“ Maria von Trappi raamatu „Von Trappi perekond“ ainetel loodud filmini „Helisev muusika“.
Armukadedus versus tingimusteta armastus on veelahe staatuste vahel. Armukadedus teeb kasuisast kahjuisa. Kiivas võõrasema moodustab lastega ühisrinde vaid siis, kui on vaja vaenlasena isa tagalas intrigeerida. Kõik kasutavad kõike kõigi vastu.
Naerata, sest arutu eneseohverduse ajad on möödas. Kobarkriisist väljuv maailm ei tunne enam orjust. Hüljatud ja Lotted teevad 2023. aastast alates seda, mida soovivad, mitte peavad. Lastele pole vanemate ohvreid tegelikult kunagi tarvis olnud. Ohvrit on keeruline, et mitte öelda võimatu armastada ja austada. Kaasale on vaja loovalt ennast teostavat paarilist, mitte armastust ära teenivat märtrit. Tööle end mõõdutundetult ohverdav sunnitööline sureb paraku vara, ent õnnetuna. Ainetele läheb statistiliselt Eestis kõige enam Euroopa riikidest märtreid, kelle narkoosis veedetud elu jääb tegelikult elamata.
Eksistentsiaalse orkaani epitsentrist võrsunud lapsed on kõigil ajastutel oma valikutega fifty-sixty õnnestunud. Lastekodust on sirgunud inimesed, kelle puhul üldsus nende raskest lapsepõlvest kuuldes ohhetab: ei või olla!
Samale rajale, kus vanemad nõrkustele alla andsid, kipuvad järglased sattuma geneetilise soodumuse tõttu. Eitavad vastandid ei joo, suitseta ega mängi muude ainetega. Vanemate vääritult rajalt kõrvale keeramisel aga kiputakse teise äärmusse ning ühtlasi püütakse kramplikult luua eriti õnnelik perekond.
Küpsedes mõistetakse oma vanemaid – nii paadunuid-murdunuid kui laste heaolu nimel üle pea rahateenimisse uppunud töödikuid. Rahulolu sünnib koos uute rahulolematute unistajatega. Ka järgmine põlvkond leiab murdeeas, et nende vanemad on valed. Ka ülejärgmise generatsiooni Pipid ja Gavroche’id panevad oma muinasjutuliste valgustuslike unistustega nutma needki, kes üldse nutta ei oska.

Loodus võtab kõik omaks

Maja, mis jääb kasvõi aastaks tühjalt seisma, kasvab väljast võssa ja muutub seest hiirte, ämblike ja lagunemise pidusaaliks. Meie ajastu inimene, kes jääb kasvõi ööpäevaks elektrita, leiab end looduse meelevallas. Olenemata sellest, kas ta teadvusta end Emakese Maa osana, on ta tsivilisatsioonist ära lõigatud ega kümble enam ka vahendatud või suisa võltstegelikkuses.
Nüüd ehk jõuab pärale, et kõik saab huumuseks, loodus võtab kõik omaks – nii söötis põllud tagasi metsaks kui oskamatu inimese kondid. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sina saama.
Meil on loodusega osadusest erinevad kogemused.
Kellel otsene, kellel vahendatud. Olgu tegemist kuudepikkuse põua või talvise lumeorkaaniga, inimese väiksust tõestavad nii ise kogetud kui ekraanidelt vaadatud üleujutused ja maalihked. Isekogetu annab holistilise edukogemuse, vahendatu külvab ebamäärast hirmu. Kes heitleb ise lumehangede, jääväljade ja elektrikatkestustega, ei seestu USA kaheksa osariigi miinus 45kraadilisse katastroofi.
Vahendab meedia- ja muusikamees Olav Osolin: „USAs on ikka täielik hullumaja. Külma 45 kraadi, nii et inimesed külmuvad autodes surnuks. Sõidad, jääd lumme kinni, esialgu hoiad mootori käigus ja saad sooja, oodates, et keegi päästab su ära, aga siis saab bensiin otsa ja kutu. Või siis külmud surnuks tänaval ja jäädki lumehange, kust sind kunagi leitakse. Nagu ikka, kirjutab meedia ka imelistest pääsemistest, kus autosse jäänud pereisa on viimses hädas võtnud oma väiksed lapsed kukile ning läbi tuisu ja lume kahlanud, kuni on majakeseni jõudnud. Tüüpiline on ju see, et ehkki meedia ja isegi president on hoiatanud, et ilm on hull, püsige kodus, tuleb ju ikka oma pere autosse laadida ja teele asuda, sest vanaemal on kalkun ahjus ning ega meiega juhtu ju midagi. Selles osas ei erine ameeriklased eestlastest. Ainult mina olen vist üksinda selline argpüks, kes täidab valitsuse korraldusi ja tuulise ilmaga õue ei lähe.“
Eesti pärismaalased e maakad teavad sünnist saadik, et aastaajad vahelduvad ning mõnikord on hanged tare katuseräästani. Maakatel on kogu aineringlus kodus ning lehma lüpstes ja keldrist kartulit võttes ei kibele nad läbi tuisuvaalude supermarketisse ega sõida end kanamunade nimel autoga surnuks. Neil on targad lihased ja loogika versus linnainimeste ahastus selle pärast, et lockdowni või elektrikatkestuse ajal jõusaali ei saa. Vaesuse ja rikkuse olemus on teisenud.
Mäletate Arno Tali juhtumit Oskar Lutsu „Kevades“? Poiss kukub Raja Teelet jäisest veest päästes samuti sisse ja jääb kopsupõletikku.
Kehviku tervis on kehvake ning jõuka talu pärijanna peab napilt ellu jäänud ja tervenenud kaunihingelist naabripoissi läbi hangede mitmeid kilomeetreid koolist koju keelitama ja talutama, et too lumme ei kustuks. Abitus ei ole ahvatlev, Teele valib Imeliku ning sestap on endast jõulisemat muljet jätta oluliselt lihtsam neil noormeestel, kes on end linna võidelnud. Ülikond ja haridus korvab mannetud musklid ja vähese väe.
Inimolemuse ja aastaaegade vaheldumise süvahoovusi nii maal kui linnas kirjeldavad läbi oma tuhandete käsitsi kirjutatud lehekülgede nii Anton Hansen Tammsaare kui Eduard Vilde. Esimese „Tõde ja õigus“ ning teise „Mahtra sõda“ asetavad eestluse olemuse loomulikult ka kõiksvõimsa looduse taustale. „Pisuhänna“ hapral seltskonnal poleks teose „Külmale maale“ karmis keskkonnas vähimatki lootust ellu jääda.
Elamise maal või linnas, nagu ka elukutse, valime vastavalt eeldustele ja eeldamistele ise. Kes läheb näiteks meremeheks, peab arvestama, et mõni torm võib ta lõplikult merele anda.
Juhan Smuul kirjutas selleks teose „Karge meri“ ning Lennart Meri „Hõbevalge“, et tõelistest stiihiatest saaksid aru ka need, kes merd ega Siberit omal nahal iial ei koge. Nooremad põlvkonnad ei lase endale ligi õõva, kuidas võib üks eestlane teise üles anda, kodust välja tõsta ja taigasse tappida.
Meie hulka saabunud sõjapõgenike traagikast noored samuti osa ei saa – üks ei räägi vene keelt, teine ei mõista veel kohalikku. Ühenduslüli on heal juhul inglise keel.
Pealiskaudsetele inimestele on lihtne ekrementliku populismiga valimiskampaaniat pähe tõmmata: meid venestatakse pagulasi vastu võttes hullemini kui vene ajal ning sõjapõgenikud hakkavad siin haigusi levitama. Selle loogika kohaselt võinuks rootslased süüdistada sõja eest üle karge mere põgenenud eesti haritlasi Rootsi lätistamises. Vene ajaks nimetatu oli tegelikult nõukogude aeg. Täna Soomes töötavad eestlastest arstid ja veterinaarid on sama lõdva randmega prostituutideks nimetatavad? Ukrainlaste seas on nii arste kui loomaarste, kellest on Eestis kriitiline puudus, muide.
Tänu jõulisele vaatemängule on lihtsam kaasa elada Ameerika pärismaalaste kallal toimetatud vägivallale näiteks filmi „Mees, kes jäi ellu“ vahendusel. Kui meile näidatakse inimliha, mille karu on luudelt lahti krabanud, oksatõmmatud indiaani šamaanide liha, mille üle raisakullid rõõmustavad, lõpnud hobuse liha, mille sisikonnasse ellujääja varju poeb, kuni see on veel soe – siis puudutab küll.
Ukrainas lihaks saanute numbrid alles kasvavad ning jäävad lõpeks teadmata. Ei ohverdatud inimeste, kodu- ega ammugi mitte metsloomade tegelikku arvu me teadma ei saa. Targad ja tähtsad lepivad midagi kokku, nagu ka planeedi rahvastiku arvuks 8 miljardit – tõenäoliselt oluliselt hiljem, kui see number päriselt täis sündis.
Saame süvakogemuse sellest, kui otseselt inimese korraldatu ja inimesega juhtuv puudutab kõiki loomrahvaid – leinakem 50 000 Mustas meres hukkunud delfiini!
Raamatute lugemise aegadel kirjutas Ernest Setton Thopson osaduse tekitamiseks südantraputavaid lugusid loomadest. Jack London kirjutas lugevad põlvkonnad eriti rajusse reaalsusse. Tänu „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarja raamatute lugemisele – lausa ahmimisele – kasvasid ka linnalapsed siiski üsna tõetundlikeks.
Viimaste aastate uusmaalased on oma teadlikkuse ja hariduse tagasi juurte juurde toonud. Viiruste ja kriiside ajal on ladusam looduses luua, mitte abituna korterites kuhjuda. Idüll ja harmoonia ühendab ideaalis vaimse ja füüsilise töö. Linnud ja liblikad, vetevallad ja värske õhk.
Tegelikkus võib sinu muinasmaa aga hetkega ellujäämislaagriks muuta. Kevadine üleujutus, suvine põud, parmud ja tühjad tiigid pole algajate uusmaalaste plaanides. Kuna me saame, mida tellime, olgem oma manifesteerimistega väga täpsed.
Ülekuumenenud ajule puhkust taotledes võime saada lumeorkaani ja elektrikatkestused, tagumikuni lume ja pakase pideva ahjude kütmisega. Sinna otsa jäävihma ja jõest vee tassimise. Lumesahk tuleb mitmendal päeval, kui keegi lähikondsetest tahakski appi tulla, ei pääse ta sulle ligi ning on ise ju samas jamas.
Plaanid pidudest ning elamuste loomisest ja jagamisest võivad Jumala naeru saatel ka hädise autoaku ja nadide rehvide alla hääbuda. Seal sa siis oled täielises isolatsioonis, päevi internetita ja elektrita koos kõige sellest tulenevaga.
„Lumekuninganna“ raamat ja multifilm annavad talve dramatismist justkui mõningase eelteadmise, ent samas loovad Netflixis tsirkuleerivad tooted ka süveneva illusiooni, et stiihia saab stoppi panna ja pissile minna.
Frozen-vahendus toob väikestele tüdrukutele laulud ja lootuse, et nad saavad sama ilusaks kui animategelased. Sünteetilised Elsa-patsid asendavad unistuse oma penist ja ponist. Seda lihtsam vanematel, kes endasse suisa sõltlastena uudiste voogedastusest hirme ahmivad.
Durrell koges „Minu pere ja muud loomad“ Gerryst loomaaedu rajanud ja tuhandeid loomrahvaid päästnud Geraldiks kasvades, kui nürimeelne ja peatamatu on elu ja ilu hävitav kurjus.
Aleksei Turovski räägib täna, kui suur šokk on loomadele ootamatult algav uusaastaöö sõda. Koletulestike teema alla ilmub sotsiaalmeedias kõige ootamatumatelt isikutelt kõige rõlgemat röma. Inimkahjurid kehitavad õlgu: ei saa siis nüüd pool tundi pauku välja kannatada!
Aastaid kasvatatud koer või hobune hukkub sekundiga. Veneetsias Püha Marcuse väljakule tulistatavad tuvid ei saa turmtuld välja kannatada jaa. Ka kõigest vapustuse saavad loomad on sageli elu lõpuni traumeeritud. Ei tähenda, et on sõja- ja tsirkusehobused, pommi- ja võmmikoerad – suurem osa loodusest pole alalises lahingus, vaid talveunes ning praegu valdavalt ka tiined.
Loodus võtab moel või teisel kõik omaks – hukkunud kõdunevad mullaks – ka see elukauge hüperaktiivne, kes koletulestike teema peale röhib: jajah, aga minul peab lõbus olema! Pill tuleb pika ilu peale.
Ei stiihiad ega sõda ole 2023. aasta alguseks veel nooremaid inimesi hellikute nutimaailmast tegelikkusse raputanud. Olgu vanematele siis lohutuseks seesama hirmus ilus loodus, kes annab ja võtab niikuinii. Üksnes plastiku lagundamisega teisiti kui teda põletades Gaia toime ei tule. Võibolla sellepärast end plastikuga alateadlikult ümbritsemegi, et meie asjad jääksid igaveseks alles…

Jõulumuinasjutt 2022

Elasid kord põlvkonnad ja rahvad, kes pidasid talviseid pühi teist moodi. Teistmoodi talvistepühade ajal ei tormatud ostuhulluses mööda kaubanduskeskusi ega olenetud lumesahkadest, elektrist ega autode talverehvidest. Läbi talve tuldi koos, kogukonnana – jalgsi, ent päriselt hoolides, kuidas ligimesel läheb. Vanamoodne?
Kui keegi nende aegade tagant plastikust armastust ostvate inimeste sekka satuks, ei mõistaks ta tänaseid tähtsusjärjekordi. Nood inimesed omakorda ei teaks, et see ajarändur on näiteks näärisokk.
Viisakad 21. sajandi inimesed teretaksid näärisokku vaatamata sellele, et tal on saba ja sarved ning kasukas tagurpidi seljas. Kontvõõra saabudes oletatakse, et vaeseke on kellegi pooletoobine sugulane.
Näärisokk va pahalane ägestub tervitamise peale: „Miks te mulle tere ütlete? Teate üldse, kes ma olen? Ei tea? Kas sina ütlesid mulle tere?“
Vitsaga nähvab, et ullikestele edaspidi meelde jääks – ei tohi huupi iga paharetti tervitada! Õpetab ajarändur moodsalt pealiskaudsetele, et tema ei ole joulupukki – näärisokk on!
Näärisokk ei ole sukk, sokk ega suss – ei panda tema sisse mingit nänni. Uusaegsetele teadmatutele vitsanähvakaid jagades küsib masendunud nääriskokk, kas keegi ostuusulistest maausust on midagi kuulnud.
Sokk oigab: „Taara, avita – seda sõna ikka teate ju?“
Ta selgitab, et taarausulistel on novembris hingede aeg ja 21. detsembril Toomapäev – pärast seda on päike 3 päeva pesas ja parandab pead. Edasi hakkab järjest paremini tõusma. Päike. Mis teie siis arvasite?
Jõulud sobitati rahvakalendriga, nii et vana hea oma on oluliselt olulisem kui joulupukki. Kes julgeb vastu vaielda?
Ja siis juhtub kohtumine ajastute ja kultuuride ristmikul. Kenasse kombekasse seltskonda lendab kaunis Lumivalgeke, juuksed sahmis ja ise ähmis.
Lumivalgeke ähmitseb: „Täitsa pekkis, kus jõuluvana on? Jälle… Ütle või ise houhouhou.“
Näärisokk rõõmustab teise muinasjututegelasega kohtumise üle: „Oi, Snegurotška!“
Kui hämmeldunud pererahvas mõistab, et muistne näärisokk ei tea uuemaid seoseid, selgitatakse talle, et Snegurotška oli nõukogude Lumivalgeke. Näärivana tüdruksõber.
Mis näärivana? Lumivalgekesel pole aega uusi teadmisi vastu võtta, ta mõtleb ja ütleb: „Rahu, jõulutaat on teel!“
Piiripääri – kus on pääsukese näärid? Oli kord selline luuletus. Seejärel tuli inimestele uuesti meelde, et pääsukese nääridest olulisemad on hoopis jõulud, sest Jeesuslapsuke sündis 2022 aastat tagasi.
Näärisoku kohatu itsitamise peale, et see jõulu on siis ju päris vana, tuleb paharetile nagu teismelisele seletada, et Jeesus sündis Petlemmas loomalaudas ja neitsi Maarja pani ta heinasõime.
Kindlasti küsivad pubed seepeale, kas see neitsi oli ka ilus pihv? Piiblilugu ei lase end segada, vaid jätkub sedasi, et karjased said seda teada ja rääkisid tema sünnist kõigile.
Samal ajal, kui näärisokk itsitab, et karjased panid kitse, kaotab Lumivalgeke närvid.
Jõulud on püha aeg, aga pagana jõuluvana on jälle teisel haltuural. Pagana? Näärisokk on paganlik, jõuluvärk peaks olema püha ja kristlik ju ometi.
Lumivalgeke teeb ettepaneku hakata kingitusi jagama, siis ei panda tähele, et jõuluvana pole. Inimestel on igal ajastul ikka küüned enda poole.
Ka siis, kui kostub traditsiooniline houhouhou, mõtlevad igas eas lapsed kingitustele.
Kui näärisokk õpib kiiresti uue maailma mentaliteedi ära, taipab ta varmasti konkurenti tõrjuda, juhib tähelepanu, et temal töö juba käib ning tasu selle töö eest tulgu lahkesti tema kontole.
Mispeale silitab jõuluvana isalikult näärisoku sarved lömmi teatades, et siiski on asendamatuid, kingitused on ju tema käes. Lumivalgeke oleks jaksanud vaevalt pooled kingitused kohale tirida, sest plastik kaalub päris palju.
Päkapikke ei raatsi keegi praeguse majanduskriisi ajal palgata. Seda enam, et päkapikkude ametiühing nõudis neile jõulupuhkust. Elektrihinnad ja inflatsioon, teate ju küll. Ahjaa, need pole ju pühadeaja teemad.
Jõuluvana küsib: „Mida te küll ilma minuta oleksite teinud? Houhouhou!“
Lumivalgeke vastab: „Sedasama, mida koos sinuga. Houhouhou!“
Esimesel võimalusel hüüab jõuluvana: „Hakkame lõpetama, hakkame lõpetama – koristaja on ka inimene!“
Lumivalgeke turtsub: „Mis sa mähid, sina ise kiirustad lihtsalt järgmisele haltuurale.“
Jõuluvana ei nõustu, et see on haltuura, tema teeb absoluutselt ametlikku ja auväärset tööd. Ja näärisokk ärgu tulgu põlastama, et tal on väga hooajaline ja ajutine amet. Lisaks veel eriti ekstreemne: kurjad koerad, kitsad korstnad, üksikemad. Nende tõttu poleks Lumivalgeke sel mõistlik jõuluvanal üldse silma pealt lasta.
Järgmises kohas, kuhu jõuluvana juba edasi kiirustab, ootavad õpetajad kommi, nii et mis haltuurast me räägime. Näärisokk võib ju jaurata, et kommidest ilma jäämine oleks pedagoogidele suisa hea – hambad jäävad terveks ja nende palkade juures on juba see tõsiasi kingitus.
Lumivalgeke meenutab: „Kas me neile suuremaid palkasid ei pidanud uueks aastaks tooma?“
Uue aasta märtsikuu toob valimised, küll siis selgub, kas ikka Jüri rattas ja Kaja kallas ja vana karu lõi trummi. Hea mees, kes lubabki. Houhouhou, teate ju küll.

Austatud Eesti Vabariigi President, Peapiiskop, meie parlament, ministrid, valla- ja külavanemad ning kultuurijuhid!
Palume 2022. aasta jõulurahu pikendada õigeusu kalendri jõuludeni ning koletulestikud ära jätta. Ideaalis võiksime Maarjamaal igasuguste paugutajate müügi ja kasutamise lausa keelata, et lõpetada igaaastane tava tekitada jõuluõnnetusi, -tulekahjusid, – õmblemisi ja -matuseid.
Talupojamõistus arvutab taevast lõhestavad värvilised laengud arutult kulukaks.
Psühholoogiliselt ja emotsionaalselt tähendab saluut sõja ajal lisasõja kuulutamist lastele, vanuritele, sõjapõgenikele ning kodu- ja metsloomadele.
Pingul närvidega rahvad kogevad nagunii globaalsete sündmuste kajastusi meedias, ajujahti ja lageraiet.
Kannatlikud kodanikud sõidavad taevase tulistamise ajal autossepakitud koertega mööda seni veel puutumata ürgmaastikke. Pärismaalased palvetavad, et riivid-lukud ja ketid peaksid paanikas loomi ning otsivad uue aasta esimesel nädalal lihaveiseid ja vabapidamisel hobuseid, keda on heal juhul vaja lappida, sageli ka „utiliseerida“.
Inimesed, tule ase on koldes ja küünlas.
Kõige haavatavamate veel ja veel hirmutamise asemel jagagem palun alles jääv raha paljulapselistele, väärikatele ja pagulastele jõululaua katmiseks ja praktilisteks kingitusteks kõige nõrgematele.
Kollektiivne laamendamine helladel aegadel on inerts: alati on nii tehtud. Ei ole, loodus on novembrist märtsini talveunes. Igal võimalikul moel karusid kodudest ilma jättes ja talveunest üles ajades ärgem pahandagem, et nad tulevad meie endi voodikesse ja pidulauda. Mesitaru või lammas – kõik sobib näärimaiuseks.
Allaandmise anatoomia otsib lohutusi ja kompromisse.
Elasid meie sõdanäinud vanavanemad sõja üle, elavad koletulestiku ka – jäid sõjapõgenikud Eestisse pääsemiseni ellu, jäävad uusaastaöisel pommitamisel ka.
Looduslik valik jätab terveks ja ellu need hobud-põdrad-kassid-ilvesed-koerad-hundid, kes kohanevad paukudega.
Nur(s)ipalu raadatud metsade asemele kasvavad PÄRAST uued. Hävitatud talude kohale kerkivad uue hea ilma kodud.
Härrased, me pole kompromissides kümblevad allaandjad, oleme arukas rahvas!

Põlvkondade hingehaavad marmortahvlil
Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena ja inspiratsioonina kirjandiks.
Meid on ülilihtne endast välja ehmatada vaid üheainsa õõvastava kaadriga sadistliku veremaa järjekordsetest tapatöödest. Mitte sellepärast, et meil oleks kogemus, vaid seetõttu, et meisse on massimõrvahirm sisse kasvatatud.
Aastatuhandeid on Neitsi Maarja ja Maarja Magdaleena nimesse pühitsetud väepaik, meie kodu, näinud edasi-tagasi trampivaid sakslasi, venelasi, rootslasi, venelasi, taanlasi, venelasi. Tapetud meeste asemel on naised elu igas mõttes edasi viinud.
80aastased mäletavad okupatsiooni ja genotsiidi, mis rikkus nende lapsepõlve. 60nesed on dresseeritud tsiviilkaitse, pideva tuumasõjaootuse vaimus. 1990ndate rahvas kibeles vanavanemate heietusi kuulamast rahutult patsipaela või põlvpükste trakse näppides minema, aga jutud küüditamisest, kodude hävitamisest ning võõrsile pagenud omastest jäid meelde ikka. Seda paremini, et need söödeti tänastele emadele-isadele sisse koos paljunäinud memme pannkookidega.
Kasvasime Astrid Lindgreni raamatute näiliselt süütul ideaalmaastikul. Rasmused võitsid alati kurjad onud nutikalt ära. Väikevend sai lõpuks ikkagi koera ja Karlsson oli oma isekuses siiski nunnu. Bullerby lapsed elasid turvalises talus ning Ilon Wiklandi joonistuste paistel kujunenud unistused ühendati meie vanemate igatsusega oma kodu järele. Ei vennad Lõvisüdamed ega Aino Perviku Arabella kujutanud ettegi, et NATO võib ükspäev teisehomme kusagil Eesti ürglooduses toimivatest taludest 12 ha sõjatandrit teha.
Ilon oli sellepärast rootsi kunstnik, et tema pere jõudis enne küüditamisi Haapsalust üle mere. Tänased Tjorvenid ja Ronjad said sündida tänu sellele, et nende esivanemad pääsesid või naasesid. Represseeritud said punapättide röövitud talu tagasi või teise asemele. Ülejäänud kasvatasid kurke ja kartuleid, et kivihaaval kõhu kõrvalt oma maja rajada.
Lapsena teadsin, et lähen maale elama, mul saab olema 5 last ja palju loomi. Hoolimata sellest, kuimitu tsiviilkaitse tundi nädalas meid koolialustes varjendites külma sõja ajal tuumasõjaks drilliti. Ilmselt seetõttu, et meie põlvkond ehitas ära, ei soovi enamus meie järglasi ei maale elama, laste- ega loomakarja, vaid maailma näha ja elu nautida.
Elunautijad ei kujutaks pandeemiaaegse koduarestita ette nl-perioodi elu raudse eesriide taga. Päriselt ei mõista omariiklikud lapsed iial, miks meid, sõjahirmus dresseerituid on nii hõlbus trigerdada. „Päh! Igav!“ ütlevad nemad.
Oleme Leelo Tungla ristitud seltsimees lapsed, kelle vanemad käisid KGBs aru andmas ning kursusekaaslased jäid vöötrajal järjestikku kolme musta auto alla, kui keeldusid koostööst „organitega“. Kaalume salamisi, mis hetkel on aeg koos lastega isamaalt pageda. Enne esimest raketti või pärast esimesi hukkunuid?
Väliseestlase Arvo Pärdi „Ukuaru valssi“ kuulates jooksevad meil silme ees filmikaadrid ning kõrvus meie enese perekondade Siberi- ja sõjalood.
„Tuulepealne maa“ (Mihkel Ulman, Lauri Vahtre), „Tuulte pesa“ (Olav Neuland, Arvo Iho „Tuulte pöörises“ (August Kitzberg) ja Elmo Nüganeni „1944“ jutustavad nendest, kes Maarjamaalt ei lahkunud, vaid lootsid. Varangul ja Sillamäel filmitud „Igitee“ (Mattila-Annila-Taska) jutustab karjala-ingeri rahva kauni Karjala muutumisest veresaunaks ning saamisest terroristliku impeeriumi osaks analoogselt Petseri, Kuriilide, Köningsbergi nind hiljem ka Krimmiga. Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ jutustab sinust ja minust. Ka nemad seal hauakivi all uskusid, et sadisti ramm raugeb kohe-kohe. Ometi selgub, et rändrottide rüüsteretk võib kesta aastakümneid. Sarnaselt 21. sajandi noortega ei aimanud Jaan Krossi „Wikmani poisid“, et otse koolipingist minnakse rindele ning pooled jäävadki igavesti 18aastasteks. Monumentide ümber rassimine ja nende siia-sinna tassimine ei muuda midagi.
Eerik N. Kross on diplomaat-idealist, analüütik-utopist ja võitlev ekspert. Krossi-poeg otsekui sangar seiklusfilmist ega ole kasutanud võimalust USAsse jääda. Samas on Eestist edasi-tagasi üle rullunud okupatsioonidest ülemaailmsel jutustamisel just parem, et eestlanna Sofi Oksanen on oma esivanemate puhastusest ning Stalini lehmadest kirjutanud Soomes.
Viimasel aastal on selgunud, et globaalne õiglus on võimetu kollektiivset putinit taltsutama. Veel enam, esikilleri kadudes ilmneb kibe tõde: 20 aastaga on kremloidid üles kasvatanud paar-kolm põlvkonda ajupestud verelasi. Me ei saa Peipsi-taguse põrgulise tõttu kunagi kindlad olla, et jälle ei alga pikk tee düünides.
Neid ukrainlasi, keda praegu küüditatakse, ei lohuta aastate eest mustvalges teleris näidatud läti seriaal „Pikk tee düünides“. Sajad tuhanded kadunud lapsed, kellest kasvatatakse ilmselt uusi verelasi, ei arva midagi Raimonds Paulsi liigutavast hällilaulust, mis on olnud eestikeelsena ka meie laulupeo kavas.
Hingehaava sügavus oleneb esiemade sisendusest. Verelasteks röövitud ukraina orvud on kujuteldamatu sügavusega haavadega. Nii piiritut traumat võib nüüd täis toppida, traageldada ja lahastada millega iganes. Nendele loodetavatele uus-orkidele on tulevikus lihtne suund kätte näidata: Nursipalu polügoon on seal, blinn, minge tehke sinna veremaa baas tänutäheks kõige eest, mida baatjadele võlgnete!
Olles üles ehitanud 3 100aastast talu ning need järgmistele peeredele edasi andnud seisan omaehitatud kodu õuel ning mõtlen 700 kodule, mis jäävad kardetavasti RB-le ette ning 21 talule, mis mattuvad ilmselt militaarpolügooni alla.
Kui me laseme Nursipalu 21 talu hävitada, et polügoon rajada, on atškoo-nahhui – see on otsene teade nii Jumalale kui veremaale: „kuratõ“, „tšuhnaad“ ei taha oma maad, tehke kodudeta militaar-tühermaale lahkesti oma baasid, nagu 1939. aastal.
Soola või fosforiiti meie kadunud generatsioonide hingehaavadele?
Rail Baltic hävitab teisest otsast 700 kodu ja rammib rabade ürgsesse rahusse Eestimaad poolitava giljotiini – näe, kui äge sedapidi kremloide siia sõidutada ja meid endid Petšora taha küüditada. Ei mäleta või?
7 aastat sõjas olnud Ukraina abistamisel on eestlased sestap nii helded, et meie geneetiline mälu ärkab ning ühtaegu märkab: Kiievi vürstiriigi vägevad on meie turvakilp ja kuulivest – velled võitlevad ja surevad otseselt meie eest. Supermarketites hinnatõusuga võidu sürrealistlikult alaline laamendamine teatrisse või kirikusse mineku asemel näitab, kui põhjalikku puhastust meie hingehaavad vajavad. Enne sõda ja jätkuvat hinnatõusu ette elada ega maailma koju kokku osta ei saa. Valu välja puhastada ning meelelaadi ja elukorraldust muuta saab ja peab.
Jah, painav ning muudkui vanasse monstermälusse tagasi kutsuv on okupatsioonide, genotsiidi ja deporteerimiste ikka ja jälle meelde tuletamine. Üha riputame igal kenal kevadel Jeesuse uuesti ristile ning igas märtsikuus kutsume pommid ja küüdirongid vaimusilmas tagasi – näe, tulevadki, uhhuu!
Kui ei mäleta, mälestame iseennast. Aamen.

Luigetruudus

Kuni surm neid lahutab – mõtlevad kõik abiellujad. Protsentuaalselt sama paljudel loovisiksustel kui kogu inimkonnal see päriselt õnnestub ka. Luigetruuduseks nimetatakse teatavasti nende kuninglike lindude tava kõrgustes tiivad sulgeda ning end vastu maad kukutada, kui paariline sureb.
Kirjanikepaaridel on aastakümneid kõrvuti õilmitsemisel kolm võimalust.
Esiteks: võrdväärsete partneritena samas suunas, mitte üksnes teineteisele otsa vaatamine.
Teiseks: mõlema suurvaimu huve arvestades kumbki omas suunas fokuseerimine, seljad vastastikku teineteist toetades koos.
Kolmandaks: üks osapool ohverdab oma eneseteostuse suuresti teisele ning lastele ja olmele – kusjuures see üks ei pruugi ilmtingimata naine olla.
Oli neid lapsi kuus või kaheksa, igatahes luuletaja Katre Ligi läheb kultuurilukku põhiliselt Hando Runneli laste emana. Runnel on isamaaline laulik, temaga võrdväärselt andekas kaasa aga on aidanud tema tausta ja tagalaturvajana oma mehele kaasa.
Selles mõttes on lasterikastel Krossidel ja Kaplinskitel palju võrdõiguslikumalt läinud. Kõrgvaimse Jaan Kaplinski naine Tiia Toomet on pühendanud oma loomingu suures osas lastele ning rajas lisaks Tartusse mänguasjamuuseumi.
Leelo Tungal on läbi kahe sajandi säranud lastelaulude ja laulupidude repertuaari sõnade maestrana ning on meie rahvuskehandit rakutasandini raputava kirjandus- ja linateose „Seltsimees laps“ autor. Tal on helilooja Lepo Sumeraga kolm mantlipärijast tütart ning käsil täisväärtuslik eluõhtu lesepõlv.
Proosakirjanik Aadu Hint ja poetess Minni Nurme oma lapsi seoses naispoole hapra hingeeluga nii harmoonilise taustaga ei kindlustanud. Nende armastuse ja loovuse lugu meenutab pigem Woolfide kõrgelennuliselt dramaatilist kooslendu. Närvikava korratustega geenius Virginia võimaldas abikaasa Leonardile naise pideva maandamise, mis tegi samas Mr Woolfi õnnelikuks ning võimendas suitsiidiga lõpetanud naise feministide emalaevaks saamise ja jäämise.
Juhan Smuulil, kelle kargel elumerel oli kolm armastusabielu, polnud poetess Debora Vaarandi ega literaat Ita Saksaga probleeme. Hoopis tema enese loodud kollektiivse fuuriaga oli jama: Smuul sai NLKP ja KGB liinidel karistada ülimenuka „Polkovniku lese“ eest, mis olevat korraga ja kordamööda solvanud nl kõrgete ohvitseride naisi.
Eno Raud ja Aino Pervik läksid ladusamat ja lollikindlamat teed. Oma poegadele ja kogu Eesti mitmete põlvkondade lastele koostatud Kalevipoja ja muistendite kokkuvõtted, Naksitrallid, Kunksmoor ja kapten Trumm, Nublu ja lood lendavate taldrikutega on kaasadel omavahel sedavõrd põimunud, et vahet õieti polegi, kumb luigepaarist millised tekstid kirjutas. Rein ja Mihkel said oma vanemate armastuse ja raamatute paistel suurmeesteks kasvatatud.
Jaan Kross ja Ellen Niit ehk Krõlli-mamma olid pigem seljad koos kumbki omas suunas seirajad, kes võimendasid nii kaasade kui kirjanikena vastavalt mees- ja naisaspekti. Produktiivsed igal tasandil, tekitasid Jaan ja Ellen Tallinnas Harju tänava kirjanike majas elades kogu loomeliidu hoonele õdusa tuvipesa fluidumi.
Näe, Lilli Promet ja Ralf Parve kudrutasid samuti seal… Küllap ülimehiste meeste ja ürgemalike naiste väge ka üksiklastest kolleegidele kiirgas.
Kõrvalseisjatena pole me pädevad arvustama, kuidas ja kui palju panustas Elo Tuglas legendaarse Friedeberdi toetamisse või Ly Unt kordumatu Mati raamatute ja lavastuste sünnisse. Kui Vladimir ja Aimé Beekman andsid mõlemad võrdväärset „toodangut“, siis Untide puhul vallandus naise enese loovus alles lesena.
F. S. Ja Zelda Fitzgerald olid võrdsed boheemlased, aga Hemingway kõrval koosloonud Martha Gellhorn on meile teada Nicole Kidmani rollitööna kaheosalises filmis.
Sylvia Plathi teoseid teavad lugevad eestlased enam kui tema kaasat Ted Hughesi. Margaret Atwood on Greeme Gibsonist ja Henry Miller Anais Ninist rohkem tõlgitud ja tuntud. Martin Amise kõrval kulgev Isabel Fonseca on tuttav vaid mustlas… pardon! – romade kultuurist huvitatud ringkonnale võrratu dokumentaali „Matke mind seistes“ autorina.
Vabaarmastuse, hedonismi ning liiderlikkuse kui filosoofia käivitaja pooldajatele sobib edukaks õigustuseks Jean-Paul Sartre´i ja Simone de Beavoire´i polügaamne kärgarmastus. Pigem on siin tegemist siiski erandina. Nii antiigis kui hipsterite puhul mõnda aega moes olnud polügaamia taandub lõpeks alati turvalisse monogaamiasse tagasi.
Mida on Eesti boheemlastel välja pakkuda? Nojah, püüdis Kalmer Tennosaan ennast kirjanik Heino Kiige ja tantsijatar Helmi Puuri vahele laulda. Baleriin jäi „Mind armastas jaapanlanna“ seksika romaani autorile truuks. Ja tühja kah, küll patune e siga pori leiab ning iga naistekütt ulukid püüab.
Seevastu Vladimir ja Vera Nabokovi enam kui 50 aastane abielu räägib vastu oletusele, et kirjanikud kirjutavad ainult iseendast. Traditsiooniliste-konservatiivsete Nabokovite abielu andis mehele väljundi enese kui tasase ja tubli pereisa väljaelamiseks, fantaseerimiseks ja kujundlikuks mänguks rubriigist „Mida näen, sellest laulan“. Eks selleks pidanuks eriti kõva mees ka olema, et „Lolita“ iseenese seikluste pealt kirjutada.
Tõenäoliselt oli võimalik vaid kahekesi loovalt elujõuliseks jääda eksiilide käigus, millega kaasnes dissidendi või paaria staatus okupeeritud isamaal. Selgi sajandil loovalt aktiivsed väliseesti kirjanikud on Helga ja Enn Nõu. Pagulusse läksid Marie Under ja Artur Adson ning August Gailit oma Elviga.
Viimases suhtes kehtib prantslaste väljend „cherchez la Femme“ – otsige naist produktiivse eduka jõulise mehe tagalast! „Toomas Nipernaadi“ kui vaba mehe tähtteose kangelanna Inriid näitab isikliku eeskujuga, millised naised peavad nipernaadide kõrval olema. Liivlane Gailit, kelle ristiisa oli Sangaste krahv von Berg, tõusis operetinäitlejannaga abielus olles ajakirjanikust Vanemuise teatri direktoriks ja rühmitusest Siuru Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liikmeks.
Ehkki Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm pole kirjanikud, vaid ühiskonnateadlased ja -tegelased, meenutavad ka Krati ja Kolumatsi hüüdnime kandvad, kahest sajandist koos läbi tulnud utopistid-idealistid muinasjututegelasi ning toekat luigepaari. Nad on unistanud Kuldajastust täpselt sama lootusrikkalt kui Kristiina Ehin ja Silver Sepp täna. See, mis nende visioonist veripunaste võõraste kätega tehti, pole nende viga.
Kuivõrd hingedel pole sugu ega rassi, pole ka hõrkude paaride Paul Verlaine-Arthur Rimbaut ning Truman Capote-Jack Dunphy süü, et teineteist inspireerivate tandemite mõlemad osapooled olid mehed.
Oluline on teenete pakett, mida luigepaarid teineteise eludes on pakkunud. Loovpaarid on üksteist seltskonda ja suurele pildile viinud, turundanud ja tsirkuleerinud. Teineteist on maandatud ja võimendatud, aga ka teineteisega konkureeritud või oma karjäär ohverdatud. Koos on olnud kergem nii eksiilis kui Siberis, nii dissidentideks sildistatutel kui koostöö eest kommunistidega pahakspandutel.
Erinevalt kirglikumatest, kiusatustele hõlpsamini järele andvatest näitlejatest elavad sõnameistrid kõigil ajastutel oma fantaasiad läbi ja välja kirjasõnas. Nad ise on alalhoidlikud vagurab abieluinimesed. Mitte pelgalt sellepärast, et nii peab, vaid seetõttu, et nad tahavad – kuni surm neid lahutab.

Fantastika!

Pole oluline, kas fantastika on kujutlus või kirjeldus – vajame kõrgendust ja kergendust, mille kohta käivad eestikeelsed sõnad „ulme“ ja „ruja“. „Fantastikat“ pruugime sageli tähenduses „fantastiline“. Seegi on märgiline.
Ilmselt on kõik ulmeline päriselt olemas. Mitte üksnes kirjaniku ja režissööri peas, vaid kosmoses, mikromaailmas ja loomrahvaste seas tegelikult ka.
Looja loodu erinevate vormide ja sageduste teemal tekstide ja filmide loomiseks on suutelised valgustöölised. Ülestõusnud meistrite kujutatut ja kujustatut vajame selleks, et tõusta elektrihindadest kõrgemale ning saada leevendust sõjast, millest suuremaid ja julmemaidki on alati olnud.
Inimesteks kehastunute Maa on Galaktilise Föderatsiooni teadete kohaselt viimane planeet, kus meie galaktikas veel kurjus võidutseb. Iseasi, kas head ja halba on enam üldse mõistlik lahutada ja vastandada. Üks on teises, nagu yin on yangis ning mustas on valge ja vastupidi. Kõik spektri värvused moodustavad kokku musta niikuinii.
Uuema aja fantastika näitab ja tõestab, et pahana tundunu oli vastupidiselt klišeelikult paile blondile salaja hea. Kes siis mitmeosalist „Pahatari“-sarja ei teaks – Angelina Jolie ja Michelle Pfeifferiga peaosades ja puha.
Kinos kogetud animeeritud ulmet on 21. sajandi lastele võimalik koguni raamatutena ette sööta, et paberist kodukujunduseseme lõhn ja käeshoidmise tunne ei ununeks. Kasvõi museoloogilise antiikse oskusena, nagu peatselt ka eesti keel ise suveniirina olema jääb – kui sedagi.
Hiljutiste epohhide ulmevajaduse rahuldasid vennad Strugatskid, „Star-Treck“ ja „Tähesõjad“. Teleseebi tasandil kriminullid ja märulid, peenemale maitsele „Matrix“. Prohvetlike apokalüpsise kirjelduste seeria „Armageddon“, „Iseseisvuspäev“ ja „Ära vaata üles!“ saab aina lisa.
Meie superkangelaste tarvet teenindas Terminaator, kuni robotit arenesid reaalias nii täiuslikeks, et oleme hakatud AI-heeroseid pigem kartma kui imetlema.
Eelistame turvalisemaid tegelasi, kelle lugude dünaamika on Hollywoodi töökindlate skeemidega paigas ning õnnelikud lõpud programmeeritud skriptide loogika ja publiku ootuse järgi tuunitud.
Õnnestunud konstruktsioonide tunnus on lõputiitrite järel näidatav epiloog, mis sunnib ühtaegu nii lõputiitritega oma pilku taltsalt kaasa skrollima kui annab teada, et 2023. aastal on järge oodata.
Ühtlasi on maatriksist välja rulluvad tegelased ise üksteise järeltulijad ja mantlipärijad. Ämblikmees ja Kassnaine ees – Batman ja Black Adam järel, Avatari ülifilm eesliinil, vaprakesed ja Riod sabas –
„Wakanda forever“ krooniks.
Nii „Jääaja“ sarja kui „Avatari“ saagat kaasa kogedes tunneme ära midagi hingerahule üliolulist: me oleme seal olnud ning kui kõik lõppes tookord hästi, läheb ka seekord parimal võimalikul moel.
Ükskõik, kas olime jääajal targad mammutid või madalalaubalised homo habilised e neandertaallased. Oih, uues heas ilmas pole enam moes kaheksjagavaid silte panna ega hinnanguid anda!
Meie kukla taga kõike teadev „keegi“ – kõrgem Mina – mäletab ja usaldab. Need utoopilised riigid õhueesriide taga, paralleelmaailmade vihmametsades, ookeani põhjas ja Maa sees on olnud ning on praegugi.
Alateadlikult või teadvel tunnistavad ka lihtsakesed telereporterid tantsude tähistaevas satelliitidena sähmides, et tundsid Avatari tantsuga kaasa minnes samu äratundmisjudinaid nagu koos „Titanicuga“ uppudes: nii on olnud, see on Tõde.
Oled muinasjututegelane.
Nii tundub sulle endale või ütlevad teised nii – enamasti sinu naerulist mänglemist võõrastades.
Take it easy, Pöial-Liisi! Maisest muremerede vahelisest hädaorust erinevalt sa justnimelt muinasjututegelane oledki.
Sul võivad olla iidsetest muinaseludest jutustavad kikkkõrvad – või näed ja tunned unepiiril rännates oma suletutiga saba. Oled olnud Avatar, kellega sarnanevad ka härjapõlvlased – kõigi rahvaste raamatutes ühtmoodi joonistatud – ning kelle kauge sugulane on Wakanda naaberriigi nii-ja-naa pürgimustega kõrvik. Peaaegu sama sarmikas kui „Luciferi“ Morningstar.
Telos ja teised impeeriumid on kurja kurbuse käes kokku kukkunud, kuna kõigi olendite õigus ja kohustus on olla õiglane ning õigustatult õnnelik. Agartha maaalused on pädevad võrdväärselt ülemistega ka maapealsetele põhjuse-tagajärje seoseid õpetama.
Nii Arktika kui Antarktika sulavate pooluste alt ilmuvad Atlantise väravad. Islandi kohal kohtuvate maakoorekilpide liikumine, maapõuest paiskuv laava ja kuum veeaur väidavad: „Totu kuul“ peategelane oli cool. Ega tola loll ega Totu otu ole. Neznaika oli vene intelligentide stiilis õuenarr, kes jutustas Ma sees olevast teisest päikesest ning selle ümber omal sagedusel füüsikaseadustest mööda õitsvast elust. Diktatuuri lammutav allegooria oli seesugune fantastika ühtlasi ka.
Viplala tinistamine – mitte varastamise ega pilliplõnnimise, vaid võlukunsti tähenduses – on kõige tavalisem manifesteerimine. Kogu hingest taotledes saad täpselt küsitu, ole ettevaatlik!
Pan Kleks oma akadeemiaga on sama reaalne kui Eno Raua elustatud Naksitrallid. Mitte „kuidas“, vaid „miks“ on oluline võti ka Edgar Valteri pokude ja pintselsabade loomise ja tõlgendamise loos.
Maestro Ets oli Pöörismäel draakoneid ning nõiaplikasid kujustades südameüdini heatahtlik. Krõlli-mamma Ellen Niidu, Lehte Hainsalu ja Aino Perviku kunksmoorid võimendasid puhast headust.
Papa Valter maalis kodus põlvili molberti ees oma muinasjutulisi akvarelle ja õlimaale, ent illustreeris samal ajal pea kõik nõukogude okupatsiooni mürgituse vastase ravimina toiminud nublud ja sipsikud.
Tänane tegija Indrek Hargla on taeva abiga oma varasema õõvastava ulme hirmutavalt tasandilt apteeker Melchiori väes tõustes ja tervenedes ka rahvast tervendama asunud. Kollitab, aga ei halva ega peluta oma peletistega.
Igas eas laste raamat „Saaresinine“ annab indigosinise elueliksiiriga Tini emale Szabo sõnaväestatuna elu ja jõu tagasi. Druoni „Tistou, roheliste sõrmedega poiss“ äratab ellu kõik, mida puudutab. Burnetti „Salaaed“ ja krahv Maeterlincki „Sinilind“ annavad hinge kõigile elementidele ja stiihiatele, metallidele ja kristallidele. Ämblikud, termiidid ja mesilased on sama teadvel olendid kui kehastumiseks võimalust ootavad lapsed. Saame kinnituse, et tulime siia planeedile vastavalt eludevahelisele elude vahelisele hingelepingule.
Galaktiline Föderatsioon annab praegu üha teada, et hingelepingud, mis on täidetud või osapooli enam ei teeni, on lõpetatud. Samuti põleb karma siin ja praegu lõpuni.
Plejaadid, Arcturus, Vega, Sirus – neid on kaks, nagu ka Maal on kaksikplaneet Nibiru – Lüüra, Orion jpt julgustavad meid, Linnutee Keskpäikese mõju alla tagasi jõudjaid. Oleme otsekui paradiisist välja heidetud ning vastutame ise iga oma mõtte, sõna ja teo eest. Ei saa preestrite ega gurude selja taha varjuda, aga seeeest oleme ise täheseemnetena oma tegelikkuse vormijad.
Andromeda kui suurema naabergalaktika külgetõmme on samas meile, Linnutee tsivilisatsioonidele nii atraktiivne, et põnevaks läheb ka tulevikus. Seni võtkem distsiplineeritud valgustöölisena vastutus kõrgeimas võimalikus vibratsioonis põsimise eest.
Õhukaitse madalasse hirmu, viha, kadeduse jne eksimise eest jõuab sinuni, kui selleks valmis oled.
Sõnumid tuleva õudusuudiste ja madalsagedusliku meelelahutuse asemele nii Youtube’i, Instagrami kui Facebooki vahendusel. 9D med-bed-field on viimase kahe aastaga ümber Maa laotatud. Kes ellu jäi ja tõusu valib, võib soovi korral elada samas kehas igavesti.
5D tekitab muuseas alasti kuninga legendi värsked naljad inimkonna uuel tasandil. Mitte keegi ei söanda tunnistada, et pole viienda dimensiooni ajaliinile tõusnud või ei adu seda: äkki sõbrad kõik on ning hülgavad mahajääja…
Puhta valguse tunnus on, et seda ei saa hüljata.
Kõrge vaib ei ole kunagi üksinda. Nii Wakanda mustanahalised kiilakad kaunitarid oma üliarenenud tsivilisatsioonis kui Musta Aadama new-age James Bond tõestavad: Must Panter elab igavesti. Rassi, soo ja seksuaalsuse comme-il-faut’ volüüminupp on küll lesbilise prints(ess)-superkangelase õukonnas põhja keeratud, aga hingel polegi rassi ega sugu.
Oluline, et lugeja-vaataja tõuseb sellest elamusest ja teadmisest: nii ongi, viru veri ei värise!
Vibronium või fosforiit, nafta või kuld on Gaia kingitus, mitte ühegi globaalse rehepapi omand, mille kratid talle arvutute elude hinnaga kätte peavad tassima. Ühisvälja Must Panter vabastab Ukraina ning hoiab korruptiiv-hinnamullide lõhkedes ka Eesti alles – Taara, avita! Shabbat shalom!
Kuldajastu seadus: kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini.

Marusja
Meie sinuga oleme perekond, kuna meid on teatud põhjustel kokku toodud. Jagan perekonnaga hella hingedeaegset teemat: ilusate isiksuste saabumine ja lahkumine meie eludes ning kaasnevate tunnetega toime tulemine. Kui soovime kutsikat, peame arvestama sellega, et ta on ligi viisteist aastat iga päev olemas ja siis läheb tagasi sinna, kust saabus.
Hobused tulevad peremehe ellu sageli küpses eas, sest nad kasvatatakse enne oskajateks. Mõnel hobusel on enne viimase kaasteeliseni jõudmist juba päris pikk ja mitmekesine elulugu.
Kaliningradi hobusekasvanduses sündinud Bogema sai 11 aastat tagasi treilerisse kõnnitatud selleks, et teine hobune, keda ostma mindi, peale tuleks. Ei tulnud, osteti teine. Kuna must mära oli juba 20aastane, oleks ta järgmisel päeval lihakombinaati viidud, kui oleksime ta veokist tagasi maha kõnnitanud.
Maksin tema eest 200 eurot ning me sõitsime ühisesse ellu. Tal oli olnud häid ja teistsuguseid peremehi. Pikkade tagajalgade tõttu oli tal hipodroomil ratsatraavli karjäär. Hiljem käest kätte käies oli tema õrna närvikavaga juhtunud igasuguseid lugusid. Ta oli piiritult kuulekas, aga umbusklik ja kartlik. Suurepärane ratsu, kes võis metsas jänese peale ehmudes su alt minema joosta ning ainuüksi piitsa nägemisest pissis püksi.
Kohtusime ajal, mil mina eelistasin igal juhul loomade seltskonda inimestele. Oma linnatüdruku taustal pidasin lisaks hobustele ja ponidele ka lehmi, sigu, küülikuid, kihnu maalambaid, kanu, parte, tšintšiljasid ning mõistagi kasse ja koeri.
Kui eakas mära oli kohanenud ja rahunenud, paaritasime ta araabia täkuga ning sündis Namaste. Läbisime memmega sadu ja tuhandeid ratsakilomeetreid, sest mu noorim tütar oli sel ajal kirglik ratsutaja. Mina õppisin tänu räsitud hingega hobusele aktsepteerima kõiki täpselt sellistena, nagu nad on – iseennast ka.
Kahel viimasel aastal oli 30aastane vanadaam enamvähem kurt ja pime. Ta lakkas suhtlemast nii teiste hobuste kui inimestega, oli habras ja hall, aga täiesti terve. Veetis nagu buda munk oma päevad mediteerides ja meeliskledes. Kui lapsed tulid teiste hobustega ratsutama, seisis tema keset platsi ja tukkus.
Kooli õpetajaks minnes avastasin, et olen õppinud inimesi armastama ning seda suuresti tänu erilistele isiksustele loomrahvaste hulgast. Sind, mu kallis perekonnaliige, tingimusteta armastades kinnitan nüüd, et surma ei ole olemas.
Viimastel aastatel otsisin üle päeva Marusjat mööda Südamesalu maid ning olin valmis selleks, et teistest eraldi unelev vanur on ühel hommikul külili. Täiskuuvarjutuse varahommikul nii oligi. Ta polnud päriselt lahkunud, vaid ülemineku tasasel teekonnal.
Nägin, kuidas tema hingamine aeglustus, lihased lõtvusid ning silmad kustusid. Ei olnud kurb, oli kergendus ja täielik rahu. Ei mingit piina ega paanikat, ilus hing pani ammendunud keha nagu ära kantud rüü seisma ja jättis selle maha.
Teised hobused seisid rahulikult ja mõistvalt kõrval. Ei hirmu ega sekkumist, vaid austus ja vaikus.
Sellele kohale, kus väga pikk ja kirju elutee lõppes, ehitame kiriku. Minu lapsed on niimoodi otsustanud. Memme aga tuleb pärast puhkust ühel õnnelikul päeval tagasi ja me tunneme teineteist ära. Küllap sa tead, et see on nii.