12 inglit kaasUrmas Sõõrumaa 12 inglit

Tänane Adila-Pühali ning Rotermanni ja Patarei peremees, Forus turva- ja kinnisvarahoolduse firma rajaja on pärit maalt. Külakogukondades on läbi aegade toiminud nõrgemate ühine hoidmine orbudest ja erilistest vanuriteni ning nihkes peremustrite puhul samuti.

Kuidas kaitsti naisi-lapsi Sinu lapsepõlve kodukülas?

„Mina olen nõuka ajast, siis pigem tegid naised meestele liiga – mehed olid napsimehed ja ka lapsed said vahel vitsa. See kõik, mida naised suutsid, kaitses lapsi ja mehi ka ühtlasi suuremate lolluste eest.“

Miks inimesed muutuvad vägivaldseks?

„Armastuse puudusest, tähelepanu saamiseks. Ühed muutuvad vägivaldseks, teised kaastunnet otsivaks. Tavaliselt leivad need kaks varianti teineteist ja kui nad sellest teadlikud on, võivad rollid ka omavahel või täiesti millegi muu vastu ära vahetada.“

Mispärast Sina tulid turvaturule?

„Teise inimese teenimine on alati kuidagi mulle hingelähedane olnud ja eks asjaolude kokkulangemisel oli ka oma roll.“

Kas enese ja kodu turvamine on kõigile jõukohane?

„Seda, kes ise ennast kaitseb, hoiab ka Looja.
Iseenda käitumisega saad luua endale kõige suurema turvatunde.“

Mis siis, kui vägivalla ohver tuleb sinu väravasse ja palub abi – võtad varjule ja pakud tööd?

„Minu loomuses on ikka abivajajaid aidata ja nõrgemaid kaitsta. Abivajajate aitamiseks on mul üle 20 aasta tagasi moodustatud heategevusfond Dharma, kuid see on pigem suurte perede ja puudustkannatavate laste aitamiseks.“

Kuidas ometi kord jõuda vägivallatu maailmani?

„Siin ja praegu toimivas maailmas mitte kunagi. See duaalne olemine hea ja kurja vahel ning armastuse puudus ei võimalda seda.“

Milliseid praktikaid soovitad katkistele inimestele enese kokku korjamiseks ja puhta lehe keeramiseks?

„Andesta kogu maailmale ja leia tasakaal hea ja kurja vahel iseenda sees.
Kõik on võimalik, kuniks elu – ja elada tuleb täiel rinnal, loovalt, ennast ohverdamta.
Pluss ja miinus, tuli ja vesi ehk gaas ja pidur on meie teenistuses. Kui me suudaksime püsida selle vastuolu keskel harmoonias ilma ühele ja teisele poole kaldumata, on kõik võimalik. Veest saab vein, arvutikoodist saavad laevad ja lennukid (nt krüpto näol) ja kogu maailm peegeldab meile vastu seda, mida me ise välja kiirgame.“

Lisaks Urmas Uriel Sõõrumaa Forusele leiate endale videovalve ja väikevalve tagamiseks kodulehelt www.turvamees.ee ka turvateenuse pakkujad G4S, Viking Security, Blackpoint, CitiSecurity, GRHS, K Security, Pro Security Partner ja Rapid Security.
Teenuse hind ühes kuus on paarkümmend eurot.

Meenutagem, mida ütles Sass Henno meie teose alguses: „Kuni kardad, et vägivallale vastu hakkamine põhjustab sinu väärkohtlemise kordumist, jääbki sinu ahistamine – nii psüühiline kui füüsiline terror korduma. Mitte kellelgi ei ole selleks õigust.
Ära luba!“

Tekstiloomise salateadus

Olenemata sellest, kas sinu tekst on kirjand, arvamuslugu, essee või blogipostitus, algab ta sissejuhatusega. Sellesse tuleb kirjutada olulisim iva, mitte oma sõnumit kuhugi vahusse matta – maailm on niikuinii sõnavahtu täis.
Teemaarendus koosnegu kolmest kobedast koostisosast: sinu mõtted, näited elust ning tsitaat, mis on eksamivihikus sulle päästerõngaks ja võimalikust mustast august väljumiseks sees.
Iga temaatiline mõttekäigu muutus algab taandreaga. Liigendatud teksti on ladusam lugeda ja hindajatelt plusspunkte saad kaunisti komponeeritud tekstitrepi eest samuti.
Kui treppipidi mõttekäigus õnnelikult tsitaadini sammuti, jälgitagu bukletis leiduvat õigekirja: jutumärgid algavad eesti keeles alt ja lõpevad üleval – ühe P-ga lõpevad, muide – allikas on sulgude sees. Kahe P-ga on omadussõna – õnnelikult lõppevad Päikese plahvatused.
„Nüüd huuga, tehas, vili, nurmel vooga, sirp, lõika, alasile, haamer, löö,“ on katkend Johannes Semperi kirjutatud ENSV hümni sõnadest ning ütteid täis tipituna kobe komastamise näidis. „Nõukogu elu, tuksu võimsa hooga, too õnne rahvale, me tubli töö!“
Sinu tubli töö tunnus on küpsele inimesele omased liitlaused õigesti istutatud kirjavahemärkidega. Turvaline mõttekriips sobib pikemat hingetõmmet tähistama – koolonit kasutame siis, kui liitlause esimeses pooles väidetu kinnitus on teises vagunis. Vagun on siinkohal kujund, mis käivitab mäluvood inimomadusi kandvate loomadega, keda kirjeldavad Ellen Niit ja Gustav Ernesaks: „Piilupart oli rongijuht.“
Nii võrdlev „kui“ kui ka siin kirjutatud kombinatsioon on komata (siinkirjutatud võid kirjutada nii kokku kui lahku) ja õnneks sa tead üldkehtivat räppi „ja-ning-ega-või – nende ette koma ei käi“. Sellisel puhul, nagu kindlasti aimad, lõpevad – ühe P-ga – jutumärgid enne punkti.
Kui kuidagi teisiti ei saa ja sa pead sõnu poolitama, siis liitsõnade poolitamine sündigu sõnade vahelt, kaashäälikuühendi puhul poolitame viimase tähe eest – ent mõttetute vigade vältimiseks pigem hoidugem nendest silbitamistest ja poolitamistest.
Võõrsõnu kasuta vaid siis, kui oled tähenduses kindel – eksimine ei tee sinust erudiiti, vaid Kärna Ärni. Nii oli see aastal 1905 kui ka 2024. aastal – järgarv on punktiga. Nt Kati on 57-aastane, mitte punktiga viiekümneseitsmes.
Ehkki eesti keel on elus ja ilus olevus, millesse kuuluvad vanaaegsed väljendid, kujundid, släng ning üha uued ingliskeelsed laenud, ära neid viimaseid targu kirjandis kasuta. Küll aga on oluline jälgida, et üks ja seesama sõna ühes lõigus ei korduks, lausetes sõnu ega sõnades tähti ei puuduks – tingimata olgu kriipsud, täpid ja katused tähtedel peal.
Esimese teona kirjuta eksamil kirjandi mustand, teiseks tee ära lugemisülesanne, kolmandaks õigekeelsusülesanne, neljandaks kirjandi puhtand ning seejärel loe kõik uuesti üle!
Palju õnne sulle juhul, kui lugeja sinukirjutatud kirjandi lõppsõnani jõudis – ta saab teada, et nagu sissejuhatuses väitsid, nii ongi. Hindaja peab, lihtlugeja võib kõike kaasa lugeda. Olgu sinu looming nii hea, et tahetakse lugeda ka siis, kui ei pea!

Orwell, Kafka ja Huxley tänavad ja naeratavad
Kati Murutar
Kirjalikult mõtlevad geeniused-utopistid-düstopistid on osutunud prohvetiteks – veel enam, nii täiuslikku isiksuste madaldamise-orjastamise-tühistamise nõiaringi nagu meie igapäevane ilusasti isamaine poleks ükski fantasöör ei kanaldada ega fantaseerida osanud.
Kolm geeniust vaatavad kõiksusest tänase maailma peale ning näevad rõõmuga, et Brüsselis on uus Babülon ja rahvaste Paabel: erinevad rassid on pakitud ülikondadesse ning promeneerivad büroodes ja hotellides hoolikalt varjates, et ei mõista ega salli üksteist. Kollased koinivad Aafrikas musti ja valgeid, mustad Euroopas nii valgeid kui kollaseid ning valged üksteist, sest direktiivid teisiti ei luba.
Eestisse migreerunud nigeerlased, kes on sunnitud riigikeelt õppima, lasevad veebi-keeltekoolis samal ajal oma laste anarhial kogu õpperühma häirida, tunnis kaasa tegemise asemel aga kaebavad: meile ei meeldi liiga loominguline õpetaja, kes räägib pidevalt mingist eesti ajaloost ja kultuurist… Orwell naerab: „Jajaa, kõik loomad on võrdsed…“
Samal ajal, kui maasikad, mida muinasjutus nõia kurjuse sümbolina talvel hangedesse otsima kahlati, lendavad nüüd mistahes aastaajal paralleelselt ametnike turismiga ümber planeedi ringi ning stooritelleritel pole enam midagi lisada.
Eesti ametnikud lisavad Brüsseli soovitustele, mida 24/7 alla saadetakse, kohustusliku varjundi ning lisavad oma koha õigustamise tummise järelmaitse ringkaitse. Orwell näeb pilvede tagant vene piiril vabisevat väikeriiki, mille oma nö rahvajuhid on kehtestanud kõige õrnemaid ja kaitsetumaid inimesi – haritlased, lastega pered, eakad ja maarahvas – süvenevalt orjastava ringkaitse.
„Me pole enam prohvetid – nii, nagu oma raamatutes kirjutasime, ongi – eriti Maarjamaaks nimetatu imeb täiesti ise oma inimesed elujõust ja -rõõmust tühjaks,“ kirjeldab Orwell Huxleyle ja Kafkale.
Ehkki vennatapusõjad põhjani põrgulikes riikides on värvikamad, teevad tegeliku tühistamistöö tasased tublid rahvavastased valitsused. Huxley nendib: „Brüsselis iga päev toimuvaid miitinguid ja meeleavaldusi ei pane enam tähele ei poliitikud, meedia ega turistid. Inimkond on humaansuse vastu vaktsineeritud. Iga päev uus uudistedoos – täna kümned tuhanded tapetud lapsed, homme miljonite perede solgutamine kui uus normaalsus. Kes põgeneb elu eest sõjapagulasena, kes jätab oma kodu ja läheb vaikselt – aga selle eest massiliselt – ära Vahemere äärde ja Atlandi keskele. Mis siis, et esimene kõrbestub ja teise all pulbitsevad paljulubavad vulkaanid: peaasi ära siit!“
Kafka märkab teispoolsusest Eestisse kui üldisesse „Lossi“ kiigates kooliõpetajat, kes kükitab 23aastases maasturis ning on protsessis ja ühtlasi „Protsessis“ – kõigi arvete-laenude-koormiste maksmise nimel kolmekordse koormusega töötav maasool ootab auto maharahunemist, et lõuad pidada ja edasi teenida.
„Nii see teenekas magister kui veel kaks õpetajat ja üks õpilane tankisid kodumaises jopajapa tanklas ning nüüd teevad kõigi autod lipalopa. Mitte keegi ei võta teemat üles, sest solgimüüjatega protsessimine oleks veel üks lisamoodus oma elujõudu ja -rõõmu laiali pudistada,“ kirjeldab Kafka sealpoolsetele kolleegidele, mida imet näeb. „Nii vana maastur on maal elaval õpetajannal sellepärast, et ähvardav automaks saab sellel olematu olema. Aga oma kindel kalõmm, obrok, andam, kümnis tuleb düstoopilises riigis ikka moel või teisel tasuda. See viie lapse ema valas diislisse sahmaka lahustit ja toimimist oodates loeb telefonist uusimaid huiamisi.“
Huxley-Kafka-Orwell vaatavad koos kirjanikuga, kes aegade ja olude tahtel õpetajana töötab, trahvikviitungit, mis on jõudnud mitmendal ringil haritlanna töölauale tagasi. Naine lubas poolteist kuud tagasi endale luksuse õhtul eraõpilasele tunni andmise asemel pealinna kontserdile minna. Tunnitasu teenimise asemel loovutas pileti- ja kütuseraha. Kvaliteetaega veetma rongiga minna oli võimatu – hiline aeg ja äärelinn pluss põhimõttelise aatenaise enese elukoht üsna metsas. Leidis hilisõhtuse mereäärse valukoja taga pimeda parkla, kus teisedki lõksumeelitatud pimeduses ühtki infotahvlit ei näinud. Südaööl oli trahvikviitung – kolm eratundi… – kojamehe vahel. Maksti. Poolteist kuud hiljem teatas inkasso, et oiropark pole rahul, vähe maksti – ühtki juurdepommimise teadet ei saadetud, sirgelt võlanõudjate hoolde – kes lisasid väljapeksmisele oma obroki. Ehkki juurateadlikud kinnitasid, et sellist sigadust ei pea kinni maksma, ostis õpetajanna end monsterskeemi käest vabaks.
Taevane kuldne trio täheldas, et oirohuiamine oli üks tuhandetest juhtumitest: trahvi said haiglaparklas lapsega arstile tormanud noorpaarid, poeparklas vanadaamid, väikelinnas kinno läinud pahaaimamatud – trahvimäärad kahekordistusid kontrollimatult sageli, nii et trahvi-intressi-inkasso-maksumasinale ainult töötatigi.
Orwell avastas, et mõni võrdsem kui võrdsed oskas siiski nõiaringi oma kasuks kruttida: „Et oma perele lisaks arvetele üks talvine reis lubada, tõlkis see naine öösiti venekeelse krüptoõpiku eesti ja inglise keelde. Kirjalikku lepingut – loomulikult jälle! – ei sõlminud, sest kokkuleppest teadis veel mitu sellega seotud inimest. Tasus toimetajatele – ehk siis terve oma kuupalga maksis tehtud tööle peale – ja pool aastat hiljem teatas töö tellija, et tema vot ei tellinudki – mis siis, et kirjastamise ja turnudamise hinnapakkumised olid olemas.
Mina soovitaksin kirjanik-tõlk-õpetajal nüüd see põimiv tellija sama ehvta-inkasso kätte anda. Nemad valdavad teemat selles „riigis“, kus kõik on korraldatud nii, et silmnähtavalt on tegemist lõksude ja ringkaitse, lüpsmise ja päheastumisega, mille ümber protsessimine oleks pikk-jälk-kulukas räpanokkimine, mistõttu loobutakse ja maffia mõnnatab edasi.“
Kafka leidis rahulolevalt 21. sajandi kolleegi postkastist abipalve endiselt politseinikult, kellest suvaliselt kokku monteeritud teleklipi abil tehti musternäide liiklusraevust – ehkki tegelikkuses aeti mees sihilikult auto alla ja peksti läbi.
Huxley tundis temakese postksti revideerides huvi, miks välisminister Brüsseli lennujaamas tema eest ära jooksis. Aga sellepärast, et too oli uues heas ilmas – UHI – võimetu sekkuma justkui oma alluvuses oleva välisesinduse anarhiasse, mis keeras säästu-“diplomaate“ värvates unistused heast uuest ilmast – HUI – jokki-pekki.
UHI-loos oli eestlanna ja gambialase harmooniline koosloomine juba 8 aastat imesid teinud. Turistina ekvaatorile sattunud veterinaaritar rajas sinna teise kodu rööbitise praktikaga – pühendus koos gambia härrasmehega aafrika lastele ja euroopa turistidele.
Mees oli saanud parima võimaliku briti hariduse, töötas end läbi mitme tehase oma autoga eestlasi teenindavaks-turvavaks heaks võluriks ning Eestis oli oma perekonna tööjaotuses hobukeskuses asendamatu tegija, ametlikult tööl olles maksumaksja ning siinse sõpruskonna intelligentne väärikas helge päike.
Laulatatud oli paar vaid Gambias, sest naine pelgas külarahva arvamust. Enne Eesti ametkondades laulatamist lõppes mehe viisa ning ta sõna otseses mõttes küüditati pere juurest minema – naise lapselapse sügav kurbus selle üle on dramaatilisim.
Detsembrist tänini Kairos tagasi pere juurde püüdlev mees on kogenud düstoopilist HUI-stoorit. Tema tervisetõend ja kõik võimalikud dokud võeti „hoiule“ ning viisast öeldi ära, sest ta olevat nakkusohtlik potentsiaalne terrorist. Erinevad diplomaadid, konsulaarosakonna tädid ja ministrid laiutasid käsi: meie riigil on meie maksumaksja raha eest koostööleping araablastega, kes Egiptis enamasti majas ei ole, mustanahalisi mõnitavad ja ilmselgelt altkäemaksu ootavad. Eesti maksumaksjana neile araablastele palka maksev härrasmees sai esmalt hoiatava ründe osaliseks, seejärel tehti talle pakkumine: eritasu eest viiakse viisa talle hotelli ära…
Hotellis ja tühjades büroodes ootaval mehel jäi palk teenimata ja töö tegemata nii Eestis kui Gambias – kusjuures egiptipõrgusse sattumine on omakorda ilmne lõks, tegelikult saaks viisa ka Istanbulis ja Abu Dhabis. Säästu-diplomaatide lõks on piinlik visiitkaart – lisaks küsigem, mis saaks, kui eestlane Aafrikas hätta satuks? Arusaadav, miks ministrid-diplomaadid käsi laiutasid – NEMAD vastutavad – ja ära jooksid.
Kes NEMAD? Nii, nagu utopistide eluajal, ruulivad nüüdki nimetud NEMAD.
Vastu maad suruva, orjastava, hirmutava, trahviva, sihilikult vaesestava ja sõdu üles kiskuva, üksteist kargava ja rassiti ülbava, sugusid sodiva ja pseudovahuga tähelepanu hajutava matrixi agoonia… ei ole nõrkadele. Kafka-Orwell-Huxley vaatasid lausa kadedalt, kui täiuslikult karistamatu ametnik-robotite bande ja ebaeetilise biomassi rünne ikka veel uskuvatest-lootvatest inimestest üle käib.
Orwell oli nukralt rahul: eestlasest maksumaksja toidab oma raha eest maffiat. Huxley ja Kafka juurdlesid, kas ametnikud on araablastega samas toitumisahelas või lihtsalt ei tea mitte millestki midagi.
Otsekui loss-protsess-1984 põneviku püsilavastus aastal 2024 on isegi näiliselt ohutu lend talvepuhkusele. Kui see nüüd ikka on elu, siis elu ise kirjutas õpetajannale stsenaariumi: tšehhide Kiwi reastas talle lennu AirBaltic+WizzMalta ning sõlmis ka kindlustuse, mis tegelikult midagi ei kindlustanud. Lätlaste lennuk läks katki, lend viibis täpselt nii kaua, et õpetaja jäi järgmisest lennust maha. Riias, kus terve pikk päev veedeti, lubati kõik kulud korvata – naine ostis läbi Vilniuse uued piletid ning õnneks ööbis lennujaamas tugitoolis, mitte hotellis. Selle nimel, et lõksujäänud uue pileti ostaksid, lubati kõik ööbimised-söögid-joogid hiljem korvat – tegelikult ei korvatud lõhutud kohvritki. Leedukate Skycop loobus kohe, eestlaste Lennuabi üritab ikka veel midagigi tagasi saada…
Brüssel aga on just praegu veerevaid kohvreid ja ülikondi täis – bürood ja koosolekud, miitingud ja otsustamised – ning Orwell-Kafka-Huxley itsitavad: „Oh, kui äge HUI! Need vahvad inimesed peaksid üksteist ja ametnikke, asutusi ja maffiat ju iga päev kohtusse andma. Seejuures riigi kohtusse andmine võrduks küüditamise aegse soovitusega kutsuda politsei.
Läbi ajaloo sündinud üksteise reetjate tänasel tühistamisel ei mööna keegi, et me ei tea toonaseid taustu. Oleme koletiste ballil tsiviilühikud, kes loodavad, et ohvitseride pukkipandud pupemupeti kadudes muutub kremlis miski – tegelikult kasutavad NEMAD võimuhaiget marionetti ära.
Ka väärikate võimulolijate õnnetus on majanduskriisi ja sõdadega kaasnevate hullude otsuste tegemine. Kuna infomüra on sihilikult rahva meeled seganud, näeme küll, et Volodymyr kargas, Kaja kallas – kes trummi lõi, ei tea – igatahes võrk laevatas, mida kästi. Ülehindame läbini mäda maatriksi fassaadile seatud poksikotte, kellest tegelikult ei olene miski – ning juunis on jälle valimised.
„Midagi nii sürrealistlikku ja terviklikult tõhusalt räiget meie kolmekesigi välja mõelda ei osanud,“ tunnistavad Orwell-Kafka-Huxley. „Noh, sünnime uuesti? Kelleks ja kuhu? Raamatuid ju ei loeta ja hoiatusi ei kuulata: selle asemel, et juba niigi hilinenult inimesed maale elama aidata, tuuakse nad abitutena linnadesse, kus peatse Päikese-pabahhi puhul… Teate isegi.
Ühel päeval seisavad biorobotid, sõrm suus ja pill peos – tere tegelikku maailma! HUI ajal laamendanud NEMAD – mingi abstraktne robotite direktsioon, kellest ei saa jagu ei ministrid, konsulid, parlamentäärid ega ammugi mitte haritlased-vähekindlustatukesed – kaovad ning UHI õitseb.“
Kes neid tulevasi õisi naudib, kui pidevas kadalipus tsentrifuugitud inimene pigem ei reisi, ei koge, ei pargi, ei loo perekonda – sest enam ei julge, ei jaksa, ei taha…
Uuestisündivad utopistid ehk?

Kuna igas kalendriaastas on 365 – või nagu tänavusel liigaastal 366 päeva, on igas päevas mitmeid ajaloolisi verstaposte. Wikipedia andmetel on meie tuntud emakeelepäev niisuguste sündmuste daatum, millest on sündinud tänane Eesti Vabariik koos paljukihilise kultuurislepiga.
1783. aastal loodi Kuressaare oblast, mis meenutab tõsiasja, et toonane Eesti oli Vene tsaaririigi kubermang ning seda tõde on arukas tunnistada, mitte vaielda – ausus on meie tugevaim relv enesekaitsel tänaste sõdade eest. Teatavasti rajati meie maile tänu valgustatud monarhidele koolid, kirikud, mõisad ning Kadrioru hoonetekompleks, mille Peeter I pühendas oma Katarinale. Aastal 1917 toimus veebruarirevolutsioon – vana kalendri järgi nimetatud nii, nagu ka 7. novembril aset leidnud oktoobrirevolutsioon – mil kukutati tsaar.
Tapetud tsaariperekonna üks aadellik vereliin oli mõrva ajal maal ja pääses: tänu sellele jõudis Pärnusse Raissa, kelle rajatud supiköök toitis palju aastaid meie suvepealinna vähekindlustatuid. 1922. aastal loodud Kunstnike Liidu nö algrakuke Akadeemia Non Grata asus erakordselt intelligentse, kauni ja legendaarse Raissaga samas majas. Pärnuga väga otseselt seotud president Konstantin Päts, kes Endla teatri rõdult Eesti Wabariigi välja kuulutas – suurmees ise oli sündinud Tahkurannas – määras just 14. märtsil 1934 Johan Laidoneri Kaitsevägede Ülemjuhatajaks. Ikkagi järgnes punaokupatsioon, millest vabanemine algas eriti intensiivsel 1989. aasta fosforiidisõja, järgnevate öölaulupidudega ning kulmineerus augustiputšiga, mille tulemusel sündis Eesti Vabariik uuesti – linnahalli juures toimunud Interrinde miiting pigem soodustas kui takistas seda õnnelikku lahendust.
1999. aasta 14. märtsil tähistati emakeelepäeva riikliku pühana esimest korda: sel kuupäeval on sündinud Kristjan-Jaak Peterson ning lahkunud president Lennart Meri ja on ka tema lese pr Helle Meri sünnipäev.
Peterson on analoogselt samal päeval sündinud Albert Einsteiniga geenius. See vaid 21-aastaseks elanud multitalent õppis usuteadust, filosoofiat ja keeli, tõlkis skandinaavia mütoloogiat, inspireeris Faehlmanni ja Kreutzwaldi meie oma pärimuse ja muistendite kogumisele ning rahvuseepose „Kalevipoeg“ kokkukirjutamisele arstipraksise kõrvalt. Fenomenaalne noormees, kes sai kuulsaks ka jalgsi Tartust Riiga kõndimisega, kirjutas esimesed eestikeelsed oodid ja pastoraalid. Need leiti pärast täheseemne kustumist ning Gustav Suits avaldas nad Noor-Eesti kirjanduskogumikus.
„Kas siis selle maa keel…“ kõlab meie geneetilisis kõrvus võrdselt president Meri tsitaatidega ning on osa meie rahvuslikust DNA-st.
Skulptuur Toomemäel, mille lõid Jaak Soans ja Allan Murdmaa on tuttav igale Taaralinnas jalutajale, kes ei pruugi teadagi tõika, et Peterson teadis 17-aastasena päevikut pidama hakates, et elada on jäänud vaid 5 aastat veel. President Meri lahkus 14. märtsil 2006 – aastal, mil siin klassis kirjutavad IT noored olid just sündinud või sündimas. Ta sündis 29. märtsil 1929 diplomaat Georg Meri pojana kõrvuti Shakespeare’i tõlgetega. Ehkki Meri pere küüditati Siberisse, tõmbas meie Lennarti seiklejahing sinna tagasi. Edgar Savisaare valitsuse välisminister käis korduvalt taigas ja meredel oma romaane ja dokfilme loomas. Tartu Ülikooli cum laude ajaloolasena lõpetanud Meri oli õppejõud, stsenarist, režissöör ja diplomaat, kelle karismaatilise isiksuse tausta jäädvustas kolleeg Mihkel Mutt teoses „Rahvusvaheline mees“.
Kaks korda presidendiks valitud Meri on kirjanikuna võrdväärne klassik Tammsaarega, kelle „Tõe ja õiguse“ teises köites sünnib peakangelase Indreku esimene armastus. 14. märts on Milda nimepäev. Hr Mauruse tütar Ramilda armastas oma nime keerata ja sellega mängelda seni, kuni tiisikus elupäevi kinkis. Tänaseks on möödas nii eelmise kui selle sajandi katkud – virtuaalsõltuvust me veel selle sügavuses päriselt ei teadvusta – kui kaua sa valude ümber ikka katkud.
Nimepäev on ka Metal. Meta seostub meile täna eelkõige Zuckerbergi platvormiga, kuhu on inkorporeeritud Facebook, Instagram ja Messenger. Meil on missioon oma emakeele alalhoidmiseks võimalikult palju termineid eesti keelde tõlkida, laskumata seejuures soomlaslikesse naljakatesse äärmustesse. Palo Alto linnas, kus tegutseb Mark Zuckerberg, on mitmeid aastaid ennast teostanud ka stuudio Tallifornia juht Rain Rannu. Tema loodud menufilm „Ükssarvik“ selgitab ja tõlgib muu hulgas 21. sajandi startappe ja idufirmasid – tõlkimata on osa suurelisi lühendeid: Chief Executive Officer kõlab nagu coatchki veenvamalt kui eestikeelne juht ja koolitaja.
Sinu ja minu missioon on kasvada suure väikerahva alaväärsuskompleksist välja: mäletagem ja õnnistagem oma maarjamaiseid juuri, kõnelgem võimalikult kaunilt kaua puhast eesti keelt – las ta olla hästi poleeritud suveniir ning meie oma riik ürgselt elujõuline kinnitus reeglile, et väike on ilus.

Müstika

„Abrakadabra“ tähendab eesti keeles „saagu-saagu-saagu“ ning on aastatuhandeid kinnitanud, et nii mõte kui sõna on tegu. Kuivõrd kõik müstiline, spirituaalne, esoteeriline ja vaimne-hingeline on mõõdetamatu ja kaalutamatu, võime vaielda, kas halva ende peletamiseks kolm korda üle vasaku õla sülitamine on tõrjemaagia või sülgad niiviisi oma kaitseinglile näkku.
Meie ise kodeerime endasse hirmud: teades, et Uues Testamendis „Johannese ilmutusraamatus“ tähistab 666 saatanat e vanakurja, vanatühja, deemoneid, Luciferi, mõtleme enda jaoks ebausu ahistavaks raamistikuks, mida kartes rikume kauni numbri ja ilusa päeva ilma asjata ära. Transilvaania vampiir krahv Dracula kehastab vaatamata kuratlikule verejanule inimlikku terviklikkust, kuhu kuulub nii hirm, arm kui kõhklused: ei tea ju animafilmis „Hotell Transilvaania“ vanaisa Draculescu, kas inimese ja mütoloogilise olendi armastusest sünnib inimene või puuk enne, kui lapsuke tornist kukkudes viimasel hetkel nahkhiiretiivad avab ja annab meile võimaluse paradoksaalselt rõõmustada, et vampiir on sündinud.
Missioon selgeks õppida astroloogia koos kõigi Sodiaagi seisudega igas majas, kristalliteadus, taimetarkus, kõigi kaardipakkide iga kaardi tähendus on täidetamatu, seepärast tänagem õnne, et meil on Internet, mille abiga igasugune tarkus paari klikiga koju tuua – seeeest on netikatkestus maailmalõpp ilma Nostradamuse ja Vanga osaluseta.
Tänu Eesti Peapiiskop Urmas Viilmale hakkame eesti õpilastele jagama teadmisi erinevate usundite asjus: kui teame, mida tähendab kabbala, millest kõneleb islam, mida jutlustab judaism, kuidas meid täidab ja tõstab budism, siis ei karda me iseennast e Jumala näo järgi loodud inimest oma täiuslikus ebatäiuslikkuses. Meie kultuuriruumis Maarjamaal on valida maausu ja kristluse vahel, mis on omavahel imeliselt põimunud.
Olenemata usulisest tõekspidamisest ja religioossest veendumuset püüa palun mitte teisi olendeid ohverdada – ka siis, kui oled töödik, ära näljuta emotsionaalselt oma kalleid, poliitikuna jäta teiste rahvaste naised-lapsed ohverdamata, jumalustele meeldimise nimel pole vaja maha lõigata ei jänese käppa ega süütu tallekese kõri.
Igasuguse müstika ja eetika eesmärk on ideaalis inimese parima versiooni esile toomine ning tema ülendamine rehepapi-mentaliteedist kõrgemale. Olgem võimsad kui Sfinks, Kentaur ja Fööniks, laskem igal rahval uskuda oma väekatesse olenditesse ning ületagem Paabeli torni ehitamise aegadest tänaseni painanud needus – inimesed ei mõista üksteist ka siis, kui räägivad üht ja sedasama: „Abrakadabra!“

Loomad

Nutigrupi kaardimäng „Loomad“ võimaldab seostada inimlooma teiste loomaliikidega ning juba esimese küsimuse – „Kes on Soome rahvusloom?“ – vastusena saime teada, et Soomel ja Venemaal on sama rahvusloom ning vapilõvisid on erinevalt Eesti kolmest Soomel ainult üks.
Kuigi inimene on rakendanud erinevad loomaliigid enda teenistusse, on krokodillil selleks liiga palju hambaid, et see reptiil saaks töötada analoogselt nt koeraga teraapialoomana – tema ainus kasutegur on eneseteostus professionaalse krokodillina. Võibolla on sinu lemmikloom kilpkonn või purgihamster, kindlasti unistad lõvi ja ninasarvikuga kohtumisest safaril, mitte sahvris, ent loomaarmastusega tuleb piiri pidada selles kohas, kus see ei ole enam humaanne: olgu tsirkuseelevandi hukkumine Ida-Virumaal viimne hoiatav tragöödia.
Aleksei Turovski on Eesti armastatuim zooloog, kes ei tee meile loomi tõlkides vahet roomajatel-imetajatel-lindudel – kõik elus olev on ilus, küll aga eelistab enamus inimesi endaga sarnanevaid imetajaid, oleme seega hingelt terioloogid. Paradoksaalsel kombel kardavad nii mõnedki meist siiski ka kõige väiksemaid loomakesi: me ei pea silmas raamatukoisid, vaid kääbus-karihiiri jt närilisi, kellega kohtudes ronitakse kiljudes laua peale, kuigi erinevalt keskajast nad ju enam katku ei levita.
Meie kui maarahva sõnakasutus näitab ilmekalt eestlaste kokkukuulumist koduloomadega: sõna „tall“ tähendab tugevas häälduses lamba- või kitselast, palataliseeritult e pehmendatult hääldame hobuste maja. 21. sajandil teame tänu piilukaameratele, kuidas elab mäger oma urus ning millised pesad peituvad puu otsas ja sees – eelmisel sajandil uskusime pigem, mida jutustas oma laulus „Mägra maja“ Joel Steinfeldt.
Antiigist „Kättemaksukontorini“ on nii faktide kui allegooriana loomi kasutatud sümbolite ja sõnumitoojatena: raha ei haise ning kõige kallim kohv on läbinud kassi seedekulgla. Ühtlasi on kõik loomade ja taimedega seonduv suurepärane võimalus lingvistiliseks, semantiliseks ja genealoogiliseks populaarteaduslikuks silmaringi avardamiseks: nii liigid kui nende kehaosad ja funktsioonid kannavad sageli ladinakeelseid nimetusi.
Kuitahes kõrgeks olendiks homo sapiens püüab ennast kroonida, ikkagi on tema põhitegevus planeedil Maa sigimine-õgimine ja selle ümber sagimine olenemata sellest, millise eruditsioonikihiga ta katab oma instinktid ja intuitsiooni – ikka loom. Olgem universaalsed nagu vihmauss, kes hambutu-silmituna katkirebituna edasi elab – aga ülevad nagu Jumal ise.

Kas ma Eestit unes nägin?
Arseniy Tsyro

1895 aastal kirjutas Juhan Liiv tema 160 sünni aasta päev on tänavu
Kas ma Eestit unes nägin?
Nägin lained laevu täis,
nägin viljarikast randa,
merehõlm ta ümber käis.

Ei see polnud mitte unes!
Ilmsi tuli kujutus.
Oli vaev mul, oli valu,
kuni tuli kahvatus.

Tõusku, tõusku valuvägi
surmaorust ülesse, –
teed ta otsib, elujõgi,
kuni jõuab merele.
Otse kui une näos sain mina 2024 aastal auto juhi loa eksamilt esimese korraga läbi täpselt samal päeval kui õpetajate streigi ümber keevate kirgede varjus võeti vastu auto maksu seadus. Ma ei oska veel öelda kas see oli hea või halb une nägu aga õppisin sel päeval palju.
Läksin eksamile eel arvamusega nii paljud tuttavad ja ka oma vana ema olid rääkinud et ametnikud kukutavad sihilikult läbi et inimesed peaksid uuesti riigi lõivu ja eksami tasu maksma. Tegelikkuses sain pool tundi pärast roolis higistamist teada et… Ära tegin!
Minu põlv kond on sündinud üht aegu nii eel arvamuste kui enesest mõistetavuse ajastul kõik kärisebki nagu une näos halvas või heas? Veel ei tea. Tundub et Eesti ise seisvus kuhu sündisin ei ole enam enesest mõistetav. Eel arvamus rahvast kaugenenud riigi juhtide ja ametnike suhtes samas süveneb iga hetkega.
Kõik küsivad ümber ringi nagu Juhan Liiv üle eelmisel sajandil Kas ma Eestit unes nägin?
Olenemata rahvusest ja vanusest tõdevad inimesed siin kärisevate seoste ja sidemetega väikesel vapral maal et praeguses maa ilmas ei ole tegelikult keegi meist ei füüsiliselt ega vaimselt ühegi maaga seotud. Õnneks sest kui ajad ja asjad hulluks lähevad saab põgeneda.
Praegu väidavad mehed küll et astuvad riigi kaitseks ründajale vastu aga naised lapsed on ju vaja päästa kaks aastat tagasi nägime kui kiiresti ja kohutavalt Ukrainas kõik juhtus.
Ema isa ja vana ema on mulle jutustanud kui keeruline oli raudse ees riide nõu kogude okupatsiooni ajal põgeneda nagu eriti halvas une näos ei saanud isegi reisida. Mina olen oma 18 aastase elu jooksul igas ilma kaares reisinud ja tervist parandanud ning õppinud tänu sellele kodu igatsust ja alati koju tagasi tulemist.
Vanemad on mulle rääkinud ka kui keeruline oli nõuka ajal autot kui liikumis vahendit omada oldi järje korras ostmiseks oli vaja luba ja hind oli paljude aastate palk. Näete kuhu me autode kui enesest mõistetavate masinatega oleme tänaseks jõudnud.
Jällegi enesest mõistetavalt nii et kooli programm ja president peavad meelde tuletama kui kitsastes tingimustes unistas ja kannatas raske meelsuse all Juhan Liiv kui seda metsa ees ei oleks… Vaatas metsa tagusele Peipsi järvele ja püüdis õrna hingelise kurva meelse kaunis hingena ennast teostada Käisin linnas lume sadu tööd ei leidnud kusagilt…
Tartust jalgsi tagasi kirjutas Varju ning meie oleme sisusse sügavamalt süüvimata pähe õppinud Must lagi on meie toal ja meie ajal ka. Neist kujundeist päriselt aru saama õpetas COVID-19. Me kogesime omal nahal mis tunne on lõksus olla.
Minagi hakkasin kohustuslikku kirjandust klassikalisi muusikuid ja kunstnikke täiesti teise pilguga nägema nad ei pääsenud oma kodu külast mitte kuhugi. Lõksus.
Tänasel päeval on meie riik otse kui lõksus.
Me kuuleme iga päev et meedikutele-teadusele-õpetajatele-päästjatele pole raha mujal kui üks teise taskutes. Teadlaselt õpetajale meedikult päästjale vaesuse ümber jagamise jutt on nagu halb une nägu. Selles une näolises lõksus on riigi eel arve nagu Vana Testamendi Moosese käsu lauad kivisse raiutud ja surmani kehtivad. Istun just 18 aastaseks saanuna auto rooli ja asun teele mõtiskledes ei saa ju lõpmatuseni need seadused kehtida mis on riigi hea olule nüüd juba eksistentsile ohtlikud ja kahjulikud.
Teate et une nägusid saab juhtida? Mina juhin õudus une näo heaks. Hea une nägu toob uue seadus andluse mille kulu read on rasketes oludes jagatavad lausa ime väel on kriiside puhul võimalik järjest juurde palgatavate ametnike raha suunata hoopis rahvale. Rahvas tuleb lõpuks ometi välja hüpnoosist ei saa-ei ole-ei tule.
Ulmeline aja lugu kinnitab et varasematel ajastutel on siinsed inimesed just sel hetkel kui on viimseni maasse taotud võlu väel end vabaks rabelenud nagu muinas jutuline Fööniks. Olles läbinud koolis kõik Maarja maast üle käinud sõjad ja taudid ning nende järel tuhast tõusmised usun mina siinse rahva õieti rahvaste taas ärkamist.
Oi unistustest pole mõistlik auto roolis mõelda. Nii moodi läbitakse mitu kümmend kilo meetrit unelmates ning küsitakse pärast nagu meie rahvas praegu üheksa kuud pärast Riigikogu valimisi Kes roolis oli? Kus mina rahvas seni olin kuni minule täiesti ohtlikul ja vaenulikul suunal sõideti?
Ongi hea et paljud teed on auklikud auto juhid peavad kogu tähele panu teel püsimisele suunama ja teadvel olema.
Kuhu mina siin une näolisel must valgel talvisel maa ilma veerekesel teel olen? Üle maa põues peibutava fosforiidi veel alles olevate metsade tuule generaatorite alt pea linna poole sõidan. Olen otsustanud pärast gümnaasiumi TalTechi astuda.
Loodan kogu hingest et Eesti ei osutu järsku une näoks. Või mitmeks une näoks mida ei ole võimalik oma vahel ühitada. Venelaste ja eestlaste haritlaste ja töö rahva loov isiksuste ja sõja põgenike Euroopa Liidu ja NATO une näod ei kipu ilmsi mitte üheski aspektis kokku sobima.
Õigus inimene saab tegelikult oma une nägusid juhtida nii et neis sündiv on suurem kui unistus. Mina loon une näos sellise muinas maa mis on nii vägev et läheb ärgates täide ka.
Mina keeran oma Eestit unes nähes puhta lehe. Minu põlv konnast kasvavad uued rahva juhid tänu meile tekib loogiline majandus õiglaselt õnnelik loomine jagamine.
Minu une Eesti lõpetab asjatu naabri õrritamise sest minu juhitud une näos ei ole Eesti NATO polügoon ega sõja mängu asi.
Eesti mida unes ette näen on imeline põlis metsade puhta looduse mage vett ja elu tulvil rabade klaari õhu ning rahulike inimeste riik kõrvuti metsloomade lindude kaladega.
Nagu ränd linnud nii ka inimesed tulevad minu unistuste Eestisse alati tagasi.
See arukas tugev külluslik maa on nagu rahvus park kus igas külas ja talus elavad ja armastavad inimesed.
Sina ka. Jah sina kes sa praegu Mallorka ja Kreeta kinnis vara lehtel ja töö kuulutustes rändad palun ärka koos minuga! Vaata see siin on Eestimaa anname talle veel ühe võimaluse.
Tänan et koos minuga siia jääd.

Suhteliselt s…t seis või mis?

Paar päeva enne Aleksei Navalnõi märtrisurma oli Eestit juurteni raputanud sõbrapäev. Vaesuse ümberjagamiselt mindi üle sõjaseisukorrale, kus kodanikest sai tsiviil, rahvusriigist tagala ning „pehmete“ väärtuste ühise alalhoidmise asemel avalikustati 40 potentsiaalselt suletavat gümnaasiumi ajal, mil Atlandi hoovustesüsteem on seiskumas. Seejärel võitis 5-Puuluup Eesti Laulu ning me tõlgime farmide ja teatrite sulgemise taustaks, mida härrased haritlased ütlevad.
S…a seisu konstateeriv pealkiri pärineb tegevteenistuses olevalt IT-õpilaselt – vaatasime Kehtna KHK gümnasistide ja kursantidega ühiselt ETV „Esimese stuudio“ suurdebatti sõjaohu teemadel ning sellega resoneeruvalt voogu reastunud uudiseid. Kuna noored pehmelt öeldes ei armasta uudiseid ega poliitikat, tuleb neid aegajalt sellesse leebelt, aga kindlalt ninapidi suruda, et nad aduksid suurt pilti. 111 erinevat Eestit ja keelt vajab pidevat omavahelist vahendamist.
President Alar Karis, kes tubli loodusteadlasena kõigi ohverdamiste puhul pikalt vaikis, ütles pisiviivitusega ajakirja Politico: „The cultural DNA of a country that’s been hardwired to oppose the West won’t transform overnight. Preparing for war has been ingrained in the Russian mind. And those who think differently are either silenced, forced to leave, harassed, imprisoned or killed — as we have with great sadness again witnessed just recently.“
Igaühel meist on oma paralleelne (eesti)maailm ning numbrite, roosade prillide või laiade pupillide ja demagoogiamullide ristumised on ehmatavad: oleme tõehetkedest vapustatud, kogeme igale loomaliigile omast heitlust „põgene-võitle“ – ja tõmbume tagasi oma vakku. Kes päästvasse nutitelefoni, kes töödiku mantrasse – truudus-fookus-distsipliin – olles või olemata biorobotid.
Tõlgime rahva ja žürii hääletuse tulemusel Eesti Laulu võitjaks tulnud eestikeelset-antroposoofilist Lugu „(neist) narkootikumidest ei tea me (küll) midagi“ – teemateadlikud selgitavad, mida ükski ümberütlev sõna ainete maastikul tähendab – ning arutleme, miks inimesed tahavad ÄRA.
Samas kinnitab venes tagaotsitavaks kuulutatud sõjaprintsess Kaja Kallas, et kuna tal on EL-is nii häid sõpru, kandideerib ta liberaale abistava peibutuspardina, aga peamini toolilt, kuhu ta sisepoliitilise susserdamise tõttu oma rahva arvates kohe üldse ei sobi, tema kuuhugi ei lähe. Kremli tagaotsimise-teade on samas signaal, et Eesti on vene impeeriumi osa ning pahandust teinud plikale tuleb heidutus-infosõda-psühhorünne sooritada. Mispeale tähelepanust innustatud daam ise kinnitab, et äsjase Müncheni konverentsi järel on oluline, et Maarjamaast saab kaitsetööstuse farm.
„Kas Putin meile siia külla ei tahaks tulla? Üksinda, ilma armeeta…“ küsivad koolinoored. Vist ei.
Küll aga ähvardab hoopis USA sädemees Donald Trump taas presidendiks saades meid armeeta jätta: NATO ei kaitse meid, kui rahva oma panus ei küüni 2-3%ni SKP-st, sest sõjavägi ei ole rootsi laud. Neil on lennukid-laevad, mida väike rahvusriik endale ise osta ei saaks, nii et lõuad pidada ja edasi teenida. Shvejk.

Turvalisusest oleneb tootmine ja investorid: riiki, mis on igal tasandil reaalse sõjaseisukorra välja kuulutanud, ei investeerita ning pangadki viivad oma ülikasumi siit minema. Farmid-koolid-teatrid sulguvad ning ainus elumärk kevadet ootava vaikelu kohal on sõjaväekopterid.
Samas on majanduskriisi põhja poole sukeldumine ka paradoksaalselt tore: meie oma valitsus on meie väikese tubli riigi nii ebaatraktiivseks laastanud, et siit pole täitmatul idanaabril midagi võtta.
Vaesuse ümberjagamise asemel on nüüd sootuks sulgemisohus 40 gümnaasiumi – kultuur-sport-teadus ei kipu lisaks riigile ka nn erasektorilt enam rahastust saada, sest rikkurid on salaja vaesunud.
Loogika ütleb, et venekeelsete koolide järsk eestikeelseks minek vallandab kodusõja – kuna üdini venekeelses keskkonnas ei oska eesti keelt ka õpetajad, kes peaksid noori eesti ja ainult eesti keeles õpetama, on silmapiiril hariduseta jäävad venekeelikud. Erinevalt apaatsetest eestlastest tulevad need inimesed ühtse väena tänavatele ning siis on juba ida killeritel pädev motiiv „appi“ tulla.
Euroopa Liidu velled ei kujuta ette, kuidas demokraatiat mängitakse, kui kolmandik rahvastikust on venekeelne. Alles Navalnõi mõrvamine raputas eurohellikud ärkvele: meie elud ei maksa tõesti midagi.
Lisaks on meil siin viimseni kurnatud rahvas – pandeemiale järgnenud sõja, energeetikakriisiga kaasnenud hinnatõusu, toetuste hiiliva – aga seeeest massiivse – kadumise ja kroonilise hirmufooniga kaasneb iibe langus ja väljaränne või madalstardiasendiline valmidus selleks.
Laastatud looduses – NATO polügooni ja raha nimel tekitatud tühermaal – käivad kaitsejõud mängimas, tegelik kaitsetahe selgub siis, kui tuleb mobilisatsioon. Mis interventsiooni puhul loodusega juhtub, näeme televiisorist: Ukraina sõja kaadrid näitavad, et pidevad plahvatused on sõda kogu elava vastu, kuna karud olid talveunes ja tüügasteks tulistatud metsades elasid hirved.
Atlandi hoovuste kokkukukkumise uudis lubab prognoosida, et kliima viib inimkonna kui kahjuri ärakoristamise töö lõpule.
Meremehest režissöör-muusik Jaanus Nõgisto: „Kui see juhtuks ja Golfi hoovus lõpetaks vunkimise, sarnaneks Eesti kliima näiteks Ushuaiale. Suurem osa looma- ja taimeliike sureks välja. Taani väinad oma kitsusega radikaalse veetõusu ehk hoiaks esialgu ära. Põllumajandus senisel kujul ei saaks toimida. Väga sitt prognoos.“

Paastuaegsed farmide ja teatrite sulgumised ütlevad: „Eesti rahvusriik on surnud – elagu Eesti?!“
Sõjaseisukorra salakesi, ent kindlalt välja kuulutamise ajal ERR otsestuudiosse kutsuti iga erakonna militaarteadjad: Riho Terras (Isamaa), Erik-Niiles Kross (Reformierakond), Leo Kunnas (EKRE), Kalev Stoitcescu (Eesti200), Marina Kaljurand (Sotsiaaldemokraadid), Mihail Kõlvart (Keskerakond).
Rahvast püüti küll rahustada – isakesed tegutsevad! – ent tegelikult lugesime põlevate pilkude ja otsustavalt tõsiste ilmete tagant, et kolonel Meriloo saab olema sõjapealik – Herem oli rahupealik.
Terrase sõnum oli, et naiivne on loota, et Ukraina on lõputult Eesti jt idaliini riikide kilp – meie oma elanikest 3% inimressurssi peaks olema kohe lihaks võetav, et me end ise kaitsta suudaksime.
Iseasi, milline on võrreldes arvutute killerite ja piiramatu massiga meie meeste tegelik oskuslikkus.
Kaitseehitis idapiirile, mida nimetatakse Pevkuri-Heremi punkriliiniks, on hinna ja kvaliteedi suhte seisukohast hea investeering, sest päästaks elusid maadpidi peale voolavate tapjate-vägistajate eest.
Sisevaenlase ellimineerimiseks mõeldud käigud – vene kodanikelt valimisõigus võtmine, kohe sügisest üksnes eesti keeles õppima sundimine kõlab praeguse püssirohutünni otsas siiski pigem kodusõja käivitajana ning kremli „päästjate“ kui kurja karja kutsujana.
Kross kinnitas asjatundjana, et meie pea kohal või jalge all on tõsine ohufoon, kuna militaaria on kallis ala, peame eraldama enesekaitseks vähemalt 3% SKPst – ootamatu sündmuse puhul 7-10 %.
Pevkuri-Heremi punkriliini 600 ehitise rajamisel 21. sajandi Euroopas paneme miljonid betooni.
Võisime unistada ülemaailmsest rahuriigist, aga nüür tuleb käivitada sõjatööstus – mürsud-miinid, trotüül, droonid… Selleks on vaja õpetajate palkade tõusuks puudunud ning farmid-teatrid põhja lasknud kahanenud miljonite kiuste 1,5 miljardit juurde – Poola ja Saksa on kaitsekulud juba kahekordistanud.
Kunnas kui sõdurjumala teener lobises meid rahustada kavatsedes välja, kui hull on tegelik olukord – oleme vastuvaidlematult haaratud maailma kohustuslikku võidurelvastumisse, sest niigi tühjaks kurnatud ja saastatud planeedil tõstab musti tiibu sõjatööstus kui vene ja USA majanduse päästja meie elude hinnaga. Kui selle saatanliku vorteksiga kaasa ei pöörle, meid lihtsalt ohverdatakse.
Stoitcescu hoiatas, et loodame liialt liitlastele – see on õhkõrn piir hirmu ja turvatunde vahel, mitte oksjon. Oleme killustatud ja palaganiseeritud ning USA on palju aastaid selle nalja kinni maksnud.
Marina Kaljurand meenutas, et erinevalt valedega võimule tulnutest olid sotsid juba valimistel ausad, hoiatades, et meil on iseseisvuse säilitamiseks vaja kaitsemaksu, võlakirju ning erakapitali kaasamist. Meenutagem, et justkui liiklusummikute leevendamiseks, aga tegelikult multifunktsionaalsena tahab Urmas Sõõrumaa Tallinna alla tunnelid ehitad – seega pehmete väärtuste loojatel pole praegu mõtet minna sponssi küsima.
On aeg hoopis kodanikukaitset nullist alustada – vaadakem järele, kas meil on olemas vesi, varud, varjend juhuks, kui… Iga pere peab ise enesekaitseks valmistuma, kuna sõjaohule silma vaatamine on suurriikide poolt kaks või kümme aastat maha magatud.
EL ei saanud liiga kaua aru, et see on päris sõda – nüüd läheb mitu aastat tegelikkusele järele jõudmiseks. Euroopa peab suutma sõjaohu materialiseerudes USA teise rindeta hakkama saada.
Kõlvart prognoosis ilustamata, et tuleb pikaldane sõda, mille ajal majandus peab toimima. Tõsi, praegu see meil juba ei toimi… Kuivõrd raketid-droonid ulatuvad kõikjale, siis linnapea sõnul sildid ja sireenid ei ole kaitse – meil on vaja linnade ja tehaste alla varjendeid, eeskujuks ajalooliselt pädevad maaalused multifunk linnakud, kui NATOl on teised prioriteedid.

Vaesuse ümberjagamine on lõppenud. Paastu ajal, mil majandus langeb ja võidurelvastumine tõuseb, kargavad stressis inimesed üksteisele suvalisel põhjusel kõrri – eurolaul on s…t, mis sulguvatest taludest sa sogad… Aga palun jah – Pajumäe, Nopri – ei taha edasi loetleda.
Metsad võtame ise maha, nii et Ukraina rindega sarnanevat sõjatapetud metsade pilti ei saa olema – meil juba ongi alles ainult tüükad. Just praegu, nüüd-nüüd-nüüd puuritakse Maa pinnasse veel ja veel pomme ja rakette, maapinnale jäävad miinid – nende otsa satuvad kündjad veel aastaid – 22 sõja käigus purustatakse ja saastatakse loodus – meie aga palkame sürrealistliku e-riigi, prügisorteerime jne menetlemise menetlemiseks veel ja veel ametnikke…
Vaatlejad väidavad, et pahandust teinud Kaja tutistamine moskoviitide poolt on sekkumine EL valimistesse. Samas on valelik-laostav karistamatu „valitsemine“ meie majanduse ja turvalisuse laastanud – oleme jah valesti pargitud väikeriik, aga selle paratamatuse on vormistanud võimurid.
Mis edasi saab? Ajalooline kogemus ütleb, et ettearvamatu on ettearvatav. Sõbrapäeval ja paastuaja alguses vapustati globaalset üldsust kremloidide presidendi „valimiste“ eelse ohvriga. Võimalik, et veel enne paastuaja lõppu, nn valimiskampaania ajal ampsatakse tsaari kõikvõimsuse tõestamiseks meie kubermang Kiievi vürstiriigi peale magustoiduks.
Kohvreid pakkivad inimesed sosistavad: „Mis vahet seal on, mis riigikord või kumb impeerium – vajame kodusid ja rahusid ega tee siinmail enam plaane. Naabrid lahkusid, üleaedsed sulevad uksed…“
Mina, koolipreili Kati, lähen 24.2.2024 oma silmaga meie kaitseväe – nüüd siis sõjaväe… – mitmetähendusliku päeva paraadi vaatama. Tahan usku tagasi – lootus ja armastus on alles. Äsjase tuha pähe puistamise kogupaugu – Trumpi hoiatus, tagaotsitav Kallas, Atlandi hoovuste kollaps, keskluure arunderaamat, 40 suletava gümnaasiumi nimekiri, järsk üleminek eestikeelsele õppele, kiduvad teatrid ja hääbuvad talud – tulemusel joonistub täiesti teistsugune Eesti tulevik kui unistasime.
Koorumas on hambuni relvastatud, pelgalt põhiharidusega, aga selle eest jõusaalides treenitud inimeste maa. Näis, kas praegune jõuksis rahmeldamise üldrahvalik hullus on suunatud siin sitasti pargitud isamaa eest sõdimisele või pagedes vastu pidamisele.
Harimata ja informeerimata, aga väga tublisti drillitud biobottide ühiskond rivistab ümber senised unistused-hariduse-arenduse-pereloomise-lastesaamise. Põldude ja farmide asemel õitsevad kaitsetööstuspargid, ürgloodusest saab üleüldine polügoon, kodude asemel kaitserajatised, kultuurikeskuste asemel punkrid ning me ise oleme tsiviilühikud.
Narva veehoidla tühjaks, gaasijuhe ribadeks, paar täpselt sihitud raketti – ning Eesti on võetud. Aga meie suuname kogu fookuse rahu asemel sõjale…
Sina, kes sa oled nüüdsest tsiviilühik, tahad ikka tuumajaama, mille pihta saab sadade kilomeetrite kauguselt raketi lasta? Kas meie mehed, killerite vastu võimetud pereisad lähevad tegelikult sõtta?
Haridus ja kultuur – koolid ja teatrid – pidanuks euroliidule lootmise asemel minema erakapitali toele ja kogukonna finantsile – põllumajandus ja ettevõtlus on kännis nüüd, mil tsiviil osutub kõigest aina reaalsemaks sõnastatava rinde tagalaks.
Kas sina jääd sellisesse paika kartma ning hauda aegsasti valmis kaevama endale ja oma unistustele? Pureleme Eesti Laulu ja suisa pseudo ümber, sest hirm vajab ventiili. Leo Kunnas meenutas, et meelekindlus on teadvustatud ja ületatud hirm. Mida ja mis suunas me edasi teeme?

Vastlad ja jäävihm – Kati Murutar ja Kehtna KHK MT23
1) korrasta õigekiri 3) kirjuta oma suhtumisest vastlatesse, jäärallisse ja sõbrapäeva
Muistsete vastelde täna päevane tähendus pole enam liu laskmisega pikkade linade ega hea kanepi kasvu nõidumine vaid inimeste kokku toomine kelgu mäele või saani sõidule.
Täna päeval hoitakse vastlaid selle pärast au sees et hobuse kasvatajad saaksid teenust pakkuda inimesed tuleksid toast välja ja sööksid koos herne suppi ja vastla kukleid.
Neil päevil peavad kõik toast välja tulijad arvestama sellega et kogu Eesti on jääs.
Meie kohal olevad õhu kihid on erineva temperatuuriga. Idast tungib peale külm merelt soe õhu mass. Läbi pilvede langevad sademed jäätuvad ja saabuvad maa peale teravate jää nõeltena või siis külmub vihm teede ja autodega kokku puutudes hetkega.
Eriti sala kaval on must jää mille olemas olust arugi ei saa kui manööverdama või pidurdama hakkad võid olla väga suures jamas. Mustal kiilas jääl lendad kurvist välja ei saa ristmikul pidama ja võid konarlikult kumeralt küla teelt välja vajuda.
Meile õpetatakse auto koolis libedal teel auto haldamise võtteid. Igal hommikul manitsetakse uudiste saadetes et valiksime õiged sõidu võtted. Esiteks muidugi kiirus maha! Teiseks ei tohi rapsida pidurdades pigem väikeste lühi ajaliste vajutustega kui pidur blokki sel juhul kaod kindlalt kraavi. Kolmandaks peame arvestama et teised juhid kiirustavad ja rapsivad ning jala käijad võivad suvalisel hetkel meile auto ette kukkuda.
Pika ja painava talve leevenduseks tehakse mitmetesse küladesse kas põldudele või vee kogudele jää rajad. Need on võimalikult kurvilised ning enamasti sõidetakse seal vanade autodega millega üle pea käimisest kahju ei oleks.
Üle mitme aasta on tänavu hoo aja karika sõit. Harjutamiseks jää rajad on Laitses Inglistes Kaius ja Juurus. Hea on see et sellel rallil võid osaleda ka siis kui oled kõigest 7 aastane.
Samas on soovitav nii vee kogudel kui põldudel jää radadel ka teismelistel naistel ja vanuritel hoolega harjutada et liikluses mitte hätta jääda. Ühtlasi on mõistlik libedal kihutamise rõõmu tunda kelgu mäel.
Tänapäeval annavad vastlad võimaluse liikuda ilma mootorita. Buraaniga kimamine pole see mis hobuse taga ree peal lustimine või lapse kombel mäest alla kelgutamine.
Kehtna KHK läheb täna lausa bussiga vastla sõidule. Loodetavasti ei saa meie buss pikka liugu sest meie kooli noored peavad sellega tulevasteks bussi juhtideks õppima.
Praegu on Rapla maal -3 kraadi ning pärast lõunal algab lume sadu. See tähendab et jää peale sajab lahtine lumi. Nii mina kui ka minu kaaslased veel mõtleme kas minna välja sõidule sealt võib tagasi tulla kipsis või ratas toolis.
Jää raja rallist eraldab meid raha. Kellel on auto aga pole pidureid. Kellel on rehvid aga pole autot. Kes teenib alles üldse raha oma esimese auto ostmiseks vaevalt ta seda kohe lume valli retsima läheks.
Ära on retsitud ka homne sõbra päev.
Tegelikult on see õnnetute armastajate mälestus päev millest kaubandus on teinud südamete ja suveniiride müümise orgia. Lastele sisendatakse et sõbrale on tarvis kommi viia. Oluline on siiski teada millest ükski püha tuleneb ning endale mitte liiga teha ei vastla sõidul jää rajal ega sõbra päeva tähistamisega.

Sotsiaalne närv säriseb
Kati Murutar
Õpetaja-taluperenaine-lasterikas (vana)ema

Volodõmõr I Eesti-visiit oli liigutav-ülev – Ukraina püsimine on meie kaitsekilp jaa – ning tänulikkus on inimlikkuse mõõt. Eriti kui seda kaitsetahet kannab sedavõrd karismaatiline vapralt omamehine sangar rahvaste ristteelt. Rahvajuht mängib isikliku säraga kinni fakti, et ta on plindris, tuli meile ukraina mehi siiasaabunud naiste-laste või ostetud passi tagant tagasi kodurindele kutsuma ning meie riigi toetuse näol suurrikidele eeskuju viima: näete, mida väike vaene riik Kiievi vürstiriigi heaks teeb – tehke nagu tema, tehke paremini – 0,25% SKP-st suurrahvaste mõõtkavas paluks.
Saime turvakaalutlustel viimse hetkeni varjatud visiidi järel tagantjärel teada, miks kaks päeva varem anud intervjuul ETV „Esimeses stuudios“ oli pagunitega peaminister nii säravalt üleolev, ülemeelikult osavõtmatu ja vallatult „mures“. Kallas on tore välispoliitik, kes sobib Brüsselisse ordeneid koguma. Paraku peab valitsusjuht samavõrd valdama rahvusriigi kohalikku rahakotti ning siin ei aita iseenese kohta süvenevalt „meie“ ütlemine, kõigi teenede endale noppimine ega ebamugavate teemade puhul vassimine – läbipaistvalt enesekaitseline on ka saatejuhi ja tema kaudu meie kõigi korralekutsumine.
Pühakiri ja prohvetid kinnitavad, et saabumas on globaalne matriarhaat – kui hüperaktiivne Päike üldse elu Maal halastuslasuga ei lõpeta. See kataks meie pettumuse parlamendi ja valitsuse pärast, kes on variserlikult murelikud – Jumal jääks ju ikka mäletama, mis oli üldrahvaliku killu „lugege mu huultelt“ teine pool: MAKSUD EI TÕUSE.
Viimsed päevad enne õpetajate üldstreiki tõestasid: oleme hübriidsõjas.
Venemaa, looduse ja oma enese riigijuhtidega – üks kolmandik saab hakkama, teine kolmandik on end vigaseks-segaseks rüganud, kolmas kolmandik on Eestist lahkumas.
Pagunitega piiga väidab, et „meie“ tõstsime tunamullu õpetajate palka – tegelikult võitles selle palgatõusu Isamaa minister Tõnis Lukas nii, et palk jõudis nipanapa inflatsioonile järele. Tütarlaps toob eeskujuks Eesti rikkaima, Viimsi valla, kes omalt poolt palgalisa maksab. Sama saab endale lubada kesk-Kõlvarti-Tallinn. Samas ei meelita ka Bolti-vendade Eesti riigi eelarve suurusest varast Ida-Virumaa õpetajatele teise palga juurde maksmine ikkagi haritlasi sinna asumisele. Tartumaa omakorda võtab endale õiguse streikivaid õpetajaid üldse palgata puhkusele minejatena käsitleda…
Maksumaksja raha eest Andres Kuusele kui ülimalt professionaalsele saatejuhile – ei päästa-sekku-kiusa – vastates pani tubli tüdruk kaks korda kõrvu kikitama. Esiteks lubab pikaajaline palgatõus aastaks 2027 100eurost lisa. See on nii halb nali, et ongi tore – ukraina hurmuri tekitatud tuul laskis selle kõrva tagasi lonti. Teine kõrvakikitus – diferentseerimisfond – viib ilmselt nii mõnegi õpetaja oma koolijuhi vaibale. Et mitte inimesi oma pühendumise kvaliteedis kahtlema panna, vaikime targu oma 3x koormusest ning hiilime nüüd direktorite juurde selle diferentsi järele.
Kes hiilivad? Väärikas eas haritlased. „Eliit“ on nii pikalt ja mitmes kord pumba juures, et peaks vastutuse võtma tagajärgede eest, milleni on vassimispõhine vaesuse ümberjagamine viinud. Majanduslangus pole loodusjõud, vaid puuduliku sisepoliitika tagajärg.
Riigi raha eest kõrgharidud arstid-teadlased-jpt lähevad võõrsile kasvõi kanakasvatajateks. Siiajäänutel on maksta järjest enam sõltujaid. Ministress kutsub meid pioneerijuhina korrale – aru ei saa vä, et midagi peale maksude jagada pole-ä. Kodanikuõpetusest teame ammu, et maksame pere/laste, haigete/erivajaduste, vanurite/töötute – aga ka vangide eest. Vananevas ühiskonnas kasvab iga siiajääja koormus 3X3 – iga maksumaksja peab üleval 3 last, 3 pensionäri, 3 ametnikku + peagi ilmselgelt ka 3 vangi.
Nurimajanduse tõttu sulguvad ettevõtted ja kaduvad välisinvesteeringud põhjustavad katastroofilise tööpuuduse. Samal ajal, kui haritud ajud „voolavad välja“ – meil pole arste-loomaarste-jne – on kitsalt haritud kaevurid maa alt ning pädeva hariduseta rahvakiht pankrotis tehastest välja lendamas. Lisaks laiendab iga lollakas eelnõu ametnike armeed veel ja veel – paratamatult on ühel hetkel selge, et niigi 3×3 koormise kandjad ei vaja ega taha koorma otsa kolme kangelaslikku menetlejat. Need – nagu ka harimata proleet – ei oska ju midagi peale menetlemise menetlemise. Olemegi tagasi õpetajate vajalikkuse ja väärtuslikkuse juures riigi alusvaaladena.
Katteta valelike valimislubaduste kaadimajake, venega äritsemise ilmsikstulek ning süveneva karistamatuse-süüdimatuse kiiluvesi kannab siiski ka mõnd pädevat väidet: maksustame seda, mida me ei taha.
Ennast „meieks“ nimetav, kõiki teeneid ja ordeneid omastav temake ärritab eestlaste sotsiaalset närvi – venekeelne Eesti muide ei tea temast üldse midagi. Ta on meile sümpaatne olnud ning nüüd irvitab äärmuseni rahvast eraldunult oma klanni valijate üle. Tulgu, elagu üks nädal või isegi päev pereinimeste-haritlaste-põldurite elu tegelikul Maarjamaal, kus ilma autota ühtki eluala hallata ei saa! Kusjuures euroliidu toetused vähenevad hüppeliselt ilma, et kommenteeritaks, miks. Otsas.
„Mina ei taha kuhugi minna!“ naeratleb neiu. Loomulikult mitte enne europarlamendi valimisi juunis 2024. Seni ilgume stiilis „minul-pole-Jüri-Ratasele-midagi-pakkuda“? Karma is a bitch. Erakondade (kokku)kukkumise laine jõuab kindlalt ka praegu rahulolevalt muigava parastajani.
Pööbel ja pädematu biomass, nagu me nomenklatuuri silmis oleme, on infotulvasse uppunud – seda süvendab ka ministressi ATH tunnustega kekslemine numbrilt numbrile, nagu demagoogiale kohane. Juba unustasime, et riigikontroll tuvastas novembri alguses energeetilise riigimonopoli sihilikult kahjulike energeetika-poliitika – selle tõttu pole meil energeetilist iseseisvust ega julgeolekut: Narvas rubilnik maha, Sõrve alla kõõluvate vene laevade ankrud jälle gaasitrassi taha, kaks täpset raketti – tehtud! NATO peab pimedas külmas vaikuses kobavale Maarjamaale appi tulema… 72 tunniga. Kallas-Pevkur – hingepõhjani liigutav trubaduur laulusaatest jaa – lasevad NATO-USA abilistel suhtuda meie põlislaantesse-taludesse-väikelinnadesse nagu Nevada plügoonist väiksemasse mõttetusse vigurisse. Kodude – nii inimeste kui ulukite ja lindude – hinnaga rajame rahvusriigi asemele kremlit õrritava lahinguvälja: streljai, gad? Polegi vaja tulistada – oma rahva vastase hübriidsõjaga on juba kõik tehtud.
Rõõmustagem – ja palvetagem – et Rail Balticat ilmselgelt läbi rabade ei rammita: genossed jagasid oma miljonid ära, ida-viru fosforiit jääb esialgu puutumata ning õhku ehitatud viaduktide alla saab rajada uued kogukonnakeskused ja nt Ülemiste terminalist võib teha teatri-kontserdimaja. Seni teeb Nublu Eurovisionil teatrit Soome eest – hümn on meil niigi ühine – ja seegi on märgiline.
Olgem tänulikus ootusõhinas, et maskid aina lõbusamalt langevad ja parteid põrmustuvad – ehk on tänu rohepesu jm nii ülemistelt kui alumistelt huultelt lugemiste krahhile juba järgmised riigikogu valimised inimeste tulek rahvajuhtideks.
Meil on oma nime, hariduse, kogemuse ja auga vastutust võtvad rahvajuhid vägagi olemas – Katri Raik, Ivari Padar, Marina Kaljurand, Jüri Ratas, Riina Solman, Sven Mikser… Mina tahan ennast õpetajana teostada – aga kui vaja, lähen Toompeale või ka Eestist ära.
Seniks meeleolumuusikat – kogesin sotsiaalmeedias küsides, mida Ukraina presidendi visiit MEILE ANDIS, kui lihtne on rusutud rahva sotsiaalset närvi ärritada nii, et juttu jätkub kauemaks. Tänased „juhid“ on sellest tühiasjast kõrgelt üle, kuni…

Hingeparved supipoti nurkades praadi loo(t)mas

Me leiame üksteist üles, kui kaugele oma tegelikust kohast ja teekonnast ka eksleme.
Teeme selle üksteiseleidmise samas võimalikult – õieti võimatult – keeruliseks võõraste vaibide pudrus puristades. Anname kasvõi hinge ära, et mujale pääseda, aga seal Mujal on minu parim mina ju alati kaasas: kedagi-midagi enamat ei oota sind rännakule minnes ei seal ega tagasi siin.
Tammsaare „Tõe ja õiguse“ viiendaks köiteks jõuab Indrek läbi 11 pärap… tagasi Vargamäele. Juudi kirjanduses kirjeldatakse, kuidas end nl võimudelt Iisraeli küsiti ning sealt edasi USAsse mindi.
„Moskvasse!“ „Ameerikasse!“ „Kaukaasiasse!“ „Külmale maale…“ „Tenerifele!“
Kirjandusteosed ja tänane tegelik elu hüüavad kooris nii juurte juurde kui sinna, kus on oletatavasti hea.
Tšehhovi „Kolme õe“ Moskvasse-mangumine palub kolkast ära kohta, mida teab.
Ameerikasse-ihalejad järgivad voogu, mida sotsiaalmeedias jälgivad. Selle nimel kasvõi nälgivad, et pääseda paika, mis pole üldse nende jaoks – seega pole minek pääsemine. Eduard Vilde „Külmale maale“ on sarnaselt „Mahtra sõja“ ja „Prohvet Maltsvetiga“ tõsielulised pürgimiste ja peksasaamiste lugu, kus taheti parimat, aga välja tuli, nagu alati.
Nii väljarände, küüditamise, sõjapaguluse kui õppima mineku puhul oli teabe liikumine meie mõistes käsitamatu. Kuidas nad teada said, kes-kus-mis-kuidas asub?
Ärgem kõnelgem siinkohal juba küllastuseni kirjeldatud Siberi-suunalistest loomavagunitest. Kultuurilätetele Pariisi poole mindi selleks, et oma ajastu suurimailt õppida ning nende loomingut ja protsessi näha. Küsimata, kas suured sündisidki suurte linna või said selles linnas suurteks. Fotode, striimide, kodulehekülgede ja õppevideote asemel tuli kohale loksuda: rongi, laeva ja hobuvankritega kolistati nädalaid tõotatud maadele.
Tuglas ja Wiiralt teadsid, kuskohas omad loovad ja lehvivad. Teised täheseemned teadsid omakorda Peterburi vägevaid. Hingeparvedel Eestis oli lihtne ja loogiline stiilide kaupa ühineda – avamaailma hingesugulaste ligi mindi kasvõi nii, et magati Mesitaru-nimelise kunstnike kommuuni põrandal ajalehe all.
Ühendati väed, mis vaatamata 2024. aasta infotehnovõimalustele on ikka inimhingede supipotis plahvatanud kaardipakina laiali paisatud. 21. sajandi koolilapsed õpivad selgeks sõnad „Noor Eesti“, „Siuru“, „Tarapita“, „Ilo“ ja „Odamees“ – teevad kontrolltöö ära ja… unustavad, sest praegune kontaktivaba sõbrustamine näib tõelisem kui tõsiasi, et osati vaid telepaatilise kompassi abil üles leida oma meistrid-gurud-teejuhid ning nende käekirja varjundid-teisendid meie kultuuriruumi tuua. Kui vedas, siis poliitilise varjundita nii, et nüüd WWIII aegses segases maailmas keegi neid maha ei võta ega tühista.
Olnud aegade meistrite lood jutustavad fenomenist, kus geenius oli Pariisis ning nakatas sealt kogu kontinenti oma geniaalsusega. Nakatunutest kujunesid sellepärast tegijad, et neid tabas ennastsalgava rände tasuks ingli puudutus.
Kalevipoegadena Soomes ja Norras – aga ka teistel maadel töötavad ja teenivad inimesed ei mõtle vist väga sageli, mis vahe on impressionismil ja ekspressionismil, dadaismil ja fovismil, op- ja popkunstil ning post- või lihtsalt modernismil. On vaja raha teenida, et süüa ja asju osta, on-ei ole elektrit ning kodulaenu ja autoliisingut maksta. Raha teenides jääb oma enese hing unarusse ja lapsed, kelle nimel see kõik, külmetavad emotsionaalselt. Järelikult tuleb põgeneda veel kaugemale, vähemasti lapsed tuleb Suurbritanniasse ja USAsse kõrgkooli saata, eks?
Kes leiabki Austraalias enese, kes tuleb tagasi ja otsib edasi, kuhu globaalses inimhingede katlas oma kodumatu Mina viia, et kumera paja ühes „nurgas“ praadi smoorida. Siin ja praegu iseenesega sõbrunemine ei ole nõrkadele. Küll on ilm vale, rahvas kole, palgaga ära elda võimalik ei ole. Kusjuures mine sa, unistaja, siin sinisel pallil, kuhu iganes – ikka satud teenindajate ringkäendusse.
Enamus inimeseks kehastunutest pakub teenust, olgu ta taksojuht, burgerivormija, juuksur või… Mina ka: õpetamine on samuti teenuse pakkumine.
Ostsin 2024. aasta 1. jaanuaril hispaania keele A1 ja A2 moodulid. Kuni õpetan Kehtna KHK ilusatele hingedele eesti keelt ja kirjandust e mõtlemist ja selle väljendamist, koostan oma paketti. Kui osta El Medana Kalamaja-Supilinna tüüpi kivikõrbepiirile-ookeaniveerele korter, saab käia tõelist naeratust ja tegelikku usaldust tagasi toomas – ainult taeva pärast mitte läti AirBalticu teenust ostes, vaid pigem end läbi Helsingi või Londoni transfeerides, et ei oleks mehkeldamist tšehhide Kiwi.com-i ega leedukate skycop.com-iga.
Airbnb ja Bookingu teenuste asemel on pikkade plaanide puhul mõttekas soetada oma korter nt Icod de los Vinoses, mis asub igast vägevast Tenerife paigas tunniajalise autosõidu kaugusel kitsukestel serpentiinidel ja heatahtlikult kirglikel kiirteedel. Ka oma auto on arukas soetada – korras pidurite ja päikesekütusega. Oma väikese talu aga võiks osta ülivõimsate metsade kohal kõrguva Mercedese mäe jalamile. Sinna saaks rajada apelsini- vm instanduse, kirjutada-tõlkida-toimetada ning neti teel tunde anda või oma kool rajada.
Jah, see on illusioon, sest kogu sealse väe, vaimsuse, valguse ja helguse taga on kindlalt ka varjupool. Nagu ka meie vissvirila-nässnäruda kaaslase-valimikule kontrastsed kaunid värvilised isendidki pole kindlasti inglid.
Kaugelt paistab paremini, mida meie oma „rahvajuhid“ on meiega teinud: oleme pideva hirmutamise musta varju all prükkarid, kes trahvide hirmus prügis tuhnides keerutavad näpus apelsinikoori, mida ükski koduloom ei söö – kompost või lõke? – ning selle pisendava-tühistava absurdi taustal paistab 64 mulle sobiva tööpakkumise hulgas väljavaade linnakeses Naranjeros (apelsinikasvatajad) pakutavaks üritustekorraldajaks minna. Delfiinide-vaalade lasteaia hooldaja saab nädalas Eesti Vabariigi kooliõpetaja palga muuseas. Juured-aated? Minu elu ei ole põhjendamatute survestamiste ega sundvaktsineerimise jupijumalate katselabor. Juured rebenevad.
Toit lendab ümber Maa pideval ümbermaailmareisil. Riided, mööbel ja autod ajavad rahvaste paabelit mööda teid ja maid taga – pigem lennakem ise. Jääb vaid küisda, vastata ja otsustada, kas ja mille nimel depressiivsetes vahelduvvooluga alamakstud haritlaste väikelinnades vastu pidada.
Hinged parvlevad supipotis samas ka kuhugi oma kiduvaid konte tassimata. Ummikusse sattudes antakse oma hing ainete meelevalda, kus ummikussesattunu enese asemel hakkavad toimetama asemele asunud deemonid e olemid.
Oskar Luts on hinge ära andmist kirjeldanud lõbusalt, Vaino Vahing professionaalselt ning Märta Tikanen – „Sajandi armastuslugu“ – ja Veikko Huovinen – „Joodiku eetika“ – soomeliku brutaalsusega.
Ära olles kirjutab ja korraldab äraolija asemel olemite armee. Kaineks magades ehmatab rändaja: „Mida ma teinud olen!?“
See, kes tegi, ei ole tema, vaid soul-swap-seltskond. Selle asemel, et kokku luulutatu heastada, võtab meeltesegaduses kobaja peale – psühhoosini – kuni võimalus iseenesena asju korrastada kaob sootuks. Õieti pole sellest palju abi, et ilusad hinged kirjutavad kogetu üles või pihivad avalikkusele intervjuudes – deemonite küüsis olijad ju ei loe ega vaata filme, vaid joovad ja tarbivad igas mõttes.
Mis häält teevad rebenevad juured? Tilk-tilk-tilk! See on südame vere tilkumise hääl. Eesti kirjanikud, kes punamõrvarite eest emigreerusid, kirjutasid masendunud tekste. Maria von Trappi raamat, millest on inspireeritud film „Helisev muusika“, on tegelikult süngem ja religioonile toetuvam, sest perekond pidi ellu jäämise nimel kõik jätma ja üle Alpide lahkuma.
Vaimse ellujäämise nimel lahkus ka eesti loov-eliit, sest seda võimalust lubas punarežiimi lahkus. Elu Sõna kui päästerõngast kasutasid Tõnis Mägi, Marju Kuut, Urmas Alender – ja tulid tilk-tilk-tilk tagasi.
Kogesin Tenerifel hingekoju jõudmise tunnet, sulandudes värvikate temperamentsete heatahtlike inimestega esimesel hingetõmbel perekonnaks. „Tere“ ja teised head sõnad, päris naeratused ja tõeline usk, lootus, armastus asetusid koduse reaalia taustale. Sünged ilmed ja tervitusteta rähklemine, lumi ja tuuled, elektrikatkestused ja ülehelikiirusel langev elatustase, paratamatus end igas suunas rebestada ning 11 ametis raha teenida ning olmeliselt pool aastat elu eest võidelda – teine pool aastat selleks valmistuda…
Ettevõtja-arvamusliider Kersti Loorens: „Meile peaks maksma kodanikupalka selle eest, et nii karmis geopoliitilises kohas üldse vastu peame. Siin on kõik retrograadis ning „rahvajuhid“ omakorda kägistavad, kuni lahkume.
Olen riigikogu liikmetele öelnud: te ei näe sealt Toompealt, et inimesed – haritlased, loovisiksused, ehitajad, tervendajad – lähevad päriselt aina massilisemalt ära. Minu ümber on iga päevaga enam inimesi ja perekondi, kes pakivad asju. Neile ei saa seda ette heita.“
Inimene valib sündides oma hingeparve, vanemad, asukoha Gaial, pühendumise ja teenimise. Kogedes, kui helge on naerdes luua, mängeldes ehitada ja usaldavalt tõusta – nii hommikul kui üldse – küsid võõrsil eneselt: kas ma saaksin vaid sõjapõgeniku-näljapagulasena andeks, et loobun isamaast? Kui suur on lisaks supipotis võõraste maitseainete sekka rullumisele karistus loobumise eest?
Seda ju mustad jõud tahavadki. Sina saad päikeselises keskkonnas salavalu kogema.
Sinu minek lööb ka lähedastel ja külgnejatel hingelised jalad alt ja tasakaalu paigast. Tilk-tilk-tilk!
Hingede, nende parvede ja tühikutega on üsna sama nagu ameerika ja austraalia kirjanduses kirjeldatuga: enese ja omasuguste, hüvede ja hulluste otsingul läheb hästi seni, kuni püsitakse keskmes. Ameerika ja Austraalia kontinentidele migreerijatel läheb hästi seni, kuni nad pärismaalasi austavad ja nendega põimuvad.
Kui põlisrahvad surutakse käärivas supis reservaatidesse, on see otsekui alkari-narkari jääk-isiksus, kes hingitseb viimses piskus – ümber tema hingeldavad emmonid, kuni tõuseb mitte enam hing, vaid surma hingus ning eksinu läheb hingusele. Kirstukaane hingede kriiksudes sulgub kaas.
Maisel matkal rühkijad maksavad hingehinda hngerahu eest, püsides põrguks pöördunud isamaal – ning viimaks, trotsides hingepiina, riskime olla nimetatud lodevus-kliima-jne pagulasteks.
Tilk-tilk-tilk – katkevad juured ning supi mürgiseks muutudes ei jää siia hingelistki.
Seni hingakem hingestatult ühest hingamispäevast teiseni. Nagu palvetas Exupery: „Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.“

Killer Shakespeare tappis Marioni ja Freya

Neelame päevast päeva 1001 mõrvalugu nii uudiste, filmide, raamatute kui seriaalide valimikust. Oh, mis nooblid mõrvad Midsommeris, ah, kui kodune „Kätekas“, uh, kui stiilne Hercule Poirot ning mahe Miss Marple.
Agatha Christie ja Erle Stanley Gardner ees, Ulman ja Hargla järel, on mõrvamotiivide ja -mooduste genereerimise geeniused. Surm on elegantsetes valgetes kinnastes ning juhtumeid koos mustade looride ja kõditavalt õudse vaibiga aina valgub meie tarre, perre ja verre.
Alguses oli sõna, mis käivitas kujutluse nii raamatut lugedes kui lugusid jutustades. Film võtab kujutlemise tarvidust vähemaks ning seriaal saab osaks su reaaliast, mistõttu leinad lahkuvaid tegelasi nagu pereliikmeid.
See on terve peatükk – moodsa sõnaga „moodul“ – näitlejate haridusest, kuidas tulla toime draama ja tragöödiaga nii, et need oma enese hinge ja elu ära ei varjutaks. Surmaga paratamatult päris lõpuni ikkagi ära ei harjuta.
Selle salakavala killerkunsti esiisa on ajakirja Imeline Ajalugu 2023. aasta 4. numbri andmetel kollektiivne autor koondnimega Shakespeare: „William Shakespeare mõrvas rohkem kui 250 inimest, kasutades oma ohvrite tapmiseks maohammustusi, unevaegust ja kõrva valatud mürki.“
Ühe šillingi eest ka lihtrahvale kättesaadavas London Bridge’ist üle Thamesi lõunakaldal teatris Globe lämmatas Othello mõnes lavastuses oma süütu naise padjaga, mõnes kägistas kätega. See on arstide väitel mitu minutit ülimat jõudu võttev füüsiline töö.
Troonile pääsemiseks tappis lihane vend Hamleti isa, valades talle mürki kõrva. 1597. aastal kirjutatud „Romeo ja Julia“ pakub Romeole mürki ja Julia pussitab end tema surnukeha kõrvale. Pärast seda on erinevate maade keelatud armastuste hävinguid samal kombel vormistatud ja liigitatud.
Egiptuse kuninganna Kleopatra suitsideerus maomürgi abil, kui ta koos Marcus Antoniusega kaotas Rooma kodusõja Octavianuse vastu: „Kelm, tapja, tule! Su terav hammas päästku hoobilt lahti see elu keerdsõlm: vaene mürginarr, nüüd kurjaks saa, tee lõpp!“
Kuningas Leari surm südamevalusse on realistlik ning empaatilistele inimestele nii tuttav, et rahvas nõudis ellujäämist nii talle kui tema tütrele. Samuti on unevõlas nutisõltlastele või närvinõrkadele tuttav teema leedi Macbethi suremine magamatusse – see on temal tingitud sarimõrvadest, mille paljastamise hirmus ta ka harvadel mikrounehetkedel ringi tuigub. Katsed tõestavad: rotid surevad pärast 14, inimene 11 magamata ööpäeva. „Viisteist magamata ööd,“ laulab Ines…
Verepilastajast Periklese tapab Shakespeare välgulöögiga, ehkki statistika andmetel jääb 90% tabatutest ellu. Inimese paljakäsi tükkideks rebimine ei ole võimalik nagu „Julius Caesaris“ ning karuga kaklemine „Talvemuinasjutu“ kombel Böömimaa mererannal võimatu, kuna see piirkond Tšehhist on keset maismaad.
Me teame, et lapseootel näitleja auks kirjutatakse telenovelades „Sõpradest“ „Õnne 13“-ni rasedaks ning seejärel emaks. Kui auaaegsete armastatud seriaalide võtmetegelased surevad, on kaks võimalust: leping lõpetatakse, näitleja suri päriselt… Piir selle vahel, kas suri inimene või fiktsioontegelane, hägustub. Ühest küljest ei maksa inimese elu skripti ohvrina midagi, teisalt leiname päriselt.
Minu stsenaristimissiooni 3 hooaja jooksul sündisid „Õnnes“ beebid. Hiljem surid Kaljo Kiisk, Evald Hermaküla, Helle-Reet Helenurm, Lembit Ulfsak, Aleksander Eelmaa, Väino Aren… 35 aastat tiksunud stoori rollid Hannes Kaljujärvele koos tema kaaskonnaga nind Andres Dvinjaninovile külgnejatega on olnud kauamängivad.
Ka siis, kui pole seebi püsitarbija, puudutab võtmetegelase surm samamoodi, nagu mõni õnnetus või katastroof, milles ohvrit teab keegi, kelle šokk ja valu läheb sulle korda. Sihtgrupp on vapustatud ning neid lohutab vähe, et Mihkel Ulman kirjutab tapetud tegelaste asemele „Ohtliku lennu“ Elisabeti, kuna „Kartulid ja apelsinid“ ega „Pilvede all“ enam ei sega.
Võibolla saab ka Matvere taas seebitööd, sest erakordselt nõrga telesarja „Armastus“ poolel teel jäi tema sõit surma läbi seisma.
Millega me tegeleme, inimesed? Puhake rahus, Freya ja Marion – igas mõttes. R.I.P.

Nõiad ja gentlemanid

Teil on võimalus nõustuda või vastu vaielda väitele, et tänases ettearvamatult üle võlli kiikuvas maailmas saavad naised jõulisemalt hakkama kui täiuslikult katkised mehed. Ühest küljest ei oska isased inimesed justkui oma matšolikkust endisaegsel kombel rakendada – õieti polegi enam teist.
Teisalt ei lase nn õrnem sugu seniseid kuningaid enam löögile: uute aegade ja ruumide vaibiga saavad naised sujuvamalt ühenduse, võtavad vastu, mida universumi kataloogist pakutakse ning jagavad seda armastatutele.
Meeste energeetiline laetus oleneb naiste armust: kas nood vaevuvad jagama või ei näe põhjust olla kael, mis pead keerab. Pigem mitte – bioloogilist kella kuulates lapsi saada võib vabalt nii majanduslikus kui tehnilises mõttes ka ilma meheta. Artificial fetilization koos Artificial Intelligence’iga selekteerib juba praegu embrüote seast õigest soost loote. Väikesed poisid – need, kes on tehtud tiigrist ja konnast ja kutsika hännast, on küll nunnud, ent annavad sammhaaval alla neile, kes tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust.
Periooditi haldjate ja jumalannadena toimijad võrsuvad beibedest sõdalannadeks, võitlejatarideks, libahuntideks ja šamaanideks. Biokeemiline eelis on naistel kui sünnitajatel hormonaalne: temakesed on vastupidavad tänu loomulikele ensüümidele, fermentidele ja valuvaigistitele. Füsioloogiline salavägi annab võimekuse ja suutlikkuse välja kannatada pikaajalist pingutust ja stressi versus mehelik ühekordsete kangelastegude kogupaugu kapatsiteet.
Alalhoidlik emalaeva eneseteadvus tuleneb tõsiasjast, et tüdruklapsel on sündides kõik munarakud kaasas – need tuleb koos väärtusliku iseenesega tulevikku viia. Edasipüüdlik olemus valib kuninganna, amatsooni või maandatud müstiku suuna ning on suuteline vastavalt vajadusele rolle vahetama ja ühendama. Mis peamine: tsükliline ühendus Kuuga ning kõigi elementide ja stiihiatega avab naisena sündinutele piiramatu ja piiritu vägede voo, mille poole nii Bond – James Bond, Lõvisüda kui Caligula on pidanud lillekestena sirutuma: „Kasta mind!“
Terviklikke valitsejannasid ei saa troonilt langenud naisteks kukutada ja olnud aegade litsi löömise hinnanguline lahterdamine on pöördumatult möödas. Nõidade luualennu koridoris on tihe liiklus.
Mida me „nõia“ sõnaga silmas peame? Nõid on kohutav, hirmus, õudne, jube ja õõvastav, sest juba H.C. Anderseni ja vendade Grimmide muinasjuttudes on ta sihilikult kahju ja kaost külvav pahasoovija. Veebruarikuus kõrvuni lume alt huntidest kubisevast metsast maasikaid olgu olla – või muidu! Olete märganud: pikaleveninud üleminek Kuldajastusse on deformeerinud – mitte transformeerinud – kohatud mehikesed õelateks nõidadeks, kes väeta väetitena ringi vaakudes degenereeruvad vampiirideks.
Nüüd nõuavad varnariputatud paariselunditega kuivalejäänud mission impossible sooritust ei tea kellelt ei tea milleks. Ükski vissis võõrasema ei ole nii mürgine kui väikelinna vampiirid.
Mis juhtus? – küsigem. Kuidas sai gentlemanist sootu susserdaja? Gentle man – õrn mees – läks katki, sest tema hurmavat hinge, laitmatut lastetuba ega traditsioonilisi teeneid kuu ja tähtede alla toojana ei vajatud enam.
Cervantese „Don Quijote“ mees La Mantchast näeb lõbunaine Aldonza välimiku taga haldjas Dulcinead. Ilu peitub vaataja silmades. Kui seda ei tunnustata, asub kole asemele.
Meeste õnneks või õnnetuseks tapetakse nad olelusvõitluses, sõdades, liiklusõnnetustes ja kõrtsikaklustes maha. Leinavatele leskedele ütlevad vanad targad naised: „Kui elada ei jaksa, sure ära!“
Noist mehetuist saavad sõjaprintsess Xenad, „Veemaailma“ tüüpi filmide kangelannad ja maagid, keda heitunud võõrastajad tuleriidale tassida ei jaksa. Libahuntide tütred on hõbekuuli saanud emadest veel kraad kangemad ning neid väekaid isepäiseid tuleb üha jõulisemate lainetena uut inimkonda kujundama.
Nii Wayana kui Vaprakese sabas tilbendavad spageti ja kreveti ristanditest poisud, kellesugused heljuvad enamasti arvuti ees midagi eriti epohhiloovat teha. Päriselus jäävad nad ellu tüdrukute armust – tõsi küll, kui asjad päris käest ära lähevad, üllatab stsenaariumiprogrammide ühtse ettekirjutusena ikkagi mõni leidlik poisike-superkangelane üleloomulike päästetöödega.
Aga daamid ju ei taha piimahabemeid, vaid unistavad romantilisest kallis ülikonnas täiuslikust mehest, kes sportliku saleda multitalendina laseb analoogselt Bridget Jonesi juhtumiga meis peituva naljakalt ebatäiusliku ürgnaise valla nii tingimusteta, et volüümid on lubatud nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Oh jah, aga see ei sünni ju ilmsi, vaid raamatus ja filmis, kus on karmist reaalsusest tüdinenud publiku soovil vaid õnnelikud lõpud.
Tagasi juurte juurde lahenduse programmeeris juba A.H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ viimases köites ligikaudu sada aastat tagasi. Kergemeelse ja tõusikliku Kariniga koos linnas kiduv Indrek leiab vabanedes oma haldjaliku kõnnakuga Tiina, kes on juba lapsest saadik tänutäheks end talle kinkinud. Tagasi Vargamäele põldu harima ja loomi pidama on edasiminek praeguseski maailmas, kus kõigil kontinentidel möllavad tuuled-veed-tuled viivad ühese järelduseni: ellu jäävad need, kes rajavad hukkuvast tsivilisatsioonist sõltumatu kodu ja kogukonna.
Ellujäämise nimel võtavad Minnad, Xenad ja Tiinad oma lapsed näppua ja lahkuvad meeste juurest, kes jäävad stagneerunult ühele kohale iseenese hauda sügavamaks tammuma. Tuleb juhtumhaaval tõdeda, et Nostradamuse ja Johannese ennustatud matriarhaat on nõidade, mitte gentlemanide päralt – nemad pälvivad teadvele tulemist ikka veel prokrastineerides Darwini auhinna.

Mina, Kati
Tänan kogu hingest võimaluse eest järgneda Piia Padari kutsele kirjutada ilukirjanduslik nõuanderaamat – täpselt kolm aastat tööd muutis KÕIK.
Niipea, kui olime Naise elu tema 12 sündimata jäänud lapse esialgse arvu järgi perioodideks jaganud, alustas toimimist külgetõmbeseadus. Erinevate preilide ja prouade lood tõmbusid meie ligi.
Piia kogeb kaaasa üksteisega sarnanevaid elusid nii koolitustel kui oma nõustajapraksist käivitades. Kati sattus resonantsi – nii kaasteelised kui oma selles ja eelmistes kehastustes läbitud elud hakkasid kõnelema SELLEST.
Kõigepealt taipasime kõik korraga ja kordamööda, mida EI pea-tohi-tarvitse.
Meil pole mitte ainsatki põhjust lasta end pisendada, alandada – mitte kellelgi pole õigust meid tühistada.
Valime JAH iseendale – tõstame oma jumalannatiivad porist ja pasast. Pahatar ja Lilith on meile selles toeks ja eeskujuks – nemadki jäeti pikaks ajaks näiliselt kõigest ilma. Legendid neist vassivad, et nad on olnud süüdi kõigis surmapattudes – maailmale olemasolu eest võlgu ning peavad armastuse ära teenima. Ja ikka ei piisa, ei vääri, ei… Jaa!
Me tõstsime fööniksitena tiivad – võtsime need kapist, saime mõnel juhul üldse teada, et meil on tiivad. Lapsepõlves sai enamus meist hingelise nohu – kõik oli olulisem kui laps: tingimuste loomine, eduka tuleviku tagamine. Raha.
Viisime ome enese pere loomisse kaasa igakülgse oskamatuse, sest üsna kõik me siin suitsiidide ja lahutuste esirinnariigis teame südameüdini sügavalt, mis on poolik perekond. Katkine suhe ning kärg-sõrg-härg-pärg-moodustised. Kustkohast mujalt kui meie enese mudilaste ja murdeea valudest pärinevad põrgupiinad kurjade võõrasemde ning kahjuisade – versus kasu – pärast.
Tänan kogu südamest oma õpilasi – pigem õpetajaid! – kellele õpetan kutsehariduskeskuses ja täiskasvanute gümnaasiumis, keeltekoolis ja eratundides justkui eesti keelt ja kirjandust. Tegelikult eesti keeles tundma-tajuma-taipama – teadvustama e teadvele tulema. Südamekeelte põledes õpime imelises elusas emakeeles väljendama oma mõtlemisi ja oletamisi ning puhtaks kirjutama kannatusi, kannatamatust ja kannustamisi.
Õpilaste kui teejuhtidega koos olen õppinud kannatlikkust. Miks ma nii palju töötan? Lapin finantsiliselt-emotsionaalselt eelmist elu sessamas kehastuses.
Oma küpsete koolitatavate eeskujul olen veendunud: kuniks elu, on kõik heastatav. Mu süda on põlvili teie ees, 16-60aastased tüdrukud ja poisid, kes te olete kõigest hoolimata lapsed ilmale toonud, neile parima võimaliku elulähte loonud ning nüüd oma maskid, rollid ja diagnoosid kooli toonud – olles siin nii alasti ja täiuslikud. Aitäh!
Koos oleme teada saanud, et diagnoose õieti pole, langevate maskide sahinal oleme end laiali laotanud, kokku korjanud, päriselt silma vaadanud hirmudele ja illusioonidele, mida oleme orjanud. Mida me teada saime?
Kõik on võimalik, imed sünnivad ja Jumal on alati kodus. Siis ka, kui tundub, et ta on meid maha jätnud. Siis eriti, sest kaeblike siltide ja valulike hinnangute hajudes adume: meid on hoitud selle eest, mida oleme vastuvoolu tahtnud, mitte vajanud. Oma pärisolemusse voolates, keskmesse naastes ning pärisminaks tõustes julgeme usaldada.
Usk, lootus, armastus oma pühas kolmainsuses viivad tingimusteta armastuseni. Armastus, mida sinult kui terviklikult sinult eneselt vastu ei võeta, lõhub enim. Armastades kedagi, kes on salaja katki ja ei vääri enda arvates sind, lõhub ka armastaja ning lisaks karistab teda igakülgse vägivallaga.
Mustrimuutjad on need õnnelikud seni reha ees kaerajaani tantsinud, kes hakkvad psühhoterroristi vampiiriks hääbumist läbi nägema.
Ohvriroll ja märtrivägi on see 11000 elu ja kihi kõrgune mägi, mille vulkaanina laiali lennates julged öelda: „Ma armastan sind.“
Ego, mis tõstab ärkaja huulil kisa – mina-mina-mina! – võib avaneda Minaks või manduda haledaks isekuseks. Egoism lämmatab sensitiivsuse ja empaatia – iga oma sõna, liigutust ja isegi kavatsust aina ülistab ja autasustab egoist. Kraad kangem egotist – nartsissist – kuritarvitab, kadestab, võrdleb, nõuab, mõnitab olles ise surmani hirmunud energiaallika kadumise pärast. Klammerdub ja lõhub – misjärel põlastab: fui, katki! Näe, saab suureliselt potitama asuda…
Vägivaldne on seegi sangarlik sooritus.
Eufooria on esimene tunne, mis tekib kuritarvitaja käest pääsedes.
Kaassõltlasena kakerdame nõrkuse hetkil koletise ballile tagasi, kuni mõistame: sel suitsiidipeol on mõlemad kerjused. Kerjamise lõpp saabub siis, kui teeme seitsmendal katsel lõpliku lõpu ega imeta enam suhet, mis lõpeb imeta või suisa surmaga.
Suurelisus versus suuremeelsus mängivad veel viimaseid mänge. Vot mina, mees, suvatsen sinusugust armastada! Kuulame ära, andestame ega unusta.
Päästja päästmine tuleb kindlalt, kui laseme end eluohtlikult laiali lammutada. Keha tuleb haiguste keeles appi: „Siinkohas on piiritu piiride piir.“
Maarja Magdaleena näitas meile ette, et hooraks tembeldatu sai apostlite apostlina pühakuks, Jeshua naiseks, emaks ja teistele naistele Sõnumi toojaks tunnistatud. See on Tõde.
Tänan pärismina väes kõigi aegade õdesid, kes on tõestanud: avalik arvamus pole oluline – toksilisest suhtest vabanemine aga on elu ja surma küsimus.
Kelle elu sa elad? Nii küsin alati, kui kipun taas kedagi päästma ja emmema. Kes seni minu elu elab? Maailm on tulvil merehädalisi, inimkond on otsekui segipaisatud kaardipakk, milles paarid-mastid-tihid üksteist üles ei leia ning trumpi pole õieti kellelgi. Kohtad paariliseta, moel või teisel liibalaaba isiksusi seltskonnas, sotsiaalmeedias ja paanilisepoolsetes portaalides. SOS!
Olles ka ise räsitud ja teise või kahesajateise ringi hing vaata hoolega, et sa taas samasse kloaaki ei prantsata. Mida kardad, seda saad – erinevates vormides vägivald ja sõltuvused… – ainus võimalus on MITTE KARTA.
On üks lihtne eranditeta reegel: ühena merehädaliste seas pane hapnikumask ja päästevest kõigepealt iseendale.
Mina ise olen kirjutanud KÕIGEST ning ikkagi üllatun: oi, kui lihtne ja ilus on elu, kui me seda ise muremürgiseks ei ela. Mina otsustan õnnelik olla. Mina olen ainus, kes mul tõeliselt olemas on. Mina olen.

Hirm nii surma kui igavese elu ees

Oh, milline kaotus! Me ohime niiviisi ka siis, kui lahkub ligi sajaaastane inimene, kelle ümbert on kõik kaasteelised lahkunud ning iga samm ja hingetõmme teeb haiget. Kui lahkub aastakümneid meie kõrval, laval või teleris figureerinud suurkuju, oleks kaotus lausa mitmemilline, kui eestlasi poleks järele jäänud alla miljoni.
Püüame surma teemast distantseeruda: ei Bernt Notke pannood „Surmatants“ ega Edvard Munchi maali „Karje“ ei satuta juhuslikult vaatama. Teleseriaale küll ning 30aastase omamaise seebi „Õnne 13“ varasemate osade nägemisel kohtame tervet galeriid manalamehi. Sõna „manala“ ise on hirmutav – samastume paratamatult surnutega. Nii selles mõttes, et suremine on paratamatu kui selles, et samastumisest ei pääse. Igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke pole enesekesksete pärisosa. Freud ja Jung on ammu väitnud, et sugutung ja surmahirm on meie kõige kõrgemaidki pürgimusi käivitav jõud.
Kui õnnestubki hetkeks end Eckart Tolle näpunäidete järgi siin ja praegu surmahirmust lahti ühendada, oskab kõige tavalisem seinakalender meid sellega taas kokku lahutada. Oleme küüditamiste, ristilöömiste ja massimõrvadega ühte konserveeritud nii, et ühtviisi loomuvastaseks on moonutatud elu saamine, elukaar ja teispoolsus.
Sihikindlalt hirmutatutena ühtlasi häbeneme oma hirmu – nagu Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ koolipoisid, kes esimesest lahingust Rannu mõisa juures põgenevad ning loomulikku enese alalhoiu instinkti häbenevad. Põhjasõja aegadest alates on mööda neid maid trambitud sedasi – aga elu läheb alati edasi nii raseda Barbara von Tiesenhauseni jääauku uputamise järel tema enese vendade poolt kui bemmidega puusse põmmutanud praeguste poiste inglitiivul.
Schopenhauer arutleb: „Surmahirm on irratsionaalne. Esiteks: kartes surma kui tulevast mitteolemist, siis peaksime kartma ka seda aega, mil meid veel sündinud polnud. Teiseks eeldab kurjus ja hirm olemasolemist ja teadvust. Ei minestamises ega teadvuse lõplikus kaotuses ei saa seega midagi kardet olla.“
Teispoolsed piiripealsed kogemused viivad ülisageli inimese spirituaalsuse ja müstitsismini.
Täiesti ratsionaalset õigusteadust õppinud Goethe jäi rängalt haigeks ning tõusis nii teadlikku usku ja jumalakartlikku hirmu-armu teemal filosofeerimisse, et meie saime ja ei saanud ka vastuse küsimusele, kas Mefistofelest „Faustis“ ja meie enese kukla taga tuleks karta või tervitada.
Maeterlinck jutustab tasakaalustuseks ja julgustuseks, kuidas taevalikud tited on vastavalt hingelepingutele sündimise ootel: kes piirdub abordiloote missiooniga, kes tuleb kaua tehtud kaunikesena tulevaseks rahvajuhiks ja lunastajaks. Järgmise korrani, mil ta võib kehastuda kellekski nii metsikult elutahteliseks surmakülvajaks nagu nt Tšingis Khaan. Tema energiat kannab tänapäeval mongolite The HU, mille nimekaim eestimaine HU jutustab depressiivsete eesti väikelinnade näitel, kui mõttetud on tegelikult olnud nende nimel hukkumised.
Antiikaegne mõtleja Seneca sõnastas: „Üks on morn laste kaotuse pärast, teist teeb rahutuks nende haigus, kolmas on kurb, et nad on kõlvatud ja neile sai osaks häbistus. Üht vaevab armastus võõra naise vastu, teist painab oma naise truudusetus. Suurima hulga õnnetuist surelikest moodustavad need, keda jälitab surmahirm – pole ühtki aega ega ruumi, mil see ei saaks ligi hiilida. Seda kohtavad pagendatud ja varast ilmajäetud vaestena rikaste keskel.“
Kergemeelse mulje jätjad kehitavad õlgu: pigem õudne lõpp kui lõputu õudus. Esmalt salaja, siis juba varjamatult peidavad nad end massiliselt ainetesse, kuna kardavad mõlemat – nii lõputut õudust kui õudset lõppu.
Mihkel Raud kirjutas oma esimeses raamatus „Musta pori näkku“, kui kohutava surmahirmu võib kriitilise piirini jõudnud alkoholism tekitada. Mõistlikus koguses tarvitatuna kasulikud ained ja nähtused narkost võimuni on kõik ületarvitamisel tapvalt mürgised. Mõni korpus tarbib uskumatuid koguseid kandes elava laibana aineid, planeeti ja ligimesi. Mürkidest loobujad oskavad toibudes kirjeldada, kui kohutavate deemonite kätte alkoholi, amfetamiini ja kokaiini tarvitajad viskuvad. Pahatihti on kahjustused püsivad ning nendega tihedalt seotud ärevushäirest kujunenud meie ajastu psüühiline pandeemia. Moodne inimene ongi nagu diagnooside bukett ja pakett. Psühhopaatia erinevate vormide paraad tagab vähemasti tuhandetele spetsialistidele töökohad. Tehisintellekt ja kiibid, puldid ja robotid ilmselgelt inimhingede inseneride ameteid endale ei saa.
Märgiliselt aegumatu pealkirjaga kultusteoses „Läänerindel muutusteta“ kirjeldab Remarque: „Kuni tänased sõdalased, nüüd eluohtlikult katkised kehad veel kirjutasid ja kõnesid pidasid, nägid arstid välilaatsarettides surijaid – kui nemad kohustust riiki teenida kõige suuremaks ülluseks nimetasid, teadsime meie juba, et surmahirm on tugevam. Ja noored mehed võrbitakse sõjas jõhkarditeks.“
See kehtib ka kodusõja kohta, nagu sõnastab Hardi Volmer: „Kodusõjas surma ei saa, kuid olen haavatud ma…“
Nii Hemingway „Kellele lüüakse hingekella“ kui Gustav Suitsu „Kerkokell“ on kogu oma tekstilises kõrguses ja sisulises hõrkuses kõrgi surmahirmu teenistuses:
Kerkokell
Nii vaikse kodoküla talo,
kui undse Vooremäe pääl.
Teed kabelihe üle palo
lää lőunevahel lämmäl sääl.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om su oma lell!
Heng niikui taiva poole püvvas,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
Om asja ilman imelise,
teed toda kävven mőtli ma:
sääl saatva kooljat peijelise,
siin jooksva latse lustiga!
Om asja ilman imelise,
nii jäi ma veelgi mőtlema:
sääl hauda kandva inemise,
siin mőteten veel astu ma!
Kőrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi –
see mälestüs om mulle hell.
Ma tulli, kui so vaene korjus
jo külman lautsin magasi.
Maa pääl kui lőpnu oll’ so orjus,
so emäs vőitsi tagasi.
Es kaiba enämb huule hätä
ja kadonu so tőbe lőhn.
Nii rahulik ja uhke nätä
so nägo olli kirstun kőhn.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om so oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
So käe oma ohtjit kaknu
ja sälgä tőstnu toobripuud.
So kässi lehmä, peni laknu,
so oma poig es anna suud.
Poig harva üle kodo läve
so manu jőudse kooli teelt.
Sis tuuli, pilvi perän käve,
es kuule ema lihtsat meelt.
Kui imelik: om armastanu
nii kavva, kavva emä arm.
Kui valulik: veäp havva manu
liig hilda elo saatus karm!
Kőrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi –
see mälestüs om mulle hell.
So havva päitsin orjavitsa
nüüt kate puu all häitsevä.
So poja tee om ollu kitsa,
vast laja küll na näitsevä.
Kas kőrd ka kerkokellä lüvväs? –
ei löö vist enämb oma lell!
Kas kőrd mo aus ka juvvas, süvväs –
oh kerkokell, oh kerkokell!
Võnnu murrakus sentimentaalne nostalgiahetk tuletab meelde su enese kaduvust: luuletuses lööb kella lell, pärast isa venda tuled sina ning järgmiseks lüüakse sinule. Kõik kaunis ja ülev on võimalik surmahirmuga varjutada orjastava paanika teenistusse. Moonutatud ja varjutatud ilmavaade ei näe surma kui loomulikku ammendunud keha ära panemise ja maha jätmise protsessi, vaid kasutab väljendeid „manala“, „kalm“, „koolnu“, „põrm“, „vaglad“… Olemegi õõvalõa otsas.
Mis tunded meid valdavad, kui avame surmakultuuri suundumuste ja surmaennete lingi
https://www.folklore.ee/tagused/nr25/ttiar.htm
Just needsamad, mis meid valdavad osavasti Maslow püramiidil põhinevaid reklaame trehvates.
Meenutagem põhivajaduste püramiidi alt üles:
1. vajadused, mis on seotud elus olemisega – sugutung, söömine ja surmahirm
2. vajadused, mis on seotud ohutuse ja turvatundega, oma eksistentsi jätkamisega selles kehas
3. armastuse ja kaastunde vajadus
4. sotsiaalne vajadus olla tunnustatud, saavutada positsioon, kuuluda kellegi hulka
5. eneseteostus – looming ja eneseväljendus
Reklaamid ähvardavad alateadlikult, mis kõik juhtub, kui me seda või toda teenust või eset ei osta.
Meie aga mängime õudusfilme vaadates näiliselt turvalisel moel surmahirmuga. Tänu meie kergemeelsele vallatlemisele käärkäte-rappijatega saavad tööd autorid, kirjastused ja stuudiod ning seejärel psühhiaatrite ja terapeutide hordid.
Lohutame end legende ja mütoloogiat tõlgendades sellega, et kurat kardab pikset ja hunte – ja tekitame sihilikult närvikõdi kui elusolemise indikaatorit. Tunnen, järelikult olen.
Sellega arvestab ja arveldab massimeedia suurettevõtlus ka: selleks, et klikke ja laike saada, peab sisu olema kõhe, õudne, õõvastav, rõve, rõlge ja võigas. Muteerime halloweeni keltide paganlikust tänupühast surmakultuse orgias. Laseme valelikul valimiskampaanial kujuneda veel üheks psühhoterrori liigiks koduvägivalla ja koolikiusamise kõrval.
Seegi on hirm nii surma kui igavese elu ees, kui naise jaoks saavad kohutavaimaks hääleks mehe sammud kõrvaltoas ning televiisoris soovitab peaministri laadne toode samal ajal õpetajatel minna streigiaega asjalikult kasutades tänavale automaksu propageerima. Kõige hirmutavamal kombel on tekkimas türannia, suisa despootia, mis hakkab lähitulevikus vägagi paljudele kerkokelli helistama.
Paanika puhul pöördume ikka kellegi välise poole abi järele – advokaat, politsei, vanem vend või NATO – langetame hirmust hullununa põlispuud ja rajame polüagoonia kui punase räti härjale.
Roosa mulli inimesed hõiskavad keset kaamost korraldatavatel hingamise ja gongide sessioonidel: parim on alati ees – jõuan veel! Igavene elu ongi tervete ja terviklike paleus. Valutavale üksildasele raugale igavesest elust selles kehas kõnelda oleks julm. Ka teadmine, et selles kehastumises tallatud putukad ja konnad, abordid ja uputatud kassipojad ootavad teispoolsuses ees, pole julgustav.
Väljendugem vapralt: „Ma ei karda surma. Mina olen surm, sest minus on surm kõrvuti sünniga. Läbipaistva ja teadvel teadlikult teadvustatuna olen õigel ajal õiges kohas õiget tegu tegemas.“
Kehtib suremise kohta ka.